Tere päevast, auväärt Riigikogu liikmed! Alustame täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 63 Riigikogu liiget, puudub 38. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Teema on hästi aktuaalne: inimeste toimetulek suurte elektri- ja kütte[arvetega]. 

Arvestades praegust olukorda ja seda, mida me väljas näeme ja tunneme, ehk külma, saame me väga hästi aru, et inimeste arved nii kütte kui ka elektri eest kujunevad väga suureks. Ma pean tunnistama, et ma olen saanud viimasel ajal väga palju kirju ja kõnesid just samal teemal: kuidas inimesed peaksid hakkama saama sellises olukorras, kus kõik hinnad on tõusnud. Ka ilmataat ei ole olnud praegu meie inimeste poolt, jaanuari ja veebruari arved ning need, mis tulid juba eelmisel aastal, ei olnud kõige soodsamad. Üleüldiselt tuleb vaadata ka seda, mis toimub energiaturul, kus ka on hinnad ju kõrged, need on ulatunud lausa 400–500 euroni megavatt-tunni eest. Lisaks sellele on probleeme Auveres ja teatud jaamades veel. 

Sellest lähtuvalt soovime teada, kas Vabariigi Valitsusel on olemas mingisugune plaan energeetika ja ka nende inimeste toimetuleku jaoks, kes praegu suuresti satuvad suurte arvete [surve] alla. Toimetulekust lähtuvalt nende positsioon kindlasti nõrgeneb. See mure on, nagu ma ütlesin, väga tõsine. Väga palju kõnesid ja kirju olen ma sellel teemal saanud. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe arupärimise.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Riigikogu liikmete Marko Mihkelsoni, Urmas Reinsalu, Eerik-Niiles Krossi, Peeter Tali, Katrin Kuusemäe, Mario Kadastiku, Juku-Kalle Raidi, Andrus Seeme, Toomas Järveoja, Mait Klaasseni, Stig Rästa, Jüri Jaansoni, Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Henn Põlluaasa, Urve Tiiduse, Tanel Teini, Mart Helme, Vilja Toomasti, Kristina Šmigun-Vähi, Jaak Aabi, Ester Karuse, Diana Ingeraineni, Irja Lutsari, Helir-Valdor Seedri, Kersti Sarapuu, Helmen Küti, Luisa Rõivase, Priit Sibula, Lauri Hussari, Maido Ruusmanni, Mart Võrklaeva, Aivar Sõerdi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi, Meelis Kiili, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Madis Timpsoni, Kristo Enn Vaga, Marek Reinaasa, Timo Suslovi, Toomas Kivimägi, Signe Riisalo, Pipi-Liis Siemanni, Ando Kivibergi, Hanah Lahe, Valdo Randpere, Mati Raidma, Anti Allase, Maris Lauri, Mihkel Leesi, Anti Haugase, Kalev Stoicescu, Kalle Laaneti, Züleyxa Izmailova, Raimond Kaljulaidi, Tanel Kiige, Annely Akkermanni, Urmas Kruuse, Toomas Uibo, Aleksei Jevgrafovi, Reili Ranna, Õnne Pillaku, Heljo Pikhofi, Arvo Alleri, Riina Sikkuti ja Andre Hanimäe esitatud Riigikogu avalduse "Iraani rahva toetuseks" eelnõu 802 [esimene lugemine].

Tutvustan kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Meil on kaks ettekannet ja kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja komisjonidele ning selle päevakorrapunkti lõpus toimub ka lõpphääletus. 

Head kolleegid, palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, väliskomisjoni … Riigikogu liikme Marko Mihkelsoni, seekord sedapidi, ilma tiitlita.

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Hea aseesimees! Head kolleegid! 

"Mina olen Iraani ülikooliprofessor Ali Sharifi Zarchi. Olin Iraanis jaanuari alguses ning olin otseselt tunnistajaks Iraani rahva ülestõusule. See, mis praegu toimub, on meeleheitest ja julgusest sündinud revolutsioon. Režiim on juba tapnud mu sõbra Parsa Saffari, särava meditsiinitudengi Mashhadi ülikoolist. Kas tema oli terrorist? Tema ainus "kuritegu" oli olla noor, haritud ja iraanlane. Režiim on täitnud riigi tuhandete surnukottidega. Kas need [surnudki] olid terroristid? Kuidas saavad relvastamata meeleavaldajad, kellest paljud on väga noored üliõpilased, olla terroristid? Miks tapetakse nende niinimetatud terroristidena, kellest Iraani režiim räägib, ainult protestijaid, aga mitte režiimi toetajate meeleavaldustel osalejaid?

Iraani mõista on valusalt lihtne. Iraanil on ühed maailma suurimad nafta-, gaasi- ja loodusvarade varud, ent islamivabariik on viinud riigi kokkuvarisemiseni: Iraanis on piirkonna üks nõrgemaid majandusi, maailma kõige vähem väärtustatud valuuta, lämmatav inflatsioon, pered, kes ei suuda endale lubada toitu ega maksta üüri, massiline tööpuudus ning miljonid noored, kes ei saa majandusliku meeleheite tõttu abielluda ega oma tulevikku rajada. Rahvas on vihane – ja õigusega. Islamivabariik on muutnud Iraani [olukorra] ummikseisuks agressiooni, korruptsiooni, oma kodanike tapmise, kõigi vabade häälte vaigistamise ja internetiblokaadide abil, et varjata oma jõhkrust. Iraani rahvas nõuab režiimivahetust – nii nagu nõudsid inimesed seda Araabia kevade ajal Süürias. Kutsun ühinenud rahvaid, ÜRO julgeolekunõukogu ja iga üksikut valitsust üles lõpetama vaikimist islamivabariigi tapamasina ees. Režiimil, mis tapab oma kodanikke, ei ole punaseid jooni ja ta ei kõhkle tapmast ka teiste riikide kodanikke. Tegutsege nüüd! Seiske Iraani protestijate kõrval! Lõpetage see jõhker režiim!" 

Need ühismeedias avaldatud read kirjutas professor Zarchi vahetute muljete alusel tosina päeva eest, 16. jaanuaril. 

Head kolleegid! Täna on meie ees Riigikogu 68 saadiku algatatud avalduse eelnõu Iraani rahva toetuseks. See ei ole tavapärane välispoliitiline seisukohavõtt, see on moraalne ja poliitiline vastus sündmustele, mis on raputanud Iraani ühiskonda ning mille järelkajad ulatuvad kaugele väljapoole Lähis-Ida. 1979. aastast hirmu ja vägivalla abil võimu teostav Iraani islamistlik diktatuur on viimasel aastakümnel kogenud ulatuslikke meeleavaldusi ja rahvaülestõuse, kus tuhanded inimesed on nõudnud elementaarseid õigusi: inimväärikat elustandardit, sõnavabadust, õiglust ja tulevikku ilma hirmuta. 

Professor Zarchi kirjeldatud massimeeleavalduste laine algas läinud aasta 28. detsembril Teherani turul, kust rahva sotsiaalsest ja majanduslikust meeleheitest tekkinud protest levis päevadega kümnetesse linnadesse ja maakondadesse üle kogu Iraani, muutudes kiiresti üleriigiliseks režiimivastaseks ülestõusuks. Nendele rahumeelsetele nõudmistele vastas islamirežiim internetiblokaadi varjus kuulide, piinamiste, massiliste vahistamiste ja hukkamistega. Erinevatel hinnangutel tapeti jaanuarikuu esimeste nädalatega protestilainete käigus kümneid tuhandeid meeleavaldajaid. Ma rõhutan: kümneid tuhandeid! See on hoomamatu. 

Et jutt verre uputatud Iraani rahva ülestõusust ei kõlaks meil siin üksnes kui kurb statistika, toon teile näiteks kolm kurba saatust. 

Tahat Safari oli 15-aastane kooliõpilane, ta oli pärit Fārsi provintsist Kamfiruzi maakonnast ja elas Lorestāni provintsis Aznā linnas. Ta sai surma Aznās toimunud protestide käigus. 1. jaanuari õhtul vahistasid valitsusväed Tahati meeleavalduse ajal ja viisid ta sündmuskohalt vägivaldselt minema. 3. jaanuari hommikul teatas Khorramabadi luurebüroo perekonnale, et nende poeg on tapetud. Samal ajal, kui Tahat ära viidi, ründasid valitsusväed väidetavalt tema ema kodu. Perekonda ähvardati ja hirmutati, mitmeid sugulasi kuulati üle ja neile avaldati tugevat survet vaikida. Vigastuste raskuse tõttu oli nooruki nägu tundmatuseni moonutatud, perekond suutis surnukeha tuvastada vaid jope järgi. Jätkuvate ähvarduste ja survega nõudsid ametivõimud, et perekond kuulutaks tapmise liiklusõnnetuseks ning mataks lapse ilma tseremoonia ja avaliku teadaandeta. 

Robina Aminian oli 23-aastane tekstiilieriala tudeng Teherani ülikoolist. Tema tädi kirjeldas teda kui otsusekindlat ja loomingulist noort naist, kelle unistus oli töötada kunagi Milanos moedisainerina. 8. jaanuaril viibis Robina ülikooli stuudios koos teiste tudengitega, töötades oma kangaste kallal, kui ülikoolilinnakus puhkes režiimivastane protest. Ta liitus rahvahulgaga ülikooli äärealal. Samal õhtul sai perekond kõne Robina sõpradelt. Robina oli maha lastud, ta tapeti 8. jaanuaril. Robina ema otsis oma tütart surnukuuris sadade mustadesse kilekottidesse mähitud noorte surnukehade hulgast. Tema tädi sõnul olid kehad üksteise peale kuhjatud ja õhus oli hingemattev verelõhn. Kui ema Robina ära tundis, võttis ta oma tütre sülle ega suutnud teda enam lahti lasta. Politseinikud püüdsid neid korduvalt lahutada, kuid ei suutnud. Meeleheitel ema palus luba näidata surnukeha väljas ootavale perekonnale, selle asemel pani ta aga oma lapse autosse ja põgenes. Ta sõitis Kermanshahi, sadu kilomeetreid, istudes kogu tee tagumisel istmel, hoides oma lapse surnukeha süles. Robina verd oli kõikjal ema riietel ja kehal. Perekonna sõnul ei tahtnud ema oma riideid ära võtta, sest ta tahtis hoida oma tütre verd enda peal. Kermanshahis keeldusid ametivõimud Robinat matma laskmast, kartes, et matused kujunevad protesti[meeleavalduseks]. Perekond püüdis matmispaika leida teistes piirkonna linnades, kuid kõikjal öeldi neile ära. Perekonnale ei antud isegi võimalust leinata. Ükski mošee Kermanshahis ega Marivanis, mis oli perekonna kodulinn Iraagi-Kurdistani piiri lähedal, ei saanud luba mälestusteenistuse korraldamiseks. Seejärel sattus perekond ka julgeolekuasutuste pideva jälgimise alla. Kermanshahis seisis politseinik perekonna koduukse ees ega lubanud kedagi sisse, Marivanis olid aga agendid samuti nende maja juures ja sugulastel keelati kaastunnet avaldama tulla. Neile öeldi, et on antud käsk tulistada. Isegi lähisugulasi ei lubatud sisse. 

Ebrahim Yousefi oli 48-aastane kolme lapse isa ja Kermanshahi kurdi elanik. Mõni tund enne meeleavaldusele minekut postitas ta sotsiaalmeediasse sõnumi, mis peegeldas paljude Iraani perede meeleheidet: "Meil endil ei ole kunagi vedanud, samuti meie lastel. Me kasvasime üles sõja ja nälja ajal, meie lapsed aga sanktsioonide, elektrikatkestuste, veepuuduse ja saastatuse ajal. Jumal, mis saab lõpuks meie lastest?" 8. jaanuari õhtul Ebrahim Yousefi tapeti. Tema nõbu Rasuli sõnul läks Yousefi meeleavaldusele võitlema vabaduse ja oma rahva õiguste eest: "Ta oli hea ja õiglane inimene, selline, keda kõik armastasid. Majandus on muutunud nii halvaks, et isegi liha ostmine on muutunud luksuseks." Nii ütles Rasuli. Kui kaks sugulast läksid Ebrahimi surnukeha ära tooma, ei antud neile mitte tema surnukeha, vaid mõlemad sugulased arreteeriti. Perekonnal puudub siiani igasugune teave selle kohta, mis arreteeritud pereliikmetest on saanud. Side on katkenud ja ametivõimud ei anna selgitusi. 

Head kolleegid! Need olid kõigest kolm lugu kümnete tuhandete seast. Tapetute kõrval on Iraani linnades kümneid tuhandeid vigastatuid ja ilma süüdistuse või kohtumenetluseta vahistatuid. See on olnud teadlik, süsteemne ja halastamatu veresaun. Tegemist ei ole üksikute liialduste ega eksimustega, vaid riikliku poliitikaga, mille eesmärk on murda ühiskonna tahe hirmu ja vägivalla kaudu. See on viimaste aastakümnete veriseim rahumeelsete meeleavalduste mahasurumine maailmas. 

Me ei saa seda vaadata kui Iraani siseasja. Kui riik kasutab massilist vägivalda omaenda rahva vastu, on see rahvusvahelise õiguse ja universaalsete inimõiguste küsimus. Kui režiim rajab oma püsimise hirmule ja terrorile, siis ei ole tegemist üksnes autoritaarse valitsemisega, vaid kuritegeliku süsteemiga. 

Iraani islamirežiimi olemus on algusest peale olnud repressiivne. See on ideoloogiline diktatuur, kus poliitiline võim on koondatud kitsasse ringi, vaimulike ja julgeolekustruktuuride kätte. Sõltumatud kohtud puuduvad, vaba meedia on sisuliselt keelatud, naiste õigusi surutakse süstemaatiliselt alla ning vähemused, nii etnilised kui ka usulised, on pideva surve all. 

Selle režiimi peamine tugisammas ei ole mitte rahva mandaat, vaid Islami Revolutsiooniline Kaardivägi. See organisatsioon ei ole tavaline sõjaväeline üksus. Tegemist on riigisiseselt ja rahvusvaheliselt tegutseva võrgustikuga, mille ülesanne on kaitsta teokraatlikku režiimi ja selle ülemjuhi võimu iga hinna eest. Islami Revolutsiooniline Kaardivägi kontrollib olulist osa Iraani majandusest, 20–40%, nii energiasektoris, infrastruktuuris kui ka relvatööstuses. Ta juhib siserepressioone, luuretegevust ja välisoperatsioone. Just kaardiväe allüksused on olnud eesliinil meeleavalduste mahasurumisel, kasutades laskemoona tsiviilelanike vastu, korraldades piinamisi ja kiirmenetlusi, mis lõpevad surmanuhtlusega. Avalikud hukkamised ja surmaotsused pärast näidisprotsesse on muutunud teadlikuks heidutusvahendiks, mille sõnum on lihtne: igaüks, kes julgeb vastu hakata, riskib oma eluga. 

Kuid kaardiväe tegevus ei piirdu Iraani piiridega. Vastupidi, tema strateegiline eesmärk on Iraani revolutsioonilise ideoloogia eksport. Selleks toetab ja juhib ta terroriorganisatsiooni ja relvarühmitusi Lähis-Idas ja kaugemalgi: Liibanonis, Süürias, Iraagis, Jeemenis ja mujal. Rakettide, droonide, relvade ja väljaõppe kaudu külvatakse ebastabiilsust ja vägivalda. 

Just siin jõuamegi küsimuseni, miks Islami Revolutsiooniline Kaardivägi tuleb määratleda kui terroriorganisatsioon. Tema tegevus vastab kõigile terroriorganisatsiooni tunnustele: sihilik vägivald tsiviilisikute vastu, poliitiliste eesmärkide saavutamine hirmu abil, rahvusvaheliste rünnakute toetamine ja elluviimine ning koostöö teiste terrorivõrgustikega. 

Terrorism ei ole ainult see, kui plahvatab pomm mõnes Euroopa või Lähis-Ida linnas. Terrorism on ka see, kui riiklik struktuur kasutab süsteemselt vägivalda, et vaigistada rahvast ja destabiliseerida teisi riike. Islami Revolutsiooniline Kaardivägi teeb mõlemat.

Iraani režiimi vastutus ei piirdu üksnes tegevusega Lähis-Idas. Juba mitmendat aastat näeme selgelt Iraani rolli Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu. Iraani droonid ja relvad on tapnud Ukraina tsiviilelanikke, purustanud taristut ja pikendanud sõda. See ei ole kaudne ega juhuslik toetus, see on teadlik panus agressioonisõtta, mis rikub ÜRO põhikirja ja rahvusvahelist õigust. 

Seega seisame silmitsi režiimiga, mis üheaegselt tapab oma rahvast, toetab rahvusvahelist terrorismi ja aitab kaasa Euroopa julgeolekut otseselt ohustavale sõjale. Sellise režiimi suhtes ei ole neutraalsus voorus, see on vaikiv nõusolek kuritegudega. Sellise režiimi puhul ei saa olla halli ala ega mugavat vaikimist. 

Meie avalduse eelnõu eesmärk on selge. Esiteks väljendame me solidaarsust Iraani rahvaga ja toetust nende õigustatud püüdlustele vabaduse ja demokraatia poole. Me ütleme selgelt: Iraani rahvas väärib vabadust ja režiim kardab oma rahvast. Teiseks mõistame me resoluutselt hukka Iraani võimude toimepandud inimõiguste rikkumised, meeleavaldajate massilised tapmised, piinamised ja hukkamised. Me nõuame poliitvangide vabastamist ning toimepandud kuritegude sõltumatut rahvusvahelist uurimist. Kolmandaks kutsume me oma liitlasi ja partnereid üles astuma konkreetseid samme Islami Revolutsioonilise Kaardiväe vastu, sealhulgas kutsume üles määratlema seda terroriorganisatsioonina ning karmistama sanktsioone. See ei ole sümboolne samm, vaid praktiline meede, mis piirab režiimi võimet rahastada vägivalda ja [külvata] hirmu. Neljandaks rõhutame vajadust võtta Iraan vastutusele tema rolli eest Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu ning takistada relvade ja tehnoloogia edasist liikumist agressori kätte.

Head kolleegid! Eesti teab oma kogemusest, mida tähendab elada repressiivse režiimi all ja kui palju maksab vabadus. Me teame, et rahvusvaheline toetus ja selge väärtuspõhine hoiak võivad anda lootust neile, kes võitlevad näiliselt lootusetutes oludes. Meie tänane avaldus ei muuda Iraani režiimi üleöö, kuid iga selge ja põhimõttekindel seisukohavõtt kasvatab hinda, mida režiim peab maksma oma vägivalla eest, ning annab lootust neile iraanlastele, kes jätkavad vastupanu, hoolimata vanglast, piinamisest ja surmaohust. See saadab selge sõnumi: Eesti parlament seisab inimõiguste, rahvusvahelise õiguse ja vabaduse poolel, me ei normaliseeri terrorit ega vaata kõrvale, kui süütuid inimesi tapetakse. Iraani rahvas väärib tulevikku ilma hirmu ja vägivallata. Meie kohus on öelda see välja ja tegutseda vastavalt. Palun esitatud avalduse eelnõu toetada. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Veel kord täpsuse huvides: eelnev oli eelnõu esitajate ettekanne. Teile on üks küsimus, üks hetk, Marko. Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loomulikult igati toetan seda avaldust Iraani rahva toetuseks. Ma küsin, hea Marko, kas sa saaksid palun täpsustada, mis seisus on Iraani rahva ülestõus täna. Kas Iraani rahvas on jätkuvalt ülejäänud maailmast ära lõigatud ja milline võib sinu arvates olla lähiaja perspektiiv? Teiseks, sa mainisid, et mitukümmend tuhat inimest võib olla tapetud. Kas on olemas ka mingi täpsem hinnang? Mina olen lugenud, et [tapetuid võib olla] umbes 20 000.

Aitäh, hea Kalev! Siin oli korraga mitu küsimust. Esiteks, kindlasti, kuna tegemist on terroristliku režiimiga, kes kasutab ka täiemahulist internetiblokaadi oma kuritegude [varjamiseks], on kõigiti kontrollitud ja adekvaatse informatsiooni [saamine] heitlik, ütleme nii. Ka neid numbreid – ma ei öelnud välja konkreetset numbrit, vaid rääkisin ümardatult kümnetest tuhandetest –, neid arve on tõesti erinevaid. On räägitud 12 000-st, 20 000-st, 30 000-st, aga on kõlanud ka, et hukkunute, tapetute arv on 50 000. Peamiselt pandi tapmised Iraani linnades toime 8. ja 9. jaanuaril, nendel päevadel, kui internetiblokaadi abil katkestati igasugune side välismaailmaga. Muidugi, [andmed erinevad] arusaadavatel põhjustel, sest oli selline massiline vägivald. On olemas ka informatsioon, et väidetavalt on saanud 300 000 inimest nendes sündmustes ühel või teisel määral vigastada ja kümneid tuhandeid on vahistatud, neid võib samuti ohustada hukkamine. Me teame, et neid hukkamisi viiakse praegu läbi, vaatamata sellele, et justkui on lubatud, et toimub mingisugune õiglane kohtupidamine. 

Kas revolutsioon või rahvaülestõus on lõppenud? Sellisel kujul, nagu me nägime seda jaanuari esimesel kahel nädalal, on puhtfüüsilisel kujul tõenäoliselt [lõppenud], sest režiim kasutas massilist vägivalda rahva hirmutamiseks. Aga võib olla päris kindel, et see haav, mis on Iraani ühiskonda löödud nende päevade ja nädalatega, võib mingi aja lõikes saada saatuslikuks sellele islamirežiimile, kes teostab võimu alates 1979. aastast. 

Me loeme avalikest allikatest, et ka väline surve Iraani režiimile, ennekõike Ameerika Ühendriikide, Iisraeli ja teiste poolt, on praegu aktuaalne. Me teame, millised jõud on koondatud Lähis-Ida regiooni, ennekõike teame Ühendriikide võimekust. Me ei saa välistada, et need sündmused on praegu veel dünaamilises arengus. Seetõttu on ka meie tänane avaldus kindlasti väga asja- ja ajakohane.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Loomulikult on iga inimelu väärtus, aga me ei ole olnud varasemalt nagu järjekindlad. Selliseid asju juhtub kahjuks pidevalt. Ma mäletan, et me ei võtnud vist [selle kohta], mis toimus kahe bantu rahva vahel Kongos mõni aeg tagasi, mitte ammu, mitte mingit avaldust kahjuks vastu. Kas edaspidi on plaan olla süsteemsem?  

Ma olen kirjavahetuses ühe Eesti kodanikuga, iraanlasega, kelle pere on praegu Iraanis ja kes palub oma nime mõistetavatel põhjustel mitte avaldada. Ta teeb kirjalikult mitmeid ettepanekuid. Näiteks, Islami Revolutsioonilise Kaardiväe terroristlikuks organisatsiooniks nimetamise või kuidagi sellele avaldusele lisamise kohta. On veel mõningaid ettepanekuid, mida ma võin esitada ka kirjalikult, aga tema nimi peab jääma konfidentsiaalseks. Kas on võimalik seda natukene tuunida?

Aitäh!

Aitäh! Ka selles küsimuses oli kaks osa. Esiteks, miks me pöörame praegu Iraanis toimuvale sedavõrd suurt tähelepanu, nii et 68 saadikut on koostanud avalduse eelnõu? Ma arvan, et siin on mitu põhjust. Esiteks, nagu ma mainisin, see vägivald, rahvaülestõusu verre uputamine on tõepoolest pretsedenditu. Kui me võrdleme seda kas või näiteks 1989. aastal Tian'anmeni väljakul toimunuga, siis tõenäoliselt võime öelda, et Iraanis, Iraani linnades hukkunute arv on mitu korda suurem, kui see oli 1989. aastal [Pekingis]. 

Aga nagu te, hea kolleeg, mainisite, iga inimelu on väärtus omaette. Seetõttu on siin kahtlemata üks väga oluline seos, mis Iraani režiimi tegevuse seostab ka meie julgeolekuga. Riigikogus on küllaltki heaks tavaks läbi aastate kujunenud see, et kui me rahvusvahelistel teemadel siin Riigikoguna, rahvaesindusena, oma seisukohta kujundame, siis üks põhjus selleks on ka meid endid, meie julgeolekut puudutav seos selle teemaga. Nagu ma mainisin, Iraani puhul on ikkagi tegemist väga otseselt agressioonisõda Ukraina ja kogu Euroopa julgeolekusüsteemi hävitamiseks pidava Venemaa [liitlasega], nende toetus on ju ilmselge. Shahedi droon on tõenäoliselt teada väga paljudele, et mida see teeb ja kust ta tuleb. Lisaks sellele on Iraan tarninud Venemaale ballistilisi rakette ja muud varustust ning selgelt toetab Venemaa tegevust agressioonisõjas. See on üks põhjus, mis seob Iraani puhul meie tähelepanu ja [tekitab] vajaduse kujundada seisukoht siin Riigikogus. 

Mis puudutab konkreetseid ettepanekuid, siis meie tänane otsus avaldus Riigikogus vastu võtta või selle ajastus on hästi oluline, sest homme toimub Euroopa Liidu välisministrite kohtumine, kus üks päevakorrapunkt on Iraani temaatika, just nimelt küsimus, kui suur on praegu konsensus Euroopa Liidu liikmesriikide seas, et sanktsioneerida Euroopa Liidu tasandil Islami Revolutsioonilist Kaardiväge. Viimane informatsioon, mis mul on, on see, et riigid, kes siiani on seda ettepanekut vetostanud või ei ole sellega nõustunud, on muutmas oma seisukohta just nimelt nende koleduste tõttu, mis Iraani režiim on toime pannud.

Toomas Järveoja, palun! 

Aitäh! Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa lõpus juba mainisid ka Euroopa Liidu riike. Kas on teada, kui paljud riigid sellise avaldusega on ühinenud või ühinemas?

Aitäh, hea Toomas! See informatsioon on meil olemas. Me palusime Euroopa Liidu esindusel järele vaadata, kuidas teistes parlamentides üle Euroopa on seda teemat käsitletud. On riike, kus on sarnaseid avaldusi vastu võetud, neid on võetud vastu ka komiteede tasandil, ka Euroopa Parlament on vastava resolutsiooni vastu võtnud. Ma toon lihtsalt näiteks riike, kes on juba oma sõna öelnud: Austria, Tšehhi Vabariik, Itaalia, Luksemburg, Portugal. Mitmes parlamendis, kus jaanuaris veel töö ei ole käivitunud, on teema kindlasti päevakorral. Aga väga oluline on ka meie positsioon. See kindlasti aitab Eestil homme selgelt oma seisukohad Euroopa Liidu ministrite koosolekul välja öelda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Peab ütlema, et tegu on väga õige, olulise ja tänuväärse algatusega. Küsimus on selline, võib-olla sa väliskomisjoni esimehena oskad sellele vastata: mis on Eesti plaan, kui selline on olemas? Võib-olla on midagi lisaks veel vaja ette võtta selle avalduse kõrval. Nagu ma ütlesin, avaldus on loomulikult väga positiivne asi, aga mida Eesti võiks veel teha selleks, et toetada Iraani rahvast sellisel keerulisel ajal?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see tänane avaldus nii-öelda raamistab ära meie kui rahvaesinduse seisukoha, kuidas me suhtume sellesse, mida Iraani režiim on toime pannud. Samuti on meil konkreetsed ettepanekud, me pöördume nii Vabariigi Valitsuse kui ka meie partnerriikide poole Euroopas. Sest saagem aru, et loomulikult me oleme edukamad siis, kui me suudame ühiselt Euroopa Liidu tasandil koostöös meie partneritega, ka koostöös Ameerika Ühendriikidega, näidata, millega me selgelt nõus ei ole ja mis on need meetmed, mis aitaksid kaasa vähemalt nende eesmärkide saavutamisele, mille nimel need kümned tuhanded või tegelikult sajad tuhanded inimesed jaanuaris Iraani linnades tänavatele tulid.

Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetav ettekandja! See on väga targalt koostatud aja- ja otstarbekohane avaldus, kindlasti. Aga ma küsin sinult kui kogenud välispoliitikult: kuidas see olukord Iraanis ja see, kui revolutsiooniline kaardivägi, või kuidas iganes seda tõlkida, on terroristlik kuritegelik organisatsioon, mõjutab julgeolekupoliitilist olukorda laiemalt? Sa rääkisid Venemaast, aga ma pean nüüd silmas peaasjalikult Lähis-Ida ning otsapidi ka Iraaki ja Iisraeli, mis kahtlemata on võtmemängijad selles piirkonnas.

Aitäh, hea Peeter! See on väga oluline küsimus. Võib-olla ma vastan sellele kahes osas. Esiteks, kui me vaatame puhtalt ja pelgalt meie julgeolekust ja julgeolekuhuvidest lähtuvalt, siis vaieldamatult on meie esimene prioriteet saavutada Venemaa agressioonisõja lõpp sellisel kujul, et taastuks õiglane ja kestlik rahu. Me teame, et neid viise, kuidas selleni jõuda, on ju mitu. Üks on kindlasti see, et lõigata Venemaad abistavate riikide või jõudude võimekus ära. Seetõttu on ka meie avalduses rõhuasetus sellel, et rahvusvaheline kogukond võiks ikkagi palju enam pingutada selle nimel, et Iraani režiim ei võimestaks Venemaad tema agressioonis. 

Aga vaieldamatult on kõik see, mis on toimunud pärast islamirevolutsiooni 1979. aastal, olulisel määral mõjutanud regionaalset julgeolekut nii laiemalt Lähis-Idas kui ka maailmas. Arusaadavatel põhjustel, kui see režiim peaks langema ja Iraanil peaks tekkima võimalus liikuda suunas, mis vastab rahva enamuse tahtele, siis sellel on, ma ütleksin, kolossaalne ja positiivne mõju regiooni julgeolekule ja ka globaalsele julgeolekule. 

Selge on see, nagu ma kirjeldasin ja mis on teada, et režiim ei vali vahendeid oma võimu säilitamiseks ja tal on kindlasti toetajaid, ka rahvusvaheliselt väga mõjukaid toetajaid, kes tahavad näha sellise režiimi jätkumist Iraanis. Vaatame kas või ajateljel viimast kaht aastat, kui näiteks Iisrael on tegutsenud Iraani terrori käsilasteks olevate organisatsioonide nagu Hezbollah ja mõne teise, näiteks Hamasi nii-öelda neutraliseerimise nimel. Arvestades neid viimaseid arenguid, mis on toimunud aasta jooksul ka Süürias, on Iraani positsioon oluliselt nõrgem, tema mõju on regionaalselt oluliselt nõrgem, kui oli viis aastat tagasi. Jah, võib-olla kõige enam on Iraani režiimil jätkuvalt mõju oma naaberriigi Iraagi üle, aga selge on see, et kui peaks tekkima sisemine areng Iraanis, siis sellel on kaugele ulatuvad mõjud. Ma usun, et see mõjutaks kindlasti otsustaval määral ka seda, mil moel on Venemaa valmis ja võimeline jätkama sõda Euroopa vastu.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, ka mina tänan selle väga hea ettekande eest ja selge põhjenduse eest, miks me täna seda avaldust siin arutame. Aga minu küsimus on seotud Iraani naabritega ja Lähis-Idaga laiemalt. Me oleme väga palju avalikest [allikatest sellest] lugenud ja me enam-vähem kujutame ette, milline on Ameerika Ühendriikide seisukoht ja milline on Euroopa seisukoht. Milline on aga Araabia riikide seisukoht? Olen saanud lugeda, et näiteks Ameerika liitlased on Ameerikale edastanud sellise palve, et ärge sõjaliselt sekkuge. Kuid kui mitte sõjaliselt sekkuda, siis millised on Araabia riikide enda mõtted ja tunded seoses Iraani režiimiga ja eriti nende viimaste sündmustega, mis on seal toimunud?

Aitäh! See on ka väga oluline küsimus, kui me proovime mõtestada ja mõista seda loomulikult ülimalt keerulist geopoliitilist konteksti, kus Iraan mängib vaieldamatult olulist rolli. Paljudel Iraani naabritel, eriti Pärsia lahe piirkonnas, näiteks Laheriikidel Kataril, Omaanil, Araabia Ühendemiraatidel, Saudi Araabial, ma arvan, on loomulikult instinkt, et tuleb hoida ära võimalikku eskalatsiooni, mis viib suure regionaalse sõjani. See oht on regioonis suuresti Iraani enda tegevusest tingituna püsinud pikemat aega. Me oleme näinud sõjalist konflikti Iraani ja Iisraeli vahel. Selge on see, et meie ju näeme toimuvat paljuski avaliku informatsiooni põhjal, aga seal on väga palju selliseid kaadritaguseid nüansse, mis mõjutavad nende otsuste tegemist, mis puudutavad jõu kasutamist. 

Paraku me nägime ka eelmisel suvel, et kui toimus 12-päevane sõda Iisraeli ja Iraani vahel, siis vähemalt rahvusvahelise luurekogukonna hinnangul see sõjaline mõjutus, mis oli suunatud ennekõike Iraani tuumavõimekuse vastu, ei pruukinud anda lõpuni seda tulemust, mida tegelikult taheti. Selge on see, et üks oluline moment, mis Iraani puhul ju praegu on, on ikkagi küsimus sellest, kuivõrd ta on säilitanud võimaluse lähimas perspektiivis tuumarelva luua ja kui palju see võib otseselt mõjutada näiteks Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide käitumist, kui nad teevad otsust jõu kasutamise kohta. Me oleme lugenud, et ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on oma kommentaarides Iraani sündmuste taustal öelnud, et kui režiim peaks hakkama inimesi tapma, hukkamisi läbi viima pärast meeleavalduste mahasurumisi, annab see Ühendriikidele võimaluse sündmustesse sekkuda. 

Aga meie puhul, tulles tagasi meie avalduse juurde, on kõige olulisem ikkagi see, et selle avalduse kaudu me näitame oma väga selget positsiooni. Tegelikult, kui me suhtleme nendesamade Araabia riikidega kas diplomaatiliste [kanalite kaudu] või muul teel, siis meil on selge seisukoht selle kohta, mis meid kõige enam häirib ja milline peaks olema see poliitika, näiteks Iraani revolutsioonilise kaardiväe sanktsioneerimine, mis piiraks režiimi võimekust kasutada vägivalda ja terrorit oma rahva vastu ja ohustada ka naabreid. Revolutsioonilise kaardiväe, nagu on hästi teada, võitlusüksus Quds on loodud just nimelt selleks, et destabiliseerida olukorda regioonis, Jeemenist kuni Süüriani ja kaugemalgi.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tuletan kolleegidele meelde, et selle päevakorrapunkti arutelul on kummalegi ettekandjale üks küsimus ja selle, härra Stoicescu, te olete juba ära kasutanud. Küll aga kasutab Peeter Ernits võimalust küsida istungi juhataja käest. Palun!

Hea juhataja! Mina küsisin lugupeetud ettekandjalt konkreetse küsimuse. Praegu jälgib meid üks Eesti kodanik, iraanlane, kelle perekond on Iraanis ja kelle nime ei saa selle tõttu öelda. Ma esitasin konkreetse küsimuse. Mu käed on seotud ühe küsimusega, aga ettekandja ei vastanud sellele. Jutt on revolutsioonilise kaardiväe ...

Hea kolleeg, meil ei ole mõtet nüüd sisusse liiga sügavuti minna. Teil on võimalus küsida Marko Mihkelsoni käest. Võib-olla on teatud põhjus, miks ta ei tahtnud sellele puldist vastata, ma ei tea seda. Aga te saate tema käest küsida, enne kui me hääletuseni jõuame, ja vastavalt sellele kujundada oma seisukoha, kui tema vastus teie küsimusele on seotud sellega, kuidas te arvate hääletavat. 

Head kolleegid, nüüd on meil võimalus kuulata ülevaadet arutelust ja rõhuasetustest juhtivkomisjonis. Selleks tuleb Riigikogu kõnetooli meie hea kolleeg, väliskomisjoni liige Luisa Rõivas. Palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Suur tänu, Marko, sulle selle emotsionaalse algatajatepoolse ettekande eest! 

Riigikogu väliskomisjon arutas 2026. aasta 22. jaanuari erakorralisel istungil Riigikogu avalduse "Iraani rahva toetuseks" eelnõu 802 ettevalmistamist esimeseks lugemiseks. Istung toimus seoses muudatustega Riigikogu täiskogu päevakorras, mistõttu oli kiiresti vaja komisjoni seisukohta, et tagada eelnõu õigeaegne menetlemine. 

Väliskomisjon tunnustas, et eelnõu on saanud Riigikogus väga laia toetuse. Sellele on allkirja andnud 68 Riigikogu liiget. See näitab selget ja laiapõhjalist poliitilist konsensust küsimuses, mis puudutab inimõiguste kaitset ja Eesti välispoliitika väärtuspõhisust. 

Eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 23. jaanuar ja tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjon otsustas konsensusega teha Riigikogule ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda esimese päevakorrapunktina 28. jaanuaril 2026. aastal ja viia läbi lõpphääletus ning otsustas määrata eelnõu juhtivkomisjoni esindajaks minu ehk Luisa Rõivase. Muudes küsimustes arutelu ei toimunud. 

Mul on siinkohal soov ja palve teile kõikidele siin saalis, armsad kolleegid: kuna tegemist on sisuliselt ja poliitiliselt väga olulise avaldusega, mis väljendab Eesti selget toetust inimõigustele, rahvusvahelisele õigusele ning demokraatlikele väärtustele, siis palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Avalduse arutamisel kerkis üles ka teema, mis puudutab tulevikku: mis saab Iraanist, kui režiim võiks kukkuda, mida me väga loodame? Kas te võite kirjeldada seda arutelu, mis puudutas vabade valimiste küsimust? Mul on hea meel, et see teema on ikkagi jõudnud avaldusse, sest sellistel puhkudel on oht, et vägivaldne režiim võib asenduda ka mingisuguse vägivallatsejate seltskonnaga, kes haarab võimu. Üks tähtsamaid ülesandeid oleks ju tagada vabad valimised, et Iraani rahvas saaks tegelikult oma tahet avaldada ja demokraatlikult endale tulevase valitsuse valida.

Aitäh! Konkreetsel teemal komisjonis arutelu ei olnud, kuna eelnõu valmistati ette töörühmas. Selles töörühmas osalesid meie erakonna poolt Marko Mihkelson ja Eerik-Niiles Kross. Nii et väljaspool Riigikogu saali saad neilt kindlasti sellele küsimusele ka vastuse.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Kümned tuhanded inimesed on hukkunud. Kümned tuhanded inimesed on praegu selle dramaatilise rahvaülestõusu järelmina režiimi poolt vangistatud. Meie sõnum Euroopa riikidele, samu väärtusi kandvatele riikidele on ühene: Iraani režiim peab hakkama tundma sanktsioonide tugevamat mõju. Sanktsioonid, mida plaanitakse lähiajal kehtestada, puudutavad ennekõike isikuid. Aga loomulikult peab meie, läänemaailma riikide ühine ülesanne olema sanktsioonide kaudu režiimi toimepidevust nõrgestada ja anda ühemõtteline, minimaalne lävendisignaal, mida on väljastpoolt võimalik anda, [edastades] meie hukkamõistu ja [rõhutades] inimsuse eest seismise vajadust selles dramaatilises vastasseisus. 

Sellel resolutsioonil on väga pikk eellugu. Eelmise aasta 22. jaanuaril saatsin ma väliskomisjonile ettepaneku tunnistada Iraani islami rahvuskaart terroristlikuks organisatsiooniks. Siis olid selle ajendiks masshukkamised, mida läbi viidi. Teatavasti toimub Amnesty Internationali hinnangul lõviosa, üle kolmveerandi dateeritud hukkamistest, mis maailmas, kogu gloobuse peal üldse aset leiavad, Iraanis. Praeguse režiimi tegevus kodanike protesti verisel allasurumisel on loomulikult dramaatiline ja ka hinnangut Iraani režiimile hoopis teise konteksti asetav. 

Eesti parlamendi otsus rahvuskaardi terroristlikuks organisatsiooniks kuulutamise kohta on moraalne, poliitiline hinnang. Seda enam on oluline, et Euroopa riigid jõuaksid kokkuleppele, et Iraani rahvuskaart tunnistatakse terroristlikuks organisatsiooniks. Varem on osa liikmesriike tõkestanud seda väitega, et terroristlike organisatsioonide nimekirja kandmine eeldab ka kohtuotsust, et mingi sõltumatu õigusemõistmise asutus mõne Euroopa riigi territooriumil või Euroopa asutus peab jõudma sellisele seisukohale. Üle-eelmisest aastast on aga olemas Düsseldorfi ringkonnakohtu otsus Bochumi sünagoogi rünnaku kohta. Selle sünagoogirünnaku organiseerimises tuvastati just nimelt Iraani rahvuskaardi osa. Iraani režiim on verine oma kodanike vabaduste ja õiguste allasurumisel, aga ta on tuntud ka kui süsteemne terrori eksportija ja loomulikult ka oht rahvusvahelisele julgeolekule. Sealhulgas on ta Venemaa aktiivne toetaja täiemahulise sõja ajal relvasüsteemide tarnija ja abistajana. 

Nii et me loodame, et meie otsus – mitmed Euroopa riigid või mitmed maailma riigid [on sellise otsuse juba teinud], ma viitan siin Leedu vist aastatagusele otsusele, ka Kanada parlamendi sellekohasele otsusele –, Eesti otsus, Eesti rahvaesinduse otsus on meie valitsuse jaoks täiendav argument, et Euroopa aruteludes selle eest seista. Praegu on kujunenud olukord, kus ettevaatlikkust või vastumeelsust selles küsimuses demonstreerib diplomaatilistes läbirääkimistes Prantsusmaa. Võimalik, et see on seotud ka praktiliste kaalutlustega. Osa pantvange – nimetame neid nõnda –, kes on Prantsuse kodanikud ja kelle Iraani režiim on vabastanud, ei viibi Prantsusmaal, nad on praegu Teheranis Prantsusmaa saatkonna territooriumil. Võimalik, et see [seisukoht] on seotud mingite Prantsusmaa pragmaatiliste kaalutlustega oma konsulaarhuvidest lähtudes. Kuid oluline on, et Euroopa riigid suudavad ühiselt näidata selle režiimi hukkamõistmist. See ei peaks olema mitte ainult retooriline, verbaalne sooritus, vaid see [peaks väljenduma] ka praktilistes sammudes, niipalju, kui me saame Iraani inimesi toetada ja riikide käsutuses olevate tööriistadega väljastpoolt režiimi ohjeldada, et ta hoiduks täiendavatest kuritegudest oma rahva vastu. 

Loomulikult on äärmiselt oluline Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide pidev dialoog ja koostöö, mis puudutab tegevust selle režiimi tõrjumisel. Kindlasti need sammud, mis on mõeldud Iraani kui kogu regiooni julgeolekuohu ohutustamiseks, on igati asjakohased ka rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse tagamise huvides. 

Isamaa toetab täielikult seda avaldust. Meie ülesanne on oma diplomaatilises läbikäimises teiste riikidega katsuda rahvusvahelises kogukonnas nendele eesmärkidele, mida me selles avalduses endale omistame, laiemat toetust saavutada. Sündmused ongi praegu, lähemate päevade jooksul, haripunkti saavutamas. Aitäh! 

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Meie ees olev otsuse eelnõu ei ole pelgalt välispoliitiline seisukohavõtt. See on väärtusotsus, mis kinnitab, et Eesti seisab ka keerulistel aegadel nende põhimõtete eest, millele meie riiklus toetub: inimväärikus, vabadus ja õigus oma tulevikku ise kujundada. Selle eelnõu puhul ei räägi me ainult Iraanist, me räägime sellest, millisesse väärtusruumi Eesti kuulub ja millisele maailmale me julgelt ning selgelt vastu seisame. 

Iraani rahvas elab hirmu all. Rahumeelsed protestid, mis said alguse nõudmisest elada vabalt ja väärikalt, on saanud vastuseks äärmusliku ja ebaproportsionaalse vägivalla. Režiim on kasutanud sõjaväge omaenda kodanike vastu. Tuhanded on kaotanud elu, tuhanded on vangistatud. Naised, noored ja lapsed on maksnud ränka hinda selle eest, et nad julgesid öelda, et nad tahavad olla vabad. Protestijate vaigistamiseks kasutatakse surmanuhtlust ning kogu riigis piiratakse internetti, et summutada tõde ja isoleerida inimesi [ülejäänud] maailmast. 

See puudutab Eestit sügavamalt, kui esmapilgul paistab. Meie enda ajalugu õpetab, kui habras on vabadus ja kui kallis on rahvusvaheline toetus hetkel, mil suurriigid eelistavad vaikida. Me teame, mida tähendab elada süsteemis, kus riik ei teeni oma kodanikke, vaid kardab neid. (Juhataja helistab kella.) See ei ole juhuslik jõuliialdus, see on süsteemne repressioon. See on teadlik otsus valitseda hirmu abil. Tänane eelnõu ei ole pelgalt sümboolne dokument, see on selge moraalne seisukohavõtt. Eesti seisab nende inimeste kõrval, kes seisavad rahumeelselt oma õiguste eest, ka siis, kui vastas on relvastatud ja halastamatu võim. 

Me ei saa vaadata Iraani olukorda eraldi laiemast autoritaarsest mustrist. Iraani režiim ei tegutse vaakumis, ta on osa teljest, kuhu kuulub ka Venemaa, riik, mis peab sõda Ukraina vastu, rikub rahvusvahelist õigust ja kasutab vägivalda oma naabrite ning omaenda kodanike vastu. Need režiimid õpivad üksteiselt, nad toetavad üksteist ja nad loodavad, et demokraatlik maailm väsib, harjub ja pöörab pilgu ära. (Juhataja helistab kella.) 

Iraani režiim on Venemaa otsene liitlane. Iraani droonid tapavad iga päev Ukrainas inimesi ja hävitavad taristut. Need droonid lendavad ka Iraani Islami Revolutsioonilise Kaardiväe tõttu, mis on režiimi repressiivne tugisammas nii kodus kui ka väljaspool …

(Helistab kella.) Lugupeetud ettekandja, ma vabandan. Urmas Reinsalu, te järjepidevalt segate valjuhäälselt vahele. See ei ole viisakas, see ei ole tõesti viisakas. Palun kuulame ettekandjat. Kui on midagi tähtsamat rääkida, siis saab seda hetkel teha saalist väljas. Ma väga vabandan. Palun jätkake!

Aitäh! Nad toetavad üksteist ja loodavad, et demokraatlik maailm väsib, harjub või pöörab pilgu ära. Iraani režiim on Venemaa otsene liitlane. Iraani droonid tapavad iga päev Ukrainas inimesi ja hävitavad taristut. Need droonid lendavad ka Iraani Islami Revolutsioonilise Kaardiväe tõttu, mis on režiimi repressiivne tugisammas nii kodus kui ka väljaspool Iraani piire. Nende üksused on aidanud Venemaal korraldada rünnakuid okupeeritud Krimmist. See seob Iraani režiimi otseselt Venemaa agressiooniga Ukraina vastu. 

See ei ole enam kauge inimõiguste küsimus, see on Eesti ja Euroopa otsene julgeolekuküsimus. Eesti ei saa ega tohi sellega leppida. Me taunime ühemõtteliselt Iraani võimude vägivalda oma rahva vastu. Me taunime Iraani koostööd Venemaaga, sealhulgas sõjalist ja poliitilist toetust agressioonile Ukraina vastu, ja ütleme selgelt, et need, kes rikuvad inimõigusi kodus ja rahvusvahelist õigust kodust väljaspool, peavad arvestama tagajärgedega.

Riigikogu avaldus ei ole rünnak Iraani rahva vastu. Vastupidi, Eesti eristab selgelt režiimi ja inimesi. Meie toetus kuulub Iraani kodanikele, neile, kes riskivad oma vabaduse ja eluga, et seista parema tuleviku eest. Meie surve ja sanktsioonid peavad olema suunatud neile, kes annavad käske tulistada, vangistada ja vaigistada. Vabadus ei ole jagatav, inimõigused ei ole läbiräägitavad ja vaikimine ei ole kunagi neutraalne. 

Head kolleegid! Kui me täna häält ei tee, siis millal veel? Kui meie, kes teame omast kogemusest, mida tähendab elada autoritaarse võimu all, ei seisa nende eest, kes täna sama kogevad, siis kes seda teeb? Toetades otsuse vastuvõtmist, ütleme selgelt, et Eesti seisab vabaduse poolel, Eesti seisab Iraani rahva poolel ja Eesti seisab vastu neile, olgu nad Teheranis või Moskvas, kes arvavad, et hirm ja vägivald võivad asendada õiguse ja inimväärikuse. Ma palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Juku-Kalle Raid, palun!

Head kolleegid! Iraani probleem ja tegelikult kogu maailma probleem, Iraani poolt [loodud probleem], on kestnud ligi pool sajandit. Me räägime ju 1979. aastast, nagu eelnevad ettekandjad mainisid, kui enamasti noored, haritud, õppivad inimesed otsustasid, et nad kukutavad šahhi. Aga paraku osutus see, millega nad rahul ei olnud, ikkagi üsna roosaks ja imeilusaks unenäoks, takkajärgi võetuna, kui vaadata, mis Iraanist edasi sai. Sellest on kirjutatud üsna pakse raamatuid, miks šahhi [võimu] ei asendanud demokraatia või demokraatlik riigikord, nagu needsamad noored, kes šahhi kukutasid, soovisid, vaid selle nii-öelda revolutsiooni või pöörde kaaperdasid hoopistükkis ära mullad. Seesama Venemaa strateegiline partner Iraan ja seda valitsev mullade fašistlik režiim kujutab ju siiani maailmale ohtu, kusjuures järjest suurenevat. 

Miks me kindlasti peaks täna lõpuks ometi Euroopa, aga ka maailma tasandil reageerima? Eesti on üks osa [maailmast], me ei ela siin kusagil eraldi paraadnas või eraldi korteris. 

[Astume] samm sammu haaval [ajas] aastakümned tagasi. Kes on [teemaga] kursis ja lugenud neid põikeid ajalukku, nendega tutvunud, see teab, et 1980-ndatel loodeti korduvalt, et Iraani režiim mingil moel lõdveneb või muutub parketikõlblikumaks. Ei midagi. 1988. aastal toimusid massimõrvad. Aga need on seal muidugi kogu aeg toimunud, viimati 2024. aastal, kui hukkus tuntud pistrik Raisi, keda asendanud võimuritest loodeti täiesti tõsiselt, et nad Iraani režiimi pehmendavad. Need on ju kõik olnud absoluutselt asjatud lootused. 

Me teame, et niisugune diktatuur lihtsalt iseenesest ei pehmene. Me teame seda isegi Nõukogude Liidu näitel. Lõppkokkuvõttes, kui Stalin suri ja tuli Hruštšov, siis see ei olnud süsteemi väljavahetamine või mingi oluline muutus. Kõik jätkus samal viisil. 

Eelmise aasta alguses, mulle meenub, ma rääkisin Iraani opositsiooni esindajatega, kes asuvad Pariisis, see on siis vastupanuliikumine. Mullad tähistasid rõõmsalt – muuseas, see tundub ka ju praegu isegi heatahtlikuna – kõigest 25 inimese ülespoomisega 1. jaanuari. See tundub täna juba nagu multifilm, ehkki me teame, et kõik inimelud on samaväärsed. 

Mis puudutab seda, mida praegu Iraanis toime pannakse, siis me ei saa nende arvude üle spekuleerida, sest infosulg on niivõrd tugev, et ilmselt, kui ka Iraani režiim langeb – ja mingil hetkel ta langeb, hoolimata mullade pingutusest –, siis ilmselt võtab veel aastakümneid, enne kui kunagi seatakse jalule tõde, mis seal tegelikult toimus ja kui verine see kõik oli. 

Eestis on Iraani opositsiooni või vastupanuliikumise kuulamisega tegeldud ennegi. Eestit on külastanud – minu meelest oli see 2012 – Maryam Rajavi, kes on eksiilis mõelnud välja sihukese asja, mida kutsutakse kümne punkti plaaniks. See nõuab vabu valimisi, kiriku lahutamist riigist, soolist võrdõiguslikkust, vaba demokraatiat – kõike seda, mis meil on igapäevane, aga mida me Iraanis ette ei kujuta. 

Aga Iraani rahvast me peame toetama. Seeläbi, nii egoistlik kui see ka pole, toetame me ka iseennast, sest toetades Iraani rahvast, seisame me vastu igasugusele agressioonile, olgu see Venemaa agressioon Ukraina vastu või toimugu see kusagil mujal. Ma loodan toetusele. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra [ase]esimees! Lugupeetud kolleegid! Kahtlemata on see väga oluline toetusavaldus Iraani rahvale ja mul on hea meel, et meil on selles üle saali konsensus. 

Aga küsimus ei ole muidugi nii lihtne, et me saaksime selle panna ainult teatud moraalsesse raamistikku ja mõista hukka vaid vägivalla demonstrantide vastu. Küsimus on palju ulatuslikum ja seda siin ka puudutati küsimustes väliskomisjoni esimehele Marko Mihkelsonile. 

Küsimus on geopoliitikas ja see geopoliitika puudutab meid otseselt. Küsimus on selles, et meil ei ole tegemist mingisuguse väikese, tähtsusetu ja vaese riigiga, vaid meil on tegemist riigiga, kus on 92,5 miljonit elanikku, kus on maailma ühed arvestatavamad nafta- ja gaasivarud, riigiga, mis on geopoliitiliselt lukk Pärsia lahe ehk teatud transporditeede ees. 

Kõik see avaldab palju-palju suuremat mõju kui see, missugune režiim konkreetselt selles riigis on ja kuidas ta oma rahvaga käitub. [Mõju avaldab see], kellega see režiim liidus on. Meie seisukohast on ülioluline see, mida on siin ka mainitud, et see režiim on liidus Putini Venemaaga. Putini Venemaa on selle režiimi strateegiline partner tuumavõimekuse arendamisel ja on seda juba 1980. aastatest, Nõukogude Liidu perioodist alates. Kui Nõukogude Liit lakkas eksisteerimast, siis Venemaa pärast mõningat segadust taastas oma suhted ning oma teadlaste ja oma, "eesti keeles öeldes", know-how jagamise Iraaniga. Sellest seisukohast vaadates me näeme ju ka seda, kuidas sealt on nii-öelda peegeldusefekti korras Venemaad aidatud sõjatööstuse arendamisel ja sõjapidamisel. Nii et selle partnerluse [lõpetamine] on meile kõige otsesemalt tähtis. 

On hea meel tõdeda, et see partnerlus ei ole mõningatele proovikividele kõige paremini vastu pidanud. Kui me vaatame seda, mis on viimase paari aasta jooksul toimunud Süürias, siis näeme, et seal on Iraan saanud väga tugeva tagasilöögi, aga ühtlasi on seal saanud tagasilöögi ka Venemaa. Vaatame seda, mis toimus hiljuti, kui pommitati Iraani tuumarajatisi. Ka siis Venemaa sisuliselt ei sekkunud. Ehkki Venemaal ja Iraanil on omavahel sõjalise koostöö leping, Venemaa ei sekkunud, mis tähendab seda, et Venemaa tunnetab oma teatud jõuetust. Venemaa tunnetab, et seda režiimi toetades, avalikult toetades, on tal oht löögi alla seada oma teisi tähtsaid geopoliitilisi initsiatiive. Seepärast Venemaa ei toetanud kõrgendatud profiiliga Iraani ega toeta ka praegu. Võime tuua ka selle näite, et Venemaa ei toetanud Venezuelat. Kurjad keeled kõnelevad, et Venemaa on Venezuela vahetanud Ukraina vastu. Kas see tõele vastab, seda me saame näha tulevikus. Aga see on suur geopoliitika ja selles geopoliitikas, ma arvan, me oleme ennast selle avaldusega positsioneerinud ajaloo õigele poolele. 

Ma olen rääkinud inimestega, kes tunnevad päris hästi Donald Trumpi ja tema mõttemaailma. Donald Trump, ütleme nii, peab kõige tõsisemaks ohuks Ameerikale ja Ameerika tulevikule Hiinat, aga nende ohtude nimekirjas on üpris kõrgel kohal ka Iraan. Siin ennist infotunni ajal oli teemaks ... 

Palun natukene lisaaega.

Kolm minutit lisaks.  

... ka see, missugused on väikeriik Eesti valikud muutuvas geopoliitilises konstellatsioonis. Nagu on öelnud ka Mark Rutte, Euroopa ei ole praegu võimeline ennast kaitsma ja olema sõjaliselt tõsiselt võetav subjekt ilma Ameerika toetuseta. 

Sellest seisukohast võttes ei ole meil siin väga palju kõhelda ega kahelda. Ühelt poolt on kõik need moraalsed imperatiivid, millest rääkis proua Rõivas, teiselt poolt on kahtlemata kõik need geopoliitilised ja sõjalised momendid, millest rääkis Marko Mihkelson, ja kolmandat pidi on oluline loomulikult see, et ajaloo õigel poolel olemine tähendab täna seda, et me toetame Ameerika Ühendriikide poliitikat nende riikide suhtes, kes käituvad – kuidas ma nüüd ütlen? – jõhkralt oma rahva suhtes ja seavad ohtu maailma uue tasakaalumehhanismi kujunemise tervikuna. Ma arvan, et selles mõttes me oleme siin kõik enam-vähem ühel meelel ja toetame ka selle avalduse hääletamisel selle vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Selle avalduse eelnõule … Marko [nimi] oli ja siis ei olnud. Ma nägin, et sa olid [kirjas], aga siis sa võtsid oma nime maha. Selles mõttes, hea kolleeg, ma sulgesin läbirääkimised. Ma nägin su nime, ma olin valmis andma sulle võimaluse vastusõnavõtuks, aga sinu nimi kadus ekraanilt ja seejärel ma sulgesin läbirääkimised. Anna andeks, aga ma ei saa seda tagasi pöörata. 

Avalduse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 802 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Marko Mihkelsoni, Urmas Reinsalu, Eerik-Niiles Krossi, Peeter Tali, Katrin Kuusemäe, Mario Kadastiku, Juku-Kalle Raidi, Andrus Seeme, Toomas Järveoja, Mait Klaasseni, Stig Rästa, Jüri Jaansoni, Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Henn Põlluaasa, Urve Tiiduse, Tanel Teini, Mart Helme, Vilja Toomasti, Kristina Šmigun-Vähi, Jaak Aabi, Ester Karuse, Diana Ingeraineni, Irja Lutsari, Helir-Valdor Seedri, Kersti Sarapuu, Helmen Küti, Luisa Rõivase, Priit Sibula, Lauri Hussari, Maido Ruusmanni, Mart Võrklaeva, Aivar Sõerdi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi, Meelis Kiili, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Madis Timpsoni, Kristo Enn Vaga, Marek Reinaasa, Timo Suslovi, Toomas Kivimägi, Signe Riisalo, Pipi-Liis Siemanni, Ando Kivibergi, Hanah Lahe, Valdo Randpere, Mati Raidma, Anti Allase, Maris Lauri, Mihkel Leesi, Anti Haugase, Kalev Stoicescu, Kalle Laaneti, Züleyxa Izmailova, Raimond Kaljulaidi, Tanel Kiige, Annely Akkermanni, Urmas Kruuse, Toomas Uibo, Aleksei Jevgrafovi, Reili Ranna, Õnne Pillaku, Heljo Pikhofi, Arvo Alleri, Riina Sikkuti ja Andre Hanimäe esitatud Riigikogu avalduse "Iraani rahva toetuseks" eelnõu 802. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid on 0. Avalduse eelnõu 802 on avaldusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Me arutame töölepingu seadust, käsil on eelnõu 602 SE kolmas lugemine. See tähendab, et täna ei arutata enam ideid ega kavatsusi, vaid me otsustame, kelle poolel parlament tegelikult seisab. Eelnõu lubab rääkida paindlikust tööajast, aga see ei ole paindlikkus töötajale, see on paindlikkus tööandjale töötaja arvel ja riskide töötaja kanda jätmisega. 

Selle eelnõu sisu on lihtne ja karm: töötaja peab olema pidevalt kättesaadav, aga tööandjal ei ole kohustust pakkuda kindlat töömahtu ega sissetulekut. Kui tööd on, siis kutsun, kui tööd ei ole, siis lihtsalt ei kutsu. Nii ta ongi. See on ebakindel töösuhe, mida soovitakse seadusega legaliseerida. 

Meile on korduvalt öeldud, et see eelnõu kaitseb töötajat. Aga kus see kaitse täpselt on? Kas kaitse on selles, et inimene ei tea, kas tal on järgmisel kuul tööd? Kas kaitse on selles, et palk võib kõikuda mitmesaja euro võrra? Kas kaitse on selles, et töötaja elu sõltub ühest telefonikõnest? Kelle huve see eelnõu tegelikult teenib? 

Ametiühingud on selle eelnõu suhtes olnud üheselt kriitilised. Nad on hoiatanud, et see vähendab sotsiaalset turvatunnet, suurendab ebavõrdsust ja muudab haavatava töötaja lihtsalt surveobjektiks. Ja mida tegi valitsus? Kas kuulas, kas arvestas? Ei. Ametiühingute seisukohti ignoreeriti. See ei olnud mingi sotsiaalne dialoog, vaid töötajate üle otsustati ilma töötajateta. 

Meile räägitakse 1,2-kordsest tasust lisatundide eest, mis on tegelikult ju suitsukate. Mitte ükski lisatasu ei korva fakti, et töötajal puudub kindlus, kas tal on üldse piisavalt töötunde, et ära elada. Seaduse tulemus: arveid ei saa maksta ja kodulaenu ei saa maksta. Seadus normaliseerib olukorra, kus risk on alati töötaja kanda ja paindlikkus alati tööandja kasuks. 

Head kolleegid! Parlament otsustab täna, kas Eesti tööõigus liigub edasi või tagasi, kas me kaitseme töötajat või ütleme, et tööandja mugavus on olulisem kui inimese kindlustunne. Me ei tohi unustada, et töötaja ei ole ressurss, töötaja on inimene. Kui me täna selle [seaduse] vastu võtame, siis me ütleme inimestele, et nende ebakindlus on vastuvõetav. Keskerakond ei saa sellega nõustuda, seetõttu kutsun teid üles hääletama eelnõu 602 SE vastu. Aitäh!

Suur aitäh teile! Eelnõu täpne number on 602 UA, aga see ei ole suur probleem. Jätkuva eeldusega, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Me oleme seda eelnõu tõepoolest kordavalt arutanud, nii nagu ka [number] ütleb. Aga võib öelda niimoodi, et ei ole muutunud selle eelnõu sisu, ei ole muutunud argumendid, ei ole muutunud see fakt, et valitsus ei ole pidanud vajalikuks laiapõhjalisi muudatusi tööõiguses teha koostöös ametiühingute ja tööandjatega, vaid on neid teinud pelgalt enda tarkusest ja paremal juhul tööandjate tarkusest lähtuvalt, jättes kõrvale kogu selle kriitika, kõik need ettepanekud, mille ametiühingud on eelnõu kohta esitanud. 

Loomulikult, sotsiaaldemokraadid jätkuvalt ei toeta töölepingu seaduse vastuvõtmist, arvestades seda, et see [seadus] vähendab inimeste sotsiaalseid garantiisid, nende kindlustunnet tulevikus nii pensioni kui ka tervisehüvitise saamisel, see vähendab inimeste õigusi ja võimalusi – võib-olla küll mitte majanduslikult headel aegadel, vaid eeskätt just raskematel aegadel – teenida väärikat töötasu. Tööandjal tekib ju muutuvtunnilepingute puhul paratamatult motivatsioon keerulistel hetkedel inimestele öelda, et vabandust, tööd pole rohkem pakkuda kui, ma ei tea, 0,25 või 0,3 koormust. See tähendab, et töötasu, millega inimene on arvestanud, jääb tal raskel ajal saamata, ehk majanduslik risk, mis ettevõtja tegevusega kaasneb, lükatakse selle konkreetse seaduseelnõuga väga suures osas töötajate õlgadele. 

Loomulikult on probleem ka see, et valitsus rikub kogu selle lähenemisloogikaga, veel kord, pikaajalist head tava. Tööõiguse muudatusi ei tehta niimoodi, et koalitsioon, kelle toetus on summaarselt 15%, keerab muudatustega kõik pea peale, paneb ametiühingud fakti ette ning eeldab, et nad peavad sellega vaikselt leppima. Senise praktika muutmine on väga negatiivne pretsedent. Ma olen täiesti kindel, et sarnasele pretsedendile võivad hakata tulevikus toetuma ka järgmised valitsused, ja enne, kui me arugi saame, leiame end olukorrast, kus pikka aega kehtinud head tavad enam ei kehti. 

Kolmepoolsete läbirääkimiste formaat ei ole loodud lihtsalt sellepärast, et see kõlab hästi, vaid sellepärast, et siis on need otsused ka paremas tasakaalus, siis nad ei ole ühele või teisele poole kaldu. Ametiühingud toovad välja töötajate murekohad ja tööandjad ettevõtjate vaatevinkli ning riigi roll on leida tasakaal, mitte minna oma ettepanekutega, nagu konkreetses seaduses, ühte äärmusesse ja keerata vinti peale. 

Tean ka ise selle muutuvtunnilepingu taustalugu. Tööandjate algne ettepanek ja kogu algne taotlus ja arutelu ei olnud selline, et laiendada seda kõigile sihtrühmadele, nagu on valitsuse eelnõus, vaid oli ikkagi debatt ja arutelu tööturu osapoolte vahel, et see võiks kehtida teatud töörühmade kohta – õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed, pensionärid –, kellele võiks paindlikum töökorraldus tõesti sobida. Aga nüüd on mindud võimalikku muutuvlepinguvormi laiendama kõigile töötajatele, tehes seda ilma kokkulepeteta tööturu osapoolte vahel. 

Selle seaduseelnõu tagasisidest on arvesse võetud kõigest mingeid pisidetaile. Sisuliselt teeme me suurt eksperimenti sadade tuhandete töötajatega, vaatame, kas realiseeruvad need riskid, millest räägiti, või läheb hästi ja need ei realiseeru või ei realiseeru kohe. Aga see on tegelikult vastutustundetu poliitika, see on heade tavade rikkumine ja see on töötajate kindlustunde radikaalne vähendamine majanduslikult niigi keerulisel ajal, kus me praegu riigi ja rahvana oleme. 

Sotsiaaldemokraadid loomulikult hääletavad selle eelnõu vastu ja kutsuvad kõiki vastutustundlikke koalitsioonisaadikuid sama tegema, kasutama seda võimalust, et Vabariigi President selle [seaduse] esimesel korral – küll teistel põhjustel, aga siiski – parlamenti tagasi saatis. Nüüd on võimalik teha korrektsioon, jätta see [seadus] vastu võtmata ja minna ametiühingute ja tööandjatega tagasi läbirääkimiste laua taha, leppida kokku mõistlik kompromiss, kus on riskid ja õigused tasakaalus, mitte ei ole esindatud pelgalt ühe osapoole nägemus, nagu see antud eelnõus paraku on. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ka mina pean samasisulist kõnet siit puldist juba vist kolmandat korda. Etteruttavalt ütlen ära, et ei minu ega Reformierakonna seisukoht ei ole muutunud. 

Jaa, mul on hästi meeles, et kui 2008. aastal võeti vastu uus töölepingu seadus, siis mul oli au olla selle kirjutamise juures. Tollal tundus see niisugune uus, julge, uuenduslik ja kaasaegne. See oli aeg, kui Eesti majandus kasvas kiiresti ja me tahtsime saada sammu võrra Põhjamaadele lähemale. Ma julgen väita, et tollel ajal oli see seadus väga uuenduslik. Aga olgem ausad, sellest on möödas ikkagi üle 15 aasta ja 15 aastaga muutub elus palju. Meie töövormid, tehnoloogia ja inimeste ootused ongi muutunud. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit konkurentsivõimelisena, siis peab ka seadusandlus ajaga kaasas käima. See, mis oli 2009. aastal uus ja uuendusmeelne, on nüüdseks ajale, ütleme nii, natukene jalgu jäänud. 

Samamoodi on muutunud ka inimeste ootused tööturule. Üha enam väärtustatakse paindlikkust ja isiklikku valikuvabadust, samas on palgasoovid endiselt kõrged, ja see on täiesti mõistetav. Inimesed soovivad teha tööd, mis neile meeldib ja mis sobib nende elurütmiga, nende olukorraga, olgu nad siis tudengid, lapsevanemad või kas või pensionärid. Sellises keskkonnas peavad ka riik ja seadusandlus muutuma. 

Siit tulenebki vajadus töölepingu seaduse kaasajastamise järele. Töölepingu seaduse uuendused ei ole mingi juhuslik poliitiline algatus, vaid aastatepikkuse töö tulemus. Aastatel 2021–2024 viidi läbi muutuvtunni kokkulepete pilootprojekt jaekaubanduses. See näitas, et paindliku tööaja kokkulepete järele on tõepoolest nõudlus, ja päris suur nõudlus. Pea neli aastat on seda seadust ette valmistatud. Erasektoris küsitakse selle kohta, et mida te seal nii kaua tegite. 

Paindlik tööaeg tähendab, et tööandja ja töötaja saavad kokku leppida töökoormusvahemiku. See kokkulepe peab olema, ma rõhutan, mõlemapoolne ja kirjalik. Selline paindlikkus aitab töö- ja eraelu paremini ühildada. Samuti suurendab see osalust tööturul, ma pean silmas õppureid, hooldajaid, vähenenud töövõimega inimesi. Selline paindlikkus vähendab vajadust mustalt töötada või sõlmida ebaturvalisi käsunduslepinguid. 

Töölepingu seaduse muudatused on uue reaalsuse peegeldus, vastus muutuvatele ootustele ja muutuvale elurütmile. Ma rõhutan veel kord, et paindlik tööleping ei ole sundus. See ei ole kohustus, see on kahepoolne kokkulepe. Töötaja ja tööandja lepivad ise [omavahel] kokku. Kui inimene soovib töötada tavapärase täiskoormusega, saab ta seda ka edaspidi teha. 

Mina olen oma elus olnud mõnda aega tööandja rollis ja võin teile jätkuvalt kinnitada, minu seisukoht ei ole muutunud, et head töölist sa otsid tikutulega ja pärast hoiad temast kümne küünega kinni. Minu kogemus on küll selline, et head töötajat ei hoia kinni mingid reeglid, vaid pigem ikkagi usaldus. 

Kokkuvõtteks. Töölepingu seaduse uuendamine on samm edasi paindlikuma, inimkeskse ja kaasaegse tööturu suunas. See loob rohkem võimalusi töötajatele, kes vajavad paindlikkust. Samuti annab see suurema kindluse tööandjatele, kes soovivad seaduslikult ja läbipaistvalt tööjõudu rakendada. Rõhutan: seaduslikult ja läbipaistvalt. Paindlik tööturg ei tähenda ebakindlust, vaid vabadust ja vastutust mõlemale poolele. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit kasvurajal, siis me peame käima kaasas kaasaegse tööturu vajadustega. 

Kaasamisest ka korra. Sellest on siin palju räägitud. Minu parema äranägemise järgi ei tähenda kaasamine seda, et kõikide osapoolte kõiki soove arvestatakse. Siin [küsiti] ka seda, et kelle huve see seadus tegelikult teenib. Ma soovitan kõigil kriitikutel hakata tööandjateks ja vaadata, kui magus see elu tegelikult on. Reformierakond toetab kindlasti selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 602 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid on 0. Seaduseelnõu 602 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Lugupeetavad ametikaaslased! Julgeolekuolukord maailmas ei lähe paremaks. Kui vaadata Eesti sõjalist riigikaitset, siis on meie ees kolm kõige suuremat väljakutset. Esiteks, uute võimete loomine, näiteks mitmekihiline õhukaitsekuppel või droonisõjavõime. Teiseks, kodumaise kaitsetööstuse arendamine, sest kaitsetööstus ei ole mitte asi iseeneses, vaid see peab olema ikkagi meie sõjalise riigikaitse lahutamatu osa. Kolmandaks, muidugi personal. 

Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu peaeesmärk ongi reageerida muutunud julgeolekuolukorrale, sest ülekaalukat vastast on võimalik lüüa ikkagi kõrgtehnoloogiaga, nutikate ja ebastandardsete lahendustega ning metsiku kaitsetahtega. Meie riiki, meie rahvast ja meie vabadust ei kaitse pelgalt abstraktsed protsendid SKP-st ega mürsuhunnikud, vaid ikkagi meie inimesed ja meie tahe. 

Tõsi küll, Eesti sõjalise kaitse kilp on esmane iseseisev kaitsevõime ja meie mõõk on NATO kollektiivkaitse. Selle seaduseelnõu eesmärk ongi tugevdada Eesti sõjalise kaitse kilpi ehk esmast iseseisvat kaitsevõimet ning leevendada Kaitseväe personalipuudust ja vähendada bürokraatiat. Personalivaldkond on, ütleme, sõja mittekineetilises faasis kaheldamatult kõige tähtsam, võtmevaldkond sõjalise riigikaitse korraldamises. Meie seadusandjatena ei tohi peljata kunagi tehtud otsuste muutmist või hoopis uute lahenduste [otsimist], sest, ma veel kord rõhutan, julgeolekuolukord ei lähe nähtavalt paremaks. Aga seepärast me peamegi olema leidlikud ja otsustavad. 

Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu näeb ette vabatahtliku teenistuse loomise ja taastab ka tegevväelaste staažitasu. Eelnõu vähendab bürokraatiat ja muudab kunagisest rahuaegsest mõtlemisest kantud bürokraatliku punase joone vedamist ajateenijate, reservväelaste ja tegevväelaste vahele või nende erinevatesse kastidesse [paigutamist]. Kui see eelnõu seaduseks saab, siis see ühtlustab ajateenijate, reservväelaste, vabatahtlike teenistujate ja tegevväelaste teenistustingimusi. Jällegi, miks? Sest alates aastast 2027 on nad koos lahingvalves ja peavad olema iga hetk valmis lahingusse astuma. Seepärast peavad ka teenistustingimused olema võimalikult samalaadsed. Kogu lugupidamise juures tegevväelaste vastu julgen ikkagi rõhutada, et sõja – mida, ma loodan, mitte kunagi ei tule – võidavad igal juhul reservväelased, sest neid on lihtsalt 20 korda rohkem kui tegevväelasi. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Selles eelnõus – ma tuletan korra veel teile meelde, head kolleegid – ei ole keelenõuet B1. Tegelikult see ajateenijate keelenõue B1 oleks olnud samasugune, nagu samadel ametikohtadel teenivatel ja samas auastmes tegevväelastel juba praegu on. Ehk nooremallohvitseride ja reakoosseisu kohta kehtib praegu tegevväelaste kehtiv keelenõue B1. Me oleme otsustanud selle konkreetsest eelnõust välja võtta. 

Aga see probleem on jätkuvalt olemas ja seda on andnud mõista ka riigikaitse kõrgeim juht, Vabariigi President, kes on öelnud, et jah, eesti keelt peavad kõik oskama. Need, kes ajateenistusse tulevad, peavad olema valmis eesti keelt kasutama nõutaval tasemel, sest vastavalt keeleseadusele on see Kaitseväe ja Kaitseliidu teenistus- ja käsukeel. 

Hea uudis on see, kui rääkida mitte pikast plaanist, vaid keskpikast plaanist, et riigikaitsekomisjon ja riigikaitsekomisjoni esimehe kokkukutsutud töögrupp on jätkanud tööd keelenõude kallal ja me oleme lahendusele üsna lähedal. Ka riigikaitsekomisjoni esimees härra Kalev Stoicescu on öelnud, et tuleks võimalikult kiiresti kokku panna eelnõu, mis vajaliku keelenõude kehtestab, et see jõuaks ka suurde saali. Mul ei ole täna siin küll põhjust tema sõnades kahelda, väga suure tõenäosusega see nii ka läheb. 

Aga me peame vaatama ka ettepoole, et personaliprobleemi leevendada ja leida lahendusi, ning vajaduse korral peame tegema ümber otsuseid, mis on varem tehtud. Tõenäoliselt peame me tõsiselt sisse vaatama kaitseväelaste, tegevväelaste sotsiaaltagatistesse. Tõsiselt tuleb hakata arutama ka tegevväelaste pensionisüsteemi võimaliku taastamise üle, aga see on juba pika plaani vaade ja see eelnõu sellega ei tegele. 

Kokkuvõtteks. See on haruldaselt vajalik eelnõu. Kahetsusväärsel kombel on selle menetlus pisut takerdunud, aga ma kutsun kõiki lugupeetavaid kolleege seda eelnõu siin suures saalis toetama. Eesti 200 loomulikult toetab Eesti riigikaitse tugevdamist. Tänan väga!

Suur aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon toetab selle eelnõu seadusena vastuvõtmist, sest see on Eesti riigikaitse tugevdamiseks, eriti selles osalevate inimeste vaates, ülioluline. 

Miks see siin saalis tagasi on? Küsimus on keelenõude kehtestamises. Meie fraktsioon on kindlalt seisukohal, et ajateenistusse asujate keelenõue on oluline ja vältimatu ning see mõjutab otseselt Eesti kaitsevõime arengut. Kaitseväele, sealhulgas ajateenistusele, seatud sõjalise kaitse valmiduse ja väljaõppe eesmärgid ja sisu ei võimalda enam [eraldada] aega ega ressurssi keeleõppeks. Keeleoskuse väljakutse tuleb lahendada enne ajateenistust. Samas olgu üle korratud, et keeleoskuse puudulikkus ei vabasta isikut ajateenistusest. 

Korra ka põhimõtetest. Meie põhiseaduses on kirjas, et Eesti kodanikud on kohustatud riigikaitsest osa võtma seaduses sätestatud alusel ja korras. Kaitseväeteenistuse seadus sedastab omakorda selgelt, et kaitseväekohustus on Eesti kodaniku kohustus osaleda riigikaitses. Soovin üle korrata, et kaitseväekohustus ja kaitseväekohuslase staatus ei alga ajateenistusest. See algab siis, kui kodanik on saanud 17-aastaseks ja saab kutsealuseks. Ka siis, kui noor on kutsealune, laieneb talle riigikaitsekohustus. 

Kuidas edasi? Algversioonis oli ainult ajateenistusse astuja keelenõude kehtestamise idee, kuid kindlasti tuleb seadusesse lisada mehhanism, mis võimaldab enne ajateenistust keeleoskuse tase saavutada ja vajaduse korral seda kontrollida. Siin teeme me riigikaitsekomisjonis tõepoolest tihedat koostööd eri ministeeriumidega. Väljatöötamisel on kaitseväeteenistuse seaduse täiendamise ehk selle muutmise eelnõu, mis looks lisaks ajateenistusse astuja keelenõudele võimaluse ja mehhanismi selle [tasemeni] jõudmiseks. Jõudu meile kõigile selle eelnõu kiireks koostamiseks ja menetlemiseks! Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Meil on täna arutlusel eelnõu 664, millega muudetakse kaitseväeteenistuse seadust ja mitut teist sellega seotud seadust. Tegemist on sisulise sammuga, mis aitab Eesti riigikaitset arukalt ja praktiliselt tugevdada. 

Eelnõu mõte on lihtne: kasutada paremini neid inimesi, kes meil juba olemas on. Me ei räägi tegevväelaste arvu suurendamisest rahuajal, vaid paindlikumast lähenemisest nii reservväelastele, ajateenijatele kui ka Kaitseväe tsiviiltöötajatele. Inimestele antakse rohkem võimalusi panustada seal, kus nende oskusi päriselt vaja on. Oluline muudatus on uue teenistusliigi loomine: vabatahtlik teenistus. See annab reservväelastele võimaluse tulla ajutiselt appi Kaitseväele ka koosseisuvälistel ametikohtadel, näiteks instruktorina väljaõppes, alalise valmiduse üksustes või rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. 

Ma tahan eraldi rõhutada seda, et B1-keelenõue võeti sellest eelnõust välja, kuid see teema ei ole kadunud, vaid seda menetletakse edasi eraldi seadusena. See on aus ja läbipaistev lähenemine ning võimaldab keelenõuet arutada rahulikult ja sisuliselt omaette seadusandlikus protsessis. 

Head kolleegid, meie julgeolekuolukord on keeruline ja nõuab paindlikke lahendusi. Kaitsevägi peab olema valmis tegutsema kiiresti ja tõhusalt. Just seda see eelnõu toetab: paremini mehitatud üksused kriisiolukorras ja mõistlik kulude juhtimine rahuajal. See seadus on panus meie inimeste kaasamisse, Kaitseväe paindlikkusse ja kogu Eesti julgeolekusse. Keskfraktsioon toetab seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 664 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid oli 0. Seaduseelnõu 664 on seadusena vastu võetud.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikme Mario Kadastiku algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 776 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 776 lõpphääletus. Me teeme seda saalikutsungi järel. Kaks minutit.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Riigikogu liikme Mario Kadastiku algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 776. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid on 0. Eelnõu 776 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, lugupeetud härra juhataja! Austatud kolleegid! Kõik head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Põhiseaduskomisjon arutas, või ütleme, viis läbi teist lugemist lausa kahel istungil. 

8. detsembri istungil vaatasime läbi muudatusettepanekud, mille olid esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Riigikogu liikmed Andre Hanimägi, Ester Karuse, Jaak Aab ja Tanel Kiik, ning Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku. Kolm muudatusettepanekut tulid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetelt ja nende kolleegidelt ning üks tuli Isamaa fraktsioonilt. 

[Sotsiaaldemokraatide] muudatusettepanekute esitajate esindajana oli kohal Riina Sikkut. Tema selgitas neid ettepanekuid järgmiselt. 

Esimene muudatusettepanek kaasajastab Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 22 lõiget 2, asendades viite hääleõiguslike kodanike registrile viitega rahvastikuregistrile, kuna hääleõiguslike kodanike registrit enam ei eksisteeri. Samuti täpsustatakse, et hääleõiguslikud kodanikud on vähemalt 16-aastased ja vanemad, kuna kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistel saavad meil osaleda vähemalt 16-aastased kodanikud. 

Esindajate arvu muudatus valimiskogus oli teine muudatusettepanek. Muudatusega nähakse ette, et senise 1 esindaja asemel on minimaalne esindajate arv 2. Seda järgmiselt: kuni 10 000 hääleõigusliku kodanikuga omavalitsustel oleks 2 esindajat, 10 000–50 000 hääleõigusliku kodaniku puhul oleks 3 ja 50 000–100 000 puhul 5 ning üle 100 000 hääleõigusliku kodaniku korral 5 esindajat iga 100 000 kodaniku kohta. Selle muudatuse tulemusel oleks valimiskogu moodustatud sellises proportsioonis, et 305 liikmest 204 oleksid kohalikest omavalitsustest ning 101 oleksid Riigikogu liikmed. See soovitav või taotletav olukord sarnaneks olukorraga enne haldusreformi. 

Teises ja kolmandas esitatud muudatusettepanekus tehakse täpsustused Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 22 lõigetes 4¹ ja 5, mille järgi esindajate valimine volikogu istungil toimub ühes hääletusvoorus, tagades koalitsiooni ja opositsiooni esindatuse. Muudatused puudutasid info edastamist valimiskomisjonile viivitamata pärast esindajate valimist ning tehnilist sõnastuse muudatust ehk sõna "esindaja" pandi mitmuse vormi. 

Tulid ka küsimused muudatusettepanekute esitajale. Küsiti, kas pakutud numbrid valimiskogu suuruse muutmiseks põhinevad analüüsil ning kas see lahendus oleks jätkusuutlik ka võimalikus järgmisele haldusreformile järgnevas olukorras. Proua Sikkut vastas, et pakutud numbrid põhinevad arvutusel, mis tehti kohalike omavalitsuste hääleõiguslike kodanike arvu andmete põhjal enne sügisesi valimisi. Kui tulevikus peaks toimuma haldusreform, siis sõltub muudatuste vajadus reformi ulatusest, kuid praegu peetakse mõistlikuks reeglite kaasajastamist. Põhiseadus ei sätesta Riigikogu ja omavalitsuste esindajate proportsiooni, mistõttu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon leiab, et enne haldusreformi kehtinud osakaalud, kui omavalitsuste esindajad olid ülekaalus, on loogiline ja töötav lahendus. 

Oli veel küsimus, kas muudatusettepaneku koostamisel arutati võimalust jätta väikesaartele või alla 1000 elanikuga omavalitsustele 1 esindaja, et proportsioonid oleks õiglasemad. Näide oli see, et Mulgi vallas on üle 7000 elaniku, aga Ruhnus mõnikümmend, ja nende võrdne kaal valimiskogus tunduks nagu kohatu. Proua Sikkut vastas sellele, et muudatusettepaneku esitajad ei arutanud erandi kehtestamist väikesaartele või alla 1000 elanikuga omavalitsustele. Eestis on väikesaari alati koheldud eri reeglite alusel nii rahastuse puhul kui ka muudes küsimustes. Sama põhimõte kandub edasi ka valimiskogu moodustamisse. 

Edasi kuulas komisjon Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekut, mida tutvustas härra Helir-Valdor Seeder. Isamaa ettepanek tõstaks omavalitsuste esindatust võrreldes sotsiaaldemokraatide ettepanekuga ning on ühtaegu proportsionaalne ja korreleeruv: kuni 10 000 hääleõigusliku kodanikuga omavalitsusest oleks valimiskogus 3 esindajat, 10 000–50 000 valimisõigusliku kodaniku puhul oleks 5 esindajat omavalitsuse kohta, 50 000–100 000 [kodaniku] puhul oleks neid 10, see puudutaks pelgalt Tartu linna, ning üle 100 000 hääleõigusliku kodaniku puhul võiks valijamehi olla 25. Härra Seeder rõhutas, et see ettepanek lähtub põhimõttest, et tuleks taastada enne haldusreformi kehtinud loogika ja rahvahääletusel 1992. aastal heakskiidetud proportsioonid, mille järgi valimiskogu oli oluliselt suurem kui Riigikogu, hinnanguliselt kujuneks valimiskogu suuruseks seeläbi ligikaudu 400 valijameest. Ta nentis, et kuigi väikestes omavalitsustes, näiteks Ruhnus või Kihnus, tõuseks esindajate arv 3-le ja Tallinnas 25-le, jääksid omavahelised proportsioonid sisuliselt samaks. Liiga peen jaotamine, kuude või kaheksasse rühma, teeks süsteemi ebastabiilseks, sest elanike ja valijate arv muutub, ja muutub enne iga valimist, nagu on näidanud praktika. Samuti võivad need proportsioonid muutuda ühinemiste tõttu. 

Oli veel küsimus, kas pakutud proportsioonid põhinevad arvutuslikul analüüsil ja kas ettepanek oleks kestlik ka tulevaste haldusreformide korral. Ehk see oli sama küsimus, mis oli sotsiaaldemokraatidele. Vastus oli, et see [mudel] on püsiv väiksemate muutuste korral, kui elanike arv kõigub või omavalitsused liituvad, ilma et seadust tuleks muuta, kuid radikaalse maakonnapõhise haldusreformi puhul tuleks see mudel igal juhul uuesti üle vaadata. Härra Seeder täpsustas, et arvestuslik alus seisnes praeguse jaotuse võrdlemises ning omavalitsustevahelise korrelatsiooni säilimises ligikaudu samal moel, viies samas proportsioonid tagasi sellele loogikale, mis kujunes pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Nii et valimiskogu ja Riigikogu osakaalud oleksid ligilähedased varasematele. 

Arutelu jätkus veel, ma ei hakka teile kogu protokolli põhjalikult ette lugema. Toon välja paar mõtteavaldust. Riina Sikkut leidis, et sotsiaaldemokraadid lähtusid kaalutlusest, et enamikust omavalitsustest on praegu valimiskogus 1 esindaja, mis tagab koalitsiooni esindatuse, täna on nii, eks ole, aga fraktsioon pidas oluliseks muudatust, et edaspidi oleksid esindatud nii koalitsioon kui ka opositsioon. See põhimõte kehtiks, sõltumata jõudude tasakaalust, sest opositsiooni hääle kuuldavaks tegemine on proua Sikkuti meelest õige. Ta märkis, et koalitsiooni ülekaalu suurus, kas üks või kümme häält, ei oma nii suurt tähtsust kui esindatuse põhimõte. 

Härra Seeder lisas, et nende muudatusettepanek ei ole tehtud Isamaa Erakonna huvides. Eesmärk on vältida olukorda, kus Isamaa saaks eelnõu abil ebaproportsionaalse eelise. Ta selgitas, et praeguses süsteemis, kus omavalitsusel on 1 esindaja, võib see olla koalitsiooni esindaja, mis tugevdaks justkui Isamaa positsiooni, kui erakond on kohalikes omavalitsustes tugevalt esindatud. Kolme esindaja puhul kaasataks ka opositsioon, mis tema sõnul tasakaalustaks olukorda ja vähendaks ühe erakonna võimalikku ülekaalu. 

Sõna sai ka Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja, kellele anti võimalus neid muudatusettepanekuid kommenteerida. Kohal oli proua Signe Teiv Justiits- ja Digiministeeriumist. Temal tekkis sama küsimus, et miks nende muudatusettepanekute kohaselt oleksid väikesed omavalitsused ebaproportsionaalselt tugevalt esindatud. Aga vastused olid juba kõlanud ja rohkem ei olnud tal midagi lisada. See oli siis 8. detsembri istung. 

Teist korda käsitleti muudatusettepanekuid 20. jaanuari istungil. Seal vaadati läbi ka võimalikud komisjoni ettepanekud. Aa, enne kui muudatusettepanekuteni jõuti, kerkis küsimus eelnõus pakutud kandidaadi ettekande kestuse kohta. Aruteludes on nimetatud erinevaid võimalikke kestusi, näiteks 5, 8 või 10 või ka 15 minutit, ja küsiti, kas 10 minutit on tõepoolest optimaalne aeg kandidaatidele sõna andmiseks. Komisjoni esimees tuletas meelde, et seda arutelu on komisjonis ühe korra peetud ja me oleme eelnõu esitajate esindajatelt kuulnud argumente, miks just 10 minutit tundus optimaalse pakkumisena. Kandidaate saab registreerida erineval arvul ja kui neid on rohkesti, siis see kasvatab päevakorrapunkti [arutelu] pikkust. Algatajate hinnangul tugineb see pakutud 10 minutit Riigikogu senisele praktikale, mille põhjal peetakse 10 minutit sobivaks ajamääraks. Aga leiti ka, et kui on veel mingisuguseid kaalukaid argumente, miks see võiks olla mingisuguse teise pikkusega, siis ollakse valmis neid kuulama, aga neid ei esitatud. 

Siis hakati vaatama muudatusettepanekuid. Muudatusettepanek nr 1: "Muuta eelnõu punktis 3 muudetava Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 15¹ tekst ja sõnastada see järgmiselt: "(1) Enne esimest ja teist hääletusvooru esineb registreeritud kandidaat kuni kümneminutise ettekandega. (2) Kandidaadid esinevad nende registreerimise järjekorras."." Muudatusettepaneku üle toimus hääletus ja juhtivkomisjoni seisukoht oli arvestada seda täielikult, see otsus tehti konsensusega. 

Järgmine muudatusettepanek, muudatusettepanek nr 2 kõlas järgmiselt: "Muuta eelnõu punkt 4 ja sõnastada see järgmiselt:
"4) paragrahvi 22 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad "Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrisse kantud kodanike arvust" sõnadega "rahvastikuregistrisse kantud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõiguslike Eesti kodanike arvust."." Põhiseaduskomisjon hääletas ja otsustas arvestada [ettepanekut] täielikult, konsensusega. 

Muudatusettepanek nr 3 kõlab järgmiselt: "Muuta eelnõu punkti 4 ja sõnastada see järgmiselt: 4) Paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "(2) Lähtudes rahvastikuregistrisse kantud vähemalt 16-aastaste hääleõiguslike kodanike arvust kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil Vabariigi Presidendi valimise aasta 1. jaanuaril, määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate arv järgmiselt: 1) kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 2 esindajat; 2) 10 001–50 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 3 esindajat; 3) 50 001–100 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 5 esindajat; 4) üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 5 esindajat iga 100 000 hääleõigusliku elaniku kohta."." 

"Täiendada eelnõu punktiga 5 (muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni) ja sõnastada see järgmiselt: 5) paragrahvi 22 lõige 4¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "(4¹) Kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate valimine toimub volikogu istungil ülesseatud kandidaatide seast ühes hääletusvoorus. Igal volikogu liikmel on üks hääl. Valituks osutuvad enim hääli saanud kandidaadid. Kui kandidaatidele antud häälte arvu võrdsuse tõttu ei osutu kõik volikogu esindajad valituks, heidetakse võrdselt hääli kogunud kandidaatide vahel liisku."."

Kolmandaks: "Täiendada eelnõu punktiga 6 (muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni) ja sõnastada see järgmiselt:
6) paragrahvi 22 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "(5) Kohaliku omavalitsuse volikogu otsus kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate valimise kohta edastatakse valimiskomisjonile viivitamata."." Juhtivkomisjon hääletas ja muudatusettepaneku poolt oli 5, vastu oli 5. Komisjon jättis muudatusettepaneku arvestamata. 

Edasi, muudatusettepanek nr 4. See kõlab järgmiselt: "Muuta eelnõu punktis 7 muudetava Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 24¹ tekst ja sõnastada see järgmiselt: "(1) Enne esimest hääletusvooru esineb registreeritud kandidaat kuni kümneminutise ettekandega.
(2) Kandidaadid esinevad nende registreerimise järjekorras."." Põhiseaduskomisjon otsustas seda toetada konsensuslikult, arvestas täielikult. 

Edasi toimus lühike arutelu selle üle, kuidas järgmist muudatusettepanekut hääletusele panna. Lõpuks oli komisjoni esimees sunnitud kehtestama oma otsustusõiguse ja hääletusele pandi Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanek, mis oli järgmises sõnastuses: "… seaduse paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Lähtudes Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrisse kantud kodanike arvust kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil Vabariigi Presidendi valimise aasta 1. jaanuaril, määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate arv järgmiselt: 1) kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 3 esindajat; 2) 10 001–50 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 5 esindajat; 3) 50 001–100 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 10 esindajat; 4) üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 25 esindajat."." Komisjon hääletas muudatusettepanekut, selle poolt oli 5 ja vastu samuti 5. Seega jättis komisjon muudatusettepaneku arvestamata. 

Edasi liiguti menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril 2026, see otsus oli konsensuslik. Teiseks otsustati teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Siin järgnes lühike arutelu ja toimunud hääletus lõppes sellisena, et teise lugemise lõpetamist toetas 5 komisjoni liiget ja vastu oli 5 ehk ettepanek teine lugemine lõpetada ei leidnud toetust. Kolmas ettepanek, mille tegi Helir-Valdor Seeder, oli teine lugemine katkestada. Selle poolt oli 5, vastu samuti 5, ja ka see ettepanek ei leidnud toetust. Komisjoni viimane menetluslik otsus kõlas nii, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ning viia läbi lõpphääletus kolmapäeval, 11. veebruaril. Selle poolt oli 5, vastu samuti 5, ja ka see ettepanek ei leidnud toetust. Nii need arutelud olid. Ehk komisjon ei teinud otsust.

Nii, teie aeg!

[Mu kõne] saigi läbi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Iseenesest toredad kosmeetilised muudatused, mis aga samal ajal aitavad meid paremini ka sisulise debatini. Me näeme seda, et kandidaadile antakse võimalus esineda kuni kümneminutilise ettekandega. See on iseenesest positiivne: tulla parlamendi ette ja tutvustada eelkõige just Eesti rahvale oma seisukohti ja mõtteid nii välispoliitilistel kui ka sisepoliitilistel teemadel. Kas teil oli komisjonis arutelu all see temaatika, kuidas siin parlamendis võiks peale seda kõnet toimuda sisuline debatt? Kas parlamendiliikmetel võiks olla ka kandidaadilt küsimise õigus?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma muidugi täpsustan, et mitte anda võimalus, vaid lausa kohustada. See on selgelt imperatiiv selles muudatusettepanekus. Aga kahjuks sellist arutelu nendel istungitel, mida ma praegu kajastasin, ei olnud. Ma eeldan, et need arutelud toimusid siis, kui peeti läbirääkimisi enne muudatusettepaneku saali toomist. Missugused need olid, seda peab küsima nendelt inimestelt, kes nendel aruteludel osalesid. Kahjuks ei oska ma sellele küsimusele vastata.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma annan teile mõned arvud ette. Ma arvan, et te aimate, mis need on: 374, 367, 345 ja 335. Neli korda on valimiskogu kogunenud presidenti valima: 1996, 2001, 2006 ja 2016. Alati on olnud Riigikogu esindajate ja kohalike omavalitsuste esindajate suhe Riigikogu kahjuks, vähemalt 1 : 2, peaaegu isegi 1 : 3, kui me vaatame 1996. või 2001. aastat. Vastavalt valiti [nendel kordadel] Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Ma arvan, et mõlemad olid väärikad presidendid. 

Küsimus on sellest tulenev. Kas tõepoolest praegune koalitsioon, sealhulgas teie komisjoni juhina, ei pea vajalikuks muuta neid proportsioone nii, et kohalike omavalitsuste [esindajate] osakaal oleks taas suurem, vähemasti võrreldav varasemaga, nii nagu see on olnud nendel kordadel, kui president on valitud valimiskogus?

Ma väljendan teile vastates oma isiklikku seisukohta. Minu arvates ei peaks Vabariigi Presidendi valimine olema protsess, mis on pelgalt koalitsiooni või opositsiooni pärusmaa või ülesanne. See peaks olema midagi, milles me suudame leida üksmeele. Möönan, isiklikult ka minule nii tundub, et see proportsioon vajaks ajakohastamist, vajaks vastavusse viimist nende põhimõtetega, mis kehtisid siis, kui rahvas esimest korda vabariigi põhiseadust rahvahääletusel toetada sai. Aga ma ütleksin nii, et jätkame tööd. Ma olen endiselt optimistlik, et on võimalik see kokkulepe leida. Siit ja sealt ma kuulen – see on nüüd, kuidas öelda, kulissidetagune jutt, andestust selle termini pärast –, et on ikkagi teatav võimalus jõuda lahenduseni loodetavasti veel selle koosseisu vältel. Ma olen võib-olla naiivne ja optimistlik, aga minus on see usk olemas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! On läinud luhta mitmeid seadusi, mis on Eesti 200 ja Reformierakonna liikmete poolt ette võetud. Me räägime hasartmängumaksu seadusest, kuhu on nii-öelda näpukas sisse tulnud. Tänane uudis puudutab jäätmeseadust. Sinna on samuti näpukas sisse tulnud ja ohtlikuid jäätmeid saab nüüd kontrollimatult vedada. Kas te saate täie veendumusega öelda, et selles seaduses ühtegi näpukat ei ole ja ei teki sellist olukorda? Te läksite ju tegelikult Vabariigi Presidendi valimise seaduse kallale. Kas ei teki sellist olukorda, nagu tekkis hasartmängumaksu seadusega või sellesama jäätmeseadusega? Pärast me ei saagi äkki presidenti valida!

Suur tänu selle küsimuse eest! Mul on kahju, kolleeg Lauri, et te ikkagi proovite jätta muljet, et see oleks justkui koalitsiooni esitatud eelnõu. Ma näen esitajate seas tervet rida opositsiooni kuuluvate saadikute nimesid. Ma oma eelmises vastuses tõin välja, et see – ma pean silmas Vabariigi Presidendi valimist puudutavat seadust – peaks olema erakondadeülene küsimus ja mure. Ma loodan, et ka teie aitate kaasa, et siia ühtegi näpukat sisse ei jää. Mina küll pingutan selle nimel.

Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt aitäh selle täpsustuse eest! Tõesti, on kohustus, mitte võimalus esineda. Aga ikkagi, põhimõte on õige ja suund on õige. 

Te kolleeg Lauri Laatsile vastasite, et see peaks olema kõikide fraktsioonide või erakondade ühisküsimus. Teadupärast on praeguses parlamendikoosseisus väga palju fraktsioonituid saadikuid. Kas see on õnn või õnnetus, ei oskagi öelda, aga ometigi loeb presidendivalimistel iga hääl. Kuidas on selle eelnõu menetluses arvestatud selle olukorraga, kus fraktsioonituid on päris palju, ja kuidas oleks olnud neid võimalik kaasata just nimelt vanematekogu või fraktsioonide esindajate arutelusse?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu, et ka fraktsioonitud saadikud kuuluvad alalistesse komisjonidesse, sealhulgas põhiseaduskomisjoni. Uskuge mind, ka nemad olid kohal, võtsid aktiivselt sõna ja osalesid aruteludes. Nii et ma usun, et nende hääl on kuuldavaks saanud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma vaatasin, et siin on viis nii-öelda raskekaalu komisjoni esimeest, Riigikogu esimees veel kõige eesotsas. Kas ei tekkinud sellist mõtet, et miks nii lugupeetud ja raskekaaluliste tegelastega minna nii-öelda kärbest tapma, nii-öelda kosmeetilise eelnõuga välja tulla ja siis ka sisulisi ettepanekuid mitte arvestada, isegi selle kosmeetilise, raskekaalutegelaste kärbsetapmise eelnõu juures? Kas ei tekkinud sellist [mõtet], et võiks nagu millegi suuremaga välja tulla?

Suur tänu selle kujunditest kubiseva vahva küsimuse eest! Ma sain teie küsimusest aru. Ma juhin tähelepanu sellele, millele ma ka oma varasemates vastustes viitasin, et selle eelnõu ettevalmistamise läbirääkimistes ei olnud mul au osaleda ja seetõttu ma väga täpselt ei tea, mis oli see maksimumplaan, millega nad algselt välja tulid, teiste seas Riigikogu esimees. Aga minu parima teadmise kohaselt oli see ambitsioon alguses märksa suurem. See, mis täna meie ees on, nii hästi või halvasti kui see ka õnnestus, on see, milles õnnestus fraktsioonide vahel kokku leppida, sellega oli enamik fraktsioone päri. See on see tagajärg. See kõneleb enda eest. Nii see olukord on. Kindlasti ei olnud algatajate algne tahe, kuidas öelda, nii tagasihoidliku muudatusega piirduda.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Paraku ei saanud ma teie vastusest aru, miks pole lugupeetud koalitsioon tulnud välja juba enda [samasuguse] ettepanekuga, nagu tegid nii sotsiaaldemokraadid kui ka Isamaa Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse kohta, või miks ta ei toeta emba-kumba ettepanekut, mis annaks võimaluse selgelt neid proportsioone parandada ja muuta presidendivalimised, juhul kui need peaks Riigikogust edasi minema, ikkagi laiapõhjalisemaks. Ei kõlanud nagu ühtegi argumenti, miks see oleks halb ja miks seda ei tohiks teha. Ma olen selles mõttes teiega nõus, et ka minu meelest on mõistlik, et Riigikogu otsib esimeses järjekorras võimalust leida ise see väärikas mees või naine, kes Vabariigi Presidendiks sobib ja loodetavasti valituks osutub, aga see künnis on päris kõrge, see kaks kolmandikku, ehk tõenäosus, et valimised jõuavad valimiskogusse, on päris suur. Seda näitavad ka need viited, mis ma välja tõin, et neljal korral on president valitud seal. Miks ei tohiks ikkagi seda teist varianti [paremaks muuta] ehk valimiskogu proportsioone parandada?

Ma tõin oma isikliku seisukoha esile. Ma viitasin korduvalt, et selleks, et mingi muudatusettepanek leiaks toetust, peaksid sellega olema nõus soovitavalt kõik fraktsioonid või valdav enamus nendest. See on see tunnetus. Miks üks või teine fraktsioon ühe või teise lahendusega päri ei ole, selle kohta ei oska mina kahjuks teile vastust anda.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! See seaduseelnõu on kosmeetiline, oleme ausad. Kõik, mis puudutab presidendivalimisi, ka järgmine protsess, mis meil siin ees on, ei jää nendest poliitilistest tõmbetuultest [puutumata]. Te ütlesite praegu, et see seaduseelnõu sündis poliitilise tahte tagajärjel, mis omakorda sündis Riigikogu fraktsioonide tahtel. Riigikogus on kuus fraktsiooni. Kui vaadata neid muudatusettepanekuid, mis tehti fraktsioonide poolt, siis kaks fraktsiooni, kellel on siin enamus, ehk koalitsioon, ei võtnud neid arvesse. Ehk see seaduseelnõu on ikkagi sündinud kahe fraktsiooni tahtel, ma lihtsalt parandan teid, ja nende kahe fraktsiooni tahtel te oletegi praegu siin komisjoni esindajana ja tutvustate seda, mis komisjonis toimus.

Vaat nüüd ma ei saanud küsimusest täpselt aru, aga ma loodan, et ma püüdsin sealt kinni selle, mida te minu käest tahate [teada] saada. (Lauri Laats täpsustab kohalt.) Oot-oot, ma juba alustasin vastamist. Ma juhin tähelepanu, et ma lugesin ette ka komisjoni muudatusettepanekud ja nendest viiest ettepanekust kolm olid konsensuslikud. Kõik komisjoni liikmed, kes olid kohal, olid nende muudatusettepanekutega päri. Oli nii? See on fakt, see nii oli. Ehk kõik komisjoni liikmed, kõikide erakondade esindajad komisjonis – ma igaks juhuks juhin tähelepanu – olid nende muudatusettepanekutega päri. Need kaks muudatusettepanekut, mis toetust ei leidnud, esitati tegelikult pärast, ma saan aru, seda eeltööd, seda kokkuleppe otsimise tööd, mida algatajad omavahel tegid. Seda ajalist horisonti tuleb ka siin jälgida. Ma arvan, et küllap see on üks põhjuseid, miks komisjonis ei õnnestunud nendele ettepanekutele toetust saada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Lauri Laats juba mainis, et tegu on kosmeetiliste muudatustega. Ma arvan, et kõik saavad sellest aru. Aga kas komisjonis ei olnud juttu sellest ja kas teile endalegi ei tundu, et oleks palju parem, kui Eestis oleksid ikkagi otsesed valimised, kus Eesti rahvas saaks oma sõna sekka öelda ja ise riigipead valida? See kosmeetika ei jõua siia saali ju esimest korda. Kas see parandab midagi? Mina julgen väita, et pigem mitte.

Aitäh! Ma saan aru, et te küsisite presidendi otsevalimiste kohta. Seda eraldi teemana komisjonis tõesti ei arutatud. Aga mälu järgi ütlen – kahjuks ei ole mul siin komisjoni varasemate istungite protokolle ees –, et minu arvates Jaak Valge seda teemana ikkagi istungil mainis. Aga veel kord: eraldi komisjon seda tõesti ei arutanud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on sarnane küsimus kui minu kolleegil Vadim Belobrovtsevil. See eelnõu sisuliselt midagi ei muuda. On ju tehtud ka uuringuid, mille järgi 60–66% Eesti elanikke oleks nõus presidendi otsevalimistega. Tõesti, need peavad olema, nagu te ise ütlesite, erakonnavälised. 

Ülesed.

Rahva tahe oleks ju väga teretulnud. Te ütlesite, et komisjonis seda ei arutatud. Aga kas teie ja teie erakonna positsioon otsevalimiste suhtes on ka kuskil välja öeldud või mis on teie tunnetus otsevalimiste ja rahva tahte täitmise suhtes?

Suur tänu! Ma pean siin praegu väljendama oma isiklikku seisukohta. Minu hinnangul on nii, et kui Eestis kehtestada presidendi otsevalimised, siis tuleks ka riigikorda ümber teha, vastavalt kohandada. Kui me kehtiva parlamentaarse riigikorra puhul hakkaksime presidendi otsevalimisi lihtsalt kõike muud muutmata läbi viima, siis me annaksime eksliku signaali ja kütaksime üles valijate ootusi, mida ka otse valitud presidendil ei ole võimalik täita. Tal ei ole seda võimuhooba, tal ei ole neid volitusi ja seda pädevust, et mingisuguseid otsustavaid muutusi ühiskonnas esile kutsuda. Minu arust nõuab see väga põhjalikku riigiõiguslikku analüüsi ja debatti selle üle, mis sellega kõik kaasneks. Ma saan aru, miks see mõte, et presidenti otse valida, tundub paljudele inimestele sümpaatne, aga sellega kaasneb ju terve rida muid mõjusid, mida tuleks arvesse võtta ja mida sellisel juhul tuleks ka vastavalt seadusandlusega sätestada. Nii et jah, minu isiklik seisukoht on, et kui otsevalimiste peale üle minna kõike muud arvesse võtmata, siis see ei ole kohane ega aus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hando Runnel on öelnud, et need, kes kardavad presidendi otsevalimist, tahavad rahvast kastreerida, maakeeles öeldes tal munad maha lõigata. Nagu ma sain aru sinu eelmisest vastusest, sa oled ka nagu veterinaarihingega, et lõikame rahval munad maha, sa rääkisid, et tuleb hakata veel riiki muutma ja nii edasi. Sain ma õigesti aru, et sina oled loomult ka munade mahalõikaja?

(Naerab.) Mulle kirjanduslikud kujundid väga meeldivad. Hea kolleeg Peeter, tänan selle värvikuse eest, aga ma ei pea ennast – kuidas te seda nimetasite? – munade mahalõikajaks. Kindlasti pean ma ennast demokraadiks ja minu jaoks on oluline, et inimestele lubatakse seda, mida on võimalik täita. Kui me räägime lihtsalt pelgalt presidendi otsevalimistele üleminekust, kõike muud muutmata, siis see minu hinnangul, veel kord, põhjustab ootusi, mida ei ole tegelikult võimalik täita.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul oli suur rõõm ja võimalus osaleda teisel komisjoni istungil. Nii nagu sa ka ise tõdesid, see [tulemus] oli väga tasavägine, 5 : 5, ühtegi otsust vastu ei võetud. Sa ka alguses ütlesid, et see oleks võinud olla rohkem kaasav ja arutav. Tegelikult need muudatusettepanekud, mille on esitanud sotsiaaldemokraadid või ka Isamaa, muudaksid selle seaduse ju veel paremaks. See üks punkt – on väga hea, et see läks sisse – teeb olukorra paremaks. Aga me nagu kardame omavalitsuste esindajaid ega anna neile piisavalt võimalust kaasa rääkida. See on kummaline. Sa ise ütlesid, et see vajaks muutmist. Aga miks sa ise teisiti ei hääletanud?

Aitäh! Ma olen juba mitu korda selle [esinemise] vältel rõhutanud, et need ettepanekud ilmusid pärast läbirääkimisi, pärast seda, kui eelnõu osas oli parlamendifraktsioonide vahel kokku lepitud. Teisalt ütlesin ma ka seda, et ma olen valmis seda tööd edasi vedama ja jätkama, et aidata leida ühisosa ja tuua lauale lahendus, mille põhjal me võiksime koostada ühise eelnõu, mis on tõesti fraktsioonideülene. Selle vastutuse ma olen valmis võtma.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, esialgses eelnõus ei olnud valimiskoguteemalisi muudatusi, sest koalitsioonierakonnad ei toetanud neid. Muudatusettepanekutena esitati need just seetõttu, et esialgses kokkuleppes neid ei olnud. Samas, vajadusele valimiskogu proportsioone muuta on, ma ei tea, kümme aastat tähelepanu juhitud. Nii et ei saa kuidagi öelda, et see on ootamatu ettepanek või et on ootamatud need kaks sarnase sisuga või sama eesmärgiga ettepanekut, mis esitati. See on tegelikult vana, läbileierdatud teema. Toetus selle muudatuse tegemiseks on siin saalis ka olemas. Kui sellesama eelnõu teine lugemine katkestada, saaks need muudatusettepanekud kompromissina sisse viia. Olgu ükskõik milline, üks, teine või vaheversioon, meil oleks võimalik seda rakendada juba 2026. aasta presidendivalimistel. Miks te selle aeglasema graafikuga tahate edasi minna? Ma muidugi tunnustan algatust eraldi eelnõuga siia tulla, aga miks see viieaastane lõtk seal vahel on?

Suur tänu! 

Vabandust, ettekandja! Härra Reinsalu, äkki saate kõnelda koridoris, see jääb siin aeg-ajalt taustamüraks. (Urmas Reinsalu kõneleb kohalt, juhataja helistab kella.)

Suur tänu! Ma saan aru, et härra Reinsalu tahab ise siia pulti minu asemele tulla. Ma hea meelega seda võimaldaksin, aga küsimus oli mulle, nii et ta peab natuke ootama. 

Ma tänan selle küsimuse eest ka. Nüüd paar momenti. Komisjoni mõlema arutelu sisu teile edastades ma rõhutasin korduvalt vajadust heast tavast kinni pidada, et Vabariigi Presidendi valimise teemal võiks katsuda leida fraktsioonide vahel ühisosa. Antud juhul seda ju ei olnud. Ma veel kord rõhutan seda. Minu meelest on see natukene groteskne ja kummaline, et kaks opositsioonierakonda ei suutnud kokku leppida ühes muudatusettepanekus. Ülejäänutel, kes ei olnud asjasse kaasatud, oli päris keeruline võtta seisukohta, kumba toetada, sest need teineteist ju, ma ei tea, välistavad. Need numbrid erinevad, arvestused erinevad. Nii et katsume ikkagi proovida koostöövaimu otsida. Mina olen selleks küll valmis, aga ei ole mõtet ju praegu kuidagi, kuidas öelda, kokkuleppimatuse süüd siin minu kaela püüda riputada. Ma arvan, et see ei ole väga aus. Ma tõesti tahan kaasa aidata. Proovime lahenduse leida.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu arusaam komisjoni juhi võimalustest on veidi avaram. Ka esitatud muudatusettepanekute põhjal saab komisjon muudatusettepaneku esitada. Oli kaks sarnase sisuga ettepanekut, sest me tõepoolest ei teadnud, mis võiks komisjonis toetust leida, üks või teine. Mina ei ole Isamaa muudatusettepaneku vastu ja Isamaa ei ole ilmselt sotside muudatusettepaneku vastu. Lihtsalt komisjoni liikmetel oligi valik ja sealjuures oli komisjoni esimehel võimalus kahe muudatusettepaneku põhjal koostada kolmas ja sellega edasi liikuda. Siin on tegemist mingisuguse tahtmatusega. Praegu on olemas aken, et see muudatus ära teha ja taastada loogilisemad proportsioonid valimiskogus. Presidendivalimiste aeg on lähedal. Tegelikult on õige hetk see ära teha. Seetõttu väljendan ma nördimust, et me kiiremas tempos liikuda ei suuda.

Ma tänan! Ma nüüd pean parandama teid, proua Sikkut. Ma otsin üles teie fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku. Seal oli ka märgitud kehtivusaeg, mis hetkest alates ... (Hääl saalist.) Kuidas? Ei olnud või? Jaa, õige, see 1. jaanuar puudutas valijate seisu. Vabandust! Mäletasin valesti. Aga veel kord: ei maksa esitada mulle süüdistust tahtmatuses. Mis me teeme? Ma olen korduvalt väljendanud, et Vabariigi Presidendi valimise seadus võiks olla seda sorti seadus, mille [muudatustega] on valdav enamus siin saalis päri. Kui meil on keegi, kes ei ole päri, mis me siis teeme? Proovime veenda. Siiamaani ei ole see õnnestunud, me jätkame veenmist.

Urmas Reinsalu, palun!

Ando, elukogenud mees, asjalik mees, ja nüüd selline kimbatus! Probleem on ju selles – asetame asjad õigesse, ka demokraatia toimimise põhimõttesse –, et ka enamik rahvast ei ole teiega päri. Küsimus ei olegi selles, et praegu tuleks leida ühisosa siin saalis, ehkki see oleks ka mõistlik. Ma vaatan jahmatusega, et Isamaa vägagi läbimõeldud ettepaneku suhtes, mis puudutas valimiskogu laiendamist, mitte seljapööramist mingisuguselegi dialoogi avardamise võimalusele kehtiva põhiseaduse raames, jäi komisjon kuidagi poolele teele, hääled läksid lahku, risti-rästi. Ando, äkki sa kirjeldad oma mõttekäiku, mis on siis see hirm, miks on see põrkumine selle ees, et valimiskogu suurendada? Mis riske sa näed? Mis ohud siin on? Kogu aeg räägitakse, et mingid ohud on, ähvardatakse segaselt, viidatakse kellelegi, mingitele jõududele kuskil nurga taga. Kes need on? Räägime avameelselt. Hakkame asjadest otse rääkima, hakkame elama tões, nagu härra Carney õpetas.

Suur tänu selle küsimuse eest! Minul on väga raske sellele küsimusele vastata, sest minul neid kirjeldatud hirme ei ole. Härra Reinsalu, ma vastan teie küsimusele. (Juhataja helistab kella.) Aitäh! Minul neid hirme, mida te kirjeldasite, ei ole, sellepärast on mul ka väga raske teie esitatud küsimusele vastata, sest ma ei tea, mis need hirmud on. Tuleb küsida nende käest, kellel need hirmud teoreetiliselt või siis teie hinnangu järgi võiksid olla. Minul neid ei ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kiviberg! Kas ma saan õigesti aru, et Eesti 200 toetab ideid, mis on küll veidi erinevate tahkudega, aga oma paatoselt sarnased sotsiaaldemokraatidel ja Isamaa parlamendiliikmetel, et laiendada valimiskogu suures plaanis selle mõõtkavani, mis oli ka 1990. aastate presidendivalimistel? Kui mitte, siis mis kaalutlustel ei peeta seda ettepanekut võimalikuks toetada, ja kuna te esinete siin ka põhiseaduskomisjoni juhina, siis ka teie enda kui poliitiku vaates?

Ma väljendasin oma seisukohta ja tegelikult ka meie fraktsiooni seisukohta komisjoni istungil. Tõsi küll, seda sellisena võib-olla mitte nimetades, aga siiski. Jaa, meie toetame põhimõtteliselt valimiskogu koostamise põhimõtete vastavusse viimist haldusreformijärgse olukorraga. Selle kohta ei ole meil muud vastuväidet, kui et vaatame need arvutuskäigud hästi läbi, analüüsime neid igakülgselt ja vaatame pikalt ette – meile meeldib pikk plaan, nagu te teate –, et seda seadust ei oleks vaja näiteks jälle viie aasta pärast remontima hakata. Kui peaks uuesti toimuma haldusreform, ühinemine näiteks maakonna tasandil või midagi sellist, siis peaks ka võimalikud tulevikuarengud olema ettenägelikult arvesse võetud. See on ainukene asi, mida me täna siin näeme. Ehk teeme veel natuke tööd ja leiame lahenduse.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et Eesti 200 fraktsioon põhimõtteliselt toetab seda muudatusettepanekut, et laiendada valimiskogu? Sel juhul me võime selle ju ära teha. Kes siis seda ei toeta? Ainuke variant, mida mina näen, on Reformierakonna fraktsioon, aga Reformierakonna fraktsioonil ei ole Riigikogus 51 häält. Nii et ma arvan, et kui teie fraktsioon seda toetab – ma oletan, et opositsioon toetab seda samamoodi –, siis miks mitte see ära teha.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma võib-olla ei väljendunud küllalt täpselt. Seda põhimõtet, et vastav muudatus ette valmistada, me toetame – igakülgselt läbimõeldud muudatus, nagu ma just eelmises vastuses seda nimetasin –, aga esitatud [ettepanekuid] sellisel kujul me ei toeta. Toored!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus tuleb eelnevatest küsimustest ja vastustest, ka sellest viimasest vastusest, mis sa kolleegile esitasid: põhimõtet, et valimiskogu suurendada ja kohalike omavalitsuste esindatust suurendada, toetad nii sina kui toetab ka Eesti 200 fraktsioon, aga neid konkreetseid ettepanekuid, mis olid esitatud, te ei toetanud. Muidugi on alati võimalik ettepanekutega edasi minna ja teha komisjoni ettepanek, nii nagu siin varemgi öeldud on. Saaks niimoodi teha. Aga kui nad ei olnud küpsed, nagu sa ütlesid, siis küpsetada saab ikka nii, et teine lugemine katkestada ja siis küpsetada nad sobivaks kõikidele osapooltele. Komisjoni esimehena, ma kujutan ette, oleks see ka sinule tööülesandena väga meeldiv, aga ometigi hääletasid sa komisjonis katkestamise vastu. Ma küsin: kas sa oled vahepeal meelt muutnud ja oled sa valmis täna saalis näitama tõeliselt seda, et läheme edasi ja otsime seda ühist lahendust, mis sobib ka sulle ja sinu fraktsioonile, ja te toetate katkestamist?

Sain küsimusest hästi aru. Põhjus, miks mina hääletasin tookord katkestamise vastu ja kavatsen seda ka täna teha – juba ette hoiatan –, on risk, et me takerdume, ajasurve tuleb peale, me ei jõua väga lühikese järelejäänud aja raamis leida sellist lahendust, mis töötaks igakülgselt ja ka pikas vaates. See on see põhjus, miks me arvame, et oleks mõistlik tulla välja vastava muutmise eelnõuga ja selles vaates, et see muudatus hakkaks kehtima 2031. aasta presidendivalimiste puhul. See on see argument.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Tänan!

Avan läbirääkimised. Lauri Läänemets, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendikaaslased! Tõesti, mina olen ka nende inimeste seas, kes selle eelnõu algatamise juures olid. Eks ta selline väga tagasihoidlik on selle pärast, et siis tõesti ei olnud sellist konsensust, et see, millest me siin nüüd pikemalt oleme rääkinud, sinna eelnõusse ka kuidagi saada võiks. 

Aga loomulikult, mis puudutab presidendikandidaati, presidendikandidaadi [nime] varem teadasaamist, presidendikandidaadi arvamusi ja isikut ennast, et avalikkus ei kuuleks temast viimasel hetkel, vaid võimalikult varakult, siis see on seotud nii nende kui ka järgmiste presidendivalimistega. Ma arvan, et siin ei ole midagi parteipoliitilist. See on kogu Eesti rahva ja kõigi elanike huvi. Ma arvan, et kõik nii täna kui ka tulevikus soovivad Eestile sellist presidenti, kes ei võimendaks hirme, vaid oskaks olukorda raamistada kainelt ja ausalt, ning kes ei sekkuks päevapoliitilistesse vaidlustesse, aga kui ta tõesti sekkuks, siis teeks ta seda siis, kui kaalul on väärtused või julgeolekuküsimused. President ei pea olema kõva häälega, vaid hoopis usaldusväärse häälega. Loomulikult oleks selliseid asju soovides hea teada, enne kui presidenti valima hakatakse, nii kõigil inimestel kui ka parlamendisaadikutel või valimiskogu liikmetel, kes see isik on, mida ta mõtleb ja mida ta teha kavatseb.

Aga see arutelu sotsiaaldemokraatide ja Isamaa ettepanekute üle, et suurendada valimiskogu liikmete arvu, mis sisuliselt on ju peaaegu üks ja sama ettepanek, vaid väike erinevus on, on olnud siin päris huvitav. Esiteks muudatusettepanekust endast. Muudatusettepaneku mõte on tõesti selles, et meil ei ole vaja valimiskogu, mis jõujoonte mõttes oleks Riigikogu koopia. Kui valimiskogu liikmete arv on läinud nõnda väikseks – seal on umbes 100 inimest lisaks Riigikogu liikmetele, ligi 206 inimest võib sellel korral seal näiteks teoreetiliselt olla –, siis see patiseis, mis võib Riigikogus tekkida ja mille lahendamiseks on valimiskogu mõeldud, kanduks suure tõenäosusega valimiskogusse edasi. Meil ei ole pärast 2017. aastal toimunud haldusreformi olnud mitte ühtegi võimalust näha, kuidas see valimiskogu toimib. Nii et minu arvates oleks äärmiselt vajalik – äärmiselt vajalik! – see muudatus ellu viia. 

Nüüd on hästi huvitav olukord. Me kuulsime, kui ettekandja, komisjoni esimees, rääkis, et kui varasemalt oli Reformierakond hasartmängumaksu seaduse tõttu Eesti 200 pantvangis, siis nüüd on võtnud Reformierakond Eesti 200 selles küsimuses pantvangi. See on päris huvitav olukord: valitsus, mis on nagu teineteise pantvangis. Jumal teab, kuhu see valitsus Eesti ühel hetkel viia võib. Me saime praegu siin aru, et ainuke põhjus, miks Eesti 200 seda iseenda soovitud lahendust ei toeta, on see, et Reformierakond ei luba. Tavaliselt on koalitsioonis võimalik öelda, et, sõbrad, arutame asja edasi. Aga see, et Reformierakond ei luba Eesti 200-l siin hääletada, [nagu nad sooviksid,] ma arvan, võib-olla ei ole kõige parem lahendus. Tõesti, kõiki neid asju oleks saanud muuta vastavalt sellele põhimõttele. Me räägime lõpuks põhimõttest. Isamaa ja sotsiaaldemokraatide ettepanekud on ju need, mille põhimõtet ka Eesti 200 väga toetada tahaks. 

Kui me täna lugemise katkestaks, siis me võiksime komisjonis kõik kolmekesi, neljakesi või viiekesi, kõik erakonnad võiksid kokku leppida. Kui Reformierakond ei taha kaasa tulla, ärgu tulgu, aga vähemalt Kivibergi [soovitud] parlamendi enamus oleks asjaga päri. Nii et see on ettepanek Eesti 200-le mõtlemiseks, et ärge tehke kõike nii, nagu Reformierakond soovib, vaid teil võiks olla julgust ise ka midagi teha.

Ma saan aru, miks Reformierakond tegelikult sellele ettepanekule vastu on. Neil on hirm. Tõesti, sotsiaaldemokraadid pooldavad seda, et president valitaks ära Riigikogus, sest Riigikogu on põhiseaduse järgi see koht, kus presidenti valima peaks. Aga ma mõistan, et võib juhtuda, et kui presidenti ei suudeta parlamendis ära valida, siis läheb see äkki valimiskokku. Ma tean, et Urmas Reinsalu on nii head nägu teinud, justkui oleks Isamaal seal mingisugune eriline jõuhoob ja Reformierakond nagu langeks konkurentsist välja. Ma kinnitan teile, olles vaadanud valimiskogu võimalikku koosseisu, et Reformierakond ei pea muretsema: ei ole Isamaal sellist jõuhooba, ei ole Isamaal isegi koos Keskerakonnaga seda jõuhooba. Lõppkokkuvõttes on ikka juurde vaja sotsiaaldemokraate või kedagi teist, et president suudetaks valimiskogus ära valida. Nii et seda hirmu ei ole. 

Mina kutsun Reformierakonda üles vabastama Eesti 200 sellest pantvangiseisust, et me saaks taastada selle olukorra, mida põhiseadust tehes mõeldi. Lõpuks põhiseaduse tegemise ajal see valimiskogu ju läbi räägiti ja selline valimiskogu koosseis [otsustati]. Ma pidasin aru ka Liia Hänniga, kes kõige selle tegemise juures oli, ja ta ütles, et tähtis on see, et omavalitsuste või erinevate piirkondade esindatus oleks olemas. Ei olnud mingit loogikat selles, kui suur see arv peaks olema, aga tänane arv on ilmselgelt liiga väike. Paarikümne aasta jooksul on see suhteliselt kokku kuivanud, ütleme niimoodi, 200 inimest on erinevate haldusreformidega vähemaks võetud. Nii et oleks väga mõistlik seda muuta. 

Ma vaatan, et mul on veel mõned minutid aega. Nii et, lugupeetavad saadikud Eesti 200-st, kui te tulete ja ütlete meile, et te olete nõus kompromissi [otsima], siis me tuleme kaasa ja lepime kokku. Ma arvan, et me suudame selles kokku leppida, isegi siin uste taga. Palume kümme minutit vaheaega ja siis te saate selle kindluse, et me võime [lugemise] korra katkestada ja komisjonis need muudatused ühiselt kokku leppida. Aga see ei ole hea, see ei ole hea, et Reformierakond nii palju teisi erakondi või Isamaad kardab. Ei ole mõtet. Ei ole mõtet! Isamaal ei ole valimiskogus enamust. Tehke need arvutused ära ja vaadake. Sellepärast ei ole mõtet mõistlikke protsesse pidurdada. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kümme aastat tagasi oli selline peaminister nagu Rõivas, see oli ta nimi, Taavi. Tema rääkis, et oleme jõudnud peenhäälestuse aega. Kümme aastat on möödas, vahepeal on tormilised ajad olnud, aga me oleme jälle peenhäälestuse juures. Riigikogu esimees, viie strateegilise komisjoni esimehed, ühe erakonna juht, sisuliselt endine kolmikliit, on tulnud sellega välja, nad on tulnud välja kosmeetilise eelnõuga. Kosmeetilise eelnõuga! Olemasoleva natukene siit, natuke sealt [muutmine]. Kui tulid ettepanekud kolleegidelt Isamaast ja sotsiaaldemokraatidelt, et kuna tõesti omavalitsusreformi tulemusena on valdu vähemaks jäänud ja valijamehi on ka vähemaks jäänud, et võiks natukenegi midagi tõsisemat teha, siis need roogiti välja, kastreeriti. 

Aga nüüd jõuan põhiteemani. Põhiseaduse Assamblees 1992. aastal arutati seda põhjalikult. Rein Lang – ei hakka ütlema, kes ta selline on – ütles otse välja, et ekspertide ühise arvamuse kohaselt selliseid argumente pole ja lähtudes eespool toodud küsitlustest – 71% rahvast oli toona otsevalimise poolt –, mille järgi põhiseadus on ühiskondlik leping, on jõutud järeldusele, et Eesti Vabariigi president tuleks valida vabadel valimistel Eesti Vabariigi kodanike poolt. Aasta oli 1992. Noh, ei hakka rääkima, mida Jüri Raidla rääkis, ka sama jutt oli. Aga võib-olla kõige värvikam oli lugupeetud rahvakirjanik Hando Runnel: kõikide rahvaste ja etnoste imperatiiv on valida oma karja juht ise, mitte aga anda see kitsama ringkonna kätte – see tähendab meie kätte siin –, kelle instinkte või siis meie instinkte võib mõõta psühhoanalüütilise meetodiga. No mina ei ole psühhoanalüütik. Jätkan Runneli tsiteerimisega: "See on see kastratsioonikompleks, mis tahab võtta selle rahvale kuuluva õiguse ja toimetuse väga kitsa seltskonna kätte." See kitsas seltskond oleme meie siin. Kolleegide sotsiaaldemokraatide ja Isamaa nii-öelda tagasihoidlikud ettepanekud olid, et see kitsam seltskond natukenegi laiemaks läheks. Aga nagu näete, ka siin on praegune võimuseltskond või endine kolmikliit läinud nii-öelda kastreerimise teed. Pole vaja! Muidugi, see ei ole poliitkorrektne, mida armastatud luuletaja edasi ütleb: "Me teame, et põllumajanduses on isegi niisugune võte, et täkku tööle panna, tehakse temast pooltäkk, siis saab temaga künda, ja kui temaga kirikusse sõita, siis hirnub ka. Tähendab, ta täidab kahte funktsiooni. See, mida valijameeste ja Riigikogu kaudu tahetakse presidendivalimistel teha, on just nimelt see toiming." See on kastratsioon. Rahvakirjanik räägib veel sellest, et rahvas tahab saada sellist suurt isast. See ei ole jah praegu poliitkorrektne: suurt isast. Aga ometi pole selle peale mindud. 

Muuseas, alles hiljuti tuli Keskerakonna noortekogu välja ideega, et peaks nagu tulema välja reaalse eelnõuga, millel on ka enamiku rahva poolehoid. Protsendid on erinevad. 1992 oli 72%, igal juhul on ta praegu plussis, positiivse poole peal. Aga seda ei juleta teha. Pole ka ime, kuna rahvas ei usalda seda valitud seltskonda, ei usalda seda, valitsuse usaldamisest rääkimata. Kõik, kes võimul on – neid ei usaldata! Järelikult ka see lugupeetud seltskond eesotsas siit praegu lahkuva Riigikogu esimehega loomulikult ei saa lubada seda – vabandust, ta tuleb siiski tagasi –, et anda rahvale selline võimalus. Selle tulemusena kastreerimine jätkub. Ando Kiviberg on intellektuaal, aga sisuliselt veterinaar. 

Ainukene, mida on praegune režiim lubanud, on natukene kohendada olemasolevat süsteemi. Aga asja naeruväärsus seisneb selles, et ei ole juletud selle kosmeetilise eelnõu puhul [arvestada] natukenegi kahte sellist ettepanekut, millest on siin palju räägitud, et laiendada seda valimiskogu, et see oleks natukene rohkem rahva nägu. 

Soovite te lisaaega?

Jah, paar minutit, jah.

Kolm minutit lisaks.

Nii palju ei tahagi. 

See on piinlik. Aga tegelikult näitab see, milline on praegune režiim, ajutine valitsus ja tema toetajad, kes ka eile hoidsid siin [ametis] sisuliselt põrunud põllumajandus- ja regionaalministrit, kes on teinud ettepaneku vanakestelt ja lastelt tasuta sõidu õigus ära võtta. See ongi see reaalsus. See ongi see agoonia, milles me tänase päevani elame. Ainukene, mida me julgeme teha, on kuidagi kohmitseda natuke laiba kallal, natukene kosmeetikat [kasutada], huuled ära värvida, vaadata, millised riided tal seljas on, kas on ruuduline särk või valge. Aga see on piinlik. Tegelikult seda julgust ei tule, aasta jooksul ei tule. See on maksimum, mida praegune režiim suudab teha. See on väga sümboolne, selline kohitsetud riik sügavas agoonias, kes kardab isegi valimiskogu natukenegi laiendada, ükskõik mis sildi all seda soovitakse teha, kas siis sotside poolt või Isamaa poolt, aga see oleks natukenegi midagi. Nii et tegelikult oleks tark Ando Kivibergil, kes on kusagile ära kadunud, see [eelnõu] tagasi võtta ja seda veel arutada, nagu siin on ka mitmed teised kolleegid öelnud. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Nii nagu siin varem on juba öeldud, see seaduseelnõu, kui me selle siin saalis seadusena vastu võtame, ju olulisi sisulisi muudatusi kaasa ei too ja presidendivalimistel uut kvaliteeti kahjuks ei loo. 

Kui me räägime sisulistest muudatustest, siis neid, mida peaks tegema, ei ole ju väga palju. Ma ei hakka rääkima presidendi otsevalimistest ja väga suurtest põhimõttelistest muudatustest, mis eeldavad ka põhiseaduse muutmist, aga kui jääda selle seaduse muutmise raamidesse, siis on siin ju seesama valimiskogu küsimus, millest on räägitud väga palju ja mille kohta ka menetluse ajal esitati kaks muudatusettepanekut. Ühe esitasid sotsiaaldemokraadid, teise meie. Või siis ka näiteks need nii-öelda tühjad sedelid valimiskogus, mis võimaldavad, ütleme nii, presidendi äravalimist valimiskogus torpedeerida. Seda on ju varasemalt juhtunud. 

Need on ju sisulised probleemid, mis on kerkinud üles seoses presidendivalimistega. See, kas esimese vooru eel esitatakse need kandidaadid kaks, kuus, üheksa või kaksteist päeva varem, ei ole seni olnud praktiline probleem, sest kandidaate on erakonnad üles seadnud rohkem, erakonnad on neid tutvustanud, on tehtud erinevaid arutelusid. Nagu praktika näitab, et kui on pingeline olukord ja on mitmed kandidaadid, aga ei teata või ei taheta teatavaks teha, kes need tegelikud kandidaadid on, siis need ilmuvad välja ju alles hilisemates voorudes. Need praegused presidendi [valimise] seaduse muudatused enne hilisemaid voore [kandidaadi] varasemat ülesseadmist ei võimalda, sest see protsess läheks väga pikaks. Nii et see [eelnõu] lahendab kunstliku probleemi suhteliselt formalistlikult. 

Teine muudatusettepanek, mida võib vähegi sisulisemaks [nimetada], on see, et presidendikandidaat saab kümme minutit Riigikogu või valimiskogu ees kõnet pidada. Raske on sellele ju vastu olla. Aga kas see loob mingisuguse uue sisulise kvaliteedi? Ei loo. 

Loomulikult, Isamaa ei ole selle eelnõu vastu, aga me sooviksime siiski liikuda uue kvaliteedi suunas. Seetõttu teeme katkestamisettepaneku, et anda meile võimalus siin ühiselt leida sisuline lahendus vähemalt sellele, mis puudutab valimiskogu suurust. Isamaa ettepanek oli järgmine. Kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku: 3 kohaliku omavalitsuse volikogu esindajat oleks võimalik valimiskokku saata; 10 000–50 000 [hääleõiguslikku kodanikku]: 5 esindajat; 50 000–100 000 [hääleõiguslikku kodanikku], see puudutab ainult Tartu linna: 10 esindajat; üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodanikuga omavalitsuses, mis puudutab ainult Tallinna: 25 [esindajat]. 

Nüüd nendest proportsioonidest. Loomulikult ei ole see proportsioonis hääleõiguslike kodanike [arvuga], aga seda ei ole olnud algusest peale. See on olnudki taotlus, et presidendivalimistel oleks teatud mõttes [oluline] ka regionaalsus, et seal arvestataks kohalikke omavalitsusi ja häälte kaal oleks erinev. Nii oli see ka kohe algul, 1992. aastal, kui põhiseadus võeti vastu – juhin tähelepanu! – rahvahääletusel. Me võime öelda, et esialgsete proportsioonide kujunemise taga oli Eesti rahvas, kes rahvahääletuse kaudu andis selle mandaadi. Nii et mitte ainult põhiseadus, mida on võimalik ka parlamendis kas kiirkorras või läbi kahe koosseisu muuta, vaid tegelikult ka need esialgsed proportsioonid on kaudselt kujunenud rahvahääletusel. See disproportsioon on tekkinud eelkõige erinevate haldusreformide ja kohalike omavalitsuste liitmiste tõttu, [proportsioonid] on nihkunud, ja oleks igati paslik taastada nii-öelda esialgne põhiseaduses olnud mõte ja esialgne rahvahääletusel olnud mõte. 

Kihnu saarel oleks siis 3 häält ja Tartul 10 häält. Täna on 1 ja 4. Nii et ega see proportsioon, mis meie ettepanekus sisaldub, ei nihku oluliselt kuhugi. 1 ja 4 või siis 3 ja 10 – proportsioon on ju enam-vähem sama. Või praegu Kihnul 1 ja Tallinnal 10 või 3 ja 25. Täpselt sama oleks ka siis, kui see on 3 ja 30.

Ma ütlen kohe, et meie oleme oma muudatusettepaneku menetlemise osas väga avatud. Me oleme valmis tegema kompromisse, olgu [aluseks] sotsiaaldemokraatide eelnõu või mingi muu, kolmas ettepanek, mis oleks laiemalt parlamendile vastuvõetav. Ega need proportsioonid ei ole ka praegu kehtivatega võrreldes sugugi suuremas nihkes, disproportsioonis. 

Miks me tulime selle ettepanekuga, et ka väikestel [omavalitsustel] võiks olla rohkem kui üks hääl? Just seetõttu, et oleks esindatud nii opositsioon kui ka koalitsioon. Kui väikestel omavalitsustel on mitu esindajat ja jääb kehtima tingimus, et nad valitakse korraga ühel hääletusel, siis on ka opositsioon kohalike omavalitsuste puhul esindatud ning see kandepind, see esindatus valimiskogus on tasakaalus ja õiglasem. 

Nii et, head kolleegid, see on siiski läbimõeldud ettepanek, see ei ole kuskilt varnast lihtsalt alternatiivina võetud. See on sisuline ettepanek, mis võimaldaks meil luua uut kvaliteeti. Aega meil on, see ei ole selline valimisprotseduur, et juba praegu valimiskandidaadid sõidaksid mööda Eestit ja teeksid kihutustööd. Meil on aega veebruaris ja märtsis seda menetleda, võtta see [seadus] kevadistungjärgul ilusti vastu ja presidendivalimised, mis suve lõpul toimuvad, saaksid lähtuda juba uuest, vastuvõetud seadusest. Nii et aja[puuduse] taha ka kuidagi pugeda ei saa. 

Kui Eesti 200 esindaja ütles, et ta on igati nõus selle põhimõttega, nii tema kui ka tema fraktsioon seisavad kogu hingest selle taga, et valimiskogu proportsioone muuta ja taastada selle esialgne suurus, siis katkestamine annab selle võimaluse. Nii et Isamaa saadikurühm teeb ettepaneku [lugemine] katkestada ja seekord mitte seetõttu, et me eelnõu vastu oleksime, vaid seetõttu, et me saaksime neid muudatusettepanekuid arutada ja leida laiapõhjaline konsensus. Aitäh!

Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma sissejuhatuseks toonitan veel kord, et tegu on 37 Riigikogu liikme algatusega, [algatajate seas] on Riigikogu liikmeid neljast fraktsioonist. Nad on kõik ju andnud oma allkirja nendele põhimõtetele, mis on Riigikogu põhiseaduskomisjoni aruteludes ka mitu korda parandamist leidnud. Ma tahan kindlasti tunnustada põhiseaduskomisjoni esimeest ja põhiseaduskomisjoni, sest toetust leidnud muudatusettepanekutega on selle eelnõu tekst oluliselt paremaks muutunud. Nii et töö on olnud väga sisuline. Seejuures on see arutelu, mis on selle kõrval toimunud valimiskogu proportsioonide muutmise üle, kindlasti väga oluline, sest ka need küsimused peavad moel või teisel vastuse saama. Aga selle juurde ma tulen pisut hiljem tagasi. 

Selle eelnõu esimesel lugemisel sõna võttes tõin ma välja põhjused, miks me oleme kohustatud selle seaduse muutmist tehniliselt läbi viima. Me peame siin saalis tegema mitmeid tehnilisi parandusi. Nagu ma toona ütlesin, § 22 lõike 2 sissejuhatava lause muutmine on vältimatu. Selle muudatuse tegemine on mitte ainult vajalik, vaid lausa kohustuslik, et vältida võimalikke kohtuvaidlusi, mis võivad tekkida seetõttu, et valimised võivad osutuda tehnilistel põhjustel mittelegitiimseks. Samuti muudame me registri määratlust, mis oli varasemalt ekslik: ei ole tegemist hääleõiguslike kodanike riikliku registriga, vaid tegu on ikkagi tavalise rahvastikuregistriga, nagu on selle eelnõu tekstis kirjas. 

Edasi, §‑s 15 on olulisi uuendusi. See paneb esmakordselt rõhku sellele, et tööandja ehk Riigikogu peab vähemalt minimaalses ulatuses arvestama ka töövõtja ehk presidendikandidaadi ideede ja lubadustega. See muudatus on samm avatumate ja demokraatlikumate valimiste poole, andes ka valimiskogule suurema läbipaistvuse. Varem tuli president valimiskogusse küll kohale ja istus Estonia kontserdisaali rõdul, õigemini presidendikandidaat tuli kohale ja istus seal rõdul, aga tema roll sellega piirduski. Samuti, kandidaatide ametliku registreerimise tähtaega liigutatakse varasemaks, eesmärk on tagada, et protsess oleks õiglasem ja vähem bürokraatlik. See annab võimaluse pidada avalikkuses ka enne valimiste algust täisväärtuslikku debatti ametlike kandidaatide vahel. Selle üle on väljendanud heameelt kõik meediaväljaanded, kes varasematel kordadel on üsna tihti pidanud pimeduses kobama. Olukord on jõudnud isegi sellisesse absurdi, et debatt on toimunud inimeste vahel, kellest ametlikke presidendikandidaate pole mitte kunagi saanud. Need etteheited on kõlanud aastast aastasse, et midagi tuleks nende konkreetsete sätetega ette võtta. Mitte midagi ei ole siiamaani ette võetud, nüüd me vähemalt selle probleemi lahendame ära. 

Ajalehe Postimees juhtkiri eelmise aasta 25. juunist nõustus eelnõu seletuskirjaga, et Eesti demokraatiale saab tulla üksnes kasuks, kui presidendikandidaadid saavad ennast varem valimisdebattides ning parlamendi ees esinedes tutvustada. Paljudes parlamentaarsetes riikides ei ole niisugust presidendikandidaadi esinemist parlamendis ette nähtud, kuid Eesti peab siin positiivset eeskuju näitama. Niisiis, Riigikogu astub sammu õiges suunas. Nii ütles ajaleht Postimees oma juhtkirjas. 

See on minu hinnangul vastus ka kõikidele kosmeetikaekspertidele, kes räägivad kosmeetilistest muudatustest ja nii edasi. Sellel hetkel, kui see olukord on jälle käes ja me ütleme, et pagan, meil ei ole jälle ametlikku kandidaati ja meil peavad toimuma avalikud arutelud kõikide nende küsimuste ... 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Me peame jälle tegema arutelusid kandidaadi kandidaatidega, kellest mõni ei pruugigi üleüldse presidendikandidaadiks saada. Sellisel juhul ei ole meil nendele inimestele mitte midagi vastata. Avalikkusele jätab see kõik äärmiselt kummalise mulje. Nii et need parandused on hädavajalikud, need muudatused tuleb sisse viia. 

Niisiis, Riigikogu astub selle seaduseelnõu heakskiitmisega kindlasti sammu õiges suunas. Presidendivalimised on tähtis protseduur, need ei tohi sarnaneda kiirloosiga, nagu ütles ka Postimees oma juhtkirjas. Te teate ju väga hästi, et hilised kandideerimistähtajad on saanud püsivat kriitikat. Selle probleemi me lahendame ka ära. 

Ettepanekud, mille üle toimus komisjonis enne teist lugemist elav arutelu, puudutavad valimiskogu koosseisu muutmist. Ma saan aru, et nende arutelude taustal olid ka küsimused, millised on arvutused nende konkreetsete muudatusettepanekutega seoses. Arvutused olid väga erinevad ja seetõttu need konkreetsed ettepanekud ka päris palju erinevad. Ka mina olen sama meelt, nagu väljendas komisjoni esimees siitsamast kõnepuldist, et kindlasti tuleks kaaluda kogu seda protsessi valimiskogu proportsioonide muutmise mõttes. Võimalik, et veel see koosseis vaatab need numbrid üle. Aga praegu, pool aastat või pisut rohkem enne presidendivalimisi oleks meil mõistlik teha otsus konkreetsete oluliste muudatuste kohta, mis kindlasti suurendavad presidendivalimiste läbipaistvust. 

Kui keegi soovib edasi arutada valimiskogu proportsioonide üle, siis tuleks selle teema juurde tagasi tulla. Arvestades, et aritmeetikas on kõik väga suured eksperdid, oleks mõistlikum, kui me vaataksime valimiskogu proportsioonid üle mitte järgmiste, vaid ülejärgmiste presidendivalimiste kontekstis. 

Lisaks olen ma seda meelt, et presidendi valib Riigikogu ja alles siis, kui Riigikogu ei saa sellega hakkama, koguneb valimiskogu. Nii on kirjas ka põhiseaduses. See on meie kõigi ühine ülesanne siin saalis. Seetõttu soovin, et pärast seda, kui pärast kolmandat lugemist see eelnõu saab loodetavasti Riigikogu liikmete toetuse, me saaksime selle protsessiga pihta hakata. Kindlasti tuleb meil veel palju ühiseid töötunde teha, et Eesti saaks endale väärika ja kindlasti esindusliku, tulevikku vaatava, tugeva presidendi. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aasta on Riigikogu valimisteni, aeg on hakata tegema vahekokkuvõtteid, sõbrad! Kolm aastat on olnud sellel parlamendil aega. 2023. aasta kevadel astus ametisse Kaja Kallase teine valitsus, kus olid Eesti 200, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Tõepoolest, ma saan aru, et allesjäänud koalitsiooniliikmed vaatavad praegu nõutuna seda raportit selle kohta, mida on tehtud ja mida on korda saadetud. 

Vaatame siis, mida 2023. aasta kevadel lubati riigivalitsemise, demokraatia, poliitika valdkonnas. Tsiteerin: "Koalitsioon võtab eesmärgiks Riigikogu ja üldise poliitilise töökultuuri parandamise." Kuulge, milline grotesk on välja tulnud! Me oleme sattunud vabanemisjärgse Eesti suurima poliitilise usalduskriisi keskmesse. See ei ole isegi mitte ainult Eesti mastaabis, vaid see on kogu Euroopa mastaabis kriitiline olukord, kus usaldus valitsuskoalitsiooni vastu on vähenenud absoluutse, mehaanilise miinimumini. 

Vaatame 2023. aasta valitsuse põhilubadusi, millele lubati keskenduda. Riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamine – me oleme jõudnud riigi eelarvestrateegia perspektiivis Eesti lähiajaloo sügavaima ja pikima defitsiidi perioodi. Rohereformide läbiviimine – kaos ja segadus on sellega kaasnenud. Piirkondliku mahajäämuse vähendamine – kahjuks me näeme, et see mahajäämus on kasvanud, ja mitte objektiivsetel linnastumispõhjustel, vaid riigi regulatiivsete sammude, ennekõike maksupoliitiliste sammude tõttu. Ja tõepoolest, sissetulekute ebavõrdsuse vähendamine, viimase punktina personaalse riigi väljaarendamine. Millega see anekdootlik eksperiment lõppes, kui vahepeal kavatseti paarsada miljonit eurot – proua Sikkut oli toona valitsuses ja mäletab – suunata mingitele IT-firmadele? Seda me teame kõik. Piinlik etüüd, millest keegi enam midagi ei räägi. Mis asi oli see personaalne riik? 

Ja mis nüüd on järele jäänud? Mitte midagi ei ole sõrmede vahele jäänud sellest, mis 2023. aasta kevadel eesmärgiks seati, nagu liiv on see sõrmede vahelt libisenud. Ja need põhiindikaatorid, mis üles seati, näitavad, et olukord on drakooniliselt halvenenud. Nüüd on jäänud viimane asi, näete, mida Eesti 200 veel saaks väita: lubasime ja tegime presidendivalimiste muudatused ära. Milles need seisnevad? Kolm aastat on siin saalis heausksete Eesti kodanike häälte abil istutud, ja näete, milline on tulemus usalduskriisi keskmes: kümme minutit tohivad presidendikandidaadid rääkida. Kümme minutit, näete, anname teile poliitilises usalduskriisis! See on meie heldus ja see on teie pärisosa! Kuulge, kas seda veidikene liiga vähe ei ole kolme aasta peale, härra Hussar? Kolm aastat, ja see on tulemus!

Siin kõneleti suureliselt ühisosa otsimisest presidendivalimistel. Tuleb tunnistada, et see on järjekordne valestart, nagu me oleme näinud nii poliitilise dialoogi, õigemini selle puudumise kujul, süsteemse seaduserikkumise kujul, pretsedenditu parlamendi töökorra rikkumise kujul, mida ei ole siin varem inimpõlve jooksul olnud, alates taasvabanenud Eesti parlamentaarse kultuuri loo [algusest]. Nüüd on tehtud järjekordne valestart, puudutavalt presidendivalimisi. Milles see seisnes? Kõigepealt alustati ametis oleva riigipea diskrediteerimise infooperatsiooni. Jah, me teame, kust need niidid pärit on ja kust see agenda pärineb, kui seati kahtluse alla presidendi võimekus välispoliitiliselt riiki esindada ja ka tema autoriteet. See tulenes selgelt koalitsiooni poolt, et seada ühiskonna jaoks kahtluse alla Alar Karise aktiva ühiskondliku autoriteedi mõttes ja ka võimalik jätkamine presidendina. Selge, läbimõeldud, ratsionaalne, küüniline operatsioon. 

Jaanuarikuus – otsekui möödaminnes, pange tähele, mõnenädalane [vahe] oli sündmuste järjekorras – teatasidki koalitsiooniparteid koalitsiooninõukogus, kus minu andmetel osales ka proua Pillak, et koalitsioon asub pidama konsultatsioone, et saaks nimetada sobiva presidendikandidaadi. Näete, millisesse konteksti me oleme jõudnud, kui jätame kõrvale need õõnsad sõnad koostööst, erakondadeüleselt riigipea leidmisest, selleks et rahvast liita sellisel keerulisel, ühiskondliku optimismi hävitanud mõõnaperioodil. 

Siia [konteksti] asetuvad loomulikult ka Isamaa muudatusettepanek ja sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek, mis kehtiva põhiseaduse raamistikus presidendivalimiste korra järgi näevad ette valimiskogu avardamist, et anda üks väike, pisikegi signaal, et parlament on võimeline selles usalduskriisis pidama ühiskonnaga kuidagi laiemat dialoogi. Ja selle tõttu ehmatati ära. Mõeldamatu! Kuidas me seda teeme! 

Põhjused on väga lihtsad ja väga ratsionaalsed. 2025. aasta sügisel tabas koalitsiooni ühiskonna hävitav hinnang. Need valimised, mis eelmisel sügisel toimusid, näitasid juba teadlike Eesti kodanike valikuid, kui nad andsid hinnangu 2023. aasta kevadel ametisse astunud valitsuse suutlikkusele ja suutmatusele oma lubadusi enne valimisi täita või ka ühiskonna põhiprobleeme lahendada. See on mõistetav: valijate hinnangu eest tuleb põgeneda, valijate kohtuotsuse eest tuleb ära hiilida! 

Me näeme seda käekirja ka praegu, 2026. aasta jaanuaris, kui me arutame võimalust, et me valimiskogu laiendaksime. Mida öeldakse selle kohta? Mis on selle hirmu põhjus? Kes kardab Eesti rahvast? Kes kardab neid valimistulemusi siin rahvaesinduses? Kes kardab Virginia Woolfi, kui küsida kirjandusliku parafraasina? [Kardavad] loomulikult koalitsiooniparteid. Kui me hakkame läbi hääletama neid muudatusettepanekuid, kardavad nad valimiskogu [kande]pinna laiendamist nii, et see peegeldaks inimeste tahet, mis on kohalike valimiste kaudu realiseerunud. Ja siis öeldakse meile, et see on väga tõsine küsimus: teate, me peame seda arutama, me arutame seda. Millal? Pange tähele: ülejärgmiste presidendivalimiste eel. Mis aasta siis on? 2031. aastal, näete, tohiks seda arutada, siis on lubatud seda arutada. Kes seda siis siin saalis arutavad või mitte, seda [otsustab] Eesti kodanike tahe 2027. aastal. Aga isegi siis tuleb arvestada, et valimised on ka 2031. aasta kevadel. 

Nii et loomulikult on meie poliitilise usalduskriisi lahendus Eesti kodanike tahe, mis peab andma hinnangu sellele poliitikale, mis siin saalis on osutunud ebakvaliteetseks. Loomulikult, presidendivalimiste nii-öelda asendusoperatsioonist Eesti 200 poolt, et saaks näidata, et nad on kolme aasta jooksul ühegi asja suutnud ellu viia … 

Teie aeg!

… ei piisa. Sellest ei piisa! Nii et minu üleskutse on toetada Isamaa muudatusettepanekut selle eelnõu hääletamisel.

Aitäh!

Ja üleskutse koalitsioonile on korrigeerida oma poliitikat. 12 kuud on teil veel jäänud.

Aitäh! Nii, aga kuulame kõned ära ja siis annan võimaluse vastusõnavõttudeks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Minu üleskutse on liituda petitsiooniga, mille ma leidsin [aadressilt] www.rahvaalgatus.ee ja mis räägib selgelt sellest, et Eesti rahvas nõuab presidendi otsevalimisi. See praegune eelnõu, mis on meie ette toodud, on loomulikult kosmeetiline. Need põhjused, miks see eelnõu siin on, ja selle, mis muutub paremaks, tõi ka Riigikogu esimees välja. Tõsi ta on, et selle eelnõuga soovitakse juurde anda väga väikseid õigusi, aga suurt pilti see eelnõu ei muuda. Loomulikult, kogu selle protsessi juures tuleb jällegi arvestada, et mitte ühtegi opositsiooni muudatusettepanekut arvesse ei võetud, kuigi siinsamas ütles ettekandja, Eesti 200 esindaja, et põhimõtteliselt on nad nende muudatustega päri, aga neid toetada ei saa. Tõenäoliselt ei saa nad neid ettepanekuid toetada, kuna nende partner koalitsioonis ei toeta neid. Aga samas, selles küsimuses, mis on tegelikult nii oluline, oleks võinud olla erakondadeülene arvamus ja otsustamine. Need muudatusettepanekud, mille tegid nii Isamaa kui ka sotsiaaldemokraadid, oleks võinud ju tegelikult sisse hääletada ja ka tänane arutelu oleks läinud sujuvamalt. Aga miskipärast otsustati seda jälle mitte teha.  

Keskerakond on alati toetanud ja toetab ka edaspidi presidendi otsevalimisi. See petitsioon, mille ma leidsin kodulehelt rahvaalgatus.ee, on initsieeritud noorte poolt. Ma tahaksin teile ette lugeda nende mõtteid, mida selles petitsioonis nõutakse ja mis on selle alused. Ma võin ette öelda, et see petitsioon on saanud juba üle 1000 hääle, 1309 häält. See tähendab ka seda, et seda petitsiooni me menetleme siinsamas Riigikogus loodetavasti juba mõne aja pärast. Loen selle ette. 

Ma igaks juhuks võtan kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Petitsiooni algatajad pöörduvad Riigikogu poole nõudmisega muuta Eesti Vabariigi põhiseadust ning kehtestada Eesti Vabariigi presidendi otsesed valimised. 

"Praegu valib Eesti presidendi Riigikogu ning konsensuse puudumisel valimiskogu. Selline süsteem eemaldab kodanikud ühe kõige olulisema riikliku otsuse tegemisest ning muudab presidendi ametikoha parlamentaarsete kokkulepete ja poliitiliste intriigide tulemuseks, mitte rahva otseseks tahteavalduseks.

Samas on president riigi sümbol, kogu rahva esindaja ning põhiseaduse garant. On loogiline ja õiglane, et seda ametikohta täidab isik, kes on saanud otsese usaldusmandaadi Eesti Vabariigi kodanikelt.

Avaliku arvamuse küsitluste kohaselt usaldab Eesti praegust presidenti Alar Karist ligikaudu 70% elanikest. Samal ajal on usaldus valitsuse ja Riigikogu vastu oluliselt madalam – alla 40%. Sellest hoolimata on suure tõenäosusega olukord selline, kus kõrge rahva usaldusega president ei jätka teist ametiaega, samas kui Riigikogu ja valitsus, mille usaldustase on märgatavalt madalam, jätkavad oma tegevust ilma kodanike otsese heakskiiduta.

See loob ilmse demokraatliku paradoksi: institutsioon, mida ühiskond kõige enam usaldab, ei sõltu tegelikkuses rahva tahtest, samal ajal kui vähem usaldatud institutsioonidel säilib otsustav mõju.

Kui president valitaks rahva poolt otse, oleks Alar Karisel reaalne võimalus saada rahva toetusel tagasi valituks teiseks ametiajaks. Praeguse süsteemi korral määrab presidendi lõpliku valiku aga mitte rahva usaldus, vaid poliitilised kokkulepped ja intriigid.

Oluline on märkida, et otseste presidendivalimiste idee pole Eestile uus. Endised Eesti presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel on seda algatust mitmel korral avalikult toetanud.

Soome, riik, mille poliitiline kultuur ja demokraatlikud traditsioonid on Eestile lähedased, valib oma presidendi otsestel rahvavalimistel. See mudel ei nõrgesta parlamentaarset demokraatiat, vaid vastupidi – tugevdab presidendi legitiimsust ning muudab riigipea kogu ühiskonda ühendavaks figuuriks. Soome kogemus näitab selgelt, et presidendi otsevalimised toimivad edukalt parlamentaarses vabariigis ning neid saab edukalt rakendada ka Eestis."

Petitsiooni algatajad nõuavad: algatada põhiseaduslik muudatus, mille eesmärk on Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiste kehtestamine ning tagada läbipaistev, arusaadav ja demokraatlik riigipea valimise kord. 

Head Eestimaa inimesed! Kui te olete nende mõtetega päri, siis ma kindlasti kutsun teid üles minema kohe kodulehele rahvaalgatus.ee ning seal saate oma allkirjaga seda algatust toetada. Mida rohkem on sellel algatusel allkirju, seda suurema tõenäosusega võetakse seda tõsisemalt ka siinsamas Riigikogus. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! No kuulasin üleval ekraani vahendusel kõike seda, mis siin toimus. Mulle oma soliidses vanuses meenus, kuidas ma olin Nõukogude armees köögitoimkonnas. Köögitoimkonnas istus seal üks praporštšik. Tuli sisse teine praporštšik ja esimene küsis tema käest: "А tšem zanimajutsja tam?" Ma ütlesin vene keeles, sest nad eesti keeles ei rääkinud. Millega nad seal tegelevad, no kuskil mujal? Aga see vastab: "А huinjoi zanimajutsja." Ütleme eesti keeles, et tühja-tähjaga tegelevad. 

Vaat see, mis siin saalis praegu toimub, see on täpselt see. Laiendame mingit valimiskogu, võtame selliseid ja teistsuguseid poose, jätame illusiooni, et me tegeleme selle kõige demokraatlikumaks parandamisega. See on täielik jama! Tegelikult me saame ju kõik aru, et president peab olema kindlalt vabamüürlane, Euroopa föderatsioonile truu, kontrollitav, juhitav. Niipea kui ta natukenegi, sentimeetri võrra kõrvale kaldub, nagu juhtus Karisega Kasahstanis, siis oi ta saab, aga ta saab, siis ta ei ole oma, siis me paneme ta paika. Ta peab teadma, et ta on meie oma ja teeb seda, mida meie talt ootame ja mida käsime. See on demokraatia, sõbrad. Aga noh, Euroopa Liidu puhul, mis on ammu juba demokraatiast hälbinud ja liigub totaalselt ebademokraatlikul kursil, on see kõik ju loogiline. 

Mida siis ikkagi tahetakse? Mida tahab Eesti rahvas? Ärme siis ütleme "Eesti rahvas", kui keegi on nii ksenofoobne ja arvab, et me jätame kõrvale vene keelt kõnelevad inimesed ja tatari keelt kõnelevad inimesed ja suahiili keelt kõnelevad inimesed. Mida ootavad Eesti alalised elanikud ja kodanikud? Nad ootavad seda, et nad saaksid demokraatia pidupäeva ehk õiguse valida presidenti. Seda nad ootavad. Nad ei oota seda, et üks ja teine ja kolmas tagatoakokkuleppega määrab neile presidendi. Ei taha! Kõik on sellest tüdinud. 

Me nägime Kersti Kaljulaidi puhul, kuidas presidendi määramine käis. Me oleme näinud, kuidas on mitu korda järjest siin presidente määratud. Eesti rahvas seda ei taha! Keegi ei taha seda määratud presidenti, tal ei ole autoriteeti. Ta on lihtsalt keegi. Keegi! No on president, käib vahetevahel lasteaias, loeb lastejutte seal lastele ette, surub kuskil kätt ja jagab vabariigi aastapäeval natukene ordeneid. Eesti rahvas ei taha seda. Eesti rahvas tahab, et oleks keegi, kelle tema on valinud. Ja kui ta selles inimeses pettub, siis võib tõesti öelda, et aga te ise valisite. 

Aga see, mis praegu toimub siin ja selles saalis, on demokraatia mõnitamine. See on presidendi institutsiooni mõnitamine ja see on meie parlamendi mõnitamine. Aga ma tean, et ma olen hüüdja hääl kõrbes. Jah, Lauri, see, mida sa esmaspäeval tegid, oli ka parlamendi mõnitamine, see oli demokraatia mõnitamine, 30 aastat vastu pidanud töö- ja kodukorra mõnitamine. Aga sul ei ole piinlik ja sa tuled jälle siia meile esitama tühje loosungeid demokraatiast ja õigusriigist. Piinlik peaks olema.

Nii. Lauri Laats, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Protokolli huvides: ma arvan, et Mart Helme mõtles Lauri all ikkagi Lauri Hussarit, mitte teisi Laurisid, keda on siin veel lisaks mulle. Ehk siis ei Läänemetsa ega Laatsi. (Hääl saalist.)

Jah, seda täpsustust ma ei oska kommenteerida, et keda siin mõeldi. Aga nüüd, Õnne Pillak, palun!

Head kolleegid! Tunnistan ausalt, et ma ei plaaninud siia tulla, ei olnud plaanis sõna võtta. Aga see varia-vorm, mis siin on kõnedes olnud, kohe sütitas, peab ütlema. Hea kolleeg Urmas nimetas mu nime. Ma pean silmas Reinsalu (Hääl saalist.), meil on lihtsalt väga palju Urmaseid siin. Teatud, ilusti öeldes, mitteõige info (Hääl saalist.) – jaa, kohe, Urmas, natukene kannatust – vajab ümberlükkamist. 

Kõigepealt, koalitsiooninõukogu ei ole mitte ühtegi kandidaati arutanud ega ole hakanud mitte ühtegi kandidaati otsima. Küll aga, jah, me rääkisime sellest, et mõistlik on kõikide erakondade vahel algatada debatt nende kriteeriumide üle, millele peaks järgmine Eesti president vastama. Seda on minu meelest mõistlik teha ja mulle tundub, et aasta esimestel kuudel on see debatt ka käima läinud. Seda kõigepealt. 

Teiseks, Reformierakond on tõesti nõus toetama kõiki häid kandidaate, kellel on tugev julgeolekutaust ja välispoliitiline taust ja kellel on Eesti ühiskonnas tugev ja laialdane inimeste mitmekesisuse ühendamise võime. Ma arvan, et järgmistel aastatel on sellist inimest Eestile väga-väga vaja. 

Kolmandaks. Jah, tundub, nagu räägiks Urmasega. Ma oleksin võinud ju pärast siin ukse taga ka rääkida, aga mis sa teed, on ju. Praegu annan talle nii palju võimalusi kohe vastata ka, ma näen, et ta juba kirjutab. Ma mõtlen sellele, kui keegi hakkab ühte inimest pisendama, ja kuigi ta ütleb, et keegi teine seda teeb, siis ta kogu aeg ise räägib, räägib, räägib, räägib, kuidas kõik tahavad istuvat presidenti pisendada, aga kuidagi ei saa hakkama, mis siis, et [tema väitel] keegi teine seda teeb. Mitte keegi teine tegelikult ei räägi sellest. Mina ise suvel ütlesin, et kui istuv president ütleb, et ta soovib tagasi kandideerida, siis ta on väga tõsiseltvõetav kandidaat, kelle üle arutada, ja ka jaanuarikuus ma ütlesin seda. Ma ei tea, millest need jutud. Noh, ei taha jälle liiga teha ega kuidagi ebaviisakas olla, aga kui inimene hakkab selliseid asju rääkima, siis tihtipeale on see kuidagi isiklik. Ma ei tea, Urmas, kas sa soovid ise presidendiks kandideerida? Kui soovid, siis ütle seda. Arutame. 

Meil on istuva presidendiga tõesti head suhted. Kindlasti, nagu ma ütlesin, kui ta soovib tagasi valituks saada, kandideerida, siis seda tuleb tal ka öelda. Siis on ta täpselt sama hea kandidaat kui kõik ülejäänud tugevad kandidaadid.

Üks asi veel, see nagu kolli maalimine – Mart Helme läks ka ära –, justkui Reformierakond hakkaks nüüd endale presidenti valima. Vaadake, sõbrad, ma arvan, et Reformierakond, kes valitsust juhib, on ilmselt ainukene erakond, kellelt ei oodata poliitilist sammu presidendi rolli suunas. Me saame sellest suurepäraselt aru, nii et ei ole mõtet hirmutada. 

Aga mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis minu arust on need muudatused mõistlikus suunas. Ma kutsun kõiki üles neid toetama nii teisel kui ka kolmandal lugemisel. Aitäh!

Lauri Hussar, teie nime nimetati. Vastusõnavõtt, kaks minutit, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimasel ajal on siin saalis päris tihti teatriteoreetik Stanislavskit tsiteeritud. Stanislavski oli väga kriitiline ka ülemängimise suhtes. Lisaks rääkis Stanislavski ka sellest, et väga suur läbikukkumine on see, kui ei suudeta ümber kehastuda. Täna me kahjuks nägime seda, kuidas Saulusest ei saanud ikkagi Paulust, vaid jäädi Sauluseks. 

Ma võtan ette valitsuse töökava aastateks 2016–2019. Punkt 3.5 ütleb seal väga selgelt, et töötame välja presidendivalimiste süsteemi muudatused. Ja üllatus-üllatus, mida siis on see valitsus teinud? Ta on kirjutanud sinna juurde: "TÄIDETUD (presidendivalimiste süsteemi muudatused töötati välja analüüsi ja ettepanekute raames presidendivalimiste süsteemi muutmiseks, mille valitsus kiitis heaks 2.3.2017 valitsuskabineti nõupidamisel)." Mis sellest edasi sai? Mis juhtus nende ettepanekutega ja kas nendest midagi sai, sellest ei tea me mitte midagi. Aga tore on see, et vähemalt valitsus, mis oli ametis 2016–2019, töötas välja presidendivalimiste süsteemi muudatused, mis kahjuks, head kolleegid, mitte kusagile ei jõudnud. Need puudutasid täpselt neidsamu kriitilisi aspekte, millele mina oma tänases ettekandes tähelepanu juhtisin. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et tegu on oluliste muudatustega selleks, et avalikkuse ees toimuks arusaadav ja mõistetav avalik debatt.

Aitäh! Urmas Reinsalu tahab vastusõnavõttu, aga öeldi "Urmas". Äkki oli see Urmas Kruuse? Või Urmas Reinsalu? Siis palun, Urmas Reinsalu! Kaks minutit vastusõnavõtuks.

No ma räägin siis ka härra Kruuse nimel, ma saan aru, et see on see ülesanne. Aga [vastan] proua Pillakule. Võtame need kõlanud märkused järjest. Proua Pillak ütles, et jaanuaris tulid kokku võimuparteide esindajad ja hakkasid arutama, millistele kriteeriumidele peaks vastama võimaliku presidendikandidaadi isik. Aga minu küsimus on selles, miks te ei aruta seda, millistele kriteeriumidele peaks vastama teie poliitika. See on tegelikult ühiskonna ootus, aga teie tegelete presidendi isiku kriteeriumidega.  

Teine aspekt, millele te juhtisite tähelepanu, proua Pillak, oli see, et presidendil peaks olema inimeste ühendamise võime. Väga oluline, ma arvan, mõttekäik iseenesest: inimeste ühendamise võime. Aga inimesed on praegu ju hoopis lahku aetud. Meil on rahva ühisosa väga hapraks muutunud ja seda mitte ei häbeneta, vaid sellele ehitatakse üles, nagu ajakirjandusest saab lugeda, lausa poliitiline agenda. Eesti 200 on sõnastanud kreedona, et Eesti rahva tülli ajamine ongi Eesti 200 poliitilise eksistentsi missioon. Ma loen nimelt seda, mida kirjutas Madis Hindre artiklis detsembrikuus. See oli vägagi Eesti ühiskonna silmi avav ja hoiatav. Nii et ärge opereerige niisuguste kujunditega, mis teile endile näkku vaatavad, ja pigem vaatavad, ma ütleksin, karikatuurina.  

Osundasite, et teie suhtute kuidagi vägagi koostöövõimeliselt ja lugupidamisega president Karisesse. Ma tahaksin meelde tuletada, et president Karise puhul jääb üle ainult väljendada tema objektiivse, elukogenud ekspertiisi suhtes …

Nüüd sai vastusõnavõtu aeg läbi.

… sümpaatiat väga paljudes asjades. Härra Hussari osundatud põhiseaduse muudatused 2017. aasta presidendivalimisteks esitati parlamendile ja oli väga tõsine arutelu, kuid piisavat ühisosa ei leitud. See on muidugi probleem.

Juba pool minutit läks üle. Aitäh! Õnne Pillak, vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Mul ei lähe nii pikalt, sest ma ei ole sihuke demagoogiameister nagu eelkõneleja. Aga lihtsalt oli jälle üks valeväide. Enda vastusõnavõtus ma ka ütlesin, et me arutasime, et tuleks debatt algatada, mitte seada kriteeriumid, vaid algatada debatt kõigi erakondade vahel. Kuulame, mis räägitakse. See on ka omamoodi oskus.

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. 

Muudatusettepanek nr 1, esitaja on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning Jaak Aab, Andre Hanimägi, Tanel Kiik ja Ester Karuse, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Palun nimetatud muudatusettepanekut, mis kindlasti kaasab rohkem inimesi presidendivalimistele, hääletada.

Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning Jaak Aab, Andre Hanimägi, Tanel Kiik ja Ester Karuse. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 18 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Liigume neljanda muudatusettepaneku juurde. Selle esitaja on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Viies muudatus[ettepanek], esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Selge. Paneme hääletusele. Alustame ettevalmistamist. Või olete valmis kohe [hääletama]? Selge. 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5. (Saalis räägitakse.) Alustame uuesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Meile on laekunud ka üks ettepanek Isamaa fraktsioonilt. Ettepanek on eelnõu 684 [teine lugemine] katkestada ja seda me peame hakkama hääletama. Kas me oleme valmis seda kohe hääletama? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Teeme siis nii. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 684 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 684 teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 716 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Õnne Pillaku.

Head kolleegid! Teie ees on teisel lugemisel üks selline vajalik ja meeldiv, aga samas lihtne seadus: raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus. Meeldetuletuseks veel, et eelnõu esimene lugemine oli 5. novembril. Komisjonis me arutasime seda eelnõu kahel korral. Kõigepealt 20. jaanuaril, kui me vaatasime üle muudatusettepanekud ja tegime menetluslikud otsused. 26. jaanuaril me vaatasime üle lihtsalt ühe redaktsioonilise muudatuse sõnastuse ja sisu seal otseselt ei muutunud. 

Riigikogu fraktsioonidelt ei tulnud selle eelnõu kohta mitte ühtegi muudatusettepanekut, küll aga tegi algataja ettepanekul juhtivkomisjon sellesse kolm muudatus[ettepanekut]. 

Esimene [muudatus] puudutab ettevõtjate võrdset kohtlemist. Täpsemalt, muudatusega ühtlustatakse avaliku ja mitteavaliku raudtee ettevõtjatele mõeldud nõudeid. Praegu on nii, et avaliku raudtee puhul ei pea ettevõtja esitama nimekirja raudteerajatistest, mis ei ole raudteeliiklusregistris, ja samasugune nõue hakkab nüüd kehtima ka mitteavaliku raudtee ettevõtjatele. On täitsa mõistlik, et ettevõtteid koheldakse ühtemoodi.

Teine muudatusettepanek puudutab raudteeveeremi registreerimise korrastamist. Selle kaudu viiakse raudteeveeremi registreerimine täielikult Euroopa raudteeveeremi registrisse. Seadusest eemaldatakse senised viited raudteeliiklusregistrile, korrastatakse vastavad sätted ning sätestatakse riigilõivud Euroopa registrikannete eest. Olgu öeldud, et lõivumäärad ei muutu, need jäävad nii, nagu on praegu. Kindlasti huvitab ka lugupeetud kolleege, kui suured need lõivud on. Raudteeveeremi kandmise eest Euroopa raudteeveeremi registrisse [tasutakse] 272 eurot ja raudteeveeremi registris kande muutmise eest 68 eurot. 

Kolmas muudatus puudutab raudteerajatiste andmete üleviimist ehitisregistrisse alates järgmise aasta 1. jaanuarist. Nagu ma ütlesin, raudteerajatiste andmed viiakse raudteeliiklusregistrist ehitisregistrisse. Eesmärk on, et kaob dubleeriv andmete esitamine ja väheneb ettevõtjate halduskoormus. 

Kui me olime need muudatusettepanekud üle vaadanud ja läbi arutanud, siis komisjon otsustas kõiki neid kolme muudatusettepanekut toetada ja tegi konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused. Kõigepealt, saata eelnõu teisele lugemisele täiskogu ette täna, 28. jaanuaril, ja kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele täiskogu ette ettepanekuga viia läbi lõpphääletus, mis võiks toimuda 10. veebruaril käesoleval aastal. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka mõni küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Üleüldiselt tundub see seaduseelnõu väga mõistlik.

Ongi.

Ma lihtsalt vaatasin neid arvamusi, kui see eelnõu kooskõlastusringil käis. AS Eesti Raudtee esitas oma arvamuse ja juhtis tähelepanu, et kui keelenõuded rakenduvad, siis nende igapäevane töö teatud põhjusel seiskub, sellepärast et valdav osa sellest kollektiivist on muukeelsed. Lisaks tõid nad välja, et raudteed kasutavad ka teised operaatorid, nii Lätist kui ka Leedust. Samamoodi ei ole nende eesti keele oskus kindlasti tasemel B1. Tsiteerin neid: "Peame nimetatud eesti keele taseme nõuet ebareaalseks ning seetõttu ka välismaiste veoettevõtjate tegevust piiravaks." Kas seda küsimust arutati komisjonis?

Aitäh, hea küsija! Ma teadsin, et sa seda küsimust küsid. Me ei rääkinud sellest mitte ainult komisjonis, vaid ka siis, kui me neid muudatusettepanekuid ministeeriumi esindajaga läbi vaatasime. Seda antud eelnõu ei puuduta, sest keelenõuded on keeleseaduses. Kui me võtame kas või need praegused kehtivad nõuded, siis ega neid kuidagi karmimaks ei tehta, tegelikult saavad [vedurijuhid] hakkama. 

Küll aga tuleviku vaates, kui me räägime näiteks Rail Balticust, siis [tuleks] samamoodi [paika panna], mis [tasemel] keeli [vedurijuhid peavad valdama], et iga piiri peal ei peaks vedurijuhti vahetama. See [küsimus] jäi üles ka selliselt ja see on kindlasti teema, millega tuleb edasi tegeleda. Tõesti, seda antud eelnõu ei puuduta, muidu oleks pidanud sinna juurde panema veel keeleseaduse muutmise osa ja hakkama sellega täiesti eraldi tegelema. Aga ma arvan, et tuleviku vaates, nii nagu ma ütlesin, tuleb mitmel põhjusel sellele otsa vaadata.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kolm muudatusettepanekut, nagu ka ettekandja mainis, ja me asume neid läbi vaatama. Muudatusettepaneku nr 1 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Selge. Alustame hääletamise ettevalmistamist.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust.  

Võtame teise muudatusettepaneku, mille esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 716 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 787 esimene lugemine. Ettekandjaks palun energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh! Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile nimetatud eelnõu. Eesmärk on hästi lihtne: suurendada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ja suurendada suurtarbijatest investorite motivatsiooni tuua Eestisse investeeringuid. Eelnõu järgi saaks elektrienergia suurtarbijad maksta senisest madalamat taastuvenergia tasu, mille tulemusena on võimalik säästa kuni 85% sellest tasumäärast. Eelnõu lisaeesmärk on suurendada taastuvenergia kasutust ja seeläbi taastuvelektrienergia tootmise kasvu.

Eelnõu järgi saab madalamat taastuvenergia tasu rakendada tarbija puhul, kes kasutab taastuvelektrit. [2026. aastal peab taastuvelektrienergia osa] kogutarbimisest olema [10%] ja see [peab kasvama] progresseeruvalt 50%-ni aastaks [2029]. Eelnõu hõlmab ka muudatusi, mille kaudu võimaldatakse perioodil 2026–2029 elektri suurtarbijatel, kelle aastane tarbimine ületab 1 gigavatt-tundi, maksta senisest madalamat taastuvenergia tasu. Nagu juba mainitud, tasu [vähendamise määr] on eelnõu järgi 75–85%, sõltuvalt tegevusalast. 

Selle tasu vähendamine ei kohaldu kõigile. Abikõlbulikud sektorid on piiritletud riigiabi reeglitega ja suurimad kasusaajad on puidutööstus, paberitööstus, toiduainetööstus ja keemiatööstus ehk sektorid, kus elektri hinnal on suurem tähtsus. 2024. aastal oli Eestis 91 sellist juriidilist isikut, kelle elektrienergia tarbimine ületas 1 gigavatt-tundi aastas. 

Meede vähendaks 1 megavatt-tunni hinda keskmiselt 7,14 euro võrra aastas. Kui me võtame näiteks tarbija, kelle aastane tarbimine on 50 gigavatt-tundi – suurettevõte, võib-olla näiteks graanulitehas, süsinikuneutraalne tsemenditehas või biokütuste tehas –, siis igakuine taastuvelektri tasu väheneks circa 28 333 euro võrra kuus. Selle meetme mõju riigieelarvele on 8,7 miljonit aastas, nelja aasta peale kokku 34,8 miljonit. Selleks aastaks eraldataks raha Vabariigi Valitsuse reservist. 

Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmisega jäetakse ühe piiranguna välja elektrienergia salvestamine intensiivse gaasitarbimisega ettevõtjaks kvalifitseerumisel. Sellega tõstame selliste ettevõtete konkurentsivõimet ja ekspordipotentsiaali. Ettevõtetel võimaldatakse aktsiisivabastuse loa alusel tarbida soodusaktsiisimääraga maksustatavat maagaasi ka juhul, kui kõrvaltegevusena salvestatakse võrguettevõtjalt või võrguväliselt soetatud elektrienergiat ning kasutatakse seda hiljem oma tootmises. 

Kokkuvõttes aitavad need muudatused meil parandada Eestis tegutsevate ettevõtete konkurentsivõimet ja anda suurtarbijatest investoritele lisamotivatsiooni investeeringuid Eestisse tuua. Palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teie ettekannet kuulates ja eelnõuga tutvudes [jääb esmapilgul mulje], et kõik on väga hästi. Aga kui me vaatame oma elektrituru olukorda, siis juba eelmisel aastal me importisime ligi poole tarbitavast elektrienergiast. Me näeme, et meie taastuvenergeetika areng seisab planeeringute ja vaidluste taga ning meie ettevõtted selles valdkonnas plaanivad oma investeeringuid suunata pigem naaberriikidesse. Kuidas te seda kommenteerite, mis see valitsuse laiem energiapoliitiline plaan siiski päris sammudena lähiaja vaates on, mis aitaks lisaks suurtootjatele igale Eesti inimesele hinna alla tuua?

Aitäh, hea küsija! See küsimus seda eelnõu [ei puuduta], aga ma siiski vastan. Valitsuse energiaplaan, energiamajanduse arengukava aastani 2035 sai just selle aasta alguses kinnitatud. Eelmise aasta lõpus pidasime siin Riigikogus õige mitu arutelu. Energiamajanduse arengukava või energiaplaani kolm suurt eesmärki on just nimelt sellised. Esiteks, varustuskindluse tagamine, energiajulgeoleku tagamine. Teiseks, konkurentsivõimeline taskukohane lõpphind – selle kohta te ka küsisite. Kolmandaks, [eesmärk] on teha seda kõike väiksema keskkonnajalajäljega. Ehk tegemist on puhtalt konkurentsivõimet toetava energiakavaga. 

Eelmise aasta impordi kohta lihtsalt faktitäpsustus: Eleringi äsja avaldatud andmetel oli import 37%, mis näitabki seda, et meil on vaja elektritootmisse rohkem investeeringuid. Kui me räägime elektrienergia lõpphinnast, siis kodutarbijate grupis oleme me lähiriikidega võrreldes väga konkurentsivõimelised, 2024. aastal oli lõpphind isegi odavam kui Soomes. Aga suurtarbijate puhul on see hinnavahe Eesti kahjuks. Seda hinnavahet aitab kompenseerida see seaduseelnõu.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma saan aru, et rohepaplus läheb ikkagi täiega edasi. Kahju! Jällegi me räägime, et me soodustame roheenergiat, ehk neid ettevõtteid, kes kasutavad oma toodangus – ükskõik, mida nad toodavad – rohkem roheenergiat, mis niigi maksab päris palju, hakkab riik vähesel määral doteerima. Ega see väga palju nende konkurentsivõimet ei tõsta, kui vaadata üleüldist turusituatsiooni nii Eestis kui ka Eestist väljaspool. Kas te tõesti siiralt arvate, et see meede sellisel viisil peaks leevendama või päästma seda olukorda, mis puudutab ainult 80 ettevõtet, kes läheks selle kriteeriumi alla? Miks me ikkagi järjepidevalt paneme [seadusse] sisse rohemõõtme, kuigi me oleksime võinud ju sisse panna selle, et me lihtsalt soodustame ettevõtlust ja püüame vähendada riiklike meetmete abil energia hinda, et nende toode oleks suurel turul konkurentsivõimeline?

Aitäh! Kõigepealt, faktitäpsuse huvides: kui me vaatame, kust riigist me kõige rohkem elektrit impordime, siis [me näeme, et] see on Soome. Kui me vaatame, millest Soome elektrienergiaportfell koosneb, siis [me näeme, et] see on puhas energia. Ja puhas energia on odavam kui fossiilne. Selles mõttes ma ei näe siin mitte mingisugust vastuolu, vaid väga loogilist suunda. Jällegi, tegemist ei ole ideoloogilise valikuga, kas investeerida tuuleenergiasse, tuumajaama või fossiilset kütust kasutavasse elektritootmisjaama. See on puhas ratsionaalne majanduslik rehkendus ja selle järgi teevad ka erainvestorid oma valikuid. Ettevõtete arv, kes sellest meetmest kasu saaks, on viimastel andmetel 91.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No see eelnõu on täpselt ehe näide sellest hunnikust – mida me nimetame teie energiapoliitikaks –, millesse te nüüd ninapidi sisse olete pistetud. Te olete täielikult tuksi keeranud igasuguse energiamajanduse. Eestis ei ole elektri hind odavam kui Soomes, see on siin mingi pöörane väide. Me kannatame kõik selle all, ettevõtted põgenevad siit. Selle jaoks, et seda täiesti katastrofaalset energiapoliitikat kuidagi tati ja traadiga käimas hoida, olete te toonud meile siia eelnõu, mille kaudu te võtate maksumaksjate taskust või tarbijate, ka eratarbijate taskust raha ja annate selle enda poolt välja valitud mõnekümnele ettevõttele. Kui te ütlete, et nende ettevõtete [arv] on 90, siis ma ei taha kogu seda nimekirja saada, aga ma tahaks näiteks teada, kes on need viis või kümme kõige suuremat [kasu]saajat. Sellepärast et on ju selge, et see on mingisugune reformierakondlik korruptsioon omade aitamiseks kõigi teiste arvel. Kes need ettevõtted on, keda te nüüd aitama lähete?

Aitäh! Ma veel kord kordan faktitäpsuse huvides üle, et ma rääkisin elektri lõpphinnast ehk hinnast tarbija jaoks, see on elektri börsihind, millele lisanduvad kõik tasud ja maksud. Selles kategoorias oli 2024. aastal Eesti kodutarbija jaoks hind odavam kui Soomes. See on fakt, see on statistikast järele kontrollitav ja selle koha pealt on kõik selge. 

Selleks et seda meedet üldse rakendada, on vaja saada riigiabiluba. Riigiabiloa [andmisel] on väga selged kriteeriumid ja üks nendest on see, et ettevõte peab olema sektoris, mille puhul on risk, et ta siit minema kolib. Just selleks, et meie ettevõtted oleksid konkurentsivõimelised, on see eelnõu ette valmistatud. Ma arvan, et need, kes seda eelnõu positiivses valguses ei näe või seda ei toeta, ei toeta ka Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Nimekirja ettevõtetest, kelle aastane tarbimine on üle 1 gigavatt-tunni, saab kindlasti kuskilt välja võtta. Aga need sektorid on ju enam-vähem teada ja ma ütlesin ka, kus [sektoris] need ettevõtted on. Need on puidutööstus, paberitööstus, toiduainetööstus, keemiatööstus – Eesti jaoks kõik olulised sektorid.

Urmas Reinsalu, palun! 

Andres, ei osta ära. Ei osta ära! Vaatame börsihinda Nord Poolil Eesti hinnapiirkonnas 2024. aastal, mil see oli 8,73 senti kilovatt-tunni eest, Soomes 4,56 senti [kilovatt]-tunni eest. Kõigi tasudega koos – palusin koostada eraldi tabeli – on see Soomes mõnevõrra odavam. Aga see selleks. Lihtsalt korrigeerisin [fakti]. 

Nüüd, mul on küsimus. Mind hämmastab see, et Andres, sina oled vana rahandusmees, kogenud mees, asjalik mees, aga praegune ettepanek – kas ma saan õigesti aru? – on hakata järgmise nelja aasta jooksul riigi eelarvestrateegia perspektiivis maksma valitsuse reservist kümneid miljoneid eurosid – konsolideeritult nelja aasta peale kokku – taastuvenergia ettevõtetele. Ehk tegelikult [pannakse] maksumaksjatele koormis, mille abil subsideerida taastuv- ehk juhuelektrit, ja seda tehakse reservist. Kas see on kooskõlas üldse riigieelarve reeglitega reservi moodustamise kohta, mis peaks ju olema selline, et sealt kaetakse erakorralisi kulusid? Mis meil toimub, Andres, rahanduses?

Aitäh, hea küsija! Ma selles mõttes ikkagi pean nüüd täpsustama. Ma ei tea, mis andmed teil seal ees on, aga ma võtan nüüd prillid eest ära, et ma näeks paremini seda väikest tabelit. 2024. aastal oli elektri hind kodutarbijatele Eestis 26,25 senti [kilovatt-tunni kohta] ja Soomes oli see 26,59 senti [kilovatt-tunni kohta]. Peaaegu sama, väike vahe meie kasuks. Aga väide, et Soomes on kodutarbijate jaoks elektri hind oluliselt odavam kui Eestis, ei päde. Nii, nagu ma enne ütlesin ... (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Jaa, selge! Meil on ka Eurostati andmed, võime pärast [andmeid] kõrvutada. 

Mida ma ütlen suurtarbijate kohta? See on täpselt see grupp, mille puhul hinnad Soomes ongi madalamad, ja täpselt seda probleemi me siin ka lahendame. Nüüd, see raha ei lähe mitte kuidagi energiatootjatele. See raha läheb otse energiatarbijatele, kes on suurtarbijad ja eksportöörid. Täpselt nii see on. Ja kuna see seadus tuli pärast riigieelarve vastuvõtmist, siis on ju üsna loogiline, et selleks, et seda sellel aastal rakendada, on üks võimalus valitsuse reserv. Seda hea pikaaegne Riigikogu liige kindlasti ka teab.

Reili Rand, palun!

Suur aitäh! Hea minister! Kui me räägime konkurentsivõime parandamisest, mis on kogu selle ettekande põhi[sisu], siis parim abimees selleks ongi just suuremad investeeringud energiatootmisesse. Minu lai ja suur küsimus alguses oligi mõeldud selleks, et [juhtida tähelepanu], et täna meil neid investeeringuid sisuliselt ei ole. 

Aga tulen tagasi selle konkreetse eelnõu juurde. Lisaks sellele soodustusele ei maininud te sõnagi kogupildist – tarbija vaatest. Ühelt poolt me teeme soodustuse, mis on tervitatav, aga samal ajal lisanduvad nii saartalitluse kui ka sagedusreservi kulud, mis tegelikult söövad selle võidu suures osas ära. 

Aga jõuan oma küsimusega hoopis tagasi sellesse aega, kui olime koos valitsuses, siis kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses. Meie selge nägemus oli, et lisaks suurtootjatele soodustuse tegemisele peaks selle paketiga koos käima ka regionaalse tööstuspoliitika meetmed, mis toetaksid regionaalset, piirkondlikku arengut otseliitumiste rajamiseks ja nii edasi. Mis on sellest saanud?

Aitäh! Küsimus energeetikainvesteeringutest on igati kohane. Ma arvan, et ma olen siit kõnepuldist oma praeguses rollis öelnud hulk kordi, et see, mida me kõige enam vajame, on investeeringud eestimaisesse energiatootmisse. On selge, et odavuse, efektiivsuse ja kiiruse vaatest on kõige [parem] maismaatuul. Sealt edasi tulevad juba suuremad kapitalimahukad investeeringud, kui me räägime tuumajaamast, pikaajalisest vesisalvestist või meretuulest. Samamoodi on Elering korraldanud hanke, et tuua Eestisse juhitavaid võimsusi juurde. [Ehitada] tuleb gaasijaamu, [mille võimsus] on umbes 200 megavatti, selleks et kui vanad põlevkivijaamad on vaja asendada, oleks meil juhitavad võimsused olemas. Me ei saa süsteemi üles ehitada ainult päikesele ja tuulele. Väga palju ja kiiresti tuleb juurde akutehnoloogiat. Juba järgmine nädal on Corsica Sole ja Eveconi esimese suure akupargi avamine. Eleringiga on juba liitumislepinguid 1000 megavati eest akusalvestuse valdkonnas. Nii et kõik need asjad liiguvad.  

Kas meil oleks võinud olla varem rohkem investeeringuid? Kindlasti. Aga ärgem unustagem, et vahepeal tulid COVID ja sõda. Ka praegu liiguksid investeeringud palju kiiremini edasi, kui meil oleks valmisolek planeeringuid kinnitada. Meil on omavalitsusi, kes on öelnud, et nende valda tuulikuid ei tule. Selge! Kui otsus on selline, siis me seda respekteerime. On omavalitsusi, kes ei ole seisukohta veel võtnud, ja on ka neid, kes tegelevad planeeringutega, et nende valda tuleks taastuvenergia tootmist. Ma arvan, et siin tegelikult asjad liiguvad, aga võiksid liikuda kiiremini. Kella me tagasi keerata ei saa ja eks igaüks saab hinnata, miks varem need investeeringud ei liikunud. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on nüüd konkreetne. Kui palju võidab sellest Tervisekassa [juhi], proua [Siiri Lahe] endine töökoht? Minu mäletamise järgi oli [Estonian] Celli [aastane tarbimine] oli üle 200 gigavatt-tunni, vähemalt mõni aeg tagasi oli, kui ma seal viimati käisin. Sinu kriteerium on üle 1 [gigavatt-tunni aastas], nii et seda on 200 võrra rohkem. Ma ei tea, kas ta on suurim tarbija. Oskad sa nüüd öelda, kui palju sellisel mammuttarbijal sinu pakutud sammu tõttu energiakulud vähenevad?

Aitäh! Ma arvan, et sellest ei võida ainult elektritarbija või energiatarbija, vaid see võit kandub üle ka Eesti majandusse selle kaudu, et need ettevõtted on siin või tulevad siia, et need ettevõtted laienevad, ja samamoodi töökohtade kaudu, mida hoitakse. 

Aga ma tõin siin ühe näite. Kui aastane tarbimine on 50 gigavatt-tundi, siis see tähendaks 28 333 eurot kuus. Kui [aastane tarbimine] on 200 gigavatt-tundi, siis see summa on neli korda suurem. Aastane summa tuleb 12-ga korrutada. Igaüks saab need rehkendused teha.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! No igal juhul on tekkinud väga huvitav olukord. Ühest küljest te tõstate erinevaid makse, mis mõjutavad otseselt ettevõtete konkurentsivõimet. Kui me vaatame eelmise aasta inflatsiooni, siis täiendavalt erinevate maksude rakendamise kaudu oli inflatsioon 2,6%. Need on Eesti Panga andmed. Nüüd, teiselt poolt, te näete, et ettevõtted ei ole rohkem konkurentsivõimelised, te annate neile elektritarbimise pealt soodustust, aga te panete ikkagi tingimusi juurde. 

Siin oli ka kolleegidel küsimus, mida siis kokkuvõttes selle eelnõuga tahetakse teha ja mis on need tingimused, mille alusel saab soodustust. [Tsitaat:] "[---] ettevõte peab kasutama energiajuhtimissüsteeme või -auditeid ning soodustus seotakse järk-järgult pikaajaliste taastuvenergia otselepingute olemasoluga. Nii tagatakse, et toetus jõuab vaid nende ettevõteteni, kes parandavad süsteemselt energiatõhusust ja vähendavad heitkoguseid." Ehk siis kogu selles olukorras, mille te olete oma otsustega tekitanud, teades, et ettevõtted ei saa hakkama, võtke see rohetemaatika välja, siis see on tunduvalt arusaadavam.

Aitäh, hea küsija! Te püüate nüüd siduda siin väga paljusid erinevaid asju, mis sellisel kujul kindlasti omavahel seotud ei ole. Ka teie erakond on valitsuses toetanud puhta energia tootmist ja sellele üleminekut. See ei ole kuidagi olnud ainult meie või praeguste koalitsioonipartnerite teema. Nii et ma arvan, et ei ole ju midagi halba, kui te tulete oma algsete põhimõtete juurde tagasi ja toetate ka seda poolt. 

Aga toetuse mõte on ju hästi lihtne: [toetada] ettevõtteid, kes on energiamahukad ja kelle konkurentsipositsioon välisturgudel sõltub kolmandate riikide ettevõtete tegevusest, et nad siia jääks ja siin kasvada saaks, et neil oleks võimalikult konkurentsivõimeline elektrienergia lõpphind. Ega see toetusmeede üksi loomulikult kõiki probleeme ei lahenda, aga see kindlasti aitab edasi neid ettevõtteid, kes rahvusvahelisel turul konkureerivad. Ma arvan, et sellepärast on see õige asi, mida teha. See, et me soovime, et energiaefektiivsus oleks suurem, on ju ka igatepidi loogiline. Ka see on ju ettevõtete enda huvides.

Martin Helme, palun!

Jaa! No meil oli täna siin Michaliga vaidlus selle üle, kas Reformierakonna statistika [põhineb] faktidel või on propaganda. Sa jäid siin jälle oma statistikat esitades valega vahele. Enne heitsid sa ette, et inimesed, kes ei toeta seda eelnõu, on Eesti ettevõtete vastased. Ei ole! Eesti ettevõtete vastased on reformierakondlased, Eesti 200-lased ja muide ka sotsid, kes on teinud meile tänase majandus- ja maksupoliitika, mis tapab ettevõtteid, kes appi karjuvad. 

Nüüd jäid jälle valega vahele, et ei, näe, see [toetus] ei lähe energiaettevõtetele – ikka läheb! –, kuna see antakse tarbijatele. Aga kellele tarbija selle edasi annab? Kuna tarbijale on pandud kohustus, et ta peab tegema nende tuule- ja päikese[energia] šarlatanidega lepinguid, siis tema annab selle edasi teie sõpradele, tuule- ja päikesemeestele. Te võtate maksumaksja taskust, tarbijate taskust raha, annate selle pankroti äärel olevate ettevõtete kätte, kes on kohustatud selle edasi andma roheärimeeste kätte. Raha jõuab ringiga teile tagasi. Nii kena eelnõu, eks!

Mind ei üllata muidugi mingit pidi, et me näeme seda maailma üsna erinevalt. Kui te nüüd ütlete, et need 91 ettevõtet on pankroti äärel, siis no ma ei tea. Minge siis vestelge nende ettevõtetega ja öelge, et te olete pankroti äärel. Ettevõtteid on erinevaid, on väga edukaid, aga on ka neid, kelle olukord on keerulisem. Aga see toetus läheb ju tarbijale, mitte tootjale. 

Selleks et elekter kuskilt tuleks, peab keegi seda ju tootma. Mina majandusinimesena kogu selle jutu loogikast aru ei saanud. Poliitiliselt ma saan aru küll, et te ei saa kuidagi nõustuda nende asjade või eelnõudega, mille valitsus siia toob, aga see on osa poliitikast ja siin me jäämegi sõbralikult eriarvamusele. Ja faktid on kindlasti korrektsed, siin ei ole ühtegi kõrvalekallet.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See eelnõu ju kinnitab seda, et Eesti energiapoliitika on muutunud kalliks ja ebastabiilseks ning seda tuleb nüüd maksumaksja ja tarbija arvel kunstlikult parandada. Aga mulle jäi silma see, et selle meetme rahastamine sõltub igal aastal sellest, kui palju eelarves üldse raha jätkub. Mulle jääb küll mulje, et tegu on sellise suvaõigusega, et üks aasta vaatame, kui palju üldse neid ettevõtteid on, kellele me 85% soodustust teeme taastuvenergia tasu pealt, ja siis vaatame, kui palju meil üldse raha selleks on. Saan ma õigesti aru?

Aitäh! Te ei saanud päris õigesti sellest rehkendusest aru, sest see summa, 8,6 miljonit, mille me selle aasta valitsuse reservist eraldame, on ikkagi arvestuslik nende 91 ettevõtte põhjal. [Vähendamismäär] on 75–85% – kuidas kellelgi see toetuse määr on. Sellise numbrini me jõudsime. Kui nüüd juhtub tõesti nii, et näiteks see summa on suurem, kui selleks aastaks on eelarvestatud, siis seadus jätab ka võimaluse, et järgmisel aastal see tagantjärele kompenseeritakse. Nii et see kindlasti ei ole suvaline, vaid on ikkagi arvestuspõhine.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, see roheretoorika on reliktne värk praegu. Vaata, sinu eellane oli kliimaminister. Sinu [ameti]nimetus räägib juba asjast, energiast ja keskkonnast, aga ministeeriumil ripub ikka veel nimetus Kliimaministeerium, kuigi minister on hoopis teise nimega. 

Aga küsimus on konkreetne. Siin dokumentides, mis meile on jagatud, oli veel nädala algul 80 sellist üle 1-gigavatt-tunnise [tarbimisega] abisaajat. Aga nüüd ma kuulsin – nädal pole veel poole pealgi –, et neid on juba 91. Kui me jõuame kolmanda lugemiseni, siis kui palju see arv tuleb, kas 150 või 200? Kuidas need arvud nii äkki muutuvad? Poole nädalaga 80 pealt 91 peale [nende arv], kes on abikõlbulikud, kui neil luba tuleb.

Aitäh, hea küsija! Kui tuleb juurde uusi fakte ja infot, siis loomulikult, me ju ajakohastame selle. See, kui palju lõpuks kvalifitseerub … (Saalis öeldakse midagi.) Jah, siin on kirjas, et 2024. aastal oli Eestis 91 sellist juriidilist isikut. Nii et selline see number hetkel on. Kas see number võib suureneda või väheneda? Aja jooksul võib kindlasti tulla juurde ettevõtteid, kelle tarbimine jääb selle joone alla, ja neid, kelle tarbimine kasvab. (Peeter Ernits räägib kohapealt.) Jah, vahepeal on tulnud uut infot juurde meil, eks ole. Jah, no ju siis nii on. 

Aga see on ju joon, eks ole. Kindlasti on ettevõtteid, kelle aastane [tarbimine] jääb alla 1 gigavatt-tunni. Kui neid tuleb juurde, siis on see ettevõtete nimekiri pikem. Ja vastupidi, kui kellegi [aastane tarbimine] oli üle 1 gigavatt-tunni ja nüüd on kukkunud allapoole seda piiri, siis ta enam abikõlbulik ei ole. 

Võib-olla üks tähelepanek veel. Ma saan aru, et on nagu mugav ja põnev – mis iganes omadussõnu sinna panna – siduda seda kõike mingisuguse rohevärgiga, eks ole, aga tegelikult on see ikkagi puhtalt konkurentsieelise ja konkurentsivõime küsimus. Selles ei ole mitte midagi ideoloogilist. Ma tahaks selle lihtsalt üle korrata.

Urmas Reinsalu, palun!

Andres, mis siis tuleb välja sinu jutu järgi? Kuna meil on odavam elekter kui Soomes, siis me peame suurematele energiatarbijatest ettevõtetele hakkama maksma toetust, et nad üldse pinnale jääksid. Mu küsimus puudutab nüüd sinu dirigeerimisel vastu võetud selle aasta elektrienergia [hinna]tõusu elemente. Mul on palve. [Ütle], kui palju konsolideeritult need täiendavalt koormavad neid nimetatud ettevõtteid, kui sa oskad tuua nominaalsumma välja. Tegelikkuses puudutab see elektriaktsiisi, mis jõustub 1. maist. Kas see hakkab ka neile [kehtima]? 

Teine [küsimus] puudutab 1. jaanuarist jõustunud tasakaalustusvõimsuse tasu, 1. jaanuarist jõustunud varustuskindluse tasu, 1. jaanuarist jõustunud energiakasutuse tasu ja 1. jaanuarist jõustunud elektrivõrkude rajamise lisatasu tarbijatele taastuvenergia ettevõtete projektideks. Ehk sa võtad nüüd kokku selle, kui palju täiendavalt neid ettevõtteid elektrienergia koormiste, maksude või tasudega sellel aastal koormatakse, ja võrdluseks selle, et reservist kavatsetakse hakata maksma ettevõtetele toetust. Tundub, et meie majandusskeem, turumajanduslik majandusskeem on lihtsalt lõpetanud eksistentsi. Andres, mis toimub meie maal?

Härra Reinsalu, mulle meeldib see debatt. Ma alustan nüüd kohe faktitäpsustusega. Te ütlesite, et mina ütlesin, et Eestis on elekter odavam kui Soomes. Ma ei ole seda kordagi öelnud. Ma olen öelnud seda, et kodutarbijate jaoks oli elektrienergia lõpphind – elektri hind pluss kõik tariifid, maksud ja muud tasud – Eestis madalam, kui oli Soomes 2024. aastal. 2025. aasta andmeid ei ole. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.)

Teine pool teie küsimusest oli, kas selle toetusmeetme tulemusena on netomõju positiivne või negatiivne. See saldo on 4,5 eurot megavatt-tunni kohta. Selle võrra on muude tingimuste samaks jäädes elektrienergia lõpphind kallim. Aga me peame ikkagi arvestama ka seda, et Venemaa elektrisüsteemi osaks olemine ei ole ju päriselt valik. Ma usun, et sellega, hea küsija, te nõustute. Kuna me ei ole enam Venemaa elektrisüsteemi osa, siis jah, meil on vaja hoida saartalitlusvõimekust, meil on vaja hoida tasakaalustamisvõimekust ja see kõik maksab. (Urmas Reisalu räägib kohalt.)

(Helistab kella.) Head kolleegid, meil ei ole sellist debatiformaati ette nähtud. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Hea Urmas, meil ei ole sellist debatiformaati ette nähtud. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Ütlen ausalt, et mulle meenutab see seadus hasartmängumaksu seaduse põhimõtet. Korraga tullakse vastu ettevõtjatele, teatud ettevõtetele. Miks ei ole astmelist üleminekut? Või kuidas teil tekkis see tunnetus, et 1 gigavatt-tundi tarbija peab saama 75–85% soodustust, aga 0,99 gigavatt-tunni puhul seda ei saa? Põhjendage, miks see üleminek nii järsk on ja miks on selline ebavõrdne kohtlemine. Kas oleks võinud astmeline üleminek olla?

Aitäh! Ükskõik kuhu joon tõmmata, alati jääb keegi valele poole joont. Selles mõttes on see energiamahukuse valik meil sellisena tehtud. 

Teine kommentaar on ka hästi lihtne. See toetusskeem peab vastama riigiabi reeglitele. Kui see ei vasta, siis ei ole meil võimalik seda rakendada. Ka sellest tulenevaid kitsendusi me oleme arvestanud ja sellise tulemuseni jõudnud. Nii et ka see 1 gigavatt-tundi aastas on olnud osa läbirääkimiste protsessist Euroopa Komisjoniga. 

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja Andres! Kuulasin huviga seda debatti, mis puudutab elektrienergia keskmist hinda [üle-]eelmisel aastal kodutarbijale Eestis ja Soomes. Nii palju, kui on inimesi, nii palju on arvamusi, keegi võtab siit ja keegi võtab sealt mingeid andmeid. See on umbes nagu oksjonil: kes pakub rohkem. Ma täiesti usun, et te, minister, kasutate usaldusväärseid kontrollitud andmeid. Aga kuidas teha nii, et kõigil oleksid need arvud? Me ju räägime faktidest. Me ei räägi sellest, kuidas keegi vaatab ilmale, kas on ilus ilm või halb ilm, vaid me räägime konkreetsetest numbritest. Kuidas teha nii, et kõik saaksid lõpuks selgeks, mis need tegelikud numbrid on?

Aitäh, hea küsija! No ma arvan, et mis me siin ikka muud teha saame, kui paneme need numbrid kõik ilusti kodulehele üles, et oleks hea vaadata. (Saalist öeldakse midagi.) Veel kord, ärme palun ajame kahte erinevat asja segamini. On elektri börsihind, mis Eestis on suurel osal tundidest kõrgem kui Soomes. On olnud ka hetki, kui see on olnud sama, üksikuid hetki, lühikest aega, hinnapiirkonna mõttes. 

Teiseks, millest mina siin räägin, on elektri lõpphind tarbija jaoks, mis sisaldab elektri börsihinda koos kõikide tasude ja maksudega. Need olid need numbrid, millest ma rääkisin, kui 2024. aastal oli Eesti kodutarbija jaoks hind veidikene madalam kui Soomes. Nii, nagu ma praegu siin vastates ütlesin ja olen ka varem öelnud, et hinnaerinevus Eesti ettevõtete või tarbijagruppide kahjuks on just nimelt suurtarbijate puhul. Ja suurtarbijatele me praegu kõige suuremat leevendust pakumegi.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma lugesin just raamatut sotsialismist kui sekulaarsest religioonist. Vaadake, Nõukogude Liidus oli ka niimoodi, et kõigepealt tehti inimesed vaeseks ja siis riigistati kõik, mis võimalik. Ja siis hakati neid vaeseid kuidagi riigi rahaga üleval pidama. Kogu see riiklik süsteem logises igast otsast, vaesus levis halastamatult kõikidesse eluvaldkondadesse. Kas see kõik ei tule tuttav ette? Kõigepealt lammutame ära ja siis hakkame toetusi tilgutama. See on täpselt seesama skeem minu meelest. 

Vaatame Estonian Celli, eks ole, see on üks edukamaid Eesti ettevõtteid, üks suurema energiakuluga ettevõtteid. Kaheks kuuks paneb tehase seisma, sest ei jaksa maksta. Kas see ei ole tore sotsialistlik plaan – enne vaeseks teha ja siis hakata toetusi maksma?

No vot, ma nüüd ei tea, millisest plaanist – sotsialistlikust või mittesotsialistlikust – te täpsemalt räägite või mida te silmas peate. Te küsite siin konkreetselt Estonian Celli kohta. Nende kõige suurem väljakutse on välisturgudel, eelkõige Aasias, olevad konkurendid, kes toodavad samas turusegmendis ja kelle jaoks väga paljud tootmissisendid ongi odavamad. Sellepärast on see toetusmeede sihitud just nimelt nendele sektoritele ja ettevõtetele, kus välismaine konkurentsiolukord on karmim, et oleks võimalik neid ettevõtteid ka siin hoida. 

Selleks et me saaksime nii elektri börsihinna Eesti hinnapiirkonnas kui ka elektri lõpphinna Eesti hinnapiirkonnas allapoole sellest tasemest, kus see on praegu, vajame me rohkem elektrienergia tootmist. Kui meil on elektrivõrgus rohkem tarbijaid, siis aitab ka see ühikukulu võrgutasude mõttes allapoole tuua. Aga energiajulgeolek ei tule ilma rahata, sellepärast ongi vaja maksta saartalitlustasu, on vaja maksta tasakaalustamistasu, et elektriturg Balti regioonis toimiks. See kõik on vajalik selleks, et meie energiajulgeolek oleks tagatud. Ma arvan, et selles ei ole ju küsimust.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ega iseenesest erasektorile riigi poolt toetuse andmine ei ole ju halb mõte, seda tehakse igal pool ja igas valdkonnas, peaaegu. Aga te ütlesite, et [alati] jääb keegi valele poole joont. Kas te olete prognoosinud, mis nendega juhtub? Ja kas on mõeldud sellele, et paljud neist kaovad lihtsalt ära?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on ettevõtteid, kelle elukaar ühel hetkel lõpeb. See on osa turumajandusest. Me ei saa eeldada, et kõik asutatud ettevõtted jäävad igavesti toimetama. Aga selle leevendus[meetmega] me kindlasti toetame neid ettevõtteid, kes ekspordivad ja kelle tootmiskulude puhul on energial suurem osatähtsus. 

Kui siin enne oli küsimus selle kohta, miks minu nimetatud 91 erineb seletuskirjas olevast 80-st – peast ei mäleta, umbes 80 oli –, siis need olid 2023. aasta andmed, uuemate andmete põhjal on see number lihtsalt suurem. Ja see number muutub. Järgmine aasta on see teistsugune või on sama, eks ole, nii, nagu majanduse areng siin kulgeb. Aga kindlasti kõik, kes seda eelnõu toetavad, toetavad ka seda, et Eesti ettevõtluse konkurentsivõime oleks parem ja et me liiguksime edasi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa, et tutvustada Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Kirjeldan, mis toimus majanduskomisjonis, kus me seda eelnõu arutasime. See kõik toimus 19. jaanuaril ja arutelu oli järgmine. Hea minister kattis mitmed teemad oma esinemises juba ära, aga eks needsamad küsimused, mis olid siin saalis küsijatel, olid ka komisjonis. 

Esimene küsimus oli Mart Maastikult, kes uuris, kelle arvel seda toetust maksma hakatakse. Siis selgitati, et see tuleb riigieelarvest ja valitsuse reservist. Sellega jäi küsija rahule. 

Jaak Aab oli seletuskirjast välja lugenud, et kulu on plaanis katta riigieelarve kaudu CO₂-kvoodist laekuvate rahadega, aga siis selgitati, et kuna selleks on vaja riigiabiluba ja nende CO₂-rahadega ei saa nii vabameelselt ümber käia, siis otsustati, et selline moodus ei ole kohane. 

Rene Kokk uuris seda – see on täitsa mõistlik küsimus –, milline on ministeeriumi eelhinnang, kas Euroopa Liit rahuldab riigiabi taotluse. Riigiabiluba ei ole veel saadud, seda on alles taotletud. Minister teadis rääkida, et Euroopa Liiduga on see teema läbi räägitud ja sealt on saadud eelhinnang, et ilmselt see riigiabiluba saadakse. 

Siis oli küsimus, miks on [kõne all] just taastuvenergia tasu, miks ei võiks mingit muud skeemi teha. Rein Vaks, kes oli ka seal koosolekul ja kes on ministeeriumi selle valdkonna spetsialist, ütles, et taastuvenergia tasu on selline elektrihinna komponent, mille puhul on kõige lihtsam ja mõistlikum leida ühisnimetajat, lähtuvalt riigiabiloast, mille saamisel on võimalik toetust maksta. 

Aleksei Jevgrafov uuris, millised need 91 ettevõtet on ja kas ta saaks selle nimekirja. Vastuseks oli, et ei, sellist nimekirja ei saa. 

Aga edasi arutati seda, kuidas täpselt menetlemine käib, kas ettevõtjad peavad esitama taotluse. Vastus oli jah, nad peavad esitama taotluse. 

Siis arutati ka seda, kuidas rehkendatakse seda 1 gigavatti. Vastus oli, et viimase kolme aasta keskmine pannakse kokku ja kui kahel aastal on [elektritarbimise maht] olnud üle 1 gigavati, siis saab seda toetust taotleda. 

Siis oli ka küsimus, et mis siis juhtub, kui keegi taotleb seda toetust, aga pärast tuleb välja, et seda 1 gigavatti kokku ei saanud. Sellisel juhul tuleb ettevõtjal toetus tagasi maksta. Ühesõnaga, arutati seda protsessi, kuidas see täpselt käima hakkab. 

Siis tegime menetluslikud otsused. Kõigepealt, esimene otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mario Kadastik, aga nagu te olete märganud, siis mina ei ole Mario Kadastik. Kuna Mario Kadastik ei viibi praegu Eestis, siis ma tutvustan tema asemel komisjoni juhina komisjoni [arutelu]. See oli konsensuslik otsus. Teine otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, ka see otsus oli konsensuslik, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli konsensuslik. Kuna tegemist on siiski riigieelarve ja -rahanduse küsimusega, siis [otsustati] küsida eelnõu kohta arvamust rahanduskomisjonilt. Arvamuse esitamise tähtajaks on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Ka see otsus oli konsensuslik. Sellega eelnõu menetlemine meil komisjonis lõppes. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin on küll minu hinnangul üks rahastamisprobleem, mis puudutab valitsuse reservi kasutamist. See ei ole sugugi nii sihtotstarbeline, nagu on siin plaanitud. Kas komisjonis oli ka juttu, miks [võetakse raha just valitsuse reservist] ja kas see on üldse seaduslik?

Nagu ma mainisin, siis tõepoolest, sellest, kustkohast see raha tuleb, oli juttu. Põhjuse seletas härra minister ka ära. Kuna selle seaduse me võtame vastu pärast riigieelarve vastuvõtmist, siis loomulikult selle aasta toetusteks ei saagi seda rida seal eelarves olla, eks ole. 

Nüüd ma ütlen välja oma isikliku arvamuse. Kui valitsuse reservist võetakse raha ja sellega toetatakse Eesti majandust, Eesti tööstust ja tööstusettevõtteid, siis ma arvan, et see raha on läinud suhteliselt asja ette. Meil ei olnud küll komisjonis arutelu selle üle, kas see on seaduslik või mitte, aga mina midagi ebaseaduslikku selles küll näha ei oska. Muuseas, on selge, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis järgmistel aastatel on see summa eeldatavasti juba riigieelarves, mille eest seda toetust makstakse.

Suur tänu, lugupeetud komisjoni esimees! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! See eelnõu on tegelikult selle läbikukkunud energiapoliitika tagajärg. Me menetlesime täna vist paar punkti tagasi eelnõu 776, elektriseaduse muutmise seaduse eelnõu, see oli tegelikult jällegi üks paranduste kobar. Siin [mainiti] erinevaid meetmeid seoses kõigi eelnevate otsustega, mis tegelikult olid kahjulikud ja millele opositsioon juhtis ka tähelepanu. Selles kaks punkti tagasi menetletud eelnõus me tegime siinsamas Riigikogus need parandused ära, millele opositsioon juhtis tähelepanu juba alguses, kui hakati muutma erinevaid seadusi. 

Nüüd oleme jõudnud uue eelnõu juurde. Miks ma ütlen, et see on läbikukkunud energiapoliitika tagajärg, ja mitte ainult energiapoliitika, vaid üleüldiselt majandus- ja fiskaalpoliitika tagajärg? Sellepärast et loomulikult on probleem selles, et meie ettevõtted on kaotanud konkurentsivõime. Meie ettevõtted on halvas olukorras. Üheks probleemiks on kõrged elektrihinnad, mille puhul tegelikult ei ole meetmeid võetud. Selge on see, et me suudame võrreldes Soomega tagada oma inimestele ja ettevõtetele kallima elektri. Praegu on väljas külm. Me räägime siin ettevõtetest, aga inimeste arved on hästi suured. 

Täna ma andsin sisse vastava arupärimise, et [selgitada välja,] kas valitsusel on kavatsus mingil viisil olukorraga tegeleda ja inimestele leevendust pakkuda. Eks ma võin juba anda vastuse, et tõenäoliselt mitte, aga loodetavasti me kuuleme kas või mingisuguseidki vastuseid ministrilt, kes tuleb sellele arupärimisele vastama. 

Aga kogu selle eelnõu juures on loomulikult see probleem, et kõikide nende maksude tõstmisega on tehtud liiga majanduskeskkonnale, on tehtud liiga inimestele, on tehtud liiga ettevõtetele. Ja nüüd pakutakse sellele väikest leevendust. Selle leevenduse juures on üks aga: kui te investeerite, kui te lähete täielikult üle roheenergiale, siis võib-olla vastavalt sellele eelnõule saavad 91 ettevõtet mingisugust leevendust. See summa on siin kokku arvutatud, see on 9 miljonit [aastas].

Aga ma küsin, mis nüüd kõikidest teistest tuhandetest ettevõtetest saab, miks nendele mingisugust leevendust ei pakuta. See on kindlasti küsimus, mida me hakkame arutama teise ja kolmanda lugemise ajal. 

Teate, nii sellel nädalal kui ka eelmistel nädalatel ja ka eelmisel aastal on nii Mario Kadastik kui ka Andres Sutt [vastanud] küsimusele, kuidas me saaksime stabiilsema elektri ja hinnad soodsamaks, et see võluvits on akud. No andke andeks! Jah, ma saan aru, et me ehitame akuparke juurde ja nii edasi, aga see ei ole ju lahendus. Esiteks, akul on oma eluiga, töötsükkel, ja see kõik maksab. 

Ma toon lihtsa [näite], et te saaksite aru, lugupeetud Riigikogu liikmed, mida tähendab akutehnoloogia ja mis see kokkuvõttes tarbijale maksma võib minna. See on hästi lihtne ja praktiline näide. Ma toon näite autoostu kohta. Turul on kaks võrdväärse hinnaga autot, üks on akul toimiv, teine on sisepõlemismootoriga. Mõlemal on üks ja sama hind, kui need ostetakse uuena, näiteks 50 000 eurot, nii sisepõlemismootoriga autol kui ka akul töötaval autol. Kaheksa aasta pärast on autod amortiseerunud ja ütleme, et mõlema auto puhul on jääk umbes 8000 eurot. 

Sooviks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Jääkväärtus on mõlema puhul 8000 eurot. Mõlemad autod on läbinud, ütleme, 160 000 kilomeetrit, on usinad sõitjad, ehk nad on võrdse [läbisõiduga]. Üks aga on kogu selle asja juures: aku eluiga on läbi. Sellepärast et tootja annab akule 8-aastase garantii ka 160 000-kilomeetrise läbisõidu puhul – see on reegel, peale seda tuleb aku välja vahendada. Akuvahetus maksab umbes 20 000–30 000 eurot. Nüüd tekib küsimus, et kui järelturul on kaks sõidukit, mõlemad on ühesuguse hinnaga, aga ühe auto puhul tuleb 20 000–30 000 juurde, siis nad ei ole järelturul üldse [samas konkurentsis] ega võrdväärsed. See on see probleem. 

Aga sellest ei taheta kogu selle rohepöörde puhul, kogu selle akutehnoloogia puhul kuidagi rääkida. [Olenemata sellest,] kas see pannakse autodesse või kas seda kasutatakse elektrisalvestuses, muudab see tehnoloogia kokkuvõttes elektri veelgi kallimaks, tunduvalt kallimaks. Nii et püüdke aru saada, et meil on vaja kiireid lahendusi. 

Kogu see ideoloogiline mõtteviis, et me peame juurutama roheenergiat, et kõik need soodustused, mida ettevõtted saavad või võiksid saada, peavad lähtuma rohepoliitikast – no see ei ole edasiviiv jõud, sellepärast et seal on takistused. Hästi paljud takistused peituvad ikkagi rahas, sellepärast et needsamad ettevõtted, kes vastavalt sellele eelnõule võiksid saada väikest soodustust riigilt, peavad investeerima. See kindlasti ei saa tõsta nende konkurentsivõimet. No see ei käi lihtsalt niimoodi. 

Mul on kahju, et me siin järjepidevalt tegeleme kogu selle tegevusega, mis ei vii meid edasi. Samas me võiksime praegu Euroopas kaitsta oma põlevkivi. Aga nagu me teame, vastavalt ENMAK-ile ja vastavalt minister Andres Suti väljaöeldule me 2035. aastast põlevkivienergiast [elektri] tootmist rohkem ei näe. Me unustame kuidagi ära, et selle taga on inimesed, selle taga on teadus. Tagatipuks tahetakse ju üldse teaduskond kinni panna, nagu ma aru sain, vähemalt haridusminister Eesti 200-st andis TalTechile sellised juhised. See on ju tegelikult kogu energiajulgeoleku küsimus. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna [fraktsiooni] nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Reili Ranna. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutatav seaduseelnõu on valitsuse hilinenud ja poolik katse leevendada tööstusettevõtete energiakulusid. Isegi kui suund on õige, on see samm ise liiga väike. Selle mõju jääb kaugelt alla sellele, mida Eesti majandus ja meie inimesed tegelikult vajavad. Soodustus puudutab umbes 90 suurt ettevõtet, eelkõige puidu-, paberi-, toiduaine- ja keemiatööstuses. Neile tähendaks see väiksemat taastuvenergia tasu, mis langetab elektri hinda veidi, umbes 7 euro võrra 1 megavatt-tunni kohta. Paraku söövad selle võidu kohe ära teised lisanduvad kulud, nagu saartalitluse või sagedusreservi tasu. 

Me ei saa pidada õigeks poliitikat, kus ühe käega näiliselt justkui aidatakse, aga teise käega võetakse see abi tagasi. Kui tahame, et Eesti tööstus püsiks konkurentsivõimeline, peame vaatama laiemat pilti ja selle keskmes peab olema kindel, taskukohane ja kodumaine energiatootmine. 

Täna on paljud Eesti tootmisettevõtted kõrgete energiahindade tõttu raskustes, eriti need, kes tegutsevad väljaspool Tallinna ja Tartut ning loovad oma piirkonnas töökohti, hoiavad kogukondi elus ja maksavad makse. Selliseid ettevõtteid tuleb toetada mitte ainult taastuvenergia tasu soodustuse kaudu, vaid ka näiteks võrgutasude õiglasema arvestuse kaudu. 

Head kolleegid! Ükski toetusmeede ei aita, kui kogu energiasüsteemi vundament logiseb. Vaatame tõele otsa. Kuigi valitsus on vastu võtnud energiamajanduse arengukava, mille eesmärk on Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamine ning taskukohase energia kättesaadavus, liigub Eesti tegelikkuses vastupidises suunas. Me sõltume aina rohkem importelektrist. Möödunud aastal tuli juba ligi 40% tarbitavast elektrist mujalt. Uusi elektritootmisvõimsusi ei ole just liialt palju lisandunud. Tuuleparkide planeeringutega [ei liiguta] edasi, investeeringud seisavad ja ettevõtjad vaatavad üha rohkem teiste turgude poole. 

Kui sõltume suurel määral importelektrist, on hind pidevalt kõikuv ja sageli kallim, mis lööb valusalt nii ettevõtjaid kui ka tavalisi peresid. See teeb Eesti ettevõtete jaoks kulud suuremaks ja pärsib otseselt Eesti majanduse konkurentsivõimet. Samas teame, et elektritarbimine kasvab, põlevkivist [elektri] tootmine väheneb ja nii ongi meist lähiaastatel saamas suurima energiadefitsiidiga Euroopa riike. 

See mõjutab eeskätt tööstust, suurtarbijaid, võimalikke investeeringuid, kuid ka väiksemaid ettevõtjaid ja kodutarbijaid. Kui elektri hind on kõrge ja ebastabiilne, ei julge keegi tuua uusi tööstusinvesteeringuid ei Läänemaale, Ida-Virumaale ega ka Võrumaale. Sellises keskkonnas ei suuda me hoida olemasolevaid ettevõtteid, rääkimata uutest töökohtadest maapiirkondades. 

Sotsiaaldemokraatide jaoks on oluline, et energiapoliitika ei teeniks üksnes suurtootjate huve, vaid looks kestlikke ja hästi tasustatud töökohti üle Eesti. Just selle põhimõtte nimel taotlesime valitsuses suurtarbijatele soodustuse tegemise kõrval ka laiemat süsteemi, mis toetaks sihipäraselt regionaalset tarka tootmist. Selleks pakume taas kord välja konkreetsed ja teostatavad sammud. 

Aga kõigepealt peab valitsus viivitamata langetama otsused, mis võimaldavad tuua turule uusi elektritootmisvõimsusi. See tähendab konkreetseid samme maismaatuuleparkide planeeringutega edasiliikumiseks, meretuuleparkide ja väiksemate, kiiresti [käivitatavate] juhitavate tootmisjaamade, näiteks hajusalt üle Eesti paiknevate gaasijaamade rajamiseks, et tagada investeeringukindlus. Pikemas plaanis tuleb arvestada ka biogaasi tootmise võimsuste lisandumisega. Ilma nendeta ei ole võimalik tagada ei energiajulgeolekut, stabiilset elektrihinda ega uusi töökohti väljaspool suurlinnu. 

Vajame ka sihipärast toetusmeedet, mis aitaks rajada energiatootjatega uusi otseliitumisi. Just see loob võimalusi investeeringuteks seal, kus on olemas nii looduslik ressurss kui ka kogukondlik valmisolek taastuvenergia arendamiseks. 

Riik peab andma omavalitsustele senisest enam tuge planeeringute ja keskkonnalubade menetlemisel, see ei tohi jääda omavalitsuste haldusvõimekuse taha. Samal ajal tuleb kohalikul tasandil ka motiveerida. Näiteks võiks omavalitsustele anda osa juriidilise isiku tulumaksust, kui nende piirkonda tekib uusi, kõrgema lisandväärtusega töökohti. 

Töökohtade loomist maapiirkondades tuleb toetada ka riiklikult. Selleks saab kasutada nii maksuleevendusi, näiteks sotsiaalmaksu osalist tagastamist uutele tööandjatele, kui ka finantsinstrumente, sealhulgas riiklikke tagatisi investeerimislaenudele. Nii loome võimalused targa ja hajusa tootmise arenguks seal, kuhu erasektor üksi ei julgeks esimesena investeerida.

Oleme täna olukorras, kus Eesti energiapoliitika puudujäägid maksavad meile igapäevaselt [kõrget] majanduslikku ja sotsiaalset hinda. On aeg pöörata fookus tühjadelt lubadustelt konkreetsetele tegudele. Elektri hinna leevendamine ei tohi piirduda pelgalt suurtarbijatele mõeldud soodustustega. See peab olema osa laiemast strateegiast, mis toetab töökohtade loomist, energiasõltumatust ja piirkondlikku arengut. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! See eelnõu on sotsialistlik eelnõu, mille tõi meile siia Reformierakond. Põhivaidlus on neil sotsidega selle üle, kas teha sotsialismi ettevõtetele või teha sotsialismi kõigile. Reformierakond, kus on nutikad poliittehnoloogid, on nuputanud välja, et kui teha sotsialismi ettevõtetele, siis sealt tuleb raha endale ka tagasi ja on vähem inimesi, kellega tegeleda. Sotsid mõtlevad teistmoodi: võtaks kõigepealt inimeste taskust käibemaksutõusuga ja tulumaksutõusuga ja aktsiisitõusuga ja automaksuga raha ära ja siis läheks selle rahaga inimestele külla ja ütleks, et näe, me maksame teile toetusi liiga kalli elektri eest. Sotsialism on see kõik ikka ühtemoodi. 

Milles on kogu asja põhiiva? Selle seaduseelnõuga, mis koosneb valedest ja korruptsioonist, tullakse tegema nägu, nagu toetataks Eestis ettevõtlust. See ei tee midagi taolist. See on lihtsalt läbikukkunud kohutavalt halva majandus-, maksu- ja energiapoliitika tagajärje tati ja traadiga lappimine. Selle skeemi seletame inimestele uuesti lahti. See skeem on niisugune, et kõigepealt võetakse maksumaksja taskust raha – nagu juba räägitud, kõik maksud tõusevad meil kogu aeg, kõik läheb kallimaks, inflatsioon on pöörane – ja siis antakse see raha reformierakondlaste väljavalitud spetsiifilistele ettevõtetele ja öeldakse, et näe, me toetame tootjaid. Me ei toeta energiafirmasid, me toetame tootjaid, aga me toetame ainult neid tootjaid, kes viivad raha nendele rohefirmadele, kes on meie sõbrad. Tehke leping nendega, siis me anname teile raha ja siis teie saate selle raha edasi anda tuuliku- ja päikesemeestele. Ehk siis Reformierakond loob meile maksumaksjate rahaga skeemi, millega püsti hoida tuule- ja päikese[parkide] äri, mis, nagu me kõik Eestis teame, on kahjumlik, hoolimata lõpututest subsiidiumitest, riiklikest toetustest ja skeemidest. 

Üle tuleb korrata üks väga lihtne asi. Siin rääkis enne Sutt sellest, et me tahame motiveerida, et rohkem energiat tuleks turule – pakkumist peab rohkem olema –, et ehitataks rohkem tuulikuid, et ehitataks rohkem päikese[parke]. Matemaatiline korrelatsioon on vääramatu. Mida rohkem on ühes riigis päikese- ja tuule[energia] tootmist, seda kallim on selles riigis elekter. Ehk oma subsiidiumiga läbi ettevõtete, kelle nad on välja valinud ja kellele nad on öelnud, et see subsiidium tuleb edasi anda rohepetturitele, ajavad nad elektri hinna veel kallimaks, võttes selle jaoks meie kõigi taskust raha. Ei ole nõus! Me teeme tagasilükkamise ettepaneku.

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kriitika, mida on esitatud selle valitsuse energiapoliitika või õigemini kvaliteedi puudumise kohta, peegeldub ka selle eelnõu kooskõlastustabelis. Kuidas reageerib sellele valitsus, milline on energeetika- ja keskkonnaministri seisukoht? Tööandjate keskliit ütleb: "Regulatiivsete elektrihinnakomponentide osa lõpphinnas kasvab kiiresti, [s.o] aktsiis, käibemaks, taastuvenergiatasu, võrgutasud ja reservide hankimisega seotud tasud." Tööandjate keskliit möönab, et üks võimalus on neid hinnakomponente – panete tähele! – sotsialiseerida või kehtestada soodustusi, kuid see tähendab – nii hoiatab tööandjate keskliit –, et see tuleb teistel tarbijatel ja maksumaksjatel kinni maksta. "Seetõttu on oluline kõigi energiapoliitiliste valikute tegemisel arvestada ka mõjuga just neile hinnakomponentide maksumuse vähendamisele ja elektri lõpphinnale." Aga mida ütleb selle üleskutse peale valitsus? Panete tähele? "Teadmiseks võetud." Kõik. Läheme edasi. 

Tööandjate keskliit jätkab, et see soodustus [tähendab], et tegelikult ju hakatakse maksma toetust. Meile tuli siia härra minister ja teatas korraga, et must on valge. Soomes on elektri hind kallim kui Eestis ja seetõttu, et meil on nii odav elektri hind, tuleb hakata maksma toetust, sest muidu kukuvad agoonias ettevõtted kokku. Jaanuarikuu andmete järgi on börsihindade vahe kolmkordne. Härra Sutt, millest me räägime? Kust tulevad niisugused retoorilised äraspidised hüperboolid? 

Kui ma vaatan praegu tööandjate keskliidu osundust – panete nüüd tähele ideoloogilisi kliimavalikuid? –, siis tööandjate keskliit protesteerib, et soodustust saab rakendada vaid ettevõtjatele, kelle põhitegevusala kuulub [Euroopa Komisjoni teatise] "Kliima-, keskkonnakaitse ja energiaalase riigiabi suunised alates aastast [2022]" [lisa 1 loetellu]. Väga selge ideoloogiline määratlus. Tööandjad kutsuvad üles sellest loobuma. Mida ütleb meile meie kõigi sõber, elukogenud ja austatud härra Sutt? "Mitte arvestada." 

Ja nüüd oleme sattunud täielikku hookuspookuse situatsiooni. Meile, kõigile energiatarbijatele, kuhjatakse peale kiire kasvava kaskaadina täiendavaid tasusid. Meil seisab ees elektriaktsiisi tõus, meil jõustus 1. jaanuarist seesama varustuskindluse tagamise tasu, meil on – mis see oli? – kehtestatud 1. jaanuarist talumistasu. Siis on taastuvenergia ettevõtete täiendav trasside tagamise toetus, mille peavad kõik tarbijad kinni maksma. Panete tähele? 

Ma tunnustan siin härra ministrit aususe eest. Ma küsisin nende toetuste kohta, mida hakatakse nendele ettevõtetele konsolideeritult maksma. Aga võrreldes nende aktsioonidega – hinnatõusu hübriidrünnakutega Eesti ettevõtluskeskkonna vastu, mida viiakse läbi kõikehõlmavalt, niisugusel tšingiskhaanlikul meetodil –, tuleb välja, et tegelikult [hoolimata] sellest, et makstakse mingisugust toetust – näete, on välja mõeldud toetuspõhine majandus –, on tasude tõus ikkagi 4,5 euro võrra megavatt-tunni kohta kõrgem. Vaadake, milline Alice'i imedemaailm on meil üles ehitatud! 

Milline agenda on siis selles olukorras valitud? Täiendavate tasudega meie põhifunktsioon, baasinfrastruktuuri element, energeetika, ettevõtluse kõri tõmmatakse kinni nende tasurünnakutega ja juhuelektripõhise energeetika valikuga, mille valitsus ENMAK-i puhul langetas ja millest tööandjate keskliit appikarjena kutsus üles loobuma sellisel kujul ega kooskõlastanud seda – see on paraku läbikukkumine, ebakvaliteetne töö. Ja siis on võetud nõuks – panete tähele, milline sooritus! – hakata neid toetusi selektiivselt, valikuliselt ettevõtetele maksma – kust? – valitsuse reservfondist. Kuulge, valitsuse reservfondi mõte on erakorralistele ettemääramatutele juhtudele operatiivselt reageerimine. Aga nüüd nähakse ette seadusest tuleneva toetuse maksmine reservfondist. Nelja aasta peale teeb see kokku üle 30 miljoni euro. Pärast meid tulgu või veeuputus! Mis toimub meie maal? 

Ma vaatasin järele ja ma nüüd üldistan. Meil on haigekassa. Nelja aasta perspektiivis, härra Sutt, reserve süüakse ära üle poole – 350 miljoni euro ulatuses. Niisugune kiire liikumine. Ma vaatan praegu teehoiukava, mille kohta siin hõisatakse, et ehitatakse välja põhimaanteed – täielikult katmata. Vastupidi, see ei [saavuta] isegi olemasoleva teedevõrgu tänase varustatuse taset või taastetaset. Ja siis samamoodi on kirjutatud sisse sajad miljonid eurod – tühjusesse! – järgmise nelja aasta peale. See on väga tõsine olukord. Pärast meid tulgu või veeuputus! 

Sisulised tegevused on kõik ette nähtud ühekordsena – panete tähele, aastateks! – reservfondist. Mis see eesmärk on? Kulutataksegi erinevad reservid ära, või vastupidi, kirjutatakse tegevuskavasid juba teadlikult blufitult õhku. Seda olukorras, kus meil on lähiajaloo suurim ja sügavaim defitsiit ette nähtud. Panete tähele? Pärast meid tulgu või veeuputus! 

Ja see kohvrite otsas istuva valitsuse agenda, millega seadusest tulenev toetus nähakse ette reservfondist – tegelikult kõik saavad aru, et see on täiesti ajutine, skemaatiline meede –, ei ole loomulikult püsivalt sellisel kujul realistlik ega kooskõlas mingisugusegi finantsloogikaga riigis. Käitutakse juba niimoodi, et 12 kuud [on jäänud] ja siis paneme ukse kinni. Eksperimendid, eksperimenteeriv poliitika.

Ma olen härra Sutiga avameelselt kõnelenud. Ma olen kõnelenud ka Kliimaministeeriumi ametnikega ja palunud teatud asjadest hoiduda selle aasta jooksul. Teatud asjade puhul ei ole mõtet tegeleda eksperimentidega. Tegelege jooksva mänedžmendiga, ärge tehke asju hullemaks, ärge destabiliseerige olukorda veelgi! Väga konkreetne juhtimispalve – mitte juhtimisülesanne, vaid juhtimispalve.

Esimene [palve] selles olukorras – meil oli tõsine dialoog, eks ole, Andres – oli see, et palun ära võta neid lisakohustusi, mis puudutavad maismaa[tuuleparkide] täiendavat oksjonit, 1 teravatti. Mis see summa on? Me arvutasime selle ühiselt välja, eks ole, ja jõudsime ühiselt arusaamale, et see [tähendab] tarbijatele kuni 300 miljonit eurot täiendavaid kulutusi. 

Kui meil oli meretuuleparkide fiasko, siis me olime sunnitud tegema selge üleskutse, et 2027. aasta valimiste järel, kui te sõlmite selle lepingu, mille kohta te ütlesite, et see on alternatiivitu, me pöörame selle tagasi. Mäletate? Kus sotsid on? Miks sotsid lahkusid selle olulise energiat [puudutava] punkti ajal saalist? Ma ei tea. Ja nüüd te lähete seoses maismaatuuleparkidega võtma kohustusi valimistejärgseks perioodiks, väga pikaks ajaks. Ma arvan, et niisugune energeetiline käekiri ei ole mõistlik, ratsionaalne, läbimõeldud. 

Teiseks, mis [puudutab] neid valikuid, mida nüüd ENMAK-i jõustamiseks te kavatsete teha, võtta siduvaid kohustusi, visata nii-öelda sildkohustusi valimistejärgsesse aega. See ei ole ainult energeetika, need on ka muud valdkonnad, aga samamoodi võtate te ka energeetikas praegu nelja aasta peale sildkohustusi. Ma arvan, et see ei ole vastutustundlik. Katsume selle demokraatliku mandaadi mõttes, ühiskondlik-poliitilise usalduse, mandaadi mõttes, mis teile jäänud on, teha nõnda, et te tulevikku vaadates ei lukusta riigi toimimist nii pikaks ajaks. See on laiem probleem, see ei ole ainult selle üksiku eelnõu küsimus.

Nii et me ei ole võtnud seda seisukohta, et me oleme selle tagasilükkamise poolt. Aga tagasilükkamise puhul me kindlasti esitame oma ettepaneku. Ma arvan, et me peame üldiselt pingutama selle nimel, et taastuvenergia tasusid alandada. Meil on ka suurepärane sahver olemas, Andres teab seda sahvrit, need on tegelikult Eleringi sajad miljonid eurod, mis pangaarvel töötavad. Me saame ühiselt pingutada sisulise kvaliteediga ettepaneku nimel, kuidas elektrienergia täiendavaid regulatiivseid tasusid tarbijatele alandada, sealhulgas loomulikult energiaintensiivsetele [ettevõtetele]. 

Nüüd on küll teie aeg! 

Vabandust! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tarmo Tamme. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Et jääks kõlama ka midagi positiivset, me arutame täna eelnõu, mis räägib Eesti majanduse konkurentsivõimest, tööstuse tulevikust ja sellest, kas Eesti on riik, kuhu tasub investeerida ka homme ja ülehomme.

Eelnõu keskne eesmärk on lihtne ja mõistlik: vähendada energiaintensiivsete ettevõtete kulusid viisil, mis on õiglane, sihitud ja kooskõlas meie kliimaeesmärkidega. Me teame, et Eestis on elektri hind ettevõtetele olnud oluliselt kõrgem kui mitmetel meie lähikonkurentidel. See ei ole ideoloogiline väide, vaid see on fakt. Kui meie ettevõtja maksab sisendi eest rohkem, kui makstakse Soomes, Rootsis või Lätis, siis ei ole küsimus ainult kasumis, vaid küsimus on töökohtades, investeeringutes ja maksutulus ning lõppkokkuvõttes ka inimeste hakkamasaamises. 

Seletuskiri toob selgelt välja, et Eestis on täna üle 5 miljardi euro väärtuses potentsiaalseid välisinvesteeringuid, mille puhul on otsustav tegur just elektri hind. Need investeeringud tähendavad tuhandeid uusi töökohti, sadu miljoneid eurosid maksutulu ja lisandväärtust Eesti riigile. Kui me tahame, et need investeeringud tuleksid Eestisse, mitte ei läheks naaberriikidesse, siis me peame looma konkurentsivõimelised tingimused. See eelnõu seda targalt ka teeb. 

Esiteks, see ei anna kõigile automaatselt soodustust. Soodustus on suunatud ainult neile ettevõtetele, kes tarbivad palju elektrit, kelle puhul on reaalne risk, et tootmine viiakse Eestist välja, kes tegutsevad sektorites, mis on rahvusvahelises konkurentsis. See on täpselt sihitud meede, mitte laialivalguv toetus. 

Teiseks – ja see on Eesti 200 jaoks eriti oluline –, see eelnõu seob majanduse ja kliima, mitte ei vastanda neid. Ettevõte saab soodustust ainult siis, kui ta suurendab taastuvelektri kasutamist, teeb energiaauditi ja rakendab selle soovitusi, investeerib reaalselt kasvuhoonegaaside heite vähendamisse. Soodustus ei ole kingitus, vaid on kokkulepe. Riik aitab ettevõtjat, ettevõtja aitab Eestil liikuda puhtama ja tõhusama majanduse suunas. Just selline lähenemisviis, kus majanduslik konkurentsivõime ja kliimaeesmärgid käivad käsikäes, on Eesti 200 maailmavaate tuum. 

Kolmandaks, eelnõu lahendab ka ühe praktilise ja ajale jalgu jäänud probleemi. Täna karistab kehtiv regulatsioon ettevõtjat, kes tahab salvestada elektrit, et oma tarbimist paremini juhtida. See eelnõu eemaldab selle mõttetu piirangu ja ütleb selgelt, et energiasalvestus ei ole probleem, vaid on lahendus. See annab ettevõtjatele võimaluse kasutada odavamat elektrit ja targemalt, vähendada tipuhindade mõju ja investeerida kaasaegsetesse tehnoloogiatesse. See on täpselt see suund, kuhu Euroopa tööstus liigub ja kuhu peab liikuma ka Eesti.

Tegemist on hea eelnõuga ja seepärast kutsun ma üles kõiki Riigikogu liikmeid seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ... Vabandust! Siiski on. Härra minister! Mulle tuli küsimus. Kas te soovite ka läbirääkimistel osaleda? Olete juba teel siiapoole. Saan aru, et soov on kindel. Palun, Andres Sutt, energeetika- ja keskkonnaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh sõna andmast! Sellise tulise debati peale soovin ma kindlasti paar sõna öelda. Kõik need, kes ütlesid, et energeetikapoliitika on läbi kukkunud, ei pakkunud ise mitte ühtegi reaalset alternatiivi – koos maksumustega –, mida nad teeksid teisiti. Selles valguses ma ütleksin, et see kriitika ei ole lihtsalt asjalik. 

Kui kaua on Eestis võimalik [toetada] põlevkivienergeetikat? Ma ei ole kordagi öelnud, et 2035. aastal [elektri tootmine] põlevkivist Eestis lõpeb. Ma olen öelnud seda, et põlevkivienergeetika keskendub (Hääled saalis.) ennekõike põlevkiviõli tootmisele ja see määrab ära, kui kaua on võimalik Eestis põlevkivist [elektrit toota]. Veel kord, kuna taas väideti, et ma olla öelnud, et elektri hind Soomes on kallim kui Eestis (Hääled saalis.), siis ma [rõhutan, et] ma olen rääkinud kodutarbijatest.

Üks hetk, härra minister! Üks hetk, härra minister! Urmas Reinsalu, mul on teile palve. Te olete ennast siin nüüd registreerinud vastusõnavõtuks. Teie aeg tuleb ja siis te saate oma kaks minutit. Aga praegu palus härra minister võimalust osaleda läbirääkimistel ja ta jätkab. Härra minister, palun!

Aitäh! Eestis oli 2024. aastal kodutarbija jaoks odavam elektri lõpphind, mitte börsihind, vaid [lõpphind] koos kõikide tariifide ja tasudega. See on see, millest ma rääkisin, nii et palun mitte segamini ajada börsihinnaga. Samamoodi ma ütlesin seda, et tarbijagrupi puhul, [kuhu kuuluvad] suurtarbijad, on Soomes hind odavam. Seesama meede aitab Eesti ettevõtjatel konkurentsiolukorras toime tulla. 

Valitsuse reservist rahastatakse ainult 2026. aastat. Sealt edasi, nagu ütles ka komisjoni esindaja, on see kõik riigieelarve teema, nii nagu see peabki olema. Kas meil tuleb turule uusi elektritootmisvõimsusi? Jah, tuleb. Elering tegi juhitavate võimsuste hanke, need tulevad 2028–2029, kokku 200 megavatti, pluss salvestid, mis tulevad nii ehk naa. 

Nii et viimane asi, mis ma siit ütlen, on see. Me käisime tuumaenergia ja -ohutuse seaduse [eelnõu] tutvustamisel läbi kõik fraktsioonid, igas fraktsioonis oli asjalik arutelu, seal olid needsamad inimesed, kes on täna siin saalis. Millegipärast oli fraktsiooni ruumides võimalik pidada asjalikku arutelu, aga mingil põhjusel ei ole siin suures saalis võimalik seda teha. Ma ei tea, miks. Aitäh! (Hääled saalis.)

Suur tänu, lugupeetud minister! Härra minister ütles nüüd oma läbirääkimistel peetud kõnes, et need, kes kritiseerisid, ei pakkunud ise mingeid lahendusi. Ehk ta tegelikult isegi ei viidanud nendele seisukohtadele, mis teie läbirääkimiste kõnedes olid. Martin Helme ja Urmas Reinsalu, kuidas me selle olukorra nüüd lahendame? Aga me lahendame selle asja demokraatlikult. Ma annan teile vastusõnavõtuks kummalegi kaks minutit. Kõigepealt, Martin Helme, teie kaks minutit. 

Aitäh! Me oleme rääkinud lahendustest vähemalt viis aastat. 20. septembril 2020 kogunes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu ja võttis vastu volikogu avalduse, kus ta rääkis pikalt energiapoliitikast. Ma toon välja need kolm-neli suurt asja, mis me ütlesime. 

Kõigepealt peab riik andma tootjale ehk Eesti Energiale kohustuse rohkem toota ja sellega turg odava energiaga üle ujutada. Reformierakond on täpselt vastupidises suunas liikunud, aga see korraldus tuleks jätkuvalt anda, põlevkivielektrit tuleks rohkem toota. Teiseks, CO₂-komponent hinnast välja. See on maks ja see on arbitraarne maks ja see on kohutavalt suur osa meie elektrihinnast. Kolmandaks, aktsiis alla. Neljandaks, tänane börsikorraldus on tegelikult üks suur petuskeem. See börsisüsteem tuleb ümber teha või tuleb üldse sellest börsisüsteemist loobuda. Nii et lahendusi me oleme pakkunud ammu-ammu. 

Rõhutan üle, et igasugune edaspidine päikese- ja tuule[energia tootmismahtude] suurendamine saab ainult elektri hinda tõsta. Akusüsteemide ülesehitamine, mis on hiigelmahukas, saab ainult elektri hinda tõsta. Kõik need lahendused, millest on rääkinud siin enne Sutt ja Reformierakond, viivad järjest kallima elektrihinnani. Lahendus ei ole see, et me võtame teiste maksudega kõigilt inimestelt ja ettevõtetelt või ülejäänud tarbijatelt raha suures koguses ära ja siis jagame selle toetusmeetmetega tagasi inimestele või ettevõtetele, et see jõuaks riigieelarvest ja tarbija taskust tagasi rohešarlatanidele, keda Reformierakond toetab. Lahendus on elektri hind alla viia. Need ei ole keerulised asjad, mida teha tuleb, et elektri hinda alla viia. Palun, härra Sutt!

Aitäh! Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, Lauri! Korrektne, nagu alati. Mis on praegu need mõned asjad, mille kohta Andres Sutt ütles, otsekui [poleks pakutud neile lahendust]? Mida siis välja pakutakse positiivse programmina? Kus siis on teie partei elekter? Vaadake, see ongi teie põhihäda. Energeetika on parteistatud ja muudetud ideoloogiliseks mängukanniks. Majandusministeeriumi alt viisite ära selle tegelikult Kliimaministeeriumi alla ja omistasite sellele hoopis poliitilise tööriista tähenduse. Sealt need vead ongi alguse saanud. Palun võtke kuulda eksperte! Ma olen esitanud teile tervikkava käsitluse, kuidas jõuda riigis mõistliku energiakavani. Ja ma ütlen teile ühte asja: võtke tööandjate, inimeste, kes loovad lisandväärtust, tegelik ettepanekute pakett, mis puudutab konkreetseid kriitilisi osundusi, ja hakake seda realiseerima. Hakake tööle! Võtke eksperdid! Hakake ratsionaalselt tegutsema! 

Nüüd see, mis puudutas osundust tuumaenergeetikale. Jaa, meil oli väga huvitav dialoog selle üle. Aga ma panin tähele, et kui ma küsisin, kas tuumaenergeetika võimekus on valitsuse energiapoliitiline eesmärk, et seda kavatsetakse ellu viia, et sinna pannakse ressursse ja nõnda edasi, siis öeldi, et tegelikult, nagu ma aru sain, on ükstapuha. Kui keegi tahab tuumaenergiat, siis tehku, aga meie läheme edasi roheenergeetikaga, juhuelektriga. Kui keegi sinna kõrvale topib ka tuumaenergeetikat, siis tehku seda. Meil on seadus olemas ja me saame avalikkusele öelda, et me oleme midagi teinud. Jällegi, vaadake, see on pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-poliitiline-käsitlus nii sensitiivses pikaajalise investeerimisvõimekuse vajadusega valdkonnas, nagu seda on energeetika. 

Nüüd kõneleti siin nendest lisavõimsustest. Tõepoolest, valitsus on võtnud kursi gaasielektrijaamade ehitamisele olukorras, kus see ressurss on tegelikult oma hinnatasemelt nii kallis. Vaadake, mis praegu toimub gaasihinna ümber. Gaasijaamade ehitamise kinnisidee on täiesti nõutuks tegev. Kust see alguse sai? Aga seda viiakse ellu, ma vaatan, ainsa pärandina lisaks nendele utoopilistele agendadele, mis on õhku visatud, on see asi, mis jääb 2027. aasta järel nii-öelda rohtu kasvanud külavaheteele. Ma ei tea, miks nii …

Aitäh! 

… pastoraalne pilt mulle lõpuks pähe tuli. Aga igal juhul [soovin] Andresele jõudu! Andresele jõudu! Tal ei ole ka kerge!

Aitäh! Nüüd sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 787 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek lükata eelnõu 787 esimesel lugemisel tagasi. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku lükata eelnõu 787 esimesel lugemisel tagasi. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 787 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul teile tutvustada ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Nagu spiiker mainis, on tegemist riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamisega seotud sätetega, mis me soovime teile arutamiseks [tuua]. Loodetavasti võetakse [seadus] võimalikult kiiresti vastu, sest ega julgeolekuolukord kuidagi muutunud ei ole. 

Kuna riigikaitse rahastamise põhimõtetes toimus eelmisel aastal oluline muudatus ja me oleme saanud võimaluse maksumaksja vahendeid riigikaitsesse panustada rohkem, on see loomulikult tähendanud ka seda, et me peame ehitisi ja taristut rohkem rajama. Vaadates olemasolevat praktikat, peame me leidma võimalusi, kuidas olemasolevat õigusruumi kohandada, selleks et kiiremini riigikaitseks vajalikud objektid valmis ehitada ja sellega toime tulla. Püüan teile anda ülevaate, miks me siin oleme ja mida me muudame. 

Kehtiva õiguse järgi on riigikaitseliste ehitiste planeerimine reeglina võimalik kas riigi eriplaneeringuga või üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Kolmas variant on üldplaneeringu alusel detailplaneeringuga. Nagu ikka planeerimismenetlus käib! Kui me vaatame hetkel kehtivaid riigi eriplaneeringuid, töös olevaid eriplaneeringuid, siis nende aeg varieerub väga palju. On eriplaneeringuid, mille [menetlus] on kestnud juba üle viie aasta, aga keskmisena kestab riigi eriplaneeringu menetlus umbes kolm aastat ja veidi peale. 

Kui me vaatame üldplaneeringuid muutvaid detailplaneeringuid, siis nende puhul on samamoodi kuni kolm aastat. Ja kui on olemas üldplaneering ja sinna peale on vaja teha detailplaneering, siis on reeglina hakkama saadud kuni kahe aastaga. Aga tuleb arvestada, et planeerimisele järgneb ka ehitusega seotud loamenetlus ja kui on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine, siis läheb veel circa poolteist aastat. Nii et see protsess on ikkagi väga-väga pikk ja kindlasti ei ole see antud julgeolekuolukorras kohane. 

Nüüd, mis on meil veel probleem? Teine probleemkoht on kindlasti see, et kogu selles protsessis, mida ma teile eelnevalt kirjeldasin, on alati olemas vaidlustamise võimalus. Vaidlustamine iseenesest ei ole kunagi probleem, aga probleem on vaidlustuste menetlemises, vaidlustuste lahendamises see, kui palju ühes asjas saab vaielda. Kui me vaatame, kui palju on võimalik ühes protsessis vaidlusi esitada, siis me [leiame], et kui võtta [arvesse kogu] planeerimismenetlus kuni ehitise kasutuselevõtuni, siis keskmiselt võib esitada viis kaebust, igaühe puhul lisaks esmase õiguskaitse taotlus. Ehk me räägime kümnest vaidlusest ühes menetluses. 

Vaatame olemasolevaid kohtuvaidlusi [seoses ehitistega], mis Kaitseministeeriumi valitsemisalas on. Meil on hetkel käimas kaheksa vaidlust, mis on seotud oluliste julgeolekuobjektidega. Näiteks Nursipalu vaidlus on praeguseks kestnud juba üle kahe aasta. Ühe Nursipalu tee ehitus pidi valmis olema üle-eelmise aasta juulis ehk 2024. aasta juulis, aga see ei ole siiamaani vaidluste tõttu valmis. Ehitajaga on sõlmitud pikendamise [kokkulepe] kuni juunini sellel aastal. Nii et jällegi, me räägime kahest aastast. [Protsess] on veninud selle pärast, et me vaidleme sisuliselt üsna lihtsa asja üle, kas tee tohib seal olla või ei tohi. 

Võtame näiteks kaitsetööstuspargi riigi eriplaneeringu, ka see on vaidlustatud. See, et rajada kaitsetööstuse jaoks sobiv ala, on vaidlustatud ja reaalsus on see, et selle vaidluse puhul me ei ole isegi jõudnud esimese astme esimesse vaidlusesse. Esimese astme esimene vaidlus on määratud selle aasta juunikuusse ehk [see toimub] kaheksa kuud – kaheksa kuud! – pärast seda, kui kaebus esitati. Lisaks on meil Kaitseväe varustusladudega seotud vaidlused: kaks erinevat metsateatise vaidlust ja samamoodi ehitusteatiste vaidlused. Siin me näeme ka, et meil see [menetlus] pikeneb varsti rohkem kui poole aasta võrra. 

Kõik need vaidlused tähendavad seda, et need riigikaitseks vajalikud objektid lihtsalt ei saa valmis. Seetõttu me oleme nüüd analüüsinud koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Kliimaministeeriumiga, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga ning Justiits- ja Digiministeeriumiga neid kohti, kus me saame [protsessi] kiirendada ja vähendada bürokraatiat, ning otsinud võimalusi selleks, et riigikaitseliste objektide planeerimine ja ehitamine toimuks kiiremini. Neid muudatusi me teile pakume. 

Esimese muudatusettepaneku [mõte] on kaotada riigikaitseliste ehitiste kavandamisel mitmest etapist koosnev planeerimismenetlus. Rõhutan üle, et ainus eesmärk peab olema riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamine. Samuti [on soov] loobuda riigikaitselise ehitise ehitamisel erandlikel asjaoludel keskkonnamõju hindamisest. 

Teiseks [soovime] kiirendada riigikaitselise ehitise ehitamisega seotud teatiste esitamise ja lubade menetlemise protsessi. Siin on ettepanek bürokraatiat vähendada ja samamoodi kiirendada nende teatiste väljaandmist, näiteks loobuda erandlikel asjaoludel metsateatise esitamise kohustusest. 

Kolmandaks [tahame] vähendada ja kiirendada riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamise eesmärgil riigikaitseliste ehitiste ehitamiseks vaidluste lahendamist. [See puudutab] kohtumenetluse sätteid. Nendest räägin kohe täpsemalt.

Nüüd tulen konkreetsete sätete juurde. Planeerimisseadus saab endale sellised muudatused, mille kohaselt parlament annaks teatud objektide puhul juba ette otsuse, et nende ehitiste puhul on võimalik menetleda kiiremini. Neid [ehitisi] on ettepaneku järgi kuus ja need puudutavad side- ja eelhoiatust, sõjalist väljaõpet, riigikaitselist teed, Kaitseliidu ja Kaitseväe harjutusvälja ja lasketiiru, ladustamisega seotud riigikaitselist ehitist ehk moonaladu ning ka Kaitseväe ja Kaitseliidu linnakuid. Nende puhul me paluksime, et parlament ütleks juba ette, et need on sellised riigikaitselised objektid, mille puhul me võime kiiremini menetleda, nagu me ette paneme. 

Teine võimalus on see, et Vabariigi Valitsus saab õiguse jätta täitmata detailplaneeringu kohustus, kui kiireloomuliselt vajalik näiteks harjutusväli või lasketiir asub detailplaneeringu kohustusega tiheasustusalal. Samamoodi planeeringute ülevaatamine, mis on juba KOV-ides algatatud. Siin on loomulikult vaja KOV-i arvamus ära kuulata. 

Ja kolmas säte, mis seal on, on pigem küll tehniline, aga siiski ülioluline. See on maa sihtotstarbe määramise kohta. Kui tegemist on riigikaitselise objektiga, siis võib määrata riigi omandis olevale katastriüksusele otse maa sihtotstarbe, [et see on] riigikaitsemaa. 

Üks oluline säte nende planeerimisseaduse muudatuste juures on see, et me siiski peame mõistlikuks, et seal oleks ka selline nii-öelda päikeseloojangu klausel, et need sätted kehtiksid kuus aastat jõustumisest ja natuke peale ehk 2032. aastani. Siis meil on eelduslikult võimalik selle ajaga need kiired objektid valmis planeerida ja ehitada ning siis minna juba tavapärase elu juurde tagasi. Ehitusseadustiku puhul on pigem küsimus terminite täpsustamises. 

Nüüd halduskohtumenetluses [tuleks] põhimõtteline hoiaku muutus: kui riigikaitselise objekti ehitamiseks on esitatud vaidlustus, siis see vaidlustus menetletaks ära halduskohtus nelja kuu jooksul. Me mõistame, et kohtul võib tekkida vajadus küsida täiendavaid argumente või täiendavaid põhjendusi. Siis saaks kohus pikendamise võimaluse üldjuhul kuni kaks kuud. Põhimõtteliselt ikkagi kuue kuu jooksul peaks saama asi lahendatud. Aga mööngem siiski asjaolu, et kuna meil on kolm kohtuastet, siis võib see ikkagi tähendada maksimumvaidlustusaega kuni poolteist aastat. See on see kompromiss, kuhu me kohtute ja justiitsministeeriumiga jõudsime, arvestades ka põhiseadust, et me ei läheks siin põhiseaduse vaatest piirama kohtu eneseotsustusõigust. 

Metsaseaduse puhul juba mainisin metsateatiste regulatsiooni täpsustusi, täiendusi, mis riigikaitselisi ehitisi puudutavad. Sama lugu on keskkonnatasudega, mille puhul me ütleme, et kui metsateatist ei esitata, siis makstakse raadamistasu loomulikult ära, aga selle maksab siis otse valitsusasutus, kelle huvides riigikaitseline ehitis ehitatakse, reeglina Kaitseministeeriumi või Kaitseväe kaudu, aga seda korraldab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. 

Mis puudutab keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimis[süsteemi] seadust, siis seal on seesama erisus, mis ma teile välja tõin, et eespool loetletud tingimustel on võimalik jätta keskkonnamõju hindamata. Ma tahaksin veel kord siin suures saalis üle rõhutada seda, mida ma ütlesin ka komisjonis, et see ei kehti kõikidele riigikaitselistele ehitistele. See kehtib ikkagi ainult erandlikel asjaoludel, kas siis nendele, mis parlament ette ütleb, või siis, kui on mingisugune teistsugune riigikaitseline objekt ja selle kohta on olemas Vabariigi Valitsuse otsus. See tähendab, et kõikide ministeeriumide seisukoht peab olema teada. Kõik ministeeriumid peavad ütlema, et jah, me võime kasutada siin seda erandlikku menetlust. 

Me sooviksime, et parlament menetleks seda võimalikult kiiresti. Aa, üks oluline asi veel. Need menetlused, mis praegu juba käivad, tehakse lõpuni kehtiva õiguse alusel, nendele need uued korrad ei rakenduks. Nende puhul tuleb arvestada kõikide piirangute ja vaidlustamise [õigustega], mis kehtivas korras on. Kui vähegi võimalik ja parlament suudab tempot hoida, sooviksime me, et need seadusemuudatused jõustuksid juba 1. aprillil, ja nagu ma ütlesin, kehtiksid 2032. aasta lõpuni. Nii et, head parlamendiliikmed, ootan teie konstruktiivset kaastööd selle eelnõu menetlemisel, sest see on riigikaitse huvides ja hädasti vajalik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kohtudes Kaitseväe ohvitseridega, eriti viimasel ajal, ja küsides, et mis neil mureks on, mis neil vaja on, olen ikka arvanud, et [on vaja] laskemoona või riietust või mingisugust varustust. Aga ei, sellel teemal pole mingit palvet olnud. Kõik toimib ja eriti viimasel ajal hakkas tulema seda, mida Kaitseväel vaja on. Aga üks murekoht on neil täitsa olemas ja see on just selle seadus[eelnõuga seotud teemal], millest me räägime – maakasutus. Väga paljud objektid, mis oleks praegu hädavajalikud, seisavad. Samas me saame väga hästi aru, et see riivab ka inimeste harjumusi. Kuidas kogukonnad ja kohalikud omavalitsused, keda see seadus hakkab riivama, suhtuvad sellesse? Olete te nendega rääkinud? 

Aitäh! Loomulikult me oleme seda eelnõu teinud laiapindsena. Kõikidesse kogukondadesse mõistetavalt ei ole seda eelnõu tutvustama mindud, aga omavalitsuste liitudega me oleme rääkinud. Seetõttu tegelikult [pärast] algset versiooni, mis läks esimesele kooskõlastusringile, me muutsime seda seaduseelnõu. [See on nüüd] jõudnud parlamendi [liikmete] laudadele ja seal me ütleme, et KOV-i arvamust on vaja küsida. 

Aga üldiselt me näeme, et ka omavalitsustel on samasugune mure, nagu meil on. Riik vajab kaitsmist ja kui vähegi võimalik, siis omavalitsused igal pool seda ka tuliselt toetavad. Viimase näitena võib tuua Pärnu Linnavalitsuse, kes mõistis, miks riigil oli vaja ühte maa-ala broneerida võimalikuks riigikaitseliseks arenduseks. Pärnu Linnavalitsus tegi üsna kiiresti otsuse maa riigile üle anda, selleks et saaks sinna riigikaitselist objekti ehitada. 

Kas me saame öelda, et selle eelnõu vastuvõtmisel jäävad vaidlused ära? Kindlasti mitte. Ma usun, et vaidlusi tuleb. Tuleb nii kogukondadelt kui ka omavalitsustelt. Aga siiamaani me oleme omavalitsustega püüdnud alati leida võimalikku kompromissi. Seetõttu meil on näiteks ka erinevaid kompensatsioonimeetmeid. Nursipalu puhul me kasutasime kompensatsioonimeetmeid. 

Minu lauale on jõudnud allakirjutamiseks selleks aastaks ette nähtud kompensatsioonimeetmed kõikide juba varem kokku lepitud summade [mahus]. See on ligi poolteist miljonit eurot omavalitsustele. Nii et tegelikult me riigikaitsest eraldame omavalitsustele kompensatsioonimeetmeteks päris palju.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Hanno! Sa ise oled ka öelnud, et Balti kaitsevööndi rajamine Eesti territooriumil lükkub edasi aasta. Riigikaitse eksperdid on väljendanud nõutust ja muret. Ütle mulle, seleta see lahti, kas see eelnõu kuidagi Balti kaitsevööndi rajamist kiirendab, kui [jah], siis miks see eelnõu ei sisalda kaitsevööndi planeerimise või rajamise või võõrandamisküsimuste lahendamist. Teiseks, avalikkusest on ka see, et Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused vaidlevad omavahel, et kus [võiksid] piiri lähedal asetseda kaitsekraavid. Kas selles küsimuses on saadud lõplik selgus ja kui palju aega me selle vaidluse tõttu oleme kaotanud?

Aitäh! Jah, see oli arutluse all, kas me näiteks Balti kaitsevööndi puhul saame kasutada tõlgendust, et see on riigikaitseline ehitis, või me peaksime selle eraldi kirja panema. Kui me arutasime seda ükskord riigikaitsekomisjoniga, siis oli see debatt, kas selle peaks [eraldi kirja] panema. Kui parlament näeb seda õigusselguse huvides vajalikuna, siis mina olen valmis toetama, et me lisame selle siia sisse. Siiamaani me oleme aru saanud, et tegelikult ka kraav, nagu sa juristina ise tead, on ju ehitis. Seda on võimalik tõlgendada niimoodi. Aga veel kord, kui parlament soovib õigusselguse huvides selle sisse panna, siis me võime seda [teha]. Siis ta kindlasti aitab. 

Nüüd, teine pool on kindlasti see, et tegelikult Balti kaitsevööndi puhul, kui me räägime kaitsekraavist, mis on piirile võimalikult lähedal, on meil PPA-ga hetkel lõplik lahendus veel [leidmata]. On küsimus, kui lähedale me kraaviga võime minna piirirajatisele ehk siis aiale, kas see on 10 meetrit või rohkem kui 10 meetrit. Siin me oleme siseministriga põhimõtteliselt leidmas kompromissi. Ma ei ütle veel, et kompromiss on leitud. Siseminister on vist pärast mind kohe siia pulti tulemas, küll aga teise eelnõuga. Aga me kindlasti selle lahenduse leiame. 

Tegelikult suurem küsimus kaitsekraavide puhul ja ka Balti kaitsevööndisse planeeritud punkrite puhul on eramaade omandamine, eramaaomanikega kokkulepete saavutamine. See on see, mis kindlasti seda protsessi on edasi lükanud. See ei ole lihtne. Pingutame! Homme-ülehomme on Eestis minu Läti ja Leedu kolleeg, kellega me arutame samamoodi Balti kaitsevööndi rajamist ja saame [nendest] riikidest ülevaate, kui kaugel ollakse ja millised on sealsed väljakutsed. 

Aga jätkuvalt, jah, maade omandamine. See eelnõu ei käsitle seda, kas me võiksime jõuga kelleltki maa ära võtta. Ei, seda see eelnõu ei käsitle. See käsitleb ikkagi planeerimist ja ehitamist. Ma arvan, et ei ole ka õige minna ühe eelnõu tõttu lihtsalt inimestelt maad jõuga ära võtma, vaid seal tuleb leida inimestega kompromissid. 

Ma ei tea, kui palju sa mäletad – küllap mäletad –, aga selle piiritsooni puhul teeb keeruliseks asja see, et kui me hakkasime piiri ehitama aastal 2014, siis me läksime inimeste juurde jutuga, et meil on vaja nii palju maad ja see on kõik, mida riik teilt vajab. Nüüd me oleme jõudnud uude etappi. Vahepeal pidi PPA veel paluma inimestelt teatud kohtades järeleandmisi. Nüüd aga me peaksime justkui osa omanike juurde minema kaitsekraavi vaatest kolmandat korda ja ütlema, et kuulge, meil on riigikaitseline huvi, kas te olete nõus vastu tulema. See ei ole lihtne emotsionaalselt. Ma usun, et sa mõistad seda [olukorda,] kus riik [peab minema] inimeste juurde kolmandat korda. Meil ei olnud ka 1990. aastate alguses nii palju ettenägelikkust omandireformi ja maareformi tegemisel, et jätta piiritsoonist näiteks paarsada meetrit riigi omandisse. Oleks me selle 1990. aastate alguses ära teinud, me ei vaidleks täna nende asjade üle.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Jah, praeguses julgeolekuolukorras on see kahtlemata vajalik eelnõu. Selle raames peab muidugi kohalike omavalitsustega koostöö toimima. Ma tahtsin küsida selle eelnõu tähtajalisuse kohta. Millest see tähtajalisuse vajalikkus tuleb ja miks just see konkreetne tähtaeg, 2032. aasta?

Aitäh! Kuna see eelnõu siiski riivab põhiõigusi, siis põhiseaduse vaatest [peab olema] riive alati proportsionaalne ja ei tohi olla kunagi üleliia kaua kestev. Kui vaadata teisi riike, [siis selgub, et] näiteks Taanis on sarnane põhimõte. Nende seadused on küll teistsugused, aga põhimõte on sarnane. Nad kehtestasid riigikaitseliste ehitiste valmimiseks kiirtee ja ka seal öeldi, et see on tähtajaline. Ehk kui julgeolekuolukord läheb paremaks, siis tegelikult nii-öelda tava-, rahuajal võiks võimaldada riigikaitseliste ehitiste valmimist kehtiva õiguse järgi. 

Just nimelt sellise proportsionaalsuse tagamiseks me näeme kokkuleppel Justiits- ja Digiministeeriumiga ette selle päikeseloojangu klausli, et just nimelt põhiseaduse riivet oleks võimalikult vähe. Ma julgen siiski arvata, et kui julgeolekuolukord peaks olema jätkuvalt väga halb nelja või viie aasta pärast, siis kindlasti need inimesed, kes siin saalis istuvad Riigikogu ülejärgmises koosseisus, peavad tulema selle juurde tagasi ja otsustama, kas on vaja neid sätteid pikendada või võib lasta 2032. aasta 31. detsembril nende kehtivusel lõppeda.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Nagu te äsja ütlesite, see seadusemuudatus toob kaasa teatud põhiõiguste riive. Miks seda vaja on, küllap see on enamusele siin arusaadav. Aga kas see seadusemuudatus käsitleb ka seda, et kui nende rajatavate objektidega kaasneb reaalselt mingi tõestatav mõju, siis hiljem ajapikku vähemalt püütakse seda mõõta, et siis vajaduse korral ja põhjendatud juhul mingitele inimestele kompenseerida reaalsed mõõdetavad mõjud? 

See on ka praegu nii. Sa ise mäletad linnapeana ju väga hästi neid vaidlusi, mis olid [teemal], et kui on mõju omavalitsusele. Selle pärast me küsime ka omavalitsuse arvamust. Inimesed elavad omavalitsuses, eks. Selle pärast me küsime omavalitsuse arvamust, sest omavalitsus esindab kohalikke inimesi. Sealt me saame selle tagasiside, millised need mõjud võiksid olla. 

No kui me võtame näiteks moonalao, siis sellel ei ole otsest igapäevast mõju inimese käitumisele, see on lihtsalt ladu nagu iga teine ja seal see mõju on oluliselt väiksem. Kui me räägime mingisugusest lasketiirust, siis lasketiirul on selgelt mõju olemas ja siis tuleb omavalitsusega läbi rääkida, kas peavad olema kompensatsioonimeetmed ja millised siis. Näiteks lasketiiru ju kasutab ka kohalik kogukond, olgu ta jahimees või kaitseliitlane. Tegelikult kogukond, kes seal elab, hakkab ka seda taristut kasutama. 

Selles mõttes iga üksikjuhtumit vaadatakse eraldi. Sellist üldist regulatsiooni, et on ruutmeetri pealt kompensatsioon või midagi sellist, me võimalusena ei näe. Aga vaadates meie senist praktikat, siis igal pool, kus on olnud mõju inimestele, me oleme ka kompensatsioonimehhanismi välja töötanud koos kohaliku omavalitsusega.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Tähendab, kirjelda mulle ära Balti kaitsevööndi [kontekstis], milles siis seisneb sinu hinnangul see, mida sa oled ka avalikkusele öelnud, et kaitsevööndi [ehitus] aasta aega venib. Milles see venimine tegelikult peitub? 

Teiseks, ole hea, kirjelda ära see, et ligi pool aastat on Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi ametkonnad vaielnud selle üle, kus see piiritsoon jookseb, või noh, seal kraavi ei ole. Mis siis on selle vaidluse tuum? Sa ütled, et me oleme lähedal – või noh, te olete lähedal – vaidluse [lõpule], aga milles see kokkulepe siis seisneks? Miks ei ole seda poole aasta jooksul võetud teha? Kas sellel on ka oma osa selles, et kaitsevööndi rajamine Eestis lükkub edasi aasta võrra? 

Ja kolmandaks, ütle nüüd, kas õiguslikke probleeme kaitsevööndi rajamisel ei ole, kas see seadus aitab ka kaitsevööndit kiiremini rajada. Kas on vaja veel mingeid õiguslikke muudatusi selleks, et kaitsevööndit saaks tõhusamalt, mitte venitaval moel rajada?

Aitäh! Ma alustan kõigepealt sellest PPA ja Kaitseväe vaidlusest. Politsei- ja Piirivalveameti seisukoht on see, et kaitserajatist, antud juhul konkreetsemalt kaitsekraavi ei tohiks rajada lähemale kui 10 meetrit. Aga kui me vaatame, kui lai on riigimaa ja kuhu riigimaale me saaksime selle kaitsekraavi [teha], siis teatud kohtades läheb ta aiale lähemale kui 10 meetrit. Ja see ongi see koht, eks ju, [kus tekib küsimus,] kas me saame teda sinna 10 meetri sisse rajada või mitte. Aga ma luban sulle, et me lahendame selle [probleemi] ära. See oli kaitsekraavi koha pealt. 

Teine küsimus: kas see kiirendab? Jah, see kiirendab eelkõige nendes kohtades, kus on riigimaa ja kuhu me paneme kas kompanii- või rühmasuuruste üksuste punkriasukohad. Me saame näiteks metsateatisest loobuda [nende alade puhul], kus on vaja natukene maastikku ümber kujundada. Me ei pea võtma ehitusluba või, ütleme, me saame seal kiiremini ehitama hakata. Ehk jah, ta kiirendab. 

Nüüd see, mis puudutab inimeste maade omandamist. Kui me vaatame praegu kaardile märgitud võimalikke punkrite asukohti, siis [näeme, et] umbes pool nendest asukohtadest on riigimaal ja umbes pool on eramaal. See maade täpsustamine käib kogu aeg, et kas me saame seal kiiremini või mitte. Seda poolt, kuidas omanikelt maad soetada või saada selles kokkuleppele, see seadus ei käsitle. Me ei lähe eraomandi puutumatuse kallale selle eelnõuga. 

Ja kui sa küsid, mis on olnud need viibimise põhjused, siis neid on olnud väga palju erinevaid. Punkt üks, ma võin ühe põhjusena välja tuua selle, et kui me testisime kolme tüüpi punkreid, siis me saime tagasisidet, et me peame neid tegelikult rohkem täiustama, kui meil esialgne plaan oli. Me testisime kolme tüüpi. Üldiselt meil ei ole mõtet ehitada või panna maa sisse punkrid, mis piisavat kaitset meestele ja naistele, võitlejatele ei paku. 

Punkt kaks, seesama maade omandamine. See on oluline venimise põhjus. Ja punkt kolm, esimese positsiooni rajamine. See koosneb mitmest punkrist koosnev. Esimese positsiooni rajamisel me saime väga väärtuslikku tagasisidet, mille [saamine] ka kahjuks venis vist mõni kuu. Me palusime ehitajatelt pakkumist selle positsiooni rajamiseks ja see läks selgelt üle eelarve. Me pidime konfiguratsiooni muutma selleks, et saada mõistusepärane hind selle paigaldamisele. Nii et neid detaile on väga palju. 

Aga Balti kaitsevöönd ei ole ainult – ma rõhutan siin üle, et me saaksime kõik sellest aru – kaitsekraav ja punkrid. Balti kaitsevöönd hõlmab endas ka eelpaigutatud võitlevat taristut ehk draakonihambaid, lõiketraate, muid tõkestusvahendeid ja eelpaigutatud konteinereid. Need on kõik juba tehtud. Meil on väga suur osa Balti kaitsevööndi [rajamise] tööst. Nii et jah, see ehituslik pool ei ole läinud nii kiiresti, kui oleks soovinud, aga teatud punktides see eelnõu aitab kaasa.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Minu praegune küsimus on võib-olla pisut laiem kui ainult see eelnõu. Kogukonnad, näiteks Rõuge vald, arutavad, mis oleks kõige õigem viis kasutada riigilt saadud kompensatsioonivahendeid, kuhu neid peaks kasutama. Mul on sihuke tunne, et tegelikult oleks vist vaja korda või mingeid üldiseid põhimõtteid, [mis ütleksid,] millisel juhul milliseid mõjusid hüvitatakse. See annaks pikemaajalise kindluse inimestele ja toimuks ka rahunemine. Kas te olete ministeeriumis sellise asja peale mõelnud, et sihukesed üldised kompenseerimise põhimõtted paika panna?

Aitäh, Anti! Teatud olukordadeks on meil üldised põhimõtted paigas. Kui me räägime üldistest põhimõtetest, mis puudutavad harjutusaladega seonduvaid kompensatsioonimeetmeid, siis [selgub, et] on olemas selged reeglid, [mis määravad,] kui palju omavalitsus saab ja mis on see alus, mida arvestatakse. Seda sa tead. See puudutab keskpolügooni, see puudutab Sirgalat, see puudutab Nursipalu. 

Nüüd, kõik erikokkulepped on need, mille puhul ma siiralt usun – ka sina endise omavalitsusjuhina [tead] –, et me peame usaldama kohalikke. Igas kogukonnas on need [kokkulepped] erinevad. Näiteks Pärnumaal me oleme rääkinud kohalikega teatud teede rajamisest, teatud vajadustest kogukonnas. Siseministriga räägime sellest, et seal on vaja päästevõimekust suurendada. Need on sealsed vajadused. Rõuges on nad hoopis teistsugused. Sa tead ise väga hästi, et Lõuna-Eesti üks omavalitsus nägi, et nende elanike kõige vajalikum, pakilisem küsimus on lasteaed ja selle renoveerimine. 

Nii et ma hea meelega jätaks selle jätkuvalt nii, et me lepime omavalitsustega ise kokku, mis on nende kogukonna jaoks kõige vajalikumad tegevused. Ma ei tahaks küll jõuda sinnamaani, et riik ütleb ette, et te võite seda raha kasutada näiteks ainult teede rajamiseks. Siis me tekitame tarbetut tüli. Pigem on mõistlik see, et me lepime kokku, kui palju kompensatsiooni riigilt tuleb, ja siis kohalik kogukond ise lepib kokku, mida selle raha eest tehakse.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Tänan!

Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma hea meelega tutvustan teile, mis toimus esmaspäeval, 19. jaanuaril. Esmaspäeval, 19. jaanuaril toimus majanduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni ühine istung, kus me arutasime selle eelnõu esimesele lugemisele saatmist. Kõigepealt, see ei ole tavapärane, et kaks komisjoni teevad ühisistungi sellisel teemal, aga antud juhul on tähtis mõista, et selle konkreetse eelnõuga muudetakse üheksat seadust. Need üheksa seadust kuuluvad väga erinevatesse valdkondadesse. Seal on keskkonnateemasid, on majanduskomisjoni teemasid, on kohtute haldamise teemasid ja on ju arusaadavalt ka riigikaitseteemasid. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, aga neid seadusi, mida muudetakse keskkonnavaldkonnas, on vist tükki neli. 

Me otsustasime, et selle eelnõu menetlejaks saab siiski majanduskomisjon, aga me teeme seda kõige siiramas ja suures koostöös riigikaitsekomisjoniga. Selle eelnõu eesmärk on ju riigikaitseline. Samas need protsessid, mida muudetakse, kuuluvad eelkõige planeerimise- ja keskkonnateemade alla. Nii et ühesõnaga, selline väike sissejuhatus siin saalis ja tegelikult oli see ka komisjonis, kui me komisjoni istungi avasime. Austatud kaitseminister tuli samuti kohale ja tutvustas seda eelnõu. Seejärel läks aruteluks. 

Võib-olla alustan sellest, et Kristina Šmigun-Vähi rääkis alguses väga kirglikult sellest, miks seda seadust ei ole juba varem vastu võetud ja et üldsegi, kui me nüüd hirmsasti planeerime ja igale poole registritesse oma moonaladusid ja riigikaitselisi objekte kirjutame, siis saab vaenlane otse sinna pommi visata, need ära lõhkuda ja nii edasi. Et miks me seda ammu teinud ei ole? Selle peale kõik komisjoni liikmed ja ka kaitsekomisjoni liikmed noogutasid, et tõepoolest oleks võinud varem pihta hakata. Aga ühesõnaga, ma saan aru, et minister seletas seda nii, et kuna eelarvelised võimalused ministeeriumil suurenesid eelkõige eelmisel aastal, siis see tingib praegu eelnõu kiireloomulisuse. 

Teine teema, mida puudutasid nii Raimond Kaljulaid kui ka Mart Maastik, on seotud eelkõige selle eelnõu menetlusega enne, kui see Riigikokku jõudis. Nii Eesti Linnade ja Valdade Liit kui ka Riigikohus on märkinud, et neile eelnõuga tutvumiseks ja kaasamiseks antud kaks tööpäeva oli liiga vähe. Minister kommenteeris seda sellisel moel, et asutustega suheldi ka eelnevalt, kuid formaalselt jäi tähtajaks kaks päeva. Peamine vajadus tulenes sellest, et Kaitseministeeriumi soov oli jõuda eelnõuga valitsuse istungile 2025. aastal ehk et kiirendada seda protsessi. Ühesõnaga, vastus oli see, et tegelikult nii linnade ja valdade liiduga, Riigikohtuga kui ka keskkonnaorganisatsioonidega suheldi. Aga jah, formaalselt oli kahepäevane tähtaeg. 

Enn Eesmaa küsis targasti, kas ministeeriumi [esitatud] muudatuste tagajärjel kaovad ära viimased probleemid Nursipalu harjutusvälja teemal. Nagu ka siin saalis kostus, [on vastus] ei, sest see eelnõu näeb siiski ette seda, et kõik protsessid, mis on alanud enne selle eelnõu seaduseks muutumist, käimasolevad vaidlused ja menetlused jätkuvad siiski tavamenetluse korras. See eelnõu Nursipalut ei mõjuta. 

Siis tasub ära mainida ka see, et Anti Poolamets tõi näiteks drooninduse ja ütles, et väga lihtne on arengust maha jääda, need muutused on kiired ja pidevad ning kogu seadusandlus ja menetlusprotsess kipub nagu päriselust maha jääma. Ta tõi välja selle küsimuse, et kuna Ukrainas on näha, et paljud moonalaod ja strateegilised objektid ehitatakse üldse maa alla, võetakse kasutusse maa-alused kaevanduskäigud ja maa-alused rajatised, kas see eelnõu puudutab ka seda maailma, mis maapinnast allapoole jääb. Hanno Pevkur vastas, et ehitamisel üles- või allapoole nullpinda kehtivad samasugused ehitusreeglid nagu nullpinnale ehitamisel. Ehk meie seadus saab kehtima ka maa all, mis on hea uudis. 

Meil oli ka arutlusel seesama teema, mis siin saalis võib-olla isegi rohkem käsitlemist leidis – Balti kaitsevöönd. Ma ei hakka sellel arutelul väga pikalt peatuma, aga põhimõtteliselt me otsustasime, et võiks tõepoolest ka Balti kaitsevööndi ära nimetada selles seaduses kui ühe võimaliku objekti, mida see seadus hakkab reguleerima. Aga me otsustasime ka seda, et põhimõtteliselt võiks selle küsimusega eelkõige tegeleda riigikaitsekomisjon, võib-olla vastavasisulise parandusettepaneku selle eelnõu kohta teha. See küsimus leiab selles eelnõus lahendamist sedapidi, et riigikaitsekomisjon arutab Balti kaitsevööndi küsimust. 

Oli ka juttu eramaast. [Selleteemalised küsimused] kõlasid siin saaliski ja vastused sellel teemal olid samad, mis siin olid. Priit Sibul uuris, kas seoses planeerimisseaduse muutmisega saab tuua mingi näite, millised on need ehitised, mis nende riigikaitseliste ehitiste alla ei mahu[, mille kinnitab] parlament, ehk need, mille valitsus oma otsusega kuulutab riigikaitselisteks ehitisteks. Arusaadavalt toodi näiteks Eleringi teatud objektid, mis on vajalikud selleks, et meil elekter oleks olemas, samuti kaitsetööstuses moonatehased – ehk siis seda tüüpi objektid. 

Kalev Stoicescu küsis, et kui Kaitseministeerium alustab 1. aprillil, kui seadus jõustub, laskemoonalao ehitusega, siis mis on miinimum- ja maksimumaeg, mille jooksul see valmib, [eesmärgiga] aru saada, millistest ajalistest dimensioonidest me räägime. Lugupeetud kaitseminister ütles, et ideaalmaastiku puhul on kõne all viis-kuus kuud hetkest, kui saab ehitusega alustada. Kogu selle protsessi kiirendamine annab reaalselt võimaluse, et kui vaidlusi ei teki, saab päris kiiresti näiteks needsamad moonalaod valmis ehitada. Teine ajaline kokkuhoid [tuleb] sellest, et need muudatused lühendavad igal juhul kogu[kestust] ehk siis kogu seda protsessi algusest ehk ideest kuni ehitise valmis [saamiseni] kolme-nelja aasta võrra. Tegelikult väga-väga oluline ajaline kokkuhoid. 

Jaak Aab ütles, kui me hakkasime juba lõpetama meie arutelu komisjonis, et eelnõu esimese ja teise lugemise vahel tuleks kindlasti ka huvigruppe kaasata. Võis jääda mulje, et see kahepäevane tähtaeg oli siiski probleem. Ja komisjoni esimees ütles oma suures tarkuses ja läbinägelikkuses seda, et eelnõu esimene lugemine tehakse võimalikult kiiresti ära ja seejärel tuleks kindlasti kaasamisele ja aruteludele aega võtta. Selline tark otsus. 

Seejärel tehti menetluslikud otsused. Esiteks otsustati, et juhtivkomisjoni esindaja olen mina, konsensuslikult. Teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril – [täna me seda ka menetleme] – ja see otsus oli ka konsensuslik. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensuslik otsus. Ja oluline oli ka see otsus, et kuna eelnõu sisaldab lisaks majanduskomisjoni valdkonda kuuluvate seaduste muudatustele muudatusi ka teistes seadustes, nagu metsaseadus, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, keskkonnatasude seadus, looduskaitseseadus ja halduskohtumenetluse seadustik – see nimekiri [koosneb] üheksast seadusest –, küsida arvamusi eelnõus [vastavate] muudatuste kohta valdkondlikelt komisjonidelt: keskkonnakomisjonilt ja õiguskomisjonilt. Riigikaitsekomisjoniga teeme tihedat koostööd. 

Ehk siis selline on see eelnõu, mis käsitleb väga erinevaid valdkondi. Menetleme seda targasti ja mõistlikult, nii nagu peab, aga arusaadavalt proovime seda teha võimalikult aega säästvalt. Aitäh! 

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt soovin Eesti 200 fraktsiooni nimel avaldada täielikku toetust antud eelnõule, arvestades riigikaitse tugevdamise olulisust ja kiireloomulisust. Olulisusest ei pea pikalt rääkima, sest kõigile on selge, et halvenenud julgeolekuolukord ei muutu niipea oluliselt paremaks. Me räägime kahjuks mitte lühiajalisest, vaid pikemast perspektiivist. Kui meil on vajadus – ja meil on vajadus – riigikaitset tugevdada ja selleks on ka võimalused olemas, reaalsed võimalused, siis me ei saa neid võimalusi kasutamata jätta – loomulikult seaduste raames ning austades õigusriigi põhimõtteid. 

Kiireloomulisus, mis kaasneb ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise eelnõuga, on samuti täiesti selge. Me ju näeme, milline on tänapäeval ja ilmselt ka lähitulevikus rahvusvahelise julgeolekupoliitika dünaamika. Me võime ju loota, et lähiaastatel, näiteks kahe, kolme või isegi kuue aasta perspektiivis, julgeolekuolukord ei halvene, aga me ei saa kindlasti seda eeldada mingil juhul, kahjuks. Venemaa on ja jääb agressorriigiks, kelle jaoks on uue sõjalise avantüüri alustamine, olgu see kuitahes põhjendamatu rahvusvahelise õiguse mõttes, Ukraina kogemusi arvestades vastava võimaluse tekkimise küsimus, olgu see üksnes näiline. 

Ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmisega lühendatakse olulisel määral riigikaitse jaoks hädavajalike objektide rajamise [kestust, näiteks] nende planeerimise ja ka võimalike kohtuvaidluste puhul, kuivõrd need vaidlused võetakse eelisjärjekorda ning lahendatakse kohtutes selgelt piiritletud aja jooksul. Meil on niigi terve rida näiteid hädavajalikest riigikaitseobjektidest, mille rajamine ja kasutuselevõtmine on viibinud aastaid ja aastaid, kuigi need oleks pidanud olema valmis ja kasutuses juba ammu terve riigi ja iga meie riigi elaniku huvides. 

Ja veel, kohalike omavalitsuste roll paratamatult väheneb ruumiotsuste [tegemisel] riigimaad puudutavate riigikaitseliste ehitiste puhul, kuid siiski kohaliku omavalitsuse arvamust küsitakse loomulikult alati, nii nagu ka minister toonitas. 

Lõpuks küsimus: miks on majanduskomisjon selle eelnõu puhul juhtivkomisjon ja mitte riigikaitsekomisjon, kuigi eelnõu puudutab riigikaitselisi objekte? See on kollegiaalne kokkulepe, arvestades, et ehitusseadustiku muudatused, mis võivad puudutada erinevaid valdkondi, on siiski majanduskomisjoni pärusmaa.

Kokkuvõttes, head kolleegid, palun toetada seda eelnõu. Tänan!

Suur tänu teile ettekande ja aja tõhusa kasutamise eest! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel ja eeldatavalt volituse alusel kolleeg Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Alustan lühikese sissejuhatusega: ammu oli aeg! Me oleme näinud, et rahuaegne menetlussüsteem ja bürokraatia ei ole päris sobiv siis, kui läheduses kõmab sõda. See [eelnõu] on väga tänuväärne, väga vajalik ja väga sisuline. Ma kordan üle mõned olulisemad punktid. Lugupeetud kaitseminister rääkis väga detailselt eelnõu sisust ja ka eesmärgist, aga mõned momendid eelnõus on liiga tähtsad ja kaalukad, et neid mitte üle korrata. 

Kiirendatakse riigikaitses vajalike objektide rajamisele eelnevaid menetlusprotsesse ja bürokraatlikke tegevusi. Muutused puudutavad objekte, mis on seotud kaitsetööstusega, side ja eelhoiatusega, sõjalise väljaõppega ja juhul, kui vajadus peaks tekkima, kohtuvaidlustega, kohtumenetlustega. Jutt on tiirudest ja harjutusväljadest, jutt on ladustamisobjektidest.

Kuid oluline on mõista, et selle eelnõu peamine mõte ei ole mitte menetlustele kuluva aja lühendamine ja tegevuste vähendamine, need on kõigest vahendid. Eelnõu peamine mõte on tegelikult ju see, kui me süveneme sisulisse sõjalise valmisoleku tagamisse, et riik ja tema Kaitsevägi oleksid vajalikul hetkel valmis kaitsma oma rahvast, kaitsma riiki, riigi õhuruumi, vett ja maapinda. 

Kui me tõlgime selle, millest eelnõu seletuskiri räägib, sõjalisse keelde, siis väljaõppe rajatised [vihjavad] ju Kaitseväe oskustele – need peavad olema valmis sel hetkel, kui neid vaja peaks minema. Ladude ja kaitsetööstuse all me räägime ju tegelikult vahenditest, et need oleksid õigel ajal meile ja Kaitseväele kättesaadavad. Eriti oluline on side ja eelhoiatus. Me peame kriitilises olukorras olema suutelised vajalikul tasemel tagama juhtimise side ja eelhoiatuse näol. See on ju jutt sellest, et vaenlane meid üllatada ei saaks. 

Selles mõttes on see eelnõu hea näide sellest, et ta räägib aspektidest, mis on väga lähedal sõja sisulisele olemusele. [Meie] valmisolek peab olema vähemalt samal tasemel või eeldatavasti ja loodetavasti paremal tasemel, kui vaenlase oht [meie] suhtes hakkab võtma reaalset vormi. 

Eelnõu ei ole poliitiline ja seda ei saa mingilgi tahtmisel sellisena näidata, kuigi me oleme ka selles ruumis kuulnud vihjet sellele, et kui on olukord, kus agressor on rünnanud, siis üks viis oleks alla anda. Jutt on olnud Vene-Ukraina sõja näidetest. Ma loodan, et selline mõttekäik siin saalis väga tihti meil ette ei tule, sest vaadake, shahed- või liugpomm tabades elukvartalit või tööstus- või kaubanduspinda ei küsi, millise erakondliku kuuluvusega tulevased ohvrid on. 

John Kennedy on kunagi öelnud, et kasuta oma aega kui vahendit, mitte kui diivanit. Reformierakonna fraktsioon toetab seda eelnõu ja ma palun ka teil kõigil seda eelnõu toetada. Pidagem meeles: piisav kaitse õigel ajal! Aitäh!

Suur tänu teilegi ettekande ja samuti aja tõhusa kasutamise eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Saalist öeldakse midagi.) See on teie lähenemine. 

Palun kolm minutit juurde! 

Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Auväärt kolleegid! See eelnõu, mida me käsitleme, sisaldab üheksa seaduse muudatusi ning sellest ülevaate ja selguse saamine on äärmiselt keeruline. Ma olen proovinud seda ise teha, sellepärast julgen seda ka väita. Kooskõlastusajaks anti pretsedenditult ainult kaks päeva. Samal ajal on sellel eelnõul kodanikuühiskonnale märkimisväärselt suur mõju. Ma kahtlustan, et kiirmeetodil niivõrd oluliste muudatuste tegemine meie seadustes, pole õigustatud, sest nii võime me teha midagi, mis ei ole mõistlik ja mida me hiljem kahetseme. 

Auväärt kolleegid! Ärge saage minust valesti aru. Me arutame väga tähtsat eelnõu, mille eesmärk on kiirendada riigikaitseliste ehitiste kavandamist ja ehitamist. Selle vajadus on selge, seda ei hakka keegi vaidlustama. Loomulikult! Julgeolekuolukord lihtsalt nõuab, et taristu saaks kiiremini valmis ja vajalike otsustuste puhul ei tekiks vaidlusi. Seda peab toetama ja selle vastu ei ole keegi. Küsimus on pigem selles, kuidas me oma protsessi kiirendame ja kas see kiirus sünnib koos usalduse, planeerimise ja keskkonnahoiuga või nende arvel. 

Härra minister andis väga hea ülevaate, millest need muudatused tekkisid, ma ei hakka seda kordama. Ja tore oli see, et õnneks siiski jõuti otsusele, et eriolukord peaks olema ajalise piiriga, mitte lõpmatu. Väga oluline muudatus. Aga meil on palju riske ja ma arvan, et me siin Riigikogus peame nende kallal tugevalt töötama. Toon mõningad välja. 

Näiteks, kui me vaatame eelnõu, siis [näeme, et] on väga suur risk, et see [eelnõu riivab õigusi] vähemalt kahes Euroopa Liidu õiguse valdkonnas. Üks on Euroopa Liidu keskkonnaõigus, mis puudutab keskkonnamõjude hindamist ja strateegiliste mõjude hindamist, neid direktiive, ja Natura 2000 kaitsekohustusi. Me peame nende sisse veel korra vaatama, et seal ei tekiks tõrkeid. Lisaks on riskivaldkond see, mis puudutab Euroopa Liidu õigust ja on seotud avaliku kaasamisega ja õiguskaitse tagamisega. Pean silmas Aarhusi konventsiooni ja vastavat Euroopa Liidu direktiivi. 

Tegelikult, ega Eesti ei leiuta ju jalgratast, samas suunas on seadusloomega liikunud ka Taani ja Leedu, kuigi teistmoodi. Ma olen proovinud [lähenemisi] natukene võrrelda. Ma tean loomulikult ka seda, et meie seadusemuudatuste [koostamisel] on proovitud neid vaadata, aga seal on siiski märkimisväärsed erinevused. Taani puhul on selge see, et ajutiselt on lubatud kiirustada, aga põhiõigused ja garantiid jäävad kehtima ning erandite kasutamine [peab olema] rangelt põhjendatud. Leedu puhul on proovitud seda saavutada nii, et see ei tuleks keskkonna ja planeerimise põhiõiguste arvelt. Kokkuvõtvalt, mingil põhjusel teeme me seda Eestis nii, et me piirame inimõigusi ja kodanikuühiskonda märkimisväärselt. Peaksime korra läbi vaatama, kas kõik [piirangud] on vajalikud kõikides kohtades. 

Toon siin välja mõningad punktid, mida me võiksime arutada. Näiteks, kas või see, et kui me räägime tähtajalisest kiirteest, siis kas see aeg peab nii pikk olema. Teine on see, et äkki oleks vaja teha iga-aastast kohustuslikku vahehindamist, näiteks avalikult komisjonides aru anda, nagu Taanis [tehakse]. Veel võiks kaaluda, et see erand, mis me teeme, oleks täpsemalt sihitud, et oleks aru saada, millised objektid on kõne all. Minister tõi siin ka mõningad välja. Teise poole pealt [on oluline], et oleks täpsed kriteeriumid, mille [järgi hinnata, kas] erand on vajalik ja proportsionaalne. Jälle, nagu Taanis [peaks hindama] erandite vajaduspõhisust ja proportsionaalsust. 

Kui me räägime kohalikest omavalitsustest, siis me ikkagi peaksime vaatama, et mingi miinimumkaasamine toimuks. Näiteks [võiks olla] 14 päeva [pikkune kaasamine koos] avalikustamisega ja siduva kooskõlastusega nende objektide puhul, kus on kohalikud põhivõrgud – teed, vesi, rohevõrgustik –, lihtsalt selleks, et ruumiline terviklikkus ei laguneks, [et hoida seda] nii palju kui vähegi võimalik. Ka keskkonnateema puhul peaks vaatama hoolikalt seda, mis puudutab Natura hindamis[protsessi] kokkusurumist, et see ei tekitaks meil ühel hetkel vastupidist reaktsiooni. 

Siis esmase õiguskaitse pool. Selge on see, et see tekitab päris suuri probleeme. Kas ei peaks vaatama natukene detailsemalt nende asjade sisse, et esialgset õiguskaitset piirataks ainult nende objektide puhul, mis on täiesti selgelt julgeoleku poolest [olulised], aga teistel puhkudel saaksime siiski alal hoida subjektiivsete õiguste kaitset? Ilmselt on veel palju muud taolist, mida me peame siin Riigikogus väga kiirelt läbi vaatama, sest seadus iseenesest on oluline. Aga ma arvan, et me peame seda korraldama nii, et me pärast ei peaks mõtlema, kas see kõik oli õige. 

Head kolleegid! Kiirustamine on vältimatu, kuid tasakaal on ka vältimatult vajalik. Taani näitab, et eriolukord võib olla ajutine ja proportsionaalne Euroopa Liidu seaduse raames. Leedu näitab, et tempot saab tõsta ka investeeringutega, ilma planeerimissüsteemi tuumikust loobumata. Ma väga soovin, et selles menetluses, mis me siin teeme, võetaks neid küsimusi väga tõsiselt, sest see seadus on väga oluline, et Eesti kiirkoridor töötaks ja püsiks usaldusväärne, et ta kaitseks riiki, hoiaks kogukondi ega murendaks õigusriigi ja kodanikuühiskonna alustalasid. Me kõik vajame seda, Eesti vajab seda. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Küll on avaldanud soovi osaleda läbirääkimistel kaitseminister Hanno Pevkur. Sellega läbirääkimised ka lõppevad. Palun!

Aitäh, hea aseesimees! Mõned kiired kommentaarid [selle kohta], mis siin fraktsioonidelt kuulda oli. Esiteks, ma siiralt soovitan kõigil vaadata Taani ja Leedu mudelit, [need on] palju radikaalsemad. Taani mudel on küll mõnevõrra lühem. Tasub sinna sisse vaadata. 

Teiseks, keskkonnamõjude puhul Natura hindamine jääb ja keskkonnamõjusid hinnatakse vajaduspõhiselt juba asukohavaliku faasis ja ehitise rajamiseks vajalike tegevuste käigus. Kui on vaja kusagil kaevandada või kaevata, näiteks, kui me räägime siin Balti kaitsevööndist, siis Keskkonnaamet on nendes protsessides kaasas. 

Mainiti Aarhusi. Aarhusi konventsiooni ja meie nägemuse vahel vastuolu ei ole, sest keskkonnaorganisatsioonidel on kaebeõigus. Mis puudutab subjektiivsete õiguste puhul kaebeõigust, siis ka need on selles eelnõus jätkuvalt alles. Jah, kui seda eelnõu tegema hakati, vaadatigi radikaalsemaid lähenemisi Leedus ja Taanis, aga me võtsime väga palju [planeeritud muudatusi] tagasi. Me võtsime väga-väga palju tagasi selleks, et just nimelt olla Eesti seadustega kooskõlas ja [järgida] nii Aarhusi konventsiooni, Natura 2000 reeglistikku kui ka keskkonnamõju strateegilise hindamise reeglistikku. 

Ma ütleks, et see on kompromisside kompromiss. Nagu ma ütlesin, isegi nende reeglite puhul, mis me teile välja pakume, on teoreetiliselt võimalik pidurdada poolteist aastat, võib-olla ka veel rohkem, kui [läbi teha kõik] erinevad etapid. Nii et kui on pahatahtlust ühe objekti valmimise vastu, siis demokraatlikus õigusriigis me peame sellega arvestama, et peab sellega hakkama saama.

Me eeldame ja tahame loota, et meil kõigil Eestis on huvi ja vajadus Eesti riiki kaitsta. See on meie esimene ellujäämise tingimus. Seetõttu on need valikud tehtud väga kitsalt. Esiteks, nagu ma ütlesin, me tulime kuue punktiga parlamendi tasemele. Teiste puhul peab Vabariigi Valitsus [ehitamise] vajaduse ülikitsalt ära põhjendama ja võtma selle riski, et selle vastu minnakse kohtusse. 

Kui tahta väga kiiresti ehitada, siis peaks [olema nii, et] tullakse parlamenti, öeldakse, et siia tuleb kaitsetööstuspark või siia tuleb Kaitseväe linnak, näiteks Narva, kuhu me [seda ehitada] tahame, ja parlament teeb otsuse. Siis unustatakse kõik reeglid ära ja minnakse kohe ehitama. Tegelikult, kui meil oleks veel kriitilisem julgeolekuolukord, siis ma tuleksin teie ette sellise ettepanekuga, et parlament teeks need otsused ja minnakse hommepäev ehitama. Praegusel juhul on leitud kompromiss tavaplaneerimise ja -ehitamise õigusruumi vahel ja kiirendatud korras ehitamise vahel. 

Ma julgen kinnitada, et Keskkonnaametiga, Kliimaministeeriumiga ja erinevate organisatsioonidega on tehtud väga palju tööd, et [hoida] just nimelt põhiõiguste riive minimaalsena, et [jääks] kaebeõigus alles ja et kohtud menetleksid neid kiiresti. Ma olin ise kontaktis Riigikohtu halduskolleegiumi esimehega, et leida neid võimalusi ja vaadata, et see seadus oleks põhiseadusega kooskõlas. 

Aga loomulikult, kui parlamendi menetluse käigus, erinevaid organisatsioone kaasates, saadakse veel parem tulemus, siis miks mitte. Ma arvan, et aruandekohustus ei ole üldse paha mõte. Aruandekohustust võiks täitsa siiralt kaaluda, et kord aastas tuleb Kaitseministeeriumi või Vabariigi Valitsuse esindaja, kes iganes – võib olla ka, nagu ma ütlesin, Eleringi puhul –, ja annab ülevaate majanduskomisjonile sellest, kui palju on neid sätteid kasutatud. Täiesti adekvaatne mõte. Nii et sellised mõtted, palun, arutame läbi ja leiame sobiva lahenduse. Lihtsalt meie palve parlamendile on see, et me menetleksime seda ikkagi piisava kiirusega, et 1. aprillil need sätted jõustuksid.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 789 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15. Head kolleegid, oleme kaheksanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud üheksanda [punkti] juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Alustame siis puhastest faktidest, mitte loosungitest. Eestis on tööd, on tellimusi, on tehaseid ja tööstusettevõtteid, on logistikakeskuseid, aga hetkel ei ole piisavalt inimesi, kes selle töö kõik ära teeksid. OSKA raport ütleb väga selgelt, et igal aastal jääb puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat. See ei ole mingi poliitika, see on puhas matemaatika. 

Me oleme selle rehkenduse lahendamiseks otsinud erinevaid võimalusi – haridus, ümberõpe, automatiseerimine – ja me jätkame nende kõigiga. Aga sellest ainuüksi ei piisa. Ei täna ega ilmselt ka mitte lähikümnendil me seda lahendust puhtalt nendest protsessidest ei saa. Meie haridussüsteem, meie kutseharidussüsteem, kus me oleme juba häid algatusi teinud reformimiseks, ei jõua nii kiiresti seda tühimikku täita. 

Sellepärast on see eelnõu üsna kitsas, kontrollitud ja ajutise toimega. Me kaotame süsteemi, mis ei töötanud – lühiajalise töötamise erisuse, mis varem oli teoorias mõistlik, aga praktikas täiesti tulemusteta. 366 luba anti kahe aastaga, aga see ei ole lahendus. Te kuulsite, mis arvudest ma enne rääkisin. 

Seetõttu me asendame selle tööjõupuudusega tegevusalade erisusega. Ma rõhutan, et [me ei räägi] kõikidest sektoritest, piiramatust mahust ja odavast tööjõust. Me räägime kahest põhilisest valdkonnast: töötlev tööstus ning veondus ja laondus. Valitsus määrab need valdkonnad täpsemalt vastavalt OSKA raportile nii lisandväärtuse kui ka selle järgi, kus on kõige suurem probleem. 

Mahud on väga selgelt paika pandud: tavatingimustes kuni 1300 luba aastas ja majanduskasvu korral kuni 2600 luba, lähtudes Rahandusministeeriumi SKP reaalkasvu prognoosist. Palgatingimus on vähemalt 80% Eesti keskmisest brutokuupalgast, mis tänases vääringus tähendab ligikaudu 1600 eurot kuus. See kindlasti ei ole alapakkumine, see on normaalne tööturu kaitse.

Mis on tulemus riigile? Mitte kulu, vaid netotulu: iga-aastane lisamaksutulu hinnanguliselt 14–27 miljonit eurot. Kumulatiivselt võib maksutulu ulatuda kuni 65 miljoni euroni, samal ajal kui kulud jäävad 8 ja 17 miljoni vahele. Kõik siia tulevad töötajad läbivad tavapärased kontrollid, julgeoleku- ja lõimumisnõudeid ei leevendata. 

Nii et lõpetuseks, see eelnõu ei võta Eesti inimestelt töökohti, see hoiab ära investeeringute lahkumise Eestist. See ei ole ideoloogiline eelnõu, see on majanduslikult mõistlik, põhiseaduslikult mõõdukas ja Eesti huvides [tehtud eelnõu]. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Evelin Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma näen, et te olete AI-d kasutanud oma teksti ettevalmistamisel. AI [koostatud tekstides] kipub olema vastuolusid ja mõte läheb lappama. Teie ütlete ka, et see ei ole odav tööjõud, aga järgmises lauses ütlete, et nad saavad 80% väiksemat palka keskmisest. Siin on ju vastuolu. Te ju tegelete sellise olukorraga, kus te vahetate meie Eesti [töötajad] välja odavtööjõu vastu. Juba on kosta ka, et tulevad ukrainlased odavama palga peale. Kas te neid tagajärgi olete analüüsinud?

Aitäh! Kõigepealt teen olulised faktilised parandused. Mitte 80% [vähem] keskmisest, vaid 80% keskmisest. 80% keskmisest on meil napilt üle mediaanpalga. Ma loodan, et kõik teavad, mis on mediaanpalk. Mediaanpalk on see, millest pooled inimesed saavad vähem palka ja pooled saavad rohkem. Ehk siis, kui me oleme napilt üle mediaanpalga, siis tegelikult valdav osa inimesi Eestis, üle poole saab sellest numbrist vähem palka. Kui me lähtume ikkagi reaalsest olukorrast, siis nii on. Me oleme selle [numbriga] ülemises otsas. Me võime rääkida odavast tööjõust näiteks miinimumpalga puhul või kui meil ei oleks mitte mingisugust palgakriteeriumi. Aga see 80% on adekvaatne nendes valdkondades, [näiteks] töötlevas tööstuses, ja nendel ametikohtadel, kus inimeste tööjõupuudus on. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Kas te olete teinud ka natukene kodutööd selles mõttes, et selgitanud välja, kust see tööjõud meile tuleb, missugustest riikidest, miskeelne see tööjõud on, kuidas see mõjutab suhteid töövõtjate ja tööandjate vahel ja kuidas see mõjutab üldse meie demograafilist olukorda?

Aitäh! Ausalt öeldes selle eelnõu idee ei ole sündinud mitte minu peas ega mitte ministeeriumi ametnike peas, vaid see on tulnud ettevõtjatelt, tööandjatelt, kellel on praegu raskusi tööjõu [leidmisega], sellepärast et meie kutseharidus ei suuda lihtsalt hetkel neid pingioperaatoreid, neid olulisi töölisi [piisavalt koolitada]. 

Kui me räägime riikidest, kust nad võiksid tulla, siis selles osas me mitte midagi ei leevenda. Me võtame vastu tööjõu riikidest, mis on Eesti jaoks turvalised, täites kõiki julgeoleku- ja kontrollinõudeid, mis on vajalikud selleks, et Eesti julgeolek oleks tagatud.  

Kuidas see mõjutab Eesti tööandjate ja töövõtjate vahelisi suhteid? Ma usun, et kõik saavad aru, et kui meie ettevõtted ei saa areneda, sellepärast et neil ei ole piisavalt töötegijaid, nad ei saa teha neid investeeringuid ja nad kiduvad, siis tegelikkuses meie töötajad ei võida sellest, vaid nad kaotavad. Kui lõpuks tuleb need investeeringud teha mujal, kusagil teises riigis, siis olemasolevad töötajad samamoodi kaotavad. Kui ettevõtjad saavad kasvada ja nad saavad teha investeeringuid, siis tegelikult ka palgad tõusevad ja meie siinsetel töötajatel läheb elu paremaks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te just ütlesite, et te usute, et kõik saavad aru, kui väga on vaja tööjõudu ja nii edasi. Jah, saame aru küll, aga küsimus on selles, et Eestis on suurusjärgus üle 50 000 töötu, kes on meie oma inimesed. Ma ei tea, kas te kuulasite tänast infotundi, aga Siim Pohlak tõi seal väga hea näite. Üks Kose ettevõte alles hiljuti vahetas sisuliselt välja kõik Eesti inimesed Ukraina inimeste vastu, kes teevad [vähema] raha eest tööd. Ma ei tea, kas te saate aru või ei saa aru, et tegelikult need on meie oma Eesti inimesed, keda te tahate välja vahetada inimeste vastu[, kellele saab vähem palka maksta]. Te räägite siin 1400 suurest spetsialistist, aga tegelikult tahate [neile] maksta 80% mediaanist. Te peaksite rohkem maksma, rohkem tegema ettepanekuid, kui te tahate siia saada häid spetsialiste, kes tegelikult tuleksid siia suure palga peale, ja mitte välja vahetama meie oma inimesi. Kas te saate sellest aru?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru sellest, mis on struktuurne tööpuudus. Struktuurne tööpuudus on see, et meil on inimesi, kes on töötud, kellel ei ole tööd, samas ei ole neil ka rakendust nendes ettevõtetes, kus tööjõudu vajatakse. Neil ei ole vastavat väljaõpet, vastavat kvalifikatsiooni. Isegi kui nad sooviksid seda kvalifikatsiooni omandada – ma loodan, et osa neist soovib –, võtab see natukene aega. Mõnel juhul võib võtta ka mitu aastat aega. Sellisel juhul on oluline sellel ettevõttel ikkagi tegevust jätkata. Kui see ettevõte sulgeb uksed, siis ei ole nendel tööotsijatel ka pärast [sinna] asja.  

Ma kindlasti tahaks [ühte asja] faktiliselt täpsustada. Te mainisite, et plaan on maksta 80% mediaanist. See on väike eksitus. 80% keskmisest on rohkem kui 100% mediaanist. See on oluline täpsustus. Kindlasti ei ole seda ohtu, et [võõrtöötajad] võtaksid töö ära, sest see kvoodi leevendus või erand tuleb just nendesse valdkondadesse, kus täna on inimesi puudu. Seal on puudu inimesi! Seal ei seisa mitte keegi ukse taga järjekorras, [öeldes,] et andke meile tööd. Neid inimesi nende oskustega lihtsalt ei ole Eestis hetkel. Kui nad oleksid olemas, küll ettevõte võtaks nad tööle, sest ettevõte tahab tootmist jätkata, ettevõte tahab kasvada, tal on vaja, et toodangut tuleks. Seda kartust ei ole, et kohalike inimeste töö ära võetakse, kui igal aastal on puudu 1400 [tipp]spetsialisti ja 700 oskustöölist lisaks. Seda ohtu ei ole.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! [On tunne,] nagu oleks Rahva Häält lugenud aastast 1986: toodangut on vaja, viisaastakuplaani on vaja täita! Aga kas Eesti rahvas vahetatakse siin maal välja, see ei huvita paljusid ettevõtjaid. Neil on vaja lihtsalt oma äri ajada ja see, kas meil oma riik jääb alles, kas siin eesti keelt räägitakse, ei huvita mõnda mitte üks raas. Õnneks on ka teistsuguseid, kes ei lähe selle afääriga kaasa. 

Aga ma nüüd küsin [teise] nurga alt. Vaadake, on juba palju juhtumeid, kus Eesti inimesed on lihtsalt odavama tööjõu vastu välja vahetatud. Ei hakka neid siin välja tooma. [Vahetatakse välja] näiteks Ukraina sõjapõgenike vastu, kes küsivad vähem [palka]. Kas see ei tekita Lehtme-efekti, et Eesti inimeste moraal langeb Ukraina toetamisel, kui nad jälle kuulevad, et odav tööjõud Ukrainast vahetas nad välja või Ukraina pagulased võeti [väiksema] palgaga tööle? See ju langetab eestlaste soovi toetada Ukrainat ja see on juba väga halb.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on tõesti raske mõista, kuidas tekib see tööjõu väljavahetamise moment olukorras, kus meil on [töötajate] puudus, meil on olemasolev lünk. 2100 inimest on nendes valdkondades puudu. Kuidas on seal võimalik kedagi välja vahetada? Sinna võetakse inimesi juurde. Me kindlasti ei leevenda seda kvooti nende valdkondade suhtes, kus inimesi on piisavalt palju ja kus ei ole mingisugust kvalifikatsiooni vaja. Näiteks Bolti ja Wolti kullereid meil ei ole rohkem vaja. See ei ole valdkond, mis peaks saama kvalifitseeritud tööjõudu juurde. Need on hoopis teised valdkonnad, see on [näiteks] töötlev tööstus. Mina soovitan ikkagi, et suhelge rohkem ettevõtjatega, suhelge inimestega, kes päriselt loovad töökohti, kasvatavad majandust ja viivad Eesti elu edasi, et te saaksite nendest praktilistest vajadustest ja muredest paremini aru.

Martin Helme, palun!

Vabandust, Taro, ma 1% partei mehelt ei võta soovitusi poliitikas. Kõik selles kõnes, mis sa rääkisid, oli ju vale. Vale on see, et see toob meile majanduskasvu, vale on see, et see ei tekita palkade allasurumist, vale on see, et see toob meile mingisuguse suure maksulaekumise, ja vale on ka see, et meil on tööandjatel inimesi puudu. Ei ole! Meil on tööandjatel puudu soov maksta normaalset palka, mida Eesti inimesed küsivad, ja tööandjatel on suur soov saada odavat tööjõudu. Ja praegu on suurepärane valitsus, kes seda soovi täidab, ajades meile mingit rumalat juttu.  

Muide, Boltist rääkides, Lätis ja Leedus nõutakse Bolti kulleritelt kohaliku riigikeele [oskust], meil Eestis mitte. Te tegelete ju Eesti venestamisega, sest nad tulevadki venekeelsetest riikidest. See ongi rahvastiku väljavahetamine! Kõigepealt võtame Eesti inimestelt töö ära või surume palga alla, Eesti inimene läheb Soome või Norra tööle ja siis hakkavad tööandjad vinguma, et oi, meil pole kedagi võtta. Ja siis tuleb valitsus neile appi …

Aitäh! 

… ja aitab palka alandada. See ongi teie eelnõu. Ma küsin lihtsalt, miks te Eestit hävitada tahate.

Aitäh selle küsimuse eest! No kõigepealt, osa inimesi arvab, et on vale, et maa on ümmargune. On ka selliseid inimesi. Kõikidel inimestel võivad olla erinevad arusaamad majandusest ja ettevõtlusest. Mina soovitan ikkagi selleks, et ettevõtlusest midagi arvata, vähemalt suhelda ettevõtjatega, kui mitte omandada mingisugune majandusharidus. See tuleb kindlasti selles osas abiks. 

Me ei leevenda selle eelnõuga mitte mingisuguseid lõimumisnõudeid. Kõik keelenõuded ja kõik muud asjad jäävad edasi kehtima. Samamoodi jäävad kehtima kõik julgeolekukontrolli ja muud Eesti turvalisust puudutavad nõuded. See on fakt, see lihtsalt nii on. 

Ja mis ma ikka oskan öelda? Suhelge ettevõtjatega. Kui te väidate, et on võimalik kuidagi teistmoodi majandust arendada, kuidagi teistmoodi toota, siis te alati saate registreerida ennast ettevõtjaks, panna üks tootmine püsti ja siis näidata oma eeskujuga, kuidas see võimalik on. [Näidata,] kuidas on võimalik näiteks maksta kaks korda suuremat palka, kui konkurendid kas Eestis või lähiriikides maksavad, ja mismoodi majandusseadustest üle astuda? Keegi ei keela, see võimalus on kõigil olemas.

Mart Helme, palun!

No kuulge, teie Lomonossovi ülikooli haridus ilmselt ei ole ettevõtjaharidus. Ja ärge õiendage siin meie kallal! Mina olen olnud ettevõtja oma elus, Martin on olnud ettevõtja oma elus, Arvo Aller on olnud ettevõtja oma elus ja Rene Kokk on olnud ettevõtja oma elus. Te ei tea ju meist mitte midagi, ärge tulge meid õpetama! Teil ei ole mitte mingit moraalset ega intellektuaalset võimet meile siin ette laduma tulla. Me oleme ka suhelnud ettevõtjatega, ettevõtjad käivad meil muide ka fraktsioonis, nii et ärge murdke lahtisest uksest sisse. 

Minu küsimusele te ei vastanud, et mis riikidest nad ikkagi tulevad. Me teame, et ehitustel on vene keel, venekeelsed ehitajad on tööl ja eesti ehitajad on ära läinud Soome või [nad lihtsalt] ei lähe sinna venekeelsesse keskkonda tööle. Ma ise olen tegelenud peaaegu 30 aastat ehitamisega kõikide muude asjade kõrvalt ja ma tean, et Eesti ehitajaid on küllalt, aga nad ei lähe sinna venelastega koos tööle. Väga lihtne, ei lähe. Ja kõik! Lähevad ära Soome. 

Aitäh! 

Nii et ärge tulge targutama sel teemal, et suhelge ettevõtjatega. Oleme suhelnud inimestega ja oleme olnud ise ettevõtjad. Kust riikidest nad ikkagi tulevad ja kui mitmed kümned tuhanded venekeelsed inimesed siia tulevad? 

Aitäh, Mart Helme!

Aitäh, härra Helme, selle küsimuse eest! Nagu me siin diskussioonis teada saime, siis ega teie ka minust kõike ei tea. Mina ei ole ka ainult Lomonossovi ülikooli haridusega, vaid olen täiendanud ennast ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas mitme aasta jooksul. See oli väärt kogemus. 

Aga ma oskan teile öelda, et me ei [tee] nimekirja riikidest, kust need inimesed peaksid tulema. Selge on see, et meie julgeolekuasutustel, meie pädevatel asutustel on olemas teatud algoritmid riskiriikidest pärit inimeste väljasõelumiseks ja igasuguste turvariskide elimineerimiseks. Seda tööd tehakse nii, nagu seni on tehtud. Ka pärast tehakse seda samamoodi. Kui meil siiamaani ei ole seda muret olnud sellisel kujul, nagu te kirjeldasite, siis seda ei saa ka tulevikus olema. 

Aga ehitusvaldkond kindlasti ei ole see valdkond, millest siin rääkida, sellepärast et põhiliselt me räägime ikkagi töötlevast tööstusest, [näiteks] pingioperaatoritest, keda on tehastesse vaja, ning veondusest ja laondusest. Vastavalt OSKA raportile selgub, kuhu inimesi vaja on. Mina ei hakka neid määrama. See valik ja otsus tehakse ikkagi vajaduspõhiselt ja vastavalt sellele, kust riikidest on võimalik neid inimesi leida, välja arvatud need riigid, kust me ei soovi inimesi vastu võtta. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea minister! See soovitus [kulub ära] teile endale ka, et suhelge inimestega. Teile ka! Kui te näpuga kellegi peale näitate, siis kipub kolm näppu teie enda poole näitama. Teid on raske tõsiselt võtta, sellepärast et siis, kui mõnda aega tagasi oli siin Wolti-Bolti kullerite vist keelenõuete arutelu, siis minu mäletamist mööda Eesti 200 arvas, et see ei ole oluline. See ei ole oluline, nad ei pea eesti keelt oskama. Või näiteks võtame teie oma erakonnakaaslase Kristina Kallase, kes ütles, et meil on sariõppijad ja meil on õppimishobiga inimesed. Põhimõtteliselt on see jutt, et tuleb ära lõpetada igasugune täiendkoolitamine. Viimase paarikümne aasta jooksul on olnud see sõnum, et inimesed, täiendage ennast, õppige, elukestev õpe. Aga teie oma erakonnakaaslane ütles, et ei ole vaja, ei ole vaja õppida, ei ole vaja saada enam nii palju ennast täiendada. Ehk siis nüüd on see koht, kus vaadake seda numbrit, 50 000 töötut, ja mõelge, et äkki peaks ikkagi looma võimaluse nendel [inimestel] ümber õppida. See on see koht. Äkki peaks oma inimesed katsuma tööturule tagasi saada?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult tuleb seda vaadata. Ja nagu ma ütlesingi, esimesed lahendused, mille poole vaadatakse, on haridus, ümberõpe ja automatiseerimine. Ja nendega jätkatakse. Lihtsalt need ei ole kiired lahendused. Teatud valdkondades on ajutiselt vaja inimesi juurde. See ongi ajutine lahendus. Esiteks, see lahendus on selgelt sihitud ainult sinna, kus seda on vaja, ja teiseks on see ka paindlik vastavalt sellele, kui palju inimesi on vaja. Kui majandus ei kasva, siis see [erand tööjõupuuduse] leevenduseks on kaks korda tagasihoidlikum kui siis, kui majandus kasvab ja ettevõtted arenevad. Selles mõttes on need riskid maandatud. Ja loodetavasti, kui mõne aasta pärast tõesti meie kutseharidussüsteem suudab [koolitada] nendesse valdkondadesse piisavalt inimesi, ei pea me enam selle erandiga jätkama. 

Ega ükski ettevõtja tegelikult ei otsi võimalust hankida endale tööjõudu kusagilt kaugelt. Paberite vormistamine ja kõik see on endiselt keeruline. Kogu see lõimumise protsess on ka lisapingutus. Ma täiesti usun, et ettevõtja võtab parima heameelega inimese pigem kohapealt, kellele ta ei pea keelt õpetama, kelle vormistamise ja taustakontrollide pärast ta ei pea muretsema. Kui see võimalus oleks vähegi olemas, siis seda ka tehtaks. Ma loodan, et võimalikult suur osa nendest inimestest, kes tööd otsivad, lähevad ümber õppima ja teevad selle tee läbi. Lihtsalt hetkel neil seda kvalifikatsiooni ei ole.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! No kuulake ka tööotsijaid. Tööotsijad on kvalifitseeritud, aga tööandjad ütlevad, et nad tahavad lihtsalt palju palka saada ja sellepärast jätavad nad ootele. 

Te siin [kirjutate] selles seletuskirjas mõjuanalüüsi [osas], et mõju majandusele on keskmine. Te toote välja need miljonid ja miljonid. Aga miks te ei räägi sellest, et mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele on samamoodi keskmine? Siit keskmisest mõjust tuleb välja, et [võõrtöötajate] kogukond võib poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel asuda vastutegevusele Eesti riigikorra vastu. Te ise kinnitate siin seletuskirjas, et võib tekkida oht Eesti riigi julgeolekule. Ma küsin, kui palju suurendatakse selle võrra Politsei- ja Piirivalveameti isikkoosseisu, et vältida vastutegevust Eesti riigikorra vastu.

Aitäh! Ega riskide kirjeldamine ei tähenda, et kõik need riskid realiseeruvad. Riskide kirjeldamine on vajalik selleks, et neid riske ära hoida. Juhul, kui midagi ei tehta, siis jah, tõepoolest, mõni neist riskidest võib realiseeruda. Kui ma rääkisin majandusmõjust, siis ma nimetasin nii tulupoolt kui ka kulupoolt. See kulupool on [kulutused, mis tehakse] lõimumisele, keeleõppele ja täiendavatele taustakontrollidele meie julgeolekuasutustes. Tõesti, sinna on vaja tõenäoliselt tööjõudu juurde. Kuna ma ei ole selle rakendusasutuse juht, ma ei ütle, mitut töökohta täpselt vaja on, aga me oleme enam-vähem arvutanud välja selle vahemiku, kui palju sinna raha kulub. Õnneks jääb neto ikkagi olulisel määral plusspoolele, mistõttu on see tegevus mõistlik. Riskid on maandatavad. Kes ei riski, see teatavasti ka šampust juua ei saa, eks ole.

Evelin Poolamets, palun!

No anna armu! No anna armu, tõesti! Kuidas te nüüd põhjendate seda, et välismaalastele, võõrtöölistele hakatakse 80% keskmisest maksma? Ja kuidas te ära hoiate selle, et ettevõtja, tööandja ei tee lahti Eesti töötajat, et maksta hiljem välismaalastele odavat palka? Teate ju ise, oskate arvutada, majandus[õppe] lõpetanud, et piisab juba viiest töötajast, kellele sa maksad 20% vähem palka, kui võit on ühe töötaja palk, eks ole. Kuidas [tagatakse] see, et meie inimeste palk ei lange ja et tööandja ei hakka meie inimesi lahti tegema, et odavat tööjõudu võtta?

Aitäh! Hea meelega selgitan seda. Kvoodileevendus on mõeldud just nimelt valdkondadesse, kohtadesse, kus on defitsiit. Ehk siis juba praegu tööjõu on defitsiit. Kui sa oled tööjõu defitsiidi tingimustes, siis sa tegelikult ei saa töötasu alandada. Nõudluspakkumine turumajanduse tingimustes toimib niimoodi, et kui sul on defitsiit, siis sa tegelikult pead rohkem maksma, selleks et seda tühimikku täita. Selles mõttes see niipidi[, nagu teie pakute,] ei tööta. 

Miks see 80% keskmisest on kriteerium? Varasemad erandid on olnud kõrgema palga kriteeriumiga, aga ta selles nišis ehk tippspetsialistide ja oskustööliste puhul ei ole tööle hakanud, sellepärast et nende inimeste palgatase nendes valdkondades ongi umbes seal, kus on 80% Eesti keskmisest. Ega see vähe ei ole, valdav osa inimesi Eestis saab mõnevõrra vähem raha. Seetõttu ma väidan, et seda probleemi, mida te kirjeldasite, ei teki, sest defitsiit töötab teistmoodi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma ei saanud komisjonis selle eelnõu vajadusest absoluutselt aru. Kuulanud ära teie ettekande, ma ei saa jätkuvalt selle vajadusest aru. Ma leian, et see on ülimalt kahjulik eelnõu ja toob täiendavaid pingeid ja kulutusi Eesti riigile juurde. Mul on üks täpsustav küsimus, et me kõik siin ühtemoodi aru saaksime. 

Nimelt, eelnõu tekst [ütleb, et] tööjõupuudusega tegevusaladel töötamiseks võib anda tähtajalisi elamislube kalendriaastas, esiteks, majanduskasvu tingimustes kuni 0,2% Eesti alalisest elanikkonnast, teiseks, muudes majanduse tingimustes kuni 0,1%. Kas me saame õigesti aru, et kui meil praegu on 0,1%, siis tavaolukorras lisandub selle erandiga veel 0,1% ehk 1300 ja kui on majanduskasvu periood, üle 2%, siis veel 0,2%? Ehk kvoot läheb teatud juhul kahekordseks ja teatud juhul kolmekordseks? 0,1%-le lisandub tavaolukorras 0,1% ja majanduskasvu olukorras 0,2%. Kas ma saan õigesti aru, et me kolmekordistame kvooti?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühesõnaga, tavakvooti, mis meil on, ilma eranditeta, eelmisel aastal või eelnevatel aastatel ei täidetudki selle pärast, et tingimused, millele peab vastama selle kvoodi puhul, ei võimaldanud seda kasutada. Selle pärast me teemegi erandi selle tavalise kvoodi juurde, et oleks võimalik seal valdkonnas, kus on tööjõupuudus, seda leevendada. Ainult nendes valdkondades, kus see puudus on! Ja nii ongi see täiendav 1300. See 0,1% rahvastikust ehk siis circa 1300 luba on tavaolukorras ja kui on majanduse reaalkasv kõrgem, siis on 2600. (Täpsustav küsimus saalist.) Lisaks sellele kvoodile, mida praegu tegelikult ei [täideta], sellepärast et selle tingimused ei ole sobilikud. Just nii! Te saite õigesti aru.

Aga te mainisite, et te ei saa selle eelnõu vajadusest aru. Mina soovitan teil suhelda oma kolleegiga, kes teist eespool istub ja kes on korraldanud korduvalt kohtumisi ettevõtjatega, tööandjatega, selleks et [rääkida] majanduskasvust. Kindlasti on need inimesed talle selgitanud, miks seda vaja on ja mis on põhiprobleemid majanduses. See on üks olulisi [meetmeid], mis aitaks meil majandust paremini kasvatada ja ettevõtlust edendada. (Hääled saalis.)

Hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, te olete nüüd kenasti oma küsimuse saanud ära küsida. Aga teie paremal toolil on üks ridikül, mis teps mitte siia saali ei sobi. Kui Riigikogu liikmed on endale toitu tellinud, siis nad lähevad sellele alla vastu. Iseasi, kui te olete asunud toidukullerina tööle, võib-olla siis. Aga antud juhul te võtate ikkagi sellega Mart Maastiku koha ära. Mul on siiras palve see roheline kott siit saalist välja toimetada. Või viib selle välja seesama inimene, kes selle siia tõi, Lea Danilson-Järg. Ma ei tea, kumb teist sellega rohkem seotud on. Mul on siiras palve see ära viia, sest see ilmselgelt diskrediteerib, head kolleegid, seda saali ja kõiki Riigikogu liikmeid. See ei ole sobilik. See ei ole sobilik siia. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, sõnades te saate öelda mida iganes. Aga me oleme leppinud kokku, et me ei too siia saali plakateid, me ei too siia spordivahendeid. Siia on toodud palle, plakateid, mida [kõike] ajaloos on tehtud, aga me oleme kokku leppinud, et me neid enam siia saali ei too. Mul on siiras palve, Helir. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, kohvi ka ei tohi juua. Mina tahaks väga kohvi juua, aga ma ei saa. Või on vaja virgatsi abi, Helir? Kui sa ei saa ise saalist ära minna, äkki virgats aitab siis selle ära viia? Kuidas? (Saalist öeldakse midagi.) Kas sa vajad abi, Helir? (Saalist öeldakse midagi.) Aga, Lea Danilson-Järg, teie tõite selle. Mul on palve, palun viige see kott siit saalist ära. Teie tõite selle siia. Palun mikrofon Lea Danilson-Järgile!

Mul on küsimus juhatajale. Igasuguseid kotte võib ju siia kaasa võtta. Miks ei või näiteks sellise kujundusega kotti siia kaasa võtta? Kuidas see erand siis nüüd kehtib? Kui sinna on näiteks Versace peale kirjutatud, siis võib, aga kui on Bolt peale kirjutatud, siis ei või. See on ju tavaline kott, seal ei ole toitu sees.

Teie arusaam Riigikogu kultuuri hoidmisest on ikka täiesti arusaamatu, kui te arvate, et need suured rohelised kotid sobivad siia. Ja küsimus pole pelgalt kotis. See on Mart Maastiku koht ja tal ei ole võimalik seal istuda, kuna seal on üks roheline kott. Nii et palun, Lea Danilson-Järg, viige see kott ära! Teie selle koti siia tõite, viige palun see kott siit ära! (Saalist selgitatakse: "Selle koti saab ju ära tõsta, kui Mart Maastik tahab sinna istuda.") Kuhu me selle koti tõstame siis? Kuhu me tõstame selle koti siis? Helir-Valdor Seeder, mul on palve see kott viia välja siit ruumist. See ei sobi siia Riigikogusse, see diskrediteerib seda saali, mis on üle sajandi vana. Te tulete sellise kotiga siia! See diskrediteerib ka kõiki Riigikogu liikmeid. See ei ole aktsepteeritav. See ei ole aktsepteeritav! 

Juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g 

Juhataja vaheaeg on lõppenud, aga kuna nii Lea Danilson-Järg, Helir-Valdor Seeder kui ka Isamaa fraktsioon arvavad, et see roheline kott sobib siia saali palju rohkem kui Mart Maastik, siis [võtan uuesti] juhataja vaheaja viis minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Kordan veel kord, head kolleegid, et mul on siiras palve, et sarnaseid intsidente rohkem siin ei korduks. See kehtib ühtemoodi kõigile, vahet ei ole, on see [Riigikogu liige] koalitsioonist või opositsioonist. Ärme teeme enam nii! Ja siiras tänu Juku-Kalle Raidile, kes selle vastasseisu elegantselt lahendas. Aitäh sulle! 

Aga nüüd saame jätkata küsimustega. Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete tulnud välja sisserände suurendamise kavaga, seda olukorras, kus Tallinnas napilt alla poole inimeste emakeel on eesti keel. See muudatus toob kvoodi kõrvale täiendava [võimaluse], sõltuvalt majanduskasvust, nagu te olete sätestanud, tuua Eestisse umbes 2000 välismaalast pikaks ajaks, aga võib-olla ka igaveseks. Kuigi jutt on 2000 töötajast, siis tegelikult nad saavad tulla koos pereliikmetega ehk see arv võib olla veel kolm-neli korda suurem. Seda kõike olukorras, kus demograafiline kriis, millega te seda kõike põhjendate, ei ole ju tegelikult tööjõuturuni veel jõudnudki. Miks ma seda väidan? Kui vaadata Statistikaameti andmeid, siis aastal 2025 oli meil 700 000 inimest tööjõuturul ja kümme aastat tagasi oli seal 620 000 inimest. 

Aitäh! 

Nii et iseenesest on meil tööjõudu täna rohkem kui kümme aastat tagasi. Miks te näete üldse niisugust vajadust?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab demograafilist kriisi, siis ma olen isiklikult andnud oma panuse, et see ei süveneks. Mul on neli last, soovitan kõigil, kellel on veel võimalik, järgida seda eeskuju, siis võib-olla läheb [olukord] paremaks. 

Aga see eelnõu on majanduskasvu eelnõu, see ei ole rände suurendamise eelnõu. Eesmärk on tagada Eestile majanduskasv selle kaudu, et ettevõtted saavad paremini tegutseda, laieneda, teha investeeringuid, laiendada oma tootmist ja nii edasi. See on see põhjus. Alati, kui te suhtlete ettevõtjatega, kui te teete oma seminare ettevõtjatega majanduskasvu teemal, siis palun küsige nende käest ka tööjõu kohta. Me tõesti leevendame seda kvooti väga valikuliselt, ainult nendes sektorites, ainult nendes valdkondades, kus vajadus on kõige suurem, ja ka sellistes sektorites, kus lisandväärtus Eesti riigile on kõige suurem. Nii et see on Eesti inimeste elu paremaks tegemise eelnõu selle kõige paremas mõttes.

Anti Poolamets, palun!

Kõigepealt tuleb muidugi meelde, kuidas lugupeetud aseesimees itsitas kaasa, kui siin pauguteid lahti lasti selles ruumis. Nii et on ikka parajat põrgut tehtud ja kõigil on väga lõbus olnud, ma vaatan. 

Aga veel kord, see Bolti kott tõesti sümboliseerib tänast arutelu. Teie olete need uksed lahti löönud, teie vahetate siin rahvastikku välja, teie lasete Eesti inimesed töökohtadelt lahti odavtööjõu tõttu! Ma mäletan, et Kalle Palling oli üks neid, kellele omistati lausa seaduste ostmist ja lobismi Bolti maale toomisel. See kott oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Seda te siin teetegi! Ja vaadake, mis keeles nad tavaliselt räägivad? Igal juhul oskab neist väike osa eesti keelt. Nii et sinna me liigumegi. 

Aga ma küsin erandi ja reegli kohta. Reegel [määrab] sisserände piirmäära, aga erand on 10 või 20 korda suurem, need lõputud erandid. Kuidas saab sisserände piirmäära üldse reegliks pidada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt ma vabandan Lea Danilson-Järgi ees! Mul läks mõte enne uitama ja ma ei vastanud teie küsimuse sisulisele osale. Te küsisite keeleoskuse kohta, et mis sellest saab. Nagu ma ütlesin, lõimumisnõudeid me ei leevenda, keelt tuleb ikka õppida. Mõjude analüüsis on see kulu juba sisse arvestatud igal juhul, nii nende [mõttes], kes tulevad siia tööle, kui ka [nendega kaasa tulevate inimeste mõttes]. 1,3 on see koefitsient. Ühesõnaga, sellega on arvestatud. Kui inimesed tahavad siia pikemalt jääda, siis rakenduvad neile veel kõrgemad keelenõuded. Sellega on niimoodi. 

Aga nüüd Anti Poolametsa küsimuse juurde, et mille poolest see erand erineb tavakvoodist, et miks me ei saa rääkida reeglist, vaid me räägime erandist. Erandist me räägime selle pärast, et see on ainult teatud valdkondadele, see on ajutise iseloomuga, see on teatud kriteeriumidega ja see on piiratud. Selle pärast me räägime ikkagi jätkuvalt erandist. See ei ole reegel, mis raiutakse kivisse aegade lõpuni ja on ilma igasuguste piiranguteta. Tegelikult on olemas väga kindel ettevõtlusvaldkondade nimekiri, mis on [kirja pandud] vastavalt OSKA raportile. Keegi ei mõtle seda välja lihtsalt iseenese tarkusest, vaid see [pannakse kirja] vastavalt andmetele, sellele, kus on need kohad, kuhu neid inimesi oleks kõige rohkem vaja, et Eesti majandus kõige rohkem kasvaks, et tuleks kõige rohkem lisatulu, ja kõik need piiravad meetmed sinna juurde. See on ajutine. See nimekiri tuleb üle vaadata iga viie aasta tagant ja vastavalt majanduse seisule seda erandit kas mõnevõrra suurendatakse või siis vähendatakse. Seetõttu me saame rääkida ikkagi erandist, mis on ajutine, piiratud ulatusega ja selgete kriteeriumidega.

Martin Helme, palun!

Odav tööjõud ei ole mitte kusagil toonud kaasa majanduskasvu. Odav tööjõud surub kohalike inimeste palga alla, pärsib tootlikkuse kasvu, vähendab innovatiivsust, vähendab investeeringuid ja vähendab majanduse konkurentsivõimet. Enne oli sul küsimus, et aga kust siis ettevõtjad saavad võime maksta kaks korda kõrgemat palka. No alustame odavamast elektrist, jätkame madalamate maksudega ja siis tegeleme bürokraatia vähendamisega. 

Enne oli su jutt, et meil on struktuurne tööpuudus. Aga meil on ka majanduse struktuuri probleem. Majanduse struktuuri probleem on see, et me oleme madala tootlikkusega, vähese konkurentsivõimega, ülebürokratiseeritud, ülemaksustatud. Majanduse struktuuri on vaja muuta! Kui see struktuur muutub, siis ongi ettevõtjatel võimalus kaks korda kõrgemat palka maksta meie inimestele, mitte võõrastele, umbkeelsetele. Teie eelnõu tagab, et mitte kunagi ei teki ettevõtjatel võimalust maksta tänasega võrreldes kaks korda kõrgemat palka. Mul on lihtne küsimus: miks te ei taha, et meie inimesed hakkaksid saama kaks korda kõrgemat palka?

Aitäh! Vastupidi, me tahame, et inimesed saaksid kaks korda kõrgemat palka. Kõik need faktid või mõtted, mis te välja tõite, on üksi ju õiged, lihtsalt need on vales kontekstis. Siin eelnõus me ei tegele väikesepalgalise tööjõuga, me ei tegele odava tööjõuga, me tegeleme 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötaja puudumise probleemiga. See ei ole odav tööjõud. Tippspetsialistid ja oskustöötajad ei ole odav tööjõud. Odava [tööjõu rea] otsas on need, kes saavad miinimumpalka: puhastusteenindajad, võib-olla kokaabid ja nii edasi. 

Kindlasti oleks üks äärmus see, kui keegi ütleks, et üldse mingisugust kvoodi piirmäära ei ole vaja, mitte mingisuguseid kriteeriume ei ole vaja, tooge ükskõik, keda tahate, madala palga, miinimumpalga peale, mis on [eelnõukohasest] määrast mitu korda väiksem. Aga siin on tegelikkuses hoopis teistsugune lähenemine. 80% keskmisest palgast on rohkem, kui valdav osa Eesti inimesi kätte saab. Rohkem kui pooled Eesti inimesed saavad tegelikult väiksemat palka kui see number. Nii et me kindlasti ei saa rääkida odavast tööjõust, me ei saa rääkida kvalifitseerimata tööjõust, sellepärast et tippspetsialist ega oskustöötaja ei saa olla kvalifitseerimata. Kõik, mis te rääkisite, mingis teises kontekstis peab paika. Selle eelnõu puhul see paika ei pea, sellepärast et me räägime hoopis teistest asjadest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Räägime siis sellest asjast siin. Selguse huvides tahaks nüüd teada [järgmist]. Välismaalaste seaduses on ju ka see, et [töötajaid] on võimalik tuua ka hooajatöödele teatud eranditega. See seadus on lisaks kõigile eelnevatele [võimalustele], pluss selle seadusega on võimalik kaasa võtta ka pereliikmeid. See tähendab seda, et see suurendab, nii nagu siin kolleeg kõrval ütles, siiatulijate arvu võib-olla kaks-kolm korda. Sotsiaalsed tagatised tulevad ka veel taha. Ma küsin, miks te siis ikkagi Eesti rahvastikku välja vahetate ja Eesti inimeste töö ära võtate. Ma ei usu, et 50 000 inimese seas ei ole 2000 või 2500 eksperti või töötajat, kes töötaksid antud erialadel.

Aitäh! Ma saan ainult retooriliselt küsida, et kui te ütlete, et te ei usu, et neid inimesi selle 50 000 seas ei ole, miks nad siis tööle lähe, kui nad on ilma tööta ja oletame, et nad on ilma sissetulekuta. Me räägime praegu vakantsetest töökohtadest, kus see palgamäär võiks olla 80% Eesti keskmisest, millest saab rohkem kui üle poole Eesti rahvast [vähem] palka. Miks nad ei lähe sinna? Kui need inimesed oleksid olemas, siis nad võiksid sinna ju tööle minna. 

Kui ma olen ilma tööta ja ilma sissetulekuta, siis ma tõenäoliselt olen ajutiselt nõus [tööle minema] ka natukene väiksema palga eest, kui mu esialgne palgaootus oli, et hoida oma kvalifikatsiooni [ja samal ajal] võib-olla otsida midagi muud. Selles mõttes mulle tundub, et seda väidet, et seal 50 000 töötuks registreerunud inimese seas on tippspetsialistid olemas, praktika ei kinnita. Kui see oleks praktiliselt [nii], siis ma usun, et see lünk oleks täidetud ja vähemalt mingi osa inimestest ka töötaks. 

Vastupidi, see eelnõu võimaldab Eesti inimestel oma töö säilitada. Nagu ma juba eelnõu tutvustuses ütlesin, kui ettevõttel on kasvupidur, siis ta ei saa laiendust teha. Ta tegelikult tellimuste ja välisturu [põhjal saaks] eksporti suurendada, aga tal on see pidur lihtsalt ees. Mis ta teeb? Ta läheb mujale. Ta läheb mujale ja siis ka kõik need inimesed, kes meil algselt ettevõttes töötasid, kaotavad töö, vähemalt selles ettevõttes. See on see, mille me sooviksime ära hoida. Me sooviksime, et need ettevõtted areneksid. 

Hetkel on neil see tööjõupuudus ajutine. Me aitame neil [tööjõudu saada] kvoodileevenduse abil, mis on väga sihitud, selgete kriteeriumidega ja ajutise iseloomuga. Ja siis, kui meil kutseõppe kaudu või mingisuguse ime läbi … Ma ei tea, kuidas Eesti rahvastik kasvama panna, eks ole. Mina olen kõik selleks juba teinud. Ma arvan, et väga palju [mul] enam teha ei anna. 

Aga kui meie enda inimesi peaks rohkem tulema kutseõppest või kutseharidusest, küll nad siis leiavad töö, sellepärast et tööandjal on tõesti lihtsam võtta kohalik inimene, kui otsida [töötajat] kusagilt kaugelt välismaalt, läbida kõik need keerulised protseduurid seoses välistööjõu toomisega ning kulutada vahendeid tema lõimimiseks ja väljaõpetamiseks. Ma mõtlen siin kohalikus mõttes, keele mõttes. Palju lihtsam on võtta kohalik inimene tööle. Ma usun, et kui need inimesed tekivad, nad on olemas, siis neid eelistatakse.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Veel selline küsimus. Te räägite ajutisest tööjõupuudusest. Ajutisest tööjõupuudusest on meil räägitud vähemalt paarkümmend aastat, järelikult see ei ole ju ajutine. Nagu ma enne numbritega välja tõin, siis on meil täna mitukümmend tuhat inimest rohkem hõivatud tööturul, kui oli veel kümme aastat tagasi: [siis] 620 000 ja praegu 700 000 inimest. Me ei saa rääkida puudusest. Me võime rääkida sellest, et võib-olla need töötajad ei ole selles valdkonnas, mida meil praegu tarvis on. Aga siis on ju küsimus meie ümberõppesüsteemis. Miks me seda korda ei tee? Meil on suur hulk noori, kes ei tööta ega õpi. Miks me nendega ei tegele? Me oleme öelnud, et sisseränne lähtub meie vajadusest. Miks meil siis üldse seda üldkvooti vaja on? Lõpetame siis selle ära ja ütlemegi, et võtame sama hulga inimesi, aga ainult nendesse vajalikesse valdkondadesse. Olete te seda kaalunud?

Aitäh! Eks me oleme kaalunud väga palju erinevaid võimalusi. Selle eelnõu väljatöötamise käigus kaaluti, mis on lahendus, mis seda ettevõtjate muret kõige efektiivsemalt ja kõige paremini lahendaks. Kuna see valitsus on orienteeritud ettevõtluse edendamisele ja majanduskasvule, siis me viime väga palju tegevusi ellu selleks, et näiteks kutseharidust reformida. [Üks] haridusministri väga tubli algatus on kutseharidusreform.

Nüüd, mure on selles, et need väga vajalikud tegevused haridusvaldkonnas on pika plaani tegevused, mis [avaldavad] mõju mõne aja pärast. Kvooti me soovime rakendada selleks, et lühikeses plaanis katta ettevõtete suurt tööjõunälga ainult kõrge lisandväärtusega valdkondades, kus mõju Eesti majandusele on kõige suurem. Ja jällegi, ajutiselt. Kui seda vajadust enam ei ole, vaadatakse see valdkondade nimekiri üle. 

Te mainisite oma küsimuse alguses ka seda, et pikalt, aastaid on sellest räägitud. Ma usun, et need valdkonnad, kus see [tööjõu]puudus on olnud, on tegelikult muutunud nende aastate jooksul. On mõned sellised töökohad – noh, näiteks seesama palaganimoment, mis meil oli siin selle kotiga. Kümme aastat tagasi ei teadnud niisugustest kottidest keegi midagi. On tulnud teised sektorid, erinevad tööstused, sellised valdkonnad, mida varem ei olnud. 

Selles mõttes see asi on muutumises ja ka see erand peab olema muutumises. Ta peab järgima majanduse reaalset vajadust, teadmispõhist vajadust. Kindlasti ei tohiks seda kivisse raiuda niimoodi, et teemegi näiteks [sisserände] kõigile vabaks kogu selle limiidi ulatuses. See ei ole minu eesmärk. See vajadus tuleb ettevõtetelt ja see vajadus tuleb majandusest. 

Aga miks mina siin puldis olen? Selle pärast, et ränne on siseministri ülesanne. Siseministri ülesanne on tagada, et turvalisuse nõuded ja kõik muud julgeolekut puudutavad nõuded oleksid täidetud. Sellepärast me teemegi seda erandina, piiratult, selgete kriteeriumidega ja ajutiselt. [Me ei] tee lihtsalt uksi lahti ükskõik kellele, ükskõik kuhu, ükskõik mis põhjusel. Ainult selleks, et Eesti majandus kasvaks, ja nii palju, kui vaja

(Saalist öeldakse midagi.) Üldkvoodi kaotamine oligi see, millega ma lõpetasin. Teoorias meil seda üldkvooti ikkagi kasutatakse, kuigi seda ei ole viimastel aastatel 100% [täidetud]. Seda on seal, ma ei tea, kas poole ulatuses või natukene rohkem kui poole ulatuses [kasutatud]. Mingisugust funktsiooni ta täidab. Samas, üldkvoodi kaotamine tähendaks seda, et jällegi peaks hakkama mõtlema, kuidas mingisugust teist vajadust täita. Kas me võib-olla peame selle üldkvoodi asemele veel seitse erandit välja mõtlema? See ilmselt ei oleks otstarbekas. Las see üldkvoot seal olla, ta väga palju kedagi ei sega, kui ta täis [ei saa]. Aga kõik leevendused, mis me teeme, me teeme väga fokuseeritult, ajutiselt ja kindlate kriteeriumidega. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister, hea Igor! RMK kavandab koondada aasta keskel 75 raietöölist, seda eelkõige kokkuhoiu eesmärgil, ning asendada [nende tehtud] töö sisse ostetud teenusega. Kas teoreetiliselt hakkavad nendes uutes teenust pakkuvates ettevõtetes tööle need inimesed, keda me tahame sisse lasta?

Aitäh! Kuna te olete RMK nõukogu liige, siis ma usun, et te mõistate, et nendel otsustel, mis RMK raiemahtude kohta on tehtud, ja tööjõul on tegelikult ju otsene seos. Kui raiemahtusid vähendatakse, siis ilmselt ei ole nii palju tööjõudu ka vaja.  

Aga teine asi on see, et ega tõenäoliselt need inimesed ju valdkonnast välja ei lähe, järelikult RMK-l hetkel seda tööjõudu sellises mahus vaja ei ole. Tõesti, ju siis muudavad mudelit. Ju siis need inimesed jätkavad oma tegevust sellessamas valdkonnas lihtsalt mingisuguses teises vormis. Aga see eelnõu ei puuduta konkreetselt seda valdkonda. Me räägime ikkagi töötlevast tööstusest, me räägime veondusest ja laondusest. RMK sinna ei kuulu. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te väga kategooriliselt väitsite, et 50 000 registreeritud töötu seast ei leia nendele ametikohtadele töötajaid, ja küsisite, et miks nad siis ei tule juba tööle. Tööpoliitika eest vastutav minister Erkki Keldo on seevastu siinsamas puldis nentinud, kui küsimuseks oli Tartu Vanglasse loodavate töökohtade täitmine, et aga meil ju ei ole täistööhõivet. Ta ütles, et meil on noorte tööpuudus väga kõrge, ja eraldi tõi välja, et meil on 20 000 noort inimest, kes ei käi koolis ega tööl, ja nende seast võiks leida need paarsada inimest, kes saaks [osaleda] täiendõppes või ümberõppes ja suudaksid mingi aja jooksul vanglateenistusse tööle tulla. Kuidas NEET-noori, kes tõesti on heitunud ja ei õpi ega tööta, on võimalik leida vanglasse tööle, aga 50 000 registreeritud töötu seast ei ole võimalik tehasesse või tootmisliini taha inimesi tööle leida? Olete te majandusministriga kooskõlastanud, milline on selle [inimese] profiil …

Aitäh! 

… keda on võimalik sealt 50 000 seast leida?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult olen ma majandusministriga kooskõlastanud. Tegelikult tema kaudu see eelnõu soov meile tuligi. Siseministeerium ei tegele otseselt majandus- ja ettevõtlusprobleemidega. Mina olen siin ainult selle pärast, et see puudutab rännet. Meie ülesanne oli leida selline rändemudel, mis oleks Eestile võimalikult ohutu ehk mille puhul kasu ületaks kahju. 

Need suurusjärgud on lihtsalt niivõrd erinevad. OSKA raport ütleb, et igal aastal jääb puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat. Vangla puhul me räägime mõnesajast töötajast ehk see on kümnendik sellest aastasest vajadusest, mida OSKA raport välja toob töötleva tööstuse, veonduse ja laonduse kohta. 

Ausalt öeldes ma ei vastuta selle valdkonna eest, mis noorte tööpuudust või käitumist otseselt puudutab. Kui mina oleksin see noor inimene … Mina läksin tööle väga noorelt. Kui kroon tuli, siis ma olin juba tööl, just krooni tulekuga [läksin]. Minu jaoks on see kogu aeg olnud hästi loomulik, et teha tööd ja raha teenida. Kunagi ei ole ma töötu olnud, alates 12. eluaastast. Mina nende noorte inimeste asemel ilmselt läheksin ja teeksin midagi, [näiteks] õpiksin. 

Aga ma saan aru, et eri põlvkonnad on erinevate väärtushinnangutega, erinevate orientatsioonidega. Võib-olla on mingisuguseid põhjusi, miks nad seda ei tee. Paraku see jääb minu vastutusvaldkonnast ja skoobist välja ja ma ei tahaks spekuleerida, mis see on. Mulle endale tundub, et väga mõistlik oleks omandada mingisugune elukutse mõne aastaga ja minna täitma seda tühimikku, seal saada kõigepealt võib-olla 80% Eesti keskmisest ja töötada ennast üles. Ma ei tea, mis see põhjus on. Võib-olla tahetakse kohe 150% Eesti keskmisest saada, aga nii see ei toimi, et kui mingit kogemust ei ole, siis kohe saab 150% keskmisest. Ma ei näe nende inimeste sisse ja see ei ole paraku ka minu valdkond.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma pean tunnistama, et teie eelnõu ja üldse see valitsuse ettepanek on ka sotsiaaldemokraatide vaates arusaamatu, just nimelt selle koha pealt, mis puudutab nii palgakriteeriumi kui ka suhteliselt ühekülgset otsustusprotsessi. Nii nagu me valitsuses olles rääkisime, võiks selliste otsuste langetamisel kaasata ka [teisi] tööturu osapooli, [näiteks] ametiühinguid, lisaks tööandjatele ja valitsuse ekspertiisile. 

Teine pool on see, et kui me räägime pidevalt, et meie eesmärk on tõsta Eesti tootlikkust – tootlikkus on praegu umbes 75–80% vahel Euroopa Liidu keskmisest, eesmärk on justkui 110% –, siis kuidas me seda saavutame, kui me hakkame tooma siia sisse tööjõudu keskmisest madalama palga peale. See 80% keskmisest palgast, see loogika. Palun kirjeldage mulle, kuidas aitab keskmisest madalama palgaga töötajate täiendav sissetoomine tõsta Eesti riigi tootlikkust Euroopa Liidu keskmisega võrreldes!

Aitäh selle küsimuse eest! See on mingil määral seesama huvitav arutelu, mida me siin juba saali teise servaga pidasime. 80% Eesti keskmisest palgast ei tähenda ju seda, et see number on väiksem, kui üle poole Eesti inimestest kätte saab. Keskmise palgaga on see huvitav nüanss, jah, et matemaatiliselt on see keskmine, aga mediaan [on hoopis see, mille puhul] pooled inimesed saavad vähem [palka,] ja mediaan on meil oluliselt alla keskmise. Nii et nende inimeste puhul, keda me sisse lubame, on kriteerium saada vähemalt 80% keskmisest, mis on natukene üle mediaani. Ehk siis valdav osa inimesi tegelikult saavad vähem kui see miinimum, mille me kehtestame. See on muide miinimum, see ei ole ju maksimum, me räägime miinimumkriteeriumist!

Teine asi on see – vastan teie küsimustele, kuidas me tagame seda, et lisandväärtus tõuseks –, et me tagame seda selle kaudu, et me võimaldame seda erandit [kasutada] ainult nendes valdkondades, kus lisandväärtus Eesti majandusele on kõige suurem. Me valime just need valdkonnad, kus on suurem lisandväärtus, ja aitame neid edasi selle tööjõupuuduse [probleemiga]. See on selle lahenduse ilu, see on selle lahenduse essents, et [erand on tehtud just valdkonna jaoks], kus on kõige suurem vajadus, ja niimoodi, et aidata just nimelt kõige kõrgema lisandväärtusega valdkondi. Just need valdkonnad valitakse selle erandi kehtestamiseks. Selles ongi kogu selle lahenduse mõte, et me aitame majandust kõrgemale pulgale, mitte ei tee mingisugust avatud uste poliitikat kõige madalamapalgalistele, suvalistele valdkondadele ilma valikuta. Me tõesti valime vaid need, kus vajadus on kõige suurem ja ka lisandväärtus majandusele on kõige suurem. Seal on tõesti [töötajate] puudujääk, seal ei ole inimesi ukse taga järjekorras.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt minister! See essents, millest te räägite, on teil küll pea segi ajanud. Räägime siis nüüd konkreetselt numbritest. Räägite kõrgepalgalistest ja madalapalgalistest siin suvaliselt, ilmselt tajumata tööjõuturu olukorda. Te ütlete, et eesmärk on tuua [välistöötajaid] sektoritesse, kus luuakse suuremat lisandväärtust. Nii, räägime siis numbritest. Eesti keskmine palk on suurusjärgus 2000 eurot, Tallinna keskmine palk on 2500 eurot. 80% Eesti keskmisest on umbes 1600 eurot. Aga Tallinnas on keskmine palk 2500 ja te [räägite] meie saalile, et tuuakse tippspetsialiste 1600-eurose palga peale. Statistika näitab, et kõige rohkem tuuakse tööjõudu sisse Tallinna ja Harjumaale, kus on just kõrgemad palgad. Ja minu küsimus on, kas te seda juttu, mida te suurele saalile ajate, mõtlete ikka tõsiselt.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Seda juttu, mida ma teile räägin, ei ole ju mina välja mõelnud. Tegelikkuses ma räägin edasi seda muret, mida ettevõtjad – need, kes tagavad Eestile majanduskasvu – on rääkinud. Me kuulame ettevõtjaid. Me ei korralda lihtsalt seminare, et näidata, et me justkui hoolime Eesti majandusest ja siis, kui on vaja midagi ära teha, ütleme, et mitte midagi teha ei tohi. Tegelikult on see teadmistepõhine jutt: OSKA raportid, ettevõtjate tagasiside, tööandjate keskliidu tagasiside. Rääkige, suhelge, kuulake neid! Kui te neid kohtumisi korraldate, kuulake neid ka päriselt. Kui te ainult ise räägite ja te neid ei kuula, siis te ei saagi teada, mis nende mure päriselt on. Me lahendame nende muret.  

Ja see 80%-line kriteerium ei ole seal juhuslik. See 80%-line miinimumkriteerium on valitud vastavalt sellele, kuhu see erand läheb. See on adekvaatne [summa] selle palgatasemele, tippspetsialisti ja oskustöötaja palgataseme puhul. Nagu ma ütlesin, me oleme kaalunud erinevaid variante, oleme kaalunud ka näiteks mingeid valdkondlikke kriteeriume ja nii edasi. Miks me [neid ei rakendanud]? Sest me tegime analüüsi ja analüüsist selgus, et see oleks ropult suurendanud bürokraatiat ja asjaajamist ning nende ettevõtjate jaoks [teinud keerulisemaks] protseduurikat, kuidas tõendada, mis see palgatase peab olema. See analüüs näitas lihtsalt ära, et see oli äärmiselt ebatõhus variant menetluse mõttes. Me tegelikkuses vajasime ju lahendust, mis oleks ka võimalikult lihtne ettevõtjatele, mitte võimalikult raske. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Me viimasel ajal siin ainult ettevõtjate kuulamise eelnõusid menetlemegi, näiteks hasartmängumaksu langetamise puhul, millest sai maksu kaotamine. Aga tahtsin küsida, kuidas töötute ja NEET-noorte kuulamisega on. Väga tore, et te 12-aastaselt tööle läksite ja teie jaoks töötamine on loomulik, sõltumata sektorist, palgast või konkreetsest ametikohast. Väljendasite mõistmatust, millised on nende inimeste väärtushinnangud, kes millegipärast ei õpi ega tööta, või 50 000 registreeritud töötu puhul, kes ei leia tööd olukorras, kus otsitakse oskustööjõudu. Kui te olete analüüsinud bürokraatiat, mida teatud sektoripõhine lahendus ettevõtjatele tähendab, võib-olla peaks ka analüüsima, miks need inimesed siis ei lähe tööle ja kuidas toetada Eesti inimeste tööturule jõudmist? Kui teid kuulata, siis me praegu lööme 70 000 inimesele käega ja toome asenduse välismaalt sisse.

Aitäh selle küsimuse eest! No õnneks meil ongi selline valitsus ametis, kes lõpuks kuulab ettevõtjat ja pingutab maksimaalselt selleks, et lahendada nende probleemid ja luua neile hea keskkond majanduse kasvuks. See tegelikult tuleb ju kasuks meile kõigile. Kõigile Eesti kodanikele tuleb kasuks see, kui Eesti majandus kasvab. Me saame pakkuda paremaid teenuseid suuremale hulgale inimestele, võib-olla saame midagi odavamalt pakkuda, soodsamalt, võib-olla saame midagi laiendada. Kui meil riigieelarvesse midagi sisse ei tule, siis jagada ka ei ole ju midagi. 

Aga küsimus on selles, miks me töötuid inimesi ei kuula. Üldiselt me ju saadame eelnõud kooskõlastusringidele, kõik saavad oma arvamust avaldada. Esindusorganisatsioonid ja isegi ametiühingud said arvamust avaldada. Tõesti, mina ei oska öelda, see ei ole päris minu valdkond. Tegelikkuses on ju võimalik ka Riigikogul teha täiendavaid kaasamisi. Ma mäletan, olles ise komisjoni esimees, et vaatasin üle, mis on kaasatute nimekiri valitsuse [otsuse] eelses [kaasamis]voorus, ja alati mõtlesin, kes sealt puudu on, äkki paneme kellegi juurde. Ma usun, et esimese ja teise lugemise vahel on võimalik kutsuda siia ka töötute esindajaid ja küsida, mis see probleem on, kas nad oleksid valmis nendesse valdkondadesse [tööle minema] või mitu inimest oleks valmis nendesse valdkondadesse [minema]. Viime siis äkki Riigikogu tasemel tööandjad ja töövõtjad kokku. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Midagi on nende aastate jooksul palju muutunud, kui me enam nii tihedalt suhelnud ei ole. Ma ei tea, kas see tuleneb sellest, et te hakkasite pika plaaniga tööle, või millestki muust, aga nii vasakult kui ka paremalt, nagu te enne kirjeldasite, tuli küsimusi, sest ei saada aru, miks me tahame Eestis saada inimesi [teatud] valdkondadesse, mis loovad suurimat lisandväärtust, 80%-lise palga peale keskmisest palgast. See on samamoodi arusaamatu minule, nii nagu vasakul ja paremal on see arusaamatu olnud. Te olete nüüd varsti üle tunni siin puldis olnud ja tegelikult see küsimus ei ole adekvaatset vastust saanud. Aga küsimus ei ole ainult selles piires. Hea oleks teada, mis need valdkonnad on, mis Eestile suurimat lisandväärtust toovad, kuid kus palk ei saa olla keskmine, vaid peab olema alla keskmise.

Aitäh selle küsimuse eest! Suurimat lisandväärtust toob ikkagi töötlev tööstus. Tööstus, mis midagi toodab. Aga ka kõrgema lisandväärtusega tööstuses ei ole kõik töökohad juhtide töökohad, kõik ei pruugi olla kõige kõrgema palgaga töökohad. Tundub, et hetkel on suurem põletav tööpuudus mitte juhtide tasemel, mitte kõrgemas palgaotsas, vaid [puudu on] just nimelt pingioperaatoreid, veonduse ja logistika spetsialiste. Needsamad 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat ei pruugi olla kõige kõrgemas palgasegmendis selles valdkonnas, aga valdkond ise annab keskmisest suuremat lisandväärtust. 

Ma ei tea, selle aja jooksul, kui me üksteist tundnud oleme, olete teie põhiliselt parlamendis olnud. Kogu aeg oletegi ainult parlamendis olnud. Mina vahepeal töötasin erasektoris erinevates valdkondades erinevatel ametikohtadel, käisin vahepeal ülikoolis veel ühe vooru, harisin ennast, laiendasin silmaringi. Selle pealt ma siin nüüd olen ja selle pealt ma siin räägin.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te rääkisite siin, et kõik see teenib majanduse ja eduka ning areneva majandusega riigi huve. No arutame seda natukene. Taani riik on maailmas majanduse konkurentsivõimelt topp-kolme riik. Ametiühingud, töötajad on igal pool kõigisse protsessidesse kaasatud, mitte seda ei takistata. Taanlased on mõistnud, et kui töötajaid kaasatakse, siis neil ei ole vaja teha proteste, pidurdada majanduse, ettevõtete tööd, vaid küsimused lahendatakse jooksvalt ära erinevates nõukogudes ja muudes kaasamisversioonides. Teie [teete] lihtsa kaasamisringi ja ühtegi ettepanekut ametiühingutelt ei arvesta. Aga selles mudelis ei ole töötajate esindatust. Seletage mulle, mis selle loogika on. Kui Taani, kes on tõesti Eestile eeskujuks oma majandusega – sinna te tahate jõuda, see on valitsuse eesmärk –, mõistab seda, teeb seda ja saab hakkama, siis miks Eesti valitsus ei väärtusta seda, et tegelikult selles protsessis võiksid olla töötajate esindajad ka sees?

Aitäh selle küsimuse eest! Olid ju töötajad esindatud protsessis, eks ole, nad kuulati ära ja kooskõlastusringis said nad oma arvamust avaldada. Tõepoolest, mõne ettepanekuga saab arvestada, kõikide ettepanekutega alati ei saa arvestada. Nii lihtsalt on, et tuleb mingisugused valikud teha, tuleb seada fookus. Hetkel selle eelnõu fookus on ettevõtja probleemil, me lahendame tööandja, ettevõtja probleemi. Nii on, me peame fookuse sinna seadma. 

Nagu ma teile ütlesin, tegelikkuses peaks selle eelnõu mõju olema ju ka töötajatele positiivne. Kui töötaja töötab ettevõttes, mis ei saa oma investeeringu- või laienemisambitsiooni täita puudujäägi tingimustes ja ta kerib siin oma tegevuse kokku, läheb mingil põhjusel sinnasamasse Taani või Saksamaale, kuna me ei anna talle siin võimalust, siis tegelikult kaotavad sellest ka olemasolevad töötajad. Tegelikult kaotavad ka nemad. Mitte keegi ei võida sellest. Aga ettevõte saab areneda, kui me anname talle ajutist leevendust. 

Me tegelikult loomulikult pikemas plaanis loodame seda, et meie kutseharidussüsteemist hakkaksid need inimesed tulema, aga sinna läheb mõni aasta aega. Sellepärast me teemegi selle erandi ajutisena, mitte alalisena. Me ei raiu seda Moosese kivitahvlitesse, mis kunagi muutmisele ei lähe, vaid teeme seda paindlikult, et tegelikult töötajad võidaksid.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete nüüd puldist korduvalt ja korduvalt rääkinud, kui hea valitsus meil on, sest ta kuulab lõpuks ettevõtjaid ja teeb seda, mida ettevõtjad ootavad. Mul on nüüd teile hästi lihtne küsimus. Kas see kehtib mis tahes ettevõtlussektorist tulevate ettepanekute kohta? Kas te olete ministrina aru saanud, et Eesti riigi huvid ja mingite konkreetsete ettevõtjate huvid ei pruugi ühtida, ei pruugi kattuda ja kohati võivad olla isegi vastukäivad? Kui te räägite sellest, et te ettevõtjate ootusi täidate, siis ma arvan, et on väga palju muid ootusi ka, eks ole, maksupoliitikas ja mujal, mida kahtlemata see valitsus täitnud ei ole. Kui me räägime tööjõu sissetoomisest, siis kõik need muud probleemid ja murekohad, mis kaasnevad, haridusvaldkonnas, kultuuri[valdkonnas] lõimumise küsimustes, hilisemad sotsiaalvaldkonna mured jäävad ju riigile. Valitsus ei saa kunagi olla lihtsalt ettevõtjate esindusorganisatsioon, selleks on oma ühendused olemas. Olete te aru saanud, et riigi huvid ja ettevõtjate huvid ei kattu üks ühele?

Aitäh selle küsimuse eest! Absoluutselt olen ma sellest aru saanud! Absoluutselt! Kui ma oleksin lähtunud ainult puhtast ettevõtjate huvist, sellest, mille pärast tööandjad lobitööd teevad, siis oleks eelnõu selline, et ei oleks mingit kvooti, kõik oleks vaba, ei ühtegi kriteeriumi, tooge ükskõik keda sisse. See huvi võib olla selles servas. Ja kuna me absoluutselt adume seda, mida te ütlesite, et riigi huvi või ühiskonna huvi ei pruugi selle huviga kattuda, siis peab otsima mingisugust kompromissi. See eelnõu ongi näide suurepärasest kompromissist. Me ei tee sellist suvalist avatud uste poliitikat, vaid me avame täpselt nii palju, kui vaja, täpselt seal, kus vaja, ja nii palju, kui meie julgeoleku, turvalisuse ja lõimumisvõime mõttes on otstarbekas. 

Me oleme tegelikult ju kõik need kulud, kõik need mõjud täiesti ausalt välja arvestanud. Need on seletuskirja pandud, alates keeleõppest ja lasteaiakohtadest [lõpetades] tervishoiuteenusega. Absoluutselt me oleme arvestanud sellega. Ei ole niimoodi, et ettevõtja tuleb uksest sisse ja küsib mida iganes. Väga oluline on see, et me ei aja siin ühegi konkreetse ettevõtte asja. Me tegelikult ajame mitme sektori asja laiemalt ehk mõju on laiem, see ei ole mingi ühe konkreetse ettevõtte huvi. Vastupidi, me olemegi seda analüüsinud, et kui palju vastu tulla niimoodi, et Eesti majandus ja Eesti ühiskond saaks sellest kõige rohkem kasu. Sealt on see kriteerium tulnud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Juba tükk aega on siin kuulda, kuidas te kannate ette seda eelnõu sellises suhteliselt reipas ja rõõmsas tujus, vahepeal isegi nalja visates. Aga tegelikult on olukord ju tõsine. Selliste otsuste korral tuleb ka pärast vastutada ja selle valitsuse vastutus lõpeb ilmselt 2027. aastal. Mul on eriti kurb kuulata, [kuidas te räägite] NEET-noortest, keda meil on 20 000. Liisa-Ly Pakosta siin kõnepuldist kõneledes rääkis, kuidas noorte hulgas on töötus tõusnud. Miks te nad kõrvale jätate, miks te ei tegele nende inimestega, kes Eestis on olemas? Neil ei ole vaja keeleõpet ega midagi, ei ole vaja lõimumist, aga neid on võib-olla vaja veidikene aidata õppimisel, neid tagant tõugata, võib-olla [on vaja] mingisugused motivatsioonipaketid luua. Miks me need oma inimesed kõrvale jätame?

Aitäh! Kindlasti ei jäeta kedagi kõrvale. Eelnõu tutvustavas tekstis ütlesin ka, et me tegelikult tegeleme ju laiemalt igasuguste lahendustega hariduses, ümberõppes ning automatiseerime ja nii edasi. Kutseharidusreform on väga oluline. Ka see, mida on varem tehtud, [näiteks] kohustusliku õppimisea tõstmine, on väga oluline. Lihtsalt mõned asjad võtavad aega, nende mõju tuleb mõnevõrra hiljem. Nende ettevõtete jaoks võib see olla liiga hilja. Ega see, kui nende jaoks on liiga hilja, ettevõtted lähevad kinni ja me riigina lõpuks kanname majanduslikke kahjusid, sest investeeringud lähevad mujale, ja me ei suuda neile vajalikke teenuseid pakkuda, nendele noortele ju kasu ei too. Mina ei saa detailidesse minna selles, mida seal täpselt tuleb teha, sest see ei ole [minu] vastutusala. Aga ma kinnitan, et pikas plaanis sellega kindlasti tegeldakse. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete kogu aeg rõhutanud, et te lahendate siin tööandja probleeme, aga mina pole kordagi kuulnud, kuidas te töötajate probleeme lahendate. Mu küsimus Taani loogika kohta, töötajate ja ametiühingute kaasamise kohta ei puudutanud seda, kas neid kaasati [eelnõu] väljatöötamisse, vaid seda, et hiljem, kui kõiki neid inimesi siia tooma hakatakse ja vaadatakse, kuidas Eesti majandusel edasi läheb, kas siis nad on seal esindatud. Ei, nad ei ole esindatud. Tavalise inimese muredega, ma saan aru, te ei tegele. Seda pole kordagi öeldud, et [nendega tegelete]. Nad on kuskil kõrval ja korra ütlesid midagi, aga te ei saanud seda arvesse võtta. Sellega see piirdus. 

Aga küsimus teile on, vabandust, hoopis teistsugune. Nüüd saab neid inimesi, kes varem tuli kõrge palga [nõudega] kvoodi all tuua, tuua oluliselt odavamalt väljaspool kvooti. Öelge mulle, mis see hinnang on – komisjonis te ei osanud seda öelda –, kui palju neid siis tuleb. Kas neid tuleb 500 või 1700 inimest, kes [oleks muidu tulnud] kvoodi all, aga nüüd tulevad hoopis odavama palga peale? Ehk siis kui palju te tegelikult seda kvoodi mõju vähendama hakkate? Mis see prognoos on?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, siis see leevendus on ju 1300 luba mitte majanduskasvu tingimustes või väikse majanduskasvu tingimustes ja 2600 luba suure majanduskasvu tingimustes. See ongi see vahemik, see inimeste hulk, kes saab tulla, mitte rohkem. Mingitel juhtudel, kui majanduse tööjõunälg on väiksem, on see kuni 1300 inimest aastas, ja kui nälg on suurem, siis me võimaldame kahekordset leevendust. Sealt üle see kuidagi minna ei saa, see jääb sinna vahemikku. Kui ma seda OSKA raporti numbrit vaatan, siis see fikseeritud puudujääk on 2100. Nii et me räägime sellest suurusjärgust.

Priit Sibul, palun! 

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma tegelikult eelmisele küsimusele, et mis valdkonnad need on, vastust ei saanud. Kui ma vaatan tähtajalise elamisloa saanud isikute arvu, siis [näen, et] see on kõige suurem olnud ajalooliselt 2019.–2023. aastal. 2021. aastal oli kõige suurem – 3599 inimest. Lühiajaliste töötajate puhul on see samamoodi olnud. Siis oli 32 881 inimest. Eelmise aasta 11 kuuga oli lühiajalisi elamislubasid [välja antud] ainult 4426. Tipp nende töötamis- ja elamislubade puhul oli 3599, aga möödunud aasta 11 kuuga oli neid ainult 2045. Mis sektorid need on, kes täna selle kvoodi [all võõrtöötajate toomise] järgi janunevad? Me [näeme, et] me oleme tippudest õnneks väga kaugel, aga mingi põhjus on, miks te selle muudatusega meie ette tulete. Mis need sektorid on, kes kannatavad [tööjõupuuduse] käes?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, on tegu laiemalt töötleva tööstuse valdkonnaga. Selle erandi puhul tuleb need valdkonnad täpselt paika panna OSKA raporti andmete järgi. Me võtame OSKA raportist viimase aktuaalse info, et kus on kõige suurem puudujääk ja millised valdkonnad nende hulgas on kõige suurema lisandväärtusega. Ma ei oska seda ette ennustada, see saab olema ikkagi Vabariigi Valitsuse otsusega kehtestatud nimekiri lähtuvalt sellest, kus on suurim puudus ja kõrgem lisandväärtus. Vastavalt sellele see otsus tehakse. See [nimekiri] ei ole lukus, see [moodustatakse] vastavalt ettevõtjate reaalsele teadmispõhisele vajadusele.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et Eestis on valitsus, kes kuulab ettevõtjaid. Suurepärane! Ütlesite teises vastuses, et Eestis on valitsus seoses selle otsusega kõik arvestused teinud, ka selle, mis puudutab tervishoiuvaldkonda. Mul on väga kahju, et valitsus, kes kuulab ainult ettevõtjaid, ei kuula näiteks tervishoiutöötajaid, [täpsemalt] perearste ja neid, kes kurdavad kroonilise rahapuuduse üle vaimse tervise [valdkonnas] ja väga paljudes teistes valdkondades. Kus saaks tutvuda nende andmetega, mis selle eelnõuga [seotud on], et kui suured on näiteks tervis[hoiu]kulud nende töötajate tulekuga Eestisse? Kindlasti suurendab see teatud tingimustel ka tervishoiukulusid. Te ütlesite, et need on välja arvutatud. Kus selle materjaliga saaks tutvuda? Minule teeb muret just nimelt tervishoid, vaimse tervise [valdkond] ja sotsiaalhoolekanne. Need on komplekssed probleemid. Täna on meil seal suur rahapuudus, aga inimesi tuleb juurde. Kus see arvestus on?

Aitäh selle küsimuse eest! Sellega on nii nagu ka kõikide teiste eelnõudega, mis siin menetluses on, et mõjuanalüüs sisaldub seletuskirjas. Seal on väikene tabelikene, kus on teemade või valdkondade kaupa võimalikud kulud [välja toodud]. Seal on nii alumine piir kui ka ülemine piir olemas. Seal on [andmed] ministeeriumide kaupa. Minu arust, kui ma mäletan õigesti, lõimumiskulud olid Kultuuriministeeriumi all. Järelikult on Sotsiaalministeeriumi valdkonna kohta ka see vahemik olemas. Ma usun, et see eelnõu ja seletuskiri on äkki isegi väljaprinditud kujul siin olemas.

Urmas Reinsalu, palun! 

Härra siseminister! Koosmõjus järgmise eelnõuga on minu küsimus selline: kas need inimesed, kes mõlema eelnõu jõustumisel tulevad Eestisse, võivad Eestis seaduslikult viibida töötuna? Teiseks, kas nendel inimestel, kes [selle erandi] alusel tulevad [tööle kindlasse] sektorisse, on õigus tööandjat vahetada ja asuda tööle uue tööandja juures sektoriväliselt? See on esimene küsimus. Teine küsimus on, kui suureks te prognoosite nende isikute pererännet – arvuliselt, proportsioonis nende töötavate inimestega – ja kui palju te prognoosite, et neid isikuid jääb pärast viieaastase tähtajalise tööloa lõppemist Eestisse tööle.

Aitäh selle küsimuse eest! Ilmselgelt, kui me mingisugused regulatsioonid Eestis kehtestame, siis kõik need kehtivadki. Aga äkki me räägime järgmisest eelnõust järgmise päevakorrapunkti alla pikemalt. 

Mis puudutab pererännet, see arvestuslik koefitsient peaks minu arust olema 1,3, et 1,3 pereliiget ühe inimese kohta keskmiselt. Jah, niimoodi on need mõjud välja arvestatud. Kui palju inimesi siia jääb, jään hetkel vastuse võlgu. Ma ei ole kindel, et meil see mõju on seal kajastatud, aga kui te soovite, võime hiljem uurida ja siis kirjalikult selle vastuse teile järele saata.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra siseminister! Ma küsin niisugust asja. Jutt käib tuhandetest inimestest, kes tulevad välistööjõuna Eestisse, [lisaks] pereränne, nagu te ütlesite, mis on eeldatava koefitsiendiga 1,3. See tähendab teie eelduse järgi maksimaalselt 4000 inimest aastas. Ja te ei oska öelda seda, kui palju neist inimestest jääb siia püsivalt. Mu küsimus on, kui palju on kolme aasta jooksul Vabariigi Valitsus arutanud Eesti demograafilist olukorda. Kas teil on mingisugune demograafiline projektsioon näiteks inimpõlve perspektiivis, mis [näitaks, mis] on selle seaduse [mõju] Eesti rahvastikule täiemahulisel rakendumisel? Ma eeldan, et sellel peab ju mõju olema, muidu poleks seda mõtet teha.

Aitäh selle küsimuse eest! Ütleme niimoodi, et kuna see erand on mõeldud ajutise leevendusena ettevõtlusele, mitte demograafiaprobleemi lahendamiseks, siis me tegelikult ei püüa siin teha mingisugust saja-aastase perspektiiviga [analüüsi] selle eelnõu kohta. Me tõesti katsume selle ajutise erandiga anda ajutist leevendust ettevõtetele, mitte lahendada pikaajalist demograafiaprobleemi. Seetõttu selle eelnõu puhul nii suure perspektiiviga demograafilisi graafikuid tehtud ei ole. Me ei näe, et see erand peaks samasugusel moel kehtima veel aastakümneid. Selle pärast see kehtestataksegi ajutise leevendusmeetme ja erandina.

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Härra Aller! Nüüd te peate oma tarkuse kokku võtma, nii palju, kui õhtul meil kõigil seda vaimu virgena veel on. Härra minister räägib püsivalt ajutisusest selle eelnõu puhul, eks ole. Mina vaatan, et see eelnõu on tegelikult tähtajatu ehk dramaatilisemalt öeldes igavene, sest tal ei ole lõppemise või raugemise aega ette nähtud. [Milline on] Riigikogu juhatuse käsitlus, kui te arutasite seda: kas see meede on ajutine ehk tal on tähtajaline lõpp või tal lõppu määratud ei ole ehk ta tegelikult kehtib tähtajatult, juhul kui keegi ei muuda seda ära? Keegi ehk siis seadusandja tulevikus. [Palun öelge,] kumb valik on nüüd õige, et parlament ei satuks eksitusse?

Aitäh! Protseduuriliselt ma ei saa seda kuidagi käsitleda. Juhatus saadab [eelnõud] komisjonidesse ja põhiarutelu toimub komisjonides. Minister käsitleb seda nii komisjonis kui ka siin puldis. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Tegelikult ma tahtsingi jõuda sinna, kuhu härra Urmas Reinsalu jõudis. Nüüd ma saan selle kohta küsida. Minu jaoks jääb ka natuke arusaamatuks, kust see ajutisus tuleb. Te enne vastasite, et me ei tea, kui paljud lähevad tagasi ja millal lähevad tagasi – see ei tundu väga ajutine. See on ju pikaajaline muutus ka rahvastikus, mille kohta siin just küsiti. Võib-olla te seletate natukene paremini, kuidas see ajutisus siis tekib, kui tegelikult need inimesed ei pruugi tagasi minna – ma saan teie vastustest nii aru – ka siis, kui töö[leping] ühel hetkel lõpeb. Äkki te selgitate? See jääb praegu arusaamatuks.

Aitäh! See ajutisus ja paindlikkus on seotud sellega, et selle erandi maht tuleb kogu aeg ümber vaadata. Ajutisus väljendub selles, et me ei raiu mahtu kivisse ja me ei raiu kivisse ka seda, kuhu me leevendust anname. Ehk valdkondade nimekirja tuleb iga viie aasta tagant hiljemalt üle vaadata, et olla kindel, et fookus on suunatud õigesse kohta. Alati tuleb ka vaadata SKP reaalkasvu. Me võtame aluseks Rahandusministeeriumi prognoosi, et määrata, kui suur see maht on. 

Nii et selles mõttes on jah tegu paindliku lahendusega, mingil määral saab öelda, et ka ajutisega, sellepärast et valdkondade fikseerimine on ajutine, see tuleb ümber vaadata, ja ka see nii-öelda leevenduse maht [on ajutine]. Tõepoolest, osa inimesi võib siia jääda, aga neile rakenduvad kõik lõimumisnõuded, neile tuleb eesti keelt õpetada. Ja kui nad tahaksid siia pikemalt jääda, siis nagu te teate, meie nõuded ei ole leebed. Isegi pereliikme siia toomisel, isegi abiellumisel mingit allahindlust ei ole. Tuleb kõik keeleeksamid teha, tuleb siin pikalt ja püsivalt elada selleks, et kodakondsus saada. See ei ole siin kuidagi nagu leevendamise koht. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Sellest annab ülevaate põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Siseminister tutvustas Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse [muutmise seaduse] eelnõu ja vastas eelnõu puudutavatele küsimustele üsna põhjalikult. Seetõttu piirdun mina lühiülevaatega põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelust. 

Põhiseaduskomisjonis oli see eelnõu päevakorras 19. jaanuari istungil, kui siseminister Igor Taro tutvustas komisjoni liikmetele eelnõu. Sellele järgnes eelnõu puudutav arutelu. Arutelu oli üsna sisukas ja selle keskmes olid sellised küsimused nagu palgakriteerium, mis käis ka siin eelnevalt läbi, OSKA raporti andmete asjakohasus ja otsustusmehhanismide läbipaistvus. Samuti arutati komisjoni koosolekul mõju lõimumisele ja avalikele teenustele. [Arutati] ka võimaliku mõju üle palgasurvele ja regionaalsele tasakaalule ning rõhutati vajadust hinnata mõju just lõimumisele, keelekeskkonnale ja julgeolekule. Eraldi tõstatati küsimus, mis puudutab välismaalaste seaduse § 294, kohalike omavalitsuste kohustuste praktiline täidetavus, ning lepiti kokku, et sõnastusi on mõistlik täpsustada. Siseministeeriumilt oodatakse täiendavaid selgitusi, mille Siseministeerium lubas komisjonile ka edastada. 

Seejärel langetas komisjon järgmised menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Hääletus kulges selliselt, et 4 komisjoni liiget olid poolt, 2 olid vastu. Ning juhtivkomisjoni ettekandjaks määrati põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole, kuid küsimusi on istungi juhatajale. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Helmen Kütt küsis väga olulise küsimuse tervisekulude ja ka sotsiaalvaldkonna kulude kohta, mis suurenenud sisserändega kaasnevad. Minister soovitas [lugeda] seletuskirja, aga küsimus esitatigi seetõttu, et seletuskiri sellele ei vasta. Seletuskirjast jääb kummaline mulje, et isegi kõige optimistlikuma sotsiaalmaksu laekumise prognoosi puhul, mis oleks 2,35 miljonit eurot aastas, juba puhtalt tervishoiukulud ületavad seda 400 000 võrra, aga see ülemine vahemik tervishoiukulude puhul on kaks korda suurem kui laekuv sotsiaalmaks[, mis katab] ravikindlustust. Esiteks on siin muidugi sotsiaalmaksu laekumise puhul arvutusviga sisse tulnud, aga ka see ülejäänud loogika ei pruugi kehtida. Selle tõttu me ministri selgitust tegelikult soovisimegi. Kas on mõnda teist allikat, mida võib vaadata, kus oleks lahti kirjutatud mõju tervishoiuvaldkonnale?

Aitäh! Me peame protseduurilise [küsimuse ajal] koos hakkama seletuskirja lugema. Ma [näen], et leheküljel 54 on see tabel olemas. Kui hästi või halvasti [see loetav on], seda ma ei oska kommenteerida. See on komisjonis läbi arutatud ja võib-olla kahe lugemise vahel tuleb sinna täpsustusi. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Ma mõtlen, et siin on oht meil praegu sattuda saatusliku eksituse ohvriks. See puudutab seda, et härra minister rääkis kogu aeg, et ajutine, ajutine, ajutine. Seadus iseenesest on püsiv, vähemalt see eelnõu, kui ma loen selle teksti. Ka istungi juhataja ei korrigeerinud minu arusaama selles osas. Võib-olla oleme sattunud eksitusse, sealhulgas ka eelnõu ettekandja, valitsuse esindaja. Äkki pidas minister silmas, et valitsus, kes selle eelnõu esitas, on ajutine ja seadus on ikka püsiv. Kumb on siis ajutine, härra Aller, kas valitsus teie diagnoosi järgi politoloogilise ekspertiisi mõttes või see eelnõu, mis on määratud jõustuma püsivalt? Kumb on ajutine demokraatliku loogika järgi?

Aitäh protseduurilise küsimuse eest! Protseduurikaga ehk istungi läbiviimisega pole see kuidagi seotud. Te saate hinnanguid anda fraktsioonis ja need fraktsiooni esindajana läbirääkimiste käigus edastada. Protseduuriline küsimus, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, kes ka kõrvalt kuulab seda protseduurilist küsimust! Tõepoolest, see küsimus, mille Riina Sikkut praegu tõstatas, õigemini see selge viga, faktiviga, mille ta avastas, tekitab tõesti küsimuse, kas see on ainuke viga selles eelnõus ja nendes arvutustes või see on pigem muster. Ka mina kontrollisin seda ja ma usun, et meil kahe peale on küllalt hea arusaam nii sotsiaalvaldkonnast, tervisepoliitikast kui ka sotsiaalmaksu jaotusest. Praegu tundub, et valitsusel on see arusaam koos meie lahkumisega valitsusest [kadunud]. See konkreetne probleem tuli välja, kuna endine minister Riina Sikkut selle avastas, aga neid arvutusvigu, sealhulgas lähtekohaks võetud eeldusi, mis on valed, võib selles eelnõus veel olla. 

Alles hiljuti oli meil siin üks kuulus hasartmängumaksu muudatus, millest selgus, et valitsus tegelikult päris hästi aru ei saa, kas ta tõstab, langetab või kaotab maksu. Nii et minul tekib tõsine mure, kuidas me saame parlamendis menetleda sellist eelnõu, mille seletuskirjas on väga elementaarsed, ma ütleksin, põhimõtteliselt ikkagi põhikooli matemaatika taseme arvutusvead sees, ning eeldada ja loota, et neid rohkem selles analüüsis ei ole. Minister väga reipalt kandis selle mulle ette. Kuidas me saame parlamendina üldse seda [eelnõu] menetleda, kui me teame, et mõne aja eest tehti [teises eelnõus] suur viga? Ma rõhutan, et koalitsioon käis siis igal pool rääkimas, kuidas vastutus lasub parlamendil tervikuna, ka opositsioonil. Nüüd teeb opositsioon siin oma tööd ja täidab oma rolli. Tunnustan kolleeg Riina Sikkutit, kes selle vea avastas. Kuidas me nüüd lahendame selle olukorra parlamendina?

Aitäh! Protseduurikaga ma ei saa seda siduda, pigem on see seletuskirja osa. See on komisjonist läbi käinud ja komisjon peaks [olema kujundanud] oma nägemuse. Meil on võimalik siin läbirääkimiste käigus teha tagasilükkamise [ettepanek]. Ma loodan, et kui on suured vead sees, siis saab neid alati [parandada]. 

Nii, protseduuriline küsimus, Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma püüan selle teemaga jätkata, sest tõesti komisjonis seda läbi ei käidud. Arutelu komisjonis oli ja komisjonis jäi ka muid küsimusi õhku. Aga ma lihtsalt tahan osutada sellele, et natuke aega tagasi tehti sellesama hasartmängumaksu seadusega miljonitesse eurodesse ulatuv viga, mis tegi riigile, riigieelarvele ja kõigile kahju. 

Nüüd me vaatame seletuskirja, kus on puhtselgelt kirjas, et tulud, mis tulevad võõrtööjõust Eesti riigile, selles mõttes sotsiaalmaksuna laekuvad, võivad olla kaks korda väiksemad kui kulud. Ehk siis seal on kirjas, et Eesti inimesed hakkavad kinni maksma siia tulevate võõrtöötajate kulusid. Kui see on viga, siis see [tekitab] jälle miljoneid eurosid [kahju]. Seda tehakse võib-olla teadmatusest, et on jälle [miski jäänud] välja arvutamata või valesti tehtud. Veel hullem muidugi on see, et meil on siit puldist just äsja hoopis vastupidist juttu räägitud, et kõik on hästi. Siis on ju tegemist valega. 

Minul on küsimus teile kui istungi juhatajale, kas te kaaluksite vaheaja võtmist. Siis saate te tegelikult juhatusega seda arutada või saab komisjon koguneda või, ma ei tea, koalitsioon koguneda ja arutada. Meil ei ole mõtet teha ju Eesti Vabariigi parlamenti taas kord lolliks Eesti rahva ees ja taas kord lasta selline viga sisse. Austatud istungi juhataja, see küsimus on nüüd teile ja siin on teie vastutus mõnes mõttes. See on nüüd praegu teie otsustada, kas selline asi juhtub või mitte. 

Aitäh! Antud istungi protseduuriga on see vaid nii palju seotud, et me menetleme seda [eelnõu]. Stenogrammis kajastub väga täpselt, et on juhitud tähelepanu võimalikele ebatäpsustele seletuskirjas. Komisjoni esindaja minu arust ka ütles, et kahe lugemise vahel tulevad täiendused. Loodame parimat. 

Tanel Kiik, palun, protseduuriline küsimus!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ilmselt te mõistate meie kimbatust ja muret tulenevalt asjaolust, et äsja sai üks aasta lõpetatud käkiga – see ilmnes alles uuel aastal – ja nüüd me teeme oluliselt laiema mõjuga muudatust, mida küll minister käsitleb ajutisena, aga tegelikult aru ei saa, milles selle ajutisus seisneb. Siin peaks tõesti olema väga selge ja ühene arusaam, et Riigikogu liikmed nii koalitsioonist kui ka opositsioonist – mandaadi vaates vabad, sõltumatud ja võrdsed – peavad aru saama, mida nad otsustavad, mida nad hääletavad. Suure tõenäosusega tuleb täna, nagu te prohvetlikult ennustasite, vähemalt mõnelt fraktsioonilt tagasilükkamise ettepanek, mis tähendab seda, et me hakkame hääletama. 

Aga me oleme olukorras, kus arvatavasti väga paljud koalitsiooni liikmed usuvad ministri sõnavõttu, mille ta tegi puldist. [Ta ütles, et] need kulud tulevad oluliselt väiksemad kui tulumaksu laekumine, aga samal ajal ta enda ja valitsuse siia toodud seletuskiri ütleb midagi muud. Me ei tea ka seda, kas vale on see arvutus, mis näitab ravikindlustuse raha laekumist, või vale on hoopiski see number, mis on võetud sotsiaalmaksu laekumise eeldusena. Nagu ma enne ütlesin, me ei saa olla ka kindlad, et see on ainuke viga. Õigemini, kui kuskil on üks viga sees, siis tõenäoliselt on neid vigasid rohkem. Nii et kuidas ikkagi lahendada seda olukorda, et parlament hakkab hääletama eelnõu üle olukorras, kus ka koalitsioon tegelikult ei tea, kas see on ainuke viga, mitu viga seal on ja mida nad täpselt teevad nendel hilistel õhtutundidel? See muudatus mõjutab ju praktiliselt kogu Eesti tööealist elanikkonda, ettevõtjaid, potentsiaalseid tööotsijaid, tervisevaldkonda ja nii edasi?

Aitäh! Praeguse istungi kontekstis me saame ainult läbirääkimisi pidada ja kõik need puudused ära [markeerida] oma kõnedes. See, mis te ütlesite, jääb stenogrammi, see, mida teised on öelnud, jääb stenogrammi. Usume, et kahe lugemise vahel saavad asjad parandatud. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Ma vaatan, et eelnõu arutelu on läinud päris lõbusaks. Juhatuse liige Kivimägi on lausa heas tujus, pidutujus, ma vaatan kaugelt, hommikumantliga tulnud siin saali. 

Aga mul on küsimus, mis puudutab sisulist teemat. Kas see, istungi juhataja, kui te võtate välja lehekülje 54 tabelid ja vaatate ka lehekülge 48, tõesti on teie hinnangul võimalik, et negatiivne mõju eelarve tasakaalule selle eelnõuga on nelja aasta jooksul aastas 17 miljonit eurot? Ja tegelikult tulude poolt, mida on käsitletud, on alahinnatud seoses sellega, et pererände [puhul eeldus], nagu ütles härra Taro vastavalt oma ekspertiisile – ma arvan, et ei ole põhjust seda kahtluse alla seada –, on 1,3 pereliiget töötava inimese kohta. Seal on hinnatud seda äraspidiselt, ainult mõnisada inimest on märgitud abikaasadena ja mõnisada inimest lastega. Tegelikult on vägagi eraklikke inimesi, me millegipärast peame vajalikuks. Aga see on mingisugune eeldus. Need numbrid ei lähe omavahel põhimõtteliselt kokku. Tuleb välja, et tegemist on kuluprojektiga, kui me räägime puhtalt eelarvepoliitiliselt.

Aitäh! Nende tabelite kohta arutelu ma ei saa siin avada. Praegu me läheme istungiga edasi ja saame läbirääkimiste ajal kõik need asjad ära fikseerida. (Saalist öeldakse midagi.) Tuleb pingutada. Lauri Läänemets, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma nüüd pöördun teie poole ettepanekuga. Palun teil võtta pooletunnine vaheaeg. Tõesti, ma ütlen teile, et minul enne kõnelema tulekut Martin Helme kõne jooksul ei ole võimalik suhelda ministeeriumiga, ametnikega, lugupeetud ministriga ja teha kindlaks kaheksa minutiga, kas see on nii või mitte. Meil on selgunud, et tegemist on kuluprojektiga. See põhimõtteliselt on must valgel sinna kirja pandud. Te võiksite vähemalt nii palju anda võimaluse parlamendiliikmetele, et me teeme selle selgeks siin omavahel. Te võite muidugi mulle kirjeldada seda lahendust, mida te soovitasite, et proovige siin kaheksa minutiga hakkama saada, aga ma ei saa aru, kust kohast või mismoodi. Nii palju istungi juhatajana te saaksite teha, selle vaheaja võtta. Ehk siis minu palve istungi juhatajale on, et olge hea, võtke vaheaeg, et me saaks kindlaks teha, kui palju see miinust Eesti riigile toob ja kui palju Eesti inimene peab võõrtööjõule tervisesektoris ja muudes valdkondades peale maksma.

Aitäh! See vaheaja võtmine ei muuda läbirääkimiste pikkust, see aeg jääb ikka samaks. Nüüd, me saame tugineda nendele andmetele, mille ministeerium on meile toonud siia seletuskirjas, ja viidata nende puudustele. 

Avan läbirääkimised. Esimesena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! No vaadake, milline käkk! Täielik käkk! Nagu ma ka ministrile küsimuse esitamise ajal ütlesin, kogu tema jutt, millega ta meile seda eelnõu müüb, on ju vale vale otsa. 

Ja vale on see, et tööandjatel ei ole kuskilt töötajaid võtta. Tänase päeva seisuga on 46 000 inimest Eestis tööd otsimas, nad on töötud. Vale on see, et need inimesed, kes meile siia tulevad, saavad mingisugust head palka. Ei saa! Nad saavad 80% keskmisest palgast ehk tegelikult väikest palka, madalat palka. Vale on see, et see kuidagi Eesti majandust edendab. Vale on see, et see kuidagi suurendab riigieelarve laekumisi. Kõik on vale. Kõik on vale! 

Küll aga on selge muu maailma kogemusest ja ka Eesti enda kogemusest, et taoline tööjõu massiline sissevedamine viib alla kohalike inimeste palgad, teeb majanduse välisturul vähem konkurentsivõimeliseks, sest et ta võtab tööandjatelt ehk ettevõtetelt ära vajaduse pingutada innovatsiooni, tootlikkuse kasvu ja investeeringute nimel. [Niimoodi] lükatakse Eesti sellesse odava, madala tootlikkusega majanduse lõksu. Mitte kunagi ei hakka me saama paremaid palkasid, ei saa 15 rikkama hulka, kogu seda asja. Mitte kunagi, sest me kogu aeg valame peale nii-öelda odavat lahendust oma majandusele. Kannatajaks on Eesti inimesed. 

Mida toob immigratsioon, massiimmigratsioon? Võtame need numbrid ette. Meile žongleeriti siin valede numbritega. Mida toob massiimmigratsioon ühiskonnale? Toob palgalangust, seda me oleme siin korduvalt rääkinud, toob kõikide muude kulude kasvu siinsele elanikkonnale. Üüripinnad hakkavad kallimaks minema, kinnisvaraost hakkab kallimaks minema, kuritegevus hakkab kasvama, riigi turvalisuse tagamise kulud kasvavad, sotsiaalkulud hakkavad kasvama. Ehk see senine maksupott, mida kohalikud inimesed endale avalike teenuste saamiseks [tühjendasid], saab kiiremini tühjaks. Sinna on kas rohkem vaja peale valada või on vaja vähem sealt võtma hakata kohalikel inimestel. Seda kõike teeb massiimmigratsioon. 

Ja on üks asi veel, millest vähe räägitakse, aga mis on Eesti puhul ju ilmne. See on Eesti rahva positsiooni ja eesti keele positsiooni halvendamine meie kodumaal. Me kõik, kes me oleme natukenegi üle keskea, mäletame seda, mis toimus Nõukogude ajal, kui kogu aeg oli tööjõudu juurde vaja. Meil on tööjõudu [puudu], meil on asju, mida on vaja ehitada, meil on töökäsi puudu nii kolhoosis kui Dvigateli tehases. Tänapäeval on põhimõtteliselt sama retoorika. 

Tulemuseks on see, et meil on terved piirkonnad Eestis, kus eestlased on vähemuses, [näiteks] Ida-Virumaal. Meil on pealinn Tallinn, kus veel mõni aasta tagasi oli eestlasi üle poole, nüüd on alla poole. Vene keel laiutab igal pool. Küsimusele, kust need spetsialistid siis tulevad, minister ei vastanud. Noh, loodame, et mitte Süüriast või Afganistanist, kuigi sealt tuleb neid ka. Aga tuleb Kõrgõzstanist, Türkmenistanist. Loomulikult tuleb ka Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt – slaavikeelsetest riikidest. 

See on lisa nendele, kes siia on juba viimase kolme-nelja aasta jooksul, Ukraina sõja jooksul tulnud. Eestisse saabus siis üle 100 000 inimese. Kõik nad ei ole siia jäänud, aga tänaste andmete järgi – Siseministeerium ise seda kinnitab – on umbes 65 000 lisandunud. Ja ajutine tööjõud, mis meil edasi-tagasi tiksub, mis üldse selles arvestuses sees ei ole, on omakorda lisandus sellele, mis meil oli varasematest aastatest ja aastakümnetest. 

Praegu toimub intensiivne massiline Eesti venestamine selle jaoks, et Eesti 200 ja Reformierakonna lobistid ja rahastajad saaksid natukene odavamalt palgata inimesi. Et nad saaksid eestlased lahti lasta, ära koondada, ja asemele võtta kuskilt slaavi riikidest tulnud inimesed, kes on nõus väiksema palgaga. See on see protsess, mida meil siin tehakse. Ja loomulikult ei astuta siia pulti ega hakata meile rääkima sellest, kuidas nad likvideerivad Eesti rahvusriiki, teevad Eesti inimesi vaesemaks selle jaoks, et mõned nende rahastajad saaksid suurema kasumi. 

Mis asi on odava tööjõu efekt igas ühiskonnas, kus seda tehtud on? See on rikkuse ümberjagamine ühiskonna sees. Võetakse kohapealselt töövõtjalt, Eesti inimeselt, kes on palgatöötaja, rikkust vähemaks ja jagatakse ülespoole ehk suurettevõtjale. See on tegelikult odava tööjõu mehhanism igas ühiskonnas. 

Mitte ükski arenenud lääneühiskond ei vaja massilist tööjõu sissevedu. Mitte ükski! Ja see on massiline tööjõu sissevedu, ükskõik, mida minister meile räägib. Ja see ei ole ajutine, ükskõik, mida minister meile siin valetab. See ei too meile raha juurde, ükskõik, mida meile mingid tabelid näitavad. Nii et meie erakond teeb loomulikult ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Austatud minister! Sotsiaaldemokraatidel on väga keeruline sellist eelnõu toetada, sest see eelnõu tegelikkuses ei teeni ettevõtjate huve. Selle eelnõuga eelistatakse võõrtööjõudu oma inimestele, just neile, kes on täna töötud ja neid töökohti vajaks. See eelnõu ei tee Eesti ühiskonda sidusamaks ja tugevamaks, vaid vastupidi, see lõhub seda. Ja nagu siin parlamendis esimese lugemise menetluse käigus on selgunud, tekkivad kulud võivad olla suuremad kui saadavad tulud, kui lugeda seletuskirja. 

Tõesti, ma ütlen ära selle, et sotsiaaldemokraadid saavad täiesti aru sellest, et meil on teatud sektorites tööjõudu juurde vaja. Eesti senine poliitika, mida sotsiaaldemokraadid on toetanud, on seisnenud asjaolus, et me laseme Eestisse tööjõudu, kes loob suuremat lisandväärtust. Ja loomulikult on olnud kokkulepe, et lisandväärtuse loomisega kaasneb tavaliselt suurem töötasu [töötajatele], suurem maksuraha riigieelarvesse, Tervisekassa eelarvesse ja igale poole mujale. Sellest kokkuleppest on sotsiaaldemokraadid alati kinni pidanud, sest see on väga mõistlik olnud, aga see valitsuse plaan lõhub selle kokkuleppe ära. Kui me [näeme], kuidas kõigi varasemate otsustega, mille valitsus meile siia on toonud selle nimetuse alla, et me teeme Eesti elu kuidagi paremaks ja arendame majandust ja kuulame ainult – ainult! – ettevõtjaid, mitte kedagi teist, siis tundub, et ambitsioonist olla kuidagi innovatiivsem, olla majanduse mõttes kiirema arenguga riik on samm sammu haaval tagasi astutud, ja sellest on väga kahju. See on hästi huvitav, et seda teeb Reformierakond, kes siiamaani vähemalt on teeselnud hoopis kõige muu [nimel tegutsemist]. 

Meie jaoks on tegelikult mure selles, et selles eelnõus puudub paindlikkus. Selles eelnõus puudub paindlikkus tööandjate ja ettevõtjate jaoks. Me räägime sellest, et [teatud] sektorites või regionaalselt, näiteks Lõuna-Eestis, on erinevad vajadused. Meil on erinevad palgad, sektoritel on erinevad arengutasemed, väärtuseahelas asuvad need erinevas kohas ja kõigile sektoritele selline ümmargune lahendus ei sobi. See oli ka põhjus, miks alguses tegelikult seda üldse alustati, sest praegune kvoodisüsteem ei toeta sektoripõhist lähenemist ja erinevaid ettevõtjaid. Nüüd tehakse [lahendus, mis tegelikult ei lahenda] seda probleemi ja ei aita tegelikkuses väga paljusid ettevõtteid, väga paljusid sektoreid. 

Suurem mure on aga see, et valitsuse käsitlusest nii-öelda edukast majandusest, edukast riigist ja edukast ühiskonnast puudub üldse see osa, mis on töötajate kaasamine nendesse protsessidesse. Ma ei räägi sellest, et keegi sai eelnõu kohta anda oma tagasiside. Nagu härra Taro siin ütles, nad seda arvesse ei võtnud, mida ametiühingud pakkusid. Ma räägin sellest, et sellel hetkel, kui neid otsuseid tehakse, oleks töötajad ka laua taga. Ma ei küsinud niisama enne siin Taani riigi näite kohta ministri käest. Taani on tõesti majandusliku konkurentsivõime poolest maailmas topp kolmes. Taanis on igal tasandil kaasatud töötajad ja ametiühingud. See on teinud selle riigi tugevamaks, mitte nõrgemaks, see on teinud selle riigi majanduse tugevamaks, mitte nõrgemaks, see on teinud selle riigi elanikud õnnelikumaks, see on sidunud seda ühiskonda. 

Aga meil, vastupidi, seotakse lahti ühiskond. Meil valitsuse jaoks ongi ettevõtjad ning on tööandjad ja töötajad, aga tegelikult nad kõik elavad siin Eestis. Koos peaks neid asju ajama. Selles mõttes, ma arvan, on see väga vale lähenemine. 

Nüüd, mis puudutab Eesti enda inimesi, siis meil on umbes 20 000 NEET-noort, kes ei käi tööl, ja meil on 50 000 registreeritud töötut. Selle asemel, et pingutada ja mõelda välja rohkem uusi meetmeid nagu see, millega täna tegeldakse, selle asemel, et pingutada nende inimeste töölesaamise nimel, millest oleks meie riigile ju oluliselt suurem tulu kui võõrtööjõu siia toomisest, jäetakse nad kõrvale ja tuuakse lihtsalt sisse võõrtööjõudu. 

Jah, jätkuvalt me mõistame, et tööjõudu on vaja päris mitmes sektoris, ja see ongi mõistlik, aga need valikud, mida siin tehakse, ja see, kuidas oma inimeste pärast ei pingutata ja vaadatakse ainult ühte osa sellest, panevad meid kõvasti muretsema. [Küsimused on] vastuseta ja [lahendused] analüüsimata – ei komisjonis ega seletuskirjas ei leia [vastust järgnevale küsimusele]. Tänane kvoot on umbes tuhat inimest aastas ja neile tuleb tõesti väga suurt palka maksta, poolteistkordset Eesti keskmist. Aga need inimesed või need ettevõtjad-tööandjad, kes täna selle kvoodi alusel toovad tööjõudu Eestisse, ei pea seda [tulevikus] enam tegema, sest nad saavad seda oluliselt odavamalt tuua. Küsimus on siis see, kas inimesed kvoodi alt liiguvad nüüd selle erandi alla. Ja kas neid inimesi on siis 500, 100 või 1000 inimest? Me ju saame aru, et nendes sektorites, kus see liikumine toimub, palgatõus peatub ja pidurdub, kui just ei vähene Eesti inimesel. See on see sõnum tegelikult tavalisele Eestile inimesele ja töötajale. See ei tee seda ühiskonda tugevamaks. 

Lõppkokkuvõttes see, mis paneb sotsiaaldemokraate ka tegema ettepanekut eelnõu tagasi lükata, on asjaolu, et seletuskirjas on must-valgelt kirjas – must-valgelt! – et sotsiaalmaksu laekub 2,3 miljonit eurot, aga ainuüksi tervishoiukulud riigile võivad olla 5,5 miljonit eurot. See on ju miinusprojekt, mille valitsus on siia toonud! See on läbi arvutatud, see on mitme erineva [ministeeriumi], Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt läbi arvutatud. See on kokku pandud, läbi analüüsitud ja siia toodud, aga see on selline ettepanek, et seda ei ole võimalik toetada. Lihtsalt selliseid asju, sellist praaki ja sellist suhtumist Eesti inimesse, Eesti ettevõtjasse ei ole võimalik toetada. Seega, sotsiaaldemokraadid teevad samuti ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Selle eelnõu mõju on tegelikult väga lai ja me peame sellest endale aru andma. Perspektiivis on sellel väga suur negatiivne mõju Eesti majandusele ja Eesti sotsiaal-majanduslikule arengule. Nii nagu kolleegid on siin juba öelnud, ei aita see eelnõu ka kaasa struktuursetele muutustele Eesti majanduses, konkurentsivõime tõstmisele ega teaduspõhisele majandusele üleminekule. See tegelikult jätkuvalt toetab Eesti konkurentsivõime vähenemist ja toetumist madala tööjõu eelisele. [Just] madala tööjõu eelisele ilmselgelt. Räägime siis konkreetselt eelnõu sisust ja numbritest. 

Selle seaduseelnõu vastuvõtmise järel kolmekordistatakse kehtivat kvooti. Ja seda olukorras, kus viimastel aastatel ei ole kehtivat kvooti täidetud, ei 2024. aastal ega ka 2025. aastal. Ma loen teile ette nüüd Siseministeeriumist saadud andmed. 2021. aastal 14% tähtajalistest elamislubadest 86% tuli juba erandite kaudu. 2022. aastal 14%, 2023. aastal 16%, 2024. aastal 19% ja 2025. aasta detsembri keskpaiga seisuga 13%. Nii et kvooti suurendada selles olukorras, kus see ei täitu, ja luua täiendavaid erandeid, kuigi kvoodi alusel tuuakse natuke üle 10% ja eranditega juba täna ligi 90% – nüüd me loome täiendavalt erandeid madalapalgaliste sissetoomiseks –, on ju pöörane. Siin ei ole mitte mingisugust loogikat ega mitte mingisugust seost Eesti majanduse arendamise ja selle akuutse vajadusega. 

Nüüd see teema, mis siin üles kerkis, mille sotsiaaldemokraadid tõstatasid: tervisekulud, sotsiaalmaksu laekumine. Kas siin on ka ebatäpseid arvestusi? Seda tuleb loomulikult kontrollida, aga iseenesest on seletuskirjas juba välja toodud – kes loeb seda tervikuna, [näeb] –, et see ongi kuluprojekt, härra minister. See on kuluprojekt! Lugege see eelnõu läbi, mille te Riigikogu ette tõite. Ma räägin nüüd summaarsest kulust, mis on siin välja toodud ja mis tõenäoliselt on väiksem, kui tegelikult praktikas see kujuneb. Leheküljel 54 tabelis on välja toodud summaarselt erinevate ministeeriumide valitsemisala iga-aastane kulu. Muudatuste rakendamisega kaasnevad prognoositavad iga-aastased kogukulud valitsemisalade lõikes. See on 17,05 miljonit ja ühekordne kulu esimesel aastal on 3,66 miljonit ehk kokku on natuke üle 20 miljoni esimesel aastal. Püsivad kulud on tõusvalt 17 miljonit. 

Vaatame nüüd tulude poolt, mis on mõnel leheküljel edasi. Mõju valitsussektori positsioonile aastatel 2026–2029 on aastas  keskmiselt11–22 miljonit eurot. See on tulupool arvestuslikult. See on puhas kuluprojekt ka seletuskirja järgi. Ja minister tuleb ja räägib meile siin tõsimeeli, kui tulus see on Eesti majandusele ja Eesti riigile. 

Me ei räägi siin kõikidest muudest pingetest, mis kaasnevad lõimumise ja demograafilise olukorraga. Nagu me kuulsime, mõju demograafilisele arengule ja perspektiivile on tegelikult eelnõus välja toomata. Seda pikaajalist mõju siin üldse analüüsitud ei ole. Küsimusele vastates, rääkis minister sajast aastast, aga me räägime ühest põlvkonnast ainult. Me küsime, milline on mõju demograafiale ühe põlvkonna perspektiivis. Ei ole sellist analüüsi. 

Keelenõuded töötajatele puuduvad. Leedu kehtestas hiljuti täiendavad nõuded teenindussektorile. Me oleme siin aastaid taotlenud, et Eestis keeleseadust muuta, et teenindussektoris täidetaks elementaarseid eesti keele oskuse nõudeid tööjõule. No ei ole seda [muudetud]! Valitsuskoalitsioon on sellele vastu. 

Nüüd vaatame, millised on need valdkonnad, millest minister rääkida ei tahtnud. Juhin tähelepanu, et need on kõrget lisandväärtust loovad valdkonnad, potentsiaalse tööjõupuudusega tegevusalad. Aga see on seletuskirjas olemas. Seletuskirja tekstis, minister! Loeme siis, mis need on. Paberi ja paberitoodete tootmine, puidutöötlemine ja puidutoodete tootmine, elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine, kanalisatsioon, jäätmekogumine, -töötlus ja -kõrvaldus, saastekäitlus ja muud jäätmekäitlustegevused, veekogumine, -töötlus ja -varustus, maismaaveondus ja torutransport, veetransport, õhutransport, laondus, veondus, abistavad tegevused ja nii edasi. See loetelu on pikk, ma ei taha kogu oma aega sellele ära kulutada. 

Esiteks, ma ütlen, et see on niivõrd lai palett, mis on siin seletuskirjas võimalikest valikutest välja toodud. Need on OSKA raporti alusel määratletud. Valitsus hakkab määratlema neid tegevusvaldkondasid. Aga need peaksid olema kõrget lisandväärtust [toovad valdkonnad] ja oskustöölised! Nii nagu me ütlesime, 1600-eurose [palgaga valdkonnad] – kuigi Tallinnas on keskmine palk 2500 euro juures – [on need] oskustöölisi [vajavad] kõrge [lisandväärtusega] valdkonnad. 

Vaatame nende riikide edetabelit, kust see tööjõud tuleb. Seda ka küsiti, aga ka sellele [küsimusele] minister ei vastanud. Mis on need riigid, kust näiteks viimase kümne aasta jooksul on Eestisse see tööjõud valdavalt tulnud? Edetabel. Ma loen ette kümme esimest riiki. Siin EKRE saadikud olid väga huvitatud, aga ei saanud vastust [küsimusele], millistest riikidest. Aga palun, pingerea topp kümme: Ukraina, Moldova, Usbekistan, Valgevene, Venemaa, Gruusia, India, Tadžikistan, Kõrgõzstan, Aserbaidžaan! Vaat need on kümne aasta praktika järgi need riigid, kust meile tuleb innovaatilist oskustööjõudu, kes hakkab looma kõrget lisandväärtust Eesti Vabariigis, tõenäoliselt valdab eesti keelt ega too kaasa oma peret, ei ole koormaks meie sotsiaalsüsteemile ja nii edasi. Me saame aru tegelikult, et see nii ei ole. 

Sellest tulenevalt teeb ka Isamaa rahvasaadikurühm loomulikult ettepaneku välismaalaste [seaduse] muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Minister soovib ka läbirääkimistel osaleda, nii et palun, Igor Taro!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tahan kõigepealt tänada südamest Riina Sikkutit, kes on avastanud vea seletuskirjas. See tõendab esiteks seda, et need eelnõud, mis tulevad Riigikogusse, võivad olla väga head, aga nad ei ole kunagi suurepärased. Suurepärasteks muutuvad nad alles siis, kui Riigikogu liikmed teevad nendega tööd. 

Teiseks, see valus kogemus, mis siin alles hiljuti saadi ühe veaga, on tegelikult võimaldanud meil kõigil paremaks saada. Tõepoolest, nüüd on üks oluline viga avastatud juba esimese lugemise arutelul. Nagu te teate, ei ole esimese lugemise ajal meil veel eelnõu lõpphääletus. Täna me ju seda eelnõu ei kehtesta, vaid parlamendil on võimalik otsustada, kas sellel eelnõul põhimõtteliselt on perspektiivi või mitte. 

Nüüd, selle tehtud vea selgituseks võiksin kindlasti ära märkida, et Tervisekassa tulude mõju on selgelt alahinnatud, alahinnatud on seda ligikaudu 2,5–3 korda. Sotsiaalmaksu arvestuse baasi jaoks on võetud vale number. Kas täna saab öelda selle põhjal, et eelarve läheb miinusesse, kui me arvestame tegelikku mõju? Ei. Kas see viga kahjustab eelnõu mõtet? Ei. Kas parandamine toob välja positiivse mõju rahalises mõttes ja tulu mõttes? Jah. Tegelikult see mõju on rahaliselt ikkagi positiivne, kui arvutusviga ära parandatakse. Tulupool on tegelikult oluliselt suurem kui selles vigases arvutuses. Nii et kõik need järeldused, mis ma enne rääkisin, peavad paika. 

Nii et esiteks, õige on see, et 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat on päriselt igal aastal puudu. Õige on see, et 80% keskmisest pole pisike palk, see pole alampalk. Õige on see, et ettevõtjate võimaluste parandamine aitab tegelikult majandust edasi. Ettevõtlus piduritega ei arene, ei suurenda tootlikkust ega aita meid mitte kuidagi edasi. 

Mis massiimmigratsioonist te räägite siin? Me räägime erandist, mille maht on 0,2% rahvastikust. EKRE on nii pikalt Eesti rahvast massiimmigratsiooniga hirmutanud, et ma arvan, et mitte keegi ei usu seda enam. Seda ei ole praktikas juhtunud ja seda ei juhtu ka, see lihtsalt ei ole usutav. 

Keelenõudeid mitte kuidagi ei lahjendata, kõik lõimumisnõuded kehtivad edasi, kõik riskiriigid, riskisihtgrupid on välistatud. Kui me võtaksime eesmärgiks suletuse, siis suletus teeb meid tegelikult vaesemaks. Vaesus hävitab rahvusriiki, seda me lubada ei saa. 

Nii et ma olen kindlasti nõus sellega, mis siin on öeldud, et ettevõtte huvi ei pruugi olla kogu ühiskonna huvi. Kindlasti ei ole nii. Ja siit on ka see kompromisslahendus. Me ei olegi tulnud sellega kaasa, et me avaksime kõik võimalused ja läheksime mingisuguse täiesti piiranguteta, nii-öelda uste avamise teed. Ei ole läinud! Aga me ei ole ka Taani. Me ei ole Taani, me oleme Eesti ja sellepärast me teeme asju Eesti moodi. 

Ma arvan, et ettevõtjad jäävad ikkagi selle eelnõu kritiseerijatega viisakalt öeldes eriarvamusele. Nad jäävad eriarvamusele. Ma igal juhul soovitan ettevõtjaid edaspidi rohkem kuulata, selleks et majandus kasvaks. Selleks tuleb ettevõtjaid mingis osas kuulata. Siseministri vastutus on see, et me pakuksime Eestile turvalist lahendust, ja seda me ka teeme. Aamen!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 785 esimene lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud kolm samasisulist ettepanekut. Isamaa fraktsioon, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teevad ettepaneku eelnõu 785 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku: eelnõu 785 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Vabandust! Katkestan hääletuse. Siia puldi peale ei tulnud ka hääletamisnuppu. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ei, mul oli ka probleem, et ei saanud hääletada. Ma vaatasin, et hääletuspult avanes ainult koalitsioonisaadikutele. Me opositsioonis tahaks ka hääletada.

Nii, aga proovime uuesti. Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku: eelnõu 785 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15. 

Läheme tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu [786] esimene lugemine. Palun ettekandjaks siseminister Igor Taro!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siin ma olen taas ühe VMS-i muudatusega. Seekord on meie ees eelnõu, millel on laiem rahvusvaheline taust, aga vastutus selle mõistliku, tasakaalus ja Eesti huve kaitsva rakendamise eest on ikkagi Riigikogu kätes. Me võtame selle eelnõuga üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, niinimetatud uuendatud ühtse loa direktiivi, ja teeme seda rangelt miinimumnõuete piires. Me räägime ühtsest loast, ühest loast elada ja töötada. Mitte kahest, mitte kolmest, vaid ühest. 

Eesti vaates tähendab see sisuliselt töötamiseks antavat tähtajalist elamisluba. Praegu on sellega seotud süsteem keeruline, aeglane, bürokratiseeritud, tööandjad kurdavad, töötajad on ebakindlad, riik menetleb topelt. See eelnõu teeb ühe lihtsa asja, see toob kaasa vähem paberit, rohkem selgust, rohkem kontrolli. Me ei anna sellega kellelegi õigust tulla Eestisse niisama. Me ei lõdvenda palgakriteeriumi selle eelnõuga, me ei kaota töötukassa rolli, me ei vähenda julgeolekukontrolle. Uue tööandja juures rakenduvad endiselt tavapärased nõuded, sealhulgas palgakriteerium ja vajaduse korral töötukassa luba, et vältida väärkasutust. 

Mis siis muutub? Peamisi muudatusi on neli. Esiteks, töötamiseks antud elamisloa kehtivuse ajal saab vahetada tööandjat ilma uut elamisluba taotlemata. Kui inimene vahetab tööandjat, ei alga kõik nullist, ei pea uut elamisluba taotlema, ei pea kuudepikkust pausi pidama, vaid tööandja registreerib selle muudatuse, riik kontrollib. PPA teeb töökoha vahetuse registreerimise otsuse kuni 30 päeva jooksul. 

Teiseks, töö kaotamisel ei pea inimene automaatselt kolme kuu pärast kohvrit pakkima, vaid tal on piiratud aeg, et uus töö leida. Tal ei ole aega lõpmatuseni, et uus töö leida, vaid kolm kuni kuus kuud, erandina üheksa. See sõltub elamisloa "staažist". Kui elamisluba on olnud alla kahe aasta, on tal lubatud tööta olla kuni kolm kuud, kui vähemalt kaks aastat, siis kuni kuus kuud. Tööta olemise aluseid laiendatakse: [kui seni oli lubatud olla tööta] ainult majanduslikel põhjustel koondamise korral, siis nüüd võib selleks olla ka muu põhjus, sealhulgas see, kui välismaalane ise ütleb lepingu üles. Kui tal pole sissetulekut, peab tal olema raha. Reeglid on selles mõttes paigas. Kui töötaolek kestab üle kolme kuu, peab ta tõendama piisava hulga vahendite [olemasolu]: vähemalt kahekordse toimetuleku[piiri ulatuses], see on umbes 400 eurot kuus. 

Kolmandaks, korrastame sotsiaalkaitsereegleid. Piiratud ja selgelt pikaajalise viisa alusel töötaval välismaalasel tekib ligipääs teatud sotsiaalkindlustushüvitistele: vähemalt vanemahüvitis, puuetega inimeste sotsiaaltoetused, töövõimetoetus, töövõimetuspension ja toitjakaotushüvitised. See on võimalik eeldusel, et üldtingimused on täidetud ja inimene reaalselt töötab Eestis. Oluline piirang: peretoetuste [saamise õigust] selle muudatusega ei laiendata. 

Neljandaks, ühtlustame vastutuse, kui keegi rikub reegleid. Kui keegi rikub reegleid, siis trahv ei ole enam mitte 3200 eurot, vaid kuni 100 000 eurot. See on vajalik, sest 2010. aastast pärinev ülemmäär ei ole enam heidutav. 

Nii et siin ei ole tegemist mingisuguse ideoloogilise eelnõuga, vaid see on kohustuslik direktiivi ülevõtmine, mis on mõnevõrra tehniline, aga ta on väga mõõdukas. Me ei tee kindlasti rohkem, kui direktiiv nõuab, ja me teeme seda Eesti moodi, selgelt, kontrollitult, põhiseaduspäraselt. Need muudatused vähendavad ettevõtete ja ausate töötajate halduskoormust, ilma et riigi julgeolekukontrolli mehhanisme nõrgestataks. 

Eelarve mõju on hinnatud ja [kulud] kaetud. Ajutise töötuse võimalus toob hinnanguliselt 88 000 – 602 000 eurot lisakulu aastas ning töötukassa eelarvele ligi 190 000 eurot aastas. Sotsiaalkindlustushüvitiste poolel prognoositakse [lisakulu] 2026. aastal umbes 88 000, 2027. aastal 318 000 ja 2028. aastal umbes 379 000 eurot. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra siseminister! Ma küsin sama, mida ma küsisin ka eelmise eelnõu kohta. Neid eelnõusid tuleks vaadata koos, komplektina, kui need rakenduvad korraga. Kas nendel isikutel, kes tulevad Eestisse eelmises eelnõus [käsitletud] töörände käigus, tekib ka õigus töötuna seaduslikult Eestis viibida? Ja teiseks, kas nendel isikutel, kes selle eelmise eelnõu alusel tulevad, tekib käesoleva eelnõu jõustumisel ka õigus tööandjat eri sektorite vahel [vahetada]?

Aitäh! Põhimõtteliselt see õigus tekib, loomulikult. See eelnõu kehtib ju kõigile.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Kui te, minister, hakkasite ette lugema neid hüvesid, mis töötule töötajale kaasnevad, siis läks teie hääl väga madalaks. Teil oli vist piinlik ette lugeda, milliseid hüvesid vaene Eesti riik jagama hakkab. Aga kuna tegu on jälle eurodirektiiviga, siis [küsin,] kas needsamad sotsiaalsed tagatised on ka teistel riikidel sama head kui Eestis. Kas ei või tekkida olukorda, et välismaalane hakkab meie sotsiaalsüsteemi ära kasutama?

Aitäh selle küsimuse eest! Ilmselt muutus minu hääl madalaks sel põhjusel, et ma loeksin ilusasti kõik need nimetused välja, ma jäin seda natukene rohkem vaatama. Aga ühtse loa süsteemi mõte ongi ühtlustada eri riikide lähenemist, et ei esineks üksteise süsteemide ärakasutamist ja oleks universaalne lähenemine igal pool. Euroopa Liidus on meil ühtne majandusruum, ühtne turg. Mõte on selles, et konkureeritaks nii-öelda ausatel alustel.

Aga nagu ma ütlesin, me tegelikkuses võtame direktiivi üle miinimumnõuete ulatuses. Kui te jälgisite seda loetelu[, siis võisite tähele panna, et] huvitaval kombel need hüvitised ja hüved seonduvad põhiliselt mittetöötamisega, ühesõnaga, töövõimetusega, ja need nõuded tulenevad direktiiviga seatud miinimumist. Tegelikult need inimesed, kes siia tööle tulevad, tulevad siia ju tööle. Nad ei tule siia saama piiratud töövõime toetust või toitjakaotus[pensioni], tegelikult nad tulevad siia tööle. Muud alust ju neil siia saabumiseks ei ole. 

Jah, tõepoolest, need õigused neile teoreetiliselt laienevad, aga ei ole ette näha, et see sihtgrupp oleks niisugune, kes hakkaks neid hüvesid massiliselt kasutama, sellepärast et need inimesed tulevad siia tööle. Ilma tööta saavad nad siin olla ainult piiratud aja ja see aeg saab natukene pikeneda ainult sellisel juhul, kui nad on siin pikemalt töötanud ehk nad on maksude kaudu panustanud riigi [toimimisse]. Ärakasutamisega ei saa siin tegu olla.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on selle eelnõu kohta konkreetne küsimus. Inimesed tulevad siia tööle ja nüüd me välismaalaste seaduse muudatusega sätestame, et nad võivad kuni kuus kuud olla siin töötuna. Selleks, et neil [lubataks] töötuna siin olla, peavad nad tõestama elatusvahendite olemasolu, nii nagu te ütlesite. Kas te räägiksite lahti, mismoodi see tõestamine käib? Komisjonis te ütlesite, et luuakse mingisugune register ja on selge järelevalve ja nii edasi. Minu hinnangul see kõik muidugi iseenesest suurendab ka bürokraatiat, mitte ei vähenda seda, nii nagu te rääkisite. Kas tõepoolest luuakse mingisugune register, nii nagu te ütlesite? Kes seda registrit pidama hakkab, mismoodi sinna registrisse inimesi kantakse ja mismoodi need inimesed reaalses elus hakkavad tõestama oma rahaliste vahendite olemasolu siin töötuna olles?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks rakendusasutus määratleb täpsemalt, mismoodi ta seda tõestamist soovib saada. Ka praegu on see nii, et kui välismaalane tuleb Eestisse, mitte tööle, vaid kui ta tuleb viisaga – ja isegi siis, kui ta tuleb ilma viisata, sest teatud riikidega on meil viisavabadus –, me vaatamata sellele kontrollime teda ikkagi väga põhjalikult. Ma olen ise lennujaamas dokumendikontrollis olnud, ka seal kontrollitakse, kas inimesel vahendid on olemas. Nii et piisavate vahendite olemasolu kontroll toimub erinevatel põhjustel ka praegu. Ma arvan, et see juhtum ei ole kuidagi eriline ja see [kontroll] suudetakse tagada.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus seoses sellega, et te loetlesite teatud hüvitisi. Kuidas on lood töötutoetuse saamisega? Kui inimene jääb töötuks ja ta läheb teise tööandja juurde, aga tal ei õnnestu sinna tööle saada, siis on tal õigus, nagu te ütlesite, olla töötu kolm kuud või enam. Kuidas on lood töötushüvitise maksmisega? Me ise võtsime seadusega gümnaasiumi lõpetanud noortelt töötutoetuse saamise võimaluse ära, nende [ülalpidamine] jääb pere kanda. Ärge öelge, et see ei ole teie valdkond ja te ei tea seda. Ministrina, kes tuleb eelnõu ette kandma – see on Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu –, peate te olema end kurssi viinud. Eelmise eelnõu juures te ütlesite mulle väga patroneerivalt, et lugege seletuskirjast. Aitäh, et pärast tänasite, et tähelepanu juhiti ja viga avastati. Aga kuidas on lood töötutoetuse saamisega? Kellel ja kui pikalt on õigus seda [saada]?

Aitäh! Ma kõigepealt vabandan, kui ma mõjusin patroneerivalt. Ma katsun ennast edaspidi jälgida. Selles loetelus, mille ma siin esitasin selle eelnõuga seoses, töötutoetust ei ole, see siia ei laiene. Seetõttu me ei saa rääkida siin mingisugusest vastuolust, see ei puutu asjasse.

Anti Poolamets, palun!

Esiteks, minister muidugi äsja kinnitas, et Eestis ei ole viimastel aastatel massiimmigratsiooni olnud. Kui siseminister väidab midagi sellist, siis meil on kuri karjas[, see viitab sellele, et] ta ei saagi aru, mis massiimmigratsioon on. Teie vastutusala [arvestades] on teil kohustus seda teada. Pilt on olemas, andmed on olemas, ainult teie ei tea seda, ja siis hakkabki halvasti minema. 

Läheme siis selle töötaoleku juurde. Kui kuus kuud on aega siin veel töötuna hulkuda ja endale uut töökohta otsida, siis sellega te teete järjekordse Pandora laeka lahti. Me teame, et Kesk-Aasiast tükivad kangesti inimesed siia tööle, ja mitte ainult Eestisse, neid huvitab väga, et oma jalg Euroopa Liidu ukse vahele saada. Ja selleks leitakse võimalusi. Meie haridussüsteem on muutunud migratsioonipumbaks, kolmanda maailma migratsioonipumbaks. Nad leiavad võimaluse, et siia jääda võimalikult pikaks ajaks, ja teie loote selleks kõik võimalused. Miks te teete selle kuuekuulise tööotsingu aja?

Aitäh selle küsimuse eest! See kuuekuuline tööotsinguaeg on seotud eeldusega, et inimene on siin töötanud juba piisavalt kaua, selleks et seda talle võimaldada. Teiseks on väga oluline ka see, mida me arutasime esimese küsijaga, et ta ei saa siin elada mitte töötutoetusest, vaid tal peab olema piisaval hulgal isiklikke vahendeid, et ta saaks Eestis edasi viibida. 

Muide, see lähenemine on väga kasulik ka nende arutelude valguses, mida me pidasime siin eelmise päevakorrapunkti ajal. Me arutasime, kas see [survestab palkasid alandama]. See eelnõu aitab seda vältida. See eelnõu aitab vältida seda, et välismaalane on nii-öelda sunnismaine ühe tööandja juures, kes üritab tema palganõudmistele mitte vastu tulla ja sunnib teda töötama madalama töötasuga, öeldes, et kui sa siit ära lähed, siis on finito, lähed kohe kodumaale tagasi. See survestamismehhanism kaob sellega tegelikult ära, ja see ei ole positiivse mõjuga mitte ainult nendele inimestele, keda see eelnõu ja see ühtne luba otseselt puudutab, vaid see on positiivse mõjuga ka kõikidele teistele töötajatele. Kui sellist survet ei saa rakendada, hoides palgataset minimaalsena, ja inimesel võimaldatakse piiratud aja jooksul töökohta vahetada, leida uusi ja paremaid väljakutseid, siis on see tegelikult ka meie teiste töötajate huvides.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma küsin üle, härra minister, et saada aru ka selle eelmise eelnõu kontekstist, kuna need eelnõud on nii ühemõtteliselt seotud. Kas pererände korras siia tulevatel inimestel on töötamisõigus? Kas neile laieneb ka õigus töötada? Ja teiseks ma küsin üle, kas sellel inimeste grupil, nendel tuhandetel inimestel, kes sisenevad teatud sektoritesse ja [kellele tuleb maksta vähemalt 0,8-kordset Eesti] keskmist palka, jääb tööandja vahetamise korral see 0,8-kordse [keskmise palga nõue] kehtima või mismoodi [on see ette nähtud]?

Aitäh! Ma saan sellest küsimusest aru küll. Kui pererände korras tuleb siia inimesi kaasa, siis ma usun, et ilmselgelt on meie ühiskonna huvides, et nad ei oleks töötud. Kui nad on juba siin, siis nad võiksid ju endale mingisuguse rakenduse leida, mitte olla koormaks sotsiaalsüsteemile, vaid teenida äraelamiseks võimalikult palju vahendeid. 

Nüüd, mis puudutab töökohavahetust, siis ma eeldan, et kui me teeme kvoodierandi ja kvoodierandi alusel on teatud tingimustel saadud elamisluba, siis neid tingimusi tuleb ka täita. Nendest tingimustest tuleb [kinni pidada], et elamisluba [kehtiks edasi], sest elamisluba on saadud ju sellesama kvoodierandi alusel. Kui inimene otsustab, et ta tahab töökohta vahetada, siis me ei aja teda kohe välja, sellepärast et see oleks teistpidi lisabürokraatia ettevõttele, kes võiks sellesama inimese palgata – ta ei pea uut inimest mujalt otsima ja kogu seda paberimajandust tegema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Minule jäävad segaseks need sotsiaaltoetused, näiteks perehüvitise maksmine, puuetega inimestele sotsiaaltoetuse maksmine, toitjakaotus[pensioni] maksmine. Kas need pereliikmed peavad olema Eestis või rakendub see ka siis, kui välismaalase pere ei ela Eestis?

Ilmselgelt ei saa siin hüvitisi arvestada inimesele, kes Eestis kohapeal ei viibi, või inimese eest, kes kohapeal ei viibi. Siin on mõeldud universaalset lähenemist ikkagi nende inimeste puhul, kes on siin kohapeal. Kui sellisele inimesele peaksid need õigused mingitel tingimustel rakenduma, siis sellisel juhul seda ühtset lähenemist kasutatakse. 

Aga nagu ma ütlesin, kui te vaatate neid toetusetüüpe, siis te näete, et kõik need toetused – töövõimetoetused, puuetega inimeste sotsiaaltoetused – on loogiliselt võttes suunatud hoopis teisele inimgrupile, mitte nendele, kes tulevad siia tööle. Ma saan aru, et direktiivi miinimumnõuded näevad ette, et me peaksime need sellisel kujul üle võtma, aga see loetelu on tõesti miinimumloetelu. See ei tähenda ju seda, et need hüvitised peaksid rakenduma kõigile neile inimestele, kes on Eestisse tööle tulnud. See on lihtsalt teoreetiline võimalus. Ma arvan, et valdavalt see inimene, kes tuleb siia tööle, ei hakka töövõimetoetust või töövõimetuspensioni taotlema, sellepärast et ta tuleb siia tööle. Ilmselgelt sellist inimest, kellel on piiratud töövõime, tööandja ka endale ei valiks.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Et asi liiga negatiivne ei oleks, siis ma toon välja vähemalt ühe positiivse asja, mis siin on. Siin on suurendatud karistusi tööandjatele, kes ei täida etteantud reegleid. See on tõesti tore. 

Aga üldiselt selle eelnõuga muutub asi veel keerulisemaks, kui selle kõrval ka eelmist eelnõu vaadata. Sotsiaalsed tagatised on neis ikka väga erinevad. Näiteks olid eelmises eelnõus kuluna välja toodud perehüvitised. Selles eelnõus on öeldud, et tegelikult on neil õigus saada ainult ema ja isa vanemahüvitist, aga mitte lapsetoetusi. Samas, selles eelnõus on öeldud, et neile laieneb õigus saada pensioni, aga eelmises eelnõus seda kuluna arvesse ei ole võetud. Võib-olla me peaksime ka seda eelmist eelnõu, mida me siin käsitlesime, vaatama sellest aspektist, et kui meil tekib nüüd kohustus nendele ajutistele töötajatele kunagi pensioni maksta, siis tuleks ka see kulu arvesse võtta. Aga jah, ebakõlasid siin on. Ma soovitan selle veel kord läbi vaadata. 

Ja ikkagi arusaamatu on, miks peaks inimene töötuna nii pikalt siin [viibima], kui ta on siia tööle tulnud. Äkki saaks ta ikkagi varem tagasi saata?

Aitäh! Tõepoolest, kui ta väga pikalt siin töötanud ei ole, siis [töötuna olemise] aeg jääbki ainult kolme kuu peale. Ilmselt tuleneb see periood ikkagi praktikast. Kui inimene on siin töötanud juba kaks aastat, kaks aastat makse maksnud, siis pikendatakse tema töö otsimise võimalust veel kolme kuu võrra. Ma arvan, et siin on [leitud] kompromiss selle vahel, kui suur kulu ja bürokraatia kaasneksid ettevõttele ja riigile sellega, kui me lükkame inimese nii-öelda enneaegselt välja, [võrreldes sellega,] kui ta leiab endale rakenduse järgmises kohas. Pigem leidku seesama inimene rakendust mõnes teises ettevõttes, tema taust on ju juba üle kontrollitud. Kui ta on Eestis pikemalt olnud, kui ta on siin olnud juba kaks aastat – me ju näeme tema pikemat tausta –, kui ta on olnud õiguskuulekas ja ta ei ole probleeme valmistanud, siis on pigem Eesti ühiskonna huvides, et see inimene jääks siia edasi, sest ta on siin juba enam-vähem harjunud. Kahe aastaga on võimalik päris [hästi] integreeruda, selle ajaga on võimalik keel juba väga hästi ära õppida. Meie ühiskonna huve silmas pidades võiks pigem eelistada seda, et kohapeal rohkem harjunud inimene jääks, selle asemel et me saadame ta välja ja teine ettevõte peab siis väljastpoolt tooma uue inimese, kellest me mitte midagi ei tea ja kelle tausta [me ei tea]. Meil tuleks kõike uuesti teha. Tundub, et see eelnõu igal juhul täidab turvalisuse ja ka töötajate õiguste kaitse [eesmärki].

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on täpsustav küsimus töökohavahetuse kohta. Kuidas see kehtivas seaduses reguleeritud on? Meil on võimalus tuua tööjõudu nii-öelda kvoodiväliselt: IT- ja muud sektorid, millele on tehtud terve rida erisusi. Siis on meil nüüd see potentsiaalse tööjõupuudusega tegevusvaldkondade [erisus], kus on ette nähtud palgakriteerium [vähemalt] 80% Eesti keskmisest palgast, ja siis on veel see tavakvoot. Kuidas see töökohavahetus käib? Kas see võib toimuda kõikide nende erinevate kategooriate vahel või ainult konkreetse kategooria sees? Kui [välistöötaja] tuleb nii-öelda potentsiaalse tööjõupuudusega tegevusvaldkonda[, kus on palgakriteerium vähemalt] 80% [Eesti keskmisest palgast], siis kas ta saab [töökohta vahetada] ainult selle [valdkonna sees] ja ta ei saa minna tavakvoodi alla ega kvoodivälisesse [sektorisse]? Või ei ole see nii? Kas võib ka nii, et ta tuleb kvoodiväliselt ja võib siis liikuda selle [vähemalt] 80%-lise palgakriteeriumi alla? Kui vaba see liikumine töökoha vahetamisel on selle seadusemuudatuse kohaselt? 

Aitäh! Ma jään praegu täpse vastuse võlgu, sellepärast et selle eelnõu skoop ei [hõlma] seda, mismoodi see töökohavahetus detailselt peaks toimuma. (Hääled saalis.) See eelnõu käsitleb seda, et töökohavahetus on võimalik kas kolme või kuue kuu jooksul. Me võtame sellega direktiivi üle. Direktiivi ülevõtmine on meile kohustuslik. Me oleme valinud, et me võtame direktiivi üle minimaalsete nõuetega, minimaalses mahus. Muide, see on ka põhjus, miks peretoetuste [saamise õigust] neile ei laiendata. Eelnõu koostajatele oli antud selge juhis jätta see nimekiri nii väikeseks kui võimalik. (Helir-Valdor Seeder saalist: "Aga see on ju põhiküsimus. Kui see on nüüd vaba, siis ju kvoot kaob ära. See on ju fundamentaalne alus. Siis kaob kvoot üldse ära!" Juhataja helistab kella.)

Anti Poolamets, palun! (Hääled saalis.) Anname Antile võimaluse küsida.

Ma jätkan sellesama küsimusega, sest see oli väga tabav küsimus, mis eespool küsiti. Härra ministril on segapudru, sest neid erandeid on juba nii palju ja kvoote on nii palju, et ta enam ei saa sotti, mis kehtib, mis ei kehti ja kuidas need kõik omavahel suhestuvad. 

Ma küsiksin veel seda, et kuidas te kavatsete ära hoida ohtu, et kõikvõimalikud tööjõuvahendusfirmad, tööjõurendifirmad, kes möllasid siin varem väga aktiivselt, hakkavad väga süstemaatiliselt neid kvoote kuritarvitama. Kuskilt Kesk-Aasiast pärit üksikisikul ei pruugi silm särama lüüa, et ta siia tuleb, aga tööjõuvahendusfirmad teavad täpselt[, kuidas toimida]. Sisuliselt hakkab üks suur orjapidamine ja seaduste rikkumine. Kahjuks mul seda usku ei ole, et seda jälle toimuma ei hakka.

Aitäh, härra Poolamets, selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Me tõesti peame eelmise päevakorrapunkti juurde korraks tagasi minema, kuna need küsimused seovad neid mingil määral ühte. Väga oluline põhimõte on see, et renditööjõufirmad ei saa seda kvooti kasutada. Nemad siin kuidagi asjaosalised ei ole. Nad ei saa selle kvoodierandi alusel töötajaid sisse tuua, just nimelt seetõttu, et ei oleks kuritarvitusi. See oli samuti arutelu all ja selle me välistasime. Renditööjõufirmad on välistatud. 

Nüüd, tuleb aru saada, et see eelnõu puudutab kõiki, kes on juba siin. Siia nad saavad tulla kvoodierandi alusel. Kõik kvoodierandi nõuded peavad kehtima, et nad [saaksid] Eestisse tulla. Kui nad liiguksid mingisuguste teiste kvoodinõuete alusel, siis [kehtiksid neile teistsugused nõuded, mis] on tegelikult märksa kõrgemad kui need nõuded, mis me [selle erisusega] kehtestame. Nad peavad vastama nendele nõuetele: tulema nendesse valdkondadesse[, kus on tööjõupuudus,] ja [täitma] palgakriteeriumi [nõuet]. 

Nüüd, kui keegi arvab, et ta tahab siin midagi kuritarvitada, siis selle [ennetamisega] see eelnõu tegeleb: [trahvimäära] kuritarvitamise eest ei tõsteta ju mitte kaks korda, mitte kolm korda, vaid 3200 euro pealt 100 000 euro peale. Mina igal juhul ei soovita mitte kellelgi sellise, kuidas öelda, uitmõttega kaasa minna, et hakata midagi kuritarvitama või skeemitama, sellepärast et [rahaline karistus] saab olema väga-väga ränk, palju suurem kui see võimalik kasu, mis sellest skeemitamisest võib tulla, kui seda [trahvi]summat vaadata.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea minister! Loen siit seletuskirjast, et isikul ei teki õigust töötuskindlustushüvitisele, kuna ta ei saa end töötuna arvele võtta. Tal on küll võimalik olla töötu, aga ta töötuna ennast arvele võtta ei saa, mis tähendab ühtlasi selle inimese jaoks seda, et tal katkeb ravikindlustus, kui ta ei tööta. Kuidas te olete seda ette näinud? Inimene on siin, aga ravikindlustust tal ei ole, sest ta töötuna ennast arvele võtta ei saa. Kas tal võiks näiteks tekkida kohustus hankida endale tasuline ravikindlustus või ongi see niimoodi, et ta läheb meie EMO-sse ja saab seal tasuta esmaabi, aga muidu on ravikindlustuseta?

Aitäh! Jah, siin on tõepoolest tehtud teadlik valik: see on sellele inimesele mingil määral risk. See on ka põhjus, miks me nõuame piisavate vahendite olemasolu. Tegelikult tööta olemise periood, ükskõik kui pikk see on, kas kuni kolm kuud või kuni kuus kuud, ei ole inimesele meelakkumine. Neid hüvesid, mida me selle aja jooksul võimaldame, me oleme võimalikult koomale tõmmanud. Ma ei usu, et keegi tahab seda perioodi väga pikaks venitada. 

Inimesel, kes siin viibib, peaks mingisugune ravikindlustus olema, kas või tööandja kaudu. Ta peab kuidagi tõendama, mismoodi ta siin hakkama saab, samamoodi nagu siin olemiseks piisavate vahendite olemasolu tõendamisel. Ilmselt tuleb rakendusasutusel sellega tegeleda. Kogu see töökoha vahetamise protseduur on ju seotud ka PPA-ga. PPA peab töökoha vahetamise registreerimise otsuse tegema kuni 30 päeva jooksul. Nii et midagi ei toimu automaatselt, tegelikult kontroll jääb. Me küll vabastame need inimesed ja ettevõtted topeltmenetlusest, aga kontroll jääb siiski alles.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh teile! Kui inimene end töötuna arvele võtta ei saa, siis peale töökoha vahetust kehtib tal ravikindlustus veel kuu aega. Tal on kolm kuud aega, [et uut töökohta leida, aga mis saab siis,] kui selle kahe kuu jooksul temaga midagi juhtub. Te küll ütlesite, et tal võib olla tööandja kaudu kindlustus. No sellist asja ei saa olla, kui on ta on töökohta vahetanud ja lahkunud. Kas nemad on järgmised patsiendid meie erakorralise meditsiini osakonna uste taga? See on päris oluline küsimus, millega peaks tegelema, seda peaks arutama kas või kahe lugemise vahel. Mis saab siis, kui inimesel puudub ravikindlustus ja temaga midagi juhtub?

Aitäh! Siin ongi kompromiss direktiivi nõuete ülevõtmisel selle vahel, kui laialt või kitsalt me tahame seda üle võtta. Me tõepoolest ei soovinud ülevõtmisega luua olukorda, kus välismaalt siia tööle tulnud inimesele oleks tööta olemine soodne. See on just nimelt see, miks ma ütlesin, et me ei ole Taani. Me ei taha võtta kõiki asju Taanist üle. Põhjamaades tõepoolest mindi vahepeal ekslikult seda teed, et oli kasulikum olla töötu kui tööl. 

Meil on see mingil määral selle inimese enda risk. Jah, erakorralist meditsiiniabi me peame talle igal juhul andma, nii nagu kõikidele teistele inimestele, sellest me ei pääse. Aga me siiski arvestame sellega, et loodetavasti ei ole nende puhul, kes siia ajutiselt tööle tulevad või on hiljuti tööle tulnud, tegu krooniliselt haigete või väga eakate inimestega. Ilmselgelt on nad parimates aastates ja loodetavasti ka tugeva tervisega.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid, kes on jäänud siia saali kuulama, ja ka inimesed, kes sel hilisel tunnil meie ülekannet jaksavad jälgida! Annan teile lühikese ülevaate sellest, mis toimus põhiseaduskomisjoni istungil selle eelnõu arutelul 19. jaanuaril 2026. 

Niisiis, Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu 786 esimese lugemise ettevalmistamine. Kõigepealt tutvustas härra minister eelnõu komisjoni liikmetele. Järgnes rida küsimusi. 

Näiteks küsis kolleeg Timo Suslov, kui suurel määral vähendaks eelnõu menetluslikku bürokraatiat, ja palus selgitada, kuivõrd vähendab eelnõu praktilises töökorralduses asjaajamist mitte üksnes direktiivi ülevõtmise formaalsest vaatepunktist, vaid ka igapäevase halduskoormuse mõttes. Sellele vastas Siseministeeriumi esindaja, nõunik Killu Christine Paal, et direktiivi ülevõtmisega lihtsustatakse töövahetuse protsessi ligikaudu 700 välismaa töötaja puhul aastas. Ta selgitas, et kui praegu kulub uue tööandja juures tööle asumiseks keskmiselt kaks kuni kolm kuud, siis edaspidi oleks töövahetuse kestus maksimaalselt üks kuu ning asjaajamine oleks märkimisväärselt lihtsam. Kahe eraldiseisva menetluse asemel tekib üks menetlus, mis vähendab koormust nii tööandjate, välismaalastest töötajate kui ka riigi jaoks. 

Kolleeg Helir-Valdor Seeder märkis, et tal küsimust pole, sest tegemist on direktiivist tuleneva ülevõtmisega ning on arusaadav, mida eelnõuga soovitakse saavutada. Ta lisas siiski, et direktiivi ülevõtmine ei ole iseenesest automaatne tehniline protsess, sest direktiivi sisu võib olla ka selgelt ideoloogiline, ning eelnõu ongi kahtlemata poliitiline ja ideoloogiline. Kolleeg Seeder märkis, et ühtlustamine Euroopa tasandil võib ühelt poolt vähendada bürokraatiat, kuid teisalt võib see seda ka suurendada. 

Kolleeg Kalle Laanet küsis, kas tõepoolest on nii, et inimene võib kuni kuus kuud viibida Eestis ilma töötamata, ning kas see tähendab, et ta elab sisuliselt "õhust ja armastusest". Sellele vastas minister Taro, et välismaalasel peavad selle perioodi jooksul olema sissetulek või elatusvahendid ning see on nõue, mille täitmist kontrollitakse. Töövahetuse maksimaalne kestus sõltub sellest, kui kaua inimene on Eestis töötanud: kui Eestis töötamine on olnud lühike, on lubatud periood lühem, ning kui inimene on töötanud Eestis juba kaks aastat, on periood pikem. Samuti täpsustas ta, et kehtivad kaks varianti, kas kolm kuud või kuus kuud, sõltuvalt inimese eelnevast töötamise ajast Eestis. 

Kolleeg Laanet küsis, kui palju elatusvahendeid peab inimesel sellisel juhul olema ning kes nende olemasolu ja piisavust kontrollib. Siseministeeriumi nõunik Paal vastas, et alates kolmandast tööta olemise [kuust] võimaldab direktiiv liikmesriigil soovi korral nõuda, et välistöötaja tõendaks piisavate rahaliste vahendite olemasolu – seda selleks, et ta ei muutuks riigi sotsiaalsüsteemile koormaks. Ta ütles, et koostöös osapooltega on see nõue Eesti puhul kehtestatud, kuigi kõik liikmesriigid seda võimalust ei kasuta. Ta lisas, et Eestis peab välistöötajal olema [vahendeid] minimaalselt kahekordse toimetulekupiiri ulatuses iga Eestis viibitava kuu kohta. Seda me muidugi kuulsime ka ministri ettekandest. 

Siis mindi menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril, see oli konsensuslik otsus. Seejärel [pandi hääletusele] ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Kolmas menetluslik otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Ka see otsus oli konsensuslik. Ootan küsimusi.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole.

Suur tänu! Täna pääsesime kerge vaevaga.

Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Ma käsitlen neid kahte eelnõu koos, kuna need on paratamatu strateegilise mõjuga meie rändepoliitikale. Mulle meenub aasta 2024, kui ma olin Bolti peakontoris ja seal olid ka teiste parteide esindajad, ka Margus Tsahkna Eesti 200-st. See oli enne Euroopa Parlamendi valimisi ja seal arutati Bolti vaateid. Muu hulgas tulid jutuks ka migratsiooniküsimused. Margus Tsahkna oli seal tõepoolest avameelne. Ta ütles, et kavatsetakse läbi suruda ulatuslikud töörände muudatused, aga seni on olnud Reformierakond vastu, kuna kardab Isamaad. Nüüd on jäänud valimisteni 12 kuud ja nende initsiatiividega seotud hirm on hakanud lahtuma. Kaotada ei ole enam midagi, pärast meid tulgu või veeuputus.

Kui me vaatame seda töörändevõimaluste suurendamise kava, mis puudutab tuhandeid inimesi, koosmõjus selle praeguse eelnõuga, mis tuleneb Euroopa Liidu direktiivist, siis kuidas me saame seda loogika abil mõtestada? 

Esiteks, kogu välismaalasi puudutavas õiguses leiab aset põhimõtteline muudatus. See seisneb selles, et kui varem oli reegel, et kõik siin seaduslikult viibivad isikud, kes on siin tähtajaliselt, peavad olema ühe konkreetse tööandja juures ja tegema siin tööd, mis ongi nende isikute riiki lubamise eesmärk, siis sellest põhimõtteliselt taganetakse. Need isikud võivad olla siin ka tööotsijad või töötud. 

Ja teine põhimõte. Kui meil seni on kehtinud ühe tööandja põhimõte, siis nüüd muudetakse see ära ja isikutel on võimalik liikuda ühe tööandja juurest teise tööandja juurde. 

[Nende kahe eelnõu] koosmõju kohta ettekandja vastust ei andnud, vaid viitas, et see ei ole selle eelnõu eesmärk või selle eelnõu ülesanne. Kui me räägime eelmisest eelnõust, mis näeb ette [vähemalt] 0,8[-kordse Eesti] keskmise palga kehtestamise tuhandetele isikutele, kes selle [erisuse] alusel riiki sisenevad, siis [kahe eelnõu koosmõjus] tähendab see tegelikult seda, et need isikud, kui nad on juba Eestis või kui nad mingil alusel riiki sisenevad, sealhulgas nende tänaste ettepanekutega formaalseks muutuva kvoodi alusel, saavad juba riiki sisenemise järel erinevate tööandjate seast tööandjat valida või vastupidi, suisa olla töötud. See tähendab seda, et kogu kvoodisüsteem, mille põhjal see hierarhia väga keerukate eranditega on ühe inimpõlve jooksul Eesti migratsiooniõiguses moodustunud, muutub tegelikult efektiivsuse mõttes mõttetuks. See on nii ulatuslik muudatus! On hämmastav, et valitsuse esindaja ei olnud võimeline relevantselt selgitama, kuidas seda tehniliselt korraldatakse, vaid viitas sellele, et kõik täiendavad reeglid on mõttetud või vastupidi, et eesmärk on vähendada bürokraatiat. 

Üks element on rahvastikupoliitiline. Ma küsisin härra ministrilt, kas valitsus on selle kolme aasta jooksul Eesti demograafilist kriisi arutanud, seda [teemat] käsitlenud. Väikese rahvusriigina on meil võimatu ignoreerida laiemaid rahvastikupoliitilisi protsesse. Vastupidi, see on meie minimaalne hoolsuskohustus! Sellele vastust tähelepanuväärselt ei tulnud. Vastupidi, härra Taro kõneles sellest, et kõik need [muudatused] on ajutise iseloomuga, kuigi nähakse ette, et need on tähtajatud. Ja teiseks, pikaajalisi suundumusi, et vaadata seda inimpõlve või isegi sajandi perspektiivis, pole seatudki üldse eesmärgiks. 

Meil on olemas rahvastiku baasprognoosid, mille on teinud Statistikaamet. Sündimuse katastroofilises olukorras ei pea enam paika ükski prognoos, mis 2024. aasta alguses tehti. [Tegelikud näitajad] on osutunud oluliselt madalamaks. Rände puhul – kui me vaatame nende tuhandete inimeste lisandumist ja ka potentsiaali, mis tähendab kogu senise kvoodisüsteemi muutumist Eesti riigi sees lausa labürintseks, mille puhul võidakse valida ükskõik millist tööandjat – [pole hinnatud,] mida see tähendab meie demograafilisele olukorrale, rahvastiku olukorrale. Sellele vastust ei ole. See aga on elementaarne eeldus nii ulatusliku mõjuga otsuste puhul. 

Me kõneleme aastas tuhandetest inimestest, see ei ole midagi mikroskoopilist. See moodustab juba protsendi täistööhõivega inimeste arvust, kes kogu Eesti tööturul tegutsevad. Üks asi on tööjõupoliitilised sammud, aga teine on rahvastikupoliitilised sammud. Millised on need tagajärjed? Pärast meid tulgu või veeuputus! Sisulist käsitlust nende eelnõude põhjal ei ole tehtud.

Isamaa esmane ja elementaarne nõudmine on kehtestada sellistele initsiatiividele embargo ja hinnata nende võimalikku rahvastikupoliitilist mõju, eriti nende sisulist mõju, mis puudutab ka migratsioonipoliitilisi valikuid, mida mõlemad eelnõud tekitavad.

Teine küsimus puudutab olukorda, millele valitsuse esindaja püüdis [viidata] ka eelmise eelnõu puhul, otsekui oleks meil tegemist kardinaalse tööjõukriisiga, mida kehtiv migratsiooniõigus ei võimalda lahendada. See on pehmelt öeldes eksitav praeguses olukorras, just ajutisuse olukorras, millele härra Taro viitas. 

Härra Taro ministrina on suurepäraselt informeeritud, et see praegune kvoot ei ole [täitunud]. Seda ei kasutatud ära eelmisel aastal ja võib prognoosida, et seda ei kasutata täies mahus ka selle aasta jooksul. Järelikult akuutset kriisi praeguses olukorras ei eksisteeri.

Ja kui kõneleda sellest, et meil on sektorid – ja seda tuleb möönda –, mille kohta on ka tööandjad teinud ettepanekuid, siis ratsionaalsem lähenemisloogika oleks olnud selline, et olemasoleva kvoodi piires langetada valikuid selle alusel, millised sektorid on valitsuse esindaja osundusel kõrgema lisandväärtusega. Tähtajalise elamisloa taotlused tuleks läbi vaadata eraldi sektorite kaupa ja töölubade väljastamisel olemasoleva kvoodi alusel anda eelis just nende [sektorite] töötajatele. Mingil põhjusel ei pidanud valitsus seda loogikat tööandjate probleemi lahendamiseks otstarbekohaseks. 

Nii et kehvakene on see praegune olukord. Isamaa ettepanek on, et sellist eelnõu, mille puhul ka algataja ei olnud võimeline selgitama selle järelmeid ja tegelikku mõju, [ei ole võimalik toetada]. Algataja ei olnud võimeline küsimise peale selgitama, kas selle eelnõu paragrahvides [sätestatu] tähendab sisuliselt praeguse tööjõurändesüsteemi täielikku lakkamist, selle loogika kohaselt, et kogu see erandite struktuur muutub selliseks, et riigi sees võivad inimesed valida [töökohta], kuidas jumal juhatab, või olla üldse töötud. Sellist eelnõu ei ole võimalik sellisel kujul toetada. See ei kannata mitte mingisugust sisulist kriitikat, ei rahvastikupoliitilist ega migratsioonipoliitilist.  

Mõlema eelnõu määratlematu mõju tõuseb kuupi just nimelt nende kahe eelnõu teksti koosmõjus. Vägagi huvitava kokteili on praegu valitsus just nimelt paralleelselt esitanud. Annan üle tagasilükkamise [ettepanekuga] dokumendi. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Härra Reinsalu nimetas siin kokteili. See kokteil on põlemisohtlik. Kui te meie sisserändeteemadel tikkudega mängite, siis võib see kokteil tõesti plahvatada, ja see ei võtagi kaua aega, sellepärast et massiimmigratsioon on juba toimunud. Kui me vaatame aastaid, kus sisserände saldo oli 5000–7000 meie kahjuks, siis võime öelda, et jah, massiline sisseränne on toimunud.  

Paneb mõtlema, et alles me võtsime vastu Ukraina põgenikke. Veel enne seda, kui me põgenikke vastu võtsime, võtsime massiliselt vastu Ukraina tööjõudu. Juba enne 2022. aastat oli märgata, et paljudes kohtades ei saa enam eesti keelega hakkama. Aga viimastel aastatel on see muutnud lausa massiliseks, eriti pealinnas, aga ka väiksemates kohtades. See tuletab meelde kaheksakümnendate Eestit, kus ei saanud eesti keeles asju ajada. Massiimmigratsioon on eesti keele olukorda väga kriitiliselt halvendanud, see võtab ära Eesti inimeste töökohti ja on üleüldiselt rahvusriiki lammutav. Ma ütlen, et pilt pealinnas on lihtsalt depressiivne, kui kogu aeg tuleb meelde kaheksakümnendate Eesti.  

Kuidas see annab meile õiguse suhtuda oma inimestesse üleolevalt, et teie ei ole meile prioriteet, me võtame siia asemele odavtööjõu? Me oleme siin andnud vande seista Eesti inimeste eest, rahvusriigi eest. Aga ei, keegi tõlgendab seda alati omamoodi: ei, meile on võõrad tähtsamad, ei, me tõstamegi oma inimesed töökohtadelt välja.  

Juba praegu on küllalt lugusid sellest, kuidas terve kollektiiv vahetatakse odavtööjõu vastu välja. Need on südantlõhestavad lood, eriti väiksemates kohtades, kus inimesed ei leiagi enam mingit muud tööd. Mis tunne neil on? Justkui oleks oma kodumaalt välja visatud. Ja see lõpebki sellega, et nad on välja visatud, sest nad lähevad ise hiljem välismaale tööd otsima.  

Vaatame nüüd, kui palju on islamiusuliste arv Eestis kasvanud. Kaitsepolitsei on olnud väga mures. Nende arv on kümne aastaga neljakordistunud. PPA andmetel oli kõikvõimalike islamiriikidest pärit inimeste elamislubade ja viisade arv aastal 2022 üle 12 000. Nii et julgeolekuprobleem on meil samamoodi laual.  

Surve avalikele teenustele. Eelmises eelnõus oli lausa nimekiri sellest, et stsenaariumi nr 2 puhul võib kõikvõimalike koolituskulude ja muude kuludega seoses [kuluda] 17 miljonit eurot. Need on nendesamade [välistöötajate] laste ja nende enda erinevad koolitused. Kus on see kasum, kus on see kasu kogu ühiskonnale?  

Julgeolekuriskid. Tõepoolest, kaitsepolitsei on märkinud, et Eestisse tulnud rohkem kui 10 000 islamiusulise hulgas on ka radikaliseerunud persoone. Kui me vaatame, mis riikidest on tulnud need inimesed, kes on siin elamisloa saanud ... 

Ma palun veel kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

... siis näeme, et [need maad on] näiteks Kõrgõzstan, Aserbaidžaan, Nigeeria, Usbekistan. Mulle seonduvad Usbekistaniga mõningad lood, [mis jutustavad sellest,] kuidas sellest riigist pärit asüüliotsijad panid toime jõhkraid terrorikuritegusid, eriti kui nende asüülitaotlus tagasi lükati. Toimus radikaliseerumine. Tuletame meelde, mis Soomes juhtus. Meil võiks olla mingi ajalooline mälu. Turu linnas lõigati naisterahval keset tänavat kõri läbi. Lapsevankrit lükkaval naisterahval! Kas see oli mingi moodne integreerumise juhtum või? Kui me ei mäleta, kuidas meie naaberriigis veoautodega inimesi alla aeti, siis meil on väga kehv mälu.

Aga praegu avatakse uksed pärani kõigile, lisaks teistele eranditele[, mis meil on]. Nagu ma ütlesin, siin on erandite kaos. See seadus koosnebki eranditest. Meie sisserändekvoot on nende eranditega nagu nurka aetud. Meil on ju toredaid IT-spetsialiste, kes siin Bolti kottidega ringi marsivad, küll ja küll, iduettevõtetele tehtud erandi all on neid sisse tulnud küll ja küll. 

Vaatame veel, milliseid hüvesid neile siin pakutakse perehüvitiste seaduse muutmise kaudu. Eesti vanemahüvitist jagatakse lahkelt siia tulijatele. Kas see pole suur ahvatlus mõnele Kesk-Aasia elanikule, kelle kodumaine palk on madalam kui siinne perehüvitis? Kas see pole mitte uue migratsioonipumba sissetöötamine? Ülikoolid on meil juba migratsioonipumpadeks muudetud, nüüd muudame veel mitmed valdkonnad migratsioonipumpadeks. See on ebaeetiline meie enda inimeste suhtes. 

See on läbimõtlemata, kahjulik projekt, mis tuleb esimesel võimalusel lõpetada. Järgmine võimalus selleks on aasta pärast. Ma hoian Eesti inimestele pöialt, et me saaksime aasta pärast selle eelnõu või selleks ajaks ilmselt juba jõustunud seaduse prügikasti visata. Aitäh!

Läbirääkimistel soovib osaleda ka minister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, meil ei maksa siin midagi karta. Mis me ikka kardame sellest väikesest palaganist, mis siin rohelise kotiga tehti? Natukene piinlik oli küll, aga midagi hullu ju ei juhtunud, väga elegantselt sai see lahendatud. 

Kindlasti tasub märkida selle eelnõuga seoses, et PPA peab töökohavahetuse registreerima. Nii et mitte mingisugust kontrollimatut strateegilist mõju siin ei tule. Mina küll ei kujuta ette, kuidas on võimalik demograafilist kriisi lahendada kiduva majanduse tingimustes. Seda ei ole võimalik teha. Majandus peab igal juhul kasvama, ta peab elavnema, seetõttu me peame majanduse elavdamisega tegelema, kui me Eesti tulevikust ja pikast plaanist hoolime. 

See eelnõu tegeleb põhiliselt riskide maandamisega. Peamine valikukoht meil, seadusandjail, on, kas võtta direktiiv üle laialt või kitsalt. Meie tegime valiku kitsa eelnõu kasuks: [võtame selle direktiivi üle] võimalikult kitsalt, teeme asju Eesti moodi ja ei laienda mingisuguseid muid nõudeid. Kõik muu on loosungid ja olematu toiteväärtusega sõnasalat. Me väldime selle eelnõuga palkade [alandamise] survet. Sellega see eelnõu tegeleb. Me säilitame ja kehtestame kontrolli töökohavahetuse üle ja suurendame vastutuse määra. Nii et, härra Poolamets, anname tuld, anname sellele eelnõule nii-öelda rohelise tule!

Inimesed, kes siin puldis tihtipeale eesti keele olukorra pärast muret tunnevad, on aga needsamad inimesed, kes aastaid on seisnud vastu sellele, et meil oleks ühtne eestikeelne kool. Seetõttu ma ütlen, et see vaid sõnades mure on äärmiselt, äärmiselt ebasiiras. Meie viime ühtsele eestikeelsele koolile ülemineku ellu ja hoolitseme selle eest, et eesti keel ja kultuur oleksid kaitstud läbi aegade. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, kas teie nime [nimetati]? Ma ei kuulnud. (Urmas Reinsalu vastab saalist.) Teie seisukohti? Hästi, kaks minutit vastusõnavõtuks.

No härra Taro ütles, et ta ei kujuta ette, kuidas ilma nende eelnõudeta, mis peaksid nagu majandust arendama, on võimalik lahendada demograafilist kriisi. See oli üsnagi kõnekas ülestunnistus. Kuna sündimuse olukord on meil praegu katastroofiline, siis kujutatakse ette, et potentsiaalse välistööjõu abil on võimalik seda olukorda kuidagi tasakaalustada. Valitsus on viimastel aastatel tegelenud üsnagi intensiivselt perede kindlustunde lõhkumisega ja selle kahetsusväärseid järelmeid me näeme ka rahvastikustatistikas. Tuleb välja, et valitsus on võimetu ühegi positiivse algatusega sündimuskatastroofi [leevendama] ja on [valinud] allaandmise [tee]. See tähendab võõrtööjõu sissetoomist.

Ma arvan, et see on vale teekond, härra Taro. Küsimus on selles, et rahvastikuprotsessidel on pikaajaline mõju – nii negatiivsetel otsustel, mida langetatakse, kui ka kahtlemata sammudel, mida [tehakse] protsessi dünaamika muutmiseks. Mure ongi selles, et valitsuse käsitluse järgi on tahtlikult võetud seisukoht, et seda pikaajalist mõju nii fundamentaalse mõjuga ettepanekute puhul sekundikski ei adresseerita, vaid vastupidi, ignoreeritakse ja öeldakse, et me oleme ajutised, me tegeleme ajutiste ettepanekutega ja meid huvitab ajutine mõju. Kes siin maal siis tegeleb püsiva mõjuga, ka inimpõlvede perspektiivis?

Aitäh! Anti Poolamets, teie nime nimetati, nii et vastusõnavõtt kaks minutit.

Kui ma selle eelnõu mõjude osa vaatasin, siis see oli lihtsalt jahmatav. Kuni 17 miljonit kulusid ja üks suuremaid kulusid on migranttööliste laste koolitamine. See on lihtsalt uskumatu, et see alles nii hilja välja tuleb. See eelnõu on tegelikult kontraproduktiivne igasuguses mõttes. 

Te nimetasite siin ühtset Eesti kooli. Me saame nimetamisväärse hulga migrante. Eesti lastel [jääb] jälle [vähemaks] keskkonda, kus nad saavad omakeelses koolis õppida. Ma arvan, et see on tüüpiline Eesti 200 situatsioon, kus teie enda valijad ka ei usu teie juttu. Preemia selle eelnõu eest saab arvatavasti olema teie toetuse langemine 0,5%-ni. Ehk siis teie enda valijad annavad teile hundipassi. 

Hakake ükskord kuulama omaenda valijaid! Kõik need asjad, mida te teete, iga liigutus vähendab teie toetust, järelikult te töötate vastupidiselt oma valijate tahtele. Mõelge hoolega järele, kas rahvusriiki lammutav tegevus on tegelikult valija tahe. Teie valija tahe see igal juhul ei ole, meie valija tahe ammugi mitte. Nii et võtke midagi ette, enne kui te nulli peale kukute! Üks [võimalus] oleks tunnistada, et see seadus on rahvusriiki lammutav seadus. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 786 esimene lugemine lõpetada, kuid Isamaa fraktsioonilt on tulnud ettepanek eelnõu 786 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame selle hääletuse ettevalmistamist.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 786 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 39, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Eelnõu 786 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15. 

Läheme edasi. Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu 774 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun! Üks hetk! Minister palus ka klaasi vett. On see olemas? Jah? Väga hea, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on juba kolmas istungi juhataja täna. Ma pean võtma selle hetke, et võtta lonks vett, kurk hakkas tõesti kuivama. Nii, üks hetk … Ja nüüd eelnõu juurde.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Me räägime selle päevakorrapunkti juures tegelikult ühest väga lihtsast asjast. Me räägime turvalisusest, perekonnast, lastest, ja räägime ka ühest numbrist. See number on 12 – 12 tundi. See on üks number, mis ei tööta, mis ei kaitse kedagi, mis ei anna inimestele päriselt aega. Selle eelnõu eesmärk on väga selge: aidata perevägivalla ohvreid, eriti lapsi, vägivallaringist välja ja anda neile turvatunne. 

Praegu saab politsei kohaldada viibimiskeeldu kuni 12 tunniks, aga päriselust me teame, et perevägivald ei lõpe 12 tunniga. Sageli ei lõpe see üldse, kui riik vahele ei astu. Perevägivald toimub kodus, seal, kus ohver ja vägivallatseja elavad koos, seal, kus laps kuuleb iga sõna ja näeb iga pilku. Sellises olukorras ei saa ohver lihtsalt ära minna. Ta vajab aega, ta vajab kaitset, ta vajab politsei tuge. 

Sellepärast annab see eelnõu politseile õiguse kohaldada kuni 72-tunnist viibimiskeeldu. Ma rõhutan: 72 tundi ei ole miinimum, see ei ole automaatne, see on ülempiir, mida kasutatakse ainult siis, kui oht seda nõuab. Viibimiskeeld ei ole karistus, see on ajutine turvameede, mis on mõeldud vägivallaringi katkestamiseks. 

Lisaks on oluline veel see, et edaspidi saab politsei sekkuda mitte alles siis, kui oht on juba väga kõrge, vaid juba siis, kui on tegemist olulise ohuga, enne, kui vägivald eskaleerub. See on ennetus, mitte tagantjärele reageerimine. 

Vaadakem fakte. Eestis kehtestatakse viibimiskeeldu igal aastal ligi 500 korral. 2024. aastal 491 korral, 95%-l juhtudest suuliselt. Just seetõttu muudame protokollimise perevägivalla juhtumite korral kohustuslikuks. Aga see ei ole [asjatu] lisabürokraatia, seda tehakse õiguste kaitseks. See tähendab läbipaistvust, kontrollitavust ja paremat õiguskaitset kõigile osapooltele.

2024. aastal registreeriti Eestis 3373 perevägivalla kuritegu, mis moodustab 12% kõigist kuritegudest. 65%-l neist oli tegemist paarisuhtevägivallaga. Ja väga sageli on pealtnägijaks laps. Praegune 12 tundi ei anna ohvrile aega abi otsida, lastekaitsega suhelda, nõustajaga rääkida ega rahulikult otsustada, mis edasi saab.

Uuringud näitavad, et trauma järel ei ole inimene 12 tunni jooksul otsustusvõimeline. Süsteem ei tohi sundida ohvrit kriisi tipus elu muutvaid otsuseid tegema. Ka rahvusvaheliselt on meile öeldud, et 12 tundi ei ole piisav. Euroopa Nõukogu eksperdid on selgelt välja toonud, et 12-tunnine viibimiskeeld ei vasta Istanbuli konventsiooni nõuetele. Soovitus on olnud ühemõtteline: keeluperioodi tuleb pikendada. 

Vaatame teisi riike. Lätis on viibimiskeelu kestus kuni 8 päeva, Leedus kuni 15 päeva, Soomes kuni aasta. Me ei tee midagi erakordset, me viime Eesti samale mõistlikule tasemele. 

Ma tahan ka selgelt öelda, et see eelnõu on põhiseadusega kooskõlas, see on läbinud proportsionaalsuse testi. Eesmärk on legitiimne, meede on sobiv, vajalik ja mõõdukas, see on ajutine, ruumiliselt piiratud, rakendub ainult olulise või kõrgendatud ohu korral ja allub kohtulikule kontrollile. Politseil ei ole huvi inimesi ilma põhjuseta kodust eemaldada, politseil on huvi, et keegi ei saaks viga. See eelnõu on praktiline, inimlik, vastutustundlik ja mis kõige olulisem, see annab ohvrile aega – aega hingata, abi saada ja turvaliselt edasi minna. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Selguse huvides oleks kindlasti vaja laiemalt aru saada teie vaidlusest või erimeelsusest justiitsministriga. Justiitsminister on tõdenud, et viibimiskeelu asemel peaks politsei rohkem algatama kriminaalmenetlusi. See pakuks rohkem võimalusi, mida ka viibimiskeeld paljuski taotleb: aega, erinevaid võimalusi. Palun seletage, miks see lähenemine, mida justiitsminister on pakkunud, praktikas ei tööta.

Aitäh! Tõepoolest, selle eelnõu idee ei ole ju sündinud minu peas, vaid see on tulnud praktikast, nii-öelda põllu pealt, nendelt inimestelt, kes iga päev selle kohutava nähtusega silmitsi seisavad ja seda probleemi lahendavad. Tõepoolest, alati ei olegi võimalik kohe menetlust alustada. Väga paljudel juhtudel menetlust alustatakse, aga politseil on tarvis ka sellist meedet, mille abil ta saab kohe pakkuda ohvrile kaitset. Selle meetme mõte on just nimelt kaitsta ohvrit. Ja alati ei ole asjaolud ka päris lõpuni selged, et oleks võimalik kõiki muid meetmeid [rakendada]. Sellepärast on politsei öelnud, et neil oleks vaja seda lisameedet. Need lähenemised ei ole kuidagi üksteisega vastuolus. Seal, kus on võimalik menetlust alustada, seda alati alustatakse, aga mõnikord on vaja ka sellist lisameedet nagu see viibimiskeeld. Ja tõepoolest, see kaitseb ohvrit kõige paremini ja väga kiiresti.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama õiguskomisjoni liikme Anti Haugase. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Aitäh, härra minister! Tänan Reformierakonna fraktsiooni nimel Vabariigi Valitsust, et te selle eelnõu ette valmistasite ja et see meie ette on jõudnud. Riigikogu õiguskomisjon arutas seda eelnõu 13. jaanuaril 2026. Igor Taro tutvustas põhjalikult eelnõu [sisu]. Seda juttu, mida Igor just rääkis, ma enam kordama ei hakka.

Küll aga pean oluliseks märkida, et justiitsminister Liisa-Ly Pakosta esindas justiitsministeeriumi seisukohti ning ütles, et ka kehtiv seadus võimaldab 12-tunnist viibimiskeeldu pikendada prefekti otsusega. Aga [Sise]ministeerium ning ka minister Taro selgitasid väga hästi, et 12 tundi ei ole piisav, kuna tihtipeale võivad lähisuhtevägivalla juhtumid toimuda nädalavahetusel ning politseil on vaja aega, et asja uurida ning vajaduse korral esmaspäeval nende juhtumitega tegeleda. 

Varro Vooglaid küsis eelnõu põhiseaduspärasuse kohta. Ka härra minister toonitas siin üle, et eelnõu on põhiseadusega kooskõlas ega riiva inimeste põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Seletuskirjast saate selle kohta lugeda, see põhiseaduspärasuse analüüs on küllaltki põhjalik. 

Veel tooksin mainimata teemade hulgast esile selle, et Lea Danilson-Järg tõi väga õigesti esile, et loomulikult peab selle teemaga tegelema ja kindlasti tuleb pärast viibimiskeelu kehtestamist tegeleda mõlema osapoolega, ka vägivallatsejaga, kes tuleks suunata kas vägivallast loobumise koolitusele või rakendada tema puhul abistavaid teenuseid, mis aitavad tal olla parem inimene ja tulevikus taolisi situatsioone vältida, et pere saaks koos edasi elada. 

Komisjon võttis vastu ka menetluslikud otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda 28. jaanuaril, see oli konsensuslik otsus. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Heal meelel teatan, et ka see oli konsensuslik otsus. Ning otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas, ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et me kõik saame aru, et lähisuhtevägivald on Eestis laialt levinud ja väga sügava mõjuga ühiskondlik probleem, mis vajab kindlasti konkreetseid ja tõhusaid lahendusi. Üks selline lahendus on täna siin meie ees, see on viibimiskeelu pikendamine 12 tunnilt 72 tunnile. 

Praktikas, nii nagu ka minister siin välja tõi, on väga erinevaid põhjuseid, miks 12-tunnine viibimiskeeld ei kaitse lähisuhtevägivalla ohvreid piisavalt. Näiteks ei pruugi 12 tunnist piisata, et ohver saaks ennast koguda, kas või asjad pakkida ja endale ja oma lastele uus turvaline elupaik leida, olgu või ajutine. Enne kui asjad pakitud, võib vägivallatseja tagasi olla. Rääkimata sellest, et sageli jäävad need jõunumbrid nädalavahetusele või pühadeajale, mil on suletud suurem osa asutusi, kuhu ohver võiks juriidilise või psühholoogilise abi saamiseks pöörduda. 

Tahan siinkohal selgitada, mida viibimiskeeld tegelikult tähendab. See ei tähenda kelleltki inimõiguste äravõtmist või karistust, see ei võta kelleltki ära muid õigusi ega liikumisvabadust. See on ajutine, sihitud meede, mis keelab tõendatud vägivallatsejal 72 tunni jooksul minna sellesse kohta, kus ta just vägivallatses. Selle eesmärk on kaitsta ohvrit, anda aega olukorra deeskaleerimiseks ning hoida ära vägivalla kordumist, mitte karistada ega ka sildistada. 

Statistikat minister juba esitas, aga tegelikult on [nende juhtumite arv] kordades suurem. Paljuski on [need juhtumid] peidetud ja võivad jääda ametlikult registreerimata, nagu politsei on mitmel korral välja toonud, sest ohvrid lihtsalt ei taha seda ametlikuks teha. Need arvud on väga suured ja kogu aeg kordades kasvanud.

Samamoodi tõi minister näiteid selle kohta, kuidas on naaberriikides. Ma toon näiteid Balti riikidest, kus [viibimiskeeld] on pikem: Lätis kuni 8 päeva, Leedus kuni 15 päeva. Ma arvan, et meie siht ei ole väga karm meede, vaid adekvaatne kaitse, mis tagaks ohvri turvalisuse. 

Head kolleegid, viibimiskeelu pikendamine ei ole kindlasti viimane asi, mida me peaksime tegema. Siinkohal peab ametkondadevaheline koostöö olema tõhusam ning meile peab saama mõistetavaks, et ka vaimse ja kübervägivalla [ohjeldamine] vajab selgemat reguleerimist. Kõik sammud, mis annavad aega olukorra rahunemiseks, tagavad ohvrile turvalisuse, suunavad vägivallatsejat [oma tegude eest] vastutama ja ka abi [otsima], on väga teretulnud. Ma arvan, et see [eelnõu], mida me siin täna arutame, on üks samm selles suunas. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kolleeg Andre Hanimägi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Arutelu korrakaitseseaduse muudatuse üle ei ole maailmavaateliselt õnneks keeruline. Küsimus on täna selles, kas kehtiv õiguslik raamistik võimaldab meil perevägivalla ohvreid kaitsta parimal ja toimival viisil. Praktika näitab, et praegune kuni 12-tunnine viibimiskeeld ei ole perevägivallajuhtumite puhul piisav. See ei anna politseile vajalikku ajavaru olukorra sisuliseks hindamiseks ega taga ohvrite tegelikku turvalisust.  

Perevägivald on oma olemuselt keerukas ja sageli pikaajaline. See ei ole üksikkonflikt, vaid olukord, kus ohver seisab silmitsi väga raskete isiklike otsustega. Lühikese aja jooksul eeldatakse inimeselt selgust ja otsustusvõimet küsimustes, mis puudutavad nii tema enda kui ka tema laste edasist turvalisust: kas ja kuhu minna, kelle poole abi saamiseks pöörduda, kuidas oma elu korraldada. 12 tunnist ei pruugi selleks piisata.  

12 tundi ei ole piisav ka õiguskaitseorganitele. Perevägivallajuhtumid on sageli korduvad ning leiavad aset nädalavahetusel ja öisel ajal. Sellistes olukordades ei ole alati võimalik hinnata ohu tegelikku ulatust, koguda vajalikku teavet ning kaasata ohvriabi ja sotsiaalteenuseid. Praktikas tähendab see sageli seda, et viibimiskeeld lõpeb enne, kui olukord on stabiliseerinud. See omakorda suurendab korduvate väljakutsete [arvu] ja eskalatsiooni ohtu.  

Eelnõus ette nähtud 72 tundi ei ole miinimum, vaid maksimaalne võimalik kestus. Politsei ei ole kohustatud seda alati rakendama ning viibimiskeelu pikkus sõltub loomulikult konkreetse juhtumi asjaoludest ja riskihinnangust.  

Oluline on arvestada ka nädalavahetuse ja riigipühadega. Kui juhtum leiab aset reede õhtul või öösel, ei ole lihtsalt paljud tugiteenused kohe täismahus kättesaadavad. Ka 72 tundi ei tähenda sellisel juhul pikka aega, vaid võimaldab tagada, et vajalikud hindamised ja sekkumised saaksid toimuda kas või järgmise tööpäeva jooksul.  

Oluline on ka rõhutada, et tegemist on ajutise ja ennetava ohutõrjemeetmega, mitte karistusega. Meede rakendub üksnes põhjendatud perevägivallaohu korral ning selle eesmärk on vältida olukorra edasist eskaleerumist, vähendada turvariske ja teha läbimõeldud edasisi samme.  

Eesti ei ole selle muudatuse [rakendumise korral] erand. Mitmes Euroopa riigis on analoogsed [tähtajad] oluliselt pikemad: Lätis kuni 8 päeva, Leedus kuni 15 päeva, Soomes [on see aeg] teatud juhtudel veelgi pikem. 72 tundi on rahvusvahelises kontekstis pigem mõõdukas lahendus ning vastab ka Istanbuli konventsioonile, millest siin saalis [hiljuti] väga palju juttu oli.  

Kriitika keskmes on olnud ka väide, et tegemist on liiga suure põhiõiguste riivega ning et viibimiskeeld võib jätta inimese justkui abitusse olukorda, näiteks talvisel ajal. Praktika seda ei kinnita. Politsei kohustus on loomulikult hinnata viibimiskeelu alla jääva isiku olukorda, mitte jätta inimest külma kätte ja vajaduse korral aidata tal leida viibimiskoht. Joobes ning abitus seisundis isiku puhul kaasatakse täiendavaid teenuseid.  

Viibimiskeeld ei tähenda ka kodu kaotamist ega omandiõiguse äravõtmist, millest on vahel juttu olnud. Tegemist on ajutise ja ruumiliselt piiratud meetmega. Politsei ei tegutse meelevaldselt, otsused peavad põhinema ikkagi varasematel väljakutsetel, riskihindamise metoodikal ja konkreetse juhtumi faktilistel asjaoludel. Lisaks rakendub see üksnes olulise või kõrgendatud ohu korral ning otsus protokollitakse kirjalikult ja on vaidlustatav. Olgu siinkohal muide ka märgitud, et varasemalt ei olnud kirjalik protokollimine kohustuslik. Seega, see tegelikult suurendab otsuste läbipaistvust.  

Aga mis veel olulisem, kõigile nendele kriitikutele, kes räägivad omandiõigusest ja kõigest muust, [ütlen, et] riigil on veel kohustusi, näiteks kaitsta inimeste elu ja tervist. Perevägivalla puhul tähendab see ka ennetavat sekkumist. Nii Eesti kui ka muu Euroopa kohtupraktika on korduvalt rõhutanud, et teadaoleva vägivallaohu korral sekkumata jätmise korral võib rikkumine olla põhiseadusvastasem kui [selle meetme rakendamisel], mida me praegu arutame. 

Palun paar minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Head kolleegid! 72-tunnine viibimiskeeld ei ole muidugi imerohi. Nii nagu siin enne öeldi, tuleb meil loomulikult mitmesugused siseriiklikud seadused üle vaadata. Seda me oleme siin saalis korduvalt ja korduvalt rõhutanud. Kuid see on praktiline, proportsionaalne ja rahvusvaheliselt põhjendatud meede, mis parandab oluliselt ohvrite kaitset ja toetab politsei tööd. Kui me soovime, et riigi sekkumine perevägivalla korral oleks sisuline, mitte formaalne, siis on see muudatus kahtlemata vajalik.  

Lõpetuseks on oluline märkida, et ka järgmine eelnõu, mida me siin saalis käsitleme – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõu –, on samasugune. Me esitasime selle eelnõu seetõttu, et valitsuses ei olnud pikka aega üksmeelt, kuidas seda küsimust lahendada. Soovisime selle eelnõu vastu võtta ja anda ohvritele selge sõnumi, et riik reageerib kiiresti ja otsustavalt. Paraku oleme täna olukorras, kus sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis on jah, loomulikult Siseministeeriumi koostatud, on menetluses täpselt samas seisus nagu valitsuse eelnõu. See ei ole olukord, millega peaksime rahul olema. Aga siiski ma tunnustan Siseministeeriumit ja siseministrit selle eelnõu koostamise eest ja selle siia toomise eest. Sotsiaaldemokraadid loomulikult seda eelnõu toetavad. Aitäh! 

Aitäh! Palun nüüd Eesti 200 fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kolleeg Marek Reinaasa.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Enam-vähem nädal tagasi rääkisime siinsamas saalis Istanbuli konventsioonist ja peatusime sellelsamal lähisuhtevägivalla teemal. Ma tuleksin uuesti nende numbrite juurde, aga natukene teisest küljest. 

Eelmisel aastal, 2025. aastal registreeriti 9600 koduvägivalla juhtumit. Nendest 2900 olid kuriteod, mäletatavasti 18 nendest rasked. Kuus inimest sai surma. Kui nüüd mõelda nende numbrite peale, siis [võib nentida, et] nendel juhtudel, kui politsei tõepoolest alustab kuriteomenetlust, on tal ka kõik võimalused ohvrit kaitsta, viia vägivallatseja nii-öelda plate peale ja leida lahendused, mis ohvrit kaitsevad. Aga nendel juhtudel, kui kuriteomenetlust ei algatata – ja eelmisel aastal oli selliseid juhtumeid üle 6000 –, on ohver pahatihti kaitseta.  

Kui ohvritest rääkida, siis nad on eri vanuses, eri rahvusest, elavad erinevates kohtades, aga kõik nad vajavad kaitset. Tuletan meelde, et noorim kannatanu oli 1-aastane, kõige vanem 95-aastane. Ehk siis tegelikult ei ole põlvkonda, ei ole rahvust, ei ole sugu, keda see probleem ei võiks kõige jõhkramal moel puudutada ja kes ei vajaks nendes olukordades kaitset.  

Politsei kinnitab, et vaid osa juhtumeid registreeritakse ja väga tihti toimub perevägivald sellisel moel, et ohver ei annagi sellest teada ja politsei ei saagi nendest juhtumitest teada. Igasugune loogika ütleb, et ohver ei anna lähisuhtevägivalla juhtumist teada sellepärast, et ta kardab, et ta ei saa kaitset. Ta arvab, et tal ei olegi mõtet sellest sündmusest teatada, sellepärast et mitte midagi ei muutu.  

Aga just nimelt seesama lähenemiskeeld võib olla kõige mõistlikum meetod, kuidas lähisuhtevägivalla juhtumitele reageerida. See annab vägivallaohvritele veel ühe põhjuse, miks nendega juhtunust teada anda: sellepärast et nüüd on politseil reaalselt võimalik [pikemat] viibimiskeeldu kohaldada ja ohvrit kaitsta.  

Selle Istanbuli konventsiooni arutelul siin saalis [heideti] väga palju [ette] seda, et praegune minister – ei justiitsminister ega siseminister – pole justkui midagi teinud. Pahatihti võis seda kriitikat kuulda just nendelt erakondadelt, kelle [liikmed] on ise siseministri ametit pidanud. Nagu te kuulsite, on ka politsei pikka aega arvanud, et selline viibimiskeelu pikendamine võiks olla abiks nii ohvritele kui ka neile endile juhtumite menetlemisel. Ausalt öeldes mõjub sellisel juhul kõikide endiste siseministrite ja nende erakondade kriitika õõnsalt. Ma arvan, et Igor oli tubli, et ta võttis selle eelnõu ja tõi meile siia arutada. 

Siin on arutatud ka selle üle ... 

Palun kolm minutit lisaks. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kas 72 tundi on [piisav]. Siin on räägitud ka sellest, et üldjuhul on Euroopas väga levinud just nimelt kahenädalane ehk 15-päevane lähenemiskeelu rakendamine. On lühemaid, on pikemaid. Nagu siin jutuks juba oli, saab Soomes viibimiskeeldu rakendada koguni aastaks. Ma arvan, et see 72 tundi on miinimum, millega see eelnõu siit saalist võiks läbi minna. 

Kogu selle lähisuhtevägivalla ennetamise ja mõnes mõttes ka selle menetlemise kohta [tahan öelda, et] see ei ole üksnes politsei asi, see ei ole politsei rida. Politsei peab loomulikult reageerima nendele sündmustele, aga selleks, et ohvrid saaksid kaitstud ja, nagu siin jutuks oli, võib-olla vajab ka vägivallatseja abi, peab lähisuhtevägivallale lähenemine olema süsteemne. Sinna on kaasatud Siseministeerium, politsei, kohtusüsteem, sotsiaalsüsteem, tugikeskused. Kahjuks on see ju niimoodi, et kõik need valdkonnad asuvad eri ministeeriumide all ja erinevates haldusalades. Meedias eelmisel aastal kajastust leidnud drastiliste juhtumite põhjal nägime, et võib-olla oleks olnud võimalik seda fataalset lõpplahendust ära hoida, kui ametkonnad oleksid teinud rohkem koostööd. 

Ma olen aru saanud, et siseminister Igor Taro on võtnud lähisuhtevägivalla [teema] enda südameasjaks, [seadnud] prioriteediks. Ta on lubanud alustada ja juhtida eri ametkondade ja ministeeriumide vahelist koostööd, just nimelt selleks, et tõhusamalt nii lähisuhtevägivalda ennetada kui ka vägivallajuhtumitele reageerida, et me ei peaks rääkima 10 000 juhtumist, mida registreeritakse, ja võib-olla veel suuremast hulgast juhtumitest, mis toimuvad sellisel moel, et me nendest võib-olla mitte kunagi teada ei saa. 

Igal juhul, hea töö, Igor! Palun seda eelnõu toetada! Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 774 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane 12. päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu 771 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide esitatud seaduseelnõu on oma sisult samasugune eelnõu, mille arutelu me just lõpetasime. Nii nagu Andre Hanimägi mainis, tõepoolest, lähisuhtevägivald on meil väga levinud. Kuna valitsuses ei olnud viibimiskeelu pikendamise suhtes üksmeelt, ootas see [eelnõu] valitsuse päevakorda pääsemist. Ja kuna igal nädalavahetusel registreeritakse rohkem kui 100 lähisuhtevägivalla teadet, siis võtsid sotsiaaldemokraadid kätte ja algatasid sellesama Siseministeeriumis välja töötatud, avalikul kooskõlastusringil käinud ja valitsuse päevakorras seisva eelnõu, et nende kavandatavate muudatustega saaks kiiremini edasi liikuda. Seetõttu on meile mõnevõrra üllatav, et meie eelnõu jõuab päevakorda peale valitsuse eelnõu, kuigi see oli esitatud varem. 

Tõepoolest, eelnõuga muutetakse korrakaitseseaduse § 44 ning see annab politseile võimaluse sekkuda olulise või kõrgendatud ohu korral perevägivalla ohvri kaitseks, võimaluse kohaldada sellises olukorras viibimiskeeldu kuni 72 tunniks ja kohustuse viibimiskeeldu perevägivallajuhtumite korral protokollida. 

Nii eelkõnelejad kui ka Igor Taro valitsuse eelnõu tutvustajana tõid juba esile olulised aspektid. Pikem viibimiskeeld on vajalik eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, ohvri kaitsmiseks, et ta saaks vajaduse korral 72 tunni jooksul teha elukorralduslikke muudatusi, on see siis asjade pakkimine, kolimine või midagi muud. Ja teiseks, kuna paljud lähisuhtevägivalla juhtumid toimuvad nädalavahetusel – nädalavahetusel on meil küll avatud EMO ja naiste tugikeskused, aga nädalavahetusel ei tööta näiteks lastekaitsetöötajad, perearstid, juristid, psühholoogid –, siis võimaldab see enne oluliste otsuste tegemist abi ja tuge leida. Viibimiskeelu pikendamine kuni 72 tunnini võimaldab peale nädalavahetuse möödumist abi otsida ja toetavaid teenuseid saada. 

Pean sellise muudatuse tegemist väga oluliseks ja loodan, et edasine menetlus on kiirem, kui praegu arutluse all oleval eelnõul seni on olnud. Ühtlasi loodan, et see ei jää viimaseks. Vägivallaohvrit tuleks meie õigussüsteemis paremini kaitsta ja mõistvamalt kohelda. Toon välja näiteks selle, et tsiviilasjas ei ole ohvril õigust nõuda enda ärakuulamist vägivallatsejast eraldi. Kohtumaterjalide kaudu avalikustatakse vägivallatsejale ohvri kontaktandmed, näiteks uus elukoht ja telefoninumber, mida [ohver mingil juhul] ei taha jagada. Perekonnaasjades – hooldusõigust, suhtluskorda, elatist puudutavad küsimused – ei ole kohtul kohustust võtta arvesse lähisuhtevägivalda. Tsiviilkohtumenetluses pannakse osapooled ikkagi lepitust otsima, [suunatakse] lepitusmenetlusse, aga vägivallajuhtumi puhul on väga vähe selliseid elulisi olukordi, kus see oleks tegelikult õigustatud. Kriminaalmenetluses ei ole kannatanul õigust taotleda eeluurimiskohtunikult enda kaitseks menetluse ajal ajutist lähenemiskeeldu. Need muudatused vajavad ohvri kaitseks ka seaduse muutmist.

Kui lahendus oleks selline, et sotsiaaldemokraadid esitavad eelnõu ja valitsus tuleb oma eelnõuga ja me saame muudatused tehtud, siis me tõesti võime selle ka enda peale võtta. Aga ma loodan, et näiteks seesama viibimiskeelu 72 tunnile viimise kogemus õpetas valitsusele, et ta võiks ohvreid kaitsvaid seadusemuudatusi edaspidi kiiremini päevakorda panna ja siia saali tuua. Tõepoolest, ma tunnen, et siin saalis on väga tugev toetus nende muudatuste tegemiseks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere, et tutvustada õiguskomisjonis toimunud arutelu. Palun, Valdo!

Tere õhtust, hommikust ööd, mida iganes, head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 13. jaanuaril. Põhimõtteliselt ega seal mingit diskussiooni ei tekkinud, kuna eelnevalt oli arutatud valitsuse algatatud samasisulist eelnõu. Paraku Riina selle eelnõu algatajate nimel esinedes siin eksis, öeldes, et see oli sisult sarnane. Tegelikult oli tehtud copy ja paste, ütleme nii, isegi ühtegi komakohta ei olnud ära muudetud. Nii ta elus on, et kuidas copy'd, nõnda paste'id. No mina natuke jorisesin komisjonis just selle üle, et kas nüüd maksab plagiaati teha ja ennast sellega üles tõsta. Siseministeerium on teinud samasuguse eelnõu ja võib-olla ei peaks ennast sellise tõsise teema najal upitama. Aga vastutasuks sain ma õiguse komisjonis toimunud arutelu siin teile esitleda. Nii et ükski heategu ja juriidiliselt terane märkus ei jää karistamata. Aga muud arutelu ei olnud. Komisjonis esitles seda [eelnõu] Andre Hanimägi. Ega ta ei taotlenudki midagi, ta ütles ka ausalt ära, et see on sama [sisuga] eelnõu, mida sai eelnevalt pikalt arutatud.

Ja siis võtsime vastu menetluslikud otsused: võtta see päevakorda täna või tegelikult juba eile – kuule, kell on nii palju, jah? –, see oli konsensuslik; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli ka konsensuslik, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, ka see oli konsensuslik otsus. On teil küsimusi?

Küsimusi on. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma olen üllatunud, et siin saalis me menetleme hiljem menetlusse võetud valitsuse eelnõu esimesena, varasema päevakorrapunktina. Kas ma sain õigesti aru, et ka komisjonis menetleti eelnõusid selles järjekorras, et kõigepealt valitsuse eelnõu ja siis sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis oli algatatud varem? Seega, see, kes kopeeris, on ikkagi ju valitsus. Sotsiaaldemokraatide eelnõu oli menetluses esimesena. See, mida kopeerida sai, on ikka see, mis esitati esimesena.

Aitäh, hea Riina! Nüüd sa räägid küll iseendale vastu. Alles kolm minutit tagasi sa rääkisid, kuidas te võtsite valitsuse kooskõlastusringil oleva eelnõu, kopeerisite selle ja tegite selle enda omaks. Paraku elus on nii, et originaal käib ikka enne koopiat ja sa ei saa koopiat enne teha, kui originaal on olemas. Ja antud juhul originaal on ikkagi valitsuse esitatud eelnõu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea juhataja! On eelmiste valitsuste eelnõusid ja tulevaste valitsuste eelnõusid, igasuguseid huvitavaid mõtteid. Me räägime ju Riigikogu menetluses olevatest asjadest. Sotsiaaldemokraadid esitasid oma eelnõu esimesena. See on originaal. Seda teadmist, millises ministeeriumis ja millises sahtlis mingisugune eelnõu on ja millise tempoga ta edasi liigub ja millal ta siia saali jõuab, ei ole meil ka komisjonis. Selle küsimuse või teema puhul valitsus üllatas positiivselt. Originaal on ikkagi esimesena menetlusse tulnud eelnõu. See, mis järgneb, võib meid positiivselt üllatada, aga ei pruugi. Kui valitsus poleks selle eelnõuga tulnud, siis me menetleksime siin loodetavasti sotsiaaldemokraatide eelnõu ehk seda originaali.

Aitäh, hea Riina! Ma ei tea, kus see küsimus nüüd oli. Aga jah, ma ausalt öelda ei viitsi siin inimesi öösel väga pikalt kinni hoida. Kui sa lähed ja ostad kusagilt endale Gucci koopia, siis usu mind, enne seda oli olemas originaal, kuigi sul on võib-olla esimesena see koopia kodus.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 771 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane 13. päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head vaprad kolleegid! Esitlen teile jäätmereformi jätku, mida ka lubasin, kui pidasin kõne eelmise suure, jäätmeseadust [muutva eelnõu] kolmanda lugemise ajal. Teema puudutab sisetehinguid ehk praktikat, kus kohalik omavalitsus sõlmib ilma hanget korraldamata jäätmekäitluse lepingu nii-öelda oma ettevõttega. Jäätmeseaduse suure paketi menetlemise ajal see teema tõusetus. Väga paljud huvigrupid pidasid vajalikuks, et ka jäätmekäitluse [tellimisel] keelataks sisetehing, sest jäätmeveo puhul me seda eelmise eelnõuga juba tegime. 

Kuna esimeses menetlusetapis tuli meile justkui vastuolulisi juriidilisi seisukohti, siis võtsime aega ja süvenesime sellesse [teemasse] eraldi. Nüüd on meile selgeks saanud, et tõepoolest korrektne viis selleks, et tagada efektiivsem jäätmete ringlussevõtt ja suurendada konkurentsi, on rakendada sisetehingu keeldu ka käitluse puhul. 

Juba enne eelnõu algatamist pidasime keskkonnakomisjoni liikmetega päris mitu arutelu. Me saatsime selle [eelnõu kavandi] tutvumiseks kohalikele omavalitsustele, ka Konkurentsiametile ja Rahandusministeeriumile, kes vastutab riigihangete valdkonna eest. Saime sealt ka arvamusi. KOV-ide poolelt tuli kriitilisi arvamusi loomulikult nendelt omavalitsustelt, kus on praegu sisetehingute praktika, neid on circa kümme. Samas oleme nendega juba kohtunud ja ma arvan, et edasistes menetlusetappides, kui Riigikogu otsustab selle eelnõuga jätkata, suhtleme nendega edasi. Need probleemid või mured, mis neil tekkisid, et kuidas nad saaksid oma rajatisi ikkagi edasi kasutada, on lahendatavad. On selge, et konkurentsitingimuste parandamist on meil selles valdkonnas tõesti väga vaja. 

Aga räägin nüüd täpsemalt. Me otsustasime selle eelnõu algatada 15. jaanuaril keskkonnakomisjoni koosolekul. Kõik, kes kohal olid, toetasid seda ettepanekut. Puudusid – ütlen selleks, et oleks mainitud – Rain Epler, Züleyxa Izmailova ja Andres Metsoja. Otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja [kui Riigikogu juhatus] määrab juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni, [teha ettepanek võtta eelnõu] täiskogu päevakorda 28. jaanuaril. 

Arutelu käik oli järgmine, avan natukene selle tausta. Komisjoni liikmed on tegelikult selle teemaga juba päris hästi tuttavad. Kliimaministeeriumist oli kohal asekantsler Ivo Jaanisoo. [Rõhutasime] veel kord vajadust vaba konkurentsi järele ja [asjaolu], et need rajatised, kohalike omavalitsuste ettevõtted, saavad jätkata hangete kaudu. 

Tiit Maran uuris, kas see on ainult vormiline. Seda võib ju nii väita, kuna tõepoolest need ettevõtted saavad jätkata, lihtsalt tingimused on teised. Selles mõttes see päris vormiline ikka ei ole, tegemist on ikkagi muudatusega. 

Siis arutasime seda [küsimust], et kui algne hange justkui peaks nurjuma, siis võimaldab riigihangete seadus juba praegu kasutada sisetehingut. Tingimused tuleb koostada nii, et oleks võimalik ikkagi hanke kaudu toimetada. 

Arutelu käsitles muidugi ka üleminekuaega. Algusest peale on selle teema juures olnud jutuks, et me tahame anda korraliku üleminekuaja, ehk [see muudatus] rakendub 2031. aastast. Selleks ajaks on enamus lepinguid lõppenud või vähemasti KOV-id tasunud need laenud, mida nad on võtnud, et neid võimekusi välja arendada. 

Siis võtsime veel kord läbi [need osapooled], kellelt me arvamust küsisime. Konkurentsiamet ja Rahandusministeerium on avaldanud eelnõule toetust. Konkurentsiamet on ka pikemalt analüüsinud, miks seda vaja oleks. Toon veel ka välja, et kuna linnade ja valdade liit tõi oma kirjas esile võimaliku riive kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega, siis küsisime selle kohta arvamust meie õigus- ja analüüsiosakonnalt. Nemad, vastupidi, toetudes Konkurentsiameti analüüsile ja seadusandlusele ning viidates ka Euroopa Kohtu hiljutisele otsusele, ütlesid, et see ei ole kuidagi vastuolus kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega, ja leidsid, et seda me saaksime teha küll, kui me nii otsustame.

Ma vaatan, kas oli veel midagi. Ma ka ei taha teid väga pikalt siin öösel kinni hoida. Veel rääkisime teenuse hinnast ja sellest, et ministeerium täiendab neid hankejuhendeid. Need on põhilised teemad, mis läbi käidi ja mis seda eelnõu otseselt puudutasid. Aitäh! Ma olen meelsasti nõus vastama ka küsimustele.

Aitäh! Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Me võtsime hiljuti vastu jäätmeseaduse [muudatused] ja nüüd muudame veel ühte aspekti seal. Te ütlesite – kuidas te ütlesite? –, et korrektne viis oleks seda teha nii, nagu me seda praegu teeme. Minu küsimus on: kas siis see seadus, mille me hiljuti vastu võtsime ja mida te komisjonis, ma usun, samamoodi väga põhjalikult kaalusite ja analüüsisite, ei olnud korrektne seadus? Kas Riigikogu on teinud siin mingisuguse vea? Mulle jääb selgusetuks, miks nii lühikese aja jooksul on vaja selline muudatus teha. 

Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Head kolleegid! Korrektne viis suurendada konkurentsi selles valdkonnas on läheneda nii, nagu me nüüd selle eelnõuga teeme. Loomulikult saab valida ka sellise tee, kus neid konkurentsitingimusi ei looda. See ei ole kuidagi vastuoluline. Küll aga on näiteks just nimelt see hiljutine Euroopa Kohtu lahend, mis analüüsis sisetehingute teemat, juhtinud tähelepanu sellele, et just selliste sisetehingute puhul on läbipaistvust raskem tagada – nii-öelda tütarettevõtete ja ettevõtete vahel. Seda on raskem tagada süsteemis, kus sisetehingud on lubatud. Aga mõlemad on võimalikud. Ma ütleks, et me pigem taotleme siin efektiivsust, me taotleme seda, et konkurentsitingimused paraneksid ja me saaksime rohkem eraettevõtteid sellele turule tegutsema.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina kohe vabandan, ma valdkonda ei tunne, aga omavalitsuste pärast tunnen muret, sest olen ise ühest omavalitsusest pärit, selle tõttu küsin. Te ütlesite kenasti, et kümme omavalitsust olid kriitilised. Kui paljud [omavalitsused] üldse tagasisidet andsid ja kui paljud neist olid toetavad? Ja mis nende kümne kriitilise [omavalitsuse] puhul see põhipõhjus oli? Kas see, et tehtud investeering läheb raisku, või see, et see on neile kulu, või on seal muud sisulised asjad ka?

Aitäh! Ma arvan, et me kõik oleme omamoodi ikkagi spetsialistid, sest me kõik peame selle teemaga tegelema. Ma arvan, et see pole üldse nii kauge [teema]. 

Aga kohalike omavalitsuste käest me saime [tagasisidet]. Tavaliselt me suhtleme linnade ja valdade liidu vahendusel, aga seekord me otsustasime, et kuna see kohalikke omavalitsusi nii otseselt puudutab, siis saadame otse kõikidele omavalitsustele selle eelnõu [kavandi] ja küsime neilt arvamust. Me saime 12 arvamust. Enamik neist, kes kirjutasid, olid just need, kes on [kasutanud] neid sisetehinguid. Nad loomulikult on murelikud, kuidas see üleminek hakkab toimuma ja mis tingimustel nad saavad jätkata. Me suhtleme nendega edasi. Me peame saama selgeks – ma arvan, et Eesti on nii väike, et siin saab nende kõigi puhul selle selgeks –, mil moel nad saavad jätkata. See üleminekuaeg annab meile aega, et need valikud langetada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma ei tea, minule jääb küll selline [mulje], et konkurentsi jääb tegelikult vähemaks. Minu jaoks on täiesti arusaamatu peaaegu monopoolsete ettevõtjate hirm selle olematu turu pärast. Kui suur see turuosa on, mis on nende omavalitsuste käes, kellest me siin räägime, ja mille pärast me seda nii olulist seadust teeme? Kas te olete sellest aru saanud?

Aitäh, hea juhataja! Hea küsija! Tõepoolest, me [näeme], et seda praktikat kasutatakse ainult kümnes omavalitsuses, see ei puuduta enamust – selles on teil õigus –, aga me kujundame seadusruumi ka tuleviku tarbeks, et oleks selge, millistel alustel me tahame tulevikus toimetada. Komisjon arvab, et see võiks toimuda ausate konkurentsitingimuste raames. See võiks konkurentsi tulevikus ikkagi juurde tuua.

Anti Allas.

Aitäh! Lihtsalt selgituseks, et tegelikult pole ju omavalitsused sellele turule tunginud. See oli lihtsalt tolle aja poliitika: oli vaja ise investeerida ja sellesse süsteemi panustada. Suure tõenäosusega ei leia see investeering hiljem sellisel kujul enam kasutust. Seda võiks vähemalt lõpuni kasutada. Ma arvan, et neid aastaid[, mis üleminekuks on antud,] on selleks liiga vähe. 

Aitäh! Ma usun, et te, hea küsija, olete mures Võru piirkonna pärast, kus on oma käitluskoht. Tegelikult me arutasime seda ühel järgmisel koosolekul, millest ma saan teile rääkida teise lugemise ajal, kuna see lihtsalt menetluslikult ei kuulu esimese lugemise juurde. Ma usun, et kõikides nendes omavalitsustes, kus see [käitluskoht] on olemas, on enamiku nende kohtade järele vajadus olemas. Seda kinnitasid meile ka koosolekul viibinud praktikud, kes selles valdkonnas tegutsevad. Küsimus on võib-olla selles, kuidas nad ennast nii-öelda profileerivad. Me saame järgmistes etappides anda ülevaate sellest, millised on alternatiivid kohaliku omavalitsuse jaoks ja kuidas nad saavad selle oma koha ikkagi tööle panna. Ma usun, et me suudame need asjad selgeks teha.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga hea, et sai selgeks, kui paljud [omavalitsused] tagasisidet andsid ja mitu nendest kriitilised olid. Mul on lihtsalt üks küsimus. Kas edaspidistes aruteludes võiks tulla kõne alla ka see mõte, et kui omavalitsused ei saa seda enam jätkata, siis see neile kompenseeritaks? Sellise lahenduse sissekirjutamine eelnõusse või mingitesse kordadesse võiks neid hirme maha võtta. Äkki te arutate seda komisjonis?

Aitäh! Seda saame järgmistel kordadel arutada, jah.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Head kolleegid! Kui meil oli arutelu selle eelnõu otstarbekuse või mitteotstarbekuse üle, siis tunnistan, et kuulasin, mida räägiti, ja mulle tundus see olevat otstarbekas. Paraku järgmisel istungil pilt märkimisväärselt muutus. Ma pean ütlema, et mul on tekkinud kahtlused selle eelnõu suhtes. Proovin neid natukene lahti rääkida.

Esiteks, miks seda eelnõu tarvis on? On toodud kaks põhjendust. Vähendame ettevõtjate ärevust ja suurendame konkurentsi. Ja selleks on üks võimalus: omavalitsustel peab kaduma sisetehingute tegemise õigus. Samas me [näeme, et] see turg, kus me peaksime konkurentsi suurendama, on oma olemuselt paari üsna monopoolses seisus ettevõtja käes. Ja nüüd me teeme seaduse, mis vähendab omavalitsuste võimekust kaasa lüüa, vähendab omavalitsuste võimalust turul toimetada. Sellega me tegelikult ju vähendame konkurentsi, mitte ei suurenda seda. 

Teine huvitav põhjendus oli see, et [sisetehingu rakendamisel] võib tekkida risk, et see viib hinnad ebamõistlikult kõrgeks. Samas, kui meil oli järgmine komisjoni istung, siis selgus, et ei, see tegelikult ei ole nii, omavalitsustes, kus [rakendati sisetehingut], on hinnad täpselt samad, mis on eraettevõtluses. See argument ei tööta.

Auväärt komisjoni esinaine tõi välja Euroopa Kohtu lahendi, mis võiks nagu öelda, et sisetehingute kaotamine on Euroopa Kohtu lahendi kontekstis oluline. Küsisin selle kohta ka meie viimasel laiendatud istungil. Niipalju kui mina sealt välja loen, käib see sisetehingute kohta korporatiivsetes struktuurides ja üldsegi mitte omavalitsustes. Mulle anti vastus, et jah, mu arusaam on õige, aga äkki võivad omavalitsuste sees tekkida korporatiivsed struktuurid. Ma pean väga vabandama, aga see ei ole minu jaoks väga veenev argument. 

Ja siis öeldakse veel, et omavalitsused saavad ju osaleda nendes hangetes ja kui nad hanke kaotavad, siis saavad nad oma ettevõtte välja rentida või ka vaat et maha müüa. Aga see kõik ei vasta põhiküsimusele, miks on seda eelnõu ikkagi tarvis, kui see turg on monopoolses seisus eraettevõtjate käes. Ja siis me tahame teha taolist asja, et omavalitsustel ei oleks võimalik [kohalikul tasandil ise] asju toimetada. Nii et lõppkokkuvõttes selline omavalitsuste kohalik toimetamine kaoks ja turg muutuks tegelikult väiksemaks. 

Ükskõik kust otsast ma olen seda eelnõu vaadanud, vastupidiselt oma esialgsele arvamusele ei näe ma sellel eelnõul mitte mingit vajadust. Olukord muutuks monopoolsemaks, omavalitsustest kaugemaks ja selle tulemusel paratamatult läheks teenus lõppfaasis ka inimestele ja kogukondadele kallimaks. Seetõttu mulle tundub, et tegelikult see seadusemuudatus ei tee olukorda paremaks. 

Seetõttu teeb sotsiaaldemokraatide fraktsioon ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 799 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 799 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15. 

Läheme edasi. Tänane 14. päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 758 esimene lugemine. Vaatan saalis ringi. Ettekandja peaks olema Riigikogu liige Martin Helme. Aga keda ei ole, on Martin Helme. Head kolleegid, meil on tekkinud arutelu võimatus. Seda päevakorrapunkti me avada ei saa, mistõttu on lõppenud ka tänane Riigikogu istung. Kell on 9 minutit 1 läbi, paneme istungile punkti. Rahulikku ööd kõigile!