Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Varro Vooglaid, palun!

(Mikrofon ei tööta.) … siinsamas saalis võeti vastu otsus asutada Venemaa mõjutustegevuse uurimisele suunatud uurimiskomisjon mandaadiga tegutseda kuni järgmise aasta veebruari alguseni, mil antakse üle lõppraport. Sellest sammust inspireerituna me langetasime otsuse anda Riigikogu menetlusse ka teise erakorralise komisjoni moodustamise otsuse eelnõu. Tegu on Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõuga. 

Nagu te kõik kindlasti teate, Eesti seisab silmitsi väga tõsise demograafilise kriisiga. Sündide arv on registreeritud statistika järgi langenud ajaloo kõige madalamale tasemele. Sarnaselt selle hiljuti moodustatud komisjoniga keskendukski komisjon, mille loomise meie ette paneme, nendele probleemidele ja annaks oma parima panuse, et koostada samamoodi 1. veebruariks lõppraport, kus oleks kaardistatud demograafilise kriisi peamised põhjused ning tehtud ettepanekud kas kriisi ületamiseks või leevendamiseks. See ei ole muidugi ainuke asi, millega see komisjon mandaadi alusel tegeleks. Tal oleks ka muid ülesandeid, mida ma ei jõua teile siin selle lühikese ette nähtud aja jooksul lähemalt tutvustada. Aga põhiline ongi öeldud. Aitäh teile!

Urmas Reinsalu, palun!

Nii, kallis parlament! Kümme arupärimist Isamaa fraktsioonilt. Need käsitlevad väga laia paletti probleeme Eesti ühiskonnas ja valitsuse tegevuses. Rida neid[samu] arupärimisi – ma vaatan siin nõudlikult Riigikogu juhatuse liikme poole – on meile parlamendi juhatus tagastanud põhjusel, et meil ei olevat õigust neid küsimusi küsida. Andke andeks! Siin ei kaaluta parlamendiliikmete häält. Me oleme siin kõik võrdsed, kes on valitud parlamenti, ja meil on parlamendiliikmetena õigus neid [asju] küsida. Te kardate meie küsimusi. Kümme arupärimist on meile tagastatud, aga me ei loobu oma õigusest neid küsimusi esitada. Me hakkame neid arupärimisi esitama ja teeme seda, kuni need võetakse menetlusse. Valitsuse liikmed, kellel on põhiseaduse järgi kohustus [arupärimistele vastata], tulevad siia parlamendi pulti ja annavad parlamendile ja selle kaudu Eesti rahvale rahvaesinduse kõnetoolis aru nende tõsiste probleemide kohta.

Hea kolleeg! Nagu te armastate öelda, viilu kaupa, ehk siis 43 sekundit on esimese arupärimise üleandmiseks. Palun!

Jaa, jaa. Kokku on mul 20 minutit ja hakkame neid probleeme avama. Esiteks, arupärimine – hirmuga lahkub koalitsioon, ma näen, põgeneb koalitsioon – automaksu mõjude kohta. Kallis koalitsioon, miks te ei taha kuulata arupärimist automaksu mõjude kohta – naaske, rahunege-rahunege, parlamendiliikmed! – ja selle kohta, millised on automaksu ja sõiduki registreerimistasu mõjud automüüjatele, majandussektorile, autoomanikele ja maksulaekumistele riigieelarvesse. Selle kohta ootaksime selgitusi rahandusminister Jürgen Ligilt. Selles valdkonnas olev segadus ja tohuvabohu, mille valitsus on korraldanud, on ilmselgelt igale mõistusega inimesele nähtav. 

Aitäh! 

Teine [arupärimine] puudutab rahandusminister Jürgen Ligile esitatud teemat ja on seotud elektrisüsteemi sagedusreservide kuludega. Meie jaoks on oluline teada saada, kui palju on 2025. aastal sagedusreservide eest tasu makstud, kuidas on see tasumine olnud korraldatud, lähtudes õigusaktide täitmisest, ja kuidas on kulude kandmine olnud üles ehitatud. 

Energeetikateema on ülimalt aktuaalne. Ma arvan, et see täiendav kohustus, täiendav koormus, mis on tekkinud elektrienergia tarbijatele, nii kodutarbijatele kui ka tööstustarbijatele, [vajab] käsitlemist. Mind üllatab parlamendi juhatuse käsitlus, et valitsuse liikmed ei peaks selle probleemi kohta aru andma. Härra Jürgen Ligi teostab Eesti Energia üldkoosolekutel valitsuse liikmena oma õigusi. Ja ma arvan, et kui meil on tekkinud uus valitsuse kinnitatud lisakoormus energeetika valdkonnas, on igati asjakohane seda küsimust avada. Mis selles siis halba või kohatut on, et me kodanikena tohime [teada] ja et kogu avalikkus saab teada täiendava koormuse kohta elektriturul?

Nüüd järgmine arupärimine …

Aitäh! Teine on vastu võetud. Kolmas. 

Jaa, just! Nii, see puudutab ETS2 süsteemi rakendumist mootorikütustele. Vaadake, ma küsisin peaministrilt infotunnis selle kohta, milline on Eesti valitsuse positsioon ETS‑süsteemi puhul. Mida mulle peaminister vastas? Peaminister ütles, et härra Reinsalu, kõnelege Ursula von der Leyeniga sellest, milline võiks olla Eesti seisukoht, esindage seda, veenge komisjoni presidenti. Ma olen komisjoni presidendiga jaanuaris kohtunud, kindlasti olen ka sellel teemal arutanud ja ma teen seda veel. Aga meie jaoks on tegelikkuses oluline saada ETS‑süsteemi kohta vastuseid valitsuselt. 

Ja väga huvitav on see, et ETS2 süsteemi ei ole veel siseriiklikku õiguskorda implementeeritud, aga samas on valitsus selle osavalt ja kavalalt juba ette näinud riigi eelarvestrateegias aastateks 2026–2029. Täiendavalt on 330 miljonit eurot ette nähtud mootorikütuste üleeuroopalise maksustamise tuluna Eesti Vabariigile aastatel 2026–2029. Näete, milline Brežnevi pakikene vaikselt on tehtud. See tähendab ekspertide hinnangul kuni 40‑sendist mootorikütuse lõpphinna tõusu, jutt on siis diisli- ja bensiinikütusest.

Nüüd järgmine teema …

Kolmandaga saime ühele poole.

Saime!

Nüüd tuleb neljas ja paneme jälle aja kaks minutit tiksuma.

Just! Arupärimine vajaduspõhise reformi kohta. Nimelt, kui lugeda riigi eelarvestrateegiat 2026–2029, tuleb välja, et valitsus plaanib vajaduspõhist reformi. Mis asi on vajaduspõhine reform, kallis parlament? Härra Kruuse loeb seal ennastunustavalt kirju. Milles seisneb vajaduspõhine reform? Mina ei tea. Aga teie ka ei tea, ma oletan. Keegi ei tea. Aga vaadake, miks see oluline on? Jällegi, pärast meid tulgu või veeuputus. Valitsus on riigile tulu planeerinud vajaduspõhisest reformist 100 miljonit eurot 2028. aastaks – panete tähele, see on planeeritud 2027. aasta Riigikogu valimiste [järgsesse aega]. Mitte keegi Eestis ei tea, mis asi on vajaduspõhine reform. Kas see tähendab mingite toetuste selektiivseks, ennekõike sissetulekuga seotuks või vajadustega seotuks muutmist või tähendab see midagi muud? Me ei tea. Vaadake, kuidas on riigi rahandus meil korraldatud. On kirjutatud sisse rida, et vajaduspõhine reform [toob] 100 miljonit eurot [tulu].

Isamaa saadikud küsivad heauskselt, armsad mehed ja naised – lugupeetav proua Joller, teie eelarvereale on planeeritud see tulu 100 miljonit eurot –, mis asi on vajaduspõhine reform. Avage [selle sisu] parlamendile. Aga parlamendi juhatus, targad ja soliidsed mehed, tulevad kokku ja ütlevad, et Eesti rahval ei ole õigust seda teada, me ei aruta seda küsimust siin parlamendisaalis, Joller ei pea tulema ja aru andma vajaduspõhise reformi kohta. Näete, missugune salastatud riigi poliitika on tekkinud. Parlamendisaalis ei tohi poliitikud, parlamendi esindajad, selle kohta proua Jollerilt küsida. 100 miljonit eurot planeeritakse Eesti rahvalt [võtta] vajaduspõhise reformi jaoks, aga mis asi see on? Niisugune konstruktsioon on välja mõeldud, aga õigust selle kohta küsida siin ei ole. No kuulge! Ei ole normaalne see olukord, härra Riigikogu juhatuse liige.

Läheme edasi järgmise arupärimise juurde.

Viies.

See puudutab kasutamata [jäänud] riigieelarvevahendeid. Pingeline on riigi rahanduslik olukord ja samal ajal on ka 202[5]. aastal üle 2 miljardi euro riigi raha kasutamata jäänud. Üle 2 miljardi euro! 

Ja tekkis üks niisugune probleemistik. Rahandusminister kinnitab, et palku ta Rahandusministeeriumis ei tõsta, aga on teinud väga huvitava – panete tähele! – hookuspookuse. See on tsirkuseartistile omane stiil, et see operatsioon läbi viia. Milline on rahandusminister Jürgen Ligi operatsioon, et tegelikult tõsta palku nõnda, et paberi peal otsekui ei ole palku tõstetud? 

Nimelt on rahandusminister suvel 2025 tõstnud 3,2 miljonit eurot 2024. aastal kasutamata jäänud riigieelarvevahendeid 2025. aastasse ning muutnud nende sihtotstarvet ja vormistanud selle palgarahaks personalikulude uue sihtotstarbena. See on haruldane trikk! See eeldab juba rahvakunstniku vilumust, et niisugune operatsioon läbi viia: avalikkusele jäetakse mulje, et palgaraha [juurde ei tule], aga samal ajal tehakse niisugune täringuvise ja muudetakse [vahendite] funktsiooni. Kui ühte elementi sellest operatsioonist oleks muudetud, ei oleks Ligil õnnestunud see vigur läbi viia. Aga näete, Ligi viis selle viguri läbi.

Meil on õigustatud küsimus kodanikena, maksumaksjatena selle kohta küsida. Te deklareerite meile, et valitsemiskulud on samad või neid vähendatakse, aga tegelikult viite meie silmade all seadusandja tahte väliselt läbi – seadusandja niisugust mandaati ei andnud – niisuguseid mustkunstniku operatsioone. Ma arvan, et parlamendil, kes kinnitab riigieelarve, on õigus selle kohta küsida ja parlamendi juhatusel, kes ütleb, et seda küsimust ei tohiks parlamendisaalis arutada, ei ole õigus. See ei ole kooskõlas meile põhiseadusega antud mandaadiga. Me küsime härra Ligilt ja palume selgitust selle kohta. 

Järgmine küsimus puudutab …

Kuues.

Kuues, just! … puudutab tõsist teemat, mis on seotud riigikaitsega. Valitsus on kinnitanud Kaitseministeeriumi arengukava suvel 2025 ja on kinnitanud ka riigi eelarvestrateegia 2026–2029. Kuid milles on küsimus? Nimelt, need ei lähe omavahel kokku. Riigi eelarvestrateegia on muidugi riigi rahalise planeerimise mõttes ülimuslikum dokument kui Kaitseministeeriumi valdkondlik arengukava. Nimelt on veerand miljardi euro võrra Kaitseministeeriumi arengukavas [ette nähtud] riigikaitsekulusid riigieelarvega aastateks 2026–2027 vähendatud. Näete, sahtel kinni, sahtel välja. Samal ajal tehti operatsioon läbi: [kinnitati] Kaitseministeeriumi arengukava ja esitati valitsuse poolt riigi eelarvestrateegia. Seda nimetati tegelikult RES‑is, riigi eelarvestrateegias – me uurisime selle põhjust – vajaduseks kaitsekulusid hajutada. 

Ja vaadake, ka see on uus mõiste. Eelmine mõiste, mis tekitati, oli meil "vajaduspõhine reform". Me ei tea, mis see on. Aga nüüd on valitsus võtnud kasutusele uue mõiste "kaitsekulude hajutamine". Leiab see aset maastikul, õiguskonstruktsioonina või eelarveliselt? Kaitsekulude hajutamine. Parlamendiliikmetena me küsime, mida tähendab "kaitsekulude hajutamine", mida läbi viiakse. Kas see oli kaitseministri ettepanek või oli see valitsuse kollegiaalne otsus ja milles seisneb süsteemselt kaitsekulude hajutamise rakendamine? Ma arvan, et parlamendiliikmetel on õigus küsida riigikaitse rahastamise kohta. See puudutab veerand miljardit eurot. Need ei ole väikesed summad, need on põhimõttelised valikud.

Ja võtame järgmise arupärimise.

Seitsmes.

See arupärimine puudutab riigi investeeringuid. Näete, 100 miljonit eurot ja, jällegi, valimistejärgne aeg. Valimistejärgsel ajal on valitsus riigi eelarvestrateegias ette näinud 100 miljoni euro ulatuses riigile tulu aastal 2029 investeeringurevisjoniga. Panete tähele, jälle uus mõiste! Näete, "kaitsekulude hajutamine", "vajaduspõhine reform" ja nüüd on "investeeringurevisjon". Me ei tea, mida see tähendab. Kas keegi parlamendis teab? Proua Akkermann teab, mida tähendab "investeeringurevisjon"? 

Kui teoreetiliselt tuletada, et riik saab 100 miljonit eurot 2029. aastal tulusid investeeringurevisjonist, siis ma kujutaksin ette, et see võib tähendada näiteks RKAS‑i kulude kokkuhoidu. Aga RKAS‑i finantsplaan näeb ette – ma võtsin RKAS‑i finantsplaani ette –, et 2029. aastal [hoitakse] jooksvalt kulusid [kokku] 21 miljoni euro ulatuses ehk üle nelja korra vähem. Ja siis korraga [annab] investeeringurevisjon 100 miljonit eurot!

Sisustamata õigusmõistete abil [planeeritakse tulusid] valimistejärgsesse aega. Keegi mõtleb neid välja. Näete, kui lihtne on loopida raha. 100 miljonit. 100 miljonit! Me palume rahandusministril vastata, milliseid investeeringukulusid RES‑i järgi vähendatakse või investeeringutulusid suurendatakse niisuguse maheda sõnaga nagu "investeeringurevisjon" 2029. aastal. Kui niisugune ilus luksuslik asi nagu investeeringurevisjon on olemas ja 100 miljonit eurot vedeleb maas, siis miks me seda juba sellel aastal ära ei tee? Proua Lahe, näete, ehitame suurt maja. Maailma suurim palkmaja tuleb, 70 miljonit eurot, eks ole, prioriteedina.

Aitäh! Nüüd saime sellega ühele poole, härra Reinsalu.

Ja nüüd korraga investeerime ...

Mitmes see oli juba? Seitsmes oli? Või läks teil ka sassi?

See oli seitsmes.

Jaa. Kaheksas, palun!

Nüüd on kaheksas arupärimine. Küsimus on kas 100 miljoni eurone investeeringurevisjoni kohta, selle edasilükkamise kohta, või tegelikult … Me ju saame aru, miks valitsus kardab neid küsimusi. See on bluff ja hämamine! Nad ei julge tulla siia parlamendi ette, sellepärast et neil pole midagi öelda nende uute absurdsete mõistete kohta, millega väidetakse, et sadade miljonite eurode kaudu on loodud [kuludele] katet riigi eelarvestrateegias valimistejärgsesse aega. On moodustatud niisugune Atlandi vall parlamendi juhatuse näol, kellele on antud ülesanne. Ma ei tea, miks härra Aller kaasa mängib. Härra Aller, selg sirgu, te olete opositsiooni esindaja seal juhatuses! Härra Aller lööb kulpi. Miks lööb kulpi? Niisugune allohvitseri käitumine. Ehk et Atlandi vallina lüüakse tagasi parlamendiliikmete arupärimised. Me ei saa niisugust asja aktsepteerida.

[Järgmine] teema puudutab vangide siia toimetamist. Vägagi aktuaalne teema, parlament arutab siin lepingut ja seadusemuudatusi Rootsi vangide kohta. Meile demonstreeritakse seda Rootsi vangide küsimust kui suurt tuluprojekti: Tartu saab rikkaks, Tartu on leidnud naftat! 30 miljonit eurot. Samas, salastatud või ametkondlikuks [kasutamiseks] tunnistatud PricewaterhouseCoopersi analüüs räägib, et kulu vangide kohta jooksval aastal on umbes 28 miljonit eurot. Hästi, see delta on tõenäoliselt see kasumiosa, mille nimel seda operatsiooni läbi viiakse. Aga huvitav on see, et kui kogu selle vangide krempliga [kaasnevad] kulud on ette nähtud juba 2026. aasta eelarvesse, siis Eesti Vabariigi eelarves ei ole ette nähtud mingisuguseid tulusid vanglalepingu pealt. Küll aga nähakse [eelarves] ette, et vangla ümberehitamise kulud on 2026. aastal 6 miljonit eurot. Ja ka riigi eelarvestrateegia ei näe riigile ette sentigi tulu selle vanglalepingu pealt. Tekib küsimus, miks siis riigieelarves kajastuvad sellel aastal hoopis kulud seoses vangidega, aga tulu – seda eksponeeritakse meile kui röögatut tuluprojekti – ei juleta välja tuua. Me teame seda põhjust. Sellepärast et siis tegelikult paljastuks see vale, et see on otsekui röögatu tuluprojekt, kuna salastatud PricewaterhouseCoopersi analüüs ütleb, et 30 miinus 28 võrdub ainult 2 miljonit eurot. 30 miljonit eurot on bluff!

Aitäh, hea kolleeg! Ka nüüd sai see järgmine kaks minutit otsa.

Jah!

Jäänud on üheksas arupärimine.

Jäänud on üheksas arupärimine. Näete, milline niisugune bluff! Ma arvan, et parlamendiliikmetel on õigus seda küsida. Me langetame siin otsuseid, inimeste elugi osas. Näete, kus järgmistel aastatel peavad, ma ei tea, näiteks Süüria kodanikud oma elu veetma. Need küsimused puudutavad ka Süüria kodanike saatust. Nii et meil on õigus teada, milline on mõju maksumaksjatele. Me ei lase ennast ja ühiskonda ära hämada mingite väidetega, mis osutuvad võltsideks. See oli Rootsist toodavate välisvangide kohta.

Aga ei jõudnud veel tint meie arupärimisel kuivada, kui tuli uudis Belgia vangide siia toomise kohta. Vaadake, ka Belgia vangide kohta käis spetsiifiline hämamine. Kõigepealt, Justiitsministeerium üldse ei avalikustanud, et grupiviisiliselt on Belgia valitsuse liikmed Eesti territooriumil leppimas kokku [dokumentideta] immigrantkurjategijate paigutamist Eesti territooriumile. Tuleb välja, et Belgia lehtedest kuulsime seda, maailma press oli [neid uudiseid] täis! Proua Pakosta teatas, et ei‑ei, läbirääkimisi ei ole, mis te nalja teete, me leppisime kokku ainult tehnilised läbirääkimised – mida iganes see tähendab. Kuid tõde laskis ennast meile avada Belgia parlamendis toimunud arutelul. Belgia parlamendis tuli välja arutelu, et Belgia ministrid olid küll jutukamad ja, mulle tundub, avameelsemad kui Eesti justiitsminister. Nad teatasid, et loomulikult, käimas on läbirääkimised ehk tehnilised läbirääkimised toimuvad.

Ma arvan, et meil on õigus küsida Eesti ühiskonna huvides justiitsministrilt aru. Mingil põhjusel Riigikogu juhatus leidis, et ei tohi küsida Belgia vangide kohta. Mis Eesti rahvas siia puutub, miks Eesti rahval on vaja teada nendest salajastest läbirääkimistest, mis siin toimusid Belgia ministritega Belgia vangide üle? Belgias on tõesti probleem, dokumenteerimata immigrantkurjategijaid on Belgia territooriumil 4000 – pärast seda [kohtumist] läksid Belgia ministrid vist Albaaniasse ja Kosovosse –, neile on õige otsida neid kohti, eks ole.

Aitäh! Kümnes!

Nii, kümnes arupärimine. See puudutab loomulikult niisugust tõsist teemaderingi ja väikest summat nagu pool miljardit eurot võimalikku Eesti põllumajanduse toetamiseks minevat raha, [täpsemalt] Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku jõukuspõhise rahastuspiiri ehk prosperity gap'i vahendite kasutamist ja planeerimist. Kõigi Eesti põllumeeste, toidutootjate küsimus nr 1, mis neid huvitab, on see, et kas valitsus kohtleb neid Euroopa Liidu vahendite planeerimisel õiglaselt või mitte. See huvitab neid! Olete maapiirkondades käinud ja põllumeestega-talumeestega rääkinud? See on aktuaalne küsimus! See puudutab nende konkurentsivõimet ja hakkamasaamist niisuguses segadikus, nagu meil praegu on. Milline on Eesti positsioon, Eesti valitsuse positsioon? Ja meil, näete, oli jultumust küsida peaministrilt selle kohta, milline on Eesti Vabariigi valitsuse positsioon küsimuses, mis huvitab probleemina nr 1 talu[mehi] ja põllumehi, kes peavad tegema pikaajalisi otsuseid. [Tahtsime] selle kohta küsida peaministrilt, et see teema siia parlamendisaali tuua. 

Jällegi, Riigikogu juhatus leidis, et pool miljardit eurot ja see, et see huvitab kõiki Eesti toidutootjaid ja põllumehi, ei ole piisav põhjendus, olemasolu õigustus, et Isamaa saadikutel oleks õigus seda küsimust siin parlamendisaalis peaministrilt küsida. Ja siis härra Hussar, härra Kivimägi ja härra Aller, kolm hommikumaa tarka, tulid kokku ja otsustasid, et ka selle, meie kümnenda arupärimise lükkavad nad tagasi. Ja see tagasilükkamise otsus on loomulikult vastuolus nii põhiseadusega kui ka Riigikogu kodukorra seaduse algsete põhimõtetega, mis on parlamendiliikme kõige suveräänsem õigus – õigus nõuda aru ministritelt! See on demokraatia eeldus parlamendis. Ja siis tullakse lagedale [selliste põhjendustega]. Näete, siin on kümme arupärimist ühiskondlike probleemide kohta. Öelge mulle siin saalis üks inimene, kes täie vastutustundega ütleb …

Aitäh! Teie aeg!

… et need ei ole olulised küsimused.

Teie aeg, hea kolleeg! Aitäh!

Me esitame need ja ma kutsun üles juhatust põhiseadust austama. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu ja kümme arupärimist. Ja kasutan seekord lauset, mida ma tavapäraselt ei kasuta: juhatus või Riigikogu esimees otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd, head kolleegid, ma pean siiski vajalikuks ilma debatti avamata mõne kommentaari selle kohta öelda. Nimelt, mul on väga kahju, et väga kogenud Riigikogu liige Urmas Reinsalu ei ole omandanud ikka veel Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Ma loen leheküljelt 491 ette järgmised laused: "Arupärimine on lubatav, kui Riigikogu liige soovib adressaadilt selgitust, kuidas ta täidab õigusakte, mille täitmise kohustus on talle pandud põhiseaduse või seadusega. Arupärimise esitamine eeldab, et Riigikogu liikme arvates esineb õigusaktide täitmisega seoses probleem, mida tuleks Riigikogu istungil avalikult käsitleda, näiteks kui midagi on jäetud tegemata või ei ole tehtud nõuetekohaselt. Arupärimist ei saa aga esitada siis, kui Riigikogu liige soovib saada informatsiooni asjade seisu kohta mingis küsimuses või faktilise olukorra kirjeldust". Nii lihtne see lugu ongi, härra Reinsalu. 

Teiseks, mul on väga kahju, et te vähemalt kümme korda laimasite Riigikogu juhatust. Riigikogu juhatus pole tagastanud mitte ühtegi arupärimist. Arupärimiste tagasisaatmine ei ole Riigikogu juhatuse pädevuses, seda teeb Riigikogu esimees. Aga ma antud juhul kaitsen ka Riigikogu esimeest neilsamadel eespool nimetatud põhjustel, et Riigikogu esimees on käitunud vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Nii et võiks tutvuda natuke ka algallikatega. 

Ja kolmandaks, te olete oma ülesastumisega laimanud korduvalt Vabariigi Valitsuse liikmeid. Ma ei ole kohanud mitte ühtegi Vabariigi Valitsuse liiget, kes ei julgeks parlamendi ette tulla. Nendeni, auväärt Urmas Reinsalu, ei ole need arupärimised jõudnudki, kuna Riigikogu esimees on need tagastanud. Nii et te laimate tegelikult oma väljaütlemisega Vabariigi Valitsuse liikmeid selle tõttu, et nemad ei tule. Aga nemad ei olegi saanud neid arupärimisi, mis ei ole arupärimisteks kvalifitseerunud. 

Võtan algse protseduurilise küsimuse, mille soovis esitada Peeter Ernits. Mul on teema teadmata, aga kuna teie protseduuriline küsimus oli juba enne nende arupärimiste üleandmist kirjas, siis kuulan teid.

Hea juhataja! Ma panin selle [protseduurilise küsimuse üles] pärast kolleeg Reinsalu esinemist. Ma olen siin üsna pikalt olnud ja minu [arupärimistest] ei ole nii paljusid tagasi saadetud, aga kolmandik neid siiski on, kui ma [õigesti] mäletan. Võrreldes teiste arupärimistega, millele siin lugupeetud ministrid on vastanud, ei ole neil mingit sisulist vahet – selle kohta on olemas ka analüüs. Minu küsimus: kui palju siis on selliseid, näiteks Reinsalu või minu [esitatud] arupärimisi, mis on tagasi lükatud? See on protseduuriline küsimus, te juhatuse liikmena kindlasti oskate öelda. Kui paljud ei tea siis, kuidas küsida? Härra Reinsalu ei tea, mina ei tea. Kui palju neid veel on?

Hea kolleeg, kalambuuritsedes ütlen, et ma kindlasti ei tea, kui palju neid on tagasi saadetud, sellepärast et mina ei saada neid tagasi. On päris selge, et mõned Riigikogu liikmed – ma ei hakka nimesid nimetama – mängivadki [ehku] peale. Nad esitavad arupärimisi, mis tegelikult ei ole arupärimised. 

Kuna ma lubasin [endale] terve rea repliike Urmas Reinsalu aadressil, siis võtan ka viimase protseduurilise küsimuse Urmas Reinsalult ja siis läheme tänase istungi päevakorra juurde. Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh, Toomas! Kõigepealt, ma ei tea, mis Brežnevi limiit see on, et nagu pipetiga antakse sõnavõtuks aega ja siis peab olema veel armulik ja tänulik, et üldse parlamendis sõna saad, eks ole. Aga ma ütlen selle eest aitäh, näete, et niisugune ratsionaalne … jagamine on.

Hea kolleeg, taas kord liialdus!

Aga minu küsimus, õigemini repliik puudutab kodukorraseaduse tõlgendamist. Härra istungi juhataja! Me ju suurepäraselt teame, et see tõukub tegelikkuses parlamendi inimpõlve jooksul välja kujunenud traditsioonide väänamisest, mis siin parlamendisaalis on aset leidnud viimastel aastatel ning on olnud üks poliitilise vastasseisu ja usalduskriisi põhjuseid. See on demonstratiivne. Need riiki, rahandust ja muid selliseid asju puudutavad teemad, mida on välja toodud, on olulised, ja neid olulisi küsimusi peabki parlament arutama. Teate, kogu lugupidamise juures, see mõttekäik, et õigusaktide täitmise üle peab arutama, tuletab mulle meelde Riigiduuma esimeest Grõzlovi, kes ütles, et parlament ei ole rääkimise koht, et Riigiduumas ei tohi rääkida. Need küsimused, mida meie peame parlamendiliikmetena oluliseks, kui need on esitatud väärikal moel, ongi meie määratluse järgi need, mille kohta peaksid valitsuse liikmed aru andma. 

Ja põhiseadus ütleb, et Eesti Vabariigi parlamendi liikmel on õigus esitada arupärimine. Nii on see kõigis demokraatlikes parlamentides, kus parlamendiliikmed küsivad ministritelt aru. Nende kaudu küsivad Eesti kodanikud, küsib Eesti rahvas ministritelt aru, olgu see vangide, sadade miljonite eurode bluffimise, kaitsekulude või muude teemade kohta. Selles on küsimus. Meil ei ole mõtet ju mängida mingi formaalsusega, nagu te siin ütlesite, et ministrid ei tea sellest midagi, nad kangesti tahaksid nendele arupärimistele vastata. Tegelikkuses on see ju tahtlik poliitiline enesekehtestamine. Ja teine põhjus, miks te seda teete, on teie jaoks ebamugavate teemade vältimine ja kotti surumine. Me lihtsalt ei aktsepteeri seda. See on minu sõnum.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei ole nende tavadega liiga palju kursis, küsisin oma kolleegilt vasakul käel. Seda seisukohta on kantud vähemalt kümmekond aastat, see ei ole mitte viimast aastat, seda seisukohta kanti ka siis, kui teie olite koalitsioonis, ka siis saadeti tagasi arupärimisi. Me võib-olla ei provotseerinud neid arupärimisi mitte arupärimistena esitama, mistõttu neid saadeti tagasi võib-olla vähem, aga täpselt sama põhimõte on kehtinud vähemalt viimased kümmekond aastat. Nii et see ei ole mitte midagi uut. 

Ja teiseks, hea kolleeg Urmas Reinsalu, seda kõneaega ei ole nüüd küll mitte kellelgi piiratud. Me ei suuda neid arupärimisi menetledagi. Me menetleme neid siin esmaspäeviti kella 12‑ni ja ka siis jääb [osa] neist ikka menetlemata. Nii et selle üle ei ole küll teil põhjust kurta, et sõna ei saa ja sõna ei ole antud. Ma ei taha küll lasta džinni pudelist välja, aga protseduurilise küsimuse esitamise aeg ei ole mitte kuidagi piiratud, välja arvatud juhul, kui see [ei ole] protseduuriline küsimus, siis on juhatajal loomulikult õigus sekkuda.

Aga, head kolleegid, ma väga tänan. Siinkohal me selle debati praegu lõpetame. Ja kui on täiendavaid küsimusi või soove, siis otse loomulikult on istungiosakond valmis nõustama ja abistama, et teha vahet, kust maalt on arupärimine, kust maalt on kirjalik küsimus. Null pahatahtlust. Ma ei taha sendi eestki ajada seda kantselei kaela. Ma olen, Urmas, 99% veendunud, et seda, kas üks arupärimine kvalifitseerub arupärimiseks või mitte, ei otsusta Lauri Hussar, vaid selle ettepaneku ja arvamuse esitab tegelikult kantselei. Aga ma ei võta vastutust Lauri Hussarilt ega võtaks ka endalt, sellepärast et otsusele kirjutab alla Lauri Hussar. Nii et see on Lauri Hussari seisukoht, kas see on protseduuriline või mitte. Aga veel kord: siin ei ole vähimatki poliitilist survet, Urmas. Ma palun väga seda kindlasti mõista. 

Head kolleegid! Nüüd saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on ka natukene tavapäratu, aga väga meeldiv. Nimelt, Riigikohtu liikme Martin Triipani ametivanne. Palun!

Austatud Riigikogu! Annan kohtuniku ametivande. Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. Aitäh! (Aplaus.)

Läheme nüüd päevakorra teise punkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No siin eelnevate lugemiste käigus on tegelikult kõik oluline juba välja öeldud, aga lihtsalt enne lõpphääletust tasub veel kord meelde tuletada, et tegemist on tüüpilise näitega seadusest, mille me võtame vastu täies teadmises, et seda, esiteks, ei ole Eesti ühiskonnas vaja, ja teiseks, et see regulatsioon, mis on ette pandud, on tegelikult sisuliselt vale ja vastuvõetamatu. Ainuke põhjus, miks see seadus saab vastu võetud – ja ma arvan, et keegi vist siin saalis ei vaidle mulle vastu –, on see, et lihtsalt Euroopa Liidus on võetud vastu vastavasisuline määrus, mis on kehtestanud teatud kohustused, ja need kohustused tuleb kirjutada sisse ka Eesti Vabariigis kehtivatesse seadustesse. 

Ma tõtt-öelda isegi erakordsel moel käitudes tänaksin koalitsiooni esindajatest kolleeg Marek Reinaasa, kes on komisjoni arutelusid vahendades samamoodi erakordse aususega tunnistanud, et siin on tegemist seadusega, mis ei ole tegelikult toetusväärne. Ma ei pane sõnu suhu, ma ei mäleta, kuidas täpselt ta seda väljendas, aga põhimõtteliselt on ju tunnistatud, et ei ole hea regulatsioon, ei ole hea seadus, aga midagi teha ka ei ole, vastasel juhul saame lihtsalt endale menetluse kaela. 

Ilma pikemalt detailidesse minemata, ma lihtsalt markeerin meie vaatest ära kaks peamist probleemi, mis selle seadusega on. Esimene probleem seisneb selles, et ei ole aru saada, mida on poliitreklaami all silmas peetud. On nähtud ju ette väga tõsised karistused selle eest, kui poliitreklaam ei ole nõuetekohaselt tähistatud. Aga samal ajal, kui me vaatame, mida on poliitreklaami all silmas peetud, siis öelge mulle, palun, kes on suutelised selle määratluse alusel ütlema, mida siis pidada poliitreklaamiks. Kuigi seda on võib-olla isegi lihtne öelda, teatud asjad lähevad selle alla, eks ole. Kui on Tõnis Lukase plakat enne valimisi üles pandud, siis see on ilmselgelt poliitreklaam, kui ta kandideerib Riigikogusse. Aga pigem on küsimus selles, mida selleks mitte pidada ehk kuhu tõmmata see piir, [et teada,] mis on poliitreklaam ja mis enam ei ole poliitreklaam. 

Ma loen teile ette lihtsalt mõistete osa määrusest 2024/900, kus antakse määratlus selle kohta, mis on poliitreklaam. Alustame artikli 3 punktist 3, mis ütleb, et poliitreklaam on "mis tahes viisil avaldatud, edastatud või levitatud poliitreklaami tegemise juhtum". Kujutate ette, poliitreklaami tegemise juhtum! Nii, loomulikult tekib küsimus, aga mis on siis poliitreklaami tegemine. Selle kohta on antud eraldi määratlus. Kohe mõistete [osa] alguses on öeldud niimoodi, punkt 2: poliitreklaami tegemine – kuulake nüüd tähelepanelikult, et midagi kõrvust mööda ei läheks! – on "sõnumi ettevalmistamine ning selle edendamine, avaldamine, edastamine või levitamine mis tahes viisil, tavaliselt tasu eest või asutusesisese tegevusena või poliitreklaami kampaania raames". Pange tähele, et on öeldud "tavaliselt" ehk mitte ainult. 

Siis on antud kaks kriteeriumi, mis on alternatiivsed. Mõlemad ei pea [korraga] esinema, aga üks neist vähemalt peab. Esiteks: "kui seda tehakse poliitikas osaleja poolt, jaoks või nimel, välja arvatud juhul, kui sõnum on puhtalt eraviisilist või ärilist laadi". Või, nüüd on b: "kui see sõnum võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi liidu, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja on selleks mõeldud". Kujutate ette? Võib mõjutada valimiste või rahvahääletuse tulemust, hääletamiskäitumist või seadusandlikku või regulatiivset protsessi riiklikul või kohalikul tasandil või on selleks mõeldud.

Kas te nendele kriteeriumidele tuginedes oskate mulle selgitada, palun, mis kvalifitseerub ja mis ei kvalifitseeru poliitreklaamiks? Näide, mille ma tõin siin vist esimese lugemise ajal peetud kõnes … 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

… seisnes näiteks meeleavalduses. Näiteks oletame, et kodanike ühendus, kes seisab kanade puurispidamise vastu, korraldab meeleavalduse kas parlamendi ees, Stenbocki maja ees või kusagil mujal. No öelge mulle, kas see on poliitreklaam. No võiks öelda, et see on suunatud seadusandliku protsessi mõjutamisele või regulatiivse protsessi mõjutamisele. Aga mina küll aru ei saa, milles see poliitreklaam seisneb. Mida või keda nad siis reklaamivad?

Mina saan aru, et neid erakondi, kes pooldavad kanade puurispidamise keelamist, on Riigikogus õige mitmeid. Ma ei tea, ma eeldan, et sotsid pooldavad. Ma ei oska teiste kohta öelda. Eesti 200 võib-olla pooldab, võib-olla Reformierakond pooldab. Kellele ja millisel moel siis reklaami tehakse? Kuidas jaotub see, kui palju läks nüüd sotside reklaamiks, kui palju läks Eesti 200 reklaamiks, kui palju läks Reformierakonna reklaamiks? Milles üldse reklaam seisneb, kui kodanikud avaldavad meelt, seistes endale oluliste põhimõtete eest? Mina küll ei oska öelda. 

Ja nüüd ongi nii, et kui nad ei tähista oma reklaamplakateid või muid asju sellisel viisil, nagu Euroopa Liidu määrus 2024/900 nõuab, siis võib neid karistada. Ja nüüd jõuame teise põhimõttelise probleemini. Kas te teate, kui suur see karistuse [rahaline] määr on, mida seaduseelnõuga ette nähakse? Kui suure trahvi võib neile määrata? (Urmas Reinsalu: "20 miljonit.") 20 miljonit eurot, nagu kolleeg Urmas Reinsalu ütles. See on diferentseerimata. Ei ole nii, et kui on väike rikkumine, siis [on trahvi summa] kuni nii palju, kui on keskmise suurusega rikkumine, mis on kuidagipidi kriteeriumide kaudu määratletud, siis nii palju, ja kui on suur rikkumine suurte korporatiivsete subjektide poolt, siis [on trahv] kuni 20 miljonit. Ei, lihtsalt on öeldud, et kui on rikkumine, siis võib määrata kuni 20 miljoni eurose trahvi. 

Tõsi, seadusesse on lisatud selline kriteerium, et kui tegu ei ole olulise rikkumisega, siis ei peaks üldse menetlust alustama. Võib alustada, aga ei pea alustama. Ametnikel on diskretsioon, kas alustada menetlust või mitte. Aga kujutate ette, diskretsiooni alusel võib nendele kanade puurispidamise vastu protestijatele seaduse kohaselt määrata kuni 20 miljoni eurose trahvi. Mille eest? Selle eest, et nad ei olnud kuskile plakati äärele kirjutanud, [et tegu on poliitreklaamiga,] ehk nõuetekohaselt tähistanud seda nii-öelda reklaami, mis polegi mingi reklaam. 

Ma ütlen veel kord: me kõik saame aru, et see on jabur. Siin tegelikult ju vaidlusmomenti meil ei ole. Ma ei vaidle siin mitte kellegagi. Ma eeldan, et kõik on sellega nõus. Aga jama on lihtsalt selles, et me oleme riigina jõudnud sellisesse olukorda, kus me koputamegi parlamendis ära seadusi täies teadmises, et need ei ole, esiteks, vajalikud – meil ei ole mingit ühiskondlikku probleemi, mida me siin lahendame – ja, teiseks, see regulatsioon, mis kehtestatakse, on lihtsalt selgelt ebamõistlik. Ja minu hinnangul mitte ainult ebamõistlik, vaid sellisena ka vastuolus põhiseadusega, vastuolus õigusriikluse põhimõttega, mille osaks on ka keelatud tegude määratletuse põhimõte. Keskmisele mõistlikule inimesele peab olema arusaadav, millised teod on lubatud, millised on keelatud ehk millised teod on karistatavad. Antud juhul see nõue ei ole täidetud. Aitäh! 

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Isamaa hääletab selle eelnõu vastu. Ma arvan, et see ei ole naljategemine. Üks asi on segased õigusmõisted selle määruse tekstis, mis on pigem formuleeritud prantsuse halduskultuuri stiilis, nagu Euroopa õigusaktide puhul kipub olema. Ja nüüd me implementeerime need Eesti õiguskorda ainult selliselt, et me ütleme, et täidesaatva võimu asutus või riigiasutus, tehnilise järelevalve amet, hakkab meil [tegema] järelevalvet. 

Määruse nõuete rikkumise korral – ilma eristamata, mida need määruse nõuded endast kujutavad – [lähevad] rikkujate alla meediaplatvormid, reklaami tellijad, reklaami vahendajad, meediaettevõtted, tegelikult läheb kogu see ahel. Ja näete, ilma mingi kaalutlusõiguseta [võib trahv olla] kuni 20 miljonit eurot või 4% juriidilise isiku ülemaailmsest käibest, kui on kontserniga tegemist, või füüsilise isiku puhul 6% – panete nüüd tähele, poliitikud, härra Randpere – tema eelmise aasta teenitud tulust. Näete, niisugused [karistused] Eesti õiguskultuuris. Tegemist on ju ülidrakoonilise karistusega, kui me asetame selle Eesti loogikasse. 20 miljonit eurot on ju sisuliselt lagi, millega [saab] Eesti karistusõiguse järgi juriidilist isikut üldse karistada. Efektiivselt me teame, et kui niisuguseid karistusi erakondadele kohaldatakse, siis see tähendab tegelikult organisatsiooni sundlõpetamist. Sellises ulatuses trahvi määramine toob selle kaasa. Ja panete tähele: trahvi määrab asutus, kellel on hoopis teine profiil, kui tegeleda niisuguste poliitsemiootika probleemidega, nagu on selle määruse mõtestamine.

Siin on meil kaks tõsist põhimõttelist küsimust. Esimene küsimus: kas meie keskkonnas on sellisel kujul normi kohaldamine Euroopas õnnestunult välja kukkunud ja Eesti peaks sellele tähelepanu juhtima – paradoksaalselt me olimegi viimastel kohalikel valimistel vist niisugune labori eksperiment, kelle peal seda määrust [katsetati,] ja me nägime, kuidas meediaplatvormid seda tõlgendasid –, et seda kuidagi muuta?

Teine küsimus. Veelgi enam, selles olukorras, kus mööndakse, et tegemist on tobedusega Eesti keskkonnas või et see võib kaasa tuua kummalisi siirdeid, pehmelt öeldes, oleks seadusandjal, valitsusel tulnud see õiguskorda monteerida maksimaalselt ohutustaval moel. Aga seda kahjuks tehtud ei ole. Tempel löödi peale: [trahv] 6% inimese tulust eelmise aasta kohta, 4% ettevõtte ülemaailmsest käibest või 20 miljonit eurot kogu ketis – see, kes vahendas, see, kes tegi, see, kes kujundas, see, kes ellu viis. Ja näete, [seda tehakse] ilma mingisuguse kaalumisloogikata. 

Kuulge, andke andeks! Need on ju Tšingis-khaani karistusmeetmed. Mis see on siis, detsimeerimine või? Igal kümnendal pea maha reklaami eest. 20 miljonit eurot trahv poliitreklaami määruse rikkumise eest olukorras, kus see on sõnastatud pehmelt öeldes ähmaselt. Kõik poliitikud, kes neid reklaame tellisid, teavad – nii palju, kui ma aru saan, oli selle üle arutelu –, kui nõutud on tegelikult professionaalsed reklaamiettevõtted. Aga mis on [poliitreklaami puhul] lubatud ja mis mitte, seda sellises olukorras keegi ei tea. Näete, niisugune kuidagi orwellilik olukord. Keegi Eestis täpselt ei tea, ega see kontor ka ei tea. Tehnilise järelevalve ameti inimesed tegelevad niisuguste küsimustega nagu televiisorid, internetikaablid ja nende ühendused või et kingad ei oleks praak. Ja nüüd peab [amet] niisuguste küsimustega tegelema, [õigusnormid] praktikaga sisustama. Keegi ei tea, [mis on lubatud,] ja karistused on tšingiskhaanlikud. Ise ehitame praegu niisugust orwellilikku loogikat. Ebaküps on valitsuse käitumine suruda see lihtsalt läbi ja vaadata, mis juhtub. 

Niisugused asjad võivad täielikult [kontrolli alt] väljuda, tekitada niisuguse halli ebamäärasuse, kus keegi ei saa enam heauskselt käitudes aru, [mida võib teha]. Siis on ohutum muidugi mitte midagi teha, kui see on kellegi eesmärk või ettekujutus. Või teine loogika on, et mingisugune käitumine võib kaasa tuua kuni 20 miljoni eurose [trahvi] ja seda ei määra mitte kohus, vaid tubli, aga siiski ainult keskastme erialavaldkonna ametnik. Tema hakkab niisuguseid trahve virutama või väänama. Kuulge, mis meil toimub? 

Nii et me ei toeta seda. Kutsume parlamenti üles võtma taskurätinurgast välja iseotsustamise julguse. See on olemas, ma tean. Ja härra Klaassen, elu näinud mees, mis nad sinuga ikka teevad, kui hääletad vastu. Hääletame maha selle jama, okei?

Aitäh teile! Sõnavõtt kohapealt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ka Eesti Keskerakond loomulikult seda seaduseelnõu toetada ei saa ja juba teise lugemise ajal me väljendasime oma selget seisukohta. See seadus tekitaks veelgi suuremat segadust. Meil on praegu päris hästi reguleeritud kogu reklaamindus, kaasa arvatud see, millisel viisil ja mis tingimustel saavad seda reklaami osta ka erakonnad. Aga loomulikult on selge, et selle seaduseelnõu tõttu, mis tuleneb Euroopa tahtest, hakkab ülereguleerimine toimuma. 

Lisaks võib see tekitada väga suuri majanduskahjusid mitte ainult selle trahvi tõttu, mis on üüratu suur, 20 miljonit, vaid ka suure teadmatuse tõttu – eraturg võib tõesti võtta ennast koomale ja tulevikus mitte pakkuda sellises mahus teenust, nagu ta on praegu pakkunud. Ja seda me näeme ju tegelikult näidete põhjal, mis puudutavad nii Facebooki ehk sotsiaalmeediat kui ka Youtube'i ja nii edasi. Juba kohalike valimiste ajal oli selgelt näha, et nende portaalide poolt ja sotsiaalmeediast tulid selged reklaamikeelud ja erakonnad ei saanud rohkem reklaami osta. Aga see ei puuduta ju ainult erakondi. Nii et me kutsume üles seda seaduseelnõu mitte toetama. Aitäh!

Tänan teid! Sulgen läbirääkimised. Protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on väga tõsine protseduuriline küsimus praegu. Küsimus on selles – ma katsun hästi lühidalt teha –, et põhiseaduse § 11 ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 14 ütleb, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku [võimu] ehk parlamendi kohustus. Ma olen veendunud, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei ütleks seda, et see seaduseelnõu on Eesti põhiseaduse vastane. Ma tean, et te ütlete seda, et määrus on meile otsekohalduv. 

Nüüd on minu küsimus teile. Tegelikult me peaksime praegu sellele määrusele ütlema igal juhul "ei" seetõttu, et see on põhiseadusvastane. Kui te nüüd [väidate] teistpidi, siis jääb mul ikkagi küsimus, kas Eesti on veel iseseisev riik või on meie tegelikuks ülemuseks juba Brüsseli määrused.

Aitäh, hea kolleeg! Mul antud hetkel kindlasti pole voli ega võimalust hinnata selle konkreetse seaduseelnõu vastavust põhiseadusele. Ühesõnaga, ma loomulikult isiklikult eeldan, et see vastab põhiseadusele, aga ka teie väited võivad olla põhjendatud. Aga veel kord, tänaseks me oleme kolmanda lugemiseni jõudnud. Parlamendi[liikmed], kes toetavad teie seisukohti, võivad hääletada selle eelnõu vastu. Sellisel juhul jääb see eelnõu vastu võtmata. 

Teine võimalus on loomulikult see, et kui see saab ka parlamendis vastu võetud, siis, hea kolleeg, ehk olete te pannud tähele, et Vabariigi President teostab samuti järelevalvet selle üle, kas see vastab põhiseadusele või mitte. Kui see ei vasta, siis [presidendi kantselei] on esimene koht, kust see võib tulla tagasi. Ja loomulikult ka õiguskantsler saab [järelevalvet] teha. Nii et täna ei ole veel viimane hetk, mil teie väiteid kontrollida ja nende paikapidavust kinnitada. 

Aga, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 696 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Auväärt Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 26, erapooletuid oli 0. Eelnõu 696 on seadusena vastu võetud.

Saame minna, head kolleegid, kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 759 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Ma pean oluliseks mõne aspekti ära markeerida selles eelnõus. Võib-olla sissejuhatuseks, et, kolleeg Reinsalu, eelmise eelnõu [ajal] pidas Varro kõne. Varro on tuntud selle poolest, et ta oskab selgelt ja hästi asju kokku võtta, ja oligi mõju. Peale seda kõnet sa said aru, tulid pulti ja ütlesid, et ka Isamaa otsustas eelnõu vastu hääletada, mis on selles mõttes kiiduväärt. Ja veel imekspandavam: Varro suutis selle asja nii selgelt ära rääkida, et isegi sotsid hääletasid vastu. 

Ma mõtlesin, et vaat siin on järgmine eelnõu, kus tegelikult on ka terve hulk aspekte, millele tasuks tähelepanu juhtida. Püüan konkureerida Varroga selles, et teha seda selgelt ja loogiliselt, ja vaatame siis, kuidas hääletus läheb. Meil räägitakse siin teabeväravast ja tõlkeväravast. Ja tegelikult antakse seaduse tasandil selle tõlke- ja teabejutu taustal väga laiaulatuslik luba töödelda suurt hulka andmeid, sealhulgas terviseandmeid, karistusandmeid, muid eriliigilisi ja tundlikke isikuandmeid, näiteks poliitilise kuuluvuse ja usuliste veendumuste kohta. Ja lisaks annab seadus õiguse neid andmeid seal pikka aega ka hiljem säilitada. 

Me mäletame, et siin Riigikogus oli üks nii-öelda superandmebaasi seadus, mis ka ühiskonnas leidis päris laia kõlapinda. Siin me tegelikult [loome] sarnase superandmebaasi. Me justkui täidame õilsat eesmärki, et inimesed saavad teabevärava kaudu igasugustele teenustele ligi ja ametnikud saavad kasutada infotehnoloogilisi vahendeid, et dokumente ja andmeid tõlkida. Aga selle kõigega käib kaasas suur hulk väga tundlikke isikuandmeid, mis jäävad ja kogunevad sinna, ma ütleksin, vägagi analoogsesse superandmebaasi. Võib-olla neid kõiki ei kühveldata sinna kohe korraga kokku ja sellisel viisil, nagu oli plaanis selle juba jutuks olnud superandmebaasi puhul, aga siiski. 

Teabevärava puhul on probleem see, et andmekoosseis ja andmete kasutamise eesmärgid seotakse lahti, mis tuntavalt ähmastab minimaalse andmete kogumise nõude sisulist kontrolli. Ja tõlkevärava puhul on probleem see, et andmed, mida võidakse andmekogus hoida, on väga tundlikud, kusjuures kogutavate andmete täpsemat koosseisu ja muid korralduslikke küsimusi hakatakse sätestama Vabariigi Valitsuse määrusega. Nii et me [teeme] sellise superandmebaasi, kus on kirjas ka andmed, mida tegelikult ühe või teise teenuse osutamiseks ei ole vaja. 

Üks vastuargumente on olnud see, et inimene peab andma nõusoleku oma andmete töötlemiseks, aga siin liigutakse jälle andmete puhul riskantse lahenduse juurde: nõusoleku saab anda ühest kohast ja kõige kohta korraga. Seda müüakse sellise mugavusteenuse [sildi all] ja inimesed annavad oma nõusoleku, aga tegelikult nad ei tea, milliseid andmeid millal ja mille jaoks seal taustal saab kasutada. Üks risk, mis selle tõttu tekib, on see, et toimub tehnoloogiline andmekogu kompromiteerimine ja andmed lekivad. Kui lekkinud andmed on kõik tsentraalselt ühes kohas, siis see leke on väga suure mõjuga. Teine mõju [kaasneb] nende andmete kuritarvitamisega, kui selline hulk andmeid on kesksesse andmekogusse koondatud. 

Nii et meie fraktsioon kindlasti kavatseb hääletada eelnõule vastu. Ma loodan, et minu jutust oli võimalik korjata üles iva ka neil, kes päris selgelt ei teadnud, kuidas käituda. Nii et ootan tulemuslikku hääletust. Aitäh!

Suur tänu! Saime palju juhiseid. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes te seda istungit jälgite! Näed, oligi kasu. Sümpaatne kolleeg Rain Epler tõi esile, et võib-olla ei ole kõik täna saalis viibivad kolleegid täpselt aru saanud, mis selle eelnõu eesmärk on ja mida sätestatakse. Ongi vaja rääkida. 

Avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu on Riigikogu töölauale jõudnud tingituna vajadusest muuta Eesti riigi digitööriistu tõhusamaks ning oma kodanikke ladusamalt teenivamaks. Tehnoloogia areng on maailmas kiire, me kõik näeme selle arengu mõjusid enda ümber iga päev. Näiteks tehisaru mõju ja kasutus on juba jõudnud meie igapäevaellu, olenemata sellest, kas me soovime seda või ei soovi. Muide, eelmisel nädalal avaldati Eurostati info, et Eestis kasutab pidevalt tehisaru 80% noortest. Seda on tervelt pea veerandi jagu rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lihtsalt huvitav fakt. 

Eestil on päris pika aja vältel olnud õnne olla kogu maailma silmis üheks innovaatilisemaks ja nutikamaks riigiks, kes infotehnoloogia võimalusi julgelt kasutusele on võtnud. Ometi juhivad paljud IT‑valdkonna asjatundjad tähelepanu sellele, et Eesti digitiiger kipub piltlikult öeldes tukkuma jääma. Öeldakse, et andmed on uus kuld, nafta ja lausa kalliskivid. See on reaalsus. Võib üldistatult öelda, et tänapäeval toimub enamik arengust andmete analüüsist tõukuvalt ja enamik otsuseid tehakse andmetele toetudes. Nii on see paratamatult ka meie väikses ja armsas riigis. 

Kohe lõpphääletusele jõudev avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu avab Eestile võimaluse teha järgmine pikk ja otsustav samm digiriigi arengus. Me loome ühelt poolt meie kodanikele senisest paremad ja mugavamad võimalused oma andmete üle kontrolli pidada, teisalt ehitame avaliku süsteemi, mis võimaldab nii üksikisikutel kui ka organisatsioonidel ametiasutustega asjaajamist oluliselt lihtsamaks ja ladusamaks muuta. Võiks öelda, et antud eelnõu seaduseks saades asetame paika personaalse riigi olulise vundamendikivi. 

Me kõik oleme märganud ja teame, et juba täna küsitakse meilt erinevate veebiteenuste – olgu need avalikud või erateenused – erinevaid nõusolekuid meie andmete kasutamiseks. Ma olen kindel, et enamikul meist ei ole tegelikult täit ettekujutust, kellele, millal ja milleks nad on oma nõusoleku andnud. Selle seaduse alusel loodav teabevärav ja andmenõusoleku süsteem võimaldab kõik riigile antavad volitused koondada ühte kohta. Kodanikud ja organisatsioonid saavad neid anda, neid näha ja vajaduse korral ka neist loobuda ühes portaalis, ühes vaates. Siinkohal tuleb rõhutada, et inimesi ei kohustata uue lahenduse rakendamisel mitte millekski. Nii teabevärava kasutamine kui ka nõusolekute andmine oma andmete kasutamiseks on rangelt vabatahtlik, nii nagu see Eesti põhiseaduse kohaselt peabki olema. 

On veel üks oluline arendus, mille käivitamine eelnõu vastuvõtmisega võimalikuks saab. See on nõndanimetatud tõlkevärav. Eesti loob riigiasutustele, ent ka erasektorile ühise, kontrollitud ja seega usaldusväärse keskkonna ametlike tekstide, tõlketööde tegemiseks ja haldamiseks, kasutades selleks arenenud, kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi ja keeletehnoloogilisi vahendeid, nagu elektroonilised terminibaasid ja tõlkemälud. Kuigi viimati kirjeldatud platvorm laiemat kodanikkonda ilmselt igapäevaselt ja otseselt ei puuduta, on see lahendus Eesti riigi arengu seisukohalt siiski väga oluline. Väikese ja ekspordile suunatud majandusena on meil kindlasti tarvis olla rahvusvahelistele investoritele ja ka turgudele võimalikult arusaadav ning mõistetav. See on Eesti tuleviku vaates just pika plaani tähenduses eluliselt oluline. 

Oluline ja tähelepanuväärne on ka see, et täna siin saalis lõpphääletusele jõudvad seadusemuudatused toetavad jõustumise korral lisaks avaliku sektori teenustele ka Eesti ettevõtete arengut. Meie seadused, meie õigusruum …

Ma palun ühe minuti lisaaega.

Jaa, üks minut lisaks. 

Aitäh! 

Meie seadused, meie õigusruum ja ametlik asjaajamine peavad olema ladusad ning tehnoloogiliste vahendite abil rahvusvahelistesse keeltesse hõlpsasti ümberpandavad. Üksnes nii püsib Eestil väljavaade rahvusvahelistes, piltlikult väljendudes, kaubandus-majanduslikes võistlustes edukas olla. On ütlematagi selge, et seda tõlketööd ei hakkaks meie eest mitte keegi teine maailmas ära tegema. 

Avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu võimaldab tugevdada inimeste kontrolli oma andmete üle, lihtsustab ettevõtjate ja riigi vahelist asjaajamist ning aitab oluliselt parandada Eesti e‑teenuste kvaliteeti. Tähtis on veel kord rõhutada, et teenuste kasutamine jääb inimestele vabatahtlikuks ning senised õigused ei muutu. Me astume vajaliku, otsustava ja tasakaalustatud sammu Eesti digiriigi paremaks muutmisel. Ma kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõiki häid kolleege seda eelnõu lõpphääletusel toetama. Ja ma tänan teid ära kuulamast.

Suur tänu teile! Nii nagu eelmises, oli ka siin terve rida väärt nõuandeid ja mõtteid. Aga, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 759 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 759. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Eelnõu 759 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevate vaimse tervise probleemide leevendamiseks" eelnõu 775. Juhin tähelepanu sellele, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Madis Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Sotsiaalmeedia ja laiemalt nutiseadmete mõju laste tervisele on kahjulik. Seda kinnitavad erinevad uuringud ja sellel põhjusel on mitmed riigid astunud ka väga konkreetseid samme laste sotsiaalmeedia piirangute osas. Näiteks keelas Austraalia sotsiaalmeedia alla 16‑aastastele lastele. Lisaks on jõutud erinevatesse otsustusetappidesse Prantsusmaal, Hispaanias ja Taanis. Laste ja noorte tervist [puudutavates] küsimustes on aruteludelt edasi liigutud juba konkreetsete otsusteni. 

Esitatud eelnõuga palume me töötada Vabariigi Valitsusel välja konkreetsed abinõud noorte terviseriskide vähendamiseks, mis on seotud just sotsiaalmeediast tulenevate ohtudega. Lisaks soovime, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet saaks juurde vajalikku ressurssi ja jõudu, et jõulisemalt rakendada Euroopa Liidu digiteenuste määrust. Meil toimus toetusrühma kohtumine ka [ameti] esindajatega ja saime tegelikult mitmes küsimuses selle kohta oluliselt täiendavat infot. 

Nüüd aga konkreetse eelnõu ja nende seitsme punkti juurde. Vaimse tervise probleemid: ärevus, depressioon, enesehinnang ja sotsiaalfoobia. Uuringud näitavad, et liigse ekraaniaja ja intensiivse sotsiaalmeediakasutuse tõttu on sagenenud laste ja noorte vaimse tervise probleemid, sealhulgas on suurem risk ärevusele, depressioonile, sotsiaalfoobiale ja madalale enesehinnangule. Lisaks näitavad uuringud, et passiivne ekraaniaeg, mis on üle nelja tunni päevas, on seotud depressiooni ja ärevuse sümptomite suurenemisega ning sotsiaalsete oskuste halvenemisega. Samuti märgivad eksperdid ja teadlased, et sotsiaalmeedias toimuvad võrdlused ja negatiivsed võrgukogemused võivad vähendada eneseväärikust ja suurendada üksildust. Laste psühholoogiline heaolu näib sõltuvat nii ekraaniaja [kestusest] kui ka kasutuse sisust ja kontekstist. 

Teiseks palume tähelepanu pöörata küberkiusamisele, mis on ennekõike seotud anonüümsuse ja kontrollimatusega. Digikeskkonnas on küberkiusamine üks [peamisi] riske, mida esile tuuakse, ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka üle Euroopa läbi viidud küsitlustes ja uuringutes. Sotsiaalmeedia ja online-platvormid võimaldavad anonüümsust ja jälgimatust, mistõttu on lastel lihtsam saada solvavaid sõnumeid, levitada kuulujutte või kaasata [nende levitamisse] teisi. Klassiruumis toimuv kiusamine ei lõpe, vaid võib jätkuda 24/7 online-ruumis, kus õpetajad ja vanemad ei pruugi toimuvat märgata. Samuti on korduvalt uuringud [näidanud], et korduv küberkiusamine on seotud suurenenud depressiooni, ärevuse ja mitme teise laste tervisele negatiivselt [mõjuva] sümptomiga. Eksperdid rõhutavad, et digitaalse kirjaoskuse, teadlikkuse ning vanema ja lapse avatud suhtluse tähtsust on selgelt vaja rohkem märgata ja selles osas tööd teha.

Kolmandaks: mitteeakohane sisu, vägivald ja äärmuslus. Online-keskkond pakub kõike, sealhulgas teismeliste arengule sobimatut sisu: vägivalda, seksuaalset või äärmuslikku materjali sisaldavat sisu. Intensiivne ekraaniaeg suurendab tõenäosust jõuda sellise sisuni, eriti kui algoritmid pakuvad järgmist klippi ilma vanema kontrollita. Pidev kokkupuude vägivaldse või [äärmusliku] sisuga võib muuta laste taju normaalsusest, suurendada ärevust või [võimendada] emotsioone. Eksperdid rõhutavad vajadust vanemliku kontrolli, filtrite, jututeemade ja õppetöö järele, et lapsed oskaksid sisu kriitiliselt hinnata ja ei võtaks ebaausa või ohtliku sisuga asju normina. Samas tuleb arvestada, et teine pool jälle proovib seda kõike nullida ning mitte heade eesmärkide nimel lapsi mõjutada. 

Neljandaks: uneprobleemid ehk liigne ja öine ekraanikasutus. Ekraanikasutuse aeg, eriti hilistel õhtutundidel, sekkub üheselt ja selgelt une bioloogilisse rütmi. Ekraani sinine valgus takistab melatoniini tootmist, mistõttu lapsed jäävad hiljem magama ja une[aeg lüheneb]. See on omakorda seotud kurnatuse, ärritavuse, tähelepanu [hajumise] ja mitmete teiste probleemidega. Eksperdid soovitavad keelata ekraanid tund aega enne magamaminekut ja säilitada regulaarne une- ja ärkamise rutiin, mis tugevdab sisemist kella ja parandab päeva jooksul vaimset tasakaalu. Seejuures on und häiriva mõjuga [igasugune] sisu, isegi eakohane sisu nutiseadmes enne magamaminekut häirib siiski lastel normaalse une[režiimi] saavutamist. Küsimus ei ole selles, mida me vaatame, vaid une koha pealt on tähtis see, et ekraani kasutamisel enne magamaminekut on negatiivne mõju. 

Viiendaks: kehaline passiivsus ja kaaluprobleemid. Pika ekraaniaja ja vähese liikumise seos ülekaalu ja terviseriskidega on hästi dokumenteeritud ja korduvalt-korduvalt erinevates analüüsides välja toodud. Taas kord on näha, et ekraaniaeg on üheselt seotud kehalise passiivsusega. Lapsed veedavad rohkem aega istudes, mis [põhjustab] suuremat kehakaalu, rasvumist ja sellest tulenevaid terviseriske, nagu diabeeti ja südame-veresoonkonna haigusi. Jälle on mitmeid uuringuid, mis kinnitavad, et suur osa lastest veedab ekraani ees rohkem aega, kui arstid soovitavad, ja ei täida päevast soovituslikku 60‑minutilist füüsilise aktiivsuse miinimumeesmärki. Ja siinkohal on oluline märkida, et kui asendada osa ekraaniajast aktiivsete mängude ja välitegevustega, on võimalik vähendada nii liikumisest tulenevaid vaevusi kui ka rasvumisest tulenevaid probleeme, aga mis peamine, [parandada] üldist tervist ja vaimset heaolu. 

Kuuendaks toome välja, et keskendumisvõime langus, süvenemisvõime langus, loovuse langus ja õpitulemuste langus. Üheselt on jälle mitmetes uuringutes välja toodud seosed sotsiaalmeedia intensiivse kasutuse ja vähese tähelepanuga. Pidev teavitussüsteem, lühikesed videod ja kiire infovahetus [soodustavad] hüplikku tähelepanu. Pikem ekraaniaeg võib mõjutada ka süvenemisvõimet, mõjutades samal ajal nii loovust kui ka probleemide lahendamise oskust, kuna aju harjub pideva stiimuliga ja rahulikumad ülesanded tunduvad igavad. Siinkohal on välja toodud, et digitaalne tasakaal on ülimalt oluline. Struktureeritud õpperutiin, ekraaniaja piiramine ja vahelduvad tegevused võivad toetada paremat õppimist ja kogu kontsentratsiooni sellele tegevusele. 

Seitsmendana toome välja privaatsusriskid ja digijalajälje alahindamise. Erinevalt täiskasvanutest ei pruugi lapsed õiglaselt mõista, milliseid andmeid nad online'is jagavad või kuidas neid kasutatakse. Isegi lastele sihitud rakendused ja erinevad platvormid, mis on ehitatud just laste jaoks, koguvad sageli andmeid ja kasutavad jälgimistehnoloogiat, mis ületab vastavaid vanusepiiranguid. Samuti võivad ebausaldusväärsed rakendused ja mängud luua turvariske, mis ohustavad üheselt ja selgelt laste privaatsust. Siinkohal ongi oluline, et laste vähene teadlikkus näiteks online-jälgimisest või kampaaniate eesmärkidest tähendab, et nad ei pruugi kahjulikke olukordi ära tunda ega selle eest olla ka kaitstud. On rõhutatud, et digitaalne kirjaoskus ja õpetus privaatsuse kohta on sama oluline kui turvafilter või vanemlik kontroll, aga kindlasti see üksi ei ole piisav. 

Kokkuvõttes on meil oluline kõiki neid probleeme [teadvustada] ja mitte eirata ohte. Nii nagu on öelnud üks noor Eesti sisulooja Maria Rannaväli, kunagi oli sotsiaalmeedia nagu turvaline kodu tagahoov, aga aastal 2026 on see nagu suurlinna ristmik, kus keegi kogu aeg karjub, reklaamid vilguvad, sõpru üles leida on keeruline ja mürafoon on maksimaalne. Ehk me ei saa täiskasvanutena vaadata sellele probleemile otsa samadel alustel, nagu me vaatasime sellele otsa kümme aastat tagasi. Koduhoovis me lubame lastel endiselt toimetada, aga suurlinna ristmikel me peame olema kindlad, et nemad teavad, kuidas minna üle tee, kuidas hoida oma telefoni taskuvaraste eest ja nii edasi, ja nii edasi. 

Loodan sisukat arutelu ja rõhutan üle ka selle, et Eesti noored on ka ise tunnistanud, et sotsiaalmeedia on nende vaimsele tervisele ohuks ja vaja on mingil viisil sekkuda. On raske hinnata, millised sekkumis[viisid] on kõige mõjukamad ja mõjusamad, aga kindlasti ei ole [lahendus] tänase olukorra jätkumine. Vaja on reaalseid samme, et ennekõike eelmainitud seitset peamist kitsaskohta selgelt ja üheselt hakata lahendama. Kogu selle probleemi tõstatamisel on oluline ka see, et varem või hiljem me peame üha rohkem hakkama tegelema ka tehisaru pealetulekust tulenevate väljakutsetega. Milliseid ohte see meie noorte vaimsele tervisele võib endast kujutada, me praegu veel üheselt ei oska öelda. 

Ma tänan fraktsiooni nimel kõiki neid osapooli, kes on osalenud erinevatel seminaridel, kus me oleme seda arutanud, ja kes on teinud erinevaid algatusi siin saalis ja ka teistes formaatides väljaspool Riigikogu saali. Ma arvan, et see, et me selle probleemiga tegeleme ja siin Riigikogu saalis seda arutame, on juba väga-väga oluline ja suur samm edasi. 

Tänan ka juba ette [kõiki fraktsioone]. Lugesin läbi komisjoni arutelu sellel teemal ja oli hea meel näha, et kõigi fraktsioonide esindajad, kes komisjonis sõna võtsid, tegid seda sisuliselt argumenteerides. Oli tunda, et probleemi tõsidust siin saalis mitte ükski fraktsioon ei alahinda ja ollakse ühiselt valmis leidma lahendusi, mis iganes need siis lõpuks olema saavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on küsimusi. Alustab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Tõesti oli see arutelu sotsiaalkomisjonis ka päris asjalik ja sisuline. Mul on tekkinud isegi võib-olla liiga optimistlik ootus, et äkki parlamendi enamus tõepoolest toetab seda otsuse eelnõu, sest tegelikult probleem on ju tõsine. Vaimse tervise kriis, millest on valdkonna eksperdid pikalt rääkinud, on aastatega süvenenud. Ja ma näen, et nüüd on isegi vastutav minister selle oma sõnavarasse võtnud. Tundub, et jää on hakanud liikuma. 

Aga ma küsin sinult niimoodi. Kas sa oled oma senise töö käigus praktikuna näinud, kui palju on Vabariigi Valitsus ja vastutavad ministeeriumid seni astunud samme, mida tegelikult on lastepsühholoogid ja muud eksperdid juba pikalt välja toonud, aga mille puhul nad on seni olnud natuke nagu hüüdja hääl kõrbes? Kui meenutada kas või meie asjalikku seminari, siis selle põhjal tundus, et psühholoogid ja haridusteadlased on pikalt sellest rääkinud, aga millegipärast pole neid seni kuulda võetud. Äkki sa oskad öelda midagi positiivset ka selle kohta, mis on juba ära tehtud, või pigem on tegelikult vaja nüüd hakata kiiresti tegutsema?

Aitäh! Mina võin öelda, et niipalju kui ma olen ka materjale lugenud ja tegelikult erinevate osapooltega kohtunud, olgu nendeks näiteks Lastekaitse Liit, Peaasi, ülikoolid – Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool –, siis nemad on öelnud, et ministeeriumides on ükskõik milliste ministrite ajal töö selles suunas käinud, kuidas sinise ekraani mõju lastele vähendada ja kogu seda temaatikat rohkem avalikkuse ette tuua. 

Ma olen selles mõttes pigem optimistlik ja vaatan asju positiivselt. Tööd on palju tehtud ja sellepärast ma pigem täna minevikku isegi nii väga ei vaataks ja keskendukski just praegusele. Me oleme uues situatsioonis, aastal 2020 või aastal 2024 oli olukord sootuks teine ja seda on kinnitanud ka eksperdid. Nüüd on vaja sekkuda, nüüd on vaja teisi lahendusi kui võib-olla viis või kümme aastat tagasi. Aga ma, jah, väga kriitiline ei oleks. Ma arvan, et ministeeriumid on teinud päris tunnustamist [väärivat] tööd nii teie ministriks oleku ajal kui ka teiste ministrite ajal, kes siin saalis on. Seetõttu on vaja nüüd lihtsalt astuda järgmised sammud.

No oli hea küsimus. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti aitäh, et selline eelnõu tuli, nagu tuli ka Keskerakonnalt eile arupärimine peaministrile samal teemal. Siin me oleme ühel rindel. Aga eks see sotsiaalvõrgustik ole ju nagu iga asi kahe otsaga. Ühelt poolt see annab teadmisi, aga teiselt poolt selle kaudu saab inimesi alandada, kiusata ja, mis on võib-olla kõige hullem, ka narkoäri on lausa roninud sellesse valdkonda – seal käib see kauplemine. Kuidas eristada selle positiivset ja negatiivset poolt? Mis teie nägemus on: kas üldse [sotsiaalmeedia] keelustada või on mingisuguseid mehhanisme, mille abil saab neid teemasid kuidagi [eristada]?

Aitäh! Ma tänan ka Keskerakonda, meil oli äärmiselt sisukas arutelu peaministriga esmaspäeval arupärimisele vastamisel. Mis puudutab seda, kuidas on võimalik eristada kasulikku ja kahjulikku sisu sotsiaalmeedias, siis eks see ongi äärmiselt keeruline. Me teame, et tänapäeval on väga palju õppematerjale võimalik leida nutiseadmest, mingil määral ka sotsiaalmeediast. Ühtepidi öeldes, kui lapsed ja noored seda tarbivad, seal loevad ja õpivad, siis see võiks olla kasulik. Aga teistpidi jälle on teadlaste seisukoht olnud, et ükskõik kui kasulikke ja häid asju sa sotsiaalmeedias ka ei tee, on ikkagi kogu algoritm üles ehitatud nii, et sa sealt välja ei saaks. Isegi kui sa lähed sinna midagi lugema, vilguvad reklaamid kõrval edasi ja järgmine sisu, mis sulle ette söödetakse, võib olla hoopis mingil muul teemal. Seetõttu on öeldud, et nii-öelda kasulikku sotsiaalmeediat on äärmiselt keeruline defineerida. Vähemalt Eesti ekspertidega rääkides ma ei ole aru saanud, mis asi see klassikaline ja kasulik sotsiaalmeedia on. 

Õppetegevus, võib-olla ka suhtlus sõbraga või tuttavaga võiks seal olla, see on igati loogiline ja tervitatav, aga [hinnata tuleb] kõike seda, mis sinna juurde tuleb. Ma arvan, et seda metafoori, mida ma kasutasin – 2016. aastal nimetas üks YouTube'i kasutaja seda turvaliseks tagahooviks versus nüüd suurlinna ristmikuks –, võib ülekantud tähenduses ka praegu nii võtta. Kui me teame, kellega me räägime, kui me teame, kes on selle artikli või video autor, siis ma arvan, et [sotsiaalmeedia kasutamine] on igati tervitatav ja ei oleks nii kahjulik. Aga kahjuks me seda enam ei tea ja kahjuks teine pool annabki juba sellist infot, mida ei saa kontrollida ja mida ei saa adekvaatselt hinnata.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Kõigepealt ma ka tunnustan sotsiaaldemokraate väga adekvaatse probleemiasetuse eest. Loomulikult on sotsiaalmeedia kui sõltuvus ju ikkagi tagajärg, millega me tegeleme. Kõik ennetustegevused ja ennetusmeetmed on strateegilise tähtsusega. Ja tõesti, 10–19‑aastaste noorte seas on vaimsete probleemide osakaal 47% suurenenud. Meile vaatab vastu suur probleemide pundar ja eks seal on väga palju põhjuseid, miks see on nii läinud. Meie, poliitikute ülesanne on ju poliitikat nii kujundada, et neid probleeme oleks ühiskonnas võimalikult vähe, et ühiskonna stressitase oleks väiksem ja et ka noorte tulevik oleks perspektiivsem.

Ühelt poolt ma alustasin tunnustusega, aga teiselt poolt ma küsin, et kui sa vaatad viimase nelja aasta poliitikavalikuid, siis kas sa teeksid midagi teisiti. Kas see on huvihariduse rahastamine, kas need on laste- ja peretoetused, mille puhul tegelikult sotsiaaldemokraadid andsid järele …

Aitäh!

… Reformierakonna survele? Kas sa teeksid midagi teisiti?

Aitäh! Jah, mis puudutab konkreetselt noorte vaba aja veetmist ja sotsiaalmeediat, siis kindlasti olen mina alati seda meelt olnud – ja seda kinnitas ka siin neljapäeval toimunud inimarengu aruande tutvustus –, et huviharidusel on suur ja positiivne mõju nii laste hariduslikule arengule kui ka vaimse tervise probleemide vaates. Ma isiklikult eraldaksin kindlasti rohkem vahendeid just maapiirkondade huviharidusele, kust tuli selge vahe välja. Teiseks, kindlasti vaataksin selgemalt ja ühesemalt üle selle, kuidas [rohkem] toetada sotsiaal-majanduslikult võib-olla mitte nii heal järjel olevate perede laste huviharidust. Need on konkreetsed sammud. Huvihariduse parem kättesaadavus võiks olla üks väga selge meede, ka sotsiaalmeediast [tingitud] probleemide lahendamiseks, kui me räägime võimalikest lahendustest. Nii et jah, huviharidust võiks täiendavate sihitud [vahenditega] rohkem toetada. 

Ma pean tunnistama, et ka sotsiaaldemokraadid on seda toetanud erinevatel aastatel, kui vähegi on koalitsioonis selles kokkulepe saavutatud. Mäletan, et vist 2016. aastal või umbes sel [ajal], kui Indrek Saar oli kultuuriminister, tehti seda päris edukalt. Ma arvan, et siin on veel häid näiteid. Kindlasti on huviharidusse panustanud ka teised erakonnad, olgu selleks Keskerakond, Isamaa, Reformierakond, Eesti 200 või ka EKRE.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Siiras tunnustus nii olulise teema süvendatud ja rahuliku eestvedamise eest! See tõesti on oluline. Aga, hea Madis, kas sa selgitaksid, et kui me siin Riigikogu saalis väga tihti ja minu hinnangul kohati pikalt tühja-tähja üle vaidleme ja arutame, siis kuidas oleme me ühiskonnana nii olulise teemani nii hilja jõudnud? Mis need põhjused võiksid olla?

Aitäh! Ma arvan, et üks põhjus on see, et iga asi jõuab siia saali võib-olla alles siis, kui see on ühiskonnas teatud temperatuurini jõudnud. Ju siis ei olnud ühiskonnas see probleem veel piisavalt terav. Teine põhjus on kindlasti see, et meist suuremad riigid, võib-olla ka pikema demokraatiaga riigid ja pikemat aega sotsiaalmeediat kasutanud riigid on teinud juba selgeid otsuseid. Võtame Austraalia, kes keelas [sotsiaalmeedia] ära. See kindlasti on avaldanud mõju, miks me nüüd seda arutame. 

Aga ma arvan, et peamine põhjus on see, et me lapsevanematena ja täiskasvanutena lihtsalt näeme seda olukorda meie ümber. Olgu see ühistranspordis, olgu see koolide ümber, olgu see enne või pärast huvi[ringi – pidevalt on näha, et] niivõrd paljud lapsed on oma nutiseadmes kinni. Ma arvan, et lõpuks kõigi silmad avanevad ja me peame reaalseid samme astuma. Ju siis ei olnud aeg selleks enne küps, aga ma arvan, et peamine põhjus on see, et meile on andnud nüüd ka selge tõuke Austraalia, Prantsusmaa ja Taani.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Täpselt samuti tänan selle väga hea eestvedamise ja nõupidamiste-seminaride korraldamise eest. Mul on suur palve, et sa kordaksid siin kõnepuldis üle selle, mida me ka sotsiaalkomisjonis kinnitasime ja üle kordasime: sotsiaaldemokraadid ei ole esitanud Riigikogu otsuse eelnõu mitte millegi ärakeelamiseks. See on laste kaitsmiseks ja lahenduste leidmiseks erakondadeüleselt. See ei ole poliitiline, see on laste kaitsmiseks. Kas see on nii? Kas ma olen õigesti aru saanud? Ja oleks hea, kui see saaks ka siin üle korratud, et seda ei [mõistetaks] nii, et sotsiaaldemokraadid [tahavad] jälle midagi ära keelata.

Aitäh! Aitäh ka heade sõnade eest! Tõesti on nii, et see otsuse eelnõu on ette valmistatud just selles valguses. Sotsiaaldemokraadid ei tule selgelt ütlema, mis on üks ja ainus lahendus, vaid me oleme teadlaste ja haritlaste abiga ära kaardistanud seitse peamist probleemi, mis on üheselt ja selgelt välja joonistunud. Me oleme valmis igatepidi toetama Vabariigi Valitsust, et just nendele probleemidele leida parimad lahendused. Kui ühel hetkel, kolme või kuue kuu pärast leitakse, et kõige tõhusamalt [kaitseb] näiteks 12‑aastaseid lapsi sotsiaalmeedia negatiivse mõju eest mingisugused piirangud, siis on nii ja siis me arutame nende võimalikku rakendamist siin saalis arvatavasti. Aga antud juhul me oleme andnud need probleemid ette, kirjeldanud need ära, ilma et me ütleksime, et ainus võimalik tee on Austraalia tee.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, minu poolt ka tunnustus! Ma olen näinud, kuidas sa seda teemat oled eest vedanud ja tõesti toonud laua taha väga palju teadmisi, eksperte, kes oskavad selle probleemi sügavust hinnata ja välja tuua. Nüüd tuleks vaadata, kuidas leida lahendusi. 

Euroopa Liidu tasandil kehtib digiteenuste määrus, mis on [20]22. aastal vastu võetud. Miks see on just Euroopa Liidu tasandil oluline? Tegelikult nende suurte platvormide vastu tõenäoliselt ei hakka ühegi väiksema riigi ega väiksema kogukonna tahe. Me teame neid vaidlusi, me teame ka teatud trahve, mis on tehtud, aga need asjad kahjuks ikka ei liigu. 

Tegelikult selle määruse põhimõtete täitmise üle peaks meil [järelevalvet tegema] Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Kas sa vestlesid selle protsessi käigus ka selle ametiga ja mida nemad ütlevad? Millised nende probleemid on, kuhu nende käed ulatuvad? Kas neil on ressurssi selle jaoks? Millise põhiprobleemi on nemad üles tõstnud?

Aitäh! Tõesti, me kohtusime toetusrühmaga kusagil nädal tagasi, nii peadirektori kui ka vastava osakonna inimesega. Nad tõid välja kolm peamist probleemi. Esiteks see, et väga keeruline on jõuda nende suurkorporatsioonide otsustajateni. Eestis esindajaid peaaegu mitte ühelgi ei ole, kui rääkida suurtest sotsiaalmeedia platvormidest. 

Teiseks on see, et see ei ole lihtsasti tõlgendatav probleem. Seda infot, mis sotsiaalmeedias liigub ja mis lasteni jõuab, on äärmiselt keeruline [kontrollida], sest need andmemahud on lihtsalt nii meeletud. Nad tõid välja, et selliseid usaldusväärseid ebasobivast sisust või mis iganes muudest probleemidest teavitajaid on ka Eestis veel pea olematu arv. See pidi Eestis mingil määral toimima panganduses, aga näiteks lastele sobimatu sisu puhul ütleski TTJA, et seal oleks meil veel päris suured sammud vaja edasi astuda [ja kaaluda], kas seda rolli võiks täita mõni organisatsioon – juba mainisin enne Lastekaitse Liitu ja mõnda teist organisatsiooni. See oli teine asi. 

Ja midagi ei ole öelda, kolmandana tõid nad välja ikkagi klassikalise probleemi, mis on ressursipuudus. Kui vastas on suured korporatsioonid, mille puhul me ei räägi tuhandetest inimestest, vaid kümnetest tuhandetest inimestest, kes tegelevad iga päev meie ja meie laste kinnihoidmisega sotsiaalmeedias, ja Euroopal on vastu panna [üsna vähe]. 

Nüüd loodi küll uus struktuuriüksus, minu mäletamist mööda oli seal 200 töötajat. Ma ei tea, kui paljud sealt konkreetselt Eestiga on seotud, aga Eestis oli vastavas üksuses minu mäletamist mööda tööl kolm inimest. On selge, et me jääme juba stardipakkudel kaotajaks nende suurte vastu. Ehk jah, juurde on vaja ressursse ja ka usaldusväärseid teavitajaid või [vähemasti on vaja] selgitada välja, kes võiks Eestis olla see hea partner. Ma arvan, et koostöös Euroopa Liiduga liigutakse õiges suunas, mis puudutab just digiteenuste määrust. Aga ma arvan, et ressurssi 200 inimese asemel peaks seal olema võib-olla isegi 2000 inimest. Siis me räägiksime võrdväärsemast võitlusest nende probleemide vastu.

Selle määruse vastuvõtmise aeg vajab vist stenogrammis täpsustust. Hea küsija, vaadake see pärast üle. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hea on näha, kuidas sa enda jaoks olulist teemat põhjalikult ette kannad ja kaitsed. Ma küsin veidi laiemalt. Algoritmide juhitud sotsiaalmeedia, kus noored suure osa päevast veedavad, on kahtlemata probleem. Aga lisaks kaasnevad mured veebipõhiste mängudega, kus toimub suhtlus ja noorte radikaliseerimine internetis. Kas sa võiksid lisaks platvormide vastutuse suurendamisele ja digiteenuste määruse rakendamisele ja nutiseadmete kasutamise reguleerimisele koolis kirjeldada veel viise, kuidas vanemad, õpetajad ja teised osapooled saavad toetada seda, et noored saaksid ennast paremini juhtida ja saaksid paremini aru, kuidas algoritmid töötavad? Kas meil on juba programme, mida rakendatakse, midagi, mida võiks laiendada, õpetada, koolitada, et selline laiapõhjaline ennetus meie noorte tervise nimel toimuks üle Eesti ja erinevad osapooled saaksid oma rolli võtta?

Aitäh! Ma arvan, et küsija viitas väga hästi ka sellele, millega Eestis [selle valdkonna spetsialistid] tegelevad. Ma küll juba kordan ennast, aga ma soovitan kõigil täiskasvanutel ja ka noortel – kui nad vähegi seda ülekannet vaatavad – külastada peaasi.ee lehte. Seal on väga selged ja nutikad lahendused, kuidas võiksid õpetajad koolides asendada erinevaid tegevusi [nendega], mis just arendavad sotsiaalseid oskusi ja neid tugevusi, mida on noortel vaja, et nad suudaksid ise sealt sotsiaalmeediast välja tulla. 

Samuti on Lastekaitse Liit algatanud erinevaid projekte. Külastage nende kodulehte, siis näete, kui tänuväärset tööd on tegelikult juba aastaid tehtud, millest me kahjuks ei tea. Eile nendega kohtudes – ka küsija osales seal – tuligi välja paratamatu [asjaolu]. Meil väga palju tehakse ja räägitakse sellest, väga palju on huvitavaid ja sisukaid programme, aga reaalsus on see, et see teine pool, kes soovib neid hoida sotsiaalmeedias, on ikkagi niivõrd palju produktiivsem, jõulisem ja tugevam, et see [programmidest saadud info] ikkagi paljudeni ei jõua. 

Aga jah, on olemas väga nutikaid programme, mida õpetajad juba mitmetes koolides kasutavad. Just sellest lähtuvalt [ütlen, et] meil ei ole mõtet lihtsalt rääkida, et sotsiaalmeedia on paha, minge selle asemel õue, tehke sporti, mängige klaverit, vaid seda tuleb teha ikkagi oluliselt nutikamalt ja teadlikumalt, et laste aju sellega harjuks ja nad tuleksid sellega kaasa.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil oli eelmise aasta lõpus siin Riigikogu saalis üks arutelu perede ja laste sündimuse teemal. Praxise analüütik tutvustas seal äsja valminud uuringut, mis kirjeldas, kuidas sotsiaalmeedia viib [noored] sellistesse hoovustesse ja ruumidesse, kus poiste väärtusruum läheb rohkem Rumeenia ja Poola moodi ning tüdrukutel rohkem Norra ja Rootsi moodi. Tulevikus on nii, et lihtsalt väärtusruumid ei kattu, ühist kodu enam ei looda, peret ei looda ja Eestis sünnib ka lapsi vähem. 

Hispaania on näiteks seda ja paljusid muid probleeme, mis sotsiaalmeediaga kaasnevad, mõistnud. Nemad plaanivad kriminaliseerida algoritmid, mis manipuleerivad noortega ja üldse inimestega. See on sotsiaalmeediaplatvormi enda vastutus. Kas ja kuidas te näete sellist Hispaania lähenemise võimalust? See ei ole ärakeelamine, aga öeldakse, mis tohib olla ja mis ei tohi olla.

Aitäh! Tegelikult kogu selle eelnõu [mõte] ongi selles, et me tahame [kasutada] parimaid praktikaid. Kaks nädalat tagasi külastas Riigikogu ka väike grupp noori sisuloojaid, kellega me arutasime seda teemat, kuidas ja mismoodi võiks see välja näha. Nemad tõid välja huvitava lähenemise. Meile räägitakse, et Eesti noored on kõige nutiteadlikumad, me oleme e‑riik, me oleme IT‑riik. Kas mitte me ise riigina ei peaks ka sellest lähtuvalt hoopis nutikamaid lahendusi mängu tooma? Noored olid valmis ise kaasa mõtlema, sest nad teavad, et probleem on. Nad teavad, et üks alternatiiv on lauskeeld, mida 14–15‑aastased iseenesest ei tahaks, nad tahaksid seal edasi käia. 

Seetõttu ma arvan, et vastutust platvormidele rohkem panna on kindlasti õigustatud, lisaks on reaalne [kehtestada] virtuaalmaailmale nii-öelda karistuste süsteem. Me teame, et meil on ikkagi päris maailm ja virtuaalmaailm, aga see, mis ühes toimub, on sisuliselt hoomamatu ja haldamatu. Meil on Eestis tuhandeid politseinikke, aga ainult kümme virtuaalmaailmas toimetavat politseinikku – need ei ole võrreldavad. Seetõttu ma arvan, et ka Hispaania näited on kindlasti arutamist väärt. Kindlasti on need midagi sellist, mis pigem näitavad riigi tugevust ja nutikust. Ja selle nimel on ka noored ise valmis [pingutama]. 

Aga veel kord ma ütlen, et noored rõhutavad, ja veel tugevalt rõhutavad, seda, et probleem on väga tõsine. Mul oli tõesti hea meel kuulda, et keegi ei ütle, et mida te, täiskasvanud, siin heietate sel teemal, see ei ole mingi probleem, las me oleme seal, see on ajastu märk. Ei, noored ise ütlevad samamoodi, et kui nad on näiteks nelja tunni asemel päevas kaheksa tundi sotsiaalmeedias, siis nad tunnevad alati, et neil on oluliselt kehvem olla, oluliselt halvem tuju ja nii edasi. Mitte et seda on hea kuulda, aga seda oli hea näha, et nad ise tunnistavad selle probleemi olemasolu.

Toomas Uibo, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea Madis! Äärmiselt tänuväärne teema, millega tegeleda. Aga ma küsin niimoodi. Kas sul on andmeid, kui suur protsent vaimse tervise hädadest, eriti noortele ja lastele, tekitab just sotsiaalmeedia? Ilmselt neid põhjuseid on ju rohkem kui sotsiaalmeedia. Kas sa ei ole mõelnud, et seda vaadata kuidagi suurema paketina, et me ei räägi ainult sotsiaalmeediast? Ja kas sa oled mõelnud sellele, et äkki peaks täiskasvanud inimestele ka mingeid sotsiaalmeediapiiranguid panema? Mul on tunne, et täiskasvanud suudavad isegi rohkem mõjutada kaaskodanike mentaalset tervist kui lapsed.

Aitäh! [Vastan kõigepealt] küsimuse esimesele poolele: kindlasti on vaimse tervise probleemide ja nende probleemide süvenemise taga väga palju rohkem probleeme kui ainult sotsiaalmeedia. Ma olen ennekõike rääkinud psühholoogidega ja valdkonnaekspertidega, kes ütlevad, et sotsiaalmeedia eristub selgelt teistest probleemidest, mis on mõnevõrra leebema mõjuga ja võib-olla ka raskemini tuvastatavad. Aga sotsiaalmeedia puhul on selgelt erinevad uuringud näidanud, kuidas see üheselt ja selgelt suurendab uneprobleeme, ärrituvust ja mis iganes muid asju. Mina usun, et kui nad on väitnud, et see on üheselt ja selgelt seotud sotsiaalmeediaga, mis pakub lõputut sisu, mis pakub lõputut kerimist, mis manipuleerib sisuga, mida noored ei suuda võib-olla sellisel kujul hallata. Ja nad ei kontrolli seal seda asja ise, vaid see söödetakse nendele ette, et nad oleksid seal võimalikult kaua ja saaksid võimalikult kiiresti oma eduelamuse või dopamiini annuse kätte. See on üks teema. Aga ma ei väida jah, et vaimse tervise probleemide taga on ainult ja ainult üks probleem, sotsiaalmeedia. See on laiem, aga kusagilt peaks alustama ja ma arvan, et sotsiaalmeedia on üks koht, kust võiks alustada. 

Mis puudutab täiskasvanuid ja sotsiaalmeediat, siis mina isiklikult proovin olla sealt eemal. Seni on see õnnestunud, ma ei tunne, et mul midagi selle tõttu puudu oleks. Jah, kogu aeg küll survestatakse, et väga suur osa elust, ka poliitiku elust, pidi olema sotsiaalmeedias, aga kui keegi midagi asjalikku sotsiaalmeedias ütleb või teeb, siis see üldiselt kandub üle ka tavameediasse. Ja sealt ma saan ikka teada, mida inimesed räägivad või arvavad. 

Eks me peame ise ka olema mingil määral eeskujuks. [Mitte nii, et] räägime noortele, et te olete liiga palju telefonis, liiga palju sotsiaalmeedias, aga samal ajal istume ise seal kogu aeg, tundide viisi. Kes ei ole vaadanud, vaadake – enamikul telefonidel on sees nii-öelda screen timing ehk ekraaniaja ülevaade –, kui palju te olete meilis, kui palju te olete sotsiaalmeedias, kui palju te olete mingis teises telefonirakenduses. See on tegelikult karm tõde, mida tasub aeg-ajalt ka täiskasvanuna endale meelde tuletada. Aga et ei jääks kõlama vale sõnum, siis ma ütleksin nii, et täiskasvanutele erinevate piirangute või keeldude aeg on pigem minevikku jäänud. Ma arvan, et täiskasvanutena me peame olema piisavalt haritud, targad ja kompetentsed, et me suudame neid piire seada, olgu see alkohol, olgu see sotsiaalmeedia või midagi muud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mina nii radikaalne ei oleks nagu Eesti 200 esindaja. Ma saan aru, et nad tahavad sellise kontrolliva ühiskonna luua ja on selliseid totalitaarrežiimi tunnuseid, mida on siin järjest meie ette toodud, on see siis kaamerate abil loodud jälitamissüsteem, mis on olnud suuresti ebaseaduslik, või on see super[andme]baas loomine. Me räägime ikkagi millestki muust. 

Me räägime sotsiaalmeediast ja ma arvan, et täiskasvanud inimesed sotsiaalmeediat võivad tarbida ja peavadki tarbima nii palju, kui nad soovivad. Kui me näiteks ei oleks praegu vaadanud sotsiaalmeediat, siis jällegi ei oleks me saanud teada, et Lätis lihtsalt ei jagu raha isegi Rail Balticu muldkeha ehitamiseks. No see on see, millest me oleme siin Rail Balticu puhul pidevalt rääkinud. 

Aga ma ikkagi küsin. 2024. aastal pakkus Eesti Keskerakond sama teema välja ja siis miskipärast sotsiaaldemokraadid ei [tulnud] sellega kaasa ega toetanud meie ettepanekuid, et sellesse temaatikasse süüvida, seda uurida ja pakkuda välja ka lahendusi, mis puudutavad alaealisi. 

Aitäh! Nii nagu ma enne ka teie kolleegile härra Karilaiule ütlesin, loomulikult on koalitsioone, kus saab mingeid asju teha mingi erakond lihtsamini ja kiiremini, mingeid asju jälle raskemini. Ma tean, et küsija ja vastaja on ühel meelel näiteks selles, et Eestis võiks olla astmeline tulumaks. Me mõlemad oleme olnud võimul, aga seda ei ole ikka Eestis tehtud. Selles mõttes ongi, et alati ei suuda ka võimul olles koalitsioonides kõiki asju nii teha, nagu on soovitud. 

Keegi siin enne küsis, miks on aeg praegu rohkem küps kui aasta tagasi, mil Keskerakond esitas [samateemalise] eelnõu. Ju siis ei olnud ühiskonnas see foon piisavalt tugev ega temperatuur piisavalt kõrge, et sellega oleks laiem üldsus kaasa tulnud, ka Riigikogu tasandil. 

Aga nii nagu ma enne ütlesin, ma kindlasti tervitan ja tänan, et ka teie erakond selle teema tõstatas. Kindlasti oli see oluline samm. Kui ka ajaloos tagasi vaadatakse, siis ei [saa] keegi öelda, et te alustasite neid arutelusid alles kolm või kuus kuud tagasi. Ei, me saame öelda, et me alustasime neid arutelusid juba viis või neli aastat tagasi. See on kindlasti oluline.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt soovin tänada kõiki saadikuid nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poole pealt, kes näevad, et see on väga oluline teema ja tegelevad sellega. Suur siiras tänu teile! Mina kolme lapse emana oskan seda hinnata. 

Aga ma küsin teie käest eelnõu menetlusprotsessi kohta. Millal võiks olla esimene aeg, kui see eelnõu siin majas saab kõik vajalikud lugemised peetud ja me saame nende sisutegevuste rakendamisega edasi minna?

Aitäh! Seda on väga raske prognoosida, kõik sõltub tänasest hääletusest. See eelnõu peab täna saama vähemalt 51 Riigikogu liikme toetushääle, et see protsess üldse jätkuks. Aga ma võib-olla rahustan ennast ja, ma arvan, ka kõiki teisi pigem sellega, et sõltumata sellest, kuidas eelnõu hääletus täna läheb – ühel puhul läheks see küll kiiremini edasi –, see teema kindlasti ei kuku maha. Needsamad seitse probleemi jäävad meid jätkuvalt kahjuks saatma, me tegeleme nendega edasi. Tegelesime eile, kui kohtusime partnerorganisatsioonidega, ja tegeleme järgmisel nädalal. Järgmised kohtumised nendega on juba kokku lepitud. Raske on prognoosida, aga ma arvan, et oluline verstapost on tänane hääletus. Kui see on näiteks 51 pluss häälega edukalt läbitud, siis saab minu arvates juba oluliselt positiivsemalt vaadata ka konkreetse seadusandluse poole, et mida ja kuidas võiks valitsus välja pakkuda. 

Ja tegelikult toetab seda natuke veel see, nagu Lauri Läänemets ja võib-olla ka keegi teine tõi välja, et me saame juba erinevaid praktikaid Euroopa riikidelt [üle võtta]. Me ei ole ainult selles Austraalia mudelis kinni. Me teame, et mitmed riigid ei ole hakanud rakendama mitte lauskeelde, vaid natuke teisel kujul [meetmeid]. Ma arvan, et juba on, millest ka Eesti saaks eeskuju võtta. Loodetavasti me suudame koos ekspertide ja noortega ka ise välja töötada mingisuguseid lahendusi, et päriselt anda meie noortele see aeg tagasi. Nagu ütles vist Austraalia peaminister [küsimuse peale], miks te seda teete – me soovime oma lastele anda nende lapsepõlv tagasi ja sellepärast me seda teeme. Aga jah, ootame, kuidas läheb tänane hääletus, siis saab juba täpsemalt [edasi mõelda].

Head kolleegid, ma jätsin alguses ütlemata, et meil on tegemist lõpphääletusega. Nii et kui see eelnõu saab täna vähemalt 51 poolthäält, siis sellisel juhul on see otsuse eelnõu otsusena vastu võetud ja valitsus ülesande saanud. Vadim Belobrovtsev, palun!

Hea kolleeg! Kui me olime sellel konverentsil, mida sa juba mitu korda mainisid, siis mis tunne sul tekkis? Kas on võimalik saavutada parteideülene konsensus selles, et see teema vajab tõsist arutamist ja analüüsimist ning valitsus võiks hakata sellega tegelema? Ja mis sinu arvates see meeleolu seal konverentsil oli, kui kuulata just neid eksperte, kes seal kõik esinesid? Vähemalt mul tekkis küll selline tunne, et meie ühiskonnas on valmidus olemas minna seda teed, et analüüsida ja hakata mingisuguseid tõsiseid samme ette võtma. Aga kuidas sulle tundub, kas on olemas ka poliitiline valmidus selleks?

Aitäh! Ma esmalt tänan istungi juhatajat selle täpsustuse eest, see annab veel suuremat lootust ja usku, et see teema saab kiiremini ka valitsuse laua peale. 

Aga jah, sellel konverentsil, seminaril jäi ka minul selline tunne, et ollakse tegelikult valmis. Võib öelda, et kaheksa esinejat kümnest oli seda meelt, et jõulisi sekkumisi peab hakkama tegema oluliselt kiiremini, kui seni on planeeritud. Samas, ma pean siiski olema aus, oli ka paar ettekannet, mis üheselt ja selgelt tõid välja võimalikud ohukohad, kui me räägime näiteks Austraalia mudeli rakendamisest Eestis. Seetõttu on minu arvates aus [öelda,] et valmisolek on umbes 70–80%‑l [inimestest]. Ka Austraaliast meieni jõudnud info järgi oli sealgi ühiskonna valmisolek umbes selles suurusjärgus. 

Aga isegi kui see otsus peaks emba-kumba äärmusesse kalduma – tänane olukord versus keeld [kuni] mingi eani –, siis see ei tähenda, et ei ole võimalik mingeid vahepealseid samme astuda. Ma arvan, et selles oleme me kõik ühel meelel ja selles oldi ka seal konverentsil ühel meelel. Mõned lihtsalt tahaksid liikuda oluliselt kiiremini edasi kui teised, kes tõid esile sotsiaalmeedia võimalikke kasulikke aspekte või vähemalt noorte suhtluse vaates kasulikke aspekte.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil suurepärane võimalus kuulata arutelu juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, eelmisel nädalal, 10. veebruaril toimus arutelu sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõu üle, mis annab Vabariigi Valitsusele ülesanded sotsiaalmeedia riskide vähendamiseks lastele. 

Tanel Kiik kandis ette algatajate eelnõu ja – nüüd repliigi korras, mis komisjoni ei puuduta – ta tegi seda väga hästi ja sisukalt, aga kui kuulasime täna Madist, siis oleks [komisjonis] olnud päris huvitav kuulata ka Madist, kes on läinud põhjani ja ennast väga-väga kurssi viinud. Proua Helmen Kütt täpsustas ja täiendas ka Taneli sissejuhatust ja siis läks komisjon arutelu juurde. 

Ma pean ausalt tunnistama, et arutelu oli hästi üksmeelne. Vähemalt komisjoni [istungil] kohal olnud liikmed olid kõik seda meelt, et sotsiaalmeedia on risk – loomulikult mitte küll ainuke risk – laste vaimsele tervisele, aga ka füüsilisele tervisele, mis puudutab liikumistunde ja kõike seesugust. Inimene on üks tervik ja mõju on kindlasti laiem. 

Tuli üles küsimus huvihariduse teemal, et kas seda tuge avalikust sektorist on piisavalt, ja Toomas Uibo tõi välja küsimuse, mis puudutab täiskasvanute sotsiaalmeedia tarbimist. Eelnõu algatajate esindajad rõhutasid korduvalt, et tegemist ei ole täna, siin ja praegu absoluutse sotsiaalmeedia tarbimise keeluga mingisuguse vanusepiirini. Me räägime siiski muudest meetmetest, mida on võimalik teha enne, kui kunagi jõutakse täieliku piiramiseni, [kui üldse jõutakse]. 

Arutasime ka seda, et tõepoolest on tegemist üsna mitme ministeeriumi valitsemisalaga, mistõttu on oluline, et see otsuse eelnõu oleks suunatud Vabariigi Valitsusele laiemalt, mitte ühele ministeeriumile. Ma mainisin mõne sõnaga ka seda, mida tegelikult on, olgem ausad, mitukümmend aastat tehtud. "Targalt internetis" on Lastekaitse Liidu projekt, veebileht, kus on nii lapsevanematele kui ka lastele informatsioon väljas. Seda projekti on veetud koos infotehnoloogiaettevõtete liiduga. Seda projekti on rahastanud nii Eesti riik kui ka Euroopa. 

Veebipolitsei tegevusest. Täna oli siin juttu suurtest gigantidest, kes sotsiaalmeedia taga tegelikult on, kümnetest tuhandetest inimestest, rahanumbritest rääkimata. On täiesti arusaadav, et need meetmed, mida me oleme rakendanud, ei ole olnud piisavad ja meie lapsed ka riski all on. 

Rääkisin ka sellest, et Sotsiaalministeerium on tegelikult laste vaimse tervise nii-öelda teekaardi kokku pannud. Kui siin täna käis aruteludest läbi ka ministeeriumide roll, siis [olgu öeldud, et] see teekaart on kokku pandud absoluutselt kõikide ministeeriumide koostöös. Iga ministeerium näeb, teadvustab ja saab lugeda ka must valgel, millised on tema ülesanded laste vaimse tervise olukorra parandamiseks. Need tegevused on suuresti suunatud tulevikku – aga mitte ainult need tegevused, vaid ka need, mida juba on tehtud või mida praegu tehakse. 

Selline oli see arutelu laias laastus. Toon välja veel vanema rolli, mis on hästi oluline ja mida ka Helmen Kütt märkis. Meie täiskasvanutena ja vanematena, eriti väikelastele, oleme eeskujuks. Ka vanemlusstiilid on hästi erinevad, näiteks selles, mismoodi vanemad oma lapsi suunavad, kas alternatiive pakutakse ja lapsele toeks ollakse. Selge on see, et teismeliste baasiline soov on suhelda eakaaslastega. See on olnud alati nii ja see ka ei muutu. Oluline on kuuluvustunne – ka see ei muutu. Aga küsimus on selles, et kogu see suhtlus ja kuuluvustunne on kolinud päris maailmast internetimaailma ja seal on riskid, mida noored oma vähese elukogemuse tõttu või vähesema elukogemuse tõttu ei pruugi aduda ja jäävad otseselt selle kõige ohvriks. Või [on põhjuseks] mängud, sõltuvus, sotsiaalmeedia ja nendega kaasnevad kõik muud riskid. 

Komisjon otsustas võtta eelnõu päevakorda täna, viia läbi lõpphääletus ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Signe Riisalot. Selline oli arutelu komisjonis ja olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu! Teile küsimusi on, üks põnevam kui teine. Alustab Helmen Kütt. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees ja ettekandja! Kõigepealt ma tahan väga-väga teid tänada ja tunnustada komisjoni juhtimise eest ja muidugi tänan ka kõiki kolleege komisjonis selle väga sisuka ja hea arutelu eest. See oli tõesti arutelu, mis täiesti vääriks jätkamist. 

Nagu sai eelnevalt öeldud, see ei ole erakonna eelnõu, vaid see on erakondadeülene teema. Ma väga loodan, et täna juhtub see ime. Ma ei tea, kas kunagi siin saalis seda on juhtunud, aga miks mitte ei võiks see olla see eelnõu, millega juhtub see ime, et need 51 häält tulevad, ja miks mitte ka rohkem, aga vähemalt 51 häält, et sellega edasi minna. 

Sa rääkisid natuke ka vanemate rollist. Tegelikult on mitmed vanemad peale seminaridel toimunud arutelusid pöördunud [selle murega], et nad tunnevad ennast kuidagi läbikukkununa, et nad ei oska oma lapsi aidata. Aga see ei ole mitte nende süü, vaid pigem on see süsteemi süü. Kas on nii?

Ma arvan, et iga vanema lugu, iga perekonna lugu on ainulaadne ja ega siin ei saa kõiki peresid ühetaoliselt käsitleda. Küll aga soovitan ma nendel vanematel, kes soovivad rohkem informatsiooni saada, kodustes oludes süveneda "Targalt internetis" portaali, kus on suunised ja juhised lapsevanematele täiesti olemas. Mitte kunagi ei tasu ennast tunda läbikukkununa, vaid lapsevanemana me kõik teeme vigu. Tuleb lihtsalt mõista, et kui on läinud natukene valesti, siis tuleb seda tunnistada ja püüda paremini otsida lahendusi. 

Me oleme lapsevanematele tegelikult pakkunud universaalset vanemluskoolitust, mis on kättesaadav kohalike omavalitsuste kaudu. Ja neis omavalitsustes, kus on perepesad, on see ka perepesade kaudu kättesaadav, selleks et juba algusest peale kujundada laste harjumusi. Teismelist naljalt ringi ei muuda naljalt. Aga kui me väikelapsele anname alternatiivsed võimalused ja ka oskused aja veetmiseks – näiteks võimaluse õues [aega veeta], sportida või lihtsalt suhelda –, siis tegelikult kujunevad sellest käitumisharjumused, mis on kasulikud ka teismeeas.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkame peredega. Ma räägin teile ühe juhtumi, mis leidis aset kahe perekonnaga. Kiirabi kutsuti ühele perekonnale, kus lapsel – ma ei hakka isegi vanust ütlema, et keegi ennast ära ei tunneks, nimest rääkimata – oli stress, sest tal keelati telefoniga mängida või selle teel suhelda. Ja lausa tuli kiirabi kutsuda, sest lapsel [hakkas] nii paha. See on selline sõltuvus. Nad käisid seal ära ja hetke pärast oli teine väljakutse, kus kiirabibrigaad päästis väikelapse elu. Kui need väljakutsed oleksid [samale ajale] sattunud, siis võib-olla esimese juhtumi tõttu, kus oli põhjuseks stress, ei oleks suudetud päästa seda teist laps, kes oli täitsa suremas, sest teisi brigaade hetkel ei olnud võtta. Kas see juhtum ei annaks inspiratsiooni, et selle teemaga edasi minna? Ja tegelikult, ma küsin [seda seetõttu, et] …

Teie aeg! 

… ma ei saagi aru, milline see seisukoht siis komisjonis oli. 

Aitäh! Komisjon tõi selle suurde saali lõpphääletusele ja komisjonil puudub selles olukorras täiendava seisukoha võtmise kohustus. Kohe me läheme kindlasti ka läbirääkimiste juurde, kus erakonnad saavad oma positsiooni väljendada. Lõpphääletusel on siis näha, kas loodetud – ja mina tõesti seda loodan – 51 häält kokku saab. 

Mis puudutab teie kirjeldatud lugu ja küsimust, kas see võiks olla inspiratsiooniks, siis ma pigem soovin öelda, et sellised lood ei tohiks olla inspiratsiooniks. Inspiratsioon peab tulema oluliselt varem ja me ei pea ära ootama selliseid drastilisi juhtumeid. 

Mina kirjeldasin seda, et oluline on vanema roll ja juba väikelapse[eas lapse harjumusi kujundada], et teismeeas oleksid need oskused iseennast juhtida, mitte sõltuvusse jääda ja ohvriks langeda. See on see oluline koht. Tegelikult seda ka tehakse, kindlasti mitte küll piisavalt. Ja vanemate, õpetajatena, kes lapse ümber on, ei oska me veel märgata seda hetke, kui see sõltuvus hakkab välja kujunema. Kui see sõltuvus on jõudnud sinnamaani, mida teie kirjeldasite, siis on väga keeruline lihtsate meetmetega lapse käitumist ja hoiakuid muuta.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kindlasti ühinen sinu tunnustusega mu kolleegile Madisele, kes ongi seda eelnõu ja kogu seda [teemat] pikalt eest vedanud, ja ma ei hakka kuidagimoodi konkureerima tema sõnavõttudega. 

Aga minu küsimus on seotud selle murega, mis on mitme muu eelnõu puhul. Riigikogus on jäänud umbes üks aasta aktiivset tööperioodi. Oleme ausad, see päris lõpusirge võib minna suhteliselt kampaaniakeskseks, nagu elu on näidanud. Aega ei ole palju. Nii et mu mõte ja küsimus sulle kui komisjoni juhile ja endisele ministrile on: kui palju sa näed, et tegelikult jõuab Vabariigi Valitsus selle aja jooksul ära teha? On see mingite konkreetsete seaduste ja initsiatiivide algatamine, näiteks seksuaalse sisuga võltsingute kriminaliseerimine, või on see seotud mingite ennetusprogrammide käivitamise või lisaraha suunamisega? Kui palju me jõuame tegelikult ära teha? Ja kuna sa oled ka koalitsiooni esindaja, siis küsin, kui suur see valitsuse valmisolek nüüd tegutsema hakata tegelikult on? Ma siin olen Madisest kriitilisem ja arvan, et seni on vähe tehtud.

Aitäh küsimuse eest! Ma tõesti ei tahtnud kuidagi alahinnata sinu seaduseelnõu ette kandmise [oskust], aga Madis rääkis väga huvitavalt ja põnevalt detailidest. Vabandust, Tanel Kiik, selle pärast! 

Esimene asi, mida ma tahan öelda ja mis on täna siin puldis tegelikult juba kõlanud, on see, et ma siiralt loodan, et meie laste vaimne tervis, sõltuvus sotsiaalmeediast ja kahju sotsiaalmeediast, aga ka laiemalt internetist – lisaks sotsiaalmeediale on siin ka täna olnud juttu küberkiusamisest, mängusõltuvusest, neid asju on enam – on erakondadeülene mure. See on meie ühiskonna mure ja valimisperiood siin meid segada ei tohiks. 

Ma saan kindlasti kinnitada seda, et Sotsiaalministeeriumi kui ühe valitsusasutuse soov laste vaimse tervisega tegeleda süviti ja põhjalikult on väga kõrge. Seda tehakse, sõltumata sellest, milline on poliitiline suunis, sest see on töö taustal, mida tuleb kogu aeg horisontaalselt teha, sellest ei ole võimalik mitte kuidagi taganeda. 

Poliitiliselt on võimalik anda hoogu juurde ja võtta ka julgemaid ja ekstreemsemaid samme ette. Kõnealuses eelnõus puudutab üks pool ettepanekutest sotsiaalmeedia sisu mõjutamist, kas mingisuguste piltide ja tekstide kättesaamatuks tegemist või läbirääkimisi suurte sotsiaalmeedia platvormidega. Ma olen täna ausalt öeldes natukene skeptilisem, et me selle koha pealt kuskile jõuame. Eesti on väike, seda on võimalik teha koos teiste Euroopa Liidu riikidega. Me oleme väiksemas riikide tuumikus siin Euroopas, kus Prantsuse president Macron algatas laste turvalisuse [huvides] internetis just nende algoritmide kontrollimise võimalikkuse, analüüsimise ja ka vanuse tuvastamise, et tagada see, et [teatud vanuserühmadel] poleks ebasobivale sisule juurdepääsu. Eesti president haakus selle algatusega, nii et mina käisin mitmel rahvusvahelisel üritusel, kus seda edendati. Aga ta peaks minema laiemalt Euroopa Liidu tegevuskavasse ja ta on lõpuks palju tehnilisem kui pelgalt lastekaitse ja vaimne tervis. Need taustad on seal päris keerukad.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Esmalt tänusõnad. Väga hea oli lugeda seda protokolli. Kaks korda lausa lugesin, kuidas te komisjoni juhina selle teema tõstatasite ja erinevaid olulisi aspekte välja tõite. Seda oli hea lugeda. 

Aga mul on küsimus, võib-olla seda ei pandud protokolli kirja. Kas teile tuli aruteluks ka see, kas ministeeriumites – te mainisite, et igal ministeeriumil on olemas oma puutepunktid vaimse tervise teemaga, mis puudutab just lapsi – on selgeid ressursipuudusi näha? Ma mainisin siin TTJA‑d, kes minu hinnangul [vajab ressurssi juurde]. Nad ise ei tahtnud seda küll otseselt meile öelda, aga näha on, et kolme töötajaga jäädakse selgelt selle teemaga hätta. Kuidas te tunnetate seda teiste ministeeriumide vaates ja kas see tuli arutelule? Ja kui ei tulnud, siis võib-olla olete oma kogemuse põhjal nõus jagama, kuidas ministeeriumidel – ennekõike Haridus- ja Teadusministeeriumil, Sotsiaalministeeriumil, aga miks mitte ka Siseministeeriumil ja Justiitsministeeriumil – inimressursiga [lood on].

Ei, me ei arutanud seda komisjonis sellisel kujul, aga ma võin enda teadmisi ja kogemusi jagada. Kui me mõtleme nüüd ministeeriumi enda tasandit, siis ma usun, et nimetatud ministeeriumid – Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ja Haridus- [ja Teadus]ministeerium – on vast kõige paremini mehitatud nende küsimuste lahendamiseks. Aga selge on ka see, et need on küsimused, mida ministeeriumi tasandil ei olegi võimalik lõpuni lahendada. Kui ministeerium loob strateegiaid, annab poliitikasoovitusi, suuniseid ja juhiseid, siis sagedasti praktilised asjad juhtuvad tegelikult rohujuuretasandil. Justiits- ja Digiministeeriumi kohta ma ei oska öelda, mul seda informatsiooni sellisel kujul ei ole. Ma tean neid asju ministeeriumide tasandil, kuna valitsusel on ennetusnõukogu, kuhu kuuluvad pea pooled valitsuse ministrid. Selles ennetusnõukogus on laste puhul kõikide riskide ennetamine pidevalt päevakorras olnud ja neid teemasid on arutatud. 

Kui nüüd rääkida ressursist laiemalt, et kas meil on piisavalt ressurssi selleks, et teha ennetustegevusi, minna läbi rääkima suurte sotsiaalplatvormidega või kutsuda ellu tehnilisi muudatusi, siis selge on see, et seda ressurssi meil napib. Ja see ei ole ainult raharessurss, see on ka inimeste ressurss ja kompetentside ressurss. Me tegelikult tõenäoliselt ei oska väga hästi läbi rääkida sotsiaalmeediaplatvormidega ja esindada Eesti lapse ja noore huve seal. Ma arvan, et see on suurem probleem.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! On näha, et te vastate põhjalikumalt, kui oli komisjoni arutelu. Ma kasutan seda võimalust kohe ära. Te mainisite ka huviharidust. Eestis on 78 kohalikku omavalitsust, kes tegelevad nii-öelda rohujuure[tasandi]ga. Kuidas te hindate nende teenuste kontrastsust? Kui palju me suudame pakkuda ühtlast ja kvaliteetset huvihariduse teenust üle Eesti? See on küsimuse esimene pool. Ja [teine pool,] kas noorte probleemide puntra üks põhjustaja võib olla see, et Reformierakonna juhtimisel vähendati järsult huvihariduse rahastamist ning ka laste- ja peretoetusi? Kaks aspekti.

Mul oleks lihtne vastata muidugi, et me ei arutanud seda, aga sinu sissejuhatust arvesse võttes ma püüan sellele vastata. Ma alustan võib-olla lasterikaste perede toetusest. Muid lastetoetusi ei vähendatud ja lasterikka pere toetus tõusueelse ajaga võrreldes siiski tõusis. Ebastabiilsus on kindlasti halb sõnum peredele, antud juhul lasterikastele peredele. Ma arvan, et selles madala sündimuse olukorras oli see kehvim sõnum, mida oli võimalik anda. Samal ajal tuleb jääda ratsionaalseks ka selles mõttes, millised on meie võimalused ja võimekused riigieelarve kontekstis. 

Siinkohal ma tahan ka kõikidele erakondadele südamele panna, et muidugi, sündimus on meie kõigi ühine, Eesti tuleviku murekoht, aga kui me teeme poliitikavalikuid, siis tasub jääda tasakaalukaks ja ratsionaalseks. Tuletan meelde, et toonane muudatus ei olnud ainult lasterikaste perede toetuse tõus, vaid ka sujuv väljumine lasterikka pere toetusest ja indekseerimine. Need summad, mida sinna vaja oli, olid sedavõrd suured, et need ei oleks pikas perspektiivis kindlasti jätkusuutlikud olnud. 

Kas huvihariduse kättesaadavus 78 kohalikus omavalitsuses on ühetaoline? Huvihariduse tagamine ja korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kohalikud omavalitsused on oma ülesannet täites autonoomsed ja seni, kuni ei ole riiklikku standardit ette nähtud, ongi 78 eriilmelist korraldust, mis minu hinnangul võiks olla üsnagi mõistlik. Seda eeldusel, et kohalikud omavalitsused hoolivad oma elanikest, oma lastest ja soovivad, et needsamad lapsed, kes seal sirguvad, oleksid ka tööealistena selle omavalitsuse elanikud ning sünnitaksid ja kasvataksid seal omi lapsi. 

Nii et omavalitsuste autonoomsusse väga sekkuda ei taha, küll aga on huvihariduse ning spordi ja kultuuri rahastamise allikaid ka teisi. Kui me räägime näiteks Kultuuriministeeriumist, siis [on olemas] kultuuriranitsa projekt, mis küll jäi toppama selle taha, et vanematelt omaosalust ei küsita, mis on haridusministeeriumi selge seisukoht olnud. Seni, kuni seda sõlme lahti ei raiuta, käib kultuuriministri leitud lahenduse kohaselt rahastus otse muuseumi, mitte enam koolide kaudu, et muuseumid ei oleks lastest tühjad. Oluline on, et kõik laste ümber olevad osapooled selles mängus püüaksid esikohale seada laste huvid ja tagada selle, et lapsed saaksid maksimaalse enda arendamiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma siin eelnevalt küsisin Madis Kallase käest, kuidas talle tundus siin Riigikogus hiljuti peetud konverentsi põhjal see meeleolu ja kas on võimalik saavutada parteideülene konsensus selles küsimuses, et on vaja midagi ette võtta. Kas või alustame analüüsist ja siis juba räägime reguleerimisest või piirangutest. Kuidas teile tundus komisjonis, kas on selline konsensus saavutatav või kahjuks näiteks koalitsioonierakonnad või mõni muu erakond seda praegu ei toeta?

Aitäh! Komisjoni arutelu oli väga üksmeelne, nagu siin täna on ka kõlama jäänud. Selle kohta, kuidas erinevad erakonnad hääletusprotsessis käituvad, mul kahjuks informatsiooni ei ole. Ma olen küll enda koduerakonna kohta vihje andnud ja vast me ka nendes kõnedes siin varsti kuuleme, millised need seisukohad on. Aga komisjon oli minu hinnangul väga üksmeelne. Vaatan ka ükshaaval otsa komisjoni liikmetele, kes saalis on, ja tundub, et nad nõustuvad minuga.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Soovin ka tunnustada selle teemaga tegelemise eest nii komisjonis kui ka algatajaid. Tõesti, see on oluline ja noored on meie tulevik. Seetõttu pidasin vajalikuks selle ära märkida. Aga minu küsimus on tegelikult tehnilist laadi. Kas komisjoni arutelust käis läbi ka see küsimus, kas võib tulla suurte meediahiidude poolt mingeid takistusi selle elluviimiseks? Ma küsin seda seetõttu, et näiteks reklaamiraha kättesaamine on olnud problemaatiline, sealt ei saa seda kätte. Seetõttu võib-olla nad pole ka selles küsimuses nii vastutulelikud, näiteks ei pruugi seda olla Meta või Google, ühesõnaga, kõik need suuremad sotsiaalmeediaplatvormide [omanikud]. Kas oli ka sellest komisjonis juttu?

Väga sisukalt me seda tegelikult ei arutanud ja see on natukene ka sotsiaalkomisjoni pädevusest väljas, sest meil vastav kompetents puudub. Seetõttu ongi oluline, et see otsuse eelnõu on suunatud valitsusele tervikuna, mitte ainult ühele ministeeriumile, kus kompetents pigem on laste vaimne tervis, uni, tervislikud eluviisid, liikumine, kuigi neid eluvaldkondi, mille kaudu seda kõike lasteni viia, on oluliselt rohkem. 

Ma olen tegelikult täna seda põgusalt siin ka öelnud, et tõenäoliselt see ongi väga keeruline ja Eestile üksinda üle jõu käiv, et Google'i, Meta ja teiste selliste suurte gigantidega rinda pista. Seda tuleks teha Euroopas ühiselt meie kõigi laste kaitseks. Prantsuse president härra Macron on sellega mõnevõrra [tegelenud] ja kohe kaasanud ka needsamad nimetatud suured gigandid, kes on aidanud välja töötada erinevaid lahendusi, millest mõnda on ka katsetatud, aga suurt murrangulist muutust pole tulnud. Eeskätt näiteks [tegeletakse] sellesama vanuse tuvastamisega – et sa pead oma nägu näitama ja nende parameetrite järgi tuvastatakse su vanus ja [kui oled liiga noor,] siis mingisugusele sisule sa ligi ei pääseks. Aga need on tulevikutrendid.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Alustan ka tunnustusega. Väga tore on kuulda, et te nii isiklikult toetate seda, kui ka ridade vahelt välja lugeda, et on isegi lootust erakondade laiemale toetusele, et see eelnõu võiks vastu võetud saada. 

Aga minu küsimus viib sinna, et kui me esmaspäeval sellel teemal siin peaministrilt küsisime, siis tema väga püüdlikult põhjendas, miks midagi ei peaks tegema ega saa teha. Kui täna see otsus vastu võetakse, siis selleni, et Eestis päriselt mingid piirangud või sammud rakenduma võiksid hakata, läheb omajagu aega. Kas sellel perioodil on teie arvates võimalik näiteks suunata täiendavaid vahendeid vaimse tervise toele või suurendada huvitegevuse rahastust? Mis me sellel vahepealsel perioodil, kui muutused [toimuda] võiksid, veel saaksime laste heaks teha?

Aitäh! Vihjeid ma saan teha oma koduerakonna kohta, teiste fraktsioonide kohta ma vihjeid teha ei saa, nii et ma ei võta kindlasti enda vastutusele hääletustulemust. Mis puudutab peaministri seisukohti, siis küsimus on selles, mida täpselt küsiti ja mida täpselt arutati. Kui minu käest küsitakse, kas ma toetan sotsiaalmeedia keelustamist mingisuguse vanuseni, siis ilmselt oleksid ka vastused teistsugused. Aga ma arvan, et eeskätt on peaminister selgitanud just nimelt seda, et nende suurte platvormidega koostöö mõistlike lastesõbralike lahendusteni jõudmiseks on aeganõudev ja keerukas.

Mis puudutab täiendavat rahalist ressurssi vaimsesse tervisesse, siis ainuüksi nende kärbete keskkonnas, kus me oleme viimased aastad olnud, sain ma ministrina ressursi vaimse tervise osakonna loomiseks. Mitmeid tegevusi on juba ellu viidud ja ka toetusfondi kaudu on [ette nähtud] iga-aastane kindel rahasumma kohalikele omavalitsustele madala intensiivsusega psühhosotsiaalsete teenuste jaoks. Jah, see võiks olla suurem. Jah, meil on seda arenguruumi veel. 

Täna on siin ka kõlanud Peaasjad, kes on Tervisekassa partner ja Tervisekassa on mulle teadaolevalt öelnud, et ta võib teenuse mahtu suurendada. Minu andmetel on seal küsimus ainult teenuseosutajate kvalifikatsioonis. Kui nad leiavad inimesed, kes vastavad Tervisekassa rahastatud teenuste tingimustele ja nõuetele, siis on see kohe võimalik. 

Mis puudutab projektipõhist rahastust, siis ütlen ausalt, et me peaksime kõik tegema selleks, et meil projektipõhist rahastust selles valdkonnas ei oleks. Me ehitame midagi üles, meie väga head eksperdid pakuvad lastele teenust, aga kui see projekt lõpeb, [siis see pole hea]. 

See, mida me tegelikult vajame, on süsteemne lähenemine. See tähendab seadusemuudatusi, mida, ma tean, ministeerium planeerib. [Näiteks soovitakse, et] madala intensiivsusega psühhosotsiaalste teenuste puhul oleks ära reglementeeritud, mis on need tõenduspõhise [lähenemisega teenused], mida me lubame avaliku raha eest pakkuda, ja millistele kriteeriumidele peab pakkuja vastama. Kui me selle suudame ära lahendada, siis tegelikult Tervisekassal on osa teenuste jaoks ressurssi. Ja minu teada ei ole arvutuste põhjal need numbrid nii suured, et me ei suudaks neid avaliku raha eest rahastada. Aga meil on seda süsteemsust vaja ja sellega aktiivselt tegeldakse täna ja praegu.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan tegelikult lihtsalt väljendada oma [heameelt selle arutelu] üle. Selle aja jooksul, kui mina olen Riigikogu liige olnud, on see minu arust esimene kord, kui siin saalis on päriselt sisuline arutelu. Ma tahan tunnustada teid ka komisjoni juhina. Meil õnnestus eelmise nädala lõpus käia Võrus ja kohtuda erinevate õppeasutuste õpilastega. Ja ma pean ütlema, et minu kolleeg Tanel Kiik väga kiitis just sotsiaalkomisjoni tööd ja seda, kuivõrd sisuline on see alati olnud. Ma soovin, et teisteski komisjonides oleksid sellised sisulised arutelud olulistel teemadel. Jõudu edaspidiseks!

Aitäh!

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Mul tärkas küsimus selle kohta, et Austraalia teeb praegu esimese kahe kuu kokkuvõtteid sotsiaalmeedia keelust alla 16‑aastastele. Seal on juba väga huvitavaid tähelepanekuid, kuigi need ei ole suured üldistused. Kas komisjonis seda teemat ka puudutati, et juhul kui see eelnõu läheb töösse, kas võetakse kontakti nendega, kes on seda praktikat juba rakendanud? Tegelikult on neid [rakendajaid] üks.

Aitäh! Põgusalt puudutati ja toodi välja see, et tõenäoliselt – lõpuni me ju täna [neid tulemusi] ei tea, ei tea Austraalia isegi, pealegi on see periood ikka väga-väga lühike olnud – neid arengukohti on Austraalial samamoodi. Teistelt riikidelt, kes on keelanud, me veel ei kuule midagi. Osa riike on meile teadaolevalt alles otsustusprotsessis ja seda teed minemas, näiteks Hispaania. Ega meil tegelikult väga head rahvusvahelist ülevaadet ei ole. 

Kui me räägime sellest, et me päriselt hakkame ka ise kaaluma mingisuguseid rangemaid keelde või piiranguid, siis Sotsiaalministeeriumi lastekaitse praktika põhjal ma võin [öelda], et rakendada soovime me ainult tõenduspõhiseid programme ja sekkumis[viise]. Alates 2010. aastast on see olnud selge suund. Ka praegu kasutusel olevad tõenduspõhised programmid, nii vanemahariduse kui ka kasuvanemate koolitusprogrammid, on täpselt samamoodi sissehankimise korras toodud välisriikidest. Koolitajad on olnud välisriikidest. Nii et rahvusvaheline koostöö ja parima praktika üleskorjamine on kindlasti eesmärk omaette.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Head riigikogulased! Hea juhataja! Selle eelnõuga tehakse valitsusele ettepanek töötada välja laste vaimse tervise kaitseks konkreetsed abinõud, mis ennetavad ja vähendavad sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevaid probleeme. 

Kui me vaatame Tervise Arengu Instituudi andmeid, siis näeme, et noorte psühhiaatrilised haigused on alates 2021. aastast oluliselt suurenenud. Eriti plahvatuslikult on tõusnud aktiivsus‑ ja tähelepanuhäire ehk ATH sagenemine, seda eriti 15–24 aasta vanustel. Kui 2020. aastal registreeriti selles vanusegrupis 100 000 isiku kohta mõnikümmend haigusjuhtu, siis 2024. aastaks ulatus see juba üle 800. Samas on suurenenud vaimse tervise õdede ja psühholoogide hulk. 

Noorte vaimse tervise halvenemise põhjused pole täielikult teada, kuid on siiski piisavalt andmeid, mis viitavad ühe võimaliku põhjusena sotsiaalmeedia laialdasele kasutusele. Seetõttu on mitmetes riikides noorte sotsiaalmeedia kasutust piirama hakatud. Olukord on uus ja ükski riik ei tea, mida täpselt teha nii, et ühelt poolt väheneks sotsiaalmeedia liig- ja väärkasutus, kuid teisalt ei [hakkaks] entusiastlik piiramine takistama noorte arengut, õppimist, nende autonoomiat ja oskusi sotsiaalmeediaga hakkama saada. 

Euroopa Liit on juba kehtestanud sotsiaalmeediaplatvormidele terve rida nõudeid, näiteks lastele kahjuliku sisu piiramine või kõrgemad privaatsusstandardid alaealistele. Keelatud on suunatud reklaam alaealistele ja nõutud on süsteemsete riskide hindamist. Probleem on aga reeglite rakendamine ja nendest kinnipidamise kontrollimine. Seega peaks juba praegu alustama kehtivate nõuete järgimisest. 

Seevastu on riigid asunud mitmeid muid meetmeid testima ja rakendama, näiteks sotsiaalmeedia täielik keeld alla 16‑aastastele, vanusepiirangute [karmistamine] ja parem jõustamine, vanemliku järelevalve tõhustamine, sotsiaalmeediaplatvormide kohustuste suurendamine, tehnoloogiliste ja ajapiirangute rakendamine, teadlikkuse tõstmine ning ennetuskampaaniad. Kõigil neil meetoditel on omad plussid, aga on ka puudused. 

Ma ei tahaks hästi nõustuda kolleeg Kallasega, kes ütles, et sotsiaalmeediast mingit kasu ei ole. Sotsiaalmeedial on kindlasti ka positiivne pool. Sotsiaalmeedia täielik keeld kuni 16. eluaastani, mille mõni kuu tagasi rakendas Austraalia, on ilmselt kõige tõhusam. Samas on tehnoloogias nutikad noored juba leidnud võimalusi sellest mööda hiilida. Lisaks vanusepiiri seadmisele 16. eluaastani ei lahendaks Eesti ATH‑probleemi, mille esinemissagedus, nagu juba eespool mainisin, pole tõusnud mitte alla 16‑aastaste hulgas, vaid vanusegrupis 15–24. 

Eesti suursaadiku sõnul olid Austraalia meetmed poliitiliste kokkulepete tulemus ja ei põhine tingimata teaduslikel uuringutel. Siiski jälgib kogu maailm hoolega, mis Austraalias juhtuma hakkab. Loodetavasti on see meile kõigile õppetunniks ja me saame selle põhjal ka oma olukorda parandada. 

Vastupidiselt täielikule keelule võiks kaaluda noorte teadlikkuse tõstmist ning sotsiaalmeedias tegutsemise oskuste parandamist. Sotsiaalmeedia on tulnud, et jääda, ja meil kõigil tuleb õppida temaga koos elama. Lisaks pahedele on sotsiaalmeedias ka palju positiivset. See võimaldab noortel maailmaga rohkem ja operatiivsemalt kursis olla ja oma sõpruskonda laiendada. Lisaks võib sotsiaalmeedia olla parem suhtlemisvõimalus neile, kellel on suhtlemisraskused. 

Samas ei kahtle keegi, et noored vajavad kaitset sotsiaalmeedia ohtude eest. See on ühelt poolt riigi, aga teisalt iga täiskasvanu kohustus. Inimene õpib eeskujude jäljendamisest, mitte pelgalt keeldudest ja käskudest. Lapse eeskuju on tavaliselt täiskasvanu, eriti populaarsed täiskasvanud, kas siis lapsevanemad või noorte puhul sageli ka popstaarid ja suunamudijad.

Ja lõpetuseks. Kui tahame, et sotsiaalmeedia ei halvendaks meie laste vaimset tervist, peame ise täiskasvanutena eeskuju näitama. Vaevalt et noorte sotsiaalmeedia kasutamist vähendab olukord, kus laps tänu sotsiaalmeediakeelule diivani nurgas või oma toas igavleb, samas kui tema ema ja isa pilku tõstmata sotsiaalmeedias surfavad. 

Eesti 200 ei poolda totaalset sotsiaalmeedia keeldu, aga seda ka antud eelnõu ei nõua. See innustab nii valitsust kui ka igat kodanikku õppima sotsiaalmeediaga elama nii, et saaksime sellest maksimaalset kasu ja minimaalset kahju. Ja Eesti 200 toetab Riigikogu otsuse eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel, ma loodan, et volitusega, Jaanus Karilaid, palun!

Nii, [volitus] ilusasti olemas. Ole hea, anna mulle siis maksimaalne aeg. Ole sa tänatud!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Kõigepealt ma tänan Signe Riisalot eelkõige aususe eest. Minu küsimusele vastati ausalt, tunnistati meie rahvastiku ja sündimuse probleemi ja räägiti ka põhjustest, miks neid poliitikavalikuid tehti. Ma kartsin, et tuleb niisugune poliitiline valvetekst, aga tegelikult räägiti asjast. Seda on harva näha. Ja muidugi tuleb kiita veel poliitilise kultuuri eest, mida on selle eelnõu [menetlemise] juures näha – otsitakse argumente ja lahendusi. 

Kui me räägime sellest, et laste vaimsete probleemide pundar on suur, siis tegelikult on see loetelu liiga pikk. See loetelu on liiga pikk! [Vaadakem] kas või kõiki noorte vaimsete probleemide tõttu [tehtud] pöördumisi vastava valdkonna arsti poole – 47% on see kasvanud, mis on ikkagi kolossaalselt palju. [Probleeme on näha,] kui me räägime näiteks noorte ülekaalulisusest, noorte keskendumisraskustest, lisaks veel ka narkoprobleemidest ja veipimise probleemidest, näeme, et sõltuvusi on väga palju tekkinud. Ja need on kõik mingite probleemide tagajärjed. Kui me räägime sellest, kuidas tekivad väärtushinnangud ja hoiakud, siis [neid kujundavad] kolm sammast on ju ammu olemas – need on kodu, kool ja huviringid. Kui me vaatame meie noorte probleeme ka võrdlevates tabelites, siis me näeme igasugustest uuringutest, et sealt ei vaata meile vastu rõõmustavad tulemused. 

Ma olen ka varem rääkinud, et neid olukorra kirjeldusi ja analüüse on meil isegi liiga palju. Ma ei ole nõus selle üleskutsega, et teeme veel analüüse ja teeme veel seminare ja konverentse. Tegelikult tulemused ja probleemid karjuvad meile näkku [juba praegu]. Me peaksime rääkima pigem meetmetest ja ka meetmeid ei peaks me enam väga palju analüüsima. Analüüsid on juba tehtud, praktika ja empiirika on olnud piisavalt hea, et näha, millised meetmed töötavad. Tuleb anda emadele, isadele ja peredele turvatunne, selleks vastavaid meetmeid luua, millest väga suur hulk on poliitilised meetmed. 

Värskendan mälu ja toon välja, et see valitsus, kes huvihariduse programmi 2017. aasta eelarvesse tõi, oli Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsus – [eraldasime] 15 miljonit. Pole mõtet rääkida, milline erakond eesrindlikumalt seda programmi kujundas ja surus, vaid [oluline on, et] see programm oli tõhus. Selle programmi järkjärguline kärpimine oli probleem. See on tänaseks kukkunud 15 miljonilt eurot 7,5 miljonini, kuigi kohalike omavalitsuste jaoks oli see väga tõhus meede ja tõesti aitas probleeme lahendada. On ju ilmselge, et meie soov on viia noored eneseteostuseni, õpinguteni ja huvihariduseni. Nii et ega neid meetmeid ju väga palju ei ole, [peamiselt] loome me turvatunnet huvihariduse rahastamise, kohalike omavalitsuste tulubaasi ja laste- ja peretoetuste abil. 

Komisjoni esimees tõi ausalt välja, et meie ühiskonnas ja poliitika kujundamisel on probleemiks ebastabiilsus. Enne valimisi tehakse ühed poliitilised meetmed ja vahetult peale valimisi hakatakse neid meetmeid kärpima, likvideerima, vähendama. Ehk see on tegelikult nii-öelda kahekordne probleem. 

Kindlasti Isamaa ei toeta Austraalia [valitud] tee üks ühele ülevõtmist. Üks [põhjus] on see, et copy-paste ülevõtmised on väga ohtlikud. Vaadake, kuidas Austraalia parlament töötab: karjudes, lärmates, vahele segades – me ju tegelikult ei taha seda. Ja ma arvan, et kui me keelame kuni 16‑aastastel noortel sotsiaalmeedia kontot omada, siis see ei lahenda probleemi. Hoiakute ja väärtushinnangute [kujunemist] ning noorte soovi tegutseda, õppida, peale kooli veel käia huviringis ja ennast pidevalt täiendada ei [soosi ikkagi sellises stiilis] keelud ja käsud, et me ei luba teil sotsiaalmeediasse minna ja hakkame teile ette kirjutama algoritme ja ärge sinna vaadake. Noored ikka vaatavad, sest uudishimu maailmas toimuva vastu on niivõrd suur. 

Ka vanemate väärtushinnangud ei kujune kindlasti joonlauaga mõõtes ja käskude abil. Vanemlik vastutus ja vanemlik hool tekib kahtlemata ka omal viisil. Selleks on koolitused, selleks on üldised ühiskondlikud väärtushinnangud ja surve. See [eeldab] ema ja isa vastutustunnet, et kanda hoolt oma võsukeste eest ja [toetada] nende arengut. 

Aga meie, poliitikute ainuke roll on töötada välja või kujundada need meetmed, mis aitavad. Ei ole häbiasi ka viimasele kolmele-neljale aastale tagasi vaadata, tehtut revideerida [ja öelda], et näete, need poliitikavalikud tegelikult ei olnud õiged, vaid oleksime pidanud jätkama – mitte raha huvihariduselt ära võtma, vaid seda sinna juurde panema. 

See, et meil on puudu psühhiaatreid ja psühholooge, on ka tegelikult vana teema. See ei ole värske teema ega mingi uus avastus, seda pole vaja analüüsida. Küsimus on, miks on neid puudu. Miks on järjekorrad nii pikad ja vaimse tervise kättesaadavus niivõrd ebaühtlane? 

Isamaa toetab seda eelnõu, arusaam probleemist on meil sarnane. Suure tõenäosusega erineb meie arusaam [teiste omast] võib-olla ainult metoodika ja meetmete sihtimise poolest. Me oleme avatud sellele debatile, et ühiselt leida kõige tõhusamad meetmed. Koosmeelt on kahtlemata vaja, poliitiline võidujooks ei vii kuhugi. Kui me tahame mingit poliitikat rakendada, siis on meil vaja 51 pluss häält. Edu meile ja aitäh eelnõu algatajatele! 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Viimasel perioodil, alates Kaja Kallase esimesest valitsusest, on Reformierakond olnud koalitsioonis kõikide erakondadega, välja arvatud EKRE. Need otsused, mida on olnud võimalik teha erinevate kriiside ja riigieelarve kokkuhoiu vajaduse keskel, on olnud vaimse tervise valdkonnas siiski suured otsused. 

Vaatame taasiseseisvunud Eesti viimast perioodi. Enne kui ministeeriumis loodi vaimse tervise osakond ja alustati natukene enne seda algatustega, oli tervisevaldkonnaga [tegelevas] rahvatervise osakonnas ainult üks inimene, kes selle temaatikaga tegeles. 

Vaatamata sellele, et vaimset tervist seostatakse suuresti tervisevaldkonnaga – psühhiaatria, kliiniline psühholoogia –, sain ma valitsusest piisavalt tuge, et sotsiaalkaitseministrina see osakond ja ka esmased tegevused ellu kutsuda. Ma olen selle üle väga-väga õnnelik, sest süsteemset muutust teisiti ei ole võimalik ellu kutsuda. Jah, projektipõhiseid tulekahjukustutamisi on võimalik teha, aga need ei muuda suurt pilti pikas perspektiivis. 

Et lihtsalt oleks ära märgitud, siis huviharidus on loomulikult üks osa lapse kindlustundest ja ka sellest, et ta saaks maksimaalselt oma huvisid ja andeid realiseerida ja arendada. Aga huvihariduse raha riigieelarvest vähendati koalitsioonis, kus me olime koos Keskerakonnaga. 

Ma tahan öelda, et need probleemid ja juurpõhjused, miks laste vaimne tervis on halb, ja seda mitte ainult Eestis – see on kõikide riikide ühine mure, ka nende riikide, kus on suudetud meist palju rohkem teha –, on palju mitmekesisemad, kui seda on sotsiaalmeedia või ekraan oma sinise valgusega, mis vähendab uneaega. 

See on vähene liikumine, see on ebakohane toit, see on vanemlusstiilid, kuidas vanemad lapsi kasvatavad, see on lasteasutuste loodud keskkond, muu hulgas sealne koolikius. Kõikides valdkondades on midagi tehtud, aga tuleb edasi teha. See, mida ma kirjeldasin, on universaalne baas, mida on alati vaja uute teadmiste ja uuringute valguses edendada ja arendada, et lastel oleks tugev vundament, mille toel minna täiskasvanu ellu. 

Kui me räägime vaimse tervise abist, siis senine Eesti praktika kuni mõtteviisi muutumiseni koos vaimse tervise osakonna loomisega [põhines] usul psühhiaatriasse ja kliinilisse psühholoogiasse. Seda väljendavad kas või sellised tõsiasjad, et ka ohvriabi seaduse alusel said psühholoogi teenust pikka aega osutada ainult kliinilised psühholoogid. Ometigi on meil terve hulk väljaõppinud inimesi, kes kasutavad erinevaid tõenduspõhiseid teraapiaid, mida võiks inimestele pakkuda. 

Ja selleks, et sellelt tipult, psühhiaatrialt ja kliiniliselt psühholoogialt, saada survet maha, et nendele inimestele, kes väga vajavad intensiivset abi, kaasa arvatud …

Ma võtan aega juurde kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! … statsionaarset abi, jääks spetsialistide ressurss, on tarvis ehitada redel või astmestik, et pakkuda astmelist abi viisil, et astmete vahel on võimalik kliendil, patsiendil liikuda üles ja alla. Kui psühhiaater diagnoosib, siis teraapiat võib anda ka madalama ettevalmistusega spetsialist. Nii on nendes riikides, kes on olnud edukamad kui meie. Selle süsteemi ülesehitamine on ülimalt oluline, et aidata neid lapsi, kes juba on [jäänud] sõltuvusse ja kelle isiklikku arengut [mõjutavad] sotsiaalmeedia kahjud, aga ka ennetada selliste probleemide tekkimist või süvenemist. 

Ma ei hakka kordama seda, millega [tegelevad projekt] "Targalt internetis", infotehnoloogiaettevõtete liit, veebikonstaablid, vanemlusprogrammid, perepesad ja kõik muud sellised [algatused]. Ei ole olemas ühte viisi nende probleemide lahendamiseks. See on väga kompleksne. Väga paljud elualad ja valdkonnad peavad pingutama selleks, et meie lastel oleks turvaline ja vaimset tervist [toetav] keskkond. 

Ma saan nüüd ka sõnaselgelt välja öelda, et Reformierakonnale on laste vaimne tervis ja sotsiaalmeedia kahjud väga-väga olulised [teemad]. Seetõttu toetab meie erakond seda otsuse eelnõu ja me loodame, et valitsusel ja ka järgmistel valitsustel püsib see prioriteetide top'is, et seda [olukorda] paremaks muuta, ikka meie laste heaks. Aitäh teile!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Rõõm on seda kõike kuulda. Paistab, et täna siin saalis on peaaegu et unikaalne juhtum: opositsiooni esitatud otsuse eelnõu saab heakskiidu. Vähemalt koalitsiooni fraktsioonide esindajad lubasid, et nemad seda toetavad, ja ma saan aru, et lisaks sotsiaaldemokraatidele, kes eelnõu esitasid, on seda valmis toetama ka teised opositsioonierakonnad. 

Mida siin veel lisada on? Loomulikult ma tuletan veel kord meelde, et esmaspäeval pidasime me peaministriga maha pika diskussiooni, meil oli vastavateemaline arupärimine. Tuletan veel kord ka meelde, et Keskerakonna fraktsioon tuli analoogse initsiatiiviga välja siin saalis detsembris 2024. Tookord koalitsioonierakonnad, sealhulgas sotsid, seda ei toetanud. 

Nüüd on peaaegu poolteist aastat möödunud ja paistab, et silmad on avanenud, kuigi ma ei ütleks, et olukord, oleks väga palju muutunud. Tegelikult oli see juba siis päris muret tekitav ja alarmeeriv. Lapsed ja noored kasutasid juba siis sotsiaalvõrgustikku ja sotsiaalmeediat nii [tihti], et väga paljud psühholoogid, pedagoogid tegelikult rääkisid, et me liigume väga vales suunas ja midagi peab kindlasti ette võtma. Omalt poolt tegime me valitsusele ettepaneku olukorda analüüsida ja pakkusime mingisuguseid meetmeid selle [lahendamiseks], aga sel ajal ei olnud see initsiatiiv koalitsioonile vastuvõetav. 

Nüüd siis paistab, et analoogne initsiatiiv lõpuks leiab toetuse. Selle üle on väga hea meel, sellepärast et tõepoolest, üks asi on opositsiooni ja koalitsiooni [vaheline koostöö] ning parlamentaarne kultuur, aga teine [oluline] asi on ikka meie laste tervis, sealhulgas vaimne tervis, ja meie laste tulevik. Kui see otsuse eelnõu heaks kiidetakse ja valitsus saab ülesande hakata olukorda analüüsima ja meetmeid pakkuma, siis selle üle on väga hea meel. Ja tõepoolest on hea meel selle üle, et meie kõigi arvates on selle [teemaga tegelemine] tänasel päeval vajalik või lausa möödapääsmatu. 

Me peame ju ausalt tunnistama, et laste ja noorte elu on suurel määral kolinudki sotsiaalmeediasse ja see ei ole enam pelgalt meelelahutus, sest platvormid on ehitatud nii, et hoida kasutajaid ekraani ees võimalikult kaua. Kahjuks lapsed ja noored ei saa veel aru, et see nii on. Nende jaoks see ongi meelelahutus. Aga päeva lõpuks kahjustab see väga konkreetselt nende vaimset tervist ja õppimisvõimet, mistõttu on ka tulemused koolis ja ülikoolis [kehvemad]. Nii et sellises olukorras peab valitsus kindlasti sekkuma. 

Tänud eelnõu algatajatele! Tänud ka hiljutise Riigikogu konverentsisaalis peetud vastavateemalise konverentsi eest, kus väga paljud eksperdid väljendasid arvamust, et on vaja kindlasti teatud meetmed võtta ja seda valdkonda reguleerida. Meie fraktsioon loomulikult toetab seda eelnõu, sellepärast et, nagu ma ütlesin, omal ajal andsime sisse analoogse eelnõu ja meie arvamus vahepeal muutunud ei ole. Meie arvates peab valitsus kindlasti midagi ette võtma. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Esmalt tänan – nii nagu eelkõnelejad on juba mitu korda seda teinud – kõiki osapooli, fraktsioonide esindajaid ja komisjoni juhti arutelude eest ning muidugi tänan ka kõiki eksperte, kes on sisendeid andnud. Ükskõik kui palju me ise selle kohta ka ei loe või seda ise ei uuri, sellist kompetentsi ei saa meil olema, nagu on meile sisendeid [andnud] ekspertidel, nagu oleme täna korduvalt kuulnud. 

Mul on väga hea meel, et me oleme reaalselt tunnistanud või tunnistamas – ilma ühegi erandita tuleb ka tänastest sõnavõttudest välja, et kõik saavad sellest aru –, et probleem on tõsine. Kõik saavad aru, et vaimse tervise teemaga tuleb tegelda. Seda on tehtud, aga sellega tuleb veel jõulisemalt edasi tegelda. Ja me saame üheselt aru, et sotsiaalmeedial on negatiivne mõju laste aju arengule ja kõigile nendele sammudele, mis sealt edasi tulevad. 

Nüüd on aeg astuda konkreetseid samme ja [planeerida] konkreetseid tegevusi. Mul on hea meel, et täna on tulnud fraktsioonide sõnavõttudest välja, et nende sammudeni me loodetavasti peagi jõuame. Olgu nendeks esimesteks sammudeks kas või koolides nutiseadmete keelamine, mis võiks olla üks konkreetne tegevus, või miks mitte TTJA‑le täiendava ressursi eraldamine, et nad saaksid virtuaalmaailmas toimuvat paremini monitoorida ja jälgida. Tegelikult konkreetsed sammud on juba laual olemas, need tuleb lihtsalt jõustada. 

Üks oluline märksõna – ja siin ma nõustun taas eelkõnelejatega, kes on täna seda korduvalt maininud – on huviharidus. Ma arvan, et huviharidusele [võiks rohkem] tähelepanu pöörata. Kui me räägime võimalikest lahendustest, siis see on kindlasti üks alternatiivne tegevus, mida noored võiksid sotsiaalmeedias ja nutiseadmes oleku asemel teha. Ma arvan, et Eestis on väga häid võimalusi pakkuda veel paremat huviharidust igas Eestimaa paigas. 

Tänan ka kõiki partnerorganisatsioone, kes on meiega sel teemal kohtunud ja ühel või teisel moel arutelusid pidanud. Näiteks Peaasi, Lastekaitse Liit, teadlased Tartu Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, veebipolitseinikud ja mitmed-mitmed teised osapooled, kes nii eespool mainitud seminaril osalesid kui ka muidu on meid oma infoga aidanud. 

Ma tänan ka vähemalt ühte noort YouTube'i sisuloojat, kes on väga palju sisendeid meie toetusrühmale andnud, ta on käinud ka mitu korda Riigikogus seda teemat kajastamas. Ma arvan, et see on oluline, et noored ise ka kaasa räägivad ja annavad sisendeid, kuidas nende [arvates] tuleks selle teemaga edasi minna. 

Täna on korduvalt mainitud, et me ei peaks rääkima ainult lastest ja noortest, vaid me peaksime rääkima ka täiskasvanutest. Ma arvan, et siinkohal saaksime me Riigikogu liikmetena olla kindlasti eeskujuks sellega, kui palju me veedame aega sotsiaalmeedias ja kui palju me veedame aega sotsiaalmeedias ka selle eesmärgiga, et kõnetada seal üha rohkem noori või meelitada sinna üha rohkem noori ja kuidas neid noori seal kinni hoida, et nad just teie postitusi ja videoid vaataks. Ma arvan, et selle koha pealt me peame ka olema ausad ja siirad [ning endalt küsima], kas see on päris see asi, mida me igapäevaselt nii suures mahus peaksime tegema. Võib-olla on ka mingid teised formaadid, kuidas noori kõnetada ja nendeni oma sõnumeid viia. 

Ja mida me fraktsioonina veel arvame? Kui täna peaks eelnõu toetuse saama, siis meie kindlasti seda teemat kusagile kalevi alla ei aja, vaid me oleme valmis igapäevaselt edasi pingutama ja edasi töötama, et see probleem ühiskonnas saaks päriselt võimalikult [suures ulatuses] lahendatud. Sest sotsiaalmeedia on arvatavasti tulnud, et jääda. Nüüd on küsimus, kas see on tulnud kõigi vanusegruppide jaoks ja piiramatu ajakasutusega. Ma arvan, et selleks see kindlasti tulnud ei ole. Ja sellega me peame edasi tegelema. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Probleem on kahtlemata tõsine ja probleemi on teadvustatud üle maailma. Ilmub aina rohkem uuringuid, mis toovad välja kahjuliku mõju, mida eelkõige sotsiaalmeedia platvormide, aga ka üldse ajakasutusest ülisuurt või aina suuremat osa hammustav digiseadmete kasutamine kaasa toob. Tänapäeva maailma üks tunnustatumaid sotsiaalpsühholooge Jonathan Haidt on sellel teemal pidanud häid loenguid ja andnud häid intervjuusid. Mõned neist, ma arvan, jäävad isegi tunni piiresse. Ma ise olen neid mitmeid tunde kuulanud, nii et kahtlemata soovitan [teistelgi] neid kuulata. 

Ja kui lugeda eelnõu, siis tõepoolest, kõik need probleemid, mis siin on üles loetud, on tõsised ja me peaksime mõtlema, kuidas nendega tegeleda. Aga ma pean siiski ütlema, et siin eelnõu [seletuskirjas] on üks lause, mis minu jaoks punase lipu üles tõstis. Sotsidel ongi tihtilugu kombeks mõni hea ja õilis teema võtta, aga siis siduda paar teemat selle külge. Üldine lipukiri jätab mulje, et on ainult õilsad kavatsused, aga teinekord on eelnõudesse peidetud midagi, mis nii õilis ei ole. Nii ka siin. 

"Lisaks peab valitsus tagama, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teostaks järelevalvet sotsiaalmeedia platvormide üle nagu digiteenuste määrus ette näeb." Ja vaat nüüd, see on see devil in details. Euroopa [Liidu] digiteenuste määrus on tegelikult eesti keeles öelduna tsensuurimäärus, see on võib-olla parem sõna selle kohta. 

Mõned aspektid siis sealt. Kõigepealt hakkab asi pihta ebamäärastest mõistetest: "ebaseaduslik ja kahjulik sisu" – selle puhul on definitsioonid ujuvad. Ja nagu ka sotsid rõhutavad, on ikkagi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile [ülesande andmine] Euroopa Liidule väga omane lähenemine, et bürokraadid saaksid defineerida ja otsustada. 

Läheme edasi, ma ütleksin, et asi läheb veel hullemaks: "usaldusväärsed teavitajad". Need usaldusväärsed teavitajad on, kuidas ma ütlen – Euroopa Liidu tasemel, institutsionaalsel tasemel tahetakse teha sama asja, mida hakati tegema alguses USA‑s ja hiljem ka Euroopas, kui Facebook lendu tõusis. See oli see nii-öelda faktikontrollijate süsteem. 

See asi käis nii. Facebooki omanik on ise sellest nüüd rääkinud, kuidas Bideni administratsioon survestas neid, et nad sisu kontrollimisega tegeleksid. Ka Eestis oli ju Ekspress Grupp Facebooki partneriks faktikontrollimisel ja me teame neid faktikontrolle hästi. Nad ei olnud faktikontrollid, vaid nad olid tihti meelsuskontrollid. Kui mingisugune sõnum oli faktiliselt õige, aga ideoloogilisse narratiivi ei sobitunud, siis öeldi, et see on faktiliselt vale. Selline suur tempel pandi peale: "faktikontroll: vale". 

Ma ütleksin, et ilma selle ühe lauseta oleks see täiesti asjalik ja probleemidele tähelepanu osutav eelnõu, ja kutsuksin valitsust üles teemadega tegelema. Ma isikliku arvamuse lisan juurde. Ma liiga palju seda ei usu, et me anname valitsusele ülesande – võtame siit mõne aspekti – uneprobleemide lahendamiseks. Aga võib-olla on mul valitsuse [ülesannete] suhtes teistsugune vaade. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas minu laste uneprobleemidega hakkaks valitsus tegelema. Ma leian, et isiklik vastutus perekondades ja vanematel on siin olulisem ja näiteks mulle vanemana ei pea valitsus selleks isegi midagi ütlema. Kui ma näen, et lastel on uneprobleemid, siis ma peaksin ise võib-olla iseseisvat mõtlemis- ja otsustusvõimet kasutama. Nii et see on selline Brežnevi pakike – ei julge toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 775 lõpphääletus. Peale kutsungit alustame hääletust.

Head Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed laste sotsiaalmeedia kasutamisest tulenevate vaimse tervise probleemide leevendamiseks" eelnõu 775. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt oli 66 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Liigume edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse eelnõu 749 teine lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea juhataja! (Juhataja helistab kella.) Mina nüüd räägin teile inimgeeniuuringute eelnõust, mille [nimetus] juba ette kanti. (Hääled saalis.)

Üks hetk, ettekandja! Lugupeetud kolleegid, austame ettekandjat ja kui tahame rääkida, siis räägime koridoris.

Eelnõu arutati esimese ja teise lugemise vahel kaks korda, esmalt 20. jaanuaril ja teist korda 9. veebruaril. Muudatusettepanekute tähtajaks oli 5. jaanuar ja ühtegi muudatusettepanekut eelnõu kohta ei esitatud. Seejärel pöördus komisjon eelnõu ettevalmistamisse kaasatud huvigruppide poole ja komisjon sai neist viielt tagasiside. Kõik arvamust avaldanud kaasatut osalesid ka komisjoni istungil. Komisjoni istungil osalesid Sotsiaalministeeriumi arendusosakonna nõunik Raili Sillart, juriidiline ekspert Nele Nisu, Andmekaitse Inspektsiooni jurist Irina Meldjuk, Tervisekassa tervishoiuteenuste arendamise portfelli teenusejuht Krista Kruuv-Käo, Eesti Meditsiinigeneetika Seltsi esindaja ja Eesti Personaalmeditsiini Seltsi president doktor Sander Pajusalu, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Christian Veske.

Esmalt sai sõna Sander Pajusalu, kes nentis, et Eesti Meditsiinigeneetika Seltsi arvates on üks oluline punkt seotud hiljutise meediakajastusega, mis puudutas surnud isiku geneetilise info kättesaadavust. Ta lisas, et geneetika[valdkonnas] ei piisa mõnel juhul ainult lapsele uuringute tegemisest, vaid vaja on uurida last ja vanemaid koos. Eesti Meditsiinigeneetika Selts soovis sellele teemale tähelepanu juhtida. 

Sander Pajusalu juhtis ka tähelepanu riiklike eetikakomiteede korraldusele. Ta mainis, et alles jäävad asutusesisesed eetikakomiteed, mis menetlevad peamiselt ilma välise rahastuseta läbiviidavaid uuringuid, näiteks tudengite bakalaureuse- ja magistritöid. Ta küsis, kas kõik inimgeene puudutavad küsimused liiguvad riikliku eetikakomitee pädevusse või jääb institutsionaalsetel komiteedel õigus neid uuringuid menetleda. 

Temale vastas Sotsiaalministeeriumist Raili Sillart, kes selgitas, et surnud isikute andmete kasutamise küsimust on põhjalikult arutatud ning sellise võimaluse andmine võib kaasa tuua usalduse kuritarvitamise. Sellise seisukoha kujundas ka andmekaitse nõukoda. Seega, kui inimene on elu jooksul andnud selgesõnalise tahteavalduse, võib tema andmeid kasutada järglaste tervise huvides. Kui sellist tahteavaldust aga pole, siis seda teha ei saa. 

Samuti selgitas Raili Sillart ühtse eetikakomitee vajadust ning kinnitas veel kord, et kõik uuringud, milles tegeldakse inimgeenide uurimisega, peavad saama loa Eesti Teadusagentuuri juures tegutsevalt eetikakomiteelt. 

Järgmisena küsis Kalle Grünthal, et kellele seda seadust tehakse. [Tema sõnul] on tavainimese jaoks eelnõu tekst väga keeruline ja raskesti jälgitav. Helmen Kütt nõustus Kalle Grünthaliga, et seaduse tekstist on tavainimesel raske aru saada. Nele Nisu Sotsiaalministeeriumist vastas, et eelnõu vormistus lähtub hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast. Eelnõus viidatakse Euroopa Liidu otsekohalduvatele õigusaktidele, mille nimetused on üsna pikad ja lohisevad. 

Järgmisena tundsin mina huvi andmeliikluse kohta ja küsisin, et kui andmed liiguvad tervishoiu infosüsteemist geenivaramu andmebaasi, siis kas puhastatud andmed liiguvad ka geenivaramust tagasi. Sellele vastas Raili Sillart, et andmete liikumine on vaid ühepoolne ja andmed tervise infosüsteemi tagasi ei liigu.

Ma küsisin ka Margit Sutropi Riigikogu täiskogul esitatud küsimuse, et kui andmeid kogutakse erinevatesse andmebaasidesse, nii tervise infosüsteemi kui ka geenivaramu andmebaasi, siis kas sellega võib tekkida probleeme. Raili Sillart kommenteeris, et geenivaramu sisaldab isikute andmeid, kes on soovinud olla doonorid ja panustada laiemalt rahva tervisesse. Selleks, et teadustööd, statistika ja inimesele antav tagasiside oleks ajakohane ja õige, peab [andmeid] inimese tervises toimunud muudatuste asjus täiendama. Vastasel korral oleks teave vale. 

Järgmisena küsis Eero Merilind, millal võetakse kasutusele 2,5 aastat tagasi valminud ning 5 miljonit eurot maksnud personaalmeditsiini IT‑taristu. Lisaks küsis ta Tervisekassa esindajalt geneetilise riskihindamise kohta, mainides, et arstil on kliiniline vastutus riski tõlgendada, patsienti nõustada ja otsuseid teha. Temale vastas Krista Kruuv-Käo arsti otsustustugede kohta, öeldes, et seaduse jõustumisel rakendub esimese teenusena 40‑aastaste ja vanemate naiste polügeense riski hindamine rinnavähi puhul. Esimene otsustustoega teenus, mida on plaanis [pakkuma hakata], on seotud farmakogeneetikaga. IT‑taristu kohta vastas ta, et taristut ei ole seni kasutatud, kuna see vajas tehnilisi arendusi. 

Signe Riisalo märkis, et kindlustustegevuse seaduses on sätestatud trahvid sooteguri kasutamise tingimuste rikkumise eest ja küsis, kas ei peaks kaaluma ka geneetiliste andmete kasutamisele piirangute lisamist või oli geneetiliste andmete väljajätmine teadlik valik. Nele Nisu vastas, et jah, see oli teadlik valik. 

Komisjon tegi ettepaneku nihutada seaduse jõustumiskuupäev 1. jaanuarilt 2026 1. aprillile 2026. Teist korda arutati seaduseelnõu 9. veebruaril käesoleval aastal ja pärast seda, kui keeletoimetaja oli muudatused teinud. Komisjon nõustus tehtud muudatustega. 

Komisjoni 20. jaanuari istungil otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. veebruaril – see otsus oli konsensuslik –, teha ettepaneku teine lugemine lõpetada – selle poolt oli 6, vastu 1 ja erapooletuks jäi 1 komisjoni liige –, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. veebruaril käesoleval aastal. See viimane otsus oli samuti konsensuslik. Mina tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. (Irja Lutsar: "Ma tahaksin läbirääkimistel sõna võtta, aga ma ei saa kahes kohas korraga [olla].) Jõuate. (Irja Lutsar: "Jõuan sinna ja siis tulen tagasi.") Jah, siis jääb nimi nähtavaks. Aega on meil. Läbirääkimistel saavad osaleda kõik soovijad. Irja Lutsar, palun!

Mul läheb mõni minut aega, et [ettekanne arvutist] leida.

Kas lisaaega tahad?

Anna mulle lisaaega jah, palun.

Kolm minutit lisaks. 

Ma väga vabandan, ma pean järgmise asja lihtsalt siit [üles otsima]. (Otsib sülearvutist üles ettekande teksti.) Erakordne juhtum. 

Lugupeetud kuulajad! Hea juhataja! See ettekanne tuleb nüüd Eesti 200‑lt. Teaduspõhine meditsiin ja liikumine personaalmeditsiini suunas on üks võimalus inimese tervist parandada. Eesti on sellel alal maailma liidrite, mitte sabassörkijate hulgas. 

Inimgeeniuuringute seadus parandab meie elu mitmes suunas. Esiteks luuakse 212 000 inimese terviseandmeid sisaldav andmekogu, kuhu koondatakse iga-aastaselt terviseandmed tervise ja heaolu andmebaasist ning lisaks sellele veel andmed 11 meditsiinilisest registrist. Sellele lisaks sisaldab andmekogu ka nende inimeste genotüpiseerimise andmeid ning bioloogilist materjali. Umbes 3000 isiku kohta on olemas ka täisgenoomi andmed. 

Andmekogu tugevuseks on see, et see sisaldab longituudseid andmeid ja võimaldab seega jälgida haiguse kulgu ja seostada seda geenidega mitmete aastate jooksul. Geenivaramu võimaldab teha väga head meditsiiniteadust, mis võib tulevikus parandada haigete [ravimist] ja lõppkokkuvõttes parandada meie kõigi tervist. Meil jääb üle ainult soovida, et Eesti riigil jätkuks uuringuteks raha ja piisavalt kõrgelt kvalifitseeritud meditsiiniteadlasi, keda praegu kahjuks napib. 

Teiseks võimaldab inimgeeniuuringute seadus geeniandmete liikumist geenivaramu andmebaasist tervishoiu infosüsteemi ja seega saab geeniteavet kasutada nii haiguste ennetamises kui ka igapäevases ravis. Viimane aga eeldab, et me oleme eelnevalt teadusuuringutesse piisavalt investeerinud ja et meil on olemas teadmised, kuidas geenid ja tervisenäitajad omavahel suhestuvad. See loob ühelt poolt võimaluse personaalmeditsiini igapäevaelus rakendada, aga teiselt poolt täidab geenidoonorite aastatepikkusi ootusi doonoriks hakkamisest ka isiklikult kasu saada. 

Samas tekkis pärast esimest lugemist küsimus, kas need inimesed, kes geenidoonorid pole, jäävad personaalsest ravist ilma. Personaalmeditsiini eksperdid aga kinnitasid, et olukord nii pole. Paljud geenitestid on juba tänapäeval igapäevameditsiinis kasutusel ja toovad kasu, sõltumata sellest, kas inimene on geenidoonor või mitte. 

Iga eestlase kaasamine geenidoonoriks pole realistlik ega ka vajalik. 212 000 isiku tervise- ja geeniandmete haldamine on väga aja-, raha- ja tööjõumahukas. Kuigi käesoleva seadusega kehtestatakse ka hinnakiri andmete kasutamiseks, ei pruugi sellest ainuüksi piisata. Teatavasti taotleb geenivaramu ka ise aktiivselt teadusgrante, kuid ka see ei pruugi piisav olla, et nii suurt andmekogu hallata. Paratamatult peab riik jätkuvalt rahaliselt geenivaramusse panustama. Lisaks võiks otsida võimalusi, et tervise- ja geeniandmeid rahvusvahelisel turul väärindada. See oleks kindlasti positiivne, sest andmeid on mõtet koguda ainult siis, kui neid analüüsitakse ja inimeste elu parandamiseks ära kasutatakse. 

Teiseks, nagu juba öeldud, 212 000 isikut, mis on 16% Eesti elanikkonnast, on piisav, et head ja usaldusväärset teadust teha ja uusi teadmisi luua. Uute doonorite lisandumine ei pruugi selles osas enam lisandväärtust tuua. See muidugi ei tähenda, et tulevikus ei vaja geenivaramu andmebaas täiendust. 

Vähetähtis pole ka asjaolu, et meditsiinis on väga palju lahendamata probleeme, mis rahapuuduses vaevlevad. Seega peame riigiraha kasutuses olema väga ratsionaalsed. 

Inimgeeniuuringutega muudeti ka eetikakomitee lubade süsteemi. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadusega loodi Eesti Teadusagentuuri juurde ühine eetikakomitee. Seega kõik uuringud, mis käsitlevad inimgeenide andmeid, peavad saama loa eespool nimetatud komiteest. Meil oli küll sotsiaalkomisjonis diskussioon, et see ei peaks sajaprotsendiliselt nii olema, kuid lõpuks toetas komisjon seaduses väljapakutud varianti. 

Kokkuvõttes leian, et tegemist on olulise seadusega, mis ühelt poolt võimaldab Eesti meditsiiniteadusel jõudsalt edasi arendada ja teisalt astub suure sammu personaalmeditsiini arenemise suunas. Eesti 200 soovitab parlamendiliikmetel nimetatud seadust toetada. Mina tänan teid kuulamast!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on tehtud neli muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 4, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 749 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 761 teine lugemine. Ettekandja on sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees. Palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Lugupeetud kolleegid! Käesoleva eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 13. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 27. jaanuar. Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Samuti pöörduti eelnõu kohta arvamuse saamiseks nende osapoolte poole, kes olid eelnõu väljatöötamisse kaasatud, ainsana saatis komisjonile enda arvamuse eelnõu kohta Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes toetas eelnõu ilma märkusteta. 

Sotsiaalministeerium saatis küll eelnõu kohta enda arvamuse ja tegi ettepaneku sätestada seaduse jõustumise tähtajaks 2026. aasta 1. mai, et jõuda kenasti siin Riigikogus see ära menetleda ja kaasata ka asjaomased partnerid eelnõu rakendusaktide muutmisesse. 

Pärast esimest lugemist valmistati teist lugemist sotsiaalkomisjonis ette 10. veebruaril ja 16. veebruaril. Esimesel koosolekul tutvustati seaduse jõustumise tähtaega puudutavat muudatusettepanekut, millest ma just rääkisin. Samuti kohtuti Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning Sotsiaalministeeriumi esindajatega. 

Eesti Linnade ja Valdade Liit soovis siiski veel kord kinnitust, et ega need seadusemuudatused kuidagi ei tõsta kohalike omavalitsuste töökoormust. Lepiti kokku, et enne, kui me teeme teise lugemise kontekstis menetluslikud otsused, saadame eelnõu saali. Linnade ja valdade liit ning Sotsiaalministeeriumi esindajad saavad kokku, arutavad, ühtlasi annab Sotsiaalministeerium Eesti Linnade ja Valdade Liidule kinnituse, et nende töökoormus ei tõuse. Oleme komisjonis saanud kirjaliku kinnituse mõlemalt osapoolelt, et kohtumine on toimunud, kokkulepped on leitud ning linnade ja valdade liit leiab samuti, et nende töökoormus ei suurene.

Nii et jõuame menetluslike otsusteni. Kõigepealt, 10. veebruaril tehti konsensuslikud ettepanekud. Otsustati võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks käesoleva aasta 18. veebruaril ja teine lugemine lõpetada. Samuti tegi komisjon 16. veebruari istungil ettepaneku juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, tuua eelnõu Riigikokku kolmandaks lugemiseks 25. veebruaril ja viia läbi lõpphääletus. Loodan, et toetate. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut. Läheme nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 761 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse, jäätmeseaduse ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu 778 teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. (Ettekandjat pole kohal. Saalis räägitakse.) Keegi tormab … Ja teist korda, palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. Eelnõu 778 teine lugemine.

Tere! Vabandan, austatud kolleegid! Head kuulajad! Tutvustan teile kohe – üks hetk! – selle seaduseelnõu arutelu komisjonis. Vabandust! Mul läheb üks hetk. (Otsib arvutist.)

Ettekandeks on aega 20 minutit.

Jaa. Ma nii kaua ka ei vaiki, kohe hakkan pihta. Tänan ootamast! 

Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teisele lugemisele saatmist 9. veebruaril aastal 2026. Kutsutud olid erinevad eksperdid, näiteks Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna nõunik Kaidi Kiil, ringmajanduse osakonna juhataja Peep Siim, ehitusjäätmete ja digitaliseerimise valdkonna juht Görel Grauding ning õigusosakonna nõunikud Helen Holtsman ja Käthlin Oeselg. 

Esmalt valmistasime teist lugemist ette, käies läbi muudatusettepanekud ja neid hääletades. Eelnõu kohta esitati koostöös Kliimaministeeriumi ametnike ja keskkonnakomisjoni ametnikega kokku 11 muudatusettepanekut, mis kõik võeti vastu konsensuslikult. Neid muudatusi korraks kommenteerides ütlen, et need on kõik üleminekuperioodi reguleerivat laadi ehk tehnilised. Mis puudutab jäätmeseaduse muudatust, siis see ei ole sisuline, selle eesmärk on tagada õigusselgus ja vältida katkestust ohtlike jäätmete käitlemisel regulatiivses mõttes. 

Näiteks eemaldatakse viited varasemale § 117 regulatsioonile, kuna see on muutunud tarbetuks. Sisuline eesmärk on vältida olukorda, kus jäätmevedu või ohtlike jäätmete üleandmine jääks õigusliku ebaselguse tõttu seisma. See on väike vigade parandus, parandab vigu, mis tekkisid eelmisel aastal jäätmereformi eelnõuga. 

Sellest jäätmeseaduse muudatuse punktist veel. Põhiloogika on selline, et tulevikus tuleb kaks seni paralleelselt toimivat infosüsteemi koondada üheks tervikuks, kuna aastal 2027 tekib uus digitaalne platvorm, järelevalve on edaspidi palju tõhusam ja automatiseeritum. See, et seaduses korraks selline lünk tekkis, ei tähenda, et järelevalve nõrgeneb, kuna jäätmeveod niikuinii toimuvad jäätmelubade alusel, ilma selleta vedusid teha ei saa. Ka autoveoseadus reguleerib ohtlike ainete vedu. Aga ettevõtjate ja teiste huvigruppide enda soov oli õigusliku selguse mõttes see regulatsioon ajutiselt taastada. 

Mis puudutab F-gaasidega seonduvaid muudatusi, siis selleks on Euroopa Liidu otsekohalduv määrus. Eesmärk on, et Eesti õigus oleks ka vastavuses selle määrusega. Peamised muudatused lisaks F-gaaside määruse ülevõtmisele on rangem kontroll ja jälgitavus, kuna tegu on ohtlike ainetega. Kehtestatakse uued pädevus- ja koolitusnõuded, mis on samuti väga olulised selle valdkonna jaoks. Sisuline eesmärk on kiirendada üleminekut kliimasõbralikumale tehnoloogiale ja parandada turujärelevalvet. Ja selle seadusega täpsustame määruse rakendamist Eesti praktikas. 

Komisjonis tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 18. veebruaril. Ettepanek oli ka teine lugemine lõpetada, seda toetati konsensuslikult, ning kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 25. veebruaril sel aastal. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan, et [suur] osa sellest seaduseelnõust puudutab muudatusi F-gaaside kasutamisel. Soovitakse F-gaaside kasutamise vähendamist ja see kindlasti parandab keskkonnahoidu. Selge on see, et kõik need muudatused, kaasa arvatud koolitused, kaasa arvatud kontroll ja F-gaaside kasutuse vähendamine, asendamine rohkem keskkonnasõbralike gaasidega, [on vajalikud]. Tuletan lihtsalt meie kuulajatele meelde, et F-gaase kasutatakse külmaseadmetes, elektritehnoloogias ehk alajaamades. Ehk on võetud keskkonnahoiu suund. Ma küsisin ka komisjonis, kas on olemas ka majandusliku mõju analüüs. Kui palju kogu see lugu rahas väljendatuna lõpptarbijale kallimaks läheb?

Suur tänu selle küsimuse eest! Saan näite tuua soojuspumpade kohta, nimelt liigutakse üle propaanil põhinevatele lahendustele, need tulevad turule. Need on aastatega läinud palju odavamaks. Uued seadmed on praegu küll kallimad kui tavaseadmed, aga selle eest on need energiatõhusamad ja kliimasõbralikumad kui [vanad] seadmed. Samuti on uued seadmed vaiksemad. Nii et olulist hinnatõusu ei ole ette näha ja üleminek on ikkagi järkjärguline.

Vladimir Arhipov, palun!

Ma tahaksin täpsustada seda eelnevat küsimust. Te ütlesite, et olulist [hinnatõusu] ei ole. Aga mingi hinnamuudatus siis ikkagi tuleb. Ja mida tähendab see, et [üleminek] on järkjärguline, kas [hind] hakkab siis aastatega tõusma?

Aitäh selle küsimuse eest! Me seda ajalist … Üks hetk, ma korraks vaatan protokolli. Ajalist üleminekut konkreetselt me sel komisjoni istungil ei käsitlenud. Aga mu täpsustan oma eelmist sõnavõttu. Mu mõte oli see, et praegu on alternatiivid kallimad kui olemasolevad lahendused, aga aja jooksul toob turg ka nende hinna ka alla, kuna need lähevad rohkem kasutusse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ettekandja! Ma mäletan, et omal ajal kadunud Heiki Kranich tegeles sellega, küll väiksemate [seadmete, nagu] külmkappide ja [muude selliste seadmete teemaga] ja keskkonnakomisjonis toimusid kirglikud arutelud nendel teemadel. Aga kui rääkida ettevõtjatest, siis kui paljusid praegune eelnõu puudutab, kui suur see ring on?

Tänan selle küsimuse eest! Konkreetselt seda me komisjonis ei arutanud. Aga ma saan öelda, kui palju on kutsetunnistusi. Meil on Eestis ligi 500 spetsialisti, kes oskavad selles valdkonnas tegutseda. Kuna see eelnõu puudutab ka kutsetunnistuse uuendamist ja teadmiste täiendamist, siis tuleb umbes selliste inimeste hulgaga arvestada. Aga loomulikult, ettevõtjad vastutavad ka oma inimeste täienduskoolituse eest, kuna spetsialistid peavad ikka end aeg-ajalt harima, ja kutsetunnistuse uuendamine peab niikuinii toimuma vähemalt iga viie aasta tagant.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! [Hea ettekandja,] aitäh selle vastuse eest! Ütleme, nüüd on [kõne all] gaasispetsid, umbes 500, kellel on kutsetunnistus. Aga alles hiljuti, mõni aeg tagasi oli maaparandusinseneridega samasugune asi, nad pidid samamoodi läbima koolitusi ja viie aasta jooksul pidi neil olema käes kutsetunnistus. Aga viis aastat sai niisama maha molutatud, midagi polnud tehtud. See oli vist enne 1. jaanuari. Tookord oli nii, et kuna muidu ei oleks kuidagi saanud edaspidi enam maid kuivendada ja nii edasi, siis öeldi, et polegi vaja mingisuguseid kutsetunnistusi ega koolitusi. Nende inimeste arv oli umbes sama. Kuidas siis sellised topeltstandardid on? Maaparandusspetsidel ei ole vaja täienduskoolitusi, kuna Eesti on nii väike, turg on nii pisikene, ei ole mõtet neile [koolitusi] pakkuda või pole pakkujaid …

Teie aeg!

aga nüüd nende [spetsialistide] puhul tuleb [kutsetunnistusi uuendada]? Muidugi, te ei arutanud seda komisjonis. Aga …

Aitäh! 

… kuidas tundub?

Aitäh! Teil on õigus, seda me komisjonis ei arutanud. Ja ma leian, et need on ka kaks täiesti erinevat valdkonda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud 11 muudatusettepanekut ja me alustame nende läbivaatamist. 

Muudatusettepanek nr 1, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ettepanek nr 9, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 778 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Austatud Riigikogu! Teie ees on eelnõu, mis võimaldab juhul, kui Eestil on vastav välisleping, viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtus mõistetud vanglakaristusi. Need muudatused, mida ma teile tutvustan, on iseenesest mõistlik ära teha nii ehk naa. Meil on teatavasti juba varasem kokkulepe rahvusvaheliste kinnipeetavate hoidmiseks ja ka praegu on Tartu vanglas neli rahvusvahelist kinnipeetavat ehk sõjakurjategijat. Kui me rahvusvaheliste kokkulepete raames hakkame hoidma siin näiteks Vene sõjakurjategijaid, siis selle eesmärgi täitmiseks oleks mõistlik see eelnõu ära menetleda. 

Tõsi on ka see, et kõnealune eelnõu seondub nende läbirääkimistega, mis käivad Riigikogu [menetluses] oleva Rootsi riigiga [vanglarendi]leppe ratifitseerimise üle. Aga ma rõhutan veel kord üle, et see seos ei ole otsene, sest need muudatused, mis karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus siin teie ees on, oleks mõistlik ära teha nii ehk naa. 

Lühidalt tutvustan muudatusi. Kõigepealt, kriminaalmenetluse seadustikku pannakse kirja, kuidas menetletakse välisriigis tehtud kohtuotsuse alusel mõistetud vangistuse täideviimist, selle taotluse esitamist Eesti riigile, ehk mis need reeglid on selliste taotluste esitamise puhul. Nende taotluste esitamine käiks Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu. 

Teiseks nähakse ette väga oluline punkt meie turvalisuse küsimuse lahendamiseks. Praegu on niimoodi, et kui kinnipeetav saadetakse teise riiki, siis tema karistuse kandmine katkeb. Aga see ei ole loomulikult eesmärk, vaid vastupidi: juhul kui on sõlmitud välisleping ja kinnipeetav viiakse näiteks teise riiki tagasi, siis on välistatud see, et teda saaks ennetähtaegselt vabastada või et teda saaks üleüldse karistuse kandmisest vabastada. 

Kolmas muudatus näeb ette seda, et juhul kui karistuse täideviitmise taotlus esitatakse ja ka Eestile on selline taotlus vastuvõetav ehk tegemist ei ole sellise kuriteoga, mida Eestis näiteks ei karistata, vaid vastupidi, selline kuritegu on ka Eestis karistatav, jõustub kohtumäärus selle tegemisest. 

Neljas muudatus puudutab seda, et juhul kui Eesti vanglas kannab karistust väliskinnipeetav ja on tekkinud selline olukord, kus ta on vangistuses olles sooritanud uue kuriteo – seda tuleb ikka ette, on ka praegu Eesti-siseste kinnipeetavate puhul ette tulnud –, siis on võimalik menetleja kaalutlusotsusega saata selle kuriteo menetlemine asukohariiki, välja arvatud juhul, kui kuritegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu või kui see ohustab Eesti julgeolekut. Sellisel juhul ei saa ei menetlust lõpetada ega ka teisele riigile üle anda. Lõpuks on selgemad alused, kuidas kriminaalmenetlus välisriigile üle antakse. 

Hästi lühidalt kokku võttes on siin eelnõus kirjas meie niinimetatud punased jooned. Mitte ükski väliskinnipeetav ei tohi vabaneda Eesti ühiskonda ja selle välistamiseks on vajalikud need seadusemuudatused. Teiseks, me ei soovi kedagi siia pikemalt karistust kandma, kui leping on seda ette näinud, ehk väliskinnipeetavad ei saa jääda siia võimalikku täiendavat karistust kandma. See on lühidalt selle eelnõu tutvustus. Suur tänu!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma loen siit, milleks on vaja selline seadus vastu võtta: [laiem] eesmärk on aidata kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Nii et sisuliselt Eesti riigile raha teenimise huvides on see eelnõu tehtud. Aga samas on siin mitmeid momente. Näiteks, suure tõenäosusega psühhiaatreid kohalikele, praegusel juhul Tartu elanikele ja ümbruskonna inimestele ei jätku, sest neid on niigi vähe, ja külalisvangid tõstavad seda nõudlust veelgi. Kuidas te tagate, et psühhiaatreid jaguks, kui vaja, pärast selle seaduse vastuvõtmist ka väljaspool vanglamüüre ?

Aitäh! Igati asjakohane küsimus. See küll ei puuduta seda eelnõu, aga ma siiski, kui te lubate, vastan sellele. Te peate silmas seda lepingut, mis on arutusel Rootsi Kuningriigiga. Seal on eraldi ette nähtud, et Eesti väliskinnipeetavatele psühhiaatrilist abi ei paku. Vajalikud psühhiaatrilised teenused toob Rootsi riik siia omal kulul. Ja sellest saab väga hõlpsasti järeldada, et leppe ratifitseerimine mitte ühelgi moel ei mõjuta teenuste kättesaadavust Eestis. Ehk Eesti psühhiaatreid, kes teenindavad siin meie kodanikke, ei kasutata kinnipeetavate aitamiseks.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Ameerika Ühendriikides avalikustatakse praegu miljoneid dokumente, mis on seotud ühe kuuma teemaga, ja seal ongi vastu võetud otsus, et kuna selle vastu on suur avalik huvi, siis on avalikkusega jagatud seda teavet, mis riigil on. 

Minu küsimus on selline. Nüüd me muudame seda seadust selleks, et oleks võimalik välisvange siia tuua. Kas valitsus on arutanud, kas te oleksite valmis avaldama Eesti julgeolekuasutuste hinnanguid, mis on seotud selle otsusega ja milles on ära toodud ka riskid, mis kaasnevad sellega Eesti siseturvalisusele, Eesti ühiskonnale, Eesti riigile? Kas te olete mõelnud selle peale, et nende [materjalide] avaldamine tegelikult ei kahjustaks mitte kuidagi julgeolekuasutuste tööd, aga ühiskonnale oleks siis selgem, mis on valitsuse selliste otsuste tegelik hind? 

Aitäh! Riigikogu on andnud otsustamisõiguse selle üle, kas Kaitsepolitseiamet oma kinniseks kuulutatud dokumente avalikustab või mitte, Kaitsepolitseiametile, mitte valitsusele. Selle otsuse saab teha Kaitsepolitseiamet. Aga õiguskomisjon on seda temaatikat väga mitu korda pikalt ja põhjalikult arutanud. Õiguskomisjoni arutelude käigus on Riigikogu liikmed, kes on soovinud, saanud selle ülevaatega tutvuda. 

Ja komisjoni aruteludes on toodud välja, et siis, kui asuti selle teemaga tegelema, koostati ühe esimese sammuna võimalikult põhjalik riskide loetelu, et saaks seejärel neid riske maandada. Riskide loetelu on koondatud ja need riskid on maandatud. Sellest annab mitmel leheküljel üsna põhjaliku ülevaate eelnõu seletuskiri, mis toob esile riskid ja nende maandamise meetmed. Ehk seal on piisava avalikustamise määraga tutvustatud riske ja nende maandamise meetmeid. Samuti toimus Siseministeeriumis pressikonverents, kus Kaitsepolitseiamet, Politsei- ja Piirivalveamet ning vanglateenistus tutvustasid riske ja nende maandamise meetmeid. 

Ehk kokku võttes on vastus – jällegi, see küll ei seondu kõnealuse eelnõuga – selline, et loomulikult tuleb riske hinnata ja need tuleb ka maandada. Riskide maandamise kirjeldused on eelnõu seletuskirjas – mitte küll selle eelnõu seletuskirjas, vaid ratifitseerimise eelnõu omas – ning neid on avalikkusele tutvustatud nii eelnõu seletuskirjas, eelnõu põhjalike arutelude kaudu õiguskomisjonis kui ka eraldi selleks korraldatud pressikonverentsil Siseministeeriumis. 

Selles konkreetses eelnõus on antud õiguslikud lahendused kahele teemale. Meie [esimene] niinimetatud punane joon on see, et mitte keegi ei vabane Eestisse. Selle eelnõu tulemusena see täpsustub, et mitte keegi ei vabane Eestisse. Teine punane joon on see, et juhul, kui kinnipeetav Eestis vanglas olles sooritab uue kuriteo, saadetakse ta tagasi ikkagi Rootsi, tema kuritegu menetletakse Rootsis ja ta kannab oma pikenenud karistust ka Rootsis. Siia ei jää keegi kandma pikemat karistust, kui see lepingu kohaselt kinnipeetava siiatuleku hetkel oli. Ehk see eelnõu sisaldab vähemalt kahte selget meedet, et [mitte ületada] neid punaseid jooni, mis Eesti on [kokku leppinud] turvalisuse tagamise eesmärgil. 

Te küsisite tegeliku hinna kohta. Need riskid on maandatud. Peamine riskide maandamise meede on see, et me ei võta siia [karistust kandma] võrgustunud kurjategijaid, me ei võta radikaliseerunud kurjategijaid ja me ei võta ka neid, kellel on lähedased peresuhted Rootsis. Kõikidele külastajatele võimaldatakse külastust alles pärast taustakontrolli läbimist. Eesti teeb täiendava taustakontrolli, Eestil on õigus ka lepingu täitmise käigus kõik vähegi ebasobivad kinnipeetavad tagasi saata. Ja nii edasi. Kõik riskid on väga põhjalikult maandatud.

Varro Vooglaid, palun! 

Ma arvan, et tegelikult oleks piisanud kolleeg Raimond Kaljulaiule vastamiseks sellest: jah, tõepoolest võiks küll Kaitsepolitseiameti ohuhinnangu avalikustada. See oli vist teie sõnumi põhisisu. Mina olen ka sama meelt. Mina olen ka tutvunud selle ohuhinnanguga ja ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks see peaks olema salajane. Tundub, et peamine põhjus, miks see on salajane, ongi see, et vastasel juhul avalikkus näeks, et ka kaitsepolitsei hinnangul seonduvad selle projekti elluviimisega väga tõsised riskid. 

Minu küsimus seisneb aga selles: kas ma saan õigesti aru, et tegelikult seda seadusemuudatust rangelt võttes otseselt ei ole vaja? Needsamad küsimused saab lahendada ka kahepoolsetes lepingutes nende riikidega, kust vange vanglarendi käigus Eestisse tuuakse. Miks ma nii arvan? Kui ei saaks nii teha, siis ei oleks saanud ka Jugoslaavia tribunalis süüdi mõistetud vange Eestisse tuua, sest need seadusemuudatused oleks tulnud sel juhul eelnevalt ära teha, aga kuna nad on juba aastaid Eestis vanglas istunud, siis ma järeldan, et tegelikult otseselt neid seadusemuudatusi tingimata vaja ei ole.

Aitäh! Teatud osas ma nõustun teie seisukohaga. Aga ma nõustun pigem selles aspektis, et need muudatused oleks tulnud teha eelmist välislepet sõlmides ehk enne Jugoslaavia sõjakurjategijate siia toomist. Ma möönan, et praegu on meil ainult neli väliskinnipeetavat, aga nende arvu [suurenemise puhuks] on mõistlik see protsess ikkagi õigusselgelt lahti kirjutada. Ma arvan, et õigusriigis on karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik siiski sellised, kus kõik peaks olema võimalikult täpselt ja selgelt kirjas, mitte ainult avalikkuse jaoks, vaid ka laiemalt ühiskonnakorralduse mõttes. Minu jaoks on see oluline, et need kaks seadustikku kirjeldaksid toimuvat võimalikult täpselt. See puudutab ju alati menetlusosaliste õigusi ja kohustusi ning mõistlik on need täpselt ära kirjeldada. Aga ma möönan, et need muudatused oleks olnud mõistlik teha juba enne. 

Küsimus oli veel selle kohta, kas saab ka ilma. Ma möönan, et see on alati maitseküsimus, kui palju me mingit asja reguleerime. Minu arvates on mõistlik reguleerida see nii, et meil oleks täiesti selge, et keegi ei saa jääda siia karistust kandma ja mitte keegi ei vabane siia. Praegu tekiks siiski niisugune õiguslik vastuolu, et kui me saadaksime inimese tagasi üle piiri, siis tema karistuse iseloom muutuks. Aga väga mõistlik on ikkagi see ära reguleerida, et need punased jooned, mis me oleme tõmmanud, oleksid väga selgelt ka seaduses kirjas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Olen lugenud küll Tartu Maakohtu juhi, riigi peaprokuröri ja ka Tartu Ülikooli hinnanguid – no ma ei jõua neid kõiki siin ette lugeda, aga ütlen, et eriti positiivne see kõik ei ole. Näiteks on toodud, et kui Rootsi külaliskurjategijad siin mingi kuriteoga hakkama saavad, siis toimub menetlemine nii-öelda pehmete kinnastega, samas kui kohalikud kurjategijad saavad täie rauaga. Miks siis selline [ebavõrdne kohtlemine]? Või on nii, et külalisi tuleb leebemalt kohelda, olgu nad mõrtsukad või vägistajad, lastevägistajad?

Aitäh! See on nüüd väga hea küsimus. Ma püüan kiiresti vaadata, kust te selle informatsiooni võtate. Ma küll ei leia praegu siit sellist seisukohta. (Lehitseb pabereid.) Ma leian siit seisukohad, et kohtud on … Tartu Maakohus on see, mille kohta küsimus oli? (Saalist täpsustatakse.) Nii. Tartu Maakohus on öelnud, et siin on ebaselgust arvestatud, eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud. Küsimus on neil olnud selle kohta, kuidas kohus vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks tunnistamist korraldab. Nad on öelnud, et seletuskiri sellele selget vastust ei anna, ja seda on nii eelnõu tekstis kui ka seletuskirjas täiendatud. 

Ma tuletan igaks juhuks meelde, et kooskõlastusringilt tulnud arvamused on eelnõus tõepoolest kõik välja toodud ja teine lahter ütleb, mis nende arvamustega on tehtud. Praegusel juhul on kirjutatud, et Tartu Maakohtu seisukohaga on täies ulatuses arvestatud ning eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud. Nii et siin ei ole küll mingisugust probleemi üles jäänud. Tartu Maakohus on küsinud selle kohta, kuidas kohtus teise riigi karistuse tunnistamine täpselt käib, ja seda osa on täpsustatud. 

Kuna me oleme silmas pidanud – vastavalt põhiseaduspärasuse analüüsile – olukorda, kus Eesti territooriumil kehtib ikkagi Eesti õigus, siis sellisel juhul on tõepoolest vajalik, et kohus eraldi [vaatab] need kohtuotsused üle ehk veendub selles, et sama kuritegu on ka Eestis karistatav. Nende tunnistamiste tegemiseks on kohtule ette nähtud ka täiendavad rahalised vahendid. See summa oli ka seletuskirjas olemas, selle suurus on – peast ütlen – 150 000 ja 200 000 euro vahel. Tartu Maakohtule tekkiv lisakoormus on eraldada lisaressurssi hinnanguliselt suurusjärgus 170 000 eurot aastas kuni lepingu täitmise lõppemiseni. Kui see koormus läheb suuremaks, siis eraldatakse neile vahendeid loomulikult rohkem. Ma ei leia küll siit kuskilt sellist probleemi, nagu te välja tõite.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas ma saan õigesti aru, et selle eelnõuga te tegelikult loote Eestile justkui uue majandusharu, vanglakohtade rentimise? See ei pruugi ju piirduda ainult Rootsi vangidega, vaid võib-olla Eesti hakkabki nüüd oma eksporti arendama sellega, et me muutume vanglarendi maaks ja kasvatame oma SKP-d sellega, et rendime vanglakohti välja. Kas te näete tõesti, et selline majandusharu oleks Eestile perspektiivikas? Miks te seda teete?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele, mis kõnealuse eelnõuga ei seondu, korduvalt vastanud. Olen teile selgitanud, esiteks, et riigi tegevus ei ole majandusharu. Teiseks, me näeme Euroopa riikide praktikast, et kinnipeetavate arv tõuseb ja langeb, see on ebaühtlase tasemega. Maksumaksjale on kahtlemata suur koormus nii kinnipeetav ise kui ka tühja vanglakoha hoidmine. Aga veel suurem koormus oleks see, kui me Tartu vanglahoone lammutaksime ja see tuleks uuesti üles ehitada. Mäletatavasti juba tol ajal, Tartu vangla ehitamise ajal võrdus vangla ehituse kulu ühe kinnipeetava kohta umbes eramaja ehituse kuluga. Nii et vast siiski Eesti maksumaksjad ei vääri seda, et neile selliseid täiendavaid koormisi pannakse. Kui pidada silmas Eesti seni väga edukat karistuspoliitikat ja rahvusvahelist turvalisusealast koostööd, siis on [vanglarent] osutunud praegu kõikidest lahendustest parimaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Vaata, mina loen siit eelnõu tutvustusest välja, et muudatuste eesmärk on võimaldada vastava välislepingu olemasolu korral viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtus mõistetud vanglakaristusi. Mul on küsimus, kas see võimalus laieneb kõikidele välisriikidele. Me oleme siin kogu aeg rääkinud Rootsi vangidest, see protsess on käimas, Rootsi parlament peab sellele heakskiidu andma, aga kas annab, ei tea. Siis me kuulsime juba meediast, et läbirääkimised käivad ka Belgiaga. Aga siin käib mingi õudne hämamine, üks ütleb, et nii on, teine ütleb, et ei ole. Meedia rääkis sellest juba kategoorilises imperatiivis. 

Aga mina ikkagi küsin, kas see muudatus – te olete selle seaduseelnõuga siin – annab siis riigile edaspidiseks blankoveksli võimaldada mis tahes riigiga neid kokkuleppeid teha, ilma et see läbiks avaliku arutelu ja ilma et seda arutataks Riigikogus. Kas sellega siis delegeeritaksegi otsustusõigus ministeeriumi tasemele ja hakataksegi niimoodi sussa-vussa meile siia kõikvõimalikest riikidest vange tassima?

Vastus teie küsimusele on ei. Igal juhul on vaja välislepingut.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus on jätkuks eelmisele küsimusele ja võib-olla ka Varro Vooglaiu esitatud küsimusele. Nimelt, kas seda seadusemuudatust on vaja? Te põhjendasite seda seadusemuudatust sellega – ma panin lausa kirja, et olla tsiteerimisel täpne –, et [need kaks seadustikku] kirjeldaksid toimuvat võimalikult täpselt. Kuigi juba praegu on võetud välisvange, ilma et seda seadusemuudatust meil oleks jõustatud. Kui te tahate võimalikult täpselt kirjeldada, siis oleks ju olnud loogilisem, et te tulete selle lepinguga parlamenti ja parlament ratifitseerib selle välislepingu. Siis oleks meil kõigil asjast selge ülevaade, nii rahvasaadikutel kui ka avalikkusel. Miks te ei valinud seda teed ja lähete nüüd seda kaheldava vajalikkusega seadusemuudatust ellu viima?

Ma väga vabandan, kui ma nüüd aru ei saanud, aga leping on Riigikogus. Ta on läbinud … (Saalist räägitakse.) Jah. 

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Olete kindel? Siin kolleegidel veel arutelu käib, äkki selgitame välja selle vastuse kõigepealt? Või olgu peale, ma siis küsin, austatud härra esimees. Hea minister! Te ütlesite, et selle teabe avaldamine on asutuse juhi otsustada. Kui ma seadust loen, siis mina saan nii aru, et kui teave on esitatud valitsusele otsustamiseks – ja ma arvan siiski, et kui valitsus otsustas kurjategijate Eestisse toomise skeemi käivitamise küsimuse, siis ta pöördus julgeolekuasutuste poole, paludes nende arvamust, ning julgeolekuasutused siis koostasid hinnangu ja esitasid selle valitsusele –, siis teeb otsuse avalikustamise kohta Vabariigi Valitsus. 

Aga sõltumata sellest, kumb meist nüüd seadust õigesti tõlgendab, on mul küsimus teile kui ministrile. Kas teie isiklikult pooldate seda, et need hinnangud, mis on julgeolekuasutuste koostatud ja loetlevad neid riske, mis on seotud selle kurjategijate importimise otsusega, oleksid avalikud? Mingit põhjust seda [materjali] varjata ei ole, sest seal ei sisaldu midagi meetodite või isikute kohta. Kas te oleksite selle poolt, kui see nüüd valitsuses tuleks arutusele? Kas te annate asutuse juhile siit sõnumi: avaldage palun see materjal, et ka Eesti avalikkus saaks sellega tutvuda …

Teie aeg! 

… mitte ainult kinnises kambris Riigikogu liikmed?

Esiteks, eelnõu, mis puudutab konkreetselt seda välislepingut, selle seletuskiri avab neid küsimusi väga pikalt ja põhjalikult. Teiseks on Riigikogu õiguskomisjon igati avatult, väga pikalt ja põhjalikult neidsamu asju arutanud. Kolmandaks, me korraldasime ka avaliku pressikonverentsi, kus Kaitsepolitseiameti juht ning Politsei- ja Piirivalveameti juht kõikidele võimalikele avalikkuse küsimustele vastasid. Mina usun, et Eesti julgeolekuasutused tunnevad oma tööd ja oskavad seda teha ning neil on mingisugused teadmised selle kohta, millal ja mida nad avalikustavad või ei avalikusta. Ma usun, et nad teevad neid otsuseid professionaalselt. Mul ei ole mingit alust seda [kahtluse] alla seada ega öelda, et need asutused ei tee oma tööd professionaalselt. 

Neid seisukohti on enneolematu avalikustamise ulatusega aktiivselt tutvustatud kõikides vormides. Kõik inimesed on saanud esitada selle kohta väga põhjalikke küsimusi. Ma peast isegi ei oska öelda, kui mitu õiguskomisjoni istungit on sellel teemal peetud. Aga neid on olnud tõesti mitu, seda teemat on arutatud. Ja kui Riigikogul on soovi, siis Riigikogu saab ka, ma ei tea, julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni töö kaudu – kõik võimalused selleks on ju olemas – tsiviilkontrolli selle küsimuse üle rakendada. 

Valitsusele esitas Justiits- ja Digiministeerium kolm alternatiivi. Ka sotsiaaldemokraadid olid sel hetkel valitsuses ja toetasid seda, et kolmest alternatiivist minnakse edasi vanglarendiga. Ja sellel hetkel, kui see nii-öelda kinniseks kuulutati, oli meil veel sotsiaaldemokraadist siseminister.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me räägime inimestest, kes on mõistetud süüdi teises riigis, teistsuguse õigussüsteemi alusel, teistsuguse taustaga, kultuuriga ja nii edasi. Need tuuakse siia, Eesti vanglasse. Te räägite, et te olete lõpuni hajutanud julgeolekuriskid. Sellega võib nõustuda, aga mina sellega praegu küll ei nõustuks, sest riskid on. Aga ma küsin teilt pigem seda, kas te näete sellist riski, et siia võib tulla uus kriminaalne kultuur.

Aitäh! See küsimus ei ole nüüd jällegi otseselt seotud selle eelnõuga, aga me oleme alati vastanud kõikidele küsimustele, mis vanglarenti puudutavad, me oleme pidanud avatud suhtlust sellel teemal äärmiselt oluliseks, ja seetõttu ma vastan hea meelega ka teie küsimusele. Loomulikult, sellist riski on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas ja seal on kirjas ka maandamismeetmed selleks, et seda ei juhtuks. 

Võtame need sammud uuesti läbi. Esiteks, võrgustunud kurjategijaid Eesti üldse ei võta. Ei võta ka selliseid kurjategijaid, kelle suhtes on kahtlus, et ta võib olla võrgustunud. Selleks annab kõigepealt oma hinnangu Rootsi Kuningriik, kes ei ole ka absoluutselt huvitatud sellest, et mõni võrgustunud kurjategija nende silme alt välja lipsata saaks või et kuidagi jääks nende silme alt välja tema külastatavuse võimalik jälgimine või midagi sellist. Ehk Rootsi riigil mitte lihtsalt ei puudu huvi saata siia kurjategijaid, kelle puhul on vähenegi võrgustumise kahtlus, vaid nende huvi on risti vastupidine. 

Samuti teeb kontrolli Eesti Kaitsepolitseiamet, kontrollides kogu võimalikku tausta. Kui kellegi puhul tekib kahtlus, et tegemist võib olla mingisuguse võrgustumisega kuritegelikus sfääris, siis me seda kinnipeetavat siia ei võta. Rootsis on üle 11 000 kinnipeetava, me räägime maksimaalselt 600 kinnipeetava siia toomisest.

Teine ohumaandusmeede on see, et juhul, kui kinnipidamise käigus ilmneb mingeid kahtlusi, on õigus see kinnipeetav kohe tagasi saata. 

Kolmas meede on see, et kõik külastused saavad toimuda ainult vangla loal. Kõikidele nendele, kes külastada soovivad, tehakse samuti taustakontroll. Juhul kui taustakontroll näitab, et tegemist võiks olla võrgustunud kurjategijaga, siis külastust ei lubata. Praegu saab lennuki, laeva, auto või bussiga Eestisse Euroopa Liidu sisese vaba liikumise raames tulla turistina väga erineva taustaga inimesi, väga erineval moel, aga vangla külastamisest me räägime üksnes juhul, kui külastaja on läbinud taustakontrolli ja saanud külastusloa. Rõhutan üle, et ka enamikul Eesti pikemaajalist vanglakaristust kandvatest kurjategijatest üldse ühtegi külastajat ei käi. 

Lisaks nendele ohumaandusmeetmetele on meie vanglateenistuse tase väga kõrge. Meie vanglateenistus on saavutanud rahvusvaheliselt väga häid tulemusi igasuguse vangla subkultuuri väljasuretamises ja lõpetamises. See on ka põhjus, miks on meil kuritegevus ühiskonnas laiemalt langenud olukorras, kus vangla ei ole üldse saanud kinnipeetavaid valida. 

Ma rõhutan: iga kinnipeetavaga peab Eesti olema nõus pärast neid taustakontrolle, mida me ka ise teeme. Ja juhul, kui mõni kinnipeetav ikkagi ei sobi – ka siis, kui ta on juba siia kohale tulnud ja töö käigus ilmneb midagi –, on meil õigus see kinnipeetav kohe tagasi saata. Me ei ole kohustatud laskma vanglasse mitte ühtegi külastajat, kellele tehtud taustakontroll näitab, et ta võiks mingisugust probleemi tekitada. 

Nii et need on väga tõhusad maandamismeetmed. Loomulikult tuleb veel kord üle korrata, et mitte ükski kinnipeetav Tartu linna peale käima ei lähe, mitte ükski Eestisse ei vabane. Need riskid on kõik maandatud just nende tegevuste kaudu.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te esitate väga printsipiaalselt neid seisukohti, kuidas Eesti riik saab ise valida, kes siia tuleb. Võib-olla ongi kõige parem idee see, et me lõpuks ei valigi kedagi välja, aga Rootsi riik on sunnitud ikka meile 30 miljonit maksma. Kuigi tõenäoliselt nii ikkagi ei lähe. Tõenäoliselt hakkab vange siia tulema ja küllap ka osa neist loetakse siia sobivaks. 

Ma küsin teilt selle kohta. See seaduseelnõu on kahtlemata üldine, see ei puuduta ainult Rootsist tulevaid vange, vaid valmistab ette massilist välismaalt vangide toomist, mida seni ei ole olnud. Siin on ka niisugune punkt, et konkreetsed vangistuse taotlused tehakse iga inimese kohta eraldi. Ministeerium kontrollib taotluse vastavust välislepingu nõuetele, tõlgib nõuetekohase taotluse eesti keelde ja saadab selle viivitamatult kohtule. Neid taotlusi tuleb sadade kaupa. Kas selliseks massiliseks tõlkimise [mahu] suurenemise puhuks – lisaks, kui vangid ise hakkavad kohtu poole pöörduma, siis tuleb ka need [pöördumised] kõik ära tõlkida – on ministeeriumil vahendid olemas?

Aitäh! Igati hea ja õigustatud küsimus. Nagu on juba korduvalt tutvustatud, juhul, kui Riigikogu ratifitseerib selle lepingu Rootsi Kuningriigiga, sõlmitakse järgmisena ametkondade vahel täpsem tööplaan. Loomulikult peab see tööplaan olema jõukohane mõlemale poolele. Sadade kaupa korraga tulemist ei ole ette nähtud. Vanglateenistus on korduvalt öelnud, et vangide toomist alustatakse kümne või paarikümne kaupa. 

Justiits- ja Digiministeerium teeb ju rahvusvahelist õigusalast koostööd, on teinud seda algusest peale. Teatavasti kuritegevus ei tunne riigipiire. Justiitsministeeriumis on meil terve osakond, kes kõikvõimalike rahvusvaheliste dokumentide tõlkimisega igapäevaselt tegeleb. Ka selle osakonna töökoormus on ju väga kõikuv, sõltuvalt sellest, mis parasjagu toimub, aga igatahes on seda tööd väga pikalt ja põhjalikult harjutatud. Ja rahvusvahelise justiitskoostöö talitus on äärmiselt kogenud sellist rahvusvahelist koostööd tegema. Rahvusvahelise justiitskoostöö ja tõlkimise kogemus on tegelikult olemas kõikides riikides. Eestist pärit kinnipeetavaid, Eesti kodakondsetest kinnipeetavaid on ju ka teiste riikide vanglates, siis tõlgitakse samuti dokumente. Nii et see on küllaltki tavapärane rahvusvaheline praktika. Midagi enneolematut, uut või ülejõukäivat siin ei ole. 

Aga teie välja toodud riski on kavas maandada sellega, et kiireloomulist massilist liikumist ei toimu. Sellest ei ole kumbki riik ka kuidagi huvitatud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Kui valitsus plaanib tuua kõikide potentsiaalsete riikidega sõlmitavad lepingud siia ratifitseerimiseks – Rootsi, Belgia ja ma ei tea, võib-olla veel kolmanda-neljanda riigiga –, siis ega ma ei saa aru, miks seda seadusemuudatust tingimata vaja on. Senised välisvangid on ju ilma välislepinguid sõlmimata siiski siia paigutatud, vist. Minu teada me siin ei ole ratifitseerinud ühtegi lepingut.  

Aga mul on küsimus. Hiljuti avaldas meedias ühe pikema kirjutise üks pika staažiga vangivalvur, kes on nii siin Eestis kui ka Soomes seda tööd teinud. See [kirjutis] oli küllaltki kriitiline vangide siia toomise suhtes. Nimelt väitis ta, et näiteks Rootsist tulijatele võimaldab Eesti Vabariik – praegustest kokkulepetest ja läbirääkimistest tulenevalt – nikotiinipadjakesi ja televiisorit [kambrisse]. Samal ajal on Eesti vangidele nikotiinipadjakesed keelatud, televiisor tuleb osta ise ja nii edasi, seal on veel palju muid erisusi. Sel juhul tekib kaks erinevat nii-öelda kultuuri ja süsteemi. Ja edasi – see haakub ka teie tänaste vastustega –, kui külastaja saabub Tartusse, aga teda mingil põhjusel vanglasse ei lasta, näiteks turvakaalutlustel, siis jääb ta Tartu peale laokile ja temast kujuneb täiendav turvarisk.

Teie aeg!

Kuidas te kommenteerite neid kogenud vangivalvuri väiteid?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Ma kordan veel, et on tõesti äärmiselt oluline, et kõik küsimused saaksid vastused. Nikotiinipatjade teemast me ei ole mingisugust saladust teinud. See on tõesti erinevus Eesti ja Rootsi vahel. Eesti on üks maailma kolmest riigist, kus nikotiin on üldse keelatud. Teatavasti on see vaidlus jõudnud inimõiguste kohtusse. Inimõiguste kohus on otsustanud, et ka seal läheb vaidlus edasi, ja arutatakse, kas see keeld on piisavalt põhjendatud. Aga nikotiini sisaldavate patjade teema on Rootsi jaoks olnud sedavõrd oluline, et seda on kajastatud isegi Euroopa Liidu aluslepingus. Rootsil on selline erand. 

Ma usun, et me oleme teiega ühte meelt selles, et kui on selliseid rahvuslikke, kultuurilisi erandeid, mida üks rahvas on pidanud sedavõrd oluliseks, et ta on selle kirjutanud isegi Euroopa Liidu aluslepingusse – kuigi Eestis ja muudes Euroopa Liidu liikmesriikides on nikotiinipadjad või põsktubakas keelatud, on Rootsis ikkagi õigus neid kasutada, selline erisus on tõesti ette nähtud –, siis on lahendus selles, et peab olema tagatud võrdne kohtlemine. Eesti kinnipeetavatele tõenäoliselt lubatakse tavapäraseid nikotiinipatju, mis Eestis ei ole keelatud – mõju on ühesugune. 

Mis puudutab vangivalvuri kirjeldust, siis see toob tegelikult väga hästi esile selle, miks on Eesti vanglateenistus olnud kuritegevuse ohjamise sedavõrd oluline osa. Kui see lugupeetud vangivalvur meid praegu kuulab, siis ma ütlen kohe, et ärgu saagu valesti aru. See ei ole mitte kriitika, vaid see on selgitus. See konkreetne vangivalvur töötas Eestis Maardu vanglas. Kui vanematel inimestel on selle vanglaga olnud mingisugustki kokkupuudet või on tehtud külastusi sinna, siis nad mäletavad, et tegemist on tõepoolest ühe kõige jubedama kohaga, mis Eestis üldse oli. See on ammu suletud, sinna piirkonda tehakse veel vaid turistiekskursioone. 

Edu, mille Eesti on saavutanud kuritegevuse ohjamisel, selle üks komponente on olnud see, et me oleme ehitanud nende vana tüüpi vanglate asemele väga moodsad uued vanglad, mille arhitektuur ja kogu töökorraldus põhimõtteliselt erineb sellest kogemusest, mis sellel vangivalvuril oli. Samal ajal, kuigi Eestis on kolm täiesti moodsat kaasaegset vanglat, ei saa sedasama öelda näiteks Soome kohta. Ma peast ei oska täpselt öelda, aga Soomes on vist ligi 30 vanglat, nendest osa on veel vana tüüpi vanglad, ja nendes vana tüüpi vanglates on vangivalvuri töö põhimõtteliselt täiesti teistsugune. Inimene väljendas oma isiklikke kogemusi, mis ei ole absoluutselt relevantsed või sobivad selle Tartu vangla teemaga seonduvalt. Nii et see võrdlus ei ole sisu poolest absoluutselt õige. 

Ausalt öeldes see televiisorite küsimus ei seondu selle eelnõuga, mis meil täna menetluses on. Aga niivõrd olulisele küsimusele ma saadan, kui te lubate, teile kirjaliku vastuse. Ma seda televiisoriteemat ei oska praegu detailsemalt kirjeldada.

Suur tänu! Loodetavasti saab Riigikogu liige oma televiisorite kohta [esitatud küsimusele] konkreetse vastuse. Liigume küsimustega edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No see vangivalvur tegelikult … Minu lugesin ka selle artikli läbi ja ta räägib seal ikkagi palju laiemalt. Ta töötab Helsingis, aga ta räägib kultuurilistest erinevustest, ta räägib vangide spetsiifikast, just nimelt nendest vangidest, kes meile [siia tulevad]. Ta räägib kõigest sellest. Ja see langeb kokku ka nende küsimustega, mida Raimond Kaljulaid siin mitu korda puudutas, ohuhinnangu temaatikaga. 

Te ütlesite, et avalikkus on saanud küsida. Aga vaadake, avalikkus ei saa ju õigeid küsimusi küsida, kui neil puudub teadmine ohuolukorras sisalduva kohta. Kas te selle peale ei tule, et kuna meie siin olemegi saanud sellega tutvuda, Riigikogu liikmed ongi nüüd mures? Me olemegi mures sel põhjusel, et meie oleme seda [kapo koostatud ohuhinnangut] näinud. Seetõttu me siin küsimegi ja üritame oma võimaluste piires seda protsessi pidurdada. Ma arvan, et kui seda ohuhinnangut näidataks avalikkusele, siis saaks avalikkus küsida hoopis teistsuguseid küsimusi. Miks te seda avalikkusele ei näita? Kas põhjus ongi see, et te ei taha, et avalikkus saaks nendest päris ohtudest teada? Sel juhul te ei saaks enam seda mulli siin meile ajada. Ja siis langeksid – täiesti õigustatult – kogu see äri ja kõik need teie jutupunktid ju kokku. 

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma iseenesest olen teie küsimuseasetusega nõus. Ma olen korduvalt selgitanud, et eelnõu seletuskiri katab neid ohtusid ja nende maandamise meetmeid väga põhjalikult. Tuletan veel kord meelde, kuidas see protsess on käinud. Protsess on olnud selline, et Kaitsepolitseiamet tegi kõigepealt võimalike ohtude loetelu. Järgmisena koostöös Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti ning teiste turvalisusekspertidega kõik need ohud maandati. Sellele järgnes omakorda pressikonverents, kus Kaitsepolitseiamet ning Politsei- ja Piirivalveamet kinnitasid, et jah, need ohud on kõik maandatud. Sealjuures, et ei jääks vale muljet, me kordame üle, et vangla tegeleb ikkagi väga keeruliste inimestega. 

Ka see eelnõu, mis siin teie ees on, käsitleb ju võimalust, et vanglas sooritatakse uus kuritegu. See eelnõu toob välja lahenduse, et sellisel juhul, kui ei ole tegemist Eesti kodaniku vastu sooritatud kuriteoga ja kui ei ole tegemist Eesti julgeoleku vastu suunatud kuriteoga, siis saab prokuratuuri kaalutlusotsus olla see, et menetlus suunatakse edasi Rootsi. See juba näitlikustab tegelikult ka seda, et ega lõpuni kõiki riske maandada ei saa. Jah, tõepoolest, üks risk on see, et vangla sees sooritatakse uus kuritegu. Seda juhtub küll harva, aga seda juhtub kõikides riikides. Sellisel juhul Eesti ei hakka pikemat karistust siin määrama ega seda pikemaks määratud karistuse kandmist siin realiseerima. Selle ohu maandamisega see konkreetne eelnõu tegeleb. 

