Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohale registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Käesolevaga esitan arupärimise regionaal- ja põllumajandusministrile seoses Valga–Tartu rongiühenduse muudatusega, mis on paljudele Lõuna-Eesti inimestele igapäevaelu oluliselt keerulisemaks muutnud. Jutt käib konkreetsest rongist, mis väljus Valgast ligikaudu 7.30 ja jõudis Tartusse enne kella üheksat. See oli ühendus, millele toetus meie piirkonna igapäevane elurütm. Selle rongiga sõitsid tööle pendelrändajad, kooliõpilased ja tudengid ning inimesed, kes vajavad ligipääsu avalikele teenustele, näiteks Tartusse arsti juurde. 

Rongitemaatika ei ole ainult Valga mure, vaid rong peatub ka ju Sangastes, Keenis, Mägistes, Pukas, Paluperas, Elvas, Peedul, Tõraveres ja Nõos. See teenindab tervet piirkonda, mitte ainult ühte linna. Ja alates selle aasta algusest seda rongi enam sõiduplaanis ei ole. Tagajärg ongi väga lihtne: inimesed ei jõua enam hommikul mõistlikul ajal Tartusse. Jah, hommikul on üks väljumine, mis on ülivarajane, ja teine, mis jõuab alles poole kaheteistkümne paiku Tartusse. 

Aga me räägime palju regionaalpoliitikast, tasakaalustatud arengust ja sellest, et elu peab olema võimalik igas Eesti nurgas. Kas inimene saab elada maal ja käia linnas tööl või koolis, kui ei ole mõistlikke ühendusi?

Otepää, Tõrva ja Valga omavalitsusjuhid on teinud ministeeriumile ühispöördumise. Sel reedel toimub ministriga kohtumine Valgas, aga see ei tähenda seda, et need mured automaatselt laheneksid, vaid vastupidi. Ma arvan, et seal tekivad lauale mingid küsimused, millest loodetavasti saame juba kuulda lahenduste ja arutelude näol siin saalis. Paari nädala pärast loodame kohtuda ministriga ja oodata neid vastuseid. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Vaat siin saalis me räägime tegelikult kõige rohkem rahast, kas otseselt või kaudselt. Kahjuks paraku me kuuleme pidevalt ka seda, õigemini näeme selliseid hoiakuid, et kui on vaja teha midagi mõistlikku või kui on vaja teha midagi, millest päriselt inimesed, rahvas saaks kasu või mida neil oleks päriselt vaja, siis me kuuleme alati vastuseks: ei saa, sest raha ei ole. Aga teisest küljest me näeme, kuidas siis, kui on vaja teha midagi kas propagandistlikku või ideoloogilist, leitakse selleks alati raha. Nagu ütles kunagi üks eelmine rahandusminister, raha läheb igale poole. 

Seoses sellega on meil arupärimine Heidy Purgale, kultuuriministrile, 275 000 euro suuruse lõimumiskampaania riigihanke kohta. Alles anti 375 000 sealtsamast Kultuuriministeeriumi alt koolituspropagandaks ajakirjanikele ja KOV-i töötajatele selleks, et positiivselt kajastada immigratsiooni ja lõimumist. Nüüd siis antakse uuesti 275 000 veel juurde, selleks et saavutada nii-öelda sidusat ühiskonda, lõimumist ja kohanemise suhtes positiivseid hoiakuid tugevdav sotsiaalkampaania, samal ajal kui kultuuritöötajate palk on kriitiliselt madal ja kultuurivaldkond on pikaajaliselt alarahastatud. 

Meil on kümme küsimust, millest võib-olla kõige põhilisem on see, et me palume selgitust, miks peab kultuuriminister õigeks, et maksumaksja raha kasutatakse selleks, et kasvatada kodanikes õigeid hoiakuid, selle asemel et kaitsta eesti keelt, tugevdada rahvusriiki ja tagada kultuuritöötajatele inimväärne palk. Aitäh!

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma annan Isamaa Erakonna nimel üle hasartmängumaksu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on Reformierakonna rahanduspoliitika eksperdi Mart Võrklaeva poolt möödunud aasta halvimaks tituleeritud seaduse kehtetuks tunnistamine, mis sisuliselt tähendab netikasiinodele antud maksulangetuse tühistamist ja sellele eelnenud maksumäärade taastamist. 

Hasartmängumaksu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse võttis Riigikogu vastu möödunud aasta lõpus head parlamentaarset tava rikkudes ja valgustkartva lobitegevuse tulemusena. Endine rahandusminister Mart Võrklaev on andnud mõista, et selle seaduse vastuvõtmine sai teoks tänu Eesti 200 väljapressimisele, kes vastupidisel juhul oleks koalitsioonist lahkunud. Sama kinnitas ka eile siinsamas saalis rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles, et see eelnõu võeti algatajate surve all vastu. 

Tagatipuks selgus, et seaduses on väidetavalt eksituse tulemusena tekkinud viga, mis vabastas netikasiinod 2026. aastaks sootuks maksu tasumise kohustusest. Kuigi nimetatud viga on parandatud, ei saa netikasiinode maksulangetust pidada põhjendatuks. Reformierakonna juhitav valitsuskoalitsioon alustas pärast võimuletulekut 2023. aastal paljude maksutõusudega ja uute maksude kehtestamisega, mida põhjendati vajadusega teha korda Eesti riigi rahandus. Tänaseks on Reformierakonna juhtimisel kehtestatud lähiajaloo suurima defitsiidiga riigieelarve ja viidud riigi rahandus sügavasse kriisi. Kujunenud olukorras esitab Isamaa eelnõu netikasiinode maksulangetuse tühistamiseks ehk samale protsendile, nagu oli enne selle seaduse vastuvõtmist, 7%-le. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimeseks punktiks on Riigikogu liikmete Juku-Kalle Raidi, Tarmo Tamme, Tanel Teini, Luisa Rõivase, Eerik-Niiles Krossi, Annely Akkermanni, Ando Kivibergi, Kadri Tali, Toomas Uibo, Kalle Laaneti, Mario Kadastiku, Irja Lutsari, Diana Ingeraineni, Peeter Tali, Stig Rästa, Jaak Valge, Leo Kunnase, Tiit Marani, Tanel Kiige, Raimond Kaljulaidi, Hanah Lahe, Anti Poolametsa, Priit Sibula, Tõnis Lukase, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Anti Allase, Helir-Valdor Seedri, Anti Haugase, Jüri Jaansoni, Alar Lanemani, Henn Põlluaasa, Maria Jufereva-Skuratovski, Pipi-Liis Siemanni, Evelin Poolametsa, Vilja Toomasti, Margit Sutropi, Mart Võrklaeva, Riina Sikkuti, Signe Riisalo, Lauri Hussari, Yoko Alenderi, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Timo Suslovi, Meelis Kiili, Urmas Reinsalu, Riina Solmani, Ants Froschi, Mart Maastiku, Õnne Pillaku, Ester Karuse ja Lauri Läänemetsa esitatud Riigikogu avalduse "Tiibeti laste kaitseks" eelnõu (763 AE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi.

Head kolleegid! Kõigepealt tänu kõikidele neile 53 kolleegile, kes algatasid selle avalduse Tiibeti laste kaitseks. Aga käime nüüd korraks üle, miks seda vaja on ja mida see endas täpsemalt kätkeb. 

Me räägime praegu Hiina Rahvavabariigi ametlikust poliitikast, mis rõhutab, et kõik Hiinas elavad etnilised vähemusrahvad on võrdsed ja autonoomsed hiinlastega, aga tegelikult muidugi keskendutakse nende rahvaste suhtes hoopis kontrollile ja neid lihtsalt assimileeritakse hiinlastega. Hiina ametivõimud on loonud 4–18-aastastele hiinlastele de facto sihukese kohustusliku politiseeritud internaatkoolide süsteemi, mis tähendab kohustusliku hariduse omandamist mandariini keeles, ilma et neil oleks võimalik – mitte ainult et pole põhjalikult, vaid pole enamasti üldse – õppida tiibeti keelt ja kasutada tiibeti keelt näiteks kõnekeelena kas või nendes koolides või õppida tiibeti kultuuri ehk ajalugu. 

See meenutab vast kõige enam 1930. aastatest stalinistlikku Venemaad, ütleme siis, millise moodustise usin õpilane on Puna-Hiina olnud nendestsamadest aegadest, kommunistlik Hiina on olnud väga hea Stalini õpilane. Tuletame meelde Arvo Valtoni välja antud raamatute sarja, mis kõneleb soome-ugri pisikeeltest 1930-ndatel, 40-ndatel ja 1950-ndatel, siis seal toimus täpselt sama asi. Noored korjati sisuliselt nende küladest, nende loomulikust elukeskkonnast kokku ja suunati internetkooli. Esimene asi koolides oli loomulikult nende kui mahajäänud rahva koduse keele rääkimise lõpetamine – keeld karistuse ähvardusel. Need karistused olid ikkagi üsna jõhkrad. Ja täpselt nii nagu Hiinas praegu toimus see ju ka Nõukogude Liidus, et mingigi vastuhaku või avaliku nõusoleku puudumise avaldamine tõi kaasa karistused mitte ainult protesteerivale üksusele, vaid ka perekondadele, sageli tervetele küladele. 

See tuletab mulle meelde, et paarkümmend viis aastat tagasi õnnestus mul teha intervjuu toonase Mari Eli Vabariigi – noh, tal ei ole vabariigi tunnuseid peale nime – presidendi Markeloviga, kes üsna ülbelt ütles – see on täiesti avaldatud ja lindis, alles ka Eestis raadiotes kõlanud –, et tema kui Mari Eli presidendi ülesanne ja püha kohus on vabastada Mari rahvas igaveseks ajaks mari keele kõnelemisest. See on nüüd täpselt seesama, mida teeb Hiina tiibetlastega. 

Tuletame võib-olla natuke selle lineaarse, ütleme, ajaloolise samm-sammult liikumise korraks meelde, mis Hiina on tiibetlaste, aga mitte ainult tiibetlaste, vaid ka kõigi teiste oma pinnal, oma territooriumil elavate okupeeritud vähemusrahvustega teinud. 1950. aastate okupatsioonist alates sõlmiti tiibetlastega 17-punktiline leping, mis lubas tiibetlastele kultuurilist autonoomiat, lubas neile omakeelset õpet. Aga nagu ikka, jälle seesama paralleel stalinistliku Venemaaga, hakati traditsioonilist omakeelset kooliharidust absoluutselt kohe vähendama ja asendama tiibetikeelset õpet ja haridust hiinakeelsega, sest tiibeti keelt ja kultuuri käsitleti kui feodaalset nähtust ehk sihukest ajast ja arust relikti. Otse loomulikult oli vaja hiinlastel tulla – kasutame siin väga tugevaid jutumärke – tiibetlastele "appi", et nad lõpuks ometi ära tsiviliseerida. Ja nagu me ka teame, Hiina propaganda kasutab sellist asja, mille nimi võiks olla õnneliku tiibetlase näitamine, kes räägib, et nüüd on kõik okei, haridus on kõikehõlmav, haridus on hea, internaatkoolid teevad Tiibeti rahvale ainult hüva. 

Kultuurirevolutsiooni ajaks oli see asi muidugi täiesti massiline ja toona veel võis esimesest, olenevalt geograafilisest asupunktist, kas kolmanda või neljanda klassini tiibeti keelt õpetada. Aga see situatsioon on muidugi tiibeti keelega tehtud drastiliselt hullemaks ja üsna masendavamaks. Niimoodi, jah, samm-sammult. Viimasel kümnendil eriti on Hiina võimud assimilatsioonipoliitikat järjest tugevdanud. Esiteks, internetkoolide süsteem, kuhu tiibeti lapsed viiakse, on alati kodust kaugel. See ei tähenda ainult traditsioonilise kultuuri ja keele tapmist, ma ei räägi isegi ainult sellest, vaid me võime mõelda nende tuhandete, kümnete ja sadade tuhandete perede jõhkra lõhkumise peale. Sest Hiina oma allikad ütlevad jah, et õnnelikke Tiibeti lapsi, kellel on au ja üllus õppida mõnes hiinakeelses internaadis, on umbes 800 000 või miljon, võib-olla isegi rohkem. Nii palju õnnelikke lapsi. 

Inimesi, kes on Tiibetis vastu hakanud, ja neid vaikseid proteste on olnud. Ma väga kaugele ei hakkaks minema, sest muidu me läheksime tõesti 1960-ndatesse, 1970-ndatesse, isegi 1980-ndatesse ja 1990-ndate algusesse, kui oli mingi lõdvenemisperiood Hiinas tiibetlaste suhtes. Reeglina need tegelased vallandatakse, neid süüdistatakse separatismis. Neid inimesi, kes avalikult ütlevad, et tiibeti keeld suretatakse tahtlikult välja, täna ähvardab kahe- kuni kümneaastane vanglakaristus – no see on nagu automaatselt –, aga võimalus on sattuda ka 15 aastaks türmi. 

Siin on päris paljud Riigikogu liikmed, ma arvan, et kokku vast oma viisteist selle kolme aasta jooksul, kui Tiibeti toetusrühm on tegutsenud ja käinud ka Dharamsalas, kus on eksiilvalitsus ja peetakse tiibetikeelset kooli, … kooli. Seal on töötab palju inimesi, kellel on õnnestunud Tiibetist jalga lasta. Aasta-aastalt on see raskendatud, Hiina ei ole huvitatud selle keele ja kultuuri väljasuretamise info mujale maailma libisemisest absoluutselt. Need on ikkagi äärmiselt õudsed lood. 

Tiibetist pakku joosta on tänapäeval juba üsna raske. Minu andmetel on eelmisel aastal – ma nüüd räägin 2025. aastast, eks ole – umbes veerandsajal tiibetlasel õnnestunud põgeneda ja nemad on oma lood nendest küladest kaasa võtnud. 

Üks hästi konkreetne juhtum, mille ma tahtsin siin välja tuua, oli mõned aastad tagasi. See on üks maailmas tuntumaid hariduse või keele väljasuretamise juhtumeid. See oli tegelikult täiesti tavaline äri- või kaupmees Tiibetist, küll haritud tegelane, kes oli veel tiibeti keeles õppinud. Tashi Wangchuk, kellel õnnestus anda intervjuu New York Timesile, kus ta rääkiski tiibetikeelse hariduse kadumisest, pajatas sellest, et tiibeti lapsed ei tunne oma kultuuri, ja pajatas ka sellest, et neid sundhiinastatakse. See on enam-vähem midagi samalaadset, mida me näeme, kui venelased näiteks okupeeritud Ukraina territooriumilt lapsi küüditavad ja lihtsalt üritavad neist oma koogivormi kaasabil sihukesi vene koogikesi küpsetada. Täpselt sedasama tehakse ka Hiinas. Nii et Tashi Wangchuk, kes andis selle ühe intervjuu – see, tõsi küll, lendas maailmas päris hästi –, mõisteti viieks aastaks vangi ja tema süüdistus oli ka separatismi õhutamine. 

Nii et need sadade kilomeetrite kaugusel koduküladest asuvad internaadid, kus tiibetlastest hiinlasi vormitakse, on rahvusvaheliselt üsna kõvasti tähelepanu äratanud ja ikkagi täiesti õigustatult. Ehkki hiinlased väidavad, et tegemist on õnnelike tiibeti lastega, ei lase nad sinna mitte ühtegi vaatlejat, kes saaksid näha, mis seal internaatides tegelikult toimub. 

ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportöörid juhtisid kaks ja pool aastat tagasi ehk 2023. aasta veebruaris avaldatud raportis tähelepanu Hiina Rahvavabariigi väljasuretamispoliitikale, mille eesmärk on Tiibeti rahva kultuuriline, usuline ja keeleline assimileerimine internaatkoolisüsteemide kaudu, teisisõnu Tiibeti rahva hävitamine. 

Euroopa Parlament võttis ÜRO ekspertide raportile tuginedes kohe 2023. aasta 14. detsembril vastu resolutsiooni Tiibeti laste röövimise ja sundassimileerimise kohta nendes internaatkoolides ja mõistis selle repressiivse väljasuretamispoliitika kogu Hiinas hukka. 

Nüüd ennetan küsimust ja käin korraks läbi, kuna siin koridoris enne päriti selle, kuidas on veel sellele reageeritud. Sellest ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööride avaldatud raportist ma rääkisin. Tšehhis on näiteks senati komitee – see on hariduse, kultuuri ja inimõigustega tegelev komitee – 23. mail 2023 võtnud vastu avalduse, milles väljendati ka sügavat muret Tiibeti laste sunniviisilise küüditamise ja kultuurilise assimileerimise pärast. Euroopa Parlament võttis 14. detsembril 2023 vastu selle resolutsiooni, milles seesama sundassimilatsioon hukka mõisteti. Ja Hollandi Parlamendi esindajate koda võttis 15. aprillil 2025 vastu resolutsiooni, mis käsitleb Tiibeti õigusi. Selles rõhutatakse küüditamise, assimileerimispoliitika ja identiteedikahjustuste pidevat toimumist. See on ka üheselt hukka mõistetud. 

Nii et 28 Euroopa Liidu liikmesriigi, sealhulgas Eesti, ühisavalduses ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärgul avaldati samuti muret. Tiibeti koole, kus õpetatakse veel üldse tiibeti keelt ja kultuuri, järjest suletakse. Hiina võimud on nõudnud kõikide õpilaste õppimist just nimelt riiklikes koolides, mis on Puna-Hiina võimude kontrolli all. 

Ja veel, eelmise aasta märtsis kehtestas USA viisapiirangud nendele Hiina ametnikele, kes vastutavad nende piirangute eest just Tiibeti internaatidele ligipääsu osas. Väga tore, kui seal on kõik nii väga õige, siis lubage vaatlejad, las vaatlejad teevad nii-öelda osalusvaatluse tingimustes selgeks, kui õige see kõik on. Hiina muidugi sellele mitte kuidagi reageerinud ei ole ja ka viimati Dharamsalas viibinud kolleegidega võime me öelda, et see protsess võtab ikkagi järjest jõhkramaid tuure. 

Arvestades eelmainitut ja eeltoodut on Riigikogu 53 liiget selle avalduse teinud. Selles me mõistame hukka Hiina assimilisatsioonipoliitika, Tiibeti internaatkoolisüsteemi, mille eesmärk on kaotada Tiibeti, aga ka teiste vähemuste – uiguuridest oli põgusalt juttu – erinevad keelelised, kultuurilised ja usulised traditsioonid. Me nõuame Tiibetis lastele kehtestatud internaatkoolisüsteemi ja perekondade lahutamise tava viivitamatut kaotamist ning kutsume üles Hiina ametivõime lubama luua Tiibetis erakoole, kus kogu see asi võiks käia oluliselt teistmoodi, hoopistükkis oma keeles ja oma kultuurile tuginedes. 

Me kutsume riike Euroopa Komisjoni nõudma, et Hiina Rahvavabariigi valitsus väljastaks Euroopa diplomaatidele viisad, et neid internaatkoole kogu Tiibetis külastada saaks, lubaks sõltumatutel ajakirjanikel ja rahvusvahelistel vaatlejatel samuti piirkonda siseneda. Me teeme üleskutse teiste riikide parlamentidele võtta vastu avaldused Tiibeti laste kaitseks ning edastada need Euroopa Liidu institutsioonidele, ÜRO-le ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile. 

Ma loodan väga, et sellel üleskutsel on võimalikult palju toetajaid. Tiibet on meile korda läinud, meie oleme väike rahvas, nemad on väike rahvas. Meie sidemed, muuseas, on tõsiselt olnud aastast 1991 väga tihedad. Ma isegi ei pajata ainult sellest, et dalai-laama, kes küll eemaldas ennast poliitilisest võimust, on Eestit kolm korda külastanud: aastatel 1991, 2001 ja 2011. Aga viimase kolme aasta jooksul on Riigikogu väisanud Tiibeti eksiilvalitsuse liikmed, eksiilparlamendi liikmed ja eksiilvalitsuse president Sikyong Penpa Tsering. Kõikidel nendel kordadel on alati olnud nende esimeseks mureks just nimelt laste küüditamine, assimileerimine ning tegelikult tiibeti keele ja kultuuri tahtlik ja kuritegelik väljasurutamine. Aitäh! 

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Toomas Uibo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, suured tänud selle põhjaliku ülevaate eest! Eks mure Tiibeti kultuuri ja keele säilimise pärast on suur. Ma tahtsin küsida, et äkki oskad sa panna natukene konteksti seda, kas meil on olemas selliseid usaldusväärseid andmeid, millises tempos see assimilatsioon nagu toimub ja millises tempos inimeste arv, kes tiibeti keelt veel nagu kasutavad, väheneb aastas. Kas meil on selle kohta mingi ülevaade?

Jah, see on väga hea küsimus ja seda oleks tulnud küsida kolmekümnendatel ka stalinistlikult Venemaalt. Tegelikult on nii, et igasuguse infi, ma mõtlen, vähegi tõese infi väljapääs Tiibetist on meeletult raskendatud. Tavaliselt siiani on ta tulnud koos inimestega, sest interneti kasutamine on piiratud. Kui sa jääd mingi sellise info levitamisega Puna-Hiinas vahele, olles näiteks tiibetlane või uiguur, siis on sanktsioonid, see on kindel vangla. Me oleme neid vanglalugusid, mis on ikka ääretult õudsed, ka Dharamsalas kuulnud. Ma saan tugineda sellele 800 000-le, miljonile, ja see on nüüd Hiina enda ametlik väljahõige jah, et nii palju lapsi on siis nendes internaatkoolides õnnelikuks tehtud. 

Nüüd, kui kiiresti see tiibeti keele väljasuretamine edeneb, on ka raske öelda. Sest faktiks ju jääb, et ka avalike vastupanude puudumisel siis eks tiibetlased ikkagi salaja ja nii-öelda, piltlikult öeldes, suletud uste taga üritavad oma lastele seda kultuuri ja keelt edasi pärandada. Ma kardan, et päris täpseid vastuseid saame me millalgi alles siis, kui Hiina, millesse on küll raske lähiaastatel uskuda, laseb lõpuks vaatlejad sinna sisse, või kui ükspäev siis Hiina, see Puna-Hiina režiim kukub. No iga režiim ükskord kukub. Ma kardan, et see on selline takkajärgi uurimine hiljem.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatav juhataja! Lugupeetav ettekandja! Kõik on arusaadav, aga see puna-Hiina kindlasti kaitseb. Ja nagu te targalt rääkisite, sinna kuidagi sisse minna ja aru saada on ülikeeruline. Ma väga loodan, et Riigikogu kiidab selle avalduse heaks. Aga mis võiks olla selle avalduse tulem, vaadates just sihtgruppi ehk Tiibeti lapsi lühikeses, keskpikas ja pikas plaanis? Mis see tulem võiks olla, soovitud tulem?

Aitäh! Selle avalduse – ma loodan ka, et see võetakse siin vastu – tulem võiks olla esiteks signaal teistele vabadele riikidele esiteks selle probleemi teadvustamise asjus. Lihtsalt endes märku, et Hiina käitumises – ma mõtlen seda, mis puudutab inimõigusi, sedasama keelte ja kultuuride väljasuretamist – on väga kindlad ja pikaajalised mustrid. Ilma kindla surveta ei tee Hiina mitte kunagi mitte midagi.

Ma ei taha olla väga suur optimist, aga ma usun, et ehk mingil hetkel on siiski võimalik, et Hiina Rahvavabariik laseb kas või mõningad diplomaadid ja vaatlejad Hiinasse, mis võimaldab mitte näidistiibetlaste, vaid päris tiibetlastega suhtlemist. Teine asi, mis on ka väga oluline: kui me räägime, mil moel tiibeti keel ja kultuur üritavad üsna meeleheitlikult ellu jääda eksiilis – nimetame ülejäänud maakera välis-Tiibetiks –, siis kindlasti on see toetusavaldus ka neile. Ma arvan, et neil kõigil on seda vaja.

Samas, olemata eriline optimist, arvan ma, et taoline avaldus on oluline mitte ainult Eesti parlamendi poolt vastuvõetuna, vaid, nagu me ka mainisime, ka muude riikide poolt vastuvõetuna, mis teeb selge veelahkme, millisel poolel oleme riikidena meie ja millisel poolel on see, mida me saame kutsuda kurjuseteljeks. Tänan!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Teen lühikese ülevaate väliskomisjonis toimunud aruteludest ja menetluse käigust. 

Riigikogu juhatus võttis 53 Riigikogu liikme poolt 19. novembril 2025 esitatud Riigikogu avalduse eelnõu menetlusse 20. novembril ning määras eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. septembri. Mitte ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu fraktsioonid ega komisjonid ei esitanud. 19. novembril toimunud väliskomisjoni istungil arutati seda avaldust. Muu hulgas tegi väliskomisjoni esimees ettepaneku keskenduda selles avalduses Tiibeti laste olukorrale ja esitada juhtivkomisjoni poolt Riigikogu täiskogule avalduse eelnõu muudetud kujul. Algatajate esindajad nõustusid ettepanekuga, et te olete näinud nii esimest teksti kui ka teist. Ütleme nii, et sisulist vahet ei ole, teksti muudeti veidi lihtsamaks, veidi lühemaks, sest sisuliselt oli see avaldus 2023. aasta Euroopa Parlamendi avalduse, ütleme, copy-paste. Seda tuli muuta nii keeleliselt kui ka normitehniliselt, et see vastaks meie Riigikogu normitehnilistele nõuetele. Kõik oluline selles avalduses säilis. 

Väliskomisjon otsustas oma 29. jaanuari istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 763 muudetud kujul Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks päevaks, 11. veebruariks, ning nimetada juhtivkomisjoni esindajaks eelnõu esimesel lugemisel väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. Komisjon kinnitas samuti konsensusega selle avalduse teksti ja seletuskirja. Eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Head rahvasaadikud! Head kolleegid! Täna arutame deklaratsiooni "Tiibeti laste õiguste kaitseks". Ma tahaksin alustada ühest hiljutisest kohtumisest, mis andis sellele teemale minu jaoks väga isikliku mõõtme. 

Hiljuti käisime Riigikogu Tiibeti toetusrühma delegatsiooniga Dharamsalas, kohtusime tema pühaduse, XIV dalai-laama Tenzin Gyatsoga, et õnnitleda teda tema 90. sünnipäeva puhul. Kohtudes oli võimalus põgusalt rääkida. Ma ütlesin talle, et minu südameteema on laste väärtuskasvatus ja et ma soovin Tiibeti lastele paremat tulevikku. Tema pühadus võpatas korraks, kui hoidsin kätt sel ajal, justkui oleks see sõna "lapsed" puudutanud midagi väga keskset ja isiklikku. Ta ütles: "Jah-jah, lapsed on kõige tähtsamad." Siis rääkis ta kaastundest, ühest põhiväärtusest. Ta selgitas, et kaastunne ei ole lihtsalt empaatia, teise inimese tunde läbielamine, vaid kaastunne on isetu soov, et teisel inimesel oleks parem, tema enda pärast. Me ei pea tundma kaasa selleks, et end ise hästi tunda. Ja ometi, kui suudame teise pärast talle kaasa tunda, tekib ka meis endis rahulikum ja inimlikum tunne, sest teine tunneb, et ta on mõistetud, aktsepteeritud ja hoitud. 

Ma arvan, et tänane deklaratsioon Tiibeti laste õiguste kaitseks, mida me siin arutame, peabki olema meie kaastunne Tiibeti lastele. See on kaastunne, mis ei jää ainult tundeks, vaid muutub seisukohaks ja teoks. 

Dharamsalas kohtusin ka ühe 30-aastase naisega, kes kasvas üles sealses lastekülas. Lapsena saatsid tema vanemad ta Indiasse maapakku. Nad nägid, et ta on võimekas, aga kodukohas koolis toimus ajupesu. Nad kartsid, et temalt võetakse ära mitte ainult võimalus, vaid ka keel ja identiteet – see, kes ta on. Põgenemine üle Himaalaja mägede oli ränk katsumus. Üks laps nende grupist suri teel. Aga kõige raskem ei olnud tema jaoks mitte see põgenemise teekond, vaid kõige raskem oli hilisem mõistmine. Ta rääkis, et lapsena ta ei saanud aru, miks vanemad ta ära saatsid. Ta arvas, et võib-olla nad ei armastanud teda. Alles täiskasvanuna ta mõistis, et vanemad tegid selle otsuse armastusest. Nad tahtsid talle anda võimaluse saada hea haridus ja luua avatud tulevik, mida kodus enam lubada ei saanud. Täna on tal inimõiguste magistrikraad ja ta pühendab oma elu Tiibeti rahva teenimisele. See on justkui õnnestumise lugu, aga ta lisas ka kohe, et isiklik valu jääb. Tal ei olnud võimalik oma vanematega rohkem kohtuda, ta pole näinud oma õdesid-vendi, keda oli seitse, ta ei saanud osaleda oma vanaema matustel. See tähendab, et isegi kui inimene saab hariduse ja töö, jääb tema ellu auk, mida miski ei täida – katkestatud perekondlik side. Eelmisel aastal tekkis tal juba lootus, et ema saab talle Indiasse külla tulla. Ta valmistus nädalaid, tahtis emale muljet avaldada, mitte edvistamiseks, vaid selleks, et ema näeks, et vaata, see raske otsus ei olnudki asjata, vaata, kelleks ma olen saanud, kui hästi mul läheb. Ja siis viimasel hetkel tühistati ema väljasõiduluba. Ta ei saanud tulla. Tuli ema sõbranna, kes küsis temalt lihtsalt, kas sa tunned oma emast puudust ka. Ja sel hetkel, ütles ta, lasi ta pisaratel voolata. 

Head kolleegid! See on koht, kus poliitika ei ole enam abstraktne, see puudutab lapse õigust kasvada pere keskel. See on õigus emakeelele ja identiteedile. 

Palun lisaaega ka!

Kolm minutit lisaks.

Siit jõuan ma laiema mustrini. See, mida me täna Tiibeti laste puhul nimetame, ei ole kahjuks ainulaadne. Autoritaarsed režiimid alustavad sageli lastest, sest last on lihtsam ümber kujundada kui täiskasvanut. Kui ei suudeta inimest veenda, püütakse kujundada identiteeti: keel, kool, nimi, kuuluvus. Nii tekib lojaalne kodanik, mitte vabast valikust, vaid järkjärgulisest katkestusest. Mäletame seda ka Nõukogude okupatsiooni ajast. Näeme seda praegu ka Ukrainas, kus venelased küüditavad lapsi Venemaale, katkestavad perekondlikke sidemeid ja tegelevad sunniviisilise ümberkasvatamisega okupeeritud aladel. 

Meie sõnum, demokraatliku riigi sõnum on lihtne. Ükski laps ei tohi olla sõja ega diktatuuri tööriist. Tänane deklaratsioon ütlebki: laste õigused on piir, mida ei tohi ületada. Lapsel on õigus perele, õigus emakeelele, õigus kultuurile ja turvalisele arengule. Meie roll Riigikoguna on seda öelda selgelt, ka siis, kui me oleme väikeriik. Väikeriigi hääl saabki olla eriti selge, sest me teame, kui haavatav on keel ja kui valus on, kui perekondade sidemeid lõhutakse.

Ent ma tahan lõpetada dalai-laama kaastundemõttega. Kaastunne ei tähenda naiivsust, me ei pea ebaõigluse ees vaikima. Kaastunne tähendab, et me ei lase vihal meid juhtida. Me võime tunda kaastunnet ka nende vastu, kes selliseid süsteeme loovad. Mitte selleks, et neid õigustada, vaid selleks, et mõista, kui vaene on suuruse idee, mis vajab laste murdmist ja perekondade lahutamist. Ka nemad väärivad kaastunnet, et nad ei ole leidnud head viisi olla rahvana suur, ilma hirmu ja sunduseta. Tõeline suurus ei vaja teiste assimileerimist oma kultuuriruumi, tõeline suurus julgeb anda ruumi teisele identiteedile. 

Seepärast kutsun teid Reformierakonna nimel toetama tänast deklaratsiooni. See on meie isetu kaastunne Tiibeti lastele ja ühtlasi meie pühendumus põhimõttele, et ükski laps mitte kusagil ei tohi olla diktatuuri tööriist. Aitäh teile tähelepanu eest!

Aitäh! Järgmisena Ester Karuse, eeldan, et volitusega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kujutage ette väikest last, kes ärkab öösel üles, nutab ja otsib oma lähedasi. Aga ema ei ole ja isa ei ole mitte kusagil. On hoopis suur ühiselamu, võõrad inimesed ümberringi ja tunne, et oled kuskil, kuhu sa ise ei ole otsustanud ega tahtnud tulla. 

Ma hiljuti lugesin seda raportit "When They came to Take Our Children", mis kirjeldab Tiibeti internaatkoolide süsteemi ning selle mõju lastele. Need lood ei ole kellegi poliitilised hinnangud, vaid päris laste, perede ja õpetajate tunnistused päriselust. Need ei ole üksikud lood siin sees, vaid see on süsteem, nagu te juba varasemalt siin eelkõnelejate suust kuulsite.

Viimaste aastate jooksul on suletud sadu kohalikke Tiibeti kogukonna koole. Nende asemele on loodud riiklikud internaatkoolid, kuhu lapsed suunatakse elama ja õppima sageli juba nelja-aastaselt. See tähendab, et laps ei käi lihtsalt koolis, vaid elab ja kasvab riikliku kontrolli all, eemal oma perest ja kogukonnast. Ja nii kaobki tasapisi side sellega, kes ta tegelikult päriselt on. Lapsed tunnevad end üksikuna ja võõrandatuna, mõned ei saa ega oska enam kodus suheldagi, sest nad ei räägi enam sama keelt.

Raportid kirjeldavad, kuidas lapsed eemaldatakse oma loomulikust kultuurilisest keskkonnast. See omakorda tähendab, et emakeele roll väheneb ning religioossed ja kultuurilised praktikad on piiratud või hoopistükkis keelatud. Kui laps kaotab igapäevase kontakti oma pere, keele ja kultuuriga, siis on see identiteedi ümberkujundamine.

 Aga probleem ei piirdu ainult sellega, sest raportid ja tunnistused räägivad ka väärkohtlemistest ning hooletustest. Kirjeldatakse füüsilist karistamist ja hirmu. See on süsteemne probleem, mis puudutab väga paljusid lapsi. Vanematel ei ole võimalik sekkuda, sest lapsed on kaugel ja süsteem ei võimalda neil oma laste eest seista, sest vastasel juhul ootaks neid omakorda vastav karistus.

Head kolleegid! Õnneks meil tänases Eestis selliseid muresid ei ole. Aga ka meie ajaloos on olnud hetki, kus rahvuslik identiteet ei olnud iseenesestmõistetav. Ma näiteks mäletan oma vanaema jutustusi sellest, kuidas Eesti lippu ei tohtinud omada, rääkimata loomulikult selle vabalt lehvitamisest. Ja kui ma väike olin, siis ta näitas seda lippu, mida pööningul hoiti peidus. Oma keelt ja kultuuri tuli hoida vaikselt koduseinte vahel meil siin Eestis kunagi. 

Meie inimesed teavad ja mäletavad seda, mida tähendab, kui haridussüsteem püüab kujundada uut identiteeti. Seetõttu me mõistamegi, kui ohtlik, vastik ja väär on see poliitika, mis eemaldab lapsed oma kultuurilisest keskkonnast. Nii et see ei ole ainult Tiibeti küsimus, vaid see on küsimus laste õigustest. Igal lapsel peab olema õigus kasvada oma pere keskel, igal lapsel peab olema õigus oma emakeelele, kultuurile ja usule. Need on väärtused, millele toetub ka Eesti riik. Ja just seetõttu on meie kohustus sellest täna siin rääkida. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud Eesti rahvas! Lugupeetud Tiibeti rahvas! Need, kes meid usutavasti ajakirjanduse vahel lõpuks kuulevad, vähemalt need tiibetlased, kes on eksiilis – ma olen kindel, et see avaldus jõuab ka teieni –, ma tean, kui tähtis see teile on. 

Samamoodi oli meile erakordselt tähtis see, et meid kõige sügavama okupatsioonipimeduse ajal ei unustatud. Meile oli erakordselt tähtis see, kui julgete inimeste poolt kirjutatud Balti apell jõudis ÜRO-sse, kus tuletati meelde Eesti okupeerimist. Ja see jõudis meieni läbi ragiseva raadio Ameerika Hääle või Vaba Euroopa vahendusel. See oli nagu hääl teispoolsusest ja see oli üliväärtuslik. Rõhutud rahvaste hingeelu teame meie vast paremini kui paljud teised. Küllap on rootslasel raske aru saada, mida tähendab olla okupeeritud, mida tähendab olla kohvrite otsas hirmuga, et sind iga päev küüditatakse.

Sellepärast meie sõnum, ma tahan uskuda, kõlab tugevamini ja on ka eeskujuks teistele. Ehk kui meie ei oleks laulva revolutsiooni ajal omaenda ja saatuse tahtel vabadust saanud, siis suure tõenäosusega oleksime me samas seisus. Meie vastu on toime pandud genotsiid, meie vastu suunati assimileerimise eesmärk. Meie keel suruti nurka, meie kultuur ja kirjandus suruti nurka. Aga mis tunne on ühel inimesel, kui ta on nurka surutud ja alandatud? Sama tunne on meie rahvastel, tervetel rahvastel. Ehk kõige suurema heateo teeme me ju siis, kui me aitame võimalikult suure hulga inimeste kannatusi vähendada, mida õpetab ka dalai-laama.

Tiibeti rahvas, kes on okupeeritud seisundis juba väga kaua, on tegelikult erakordne, vägivallatu võitluse sümbol kogu maailmale. Ka see on õppimist väärt. Ka meie olime ju vägivallatu vastupanu sümbol oma laulva revolutsiooniga. Tiibetlastele pealesurutud keele- ja kultuurivastane tegevus on tegelikult kultuurigenotsiid. Iga hinna eest likvideeritakse ürgset kultuuri koos oma religiooniga, koos oma rahvuslike traditsioonide ja keelega. Kõigepealt võetakse ära keel lastelt ja siis lootuses, et kaob ka kõik muu, sest ärme unustame, et represseeritakse usklikke, hävitatakse kloostreid, represseeritakse kõiki, kes nõuavad vabadust. Iga vaba sõna võib tähendada vanglat. 

Neid tragöödiaid on Tiibetis juhtunud ka hiljuti. Hiina on muutunud agressiivsemaks Xi juhtimise ajal. Tegelikult avaldatakse väga jõulist survet uiguuridele ja kõikidele vähemusrahvustele, oleme täpsed, põlisrahvastele, sest neid tahetakse tituleerida vähemusrahvaks. Nad kaotavad oma keele omal maal. Nad ei ole rändurid mööda maailma, nad kaotavad omal maal. 

Kolm minutit, palun.

Kolm minutit lisaks.

Ja sellel on väga suur erinevus võrreldes sellega, kui keegi läheb teisele maale ja õpib seal omakorda põlisrahva keeles.

Kultuurigenotsiid, mis toimub soome-ugri rahvaste vastu, on sama või lausa identne selles osas, kuidas Hiina toimib. Xi Jinpingi nn rahvusliku ühtsuse doktriin on põlisrahvaste allasurumisele suunatud, selleks et luua nn ühtne Hiina rahvas. Kas tuleb tuttav ette? Nõukogude rahva loomine, internatsionalism. Ainult et seda tuleb alati tõlkida inimkeelde ehk suurrahva, impeeriumi rahva jõhker jõu ja vägivallakasutus väiksemate suhtes.

Meie ülesanne on tegelikult kaitsta ka mujal põlisrahvaid, on need uiguurid või mõned teised, keda jõuga alla surutakse. Sest rahvuslik identiteet, keel ja kultuur ei ole 20. ega 21. sajandil rohkem kaitstud kui varem. Pigem on olukorrad läinud palju hullemaks. Ja nüüd me räägime miljonite laste assimileerimisest ja mahasurumisest. 

Mida võib veel öelda? Tiibeti rahvas, kes on eksiilis, paguluses ja iga hinna eest proovib oma kultuuri alles hoida. Seegi meenutab väliseestlaste meeleheitlikke pingutusi võõras keskkonnas oma kultuuri ja keele säilitamiseks. Ka see on meie ajaloolises kogemuses sees ja seetõttu ma leian, et peaksime aitama ka oma ajaloolist kogemust neile üle kanda ja neid toetama. Seda on Riigikogu teinud ka oma Tiibeti eksiilkogukondade ja eksiilvalitsuse ja dalai-laama külastamise käigus. Me oleme näidanud oma toetust. Muidugi, laste õigused. See on ju ligi miljonilt lastelt õiguste äravõtmine oma emakeelele omaenda kodumaal. Ja see on kultuurigenotsiid. Kui see ei ole kultuurigenotsiid, siis mis see on? Võib-olla peaksime me seltsimees Xi'le kirja saatma, et ärge tehke nii, äkki ta vastab meile, vihaselt. Ehk ma siiski tahan uskuda sellele, nagu budistid ütlevad, et kann täitub ka tilkhaaval. Meie sõnadel ja meie valmidusel toetada kannatajaid on mõju ka mujal maailmas ja meid järgitakse ka mujal maailmas. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu unistus on, et keskkonna ja looduse mitmekesisuse, liigirikkuse eest seisjad paneks ka tähele, et kultuuriline mitmekesisus, kultuuriline elurikkus on samasugune tasakaalustav väärtus. Tegelikult ei saa olla ühte teiseta, sest iga rahvas hoiab oma kodukohta ja oma loodust kõige paremini. Nii et ma olen liigutatud ja mulle väga meeldib, et noorem põlvkond on üle võtnud keskkonnakaitse, loodusliku elurikkuse kaitse. Ma loodan, et silmad avanevad ka niivõrd, et minnakse varsti tänavatele kultuurilise elurikkuse ja liigirikkuse, kultuurilise mitmekesisuse kaitsmiseks, sest iga päev või vähemalt igal aastal sureb väikseid kultuure ja keeli maailmas nagu kärbseid. Me peame seda tähele panema ja seda tähele panema ennetavalt. 

Kultuuriline genotsiid on selline nähtus, millele just väikerahvas – meie oleme ka väikerahvas – peab tähelepanu juhtima. Sest kui üks väikerahvas, nii nagu üks perekond, nii nagu üks inimene suleb silmad või vaatab mööda, kui tema naabri juurde tulevad küüditajad, et äkki minuga ei juhtu. Juhtub! Kui mina seda tähele ei pane, kui ma sõna ei võta, siis jõuavad küüditajad ükskord ka minu ukse taha. See on väikerahvaste solidaarsuse võtmeidee. 

Me peame häält tegema selle pärast, et see motiiv, see teadmine, et kultuuriline elurikkus on midagi väärt, maailmast ei kaoks. Suurtel rahvastel on oma teemad, oma moraal. Internaatkoolide vägivalda oleme näinud ju paljudes maailma piirkondades, ka Põhja-Ameerikas, kus riigid on selle hukka mõistnud, mõlemad suured riigid nüüd veel mõni aeg tagasi. Oleme seda näinud Venemaal, näeme, mis toimub Ukraina rahva puhul. Me ei räägi alati sellest vormist kui internaatkoolidest, aga kujutage ette ühte küüditamise mootoriks, või ütleme, kogu selle protsessi instrumendiks tehtud kooli. See on massiivne vägivald, see on massiivne alistamine ja selle ees ei saa silmi sulgeda. 

Nii et väikse riigi parlament peab moraalse kompassi endal silme ees hoidma, peab kaitsma ja seisma ka teiste väikeste rahvaste eest. Ka need grupid, kes nõudsid Eesti iseseisvust, olid teiste riikide tänavatel ja parlamentides alguses vähemuses. Aga kui need hääled hakkasid kokku kõlama, kui maailmas info levis, siis lõpuks andis see võimaluse paisuda suureks kooriks. Meid toetati, me saime vabaks, meie kultuur ja identiteet püsivad siiamaani. Nii et olgem avatud teiste väikerahvaste probleemide suhtes ja ei kultuurilisele allasurumisele, ei kultuurigenotsiidile! Toetagem Tiibeti rahvast!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Tõepoolest, head kolleegid, kõik, mis vähegi oluline on, on siin vast ära öeldud, aga Eesti 200 fraktsiooni poolt tuletan meelde veel kord neid numbreid, mida siin natukene on ju tehtud. Lõppkokkuvõttes me räägime hukkamisest. See on keele või kultuuri hukkamine. Me teame, et iga keel ja kultuur on arenevad, elus organismid ning nende sunniviisiline lõpetamine, nurka surumine, alavääristamine, väljasuretamine – see ei ole mitte midagi muud kui elus organismi hukkamine.

Need inimesed, kes seda kultuuri või keelt kannavad, saavad samuti hukatud. Ma tuletan meelde, et nii suurtel, aga ka väikestel rahvastel on omad juured, oma kombed, oma etnos, omad tõekspidamised. Ärgem unustagem, et maailmas pole olemas kahte keelt, kus saaks ühtemoodi mõelda, kas või mõelda. Me ei räägi tõlkimisest, mis võib olla üsna raske, eriti näiteks luule tõlkimisest. Me räägime praegu miljonist Tiibeti lapsest. Eestlasi on miljon, eks ole. Me võime nüüd kujutada vaid pilti, kuvandada, et oleks lihtsam aru saada, et ühel päeval oleme me kõik, miljon eestlast, kusagil vangilaagris või internaadis. Nii et järel ei ole kedagi, mitte kedagi, kui me räägime miljonist.

Peale selle, mille pärast rahvusvahelised organisatsioonid mures on, on inimõiguste rikkumine. Aga tegelikult on siin ju veel üks aspekt nende laste juures. See on nendele Tiibeti lastele sisendamine, et nemad, nende kultuur, nende vanemad, nende emad, nende isad ei ole täisväärtuslikud inimesed, vaid on lihtsalt mingi suvaline praht. Nagu hiinlased tiibetlastele on märku andnud, nad on mingi feodaalne jäänuk. See on nagu venelased väikerahvastega käitusid. 

Tuletame meelde: paljudel teist riiulis võib-olla on riiuli sihuke teos nagu "NSV Liidu rahvaste punane raamat". Too anti välja 1989. aastal. Meie veel iseseisvad ei olnud ja seal on kümneid ja kümneid NSV Liidu territooriumil elavaid väikerahvaid, kellest praeguseks, 36–37 aastat hiljem, on väga paljud välja surnud. Me võime sealt kümnete kaupa leida rahvaid. Ma ei tea, viimane kamassi keele kõneleja suri siis, viimane etniline algupärase liivi keele kõneleja suri siis jne, jne See ei tähenda mitte midagi muud kui genotsiidi. 

Nii et ükskõik kui suur või võimas võib olla mingi riik, see ei anna talle õigust tappa ega hukata teisi rahvaid ega sellega seoses teisi inimesi. Sest veel kord, identiteedi äravõtmine on hukkamine.

Ma kutsun Eesti 200 nimel kõiki seda eelnõu toetama. Olgem tõesti empaatilised ja mul on väga hea meel, et see on ka üks neid kordasid – isegi mitte võib-olla väga harvasid kordasid –, kus me siin Riigikogus mitte ei kakle, vaid mõtleme üsna sarnaselt.

Omalt poolt tahan veel tänada kõikide meie delegatsioonide koordinaatorit Roy Striderit, kelle abil me oleme saanud väga paljude tiibetlaste lugudega kokku ja me saame neile siin anda ruupori ja häälekaja kogu muu maailma jaoks. Palun toetada! Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 763 lõpphääletus. Selle viime läbi peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Juku-Kalle Raidi, Tarmo Tamme, Tanel Teini, Luisa Rõivase, Eerik-Niiles Krossi, Annely Akkermanni, Ando Kivibergi, Kadri Tali, Toomas Uibo, Kalle Laaneti, Mario Kadastiku, Irja Lutsari, Diana Ingeraineni, Peeter Tali, Stig Rästa, Jaak Valge, Leo Kunnase, Tiit Marani, Tanel Kiige, Raimond Kaljulaidi, Hanah Lahe, Anti Poolametsa, Priit Sibula, Tõnis Lukase, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Anti Allase, Helir-Valdor Seederi, Anti Haugase, Jüri Jaansoni, Alar Lanemani, Henn Põlluaasa, Maria Jufereva-Skuratovski, Pipi-Liis Siemanni, Evelin Poolametsa, Vilja Toomasti, Margit Sutropi, Mart Võrklaeva, Riina Sikkuti, Signe Riisalo, Lauri Hussari, Yoko Alenderi, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Timo Suslovi, Meelis Kiili, Urmas Reinsalu, Riina Solmani, Ants Froschi, Mart Maastiku, Õnne Pillaku, Ester Karuse ja Lauri Läänemetsa esitatud Riigikogu avalduse "Tiibeti laste kaitseks" eelnõu (763 AE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on Riigikogu avaldusena vastu võetud. 

Liigume edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu 760 teine lugemine. Ettekandjaks palun väliskomisjoni liikme Eerik-Niiles Krossi.

Hea koosoleku juhataja! Head kolleegid! Teisel lugemisel me loodetavasti võtame selle seaduseelnõu vastu. Esimene lugemine lõpetati 14. jaanuaril mäletatavasti. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. jaanuaril ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Väliskomisjon otsustas 19. jaanuaril toimunud istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks k.a 11. veebruaril ehk täna, kinnitada eelnõu tekst ja seletuskiri ning teha ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused komisjonis olid konsensuslikud. Selle vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid antud eelnõule ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 760 lõpphääletus ja peale saalikutsungit sellega ka tegeleme.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, palun korraks tähelepanu! Meil on lõpphääletus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu (760 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud.  

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (696 SE) teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile menetlust esimese ja teise lugemise vahel. Reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus möödunud aasta 8. septembril. Eelnõu esimene lugemine toimus 22. oktoobril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 5. novembriks Riigikogust muudatusettepanekuid ei tulnud. Aga me saatsime eelnõu kaasamiseks erinevatesse organisatsioonidesse: Andmekaitse Inspektsioonile, kaubandus-tööstuskojale, linnade ja valdade liidule, ühesõnaga, paljudele huvigruppidele, keda see teema puudutas. Ka kaasamise käigus komisjonile kirjalikke arvamusi ei laekunud. 

Aga eelnõu ettevalmistamise käigus tõusetunud küsimustele vastamiseks ja juhtivkomisjoni muudatusettepanekute kavandi sõnastamiseks korraldatud töörühma töös osalesid lisaks eelnõu algataja esindajale ka spetsialistid valdkonnaga seotud asutustest: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist ning Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonist.

Majanduskomisjon käsitles eelnõu teisele lugemisele saatmist käesoleval aastal oma 20. jaanuari istungil. Seal toimus muudatusettepanekute kavandi ülevaatamine ja arutelu. Kokku oli siis viis muudatusettepanekut, millest neli olid tehnilised ja märkimisväärset tähelepanu ei pälvinud. Aga muudatusettepanek nr 2, millega jäetakse eelnõust välja nn poliitreklaami komisjoni moodustamise alused, sellel teemal oli päris elav diskussioon. Võib-olla ma sellised põhiteemad siin toon välja. 

Küsimus on nagu selles, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet peab ühel hetkel otsustama, kas üks või teine nähtus on poliitreklaam või mitte. Nad palusid eelnõus sätestada see sellisel moel, et nad saavad küsida Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonilt arvamust selle kohta, kas üks või teine nähtus on poliitreklaam või mitte. Sellise muudatusettepaneku me tegime. Komisjoni arutelus nad kiitsid seda muudatusettepanekut, aga ERJK esimees Liisa Oviir arvas pisut teistmoodi. Ehk siis, tema suuremaks murekohaks oli see, et kui ERJK annaks eelhaldusakti selles kitsas osas, mis on ERJK pädevuses, et siis sel juhul ei saaks ERJK hiljem sellessamas küsimuses enam enda põhitööd teha, kuna selles teemas on juba midagi otsustatud. Aga kui me arutasime siis seda küsimust, kas see niimoodi on, siis iseenesest justiitsministeeriumist Illimar Pärnamägi lausus, et tema hinnangul arutatava lahenduse puhul ERJK ise haldusmenetlust läbi viima ega haldusakte andma ei hakka, ta annab ainult arvamuse ja see ei sega ERJK-d mitte mingil moel. Hiljem võib-olla ka samal teemal juba ise menetleda üht või teist poliitreklaami.

Ma ise küsisin seda. Meil olid ju eelmise aasta sügisel kohaliku omavalitsuse valimised, mis läksid juba selle uue seaduse järgi, ja ma küsisin, kui mitu pöördumist nende valimiste jooksul TTJA-le oli. Nad vastasid, et neid oli 19. Nendest 19-st võib-olla kahel juhul oli tarvis hinnata, kas tegemist on poliitreklaamiga või mitte, aga sellega sai TTJA ise väga hästi hakkama. Nii et eelmiste valimiste puhul ei oleks olnud isegi põhjust neil kordagi pöörduda ERJK poole selles küsimuses. Enam-vähem sellel teemal meil ka see arutelu kulges. Arutelus osalejad kordasid oma seisukohti muudkui üle ja üle. 

Jaak Aab uuris lõpuks, kuidas täpselt võib ERJK pöördumise osas seisukoha kujundada, ja Liisa Oviir seletas, kuidas ERJK täpselt töötab. Ja Rene Kokk lausus lõpuks, et tema hinnangul on Euroopa Liidu poliitreklaami puudutava valdkonna üle reguleerinud. Tegelikult saab Rene Koka lausutuga ainult nõustuda. 

Aga nii nagu lõpeb siin ka minu esitlus, lõppes ühel hetkel ka arutelu sellel teemal ja võeti vastu menetluslikud otsused. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva 11. veebruaril ja teine lugemine lõpetada. Juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, oli komisjonil ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. veebruaril. Mis puudutab neid muudatusettepanekuid, siis neli muudatusettepanekut leidsid komisjoni liikmete poolt konsensusliku toetuse, aga minu poolt siin lähemalt tutvustatud muudatusettepanek nr 2, millega jäetakse eelnõust välja nn poliitreklaami komisjoni moodustamise alused, selle poolt oli 3 ja vastu oli 2 komisjoni liiget. Selline oli arutelu käik majanduskomisjonis. Aitäh!

Teile on ka küsimusi, vähemalt üks. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seda eelnõu või seadust arutati juba Euroopa Liidu asjade komisjonis kaks aastat tagasi. Peale selle arutab Euroopa Komisjon pidevalt, et Euroopas on ju kogus aeg bürokraatiat juurde tulnud. Kas teie komisjonis oli ka selle üle arutlust ja võib-olla mingisuguseid suuniseid, kuidas sellest lahti saada? Samas, Euroopa Komisjonis me räägime, et kui üks seadus tuleb siia laua peale, siis kaks peab tühistama.

Tõepoolest, majanduskomisjon on võib-olla üks nendest komisjonidest, kus bürokraatia vähendamist arutatakse erakordselt palju. Näiteks praegu on meil planeerimisseaduse muudatused, ehitusseaduse muudatused – kõik see puudutabki halduskoormuse ja bürokraatia vähendamist. Ka Euroopa Liidu määrusi ja direktiive üle võttes me proovime kindlasti vaadata nendele selle külje pealt otsa, kui palju nad bürokraatiat juurde tekitavad. 

Mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis esialgses lahenduses oli soov, et TTJA loob mingi eraldiseisva komisjoni selle protseduuri jaoks, mis ilmselt oleks nii halduskoormuse kui ka bürokraatia seisukohalt suhteliselt jabur ettevõtmine. See lahendus, mis lõpuks laua peale jäi, on kindlasti kõige vähem halduskoormust tekitav lahendus. Nii et jah, sellel teemal me arutasime.

 Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See on minu arust hea näide sellest üleüldiselt seadusloomest, kus me oleme sunnitud jällegi võtma üle mõnes mõttes meie seadusruumi mitte väga aktuaalsed nagu nii-öelda mõtted või siis tegevused, mis on Euroopas vastavalt määrusele ja direktiivile nagu välja käidud, välja mõeldud ja meile siis loodud kohustus need ka vastu võtta. Kas selles protsessis, kui seda määrust seal Euroopas töötati välja, noh, me lõime kaasa ka siin, komisjonis see oli päris ammu aega tagasi, kas me kuidagi ei saanud pidurdada, ja arvestades kogu seda protsessi, arvestades, et tegelikult meil on päris hästi reguleeritud kogu see erakondade rahastus ja reklaamindus ja järelevalve, nüüd tuleb ju tegelikult mingisugune topeltkontroll ja ka halduskoormus suureneb?

Tuletan meelde, et esimese lugemise ajal siinsamas saalis, kui minister käis tutvustamas seda eelnõu, siis ta ka mainis seda, et Eesti ei olnud selle lahenduse poolt ka Euroopas ja me ütlesime selle kõva häälega välja. Kahjuks seda kuulda ei võetud. Niimoodi et siin me oleme. 

Praegu on see konkreetne eelnõu ju üsna napp, ta lihtsalt ütleb, et TTJA teeb järelevalvet poliitreklaamile, selle asemel et seda teeks nagu politsei, nii nagu oli varem. Ma arvan, et iseenesest nagu selles valguses on see nagu enam-vähem mõistlik lahendus, mida me siin teha suudame. (Küsimus saalist.) Nemad vist tegelevad ainult erakonnaga, nendel ongi subjektid ainult erakonnad. See konkreetne eelnõu, seal on nagu subjekte rohkem, mitte ainult erakond.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Lauri tegelikult juba küsis sama küsimuse, aga ikkagi, ma jätkaksin. Sa küll mainisid, et Eesti ei olnud selle seaduse, nagu sa ise hästi ütlesid, ülereguleeritud seaduse poolt, küll aga Eesti ei olnud ka selle vastu. Minu teada oli Eesti erapooletu. See tähendab seda, et kui sa oled erapooletu, siis sul kas puudub arvamus või sa oled lihtsalt vasall ja teed, mida sulle ette öeldakse. 

Minu küsimus on see. Ma olen tegelikult mitu korda seda küsinud ka majanduskomisjonis. Kas meie midagi ette võtame selle jaoks, et kui Euroopa Liidust tulevad tõesti nürimeelsed ettepanekud? Kui me ise midagi ette ei võta, siis oleme erapooletu, kas me teeme ettepanekuid näiteks oma lähinaabritele, lätlastele, leedukatele, poolakatele, soomlastele, kes ka ilmselgelt näevad, et see ei ole arukas seadus? Kas me oleme teinud neid ettepanekuid, et ühise rindena seista rumaluse vastu?

Tänud selle küsimuse eest! Ma näen siin saalis Euroopa Liidu asjade komisjoni juhti, kes kindlasti oskaks sellele küsimusele vaat et paremini vastata, kuidas me täpselt nende määruste ja direktiivide ülevõtmisel käitume. Ma arvan, et iseenesest on see osa Eesti Vabariigi poliitikast ja välispoliitikast, et me mingites küsimustes, sealhulgas rumalusega võitlemise küsimuses, kindlasti pöördume oma kaasvõitlejate poole toetuse saamiseks. Selle konkreetse poliitreklaami reguleeriva määruse koha pealt ma ei oska öelda, kuidas see menetlus sel hetkel seal täpselt oli, mispärast me jäime erapooletuks, mitte ei olnud selle vastu. Seda oleks pidanud küsima võib-olla siis proua ministrilt, kui ta käis siin seda tutvustamas. Ma ise ei ole absoluutselt rahul selle jamaga, mis seal kokku keerati.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te ei ole selle jamaga rahul, ometigi jah, praegu toimub selle jama kaitsmine. Aga lisaks sellele, et see ju ei reguleeri ainult seda, kes on siis see nii-öelda järelevalveorgan, aga lisaks sätestatakse ka trahvikaristusmäärad. Need karistusmäärad on hiiglaslikud, rahatrahv kuni 20 miljonit eurot või siis kuni näiteks 4% juriidilise isiku eelmise aasta, eelmise majandusaasta ülemaailmsest kogukäibest. Tegelikult see on päris suur oht näiteks erinevatele meediamajadele. Kas nüüd nendes karistusmäärades ei olnud võimalik ka läbi rääkida Justiits- ja Digiministeeriumil, et ikkagi noh need karistusmäärad, eriti ka väärteomenetlust arvestades, on ebaproportsionaalselt suured? Kas seal ei olnud tõesti läbirääkimisruumi?

Tänan selle küsimuse eest! Need on miinimummäärad, mida siis Euroopa Liidu määrus üldse võimaldas meil kehtestada. Kui palju seal nüüd konkreetselt neid läbi räägiti, on eraldi küsimus, aga vastab ka tõele fakt, et meil on väike riik ja need summad konkreetselt tunduvad suhteliselt röögatud, eks ole. Ma arvan, et väga paljude meediamajade käive (Naerab.) ei ole nii suur kui see trahv, aga ilmselt on nad asjakohased Euroopa suurtes riikides. Ma arvan, et seal nad kuidagi nagu kõlavad õiglaselt. Aga ma ise vaatan samuti seda numbrit ja mõtlen, et annaks jumal, et mitte kunagi keegi ei peaks sellist trahvi maksma.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et kõik saavad aru, et see on päris absurdne eelnõu, aga Euroopa Liidust vahetevahel tuleb selliseid direktiive, mida me nagu peaks täitma. Samas on väga kurb, et meil ei piisa vahest selgroogu, et sellele vastu seista. 

Aga nüüd konkreetne küsimus. Kas teie kui komisjoni esimehe arvates sellest mingisugune sisuline kasu ka on või see on lihtsalt lisamäärustega ja kohustustega kaetud seaduseelnõu?

Jah, tõepoolest, see Euroopa Liidu määrus ehk määrused on otsekohalduvad. Direktiive me saame ise vaadata, seda, kuidas me neid oma seadusesse integreerime. See määrus hakkas kehtima enne kohalike omavalitsuste valimisi eelmisel aastal niimoodi, et see oli võib-olla hea testimise koht, et mis siis nüüd päriselt juhtub. Ja juhtus see, et poliitilised reklaamid said endale imeilusa QR-koodi külge, kus avanes veebileht, kus sai vaadata, kes selle reklaami eest maksnud on. Ega mitte midagi muud väga ei juhtunudki, mille eest au ja kiitus võib-olla ka kõigile erakondadele, kes võtsid seda teemat rahulikult, teineteise peale kaebusi ei esitanud.

Nagu ma siin mainisin, tegelikult neid pöördumisi oli kokku 19, seda ka komisjonis arutati. Ja enamik nendest olid pigem erakondade või poliitikute pöördumised küsimusega, kas see, mida ma näiteks niimoodi kavatsen teha, on seaduse mõistes õige ja pädev. Isegi komisjonis me arutasime, et poliitikud on meil Eestis üldjuhul ikkagi väga tublid ja muretsevad selle pärast, kas nad täidavad kõiki seadusi ja Euroopa Liidu määrusi sellisel moel, et pahandust ei tuleks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te räägite, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu riik ja tema iseseisvus on võõrandamatu. Euroopa Liidu direktiivid me võtame üle siis, kui me oleme sellega nõus. Määrus kui selline on otsekohalduv ja siin meie iseseisvus midagi enam ei aita, sellepärast et Euroopa Liidu õigus on ülemuslikum Eesti õigusest. Palun selgitage, milline erinevus on Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti NSV-s õiguse ülevõtmisel ja Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel. Mis vahe on? Selgitage palun ka seda, milles siis erinevus seisneb ja kas me oleme ikkagi iseseisev riik.

Ma arvan, et me oleme iseseisev riik. Ja ma arvan, et hakata siin puldis väga põhjalikult analüüsima, mis vahe on Euroopa Liidu seadusandluse ülevõtmisel ja Nõukogude Liidu seaduste kehtimisel okupeeritud Eestis tol ajal, on suhteliselt tulutu ettevõtmine. Vähemalt komisjonis me sellel teemal liiga pikalt ei arutanud.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, aga ma ei jää selle vastusega rahule. Kuidas on võimalik, et Eesti, kes on põhiseaduse järgi iseseisev riik, on kohustatud üle võtma määrused sellisel kujul, et ei saa ise mingit vastuväidet esitada? Ma toon teile lihtsa näite. Kui mina elan ise oma eramajas ja naaber tuleb ja ütleb, et ei, sa ei tohi selles majas käia teatud riietega ringi, vaid mina ütlen, et see on õige, kas ma siis olen selles majas peremees või ei ole? See on nüüd retooriline, ütleme, reljeefne näide, aga ma usun, et te saite aru, mida ma tahan öelda.

Ma sain väga hästi aru. Majanduskomisjonis me arutame igasuguseid teemasid, härra Grünthal, aga teie riietumisstiili me komisjonis ei arutanud. Aga mis puudutab võib-olla seda, noh, ma arvangi, õigusteoreetilist küsimust, siis võib-olla see peamine erinevus Eesti ja Nõukogude Liidu ja Euroopa teemadel on see, et Nõukogude Liidus me olime okupeeritud enda tahte vastu ja siis pidime nende seaduste järgi elama. Euroopa Liitu me astusime sellisel moel, et Eesti rahvas hääletusel sedamoodi otsustas. Ja need reeglid, mis seal kehtisid, kehtivad nüüd ka meile.

Peeter Tali, palun!

Jaa, mul küsimust ei ole, mul on repliik, kuna ettekandja nimetas mind. Esiteks, Euroopa Liitu ei ole vaja demoniseerida, Euroopa Liit on ikka hea asi. Meie rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud kui tänu Euroopa Liidu ja muidugi ka NATO-liikmesusele. Igasugused paralleelid Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel on täiesti meelevaldsed, eksitavad ja pahatahtlikud. 

Nüüd ma räägin Euroopa Liidu asjade komisjonist. Ma saan rääkida sellest ikkagi, ütleme nii, poolteiseaastases perspektiivis tagasivaates. Härra Arhipov parandab mind, kui ma eksin, me oleme kahekesi seda komisjoni vaheldumisi juhtinud. Meie siht on küll kaitsta Eesti inimeste, ettevõtjate ja riigi huve võimalikult. Selles mõttes on töö Euroopa Liidu komisjonis äärmiselt oluline.

Teie aeg! Küsimus.

Ei ole küsimust. Ma ütlesin, et …

Ei, aga ettekandjale on küsimuste aeg praegu. Läbirääkimiste ajal saate kõik oma arvamust avaldada. Praegu pole läbirääkimiste voor. Küsige ettekandjalt, komisjoni liikmelt.

Jaa. Ma ütlen ühe lause ja ei küsi. Ütlen seda, et meie siht on Eesti huvide eest seista ja kui vaja, siis ka olla algatustele vastu. Seda me oleme teinud ja kui vaja, siis teeme veel.

Aitäh! Aga tõesti, nii nagu te ütlesite, küsimust ei olnud. Hea ettekandja, kas te lugesite siit küsimust välja? Kas soovite vastata?

Ei, ma ei suutnud siit küsimust välja lugeda. Härra Tali siin kirjeldas, mis tööd ta teeb Euroopa Liidu asjade komisjonis.

Jaa, aga seda me saame läbirääkimiste käigus teha. Teine lugemine, kõik saavad siin ettekandjad olla. Antud formaadis on praegu kaks küsimust. Vladimir saab läbirääkimiste käigus enda mõtteid esitada. Aga nüüd, Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Maamehed vahel, kui viina võtavad, ütlevad, et see viinavõtmine tekitab sellise laenatud lõbususe tunde, mis mingil hetkel läheb mööda. Aga kohati tundub Euroopa Liiduga ka, et see laenatud lõbusus hakkab asenduma kainestavate hetkedega. Ka see nädal on ju tegelikult nõnda, et tarbijakaitseseadus koos lõhkematerjaliseadusega oli meil saalis ja me menetlesime seda. Seal me kaitsesime ka justkui tarbijat ja ettevõtjat, rääkisime keskkonnateemadest, rohepöördest. 

Nüüd me räägime jälle justkui tarbija või inimese kaitsest. Kas te komisjonis menetledes küsisite ka, kas tarbija sellist kaitset vajab? Me kuidagi jõuame järjest sinnamaani, et tarbijal ei ole enam ajusid ja talle peab kõik ette kirjutama. Kas tõesti me sellist Euroopa Liitu ja Eestit lõpuks tahame?

Tarbijakaitset vajab. Ja selle jaoks ongi meil Tarbijakaitseamet, kes sellega tegeleb. Ma võib-olla ei hakkaks pikalt rääkima sellest teisest eelnõust, mis siin oli arutlusel. Aga selle konkreetse eelnõu eesmärk on siiski eelkõige kaitsta Euroopa Liidu meediaruumi, arutlusruumi ja ka Euroopa Liidu inimeste ajusid eelkõige ajupesu eest, mida võivad organiseerida mitte nii väga sõbralikud riigid. Kas see on nüüd tarbija kaitsmine? Ilmselt on. Parem on, kui me ise otsustame, mismoodi me mõtleme. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Siin üks eelkõneleja märkis, et igasuguste paralleelide tõmbamine Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel on lubamatu. Mina jälle mõtlen kuidagi seda, et paralleelid ja võrdlused on mingite fenomenide analüüsimiseks ülimalt vajalikud ja isegi teaduses on selline meetod nagu võrdlev analüütiline meetod. Kui seda ei kasuta, siis tihtipeale ei jõuagi tulemuseni. Kas teie arvate ka, et Euroopa Liitu ei tohigi teatavate riikidega või riikide kooslustega võrrelda? Ja kui te nii arvate, kas me saaksime teada näiteks riikide nimekirja, kellega ei tohi võrrelda?

Meil on sõnavabadus, meil on mõttevabadus, meil on arvamusvabadus. Kõik sellised vabadused annavad meile võimaluse võrrelda Euroopa Liitu kui ükskõik mis teist organisatsiooni omakorda ükskõik millega. Mina isiklikult, hinnates väga kõrgelt sõna- ja arvamusvabadust, ei ole kindlasti nõus, et seda teha ei tohi. 

Teine asi on, kas need paralleelid on mingite küsimuste puhul alati asjakohased. Võib-olla seda tahtis härra Tali siin rõhutada, et pahatihti tõmmatakse võib-olla neid paralleele eelkõige sellel teemal, justkui Euroopa Liit oleks sama kole koht, nagu Nõukogude Liit oli. Ma arvan, et kõik, kes on elanud nendes mõlemas (Naerab.), teavad väga hästi, et need on võrreldamatud asjad.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt kommentaarina sellele viimasele kommentaarile. Otse vastupidi, paralleeli toodi konkreetses teemas. Teatavas mõttes ikkagi informatsiooni levikut ja mõttevabadust ja allikate kättesaadavust piiratakse. Sinu kolleeg Tali – meie kõigigi kolleeg paraku jah – tõi võrdluse nii-öelda pudrukausi teemal, et näed, putru on nüüd kausis rohkem, kui oli Nõukogude Liidu ajal ja kõik elame hästi. Mõnes mõttes sa nagu oma kommentaariga nagu eksitasid. 

Aga mu küsimus on see, et kas või arutelu, nagu tõsist arutelu kas komisjonis või teil fraktsioonis on olnud sellel teemal. Me kogu aeg tegeleme, et võtame jälle miinimumtasemel üle ja siis miinimumtaseme kohta ütleme ka, et ega meile see ka päris ei meeldi, aga muidu tuleb trahv või rikkumismenetlus. Aga kas on olnud sellist arutelu, et äkki mõnes kohas lööks selja sirgu ja ütleks, et kuulge, siin ei võta üle, läheme siis sellesse menetlusse? Mulle tundub, et Euroopas paljudes riikides juba on neid mõtteid, et seda kõike, seda euro keskelt tulevat jura ei võtaks. Kas on olnud selliseid mõttevahetusi ka?

Ma arvan, et kindlasti on, jah. Aga mõtte arutlusteks ta määruste puhul jääbki, sellepärast et need on isekohalduvad ja jõuavad meie seadusandlusesse, hoolimata sellest, mida iganes me seal ei aruta.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Arutame siis jälle ühte otsekohalduvat määrust ja mõtleme, kas siis sellist Euroopa Liitu me ootasime. Muidugi, Euroopa Liidus on ju väga palju häid asju, aga seda, mis sealt bürokraatia poole pealt meile sisse vohab, on ka üksjagu palju. Tihtipeale jääb arusaamatuks see, miks meie siin Eestis, kes me oleme juba päris palju aastaid kannatanud ühes liidus ja sealt välja rabelenud, nüüd midagi selleks ette ei võta. Prooviks natukene ka arukaid mõtteid enda poolt sinnapoole viia – ma mõtlen sinna Brüsseli poole – ja julgemalt ka sõna võtta. 

Arusaadav on see, et kõik osalejad siin, kaasa arvatud ettekandja, ütlesid, et tegemist on äärmiselt rumala seadusega, millega tõesti pannakse poliitreklaamidele ebamääraselt suuri kohustusi. Ma saan iseenesest aru, et enamik elanikkonnast ja võib-olla inimesed, kes meid kuulavad, mõtlevad, et aga mis siis, kellele neid poliitreklaame vaja on. No tõepoolest, ega sellest, kui palju keegi ennast reklaamib, võib-olla väga palju ei sõltu lühemas perspektiivis, aga pikemas perspektiivis ikkagi need inimesed, kes siia satuvad või siis kohalike omavalitsuste juhtorganitesse, peavad ju kuidagimoodi ennast tuttavaks tegema. Vähemalt inimestel on siis teada, keda nad saavad kiruda. 

Ma toon ühe näite ka. Selles seaduses on toodud selline nõue, et seal peab olema kirjas, kes reklaami eest on tasunud ja muud igasugused jamad. Mul on sihukene pastakas, kus on kirjas, et Mart Maastik, Isamaa. Ma ei kujutan ette, kui nüüd selle pastaka peale panna kirja kõik need asjad, kes on selle eest tasunud ja muud, siin on hästi palju igasuguseid nõudeid. Ja kui ma nüüd seda pastakat, kuhu ma ei ole seda kõike kirjutanud, järgmisel aastal tahan ka näiteks valimistel kasutada, siis ma ei kujuta ette, kas ma saan trahvi selle eest. Ja lõppkokkuvõttes, ega siia peale ikka väga palju ei trüki ka kõike seda asja. 

Ma ütlen, et meedialiit on siin kooskõlastustabelis ka toonud oma vaated sellele asjale. Ma ei hakka seda kõike ette lugema, sest ilmselgelt saab ka kõige rumalam inimene aru, et näiteks ka Eesti poolt vaadates Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalve rolli panna inimesed, kes tegelikult peaksid tegema vahet, mis on ja mis ei ole poliitiliselt õige reklaam, nad ei ole selleks koolitatud. See tähendab seda, et me peame siis viima läbi uusi koolitusi, me peame uusi inimesi palkama selle jaoks, kes sellega tegelema hakkavad. 

Muidugi on ka alati teine võimalus. Mitte nii, nagu eestlased tegid Nõukogude Liidu ajal, kus me ületäitsime alati kõiki tobedaid Moskvast tulnud seadusi igaks juhuks – eestlane on selles suhtes alati esirinnas olnud –, vaid ehk võiks ka ise vaadata läbi sõrmede. Ma kardan siiski, et meil pigem on vastupidi. Ja praegu on niimoodi, et meedialiit ja ka raadiotes ja televisioonis on inimesed seda arutanud siin poole aasta jooksul, et kaob tegelikult igasugune mõte nendel ajakirjadel ja televisioonil poliitreklaame üldse sinna võtta. Kuigi ahvatlus võib ju olla suur, sest valimiste ajal on ju raha ikkagi oluline osa meediaettevõtete sissetulekust, aga samas võivad need trahvisanktsioonid ja hirmud, mis tagajärjed võivad tulla, olla nii suured, et lõppkokkuvõttes ka need kaks suuremat meediagruppi on ju välja öelnud, et nad ei julgegi neid reklaame üldse enam eetrisse lasta või, ma ei tea, kuhugi kleepida. 

Minu üleskutse on siiski ka valitsusele ja koalitsioonile. Me tegelikult arutasime seda minu arvates pool aastat tagasi sealsamas majanduskomisjonis. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Mul on üldse ettepanek, et me võiksime ka selle muudatuse sisse viia, et kui keegi tuleb siia pulti ja räägib viis minutit täis, siis automaatselt võib lõpetada kaheksa minutiga, sest kogu aeg peab segama vahele ja ütlema: "Palun lisaaega!" Kui läheb üle, las ta siis läheb, ja kui kaheksa minutit saab täis, siis ütled, et okei, nüüd astu minema. 

Aga jah, me arutasime seda tegelikult seal komisjonis. Ma tegin ettepaneku, et pöördume lätlaste, leedulaste ja naabrite poole, ärme kummarda lihtsalt nagu saksa ees, vaid ajame selja sirgu ja ütleme, et see on jama, kulla inimesed. Aga ma saan aru, et tegelikult need otsekohalduvad määrused tulevad ju ka niimoodi, et siiski, enne, kui see otsekohalduvaks määruseks läheb, on juba riigid andnud oma sisendit. Ja seal Eesti riik ei andnud ju mingit sisendit, nad olid erapooletud. Ma ei tea, kes seal käis Eesti riigi nimel asju ajamas. Miks me oleme siis erapooletud, kui me tegelikult oleme sellele vastu? Oleme siis vastu, teeme seda häälekalt, kaasame naabreid ja võib-olla siis ka midagi muutub seal Euroopa Liidus. See liit ju ongi meie endi ja kõikide nende naaberriikide kokku pandud liit. Ja kui mingisugune rumal asi tuleb, siis seisame selle vastu. 

Ütleme nii, et Isamaa Erakond on igal juhul sellise rumaluse vastuvõtmise vastu ja teeme siin ka eelnõu 696 lugemise katkestamise ettepaneku.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Kuna hea kolleeg Mart hakkas rääkima pastakatest, siis ka mul on üks pastakas: roheline. Eesti Keskerakond. Ja nüüd on küsimus, kui me võtame selle seaduse vastu siin, siis kui palju tõesti – Mardil on ju õigus! – veel siia kirju tuleb peale sellele ilusale rohelisele pastakale – muide, see väga hästi kirjutab – ja kui palju see siis kokkuvõttes läheb rohkem maksma. Ja pealekauba see, kes maksab. Selge on see, et seda maksab Keskerakond, kui siin on Keskerakond kirjas. Aga selleks, et tõestada seda, me peame veel midagi siia trükkima peale. Tavaliselt trükivad seda kas kaugel Aasias või siis Eesti ettevõtjad. Kui seda teevad Aasias – kuna rohkem tuleb ju kulutada selle pastaka ostmiseks ja tegemiseks –, siis tõenäoliselt ka kõik erakonnad hakkavad kaugemalt seda teenust ostma ja see raha ei jää ju Eesti riiki. Ja see ongi see, mis siin seaduses on kirjas. 

Aga võtame meediamajad. Ega see nende elu ka lihtsamaks ei tee. Ei tee! See on ju ka praegu, kogu aeg käib järelevalve erakondade üle. Meil on olemas ERJK, kes pidevalt jälgib. Tööd on neil palju, sellepärast et erakonnad üksteise peale kaebavad. Lisaks tuleb ka mujalt neid kaebusi. Ja nüüd tekib veel üks instants, kes hakkab tegelema erakondadega. Ja mitte ainult, hakatakse tegelema ka meediamajadega. Mul on küll selline tunne, et meediamajades tekib veelgi vähem soovi erakondadega tööd teha. Loomulikult, kui sul on pea kohal kirves, mille hinnaks on 20 miljonit, nii nagu siin seaduses on kirjas, kes tahab neid riske võtta. Juba praegu ei lase YouTube, Google ja Facebook reklaami teha erakondadele. 

Aga nüüd võtame teistpidi. Suured erakonnad, hea küll, võib-olla saavad hakkama, saavad selle pastaka ostetud – rohelise, Eesti Keskerakond. Aga väikesed erakonnad, kes alles tulevad, võib-olla soovivad tulla poliitmaastikule, ja kui isegi sotsiaalmeedias ei ole nendel tuge, mis on siiamaani olnud, siis tegelikult see ju mõjutab üleüldist demokraatiat. Ja see on see, mis on jällegi eelnõusse sisse kirjutatud.

Tagatipuks me võtame praegu seadust vastu ja me ütleme juba eos, et ega see hea ei ole. No andke andeks! Noh, see on see, kus me praegu oleme, ja see ei ole loomulikult vastuvõetav. Me peame loomulikult seisma selle eest ja kaitsma oma huve Euroopas, ja mitte ainult selle eelnõu puhul. Tihtipeale tulevad meile sisse erinevad nõuded, mis me oleme kohustatud sisse kirjutama seadustesse. Aga see on ju tegelikult jällegi meie tegemata töö. Me ei kaitse ennast piisavalt seal, kus me peaksime seda tegema. 

Nii et, head kolleegid, ka Keskerakond teeb tagasilükkamise või õigemini teise lugemise katkestamise ettepaneku. Loomulikult me ei saa sellist seadust toetada. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Päris hea on siin saalis kuulata ilusat muinasjuttu, mida härra Reinaas Eesti 200-st räägib siin: Eesti on iseseisev, sõltumatu demokraatlik vabariik, kus riigivõimu kõrgeimaks kandjaks on rahvas ja Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Arvestades seda, et hea Marek on väga hea põhiseaduse spets, nagu me oleme oma suitsuruumis seda vahel rääkinud, siis ütlen, et mitte ta ei ole põhiseaduses spets, vaid ta on muinasjutuvestmises spets. Ta räägib siin, et iseseisev Eesti ja kõik seda, mis tuleb siin, ja siis ühel hetkel läheb väga peenelt ja väga lihtsalt üle sellele, et me peame Euroopa Liidu õiguse üle võtma, määrus on otsekohalduv, direktiivi võtab siin ELAK üle. Täiesti uskumatu!

Kui ma julgesin siin tuua võrdluse endise NSV Liidu ja Eesti NSV vahelise õiguste kohaldamise üle, mis minu hinnangul on absoluutselt sarnane ka Brüsseli poolt saadetud õigusaktide, direktiivide ja määrustega, siis väga hea kolleeg Peeter Tali teeb mulle märkuse ja ütleb, et oih, selliste sõnumite rääkimine ja kritiseerimine on väga pahatahtlik ja nii edasi. Õnneks hea kolleeg härra Marek Reinaas tuli vastu ja ütles, et ei, meil on ikka sõna- ja arvamusvabadus ka. Ma tänan selle eest! Ma tänan, et veel on olemas midagi, mida saab nii-öelda siit puldist välja öelda, ilma et sind, käed raudus, siit ära viiakse jah. Ma ei tea, millisesse kohta siis asumisele saadetakse. 

Aga tegelikult on asi ikkagi jõle hull küll. Sest tegelikult on meie iseseisvus kaaperdatud ära sellise institutsiooni kaudu, nagu on Euroopa Liidu asjade komisjon ehk seesama ELAK. Nimelt on see ELAK selline komisjon, alaline komisjon, millel on siis Riigikogus Euroopa Liidu küsimuses otsustav ja koordineeriv roll. Ja hämmastav on see tegelikult, et seesama ELAK, nende direktiivide heakskiitmisel ja valitsusele loa andmiseks langetab otsuseid ainult 17 parlamendiliiget. Samas on need üliolulised küsimused, kus tegelikult peaksid seda küsimust arutama 101 Riigikogu liiget, mitte ainult 17. Ehk siis, sisuliselt on tegemist "tagauksega", millega on võetud parlamendi täiskogult võimalus kaasa rääkida Eesti tulevikku kujundavates ja määravates olulistes küsimustes. Ja mis on veelgi olulisem, ütleks niimoodi, et ELAK-is toimunud istungitel arutatu hoitakse ja jäävad avalikkuses tihtipeale avalikustamata, sellepärast et nii on ju lihtsam, keegi ei hakka protesteerima. 

Ma toon lihtsa näite. ELAK andis siin volituse, et valitsusel asuda, Euroopa Komisjon asub Eesti eest pidama läbirääkimisi WHO-ga tulevikus saabuvate pandeemiate osas ehk siis sellesama kurikuulsa pandeemialeppe osas, millega sisuliselt oleks loovutatud kogu võim WHO-le, sest nende poolt antud aktid olid ülimuslikumad kui meie põhiseadus. Ja nüüd me oleme jälle samas olukorras. Tuleb jälle mingisugune määrus siia ja me peame üle võtma ja tohutud sanktsioonid on siin trahvide näol.

Ma küsin, kas me oleme ikkagi iseseisev riik. Ei ole ju, kui me ei saa rääkida kaasa olulistes küsimustes, mis määravad Eesti tulevikku. Ei ole! Võib-olla on tegemist minu harimatusega, võib-olla on siin saalis või kuskil mujal veel inimesi, kes oskavad öelda, et me ikkagi oleme iseseisev. Ei ole! Tee või tina, te ei suuda mulle seda selgeks teha.

Lõpetan siis põhimõtteliselt oma kõne sellesama lihtsa näitega. Kui mul on maja ja ma tahan seal pannkooke küpsetada ja siis tuleb koputab Marek Reinaas uksele mulle ja ütleb, et mina olen Euroopa Liidust ja sina ära küpseta pannkooke, me lubame sul ainult saiakäkki teha, siis ma selle reeglite järgi pean pannkookidest loobuma.

Ei, Marek, me ei ole iseseisvad. Me oleme loovutanud oma õigused suuresti Euroopa Liidule. Millega meid meelitati sinna? Vaba reisimine, vabakaubandus ja nii edasi. Mitte ühtegi sõna sellest, et selleks ajaks oli juba kokkulepetega sõlmitud, et ka teatud majandus- ja finantsküsimustes jääme me Euroopa Liidu otsuste külge nagu takjas koerale. Me ei ole iseseisvad ja sellepärast ei saa seda eelnõu toetada, tuleb tagasi lükata. Ma tänan!

Ja järgnevalt palun, Vladimir Arhipov!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See eelnõu tekitab rohkem segadust, kui aitab inimeste elule kaasa. Kui sa seda loed, siis saad ta aru, et see on kirjutatud kuskil kauges kabinetis –tegelikult nii ta ongi –, ja mitte päris elu jaoks. See eelnõu paneb inimesed olukorda, kus nad peaksid hakkama mõõtma ja arvutama asju, mille peale keegi varem pole mõelnudki, nagu oleks igaüks meist järsku mingisugune raamatupidaja või ametnik oma kodus ja tööl. See ei tundu normaalne, vaid kauge ja päriselust võõrdunud. 

Ja loomulikult tuleb siin ka rahast rääkida, sest iga uus reegel tähendab ka kulu. Ettevõtted peavad rohkem maksma, omavalitsused peavad rohkem kulutama ja lõpuks maksame selle kõik meie ise kinni kallimate hindadega poes ja teenuste eest. 

Kas keegi on läbi mõelnud, mida see tavainimesele tähendab? Või loodetakse lihtsalt, et inimesed kuidagi jälle hakkama saavad nagu alati? Seadust on vaja, pole kahtlust, aga seadused peavad lihtsamaks tegema inimese elu, mitte raskemaks. Seadused peavad aitama inimesi, mitte panema neid lõputult pabereid täitma ja numbreid lugema. Me kõik tahame ju Eestit, kus otsused sünnivad mõistusega, mitte ainult määrustega ja direktiividega. Me peame seisma oma rahva eest ka siis, kui see pole mugav. Kui miski on rumal, siis tuleb seda ka öelda. Alati vaikselt noogutamine ei tee Eestit tugevamaks, tugevamaks teeb ta julge sõna ja terve mõistus. Aitäh!

Suur tänu! Sõnavõtt koha pealt või vastusõnavõtt – ma ei ole nüüd suutnud seda jälgida. Marek Reinaas, palun!

Aitäh! Siin on minu nime nimetatud täitsa kohe mitu korda. Ma ütleksin Kalle Grünthalile nii palju, et kui ma tulen ja koputan ta uksele ja ta kogemata kombel juhtub pannkooke küpsetama, siis minu poolest võib ta neid edasi küpsetada ja ma tulen söön need tal rõõmsameelselt käest ära. Aga komisjonis iseenesest oli arutelu, et kui erakonnad näiteks küpsetavad tänaval pannkooke oma valijatele, siis kas tegemist on poliitreklaamiga või mitte. Minu mäletamist mööda TTJA ametnik hindas, et jah, see on poliitiline reklaam. Kui Kalle Grünthal ei taha endale hankida QR-koodiga põlle, siis ei ole mõtet tal tänava peale pannkooke küpsetama minna. Kutsugu mind külla ja ma söön need hea meelega ära!

Aitäh! Head kolleegid! Nüüd sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud viis muudatusettepanekut. Asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 5, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 696 teine lugemine lõpetada, aga nagu te kõik olete kenasti kursis, kaks fraktsiooni – Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon – on teinud ettepaneku eelnõu 696 teine lugemine katkestada. Ja seda ettepanekut me saalikutsungi järel hääletame. 

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku: Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 696 teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini. See on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ja keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 759 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni liikme, hea kolleegi Katrin Kuusemäe.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette 27. jaanuari istungil. Muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud ning kaasatud osapooltelt ei olnud eelnõu kohta märkusi. Komisjon võttis arvesse kultuurikomisjoni arvamuse, mille kohaselt on tõlkeandmekogu loomine põhjendatud, kuid andmete avalikku tõlkemällu kandmisega seotud küsimused on juba kehtivas õiguses piisavalt reguleeritud. 

Istungil tehti järgmised menetluslikud otsused: arvestada konsensuslikult ühte kirjatehnilist muudatusettepanekut, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. veebruaril ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ning kolmandaks, viia eelnõu lõpphääletusele 18. veebruaril ehk järgmisel nädalal. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Asume ühe muudatusettepaneku läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Oleme sellega vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Ja nagu öeldud, juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 759 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemine.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Ester Karuse, Tanel Kiige ja Andre Hanimäe algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu (777 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks peaks olema meie hea kolleeg Riina Sikkut, aga hetkel me teda ei näe. Kas keegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetest, keda ma ka saalis ei näe, või Ester Karuse või Tanel Kiik või Andre Hanimäe – ka neid ma ei näe. Aga me ikkagi … Jaa, me juba ammu ootame sind, Riina. Ole hea, palun! Me ei oota kaua, me oleme …

Aitäh ja vabandust! Tutvustan eelnõu, mille sotsiaaldemokraadid on esitanud, et parandada erakondade rahastamise järelevalvet. Erakonnaseaduse muutmine on meil siin saalis sageli arutusel, muudatuste enda tegemiseni jõuame väga harva. 

See konkreetne muudatus on pigem tehniline ja väike, aga samas põhimõtteline. Meil ei ole võimalik erakondade rahastamist väga detailselt reguleerida ja järjest kruvisid kinni keerata. Väga oluline on võimaldada läbipaistvust, et avalikkus saaks aru, saaks küsida, ajakirjanikud saaksid küsida ja ka Riigikogu liikmed saaksid siin saalis arutelu pidada. Nii et muudatuse sisu on kehtestada ERJK-le kohustus esitada Riigikogule kord aastas ülevaade oma tööst ehk talle seadusega pandud ülesannete täitmisest. 

Näiteks võiks analüüsida, millised riskid on tuvastatud, kuidas järelevalvet on teostatud, millised on kohtuvaidluste tulemused. Nii nagu Finantsinspektsioon, Eesti Pank, õiguskantsler ja riigikontrolör käivad siin oma aasta tööst ülevaadet andmas. Need on tavaliselt väga sisulised arutelud, kus kõik erakonnad küsivad ja kõnelevad ning saavad ühiskonnas, ma ei tea, oluliste teemade tõstatamisega tegeleda, enda jaoks olulisi küsimusi siin avalikul istungil arutada. Me peame oluliseks, et erakondade rahastamise puhul, kus järelevalve käed on suhteliselt lühikesed ning läbipaistvuse ja avalikustamise tähtsus on suur, oleks samalaadne istungil toimuv arutelu siin suures saalis ka igal aastal kohustusena pandud ERJK-le, kes tuleb siia ettekannet tegema, ja meie saame selle aasta tööst ülevaate ja saame oma murekohtadele vastuseid. 

Kui rääkida laiemalt eesmärgist, siis nagu ülejäänud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõud adresseerivad seda, et meil oleks demokraatlik, kui poliitika usaldusväärsus oleks suurem. Praegu me tõepoolest näeme, et need usaldusküsitlused annavad erakondade, Riigikogu, valitsuse ja poliitikute puhul väga madala hinnangu usaldusele. Trend on kestnud juba mõned aastad, ei ole näha, et see otseselt pöörduks. Ma arvan, et see on üks võimalus tegeleda sellega, et tõsta poliitikategijate usaldusväärsust, suurendada läbipaistvust selles osas, kuidas poliitika tegemist rahastatakse, ja loob meile täiendava instrumendi, mida saaks koos ülejäänud arutlusel olevate erakonnaseaduse muudatustega rakendada nii, et tõepoolest saame erakondade rahastamises suurema läbipaistvuse, tõhusama järelevalve ja suurema teadlikkuse ja kasvatame ka poliitika usaldusväärsust. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh! Tanel Kiigel on küsimus. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ütleme nii, et sellele ettepanekule vaevalt mingeid tõsiseid vastuargumente on. Ma usun, et kõik erakonnad on huvitatud sellest, et rahastamine oleks läbipaistev, et demokraatia ja riigijuhtimine oleks selle võrra läbipaistvam ja et oleks võimalik välja tuua neidsamu murekohti, mis on seal töös ilmnenud ja mille puhul oleks vaja ka seadusandjal sekkuda, võib-olla ka avalikkusel ja meedial teha mingisuguseid järeldusi oma töös ja tegemistes. 

Mu küsimus tegelikult lähtubki selle eelnõu eesmärgist. Kas ma eksin või ma tajun mõnes mõttes õigesti, et juba ainuüksi see fakt, et selline ettekanne siin Riigikogus aset leiab, aitab tegelikult mõnes mõttes muuta erakondade rahastamist läbipaistvamaks ja selgemaks? Kõik erakonnad tajuvad ka seda, et need probleemid ja vaidluskohad tuuakse avalikkuse ette ja on huvi neid lahendada, neid nende probleeme nii seadusandlikus vaates kui ka nende enda rahastamise korralduse vaates. See huvi neid lahendada on selle võrra kõrgem. Kas mu järeldus on õige ja loogiline? 

Tõesti, nii nagu Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on erakondadeüleselt või ühiselt moodustatud, täpselt samamoodi, ma arvan, et siinne arutelu, juba iseenesest selle toimumine, täidaks seda eesmärki. See peaks olema meie kõigi ühine huvi. Erakondade rahastamine ei ole, ma ei tea, ajakirjanike teema või mingi kitsa sihtrühma teema. Me peaksime kõik pingutama selle nimel, et järelevalve toimuks, et see oleks avalik ja see arutelu oleks sisuline. Vaatamata sellele, et andmed rahastamise kohta on ERJK kodulehel avalikud ja andmetele ligipääs on olemas, sellist arutelu kohta, debatipidamise ruumi, meil praegu tegelikult ei ole.

Suur tänu! Selle küsimusega sai ka viimane tühik täidetud. Rohkem küsimusi … Üks hetk, Riina! Tanel pidas eile ettekannet, siis täna on natukene aeglasem, aga tal on üks küsimus veel. Palun! (Riina Sikkut naerab.)

Austatud Riigikogu aseesimees! Ma tõesti mõtlesin, et ma annan võib-olla saalis teistele võimaluse vahepeal küsida. Mul neid küsimusi jagub endal rohkem, aga kuna kedagi teist ei reageerinud, siis ma küsin kohe teise küsimuse sinna otsa ära. 

Nii nagu sa vastasid, nii nagu ka eelnõu ette näeb, me ei muuda hetkel nagu radikaalselt seda erakondade rahastamise seadust. Tegelikkuses oleks meil siin päris palju häid mõtteid veel, kuidas, mil viisil erakondade rahastamist paremini korraldada ja mil viisil võiks, eks ole, erakonnaseadust täiendavalt muuta. Aga võib-olla tõesti need debatid tuleb veel komisjonis maha pidada ja ma väga loodaks, et selle koosseisu jooksul, hiljemalt järgmiseks lahendused leida. 

Aga võib-olla kordad üle kõigile koalitsioonisaadikutele, et tegelikult see muudatus ju sisuliselt rahalisi koormusi kaasa ei too, seniseid reegleid ei muuda. Põhimõtteliselt on tegemist puhtalt küsimusega, kas erakonnad on huvitatud sellest, et erakondade rahastamise küsimused oleks mõnevõrra läbipaistvalt arutatud, oleks siia parlamendi ette toodud, või tahetakse, et seda tehakse kuskil vaikselt ERJK ruumides. On see põhimõtteliselt õige loogika?

Jaa, aitäh! Olen taas teiega nõus. Sotsiaaldemokraadid on esitanud eelnõusid ja toetavad näiteks ka reklaami- või kampaaniakuludele ülempiiri seadmist, annetuse suurusele ülempiiri seadmist. Samas, see on põhjus just, miks me oleme seda tüüpi muudatuse, mis ei piira kuidagi erakondade tegevust või raha kaasamist, mis ei ole kulukas ja mida ei ole keeruline rakendada, me oleme ta esitanud eraldi eelnõuna, et sellele leida võimalikult laialdast toetust ka siin saalis. Tõesti, nii nagu erakondade rahastamise järelevalvega erakonnad me tegeleme ühiselt, siis see, et me siin suures saalis seda arutelu peame kord aastas, see näitab, et me võtame teemat tõsiselt, see on meie jaoks tähtis, see on ühine pingutus, et läbipaistvus oleks suurem, ja ma ei tea, toimunud arengud, on need positiivsed või negatiivsed, mis aasta jooksul ERJK töös on ette tulnud, saaksid siin avalikult läbi arutatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Tänan teid! Ja nüüd on meil võimalus kuulata arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Komisjoni ettekande teeb põhiseaduskomisjoni aseesimees, hea kolleeg Ants Frosch. Palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Annan siis ülevaate nii lühidalt kui võimalik sellest, mis põhiseaduskomisjoni istungil toimus. See istung toimus 27. jaanuaril ja algatajate nimel tegi ettekanne Reili Rand. Toimus ka diskussioon ja debatt, aga kuna otsused võeti vastu kõik konsensuslikult, siis selle debati kirjeldamine ei oma erilist mõtet. 

Põhiseaduskomisjon otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks kuupäevaks, siin ta ka on, see oli konsensuslik otsus. Ka tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada – ka see oli konsensuslik otsus – ja juhtivkomisjoni esindajaks määrati põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Kuna Ando on haigestunud, siis ma kasutan siin võimalust soovida talle peatselt paranemist. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme tööpäeva. Mina palun seda eelnõu vastavalt põhiseaduskomisjoni konsensuslikule otsusele toetada. Aitäh!

Suur tänu teilegi tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 777 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 26. veebruar kell 17.15. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud piiriülese asendusemaduse keelustamise seaduse eelnõu 762 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud Eesti avalikkus! See eelnõu mõtleb tulevikule ja paraku ka olevikule. Eelnõu eesmärk on keelustada Eestis piiriülene asendusemadus. 

Kõigepealt tuleb öelda, et asendusemadus ise on Eesti õigusruumis keelatud. Ent reaalsus on see, et asendusemadus ehk surrogaatlus on tänapäeval äärmiselt piiriülene tegevus. Tihtipeale juhtub nii, et kui ühes riigis lähevad olud ebasobivamaks ja riik otsustab sekkuda sellesse jõhkra inimkaubanduse vormi, siis kolivad teenust pakkuvad firmad väga kiiresti järgmisse riiki ja ka asendusemad ise hakkavad sellesse riiki minema ja surrogaatema teenust pakkuma. Nii et meie eesmärk on selle eelnõuga ühte halli ala reguleerida. 

Mul on hea meel, et Eesti Vabariik on väljendanud oma suhtumist eitavalt sellisesse jõhkrasse naiste ekspluateerimise vormi nagu surrogaatlus. Kui me vaatame rahvusvahelisi õigusakte, siis on selle kohta võetud ka tõsiseid seisukohti. Lisaks on oluline, et mitmed Euroopa riigid on rangelt keelanud asendusemaduse ehk kehtestanud täieliku asendusemaduse keelu, nagu Šveits, Norra, Saksamaa, Prantsusmaa ja teised. Need riigid lähtuvad seisukohast, et surrogaatemadus rikub inimväärikust ning ohustab naiste ja laste õigusi. Rahvusvaheline kogemus näiteks Ukrainast ja Gruusiast näitab, et asendusemadus kahjustab naiste ja laste õigusi. Paraku on mõtlemisaineks see, et mitmed USA osariigidki pakuvad võimalust, et asendusema raha eest sünnitab. 

Majanduslikult haavatavad naised nõustuvad tihtipeale rasedust kandma tasu eest, sageli piiratud arusaamisega oma terviseriskidest ja omaenda õigustest. Tegu on olukorraga, kus keha ja viljakus muutuvad kaubaks, mis on vastuolus inimväärikuse põhimõtte ja paljude teiste eetiliste põhimõtetega. Surrogaatemadel esineb rohkem tüsistusi, samuti sünnitusjärgset depressiooni. Pärast lapse loovutamist tekib naistel sageli emotsionaalne trauma või süütunne. 

Lapse kaubastumine ja inimkaubandus – need on märksõnad, mis saadavad surrogaatlust. Piiriülese surrogaatluse korral on dokumenteeritud juhtumeid, kus lapsi on käsitletud kui lepingulisi tooteid. Sellised praktikad on väga lähedased inimkaubanduse definitsioonile ehk Palermo konventsioonis sisalduvale. Asendusemaduse rahvusvaheline reguleerimatus suurendab ohtu lapsele ja sünnitajale. Eelnõu lähtub ka sellest, et lapsel on õigus teada oma bioloogilist päritolu ja säilitada side sünnitanud emaga vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitele 7 ja 8. Asendusemaduse keeld vähendab majanduslikku ja sotsiaalset survet haavatavatele naistele ning takistab nende tervise kommertsialiseerumist. 

Eelnõu suurendab õigusselgust, vähendab halli tsooni pereõiguses ning aitab vältida vaidlusi rahvastikuregistris ja kohtus. Eelnõu eesmärk on laste ja naiste õiguste kaitse ning inimkaubanduse takistamine.

Kahjuks tänapäeval nii ei ole. Eesti Vabariigis, võiks öelda, reklaamitakse inimkaubandust väga paljudes eraõiguslikes meediaettevõtetes ja paraku ka rahvusringhäälingus. Me mäletame hiljutist skandaali, kui Rein Veidemann võeti maha rahvusringhäälingu nõukogu esimehe kohalt, sellepärast et ta oli hämmingus laste ostu eksponeerimisest Eesti Televisioonis, võiks öelda, et selle ülistamisest. Ma olengi hämmingus, kuhu on Eesti kultuur omadega jõudnud, sest see lasteäri või selle lapsi ostnud Haber-Pilleri paarikese eksponeerimine on olnud täiesti mõõdutundetu. Pereajakirjade kaanel, ajalehtedes üle kahe lehe intervjuud, meedias – kuidas teil läheb, kuidas see lastekaubandus on edenenud? Kas oli tore, kui palju maksis ka, kuidas lepingu täitmine edeneb? Ehk selline äärmine künism, mis vohab avalikus ruumis. Ja see finaal oli tõepoolest, kui me nägime, et ERR tegeleb nii-öelda ERR-i seaduse täitmisega omamoodi ehk mittetäitmisega. Ka see on üks näide, miks me täna jõuame ERR-i erastamise eelnõu juurde, sest ERR lihtsalt ignoreerib omaenda seadust. Ja kas sellisele organisatsioonile saame me enam maksta rahva raha üle 40 miljoni igal aastal?

Läheme edasi. Esiteks, ma kiidan arutelu, mis toimus õiguskomisjonis. Oli palju sõnavõtte ja palju huvitavaid tähelepanekuid. Sellest räägib komisjoni esindaja. See tähendab, et see teema puudutab. 

Lähen edasi. Mul on üks hämmastav näide, mis hiljuti oli minu enda elamuseks filmi vaadates. Nimelt, äsja meil oli Tallinnas Docpoint, mis oli üsna rahvarohke. Ma käisin vaatamas dokumentaalfilmi "Üheksakuine leping" Gruusia režissöörilt Ketevan Vašagašvililt. See dokumentaalfilm käsitleb surrogaatemadust väga lähedalt ja kompromissitult, just sünnitaja vaatenurgast. 

Ja mis siis juhtub? See ahel, kuhu peategelane Žana, 30-aastane kassapidaja, satub, on nagu klassikaline inimkaubanduse põrgu. Kohe tekivad pärast lapse sünnitamist vaidlused lepingute, agentuuride ja tellijatega. Žana ütleb, et jah, mul oli ju suuline leping, ja selle peale helistab ta agendile, kes karjub ta peale ja sõimab ta kõige räigemate sõnadega läbi. Agendi eesmärk oli see, et laps sünniks illegaalselt ja ta saaks toimetada edasi selle lapse vaikselt Inglismaale. Ei kujutagi ette, millised juriidilised menetlused Inglismaal oleksid edasi tulnud, kuidas see laps legaliseerida. Kuidas Žana, neljandat korda surrogaatema lühikese aja jooksul, tal on viies keisrilõige, tõesti südamepõhjast tahab oma bioloogilist last aidata, saada haridust. Žana ise oli oma lapsega kodutu. Ja kui seesama režissöör rääkis tema loost, siis kaastundlikud Gruusia inimesed leidsid talle kodu. Kusjuures tegu oli saatuse hammasrataste vahele jäänud naisega, kes oli kodutuks jäänud selle tõttu, et ta oli riigisiseselt ümberasustatud isik. 

Me nägime, kuidas hävitati Karabahhia, põline, mitutuhat aastat oma põlisel kodumaal elanud rahvas lühikese ajaga. Kui palju me nägime protesteerimist selle põlise kristliku rahva hävitamise pärast. Unustatud. Nii et Žana oli just nimelt see haavatav naine. Ma nägin, kuidas vaatajad kangestusid, kui oli see hetk, kui Žana läks viimast korda sünnitama, helistas oma tütrele. Ja arstid ütlesid, et tal on suur risk surra. Ehk naine, kes tahtis oma lapsele parimat, oleks võinud oma 15-aastase tütre hoopis vastu oma tahtmist üksinda jätta kõigi maailma riskide ja külmade tuulte kätte. Aga ta oli kange naine ja kui ta sellest dramaatilisest olukorrast välja tuli, lohutas ta jälle oma tütart, et ma tegin kõik sinu pärast. 

Aga tegelikult on selliseid olukordi tuhandeid ja tuhandeid, kus naised võtavad riski oma haavatavuse pärast. Ja seesama suurepärane Gruusia režissöör ütles, et ta näeb tihti Gruusia haiglates rasedaid naisi ja kui ta näeb, et see naine ei ole Gruusia päritolu, siis ta teab, et 90 neist on välismaalt tulnud asendusemana sünnitama. See on tema hinnang. Ehk see ongi jällegi näide massilisest inimkaubanduse turismist. Tõsi, nemad ei ole ise inimkauplejad, vaid inimkaubanduse ohvrid.

Jah, sellele ei olegi lihtsat vastust, kuidas kaitsta ohvreid nii, et nad sinna sõlme ei satuks. Sest me peaksime hoidma ära ka olukorrad, kus asendusemadus rändab mööda riike. USA osariikides on paljudes üldse reguleerimata asendusemaduse teema, aga mõnes on see üsna selgelt lubatud.

Mida veel? Seesama veel kord, sest see näide oli nii suurepärane, nii korduv. Režissöör seletas, et on juhtumeid, kus tuuakse Indiast naisi, pannakse nad lihtsalt luku taha, võetakse ära passid ja siis öeldakse, et nüüd me võtame teilt munaraku või mõni hakkab seal lukku tagasi teenima oma reisiraha asendussünnitajana. Žana maksti 16 000 dollarit, mis talle sularahas peo peale anti ja mille ta pani oma sahtlisse. Aga räägitakse, et ettevõtted teenivad mitusada tuhat vaheltkasumina. Räägitakse, et on juhtumeid, kus need summad on sellised, mis ei võimalda isegi nendel emadel tervisekahjudest taastuda. Neil ei ole ju tegelikult normaalset tervisekindlustust nende riskide maandamiseks. 

Nii et kui me vaatame edasi, siis ÜRO inimõiguste komitee on rõhutanud, et riigid peavad kaitsma naiste vaimset ja füüsilist tervist, vältima praktikaid, mis võivad põhjustada pikaajalist kahju. Asendusemadus eirab raseduse ajal tekkivat emotsionaalset ja psühholoogilist sidet. Praktika eeldab, et naine suudab raseduse ajal mitte luua sidet lapsega ja loovutada laps kohe pärast sündi. Aga see eeldus on vastuolus nii meditsiinilise kui ka psühholoogilise teadmisega raseduse mõjust naise vaimsele tervisele. 

Mul on üks juhtum, millest mulle räägiti, kus Eesti naine läks hulluks pärast asendusemadust. Ta lasi ennast meelitada sellesse skeemi ja varises pärast seda emotsionaalselt kokku. Kui palju me veel sellega seotud oleme? Sellelsamal filmi esilinastusel tuli huvitav teade, et Eesti günekoloogi haridusega inimesi on Gruusias sedasama praktikat arendamas. Ehk nii nagu asendusemad sõidavad mööda maailma ringi, et teenust pakkuda väga erinevatele gruppidele, teevad samamoodi arstid. Üks kummaline lugu, ehk keegi mäletab, oli see, kui Presidendi Kantselei ülem Jaanus Pikani pakkus seda teenust välismaal. Eeldan, et seal riigis oli see juriidiliselt legaalne, aga sellegipoolest, see asi ei ole meist sugugi kaugel. 

Korraks veel näiteid, kuidas on näiteks Ühendkuningriigis, kus on lubatud niinimetatud altruistlik asendusemadus, milleks peab olema kohtu kinnitus. Portugalis on lubatud ka erandina altruistlik asendusemadus, mis ei ole ärilisel eesmärgil lapse sünnitamine. Aga näiteks Ukrainlas on kommertslik lepingupõhine asendusemadus siiani minu andmetel lubatud. Aitäh! Ootan teie küsimusi.

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun!

Jaa, me oleme harjunud, et meie liberaalid ja vasakpoolsed räägivad euroopalikest väärtustest ja igavast Põhjamaast, kus me tahame olla ja kuidas me kohe tingimata ei taha olla Ida-Euroopa. 

Oma geograafilist asukohta tahtmisega muuta ei saa, aga selles ettekandes ja ka seletuskirjas ütlesid sa, mis riigid on keelustanud surrogaatemaduse kui inimkaubanduse ühe eriti jälgi vormi. Need on näiteks Norra, Šveits või Saksamaa – nii lääneriigid, euroopalikud riigid kui ka Põhjamaad. Teistes riikides, näiteks Ukrainas või Gruusias või ka Venemaal toimub just nimelt selline inimkaubandus. Ma ei ole kindel, et meie siin, vasakpoolsed kolleegid, tahavad seda teemat torkida, ei lähe kokku nende narratiivi ja lugudega. Aga küsiksin üle, kas see on nüüd valik euroopalike väärtuste ja ida vahel, või on siin mingi seletus, miks nad hoiavad ida poole oma väärtusruumis.

Väga hea küsimus! Esiteks, ma loodan, et siin saalis on Eesti Vabariigis keelatud tegevusele juba kunagi konsensus leitud ja et see konsensus jätkuks. Sest nagu ma ütlesin, üle piiri aetakse seda äri edasi. Võtke rahulikult, me tagasipöörduvalt seda asja siis ei teeks, sest kui laps on sündinud, me ei saa teda registrist maha võtta, me ei saa teda olematuks teha, aga me hoiame ära siis tulevikus need olukorrad. 

Küsimus on suurepärane, filosoofiline. Kuhu inimkond üldse jõuab? Kuhu inimkond jõuab, kui me läheme geenitehnoloogias kaugele edasi? Täna ma lugesin värsket uudist, et Venemaa katsetab tuvide ajusse implantaadi [panemisega], et tuvisid kasutada droonina, juhtida teda elektromagnetimpulsside abil, et loomad panna juba n-ö robottehnoloogiate alla. See kõik on ju eetiliste piiride ületamine, surrogaatemaduses ületatakse neid jõhkralt iga päev. 

Mida on euroopalikku inimkaubanduses, kui see on kuulutatud üheks peavaenlaseks? Aga samal ajal kahjuks Euroopa on silmakirjalik. Euroopast rikkad pered käivadki neid lapsi ostmas, Ameerikast käivad rikkad pered neid lapsi ostmas. On neid, kes arvavad, et Hollywoodi vorm võib kannatada, tuleks ikkagi laps osta kuskilt välismaalt, et oma karjääri saaks paremini edendada. Võib-olla mõni, kes ei saa ise lapsi, ja mõni, kes on teadlikult homosuhtes ja leiab, et nüüd on aeg hakata lapsi kaubastama ja neid ostma. Mis on selles üldse inimlikku? 

Ma leian, et varem või hiljem jõuavad need riigid tõenäoliselt sellesama inimkaubandusliku tegevuse keelamiseni. On aeg ka neid toetada, kus tegevus on lubatud. Kas me tahame olla nende klubis, kus hallis tsoonis on ikkagi inimkaubandus lubatud? Kas me ilusti näitame, et meie karistusseadustikus on kõik korras, aga hallis tsoonis on lubatud ja kangelased, kes panevad toime meie riigis üheselt keelatud tegusid, kasutades halli tsooni, ilmuvad teleekraanile õitsema, kiitlema, ennast eksponeerima? See ei ole eetiline. 

Viimasel ajal on näha, et meist tahetakse teha kasiinosaart, meist tahetakse teha vanglasaart, meist tahetakse teha odava tööjõu maad. Meid sõna otseses mõttes lükatakse tagasi sinna, kus meil oli endal ränkasid probleeme regulatsioonidega 1990-ndatest, kus inimesed müüsid haiglas mingitele aferistidest arstidele omaneerusid teatud rahasumma eest. Kas me tahame selles ajas tagasi olla või metsikus läänes? Usun, et me ei taha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et siin saalis pole ühtegi naist, kes arvaks teistmoodi, et kõik maailma naised vajavad ühtemoodi kaitset. Kui me kaitseme Eesti naisi, siis samaväärselt peame kaitsma ka kogu maailma naisi. Aga küsimus ongi selles, et viimasel ajal tõesti meie väärtused on devalveerumas. Me oleme muutunud varsti tõesti vanglariigiks või vanglarendiriigiks ja näeme ka televisioonis ja meedia vahendusel juba sellist lõdvendust, et ka võib-olla kaotatakse ka meil see surrogaatemade keelustamise seadus ära. Toodi seal dokfilmis, millele sa ka viitasid, näide, et homoabielude sõlmimise järel on surrogaatlus aktiviseerunud. 

Aitäh!

Kui suur oht on Eestile, et me kaotame selle seaduse ka Eestis ära?

Nagu ma ütlesin, et tegelikult ollakse silmakirjalikud, sest isegi kui Eestis on keelatud, siis maailmas on need võimalused olemas. Gruusias võib kataloogi lahti teha. Ma olen näinud USA näitel üritusi, kus on kataloogid, et näete, siin hakkame lapsi ostma, siin on emad, et äri nagu kapsaste ja kaalikate müümisel. Ja see hall ala ongi just selleks, et need, kes tegelikult küüniliselt seda asja proovivad reklaamida meile, et nad saaksid täie rõõmuga meile selle näkku paisata, et meid teie seadused ei huvita. Seda paiskas meile ju ERR-i "Ringvaade" näkku, et meid teie seadused ei huvita, meie ülistame laste ostu. Ja senikaua, kui see hall tsoon säilib, siis tegelikult ma näen kaudset või otsest heakskiitu sellele. Sellepärast ma leian, et oleme väga halvas olukorras, kui see eelnõu tagasi lükatakse. Äri läheb edasi, äri läheb edasi. Ma ütlengi, et see üleskütmine käib praegu nendesamade näidete varal, et pereajalehtede, pereajakirjade esikaanel õitseb lasteostupaarikene. See on ju reklaam: tehke samamoodi! See surve on väga suur. Lõpuks ei olegi ju sellest kasu, kui meil seadus kehtib, aga samas kedagi ei huvita, Ameerikast või Gruusiast saab neid kümne kaupa kas või.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled väga hästi seda eelnõu siin täna avanud ja neid näiteid toonud. Ma olen absoluutselt kahe käega selle eelnõu vastuvõtmise poolt. Olukorras, kus meil Eestis tegelikult on hooldusperedes kümneid ja kümneid lapsi igal aastal, kes ühel või teisel põhjusel satuvad sinna juba väikelastena. Meil on sadu lapsi, kes on asendus- ja perekodudes. Meil on täiesti olemas süsteem, kuidas on võimalik lapsi lapsendada, kui me päriselt tahame meie oma Eesti lapsi, kes on ühel või teisel põhjusel jäänud elu hammasrataste vahele ja sattunud sellesse olukorda, kus vanemaid mingil põhjusel ei ole. Mis sa arvad, kuidas teha selgeks nendele, kes peaksid selle eelnõu vastu hääletama, et head inimesed, aidake neid meie oma lapsi, kes tegelikult on hädas, ja ärgem tegelegem siin inimkaubandusega?

Jaa, empaatiat õpetatakse juba varakult. Olen kuulnud lugu, kuidas inuitid õpetavad lapsele empaatiat. Üks maadeavastaja käis nende juures elamas ja imestas, et inuiti lapsed on ülimalt kaastundlikud, mõistlikud, kuigi nad elavad ju väga rasketes oludes, kusagil igludes. Ja talle jäi mulje, et nad on palju kultuursemad ja empaatilisemad kui n-ö moodsad lääne inimesed. Ja siis ta märkas, kuidas inuiti emad lapsi õpetavad. Kui laps lõi teist last või oma ema, siis ema ütles, et aga löö mind. Ja siis ta nuttis selle peale, kui laps teda togis. Laps saigi aru, et teistel on valus. See on empaatia, see on kaastundlikkus. 

Me just võtsime vastu Tiibeti laste toetamise eelnõu. Miljon last assimileeritakse ja võetakse vanemate juurest ära, küladest ja alevitest, et viia neid kokku võõrvõimu valitsemise alla. Neid kasvatatakse ümber tublideks Hiina kompartei järgijateks. 

See on päriselt seesama silmakirjalikkuse probleem, et ühe käega võideldakse inimkaubanduse vastu, võideldakse naiste õiguste eest nii-öelda, ja samal ajal teise käega viiakse ellu mingeid päris hulle programme. Võideldakse 150 soo õiguste eest, mida ei ole olemas. Ka võideldakse pseudoteemade eest ja samal ajal tõepoolest, kas me ei peaks panustama nendele perekodudele, kas me ei peaks panustama lasteaedadele?! Uskuge mind, orbude kodud ja SOS-lastekülad ei ole kunagi valmis, sest isegi kui maja on valmis, on lastele tähelepanu, empaatiat ja hoidmist vaja lõputult, kogu aeg. 

Oli huvitav, et seesama Gruusia režissöör märkis, et väga palju on just lastekodude kasvandikke, kes satuvad asendusemaduse võrku, ehk nad ei oska ennast ise kaitsta. See on ju saatanlik ahel, eks ole!? Sa oled niigi selles mõttes olnud keerulisemates oludes ja siis korjatakse sind järjekordselt mingite inimkaubitsejate poolt üles ja sunnitakse oma elu ja tervisega riskima. Tegelikult on see ka orjastamise erivorm.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja Anti! No me teame, et see, et Eestis propageeritakse surrogaatemadust, naiste ärakasutamist avalikult, no see ei ole tegelikult mitte mingi viimase aja teema, hoolimata sellest, et see on tegelikult Eestis ju kriminaliseeritud. Näiteks 2020. aasta Eesti Naises on väga kena ja positiivne jutt, ülistav isegi jutt Eesti paarist, kes ei saanud omavahel lapsi. Siis otsisid seda  kohta, Venemaalt, Valgevenest ja igalt poolt, ka mujalt riikidest, kus see on lubatud. Lõpuks jõudsid siis Ukrainasse, kus siis ühes Ukraina kliinikus see toiming ära tehti ja leiti siis see ukrainlanna, kellel oli juba üks laps olemas. See oli tingimus muuseas seal, et peab olema üks laps. Ühesõnaga, see Ukraina ema müüs ära oma teise lapse, et toita oma esimest. No see on ka seal, et tal olid majanduslikud raskused. Tema keha allutati meditsiinilisele kontrollile ja medikamentoossele manipulatsioonile, et teha õnnelikuks see Eesti pere siin.  

Mina nagu mõtlen seda.

Aitäh!

Ja siin artikli lõpus on kirjas, et nad ootavad pingsalt Ukraina kliiniku antud korteris oma pisikese sündi …

Aitäh, Helle-Moonika!

… oma beebi toovad nad Eestis ja registreerivad tema sünni siin. Mina küsin: kuidas saab sellist last, kes ei ole sündinud Eesti abielupaarile …

Aitäh!

… Eesti emale, kuidas saab tema sündi registreerida Eestis? Oskad sa välja tuua selle paragrahvi …

Aitäh! Aitäh!

… mis seda lubab ja mida siin ära kasutatakse?

See on väga hea tähelepanek. Ehk siis perekonnaseaduses on ju kenasti kirjas, kes on ema ja kes on isa. Ja nüüd ongi meil samamoodi, tegelikult on meil vastuolu sellega. Meie ülesanne on vaadata üle ka perekonnaseadus ja see korda teha, et see registreerimine ei oleks võimalik. Täna on ikkagi Haber-Pilleri paar oma paari ju registreerinud rahvastikuregistris ja Eesti kodanik. Ehk väga õige osundus.

See on ju inimkaubandust soosiv võimalus, et keegi ostab Gruusiast ja toob siia ja registreerib. Ma tean, et Euroopa Liidu maades, Prantsusmaal ja mujal on väga palju õigusvaidlusi, sest ega politsei ei lase last üle, kui ei ole paberid korras. See on ju üks kõige õudsemaid vorme, näiteks laste varastamine, mis on maailmas päriselt olemas. Varastatakse võõras laps ja tal ei ole pabereid. Politsei hakkab seda probleemi ju kohe lahendama. Nii et Eesti Vabariik peaks olema selline nagu Prantsusmaa, et kui on keeld peal, siis ei lasta üle. See on teie vastutus. Need, kes lapsi, inimkaubandusega tegelevad, siis see on nende vastutus. Kui nad surrogaatema ostavad, siis nad teavad, et nad peavad siis mõnda teise riiki kolima oma elu elama, sest siin neil seda võimalust inimkaubandust legaliseerida ei ole. Ehk siis selle teemaga selle eelnõuga veel töö ei lõpe. On põhjendatud selle täiendamine, et me registrite osas teeme kõik korda.

Martin Helme, palun!

Jaa. Mul on jälle küsimus meie liberaalsete kolleegide ja vasakäärmuslastest naiste kohta, kes meil siin mäletatavasti, kui me peretoetuste eelnõu alguses vastu võtsime ja hiljem, kui nad selle tühistasid, kriiskasid meile siin, kuidas konservatiivid tahavad teha naistest sünnitusmasinaid ja neljajalgseid sünnitusmasinaid, paned mündi sisse ja laps tuleb. Tegelikult neid kirjeldusi sobib öelda küll, aga sobib rääkida surrogaatemaduse kontekstis, sest see, kui paned mündi sisse ja laps tuleb, on sünnitusmasin, see on inimestelt ära röövitud väärikus, vabadus otsustada ja ka võimalus omaenda lapsi üles kasvatada. Mina ei tea, täna meil tuleb siin tagasilükkamise hääletus. Ma saan aru, et komisjon tahtis selle eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Kas sa siis mulle komisjonist muljeid räägid, mis see nende argumentatsioon oli, miks neile nüüd järsku hakkas meeldima sünnitusmasin, pane münt sisse, neljajalgne sünnitusmasin ja kogu see jura? Kuidas neile nüüd see jutt hakkas meeldima?

Ma pean ütlema, et probleem on jällegi silmakirjalikkuses, sest ühtpidi ma näen, et ka siin liberaalide hulgas on justkui selle eelnõu hukkamõistu, selgelt. Komisjonis oli selle teema mõistmist küll ja küll. Aga samal ajal see näitabki äärmist silmakirjalikkust, sest siis, kui me reaalselt proovime kanali kinni panna, ütleme, et nüüd paneme selle halli tsooni kinni, kust tegelikult lapsi sisse tuuakse, siis kaovad nad kusagile peitu. Eks me näeme siin hääletusel. Ma ei julge veel ette öelda, kuidas see hääletus läheb, kas lükatakse tagasi või mitte. Ma leian, et see on üldinimlik, üleerakondlik, kas me kaitseme naisi, kas me kaitseme lapsi. Muidu me võime ise kaotada inimväärikuse, kui me täiskasvanud inimestena seda ei tee. 

Eesti 200 esindajal oli küll selliseid ütlusi, et aga lapsi on ju niigi vähe, miks siis ei võiks surrogaatemadusega tegeleda. Ma loodan, et see oli lihtsalt pinnapealsusest tulenev. Kui nad vaataksid reaalselt seda dokumentaalfilmi, siis nad näeksid, milline jõhker inimeste ekspluateerimine käib, milline jõhker naistevastane vägivald see on. Tõenäoliselt paljud muudaksid meelt. Aga ma näen, et siin on selge lõhenemine, vaimne lõhenemine just selles, et ühe käega on vaja homoaktivismi kaitsta iga hinna eest. Las nad siis ostavad endale lapsi, sest homoseksuaalid on meil siis ju nii-öelda riikliku ideoloogia keskpunktis esile tõstetud persoonid, mitte emad ega lapsed. Siin on nende vastuolu. 

Ja sellepärast käis suur sõda ka rahvusringhäälingu nõukogus, et võtta maha ühe tähelepaneku eest, mis puudutas Eesti Vabariigis kuritegu, seda, kuidas käsitleda kuritegelikku, ütleme, mul on isegi raske öelda, sest hallis tsoonis see justkui ei ole kuritegu, aga see on meil kuriteona seadustesse raiutud. Ja milline sõda! Kogu see meie vasakliberaalne sotsiaalne eliit läks ju Veidemannile kallale teda hukka mõistma ja teda mõistetakse siiamaani hukka. See tants inimkaubanduse ülistamise ümber jätkub. Pange tähele, see jätkub! Aber-Pilleri inimkaubandusaktivistlik paarikene saab liberaalses ajakirjanduses ülimat kiitust edasi ja seal ongi see, et ühe käega viibutatakse sõrme, teise käega ülistatakse. Ma ei saa sellest aru, mul on väga raske seda sulle seletada. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea lugupeetud ettekandja, aitäh väga põhjaliku ja selgitava eelnõu tutvustamise eest! Nüüd küsimuste juurde tulles, meil oli täna esimene päevakorrapunkt Tiibeti laste kaitse kohta, kus avaldusena oli 67 poolthäält. Selle eelnõuga me tahame kaitsta nii Eestis olevaid naisi kui ka lapsi, et Eestil ei oleks võimalik tegeleda piiriülese kaubandusega ja laste kauplemisega. Aga minu küsimus on see. Kui me esimese punkti juures olime kõik poolt, vastuhääli polnud üldse, siis kas siin võiks olla samamoodi, et ka kolleegid Reformierakonnast ja Eesti 200-st tuleksid ja saaksid aru sellest, et asendusemaduse keelustamine on Eestis õiguslikult vajalik?

Jõuan oma eelmiste vastusteni. Ma näen siin lokkavat silmakirjanikkust. See oli igati õilis avaldus, väga väärikas tähelepanuosutus, kaastundlik, empaatiline, mõistlik, lastevastase vägivalla vastane avaldus. Ja nüüd võib juhtuda, et sellelsamal päeval mõni punkt hiljem tehakse hoopis teine nägu, öeldaksegi, et ärme arutame seda, meil on vaja, et Eesti Televisioon propageeriks homosuhteid, et Eesti Televisioon ja Eesti naisteajakirjad saaksid oma kaanele lasteäriaktivistid, lasteostjad. Siin me oleme.  

Ma olen segaduses, sest see vaimne lõhenemine on ikkagi jõudnud väga kaugele. Ja ma ütleksin, et kui me edasi läheme, siis mind on aastaid häirinud see täielik kriitikavabadus. Ehk siis tegu on tegelikult paljudel juhtudel – ma ei hakka nimede kaupa nimetama – lastekaubanduse propagandistidega, lasteostu propagandistidega. Kõik, kes lasteostjad võtavad naiste ajakirja esikaanele, on lasteostu propagandistid, eriti kui nad ülistavad seda, sest võib ka esitada kriitilisi küsimusi ja siis võiks tegu olla lihtsalt neutraalse ajakirjandusega. Aga ma näen enamasti, et kriitilisi küsimusi ei küsita, vaid toimub ülistamine. Ja siis on jälle nii, et kolm päevakorrapunkti enne näeme me justkui laste õiguste kaitsmise soovi ja kolm päevakorrapunkti hiljem inimkaubanduse mahitamist. Ma tahaksin psühholoogide nõu saada, miks see nii on, miks on selline tõeline vastuolu meie silme all. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Tõesti, lastekaubandusest või surrogaatemadusest räägitakse tihtipeale tõesti ülistavas vormis, kõik tahavad ju perekonda ja lapsi. Aga selles dokumentaalfilmis toodi välja, kuidas üks Inglise vanapoiss elas koos emaga, 80-aastase emaga, ja tema kollektsioneeris lapsi, saatis oma seemnerakud Gruusiasse ja sai lapsi vastu. Ma ei tea, mis nendest lastest hiljem sai, kas keegi adopteeris nad. Aga toimub ka selline nii-öelda kollektsioneerimine. 

Teisest küljest ei ole ju takistust, et ka meie naisi kasutatakse ära, meelitatakse neid kuhugi sellisesse riiki, kus on surrogaatemadus lubatud, näiteks Ukrainasse ja Gruusiasse, ja kasutatakse neid sellisel viisil asendusemaduse korral ära. Aga kas me ei peaks eeskuju näitama kõikidele Euroopa Liidu riikidele, et keelata piiriülene surrogaatemadus üldse ära?

Aitäh küsimuse eest! Täpselt seda me ju praegu teemegi. Neil on väga palju õigusvaidlusi just piiriülese asendusemaduse tõttu. Oma riigis on see justkui keelatud, aga USA-st ja Gruusiast ja mujalt neid lapsi ostetakse. Siis on väga suured vaidlused.

Võime öelda, et asi ei ole Euroopa Liidus lahendatud, aga ometi need õigusvaidlused on jõudnud hästi kaugele. Näiteks võime võtta Mennesson versus Prantsusmaa, Labassee versus Prantsusmaa, kus Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas rõhutanud, et kuigi riiki ei saa sundida asendusemadust lubama, peab riik siiski kaitsma juba sündinud lapse õigusi, eriti tema õiguslikku staatust ja eraelu. Need lahendid näitavad, et asendusemadus tekitab äärmiselt keerulisi õigusvaidlusi. Kõige õigem on eos juba ära hoida, et ei tekiks selliseid õnnetuid olukordi, mida siin Eestis hoolega ära kasutatakse. 

Oleme siis eeskujuks, nagu öeldud, ärme oleme odava tööjõu maa, ärme oleme vanglasaar, ärme oleme kasiinonduse maa, oleme väärikas kultuurne rahvusriik! See ju ongi meie eesmärk. Tuleb vältida mingisuguse banaanivabariigiks muutumist, pahatihti me näeme seda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Teatavasti näiteks ka ÜRO-s on koostatud väga korralik ja suur raport, mis kirjeldab ja mõistab hukka surrogaatemaduse kui erilise naiste- ja lastevastase vägivalla vormi. Meil siin armastatakse ikkagi, evitakse sellist hoiakut, et rahvusvahelise üldsuse silmis me peame nagu head olema. Ja kõik need, kes siia ükskõik mis teemal tulevad ja ringutavad käsi ja kisuvad pisaraid naiste kaitsel, küll Istanbuli konventsiooniga seoses, naiste õiguste ja kehalise puutumatuse osas – no nüüd meil tuleb varsti nõusolekuseadus siia, kus ei tohi naise poole enam vaadatagi, rääkimata sellest, et teda puutuda. Küll aga tohib tema sisse panna raha eest kasvama lapse ja pärast selle tema käest ära võtta. Näete, milline silmakirjalikkus! 

Aga tulles selle Ukraina teema juurde tagasi. Meil on Ukraina olnud ja on väga lähedased sidemed teatavasti. Vaat, praegu on meil Eestis karistatav ka juriidilise isiku tegevus asendusemaduse korraldamisel. Aga need Ukraina kliinikud ongi juriidilised isikud, kes tegutsevadki asendusemaduse korraldamisel. Ma ikkagi tunnen huvi, kuidas on võimalik, et Eesti sellist asja tolereerib. Kas seal sees pole ka teatavat väga suurt annust korruptsiooni?

Jah, see on sügavalt korruptiivne sfäär. Sügavalt korruptiivne sfäär! Nagu ma rääkisin, liigub sularaha, ohvreid petetakse jõhkralt, tehakse suulisi lepinguid. Selle filmi peategelane pöördus kohe naisteõiguste kaitse büroo poole Gruusias ja asi läks politseisse. Ta kaebas politseisse, leides, et nii ei saa, et tema peab kusagil illegaalselt last varjama ja välismaale viima. Aga politsei ei suutnud seda tõendada, sest kõik oli suuline, küll aga hakkas politsei rääkima, kas ta sai piisavalt palju raha, kas see oli kelmus, kas jäi osa raha saamata või? Ei, ta raha sai kätte ja toppis selle lauasahtlisse, aga kelmus tema suhtes jätkus. 

See on äärmiselt jõhkrate inimkaubitsejate kontrolli alla sattunud. Need on õnnelikud naised, kes selles sfääris tervisega pääsevad. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, täpselt! See on nii keeruline valdkond, et on väga raske vastata. Kui me tahame inimõiguste teemat maailmas tõstatada, siis me peaksime olema aktiivsed selles osas. Mitte nii, et ah, las nemad teevad, inkubaator on Ukrainas, eks ole. Ukraina naisi võib ekspluateerida piiritult, aga meie oleme siin kõik rohelised, me oleme täiuslikud rohelised, me oleme täiuslikud inimõiguslased ja me oleme kõik. Samal ajal mujal, Hiinas võib loodust rikkuda palju tahes, probleemi ei ole, Hiinas võib inimõigusi rikkuda palju tahes, Gruusias või Ukrainas võib neid naisi ekspluateerida. Ma arvan, et meie konservatiividena peame naiste väärikuse, tervise ja nende õiguste eest seisma, mitte laskma silmakirjalikkusel võita.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Siin poolteist-kaks aastat tagasi oli siin saalis arutelu meil Martiniga, ja ma ei mäleta, kes toona istungit juhatas, teemal, et loll justkui ei ole viisakas öelda, aga siis oli arutelu, aga kui ongi loll, siis mis siis see seis on ja nii edasi. Kui ma lugesin nüüd seda õiguskomisjoni protokolli, siis mingil põhjusel mulle see arutelu natuke meenus, kui ma seal näiteks lugesin kolleeg Rästa seisukohta, et aga demograafiliselt on meil lapsi vähe, võib-olla peakski saama välismaalt osta. Aga kui nüüd niimoodi heatahtlikult ja konstruktiivselt suhtuda, siis ega kõik kõigest ju ei saagi kõike teada, niimoodi iseenesest, kaasasündinult. 

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et see dokumentaalfilm, millele sa viitasid, mis sa arvad ideest, et aga võib-olla võtaks ühendust filmitegijaga. Miks mitte prooviks siin näiteks Riigikogu konverentsisaalis või mingil muul moel selle filmi näitamise ja just sihituna Riigikogu liikmetele, kes neid otsuseid teevad, siin teha? Mis sa sellest ideest arvad? Ja teiseks, kuidas sa hindad, kui palju, ütleme, koalitsioonisaadikutest, kes tahavad seda tagasi lükata, seda eelnõu, seda filmi vaatama tuleks? Või neil on kergem edasi elada ilma vaatamata faktidele otsa?

Aitäh!

Aitäh, suurepärane mõte! Ma kohtusin režissööriga, vahetasin mõne sõna ja mul on ka kontaktid olemas. Muu hulgas näiteks saab, neil on ilus tegu, nad aitavad selle inimkaubanduse ohvrile, soovijad saavad raha annetada talle, et sellest pöörisest välja pääseda. Mina arvan, et see väärib kindlasti siinsamas Riigikogu konverentsisaalis näitamist ja ka konverentsi. Mul oleks küll suur au, kui ma saaksin selle Gruusia tähelepanuväärse režissööri siia kutsuda. Aga ma olen pisut mures, et meid on ennegi tõsiste teemade tõstatamise eest siit Riigikogu konverentsisaalist välja visatud. Ma ei ole kindel, et siin on kõik lubatud, mida rahvuskonservatiivid tahavad teha.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänud! Ja nüüd on meil võimalus kuulata head kolleegi, õiguskomisjoni liiget Vilja Toomastit, kes tutvustab arutelu või seisukohti juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud piiriülese asendatusemaduse keelustamise seaduse eelnõu numbriga 762 esmaspäeval, 26. jaanuaril. Komisjonile tutvustas seda eelnõu Anti Poolamets, kes oli Varro Vooglaiu asendusliige sellel komisjoni istungil. Midagi ütlesin valesti või? (Saalis räägitakse.) Lootus oli asjatu. Hea küll, see ei puutu asjasse ega protokolli.

Olles kuulanud ära Anti Poolametsa ettekande, andis komisjoni esimees sõna justiitsministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Anne Kruusementile valitsuse seisukoha tutvustamiseks. Anne Kruusement märkis, et eelnõus tõstatatud probleem on õigesti määratletud inimkaubanduse küsimusena. Parasjagu on ülevõtmisel inimkaubanduse direktiivi uus versioon Eesti õigusesse. Ta loodab, et see jõuab õiguskomisjoni ette hiljemalt märtsis, arvestades, et ülevõtmise tähtaeg sellel direktiivil on suvel. Uue direktiivi kohaselt hakkab asendusemadus kuuluma inimkaubanduse koosseisu alla ning see on sõnastatud nii, et ärakasutamise alla loetakse tegevusi nagu värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine, vastuvõtmine või muud teod, olenemata sellest, kas need on tasulised või tasustamata, majandusliku kasu eesmärgil või ilma selleta, kui naine on sunnitud tegutsema asendusemana. Ta rõhutas, et oluliseks tunnuseks on seejuures vabaduse võtmine, vägivald, pettus, kahju tekitamine või ähvardamine ning sõltuvus, abitu seisundi või haavatava oleku ärakasutamine. Ja osa probleemidest saab ka lahendada, kui karistusseadustiku § 133 lõikele 1 lisada teatav täiendav osa ehk sinna lisatakse ka asendusemadus juurde. 

Arutledes territoriaalse kehtimise üle, selgitas ta, et karistusseadustiku § 7 lõike 1 rakendub Eesti karistusseadustikus välismaal toime pandud tegudele vaid juhul, kui need on samal ajal karistatavad nii Eesti kui ka teo toimepanemise riigi õiguse järgi. Lisaks peab toimepanija olema Eesti kodanik. Ta täpsustas, et teine võimalus on selliste tegude karistamiseks juhul, kui riigil on vastav rahvusvaheline kohustus. Euroopa Liidu direktiiv seda kohustust loob, kuid see kehtib üksnes liidusiseselt. Olemas on ka inimkaubanduse konventsioon, mis ulatub Euroopa Liidust laiemale territooriumile, kuid praegu ei hõlma see asendusemadust.

Sotsiaalministeeriumi esindaja, tervishoiuvõrgu ekspert Heli Paluste selgitas Sotsiaalministeeriumi seisukohta ning märkis, et ministeerium ei toeta eelnõu sarnaselt Justiits- ja Digiministeeriumiga. Ta rõhutas siiski, et teema on märkimisväärselt oluline ning vajaks laiaulatuslikku ühiskondlikku arutelu. 

Ligikaudu 15 aastat tagasi paluti bioeetika nõukogult, kuhu kuuluvad meditsiiniõiguse ja eetikaeksperdid seisukohta asendusemaduse teemal. Nõukogu hinnangul ei ole absoluutne keeld põhjendatud. Leiti, et olukorras, kus perel ei ole muul viisil võimalik last saada, võib asendusemadus olla ainus reaalselt toimiv võimalus.

Edasi anti komisjoni liikmetele sõna küsimusteks. Oli küsimusi ka, aga ennekõike ma ütleksin, et need olid pigem komisjoni liikmete arvamusavaldused, mis peegeldasid erinevate poliitiliste jõudude seisukohavõttusid. Näiteks Valdo Randpere nentis, et Anti Poolametsa eelnõu valguses võiks tema kaaluda pigem vastupidist suunda ehk lähenemise mõningast liberaliseerimist. Ta tõi esile Rootsi praktika, kus siseriiklik surrogaatemadus on keelatud, kuid välisriigist toodud lapse puhul omistatakse kodakondsus automaatselt ning vanemlikkus tekib lapsendamise kaudu. Tema sõnul ei tohiks üle dramatiseerida rahateenimise ja ekspluateerimise temaatikat, sest paljude inimeste jaoks, kes muul viisil lapsi ei saa, on asendusemadus üks väheseid ja lausa ainus võimalus. See võiks teatud mõttes sobida isegi EKRE sooviga, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Anti Poolamets rõhutas selle peale, et inimesele, kes ei saa lapsi, on juba kena ning õilis variant olemas lapsendamise näol. 

Heli Paluste täiendas veel valitsuse seisukohta, miks ei saa seda eelnõu toetada. Ta selgitas, et enne seisukoha kujundamist konsulteeris ta Siseministeeriumiga, kuna perekonnaseisutoimingud ja rahvastikuregister kuuluvad nende pädevusse. Siseministeeriumi hinnangul ei ole esitatud eelnõu praktiline rakendamine perekonnaseisuametnike seisukohalt teostatav. Kui näiteks paar naaseb välismaalt välismaal sündinud lapsega ning esitab dokumendid, mis on lapse sünniriigis nõuetekohaselt väljastatud, puudub perekonnaseisuametnikul igasugune õiguslik võimalus neid dokumente kahtluse alla seada. 

Peeter Ernits esitas küsimuse Sotsiaalministeeriumi esindajale, märkides, et kuulis nende seisukohast kahte vastandlikku elementi. Ühelt poolt ei toetata esitatud eelnõu, kuid teisalt peetakse seda nii oluliseks, et peetakse vajalikuks ühiskondlikku arutelu. Ta uuris, miks ministeerium ise sellist laiapõhjalist diskussiooni ei algata, kui selles nähakse selget vajadust. Ta viitas ka karistusseadustiku §-le 133, mis käsitleb orjastamist, ning uuris, mil määral see praegu kõnealuse teemaga seostub ja kas direktiivi ülevõtmine looks sellekohase seose. 

Selle kohta, miks seda arutelu ei tehta, ütlen lihtsalt kahe sõnaga selgituseks, mis eespool ministeeriumi esindaja ütles, et hetkel ei ole sellist üldist poliitilist tahet, et me seda käsitlust laiemalt ühiskonnas arutaksime. See 15 aasta tagune bioeetika nõukogu arutelu on jäänud kahjuks ainsaks ja sellest edasi samme pole astutud, vaatamata sellele, et seda peetakse vajalikuks. 

Anne Kruusement selgitas täiendavalt direktiivi kohta, et see ei ole uus direktiiv, vaid võeti vastu 2011. aastal ning Eesti on selle üle võtnud. Ta märkis, et see direktiiv hõlmab mitmeid valdkondi, kuid 2024. aastal tehti sellesse muudatusi, mis täpsustasid varasemaid sätteid ja viisid selle asjakohasemaks. Ühe muudatusena lisati direktiivi loetelusse ka asendusemadus, mis peab hakkama kuuluma inimkaubanduse koosseisu alla.

Direktiivis käsitletav asendusemaduse küsimus kuulub inimkaubanduse artikli alla ning Eestis viiakse see üle karistusseadustiku § 133 kolme muudatuse kaudu. Ta selgitas, et hetkel kehtiva karistusseadustiku § 133 pealkiri on "Inimkaubandus" ning lõikesse 1 lisandubki asendusemaduse ärakasutamise juhtum. Ta märkis, et karistatav on olukord, kus asendusemaduse puhul esinev ärakasutamine on altruistlik, asendusemadus seevastu ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse.

Andre Hanimägi uuris eelnõu esitajalt, kuidas tema näeb olukorda, kus karistatakse tegu, mis on sooritatud välismaal ja mis ei ole sealsetes oludes karistatav, ning küsis, kuidas selline lähenemine õigussüsteemi mõttes kokku sobitub ning kas see võib hakata mõjutama ka teisi sarnaseid juhtumeid. Ta tõi näiteks kanepi näite. Rootsis on kanepi suitsetamine lubatud ja seal ta suitsetab, aga kui ta tuleb Eestisse, siis see on keelatud. Kuidas see niimoodi õiguslikult reguleeritud on? Andre Hanimägi märkis veel seda, et eelnõus ei ole eristatud altruistlikku ja kaubanduslikku asendusemadust. Kas direktiivi inimkaubanduse allatoomine ei lahendakski sisuliselt seda osa, mille vastu eelnõu kõige teravamalt suunatud on, ning miks oleks sel juhul vaja täiesti eraldi eelnõu? 

Anti Poolamets vastas Andre Hanimägile järgnevat. Enamik piiriüleseid juhtumeid puudutab lapsi, kes on ostetud Ameerika Ühendriikidest või Indiast, ning ka Ukraina oli varasemalt väga levinud sihtriik. Tema sõnul on seetõttu vaja lisada karistusseadusesse eraldi piiriülene paragrahv, mis kataks just neid juhtumeid, mida direktiiv ei pruugi täielikult lahendada. Samuti ei toeta EKRE ka altruistlikku asendusemadust ning peab vajalikuks selget ja ranget lähenemist kogu valdkonnale.

Lea Danilson-Järg viitas ÜRO eriraportööri seisukohale, mille järgi tuleks asendusemadust käsitleda sarnaselt prostitutsiooniga ehk naine, kes lapse sünnitab, on ohver ning karistada tuleb neid, kes teenust tellivad või vahendavad. Üksikute perede soov saada bioloogilist last ei saa kaaluda üles riski, mida lubatavus looks haavatavatele naistele, ning lapsendamine on olemasolev alternatiiv. Anti Poolamets vastas, et piiriülesed olukorrad on paratamatult keerulised, kuid asendusemadust viiakse läbi ebaseaduslikult ka Eestis. On vajalik vastav norm, et emadus oleks tuvastatav ning ei saaks toimuda registreerimist sellisel kujul, nagu tellijad soovivad. Edasi tekib küsimus, kuidas olukorda lahendada. Võimalik on, et lapse ostnud inimesed lahkuvad Eestist ja elavad riigis, kus nende tegu tunnustatakse. Võimalik on, et laps jääb sünnitatud naisele, kui see talle sobib, ning kõige raskemates olukordades peab riik võtma vastutuse lapse eest hoolitsemisel. 

Heli Paluste täpsustas, et kuigi valdkond kuulub Siseministeeriumi pädevusse, on nende hinnang olnud, et välisriigis välja antud sünnidokumendid on korrektsed ning perekonnaseisuametnikul puudub alus neil kahtluse alla seada. Kui laps on sündinud riigis, kus asendusemadus on lubatud, ei saa rääkida ka karistusõiguse piiriülesest kehtivusest, sest karistusõigus saab laieneda vaid juhul, kui tegu on karistatav ka selles riigis. 

Minu seisukoht antud teemal, mida ma komisjonis väljendasin, oli järgmine. Ei toeta EKRE eelnõus sisalduvat absoluutset keeldu ning peab vajalikuks edasi liikuda altruistliku surrogaatemaduse võimaldamisega vajaduse korral ka piiriüleselt. Ta rõhutas, et peab lubatavaks üksnes vabatahtlikku ja mitteärilist lahendust, näiteks olukordi, kus sugulane aitab peret, kes ise ei saa tervislikel põhjustel rasedust kanda. Tema hinnangul võiks rahaline hüvitis piirduda üksnes tervishoiukuludega. Samuti ei tohi ka välismaal lapse sünnitanud Eesti peresid kohelda automaatselt kahtlustusega, sest paljud naasevad koju täiesti tavapäraste dokumentidega ning pole põhjust neid surrogaatlusega seostada. Ka piiriülene altruistlik surrogaatemadus võib olla täiesti seaduslik ja eetiline ning riik peaks valdkonnaga edasi tegelema, mitte seda täielikult sulgema. 

See oli vist enam-vähem kõik, suutsin ette kanda. Tõesti, arutelu oli väga pikk ja arvamusi oli palju. Lõpetuseks veel otsustused, mida komisjon tegi. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. veebruaril käesoleval aastal, see otsus oli konsensuslik. Teine ettepanek oli eelnõu tagasi lükata, selle poolt hääletas 5 komisjoni liiget, 1 oli vastu ja 2 oli erapooletud. Ja kolmas ettepanek oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks õiguskomisjoni liige Vilja Toomast. See otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua Toomast! Vaatasin ka seda protokolli ja kuulasin siin nii teie seisukohti kui ka seal ka ametnike seisukohti. Ja mulle tundub, et te üldjoontes pigem kipute nõustuma sellega, et tegemist on suure probleemiga, ja siis toote esile seda altruistlikku, surrogaatemaduse teemat ja nii edasi. 

Ja sellega seoses on mul kaks küsimust. Siin saalis ju korduvalt arutatud, et kui nagu annaks paremaks teha, siis võiks ju muudatusettepanekuga välja tulla. See on esiteks, et miks te seda teed ei läinud, vaid otsustasite ikkagi hääletada selle eelnõu, ütleme, sahtlisse paneku poolt. Teine küsimus on, kas õigem ei oleks teha niipidi, et kui seda probleemi ülemaailmselt tunnistatakse suure probleemina, siis mõnes mõttes see altruistliku surrogaatemaduse lubamine on, ma ütleks, nagu väiksem osa sellest. Kas ei oleks õigem teha otsuseid niipidi, et kaitseme kõigepealt suuremat hulka naisi, no ja siis pärast vaatame …

Aitäh!

… kas peaks tegema mõningaid erandeid, kui kuskil keegi sellega pihta saab?

Jah, ma püüdsin tuua küll välja neid seisukohti üsna põhjalikult, mida käsitlesid kahe ministeeriumi, digiministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi ametnikud. Nende põhipõhjendus oli see, et vastuvõetav direktiiv või direktiivi muudatused õigemini sisaldavad endas surrogaatemadust ja väga palju me saame ka selle küsimusega lahendada. Lisaks veel see karistusseadustiku § 133-le ühe lõike lisamine, see tegelikult väga paljusid asju lahendab. Jah, tõepoolest, ta jätab lahendamata selle olukorra, et riigis, kus on surrogaatemadus lubatud ja dokumendid on ametlikult korrektselt vormistatud, siis ei ole nagu ka meie ametivõimudel võimalik näiteks piiril seda last ära võtta, öeldes, et see võib olla surrogaatemadusega saadud laps. Nii et isegi kui me liidaksime sellele eelnõule selle altruistliku surrogaatemaduse mõiste ka siis piiriüleselt, siis ma arvan, et see ei lahendaks kogu seda laia problemaatilist valdkonda, mis on siis laste Eestisse toomine ja siin siis ametlikult käsitleda neid Eesti lastena. 

Minu jaoks jäi ikka vaevama see mõte, et paljud eestlased ka tõepoolest lähevad ju välismaale sünnitama oma isiklikku last, peavad seda võib-olla turvalisemaks, kellel seal on turvaline võib-olla keskkond, selles mõttes, et neil on seal võib-olla perekond suurem, kes elab juba välismaal, ja lähevad sinna sünnitama. Siis ametlikult ei ole ju nemad kurjategijad ja sellega … (Hääl saalist.) Ma ei kuule sind. Nii et kui sa isegi midagi pomised, ega ma ei oska sulle vastata, Moonika, nii et ei ole mõtet vaielda. 

Nii et need olid võib-olla need argumendid. Ja üks argument muidugi lisaks on ka see, et tegelikult ettekandja Anti Poolamets ütles väga selgelt välja, et EKRE erakond ei toeta nii või teisiti altruistlikku surrogaatemadust.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja, tänan põhjaliku ettekande eest! Jah, see direktiivi ülevõtmine Euroopa Liidust ja selle toomine Eesti seadusesse – me saame aru, et see kehtib ju ainult Euroopa Liidu sees, see ei kehti ju kolmandatele riikidele. Sellega me ju seda probleemi ei lahenda. Kolmandatest riikidest võib ju ikkagi surrogaatemadusega tegeleda ja see tuua Eestisse võika Euroopa Liitu. Te mainisite ka seda, et kui naine läheb sünnitama teise riiki, siis sünnituse eelselt on ju ka teatud aeg, kus see paistab välja ja on dokumenteeritud. Seal ei ole mingit probleemi. Aga ikkagi, kas me ei võiks olla teerajajad ja öelda asendusemaduse keelustamise kohta, et Eesti näitab Euroopa Liidule, et tegelikult peaks olema surrogaatemadus üleüldse keelatud?

Jah, ma olen nõus, et sellega võiks tegelda Euroopa Liidus üldisemalt. Ma nimetasin siin ka ÜRO konventsiooni. See on inimkaubanduse konventsioon. Kui sellesse saaks sisse viia ka surrogaatemaduse, siis tõenäoliselt oleks see olukord lahendatav. Aga ma veel kord ütlen, et kui me isegi võtaksime sellisel kujul selle vastu ja keelaksime absoluutselt selle piiriüles surrogaatemaduse nende reeglite järgi, mis siin eelnõus on, siis me ikkagi ei saaks välistada, et vaatamata sellele see surrogaatemadus jätkuks. Sest nendesamade põhimõtete puhul on nii, et kui riigis, kus see on lubatud, vormistatakse ka need dokumendid lapse sündimise kohta, isa ja ema kohta täiesti adekvaatselt, siis meil puuduvad võimalused piiril tõestada, et see on surrogaatemadusega saadud laps. See ei lahenda olukorda. Nii et ma arvan, et tegelikult sellest on üksi, ainult vähe, et me lihtsalt keelame, aga see ei lahenda lõplikult seda probleemi. 

Aga kui ma isiklikult ütlen, siis ega mulle ka ei meeldi ostetud lapsed, aga ma olen täiesti nõus sellega, et mingitel juhtudel on vajadus, on soov ja on võimalik ka näiteks naise enda sugurakku kuskil mujal maailmas kasutada selleks, et see laps üles kanda, kui naise enda tervis seda ei luba. Selles suhtes ma saan täiesti aru. Aga põhimõtteliselt mingid beebivabrikud, nii nagu komisjonis räägiti – kahtlemata see ei kuulu minu mõttemaailma ega minu väärtusmaailma.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Selle loogikaga ma küll leppida ei saa, et ärme selle pärast keela, et nagunii see ei välista surrogaatemadust. See on umbes samasugune väide, et asulas on kiirusepiirang, nagu me oleme seadusesse pannud, aga see ju ei välista ka, et keegi sõidab kiiremini. Kui me ikkagi näitame tahet, et me ei taha surrogaatemadust ja me ei toeta seda, siis ikkagi seaduses selle määratlemine on minu arust ainuvajalik, sest see on selge Eesti riigi tahe ja näide. Aga kas te komisjonis arutasite ka, kui palju meil Eestis neid lapsi on, kes erinevates vanuseastmetes on … Meil on erinevad nimetused, meil on hoolekodud, laste asenduspered, erinevad tasemed erinevad lastega, aga kui palju meil neid lapsi on ja kuidas nende laste headesse peredesse saamisega lood on? Kas see arutelu oli?

Ei, sellist arutelu numbriliselt mul ei ole. Ausalt öeldes ma olen selle teemaga tegelenud küll, aga praegu mul pole meeles need konkreetsed arvud, kui palju meil nendes lastekodudes ja asendusperedes hetkel neid lapsi on. Aga nii palju kui ma oma eelnevast kogemusest tean, ei ole kerge lapsendada. See on väga keeruline protsess Eestis ja kahjuks on ka juhtumeid, kus lapsendatud laps antakse tagasi kas asenduskodusse või lastekodusse. Aga kahjuks neid numbreid me ei käsitlenud. Vastupidi, me käsitlesime neid numbreid ja püüti aru saada, kui palju on neid lapsi, kes on surrogaatemaduse abil Eestisse toodud. Ka seda numbrit ei osanud keegi öelda, jälle samal põhjusel, et ei ole võimalik selgeks teha, kui dokumendid on korras, kas see on surrogaatemaduse läbi sündinud laps.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te hetk tagasi ütlesite, tsiteerin: "Mulle ka ei meeldi ostetud lapsed." See minu meelest peegeldab seda, et te pole vist hästi aru saanud, milles see kontseptuaalne probleem on. Probleem ei ole ju lastes. Kui väike Marko või väike Mari on ostetud, siis meil ei ole mingit põhjust, et tema ei peaks meile meeldima. Probleem on selles, et lapsi ostetakse ja et on inimesed, kes peavad võimalikuks lapsi osta ja kes peavad õigeks võimaldada laste ostmist välismaalt. See on see probleem, millest tuleks aru saada kontseptuaalselt, tuumselt. Laps kui kaup, see on sõna otseses mõttes inimkaubandus, kaasaegne vorm. Me räägime tänapäeval sageli, eks ole, et oi, kujutage ette, kus ikka veel 19. sajandil tegelesid britid orjakaubandusega ja ameeriklased samuti, Euroopas oli see kuidagi veel heaks kiidetud, aga ometi nähtub, et me tegelikult ise tänasel päeval ka pigistame selle suhtes silma kinni, et inimkaubandus on täiesti aktsepteeritud. 

Sellest tulenebki minu küsimus teile. Ma tahaksin selgelt aru saada, kas komisjonis oli üldine hoiak see, et ikkagi kommertsiaalselt laste ostmine välismaalt sellise surrogaatemaduse praktika kaudu peaks olema keelatud. Või saan ma valesti aru?

Ei, komisjonis oli see üldine seisukoht. Ma vabandan, ma väljendusin natuke valesti. Ma tegelikult pidasin silmas mitte seda, et ostetud lapsed oleksid süüdi, vaid kogu selle protsessi tegijaid, kes sellega tegelevad. Tegelikult neid ma taunin, mitte lapsi, sest tõepoolest, milles see laps süüdi on. Minule ei jäänud komisjonis sellist muljet, et komisjonis oleks midagi kellelgi selle vastu, et inimkaubandus ja ka surrogaatemadus, kui see ei ole altruistlikel eesmärkidel toime pandud surrogaatemadus, et see oleks aktsepteeritav.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aga kui te ütletegi, et komisjonis oli valdav seisukoht, et sellist asja ei peaks toimuma, kas on teil siis infot või kas saate kinnitada, et teie ja ka teie fraktsioonikaaslased hääletavad siis täna selle meie eelnõu poolt ja lõpetame selle jama ära? 

Ei, ma arvan, et nad ei hääleta selle poolt, sest ka komisjoni seisukoht on vastav, sest jutt käib konkreetsest eelnõust. Nii valitsuse poolt antud seisukohad, kahe ministeeriumi poolt antud seisukohad tõid välja need puudused, mis on sellel konkreetsel eelnõul. Ma arvan, et seda eelnõu ei ole ka võimalik teisel lugemisel nii palju parandada, et sellest saaks see, mida me tahame. Inimkaubandus ja surrogaatemadus on vastuvõetavas direktiivis sees. Jah, tõepoolest öeldi, et see kehtib küll ainult Euroopa Liidu riigi sees, aga me läheme samm-sammult sinna edasi. Selle tõttu ma oskan ainult öelda, et konkreetselt see eelnõu nii vastavate ministeeriumide spetsialistide hinnangul ei lahenda tegelikult seda probleemi.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Asi, millest mina aru ei saa, kontseptuaalselt ja loogiliselt mõeldes, on see, miks peaks olema surrogaatemaduse praktika Eestis keelatud, aga lubatud nii, et võib sedasama praktikat viljeleda nii, et minnakse ja hangitakse laps lihtsalt välismaalt. Ma ei saa aru sellest, sellepärast et probleem on ju täpselt üks ja sama. Kas see on moraalselt vastuvõetav, et naisi kasutatakse sünnitusmasinana ja lapsi kaubana, või ei ole vastuvõetav? Kui ei ole vastuvõetav, siis ei tohi sellisel viisil hangitud lapsi tuua välismaalt, ei tohi ka Eestist. Vastasel juhul võiks olla selline olukord, et Eestis tohib abielluda 18-aastase inimesega, kohtu loal minimaalselt 15-aastase inimesega, aga kui sa tahad omale Saudi Araabiast tuua 12-aastase pruudi, siis seda me aktsepteerime. Seal abiellusid selle maa seaduste kohaselt, tuled Eestisse ja näitad dokumente – no hea, väga hea, et sul on 12-aastane naine! 

Aga ma nüüd küsin seda, et kui üldine hoiak oli see, et kommertsiaalne surrogaatemadus peaks tõesti olema ka välismaal keelatud, siis kas me võiksime loota, et kui me esitame uue eelnõu, mis puudutab ainult kommertsiaalset, siis teie ja ka teie fraktsioonikaaslased ja teised seda toetaksid.

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma ei tea, milline see eelnõu välja näeb ja kuidas minu fraktsiooni- ja koalitsioonikaaslased hääletavad. (Varro Vooglaid ütleb midagi saalist.) Ma pean eelnõu nägema. Põhimõtteliselt, nagu ma juba olen väljendanud, olen ma kommertslikul baasil saadud surrogaatemaduse vastu. Aga ma tahtsin selle põhimõttelise kontseptsiooni kohta öelda, et minu põhimõtteline kontseptsioon ütleb seda, et väärtushinnanguid ja moraalinorme ma ei oska seadusega kehtestada, need kas inimesel on või ei ole. 

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimastel aegadel on sagenenud nii riigitelevisiooni kui ka ajakirjanduse vahendusel surrogaatemaduse propageerimine. Eeskujuks on toodud kaks meest, kes on lapsed hankinud surrogaatema vahendusel. Seejuures ei jäeta ka eksponeerimata lapsi, kes on selle tehingu tulemusel saadud, ja seejuures kirjeldatakse ka kogu selle surrogaatema tehingu protsessi. 

Jah, Eestis on surrogaatemadus keelatud, aga seda teenust kasutatakse piiriüleselt. Ja surrogaatemadusest räägitaksegi kui tehnoloogilisest lahendusest viljatusele ja ka, ütleme, laste hankimisele. Seal räägitakse täiskasvanute õigusest perekonnale, õigusest lapsele ja õigusest eneseteostusele. Kuid liiga sageli jäetakse esitamata kõige olulisem küsimus: kas iga soov lapse järele on õigustatav vahenditega, mis võivad kahjustada teiste inimeste, eelkõige naiste ja laste põhiõigusi?

Ma väidan, et surrogaatemadus ei ole normaalne meditsiiniline teenus. See on süsteem, mis puudutab inimväärikust, kehalist autonoomiat ja lapse õigusi. Esiteks, naiste autonoomia. Asendusema lepinguid kirjeldatakse sageli kui vabatahtlikke, kuid me peame küsima, millistes tingimustes see vabatahtlikkus tekib. Saksamaa, Norra, Šveits ja Prantsusmaa on piiriülese surrogaatemaduse keelanud. Leian, et Eesti peaks neist võtma eeskuju ja samuti keelama piiriülese surrogaatemaduse, sest surrogaatemadus on lubatud tihtipeale vähem arenenud riikides, kus väga suur hulk naisi on majanduslikus kitsikuses ja see on üks võimalus oma elujärge parandada. Tihti teevad naised seda selleks, et oma olemasolevaid lapsi üleval pidada.

Rahvusvaheline õigus, sealjuures ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon ehk CEDAW kohustab riike kaitsma naisi olukordade eest, kus nende keha ja reproduktiivset võimekust kasutatakse majandusliku kasu eesmärgil. Eriti kommerts-surrogaatluse puhul on ilmne, et otsus kanda teise inimese last sünnib sageli majandusliku surve tingimustes. Kui naine võtab enda kanda raseduse, sünnituse, terviseriskid ja psühholoogilise koormuse raha eest, siis ei ole see tema vaba valik. Kõik naised, kaasa arvatud need naised, kes elavad väljaspool Eestit, vajavad ühtemoodi kaitset. Me ei saa lubada nii, et siin Eestis me kaitseme naisi, keelame surrogaatluse, aga näete, Gruusias me lubame seda. Lubame seda Indias, lubame seda riikides, kus naised võib-olla ei saa nii hästi hakkama. 

Ka ÜRO inimõiguste mehhanismid on korduvalt rõhutanud, et naiste reproduktiivseid õigusi tuleks kaitsta ärakasutamise eest. Kui naine keha muutub lepingu objektiks, mille täitmist kontrollivad tellijad ja vahendajad, siis on see vägivald naise suhtes. See ei ole pelgalt meditsiiniline teenus, see on naise keha ärakasutamine. 

Teiseks, inimväärikus ja kaubastamine. Inimõiguste ülddeklaratsioon rõhutab, et igal inimesel on sünnipärane väärikus. Samas, kommerts-surrogaatluse puhul hinnastatakse rasedust ja lapse sündi, määratakse tasu, lepitakse kokku tingimused, sanktsioonid ja kohustused. Rasedus muutub lepingu täitmiseks, üheksakuuliseks lepinguks, mis võib olla kõigele lisaks eluohtlik koormus naisele. Ja see tekitab ka sügava moraalse probleemi: kas inimelu algus võib olla tehinguese? Kas inimesi võib osta ja müüa? Kas sündiv beebi ei olegi siis inimene? Kas me lubame turuloogikal siseneda inimelu kõige intiimsemasse valdkonda? Siis nihutame piire, millel on olnud tsivilisatsiooniline tähendus. 

Ja kolmandaks, lapse õigused. ÜRO lapse konventsioon sätestab selgelt: lapse huvid peavad olema esikohal kõigis last puudutavates otsustes. Samuti on lapsel õigus oma identiteedile ja teadmisele oma päritolust. Asendusemaduse puhul sünnib laps sageli lepingulise kokkuleppe tulemusena. Laps on planeeritud loovutamaks juba enne sündi. Tema õiguslik staatus võib olla ebakindel, eriti piiriüleste juhtumite korral. 

Lisaks ei tohi me alahinnata raseduse ajal tekkivat emotsionaalset sidet. Meditsiiniline ja psühholoogiline teadmine kinnitab, et rasedus ei ole neutraalne bioloogiline protsess. Ma võin seda kinnitada ka iseenda kogemustest. Eeldada, et naine suudab teadlikult mitte luua sidet lapsega ja loovutada ta kohe pärast sündi, tähendab inimliku kogemuse lihtsustamist. ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud riikide kohustust kaitsta naiste vaimset ja füüsilist tervist. Ühiskond, mis seab esikohale inimõigused, peab tunnistama, et mitte iga tehnoloogiliselt võimalik lahendus ei ole moraalselt ega õiguslikult lubatav. EKRE fraktsiooni nimel ma palun seda eelnõu toetada. Ma tänan!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Natuke murrame siin sisse lahtisest uksest ja kogu see jube emotsionaalne arutelu, näpuga näitamine on suuresti asjatu. Sest nii nagu Vilja Toomast komisjoni esimehena, aga tegelikult ka eelkõnelejad mainisid, see asendusemadus, mis on peale sunnitud, mida teeb keerulises majanduslikus olukorras naine, et näiteks oma bioloogilisi lapsi üleval pidada, on inimkaubandus. Sellest saame aru kõik meie siin saalis, saavad aru teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Seetõttu inimkaubanduse tõkestamise ja sellevastase võitluse ning inimkaubanduse ohvrite kaitse direktiivi on vastav muudatus tehtud. Sellist sunnitud asendusemadust käsitletakse inimkaubandusena. Kuna me 13. juuniks peame selle direktiivi Eesti õigusesse üle võtma, siis seda teemat me saame siin kevadel saalis arutada. Jah, tõepoolest, Euroopa Liidu õigus kehtib Euroopa Liidu territooriumil, Eesti üldiselt loob seadusi oma territooriumil toimuva reguleerimiseks. 

Asendusemadus on keeruline teema nii juriidilises, eetilises kui ka emotsionaalses mõttes, aga sotsiaaldemokraadid leiavad, et seda arutelu iseenesest tuleks pidada, aga käesolevat eelnõu me toetada ei saa. Me ei saa seda toetada kolmel põhjusel. Esiteks, nii nagu komisjoni arutelust selgus, eelnõu rakendatavus on küsitav. Seda, et piiril on mingi võimekus, ma ei tea, vanemluse mittetunnistamisega tegeleda ja neid küsimusi lahendada – seda tegelikult ei ole. Nii et esiteks, arutluse all eelnõu tekitab probleeme ilmselt rohkem, kui ta lahendab. 

Teiseks, sellisel tundlikul teemal on koostatud eelnõu nii, et osapooli ei ole kaasatud, on need siis eetikud, juristid, tervishoiuspetsialistid. Laiem kaasamine sellise otsuse tegemiseks oleks kahtlemata vajalik. See oli teiseks.

Ja kolmandaks, sellist absoluutset asendusemaduse keeldu mina ei toeta. Altruistlikku asendusemadust, kus lähisugulane sünnitab lapse oma sugulastele, lapse, kes on nende bioloogiline laps, olukorras, kus inimene ise sünnitada ei saa, näiteks tervislikel põhjustel. Nii nagu Eestis juba tõesti varsti juba 20 aastat tagasi toimunud Eesti Bioeetika Nõukogu aruteludes selgus, et seda tüüpi altruistliku asendusemaduse seadustamist me võiksime Eestis arutada. 

Nii et loodan selle aruteluga jätkata, aga hiljemalt kevadel siis tõesti inimkaubanduse tõkestamise direktiivi ülevõtmisega me tegeleme. Ma tõesti arvan, et direktiivi ülevõtmisega seotud muudatused Eesti õigusruumis leiavad siin saalis kõigi toetuse. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 762 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun!  

Hea Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 762 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid oli 0. (Sumin saalis.) Eelnõu 762 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 758. (Saalis on tugev sumin.) Palun ettekandeks kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Martin Helme. Jaa, siin on kirjas, et sina. Teil on küll väike konkurents tekkinud. 

Oih, jah. Jaa. No ma eelmise teema kokkuvõtteks ütlen, et ma ju tean, et Eestis liberaalid lapsi vihkavad, aga et nad naisi ka vihkavad, seda on traagiline vaadata. 

Meil on nüüd rahvusringhäälingu seaduse kehtestuks tunnistamise seaduse eelnõu, samamoodi hea eelnõu nagu eelminegi. Ma siis lühidalt tutvustan seda. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks Eesti Rahvusringhäälingu seadus ja selle tagajärjel juriidiline isik niisugusel kujul, nagu ta täna on, likvideerub. Ühtlasi määratakse rakendussätetega ära see, mis saab ERR-i portaalist, kanalitest ja arhiivist. Seadus paneb Riigikantseleile kohustuse erastada nii ERR-i portaal kui ka raadio- ja telekanalid. 

Erandiks on Klassikaraadio, mille tegevus antakse üle SA-le Eesti Kontsert koos praegu ERR-il olevate eelarveliste vahenditega. Arvestame seda, et oluline osa Klassikaraadio edastatavast sisust on juba täna tihedalt seotud Eesti Kontserdi toimetamistega. Nimetatud muudatus tõstab kanali kunstilist taset ja annab Eesti Kontserdile avaramad võimalusi oma tegevust laiema publikuni viia. Ühtlasi oleks tagatud kõrgkultuuri avalikkusele pakkumine raadio vahendusel riikliku rahastuse toel. Teiseks erandiks on Vikerraadio kanal, mis antakse üle Riigikantseleile, see hakkab kandma ohutusteavituse edastamise kohustust, aga tavaolukorras saab kanal jätkata meelelahutusliku sisu pakkumist. Selleks antakse samuti kanali eelarvelised vahendid likvideeritavast ERR-ist üle Riigikantseleile. ERR-i mahukas arhiiv antakse samuti koos eelarveliste vahenditega üle filmiarhiivile ja see tagab paremini kui täna ERR-i arhiivi kättesaadavuse ja avalikkuse kasutatavuse. Kõik ülejäänud kanalid tuleb erastada või kui erastamisel ostuhuvi puudub, siis sulgeda. 

Ma muidugi taustaks ütlen veel seda, et ERR-i ümber on meil muidugi teatud ringkondades kujundatud sihuke pühalikkuse oreool, et seda ei tohigi torkida, see on mingisugune peaaegu et riiklik institutsioon, mis on algusest saadik olnud ja peab olema. Tegelikult ei ole nii. Nende kanalite tegevuses rikutakse igapäevaselt, rutiinselt ja räigelt ERR-i seadust. See on raiskav, see on ideoloogiliselt kallutatud ja see on ühiskonda lõhestav, nii et mida kiiremini lahti saab, seda parem. Vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh teile! Lauri Läänemetsal on küsimus teile.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ju mõistan, miks te selle eelnõu olete esitanud. Sest kui sa tahad võimu riigis enda kätte, demokraatlikku süsteemi lammutada, siis loomulikult on oluline, et ei oleks ühtegi neutraalset sellist meediakanalit. Võimalikult hea oleks, kindlasti teie eeskuju on Viktor Orbán Ungarist, tegelikult me oleme ju näinud, mida ta on teinud. Ta on ju riiklikku meediat erastanud täpselt samamoodi, nagu teie siin praegu soovite teha, et siis mõni oligarh saaks selle omandada ja loomulikult võimul olevat mitte väga demokraatlikku võimu toetada. See on ju tegelikult, ma saan aru, EKRE eesmärk. Ainuke asi, millest ma aru ei saa ja mida ei ole võimalik siit välja lugeda, on see, et mis te näete, milline oligarh siis need ERR-i jupid endale osta võiks. Mis see teie plaan on? Valgustage meid ka!

Siin oli nüüd õige palju libauudiseid ja valeväiteid. Delfi faktikontroll kindlasti muidugi leiab, et sa rääkisid õigust. Aga alustame lihtsast asjast, mille sa sissejuhatuseks tegid. Neutraalset kanalit on vaja. No vot, selles see probleem ongi, et ERR ei ole neutraalne. Ja seoses sellega, et sa hakkasid Orbánist rääkima – eile oli ERR-is räige propagandalugu Orbáni vastu. Lihtsalt räige, valelik propagandalugu, nõretavalt tendentslik, piinlik!

Ja see ei ole ju ainus kord, kui ERR-is Ungari-vastast materdamist tehakse. Mulle tuleb meelde, et 2020. aastal andis Ungari välisminister Péter Szijjártó intervjuu ERR-i ajakirjanikule Astrid Kannelile, kes põlevate silmadega seal käitus nagu, ma ei tea, parim Hiina kompartei väljaande esindaja. See on neile nii tavapärane. 

Ma toon näite ERR-i n-ö neutraalsusest. Tuletame meelde, kui Kanadas toimusid autojuhtide ja suurte rekameeste protestid koroonadiktatuuri vastu. ERR pani uudistesse – isegi mitte mingisugusesse, ma ei tea, kommentaarirubriigi alla – loo, kuidas mõnisada Kanada kaugsõidu autojuhti kogunevad Ottawasse, et protestida piiriüleseid sõite tegevate juhtide sundvaktsineerimise vastu. Tegelikult olid kümned tuhanded inimesed tänaval ja blokeerisid riigi pealinna kuude kaupa.

ERR avaldab selliseid lugusid nagu uudiste nime all, aga ei ole võimalik seda uudistekanaliks nimetada, need ei ole uudised. Neutraalsusest on asi ikka väga-väga kaugel

Tuletame meelde ka seda, kuidas vahetult enne Ameerika Ühendriikide valimisi näidati ERR-i eetris Kamala Harrist kiitvat täielikku panegüürikat. Noh, ma ei hakka lugema üles neid kordi, kuidas Trumpi seal on valedega üle valatud. Viimane vale, mis Trumpi kohta käis, oli see, et Trumpi mainitakse tohutul hulgal koguses Epsteini dokumentides. Pealkiri selgelt suunab lugejaid või kuulajaid-vaatajaid arvama, et Trump on Epsteini perverssustega seotud. Aga tegelik sisu on see, et jah, on küll, Trumpi mainitakse nendes Epsteini dokumentides palju-palju, aga põhiosa arutelust käib selle üle, kuidas demokraatlikud poliitikud arutavad Epsteiniga, kuidas Trumpi konksu otsa võtta või kuidas Trumpile kahju teha. Osa dokumentidest on sellised, kus FBI või Florida politsei omavahel vahetavad infot, et Trump tahab Epsteini vastu tunnistusi anda või teda n-ö vahele võtta. Jah, Trumpi nimi on dokumentides sees, aga mitte selles võtmes, nagu ERR meile näitab. See ei ole neutraalsus, see on nõretav propaganda, valelikkus, täielik valefaktidega opereerimine. 

Nüüd, mis puudutab seda, et riik tahaks enda kätte võtta meediavõimu, siis Eestis on meediamajasid veel ju, kuuluvad oligarhidele. Võib küll Eestis öelda, et Luik ja Linnamägi on meil oligarhi mõõtu. Meediamajad on meil, oligarhid on meediabisnessis sees küll juba. Kahjuks ERR ei ole kuidagi teistsugune. Nad on kõik samasugused, kõik tegelevad meil vasakäärmusliku ärkleva propagandaga. Kuigi mulle ei meeldi ükski neist, ma ei loe Delfit üldse, ma ka ERR-ist väga vähe loen ja Postimehest nii vähe, kui saan. Aga vahe on väga oluline. Delfi veeretab oma ilgust, oma solgipange valab meile iga päev pähe reklaamiraha eest. Ta peab kellelegi selle kliki maha müüma ja selle kliki mahamüümise eest raha saama. ERR võtab meie kõigi taskust, riigieelarvest raha ja vot seda ei peaks saama. Võtku raha kuskilt turult.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Martin, alati väga huvitav on kuulata neid ettekandeid. Ma tahtsin küsida sellist asja. Ma saan aru, et etteheide on see, et rahvusringhäälingu uudised, mida siis uudistetoimetus koostab ja vahendab, on kallutatud. Mind huvitab, kelle poolt kallutatud. Kes on see isik või isikute grupp või see organisatsioon, kes siis suunab seda sisu, kes on andnud selle korralduse EKRE-t sellisel hirmsal viisil kajastada ja president Trumpi ja peaminister Orbánit? Kelle huvides see kõik käib? Ma arvan, et Eesti rahval oleks huvitav teada, kes see konkreetselt on. Kui te saate valgustada meid selles osas, siis ma tänan.

Jaa, muidugi ma valgustan, ma tulen ikka appi. Aga ma pean alustama seda valgustamist nüüd sellega, et sa ütlesid, nagu mina heidaks ette, et uudised on kallutatud. Ei, kogu sisu on õudne. Need ei ole ju ainult uudised.  

Ma võin tuua teile jälle näidet, et 30 aastat järjest on meil Marko Reikop erinevaid suupisteid krimpsus näoga seal diivanil nii-öelda meelelahutuse nime all teinud, hiljuti pani oma pea kuskil lumme, eks ole, ja sööb seal mingisuguseid, rääkis meile siin mõni aeg tagasi, kuidas ta käis Vietnamis putukaid söömas. Oh sa ramp, kui õudne! Peaaegu kõige õudsem asi, mida elus söönud on, eelmisel nädalal sõi ta lutikaid ja lutikad olid paremad. Ma küsin, kas maksumaksja peab seda asja maksma kinni või? Miks? Miks? Kas maksumaksja peab kinni maksma seda, kui Grete Lõbu ja Marko Reikop upitavad käpuli mustas lumehanges? 50-aastased teismelised saavad rahva raha eest meile mingisugust kometit teha.  

Aga see ei ole ainus probleem, eks ole. Meil on ka probleem selles, et näiteks ETV+ tegeleb Vene propagandaga. 2025. aasta kohalike omavalitsuste valimiste poliitdebatte, muide, oli venekeelsetes kanalites, venekeelsetes ETV kanalites rohkem kui eestikeelseid debatte. Vot, kuhu me oleme välja jõudnud rahvusringhäälinguga!  Rääkimata sellest, et rahvusringhääling kannab juba aastaid mingi teise riigi lipu värve. Seal ei ole sinimustvalge kell nurgas, on sinikollane kell nurgas. Mina ei tea, äkki küsiks ikkagi Ukraina eelarvest siis seda raha. (Vahelehüüe.) Või Rootsi, täpselt. Ei tahaks, et meie seda maksame kinni.  

Või räägime näiteks ikkagi sellest väärtuskonfliktist, mis meil on, eks ju. ERR näitab meile isadepäeva hommikul kahte homo, kes on ostnud endale lapsed. Ja see on nagu see, mille kohta nõuab nende seadus. No see vene keele teema kohta, eks ole, et peab toetama eesti keele ja kultuuri arengut – teeb seda siis vene keeles, ma saan aru –, väärtustama Eesti riigi, eesti rahvuse kestmist ja osutama asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist. No ma ei tea, isegi kõige parema iroonia puhul me ei suuda nagu ennast ära veenda selles, et homonduse ja surrogaatemaduse propageerimine on selle nii-öelda ohu osutamine, et me hakkame välja surema. 

Mida peab tegema? Rahvusringhäälingu eesmärk, § 4 punkt 3: aitama kaasa ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule. Ma tuletan meelde, eks ole, kuidas 2025. aasta uusaasta algas sellega, et tehti meil drag show'd. See ei ole ühiskondliku sidususe edendamine, see on ühiskonna lõhestamine.  Nad rikuvad oma seadust iga päev. Tuletan meelde, 2018. aastal jättis rahvusringhääling toimetusliku valikuna Eesti hümni mängimata aastavahetusel – toimetusliku valikuna, eks. Kuidas see on ühiskonna sidususe ja rahvuslike huvide edendamine? Ei näe, ei näe, ei näe!  

Ma võin siin terve hulga veel tuua, kuidas näiteks 2021. aastal pandi ETV eetrisse Vene propaganda, "Öised pääsukesed" hangiti, puhas Vene propaganda, eks ole. Kuidas meil näidati vabariigi aastapäeva eel, Nõukogude armee aastapäeval näidati ka Vene propagandafilme. See on siis see rahvusringhääling, mis tegeleb Eesti ühiskonna sidususega ja eesti rahvuse ja keele püsimisega. No see on ju nali, eks ole. 

Nüüd küsimus sellest, kes seda kõike otsustab. On olemas selline asi nagu organisatsioonikultuur, eks. Organisatsioonikultuur on tugev asi ja seal on oma selline ajalugu taustaks. Mida me saame öelda selle viimase ERR-i skandaali põhjal, milleks oli seesama homopaar ja nende ostetud lapsed isadepäeval, on see, et see organisatsioon on väljastpoolt tulevale suunisele, omanikupoolsele suunisele – omanik on ju Riigikogu tegelikult, eks ole, omanik paneb paika nende nõukogu, see on sisuliselt omanik –, sellele väljastpoolt tulevale suunisele ta mitte mingil moel ei reageeri. Ainus nõukogu liige või noh, nõukogu esimees, kes võttis sõna selle teema vastu, see võeti ametist maha, sellepärast et organisatsiooni seestpoolt kritiseerida ei tohi. Mina ei tea, kesse teda juhib. Ma arvan, et ta ongi juhitamatu. Ja organisatsioonikultuur on äärmuslik, vasakäärmuslik, nagu me ütleme, eks ole, transvestiidisõbralik, sooneutraalne, vasakäärmuslik riiklik propagandakanal. Asi iseeneses! 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Me oleme nüüd selles seisus, et vaatan ERR-i eelarvet, 2026. aastal 58 miljonit, siis aasta tagasi 56 miljonit, 2024–2031 kulub telekompleksile üle 60 miljoni. Äkki sa aitad meil mõelda, mida selle raha eest saaks muud kasulikku teha? Kas erakanal tagaks nendesamade funktsioonide täitmise reklaamide näitamise eest. Selles ju mõte ongi, et ega ETV siis päris tühjaks ei jää, sinna tuleb erakanal asemele, kes teeb seda muu raha eest. Mida saaks 58 miljoni eest igal aastal?

Kusjuures jah, see on tegelikult õige tähelepanu juhtimine, et üks summa, mida me loeme, on ERR-i eelarve rida Kultuuriministeeriumi haldusalas, riigieelarves, aga see ei ole ju nende ainus raha, mis nad riigieelarvest saavad. Riigieelarve rida – mis ta on? – umbes 42 miljonit, tegelikult nad saavad üle 10 miljoni juurde avalikke vahendeid erinevatel viisidel, küll teevad koostööprojekte näiteks Kaitseministeeriumiga või ka maaeluministeeriumiga, põllumajandusministeeriumiga, kuidas neid tänapäeval nimetatakse, kõikvõimalike lisavahendite kaudu. Selles mõttes avalikku raha läheb sinna tegelikult palju rohkem, kui see nende eelarverida on.

Igasuguseid valikuid võib teha. Lõppkokkuvõttes on riigieelarve raha üks rahakõik, eks ole. Kui me siin arutame selle üle, kas meil on raha, et avada jääteid saartele, või mitte, mingid tühised summad, eks ole. Kui me arutame selle üle, et me ei suuda hoida üleval väikekoole, siis küsime, kui suur on väikekooli aasta kulu, mida meil omavalitsused ei suuda maksta. Paarkümmend tuhat, 30 000 võib-olla, eks ole. Metsküla koolil jäi puudu 30 000, pandi põmm kinni. Ma ei tea, kui mitusadat Metsküla kooli saaks üleval pidada igal aastal selle raha eest. 

Või kui me räägime sellest, et naiste varjupaikadele ei leita juurde mõndasadat tuhandet aastas liberaalse valitsuse poolt, kes kõik meil Istanbuli konventsiooni kaitsevad ja sedasama vasakäärmuslikku ERR-i kaitsevad, kus kõik on feministlikud võitlejad, aga vaat, kui raha on vaja anda, siis seda paarisadat tuhandet või miljonit eurot ei ole. Meil läheb raha vasakule kümnete miljonite kaupa, aga siis, kui on päris inimeste päriselu, päriselt aidata vaja, siis ei ole mõndakümmend tuhandet või mõndasadat tuhandet või mõnda miljonit. 

Me kõik oleme lugenud neid ahastavaid kurbasid lugusid, kus vähihaiged kerjavad ühe kuu kuuri jaoks paarikümmend tuhandet, aga näe, haigekassal raha ei ole, haigekassa on niigi miinuses. Haigekassa miinus on siin – ma tuletan nüüd peast meelde –,8 äkki sel aastal võtame reservist suurusjärgus peaaegu 100 miljonit, natuke vist vähem. Pool sellest miinusest saaks katta.

See on sinult õige tähelepanek, et täna on ERR kuluprojekt. Maksame peale kanalitele kokku suurusjärgus 50 miljonit. Kui hakata erastama, siis kindlasti leiab ostja ETV-le. ETV on populaarne kanal, väga laia vaatajaskonnaga sisse töötatud kaubamärk. Kindlasti leiab ostja! See on plussprojekt. Kindlasti leiab ostja näiteks Raadio 2-le. Muidugi, raadiokanal ei maksa nii palju kui telekanal, aga kindlasti leiab ostja. Nii et need oleksid tuluprojektid, me saaksime ühest püsikulust lahti, ühest suurest püsikulust lahti, saaksime ühekordse tulu kaubamärkide erastamisest ja pluss veel ühekordse tulu selle eest, et me müüksime maha nende kesklinnas oleva kinnisvara. Ehk siis kümned miljonid plussiks – täiesti lihtsasti tehtav.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsiksin sellist asja. Eesti põhiseadus kaitseb sõna- ja ajakirjandusvabadust, tegelikult mitte küll päris sellise sõnaga, vaid ka väga erinevate maailmavaadete, organisatsioonide ja meediate kooseksisteerimist. Neid saab piirata ainult siis, kui on vaenukõne või üleskutsed vägivallale. Aga teie kriitika tegelikult ERR-i kohta on ju see, et seal ilmub maailmavaatelisi erinevaid arvamusi, mida teie ei poolda. Aga seal ilmub ka palju selliseid asju, mis on otse teie maailmavaatega kooskõlas. Kas siit järgmine samm võiks olla, et kui teile ei meeldi mõni põhiseaduslik institutsioon, mis teie mingi väärtuste komplektiga kokku ei lähe, siis need kõik müüki panna? Kas on oodata uusi eelnõusid, mis võiksid ka põhiseaduslikud institutsioonid müüki panna? 

Jah, ma pean nüüd natukene kuidagi teid kurvastama. Eesti põhiseadus päris kindlasti ei näe ette ERR-i, no kohe päris kindlasti ei ole. Ma mäletan, et kui me olime komisjonis, siis tulid sinna ministeeriumi ametnikud ja lõid lausa letti mulle paragrahvid, § 44 ja § 45. Vaat mina loen Eesti põhiseadusest päris tihedalt, sest seda rikutakse hirmus palju ja siis ma tahan kohe teada, millist paragrahvi konkreetselt parasjagu Riigikogu juhatus näiteks rikub. Ma kohe esimesena oleksin oodanud, et Kultuuriministeeriumi ametnikud panevad letti liberaalide lemmikparagrahvi ehk § 12, mis ei luba diskrimineerimist, ehkki seal on konkreetselt kirjutatud, millist ja mis moel ei tohi diskrimineerida. Sellega tavaliselt öeldakse kõikidele konservatiivide algatuste kohta, et ei tohi teha, sest § 12 keelab. Aga nüüd olid hoopis § 44 ja § 45. Ja § 44 räägib sellest, et meil on informatsioonivabadus, et riigiasutustest peab kätte saama andmeid. Seda rikuvad Eestis riigiasutused meil rutiinselt, isegi Riigikogu liikmed ei saa kätte mingisuguseid dokumente. Nii et seda paragrahvi rikuvad teised, mitte meie siin praegu selle eelnõuga. Paragrahv 45 tõepoolest ütleb, et Eestis on infovabadus ja ajakirjandusvabadus ja tsensuuri ei ole. Mina ei tegele siin tsensuuriga. See eelnõu ei tegele siin tsensuuriga. See eelnõu tegeleb sellega, et me lõpetame ära maksumaksjatelt vägisi võetud raha andmise äärmusideoloogilisele meediamajale. Nii nagu maksumaksja ei pea kinni maksma Postimeest või Delfit, ei pea ta kinni maksma ka ERR-i. 

Ma toon teile ühe toreda apetiitse näite, missugune seal see mentaliteet on. Praegu töötab Krister Paris veel Delfis, no ta leidis sarnase vasakäärmusliku väljaande. Aga omal ajal oli ta ERR-i korrespondent ja sai eetrit naistepäeval, kus ta seisis – kui ma nüüd õigesti mäletan, see oli veel lausa lülitus Moskvast, ta oli Moskva korrespondent – Punasel väljakul ja luges luuletust Leninist, nelgid käes. See on siis ERR-i arusaamine, ma ei tea, ühiskondlikust sidususest ja rahvuse, keele ja riigi püsimisest ja perekonnal põhineva ühiskonnamudeli väärtustamisest. See on nende arusaamine sellest. 

Nüüd, mis puudutab seda osa teie küsimusest, milliseid asju ma veel tahaks kinni panna, mis mulle ei meeldi. Ei, ma ei taha midagi kinni panna, näe, erastaksime ja lausa osa asju jääksid ju kestma. Aga ma ikkagi tahaksin lugeda teile ette, millist osa seadusest praegu rikutakse. Esiteks, § 6, rahvusringhäälingu programmid. Punkt 1, programmid ja meediateenused peavad vastama eesmärkidele. Neid eesmärke ma olen siin mitu tükki juba lugenud, näiteks pereväärtuste ja ühiskonnamudelite edendamine ning rahvus, keel ja kultuur ja nii edasi. No seda nad loomulikult ei tee. Teine punkt, programmid peavad olema mitmekülgsed, ühiskonnaelu teemade käsitlus neis peab olema tasakaalustatud. No seda lihtsalt ei ole. Pole näinud. Pole näinud! Ma paluksin näiteid selle kohta, kuidas ERR tegeleb ka konservatiivsete ideede edendamisega, sest ausõna ei ole näinud. Rahvusringhäälingu uudistesaated peavad olema mitmekülgsed, tasakaalustatud, sõltumatud ja korrektsed. No lihtsalt ei ole. Lihtsalt ei ole! Ja peab neid fakte kontrollima, faktid ja kommentaarid peavad olema eristatud, aga no seda ei juhtu seal peaaegu kunagi, eks ole.

Nii et see jutt sellest, kuidas nad kuidagi ühiskonnale annavad infot, tasakaalustatud infot, no see lihtsalt päriselus ei ole nii, kahjuks. Ma võin öelda, et ma olin neli aastat ERR-i nõukogu liige Riigikogu XIII koosseisu ajal. Ja iga päev, igal nõukogu koosolekul tsiteerisin neid punkte nõukogule ja juhatusele ja ütlesin, et te rikute neid, ja nõudsin aru. Ja no mitte midagi ei muutunud. Siis oli Anti Poolamets meil nõukogu liige, iga kord ütles ta neile: kullakesed, et te rikute seda punkti, seda punkti, seda punkti, seda punkti, võtke midagi ette. Mitte midagi ei võetud ette. Siis on meil Varro Vooglaid nüüd viimased aastad olnud nõukogu liige, samamoodi räägib neile, et seda punkti olete jälle rikkunud, seda punkti olete jälle rikkunud, seda punkti olete rikkunud. Madame Vaariku show ei ole ERR-i seadusega kooskõlas. Laste loopimine nii-öelda show-elemendina ei ole pereväärtuste edendamine, ostetud lastega homopaari isadepäeval näitamine ei ole ühiskondliku sidususe edendamine, see ei ole rahvuse püsimise edendamine. Selle peale lastakse lahti nõukogu esimees, kes ka midagi selle kohta kobises. See on parandamatu organisatsioon ja sellepärast ei ole neile maksumaksja raha vaja anda. Elagu kellegi teise raha eest!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma leian ka, et ERR-i probleem on, et sinna on koondunud vasakliberaalse maailmavaatega poliitikud, kuigi nad nimetavad ennast ajakirjanikeks – toome kas või Krister Paris, aga ka Anvar Samost –, ja nad tegelevadki propagandaga. Näiteks enne Trumpi valimisi tuli ERR-ist film "Kamala Harris – järgmine Ameerika president", või siis, võtame järgmise: "Sünge demokraatia". Reklaam kõlab: hoiatav lugu demokraatia närbumisest riigis, mis toob vabade ja õiglaste valimistega võimule peaminister Viktor Orbáni. Tegelikult on väga kehvad poliitikud, kes nimetavad ennast ajakirjanikuks, kogunenud sinna ERR-i ümber. Kui ERR erastada või niimoodi laiali paigutada, siis kas võib loota ka kvaliteeti, et need poliitikud asendatakse normaalsete ajakirjanikega?

Noh, lootus sureb viimasena. Mida me täna võime täiesti ilma igasuguse kahtluseta kinnitada, on see, et ERR-is puudub igasugune seesmine soov või valmisolek tunnistada vigu ja parandada midagi, mis on valesti läinud. Seda lihtsalt ei ole! Kui sa julged öelda, et te rikute seadust, see, mis te tegite, oli ühiskonda lõhestav provokatsioon, siis tullakse sulle kirve, kangi ja leegiheitjaga kallale, eks ole, ERR-i enda poolt n-ö meediamajaga. 

Nad ei tee ju ajakirjandust! Need on poliitaktivistid, vasakäärmuslikud poliitaktivistid, kes esitlevad ennast, võtavad n-ö palka ajakirjanikuna, aga nad ei tee ajakirjandust. Nad võivad teha meediat, nii nagu meedia avalikkusele suunatud sõnumi väljapaiskamine, aga ajakirjandust nad ei tee. 

Ja nüüd on küsimus, mida võiks endalt ju ka liberaal küsida. Ma saan aru, et liberaalile loogiline mõtlemine on takistuseks tema maailmavaate omamisele, aga kui küsida nüüd, miks näiteks TV3 või Kanal 2 ei pannud isadepäeval eetrisse homopaari, kes on seadust rikkudes lapsi ostnud. Miks nemad ei pannud? Sest siis nende reklaami ostja oleks karjuma hakanud, nad oleks rahast ilma jäänud. Nad ei saa seda endale lubada. 

Isegi Delfi või Postimees peab ennast konservatiivsemaks või, ütleme, paremal poolel olevaks. Aga isegi Delfi ei tee selliseid asju, ta jääb oma reklaamist lihtsalt ilma, sest ta peab arvestama sellega, mis on vaataja tase või vaataja eelistus. Kui vaataja vihastab, vaataja enam ei vaata, keerab teisele kanalile või üldse keerab kanali kinni, läheb ära YouTube'i või Rumble'isse või kuhu iganes, ja klikki ei tule. Ja kui sul klikki ei ole, siis sa reklaami ei müü, ja kui sa reklaami ei müü, siis sa lasedki Parise lahti. Pole teha midagi, nii lihtne on see maailm!

Aga ERR-is ei lasta mitte kunagi mitte kedagi lahti, ükskõik, mis sa teed. Või isegi siis, kui sa mitte midagi ei tee, ikka oled edasi palgal. Sest noh, maksumaksja raha ju tuleb laiast voolikust, voolab iga päev peale, neil puudub igasugune vajadus ennast parandada. Sellepärast see ongi õudne.

Raimond Kaljulaid, palun!

Tähendab, ma isegi osaliselt nagu nõustun selle kallutatuse argumendiga. Ma vaatasin praegu Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist. Martin Helmet on sinna "Esimesse stuudiosse" kutsutud viimase viie-kuue aasta jooksul, ma ei tea, vist 20 korda, ja mind mitte ühtegi korda. Täiesti selgelt on paremäärmuslike konservatiivide poole kaldu see "Esimese stuudio" toimetus. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.)

Las ta räägib, las ta räägib.

Ma nüüd ei saa. Ma tahaks küsida siiski. Ma tahtsin küsida sellist asja, ma tahan nagu edasi täpsustada. Te ütlesite, et kallutatud on kogu sisu, kõik. Ma lihtsalt prooviks aru saada. Ma vaatasin ka siin telekava. Kas ka see olümpiamängude ülekanne, kas see on ka kallutatud kuidagi, ja kas ka ilmateade on kallutatud? Ühesõnaga, kõik-kõik-kõik, iga sekund, mis ETV-s eetrisse antakse, on teie hinnangul kallutatud.

Kõigepealt, Raimond, ära võrdle apelsine ja õunu, eks. Mina olen erakonna esimees ja sina ei ole. Nii et ära võrdle. Võrdle seda, kui palju on kutsutud Martin Helmet võrdluses Ossinovski või Läänemetsaga, eks. Ja siis võrdle, kui palju on veel Reinsalut kutsutud. Kõik kahvatub! Aga hea küll. 

Nüüd, olümpiaga on ka halvasti. Väga hea, et sa tõid esile olümpia. Justkui võiks olla ilma vastuoludeta või ilma poleemikata asi, aga ei, nad saavad riigilt tohutu hunniku raha ja nad ei ole võimelised eetrisse panema. Tulevad meil suveolümpiad. Nad pooli asju ei näita ju. Ei näitagi ju! Lihtsalt sellepärast, et noh, me teeme seal mingi valiku ja seda ei näita, teist näitame, Ameerikas teine kellaaeg ka ja nii edasi. Jälle läbikukkumine, jälle täielik blamaaž! Mitte millegagi ei saa hakkama, isegi jalgpalli ja olümpiaga ei saa!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No siin ongi ilmselt probleem selles, et Raimond Kaljulaid juba mõtleb endast kui sotside esimehest, aga see asi on veel vormistamata. Nii et ära rutta sündmustest ette, Raimond, oota oma aeg ära! 

Aga küsimus seisneb selles. Eelnevalt Margit Sutrop siin natuke sihukese demagoogilise küsimuse esitas, milliseid põhiseaduslikke institutsioone te kavatsete järgmiseks likvideerima või erastama hakata, mis peegeldab tegelikult sellist päris tõsist kontseptuaalset väärarusaama või üldse korrektse arusaama puudumist. ERR ei ole mingisugune põhiseaduslik institutsioon ega isegi midagi sarnast. Aga kuidas see väärarusaam on tekkinud? See on tekkinud sellest, et tegelikult ERR – ka minu kindla veendumuse kohaselt, mida ma ei häbene avalikult välja öelda – on selgelt ülepaisutatud ja ülerahastatud. Sellest räägib väga selgelt asjaolu, et kui me vaatame ainult riiklikku tegevustoetust eelarves aastas, siis see on 41,5 miljonit. Riigikogul on 32, Riigikohtul 7,4, presidendil 7,3, Riigikontrollil 6 miljonit, õiguskantsleril 3,5 miljonit. Kordan, ERR-il 41,5 miljonit. Kuidas sellist olukorda avalikkusele selgitada? Kas see ongi kõige olulisem institutsioon Eestis üldse, kes peab kõige rohkem raha saama?

Teie aeg!

Kusjuures ma panen siia kõrvale veel erameediamajade, ütleme siis … Siin päris lihtne ei ole võrrelda, sest et kuna näiteks Postimees Grupp teeb ka ajalehti ja teeb kohalikke lehti ja nii edasi, aga kui proovida võrrelda telekanaleid, siis ta on kordades kallim, telekanalite mõttes. Kui on erakanalite telekanali kulu. Ehk siis erakanalite telekanalid saavad tegelikult oluliselt odavamalt hakkama ja vaatajanumbrid on, kui mitte samad, siis siiski suurusjärgus võrreldavad. 

Väga hea küsimus! Riigikogu saab vähem raha, kogu Riigikogu eelarve on väiksem kui ERR-i eelarve. Aga vaata, siin ongi iva, et ERR ju aitab teha seda Riigikogu koosseisu. Loomulikult tuleb sinna rohkem raha panna! See, kes meile ütleb seal AK-s … Me teame, on olemas nii-öelda sedasorti inimene, kes on AK usku, kes saab oma teadmised maailma kohta – me tunneme kõik kaasa sellisele inimesele – AK-st. Esiteks, ta pooli asju ei tea üldse. Ja teiseks, need pooled ülejäänud, mis ta teab, ei ole tegelikult reaalsusega kooskõlas või ei vasta tõele. Aga selle tema AK usu kaudu ju moodustatakse need pingiread siin suures osas. Ja loomulikult, kui meilt ära võtta see toru, see on ju põhimõtteliselt sotsdemokraatide ja REF-i erakonna lisarahastuskampaania. Et noh, loomulikult need kiunuvad, et ärge võtke seda meilt ära. Tuleks ikka võtta! Tehke oma rahaga kampaaniat, Raimond.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin Margit Sutrop üritas meile ebaõnnestunult väita, justkui rahvusringhäälingus on esindatud kõik maailmavaated, kajastatakse erinevaid seisukohti. Juttu nendest nii-öelda vasakäärmuslikest asjadest on palju olnud juba siin täna, mis on eetris käinud. Ma üritasin ka meenutada. Kas teile ka tuleb meelde mõni saade, mida võiks nimetada siis nii-öelda konservatiivseks või rahvuslikuks propagandaks selle kõige paremas mõttes, mis on ERR-i eetris olnud? Jätame siin laulupeoülekande välja, aga mingeid päris sisusaateid, nii nagu nad toodavad neid Kamala Harrise ja Orbáni-kriitilisi ja muid selliseid saateid. Kas on midagi olnud eetris, mis on rahvuslikkust ja konservatiivsust edendav, või mitte? Tuleb teile midagi pähe?

Jaa, selle kohta oli meil ka komisjonis selline pisikene väikene selline diskussioon tekkis meil Tõnis Lukasega. Tõnis Lukas ka ütles, et aga, Martin, hea küll, on vasakäärmuslik, saame aru, on vasakäärmuslik, on selline noh libauudiseid tekitav ja ärklev ja nii edasi, aga ikkagi, seal on ka rahvuslikku sisu. Ja mina küsisin, et noh, aidake, aidake nüüd konkreetselt, mis need rahvusliku sisu osad siis on. Mina mäletan seda, et uusaastaööl keeldutakse hümni laskmast. Algul süüdistati, ja loomupäraselt me arvasime, et selles on süüdi Kersti Kaljulaid, kes oli sel ajal president. Tuli välja, et ei, see oli Karmel Killandi, kes seda tegi, ja ta on edasi seal tööl, eks ole. Rääkimata sellest, et juba neli aastat on seal teise riigi lipu värvid meil üleval, eks ole, rääkimata sellest, et pooled kanalid on meil seal venekeelsed, et venekeelsetes kanalites tehakse puhast Nõukogude või Vene propagandat seal. Selles mõttes ma ei näe, andke andeks, ma ei näe! Ma ei näe seda rahvuslikku, isegi väikest kogust seal seda rahvuslikku sisu, mille pealt võiks öelda, et hea küll, et teil on nagu 99% õudne, rahvuskehandit hävitav, ühiskonda lõhestav, perekonda lõhestav, hävitav, ütleme, rahvuslikku majandust hävitav, kõik see globalistlik immigratsiooni soodustav, aga noh, siis te teete kuskil nurga taga ühe saate, mis on neljapäeva õhtul kell 11 eetris, kus räägitakse viis minutit Eesti asja ka. No ei ole! No ei ole!

Peeter Tali, palun!

Austatav istungi juhataja! Hea ettekandja! Päris raju kuulamine ja ma muidugi ei saa nõustuda peaaegu mitte millegagi, mida te siin räägite. Aga mul on siiski küsimus ka. Riigikaitsekomisjon ja pärast Riigikogu muutis hädaolukorra seadust ja tegi ERR-i teiste hulgas elutähtsa teenuse osutajaks. Sealt tulenevad ka ülesanded kriisi- ja, hoidku jumal, sõjaajaks. Ja kui teil on nüüd pehmelt öeldes keskmiselt geniaalne plaan ERR maha müüa, siis kes neid tähtsaid ülesandeid peaks täitma?

No vaat, nüüd tuleb välja, et Eesti 200 ei süvene eelnõudesse, vead tulevad sisse. Eelnõus on ilusti kirjas, et Vikerraadio antakse üle Riigikantseleile ja hakkab täitma ohutusteavituse ülesannet. Ehk see ülesanne jääb alles, läheb Riigikantseleisse ja kõik on olemas. Kõik on olemas! See on täpselt see, mida vaja on, see ongi see ETO. Tuleb eelnõu lugeda.

Rain Epler, palun! 

On olnud tõesti huvitav diskussioon. Aitäh! Kõigepealt sissejuhatuseks ütlen selle Raimond Kaljulaidi küsimuse kohta, kes juhib, et ma arvan, et Kaljulaid ise võib-olla on isegi parem vastama sellele küsimusele, kes neid protsesse mõjutab, et see kultuur kuskile suunas liigub seal organisatsioonis ja võib-olla ka mingite väliste sisendite eest. ERR näiteks püüdes olla objektiivne ajakirjandus, võiks uurida, kust pagana kohtadesse see Kaljulaid iga nädal korra või kaks lendab ja mida ta seal teeb. See selleks. 

Aga ma tulen selle diskussiooni juurest tegelikult mure juurde, mis, ma arvan, paljudel Eesti inimestel on mure ja küsimused seoses sellega, et kui nüüd tõepoolest läheb läbi ja see ERR tänasel kujul pannaksegi inni, siis mõned inimesed võib-olla küsivad, aga kus siis näiteks klassikalise muusika kontserte saab kuulata, nagu Klassikaraadio teeb. Või mõni küsib, et kust ilma reklaamita uudiseid vaadata, nagu AK... Või ärgem unustagem, "Õnne 13"! 

Kas sa saad neid rahustada, Martin? Teatavaid asju saab riik osta erakanalilt nii, et ... 

Teie aeg! 

… pool tundi uudiseid ilma reklaamita. Kui "Õnne" on populaarne, nad teevad seda ise oma raha eest ja Eesti rahvuskultuuri taas me saame osta ju sisse erast. Kas ma saan õigesti aru?

Jaa, muidugi, Kaljulaid võiks meile paremini vastata, kes kus juhib protsesse ja kas nende protsesside osa oli see 50 000 Vene krüptoärimeestelt saadud annetus või mitte, mida Eesti ajakirjandus ikkagi väga pikalt käsitleda ei tahtnud. Või ka see, kuidas meil oli Marko Mihkelsoni alaealiste skandaal. Tegelikult ju ERR pakkus suurepärase eetri asja puhtaks rääkimiseks, eks ole. See "Pealtnägija" ongi meil siin sellise liberaalse leeri puhtaks pesemise sohva. Küll räägib seal Ilmar Raag sellest, kuidas ta tõi 10 000 eurot Slava Ukraini raha sularahas üle piiri, aga see kõige geniaalsem valetaja oli ikkagi Lehtme. Ja siis oli seal meil see nokulaulu tädi Rita Holm, kes käis kurtmas, et teda on liiga palju sõimatud selle eest, et ta lasteaias käis lapsi ahistamas. Ja siis olid meil seal Taavi ja Luisa, kes rääkisid oma külmkapiskandaali sirgeks. 

Selles mõttes eetrit pakutakse mitmesugustele inimestele oma murede lahendamiseks maksumaksja raha eest. Aga nüüd, "Õnne 13" jääb kindlasti alles. See on ülipopulaarne. Peamine põhjus, miks ta ikka eetris on veel, hoolimata sellest, et seal ei ole väga rokkivat süžeed või põnevat lugu, on vaatajaskond. Vaatajad tahavad vaadata "Prillitoosi", "Õnne 13", "Maahommikut". 

Selles ongi ju kapitalismi ilu, et kui sul vaataja on, siis on sellel olemas reklaamiturg ja kui on reklaamiturg, siis on võimalik see asi eetrisse panna. Ehk siis seda ma küll ei julge lubada, et saab vaadata ilma reklaamita. Aga ma ei tea, kõik, kes me oleme vaadanud televiisoris neid pühapäevaõhtuseid meelelahutus-show'sid Kanal 2-st, TV3-st – "Su nägu kõlab tuttavalt" ja mis laulmised need seal on, mingisugused sellised laupäevaõhtud ja mis neil seal on kõik, eks ole –, tuleb reklaamipaus, aga siis jälle vaatad, selle ajal jõuad ära käia vetsus ja võileiva teha endale.

Selline on elu, eks ole. Küllap need populaarsed saated kindlasti jätkuvad, sest miks nad ei peaks. Miks nad ei peaks?! Ma kardan, et isegi "Ringvaade" võib jätkuda, aga palun mitte minu raha eest, eks ole. Nii et selle pärast ei peaks küll muretsema.  

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja, aitäh heade tähelepanekute eest! Ma lugesin veel seadust ja ajasin näpuga järge. Kus ikkagi on see koht, mille puhul peaks Reikop peadpidi lumehange hüppama, sellist möllu tegema ja neid putukaid sööma? See on ju puhas meelelahutus. Kas siis tõesti ei saa sellega hakkama erakanal, nagu siin pahuralt märgiti? Kas see ongi sõnavabaduse mingi kõige suurem raskuspunkt, et üks Reikop peaks saama peadpidi lumehange hüpata? Ma ei leia seda meelelahutuse punkti ERR-i eesmärkidest. Minu meelest on see lausa kõlvatu konkurents erakanalitega. Aga putukaid on ju võimalik süüa kõigis kanalites, MTÜ-des ja Riigikogu ees, igal pool, mitte ERR-is mitukümmend miljonit ära kulutades.

Jaa, sul on õigus, et ega sellist punkti ei olegi. Nagu öeldud, rahvusringhäälingu eesmärk on kirjas rahvusringhäälingu seaduse §-s 4. Seal on ilusaid asju kirjas. Ma alati kõige rohkem toon esile seda punkti 7, mis ütleb, et rahvusringhäälingu eesmärgiks on väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnamudeli. Meil võib-olla tekib siin pärast seda, kui liberaalne kamp tegi siis meil abielu rüvetamise ära, noh, nemad ütlevad, et see on ka perekond, mis koosneb samasoolistest, aga tegelikult, kui see seadus kirjutati, siis mõeldi midagi muud. Ja kui põhiseadus kirjutati, siis mõeldi ka midagi muud.  

Aitab edendada ja aitavad kaasa Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamisele ja tagab igaühele eneseteostuseks vajaliku informatsiooni saamise. Kas sinul näiteks, Anti, oli eneseteostuseks vajalik näha seda, kuidas pea pandi lumme maksumaksja raha eest, või ei olnud tegelikult?  

Ja seesama: väärtustab riigi ja rahvuse kestmist, eks ole. Ei-ei, aitab kaasa ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule. Aitab kaasa Eesti majandusliku heaolu ja konkurentsivõime kasvule.  

Noh, aga kui me mõtleme, et ERR on üks kõige innukamaid roheäärmusluse edendajaid eetris, siis ta ju tegelikult aitab kaasa Eesti majandusliku heaolu vähenemisele ja konkurentsivõime kahanemisele, mitte tegelikult. Noh, jälle rikub seadust. Põmm!  

Ja ei, seal ei ole kusagil kirjas, et nad peavad tegema kometit. Ei ole kirjas, et peab öösel näitama või, ütleme, uusaastaöösel näitama transvestiidi-show'sid. Ei ole kirjas selliseid asju üldse. Tõsi küll, ERR-i nõukogu on kehtestanud omaette korra, kus on ka ette nähtud, kuidas ja mida peaks meelelahutuses tegema, aga seadusest selline asi ei tulene. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma käin need numbrid veel korra üle, need ei ole võib-olla kompleksselt välja toodud. ERR-i grupp saab 57 miljonit aastas, Postimehe Grupp, seal sees on ka Kanal 2, saab 31 miljonit, TV3 kuulub All Media gruppi ja nemad kasutavad 19,2 miljonit raha aastas. Sellega tagavad nad programmi kvaliteeti. Kui me vaatame seda, siis nad teevad oluliselt väiksema rahaga kvaliteetset programmi. Aga kvaliteet on üks asi, kuid 57 miljonit maksab maksumaksja muuseas selle eest, et saada tasakaalustatud programmi ehk kõikidel maksumaksjatel, olenemata maailmavaatest, peab olema võrdne ligipääs oma maailmavaatele selles kanalis. Aga ta peab olema tasakaalustatud poliitiliselt, mida ta ka ei ole. Ma räägin praktilisest elust. Kui vaadata siin Riigikogus toimuva kajastust, näiteks võetud intervjuusid, mida me siin arutame, ERR-i ajakirjanikud on meil tihtipeale siin, siis nende puhul ausalt öeldes vaatad õhtul kanalist ja saad aru, et EKRE-t nagu ei olegi Riigikogus olemas. Samal ajal, eks ole, Postimees Grupp ja TV3 saavad meid väga ilusti alati ära näidanud. Aitäh neile selle eest!

Aitäh! Teie aeg!

Jaa, see on seesama, et nad on selgelt üle rahastatud. Aga see on tavaline. Ma tean, et nad lähevad närvi, kui neile öelda riigiasutus, sest nad peavad ennast avalik-õiguslikuks. Aga tegelikult on nad riigiasutus või riigimeedia selles tähenduses, et nad saavad praktiliselt kogu oma raha riigilt, avalikult sektorilt, maksuraha. Nad on juhitud parlamendi ehk poliitilise organisatsiooni poolt, riigi poliitilise põhiseadusliku institutsiooni poolt. Nii et kogu see avalik-õiguslik jutt seal juures ei ole tõsi, see ei ole vähemalt tõsiselt võetav. 

Tõepoolest, seaduses on jälle kirjas. Mulle meeldib seda seadust teile tsiteerida, sest see on nii hõrgus kontrastis päriseluga. Paragrahv 6, Rahvusringhäälingu programmid, programmid ja meediateenused peavad vastama eesmärkidele ja teenima avalikku huvi. See puudutab ka seda, kas need meelelahutussaated teenivad siis avalikku huvi või milles see avalik huvi seisneb. Avaliku huvi mõiste on päris lai, aga mina seda sinna nagu ära ei suudaks venitada. Paragrahv 6 punkt 5: ERR-i saated peavad olema poliitiliselt tasakaalustatud. No siin oli meil Kaljulaidiga enne väike arutelu, kui tasakaalus nad on või ei ole. Tema arvates on minu poole kaldu. Ma ise arvan, et statistika seda ei kinnita. 

Aga ega see, et saated peavad olema poliitiliselt tasakaalustatud, ei tähenda ju ainult seda, et me loeme nuppusid, et mitu korda käis üks erakond või teine erakond "Esimeses stuudios", vaid see tähendab ju ka seda, milliseid küsimusi minult seal küsitakse. Kui mina lähen stuudiosse ja kõik küsimused on sellised, et ütle nüüd ausalt, kas sa oled hommikuse konjakijoomise juba lõpetanud, ja siis läheb mõne teise erakonna juht sinna ja kõik küsimused on sellised, et eks ju, on ju, te teete head tööd, siis see ka ei ole poliitiliselt tasakaalustatud käitumine, rääkimata sellest, et ainuüksi probleemi tõstatamine, probleemipüstitus ise. See on hea näide selle kohta, kuidas immigratsioonis poliitilise tasakaalustatuse punkti rikutakse. Kui kogu sinu immigratsiooni käsitlus on selline, et aga neil seal kuskil Pakistanis või Liibüas on raske elu ja kole elu, seal inimesed surevad nälga ja kärbsed söövad laibad tänaval ära, küll on kole, kas sina siis ei tahagi neile head, aga mitte kunagi ei räägita sellest, kui palju immigrandid vägistavad, põletavad, narkootikumidega kaubitsevad, mitte kunagi ei räägita sellest, millised lisakulud tulevad ühiskonnale meditsiinis, hariduses, julgeoleku tagamises, siis see ka rikub poliitilise tasakaalustatuse nõuet. Igapäevaselt rikuvad, iga jumala päev! 

Ja küsimus selle kohta, kas see raha, mis me sinna paneme ... Tegelikult mul ei ole õigust nõuda – mitte kellelgi meist siin Riigikogus ei ole õigust nõuda –, et Postimees oleks poliitiliselt tasakaalustatud. Postimehe omanik tahab olla poliitiliselt nii kaldu, kui ta tahab olla, ja olgu nii kaldu, kui ta tahab olla. Ja mul ei ole sellega kobinat, sellepärast et sinna ei lähe maksumaksja raha, see ei ole avalik asi, see on eraõiguslik asi. Sama võin ma öelda Delfi kohta. Nii vähe, kui ma teda loen või nii õudselt, kui ma teda ei armasta, pole minu asi ette kirjutada. Aga kui on riiklikult, maksumaksja rahastatud ja riiklik seadus ütleb, et peate olema tasakaalustatud, aga aastakümneid vilistatakse sellele ja öeldakse, et raha palun juurde, veel rohkem, siis see pull tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kogu austuses, see jutt on ikka päris sassis omadega. Sa ühest küljest kritiseerid, et ERR on, ma saan aru, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide hääletoru, vasakäärmuslik, ja siis sa räägid, et sinna kutsutakse liiga palju Urmas Reinsalut. Kas Reinsalu käib seal kuidagi Reformierakonda propageerimas, või mispidi? 

Ma kiiresti vaatasin ka neid su väiteid. Immigratsioonist väga palju leiab artikleid, kus, vastupidi, käsitletakse probleeme nii Rootsis, mujal, eks ole. 

Ehk mul on nihuke tunne, et sa seda ERR-i liiga palju vist ei jälgi. Siis sul ongi tekkinud mingi kujutelm Uute Uudiste portaali põhjal, et kuna seal ei ole sama ilus ja armas kõik ja kodune, eks ole, nagu Uued Uudised, siis järelikult on ERR kallutatud. 

Tegelikult ma kuulen väga palju just nimelt muresid, Reformierakonna osa liikmeid on isegi nõukogus tõstatanud, et tuntakse just vastupidi, et äkki see on liiga konservatiivne või mõned saatejuhid seal. Äkki on hoopiski niimoodi, et kui keegi peaaegu nagu päris rahul ei ole, siis võib-olla ongi selline mõistlik meedia tasakaal, et üks tunneb, et teda on liiga vähe, teine tunneb, teda, et see on poliitikas tavapärane. Äkki olete omadega natuke eksiteel siin?

Aga äkki on nii, et kui keegi rahul ei ole, siis paneme kinni?

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul oli küll võimalus ka komisjonis küsida, aga ma siiski kasutaksin ka võimalust ühe teise nurga alt. 

Kõigepealt, ma olen jätkuvalt seda meelt, et see retoorika ERR-i aadressil läbi aastakümnete on olnud hetkel liiga ülekohtune. Ka minule seal väga paljud saated ei sümpatiseeri, ma ei vaata neid. Mõnes kohas olen ma täiesti teisel seisukohal, aga ma arvan, et see kriitika – võtame kümneid aastaid tagasi, 20 aastat tagasi – on pakkunud meile ikka väga head sisu, väga õiget sisu, ja selle koha pealt ma ei ole kindlasti nõus.

Aga ma küsin sellest vaatest, et ERR on ainuke vabalevis olev kanal, mis on tasuta. Kui nüüd peaks see seadus läbi minema ja jõustuma, siis kas te näete kuidagi seda, kuidas tagada tulevikus ka nendele inimestele, kes ainult vabalevis on telekat vaadanud, ligipääs infole? Kas see on murekoht teie jaoks?

Aitäh! Ma pean siiski korrigeerima, et küsimus ei ole sümpaatias või antipaatias. Antipaatia on varjamatu. Ma ei tee mingeid nägusid. Tanelile ma vastasin liiga lühidalt, et jah, ega ma ei vaatagi. Mis ma vaatan sellest? Aga ma olen piisavalt kaua vaadanud ja ma olen piisavalt kaua nõukogus istunud ja ju ma ikka tean, mida seal näidatakse, eks ole, ma näen ju, kui seal on probleemsed asjad. Kui jälle mingisugune asi ventikasse lendab, siis ta lendab niimoodi, et kogu ühiskond kõliseb. 

Aga vabaleviga on selline asi, et see on pidevalt vähenev arv inimesi. Ma arvan, et ma ei ole kuskil poolteist aastat seda numbrit kontrollinud, aga paar aastat tagasi või natuke vähem kui paar aastat tagasi oli vabalevi tarvitavate inimeste hulk mitte üle 30 000 terve Eesti peale kokku. Ma arvan, et see on viimase aasta jooksul ikkagi vähenenud, see number on praegu võib-olla umbes 20 000. Kas mitte äkki ei oleks odavam kõigile neile inimestele panna koduõuele mingisugune juhe maksumaksja raha eest, ei maksaks 50 miljonit aastas ja saavad oma meedia kätte, kui sa tahad just tasuta asjadega tegeleda? Tegelikult on niimoodi, et kui me võtame ta vabalevist ära piisava ettehoiatusajaga, ütleme, et kahe aasta pärast teda enam ei ole, siis ju need 20 000 teevad teadliku valiku, kas hangivad endale moodsad sidevahendid või saavad endale, ma ei tea, internetiühenduse või mingil muul moel ühendavad ennast või annavad endale aru, et ega ma seda telekat nii väga ei vaatagi, tühja tast. 

Nende inimeste arv, muide, kes Eestis televiisorit vaatavad lineaaris, on kogu aeg vähenenud. See on kogu aeg vähenev. Tänasel päeval ikkagi pidevalt suureneb see hulk inimesi, kes vaatavad ja tarbivad meediat mittetraditsioonilises meediakanalis – ükskõik kas me räägime siin televisioonist, ETV-st, ERR-ist või TV3-st või Kanal 2-st –, vaid vaatavad YouTube'ist, vaatavad mingist Tumblrist ja muudest sellistest kohtadest, vaatavad erinevatest interneti-televisioonidest, mida on väga palju ja mille muudab n-ö äpimajandus järjest rohkem kättesaadavaks ja järjest mitmekülgsemaks, mitmekesisemaks. Loomulikult on probleem selles, et need on reeglina kõik välismaakeelsed, nad ei ole eestikeelsed. Aga see suundumus on praegu nagunii väga selgelt seal. Seda muret me peame lahendama teises kohas, et meil n-ö inglise keele pealetung on.

Peeter Tali, palun!

Austatav istungi juhataja! Mina olen küll täitsa veendunud, et ERR on Eesti vaba ajakirjanduse lipulaev ja väga professionaalne. Aga ma olen siin natuke pettunud, otsisin üles isegi uuesti rahvusringhäälingu seaduse eelnõu. Ma olen natuke ettekandjas pettunud, sest ta siin ise ütles, et neli aastat oli seal nõukogus. Peaks ju moodsat ajakirjandust hästi tundma. Ma küsisin elutähtsa teenuse osutamise kohta. Tõesti, siin on rida, et Vikerraadio antakse Riigikantseleile ja hakkab ohuteavitust edastama. Selle jaoks on ju sireen ja veel mingi muu asi, aga moodne ajakirjandus ei ole ju ainult üks raadio. Ja elutähtsat teenust tuleb käsitleda laiemalt. Kuidas teile tundub, ega seda mitte liiga vähe ei ole?

Ma saan aru, et sinu arvates me nõuame või selle jutu, küllaltki demagoogilise jutu loogiline järeldus on, et äkki ta peab ka bensiini müüma hakkama kriisiolukorras, sest see on ETO ülesanne. Osa ETO-de ülesanne on tagada sooja varustatus, teiste ETO-de ülesanne on tagada toiduga varustatus ja kütusega varustatus. Need on kõik ETO-d. Siis on meil üks ETO ehk elutähtsa teenuse osutaja, kelle ülesanne on info levik. Raadiost, me kõik teame, seda infot levib. Siin tuleb veel seda ka silmas pidada, et kõige lollikindlam, kõige kauakestvam, kõige paremini levivam ja kättesaadavam info ongi just nimelt raadio levik. Ei ole internet. Eks meil siin läks elekter ära. Esimene asi, mis maha kukub, on internet. Telelained nõuavad suuremat energiat, aga raadiot sa saad kätte, saad istuda oma autos, isegi kui elekter ära läheb, sa saad oma telefonist või autoraadiost kätte. Omavalitsused ja valitsused saadavad sulle teated, et mine nüüd sinna või tee seda või ära tee mitte midagi, oota, kuni me tuleme. See käib raadio kaudu. See on kõige viimane asi, mis ära kukub. Kõige esimesena kukub ära internet, siis läheb tele ja siis raadio kestab kõige kauem. Selles mõttes on kõik läbi mõeldud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Ma hakkasin Raimond Kaljulaidi väidet kontrollima, kus ta ütles, et Martin Helmet on rohkem kui teda, ja leidsin, et sotsid valetavad nagu alati. Võtsin siit ühe saatelõigu ERR-ist, "Otse uudistemajast", lappasin 50 saadet läbi ja vaatasin, et kahel korral oli käinud saates Raimond Kaljulaid ja viimati käis saates Martin Helme ja sinna on juba rohkem kui kaks aastat tagasi. Aga ülejäänud vasakliberaale oli korduvalt kutsutud.  

Aga küsimus, mis puudutab ERR-i. Kui vaadata, et ERR ei täida talle pandud ülesandeid, siis mulle tundub, et kui ma vaatan viimase aja tegevust, ta hakkab juba nagu riik riigis olema ja mitte vähe, et ta ei täida, ta teeb midagi sellist, mis on täiesti lubamatu. Võtame näiteks üle-eelmise OP-saate, kus noor muusik kutsuti OP-saatesse ja talle pandi restorani reklaampõll ette. Ühesõnaga, ERR tegi reklaami ka juba.

Ja nüüd küsimus!

Jaa, vat siin ennem oli küsimus, et kellele sümpatiseerib, kellele ei sümpatiseeri. Ma jäin seal pooleli sellega, et mulle ei sümpatiseeri, aga küsimus ei ole sümpaatias. Küsimus on selles, kas nad täidavad seadust või ei täida seadust. Ja nad ei täida seadust. Ja nõukogu, mis on siit saalist ju saadetud sinna, siit saalist kinnitatud, kus ülekaalus on poliitikud ja siis on mõned nii-öelda eksperdid – eksperdid on kõik loomulikult kas Reformierakonna või sotside taustaga või neile lähedal seisvad maailmavaateliselt, eks ju –, nõukogu süstemaatiliselt laseb seda seaduserikkumist juhtuda ja annab poliitilist katet juhatusele. Tegelikult on see ju juhatuse asi hoolitseda selle eest, et eelarvet täidetakse korrektselt ja seadust täidetakse korrektselt, see on tegevjuhatus, eks ole. Nõukogu asi on öelda, ja ma isegi võin nõustuda sellise kurikavala naeratuse saatel öeldud lausekesega, et ei, noh, nõukogu ei saa juhtimisse sekkuda. Jah, nõukogu asi ei ole tegeleda konkreetsete toimetuslike otsustega. Nõukogu asi ei ole isegi tegeleda konkreetsete, võib-olla mingisuguste üksik, personaalsete otsustega. Aga nõukogu asi on öelda, et kuulge, juhatus, eelmine aasta te jäite vahele selle rikkumisega, sel aastal selle rikkumisega, nüüd on järgmine skandaal. Hakake uut töökohta otsima. Nõukogu asi on juhatus lahti lasta, kui juhatus ei taga seaduse täitmist. Sellega ei ole nõukogu hakkama saanud või ei ole tahtnud seda teha mitte kunagi. Selle asemel lasti lahti nõukogu esimees, kes julges juhatuselt aru pärida. Ehk siis küsimus ei ole sümpaatias, küsimus on seaduserikkumises, selle seaduserikkumise rutiinsuses. Küsimus on selles, et seda rikutakse meie kõigi rahaga ja me ei pea sellega nõus olema. Ja nii on. 

Ja nüüd jõuan sinu küsimuseni. ERR-is istub meedianõunik – meediaeetika nõunik on täpne nimi –, meediaeetika nõunik on seal juured alla kasvatanud, ta on seal üle kümne aasta istunud, eks ole. Kui tal kunagi oli kuskil mingisugune närvitõmblus mõne meediaalase ebaeetilise asja suhtes, siis see on ammu välja surnud. Meediaeetik Tarmu Tammerk käib kaks korda aastas nõukogus rääkimas, kuidas meil on mõningaid probleeme kommunismi ehitamisel, aga üldiselt süsteem toimib hästi. Ja mitte kunagi mitte kedagi ei karistata mitte millegi eest, mitte kunagi ei tuvastata, et tegelik eetikarikkumine oli olemas. Meediaeetika nõunik saab palka selle eest, et ta mätsib kinni eetikarikkumisi ERR-is. See on tema töö, see on tema ülesanne. Ja tegelikult peaks olema meediaeetika nõunik see, kes tõmbab sae käima sellise asja peale, sest see on ka seadusega keelatud. ERR ei tohi teha kommertsreklaami varjatult, see on product placement ehk reklaami panemine saate sisse. No see on sama nagu, eks ole, kokakoolat või Marlboro suitsupakki näitad kõigile, ajad juttu. Sa ei tohi teha seda. Ja see on seaduserikkumine, see on ERR-i sisemiste reeglite, kõikide protseduuride, toimetuslike kokkulepete rikkumine. Aga noh, kas me kuuleme midagi meedianõunikust? Tarmu Tammerk mängib surnut.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Päris huvitav vestlus on olnud siin. Ma olen päris huviga kuulanud, mida kolleegid mõtlevad ja mis nende peades toimub. Päris huvitav on see, et inimesed, kes militaartaustaga on, räägivad sellest, kuidas see on ETO ja midagi teha ei saa, samal ajal kui oma erakonnakaaslane tahab Omnivat erastada, mis on ETO. (Martin Helme naerab.) See on huvitav. Ma olen teadnud ja kuulen kogu aeg sellest, kuidas meile räägitakse, et eriolukordade jaoks oleks raadiot vaja. Raadio on selline asi, mis levib kõige paremini, patareidega raadio. Ma küll ei mäleta, et televiisoreid oleks soovitatud inimestel osta. Et varuge kõik televiisoreid ja kui eriolukord on, siis saate vaadata. Päris huvitav! Kuidas tundub, kas see natuke ebaadekvaatne ei ole mõne saadiku poolt, see ETO-de õiguskäsitlemine? Sa enne küll rääkisid ka, et selle teooria järgi peaks hakkama uuesti riik bensiinijaamasid looma, oma poevõrgustikku ja muid asju ka. Tundub kuidagi ebaadekvaatne siin mõni sõnavõtt.

No ma ütleksin, et see oli suhteliselt abitu katse demagoogiaks. Aga jah, see näitab ka seda, kui ebatõsiseltvõetav see on. Ma tahaks muidugi kõigile neile inimestele, kes siin pisut huumoriga tahavad seda võtta, öelda, et ma olen ka niisugune healoomuline ja rõõmsameelne inimene üldiselt, aga ega see ei tähenda nüüd … Ja kõik nad on ju võtnud selle hoiaku, et las EKRE räägib siin mingist ERR-i sulgemisest, sõit läheb edasi. See rong ju ei peatu! Ei-ei, rahu! Rahu! Nii nagu me tühistame Istanbuli konventsiooni, nii nagu me pöörame tagasi abielu perverteerimise, nii me paneme igal juhul kinni ERR-i ka. Kõik saab tehtud, ärge muretsege, omal ajal! 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, siin me oleme rääkinud rahastusest ja sellest, kuidas ERR tegelikult ju muudetigi reklaamivabaks. Tänu sellele öeldi, et jaa, nüüd me peame teda rohkem maksumaksja raha eest rahastama, et me sealt nagu reklaami ei näeks. Oleme rääkinud tasakaalustatusest ja kõigest sellest.  

Aga tuleme tagasi selle juurde, milline mõjutusvahend kvaliteetmeedia ja ERR-i nime all on meil see rahvusringhääling. Ma saan aru, et kui näiteks erakanal lihtsalt vaatajanumbrite saamiseks loobib vahtu üles, ei kontrolli mingit infot, paiskab mingeid skandaale eetrisse. Aga ma tuletan meelde, kuidas 2023. aasta valimised otseselt mõjutati ära sellega, et "Esimeses stuudios" tõsteti laua peale see fake Prigožini skandaal, kedrati seda läbi terve selle saate ja see mõjutas väga selgelt valimisi. 

Teie aeg! 

Kas sulle tuleb meelde, et meie rahvusringhääling oleks kellegi teise suhtes kunagi midagi sellist teinud?

Tõe huvides tuleb öelda, et vanal hallil ajal tehti enne valimisi alati Keskerakonnale mingi selline asi. Küll keegi viidi kaamerate ees käed raudusid ära, küll oli mingi korruptsiooniasi, mis avastati viimasel nädalal enne valimisi. Meediamajade juhid on ju avalikult tunnistanud, et Lehtme varastamise skandaal oli teada enne valimisi. Oli teada! Oli ka ERR-is teada enne valimisi, aga ei tulnud abiks valimistulemuste õigesse suunda suunamisel, kui sa seda oleksid rääkinud enne valimisi. Küll aga tuli valimiste eel. Ja tuleb meelde, eks ole, enne eelmisi valimisi, 2019 oli meedias üles puhutud lugu sellest, kuidas EKRE jopedega mehed Stroomi rannas neegreid kividega loopisid. Täielik libauudis, aga meedia rääkis.  

Vaat siin me jõuame tagasi selle parandamatuse juurde, mis meil on ERR-is. ERR lasi eetrisse kõik demokraatliku partei laimulood, mida nad on teinud Trumpi kohta – sellest, kuidas ta on Vene agent, sellest, kuidas talle meeldib prostituutidega kuldset vihma võtta. Kõik olid libauudised, teada sel hetkel, ja kui nad eetrisse pandi, oli teada, et on libauudis, nii nagu oli libauudis see, et Trump on seotud Epsteiniga – selles mõttes seotud, et talle ka meeldis Epsteiniga vägistada alaealisi. Need kõik on libauudised. Mitu korda on siis pärast tulnud teade või avaldatud lugu, et läksime siin kiirustades kaasa kontrollimatute faktidega, palun vabandust, me nüüd lükkame selle ümber? Mitte kunagi! Kas Prigožini teemal on öeldud, et oops, see oli libauudis? Ei, mitte kunagi. Kas selle eest on vabandatud, et hoiti kinni, täpselt nii nagu Lehtme asja hoiti kinni, kõik meediamajad hoidsid kinni, aasta otsa hoidsid kinni Marko Mihkelsoni alaealiste piltide tegemist. Kas kunagi keegi vabandas selle eest? Mitte kunagi, mitte kunagi. Neil on alati õigus ja poliitikut saab tappa nii nagu kärbest ajalehega, eks ole. No ei saa tegelikult. 

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Nüüd sa tegelikult ju mõni aeg tagasi tunnistasid ausalt, et ega sa tegelikult ei vaata seda ERR-i. Ehk ega sa tegelikult ei tea, mida seal näidatakse, ega sa tegelikult eriti ei loe seda. Ma saan aru, et sa muud meediat ka ei loe, sul on ainult kindlad portaalid, mida erakond haldab, kus on kindel, et kõik on objektiivne ja tõele vastav. Kuidas sa saad tegelikult tulla sihukese ettepanekuga siis nii julgelt ja uljalt pulti, et paneme kinni – olukorras, kus sa tegelikult isegi ausalt tunnistad, et ega ma päris ei tea, millest ma räägin. See kõlab kuidagi niimoodi väga lahmivalt. 

Ja ma meenutaks korra, et sa olid rahandusminister, kui otsustati ERR-i uue hoone rahastamine. (Martin Helme: "Ei olnud!") Olid-olid! Siis sa seda toetasid ja hiljem sa olid selle vastu. Ma ei saa ka sellest loogikast aru, et kõigepealt see on hea mõte, siis see on nagu halb mõte. Mis nagu toimub? Praegu on nagu samasugune olukord. Kui sa vahepeal vaatama hakkad seda ERR-i, siis äkki hakkab jälle meeldima, tahad äkki raha juurde panna. Kuidagi sa nagu väga lahmivalt oled siia ette tulnud väga olulise eelnõuga, aga kuidagimoodi ei ole enda jaoks taustatööd ära teinud.

Tanel, sa paned mulle valelikult sõnu suhu. Ma ei ole ausalt midagi tunnistanud, et ma ei vaata. Ma olen ausalt öelnud, et ma täna ei vaata, aga ma olen kursis sellega, mis seal toimub. Ega selle jaoks, et teada, kui halb ta on, ma ei pea vaatama. Ma ei pea lõpuni vaatama saadet selle jaoks, et teada, kui halb ta on. Ma ei pea vaatama, ma ei vaata "Aktuaalset kaamerat" selleks, et teada, milliseid lugusid AK teeb. Ma tean seda küll! Ma olen võimeline jälgima meediat, ilma et ma seda endale sisse võtaks. Nüüd, see on ka vale, et ma toetasin ERR-i maja ehitamist. Vastupidi! Ma pean sind korrigeerima. Ma olin kogu aeg vastu ERR-i maja ehitamisele! Ma blokeerisin rahandusministrina selle rahaeralduse ja siis, kuna Isamaa nii kangesti tahtis ja Jüri Ratas ka nii kangesti tahtis, et ERR oma maja saaks, siis me leppisime kokku, et nad võivad teha laenu ja omaenda iga-aastasest eelarvest maksavad jupp jupi haaval selle laenu ära. Vaat see oli see rahastusotsus, mille me tegime. Nii et korrektsuse huvides tuleb see ära tuua. 

Aga ma üleüldisemalt ütleksin, et kui sulle nagu jäätise selle pagana tuutu sisse pannakse pruuni asja, mis tegelikult ei ole jäätis, siis sa ei pea seda lõpuni sööma, et teada, et see ei ole söödav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Nojah, sotsidele peab muidugi vastama, et EKRE-s arutatakse üldiselt eelnõusid läbi. Ma ei tea, kas teil on võib-olla teistmoodi kuidagi, Tanel, et kui te eelnõu tahate esitada, siis sa teed selle üksi ja teistega ei räägi. Aga meil töötab kogu fraktsioon eelnõudega. Nii et selles mõttes teile teadmiseks. 

Aga päris huvitav on see, et ma pean isegi praegu vist nõus olema Reformierakonnaga selle koha pealt, et kogu aeg, aastakümneid on käinud see jutt, et riik on halb peremees. Ja nüüd, kui me selle eelnõu juures räägime, siis ma pean tunnistama, et ma olen nõus. Kui ma 1990-ndatel vaatasin ERR-i ja olid teise põlvkonna ajakirjanikud, siis mulle isegi tundus, et ikkagi püüti hoida mingisugust neutraalset joont, enam-vähem. Ühel hetkel muidugi hakkas see küll väga ära kalduma Keskerakonna materdamise poole. Aga täna on küll olukord selline, kus see on kuidagi üheks sõpruskonnaks kujunev seltskond, kes ERR-is saateid teeb. Ja see on nii kallutatuks läinud, et peab tunnistama, et tõesti see, et riik ei ole hea peremees, hakkab vist jälle päris hästi paika pidama. Kuidas sulle tundub?

Jah. Kas see oli vist Sutrop, kes küsis, et mida me veel erastada tahaksime? Ega ma ei tea, pärast seda, kui Reformierakond on riigist üle käinud, ma arvan, et seal väga palju enam erastada järele ei ole jäänud. Aga tänane valitsus tahab postiteenust erastada, eks ole. See mure neil ühe asja pärast on väga suur mure ja teise asja pärast, näed, riik on halb peremees. No see näitab lihtsalt ju seda, et kahepalgeline, ebasiiras, valelik, demagoogiline retoorika. Kui on vaja, siis põhjendatakse kõik ära, ja kui ei ole vaja, siis nii nagu me siin eelmise eelnõu puhul nägime, põhjendatakse ära, miks mitte midagi teha ei ole vaja või ei saa.  

Ja siin on ikkagi fundamentaalne küsimus, eks ole. Mispärast peab riik tegelema meediaga? Päriselt ka, miks peab riik pidama meediakanalit? Kas meil on probleem, et meil turul ei ole teisi, kes toovad meile uudiseid? On küll! Nad siin kõik ilguvad Objektiivi ja Uute Uudiste üle, et näed, isegi nišitooted on olemas. Aga päriselt on olemas ka veel suured erakanalid, mis kõik katavad ära, kogu vaatajaskonna katavad ära, kogu teemade ampluaa katavad ära. Aga näe, peab olema üks riigi rahastatud riiklik kanal, kus istub Raul Rebane politrukina nõukogus ja otsustab, kes võib olla nõukogu esimees ja kes ei või olla nõukogu esimees. Miks? Vastus on ju ilmne: sellepärast, et see on kõige olulisem ühiskondlik mõjutusvahend, mis neil käes on, et oma ideoloogilist agendat edendada. Selle jaoks peab olema. Siis ei ole riik halb peremees. Meil on ikkagi vaja kujundada narratiivi ja raamistada teemasid. 

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea asejuhataja! Hea ettekandja! Ma lihtsalt sellest viimasest vastusest ajendatuna küsin lihtsalt. Ma tean, et EKRE on väga suur, ja ma usun, et südamega Eesti regionaalpoliitika eest seisja nii sõnades kui tegudes. Me näeme, et kui me laseme mingid asjad nii-öelda turumajanduslikult vabaks, siis nad kipuvad koonduma siia Tallinnasse, siis nad kipuvad olema siin Tallinnas. Aga ERR täidab ka väga olulist rolli, mis puudutab regionaalpoliitikat ja regionaalsete nii-öelda korrespondentide poolt kajastatav elu väljaspool Harjumaad. Kuidas te seda näete nagu, kui selline seadus peaks jälle läbi minema? Kuidas seda siis tagada? Sest tõesti ei käi Valgas, Võrus, Saaremaal, Ida-Virus mingil põhjusel eriti erakanalid neid videolõike tegemas või seda elu kajastamas. Aga ma arvan, et see on äärmiselt oluline, kui me vaatame just, et elu ei pea olema ainult Harjumaal.

Jaa. Ma olen täiesti nõus, et elu väljaspool Tallinna eksisteerib ja seda on vaja kajastada ja see on oluline, et seal ka oleks meedia, toimiks. Kusjuures ma siin ikkagi ütlen, ma ei taha kiita nüüd Postimeest, aga Postimehel on olemas regionaalsed lehed, TV3-l on olemas regionaalsed uudistekorrespondendid, vist küll maht on väiksem kui ERR-il, aga siiski on olemas. Ka turg saab sellega hakkama. Ja siin ei ole isegi küsimus selles, kas turg saaks sellega paremini hakkama, kui ei oleks meil kõlvatut konkurentsi riigi poolt kolm korda suurema rahastusega kanalilt. Kui meil ERR saab riigilt 50 miljonit, eks ole, TV3 saab 19 miljonit ja ka suudab pidada regionaalseid korrespondente. Kui nad oleksid nii-öelda turul võrdselt konkureerimas, siis võib-olla erakanalid oleksid või seesama ERR, mis muutub erakanaliks, oleks võimeline samamoodi neid pidama. Meil ei ole põhjust arvata, et nad ei ole. Meil ei ole täna olemas seda olukorda, kus teistel üldse ei ole regionaalseid korrespondente või regionaalseid väljaandeidki, ütleme, needsamad piirkondlikud ajalehed. Nii et see ei ole niimoodi, et ERR on ainus, kes meile toob uudiseid Valgast. Tegelikult ei ole nii. 

Ja siia kõrvale ma võib-olla paneksin sihukese mõtteainena, et meil peaaegu kõik omavalitsused tegelevad ju veel kohaliku omavalitsuse oma mingite infokanalitega. Tõsi küll, murekohti on seal palju, need nii-öelda vallalehed tihtilugu, ütleme niimoodi, ei anna eeskuju ka ERR-ile oma tasakaalustatuse poolest. (Naerab.) Aga sellegipoolest, ütleme, nad on olemas. 

Ma ei näe seda muret. Ma mõistan seda küll, et me ei tohi nagu regionaalpoliitikas unustada, et see info, mis toimub mujal Eestis, see peaks olema ka Tallinnas kättesaadav. Aga teisest küljest, kui ma vaatan tänaseid ministreid, kas see aitab neid? Ei aita. Nad ei tea elust Tallinnaski mitte midagi, rääkimata Saaremaast.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud aruteluga ja selleks palun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Madis Kallase.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Annan lühikese ülevaate kultuurikomisjonis teisipäeval, 20. jaanuaril toimunud arutelust. Komisjoni koosolekul osalesid komisjoni esimees Liina Kersna, lisaks liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Tönis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Puudus Signe Kivi. 

Kõigepealt tutvustas Martin Helme komisjonile eelnõu, mille eesmärk on kaotada meediamaastikul maksumaksja rahaga ülal peetav meediakontsern ning luua rohkem eraõiguslikku avatud konkurentsi. Selle peale andis Vabariigi Valitsuse nimel seisukoha Kadri Kilvet, kes vastas, et see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Lisaks on eelnõu vastuolus Eesti rahvusvaheliste kohustustega ja eelnõu ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Samuti rõhutas ta, et ERR täidab olulist rolli ka eesti keele, kultuuri ja pärandi hoidmisel. ERR-il on oluline roll ka kriisi- ja ohutusteavituses. 

Martin Helme kommenteeris valitsuse seisukohta, et tema jaoks on valitsuse seisukohas toodud ainukene tõsiseltvõetav argument, et valitsuse plaaniga ei ole eelnõu kooskõlas. Ta ei nõustunud ka väitega, justkui valitsus edendaks ERR-i sõltumatust. 

Riina Kersna sõnas, et üldiselt on rahvusringhääling üks demokraatlike riikide vundamente, ja küsis, kas eelnõu algatajatel on tuua näiteid mõnest Euroopa riigist, kus rahvusringhääling on likvideeritud sellisel radikaalsel moel, nagu paneb ette algatatud eelnõu. Eelnõu ettekandja Martin Helme sõnas, et pigem on radikaalne ERR, kuna ta paiskab eetrisse äärmuslikku, vasakäärmuslikku ideoloogilist materjali. Ja lisaks ta mainis, et kui Eesti võttis vastu seaduse Vene varade konfiskeerimiseks, siis oli peamine argument vajadus näidata eeskuju just teistele riikidele. 

Madis Kallas küsis, kuidas näevad eelnõu algatajad ette kultuuri- ja spordivaldkondade kajastamist ja kes tulevikus vastutaks nende valdkondade nähtavuse ja kajastamise eest. Martin Helme vastas, et ERR ei saa ka praegu selle tegevusega hakkama ja see ei ole piisav. Kultuurisaadete puhul võibki jääda arutama selle üle, kus on piir kultuuri ja meelelahutuse vahel. Helme sõnul on kultuuritus ERR-is väga suur. 

Madis Kallas küsis ka, kuidas on plaanis tagada Eesti regionaalpoliitika kajastatus ja huvide esindatus riiklikul tasandil. Samamoodi nagu ka täna siin saalis Mart Helme vastas, tema hinnangul on ERR viimastel aastatel vähendanud oma kohalike korrespondentide arvu ning neid on jäänud Eestis üsna väheks. Ta rõhutas, et eelnõu kohaselt kanalid erastatakse, mitte ei likvideerita ning tegevus jätkub. 

Margit Sutrop küsis, millised on need riigid või eeskujud maailmast, kelle kogemusest lähtute eelnõu koostamisel. Lisaks soovis ta teada, kuidas tagatakse, et kui ERR läheb erakätesse, et seda ei saaks enda kätte Eesti suhtes vaenulikult meelestatud seltskonnad. Sutropi sõnul on Riigikantselei institutsioon, kes nõustab peaministrit ja valitsust ning mille poolest võiks Riigikantselei paremini vastata riigi avalikule huvile kui ERR. Selle kohta vastas eelnõu ettekandja Mart Helme, et näiteks Ameerika Ühendriikides esitas uus administratsioon Kongressile olulise eelnõu, mis võeti vastu iseseisvuspäeval ning mille eesmärk oli sisuliselt lõpetada riiklike meediakanalite rahastamine. Ja mis puudutab Riigikantselei rolli, siis ta mainis, et erastamisprotsessis on oluline, et see oleks läbipaistev ning toimuks avalikkuse järelevalve all. 

Lisaks oli arutelul ka see, et Margit Sutrop viitas kriitikale, et ERR ei täida piisavalt teatud ülesandeid, ning küsis, kes ja kuidas peaks tulevikus tagama näiteks ühiskondliku sidususe loomise. Siin vastas Martin Helme, et oluline on, et maksumaksja ei peaks rahastama tegevusi, mis tema arvates ei ole ajakohased. Lisaks ta rõhutas, et paljude inimeste jaoks tekitab ERR tugevaid negatiivseid tundeid. 

Lisaks küsis Liina Kersna, et rahvusringhäälingu usaldusväärsus avaliku arvamuse uuringu järgi on väga kõrge ning jääb presidendi usaldusväärsuse kanti. Sama kinnitas ka Tõnis Lukas. Tõnis Lukas täpsustas, et suurem osa nooremast põlvkonnast ei jälgi enam traditsioonilisi telekanaleid ega rahvusringhäälingu sisu. Eesti ERR-i vaatajaskond on pigem rahvuskonservatiivse hoiakuga ja ERR hoiab seda sisu päris hästi, kuigi kahjuks esineb ka piiriületusi ja konflikti piirimail mängimist. Lukas ei usu, et erastamise tsükkel aitaks säilitada neid väärtusi, mida rahvusringhääling täna esitab. Suure tähtsusega projektid, näiteks ajaloo talletamine ja arhiivi salvestamine, on rahvuskultuuri seisukohalt väga olulised. Lisaks rõhutas Tõnis Lukas ohuteavitust just Vikerraadio kaudu. 

Nendele küsimustele või teemapüstitustele vastas Martin Helme, viidates ka tagandatud nõukogu esimehe juhtumile ning sõnas, et ERR-i juhtimiskriis lahendati n-ö edukalt. Edaspidi ei ole kriisi ega vaidlusi oodata, kuna sõpruskond jätkab segamatult oma tavapärases koosseisus. Ta oli ka kriitiline, et juhatus ega toimetus ei ole võtnud ette samme, mis annaks märku muutusteks.

Rahvuskonservatiivsuse kohta märkis Helme, et ETV ekraanil domineerivad Ukraina sümbolid, mitte Eesti omad, ja erastamise mõju ühiskondlikele teemadele ei oma antud juhul nii suurt tähtsust. Ta rõhutas veel kord, et oluline on lõpetada maksumaksja raha eest ERR-i tegevuse toetamine. 

Ohuteavituse kohta leidis Helme, et raadio on kõige töökindlam ja kättesaadavam teavituskanal võimalike kriiside korral, kuna elektri- ja internetikatkestuste puhul jääb see toimima ka patareitoitel või autoraadiona. Lõpetuseks mainis Helme, et ERR-i töötajad suhtusid temasse positiivselt ning võimalikud struktuurimuudatused, näiteks liikumine Riigikantselei alla, võib kaasa tuua palgatõusu. 

Helle-Moonika Helme võrdles ERR-i rahastust kommertskanalitega, nagu Kanal 2, TV3 ja Postimees Grupp, ning rõhutas, et kommertskanalid loovad oma väiksema eelarvega ratsionaalsemat ja kvaliteetsemat programmi, samas kui ERR saab maksumaksja raha. Helle-Moonika Helme lisas, et riik võiks eraldatud kanalitelt vajalikud saated sisse osta, mis oleks tunduvalt odavam kui praegune mudel. Helle-Moonika Helme küsis, milline oleks rahaline vahe senise rahastuse ning riigi poolt saateid ostva süsteemi vahel. 

Martin Helme hinnangul on levinud seisukoht, et kõik kulud tuleb katta maksumaksja arvel, sõltumata teenuse kvaliteedist. See ei ole õige, ta rõhutab. Helme viitas ka Postimehe Gruppi kuuluvate kanalite viimaste aastate finantsnäitajatele ja tõi välja, et veel mõni aasta tagasi ulatus kahe suure kommertskanali, TV3 ja Kanal 2 aastane käive veidi üle 10 miljoni euro. ETV eelarve on kordades suurem. Seda me täna oleme ka siin arutanud. 

Lisaks väljendati muret uue telemaja ehitusprojekti pärast, aga Helme hinnangul on tegemist mitteõnnestunud projektiga. Küll on võimalik ka see hoone realiseerida turul. 

Ja lõpetuseks: Liina Kersna sõnul on märgiline, et ringhäälingu 100. ja Eesti Televisiooni 70. aastapäeva tähistamise ajal hääletab kultuurikomisjon käesoleva eelnõu üle. Kersna lisas, et näiteks Vikerraadio ning Raadio 4 on jätkuvalt kõige kuulatavamad kanalid. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril – see oli konsensuslik otsus –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Kallas  – samuti konsensuslik otsus – ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 6 komisjonis osalenud liiget: Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Liina Kersna, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali. Vastu oli üks, Helle-Moonika Helme. Erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh! Kolleeg Madis, aita mul natuke mõtestada. Siin oli palju juttu sellest. Sa ise rääkisid pikalt, kui head programmi ERR teeb, kui kvaliteetset ja objektiivset ja kõike seda muud. Aga täitsa tõsiselt – see ei ole nüüd siin tagantjärele mõeldud –, ma mäletan, tõesti, USA valimiste eel, kahel viimasel nädalal enne valimisi näidati ETV-s kahte filmi, mille mõlema saab kokku võtta ühte lausesse. Ülimalt hea Kamala Harris ja väga halb Donald Trump. Aita mul leida vastust küsimustele: a) kuidas see on objektiivne kajastus ja b) kuidas riigile kuuluval rahvusringhäälingul, mis peaks olema objektiivne, on ühe teise riigi, suurriigi, meie olulisima partneri valimisi sellisel moel vaja kajastada?

Aitäh! Võin öelda, et me küll komisjonis sellist konkreetset küsimust ei arutanud ja ma tegelikult ei ole neid filme näinud. Selle kirjelduse põhjal on väga raske ka kommenteerida. Jah, ma jään vastuse võlgu.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Vat, komisjonis oli juttu, ametnikud, ministeeriumi ametnikud ütlesid, et põhiseaduse § 44 ja 45 ei luba ERR-i kinni panna. Ma nüüd loen ette sulle ja küsin küsimuse. 

Paragrahv 44: "Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta … [Ma jätan siin mõned kohad vahele. – M. H.]  Eesti kodanikul [Ma jätan siin mõned kohad vahele. – M. H.] on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes [---] olevate andmetega." See oli 44, eks ole, see on siis infovabadus. 

45: "Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil." Seda saab siis kõlbluse ja muu asjaga piirata, tsensuuri ei ole. 

Aita mind! Kas sina ka arvad, et päriselt need kaks paragrahvi kohustavad meil jätkama ERR-i ülevalpidamist?

Küsimus on jälle, mida me otseselt ju sellisel kujul, kus küsija oli ka ise kohal, ei arutanud. Ma oleksin pidanud, ütleme, ette teadma seda. Ma ei oska praegu tõesti peast öelda, mis seal täpne see tõlgendus on. Jah, keeruline öelda, kuna komisjonis seda sellisel kujul ei käsitletud.

Varro Vooglaid, palun!

Kas te käsitlesite komisjonis seda, et tegelikult midagi tundub olevat ikkagi päriselt kiiva läinud Eesti ühiskonnas ja üldse selle riigielu korraldamisel, kui meil on selline olukord, kus Riigikohtu, presidendi, Riigikontrolli ja õiguskantsleri eelarve kokku moodustab ainult 59% ERR-i aastasest tegevustoetusest, millele lisanduvad veel majaehitus ja muud asjad? Kujutate ette! Ma kordan üle. Riigikohus, president, Riigikontroll ja õiguskantsler – neli põhiseaduslikku institutsiooni, mis peavad tagama Eesti Vabariigi toimimise õigusriigina muu hulgas, Riigikohus, ja mis peavad tagama selle, et kasutatakse riigi vara otstarbekalt. Kõik need neli põhiseaduslikku institutsiooni – paneme nende eelarved kokku – saame 24,44 miljonit. ERR-i aastane tegevustoetus riigieelarvest on 41,5 miljonit. Kas natukene tekkis sellel teemal mingisugust mõttevahetust, et ehk see ettepanek ERR üldse erastada on tingitud ka sellest, et see maksumaksjate raha kogus, mis läheb lihtsalt sellesse projekti, mis ei ole ju põhiseaduslik institutsioon, on lihtsalt ebaproportsionaalselt suur?

Aitäh! Ma proovin meenutada päris pikast arutelust, mida ma ka mainisin. Mis oli arutelu, oli kindlasti see, mis oli seotud erakanalite eelarvetega versus ERR-i eelarvega. Seda me arutasime. Seal ma tõin ka välja, et päris suured vahed on. Aga ma ei mäleta, et me oleks arutanud – ja ma protokollist praegu ka ei leia – seda, mis puudutab teie nimetatud institutsioonide eelarvete võrdlust. Minu teada me sellisel kujul seda ei arutanud seal.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun! (Helistab kella.) Kuulame ettekandjat. 

Suur tänu! See olen mina, see ettekandja. Kuulame siis mind. Ma kõigepealt alustan sellest, et Martin Helmet on alati lõbus kuulata. Lihtsalt üks nüanss: härra Helme ütles oma ettekandes, et Riigikogu on rahvusringhäälingu omanik, sisuliselt. See on päris huvitav. Kui me hakkame sellisel viisil käsitlema, siis Riigikogule kuulub veel palju huvitavaid asutusi. Näiteks kultuurikomisjonile kuulub siis Rahvusooper Estonia ja Eesti Pank kuulub ka Riigikogule. Tegelikult ikkagi on nii, et võib-olla kõige parem analoog oleks näiteks see, et Riigikogu valib ka presidendi ja Riigikogu võtab vastu eelarve, mis määratleb, kui suur on presidendi kantselei eelarve, aga see ei tähenda, et me saame presidendile ette kirjutada, milliseid otsuseid ta teha saab. Ta on ikkagi oma ametiajal sõltumatu ja vahel ka tagastab meile siin vastu võetud seadusi ja jääb meiega eriarvamusele. Nii et rahvusringhääling saab olla küll sõltumatu isegi sellisel juhul, kui juhtorgani, nõukogu moodustab Riigikogu. No mis juhtorgani? Pole ju kunagi rahvusringhäälingu nõukogu ükski koosseis seda tegelikult juhtinud ega juhi ka, ma arvan, tulevikus. 

Aga mis puudutab seda seaduseelnõu sisu, siis me sotsiaaldemokraatidega ei toeta rahvusringhäälingu erastamist või kaotamist või kinnipanemist, sest me näeme, et rahvusringhääling täidab vähemalt kahte üliolulist ülesannet Eesti ühiskonnas, mida ükski eraettevõte või erakapitalil põhinev ühing täita ei saa. Esimene neist on tõesti Eesti elu tasakaalustatud ja mitmekülgne kajastamine, peegeldamine Eesti inimestele. Madis Kallas tõstatas, ma arvan, väga olulise küsimusena regionaalsuse aspekti. Selge on see, et rahvusringhääling kajastab kõige paremini seda, mis toimub Eestil saartest kuni Peipsi kallasteni ja põhjarannikust kuni lõunapiirini. Teiseks on Eesti Rahvusringhääling olnud läbi aegade väga oluline Eesti kultuuri – selle kultuuri osa on ju ka sport – vahendaja ja jäädvustaja. Rahvusringhäälingu arhiiv on tegelikult hindamatu Eesti kultuuripärandi seisukohast, seal on jäädvustatud väga suur osa Eesti nii tõsisemast kultuurist kui ka levimuusikast. Loomulikult ei oleks me kunagi nõus sellega, et see erastatakse ja müüakse kellelegi lihtsalt maha. Nii nagu Eesti kultuur ei ole müügiks, ei ole ka tegelikult rahvusringhääling müügiks. 

Selle rumaluse asemel, mida me täna siin arutame selle eelnõu ja ettekande näol, peaksime me Riigikogus rääkima küll rahvusringhäälingust. Me peaksime rääkima väga tõsiselt rahvusringhäälingu rahastamisest ja sellest, kas see on piisav ja kas see on piisav just nimelt sellest aspektist, et see tagab rahvusringhäälingu sõltumatuse. Nagu härra Vooglaid väga hästi teab, me oleme ka nõukogus seda korduvalt käsitlenud, et praegu on rahvusringhäälingu rahastuse tase osade meelest – härra Vooglaid on teisel arvamusel, ma austan teda selle eest, sest tal on õigus sellele teisele arvamusele – on langenud sellise piirini, kui vaadata, kui suur see on Eesti SKT-st, et rahvusringhäälingu sõltumatus on ohus. Ja teiseks see viis, kuidas otsustatakse, kui suur on rahvusringhäälingu eelarve, selles osas tõepoolest tuleb nõustuda, et see mehhanism võiks olla parem, see võiks olla automaatsem ja see võiks vähem alluda poliitilisele kontrollile. Nii, kaasa arvatud selle rahastuse juures me peame arvestama ühe olulise teguriga: rahvusringhääling tõepoolest peab oma tegevust jätkama ka kriisi ajal ja sõjaseisukorras. 

Austatud härra juhataja, kas mul on võimalik saada kolm minutit aega juurde? 

On võimalik. Kolm minutit. 

Ma ei oleks küsinud, aga ma nägin, kuidas kolleegid EKRE fraktsioonist nii huviga kuulasid. Ma mõtlesin, et mul on siin veel asju, mida on oluline ära märkida. 

Rahvusringhääling peab olema valmis edastama uudiseid, edastama eluliselt olulist informatsiooni inimestele ka väga kriitilises olukorras. Nagu härra Vooglaid väga hästi teab ja nõukogu on sellega kursis, on rahvusringhääling teinud selleks ka vastavaid ettevalmistusi ja jätkab nende ettevalmistuste tegemist, milleks valitsus on eraldanud rahvusringhäälingule lisavahendeid. Härra Reinsalu, väga meeldiv, et te olete meiega liitunud. 

Kindlasti meil tuleb rääkida – ja me kindlasti seda ka teeme – sellest, kus on need piirid, nagu Martin Helme väga targasti osundas, erameedia ja rahvusringhäälingu tegevuse vahel. Tõepoolest, me ei soovi seda, et rahvusringhäälingu tegevuse kaudu kuidagi erameedia huve liigsel määral kahjustatakse. 

Aga selle asemel, et rääkida nendest tõsistest ja tõepoolest olulistest küsimustest, tegeleme me seaduseelnõu arutamisega, mis väga tõsiseltvõetav ei ole. Kuulates seda arutelu, ma hakkasin mõtlema, et huvitav, milles on see asi. Austatud kolleegid EKRE-st, mis on ikkagi selle asja tuum? Miks teile see ERR ei meeldi? Miks ka näiteks nõukogu tasemel teie esindaja tegeleb pigem võitlusega ERR-i vastu, mitte niivõrd selle organisatsiooni strateegilise arengu küsimustega? Ma arvan, et probleem on see, et ikkagi otsitakse mingit alternatiivi kogu praegusele põhiseaduslikule ühiskonnakorraldusele, riigikorraldusele, mis meil Eestis on. See tugineb tõesti õigusriigi põhimõtetele, väärtustele, nagu sõnavabadus, ajakirjandus, meediavabadus. Tahetakse, ihaletakse midagi muud. Mis see muu on, ei tea. Aga mind teeb ettevaatlikuks, et selle saavutamiseks peetakse esmavajalikuks rahvusringhäälingul ja eriti selle ajakirjanikel suu kinni toppida. 

Viimane asi, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, läheb nüüd natuke teemast välja. Aga härra Helme sõnavõtu lõpetuses kõlas lubadus, et vaadake, me teeme need asjad nagunii ära, ja mitte ainult selle rahvusringhäälingu, vaid ma saan aru, et ka perekonnaseaduse muudatuste tagasipööramine. Üks kord me võidame nagunii. Ma mõtlesin, et keda see mulle meenutas. Ja teate, mulle meenutas see muidugi Nikita Hruštšovi 1961. aastal NLKP 22. kongressil peetud kõnet, kus ta lubas, et veel selle inimpõlve jooksul me jõuame kommunismi. Nii et meile ka EKRE lubab, et kuhugi me juba lähiajal jõuame ja nad kindlasti teevad selle ära, aga lihtsalt me veel ei tea, kuhu. Ja võib-olla härra Reinsalu tuleb ja valgustab meid selles, kuhu me EKRE juhtimisel siis välja jõuame tulevikus. Aitäh!

Aitäh! Aga kohapealseid sõnavõtte ma, kui annaks, annaksin ainult fraktsiooni nimel. Aga praegu ma kuulaksin puldist Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersnat. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahvusringhäälingu lammutamise ja erastamise eelnõu menetlemine siin Riigikogu suures saalis aastal 2026 on kurb, piinlik ja minu arvates ka ohtlik ajalooline sündmus. Tõsi, rahvusringhäälingu erastamisest on poliitilisel tasandil räägitud ka varem, viimati veerand sajandit tagasi, kui toonane arutelu tõukus erakanalite võitlusest reklaamiraha eest. Kõik katsed rahvusringhäälingut likvideerida on seni päädinud tõdemusega, et sõltumatu avalik-õigusliku ringhäälingu roll demokraatliku riigi toimimisel on möödapääsmatult vajalik ja fundamentaalne. 

Avalik-õigusliku ringhäälingu põhimõtteline väärtus ja idee seisneb selles, et tema sisu ei ole ostetav ega müüdav. Ta ei paindu ühegi võimu ega väe all, vaid teenib rahvast ja kultuuri. Maailmas, kus info ja selle käsitlemine on muutunud järjest ohtlikumaks relvaks, tuleb meil erilise hoole ja vastutustundega tagada rahvusringhäälingu sõltumatus ja sujuv toimimine. Uuringud kinnitavad, et rahvusringhäälingu kanalid on ühtaegu nii populaarsed kui ka usaldusväärsed, ja see on hoidmist vääriv väärtus. 

Meile võib mõnikord meeldida või mitte meeldida rahvusringhäälingu ajakirjanduslik sisu, aga see ei muuda tema rolli ja eesmärki: jagada inimestele kontrollitud tõest informatsiooni, teadmisi ja arusaamist sellest, mis on oluline. Ja ta peab hoidma inimesi koos. 

Nii nagu on öelnud pikaaegne Eesti Televisiooni juht, rahvusringhäälingu nõukogu esimees ja meediateadlane, lahkunud Hagi Šein: laulupidu toob meid lauluväljakule kokku paariks päevaks iga mõne aasta tagant, kuid rahvusringhääling täidab seda rahvast ühendavat rolli kõik ülejäänud päevad vahepealsel ajal. 

Head kolleegid! Me teame, et demokraatlikku ühiskonda iseloomustab paratamatult erinevate seisukohtade vaba paljusus. See tähendabki lõpmatuid vaidlusi, mis võivad olla keerulised, rasked, isegi ebameeldivad, aga kokkuvõttes viivad need vaidlused meie ühiskonda edasi. Ja päris kindlasti ei sobi demokraatlikku ühiskonda Lewis Carrolli maailmakuulsast "Alice Imedemaal" tuntud hüsteerilise Ärtu Emanda hoiak: kui miski ei  meeldi, siis pea maha! 

Rahvusringhääling on Eesti kultuuri hoidmisel, säilitamisel ja arendamisel teinud saja aasta jooksul tänuväärset tööd. Suur tänu kõigile selle eest! Kui selle eelnõu menetlemisest midagi head leida, siis see on tõdemus, et vähemalt kultuurikomisjonis jäi EKRE selle eelnõu toetamisega üksinda. Ma väga loodan, et ka suur saal kinnitab seda. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! Teil on kõne, pärast saame protseduurilise võtta. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) Sa, Urmas, oled nii rahke, et lased protseduurilise? Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus istungi juhatajale!

Ma kõigepealt tänan head kolleegi Urmas Reinsalu, kes andis mulle selle ühe minuti protseduuriliseks ja läheb selle võrra hiljem kõnelema. Aga mul on tõepoolest protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Võib-olla ta ei oleks saanud isegi sekkuda, aga ma lihtsalt küsin sellist protseduurilist arvamust. Kui puldis on inimene, kellel on ilmselge huvide konflikt ka seoses teema käsitlusega, kui tema abikaasa on olnud seal tööl või töötab praegu – ühesõnaga, nad saavad ju sissetulekut sellest –, siis ta tuleb ja nii kirglikult kaitseb seda, et ERR peab alles jääma ja rohkem raha saama ja rahastust saama. Ja nüüd ta hääletab ka kindlasti veel. Kas siin huvide konflikti ei ole?

Vaat siin juhatajana ma küll ei oska öelda, kas on huvide konflikt ettekandjal või saalis olijatel. Seda peab igaüks iseenda sisemise tulemuse kaudu leidma. Aga Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Inimestele on oluline selgus, selgus ka selles osas, et praegu meil on sisuliselt tosin kuud valimisteni, et aru saada 2027. aasta perspektiivis, millised on erakondade käsitlused ka valimistejärgselt, mida peaks muutma. Aga mis on sama oluline: mida peaks hoidma? Nii et Isamaa on teinud niisuguse, ma arvan, et see on tavatu, aga ma arvan, et see segaduste moment ühiskonnas, mis on ka võimul olevate parteide poolt esile kutsutud, tingibki sellise tasakaalustava rahustusvahendi, õigusliku ettemääramise vahendi. Isamaa valgusfoor aastaks 2027, kus me näitame punast tuld kehvale valitsuse poliitikale, mis ei oma eluõigust Isamaa vaates 2027. aasta valimiste järel ja mis kuulub revideerimisele. Me näitame ka kollast tuld mingitele initsiatiividele, mis vajavad korrigeerimist, aga mitte põhimõttelist vaidlustamist või vastustamist, ja loomulikult ka rohelist tuld mingitele initsiatiividele, ennekõike julgeoleku vallas, mis peavad, ja on oluline ühiskonna jaoks teada, et nad järjekestvalt jäävad püsima ja nende põhikursis ei ole midagi halba ja vaidlustatavat. 

Nüüd selles küsimuses, mis puudutab ERR-i efektiivset sulgemist initsiatiivina. Isamaa sõnum on üks ja selge. Avalik-õiguslik rahvusringhääling on kõigis Euroopa riikides ja enesestmõistetavalt meie nägemuse järgi see peab kestma ka valimiste järel, 2027. aasta valimiste järel. Me peame ajakirjandusele ja meediale siin mitte andma valet signaali või küsimärki täiendavalt. Siin viidati kadunud Hagi Šeinile ja ma lugesin ka tema niisugust, võib öelda, viimast suurt elutöö elementi, mis oli see meediaraamat avalik-õiguslikust meediast, mille ta vist oma kulu ja kirjadega andis välja, millele viidati. Tõepoolest, me peame nägema Eesti Televisiooni, Eesti Raadiot ja ringhäälingut kui ühte niisugust kultuuriinstitutsiooni, mis ühiskonnas on. Ühiskond ei ole tegelikult mitte ainult võimuinstitutsioonide küsimus, see on isegi teisese tähendusega rahva ja ühiskonna määratlemise küsimus. Need on institutsioonid. Institutsioonide pinnalt taasloob ennast kultuur. Kahtlemata on ühiskonnas poleemikat nende institutsioonide tähenduses ja nõnda, aga institutsioone kui niisuguseid – kaasaegses maailmas loomulikult ka meediaruum kujuneb selliste kultuuriinstitutsioonide kaudu, muu hulgas meediaruumi kaudu välja – ei ole võimalik kahtluse alla seada, ei ole mõistlik kahtluse alla seada. Nii et esimene samm on tegelikult see, et avalik-õiguslik meedia Eestis enesestmõistetavalt oma sõltumatus ruumis peab tegutsema ja jääma tegutsema.

Teiseks on oluline kindlasti ka valimiste-eelses saginas, ükskõik millistes erinevates motiivides, tulla välja – üks oli praegune initsiatiiv, kantud konkreetsest protestist ja meelepahast, mis on ühiskonnas esile kerkinud viimasel ajal. Aga ma pean tunnistama, et siin on ka teisi initsiatiive või ettevalmistatud plaane. Valimiste-eelselt, ma saan aru, muuta ringhäälingu nõukogu koosseisu, kuidagi institutsionaalselt ümber korraldada – ma oleksin ka ettevaatlik valimiste-eelsesse saginasse nende muudatuste asetamisel. Ma kutsun üles just nimelt teatud asjades looma ja pidama kinni töörahust, sisulisest töörahust, mitte tegelema valimiste-eelses saginas niisuguste valede signaalide andmisega. 

Ja muidugi, Isamaa vaates ei olnud EKRE initsiatiiv küps. Ei olnud küps! (Saalist kostab protesti.) Ei olnud sisulise kvaliteediga. Aga kindlasti ma pean tunnistama – ma olen ka suurepäraselt informeeritud –, Reformierakonna poliitikute millegipärast nõutuks tegevatest, mitte küll avalikest, aga kuluaarist, signaalidest ja rahulolematust ERR-i tegevuse poolt. Ütleme, ennekõike siis kriitilist publitsistikat, mis on ühiskondlike protsesside puhul, mis on aset leidnud selles kaose-ühiskonnas, kuidas sõltumatud ajakirjanikud on toiminud. Ja ma olen vägagi delikaatne. Need vestlused ja arutelud, mis on ringhäälingu nõukogus, kus on nõutud nagu parteikomitees vaibaletulekut ja lahtilaskmist, ei ole sugugi mitte ühesuunalised vektorid olnud, proua Riisalo. Sellepärast et proua Riisalo võimuerakonna, Reformierakonna esindajana praegu istub siin ees vägagi entusiastlikult ja peab võtma kõik patud, mis on kantud ka võimupartei poolt, enda õlgadele. On niisugune elu, näete, tuleb niisugune hetk momendina. 

Nii et ma arvan, et anname avalik-õiguslikule meediale oma töörahu. Ühiskond ootab õigusega, et avalik-õigusliku meedia keskendub oma põhimissioonile, mis on seaduses määratletud, ta teeb seda professionaalselt. Me katsume ühiskonnas selles kaoses, mida poliitilises ruumis on nii palju – avalik objektiivne stress ka rahvusvahelisest keskkonnast tingitud –, seada lootuse ehitamises ühiskonnale eesmärgiks, et me ise täiendavalt oma vähem või rohkem rabedate sammudega seda segadust ei kasvata. Sealt peabki algama nüüd ka uue positiivse tõuke leidmine. Kutsun üles kõiki sellesse vastutustundlikult panustama. Isamaa sellisel kujul seda initsiatiivi põhimõtteliselt ei loe mõistlikuks ega toeta teda. Aitäh!

Aitäh! Vahepeal on Varro Vooglaid, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, suur tänu! Mul on tõepoolest rangelt protseduuriline küsimus. Sellega seonduv, et siin mõnda aega tagasi esines kolleeg Raimond Kaljulaid minu suunal sellise väga räige, ja ma ütleksin, et ka alatu süüdistusega, nagu ma ERR-i nõukogu liikmena tegutseksin kuidagi ERR-i strateegiliste huvide vastu, olgugi et mina, niipalju kui ma tean, olen lihtsalt seisnud selle eest, et ERR tegutseks kooskõlas seadusega. Ma olen ühtlasi olnud seisukohal, et ERR ei vaja rohkem aastas tegevustoetust kui 42,5 miljonit, mis on niigi selgelt ülerahastatud. Kas ma saan õigesti aru, et praeguses olukorras, läbirääkimiste käigus tegelikult vasturepliigiks mul ikkagi võimalust ei ole, sellepärast et see võimalus on praegu tagatud üksnes fraktsioonidele? Või ma tegelikult saaksin siiski vasturepliigi korras oma head nime kaitsta?

Ma arvan, et praeguses olukorras te saite oma sõnumi välja öelda. Ja tegelikult protseduuriliselt ongi, et kuna on fraktsioonide läbirääkimised, siis fraktsiooni nimel anname ka vastusõnavõtu. Me ei saa kõikide nimesid nimetada siin, et hakata siin vastusõnavõtte tegema. Praegu me oleme lähtunud sellest, et kui on fraktsioonide sõnavõtt, siis neid poliitilisi vaateid ja seisukohti hoides saab vastusõnavõtu fraktsiooni nimel fraktsiooni liige. 

Aga nüüd, Varro Vooglaid uuesti, protseduuriline.

Hästi kiiresti ütlen, et aga võib-olla peaks kaaluma ka mingit kodukorra muudatust. Kui ikkagi nimeliselt kellegi kohta esitatakse väga tõsiseid süüdistusi, siis võiks ju olla ka võimalus sellel isikul oma head nime kaitsta. See minu meelest ei ole õige lihtsalt. Kui tullakse niisuguse asjaga välja, siis peaks ... (Kommentaarid saalis.)

Võtan teadmise kaasa ja viin juhatusse. Signe Riisalo, protseduuriline. Teie nime tõesti nimetati, aga jah ...

Ei, protseduuriliseks ei ole vaja minu nime nimetada. Protseduurilist ma saan niisama ka küsida, aga ma oleks võinud rahulikult niisama kõne võtta, sest minu nime nimetati. Probleem on selles, et meie senine praktika siin saalis on ikka olnud see, et kui läbirääkimiste käigus nimetatakse saadiku nime konkreetselt ja ma ei räägi ümber nurga, siis on antud vastusõnavõtuks talle õigus. Minu meelest oleks sellest kõrvalekaldumine uue normi loomine, mis ei ole vastuvõetav.

Aitäh teavitamast ja paneme kirja! Läheme protseduurilistega edasi. Martin Helme, palun!

Mina tahan protseduurilise kohta ütelda niimoodi, et Signel on praegu hilja hädaldada. See on tõesti olnud varasemates koosseisudes niimoodi, et ei ole peetud arvet selle üle, kas nimetatakse spetsiifiliselt nimeliselt või arusaadavalt, kellest jutt käib, kas see on fraktsioon või konkreetne saadik. Siis anti ikkagi alati sõna, sõltumata sellest, kas läbirääkimised olid ainult ette nähtud fraktsioonidele või teisel lugemisel kõigile. See oli siin nii kaua, kuni Hussar ja Kivimägi tulid Riigikogu korda tegema. Siis sõideti opositsioonist rulliga üle ja öeldi, et nüüd ei saa enam läbirääkimiste käigus vastusõnavõtte teha, muidu kui ainult eriti rangetel tingimustel. Ise tegite, nüüd elage nii!

Paragrahv 70 vastusõnavõtu kohta ütleb, et vastusõnavõtt on kaks minutit ja üheks vastusõnavõtuks saab Riigikogu liikmele anda võimaluse juhul, kui tema nime või seisukohta puudutatakse selles puldis. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Oi, oi, oi, oi, Arvo! Aga kuidas me nüüd oleme siia sattunud? Meil tõesti praegu ei ole Hussarit ja Kivimäge kohal, me tohime rääkida veidikene ka, kas praegu selles parlamendikoosseisus on vabanemisjärgse parlamendi tavad prügikasti visatud ja kõike tehtud nii-öelda tagurpidi. Loomulikult on varasemalt olnud 30 aasta jooksul selline põhimõte, et kui parlamendiliikme nime mainiti, nagu proua Riisalo õieti ütles, siis parlamendiliige saabki reageerida. Aga praegu on meil tekkinud nagu mingi kollektiivne grupiviisiline käsitlus, kus grupi esindaja saab mingisuguse kollektiivse vastutusloogika. See, ma arvan, ei ole mõistlik. Neist asjadest on palju räägitud.  

Ma arvan, et me peaksime siin küll mõtlema ja kasutama seda võimalust ära, et valimiste-eelses dünaamikas me püüaksime mitte muutuda nendesarnaseks. See peaks olema oluline järeldus, et me saame taastada jälle normaalse parlamendikultuuri ja käsitleme seda kui kehva, kuid siiski ajaliselt piiratud etappi, mis vahepeal on olnud. 

Aitäh! Nüüd läks vastusõnavõtuks. 

Nii et minu ettepanek oleks praegu, mul on ka ettepanek, et ei ole kohal siin neid ülemusi, sa, Arvo, juhatajat koosolekut, teeme erandi. Võib-olla keskööl saab jälle tõllast kõrvits, aga teeme nüüd erandi ja anna kõigile parlamendiliikmetele, kelle nime mainiti, sõna. 

Aitäh! Rain Epleril on ka protseduuriline küsimus.

Mina teen hästi lühidalt, lihtsalt annan hea soovituse sulle, Arvo, kaasa. Nagu sa ütlesid, et sa võtad selle mõtte kaasa. Kindlasti võta kaasa, kui te juhatuses nüüd arutate, et läheks võib-olla heade tavade ja seaduse juurde tagasi. Reformierakonna seisukoht oli väga selgelt siin väljendatuna nende pikaaegse, kogenud ja tugeva poliitiku Signe Riisalo poolt, et tema kindlasti pooldab sellist lähenemist, nagu on toodud seaduses ja nagu varasemates koosseisudes on käsitletud. Sa võiksidki võtta selle kaasa, no et kui Kivimägi seal midagi puterdama hakkab, et siis öelda, et ikkagi Reformierakonna seisukoht öeldi minu arust, kui stenogrammi vaadata, see oli korrektses eesti keeles, väga ühemõtteliselt sõnastatuna, Võta see kaasa sinna juhatusse.

Aitäh! Võtan kindlasti kaasa. Protseduuriliselt Helmen Kütt.

Ma tahan öelda, et sotsiaaldemokraadid ka väga toetavad seda. Ja teiseks on see, et palun arutage see juhatuses ära. Siin on mitu saadikurühma juhti kohal, fraktsiooniesimehi ja ka inimesed, kes sõna on võtnud, seda toetavad. Nii et leidke see võimalus ja leidke see lahendus. Aitäh!

Aitäh! Nüüd kuuleme suurest puldist Anti Poolametsa Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ära.

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud saadikud! Lugupeetud ERR-i vaatajad, keda me siin kahjuks kaamerate vahendusel ei saa selle teemaga kurssi viia, sest ERR tema teema arutamiselt täna kahjuks puudub. Kas pole sümptomaatiline!? Kui ERR-i kritiseeritakse seaduse mittetäitmise pärast, mis on selle eelnõu peamine põhjus, siis ta puudub siit. Siis ta ignoreerib ja algab see mis ikka: korporatiivne ringkaitse. Kui sa puudutad kedagi ükskõik millises ERR-i otsas, siis võib-olla sellest räägitakse, aga ainult siseringis. Ainult siseringis, ärme avalikusta oma probleeme!

Eks ma olen pidanud ka ERR-i nõukogus seda kõike nägema, et ERR-i nõukogu käsitletakse kui korporatiivse ringkäenduse instrumenti. Kogu aeg surutakse: "Aga kas te olete Eesti asja vastu, kui te tahate ühe miljoni vähem anda? Kuidas te julgete?!" Varro Vooglaid on tabavalt neid juhtumeid välja toonud, et kui sa oled riigi raha kokkuhoidmise poolt, siis ERR-i mõned nõukogu liikmed ja juhatuse liikmed põrnitsevad sind vihaselt: "Kas sa oled Eesti asja vastu!?" 

Nii see ei tohiks olla. Tõsi, Riigikogu n-ö avalik maine või avalik usaldus on madal, aga üks põhjus on selle tõttu, et me päriselt debateerime siin, me paljastame üksteise eksimusi, aga ERR ja teised sellised korporatiivsesse ringkäendusesse kalduvad organisatsioonid võivad ju suurt usaldust nautida, sest probleemid jäävad siseringi. 

Raimond Kaljulaid rääkis sellise pateetikaga, nagu erameedias demokraatiat ei olekski, sõnavabadust ei olekski, see saab olla ainult avalik-õiguslikus. (Saalis protestitakse.) Ei no mulje jäi! Ma lähtun loogikast, et see, mida siin tehakse, pidavat olema kuidagi demokraatia suhtes ohtlik. Järelikult on meie erakanalid ikka väga ohtlikud. Väga ohtlikud! Ainukene, mis päästab, on ERR. Aga paneme igal aastal 40 miljonit ja veel uhkelt suured summad uue maja ehitamisse! 

Koalitsioon kasutas siin lausa panegüürikat, õhkas. On selge, et nemad on ERR-i tegevusega rahul. See kultuurisõda, mida seal Eesti ühiskonna vastu peetakse – nad on sellega rahul, sest nad on ise aidanud kogu Eestit sinna mülkasse suunata ja suunata kindla käega ka ERR-i sinna. 

Me mäletame, mitu Reformierakonnaga seotud juhti on sinna suunatud. Seda me teame! Meil on ajalugu meeles, panegüürikaga meid ümber ei veena. Aga kui me tuletame meelde sõnavabaduse juttu, siis kes läksid murdma ERR-i nõukogu esimeest? Tuletan meelde, kuidas ERR-i endine nõukogu esimees Rein Veidemann ütles, et meie väärtusruumi ei sobi isadepäeval televisioonis näidata kahe isaga perekonda. Tema arvates oli see sobimatu. Enamik eestlastest elab teist elu ning hoolt laste suhtes saab väljendada ka teisiti.  

Täna me rääkisime inimkaubanduse keelamisest, laste ostmise keelamisest. Koalitsioon muidugi irvitades hääletas selle maha, leides võltspõhjendusi, miks seda teha ei saa. Loomulikult tuli käsk Veidemann maha võtta, sest ta oli inimkaubanduse vastu. 

Teate, see meenutab sellist epsteinlikku õhkkonda. Epsteinlikku õhkkonda meenutab ka see, et Marko Mihkelson istub siin ja ERR vaatas sellest teemast võimalikult mööda. 

Palun mulle kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Tsiteerin Rein Veidemanni, keda siis jõhkralt mindi maha võtma oma sõnavabaduse kasutamise pärast. Ta ütles: "Kolmapäeva õhtul eeskätt ühismeedias vallandunud verbaalne kähmlus kasvas lumepallina avalikuks kultuuri- ja poliitiliseks vastasseisuks, et mitte öelda kodusõjaks, mis lõi mind tummaks. Meenus Nõukogude okupatsiooniaja enesekaitse retsept, vältimaks ristilöömist: "Kui mõtled, ära ütle! Kui ütled, siis ära kirjuta! Kui kirjutad, siis ära alla kirjuta, ja kui alla kirjutad, siis ära imesta."" Ta ütleski: "Nädala lõpetas juhtivate võimutegelaste – peaministri, välisministri ja kultuuriministri avalik surveavaldus ERR-i nõukogule minu tagandamiseks nõukogu esimehe kohalt, mis on suuresti korraldusliku sisuga. Tõesti, elan nagu varjuteatris," ütles Veidemann. Siin tehaksegi varjuteatrit ja täna on just see päev, kui seda tehakse väga palju.

Rahvusringhäälingu programmid peavad olema mitmekülgsed, ühiskonnaelu teemade käsitlus peab olema tasakaalustatud. Seaduserikkumine käib pidevalt, püsivalt! Ainult siis, reformierakondlaste arvates, täidetakse seadust, kui beebisid loobitakse vastu põrandat uusaastaõhtul ja mõnitatakse emadust. Järelikult see teile meeldis! Ma ei ole ühtegi kriitilist arvamust teie rindelt kuulnud. Järelikult see sobis, kui inimkaubandust eksponeeriti! Järelikult see teile sobis, kui te Veidemanni maha võtsite! 

Järelikult te ei kaitse Eesti emasid, te ei kaitse naisi, te ei kaitse inimõigusi. Sest kui hallis tsoonis saab midagi kurja teha, siis seda tehakse. Huvitav säte on rahvusringhäälingu ülesannete all: väärtustatakse perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit. Kui ma küsisin kunagi, kuidas te seda ellu viite, siis osakonna juht mõtles pikalt ja ütles: "Aga meil on olnud üks saade nimega "Lahutus Eesti moodi"."

Rahvusringhääling loob loomulikult turumoonutust. Kuidas siis eraettevõte ei saa meelelahutuse pakkumisega hakkama? Kui Marko Reikop, pea ees, lumehange hüppab, kas see on ERR-i ülesannetes? Kas meelelahutused, lõputud ingliskeelsed sarjad on ERR-i ülesanne? Ei ole! Lõputud ingliskeelsed sarjad, lõputu anglosaksi üleujutus – ei ole! Eesti kultuuri peab kaitsma! Vene sõjafilmid! Üks ERR-i töötaja ähvardavalt helistas mulle ja ütles, et mis te mõtlete siin, ma olen väga Eesti-meelne. Aga ma ütlesin, miks te Vene Putini sõjafilme näitate. See ei ole ERR-i ülesanne! Kas kedagi vabastati selle tõttu? Ei! 

Kas erakapital ei suuda kultuurisaateid teha? Ta suudab! Kas erakanalid ei suuda jäädvustada Eesti kultuuripärandit? Suudavad! Kas erakanalites ei saa lastesaateid näidata? Saab! Kas erakanalid ei saa hakkama välisuudistega? 

Nii et igal juhul lohutun kõiki: suur osa ERR-ist jääks alles ja erakapital teeks seda lihtsalt kordades paremini ja ilma iga-aastase 40-miljonilise süstita, maksumaksjateta! Aitäh!

Martin Helme, kaks minutit vastusõnavõtuks.

Jaa, peaaegu kõik midagi meie kohta ütlesid. No kõige toredam oli see, et Urmas ütles, et eelnõu ei ole veel küps. Ma saan aru, et meie Overtoni akna avamise operatsioon on juba edukas, mõne aja pärast tuleb Isamaa ka terve mõistuse poolele, siis küpseb. 

Liina Kersna arvas, et ERR esindab arvamuste paljusust. Ma pean teda küll kurvastama, tegelikult on täpselt vastupidi, mingit arvamuste paljusust seal ei ole.  

Aga kõige rohkem ma tahaksin muidugi aidata Raimondit. Raimond arvas, et me teeme siin eksporti sellist, aga et ei ole, ei ole meie ERR või meedia ei ole selleks ette nähtud, et ta oleks niimoodi nagu kommertslik. Aga tegelikult Eesti riik ekspordib lausa ametliku dokumendiga, nii sporti kui ka kultuuri, kogu aeg. Nii et miks ta siis ei või meediat? 

Aga ma peaks ka seda ütlema, et mulle jäi mulje, et Raimond ei saa tegelikult aru, mis on nõukogu liikme ülesanne. Nõukogu liikme ülesanne ongi avalikkuse huvide kaitsmine seal ehk järelevalve organisatsiooni üle, mitte lobitöö selle organisatsiooni huvides, vaid järelevalve tegemine. Ja selles võtmes ei saa ette heita lojaalsusetust, kui sa kritiseerid seda organisatsiooni, mille üle sa järelevalvet teed. Lojaalsusetus on see, kui sa avalikkuse huvi ei kaitse seal.  

Nüüd mis on see muu, mida me tahame? Jäigi jälle nihukene tunne teie arvamustest, et kui üks meediakanal, mis on riiklikult rahastatud, ülikallutatud, et kui see ümber korraldada, siis tekib Eestis tsensuur. Näidake mulle ära, kuidas on võimalik EKRE-l näiteks täna tsenseerida ERR-i ennast või Delfit või Postimeest, mis on erakanalid. No ei olegi ju. Tegelikult see on nii rumal jutt. Ja see muu, mida me tahame, on just nimelt suude avamine. Täna on ERR see, kus tsenseeritakse, no Rein Veidemanni näiteks, eks ole. Nii et suude avamist tahame me teha.  

Naljakas oli kuulata Raimondi juttu, et ERR on liiga vasakpoolne sellepärast, et nad saavad liiga vähe raha, et kui liiga palju raha juurde anda, siis muutub EKRE-meelseks. Vaat seda ma ei usu. Aga ma tahan ka seda öelda, et kui on küsimus nüüd selles …

Sinu aeg!

… kas meie kontrollime, näiteks, kas president allub parlamendile, allub küll. Vaata, mis ta Kasahstanis vastu pead sai, ja nüüd võetaksegi maha. See ongi peremehe moodi käitumine. Kui juhatus ei saa hakkama, siis võetakse maha omaniku poolt.

Aitäh! Signe Riisalo, palun! Kaks minutit, vastusõnavõtt.

Aitäh! Siin läbirääkimiste käigus on Reformierakonda süüdistatud ühtepidi tulihingelises ERR-i kaitsmises, aga teiselt poolt kriitikas või isegi negatiivses suhtumises. Ma saan Reformierakonna fraktsiooni juhatuse liikmena küll kinnitada, et fraktsiooni kõne oli aus, ERR on vajalik ja väärtuslik, ja isiklikult saan kinnitada, olles ka ERR-i jälgija ja telekanali vaataja, et minu kogemused on olnud nii saadetes käies kui ka vaatajana positiivsed. Saadetes käies, jah.

Aitäh! Urmas Reinsalu, kas teie nime nimetati või erakonna seisukohti? (Urmas Reinsalu vastab kohapealt.) Aa, esimeses kõnes? Urmas Reinsalu, palun!

Isamaa sõnum on üks: ärge kartke. Ärge kartku inimesed ja ärge unistage, et meie Eesti Televisioon ja Eesti Raadio kuidagi löögi alla satuvad. Ei lähe läbi need initsiatiivid, see on perspektiiviga vastus. 

Teine vastus on see: ärge kartke, ka ajakirjanikud, et tulevikus ei tule niisugust asja, et ametisolev peaminister nagu Leonid Lentsmann või Rein Ristlaan nõuab ERR-i nõukogu esimehe vallandamist ja see ka realiseeritakse. Ka need piinlikud etüüdid tuleb jätta minevikku. 

Ja kolmandaks, ärge kartke, mis puudutab ka ajakirjandust, südametunnistuse vabaduse ja sõnavabaduse kaitsmist. Kõik need initsiatiivid, mida siin järk-järgult on meelsuskontrolli, vihakõne ja muus valdkonnas lauale pandud, mis puudutavad ühiskonna vabaduse mõõdet ja selle ahendamist filosoofiliselt, ka need initsiatiivid, juhul kui jätkatakse nende läbisurumist, nagu on praegu härra Michal lubanud, pööratakse tagasi. Nii et Isamaa sõnum on lootuse sõnum. Ärge kartke! Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 758 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 758 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 46 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja. Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud.