Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nii nagu ikka, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Ma saan aru, et siin on üks ettepanek ja üks küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma võtan kõigepealt selle ettepaneku. Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ettepanek on Reformierakonna fraktsioonilt, et kolmapäeval kaheksas punkt, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, tõsta näiteks 11. punktiks liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu ette. Põhjus on väga inimlik: sellepärast et komisjoni ettekandja peab nimelt olema Eesti teaduspreemiat vastu võtmas kella kolmest viieni. Hiljem ta on siin. Ma loodan, et ka teised kolleegid on nõus selle ettepanekuga.

Selge pilt. Suur tänu! Praegu on ettepanek, et kolmapäevane kaheksas päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 697 teine lugemine, liiguks 11. päevakorrapunktiks, mis tähendab seda, et teised päevakorrapunktid, mis on eespool, liiguksid ühe võrra ettepoole. 

Lauri Laats, ettepanek seoses käesoleva nädala päevakorra projektiga. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Me ei vaidlusta Reformierakonna fraktsiooni ettepanekut liigutada seda punkti kolmapäevasel päeval 11. punkti ette. 

(Naerab.) Suur tänu, hea kolleeg! Kindlasti tunnustan teid suuremeelsuse eest! Nii, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Minul on küsimus, mis puudutab komisjonide töökorraldust ja sellega seotud protseduure. Kas te olete kursis sellega või kas te olete andnud Riigikogu avalike suhete osakonnale selle juhise, et korruptsioonivastase erikomisjoni toimuva istungi teateid ei saadetaks välja? Ma rõhutan, et see otsus oli ametkonna poolt tehtud ainult minu juhitud komisjoni kohta. Kas te andsite selle nii-öelda palve edasi? Kas te olete sellega kursis ja kui kohane see on, et just on otsus, et see, mis puudutab korruptsioonivastast erikomisjoni, kui toimub avalik istung, siis see teade välja ei lähe avalikkusele?

Aitäh, hea kolleeg! Mina ei ole selle teemaga kursis. Aga kui teil on küsimus Riigikogu Kantselei struktuuriüksuse tegevuse kohta, siis palun saatke Riigikogu juhatusele kiri. Siis Riigikogu juhatus saab seda hinnata. Mina seda siin kindlasti praegu hinnata ei saa mitte kuidagi. 

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mul on küsimus tänase päevakorrapunkti kohta. Kui eelmisel esmaspäeval jäi üks punkt pooleli ja teine ära, siis millegipärast eelmisel esmaspäeval ärajäänud punkt on nüüd täna pandud seitsmendaks. Kas ei oleks loogiline ikkagi see, et kui mingid teemad jäävad ära, siis pannakse need esimesteks? Ja minister on sama, minister vastab nii esimeses punktis kui ka seitsmendas punktis. Küsimus on seitsmenda punkti kohta.

Aitäh! See põhjus on seotud peaasjalikult sellega, et kuna tänane esimene päevakorrapunkt jäi pooleli, siis kõigepealt me käsitleme ära selle pooleli jäänud punkti ning seejärel vastab arupärimistele peaminister. Kui peaminister on arupärimistele vastanud, siis me jõuame nende punktide juurde, mis on kuues ja seitsmes selles järjekorras. Nii et selle alusel me oleme ka arupärimiste järjekorra kokku pannud. 

Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa. Mulle on hästi oluline, see teema, mille Anastassia praegu tõstatas, on oluline juba sellest lähtuvalt, et me Riigikogus, ka komisjonides peame tegema tööd sellisel viisil, et avalikkus tegelikult oleks informeeritud. Need on olulised küsimused, mida me arutame nii komisjonis kui ka Riigikogu saalis. Aga praegu Anastassia küsimuse peale, kas te olete teadlik, millega tegelevad kantselei töötajad ehk avalike suhete osakond ja selle juht, kus ta piirab ja andis selgelt märku, et ta just nimelt ühe komisjoni teateid rohkem välja ei saada, mis tegeleb korruptsiooniküsimuste ja selle uurimisega, te vastasite, et teie seda ei tea. 

Sellest lähtuvalt on mul väga suur palve. Teie kui Riigikogu esimehe ülesanne tagada kõikidele Riigikogu liikmetele võrdne kohtlemine. Lisaks, et ka üldsus ja avalikkus oleks informeeritud komisjoni tegevustest, kaasa arvatud saali tegevustest, peaksite kindlasti selle küsimuse võtma päevakorda enda juhatuse koosolekul ja lahendama selle mure. Et kõik komisjonid oleksid avalikud vastavalt töökorrale, nii nagu meil on ette nähtud, ja mingisuguseid erandeid negatiivses mõttes ei toimuks mitte ühegi komisjoni puhul, kui komisjoni esimees soovib välja saata teavet selle kohta, et tema komisjon toimub teatud ajal, teatud päeval.

Suur tänu! Ma juba vastasin sellele küsimusele. Kindlasti, kui Anastassia Kovalenko-Kõlvart pöördub Riigikogu juhatuse poole, siis Riigikogu juhatus selle teemaga ka tegeleb. Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja! Rõõm kuulda, et teie vähemalt ei sekku selliste korralduste andmisele, et ei tohi informeerida avalikkust. Aga kas siis võib öelda, et võib-olla mõni teie asetäitja, Toomas Kivimägi või Arvo Aller on andnud sellise korralduse?

Aitäh, hea kolleeg, aga nüüd see väljub küll juba tänase istungi protseduuri raamest. Ma olen täiesti kindel, et ka Riigikogu juhatuse teised liikmed ei ole sekkunud Riigikogu Kantselei töösse. Ma olen enam kui veendunud selles, nii et ma arvan, et me ei peaks seda teemat siin rohkem käsitlema. 

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, mina tulen selle küsimuse juurde, mis puudutab teie vastust Aivar Koka küsimusele. Tahtsin lihtsalt täpsustada, kuidas see lugu siis on. Varasemalt on olnud ju niimoodi, et kui päevakorrapunkt jääb pooleli ja selle järel on veel päevakorrapunkt, siis nad lükkuvad edasi. Seda küsimust me käsitlesime siin juba, et miks nad näiteks ei lükkunud samal nädalal järgnevatesse päevadesse. Aga täna tuli, ma ütleksin, jälle käsitlusse uus nüanss juurde, et see pooleli jäänud punkt lükkus, aga teised nihkusid kuidagi tahapoole. Teie põhjendus rääkis midagi, et tuleb peaminister. Lihtsalt, et aru saada teie nägemusest peaministri ja Riigikogu omavahelistest suhetest: kui peaminister tuleb ja tahab kusagile sinna vahele saada paigutatud nimekirjas, siis teie lähtute sellest? No anna natukene juurde, mis see käsitlus juhatuses oli.

Aitäh, hea kolleeg! Me oleme seda käsitlenud siin päris pikalt, et mis on "esimestena" ja kuidas neid võiks paigutada. Aga mis puudutab peaministrit, siis tema päevakava on oluliselt tihedam kui kõigil teistel ministritel. Seetõttu oli ka peaministri väga selge palve, et ta saaks kõikidele teie küsimustele täna vastata, ja seetõttu on pandud neli peaministri arupärimist siia. Ma usun, et ka teie olete kõige rohkem põnevil just nende arupärimistega seoses, kus te saate küsimuse esitada peaministrile. Kindlasti on see oluline ja omal kohal. 

Ma võtan veel kaks viimast protseduurilist küsimust ja siis me läheme päevakorra kinnitamise hääletuse juurde. Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Mul on küsimus seoses Helmen Küti pooleli jäänud kõnega või sõnavõtuga, mis pidi olema esmaspäeva õhtul. Kuidas sellisel puhul üldiselt käitutakse? Teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval on ka vahepeal istungid, kas temaga on seda arutatud või teavitatud. Ma mõistan, et siin on kindlasti ministri töögraafikus küsimus, aga kuidas see lahenes?

Aitäh, hea kolleeg! Ma pean ütlema Helmen Küti tunnustuseks, et ta käitus väga korrektselt. Me arutasime seda küsimust temaga, ta teavitas, et ta ei saa täna osaleda, mistõttu ta läbirääkimistel ei saa osaleda. See oli põhjalik arutelu ja ta käitus väga korrektselt. Nii et kindlasti ma tunnustan Helmenit selle eest. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Küsimus on: me oleme viimased nädalad arutanud seda üleminekut, kus see lõpeb ära ja lükkub järgmisse nädalasse või päeva, kas te selgitaksite seda tavaõigust? Madis Kallas rääkis ka praegu Helmen Küti kohta ja Aivar Koka küsimus – kõik see on sellega seotud. Kuidas see tavaõigus läheb? Kui kell kukub ja istung katkeb, siis kuidas edasi läheb? Kas peaministril on prioriteet või on mingid ministrid kuidagi mingis järjekorras tähtsuselt? See on tegelikult üsna segane ja mulle tundub, et vastavalt istungi juhataja liikumisruumile ei ole see päris ühtne. Kuidas selline protseduuriline käitumine peaks olema?

Aitäh! Ma soovitan teil, hea kolleeg, kõigepealt lugeda läbi ka § 53 kommentaarid. Seal antakse teile väga põhjalik vastus ka selle kohta, mida tähendab "esimestena". Kindlasti on juhatus lähtunud ühest väga selgest põhimõttest, et kui mingi punkt jääb pooleli, siis selle punktiga me jätkame ka järgmisel töönädalal. Antud juhul on Riigikogu vanematekogu seoses arupärimistega väga selgelt seisukohal, et kui arupärimised jäävad pooleli, siis need jätkuvad siis, kui on sõlmitud kokkulepe, millal arupärimistele vastamine saab jätkuda. Juhul, kui saab järgmisel nädalal jätkuda, siis üritatakse neid ka vastavalt sellele kommentaari sättele päevakorda panna. 

Mis puudutab peaministri lisamist, siis nagu ma juba ütlesin, peaministri päevakava on väga tihe. Samas on peaminister alati esimestel võimalustel teile arupärimistele vastama tulnud. Seetõttu ka tänane teine, kolmas, neljas, viies päevakorrapunkt on just peaministri arupärimistele vastamised. 

Nii, head kolleegid, järgnevalt päevakorra täpsustamise kohta. Ma pean enne hääletust teile veel teatavaks tegema, et teatavaks tehtud päevakorras on toimunud üks muudatus lisaks juba Õnne Pillaku väljapakutule, et arupärijad paluvad arvata selle töönädala päevakorrast välja haridus- ja teadusministrile esitatud arupärimise nr 883, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi kaheksandaks päevakorrapunktiks. Reformierakonna fraktsiooni ettepanek oli nihutada kolmapäevane kaheksas päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 697 teine lugemine, kolmapäevaseks 11. päevakorrapunktiks. Need on konkreetsed muudatused käesoleva nädala päevakorras. Me asume selle päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, arupärijad paluvad päevakorrast välja arvata tänase istungi kaheksandaks punktiks kavandatud arupärimise nr 883. Reformierakond on teinud ettepaneku liigutada kolmapäevase kaheksanda päevakorrapunkti 11-ndaks. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister. Nimetatud eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Tõnis Lukas, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Viimastel nädalatel on koolijuhtidel, õpilastel ja õpetajatel olnud palju rahulolematust rabistamise pärast, mis Haridus- ja Teadusministeeriumile on iseloomulik koolikorralduslike algatuste ja nende tehnilise läbiviimise suhtes. Sellel aastal on kuhjunud mitmeid uuendusi, mida tahetakse nimetada kelmikalt ka reformideks, mis puudutavad põhikooli lõppu ja gümnaasiumi algust või gümnaasiumisse sisseastumist. Nende algatuste koondpilt võib jätta koolidest mulje nagu katselaboritest. Ja nagu konveierilt tulnud muudatused ei ole siiski piisavalt ette valmistatud. Riik on andnud mitmesuguseid lubadusi, näiteks selle, et annab võimaluse gümnaasiumisse sisseastujatel teha oma gümnaasiumieelistused, mis vastuvõtvate koolide tööd märksa lihtsamaks teeks, selle, et sisseastumise infosüsteem tehakse vastavaks, et kõigi koolide ja kutsekoolide vastuvõtt hakkab selle alusel. Ja mitmesuguseid algatusi on veel, mis kahjuks on jäänud teostamata, tehniliselt ebaõnnestunud, kuigi koolid on pidanud tegema vastavad ettevalmistused ära. 

Nüüd näiteks on SAIS3-ga seotult need ettevalmistused tagasi pööratud, vastuvõtmise korrad tuleb hoopis ümber teha. Kui Haridus- ja Teadusministeerium on koolide suhtes – ükskõik, kas koolijuht teeb omaalgatuslikult mingi otsuse, kuidas klassidesse vastu võetakse või kuidas raha võetakse kooliekskursioonidele ja muuseumikülastustele – väga põhimõtteliselt või põhimõttekindlalt reageerinud ja võtnud koolijuhid vastutusele, siis nüüd on aeg vastutusele võtta ka haridusminister. Ta on tehniliste möödalaskmiste eest vastutaja ja tõenäoliselt selle kõige taga. Selle tõttu 28 Riigikogu liikme nimel annan ma edasi Riigikogu juhatusele umbusaldusavalduse haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli, kolleeg Reili Rand!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Ma annan üle arupärimise viljatusravi kättesaadavuse ja arendamise kohta Eestis. Eesti seisab silmitsi jätkuva demograafilise väljakutsega. Sündimus on madal ning laste saamine nihkub järjest hilisemasse vanusesse. Teadusuuringud näitavad, et bioloogiline viljakus langeb vanusega märkimisväärselt ning hilisem pereloome vähendab võimalust saada soovitud arv lapsi. Viljatusravi kättesaadavus ja kvaliteet on seetõttu oluline osa perede heaolust, soolisest võrdsusest ja inimeste enesemääramise õigusest. Riigi ülesanne on tagada, et lapsevanemaks saamise võimalus ei sõltuks liigselt inimese sissetulekust, terviseseisundist ega elukäigu juhuslikest takistustest. Eestis on viljatusravi riiklikult toetatud kuni naise 40. eluaastani ning doonorravi asendusemadusega seotud võimalused on piiratud. Samal ajal näitavad andmed, et ligikaudu 6% lastest sünnib viljatusravi tulemusena ning üle viiendiku 30–59-aastastest naistest on elujooksul kogenud viljatust. Märkimisväärne osa ravi alustanutest katkestab selle emotsionaalse või kehalise koormuse tõttu, mis osutab vajadusele senisest terviklikuma ja toetavama lähenemise järele. Sellest kõigest tulenevalt olemegi kolleegidega esitanud küsimusi Sotsiaalministeeriumi plaanide kohta viljatusravi ajakohastamisest ja loodame ministrit vastama. Aitäh! 

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Hea Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Esitan sotsiaaldemokraatide poolt arupärimise noorte kõrge tööpuuduse leevendamise kohta majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole. Teatavasti värskelt välja tulnud statistika näitab seda, et Eesti noorte tööpuuduse tase on ligi kolm korda kõrgem üldisest töötuse tasemest. Ehk kui üldine töötus on 7,5%, siis noorte hulgas on see 20,7% ja eriti kiiresti on kasvanud just noorte meeste, 15–24-aastaste noorte töötuse määr. See ei ole pelgalt majanduslangusest tingitud või sellega kaasnev ajutine nähtus, vaid tegelikult tõsine struktuurne probleem ja muutus meie tööturu dünaamikas, millel on pikaajalised mõjud nii nendele noortele, nende toimetulekule, Eesti majanduse arengule kui ka ühiskonnale tervikuna. Noorte edukas sisenemine tööturule eeldab riigilt läbimõeldud ja sihitud poliitikat, mis ühendab haridus- ja tööturupoliitika meetmed ja võimalused. Samuti on oluline see, et need sammud, mida riik astub noorte töötuse leevendamiseks, sünniksid koostöös sihtrühma esindajate ehk noortega, ametiühingute ja tööandjatega ning oleksid koos mõõdetavate eesmärkidega. 

Esitame konkreetseid küsimused. Näiteks, milline on valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel ja mis on need mõõdetavad eesmärgid selle saavutamisel? Milliseid samme kavatseb valitsus astuda erinevate õppimisvõimaluste parandamiseks ja laiendamiseks? Kas on ka mingeid täiendavaid tööturumeetmeid plaanis? Kuidas plaanitakse soodustada noorte töölevõtmist? Kas on ka mingeid sihitud maksuerisusi, palgatoetusi või muid tööandjatele suunatud stiimuleid kavas rakendada koostöös töötukassaga? Milliseid nõupidamisi on toimunud sihtrühma esindajatega, nii noorteühenduste kui ka ametiühingute, tööandjatega, ja milliseid nendest ettepanekutest on valitsusel plaanis rakendada? Samuti, kuidas hindab minister ja valitsus seniste noortele suunatud tööturumeetmete tulemuslikkust ning nende senist mõju?

Ja Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vastavalt riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 9. veebruari konsensuslikule otsusele algatab komisjon kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on keelenõude kehtestamine ajateenijatele. Eelnõu järgi peavad kõik ajateenistusse astuvad kutsealused oskama alates 2027. aasta algusest vähemalt B1-tasemel eesti keelt. Kui kutsealune ei ole haridust omandanud eesti keeles või tema keeleoskust ei ole võimalik andmekogude põhjal tuvastada, peab ta tegema kohustuslikus korras B1-taseme keeleeksami. Eelnõu näeb ette, et kui kutsealune ei soorita B1-tasemel eksamit, peab ta läbima ühe aasta jooksul Integratsiooni Sihtasutuse korraldatava keelekursuse ning tegema eksami uuesti. Esmakordse keeleõppe läbimise eest tasub riik. 

Olgu seegi öeldud, et eelnõu ei vabasta mitte kedagi ajateenistuse kohustusest, vaid loob tingimused selleks, et kõik ajateenijad saaksid sõjaväelist väljaõpet täies ulatuses esimesest päevast alates. Mis puudutab ajateenistuse kohustusest kõrvalehoidumist, siis kaitseväeteenistuse seaduses on juba kõik vajalikud meetmed olemas. Ma meenutan, et riigikaitsekomisjon ja Riigikogu tervikuna soovisid ajateenijatele keeleoskusnõude seada juba eelmise aasta novembris vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadusega, ent kui Vabariigi President selle välja kuulutamata jättis, võeti vastav säte seadusest välja ja otsustati küsimus lahendada eraldi eelnõuga. Eelnõu töötas välja siinkõneleja juhitud, riigikaitsekomisjoni moodustatud töörühm. Hoidsime kokku paberit ja edastasime selle seaduseelnõu koos seletuskirjaga ja seletuskirja lisaga, milleks on põhjalik põhiseaduslikkuse analüüs, elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõusid ja arupärimisi üle ei anta. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu, kaks arupärimist ja ühe umbusaldusavalduse. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Jätkame möödunud istunginädalal pooleli jäänud arupärimise nr 872 läbirääkimistega. Ja meil oli registreerunud kolleeg Lauri Laats. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Me jätkame selle arupärimise menetlust, mis meil jäi eelmisel esmaspäeval pooleli. Nädal aega on möödas, aga teema on ikka sama ja väga aktuaalne. Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras soovib sulgeda üle Eesti postkontoreid, nimelt lausa 16. Vahepeal oli ta ka siin saalis … Ahah, nüüd ta ilmus ka siia. Väga hea! Ma igaks juhuks küsin üle regionaal- ja põllumajandusministrilt, et ega vahepeal ei ole midagi muutunud. Võib-olla te olete vaadanud seda asja positiivselt ja olete plaanid tagasi võtnud, et postkontoreid ei suleta üle Eesti? Ei, siin sellist jaatavat vastust ei ole, ikkagi minnakse plaaniga edasi. Sellest lähtuvalt sooviks ka oma arvamust kogu selles protsessis avaldada. 

Loomulikult see on vale otsus, me saame kõik sellest aru, me arutasime seda siin juba nädal aega tagasi. See on väga valus nendele inimestele, kes tegelikult igapäevaselt kasutavad postkontoreid üle Eesti. Ma saan aru, et mina noore inimesena võib-olla tõesti kasutan postkontoreid harva, võib-olla teeb seda üliharva ka regionaal- ja põllumajandusminister. Aga mina saan aru, mille jaoks neid postkontoreid on vaja – sellepärast et väga paljud eakad inimesed teistmoodi ei oska ja ei saagi ja on harjunud täpselt seda teenust saama, mis nad on kogu aeg saanud. See on väga oluline teenus, see on väga vajalik kohalikule kogukonnale, sellepärast et väikestes kohtades ei olegi teist võimalust kokku saada, kus rääkida, lobiseda, vahetada mõtteid ja uudiseid. See on infopunkt ja see on väga oluline just nende inimeste jaoks, kes seal elavad. See on üks meede, mida tegelikult võiks lausa laiendada, kui me räägime regionaalpoliitikast. 

Aga mida meie regionaalminister teeb? Ta tahab, vastupidi, välja suretada elu maal ja kaugemates Eestimaa nurkades. See ei tohiks olla regionaalministri ülesanne, aga ta praegu on. Ehk siis tegelikult tekib küsimus, kas ikkagi regionaalminister saab üldse aru, mis on tema ülesanded. Tema ülesanne on tegelikult avada rohkem erinevaid kontoreid, hoolitseda selle eest, et meil jääks koolid erinevates maanurkades alles, hoolitseda selle eest, et meil oleks rohkem pangakontoreid, mis tähendab seda, et pidevalt peaks läbirääkimisi erasektoriga pidama, ja nii edasi, ja nii edasi. Aga siin me saame teada, et tegelikult regionaalminister on suuresti selle taga, et kaotada Eestis 16 postkontorit, ja see ei ole vastuvõetav. See ei ole vastuvõetav! 

Me eelmisel nädalal pidasime siin selles osas debatti, kus meie küsisime kogu saaliga, minister püüdis vastata. Aga me lõpuks konstateerisime fakti, et minister ei veennud meid, kas see on vajalik tegevus või mitte. Me saime selgelt aru, et see ei ole vajalik. Ja selle tõttu tegelikult kannatavad veel väga paljud piirkonnad. Väga paljud, ma arvan, hakkavad mõtlema selle peale, et aga tegelikult võiks ju kuskile mujale kolida. Heal juhul nad kolivad suurlinnadesse siinsamas Eestis, halvemal juhul üldse lahkuvad Eestist. Ja see on tegelikult see koht, kus regionaalminister peaks kõik endast oleneva tegema, et seda ei juhtuks. Aga siin antakse hoogu juurde regionaalministri poolt. 

Nii et see on praegune seis, kahjuks nii on. Ja kui regionaalminister tegeleb selliste asjadega, siis tegelikult see ju näitab või peegeldab kogu valitsuse suunda, mis puudutab üleüldist inimeste toimetulekut ja inimeste rahulolu. See teema on tunduvalt-tunduvalt laiem kui need 16 postkontorit, mida soovitakse sulgeda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Maakondlike postkontorite sulgemine on otsene tagajärg meie valitsuse poliitikale. Kristen Michal ja tema ministrid usuvad siiralt, et riiki saab juhtida samade põhimõtete järgi nagu era[ette]võtet. See põhimõte on väga lihtne, kui mitte lause primitiivne: kui miski toob kasumit, siis las töötab, kui toob kahjumit, tuleb see sulgeda. Kuid riik ei ole aktsiaselts, mille omanikud on meie ministrid. Riik on institutsioon, mis on loodud selleks, et aidata kõiki Eesti elanikke. Just sellest põhimõttest peakski valitsus lähtuma. Kui mingi teenus on inimestele vajalik, tuleb see säilitada, isegi siis, kui see toob riigile teatud kahju või kulusid. Valitsus ei ole riigieelarve omanik. See eelarve on loodud meie maksude arvel ja kuulub kogu Eesti rahvale. Palun, härrased ministrid, kasutage seda eelarvet ühiskonna huvides! Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Härra minister! Ja kolleegid! See on järjekordne küsimus, mis puudutab rikast linna ja vaest ja kauget maad. Raamatukogude sulgemiseni ei ole veel jõutud, aga plaanid sinnapoole liiguvad. Postkontorid on see valdkond, mida juba reformitakse. Jah, tõepoolest, kirju saadetakse vähe, aga mingitel aegadel siiski saadetakse. Viimasel aastal saatsin ka mina teadlikult Riigikogu liikmelt õnnitluskirju üle Eesti, aga see ei ole mitte ainus. Aga loogika on, jah, selline äriline loogika. Valitsejate puhul on see kahjuks tihti nii, et mis ei ole kasumlik, selle erastame ja vaatame, et kuidagi saaks hakkama. 

Kui nüüd jätta kõrvale Eesti näite, kui palju siis jääb neid postkontoreid ja millal erastamine tuleb ja kuidas tuleb, siis neid näiteid on ju Euroopas küll ja küll. Võtame näiteks mõned riigid. Näiteks Taani tegi eelmise aasta 30. detsembrist selle asja ära ja 400 aastat kestnud nii-öelda postiajajärk, kui olid postkontorid ja postkastid, lõppes taanlastel ära. Rootsi ja Saksamaa tegid sama 1990. aastatel. Aga mis selle tulemus oli? Ma loen siit natuke ette. Näiteks Rootsi puhul võib liberaliseerimine tuua konkurentsi ja valikuvõimalusi, kuid ei taga alati universaalse teenuse säilimist ega sisemist võrdsust. See on kommentaar Rootsi reformi kohta. Saksamaa puhul on see peaaegu sama: liberaliseerimine on toonud kaasa turu efektiivsuse ning eristuva teenuse ja arenduse, kuid universaalteenuse saavutamine nõuab tugevat regulatsiooni. Neid on näiteks ainult kolm riiki. 

Aga kokkuvõte, kui vaadata veel teisi riike ja piirduda Euroopaga, siis need teesid oleksid lühidalt sellised. Kasumlikud teenused eraldatakse ja neid arendatakse. No need pakiautomaadid on tõesti teinud võidukäiku Eestis, eelkõige linnades, aga ka maal. Teine punkt, kahjumlikud teenused kärbitakse või kallinevad. Kolmas, ja riik jääb lõpuks niikuinii maksma kas dotatsioonide või kriisilahenduste kaudu. Kõik see on tegelikult tulemas ka meil Eestis. Ja nüüd sõltub väga palju tarbijakaitsest. Kes kaitseb inimesi, kes elavad kusagil linnast kaugel, kes ei ole võib-olla nii kaasajastunud, kui pidada silmas elektroonilisi sidevahendeid, ja kelle hääl on vaiksem kui kellelgi teisel. Ja nüüd sõltub see tarbijakaitse efektiivsusest, kui palju ta jälgib, eriti peale erastamist, mis hakkab olema, kas need teenused siiski säilivad ka linnast kaugemal. Ja erastamise puhul on tegemist loomulikult investorite edulooga, aga (Juhataja küsib, kas kõneleja soovib lisaaega, ja annab.) mitte kodanike omaga. 

See, et kirju saadetakse tõesti vähem – jah, vastab tõele. Nii on ka Taanis, Saksamaal ja igal pool mujal. Saksa Post, kui ta erastati, läks see globaalseks logistikafirmaks. Samamoodi juhtub ilmselt ka Eestis, kui see erastamine läbi läheb. Nii et õppetunnid on üsna selged. Nüüd on küsimus selles, kui palju riik suudab säilitada riigimehelikkust. Praegusel hetkel on ta regionaal- ja põllumajandusminister, kelle all on postiside, aga homme võib olla keegi teine minister. Aga see on valitsuse küsimus, kuidas tagada see, et need teenused ei läheks vaikselt kallimaks ja jääksid ka nendesse piirkondadesse, mis on niigi tühjaks muutunud ja veelgi tühjemaks lähevad, jäädes huntidele, mäkradele ja muudele loomadele ja nendele vähestele inimestele, kes veel maapiirkondades elavad. Nii et see on tegelikult suhtumise küsimus eelkõige, mitte ainult efektiivsuse küsimus, kas postiteenus on efektiivne ja milleks tirida või vedada mingisuguseid kirju, kui on parem tegelda logistikaga, vedada laiali pakke ja muud sellist kraami. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib läbirääkimistel osaleda? Jaa, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Natuke lisan siia, et eelmisest korrast jäi õhku veel ajakirjanduse temaatika. Universaalse postiteenuse pakkuja, kes on hetkel Eesti Post, pakub ka ajakirjade kojukannet. Need lepingud toimuvad Omniva ja väljaannete vahel. Riik seda ka väga märkimisväärselt doteerib ehk ajakirjanduse piiramisega me kuidagi ei tegele. Kui me räägime postkontorite sulgemisest, siis ma mõistan seda emotsionaalset taju inimeste jaoks, selle olulisust. Teisest küljest küll aga on kõige tähtsam see teenus, mida inimesed postkontoritest saavad, ja see teenus, vastupidi, areneb. Me pakume ilma lisatasuta personaalset teenust. Kõiki asju, mida ei tehta postkontoris, saab teha kodus, juhul kui elatakse postkontorist kaugemal kui viis kilomeetrit. See on isiklik teenus, selle saab koju tellida, kõik asjad saab ära lahendada. Lisaks laiendame postkastide võrgustikku, et see teenus inimestele veel lähemale tuua. Oluline ongi minu hinnangul teenuse kvaliteet ja kättesaadavus, mitte nii väga see kinnisvara. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Läänemetsa, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Madis Kallase, Raimond Kaljulaidi ja Reili Ranna poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine absoluutses vaesuses elavate laste kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendisaadikud! Lugupeetud peaminister! Sotsiaaldemokraadid on tõesti andnud üle arupärimise peaministrile, mis puudutab absoluutses vaesuses elavate laste tulevikku ja olu. Me soovime teada, mida plaanib valitsus teha ja kas valitsusel on kindel ja konkreetne plaan, et tuua kõik lapsed absoluutsest vaesusest välja. 

Sellest, et Eestis sünnib lapsi vähe, on päris palju räägitud. Kui me tahame, et lapsi rohkem sünniks, siis küsimus on tegelikkuses ka perede turvatundes ja ka nende perede turvatundes, kes täna selles absoluutses vaesuses koos nende lastega on. Me soovime, et ei oleks neid inimesi, kelle sotsiaal-majanduslik seis võiks ehmatada ja panna muretsema neid naisi ja mehi, kes võiks oma peredes saada esimese lapse, teise või kolmanda või neljanda ja sealt edasi. 

Eestis elab 11 800 ränka puudust kannatavat last ning see arv on viimase võrdlusaastaga kahekordistunud. See on tegelikult 4,5% kõigist Eesti lastest. Piltlikult õpib igas klassis üks absoluutses vaesuses elav laps. Mure on selles ka, et me teame, et vaesuses elavad lapsed võivad suure tõenäosusega jääda terveks eluks vaesuse lõksu, sest vaesusest väljatulek sõltub tihti sinu võimalustest õppida ja saada parem haridus. 

Aga kui me vaatame kas või seda inimarengu aruannet, mida siin eelmisel nädalal tutvustati, siis see ütleb, et ka hariduse omandamisel Eesti Vabariigis on väga oluline piirav mõju perede toimetulekul. Ehk siis väga selgelt on ka teaduslikult tõestatud mitmeid kordi ja seda siin parlamendisaadis välja öeldud ja teadlaste poolt välja öeldud, et laste ja perede sotsiaal-majanduslik olukord piirab nende võimalust tulevikus saada edukaks ja tubliks. 

Loomulikult siin on palju räägitud erinevatest muudatustest, mis tehtud on, ja väga palju on valitsus rääkinud nüüd maksuküüru kaotamisest. Kahjuks maksuküüru kaotamine ei ole see või ka tegelikult toimetulekutoetuse tõstmine on nii väikesed summad, mis pole neile peredele midagi juurde andnud. Tõesti, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine loomulikult aitab neid perekondi, aga need summad, mis neile inimestele laekuvad, on liiga väikesed. 

Me soovime peaministrilt saada teada, kas valitsus on seadnud konkreetselt sellise eesmärgi, et kõik lapsed nii palju kui võimalik absoluutsest vaesusest välja tuua ja mis ajaks. Meid huvitab, milliseid konkreetseid samme Eesti Vabariigi valitsus on plaaninud ja plaanib kasutusele võtta, et vähendada kasvavat laste absoluutset vaesust ja need lapsed sealt vaesusest välja tuua. Loomulikult huvitab meid ka regionaalne võrdsus selles tegevuses, mis puudutab psühholoogilist abi, tugiteenuseid ja loomulikult huvitegevust. Ma meenutan jätkuvalt, et inimarengu aruanne huvitegevuse rolli väga oluliseks pidas, ja selle huvitegevuse kättesaadavus just maapiirkondades on palju problemaatilisem kui suurlinnades, kus paljudel on ka seal raskusi. 

Meid huvitab ka, milliseid poliitikamuudatusi kaalutakse, et vaesuse põlvkondlik edasikandumine seisma panna. Ja meid huvitab see ka, milline on laste vaesuse pikaajaline mõju majandusele. Nagu me teame, mida kehvem hariduse inimene saab, seda vähem ta ühiskonda panustab, seda vähem on tulevasi innovaatoreid ja edukaid ettevõtjaid. 

Me teame ka seda, et Riigikantselei tellitud uuringute järgi on toimetulekuraskustes inimeste toetus Ukraina sõjalisele ja poliitilisele abistamisele madalam kui teistes sissetulekugruppides. Meid huvitab, milline on seal see mõju ja kuidas Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat täna ja tulevikus mõjutada võib laste vaesus. Loomulikult meid huvitab ka, milliseid muudatusi kavandab valitsus tööõiguses ja sotsiaalsete garantiide andmises üksikvanematele, kelle lapsed moodustavad arvestatava osa absoluutses vaesuses elavate laste arvust. Eestis on tegelikkuses lapsi nii vähe, sünnib nii vähe, et iga laps peaks olema Eesti Vabariigi jaoks kulla hinnaga ja me peaksime suutma kõigiga toimetada ja nad vaesusid välja tuua. Aitäh! 

Aitäh! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ehkki Lauri Läänemets venitas kaheksast küsimusest viis minutit välja, ma siiski loen ka küsimuse ette arupärimisel, siis on lihtsam seda jälgida. 

Kõigepealt esimene küsimus. Kas valitsus on seadnud eesmärgiks lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua? Kui jah, siis milline on selleks seatud ajaline tähtaeg? Vastus. Jah, eesmärk on vähendada absoluutset vaesust. Kõikidel valitsustel on läbi aegade olnud eesmärk vähendada vaesust. Kümne aasta vaates on absoluutses vaesuses olevate laste arv vähenenud 1,8 korda ehk peaaegu kaks korda. Kui aastal 2014 oli absoluutses vaesuses lapsi 22 000, siis aastal 2024, kui arupärijadki olid valitsuses, oli see 11 800 last. Absoluutsest vaesusest aitab välja majanduskasv ja tööhõive kasv ning valitsus astub samme, mis soodustavad majanduskasvu. 

Teine küsimus. Milliseid konkreetseid samme kavandab valitsus, et vähendada kasvavat laste absoluutset vaesust? Vastus. Vaesusest aitab kõige paremini välja tööhõive kasv. Seetõttu oleme pööranud väga suurt tähelepanu otsustele, mis aitavad kaasa majanduskasvule. Majanduskeskkonna otsused on olnud efektiivsed. 2025. aastal oli SKP reaalkasv kõigis neljas kvartalis positiivne ning prognooside kohaselt võib 2025. aasta majanduskasvuks kujuneda circa 0,6% SKP-st. Eesti Panga ja kommertspankade hinnangul kasvab majandus käesoleval aastal 2–3,5%. Veidi suureneb vabade töökohtade arv ning tööpuuduse määr langeb 6,6%-ni. Jätkub sissetulekute kasv. Brutopalgad kasvavad 5,4%, samuti kasvab keskmine pension, vanaduspension 5,4%. Tänu Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna kehtestatud astmelise tulumaksu kaotamisele kasvavad netopalgad hinnanguliselt 10%. Samuti leevendavad vaesust töötuskindlustussüsteemi sisse viidavad muudatused, sealhulgas baasmäära loomine ja kombineerimine töövõimetoetusega ehk baasmääras töötuskindlustushüvitise kehtestamine. Lisaks tõusis 2026. aastal toimetulekutoetuse piirmäär 10%. Alates 2026. aastast on üksi elava inimese toimetuleku piirmäär 220 eurot, lapse piirmäär on 264 eurot. Alates aprillist 2027 pikeneb arvestuse aluseks oleva lapse iga 19. eluaastani ehk gümnaasiumi lõpuni. Toimetuleku piiri tõstetakse ka järgnevatel aastatel, et see käiks elukalliduse tõusuga ühte sammu. 

Kolmas küsimus. Kas valitsus on hinnanud lastega perede toetusmeetmete tegelikku toimetuleku mõju ning nende koostoimet jõustuvate maksumuudatustega? Millised on järeldused? Vastus. Jah, Sotsiaalministeerium on hinnanud ja teinud järeldused, et sotsiaalkaitsesüsteem vähendab laste absoluutset vaesust. See tähendab, et tänu toetustele ja teenustele on ligikaudu 2,8 korda vähem vaesuses elavaid lapsi. 

Neljas. Kuidas plaanib valitsus tagada regionaalse võrdsuse, et igal lapsel oleks sõltumata elukohast ligipääs vajalikele teenustele? Vastus. Laste võrdne kohtlemine on seadusega tagatud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt on omavalitsuse ülesanne korraldada kultuuri-, spordi- ja noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust ja nii edasi. Valitsus on kehtestanud üleriigilised teenusstandardid ja see kohtleb kõiki lapsi võrdselt, et nad saaksid sõltumata elukohast ligipääsu vajalikele teenustele. Põhiseaduse kohaselt otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus kõiki kohaliku elu küsimusi. Kohaliku omavalitsuse roll on teenuste praktiline korraldamine, sest kohalik omavalitsus on kogukonnale kõige lähemal ja tunneb kõige paremini kohalikke vajadusi ja abivajajaid. Füüsilise isiku tulumaksu laekumised kohalikele omavalitsustele on viimase viie aasta jooksul kasvanud 52%. 

Viies. Milliseid poliitikamuutusi kaalutakse, et vältida vaesuse põlvkondlikku edasikandumist ja pakkuda tõhusamat tuge võlanõustamise, kriiside ja elamispinna kindlustamise osas? Vastus. Eelkõige tõhusam poliitikameede vaesuse vastu on luua majanduskeskkond, mis suurendab tööhõivet ja palgakasvu. Lisaks aitab vähendada põlvkondlikku vaesuse edasikandumist Eesti suhteliselt ühtlane ja kaasav haridussüsteem. Olulise tõuke lõhkumaks vaesuse edasikandumist annab kindlasti ka ühtsele eestikeelsele õppele üleminek.

Kuues. Milline on laste vaesuse pikaajaline mõju majandusele, arvestades, et vaesus mõjutab formaalses ja mitteformaalses hariduses osalemist? Vastus. Laiemalt võib lapsepõlves kogetud ebasoodne sotsiaal-majanduslik olukord vähendada hakkamasaamist tulevikus. Eestis aitab mõju leevendada suhteliselt ühtlane ja kaasav haridussüsteem. PISA 2022 järgi on kõrgema ja madalama sotsiaal-majandusliku taustaga õpilaste tulemuslõhe matemaatikas väiksem kui OECD keskmine ning koolidevahelised erinevused on väiksed. Värske inimarengu aruanne toob välja, et hariduslik ebavõrdsus viib sotsiaal-majandusliku lõheni. Välja on toodud, et alusharidusse panustamine on üks kulutõhusamaid viise võidelda hariduslõhega ning eesti õppekeelega koolis õppimine aitab välja murda segregatsiooni nõiaringist. Seetõttu usun, et ühtsele eestikeelsele õppele üle läinud alusharidus ja üleminek ühtsele eestikeelsele kooliharidusele on sammud väga õiges suunas. 

Seitsmes. Riigikantselei tellitud uuringute järgi on toimetulekuraskustes inimeste toetus Ukraina abistamisele madalam kui teistes sissetulekugruppides. Kuidas mõjutab laste absoluutne vaesus lapsevanemate hoiakuid riigikaitsesse panustamisel? Vastus. Viidatud Riigikantselei tellitud uuringud annavad hoiakutest üldise ülevaate, kuid andmestik ei võimalda eristada eraldi rühmana absoluutses vaesuses elavate laste vanemaid ega sisalda otsest küsimust riigikaitsesse panustamise kohta. Kui uuringut täpsemalt vaadata, siis toetus Ukrainat abistada on madalam muu rahvuse hulgas ning piirkondades Tallinnas ja Kirde-Eestis. Üldiselt mõistavad Venemaa sõjategevuse Ukrainas hukka 81% vastanutest. 

Kaheksas. Kuidas täpsemalt mõjutab absoluutses vaesuses elavate laste arv üldist sündide arvu, arvestades, et Sotsiaalministeeriumi tehtud uuringute järgi mõjutab laste saamist lapsevanemate toimetulek? Vastus. Kui majandusel läheb paremini ja peredel on kindlus, siis see keskkond soodustab sündimust. Ehk sündimust toetab ühiskonna julgeolek ja majanduslik heaolu tase, stabiilne perepoliitika, võrdsed võimalused, töö- ja pereelu ühildamine. Postimehe aasta arvamusliider professor Ene-Margit Tiit on öelnud, et sündimuse kasvu parim eeldus on rahulik, lapsesõbralik keskkond ja positiivne, heatujuline õhustik. 

Üheksas. Milliseid muudatusi kavandab valitsus tööõiguses ja sotsiaalsete garantiide andmises üksikvanematele, kelle lapsed moodustavad arvestatava osa absoluutses vaesuses elavate laste arvust. Vastus. 2024. aasta statistika näitab, et laste absoluutne vaesusmäär on väga tihedalt seotud üksikvanema tööturul osalemisega. Seetõttu on valitsuse prioriteet luua keskkond majanduskasvuks, mis omakorda toob kaasa tööhõive määra kasvu. Majanduskasvuks keskkonna loomise sammud on bürokraatia vähendamine, planeeringute kiirendamine, suurinvesteeringu meetme alustamine, teadus- ja arendustegevusega tegelemine ja selle soodustamine, tööjõu kättesaadavuse parandamine ja paindliku töölepingu sõlmimise võimalus neile, kes soovivad töötada osakoormusega, näiteks lastevanematele, nii et neile säiliks ka sotsiaalsed garantiid. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Ja teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Laste vaesuse tase on minu arvates kõrge, sest te olete loonud sellise maksusüsteemi, et te võtate raha vaestelt ja annate seda rikastele. Kas te tõesti usute, et sellise lähenemisega suudab Eesti saada jõukaks ja sotsiaalselt õiglaseks riigiks?

Aitäh, hea küsija! Noh, selle aasta alguses me kaotasime ka teie partei ehk Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa ühiselt loodud astmelise tulumaksu. Kui te tahate öelda, et see võttis varem jõukatelt ja nüüd meie kaotasime selle, siis see maksustas just põhiliselt keskmist peret: keskmist pereisa, keskmist pereema, keskmise palga juures olevaid inimesi. Te võtsite neilt kõige suurema koorma riigieelarvesse. Selle me kaotasime. Nüüd jääb inimestele rohkem raha kätte ja nad saavad paremini hakkama.

Mart Helme, palun!

No ma pean teie eelkäija, kodanik Kaja Kallase sententsi kordama, et mina ei saa aru, mis Eestis teie küll elate. Mina elan Eestis, kus 2025. aasta esimese kvartali seisuga oli 64 200 töötut, mis on 12 viimase aasta kõige kõrgem tase. Kahjuks elan ma sellises Eestis, kus ka laste vaesus on viimase paari aasta jooksul suurenenud ligi kaks korda. Ma näen ka, et meil on kuni 18 000 noort, kes ei tööta ega õpi. Hiljuti, eile-üleeile tuli uudis, et meil 11 inimest jaanuarikuus külmus oma kodus surnuks. Kahetsusväärselt me elame sellises Eestis ja selle Eesti peaministriks on Kristen Michal ja selle Eesti valitsuse nii-öelda mootorveduriks on Reformierakond. Nii et teie statistika on ju manipulatsioon. Te ju tegelikult olete viimaste aastate negatiivsed tulemused meile ette kandmata jätnud. Kas te ikkagi tunnistate, et tegelikult on olukord viimastel aastatel halvenenud?

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te vist ei jälginud minu vastust. Ma numbrites kirjeldasin, mis see pilt on. Kümne aasta trendis, mida ma oskan siin kirjeldada, on absoluutses vaesuses olevate laste arv vähenenud pea kaks korda. Viimasel aastal on see veidi kasvanud. Üldiselt on ikkagi nii, et valdavalt on see korrelatsioon seotud sellega, kuidas majandusel läheb, kuidas tööturul läheb ja millised on inimeste võimalused. Ja kui te nüüd kerite mõned aastad tagasi, siis näete, et majanduses oli pilt üsna hall. Eelmisel aastal me saime majanduse kasvama, küll pisut, aga saime kasvama. Ja sellel aastal, ma arvan, me oleme regiooni üks kiiremini kasvava majandusega riike. Ja ma arvan, et see toob inimestele jõukust. Ma saan aru, et pessimiste see ei rõõmusta, aga ma arvan, et inimesed näevad reaalseid tulemusi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No midagi ei ole teha, üks vale on teise otsa. Me ju teame, et regioonis Lätil läheb palju paremini, Leedul läheb palju paremini ja ikkagi meie peaminister siin räägib meile mingisugust jutumulli, mis ei vasta absoluutselt tõele. Mis statistikas te elate, mina ei tea. Statistika ütleb, me võtsime selle välja, et absoluutses vaesuses elavate laste arv kasvab, absoluutses vaesuses elavate laste arv on Eestis viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. 2025. aasta novembri andmetel on absoluutses vaesuses elavate laste osakaal aastaga pea kahekordistunud. Mina ei tea, mida te siin räägite. On väga silmakirjalik, ka sotside poolt seda arupärimist sellisel kujul esitada, sest nad ise olid selles valitsuses koos teiega, kes tegi meile juurde uusi makse, näiteks automaksu, tõstis olemasolevaid makse, kokku 26 maksu. Jätsid ära suurperede toetuse tõusu ja ongi loonud kokku olukorra, kus tõepoolest paljud lapsed jõuavadki vaesuse lõksu, sest nende vanematele on need maksukirved selga löödud – see, mis majanduses toimub. Minul on tõesti küsimus. Te ütlesite, et kõikidel valitsustel on eesmärk vähendada vaesust. Ei vasta tõele. Öelge, miks te valetate.

Aitäh! Võib-olla tõesti ma vääratan, et EKREIKE valitsus tõenäoliselt ei püri vaesust vähendama. Aga need valitsused, kus meie oleme osalised, on ikkagi suunatud sellele, et luua inimestele jõukust ja vaesust vähendada. Kui majanduses läheb paremini, läheb ka peredel paremini. Kui ma vaatan numbreid, siis te siingi eksite. Näiteks 2022. aastal oli absoluutse vaesuse määr 3,5%, 2024. aastal 3,3%. Nii et siingi libastusite. Suhteline vaesus on samamoodi vähenenud. See, mis aitab inimesi, on ikkagi see, kui majandusel läheb paremini, tekib uusi töökohti, palgad tõusevad, inimestel on uusi võimalusi. See on eriti just perede käekäigu puhul oluline. Ja kui me kaotame sellesama astmelise tulumaksu, mida me siin aasta alguses tegime, keskmine tööinimene, keskmine pereema, pereisa saab rohkem raha kätte, küll see raha ikka pere jaoks ära kulub. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra peaminister! Nagu te hästi teate, on Eesti miinimumpalk 886 eurot kuus, ja küllap teate ka seda, et Eurostati andmetel on see ostujõult Euroopa Liidu madalaim. Mitmed Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on viimasel ajal Eestist miinimumpalga tasemelt möödunud. Aga jälle, tõsi, möönan, et on olemas mõned riigid, kus ei olegi miinimumpalka. Aga ühe lapse kasvatamise keskmine kulu on 565 eurot kuus. Ma küsin nüüd. Kas nendest tingimustest võiks just miinimumpalga tõstmine olla see, mis parandab inimeste toimetulekut, laste heaolu, perede võimalust rohkem lapsi saada ja samal ajal suunab ka ettevõtjaid loobuma sellisest odavtööjõule rajatud ärimudelist ja investeerima rohkem tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvule?

Aitäh, hea küsija! Mitu asja. Kõigepealt, jah, alampalga ostujõu ja kõikide muude jooniste juures tuleb nende numbrite sisse vaadata. Näiteks Leedus on ju kõrgem alampalk, aga töötaja kanda on suurem osa sotsiaalmaksust, noh pensionide ja tervishoiuga seonduv. See on esimene selline klassikaline viga, mis tehakse, kui neid numbreid võrreldakse, eksitakse seal. Ma loodan, et selle eksituse saime parandatud. 

Teiseks, kuidas võrrelda riike, kellel puudub alampalk? Rootsi, Soome, Taani, Itaalia ja Austria – neil ei ole alampalka. Seetõttu ma ütlengi, et sellised tabelid on kindlasti head indikatiivselt kasutamiseks, aga nad ei ole üksiti kogu tõde iseeneses. See on esimene asi. Ma loodan, et ma sain selle argumentatsiooni ära anda, sest ilmselt keegi tahab seda veel küsida ja siis on see olemas. 

Teiseks, nüüd, mis puudutab alampalga liikumist. Kui me vaatame näiteks võrreldes 2016. aastaga – no kümme aastat kerides –, siis on alampalk kasvanud 106% ehk kaks korda. 2016. aastal oli alampalk 430 eurot, 2025. aastal 886 eurot. Praegu läbirääkimised sotsiaalpartnerite vahel käivad. Ühesõnaga, kui vaadata ka keskmist tõusu, siis Euroopa Liidu keskmisel tasemel me küllap oleme. Alampalk on keskmiselt tõusnud circa 8% aastas. Kõrge miinimumpalgaga riikides on keskmine kasv olnud circa 4–5% juures aastas. Ja nüüd veel veidi fakte. Alampalka teenivate töötajate osakaal on Maksu‑ ja Tolliameti andmetel circa 3–4% vahel kõigist palgasaajatest. Me teame ka, kui suurest grupist me nüüd räägime. Nii et kõik need faktid on oluline välja jagada. Neid fakte on kindlasti veel. 

Nüüd küsimuse juurde, kas me jõuaksime sellest odava tööjõu lõksust välja. Ma julgeksin vastata, et me oleme sellest selle palgatõusuga juba päris kenasti välja jõudnud. Kui te vestlete tööandjate ja ettevõtjatega, siis palgakasv on väga kiire olnud. Palgakasv küll veidi aeglustub, aga ta siiski saab olema ka sellel aastal, prognooside järgi ka järgmisel aastal endiselt inflatsioonist kiirem. See tähendab seda, et inimeste palgad kasvavad keskmiselt kiiremini kui on hinnatõus ja hinnatõus aeglustub. Nii et nii või teisiti me oleme juba riikide hulgas, kus tööjõud ei ole kuidagi odav tööjõud, selleks seda enam nimetada ei saa. 

See tähendab seda, et kui me majanduses tahame kuhugi jõuda ja me tahame, et meie inimestel paremini läheks, siis peab iga inimese tehtav olema kõrgema lisandväärtusega, et sellele palgale vastata. Iga ühiku, iga inimese ja iga ajaühiku kohta toodetav peab olema kõrgema lisandväärtusega. Kuna ma suhtlen palju ettevõtjatega, käin ka Eestis ringi, siis ma julgen kinnitada, et see on ka umbes ettevõtjate vaade. Innovatsioon, kõrgem lisandväärtus on see, mis viib meid ikkagi järgmisse liigasse. Odav tööjõud ei ole enam argument. Nii et sellepärast ma ka teile need alampalga numbrid andsin.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! No võtan sellest viimasest jutust, mis te vastasite, kinni. Muidugi, ka see kokkulepe, mis siin paar aastat tagasi sõlmiti, et liikuda alampalgaga 50% suunas, keskmisest, on tervitatav. See motiveerib tõesti ka suuremat lisandväärtust looma ja ettevõtjaid panustama sellesse. Ja üks hea uudis, mis siin paar viimast aastat on olnud, on see, et mediaanpalk on tõusnud kiiremini kui keskmine palk ehk ebavõrdsus on veidikenegi vähenenud. 

Aga kui me räägime nüüd vaesusest ja ebavõrdsusest, siis hiljuti, just siin eelmine neljapäev, arutlesime inimarengu aruande üle, kust tuleb välja, et pikem trend – siin ei aita ka lühikesed otsused – näitab seda, et hariduslik ebavõrdsus ikkagi kasvab, kuna majanduslik sissetulek paljuski määrab edaspidi ka laste hariduse taseme või on määranud ka juba mõnda aega. Kas siin on valitsusel mingeid plaane, et sellise tendentsiga kuidagi võidelda?

Aitäh! Aitäh kõigepealt selle kirjelduse eest! Ebavõrdsus on veidi vähenenud. Seda opositsiooni ridadest harva kuuleb ja ma loodan, et küsija ei saa selle eest parteilist noomitust, et selline fakt ära mainitud sai. Aga veel kord: aitäh! Seda esiteks.  

Teiseks, ma ütleksin niimoodi – võib-olla ma peegeldan seda veidi oma vaatest –, et suurem segregatsiooninõiaring ja kogu ebavõrdsus on olnud Eestis varem seotud ja võib-olla peaks vaatama uuemaid andmeid peale, kui on, ikkagi eeskätt just hariduses, sissetulekus ja keeles. Kui me vaatame inimarengu aruandeid varasematest aastatest – 2016–2017, kui ma õigesti mäletan –, mis rääkis segregatsioonist pikemalt, siis see kirjeldus oli ikkagi nii, et tihtipeale on see seotud hariduses keeleoskuse võimalustega. Tihtipeale see hakkab nii pihta, et seal, kus sa elad, sa saad hariduse, selle võrra oled sa tööturul väiksemas löögijõus, vahepeal ka ülikoolis väiksemas löögijõus, ja siis sa ostad jälle kinnisvara samasse kohta ja see ring hakkab lastest jälle otsast peale. Ja selle vältimiseks me olemegi ju ellu kutsunud eestikeelse hariduse, sellele ülemineku. Ma ei hakka kirjeldama kogu selles värvikuses, küllap ma jõuan sedagi teha, kuidas sellele üleminek toimus ja toimub. Minu meelest see on üks olulisimaid reforme, mis oleks tulnud aastakümneid tagasi ära teha, nii julgeoleku vaates, kus inimesed mõistaksid asju ühtemoodi, kui ka selles, et needsamad lapsed saavad paremad võimalused. Ja kui on veel häid sisendeid, mõtteid, siis mina olen avatud kõikidele sellistele headele mõtetele. Ma arvan, et haridus on kindlasti üks süsteem, mis peab andma lastele sellise sotsiaalse mobiilsuse võimaluse, et igaüks Eestis peaks saama ükskõik, kelleks ta tahab saada. Selline võimalus peab olema. 

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Hea peaminister! No vaesusel on mitu nägu ja üks nägu on palgavaesus. Te olete korduvalt toonud siin vastuseks suure töövõiduna teie maksureformi. Ma toon teile nüüd oma nägemuse ja eeldan teilt sellist vastukäiku minu loogikale. Kui me võtame näiteks Kagu-Eesti, kus tõesti avaliku sektori palgad on seal keskmise lähedal, siis teie jutt on iseenesest õige. See annab päris korraliku tulu, kuni 150 eurot kuus. Aga kui te võtate nüüd need palgad, mida saavad maksta erinevad tööandjad, seal suurimad, siis on need 1300, 1400, võib-olla isegi vähem, võib-olla natuke rohkem. Ehk siis tegelikult see võit sellisel juhul on kusagil 50 eurot, aga suuremate palkade puhul me räägime 150 pluss eurost. Ehk siis tegelikult see ebavõrdsus suureneb. Palun selgitage, kuidas need 1300- või 1400-eurose palgaga inimesed peaksid teie võitu tundma, kui kõrval kasvab palju rohkem see sissetulek. Mis see võit on?

Aitäh! See maksureform, mida te nimetate minu maksureformiks – olgu ta siis minu maksureform –, puudutab just neid inimesi, kes on keskmise palga juures, alla sellest või üle sellest, ehk keskmist pereisa ja keskmist pereema. Nemad kandsid tänu Keskerakonna, kus te varem olite, sotsiaaldemokraatide, kus te nüüd olete, ja Isamaa ühisloomingule just seda põhilist raskust. Ja nemad olidki need, kes maksid tänu sellele maksukoormale või maksuküürule rohkem. Sellel aastal on neil lihtsam. Kui sul jääb keskmise palga juures 1800 eurot aastas rohkem raha kätte, siis ma arvan, et küllap see on see koht, mida saab pere jaoks ära kasutada. Kui su sissetulek on väiksem, siis sul on ka varem olnud juba tulumaksuvaba miinimumi osa suurem, kui see oli selle maksuküüru puhul ehk selle teie astmelise tulumaksu puhul. 

Ja küsite, kuidas võidab. Ma ütleksin väga lihtsalt, et on selline ütlemine, et tõusev vesi tõstab kõiki paate. Kui Eesti riigil läheb majanduslikult paremini, ettevõtjad investeerivad, maksusüsteem on mõistlikum, siis kindlasti läheb paremini kõigil, kes Eesti riigis midagi teha tahavad. Ma toon ühe näite. Kui sotsiaaldemokraadid lahkusid valitsusest, siis me jätsime ära ettevõtete tulumaksustamise. Selle peale ettevõtjad ütlesid, et nende investeerimiskindlus on kasvanud. Kui ma vaatan tarbijakindlust ja ettevõtete erinevaid konjunktuurihinnanguid, siis sealgi on viimase kahe, kolme, nelja aasta kõige parem konjunktuur. See tähendab seda, et need maksumuudatused on suurendanud nii ettevõtjate, tarbijate kui ka sektorite kindlustunnet. Ja see on fakt. Midagi teha ei ole, meeldib see meile või ei meeldi. Inimeste kindlustunne on suurenenud. Minule meeldib, mina olen optimistide poolel. See tähendab seda, et investeeritakse, luuakse uusi ettevõtteid, luuakse kõrget lisandväärtust ja antakse inimestele võimalusi. Isegi kui inimese palk on praegu väiksem, annab see lootust ju sellele, et palgakasv jätkub. Kõrgema lisandväärtusega töökohad ja ettevõtted on neil käeulatuses. Nii et see on pigem kõigile kasulik, kui majanduses hästi läheb.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Me esitasime selle arupärimise selle pärast, et probleem on tõsine. Te räägite siin, tsiteerite meile kohaliku omavalitsuse seadust olukorras, kus me teame, et see seadus pole probleeme lahendanud, aga te ikka väidate, et kõik peaks korras olema. Teiseks, täiesti absurd retoorika. See, et sa räägid absoluutsest vaesusest peres, pere nii-öelda tänu maksuküüru kaotamise võitis. Ei võitnud! See maksuküür ei puudutanud teda varasemalt ka. Absoluutses vaesuses, te vist ei kujuta lihtsalt ette, mis need summad on, mis need inimesed kätte saavad. Ja maksuküür ei andnud neile nagu sentigi juurde, tegelikult selle kaotamine. Ainuke asi, mis suurendas nende sissetulekut, oli tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, mis tõesti sotsiaaldemokraatidega koos nagu sai kunagi otsustatud. Te ütlete, et varsti on vähem lapsi. Teate, kui lõpuks on ka 5000 last absoluutses vaesuses või 1000 last, siis seda on ikkagi väga palju. Me soovisime teada, kas valitsus kavatseb midagi konkreetselt teha, konkreetseid meetmeid. Ja ma sain aru, et ei kavatse. Ma küsin teie käest uuesti, kas valitsus kavatseb midagi tavapärasele ka eraldi teha, et neid lapsi aidata.

Aitäh! No kõigepealt esiteks selle pikema jutu osale: ilmselt meie kontseptuaalne lähenemine, kui laenata ühte kaasaaja riigimeest, on veidi erinev. Teie arvate, et vaesust on võimalik lahendada ainult toetustega. Mina arvan, et vaesust on võimalik lahendada nii, et anda inimestele paremad võimalused läbi tööturu, tööhõive, kõrgema lisandväärtuse, hariduse ja paljude selliste võimaluste. See on minu kontseptuaalne lähenemine. Kui igaühel on võimalik ise olla oma saatuse sepp ja õnne valaja, nagu on Paul-Eerik Rummo kirjeldanud, siis ma arvan, et selline riik peaks Eesti olema. Mitte ettekujutus, et me ütleme inimesele, et palun, siin on sulle toetus, ära tule sellest vaesusest välja. Meie ülesanne peab olema luua selline majanduskeskkond, kus inimestel on paremad võimalused, kus sa saad terve elu juurde õppida, kus sa saad hea hariduse, sa oled sotsiaalselt mobiilne. See on see meie kontseptuaalse lähenemise vahe. Selle selgitanud. 

Teiseks, kindlasti me teeme juurde, tõstame toimetulekutoetust. Olen öelnud, et sellel aastal see tõusis ja tõuseb ka järgnevatel aastatel. Astume kõiki samme, mida on vaja, nii hariduses, majanduses, et inimestel ja peredel oleks lihtsam.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! See imeline regionaalne majanduskasvu liider olemine muidugi ei vasta tõele. Mõni nimetaks seda ka valetamiseks. Aga lugu on ju selles, et niipea kui te raiskasite ära selle boonuse, mida te 2021. aastaks saite meie osalusega valitsuselt ehk 8,5% majanduskasvu, pole keegi mitte midagi tõsist, usutavat majanduskasvus näinud. See on olematu kiratsemine, mida te olete pakkunud. Aga mis puudutab vaesust, siis see on süvenenud tänu tööpuuduse kasvule, tänu sellele, et firmad lähevad ühtelugu kinni teie rohepöörde tõttu. Ehk töötus on väga kõrge ja see kasvatab loomulikult ka vaesuses elavate laste osa. Kuidas te siis nõu annate, kuidas töötust langetada? Rohepööre viib inimesed lihtsalt pankrotti, firmad pankrotti. Aga kuidas teie siis seda teeksite? Kas te paneksite rohkem tuulikuid või?

Siin oli mitu küsimust sinna küsimusse ära peidetud. Ma püüan neile jõudumööda vastata.

Esiteks, teie valitsuse pärand meile oli – nagu Eesti riigile, Eesti rahvale – üks suur eelarveauk, suur must auk. Lasite eelarvereeglid lõdvaks, elasite ära reservid, siiamaani klatime. Nii et ma liiga ei uhkustaks selle pärandiga. Seda esiteks. 

Teiseks, tuulikuid. Nojah, neid oleks juurde vaja küll. Kui vaadata energia hinda 2022. aastal, 2023., 2024. ja 2025. aastal, siis keskmine hind on tänu taastuvenergiale allapoole tulnud. Seda oleks vaja loomulikult jätkata. Seda on vaja, sest eriti praegu, kui energia hind on kõrge, tuleb väga paljudele meelde, et ehk ei ole mõistlik pidada sõda uute ja soodsamate tootmisvõimsustega. Aga ma kardan, et küllap see jälle selleks hetkeks ununeb, kui ilmad lähevad soojemaks, päike ja tuul toodavad ja siis algab jälle see EKRE tohutu marss uute tootmisvõimsuste vastu. 

Ma ei olegi lõpuni aru saanud, mis see teie kontseptsioon on. Ma tean, et Isamaa plaan on veel Auveresid juurde teha, sellest ma olen aru saanud, aga mis see teie energeetikaplaan on, ei ole lõpuni aru saanud. Aga küllap te jõuate seda ka seletada. 

Nüüd, mis puudutab vaesuse vähendamist, siis ma selgitasin seda juba erinevate numbrite ja faktidega päris palju, aga ma kordan olulisema üle. Minu hinnang on see, et Eesti inimestel läheb kõigil paremini, kui me suudame majanduses luua sellised reeglid, et Eestisse investeeritakse, siin luuakse nutikamat tööstust, kõrgema lisandväärtusega töökohti ja meil on haridus, oskused ja võimalused sellest osa võtta. See tegelikult tähendab seda, et iga inimene ise saab paremini hakkama. Sellist Eestit tahaks, mitte sõltuvust toetustest lootuses sellest, mida lahke valitseja jagab, ehkki viimasel aastal on seegi konkurss avatud. Loodame, et see konkurss väga kaua ei kesta.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ausalt öeldes selline ilukõne selle kohta, kuidas maksuküüru kaotamine aitab absoluutses vaesuses elavaid lapsi ja üldse seda jõukuse probleemi lahendada – no kogu austusest teie vastu, see on kas äärmiselt elukauge jutt või see on puhtalt teie erakonna retoorika, mille puhul te olete otsustanud, et iga viimnegi võimalus, iga viimnegi küsimus tuleb sellele teele juhtida ja sel teemal vastata. Tegelikkuses on need küsimused päris tõsised ja see probleem on ju reaalne. Ehk kui meil on päriselt praegusel ajal, kus on niigi raske ja keeruline, võib öelda, nii vaimse tervise vaates kui ka sotsiaalselt keeruline olukord – absoluutses vaesuses elavate laste hulk on kasvanud, te võite rääkida kümne aastaga langenud, noh, tore, eks, ma võin kolmekümne aastaga võrrelda –, siis päriselt valitsus peaks midagi ette võtma. Ja kogu austusest teie vastu ja teie ministrite vastu, ma ei näe, et seda tehtaks. Ei ole suurendatud lapsetoetusi ja toimetuleku toetustele tehti minimaalne tõus, eks ole, lükati meie ettepanek tagasi. Aga päriselt mingeid meetmeid ei ole. Perepoliitikas samamoodi analüüsitakse, arutatakse. Kas te päriselt ei näe, et see on teie murekoht ja teie väljakutse mingeid samme astuda, mitte ainult rääkida sellest, kuidas tõusev vesi tõstab kõiki paate?

Aitäh, hea küsija! Kogu austusest, kui me selliseid väljendeid kasutame üksteise suhtes, muidugi suhtleme lugupidavalt igal juhul, aga teie mure oleks kindlasti siiram, kui me ei räägiks aastast, kus te ise olite valitsuses ja peale valitsusest lahkumist avastasite teema. Seda esiteks. Teiseks, kui ma vaatan kümne aasta vaadet, siis statistikat tõesti vaadatakse pikemalt. Vaesus on vähenenud, viimasel aastal on kasvanud absoluutne vaesus, nagu ma olen öelnud. Kasvanud on alampalk, alampalk kasvab ja on kasvanud kiiremini kui paljudes teistes riikides. Oleme tõstnud toimetuleku toetust, tõstame veel elukallidusega koos, astume erinevaid samme, et majanduses oleks lihtsam, tekiks uusi töökohti kõrgema lisandväärtusega ja ka hariduses oleks inimestel paremad võimalused. Need ongi need lahendused, mis aitavad inimesi vaesusest välja. Need on need lahendused, mis aitavad inimestel tulevikus paremini hakkama saada. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ka mina ei mõista teie arrogantsust ja ükskõiksust selle teema käsitlemisel, õigemini teie vastuste esitamisel. Me räägime ligi 12 000 lapsest. Ma mõistan, et teie võib-olla ei tea ega tunne neid lapsi ja peresid, kellest me siin vestleme, aga mina tean. Oma vastustega te – vabandust väljenduse eest – sülitasite nende inimeste probleemidele ja väljakutsetele. Ma arvan, et see ei ole peaministrile asjakohane. Aga ma annan teile veel ühe võimaluse rääkida nendest tegevustest, mida teie valitsus päriselt plaanib perede toetamiseks teha. Ma keskenduks seekord, kuna, austatud kolleeg, ka eelmine küsimus oli sellele suunatud, just teenuste vaates. Te ütlesite, et teie näete, et teenused on need, mis inimesi aitavad, mitte toetused. Ka sotsiaaldemokraadid ei arva, et inimesed peaksid elama toetustest. Aga need on viis aitamaks neid, keda muu ei aita. Räägime teenustest. Seni me kuuleme teie valitsuselt ainult, kuidas inimeste omaosalus erinevate teenuste puhul suureneb. Jään ootama sisukamat vastust.

Aitäh! Esiteks lükkan kindlasti ja kategooriliselt ringi väite arrogantsist, seda pole siin grammigi. Ja teie küsimus oli pigem parteiliselt laetud. Ma arvan, et parlamendis võiks paremat suuta. Seda esiteks. 

Teiseks, need meetmed, mida ma kirjeldasin, on läbi ajaloo suurim maksureform. Ma saan aru, et sotsiaaldemokraatidele see mõte ei meeldi või et see justkui ei meeldi teile selle pärast, et teie olite selle astmelise tulumaksu loojad, aga see puudutab tegelikult keskmist pereisa, keskmist peret väga palju. Kui majandusse jääb rohkem raha, inimestele jääb rohkem raha kätte, on neil lihtsam. Kui sa oled väiksema palgaga töötaja, nagu ma enne kirjeldasin, selle pärast ma Jaak Valgele vastates lugesin kõik faktid üksikasjalikult ette, alampalk on oluliselt tõusnud, see on vähendanud tegelikult sedasama riskis elavate inimeste hulka. Samamoodi kirjeldasin enne, et sotsiaalkaitsesüsteem on erinevate toetuste ja teenustega ligikaudu 2,8 korda vähendanud vaesuses elavaid lapsi selle tõttu, et meil on toimetulekutoetused ja peretoetused, teenused lastega peredele, teenustest rääkides. Kõik needsamad faktid on teile antud. Samamoodi ütlesin ma seda, et toimetulekutoetust, mida me tõstsime sellel aastal, tõstame ka järgnevatel aastatel, et elukallidusega kaasas käia, et aidata neid inimesi, kes abi vajavad. Seetõttu ma ütlen, et me teeme kõik, mis vähegi võimalik on. Kui te vaatate riigieelarvet, siis riigieelarve on täna –4,5%-ga miinuses, mis tähendab seda, et me anname ära riigist rohkem raha, kui meil on. See läheb riigikaitsesse, läheb haridusse, läheb ka teenustesse, läheb igale poole mujale. 

Selles ei ole grammigi arrogantsi. See on lihtsalt kindel teadmine, et inimestele tuleb anda paremad võimalused igaühele ise hakkama saada ja hästi hakkama saada, mitte elada selles retoorikas, nagu teile väga meeldib, et toetus on kõige lahendus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Te tõesti toetute läbivalt majanduskasvule ja tööhõivele kui millelegi, mis lapsed vaesusest võiks välja tuua. Võib-olla teatud abstraktsiooni tasemel ja pikas perspektiivis on teil õigus, aga me küsime spetsiifiliselt laste vaesusest väljatoomise kohta. Näiteks, kui laps läks kooli 2021. aastal, oli majanduslangus, 2022. aastal oli majanduslangus, 2023. aastal ja 2024. aastal. Lapsel on juba algkool lõpetatud. See, kas ta saab huvihariduses osaleda, millist tuge ta saab, on see siis koolis, omavalitsuses või mujal, neid aastaid ei saa hiljem tagasi teha. Seda tuge on vaja praegu. Meie vanade inimestena võime majanduskasvu oodata, et hakata tegema eelarves otsuseid, millel on oluline eelarvemõju, aga need lapsed oodata ei saa. Seega, 12 000 last ei ole väga suur sihtrühm, neile väga spetsiifiliselt suunatud meetmeid on vaja. Siin saalis eelmisel nädalal esitletud inimarengu aruanne tõi samuti esile, et vanemate sissetulek on üha enam seotud laste haridustulemustega ja Eesti andmed näitavad, et ka nelja aasta jooksul on see seos oluliselt tugevnenud. Millised on teie järgmised sammud?

Aitäh, hea küsija! Need aastad, ma siiski pean selle ära mainima. Ma veel kord tänan selle eest, et te möönate, et tõepoolest, tuleviku jaoks on majanduse käekäik oluline, nagu on oluline hea haridus, et iseenda tulevikku määrata. Ma arvan, et selles me oleme ühel nõul. Kui nüüd vaadata neid aastaid, 2021, 2022 ja 2023, siis ma julgen öelda, et sotsiaaldemokraadid olid ka valitsuses sellel ajal. Kõik needsamad sammud sealsamas, saate küsida iseenda käest, mida me siis astusime. 2022. aastal näiteks oli absoluutne vaesus Eestis kõrgem kui 2024. aastal. Kordan, 2022. aastal oli absoluutne vaesus kõrgem kui 2024. aastal, kui vaadata näiteks ajalist joont. 

Ja sammud, mida me astume – ma juba lugesin ette päris palju, maksumuutusi ma ei hakka kordama. Alampalga tõus, nagu ma kirjeldasin, on kümne aasta vältel keskmiselt circa 8%. Ma arvan, et see on sotsidele väga südamelähedane. Võrreldes 2016. aastaga on alampalk kasvanud 106%. Toimetulekutoetust tõstsime ja tõstame veel. Ma olen öelnud seda ka varem, et toimetulekutoetust tõstame, ja see on suunatud just nendele inimestele, kellel on toimetulekuga raskusi. Haridusse tuleb panustada. Eesti riik panustab väga palju haridusse. Nii palju kui meil raha on, tasubki sellesse panna, et lastel ja noortel oleks parem tulevik. Lisaks astume me samme – kui te olete tähele pannud, siis sellel, mida me ettevõtjatega koos teeme, on mõju nüüd ja kohe. See tähendab seda, et nende laste vanemad, kes käivad tööl, saavad kõrgema palgaga paremat tööd, millel on kõrgem lisandväärtus. See muudab ka perede käekäiku paremaks.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Kõigepealt, pere, kus ema ja isa saavad keskmist palka, pole üldjuhul lapsed absoluutses vaesuses, nii et seda ei ole teil mõtet sealt puldist mitmeid kordi korrata. Seal seda lihtsalt ei olegi. Te mainisite ka, et eelarve on mitme miljardiga miinuses. On ka selle tõttu mitme miljardiga miinuses, kuna te leidsite, et meile, Riigikogu liikmetele tuleb teha 1840 eurot maksukingitust, kui eelarve on mitme miljardiga miinuses. Lasteombudsman on öelnud, et lastel puuduvad võimalused enda olukorra muutmiseks ja väga oluline on igakülgsete arenguvõimaluste tagamine. Kuidas te kavatsete valitsusega neid igakülgseid arenguvõimalusi tagada? See ei ole ju perele raha kätte andmine, see võiks olla ka nii, et koolis oleks tagatud need igakülgsed võimalused, mida neile täna ei ole tagatud. Äkki ikka mõtleks sinna suunas, et kellelegi ei tehta kingitusi, vaid lapsed saaksid võrdsed võimalused koolis teistega?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et teie küsimus osutas ju õiges suunas. Seda ma olen püüdnud öelda headele küsijatele ja teie kolleegidele ka. Võib-olla aitäh selle viite eest, eks see aitab seda paremini selgitada. Tõepoolest, ega lapsed ise seda ju muuta ei saagi, enne kui nad saavad suureks. See muutus saabki tulla sellest, et nende vanematel läheb tööturul paremini. Ja seda me üritamegi ju teha, seda me teemegi koos ettevõtjatega. 

Majanduskasvu numbrid, kui te küsite, eelmisel aastal oli väike ja armas kasv pärast kõiki neid aastaid, kui see seis oli vilets. Selle aasta puhul, jah, ma tuginen prognoosidele, sest ega me ju ei tea ette, kuidas see aasta läheb, aga keskpanga ja kommertspankade prognoosid on ikkagi sellised, et kasv on umbes 2–2,5% kuni 3,5%. Hinnatõus, mis on olnud väga kõrge, aastaid tagasi oli 19%, siis 9%, vahepeal oli üle 3%, eelmine aasta tuli alla 5%, ehk jääb umbes 3% kanti, seegi langeb. Lisaks, kui te küsite hariduse kohta, siis Eesti paneb haridusse väga-väga palju raha. Just panime haridusse juurde raha pedagoogide palkadesse ja muid erinevaid samme. Ja mis puudutab erinevaid teenuseid, siis sellepärast ma just kohalikele omavalitsustele viitasin, et kohalike omavalitsuste tulubaas on kenasti kasvanud ja nende ülesanne on pakkuda neidsamu teenuseid just kohaliku omavalitsuse ülesandena. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Siin on statistikaga kõvasti manipuleeritud, mis on tavaline Reformierakonna niisugune postkommunistlik harrastus. Sa siin rääkisid enne, et Reformierakond päris EKRE valitsuselt hirmsa musta augu, siis tegelikult on nii, et riigivõla suurus oli 15% SKP-st ja te kahekordistasite selle viie aastaga üle 30% peale. Peaaegu 7 miljardit olete auku juurde teinud. Räägite siin erinevatest, noh tõusev vesi tõstab kõiki paate ja 800 eurot rohkem kätte, aga inimesed said sellel aastal esimesel kuul 400-, 500-, 600-, 700-eurosed elektriarved. Nii et sellest tõusvast veest ei ole kellelgi midagi järele jäänud. Mis puudutab laste ja kogu absoluutset vaesust, siis 2021. aastal, kui Kaja Kallas alustas, oli meil 1,4% seda absoluutset vaesust, nüüd on 3,3%. Laste absoluutne vaesus Kaja Kallase alustusel oli 1,3% ehk siis see, mille ta sai hirmsalt EKRE valitsuselt, nüüd on 4,5%. Mina tahaksin ikkagi küsimusele vastust saada. Mart ka enne küsis, et selle aasta seisuga – poolteise kuuga – on Eestis 11 inimest surnuks külmunud ja neid küll ei lohuta see tõusuvesi, mis tuleb. Neid ei lohuta see, mida enne kas Reili või Riina ütles, et vanadel inimestel on aega oodata. Nemad ootasid oma kodus surma ja külmusidki surnuks. Kuidas me lahendame seda probleemi? Valitsusel ei ole ju plaani.

Teie jutus oli jälle mitu erinevat liini, aga eks ma püüan neid jõudumööda arutada. Kõigepealt, kui ei oleks 2017. aastal – see oli vist Isamaa eestvedamisel – lastud eelarvereegleid lõdvemaks ja headel aegadel reserve maha elatud, siis kindlasti ei oleks tulnud ka järgnevatel valitsustel kehtestada täiendavaid makse järgmiste kriiside ületamiseks. Kuidas ma ütleksin? Kas kellelegi tõesti tundub, et hommikuti tuleb rahandusminister kabinetti mis iganes valitsuses ja ütleb, et kehtestaks inimestele uue maksu? See on ikkagi rahanduslik reaalsus, mille loomises teiegi osaline olite. Mina seda pärandit väga uhkusega ajalooraamatusse ei kirjutaks teie asemel. Seda esiteks. Aga jah, ehk saame selle pildi ka paremaks.  

Teiseks, kui te küsite, kas meil on plaan, siis jah, see plaan peegeldub ka majanduspildis. Me töötame koos ettevõtjatega, koos erinevate tööstustega, erinevate harudega, selleks et Eestisse tuleks uusi investeeringuid, et investeeritaks täiendavasse lisandväärtusse, et Eesti inimesed saaksid kõrgema palgaga paremat tööd. See on põhiline marker, mis kirjeldab, kuidas inimesed hakkama saavad. Kui sul on hea töö ja sa saad korraliku palka oma töö eest, siis see on palju-palju parem võimalus iseendaga hakkama saada kui arutada mis tahes toetuste võimalust. Meil on kindlasti plaan ja päris hea plaan.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud peaminister, te räägite tuleviku lootustest, aga meie räägime täna süvavaesuses elavatest lastest. Laste vaesuse leevendamine eeldab süsteemset ja andmepõhist lähenemist. Absoluutne vaesus ei kujune üleöö ning selle vähendamine nõuab nii ennetavaid kui ka kiireid leevendusmeetmeid. Oluline on hinnata, kas riigi poliitika arvestab piisavalt laste tegelikke vajadusi ning kas otsused põhinevad ajakohastel ja terviklikel andmetel. Minu küsimus on, millist ajakohast ja detailset andmestikku kasutab valitsus laste absoluutse vaesuse jälgimiseks ning kui sageli avalikustatakse ülevaade meetmete mõjust ja tulemuste muutustest. Aitäh!

Aitäh! MeIE kasutame kõiki statistilisi andmeid ja näitajaid, mis meil saadaval on. Me saame kindlasti täiendavat informatsiooni ka süvauuringutega. Kui teil on täpsem huvi selle vastu, siis ma saan alati paluda Sotsiaalministeeriumil seda informatsiooni jagada, sest ilmselt parlamendiliikmetele on see alati kättesaadav, meil ei ole eraldi statistilist pilve, mida keegi ei tohiks näha. Vastupidi, ma hea meelega annan selle edasi ja need andmed on kindlasti teile kättesaadavad. Seda esiteks.  

Teiseks, üks uudis, mis on nüüd vahepeal laekunud, on kindlasti oluline. Just praegu tuli uudis, et tööandjate keskliit ja ametiühingud leppisid kokku uues alampalgas. Loen ma siit, et alampalk tõuseb kaks korda kiiremini prognoositud hinnatõusust ja veerandi võrra tempokamalt keskmisest palgast. Nii et tõepoolest, hästi ajastatud uudis täpselt selleks aruteluks. Neil, kellel on elu keerulisem või väiksem palk, läheb alampalk kiiremini üles kui mis tahes hinnad ja muud. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Te olete päris mitmele laste absoluutset vaesust adresseerivale küsimusele vastates korranud, et inimestel aitab paremini hakkama saada see, kui majandus areneb ja rajatakse uusi ettevõtteid ja tööstusi ning luuakse uusi töökohti. Aga olgem ausad, selles olete te ju nii peaministri kui ka erakonna juhina totaalselt läbi kukkunud. Pealegi soovite te tuua Eestisse hoopiski odavamat välistööjõudu, kuigi juba praegu näeme kohapeal suurt tööjõupuudust, eriti noorte hulgas. 

Ma palun teil nüüd korraks keskenduda ja mõelda selle probleemi sisule, mis on see päevakorraküsimus praegu. Selleks on see, et täna, aastal 2026 elab Eestis 12 000 absoluutses vaesuses last. Viimased viis aastat on Reformierakond kandnud peaministri portfelli. Palun öelge, millised on teie kui valitsusjuhi konkreetsed ettepanekud lähiaja tegevuskavaks laste absoluutsest vaesusest väljatoomiseks.

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te vist ei kuulanud enne oma kolleegi Anti Allase mõttekäiku. Ma arvan, et tema mõttekäigus oli hea üdi sees. Ta ütles nimelt sedasama, et ega siis vaesusest ei saa ennast lapsed ise välja tuua, vaid tegelikult ikkagi peab nende vanematel minema paremini. Ma arvan, et tal on õigus! Mina olen temaga samal arvamusel. Kui lastevanematel, ükskõik millises peremudelis nad parajasti elavad, läheb paremini, siis läheb ka lastel paremini. 

Teine marker on lisaks tööturule, tööhõivele ja kõrgele lisandväärtusele kindlasti ka see, milline on haridussüsteem ja haridussüsteemi võimalused. Näiteks eestikeelsele haridusele üleminek. Ma meenutan, et aastate vältel on segregatsiooni ehk sedasama nõiaringi, mis toob kehvemad võimalused hariduses, ülikoolides, hiljem ka tööturul ja elukohavalikul jälle, uuritud. Õnneks Eesti riigis me seda segregatsiooni nõiaringi lõhume – needsamad kirjeldused, mida ma ka kirjeldasin, kuidas inimestel läheb. 

Kui vaadata ajalist trendi, siis ma siiski pean teile ütlema, et kümne aasta vaates on absoluutses vaesuses olevate laste arv vähenenud 1,8 korda. See on ikkagi allapoole läinud. Kui võrrelda absoluutset vaesust 2022. aastaga, siis 2022. aastal oli see 3,5% ja sellel aastal on 3,3% Eesti inimestest ehk suhteline vaesus on ka vähenenud. Võrdlusaastal see absoluutne vaesus küll veidi kasvanud, aga nagu ma ütlesin, 3,3% võrreldes 2022. aastaga, kui see oli 3,5%. 

Ja mis puudutab inimeste toimetulekut, siis teie kolleegidele ma juba seda kirjeldasin, et alampalga tõusu, milles just praegu, kui me siin seda arutame, sotsiaalpartnerid on nüüd kokku leppinud ja andnud ka avalikkusele teada, mis kasvab kiiremini. Alampalk, mis puudutab 3–4% või 4–5% tööturul olijatest ehk väiksema sissetulekuga inimesi, eeskätt tõuseb kiiremini kui hinnatõus, kasvab kiiremini kui keskmine palk. Nii et tegelikult, ütleme nii, et kui majanduses on pilt parem, nagu ta paistab olevat, siis läheb kõigil inimestel paremini ja see aitab kindlasti ka neid peresid, kus on majanduslikult keerulisem. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Te purjetate siin majanduskasvu peal. Eelmisel aastal tõi protsenti, selline väike tõus 0,9% majanduskasvu. Selle aasta majanduskasv on ju planeeritud põhiliselt laenuraha toel ja just see, et seda maksuvaba miinimumi tõsta. Aga konkreetselt võiks ju ikkagi vaadata seda, et praegune valitsus koostöös sotsidega võttis ära peretoetused suurperedelt. See on oluline põhjus absoluutses vaesuses olevatele lastele. Teistpidi ma ütlen, et äkki oleks mõistlik vaadata koolitoitu. Kui te peate tähtsaks haridust, siis on ju lastele oluline ka koolitoit ja koolilõuna, et sinna lisaraha suunata. Võib-olla oleks kaasa võtta mõni hea mõte koolitoidu kohta, huviharidus, et nad oleksid kehaliselt aktiivsed ja täis kõhuga. 

Aitäh! Kõiki muid head ettepanekuid võime alati kaaluda ja arvesse võtta. Ma kindlasti tänan heade ettepanekute eest. Aga majanduskasvu poole pealt ma siiski ütleksin, et kui majanduspilti vaadata, siis Eestis on liikumine kõrgema lisandväärtusega tootmise poole ikkagi päris suur. Meil ei maksa ennast võib-olla kehvemaks mõelda, kui me oleme. Kui vaadata erinevaid sektoreid – ükskõik millises sektoris, millises tööstuses, näiteks metsandus, põllumajandus, masinaehitus, start-up'id, mis iganes sektorid –, siis igal pool investeeritakse uude tehnoloogiasse ja päris hoolega. Ja kui vaadata numbreid, siis teadus- ja arendustegevusse panustamine viimastel aastatel on väga korralik olnud. Nii et ma julgen öelda, et need seemned, mis praegu mulda pannakse, muu hulgas näiteks kriisi ajal just uutesse sektoritesse investeerimisel, annavad mitme aasta pärast päris korraliku tulemuse. Mina olen võib-olla isegi veidi optimistlikum – ju ma olen loomu poolest optimistlikum kui teie opositsioonis olles – selle koha pealt, kuidas Eesti majandusel läheb ja Eesti rahval läheb. Ma arvan, et päris kenasti läheb järgnevatel aastatel, vähemalt majanduspildil.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! See oli vist möödunud nädalal, kui Lauri Hussar oli puldis. Siis ta andis minu arust kolleeg Helmen Kütile soovituse küsida üks konkreetne lühike küsimus ja ta arvas, et siis peaminister vastab. Ma siis täna proovin jälle seda metoodikat. Te olete täna oma vastustes rääkinud palju sellest, mis kõik juhtus enne 2021. aastat, kui Reformierakond võimule sai. Korra rändasite täna tagasi ka 2017. aastasse. Mis see teie arvates selline periood on, kui üks erakond on võimul olnud, kui on mõistlik rääkida tema otsuste mõjudest, mitte enam rännata ajas kogu aeg tahapoole ja tahapoole, sest aeg jällegi rändab, eks ole, nagu te teate, ikkagi edasi? Siis te järjest pikema perioodi taha lähete ja kõiges on süüdi need eelmised valitsused. Öelge selline ajaperiood, millal juba võiks hinnata enda tegevust!

Aitäh! Te olete ka muhe küsija, pole kahtlust. Kõigepealt, üks küsimus ja siis oli minutiline rännak ümber maakera. Ma püüan siis lühemalt vastata. Ma ütleks, et halbade otsuste mõju on üsna peatselt näha. See astmeline tulumaks, mis nüüd tühistada tuli, oli üsna vilets. Isegi osalistel tuli puna palgele ja väga hea, et sai tühistada.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Peale lastetoetuse kärpimist on tekkinud tõsised toimetulekuraskused 38%-l üksikvanemaga peredes ja 4% kahe vanemaga peredes. 3% lastest elab leibkonnas, kus on isegi toasooja eest raske maksta, ja 13 400 kuni 16-aastast last, kellel on raskusi toiduga, riietega, rääkimata juba vaba aja veetmisest. Ma kuulsin väga palju teie vastustest sõna "kohalik omavalitsus": KOV peab seda tegema, KOV peab teist ja kolmandat tegema. Aga samas te kärpisite ka huvihariduse rahad ära kuskil poole võrra. Kas te arvate, et kohalikud omavalitsused tõesti peavad kõikide nende möödalaskmiste [kiuste], mis on valitsus teinud, hakkama saamaselle raha, mis te nendele nagu suunate teie jutu järgi? Väga palju tegelikult seda ei ole. Kuidas nüüd hakkama saavad kohalikud omavalitsused?

Aitäh! Nojah, ütleme nii, et ma saan aru, et opositsiooni ülesanne on kasutada teemat, mis on tõsine, emotsionaalselt ära ja esitada väiteid valitsuse arrogantsi kohta, mida siin kõik jõudumööda püüavad teha. Aga püüan korra selle retoorika kõrvale jätta. Ma saan aru, et opositsioon ilma selleta ei saa, mis teha. 

Omavalitsuste puhul muidugi ma siiski meenutan, et riik on elanud läbi viimastel aastatel päris palju kärpeid. Omavalitsuste töötajaid kärpinud … Olen ma kuskilt kuulnud, et keegi on midagi kärpinud? Tallinnas vist Jevgeni Ossinovski juhitav linnavalitsus ja koalitsioon midagi kärpis. (Saalist täpsustatakse.) Võrus ka. Kuulen, et Anti Allas ütleb, et Võrus ka. Seda, mis riigis on tehtud, et me oleme võtnud kümne aastaga, vabandust, kolme aastaga 10% kärpida, naljalt ei ole kuulnud. Kui me vaatame erinevaid võimalusi, siis mulle tundub, et tihtipeale mitmed omavalitsused elavad kordades paremini ja kasutavad oma ressursse võib-olla mitte sellisel viisil, nagu mulle meeldiks. Aga ma saan siiski rääkida ikkagi riigi nimel. Omavalitsuse ülesanne aidata abivajajaid on juba vana ja see tuleb tegelikult ka põhiseadusest. Ega see kuidagi ei erine. 

Nüüd, mis puudutab valitsuse möödalaskmisi, siis ma arvan, et tänaseks me võime neist rääkida, aga neid on erinevate valitsuste ajal igasuguseid. Mina hindan, et maksulangetus ja sellesama astmelise tulumaksu või maksuküüru kaotamine on olnud üks suuremaid õnnestumisi. Vahepealsetel aastatel eelarve minnalaskmine, reservide ärakasutamine, kriisideks mittevalmisolek on olnud suur möödalaskmine ja selle astmelise tulumaksu kehtestamine on olnud suur möödalaskmine. Hea, et meil on õnnestunud see ära muuta. 

Ma arvan, et omavalitsustel on siin roll. Omavalitsused ei ole kindlasti elanud sellisel kärperežiimil, nagu on elamas riik. Need on kaks erinevat asja. Ma arvan, et omavalitsustel on kohustus inimesi aidata. Riik on kindlasti nii trimmi tõmmatud kui võimalik ja tõmmatakse veel. Kui me vaatame Maa- ja Ruumiametit, kus meil on viiendiku võrra vähem töötajaid, vaatame töötukassat, kus lasti lahti ka umbes viiendik töötajatest, kes läksid töötukassa teenuseid proovima, kui me vaatame Statistikaametit, mis pakitakse kokku ja kolitakse majast välja, siis neid uudiseid tuleb veel. Me paneme kinni erinevaid kontoreid, jätame investeeringud ja remondid tegemata, tõmbame koomale. Nii et kui te leiate mõne omavalitsuse, kus samamoodi toimetatakse, siis andke teada, huviga vaatan.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Kas te olete mõelnud selle peale, et kutsuda Stenbocki majja ühe rühma absoluutses vaesuses olevaid lapsi? Te räägiksite neile maksuküüru kaotamise edust, seemnete mulda panemisest ja sellest, kuidas Eesti läheb elu paremaks. Kas olete mõelnud? See oleks konkreetne küsimus, et te näeksite neid lapsi, nad on ka meie inimesed, ja saaksite neile rääkida sama juttu ja kostitaksite võib-olla natukene. Olete mõelnud selle peale?

Aitäh, hea küsija! Lapsed käivad Stenbocki majas tihti ekskursioonil, aga sinna ei kutsuta sotsiaalse sissetuleku järgi.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Räägime siis sellest maksuküüru kaotamisest. Põhimõtteliselt me saame ju aru, et need, kelle kuupalk on 1200 või rohkem, hakkasid jaanuarikuus saama 150 euro võrra rohkem, no natuke rohkem kui 150. See on loomulikult nende jaoks hästi positiivne uudis, võib niimoodi öelda. Aga nendel, kelle palk jääb alla seda summat, on küsimus ju selles, et needsamad absoluutses vaesuses elavad lapsed, arvatavasti nende vanemate või üksikvanemate sissetulekud on alla selle. Kas on õiglane, et need, kelle palk on näiteks 5000 või 10 000, hakkavad kuus saama 150 euro võrra rohkem, ja need, kelle lapsed elavad absoluutses vaesuses, sellepärast et nende palk on lihtsalt liiga väike, seda juurde ei saa?

Aitäh, hea küsija! No tulumaks on ühetaoline, mis tähendab seda, et kui inimese palk on muidugi suurem, siis absoluutsummana maksab ta ka rohkem makse, millest me peame riiki ja sotsiaalsüsteemi üleval. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui inimese palk on keskmine või alla keskmise, siis tegelikult tema põhivajadusteks kulub rohkem raha kui sellel inimesel, kes teenib üle keskmise. See on ka ju selge ja arusaadav. Ja vaadates viimast ERR-i intervjuud, mis oli tehtud härra Neiveltiga, siis ta küsib väga lihtsa küsimuse: mis siis praegune valitsus tegi? Tõstis vaestele makse selleks, et rikkamatele anda. Ja see on tema hinnang tegelikult selle kohta, mis puudutab maksuküüru kaotamist teie poolt. See on seesama küsimus, mille kohta ka hea kolleeg Vadim Belobrovtsev küsis, et kas see oli ikkagi õige tegu. Ega te sellega ju leevendust nendele inimestele, kes tegelikult seda leevendust vajasid ja vajavad, ei pakkunud. Ja üks probleem, mis otseselt mõjutab üleüldist absoluutset vaesumist, laste vaesumist, on kõik need ühisdeklaratsiooni keelustamine, intresside mahaarvamine tuludest ja nii edasi. See on järg teie otsustele. Kas te ei arva, et neid, vähemalt seda, mis puudutab seda deklaratsiooni osa, me peaksime tagasi keerama? Tuludeklaratsiooni, ma mõtlen.

Aitäh! Indrek Neivelti suuri mõtteid ei ole lugenud, ei kavatse sellele ka aega kulutada. Seda esiteks. Teiseks, astmelise tulumaksu kaotamine oli minu meelest väga õige otsus. Panna Eesti riigis põhiline maksukoormus keskmise palga saajale – ma mõtlen huviga, et kunagi, kui Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid seda astmelist tulumaksu tegid, siis huvitav, mis koht see oli, kus mõeldi, et Eesti riigi põhiline rikas on keskmist tulu teeniv inimene. Täitsa huvitav! Hiljem te kaitsesite seda veel kuni ärakaotamiseni siin saalis väga uhkelt, öeldes, et mitte mingil juhul ei tohi seda astmelist tulumaksu ära kaotada. Eesti riigi põhiline maksukandja peab olema keskmise palgaga inimene – väga huvitav! See tähendab seda, et õpetaja, politseinik, päästja või kes iganes saab keskmist palka ehk keskmine pereisa ja keskmine pereema peaks siis olema see, kellel on kõige kõrgem maksukoormus. Ma ei arva, et see oleks mõistlik. Ma arvan, et selle kaotamine oli mõistlik tegu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et me oleme kuulnud siin täna päris palju juba vastuseid, mis puudutavad just seda, et kui vanematel läheb paremini, siis läheb ka lastel paremini. See on loomulikult tõde ja selle poole me peaksime liikuma. Aga kui ikkagi jääb ühiskonda neid isasid ja emasid, kellel ei lähe paremini, ja need lapsed jäävad vaesuslõksu, siis mis me nendele ütleme? Öelge oma vanematele, oma isale ja emale, et tehku rohkem tööd, nähku vaeva, et mina tahan ka saada head haridust, ma tahan ka pääseda huviharidusele ligi? Ma küsin sellest lähtuvalt. Siinsamas saalis oli neljapäeval inimarengu aruande tutvustus, kus räägiti hariduslikust ebavõrdsusest ja sellest, kuidas ja mismoodi see mõjutab laste hilist elu, mismoodi see võimendab vaesust, mismoodi see võimendab kuritegevust. Küsimus: kas Vabariigi Valitsus teeb iga kahe aasta tagant ilmuva inimarengu aruande järelduste põhjal mingeid konkreetseid koosolekuid, konkreetseid plaane, kuidas me nende teemadega edasi läheme?

Aitäh! Kõigepealt, minu meelest on olnud väga hea arupärimise debatt, hoolimata sellest retoorikast siin vahepeal. Ja kindlasti ma kuulen seda retoorikat kohe veel. Mulle väga meeldib, et me oleme sellele arupärimisele vastamise käigus jõudnud ühele lehele. Minu meelest on see väga tunnustusväärt kõigile osalejatele. Jah, mina tõepoolest arvan seda, mida Anti Allas ja teie sõnastasite, et peab tagama, et vanematel ehk Eesti inimestel läheb paremini ja siis on ka perede ja laste käekäik parem. Tõepoolest, nii see on ju. Lapsed ise ei saa ennast vaesusest välja tuua. Eesmärk peab olema, et vanemate sissetulekud, palgad oleksid paremad ning töö oleks kõrgema lisandväärtusega. 

Ja selle nimel me ju pingutame. Miks me teeme seda kõike, mida me teeme koos ettevõtjatega, et ettevõtetel oleks investeeringud kõrgemasse lisandväärtusse. Miks me pingutame selle nimel, et teadus- ja arendustegevusse rohkem raha panna? Just nimelt selle pärast, et tulevikus oleks meil kõigil parem. Miks me algatame Eestis AI-hüppe? Just selle pärast, et inimestel oleks kõrgemad oskused, majanduses Eesti jõuaks järgmisse liigasse, meie pered, kõik inimesed Eestis tegelikult saaksid kõrgema lisandväärtusega tööd, jõukus kasvaks. Ainult jõukust kasvatades on võimalik kõigil inimestel paremini hakkama saada. Ei ole võimalik ringi jagada vaesust. Loodavat jõukust on võimalik ringi jagada, seda saab teha. 

Kui te küsite, mida inimeste jaoks tehakse, siis veel kord, haridussüsteem – kindlasti minu vankumatu usk on, et haridussüsteem annab selleks kõigile head võimalused. Eestis on hea haridussüsteem ja kindlasti saab sinna juurde panustada eestikeelsele haridusele üleminek, korralik juurdepääs huviharidusele, omavalitsuste panus, alampalga tõus neile – nagu me just siin tuvastasime, läheb see veel kiiremaks –, kellel on keeruline, toimetulekutoetuse kasv, et aidata neid, kellel on abi vaja, ja veel paljud muud teenused ja meetmed. Nii et seda kõike me tegelikult teeme, et aidata neid inimesi, ka neid inimesi, kellel võib-olla kohe ei ole hea töökoht. Aga ometi, kui Eesti majandusel läheb paremini, tekib uusi kõrgema lisandvääritusega töökohti, meil kõigil on parem võimalus. Selle nimel me ju pingutamegi.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, on käsi püsti Tanel Kiigel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Varem oleme ka kohati arutanud seda, mis hetkedel on Riigikogu esimehel kohane reageerida, kui puldist esitatakse otsesõnu valeväiteid. Avalikkus kuulab, näiteks konkreetselt, et teil oleks lihtsam vastata, peaminister väidab, et kunagi otsustati, et keskmise palga saaja hakkab rohkem maksma. Tegelikkuses tol hetkel, kui see maksureform rakendus, siis keskmine palk oli 1200–1300 euro juures. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt võitis – harin siin peaministrit ka – toonastest Eestimaa inimestest ligi 90% eakatest. Ehk toona netopalk keskmiselt – rõhutan, netopalk keskmiselt – tõusis 12%, selle reformi tulemusena. See on kõige suurem palgatõus, mis on üldse olnud nendel aastatel. Kuidas on võimalik, et peaminister kas neid ajaloolisi sündmusi ja otsuseid absoluutselt ei mäleta või teadlikult valetab puldist? Kas te peate sel hetkel vajalikuks, et Riigikogu esimees võiks sekkuda? Kunagi ei ole see reform ju tehtud nii, et keskmise palga saaja saab kõige suurema maksukirve. Lihtsalt keskmine on rohkem kasvanud. Praegu on tõesti mõistlik kas nihutada või tavaline astmeline tulumaks kehtestada, aga selle asemel otsustati minna hoopis teist teed, eks ole, ja sellele jõukamale osale ühiskonnast veel lisaraha anda. Äkki parandate järgmine kord peaministrit, et selline valetamine hakkab häirima?

Aitäh, hea kolleeg! Kuidas öelda? Mina olen asutanud ühe faktikontrolliportaali, seda ajalehe Postimehe juures, ja seal ma tegelesin faktikontrolliga. See oli ka toona Postimehe ajakirjanike ülesanne, tegeleda faktikontrolliga, aga istungi juhatajana ma kindlasti faktikontrolli siin tegema ei hakka. See peab ikkagi selguma selles arutelus. Ma pean küll nõustuma härra peaministriga, kes ütles, et väga põnev ja haarav ja sisuline debatt oli. Oli küll, jah. Selles mõttes ma kindlasti julgustan teid ka edaspidi sellist arutelu pidama. Aga mis puudutab hinnangut kõikidele nendele väidetele ja faktidele, mis siin on kõlanud, siis ma ütlen veel kord, et minul istungi juhatajana ei ole volitust hakata siin hindama teie poolt kõlanud erinevaid faktiväiteid. Need te peate ikkagi ise ära klaarima. Üks võimalus on seda teha näiteks läbirääkimiste käigus, mille me nüüd ka alustame. 

Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli ... Jah, aga arupärijate esindaja oli Lauri Läänemets. Te vahetasite ära. Ja nüüd, kui te tahate tagasi vahetada, siis sellisel juhul ... Hästi. Reili Rand, te olete arupärija ja tahate tulla siia pulti arupärijate esindajana. Palun, Reili Rand, arupärijate esindajana kõigepealt Riigikogu kõnepuldist! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

(Mikrofon ei tööta.) Lapsepõlve kogemused kujundavad tulevikku. See ei ole kujundlik liialdus, vaid teaduslikult kinnitatud tõsiasi. Tingimused, milles laps kasvab, turvatunne, mida ta kogeb, ja võimalused, mis talle avanevad, mõjutavad otseselt tema haridusteed, tervist ja hilisemat panust ühiskonda. Seetõttu ei ole laste heaolu üksnes sotsiaalpoliitika teema. See on küsimus Eesti tulevikust. 

Me räägime lapsest, kes läheb kooli tühja kõhuga ja loodab, et jaksab lõunani vastu pidada. Me räägime lapsest, kes ütleb emale, et ta ei tahagi trenni minna, kuigi tegelikult väga tahab, aga ta teab, et perel ei ole selleks raha. Me räägime lapsest, kes õpib varakult oma puudust varjama, et kaaslastest liialt mitte eristuda. Eestis elab ligi 12 000 last absoluutses vaesuses. See tähendab, et peaaegu igas klassis on vähemalt üks laps, kelle igapäevaelust on puudu elementaarne kindlustunne. See ei ole paratamatus, vaid poliitiliste valikute tagajärg. 

Peaminister viitas oma vastuses ajale, mil sotsiaaldemokraatide eestvedamisel lapsetoetused 19 eurolt tõusid ja laste vaesus kiirelt vähenes, kuid täiesti kõrvale jäi viimase aasta areng, mil laste vaesus kiirelt kahekordistus. Valikuline statistika ei muuda tegelikkust. Soov minevikuga pilti siluda võib olla poliitiliselt mugav, kuid loodan siiralt, et riiki ei juhita silmaklappidega, mida peaminister täna oma vastustes esitles. Ausalt öeldes on see üks teema, kus oleksin lootnud, et reformierakondlik ülbus jääb vähemalt korraks kõrvale. Laste vaesus ei ole koht, kus vastata üleoleva tooniga või taandada probleem formaalseks vastutuse jaotuseks. See on koht, kus riik peaks olema alandlik reaalsuse ees ja aus oma tegematajätmiste suhtes. 

Uuringud ja ka värske inimarengu aruanne kinnitavad, et lapsepõlves kogetud vaesus suurendab haridustee katkemise riski, halvendab tervist ja vähendab hilisemat tööalast konkurentsivõimet. Puudus ei mõjuta ainult õpitulemusi, vaid ka enesehinnangut ja usku oma võimalustesse, mõjutab seda, kas laps julgeb unistada, mõjutab seda, kas ta usub, et tal on siin riigis koht, ja lõpuks mõjutab see kogu ühiskonda. 

Laste vaesus ei ole ainult perede mure, see on majanduspoliitiline küsimus. Kui laps ei saa oma potentsiaali realiseerida, kaotame tulevase õpetaja, inseneri, ettevõtja. Kaotame maksutulu ja suurendame sotsiaalkulusid. Valdkonnas kasutusel olev niinimetatud Heckmani kõver näitab selgelt, et suurim kasu tuleb varajasest investeeringust lapse arengusse, ometi piirdub valitsuse ambitsioon 20-eurose toimetulekupiiri tõusuga ajal, mil elukallidus on hüppeliselt kasvanud. Suurim ühiskondlik ja majanduslik tulu tuleb just varajasest investeeringust lapse heaollu, kvaliteetsest alusharidusest, tervislikust, tasuta koolilõunast, vaimse tervise toest ja turvalisest kasvukeskkonnast. Hilisem sekkumine on kallim ja vähem tõhus. 

Erilist tähelepanu vajavad üksikvanemaga pered, kes moodustavad suure osa absoluutses vaesuses elavatest peredest. Nende igapäevaelus kuhjuvad riskid, madalam sissetulek, piiratud töövõimalused ja kõrged igapäevakulud. Kui suur osa sissetulekust kulub toidule, üürile ja kommunaalkuludele, jääb lapse arenguks vähem võimalusi. Laps ei vali oma sünnikodu ega vanemate sissetulekut, kuid ta elab nende asjaolude tagajärgedega. 

Probleemi süvendab regionaalne ebavõrdsus. Mitmes Eesti piirkonnas on piiratud ligipääs psühholoogilisele abile ja tugispetsialistidele ning huvitegevus võib olla raskesti kättesaadav või tasuline. See tähendab, et lapse võimalused sõltuvad üha enam elukohast. Ka juba viidatud inimarengu aruanne on osutanud, et haridustulemused on järjest tihedamalt seotud pere sotsiaal-majandusliku taustaga. Kui sünnikodu hakkab määrama liialt suure osa inimese tulevikust, ei ole see kooskõlas võrdsete võimaluste ega ühiskondliku sidususe põhimõtetega. 

Peaministri vastustes kõlas korduvalt viide kehtivatele seadustele ja kohaliku omavalitsuse ülesannete loetelule. Selline lähenemine jätab paraku mulje, nagu piisaks probleemide lahendamiseks paragrahvide ettelugemisest. See mõjub erakordselt üleolevalt ja eluvõõralt. Seadus ütleb, kelle vastutus miski on, aga see ei vasta küsimusele, kas need ülesanded on ka reaalselt täidetavad, kas omavalitsusel on selleks piisavad vahendid ja kas inimesed päriselt abi saavad. Siin jääbki küsida: härra peaminister, kas te teate, kuidas läheb inimestel Vastseliinas, Alutagusel või Leisis? 

Tuues oma vastustes välja, kuidas maksuküüru kaotamine aitab absoluutses vaesuses olevaid peresid vaesusest välja, näitab aga, et ei kujuta ette, kellest me räägime. Absoluutse vaesuse piiril elavaid peresid ei aita maksuküüru kaotamine. Pere, kes elab toimetulekutoetusest või miinimumpalgast, ei võitnud sellest sammust midagi. Aga eks tule võtta, mis võtta on, kui ühtegi muud sammu pole välja tuua. 

Leevendust võiks tõepoolest tuua erinevad toetavad teenused, aga ka teenuste puhul kuuleme tänaselt valitsuselt vaid, kuidas inimeste omaosalus peab suurenema, räägime me koolitoidust, ühistranspordist või huviharidusest. Need sammud samuti ei aita vaesuses olevaid lapsi. 

Vastuseta jäid küsimused, miks puudub meil selge ja mõõdetav eesmärk kaotada laste absoluutne vaesus ja miks ei ole laste heaolu kujundatud riigiüleseks strateegiliseks prioriteediks. Laste heaolu ei ole kulurida eelarves, vaid investeering haritud ja tervesse tööjõudu, tugevasse maksubaasi ja sidusasse ühiskonda. Kui laste arv väheneb, ei tohi see tähendada lastele suunatud vahendite vähendamist riigieelarves, nagu me täna näeme. Vastupidi, see annab võimaluse investeerida igasse lapsesse rohkem ja sihipärasemalt. Lõpuks ei ole küsimus ainult riigieelarveridades ega programmides, küsimus on selles, milline riik me otsustame olla: riik, kus lapse võimalused sõltuvad sünnikohast ja pere rahakotist, või riik, kus iga laps teab, et ta on oodatud, hoitud ja vajalik. Iga laps, kes täna tunneb turvatunnet, saab homme olla julge. Iga laps, kes täna saab tuge, saab homme ise panustada. Iga laps, kellele anname võrdsed võimalused, tugevdab kogu Eestit. 

Seepärast tahaks loota, et valitsus ja peaminister leiavad laste heaolust sama palju ambitsiooni, kui nad leiavad seda üksikute ärihuvide või jõukamate sissetulekute kasvatamise küsimuses. Laste heaolu ei ole koht miinimumprogrammiks, see on koht, kus riik peab näitama oma tegelikku poliitilist julgust. Just siin, järgmise põlvkonna võimalustes peaks ambitsioon olema kõige suurem. Aitäh! 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Absoluutses vaesuses elavate laste suur hulk ei ole paratamatus isegi suhteliselt vaese riigi jaoks, milliseks Eesti on täna muutunud. Kasvav vaesus on otsene tagajärg valitsuse maksupoliitikale. Hasartmängumaksu alandamine, mille Reformierakond ja Eesti 200 läbi parlamendi surusid, on tüüpiline näide praegusest maksupoliitikast. Selle mõtte võib lühidalt kokku võtta nii: võtta vaestelt ja anda rikastele. Eriti küüniline näeb kasiinode maksulangetus välja pärast seda, kui valitsus keeldus alandamast toiduainete maksu. 

Soodustused hasartmängu korraldajale ja samal ajal üks Euroopa kõrgeimaid makse leivale, lihale ja köögiviljale – seda olukorda saab ja tuleb muuta. Rikkad peavad maksma rohkem, kandes peamise osa riigi rahastamisest, keskmise ja madala sissetulekuga inimesed peavad seevastu saama maksuleevendusi. Selleks on olemas täiesti seaduslikud meetodid, mis ei ole kuidagi vastuolus turumajanduse põhimõttega. Ma ei tee ettepanekut ehitada sotsialismi, vaid üksnes maksukoormust mõnevõrra ümber jaotada vaestelt rikastele. 

Progressiivne tulumaks, mille puhul keskmise ja madalama sissetulekuga inimesed maksavad vähem ning kõrge sissetulekuga inimeste maksud suurenevad. Luksusmaks, luksuskinnisvara ja -autod, ehted, suured pangahoiused ja väärtpaberite portfellid, madalam maks toiduainetele, ravimitele ja lastekaupadele, erimaks pankadele ja muule finantstegevusele koos tööjõumaksude vähendamisega, mis on meil praegu ühed maailma kõrgeimad. Maksusoodustused investoritele, kes tegelevad reaalse tootmisega ja loovad töökohti. 

See maksureform võimaldab saavutada kaks peamist eesmärki. Esiteks, vähendada sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas, mis on täna Eestis üks maailma suurimaid, teiseks, stimuleerida reaalse tootmise arengut, mis ei ole praegu kasumlik eelkõige tööjõu kõrgete maksude tõttu. See reform tõstab makse 15–20%-le Eesti elanikest. Ülejäänute jaoks maksud vähenevad. Reaalmajandus saab areneda ilma, et seda lämmataksid kõrged tootmismaksud. Aitäh!

Tänan! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes kuuluvad meid interneti vahendusel! No minu arust peaminister ei võta seda teemat täie tõsidusega ja see peegeldus ka teema vastustest ja üldisest arutelust. Tegemist on väga suure probleemiga ja need tagajärjed võivad olla laastavad. Kui me vaatame ka Eesti inimarengu aruannet, siis on kõik need probleemsed kohad ju välja toodud. Praegu on juba olukord selline, kus tõdetakse siinsamas aruandes, et jõukamate perekondade lapsed saavad paremat haridust, see tähendab ka paremat tulevikku. See on see ühiskond, mida praegu Reformierakond ehitab. 

Ka maksuküüru kaotamine on ehe näide selle kohta, kuidas tegelikult ei soovita aidata inimesi, kes seda abi vajavad, aga antakse soodustusi inimestele, kes on keskmisest jõukamad. See on jällegi Reformierakonna praegune poliitika. Neid ei häiri see, et meil absoluutses vaesuses inimeste arv tõuseb, neid ei häiri see, et absoluutses vaesuses elavate laste arv tõuseb, suhtelises vaesuses inimeste arv on meil kõrge. See neid ei häiri. Selle asemel me andsime soodustusi nendele inimestele, kes tegelikult teenivad keskmisest kõrgemat palka. 

Ja kui vaadata, mida ka üks ettevõtja, Indrek Neivelt, kes on tegelikult väga tuntud inimene, arvab sellest, siis viimases intervjuus, mille ta andis ERR-i portaalile, või oli see siis raadios, küsiti: kas tõstsime vaestele makse selleks, et rikkamatele anda? Ta arutab seda teemat ja pakub välja ka lahenduse, ettevõtja ise pakub välja lahenduse, kus ta ütleb selgelt, et majanduse elavdamiseks ja tõstmiseks on vaja tegelikult mitte tõsta käibemaksu, vaid tulumaksu ja rikkamatel tuleks tulumaksu rohkem tõsta. Väga lihtne! 

Mida on tehtud? On käitutud risti vastupidiselt. Vaesemaid on maksustatud, on tõstetud tarbimismakse, kaasa arvatud käibemaksu, ja tulumaksu tõsteti jällegi kõikidel võrdselt. Ja kui pangamaksu kohta julged siin sõna võtta, siis selle tambib kohe lugupeetud rahandusminister maha, et kuidas me julgeme üldse pangamaksust rääkida, see ju mõjub pankadele nii halvasti. Midagi on Reformierakonna üleüldiselt … probleem arusaamisega, kuidas inimesed hakkama saavad ja mida tegelikult tuleks praegu ette võtta, et ei juhtuks nii, nagu on juba kirjutatud Eesti inimarengu aruandes, et head haridust saavad need lapsed, kellel on jõukamad perekonnad. Kas see on see, mida me Eestis tegelikult tahame? Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Kolleegid! Kõik need, kes vaatavad meid siin ekraani vahendusel! Tavaliselt mul ei ole paberit kaasas ja ma räägin peast, aga kuna pea ei ole päris prügikast ja kogu statistika pähe ei mahu ja statistika ka uueneb pidevalt, siis ma võtsin kaasa paberi, kus on hulgaliselt numbreid. Ma räägin natukene nendest numbritest. 

Nimelt, Statistikaameti andmetel oli Eestis 2025. aasta esimeses kvartalis 64 200 töötut, mis on viimase 12 aasta kõrgeim tase. Peamised andmed sellesama seisuga on: pikaajalised töötud – 16 000 inimest, see on siis aasta või kauem; töötud kuni kuus kuud – 38 100 inimest. Miks ma seda rõhutan? Ma rõhutan seda sellepärast, et need ei ole sugugi asotsiaalid, nagu meil püütakse … Liberaalid ja reformierakondlikud liberaalid eriti püüavad ikka kogu aeg rääkida meil poetagustest ja pole midagi imestada, et lastele raha ei ole, kui raha maha juuakse ja nii edasi. Ei ole. Ei ole! Suurem osa nendest inimestest on normaalsed inimesed. Väga palju on üksikemasid, väga palju on lahutatud inimesi, väga palju on laste pärast kaklevaid inimesi, nii et lapsed kannatavad kõige selle pärast, sellepärast et kes on see ülalpidaja, kes peab alimente maksma, kes ei pea alimente maksma, ja nii edasi. Need igapäevased tragöödiad, mis aeg-ajalt jõuavad ka avalikkusesse – see on väga masendav. See on väga masendav! 

Ja kui püüda seda kuidagi neutraliseerida selle jutuga, et meil kohe-kohe majandus hakkab tõusma – teate, mõned aastad tagasi … Kui sa poliitikas piisavalt kaua oled olnud, siis paratamatult jäävad meelde sellised kampaanialikud, kuidas ma ütlen, propagandahüüatused. Mõned aastad tagasi oli meil siin ju kõva jutt sellest, kuidas kohe-kohe tuleb Tallinna–Helsingi tunnel ja vaat siis hakkab raha voolama selle tunneli kaudu Eestisse niimoodi, et meil pole seda raha pannagi kuskile. No seda tunnelit ei ole ja seda tunnelit ei tule! Me räägime juba 15 aastat sellest, et kohe-kohe tuleb Rail Baltic, kohe-kohe sõidame ooperisse, üheainsa ööpäevaga sõidame ooperisse Berliini. Ei tea, kas me kümne aasta pärast Iklasse saame sõita. Kuna Tallinnas, näed, ei saa kuidagi ka Estonia juurdeehitust tehtud, siis võib-olla teeme Iklasse suure ooperiteatri, siis hakkame ekskursioonidel käima Iklas ooperis. Noh, niisugused kampaanialikud jutud sellest, kuidas ärge muretsege, kohe-kohe-kohe-kohe, ei maksa mitte midagi. Kui sel talvel on surnud 11 inimest külmakahjustuste tõttu, siis neid inimesi tagasi ei too. 

Meenutame seda, et veel mõned aastad tagasi, kui seal selles loožis keksis jalalt jalale praeguseks kogu Euroopa ja maailma naerualuseks saanud Kaja Kallas, kuidas meil on iga inimene nii tähtis, et kõik tuleb ära süstida. Lapsed ja pensionärid ja töölkäijad ja mittetöölkäijad, kõik – maskid ette ja süstima! Siis oli see paradiisivärava avamise niisugune võtmeasi. Algas sõda ja kadus koroona, ei ole vaja enam kõiki ära süstida. Täna me kuulsime siin umbes samasuguseid jutte, et kohe hakkab majandusest asi ülesmäge minema. 

Aga tuleme statistika juurde tagasi. Meil on hinnanguliselt 10 000 – 18 000 noort, kes ei õpi, tööta ega osale aktiivselt ühiskonnaelus. Paljudel nendest, kes on juba jõudnud teatud vanusesse, ei ole ka haigekassa kindlustust. See on ka üks vaesuse märk. Haigekassa kindlustust – nüüd on ta Tervisekassa, vabandust – ei ole ja see on väga suur probleem. See on krooniliste haiguste probleem, see on nakkushaiguste probleem ja see on üldse suur probleem nende inimeste elukvaliteedi seisukohast. 

Nii, palun lisaaega! 

Absoluutses vaesuses mullu 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem. Ei vasta tõele kõik need jutud sellest, et see arv väheneb. Ei vähene! 8000 inimest rohkem kui aasta varem. 

Aga ma tahan ühel kategoorial veel peatuda ja need on puuetega inimesed. Puuetega inimesi on Eestis kas te teate, kui palju? 107 854 puudega inimest. See on siis 2025. aasta lõpu seisuga. See on 8% rahvastikust. See on kohutavalt suur number! See räägib jällegi sellest, et meil on tegelikult väga tõsine probleem tervisekindlustusega, arstiabi kättesaadavusega, arstiabi regionaalse kättesaadavusega. 107 854 puudega inimest, neist 9% sügava puudega, 47% raske ja 44% keskmise puudega. Nende hulgas on ka väga palju lapsi: sünnikahjustustega lapsi, kaasasündinud puudega lapsi, mitmesugustel muudel põhjustel puude saanud lapsi. 

Miks ma seda kõike siin nüüd loen? Ma ei jõua tegelikult kogu seda statistikat, mis on masendav. Ma loodan, et teistes kõnedes seda statistikat tuuakse veel juurde. Me oleme mitme aastakümne vältel, kui Reformierakond on olnud Eestis juhtiv erakond, valitsusi moodustav ja valitsusi juhtiv erakond, jõudnud olukorda, kus see statistika räägib suhtumisest – suhtumisest inimestesse. See suhtumine on täpselt selline, et see on kulutatav materjal. See on kulutatav materjal, mis peab ise vaatama, kuidas ta elab, kuidas ta sööb, kuidas ta endale sooja tekitab: kas tekitab sooja sellega, et hüppab ühe koha peal ja vehib kätega või on tal tõesti tuba soe. Ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis pöördugu kohaliku omavalitsusse. Aga me teame, et kohalikud omavalitsused on ka vaesed nagu püksinööp. Neil on ülekulu oma kohaliku omavalitsuse ülalpidamisega juba niikuinii nii palju, et kõiki hädalisi kogu aeg abistada ei ole lihtsalt võimalik. See on jällegi suhtumise küsimus. Valitsus veeretab järjest ja järjest omavalitsustele kohustusi juurde, aga raha annab näpuotsaga või ei anna üldse või ütleb, et taotlege mingitest europrojektidest. 

See on suhtumine inimestesse, mis siin riigis on kõige masendavam. Me oleme nelja aastaga kulutanud 2 miljardit eurot Ukraina abistamise peale – 2 miljardit! –, aga oma inimeste peale võtame ja kröönime kogu aeg vähemaks: lastetoetused vähemaks, peretoetused vähemaks, transporditoetused vähemaks, maksud suuremaks. Ja siis tuleb meile Kristen Michal siia ja räägib süüdimatu näoga, kuidas kõik on tegelikult kõige paremas korras ja kuidas Reformierakonna valitsuse ajal on asjad ainult paremaks läinud. Vaadake, lugupeetud Kristen Michal, ma olen kahjuks nii vana inimene – või õnneks nii vana inimene –, et ma mäletan samasugust retoorikat ja suhtumist nõukogude ajal. 

Aitäh, hea kolleeg! Kahkesa minutit on täis.

Te ei ole põrmugi parem kui meie nõukogudeaegsed valitsejad.

Aitäh, Mart Helme! Ma ei pea täpsustusi oluliseks, aga kuivõrd ma kohtusin täna Ukraina parlamendi asespiikriga, siis mina kasutasin numbrit 800 miljonit, mis on Eesti Ukrainat abistanud. Aga ma ei oska öelda, kumb on õige ja kumb vale, aga see on see number. (Mart Helme räägib saalist.) Jah, just, nõus, aitäh!

Aivar Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit igaks juhuks!

Aitäh, austatud peaminister! Head kolleegid! No vanasti öeldi, et on suur vale ja statistika vale, nüüd me saame öelda, et on peaministri vale, mis on rohkem kui suur vale. Räägime 2017. aastast, räägime keskmisest palgast siis. Siis oli keskmine palk 1221 eurot ja siis olid 1200-eurose palga juures kõik tulumaksusoodustused. Täna on keskmine palk juba üle 2200. Sellist keskmist palka Eesti Vabariigis saavad ainult Harjumaa inimesed, isegi Tartumaal ei ole sellist palka. Enamik maakondades saavad inimesed keskmist palka alla 1700. Ainult kaks maakonda, Viljandi ja Järvamaa, on see natuke üle 1700, aga samas Valgas on see alla 1600. 

Me oleme tõstnud 20% käibemaksu, me oleme 10% tulumaksu. Me oleme aktsiise tõstnud igal aastal 1. maist ja osa aktsiisi 1. jaanuarist. Me võtsime ära lasterikastelt peredelt aastas 2400 eurot. Me võtame igal aastal peredelt ära automaksu, need on päris suured summad. See tulumaksuvabastus ehk laenuküür – riik võttis sellel aastal, või võtab, 1,7 miljardit laenu, millest pool läheb kaitsekuludeks ja teine pool tulumaksuvabastuseks. Kas mõni ettevõtja võtab laenu jooksvaks kuluks, mis igal aastal kasvab? Sest ma küll loodan, et keskmine palk tõuseb. Ehk neid inimesi, kelle palk ületab 2200 eurot, saab maksimaalselt 154 eurot kuus tulumaksuvabastust, ehk arve peale selle raha, kasvab. See tähendab seda, et Reformierakonna laenuküür on laenuküür, mis pärandatakse ka järgmistele valitsustele. 

Kas keegi julgeb täna öelda, et tulumaksuvabastus 700 eurot kaob ära? Mina küll ei julge seda öelda. Aga kas oleks mõistlikum olnud tõsta see tulumaksuvabastus 1200 eurost kõrgemale ja teatud summast jätta ära 700 eurot, kui see otsus tehti, mis oleks riigieelarvele tunduvalt väiksem? Jah, ma arvan, et see oleks pidanud olema laua peal arutelul. Kas oleks pidanud arutama, kumb on kasulikum Eesti ühiskonnale ja Eesti inimestele, eriti väiksema sissetulekuga inimestele? Tahan rõhutada, et pensionärid ei ole võitnud mitte ühtegi senti, vaid on maksutõusudega ainult kaotanud. 

Ma tahan siia juurde tuua ka igaks juhuks, et keegi valesti aru ei saa, et 2017. aastal oli keskmine pension natukene üle 400 euro. Ehk siis, kui oli 500 eurot tulumaksuvaba, siis keskmine pension oli ka tulumaksuvaba. Aga mida tegi sotside, Eesti 200 ja Reformierakonna valitsus? Ta tühistas keskmise pensioni tulumaksuvabastuse. Ehk see aasta võetakse pensionäride taskust tänu sellele üle 30 miljoni euro. Ehk tänase valitsuse tõttu on meie pensionärid üle 30 miljoni vaesemad, sest see on tegelikult nende tasu. 

Siin räägitakse pidevalt teisest pensionisambast ja sellest, kui halb on selle vabatahtlikuks tegemine. Tegelikult unustatakse ära, et esimesest sambast on kadunud selle võrra 20%. Ehk tänased pensionärid võiksid saada selle summa ju endale pensionile. Või teiselt poolt ei peaks tulumaksu või käibemaksu või erinevatest maksudest laekunud raha kasutame pensionide poole peale. See oleks küsimus, arutelu. 

Ma küsin, kumb on ikkagi õigem: toiduainete käibemaksu langetamine, mis maksaks suurusjärgus 300–400 miljonit, või see nii-öelda laenuküür, mida Reformierakond tegi ja mis maksab tunduvalt rohkem? Millest oleks inimestel rohkem abi? Kas tõesti on olukord jõudnud selleni, et me viime inimesi iga päevaga rohkem ja rohkem vaesusesse, meie oma peresid iga päevaga rohkem ja rohkem vaesusesse? 

Kui te arvutate kokku 2023. aastal olevate maksude ja täna kehtivate maksude vahe, siis meie inimesed maksavad täna 1,5 miljardit eurot rohkem makse. Keegi räägib, et väga hea, nüüd 2200 eurot ja suuremat palka saavad inimesed saavad iga kuu 154 eurot juurde. Aga see summa on selles summas kolmandik. Kaks kolmandikku on võetud ära. Kui keegi räägib, et läheb kaitsekuludesse, siis see on ju ka järjekordselt vale. See läheb sinnasamma tulumaksuvabastusse. 

Tõstame hommikust õhtuni makse, tõstame hommikust õhtuni koormust. Siin keegi räägib, et elektri hind on sama. Täna on elektri hind Soomes täpselt poole väiksem. Ma ei ole veel näinud, et valitsusest oleks läinud esindaja Brüsselisse ja öelnud, et aitab sellest CO₂ kvoodi lollimängimisest, mis on tõusnud üle 90 euro. Põlevkivielektris on juba kaks kolmandikku elektri hinnast CO₂ kvoodi hind. Kolm korda on elektriaktsiis 1. mai seisuga sellel aastal tõusnud võrreldes 2023. aastaga. Kui palju on veel võimalik? Diislit me tõstame, gaasil me tõstame, bensiinil me tõstame. 

Ühel hetkel tekib olukord, et Eesti inimesed ei jõua seda koormust maksta. Ja tänane valitsus teeb kõik selleks, et 2027. aasta kevadel oleks seis nii hull, et sellest august välja ronimine on kõigi aegade keerulisem. Uskumatu, aga on suudetud kolme aastaga Eesti majandus sõna otseses mõttes põhja viia! Enne seda oli meie majandus Euroopas kõige kiiremini tõusev, nüüd viimased kolm aastat kõige suurema miinusega. Aitäh!

Rain Epler.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! Arupärimine, mis praegu arutlusel on, oli teemal laste absoluutne vaesus. Peaminister tuli pulti ja rääkis loomulikult kõigest muust, nagu tal tavaks on. Valdavalt kasutas ta seda võimalust kõneleda selleks, et Reformierakonna loosungeid siit pilduda. 

Mõned näited. Ta rääkis näiteks sellest, milline imeline relv laste absoluutse vaesuse vastu on tulumaksuvaba miinimumi taaskehtestamine kõigile. No ei puutu asjasse, härra peaminister. Kui me räägime absoluutsest vaesusest, siis me räägime inimestest, kelle leibkonna sissetulek kuus oli alla 346 euro. Nii et see, kui suur on tulumaksuvaba miinimum, neid ei puuduta. Peaminister rääkis palju ka majanduskasvust ja sellest, kuidas see aitab kõiki inimesi. Koos sellega rääkis ta eelmistest valitsustest, kes tema väitel on kõike halvasti teinud. 

No meenutagem siis seda vaadet lähiajaloost. Reformierakond  2021. aastal võimule asudes sai päranduseks majanduse, mis sellelsamal 2021. aastal kasvas 8,1%. Juba 2022. aasta tulemus oli pooleprotsendiline langus. Kusjuures see langus on kuni siiani jätkunud. Kui nüüd meenutada neid aastaid 2021 ja 2022, energiakriis ja muu, siis need otsused, mida toonased valitsused tegid – kellel huvi on, võib lapata Riigikogus olnud Riigikogu istungite stenogramme näiteks ja lugeda ka artikleid –, Reformierakonnale anti pidevalt hoiatusi ja soovitusi, mida tuleks teha ja mida ei tuleks teha. Nemad loomulikult käitusid vastupidi. Ja sai hoiatatud, et see viib suure inflatsioonini, selleni, et energiakriis ei lahene, ja viib ka majanduslanguse püsimiseni. Kõik see juhtuski. Reformierakond raius ikkagi oma ja täna me oleme siin, kus me oleme. 

Tuleme siis tänasesse päeva. Vaadakem konkreetse arupärimisega seotud numbreid. Jälle, võrdluseks võtsingi sellesama 2021. aasta ja siis kõige värskemad andmed. 2021. aastal oli absoluutses vaesuses kuni 17‑aastasi – räägime laste absoluutsest vaesusest – 3300. Ja viimased andmed, mis on 2024. aastast, on 11 800. See on üle kolme korra rohkem, see tähendab, et 3,5 korda rohkem lapsi alates sellest, kui Reformierakond riigi juhtimise üle võttis, on langenud absoluutsesse vaesusesse. No 2025. aasta andmeid veel ei ole. 

Vaatame nüüd Michali ja Ligi tegevust selles vallas, mis puudutab inflatsiooninumbrite avaldamist. Seda Statistikaametit, kes Euroopas kõigis riikides väidetavalt peaks olema üliiseseisev ja valitsuse nõuandeid üldse ei tohiks kuulata võtta, pigistati viimasel nädalal päris kõvasti. Lõpuks täna inflatsiooninumber tuli ja oli võrdlemisi ehmatav ikkagi, vaatamata sellele, et Jürgen Ligi ja co survetasid statistikuid metoodikat muutma ja teisi alusandmeid arvesse võtma. Nii et teatava hirmuga ma ootan, kui tulevad 2025. aasta andmed absoluutse vaesuse kohta. Ja teisipidi jällegi mõtlen, et huvitav, kui seda õiget numbrit Michalile ja Ligile näidatakse, kas nad lubavad selle ka avaldada või ütlevad, et metoodikat tuleb korrigeerida. 

Lühidalt võib-olla sellest, mida tuleks teha. Mina ei arva, et lahendus oleks selles nõiaringis, et ühelt poolt muudkui muudame inimesi oma otsustega vaesemaks ja siis maksame toetusi. Kui me vaatame viimase aja maksupoliitilisi otsuseid, siis selgelt on tegemist regressiivsete maksudega – käibemaksu tõus, võitlus selle vastu, et toiduainete käibemaksu alandada, aga näiteks ka automaks, mis lastega peresid mõjutab tunduvalt rohkem kui lastetuid. Ja kui me jätkame rohepöördega, mis eluks vajalikud baasteenused, nagu elektrivalgus ja küte, pidevalt kallimaks teevad, siis võib peaaegu sajaprotsendilise kindlusega väita, et kuigi suur majanduskasv võib näida hea, siis seal absoluutse vaesuse osas lähevad asjad halvemaks. Nii et minu soovitus on: valimised ei ole kaugel, inimesed, vahetame selle valitsuse välja. Aitäh!

Tänan teid aja tõhusa kasutamise eest! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea valitseja ka, kes on tulnud meie sekka! Ma ei hakka neid numbreid siin ette lugema. Jah, võib öelda, et mingi 3,3% siin viimaste arvestuste järgi või mingi 45 000 absoluutses vaesuses eestimaalast, et noh, Pärnu-suurune linn – ah, tühiasi! Teades, kuidas absoluutset vaesust mõõdetakse, on see, mis on viimasel ajal toimunud, eriti nende hindade tõusuga, elektri hinnaga ja nii edasi, pole kahtlust, et nende inimeste arv selle aasta või eelmise aasta numbritena tuleb oluliselt kõrgem kui Pärnu linna jagu inimesi. Aga see on ainult üks asi. Ja tõepoolest, kui emal tuleb hakkama saada 345,8 euroga ja kui tal laps on kusagil üheksandas klassis, siis tuleb talle juurde 242 eurot ja 6 senti. Ja kui ta on alla 14, tähendab, kooliealine kuni 8. klassini, siis tuleb 172 eurot ja 9 senti. Sellega peab ta hakkama saama, samas kui iga lapse peale kulub keskmiselt 525 eurot.   

Need on need numbrid, aga palju olulisem on see, mis selle taga on. Maailmas on uuritud väga palju vaesuse mõju lapse arengule, vaesuse mõju lapse arengule. Pole oluline, kas ta on eestlane, inglane, ameriklane või prantslane – kõik toimib ühtemoodi. Kõigil meil on olemas aju ja aju areneb, eriti noores eas, lapseeas, hästi kiiresti. Stressihormoon kortisool on meil ka, ole sa eestlane, venelane, ukrainlane, ameeriklane, prantslane – kortisool, stressihormoon. Kui sa tunned vaesust, oled vaesest perest, tunned igapäevaselt häbi, hirmu, nälga ja kõike muud, siis see pärsib hipokampuses sinu arengut. Mis see tulemus on? Tulemus on … ma loen siin mõningaid asju ette: hiljem väiksem sõnavara, hüperaktiivsus, raskused õppimisel, raskused orienteerumisel, sagedane haigestumine, olgu või külmetustesse või muudesse haigustesse. Ja selle tulemusena on neil arengupeetusi palju rohkem kui neil, kes on sattunud elama ja sündinud jõukatesse peredesse. Ma arvan, et nendest piisab.   

Vähe sellest, vaesuse haarmed ja järelmid jõuavad ka täiskasvanuikka. Vähe sellest, nad liiguvad mööda peresid, erinevaid põlvkondi. Ja uuringuid on tehtud mitte ainult Eestis, vaid ka Ameerika Ühendriikides, Inglismaal ja paljudes muudes maades, et kui sa oled vaesest perest pärit, siis on suur tõenäosus, et sinust saab täiskasvanuna töötu, kui sul on raskusi töökoha hoidmisega ja kõigi muude asjadega. Ja ilmajäämine, see tunne lapsena, eriti veel laste kollektiivis, klassis, kus on … millised riided on kellelgi seljas, kas mul on mingisugune elektrooniline vidin või muu asi, telefon ja nii edasi – need avaldavad palju sügavamat mõju kui, ma arvan, meie seas. Kui mõnel kolleegil on teistsugune mobiiltelefon või arvuti, siis ausalt öeldes mind see eriti ei puuduta, aga lastele on need asjad ülimalt olulised või see, milliseid riided keegi kannab.

Hea kolleeg, aeg on täis.

Jah, kui paar minutit saaks veel.

Kaks minutit lisaks.

Nii et peaks mõtlema eelkõige sellele, et on ta nüüd 45 000 absoluutses vaesuses olevat inimest, kellest suur osa on lapsed, või on see suurem arv – ilmselt on ta suurem ka selle aasta või eelmise aasta numbrina –, kuidas see mõjutab meie inimesi. Iga inimene peaks püüdma tagada talle maksimaalsed tingimused tema arenguks, tema annete avaldumiseks, aga selles keskkonnas, absoluutses vaesuses, võib kindel olla, et need ei avane või avanevad väga üksikutel. Ja olukorras, kus sündimus on niigi erakordselt madal – me oleme demograafilise vetsupoti torus, auväärt valitseja, mitte enam seal, kus vesi voolab –, on see teema ülimalt oluline. 

Muuseas, te ütlesite küll, et Stenbocki majja sissetuleku järgi ei võeta. Ma arvan, et võiks võtta. Kutsuge rühmakena absoluutses vaesuses olevaid Eesti lapsi ja vaadake, mida nad räägivad teile. Saate rääkida neile kõigest sellest maksuküürust ja muust asjast ja võib-olla pakkuda ka midagi ja vaadake, kuidas nad siis laua pealt midagi võtavad.

Aitäh!

Aitäh teile!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Peaminister, kes on tulnud meile siia arupärimisele vastama selle üliolulise tõstatatud teema kohta! Ma tean, et seda otseülekannet tervele Eesti avalikkusele lisaks Riigikogu otseülekandele teeb ka Delfi ja inimesed vaatavad seda. 

Mulle saatis praegu üks inimene kirja. Ma just mõtlen, et ma lihtsalt siit ühe lause loen ette, seda ei saa tervenisti lugeda, sest inimesed on nii meeleheitele aetud ja kui nad kuulavad, mida peaminister räägib, ja võrdlevad seda oma eluga, siis nad saavad ilmselgelt väga vihaseks. Aga on üks lause, mis meile ka siin tegelikult tuttav on. Me näeme siin kogu aeg seda. See inimene kirjutab – ja see on otse suunatud peaministrile –, et see irvitav ja mõnitav molu ajab tõesti vererõhu üles. 

Mina ei ole siin see inimene, kes hakkaks kedagi õpetama või hakkaks juhtnööre andma, kuidas mingisuguseid asju esitleda. Need on rasked teemad tervele ühiskonnale ja peaministrile ka. Ta peab ju oma positsioone kaitsma, aga seda võiks teha siiski kuidagi niimoodi, et inimesed, kes seda kõike vaatavad ja kuulavad, ei saaks vererõhku üles, ma ei tea, veel suuremaid tervisehäireid, ja ei peaks pöörduma meie tervishoiusüsteemi poole, kust nad nagunii abi ei saa. 

Aga me oleme siin välja võtnud statistika. Meie inimesed on käinud siin puldis ja me oleme ka oma küsimustes seda statistikat peaministrile esitlenud. Tema nägu selle peale on umbes selline, et tema pole sellist statistikat kuulnud ega näinud, temal on mingi oma statistika. Nagu me praegu teame, oli tarbijahinnaindeksi avaldamine Statistikaameti jaoks väga keeruline, sest isegi Euroopast meile natukene viibutati näppu, kuhu Statistikaameti andmed nüüd jäävad. Noh, nüüd need lõpuks tulid. Statistikaamet ütles, et need on natukene ilusamad. 

Aga on ka öeldud, et amet oli sunnitud sisse viima korraga mitu olulist muudatust, kuidas statistikat arvutatakse. Mõeldi välja uued klassifikaatorid, metoodika uuendused seoses elektri hinna ja toidukaupade hinnakorjega ning 2026. aasta tarbimiskaalude rakendamine. Sellised keerulised terminid, aga on selge, et see kõik on puhas manipulatsioon. Me ju teame, kuidas Rahandusministeerium ja rahandusminister isiklikult kulli pilguga jälgivad kõiki neid protsesse. Me teame, kui valuliselt reageerisid Jürgen Ligi ja ka Reformierakonna valitsejad, juba varem on reageerinud konjunktuuriinstituudi direktori või ka Riigikontrolli aruannetele. 

Nii et ilmselgelt seal üritati manipuleerida valitsejatele natukene ilusamaks, sellepärast et peaminister peab ju saama tulla siia ja rääkida meile, kui ilusas võimalikus maailmas me elame. Ma ikka armastan seda näidet tuua ja pean selle uuesti siinkohal ära ütlema, et see hirmsasti meenutab seda, kuidas kunagi ühes teises riigis, kui see süsteem juba kokku kukkus ja viimased korinad käisid, propagandaga see riik üritas asfalteerida asfaldiauke. Me mäletame, millised olid teed ja kui õudne oli seal autoga sõita. Aga kui ilusat juttu meile rääkisid tookord valitsejad, kuidas mingeid auke ei ole! 

Ma võtan lisaaega, palun! 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Kuidas mingeid asfaldiauke tegelikult ei ole, meil on kõige parem võimalik riigikord ja see kestab igavesest ajast igavesti, on mõningaid üksikuid puudusi, aga tulevik on helge. Samal ajal tundis rahvas igapäevaselt oma tagumikuga, kuidas auk oli augus kinni ja kuidas reaalne elu ja propaganda igapäevaga lahknesid järjest rohkem. Ja nüüd me oleme täpselt samasuguses olukorras. 

Veel kord, kolleegid sotsiaaldemokraadid, on iseenesest väga õige arupärimise teinud, sellepärast et see absoluutne vaesus eelmise aasta näites, kogu see statistika on absoluutselt kohutav. Absoluutselt kohutav! Aga samal ajal jällegi kõik need küsimused, mis nad küsisid – ega peaministri käest ei tulnud ju tegelikult mitte mingeid vastuseid. Ja olgem ausad, nii nagu ma oma küsimuses ka tähelepanu pöörasin, see on sotside poolt natukene silmakirjalik praegu, sellepärast et kõik need on ju tegelikult viljad, õied, võib-olla õied, eks ole, viljad veel tulevad alles, aga juurpõhjustele on ikkagi ju varem alus pandud. 

Juurpõhjused, kõik need 26 maksutõusu või uut maksu, automaks selle hulgas, mis võib-olla kõige rohkem praegu inimestele korda läheb – käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, kõik maksutõusud –, need tehti ära ju, sotsid, teie ajal. Ja see on tegelikult põhjus, miks meie pered praegu ülihelikiirusel vaesuvad, miks absoluutses vaesuses elavate laste arv ülihelikiirusel kasvab. Ega see ei tule ju sõrmenipsust, see ikkagi saab alguse nendest protsessidest, mis pannakse varem idanema. 

Me räägime siin kõrgest elektri hinnast. Mis on kõrge elektri hinna põhjus? Seal sees on veel mitu-mitu varjatud maksu, mis nüüd hakkasid uue aasta alguses kehtima ja mis löövad meie neidsamu vaesuses elavaid peresid, neidsamu vaesuses elavaid lapsi veel selle aasta jooksul. Nii et ma ei kujuta ette, missuguses ühiskonnas me elame siin kevadel, suvel, järgmisel sügisel, talvel.

Ma ikkagi ütleks Reformierakonnale, et tehke endale reaalsuskontroll ja katsuge nüüd tulla sellest oma mullist välja. Inimesed ei usu enam seda juttu, mida te räägite. Kui Kristen Michal suunas siin mingisugused mürginooled selle valitsuse pihta, kus meie olime, et kas meie ei ole midagi teinud, siis vabandust, kui EKRE valitsus maha joosti 2021. aastal, meie jätsime teie valitsustele 8%-lise majanduskasvu ja selle ja terve Eesti olete te nende aastatega maha mänginud. Häbi teile olgu!

Kolleeg Helle-Moonika Helme, ma luban siiski endale ühe märkuse. See teie tsiteering Delfi kommentaariumis kellegi poolt öeldule peaministri aadressil oli äärmiselt kohatu. Mul on siiras palve seda mitte teha edaspidi. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! See ei muuda minu repliiki olematuks. Ma jään oma repliigi juurde. See on äärmiselt kohatu kellegi teiste sõnade kaudu veel kedagi iseloomustada, nii nagu te seda tegite. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Saalist räägitakse.) Kuulakem, palun! Anastassia Kovalenko-Kõlvart! (Helle-Moonika Helme räägib edasi.) Palun, Anastassia, kes alustab!

Jah. Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Ma korra loen teile järjest ette need otsused, mida meil nii-öelda peredevaenulik valitsus on viimaste aastate jooksul vastu võtnud – Reformierakonna, Eesti 200, aga muidugi ka sotside kaasabil on seda tehtud. 

Esimesena asjana, me mäletame, vähendati lasterikaste perede toetusi. See oli lausa esimene asi. Kodustelt lastevanematelt võeti ära ravikindlustus, siis alandati vanemahüvitise ülempiiri.

Anastassia, ma väga vabandan! Helle-Moonika, kuulame Anastassia kõnet, palun! Ja peaminister peab samuti kuulama.

Järgmiseks kaotati täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamise eest. Viidi sisse auto registreerimistasu ja automaks, mis teeb lastega peredele keeruliseks auto soetamise. Rääkimata sellest, et tõsteti käibemaks 24%-ni. See on omakorda muutnud kaubad ja teenused palju kallimaks, eriti suurt mõju on maksutõus avaldanud toidukorvile. Selle tõttu ei saa paljud noored pered lastele tervislikku toitu lubada. No paljud ei saa üldse mitte mingit toitu oma lastele lubada. 

Kui vaadata, mida räägib Statistikaamet, siis kui täna meil valitsus üritab jätta muljet, et teate, aga kogu see vaesusrisk, perede vaesumine, absoluutse vaesuse kasv ei ole selle valitsusega seotud, siis Statistikaamet toob lausa eraldi välja, et selle vaesuse kasvu on toonud kaasa hüppeline hinnatõus. Ja ongi, üldised maksutõusud ning need vähenenud toetused on viinud lastega perede rahakotist välja väga suure summa, teinud toimetuleku väga keeruliseks. Noortel on väga raske jalule saada, luua pere, soetada oma elamine. On kasvanud ebakindlus homses päevas. Ja me näeme, et Statistikaamet toob välja, et kõige rohkem kasvab vaesus just üksikvanemate puhul, aga ka ühe lapsega paaride hulgas. Need on need reaalsed numbrid. 

Ja eriti ebameeldiv on see, kui riik näiteks hoiabki kokku selliste väikeste asjade pealt, mis on eelarve kokkuhoiu mõttes väga väike kokkuhoid, aga ühiskonna mõttes on väga suur kaotus. Näiteks seesama ravikindlustuse kaotamine. Eelarve mõttes, okei, hoitakse nüüd mingi raha kokku, aga kui palju me tegelikult kaotame just kindlustundes? Neid näiteid on väga palju. Täna peaks iga lapsevanem tundma, et kui ta jääb ühel või teisel põhjusel omapead lapsega, siis tema ümber on see elementaarne turvavõrk, milles kaalukas roll on just riigil. Ja see kindlustunde loomine tänastele ja tulevastele lastevanematele peab olema prioriteet. 

Ja ma toon iga kord välja, miks noored ei julge teha pikaajalisi otsuseid. Sest nad ei tea, mis homme toimub, millal meil jälle mingid maksumuudatused tulevad, mis maksumuudatused meil poole aasta pärast või aasta pärast kehtivad ja milline on järgmise kuu elektriarve. Ja siis imestatakse, miks on ka sündimus langustrendis. Neid pikaajalisi otsuseid ei julge enam mitte keegi teha. Mis puudutab Tallinna, siis me oleme püüdnud omalt poolt seda toimetulekut parandada, leevendada neid muresid, aidata neid, kes on vaesusriskis. Olgu selleks kas tasuta lasteaed, esimese klassi sisseastumise toetuse tõstmine 500 euroni, 2.–12. klassi laste toetuse tõus või puudega lapse toetus. Aga see, et me teeme seda Tallinnas, ei lahenda muret üleüldse. Sest kui me räägime maapiirkondades elavatest peredest, lastega peredest, lastest, siis seal on see mure veel palju suurem. Riik, valitsus peab muretsema nende inimeste toimetuleku pärast, lastega perede toimetuleku pärast. 

Võtaksin veel ühe minuti lisaaega. 

Üks minut lisaks, palun! 

Tõesti, Tallinna, suurima kohaliku omavalitsusena me praegu püüame appi tulla, aga see ei ole piisav, sest kui täna valitsuse tasemel ei tehta neid väga olulisi otsuseid, siis me nende tagajärgedega ja muredega tegeleme veel aastakümneid. Ma tõesti loodan, et kui need muutused ei tule praegu, veel selle valitsuse ajal – ma loodan, et need muutused hakkavad tulema pärast valimisi, aastast 2027, siis tuleb uus hingamine. Täna ei suhtuta sellesse muresse piisavalt. Mina ei tea mitte ühtegi otsust, mis täna oleks suunatud just selle absoluutse vaesuse riski vähendamiseks. No ei ole neid otsuseid! Nii et väga loodan, et need muutused hakkavad varsti tulema, hiljemalt aastal 2027, pärast Riigikogu valimisi. Aitäh!

Suur tänu teile küll kriitilise, aga igati tasakaaluka ettekande eest! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Oh, mul on siin mitu märkust. Kõigepealt, kontseptuaalselt, ma loodan, on mõistetav mõte, et tuleb luua jõukust. Jõukuse loomine on see, mis aitab Eesti inimestel ja peredel paremini hakkama saada. Kui peredel läheb paremini, töökohtades palk on kõrgem, läheb ka lastel paremini. Mulle väga meeldib, et selle arupärimise esitajate hulgast Anti Allas ja Madis Kallas sellele ka kenasti pihta said ja seda kirjeldasid. Järelikult oli see minu kirjeldus ka arusaadav. Aitäh! 

Teiseks, aitäh Jaak Aabile, kes kirjeldas ka kõigile vaatajatele ja kuulajatele – kuna täna on erakordselt palju inimesi siin puldis käinud, ma saan aru, kuna ülekanne on –, et ebavõrdsus on vähenenud. Aitäh sellegi eest! See on opositsiooni poolt tulnud, mitte sellest valitsuse statistikast, mida EKRE kirjeldab ja mida kogu aeg moonutatakse. 

Nüüd siiski faktidest ka. Absoluutses vaesuses elas 2022. aastal veidi rohkem inimesi kui nüüd: tollal 3,5%, nüüd 3,3%. Ja fakt on see, et absoluutne vaesus on kümne aastaga 1,8 korda vähenenud. 

Teiseks, kasvanud on toimetulekutoetus. Ütlesin seda ka varem: oleme seda tõstnud, tõstame ka tulevikus. Kasvab ka alampalk. Täna, kes tahab, Delfi ülekannet vaatab, võib vaadata teist Delfi uudist, et tööandjate keskliit ja ametiühingute keskliit leppisid omavahel kokku, et alampalk tõuseb kaks korda kiiremini prognoositud hinnatõusust ja veerandi võrra tempokamalt keskmisest palgast. See aitab inimesi, kelle sissetulek on väiksem. 

Kolmandaks, sellest küürust ja faktikontrollist. Ma siiski meenutan, et küüru kehtestades pandi kõrgema maksu alla keskmise palga teenija. Väga huvitav on selle küüru kehtestajate ehk sotside, Keskerakonna ja Isamaa loogika, justkui polnud selge, et palgad kasvavad. Küüruvahemik oli 1200 ja 2100 eurot. Keskmine palk aastal 2017, kui see kehtestati, oli 1221 eurot. Küür hakkas kehtima aastast 2018, kui keskmine kuupalk oli 1310 eurot, mis tähendas seda, et seesama maksuküür tõstis nendel inimestel, kes on keskmise palgaga, tulevikus oluliselt maksumäära. 

Nii et kõik see …… selle juurde, et ei nähtud ette, et see hakkab keskmist inimest põhiliselt maksustama, on ilmselt suitsukate. See raha võeti kuni selle aasta alguseni keskmiselt pereemalt ja keskmiselt pereisalt ja mul on väga hea meel, et see sai tühistatud. Nimetage seda, kuidas tahate, minu meelest see on väga õige otsus. 

Edasi, neljandaks, inimarengu aruanne ütleb sellise huvitava fakti – ja seda on ka varasemad inimarengu aruanded öelnud –, et keelelisest segregatsioonist välja murdnud laps asub elama eestikeelsesse keskkonda. Ma olen mitu korda kirjeldanud, miks on vaja üle minna eestikeelsele haridusele ja kuidas see annab Eestis elavatele lastele palju paremad võimalused. Ja see ongi mõistlik. Ja nüüd küsige endalt, kes on see erakond, kes olid need poliitikud, kelle huvides oli hoida inimesi keelelises segregatsioonis. Ma arvan, et vastus on teada: see on Keskerakond. 

Ja viimaseks, mulle meeldis Aivar Kokk, kes tuli pulti ja hakkas täiesti meelevaldsel teemal rääkima süsinikukvoodi hinnast. Olgu siis mainitud, et mitteametlikul Euroopa Ülemkogul, mis just toimus, mina nagu teised riigijuhid koos Saksa kantsleri Friedrich Merziga, muuseas, palusime komisjonil üle vaadata süsinikuhinna kujunemine ehk sellesama ETS-süsteemi. Nii et kui Aivar oleks selle kohta küsinud, siis oleks ta sellegi teada saanud, aga noh, sellel on üsna vähene puutumine laste ja absoluutses vaesuses olijatega. 

Nii et kokkuvõttes meie pingutus peab olema suunatud ja on suunatud sellele, et Eesti majandusel läheks paremini. Sellel aastal on majanduse seis palju parem kui eelmisel, inimestel on rohkem raha, maksukoormus langeb ja me teeme kõiki pingutusi selleks, et üha vähem inimesi peaks puudust kannatama ja inimestel oleks kõrgemad sissetulekud ja kõrgem lisandväärtus igal töökohal. Aitäh!

Aitäh teile! Hea kolleeg Tanel Kiik, ma olen tegelikult seisukohal, et arupärimiste juures jääb lõppsõna peaministrile või vastavale ministrile, erinevalt eelnõude puhul, seal ma siiski olen seda meelt, et aktsepteerin ka vastusõnavõttu, ma rõhutan, peale seda. Nii et ma oleksin väga tänulik, kui sa sellest loobud ja me saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde. Ma tänan sind, Tanel! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Me oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Nüüd on meil au ja võimalus Tanelit kuulata oluliselt pikemalt. Nimelt, järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi ja Lauri Läänemetsa poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riskide kohta Eestis. Arupärimine nr 884. Ettekandja ongi meie väga hea kolleeg, Riigikogu liige Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea kolleegid! Austatud peaminister! Kuna härra Kivimäel on sünnipäev, siis pidime ometi vastu tulema tema palvele. Aga ma kasutan nüüd ära seda võimalust, et ma puldis olen. Ma siiski korrigeerin korra eelmise arupärimise vastusega seotud väiteid. 

Ehk maksuküüru loomisel, nagu peaministrile meeldib öelda, siiski tõusis maksuvaba tulu 500 euroni. Ehk see tõus 180 pealt tähendas, et umbes 64 eurot tuli väga paljudele inimestele juurde, sealhulgas keskmise palga saaja võit oli ka suurusjärgus 60 eurot toona. Nii et väita kuidagi, et see pani kellegi raskema maksukoorma alla, on lihtsalt ebaõige. Ma arvan, et Riigikogu puldist ei peaks selliseid valeväiteid või pooliktõdesid siin esitama, sest faktiliselt, nagu ma enne viitasin, umbes 80% tulu teenijatest võitis sellest muudatusest toona. Olgu need faktid täpsustatud. 

Aga nüüd arupärimise juurde. Meid tõesti huvitab – ja ma arvan, et tegelikult see arupärimine võiks puudutada üsna otseselt kõiki, nii saalis viibijaid kui ka kuulajaid –, kuidas valitsus käsitleb toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riske ja neid seoseid Eesti riigis. Sest oleme ausad, Eesti ühiskond on aastaid järjest pidanud seisma silmitsi mitme kriisiga, alustades COVID-ist, järgnevalt energiakriis, Venemaa sõda Ukraina vastu, pikaajaline majanduslangus, mis on halvendanud paljude inimeste toimetulekut ja kahtlemata mõjutanud inimeste vaimset tervist ja vastupidamist. Paralleelselt on elukalliduse, eluasemekulude kasv ning ebakindlus süvendanud tunnet, et kriiside koormus ei jaotu õiglaselt. Kahjuks on ka valitsuse mitmed maksupoliitilised otsused suurendanud majanduslikku kihistumist. 

Meie hinnangul riigi julgeolek ei piirdu üksnes sõjalise kaitsevõimega. Sama oluline on inimeste majanduslik ja sotsiaalne kindlustunne. Põhimõte, et toimetulek on julgeolek, tähendab, et ühiskond, kus märkimisväärne osa inimestest ei tule toime või lausa kaotab usalduse riigi vastu, on ka haavatavam sisemiste pingete, radikaliseerumise ja väliste mõjutuste suhtes. Viimased andmed näitavad, sarnaselt eelmise arupärimise teemaga, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on kahjuks kasvanud ning ligikaudu 44 000 inimest elab Eestis sissetulekuga, mis jääb alla arvestatud elatusmiinimumi. Tegemist ei ole üksnes sotsiaalse probleemiga, vaid laiemalt ühiskondlikku sidusust ja siseturvalisust mõjutava riskiga, meie hinnangul. 

Palume peaministril vastata viiele väga konkreetsele küsimusele. Esiteks, kuidas hindab valitsus majanduslanguse, kriiside ja maksupoliitiliste otsuste mõju ühiskonna sidususele ja inimeste turvatundele? Teiseks, milline on valitsuse hinnang toimetuleku halvenemise ja majandusliku ebakindluse seostele radikaliseerumise ning usalduse vähenemisega riigi institutsioonide vastu? Kui põhjalikult on Vabariigi Valitsus neid seoseid üldse käsitlenud? Kolmandaks, kas ja milliste näitajate alusel hindab valitsus radikaliseerumise riske Eestis ning kuidas on need viimastel aastatel erinevate sotsiaaldemograafiliste rühmade lõikes muutunud? Neljandaks, kuidas kavatseb valitsus tasakaalustada viimaste aastate maksupoliitika ja eelarveotsuste mõju kihistumisele ning ebaõigluse tajule, eriti madala ja keskmise sissetulekuga inimeste seas? Ja viiendaks, millised on valitsuse peamised meetmed inimeste toimetuleku toetamiseks ja ühiskondliku sidususe tugevdamiseks ning radikaliseerumise ennetamiseks järgmistel aastatel? 

Lõppsõnaks, enne kui annan sõna – õigemini juhataja annab sõna – peaministrile, see teema ei ole tegelikult seotud ühe või teise erakonnaga. Ma arvan, et see on selline probleem, millega on silmitsi kõik majanduslikes raskustes olevad riigid, eriti need, mis on otseselt tõesti Venemaa lähipiirkonnas. See olukord, kus inimeste kindlustunne langeb tulenevalt majanduslikust seisust, tulenevalt võib-olla ka ääremaastumisest ja kohati siiski ka valitsuse otsustest, paralleelselt koos meie naabri agressiivse propagandaga, tegelikult kätkeb endas väga tõsiseid riske just nimelt radikaliseerumisele, mitte ainult noorte seas, vaid ühiskonnas laiemalt. Kui panna siia kõrvale veel Eesti inimarengu aruandes välja toodud murekohad, mis puudutavad hariduslikku ebavõrdsust ja sealt tegelikult taastekkivaid selliseid mullistumisi ja kihistumisi, kui vaatame hariduse jaotust, et naisterahvaste hulgas on see osakaal märkimisväärselt kõrgem kui meeste hulgas, siis tegelikult need probleemid on kõik väga suur selline, ütleme, kobarprobleem või probleemide pundar, mille puhul väga ei ole isegi vahet selles mõttes, kas on valitsus, kes on opositsioonis. Need on Eesti riigi probleemid, mitte ühegi erakonna probleemid. Me väga loodame, et valitsus neid probleeme tajub ja tegelikult ka pingutab selle nimel ja teeb tööd selle nimel, et inimeste toimetuleku halvenemist ühest küljest pidurdada ja teisest ka neid radikaliseerumise riske ja põhjuseid vähendada. Aitäh! 

Suur tänu teile! Teie andsite sõna juhatajale, juhataja annab sõna peaministrile. Palun, auväärt peaminister!

Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma küll olen Toomas Kivimäele täna juba kaks korda õnne soovinud, aga teen seda siis kolmandat korda, kuna meil on suur ülekanne. Palju õnne sünnipäevaks! 

Väga tänan! 

Milline viis sünnipäeva tähistada? Mis saaks olla parem? 

Ukraina asespiiker sealhulgas veel.  

Just. Nii, vastan arupärimisele toimetuleku halvenemise ja radikaliseerumise riskide kohta Eestis. Nagu ikka loen küsimuse ette ja siis vastuse. Kõigepealt, esiteks, kuidas hindab valitsus majanduslanguse kriiside ja maksupoliitiliste otsuste mõju ühiskonna sidususele ja inimeste turvatundele? Vastus. Majanduslangusel ja kriisidel on mõju inimeste kindlustundele. Euroopa Komisjoni majandususalduse indeks on õnneks alates eelmisest aastast pidevalt kasvanud. Jaanuaris, mis on nüüd viimane mõõdetud tase, oli majandususalduse indeks viimase 29 kuu parim. Samuti on konjunktuuriinstituudi mõõdetav tarbijakindlustunne kasvamas, ulatudes jaanuaris viimase 27 kuu parimale tasemele. Tööhõive määr on vanuses 16 aastat kuni pensioniiga 76,8%, vanuses 20–24 aastat on tööhõive määr 2025. aastal 60,8%. Eesti Panga hinnangul langeb tööpuuduse määr ja jääb 6,6%-le. Seetõttu on alust arvata, et valitsuse tehtud majandusotsused on tõstnud elanike kindlust tuleviku suhtes ja turvatunnet. Seda näitavad juba eelnevalt ka viidatud majandususalduse indikaatorid. 

Teine küsimus: milline on valitsuse hinnang toimetuleku halvenemise ja majandusliku ebakindluse seostele radikaliseerumise ning usalduse vähenemisega riigi institutsioonide vastu, kui põhjalikult on valitsus neid seoseid üldse käsitlenud? Vastus. Ekspertide sõnul ei ole majanduslik ebakindlus, rahulolematus riigi institutsioonide tegevusega või valitsuse poliitikaga peamised radikaliseerumise põhjused. Inimesed tavaliselt radikaliseeruvad siis, kui nad kogevad kuuluvuse puudust, isiklikku kriisi, identiteedi kõhklust ning leiavad lihtsa ja emotsionaalselt tugeva ideoloogilise seletuse, mida võimendavad sotsiaalne mõju ja infokeskkond. Ekspertide sõnul püsib vägivaldsete äärmusideoloogiate levikust tulenev oht Eestis madalal tasemel. Alates Eesti iseseisvuse taastamisest ei ole riigi pinnal toimunud ühtki terroriakti, vaid üksikuid inimesi on äärmusluse, sealhulgas terrorismiga seotud kuritegudes süüdi mõistetud. Kasvanud on nende inimeste osakaal, kellel on oluline kuuluda Eesti ühiskonda. Viimases Riigikantselei tellitud uuringus oli selliseid inimesi 86%. Samuti on kasvanud valitsuse, pluss 7 protsendipunkti, Riigikogu usaldajate osakaal samuti 7 protsendipunkti. Presidendi usaldus on jätkuvalt kõrge, 70%, endiselt kõrge usaldusega on politsei, 82%, ja Kaitsevägi, 76%. 

Kolmas: kas ja milliste näitajate alusel hindab valitsus radikaliseerumise riske Eestis ning kuidas on need viimastel aastatel erinevate sotsiaaldemograafiliste rühmade lõikes muutunud? Vastus. Erinevate riskide hindamisega tegelevad õiguskaitse- ja julgeolekuasutused. Riskide hindamise eesmärk on ennetada ohtu Eesti põhiseaduslikule korrale ja territoriaalsele terviklikkusele, teiste isikute elule ja tervisele ja/või sotsiaalsete gruppide õigustele seadusega lubamatul määral. Viimaste väljasaatmise juhtumite peamised põhjused on olnud algfaasis luuretegevus ja mõjutustegevus. Eelkõige on olnud seotud Venemaa mõjutustegevusega ning algfaasis luuretegevusega. Kahe väljasaadetu suhtes nägid julgeolekuasutused ohtu Eesti julgeolekule seoses islami radikaliseerumisega. 

Neljas: kuidas kavatseb valitsus tasakaalustada viimaste aastate maksupoliitika eelarve otsuste mõju kihistumisel ning ebaõigluse tajule eriti madala ja keskmise sissetulekuga inimeste seas? Vastus. Eestis on kihistumine vähenenud. Kui võrrelda 2019. aastat 2025. aastaga, siis on rahvapension selle ajaga kasvanud 92%, üksi elava pensionäri toetus 74%, keskmine vanaduspension 69% ja keskmine brutopalk 50%. Maailmapanga andmete põhjal pikas vaates on Eesti GINI indeks alaneva trendiga ehk sissetulekute ebavõrdsus väheneb. Sellele on kaasa aidanud keskmise vanaduspensioni kasv, alampalga kiire kasv, aga ka kõrge tööhõive. Võrreldes 2016. aastaga on alampalk kasvanud 106% ehk kaks korda. 2016. aastal oli alampalk 430 eurot, 2025. aastal 886 eurot. Keskklassi kindlustunde suurendamiseks toimus käesoleval aastal tulumaksureform, mis jättis palgasaajale ühe kuu palga võrra enam raha kätte. Oluline on ka, et Eestis on Euroopa keskmisest oluliselt rohkem oma kodu omajaid. Valitsusel on kavas jätkata poliitikat, mis suurendab majanduskasvu, tööhõivet, palkade ja pensionide kasvu. 

Viies: millised on valitsuse peamised meetmed inimeste toimetuleku toetamiseks, sidususe tugevdamiseks ning radikaliseerumise ennetamiseks järgmistel aastatel? Vastus. Kõige olulisem on jätkata otsustega, mis toetavad majanduskasvu. Bürokraatia vähendamine, konkurentsivõime suurendamine, maksukoormuse stabiilne hoidmine. Oluline on edasi minna reformiga, mis tagab ühtse eestikeelse hariduse kõigile lastele. Eesti on demokraatlik riik, kus inimestel on tegutsemisvabadus, õigus oma erinevaid mõtteid ja veendumusi avaldada. 2024. aasta demokraatia indeks, mida koostab The Economist, asetab Eesti 21. kohale kui täieliku demokraatia. See on kategooria, milles on kokku ainult 25 riiki. Our World In Data 2024. aasta inimõiguste indeksis on Eesti esimesel kohal. Aitäh!

Suur tänu teile! On aeg küsimusteks. Alustab Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te siin mainisite mind ja ma ütlesin, et ebavõrdsus on vähenenud. Jah, veidikeseks on tõmbunud vähemaks see alampalga tõusmisele tänu mediaanpalga kasv ehk alampalgad on veidi tõusnud, aga see ei tähenda, et ebavõrdsus Eestis on vähenenud. Te räägite Gini koefitsiendist, aga ütleme, et kõige lihtsam näide on käibemaksu tõus, mis sööb ära tegelikult just madalama sissetulekuga inimeste palkadest päris suure osa. Ei saa öelda, et viimastel aastatel ebavõrdsus väga vähenenud on ja arvestamata varasid, mida jõukamatel inimestel on rohkem. Aga ikkagi see alampalga kokkulepe, mis 2023. aastal sõlmiti, et võtta eesmärgiks 50%, nüüd on seda küll ajaliselt veidi edasi nihutatud. Jah, täna kokkulepe saadi, aga mida teie sellest kokkuleppest arvate? Kas Eesti peaks püüdlema 50%-ni alampalgas keskmisest palgast?

Aitäh, hea küsija! Mina arvan, et tänane kokkulepe sotsiaalpartnerite vahel on tervitatav, et jõuti kokkuleppele. Ma saan aru, et ettevõtjate sõnum, vähemalt ettevõtjatepoolne sõnum oli, et alampalga tõus, mis nüüd on just värske uudis, tähendab ju seda, et alampalk tõuseb kaks korda kiiremini prognoositud hinnatõusust ja veerandi võrra kiiremini keskmisest palgast. Alampalga tõus tähendab ka seda, et majanduses tervikuna peab iga ettevõtja töökohtade puhul hindama, kas sellel töökohal loodav väärtus on nii kõrge, et ta saab seda palka maksta. No alampalga poolest, ütleme, majandusteoreetiliselt tuuakse välja teisi riske, mis tähendab seda, et kui on väga kõrge surve alampalgale, nagu meil on olnud viimased aastad väga kiire palgatõus – palgatõus on endiselt kiirem kui hinnatõus Eestis –, siis risk on sellel, et teatud töökohad, teatud tööstused peavad ennast kokku tõmbama. Ainukene viis on kõrgemat lisandväärtust luua. Nii et kui te küsite, mida ma arvan sellest kokkuleppest, siis minu meelest on hea, et süsteem toimib, et sotsiaalpartnerid omavahel saavad kokku leppida. See on esimene asi. Teiseks, ma arvan, hea uudis on alampalga tõus just tänase debati valguses, kus me räägime palju ebavõrdsusest, me räägime sellest, kuidas inimesed paremini toime tuleks. Kindlasti nendele, kellel sissetulek on väiksem, on see positiivne uudis. 

Nüüd, mis puudutab sedasama teie mainitud ja minu mainitud, siis tõepoolest, kihistumine ongi vähenenud ja see on kindlasti väga positiivne uudis. Ega me kumbki selle vastu ei ole, Gini koefitsient seda üldiselt ka kirjeldab. Samamoodi on positiivsed kõik need uudised, mis puudutavad tarbija, tööstuse ja ettevõtluse kindlustunde kasvu. Nii et jah, ma arvan, et alampalga tõusus kokkuleppimine on pigem hea uudis. Millise tempoga see edasi saab minna, sõltub ju majanduse käekäigust. Kui me suudame luua rohkem lisandväärtust, siis ma arvan, et üha rohkem see palk kasvab. Aga tuleb arvestada, et alampalga juures – ma seda statistikat enne vaatasin, nüüd mälu järgi tsiteerin – on umbes 4–5% inimestest. Meie eesmärk peaks olema ikkagi kõigi töötavate inimeste kõrgema lisandväärtuse loomine ning meie tööstustele ja teenuste tootmisel meie ettevõtjatele paremate tingimuste loomine, et me ei peaks ainult alampalka arutama, vaid ka mediaanikeskmist, mis ikkagi kasvaks kiiremini jõukusega koos.

Heljo Pikhof, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Me kõik teame, et majandusliku ebakindluse süvenemine suurendab ühiskondlikke pingeid ning võib kasvatada usaldamatust riigi institutsioonide vastu. Seetõttu on väga oluline, kuidas on valitsuse tasandil tagatud süsteemne koostöö ning varajane riskide tuvastamine, et ennetada võimalikke radikaliseerumise ja ühiskondliku lõhenemise protsesse. Minu küsimus on, kuidas teeb valitsus koostööd eri ministeeriumide ja asutuste vahel, et ennetada toimetuleku halvenemisega seotud radikaliseerumise ja ühiskondliku lõhenemise riske. Kas selleks on olemas kindel tegevusplaan või regulaarne riskihindamine?

Aitäh! Ma ühte ja teist juba veidi kirjeldasin siin vastates. Võib-olla ma alustan siis sellest, mis on radikaliseerumist soodustavad tegurid. Kõigepealt, ma toon loetelu, see ei ole tingimata ammendav, aga riskitegurid on näiteks identiteediga seonduvad probleemid, näiteks eneseotsingud, soov olla oluline, kogeda kuuluvustunnet, ka ebavõrdsuse ja diskrimineerimise kogemine, vägivalla kogemine, füüsilise ja sotsiaalse kaitse vajadus, ka äärmuslike ideoloogiate levik. Seda me Eestis üldiselt oleme tähele pannud siin viimasel ajal, on väga suur uudis. Või siis ka näiteks kättemaksuhimu, tajutava ebavõrdsuse ja ebaõigluse eest kätte maksta. See loetelu ei ole kindlasti ammendav, sest radikaliseerumine on siiski individuaalne protsess. 

Eesti noorte puhul, mida peetakse radikaliseerumises võib-olla olulisteks teguriteks, on näiteks perekondlikud probleemid, radikaliseerunud lähedased, ühtekuuluvustunde vajadus, soov eristuda, analüüsivõime on vähe arenenud, ühiskonnas lõhestumist tekitavad probleemid ja näiteks ka äärmuslike ideede levik, väga aktiivne levitamine ja erinevate kanalite kaudu selle sõnumi jagamine. See nüüd kirjeldab ära seda, et radikaliseerumine iseenesest on väga mitmetahuline protsess. 

Nüüd, mis see Eesti pilt on? Nagu ma kirjeldasin juba vastates, Eesti on turvaline riik, pidevalt erinevate riskide hindamisega tegeldakse. Selleks on õiguskaitse- ja julgeolekuasutused, mis puudutab radikaliseerumist, ükskõik millisel põhjusel see on toimunud. Ja valitsusel on iga kahe nädala järel ka julgeolekukabinetid, nii et kui see peaks jõudma valitsuse tasandile, siis valitsust ka teavitatakse sellest, kui on mingid riskid ja mingeid samme on vaja astuda või nähakse, et sellised vajadused on. Nii et nagu ma kirjeldan vastates, radikaliseerumine iseenesest kindlasti on mitmetahulisem, selle osa võib olla ka toimetuleku pool, aga ka väga paljud muud küsimused, muu hulgas kuuluvus, äärmuspropaganda, kuuluvustunne ja väga paljud muud asjad. 

Aga jah, ma kinnitan, et Eesti on turvaline riik. Pigem on meil olnud seoseid, näiteks kaks väljasaadetut, kelle seos on olnud islami radikaliseerumisega, aga väljasaadetuid on olnud ka luure- ja mõjutustegevus, nagu siin ka Tanel Kiik alguses viitas, et ka Vene mõju näiteks teatud juhtudel on olnud selle aluseks.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Teie rahandusminister kiitles hiljuti, kui hästi ta oskab kokku hoida. Ta sööb konserve, ostab tomateid ühe euro eest kilogramm ja toimetulek ei tee talle muret. Võib-olla on ka teil omad saladused, kuidas kokku hoida.

No kindlasti on. Kindlasti on! Aga ütleme nii, et minu puhul on kulutamine oluliselt raskendatud, sest kui sa oled suure osa ajast tööl, siis ei jää aega selleks. Küll me perega oma kulutused ise ära planeerime ja saame kenasti hakkama.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Riigikaitse on meie kõigi väga oluline prioriteet. Minu arvates on kaitstud riigis üheks väga oluliseks elemendiks, et nendes piiriäärsetes regioonides, mis eelkõige piirnevad Venemaaga, toimetulekuraskused ei kasvaks nii suureks, et need võiksid meie kaitsevõimet vähendada. Kui me siin reedel erakonnaga olime fraktsiooni visiidil Võrumaal, siis politsei selgelt seda välja tõi, et tegelikult need sotsiaalsed probleemid on kasvanud liiga suureks. Minu küsimus on: alates täiemahulise sõja algusest, milliseid konkreetseid samme on valitsus astunud või kavatseb lähiajal astuda, et parandada piiriäärsetes regioonides toimetulekut ja neid pingeid vähendada?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et kõigepealt, vaadates tervet Eesti pilti, me nüüd siin umbes tund-poolteist oleme juba sellest rääkinud. Aga vastusele tuleb ikkagi üle korrata, et kõigepealt, mis puudutab üldist majanduse käekäiku, siis see on väga oluline, sest kui majandusel läheb kenasti – ja minu meelest on see endiselt oluline ja vajalik üle öelda –, kasvab ka jõukus, tehakse ka investeeringuid. See on esimene asi. Mis saaks olla parem, kui et sul on olemas korralik töökoht, kus sa saad iseenda toimetamisega hakkama, teenida seda, mida sa soovid ja vajad, ning tunda ennast täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. See on kindlasti üks asi. 

See puudutab kõiki piirkondi üle Eesti. Selle jaoks on vaja rajada ühendusi, on vaja teha investeeringuid. Kui riigil on vaja toetada erinevaid investeeringuid, siis me seda kindlasti teeme. Ida-Virus on omaette programm, samasugust kaalumist, ma tean, näiteks Maido Ruusmann on pakkunud, et võiks olla Kagu-Eestil sarnane programm, ka teistes maakondades, et arutada, mida investeeringutega teha. Ma tean, et majandus- ja tööstusminister sellega aktiivselt tegeleb. Nii et see on kindlasti üks osa. 

Teine on erinevad ühendused. Mõnel juhul on tulnud neid ühendusi väga kiiresti ringi teha. Mul on hea meel, et näiteks Setomaal on meil, kui meil oli vaja Saatse saabas ümber teha, siis ikkagi meie kontakt riigil ja Setomaal oli nii hea, et see sai väga kiiresti ümber tehtud, hoolimata venelaste veidrast käitumisest. Nii et tegelikult me suudame küll koos väga hästi toimetada. 

Kui on ettepanekuid uute investeeringute tegemiseks eri piirkondades, siis meie sõnum on küll olnud, et suur osa välisrahastusest, mis on tulemas, investeeringute rahastusest, peabki olema suunatud välja just neid kuldseid piirkondi ehk Tallinna ja Tartut, Harjumaad, just sellepärast, et elu oleks ikka igal pool ja uusi tööstusi oleks igal pool. Nii et me sellesse panustame. Võrumaal näiteks või ka Lõuna-Eestis tervikuna on kindlasti puidutööstuses oodatud sedasama sõnumit – millega ma tean, et teie tingimata nõus ei ole –, et seesama metsaseaduse 70 : 30 printsiip paika saaks. Ma loodan, et te pigem toetate seda. See on ka näiteks üks asi, mida oodatakse. Neid asju on väga palju, mida oodatakse ja vajatakse. 

Nii et jah, see koostöö on pidev ja samme astutakse. Ma ei hakka uuesti ette lugema toimetulekutoetust ja kõiki muid asju, mida me selleks teeme, et inimesed saaksid paremini hakkama.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! See oli vist vähem kui aasta tagasi, kui siin oli uudis selle kohta, kuidas äärmuslikest noorterühmitustest ajendatuna hakkab riik looma radikaliseerumise ennetamise kava. Samal ajal jäi teie jutust selline mulje, et ei olegi eriti probleemi. Ma püüan selles mõttes aru saada, et okei, te võib-olla eitate või pisendate toimetuleku seost radikaliseerumise riskiga, aga mulle on tulnud päris mitmed riigiasutused, eesotsas just õiguskaitseorganid on viidanud selle probleemi levikule ja tõusule, paljuski seotuna ka sotsiaalmeediaga. Küsimus ei ole ainult Kremli propagandas, millele ma tõesti enne viitasin, vaid laiemalt sellise paremäärmusluse ja tegelikult ka muude äärmuslikumate vaadetega rühmituste, gruppide tekkes. Kas te näete seda probleemi? Teiseks, kui kaugel Eesti riik on selle radikaliseerumise ennetamise kavaga ja kas te peate sellist kava vajalikuks?

Jaa, sellesama ennetusnõukogu juurde loodi 2025. aasta lõpus radikaliseerumise ennetamise töörühm, 2025. aasta novembrist kuni 2030. aasta lõpuni. Selle eesmärk ongi luua radikaliseerumise ennetamise tegevuskava 2026–2030. Selle Siseministeeriumi eestvedamisel loodava tegevuskava eesmärk on luua radikaliseerumise ennetamise süsteem ja lõimida see juba olemasolevate ennetustegevustega, valdkondadeülese ennetustegevuskavaga. Selle loomisel võetakse arvesse Eesti konteksti, teiste riikide praktikat ja teadustulemusi ning selle protsessi raames luuakse koolitusmaterjale ja juhendeid äärmusluse varajaseks märkamiseks, aga ka riiklik sekkumismudel radikaliseerunud inimeste toetamiseks vägivaldsest keskkonnast eemaldumiseks. Tegevuskava on alles algusfaasis, mistõttu radikaliseerumise ennetamise meetmed on veel väljatöötamisel. Jah, see, ma arvan, vastas teie küsimusele.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister, peaminister! Tore on kuulata, kuidas te kiidate, kui hästi kõik on, aga paraku on reaalsus hoopis teine. Eriti hull on olukord noorte seas, sest nende töötus on tõusnud juba 22%-ni ja see kasvab üha. Varsti on juba veerand meie noortest töötud. Kahtlemata on neil sellest tingituna sotsiaalsed probleemid, toimetulekuprobleemid, ühtekuuluvuse puudumise tunne, ebavõrdsustunne, tõrjutuse tunne – tunne, et neid pole mitte kellelegi vaja, neid ei ole valitsusele ega riigile vaja. Pole ime, et nad on valitsuses seetõttu pettunud. Ja mis kõige hullem, see võib viia pettumisele terve riigi vastu. Mis te ütlete neile noortele, miks nad peaksid valitsust rohkem usaldama?

Aitäh! Valitsuse usaldus, nagu ma enne kirjeldasin – te vist ei pannud tähele –, nii valitsuse kui ka parlamendi usaldus on kasvanud. Eks nad ikka aeg-ajalt tõusevad ja paigad kahanevad, aga Riigikantselei viimane seireuuring, mida siis regulaarselt tellitakse, on kasvanud valitsuse ja Riigikogu usaldajate osakaal, mõlemad 7 protsendipunkti, presidendi usaldus on kõrge, politsei ja kaitseväe usaldus on kõrge. Seda esiteks. 

Teiseks, MKM toetab noortegarantii tugisüsteemi rakendamist, see just kohalikul tasandil aitab tuvastada abivajajaid noori ja et nad jõuaksid teenusteni, mis aitavad näiteks katkenud haridust või toetavad töötukassa teenusteni ja tööturule jõudmist. Ja 2026. aasta fookus töötukassal on just noorte tööturule jõudmise toetamine, esimese töökogemuse andmine. Nii et vaeva sellega nähakse. Ja ma olen kindel, et kõiki Eestis on vaja. Eesti on nii väike, et me vajame kõiki inimesi. 

Ja nüüd, kui tulla selle noorte radikaliseerumise juurde, siis ma arvan, et viimase aasta või, vabandust, mitte viimase aasta, vaid tänase päeva ja ilmselt lähiaasta üks debati teema on, et mida teevad erakonnad ise selle radikaliseerumisega. Üks noor, kes siin radikaliseerus, vist on Isamaast. Ma kahtlustan, et selle taustaks ei ole töötus. Ma nüüd ei ole jälginud, kas ta parajasti kuulub Isamaa fraktsiooni või mitte, aga seda teate juba teie paremini.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eelmises arupärimises pidime küll tõdema, et meie arusaam inimeste toimetulekuraskustest on erinev. Natuke jääb tunne, et ka sotsiaalmeedia piirangute puhul on valitsuskoalitsioon siiski olnud, ütleme nii, tagasihoidlikum või ei näe vajadust astuda samme meie laste kaitsmiseks. Teatavasti just sotsiaalmeedias liigub väga süsteemselt nii vägivalda üleskutsuv kui ka radikaliseerumisele kaasaaitav sisu. Võib-olla te avate seda tausta, miks Eesti valitsus erinevatelt väga paljudest teistest riikidest ei pea vajalikuks sotsiaalmeedia piirangutega tegeleda?

Hea küsija! Ma ei tea, kuidas seda teha. Ärge palun jumala eest solvuge! See on tegelikult järgmine arupärimine, sotsiaalmeedia teemal, te ajasite vist sassi. (Reili Rand vastab saalist.) Aa, te peate ära minema. Selge! (Naer.) Siis teie huvides. Saan aru, hinnates teie tööaega rohkem kui enda oma. Ütlen, et selleks on olemas erinevad reeglid, on olemas ka isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevad piirangud. Oluline, et neid piiranguid rakendataks. Teiseks on oluline, et platvormid täidaksid oma kohustusi. Ja kolmandaks on anda noortele oskused selles keskkonnas toimetulemiseks, sest noored tegelikult leiavad erinevates kanalites kahtlemata võimalusi toimetada. Ja me kindlasti jälgime, mida teised riigid teevad. Võtsin kokku järgmise arupärimise vastuse selle huvides, et te saate nüüd ära minna.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küll pean ütlema, et tegelikult ka selle teemaga on otseselt seotud järgmine teema. Ma ei ole kindlasti nõus selle tõlgendusega, mida te Reili Rannale ütlesite. Eelmisel nädalal kohtusime ka siin Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga, kes tegelikult üheselt ja selgelt tõi välja need ohukohad, mis on väga selgelt seotud just radikaliseerumistega, väga selgelt seotud sellega, et noortel, kellel ei ole majanduslikult niivõrd toekas pere taga, saaksid endale võimaldada mingeid tegevusi. Need on kõik uuringutega välja tulnud ja üheselt ja selgelt seosed leitud, et sotsiaalmeedias ja radikaliseerumises ja ka nii-öelda majanduslikes võimekustes on ühene seos. Seetõttu lihtsalt minu kommentaar. 

Panen ka küsimuse siia lõppu. Kas ja kuidas on meil plaanis näiteks käituda sellisel puhul sellise platvormiga nagu Telegram?

Aitäh! Ei, ma ei olnud kuidagi ebaviisakas ega üleolev ega pahatahtlik, vaid Reili Rand ise ütles, et ta peab ära minema, kui ma õigesti kuulsin. Oli nii? Jah, siis ma kuulsin õigesti. Ma vastasin sellepärast ka ette ära järgmise arupärimise, et ta saaks rahulikult teada, mis seal vastuses on. Seda esiteks. 

Teiseks, ma lugesin ette ja kirjeldasin veidi ka seda, mis need põhjused on. Need radikaliseerumise põhjused on väga mitmekesised. Näiteks isiklik kuuluvustunne, soov tunda ennast erilisena, aga ka läbielatu, õiglustunde riivamine. Kõik need erinevad võimalused on põhjuseks radikaliseerumisele. Sotsiaalmeedia, eriti kui selles ei tegeleta ohtude ennetamisega, äärmusideoloogiate puhul näiteks, saab see kindlasti võimendaja olla, selles pole ju kahtlust. Ma arvan, et selles on teil küsimuses täitsa iva sees ja õige mõte. 

Telegrammi puhul on nii, et olen ise korduvalt kohtunud Euroopa Komisjoni esindajatega, ka siin käinud volinikega ja seda Euroopa erinevatel kohtumistel kirjeldanud. Telegrami probleem, kui ma võtan selle lühemalt kokku või püüan kuidagi lühidalt kokku võtta, on selles, et ta ei allu nendele regulatsioonidele, millele suuremad sotsiaalmeedia platvormid alluvad. Ta jääb teatud kasutajate hulga alla ja see tähendab seda, et justkui Euroopa reeglid või Euroopa ei suuda reeglite järgi, ta ei suuda teatud viisil oma sisu modereerida. Selle tõttu liigub selles väga palju vaenu õhutavat, ka tõele mittevastavat informatsiooni. Meie soovitus on olnud Euroopas ka valdkonna eest vastutavatele volinikele, ametiasutustele, et astuda samme selleks, et ka Telegram nendele reeglitele alluks. Tegelikult ongi tegemist probleemiga, me oleme seda ka avalikult välja öelnud. Selles mõttes on küsimus õige ja vastus selline.

Ma kaitsen ka daame siin. Reili Ranna repliik oli igati terav, nii et ma ei ole isegi päris kindel, kas ta pidi ära minema või mitte, aga ta leidis põhjenduse, miks peaks sellele küsimusele vastama. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud arupärijad! Kõigepealt peaksite endale peeglisse vaatama. Ma tuletan meelde, millise kirega te õhutasite vihkamist konservatiivide vastu, nii et noorsotsid ei suutnud enam vastu pidada, vaid tegid kuulsa meemi verise vikatiga ringi kõndivast surmast, kes rappis jõhkralt konservatiive. Küllap sellest on ka eeskuju võetud. Ma mäletan, et te saite palju nalja sellest, kuidas vikatiga päid raiuti teie noorte meemides. 

Aga peaministrilt tahaks küsida selle kohta, et radikaliseerumisele aitab kindlasti kaasa vaesus, just absoluutne vaesus. Seda me näeme Virumaal, kus rohepöörde tõttu jäävad tuhanded ja tuhanded pered ilma elatusallikata. Narva inimesed ei suuda elektriarveid maksta. Kas see rohepööre, mida te korraldate, ei ole ka üks risk radikaliseerumise aluseks?

Aitäh, hea küsija! Kui te küsite kas, siis ma arvan, et ei, ei ole. Toimetulekule aitab ju kaasa, kui me saame rohkem, soodsamat ja puhtamat energiatootmist. Aga pigem on sellist vastasseisu ühiskonnas ja pinget põhjustanud EKRE ja teiste äärmuskonservatiivide vastuseis uuele tehnoloogiale. Ja nagu ma ütlesin, ma ei ole lõpuni aru saanud, milline see teie energeetikakontseptsioon on. Ma saan aru, nagu ma kirjeldasin, et Isamaa plaan on rajada Auvere 2, 3 ja 4, et meil oleks kindlalt jaamu, mis toodavalt kallilt ja aeg-ajalt ei tööta ja rohkem, niikaua kuni jaksu on, aga teie plaanist ma aru ei ole saanud. Sellest ma olen aru saanud, et EKRE organiseeritult on päikseparkide ja tuuleparkide vastu. Ma arvan, et olen õigesti aru saanud, te vist andsite isegi vastava ringkirja enda liikmetele välja. See tähendab seda, et te võitlete saastavama ja kalli energia eest, mitte keskmiselt soodsama energia eest. Nii et kui te küsite radikaliseerumise kohta, siis ma arvan, et kui inimestele soodsamat energiat pakkuda, inimeste toimetulek on parem, siis kindlasti käekäik on ka parem. Aga radikaliseerumine, nagu ma kirjeldasin, on märksa keerulisem protsess kui väga paljudes põhjustes seoses, mitte tingimata sellesama teie ideologiseeritud rohepöördega. Nii et ma ei oskagi kirjeldada, kuidas uus tehnoloogia toob kaasa selle radikaliseerumise. Puhtam loodus, parem tervis, soodsam energia on siiski parem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma küsin niimoodi, et kas USA president Donald Trump on ka radikaliseerunud ja tuleks suhtuda tema tegevusse ja tema administratsiooni tegevusse kui ohtlikku radikaali. Sest ta on ju öelnud Euroopa kohta see 82 rida ja nii edasi, ta ei ole nõus sellise liberaalse režiimiga, mida teie esindate. 

Teine küsimus on, et kas teie seltskonnas kolleeg Tanel Teini, kes on ka tegutsenud nagu radikaliseerunud Talibani võitleja, väidetavalt nõudes seda kaughasartmängu seaduse vastuvõtmist … Kerge küsimus: kas president Trump ja tema administratsioon on radikaalid ja kas on ka kolleeg Tanel Tein siin esinenud sellise radikaalse terroristina?

See oli kas-küsimus, jah? Vastus on ei.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! 1947. aastal toimus Eestis selline üritus nagu sundkollektiviseerimine ja 30. augustil kehtestati selleks, et talunikud astuksid kolhoosidesse, ülikõrged maksud. Ülikõrged! Aga ikkagi inimesed ei tahtnud sinna kolhoosi minna ja seetõttu üritasid kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga lõpuks, Siberisse saatmise hirmus mindi ikkagi kolhoosi.   

Ja nüüd automaksust. Me oleme ostnud endale ära auto ja tasunud selle pealt maksud. Kui me oleme pangast võtnud laenu, tasume selle pealt ära maksud ja ka kütte pealt maksame teatud makse juurde. Öelge palun, milline erinevus on praegu selle sundkollektiviseerimise – see oli seadustik tollel hetkel – ja praeguse automaksu vahel, sellepärast et …

Aitäh!

… minu meelest on see praegu põhiseadusvastane.

Aitäh! Okupatsioon muidugi ei olnud seaduslik, Eesti riik okupeeriti jõuga. Seda esiteks. Teiseks, oma riigis maksude kogumist riigieelarvesse, mida kasutatakse näiteks automaksu puhul teedeehituseks, võrrelda okupatsiooniga – noh, see on suhteliselt kõva venitamine, tuleb vaeva näha, et neid kahte punkti kokku viia. Müts maha selle venitamise katse eest, aga minu meelest see võrdlus ei ole kohane. Oma riigil makse maksame selle jaoks ja makse kogume selle jaoks, et oma riiki ülal pidada just selle pärast – ja nüüd see võrdlus kindlasti on kohasem –, et enam kunagi ei peaks arutama seda, kas Eesti riik okupeeritakse. Oma kaitseväge peame üleval, eestikeelset haridust peame üleval, sotsiaalsüsteemi ja haridussüsteemi, isegi parlamendis maksame palka, osa isegi kasutab kuluhüvitisi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Radikaliseerumise põhieeldusi on muidugi kaks. Üks on toimetulekuraskused ja teine on immigratsioon. Üldiselt võivad eksisteerida ka mõlemad korraga ja siis on asjad veel halvemad. Aga põhimõtteliselt see ikkagi eeldab sellist revolutsioonilise situatsiooni teket, kus eliit ja ülejäänud ühiskond on teineteisega nii suures vastuolus, et konfliktisituatsioon on vältimatu. See eeldaks muidugi suuremahulist ülestõusu. Euroopa riigid on neid suuri meeleavaldusi täis. Teil on muidugi see õnn, et te olete sellise rahva peaminister, kes kannatab vaikides ja lõpuks läheb ikka sauna taha, lööb rusikaga vastu seina ja ütleb kurat ja läheb kannatab edasi. See on teie õnn praegu. Aga põhiline radikaliseerumise põhjus on siiski pigem immigratsioon ja pikaajaline immigratsioon, seejuures need teise põlve immigrandid ja kultuuriliselt võõrad, kui nad tänavatel märatsevad nagu Euroopas. Ma lihtsalt küsin, et siin oli juttu sellest, et teil on mingisugune radikaliseerumise töörühm ja kõik. Kas radikaliseerumise vastased meetmed teie valitsuse puhul on suunatud pigem eestlaste või siis nende võimalike immigrantide mässu vastu?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mul on jah selle teie narratiiviga sobimatult fakte jälle, et eelmisel aastal rännati Eestist esialgsetel andmetel rohkem välja kui sisse. See kahjuks ei kinnita teie väidet massilisest sisserändest. Seda esiteks.

Teiseks, radikaliseerumise võimalikke põhjuseid indiviidi puhul ma kirjeldasin, need võivad olla identiteediprobleemid, eneseotsingud, soov kogeda kuuluvustunnet, diskrimineerimine, vägivald, ka äärmuslike ideoloogiate levik ja väga palju erinevaid asju. Radikaliseerumisel ei ole tingimata ühest valemit, vähemalt öeldakse, et see pigem on kontekstispetsiifiline. Nii et sellega see tegevuskava ka tegeleb, et hinnata, millised on riskid, ja teha tegevuskava selleks, et neid riske maandada ja Eesti ühiskonnas oleks lihtsam. See puudutab ikkagi ka äärmusluse ennetamist, ka lähenemist sellele, et inimesed vägivallast eemalduksid ja nii edasi. Nii et kui see tegevuskava on valmis, siis ma olen kindel, et Siseministeerium saab seda kenasti jagada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! G20 riigid said eelmisel aastal valmis ühe raportiga, mis rääkis otsesest seosest inimeste toimetuleku, varandusliku ebavõrdsuse suurenemise, radikaliseerumise ja ka ühtlasi demokraatlikus süsteemis pettumise vahel. Ehk siis, mida kehvemini inimestel läheb, seda kergem on manipuleerida igasugustel parempopulistidel ja kõigil teistel nende inimestega ja seda vähem nad tunnevad, et neile sellist liberaalset demokraatiat üldse vaja on. See raport ütleb väga otseselt, et riigid, Ameerika Ühendriigid eelkõige, aga ka Euroopa riigid peavad võtma kasutusele erinevaid meetmeid, mis just väga paljude inimeste sotsiaal-majandusliklu probleemi lahendavad. Ma küsiksin teie käest, kas Eestil on ka nii-öelda radikaalsuse vaates see plaan, ja ma ei räägi keskmist palka teenivatest inimestest, vaid ikka kolmandast, neljandast, esimesest ja teisest mediaanist.

Aitäh, hea küsija! Jah, ma ju kirjeldasin pikalt seda, kuidas me astume erinevaid samme ettevõtjate, tööstuse ja teenuste pakkujatega koos, et inimestel oleks kvaliteetne töö, kõrgema lisandväärtusega suurem palk, võimalus ennast ära elatada ja paremini toime tulla. Ja ma arvan, et võib-olla selles mõttes selle küsimuse suundi osutub õigesse suunda, et kui majandusel läheb paremini, inimeste käekäik on parem, siis on ka inimestel lihtsam ja kindlasti radikaliseerumist, võib-olla sihukest heitumist vähem, mis on loogiline asjade käik, eks ju.

Aitäh! Vabandust! Minu viga. Väga vabandan. Väga vabandan! 

Ma veel kaks laust ütlen, ma tegin pausi sisse. Aga ühesõnaga, lihtsalt viidates, et neid uuringuid on erinevaid. Näiteks IMF on uurinud samamoodi 2014. aastal ja selles uuringus hinnati niimoodi, et maksupoliitika mõju on olemas, aga siiski piiratud, arenenud ühiskondades on ebavõrdsuse vähendamise peamisteks teguriteks näiteks pensionid ja peretoetused. Tugevam ja ümberjaotav mõju on just avalikel teenustel – tervis ja haridus, millest me oleme täna pikemalt rääkinud, mis just toetavad vähemkindlustatud gruppe kõige rohkem ja võib-olla annavad ka turvalist keskkonda. 

Riigieelarve puhul võin öelda, et see ju peegeldab seda, et sotsiaal- ja haridusvaldkonna kulud on peaaegu pool riigieelarve kogukulust. Ka 2026. aastal olid need valdkonnad, mis said lisarahastust, seda enam, et jätkuvalt tõusid ka kaitsekulud, selle taustal me suutsime lisaraha leida. Nii et me püüame ikkagi selles suunas liikuda, et inimesed tunneksid ennast paremini ja Eestil läheks paremini.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem neile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt, nagu ikka tavaks kollase raamatu järgi, arupärijate nimel Tanel Kiik, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Tegelikult see teema on hästi tõsine ja oluline. Ma ütleksin, kuulates peaministri vastuseid, et on selge, et meie arusaam radikaliseerimise ennetamisest ja just nimelt ka toimetuleku seostest on mõnevõrra erinev. Ehk sotsiaaldemokraatide hinnangul tõesti küsimus ei ole ainult selles, kas majandus kasvab või ei kasva, kas keskmine palk kasvab või ei kasva, vaid just nimelt selles, kuidas vähendada ühiskondlikku ebavõrdsust. 

Me näeme seda regionaalselt, kuidas meie keskmise palga tase maakonniti on äärmiselt erinev. Meil on tekkinud Tallinn ja Tartu ja nii-öelda kuldsed ringid ja ülejäänud Eesti, kus keskmine palk on selgelt märkimisväärselt väiksem, tegelikult ka töökoha leidmine on keerulisem ja samas sotsiaalsed probleemid kipuvad kuhjuma. 

Samamoodi me näeme hariduses, nii nagu näitas värske inimuuringu aruanne, et tegelikult üha rohkem hakkab sõltuma inimese hariduse kvaliteet tema leibkonna, vanemate rahakotist, nende võimalustest täiendavalt kas huviharidust pakkuda, eraõpetajaid palgata või ka algusest peale, ütleme, logistikat ja kogu seda elukorraldust niimoodi sättida, et laps saaks parima võimaliku hariduse. 

Ja samamoodi me läheme ebavõrdsust tervishoius, kus üha rohkem kasvab tegelikult inimeste omaosalus mitmel erialal, alustades vaimse tervise valdkonnast, aga jätkates ka mitmel muul erialal. On üha lihtsam saada arsti juurde neil, kellel on raha, et selle eest maksta, ehk kes on küllalt jõukad ja üha pikemad on järjekorrad neile, kes ei ole võimelised selliseid kulusid tasuma. 

Ja tegelikult samamoodi kõik see toimetuleku temaatika. Inimesed, kelle jaoks võib-olla elektriarve moodustab väikese osa nende kuludest, ei pane väga tähelegi neid kõikumisi, aga inimene, kellel iga euro on kuu lõpus loetud, selle jaoks on väga suur vahe, kas elektriarve tuleb 50 eurot või 100 eurot rohkem või vähem, kui ta oli eelmisel kuul. Ehk tegelikult kõik need põhjused loomulikult üksinda ei moodusta või ei tekita automaatset radikaliseerumist ühiskonnas, aga need kõik võimendavad seda. 

Selles valguses on hästi oluline, et see valitsuse poliitika, mida tehakse, peaks tegelema ebavõrdsuste vähendamisega. Läbi maksupoliitika, näiteks nagu astmeline tulumaks, toiduainete käibemaksu langetamine, mitte üldine käibemaksu tõus. Teiseks, läbi hariduspoliitika, et toetada just nimelt huviharidust, toetada vajaliku hariduse kättesaadavust ka regionaalvaldkonnas ehk mitte ainult suurtes keskustes, vaid ka väiksemates kohtades, on see ühistranspordi korraldamine või muu taoline, mitte sinna piletihinna kehtestamine, nagu siin alles oli mõttes. 

Kahtlemata see tähendab ka tervishoidu lisaraha suunamist, et just nimelt solidaarne tervishoid oleks tugev, mitte et meil ei tekiks kahekiiruselist tervishoidu, kus ühes on need, kes ootavad Tervisekassa rahastatavaid teenuseid, ja teine on see seltskond, kellel on kas endal raha või on eraravikindlustus ja saab kiiremini arsti juurde. 

Täpselt samamoodi, kui me räägime toimetulekust, siis pelgalt 20 euro võrra toimetulekutoetuse tõstmine sel aastal ilmselgelt ei aita väga paljusid peresid piisavalt. Peretoetused on püsinud samal tasemel juba aastaid olukorras, kus hinnad on kallinenud. Näiteks esimese ja teise lapse toetus tuleks ammu tõsta 100 euroni ja sealt edasi. 

Aga neid kõiki otsuseid on valitsus vältinud ja edasi lükanud või teinud neid väga väikese sammuga ja tundub, et vastu tahtmist. Samal ajal me näeme, et inimeste toimetulek on olnud juba aastaid järjest löögi all ning hoolimata sellest, et keskmised näitajad kuskil sektoris võivad paraneda, pole ebavõrdsus ühiskonnas kaugeltki mitte kadunud, vaid kohati on see hoopiski süvenenud. 

See kõik loob sellise pinnase selleks, et inimesed on kriitilisemad riigi suhtes, valitsuse suhtes, parlamendi suhtes ja kogu selle poliitika suhtes, mis siin vastu võetakse, ning varem või hiljem läbi sotsiaalmeedia, võib-olla ka läbi naaberriigi propaganda ja läbi muude äärmuslike rühmituste saavad ka selliseid sõnumeid, mis ütlevadki, et kogu see riik ei kõlba kuskile ja pakuvad väga radikaalseid lahendusi probleemidele, mis tegelikult on sotsiaal-majanduslikud ja paljuski on need ennetatavad, riigi mõistliku poliitikaga lahendatavad. 

Nii et julgustan valitsust neid probleeme päriselt adresseerima, vaadata, et maksupoliitilised otsused seda ühiskondlikku ebavõrdsust ei süvenda ja kindlasti ka tegelema tõsisemalt noorte tööpuuduse teemaga, millele siin hea kolleeg enne viitas. Kui üle 20% noortest meestest on töötud, siis kahtlemata on see ka lisarisk, mis soodustab nende pettumist riigis ja ka üldist radikaliseerumise meeleolu. Need riskid on päris, need riskid on olemas, nendega ei ole piisavalt tegeletud. Kõige kindlam ja lihtsam viis neid adresseerida on tegelikult läbi solidaarsema, võrdsema ja õiglasema ühiskonna ehitamise, mitte vastupidises suunas liikumise. Aitäh! 

Tänan teid, aja säästliku kasutamise eest muu hulgas! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Ma ei tea, kuidas saab praeguse talvega hakkama rahandusminister Jürgen Ligi. Räägitakse, et ta toitub konservidest ja oskab leida tomateid ühe euro eest kilogramm. Enamik elanikkonnast seda ei oska. Ilmselt just seetõttu on paljud minu valijad sunnitud võtma laene, et maksta kütte ja elektri eest. 

Selles kaunis riigis, kus elab Jürgen Ligi, kasvab inimeste elatustase iga päevaga. Selles riigis, kus elab ülejäänud Eesti elanikkond, elatustase langeb. Sellel on mitu põhjust ja kõik need on seotud valitsuse tegevusega. Saamatu energiapoliitika, kus külmad tähendavad kontrollimatut tariifide kasvu. Küüniline maksupoliitika, kus riik võtab raha vaestelt, et anda see rikastele. Majanduspoliitika puudumine, mis on viinud meid nelja-aastasesse langusse. 

"Kui kritiseerid, siis paku lahendusi," öeldakse mulle. Pakun. See valitsus peab tagasi astuma. Ilma selleta muutub meie niigi vaene rahvas peagi päris vaeseks. Aitäh! 

Aitäh teilegi! Seekord aja säästliku kasutamise eest samuti. Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud rahvas! Ma küsisin peaministri käest, kas sundkollektiviseerimise ja automaksu vahele võib panna võrdusmärgi. Ma sain muidugi kohe kriitika osaliseks, sest ma julgesin viidata ka sellele, et tol ajal kehtisid Eesti NSV-s just sellised seadused, mis lubasid ülikõrgeid makse kehtestada. Aga vahet ei ole. Tollel hetkel me olime okupeeritud, aga asja tuum, kas need on võrreldavad, jäi ikkagi vastamata. 

Võtsin lahti Vikipeedia ja proovin ühendada tolleaegse sundkollektiviseerimise ja tänapäeva automaksu teemalise küsimuse. Kollektiviseerimine oli Nõukogude Liidus ja mõningates teistes maades korraldatud aktsioon, mille eesmärk oli eraomandi likvideerimine ja talupoegade koondamine ühismajandisse ja kooperatiividesse. Paneme tänapäeva mõistesse. Autostumise vältimine on Brüsselis ja mõningates teistes maades korraldatud aktsioon, mille eesmärk on autonduse likvideerimine ehk autode äravõtmine rahva käest. 

Läheme edasi. Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast teise maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks. See toimus talumajandite ühendamiseks ehk talude likvideerimiseks. Meil toimus täpselt samamoodi. Varakult hakati rääkima, et auto on kurjast, saatanast, mürgitab keskkonda ja üleüldse on tervislikum jala käia. 30. augustil 1947. aastal kehtestati talumajapidamistele ülikõrged maksud. Täpselt sama toimub praegu automaksuga. Automaks pluss veel registreerimistasu on ülikõrged ja inimesed sellega hakkama ei saa. Meie valitsus kehtestas täpselt samamoodi sellised maksud, mis ei võimalda autot kui tarbeeset kasutada oma isikliku elu korraldamiseks.

Mis ma siis valesti ütlesin? Midagi ei öelnud valesti. Tol ajal oli ju Nõukogude Liit, kes andis Eesti NSV-le korraldusi, praegu on Brüssel, kes annab Eestile korraldusi. Ma mäletan selgelt, kui Rain Epler esitas ühe küsimuse ja pani tähele seda, et lugupeetud Kristen Michal ütles, et ma ei oska sellele küsimusele vastata, ma pean Brüsselist järele küsima. Mis meil siis praegu on? Meil on sundkollektiviseerimine ehk autode äravõtmine täiesti legaliseeritud. 

Minu küsimus on aga hoopis see, kas see § 32 alusel, mis sätestab, et omand on püha ja puutumatu, tõesti lubab korrata 1947. ja 1949. aasta tegusid, mis tehti siis, kui talunikelt koondati kõik kolhoosidesse. Siberisse ei tahtnud ju keegi saata. Huvitav, kuhu meid siis saatma hakatakse? See on küsimus. Aga ma arvan, et siin peaks Riigikohus andma tegelikult vastuse, kas automaks on põhiseaduspärane tegevus või mitte. Tuleb kaaluda.

Aitäh! Rain Epler, sõnavõtt kohapealt, kaks minutit.

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma mõtlesin, et ma tulen lühidalt Tanel Kiigele appi. Tanel ütles kuidagi niimoodi, et inimesed radikaliseeruvad, nad hakkavad valitsust ja Riigikogu kritiseerima. Tanel, ma arvan, et sa oled selle radikaliseerumise definitsiooni liiga laiaks tõmmanud. Seda, kui kritiseeritakse valitsust või üldse, kui kedagi kritiseeritakse, radikaliseerumiseks nimetada, ma arvan, on ikkagi pisut palju. Aitäh!

Tanel Kiik tahab sõnavõttu. Kaks minutit. Palun!

Jaa, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea kolleeg ilmselt ei kuulanud kogu arutelu. Kahtlemata valitsuse suhtes võib kriitiline olla, ka Riigikogu suhtes võib, aga lihtsalt see poliitika peab olema selline, mis tekitab usaldust laiemalt riigi suhtes ja tekkida usaldus ka valitsuse ja Riigikogu suhtes. Kindlasti see ei ole üks ühele seoses radikaliseerumisega, aga ma arvan, et olukorras, kus meil on keeruline majanduslik seis, keeruline julgeolekupoliitiline olukord, suhteliselt agressiivne naaber nii verbaalselt, propaganda vaates kui ka sõjaliselt, on meie jaoks, tegelikult ka kõigi meie erakondade huvides, et valitsus [teeks] selliseid otsuseid, millel on rahva toetus, ja ei liiguks sellises suunas, mis ühiskondlikku ebavõrdsust võimendab. Seda kahjuks praegune valitsus on teinud. See oli mu kriitika tuum. Asi ei ole selles, kas kellelegi valitsus meeldib või mitte, vaid selles, et kui see usaldus kukub väga madalale, nagu täna kukkunud tegelikult on … Peaminister enne viitas, et valitsust usaldab 7% rohkem kui varem. Jah, see protsent on nüüd 37%, mitte 30%, eks ole, ja Riigikogul vist 36%. Ehk tegelikult on naeruväärselt madalad protsendid ja tegelikult see on mõnes mõttes julgeolekurisk, kui meil on niivõrd madala toetusega ja usaldusega valitsus. Aitäh!

Aitäh! Jätkame läbirääkimistega kõnetoolist. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ei plaaninud siia tulla, aga kui jutt oli algselt toimetulekust ja radikaliseerumise püüust, siis ma ei saanud aru, kuidas head kolleegid püüavad seda siduda. Siinkohal olen ma peaministriga nõus, et see ei ole probleem praegu, kuigi teil on mingi töörühm seal tehtud ja võib-olla tõesti kunagi võib see tulla nagu kõneks, aga praegu mulle tundub, et see ei ole Eestis probleem. Pigem on see, ma saan aru, kolleegide, aknaaluste soov varjatult viidata seinaäärsetele, et püüda nagu ära panna. Ja sellest tulenevalt ma siia tulingi praegu. 

Ei maksa mängida granaatidega ja nende asjadega, millega lapsi ei lubata mängida. Praegu igasugune sildistamine, kuna poliitiline atmosfäär on tegelikult äärmiselt plahvatusohtlik. Üks ütleb teise kohta halvasti, teine teise kohta. Noh, sõnad "fašist" ja mingi "radikaliseerunud ohtlik tüüp" lendavad. Aga sellega tasub olla ettevaatlik.

Kui ma küsisin peaministrilt, kas president Donald Trump ja tema meeskond on radikaalid, kellesse tuleb suhtuda nii nagu radikaalsetesse rühmitustesse, siis ta muidugi aruka inimesena ütles, et ei. Aga kui ma küsisin, kas kolleeg Tanel Teini võib käsitleda radikaalse islamiterroristina, kes tuleb pommivööga, nagu kolleeg Võrklaev tema kohta ütles, nõudma, et kui hasartmänguseadust vastu ei võeta, siis Kristen Michal enam peaminister ei ole. See on ju selgelt radikaalse terrorismi näide. Aga need on jah sellised kõvad sõnad, mida ei peaks kasutama selles plahvatusohtlikus olukorras, kui valitsejate usaldusväärsus on erakordselt madal, nad üritavad vaikselt tiksuda või vastavalt oma iseloomule kas arrogantselt solvata küsijaid või opositsiooni inimesi. 

Aga samamoodi võib öelda, et radikaalne on rohepööre. Ma olen ise rohelise taustaga, enam kui rohelise taustaga, aga rohepööre oli ju ammuilma selge, et on ju selgelt radikaalne. Radikaalne pööre, kus püütakse anda mingitele tootmisvahenditele, tuulikutele, päikeseparkidele ja nii edasi, kiired eelised ja suretada välja konkureerivad. Praegu kiirendavad maailma lõppu ja suurendavad CO₂ või kasvuhoonegaaside hulka ja väidetavalt peaks tooma kaasa globaalse hävingu ja inimkonna kadumise, kui temperatuur tõuseb 1,5 kraadi. Ka see on selline radikaalne liikumine. 

Ja president Trumpi lähenemine, et koristada ära tuulikud merest ja et tuleks mõelda rohkem oma rahva heaolule, energia ja energeetika on kõige olulisemad, aga meie jätkame seda radikaalset roheterroristlikku liikumist, kuigi natuke mõõdukamal kujul praegu. Ütleme, et põlevkivi tuleb ära unustada, meie rikkus, aga tuulikuid tuleb ajada püsti nii palju, kui jõuab. Auväärt valitseja üritas siin oma kolleegidega vahepeal energeetika tuleviku paika panna selle 2,7 miljardi euro toetusega, aga peale selle viskasid head partnerid sotsiaaldemokraadid valitsusest välja sellise terroristliku plaani nii-öelda läbisurumise järel. 

Nii et polariseerumine on väga suur, pinged poliitilisel väljal on väga suured ja sellel pinnal muidugi hakata üksteisele ära tegema … Praegu, kolleegid, sotsiaaldemokraadid üritasid see enne aknaalust… või selle ukse… või seinaäärsetele ära teha – noh, see päris ilus ei ole. Radikaliseerumist minu hinnangul Eestis praegu küll karta ei tule. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! No mind ajendas peaministri vastus ja arusaamine tänasest inimeste hakkamasaamisest, kui ta arvas, et elektri hind ei ole probleem. Täna kodukuludest on kindlasti energiakulu üks suuremaid kulusid. CO₂ komponent põlevkivielektris on viimasel kuul olnud lausa kaks kolmandikku. Kui seda komponenti ei oleks, siis oleks elektri hind palju odavam. Räägime siin veel ressursitasudest kaevanduste poole pealt, räägime siin keskkonnatasud, saastetasud, jäätme kõrvaldamise tasud, aktsiisid, käibemaks, tulumaks, sotsiaalmaks, maamaks ja kõik muu sinna juurde. Need on kõik tegelikult riigi otsustada, kui suured maksud seal on. 

Kui keegi püüab täna tõestada, et kui me need maksud ära võtaks, mida me ei pane päikeseparkidele ja tuuleparkidele, kust me peale maksame, siis on ju selgelt täna põlevkivielekter ainukene praktiliselt juhitav elekter Eestis, millel on olemas ka tootmisvõimsust. Kas Auvere kaks või kolm tuleb, seda otsustavad kindlasti järgmiste koosseisude siinsed saalis istujad. Võib-olla tuleb tuumajaam, mida veel maailmas pole olnud, aga arendajad on juba müünud selle maha. Ja viimane kord, kui nad käisid meie fraktsioonis, siis ütlesid, et nüüd on õige aeg, et valitsus ja riik selle ära ostaks, nende idee. No midagi Kanadas tehakse! 

Aga kui me vaatame tänast seisu, siis börsielekter oli jaanuarikuus praktiliselt kaks korda kõrgem, toiduainete hinnad kaubanduses võrreldes eelmise aasta jaanuariga kuus korda kõrgemad, inflatsioon kasvab. Seal on inflatsiooni komponendis ka elekter. Ja siis loed viimaseid uudiseid, et kauplustes on kaupmehed ikka väga halvad inimesed. Nemad panevad sinna otsa, ei tea, kust kohast see hind tuleb. Seesama peaministri nõunik unustab ühe olulise asja ära, et kolme aasta jooksul on makse tõusnud nii palju, et nende maksude kinnimaksmine on tõstnud kõiki asju. 

Kui me räägime kütuseaktsiisidest, räägime tulumaksu tõusust, räägime käibemaksu tõusust, siis see kõik läheb ju lõpuks ettevõtte kuludesse ja ettevõtlust peetakse ikka ainult ühel eesmärgil – see on kasumi saamine. Keegi ei soovi ettevõtet pidada selleks, et peale maksta. Peale maksta ei ole võimalik ja ka seadus ei luba miinusega müüa. See on seaduses kirjas, et omanikud ja juhtkond peavad kindlustama, et ettevõte ei läheks pankrotti. Väga pikalt miinust toota – ei ole muud varianti, kui pankrotti minek on lihtne. 

Kõikidel ettevõtetel ei vea, nii nagu meil mõnel ettevõttel, nagu Bolt, ei pidanud aastaid maksma tulumaksu ega sotsiaalmaksu, sest teatud erakond on olnud selle meelt. Ja tänagi on Rahandusministeeriumis üks ametnik, kes on kogu aeg arvanud, et see ei peaks olema maksustatud, kui keegi sõidab siin, interneti kaudu tellib takso, siis ei peaks taksojuht maksma. Õnneks viimased aastad peaks maksma, aga maksuamet ei ole tänaseni jõudnud öelda, mis tulu riik on lõpuks saanud, kui palju taksojuhte on endale teinud kas ettevõtte, osaühingu või midagi muud ja selle kaudu võib-olla makse hakanud maksma. 

Aga see, et öeldakse, et inimeste hakkamasaamises ei ole mingit mõju energiahindades või CO₂-s. Ma tean, et esimest korda mõned valitsused on hakanud CO₂-teemat väga korralikult Euroopa Liidus rääkima, sest on aru saadud, et tänase ilmaga päikesepargid praktiliselt ei tooda elektrit. Kui tuult ka ei ole, siis kas me oleme külmas või pimedas, võime ikkagi väga selgelt kasutada varianti, mis meil on. See, et paljudel riikidel Euroopas lihtsalt ei ole põlevkivi ja mõnedel on kivisütt, ei tähenda seda, et meie ei võiks oma vara kasutada oma inimeste heaks ja püüda viia elektri hind nii madalale kui vähegi võimalik. Ma veel kord …

Soovid sa lisaaega?  

Veel kord rõhutan, et Soomes on täna elekter täpselt poole odavam kui Eestis. Aitäh!  

Aitäh! Tuletan meelde, et meil on arupärimise teema toimetuleku halvenemine ja radikaliseerumise riskid. (Saalist räägitakse.) Just, seda ma tahtsin täpsustada. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult on elektri hind üks komponent meie igapäevastest kuludest ja kui elektri hind on kallis, siis see loomulikult mõjutab meid ja mõjutab meie toimetulekut. Aivaril on ju õigus. See poliitika, mida on aetud energia valdkonnas, ei ole viinud meid mitte kuskile mujal kui ainult kõrgete hindade poole. Kui sellest valitsus ei saa aru, peaminister ei saa aru, mis siis teed? Siis tuleb hääletada jalgade ja kätega ja 2027. aasta märtsikuus teha õiged otsused. Ega muu ei aita kui praegune valitsus, kellel üleüldiselt mingisugust … vabandust, 10%-line toetus ühiskonnas, ei saa sellest aru ja ei taha tagasi astuda. 

Kui me räägime inimeste toimetulekust üleüldiselt, siis miskipärast praegune valitsus eesotsas Reformierakonnaga ei saa aru sellest, et need otsused, mis on tehtud fiskaalpoliitikas, majanduspoliitikas, energiapoliitikas, on olnud valed. See on otseselt mõjutanud inimeste igapäevast toimetulekut ja suurendanud inimeste arvu, kes elavad absoluutses vaesuses, kaasa arvatud lapsed. Need on need teemad, mida me oleme käsitlenud täna siin kõigis nendes kolmes punktis. Või me räägime sellest, et üks minister tahab sulgeda postkontorid. Regionaalminister, ma tuletan meelde, peaks tegelikult hea seisma selle eest, et postkontorid oleksid meil avatud. Midagi on ju väga valesti siin! 

Kui ettevõtjad ütlevad, et käibemaksu tõstmine on vale otsus ja see tegelikult pärsib majandust, ja üheks nendest ettevõtjatest on Indrek Neivelt, siis peaminister ütleb, et aga ma ei ole näinud, ma ei taha isegi Neivelti arvamusest midagi kuuldagi. Aga see ongi probleem. Kui ei taheta ettevõtjate arvamust kuulda võtta, siis ei taheta inimeste arvamust kuulda võtta. See ju näitabki seda, et meie praegune valitsus ei usalda meie rahvast. See on ju see, mis peegeldub kõikidest nendest vastustest: ma ei taha kuulda nendest, meil on õige suund, me oleme teinud õigeid otsuseid, vaadake-vaadake, nüüd hakkab majandus tõusma. No kus see tõus on? Kui ettevõtted selgelt ütlevad, et see keskkond, mis on loodud nii fiskaalpoliitikast kui ka välispoliitikast lähtuvalt, regionaalpoliitikast lähtuvalt, ei ole soosinud meie majandust, siis öeldakse, et ärge muretsege, meil on kõik hästi, me oleme saanud võidu kätte sellega, et me oleme maksuküüru ära kaotanud ja seeläbi toetanud jõukamaid inimesi kui keskmist palka teenivaid inimesi. See on praegune Reformierakonna poliitika ja see loomulikult ei ole jätkusuutlik. 

Kui me räägime elektri hindadest ja nendest arvetest, mis inimesed on saanud, siis ka siinsamas – vähemalt nädal aega oleme me seda arutanud – ükski minister ei võta seda tõsiselt, ei Sutt ega ka eelmisel nädalal haridusminister, kes täitsis peaministri kohustusi. Ta ütles, et kui teil on probleemid, tulge kohaliku omavalitsuse poole, seal on sotsiaalosakond, saate abi. Kuulge! Ja seda räägib Eesti Vabariigi minister. See on see tase. Aitäh!

Aitäh! Ja läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed, keda küll palju ei ole, aga mis seal ikka. No vot, Lauri Laats ei olnud siin vahepeal saalis, aga ma kirjeldan talle uuesti. Jaanuaris – see on nüüd viimane mõõdetud tase – oli majandususalduse indeks viimase 29 kuu parim. Samuti on kasvamas konjunktuuriinstituudi mõõdetav tarbijate kindlustunne, ulatudes jaanuaris viimase 27 kuu parimale tasemele. Majandusprognoosid on pärit keskpangalt ja kommertspankadelt ning need on vahemikus kasvus 2%, 2,5% kuni 3,5%. Kõige optimistlikum oli vist Postimehe toimetus, kui ma õigesti mäletan, kes prognoosis majanduskasvuks 3,6%. Erinevad näitajad, mis kirjeldavad sektorite kindlustunnet, on samamoodi kasvanud. 

Muuseas, kasvanud on isegi Riigikogu usaldus. Viimases seires on see kasvanud 7 protsendipunkti nagu valitsuse oma, presidendi usaldus on kõrge, kõrge on usaldus politsei ja kaitseväe vastu. Nii et see on võib-olla veidi kirjelduseks. Ma saan aru, et opositsioonil on kombeks tulla pulti ja rääkida millest iganes. Ma jah ütleks, et sotside arupärimise mõte oli toimetulek ja radikaliseerumine. Aga noh, kas see takistab ükskõik millest rääkimist? Ilmselt mitte.

Aitäh! Lauri Laats, teie nime tõepoolest mainiti. Kaks minutit vastusõnavõttu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No ega me peame ju tõdema, et toimetulekuprobleemid võivad suunata inimesi radikaliseerumise suunas. Ja see oleks veelgi suurem probleem. See võib olla ka kogu teie poliitika tagajärg. Aga ma võin öelda, et praegu seda veel ei ole, sellisel viisil, nagu me oleme näinud teistes riikides. Autosid veel ei põletata. Ja ma loodan, et seda ei juhtu ka, sellepärast et see riik, kus me elame, on meile armas. Me kindlasti ei soovi, et inimesed läheks meeleavaldusele selle teadmisega, et nad ei ole rahul meie riigi valitsemisega ja hakkavad möllama. See ei ole kindlasti see, mida me ju tahame kõik siin koos. Aga andke andeks, teie praegune valitsuse poliitika ei ole ju tegelikult suures plaanis inimeste elu paremaks muutnud, vaid vastupidi. 

Aga ma kutsun kõiki inimesi kindlasti mitte radikaliseeruma, vaid tegema õiged otsused õigel ajal ja loomulikult tuleb valju häälega öeldagi, mis nad asjadest praegu arvavad. See tagasiside, need kirjad, need kõned – ma arvan, et need olid väga paljud inimesed, ka ministeeriumid ja kohaliku valitsuse juhid, kaasa arvatud Riigikogu liikmed –, et need elektriarved, mis tulid eelmine nädal, olid väga kõrged. Ma pean ütlema, et veebruar on veel ees ja märtsikuu arved tulevad veebruarikuu eest ja need ei tule väiksemad. Ja kui me oleme neid probleeme tõstatanud, siis kahjuks te ei ole reageerinud. See on praegune olukord. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Nüüd on Tanel Kiigel protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! See on väga protseduuriline küsimus. Meil oli just siin järjest kaks arupärimist. Eelmise puhul oli mul sarnaselt härra kolleegi Lauri Laatsiga soov vastata peaministri sõnavõtule, mille peale Riigikogu esimene aseesimees vastas, et ikkagi peaministri sõnavõtt lõpetab nagu selle läbirääkimiste vooru. Teie kasutate nüüd hoopis teistsugust praktikat ja annate sõna. Mul lihtsalt on palve, et äkki te ühtlustaksite omal ära need praktikad. Muidu on tõesti päris pentsik olukord, kus sõna saamise järjekord ja tõenäosus sõltub puhtalt sellest, kes istungit juhatab. Tegelikult see ei peaks nii olema. See on väga selgelt protseduuriline küsimus, emmas-kummas suunas, ise otsustate, aga see võiks olla ühetaoline. 

Kui ma juba sõna saan, siis ma nüüd vastan ka kolleeg Ernitsale, et ei, minu ja sotsiaaldemokraatide esitatud arupärimise eesmärk ei olnud vihjata siin ei vasakule ega paremale, ei akna alla ega teisele poole akna alla, ukse alla ka mitte. Mure oli päris, et paratamatult raskustes elavate inimeste radikaliseerumine ja riigis pettumine on oluliselt lihtsam ning ka nende vastuvõtlikkus väliste mõjutuste suhtes on suurem. See on päris probleem.

Aitäh! Jah, ma kuulsin ka seda protseduurilist küsimust enne. Te olite nii viisakas ja võtsite oma küsimuse maha või selle vastusõnavõtu maha, viidates eesistuja sünnipäevale. See oli ka väga õige. Aga eks me arutame selle koos läbi. Aga me oleme tänase kolmanda päevakorrapunkti läbinud. 

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi ja Peeter Ernitsa peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine sotsiaalvõrgustike ja -meedia kasutamise kohta laste ja noorte hulgas (nr 885). Ettekandjaks palun Riigikogu liikmele Vadim Belobrovtsevi.

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Arupärimine, mis puudutab sotsiaalvõrgustikke ja sotsiaalmeedia kasutamist laste ja noorte poolt. Tegelikult on teema hästi oluline. Ma arvan, et me mõnes mõttes oleme sellega juba hiljaks jäämas, kuna aina rohkem riike juba kehtestavad teatud piirangud sotsiaalmeedia ja sotsiaalvõrgustike kasutamisel. 

Aga samas tuletan meelde, et just Eesti Keskerakonna fraktsioon oli esimene, kes selle teemaga siin saalis esines ja selle teemaga välja tuli. See oli detsember 2024, rohkem kui aasta on juba sellest ajast möödas. Ja siis me tegelikult tegime Vabariigi Valitsusele ettepaneku viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs. Me ei pakkunud mingisuguste piirangute kehtestamist või midagi keelata, aga me lihtsalt tahtsime, et Vabariigi Valitsus viiks läbi analüüsi, mis näitaks, kuidas sotsiaalmeedia ja sotsiaalvõrgustike kasutamine mõjutab meie lapsi ja noori. 

Kahjuks peab tõdema, et tol hetkel, kui see eelnõu jõudis siia saali, siis toimus hääletamine, koalitsioonisaadikud ja ka sotsiaaldemokraadid hääletasid vastu või ei hääletanud üldse ehk teisisõnu, nad ei toetanud seda eelnõu. Oli hästi kurb, et niimoodi läks. Siis me natuke ootasime ja nüüd me vaatame, et tegelikult on olukord väga palju muutumas. 

Hiljuti toimus näiteks Riigikogu konverentsisaalis üks suur konverents, mis oli pühendatud täpselt samale küsimusele, samale teemale. Enamasti olid korraldajad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed, needsamad, kes aasta tagasi meie eelnõu ei toetanud. Rõõm näha, et arvamus vahepeal muutub ja nad on jõudnud sinna, kus meie olime juba 2024. aasta detsembris. Võttis neil aega, aga päeva lõpus on kõige olulisem see, et nad ikkagi jõudsid samade järeldusteni, mis meiegi. 

Peab ütlema, et need riigid, kus võetakse vastu igasugused otsused, mille kohaselt kas keelatakse lastel ja noortel sotsiaalvõrgustikke ja meediat kasutada või piiratakse seda kasutamist, on Euroopas juba kohe mitu. Prantsusmaa on seda teed pidi läinud, Taani on juba hakanud seda katsetama, Austraalia on kehtestanud üleriigilise miinimumvanuse tingimused meediakontode omamiseks, Ameerika Ühendriigid on juba hakanud sinnapoole liikuma. 

Meie küsimus lugupeetud peaministrile ongi, et millal siis Eesti hakkab mitte piirama või keelama, vaid vähemalt analüüsima olukorda ja otsustama vastavalt nendele analüüsidele, kas on vaja liikuda ühes või teises suunas. Meil ongi siin neli väga konkreetset küsimust. Kas Vabariigi Valitsus on seni ühel või teisel kujul arutanud sotsiaalmeedia vanusepiirangute või vanusekontrolli kehtestamise teemat? Kui jah, siis millisel tasemel ning millistele järeldustele on jõutud? Kas valitsus on arutanud võimalust kehtestada Eestis sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanust või vanemliku nõusoleku nõue? Kas nende arutelude käigus on kujunenud konkreetseid seisukohti või järeldusi? Milliseid peamisi plusse ja miinuseid näeb peaminister selliste piirangute kehtestamisel ja kas valitsus jälgib teiste riikide kogemusi, nagu ma juba praegu nimetasin mõned nendest riikidest, sotsiaalvõrgustike ja sotsiaalmeedia kasutamise piiramisel laste ja teismeeliste puhul? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michali.

Hea juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine puudutab sotsiaalvõrgustike ja meedia kasutamist laste ja noorte hulgas. 

Esimene küsimus. "Kas Eesti Vabariigi Valitsus on arutanud ühel või teisel kujul sotsiaalmeedia vanusepiirangute või vanusekontrolli kehtestamise teemat. Kui jah, siis millisel tasemel ning millistele järeldustele on jõutud?" Vastus: valitsus ei ole arutanud. 

Teine küsimus. "Kas valitsus on arutanud võimalust kehtestada Eestis sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanus või vanemliku nõusoleku nõue? Kas nende arutelude käigus on kujunenud konkreetseid seisukohti või järeldusi?" Vastus: seni ei ole valitsus arutanud täiendavat sotsiaalmeedia vanusepiirangut. Eestis lähtub sotsiaalmeedia kasutamise miinimumvanus isikuandmete kaitse üldmäärusest, mis võimaldab laste andmete töötlust 13. eluaastast, selleks et mitte ebaproportsionaalselt piirata laste juurdepääsu infoühiskonnale.

Kolmas küsimus: milliseid peamisi plusse ja miinuseid näete te selliste piirangute kehtestamisel? Vastus: mainin kolme põhipunkti. Lähtume isikuandmete kaitse üldmäärusest, mis võimaldab laste andmete töötlust alates 13. eluaastast. Oluline on rakendada samme, mis paneb suuri platvorme ja rakendusi juba kehtestatud reeglitest kinni pidama. Teiseks toetame noorte vaimset tervist. Kohustusliku e-konsultatsiooni kehtestamine psühhiaatri juurde pääsemiseks ja teiseks ennetus. Vaimse tervise õe teenust pakutakse kõigis perearstikeskustes. Vaimse tervise astmelise abimudeli rakendamine. Koolides laiendatakse vaimse tervise spetsialistide ringi. Sel aastal on Tervisekassa eelarve 2 miljonit suurem kui eelmisel just selleks, et teenused ei jääks osutamata, kui spetsialistidel on selleks jõudu. Anname noortele täiendavaid oskusi tehnoloogiate kasutamisel. AI kasutamises on meie noored väga edukad. Eesti laste ja noorte digikäitumine on viimastel aastatel märgatavalt muutunud. Võrreldes 2018. aastaga kasutavad noored internetti rohkem, eriti koolitöös, ning digikeskkonnad on saanud noorte igapäevaelu lahutamatuks osaks. 

Neljas küsimus. "Kas valitsus jälgib teiste riikide kogemusi sotsiaalvõrgustike ja sotsiaalmeedia kasutamise piiramisel laste ja teismeliste puhul?" Vastus: jah, jälgime tähelepanelikult nii Euroopa Liidus kui ka Austraalias toimuvat. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Lauri Laats, palun!

Aitäh! No ma saan aru, et praegune valitsus ei näe probleemi selles, et alaealised erinevas vanuses kasutavad sotsiaalmeediat. Peab ütlema ka seda, et kui me seda esimest korda arutasime 2024. aastal, siis ka kultuurikomisjonis miskipärast see teema läks koolipõhiseks ehk siis arutati pigem, kuidas on võimalik seda küsimust ära reguleerida koolipõhiselt. Aga küsimus ei ole ainult koolis, et lapsed kasutavad koolis seda sotsiaalmeediat. Ma arvan, et koolis ongi võimalik see küsimus ära reguleerida. Küsimus on selles, et lapsed kasutavad seda päris tihti ikkagi kodus ja vabal ajal. Te ise, ma arvan, ka olete tähele pannud, et tihtipeale on laste silmad just telefonis ja üks näpp pidevalt skrollib. Kas teie arvate, et see ei ole ikkagi probleem, mida peaks väga tõsiselt uurima ja sellesse suhtuma? Väga paljud riigid on ikkagi juba meetmeid tarvitusele võtnud. 

Noh, eks igaühel see kodu on võib-olla erinev. Ma arvan, et tihtipeale vanemate oskused ja vanemate suhtumine võib-olla määrab ka selle, millisel viisil lapsed seda sotsiaalmeediat kasutavad. Ma arvan, et on päris klaar, et parim viis tänapäevaste riskidega toimetulekuks on ikkagi head oskused. Lapsed mõistavad, milleks mingid piirangud ja kuidas nad neid kasutavad. Minul on kolm last, mina kujutan seda umbes ette, kuidas nad oma asjadega hakkama saavad, mida kasutavad ja kuidas mitte. Meil on selleks omad reeglid, igaüks otsustab ise. 

Koolid on samamoodi sellised reeglid suutnud kehtestada. Ma arvan, et esimene selline nii-öelda nurgakivi, mis Eestis võiks olla, on ikkagi mõistmine, mismoodi kaasaegne meedia, tehisintellekt ja võimalikud riskid toimivad. Kui see mõistmine on olemas vanematel ja see mõistmine on olemas ka lastel vanemate abiga, kooli abiga, siis tullakse toime mis tahes võimalike riskidega, ükskõik millises keskkonnas see on, sest nad võivad ilmneda ka mujal, ka nendes keskkondades, mis ei ole parajasti piiratud. 

Economistis oli just hea lugu. Ma ei tea, kas te loete ingliskeelset kirjandust, aga kui loete, siis soovitan. Seal oli pikem ülevaade sellest, kuidas riskid käivad kaasas noortega, olenemata sellest, millisest keskkonnas nad parajasti on. Seda tasub võib-olla vaadata. 

Teiseks see, mida ma mainisin, et meil on olemas ka reeglid. Seesama digiteenuste määrus on olemas noorte kaitseks. Me oleme kutsunud ka Euroopa Komisjoni üles sedasama digiteenuste määrust jõulisemalt rakendama, nõudma suurplatvormidelt sisulist aruandlust noorte kaitse meetmete kohta. Ja seda ma enne ka kirjeldasin veidi. Madis Kallas vist küsis selle Telegrami kohta. Kõik keskkonnad tingimata sellele regulatsioonile sellisel määral ei allu, nagu meie tahaksime. Aga jah, seda kindlasti tuleb samamoodi teha. 

Ja kolmas asi kindlasti on noortele vaimse toe pakkumine. Nagu ma kirjeldasin, sotsiaalminister näeb sellega hulga vaeva, aga mitte ainult tema. Paljud tublid inimesed erinevates asutustes, institutsioonides ja tervishoius pakuvad noortele tuge. Ma arvan, et see on oluline, sest selline tugi ka vaimse tervise juures, eriti arvestades, kui vohav ja läbiv sotsiaalmeedia ja mis tahes elektrooniline keskkond on, on kindlasti omal kohal. Nii et ma arvan, et nendel kolmel sambal enam-vähem see tegevus saabki põhineda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ütleme niimoodi, et see sotsiaalne pool, vaimne kaitse ja nii edasi, on kõik väga tore, aga need on tagajärjed. Me kõik teame, et tervise puhul on ennetamine ikkagi palju olulisem kui tagajärgedega võitlemine. Kui ennetamine toimub hästi, siis on tagajärgi palju vähem. Aga küsimus on selles, et nende vastuste kuulamisel tekkis ausalt öeldes selline tunne, et valitsus ei võta väga tõsiselt seda teemat. Ma mäletan, et kui me 2024. aasta detsembris siia saali selle eelnõuga tulime, siis tõepoolest oli umbes selline suhtumine, et mis see nüüd on. See oli mõneti isegi naljakas mõnedele inimestele. Aga nüüd me näeme, et paljud riigid hakkasid juba kehtestama neid piiranguid ja regulatsioone. Küsimus ongi selles, kas teie arvates on see tõsine teema, millega peab tegelema, ja kas peab ikkagi õppima nendelt riikidelt, kus need regulatsioonid on juba ühel või teisel määral kehtestatud.

Aitäh! Ma kirjeldasin võib-olla kolme sammast, millel see põhineb. Esimene on kindlasti oskused, võimed ja teadmine riskidest. Vaadake, selle kohta on erinevat kirjandust. Ja kui te olete ise ka digikeskkondadega rohkem kokku puutunud, sest kes tänapäeval ei oleks, siis ettekujutus, et sa suudad mõne keskkonna sellisel viisil sulgeda, nii et noored ei leia sinna tingimata teed tänapäeval üksteise abiga või tehisintellekti toel, ma kardan, et see alahindaks Eesti noorte võimekust. Ma olen ühte hinnangut näinud – ma ei tea, kui adekvaatne see nüüd lõpuni on –, aga see on vist esimese kahe riigi hulgas või esimese kolme riigi hulgas tehisintellekti kasutuselt. See annab tegelikult ülevaate, kui nutikatest inimestest me räägime. Nad on tegelikult meie tulevik. Ja kui me arvaksime, et me paneme ühe kanali kinni ja ütleme, et seal on selline juurdepääsupiirang, sinna kapi taha ei saa, siis nad leiavad kindlasti tee, nad lähevad teise keskkonda ja võtavad need riskid kaasa. Seetõttu ma alustaksin ikkagi sellest, et inimestele ja eeskätt noortele läbi kodu, aga ka haridussüsteemi kaudu tuleb anda need vajalikud oskused, kuidas saada hakkama. Nagu me andsime omal ajal digipädevusi inimestele, kui me 30 aastat tagasi tiigrihüpet alustasime. 1996. aastal hakkas ju Eestis – Linnart Viik on seda meenutanud – tiigrihüppe planeerimine, 1997. aastal läks tiigrihüppe eluviimiseks. Nüüd me oleme 30 aastat hilisemas ajas ja meil on täna alustatud – mina olen üks nendest alustajatest – peaministri juures seesama AI algatus, kus Eesti tippettevõtjad võtavad välja mõelda, välja pakkuda, kuidas Eesti AI-st võiks kasu saada. 

Aga ma ütlen lihtsalt, et see keskkond on väga kiiresti muutumises. Ettekujutus, et üksiti mingi lukk, piirang, lahendab seda – mina nii naiivne ei oleks. Ma hindaks meie noori kõrgemalt. Uskuge mind, noored on ülinutikad, nad leiavad tee sinna. Paned ühe kanali kinni, nad leiavad teise koha, leiavad kolmanda jututoa ja need riskid tulevad sinna kaasa. See tähendab seda, et see lähenemine peab ikkagi komplekssem olema. Komplekssema lähemise all ma pean silmas seda, mida ma enne kirjeldasin, et me peame Euroopa Liiduna, tervikuna hoolitsema sellest, et suured digiplatvormid, sotsiaalplatvormid täidavad neid nõudeid, mis on selleks juba kehtestatud. Selle eest tegelikult Euroopa peab seisma. 

Ma arvan, et te olete lugenud, kui te arupärimise siin vahepeal esitasite, kuidas Euroopa ühe suure platvormiga tegelikult ju kohut on käinud ja edukalt, öeldes, et sellisel viisil need asjad ei peaks käima. Aga paljude platvormidega on veel muresid. Seesama Telegram, mida ma juba mainisin, kus levib ka, ma arvan, Eesti suunas väga palju väärinfot, sellist äärmuslikku sisu ja nii edasi, mis ei ole selle üldmääruse all, eks, või on liiga väike selle jaoks. 

Nii et tulles selle juurde, jah, ma üldjoontes olen nõus, et ennetamine on kõige parem, kõige tõhusam alati ja selleks ongi vaja anda oskusi. See on nagu elus üldse, et kui inimene teab, mida süüa, kuidas liikuda, kuidas hügieen on, siis püsid terve, korras, hoiad ennast tasakaalus. Nii et digikeskkonnas ei ole see kuidagi erinev. Keelamine, käskimine ja reeglite rakendamine saavad olla teisel poolel, kus sa näed, et on võimalik neid rakendada. Aga ettekujutus, et meie noored ei leia uut kanalit – kuulge, me kasvatame Eestis, ma arvan, maailma kõige diginutikamaid noori. Hindaks neid kõrgemalt, annaks neile oskused ja loodaks, et nad suudavad seda hästi kasutada.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea valitseja! Te kuulute koos Prantsusmaa presidendiga ühte perekonda. Praegu ta vist ei ole ….., teise nimega, aga teie perekonna üks liige, suur liige on otsustanud oma noorte sotsiaalmeedia kasutamist piirata. Kas te ei ole omavahel arutanud liberaalide perekonnas, et ühtemoodi käituda, või on need erinevused nii suured või ületamatud? Miks prantslased liberaalide juhtimisel teevad seda, aga eestlased liberaali senisel juhtimisel veel ei tee?

Igaühel on õigus oma vaadetele ja oma riigis toimetamisele. Prantsuse president Emmanuel Macron ei ole tulnud sellel teemal arvamust avaldama ja mina ka ei ole selle kohta pärinud. Riikidel on erinevaid vaateid ja võib-olla see tuleb ka sellest, milline on riigi kontseptsioon digitulevikust. Kui me vaatame Eestit, siis mina arvan näiteks, et Eestis tuleks pigem minna seda teed, et me anname noortele head oskused ja arusaamise, mitte ainult noortele, sest näiteks tehisintellektiga ehk AI tulekuga pilt muutub. Kui varasemalt internet võib-olla oli pigem, ütleme, ühiskonnas andiski nooremale publikule lihtsamad võimalused, siis AI tulek näiteks vähemalt esialgsed hinnangud ja uuringud – ma rõhutan, see on ju väga esialgne – annavad just eeskätt keskmises vanuses ja vanematele töötajatele olulise eelise, sest kogemused on suured ja sa saad neid kiiremini võimaldada. Kui noor inimene tuleb tööle, siis võib-olla lihtsama töö teeb tegelikult see AI juba ära. Nii et see muudab taas kord seda pilti. Seetõttu ma arvan, et noortele tuleks anda pigem väärtuslikud oskused, et nad saaksid tuleviku tööturul ise toimetada ja kõrgemat lisandväärtust luua ning olla selles maailmas ise kõvemad tegijad. 

Loomulikult, veel kord, nagu ma ütlesin, on tegelikult olemas reeglid. Seesama, millele ma viitasin, seesama isikuandmete kaitse üldmäärus võimaldab laste andmete töötlust 13 eluaastast. See tegelikult on olemas. Reegleid on ka mujal olemas, kõikides nendesamades sotsiaalmeediaportaalides ja muudes asjades. Aga kui teil on lapsed või teie sõpradel on lapsed, kes on selles vanuses – minul on ja minu sõpradel on ka –, siis ma võin teile kirjeldada, et nad leiavad selle tee sinna nii kergesti, nii nutikalt, nii kiiresti, et me peame ikkagi ise otsustama, kuidas anda hügieeniteadmine, kuidas nendes keskkondades hakkama saada. Sest kas me tõesti arvame, et me ei lase neid sinna ja ühel hetkel nad lähevad ja seetõttu on kuidagi paremas olukorras? Ma arvan, et mitte. Aga kodust ja koolist kindlasti tuleb see teadmine. Väga paljud koolid on ju rakendanud, et koolitundide ajal seal ei istuta, vahetunnil ei mängita. Minagi olen oma kaheksa-aastasega seda vestlust pidanud, kes on öelnud, et temal näiteks vahetundides ei lubata telefonis mängida ja kui mängitakse, pannakse telefon kappi. Nii et minu meelest väga mõistlik, eks. Kool on oma reeglid teinud ja väga hästi töötab.

Madis Kallas, palun!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Väga südamelähedane teema, kuigi ise, jah, sotsiaalmeediat igapäevaselt ei kasuta, aga see on reaalsus, et ta meie ümber on ja meie laste käes samuti. Ma olen suhelnud väga palju noortega ja Keskerakonna esindajad juba tõid välja jaanuari alguses toimunud seminari Riigikogu ruumes. Ka seal tuli tegelikult välja see, et sarnased arutelud olid ka nendes riikides juba aastaid, et proovime digihügieeniga, proovime kaasamisega, proovime koolitustega, aga aeg läks edasi ja lõpuks leiti, et ikkagi paremat lahendust kui piirangud ei ole. Ma ei tea, kas see on ka Eestis ühel hetkel reaalsus. Aga minu küsimus on just sellest vaatest, et kui me vaatame, kuidas ja mismoodi TTJA selle teemaga tegeleb, ja nendega ka eelmisel nädalal kohtudes tuli välja, et tegelikult on virtuaalmaailma ja reaalse maailma seadusandluses veel väga palju ära vaja teha, et oleks rohkem õigusi ka seal rakendada karistusi ja nii edasi. Kuidas selles valguses on valitsusel plaanid?

Ma võib-olla kirjeldan veidi seda baasi. Jah, ma arvan, et eks see küsimus on adekvaatne. Me oleme jälle teatud muudatuste alguses. Veidi ongi küsimus, mismoodi me hindame seda olukorda Eestis. Me oleme, ma arvan, parimate riikide hulgas avaliku sektori digitaliseerituselt, kui mitte tipuriik. Meie avalikud teenused on praktiliselt 100% digitaalsed, inimeste oskused on kõrged. Tihti see käsitleb ka riske, nagu me näeme pettuste puhul ja nii edasi, mida tuleb ennetada. Meie andmed on kättesaadavad ja avalikud, kuidas on võimalik leida registrist erinevate objektide andmeid, mida ka ajakirjandus aeg-ajalt käsitleb. Seetõttu tuleb debatt, kas me peaksime midagi piirama, peitma ja nii edasi. 

Aga me oleme seni valinud ikkagi selle tee, et andmed on kättesaadavad ja avatud ning asjad toimuvad hästi. Kui vaadata erinevaid riike võrdluses, siis võib-olla seetõttu me oleme toimiva teenustekeskkonnaga, oleme saanud teha e-residentsuse, millest me teenime juba väga palju tulu. Oleme korruptsiooni tajuindeksis väga kõrgel kohal, vist viimati 12. kohal, praktiliselt tipuriikide hulgas ja nii edasi. Nii et ma väidan, et nendest valikutest on kasu olnud. 

Kui vaadata Euroopa reegleid, siis praegu on kaks põhilist õigusakti: üks on Euroopale digiteenuste määrus ehk seesama DSA ja teine on isikuandmete kaitse üldmäärus. See DSA jõustus 2024. aastal. Isikuandmete kaitse üldmäärusest ma rääkisin. Komisjon on eelmise aasta suvel andnud erinevaid suuniseid, milliste reeglite järgi need suured veebiplatvormid peavad sotsiaalmeedias alaealiste turvalisuse tagamiseks järgima. Need reeglid on antud ja selle kohta ongi seesama, mida ma enne teile kirjeldasin, et Telegram sinna alla ei lähe, justkui jääb lati alla ja seetõttu see käitub teistmoodi. Euroopas käib debatt selle üle, kas need reeglid on piisavad, kas need sammud, mida Euroopas astutakse, on piisavad või peaks iga riik midagi veel täiendavalt tegema. 

Meie hoiak seni on olnud, nagu ma kirjeldasin, pigem nendel sammastel, et me tahame ikkagi oma avatust, digikuvandit, oskusi ja tulevikuvaadet hoida. Eesti on pigem agressiivselt tulevikku suunatud riik. Ma austan, et kindlasti on teisi vaateid. Ma arvan, et konservatiivide lahendused enamuses on minevikust, eks, see on selge, et kõik head asjad on minevikust. Aga mina siiski arvan, et pigem on tulevikus ja uutes tehnoloogias, ja Eesti riik on pigem ka selles rütmis liikunud. Me arvame, et tuleviku tehnoloogiad on need, mida me võiksime kasutada iseenda eduks. 

Digitaalsuse poole pealt lihtsalt toon mõned näited. Näiteks tehisintellekti kasutuselevõtus me oleme Euroopas kolme tipuriigi hulgas, maailmas viie tipuriigi hulgas. Ja nüüd ongi küsimus, mis me siis teeme. Kas me proovime seda kasutada hariduses – üks kolmandik tegelikult on selle TI-hüppega kaasa läinud, näiteks kahe aasta pärast on kogu haridussüsteem seda kasutamas – või me pigem püüame seda piirata, et ärme anname neid oskusi, et on liiga vara või on liiga ohtlik või midagi muud. Mina arvan, et hügieenist tuleks ikkagi maast madalast rääkida, aga igal juhul tuleks need oskused anda. See on, ma arvan, elementaarne pool. 

Ja teine pool, mis puudutab neidsamu suuri platvorme, siis nende nõudeid igal juhul tuleb Euroopa kaudu jõustada. Ja seda me teeme, me oleme palunud Euroopa Komisjonil seda teha, ja ka neile, kes jäävad selle lati alla. Nii et igal juhul meie tegevus põhineb mõlemal. Meil on suurtele reeglid olemas, need tuleb ellu viia, neid tuleb jõustada. Seal on ka keelud, käsud, korraldused, kuidas alaealisi kaitsta tuleb, ja nad peavad seda tegema, on meie hinnang, eks. Nii et me tegelikult ei ole kuidagi päris ilma reegliteta, me oleme reeglitega. 

Aga teisest küljest tuleks noortele anda mis tahes oskused, kõik oskused selles valdkonnas, sest paratamatult, ükskõik milline see keskkond on, ükskõik millised need reeglid on, nende tulevik on hoopis teistsugune. Täna nad saavad esimesed reeglid, tulevikus teised. Ja kui me arvame, et noh, ütleme, viie aasta pärast nad sisenevad keskkonda, kus ülejäänud kõik juba toimetavad, siis ma arvan, et me oleme sellest rongist maha jäänud. Nii et sellest filosoofiast lähtuvalt me toimetame umbes.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te kirjeldasite väga õigesti palju positiivseid asju, mis on sotsiaalvõrgustikus, ja sellega tuleb nõustuda. Aga samas on ka teine pool, see pimeduse pool. Sealsamas on küberkiusamine, ahistamine, psühholoogiline tagaajamine ja isegi narkoäri on läinud digikeskkonda. Kas siis positiivne või negatiivne, kumb see teie arvates ja teie hinnangul suurem on? Mina arvan, et negatiivne, kuna ta on tagajärgedega, on kindlasti suurem. Ja kuidas selle suuremaga hakkama saab? Ma mõtlen just negatiivseid tagajärgi, mida see keskkond toob, mida ma kirjeldasin.

Aitäh! Eks ta selline veidi filosoofiline küsimus ju on, eks ju. Kui mõelda sellele nii – ma kirjeldasin Tiigri- hüpet –, et 30 aastat tagasi me ju läksime kõik sinna keskkonda, mõni varem, mõni hiljem ja nii edasi. On ta siis nüüd hea või on ta halb? Mina arvan, et üldjoontes on ta meie elukvaliteeti tõstnud. Me saame seda kasutada lähedastega suhtlemiseks, aga kindlasti on ka neid inimesi, kes kasutavad internetti peamiselt Temust botikute tellimiseks või millekski muuks. On neid, kes tellivad autovaruosi, on neid, kes tellivad midagi sellist, mis ei ole seaduslik. On see vahend siis tingimata halb? Ma ütleksin pigem, et inimestele tuleks anda teadmised ja oskused, kuidas seal käituda, sest iga vahendit on võimalik kasutada erinevateks asjadeks. Ütleme nii, et heal juhul ma kasutan seda siin (Viitab tahvelarvutile.) teile vastamiseks, halval juhul ma kasutan seda kurgi lõikealusena. Eks ma lõpuks ise otsustan, kuidapidi see läheb. Sama on kõikide muude asjadega, internetivahenditega või internetikasutuse, tehisintellekti ja kõige muuga. Mina arvan, et inimestele tuleks anda võimalikult head oskused. Ise nad suudavad eristada väga hästi, noored, mis on õige, mis on vale, õppida uutes keskkondades hakkama saama. Kui sa seda ei anna, sellest hügieenist ei räägi, nendest võimalustest ei räägi, siis ma ei usu maailma, kus öeldakse, et uued tehnoloogiad me paneme lukku ja te sinna ei pääse. Sellist maailma ma ei usu.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Kuulan siin täna teie vastuseid juba mitmele arupärimisele vastates ja kuulen, et teate täpselt, millised on konservatiivide lahendused, et need on pärit minevikust, need on tagurlikud, aga liberaalseid lahendusi te ei tea või vähemalt ei avalda. Ja mul on küsimus. Kas teile ei tundu, et te olete peaminister vales valitsuses või lausa vale peaminister?

Aitüma! Ma üritangi ääri-veeri siiski kirjeldada, milline on liberaalne demokraatia. Energeetikas tuli tõepoolest debatiks, millised võiksid olla konservatiivide lahendused. Ma tean, et Isamaa programm on Auvere 2 ja 3, mitte ainult Auvere 2. Seda on ka korduvalt välja öeldud, aga arvestades, kui harva see töötab ja kui kallis see on, ma lihtsalt ei soovitaks seda. Selle käigus ma mainisin, et teine konservatiivne erakond, millega te üha enam sarnanete, ehk EKRE energeetikalahendused on minu jaoks müsteerium. Võin kirjeldada oma vaateid taastuvenergiale, tuumaenergiale, ühendustele, akuparkidele ja väga paljudele muudele asjadele. Olen seda hea meelega alati teinud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Aleksei Jevgrafov, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meie istungit interneti vahendusel! Viimastel aastatel on üha enam räägitud sotsiaalvõrgustike ja meedia kasutamisega seotud ohtudest. Eriti juhtudel, kui kasutajateks on lapsed ja teismeelised. Meie arupärimise küsimused ei ole põhjuseta, need tuginevad reaalsele elule ja faktidele. See on arutelu lapse arengu, vaimse tervise ja turvalisuse üle keskkonnas, mille reegleid kujundavad algoritmid, mitte lapsevanemad. Rahvusvahelised tervise ja psühholoogia organisatsioonid on rõhutanud, et noorukite aju alles areneb. Eneseregulatsioon, oma käitumise ja emotsioonide juhtimine ning identiteedi kujunemine on pikaajalised protsessid, mis võtavad aastaid. Samas on sotsiaalmeediapartvormid loodud nii, et need hoiaksid kasutaja tähelepanu ja suurendaksid kaasatust võimalikult kaua. See vastuolu võib noorte jaoks tekitada mitmeid riske. Need riskid ei ole abstraktsed, need on mõõdetavad ka Eestis. 

Kooliealiste laste tervisekäitumise uuringu järgi suhtleb ligikaudu 40% 15–15-aastastest Eesti noortest sotsiaalmeedias sõpradega peaaegu kogu aeg päeva jooksul. Vanuse kasvades see osakaal suureneb ning tüdrukute seas on see näitaja kõrgem kui poiste seas. See tähendab, et märkimisväärne osa noortest viibib pidevas digitaalses suhtlusvoos. 

Millistest riskidest tuleb rääkida? Esiteks, küberkiusamine. Kooliealiste laste tervisekäitumise uuringu 2022. aasta andmetel on umbes 17–20% Eesti 11–15-aastastest noortest kogenud viimase paari kuu jooksul küberkiusamist vähemalt ühel korral. Samal ajal on traditsiooniline koolikiusamine mõnes vanuserühmas veidi vähenenud, kuid küberkiusamise osakaal on võrreldes varasemate uuringutega kasvanud. Digikeskkonnas ei lõppe kiusamine koolipäevaga, see järgneb lapsele koju ja magamistuppa. 

Teiseks, vaimne tervis. Sama kooliealiste laste tervisekäitumise uuring näitab, et üle kolmandiku 15-aastastest tüdrukutest kogeb sageli madalat meeleolu või ärevust ning vaimse heaolu näitajad on viimase kümnendi jooksul halvenenud. Tervise Arengu Instituudi analüüsid viitavad, et noorte subjektiivne heaolu on langenud ning vaimse tervise mured on sagenenud. Kuigi põhjused on keerulised ja mitmetahulised, näitavad rahvusvahelised uuringud selget seost intensiivse sotsiaalmeedia kasutamise, pideva enesevõrdlemise teistega ning vaimse tervise probleemide vahel. 

Kolmandaks, manipuleeriv ja kahjulik sisu. Me kõik mäletame niinimetatud sinise vaala ehk blue whale'i juhtumit. See nähtus näitas väga selgelt üht olulist asjaolu. Digikeskkonnas on võimalik sihipäraselt mõjutada haavatavaid noori, kasutades psühholoogilist survet, isolatsiooni ja manipulatsiooni. See ei olnud lihtsalt mäng. See oli näide sellest, kuidas anonüümsed isikud võivad kasutada sotsiaalvõrgustikke noorte emotsionaalse seisundi ärakasutamiseks. 

Just võimalikke ohte silmas pidades on mitmed riigid liikunud regulatiivsete sammude suunas. Prantsusmaa kehtestas 2023. aastal niinimetatud digitaalse täisealisuse põhimõtte: alla 15-aastaste sotsiaalvõrgustikuga liitumine eeldab vanema nõusolekut ning seadus sätestab vanusekontrolli põhimõtted. Austraalia on läinud veelgi kaugemale, kehtestades üleriigilise miinimumvanuse: alla 16-aastastel ei tohi olla kontot teatud vanusepiiranguga platvormidel ning vastutus lasub teenusepakkujatel. Ameerika Ühendriikides on mitmed osariigid, näiteks Florida, liikunud vanusepiirangute ja vanemliku nõusoleku suunas. 

Need näited näitavad kahte peamist suunda. Esiteks, selge miinimumvanus ja konto omamise keeld. Teiseks, vanusepiirang koos vanemliku nõusolekuga ning kohustus rakendada vanuskontrolli. Kui räägime Eesti oludest, siis on oluline, et meil langeks kahte äärmusesse. Ühelt poolt ei saa me öelda, et probleem puudub. Eesti andmed näitavad, et küberkiusamine puudutab ligi viiendikku noortest ning suur osa teismelistest on pidevas sotsiaalmeedia kasutuses. Ekspertide hinnangul on riskid reaalsed ja süsteemsed. Teiselt poolt ei tohi me kujundada lahendusi, mis on tehniliselt jõustamatud, vastuolus Euroopa Liidu ja Eesti õigusega või kahjustavad laste õigust osaleda digitaalses ühiskonnas. Meie ülesanne on leida tasakaal. Me peame tugevdama platvormide vastutust, tagama privaatsust austava ja proportsionaalse vanusekontrolli, andma vanematele reaalsed tööriistad ning investeerima digipädevusse ja vaimse tervise ennetusse koolides. Aitäh! 

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ega ma pikalt ei räägi, kuna ma juba esinesin sõnavõtuga sel teemal. Aga peab mainima, et mõned vastused, mis täna peaministrilt tulid, olid hästi põhjalikud, mille üle on hea meel, aga üldine tunne, mis tekkis, oli see, et valitsus ei suhtu sellesse teemasse tõsiselt. See on probleem. 

Nagu ma juba mainisin oma esimeses sõnavõtus, toimus hiljuti siin Riigikogu konverentsisaalis üks päris esinduslik konverents. Veel kord tänan korraldajaid selle eest, sest see oli päris huvitav, see oli hästi õpetlik ja sellest võttis osa tegelikult väga suur hulk eksperte. Üldine meeleolu on umbes selline, et tegelikult on tegu väga suure probleemiga ja me oleme juba selle lahendamisega hiljaks jäänud. 

Tuletan veel kord meelde, et Eesti Keskerakonna fraktsioon tuli selle teemaga siia saali detsembris 2024. Siis oli suhtumine samamoodi selline, et noh, millest nad üldse räägivad, kuidagi ei võetud seda väga tõsiselt. Vahepeal me nägime, kuidas Austraalia hakkas selle teemaga väga tõsiselt tegelema, Prantsusmaa, Taani, Ameerika Ühendriigid. Ehk teisisõnu, hakati juba üle maailma sellesse teemasse päris tõsiselt suhtuma. 

Ja see on selline signaal ka Eestile, et tegelikult me peame ka midagi ette võtma. Praegu me näeme, et sellist kavatsust ega soovi valitsusel ei ole. No ja siis, ma ei tea, ootame veel aasta aega. Kui me juba praegu kuuleme ekspertidelt, et oleme hiljaks jäänud selle teema lahendamisega, siis veel aasta pärast, ma arvan, ei ole enam mõtet sellest rääkidagi, kõikvõimalikud negatiivsed tagajärjed on juba saavutatud ja siis on juba hilja hakata midagi teistmoodi tegema. Nagu peaminister ise ütles, ma olen temaga selles osas nõus, praegu see IT-valdkond ja sotsiaalmeedia ja sotsiaalvõrgustike valdkond muutub ega kiiresti. Nii et on vaja tegutseda kiiresti samamoodi või siis me jääme jälle hiljaks. 

Meie soov ja meie soovitus valitsusele on ikkagi see, et on vaja viia läbi mõjude analüüs, on vaja võtta arvesse nende riikide kogemus, mis läksid seda teed pidi, et juba hakkasid kehtestama teatud piirangud ja regulatsioonid. Siis ikkagi suhelda ekspertidega, kes ka sellel konverentsil rääkisid päris palju sellest, kuidas ikkagi peab selles olukorras tegutsema ja kuidas riik peab seda tegema. Sest tihtipeale me jätame kõik vanemate hoolde. Näiteks mõned vanemad suudavad kuidagi kontrollida, kuidas nende lapsed kasutavad sotsiaalmeediat ja sotsiaalvõrgustikku, mõned mitte. Siin oleks ikkagi vaja suuremat tähelepanu ka riigi poolt. Aitäh! 

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head head lahkuvad kolleegid, kes hea sõnaga seda sotsiaalmeediakonverentsi jaanuari alguses meenutasid! Tegelikult meil toimub päris palju tegevusi ka toetusrühmaga. Kui eelmine nädal oli meil kohtumine TTJA-ga ja nemad andsid ülevaate, kuidas käib digiteenuste määruse rakendamine Eestis, siis homme on meil kohtumine Peaasi.ee delegatsiooniga, kes annavad ülevaate, kuidas ja mismoodi tegelikult Eestis on sellega juba varasemalt tegeldud, olgu see siis mõne erakonna poolt siin saalis või ka väljastpoolt seda saali. Aga põhiline sõnum ka meilt on see, et me peame sellest rääkima. Me ei saa seda probleemi eitada ja õnneks me seda üha rohkem ka teeme ehk me räägime sellest ja me teadvustame selle probleemi sügavust. 

Aga peamine murekoht on jätkuvalt see, et meil puudub tegelikult selge strateegia, kuidas ja mismoodi me sellega edasi liigume. Me oleme täna korduvalt kuulnud, et väga mitmed riigid on juba samme astunud, aga kuidas ja mismoodi läheb edasi Eesti, eks me seda mingil määral kuulsime täna ja loodetavasti kuuleme ka järgmistel nädalatel, kuna ka meie ettevalmistatud otsuse eelnõu tuleb siin saalis kolmapäeval arutelule. 

Aga ma markeerin ära seitse punkti, mis vaates meie peame sotsiaalmeedia mõju lastele ja üldse seda temaatikat väga problemaatiliseks. Kõigepealt vaimse tervise probleemid, mis on ärevus, depressioon, enesehinnang. Siis kindlasti küberkiusamine ja kõik see, mis on seotud kontrollimatuse ja anonüümsusega. Siis mitteeakohane sisu, juba täna korduvalt räägitud äärmuslusest ja vägivallast – teema, mis vajab kindlasti suuremat sekkumist. Uneprobleemid, liigne ja öine ekraanikasutus, mis kindlasti laste aju arengule ei tule kasuks ja tekitades väga palju erinevaid probleeme. Siis kehaline passiivsus ja sellest tulenevad kaaluprobleemid, mis jälle kanduvad üle erinevatesse tervisehädadesse. Samuti keskendusvõime langus, süvenemisvõime langus, loovuse langus, õpitulemuste langus. Seda nimekirja võib tegelikult päris pikalt veel nimetada, mida me oleme kuulnud ekspertide suust eriti aktiivselt nüüd viimase aasta-kahe jooksul. Ja loomulikult ka privaatsusriskid ja digijalajälje alahindamine, mis on otseselt seotud sellega, et lapsed ei pruugi veel adekvaatselt mõista neid ohte, mis nendele sotsiaalmeedias ette söödetakse ja mille puhul nad võib-olla ei oska teha sellist riskianalüüsi, nagu me täiskasvanutena ootame või nagu me täiskasvanutena ise suudame teha. 

Aga selles osas kiidame vähemalt kõiki neid osapooli, kes selle teema on tõstatanud. Oleme tänulikud ka peaministrile, et ta on käinud sellel teemal tegelikult juba mitmeid kordi ka siin saalis ülevaadet andmas. Ja ma loodan, et ühel hetkel ongi meil reaalsed sammud, reaalsed tegevused, mismoodi ja kuidas me laste sotsiaalmeedia mõju ja vaimse tervise probleeme just sellest vaatest lahendama asume, et me üksnes ei räägi sellest, vaid ka konkreetsed tegevused järgnevad. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Me oleme rääkinud piirangutest noorematele inimestele, aga tegelikult me oleme, ma arvan, suuresti – ma ei tea, kuidas valitsejaga on – ise selle ohvrid. Ma võin ausalt öelda, et neid sõltuvusi natuke on, aga mitte liiga palju. Nikotiinisõltuvus puudub isiklikult, alkoholisõltuvus puudub, narkosõltuvus puudub, hasartmängusõltuvus puudub. Toidusõltuvus on ka selline asi, et tahad suhkrut ja magusat süüa ja nii edasi – puudub. Aga nutisõltuvus – jah. Seda peab tunnistama kahjuks. 

Noh, mis see tähendab? On mõned sõltuvused veel, millest ma ei räägi, aga need ei ole võib-olla nii ohtlikud. Ja mis see tuleb? Tegelikult on nende mehhanismid küllaltki sarnased. Väikene laks, dopamiinilaks. Ja kui järgmist laksu ei tule, tekib ärevus. No vaata, Madis, ma olen õnnelik või ma olen väga õnnelik, et on olemas inimesi nagu sina, nagu ma aru saan, kellel see sõltuvus vist nii suur ei ole. Ma mõtlen nutisõltuvust, kuigi sa tegeled sellega. Aga minul on. Ja kui hakkad skrollima, siis ei saagi kuidagi teistmoodi. Kuidagi ajataju kaob ära, teate isegi, ei tea enam, kus oled ja kus millal oled. Kui ei saa, kui telefoni pole, võib olla ka muid asju, siis tekib ärevus, tühjustunne. Kui teda ei ole, siis polegi midagi. 

Teine asi, palju meeldivam on temaga suhelda, tahvelarvuti või arvutiga, aga teistega ei olegi vaja suhelda. Palju turvalisem, palju mõnusam, palju privaatsem, selle asemel, et rääkida kellegagi, parem ma vaatan või vaadake ise kusagil kohvikus või bussis või rongis, istuvad inimesed kõrvuti või ka toidulauas. Ma ei tea, kuidas peaministril, aga paljudes peredes on ju nii, et toidulauas istuvad ja igaüks on oma telefonis, selle asemel et omavahel rääkida. Minu meelest see pole päris hea komme, aga kuidas kellelgi. 

Nii et see sõltuvus on väga suur. Siis tekib veel halb uni ka. Kogu aeg peab olema, kogu aeg. Sa oled nagu tema vang, selle dopamiini vang. Ja tublid on need, kes selle dopamiinipaastu suudavad läbi teha. Noh, mina seda ei tee, tavaliselt ma kaon minema kusagile, võtan telefoni ja lükkan välja ja kaon rappa või metsa. Esialgu on ärevus samamoodi, tühjustunne. Äkki olen millestki ilma jäänud? Tegelikult ei ole mitte millestki ilma jäänud. 

Nii et see tegelikult puudutab kõiki meid. Ma lugesin täna, ei mäletagi, kust koha pealt ajakirjast väga huvitavat infot, et 43% 18–34-aastastest on seksi ajal Facebookis. Skrollivad, vaatavad kassipilte. Kuhu me oleme jõudnud? Liikumisruumi veel on. Aga see näitab, kuidas virtuaalne muutub olulisemaks kui reaalne. Ja see on see probleem. Loomulikult on noored palju haavatavamad, igatpidi. Me rääkisime eelmise arupärimise puhul, kuidas vaesus mõjutab tegelikult aju ja kogu noorte arengut ja nii edasi, nutisõltuvus mõjutab samuti. Muidugi, see ei ole nii lõpliku tähendusega nagu siis, kui sa noorena pead kannatama vaesust. See läheb edasi kuni elu lõpuni ja sellest lahti ei saa. Aga nuti- või dopamiinipaastuga, spetsid ütlevad, et paar-kolm nädalat ja ka raskel juhul on võimalik sellest vabaneda. 

Nii et teema on siin ülimalt oluline. No jah, Keskerakond on natuke eelis ... 

Kas te soovite lisaaega? 

Ei, palju ei soovi, paar minutit. 

Kaks minutit lisaks. 

Jah, ja nüüd, head kolleegid sotsiaaldemokraadid ja, Madis, sulle, et sa sellise konverentsi … Kahjuks ma ei olnud Eestis, et seal olla. Aga teema on väga oluline. Ja võib-olla ka hea valitseja jutt, ma küsisin, miks ei ole prantslased, kes on ka liberaalide juhtimisel, ühte meelt. Aga võib-olla tõesti meie eripära on see, et me erineme ikkagi prantslastest tugevasti. Dopamiinilaks on kõigile oluline, kõigile meist. Võib-olla mõnele ei ole, aga minule küll, kahjuks. Aitäh! 

Aitäh! Ja peaminister soovib ka läbirääkimistel osaleda. Peaminister Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Jah, ma olen üldjoontes nõus, et see teema on kaasajal päris oluline, ilmselt möödapääsmatu ja paratamatu. Sellega tuleb jätkuvalt kokku puutuda. Iga uus tehnoloogia, iga uus valik toob selle küsimuse, kuidas me seda kasutame. Kas me õpime ära, õpime seda kasutama, seame ise reeglid või tõstame selle kapi taha ja loodame, et see ei tule kunagi meie juurde? Digitaalmaailm on paratamatult selle elu osa. Targalt kasutades ta kindlasti aitab meid paremini edasi, kõik uued tehnoloogiad seda teevad. 

Ma siiski rõhutaks siinjuures seda, et ta ei ole päris ikkagi metsik lääs enam. Reeglid on olemas, ka suurte platvormide puhul on need olemas, neid tuleb Euroopas rakendada. Ma arvan, et Euroopa käib seal alles algusrada pidi, et ehk kõike ei ole rakendatud sellisel määral, nagu tahaks. Osa ei lähe nende reeglite alla, nagu me rääkisime. Nii et kõigepealt, jah, need reeglid tuleb ära rakendada ja see mõju saavutada alaealistele kaitseks. 

Ja teine pool on see, mida meie ise saame teha, Riigikogu liikmed, haridussüsteem, inimesed kodudes: anda noortele oskused ja teadmised, kuidas selles keskkonnas paremini toime tulla, õppida ja areneda koos nende uute tehnoloogiatega. Sest nagu ma ütlesin, Eesti noored on ühed kõige nutikamad uute tehnoloogiate kasutajad. AI, tehisintellekti puhul on Euroopas näha, et me oleme esimeste hulgas. Nii et seda tasub ära kasutada ja eeldada, et kui antakse head oskused, head mõisted sellest hügieenist, kuidas toime tulla, siis on võimalik ka kõikide järgmiste põlvkondade ohtudega paremini toime tulla. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti.

Läheme edasi viienda päevakorrapunktiga, milleks on Riigikogu liikmete Lea Danilson-Järgi, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Urmas Reinsalu ja Aivar Koka poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine neljandat aastat rekordväikese sündide arvu kohta (nr 890). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lea Danilson-Järgi.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Olukord on Eestis selline, et juba neli aastat järjest on meil sündinud rekordiliselt vähe lapsi. Möödunud, 2025. aastal registreeriti Eestis natuke enam kui 9000 lapse sünd. Samal perioodil registreeriti 15 427 inimese surm. See tähendab, et negatiivse iibe tõttu vähenes Eesti rahvaarv mullu enam kui 6000 inimese võrra. Kujutagem ette, see on Elva linna jagu inimesi, isegi rohkem. 

Kui vaadata veel kaugemale tagasi, siis alates sajandi algusest, 2000. aastast on Eestis inimeste arv negatiivse iibe tõttu vähenenud juba enam kui 77 000 inimese võrra. Ja kui sündide arv jääb ka edaspidi möödunud aasta tasemele, siis arvestades Statistikaameti prognoose surmade arvu kohta – need on küllaltki täpsed tavaliselt –, võib paari aastakümnega Eestis rahvaarv negatiivse iibe tõttu väheneda suurusjärgus 200 000 inimest. 

Kahtlemata seaks sedavõrd suur noorte puudus juba lähitulevikus küsimärgi alla meie kõigi heaolu, turvalisuse ja meie riigi jätkusuutlikkuse. Niisugust tulevikku pole tegelikult võimalik lahendada mingisuguste pensionisäästudega. Raha ei saa asendada inimesi, kes teevad tööd ja edendavad meie kultuuri. Ja kui sündimus jääbki nii väikeseks, siis puudus ei hakka meil olema mitte rahast, vaid ikkagi inimestest, kes ravivad, hooldavad, valmistavad ja müüvad erinevaid kaupu ja teenuseid, mida me vajame, kirjutavad Eesti Laulu konkursile laule, avaldavad raamatuid, osalevad olümpial Eestit esindades või Eurovisionil, astuvad kaitseväeteenistusse, loovad pere ja saavad omakorda lapsed. 

Vaatamata sellele, et perede kindlustunne ja sündimus on juba neli aastat kiiresti halvenenud, ei ole näha olnud, et valitsus oleks viimaste aastate jooksul astunud samme sündimuse toetamiseks, aga vastupidiseid samme oleme küll näinud. Lastega perede maksukoormus on kasvanud just tänu sellele, et suurendatud on tarbimismakse, kaotatud on tulumaksusoodustus laste pealt. Lastega pered on need, kellele tarbimismaksud väga rängalt mõjuvad, sest nende kulud igapäevastele asjadele, nagu toit ja eluase, on suuremad. 

Sotsiaalministeeriumil valmis tegelikult juba möödunud aasta suve lõpuks üks põhjalik analüüs koostöös teadlastega, kus olid ka ettepanekud, mida sündimuse toetamiseks võiks Eestis ette võtta. Aga kahjuks selle raporti põhjal me ei ole näinud, et ühtegi sammu oleks valitsus veel astunud. Lisaks muidugi sellele, et valitsus ei ole astunud praktilisi samme sündimuse toetamiseks, ei ole me kuulnud valitsuselt ka lapsi ja lapsevanemaid väärtustavaid sõnumeid. Me ei ole kuulnud, et valitsus julgustaks peresid lapsi saama, ega ole ka kuulnud neid tänamas lapsevanemaid selle vastutusrikka ja olulise panuse eest Eesti heaks. 

Kõige eelneva tõttu olemegi koos teiste Isamaa fraktsiooni liikmetega pärinud peaministri käest selgitust, mis on sellise tegevusetuse põhjus ja millised plaanid valitsusel on ning mismoodi valitsus näeb üleüldse Eesti demograafilist olukorda ja perspektiivi. Kas on plaanis mingisuguseid tegevuskavasid koostada? Milliseid meetmeid on plaanis lastega perede heaks teha, et meie perede kindlustunnet suurendada? Ja kas on plaanis tagasi pöörata ka perede heaolule negatiivselt mõjunud otsuseid, nagu ma enne juba nimetasin, näiteks täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine või lasterikaste perede toetuse vähendamine, koduste emade ravikindlustuse kaotamine? Kõik niisugused meetmed, mis kindlasti mitte ei soodusta perede kindlustunnet, vaid vähendavad seda. Sellised küsimused. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama peaminister Kristen Michal.

Austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele, mida siin juba tutvustati. Loen küsimused ette ja siis vastused, on lihtsam jälgida. Kõigepealt ütlen siia ette, et tänan kõiki peresid ja julgustan lapsi saama – et oleks öeldud. 

Nii. Milline on valitsuse käsitlus Eesti demograafilisest olukorrast ja tulevikuperspektiivist? Kas Eesti väike sündimus on valitsuse hinnangul ohuks Eesti tulevikule, majanduse arengule, inimeste heaolu või kultuurilisele jätkusuutlikkusele? Vastus: madal sündimus on probleem, sellega tuleb tegeleda. Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Postimehe aasta arvamusliider Ene-Margit Tiit on öelnud, et rahvus, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja mis kasutab oma kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure välja demograafilistel põhjustel. Seda pole maailmas kaasajal viimaste sajandite jooksul juhtunud. Viimase kümne aasta jooksul on mitu korda rohkem Eesti elanikke soovinud oma rahvuse muuta eestlaseks kui vastupidi. Seega, eestlane olla on tänavu populaarne. Tsitaat lõppes.

Teiseks. Kas valitsus peab vajalikuks astuda samme sündimuse toetamiseks? Kui jah, siis kas valitsusel on selleks tegevuskava või on plaanis selline tegevuskava koostada? Mis ajaks selline tegevuskava valmib? Vastus: jah, peab vajalikuks. 2025. aastal valmis Sotsiaalministeeriumis analüüs ja ettepanekud laste saamise ja kasvatamise toetamiseks. Käesoleva aasta kevadsuvel esitab Sotsiaalministeerium valdkondadeülese tegevuskava, milliste meetmetega edasi minnakse. 

Kolmandaks. Milliseid lastega peresid toetavaid meetmeid on plaanis valitsusel tugevdada või juurde luua, et paremini toetada lastega perede heaolu ning kindlustunnet lapsi saada? Vastus: konkreetsed ettepanekud koostab Sotsiaalministeerium käesoleva aasta kevadsuveks, aga meetmed, mida kaalutakse, on esiteks tugevdada järjestikuste sündide kaitset – kahe lapse sünni vahel toimunud palgakasv peaks kajastuma järgmise lapse vanemahüvitises. Teiseks, vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamine vanavanemale või teisele hooldajale, see aitaks paremini ühildada töö- ja pereelu. Kolmandaks, meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust, näiteks KredExi toetus, teise pensionisamba kasutamine tagatiseks. Neljandaks, üksikvanema toetuse tõus. Viiendaks, viljatusravi suurem kättesaadavus ja rahastamine. Ja kuuendaks, noorte vaimse tervise toetamine.

Neljas küsimus. Kas on plaanis tagasi pöörata perede heaolule negatiivselt mõjunud valitsuse algatatud otsuseid, näiteks laste eest täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine, lasterikaste perede toetuse vähendamine, koduste emade ravikindlustuse lõpetamine ja nii edasi. Vastus: perede kindlustunnet on suurendanud tulumaksureform, mis suurendas Eesti Panga hinnangul netopalka 10% võrra. Keskmise palgaga pereinimesele laekub 1800 eurot aastas rohkem võrreldes ajaga, kui kehtis Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna loodud astmeline tulumaks. Lisaks rakendasime lastega peredele vajaduspõhiselt automaksusoodustust 100 eurot lapse kohta ja ülejäänud automaksuraha suunasime teedeehitusse. 

Maailma kogemus näitab, et rahaga üksi lapsi ei osta. Sotsiaalministeeriumi valitsemise eelarvest toetatakse lapsi ja peresid circa 1 miljardiga. See moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP-st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata vähestel riikidel ehk oleme toetuste poolelt Euroopa tipus. Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP-st aastal 2022, aga madalaim sündimuskordaja. Bulgaarias on rahalised toetused SKP-sse 2,2 korda väiksemad kui Eestis, aga sündimuskordaja on Euroopa suurim. 

Postimehe arvamusliider professor Ene-Margit Tiit ütleb, tsiteerin: "Rahaline toetus ei jõua üldjuhul alati otseselt lapseni ja seda tõsiasja olen ma igal pool rõhutanud. Tegelikult on peredele palju olulisem see, et riik oleks lapsesõbralik ja nähtav paljude teenuste kaudu. Lihtsalt mingisuguse rahanutsaku andmine peredele üldjuhul soovitavat eesmärki ei teeni." Tsitaadi lõpp. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kas te tunnistate seda, et need otsused, mis on Reformierakonna juhtimisel sündinud viimaste aastate jooksul, on mõjunud inimeste kindlustundele ja seeläbi ka meie sündimusele negatiivselt? Needsamad otsused, mis olid ka selles arupärimises välja toodud – lasterikaste perede toetuste vähendamine, ravikindlustuse äravõtmine kodustelt vanematelt, vanemahüvitise ülempiiri alandamine, täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine lapse ülalpidamise eest, registreerimistasu ja käibemaksu tõus –, kas te tunnistate, et need otsused on mõjunud sündimusele negatiivselt?

Aitäh, hea küsija! Ma siiski julgen hinnata, et sündimusele on mõjunud negatiivselt palju erinevaid tegureid. Te muidugi unustasite sellest loetelust sobivalt Putini algatatud verise sõja Ukrainas, mis on mõjutanud inimeste kindlustunnet kogu regioonis ja majandust ka. Kui vaadata pilti laiemalt, siis näeme, et madal sündimus ei ole ainult Eesti probleem. Sama probleem on kahjuks üle Euroopa, Soomest Itaaliani. Näiteks 2024. aastal oli vaid kuus Euroopa Liidu riiki – Iirimaa, Prantsusmaa, Küpros, Luksemburg, Malta ja Rootsi –, kus oli sünde rohkem kui surmasid. 2025. aasta andmeid mul veel ei ole. 

Üldisemalt öeldes, ma arvan, et sündimust toetab ühiskonna julgeolek ja heaolu tase, mis tähendab, et kui majanduses on paremad ajad, siis inimesed tunnevad ennast paremini ja julgeolek on tagatud. Sellesse me ka panustame, sest kui öelda valitsuse poliitika vaates, siis nii kaitsesse panustamine kui ka majanduse kasvule pööramine on meie poliitika ja eesmärk. Stabiilne perepoliitika, mis kohaneb sündimuskäitumisega, võrdsed võimalused, töö- ja pereelu ühildamine, teenuste kättesaadavus, laste ja noorte terviseriskide vähendamine, füüsilise ja vaimse tervise toetamine, ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamine, võrdsete võimaluste tagamine lastele, ühiskonna pere- ja lapsesõbralikkus, samuti juba mainitud lapse saamise tunnustamine. Need on need tegurid, mis toetavad sündimust. 

Nii et kui te küsite valitsuse poliitika kohta, siis esimene asi, mida ma mainisin, on julgeolek ja heaolu tase. Kaitsesse paneme me nii palju raha, kui meil vähegi on, just sellepärast, et meie lapsed ja lapselapsed teaksid, et siin on turvaline elada ja siin on tulevikku. Ja majandust astume samme, et see kasvama saada. Hoolimata kõikide pessimistide manamisest mulle tundub, et sellel aastal läheb kõvasti paremini kui eelnevatel.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Stabiilne perepoliitika – see on kindlasti võtmesõna, te ise selle välja ütlesite. Sellest lähtuvalt ma soovingi, et te defineeriksite, mida see teie tähendus tähendab. Stabiilne perepoliitika. Kas see tähendab seda, nii nagu siin on olnud, pidevalt erinevaid maksutõuse? Kas see tähendab seda, et suuremad elektriarved, nii nagu see on jaanuarikuus juhtunud ja nii nagu see juhtub veebruarikuus? Kas see tähendab seda, et praegune toetus valitsusele ja teie juhtimisstiil, kas see tagab stabiilse perepoliitika ja olukorra? Mida see teie arvates tähendab, stabiilne perepoliitika? Kuidas teie seda defineerite?

Aitäh! Elektriarvete teemal ma siiski juhiks tähelepanu – ja see on nüüd soojenduseks, kuna te kogu aeg armastate seda küsida –, et jaanuaris-veebruaris on arved kõrged, aga ilmselt märtsis, aprillis, mais, juunis, juulis, augustis, septembris ja oktoobris on need tõenäoliselt madalamad. Ehk see annab teie hingele veidi leevendust. Ja kuna te vist olete ka elektritootjate poolel, siis kindlasti see saab olema teie ettevõttele parem aeg. Seda esiteks. 

Teiseks, stabiilne perepoliitika minu hinnangul tähendab seda, et inimesed teavad, et selles riigis on kindlus oma pereelu ja tuleviku planeerimisel. Nagu sa ei raja oma kodu pinnasele, mis ei püsi, samamoodi peab see riigiga olema. Esimene asi tänapäeva maailmas – Eestis väikese riigina, hullumeelse naabriga – on kindlasti küsimus julgeolekust ja kindlusest. Minagi nägin oma lapse lasteaiagrupis noorte vanemate arutelu, kus arutati, kas peaks investeerima, või täpsemalt, peaks ostma korteri Soome või kuskile teise regiooni, soojemasse kohta. Ja see ei olnud sellepärast, et tegemist oleks kinnisvarainvestoritega olnud, vaid sellepärast, et tegemist oli noortega, kes päriselt muretsesid, millal see sõda siia võib jõuda. See on olnud tegelikult väga paljude inimeste mure. Ja see ei ole ainult noorte mure, see on tegelikult ühiskonda läbiv mure. Ja sellega saame hakkama, kui me panustame kaitsesse ja astume samme, et me ei pea kartma, vaid me oleme valmis, nagu meie põhjanaabrid soomlased võtavad. See on esimene asi, see on kõige olulisem asi. Inimesed teavad, et nad tunnevad ennast kindlalt. 

Teine on kindlasti majanduslik käekäik ja turvatunne. Kui majandusel läheb hästi, sa näed, et sul on võimalused areneda, teha võimetekohast tööd ja sul on väljakutsed selles, luua kõrgemat lisandväärtust, nii et sa saad olla vaba selles ettevõtmises, siis kindlasti see on see koht, kuhu sa tahad minna. Eriti nooremad, edukamad inimesed tahavad seal olla. Ja sellele võiks lisada veel väga palju erinevaid asju, muu hulgas näiteks seda, et ilmselt paljud noored, talendikamad naised võib-olla ei taha olla riigis, kus põhiline teema on vanemate meeste poolt moraalilugemine ja sündimuse teema. Nii et ka see tähendab ilmselt korralikku perepoliitikat.

Martin Helme, palun!

Inimesed on ju väga selgelt väljendanud, et Reformierakonna režiimi all olevas riigis ei ole neil mingit kindlustunnet. Seda me näeme sündimuse arvudest. Eks te olete oma panuse andnud, inimesi neli aastat sõjaga hirmutanud ja hüsteeriasse ajanud. Nüüd, enne te siin pakkusite õhulisi tsitaate, kuidas pole välja surnud viimasel 100 aastal kedagi või ühtegi rahvast ja ei sure me kuhugi välja. Noh, 1,2, tegelikult isegi 1,16 last tähendab seda, et 50 aasta pärast, kahe põlvkonna pärast on eestlasi järel vähem kui 700 000 ja 100 aasta pärast on eestlasi järel vähem kui 300 000. See on puhas matemaatika! See ei ole isegi minu arvutus, vaid see on Neivelti arvutus. Nii et ei ole vaja minu matemaatikaoskust kahtluse alla saada. 

Mida siis valitsus teeb? Juba on räägitud automaksudest ja muudest asjadest, aga selle asemel, et näiteks teha riiklikku tegevuskava, kuidas igas peres võiks kasvada kolm või neli last, et pöörata ümber see number, on teil tehtud riiklik lesbi, gei, bi, trans, mis iganes see i on, ja kvääri tegevuskava. Ma küsiksin niimoodi. Kas see tegevuskava pigem aitab seda meie sündimuskordaja numbrit üles viia või alla viia? Kas ei oleks viimane aeg see prügikasti visata ja teha siis üks suurperede tegevuskava?

Aitäh! Nüüd mitu asja. Kõigepealt, ma tsiteerisin Tartu Ülikooli emeriitprofessorit ja Postimehe aasta arvamusliidrit Ene-Margit Tiitu. Mina pean tema arvamusest lugu. Anna andeks, rohkem kui sinu omast, vähemalt demograafia teemal. Ära solvu! Põhjusega temast peetakse lugu ja küsitakse tema arvamust. Ma arvan, et tema seisukohtadel on oma baas. Seda esiteks. 

Teiseks, nagu ma ütlesin, Sotsiaalministeerium teeb oma ettepanekud, teeb ka kava, mida ma kirjeldasin ja mida siin arupärimises vist ka küsiti, et kas valitsusel on tegevuskava. Vastus on jah. Meetmed, mida kaalutakse, on järgmised. Esiteks, tugevdada järjestikuste sündide kaitset. Kahe lapsi sünni vahel toimunud palgakasv peaks kajastuma lapsevanema järgmises hüvitises. Teiseks, vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamine vanavanematele või teisele hooldajale, et paremini ühildada töö- ja pereelu. Kolmandaks, meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust. KredExi toetus, teine pensionisammas tagatiseks. Neljandaks, üksikvanema toetuse tõus. Viiendaks, viljatusravi suurem kättesaadavus ja rahastamine. Ja kuuendaks, noorte vaimse tervise toetamine. See on päris põhjalik kava. 

Kui nüüd tuua mõnda näidet, siis näiteks eluaseme kättesaadavuse muret on ju paljud noored tegelikult erinevates uuringutes tagasisidena toonud. See ei ole mitte üksiti ainult selles tegevuskavas kinni, vaid sellega saab toimetama hakata juba praktiliselt igas omavalitsuses, sest mida suurem omavalitsus või kus planeeringud aeglaselt liiguvad, lisavad ka hinnale väga palju ja noored saavad selle võrra eluasemeid ka vähem kätte. Nii et sellegagi saate vaeva näha, isegi kui te ei ole parajasti riigis võimul, võite mõnes omavalitsuses alustada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te ütlesite Martini poole pöördudes, et ärgu nüüd solvugu, et te eriti kõrgelt tema arvamust ei hinda. Ma arvan, et ma võin Martini ja meie teiste nimel öelda, et tunded on vastastikused. Ega ärge ise ka solvuge, teie arvamusi …

Ma ei ole ammu solvunud.

… me ka eriti kõrgelt ei hinda. Aga kuna te peaminister olete, siis on siiski oluline teada, kas te tegelikult annate endale aru, et nendest meetmetest, mida te praegu kirjeldasite, ei ole ju reaalselt kasu. Ei ole kasu! Te võite jätkata nende asjade tegemist, aga me näeme, et sündide arv mitte ei kasva Eestis, vaid jätkuvalt pidevalt langeb, olles jõudnud juba kaks korda madalamale tasemele, kui rahvastiku taastamiseks tarvilik. 

Sellega seonduvalt ma küsin teie käest seda, kas te annate endale aru, et Eesti rahvas seisab silmitsi reaalse rahvastikukriisiga – kriisiga! – ja selle tõttu tuleks ka rakendada kriisimeetmeid, sellepärast et meil ei ole enam aega venitada nende kriisimeetmete rakendamisega. Te suhtute sellesse rohepöördesse sellisel viisil, nagu meil oleks mingi tohutu kriis siin. Kui me seda nüüd ära ei lahenda, siis see on Eesti rahvaga kõik. Aga tegelikult me seisame ju silmitsi demograafilise kriisiga, mis eeldaks ka kriisimeetmeid. Olete te nõus minuga?

Aitäh! Kui te küsite, kas ma olen nõus teiega, et need meetmed ei ole vajalikud, siis vastan, et ei, ei ole. Ja kui te küsite, kas demograafia ja vähesed sünnid on mure, siis vastan, et jah. Kahjuks on seesama trend üle Euroopa, nagu ma teile enne kirjeldasin. See ei ole kuidagi Eestis eripärane, kahjuks on üle Euroopa sama mure. Kui ma vaatan erinevaid samme, mida me saame teha selleks, et noortel oleks kindlus peret ja lapsi planeerida – ja veel kord kordan: järjestikust sündide kaitse, vanemahüvitise laiendamine, eluaseme kättesaadavus, üksikvanemate toetamine, viljatusravi suurem kättesaadavus ja rahastamine –, siis kõik need on vajalikud teemad kuni vaimse terviseni. Ma ei tea, miks te neid vähendate. Minu arvates need on olulised.  

Ja ma meenutan, et madal, langev sündimus. Ma saan aru, et te tahate öelda, et see on kuidagi Eesti valitsuse taga kinni. Eks ta ongi selline venitamine ja jube pikaks venitatud väide, aga ma siiski ütleksin, et sama probleem on üle terve Euroopa. Kuues Euroopa riigis oli sünde ja rohkem surmasid. Kuues. Ja kui vaadata üldist numbrit, siis ma võin lihtsalt öelda, et rahvaarv tervikuna 25 aasta jooksul on vähenenud 2%. Suurim langus on toimunud 2000. ja 2010. aasta vahelisel kümnendil.

Nii. Varro Vooglaid, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja! Ma tahtsingi nüüd teie käest nõu küsida, mida ma tegema peaksin. Minu teada on mul arupärimise menetlemise raames võimalus esitada ainult üks küsimus, aga ometi ma kasutasin selle ühe küsimuse, et küsida, kas peaminister tunnistab, et Eesti seisab silmitsi rahvastikukriisiga, mis eeldab ka kriisimeetmete rakendamist, ja sellele väga konkreetselt fokuseeritud küsimusele ma ei saanud mitte mingisugust vastust. Mida ma nüüd siis tegema pean? Mul on üks küsimus läinud, vastust ei tulnud, rohkem küsida ka ei saa.

Antud formaadi kontekstis ei saa rohkem küsida ja te väljendasite oma küsimuses seda soovi teada saada. Mininster, peaminister – vabandust! –, vastas nii, nagu tema sellest küsimusest aru sai. Teie saate oma mõtteid väljendada läbirääkimiste käigus. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma loodan, et te olete lugenud seda Heido Vitsuri hiljutist üsna pikka lugu ja üldse Indrek Neivelti ja Heido Vitsuri ettepanekut, kuidas kriisi lahendada. Lühidalt, 500 iga lapse pealt. Rahaliselt see ei tohiks olla koormav Eesti riigile. Mis te arvate sellest Vitsuri ja Neivelti ettepanekust demograafilise kriisi lahendamisel?

Ma pean nüüd tunnistama, et ei ole vist lugenud Vitsuri lugu, millele te viitate. Ma ikka püüan aeg-ajalt lugeda, kui ta kirjutab, sest ma tean teda ja tal on huvitavad mõttekäigud. Vitsuri omasid ma mõtlen, Neivelti omi ma ei vaevu lugema. Aga eks ma siis püüan järele vaadata, kus see Vitsuri kirjutis on.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et teil on mingi teema Indrek Neiveltiga. Ma arvan, et tegu on oma valdkonna eksperdiga. Aga see selleks. Tegelikult see argument, et terves Euroopas demograafia on praegu väga keerulises seisus ja sündimus langeb, tõi veel teie eelkäija siin puldis aastal 2023, Kaja Kallas, kui me küsisime samu asju temalt, miks meil selline olukord on ja kuidas sellest pääseda. Aga kahjuks pole midagi muutunud nende aastate jooksul. Sündimus läheb aina halvemaks, aina langeb, ja tegelikult lahendust ei ole. Kas saaksite öelda, mida õnnestus saavutada nende kahe-kolme aasta jooksul, mis stimuleeriks või motiveeriks vanemaid lapsi saama?

Ma ei ole päris kindel, millist kahte-kolme aastat te mõtlete. Kui te viitate, et eelkäija kurtis selle üle, et sama probleem on kogu arenenud maailmas Euroopas, siis teil on õigus. Ei suutnud Kaja Kallas seda muuta, seda Euroopa sündimuse trendi, ei ole suutnud minagi. Ma kardan, et kunagi, kes iganes tuleb minu järel peaministrina, ei suuda temagi Euroopa sündimuse trendi muuta. Aga me võime muidugi endal armsaks mõelda mõtte, et me seda suudame. 

Ma siiski meenutan, et Eesti sees, nagu ma kirjeldasin, me oleme viimastel aastatel päris kõvasti näinud vaeva päris mitmel teemal. Esiteks, selle aasta eelarvega saame kaitsekulutused sellisele tasemele, et inimesed saavad ennast kindlalt tunda. Ja see ei ole mitte ilu pärast ega numbrite pärast, vaid sellepärast, et me teaksime, et siin aetakse Eesti asja eesti keeles ja meie lapsed ja lapselapsed saavad siin rahulikult elada. See on kindlasti üks kindlustunde alus, meeldib see või ei meeldi. Teiseks on majanduslik keskkond ja selle nimel me näeme iga päev vaeva. Ma teie sealt vasakult või teil paremal käel, siis minu vasakul käel seal sotsiaaldemokraadid kogu aeg pragavad, et me teeme seda, mida ettevõtjad tahavad, et majanduses lihtsam oleks. See pidi kapitaliste aitama. See aitab kogu Eesti ühiskonda. Aga me teemegi koos ettevõtjatega erinevaid otsuseid ja ettepanekuid, et Eestis oleks kergem ette võtta, mis tähendab seda, et jõukus kasvab ja inimestel on lihtsam hakkama saada. Neid asju me toimetame.

Ja kui ma ütleksin niimoodi, et tuua näiteid, noh, ma ei tea, Viktor Orbán, kes Helir-Valdor Seedrile on väga lähedane, koos on poseeritud jalgpallimatšil, temagi on väga kõvasti vaeva näinud Ungaris. Seal on pandud metsikult raha sellesse, väga palju raha on sinna pandud, aga sündimuskordaja ei ole kuidagi paremaks läinud. Ma tõin teile enne Poola näite, raha on pandud ka metsikult ja on madalaim sündimuskordaja. Bulgaarias näiteks rahalised toetused on meist 2,2 korda madalamad, aga sündimuskordaja on Euroopa suurim. 

Nii et eks ta ikka ilmselt üldises kindlustundes on, majanduslikus olukorras ja võib-olla ka selles, mida Lea Danilson-Järg mainis, et kas tuntakse, et siin tahetakse peret, kas see on ühiskonnas oodatud. Selle kõigega me jõudumööda tegeleme. Needsamad meetmed, mida ma kirjeldasin, tulevad Sotsiaalministeeriumilt erinevate lahendustena. Ja võtke seda nii, et nad esitavad analüüüsi ja pakuvad välja need lahendused, siis me saame selle üle debateerida.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Me ju kõik teame ütlust, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Noorte perede seas kostub üha rohkem seda, et nad ei ole kindlad, et nad suudavad anda lõpuni lastele hea hariduse, et elus pärast hästi hakkama saada. See ebakindlus üha kasvab. Kas te ei ole valitsuses mõelnud ka selle peale, et seda ebakindlust vähendada? Kuna me juba teame, et fiktiivabielude hulk aina kasvab, selleks et toime tulla, reaalselt toime tulla gümnaasiumis – muide, gümnaasiumis –, samuti loomulikult bakalaureusekraadi omades, kui veel ise ei jõua tööle minna, õpingud on intensiivsed, kas neid meetmeid, et anda peredele see julgus, et ikkagi aidata vähemalt bakalaureusekraad kätte saada, kui ise ollakse tublid ja usinad?

Ma lõppu ei kuulnud, vabandust! Jah, meil on ju – kui ma nüüd ei eksi ja vahepealse poole tunni jooksul siin midagi muutunud ei ole – kõrgharidus eesti keeles kenasti tasuta, kui nominaalajaga hakkama saadakse. Ja haridussüsteem on meil ka maailma parim. Ma isegi ei saanud aru, milles see küsimus on. Aga kui noor inimene tahab Eestis saada korraliku eestikeelse hariduse, siis selle ta ju saab. See ei ole kuidagi vahepeal tasuliseks muutunud. Aitäh! (Saalist öeldakse midagi.) Kooliskäimine hariduses on ikkagi elu osa. Ärme nüüd eeldame, et riik ka kõike kinni maksab. Selleks on ka oma mehhanismid olemas.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Te tõite siin tsitaadi Ene-Margit Tiidult. Kas ma saan sellest tsitaadist õigesti aru, et teie arvate, et sündimuse probleemi saaks lahendada sellega, et meil on lihtsalt väga palju eestlaseks hakata soovijaid, et võiks panustada sisserändele? Sel juhul ma soovitan siiski lugeda ka Ene-Margit Tiidu neid artikleid, kus ta käsitleb sisserännet, ja selles osas on ta vägagi ettevaatlik ja vastu sisserände suurendamisele. 

Aga ma tahan küsida ka selle kohta, milline on valitsuse praegune hoiak. Kuna meil sünnib nii vähe lapsi, siis hakkab järjest üle jääma raha, mis varem kulus vanemahüvitistele, toetustele, laste- ja koolikohtadele, tervishoiule. Kas teie arvates võiks selle raha suunata nüüd perepoliitika meetmete tugevdamiseks, mitte lihtsalt perepoliitikast ära võtta?

Teise küsimuse vastus on jah, ma arvan, et seda tasuks kaaluda. Esimese küsimuse vastus on aitäh vihje eest. Kindlasti loen, ta kirjutab huvitavalt. Ma ei arva, et me siserändega kuidagi suudaksime seda lahendada. Ma meenutan, et eelmisel aastal esialgsetel andmetel rändas Eestist rohkem välja kui sisse.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Hea peaminister! Ma lihtsalt küsin lihtsa küsimuse. Mida teie arvate, kas see, et te kolm aastat tagasi esimese otsusena otsustasite kolme ja enama lapsega peredelt võtta ära aastas 2400 eurot ja nüüd sellele kolme lapsele perele pakuti automaksu puhul tagasi 300 eurot, on teie arvates mõjutanud ka seda, et peredel on usk riiki kadunud? Võib-olla sellepärast teist või kolmandat last perre ei sünni? Või arvate, et see otsus, et te võtsite lasterikastelt peredelt ära 2400 eurot aastas, vastupidi, toetab meie noori peresid?

Aitäh! Suurepärased valikud muidugi vastuseks. Mina ütleksin, et loomulikult selline edasi-tagasi mäng kindlustunnet ei kasvatanud. Kui oleks olnud kõigil vastutustunnet mitte sellist mängu teha, oleks olnud see parem. Seda esiteks. Ja tihtipeale on probleem ka see, kui esimest sündi lükatakse edasi ja see ei sünni, isegi teisest-kolmandast rääkimata. Ütleme nii, et minul on kolm last, ma olen ka vanemahüvitisest kasu saanud, aga see ei ole selle pärast, et ma olen vanemahüvitisest kasu saanud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Ma arvan, et teil on väga raske mulle vastu vaielda, kui ma ütlen, et kui koalitsioonilepingus ei ole sõnagi ei demograafiast, ei sündimusest, ei perepoliitikast sellisel kujul otse väljendatuna, siis see ei ole selle valitsuse prioriteet. Vaikivat prioriteeti, mida koalitsioonilepingusse ei kirjutata, ilmselt ei ole. 

Aga mul on küsimus, kas ma sain õigesti aru. Te esimesele küsimusele vastates tsiteerisite ka Ene-Margit Tiitu. Ütlesite, et madal sündimus on teie arvates küll probleem, aga muretsemiseks pole põhjust, kuna me pole välja surnud, siis me kunagi ka välja ei sure. Kas te tõesti olete niisugusel lihtsustatud arvamusel? 

Viimaseks, te olete mitu korda toonud näidet ja võrdlust Bulgaariaga. Seal on madalamad toetused, väiksemad toetused, aga sündimus on suurem. Me võrdleme siis Aafrika riikidega. Kas see on see perspektiiv ja mudel, et kus on veel väiksemad toetused ja veel suurem sündimus? Kas me suundume teie valitsuse juhtimisel sinna?

See oli küll tore küsimus kolmest osast. Kolm küsimust oli, nii et ärge siis pahandage, kui mõni ära unub, aga loodame, et mitte. Bulgaaria minu teada ei ole veel Aafrika riigiks saanud, seda esiteks, aga kontrollime hiljem koos üle. 

Teiseks, Ene-Margit Tiidu tsiteerimisel ma arvan, nagu ma olen ka korduvalt väljendanud, et tuleb teha kõik selleks, et Eestis rohkem lapsi sünniks. 

Esimene küsimus oli, kas valitsuse prioriteet on lastega peredele kindluse loomine. Vastus on jah. Mina olen seda oma kõnedes ja seisukohtades välja toonud ja minu jaoks on see prioriteet.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te olete oma vastuses tuginenud erinevatele poliitikasoovitustele, mida Sotsiaalministeeriumi läbiviidud sündimust toetav ja laste kasvatamist toetav analüüs on välja toonud. Sotsiaaldemokraadid on pärast selle analüüsi valmimist esitanud erinevaid eelnõusid, tuginedes konkreetsetele sellesama analüüsi poliitikameetmetele. Aga Vabariigi Valitsus on kõikidele neile andnud mittetoetava seisukoha, samuti on valitsuskoalitsiooni liikmed need muudkui maha hääletanud, needsamad järjestikuste sündide kaitse tugevdamine või vanemahüvitise kohandamine, mille te oma kõnes just tulevikuplaanidena välja tõite. Kas probleem on olnud, et on olnud vale esitaja, või mis põhjusel pole neid meetmeid toetatud? 

Ja ma tulen tagasi ühe eelmise arupärimise juurde, kus ma tegelikult ei saanud ikkagi vastust sellele, et kui teenused on need, mis peresid enim toetavad, siis miks tänane valitsus kõikide erinevate teenuste puhul – räägime koolitoidust või ühistranspordist või huviharidusest – räägib omaosaluse suurendamisest? 

Aitäh! Jälle mitu küsimust ühe küsimuse sees, eks, ma saan aru. Te viitasite ühistranspordis pileti küsimusele. Selle kohta ma olen arvamuse välja öelnud, sellele ma olen vastanud. Muudesse valdkondadesse, mis puudutab näiteks sotsiaali ja haridust, ma ka enne kirjeldasin – võib-olla tõesti vahepeal te olite korra väljas –, et me paneme lisaraha juurde, hoolimata sellest, et on keerulised ajad. Kaitsesse läheb palju raha, aga ka sotsiaali ja haridusse panime raha juurde. Nii et see on kindlasti ekslik mulje, mis teile on jäänud, et sinna ei pane. 

Nüüd, küsisite eelnõude kohta. Jah, üldiselt tavaks Eesti riigis on ju nii, et selle kohta tehakse analüüs, ja me oleme palunud Sotsiaalministeeriumil seda teha. Need eelnõud tulevad ju siia. Kui mõni mõte on mõistlik, siis loomulikult ei tasu asuda eitavale seisukohale enne analüüsi. Nii et kui Sotsiaalministeerium selle analüüsi ära teeb, siis ehk saame selle koos heaks kiita, kui on hea eelnõu.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Rahaga lapsi ei sünni. Mis on puhas demagoogia. Jah, rahaga lapsi ei sünni. Kuid rahast ilmajäämine võtab viimase soovi järglasi soetada, sest milline armastav lapsevanem tahab kasvatada lapsi olukorras, kus ta enda toimetulekuga hakkama ei saa.  

2023. aastal saatis lasterikaste perede liit valitsusele pöördumise, et peatataks plaan suurperede toetuse kärpimine ja kaotamine. Muidu on nad vaesusesse langemas. Muidugi, teie seda ei kuulnud. Küsimus on selline. Kas te saate aru, milline olukord praegu riigis on, sellel teemal riigi olukord? Meil varsti pole kedagi kaitsta. Jah, ega siin muud ei olegi kui erakorralisi meetmeid vastu võtta. Ärge oodake, millal viie aasta pärast hakkab majandus kasvama või mis iganes. 

Teie aeg! 

Selleks ajaks on juba hilja. Millised teie sammud oleks praegu olukorda parandada, täna ja kohe? 

Aitäh! No ma jõudumööda seda ka kirjeldasin. Seda, et rahaga lapsi ei osta, kui ma õigesti mäletan, kirjutasid soomlased, soome teadlased oma analüüsis, kui nad vaatlesid eri riikide sündimust. Aga ma mälu järgi tsiteerin, see oli nende sõnum. Vaadati erinevaid riike, muu hulgas Ungarit, mida konservatiivid siin tihtipeale eeskujuks toovad. Vaadati ka teisi riike, et millised need kordajad on omavahel. Ma kirjeldasin ka nende kordajate omavahelist suhet.

Teiseks, mida me teeme? Me loome kindlust, et inimesed teaksid, et siin riigis on tulevikku, ja me loome seda nüüd ja kohe. Kaitsesse 5% panemine ei ole ju kuidagi lihtne. Te olete näinud neid debatte. Ma olen Keskerakonnalt kuulnud seda juttu, et kõigepealt tuleb majandus kasvama saada, siis paneme kaitsesse raha. See vist oli Kõlvarti sõnum, kui ma õigesti mäletan. Ma arvan, et kaitsesse tuleb raha panna nüüd ja kohe, ja me panime õnneks. Tänu sellele, ma arvan, me kõik magame rahulikumalt, ka pered magavad rahulikumalt, teades, et Eesti riigi kaitsesse on raha pandud. 

Lisaks, sammud majanduse kasvama saamiseks, mis annavad kõigile Eesti inimestele. Ma saan aru, et ma nüüd ei taha olla demagoogiline ja väga vabandan, ma ei püri selle poole, aga inimesed, kes on elust lahti ühendatud Riigikogus, võib-olla ei mõista seda, et majanduse kasvama saamiseks on vaja astuda samme. Bürokraatiat korraldada eest jalust ära, selleks on vaja astuda samme, ettevõtjatel oleks lihtsam toimetada. Sellega me iga päev tegeleme koos ettevõtjatega ja sellest on kasu. Ettevõtjad hindavad seda, nad teevad ettepanekuid, osa on ka siin parlamendis. Kui te tahate sellele kaasa aidata, aidake kiiremini neid eelnõusid menetleda.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Protseduuriline küsimus. Ma tahan teie arvamust kuulda. Peaminister esitas praegu valeväite, mis puudutab Kõlvarti väljaütlemist selle kohta, nii nagu ta sõnas, et alguses tuleb majandus käima panna ja siis panustada julgeolekusse. Tegelikult ma saan aru, nii nagu ka peaminister mainis, et ta loeb vähe nii ettevõtete kui ka majandusteadlaste artikleid. Ja ma arvan, et ka Kõlvarti sõnavõtust ta sai valesti aru. Mida tegelikult Kõlvart mõtles, oli see, et see 5% SKP-st, mis praegu panustatakse, ja kui SKP tänu majanduslangusele või mitte tõusule ei tõuse, siis sellest 5%-st kindlasti jääb ju väheks. Mis sellisel juhul teha, kui peaministrilt on kõlanud valeväide?

Kõik väited jäävad stenogrammi ja saab pärast praktiliselt ära kontrollida, kas oli valeväide või ei olnud valeväide. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Sündimuskordaja on praegu 1,15 ja kui sündimuskordaja on 1, siis 50 aasta jooksul rahvastiku arv väheneb poole võrra. Ja nüüd on selge, et makse laekub vähem, ei ole maksumaksjaid, eelarve maht väheneb ja ka see 5% kaitsesse minev raha on ju tegelikult vähemalt poole väiksem, me ei suuda ennast kaitsta. Ehk siis tegemist on tegelikult ju rahvastikukriisiga, nagu ütles ka Varro Vooglaid. Minu küsimus on, kas teil on ka mingi kriisiplaan, mida lähikümnenditel ette võtta, arvestades sellega, et meie eelarve mahud hakkavad vähenema ja maksumaksjate arv väheneb.

Aitäh, hea küsija! Eelarve mahud muidugi pole vähenema hakanud. Ma ka seda ei prognoosi, aga võin teie hoiatuse kindlasti Rahandusministeeriumist või maksuekspertidelt või majandusekspertidelt üle küsida. Seda ma siiski ei julge prognoosida, et eelarve mahud vähenema hakkavad. Ja ma arvan, et ka majanduse üldine tulevik on kõrgema lisandväärtusega toimetamine. Ka näiteks see eelnev debatt, mida me siin pidasime, on selles võtmes päris oluline. Aga see ei ühenda lahti. Isegi kui oletame, et mul on õigus – ja ma kardan, et veidi on –, et eelarve maht sellest vähenema ei hakka, siis igal juhul tuleb tegeleda sellega, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Ma arvan, et see on oluline. Küsiti, kas kriisiplaan. Mina ütlen, et meil on järjekindel plaan. Kõigepealt, et inimesed tunneksid end turvaliselt, välisjulgeolek, sisejulgeolek on tagatud. Me oleme kirjeldanud, mida me sellesse panustame. Väga palju panustame, eelarve on väga pingul, tõmbame selleks kõike koomale. Ja teine on majanduse kasvama saamine. Kui majanduses läheb paremini, inimesed näevad siin tulevikku, näevad kõrgema lisandväärtusega toimetamist, siis nad rajavad pere siia. Need ongi need sammud. See ei pea olema kriisiplaan, see peab olema järjekindel toimetamine, sest sellised ad hoc rapsimised tegelikult rikuvad kindlustunnet. Nii et ma arvan, et see oleks kokkuvõttes see jutt. Ja soovitan vaadata Lauri Laatsil, 22.01.2025 on ERR-is pealkiri: "Kovalenko-Kõlvart: enne kaitsekulude tõstmist tuleb majandust kergitada". 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No see tõdemus – peaminister jätkab seal Laatsiga hetkel –, et rahvastikukriis on, seda me oleme kuulnud siin nii Kaja Kallase suust kui ka teie suust juba mitmel aastal. Ühtpidi tundub, et te tunnistate, et probleem on ja probleem on suur. Aga ma tulen tagasi selle juurde, mida juba puudutas ka Martin Helme oma küsimuses. Hiljaaegu valitsus kinnitas selle LGBTIQ-tegevuskava, eesti keeli see võiks olla seksuaalvähemuste ja alternatiivsugude tegevuskava. Aidake siin koos mõtestada, mis see räägib valitsuse prioriteetide kohta, kui aastaid on tunnistatud, et sündimusega on kriis, ometi ei ole selles liinis midagi konkreetselt tehtud, aga kogu selle alternatiivmaailmaga on tegeletud.

Aitäh! Ma ju kirjeldasin teile päris palju erinevaid tegevusi, mida Sotsiaalministeerium praegu analüüsib, ja ma loodan, et kevadsuvel saame neid siin debateerida. Need annavad kindlasti lastega peredele kindlust ja need sammud, mis puudutavad kaitset ja majandust, annavad ka lastega peredele kindlust. Nii et ma isegi ei tea, millisest alternatiivmaailmast te räägite. Aga miskipärast suundub see konservatiivide jutt alati sinna magamistoa ääremaile, ükskõik milline see teema parajasti on.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänase päeva pikka arutelu nii laste kui vaesuse teemal alustades te rõhutasite korduvalt nii majanduskasvu kui ka tööhõive tähtsust. Ma arvan, et keegi siin saalis seda ei vaidlusta. Küsimus on lihtsalt selles, kas tuleks teha kohe midagi või oodata paremate aegade saabumist. Tööhõive puhul olukorras, kus noorte töötus on rekordtasemel, rohkem kui viiendik Eesti noortest on töötud, meie siin saalis arutame näiteks valitsuse ettepanekut välistööjõu sissetoomise suurendamiseks lõdvendada kvooti. Küsimus on, et kui me tahaksime sihipäraselt laste vaesust vähendada, laste olukorda parandada, nende vanematele paremaid tööturuväljavaateid tuua, siis kuidas aitab kaasa välistööjõu kvoodi suurendamine Eesti laste heaolu kasvule. Ma saan küll aru, kuidas see Usbeki laste vaesust võib vähendada, aga kuidas see Eesti laste vaesust vähendab?

Aitäh, hea küsija! Vastus on väga lihtne. Näiteks Ukraina abielupaar läks Viljandis ühte trükikotta tööle, tänu sellele suudeti teatud tööliin käima panna ja kümme pluss inimest said tööd. Sul on vaja inimesi, kes oskavad teatud tegevusi, et ülejäänud inimesed saaksid kõrgema lisandväärtusega tööd. Nii lihtne ongi.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. (Hääled saalis.) Nii, selge. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Lea Danilson-Järgi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma võtaksin kohe juurde kolm minutit ka. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Ma alustan natuke kaugemalt. Eesti on rahvusriik. Kui me vaatame põhiseadust, siis me oleme seal kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kokku leppinud, et meie riik peab kindlustama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Samuti oleme me põhiseaduses ette näinud, et riik peab olema pandiks praegustele ja tulevastele põlvkondadele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Aga praegu oleme olukorras, kus rahva järelkasv aina väheneb ja me seisame demograafilise kuristiku serval. Kui pole inimesi, siis on ohus nii eestlus, mis meil on põhiseaduses eesmärgiks seatud, kui ka see ühiskondlik edu ja üldine kasu, samuti meie kõigi heaolu ja riigi turvalisus. 

Ilmaasjata ei ole me ju ka riigi pikaajalises strateegias "Eesti 2035" kokku leppinud, et seame ka selle eesmärgi, et sündimus peaks suurenema. Aga kui me vaatame selle strateegia elluviimise tulemusi, mida Statistikaameti Tõetamme portaal kajastab, siis me näeme, et tamme küljes ripub punane leheke sündimuse koha peal, see ei ole selline elujõuline või roheline leheke, sündimus on reaalselt vähenenud. 

Peaministri vastust kuulates me saime teada, et kevadsuvel on plaanis koostada perepoliitika muudatuste plaan. No tore küll, neli aastat on juba möödas, sündimus on igal aastal vähenenud, nüüd äkki kevadeks saame plaani. Aga tegelikult me kaotame aega. Me oleme juba kaotanud väga palju aega, aga aega meil ei ole. Sest praegu on veel need suured põlvkonnad, kes võiksid rohkem lapsi saada, selles lapsesaamise eas umbes järgnevad viis aastat ja siis on kõik. See on meie võimalus praegu. Kui me seda võimalust ei kasuta, neid potentsiaalseid lapsevanemaid ei toeta, kes meil täna on ja keda on rohkem, kui sel sajandil saab üldse olema, siis sünniks meil rohkem lapsi. Nii et meil tegelikult ei ole aega, et kevadsuveni oodata. 

Perepoliitikas on samamoodi nagu igas poliitikavaldkonnas väga oluline kiiresti reageerida olukordadele. Ma toon näite. Kui oli koroonakriis ja Riina Solman oli Isamaa esindajana rahvastikuminister – siis töötasin ise samuti Siseministeeriumis –, siis toona oli tõsine oht ka sündimusele, sest oli toimunud väga suur töötuse kasv. Ja me tegime ajutise meetme, et töötus ei läheks vanemahüvitise arvestamisel sisse. Ja nüüd tulemuste pealt me näeme, et tõepoolest, koroonakriis oluliselt Eestis sündimust ei vähendanud ja see kardetud kahju jäi saabumata – loodetavasti tänu ka sellele meetmele. 

Viimaste aastate probleem on meil olnud kiire elukalliduse kasv. Ja nagu me uudistest loeme, siis isegi seda välja arvutada on juba keeruliseks osutunud, milline see kasv siis päriselt on olnud. Aga rahvastikuteadlased on tegelikult juba mitu aastat juhtinud tähelepanu, et sellises olukorras, kus on kiire inflatsioon, muutub meie vanemahüvitise süsteem selliseks, et ta mitte ei toeta laste saamist, vaid just vastupidi, töötab sellele vastu. Ja just nimelt, et oleks tarvis indekseerida vanemahüvitis. Mul on hea meel, et peaminister tõi selle ühe meetmena välja, mida valitsus on kaalunud. Aga jällegi, miks me peame ootama kevadeni? Kui me kõik teame, juba ammu teame, et need ettepanekud on tehtud, siis teeme ära. 

Aga tegelikult on muidugi inflatsioonile ammu jalgu jäänud ka laste- ja peretoetused. Ma võtsin välja Statistikaameti kalkulaatori ja sealt ma näen, et nelja lapsega pere toetuste ostujõud on võrreldes 2017. aastaga nii palju vähenenud, et tegelikult sellesama raha eest saab täna 125 euro jagu vähem osta ja kolme lapsega pere puhul on see vahe 70 eurot. Ka esimese ja teise lapse toetus peaks olema toetus 80 euro asemel juba 87 eurot, kui võrrelda 2023. aasta toetust ja tänast ostujõudu. Loomulikult, ka see olukord ju jätkub. Ma ei kuulnud, et peaminister oleks öelnud, et on plaanis laste- või peretoetusi ajakohastada, rääkimata nende suurendamisest. 

Me oleme täna siin kuulnud väga palju laste vaesuse teemal, et see on kasvanud. Eelmisel aastal kuulsime inimarengu aruandest, et ka hariduse ebavõrdsus süveneb, väiksema sissetulekuga peredes on koolitulemused kehvemad. Kahtlemata on need ka laste saamine ja vaesus omavahel seotud, sest lapsed on perele tõesti väga suur kulu ja tihti kaalutakse väga tõsiselt, kui palju pere suudab endale lapsi lubada, et mitte raskustesse sattuda. Toon siin tõenduseks ka küsitlustulemuse. Sügisel viidi läbi küsitlus, kus oli vastajaid umbes 3000, vastasid 20–49-aastased naised ja mehed, ning sealt selgus, et 43% naistest ja 38% meestest leidis, et lapse saamine praegu halvendaks nende leibkonna majanduslikku elujärge suurel määral. Lisaks sellele oli vastajaid, kes leidsid, et see mõningal määral halvendaks pere toimetulekut. Veel 2023. aastal oli selliseid, kes arvasid, et suurel määral lapse saamine halvendaks nende leibkonna elujärge, kõigest 25%, kuigi ka märkimisväärne hulk. 

Tõepoolest, me siin kuulsime, et peaminister rääkis, et rahaga lapsi osta ei saa, ja andis mõista, et rahalised meetmed justkui ei loe, ei mõjuta sündimust, aga tegelikult see ka ei vasta tõele. Ainukesed meetmed, mis on tõendatult näidanud positiivset mõju sündimusele Eestis, on olnud vanemahüvitis ja lasterikka pere toetus. Kahtlemata tuleb siin ära mainida ka see, mida täna saalis on juba räägitud, et kui valitsus räägib rohkem, et on vaja edendada teenuseid, siis paraku ei ole me näinud ka siin mingisuguseid edasiminekuid, et valitsus oleks kuidagi teenuste valdkonda arendanud. Nii et tõepoolest, palju on siin teha.

Aga lõpetuseks, ma siiski avaldan lootust, ma väga loodan, et valitsus hakkab Eesti järelkasvu küsimust lõpuks tõsiselt võtma ja seab lastega pered prioriteediks. Tegelikult võiks perepoliitika kujuneda samasuguseks erakondadeüleseks poliitikaks, nagu on kaitsepoliitika, sest tõesti, need mõlemad valdkonnad on meie kõigi jaoks eluliselt vajalikud ja kindlasti on see koht, kuhu investeerida Eesti tuleviku heaks. Tahan tänada muidugi ka kõiki peresid, kus kasvavad lapsed, ja eriti tahan tänada neid peresid, kes on saanud lapsevanemaks just viimastel aastatel. Teie annate lootust, te näitate, et lapsed toovad rõõmu igal ajal – teile endale, meie riigile ja kõigile teistele, kes lapsi planeerivad. Aitäh teile!

Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma sissejuhatuseks tuletan Kristen Michalile meelde, et ta on Eesti peaminister, mitte Euroopa, mitte maailma ja kindlasti mitte Ungari. Ei ole ka võrreldav. Ungari sündimus ei ole ka 2 peal, on umbes 1,6, ja nad tunnistavad, et neil on tõsine probleem, ja teevad kõik, mis võimalik, et seda probleemi lahendada, sest nemad küll kardavad, et ungarlased surevad muidu lihtsalt välja. 

Meie valitsus ei vasta isegi otsesõnu küsimustele, kas valitsuse arvates on meil sündimus-, iibekriis või ei ole. Peaminister ütleb, et meil on mure. No mure, mure! Siis räägib sellise üleoleku tooniga, kuidas rahanutsaku viskamine nendele ei aita midagi. Ausalt öeldes rahanutsakut keegi ei luni. Valitsuse poliitika on ju olnud selline, et valitsus ise küsib rahanutsakut inimestelt automaksuga, käibemaksu tõusuga, aktsiisimaksu tõusuga, tulumaksu tõsteti enne, kui tehti mingisugune liigutus seal, energiapoliitikast on ka räägitud siin. Ja kõik see tuleb selle jaoks meil maksta, et tekitada inimestes kindlustunne Venemaa vastu. 

Kindlustunne Venemaa vastu ei ole ikkagi tekkinud. Võib-olla on põhjus selles, et valitsus ise on koos kogu oma propagandatööstusega tegelenud neli aastat inimestes surmahirmu tekitamisega. Me peame kõik raha ära andma, et valitsus saaks relvi osta, et Putin põlvili suruda. Sellepärast tuleb muidugi maksta ka maailma kõige kõrgemat elektri hinda, sest meil on selline naaber. Ja kõik need lollakad, idiootlikud, hüsteerilised jutud, mida meile on vestetud siin viimased neli-viis aastat, mille ainus eesmärk on olnud ju see, et natukenegi upitada kõrgemale Reformierakonna toetusprotsenti, mis läbikukkunud valitsemisoskuse tõttu on põhja kukkunud, vajunud. 

Tegelikult oleme me rahvusena väljasuremiskursil ja see väljasuremiskurss on käegakatsutav. See ei ole kuskil abstraktses tulevikus, et keegi kunagi põlvkondade pärast peab tõdema, et läks valesti. Me oleme täna väljasuremiskursil. Kui meil on niisugune sündimus, nagu meil on, ja see jätkub, 1,1 last naise kohta, mis on see kõige lihtsam mõõdik, mida me saame võtta, siis iga põlvkonnaga väheneb rahvastik poole võrra. Iga põlvkonnaga väheneb poole võrra! Täna sünnib 9000 last, neil sünnib 4500 last. Nendel sünnib omakorda 2000 midagi last. Kui me selle paneme rahvastiku mõõtmesse, siis kahe põlvkonna jooksul väheneb meid poole võrra. Eestlasi ei ole 1,3 miljonit, Eestis elab 1,3 miljonit inimest, aga eestlasi on alla miljoni. Kui me selle 50 aastaga … Võib-olla, kui meditsiin hästi läheb, isegi elame 50 aasta pärast, päris krapsakad ei ole, aga keskmine iga tõuseb siin tasapisi. Aga laias laastus kõik, kes on tänasel päeval sellised nooremapoolsed või keskealised, näevad seda juhtumas. 

Mis siis tulemus on? Korraks on juba siin räägitud, et maksud enam ei laeku. Maksumaksjaidki pole, töölkäijaidki pole. Täna on meil probleem sellega, et kuskilt ei ole võtta õpetajaid – no ei tule, isegi hea palgaga ei tule. Kuskilt pole võtta hooldajaid vanadekodusse – no isegi hea palgaga ei tule. No seal küll head palka ei maksta, see on Reformierakonna käes, see bisnis. Aga noh, ei tule. Haiglatesse õdesid ei tule, politseinikke ei leia tööle, ei tule meile tööle prügiveoautojuhte – no ei ole kuskilt võtta. Me peame tooma neid siia Kasahstanist ja Turkmenistanist, et neid vajalikke töid ära teha. Kui inimesi ei ole, siis ei olegi ju, siis jäävadki need avalikud teenused. Miks me siis usinasti sulgeme praegu maakoole? Sellepärast, et 30 aastat on suhtutud sündimusse ja rahvastikukriisi samamoodi, nagu täna siin Michal suhtus. Mure on, aga me siin natuke nikerdame midagi selle tulumaksusoodustusega ja küll kuidagi läheb ja tassime Turkmenistanist inimesi asemele. 

Tegelikult on absoluutselt karjuv kriis. Tegelikult on kokkukukkumise ääre peal meil kogu rahvastikusüsteem ja sellega koos käib ka – noh, läks ära – majanduse kokkukukkumine ja riigieelarve kokkukukkumine. Mingisugust riigieelarvest riigikaitsele 5% andmist selle jaoks, et riigikaitset edendada, ei ole mõtet heietada. Pole neid poissegi, kellele neid relvi anda, rääkimata sellest, et pole seda raha, et neid relvi osta. 

Nüüd, Michal rääkis midagi sellest, kuidas eluaseme kättesaadavust on vaja parandada. Näe, valitsus mõtleb selle peale. Hah, valitsus on teinud kõik selle jaoks, et eluaseme kättesaadavus oleks kehvem! Kui mitu korda on olnud ühiskondlik teema, et Eestis olevad pangad lüpsavad meid liiga, et Eestis olevad pangad võtavad liiga kõrget intressi võrreldes isegi Lätiga, rääkimata Soomest või Rootsist, et Eestis olevad pangad nõuavad liiga kõrgeid tagatisi eluasemele. Reformierakond on iga kord nagu emalõvi seisnud Rootsi pankade kaitsel, et nad ikka saaksid suure kasumi kätte ja selle suure kasumi ka Rootsi viia. Ei ole aidanud eluasemeid kättesaadavamaks teha, vastupidi, on aidanud pankadel teenida raha selle hinnaga, et eluase oleks kallim. Mida veel on tehtud eluaseme kättesaadavuse parandamiseks? No aga loomulikult tassitud süle ja seljaga sisse immigrante. Ja mida teeb massiimmigratsioon? Teeb eluaseme kättesaadamatumaks, teeb üürihinnad kallimaks ja teeb ostu kallimaks. Ehk eluaseme kättesaadavuse põhjalaskmine on järjekordne Reformierakonna geniaalse riigivalitsemise tulemus. 

Sündimusest rääkides ei saa kuidagi jätta rääkimata ka sellest, et kui oli koroonaaeg ja kõik reformierakondlased üksmeelselt nõudsid ja ähvardasid – no tuletame siin meelde Karmen Jolleri röögatusi ja tuletame meelde kõiki neid valitsuse kommunikatsioone, kuidas kõigil on vaja õlg alla panna. Tänaseks päevaks on meditsiiniline fakt tõestatud tagantjärele: koroonavaktsiin tõi kaasa rasestumise katkemise massilise tagajärje kõigile noortele naistele, kes seda tegid, ja tõi kaasa loodete väärarenguid massiliselt. Koroonavaktsiin on ka üks osa sellest, miks meil lapsi ei sünni. Keegi sellest rääkida ei taha, aga see on ka siin pildis sees. Kas valitsus vaatab sellele otsa ja mõtleb mingisuguseid meetmeid välja, kuidas seda leevendada, kuidas me sellest üle saame? Loomulikult mitte. Loomulikult mitte! Selle asemel heietab mingisuguseid lugusid sellest, et kui me teeme mingi tulumaksusoodustuse, siis hakkab majandus kasvama ja küll siis paremaks läheb, võrdleb meid Bulgaariaga. Aga miks meid ei võiks võrrelda Afganistaniga? Kaheksa last naise kohta! Me teame küll, kuidas see saadakse, eks ole. Kott pähe ja iga päev vägistatakse ja noh, kust siis need lapsed tulevad … Ei ole mõtet võrrelda ennast selliste kohtadega. Ei ole mõtet võrrelda ennast ka Bulgaariaga. Me peame vaatama oma spetsiifilisi probleeme ja neile probleemidele lahendust tooma. Tänane valitsus keeldub seda tegemast. Nii nagu kõiges muus, täielik läbikukkumine. 

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Minister on kahjuks lahkunud, eks võib-olla ta tuleb tagasi, aga pikk tööpäev selja taga, saame aru. 

Tõepoolest, Eestis on sündide arv juba neljal järjestikusel aastal püsinud rekordmadalal ja see on üks kõige olulisemaid demograafilisi probleeme, mida riik praegu kogeb. Sellest on ka täna siin räägitud, et 2025. aastal oli sündide arv taas rekordmadal. Meil on loomulik iive selgelt negatiivne ehk surmade arv ületab sündide arvu. Ja see loomulikult jätkub, sellepärast et valesid otsuseid on tehtud palju. See on halvendanud meie perede toimetulekut ja sealt väga paljuski saavad kõik need asjad alguse. 

Lühidalt kokku võttes peaministri jutust, üldiselt õudselt hea rääkida, et see on mingi üleüldine probleem, et see ei ole ainult Eesti probleem, vaid kogu Euroopas nii. Aga see, et kusagil on sõda, no see ei ole ju tegelikult mitte mingi vabandus, see on nagu hale, et ainult neid argumente nagu siin välja tuuakse. 

Saate aru, mida ootab Eesti rahvas? Eesti rahvas ootab seda, et meil oleks valitsus, kes teab probleeme ja näeb probleeme. Oskab ka ära sõnastada, tõepoolest, et igal pool on sündimus madal ja näed, sõda on. Aga mida rahvas ootab? Rahvas ootab, et ka valitsus võtaks midagi ette, mitte ei istuks kätele ja ütleks, et oi, meie ei saa midagi teha.

No julgeolek – see on nagu kuidagi pahupidi pööratud, ma ei tea, mingi fatamorgaana, et julgeolekuolukord on see, miks meil lapsi ei sünni. Mis on siis lahendus? Mida rohkem relvi, seda rohkem lapsi. Päriselt ka või? Ja teine asi, mida mina küsin, on see, kas te tõesti kahte asja korraga teha ei saa, nätsu närida ja käia. Ehk kui meil on praegu julgeolekukriis, siis tegelege sellega, aga samal ajal, kui nuumate oma sõpru relväärikaid, võiksite leida ka vahendid, et toetada meie peresid. No midagi ei ole teha, selles te olete haledalt läbi kukkunud. Võib-olla on küsimus ka selles, et sealt ei saa keegi omadest seda raha kätte, nagu mõned inimesed julgeoleku kindlustamisel ja relvakaubandusest saavad. 

Aga siin on räägitud ka sellest, miks sündide arv Eestis on vähenenud. Eelkõige me ju teame, et selle põhjuseks on sotsiaal-majanduslikud tegurid. On räägitud siin täna tööhõivest. Me teame, et 2025. aastal oli meil jälle üks aegade kõrgeim töötuse tase. Me ju teame, et kui töö kaotab pere peamine toitja, siis ju pered teevad kohe otsuse, et nüüd ei ole küll õige aeg lapsi saada. Nii lihtne see ju ongi. 

Üks väga oluline aspekt: siin on räägitud sellest, teema algataja tõi välja – olgu kiitus ja au talle selle eest –, et meil on põhiseaduse kohaselt Eesti rahvusriik. Eestlaste püsimine ja kasv on ju tegelikult omaette eesmärk. Aga üks väga oluline aspekt, mida keegi ei ole julgenud puudutada, on see, et me peame rääkima mitte ainult lihtsalt sündidest, vaid me peame rääkima eesti laste sündidest. Needsamad vähesed sünnid, millest siin praegu on räägitud, kui paljud nendest sündidest on eesti laste sünnid? Kas seda statistikat on üldse välja toodud? Mina näiteks kahtlustan, et meil on piirkondi, regioone Eestis, kus lapsed sünnivad, aga need ei ole Eesti lapsed. Iga laps on küll õnnistus, aga me peame vaatama poliitikutena, tegema poliitilisi otsuseid ka sellest lähtudes, mida kohustab tegema meid meie põhiseadus.

Kas soovite lisaaega?

Oi jaa, aitäh! Paluks natuke lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Ja kui öeldakse, et EKRE ainult kritiseerib, lahendusi ei paku, siis meil on lahendused tegelikult täiesti olemas. Punkt üks, kõigepealt tuleb ära lahendada perede eluaseme küsimus, sest Eestis on teatavasti laste saamise kõige suurem pidur kodu. Meie valitsus on teinud selle nii raskeks, kui vähegi saab. Isegi eluasemelaenudelt kaotati ära tulumaksu tagasiarvestus laste pealt, mis varem oli. See andis peredele natukenegi kindlust, et kui mul on rohkem lapsi, siis ma saan oma eluaseme soodsamalt kätte ja soodsamalt soetada. Nüüd seda ka enam ei ole. Väga paljud noored, me teame, elavad seetõttu lihtsalt üürikorterites. Aga me teame ka, et kui noor paar elab näiteks mingis kahetoalises üürikas, kus üür iga aasta tõuseb, siis ega kolmandast lapsest, mis aitaks meil demograafilisi probleeme lahendada, enam keegi ei räägi. 

Loomulikult peaksid olema garanteeritud lasteaiakoht ja hoiuteenused. Ning suurperede toetamine. Teine ja kolmas laps peab olema ühiskonnas kergemalt saadav kui esimene laps. Eesti probleem ongi see, et esimene laps veel saadakse, aga teise ja kolmanda lapse puhul tuleb sein ette. Seega, see poliitika peabki olema selgelt suunatud teisele lapsele ja kolmandale lapsele. 

Neid ettepanekuid me siin kõiki oleme teinud, aga mida tegid Reformierakonna valitsus ja ka sotsid, kes olid seal nendega koos? Hääletasid suurperede toetuse, mis oli just tõstetud ja millega suurpered olid arvestanud, kolksti maha ja seda pole siiamaani. Nii see kahjuks paraku on. 

Mida siis öelda? Põhilised punktid ma tõin siin välja. Aga mis veel peaks olema oluline või võiks olla oluline, on see, et ka kooliealiste laste kulusid tuleks leevendada. Oleme rääkinud siin toidust, transpordist ja huviharidusest, sest seal on ka väga palju hirme, mis suuremaid peresid pidurdavad. Loomulikult, regionaalpoliitika peab hoidma elus väikelinnad ja maa-Eesti, sest kui kool ja lasteaed kaovad, siis kaovad ka pered. Lisaks loomulikult me vajame rahvuslikku enesekindlust. Eesti pere ja laste väärtustamine peab olema Eesti ühiskonnas normaalne ja toetatud, sest see on meile kõigile põhiseaduses pandud ülesanne ja kohustus. Aitäh!

Aitäh! Vahepeal on sõnumi saatnud ka härra peaminister ja ta ütles, et ta kuulas teid tähelepanelikult, proua Helme. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh! Sooviks ka kolm minutit juurde. Aitäh!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Peaminister ütles, et me vajame stabiilset perepoliitikat. Ma palusin, et ta mõtestaks lahti, mida tema arust tähendab stabiilne perepoliitika. Peab tunnistama, et vastust mina ei saanud. Stabiilne perepoliitika on tegelikult stabiilne valitsus, stabiilne fiskaalpoliitika, stabiilne majanduspoliitika, stabiilne regionaalpoliitika, stabiilne sotsiaal- ja tervishoiupoliitika, stabiilsed valitsuse liikmed, kes mõistlikult suhtuvad Eesti inimestesse ja ka Riigikogu liikmetesse. 

Aga mida me oleme selle asemel saanud? Jürgen Ligi väljaütlemisi. Kui teil raha ei ole ja te lähete poodi, siis oske soodsamaid tooteid – see on praegune ministri arvamus, väljaütlemine. Seda saab lugeda kogu valitsuse sõnumiks meile. Kui teil raha ei ole, siis minge ja ostke seda soodsamat toodet, heal juhul konservi. Ja need on need väljaütlemised. Ei saa kindlasti öelda, et see on stabiilsuse märk. 

Ja siis vaadatakse, et huvitav, aga miks meil siis sündimus langeb. Ja siis tuuakse kohe esile, et aga meil on ju Ukraina. Jah, loomulikult, ja ongi raske olukord. Aga kas me midagi ka siseriiklikult teeme selleks, et lahendada seda probleemi? Ei tee! Ja selliseid sõnumeid nagu Karmen Jollerilt, et te peate meid kannatama nii kaua, kuni meil on koalitsioonis 51 häält, või siis Jürgen Ligilt, kes mõnitab, et kui raha on otsas, siis minge ja ostke soodsamat toitu – neid sõnumeid tegelikult inimesed ei tahaks kuulda. Te ise, valitsus praegu külvab seda ebakindlust, ja see on lubamatu. 

Tallinn on minu arust väga hea näide selle kohta, kuidas Tallinnas aetakse stabiilset perepoliitikat Keskerakonna juhtimisel. Vahepeal oli üks koalitsioon, kus olid Reformierakond, sotsid ja Eesti 200, aga nende ajal ei olnud perepoliitikast juttugi. Praegu on sündinud Tallinnas Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon, kus on prioriteediks seatud lapsed ja perepoliitika. Juba sügisest on meil Tallinnas lasteaed tasuta, koha eest rohkem tasuma ei pea. See on stabiilne perepoliitika, mida me ootame ka riigilt. Iga laps, kes läheb Tallinnasse kooli, saab toetust, iga laps, kes läheb esimesse klassi, saab tunduvalt rohkem toetust ehk siis ranitsatoetust. See on stabiilne perepoliitika, sellist poliitikat tuleb ajada ka riigis.

Me tõstsime sündimuse toetust, seda on vaja teha ka riigis. Tallinn on hea näide, millest riik peab võtma eeskuju. Me oleme Keskerakonna poolt andnud viimase kuu aja jooksul väga erinevaid ja väga põhimõttelisi ettepanekuid, kuidas me saaksime ja peaksime riigis asju muutma. Kas need on kuskile kaugele jõudnud? Ei ole, neid ei ole isegi komisjonid menetlenud. Me oleme teinud ettepaneku sarnaselt Tallinnaga tõsta sünnitoetust esimese lapse pealt 1000 euro peale, teise lapse pealt 3000 euroni iga lapse kohta ja kui tuleb rohkem kui kaks last, siis 10 000. Need on suured summad ja need on vajalikud alustavale perele. 

Lisaks sellele, et praegune valitsus, kaasa arvatud sotsidega, on tõstnud erinevaid makse, käibemaksu ja tulumaksu, kehtestanud automaksu, erinevaid aktsiise tõstnud, siis tegelikult on ta kärpinud ka lastetoetusi. Ta on kärpinud ja rohkem ei ole võimalusi tuludeklaratsioonides esitada ühisdeklaratsiooni. Ei ole võimalik tagasi saada raha koolituste pealt, ma räägin tulumaksu osas. Need on kõik need otsused, mis on tegelikult pärssinud pere saamist ja on süvendanud absoluutses vaesuses elavate inimeste ja laste arvu. 

Ja nii nagu ka viimased uuringud on näidanud, meil on väga tõsised probleemid, mis süvenevad igasse valdkonda, kaasa arvatud haridusvaldkonda, kus on selgelt välja toodud, et kui me niimoodi edasi läheme – ja me oleme praegu juba siin –, siis jõukamad pered saavad lubada enda lastele korralikku ja kvaliteetset haridust, mis peaks tagama nendele parema tuleviku. Ja need inimesed, kes on vähem jõukamad, nende lapsed paraku – paraku, ja see on dokumentides kirjas – võivad saada hoopis teise taseme hariduse. Me räägime huviharidusest ja nii edasi. See ei ole kindlasti see, lugupeetud peaminister, mida saab nimetada stabiilseks perepoliitikaks. Seda praegu lihtsalt teie juhtimisel ei ole. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt Aivar Kokk, palun! Kui küsite kolm minutit juurde? Siis kolm minutit lisaaega teile. 

Alustame jälle lihtsa lausega, et see on uskumatu, mida üks koalitsioon võib kolme aastaga ära teha negatiivset. Sotsid, Eesti 200 ja Reformierakond. No alustasite lihtsa tegemisega. Kolme ja enam lapsega peredelt võeti ära toetust aastas 2400 eurot. Aastas 2400 eurot! Kõige nõrgematelt. Ei maksta enam sotsiaalmaksu lastega kodus oleva töötava abikaasa poolt. Sellest aastast vähendatakse emapalka kahe keskmise palgani. Ei ole enam toetust laste pealt, et oleks enne võimalus saada tulumaksuvähendust. See on kaotatud. Aga selle asemel on tõstetud käibemaksu 20%, tulumaksu 10%, aktsiise igal aastal, näiteks elektriaktsiisi on tõstetud lausa kolm korda. 

Ja siis peaminister ütleb, et vaadake, kui tore. Inimesed, kes saavad palka 2200 eurot või enam, saavad tulumaksuvabastuse, ja umbes 650 eurolt tõuseb tulumaksuvabastus 700 eurole, 50 eurot. Ja siis öeldakse, et küll oli halvasti 2017, kui tulumaksuvabastus tõsteti 180 eurolt 500 eurole. Siis oli pension natukene üle 400 euro ja keskmine palk oli 1220 eurot. Täna võidavad need, kes saavad üle 2200 euro. Sellise numbriga on ainult Harjumaal keskmist palka saavaid inimesi, enamikus maakondades on keskmine palk 1600 ja 1700 euro vahel. Valgamaal on lausa 1600 ja natuke üle 1700 on Viljandimaal ja Järvamaal. Need inimesed ei võida sellest tulumaksuvabastusest praktiliselt midagi. Aga kaotavad kõik inimesed, kes saavad palka kuni 1200 eurot, ja kõik pensionärid, sest nendele see uus tulumaksuvabastus ei laiene, vaid nendele laieneb kogu see maksude plejaad. 

Maksude plejaad ja uued maksud on teinud selle, et võrreldes 2023. aasta algusega võetakse igal aastal inimeste taskust uute maksudega poolteist miljardit eurot. Tagasi antakse keskmist palka ja sellest kõrgemat palka saavatele inimestele 500 miljonit ehk üks kolmandik, aga kõik, kes sinna allapoole sissetulekuga jäävad, lihtsalt maksavad selle kinni. Me räägime, et CO₂ rahast on riik saanud peaaegu 2 miljardit eurot. Väga hea on heitmekaubandussüsteem, aga unustatakse ära, et see raha on ju võetud kõik meie inimeste ja ettevõtjate taskutest. Meil on sisendhinnad nii palju tõusnud, meil on energiahinnad nii palju tõusnud, selle kõik on kinni maksnud meie lõpptarbijad, meie enda inimesed, meie enda pered. 

Meie peredele oleks vaja kindlustunnet, et ei juhtu nii, nagu juhtus 2023. aasta veebruaris siin saalis. Siis kõik erakonnad toetasid lasterikaste perede toetuse tõstmist. Läks mööda kolm-neli kuud ja sotside eestvedamisel, Eesti 200 ja reformi toetamisel võeti sealt ära 200 eurot nagu sipsti iga kuu ehk 2400 eurot. Siis me loeme, kuidas toetatakse peresid. Miks peaks täna töötav, head palka saav ema mõtlema laste peale, kui ta kaotab sellega järgmisel kolmel aastal, kui ta kodus on? Esimesel pooleteisel aastal, kui ema palka saab, makstakse talle ainult kahe kuu keskmine, aga peale seda ei maksta üldse midagi. Ja kui ta läheb kolmandal aastal tööle ja peaks haiguslehele minema, siis ta saab miinimumpalga pealt, ja kui ta peaks uuesti lapsega koju jääma, siis saab ta järjekordselt miinimumpalga pealt. 

See ebaõiglus, ebavõrdsus on muutunud nii drastiliseks, et enam ei usaldata meie riiki. Sisendihindade tõus on nii utoopiline olnud, et ettevõtjad ei julge investeerida. Pered ei taha investeerida, kardavad, lastesse, sest sa ei tea ju, mis juhtub peale järgmisi valimisi. Äkki jälle tõstetakse makse, tehakse uusi makse. Ja kõige hullem selle asja juures on see, et räägitakse kogu aeg kaitsekuludest. 

Aga selgelt on ju täna riigieelarves, selle aasta omas kirjutatud, et võtame laenu 1,7 miljardit eurot, millest pool läheb kaitsekuludeks ja teine pool kulu läheb Reformierakonna maksuküüru ehk tulumaksust vabastamise peale. Ja see kulu ei ole mitte ühekordne kulu, vaid see on jooksev kulu aastast aastasse, mis kasvab igal aastal. Jah, tore on, kui kõik inimesed siin Riigikogus ja valitsuses saavad 154 eurot kuus juurde. Kellelgi ei saa selle vastu olla. Aga kelle arvelt? Pensionäride ja väiksema sissetulekuga inimeste arvelt. Nende perede arvelt, kes kasvatavad lapsi, maksavad mootorsõidukimaksu, sest ühistransporti ei ole. Ja ühistranspordist soovitakse pensionäridele ja lastele ka veel pilet juurde panna, sest vaja on toetada Kuubat poole miljoniga, lätlasi on vaja toetada rongiliikluses miljoniga ja kohe tuleb teine miljon. Selle kulu kate on vaja kuskilt saada. Kust see võtta? Ikka perede ja pensionäride arvelt, sest piletit on vaja hakata panema nendele, ühistranspordi piletit. Ja kõige kurvem on see, et ei peaminister ega regionaalminister ei tea seda, et tegelikult bussi minnes sa valideerid või ostad nullpileti ka täna, nii et statistika jaoks seda tõesti vaja ei ole. Aitäh!

Ja järgnevalt Aleksei Jevgrafov, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meie istungit interneti vahendusel! Eestis sünnib täna rekordiliselt vähe lapsi, iga põlvkond on eelmisest väiksem. Tööealiste osakaal väheneb ja eakate osakaal kasvab. See tähendab vähem maksumaksjaid, suuremat survet pensioni- ja tervishoiusüsteemile ning nõrgemat regionaalset tasakaalu. 

Demograafia ei muutu ühe päevaga, kuid kui langustrend kinnistub, on seda väga raske ümber pöörata. Hea uudis on see, et riiklik poliitika saab siin rolli mängida. Laiaulatuslik ja järjepidev perepoliitika võib aidata sündimuse langust pidurdada. 

Mida on teinud teised riigid, näiteks Poola? Poola käivitas universaalse lastetoetuse programmi 500+, mis tagas igakuise toetuse iga lapse kohta. See vähendas laste vaesust märkimisväärselt ja tõi kaasa lühiajalise sündimuse kasvu. Kõige olulisem oli aga sõnum, et riik seisab perede kõrval. 

Ungari. Ungari rakendas ulatusliku perepoliitika paketi, mis hõlmab maksusoodustusi suurtele peredele ning eluaseme- ja sissetulekutoetusi. Need meetmed on olnud seotud sündimuskordaja kasvuga mitme aasta jooksul ning näidanud, et tugev riiklik panus võib trendi mõjutada. 

Prantsusmaa. Prantsusmaa on aastakümneid investeerinud järjepidevasse perepoliitikasse. Helded peretoetused, maksusüsteem, mis arvestab laste arvuga ja hästi toimiv ning taskukohane lastehoiuvõrk. Tulemusena on Prantsusmaal Euroopa üks kõrgeimaid sündimuskordajaid. 

Õppetund on selge: stabiilne ja pikaajaline poliitika töötab paremini kui lühiajalised kampaaniad. Eesti peab samuti tegutsema. Me vajame pikaajalist demograafiastrateegiat, mis ulatub kaugemale ühe valitsuse ametiajast. Me peame looma noortele peredele majandusliku kindlustunde, parandama eluaseme kättesaadavust, toetama töö- ja pereelu tasakaalu ning kujundama maksusüsteemi, mis päriselt väärtustab laste kasvatamist. 

Head sõbrad! Lapsed sünnivad siis, kui pered tunnevad turvalisust ja kindlustunnet. Kui teised riigid on suutnud langustrendi aeglustada või pöörata, suudab seda ka Eesti, eeldusel, et meil on poliitiline tahe ja järjepidevus. Eesti tulevik sõltub sellest, kas meil on inimesi, kes seda riiki edasi kannavad. Aitäh! 

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Kõigepealt suur tänu meie arupärimisele vastamast, aga vastustest selgus, et ei valitsus ega peaminister teadvusta tegelikult olukorra tõsidust ja seda, et Eesti kõige suurem kriis praegu on demograafiline kriis. Meie kõige suurem probleem ei ole mitte keeruline rahvusvaheline olukord või majanduse areng või ükskõik mis valdkonda vaadates, vaid kõige suurem mure ja probleem ja kõige suurem kriis on demograafiline kriis, sest Eesti riigi mõte on Eesti rahvas, eesti keel ja kultuur. Ja kui Eesti rahvast, keelt ja kultuuri ei ole, siis ei ole mõtet ka Eesti riigil ja ei ole vajadust ka Eesti riiki kaitsta, ei ole vajadust ka Eesti riigi majandust edendada. Inimesest algab kõik ja paraku inimesega ka lõpeb kõik. 

Aga tänased vastused peaministrilt näitasid, et seda ei teadvustata. Miks ma nii arvan? Kõigepealt sellepärast, et koalitsioonilepingus ei ole mitte sõnagi. Ja kui ma küsisin selle kohta, kas tõesti see on peidetud prioriteet, siis ega ma vastust ei saanud. Kõikides nendes vastustes, mida ka kolleegid siin saalis küsisid, peaminister paaniliselt vältis nimetamast sõna "demograafiline kriis". Vastused olid niisugused umbmäärased ja üldsõnalised, ka rääkides abinõudest, mingisugusest üldisest kindlustundest, majanduse arengust ja nii edasi. Aga tunnistamaks, et tegemist on demograafilise kriisiga, ja rääkimaks konkreetselt spetsiifiliselt suunatud meetmetest demograafilise kriisi lahendamiseks, sündimuse suurendamiseks ja nii edasi, seda me ju ei kuulnud. Loomulikult on kõik kõigega seotud: majanduslik võimekus, turvatunne, kindlustunne – see kõik on seotud omakorda kaudselt ka sündimusega, vaieldamatult. Aga millised on konkreetsed meetmed perepoliitikas, ega me sellest teada ei saanud mitte midagi. 

Nüüd ebakindlusest, millest peaminister rääkis. No kes on külvanud perepoliitikas suuremat ebakindlust kui Reformierakonna juhitud valitsus? Ma tuletan meelde, et 2023. aastal pärast Riigikogu valimisi Reformierakonna juhitud valitsuses, peaminister Kaja Kallas, alustati esimesel tööpäeval peretoetuste vähendamist. Esimesel tööpäeval! Ja kui peaminister siin korduvalt tsiteeris Ene-Margit Tiitu, siis Ene-Margit Tiit on ka öelnud, et see on üks suur viga olnud, et peretoetusi hakati vähendama. Vaat seda millegipärast peaminister ei tsiteerinud. See on tegelikult kõige suurem viga perepoliitikas, ma julgen öelda, viimastel aastatel, sest see tekitas just ebakindlust ja usaldamatust riigi vastu, et riigil ei ole perepoliitikat, või õigemini, et riigi poliitikat ei saa üldse usaldada, see pööratakse täiesti pea peale. Aga pereloomine on pikaajaline, aastakümnetepikkune protsess ja tulevikku vaatav tegevus pere poolt, investeering. Nii et kahjuks see tsitaat ja märkus Ene-Margit Tiidult jäi peaministril nägemata ja märkamata. 

Peaminister teatas meile, et rahaga lapsi ei osta. Ja samas paar lauset hiljem teatas, et üks väga oluline panus oli Reformierakonna maksuküüru kaotamine, mis jätab kätte nii ja nii palju raha peredele. Automaksu erandi puhul, mis tehti hiljem lastega peredele, lasterikastele peredele, hakkas rääkima rahast, kui oluline on see raha. Aga kõigepealt ta ütles, et ei, raha ei ole oluline, raha aga lapsi ei osteta. 

Nüüd, Ene-Margit Tiidu tsitaat, mida jällegi peaminister tsiteeris, et perepoliitika puhul on oluline nähtavus teenuste kaudu. Tõsi ta on. Aga kes siis vähendas huvihariduseks mõeldud riiklikke toetusi 7,5 miljoni võrra? Reformierakonna juhitud valitsus koos sotsiaaldemokraatide toega. Ühises koalitsioonis vähendati huvihariduse rahastamist. Ja siin räägitakse, et olulised ei ole mitte toetused, vaid olulised on riigi osutatavad teenused ja omavalitsuste osutatavad teenused, aga nende teenuste rahastamisel riigieelarvest vähendatakse raha. 

Peaminister tunnistas, et madal sündimus on probleem, aga muretsemiseks ei ole põhjust, sest Ene-Margit Tiit ütles, et kui me ei ole seni välja surnud, siis me ei sure ka tulevikus välja. Ma ei ole selles sugugi nii kindel. Omaette teema, mida me täna ei jõua siin lahata, on pensioni teise samba kasutamine tagatiseks, mis, tuleb välja, on ka üks suur ja tõsine abinõu valitsuse arvates. Vähemalt peaminister tõi täna seda ühe näitena kui perepoliitilisest meetmest, mis peaks kindlustunnet looma ja sündimust suurendama. Täna ei ole see aeg ja koht, kus pensionisammastest rääkida, aga niivõrd siiski mainin küll ära, et noortele inimestele sisendada, et hakake valmistuma pensioniks ja suremiseks, aga mitte pereloomiseks, on ikka täiesti pahupidi perepoliitika küll. Ja väga lühinägelik perepoliitika ja selge sõnum, et inimesed on asendatavad rahaga. 

Ja see järeldus, mida siin mitmel korral peaminister tõi, et vaadake, mõnes riigis on ikkagi toetused ja hüvitised väiksemad kui Eesti riigis, näiteks Bulgaarias, aga sündimus on suurem, justkui see oleks siis meie perepoliitiline etalon või mida iganes. Me leiame maailmas küll ja küll riike, kus elatustase on madalam, sündimuse toetused on madalamad, perepoliitikat ei ole kompleksselt välja arendatud ja sündimus on suurem. Ma ei arva, et me neid riike peaksime endale eeskujuks tooma. Meil on oma spetsiifiline olukord, oma konkreetne olukord ja omad mured ja probleemid ning sellest lähtuvalt tuleks Eestis ka perepoliitikat üles ehitada. 

Nii et kokkuvõtlikult ma ütlen, et kahetsusväärselt tänane peaministri arupärimine kinnitas seda, et valitsusel ei ole perepoliitikat. Valitsus suhtub väga ükskõikselt ja üleolevalt madala sündimuse probleemidesse, ei teadvusta tegelikult selle sügavust ja tagajärgi, mis see Eesti riigile endaga kaasa toob. Siin on räägitud küll haridusest ja maksumaksjatest. Ja riigikaitsest ja julgeolekust on ka väga palju räägitud. Aga vaadake, sellel aastal sündis 9000 last ümmarguselt – nendest pooled poisid, pooled tüdrukud laias laastus, 4500 kõigest – koefitsiendiga 1,15. Kaitseväe juhataja on välja öelnud, mis on eesmärk järgmisteks aastateks: võtta vähemalt 4000 noormeest – vähemalt 4000 noormeest! – ajateenistusse jooksvalt. Sõbrad, kümne aasta pärast ei ole seda võimalik ka absoluutarvudes teha. Kümne aasta pärast ei ole ka siis võimalik seda teha, kui kõik sündinud aastakäigu noormehed võtta Kaitseväkke. Me ei saa enam 4000 poissi. Me oleme sellisesse olukorda jõudnud, aga seda valitsus teadvustanud ei ole. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma olin viimane rahvastikukriisi probleemkomisjoni esimees sel ajal, kui Riina Solman oli viimane rahvastikuminister. Ja kui algas Reformierakonna võimuperiood, Kaja Kallase esimene valitsus, siis need kaks ametikohta ja institutsiooni lõpetati kui ebaefektiivsed ja ebaolulised – rahvastikuminister ja see komisjon. 

2005. aastal kirjutas Rein Taagepera artikli pealkirjaga "Demograafiline vetsupott". Nüüd on 20 aastat läbi, 21. aasta läheb. Mida Taagepera toona ütles? Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk nagu vetsupotil. Me oleme – toona, 2005. aastal – ülemises kausis ning languseni on aega kümme aastat. Sellest ajast piisab, et alustada ulatuslikke muutusi. Oleme kriitilise massi piiril, et Mandri-Euroopas omakeelselt kõrgkultuuri ülal pidada. Eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamist. Praegu on nii, nagu maalt küüditatakse igal aastal 7000 last. 

See oli 20 aastat tagasi ja siis oli veel lootus. Me olime selle kasti üleval, kust vesi voolab. Nüüd me oleme torus, teate, kust fekaalid ja kõik muu kraam otse alla lähevad, igavikku. See on pöördumatu vabalangus, nagu Taagepera ütleb, tee olematuse poole. Ja me oleme praegu seal. 

Okei, mida on soomlased teinud või pakkunud välja? Soome kogemus näitab, et ainult toetused ja hoiusüsteem ei pruugi langust peatada, kui ühiskondlik ebakindlus on kõrge. Aga Soome on ka näide, et tugevad institutsioonid ja peresõbralik poliitika võivad langust pidurdada, kuid loomulikult ei taga selle püsivat tõusu. Rootsi on näidanud, et toetused üksi sellest ei piisa, turvatunne on oluline, pluss eluaseme kättesaadavus ning töö- ja pereelu ühitamine. Ja muidugi kolmanda lapse toetus. 

Vaatame nüüd mõningaid riike, näiteks Eesti sündimuskordaja 1,15. Läti ja Leedu samad või veidi kõrgemad, Rootsi 1,4, Venemaa 1,3–1,2 vahepeal ja Ukraina, meie suur sõber, alla 1. Kui valitseja siin vahepeal rääkis, kuidas Putin on loonud selle atmosfääri, et naised ei julge sünnitada, siis ta on loonud selle ju eelkõige iseendale. Venemaa olukord on väga sant, Ukrainast rääkimata. Ukraina demograafiline olukord on hullem kui kusagil mujal, ka meil siin. Noh, see selleks. 

Aga nüüd, kui me oleme selles torus, kempsutorus, mis läheb otse alla igaviku – piltlikult, Taagepera jutu järgi –, mida siis meie teeme? Martin Ehala on kirjutanud, et oleme ühiskonnas jõudnud olukorda, kus sisuliselt ei ole võimalik soovitada naisele rohkem lapsi, sest sellele järgneb ühiskondlik pahameeletorm. Ta tuletab meelde Pere Sihtkapitali lasteuuringu skandaali, kui te mäletate, kus lastetuse uurimine, rääkimata nende asjade kritiseerimisest on tabu. Aga kes sai sel aastal aasta tegija tiitli, kodanikuühiskonna … 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega. 

See oli Feministeerium. See on üks organisatsioon, kes on rääkinud sellest, kuidas mingisugused matšod – ma ei tea, kas meie siis või – üritavad naistest teha sünnitusmasinaid. Beebivabrikud on hoopis mujal kusagil. Me oleme siin juba rääkinud, kuidas beebivabriku toodangut on mõned rikkad ja ilusad rahulikult kasutanud, kuigi see on kriminaalne, aga beebivabrikud eksisteerivad. Eestis ei ole kellelgi plaani või mõtet – mina vähemalt ei tea – hakata siin beebivabrikuid looma, Eesti naisi panema sünnitama. Need toimuvad Ukrainas, Gruusias, mitmel pool, Indias ja muudes kohtades. 

Nüüd, kui sellises valguses vaadata, et me oleme torus, kempsu, selle vetsupoti torus igaviku poole, mis läheb. Ja sel ajal annab Vabariigi President, kellest ma olen seni lugu pidanud, kodanikuühiskonna selle aasta tegija tiitli Feministeeriumile – sellisele, kes räägib, et naistest keegi tahab teha sünnitusmasinaid. See näitab tegelikult, et asi on ikka täiesti hull. Ja selles valguses võibki öelda, et olemegi lollid, kes räägime mingisugusest demograafilisest eestlaste tulevikust ja kõigest muust, rahvuskultuurist. Põhiseaduse preambulit ma üldse ei imesta, kui varsti tuleb mõni jõud ja ütleb, et peaks ära koristama, mis eesti rahvas ja kultuur läbi aegade. Kui ei ole eesti rahvast, kui see on allavett läinud ja selline hedonistlik mõte, siis miks peab keegi sünnitama? Ega Eestimaa tühjaks ei jää. Tulevad teised inimesed, räägivad teist keelt, näevad teistmoodi välja, aga see ei ole enam Eesti rahvusriik. Nii et teema on ülimalt oluline. 

Aga algus tuli – valitseja on puhkama läinud – Reformierakonna võimu alguses, kui Kaja Kallas oma esimese valitsuse ajal kaotas rahvastikuministri institutsiooni ja rahvastiku probleemkomisjoni, kuna neid tegelikult pole vaja Reformierakonna meelest. Aitäh! 

Aitäh! Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui me räägime täna sündimusest ja perekondadest, on lihtne minna mööda kergemat teed, otsida süüdlasi ja rääkida "valedest väärtustest". Aga süüdistamine ei ehita ühtegi kodu, ei loo turvalist lapsepõlve ega too siia maailma ühtegi last. Perekondi ei loo keskealiste meeste moraaliloengud, et naised hakaku sünnitama, vaid turvaline ja õiglane ühiskond. 

Enamik peresid ei küsi täna, kas nad tahavad lapsi. Nad küsivad, kas nad saavad endale lubada vanemaks olemist, kas pärast lapse sündi on alles töö, kas kodulaen või üür on jõukohane, kas lasteaiakoht on olemas, kas saadakse hakkama, kui vastutus jääb vaid ühe vanema õlule, kas riik on olemas ka siis, kui on raske. Need on päriselu küsimused ja need vajavad päris vastuseid. 

Samal ajal ütleb konservatiivne iibepoliitika, et probleem on väärtustes, probleem on vabaduses, probleem on naistes. Sotsiaaldemokraadid ütlevad, et probleem on ebakindluses. Laste saamisest ei loobuta seetõttu, et naistel on õigused. Laste saamisest loobutakse siis, kui turvatunne kaob, kui naistele antakse sõnum, et tema väärtus seisneb eelkõige sünnitamises ja kodus olemises. Siis ei teki turvalisust, tekib hirm, hirm majandusliku sõltuvuse, vaesuse ja tööturult kõrvalejäämise ees. 

Need hirmud ei ole kujutletavad. Naised, kes jäävad pikaks ajaks tööturult eemale, kaotavad sissetulekus ja pensionis. Ühiskond, mis jätab laste saamise riski peamiselt naiste kanda, ei ehita tugevaid peresid, ta süvendab ebavõrdsust ja ebavõrdsus lõhub peresid. 

Sotsiaaldemokraatide jaoks ei seisne naiste väärtus vaid sünnitamises. Naiste väärtus on inimeseks olemises, tema töös, tema eneseteostuses. Samamoodi ei ole mehe roll olla ainult leivateenija. Tugevad perekonnad sünnivad seal, kus isad on päriselt kohal, võrdses vastutuses, kus hooldus ei ole vaikimisi naiste töö ja vanemlus on partnerlus, mitte alluvus. 

On oluline rõhutada, et iga laps on riigi jaoks oluline, olgu ta siis esimene, kolmas või seitsmes. Riik ei tohi oma otsuste ega toetustega anda sõnumit, et mõni laps on vähem väärtuslik kui teine. Kui me hakkame lapsi eristama sünnijärjekorra või peremudeli järgi, külvame ebavõrdsust juba sünnist alates. Hooliv riik väärtustab igat last võrdselt, mitte sõnades, vaid tegudes, mitte populistliku kampaania korras, vaid järjepidevalt ja jõukohaselt, et vahendeid oleks ka teenuste jaoks. 

Tänane lapsesaamise eas põlvkond ei põgene perede eest. Me põgeneme ebakindluse eest. Pered sünnivad ja püsivad siis, kui inimesed teavad, et lapse sünd ei vii vaesusesse, et laste kõrval saab töötada, et isapuhkus on norm, et lasteaiakoht, arstiabi ja vaimse tervise tugi on kättesaadavad, sõltumata elukohast või sissetulekust. On silmakirjalik rääkida perekonna väärtustamisest, kui samal ajal vaikitakse palgalõhest, üksikvanema vaesusriskist ja hoolduskoormuse ebaõiglusest.

Kui me tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, peame lõpetama noorte naiste süüdistamise ja alustama päris toetamisega. See tähendab võrdsemat vanemapuhkust, paindlikku lapsehoidu, peresõbralikku tööelu, taskukohast eluaset ja huvitegevust, tugevat vaimse tervise tuge ning üksikvanemate paremat kaitset. Täna palju tsiteeritud Ene-Margit Tiit on ka öelnud, et parim perepoliitika on regionaalpoliitika. 

Lõpetuseks jääb vaid öelda, et jääme lõpuks ootama ka valitsuse tegusid. Analüüsid ja meetmed on olemas, otsustada on vaja. Sotsiaaldemokraatide poolt oleme korduvalt esitanud analüüsidele ja ekspertide hinnangutele tuginevaid eelnõusid perede toetamiseks. Paraku on valitsuskoalitsioon need maha hääletanud – mitte sisu pärast, vaid seetõttu, et esitaja ei sobi. Aga see ei murra meid ja me jätkame. Me toome need ettepanekud uuesti ja uuesti lauale. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma ei tea isegi mitmendat korda ma olen selle teemaga siin puldis. Ma mäletan, et kui aastal 2023 oli peaministriks Kaja Kallas, siis me küsisime samu küsimusi, tegime samu ettepanekuid, kuidas ikkagi demograafiat parandada. Aga vastused peaministrilt olid põhimõtteliselt sellised, et praegu Euroopas ongi langus demograafias, et ei sünnitata lapsi. Mitte midagi pole nende aastatega muutunud. 

Vaatame statistikat. Kui Reformierakond tuli taas võimule aastal 2021 ja Kaja Kallasest sai mäletatavasti Eesti peaminister, siis sündis 13 272 last. Järgmine aasta, 2022, juba 11 646, aastal 2023 – 10 949, aastal 2024 – 9690. Eelmine aasta, 2025, uus rekord miinusmärgiga – 9092 last. Tegelikult ei ole näha märke sellest, et olukord oleks kuidagimoodi paranemas. 

Kui küsida peaministrilt, mida me täna siin ka tegime, kas on üldse plaanis midagi muuta, kuidagi seda olukorda lahendada, sest see ei ole väga naljakas, kui me näeme, et Eesti Vabariigi ajaloos on praegu kõige madalamad sündimuse näitajad alates aastast 1919 ja mitte sellepärast, et aastal 1918 oleks rohkem lapsi sündinud, vaid lihtsalt sellepärast, et sel aastal hakati seda statistikat koguma. Ehk võime öelda, et põhimõtteliselt on praegu kõige madalam sündimus ajaloos. Peaminister üritab siin jällegi rääkida sama juttu, et jah, Euroopa riikides praegu ongi madal sündimus, rahaga põhimõtteliselt lapsi juurde ei saa, praegu investeeritakse väga palju kaitsekuludesse. Aga mida me ei kuule, on see, mis on seesama strateegia, mis saab demograafiast viie aasta pärast, kümne aasta pärast, kahekümne aasta pärast. Mitte mingit plaani ei ole. 

Ma mäletan, et mõni aasta tagasi üritati moodustada mingisugune rahvastikukomisjon või mis iganes selle nimi oli, mis pidi selle teemaga tegelema. Sai vist paar korda kokku ja oligi kõik. Selles mõttes mitte midagi sealt ei tulnud. See on väga suur probleem, sellepärast et kui ei ole inimesi, siis keda me üldse kaitseme. 

Laste saamiseks vajavad pered kolme asja – kindlustunnet, stabiilsust ja usku riigi toetusse ehk kui näiteks nende olukord läheb keerulisemaks, siis riik tõttab appi. Praegu ei ole meil siin ei ühte, teist ega kolmandat. Vastupidi, kui vaadata, millega on saanud hakkama ... 

Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaaega, palun!

... millega on saanud hakkama kolm viimast valitsust, siis tegelikult me näeme, et siin ei ole mitte mingit kindlustunnet või stabiilsust. Siin ei ole sellest mõtet rääkidagi. Kui aastal 2022 otsustati, et paljulapselised pered hakkavad saama päris korralikku toetust, siis põhimõtteliselt poole aasta pärast otsustas uus valitsus, et liiga hästi elavad need paljulapselised pered, ja otsustati, et 200 eurot kuus tuleb nii-öelda tagasi kutsuda. Ehk siis paljulapselised pered aasta nautisid seda olukorda, mis tekkis siin vahepeal, aga siis juba võeti neilt ära 200 eurot kuus. 

Kui mõelda selle peale, mis kõik need suurepärased otsused vahepeal olid vastu võetud. Automaks – esialgu pered ei saanud mitte mingeid soodustusi, vabastusi ega erandeid. Ainult tänu sellele, et opositsioon ja õiguskantsler hakkasid olukorda sekkuma, otsustati ühel hetkel, et okei, 100 eurot lapse peale ja siis põhimõtteliselt võib see automaks perede jaoks väiksemaks minna. Tulumaksu tõus, käibemaksu kahekordne tõus, aktsiiside tõus, inflatsioon 40% toidukaupadele. Kui me tulime siia järjekordse ettepanekuga, et ikkagi võiks see lastetoetus olla suurem kui 80 eurot kuus – praegu põhimõtteliselt üks kord käid poes ära ja 80 eurot ongi läinud, kui sa oled perekond –, siis koalitsioon ütleb seda, et jällegi rahaga lapsi ei osta. Ja nagu täna peaminister rääkis siin, on nii mõnedki riigid, kes proovisid perepoliitikasse investeerida, aga tulemust seal väidetavalt ei olnud. 

Ma arvan, et asi ei ole ainult rahas, kuigi ka see on oluline. Kolleeg Lauri Laats juba tsiteeris, kuidas näiteks Tallinn suurendab kõik need peretoetused, mis tal on. See on, ma arvan, väga hea näide, kuidas aidata peresid. Aga on vaja kindlustunnet, on vaja stabiilsust ja on vaja usku riigi toetusse, nagu ma juba rääkisin. Kuidas sa usud riiki, kes suurendab paljulapseliste toetust ja siis poole aasta pärast ütleb, et ei, me võtame raha tagasi, kuidagi liiga hästi elate? Seda usku ei ole. Ja kui ei ole üldse strateegiat, kuidas sellest demograafilisest kriisist välja tulla aasta pärast, viie aasta pärast või kümne aasta pärast, siis ma ei näe seda tulevikku. 

Nii et ma arvan, et on viimane aeg, et valitsus tegelikult hakkaks selles suunas tegutsema. Aga kuulates täna peaministrit, ma küll ei näe, et selline soov praegusel valitsusel oleks olemas. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Esiteks, mul on hea meel, et peaminister loeb minu intervjuusid või vaatab neid lausa. Seesama ERR-i intervjuu, millele peaminister viitas, tõesti keskendus peaministri poliitilisele korruptsioonile, kus peaminister pani enda jaoks sobiva inimese riigisekretäriks ja lasi selle jaoks Riigikogu koalitsioonil seadust muuta. See on hea, et peaminister seda intervjuud ikka pidevalt üle loeb ja seda ka aasta hiljem. Muuseas, see oli päris pikk intervjuu ERR-i otsasaates. 

Jaa, seal oli lisaks majanduse ja kaitsekulude teema, mis on ka hästi oluline teema. See probleem, millele ma ka viitasin, ongi tõesti selles, et me võime ükskõik kui palju kaitsekuludeks kergitada protsenti SKP-st, aga kui me samal ajal ei suuda majandust kergitada, kui me räägime absoluutväärtusest, siis kui palju see rahasumma suureneb. Meie eelkõige suurim eesmärk peakski olema see, et see protsent absoluutväärtuses, see rahasumma oleks ka reaalselt suurem, mitte lihtsalt need protsendid paberil. Ja see on tegelikult praegu, ma mõtlen, tõsine probleem, et Reformierakond arvab, et kaitse parandamiseks, kaitsekulude tõstmiseks meil majandust elavdada ei ole vaja. Justkui see ei peaks käsikäes käima. 

Siit tulenevalt ma arvan, et te ei peagi imestama, et me oleme jõudnud sinna ummikusse, kus me täna oleme, Reformierakonna juhtimisel. Täpselt samamoodi, nagu Reformierakond ei saa aru, et inimeste toimetulek on ka julgeolek, väga oluline osa sellest. Ja põhiline probleem – ma loen täna ette, see on kolmas kord, kui ma täna loen ette –, on see, et nende otsuste tulemusel, mis on tehtud Reformierakonna juhtimisel, siiamaani ei tunnistata, on inimeste, meie perede, lastega perede kindlustunnet vähendatud. 

Loen uuesti need otsused ette. Lasterikaste perede toetuste vähendamine, kodustelt emadelt, kodustelt lastevanematelt ravikindlustuse äravõtmine, vanemahüvitise ülempiiri alandamine, täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine lapse ülalpidamise eest, automaksu registreerimistasu sisseviimine, käibemaksu tõus 24%-ni. Ma isegi ei räägi kõikidest teistest energiaaktsiisi tõusudest ja kõikidest muudest tulumaksutõusudest. Jätkuvalt peaminister püüab väita, et sellel ei ole absoluutselt mitte mingit mõju perede kindlustundele. 

Ja nüüd ma vahepeal, kuna see eelnõu oli meil tükk aega tagasi, võtsin uuesti lahti just selle ravikindlustuse kohta, et mida seal kirjutati seletuskirjas, kuidas siis põhjendati ära, miks kodustelt emadelt ja kodustelt vanematelt võetakse see ravikindlustus ära. Ja mis seal seletuskirjas seisab? Seletuskirjas on nimelt sellised laused, et kolmeaastastel lastel on võimalik käia lasteaias ja see võimaldab vanemal saada ravikindlustuskaitset tööturul osalemise kaudu. Muudatuse eesmärk on hoida kokku riigi rahalisi vahendeid ja ühtlasi viia sotsiaalmaksu ravikindlustuse erandid kooskõlla töö- ja pereelu eesmärkidega ja muutunud peremudelitega. 

Ehk siis teisisõnu, mida selles seletuskirjas öeldi? Teisisõnu, seal öeldi, et kuulge, ärge istuge lapsega kodus, teate, meil on lasteaiad, pange oma laps sinna ja minge tööle, siis saate ka oma ravikindlustuse. See on siis ka nii-öelda muutunud peremudel. Ja samal ajal öeldakse, et teate, see on ka meil rahaliste vahendite kokkuhoidmise võimalus. Ma küsin korra, kas liberaalne mõtteviis ei peaks mitte olema see, et me anname, just vastupidi, võimalikult paljudele peremudelitele võimaluse, me tagame kindluse ja vabaduse valida. Kas just see valikuvabadus ei peaks olema liberaalne mõtteviis? See on natuke imelik, et mina pean seda meelde tuletama liberaalsetele jõududele. Kui keegi soovib tööturule naasta – väga tubli, väga hea! –, siis neile peavad olema võimalused tagatud. Kui keegi ei soovi kohe tööturule naasta ja soovib lapsega pikemalt kodus olla, siis ka neile peavad olema tagatud tingimused, peavad olema tagatud võimalused, peab olema tagatud kindlustunne. Aga nüüd on valitsus leidnud grupi, keda nad karistavad. Palju õnne! Nüüd hoidsid nad mõned eurod kokku koduste emade arvelt. No see on lihtsalt küüniline suhtumine. 

Muidugi, erakonnakaaslased on siin juba mõned Tallinna näited toonud. Kusjuures, Tallinnas me olemegi nende vanemate jaoks, just kodus olevate vanemate jaoks eraldi toetuse taganud, et nad saaksid võrdselt koheldud nende vanematega, kelle laps läheb nii-öelda tasuta lasteaeda. Siis ei oleks sellist eristamist. Tegelikult see peakski olema laiem poliitika: tagada võimalused kõigile, võrdsed võimalused kõigile, mitte diskrimineerida kedagi. Mõelge noortele peredele, noortele, kuidas tagada nende kindlustunne. Mulle väga paljud noored pidevalt kirjutavad, et nad ei julgegi kaugemale mõelda, nad ei julge lapsi saada, nad ei julge peret luua, sest neil ei ole isegi võimalust enda elamist soetada, neil ei ole võimalust raha kõrvale panna. Kus on need lahendused, kuidas nendele noortele inimestele tagada kindlustunne? 

Hiljuti oli üks Sotsiaalministeeriumi analüüs, kus andmed näitasid, et lapse kasvatamisele kulub keskmiselt 600 eurot kuus. 600 eurot kuus! Tegelikult neid lahendusi, kuidas vanematele see kulu korvata, täna ei ole. Vastupidi, raha võetakse veel rohkem ära. Tegelikult peaksid tulenevalt sellest analüüsist tulema ka lahendused valitsuselt. 

Muideks, see on nüüd juba võib-olla selline poolnali, see on tegelikult nagu tragikomöödia lõpetuseks. Lauri Laats ütles enne, et Tallinnas ei ole sotside ja Reformierakonna juhtimisel tehtud midagi lastega perede jaoks. Aga mulle tuli meelde üks algatus, mis tehti. Istutati mitme miljoni euro eest igale lapsele puu. Ühe puu hind oli üle 600 euro. Ma arvan, et see võtabki hästi kokku nende erakondade maailmavaate ja perepoliitika. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib läbirääkimistel osaleda? Jah, palun!

Aitäh, hea esimees! Head Riigikogu liikmed! Jah, ma kuulasin ka neid erinevaid mõtteid. Tunnistan, et vist ainult Lea Danilson-Järgil olid positiivsed ettepanekud ja positiivne sõnavõtt. Mulle vist nii tundus. Ma ei taha teda kuidagi välja tuua, et teised tema kallal pärast norima ei hakkaks, et süüdistataks pehmuses koalitsiooni suunas. Aga mõte sellest, et demograafia küsimus peaks olema laiem kui poliitiline punktivõtt – ma arvan, et see ongi väga kohane, nii peabki olema. 

Nüüd, kui te vaatate laiemat trendi – ma saan aru, loomulikult eriti Keskerakonnast, kes tahab öelda, et maailm on ainult oma ninaesine ja Tallinna linn –, et trend siiski arenenud maailmas on oluliselt laiem. Kui meil on Euroopas ainult 2024. aastal kuus riiki – kuus! –, kus oli sünde rohkem kui surmasid, siis see trend kahjuks – kahjuks, rõhutan! – on paratamatu väga paljudes riikides. Meie regioon on julgeolekukriisist kindlasti puudutatud rohkem. Ma arvan, et oleks üdini naiivne arvata, et see ei ole nii, eriti kui vaadata, kui palju on mure Ukraina pärast, julgeoleku pärast, sõja pärast esikaantel. 

Majanduslik olukord on olnud siin ka keeruline päris palju erinevatel põhjustel, sõjast puudutatuna, ka nendel põhjustel, et on tulnud lappida varasemat lõtva eelarvepoliitikat, kus siin on väga lahked valitsused olnud toimetamas ja 2017. aastast löödi käega eelarvereeglitele. Nii et kõike seda kokku võttes, eks see on loomulikult loonud ebakindlust, selles pole ju kahtlust. 

Aga need samad sammud, esiteks, kaitsesse panustada, et pered, ettevõtjad ja noored inimesed teaksid kindlust oodata, teiseks, majanduse kasvule pööramine. Eelmisel aastal see oli küll väike, aga siiski juba kasv oli. Sellel aastal tuleb kasv korralikum, inimeste käekäik ja toimetulek on parem. Uued erinevad kõrgema lisandväärtusega ettevõtmised, tooted ja teenused kindlasti annavad juurde. Ja lisaks kindlasti seesama, mis ma ka tõin välja, et Sotsiaalministeerium teeb analüüse mitmel erineval valdkonnal: kuidas näiteks kahe lapsi sünni vahel toimunud palgakasv kajastuks vanemahüvitises, kuidas vanemahüvitise kasutusõigus laieneks, meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust, üksikvanema toetuse tõus, viljatusravi suurem kättesaadavus ja paljud muud asjad. No vot, sellega tuleb tööd teha. Nii et jah, iga kord, kui on otseülekanne, ei pea võib-olla ainult puhtpoliitilist juttu ajama. Nii et tänan kõiki, kes asjale päriselt pühendusid ja sisust rääkisid.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase viienda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Ja tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi ja Peeter Ernitsa regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terasele esitatud arupärimine maakondliku ühistranspordi reformi kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Esitlen täna arupärimist maakondliku ühistranspordi reformi kohta, sest see teema puudutab väga otseselt tuhandeid inimesi üle Eesti. Praegu on tasuta ühistransport olnud paljudele pensionäridele, õpilastele ja ka maapiirkondade peredele tõeline tugi. See on paljudele ainus võimalus jõuda arsti juurde, kooli, tööle või lihtsalt poodi. 

Nüüd aga kuuleme, et ministeerium kaalub tasuta sõiduõiguse asendamist sooduspiletiga. Küsimus on lausa inimeste liikumisvabaduses. Paljudes külades käib buss praegu väga harva. Kui lisame sinna veel piletihinna, jääb osa inimestest lihtsalt koju lõksu. See mõjutab eriti eakaid, lapsi, aga ka väikeettevõtjaid ja kohalikke kogukondi. 

Seetõttu soovime teada, kas ministeerium on ikka põhjalikult läbi mõelnud, mida see muudatus tähendab ja mis see regionaalpoliitikas toob. Tahame selgust, millises etapis see plaan on, kui palju see tegelikult inimestele maksma läheks ja kas on hinnatud mõju maakondade bussiliinide toimimisele. Tegemist ei ole tehnilise küsimusega, vaid otsusega, mis kujundab regionaalset elu Eestis aastateks ette. Ma loodan, et minister vastab meie küsimustele ausalt ja põhjalikult, sest inimesed väärivad selgust, mitte ebamääraseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad Peeter Ernits, Vadim Belobrovtsev, Lauri Laats, Aleksei Jevgrafov ja Vladimir Arhipov! Tänan teid arupärimise eest, mis käsitleb maakondliku ühistranspordi reformi ning eelkõige küsimust, kas ja millisel kujul võiks tulevikus muutuda pensionäride ja laste senine tasuta sõidu õigus maakonnaliinidel. Tegemist on teemaga, mis puudutab otseselt väga paljude inimeste igapäevast elu, nende võimalust jõuda kooli, tööle, arsti juurde ning osaleda kogukonnaelus. Eriti tundlik on see küsimus maapiirkondades, kus ühistransport on sageli ainus realistlik liikumisvõimalus. 

Ministeerium käsitleb ühistranspordireformi ennekõike kui teenuse kvaliteedi, kättesaadavuse ja usaldusväärsuse parandamise reformi. Küsimus ei ole üksnes pileti hinnas või soodustuses, vaid selles, kas rong ja buss päriselt toimivad inimeste jaoks sobival ajal, sobiva sagedusega ja arusaadava tervikuna. 

Tasuta maakonnaliinide süsteem on täitnud olulist sotsiaalset rolli. Samal ajal on praktika näidanud, et üksnes tasuta pilet ei ole suutnud lahendada neid probleeme, mida inimesed kõige enam esile toovad. Need on harvad väljumised, ajaliselt sobimatud sõiduajad, nõrk seos busside ja rongide vahel ning piirkonniti ebaühtlane teenuse tase. Senine rahastusmudel ei ole loonud piisavat võimekust liinivõrku sisuliselt parandada ega teenuse kvaliteeti püsivalt tõsta. Sellest lähtudes asun vastama teie küsimustele. 

Küsimus nr 1: kas ministeerium kaalub tõsiselt pensionäride ja õpilaste tasuta sõidu õiguse asendamist sooduspiletiga ning millises menetlusstaadiumis see on? Ministeerium käsitleb nimetatud võimalust tõsiselt. Tegemist on poliitika kujundamise ettevalmistava etapiga, mille käigus toimuvad sisemised arutelud, eelhinnangud ning võimalike rakendusvariantide võrdlus. Lõplikke otsuseid ei ole tehtud. Ministeeriumi selge lähtekoht on, et võimaliku muudatuse korral peab sooduspilet jääma pensionäridele ja õpilastele sümboolse omaosalusega ning sellega peavad kaasnema kaitsemeetmed nendele inimestele ja piirkondadele, kus ühistransport on igapäevaeluks vältimatult vajalik. 

Küsimus nr 2: milline oleks sellise muudatuse hinnanguline rahaline mõju pensionäridele ja õpilastele? Praegu ei ole võimalik esitada lõplikke näidisarvutusi, sest sooduspileti täpsemad parameetrid, sealhulgas soodustuse määr, pileti tüübid, kehtivuspiirkonnad ning sihtrühmade täpne määratlus ei ole kinnitatud. Ettevalmistuses lähtume põhimõttest, et pensionäride ja õpilaste omaosalus peab jääma sümboolseks ning ei tohi muutuda liikumist takistavaks kuluks. Mõjude hindamisel kasutatakse aluseks senist maakonnaliinide keskmist kasutussagedust ning eeldatakse sooduspiletite märkimisväärset allahindust võrreldes tavapiletiga. Lõplikud mõjuhinnangud ja näidisarvutused esitatakse enne otsuse tegemist eelnõu seletuskirjas. 

Küsimus nr 3: kas on hinnatud, kuidas tasulise süsteemi kehtestamine mõjutaks maakonnaliinide täituvust ning liinivõrgu püsima jäämist? Ministeeriumi esialgse hinnangu kohaselt võib tasulise süsteemi kehtestamine tuua kaasa lühiajalise ja mõõduka sõitjate arvu vähenemise. Mõju suurus sõltub tariifidest, soodustuse määrast, piirkondlikust nõudlusest ning piletitoodete ülesehitusest. Samas aga täiendav piletitulu tagab hoidmist liinivõrgu toimivust, vältida väljumiste ja liinide kärpeid ning suunata vahendeid teenuse kvaliteedi parandamisse. Ühistranspordikeskused on korduvalt esitanud ministeeriumile taotlusi uute väljumiste lisamiseks, teenindusaja pikendamiseks ning ühenduste parandamiseks, kuid senine rahastus ei ole võimaldanud neid vajadusi piisavas mahus katta. 

Rahvusvahelised uuringud ja Riigikontrolli auditid kinnitavad, et teenuse kvaliteedi paranemisel, eeskätt sageduse, katvuse ja ümberistumise loogika kaudu, on ühistranspordi kasutusele oluliselt suurem mõju kui hinnalangetusel üksinda. Inimeste jaoks on määrav see, kas ta pääseb kooli, tööle ja arsti juurde siis, kui seda tegelikult vaja on. Harva sõitev või ajaliselt sobimatu liin piirab liikumisvabadust rohkem kui väike omaosalus teenuses, mis on tihe, usaldusväärne ja arusaadava korraldusega. 

Küsimus nr 4: milliseid alternatiive kaalub ministeerium enne inimeste omaosaluse suurendamist ühistranspordi kulude kasvu pidurdamiseks? Ministeerium on hinnanud mitmeid alternatiive. Esiteks, liinivõrgu optimeerimine. See on pidev töö ning madala täituvusega väljumisi kujundatakse ümber jooksvalt. Samas tähendaks märkimisväärne kokkuhoid vältimatult teenuse olulist vähendamist eeskätt hajaasustusega piirkondades. See halvendaks otseselt inimeste liikumisvõimalusi ning seetõttu on säästupotentsiaal piiratud. 

Teiseks, regionaalne koordineerimine ning bussi ja rongi rollijaotuse korrastamine. Eeskätt Harjumaal on võimalik vähendada dubleerivaid ühendusi, kuid selle eelduseks on bussi ja rongi kasutustingimuste ning soodustuste ühtlustamine. Praegune olukord, kus maakonnabuss on õpilastele ja pensionide tasuta, kuid rong mitte, suunab osa reisijaid hinnasignaali tõttu aeglasemale veovahendile. Tulemuseks on busside ülerahvastatus ning kasvav vajadus lisaväljumiste järele, samal ajal kui rongi suurem veovõime jääb osaliselt kasutamata. See moonutab süsteemi kulutõhusust ja halvendab kogu ühistranspordivõrgu loogilist toimimist. 

Kolmandaks, teenuse hankesüsteemi arendamine. Teenuse hankimine on juba praegu konkurentsipõhine ning täiendavad protseduurilised parandused võivad anda üksikuid efektiivseid võite, kuid ei kata rahastamisvajaduse kasvu ilma teenuse taset oluliselt mõjutamata. 

Ükski nimetatud meede ei võimalda iseseisvalt saavutada vajalikku rahalist tasakaalu ja teenuse arendamist nii, et inimeste igapäevased liikumisvõimalused ei halveneks. Seetõttu arendab ministeerium neid lahendusi edasi ning kaalub paralleelselt ka kasutaja omaosaluse võimalikku muutmist osana tasakaalustatud ja jätkusuutlikust rahastusmudelist. 

Küsimus nr 5: kuidas tagatakse, et maapiirkondades ei kahjusta piletisüsteemi muudatus inimeste liikumisvabadust? Juurdepääsu teenusele tagab eeskätt taskukohane piletihind koos teenuse tegeliku kättesaadavusega. Ministeerium on seadnud eesmärgiks kohelda erinevate piirkondade elanikke võrdselt. Praegu on mitmes raudteeäärses asulas ainukeseks ühenduseks rong, kus õpilased ja pensionärid peavad pileti eest tasuma, samal ajal kui teistes piirkondades on maakonnabuss tasuta. Selline erinev kohtlemine üksnes liikumisviisi alusel ei ole põhjendatud ega õiglane. 

Täiendav piletitulu võimaldab parandada inimeste liikumisvabadust, kuna see loob eelduse tihedamate graafikute, pikema teenindusaja ja paremate ümberistumiste loomiseks. Sooduspileti kujundamisel lähtume põhimõttest, et ükski laps ega eakas ei tohi jääda liikumisvõimaluseta majanduslikel põhjustel ning vajaduse korral nähakse ette täiendavad kaitsemehhanismid riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös. 

Küsimus nr 6: milliseid huvigruppe on seni kaasatud ning kas kavandatakse avalikke arutelusid? Reformi ettevalmistamisel on kavas sisulised arutelud maakondlike ühistranspordikeskuste, vedajate ja kohalike omavalitsustega. Vajaduse korral kaasatakse ka sihtrühmi ja kasutajaid esindavaid organisatsioone. Ministeeriumi eesmärk on kujundada lahendused koostöös ning arvestada piirkondade tegelikke olusid. Samuti oleme kohtunud juba Eesti Pensionäride Ühinguga. 

Küsimus nr 7: kas otsuseid tehakse alles pärast sisulise mõjuanalüüsi läbiviimist ja selle avalikustamist? Kinnitan, et enne otsuse tegemist kasutatakse olemasolevaid analüüse ja teadusuuringuid ning võimalike lõplike lahenduste puhul esitatakse mõjuhinnangud koos eelnõu seletuskirjaga. Varasem kogemus tasuta maakonnaliinde poliitikaga näitab, et piletitulu väga väike osakaal muudab süsteemi peaaegu täielikult sõltuvaks riigieelarvest ning suurendab riski, et kulude kasvule reageeritakse teenuse hõrendamisega. Samal ajal kinnitavad Riigikontrolli auditid ja rahvusvaheline teaduskirjandus, et ühistranspordi kasutust mõjutavad kõige enam teenuse kvaliteet, sagedus, katvus ja ühenduste loogika, mitte üksnes pileti hind. 

Kokkuvõtteks. Maakondliku ühistranspordi reformi eesmärk ei ole inimeste liikumisvõimaluste vähendamine ega sotsiaalse kaitse nõrgestamine. Eesmärk on kujundada süsteem, mis on pikaajaliselt rahaliselt vastupidav, suudab pakkuda tihedamat ja usaldusväärsemat teenust ning kohtleb eri piirkondades elavaid inimesi õiglaselt ja võrdselt. Pensionäride ja õpilaste liikumisvõimaluste kaitsmine on selle reformi keskne väärtus. Ühtegi otsust ei tehta ilma sisulise mõjuanalüüsi, läbipaistva avaliku arutelu ja selgete kaitsemehhanismideta. Ministeerium jätkab koostööd kohalike omavalitsuste, ühistranspordikeskuste, vedajate ja kogukondadega, et tagada kogu Eestis usaldusväärne, kättesaadav ja inimeste tegelikele vajadustele vastav ühistransport. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! See tasuta ühistransport ei olnud ju kingitus, see oli teadlik sotsiaalne otsus, mis lubas eakatel vabalt liikuda ja lastel nii kooliharidust kui ka huviharidust saada. Aga te mainisite ka, et te olete suhelnud pensionäride liitudega. Milline nende reaktsioon oli? Ja teiseks, mis teie arvestuse järgi see niinimetatud reform maksma läheb? Tähendab, kui palju siis riik sellest regionaalpoliitika hukkamõistmisest võidab? Kolmest miljonist oli juttu. Või on mingi teine summa?

Aitäh! Täpseid arve sõltub sellest, kus piletihinnas kokku lepitakse. Seda on praegu keeruline öelda. Kui me vaatame seda, mida rääkis pensionäride ühingu esindaja, samuti seda, kust tulid tagasi uuringu tulemused, siis pensionäride jaoks kõige tähtsamal kohal on liikumissagedus, peatuse kaugus ja see, et buss läheks õigesse sihtkohta. Need olid kolm peamist asja, mis välja toodi. Samuti toodi uuringu kaudu välja, et kõige enam toetatakse 5–10-eurost piletit, kui sellega on võimalik teenust parandada. Seda kinnitas ka pensionäride ühingu esindaja, et pensionäride jaoks sooduspilet, mis oleks 5–10 euro vahemikus, kuid mis tagaks selle, et ka hajaasustuses bussid jätkusuutlikult ja stabiilselt väljuksid, oleks iseenesest vastuvõetav.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma vaatan, et ikkagi on sellised vasturääkivad argumendid. Peaminister on juba väitnud, et ei, mitte mingit piletitasu ei tule. Mina saan aru, et ikkagi teie liigute piletitasu suunas, praegu on see arutelu 5–10 eurot. Aga on veel üks huvitav asi. Te olete mitu korda välja toonud asjaolu, et piletit on vaja selle jaoks, et koguda andmeid, valideerimisandmeid. Samal ajal oli hiljuti Riigikontrolli raport, kus eraldi ministeeriumi poolt oli kirjas, et tegelikult juba kõik andmed on kättesaadavad, toimub analüüsimine. Näiteks oli kirjas eraldi, et maakonnaliinide valideerimisandmete põhjal raport on valmis, seejärel ministeerium hakkab veel lisaks analüüsima, kasutades mingit lisatööriista. Kuidas siis ikkagi on vastuolus need? Ühelt poolt ministeerium ütleb Riigikontrollile, et kõike juba valideeritakse, analüüsitakse, andmed on olemas, ja teiselt poolt nüüd te ütlete, et ikkagi valideerimise jaoks on vaja kehtestada pilet, mille summa on vastavalt vähemalt 5–10 eurot.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see andmete osakaal sellest kogu arutelust on väga marginaalne. Pigem on asi kliendisuhte tekitamises, mis korrastab süsteemi olemuslikult. Seda me näeme dubleerimiste puhul, kus rong ja buss paralleelselt sõidavad. Kui ühes on pilet ja teises ei ole, siis bussid tihtipeale täituvad, samas rong samal liinil sõidab küll kiiremini, aga on täituvus väiksem. Mõlemad on riigi doteeritud teenused. Ehk siis maksab riik selle topelt kinni. Ja pigem ongi selle kliendisuhte tekitamine asja võti, et me saaksime näha tegelikku nõudlust sellele teenusele ja selle kaudu seda arendada ja panna lisaliine liinile.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahan väga konkreetset vastust saada teie käest, ilma keerutamata. Seda võiks vastata jah-ei-vormis. Küsimus kõlab järgmiselt. Jah, me planeerime viia sisse tasulise piletisüsteemi õpilastele ja eakatele. Või teine variant: ei, me seda ei planeeri ja meil ei ole mingisugust soovi maksustada ei noori ega eakaid sõitjaid maakondlikul ühistranspordil. Ja kui te seda planeerite – ehk esimesele küsimusele vastate, et jah, me planeerime –, siis te mainisite ära, et teil valmib mingi põhjalik analüüs. Soovikski teada, kes seda analüüsi läbi viib, millal see võiks valmis saada ja kui palju võtab aega see, et juhul, kui see nii on, tasuline piletisüsteem nii meie õpilastele kui ka eakatele rakendataks.

Austatud härra Laats! Riigikogu liige on kindlasti enda sõnavõttudes vaba, samuti ma usun, et minister on oma sõnavõttudes vaba. Aga aitäh selle raamistuse eest! Praegu arutatakse ühistranspordireformi, selle üks osa on omaosaluse kehtestamine väga sümboolse soodustusega piletihinnaga. Hetkel see arutelu käib, selle määra kohta on praegu erinevad kohtumised, tehakse erinevaid analüüse selle kohta, kuidas see täpselt kõik valikud ära kaardistatakse. Sellega läheb aega. Kindlasti, kui need analüüsid on tehtud, siis te nendega tutvuda saate. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Täna on siin arutelu käinud piletihinna ümber, mis õpilastele ja pensionäridele kehtestatakse, võib-olla ei kehtestata. Mina loodan, et ei kehtestata. Aga palun valgustage reformi teisi osasid ka. Ühistranspordikeskustest tuleb täna infot, et on plaan senised maakonnaliinid jagada riigi ja omavalitsuste vahel tükkideks. Sinna juurde käib ka selline veidike väga segane rahastusmudel. Äkki te selgitaksite seda plaani. Ja kuidas see seda süsteemi tegelikult paremaks teeb?

Aitäh! Selle eesmärk on kehtestada teenustaseme standardid ehk erinevad liinid ära määratleda, kas on rahvusvahelised liinid, keskustevahelised liinid, hajaasustusest lähimasse regionaalsesse keskusesse liikuvad liinid ja need liinid, mis väiksemate keskuste vahel liiguvad. Ja eesmärk on selle rahastus ümber korraldada niimoodi, et kohalikel omavalitsustel oleks ühistranspordikeskuste kaudu nende väiksemate liinide puhul võimalik otsustada, kus kohas nad sõidavad, kuna kohapeal on kõige rohkem andmeid, kus kohas inimesed elavad, ja vedada neid inimesi keskustesse, kus riigi vastutus liine korraldada on need keskustest liigutada kas maakonnakeskusesse või suurematesse linnadesse. Nii et selle eesmärk ongi rahalist otsustust madalamale tasemele viia.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Teil on ühistranspordist neli punkti koalitsioonileppes, 276–279. Kahel neist, 276 ja 278, on tähtaeg juba läbi, 2025. aasta neljas kvartal. Ja nüüd jääb neist kaks tükki kuni oktoobrikuuni. Üks on raudtee, rongid hakkavad liikuma, nagu ma juba eelnevalt aru sain, et tegelikult nad tulevad hiljem, mitte plaaniväliselt, aga siis on veel 277, need … sõiduplaanid lähevad käiku. Aga kuhu, mis punkti alla, selle koalitsioonipunkti alla see jääb, kas lastele ja pensionäridele tasuta sõidupilet tuleb või ei tule? Millise punkti alla? Kas need, mis on juba lõppenud, või need, mis on veel nr 277 koalitsioonileppe punkti all? Kus see on?

Aitäh selle küsimuse eest! Üks asi on koalitsioonis kokku lepitud poliitika. Teine osa, millega valitsus tegeleb, on riigieelarve kokkupanemine. Mul on väga hea meel, et me käesolevaks aastaks suutsime riigieelarves kokku leppida selle rahastuse, mis tagaks selle süsteemi jätkamise praegusel kujul. Küll aga on minu kohustus välja tuua, et see süsteem ei ole jätkusuutlik. Iga aasta läheb sinna ühistransporti tervikuna, dotatsioonisumma suureneb 10 miljoni kaupa. Me näeme, et lähiajal on tulemas bussijuhtide kollektiivleping, mis on väga suur osa, umbes 40% kogu bussile minevast dotatsioonist. See veel omakorda suureneb, samuti siis, kui tulevad lisarongid liinile, teenuse kvaliteet paraneb, aga ka see toob kaasa kulu. See tähendab seda, et keskpikas-pikas vaates ja tegelikult ka lühikeses vaates muutub riigi jaoks ühistranspordi praegusel kujul ülalpidamine väga keeruliseks. 

Mingi hetk, ma kardan, kui seda rahastusmudelit ümber ei vaadata, siis jõuame olukorda, kus – ma olen seda siin saalis korduvalt selgitanud – meil on kolm varianti. Me kas paneme riigieelarvest raha juurde, kehtestame omaosaluse või kärbime liinivõrku. Mingil hetkel – ma arvan, et see on üsna pea – muutub ühistranspordi dotatsioon sellises mahus ja nende lisakulude kinnimaksmine äärmiselt keeruliseks. See tähendab seda, et tuleb teise kahe variandi poole minna. Ja kui valitakse variant liinivõrkude kokkutõmbamine, siis see on minu hinnangul kõige kehvem variant, sest see mõjutab kõige rohkem inimesi hajaasustusega piirkondades. Kuna liinide kärpimisel, mida peaks tegema mastaapselt, et suurenevat rahavajadust vähendada, et sellel mingi mõju oleks, tuleb neid liine kokku tõmmata väga palju. Ja kui liinide kokkutõmbamisel arvestatakse seda, kui palju nendega sõidetakse, siis hakkavad kaduma liinid, mis hetkel veavad väikest arvu inimesi, kuid nende inimeste jaoks on see liin hädavajalik. Need on täpselt need hajaasustusega piirkonnad, kus inimestel, pensionäridel samamoodi ja lastel on see üks väheseid liikuma pääsemise võimalusi. Ja nende liinide ärakadumine on kindlasti kordades traagilisem kui see, et maksta sümboolset omaosalust piletit ostes. 

Me peame neid variante vaatama. Ma arvan, et tuleb teha kõiki neid kolme, aga lõpuks, kes ütleb, kust neid liine kokku tõmmatakse, kas need mõned inimesed või paar inimest, kes sõidavad bussiga, sõidavad igapäevaselt, kui sealt see liin ära kaob, siis ma arvan, et see mõju on väga kohutav.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on väga kurb kuulda, et ühistranspordireform, mis sai alguse juba varasematest valitsustest, on oma ambitsioonikuse kaotanud, et pakkuda inimestele päriselt täiendavaid liikumise võimalusi. Isiklikult on mul eriti kahju ka sellest, millest täna me küll pikalt ei räägi, aga et Rohuküla raudtee ei ole nendes plaanides enam prioriteet. 

Aga minu küsimus on hoopis selles, et kas teile ei tundu, hea minister, et teile tehakse Reformierakonna poolt sellist klassikalist kummituba. Ühelt poolt olete te surve all, et riigieelarve kitsastes oludes leida nii omatulusid, suurendada ühistranspordis kui ka kuluefektiivsust. Siis te tulite ühe, ma julgen öelda, ebaõnnestunud ettepanekuga välja. Siis vaadati avalikku reaktsiooni ja Reformierakonna ministrid taandasid ennast sellest väga kiiresti. Ka täna peaminister ütles, et tema sellist ettepanekut ühistranspordi muudatusteks kindlasti ei toeta. Kuidas te selgitate neid vastuolusid ja mis teil seal valitsuses siis toimub? Mul on lihtsalt väga kurb kõrvalt vaadata, kuidas teid on hammasrataste vahele jäetud.

Aitäh selle küsimuse eest! Minu roll on tagada see, et inimestel oleks võimalik ühistranspordiga liikuda. Riik suunab käesoleval aastal sinna umbes 175 miljonit eurot, mis on väga suur summa, see on märkimisväärne osa riigieelarvest. Mul on hea meel, et see rahastus on tagatud. Küll aga on ka minu kohustus, kui ma näen, et see ei ole jätkusuutlik pikemas perspektiivis, see välja tuua, pakkuda sinna lahendusi. Kas need lahendused võetakse vastu või mitte, see on juba koalitsioonipartnerite omavaheliste läbirääkimiste tulemus. Aga paratamatult need kolm valikut olen korduvalt välja toonud: riigieelarveline rahastamine, omaosaluse kehtestamine või liinivõrgu kokkutõmbamine. Iga aastaga on need valikud laual ja jõuab kätte aasta, see ei ole aastakümnete taga, kus kes iganes seda riigieelarvet kokku paneb, näeb, et see ei ole jätkusuutlik. Ja pigem on mõistlik vaadata sellele probleemile varasemalt otsa, arendada selle tulemusel ka liinivõrku ja teha teenust paremaks, sest hetkel on muudatuste tegemine väga vähesel määral, mis ühistranspordikeskused väga tublisti välja toovad ja arvestavad. Seal nad saavad seda optimeerida. Küll aga neid taotlusi tuleb tegelikult ikkagi miljonites ministeeriumile ühistranspordikeskustelt, mis liine neil vaja on, ja meil lihtsalt ei ole võimalik neid liine avada, kuna see rahastuse hulk on piiratud. Siis tuleme jälle selle kolme valiku juurde. Minu ülesanne on tagada, et ühistransport toimiks. Ma arvan, et on mõistlik vaadata seda ka pikemas perspektiivis, kuidas see toimiks ka kümne aasta pärast ja et liinivõrk ei halveneks, et inimesed ei kaotaks neid ühendusi, eriti hajaasustuses. Seetõttu ma olen pakkunud lahendusi sellele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma kuulen teid ja imestan, et põhimõtteliselt, kui me ei hakka nüüd pensionäridelt ja lastelt needsamad viis eurot kuus võtma pileti eest, siis variseb maakondliku ühistranspordi süsteem kokku. Seda on ausalt öeldes hästi raske uskuda, aga see selleks. 

Minu küsimus on natuke teistsugune. Kui eelmine valitsus tuli lammutama tasuta maakondliku ühistranspordi süsteemi, siis öeldi, et põhimõtteliselt nüüd korrastatakse kõike ja kvaliteet läheb kindlasti paremaks. Siis kehtestati automaks ja öeldi, et nüüd sõidke ühistranspordiga, see ei ole küll enam tasuta, aga vähemalt saab seda kasutada, kvaliteet läheb paremaks ja pensionärid ja lapsed sõidavad jätkuvalt tasuta. Nüüd me saame teada, et pensionärid ja lapsed ka ei saa enam tasuta sõita. Kus on loogika nendes otsustes?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühistranspordi tervikdotatsioon on 175 miljonit eurot. Aasta varem oli see 10 pluss miljonit väiksem. Ehk ühistranspordi dotatsiooni vajadus, seal komponente on, ütleme, bussi puhul kolm: bussijuhtide palgad, kütusehinnad ja siis on muud kulud nagu buss ise, investeeringud. Me näeme seda, et bussijuhtide kollektiivleping, mis hakkab mõju avaldama, tõstab seda summat veelgi. Kütusehinnad on vahepeal küll langenud, aga tihtipeale ka tõusevad – see mõjutab kogu selle süsteemi rahavajadust väga mastaapselt ühistranspordis laiemalt. Teiste liikide peal samamoodi on taristutasud, kütustasud. See kogusumma lihtsalt selle tasuta süsteemi ülalhoidmisega suureneb nii mastaapselt kogu aeg. Ja kuna maakondlikel bussiliinidel pole nii-öelda kliendi suhet, vaid on statistika, siis on raske sealt näha inimeste tegelikku vajadust, kuna tasuta ühistransport seda moonutab.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena kutsun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Hea Keskerakonna fraktsioon ja head meie kolleegid opositsioonist! Tänane ministri ettekanne näitas, et opositsiooni töö kannab ka vilju. Alles hiljuti me kuulsime sooduspiletist 20–30 eurot, täna kuuleme juba 5 või 10 eurot. Nii et asi liigub. Ma arvan, et selles suunas ka jätkame. 

Head kuulajad! Me räägime täna plaanist, mis kõlab tehniliselt "maakondliku ühistranspordi reform", aga tegelikult puudutab see väga otseselt inimeste igapäevaelu. Ministeerium kaalub, et pensionäridelt ja õpilastelt võidakse võtta ära tasuta sõiduõigus ning asendada see mingisuguse sooduspiletiga. See kõlab kuivalt, aga tähendus on lihtne: kõige haavatavamad inimesed peavad hakkama rohkem maksma selle eest, et liikuda tööle, kooli, arsti juurde või hoopis poodi. 

Tasuta ühistransport ei ole kingitus, vaid teadlik sotsiaalne otsus. See andis eakatele vabaduse liikuda, hoidis inimesi aktiivsena ja aitas lastel turvaliselt kooli jõuda või siis huviharidust saada. 

Nüüd paistab, et seda kõike tahetakse vaikselt tagasi keerata, justkui oleks see luksus, mitte vajalik avalik teenus. Meile räägitakse kuludest ja transpordi täituvusest, aga kus on inimene nende numbrite taga? Kui pilet muutub kallimaks, jäävad paljud lihtsalt koju. See tähendab üksindust eakatele, vähem võimalusi noortele ja tühjemat maakonda kõigile. 

Veelgi muret tekitavam on see, et ministeerium ei näe teadvat, mis saab hõredamates piirkondades. Kui liinid praegu juba sõidavad pooltäis või peaaegu tühjalt, siis tasulise süsteemiga kaovad need tõenäoliselt üldse ära. Ja siis ei ole küsimus enam hinnas, vaid selles, kas buss üldse tuleb. 

Me kuuleme ilusatest sõnadest nagu optimeerimine, koordineerimine, aga lihtsas keeles tähendab see tihti vähem busse, pikemaid vahemaid ja suurem koormus inimestele, kellel niigi raske. Kõige olulisem küsimus on, kas riik tahab, et inimesed elaksid ka väljaspool suuri linnu. Kui jah, siis ei saa ühistransporti käsitleda ainult kulureana. See on elu võimaldaja. 

Enne kui ministeerium midagi muudab, peab vastama, kas see reform parandab inimeste elu või teeb selle veel keerulisemaks. Praegu tundub, et pigem viimane. Me vajame lahendusi, mis toetavad inimesi, mitte lahendusi, mis suruvad nad kõrvale. Tasuta sõidu ärajätmine on üks suur möödalaskmine regionaalpoliitikas tervikuna. 

Oleks siin ainult tasuta transpordi ära kaotamine. Kui me võtame regionaalpoliitikat tervikuna, siis siia me võime juurde panna ka postkontorite sulgemise, meditsiini kättesaadavuse ainult maakonnakeskustes. Ka huvihariduse kärpimine on regionaalpoliitika suretamine. Ainuke, mis veel ei puutu valitsuses, on pangad, mis kaovad ka küladest ja isegi suurematest keskustest. Sellist regionaalpoliitikat ei ole Eesti rahvas ära teeninud. Nii et ma loodan, et see seaduseelnõu, mis on tulemas, läbi ei lähe. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes endiselt jälgivad meid interneti vahendusel, vaatamata sellisele hilisele tunnile! Siin hea kolleeg Anti Allas juhtis tähelepanu, et tal on lootus, et piletitasu noortele ja eakatele ikkagi ei kehtestata. Ei, seda lootust rohkem ei ole. Selles osas ka minister ennast selgelt väljendas, et küsimus on hinnas. Kas see on suurem summa või väiksem summa – küsimus on selles. Ehk siis see lootus on meil läinud. 

Kahju, et praegune valitsus soovib oma mõttega edasi minna, kus jällegi kõige nõrgemad, vähem kaitstud inimesed kannatavad. Kordan üle, et praeguse ministri vastuses kindlasti kõlas see vastus, et maakondlikul liinil noortele, õpilastele ja eakatele kehtestatakse piletitasu. Küsimus on suuruses. 

Hea kolleeg Reili Rand juhtis tähelepanu Rohuküla raudteele. Selle valitsusega seda ei tule, see on fakt. Ei ole mõtet sellest isegi rääkida, ei ole seda üheski plaanis ja aega ei ole palju. Järgmine valitsus peab selle välja ehitama. 

Ja kui natukene süüvida ministri ettekandesse ja vastustesse, siis tegelikult mul tekkis veelgi suurem arusaam sellest, et see valitsus on lihtsalt ümberjagamise valitsus, ilma igasuguse lisandväärtuse lisamiseta. Lisandväärtust see valitsus mitte mingil viisil ei anna. Võib ju öelda, et on ju lihtne eelarvet ümber jagada. Sul on eelarve, vaatad valdkondlikult, on ministrid, kes on tublimad, vähem tublimad, kes oskavad võidelda oma tüki eest, kes ei oska võidelda, aga ma isegi ei näe seda võitlust valitsuses. Ehk siis lastakse minna ja tullakse siia ja räägitakse, et meil ei ole raha selleks, meil ei ole raha teisteks asjadeks, aga siis selleks, et mingil viisil seda parandada, võtame selle raha ikkagi inimestelt uuesti. Ja kogu see teema, mis puudutab majandust ja majanduse elavdamist, on kuidagi väga tagaplaanile jäänud. See on reaalselt mugavuse ja ümberjagamise valitsus, mis meil praegu on, ja see on loomulikult Eestile kahjulik. 

Ühiskondlik transport on loomulikult väga oluline meie inimestele, see tagab liikuvuse. Me teame väga hästi, et raha paneb rattad käima ja kui rattad toimivad, siis tegelikult ka majandus toimib. Me oleme maksustanud rattad automaksuga ja teiselt poolt siis, kui neid rattaid maksustati, mis veerevad siin teedel auto all, siis lubati, et tasuta ühiskondlik transport jääb. Koostöös sotsidega see pandi kinni. Lisaks sellele soovitakse maksustada ka eakad ja noored. See on praeguse ministri vastus, mis siit kõlas. Aitäh!

Suur tänu teile! Aleksei Jevgrafov, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meie istungit interneti vahendusel! Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras on avaldanud soovi korraldada ühistransport ümber nii, et nelja aasta jooksul hoitaks kokku kuni 25 miljonit eurot. See tähendab keskmiselt 6,2 miljonit eurot aastas, mis moodustab ligikaudu 0,04% riigieelarvest. Selle kokkuhoiu nimel kaalutakse õpilaste ja pensionäride tasuta bussisõidu kaotamist maakonnaliinidel. Tuletan meelde, et me räägime süsteemist, mille kogurahastus on üle 72 miljoni euro aastas, ning kokkuhoiu eesmärgist, mis moodustab sellest vaid väikese murdosa. 

Minister on rääkinud kuukaardist hinnaga 15–20 eurot ning üksikpiletist 50–60 senti. On isegi väidetud, et see aitaks koguda andmeid liikumise kohta, mis on iseenesest kummaline ja kahetsusväärne argument. Kas minister ei tea, et tema alluvuses olev süsteem juba täna neid andmeid kogub? Tartumaa Ühistranspordikeskuse juhataja Maikl Aunapuu ütleb selgelt, et andmed on olemas, kõik sõitjad registreeritakse bussijuhi juures olenemata sellest, kas nad maksavad või sõidavad tasuta, alg- ja sihtpeatused fikseeritakse, statistika on olemas. Seega ei ole tegemist andmelüngaga, millele minister Terras viitab, vaid poliitilise valikuga. 

Eesti Linnade ja Valdade Liit hoiatab, et tasuta sõidu kaotamine ei too kaasa reaalset kokkuhoidu, vaid kulud kanduvad omavalitsuste eelarvesse. Kui riik lõpetab tasuta sõidu, peavad omavalitsused laiendama koolitransporti, maksma peredele toetusi või korraldama eritransporti. Teisisõnu, riik säästab, omavalitsus maksab. Näiteks toetavad Tartumaa omavalitsused maakonnaliine oma eelarvest ligikaudu 400 000 euro ulatuses aastas. (Hääled saalis.)

Head kolleegid, Aleksei palub tähelepanu. Tal on nii hea kõne, aga teie nagu vestlete samal ajal. (Saalist vastatakse.) Ei, seda ei saa täiendada, see on nii hea kõne, liiga head kõnet ei saa täiendada. Vabandust, Aleksei, jätkame!

See on regionaalne panus riigiteenuse säilitamiseks. Riigikontroll on oma auditites rõhutanud, et ühistranspordi kasutatavust ei määra piletihind, vaid see, kas teenus vastab inimeste vajadustele. Peamised probleemid on sobimatud graafikud ja kehv sidusus. Kui eesmärk on suurendada ühistranspordi kasutust ning tõsta säästvate liikumisviiside osakaalu, siis sõidutasu kehtestamine kõige haavatavamatele gruppidele ei ole lahendus. See on poliitiline sõnum. Sõnum eakatele, kelle pension ei ole niigi kõrge. Sõnum peredele, kelle lapsed peavad sõitma kooli kümnete kilomeetrite kaugusele. Sõnum maapiirkondadele, kus alternatiivseid liikumisvõimalusi ei ole. Pooltühi buss ei tähenda, et liini pole vaja. Peipsi-äärsel liinil võib talvel sõita üks kuni kolm inimest, aga nende jaoks on see ainus ühendus arsti, kooli ja toidupoega. 

Regionaalpoliitika peab tuginema otsustele, mis hoiavad riiki tervikuna koos. Kui me räägime kokkuhoiust 0,04% ulatuses riigieelarvest, siis peame ausalt ütlema, et küsimus ei ole rahas, küsimus on prioriteetides. Bussi kuukaardi maksumuse 15–20 eurot kuus lisandumine koos automaksu, muude maksutõusude ja teenuste koondumisega keskustesse on hajaasutuses elavatele inimestele lihtsalt järjekordne signaal, et nad on justkui süüdi vales elukohavalikus. Aga ühistransport ei ole luksus, see on riigi kohalolu igas Eesti nurgas, samamoodi nagu koolide, kohtute või postiasutuste olemasolu. Aitäh!

Suur tänu teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Viimasel ajal ministeeriumist tulevad sõnumid ühistranspordi kavandatavate muudatuste kohta tekitavad minus küll väga palju murepilvi. Ja olen täiesti veendunud, et need muudatuste plaanid ei ole piisavalt läbi mõeldud. 

Nõustun sellega, et ühistranspordi tuleb korraldada võimalikult efektiivsel viisil, kuid muudatused saavad toimida vaid väga põhjalike analüüside tulemusena. Aga kus need analüüsid on? Mina isiklikult neid ei ole saanud lugeda ja tõenäoliselt ka meie kolleegid siin saalis pole saanud neid lugeda. Ja kui ma suhtlen ühistranspordikeskuste inimestega, kes on väga pädevad, aastaid väga olulisi muudatusi ellu viinud ja teevad ühistranspordi korraldust üha paremini ja minu arvates väga efektiivselt juba, siis ma küsin, kas nemad on need ideed välja käinud või kas vähemalt on nendega muudatuste plaanid läbi arutatud, siis ka selle kohta on vastus valdavalt ei. Ja see on, veel kord, väga-väga muret tekitav. 

Aga võtame nüüd väide väite haaval, mida on härra minister siin öelnud ja mis on minu arvamus selle kohta. Kõigepealt, maakonnaliinide ülalpidamine on Eesti riigi jaoks liiga kallis ja kallineb pidevalt. Minu jaoks on see kuidagi väga ebaloogiline, sest ma küsin, mis siin Eestis on viimastel aastatel odavnenud. Kuidas saab ühistransport hindade kallinemise rallis olla erand, kui seal ikkagi tuleb soetada väga korralikud sõiduvahendid, kvaliteetsed ja turvalised bussid? Lisaks sellele on meil väga suur puudus bussijuhtidest, me konkureerime teiste riikidega, bussijuhid lähevad tööle Soome, kus palgad on märkimisväärselt kõrgemad. 

Teisalt, veel see, et bussitransport, mida maakonnaliinidel riik doteerib, maksab riigile 80 miljonit aastas. See on nagu kallis. Aga samas, eelmisel aastal riigieelarve vastuvõtmisega selleks aastaks 3500 eurot ja rohkem palka saavatele inimestele maksukingitust 160 miljonit teha ei olnud kallis. See on täiesti arusaamatu. Ehk kahekordne summa kulus selle maksukingituse peale, mis kulub üldse bussitranspordi peale Eestis kokku. 

Teiseks, väide nr 2, õpilastele ja pensionäridele sõidupileti kehtestamine päästab ühistranspordi või aitab seda olulisel määral. No ka see ei tundu olevat loogiline. Sest kui selle võimaliku 20-eurose kuupileti kehtestamisega loodetakse saada 2 miljonit või 3 miljonit eurot süsteemi 80 miljonist, siis selle negatiivne mõju on see, et reisijate arv väheneb veelgi, tekib juurde palju bürokraatiat, sest väga paljud avaliku sektori töötajad hakkavad sebima nende sõidupiletite doteerimisega. Me teame, et seda me oleme juba varem näinud, ajaloos kogenud. Selge on see, et omavalitsused hakkavad neid kuidagi ühel või teisel viisil hüvitama ja see tekitab reaalset kulu, mis ei anna tegelikult ühtegi sõidukilomeetrit juurde. Ja nii väikese osaluse juures ei tundu see jällegi kuidagi efektiivne olevat. 

Aga nendest kahest esimesest veel kõige rohkem tekitab mulle muret liinide ümberkorraldamise plaan, mis on vaikselt hakanud ministeeriumist välja imbuma. Seda süsteemi soovitakse jagada kümneteks või lausa sadadeks tükkideks ehk osa hakkab teenindama riik ja osa nendest lõikudest antakse üle omavalitsustele. Me oleme siiani kogu aeg rääkinud, et üks ühistranspordi väga suur häda – õigemini on minister seda ise siin varasemate arupärimiste käigus väitnud – on see, et ikkagi oleks vaja kesksemalt teha, killustatud ühistranspordi korraldus on väga suur probleem, aga samas nüüd tekitada seda killustatust juurde. Lisaks riigile hakkavad neid lõigukesi teenindama ka omavalitsused, mis kindlasti ei olegi kuskilt otsast loogiline. Tuletan veel kord meelde, et praegu on meil ühistranspordis ikkagi kõige miinimum variant, mis tagab mingigi minimaalse teenusekvaliteedi. See on kõige odavam süsteem, mis üldse olla saab. Kõik, kui me soovime kvaliteeti tõsta ja reisijate arvu suurendada, tähendab igal juhul ka täiendavat hinda ja maksumust. 

Ma tahan lihtsalt heaks nõuandeks öelda, et ainukene, mis täna ühistranspordi reisijate arvu kasvataks, kvaliteeti tõstaks, oleks see, kui jätta see ühistranspordi praegune süsteem ja need liinid alles, mis on see miinimumvariant. Selleks, et tekiks julgus maapiirkondades ja suurem usaldus selle liinivõrgu vastu, tuleks põhiliinidele lihtsalt väljumisi juurde tuua. See tõesti annaks võimaluse, et ma saan usaldada, et ma võib-olla mingitel juhtudel tulen sinna selle põhiliini peale ja sõidan sealt linna või tõmbekeskusse tööle. Aga kui me praegu teeme selle tükkideks, siis see on väga läbimõtlemata plaan. Ja nagu ma aru saan, on ka see ühistranspordikeskuste juhtidega ühiselt läbi arutamata. Nii et ühesõnaga, soovitan küll aja maha võtta, rahulikult asjad läbi mõelda, siis ka aega ja vahendeid lisades võib-olla on võimalik parem ja reaalselt töötav plaan välja mõelda. Aitäh!

Aitüma teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea sünnipäevalaps!

Ma tänan!

Lugupeetud minister! Ma vaatan siin, kui härra Terras sai ministriks, siis selline lilla plakat oli kohe samal päeval ja kõige olulisem asi oli ühistranspordi- ja liikuvusreform ja teine oli uued ja kiiremad rongid. Ja siis tuli veel natuke põllumajandust ja bürokraatiat. Kui nüüd vaadata neid punkte, siis kokku on neli punkti, 276, 277, 278 ja 279. Seejuures kaks tükki, kus peaks olema uuringud tehtud, peaks olema juba lõppenud, 2025. aasta neljandas kvartalis. Ja üks neist, mis puudutab nende rongide asju, peaks olema selle aasta neljandas kvartalis või teises kvartalis, aga nagu ma juba varasemalt uurisin välja, tegelikult see lükkub juba neljandasse. Ja siis jäigi üks, mis on nüüd neljas kvartal, tähendab, oktoobrikuuks peaks olema valmis, kuus-seitse kuud on aega. 

Ja nüüd me oleme selle lõhkise küna juures. Tegelikult on tegemist ju suhteliselt lihtsa logistilise ülesandega, eriti veel Eestis, kus mobiilset positsioneerimist tehakse väga hästi. Ja nüüd tuleks kuidagi modelleerida selle ligi kahe miljoni inimese liikumine kuus, kellest enamik liigub suhteliselt kindlal trajektooril ja teatud osa, mille analüüse pole kahjuks näinud keegi, ei ole nii stabiilne liikumine. Ja nüüd tuleks seda modelleerida ja paika panna kõigi nende 11 ühistranspordikeskusega, kus on pädevad juhid ja teavad suurepäraselt, kus koha peal inimesed on. Juba praegu on teada, kus koha peal enamik inimesi liigub, ja nüüd on vaja uurida. Ja uurimine, nagu ma aru saan, peaks olema juba lõppenud. Jääb küll selle aasta oktoobrikuusse taktsõiduplaanide juurutamine, tähendab, nagu ma aru saan, need bussid ja rongid, kuidas nad omavahel haakuvad. Aga tegelikult, kasutades ka busse erinevates kohtades, see on nagu mingi pooletoobiste korraldatud kuidagi, et ei haaku omavahel, ja Eesti-suguses e-riigis on see natuke piinlik. 

Ja kõige valusam on muidugi see, kui ministrihärra tunnistas meile, et kui peaks hakkama hajaasustuse kohtadelt kokku tõmbama neid liine, siis see on ülimalt oluline ja ülimalt lubamatu tegevus, olgu seal siis üks, kaks või kolm inimest, aga nad kasutavad, on kasutanud ühistransporti. Ja kui nüüd selle loogikaga, et meil ei ole raha, midagi pole teha, tuleb kokku tõmmata, siis see on kuritegelik tegevus. 

Me rääkisime siin juba mingil ajal postkontoritest ja nii-öelda postireformist, kus jälle mingisugused mõttetud kirjad ei pea minema, mingisugused mõttetud postkastid kusagil, mida keegi nagu ei kasuta. Kirju ei kirjutata või kirjutatakse vähem, aga postkastidesse pannakse ka muud kraami. See on nagu mingisugune, et peaks olema efektiivne, peaks raha kasutama efektiivselt. 

Aga sellel taustal, ega Eesti riik ei ole ka kuidagi rentaabel. Täiesti mõttetu ebarentaabel asi. 

Kui saaks veel mõne minuti? 

Jaa, ikka, kolm minutit.

Milleks seda Eesti riiki üldse pidada? Ühendame kellegi teisega ja rääkida veel rahvusriigist – elanikke tuleb igasuguseid, kindlasti tuleb, viljakad maad ja kui ei olegi viljakad maad, siis meres on veel mõni kala. Aga see ei ole see. See ei ole see Eesti riik ja seda ei tohi lubada. 

Ja pealegi, tuletan meelde, härra minister, teie partei juht on ju selgelt öelnud, et meil on raha sitasti – vabandust, aga nii Eestis öeldakse, vähemalt maal, kus on hajaasustus ja need inimesed, kes sõidavad nende bussidega. Tegelikult raha on tõepoolest üsna palju. Ma ei hakka rääkima siin humanitaarabist, mida Aafrikale ja mitmele poole mujale kusagil 80 miljoniga. Ma ei hakka rääkima, alles aasta tagasi, kui teie parteijuhid leppisid kokku meretuuleparkide ja üldse energeetika tulevikus ja 2,6 miljardit dotatsiooni – küll paarikümne aasta peale. Ja nüüd rääkida, et ei ole raha ja tuleb pensionäridelt ja lastelt nende kuupiletitega … Noh, milline summa nüüd on? Kolleeg mainis, et natukene on väiksemaks summa läinud ja võib-olla läheb veelgi. 

Aga igal juhul on see nagu lolli mängimine. Me oleme Eesti riik ja siin käivad mingisugused lapsemängud. Kõigepealt ei saa hakkama elementaarse logistilise ülesandega, kuidas modelleerida, kuidas need inimesed saaksid iga päev liikuda erinevatest punktidest. Siin ei pea arvutama mingisuguse paberi peal, on olemas ka arvutid ja programmid. Ja rääkida, et raha ka veel ei ole ja kui need tööplaani neli punkti – kuidas seal oli, et arendame jõukohast ja millegipärast keskkonnasõbralikku ühistransporti –, kui neid analüüse pole näinud meist keegi ja mitmed lükkuvad, tähtaeg on juba edasi lükkuvad, nii nagu rongidest ma rääkisin. Noh, see tundub nagu mingi lollide maal käib askeldamine. Piinlik on. Aga mingisugust raha ei ole – sellise jutuga ei maksa tulla siia, härra Terras. Eesti riigil on raha, nagu teie pealik ütleb, essasti. Aitäh!

Aitäh! Debatt kogub hoogu. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Head kolleegid! Austatud minister! Kellelt ikka raha võtta? Selle koalitsiooni ajal on ainult üht tehtud, raha võeti ära peredelt ja pensionäridelt. See on ju täitsa normaalne, et kui 2023 kevadel kõigepealt võeti ära lasterikastelt peredelt aastas 2400 eurot, pensionäridel kaotati keskmise pensioni pealt tulumaksuvabastus ehk sel aastal võetakse juba 36 miljonit eurot nende taskust ära. No on, kust võtta! 

Noor ja tubli regionaal- ja põllumajandusminister leiab, et kui ees Reformierakond koos sotsidega juba tegi selliseid toredaid liigutusi, et lastelt võeti raha ära ja pensionäridelt võeti raha ära … Sotsidel on veel suur eelis ka, et maamaksu on kuni 100 korda võimalik tõsta. Nad ei saanud küll ise aru sel ajal, kui nad seda kaitsesid, et see käis ka kodualuse maa maksu kohta. 

Siis nüüd on loogiline samm, et paneme pensionärid ja lapsed maksma bussipileti eest, sest meil on vaja rongiga lätlasi vedada. Praegu kõigepealt miljon, aga kohe teine rong hakkab sõitma. Mis siis, et eestlastel Valga poole pealt rongiliiklus päris untsu läks, tööle enam ei saa, aga selle eest lätlased saavad õigel ajal õigesse kohta. 

Ja kui keegi arvab, et Tartusse tulevad turistid ja kõik läheb hästi, siis võib-olla Tartu linnas natukene on parem. Aga see on, ma arvan, väga väike lootus. Võru, Põlva ja Valga või Jõgevamaa või Viljandimaa sellest küll ei võida. Ja see on pisike asi. Meil on ju veel raha, nii et anname ka Kuubale. Anname ikka toetust poole miljoni ulatuses Kuubale ja see on vaja kuskilt kätte saada. 

No kust sa ikka võtad? Regionaalminister ütleb, et kui on vaja raha, siis võtame pensionärid ja lapsed. Võtta saab sealt, kus on. Veel on ju lastetoetus, praegu saab juba 80 eurot lapse pealt. Sealt on, mida võtta. Ja noh, pensionäridel pension tõuseb 5,4%, mis siis, et enamik selle pealt läheb ju tulumaksuks. Tulumaksu 22% nagu sipsti selle tõusu pealt võetakse ära. 

Sellest kõvasti ei räägita, räägitakse sellest 5,4%, aga võiks rääkida netost, sest pensionäril ei ole brutoga mitte midagi teha. Bruto poole pealt ei saa maksta arveid, saad ikka netopensioni pealt seda maksta. Ja noh, midagi teha ei ole, juba teist aastat järjest keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba ja muudkui tiksub sul sealt see number juurde. 

Aga selle eest ministril ja Riigikogu liikmetel on sellel aastal rõõmu palju – 154 eurot. No meil mõnel ei ole seda tõusu, pensionärid ei saa seda. Aga ülejäänutel on rõõmu palju, raha jääb selle võrra üle. Ja kui bussipileti ka maksavad kinni meie vanemad ja lapsed, siis on ju kõik hästi. 

Minu arvates sotsid plaksutavad selle peale, sest nemad on minu arvates olnud viimased kolm aastat väga selgelt selle vastu, et pered ja lapsed midagi saaksid ja noh pensionäridel ei ole ju midagi vaja. Automaksu nad toetasid väga tugevalt, viisid läbi selle, et poole rohkem selle pealt võetakse. Ja nüüd ongi nii, et tuldi automaksuga, öeldi, et selle raha läheb ühistransporditoetuseks. No ühistransporditoetuseks seda ei jätkunud. 

Nüüd räägitakse Reformierakonna reklaamis, et see läheb Tallinna–Tartu ja Tallinna–Pärnu tee ehitamiseks. See on sama soe jutt kui midagi muud. Eks järgmine koosseis peab selle asja kõik kinni maksma ja tegelikult kõigi maksutulud ja kõik muud tulud, mis kuskilt kokku korjatakse, lähevad ainult üheks ja samaks asjaks, laenuküüru teenindamiseks ehk siis kõrge palgaliste tulumaksuvabastuseks, millest …

Palun kolm minutit. 

Jaa, teil aeg on. Kolm minutit lisaks.  

… siis ühtegi penni ei võida ei ükski pensionär ega kuni 1200-eurose palga saajad. Sotsiaaldemokraatidele peab selgitama, kuidas see 1200 niimoodi on, nemad arvasid, et 10 eurot ikka võidavad. Aga kuna tulumaks on tõusnud 10%, siis see 10 eurot kaob ka sealt ära, nii et nad ei saa seda ka. 

Aga no regionaal- ja põllumajandusministrile ma soovin jõudu, sest võib-olla on veel mingi nõrgem seltskond, kellelt seda raha ära võtta. Minu arvates sealt võiks ka teha selle, et kuna tulumaksutoetuse kasu ikkagi hakkab 2200 eurost ülespoole – need inimesed võidavad kõik need 154 eurot –, siis peakski olema niimoodi ühistranspordis ka äkki järgmise ettepanekuna see, et väiksema sissetulekuga inimesed maksavad piletit ja kõrgema omad ei maksa. Sest praegu tundub nii, et kogu koalitsiooni arusaamine on ainult üks: võtta nõrgematelt, sest nõrgemad on tublid, nad suudavad ikkagi selle asja kokku võtta. Pensionär jätab singi ostmata ja midagi muud.

Aga keegi ei mõtle selle peale, et kui see piletihind tuleb, siis lapsed ei lähe huvikooli, pensionärid ei sõida ja siis tuleb Statistikaamet ja ütleb, et pole mitte midagi teha, sõitjaid ei ole. Ma saan aru, et siiamaani ei ole ministeeriumi ametnikud aru saanud, et täna bussi minnes tuleb valideerida sõidukaart ja kui seda ei ole, siis bussijuht annab pensionäridele ja lastele nullpileti. Nii et mingisugust statistikat kindlasti teha ei ole vaja. 

Ja 3 miljonit on täpselt see raha, mis, ma saan aru, et kulu on palju suurem selle peale, et miks meil rongid ei sõida, miks meil raudtee ei ole elektrifitseeritud Tartuni, mis pidi kaks aastat tagasi olema. Minu arvates sel teemal peaks küsima, need trahvid tuleks sisse nõuda ehitajalt ja Eesti Raudteelt. Need trahvid tuleks sisse nõuda ka selle pärast, et rongid on kohal, mis küll, ma saan aru, 10 kraadi miinuse juures enam ei sõida, aga nende liisingut juba makstakse. Mitte keegi ei maksa kinni praegu seda, et raudtee peal ehitus on üle kahe aasta hilinenud. Mina tahaks näha seda, kus kohapeal on kirjas, kui palju miljoneid ehitaja maksab praegu Eesti Raudteele või Eesti riigile, sest riik peab praegu oma eelarvest kinni maksma selle kulu, sest inimesed ei taha rongiga sõita, kui vahepeal peab bussiga sõitma. 

Ja prooviks ikkagi niimoodi arutada, et äkki minister teeb valitsuse istungil ka ettepaneku, et Rail Balticu ehitusest Pärnust Ikla poole ei unistataks praegu. Ehitame selle Tallinna–Pärnu raudteelõigu valmis. Ja kui peaks lätlased hakkama kilomeetri kaupa Ikla poole tulema, siis võiks Pärnust hakata kilomeetri kaupa ka Ikla poole sõitma. Aga vahepeal sinna neid miljoneid sohu panna – no jumal tänatud, et ma tol hetkel Rail Balticu vastu hääletasin, ma selle ratifitseerimisega nõus ei olnud. Aga veel kord, ärge minge kallale lastele ja pensionäridele. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Ma vabandan teie ees, et te olete pidanud pikalt, nii kaua oma etteastet ootama, aga see tähelepanu ei ole väiksem mitte grammigi. Mina olen oodanud. Ma sellepärast tulingi tagasi, et teie kõnet kuulata. (Kõneleja küsib lisaaega.) Ma ütlesin, et debatt … Jaa, loomulikult kaheksa minutit. Kas kaheksast piisab? 

Ma palun kaheksa minutit! Tegelikult ei piisa, aga kodukord ei võimalda meil rohkem. Vaevalt et juhataja nii lahke on ja annab mulle veel rohkem aega, kuigi sünnipäeva puhul võiks olla lahkem. Siit minu õnnitlused ka istungi juhatajale, kellel on täna sünnipäev. Ja vabandused, et ta peab siin meid kuulama oma sünnipäeva õhtul, aga no töö on töö ja elu on elu. 

Aga mõned mõtted ka seoses ühistranspordi korraldamisega. Nimelt, pensionäride ja õpilaste tasuta või tasu eest sõit. Minu arvates üks probleem, millele tähelepanu pole pööratud, on ikkagi see, et vedajad, kohalikud omavalitsused ja õpilased on eelkõige väga erinevas seisus Eestis. Riik kohtleb neid erinevalt, eriti omavalitsusi. Sellepärast, et praegune süsteem on ju niimoodi, et maakonnaliinid on avaliku liinivõrgu osa, mida riik doteerib ja kus saab tasuta sõita. Aga kohalikud omavalitsused peavad kooli ja koolist koju vedama lapsi tasuta. Jah, me võime öelda, et seadus otseselt selleks ei kohusta, aga see on aastakümneid niimoodi toiminud. Me kõik saame aru, et see on ka niimoodi mõistlik, et õpilased saavad kooli tasuta transpordiga, aga just hajaasustusega piirkondades, kus see liinivõrk ei haaku maakondlike liinidega, on see kulu kohalike omavalitsuste enda rahakotis. Ja maakonnalind, nagu me teame, on maakonnakeskuse kesksed. Näiteks Viljandi linn ei maksa õpilasteveoks mitte ühtegi senti, sellepärast et meie linna sees ei pea õpilasi eraldi vedama, selleks on vastavad liinid, ja linna lähedal ka praktiliselt omavalitsus ei maksa, aga Mulgi vald ja Sakala valda äärealadel, nemad maksavad, ja päris arvestatava summa. Toetus- ja tasandusfond proportsionaalselt sellisel kujul seda kohustust omavalitsuste vahel erisusena ei arvesta. Nii et see on minu arvates asi, mis vajaks õiglast lahendamist ja millele tähelepanu ei ole pööratud. 

Teine asi, see niinimetatud liikuvusreform või ühistranspordireform – või ma ei tea, mis reform üldse, millest on räägitud – on moondunud, aga sellest ju mitte midagi tarka ei ole saanud. Mina olen selle bulla läbi lugenud – noh, mis ta oli, üle 40 lehekülje – erinevat juttu, aga väga eluvõõras ja -kauge jutt. Raudtee on meil justkui mingi skelett- või selgroog ja võrgustik ja siis bussiliinid peavad ühistranspordina moodustama sellise terviku. Paljudesse maakonnakeskustesse meil ju raudteetransport ei käi. Mis võrgustikku sa seal selgrooga teed, kui selgroogu ei olegi üldse? 

Nüüd võtan Viljandi näite. No mis seal siis on? Viljandisse käib tõesti rong, aga Viljandi maakonnas on ainult koos Viljandiga neli peatust: Viljandi, Sürgavere, Olustvere ja Võhma. Kõik ülejäänud on katmata. No ei ole mõeldavgi, et me loome mingisuguse võrgustiku lähtudes sellest ühest raudteeliinist, kus on neli peatust asustatud punktidega. Kõigepealt on see elu ikkagi suhteliselt maakonnakeskne, siis liigutakse nii Tartusse, Pärnusse kui ka Tallinnasse. Ette kujutada, et see saab olema raudteekeskne ja raudteest lähtuv ühistranspordikorraldus üle Eesti võrgustikuna, on väga eluvõõras. 

Teine asi, millest on juba kümme või rohkem aastat räägitud, on see niinimetatud nõudepõhine ühistranspordikorraldus. See Saaremaa eksperiment, mis ei ole Saaremaalt kuhugi laienenud ja ka ei laiene – ma olen sellest mitu aastat tagasi rääkinud –, on niivõrd kulukas ja kallis, et teoorias väga ilus asi, millele mõelda, aga praktikas seda laiendada pole üle Eesti võimalik olnud ühelgi valitsusel ja ei saa ka tulevikus olemas. Ma ei peatu pikemalt sellel, ma ei tea, järjekordsel mingisugusel kaval või arengudokumendil, mis on eluvõõras, mis ei ole eelarvega kaetud ja millel mitte mingisugust muud mõtet ei ole, kui pakkuda ametnikele tööd ja leiba, kes töötavad kõigepealt liikuvusreformi, siis ühistranspordireformi, siis veel mingisuguse kolmanda nimetusega reformi ja kava. Sinna sisse kirjutatakse, et see kuulub igal aastal uuendamisele ja läbivaatamisele, nii et ikka tööd ja leiba jätkuks ametnikel. 

Nüüd, koordineerimine ja poliitika kujundamine. Võtame viimased näited. Minu arusaamist mööda peaks poliitika kujundamine olema eelkõige ministeeriumi rida. See on ühistranspordipoliitika kujundamine, olgu see raudteel, veel, õhus, maanteel, bussitransport. Viimaste sündmuste valguses ma ütleksin ikkagi, et see on jäänud Elroni pärusmaaks. Elron otsustab, millal ta ühe liini avab või sulgeb, millal ja kuidas ta neid graafikuid muudab ja nii edasi. Ei anta siin eriti aega kohalikele omavalitsustele ümberkorraldamiseks. Ei arvestata sellega, et on tegelikult sõlmitud pikaajalised lepingud vedajatega, kes kõik peavad ümber korraldama oma tööd, ka oma bussiparki, lähtuvalt sellest, kuidas muudetakse kiiresti raudteel rongi sõidugraafikuid ja nii edasi. Ja ministeerium ütleb, et initsiatiiv on tulnud Elronilt ja mis me ikka teeme, Elron otsustas ja Elron tegi. Tegelikult peaks ikkagi see sisend, otsustamine, kooskõlastamine ja pikk plaan tulema ministeeriumist, mitte Elronist. Elron on siiski ka üks poliitika elluviijaid, mitte poliitika jõulisi kujundajaid ja eestvedajaid ministeeriumi asemel. 

Tallinna-kesksest liinivõrgu korraldamisest ei ole mõtet rääkidagi, see on pahupidi regionaalpoliitika. Tegelikult peaks need liinid käima vastupidi, vaatama, kuidas inimesed rongide ja bussidega maakonnakeskustesse saavad või hajaasustusega liiguvad, regionaalpoliitilisest aspektist lähtuvalt. Aga paraku see nii ei ole. Kogu see korraldus võimendab tegelikult regionaalseid erisusi ja Tallinna-kesksust. 

Omnivast täna alustati ja räägiti Omniva võimalikust erastamisest ja postkontorite sulgemisest. Ma toon ühe praktilise näite. Kõigepealt, Viljandis viidi postkontor väiksematesse tingimustesse ühest keskusest teise kaubanduskeskusest. Siis otsustati, et ei, Omniva ruumidesse viiakse äärelinna ringtee äärde, kuhu ei käinud ka ühistransport. Ja tänaseks me oleme olukorra ees, kus me sellest aastast muudame Viljandi linnaliini toimimist ja peame looma täiendava liinivõrgu maksumusega ligikaudu 30 000 eurot aastas, et inimesed jõuaks ka Omniva uude kontorisse, mis asub täiesti äärelinnas ja mis muidugi on väga väike ja pisku, aga nii ta on. Ja et inimesed sinna üldse saaks, on kohalikul omavalitsusel täiendav kohustus. Maksumaksja tervikuna ei võitnud sellest optimeerimisest mitte midagi, lihtsalt üks kulu liikus teise taskusse, riigi kulu liikus kohaliku omavalitsuse taskusse. 

No see susla, mis nüüd liigub Tartust Riiga ja millele me maksame miljoni peale ja siis veel miljoni peale, on ka täiesti ebaõnnestunud näide, mida valmistati aastaid ette ja mis on tegelikult kulu ainult maksumaksja taskule. 

See plaan, et me nimetame maakondlikud liinid osaliselt ümber regionaalseteks liinideks, on ju petukaup,selles mõttes, et tegelikult sokutatakse teatud kulu lihtsalt riigilt kohalikele omavalitsustele, ei mitte midagi muud. Minu arvates see ei ole kooskõlas nende põhimõtetega, mida sätestab meie põhiseadus ja üldine seadus ja millele on õiguskantsler juhtinud tähelepanu, et kui kohalikele omavalitsustele pannakse täiendavaid ülesandeid, siis see peab olema kaetud ka täiendava rahaga. Seda paraku kahjuks ei ole. Aga minu aeg vist on otsas. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellega, head kolleegid, oleme kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud seitsmenda juurde. 

Head kolleegid, olen juhatajana kujundanud seisukoha ka praktika põhjal, et ühe arupärimise pooleli jätmine ei ole kõige parem praktika, mistõttu nüüd on põhimõtteliselt minu ettepanekul kaks võimalust. Üks on see, et me ei ava selle päevakorrapunkti menetlemist. Aga variant B, mida ma muide, head kolleegid ja minister, ei välista tegelikult, on see, et kui ikkagi teie valmisolek on menetleda see punkt täna lõpuni, siis mina olen selleks valmis, ja kui minister on ka selleks valmis. Ma möönan, et see mõnevõrra riivab kollases raamatus sätestatud tööaega, kuigi teatud juhtudel lubatakse seal isegi üle selle tööaja minna, aga seal peetakse, jah, silmas ühte konkreetset kõnet, et kui mul on kaheksa minutit ja kolm minutit on peetud, on südaöö, siis ei lõpeta juhataja istungit ära, vaid kuulatakse kõne lõpuni. Ehk veel kord, kui teie valmisolek on olemas, nii arupärijate, ennekõike Aivar Koka, kui ka ministri, kui teie valmisolek on olemas, et see punkt lõpuni menetleda, siis mina juhatajana olen valmis selle riski ja vastutuse võtma, et see lõpuni menetleda, ja seejärel oleks istung lõppenud. 

Aga nüüd, Aivar Kokk, kuulan teie sõnavõttu.

Aitäh, Toomas, kõigepealt seda pakkumast, aga ma täna istungit alustasin selle küsimusega ja nüüd küsin sinu käest ….. Tegelikult seesama punkt jäi rääkimata ka eelmisel esmaspäeval. Millegipärast ei pandud seda tänaseks esimeste punktide hulka, kuigi minister oli siin ja oleks, ma arvan, hea meelega alguses vastanud. Kas me saame kokku leppida, kui ministrile sobib järgmisel esmaspäeval, et see oleks siis alguses? Täna ei ole mõtet rikkuda seda töökorda, et kell 12 tegelikkuses ikkagi päevakord lõpeb. Kui minister ütleb, et ta järgmisel esmaspäeval näiteks saab kella kolmest tulla, siis võiks see kokkulepe olla, et ei peaks kolmandat korda ka kella 12 aeg selguma, et ma seda punkti ette kanda ei saa.

Hea kolleeg! Esiteks, päevakorra paneb kokku Riigikogu juhatus, nii et selles mõttes minul ei ole voli öelda, mis kohapeal üks või teine punkt parasjagu on. Teine on see, et mina ei häbene ega karda seda öelda, et mina olen ikkagi arvestanud peaministri võimaliku prioriteetsusega. Mina mõnevõrra eelistan tõepoolest peaministrit ettepoole. Aga sinu konkreetset ettepanekut arvestatakse, otse loomulikult me arvestame sellega, et kui arupärimised jõuavad ette ja ministrile see sobib, siis loomulikult me paneme selle võimalikult ettepoole, et see ei jääks kohe kindlasti menetlemata. Kas ma saan aru, head kolleegid ja Aivar Kokk, et teie ettepanek on see, et me ei ava selle päevakorrapunkti menetlemist? (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, määratud istungi ajal. Peeter Ernits, te seisate püsti, aga te tahate ka küsida minu käest midagi veel.

Jaa, hea võimalus. Me oleme siin korduvalt, Aivar Kokk ja Helmen Kütt ja nii edasi. See protseduurika ...

Me võime pärast rääkida pikemalt, mul on aega küll. Mul sünnipäev saab läbi kohe ja ...

Minu küsimus on see. Mulle tundub, et juhatuse liikmetel on natuke erinevad lähenemised ja ühtset skeemi, kuidas menetleda. Kuigi jah, tõesti, see kollase raamatu paragrahv, ma arvan, ma olen lugenud. Äkki sa valgustad, kuidas sellises olukorras üleminekud tuleb sättida? Peaminister ja kõik muud.

Hea kolleeg, juhatuse liikmete seisukohad on väga lähedased ja need lähenevad järjest veelgi. Nii et selles mõttes see mure ei ole üldse mitte liiga suur. Ma arvan, et need põhimõtted on kindlad ja ma olen siin jätkuvalt seda meelt – ma ei taha pikalt avada –, et sõna "esimestena" ei tähenda esimesena. Nii et siin peame ikkagi arvestama, et järgmise nädala istungi päevakord saab valmis tegelikult valdavalt juba teisipäeval, sellepärast et teisipäeval teevad komisjonid ju otsused valdavalt, mis päeval nad ühte või teist päevakorrapunkti saali tahavad. Ja meil alles neljapäeval ju selgub, kui mõni punkt jääb menetlemata. Nii et selles võtmes me püüame arvestada ikkagi … (Saalist räägitakse vahele.) Otse loomulikult arupärimistega on sama põhimõte, et see peab sobima nii arupärijatele kui ka ministrile. See on ka üks selge põhimõte, millest me juhindume. Nii et eeldus, et me saame järgmisel esmaspäeval arutada, on see, et see sobib nii ministrile kui ka arupärijatele. 

Head kolleegid, juhataja vaheaeg 13 minutit ja koos sellega on tänane istung lõppenud. Aitäh teile!