Nüüd, mis puudutab kultuurilisi erinevusi, siis ega praegu ju ka enamik kinnipeetavaid ei räägi seda keelt, mida räägivad vangivalvurid. Meil on see kultuuriline erinevus täna ka küllaltki silmapaistev.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kõigepealt täpsustan ära ühe asja, mis on mulle väga lähedane. Nimelt, Maardu vangla on halvas olukorras ja jube. Kuna ma olen 33 aastat Maardut juhtinud erinevatel ametikohtadel, siis on see teema minu jaoks väga tundlik. Ma täpsustan, et Maardu linnal kui omavalitsusel ei ole mingit rolli selles vanglas. Ütlen seda selleks, et siis inimesed teavad ka, kuidas sellega on, muidu mõtlevad, mis õudus seal Maardus on. (Minister on nõus.)

Aga küsimus on mul selline. Mul on praegu käes riigi peaprokuröri kiri, ta kirjutab: "Prokuratuur näeb siin ohtu vangide vahelistele suhetele, kus menetluste lõpetamised kuritegude ohjamisele hästi ei mõju ning loob pigem soodsa pinnase omavahelisteks arveteõiendamiseks ja kinnipeetavate oma kultuuri tekkimiseks." Te väidate, et seal mingit probleemi kultuuriga ei ole ja seda ei teki, aga prokuratuur jälle räägib vastupidist. Keda siis uskuda?

Kõigepealt kinnitan üle: tõepoolest, munitsipaalvanglaid Eestis ei ole. Riik on tõesti tegelenud vanglate moderniseerimisega. Vanad vanglad on täies ulatuses maha jäetud ja on ehitatud kolm uut moodsat vanglat. 

Loen Riigiprokuratuuri hinnangut, see kõik on kooskõlastustabelis kenasti ära toodud. Riigiprokuratuur on juhtinud tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse seadustiku § 474 lõikest 2 tulenev nõue kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia edastamise kohta on iganenud. Seaduses võiks anda ka selge võimaluse digitaalselt materjali edastada. Kui teha eraldi säte, siis tuleks arvestada, et Eesti liigub järjest rohkem digitaalsete toimikute poole, seega tuleks ka praegune sõnastus üle vaadata. Selle kohta on eelnõus öeldud, et seda on täies ulatuses arvestatud, ja menetluse üleandmise säte on ka vastavalt korrigeeritud. 

Ehk siis te tõenäoliselt puudutate mingisugust varasemat arutelu. Tõepoolest, selle eelnõuga nähakse ikkagi ette, et need menetlused antakse Rootsile üle ja prokuratuur saab vastava kaalutlusõiguse kaasa. Siin on küll selgelt näha prokuratuuri hinnang, sellele on nii-öelda tehnilisel moel täpsustust soovitud ja sellega on siin eelnõus täies ulatuses arvestatud.

Ja Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Parlamendi eksitamine on väga tõsine rikkumine ning mitmes demokraatlikus riigis toob see kaasa poliitilise vastutuse, sealhulgas ametist tagasiastumise. Te väitsite enne, et sotsiaaldemokraadid on toetanud vanglarenti – siis, kui me koos valitsuses olime. Meie valitsusdelegatsioon toetas seda, et te analüüsiksite põhjalikult vanglarendiga seotud mõju, sealhulgas riigi rahalist koormust, tervishoiu-, julgeoleku- ja õiguslikke riske, kuna te paraku läksite selle plaaniga tollal valitsusse ilma, et te oleksite seda eelnevalt sisuliselt teiste ministeeriumidega läbi rääkinud. Kui sai aga selgeks selle ettepaneku mõju, oli meie seisukoht üks ja ühene: me ei toeta vanglarenti. Ja olgu veel täpsustuseks öeldud, et konkreetne ettepanek Tartu vanglat välja rentima hakata sündis ajal, kui sotsiaaldemokraate valitsuses ei olnud. Minu küsimus tulenebki sellest. Kas te kasutate praegu võimalust ja korrigeerite oma väidet ning ühtlasi palute vabandust parlamendi eksitamise eest?

Ma ei saanud teie küsimusest ausalt öeldes aru. Mina küll mäletan selgesti valitsuse istungit, kus me kaalusime üheskoos kolme varianti: kas Tartu vangla sulgeda ja müüa, kas Tartu vangla konserveerida või Tartu vangla välja rentida. Ja valitsus otsustas, et Tartu vangla tuleks välja rentida. Tõsi on ka see, mis te ütlesite, et valitsuse liikmed [esitasid] küsimusi selle kohta, mida tuleks väljarentimise puhul arvestada, kus on punased jooned, ja kõigi nende [ettepanekutega] arvestati. Nii et minu arust me oleme teiega ühel meelel.

Urmas Reinsalu, palun! 

No tere, Liisa! Tähendab, Belgia parlamendist tulevad rindeteated selle kohta, et Belgia valitsuse liikmetega peetakse läbirääkimisi siia dokumentideta immigrantkurjategijate grupiviisilise paigutamise üle. Ma saan aru, et sa viitasid Delfile, seal on kirjas, et on välja valitud – üllatusena – Viru Vangla, millega pärast valimisi lepingut [sõlmida], ja mingid tehnilised läbirääkimised selle üle on juba alanud. Kirjelda palun oma öeldut, et Viru Vangla hoone on tühi – selles kontekstis, et sa kommenteerisid läbirääkimisi Belgia ministritega. Mis staadiumis läbirääkimised Belgia vangide siia paigutamise üle on? Ka see kontekstualiseerib praegu arutatavat eelnõu. 

Küsimuses sisaldus nüüd ridamisi – ma olen siiski sunnitud nii ütlema – valeväiteid. Nendest väidetest, mis küsimuses sisaldusid, mitte ükski ei vastanud tõele. 

Punkt üks, mitte mingisuguseid läbirääkimisi Eesti ja Belgia vahel vanglarendiks ei ole. Seda on selgelt kinnitanud nii Belgia meedia kui ka Eesti meedia. Mõlema riigi ministrid on seda selgelt kinnitanud. Belgia minister oma kõige esimeses intervjuus, mida ta Belgia meedias andis, ütles, et nad tundsid huvi, aga lahkusid Eestist tühjade kätega. Samasuguse seisukoha on selgelt edastanud ka Eesti meedia: Belgia ministrid lahkusid Eestist tühjade kätega, mitte mingisuguseid vanglarendi läbirääkimisi Eesti Belgiaga ei alusta. 

Ka mina olen ennast väljendanud täiesti selgelt. Juhul kui järgmisel valitsusel – rõhutan: järgmisel valitsusel – on huvi arutada mõne teise riigiga mingisuguseid rendiküsimusi, siis selles olukorras tõepoolest on võimalik kasutada Jõhvi vangla territooriumil olevat juba 2021. aastast tühjalt seisvat hoonet, mis on tänaseks tühjalt seismise tõttu pea täielikult amortiseerunud. Ehk seda Jõhvi vangla territooriumil asuvat tühja betoonhoonet oleme me kasutanud näitena selle kohta, miks on tühjalt seisev hoone maksumaksjale kahjulik. Sellepärast, et see amortiseerub väga kiiresti, tema remondi- või kordaseadmise kulud kasvavad iga kuuga. 

Seega, tõepoolest, mitte ükski küsimuses toodud eeldus või väide tõele ei vastanud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Veidi aega tagasi, eelmisel nädalal toimus õiguskomisjonis ministeeriumi delegatsiooni ja Tartu vangla esinduse ning Tartu linna, nii linnavalitsuse kui ka volikogu esindajate ja muidugi õiguskomisjoni enda liikmete ühine koosolek, kus seda arutati. Ja eks see teema on niisugusel moel õiguskomisjoni tulnud, et ka Tartu delegatsioon kutsuti kohale – ikka selle tõttu, et suurel osal tartlastest on ärevus hinges, et toimub midagi, mis nende linna mainet puudutab. Kõik detailid peavad olema väga täpselt paigas, ohtudele on viidatud ka mitmes jõuametkonna raportis. Mis mulje teile jäi, milline oli Tartu linnajuhtide seisukoht vangla rendilepingu suhtes?

Tartu linna seisukoht on ju kajastatud küllaltki täpselt Tartu linnas sõlmitud koalitsioonileppes. Nii et mis mul seal ikka enam kommunikeerida. Ma mõistan neid küsimusi. Ja rõhutan veel kord, et ma pean ka ise äärmiselt oluliseks seda, et kõik küsimused saaksid vastuse, et arutelu oleks pikk ja põhjalik ning et ärevust oleks vähem. 

Nüüd, kindlasti ei vasta senist praktikat silmas pidades küll tõele see, et Tartu linna rahvusvaheline maine kuidagi kannataks. Rahvusvaheline meedia on seda teemat kajastades ülevoolavalt kiitnud Eestis valitsevat turvalisust ja Eesti vanglateenistuse erakordselt kõrget professionaalsust. Samuti on olnud kiitvalt juttu sellest, et kuna Eesti on niivõrd turvaline riik, et siin on isegi tühjad vanglakohad, siis on siia ka turistina väga turvaline reisida. Tõesti, rahvusvaheline meedia on sellel teemal rääkides olnud nii Tartu linna kui ka kogu Eesti Vabariigi suhtes ülevoolavalt positiivne.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Liisa, mul on nüüd siin ees Delfi uudis. Tõesti, siin peab olema faktides täpne, ma olen nõus sinuga. Tähendab, tsiteerin uudist: "Pakosta sõnul lepiti belglastega kokku, et peale õigusruumi analüüsimise rohkem midagi ei tehta." Kokkulepe on sõlmitud. Mis õigusruumi te analüüsite? Milleks? Seleta palun, Liisa! 

Teiseks on küsimus selles. Sa viitad samas uudises, et teisedki riigid on pöördunud Eesti poole sooviga vanglaid rentida. Palun ütle, mis riikidega tegemist on. 

Ja kolmandaks, ma olen üllatunud, kuidas kommunikeeriti Belgia asüüli- ja migratsiooniminister Anneleen Van Bossuyt' seisukohta – teie kohtumise järel on antud see kommentaar –, nimelt: "Belgia ja Eesti hakkavad läbi rääkima dokumentideta kinnipeetavate jaoks Eestis vanglakohtade rentimise üle." Proua Bossuyt ütleb, et see võiks kõne alla tulla 2027. aastal, ja ka sina viitad sellele, et hoone on juba välja valitud. Kui palju neid Belgia vange – kui eeldada, et see toimuks pärast Riigikogu valimisi 2027. aastal – sinna Jõhvi siis mahuks? Mis su visioon on? Need seisukohad põhinevad sinu enda Eesti ajakirjandusele antud kommentaaridel. Ma ei ole siin mingit valeväidet esitanud. Need laused tõukuvad ainult sinu või ka proua Bossuyt' välja öeldud seisukohtadest.

Jaa, seekord ma olen täiesti nõus kõige sellega, mis küsimuses oli. Ka teise riigi minister ütles, et võimalikud läbirääkimised saaksid alata üksnes järgmise valitsusega ja üksnes pärast järgmisi Riigikogu valimisi, mis teatavasti toimuvad 2027. aasta märtsi alguses. Selles mõttes me oleme kõik rääkinud täpselt ühte ja sama juttu. Meie oleme öelnud, et juhul, kui on soovi mingisuguseid läbirääkimisi pidada, saab neid pidada üksnes järgmise valitsusega. See valitsus rohkem mitte mingisuguseid vanglarendi läbirääkimisi ühegi teise riigiga ei pea. 

Nüüd teine küsimuse osa, mis puudutas seda, et Euroopa Liidus kaks riiki vaatavad seda, kuidas neil on vanglateenistus korraldatud. See on üsna tavapärane. Me vaatame alatasa, kuidas on kahes riigis korraldatud mingi karistusõiguse küsimuse lahendus. Praegu me vaatame väga tõsiselt näiteks seda, kuidas on eri liikmesriikides korraldatud digiidentiteedi varguste [uurimine]. Just alustasime läbirääkimisi Poolaga, et teada saada rohkem ja analüüsida ka Eesti kontekstis nende ettepanekut rakendada digihiidudele 3%-list maksu. On äärmiselt tavapärane praktika, et Euroopa Liidu liikmesriigid tutvuvad vastastikku üksteise parimate kogemustega ja õpivad teineteiselt, mida ühes või teises riigis ühe või teise küsimuse lahendamiseks tehakse. Sellest ei saa küll teha mitte mingisuguseid muid järeldusi kui see, et inimestele on väga ökonoomne tarkuse omandamise viis rääkida teistega, kellel on sama mure, ja küsida, kuidas teised on selle lahendanud. 

Kolmas küsimus puudutas seda, mitu kohta on Jõhvi vanglas praegu vakantsed. Seda vastust ma ei oska öelda. Esialgne arvutus on tehtud ja selle järgi oleks umbes 60 töökohta võimalik luua Ida-Virumaale juurde. Aga jällegi, rõhutan üle, nagu oleme korranud, sellega tegeleb üksnes järgmine valitsus, juhul kui ta sellega tegeleda soovib.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Tõnis Lukas, ma ei saa teile kahjuks kolmandat küsimust anda. Meie infosüsteem ütleb, et te olete juba kaks küsimust ära küsinud. Kummalegi ettekandjale saab esitada kokku kuni kaks küsimust. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist 9. veebruari istungil. Ettekande tegi komisjonis nagu tänagi justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. 

Komisjoni liikmete küsimused puudutasid põhimõtteliselt enam-vähem samu teemasid, mis on siin juba esile toodud. Ma mõningaid lihtsalt veel markeerin üle, et oleks ka komisjoni poolt kinnitust leidnud need teemad, mida minister püüdis teile täna seletada. Kuigi ma ütlen praegu algatuseks ära selle, et sellel komisjoni istungil me ei käsitlenud enam välislepingut Rootsi vangide siia toomiseks, vaid me keskendusime tõepoolest kõne all olevale seaduseelnõule. 

Olid mõned küsimused. Heljo Pikhof küsis, miks liigub minister nii kindlalt rendilepingu ratifitseerimise suunas, kui pole veel kindel, kas Riigikogu selle üldse ratifitseerib. Samuti uuris ta Belgiale antud vanglarendi lubaduste kohta. Liisa-Ly Pakosta vastas, et Tartu vangla on praegu veel Euroopa Liidu territooriumil ainus tühi vangla, samal ajal kui enamikus teistes riikides on vanglad ülerahvastatud ning raske kuritegevus on Euroopa Liidus jõudsasti kasvanud. Kuritegevuse kasvu põhjus seondub Europoli hinnangul eeskätt narkokuritegevusega. 

Belgiaga lepiti kokku see, et liikmesriikide ametkonnad kohtuvad omavahel ning tutvustavad vastastikku oma praktikat. Selline teabevahetus Euroopa Liidu riikide vahel on tavapärane. Minister rõhutas, et Belgia esindajad lahkusid Eestist kohtumiselt ilma täiendavate kokkulepete ja lubadusteta ning Eesti ei pea vanglarendi läbirääkimisi ühegi teise riigiga. Seda rõhutas minister mitu korda üle ka siin teie küsimustele vastates. 

Heljo Pikhof küsis veel kord täpsustusi Belgia vangide siia toomise kohta. Minister oli jälle valmis vastama, et sellist lootust ei ole Eesti andnud, ning meedias on seda ka selgelt kajastatud. Ühtlasi kajastas Belgia enda meedias ilmunud esimene intervjuu seda, et Belgia ministrid lahkusid ilma lootuseta siin vanglakohti rentida. 

Varro Vooglaid palus selgitada, kuidas on kujunenud selline olukord, et Eesti on Euroopa Liidu ainus riik, kus suur vanglahoone seisab tühjana, ning küsis, kas see on tingitud sellest, et teistes riikides on osatud vanglakohtasid paremini planeerida. Varro Vooglaid viitas ka kuuldustele, et Rootsi ei pruugi vanglarendi lepingut üldse ratifitseerida, ning uuris sellest tulenevalt, kas valitsus on vanglarendi täitmise kaudu loodetava tulu juba riigieelarvesse planeerinud ja kas see oleks kuludega kaetud juhul, kui loodetavat tulu ei tule. 

Liisa-Ly Pakosta seletas lühidalt, et Eesti eduloo on taganud mitme otsuse koosmõju. Esiteks, Eestis on väga kaasaegsed vanglad ning ainuüksi vangla uudne arhitektuur on asjaolu, mis tagab selle, et edasine retsidiivsus väheneb ning inimeste taasühiskonnastamine läheb paremini. Teiseks, Eestis põhjalikult käivitatud kriminaalhooldus on samuti vähendanud kuritegusid tervelt poole võrra. Kolmandaks, Eestis on fookus [kuritegevuse] ennetusel ja edukas võrgustikutöö, eriti alaealistega. Neljandaks, Eestil on võrreldes paljude teiste riikidega väga kõrge haridustasemega vanglateenistujad ja see on andnud väga häid tulemusi. 

Minister kinnitas veel Varro Vooglaiule, et Eesti ei pea Belgia ega teiste riikidega täiendavaid läbirääkimisi vanglakohtade rentimiseks. Ta lisas Rootsi [vangide kohta käivate] kuulduste kohta, et tuleb tõdeda, et ükski poliitik ei ole õnnelik selle üle, et tuleb tegelda kinnipeetavatega. Praegu on kõik seotud tulud ja kulud riigieelarves arvestatud reservi ossa. 

Lea Danilson-Järg küsis, et kuna tutvustajad väidavad, et vanglarent on Eestile väga kasulik, sest toob riigile tulu ja loob töökohti, siis kas Eestil on plaanis ehitada uusi vanglaid juurde. Liisa-Ly Pakosta vastus oli väga selge: seda ei ole plaanis teha. 

Peeter Ernits uuris, kas valitsus on arutanud võimalust, et suure tõenäosusega võib järgmine valitsus Rootsi vanglarendi lepingu hoopis tühistada ning kõnealune eelnõu jääks seetõttu aastateks riiulisse. Minister vastas, et järgmisel valitsusel on kindlasti võimalus riigieelarve ümber teha, leida puuduolevad 12 miljonit eurot tühja kompleksi ülalpidamiseks ja kanda muud kulud. 

Nüüd ma olen üle korranud põhiliselt needsamad küsimused, mis ka siin saalis juba kõlasid. Komisjoni esimees Madis Timpson tegi ettepanekud menetluslike otsuste kohta. Esimees tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 5 komisjoni liiget ja vastu oli samamoodi 5 komisjoni liiget, see tähendab, et see ettepanek ei leidnud toetust. Kuna oli tehtud veel teine ettepanek, siis pani komisjoni esimees hääletusele ka selle ettepaneku: eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. See hääletustulemus oli täpselt samasugune: 5 oli poolt ja 5 oli vastu. Seetõttu komisjon ei otsustanud, mis saab selle eelnõu esimese lugemise lõpetamisest. 

Teised menetluslikud otsused olid sellised: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. veebruaril, see oli konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast, ka see oli konsensuslik. 

Nüüd ma natuke selgitan olukorda, mis tekkis sellepärast, et komisjon võtnud vastu otsust, mis [eelnõust] edasi saab. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõige 6 ütleb: "Kui juhtivkomisjon ega läbirääkimiste käigus ükski fraktsioon ei tee eelnõu tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse eelnõu esimene lugemine ilma hääletamiseta."

Nii. (Lehitseb pabereid.) Ma vaatan, kas mul oli üks kommentaar veel selle kohta. Jah. Täienduseks sellele Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § [98] seletusele, et üldpõhimõte sellise patiseisu puhul on selline, et kui tavaliselt tuleb juhtivkomisjonil teha Riigikogule ettepanek, kas eelnõu esimene lugemine lõpetada või tagasi lükata, kui juhtivkomisjon mingil põhjusel sõnaselgelt kumbagi ettepanekut ei tee, komisjonis on tekkinud patiseis või soovitakse poliitilistel põhjustel jätta hääletamata, rakendub kommenteeritava paragrahvi ehk § [98] lõige 6 ja esimene lugemine lõpetatakse ilma hääletamiseta. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Raimond Kaljulaidi. Täpsemalt: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Palun!

Ma tänan, austatud Riigikogu esimees, selle täpsustuse eest! Alustama peab võib-olla küsimusest, miks on Eestis vanglad tühjad. Kuidas nad siis ei ole tühjad, kui me loeme [ajakirjandusest], et näiteks alaealiste vastu seksuaalkuriteo toime pannud mees saab tingimisi karistuse, et Eestis võib südalinnas ööelus peksta kellegi läbi, põhjustada talle raskeid tervisekahjustusi, mille tõttu inimesel tekib puue, mis ei taastugi kunagi, aga karistuseks selle eest on väike šokivangistus, paar kuud. Neid juhtumeid on ju nii palju. Eesti on selline riik, kus kurjategijad käivad vabalt ringi, vanglad on tühjad. No nii, sellest on kujunenud riiklik probleem. 

Mis puudutab justiitsministri väidet, et sotsiaaldemokraadid on toetanud mõtet tuua Eesti vanglatesse välismaiseid kurjategijaid, siis see ei vasta tõele. See ei vasta tõele! Tõsi on see, et sel ajal, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, puhkes selles küsimuses teatud poleemika. Minister tutvustas valitsusele oma mõtteid, ta sai ülesande teemat analüüsida ja teemaga tegeleda, see analüüs sai mõnda aega hiljem ka valmis, aga otsus tehti ikkagi alles siis, kui sotsiaaldemokraadid ei olnud enam valitsuses. Kui sotsiaaldemokraadid oleksid olnud valitsuses, siis ei oleks seda otsust tehtud. Mitte mingil juhul! See ongi see, millele peaminister Kristen Michal siin on ka korduvalt viidanud, kuidas sotsid muudkui takistasid. Muu hulgas takistasid nad välismaiste kurjategijate toomist Tartusse, Andrus Ansipi kodulinna. 

Ma küsisin ministrilt kaks korda, kas tema on valmis avaldama need hinnangud, mis Eesti pädevad julgeolekuasutused on selle kohta andnud. Ma tänan kolleege, kes haakusid selle küsimusega. Küsisin, kas ta on valmis [avalikustama] hinnanguid, mis toovad välja, millised riskid sellega ühiskonnale kaasnevad. Midagi sellist nendes dokumentides ei ole, mille avalikuks tulemine kuidagi kahjustaks julgeolekuasutusi või nende tööd. Kaks korda hoidis minister vastusest kõrvale. Kõigepealt puges paragrahvi taha, aga kui selgus, et see kaitse ei päde, siis ta lihtsalt ei vastanud. Aga minu meelest oleks kindlasti vaja, et Eesti inimesed, Eesti avalikkus ja kõik Riigikogu liikmed näeksid, millest me tegelikult räägime. 

Eestil on – tänu taevale! – madal kuritegevus. Inimesed tunnevad ennast siin suhteliselt turvaliselt. Aga meie naaberriikides on suur kuritegevus. Ja mida me näeme? Kui me räägime konkreetselt Rootsist – meile väga meeldib Rootsi, me austame rootslasi ja Rootsi on meile väga lähedane koostööpartner paljudes valdkondades –, siis tõde on ka see, et me näeme Rootsi kuritegevuse mudeli kandumist teistesse piirkondadesse, sest allilm ka vahetab kogemusi ja õpib parimast praktikast. Nüüd soovib Eesti valitsus, Eesti 200 väga austatud minister soodustada sellise praktika kiiremat jõudmist Eesti Vabariiki, kuigi me ju teame, et ka siin on oma riskid. Me peaksime tegelema sellega, et kuritegevus sellisel kujul, nagu see osas Põhjamaades on, meile siia ei jõuaks. 

Kui tohib, istungi juhataja, paluda lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!  

Aitäh! Nüüd, me peame arvestama ka sellega, et selliste otsuste puhul kõiki tagajärgi ette ei näe, aga see otsus on pikaajalise mõjuga ja seda ei saa lihtsasti tagasi pöörata. Otsuseid saabki jagada kaheks. Ühed on nagu pöördukseotsused – kui sa teed midagi valesti, siis on väga lihtne, see parandatakse ära ja elu läheb edasi. Aga see otsus on selline, millel on pikaajalised mõjud ja pikaajalised tagajärjed. Nagu mõned meie naaberriigid on avastanud, nende minevikus tehtud otsustel on pikaajalised mõjud ja pikaajalised tagajärjed, mida on ülikeeruline pärast oma ühiskonnast, oma tänavatelt välja juurida. Ja väga raske on inimestel nende tagajärgedega toime tulla. Selle otsuse puhul on täiesti ilmne, et kui siin valesti lõigata, siis paraku on pärast väga keeruline sellest kangast veel midagi mõistlikku teha. 

Aga põhiprobleem on see, et avalikkus tegelikult ei tea kogu tõde [ega adu] kõiki võimalikke tagajärgi. See ei ole isegi selline olukord, mida poliitik Tšernomõrdin kunagi kirjeldas nii, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Siinsel juhul tegelikult isegi head tahet ei ole, seega on täitsa selge, et välja kukub halvasti. 

Seetõttu, austatud kolleegid, et ei oleks mingit kahemõttelisust, mida minister püüdis oma vastustega tekitada, nagu oleks Sotsiaaldemokraatlik Erakond kuidagi toetanud tema avantüüri tuua Eestisse kurjategijaid, et ei jääks sellist arvamust, nagu oleksime meie kunagi sellega nõustunud, on mul üle anda üks dokument. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku algatatud eelnõu 773 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh teile, austatud kolleegid!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits Keskerakonna fraktsiooni volituse alusel.

Hea juhataja! Head kolleegid! See on suure asja väike algus. Rootsi kurjategijate saabumise rendileping on ratifitseerimise eel, aga see eelnõu sillutab teed uue majandusharu loomisele. Eelnõu algul on otse välja öeldud, tsiteerin: "[Laiem eesmärk] on [---] aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele." Pikemalt ei räägi. Selle seaduse nimetus on karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seadus, tegelikult on see maakeeli öeldes külalisvangide seadus. 

Siin on palju huvitavaid asju, ma ei hakka kõikidest detailidest rääkima, aga räägin mõnest asjast. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna arvamuses on selline näide. Kujutage ette, et on kaks kurjategijat. Üks on Vene päritolu ja tal on Leedust pärit naine. Kurjategija A istub ka kinni ja naine tuleb talle pikaajaliselt külla ja see Vene päritolu kurjategija, kes siin on, tekitab talle raskeid kehavigastusi. Ei ole öeldud, kas ta pussitab teda või juhtub midagi muud. Aga samal ajal on Tartu vanglas Rootsi päritolu kurjategija B, kellele tuleb tema Soome päritolu naine pikaajaliselt külla. Mõlemal [kinnipeetaval] on neli aastat veel istuda. Ja juhtub sama asi: [Tartu vanglas olev Rootsi päritolu kurjategija] tekitab raskeid kehavigastusi oma Soome päritolu naisele. Aga mida Tartu Ülikooli õigusteaduskond edasi ütleb? Ta ütleb, et eelnõu järgi on nii, et Rootsi kurjategija, kes oma naist ma ei tea, kas pussitas või kägistas, pääseb kergemini kui Vene päritolu kurjategija, kes tegi sama asja oma naisega, kes selle näite järgi on küll Leedu päritolu. 

On toodud veel teine näide – see on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna analüüsis kirjas –, et on kaks kurjategijat, kes on narkojoobes ja omavahel kaklevad. Kurjategija A lööb kurjategija B maha. Aga Eesti vangivalvur vaatab seda pealt, tema millegipärast ei sekku, kuna see on tavaline asi, et kurjategijad üksteist klohmivad, aga seekord lõppes see kurvalt kurjategijale B, eks ju. Need on meie külaliskurjategijad, kes omavahel arveid klaarivad. Loomulikult peaks algatama kriminaalasja. Sellega, kes maha tapeti, ei ole muidugi mõtet tegelda. Aga see vaene Eesti vangivalvur saab täie rauaga, sest tema ei takistanud vangide omavahelist arveteklaarimist, mis lõppes seekord kurvasti. 

Need on kaks näidet Tartu Ülikooli õigusteaduskonna analüüsist. Tegelikult ei tohiks selliseid asju olla. Samale asjale viitab Tartu Maakohtu esimees Marek Vahing oma kommentaaris, et lugupeetud Rootsi rendivange käsitletakse justkui nii-öelda siidist kinnastega või pehmemalt kui kohalikke vange. 

Ma ei jõua kõike tsiteerida, aga riigi peaprokurör Astrid Asi ütleb, et prokuratuur näeb siin suurt ohtu vangidevahelistele suhetele, kus menetluse lõpetamised kuritegude ohjamisel hästi ei mõju ning loob pigem kaasa soodsa pinnase omavaheliseks arveteõiendamiseks ja kinnipeetavatele oma kriminaalse kultuuri tekkimiseks. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Kolm minutit lisaaega.

Samuti on see ebavõrdne – nüüd me jõuame tagasi nende kohalike vangide juurde – Eesti vangide kohtlemisega, mis võib vanglasüsteemis omakorda pingeid tekitada. Nii et seesama asi, et külalisvangidesse – praegusel juhul Rootsi vangid, esialgu nad ei ole Belgia omad – suhtutakse selle seaduse järgi nagu pehmemalt kui kohalikesse, meie oma vangidesse. 

Ja arvestades seda, et tõepoolest, aasta on aega selline, kui tuleb uus valitsus. Urmas Reinsalu, ilmselt tulevane peaminister, on väga selgelt öelnud, et Eesti 200 pika plaaniga edasi ei minda. See pikk plaan lõppeb kevadel 2027. Lõppeb see rendilepinguga kallite Rootsi kurjategijate saabumine – pidades silmas, et nad toovad raha sisse –, aga lõppeb ka seesama majandus, mida pika plaani erakond üritab selle eelnõuga siin luua. 

Igasugused kulud tekivad seetõttu, et uued vangid on väga vaidlushimulised ja kindlasti tekitavad palju tööd ka kohtutele. Ma olin tunnistajaks Riigikohtu esimehe ja justiitsministri omavahelisele vestlusele. Riigikohtu esimees küsis, aga kust see raha tuleb Rootsi vangide puhul, siis lugupeetud justiitsminister ütles: "Деньги будет!" Ma ei tea, miks ta kasutas vene keelt. Ja ma olin selle ainus tunnistaja. Nii et деньги будет. Selle koha pealt ma olen kindel, et nii Marek Vahing kui ka Riigikohus saab selle raha kätte. 

Aga lõppkokkuvõttes on Keskerakond täpselt sama meelt, et see külalisvangide seaduse eelnõu tuleb tagasi lükata. Elektrooniline dokument peaks olema ka mu selja taga. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Jah, digitaalselt allkirjastatud ettepanek on Riigikogu istungi juhatajale laekunud. Nii. Läheme läbirääkimistega edasi. Palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ministrid ja lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, täna me arutame karistusseadustiku ja nii edasi – selle dokumendi nimetus on pikem – muutmist. Ja selle kohta – isegi viibisin õiguskomisjonis ühel istungil – ütles minister Liisa Pakosta, et see ei ole otseselt seotud Tartu vanglasse Rootsi vangide lepingu alusel toomisega. See seadus oleks tulnud niikuinii teha ja otsest sidet ei ole. Mõningast sidet minister möönis, aga otsest sidet ei ole. 

Kuulates tänast nii komisjoni esindaja raportit komisjoni istungist, mille alusel see karistusseadustiku muutmine siia saadeti, kui ka kõiki sõnavõtte ja küsimusi, on ilmne, et seos praeguse seaduseelnõu ja Tartu vanglasse Rootsist võõrvangide toomise lepinguga on olemas. Kuigi me praegu ei aruta siin konkreetse lepingu ratifitseerimist, seda me jõuame veel järgmisel lugemisel teha, ja üks lugemine on juba saalis olnud. Nii et see on üks ühene seos. 

Ja on täheldatav ka valitsuse päris suur entusiasm. Siin on toodud rahalisi põhjendusi, aga ka mitterahalisi. Näiteks tollel õiguskomisjoni istungil, kus ma viibisin, tõid küll koalitsioonisaadikud, aga siiski väga jõuliselt esile, et see on ka meie liitlassuhetele väga hea, kui meil on Rootsiga head suhted. Need suhted on selle lepingu ettevalmistamise protsessi käigus paranenud päris mitmel moel ja mitmes valdkonnas, mitmel alal, kuni teaduseni välja. Küllap on need tõendusmärgid olemas, aga igal juhul see on ka meie majandusele, teadusele ja kõigele muule väga kasulik, ja just liitlassuhete mõttes – siis on Rootsi ilmselt parema meelega valmis meid igas olukorras kaitsma ja toetama. 

Kui vaadata seda tausta, et meil on üldse rõõm heade välissuhete üle ja üldse, kui meid keegi kiidab ja me tublid oleme, siis ega see informatsioon Belgia poliitikutega sama asja ajamisest ei langenud viljatusse mulda. Loomulikult, tõenäosus, et me väga lahkelt neid asju arutame, kuigi praegu on – usun küll, mis minister ütles – järeldus, et mingeid läbirääkimisi ei käi. 

Aga selline entusiastlik lähenemine ja mõnutunne sellest, kuidas meid pannakse tähele ja kuidas meid kiidetakse, on kindlasti üks eeldus võib-olla ka Belgia headeks suheteks tulevikus, ja võib-olla tõepoolest ka signaalidele, et ka nendega lepingut võib tulevikus arutada, kui tuleb järgmine valitsus. No kui järgmises valitsuses on Isamaa, siis kindlasti seda lepingut ei arutata, sest praegu nende arutelude baasil, mis meil on Rootsi vangide lepinguga konkreetse seaduseelnõu puhul, võib selgelt öelda, et kõik küsimused ei ole vastuseid saanud. Isamaa on selle riikidevahelise lepingu vastu ja nende ettevalmistavate protsesside vastu. Me toetame ka selle eelnõu menetlusest väljaarvamist. 

Aga nüüd semantikast laiemalt. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Me tahame olla korrektsed seal, kus me ei peaks tegelikult olema. Diskussioon on kahtlemata ka avalikkuses, sest see teema on häiriv. Liisa Pakosta on öelnud, et selle teemaga ei tahaks keegi eriti tegeleda. See ei ole kindlasti väga populaarne. Aga rahvas on ärevil. Tartus on samamoodi rahvas ärevil, sest paljud küsimused, ka jõuametkondade ja turvalisusega tegelevate ametkondade küsimused, ei ole saanud vastust, või kui on saadud vastused, siis on need dokumendid salastatud.

Kui me Tartu delegatsiooniga käisime õiguskomisjoni istungil, siis Tartu linnapea kurtis selle üle, et tema ei ole saanud jõuametkondade raporteid lugeda, tema ei ole sellest informeeritud, ja ta pidas seda ebanormaalseks. Nendes oludes [ei tasu] olla kuidagi väga puudutatud, kui keegi oma ärevust välja näitab, nimetades asju – võib-olla mitte igapäevaselt, aga igal juhul – [õigete] nimedega. 

Me teame, et suur osa Rootsist siia toodavatest kurjategijatest ei ole algselt Rootsi päritolu, nad on moslemid, me teame, et nad on mõrvarid, kiremõrvarid, aga millegipärast siis, kui keegi ütleb, et tegemist on moslemitest kõrilõikajatega, see meid väga häirib. Kuidas? See on šokeeriv. Kuidas nii väljendutakse? Aga sõnakasutusena ei ole siin ju mingit liialdust. Meie oma rahva sõnastikus nimetame mõrvareid kõrilõikajateks. Ma ei pea silmas otsest meetodit, ehkki ka seda on ju sellistel puhkudel kasutatud. 

Nii et arvestades ka päris tuntud inimeste, näiteks kohtupsühhiaater Airi Värniku, endise riigikohtuniku Eerik Kergandbergi, nüüd küll mitte nii tuntud, aga siiski pidevalt [selles vallas] tegutsenud vangivalvuri Lasse Liikase seisukohavõtte avalikus meedias, võib oht nende subkultuuride imbumisest või vähemalt meie vangivalvurite ja nende edasise saatuse mõjutamisest rääkides – sest see töö ei ole kerge – ning [tagajärjed] olla rasked ka meie ühiskonna jaoks. 

Rääkimata sellest, et näiteks meie mitmete valdkondade asutuste koormust [arvestades] ei ole erimeditsiiniteenuse osutamine – see toimub muidugi valve all, aga siiski – nii väga lihtne, teades, et ka meie Tartu kliinikumis on olnud juhtumeid, kus teisest usutunnistusest mehed on keeldunud naisarstiga asju ajamast. Kahtlemata pannakse psühholoogilise pinge alla ka meie tohtrid. Rääkimata tõesti sellest, et meie meelest ja paljude tartlaste meelest ei ole piisavalt hinnatud, kui suured on täiendavad kulud, mis Eesti ühiskonnale sellega tulevad. 

Nii et jah, Tartu seisukohalt on Reformierakond selle lepingu suhtes entusiastlikum. Isamaa selgelt vastu ja väljendab seda ka Riigikogu hääletustel. Aitäh! 

Suur tänu! Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Varro Vooglaiu. Palun!

Tänan! Algatuseks ütlen kohe ära, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel annan üle ettepaneku see eelnõu kohe esimesel lugemisel tagasi lükata. Põhjusi, miks me sellise ettepaneku teeme, on mitmeid, aga veidi lihtsustatult öeldes võiks neid taandada kahele. 

Esimene põhjus on see, et meie hinnangul ei ole need seadusemuudatused reaalselt vajalikud. Fakt on see, et Eesti vanglas on juba aastaid peetud Jugoslaavia sõjatribunalis süüdi mõistetud isikuid, täpsemalt nelja isikut. Ja sellest, et seda on tehtud, ju nähtub, et reaalselt ei ole olnud tarvidust niisuguste seadusemuudatuste järele. On saadud väga vabalt neid inimesi Eestis vanglas pidada ilma, et selliseid seadusemuudatusi oleks tehtud. Ei ole ka raske mõista, miks see nii on. Need tingimused, millistel neid inimesi Eestis vanglas peetakse, saab ju kokku leppida selles lepingus, mille alusel nad Eestisse tuuakse. Ja nii on ka Rootsi vanglarendilepinguga. 

Kui te vaatate näiteks seda karistusseadustiku muudatust, mis on ette nähtud praegu arutatava eelnõuga 773 – mul ei ole nüüd küll vanglarendilepingu projekti siin puldis kaasas, jätsin selle kogemata oma laua peale –, ja loete seda artiklit, mis käsitleb karistuse kandmise lõpetamist Eestis, siis näete, et sinna on seesama regulatsioon juba sisse kirjutatud. Põhiseaduse kohaselt on rahvusvahelised lepingud teatavasti osa Eesti õigussüsteemist. Nii et sellel, kas see norm on kirjutatud sinna lepingusse või on see kirjutatud sisse karistusseadustikku, tegelikult sisulist vahet ei ole, sest seda saab kohaldada nii ühel kui ka teisel puhul. 

Ma isegi ütleksin, et nende normide sissekirjutamine karistusseadustikku ja kriminaalmenetluse seadustikku ei pruugi olla mõistlik sellepärast, et välisriikide vangide Eesti vanglates pidamine ei ole mingisugune standardne olukord, see on pigem erandlik olukord. Kui meil näiteks enam ei ole rendilepingut, enam Rootsi vange Eestis ei peeta ja pole sõlmitud vastavat lepingut näiteks Belgia või mõne teise riigiga, siis jäävad need normid ju karistusseadustikku ja kriminaalmenetluse seadustikku sisuliselt ülearuseks, sest lihtsalt ei ole selliseid olukordi, kus neid rakendada. Nii et ajutisi olukordi ongi võib-olla mõttekam reguleerida ajutiste meetmetega, nagu vastav vanglarendileping seda on. Seda esiteks. 

Aga teiseks, me ei toeta seda sel lihtsal põhjusel, et keegi ei varjagi ju, et selle seaduseelnõu mõte on luua eeldusi Rootsiga sõlmitava vanglarendilepingu ratifitseerimiseks ja Rootsi vangide sadade kaupa Eestisse toomiseks. Meie, nagu oleme algusest peale öelnud, seda ühemõtteliselt ei toeta. Ma ei hakka siinkohal selgitama neid põhjuseid, miks me seda ei toeta, sellepärast et see ei ole otseselt selle eelnõu temaatika. Aga olgu lihtsalt väga kiiresti öeldud, et põhjusi on mitu, terve rida, alates sellest, et see tõmbab ära siseturvalisuse valdkonnast inimesi seonduvalt vajadusega koolitada välja väga palju uusi vanglaametnikke. Teatavasti on Politsei- ja Piirivalveametis palju täitmata ametikohti, samuti on Kaitseväes palju täitmata ametikohti. Kui tõmmata inimesi sinna, siis on Politsei- ja Piirivalveametis ning Kaitseväes veelgi raskem neid ametikohti täita. Ja nagu öeldud, põhjendusi on veel terve rida. Aga kuna me ei poolda seda lepingut põhimõtteliselt, siis me ei poolda ka seadusemuudatusi, mis loovad selle lepingu realiseerimiseks eeldusi. 

Aga väga põhimõtteline aspekt, millel ma tahaksin peatuda selle vanglarendi lepinguga seonduvalt, on see, et minu hinnangul seda lepingut sõlmides ei käituta Rootsi suhtes ausameelselt. Siin on koht, kus minu meelest võiksid teritada kõrvu nii Rootsi suursaadik Eestis kui ka Rootsi parlamendi liikmed, kui see info kuidagi peaks nendeni jõudma. Asi on ju selles, et nagu meile justiitsminister õiguskomisjonis selgitas, kui ma vastavasisulise küsimuse esitasin, on Rootsi parlamendil väga suur ja laiapõhjaline huvi selle lepingu sõlmimise vastu. Kas see vastab tõele või mitte, ma ei tea, aga ma lähtun eeldusest, et see, mida justiitsminister meile ütles, vastab tõele. Mitte ainult koalitsioonierakonnad ei poolda seda, vaid väidetavalt ka kaks suurimat opositsioonierakonda on selgelt ja avalikult öelnud, et nemad pooldavad seda. Kui see nii on, siis peab ütlema, et on laiapõhjaline toetus. Aga kuidas on lood Eestis? Kuidas on lood Eestis?

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eestis on olukord ju täpselt vastupidine, sellepärast et vanglarendilepingu sõlmimist toetab ainult kaks koalitsioonierakonda, aga neli parlamendis esindatud opositsioonierakonda on kõik sellele selgesõnaliselt vastu, alates vasakpoolsest diapasoonist kuni parempoolse lõpuni. Kõik on vastu. 

Ja mis muudab olukorra halvemaks, on ju see, et nendel neljal opositsioonierakonnal on praegu küll parlamendis vähem kohti kui koalitsioonierakondadel kahe peale, aga kõik märgid viitavad sellele, et aasta pärast toimuvatel valimistel see olukord muutub drastiliselt. Võib-olla ühiskonna hoiakud muutuvad selle aja jooksul, võib-olla võtavad Eesti 200 ja Reformierakond uuesti parlamendis enamuse, aga ma arvan, et me kõik saame aru, et see on pigem ebatõenäoline. Pigem on tõenäoline, et need neli erakonda, kes täna ütlevad, et nad on sellele vastu, on järgmises parlamendikoosseisus need, kes moodustavad enamuse. 

Selles olukorras ei ole Eestil minu meelest rootslaste suhtes ausameelne sellesse lepingusse minna. Pigem võiks otsida laiapõhjalist toetust ka Eesti parlamendis, sest vastasel juhul tekitatakse ju teadlikult ja tahtlikult selline olukord, et sõlmime kiiresti selle lepingu ära, laseme rootslastel hakata oma vange Eestisse vedama ja siis aasta pärast, peale valimisi Eesti pool teatab rootslastele: "Teate, aga nüüd me tahame selle lepingu lõpetada, sest meie oleme kogu aeg öelnud, et me ei poolda seda. See leping sõlmiti sellest hoolimata, opositsioonist üle sõites, aga meie seisukoht on selline ja me lähtume oma seisukohast." No mõelge, milline nöökimine! Rootslased on just vedanud oma vangid siia Eestisse, võib-olla kõik pole isegi kohale jõudnud veel selleks ajaks, aga nüüd öeldakse. "Me algatame lepingu lõpetamise, võite rahulikult hakata kohe [oma vange] tagasi vedama." No see pole soliidne. See pole soliidne! 

Aga kelle poolt ei ole see soliidne? See ei ole ebasoliidne mitte tänase opositsiooni poolt, vaid see ei ole soliidne tänase koalitsiooni poolt, sest te ju teate, et meie opositsioonis oleme deklareerinud, et me ei toeta seda. Ja veelgi enam, kui me saame võimule, siis me seisame selle eest, et see leping esimesel võimalusel lõpetatakse. Seda on selgelt öelnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, seda on selgelt öelnud Isamaa fraktsioon. Peeter võib mind täiendada, aga minu meelest on seda öelnud selgelt ka Keskerakonna fraktsioon. Ja no sotsid saavad iseenda nimel rääkida. Täna nad on igal juhul selgelt öelnud, et nad seda ei poolda. Kas nad seisavad ka selle lepingu lõpetamise eest? No ma ei hakka teile praegu … (Hääl saalist: "Seisame!") Seisate! Näete, kinnitatakse ka sealt. Ühesõnaga, kõik neli opositsioonierakonda ütlevad, et nad kõik seisavad pärast valimisi selle eest, et see leping lõpetatakse. Ma ütlen veel kord, et minu meelest ei ole mõistlik sellises olukorras seda lepingut [sõlmida]. 

Päris viimase asjana mainin veel kahte asja. Esiteks, Kaitsepolitseiameti ohuhinnang, mis selle asjaga seonduvalt on koostatud, tuleks avalikustada. Mina olen selle dokumendiga tutvunud, ma arvan, et mitmed teised on ka tutvunud, ja ilmselt te jagate minu seisukohta, et pole mingit põhjust, miks see peaks olema salastatud, välja arvatud see, et sellest nähtub, kui tõsised julgeolekuohud selle ettevõtmisega seonduvad. Kui see tuleks avalikuks, siis oleks teil loomulikult raskem seda projekti lõpuni suruda. Teine asi, justiitsminister on öelnud, et kui seda lepingut ei sõlmita, siis kaasneb sellega Eestile kulu 12 miljonit aastas. Suhtugem sellesse numbrist väga kriitiliselt. Õiguskomisjonis me kuulsime, et tegelikult tühja vanglahoone kütte-, elektri- ja veekulu on aastas ainult 420 000 eurot. Nii et [rahalise kahju] numbrid on kõvasti ülepaisutatud. Aitäh! 

Aitäh!

Annan üle.

Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Timpsoni. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma vastan küsimusele, miks meil on vanglad tühjad. Selle üks põhjus on kindlasti see, et meil rakendatakse ka oportuniteeti. Peale selle on meil väga hea vanglateenistus. Üldiselt on mul tunne, et enamik küsimusi siin saalis läks sellest konkreetsest eelnõust mõnevõrra mööda. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et kui välisleping tuleb siia saali ratifitseerimisele, siis saab veel kord neid küsimusi esitada ja probleeme tõstatada. 

Aga kui jutt juba niimoodi üldiseks läks, siis ma markeerin ära, et Eesti on olnud viimastel aastatel väga edukas kuritegevuse vähendamisel. Meie kinnipeetavate arv on vähenenud ja see just ongi tekitanud vaba pinna olemasolu meie vanglates. Ma vaatan nüüd järele, umbes pool Eesti vanglakohtadest seisab täna tühjana, 3200 kohast ligi 1600 kohta on tühjad. See tähendab riigile püsikulusid. Tühjade vanglakohtade ülalpidamine on kallis ja see, et riik otsib võimalusi, kuidas neid välja rentida ning väljaõppinud vanglapersonali targalt ja jätkusuutlikult kasutada, ei tohiks olla midagi liiga halba. 

Üks lahendus ongi vanglakohtade teisele riigile väljarentimine. Minu arvates on see täiesti ratsionaalne suhtumine. Loomulikult võimaldab vanglarent meil säilitada vanglateenistuse olemasolu ja kriitilise personali koosseisu ka olukorras, kus Eesti vangide arv on väike. Hästi koolitatud ametnikud ja kaasaegsed hooned on osa riigi sisejulgeoleku taristust. Nende hoidmine aktiivses kasutuses tagab, et me oleme valmis võimalikeks tulevikukriisideks, kui kinnipeetavate arv peaks tõusma. 

Siin juttu ka rahvusvahelisest koostööst. Mina olen loomulikult sellega nõus, et see tugevdab Eesti rolli rahvusvahelises koostöös. Kui Rootsi riik meid usaldab, siis on see ju märk usaldusväärsusest, meie professionaalsusest ja meie õiguskeskkonna stabiilsusest. Rootsi on valinud meid partneriks, kuna me suudame pakkuda vangidele samaväärseid, tegelikult isegi paremaid tingimusi, kui nendel endal on. 

Siin räägiti ka kuludest. Kõik kulud, mis on seotud välisriigi kinnipeetavate Eestis hoidmisega, maksab kinni Rootsi riik. Ja loomulikult, kui veel lepingu juurde tulla, see leping sisaldab ka kaudseid kulusid, aga ka need makstakse kinni, Eesti riigile ja maksumaksjale see lisaraha ei too. Praegu peaksime me peale maksma nende vanglapindade eest, aga nüüd makstakse meile selle eest. 

Vaatasin üle ka mõned arvud. Rendilepingu rakendumisel suureneb Tartu Vangla töökohtade arv märgatavalt, seal hakkab tööle kuni 400 inimest. See tähendab umbes 250 uue töökoha teket Lõuna-Eesti piirkonnas. Keskmine palk, millest komisjonis räägiti, on, kui mu mälu mindi ei peta, 2400 eurot ja natuke peale. See aitab säilitada konkurentsivõimelist tööturgu Lõuna-Eestis ja üldse. Rahvusvaheline koostöö toob töötajatele uusi kogemusi ja oskusi. Üldiselt ma arvan, et Eesti vanglateenistus on väga professionaalne, meie teenistujad saavad selle tööga hakkama, ma olen selles peaaegu kindel. 

Loomulikult, riikidevahelise lepingu puhul on kõik need tingimused fikseeritud ja selgelt reguleeritud ning kõik välisriigi kinnipeetavad viiakse karistuse lõppedes tagasi oma koduriiki, mitte keegi neist Eestisse ei jää, olge selles mõttes rahulikumad. Ja see projekt on minu arvates ka osa laiemast strateegiast, et kasutada riigi ressursse tõhusalt. 

Palun minuti lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Samal ajal me hoiame alles meie vanglateenistuse väga kõrge ja professionaalse taseme, meil on väljaõppinud personal ja kaasaegne taristu. Vabade vanglakohtade rent aitab säilitada meie oma võimekust olukorras, kus meil endil peaks neid vaja minema. Lühidalt, minu hinnangul meie sisejulgeolek suureneb, kui me vanglarendilepingu sõlmime, ja 250 inimest tuleb sellesse valdkonda [tööle] juurde. 

Siin räägiti ka sellest, nagu saaks Tartust vanglalinn. Mina õppisin Tartu Ülikoolis siis, kui Tartu Vangla hakkas just valmis saama. Mul küll ei tekkinud tunnet, et see kuidagi segab mind seal õppimast. Ma ei ole ka pärastpoole kuulnud, et keegi oleks jätnud siia tulemata selle pärast, et Tartus on vangla. Ükski vang pole Tartu Vanglast põgenenud selle 25 aasta jooksul, sellepärast et meie vanglateenistuse inimesed on oma ala profid. Mul on tunne, et kõik, kes räägivad sellest, et ülikoolilinn ja vangid ei sobi kokku, räägivad lihtsalt ajaloolise ülikoolilinna väiksemaks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib läbirääkimistel osaleda? Soovib. Jah, palun Riigikogu kõnetoolist! Aga enne kui te tulete, ma võtan Helle-Moonika Helme protseduurilise küsimuse. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma kuulasin seda reformierakondlase reibast juttu. Ma tahtsin, et te protseduuriliselt kinnitaksite üle: kogu see debatt, mida me siin täna pidasime, kõik need kõned ja kõik need argumendid jäävad Riigikogu stenogrammi. Nii tuleviku ajaloolased kui ka need inimesed, kes tahavad tagasivaates tutvuda sellega, mida siin räägiti, saavad tulevikus veenduda, kellel oli õigus ja kes valetasid.

Aitäh, hea kolleeg! See on nii elementaarne, et ma ei hakka sellele küsimusele isegi vastama. Palun, Liisa Pakosta!

Aitäh! Ma pean siiski tõesti mõningaid asjaolusid kohendama, mis siin kõnedes on välja tulnud. Esiteks, me võime vaielda selle üle, kas 2008. aastal sõlmitud leping rahvusvaheliste sõjakurjategijate Eestis kinnipidamiseks oleks pidanud tooma juba siis kaasa seadusemuudatused, aga selge on see, et Eestil on turvalisem, kui need on tehtud. See eelnõu suurendab Eesti inimeste turvalisust ja viib absoluutselt nullini selle võimaluse, et välisriigist pärit kurjategija karistus siin lõppeks või et ta Eesti territooriumile vabaneks. 

Eelkõneleja Madis Timpson tõi väga hästi välja objektiivset probleemi. Tuletan siiski sotsiaaldemokraatidele meelde, et seda on igaühel võimalik meediast kontrollida. 16. septembril 2024. aastal ilmus Eesti Rahvusringhäälingus lugu, kus tutvustasin Eesti Rahvusringhäälingule seda, et valitsus hakkab arutama kolme alternatiivi: üks alternatiiv on vangla sulgemine ja konserveerimine, teine alternatiiv on see, et vangla üldse maha müüa, ning kolmas alternatiiv on vangla rentimine. [Ütlesin toona,] et me läheme tegema poliitilist otsust nende kolme alternatiivi vahel. Ja 26. septembril 2024. aastal oli see sotsiaaldemokraatide osalusel valitsuskabinetis nõupidamisel. Valitsuskabinet tõepoolest otsustas, et nendest kolmest alternatiivist minnakse edasi eelläbirääkimiste juurde vanglarendi küsimustes. Need on faktiliselt kontrollitavad asjaolud, see kõik on avalikus meedias kenasti ilmunud. 

Põhjus, miks see otsus tehti, tugines objektiivsetele asjaoludele. Kui võtta see kabinetiotsus lahti, siis on näha, et tollel hetkel oli vangide arv kümne aastaga vähenenud 3026-lt 1822-le, seal hulgas oli 1740 süüdimõistetut. Tänaseks päevaks on meil 1621 süüdimõistetut. (Saalist hüütakse midagi vahele.) Sotsiaaldemokraatidele vastasin siin praegu. See vastab tõele, et Isamaad ei olnud sellel hetkel valitsuses. 

Järgmine asi. Pikaajalised mõjud ja tagajärjed senistel vanglarendilepingutel ei ole olnud mitte ühelgi juhul negatiivsed. Seda ajaloos välja kujunenud fakti tuleb meil kõigil siiski ühiselt tunnistada. Samuti on tõsi see – siin härra Ernits jagas kohtuotsuseid juba ette ära –, et Tartu Ülikool on tõesti viidanud sellele, et Eestis ja Rootsis on osa karistusi erinevad. See on täiesti tavapärane, et Euroopa Liidu riikides on osa karistusi erinevad. Aga see eelnõu, head Riigikogu liikmed, mis teie ees on, toobki ju selle selgelt välja, et juhul, kui kinnipeetav Eestis sooritaks uue kuriteo, saadetaks ta ikkagi Rootsi kohtu ette. Karistuse määraks sel juhul Rootsi kohus ja lisakaristust kantaks sel juhul Rootsis. 

Nüüd tuleme ikkagi ka faktiliste asjaolude juurde. Kui Kaitsepolitseiamet on pannud AK-märke peale, siis avaliku teabe seaduse § 38 lõige 3 ei luba ministril seda teavet jagama hakata. Selle otsuse saab sama paragrahvi lõike 4 kohaselt teha üksnes asutuse juht. Rõhutan üle ka selle, et Eestil endal võib siiski sarnast abi vaja minna teistelt riikidelt, ärme seda unustame. 

Nüüd, väga palju on olnud juttu negatiivsetest mõjudest. Ma tõesti soovitan teil vastavate materjalidega tutvuda, need on avalikult kättesaadavad. Ferdinand Grapperhaus oli 2018. aasta kevadel Hollandi justiitsminister ja tema otsustas mitte pikendada vanglarendilepingut Norraga. Vaadake neid Hollandi parlamendi arutelusid. Ma rõhutan ka selle lepingu üle. Õigus on kõikidel nendel siin saalis, et ka see leping, millest me mitte täna ei räägi, aga millest me räägime lepingu ratifitseerimisel, ühel heal päeval lõppeb. Ma olen absoluutselt kõigiga nõus, et see leping ühel heal päeval lõppeb, nii nagu lõppes 2018. aasta 1. augustil Norra ja Hollandi vaheline Norgerhaveni vanglarendileping, [millega Norra rentis aastatel 2015–2018 Hollandilt vanglakohti]. Hollandi parlament oli justiitsminister Ferdinand Grapperhausi suhtes äärmiselt kriitiline, et justiitsminister oli lasknud sellisel kasulikul lepingul lõppeda. 

Kaks lauset lõpetuseks. Holland kaotas 239 töökohta. Kuna selle lepinguga oli kõik väga hästi läinud ja kohalik kogukond oli väga rahul, siis Hollandi parlament nõudis, et justiitsminister ikkagi leiaks mõne muu rahvusvahelise partneri, kellega edasi minna. Ehk need jutud, et igal juhul läheb halvasti – ajaloolise tõendusmaterjali põhjal tegelikult senimaani küll nii öelda ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd on üleval veel kaks sõnavõtusoovi. Raimond Kaljulaid, ma küll ei kuulnud teie nime mainitavat justiitsministri ettekandes. (Saalist räägitakse.) Jah, aga sotsiaaldemokraadid ei ole sõnavõtus sisaldanud seisukoht. (Saalist räägitakse.) Jah, vastab tõele. Tõesti, härra Vooglaid viitas teie seisukohtadele, nii et sellega ma olen nõus. Vastusõnavõtt kaks minutit. Palun!

Ma tahan tänada Riigikogu esimeest võimaluse eest lükata ümber minister Pakosta vale. Minister Pakosta valetas praegu Riigikogule. Ta viitas [6.] septembril ERR-is ilmunud uudisele, justkui räägiks see sellest, et sotsiaaldemokraadid toetasid kurjategijate siia toomise skeemi. Selle uudise pealkiri on "Pakosta ja Läänemets suhtuvad erinevalt kongide välisriikidele rentimisse". Ja selles uudises tuuakse väga selgelt välja, et meid valitsuses esindanud siseminister Lauri Läänemets kahtleb rendisüsteemi turvalisuses. ""Erinevate riikide, erinevate elualade kuritegelikud grupeeringud saavad seal vanglamüüride vahel kokku eestlastega, sõlmivad seal kokkulepped ja pärast vabanemist või oma kontaktide kaudu alustavad mingisuguseid kuritegelikke tegevusi. See võib muuta Eesti oluliselt ebaturvalisemaks riigiks," leidis Läänemets." 

Sellest uudisest luges minister Pakosta välja, justkui oleksime me tema poliitikat toetanud. No on ju otse vastupidi, see on ilmselge. Ma arvan, et ka härra Reinsalule on ilmselge, et nii on. Nii et ma kutsuksin tõesti üles Riigikogu mõtlema selle peale. Siin on ministrid varem pidanud seetõttu tagasi astuma, et nad on Riigikogule esitanud valeinfot. Ja praegu on minister Pakosta korduvalt esitanud valeinfot, justkui oleks sotsiaaldemokraadid toetanud Tartu vanglasse võõramaiste ohtlike vägivaldsete kurjategijate toomise plaani. Aitäh!

Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, Lauri! Tähendab, valitsus on võtnud vastu poliitilise agenda, et teha Eestist imagoloogiliselt rahvusvahelises mõttes, aga ka sisejulgeoleku valikute mõttes Euroopa vanglarendi maa. Ma arvan, et see on väga tähendusrikas, mida ütles Belgia immigratsiooniminister. Belgia ministrid siit Eestist, nagu ma aru sain, läksid edasi Albaaniasse ja Kosovosse tutvuma nende ideedega. Nüüd on juba uus hoone välja valitud Viru Vangla territooriumil, ja ma saan aru, et viide oli sellele, et tuleb palgata juurde 60 töötajat juhuks, kui sinna paigutatakse ka Belgia immigrantkurjategijaid. See tähendab arvuliselt ilmselt sadu vange. 

Sõnum selle kohta, et niisuguseid eksperimente läbi viiakse – siin öeldakse, et kapo analüüsid on salastatud. Aga ma olen ka julgeolekuametnikega rääkinud, ma tean, mis selle sisu on, ütleme, mida tohib rääkida ja mida ei tohi rääkida. Julgeolekuasutused ei soosi niisugust käsitlust, see sisaldab meil väga ulatuslikke riske. Vaadake, lugege, mida kirjutas üks pika vanglateenistuse kogemusega Helsingi vanglateenistuja, kes on ka Eestis töötanud. Ta hoiatas nende asjade eest. See ei ole nali. 

Nüüd surutakse seda läbi enne valimisi, olukorras, kus enamik poliitilisi jõude – mitte et ma sellega eraldi vehkleks, aga me näeme ju, [mis toimub] – seda ühiskondlikus perspektiivis ei toeta. EKRE-st kuni sotsiaaldemokraatideni, teised parteid samuti, ütlevad, et nad ei toeta seda. Mis mandaat teil on sellega sahmerdamiseks? Miks tekitada segadust suhetes meie hea naabri, Rootsi Kuningriigiga? 

Mu üleskutse valitsusele on see: lükake see edasi valimistejärgsesse aega. Las siis [pärast] valimisi arutatakse seda ja kui tulevad [võimule] need jõud, kes soovivad Eesti vanglarendimaaks kujundada, viivad oma initsiatiivid ellu. See leping omab eluõigust väga lühikest aega. See pööratakse tagasi pärast 2027. aasta valimisi, Liisa. Nii lihtne see ongi. Müüa belglastele ka mingisugust [ideed], et pärast valimisi tuleb Viru Vanglasse mingisugune kontor – sellel ei ole mingit legitiimsust. Miks me anname valesignaale Euroopa riike pidi?

Aitäh, teie aeg!

Kust tuleb see kosmiline jultumus?

Urmas Reinsalu, teie aeg! Peeter Ernits, teie nime mainiti, saate vastusõnavõtu võimaluse.

Ma ei ütleks, et justiitsminister kogu aeg valetab. Ütleme, kohati ta kommunikeerib asju osavalt niimoodi, et võib öelda, et ta tegelikult sirge pilguga ei räägi päris tõtt. Siin oli hea näide, kui ta ütles, et ei ole mingist kriminaalsest kultuurist juttu, aga siis ma andsin oma kolleegile peaprokuröri kirja, kus on otseselt räägitud kriminaalse kultuuri maaletoomisest selle eelnõuga. 

Nii et asi on natukene keerulisem, aga realistidena me saame aru, pika plaani erakonnal ei ole pikka pidu. Aga see, et siin eelnevalt olid sotsiaaldemokraatid valitsusele välja käinud ettepaneku ja see sai ka laia toetuse. Ma olen väga skeptiline, hästi ei usu, et koalitsioon teeb praegu sellise aruka sammu, et ei tekita meie Rootsi kolleegidele sellist piinlikku olukorda, kus algul lepime [midagi kokku,] aga siis saadame kõik siia toodud kurjategijad suure hurraaga tagasi. 

Nii et see on poliitilise kultuuri küsimus, kuidas praegu käituda. Ma loodan, et Madis Timpson ja [teised] reformierakondlased ning ka Eesti 200 saavad aru, et nad võiks natukenegi riigimehelikult käituda, mitte punnida siin. Omavaheline purelemine, ma arvan, näiteks riigikaitsekomisjonis juba käib, [ei suudeta kokku leppida,] kes esitab mingit asja. Meil õiguskomisjonis oli ju nii, et kaks lugupeetud ministrit ühest erakonnast olid [selle eelnõu suhtes], mida me siin eile arutasime, risti vastupidisel arvamusel. Nii et selline purelemine, närvilisus enne kosest alla minekut on mõistetav, aga võiks … 

Aitäh! 

… riigimehelikult käituda ka praegu selle tagasilükkamise [puhul].

Aitäh! Teie aeg! Aitäh teile! Väike palve ka, Peeter Ernits. Kui te kohapealt räägite ja mikrofonist liiga kaugele nõjatute, siis me lihtsalt teid enam ei kuule. Kui te liigselt nõjatute ja jääte mikrofonist eemale, siis ühel hetkel see heli lihtsalt ei jõua meieni. 

Nii, Stig Rästa, teie nime ei mainitud läbirääkimistel. Samas mainiti … (Saalist räägitakse.) Te tegite siin, Varro Vooglaid, muidugi kätega väga kujundliku liigutuse ja rääkisite kogu spektrist. Hästi, Stig Rästa, kui te praegu võtate selle vastusõnavõtu soovi, siis ma annan vastusõnavõtu võimaluse veel teile, seejärel sulgen läbirääkimised ja me liigume oma protseduuridega edasi. Stig Rästa, palun!

Aitäh! Siin riigimehelikult ütlen, et ma kuulen opositsioonilt hästi palju valeväiteid. Tegelikult ikkagi Rootsi vangid viiakse Rootsi, kui nad vabastatakse või nende [karistuse] kandmise aeg läbi saab. Ja teine asi, see väide, et Eesti ja Rootsi kriminaalid hakkavad koos mingit asja punuma, mõtteid ja suhteid looma, et koos midagi ette võtta, ei ole tõsi, sest nad ei satu vanglas isegi kordagi kokku. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Nii. Komisjoni ettepanekut selle eelnõu kohta ei olnud, küll aga on kolm ettepanekut fraktsioonidelt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Kõik need on identsed, nimelt tehakse ettepanek tehakse Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 21 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 773 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15.  

Liigume edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 784 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Nagu ikka, kui mina siin seisan, siis räägime sellisest olulisest asjast nagu turvalisus.

Üks hetk, lugupeetud minister! Head kolleegid, me ei kuule ministri ettekannet. Kui teil on soov arutada olulisi teemasid, siis tehke seda palun saalist väljaspool. Aga, härra minister, jätkake!

Kas kutsume kordniku? Aga räägime siis meie inimeste turvalisusest. Ausalt öeldes on see selline teema, mille puhul riik peab alati olema tugev, kiire ja tark. Täna on põhjust rääkida ka pettustest ja kelmustest. Need on plahvatuslikult kasvanud [probleemid]: telefonipettused, investeerimiskelmused, identiteedivargused. Inimestelt võetakse elusäästud. Väga kurjad inimesed teevad seda. Sageli istuvad nad teises riigis, kasutavad kolmanda riigi kontosid ja neljanda riigi servereid. Kui meie politsei ei saa kiirelt infot, on raha läinud ja inimesed kannatavad. Kuritegevus on rahvusvaheline. Kurjategijad liiguvad üle piiride nagu turistid, ainult et nemad ei tule puhkama, nad tulevad varastama, petma ja ära kasutama. Ja kui riigid omavahel infot ei jaga, siis [kurjategijad] võidavad. 

Aga mina ütlen: aitab küll! (Hääl saalist: "Õige!") Ütlen ministrina ja ka kodanikuna: aitab küll! Me ei lase kurjategijatel süsteemi üle kavaldada! See eelnõu, mida me arutame, teeb ühe väga lihtsa ja selge asja. See paneb Euroopa riigid päriselt infot jagama, mitte aeglaselt, mitte bürokraatia taha peitudes, vaid kiiresti, ööpäevaringselt ja turvaliselt. Me loome tugeva süsteemi, mille kontaktpunkt, mis töötab 24/7, on Politsei- ja Piirivalveamet. Kui info on olemas, liigub see kohe, ja kui teist riiki on vaja hoiatada, siis seda [tehakse]. See on nagu naabrivalve, aga terve Euroopa mastaabis. Selle eelnõuga saab Eesti politsei kiiremini teada, kas sama kelm tegutseb näiteks Lätis, Soomes või Saksamaal, ja nemad saavad meie käest sama infot. See tähendab, et petturite elu läheb raskemaks ja ausate inimeste elu turvalisemaks. Täpselt nii see peabki minema!

Me paneme paika väga selged tähtajad. Mitte niimoodi, et võib-olla kunagi vastatakse päringutele. Kiire asjaga läheks ainult kaheksa tundi. Sellise kiire päringuga, mis nõuab lisainfo hankimist, võiks minna kuni kolm päeva. Ja mitte kiirete, tavaliste päringutega võiks minna ainult kuni seitse päeva aega. See on selline tempo, mis aitab kuritegusid päriselt ennetada, mitte ainult tagantjärele menetleda. 

Tahan kindlasti ka rõhutada, et andmekaitse ei kao kuhugi. Vastupidi, me kasutame turvalist SIENA võrku, kus kõik on logitud, jälgitav, kontrollitav. On selged reeglid, selged piirid ja selged vastutajad. Õigusriik jääb igal juhul õigusriigiks. Lõppkokkuvõttes ongi küsimus lihtne: kas me oleme kiiremad ja targemad kui kurjategijad? See eelnõu aitab teha nii, et oleksime. Tugev riik kaitseb oma inimesi, tugev riik teeb koostööd liitlastega ja tark riik kasutab infot õigel ajal. See eelnõu liigub just selles suunas. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Praegu on siin nagu Rootsi[-teemaline] õhtu. Me oleme jõudnud Rootsi direktiivini, või mis selle asja nimi on. Aga äkki te valgustate teisi ka, miks see on Rootsi direktiiv? Rootsi kardinad on ka mõiste. Kust see tuleb?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma just ise mõtlesin, kas peaks mainima, et Rootsi direktiivil ei ole eelmise päevakorrapunktiga mitte mingit seost. Tõepoolest ei ole. See nimetus on tulnud lihtsalt sellest, et Rootsi riik on olnud vastavalt rotatsioonile selle direktiivi üks eestvedajaid, et need põhimõtted saaksid Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud. Sellepärast jäi sellele külge nimetus Rootsi direktiiv.

Urmas Reinsalu, palun! 

Oi jah, härra siseminister! Muidugi tuleb julgeolekuküsimustega tegeleda. Te viitasite praegu veebipettustele, telefonipettustele. See on muidugi tõsine probleem, et sulid petavad inimestelt sääste välja. Rahapesu Andmebüroo on toonud esile, et seda raha, mis inimestelt netipettuste ja telefonipettustega välja [petetakse], pestakse. Üks suurimaid riske on see, et raha pestakse netikasiinode kaudu, eks ole. Te olete sellega kindlasti kursis. Meil on ka praegu siin netikasiinod, kes omavad litsentsi Eestis, [ja kellel on] Venemaa ja Valgevenega äriseosed, mille on toonud välja Investigate Europe projekt. Miks me seda veebikasiinondust, kui ta tegeleb, nagu me näeme, rahapesuga – see puudutab ka Eesti inimestelt raha väljapetmist –, soovime toetada nende makse [alandades]? See ju töötab õiguskuulekuse loogikale äraspidiselt vastu. Me peaksime, vastupidi, reeglistikke hoopis jäigemaks muutuma. Kuidagi on asi läinud meil kummuli, härra siseminister.

Aitäh selle küsimuse eest! Paraku ei saa ma päris hästi aru, kuidas see mõttekäik antud eelnõuga haakub. Eelnõu räägib infovahetusest uurimisorganite vahel. Sellega tegeleb eelnõu, selleks et rahvusvahelist kuritegevust ohjeldada.

Peeter Ernits, palun! 

Aitäh! No sellega luuakse Eestis [kontakt]punkt, kus hakkavad ametnikud 24/7 istuma või lamama või passima. Palun valgusta kolleege ka sellest, kui suur see [kontakt]punkt saab olema, kui palju ta maksma läheb ja kui palju on ametnikke, kes peavad sidet. Ja millistelt riikidelt on kõige raskem olnud saada infot võimalikult kiiresti, et saaks [pettuste vastu] võidelda? See eelnõu, ma arvan, on täitsa asjalik ja mina vähemalt toetan seda.

Aitäh selle küsimuse eest! Hea meelega räägin selle pikemalt lahti. Kontaktpunkti sisseseadmine tähendab seda, et PPA-l on vaja arvestuslikult seitse inimest juurde palgata nende ülesannete peale, et see [teenus] ööpäevaringselt iga päev töötaks. Lisaks tuleb neil teha mõnevõrra infosüsteemi arendusi, mis maksavad umbes pool miljonit eurot. 

Aga arvestades seda, kui suur on kuritegeliku tulu käive Eestis – seda on umbes pool miljardit –, on need kulud lihtsalt vältimatud selleks, et esiteks ohjata rahvusvahelist kuritegevust efektiivsemalt ja teiseks, et me jõuaks sinnani, et me suudaksime kuritegelikku tulu oluliselt suuremas mahus konfiskeerida, kui me nendele võrgustikele jälile jõuame. Igal juhul on see riigi seisukohast mõistlik algatus. Ja need kulutused, mille abil tagatakse inimeste turvatunne, on mõistlikud.

Urmas Reinsalu, palun! Aa, võtsite küsimuse maha. Selge. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus on, miks te nii kaua ootasite, miks te lasite inimestelt 40 miljonit ära varastada. Eelmine aasta inimesed kaotasid petukõnede, internetipettuste ja kelmuste tõttu just nii palju raha. Kunas see teadmine nüüd siis tekkis, et inimestele on vaja appi tulla?

Aitäh selle küsimuse eest! See teadmine on olnud meil kogu aeg ja sellega on kogu aeg tegeldud. Politsei- ja Piirivalveamet juba üle-eelmisel aastal [osales] väga edukal rahvusvahelisel operatsioonil PhishOFF, mille eest nad said Europoli innovatsiooni auhinna. Ligi 20 riigis tehti ligi 40 vahistamist. Suur rahvusvaheline võrgustik võeti maha, märkimisväärseid tulemusi saavutati. 

Tõsi on see, et kurjategijad arendavad kogu aeg oma süsteeme ja me loomulikult kogu aeg katsume lisada täiendavaid tehnoloogilisi tõkkeid. PPA on juba operatiivtasandil võtnud kokku telekome ehk mobiilioperaatoreid, on võtnud kokku pankasid, on võtnud kokku meie identiteediga, digiidentiteediga tegelevaid ettevõtteid, et kaardistada, kuhu saab järgmisi tehnoloogilisi barjääre üles seada. Neid on vahepeal juba üles seatud. Mobiilioperaatorid on hakanud blokeerima spämmi- ja masskõnesid meie võrkudes. Aga kindlasti see tegevus vajab laiendust. 

Kui ma siin eelmise aasta sügisel või aasta lõpu poole sarnasel teemal arupärimisele vastasin, ütlesin, et PPA-l on juba plaanis struktuurimuudatused. Me näeme, et olemasolevas struktuuris selle probleemiga tegelemine ei ole piisavalt tõhus. Kui te ei tea, siis lihtsalt toon näiteks, et ühel uurijal on laua peal 40–50 asja, millega ta tegeleb, ja need võivad olla täiesti seinast seina, alates, ma ei tea, tõukeratta vargusest [lõpetades] vägistamise või mingi LSV-juhtumiga, ja seal on ka mõned kelmused sees. Selleks, et see asi oleks palju tõhusam, ongi mõistlik, et me paneme parima kompetentsi kokku. 

Nägin, millise kohutava pöörde see trend on sellel aastal võtnud. Meil on juhtumite arv küll pisut langenud võrreldes üle-eelmise aastaga, aga [kogu]summa, mille Eesti inimesed on kaotanud, on praktiliselt kahekordistanud. Olles seda statistikat näinud, tegin otsuse, et ministeerium duubeldab, kahekordistab vahendeid PPA-le, et nad saaksid luua korraliku eriüksuse ja panna sinna parimad uurijad, kes tegelevad ainult selle teemaga, parimad analüütikud ja inimesed, kes aitavad asju ennetada. Nii et me tegeleme nii avastamisega, ennetamisega kui ka sellega, et saaks rohkem [välja petetud] raha tagasi. Selles mõttes kindlasti ei ole olnud sellist hetke, kui keegi oleks arvanud, et kelmuste teemaga ei peaks tegelema. See eelnõu on suurest puslest üks osa, mis aitab palju efektiivsemalt edasi toimetada. 

Mulle tuli nüüd meelde, et ma jätsin kolleeg Peeter Ernitsa ühele küsimusele vastamata. Ma kasutan juhust ja mainin, kuna see tegelikult küsitud teemaga seondub, et rahvusvaheline mõõde on siin väga oluline. Rahvusvahelise mõõtmega me oleme alati tegelenud. Peeter Ernits küsis, milliste riikidega on olnud keerukas [koostöö]. See keerukus on alati hästi suurte riikidega, kus on palju juhtumeid, palju oma probleeme, palju muresid. Kui meie oma päringuga [pöördume nende poole] ja neil on soovituslikud tähtajad, siis nad ei pruugi alati meie päringuid prioritiseerida. See eelnõu aitab kaasa sellele, et need päringud saavad kindla tähtaja jooksul vastatud. Need tähtajad on üsna sobivad operatiivtasandi jaoks, nagu ma enne mainisin. Nii et jah, tulevikus läheb see kõik veelgi tõhusamaks ja paremaks. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Te pidasite väga kirgliku kõne teemal, kuidas nüüd ometi hakatakse tegelema rahvusvaheliste telefonipetturitega, kes Eesti inimestelt kümneid miljoneid on välja petnud. Mulle tuli täna järjest kõnesid Dubai, Iisraeli, Valgevene ja Leedu numbritelt. Ma loen, et see [direktiiv] on Euroopa Liidu sisene. Aga vaat, Dubai, Iisrael ja Valgevene on ju kõik Euroopa Liidu välised riigid. Sealt need telefoninumbrid pärit on. "Laser" tegi terve saate sellest, kuidas Ukrainas paljastati kõnekeskuste võrgustik, kus peteti eurooplastelt välja 10 miljonit eurot. Kas me ka Euroopa Liidu väliselt saame selle direktiivi alusel hakata midagi välja selgitama ja neid inimesi karistama? Või käib see ainult nende kurjategijate kohta … Ütleme [kehtib siis], kui kõne tuleb näiteks Leedu numbrilt, ehk see on Euroopa Liidu sees?

Aitäh! Selle teemaga tulebki tegeleda väga kirglikult nii Euroopa Liidu sees kui ka Euroopa Liidust väljas. Üks meie korrakaitsjate iseloomujoon on see, et kõigil silmad säravad, mõnel säravad natukene rohkem kui munder, sest vorm on aastatega pisut kulunud. 

Aga teie küsimusepüstitus on absoluutselt adekvaatne. See konkreetne eelnõu tegeleb puhtalt Euroopa Liidu sisese infovahetusega, kuna eurodirektiiviga me saame seada kohustusi eelkõige liikmesriikidele. Aga see ei tähenda seda, et me Ukrainaga koostööd kuidagi vähem tähtsaks peame. Peame seda endiselt väga oluliseks. See koostöö käib. Me hoiame igal juhul [silma] peal sellel, kuidas Ukraina sellega tegeleb, kuidas nad oma kõnekeskusi sulgevad. Mul on kindlasti kavas ka sinna minna ja sealse ministriga suhelda sel teemal, nii-öelda üle kontrollida, kas nad vajavad meilt mingisugust lisainfot. Aga ma tean, et see koostöö on tõhus. 

Nüüd, mis puudutab eri riikide telefoninumbreid, mida teile telefonile kuvatakse, siis ega see kõne tegelikkuses ei pruugi üldse sellest riigist tulla. Suure tõenäosusega, kui me suudame Euroopa Liidus infot vahetada, tõhusalt infot vahetada, [saame me] võtta mõned kolmandad riigid juurde, eriti kui need on näiteks Euroopa Liidu kandidaatriigid. Kandidaatriikidele saab alati seada samu või sarnaseid tingimusi, mida liikmesriikidele, just nimelt ühe tingimusena, et nad saaksid edeneda [liitumisprotsessis]. Ma arvan, et nii me edu saavutame.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskomisjoni liikme Anti Haugase, kes tutvustab arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas antud eelnõu 9. veebruaril 2026. Minister Taro tegi väga põhjaliku ülevaate sellest väga positiivsest eelnõust, mis aitab tõkestada rasket kuritegevust ka Eesti Vabariigis. Toon välja mõned olulisemad küsimused, mida komisjonis küsiti ja mis said ka ammendavad vastused. 

Lea Danilson-Järg uuris, kas direktiiviga võetakse üle miinimumnõuded. Ott Aarma vastas lühidalt, et jah. Peeter Ernits uuris, et kuna tegelikult see aitab ju kuritegevust tõkestada, kas kaaluti ka laiemalt ülevõtmist. Ott Aarma [sõnul] oleks see teoreetiliselt võimalik, aga hetkel on fookus ainult raskete kuritegude vastasel võitlusel. 

Mina küsisin selle kohta, milline on see statistika, et mille kohta peamiselt infot vahetatakse ja kuidas see infovahetus välja näeb. Siseministeeriumi esindaja selgitas, et peamiselt sisaldavad need infopäringud küsimust, kas neil on isiku x kohta informatsiooni. Kui see vastus on jaatav, siis tihti järgnevad täiendavad küsimused. 

Lea Danilson uuris AKI viidatu kohta seoses andmekaitsega. Ott Aarma vastas, et AKI-ga tihe koostöö käib. Peamiselt on küsimus andmete säilitamise kohta, aga teatud küsimustes on tõesti mõistlik andmeid kauem säilitada, kui tegemist on näiteks teadmata kadunud isikutega. 

Varro Vooglaid küsis paar kontrollküsimust, [näiteks seda,] kas see suurendab põhiõiguste riivet. Vastus tuli, et tegemist on pigem eelnõuga, mis seab tähtaegu info andmisele, ja see on eelkõige Eestile kasulik, kuna Eestile on tihti suurte riikide käest teabe kättesaamine ajakulukas. Ehk siis need tähtajad info kättesaamiseks on igal juhul meile kasulikud. Seletuskirjas on ka päris pikk põhiseaduspärasuse analüüs. Varrol oli üks küsimus veel: kas seadusemuudatusejärgselt avaneks välisriikide õiguskaitseorganitel senisest avaram ligipääs Eesti kodanike isikuandmetele? Ott Aarma vastas eitavalt. 

Kuna Siseministeeriumi [esindaja] ja ministri vastused olid päris ammendavad, siis otsustati konsensuslikult [teha ettepanek lisada] eelnõu täiskogu päevakorda 18. veebruaril, tehti konsensuslikult ettepanek esimene lugemine lõpetada ning konsensuslikult määrati juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 784 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15. 

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 797 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Teie ees on seaduseelnõu, mille eesmärk on ratifitseerida Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsioon. Loodav komisjon hakkab hindama Venemaa Föderatsiooni agressiooniga Ukrainale põhjustatud kahjusid ja määrab nende kahjude hüvitamisele kuuluvad summad. Komisjon asutatakse Euroopa Nõukogu raamistikus, kuid selle liikmesus on avatud ka Euroopa Nõukogu välistele riikidele. Komisjoni asukoht saab olema Haagis, Hollandis, ning Kiievis asub harukontor. 

Komisjon on osa terviklikust Ukraina kompensatsioonimehhanismist, millel on kolm sammast. See konkreetne eelnõu käsitleb teist sammast. Esimene sammas on sõjakahjude register, mis registreerib nõuded koos tõenditega. See asutati juba 2023. aasta mais ning toimub ja toimib Euroopa Nõukogu raamistikus. Teine sammas on seesama kahjunõuete komisjon. Lühidalt, selle ülesanne on kontrollida nõuete õiguspärasust ja määrata hüvitised. See siis asutatakse just sellesama konventsiooniga. Kolmas sammas saab tulevikus olema kompensatsioonifond, mis hüvitab kinnitatud nõuded. Töö selle fondi loomiseks on ees, kui see samm siin ära tehakse. Ja see [samm] on võib-olla kõige keerulisem, kuna see fond peaks sisaldama ka vahendeid, mis tulevad tegelikult agressorilt. Aga sinna on veel tükk maad minna. 

Komisjon lähtub põhimõttest, et Venemaa peab rahvusvahelise õiguse kohaselt hüvitama agressiooniga Ukrainale põhjustatud kahjud. Komisjoni töö üheks tulemuseks on tõenditel põhinev hinnang Venemaa agressiooniga põhjustatud kahju suuruse kohta. Kahjunõudeid saavad esitada füüsilised isikud, juriidilised isikud ja ka Ukraina riik. Tänaseks on kahjude registrile esitatud juba üle 100 000 kahjunõude. 

Komisjoni asutamise konventsioon võeti vastu 16. detsembril 2025. aastal Haagis toimunud diplomaatilisel konverentsil. Seal kirjutasid konventsioonile alla 33 riiki, lisaks Euroopa Liit. Eesti kirjutas ka konventsioonile alla. Eestil on praegu ajalooline võimalus olla esimene riik, kes selle konventsiooni ratifitseerib, kui Riigikogu seda õigeks peab. Välisministeeriumis peame oluliseks, et Eesti oleks konventsiooni esimeste ratifitseerijate seas. Meile on poliitiliselt oluline olla Ukraina toetajate esirinnas, nagu me oleme alati olnud, ning näidata eeskuju ka teistele riikidele, et nad selle konventsiooni ratifitseeriks. 

Aga siin on ka üks praktiline aspekt. Nimelt, üheksa esimest ratifitseerijat saavad koha kahjunõuete komisjoni juhtorganis ehk nõukogus. Nõukogu esimeses koosseisus olemine tähendab võimalust komisjoni tegevust ja valitavaid suundi oluliselt mõjutada, kuna nõukogu töötab välja komisjoni sisulist tööd reguleerivad täpsemad alusdokumendid. See sisaldab endas kodukorda, nõuete menetlemise korda ja kõike seda praktilist poolt. Nii et see annab Eestile, kui me ratifitseerime [konventsiooni] esimese üheksa seas, võib-olla isegi kõige esimesena – see sõltub nüüd Riigikogust –, kaaluka positsiooni kujundada nõukogu liikmena kogu selle komisjoni tulevikku. Samuti on see nõukogu peamine otsustusorgan kahjunõuete lahendamisel, nii et tulevikus hakkab ta ka reaalseid otsuseid langetama. 

Konventsioon jõustub, kui selle on ratifitseerinud või heaks kiitnud vähemalt 25 allakirjutanut, kelle rahalised sissemaksed kokku katavad vähemalt 50% Ukraina kahjude registri 2025. aasta eelarvest. Registri 2025. aasta eelarve oli kokku ligikaudu 7,4 miljonit eurot. Komisjoni eelarve tulud moodustuvad selle liikmete rahalistest sissemaksetest, mis arvutatakse Euroopa Nõukogu liikmemaksu metoodika alusel. Eesti sissemakse kaetakse Välisministeeriumi eelarvest ja selle eeldatav suurus komisjoni esimesel tegevusaastal on samas suurusjärgus, mis praegu on Eesti panus kahjuderegistri eelarvesse. Kuna kahjude register viiakse komisjoni koosseisu üle, siis topeltliikmemaksustamist ei toimu. 

Ja et oleks täpselt teada, siis [ütlen, et] arvutuslikult on Eesti sissemakse kahjude registri 2026. ehk käesoleva aasta eelarvesse 27 437 eurot. Nagu ma mainisin, on see arvestatud juba Välisministeeriumi eelarvelisse kulusse. Nii et kuskilt lisaraha ei ole vaja leida. Komisjoni eelarve sissemakse täpne summa sõltub sellest, mitu liiget on komisjonil konventsiooni jõustumise hetkel – mida rohkem on liikmeid, seda väiksem on ka sissemakse – ning milline on nende riikide osamakse suurus vastavalt Euroopa Nõukogu liikmemaksu metoodikale. 

Mis on järgmiseks sammuks? Järgmise sammuna, selleks et hüvitised saaksid tulevikus reaalselt välja makstud, tuleb luua ka kompensatsioonifond, millest ma varem rääkisin, see kolmas sammas. Me oleme Välisministeeriumis astumas juba esimesi samme, et lükata kompensatsioonifondi loomise protsess käima. Fondi rahastamine on poliitiliselt laetud teema, nagu ma ka enne mainisin, see on üks kõige keerulisemaid [teemasid], kuid lõppeesmärk on leida viis, kuidas seda teha Venemaa kui agressori arvel. Eeltoodut arvesse võttes teen Riigikogule ettepaneku seaduseelnõu vastu võtta. Suur tänu!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd kannatamatult ootab oma kõnejärge kolleeg Urmas Reinsalu, kes teeb väliskomisjoni nimel ettekande seal arutatud ja langetatud otsuste kohta. Nüüd on teie kord, härra Reinsalu. 

Lugupeetav rahvaesindus! Nagu ütleb poeet, [ütlen ma] välisministri eelneva kõne kohta, et ta rääkis hästi, mis seal rääkida. Ta avas selle konventsiooni sisu. Väliskomisjon arutas seda lepet ja leidis, et valitsuse ettepanek selle leppega ühineda on asjakohane, toetas ühehäälselt selle leppe ratifitseerimist ja langetas otsused [eelnõu] edasise menetlemise kohta, mis on päädinud selle praeguse aruteluga siin esimesel lugemisel. 

On selge, et eks see mõjub paradoksaalsena, et meie lepe lähtub sellest, et Venemaa ise on valmis need kahjud hüvitama. Loomulikult tema poliitilist hoiakut ja jätkuvat hävitussõda silmas pidades ei ole see praegune realiteet, et Venemaa tänasel poliitilisel juhtkonnal on valmidus sellise konventsiooni nõudega kaasuda. 

Ma usun, et meie jaoks on just nimelt rahvusvahelise õiguse kujundamine tuleviku vaates tähtis. Riikidevahelised suhted kujunevad, võidakse sõlmida ükskõik millist tüüpi lepinguid, ka sõja lõpetamise kontekstis, kuid tähtis on, et raamistavad rööpad, mis annavad objektiivse rahvusvahelise õiguse käsitluse, on paika asetatud. Selle sõja seniidis on seda igati asjakohane teha. See leping ütleb välja, et Venemaa vastutab nende kahjude eest ja rahvusvahelise tavaõiguse järgi peab ta need kahjud kompenseerima. Luuakse ka vastav mehhanism. 

Üks asi on Venemaa Föderatsiooni enda aktiivne tegevus, mis eeldab enesestmõistetavalt poliitilist valmidust Venemaa Föderatsiooni juhtkonna poolt seda teha. Aga teine asi, mis omab praktilisemat tähtsust praeguses olustikus, eriti ka Eesti õiguskorda silmas pidades, on tegelikult Venemaa Föderatsiooni või sanktsioneeritud isikute vara, mis on muu hulgas ka konventsiooni osalisriikide kontrolli all. 

See konventsioon on avatud ühinemiseks kõigile riikidele, kes vist 2022. aasta novembrikuus ÜRO Peaassamblee hääletusel sellesisulist resolutsiooni toetasid. Ja on tegelikult võimalik, et sellega luuakse praktiliselt mehhanism, kuidas see raha pöörata väljamakseteks. Me mäletame, et ka me ise oleme Eestis loonud niisuguse õigusliku konstruktsiooni, mille alusel meil on sanktsioneeritud vara külmutatud. Mõnekümne miljoni euro ulatuses on see vara. 

Aga iseenesest on kahepoolse leppe kaudu selle mehhanismi dünaamika järgi võimalik asuda seda realiseerima. See register ei ole ainult õiguslik poos, mille samameelsed riigid võtavad, vaid seda on võimalik ka praktiliste sammudega realiseerida nii palju, kui riikidel julgust, poliitilist tahet ja õiguslikku mõistmist oma riigi õiguses selleks on. 

Nii et kutsun üles parlamendisaadikuid seda toetama. See on mõistlik samm õiges suunas. Ma arvan, et see, et Eesti tahab kaasuda seal nõukogus ja neid rolle võtta, on vägagi küps ja mõistlik valik. Paradoksina võib öelda, et see konventsioon näeb ette ka võimaluse, et Venemaa Föderatsioon saab ühineda selle lepinguga. Eks see on niisuguse musta huumori valguses praegu. See eeldab Venemaa Föderatsioonis teatud spetsiifilist deklaratsiooni oma tegevuse kuritegelikkuse kohta. Aga kes teab, kes teab, võib-olla tõuseb kunagi ka solgipangest päike, kasutades jälle poeedi sõnu. Aitäh!

Lugupeetud ettekandja, ma väga vabandan, kui ma ei pannud tähele, aga kas menetluslikest otsustest oli juttu? Ma väga vabandan, kui ma ei pannud tähele.

Jaa, ma ütlesin, et menetluslik otsus oli toetada selle lepingu heakskiitmist, sealhulgas selle lepingu [ratifitseerimise seaduse eelnõu] esimese lugemise lõpetamist. Miks me ei peaks seda tegema?

Aga selge. Teile on üks küsimus. Ando Kiviberg, palun!

Ma tänan, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean teid kiitma, et võrreldes teie tavapärase esinemislaadiga olid täna märksa mahedamad ja, kuidas öelda, sellised pastelsemad toonid teie etteastes. Aga miks ma küsin? Panin tähele, et te pühendasite komisjoni ettekandjana umbes 15 sekundit sellele, mis komisjonis toimus, ja ülejäänud ajast kuulsime teie isiklikke arvamusi ja tunnetusi sellel teemal. Kas tõesti ei sündinud komisjonis midagi märkimisväärset, mida oleks sobilik oma kolleegidele siin saalis vahendada? Mõni mõtteavaldus, mõni tähelepanuväärne märkus, mida oleks kolleegidel äkki hea teada?

Teate, ega midagi ülemäära dramaatilist seal komisjoni koosolekul ei juhtunud. Ma tegelikult ei reeda vist suurt saladust. Härra Mihkelson vaatab veidi kortsus kulmul. Üldiselt võivad sündmused toimuda teinekord kuluaarides isegi rohkem kui komisjonis plenaarkoosolekul. Niisugust kirge, nagu ma loen riigikaitsekomisjoni protokollidest, meil ei esine. Ma olen ka ise öelnud, et meil on mõistlik teatud konsensusloogikale apelleerida. Torm ja tung ikka saadab päevapoliitikat mingites asjades. Aga me oleme suutnud hoida ühisosa, mis on kindlasti garantii sellele, et head mõistlikud suunad jätkuvad ka 2027. aasta valimiste järel. Härra Vaga noogutab. 

Nüüd, mida tegi seal komisjonis härra Tsahkna? Härra Tsahkna suures joones, suures plaanis esitas oma käsitluse, nii nagu ta tegi seda ka siin eelnevalt. Ta avas asjatundlikult selle konventsiooni sisu ja Eesti ootusi selle konventsiooni sisustamisele. Seda võiks lühidalt öelda. Aga kas need minu mõtted olid? Noh, ma mõtlesin sellel arutelul nende teemade üle, aga tõesti, ma ei koormanud komisjoni liikmeid oma mõttekäikudega komisjoni istungil.

Üks küsimus on veel. Rain Epler, palun!

Härra juhataja! Hea kolleeg Reinsalu! Kuna Kivimägiga kunagi ei tea, kas protseduurilise küsimuse esitamise võimalus tekib või ei teki, ja minu küsimus on ikkagi selle aruteluga seotud, mõtlesin ma, et sina kogenud kolleegina [oskad vastata]. Ma loen ette § 98, [mis on] eelnõu arutamise kohta esimesel lugemisel. Punkt 1: algataja [nõusolekul] võib juhtivkomisjon esitada [eelnõu] lugemisele muudetud kujul. Punkt 2: eelnõu esimesel lugemisel toimub eelnõu üldpõhimõtete arutelu. Punkt 3: esimene lugemine algab eelnõu algataja või esitaja või tema esindaja ettekandega, seejärel esineb ettekandega juhtivkomisjoni esindaja. 

Aita mind selles valguses. Siin istungi juhataja natukene sekkus ja ütles, et sa peaksid veel mõnest asjast rääkima, ja ka Kiviberg andis vihje, et sa justkui ei rääkinud millestki. Aga [seaduses] öeldakse, et toimub üldine arutelu, ja minu hinnangul võivad mõlemad ettekandjad rääkida enam-vähem sellest, mis nad tunnevad, et on oluline rääkida. Aita mind, kolleeg Urmas! Kuidas see menetluse käik meil peaks käima? Siis edaspidi on kõigil lihtsam, [kui me teame].

Aga mis sa mõtlesid selle repliigiga, kui sa ütlesid … (Rain Epler seletab kohapealt.)

Asi hakkab käest ära minema, ma vaatan. Siin on algteadmised läinud kaduma. Aga Urmas Reinsalu kindlasti on väga ... 

Ma mõistan, ma mõistan. Tegelikult ma ei tõlgenda Toomas Kivimägi repliiki pahatahtlikuna. See oli teatud määral patroneeriv, nagu see stiil on olnud siin selle parlamendikoosseisu ajal, aga me elame selle üle ja me seisame iseenda õiguste ja seisukohtade eest. Üks asi on meie päevapoliitiline tung – teemad on olulised, nagu meie välispoliitilise hoiaku hoidmine –, aga ma arvan, et meil ei ole mõtet seda energiat üle kanda sellesse konventsiooni. 

See konventsioon ei ole maksimaalne tulemus. Me oleksime soovinud näha, et see saavutataks ÜRO mandaadi alusel, et see oleks selline, et võimaldaks kõiki arestitud varasid kasutada. Suures plaanis on väga palju Venemaa Föderatsiooni subjektide või Venemaa Föderatsiooni enda ressurssi, mis on sanktsioneeritud või kinni peetud ja mida oleks võimalik üle maailma kasutada kompensatsioonimehhanismi tegemiseks. Me oleme astunud suure sammu. Rida riike, ennekõike Euroopa riike ju ühineb sellega. Ma arvan, et on tähtis just nimelt [kaugema] tuleviku vaates, kui me rahvusvahelise kogukonnana hakkame tegema järeldusi ja seda sõda raamistama. Aga see konventsioon iseenesest on ka element rahvusvahelise õiguse [taastamiseks] või loomiseks. See on üks nendest elementidest.

Suur tänu teile, lugupeetud ettekandja! Ma saan kinnitada teile, et minu küsimus oli sada protsenti heatahtlik, vältimaks Rain Epleri võimalikku küsimust, miks komisjoni ettekandja ei tutvustanud menetluslikke otsuseid. (Urmas Reinsalu kommenteerib midagi Epleri provokatsiooni kohta.)

Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Väga elav debatt oli siin, aga ma liiguks tagasi selle eelnõu sisu juurde ja käiks üle peamised postulaadid, miks see eelnõu on väga tähtis ja miks Reformierakonna fraktsiooni vaatest, peaministri ja kaitseministri erakonna vaatest on see väga oluline samm Ukraina abistamisel? 

See konventsioon, mis koosneb 37 artiklist ja 26 leheküljest juriidilisest tekstist, ei ole pelgalt dokument. See on rahvusvahelise kogukonna vastus küsimusele, mida oleme iseendale esitanud pea pool sajandit: kas agressoreid saab võtta vastutusele? 

Aastal 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Küüditati, hävitati, varastati. Ja kui me 1991. aastal vabaks saime, küsisime, kes maksab, kes vastutab, kes hüvitab need aastad, need elud, meie varastatud tuleviku. Rahvusvaheline kogukond ei suutnud luua mehhanismi, mis oleks Nõukogude Liitu ja hiljem Venemaad vastutusele võtnud. Me saime vabaks, kuid meie kahjud jäid hüvitamata. Ukraina kahjunõuete komisjoni loomisega on meil võimalus teha kindlaks, et Venemaa saab lõpuks karistuse ja vastutab oma tegude eest. 

Ma olen isiklikult pärast täiemahulise sõja algust käinud Ukrainas pea kümme korda, nii humanitaarabi viimas kui ka poliitilist toetust näitamas, nagu ka paljud kolleegid siin saalis. [Andmed sõjast] ei ole minu jaoks olnud kuidagi statistika iseenesest, vaid väga lähedane pilt õudsest reaalsusest, mis seal iga päev toimub. Olen olnud pimedates varjendites, kus pered on veetnud kuid minimaalse toiduga ja lakkamatu hirmu keskel. Olen kuulnud lugusid naistelt, kes on paari kuu jooksul kaotanud oma poja, isa, abikaasa, kõik, Ukraina vabaduse nimel. 

Aga muidugi on kõige valusamad lood lastest, kelle Venemaa on küüditanud. Ukraina vanematelt varastatakse laps, vanemad vangistatakse või hukatakse ning laps viiakse Venemaa territooriumile, kus talle antakse uus nimi, uus identiteet ja õpetatakse Kremli propagandat. Hinnanguliselt on selliseid lapsi pea 20 000, kahjuks vist rohkem. Mitte ükski süütu laps ei peaks midagi sellist oma elus kogema. 

Praeguseks on Ukraina kahjude registrisse ametlikult kantud ligi 100 000 kahjunõuet 13 erinevas kategoorias. Iga nõue ei ole niisama mingi kirjutis kuskil paberil, vaid see tegelikult tähendab kellegi hävinenud kodu, purunenud perekonda või kaotatud elutööd. Kahjuks täieneb see register iga päev. 

See konventsioon, mille ratifitseerimist me täna arutame, loob mehhanismi, mille abil kontrollitakse nõudeid, hinnatakse nende õiguspärasust ja määratakse hüvitisi. See on kolmesambalise süsteemi teine sammas, nagu ka auväärt välisminister siin eelnevalt tutvustas. Esimene on juba toimiv register Haagis, kolmas on tulevane kompensatsioonifond kahjude hüvitamiseks. Ehk see ei ole mingi suvaline rahvusvaheline projekt, see on konkreetne vastus Venemaa kuritegudele. 

Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 täiemahulist sõda Ukraina vastu. See oli agressioon ÜRO harta artikkel 2 lõike 4 tähenduses. See oli räige ja endiselt on räige rahvusvahelise õiguse rikkumine. Rahvusvaheline õigus ütleb väga selgelt, et rikkuja peab kahju hüvitama. Nüüd on meil võimalus teha nii, et see põhimõte ei jääks ainult paberile. See komisjon, mille loomise poolt me oleme ja mille poolt, ma loodan, kogu Riigikogu on, ei ole sümboolne žest. See on õiguslik instrument, millega me võtame Venemaa vastutusele. 

Esiteks, komisjoni otsused on lõplikud. Artikli 3 lõige 5 sätestab selgelt, et määratud hüvitissummad on lõplikud. See tähendab, et kui komisjon tuvastab, et Venemaa võlgneb …

Palun aega juurde! 

Jah, kolm minutit lisaks.

… Ukraina kodanikele või ettevõtetele konkreetse summa, siis see võlg eksisteerib rahvusvahelises õiguses ja see ei kao. 

Teiseks, konventsioon loob aluse Venemaa külmutatud varade kasutamiseks. Praegu kasutame me ainult intresse, aga komisjoni otsused loovad juriidilise aluse, mis võimaldavad tulevikus liikuda põhiosa kasutamise suunas. Peaaegu 210 miljardit eurot on Venemaa keskpanga reserve.

Ja kolmandaks, Venemaa tõesti saab konventsiooniga ühineda, aga ainult ühel tingimusel. Artikkel 28 on selles osas väga ühemõtteline. Venemaa peab tunnistama vastutust agressiooni eest, nõustuma komisjoni otsustega ja tagama hüvitiste maksmise. See tähendab, et iga tulevane Venemaa valitsus, kes soovib rahvusvahelisse kogukonda naasta, peab selle künnise ületama – mitte läbirääkimiste teel, vaid vastutuse võtmise teel. Režiimid muutuvad, aga kahjud jäävad. 

Meie ülesanne ei ole ennustada, millal Venemaa muutub. Nagu ütles ilusti Reinsalu, äkki ka solgiämbrist tuleb ükskord päike. Aga meie ülesanne on tagada, et kui see päev saabub, siis on õiguslik raamistik tekitatud kahjude hüvitamiseks olemas. Kahjud on dokumenteeritud, summad on määratud ja agressori võlg on fikseeritud. Meil on ka võimalus teha nii, et ajalugu ei korduks ja Venemaa võetaks vastutusele. 

Konventsiooni allkirjastas Haagis 33 riiki ja Euroopa Liit, jõustumiseks on vaja 25 ratifitseerijat, kelle sissemaksed katavad vähemalt 50% registri 2025. aasta eelarvest. See on investeering, mis tasub end ära mitte ainult Ukraina, vaid kogu demokraatliku ja õiguspõhise maailmakorra jaoks. 

Austatud kolleegid! Ukraina võitleb ka meie eest. Nad kaitsevad territooriumi, mille meie kaotasime baaside lepinguga. Ukrainlased maksavad igapäevaselt verega, et seista Venemaale vastu. Eesti on Ukrainat toetanud esimesest sõjapäevast. Me oleme andnud relvi, laskemoona, humanitaarabi. Me oleme võtnud vastu põgenikke, me oleme koolitanud Ukraina sõdureid. Me oleme olnud Euroopa Liidus ja NATO-s üks kõige häälekamaid Ukraina toetajaid. Proportsionaalselt oma suurusega oleme andnud rohkem kui keegi teine. 

See konventsioon on järgmine samm, sest relvi ja raha saab anda, aga õigust tuleb ehitada. Sõda võidab rindel, aga rahu võidab läbirääkimiste laua taga. Ja selleks laua taga [aruteluks] peab olema juriidiline raamistik, mis paneb agressori vastutama. See konventsioon ei ole kuidagi kingitus Ukrainale, see on kohustus iseenda ees. See on kinnitus, et me usume õigusesse, mitte jõusse, ja vastutusse, mitte karistamatusse – tulevikku, kus agressorid saab vastutusele võtta. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti on olnud väsimatu Ukraina toetaja ja kindel partner. Sellesse on panustanud Vabariigi Valitsuse kõik viimased koosseisud, Vabariigi President, Riigikogu liikmed, Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi ja paljude teiste ministeeriumide töötajad, Eesti kodanikuühendused ja kogu Eesti rahvas. 

Eelkõnelejad on selle käsitletava küsimuse kohta väga palju sisulist juba ära öelnud. Aga punkt, millel mina kindlasti sooviksin peatuda, on see, kuidas me vahel kuuleme justkui vastuargumenti, et milleks üldse nende küsimustega tegeleda, kuna Venemaa nagunii oma süüd ei tunnista, vastutusele võtta teda sõjakuritegude ega tekitatud kahjude eest pole võimalik ja ta nagunii mingeid kompensatsioone kunagi [maksma] ei hakka. 

Tegelikult näitab ajalugu, et agressiooni valla päästnud riike on võimalik võtta vastutusele. Kui me vaatame konkreetselt sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid, siis [näeme, et] tegelikult viimased teise maailmasõja aegsete kuritegude kohtuprotsessid toimusid veel 2020. aastatel. Tõepoolest, on väga kõrges eas, ligi 100-aastaseid või isegi üle 100-aastaseid inimesi kohtu alla antud ja süüdi mõistetud koletute kuritegude eest, mille nad panid toime väga pikka aega tagasi, olles näiteks koonduslaagris sekretäriks või valvuriks. Õigusemõistmine on ka nendeni jõudnud. 

Samuti vaatame seda, kui kaua on eelmise sajandi sõdade agressorriikidel tulnud maksta hüvitisi ja hüvitada kahjusid. Esimese maailmasõja kahjud said hüvitatud 2010. aastateks. Aega võttis 90 aastat, aga ära maksti ikkagi. Saksamaa tasub tegelikult siiamaani holokaustiohvritele ja mõnedele teistele sihtgruppidele [hüvitist] ja jätkab selle tasumist veel mõnda aega. 

Mis puudutab seda, kas Venemaad õnnestub maksma panna, siis jah, härra Reinsalu tabavalt [küsis], kas sellest solgiämbrist tõuseb päike. Ega ei peagi tingimata tõusma. Venemaal vahetus eelmisel sajandil riigikord kaks korda. Venemaa Keisririigist sai läbi mõne vaheetapi Nõukogude Liit, Nõukogude Liidust omakorda Venemaa Föderatsioon. Tinglikult võib öelda, et ka 1990. aastate keskpaigas vahetus seal riigikord uuesti. See ajutine demokraatia kestis võib-olla mõned aastad. Nii et võib öelda, et seal on kolm korda riigikord vahetunud. Aga igal juhul on selge, et Venemaa kui totalitaarne, autoritaarne riik on ebastabiilne – ebastabiilsem, kui seda on demokraatlikud riigid –, ja pole välistatud, et ajalugu annab meile uue murrangu ja võimaluse sundida Venemaad neid kahjusid hüvitama. 

1990. aastatel oli Venemaa majandus kokku kukkunud ja väga sõltuv lääneriikide antavast abist. Venemaa sai ainuüksi IMF-ilt üle 20 miljardi USA dollari. Ameerika Ühendriikidel olid eraldi miljarditesse ulatuvad Venemaa tuumarelvastusega seotud programmid. Euroopa Liit omalt poolt andis Venemaale palju raha. Mõistagi, Venemaalt küsiti ja saadi järeleandmisi selle eest, et nad seda rahalist toetust said.

Kui tohib, palun lisaaega ühe minuti.

Jah, kolm minutit lisaks.

Kolm minutit? Väga helde! Loomulikult ei saadud kõike, mida oleks tulnud küsida, aga näiteks Eestist Venemaa vägede väljaviimine 1994. aastal ilmselt ei oleks olnud võimalik, kui sel hetkel ei oleks olnud Ameerika Ühendriikide administratsioonil ja president Bill Clintonil isiklikult seda jõuõlga sundida Jeltsinit nendes küsimustes võetud kohustusi täitma. Me ei saa välistada seda, et ajalooratas pöördub. Lootmata venelaste mingile erilisele heale tahtele või sellele, et neil äkitselt tekib südametunnistus, mida neil pole oma 1000-aastase ajaloo jooksul kordagi veel ilmnenud, võib tekkida olukord, kus Ukraina sõpradel ja Ukrainal on võimalus sundida Venemaad kahjusid hüvitama. 

Ikkagi ei maksa unustada, et veel on lahendamata Venemaa külmutatud varade küsimus. See annab meile ka võimaluse, et kui teatud riigid ei ole valmis neid varasid lihtsalt [kasutusele] võtma Ukraina kasuks, siis võib-olla saab need siduda tulevikus kahjude hüvitamisega. Kui Venemaa asub kahjusid hüvitama, siis asutakse osaliselt ka nende varasid lahti külmutama. 

Nii et igal juhul see, et Eesti Vabariik selle küsimusega tegeleb ja et Eesti Välisministeerium ja välisminister sellega tegelevad, on ülioluline. See on Eesti poolt tõesti isetu panus, aitame sõpra. Ma usun, et kui selline asi nagu karma on olemas, siis igal juhul see otsus siin, mida me täna arutame, kujutab endast midagi sellist, mille eest võiks Eesti Vabariik head karmat vastu saada. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali.

Austatav Riigikogu esimehe esimene asetäitja ja veel lugupeetavamad kolleegid! Kuidas me oleme jõudnud sellisesse julgeolekupoliitilisse olukorda, kus me täna oleme? Me oleme jõudnud siia seepärast, et Vene impeerium ei ole saanud oma agressioonikuritegude eest mitte kunagi karistada ega ole ka nende eest maksnud. Kreml ikka elab ja tegutseb Katariina II sõnade järgi. Need sõnad olid, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Nagu ka lugupeetavad kolleegid välja tõid, esimeses ja teises maailmasõjas ning eelnevates sõdades Vene impeerium agressioonikuritegude eest karistada ei saanud ega pidanud ka maksma, vaid vastupidi, ta kasseeris sisse raha, varusid ja asju kaotajatelt. 

Kuidas rahvusvaheline kogukond üritas siis tagada rahu maailmas? Viidi läbi protsessid, Nürnbergi ja Tokyo tribunalid. Aga sellist protsessi ei ole Venemaa agressioonikuritegude üle mitte kunagi olnud. Nädal tagasi me langetasime siin suure häälteenamusega otsuse, mis [väljendab] kindlat tahet ja on märk, et seekord rahvusvaheline kogukond seda nii ei jäta. 

Miks on see Eestile ülioluline? Ma kordan üle viis põhimõtet või sihti, mille üle me ka eile siin arutlesime. Eestile on üliolulised põhiväärtused suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Me peame neid jälgima ja kaitsma järjekindlalt ja eranditeta. Ukraina toetamine on Eesti julgeolekuhuvi ja me peame Ukrainat toetama [nii palju], nagu me saame. See on geopoliitiline kindlustus agressiivse Venemaa vastu. 

Aga me aitame Ukrainat ka meie enda turvalisuse pärast. Venemaa agressiooni hinda tuleb tõsta. Eile rääkis välisminister siin targalt sanktsioonidest, varilaevastikust ja Venemaa võitlejate ja kombatantide liikumise piiramisest Euroopas. Nende liikumine ja olemine Euroopas on ka otsene julgeolekuoht meie sisejulgeolekule.

Ja rahu peab olema õiglane ja püsiv, mitte nagu München, mitte Teheran, mitte Jalta ega mitte ka Potsdam. Rahu saab tulla vaid siis, kui agressor kaotab usu, et ta võiks veel midagi teha, ja saab karistada. Ja karistamatus ei saa olla vastuvõetav. 

Sellepärast me toetame esiteks seda eritribunali, kuidas me oskame, ja teiseks [osaleme] rahvusvahelise komisjoni asutamises. See loob võimaluse panna agressor tõesti ka raha maksma. See on ju täiesti ebaõiglane, kui Venemaa peksab Ukraina segamini, aga selle sõja kahju peavad kinni maksma ukrainlased ise ja Euroopa, Ameerika Ühendriikide, Kanada …

Palun veel kaks minutit! 

Kolm minutit lisaks. 

Tänan! … Jaapani, Austraalia ja miks mitte ka Lõuna-Korea maksumaksjad. See on lihtsalt meie suhtes ebaõiglane. Agressor peab maksma ja aru saama, et meil on tõsi taga. Ja selles mõttes me peame oma strateegilises kommunikatsioonis olema väga selged. Mis teeb kommunikatsioonist strateegilise kommunikatsiooni? Sõnade, tegude ja piltide ühtsus ja sihipärane kasutamine püstitatud eesmärgi saavutamiseks. 

Sellepärast ongi väga oluline, et me võimalikus üksmeeles kiidaks heaks, ratifitseeriks selle Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise [konventsiooni]. Seepärast kutsun ma Eesti 200 nimel tervet Riigikogu olema otsustav ning näitama sõnades ja tegudes, et me kaitseme vabadust ja toetame Ukrainat. Tänan väga!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. (Saalist öeldakse midagi.) Ma väga tänan, härra Reinsalu! Küll on küsimus istungi juhatajale. Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! See tegelikult võib-olla otseselt protseduuri kohta ei ole, aga hea tava kohta. Urmas Reinsalu, kes oskab jube hästi levitada kuulujutte, läheb pulti ja tsiteerib mingeid poeete. Siis tulevad järgmised kõnelejad, kes omistavad need sõnad Reinsalule. Aga ma faktoloogia ja protokolli huvides juhin tähelepanu, Urmas, [järgmisele]. Esimene luuletus, mida sa parafraseerid, on Juhan Viidingult. Teine on Vikerkaarest aastast 1989 ja luuletaja nimi on ATS. Muidu me hakkame arvama, et kõik geniaalsed luulesõnad kuuluvad Urmas Reinsalule, ja see on täielik jama.

Suur tänu teile! Ma arvan, et see täpsustus oli igati kohane. Samas selliste poeetiliste momentide toomine oma sõnavõttudesse lisab värvi ja väärikust. Aga jah, jutt oli viidetest, nii et … (Saalist räägitakse.) Absoluutselt!

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 797 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15.

Oleme jõudnud 11. päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Head kuulajad! Head saalis viibijad! Eelnõu 697 esimene lugemine toimus 15. oktoobril eelmisel aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, mis oli 29. oktoober, Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Juhtivkomisjon küsis huvirühmadelt arvamust ning küsis seisukohta ka keskkonnakomisjonilt, kes [eelnõu] toetas. 

Majanduskomisjoni töörühm valmistas ette antud [eelnõu] komisjonis menetlemiseks oma nõupidamistel 5. detsembril ja 21. jaanuaril koos Kliimaministeeriumi esindajatega. Kliimaministeerium pani kokku muudatusettepanekute paketi, mida arutati kahel majanduskomisjoni istungil: 10. veebruaril ja 16. veebruaril. Kokku on sisse kantud 28 muudatusettepanekut, mida komisjon toetas täielikult. 

Komisjonis oli arutelu järgmistel teemadel. Üks küsimus oli osa huvirühmade ettepanekute mittearvestamise kohta. Ministeerium seletas, et mitmed nendest, eriti need, mis puudutavad transpordisektorit, vajavad tegelikult pikemat täiendavat arutelu ja turuosaliste nägemuste osas on endiselt lahknevusi. Kuna niikuinii on planeeritud transpordisektori kohta [teha] eraldi eelnõu, liigutatakse need ettepanekud sinna. Seesama puudutab ka üldisemalt RED III ajakava. On teada, et see eelnõu on valmimas. 

Muudatus tuli veeldatud biometaani kohta. Rene Kokk küsis Rahandusministeeriumi ajajoone kohta aktsiisivabastuste teemal ja Alexela ettepanekute kohta. Need arutelud on alles käimas ja kuna transpordisektori osa vajab terviklahendust, siis need liigutati teise eelnõusse. 

Arutelu toimus ka nutilaadimise üle, kuna selle direktiivi ülevõtmise eelnõus reglementeeritakse, mis tingimustel autost-võrku- või autost-majja-laadijaid paigaldatakse. Siin jäi lõplik versioon selliseks, et soovi korral peab elektrivõrguettevõte väljastama tingimused. Nii et me ei võta seda üle nii, [et seda tehakse] kohustuslikus korras, vaid soovituslikus korras. Ehk kui on soovi, siis saab kahepoolseid laadijaid paigaldada, mitte me ei sunni paigaldama kõikjale kodudesse ja töökohtadesse kahepoolseid laadijaid. 

Ja kokkuvõttes võeti vastu [järgmised] otsused: võtta antud eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda täna ja teine lugemine lõpetada; kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 25. veebruaril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need olid, kui ma õigesti mäletan, konsensuslikud [otsused]. Aitäh!

Tänan teid väga täpse ja väga tõhusa ettekande eest! Aga paar küsimust on. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud ettekandja! No jälle taastuvenergia. No vaat, hiljuti ma uurisin, et Eesti tuuleparkide koguvõimsus on 710 megavatti. Praeguste külmade ilmadega tootsid need tuulepargid vaid 1 megavatt elektrit – vähem kui 1% oma võimsusest. Hinnad tõusid taevasse. Millisest taastuvenergiast te üldse räägite?

No taastuvenergia alla läheb näiteks ka biometaan. Selles mõttes see ei ole ainult üks konkreetne energiaallikas, taastuvenergia liike on veel. Aga selles eelnõus on väga palju ka energiatõhususe ja muid elemente, see ei ole ainult taastuvenergia direktiiv.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tahaks teada, millist mõju see seadusemuudatus tegelikult Eesti energiahinnale avaldab ja kas see teeb [energia] tarbijale odavamaks või kallimaks. Mis mõju sellel on?

See vähendab mingil määral bürokraatiat ja eelisarendusalasid. See ei ole selles mõttes konkreetse mõjuga, et sellest tuleks kohe mingi hinnatõus või hinnalangus. Rohkem läbipaistvust, ettevõtetele vähem bürokraatiat, teatud raportite korduv [tegemine] kaob ära, saab lihtsamate meetoditega tehtud, päritolutunnistuste, sertifikaatide süsteem läheb selgemaks. See on rohkem selgust loov [eelnõu]. Selle selgema õigusruumi kaudu tehtavad investeeringud võivad [ajendada] mingeid muutusi, aga muus osas see otsest mõju ei oma.

Rain Epler, palun!

Tere! Aitäh! Ja palju õnne preemia puhul! Sellest preemiast ma alustangi. Minu arvates oli Nassim Taleb see, kes ütles, et kui maailmas ringi vaadata, siis on täitsa hämmastav, kuidas näiteks teadlane, kes on mingil alal täitsa tipus, mõnest täitsa lihtsast asjast üldse aru ei saa. Ja mõnes mõttes on see arusaadav. On inimesi, kes on generalistid ja saavad enam-vähem igast asjast üldiselt aru, aga keegi kuskil saab mingist hästi keerulisest asjast aru. 

Ma vaatan, et eelnõu eesmärk on suurendada taastuvenergia osakaalu ja tagada energiajulgeolek. Minu arust on see täiesti paradoksaalne, need on üksteisele vastu käivad eesmärgid, aga need on ühes eelnõus ühes lauses niimoodi kenasti koos. Mul ongi nüüd küsimus, Mario, kas ka sina tajud siin paradoksi või sa ei saa üldse aru, et siin mingi vastuolu on.

No siin energiajulgeoleku aspekt, ma arvan, on peamiselt see, et saab potentsiaalselt rajada rohkem tootmist. 

Ja üks element, mis veel juurde tuleb, on tegelikult need kahepoolsed elektriautode laadijad. Tegelikult meil on elektriautosid, millel sõidavad kogu aeg akud kaasas. Need annavad võimaluse inimestel näiteks voolukatkestuse korral oma kodu autoakust jooksutada. Kuna need akud on üpris suured, siis annavad need tegelikult päris arvestatava mahu [elektrit]. Isegi kui sul on aku pooles mahus [laetud], on sul võimalik sellega potentsiaalselt päris palju tunde oma maja valge hoida ning külmkapid ja kõik muud asjad töös hoida. See element kindlasti on. 

Muus osas on üldisem küsimus taastuvenergeetika[taristu] ehitamise kohta, kohapealne tootmine ja nii edasi. Ma arvan, et mingit suurt fundamentaalset energiajulgeoleku hüpet sellega ei tee. Sellega ma olen nõus. Aga see ei tee seda ka halvemaks. Pigem on elemente, mis seda parandavad. Aga ma olen nõus sellega, et see ei ole prioriteet ja fookus, mis sellel eelnõul on.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru küll, et siin on planeeringud ja [eelnõu] lihtsustab just taastuvenergiajaamade ja selle taristu rajamist, aga mul on ikkagi küsimus. Meil on oma põlevkivi ja maavarad olemas. Millisena te näete nende rolli, kas need täitsa maha matta või ikkagi jätta mingisugusel moel hingama?

Siin ma võiksin hästi lihtsalt öelda, et seda me komisjonis ei arutanud. Aga ma selles mõttes nii palju vastan, et põlevkivi roll on olla olemas ja tagada, et meil ei tekiks olukorda, kus tuled lähevad kustu. 

Tänaseks on need jaamad amortiseerunud, aga nad töötavad. Põlevkivi on mõnes mõttes kõige odavam meetod, kuidas varustuskindlust täna hoida. Uued gaasijaamad aitavad meil vähendada seda riski, et [elektrit pole], kui põlevkivijaamad lähevad katki, neid ei ole olemas, aga gaas ei tee otseselt elektri hinda odavamaks. Põlevkivi[jaamad] on juba olemas, nad on amortiseerunud ja nad on soodsaim meetod varustuskindlust hoida. Ja neid me igal juhul peame hoidma senikaua, kuni meil on olemas adekvaatne alternatiiv, olgu selleks siis tuumajaam või midagi muud. 

Aga uued põlevkiviinvesteeringud ei ole mitte ühegi meetodiga ratsionaalsed. Nendeks ei tule kuskilt raha, ükski pank ei anna selleks raha. Ja kui seda teha puhtalt riigi rahaga, siis see kulu on tohutu. See on [raha] korstnasse kirjutamine, seda ei teeni mitte kunagi tagasi. Põlevkivi ei ole odav, kui sa teed uusi investeeringuid. Need, mis täna on, on enam-vähem parimad, mis saab olla. Jah, kui tuleb ETS-süsteemis või CO₂-kvootides mingeid muudatusi, siis võib hind tulla natukene alla, aga põhimõtteliselt uusi investeeringuid ei ole selle puhul mõtet teha. 

Küll aga hoiame me seda, mis on, nii kaua kui vähegi võimalik, kuni on olemas adekvaatne alternatiiv. Keegi ei ole planeerinud põlevkivi – vups! – ära kaotada ja siis jääda ootama. See on see, nagu öeldakse, et ära sülita enne vanasse kaevu, kui sul ei ole uut. Põlevkivi meil on. Selleks ongi meil saartalitlustasu, et hoida põlevkivijaamad eluvõimelised. Aga et sinna investeerida suurte rekonstruktsioonide jaoks, selleks ei ole ratsionaalset meetodit. Aga ma rohkem ei tahaks kõrvale kalduda sellest teemast, mis on päevakorrapunkt.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No räägime sellest energiajulgeolekust siis veel. Biomassi säästlikkuse kriteeriumid tuuakse nüüd kõvasti allapoole. Kõvasti väiksemad jaamad saavad korraliku bürokraatia endale kukile ja ma näen, et need on pigem kohalikud ja biomassi kasutavad nii-öelda kombijaamad, mis saavad toota koos nii sooja kui ka elektrit. Seda piirmäära nihutatakse üle kahe korra allapoole. No annan sulle võimaluse arutleda sellel teemal: energiajulgeolek ja kohaliku taseme energiatootmisvõimekus. 

Teise küsimuse küsin sinna juurde, et kes selle pügala sinna ostnud on. Noh, siit on võimalik näha ju seda varianti, et väiksed on võimalik sundida konsolideeruma kuskile suuremasse kohta. Need kaks küsimust siis.

Alustan lõpust. Ma küll ei tea, et keegi oleks ostnud. Ma tean, et siin on mitmeid erinevaid huvisid olnud, et kuidagiviisi kas lihtsustada või midagi seoses imporditava biometaaniga. See on natukene selline koht, kus seda lihtsustust väga ei tahaks teha. See läkski eraldi transpordi poole peale, eraldi eelnõusse arutamiseks. 

Aga siin on küsimus rohkem selles, et konsolideerida kokku ühtsemasse süsteemi see arusaam, kust see gaas pärit on ja mil moel [seda toodetakse]. See puudutab pigem just importi, et ei tekiks olukorda, kus näiteks Lätis osa kasvuhoonegaaside eesmärke täidetakse täpselt sama biometaaniga, mis imporditakse siis meile. See on paberimajanduse kordaajamise aspekt. 

Seda, mis puudutab seda väiksemat osa, me konkreetselt sellisel kujul komisjonis ei arutanud ja ma jään praegu peast sulle vastuse võlgu. Seda võib üritada uurida ja siis sellele eraldi vastata.

Urmas Reinsalu, palun!

Kuulge, lugupeetav ettekandja! Palju õnne ka preemia puhul! Ma vaatasin nüüd tegelikult seda eelnõu ja kuidagi eufemistlik on see seletuskiri. Siin on öeldud, et eelnõu kohta esitasid arvamust mitmed äriorganisatsioonid ja see saadeti ka, ütleme, reale oletatavalt asjasse puutuvatele organisatsioonidele teadmiseks, et selline eelnõu on menetluses. Siin ei selgu, mis seisukohti ettevõtlusorganisatsioonid või ettevõtjad väljendasid. Äkki te toote esile, mis ettepanekuid või seisukohti komisjon ei võtnud arvesse? Kirjeldage see ära. On väga oluline see teada saada. Üks asi on see kontuur, kuhu me oleme jõudnud – praegu on meil tulem, eks ole –, aga mis on skulptori tulemus, mis on eemaldatud sellest töödeldavast materjalist?

Oli päris mitmeid ettevõtteid, kes sarnaseid ettepanekuid esitasid. No laias laastus, lõviosas need, mis ei läinud siia sisse, olid need, mis puudutasid veeldatud biometaani, ehk peamiselt transpordisektoriga seotud arutelud. Kuna menetluses on ka üks teine direktiiv, siis osa ettevõtjaid üritas neid teemasid, mis seal on vaidluskohad, tuua juba siia eelnõu juurde. Aga kuna need selgelt puudutavad transpordisektori poolt, mille kohta on eraldi direktiivi ülevõtmise eelnõu menetluses, siis neid vaidluskohti, mille puhul ka sektoril ei olnud ühtset seisukohta, siia eelnõusse ei võetud. Selle osa arutelu jäeti veel [avatuks], kuna seal on aspekte, milles ei ole selget seisukohta. Oleks sektoril olnud selge seisukoht, oleks selle saanud siia sisse võtta, aga need on laiemad küsimused, mis ei puuduta otseselt selle eelnõu eesmärke. Seetõttu lähevad need üle transpordidirektiivi ülevõtmise arutelusse. 

Sellest tegelikult on teadlik ka sektor. Sektor on sellel teemal Kliimaministeeriumiga aktiivselt suhtluses olnud ja on teadlik, et seda temaatikat arutatakse endiselt nendega läbi ja üritatakse leida ühtne lahendus.

Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun!

Härra ettekandja! Tähendab, siin on, ma loen neid väga spetsiifilisi … See puudutab raha, siin liigutatakse kümneid miljoneid eurosid, eks ole, sadu miljoneid eurosid. See on taastuvenergia tööstuskompleksi nii-öelda äriliste huvide realiseerimine. 

Aga mu küsimus nüüd on, et kui te võtate selle kokku – siin küsiti selle kohta ka varasemalt, eks ole –, siis milline on selle eelnõu sisuline mõju meie energia hinnatasemele, millist täiendavat koormust tekitavad taastuvenergia valdkonna muudatused elektrienergia tarbijatele. Kas te suudate üldistada selle eelnõu mõju? See koosneb meeletust hulgast nüanssidest, aspektidest, mida on tervikpildina raske hoomata. Seletuskiri teiseks lugemiseks, ma juhin tähelepanu, [koosneb] ainult mõnest repliigist, et arutati …

Aitäh!

… aga mida arutati, kus arutati, kes arutas, mis seisukohad võeti, seal ei [käsitleta].

Aitäh!

Arutelu sotsiaal-majanduslikust käsitlusest on täiesti puudu teise lugemise tekstides.

Jaa, sellepärast et nii detailset sotsiaal-majanduslikku käsitluse [arutelu] teise lugemise ettevalmistamisel komisjonis ei olnud. 

Aga aspektidest. Ma arvan, et peamine aspekt on ikkagi see, et me vähendame bürokraatiat ja ühtlustame neid süsteeme. Varem oli mitmeid erinevaid … Mul ei ole need täpsed süsteemide nimed peas, aga olid mingi GO ja muud baasid ja ettevõtjad pidid erinevaid raporteid esitama. Nüüd ühtlustatakse seda nii, et kui sa ühe esitad, siis teist ei ole enam vaja esitada ja nii edasi. Suures osas on see selline reeglistiku ühtlustamine, mis võiks pikemas perspektiivis teha ettevõtete jaoks olukorra pigem ühtlasemaks ja lihtsamaks.  

Ma siit ei näe, et eksisteeriks konkreetset mõju elektri hinnale või soojuse hinnale. Pigem on siin energia efektiivsus, rekonstrueerimine ja muud asjad. Võib-olla uue rekonstrueerimise osas on mingeid mõjusid, aga mitte selliseid, mida oleks sügavalt lahatud või mille puhul oleks näha, et sellel on mingeid suuri mõjusid. Pigem on see bürokraatia efektiivistamine.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Taastuvenergia on praeguse külma talve tingimustes täielikult tõestanud oma ebapiisavat töövõimet. Selle asemel, et lihtsustada rohelise energia ettevõtjatele uute tuuleparkide rajamist, tuleb enne, kui on hilja, pöörduda tagasi põlevkivienergeetika juurde. Elekter ei olnud Eestis luksus enne aastat 2013, mil Andrus Ansip viis meid börsile. Elekter ei olnud Eestis luksus enne seda, kui Taavi Rõivas kuulutas välja rohepöörde. Elekter ei olnud Eestis luksus enne seda, kui Kaja Kallas hakkas kogu riiki tuuleparkidega täis ehitama. 

Siin on, mida tuleb teha. Esiteks tuleb loobuda rohepöördest, sest karmil talvel ei suuda tuulepargid ja päikesepaneelid töötada piisava efektiivsusega. Seejärel tuleb alustada põlevkivielektrijaamade renoveerimist, loobudes samal ajal CO₂ heitmete tasust, mis muudab põlevkivi kalliks kütuseks. Kui Narva elektrijaamad töötavad täisvõimsusel, suudame end täielikult vajaliku elektrienergiaga varustada. Pärast seda tuleb teha otsus lahkuda elektribörsilt ning alustada elektri ostmist otse meie elektrijaamadelt. Ja lõpuks on aeg naasta elektritariifide riikliku reguleerimise juurde, nagu see oli enne aastat 2013. See aitaks nii inimesi kui ka ettevõtteid. Põlevkivist toodetud energia omahind on 2–3 senti kilovatt-tunni kohta. Sellele lisanduvad kulud elektri edastamiseks ning jaamade töökorras hoidmiseks. Aitäh!

Tänud! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Isamaa fraktsioon arutas seda eelnõu väga tõsiselt. Sellel on oma mõju meie energiaportfellile, selle elementidele. Me kõnelesime ekspertidega ja erinevate ettevõtjatega ning meie diagnoos praeguses kujunenud olukorras on, et me teeme ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. 

Me panime tähele, kuidas komisjoni ettekandja liugles üle teise lugemise ettevalmistamisest. Tegelikkuses see ei ole piisav käsitlus, kui me langetame energiapoliitilisi valikuid niisuguse müriaadvalangutega õigusloome [stiilis] Eesti energeetika portfelli taastuvenergiapõhiseks kujundamisel. Meil on praegu pakkide kaupa taastuvenergia eelnõusid paralleelselt menetluses. Juba ainuüksi puhttehniliselt – Jaak, elu näinud mees, teab – üldse hoomata üht seadust, mis muudab teisi seadusi tervikuna, [on raske]. Need on paralleelselt menetluses, see ei ole normaalne situatsioon. 

Alustame oma energiapoliitika käsitlust põhiküsimustest ja põhivalikutest. Härra Leis, tuleb tunnistada, et ka teie osalusel välja töötatud ja valitsuses heaks kiidetud energiamajanduse arengukava ei ole piisav, see on osutunud läbikukkumiseks. Kolm viimast aastat energeetikas on olnud läbikukkumiste jada. Ja nüüd me kuuleme, et selles kvartalis on alustatud niinimetatud rahastamisinstrumendi [välja töötamist] meretuuleparkide rahastamiseks. Valitsus kavatseb selles kvartalis sellega jälle välja tulla.

Küsisin infotunnis selle kohta härra peaministrilt, et andku aru, mis instrumendiga lagedale tullakse, mis rahastamisskeem meretuuleparkide puhul jälle aset leiab. Aasta tagasi käidi see välja kui alternatiivitu plaan. Härra Kadastik ütles – mäletate? –, et alternatiivi ei ole sellele kavale, mille parteijuhid kokku leppisid. Partei ja valitsus leppisid selles kokku kuskil metroos. Hiljem tuli see välja, ajakirjandus kirjutas. Oli vist proua Kallas seal metroos. Näete, lepiti kokku. Ja nüüd, sama veenvusega, sama kosmilise enesekindlusega surutakse meile uusi kavasid peale. Teate, sellel ei ole veenvust, pole autoriteeti. Samad isikud, sama energilisus ja sama enesekindlus – niisugune retsidiivne joonis paraku. 

Ja see on põhjus, miks tööandjate keskliit esitas 28 muudatusettepanekut, kui ma õigesti mäletan, energiamajanduse arengukava kohta. Ja kui palju härra Leis arvesse võttis? Null! Näete! Null on ka number, null ettepanekut Eesti tööandjate organisatsioonilt energiamajanduse arengukava kohta. Ja see oli arusaadav, kuidas vastasid tööandjad sellisele arrogantsile. Nad ei kooskõlastanud energiamajanduse arengukava. Meie ettevõtluse keskne organisatsioon leidis, et see on osutunud ebakvaliteetseks, sisulisi vastuseid mitte pakkuvaks, lihtsalt poeesiaks, hämaks. 

Ja nüüd oleme olukorras, kus nende müriaadidega, taastuvenergiapõhisusega tullakse järjekordselt lagedale. Kuulge, aga miks meil on niisugune olukord, et meil on see praegu tuuleelektripõhine? Vaadake, milline on tarbimisvajadus! Seoses kliimaga, seoses ilmaoludega on tekkinud tarbimisvajadus. Korraga meil on hoopis olukord, kus me liigume vastupidiselt. Tuuleenergia tootmine on vähenenud detsembris võrreldes jaanuariga 66%. Ka veebruaris millegipärast tootmine hoopis väheneb, mitte ei kasva. See ongi sesoonne, tõepoolest. Me saame aru, et see on sesoonne tehnoloogia. 

Aga selle tehnoloogia peale ehitada üles kogu Eesti energeetikaportfell ei ole vastutustundlik, sest andke andeks, me olemegi sellises looduskeskkonnas, siin me asetseme. Ettekujutus kogu tsüklit arvestades, et see odavdab hinda – kuulge, see on osutunud ju paraku blufiks! Öeldi, et kümne aasta pärast ennustatakse kümnendiksendi täpsusega elektrienergia hinda. Kaardimaja lagunes ju laiali. Ekspertide ja avalikkuse kriitika tõttu tuli lõpuks välja, et oli blufitud, tuimalt blufitud. Kuulge, aasta tagasi suruti läbi mitme miljardi eurost vekslit Eesti maksumaksjatele. 

Meretuuleparkide puhul on nüüd tulnud signaal, et nendega kavatsetakse edasi minna. Teisiti ei oska ma interpreteerida seda esimese kvartali lubadust selle instrumendi väljatöötamise kohta. Milleks seda siis välja töötada, kui ei ole huvi energiaportfelli üles ehitada selle pinnalt? 

Teiseks, ma kuulsin ja me oleme tähele pannud, [et on tehtud] maismaatuuleparkide hange. Jällegi võetakse 300 miljoni eurone kohustus elektrienergia tarbijatele. Vaadake, kui kiirelt see otsus käib, kui energiliselt see käib. Seda olukorras, kus meil on baasvalikutes, mis on meie energiapoliitiline huvi, meie energiapoliitiline vajadus, aga ka taju muutuvatest Euroopa energiapoliitilistest trendidest, lähtekoht ENMAK-ile … Ma ei tea, kliimaseadus, millega tegeldakse. Muud ei ole! Kliimaseadus, kliimaseadus. Kolm aastat kirjutatakse kliimaseadust, hoitakse niisugust groteskset õigusloomelist agendat. Ja nüüd tegelikkuses rajaneb see ETS-süsteemil, mis on selgroog selle [koostamise] loogikas. 

Aga see dünaamika on muutumises, kuna me näeme vitaalset poliitilist debatti Euroopas. Me ei pea olema siin lohisejad, ütlema, et las komisjon pakub midagi välja, ja vaatama, mis juhtub. Eestil peab olema oma arusaam, enda rahvuslik energiapoliitiline vaade, konkurentsipoliitiline vaade – see on majandusküsimus ja see on ka julgeolekuküsimus. 

Kui me räägime kaitsetööstusest ja selle arendamisest, siis mis meil praegu on? Deindustrialiseerimine. Vaadake Antwerpeni tulemusi, Euroopa töösturite hinnangut eelmise aasta Euroopa konkurentsivõime indikaatorite kataloogis. 84% indikaatorite puhul me näeme kas stagnatsiooni või langemist. Asjad ei ole hästi. See eeldab meilt ühist pingutust, aga mitte ideoloogilise energiapoliitika kavaga jätkamist. 

Selles laiemas kontekstis me teeme ettepaneku selle eelnõu menetlemine katkestada. Meie üleskutse valitsusele on loobuda vigade tegemisest. On olnud väga pikk ja vaevarikas valitsuse survestamine mõistlikule rajale. Härra Kadastik teab seda, eks ole, omast käest. Kõige ohtlikumad asjad me oleme suutnud ära hoida. Ma toon näiteks sellesama meretuuleparkide agenda. Kuid jätkuvalt on valitsusel valesuunaline ja seetõttu meile olemuslikke energiapoliitilisi riske sisaldav käsitlus energiapoliitikast. Valitsusel oleks mõistlik hoiduda jätkuvate vigade tegemisest. Olid valusad sõnad, ma tean, härra Kadastik, aga andke andeks, teisiti ma ei osanud. Näete, tuleb hakata elama tões, nagu õpetas härra Carney, Kanada peaminister. Oli nii? Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Miks me peame jälle tormama täitma ideoloogilisi direktiive, ilma et kõigepealt küsiksime, kas see on Eestile kasulik. Meile öeldakse, et peame suurendama taastuvenergia osakaalu, lihtsustama tulubaasi, ehitama rohkem tuulikuid, rohkem päikeseparke, rohkem süsteeme. Me teeme lubadusi. See kõlab väga ilusalt, progressiivselt, Euroopa-meelselt, aga kus on arutelu selle üle, mis see maksab ja mida see Eestile toob?

Eesti on Euroopa riik, kellel on oma strateegiline maavara. See on põlevkivi. Just see on energiajulgeolek. See on kindlus, et kui torm lõhub merekaablid või naaberriikides tõusevad hinnad lakke, ei jää Eesti pimedusse. 

Meile räägitakse kliimaeesmärkidest, aga samal ajal impordime elektrit riikidest, kus toodetakse seda siiamaani kivisöest. Kas see on siis moraalselt puhtam? Kas CO₂ muutub kuidagi rohelisemaks, kui see tuleb üle piiri? Soome toodab veel nii. Nad küll lubasid 2029. aastal lõpetada, aga mine tea. Poola paneb täie auruga. 

Tegelik küsimus ei ole see, kas taastuvenergia on halb. Küsimus on tasakaalus. Küsimus on selles, miks me ehitame uut süsteemi nii, et vana, toimiv süsteem lammutatakse varem või hiljem. See süsteem annab meile energiajulgeoleku. Põlevkivi annab Ida-Virumaal tööd tuhandetele peredele, see annab maksutulu ja me [saame] jätta oma raha siia. Kui me hakkame seda välismaalt ostma, siis keda me toidame? Välismaa firmat. 

Tuul ja päike on head abilised, aga nad ei ole juhitavad. Nad ei tööta siis, kui neid on kõige rohkem vaja – külmal ja tuulevaiksel talveõhtul. Nagu mu kolleeg Aleksandr tõi välja, eelmine kuu tootsid tuul ja päike alla 1% vajalikust energiast. 

Kas me oleme valmis riskima oma tööstuse konkurentsivõimega? Kas me oleme valmis leppima kallima elektriga lihtsalt selleks, et saaksime Brüsselis linnukese kirja? Eesti energiapoliitika peab lähtuma Eesti huvist, mitte ideoloogilisest survest, mitte sümboolsetest eesmärkidest, vaid kainest arvestustest. See hoiab meie majanduse töös, see hoiab hinnad kontrolli all ja see tagab, et valgus põleb igas kodus. Rohepööre ei tohi olla hüpe tundmatusse, see peab olema sammsammuline, realistlik, Eesti inimestega arvestav ja neid toetav. Meil on oma maavara, meil on oma kogemus. Kasutame siis neid! Meil on vastutus tulevate põlvkondade ees. Aitäh! 

Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti energiapoliitika on olnud heitlik ja poliitilise vastutuse eest põiklev. Arengukavad on vastu võetud, eesmärke on sõnastatud, kuid otsused on olnud poolikud ja ebajärjekindlad. Tulemus on see, et investeeringuid ei tule ja tootmisvõimsusi ei lisandu. 

2025. aastal tuli üle 40% Eesti elektrist impordist. See tähendab, et meie majandus, ettevõtted ja inimesed sõltuvad üha enam teiste riikide tootmisest ja hinnakujundusest. Praegu võib elektri hind mõne päevaga mitmekordistuda. See ei ole normaalne majanduskeskkond, eriti olukorras, kus elekter on muutunud kogu majanduse vereringeks. 

Tööstust ei saa sellistes tingimustes planeerida. Ettevõtjad ei saa teha pikaajalisi investeeringuid. Pered ei saa olla kindlad, milline on järgmise kuu arve. Kui elektri hind on ettearvamatu, muutub ettearvamatuks kogu majandus. See ei ole enam pelgalt energiapoliitika küsimus, see on riigi konkurentsivõime küsimus. Kui senine suund ja otsustamatus jätkuvad, kaotame veel järgmised, heal juhul viis kuni kümme aastat – aja, mille jooksul oleks saanud rajada uusi võimsusi, vähendada impordisõltuvust ja stabiliseerida hindu. 

Kuigi valitsus on vastu võtnud energiamajanduse arengukava, liigub Eesti tegelikkuses vastupidises suunas. Maismaatuuleparkide [projektid] seisavad planeeringuvaidluste tõttu, meretuuleprojektid venivad ja uusi võimsusi lähiaastatel liitumas ei ole. Uute gaasijaamade rajamine käivitus alles hiljuti ning võtab aega veel aastaid. Akusalvestid aitavad vähendada hinnakõikumisi, kuid ei muuda keskmist hinnataset märkimisväärselt, kuna tootmisvõimsusi tervikuna napib. 

Samas kasvab tarbimine ja põlevkivi roll kõrgest hinnast tulenevalt väheneb. Kui tootmise puudujääk püsib ning sõltuvus impordist jääb suureks, korduvad ka tipphinnad. Ükski välisühendus, ka kaua oodatud EstLink 3, ei lahenda seda probleemi lähikümnendil ning ka tulevikus ei saa eeldada, et naaberriikidel on meile odavat elektrit pakkuda, sest nii Soome kui ka Rootsi arendavad jõudsalt oma roheenergial baseeruvat tööstust ja tarbimine kasvab ka seal. Seetõttu ei saa Eesti rajada oma energiajulgeolekut ootusele, et keegi teine meie puudujäägid katab. 

Selline olukord suurendab ettevõtete kulusid, vähendab konkurentsivõimet ja suurendab perede väljaminekuid. See muudab Eesti majanduse kriiside suhtes haavatavaks. Kõrge ja kõikuv elektri hind tähendab, et ettevõtted ei investeeri, uusi töökohti ei sünni ja regionaalsed lõhed süvenevad. Kõrget hinda maksab õpetaja, väikeettevõtja, pensionär. 

Sotsiaaldemokraatide jaoks on energiapoliitika osa tööstuspoliitikast. Küsimus on selles, kas uued investeeringud [tulevad] Eestisse või lähevad need teistesse riikidesse, kas töökohad tekivad ka väljaspool suurlinnu või koonduvad veelgi kitsamalt. Kui tahame, et tulevikutalved ei raputaks meid taas kõrgete elektrihindadega, vajame süsteemset ja pikaaegset lahendust. 

Esiteks tähendab see rohkem kaasaegseid ja konkurentsivõimelisi tootmisvõimsusi, mis katavad meie enda tarbimise. See tähendab täiendavat taastuvenergia tootmist, mis hoiab hinna madalamal ajal, kui tuul puhub ja päike paistab. See tähendab vähempakkumiste väljakuulutamist ja meretuuleprojektide investeerimiskindluse loomist. Arvutused näitavad, et kui käesoleva aasta jaanuaris oleks meil olnud üks 800-megavatine meretuulepark näiteks Liivi lahes, oleks see meie elektri hinna toonud tarbijatele poole madalamaks. 

Teiseks tähendab see ka tippude tasandamiseks juhitavaid gaasi- ja biogaasijaamu, mis tagavad varustuskindluse siis, kui taastuvenergiat ei ole piisavalt. Juurde on vaja ka sihipärast toetust otseliitumiste rajamiseks, et tööstusinvesteeringud saaks tekkida ka väljaspool suuri keskusi. 

Kolmandaks peab riik oluliselt tugevdama omavalitsuste võimekust menetleda planeeringuid ja lubasid ning looma motivatsioonipaketi arendustega jätkamiseks. Planeeringute ummikseis maksab meile veel aastaid kõrgemat elektri hinda. 

Austatud kolleegid! Praegune otsustamatus ei ole neutraalne, see on poliitiline valik, mille hinna maksavad inimesed ja ettevõtted. Iga kaotatud aasta suurendab meie sõltuvust väljast ja vähendab meie enda otsustusruumi. Kui me täna vastutust ei võta, maksame selle eest homme kõrgemat hinda nii majanduses kui ka inimeste heaolus. Aitäh!

Suur tänu teile! Mario Kadastik, palun!

Ei plaaninud tulla rääkima, aga siis tuli Urmas pulti ja hakkas valetama. Ma mõtlesin, kas ma hakkan talle kõikides nendes asjades vastu vaidlema. Ausalt öeldes see on selline tuuleveskitega võitlemine, kui me siin temaatilist [sõnavara kasutame]. 

Mõtlesin, et ma teen parem sedapidi. Urmase lemmikorganisatsioon on tööandjate keskliit, see on absoluutse tõe ja tarkuse alus. Veidi vähem kui aasta tagasi me menetlesime siin sagedusreservide turu eelnõu, see oli 556 või midagi sellist. Mõni aeg pärast seda, kui me seda menetlesime, rääkis Urmas siin suure hurraaga, kuidas nüüd on kõik läbi, sagedusreservide hind läheb kordades üles, ei ole 60 miljonit või 65 miljonit, mida riik prognoosis, vaid see tuleb vähemalt 120 miljonit kuni 200 miljonit. Seda ütles talle tööandjate keskliit Hando Sutteriga. 

Eelmise aasta numbrid on koos. Elering just sel nädalal näitas meile neid. Läks täpselt nii, nagu mina saalis talle vastu väitsin. [Ütlesin], et see on probleem käivituskuudel, kui on vähe pakkumist, aga see aasta jooksul tasandub ja hind tuleb alla. Täpselt nii ka läks. Aastas kokku oli 74 miljonit, just suuresti tulenevalt esimeste kuude ootamatust kõrgusest. Aga aasta lõpus, [näiteks] detsembrikuus kulus sagedusreservidele alla miljoni, [aastas] kokku 74 miljonit. Urmase allikad, mida tema rõhutab, et on maailma parimad, väitsid, et see on 120–200 miljonit. Mina ütlesin, et tõenäoliselt tuleb natukene üle 65 miljoni, ja nii ka läks. Ehk siis võib-olla ei tasuks ikkagi ainult ühe lobigrupi [seisukohti], mida Urmas siin alati leierdab, võtta puhta kullana, vaid vaataks ikkagi ratsionaalsete argumentide baasil.

Mis puudutab hindu, siis kuigi jaanuarikuu elektriarved olid võrreldes eelnevate kuudega enamusel oluliselt kõrgemad, oli börsi keskmine hind jaanuaris 151 eurot megavatt-tunni eest. Tuletaks meelde, et universaalteenus, mis baseerus kõige efektiivsematel põlevkivijaamadel, [maksis] üle 160 euro megavatt-tunni kohta. Ehk isegi sel perioodil suutis börs tagada odavama elektri kui siis, kui me oleksime puhtalt põlevkivi põletanud. 

Ma nõustun selles mõttes eelkõnelejatega, et meil on vaja importi vähendada. See on tõepoolest riigist välja voolav raha. Seda mainisid mitmed saadikud ja ma olen sellega täiega nõus. Aga selleks on täpselt üks meetod. Meil on vaja kohapealset tootmist, ükskõik millist, juurde saada. Ja lühikeses perspektiivis ei ole lihtsalt väga palju alternatiive. Meil ongi laias laastus gaasijaamad ja tuulikud. Päikest on meil nii palju, et seda tõesti [võib luua] ainult oma tarbeks juurde, seda üldmõttes [seda juurde vaja] ei ole. 

Ei ole palju valikuid lühikeses perspektiivis. Pikas perspektiivis jah meil on valikuid, tuumajaam ja muud asjad. Investeeringud põlevkivijaamadesse on absurdselt kõrge [hinnaga] ja need ei tooda mitte kunagi [seda raha] tagasi. Ma olen rääkinud Enefit Poweriga sellest, kui palju see maksab. Need summad on lõpuks mitmetes miljardites, et seda asendada. See lihtsalt ei tööta. Üks Auvere-laadne oleks täna umbes 1,5 miljardit, aga ühest ei piisa. Need on ikka suured summad. 

Ja veel viimane kommentaar akude kohta. Tegelikult toovad akud keskmist hinda ikkagi alla, sellepärast et hinnakõver ei ole lineaarne. Odavamas otsas on palju rohkem elastsust kui selles kõrges otsas. Ehk all ja üleval on sama maht, ülevalt toob rohkem alla, kui ta alt üles tõstab. See natukene toob seda alla. Aga see ei ole imerelv, sellepärast et akud on netotarbijad, mitte tootjad. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, selle eelnõu kohta on esitatud 28 muudatusettepanekut. Asume nende läbivaatamise juurde. Ma tänan mõnda kolleegi siin saalis pärast nimeliselt ja kättpidi. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, selle esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 27, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 28, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 697 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt eelnõu 697 teine lugemine katkestada. Saalikutsungi järel me seda hääletame.

Head kolleegid, palun teie tähelepanu! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu 697 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 18 Riigikogu liiget, vastu 39, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 697 teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud 12. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt taristuministri Kuldar Leisi.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed!

Head kolleegid, meie istung jätkub. Olgem tähelepanelikud!

Tore on üllatuslikult teid nii paljusid siin näha. Tutvustan teile liiklusseaduse muudatust, millega soovime lubada Eesti liiklusesse eriloa alusel senisest pikemad ja raskemad autorongid. Eesmärk on suurendada kaubavedude efektiivsust ja konkurentsivõimet ning vähendada transpordisektori keskkonnajalajälge. Kehtiva korra järgi tohib jagatavat veost üldjuhul vedada autorongiga, mille maksimaalne pikkus on poolhaagisega 16,5 meetrit ning täis-, kesk- või tugihaagisega 18,75 meetrit. Suurim lubatud tegelik mass on 44 tonni, sõltuvalt autorongi koosseisus olevate sõidukite telgede arvust. Erandina võib jagatavat veost vedada raskeveosena kuni 52-tonnise tegeliku massiga autorongiga. 

Eelnõuga teeme kaks peamist muudatust. Esiteks lubame eriloa alusel raskeveol kasutada kuni 20,75 meetri pikkuseid autoronge ning suurendame nende suurima lubatud tegeliku massi 60 tonnini. Selleks, et suurem mass ja lisapikkus ei koormaks teid rohkem kui praegused 52-tonnised autorongid, kehtestame pikematele ja raskematele autorongidele rakendusaktiga tehnilised lisanõuded. See tähendab, et viimastel peab olema kaheksa telge ning kõik teljed peale juhttelgede peavad olema paarisratastega. Samuti määrame minimaalse kauguse esimese ja viimase telje vahel, et lisanduv mass hajuks teel piisaval määral ega kahjustaks teekatendit. Sellised koosseisud saavad liigelda samades teekoridorides nagu tänased eriloaga 48- ja 52-tonnise tegeliku massiga autorongid.

Teiseks loome eelnõuga võimaluse võtta eriloa alusel kasutusele Euroopa moodulkontseptsioonile vastavad EMS-autorongid, mis on kuni 25,25 meetrit pikad ja samuti kuni 60 tonni rasked. Tegemist on autorongiga, kus veokiga on ühendatud mitu haagist, kuid veok ja haagised ise on standardsed ning vastavad liiklusseaduses kehtestatud nõuetele. Selliseid autoronge kasutatakse juba mitmes Euroopa riigis, eriti Skandinaavias, ning nende riikide kogemus näitab, et tegemist on otstarbeka lahendusega. EMS-autorongid saavad liikuda ainult Transpordiameti kaardistatud trassikoridorides, milleks on peamiselt Eesti suurimad põhimaanteed. Nii EMS-autorongide kasutuselevõtt kui ka raskeveol suurema massi ja pikkuse võimaldamine aitavad sama kaubakoguse ära vedada väiksema arvu sõitudega. Näiteks suudavad kaks EMS-autorongi ära vedada sama koguse kaupa, milleks muidu on tarvis kolme tavakoosseisus autorongi.

Muudatused tõstavad veondussektori efektiivsust ja konkurentsivõimet, nende tulemusel väheneb keskkonnamõju ning kui veokeid on teedel vähem, toetab see ka liiklusohutust. Lisaks aitavad muudatused leevendada autojuhtide puudust veondussektoris. Muudatused on kooskõlas ka transpordi ja liikuvuse arengukavaga 2021–2035, mille üks põhieesmärke on suurendada transpordisüsteemi konkurentsivõimet, arendades seda säästvalt, nutikalt ja kulutõhusalt ning vähendades samal ajal keskkonnajalajälge ja parandades liiklusohutust. 

Eelnõuga korrastame muu hulgas eriloasüsteemi, näiteks seome eriveo eritasu sõiduki lisaohutussüsteemidega ning täpsustame loa andmise ja kehtetuks tunnistamise aluseid. Loa võib jätta andmata, kui varasema loa eest on tasu maksmata, ning tunnistada kehtetuks, kui eriloa nõudeid rikutakse. Lisaks kehtestame niinimetatud jahtumisperioodi ehk kui vedaja eriluba on nõuete rikkumise tõttu kehtetuks tunnistatud ning ta taotleb uut eriluba, siis võib uue loa andmisega oodata kuni ühe aasta vastavalt rikkumise raskusele. 

Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõttes aitavad need muudatused suurendada kaubavedude efektiivsust ja konkurentsivõimet ning vähendada transpordisektori keskkonnajalajälge. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlus. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh! 

Suur tänu teile! Mõned küsimused on. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti mõjub see loodusele hästi, loodetavasti. Aga küsimus on, kas asfaltkatted kannatavad selle välja, kas need vajavad lisainvesteeringuid, kas asfaldi paksus peab olema suurem ja kas meil on sellised pöördekohad, kus need [autorongid] on keelatud – või kuidas seda reguleeritakse? –, ning kas sillad peavad vastu. On ka sellised taristu[küsimused]. Saate meile kirjeldada, kuidas see võimalik on praegu?

Aitäh! Tõesti, kõiki neid teemasid on uuritud ja käsitletud, kas või seesama pöörangute teema, et kas meie ringteed või põhimaanteedelt mahapöörded ja pealepöörded võimaldaksid pikki autoronge kasutada. Vastava kandevõimega sillad on olemas nendel teedel, kuhu on mõeldud need pikad autorongid peale lasta. Asfaldile või, ütleme, teekattele ei mõju need rohkem kui tavalised veokid, sest telgi on rohkem ning telgede vahe ja raskus teljele on arvestatud nii, et [teljekoormus] ei ületa praeguste autorongide teljekoormust.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma peaaegu sain vastuse. Me 13 aastat tagasi tegime keskkonnakomisjoni eestvedamisel raporti. Jutuks olid metsaveokid, 40 tonni lubamine ning konkurentsivõime võrreldes soomlaste ja rootslastega, kus oli 70–80 tonni võimalik. Põhiküsimus oli selles, et tuli välja, et põhimaanteed, ka see neljarealine osa, mis siia Tallinnasse tuleb, on projekteeritud peaaegu Nõukogude-aegse GOST-i järgi ega olnud võimeline kandma selliseid koormaid. Kui te ütlete, et te hajutate [raskuse] telgede vahel niimoodi ära, et mass ei suurene ruutmeetri kohta, siis võib-olla [saab neid lubada]. Aga kas see diskussioon läks praegu ladusalt või oli seal ikkagi teravaid vastuolusid ka?

Aitäh! Ma ütleksin, et läks ladusalt, sest seda seadusemuudatust on oodatud päris kaua aega. Nagu te ütlesite, juba 13 aastat või võib-olla veel kauem [aega] tagasi on sellest juttu olnud. Nüüd on tehtud ka kaks uuringut, esimene 2024. aastal, mille viis läbi T-Konsult, ja teine 2025. aastal, mille tegid Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna Tehnikakõrgkool. Need uuringud näitasid, et on mõistlik lasta Eesti teedele, just põhimaanteedele ja nendele teedele, kus tee suurus ja kvaliteet seda võimaldab, pikad autorongid. Me arutasime seda teemat ka valitsuse liikluskomisjonis, kus on erinevad spetsialistid, mitte ainult Transpordiametist, vaid on ka teadlased ja muud liiklusspetsialistid. Otsus oli see, et see on mõistlik seadusemuudatus ja teeme ära. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No ilus jutt, väga kenasti on kokku pandud see huvigruppidele vastutuleku eelnõu esitlemine. Aga rääkige seda ilusat juttu pärast nendele inimestele, kelle lähedased hakkavad võib-olla hukkuma möödasõitudel nendest pikkadest autorongidest. Olgem ausad, liiklusohutuse seisukohalt, kui me võtame Pärnusse ja Tartusse suunduvad põhimaanteed, ei ole olukord rekadest möödasõitmisel juba praegu kiita. Kui need suured, veelgi pikemad autorongid hakkavad seal teedel liikuma, siis kuidas tavalised pereemad, pereisad, lastega pered, kes kõik üritavad saada Tallinnast Pärnusse ja Tallinnast Tartusse, seal neist mööda saavad? Liiklusohutuse olukord tegelikult ju halveneb veel kõvasti. Rääkige te, mida tahate, reaalne elu saab olema täiesti teistsugune.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, need hakkavad liikuma põhimaanteedel, millest osa on juba 2 + 2 teed, kus mööda sõidetakse teisest autost, nagu ikka, teises reas. Kui on 1 + 1 tee, siis on tõesti möödasõiduks vaja kuni 100 meetrit pikemat maad, aga igasugusel möödasõidul veokist peab arvestama liiklusoludega. Kas see [autorong] on viis meetrit pikem või lühem, see suurt rolli ei mängi. Ka seda uurisid mõlemad uuringud ja [järeldus] oli, et see ei suurenda märkimisväärselt liiklusohutust.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me näeme küll eelnõust, et [auto]rongid liiguvad mööda Eesti maanteid, aga kas on võimalik, et need sõidavad ka [mujal] Euroopa Liidus, kas või Lätis ja Leedus? Või kui ei ole praegu seda võimalust, siis mida selleks vaja on? Nagu ma aru saan, mingisugust ühtset tonnaaži Euroopas ju ei ole, isegi Saksamaal ja Prantsusmaal on erinevad, kuigi nad on naaberriigid.

Aitäh! Riigiti on nõuded erinevad, aga samasugused, mille nüüd Eesti vastu võtab, või isegi veel leebemad nõuded on Skandinaavia maades Soomes, Rootsis ja Norras, pluss Lätis. Nii et me võtame üle oma naabrite [reeglid] ja sealne kogemus on näidanud, et ohutusega probleeme ei ole. Aga mida ta veel on näidanud? Et neid pikki autoronge ei tule teedele kohe palju, vaid see on pikk protsess. Aja jooksul neid tuleb juurde, sest saadakse aru, et kui vähegi võimalik, siis see on mõistlikum lahendus kui kasutada mitut lühikest [autorongi]. Nagu ma enne ütlesin, kaks pikka täidab ära kolme [väiksema] rolli. Ja kui meie teedele tahavad tulla transiidiks kas Soome või Läti veokid, siis nad taotlevad samasuguse eriloa Transpordiametist ja saavad kasutada samu maateid samadel tingimustel mis Eesti veokid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te enne ütlesite, et selle eelnõu menetlus on ladusalt läinud. No väga ladusalt ei ole, see on umbes kümme aastat aega võtnud, võib-olla isegi rohkem. Erinevad riigiasutused on mõelnud välja kõikvõimalikke takistusi, miks sellega mitte [edasi minna]. Aga minule iseenesest see eelnõu meeldib ja ma olen seda ka varem toetanud. Lõpuks oleme selle liikuma saanud. 

Aga minu küsimus teile on see. Mis saab olema [lubatud] vahemaa nendest põhimaanteedest, mida te nimetasite, laadimiskohtadeni? Me komisjonis ka arutasime seda, seal oli [vastus], et umbes nii kaugele, kui näed. Nägemisulatus on [eri olukordades] erinev, tulenevalt nii inimese silmanägemisest kui ka sellest, kas mets on ees või ei ole. Kui kaugele on võimalik vedajatel põhimaanteedest loa [alusel sõita], et nad saaksid kaupa peale võtta ja minna [tagasi] põhimaanteedele?

Aitäh! Kõigepealt, selle all, et [menetlus] on läinud ladusalt, ma mõtlesin, et minu ajal on see ladusalt läinud. Me alustasime eelmise aasta kevadel ja sealtmaalt on tempo tõesti olnud päris hea. See, mis on varem olnud … Jah, ma tean, et see on üle kümne aasta võtnud.

Aga põhimaanteedelt kaugemale sõites on reegel selline, et on vaja teeomaniku luba, olgu sealt edasi kas riigimaantee või kohaliku omavalitsuse maantee, siis on vaja võtta selle marsruudi ja veoki jaoks eriluba. Meil oli komisjonis selles mõttes juttu heast näitest: kui Järvakandi klaasitehas tahaks [mingit teed] kasutada, siis tuleb määrata marsruut ning kui see on kohaliku omavalitsuse tee, siis KOV peab ütlema, kas seal on võimalik selliste veokitega sõita või mitte. Iga selline täiendava tee kasutamine on vaja läbi rääkida Transpordiametiga ja kui see on KOV-i tee, siis ka kohaliku omavalitsusega. Aga kui mingile lõigule on üks luba juba antud, siis saavad teised ka seda kasutada, kui nad seda küsivad.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! Jah, muidugi see annab efektiivsust [juurde] ja ilmselt hoiab CO₂ kokku. Ma ei tea, kui palju see efektiivsuse [kasv] võiks olla, mingi veerandi võrra või mis need numbrid on. Aga konkreetne küsimus: kui ma Tartusse sõidan, siis kui paljude selliste [auto]rongidega, millest ma pean nüüd mööda sõitma, tuleb keskmiselt päevas arvestada? Oskad öelda?

Aitäh! Efektiivsusega on hästi üldistatult nii, et kolmandiku saab kokku hoida, sest kolme veoki asemel on võimalik vedada kahe veokiga see [kauba]kogus või -maht ära. Aga mis puudutab lähitulevikku, siis lähiriikide Soome, Läti ja Rootsi kogemus on näidanud, et need pikad veokid tekivad aja jooksul, sest enne kui harjutakse, enne kui autofirmad üldse muretsevad endale need haagised, see kõik võtab aega. Nii et ilmselt võib juhtuda, et lähiaasta jooksul ei näegi neid [teedel], aga vähemalt see võimalus on olemas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik Pärnu–Tallinna maanteel nii pikkadest autorongidest mööda sõita. Te hakkate nagu valest otsast pihta. Ma arvan, et kõigepealt tuleks muuta see maantee neljarealiseks ja siis hakata neid autoronge kasvatama. Kas see on mõne ettevõtja tellimusel tehtud eelnõu või tulite ise selle peale? 

Aitäh! Ei, ma ise ei tulnud [selle peale], seda asja on üle kümne aasta aetud. Pärnu suund ongi põhimaanteedest kõige keerulisem, sellepärast me nüüd Tallinna–Pärnu maanteed esmase prioriteedina neljarajaliseks rajamegi. Tööd on käima läinud ja 45 kilomeetrit valmib lähima kahe-kolme aasta jooksul. Pärnu suunal võib tulevikus olla küll nii, et kui on tihe liiklus, just tipptundidel, siis on võimalik mitte anda seda luba kogu ööpäevaks. Ma ei räägi ainult Pärnu suunast, vaid ka teistel teedel, kus on tihe liiklus, on võimalik pikkade autorongide liikumist ajaliselt piirata. Me ei näe praegu ette, et me hakkaks kohe sellist reeglit tegema, aga kui see [vajadus] tekib, siis saab selle piiranguga arvestada.

Anti Haugas, palun!

Aitäh teile! Hea minister! Mul on väga hea meel, et te olete selle eelnõuga esimesele lugemisele tulnud. Viimase kolme aasta jooksul on minu poole nii transpordisektori [esindajad] kui ka tootjad-eksportijad päris palju pöördunud. Kohati tuuakse igasuguseid näiteid. Näiteks, senimaani on nad pidanud sadamas [kauba] ühe haagise pealt teisele ümber laadima, kui on eksport Soome, ja nii edasi. Ise nad ka ütlevad, et lõpuks on kokkuhoid võib-olla mõnisada eurot veose kohta, aga ikkagi [on see] ettevõtetele väga suur tugi. Ma olen igal juhul väga tänulik selle eest.

Mu küsimus. Te vist küll vastasite [sellele juba], aga võite üle kinnitada. Kui näiteks oluline eksportiva sektori [ettevõte] või suurtootja ei ole põhimaantee ääres, kas ma sain [õigesti] aru, et siis saab ühekordse asjaajamisega selle loa taotleda? See on esimene küsimus.

Teine küsimus puudutab pisut proua Poolametsa küsimust. Te kindlasti olete lugenud uuringuid. Kas näiteks tipptunni ajal Tallinna ja Pärnu vahel [liigeldes] saab rekadest möödasõite tehes olulise ajavõidu …

Aitäh!

… või piisab sellest, kui sõita 90-ga selles liiklusvoos?

Aitäh! Kõigepealt lubadest. Nendega on niimoodi, et kui on ainult riigitee, siis on Transpordiamet see, kes [loa] annab. On ka e-keskkond, nii et selle loa saab digitaalselt taotleda. Kui on kohaliku omavalitsuse tee, siis on kaks võimalust: kohalik omavalitsus saab ise loa anda või ta volitab Transpordiametit enda eest seda luba andma. Praegu on mõlemad variandid [kasutusel] olnud. Osa kohalikke omavalitsusi on volitanud Transpordiametit ja siis nad ei puutu ise asjasse. See on nende otsus.

Ja nüüd teine küsimus, et kui palju kiiremini saab kas Pärnu maanteel või kus iganes [möödasõite tehes] sõita. Jah, ongi nii, et 90-ga või natuke alla selle [sõites] on liiklusvoog kõige optimaalsem. Möödasõite tuleb [neil], kes suudavad seda kiirust pidada, üllatavalt vähe teha. (Saalist öeldakse midagi.)

Jah, ma tahaks rääkida, aga ei tohi. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu arust mõistlik eelnõu, mis väärib toetamist. Aga küsin, kas selle eelnõu väljatöötamise käigus ei tulnud arutluse alla niisugune ajalooline pidev üksteise petmine, mis Eestis käib. Möödasõitudel võiks olla tolerants kiiruse ületamise suhtes ikkagi pisut suurem. Täna ei tohi mööda sõites kiirust ületada, kuigi, nagu me teame – kolm punkti, ma ei hakka [seda lõpetama]. Ega nende pikemate autorongide puhul ei tulnud [mõtet], et äkki võiks seda tolerantsi lihtsalt kasvatada?

Aitäh! Ei tulnud, vähemalt nii palju, kui minu kõrvadeni ulatus. Ma loodan, et seda teemat ei tõstatata, sest selle piiri tõmbamine on väga keeruline. Politsei nagunii menetleb kiiruseületajaid ja see on nende pärusmaa, kui suur see tolerants kellelgi kuskil on. Aga selle eelnõuga ei tulnud seda teemat esile.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan teada, mis selle aja jooksul on järsku muutunud. Nii nagu ka hea kolleeg Rene ütles, kümme aastat on ametnikud selle vastu olnud. Ja on olnud erinevaid põhjusi: taristud ei ole sobivad, ristmikuprobleem, ringristmikud, sillad, linnatänavad, liiklusohutus oli väga suur teema, üleüldised massipiirangud, [suuremad autorongid] lõhuvad teid. Lisaks oli see, et turumaht ja vajadus võib-olla ei olegi see, mille puhul tahetaks kogu seda teenust saada. Mis siis nende ametnikega nüüd juhtus, et nad järsku muutsid meelt? Või on ikkagi küsimus ministris, minister tuli ja lõi korra majja?

Aitäh! Ma väga [raske] käega ei ole. Ma arvan, et üks põhiline põhjus on see, et tehti uuringuid. Ikkagi kaks korralikku uuringut on tehtud, üks on T-Konsulti 2024. aasta [uuring], mille nimi on "Raskemate ja pikemate veoste mõju arvutamine riigiteede taristule", ja teine on tehnikakõrgkooli 2025. aasta uuring "EMS autorongide Eesti teedele lubamise liiklusohutusalane analüüs". Kas need uuringud mõjusid ametnikele või kellelegi veel – lõpptulemus on [arusaam], et on mõistlik see seadusemuudatus teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Mind ajab natukene muigama see, kuidas Reformierakonna noored mehed siin räägivad, et nemad küll sõidavad 90-ga Tallinnast Tartusse ja Pärnusse. No heakene küll!

Loomulikult, transpordisektor toetab seda eelnõu, kui veoste mahu suurendamisel tuleb kulude kokkuhoid. Aga võib-olla pakuks transpordisektorile kulude kokkuhoidu rohkem näiteks kütuse[hinna alandamise] abil. Kas te selle peale ei tule? Veoste mahu [suurendamise abil] hoiame kokku, aga inimelusid ei hoia. Minule isiklikult selline seisukoht ja hoiak siin kohe üldse ei meeldi.

Tuleme möödasõitude juurde. Me teame, et kui praegu rekad sõidavad üksteise järel ja neist hakatakse mööda sõitma, siis on võimalus ikkagi nende vahele minna, seega inimelusid hoida. Aga kui need suured autorongid seal on, siis ei ole nagu kuhugi minna. Me tegelikult hakkame nägema väga palju liiklusohtlikke olukordi. Kas see aspekt ikkagi …

Aitäh!

… oli selles arutluses päevakorral või rääkisite ainult sellest, et hoiame veoste mahu abil kokku, aga inimelud ei loe?

Aitäh! Oli ikka [selle üle arutelu] ja ma jälle ütlen, et need uuringud näitavad, et ei ole probleemi. Ja teiseks näitab seda ka nende riikide kogemus, kus on pikad autorongid juba aastaid olnud. Need on meie head naabrid nii põhja pool kui ka lõuna pool. Nii et nende kogemusele tuginedes saab ka Eesti lõpuks Põhjamaade ja isegi Läti hulka. 

Ma selle väljatöötamise kohta ütlen veel, et ega seaduste väljatöötamine ei ole mitte ametnike tahe, vaid poliitikud peavad oma sõna ütlema. Ja kui see seaduseelnõu on senimaani sellise toetuse saanud, siis järelikult on poliitiline tahe olemas.

Noormees Rain Epler, palun!

Aitäh! Kohe rõõmus oli vaadata pärnakast istungi juhataja silmis rõõmuhelki, kui ta lasi silme eest läbi rekade vahel Tallinnast Pärnusse tiksumisi [selle peale], kui Võrumaa mees Põlva kolleegilt küsis, et pärnakad võiks rekade vahel rahulikult Pärnu vahet sõita, on ju. Kui veel matemaatika juurde tulla, siis kolleeg Haugasele lihtsalt ütlen, et kui rivi 80-ga sõidab, siis ka möödasõit, kui sa ainult ühest mööda saad, ajavõitu ei anna, ja kui see 60-ga sõidab, siis ka ei anna. Selles mõttes ma sellest teoreetilisest arutlusest ja selle vajalikkusest aru ei saanud.

Aga ma tulen Põlva- ja Võrumaa juurde. Kui need laiemad ja suuremad haagised on põhimaanteedel lubatud ning kui näiteks metsamasinaid on vaja viia ühelt poolt Tartu maanteed teisele poole Tartu–Võru maanteed, siis kui suur saab olema bürokraatia nende juhtide, vedajate jaoks seoses lubadega, mida kõigi nende ristuvate teede ja erinevate valdade läbimiseks [on vaja]?

Aitäh! Kui on riigitee, siis saab [luba] elektrooniliselt taotleda Transpordiametist. Kui on KOV-i tee, siis on kaks varianti: KOV on kas teinud volituse Transpordiametile või annab ise selle loa. Nii et ei ole bürokraatiat rohkem kui see, et heal juhul [tuleb teha] ainult üks digitaalne avaldus ja halvemal juhul tuleb KOV-ist luba küsida. Aga iseküsimus on, kas see siis antakse ja mis teed need siis on.

Lauri Laats, palun! Teine küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Uuring on nüüd tehtud ja sellest lähtuvalt tekib õigustatud küsimus. Kui see teema on olnud meil üleval pluss-miinus kümme aastat, siis millest tegid ametnikud järeldusi eelnevalt, kui nad ei kooskõlastanud vastavaid ettepanekuid? Oskate te selle kohta ka vastuse anda? Oli ju selge, et erasektor soovib seda. Seda soovi, et me võiksime pikemad autorongid teedele lasta, on tegelikult juba päris pikaaegselt väljendatud, aga alati olid takistused. Te mainisite, et 2024. aastal tehti uuring ja vist natuke hiljem ka. Aga millest siis need eelnevad eitavad vastused tulid, eelkõige Transpordiametist?

Aitäh! Ega ma seda ajalugu täpselt ei tea, sest ma ei olnud sellega seotud. Aga ma arvan, et siin ei olnud sellist poliitilist tahet, et vot see teema on [tähtis], tehke need uuringud või mis iganes tegevused ära ja tooge see Riigikokku. Ju siis ei olnud varasemalt sellist selget tahet ja kokkulepet. Aga nüüd on ja mul on [selle üle] hea meel. Tegelikult olid need uuringud osaliselt tehtud enne minu tegemiste algust, nii et see tahe oli ilmselt juba enne olemas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Nagu ma aru sain, sa ei tea, miks kümme aastat molutati. Aga nüüd on läinud [see protsess] tuhinal edasi. Nagu ma aru saan, Rail Baltic läheb ka tuhinal edasi. Aga kuidas rongidega on? [Kas võiks teha ka] ronge veel pikemaks või pole meil nii palju midagi vedada? Ja ma kasutan võimalust: kas Rail Balticuga ikka saab õigel ajal Berliini või vahepeal lätlased ei saa [selle ehitusega] hakkama? (Saalist öeldakse midagi.) Või tuleb kanda neid auto peal?

Aitäh! Ma ei oska seda praegu pikkade autorongidega kuidagi siduda. Rongid on igal juhul tulevikus väga palju pikemad kui need pikad autorongid, kuhu iganes nad sõidavad – kui neil kuhugi sõita on. Praegu [kaubarongid] Eestis praktiliselt ei sõida, sest transiiti pole. Seda transiiti, mis tuli muidu üle Venemaa piiri, enam peaaegu ei ole. See on iseenesest väga-väga kurb, sest igal juhul on raudteevedu ja ka merevedu eelistatum kaubaveoliik kui maanteetransport. Nii et kui tulevikus on võimalik kasutada rohkem meretransporti ja raudteetransporti, siis seda me igal juhul kõikidele vedajatele soovitame.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt ütlen kolleeg Laatsile, et ta võiks tulla meile Võrumaale ja Põlvamaale külla, ma hea meelega teen ekskursiooni. Sa, Lauri, sõidad küll võrdlemisi suure autoga, aga tegelikult maal inimesed sõidavad väga suurte autodega ja veavad väga suuri masinaid. Nende kõrval sinu auto isegi kahvatub. Selleks on vaja suuri haagiseid, et neid masinaid liigutada.

Aga ministri käest ma küsin. Teie kolleeg Terras tuli hiljaaegu välja initsiatiiviga, et teeks riikliku piletisüsteemi, kuigi era[vedajad] on juba olemas. Kas teil selle eelnõu raames ei tulnud [sellist mõtet] – see Terrase idee ei olnud minu arust hea –, et kuna erasüsteemi lubade jaoks ei ole, sest luba on sihuke riiklik asi, siis oleks selline lubade süsteem, et kui tahad hakata minema Otepäält metsamasinaga kuskile Moostesse, sinna vahele jääb õige palju valdasid, siis paned algus- ja lõpp-punkti sisse, taotled luba ja siis kas saad või ei saa? Siis oleks see protsess lihtne. Kas see vähemalt arutluses oli, kuidas see lubade asi kuidagi efektiivselt ära manageerida?

Aitäh! No tulevik ilmselt ongi selline, et kohalikud omavalitsused saavad aru, et kuna see pikkade ja ka raskete autorongide teema ei ole mingi teenimise koht, vaid [vajalik] selleks, et meil majandus elavneks veel rohkem, siis kohalikud omavalitsused delegeerivad selle lubade andmise Transpordiametile. Nii et siis on see ühes kohas. (Saalist öeldakse midagi.) Praegu osa on delegeerinud, osa mitte. Ju need, kus on rohkem [lubasid] vaja taotleda, hakkavad riiki volitama, seda ära delegeerima. Nii et ma ei näe siin probleemi.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Hea minister! Me oleme ju Eestis harjunud teatud mõttes pikkade autorongidega: kui tavalised rekad üksteisel sabas sõidavad, siis on neil võib-olla ainult paar meetrit vahet. Aga ma küsin, kas nende uute, kõige pikemate autorongide puhul on reglementeeritud see, kui tihedalt mitu tükki neid üksteise järel võib sõita, et tõesti ohtlikke olukordi päriselt ei tekiks ja inimesed ikkagi mõistlikult liikuda saaksid.

Aitäh! Ei ole erisust pikkade autorongide ja tavaliste veokite vahel, aga eks see on liikluskultuuri küsimus. Ma küll oma kogemusest võin öelda, et see kultuur on läinud oluliselt paremaks, veokijuhid ikkagi jätavad pikivahe niimoodi, et sõiduautoga saab möödasõidu jaoks nende vahele minna. Aga need üksikud veokijuhid, kes pikivahet ei hoia, rikuvad kogu pildi ära. Ei taha küll olla pealekaebaja, aga ma arvan, et nende kohta, kelle puhul on selgelt näha, et nad ei hoia pikivahet, on mõistlik politseile teavitus teha.

Rene Kokk.

Aitäh! See viimane osutus oli teil õige, et pikivahet peavad hoidma kõik, nii veoautod kui ka sõiduautod ja muud liiklusvahendid, et saaks nende vahele minna, kui on vaja reastuda. See on selge nii või teisiti.

Aga nüüd selline väike huumoriküsimus ka. Kuidas teie Rail Balticu kolleegid suhtuvad sellesse, et me laseme suuremad ja raskemad transpordivahendid teedele olukorras, kus teie erakond on meile siin pikka aega müünud seda asja, et Rail Baltic päästab maailma ja kogu transport läheb sinna, hakkame vedama Rail Balticul? Kas ei ole tekkinud tagasisidet, et äkki ajate valet asja siin?

Aitäh! Ei ole tekkinud ja ei teki ka. Nagu ma ütlesin, tegemist ei ole tegelikult pikkade autorongide massilise maanteedele tulekuga piltlikult homme hommikust peale. Noh, homsest ei saagi veel, enne tuleb [seadus] vastu võtta. Aga naaberriikide kogemus on näidanud, et pikad autorongid tulevad kasutusele ikka järk-järgult aastate jooksul. Nii et see ei ole probleem. Teistpidi, kaupa on nii palju, kui on, see lihtsalt veetakse ära vähemate autodega. Kaubakogus jääb ikka samaks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selle ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Majanduskomisjonis toimus arutelu selle eelnõu üle 9. veebruaril. Minister kandis selle samamoodi ette ja tuleb tunnistada, et väga suur osa arutelust oli suhteliselt samadel teemadel, mida me siin saalis just [käsitlesime]. 

Põhilised küsimused puudutasid esiteks sedasama erilubade taotlemist: mis moel see tuleb ja kas tuleb lisabürokraatiat või mitte? Vastused olid samad. Põhimaanteede osa on Transpordiametil ja loodetavasti delegeeritakse neile ka KOV-ide oma, sest eesmärk on jõuda efektiivselt ühe aknani. Samamoodi oli just erilubade puhul küsimus selle kohta, mis puudutab igasuguseid mahasõite ja pealesõite ehk seda osa, mis KOV-idel on teistmoodi. Oli ka küsimusi linnades pikemate trollide ja busside kasutamise kohta. Nende trollide ja busside kohta – kunagi olid pikemad bussid Tallinnas tõepoolest kasutusel – [öeldi, et] praegu ei ole indikeeritud uut vajadust, seetõttu ei ole seda kaalutud. Aga maanteeameti senine testimine on näidanud, et ristmike geomeetria võimaldab ka 25-meetriseid autoronge väga ilusti [kasutada], pöörderaadiused ja kõik on väga okei.

Teiseks oli küsimus taristu sobivuse ehk selle kohta, mida ka siin adresseeriti: vastupidavus koormuse suhtes. Sillad, viaduktid, kandevõime aspektid – kas need kannatavad [seda raskust]? Varasemalt on see olnud probleem. Toodi välja, et kuna tegemist on väga konkreetse [teede] võrgustikuga, kus see lubatud on, siis selles võrgustikus on kõik üle kontrollitud ja [need teed] kannatavad välja ka raskemad veokid, mis on 60-tonnise koormusega. Kui selgub, et kuskil on ikkagi mingisugune osa teest, mis nendele tingimustele ei vasta, siis see võetakse sellest lubatud pilootpiirkonnast välja.

Oli küsimus välisvedajate kohta, et kas see rakendub ainult Eesti vedajatele või ka teistele. Ja vastus oli, et metodoloogia on sama, nii et kui tuleb Skandinaaviast keegi sellise suurema veokiga, siis põhimõtteliselt ta võib täpselt samasuguse loa taotleda.

Oli ka küsimus, kui palju see tekitab KOV-idele halduskoormust. Üldiselt oli vastus, et kui KOV soovib, siis saab ta selle loa väljastamise menetlemise delegeerida Transpordiametile ja siis see muutubki ühe akna kaudu opereerimiseks. Ehk KOV-il on võimalik see täies mahus ära delegeerida. Peamiselt ongi küsimus mahasõitudes ja [teedes] logistikakeskuste terminalide juurde. See on aspekt, mille KOV võib jätta endale, kui soovib, aga eesmärk oleks saada tegelikult üks kontaktpunkt.

Järelevalvet teostab PPA. KOV-id ei kanna kogu infot alati ühtsesse andmebaasi, mistõttu Transpordiamet arendab registrit, mis [teeks] info selle kohta, kas konkreetsetel veokitel on kõik load olemas, lihtsamini kättesaadavaks.

Teljekoormuse küsimus oli ka, just seesama, mida Tõnis Lukas enne adresseeris. See puudutas metsaveokeid ja vastus oli seesama, mida minister siin ütles teljekoormuste jaotamise kohta. Ma ei hakka seda üle korrutama.

Ka see küsimus, mida siin Helle-Moonika Helme küsis ohutuse kohta möödasõidul, tõstatus komisjonis. Vastus oli, et põhirisk on pikemal möödasõidul, kuna autorong on pikem, mistõttu on kaks [olulist] asja. Esiteks, kõik sellised autorongid peavad olema varustatud spetsiaalse märgisega taga, mis ütleb, et tegemist on pika autorongiga, et inimene oleks sellest enne möödasõitu teadlik. Lisaks sellele peavad need autorongid olema varustatud spetsiaalse hädapidurdussüsteemiga, just nimelt selle mõttega, et kui on näha, et tekib ohtlik olukord, siis oleks võimalik autorong kiirelt seisma saada. Oli ka küsimus, kas selliste autorongidega peaks kaasas käima saateautod. Vastus oli, et ei, saateautosid ei ole planeeritud, vaid ongi see sildimeede.

Teekatte ja teekoormuse kohta oli küsimus, kas see vajab lisaarendusi. Vastus oli, et kuna üldjuhul käib teehooldus reeglite alusel ja siin on ka arvestatud teljekoormuste standarditele vastavust, siis ei tohiks see teehoolduse olukorda muuta.

Järelhindamise kohta küsis komisjoni ametnik, kas on plaanitud hilisemate mõjuanalüüside abil järelhindamist otse seadusesse kirjutada. Vastus oli, et seadusesse seda otseselt ei kirjutata, aga Transpordiamet teostab jooksvat järelevalvet ja hindamist ning kui selgub, et on vaja rakendada mingeid meetmeid, siis seda tehakse.

Komisjon tegi kolm otsust, kõik otsused olid konsensuslikud: määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, võtta see [eelnõu] tänasesse päevakorda ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Liigume edasi läbirääkimiste juurde. Esmalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kuna on hiline aeg, siis teen hästi lühidalt. Sotsiaaldemokraadid kindlasti seda eelnõu toetavad, kuna see tõstab ettevõtete konkurentsivõimet. Näiteks Põhjamaades on vastavad autorongid, nii massi kui ka pikkuse mõttes, juba ammu lubatud olnud ja väga suurt probleemi sellest pole tekkinud. Samuti on lihtne aru saada, et kui väiksema hulga autodega on efektiivsemalt võimalik liigutada suuremat hulka kaupa, siis on ka mõju keskkonnale väiksem. Minule isiklikult on kõige olulisem selle juures see, et tihtipeale on vaja kaupa vedada kaugemates Eesti piirkondades ning sellel on ka väga selge regionaalpoliitiline mõõde, et toetada sealse ettevõtluse jätkusuutlikkust.

Ma uurisin täna hommikul Transpordiameti vastavatelt isikutelt, kas sildade kandvuse ja kõigega on asjad korras. Nendel põhitrassidel, kus need autorongid peamiselt hakkavad sõitma, seda [probleemi] ei ole. Tõesti, nagu siin ka varasemalt on öeldud, kõige olulisem risk on just ohutusele ja nendest autorongidest möödumisel [võib kannatada] liiklejate mugavus. Neid riske aitavad tõesti minimeerida vastavad reeglid, mis nendele kehtestatakse, nii tähistamise kui ka kõige muu kohta.

Nagu ma enne siin küsimuste ja vastuste voorus ütlesin, võib-olla teatud juhtudel võiks tulevikus ikkagi arutada, kas möödasõidul oleks võimalik mingi veidike suurem tolerants kiiruse ületamise suhtes, kas või viie kilomeetri võrra tunnis, nii et selle tõttu veel ei saaks karistust.

Mul on hea meel selle üle, et seda on nüüd kaks taristuministrit järjest teinud. Vladimir Sveti ajal alustati neid uuringuid, mis olid aluseks, et see eelnõu sai siia tulla ning sai olla kindel, et sellega saab edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 798 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. märts kell 17.15.

Oleme sujuvalt jõudnud tänase 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 757 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Ma alustan sellest, et vaevalt oleks võimalik kahelda selles, et parlamendi osatähtsus riigielus on meil alates iseseisvuse taastamisest aina kahanenud. Aga me Leo Kunnasega julgeme väita ka seda, et parlamentarism, vähemalt kui mõista seda klassikaliselt, tähendab niimoodi, et parlament juhib riigi poliitikat ja parlamendi otsused sünnivad mitte vastasseisus, vaid koostöös – vot see parlamentarism on ummikusse jooksnud.

Esitan ka väikese statistika. VII Riigikogus moodustasid kõigist vastuvõetud õigusaktidest Riigikogu liikmete, komisjonide või fraktsioonide algatatud õigusaktid 36%, aga IX Riigikogus 21%, XII Riigikogus 14% ja XIV Riigikogus 9%. Usun, et ma üldse ei pane mööda, kui ütlen, et selles koosseisus on see osakaal veelgi vähenenud. See on ainult üks näitaja, aga ma ei hakka siin teisi parameetreid tooma. Igatahes on selge, et kui vaatame ka opositsiooni esitatud ja [neist omakorda] vastuvõetud eelnõude osakaalu, siis on need samamoodi suhteliselt kiiresti langenud. Tõesti, reservi veel on ja päris null see ei ole, ka täna on üks selline eelnõu [päevakorras], aga see on ikkagi erand. 

Ja veel, Riigikogu ei usalda või pigem ei usalda 60% kodanikest ehk sel on usaldust palju vähem kui valitsusel või Euroopa Liidul, rääkimata politseist või presidendist. Ma möönan muidugi, et Riigikogu on oma olemuselt mõnevõrra teistsugune institutsioon kui politsei või president ja päris samade parameetrite järgi ei ole seda usaldust õige mõõta. 

Aga igatahes vajaks kogu see olukord põhjalikumat analüüsi ja selleks, et taas normaalsele rajale saada, tuleks teha erakondadeülene kokkulepe. Loomulikult ei peaks see piirduma ainult Riigikogu kodukorra muutmisega, Eesti parlamentarismi taastamiseks oleks vaja muuta terve rida teisi õigusakte samamoodi. Aga kusagilt tuleb alustada.

Tutvustan enda ja Leo Kunnase esitatud eelnõu mõtteid. Kõigepealt, see eelnõu lähtub väga selgest põhiseaduslikust lähtekohast: kõik Riigikogu liikmed on oma mandaadis võrdsed. Põhiseadus ei tee vahet parteilisel ja parteitul saadikul ega sea fraktsiooni moodustamise õigust sõltuvusse valimisnimekirjast. Ometi ei ole Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda põhimõtet seni täielikult järginud. Ma möönan kohe ka seda, et meie eelnõus pakutud lahendus ei ole üldse täielik, aga see ikkagi parandab olukorda või hüpoteetilist olukorda ja kindlasti ei tee mingit kahju. 

Meie eelnõu kohaselt [tehakse] fraktsioonide moodustamises ja toimimises kaks muudatust. Esiteks kaob ära nõue, et fraktsioon lõpetab [tegevuse], kui jääb alles vähem kui viis liiget, ja teiseks, erakonnaväliselt Riigikokku valitud saadikutel tekib õigus moodustada oma fraktsioon. Komisjonis arvati, et selle muudatusega tekiks ühe erakonna nimekirjast valitud saadikutel võimalus moodustada mitu fraktsiooni, näiteks Reformierakonnal [võiks] tekkida siis seitse fraktsiooni. Aga nii see ei ole, sest eelnõuga ei muudeta Riigikogu kodu- ja töökorra [seaduse] sätet, mille kohaselt ühe erakonna valimisnimekirjast valitud saadikud saavad moodustada ühe fraktsiooni. Teile aga lihtsalt veel informatsiooniks, et Eesti ajal ehk kahe maailmasõja vahel, demokraatia ajal, sai fraktsiooni, tolleaegses kõnepruugis rühma moodustada kolm Riigikogu liiget, kes olid valitud ühes nimekirjas, ja kuus Riigikogu liiget said moodustada fraktsiooni, kui see fraktsioon tekkis Riigikogus.

Teiseks, meie eelnõu käsitleb Riigikogu tööaja korraldust. Praegune praktika, et hääletused on hajutatud kõikidele päevadele ja sageli nad katkestavad muud tööprotsessid, ei ole kuidagi ratsionaalne ega ole minu arvates ka avalikkusele arusaadav. Kui me koondaksime kõik kolmandate lugemiste lõpphääletused neljapäevale, siis me looksime selge rütmi, vähendaksime töö killustatust ja parandaksime ka Riigikogu liikmete töötingimusi. Kahtlemata oleks see puhtalt ratsionaalne ja annaks võimaluse keskenduda tööle dokumentidega või millele iganes, [teistele] Riigikogu liikme tööga seotud tegevustele. Ega see ausalt öeldes ei ole kuigivõrd meeldiv vaatepilt, kuidas väärikad rahvasaadikud siin regulaarselt sörkjooksu teevad, et nupule vajutama tulla. Eesti ei oleks selles mõttes mingi erand. Üks hääletuspäev on näiteks Euroopa Parlamendis ja niinimetatud hääletusplokid on paljude Euroopa riikide parlamendis, näiteks Prantsusmaal, Hispaanias ja Saksamaal.

Kolmandaks puudutab eelnõu arupärimistele vastamise korda. Arupärimise [arutelu] ei peaks olema etendus ega selline retooriline rituaal, vaid peaks olema ikkagi järelevalveinstrument täitevvõimu üle. Ma ütleksin, et isegi kõige olulisem järelevalveinstrument. Kui vastused arupärimistele sünnivad siin improviseeritult ja ilma, et küsijad või teised saadikud oleksid nendega varem tutvunud, siis debati kvaliteet kindlasti kannatab. Eelnõus on nõue esitada kirjalik vastus arupärimisele vähemalt 24 tundi enne suulist vastamist. See loob eeldused sisuliseks aruteluks ja vähendab pinnapealset vastandumist, mis paraku on muutunud tavapäraseks.

Neljandaks, võib-olla kõige olulisem on see, et eelnõus käsitletakse kodanike kollektiivsete pöördumiste menetlemist. Riigikogu on põhiseaduse järgi ikkagi rahvaesindus ja kui kümned tuhanded kodanikud pöörduvad oma esindajate poole, siis ei ole tegelikult üldse aktsepteeritav, et neile vastamine lükatakse rutiinselt maksimaalse võimaliku tähtaja taha. Praegu otsustab Riigikogu juhatus kollektiivse pöördumise menetlusse võtmise 30 kalendripäeva jooksul ning komisjon peab [menetlusse võtmise korral] arutama seda kolme kuu jooksul ja tegema otsuse kuue kuu jooksul. Tihti on selle aja vältel kollektiivse pöördumise sisu juba aktuaalsuse kaotanud. Nõue arutada pöördumist komisjonis kümne tööpäeva [jooksul] taastab austava suhtumise kodanikesse kui tegelikesse Riigikogu tööandjatesse.

Lisaks kehtestab eelnõu selge ja proportsionaalse eristuse pöördumiste vahel. Kui pöördumisel on 50 000 või rohkem allkirja, siis peab Riigikogu algatama olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. See parlamendi otsustusvabadust kindlasti ei piira, aga tagab, et märkimisväärne ühiskondlik huvi ei jää formaalsete protseduuride [tõttu tähelepanuta]. Eelnõus on ka vähendatud seda aega, millal võib esitada sisult kokkulangeva pöördumise, praeguselt kahelt aastalt poolele aastale.

Nüüd ma edastan meie põhiseaduse põhiautori Jüri Adamsi mõtteid, mida ta meie omavahelises arutelus mulle ja Leo Kunnasele väljendas. Ka tema toonitab uue kodukorra vajadust, näidates, et praeguse kodukorra algpõhimõtted pärinevad tegelikult Eesti NSV Ülemnõukogu kogemustest ja edasi on seda kodukorda järk-järgult muudetud. Seejuures on ühe muutmise suunaks olnud opositsiooni ja Riigikogu liikmete õiguste ja vabaduste järjekordne vähendamine. Kehtiva seaduse alusel lubatud niinimetatud sundfraktsioonid on muutunud Riigikogu nii-öelda sisulisteks algelementideks. Muidugi tagavad need sundfraktsioonid valitsuskoalitsioonile nende liikmete vastuvaidlemata sõnakuulelikkuse. Niimoodi Adams lõpetab. Meie Leo Kunnasega lisame, et see vastandub parlamentarismi vaimule.

Lisan veel, et eelnõu senise arutamise käigus tekkis juba rida uusi ettepanekuid. Näiteks ei ole Riigikogu komisjonil mitte mingit põhjust küsida iga eelnõu kohta valitsuse arvamust, see on tegelikult seadusandja alandamine. Samuti on selge, et tuleks täpsustada arupärimise mõistet, et oleks selge, mis on arupärimine ja mis ei ole arupärimine.

Ja lõpetan taas Jüri Adamsi mõttega, millega me Leo Kunnasega ühineme: peaksime püüdlema sinnapoole, et saavutada kokkulepe ja kutsuda ellu uut kodukorda ettevalmistav organ, kus oleksid tippeksperdid ka väljastpoolt Riigikogu. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Jaak! Ma tahan sind ja Leod siiralt tunnustada. Ma arvan, et see on niisugune värske pilk ja vaade sellele, ütleme, sumbunud poliitilisele keskkonnale, mis meil on. Meil on praegu olukord, tuleb ausalt tunnistada, kus riigi tegeliku juhtkonna jaoks on parlament muutunud ebamugavaks ja formaalseks instrumendiks, barokseks ilustuseks. See on väga tõsine probleem meie demokraatias ja usalduskriisis. Ja minu küsimus on, Jaak, sellest kantud. Kõiki neid elemente, ma arvan, on mõistlik kaaluda ja see uue kodukorra idee on tervitatav. Aga minu küsimus on praeguse usalduskriisi kohta. Kas sa oled hinnanud, kas põhiseaduslikus skeemis võiks olla ka mingi element, kuidas ennetähtaegseid parlamendivalimisi Eesti riigis esile kutsuda? Ja millisel moel see võiks realiseeruda?

Aitäh! Kõigepealt, aitäh ka tunnustuse eest! Ma saan aru, et siin võib vastata kahest aspektist. Kõigepealt, loomulikult, kui minna selle juurde, et ka põhiseadust tuleks muuta, selleks et erakorralisi valimisi esile kutsuda, siis tuleks minu arvates muuta ka seda, et kodanikud saaksid ise algatada rahvahääletusi. See hoiaks iseenesest Riigikogu kui rahva teenrit, Riigikogu peaks käituma siis korralikumalt. 

Teine asi on tõepoolest see, et oleks loogiline, kui põhiseaduses oleks mingisugune mehhanism, mis lubaks sedavõrd madala toetuse korral, kui valitsusel praegu on, erakorralisi valimisi esile kutsuda. Tõenäoliselt see peaks olema hõlpsam presidendile või ka kombineerituna kodanikele ja presidendile … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, Läti mudel, seda küll. Aga meid Leoga on kaks, mitte 21, ja me ei ole saanud teha põhiseaduse muudatust.

Urmas Reinsalu, palun!

Tead, Jaak, ma vajusin mõttesse. Ma panin tähele, et Riigikogu juhatus on kutsunud vist 26. veebruaril kokku niisuguse parteide arutelu võimaliku ühisosa otsimiseks presidendikandidaatide puhul. Noh, et kes need oleks. Kuid sinna minu andmetel ei ole kutsutud fraktsioonitute parlamendiliikmete esindajaid. Kas te, Jaak, olete omavahel arutanud, et võib-olla oleks mõistlik usalduse kasvatamiseks leida idee, kuidas ka fraktsioonitutel parlamendiliikmetel – olgugi et neil on kindlasti erinevad vaated – oleks oma usaldusväärne esindaja või esindajad, kes osaleksid aruteludes fraktsioonide kõrval? Mina oleksin küll valmis selle sõnumi vanematekogusse kohale viima. Kas see oled sina, on see Enn Eesmaa või keegi teine, aga et te saaksite informatsiooni otse, mitte kuluaarides nii-öelda intrigeerivalt parteide käest, ja osaleda ka arutelus. Sest teie hääl on [teiste] häälega võrdne, see on see võrdsuse printsiip demokraatias.

Jah, jälle tänan selle pakkumise eest! Kindlasti leevendaks see fraktsioonitute saadikute olukorda. Aga lõppkokkuvõttes oleks see üks ad hoc [variant], selline hea tahte märk, eks ole, aga kogu seda olukorda see ikkagi ei lahendaks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selle ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meie ülekannet jälgivad! Põhiseaduskomisjon menetles siin jutuks olevat eelnõu esmaspäeval, 9. veebruaril. Ja nii nagu siin andis Jaak Valge ka komisjonis kena ülevaate eelnõu eesmärkidest ja mõtetest, mis on viinud väljapakutud lahenduskäikudeni.

Komisjoni liikmetel oli ka küsimusi. Need kõik keskendusid peamiselt just nimelt fraktsioonide loomise võimaluse laiendamisele. Loomulikult toodi välja, et seda teemat on arutatud ka varem, aga poliitilist toetust ei ole varem olnud. Oli küsimus, kas eelnõu koostajad on hinnanud võimaliku muudatuse rahalist mõju. Jaak Valge selgitas, et detailset kuluhinnangut ei ole tehtud, kuid kulu ei oleks kuigi suur, jääks mõnekümne tuhande euro juurde aastas. Ta lisas, et demokraatia toimimine eeldabki teatud kulusid.

Nii nagu enamik komisjoni liikmetest leidis ka Helir-Valdor Seeder, et kodukorra muutmine on sisuliselt vältimatu ja see vajadus on ulatuslik. Lisaks toodi välja, et täiesti sõltumatud [Riigikogu] liikmed ehk fraktsioonitud liikmed [tegutsevad] praegu igaüks omaette. Kuidas siis oleks võimalik nendest fraktsioone moodustada? Kas nad peaksid moodustama ühe [fraktsiooni] või oleks neil vastavalt miinimumarvule võimalik moodustada mitu eraldi fraktsiooni? Ja kuidas oleks asendusliikmete korral, millise fraktsiooniga peaks asendusliige liituma?

Päris palju sai räägitud ka valijate hoiakute küsimusest. Kas valija mõistab seda, et kui ta on ühe nimekirja kandidaadile oma hääle andnud, siis see võib hakata toetama teisi seisukohti? Aga vaba mandaadi põhimõte tõepoolest siin kehtib. Lisaks toodi välja kõikvõimalikud siingi kõlanud arvamused selle kohta, kuidas meil üldse koalitsiooni ja opositsiooni omavaheline koostöö toimib. 

Komisjon tegi siis menetlusotsused. Tehti konsensuslikult ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. veebruaril. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata, poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 2, erapooletuid 1. Ja komisjon määras esindajaks siinkõneleja.

Lisaks siin kõlanud arutelule: tegelikult on aastast 2005 olemas üks otsus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumilt, [kelle poole] pöörduti samalaadse küsimusega ja paluti selle põhiseaduslikkust hinnata. Selles kohtulahendis on väga toredasti lahatud vaba mandaadi põhimõtte ja võrdsuspõhimõtte järgimist ning ka seda, millistel puhkudel on põhiseaduslik õigus seda töökorraga piirata. Leiti, et päris nii ei ole, et ülimuslik oleks ainult vaba mandaadi ja võrdsuspõhimõtte järgimine. Põhiseaduse riivet võib siin kindlasti näha, aga ka põhiseaduse riive on teatud põhiseadusest tulenevatel juhtudel siiski aktsepteeritav ja võimalik. Nii palju siis veel taustajuttu siia juurde. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Kasutan Isamaa fraktsiooni nimel kõigepealt võimalust [edastada] tunnustussõnad Jaak Valgele ja Leo Kunnasele. Ma usun, et meie parlamentarism vajab tugevdamist. Ma arvan, et see võiks olla lähtekoht. Ma arvan, et [eelnõu] algatajad soovivad sellega signaali anda. Kuid tegelikud võimalused, nende realiseerimine, selle parlamendi vastasseisu ja sumbunud poliitika kriisi, usalduskriisi kohta järelduste tegemine ning asjade õigesse joonde seadmine on võimalik 2027. aasta valimiste järel. Seda tuleb möönda. Käsitleme seda esimese kiirena pimeduses, veel pimeduses.

Ma arvan, et probleem, mis puudutab parlamendiliikmete võrdsust, on vägagi praktiliselt ilmnenud. 2023. aasta valimistulemused ei peegelda enam ühiskondliku ootuse ja rahulolematuse kontekstis ega poliitiliste jõudude tegeliku [parteilise] kuulumise mõttes ulatuslikul määral valijate tahet. See on reaalsus, seda ei ole mõtet ignoreerida. Ja see tähendab, et sisuliselt on suur osa positsioone muutnud parlamendiliikmeid kaotanud võrdse võimaluse töös osaleda. Meil oli siin poleemika ka istumiskohtade ümber. Niisuguste pisikeste küsimuste ümber, millega peaks normaalses tööõhkkonnas viie sekundiga tegelema, on siin olnud pikka poleemikat. Ja see on olnud maitsetu.

Vaadake, varem on see tabanud ennekõike opositsiooniparteisid, aga nüüd tuleb tunnistada, et lähemate kuude jooksul leiavad aset Eesti 200 ja Reformierakonna poliitikute ümberpaiknemised. Ma arvan, et inimesed jõuavad erinevatel kaalutlustel arusaamale – ma mõistan neid selles olukorras –, et see poliitika ei ole osutunud piisavalt kvaliteetseks ja kanda seda rolli ka 2027. aasta valimiste eel ei ole asjakohane. Ma arvan, et sellele seisukohale jõudmine on kindlasti mõistetav. Nii et selles loogikas oleks ka ratsionaalselt mõistlik muudatused parlamendiliikmete tegeliku võrdsuse, [võrdsete] töövõimaluste [tagamiseks] jõustada.

Teine ettepanek, mille ma teen, puudutab presidendivalimiste küsimust. Parlamendi poliitilistel jõududel on 26. veebruaril vanematekogu nii-öelda laiendatud formaadis kogunemine. Ma arvan, et me peaksime kaasama ka fraktsioonitute saadikute oskusi ja teadmisi, sest nad on [teistega] võrdsed parlamendiliikmed. Ma teen siinkohal tõesti üleskutse – selleks et nad ei kuuleks võrdsete parlamendiliikmetena poliitiliste jõudude informatsiooni kuluaaridest –, et fraktsioonitud parlamendiliikmed valiksid oma esindaja või esindajad, kes annaks neile vahetut informatsiooni. Siis on võimalik ka nende seisukohti poliitiliste jõudude arutelus peegeldada. Ma arvan, et see mõjub meie poliitilise dialoogi kultuurile tervistavalt. Ma teen selle ettepaneku parlamendi juhatusele. Astuge lõpuks üks samm ka dialoogi soodustavas suunas. Kogu aeg on ainult keelamised-lubamised, kärkimised, mingisugune patroneeriv hoiak: mõtled valesti, istud valesti, räägid valesti. Mis meil toimub siin – niisugune olukord?

Kolmanda elemendina selles arutelus ma toon esile selle teekonna, kuidas me peame 2027. aasta valimiste perspektiivis tegema pingutuse, et usalduskriisist väljuda. Ma arvan, et see ei ole ainult poliitilise eliidi teekond – võtame selle lähtekohaks –, vaid see on teatud põhimõtteliste muudatuste lähtekoha formuleerimine dialoogis just nimelt meie kultuuriavalikkusega ning politoloogilise ja sotsiaalteadusliku kogemusega, elukogemust ja autoriteeti omavate inimestega ühiskonnas. See võiks olla ühisosa meil, nendel jõududel, kes näevad probleemi, tajuvad probleemi ja soovivad panustada sinna, on huvitatud sellest, et need ei oleks üksnes parteipoliitilisest lähtekohast kantud seisukohad.

Esimene lähtekoht: kuidas me suudame demokraatias tagada, et sellist usalduskriisi [enam ei tekiks]? Võtame tulevikku kaasa õppetunni sellest, mis meil on aset leidnud või praegu vältab, et me suudaks luua oma demokraatia arendamisel sellise mehhanismi, et seda tulevikus vältida. Me pingutame, me ütleme, et meil peaks olema … Eelkõneleja viitas Jüri Adamsile – väga olulised sõnad. Ma rääkisin ka Jüri Adamsiga ja ta tõesti tunnistas, et Põhiseaduse Assamblees – siinsamas saalis oli ju arutelu, eks ole, 1991. ja 1992. aastal – jäi piisavalt läbi töötamata ennetähtaegsete valimiste küsimus. Ja nüüd me oleme tegelikult siin kimbatuses. Üks seltskond istub võimul. Reformierakond kardab, et kaotab enamuse, ja on alustanud pakkumiste tegemist sotsiaaldemokraatidele. Väike eelmetafoor oli seesama sotsiaalmeedia eelnõu toetamine, pisikene küsimus. Sotsiaaldemokraadid tõstavad panuseid. Ja meid ootab ees poliitilise juhtimise mõttes – härra Laats, andke andeks, niisugune võib-olla toores kujund – kaotatud aasta. Kaotatud aasta! Meie ühiskond ei vääri kaotada aastat selles segaduses, tohuvabohus.

Täna rääkisin Rektorite Nõukogu liikmetega. Teadmatus! Sunnitakse alla kirjutama halduslepingutele, mille puhul valitsuselt katet ei ole. Huvitav eksperiment! 

Räägin Rail Balticu rahastamisest. 2026–2029 rahastamiskavas, selles ei ole mingit saladust, ka 2030. aastani – mingit raha riigieelarves ei ole ette nähtud, et 2030. aastaks Rail Baltic välja ehitada. Vajaka on miljard, seda miljardit eurot ei ole eelarves sees. Tuimalt tegutsetakse, opereeritakse. Pärast meid tulgu või veeuputus!

Näete, milline mõttekäik sai alguse niisugusest süütust ja elegantsest eelnõust, mille esitasid kaks sõltumatut parlamendiliiget. Meil on palju ühiselt teha. Me peame ennast kokku võtma, olema nõudlikud ja heatahtlikud, aga mitte kõike lubavad ja lodevad. Jõudu ja jätame selle eelnõu menetlusse!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 757 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama, teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 757 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 30 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid oli 0. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja.

Liigume edasi tänase viimase päevakorrapunkti juurde. Selleks on 28 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue avaldada umbusaldust haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Kõigepealt palun ettekandjaks Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Inimesed, kes te meid jälgite interneti kaudu! Praegu on kell juba peaaegu 11 õhtul. Ausalt öeldes on hästi kahetsusväärne ja ma isegi ütleksin, taunitav, kuidas nii oluline punkt pannakse päevakorda viimase punktina. Need, kes seda teevad, teavad väga hästi, et me hakkame seda arutama nii hilja õhtul. Nagu me teame, seda teeb Riigikogu juhatus valitsuse ettepanekul. 

Miks nad seda teevad? On mõned mõtted olemas. Äkki arvatakse, et opositsioon väsib ära ega tule kohale nii hilja õhtul. Aga opositsioon on siin olemas, vähemalt selle [nõude] algatajad. Võib-olla mõeldakse selle peale, et meedia tähelepanu nii hilja õhtul ei ole enam see. No loodetavasti meedia ikka kannab seda üle ja homme kindlasti räägitakse sellest natuke rohkem. Aga sõltumata sellest, mis need põhjused on, on see ikkagi natuke inetu. Kunagi oli selline ilus komme, et kui oli umbusaldusavaldus, siis ikkagi pandi see päevakorra esimeseks punktiks. Kahjuks me näeme, et viimasel ajal see niimoodi enam ei ole. Ja see ei ole ilus. 

Aga vaatamata sellele on [nõude] algatajad ja toetajad siin saalis olemas. Ja see on minu meelest kõige olulisem. See tähendab seda, et me teame, et teeme õiget asja. See ei ole esimene kord, kui Riigikogu opositsioon soovib avaldada umbusaldust haridusminister Kristina Kallasele. Eelmine kord arutati umbusaldusavaldust temale selles saalis 2024. aasta mais. Tuleb tunnistada, et sellest ajast saati olukord haridusvaldkonnas pole mitte ainult et paranenud, vaid on, vastupidi, halvenenud. 

On ilmne, et mitme reformi samaaegne käivitamine oli lühinägelik ja liiga ambitsioonikas samm. Üks meie haridussüsteemi silmapaistvaid eksperte on välja arvutanud, et põhimõtteliselt on Haridus- ja Teadusministeerium üheaegselt käima pannud kaheksa või lausa üheksa reformi. See on viinud selleni, et ministeerium ei tule oma ülesannetega toime, protsessid takerduvad ja õppe kvaliteet langeb. Minister aga üritab samal ajal jätta muljet, et kõik on korras ja kontrolli all. Paraku näevad kohalikud omavalitsused, koolide ja kõrgkoolide juhid, haridusspetsialistid, õpetajad ning lapsevanemad hulgaliselt probleeme. Nad räägivad neist ka avalikult, kuid kahjuks kurtidele kõrvadele. 

Eesti hariduspoliitika on Kristina Kallase eestvedamisel jõudnud seisu, kus lakkamatu reformimine kurnab süsteemi, kuid ei paranda kvaliteeti. Haridusministri sõnul aitavad käimasolevad reformid lahendada inimarengu aruandes välja toodud probleeme. Me kõik kuulsime sellest, millest inimarengu aruanne räägib. Oleme kuulnud, kui palju probleeme on meil tegelikult haridussüsteemis olemas. Aga selline ministri seisukoht jätab mulje, et ministeerium ei taotle algatatud reformidega mitte kvaliteedi parandamist, vaid pigem külvab segadust ja ebakindlust. 

Viimastel nädalatel on ilmnenud mitmed märgid koolijuhtide, õpetajate ja ka õpilaste ning nende perede rahulolematusest selle rabistamisega, mis iseloomustab Haridus- ja Teadusministeeriumi koolikorralduslikke algatusi ja nende tehnilist teostust. Tegelikult on see olnud sümptomaatiline juba paaril viimasel aastal, kui ministeerium tundub olevat poliitiliste algatuste konveier, mille vajalikkus ja tempo jääb ühiskonnale tihti arusaamatuks. 

Oleme nüüd jõudnud faasi, mil vastutuse tekkinud segaduse pärast peab võtma minister. On ju nii, et ministeerium on väga põhimõttekindel, nõudes koolijuhtidelt vastutust, kui nende koolis leitakse midagi laita. Nüüd on aeg olla meil Riigikogus nõudlikud ka ministri suhtes. 

Eesti Koolijuhtide Ühendus tegi eelmisel nädalal avalduse, milles rõhutatakse, et koolijuhid väljendasid juba sügisel Haridus- ja Teadusministeeriumile muret, et õpikohustuse ea tõstmine 18-aastaseks saamiseni on küll rakendunud, aga sellega kaasnevad praktilised lahendused on lõpuni läbi mõtlemata. Põhikooli lõpetamise tingimused avaldati nende sõnutsi alles teisel jõulupühal. Lisaks koolijuhtidele on pöördunud HTM-i poole ka Eesti Õpilasesinduste Liit ning Eesti Lastevanemate Liit selge sõnumiga: põhikooli lõpetamisel gümnaasiumidesse ning kutsekoolidesse vastuvõtmise tingimused peavad olema selged õppeaasta alguses. 

Kuna ka õpilaste hulgas, keda muudatused otseselt puudutavad, on tekkinud ebakindlus seoses süsteemi ebaselgusega, paluti lükata muudatused edasi järgmisesse õppeaastasse. Ministeerium aga – vaatamata sellele, et ta ei suutnud ise ettevalmistustöödes oma lubadustest kinni pidada, algatada õpilaskandidaatide sisseastumiseks koolieelistuste märkimise võimaldamiseks seadusemuudatus, seadistada aegsasti sisseastumise infosüsteem SAIS3, kinnitada aegsasti kutseõppe riiklikud õppekavad – ei võtnud muudatuste objektiks olevate partnerite ettepanekuid isegi arutelu alla. Niisiis hakkasid koolid uusi viimase hetke tingimusi õpilastele ja nende perekondadele tutvustama, ent siis tuli ootamatult HTM-i otsus, et ministeeriumi enda poolt kõigile kohustuslikuks kuulutatud sisseastumise infosüsteemi uuendus SAIS3 ei valmi isegi viimaseks antud tähtajaks ning omavalitsused ja koolid peavad vastuvõtukorraldusega ikkagi igaüks oma äranägemisel hakkama saama. 

Kõike seda tuleb nüüd uuesti õpilastele ja nende peredele selgitama hakata. Arvestades, et koolielus on väga palju teemasid, millega igapäevaselt tegeleda tuleb, on ministeeriumi inimeste entusiastlike aina uute korralduste täitmine lisakoormaks. Seni tehtud tööst tuleb osa korstnasse kirjutada. Tuleb nõustuda Eesti koolijuhtide ühenduse öelduga, et haridussüsteemi ei saa üles ehitada poliitiliste loosungitega ja tormates. 

Tasub meelde tuletada, et see ei ole esimene kord, kui ministeerium astub oma digiarenduste rakendamisega kolinal ämbrisse. Eelmise suure probleemi põhjustas eksamite infosüsteem EIS 2024. aasta aprillis, kui süsteem tõrkus just kõige tundlikumal hetkel ehk ajal, mil õpilased pidid sooritama e-teste ja katseeksameid. 6. aprillil tuli Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumide ühiskatsete tegemine EIS-i tõrgete tõttu sisuliselt katkestada ning 9. aprillil 2024 muutus EIS eesti keele katseeksami ajal sedavõrd aeglaseks, et korraldaja pidi testi sooritamise aega pikendama, samal ajal kui tõrgete põhjuseid välja selgitati. Kriitiliselt vaadates oli kõige problemaatilisem see, et ajal, kui ministeerium panustas tugevalt e-hindamise suunale, ei pidanud põhisüsteem koormusele ja koolide vajadustele vastu. 

Kui digilahendus ei tööta just siis, kui pinged on [oluliste] otsuste tõttu suurimad, kahandab see usaldust nii õpilastes, lapsevanemates kui ka koolides ning jätab mulje, et suuri hariduse IT-projekte juhitakse kiirustades ja ebapiisava riskijuhtimisega. Vägisi jääb mulje, et ministeerium ei ole tollest juhtumist järeldusi teinud. 

Ei saa mainimata jätta ka hiljuti teravnenud olukorda kõrghariduses, mille kujunemises on oluline roll HTM-i tegevusetusel ja otsustamatusel. Eesti ülikoolide rektorid on viimastel aastatel korduvalt pöördunud murega ministeeriumi poole, juhtides tähelepanu kõrghariduse kroonilisele alarahastamisele. Riigi toetus ei kata kasvavaid kulusid, õppejõudude palku, taristu ülalpidamist ja teadustegevuse jätkusuutliku arendamise [vajadusi]. Rektorite hinnangul on süsteem jõudnud punkti, kus kvaliteedi hoidmine ilma lisarahastuseta muutub üha keerulisemaks ning surve õppemaksude laiendamiseks kasvab. 

Probleem ei seisne üksikutes projektides, vaid rahastamismudeli struktuurses puudulikkuses, mis seab ohtu tasuta kõrghariduse põhimõtte ja Eesti ülikoolide konkurentsivõime. Adekvaatset vastust ei ole rektorid ministeeriumilt siiamaani saanud. Lisaks ei suuda HTM selgelt kinnitada, et kõrgharidus jääb Eestis ka edaspidi tasuta, kuna ministeeriumil puudub selge jätkusuutlik visioon selle rahastamiseks. 

Kristina Kallas on öelnud, et juba aastal 2027 on vaja 30 miljonit eurot lisaraha, et tasuta kõrgharidus säiliks, ning täiendava rahastuse vajadus ei piirdu ühe aastaga. Küsimus, kust see raha tuleb, on aga jäänud vastuseta. Üha sagedamini kõlab aruteludes mõte, et mingi osa kõrgharidussüsteemist võib muutuda tasuliseks. See kindlasti ei lisa kindlustunnet ei praegustele ega tulevastele üliõpilastele. 

Kuna tekkinud segaduse eest vastutab kõiki neid muudatusi kavandanud ja täitmata lubadusi jaganud minister, algatasid Isamaa, Keskerakonna ja EKRE Riigikogu fraktsioon Eesti Vabariigi põhiseaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel minister Kristina Kallase umbusaldamise. Mulle jääb ausalt öeldes arusaamatuks, miks ei ole selle algatusega ühinenud sotsiaaldemokraadid, kes vähemalt formaalselt on samuti opositsioonierakond. Võib-olla leiavad nad, et Eesti haridussüsteemis on kõik väga hästi ning minister saab oma tööga suurepäraselt hakkama, kuid sel juhul tuleb tunnistada, et me elame eri reaalsustes. Meie arvates tammub meie haridusvaldkond paigal, reformid takerduvad ja neid on korraga algatatud liiga palju, probleemid kuhjuvad ja ministeerium ei paku lahendusi. Haridusminister peab selles olukorras poliitilist vastutust kandma. Aitäh! 

Aitäh! Enne kui ma annan ministrile sõna, ma natuke selgitan tänase päevakorra täiendamist, et Vadimile oleks ka selge. Päevakorda täiendab Riigikogu esimees, kui valitsus ei nõua varem kui poolteist päeva peale [avalduse] esitamist. Nii et sellega saab Riigikogu esimees [päevakorda] täiendada. 

Aga nüüd annan sõna haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti inimarengu aruanne, mis siin eelmisel nädalal teie ees oli, osutas minu arust väga õigesti sellele, et Eesti hariduse kohta on väga pikalt räägitud edulugu. See edulugu baseerub meie tugeval haridussüsteemil, mis väga [kindlalt] orienteerub nii-öelda oivalisusele ehk headele teadmistele ja kõrgetele saavutustele. See on toonud ka selle tulemuse, et Eesti lapsed 15-aastastena saavutavad rahvusvahelises võrdluses suurepäraseid teadmiste ja oskuste testi tulemusi. Meie lapsed tõepoolest olümpiaadidel, ka rahvusvahelistel olümpiaadidel, saavutavad kõrgeid tulemusi. Meie noored näitavad ka täiskasvanute PISA uuringus suurepäraseid tulemusi rahvusvahelisel tasandil. 

Aga nii nagu ka inimarengu aruanne näitas, selle oivalisuse eduloo taga on tegelikult väga palju varje. Üks suurimaid varje on olnud aastakümneid see, et seal taga on igal aastal hunnik lapsi, kes haridussüsteemist 16-aastaselt välja kukuvad selle tõttu, et nad ei ole selgeks saanud eesti keelt. Nad kaovad pildilt ära, aga ilmuvad võib-olla mingil hetkel tööturule [soovides] välja, kui nad on töötukassa ukse taga ja küsivad tegelikult eesti keele õppe kursuseid. Selle varjus on ka lapsed, kes 16-aastaselt [lahkuvad] põhikoolist puudulike hinnetega, õpioskusteta, õpimotivatsioonita. Nad ei ole omandanud tegelikult isegi põhikooli tasemel riiklikku õppekava, edasi õppida nad ei saa, gümnaasiumide ja kutsekoolide uksed on nende jaoks kinni. Need lapsed täiendavad meil iga aasta NEET-noorte ridasid. 

Selle oivalisuse eduloo varjus oleme me üks Euroopa suurimaid NEET-noorte osakaaluga riike. Meil on väga palju noori vanuses 16–26, kes ei õpi ega ei tööta. Ja kahjuks nende seas on suur hulk neid, kes on põhiharidusega. Selle oivalisuse eduloo varjus on veel need lapsed, kes on põhikoolis õppimise ajal jäänud hätta sellega, et neil on vaimse tervisega probleeme, neil on õpiraskused, nad ei ole saanud piisavalt tuge. Ka nende jaoks on gümnaasiumi või kutsekooli uksed olnud seni lukus. 

Selle olukorra reaalsus on tegelikult see, et kui me nende lastega ei tegele, kui me ainult jätkame sellega, et me keskendume tugevatele ja nendele, kes suudavad ja saavad ise, ning seda tõepoolest ka heade õpetajate toel, siis ma arvan, et Eesti riik on lati alt läbi jooksnud. 

See on ka põhjus, miks me oleme algatanud õppimiskohustuse pikendamise protsessi. Õppimiskohustuse pikendamise protsessi eesmärk ei ole kedagi sundida istuma koolipingis kuni 18. eluaastani. Selle protsessi eesmärk on täpselt see, mida ma kirjeldasin: otsida varjust välja need lapsed, kes meil 16-aastaselt ära kaovad. 

Nad kaovad tegelikult juba varem ära ja ilmuvad millagi uuesti välja. Mõni neist ilmub välja 20-aastaselt, mõni 26-aastaselt. Aga paljud neist hakkavad välja ilmuma 45-aastaselt või 50-aastaselt, kui neil ei ole enam tugevat tervist, kui neil on vaja tegelikult ühiskonna abi. Aga neil ei ole alusharidust all, selleks et nad saaksid ümber õppida, ja osal ei ole keeleoskust, selleks et nad saaksid ümber õppida. Nad on sel hetkel eluraskustes, aga me oleme neid alt vedanud siis, kui nad olid 16, mitte siis, kui nad on 50. Ja see on põhjus, miks õppimiskohustuse reform on käsil. 

Jah, te ütlete, et miks praegu. Meil käib ju eestikeelsele õppele üleminek ja samal ajal teha õppimiskohustuse reformi on koolidele ehk natuke liiga palju. Võib-olla, aga mitukümmend aastat me veel ootame? Mitukümmend aastat?! Mitu põlvkonda lapsi peab veel 16-aastaselt haridussüsteemist lahkuma ja 50-aastaselt oma murega üksi olema, kui nad tegelikult ei saa enam edasi õppida? Kui kaua me veel ootame? Mina arvan, et meil ei ole tegelikult mandaati enam oodata. Me oleksime pidanud seda juba väga ammu tegema. 

Väga paljud riigid meie ümber on liikunud varasematel aastatel õppimiskohustuse pikendamisele, sest on aru saadud, et 16-aastane ei ole küps, et tööturul teha endale olulisi otsuseid kogu elukaare kohta. Ja teiseks ka sellepärast, et tänane tööturg vajab palju enamat kui üheksat talve koolis käimist. Palju enamat! Nii et mina ütlen, et viimane aeg on olnud õppimiskohustuse reformiga pihta hakata, sellega, et lastel tekivad võimalused pärast põhikooli lõppu edasi õppida vastavalt nende võimetele. 

Õppimiskohustuse reformi põhiline fookus on sellel, et luua õppimisvõimalused nendele lastele, kes täna endale pärast põhikooli lõppu haridussüsteemis [kohta] ei leia. See tähendab kutsehariduses palju suuremate valikute loomist, paljude erinevama ilmega õppimisvalikute loomist. See tähendab ka erinevat tüüpi õppimisversioonide loomist. Näiteks vaimse tervise probleemidega laste jaoks on vaja teist tüüpi õppimisviisi, selleks et nad saaksid tuge. Ja me ei pane lihtsalt uksi nende järel pärast põhikooli lõpetamist kinni, kui [samal ajal] gümnaasiumi ja kutsekooli uks on nende jaoks suletud. 

Tulen nüüd õppimiskohustuse reformi juurde, nende nüansside juurde, mille puhul, ma saan aru, on ühiskonnas stressitase üleval – need on nüüd kõik kulmineerunud 2026. aasta kevadel. 2024. aasta lõpul võttis Riigikogu selle seaduse vastu. Kogu 2025. aasta on olnud selle reformi ettevalmistuse aasta ja praegu, 2026. aasta kevadel on selle protsessi kulminatsioon. Ja kuna käes selle protsessi kulminatsioon, siis on arusaadav, et pinge on jõudnud koolidesse. See muutus ja pinge on jõudnud koolidesse. Ta on jõudnud Riigikogu menetlusest ja haridusministeeriumi ettevalmistusprotsessist koolidesse. 

Nüüd on tekkinud üks tõesti ka minu jaoks väga halb üllatus. Aga infosüsteemidega kipub nii olema, et haridusministeerium ei saa valmis selleks hetkeks, kui on vaja, et see valmis saaks, infosüsteemi, mis võimaldaks nendel õpilastel, kes täna koolis on, teha oma valikuid teadlikumalt, olla õppimisvõimalustest paremini informeeritud. See vähendaks seda stressi, mis meil on seotud sellega, et järgmisesse kooliastmesse astumine on seni toimunud väga erinevaid kanaleid pidi. 

Üheksanda klassi lõpetajatest ma räägin Tartu näitel, võib-olla ma tean seda kõige paremini. Kui õpilane on tahtnud Tartus esitada avalduse Tartu gümnaasiumidesse, Tartu kutsekooli ja võib-olla lähedal asuvasse maakonna teise gümnaasiumisse igaks juhuks, sest teadupärast on Tartu gümnaasiumides väga suur konkurss, siis ta on pidanud kasutama kolme erinevat infosüsteemi. Maakonnakooli on tõenäoliselt pidanud saatma attachment'iga e-mail'i. Manusesse on lisatud avaldus. Kutsekooli on pidanud avalduse esitama SAIS-i süsteemi kaudu ja Tartu gümnaasiumidesse stuudiumi omava ettevõtte süsteemi sisseastumine.ee kaudu ja jälgima kõiki neid protsesse nendest kolmest erinevast süsteemist. Üks käib e-mail'iga, üks käib SAIS-i kaudu ja kolmas käib sisseastumine.ee kaudu.  

Tõepoolest, haridusministeeriumi soov oli see infosegadus ja tegelikult päris palju pinget tekitav olukord noorte jaoks lõpetada. Meil oleks üks portaal, kuhu noor sisse logib. Seal on tal kõikide koolide valikud, tal on õppekava valikud, tal on õpivalikud, tal on suundade valikud. Ta saab teha seal oma valikud ja ta teeb need valikud ära. Selle portaali kaudu saab ta pärast ka teada, millistesse koolidesse talle õppekohta pakutakse, ja seal ta need õppekohapakkumised kinnitab. [Nõnda] on tal piltlikult öeldes jaanipäevaks stress maas ja kõik õpilased on saanud endale õppimiskoha. 

Kahjuks – ja tõesti, midagi pole öelda peale selle, et siiras vabandus kõigi õpilaste ees – me seda infosüsteemi valmis ei saanud. Selle infosüsteemi puhul sai saatuslikuks koormustest, mis küll teatud funktsioonide juures töötas, aga teatud funktsioonide juures koormusele vastu ei pidanud. Meie soov on järgmiseks kevadeks see infosüsteem kindlaks saada, aga see tähendab seda, et süsteem peab töövalmis olema septembrikuuks 2026. aastaks. Seni kasutavad ka sellel aastal üheksandikud seda süsteemi, mida kasutasid eelmisel aastal üheksandikud, üle-eelmisel aastal üheksandikud ja üleüle-eelmisel aastal üheksandikud. 

Ma pean väga oluliseks seda, et me õppimiskohustuse reformi teeme nende laste pärast, kes peavad saama võimaluse õppida, võimaluse kasvada, võimaluse areneda ka siis, kui neil on 16-aastaselt õppimisraskused, ka siis, kui nad ei oska eesti keelt, ka siis, kui neil on vaimse tervise probleemid, ka siis, kui neil on muud terviseprobleemid. Neil peab olema võimalus jätkata oma õpinguid, omandada kas kutseharidus või keskharidus või siis saada lisa-aasta aega selleks, et tegeleda oma õpilünkadega. Kõige suurem mure meil tõepoolest on nende lastega, kes lahkuvad pärast üheksandat klassi ilma eesti keele oskuseta. Nende nii-öelda eesti keele oskuseta õpe ja tööturul liikumine kahjuks kestab Eestis täna ikka veel, me näeme seda ka Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse saagast. 

See oli vastus, miks me teeme nii palju reforme. Minu arvates ei ole meil enam mandaati oodata ja lasta uutel põlvkondadel lastel haridussüsteemist välja kukkuda. Tänapäeval ei ole piisav, kui üheksa talve koolis käia. Ja see on põhjus, miks me 2026. aasta üheksandikele oleme loonud need õppimisvõimalused. Jah, see on uus koolide jaoks, jah, see on uus informatsioon. See on muutus, see on kohanemine, see on uue informatsiooni selgeks saamine, see on uues olukorras õppimine. Igasugune õppimine ja muutusega kohanemine on tõesti pinge, keegi sellele üldse vastu ei vaidle. Samal ajal käib meil eestikeelsele õppele ülemineku reform ja ka kutsekoolid peavad olema valmis võtma senisest suuremat hulka õppureid vastu, sest õppimiskohustusega õppurid nende poole suunduvad. 

Jah, see on olnud pingeline periood. Aga ma usun, et paari aasta pärast, kui me oleme selle muutuse ära setitanud, kui me oleme harjunud mõtlema, et kõik õpilased peavad saama võimaluse edasi õppida, ja neil on sobilik õppekoht ja nende jaoks sobilik õppimisviis kuni kutseoskuste omandamiseni, siis me võib-olla tagantjärele tulevikus mõtleme, kas oli vaja nii palju kära. Eesmärk on ju tegelikult teada. Me teame, miks me seda reformi teeme ja kelle nimel me seda teeme. 

Meil on haridusministeeriumis ametnikega üks harjutus. Iga kord, kui me oleme ummikus mõne [küsimusega], mida me peaksime tegema selles või teises olukorras, siis me kujutame ette üht last. Ta nimi on Mark, ta on kaheksa-aastane ja tema on see, kelle seisukohast me peaksime mõtlema, kui me mingeid otsuseid teeme. See kaheksa-aastane Mark näiteks oska eesti keelt, tema kodus ei räägita eesti keelt, tal on võib-olla ainult üks lapsevanem, kes teda kasvatab ja kellel ei ole kõrgharidust, kellel ei ole võib-olla isegi Eestis omandatud haridust, ta on mingi osa oma haridusest saanud kuskil hoopis teises riigis teisel ajastul. Kas sellel lapsel on täna haridussüsteemis olemas kõik need toed ja võimalused, et ta saaks maksimaalselt oma potentsiaali rakendada ja kasvada tegelikult tugevaks ja õnnelikuks inimeseks? Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Proua Kallas! Kuulge, teil on mõned kuud jäänud olla, aasta on jäänud olla. Lõpetage palun laamendamine haridusvaldkonnas! Tõesti! Ma vaatan, et praegu te poete nagu laste taha, poete nagu selle taha, et Eesti lapsed ja õpetajad on tublid. Aga miks te tekitate niisugust stressi ja segadust? Ja vaadake, ma ei viita praegu poliitilisele platvormile. Ma loen, et kutsekoolide ühenduse juht ütleb: segadused, koolijuhtide ühenduse juht ütleb: segadused. Isegi haridusjuhid Eestis ei tea enam, missugused normid üldse kehtivad. Kõik on segaduses. Ja vaadake, täna hommikul ma rääkisin rektorite nõukogu esindajatega. Täielik segaduse tekitamine, destabiliseerimine puudutab ka kõrgkoolide rahastamist. Kõrgkoolide rektorid ei ole siiamaani sõlminud halduslepinguid. Ma saan aru, et te surute neile kaela halduslepinguid kolmeks aastaks, millel ei ole rahalist katet. See on niisugune eksperimenteeriv agenda. 

Kuulge, te viitasite siin, et kõnelete haridusest ka inimarengu aruandest [lähtudes]. Inimarengu aruanne ...

Teie aeg!  

... keskseid kriitikaid oli suunatud isiklikult teie vastu, viitega, et nende reformidega on [tekitatud] mõttetu juhtimismüra. Ma lihtsalt kutsun teid heatahtlikult Eesti kodanikuna üles ...

Teie aeg on läbi. Aitäh! 

... taltuge mingiks ajaks.

Küsimust ei olnud. Ei olnud! (Urmas Reinsalu palub selgitada kõrgkoolidega seonduvat.) Kõrgkoolide rektoritega halduslepingute läbirääkimised kestavad. See on meil ühine kokkulepe, et me neid niipea praegu veel ei sõlmi. Meil on tööprotsess, kus me lepime kokku kõrghariduse strateegia aastani 2035. See on rektoritega laias laastus kokku lepitud. Seal on rakenduskõrgkoolide direktorid ja ülikoolide rektorid. Ja 2027. aastast alates on meil tõenäoliselt lisaraha vajadus orienteerivalt 13 miljonit. Kui võtta ainult need valdkonnad, kus meil on kasvu vaja, siis on see 10 miljonit. See on riigieelarve läbirääkimiste kokkuleppe küsimus järgmiseks neljaks aastaks ette. Nii et rektoritega meil mitte mingisugust tüli ei ole. Meil [käib] nendega [enam-vähem] meeskonnamäng selles, mis puudutab halduslepingute protsessi läbirääkimisi, sealhulgas rahalisi küsimusi. (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.)  

Martin Helme, palun! (Urmas Reinsalu jätkab.) 

Ei, nad ei ole mind süüdistanud sõnamurdlikkuses ega valetamises. Ei ole!  

Martin Helme! (Urmas Reinsalu räägib vahele.) Härra Reinsalu, järgmine küsimus tuleb. Martin Helme, palun!

No kui mitte Oscari, siis võib-olla kehvema Emmy vääriline performance oli küll praegu siin meil. Dramaatilisus, ärritatus, kõrgendatud nördimus, südikas ind ebaõiglasele süsteemile vastu hakata – braavo! Ainult et terav silm tabas muidugi ära, et tegemist oli nõrga veenvusega, teatava formalistliku etteastega. Sünteetiline, ma ütleksin. Ja see ei aita varjata asjaolu, et teie oletegi see süsteem, kes lapsi alt veab. Teie oletegi see ärritaja ja nörritaja, kes meie lastel elu halvaks teeb. Selle etenduse te võiksite esitada peegli ees ja siis pärast küsida: "Kes tegi? Ise tegin." Ma muidugi nõustun sellega, mida siin Reinsalu enne ütles, et ärge tehke. 1% partei laamendab ja ülbitseb ka veel kõigele lisaks sinna otsa. Ärge tehke! Aga sellest te muidugi aru ei saa. 

Ma küsin hoopis teisest ooperist lõpuks.

Teie aeg!

Kas teiega kui ministriga lepiti kokku, millal te siia saali tulete, või lihtsalt Hussar pani selle kellaaja?

Ei, see lepiti minuga kokku. Kuna mul oli täna teaduspreemiate tseremoonia – kahjuks ma pidin teaduspreemiaid jagama –, siis ma ei saanud siia varem tulla. Ma väga vabandan!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma soovin, et Markil läheb hästi, ja ma usun, et temal läheb hästi, kuna tema vanus on kaheksa aastat. Ma arvan, et ta on kuskil teises klassis. Nendel, kes läksid esimesest klassist eesti keelele üle, praegu on nad teises klassis, nendel läheb hästi. Halvasti läheb nendel, kes läksid neljandas klassis üle: neljas, viies klass. Väga paljud neist, ilmselt te teate seda väga hästi, ei oska siiamaani ei [eesti] keelt ega aineid. Ja üks põhjustest on see, et ei ole õpetajaid. Ma saan aru, et te praegu ütlete, et omavalitsused peavad sellega tegelema. No peavad, aga neid ei ole lihtsalt võtta. Te saate väga hästi aru, et praegu on üle poole õpetajaid paljudes koolides tavalised tudengid esimeselt ja teiselt kursuselt, kes ei tea sellest kippu ega kõppu. Kuidas sellest olukorrast välja tulla, et see põlvkond – neljas, viies ja pärast kuues, seitsmes, üheksas klass – ei kaoks meil ära?

Aitäh selle küsimuse eest! Lastel, kes läksid 2024. aasta septembris neljandasse klassi, oli tõepoolest väga suur muutus õppimisprotsessis. Muutus õppekeel ja sellest tulenevalt pidid nad päris kaua aega kohanema uue õppimisstrateegiaga, kuidas õppida olukorras, kus õppekeelt ei osata. Võib-olla muutus ka õpetaja. Neil võis olla klassi ees uus õpetaja, kes rääkis nendega eesti keeles, eelmine õpetaja, kes õpetas vene keeles, klassi ees ei ole. 

Nendel lastel on haridussüsteemis minna veel kaheksa aastat. Kaheksa aastat! Kui nad oleksid jätkanud vene keeles need kaheksa aastat, siis me tegeleks kaheksa aasta pärast Markiga, kes eesti keelt ei oska, kes edasi õppida ei saa ja kes tööturul on varem või hiljem töötukassa ukse taga ja palub eesti keele kursust. 

See on paraku olnud väga suure osa Eesti venelaste põlvkondade probleem, et eesti keele oskuseta langetakse väga kiiresti haridussüsteemist välja ja ka tööturul piirduvad karjääritegemise võimalused väga väikeste [valdkondadega]. See on olnud päriselt selle põlvkonna traagika. Nad ei ole saanud koolist neid oskusi ja neid teadmisi, millega neil oleks võimalik konkurentsivõimeliselt Eesti tööturul [osaleda] ja oma elu, heaolu parandamiseks midagi ise teha. Need lapsed, kes käivad veel kaheksa aastat koolis, saavad selle kaheksa aasta jooksul selgeks nii õppeained kui ka tegelikult eesti keele. Ma väga loodan, et kui me uuesti vaatame nendele lastele otsa ja siis on aasta 2032 või 2033, kui nemad lõpetavad oma kohustusliku koolitee, siis nad oskavad matemaatikat, nad on enesekindlad, nad usuvad endasse, nad saavad eluga hakkama, neil on olemas õpioskused ja nad oskavad eesti keelt.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mina sain hiljuti haridusšoki – täpselt nii! Laps tõi mulle ühe kontrolltöö, kaheksanda klassi kontrolltöö, kuhu oli lapse käega kirjutatud vastused inimeseõpetuse [aines]. Oli hulk küsimusi sotsiaalsete sugude kohta. Näiteks küsiti kaheksanda klassi lastelt, mis asi on panseksuaalsus. Ma pidin istuma ja lugema, muidu oleks võinud tasakaalu kaotada. Igal juhul me oleme ikkagi edasi sellessamas olukorras, kus te varem olite ja teadusministrina põhjendasite, et see on teaduslik konsensus, et on sotsiaalsed sood olemas. Mina ikka ei usu seda, eriti kui üks maailma suurimaid riike on presidendi tasemel öelnud, et USA-s on nüüd ainult kaks sugu nagu enne. Minu arvates ikkagi meenutab see olukord Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-uni tegevust. Kuidas te võite sellist jama lastele kaela määrida?

Aitäh!

Aitäh! Mina kahjuks seda kontrolltööd ette ei valmistanud ega läbi ei viinud, mille tõttu ei oska mina kommenteerida, miks õpetaja sellise kontrolltöö tegi. Aga vaidluse teemal, et on olemas sotsiaalne sugu versus bioloogiline sugu – ja USA president ei ole teadupärast teaduskonsensuse esindaja –, ma arvan, me oleme teiega juba mitu korda siin saalis maha pidanud.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et kõrghariduses on puudu 13 miljonit, kui võtta vaid kasvuerialad, siis 10 miljonit. Ma vaatasin, et selle kokkuleppe [järgi], mis varem ministeeriumil ülikoolidega oli, on puudu pigem 40 miljonit eurot. Te ütlesite, et see on normaalne protsess. Lepinguid veel ei ole, te valmistate neid ette, läbirääkimised käivad. Aga ülikoolid peavad vastuvõtte ette valmistama. Täna me ei tea, kui palju ja keda sügisel saab vastu võtta. Vastu võtta saab nii palju, kui ülikoolidel on olemas teadmine oma tuleviku kohta. Neil peavad lepingud sõlmitud olema, sest näiteks arstiteaduskonda võetakse üliõpilane vähemalt kuueks aastaks. Aga ülikool ei saa ju neid üliõpilasi vastu võtta, kui seda teadmist ei ole. Ja meil on see ajaaken üsna lühike. Kunas need lepingud teie hinnangul sõlmitakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ülikoolide jaoks ei ole see esimest korda, kui kõrghariduse tegevustoetus terve kümnendi jooksul ei kasva. Ma tuletan igaks juhuks meelde, et kõrghariduse tegevustoetus ei kasvanud aastail 2013–2023. Praktiliselt terve kümnendi jooksul oli kõrghariduse tegevustoetus sama summa. See oli ka põhjus, miks ülikoolid lõpuks keeldusid halduslepingutele alla kirjutamast. Kümne aasta jooksul ei leidnud mitte ükski valitsus, kes siis võimul oli, võimalust kõrghariduse tegevustoetust tõsta. Ülikoolide palgad olid oma konkurentsivõimelt meeletus vabalanguses. 

2023 ja 2024 tõsteti kummalgi aastal 15% tegevustoetust, 2025 ja 2026 on tegevustoetus tõusnud 10%, ka sellel aastal kõrgkoolide tegevustoetus tõuseb. Nüüd on küsimus aastates 2027, 2028, 2029 ja 2030, sest järgmisel neljal aastal 2027. aastast alates tulevad meile ülikooli suured gümnaasiumide lõpetajate [lennud]. Nii et meil on vaja valitsuses kokku leppida kõrghariduse rahastus 2027–2030, mitte aastal 2026. 2026. aasta 10%-line tegevustoetuse tõus on olemas ja see on ülikoolidele garanteeritud. 

Ülikoolide mure on täiesti arusaadav, kui nad 2026. aasta sügisel hakkavad kedagi vastu võtma, aga 2027.–2030. aastani ei ole neile RES-is garanteeritud tegevustoetuse tõusu. Selle tõttu on ka need läbirääkimised täna sellises faasis, et tõenäoliselt 2026. aasta septembris saab suurendada vastuvõttu ainult nendel erialadel, mis on halduslepingutes eelnevalt kokku lepitud ja kuhu on sihtfinantseeringuga lisaraha antud. Näiteks saab tuua õpetajakoolituse. Aga nendel erialadel, mis vajaksid kasvu, [tuleb see] 2027. aastast.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Vastuses minu päringule te tunnistasite, et haridusreformile, st eesti keelele üleminekule kulutatakse 500 miljonit eurot. Kuhu see raha on läinud, kui pole ei õppematerjali, õppekavasid ega õpetajaid? Kas teil ei ole tunne, et te olete tekitanud riigile eriti suures ulatuses rahalist kahju?

Aitäh küsimuse eest! See on nüüd väga resoluutne ja ma arvan, puhas vale [väide], et ei ole õpetajaid, ei ole õppekavasid, ei ole õppematerjale. On olemas õppekavad, on olemas õppematerjalid ja on olemas ka õpetajad. Iga klassi ees seisab õpetaja, kes räägib eesti keelt. Suurem osa õpetajaid on ka pedagoogilise haridusega, väiksem osa õpetajaid täna ei ole pedagoogilise haridusega, vaid vajavad metoodilist tuge. Haridusministeeriumi koolituste arv, kuhu õpetajad saaksid minna koolituma, pole lõimitud aine keeleõppes ajaloo jooksul vist nii suur olnud.  

Murekoht on loomulikult see, et on väga palju koole, kust õpetajad koolitusse mingil põhjusel ei jõua. Me oleme eraldi finantseerinud asendusõpetaja programmi. Seda selleks, et kui õpetaja peab minema koolitusele, on võimalik saada asendusõpetaja, kes tuleb ja annab tunnid ära, kui õpetaja on koolitusel.  

Nüüd, kuhu läheb 500 miljonit? 500 miljonit läheb Ida-Virumaa lasteaia-, põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate ja tugispetsialistide palgakoefitsiendi maksmiseks. See on rohkem kui kümneid miljoneid aastas. Järgmised kaheksa aastat makstakse palgakoefitsienti. Raha läheb õpetajakoolituses tudengitele stipendiumi maksmiseks. 400 eurot kuus makstakse stipendiumi 80%-le tudengitele, kes õpivad õpetajakoolituses. Meil on üle 3000 tudengi, kes õpivad õpetajakoolituses. Raha läheb õpetajakoolituses õppekohtade arvu suurendamiseks. Me oleme suurendanud õpetajakoolitusse vastuvõttu rohkem kui tuhande võrra. 

Ülikoolid on saanud tänu sellele sihtfinantseeringut, ja see ei ole üks aasta, see on kõik järgmised kuus aastat. Raha läheb nendesamade õppematerjalide, nendesamade koolituste tegemiseks. Meil on kõik juhendmaterjalid neljandatele klassidele, viiendatele klassidele, kirjandustund ka kuuendatele klassidele. Tulevad kuuendate klasside ajaloo juhendmaterjalid õpetajatele. 

Raha on läinud kõikidele venekeelsetele koolidele õpikute ja muude õppematerjalide ostmiseks 100 eurot lapse kohta, mis on mitu korda suurem raha, kui eestikeelsed koolid õpikute ostmiseks saavad. Ka sinna läheb raha. Raha läheb eestikeelsetele koolidele nende laste toetuseks, kes õpivad eestikeelses koolis, aga ei valda eesti keelt. See on eriraha. 

See on see loetelu. On veel väga palju asju, kuhu see raha läheb, aga ainuüksi Ida-Virumaa lasteaiaõpetajate ja kooliõpetajate palgatoetus moodustab valdava enamuse sellest summast. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Väga tore, et te eelmises vastuses rääkisite palgakoefitsientidest ja palgatoetusest. Aga 8. jaanuaril ma esitasin teile kirjaliku küsimuse sel teemal, et ministeerium venitab, Ida-Virumaa õpetajad ei ole siiamaani lisatasu kätte saanud. Oma vastuses te kirjutasite mulle, et taotlusvoor on avatud ja viimane taotluste esitamise päev on 31. jaanuar. Ettevalmistused taotluste menetlemiseks on tehtud ning taotlused menetletakse lühima võimaliku ajaga. Positiivse otsuse korral saavad omavalitsused täiendavad töötasud haridustöötajatele välja maksta. See on teie vastus. Narva linn näiteks esitas oma taotluse 23. jaanuaril. Täna on juba peaaegu 19. veebruar, aga otsus puudub. Kas te oskate vastata, miks see otsus puudub ja mida on oodata meie õpetajatel?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kahjuks ei oska vastata. Ma pean üle küsima, mille tõttu see otsus seisab. Kas on küsimus selles, et vaadatakse läbi ja vaieldakse mingite õpetajate juhtumite üle, mis tavaliselt on, mingid taotlused on vaidluskohad. Aga ma küsin kindlasti üle, sest ka minu jaoks on tegelikult üllatus, et see otsus ikkagi venib. Ma võin teile homme vastata.

Tõnis Lukas, palun!

Lugupeetud minister! Te kirjeldasite oma tegevuse ja pingutuste keskpunktina [keerulises] seisus olevat Marki. [Sel juhul] meie vaated haridussüsteemile on mõnevõrra erinevad. Ma vaatan neid asju palju laiemalt. Probleemid, millele me osutasime, ei ole ekstra sellised ja Eesti keskmiselt niisugused, nagu te kirjeldasite. 

Aga ma räägin teile sellest juhtimissegadusest ja tehnilise võimekuse mittearvestamisest, mis nende uuendustega, mis te olete välja kuulutanud, kaasneb. SAIS-süsteem, sisseastumise infosüsteem 3, mis ka gümnaasiumidele laieneks, ei saanud valmis. Aga SAIS-süsteemi peal on kutsekoolid olnud siiamaani. Nemad on saanud konsortsiumilt kirja, et sellel aastal ei ole SAIS-süsteem võimeline ka lihtsamaid liigutusi tegema, mis seni oli võimalik. Kõik tuleb käsitsi sisestada. Ei ole võimalik eristada põhikooli lõpueksameid, koolieksameid, riiklikke eksameid. 

Teie aeg! 

Need asjad tuleb ise avastada. See on vastuvõtu korraldamisel kutsekoolides väga kõva tagasilöök. Miks on selline segadus tekkinud selle SAIS-iga koolides, kus SAIS juba ammu eksisteeris?

Aitäh küsimuse eest! Veel kord, mina seda ei tea. Mina kuulen seda täna teie käest esimest korda, et SAIS2 puhul on käsitsi sisestamise kohustus. Aga ma igaks juhuks ütlen, et koolieksameid meil enam ei ole. Koolieksameid ei pea enam keegi tõenäoliselt sisestama ega neid eristama. 

Henn Põlluaas, palun!

Küll on tore kuulata, kui hästi kõik on teie juhtimisel ja läheb üha paremaks. Aga Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses on 500 noort, kes ei ole suutelised õppetöös osalema, sest nad ei oska eesti keelt. Kool leidis lahenduse, 500 õpilasele tehti eesti keele intensiivkursused, aga paraku viiendik ehk 100 õpilast neil ei osale, nad ei täida oma hariduskohustust. Te ütlesite, et ei saa lasta noortel haridussüsteemist välja langeda, kuid haridusministrina ei ole te mitte midagi selle takistamiseks teinud. Tundub, et teid ei huvita, et need noored langevad ju välja ka haridusturult. Ilusad sõnad ei maksa mitte midagi. Kas te tõesti arvate seda, et neile peaks jääma viisud ja balalaika, nagu te kunagi ütlesite, et eestlastele aitab pasteldest ja kandlest küll? Miks te midagi ei tee?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd selgitan, millega on tegemist. Need lapsed, kes ei ole osalenud eesti keele õppes, ei ole need, kes lihtsalt pole üldse sinna välja ilmunud. Tegemist on intensiivse eesti keele õppega, kõik päevad, viis päeva nädalas, 26 tundi nädalas toimub eesti keele õpe. Kui laps on terve nädala haige, siis ta jääb tegelikult väga suurest osast, 26 tunnist eesti keele õppest ilma. Ta ilmub järgmisel nädalal välja, ta on olnud nädal aega haige või mingil põhjusel puudunud, ta ilmub välja, aga tal on väga suur lünk juba eesti keele õppesse sisse tulnud.  

Hendrik Agur pöördus lapsevanemate poole ja ütles, et palun saatke lapsed kooli vähimalgi võimalusel. Kui haiged on, siis mitte, aga lihtsalt niisama, põhjuseta [ei maksa] puududa. [Lastele öeldi,] palun ärge puuduge, te jääte intensiivses eesti keele õppes väga ruttu maha. Seda tõlgendati tõesti niimoodi, et viiendik lapsi lihtsalt hoiab kõrvale. Küsimus ei ole mitte selles, et lapsed hoiavad kõrvale, vaid erinevad lapsed erinevatel aegadel ei ilmu õppetööle väga erinevatel põhjustel. See oli koolijuhi palve, et palun, lapsevanemad, ärge hoidke lapsi kodus, ärge kergekäeliselt neid õppetööst kõrvale hoidke, sest meil on intensiivne eesti keele õpe, väga intensiivne eesti keele õpe.  

Rääkisin eile hommikul Hendrik Aguriga. Ta andis mulle selle info, et ei pea muretsema. Need ei ole kroonilised puudujad, need ei ole õppest loobujad. Need on lihtsalt viiendik lapsi – praegu on ka haiguste periood –, kes ei osale õppetöös. Igaühega töötatakse individuaalselt. Kui laps on tõesti pikaajaliselt puudunud kas haiguse tõttu või mingil muul põhjusel, siis saab ta selle eesti keele õppe järele teha. Peaasi, et ta eesti keele õppes ikkagi lõpuks osaleks ja eesti keele ka selgeks saaks.

Kooli juhiga on räägitud. Kooli juht ütleb väga selgelt, et see ei ole selline probleem, et üks viiendik on õppest välja kukkunud. Need inimesed on jätkuvalt õppes, aga kuna tegemist on väga intensiivse eesti keele õppe perioodiga, siis sealt puudumine võib olla selles mõttes halb, et jäädakse väga kiiresti maha. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Värske inimarengu aruanne ütleb selgelt, et Eesti haridus on küll tugev, kuid samal ajal süveneb ebavõrdsus, laste vaimse tervise kriis ning üha rohkem määrab pere majanduslik toimetulek lapse tulevikku. Aruanne toob ka esile, et huviharidus on üks olulisi kaitsetegureid, millel on laste arengus, heaolus ja riskikäitumise ennetamisel ülioluline roll. 

Sellest tulenevalt ongi minu küsimus teile, milline on ministeeriumi plaan, tagamaks, et huviharidus oleks kättesaadav ka maapiirkondades ja väiksema sissetulekuga perede lastele. Viimased otsused on pigem seda ligipääsu halvendanud. Kas teil on plaanis ka mingeid konkreetseid samme, et huviharidus oleks paremini formaalharidusega seotud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd igaks juhuks kordan üle – me oleme sotsiaaldemokraatidega seda debatti päris kaua pidanud –, et huvihariduse kättesaadavuse probleem ei ole maa versus linn. Ei ole nii, et maalapsed ei saa ligi ja linnalapsed saavad ligi. Huvihariduse kättesaadavus on reaalselt seotud lapse sotsiaal-majandusliku taustaga, ja mitte ainult lapsevanema sissetulekuga, vaid ka sellega, kui palju lapsevanem tegelikult last utsitab ja toetab tema osalemist huvihariduses. See on ikka traditsioonide küsimus, kas huvihariduses osalemist peetakse peres oluliseks. Kui peetakse oluliseks, siis laps osaleb, kuna leiab ka mitte väga kalli huvi[ringi] üles. Aga paraku on Eestis tõesti niimoodi, et päris märkimisväärne hulk noori ja lapsi huvihariduses ei osale. 

Kuidas seda probleemi lahendada? Üks parimaid riike, kes omal ajal tegi huvihariduse reformi, kuna noored huvihariduses ei osalenud, noorte kuritegevus kasvas, noorte alkoholismi probleemid süvenesid, oli teadupärast Island. Ja mida nad tegid, oli see, et nad viisid huvihariduse korralduse pearahapõhiseks. Igal lapsel oli huvihariduse vautšer. Põhimõtteliselt viis ta selle vautšeri huviringi, kus ta huviharidust sai. 

Me teeme ministeeriumis praegu analüüsi, kui segamini see süsteem lööks praeguse huvihariduse korralduse Eestis. Me teame, et see töötaks, sest Islandi näide näitab, et see töötab. Aga see keeraks pea peale päris palju seda, kuidas täna huviharidus Eestis korraldatud on. Meil on väga tugev munitsipaalkorralduslik huviharidus. Nii et meil käib hetkel pigem analüüs selle üle, et kui me võtaksime Islandi kogemuse, empiirilise kogemuse, et see töötab, siis mida see tähendaks Eesti huvihariduse korraldusele kui sellisele kohalikul tasandil. Ja kuna mulle siin heidetakse ette, et ma teen liiga palju muudatusi, siis ma selle muudatusega kindlasti hetkel ei kiirusta. Aga me praegu seda huvihariduse analüüsi teeme. 

Mis puudutab huvihariduse rolli formaalhariduses, siis me oleme tegelikult seadusemuudatuse juba teinud. Meil on põhikooli- ja gümnaasiumihariduses formaal- ja mitteformaalhariduse lõimingu õigus täna olemas. Nüüd on küsimus nende kahe maailma koostöös. Me liigume ka selles suunas, et huvihariduse õpetajatele kvalifikatsiooninõuded sätestada. Formaalhariduse peamine kriitika huvihariduse suhtes on, et kui me neid arvestame hariduse osana, siis peab olema mingi kvaliteedi kriteerium, mille alusel me ütleme, et huviharidus tõesti on haridus. Väga kaua on oodatud huvihariduse õpetajate ja noorsootöötajate kvalifikatsiooninõudeid, mis peaksid seadus[eelnõuga] peagi ka Riigikokku tulema.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Teie ministriks oleku aja jooksul on minu poole pöördunud umbes kümme koolijuhti ja kurtnud sellist nähtust, et ministeeriumist tulevad plaanid on liiga tormakad, läbi mõtlemata. Võib-olla idee mõttes pole need pahad, aga koolid ei suuda neid sellise tempoga rakendada ja see tekitab koolides väga suuri pingeid. Ja see tundub olevat muster. Öeldakse, et tehke ometi midagi, et sellist kiirustamist, ülepeakaela tegemist pidurdada. Kas te ise tajute ka seda ja millest see võib olla tingitud? Kas see on ka midagi ministeeriumi sees toimuvat? Kas te olete selle vastu midagi ette võtnud või te ei taju seda üldse niimoodi?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, tõepoolest, muutusi on palju olnud juba COVID-i ajast. Kui mina ministriks sain, siis juba toona koolijuhid palusid, et ei oleks muutusi. Neil olid õppekava muudatused vahetult enne tehtud, nad pidid adapteerima uued õppekavad, neil olid B-võõrkeele muudatused tehtud. Nad olid sunnitud COVID-i ajal väga palju muudatusi tegema. Neil oli olnud juba kolm aastat päris palju muudatusi, mis päris kiire tempoga olid sisse tulnud. Venekeelsetele koolidele tuli peale veel ka eestikeelsele õppele üleminek ja nüüd siis lisandus sinna otsa õppimiskohustuse pikendamine. 

Nagu ma oma kõnes ütlesin, tõepoolest, mingil ajal kontsentreerub ühele ajahetkele väga palju muudatusi. Alternatiiv oleks olnud õppimiskohustuse reformi mitte teha. See oleks olnud alternatiiv: seda mitte teha, lükata see edasi, jätta see tegemata. Siis ei oleks põhikooli lõpetamisega ühtegi muutust pidanud ette võtma ei eksamite mõttes, ajagraafiku mõttes ega järeleksamite ärajätmise mõttes. Siis ei oleks üldse puutunud põhikooli lõpetamise ja gümnaasiumisse või kutsekooli astumise korda ja poleks ilmselt teinud ka kutsehariduses nii suurt muutust õppekavade osas. Aga õppimiskohustuse reformist tulenevalt on need muutused nüüd 2025. ja 2026. aasta perioodil kulmineerunud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No teid on ikka huvitav kuulata. Te raporteerite rõõmsal häälel, et SAIS3 ei saanud valmis, nagu kõik oleks kõige paremas korras. On investeeritud 800 000 eurot ja hankedokumentides oli kõik sees: koormusnõuded ja kasutajate arv. Kõik oli teada, aga ikkagi ei saanud see õigeks ajaks valmis. Mis juhtus? Kas raha on kaduma läinud? Ikkagi tahaks teada, miks ei saanud valmis, mis selle taga on ja kes vastutab.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, hankedokumentides ja hanketingimustes, lähteülesandes olid ilusti koormuste mahud peal. Sellise teadlikkusega arendaja, kes hanke korras arendamiseks valiti, seda eeldatavasti arendas. Funktsioonid süsteemil töötavad, neid hakkasid koolid tegelikult juba 19. jaanuarist kasutama. Aga kui samal nädalal tehti eri funktsioonidele koormustestid, siis selgus, et osaliselt need nõutavale koormusele ei vasta. Ehk siis teatud koormuste puhul süsteem muutus aeglaseks või jooksis kinni või andis veateate. 

See oli see hetk, kus tuli otsustada, [mida teha]. Isegi kui me oleksime võtnud kaks nädalat või kolm nädalat veel aega, mis meil oli ajagraafikus justkui võimalik võtta enne, kui SAIS oleks pidanud kasutusse minema, ja me oleks saanud need koormustestid [teha] ja koormusvõimekused peale tuunida, siis meie jaoks oli see siiski liigne kiirustamine ja suur risk. Tol hetkel tehti otsus, et me seda sellel kevadel siiski kasutusse ei lase. Meil on umbes kaks kuud vaja täiendavat aega, et koormusvõimsused selles arenduses ära teha. Ma loodan, et meil on juunikuuks selle süsteemi koha pealt enam-vähem selgus majas. 

Nii et 800 000 eurot pole mitte kuskile maha kukkunud, SAIS ei ole katki. Me oleme lihtsalt kahe lisakuu vajaduse tõttu pidanud küsima ajapikendust, et arendaja saaks selle süsteemi välja ehitada. Kas süsteemi viga on arendaja süü? Seda me täna veel ei tea. Ma ootan tegelikult täpselt samamoodi raportit, kas koormusviga tuli sisse arendaja arendusest või on tegelikult kuskil mujal viga sisse tulnud. Aga fakt oli see, et see oli koormustesti teema.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea minister! Loomulikult, ega siis hästi arendatud huviharidus ei sõltu ainult haridusministeeriumist, vaid see sõltub väga palju ka kohalikest omavalitsustest ja valikutest, mis kohapeal tehakse. Eestis on 78 kohalikku omavalitsust ja kõik sõltub ka sellest, kuidas kohalikud koalitsioonid nendes asjades kokku lepivad. Isamaa näiteks Lääne-Nigulas esitas huvihariduse eelnõu, mille hind oli 130 000, ja need olid just sotsid, kes selle vastu olid ja maha hääletasid. Aga loomulikult on olemas ka riigi keskne roll. 2017. aastal eraldati 15 miljonit.  

Aga ma loen ette inimarengu aruandest ühe lõigu. Eesti inimarengu aruanne osutab, et laste arenguvõimalused ja huvitegevuse kättesaadavus erinevad piirkonniti. Elukoht mõjutab laste võimalusi. See viitab regionaalsetele ebavõrdsustele. Ja ma küsingi, mida te olete ministrina teinud, mis meetmeid [rakendanud], et ebavõrdsust vähendada.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma nüüd teie küsimusest õigesti aru saan, siis te eeldate, et haridusminister peaks kuidagi reguleerima seda, kuidas omavalitsused huvihariduse peale raha kulutavad. See regionaalne ebavõrdsus tuleneb omavalitsuste otsustest, mis on erinevad. Üks omavalitsus paneb nii palju, teine omavalitsus paneb nii palju. Ma siiski olen seisukohal, et ma hea meelega ei sekkuks omavalitsuse otsusesse, kuidas ta huviharidust rahastab. Küll aga saan ma sekkuda huvihariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse regulatsioonidesse, sellesse, kas pakutaval huviharidusel peaksid olema kvaliteedinõuded, milline on huvihariduse kvaliteet, mis on meie järelevalveülesanne, haridusministeeriumi järelevalveülesanne. Me oleme saanud kaebusi ja meil on järelevalvet tehes [selgunud] juhtumeid, kus lastele on pakutud huviharidust, mis tegelikult on olnud laste jaoks problemaatiline. Selle ettepaneku, et me [kehtestame] ka huvihariduse õpetajate puhul kvalifikatsiooninõuded, olen ma teinud. 

See, kas huviharidus [peab] kõigile lastele võrdselt kättesaadav olema, on meil tegelikult seadustes täna kirjas. Küsimus on kohaliku omavalitsuse puhul aga selle korralduses, [selles,] mida tähendab võrdselt kättesaadav. Tasuta huviring on põhimõte, mis on väga suures osas Eesti omavalitsustes olemas, aga laps ei jõua sinna ringi. Miks ta sinna ei jõua? Miks ta seal ei käi? Asi ei ole ju mitte selles, et tal ei oleks, mida valida, vaid seal on tihti ka mingid muud põhjused. Võib-olla ta elab kaugel, ta käib kaugelt koolis, ta peab sõltuma koolibussist, mis lahkub sel kellaajal, kui trenn [veel käib], tal ei ole vanematel võimalik teda vedada ühest ringist teise. 

See on väga selgelt kohaliku tasandi korralduse küsimus. Ma ei näe siin võimalust, et ministeerium või minister riigi tasandil hakkab sekkuma kohaliku omavalitsuse [töösse] ja ütlema, kui palju tuleks midagi rahastada ja näiteks kuidas tuleks transporti korraldada. Ma arvan, et [aidata] võiks valijate nõudlikkus kohalikul tasandil omavalitsuse vastu ka [teemal], mis puudutab huviharidust.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jah, siin on palju juttu olnud infosüsteemi probleemist. Seda on juhtunud ka varem ja mitte ainult Haridus- ja Teadusministeeriumis, vaid ka teistel ministeeriumidel teatud arendustega kipub seda juhtuma. Eks neidki annaks ennetada. Aga siiski, kõrvalt vaadates jääb mulje ja koolijuhtide kriitika ministeeriumi suunas on olnud, et püsitööde või -ülesannetega ei saada hakkama. Kutsehariduskoolide juhid on öelnud, et jälle viibivad riiklikud kutsehariduse õppekavad. Väga raske on planeerida vastuvõttu ja teha ka reklaami nendele õppekavadele, kui ei saa neid normaalsel ajal kätte. Eelmine aasta oli see vist 4. aprillil ja praegu on need vist ka alles kuskil kooskõlastusringil.

Ei, juba allkirjastatud kaks nädalat tagasi.

Ah nii! Okei, siis on hästi. Aga ikkagi, tegelikult on see teatud muster ja mõistetav kriitika ka nende ...

Teie aeg!

Jah, kutsekeskhariduse uue 19 õppekava puhul meil teadupärast 12 õppekava juba eelmisel aastal kehtestati. Uue 19 õppekava puhul tõepoolest venis meil liiga pikaks viimane kooskõlastusring ja vaidlus Justiitsministeeriumiga. Justiitsministeeriumi soov oli muuta nende õppekavade puhul seda, et digiõppe ja tehnoloogiaõppe pädevus võiksid suuremad olla. Me vaidlesime päris pikalt ja sinna läks kahjuks see aeg nende õppekavade kinnitamisel. Need kinnitati küll kaks nädalat tagasi ära, nii et need on selles mõttes allkirja saanud. 

Ma pean ühe asja ära klaarima, kui tohib. Lugupeetud rahvasaadik Belobrovtsevi ettekandes viidati ja ka koolijuhid on viidanud põhikooli lõpetamise tingimuste muutmisele. Ma siiski ajaloo huvides [märgin], et palve põhikooli lõpetamise tingimusi muuta tuli koolijuhtidelt endilt. [Oli palve] järeleksamid ära jätta, sest eriti olukorras, kus hakkab kehtima õppimiskohustus, ei ole mõistlik järeleksamite tegemist jätkata. See palve tuli koolijuhtidelt. 

Koolijuhtidega leppisime me kokku eelmise aasta aprillikuus, et me teeme selle muudatuse, ja me teeme selle niimoodi, et see hakkaks kehtima 2026. aasta kevadel. Oli teada juba aprillikuus, et see muudatus langeb kooliaasta keskele. Me ei jõua seda muudatust varem ära teha, sellepärast et meie esialgne teadmine oli, et me peame lausa seadust muutma. Kuigi selgus, et seadust muutma ei pea, et me peame muutma üksnes põhikooli ja gümnaasiumi riiklikku õppekava, siis ometigi on tegemist protseduuriga, mille puhul on vaja kooskõlastusringe teha ja lõpuks on vaja valitsuse otsust.

Nii et see, et selle peale läks viis kuud ja see sai lõpuks 10. detsembril ka allkirjad, on loogiline. Koolijuhid olid toona, kui me aprillis selle kokkuleppe tegime, nõus, et see jääb kooliaasta keskele, puhtalt selle tõttu, kuna leevendatakse põhikooli lõpetajate huvides lõpetamise tingimusi. Leevendatakse, mitte ei karmistata. 

Ma tunnistan, et nüüd on minu jaoks üllatus, et nad ei ole rahul, et need muutmised tulid õppeaasta keskel, kuigi nendega oli tegelikult kokkulepe, et me teeme selle 2026. aasta kevadeks. Me leevendame põhikooli lõpetamise tingimusi, mitte ei karmista põhikooli lõpetamise tingimusi.

Martin Helme, palun!

2024. aastal proovisime umbusaldada haridusminister Kristina Kallast selle pärast, et eksami infosüsteem jooksis kokku. Proovime nüüd, 2026. aasta alguses umbusaldada haridusminister Kristina Kallast, sest sisseastumise infosüsteem SAIS ei hakanud tööle pärast seda, kui ministeerium sundis koole seda kasutusele võtma ja loobuma vanast süsteemist. On selline ütlus – ja see minu meelest käib nüüd küll selle olukorra kohta –, et tark õpib teiste vigadest ja loll ei õpi enda omadest ka mitte. 

Mul on lihtsalt küsimus, kas teil ei ole tekkinud peale seda tunnet, et pärast seda, kui te esimesel korral läbi kukkusite ja ei õppinud ja teisel korral tegite samuti vea ja see kukkus kõikidele inimestele kaela, siis äkki te ei ole piisavalt tark, et haridusministri ametit pidada. Äkki te lihtsalt ei ole piisavalt tark, et selle ametiga hakkama saada, ja tuleks ära minna?

Aitäh küsimuse eest! Vaadake, Tartust Tallinnasse ei saa jätkuvalt elektrirongiga kiiresti sõita. Kas teate, miks? Sellepärast, et Siemens on juba poolteist aastat kogu aeg signaalisüsteemi arenduse lepingu tähtaega pikendanud. Nad ei saa seda valmis, nad ei ole poolteist aastat seda valmis saanud. Paraku on IT-süsteemidega nii, et ka kõige parema tahtmise juures, kõige paremate soovide juures ja kõige parema pingutuse korral võib juhtuda, et IT-süsteem ei saa valmis või sel on nii suured riskid sees, mille tõttu selle rakendamine tuleb edasi lükata. Ma ütlen ausalt, Jaak Aab ka ütles, et see ei ole esimene ministeerium ega tõenäoliselt ka viimane ministeerium, kus seda juhtub.

Nüüd, tõepoolest on väga kahju, et see valmis ei saanud. Laste jaoks oleks see olukorda kergendanud kordades võrreldes selle olukorraga, mis on olnud senimaani. Väga tugevasti oleks see kergendanud. Samas ei ole juhtunud midagi katastroofilist. Kui me oleksime selle süsteemi sellisena käiku lasknud ja ta oleks sellel hetkel, kui lapsed seda kasutasid, hanguma hakanud, siis see stress oleks minu arvates olnud kordades suurem. 

Me õppisime EIS-i süsteemist, et ei tasu süsteemi tööle panna, kui ei ole korralikult koormust testitud, ka juhuks, kui kasutatakse süsteemi mitte eesmärgipäraselt, nagu EIS-iga juhtus. See võeti kasutusele seal, milleks EIS loodud ei olnud. Õppisime sellest juhtumist ja tegime juba piisavalt varakult otsuse, et me ei lase seda käiku.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab kohustuslikke ajateenijaid, kes ei valda piisavalt eesti keelt, et ajateenistust läbida. Riigikaitsekomisjon on välja töötanud lahenduse, mis peaks seda olukorda parandama ja muutma nii, et kaitseväkke läheksid noored, kes oskavad piisavalt eesti keelt, vähemalt B1-tasemel. Kas see lahendus, mis on riigikaitsekomisjonis välja töötatud ja pakutud, on teiega kooskõlastatud? Olete te sellest teadlikud? Kas see on ka teie arvates tegelikult lahendus, mis on ressurssidega piisavalt kaetud, nii et see hakkab kohe tööle? Tegelikult probleem püsib lähiaastatel akuutne. Loodame, et kaugemas tulevikus on eestikeelsele haridusele üleminek selle lahendanud, aga see peab kohe tööle hakkama. Kas olete kursis ja arvate, et see toimib?

Aitäh küsimuse eest! Olen kursis üldjoontes, millise kompromissini jõuti. Tean, et eesti keele õppe kursuseid hakkab pakkuma Integratsiooni Sihtasutus Kultuuriministeeriumi rahastuse toel. Ma loodan, et see läheb tööle, et need noored tegelikult ka nendele kursustele lähevad. Aga ma ei ole detailidega päris kursis, et [rohkemat] öelda. Ma sain täna oma inimeste käest, kes selles töörühmas osalesid, informatsiooni, mis on üldraamides kokku lepitud. Loodan, et see tõesti läheb tööle. Kaitseväe ülesanne ei ole haridussüsteemi vigade parandusi teha. Kaitseväe ülesanne on õpetada [kutsealuseid] välja, eeldades, et nad tulevad haridussüsteemist eesti keele oskusega. Aga kui nad sealt ei tule eesti keele oskusega, siis peavad nii kutsekool, kaitsevägi kui ka ülikool kahjuks väga palju tegelema eesti keele õppe vigade parandusega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te siin avakõnes rääkisite väga emotsionaalselt ainult vene emakeelega lastest kui kannatajatest senises haridussüsteemis. Eestikeelsele haridusele üleminek peaks eelkõige nende jaoks olukorda parandama, ma saan aru. Paljud lapsevanemad aga tunnevad, et üleminekuga on fookus läinud vene emakeelega laste toetusele, samal ajal kui eesti laste õppetaseme hoidmine on jäänud tagaplaanile. Paljud eesti pered tunnevad, et nende laps on jäetud süsteemis teisejärguliseks.

Kas see on teie hinnangul õiglane? Ressursse ja lisatoetusi on ülemineku raames antud vene emakeelega õpilastele, aga milliseid lisatoetusi on antud eesti lastele, kelle õppetöö kvaliteet on segaklassides kannatanud? Miks peab hariduses tegema eesti laste [arvel] järeleandmisi, et riik saaks ülemineku poliitiliselt ära vormistada? Eesti lastel ei ole meie haridussüsteemis enam potentsiaali oma [võimeid] rakendada. Te nutate siin vene laste pärast, aga eesti lapsed? 

No me teame, et eestlastele nagu peavadki ainult pastlad ja kannel jääma. Teie olete ka öelnud, et põhiseadusest tuleks rahvuse mõiste välja võtta. Kogu revolutsioon käibki siin ainult vene laste nimel, ma olen sellest nii aru saanud.

 Teie aeg! 

Aga teie oletegi ju tegelikult internatsionalist.

Mina ei jaga lapsi vene lasteks ja eesti lasteks. Need on Eesti Vabariigi lapsed, Eesti lapsed. Osal Eesti lastel on kodune keel vene keel, osal Eesti lastel eesti keel, osal Eesti lastel täna ukraina keel. Nad on kõik Eesti lapsed. Nad on Eesti haridussüsteemi [koolides] käivad lapsed ja nad vajavad selles haridussüsteemis erinevat tuge – selleks, et nad kasvaksid, selleks, et nad areneksid. Selleks on erinevatel koolidel vaja erinevat tuge ja seda erinevat tuge Eesti kool suudab täna neile pakkuda. 

Need koolid, kus on eesti kodukeelega ja vene kodukeelega lapsed, saavad erituge. Need koolid, kus on ainult vene kodukeelega lapsed, saavad erituge. Tegelikult ka need koolid, kus on ainult eesti kodukeelega lapsed, aga nad vajavad õppes erituge, olgu see matemaatika õpiabi või eesti keele õpiabi või tegelemine muude hariduslike erivajadustega – nad saavad erituge või üldtuge. [See on] toestatud õpe. 

Jah, meil on pingeline [seis] ressurssidega, väikeses riigis ei suuda me igal hetkel parimat tuge pakkuda. Meil ei ole piisavalt inimesi, meil ei ole piisavalt rahalisi ressursse. Aga uskuge mind, õpetajad, tugispetsialistid ja koolijuhid pingutavad selle nimel, et kõik lapsed – nii eesti kodukeelega lapsed, vene kodukeelega lapsed kui ka ukraina kodukeelega lapsed – saaksid tuge. 

Ja nüüd igaks juhuks statistika, et me ei vaidleks ilma faktideta. 2015. aastal, kümme aastat tagasi, oli vene kodukeelega laste osakaal eestikeelsetes koolides 4%. Nii et 4% eestikeelsetes koolides olid vene kodukeelega lapsed. 2025. aastal, kümme aastat hiljem, pärast seda, kui algas eestikeelsele õppele üleminek, on vene kodukeelega laste osakaal eesti koolides 8%. Jah, see on kaks korda kasvanud, aga neid on 8%. 90% lapsi eesti koolides on eesti kodukeelega, 1% on ukraina kodukeelega ja 1% on muu kodukeelega ehk mitte vene ega ukraina kodukeelega. Nii et jah, vene laste või vene kodukeelega laste osakaal on kasvanud, aga siiski eesti koolides on 90% lastest eesti kodukeelega.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui protsentidest rääkida, siis mõnes Eesti koolis on ka 70% vene lapsi. Aga see selleks. Ma tahaksin teie käest küsida, kuidas te hindate eesti keelele üleminekut. Aga ma vastan kõigepealt ise sellele küsimusele, et teie kuuleksite, kuidas mina seda hindan. Mina hindan seda niimoodi, et lasteaiad on läinud üle hindega 5+. Väga hästi on tublid õpetajad ja direktorid sellega hakkama saanud. Esimesed klassid, teised klassid – hinne umbes 4 või 4–. Sinna tulevad lasteaialapsed ja nemad juba saavad hakkama. 

Aga mis on läbi kukkunud? Läbi kukkunud on neljas-viies klass. Te teate seda väga hästi. Te ütlesite minu kolleegile, et õpetajaid on küll, aga õpetajaid tegelikult ei ole. Laste ees klassis seisavad tublid noored plikad ja poisid, kes veel ei tea ainest midagi, aga vähemalt püüavad midagi teha. Magistrikraadiga [vene] õpetajad on kenasti Maximas kas koristajad või müüjad. Millal see olukord lõpeb? Millal need õpetajad ikkagi tulevad? Kuidas teie prognoosite seda? 

Teie aeg! 

Aitäh! Ma vastan juba teist korda samale küsimusele, mida te küsisite. Neljandate ja viiendate klasside lastel on veel seitse või kaheksa aastat Eesti haridussüsteemis õppida. Kogu selle aja jooksul suudavad need lapsed omandada õppeained ja õppimisoskused. Selle ajaga, seitsme-kaheksa aastaga haridussüsteemis, suudavad nad omandada õpioskused, eesti keele, teadmised matemaatikast, bioloogiast, keemiast ja füüsikast, selleks et õppida edasi ülikoolis. Kui nad oleksid edasi õppinud vene keeles – härra Arhipov, te ju nõustute minuga? –, siis nad pärast üheksandat klassi ei oleks saanud mitte kuhugi edasi õppima minna. Suur osa neist! Nii on olnud 30 aastat. Ja me teame ka Riigikontrolli aruandest, et vene kodukeelega lapsi jõuab 20% vähem kõrgharidusse puhtalt selle tõttu, et nad üheksanda klassi lõpus enam edasi õppida ei saa, sest nad ei oska eesti keelt.

Kahjuks on tegelikult niimoodi, et vene keeles õppijatel on ka matemaatika õppimise tulemused nõrgemad kui eestikeelsetes koolides. Neil ei ole häid akadeemilisi tulemusi matemaatikas, isegi kui nad seda emakeeles õpivad. Neid tulemusi ei ole. Me teame ka seda, et inglise keele oskus on neil nõrgem kui eestikeelsetes koolides. Need lapsed jäävad igas mõttes haridussüsteemis hammasrataste vahele, ükskõik mis keeles nad õpivad. 

Aga eestikeelne õpe tähendab seda, et neil on veel seitse-kaheksa aastat minna, selleks et nad omandaksid nii aineoskused kui ka eesti keele oskuse, et saaks edasi õppima minna.

Nii, härra Arhipov, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Protseduuri kohta küsin. Kas ma saan vastata või ei saa?

Ei, vastata sellele ei saa kindlasti. Aga läheme edasi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja, nii aseesimees kui esimees! (Istungi juhataja vahetus parajasti.) Hea minister! Minu küsimus on veidi laiem. Ühiskonnas on ikka väga pikka aega räägitud järjest rohkem sellest, et meil on nii-öelda elukestev õpe ja nii-öelda omandatud erialaga ei pruugi terve elu hakkama saada. Aga mingil põhjusel meie üldharidussüsteem nihkub järjest rohkem sinnapoole, et otsused tuleb teha võimalikult madalal kooliastmel. Ma ei suuda aru saada, kuidas need asjad omavahel mõistlikult seotud on. Ma arvan, et ajal, kui meie teiega koolis käisime, isegi gümnaasiumi lõpetamisel alles mõtlesid, mida edasi teha, aga praegu on [selle otsuse tegemisel] põhiraskus üheksanda klassi lõpetamisel. Sellele on kindlasti kaasa aidanud see eelmisel aastal läbi kukkund eksamisüsteem, nüüd siis sisseastumine. Tegelikult lapsi ei arvestata ja on tekkinud koolihirm. Koolist väljalangemine on endiselt probleem. Ma ei näe, et ükski nendest süsteemidest, mis te olete rakendanud, aitaks neid probleeme lahendada.

Aitäh! Ma nüüd ei tea, millise väite pealt te väidate, et meil on aina nooremalt [vaja] valikuid teha. Kui meie teiega koolis käisime, siis pidi ka üheksanda klassi lõpus tegema valiku, kas minna kutsekooli ametit õppima või gümnaasiumisse. Täpselt samasugune valik on ka täna ja see ei ole mitte kuidagi varasemaks tulnud. Täpselt samamoodi üheksanda klassi lõpus teevad noored valiku, kuhu nad edasi õppima lähevad. Lihtsalt selle aasta üheksanda klassi noortel on oluliselt suurem valik võrreldes selle valikuga, mis oli siis, kui meie teiega õppisime, ja võrreldes selle valikuga, mis oli eelmine aasta. Meil on 32 uut kutsekeskhariduse õppekava, uut ametit, uut valdkonda, mida nad saavad õppida. Lisaks sellele on veel ka ettevalmistav õpe nendele, kes ei taha otsust teha, kes tunnevad, et nad ei ole valmis täna otsust tegema, või kes ei ole näiteks puuduliku eesti keele oskuse tõttu võimelised edasi õppima.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Te olete ise öelnud, et valdavas enamuses koolides ehk 56 koolis vähemalt iga viies laps B1-keeletaset ei saavuta ja väga suurtes koolides ei saavuta pooled lapsed või üle poole lastest B1-tasemel eesti keele oskust. Ja olete öelnud, et võtate eritähelepanu alla just üleminekukoolide koolijuhtide atesteerimise ja tagasisidestamise ja analüüsite koolijuhtimise tasandil tehtud otsuseid. 

Minule on aastaid tundunud mõistatuslik, kuidas ikkagi õpilasi nendelt eksamitelt läbi on lohistatud. Vanasti võidi ka kursust kordama panna, kui vaja. Mõnes mõttes on ju olnud tegu pettusega. Ehk siis lapsed ei ole võimelised [eesti] keelt rääkima, aga neile pannakse mingi hinne ära ja ongi kõik. See on ju lausa hariduslik kelmus. Kuidas teie näete ikkagi, et see võimalikult kiiresti ära lõpetada, nii et need eksamid oleks ausad, et lapsi ei lohistataks läbi?

Aitäh küsimuse eest! Eksamid on väga ausad, sellepärast et 9. klassi lõpus teevad lapsed eesti keele riigieksami. Selle tõttu me teame, et pooled neist riigieksamil B1-taset ei saavuta. Nad saavad kätte lõputunnistuse, kus on kirjas, et nad ei ole B1-taset saavutanud. Seal ei ole eksamil mingit valetamist. Aga selliste teadmistega väljuvad nad koolist.  

Miks see nii on? Ma arvan, et tuleks küsida kõikidelt nendelt, kes on Eesti hariduselu juhtinud 30 aastat, miks me oleme täna sellises seisus, et aastal 2026 lõpetavad 9. klassi ka noored, kes eesti keelt ei oska isegi mitte B1-tasemel. Ma arvan, et see on aus küsimus. Selle eest vastutavad koolijuhid, selle eest vastutavad omavalitsusjuhid ja mingil määral vastutavad selle eest loomulikult ka riigijuhid. Minu arust on see aus küsimus, miks me alles nüüd tegelikult tegeleme eestikeelsele õppele üleminekuga – nüüd, 30 aastat hiljem.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Uskuge mind, palju muhedam oleks küsimustele vastata siin Riigikogus, kui vastaja tunneks koolikorraldust. Põhikooli eksameid võivad sooritada ka põhikooli lõpetajad, kes õpivad lihtsustatud õppekava alusel, lihtsustatud õppes. Mina küsisin teilt just selle kohta, miks kutsehariduses SAIS-i süsteemis ei ole [eraldi] ära näidatud koolieksamite lihtsustatud õppekava järgi tegijad, näiteks nende matemaatikaeksami tulemused, ja riiklike matemaatikaeksamite [tegijate] tulemused. Kõigil läheb see lihtsalt ühtse lindina. Vastuvõttev kool ei saa aru, kas eksam on tehtud lihtsustatud õppekava järgi või tavalise õppekava järgi. Seetõttu on vastuvõtt kooli igal juhul takistatud.

Aga nüüd ma küsin teilt, et te lubasite, et see uus määrus, mis on justkui vana määrus ja lubab teha vanas korras vastuvõtte gümnaasiumisse, tuleb valitsusest kohe-kohe. Omavalitsused nõudsid koolidelt ka, et tehke näiteks märtsi alguseks oma uued korrad vanamoodi ümber. Aga nüüd tuleb välja, et valitsusest see määrus tuleb ikkagi alles 6. või 7. märtsil. Jälle koolid ootavad valitsuse järel. Miks see nii on?

Lugupeetud küsija, kui te räägite koolieksamitest, siis koolieksamid on väga erinevat tüüpi. (Tõnis Lukas ütleb midagi saalist.) Minu vastus teile oli nende koolieksamite kohta, mida tavaliselt nimetatakse järeleksamiteks, mida kool korraldab, ja kus järgmine kooliaste kindlasti tahab eraldust. Kas õpilane on õppinud lihtsustatud õppekava või riikliku õppekava järgi, saab ka ilma eksamita teada. See ei ole ainult eksami küsimus. Aga seda, et koolieksam on tehtud järeleksamina, seda täna enam ei ole ja selle tõttu ei ole enam vaja seda eristust. 

Nüüd, mis puudutab seda määrust, siis kõik need määruse muudatused me rääkisime kahe nädala jooksul koolidega detailselt läbi, selleks et koolid annaksid meile sisendit ja me nendega kokku lepiksime, et selline ajagraafik ja sellised otsused on neile sobivad. Me ei kiirustanud selle määruse muutmisega kohe ja nüüd on koolijuhtide ja koolide muude esindajatega see määrus läbi räägitud. See läks majast välja täna, aga koolijuhid ja koolipidajad peaksid seda määrust juba teadma, sest nendega on see väga detailselt läbi räägitud. (Tõnis Lukas ütleb midagi vahele.) Kooskõlastusele! See on juriidiline protseduur. Me ei saa ilma kooskõlastusringita Eesti Vabariigis seadusi vastu võtta. Läks kaks nädalat! 

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei usu, et te tõesti usute, et üleminek eestikeelsele haridusele kulgeb normaalselt. 70% neljandate klasside lõpetajatest ei valda ei [eesti keelt] ega õppeaineid. Lapsed on stressis, vanemad on stressis, õpetajad on stressis. Kas see on teie meelest normaalne? Ma ei ütle, et üleminek eestikeelsele õppele ei ole vajalik. Ma ütlen, et see on halvasti korraldatud teie juhtimise all. 

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd igaks juhuks selle 70% kohta ütlen, et minul on teised andmed. Eesti keele kui teise keele esimese kooliastme tasemetöö neljandates klassides. Need lapsed, kes 2024. aastal tegid neljandates klassides eesti keele teise keelena tasemetöö: A1-taset ei [saavutanud] 44% lapsi. A1.1-taseme [saavutas] 22%, A1.2-taseme 34% lapsi. 2025. aastal neljandad klassid – nemad õppisid kolmandas klassis küll veel vene keeles, aga palju suurema hulga eesti keele tundidega: neljandate klasside eesti keele teise keele tasemetööd ei sooritanud 38% õpilastest, nii et vähem lapsi võrreldes 2024. aastaga. 

Muidugi tahaks, et kõik lapsed sooritaksid neljanda klassi tasemetöö A1-tasemel. Nad on kolm aastat õppinud eesti keelt ja kolme aasta tulemusel ei jõua A1-tasemele. Väga kurb, et lapsed ei jõua A1-tasemele pärast kolme aastat eesti keele õppimist, aga siiski on olukord paranenud. Laste arv, kes ei soorita A1-tasemel eesti keele testi, on langenud, neid on 5% vähem. Nii et on paremaks läinud. Matemaatikateste nad tegid veel emakeeles ja seal me tegelikult ei näe suuri muutusi võrreldes eestikeelse või muukeelse kooliga. Muukeelses koolis on natuke nõrgemad tulemused, aga mitte märkimisväärselt võrreldes eestikeelse kooliga.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Inimarengu aruandes on välja toodud väga karmilt, aga minu meelest väga õiglaselt teema, mis puudutab erivajadustega lapsi. Seal on välja toodud see, et erivajadustega lastele ei ole loodud sobivaid õppimisvõimalusi. Kaasav haridus on küll paberil ilus, aga praktikas kukkus ressursipuudusel läbi. Te algatasite ka ühe erivajadustega laste haridust puudutava reformi. Mitmed koolid, kes tegelesid just erivajadustega lastega, mitte kaasava hariduse mõistes, aga lihtsalt koolitasid ja õpetasid neid lapsi välja nii eluks kui ka toimetulekuks, viidi ühe juhtimise alla. Võimalik, et praegu on veel vara mingitest tulemustest rääkida, aga kuidas see reform on läinud? Sellele oli päris suur vastuseis nende laste vanemate poolt, kelle mure oli päris suur. Kuidas see on seni läinud?

Aitäh küsimuse eest! Mul ei ole hetkel konkreetset informatsiooni, et oleks läinud kuidagi halvasti. Reformi eesmärk – ma ei nimetaks seda reformiks, see oli ümberkorraldus, see oli koolivõrgu ümberkorraldus – oli ju see, et lapsevanem ei peaks enam ise otsima 14 koolist endale sobilikku kohta, vaid ta esitab taotluse [ühele] koolile ja sealt koolist öeldakse, kus on tegelikult võimalik sellel lapsel õppida, millises kohas saab ta seda teha kõige mugavamalt. Seni oli nii, et lapsevanem pidi nende 14 kooli seast ise otsima oma lapsele õppekohta. 

Samamoodi oli eesmärk see, et tugipersonal ja õppimise ja muude pädevuste õpetamise ressursid oleksid efektiivsemalt kasutuses, et kõik koolid saaksid kasutada neid pedagoogilisi ressursse, mis on kooliti väga erinevad olnud. Osal koolidel neid oli, osal koolidel ei olnud. Ühtse juhtimise all on loodetavasti kõigile koolidele vajalik nõustamine kättesaadav ja tugipersonalis olemas tugiinimesed, kes oskavad erivajadustega laste koolides õppeprotsessi üles ehitada. Aga ma küsin järele, kuidas on läinud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Väga austatud minister! Ka mina küsin inimarengu aruande kohta. Nüüd on see värskelt läbi loetud. Kas üldse ja kui, siis kuidas ministeerium reageerib selles peeglis nähtule?

Aitäh küsimuse eest! See ei ole üksinda haridusministeeriumile esitatud peegel. Hariduskorraldus on Eestis oluliselt laiem kui haridusministeeriumi [valdkond]. Ma arvan, et seal on küsimusi, mida peaksid küsima enda käest koolipidajad, lapsevanemad, koolijuhid, haridusministeerium, kõrghariduse juhid. See on sissevaade kogu Eesti haridussüsteemi. Seal ei ole midagi konkreetselt [ministeeriumi pihta], seal on ikkagi vaade haridussüsteemile kui tervikule. 

Ma küsisin täna Eneli Kindsiko käest, sellepärast et seal oli üks konkreetne lause, mille puhul ma tundsin, et äkki see on [mõeldud] haridusministeeriumile. See lause oli midagi sellist, et me teame, mis haridussüsteemis tuleks vähemaks võtta, et õpetajate ja õpilaste koormust vähendada. Et me ju teame seda, aga ometigi neid otsuseid ei tehta. Ma küsisin ta käest, et aga kes ikkagi teab. Meie oleme õpetajate ja koolijuhtidega selle ringi ära teinud, me oleme teinud kõik need aruteluringid, mis on need asjad, mida me võiksime koolis vähemaks võtta, mida ei peaks enam tegema. 

Sealt tuli meile üks ettepanek: ärge tehke koolidele kohustuslikuks arengukavade koostamist, kui koolil on olemas kooli enda õppekava. No see ei ole midagi keerulist, selle muudatuse saab ju ära teha, aga see ei muuda koolis koormust. Aga koolijuhtide poolt ja õpetajate poolt ei ole tulnud meile seda nimekirja, mis on need üleliigsed asjad, mida koolis ei peaks tegema. Kui ma Eneli Kindsiko käest küsisin, et kui te räägite sellest, siis kas teil on mingi uuring, mis ütleb, et selline-selline koormus tuleks selles aspektis vähemaks võtta, siis ta ütles, et ei, meil otseselt uuringut ei ole, on üldine tunnetus, mis on tulnud õpetajatelt ja mujalt, et on liiga suur koormus. 

Aga kas haridusministeerium ei ole midagi teinud? Me oleme teinud. Me oleme analüüsinud, palunud tagasisidet, mis on need asjad, mida me võiksime vähemaks võtta koolipidajate, koolijuhtide ja õpetajate kohustustena kooli tööprotsessis. Sealt ei ole väga palju tagasisidet tulnud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma siis jätkan selle Eesti inimarengu aruande teemaga. See väidab, et Eestis kasutab eraõpetajaid 28% kõikidest peredest, ja sama näitaja on kirjas ka Arenguseire Keskuse raportis. Ma ise julgen oletada, et see protsent on praegu juba suurem, sellepärast et paljud venekeelsed õpilased peavad eraõpetajate teenuseid rohkem kasutama, kuna muidu nad ei saa oma õpingutega hakkama. See põhimõtteliselt tähendab nagu seda, et vanemad maksavad oma taskust kinni riigi tegemata tööd. Mis te arvate, kas see protsent on vastuvõetav, normaalne, või ikkagi peab siin midagi ette võtma?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska seda protsenti hinnata, sellepärast et ma ei tea, kas see 28% kasutab püsivalt, pidevalt eraõpetajaid. Ma arvan, et tõenäoliselt kasutab suur osa vaid eksamiteks ettevalmistumiseks eraõpetajaid. Küsimus oli ilmselt selline, et kas te olete kasutanud eraõpetajaid, mitte et kas te kasutate neid kogu aeg ja kui kaua te neid olete kasutanud. Ka mina olen oma laste üheksanda klassi lõpueksamite ettevalmistamiseks eraõpetajaid lühikese aja jooksul, kolme-nelja nädala jooksul kasutanud, sest eksamiteks valmistumine on väga pingeline periood. Ilmselt ma oleks ka seal küsitluses vastanud, et jah, ma olen kasutanud. Aga tegelikult [on see kestnud] ainult kolm-neli nädalat kogu 12 klassi jooksul. Nii et ma ei saa hinnangut anda, kuna ma ei tea, millistel juhtudel ja miks ja kui pikalt eraõpetajaid kasutatakse. 

See, et eesti keele õppimiseks kasutatakse eraõpetajaid, on olnud väga pikalt teada asi. See ei ole tulnud eestikeelsele õppele üleminekuga, see on olnud kogu aeg, sellepärast et haridussüsteem ei ole eesti keelt nendele õpilastele selgeks õpetanud. Haridussüsteem on neid õpilasi alt vedanud sellega, et nad ei ole seda keelt selgeks saanud. Päris palju lapsevanemaid on pidanud eraõpetajaid kasutama, kui neil on olnud motivatsioon, et lapsed saaksid edasi õppida. 

See on tõesti viga, mis tuleb haridussüsteemis ära parandada, sest see ei ole minu arvates aktsepteeritav, et lapsevanem peab oma rahakotist kinni maksma selle, mis haridussüsteemis tegemata jääb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätkan ka inimarengu aruandega, mille autorid toovad välja, et Eesti haridust ei kurna mitte teadmatus, vaid algatuste üleküllus. Iga uus minister, ametnik või komisjon algatab järjekordse programmi, kuid keegi ei küsi, mis kõik veel teoksil on ja millest võiks loobuda. See tähendab, et hariduses tehakse otsuseid, mida ei testita ega mõõdeta ega hinnata. Ka teie ise olete toonud rea reforme. Kas mõne reformi puhul te olete hinnanud ka selle mõju või testinud, kas see ikka päriselt töötab?

Aitäh selle küsimuse eest! No te viitasite just nimelt sellele, mida ka mina inimarengu aruande [pea]toimetajalt küsisin. Kui te ütlete, et on vaja kaaluda, millest loobuda, siis me oleme kaalunud, millest võiks loobuda. Me oleme koolijuhtide ja õpetajatega teinud mitu ringi arutelusid, et mis on need asjad, millest me peaksime koolis loobuma. Me ei ole sealt tegelikult saanud tunnetust, et õpetajatel on tunne, et millestki peaks loobuma. Iga aineõpetaja peab oma ainet oluliseks. Iga õpetaja, kes õpetab mingeid oskusi, teadmisi, peab seda kõike oluliseks, keegi ei ole nõus mitte millestki loobuma. Kõik, mis õppekavas kirjas on, on õpetajate hinnangul vajalik ja seda tuleks õpetada. 

Võib-olla on paar asja. Koolijuhtidega me lõpuks leppisime kokku, et me järeleksamitest loobume, neid enam ei pea tegema. See vähendab koolide koormust kevadel, kui on eriti pingeline periood, eksamiperiood. Koolid ei pea ise koostama koolieksamite [kavu] ja laskma neid järeleksamitel ära teha. Nüüd ei ole tegelikult nendel järeleksamitel ka otsest funktsiooni, sellepärast et kui õpilane läheb edasi õppima, siis ta läheb õppima edasi nende tulemustega, mis ta riigieksamitel saab. 

Teine ettepanek kooli arengukavade tegemise kohustus maha võtta, sest kool teeb õppekava niikuinii ja sõnastab selles oma pikaajalised eesmärgid, õppe-eesmärgid ja nii edasi. 

Kolmas ettepanek oli järelvastamise õiguse piiramine. See tekitab õpetajatele koormust juurde, kuna koolist puudutakse mitte vaheajal ja mitte ainult haiguse tõttu, vaid ka suusareiside ja muude reiside tõttu. Õpetajatel on päris suur koormus, kui [peavad] tegemata tööde järelvastamisi korraldama. Nad peavad neid õpilasi ühekaupa järelvastamisele võtma. Meil ei ole järelvastamiste hulk ega järelvastamiste aeg piiratud. Nii et õpetajad on selle tagasiside andnud, et võib-olla peaks kuidagi reguleerima järelvastamiste mahtu, et õpetajad ei peaks nendega igasuguse puudumise puhul [nõus olema]. Ma toon lihtsalt näiteid. 

Mis puudutab reforme, siis reformid ei ole seotud õppekavasse millegi juurdepanemisega. Viimane kord, kui õppekavasse midagi juurde pandi, oli minu teada siis, kui Tõnis Lukas viis sisse ka B-võõrkeele ehk kahe võõrkeele kohustuse. See tekitas õppekavas koormust juurde, aga koolid on minu arust täna sellega väga hästi hakkama saanud. Hispaania keele õppe pakkumine Eesti koolides on kasvanud 380%. Vene keel on asendatud hispaania keelega. See on minu teada viimane muutus, mis kunagi tehti koolide õppekava mahtu suurendades.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Kuulus Võrumaa mees Pulga Jaan kirjutas mõned aastad tagasi artikli võrukeelses lehes. Kui eesti keeles lühidalt kokku võtta, siis see artikkel rääkis uuringute mõttekusest. Seal oli toodud näide, et vald korraldas 11 000 euro eest uuringu, kuidas valla kulusid kokku hoida. Ja Jaan soovitas, et oleks võinud talle helistada, ta oleks öelnud, et jätke see uuring tegemata. 

Te ka siin rõhutate nende uuringute olulisust, aga kas teinekord ei oleks lihtsam ja otsesem tee see, et niikuinii te kohtute koolijuhtidega ja õpetajatega ja mõnikord selline kogenud inimene ütleb, et kuulge, jätke see tegemata või tehke seda. Siis ei ole vaja panna ministeeriumi poisse ja tüdrukuid korraldama uuringut. Õpetajatel on niigi paberimajandust palju ja siis neile saabub meil ministeeriumist, et olge hea, vastake küsimustikule. Kas te olete mõelnud sellise lihtsamale teele? Ma saan aru, et see on ohtlik, siis ei saa öelda, et on teaduspõhine ja uuring, aga ehk võtta risk, kuulata kogenud inimest ja öelda, et selge, proovime? Või proovime teie koolis. 

Teate, kui ma küsiksin teie käest arvamust ja käituksin selle järgi, mida teie arvate, siis ma arvan, et… (Rain Epler reageerib saalis.) Aga ma toon näite. Kui me võtame teie arvamuse, siis see ei pruugi minna kokku siinse arvamusega. See tähendab seda, et ühiskonnas tekib kohe konflikt, kuna minister on kuulanud ainult ühte inimest, mitte kuulanud kõiki inimesi, kes tegelikult selles valdkonnas on. Selle tõttu tehakse uuringuid, selleks et aru saada, mis on kogu valdkonna sees olev hoiak. Ühe inimese kuulamisest ei pruugi tulla väga tasakaalustatud ettepanek, mis ei tähenda seda, et seda inimest ei tasuks kuulata. Ma arvan, et meil on väga palju kogenud koolijuhte ja õpetajaid, keda tasub alati kuulata, aga see ei tähenda seda, et see on representatiivne seisukoht ja kõikidele mõjub ühtemoodi. Ühes koolis mõjub see otsus [hästi], teisele koolile võib see otsus mõjuda hoopis negatiivselt. Seepärast on tegelikult mõju-uuringuid vaja teha, me ei pääse nendest uuringutest. Kui me tahame teha teadmistepõhiselt ja niimoodi, et keegi pihta ei saa ja me tekitame võimalikult vähe kahju, siis me peame tegema uuringuid.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Tegelikult uuringuid on tehtud juba piisavalt palju. Jätkame laste huvihariduse teemal. Ka [uuringutest] tulevad välja otsesed seosed huvihariduse rahastuse ja laste vaimse tervise häirete vähenemise vahel. 

Aga kõigepealt, ma olen nõus, et kohaliku omavalitsuse autonoomiat ei tohi puutuda. Autonoomia on püha ja seda tuleb hoida ja kaitsta. Aga teiselt poolt ma ei ole nõus sellega, et haridusministril ei ole regionaalpoliitilist vaadet. Kogu see huvihariduse kättesaadavus ja kvaliteet on tegelikult ülioluline. [On oluline,] kuidas te seda poliitikat kujundate: kas te suhtlete ka regionaalministriga või on valitsuskabinetis mingi nägemus näiteks transpordi rahastamiseks. Ma toon ka sellise praktilise näite, et Haapsalu muusikakoolis maksab lapsevanem ühe ringi eest poole vähem kui naabervalla lapsevanem. See on ebanormaalne olukord, kui inimene peab sõltuma sellest, milline poliitiline võim omavalitsuses parasjagu on. Meil on tegelikult olemas küll selliseid regionaalpoliitilisi meetmeid, et omavalitsuse autonoomia säiliks: kas lisarahastus, kas transpordirahastus, kas vaesemate omavalitsuste toetamine või mingi standardi loomine. Tegelikult peab olema mingisugune lahendus. Ei saa nii olla, et te vaatate ainult uuringut ja konstateerite fakti, aga lahendust välja ei paku ega tööta lahenduse kallal. 

Aitäh! No muidugi, lisarahastus tundub olevat kõikide probleemide lahendus, aga tegelikult ei ole. Lisarahastus ei ole Eestis kõiki probleeme ära lahendanud, isegi kui raha kuhugi juurde pandud on. Ma juba vastasin sotsiaaldemokraatide küsimusele huvihariduse kohta. Ma arvan, et [mis puutub] huvihariduse ebavõrdsusesse, siis [see pole ainult] regionaalpoliitiline probleem. Tegelikult on see laste vaates [näiteks] ka Tallinna linna sees. Ühe omavalitsuse sees võib lastel olla ebavõrdne ligipääs huviharidusele. Selle üks lahendus on teiste riikide näitel see, mida Island tegi: pearahapõhine, vautšeripõhine huvihariduse rahastus. Selle süsteemi ümbertegemine aga eeldab kohaliku omavalitsuse autonoomia kallale minemist väga tugevasti. Seda analüüsi me praegu teeme. Aga mina pean regionaalpoliitikat alati silmas. Hariduspoliitikat teistmoodi ei ole võimalik kujundada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea umbusaldatav! ERR-i portaalis on 9. veebruaril niisugune pealkiri: "HTM ei tea, kelle süül SAIS3 arendus valmis ei saanud". Kui see läbi lugeda, siis tundub tõesti päris selge olevat, et protsess ei olnud kuidagi ministeeriumi juhitud. Seda segadust, mis siit välja tuleb, on ikka päris palju. Nüüd tahakski teada, kas te olete algatanud majas mingisuguse uurimise, et saada selgeks, kas ikkagi ministeerium oli piisavalt kaasatud. Oleme varasemalt rääkinud ka IT-inimestega ja nad ütlevad, et tihti pärast seda, kui leping mõne riigiasutusega ära sõlmitakse, ei kipu sealt enam sisendit tulema. Tulevad suvepuhkused vahele või ametnikel on teha kõikvõimalikke asju ja teinekord jäetakse see arendaja üksinda. See on ikka kurioosum, et me alles nüüd selles lõppfaasis hakkame testima. Kusjuures peaks olema hästi teada, kui palju meil õpilasi siin ja seal on. Siin on küll vaja aru saada, kas mõni ametnik on lati alt läbi läinud, sest see on teie vastutusalas ikkagi väga tõsine probleem.

Aitäh! Väga nõus. Ma olen algatanud siseuurimise, õigemini kantsler on selle algatanud. Kas see on juhtimise probleem, kas see on meiepoolse sisendi puudumise probleem või on asi arendusprotsessis, mida arendaja teeb – me ei tea seda veel. Tähendab, mina ei tea, sest minuni see raport veel jõudnud ei ole.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Kuulan teie vastuseid ja mulle jääb küll mulje, et te elate oma ladusas, aga väga pealiskaudses mullis. Ma küsin: kas keegi ka vastutab? Ma ei mõtle mitte Eesti riigis laiemalt, vaid haridusministeeriumis. Ei vastutatud seal minister Kersna ajal, ei vastutatud 2024. aastal, kui süsteemid kokku kukkusid. Nüüd kukkus SAIS3 kokku, keegi ei vastuta. Te ütlete, et rongid ka ei sõida ja lennukid ei lenda, miks see SAIS3 peab siis töötama. Ministeeriumist on tegelikult tulnud informatsioon, et ka SAIS2 keskkond ei pruugi töötada ja sisseastumist toetada. Võib-olla tuleb see teile ka üllatusena. 

Kõik see on üks lõputu ebaõnnestumiste jada, aga te siin ladusalt vastate pealiskaudselt, justkui kõik oleks väga korras. Ma isegi ei oota sellele küsimusele vastust. Ma pigem ootan teilt vastust sellele, kuidas te kommenteerite Katri Raigi hiljutist reaktsiooni. Hendrik Agur teeb minu arust väga head tööd seal Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses. Katri Raik on see inimene, kes peaks vastutama Narvas eestikeelsele haridusele ülemineku eest, ja tema reaktsioon oli minu jaoks ikka, ma ütleksin, väga suur pettumus.

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! See oli ka minu jaoks ausalt öeldes, ma ei nimetaks seda pettumuseks, aga segadust tekitav. Ma tunnen Katrit, ma tean teda hästi. Ma tean, mille eest ta Narvas võitleb, miks ta seal on, mis on tema südameasi. Haridus on tema südameasi. Narva haridus on tema südameasi. Et Narva lapsed eesti keele selgeks saaksid, on tema südameasi. Selle tõttu olin ma üllatunud selle reaktsiooni peale. Pean tunnistama, et olin üllatunud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Te rääkisite regionaalpoliitikast, aga kõik need teie sammud või, tähendab, teod, mis on tehtud, küll ei toeta regionaalpoliitikat. Siin on väikekoolide kinnipanekud ja maagümnaasiumide kinnipanekud ja nõndanimetatud rahaga äraostmine, et pange gümnaasium kinni ja hakkame ehitama uut põhikooli. Selles mõttes siin pole regionaalpoliitikaga küll mingit pistmist. Gümnasistid lähevad ühte kooli, kuhu nad peavad hakkama bussiga sõitma. 

Ja siis ongi küsimus, kuidas jääb huviharidusega. [Küsingi] huvihariduse kohta: millised edasised sammud on ministeeriumil [kavas] selleks, et tagada nendesamade regionaalpoliitiliste sammude korral, millega väikekoolid kinni pannakse, et [õpilastel] oleks siiski võimalus [osaleda] huvihariduslikes tegevustes, et neil oleks edaspidi võimalik eesti keeles huviharidust saada?

Aitäh! Ma ei ole oma ametisoleku jooksul mitte ühtegi väikekooli kinni pannud. Mitte ainsatki! Ma olen seisnud ka Metsküla kooli eest. Metsküla koolil siiamaani koolitusluba kehtib ja ma loodan, et kui nad nüüd uuesti munitsipaalkooliks saavad, siis nad saavad kasutada seda koolitusluba, mida mina ei tühistanud, sest ma ei olnud selle otsusega tegelikult päri. 

Kui te vihjate Toila Gümnaasiumile, siis iseenesest võib küsida ka nii Tõnis Lukase kui Liina Kersna käest, kes neid Euroopa Liidu meetmeid välja töötasid. Nende ajal need välja töötati. Mõlemad on nende meetmete väljatöötamise juures olnud. Nii et küsimus on laiemalt koolivõrgu korrastamises. Ma ei kritiseeri neid meetmeid muuseas, ma igaks juhuks ütlen. Lihtsalt ütlen, et mina neid meetmeid välja ei töötanud. Aga ma arvan, et koolivõrgu korrastamiseks Ida-Virumaal on need meetmed head, need korrastavad selle koolivõrgu ära. 

Nüüd huviharidus. Teie küsimus oli eestikeelsele huviharidusele ligipääsu kohta. Igal pool Eestis, välja arvatud Ida-Virumaal ja teatud piirkondades Tallinnas, on ligipääs eestikeelsele huviharidusele. Ida-Virumaal ja teatud piirkondades Tallinnas ei ole. Venekeelsed lapsed – eriti puudutab see Narva linna, Sillamäe linna, mingil määral ka Kohtla-Järve linna – ei saa käia eestikeelses huvihariduses. Seda on seal vähe, kui seda üldse on, ja see ei toeta tõesti nende eesti keele õpet koolis. Meil on nii-öelda huvihariduse tegevustoetus, mida me omavalitsustele maksame. Ja me oleme omavalitsustele tegevustoetust makstes andnud väga tugeva vihje, et seda tegevustoetust tuleks kasutada eestikeelse huvihariduse arendamiseks kohalikul tasandil.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan erivajadustega inimeste murede teemal. Võib-olla te ei ole jõudnud täna veel tutvuda sellega, et avaldati muret tekitav artikkel "Hääletu kriis: viipekeeletõlkide põud võib jätta kurdid hädaolukorras abita". Eesti Kurtide Liit toob siin välja oma mure ja tegelikult väga loodab, et Haridus- ja Teadusministeerium võtab tõsiselt kaalumisele viipekeeletõlke eriala taasavamise, selle riikliku rahastamise ülikoolis. Kas te selle valguses, kui te ennast nüüd kurssi viite sellega – ma küll eeldan, et te teate, et see õpetamine lõpetati –, aga saate lugeda ka seda …

Ei-ei, see ei ole lõpetatud.

Riiklik rahastamine selle osas lõpetati. Kas te plaanite kohtuda nendega ja arutada seda muret? Meil on tegelikult kvalifitseeritud tõlke täna 24 ja neist kümme on kaugtõlketeenusega seotud. On selge, et nende haridustee võib katkeda sellise tõlketeenuse puuduse tõttu.

Aitäh küsimuse eest! Siiski on vaja täpsustada fakte. Viipekeeletõlkide rahastamist ei ole riik mitte kunagi lõpetanud. Tartu Ülikool otsustas selle eriala kinni panna. Meil ei ole eraldi viipekeeletõlkide rahastust. Viipekeeletõlke rahastati tegevustoetusest ja Tartu Ülikool otsustas selle kinni panna. Ja siis rääkis haridusministeerium eraldi läbi Tallinna Ülikooliga, kus avati viipekeeletõlke osakond. Seal on olemas viipekeeletõlke professor ja seal on olemas viipekeeletõlke osakond. Ehk siis Tallinna Ülikoolis on olemas viipekeeletõlke osakond. On olemas, Tallinna Ülikoolis. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka riikliku rahastusega, see käib Tallinna Ülikooliga sõlmitud halduslepingu kohaselt riikliku rahastusega tegevustoetuse kaudu. On ikka! Aga see ei ole käima läinud sellisel moel, nagu me sooviksime. (Saalist öeldakse midagi.)

Ma veel kord kordan, et Tallinna Ülikoolile pandi see ülesanne ja Tallinna Ülikool selle ülesande võttis ning on seda ülesannet halduslepinguga täitnud. Aga see ei ole käima läinud sellises mahus, nagu Haridus- ja Teadusministeerium ja ka viipekeeletõlgid seda vajadust [näevad]. Me oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis arutanud viipekeeletõlkide õppekohtade tekitamist tegelikult rakenduskõrghariduses, seal, kus on praegu tervishoiuvaldkond. Rakenduskõrghariduses on see ilma teaduskohustuseta, see on praktiline õpe, mida tegelikult viipekeeletõlkide puhul vaja on. Nii et ehk me saaksime alternatiivina viipekeeletõlkide õppe üle viia rakenduskõrgharidusse.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Kõigepealt, oli väga rõõm kuulda, et härra Seeder tunneb huvi Narvas toimuva vastu. Suur tänu! Aga minu küsimus on peaaegu sama, sama vaidluse kohta, mis tekkis Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse juhi Hendrik Aguri ja Narva linnapea Katri Raigi vahel. Selle vaidluse sisu on eesti keele õppe reform ja kuidas see viiakse ellu just kutseõppekoolis. Narva linnapea väga teravalt kritiseeris seda, kuidas see seal toimub. Küsimus on järgmine: mis on teie seisukoht? Keda te toetate selles vaidluses ja mis põhjusel?

Minu seisukoht ei ole kellelegi saladus. Ma olen algusest peale toetanud seda, mida Hendrik Agur kutseõppekeskuses teeb. See oli ka üks põhjus, miks me Hendrik Aguri selle kutseõppekeskuse juhiks valisime. Kui te mäletate, siis kolm aastat tagasi tuvastas riiklik järelevalve, et Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses eestikeelset õpet ei toimu. Kooli juhtkond ei olnud seadust täitnud. Juba toona oli kohustus kutsekeskhariduses 60% ulatuses õpetada eesti keeles, seda ei toimunud seal koolis. Tänaseks on kutsehariduskeskus kolm aastat samm-sammult kogu aeg eestikeelse õppe mahtu suurendanud. Üks Hendrik Aguri eesmärke on olnud viia kutsehariduskeskus täienisti üle eestikeelsele õppele. See oli ka põhjus, miks ta tegelikult selle kooli juhtimise ülesande endale võttis ja haridusministeerium talle selle ülesande andis. 

Nii et mina arvan, et see, mida Hendrik Agur Ida-Virumaal teeb, on õige, on vajalik. See tuleb läbi raskuste, see tuleb alati Ida-Virumaal läbi raskuste. Aga ma ennustan, et umbes kaheksa aasta pärast ei tule meile enam need raskused meelde, sellepärast et kutsehariduses õpivad õpilased eesti keeles ja neile tundub see iseenesestmõistetavana.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea haridusminister! Ma olen kuulanud kogu seda teie öist juttu. Kõik see on selline lõputu ilus, vulisev oja. Kui teid jälgida, siis te olete suur sebija, tegelete sellega. Aga kas te olete mõelnud, mis jälg teist jääb? Te olete oma erakonna viinud absoluutsesse mudaliigasse ja olete kõvasti panustanud, et ka valitsus on jõudnud sinnasamasse. Kas te olete mõelnud, et võib-olla peaks vähem sekkuma, laskma koolijuhtidel, kui nad on head koolijuhid, tegutseda ise? Võib-olla tuleks sellest rohkem tolku? Praegu te sebite, tegelete, reformide lõputu kaskaad, aga võib-olla saaks vähemaga parema tulemuse? Olete mõelnud selle peale?

Aitäh küsimuse eest! Muidugi, ministriametit on võimalik pidada ka nii, et sa mitte midagi selles ametis ei tee. Haridussüsteem sellest kokku ei kuku. Aga need lapsed, kellest ma tegelikult täna rääkinud olen – nii need lapsed, kes eesti keelt ei oska, kui ka need lapsed, kes pärast põhikooli lõppu endale õppekohta ei leia ja edasi ei õpi –, nende laste elu läheks samamoodi edasi, nagu ta seni on 30 aastat Eesti Vabariigis läinud, kui me ei teeks neid muutusi. Loomulikult on võimalik ministriametit ka nii pidada, et võtad palka, aga praktiliselt mitte midagi ei tee.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ma siin oma sõnavõtus rääkisin ka sellest, et liiga palju reforme on ühel ja samal ajal ette võetud. Kui vaadata niimoodi jooksvalt, siis näeme: seesama üleminek eestikeelsele õppele, õppimiskohustuse pikendamine, kutseharidusreform ja rakendusgümnaasiumid, õpetajate karjäärimudel, hariduslepe, koolijuhtide atesteerimine, põhikooli lõpueksamid ja SAIS. Ja nii edasi, ja nii edasi. Kas teie arvates ei ole tekkinud [olukord], et lihtsalt liiga palju asju [tehakse] korraga ja siis on hästi keeruline jõuda progressini, ütleme niimoodi? See lihtsalt ei tööta?

Aitäh küsimuse eest! Te nüüd lugesite ühe reformi seitse erinevat muutust ette eraldi reformidena: õppimiskohustuse pikendamine, kutsehariduse õppekavad, SAIS ja põhikooli lõpueksamite tingimuste [muutmine] on kõik üks ja sama asi (Naerab.) ehk siis ühe ja sama reformi erinevad tahud. Õppimiskohustuse reform tähendabki seda, et põhikooli lõpetamise tingimused muutuvad, see tähendab seda, et kutsehariduses tulevad uued õppekavad ja uued õppimisviisid, see tähendab seda, et SAIS tuleb kasutusele. Nii et see ongi õppimiskohustuse pikendamine. 

Nüüd, õpetajate karjäärimudel ja direktorite atesteerimine. Õpetajate karjäärimudel tuli õpetajate streigist tingitud kokkuleppest ja õpetajate soovist omada karjäärimudelit, mida Eestis ei ole. Need üksteist ei sega. Õpilaste õppimiskohustuse pikendamine ja õpetajate karjäärimudel mitte kuidagi üksteist ei sega. See, et õpetajad, vanemõpetajad ja meisterõpetajad saavad alates 1. märtsist – need, kellel on täna juba on kvalifikatsioon olemas – palka kõrgema alammäära [alusel], on minu arvates õige suund selleks, et motiveerida õpetajaid karjääriastmetel liikuma ja koolis karjääri [tegema].

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma jätkan sealt, kuhu me eelmise küsimusega välja jõudsime. Juttu oli uuringutest ja siis te rääkisite, et põhjus nende tegemiseks on võimaliku kahju ärahoidmine või minimeerimine. Minu arust see välistab innovatsiooni, see näitab riskijulguse puudumist. Tegelikult Eestis on olnud ajad, kus me oleme mõelnud oma riigist niimoodi, et me saame siin asju proovida, me oleme dünaamilised. Ma siis küsin veel kord, miks ei ole ministeeriumis võimalik teha nii, et kui mõni koolijuht teeb ettepanekuid, mis ministeeriumi üldisest joonest irduvad, siis proovida neid kas selles koolis või ka veel mõnes koolis kasutusele võtta.

Muidugi, mõnes mõttes on mu küsimus laiem, et miks on meile vaja haridusministeeriumi, kes muudab kõik koolid ühetaoliseks. Kui me selle raha, mis ministeeriumi ja tema allasutuste ülalpidamiseks kulub, annaks koolipidajatele ja annaks neile ka vabamad käed koolide pidamisel, siis võib-olla me saavutaks sootuks paremaid tulemusi.

Aitäh! No te täpsustasite nüüd oma küsimust, mille tõttu mul tuleb anda teistsugune vastus. Kui see muutus, mida koolijuht soovib, puudutab tema kooli, siis ei ole ju tegelikult vaja mingit uuringut teha. Siis on selge, et tuleb see läbi analüüsida, läbi mõelda ja kui see muutus tõenäoliselt head eesmärki, õilsat eesmärki silmas peab, siis me ei näe mingeid takistusi nende asjade tegemisel. Reeglina ei ole ka koolipidaja neid takistusi seadnud. Kui on mingi õiguslik piirang, siis tuleb seda õiguslikku piirangut muuta, kui see muutus tõesti on ülla eesmärgi nimel. 

Te ütlete, et innovatsiooni Eesti haridussüsteemis ei ole, et kunagi me julgesime riskida. No me ikka teeme innovatsiooni. Ma arvan, et TI-Hüpe, tehisaruhüppe [programm], on päris korralik innovatsioon, kusjuures ka riski võtmine sellega, et me proovime ära. Me ei tea tegelikult, kuidas mõjutab õppimist tehisaru kasutamine, kas see mõjutab kõrgemate kognitiivsete võimete huvides õppimist või on tulemus see, et kognitiivselt hakatakse tehisarule edasi andma oma õppimisoskust ja mõtlemisoskust ning ise jäädakse selle võrra rumalamaks. Loomulikult me toome tehisaru koolidesse pigem ettevaatlikult, aga siiski toome, vaatamata sellele, et meil puuduvad igasugused, ka rahvusvahelised alusuuringud selleks, et öelda, mis selle mõju on. Nii et meil ikkagi on riskijulgus haridussüsteemis olemas. 

Aga kui on selline otsus, mida üks koolijuht soovitab kõikide teiste koolide jaoks ka üle riigi, siis see eeldab ikkagi mõjuanalüüsi ja uuringuid. (Rain Epler ütleb saalist midagi palgatõusu kohta.) Aga palgatõus ongi direktori kätes. (Rain Epler jätkab.) Diferentseerimine on ka direktori kätes, nii palgatõus kui ka diferentseerimine on koolipidaja kätes. Diferentseerimine … (Rain Epler ütleb veel midagi.) Ei ole nii.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Muuseumides käimine ja nende programmide kasutamine koolide poolt on vähenenud 30–40%, sest koolidel ei ole raha ja teie olete ära keelanud lastevanematelt selleks raha küsimise, mida on alati tehtud. See on tõsine probleem, sellepärast et õpilased, lapsed jäävad väga paljust ja harivast ilma. Ja nüüd siis on HTM-i üldhariduse valdkonna peaekspert Liiv-Tellmann ilmselt teie soovitusel tulnud välja ideega või ettepanekuga, et koolid peaksid hakkama looma mingisuguseid fonde, kuhu hakata raha küsima ehk kerjamas käima. Kas teile ei tundu, et see on täiesti absurdne?

Aitäh! Mina ei ole keelanud koolidel õppekäikudeks raha [küsimise]. Selle keelu on seadustanud 1992. aastal Eesti rahvas. Põhiseaduse § 37 ütleb – ma spetsiaalselt kirjutasin selle igaks juhuks välja, sest ma teadsin, et see küsimus tuleb –, et õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses ehk siis õppekava ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Ehk siis, et maksu lastevane … (Sumin saalis.) Jaa, selle eest peab raha andma koolipidaja. Kui ta kinnitab ära õppekava, mille sees on õppekäigud, siis peab koolipidaja tagama selle õppekava rahastuse. See on põhiseaduses niimoodi kirjas. 

Mina ei ole midagi keelanud. 2016. aastal on õiguskantsler esitanud selle kohta õigusnõude, mille peale haridusministeerium on toona juba – ma ei mäleta küll, kes see minister oli – ehk siis 2016. aastal kehtestanud selle juhendi lähtuvalt põhiseadusest ja õiguskantsleri ettekirjutusest. Mina seda juhendit muutnud ei ole, mina seda seadust muutnud ei ole, lihtsalt seda ei ole rakendatud. 

Aga see on põhiseaduses meil kirjas, et see peab olema tasuta. Ja koolipidajal on tegelikult kohustus õppekava täitmisel tagada see, et õppimine on õppemaksuta. Nii on. Lastevanematelt on võimalik panust küsida, aga see peab olema vabatahtlik, see ei saa olla kohustuslik. Lastevanematel ei saa olla kohustust maksta õppetöö eest koolis. 

Seekordne juhtum sai alguse Gustav Adolfi Gümnaasiumist, kus üks lapsevanem esitas kaebuse, mis jõudis lõpuks haridusministeeriumisse. Lapsevanema kaebus aga oli loomulikult koolipidajale, Tallinna Haridusametile. Tallinna Haridusamet pöördus omakorda ministeeriumi poole, sellepärast et koolis ei olnud mitte küsimus õppekäikudes ega teatris käimises, vaid õppetöö eest küsiti raha. Suusatundide ja ujumistundide eest ehk siis täiendavate tundide küsiti lastevanematelt kohustuslikus korras raha ja see ei ole Eesti põhiseaduse järgi lubatud. Meil on tasuta üldharidus.

Arvo Aller, palun! 

Hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Küsin Raini küsimuse jätkuks [teemal], et ministeerium püüab kõik koolid muuta ühetaoliseks, omapära kaob ära. Seda tehakse just teatud nõuete seadmisega koolile. Kõige absurdsem on mingi muru kõrguse nõue koolipidajale, et kui kõrge peab olema muru kooli ümber, et laps ei komistaks, ja mis iganes veel on välja mõeldud. Tehisaru kasutatakse juba päris palju. Aga minu küsimus on, miks tegeleb Haridus- ja Teadusministeerium nõuete karmistamisega, kui ta võiks olla just heaks partneriks nii koolile kui ka koolipidajale.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, haridusministeerium pole mitte kunagi mitte üheski dokumendis sätestanud, kui kõrge peab olema muru. Mitte üheski dokumendis! Mitte ühtegi õigusakti ei ole, mis ütleks, kui kõrge peab olema muru. See on fakt, seda ei ole olnud. 

Teiseks, õppekeskkonna turvalisuse reeglid olid kolmes määruses. Üks määrus reguleeris seda, kuidas peab õppimise protsessis olema tagatud laste turvalisus, teine määras seda, milline õppehoone seest peab olema, ja kolmas määrus, milline õppehoone väljast peab olema. Me vähendasime neid reegleid kolmandiku võrra. Võtsime vähemaks, koondasime need kolm määrust ühte määrusesse ja reguleerisime üsna vähe võrreldes sellega, mis seni oli reguleeritud. See ei puuduta mitte kuidagi kooli õppekava, kooli eripära, see puudutab kõige lihtsamaid laste turvalisuse ja heaolu tingimusi. Kui laps tuleb kooli, siis koolikeskkond peab olema tema jaoks turvaline. See määrus mahub ära kolmele leheküljele. Seal ei ole tegemist mitte mingit pidi kooli eripärade mahalihvimisega.  

Haridusministeerium pole astunud mitte ühtegi sammu ega plaani ka astuda selleks, et lihvida maha mingeid Eesti kooli eripärasid. Meil on koole, kes rakendavad Montessori või Waldorfi metoodikat, on erakoolid, munitsipaalkoolid, väiksed koolid, suured koolid, maakoolid, mõisakoolid, lasteaed-algkoolid. Mitte mingisugust soovi kooli eripära maha lihvida ei ole, me ei ole ühtegi sammu selleks astunud ega plaani ka. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! Kuidas teil kõrgkoolide muredega on? See [jutt] on juba pikk joru ja olen minagi aastate jooksul seda kuulnud. Ühelt poolt see mure, et eestikeelne [õpetus] säiliks või vähemalt eesti keele osakaal ei väheneks nii drastiliselt, ja teiseks, et tasuta [kõrgharidus] jääks. Te vahepeal ütlesite, et raha on nagu essasti, aga kui ma õigesti mäletan, siis mingi 30 miljonit tuleks järgmisel aastal kuidagi leida, et tasuta [õppe] võimalus säiliks. 

Aitäh! Ma muidugi ei ole kunagi öelnud, et 30 miljonit peab järgmiseks aastaks leidma, et tasuta õppe võimalus säiliks. See on tsitaat härra Belobrovtsevilt, mina seda öelnud ei ole. Kõrgkoolid on soovinud saada 30 miljonit järgmiseks aastaks, aga see vajadus, mida meie arvutused näitavad, on natuke teistsugune. 

Valitsus on seisukohal ja on kokku leppinud ka koalitsioonilepingus, et tasuta eestikeelne kõrgharidus igale inimesele jääb. Üks tasuta kõrgharidus ehk üks bakalaureus, üks magister eesti keeles on võimalik Eestis omandada tasuta ja me ei hakka kehtestama õppemaksu. Meil seda plaani ei ole. Õppemaks on võimalik kehtestada nendele, kes tulevad korduvalt õppima ehk naasevad vähem kui kümne aasta jooksul kõrgharidusse. Seda välja arvatud juhul, kui inimesel on päriselt vaja ümber õppida, kui töötukassa on öelnud, et inimesel on vaja ümber õppida. Siis ta vabastatakse sellest õppemaksust. Ja koolidel ei ole ka kohustust õppetasu küsida. Seadus annab koolidele õiguse õppetasu küsida, mitte ei [pane neile kohustuse] õppetasu küsida. Nii et me oleme küll leevendanud [keeldu] õppetasu küsida, aga me ei ole kunagi koolidele pannud kohustust seda küsida.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kümme päeva tagasi saime lugeda teie seisukohta sellest, et kõrgharidus vajab lähiaastatel juurde üle 83 miljoni euro, mis kahtlemata on tõsi. Aga põhjus on see, et teie tehtud kärped olid üle 100 miljoni euro. Tegelikult see raha oli olemas, seda kärbiti ja nüüd on vaja seda tagasi anda. Sellessamas loos te kinnitate, et me oleme juba kärpinud HTM-i eelarvest kõik, mida üldse kärpida annab. Ma küsingi, mis see kõik siis oli. Jõhkrad kärped oli Eesti 200 lubadus ja ma väga tunnustan julgust reformida. Seda on vaja teha, on vaja ka haridusvaldkonnas teha, aga iga reform nõuab ressursse, nii inimesi kui ka eurosid arendusteks. Kärped tähendasid HTM-is koondamist, töötasude külmutamist ja võimalik, et ka arenduste eelarve vähendamist. Kas SAIS3 hilinemise põhjuseks on kärpimine viimastel aastatel?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saanud aru, kust keegi on kõrgharidusest 100 miljonit ära kärpinud. Sihukest asja pole olnud. Kõrghariduse kärbe oli kasvu kärbe … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, ma täpsustan, kokku oli see kasvu kärbe 30 miljonit – 30 miljonit! – ehk 15% asemel kasvas 10% kõrghariduse tegevustoetus. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ei, ei, ei vasta tõele! Küsimus ei ole mitte selles. Nelja aasta peale ehk 2023–2026 oli kokku lepitud tõus. Kärbe on olnud 2025 ja 2026 ja on [ka] 2027 ja 2028, aga mitte 100 miljonit. 

See tõus, miks meil on vaja lisaraha kõrgharidusse, on seotud õpilaste arvu kasvuga. Nii nagu meil on liikumas põhikoolist gümnaasiumisse, nii liigub järgmise nelja aasta jooksul ka gümnaasiumist ülikooli tõenäoliselt lähikümnendite kõige suurem põlvkond. Meil on vaja see demograafiline aken ära kasutada, et need inimesed saaksid võimaluse kõrgharidus omandada. Ja neid on täna rohkem, kui oli varasemates põlvkondades. Õppekohti on ülikoolides vaja juurde teha. 

Osa õppekohti on vaja juurde teha nendes valdkondades, kus meil tööturul on tööjõuvajadus väga suur, aga mis on väga kallid, näiteks veterinaaria ja meditsiin, tervishoid. Seal on vaja õppekohtade arvu kasvatada. Me oleme välja arvutanud, et meil aastani 2030 on täiendavalt vaja 83 miljonit nende täiendavate õppekohtade lisamiseks kõrgharidusse. Ja tegelikult maksimaalselt oleks plaan lisada 10 miljonit, sest 83 miljonit puudutab ainult nendes prioriteetsetes valdkondades õppe[kohtade arvu] kasvu. Aga üliõpilased ei lähe ju kõik õppima ainult prioriteetsetesse valdkondadesse, meil oleks õppe kasvu vaja ka kunstis, muusikas, humanitaar- ja sotsiaalvaldkondades. Tegelikult on see summa umbes 110 miljonit nelja aasta jooksul, selleks et me saaksime 2030. aastaks vastu võtta suuremate põlvkondade üliõpilasi, kui on olnud senised neli aastat. 

SAIS-i arenduses ei olnud mingeid kärpeid. SAIS-i arendus oli oluliselt mahukam. Meil sai raamleping täis enne tähtaega, sest arendati palju suuremas mahus. Me pidime tegema uue raamlepingu. Suvel me kaotasime selle uue raamlepingu tegemisega kahjuks aega ja seda me enam tagasi teha ei jõudnud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Meil on siin räägitud palju ka õpetajate karjäärimudelist. See õpetajate karjäärimudel oli teil üks järjekordseid reforme, mis peaks õpetaja kvaliteedi tõusule viima. Ometigi olete öelnud intervjuus ERR-ile, et õpetajate kvalifikatsioon ei olegi peamine õpitulemusi määrav tegur. No heakene küll! Samas ERR-ile antud kommentaaris ütlete muu hulgas ka seda, et vaja oleks võimalusel pikemat kooliaastat. Ärge nüüd jumala pärast hakake oma 1%-lise toetuse pealt ka seda hullust läbi suruma, enne kui teie aeg otsa saab, et lastelt pikk suvevaheaeg ära võetakse! See on asi, mida keegi pole tahtnud torkida, kuigi mingid häälekesed aeg-ajalt piiksatavad kuskil, et lapsed võiksid augusti algul kooli minna nagu Soomes. Kinnitage või lükake ümber, et jumala eest, seda plaani teil nüüd ei ole.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole mitte kunagi öelnud, et vaja oleks pikemat kooliaastat. Ma olen öelnud, et meie koolikoormus on seotud sellega, et meil on Euroopa kõige lühem kooliaasta. Kui keegi soovib arutada koormuse vähendamist ja õppeprotsessi koormuse vähendamist, siis üks lahendus on pikem kooliaasta. Mina ei ole öelnud, et meil on vaja pikemat kooliaastat. Ärge pange mulle suhu asju, mida ma ei ole öelnud. See on arutelu [teema], üks nendest lahendustest, kui keegi tõesti leiab, et peaks vähendama õpilaste koormust, et meil on väga intensiivne õpe, sellepärast et meil on üks Euroopa kõige lühemaid kooliaastaid. Nii et minul mingit kavatsust kooliaastat pikendada ei ole ega ole ka olnud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma kasutaks võimalust ja avaldaks umbusaldust tervele erakonnale, Eesti 200-le. Kui vaadata teie toetusprotsenti, siis see on pool aastat või juba aasta 1–2% ümber. On näha, et teil ei ole valijaid, teil ei ole toetajaid, te sisuliselt esindate iseennast siin valitsuses ja koalitsioonis. Kui madalale peaks Eesti 200 toetus langema, et te oma ministritega ise tagasi astuksite, võtaksite selle otsuse vastu? Tegelikult ei ole seda erakonda täna enam kellelegi vaja ja see poliitika, mida te ajate, on Eesti ja Eesti inimeste jaoks kahjulik. Küsingi, kui madalale Eesti 200 toetus peaks langema, et te sellise otsuse vastu võtaksite.

Aitäh! Vaadake, demokraatlikus süsteemis on niimoodi, et valimised toimuvad iga nelja aasta tagant ja siis saab öelda, kellel kui palju toetust on. Ükskõik mis põhise valimiga reiting ei saa demokraatlikus süsteemis otsustada valitsuse mandaati. Seda ei saa otsustada reitingute pealt, seda otsustavad valijad. Valijad annavad mandaadi ja valijatel on alati võimalik see mandaat ümber mõelda. Selleks on neli aastat ja meil on valimised aasta pärast. See on koht, kus valijate mandaate arvutatakse. Demokraatlikus süsteemis ei saa valijate mandaati ümber arvutada iganädalaste reitingute pealt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Te enne meie kolleegi küsimusele vastates viitasite põhiseadusele, mis ei luba vanematelt küsida raha õppekava täitmise eest. Olen täiesti nõus, et me ei soovi hariduses ebavõrdsust süvendada ja see, mida me õppekavas pakume, peaks olema ühtsuskoolis kõigile õpilastele tasuta kättesaadav. Samas, põhiseadus ei keela kuidagi laste muuseumisse või teatrisse viimist. Kui see on õppekava osa, siis seda kaasaegse õppekava täitmist tuleks ka rahastada. Kas te näete, et lisaks sellele, et vanematelt raha küsida, on variant ka see, et riik rahastab õppekava täitmist sellisel viisil, mis hõlmab muuseumide, teatrite, näituste külastamist ja muid mitmekesiseid õppemeetodeid rohkem, kui praegu tehakse Kultuuriranitsa kaudu?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, me oleme [koostöös] kultuuriministriga välja arvutanud, kui suur peaks olema lisaraha vajadus, et ära katta kõik õppekäikude soovid. Selles mahus, nagu koolid on õppekäike planeerinud, see eeldab üle 2 miljoni euro lisaraha Kultuuriranitsasse. Nii et ma arvan, et see on koht, kus me peaksime poliitilist kokkulepet otsima, et me seda rahastame. Aga iga otsus, mis õppekava avardab ja laiendab, peab olema rahaliselt kaetud. Ei saa teha niimoodi, et me avardame ja laiendame õppekava ja paneme selle kohustuse õppekava rahastamisel lapsevanemate peale. See suurendaks märkimisväärselt seda sotsiaal-majanduslikku hariduslõhet, millest Eesti inimarengu aruanne väga põhjalikult rääkis.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, on käsi püsti kolleeg Rain Epleril. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! 

Jaa, minul on tegelikult teile, härra juhataja, pigem ettepanek istungite läbiviimise protseduuri kohta. See tõusetub sellest, mis siin küsimuste-vastuste voorus välja tuli, ja mõnes mõttes ka, ütleme, teie tegevusest siin Riigikogu töö juhtimisel. Siin päris palju küsimusi tugines ajakirjanduses ilmunud avalikule informatsioonile. Küsides [märgiti], et näete, loen lehest või ERR-ist, et on nii, et minister ütles, et pole olnud, pole teinud, ja nii edasi. Kuna teie praktika on olnud, noh, ikkagi saadikute õigusi oluliselt piirav, siis minu arust minu ettepanek langeb mõnes mõttes viljakale pinnasele. Võib-olla te mõtlete sellele, et ära keelata Eesti meedias ilmunud allikate kasutamine (Keegi naerab saalis.) siin menetlustes, kuna täna ikkagi ilmnes, et meedias valetatakse massiivselt. Ma täna ei kuulnud ühegi küsimuse [vastuse] puhul, et minister oleks öelnud, et jah, tõepoolest oli. Okei, see SAIS-i asi võib-olla, aga kõik ülejäänud [vastused] olid sellised, et ... Noh, kuna te olete siin kolm aastat niikuinii õigusi piiranud, siis ehk see väike asi ka kinni panna ja öelda, et ajakirjanduses ilmunud infot ei tohi …

Aitäh, hea kolleeg! Ma tänagi jälgisin tähelepanelikult, mis Eesti meedias avaldati, ja avaldati ka kuulujutte. Avaldatakse kõike. Aga see teiepoolne ettepanek on lihtsalt täiesti sobimatu ja te saate ju ise ka aru, et see ei olnud tõsiselt võetav. Nii et ma ei saa seda lugeda mitte ühelgi moel protseduuriliseks küsimuseks. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, ma lähen ikkagi oma protseduurilise küsimusega sealt edasi. Ega teie loomulikult ei saa teha sealt puldist ministrile märkust, sest ega teie ei ole võib-olla kõiki meediaväljaandeid läbi lugenud. Aga lihtsalt, et oleks nagu õiglus tagatud, [ma märgin], et minu viimases küsimuses oli tsitaat ERR-ist. Seal on sõnaselgelt öeldud, et Kallas märkis, et õpetajate kvalifikatsioon ei ole peamine õpitulemusi mõjutav tegur, vaid määrav on õpilase sotsiaal-majanduslik taust, mistõttu oleks vaja rohkem ressursse, väiksemaid klasse ja võimalusel pikemat kooliaastat.

Aitäh!

Nii et ta on seda ise öelnud ja see, mida ta siin praegu puldis väitis, on täielik vale.

Te jälle kasutate seda võimalust vastulauseks, aga see ei ole protseduuriline küsimus.

Kas ma tohin lõpetada? Ma oleksin läinud sealt veel edasi.

Aga lõpetage siis kiiresti, sellepärast et me läheme läbirääkimiste juurde. Mis on protseduurika?

Protseduuriliselt ma tahtsin selle teile välja tuua, et te teaksite, millest oli jutt, et te saaksite ministrile öelda: ärge valetage.

Ei, mina ei hakka kindlasti ministrile seda ütlema ega hakka ka kontrollima, kas see tsitaat sellisel kujul oli olemas või ei olnud. See ei ole istungi juhataja ülesanne, see ei ole istungi protseduurides ette nähtud, et istungi juhataja sekkub küsimuse ja vastuse sisusse. Niikaua, kui püsitakse teemas – ja umbusaldamise puhul on see väga lai, nagu te olete ise ka tähele pannud –, istungi juhataja ei sekku, kui kõik jääb sündsuse piiridesse. 

Aga, head kolleegid, nüüd me oleme jõudnud läbirääkimisteni. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel on komme, et esimesena saab sõna selle fraktsiooni esindaja, kelle liikmed on umbusalduse avaldamise algatajad. Isamaa on ka algataja ja sellisel juhul Tõnis Lukas on esimene läbirääkija. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Soovin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Isamaa poolt me keskendasime selle umbusaldusavalduse põhikooli lõpu ja gümnaasiumisse sisseastumise tingimustega seotud segadusele. Siin on muid teemasid ka olnud. Võin kohe öelda, et täielik üleminek eestikeelsele õppele oli sellisel kujul, nagu see praegu toimub, ainult Isamaa programmis. See tähendab täielikult üleminekut eestikeelsele õppele ja mitte tervet koolitsüklit arvestades, vaid kiiremini, kui terve tsükkel käib: korraga lasteaias, esimeses klassis ja neljandas klassis. Me soovinuks ka seitsmendas klassis, aga see ei läinud riigi tasemel läbi, Tartu tasemel läks. Nii et [see] toetub, niikaua kui seda tegevuskava ellu viiakse, [initsiatiivile], mille me algatasime. 

Aga nüüd tundub, et minister tihti tahab vaielda ka vaidlemise pärast. Ja võib-olla sellepärast on oma arvamusega ametnikke Haridus- ja Teadusministeeriumis väheseks jäänud. Sellest tulenevalt pole probleem mitte uuenduste paljusus, vaid nende üle jõu käivus, see tähendab juhtimise ja tehnilise võimekuse puudus. Pareerida kõike sellega, et … No ma ei tea, mis ma siin kuulsin? No näiteks et mina olen teinud selle Euroopa eelarveperioodi reegleid. See periood algas 2021. aastal, ma sain haridus- ja teadusministriks 2022. aasta keskel. Või siis, kui ma kasutasin küsimust esitades ühte terminit, siis öeldi mulle, et ma selle all mõtlesin hoopis midagi muud. Niisugune pidev vaidlemine. Keskenduksime ikkagi sellele, mis on tegelikult juhtunud. 

Põhikooli lõpetamise tingimused kehtestati sisuliselt õppeaasta keskel. Ministri arvates võis nendest juttu olla varem ja kindlasti ka infot levitati varem, aga sellisel kujul, nagu need kehtestati, kehtestati need õppeaasta keskel. Koolijuhid on palunud selliseid muudatusi teha ikkagi õppeaasta algusest. Sisseastumise infosüsteem nr 3 pidi tehtama üldiselt kasutatavaks ka üldhariduskoolides. Praegu on see mingis osas koolides ja ka kutsekoolides kasutatav, aga igal pool mitte. Ebaõnnestus see kasutuselevõtt. Kui see ebaõnnestus ja see ministeeriumis selgus, siis anti sellest kohe teada, aga lihtsalt selle koormustesti oleks võinud teha paar nädalat varem. Siis ei oleks koolid teinud oma vastuvõtukordasid ja oleks sellest vanematele ja kõigile vanal moel teada andnud. Oleks teinud [testi] natukene varem, poleks seda segadust tekkinud. Lihtsalt sellele valdkonnale tekitatakse topelttööd ja see on see, mis koole häirib. 

Nüüd seaduslikust alusest, et õpilased [võivad] oma koolieelistust gümnaasiumisse sisseastumisel näidata. Lubati, et see kehtestatakse. Tegelikult ministeerium selleks ühtegi sammu selle õppeaasta jooksul ei astunud või vähemalt pole see jõudnud Riigikogu menetlusse. Tõenäoliselt ka valitsuses sellist eelnõu ei ole. 

Edasi, kutsekoolide õppekavade reform. Muide, see nelja-aastane õppekavade tsükkel paljudel juhtudel õigustabki ennast väga, aga sellega kaasneb ikkagi palju segadust. Kuna need riiklikud õppekavad on suhteliselt hilja valminud ja nüüd kiiruga koolid teevad omasid, siis õpilased – vastuvõtt algab varsti – ei leia oma eriala üles. See, kes tahab kokaks [õppida] – see on paljudel juba ette teada –, peab oskama oma eriala otsida turismiteeninduse alt. Sinna alla lähevad kokad, majutus, reisimisega seotud asjad, sündmuskorraldus. Elektriku eriala on praegu elektri- ja [automaatikasüsteemide] tehnoloogia ja pärast esimest ettevalmistavat aastat saad sa valida suunad: elektrienergeetika, energeetika, elektrotehnika, automaatika ja nii edasi. Ühesõnaga, see asi on tehtud niisuguseks pudiks, et selle selgitamine õpilaskandidaatidele on tegelikult paras pähkel nendele koolidele, kes peavad sellega hakkama vastuvõtus tegelema juba 31. märtsist alates.

Pealegi see, millisel hetkel pärast ettevalmistavat aastat selgub nende noorte võimalus, kes ei taha seda rakenduslikku gümnaasiumiharidust, vaid otsustavad minna ainult kutseoskuste omandamise peale, kui kaua nemad peavad õppima, kuidas nad eraldatakse muust, koos alustanud õppegrupist – need asjad on kõik ebaselged. 

Kui koolid tegid uue SAIS-i süsteemi järgi vastuvõtukorrad ära, siis tuli neil hakata neid ümber tegema. Ministeerium ütles, et tehke nüüd ruttu ümber, sest me ei suutnud SAIS3 käivitada, ja me riikliku määruse selleks, et teil oleks alus see kord ümber teha, teeme hästi kohe-kohe. Omavalitsused andsid koolidele korraldused, mis ajaks need korrad ümber tuleb teha. Nüüd selgub, et nojah, on kooskõlastusringid – väga tore, oma õigustus on riigisüsteemil alati olemas. Aga sellel põllul, kus tegutsetakse, on jälle nii, et riiklik regulatsioon tuleb pärast seda, kui nendel oli ülesanne teha oma korrad ja need ka ära kinnitada. Siit tuleb juriidiline segadus. 

Kutsekoolide rahastamise mudel, mis sellel aastal käivitub, tähendab seda, et kutsekoolid peavad nüüd arvestama, et neil on oma töötajatele palga maksmiseks samad alused kui gümnaasiumidel. Ainult et see suurelt osalt – see diferentseerimisfondi puudumise [korvamine], töötajate palga tõstmine ja nii edasi – peab toimuma suurelt osalt sisemiste reservide arvel. See lihtsalt on nii, kui koolid oma eelarved on saanud ja [kulutused] läbi arvutanud. See tuleb tegelikult paljudel puhkudel õppetöö arvel. 

Kõiki neid asju ei jõua siin läbi rääkida. Mitte et nüüd issanda päike läheks enne looja, kui ma sellega läbi saaks – noh, ta on loojas juba ammu. Aga nüüd on lõpuks nii, et õpetaja ei tohi pärast teatrikülastust õpilastelt küsida, mis nad teatritükist arvavad, sellepärast et siis öeldakse, et see oli õppekäik, kuigi see ei olnud otseselt õppetegevusega seotud, see oli lihtsalt kultuuriüritus. Seda ka ju tehakse, et õpilaste maailmapilti laiendada. Ühesõnaga, niisugune varjamine ja sehkendamine, et saaks neid õppekäike teha, muuseumidesse minna …

Teie aeg!

… et seda ei seostaks õppekavaga ja nii edasi, on hullem kui nihverdamine Nõukogude ajal, et saaks oma tööd teha. See riigi tõsiseltvõetavust kindlasti ei paranda ka koolide, õpetajate ja vanemate silmis. Nii et segadust on liiga palju.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alustan ühe hoiatava näitega meie naaberriigist. Lätis on opositsioon juba kuuendat korda üritanud umbusaldada peaministrit. Tulemus on iga kord sama, hääli ei tule kokku. Umbusaldamisest on saanud rutiin, peaminister ei tule enam istungilegi ja ühiskond elab sellele poliitilisele mängule järjest vähem kaasa. 

See on selge hoiatus ka meile. Kui umbusaldusest saab iganädalane harjumus, kaotab see oma tähenduse ja kaob usaldus poliitika vastu tervikuna. Just seetõttu ütlen kohe alguses, et sotsiaaldemokraadid ei toeta haridusminister Kristina Kallasele umbusalduse avaldamist. Mitte seetõttu, et kõik oleks hästi – kaugel sellest, me oleme haridusministeeriumi tegevuse suhtes olnud järjepidevalt kriitilised –, aga igakuine umbusaldus[avaldus] ei ole lahendus. See devalveerib vastutuse mõtte ja muudab parlamendi töö olulise instrumendi vaid osaks poliitilisest mürast. 

Kui tahame päriselt muutust, tuleb rääkida kogu valitsuse vastutusest. Tõde on see, et tänane valitsus on usalduse on minetanud. Näeme, kuidas valitsus ei lahenda Eesti probleeme, sest Reformierakond on oma populaarsuse tõusu lootuses riigijuhtimise pausile pannud. Otsuseid lükatakse edasi, vastutust välditakse ja tulemuseks on segadus paljudes valdkondades: energeetikas, tervishoius, hariduses. Kõik need valdkonnad on jäetud vinduma. 

Ja mida me samal ajal näeme? Me loeme ajalehtedest, kuidas vaieldakse tuliselt selle üle, kes saab mõnda eelnõu Riigikogu saalis ette kanda. Näeme, kuidas peaministri erakonna saadikud tegelevad omaenda eelnõude blokeerimisega. See ei ole riigi juhtimine! 

Kui kellelegi peaks umbusaldust [avaldama], siis peaministrile, sest just tema ülesanne on tagada, et valitsus töötab, otsused sünnivad ja riik liigub edasi. Laialdaselt on teada, et peaminister ei ole aktiivne välispoliitikas, aga kui ta ei tegele piisavalt ka sisepoliitikaga, siis tekib õigustatult küsimus, kas keegi üldse täna riiki juhib. 

Tulen nüüd aga haridusvaldkonna juurde. Värske inimarengu aruanne näitab, et meil on põhjust olla uhked oma hariduse üle. Eesti kool on tugev, õpetajad teevad rasket tööd südamega ja lapsed saavutavad häid tulemusi. 

Samal ajal probleemid süvenevad. Kasvab hariduslik ebavõrdsus, süveneb õpetajate nappus, laste vaimne tervis on väga kehvas seisus. Meie põhikooliõpilaste heaolu on Euroopa kõige kehvemate seas, nad tunnevad kurbust ja masendust tunduvalt sagedamini kui naaberriikides. 

Üha rohkem näeme, kuidas pere rahakott otsustab lapse tuleviku. Riigi ülesanne on sekkuda varakult ja toetada seal, kus on raskem. Me ei tohiks lasta tekkida koolidel, kus juba ette on selge, et võimalused on väiksemad. Selle alla kuulub ka huviharidus. Kui me kärbime huviharidust, siis võtame lastelt võimaluse areneda, kuhugi kuuluda ja leida oma tee. Inimarengu aruanne näitab selgelt, et huviringid ja toetav keskkond on oluline kaitsetegur riskikäitumise ja koolist väljalangemise vastu.

Haridusvaldkonnas on korraga töös mitu suurt ja süsteemset reformi. See eeldab eriti selget juhtimist, põhjalikku ettevalmistust ja tihedat koostööd. Paraku pean ütlema, et me ei ole rahul sellega, kuidas neid reforme ellu viiakse. Kaasamine on olnud pealiskaudne, tegevused ja ressursid planeerimata, mõjude hindamine on jäänud nõrgaks.

Olgu selle näiteks Hiiumaal ja Vana-Vigalas inimestele väga valusalt [mõjunud] kutseharidusreform või palju tähelepanu saanud sisseastumiskatsete mooduli rakendamine – muster kordub. Ideed võivad suures plaanis olla põhjendatud, aga elluviimine on kiirustav ja läbimõtlematu, osapooli ei kaasata õigel ajal ega sisuliselt. Koolid ei ole valmis, õpetajad ei ole valmis, tugisüsteemid ei tööta. Tagajärjeks on segadus ja lisakoormus, usaldus riigi vastu väheneb. Selle hinna maksavad õpilased, õpetajad ja pered. 

Haridus- ja Teadusministeerium vastutab küll eelkõige hariduse kvaliteedi eest, kuid haridussüsteem ei toimi vaakumis. Selle mõju ulatub inimeste toimetulekust regionaalarenguni, tööjõuturust turvalisuseni, vaimsest tervisest kogukondade elujõuni. Kui sulgeme erialasid või muudame koolivõrku, mõjutab see tervet piirkonda. Kui teeme sisseastumissüsteemi ümber ilma piisava ettevalmistuseta, mõjutab see tuhandete perede igapäevaelu. 

Sama tõsine probleem, millele soovin eraldi keskenduda, on kõrghariduse rahastamine. Ülikoolide rahastamise iga-aastane kasv lõpeb. Samal ajal tuleb ülikoolidesse lähiaastatel oluliselt rohkem tudengeid kui varem. Keegi ei tea, mis saab edasi. Halduslepingud seisavad. Olgu siin täpsustatud, et kõrgharidusele lubatud kasvu lühinägelik vähendamine on ka kärbe. See eelarve, mis varem oli 2027. aastaks kõrgharidusele kokku lepitud, oleks katnud ka täiendavate suurte põlvkondadega kaasneva kulu. Selle asemel on täna küsimus õppekohtade avanemises, riik on jätnud ülikoolid ebakindlasse seisu. 

Ehk siis haridusvaldkonnas on palju, mis paneb muretsema ja teeb meid kriitiliseks. Siiski ei ole meie seisukoht muutunud ja me ei toeta umbusalduse avaldamist. Olgu veel kord öeldud, et tänase valitsuse probleem ei ole ainult üks minister. Probleem on valitsuse juhtimises ja seda saame lahendada ainult valitsuse vahetusega tervikuna. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Sellel hilisel kellaajal ei tahaks ma kõiki neid teemasid üle rääkida, küll aga tahan ma rõhutada seda, mille eest minister justkui vihmauss maa alla puges. Nimelt ta ütles, et ainult valimised otsustavad, milline on [kellegi] valitsuses osalemine. Minu jaoks oli see ikkagi kõhedust tekitav. See tähendab, et mingisuguseid muid reegleid peale valimiste ei ole. Mingite afääride väljamõtlemine, mingite Lehtmete ... Tuleb Lehtme, võtab hääled, paneb need hääled nagu vägevad rahataskud kaenla alla, marsib Riigikokku, võtab võimu ja siis neli aastat tehakse, mis tahetakse. Isegi kui teie toetusprotsent on 1. Te ütlesite, et teid ei huvita. No see tähendabki, et poliitilist eetikat ei ole, sellist terminit minister ei tunne. 

Järelikult põhimõtteliselt – see oli väga hea küsimus, mille Siim Pohlak küsis – teil ei ole vahet, kas teil on toetus äkki 0,1%. Teid ei huvita ka see olukord, kui te olete kõik valijad kaotanud. Te olete valmis edasi revolutsiooni tegema. Ja see on kõhedust tekitav, sest siin majas siiski on teatud reeglid, mis puudutavad ka valijate tahet. Päris üksi me siin ei ole. Meil on selja taga inimesed, kes meid on toetanud. Ja kui te näete, et nad on teie juurest ära kõndinud, toetus ei tõuse grammigi, hoopis langeb järjekindlalt, kui te tulete uue otsusega, uue vanglarendi plaaniga, uute uskumatute reformidega, uute revolutsiooniliste ideedega, siis teie valijad jätavad teid maha. 

Nii et praegu ei ole teil minu meelest oma valijate moraali taastamiseks ja iseenda moraali taastamiseks mitte mingit muud võimalust, kui astuge lihtsalt ise tagasi ja oodakegi uute valimiste perioodi. Vaadake, mis [teie toetusest] järele jääb. See on see hetk, kui on tõetund, mitte see, et te olete Lehtme rahamuuladega siia majja tulnud ja teil on ükskõik. Astuge ise tagasi! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma täpsustan ühte asja. Eelistuste seadmise muudatus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses jõuab homme teile siia Riigikogusse. Põhjus, miks seda oli vaja pikalt [välja töötada] ehk siis võtta tervelt kaheksa kuud selle seaduseelnõu ettevalmistamiseks, on see, et tegemist on põhiseadusliku õiguse riivega, nii nagu ka õiguskantsler on viidanud. Me tegime juristidega põhjaliku põhiseaduslikkuse analüüsi, selleks et Riigikogusse tulev ettepanek [arvestada õpilaste] eelistusi ei sisaldaks endas väga märkimisväärset põhiseadusliku õiguse riivet. Tänaseks on see analüüs tehtud, see koosneb seitsmest leheküljest, see on selle seadus[eelnõuga] kaasas. Valitsuse ettepanek on see, et Riigikogu seadustaks selle, et gümnaasiumikohtade [jagamisel] on õigus küsida eelistusi. No sellel aastal enam ei jõua, seda ei ole võimalik sellel aastal veel teha. Aga homme on [eelnõu] valitsuse istungil ja [kiidetakse heaks]. 

Mis puudutab raha küsimist teatriskäikude eest, siis ministeerium ei ole ühelegi koolile mitte kunagi öelnud, et kui õpetaja pärast teatris käimist küsib õpilastelt, mis te etendusest arvate, siis selle käigu eest ei tohi raha küsida. Juhend, mis kehtib ja mis on haridusministeeriumis koolidele loodud 2016. aastal – seda me muutnud ei ole, see kehtib aastast 2016, aga põhiseadus kehtib veel kaugemast ajast –, ütleb üsna selgelt, et õppetööga seotud tegevuse eest lastevanematelt kohustuslikus korras raha küsida ei tohi. Tohib raha küsida vabatahtliku panusena, aga kohustuslikus korras raha küsida ei tohi. See on alati nii olnud – see on olnud, [härra Lukas,] teie ministriks oleku ajal, see on olnud minu ministriks oleku ajal, see on olnud kõikide teiste ministriks oleku ajal. Seda olukorda ei ole keegi muutnud. Konkreetses olukorras oli, ütlen veel kord, tegu juhtumiga, kus oli vaja selle juhendi ja põhiseaduse [nõude] rakendus lihtsalt jõustada. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  Panen hääletusele umbusalduse avaldamise haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Umbusalduse avaldamise poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Riigikogu ei avaldanud haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele umbusaldust. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud.