Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame 28. jaanuari infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil ikka tavaks, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal ja taristuminister Kuldar Leis. Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on andnud teada, et ta on haigestunud ega saa tänases infotunnis osaleda. Seetõttu me ei saa ka tänases infotunnis avada viiendat küsimust, milleks oli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimus justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Teema puudutas e-valimiste turvaohtusid ja lünkasid. See küsimus jääb tänasest infotunnist välja, täpsemalt avamata. 

Kokku on meil täna kaheksa registreeritud küsimust, aga enne kui me küsimuste juurde jõuame, tutvustan lühidalt infotunni korda. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse selle küsimuse raames ja lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada veel ka lisaküsimuse.

Kokku, nagu öeldud, on meil kaheksa registreeritud küsimust, millest ühte me ei saa avada. Kõige esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on immigratsioon. 

Vabandust, enne kui ma seda teen, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud esimees! Jaa, täiesti arusaadav, et kui minister on haige, siis ta ei saa osaleda, aga nüüd on tõesti tekkinud selline olukord, kus hästi olulist küsimust, mis puudutab e-valimiste turvalisust, ei avata. Äkki oleks võimalik, et ikkagi sellele viiendale küsimusele vastaks erandkorras täna justiitsministri asemel peaminister?

Aitäh! Sellist võimalust meil ei ole. Sellist võimalust meil ei ole, et viiendale küsimusele vastaks peaminister. Seda ei näe ka RKKTS ette. Küll, kui me oleme täna kõik küsimused jõudnud ära käsitleda, siis on võimalik esitada küsimus elavas järjekorras nendele ministritele, kellele te soovite küsimuse esitada. Siis on võimalik see küsimus esitada ja seda küsimust käsitleda. See on see protseduur, mille raames me saame edasi liikuda. Aga me ei saa seda justiits- ja digiministri küsimust suunata peaministrile. Sellist õigust meil siin ei ole. 

Aga nüüd läheme tõesti esimese küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on immigratsioon. Martin Helme, palun!

Aitäh! Valitsus on saatnud Riigikogusse kaks Eesti-vaenulikku eelnõu. Täna on need päevakorras, need on kaks eelnõu, mis on seotud immigratsiooniga. Need mõlemad lõdvendavad Eestisse niigi lõtva immigratsioonipoliitikat ja suurendavad Eestisse odavtööjõu sissevedu. Üks neist eelnõudest ütleb lausa selge sõnaga, et palk ei pea olema Eesti keskmine palk, vaid võib olla 80% Eesti keskmisest. Mida teeb massiline immigratsioon riigiga? Mida teeb massiline odavtööjõu sissetoomine? 

See kõigepealt, kõige olulisem, kohaliku elanikkonna jaoks vähendab palka. Palgatase väheneb, sest tööandjad võtavad kõrvalt odavama – ja see seadus lausa alla annab neile selle võimaluse – odavama tööjõu. See vähendab majanduse mõttes tootlikkust, sest tööandjatel puudub vajadus pingutada, et olla oma tootlikkuses efektiivsem. See vähendab riigi rahvusvahelist konkurentsivõimet. Aga ta tõstab kõiki muid asju. Ta tõstab üüri ja kinnisvara hinda, ta tõstab kuritegevust – päris suures ulatuses tõstab kuritegevust –, ta tõstab sotsiaalkulusid. Üks nendest eelnõudest, mis siia on toodud, muide, loob võimaluse – see on muidugi eurodirektiiviga seotud –, odavtööjõul, mida siia tuuakse selle jutuga, et meil ei ole kohapeal inimesi, kes seda tööd teeksid, annab neile võimaluse olla Eestis vahepeal töötu ja saada teatud Eesti sotsiaalhüvesid, riigi toetusi. Ehk ta tõstab sotsiaalkulutusi. 

Aga on veel üks väga oluline aspekt kogu teie immigratsioonipoliitikal, ta venestab Eestit. Ta massiliselt venestab Eestit, sest põhiosa nendest odavtööjõu inimestest, keda te siia plaanite tulla, on endise Nõukogude Liidu territooriumilt venekeelsed. Eestis on niigi liiga palju viimastel aastatel tulnud venekeelset rahvastikku sisse. Minul on küsimus nüüd selles, et mis see teie loogika on. Kui palju on veel võimalik Eesti inimeste palka alla suruda, et Eestist saaks venekeelne riik?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Me oleme varemgi teiega pidanud siin debatti selle üle, kuidas meie rändepoliitika on korraldatud ja kas see on kontrollitud ränne. Ma saan teile kõigepealt alustuseks korrata fakte, et oleks lihtsam. Need jutud massilisest immigratsioonist muidugi tõele ei vasta. Ma toon teile võrdluse, mille kohta me oleme ka varasemates infotundides ja seetõttu ma tean seda tuua. Näiteks 1989. aastal oli Eestis rahvaloenduse järgi venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste osakaal ligi 35%, 34,94%, et täpne olla. Statistikaameti 2025. aasta andmetel on see 10,4%, nii et jutt Eesti venestamisest ei kannata isegi ütleme ilma prillideta faktikontrolli all. 

Teiseks, Statistikaameti andmetel 1. jaanuaril 2026 seisuga, Eesti rahvaarv oli 1 miljonit, 1,3 miljonit ja nii edasi. Seda on ligi 7000 inimese võrra vähem kui aasta tagasi. Sündis vähem, suri rohkem ja negatiivseks pöördus ka – rõhutan, esialgsetel andmetel – rändesaldo. Registreeritud rände andmetel saabus riiki 11 298 ja siit lahkus 12 004 inimest. Ehk siis väljaränne ületas sisseränne 706 inimese võrra. Tegemist on vist praktiliselt esimese korraga aastast 2014, kui rändesaldo on jäänud negatiivseks, ehk lahkujad on rohkem kui saabujad. Ma ei tea, kui faktid veidi teie seda narratiivi puudutavad, siis et oleks ta ju olemas, tegelikkuses kuidagi see jutt ei klapi. 

Nüüd veel mõned näited, mis puudutavad töörännet ennast. Töörände puhul on nii, et valitsuse sellel aastal kehtestatud sisserände piirarv oli 12 092, eelmisel aastal oli see 12 098 ja eelmise aasta piirarv ei täitunud, nii et 2024. ja 2025. aastal ka piirarv ei täitunud. Ma saan aru, et see on kuidagi sellise poliitilise retoorika osa või etlusosa, et nüüd on immigratsioon ja massiimmigratsioon ja venestamine, aga täiesti heatahtlikult neid fakte kirjeldades ükski fakt ei toeta seda väidet, vastupidi, räägib päris jõuliselt selle vastu. Ja nende kahe eelnõu puhul tõepoolest üks on direktiivi ülevõtmine ja teine on laiapõhjaline, kus on sees ametiühingud, tööandjad, Siseministeerium ja paljud teised osapooled. Nende töökäte toomine, keda meil endal ei õnnestu välja koolitada või keda meil endal pakkuda ei ole, kellest on puudu.

Suur tänu! Ja Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Te ju võite lahkelt faktideks nimetada neid asju, aga see on tegelikult lihtsalt manipuleeritud statistika, sellel ei ole faktoloogiaga mingit pistmist. Igaüks, kes Eestis tänaval käib, näeb, et Eestisse on viimastel aastatel saabunud massiliselt immigrante eelkõige slaavi riikidest, aga ka mujalt maailmast, muu hulgas moslemi riikidest ja Aafrika riikidest. Ja see on massiline. See, et teie statistika seda ei kajasta, on tegelikult häbiks statistika pidamisele, sest statistika ülesanne peaks olema näidata meile, kuidas asjad on, et me saaksime otsuseid teha. Aga tänasel päeval, Reformierakonna valitsuse ajal, statistika ülesanne on aidata Reformierakonnal propagandat teha. 

Me ei võta neid numbreid loomulikult tõsiselt, sest need ei olegi faktid. Kui te mulle tulete 1989. aasta mingeid numbreid rääkima, siis sama hästi võiks rääkida tsaariajast või, veel parem, räägime orduajast. Võrreldes sellega on meil majanduskasv olnud oi kui suur! See tegelikult naeruvääristab kogu seda debatti, kui te hakkate meile rääkima mingist nõukogudeaegsest statistikast. See naeruvääristab. 

Enda saadetud, SITKE saadetud andmed näitavad, et meil on alates Ukraina sõja algusest Eestisse tulnud umbes 65 000 inimest, saanud elamisloa. Umbes 65 000 inimest, eks ole! Ja selle hulgas ei ole ajutine tööjõud, muide. Ajutine tööjõud on veel lisaks. 

Aga ma ei saanud tegelikult vastust. Kui me vaatame Trumpi immigratsioonipoliitikat – aasta otsa on olnud efektiivne immigratsioonipoliitika, piir on olnud kinni ja immigrante saadakse välja, illegaalseid. Palgad on tõusnud rekordkiirusega, tootlikkus on tõusnud rekordkiirusega, investeeringud on tõusnud rekordkiirusega, tööpuudus on rekordmadalal ja majanduskasv on viimase kümne aasta parim. Nii, ja teie teete täpselt vastupidist, te ujutate üle Eesti odavtööjõuga, võõrkeelse odavtööjõuga, ja usute, et äkki hakkab selle tõttu Eestis majandus kasvama. Ei hakka! Eestis lähevad palgad alla selle tagajärjel, tootlikkus alla selle tagajärjel, tööpuudus üles selle tagajärjel, sotsiaalkulud üles selle tagajärjel. Miks te arvate, et see poliitika, mis te ajate, suudab Eestis esile kutsuda majanduskasvu?

No vot, nüüd me vist jõudsime selle debati üdini, et kas faktid peavad paika või ei pea. Ma kahtlustan, et ka neid fakte, mida te loetlesite – nii edukuse, numbrite kui ka kõiges muus mõttes –, tasuks võib-olla võrrelda ka faktikontrollis, seegi aitaks. 

Minu võrdlused olid igati heatahtlikult toodud just sellepärast, et me saaksime aluse sellele debatile, mida me siin peame. Kas ühiskonnas on kasvanud näiteks venekeelset osakaal? Ja vastus nendest samadest numbritest, immigratsioonist, on see, et ei ole. Samamoodi kõik muud numbrid, mis kirjeldavad töörännet, näitavad, et töörännet on pigem olnud isegi vähem, kui oleks võinud olla. Faktid siiski, jah, kahjuks teie kasuks palju ei räägi. Seda esiteks. 

Teiseks, kui te küsite, miks ma arvan, et see majanduskasvu esile kutsub? Ma ei pea ju arvama. Eelmise aasta lõpus – väike, väga armas, majanduskasvukene ennast ilmutas. Ja selleks aastaks kommertspangad – kui te soovite, jälle Reformierakonna käepikendus –, Keskpank, kes ilmselt on Reformierakonna käepikendus, ja Euroopa Komisjon, kes tõenäoliselt on jälle Reformierakonna käepikendus, kõik nad prognoosivad – isegi Postimees, kes, oleme ausad, on Reformierakonna käepikendus –, isegi kõik need arvajad, ennustajad, hindajad prognoosivad majanduse trende vaadates seda, et majandus hakkab kasvama. Neist kõige optimistlikumad seni on olnud Eesti Pank ja Postimehe toimetus. Nii et ju siis nemad on kõige suuremad Reformierakonna esindajad selles küsimuses. 

Aga nüüd veidi tõsisemaks muutudes, siis see, kui alla läheb Euribor, mis meie regiooni majandust palju mõjutab, jätab majandusele ja inimestele palju raha kätte – siin me ei pea kuidagi kiitma üksteist valitsust ega Riigikogu –, see on mõistlik protsess, mis vastab majanduses üldiselt toimuvale. Seda esiteks. 

Teiseks, me võime kiita valitsust ja Riigikogu otsuste eest makse langetada. Maksulangetused jätavad rohkem raha kätte, seda investeeritakse, seda kasutatakse oma tuleviku kindlustamiseks. Osa läheb ka sisetarbimisse, see kindlasti elavdab majandust. Nii et kui te küsite, miks ma arvan, et sellel poliitikal on majandust elavdav mõju, ma ei pea arvama, selles mõttes, et sellel tegelikult on majandust elavdav mõju. 

Nüüd, mis puudutab tööjõudu. Kui majandus on tavaliselt kasvutsükli alguses – ükskõik millise valdkonna inimesega te vestlete või eksperdiga vestlete –, siis nad võivad kirjeldada, et väiksel turul, kus palgatõus on olnud siiski päris kiire – erinevalt sellest, mida te ütlete, et palgatõusu praktiliselt pole olnud –, on vaja teatud oskustega inimesi. Näiteks üks näide, kus väikeses trükikojas ukrainlasest abielupaar, kes siin on, tänu sellele, et nende oskused olid olemas, said kümme inimest täiendavat tööd ja see trükikoda sai kõrgema lisandväärtusega tööd teha. See on Eesti reaalsus. Meil on kohti, kus meil omil oskusi ei ole ja inimesi ei ole. Seda on meil juurde vaja. Aga kõigepealt anname oma inimestele oskused!

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Siim Pohlak. Palun!

Hea peaminister! Jah, aitäh! Teie räägitud numbrite järgi on kõik justkui hirmus ilus, aga peaminister Kaja Kallas juba rääkis meile aastaid tagasi, et majandus hakkab kohe kasvama, et kohe-kohe läheb kõik paremaks ja juba ongi hästi. Reaalsus on ju tegelikult see, et meil on elekter kallis, majandus kiratseb, väikeettevõtlus kiratseb ja tänavatel on järjest rohkem vene keelt. Ehk siis, kõik see, mida te siin faktide pähe väidate, päriselus ju ei vasta reaalsusele. Minge kõndige mõnes suures kaubanduskeskuses Tallinnas. 

Aga mis puudutab nüüd töökäsi, siis minu kodukandist Kose vallast päriselu näide nüüd teile. Ühes ettevõttes ka vahetati eestlasest töötajaid lihtsalt ukrainlaste vastu välja ja meie kodukandi naisterahvad jäid töötuks. Ei olnud seal oskustes probleeme ega mitte midagi, vaid neile sai maksta lihtsalt vähem, sisserändajatele. Nii et selles mõttes tegelikult ikkagi toimub töötajate väljavahetamine. 

Ja kui vaadata suurt pilti, siis tegelikult ju Eestis kuritegevus kasvab, poevargused suurenevad, tänavatel on järjest rohkem vene keelt. Päriselu pilt pole üldse nii ilus, nagu teie siin väidate ja räägite statistikast. Statistika on tihti ilus vale. 

Ja ma küsiks, et kas ja millal te tegelikult võtate midagi ette nende reaalsete trendide pööramiseks. Tegelikult on olukord teistsugune kui see statistika, mida teie siin nii uhkelt esitate, kirjeldab. Ja tegelik elu on ju teistsugune. Millal te hakkate eelistama Eesti inimesi uuesti, et Eesti inimesed saaksid tööd Eestis? See on eestlaste riik, eestlaste jaoks loodud riik, mitte mingisugune slaavi provints. Nii et millal hakkab Reformierakond Eesti inimeste heaks tööle?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Reformierakond väga eelistab Eesti inimesi. Ütleme nii, et kõik, mida me ju teeme, teeme selle jaoks, et Eesti inimestel paremini läheks. Ma saan aru, et teile pakub see kuidagi mingisugust teist emotsiooni, aga ma siiski ütleks, et need faktid, mida te esitate selle immigratsiooni ja sellise nii-öelda nagu immigratsioonivastase sõjaga – ma saan aru, et see on on võib-olla sellise ultrakonservatiivide või konservatiivide poliitika, et luua ühiskonnas uut lõhet. Aga faktid, numbrid, töötamise andmed tihti selle jutu kõik ju ümber lükkavad; see kõik ei klapi. 

Ja nüüd, mis puudutab, ütleme, töökäsi, siis, vaadake, ega siis esimene prioriteet Eestis on ju majanduses samamoodi anda oma inimestele head oskused ja see on samamoodi Eesti inimeste huvides. Kui sa saad head oskused mingis valdkonnas, täiendavad oskused, siis sa saad seal toimetada ja töötada. Seda me teeme. Aga kui töötururaportid, haridusraportid näitavad, et mõnes valdkonnas meil ei ole piisavalt inimesi minemas õppima seda eriala või pole neid töökäsi selles valdkonnas mõne spetsialiteedi peale, siis kas peaks olema nii, et me paneme trükikoja kinni, kuna meil kahte inimest ei ole? Ehk me leiame siiski need inimesed seda tööd tegema või mingi muu operaatori rolli peale? 

Nii et, jah, seetõttu ma arvan, et te otsite vastandust valest kohast.

Ja numbrid tegelikult ikkagi kinnitavad, jah, seda, et – ma saan aru, te fakte ei taha tunnistada, see Statistikaamet on ka Reformierakonna käepikendus –, aga numbrid näitavad siiski seda, et meil majanduse kasvutsükli alguses on kindlasti töökäsi teatud erialadele vaja. Meeldib see või ei meeldi. 

Ja turvalisuse puhul ma ütleks nii, et ma kahtlustan ka, et te, jah, veidi nagu heidate sellist nii-öelda varju kohta, kus seda ei peaks olema, sest Eesti on ikkagi üsna turvaline riik. Ja ütleme nii, et kui ma vaatan numbrites, siis sarnaselt Läti-Leeduga me oleme umbes maailma 163 riigi hulgas seal esimese 30 riigi hulgas, 24.-25. kohal. Nii et Eesti on ikkagi maailma turvalisemate riikide hulka kuuluv riik. Ja täiendavad pingutused sisejulgeolekus ja ka välisjulgeolekus – eelarve, mida te küll ei toetanud, aga oleks võinud toetada – ehk kaitsekulutuste ja sisejulgeolekusse lisaraha selleks ongi ette nähtud, et Eesti püsiks turvalisena. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on ühistransport ja lennundus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma arvan, et meil on siin ühisosa selles, et väga oluline on ju see, et inimesed saaks liikuda nii riigisiseselt kui ka väljapoole ja et ka meie külalised saaks riiki siseneda. See on kindlasti vaba liikuvus ja selle tagamine on üks instrument majanduse arenguks. Ma arvan, et siin me oleme ühte meelt. 

Nüüd, mis puudutab ühistransporti, siis me oleme jälginud, kuidas peale automaksu rakendamist – ma mäletan väga hästi ja ma arvan, et ka meie inimesed, kes meid pidevalt siin jälgivad – kõik ministrid ühest suust lubasid, et kui automaks saab nüüd rakendatud, siis kindlasti vaadatakse üle ühistranspordi liikuvuse, eriti maakondlikud liinid. Neid täiendatakse ja laiendatakse. Kui vaheetapis tasuta maakondlik ühistransport kadus, ma mäletan väga hästi, kuidas regionaal- ja põllumajandusminister ütles, et aga eakatele ja noortele nii-öelda piletitasu ikkagi ei tule, see on meie lubadus. Kokkuvõttes lubati kogu automaksu rakendamise ajal selgelt – see on ka strateegiadokumentides kirjas –, et maakondliku ühistranspordi kvaliteet paraneb. 

Seda, mis tegelikult on juhtunud, on toonud välja ka riigikontrolör, kui ta tegi ühistranspordi järelauditid, et tegelikult on suured probleemid, inimesed ei ole teenusega rahul ja kitsaskohad on sõiduplaanides ja muudeski kohtades. Nüüd on küsimus, mis plaanid on riigil kokkuvõttes maakondliku ühistranspordiga. Ma tahaksin teie käest kuulda, kas ikkagi noored ja eakad maksustatakse või mitte. Regionaal- ja põllumajandusministrilt me seda vastust ei saanud, kui me teda umbusaldasime siinsamas saalis.

Jah, hea küsija, ma küll oleks eeldanud, et te selle vastuse saate. Arvestades seda pikka usaldusprotseduuri, mille te siin läbisite, et avaldasite talle usaldust, oleksite võinud ju need küsimused siin ära küsida. Ma saan korrata sedasama, mida ma olen vist eelmises infotunnis – ma ei tea, kellelegi teie kolleegidest ka juba öelnud –, et kokkulepet piletite kehtestamiseks lastele ja pensionäridele ei ole. No et oleks klaar. See on nüüd üks. 

Teiseks, kui te küsite transpordi ja ühistranspordi kvaliteedi vajaduse kohta, siis ma kahtlen, et keegi selles väga eri meelel oleks. Üldiselt peab ühistransport olema kvaliteetne ja siis tulevad ka kasutajad. Tihtipeale on ka näidanud elu ise, ajas tagasi kerides mitut sellist eksperimenti vaadates. Omal ajal tulid Elronile need rongid, mida kutsuti Partsi porganditeks, kui ma õigesti mäletan, ja mälu järgi ütlen, et kasutus tõusis väga kiiresti. Inimesed leidsid end mugavad olevat ja uus kvaliteet tõi inimesed sinna kasutama. Samal ajal näiteks Tallinnas prooviti seda eksperimenti Savisaare ajast. Ega see tänaseni ju pole ammendunud, kus eeldatakse, et tasuta on parim. Ja tõi lõpuks ikkagi needsamad rootslaste uuringud, mida me oleme ka korduvalt siin tsiteerinud, tõi põhiliselt jalakäijaid bussi. Nii et ega ta ei lahendanud ka seda muret. 

Tartus näiteks tehti ühistranspordis liinivõrku ringi, kasutades kasutajate mobiiliandmeid, ja inimeste rahulolu ühistranspordi kasutamisega kasvas. Nii et võib-olla nendest näidetest ma julgeksin arvata nii – vähemalt infotunni formaadis, ega siin võib-olla kõigest süvitsi ei jõua minna –, et kasutajate jaoks on olulisem kvaliteet kui üksiti see, et kuskil bussikilomeetreid tsirkuleerib. Samale järeldusele on jõudnud ka Riigikontroll, kes on andnud teatava hulga soovitusi. Ma loodan, et need soovitused on teile kättesaadavad olnud. Sõnum on ikkagi see, et tuleks üle vaadata, millisel viisil kogu see liinivõrk on planeeritud, kaasajastada seda. Sest eesmärk peaks olema ikkagi kaasaegne, moodne ühistransport, mitte iseenesest lihtsalt nii-öelda tsirkuleeriv transport, mis ei lähe kuhugi. Selle alusel on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ka erinevaid samme astumas. Üks on liikuvuse analüüs, ühenduste planeerimine, mis tugineb andmepõhisele liikumisele, liinivõrgureform, ühtne piletisüsteem, toetavad investeeringuid säästlikesse sõidukitesse ja administratiivsed muudatused, mis parandavad ühistranspordi üleriigilist juhtimissüsteemi. See on see töö, mida seal teha tuleb, ja eks me järgmise küsimusega jõuame seda debatti jätkata.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Loomulikult ma olen kursis selle auditiga, mille riigikontrolör läbi viis, ja kõigi nende soovitustega olen samuti kurssi ennast viinud. Aga kogu selle protsessi juures, kui nüüd hakatakse tegema analüüse või võetakse suund ühistranspordiliini korrastamise kohta, siis ka riigikontrolör küsis lugupeetud regionaal- ja põllumajandusministrilt, kas te vajate mingisuguseid lisaandmeid, et kogu see võrk korrastada. Minu arust oli see oktoobrikuus, kui minister kirjutas alla sellele kirjale, et ei, ministeeriumis on kõik andmed olemas, me mingisuguseid lisaandmeid ei vaja, ja nii edasi. Aga nüüd järsku siin aasta alguses tuli sellise mõttega, et tegelikult meil oleks ikka neid andmeid vaja ja kõige paremini me saame need andmed kätte siis, kui me maksustame noored ja eakad ehk viime nendele sisse piletitasu. See on päris kummastav, kuidas … Kolm kuud möödus sellest hetkest, kui ta kirjutas esimese kirja ja järsku jaanuarikuus muutis oma meelt. Kohe tõi ka välja, et selline võimalik samm läheks maksma või see piletitulu riigile võiks tulla läbi selle piletimaksu rakendamise umbes 3 miljonit. See on iseenesest päris huvitav suhtumine ja see näitab tegelikult, et ega regionaalministril väga suurt teadmist selles valdkonnas ei ole. 

Aga ma tahaksin viidata ka teisele teemale, mis puudutab lennundust. Ma võrdlesin Riia ja Tallinna reisijate arvu. Seal on vahe kaks korda, isegi rohkem. Ja kui ma ütlesin, et väga oluline on inimeste liikuvus, siis see puudutab ka lennujaama. Nüüd on küsimus, lennujaama maksud, ja kuidas me ikkagi saame soodustada ka lende, et inimesed saaks rohkem liine kasutada, ka pidevaid liine. Me räägime suurtest probleemidest, Ryanair ja nii edasi. Kas ikkagi see lennujaama tasude vähendamine võiks mõjutada positiivselt üleüldist liikuvust?

Aitäh, hea küsija! Ma vaatasin ka, et 1.45 kahest minutist läks kohalikule transpordile ja ülejäänud 45 sekundit kahest minutist läks kõigele muule.

Nüüd, ma püüan vastata veidi teises proportsioonis. Esiteks, ma saan aru, et teil on võib-olla tore poliitiliselt regionaal- ja põllumajandusministri kallal hambaid teritada, aga ma siiski meenutan, et Hendrik Terrase ajal on eelarve baasi tõstetud 55 miljonit juurde ühistranspordi rahastamiseks. See on suur summa, ei ole väike asi, ei ole päris 3,50. Seda esiteks. 

Teiseks, ühistranspordireformi on vaja. Sellega, ma arvan, on päri kõik, ja ma arvan, et isegi siin saalis erinevad poliitilised jõud. Sest oleme ausad, meil tulevad ju uued rongid, uued ühendused, mis on kiiremad, inimasustused muutuvad, inimeste ja ettevõtete huvid muutuvad. Me peame planeerima seda transporti ringi ja ma arvan, et see on loogiline, seda tuleb teha. Loomulikult kasutaja huvidest lähtuvalt ja niimoodi, et kõik saavad aru, mida tehakse ja kuidas tehakse. Nii et võib-olla peaks lõpetama selle nii-öelda tolmu peksmise ja küsima, et mis selle reformi üdi on. Ma soovitaks pigem seda. 

Nii, nüüd tulles lennujaama numbrite juurde. Lennujaama numbrid järgmised kolm aastat – oleksite küsinud Kuldar Leisi käest, ta oleks võinud öelda teile – tasud ei tõuse. Kui vaadata lennujaama numbreid, siis 2025. aastal oli pea 3,5 miljonit reisijat, regionaalsete lennujaamade reisijate koguarv kasvas ja nii see rekord ka sündis. 2025. aasta oli Tallinna Lennujaama ja tema tütarettevõtete jaoks läbi aegade üks kõige edukam. Nii et kiidame lennujaamameeskonda, kiidame regionaalsete lennujaamade inimesi, lennundusinimesi. Tegelikult on väga kenasti toimetatud. Neid tundes ja teades, nad toimetavad kindlasti tublisti ka edasi. 

Kui ma vaatan numbreid, siis aasta jooksul oli võimalik – see oli eelmisel aastal – lennata 51 sihtkohta otselendudega. 51 sihtkohta otselendudega! Kõige rohkem reisijaid lendas otselendudega Stockholmi, Riiga, Helsingisse ja Frankfurti. Kõige rohkem reisijaid teenindas Air Baltic, kolmandiku, Ryanair umbes 13%. Regulaarlende teostas 16 lennufirmat. Lätiga võrdlus. Lätis, muuseas, on lihtsalt elanike arv veidi suurem kui Eestis, nii et see võrdlus on veidi teine ka, pluss ilmselt Air Balticu ja Riia selline omavahelise hub’i sünergia. 

Nii et ei maksa Eesti lennundust või Eestist ühendust kuidagi väiksemaks teha. Ja kui te nüüd käite lennujaamas – mina käin seal tihti töö tõttu –, siis seal on alustatud sellist ehitustegevust, et laieneda, et tulevikus jõuda 5 miljoni reisijani. Nii et kui me kerime aastaid tagasi, kus seal oli võib-olla mõni miljon reisijat, siis me oleme ikka väga kiire tempoga läinud. Nii et pigem kiitke neid inimesi ja tundke rõõmu, et hästi läheb.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mõned päevad tagasi kuulsin kahe vanaproua juttu ühistranspordis. Üks ütles, et kui ta teie, lugupeetud peaministri juttu kuuleb, siis tal vererõhk tõuseb ja jälle tuleb kiirabi kutsuda. Nii et teadmiseks. 

Aga minu küsimus on see. Kuidas on võimalik, et teie valitsuse minister Terras tuleb välja sellise ideega, et hakata lapsi ja pensionäre koorima, mida, ma saan aru, teie heaks ei kiida? Samas, kuidas sellise kommunikatsiooniga on võimalik välja tulla? Ega see teie valitsuse populaarsust ei suurenda mitte kuidagi, kui lähete laste ja vanakeste kallale. Kas käibki niimoodi, et minister vaatab ise, mis teeb, ise vaadaku? Teile ei lähe korda see kommunikatsioon?

Huvitav, me saame vist erinevatest ringkondadest tagasisidet, sest näiteks mina kuulsin, et kolm prouat küsisid, miks opositsioon nii inetult aeg-ajalt küsib nagu teie. See pidi ka vererõhku tõstma, nii et võib-olla püüame siis mõlemad paremuse poole, et ei tõsta inimeste vererõhku. Seda esiteks. 

Teiseks, sisulisele küsimusele ma olen juba vastanud. Ma saan aru, et on tore noore regionaal- ja põllumajandusministri kallal hambaid teritada, aga siiski, oleme ausad, ühistranspordireformi on ju vaja. Ja kokkulepet selleks, et lastele ja pensionäridele piletit kehtestada, valitsuses ei ole. Need on faktid. 

Aga miks ühistranspordireformi on vaja? Sellepärast, et me ei jõuaks ühel hetkel olukorda, kus senise võrgustiku ülalpidamine ei ole otstarbekas. Ehk bussid lähevad kohtadesse, mida me ei vaja või mis ei ole meile kohased, ei käi koos rongidega. Nii et ühistranspordivõrgustik vajab pidevalt kaasajastamist nagu iga suur süsteem riigis. Me teeme energeetikat, ehitame teedevõrku paremaks, panustame lennundusse, haridusse, kaitsesse, tervishoidu – kõike muud teeme. Ühistranspordis tuleb ka kaasaegsemaks muutuda. Nii et selles mõttes, jah, ma saan aru, võib-olla opositsiooni töö on tolmu peksta, aga küsige sisulisemalt ja saate sisulisemaid vastuseid.

Sellega ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Läheme edasi. Tänane kolmas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on eluaseme kättesaadavus. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud taristuminister! Minu küsimus tõepoolest puudutab eluaseme kättesaadavust, oma kodu kättesaadavust ja loomise võimalust. Kui on kodu, siis sünnivad lapsed ja siis elavad seal inimesed, kes ka panustavad nii ühiskonda, majandusse ja mujale. 

Sotsiaaldemokraadid erinevates valitsustes olles on alati pidanud hästi oluliseks elamisvõimalusi ja elamisvõimaluste loomist üle kogu Eesti – mitte ainult tõmbekeskustes või linnades, vaid ka mujal, sest see on tegelikult ka julgeolekuküsimus. Tühi maa, tühjad talud, tühjad kodud või siis nende puudumine üldse on julgeolekuküsimus kindlasti.

Nüüd, rõõmustav oli lugeda augustis, 27. augustil, kui teie sõnade järgi – ja nüüd ma tsiteerin; tsitaadi algus: "Eestis küll ehitatakse uusi kaasaaegseid eluruume, kuid mitte väljaspool Tallinna, Tartu ja Pärnu linna piirkonda. Viimase 25 aasta jooksul on mujale Eestisse rajatud vaid 2% kõigist uutest eluruumidest."

Selle peale saab öelda, et süda lihtsalt laulab ja rõõmustab selle sõnumi ja ka pealkirja, et see on teie prioriteet või et eluaseme kättesaadavuse parandamine on valitsuse tähtsaim eesmärk. Me igal juhul oleme väga toetamas selle tähtsa eesmärgi elluviimist.

Nüüd ongi küsimus – ja tunnustamist väärt on ka see, et on tellitud lausa uuring, mida oktoobris tutvustati –, et kas käib vilgas tegevus. Kas see tegevus on olnud viljakas või viljatu? Järsku te avate veidi?

Aitäh!

Aitäh, hea esimees! Hea küsija! Ma olen täiesti sama meelel. Sotsid ja reform meie isikutes on täiesti ühel meelel. Ja ma kinnitan, et, tõesti, vilgas tegevus käib, aga, nagu ikka, võtavad mõned asjad rohkem aega, kui nad peaks. 

Ehk siis tegelikkuses ongi nii, et kinnitan peagi eluasemepoliitika strateegiadokumendi, mis tugineb 2025. aasta valminud alusuuringule, mida tegid Tartu Ülikool ja EKA. Ja sellest saab siis sektoriga läbi räägitud alus, et võtta kasutusele kõige suurema prioriteediga meetmed, millel oleks ka pikaajaline mõju. 

Nüüd, enne jõule, 16. detsembril avaldati Euroopa Liidu taskukohase eluaseme tegevuskava, mida võtame omakorda Eesti eluasemepoliitika strateegiasse arvesse. Ja see annab ka võimaluse siis Euroopa Liidu institutsioonidest tuge saada taskukohase eluaseme suurendamisel. 

Lisaks nüüd Euroopa Investeerimispangaga on koostöös algatusel üks projekt, millega vähendada eluasemearenduse turutõrget just maakonnakeskustes ja teistes keskustes väljaspool Tallinnat, Harjumaad ja Tartut. Ja selle konsultatsioonilepingu Euroopa Investeerimispanga ja Kliimaministeeriumi vahel allkirjastame lähinädalatel; nad on siia tulemas. 

Ja suvel sai laiendatud ka maapiirkonna eluasemelaenu tingimuste käendusi või käenduste tingimusi. Ehk siis, esiteks, käenduse tagatise ülempiir tõusis senise 80 000 euro pealt 150 000 euro peale. Ja riikliku tagatise sihtgruppi kuuluvad edaspidi ka inimesed Sauga alevikust ja Paikuselt, Kohilast. Ja lisaks saavad nüüdsest käendust kasutada ka Rakvere ja Viljandi ja Rapla ja Kuressaare ja Haapsalu linna elanikud tingimusel, et selle tagatisega ostetav eluase ka rekonstrueeritakse või siis võetaksegi laenu üksnes eluaseme rekonstrueerimiseks.

Ja maapiirkonna käendus panustab valitsuse tegevusprogrammi eesmärki parandada kodude kättesaadavust just noortele peredele. Ehk siis on välistatud Harjumaa ja Tartumaa linnad ja alevikud ja Pärnu linn, mis saavad EIS-i kaudu riiklikku käendust teistel tingimustel. 

Ehk siis, jah, teema on väga aktuaalne ja käib väga vilgas tegevus. Seisan selle eest kindlasti.

Aitäh!

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, lugupeetud minister! Väga hea on kuulda, et Kliimaministeerium ja Euroopa Investeerimispank on kohe-kohe allkirjastamas teatud lepinguid. See annab lootust. Minu küsimus puudutab järgmist teemat. Te ütlesite, käenduse suurendamine. See on osaliselt pool vastust juba küsimusele. See on tõesti oluline. Osa inimesi ei vaja mitte üüripinda, vaid tahaks oma kodu ehitada – noored pered, aga ka tööealised ja teised. Käenduse osa on väga oluline, sellepärast et ausalt öelda on riike, kus neid inimesi, kes elavad just nimelt sellistes piirkondades, mis on hajaasustusega, eriliselt soodustatakse sinna elama asumist. Need on tegelikult kangelased, kes tahavad minna maale elama ja nad ei peaks kolima kuskile keskusesse, kus on teenuseid ja kõik muu. Kas te saate öelda ka seda, kas Eesti riik ise ka vahendeid sellesse paneb või me loodame ainult Euroopa Investeerimispangale? Kas te olete kohtunud ka pankadega ja kuulanud nende muresid seoses sellega? Me kõik saame aru, et kinnisvara Tallinnas ja kinnisvara Tartus maksab hoopis midagi muud kui näiteks Viljandi maakonnas, Võhmas, Suure-Jaanis, kus iganes väikses kohas, aga ka Viljandis. Kas te olete kuulanud ka seda või jääb ainult see lootus, et välisvahendid on selle tagatiseks ja suurem käendus?

Aitäh! Jah, selle eluaseme soetamise teine pool ongi lisaks käendusele omafinantseeringu pool, et kas see on olemas või mitte. Ehk kui piltlikult noor pere tahab maapiirkonda kuhugi kas korterit või maja osta, siis on üldteada, et see tagatis ei vasta panga silmis tegelikule väärtusele. Ja selle lahendamiseks, et ikkagi saaks noor pere või kes iganes osta eluasemepinna, ongi ühtepidi tagatise jaoks käendus ja teistpidi see omafinantseeringu määra võimalikult allapoole viimine. Kui tal pere luues ei ole veel võimalik omafinantseeringut panna, siis riik tuleks appi. Ja siin riik toetabki seda omafinantseeringut võimalikult väikseks viia just maapiirkondades, mitte suurtes linnades. See on värske muudatus, et omafinantseering on viidud minimaalselt 10%-ni, kui on tegemist noore pere, noore spetsialisti, veterani, energiatõhusa eluaseme omandaja või rekonstrueerija jaoks. Lisaks eraldi kategooria on ka lasterikkad pered, nendel on minimaalne omafinantseering viidud 5%-ni. 

Nii et riik kindlasti toetab seda teemat. Siin on mul endal väga selge siht silme ees, et me oleme nii väike riik, et me peame arenema oluliselt ühtlasemalt, kui me senimaani arenenud oleme. On see siis elanike liikuvuselt, et me ei koguneks kõik suurlinnadesse, või ka SKP osas ühe inimese kohta, et meil ei oleks sellist suurt erinevust suurte linnade ja maapiirkondade vahel. Aga see ei tule üleöö ja see kõik võtab aega. Ma loodan, et ka järgmised otsustajad seda kõike arvestavad, see kõik võtab lihtsalt palju aega. Võib-olla, mida annab veel omalt poolt, meie ministeeriumiga ja kõikide asjassepuutuvatega teha, on see, et rohkem reklaamida või rohkem avalikult rääkida, et on olemas sellised käendused ja on olemas minimaalne omafinantseering. Mul on ka tunne, et seda ei ole piisavalt räägitud. See on meie ühine ülesanne, mida meedias rääkida.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Me hiljuti ka fraktsioonis kuulasime EIS-i töötajaid, kuidas need meetmed arenevad ja mida on plaanis teha. Seal ikkagi kerkis ka see küsimus, miks. Võib-olla maapiirkonnas ei teata, kuna siiamaani pakub sedasama maapiirkonna eluasemelaenu käendust vaid üks pank ehk Coop Pank. Ikkagi tasuks nende pankadega tegeleda. Ka Pangaliiduga rääkisime, nemad ütlesid, et tegelikult see valmidus tõenäoliselt on edaspidi parem ja ka teised pangad hakkavad pakkuma. Nii et midagi teha ei ole, kõik Eesti inimesed maapiirkonnas ja linnapiirkonnas on mingi panga kliendid. Ja eelkõige, kui nad tahavad midagi teha, laenu saamiseks pöörduvadki panka ja kui pangal on ka seesama meede olemas, see riiklik meede, mida nad vahendavad, siis nad saavadki oma nendele klientidele seda pakkuda. See võiks kaasa aidata nende meetmete populariseerimisele, ütleme nii. 

Aga minu küsimus on selle kohta, et tegelikult on ka kasvavates linnapiirkondades omaette probleem. See analüüs, millest siin juttu juba oli, tõigi välja kaks põhilist probleemi. Kahanevates piirkondades ei ole kvaliteetset eluaset, on kinnisvara turutõrke olukord, kus laenude kättesaamine on kehv. Ja ega neid üürikortereid ka eriti ei ole, mida on siin vahepeal küll üürielamute programmiga veidi üritatud leevendada, aga see on olnud väga väiksemahuline, aga siiski aidanud teatud piirkondades. 

Aga nendes linnapiirkondades järjest enam kallineb eluase. Siin on mitmed mõjurid, ka lühiajaline üürimine, kus arendajad tegelevad sellega ja ettevõtted. Järjest enam kasvatab selle eluaseme hinda, nii üüri hinda kui ka ostmise hinda. Kas ka nendele noortele peredele, kes tõesti ei suuda seda eluaset tihtipeale ei rentida ega omandada, on mingeid mõtteid või tegevusi, mida võiks teha, et see oleks võimalikum ja kättesaadav?

Aitäh! Jah, ma käsitleksin isegi seda teemat koos. Ühtepidi need maapiirkondades või väiksemates linnades elavad pered, on need siis noored või vanemad, ja samas suurlinnad. Me ei lähe turutingimuste vastu suurlinnades ehk seal, kus turg toimib, seal, kus ehitatakse elamuid juurde turutingimustel, seal me ei lähe turgu ümber kasvatama ega rikkuma. Mis tähendab seda, et kui me võtame kas või Tallinna linna, siis mahub siia neid elamuid nii palju, kui mahub, ega kesklinna piltlikult juurde neid teha ei saa ja me ei hakka sellepärast siin tegema neid meetmeid, et just kas noored või keegi uued saaksid tulla tänu soodsamatele tingimustele Tallinnasse, kas kesklinna või kuhu iganes elama. Ehk siis me ei lähe turutingimustele vastu. 

Vastupidiselt just soodustame seda, et oleks ühtlasem elamine üle Eesti, ja soodustame, et just valglinnastumine ei areneks sellise tempoga, nagu see senimaani arenenud on. Selle poolt on ka praegu arutlusel olev Eesti üldplaneering 2050, mis annab ka selge suunise, et Tallinn ei kasvaks, ja ka Tallinna, Tartu ümber valglinnastumine ei kasvaks sellise tempoga, nagu see praegu toimunud on. Sest tõesti, Eesti on nii väike, et meil peab olema ühtlasem elukeskkond ja ka elustandard üle Eesti. Nii et kordan üle, et me kindlasti prioriteedina seame just soodustuste tegemist, piltlikult meelitamist, et nii noored pered kui ka kes iganes seaksid oma elu väljaspool suurlinnu.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on – ootuspäraselt – olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõesti, küsimus on ootuspäraselt olukorrast riigis. Meil oli tõepoolest siin esmaspäeval põllumajandus- ja regionaalminister Terrase umbusaldamine ja ma küsisin temalt samal teemal, aga ma kahetsusväärselt sain vastuseks sellist arusaamatut mõminat. Aga ta ongi nagu surnud kajakas teie kaelas, nagu Martin Helme väga kenasti irooniliselt ütles, ja nagu kogu Eesti 200, kes parasiteerib siin Johanna-Maria Lehtme häältel.

Seetõttu ma pöördungi teie poole seoses viimase aja tõsiste ja häirivate juhtumitega, kus Põllumajandus- ja Toiduameti ametnikud on loomade hukkamisel kasutanud äärmiselt julmi ja piinavaid meetodeid. Tegemist ei ole mitte üksikute eksimustega, vaid korduvate juhtumitega, mis viitavad süsteemsele probleemile nii järelevalves, otsustusprotsessis kui ka vastutuse kandmises. Näiteks topiti Nuudi hobitalus elusad linnud, paabulinnud, tõukanad, -kuked, Big Bag kottidesse, veeti neid 50 meetrit üle hoovi, kallati konteineritesse, kus nad siis gaasitati aeglaselt surnuks. Emud tapeti poltpüstoli laskudega ajju, teades, et esimene lask ei tapa lindu kohe, lasti kaks korda. Lisaks ähvardati tappa ka pere kassid. 

Teises juhtumis hakati tapma aiast välja pääsenud mägiveiseid üksnes põhjusel, et neil puudus kõrvamärk. Ühte looma üritati tappa ligikaudu tund aega sellesama poltpüstoliga, jõhkralt tapetud loomavasikas jäeti samasse kohta selle verise peaga ema ümber hulkuma. Hoolimata esialgsest kohtukaitsest nõuab PTA jätkuvalt õigust kõik ülejäänud loomad hukata, ja täiesti mõttetult. Avalikkusele on jäänudki mulje, et põllumajandus- ja regionaalminister on asunud pigem PTA ametnike tegevust õigustama, mitte uurima, kas nende tegevus vastas seadusele, loomakaitse põhimõtetele ja elementaarsele inimlikkusele. 

Seetõttu ma küsin teilt kui valitsusjuhilt: kas teie peate selliseid loomade hukkamise viise vastuvõetavaks Euroopa Liidu ja Eesti loomakaitse põhimõtete kontekstis? Milline on teie hinnang PTA ametnike vastutusele kirjeldatud juhtumites? Kas ja millal algatatakse sõltumatu uurimine PTA tegevuse kasutatud meetodite ning juhtimisotsuste kohta? Ja kuidas kavatseb valitsus edaspidi tagada, et riigiasutused ei kasutaks loomade suhtes ebaproportsionaalset vägivalda ega eiraks kohtulikke õiguskaitsevahendeid? Need juhtumid puudutavad mitte ainult loomade heaolu, vaid ka usaldust riigi ja tema institutsioonide vastu. Seetõttu ma palungi teie selget seisukohta ja vastust, milliseid samme valitsus kavatseb astuda, et selline tegevus ei korduks.

Aitäh! Kõigepealt selle sissejuhatuse kohta. Ma arvan, et regionaal- ja põllumajandusminister teeb oma tööd südamega ja peabki tegelema nende teemadega, millega ta tegeleb. Jääme siin siis teiega eriarvamusele. 

Nüüd, mis puudutab linnugrippi, siis tegemist on ju ohtliku ja nakkava haigusega. Mulle tundub, et siin on veidi sellises retoorikas, õnneks küll mitte praktikas, sellisel määral kordumas see, mida me nägime seakatku puhul. Ja võib-olla, jah, te aitate meenutada – ehk ma eksin, aga ma arvan, et võib-olla siiski ei eksi –, aga küllap ka EKRE oli tollase seakatku ühe farmi juures, kus blokeeriti Põllumajandus- ja Toiduameti tööd, hiljem saades aru, et tegemist on ohtliku ja nakkava haigusega, mida ei tasuks teha. Aga faktide kohalejõudmine võttis ka aega. Seal oli Plaan B, kes kindlasti Eestile head ei soovi, ja KOOS ja kõik sellised, ütleme, huvitavad tegutsejad. 

Hiiumaal õnneks see päris nii ei olnud. Ma saan aru, et algselt Sääre külas Nuudi hobitalus tuvastati kõrge patogeensusega linnugripp ja selle tõttu otsustas PTA ehk Põllumajandus- ja Toiduamet hukata kõik linnud. Ja kui te küsite, mida riik sellises olukorras peab tegema, siis riik peabki järgima, nagu riigi erinevad ametid peavadki järgima neid reegleid ja protokolle, kuidas piirata ohtlike nakkushaiguste levikut. Sellisel viisil täpselt nagu toimetati. Õnneks mulle tundub, vähemalt tagantjärgi seda üldist pilti vaadates, et omavahel suheldi ja saadi arusaamisele, kuidas need asjad käima peavad. Ja sellele õnnestus seal piir peale panna. Aga tihtipeale on kannatajaks just, ütleme, ümberkaudsed linnu- või loomapidajad, kui see nakkus levib, sest ega seakatkuga ka – ega ta kuhugi kadunud ei ole. Sellega me tegeleme valitsuses üle nädala. Regionaal- ja põllumajandusminister toob neid teemasid toidujulgeolekust meile valitsusse korduvalt. Seesama debatt käib ka selle üle, kui kõrge võib olla näiteks sigade populatsioon. Näiteks Keila-suuruse pindalaga alal võib olla kolm metssiga. Nii et selleni me peame jõudma, et oleks tagatud ohutus ka kasvatatavatele kodusigadele.  Linnugripiga on tegelikult sama lugu. Nakkushaigustega tulebki tegutseda nende protokollide alusel, mis on kokku lepitud. Nii et loodetavasti see nii ka käis. Ja kui kellelgi on etteheiteid, siis saab kindlasti ministeeriumile või Põllumajandus- ja Toiduametile seda teha. Kindlasti nad neid kuulavad ja arvestavad.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, noh, ega minu küsimus ei olnud ju haigustes ja taudides, taudide levikust. Ma ei küsinud sellest. Ma küsisin reageerimist ja rääkisin julmusest ja jõhkusest, eks ole, selle käigus. 

Üldiselt see infotund ongi kujunenud kahetsusväärselt sarnaseks selle NO99 kunagise lavastusega, et "Kuidas seletada pilte surnud jänesele", kus küsimus ei olnud ju jäneses, vaid mõttetuses rääkida, seletada ja küsida olukorras, kus kuulaja või süsteem on juba surnud. 

No kuna minister Terras ilmselt veedab rohkem aega rätsepa juures endale ülikondi tellides, siis – või rohkem kui oma haldusalas pildi selgeks tegemiseks – siis räägime ka sellest teisest teemast, ehk siis, kehtestada tasuline sõit maakonnaliinidel lastele ja pensionäridele ning selle otsuse avaliku põhjendamise. Räägime selle teema uuesti üle. 

Terras siin esmaspäeval rääkis meile väga pikalt-laialt, miks seda on vaja. Ja teie siin praegu ütlete, et seda ei … ütlesite just, et, oi, et seda ei tulegi. No me peame vist jälle siin huultelt lugemist õppima – eks me siis pärast näeme, eks ole, et mis tuleb ja mis ei tule. 

Aga Terras on korduvalt väitnud ja teie ise ka, et piletihinna kehtestamine on vajalik selleks, et valideerimise kaudu koguda statistikat liinivõrgu korrastamiseks. Ja ise te ütlesite ka kuskil, et tuleb siis üks euro, aga see peab tulema. Aga paraku ei vasta see väide tegelikkusele – tasuta sõitjate valideerimine on toimunud kogu senise tasuta ühistranspordi perioodi vältel ja lisaks fikseerivad ka bussijuhid kõikidel liinidel sõitjate arvu. Ja seega on vajalik statistika riigil juba olemas olnud, kui vähegi tahetakse seda kasutada. 

Sellest tulenevalt ma ikkagi vältimatult pean küsima, et miks te väidate, et statistika kogumiseks oleks vaja kehtestada piletihind, kui valideerimine ja reisijate arvestus on juba toimunud. Kas tegemist on siis teadmatusest tuleva eksitusega või teadliku avalikkuse eksitamisega? Kui andmed on olemas, siis mis on tegelik põhjus laste ja pensionäride sõidu tasuliseks muutmiseks? Kas lihtsalt see, et Reformierakond tahab, nagu ikka silmakirjalikult rääkides kvaliteedi tõstmisest, nagu see annaks midagi nendele pensionäridele seal maapiirkonnas, kus neil nagunii raha ei ole ja autot ka ei ole? Kas valitsusel puudusid enne piletihinna kehtestamise soovi andmed maakonnaliinide tegeliku kasutuse kohta? Kui vastus on ei, siis ma palun selgitust, miks avalikkusele on esitatud vastupidine põhjendus. Ja kui vastus on jah, siis ma palun selgitust, kuidas on võimalik, et ministeerium ei kasutanud olemasolevaid andmeid.

Ja tõesti, arvestades seda, et maapiirkondade elanikke on juba tugevalt tabanud automaks ning alternatiivid ühistranspordiga (Juhataja: "Teie aeg!") paljudes piirkondades praktiliselt olematud, siis kuidas kavatsetakse edaspidi kujundada regionaalpoliitikat, mis ei karistaks maapiirkondade elanikke (Juhataja: "Aitäh!") elamise eest väljaspool suuri linnu? Aitäh!

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Jah, te olete õigesti aru saanud. Kokkulepet eakatele ja õpilastele pileti kehtestamiseks valitsuses ei ole. Seda esiteks. 

Teiseks, andmete kogumisest. Jah, ma saan aru, et pigem on tegemist sellega, et ühistranspordi eest vastutav minister, ministeerium ja tema ametnikud – sest ega minister ilmselt neid andmeid isiklikult kogumas ei käi – hindavad, et neil on vaja liinivõrgu ümberkujundamiseks ja selleks, et see liinivõrk oleks võimalikult mugav kasutajale, saada täiendavaid andmeid. Ma olen peaaegu kindel, et kui neid on võimalik saada mingil muul moel, seda saab kindlasti teha. Näiteks ka Tallinnas me loeme ju – pealinn, kas ta nüüd peab olema see näide, aga loeme – tasuta transpordiks seda, kui keegi ostab kolme euro eest selle plastikkaardi, eks ju, sellesama rohelise kaardi, ja siis viipab seda ja me vähemalt teame, kes kus liigub. 

Tulevikus igal juhul, ma arvan, ühistransport, ma võin seda ka selgitada, et ühistranspordi ümberkujundamine on ju hädavajalik, sest meil tulevad kiiremad rongid, sellessesamasse nii-öelda rütmi tuleb saada bussid, mõnes kohas tuleb asendada väiksem buss suuremaga, mõnes kohas suurem väiksemaga – see on paratamatu. Me ehitame uusi teid juurde, remondime vanu. Nii et nagu inimasustus muutub, muutuvad ka inimeste liikumisvajadused, liikumispõhjendused ja nii edasi. Ja selleks, et see võimalikult hästi oleks kujundatud – sest eesmärk ei pea olema ju iseenesest buss, mis ei lähe eikuhugi, vaid eesmärk peaks olema kvaliteetne ühistransport, mida on võimalik erinevate transpordiliikide vahel vahetada nii, et sa saad sealt, kust sa soovid, sinna, kuhu sa tahad, ja võimalikult mugavalt. Ja selleks on vaja ühistransporti kaasajastada. 

Ma lihtsalt toon lihtsalt näite – mida ma olen ka varem toonud –, et Tartus, ma täpset aastat ei oska öelda, aga Tartus tehti ühistranspordivõrk ringi, kasutades kasutajate mobiiliandmeid, mis selleks küsiti välja, ja selle tulemusena kasutajate rahulolu selle ühistranspordivõrgustikuga paranes, sest tehti selle järgi ringi, kuidas inimesed liiguvad, ja need teadmised olid olemas. 

Ja mina ka, ütleme, kasutajana tahaks, et süsteemi disainitakse selle järgi, kuidas mina tegelikult liigun või seda kasutan. Nii et selle jaoks regionaal- ja põllumajandusminister seda teeb ja see on ka selle ühistranspordireformi ülesanne. 

Nii et seetõttu, jah, ma saan aru, loomulikult, et poliitiliselt on mõnus sellist nii-öelda ažiotaaži kütta, aga vaatame tõele näkku. Kui – nagu Riigikontroll ütleb – me tahame oma ühistranspordivõrku ülal pidada ja me ei taha, et see liiga kalliks muutuks või liinid eikuhugi viiks, siis meil on vaja seda aeg-ajalt kaasajastada. Ja ma arvan, et see on ka kõigile inimestele, vaatajatele-kuulajatele üsna arusaadav. Nii et sellepärast on seda vaja teha.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Teie sõidate mersuga. Teie saate muidugi punktist A punkti B väga mugavalt, pole probleemi. Vaevalt et teie bussidega loksute mitme ümberistumisega. Ma tahaks seda küll näha! Ma arvan, et ka enamik inimesi leiab, et autoga, oma autoga taskukohaselt sõita punktist A punkti B on kõige mõistlikum, kõige efektiivsem ja kõige mugavam. 

Mulle muidugi torkas kõrva ennist, kui te vastasite siin Peeter Ernitsale, et teie küll olete kohtunud kenade daamidega, kes ütlevad, et miks see opositsioon küll nii inetult küsib. Ma arvan, et need on need inimesed, kes on nõus sööma ka kartulikoori teie poolt juhitud vabariigis. Peaasi, et korralikult ketšupit on peale pandud ja Reformierakonna loorberid on garneeringuks sätitud. Vot see on see seltskond, kes toetab niisugust poliitikat. 

Minu küsimus on seotud ikkagi sellesama loomade hukkamisega ja puudutab toidujulgeolekut. Ja puudutab seda, et kui niisugune omavoliline valdustesse tungimine, julm loomade tapmine haiguste ettekäändel – haiguste ettekäändel tihtipeale! – sisuliselt käsitleb inimesi riigi vaenlastena, ebameeldiva elemendina, kes tuleb paika panna, siis te võite kindel olla, et toidujulgeolek selles tähenduses, et seda üle Eesti, ka hobitaludes ja väikestes taludes ja perioodiliselt, näiteks suveperioodil tehakse, see kaob. Ja see on väga valusa tagasilöögiga meie toidujulgeolekule ja meie julgeolekule kriisiolukorras. Minu palve on teile vastata praegu viisakalt, et jah, ma saan sellest probleemist aru ja tegelen sellega, ja räägin sel teemal ka selle noormees Terrasega.

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Aitäh teile selle mõttekäigu eest! Ma olen kindel, et see mõttekäik edastatakse regionaal- ja põllumajandusminister Terrasele, nagu soovite. Ta saab ennast kurssi viia ja Põllumajandus- ja Toiduamet saab üle vaadata, mis seal täpselt on. 

Aga jah, ma kahtlustan, et teie sellises jutus on jälle suur hulk pooltõdesid või siis täpsemalt valeinfot. Ettekujutust, te ütlesite, haiguste ettekäändel – noh, kõik see tuleb mulle väga tuttav ette. Ma mäletan neid Aafrika seakatku aegseid debatte, kus me pidasime neid debatte erinevates formaatides. Ja veel kord, erinevad poliitikud erinevatest erakondadest, ka EKRE-st muu hulgas, ka konservatiivsed poliitikud olid seal talu ümber blokaadi moodustamas, sellepärast et paha Põllumajandus- ja Toiduamet ei saaks imearmsate notsude juurde jõuda. Mis hiljem selgus – vastas tõele, olid haiged ja tegelikult tuli toimetada, nagu reeglid ette näevad. Suurim kahju kandja on loomulikult seesama talu ise. 

Linnugripp on täpselt samamoodi ohtlik ja nakkav haigus. See ei ole väljamõeldud haigus. Me võime debateerida erinevate asjade üle, aga see ei ole ettekääne, et tungida süütute inimeste kodudesse dramaatiliselt, nagu te ütlete, ja siis minna nende koduloomi murdma. See on ikkagi paratamatus, kurb paratamatus, et maailmas on haigused, millega tuleb tegeleda. Selleks on kokku lepitud, kuidas sellega tegeletakse, kuidas seejärel hüvitatakse kahju põllumajanduspidajatele. Ja sellisel juhul täpselt selle protseduuri järgi tuleb toimetada. Nii et ma eeldan, et seda on ka tehtud. Kui on vastupidist infot, siis hea meelega jagage. See kindlasti saab edastatud sellele, kes sellega tegelema peab.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Ja nagu öeldud, tänast viiendat küsimust me ei saa avada, sellepärast et minister on haigestunud ega saa tänases infotunnis osaleda. 

Seetõttu liigume tänase kuuenda küsimuseni, mis on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on vaimse tervise kriisi süvenemine. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Meil oli teiega eile au olla ühel väga toredal üritusel, aasta arsti tiitli üleandmisel. Tänavu pälvis selle tiitli igati teenitult perearstide seltsi juht, perearst doktor Elle-Mall Sadrak. Hiljuti seesama perearst tõstatas väga olulise ja tõsise teema sotsiaalmeedias. See puudutab vaimse tervise teenuste kättesaadavust eeskätt laste puhul, aga tegelikult ka laiemalt. Ja seal on päris palju sellist tagasisidet, mõtteid ja ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. 

Ma nüüd teile teema sissejuhatuseks ütlen, et tegelikult see vaimse tervise kriis ei ole midagi uut. See on süvenenud, ma arvan, COVID-pandeemia ajal, hiljem tulenevalt majanduslangusest ja ka Venemaa sõjast Ukraina vastu, aga siin on omajagu ikkagi ka riigipoolset tegevust või tegevusetust. Kas või näiteks see, me teame, et psühhiaatriteenuse kättesaadavus sõltub üha enam inimeste rahakotist, kuna Tervisekassa hinnakiri ei vasta tegelikule turuolukorrale. Ja samal ajal teie valitsus järjekindlalt räägib, et me ei saa tervisevaldkonda lisaraha anda, kuna ei ole selge, kuhu raha kulub, ja meil tuleb siin analüüsida ja arutada. 

Aga vaadake, see ei aita neid lapsi, ei aita neid täiskasvanuid, ei aita neid perekondi, kes täna ootavad vajaliku eksperdi juurde pääsemist ja kellel ei ole neid sadu eurosid, sõna otseses mõttes sadu eurosid maksta, et minna vastuvõtule erasektori teenuseosutaja juurde väljaspool Tervisekassa hinnakirja. Nii et mu küsimus teile on hästi lihtne. Mida on teie juhitud valitsus teinud ja mida lähiajal teeb, et Eesti inimeste vaimset tervist toetada ja vaimse tervise kriisi leevendada? Just nimelt selles valguses, et meil ei ole vaja neid lõputuid analüüse, meil pole vaja veel ühte komisjoni. On vaja reaalseid otsuseid, mis operatiivselt ja nüüd ja kohe aitaksid neid inimesi, kes juba liiga kaua on ootejärjekorras ja kes tunnevad, et on jäänud oma vaimse tervise muredega üksinda. Neid on kahjuks väga palju ja ajas kasvab hulk.

Jaa, aitäh, hea küsija! Jah, seal, kus me eile viibisime üheskoos, aasta arsti tiitli üleandmisel, oli ka selle valdkonna eest vastutav minister, kellelt te saate kindlasti üksikasjalikuma informatsiooni igal sobival kellaajal. Seda esiteks. 

Teiseks, sotsiaalminister Karmen Joller, nagu valdkonna ministrid, võtab vaimse tervisega tegelemist väga tõsiselt. Seda on nad mulle ka kinnitanud ja sellega nad tegelevad. Te kirjeldasite seda ajalugu, ma ka küsisin nende käest ajalugu, Karmen Jolleri ja kolleegide käest. Eks ta ilmselt on, jah, peale COVID-i kriisi aktualiseerunud. Ma saan aru, et COVID-i kriisiga tegelemise ajal, kui veel teie seal majapidamises olite, sellele ehk nii palju silmi ei jagunud, see jäi unarusse. Pärast seda tuli Signe Riisalo, kes võttis selle asja käsile. Hea on, et käsile võttis, sest tänaseks on loodud süsteem ja seda süsteemi Karmen Joller ka seal ellu viib. Nii et see on positiivne, seda esiteks. 

Teiseks, vaimse tervise murede kasv on täiesti reaalsus ja eriti laste ja noorte seas riik kindlasti panustab ennetusse, märkamisse, õigeaegsesse abisse. Mul on siin väga pikk loetelu, eks ma püüan veidi ette lugeda, et mida valitsus juba on teinud ja mida valitsus teeb. Ütleme, kitsaskohtadest, et oleks kuulajatele öeldud, peamised kitsaskohad on spetsialistide nappus, pikad ootejärjekorrad, piirkondlik ebavõrdsus ja seesama teadmine, et lisaraha üksi ei loo kiiresti juurde psühhiaatreid. 

Aga mida riik on teinud? 2025. aastal kehtestati kohalikele omavalitsustele stabiilsem rahastusmehhanism vaimse tervise teenuste pakkumiseks, näiteks psühholoogiline nõustamine, pereteraapia, loov- ja mänguteraapia. 2024.–2025. aastal on riik toetanud koolides tugispetsialiste ja tõenduspõhiseid ennetusprogramme, sealhulgas sotsiaal- ja emotsionaalsete oskuste arendamist ja kiusamisvastaseid praktikaid. 2025. aastal on vaimse tervise õe teenuse Tervisekassa poolt rahastatud kõigis perearstikeskustes, kes soovivad ja suudavad teenust pakkuda. 2025. aastal on perearstikeskustel võimalus kaasata psühholoog-nõustaja, kelle teenust rahastatakse Tervisekassa teraapiafondist. 2025. aastal on automaatne infovahetus tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel püsivat tuge vajavate laste varaseks märkamiseks (ilma diagnoosi edastamiseta). 2024. aastal muudeti lastepsühhiaatria e-konsultatsiooni suunamise korda, mille tulemusel 17- ja 18-aastased noored suunatakse täiskasvanute psühhiaatria e-konsultatsioonile, vähendades lastepsühhiaatrite koormust. 2024. ja 2025. aastal – astmelise abi mudel. See loetelu kõik jätkub, ma saan seda veel pärast jätkata.

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Austatud peaminister! Te pidasite vajalikuks minu suunal mingi torke teha, ma natuke värskendan teie mälu. Esiteks, vaimse tervise roheline raamat, millele paljud tegevused tuginevad, võeti vastu just nimelt minu ministriks oleku ajal. Kliiniliste psühholoogide kutseaasta rahastamine tehti samuti ära minu ministriks oleku ajal, mis enne oli pikalt viibinud. See vaimse tervise osakonna loomine tehti tõesti siis, kui olin minister nii mina kui ka teie hea kolleegi Signe Riisalo. Tehti ka meie ühise allkirjaga, ühise otsusena. Nii et ei maksa kuidagimoodi rääkida, et toona jäi see unarusse siis, kui Reformierakond tuli ja asjad hakkasid liikuma. Pigem võiks öelda, et natuke vastupidi on need asjad olnud. 

Seda enam, et mu küsimus puudutab ka valdkonna rahastamist, kus Reformierakonna juhitud valitsused, ja ma rõhutan, ei ole astunud mitte ühtegi sammu – ei praegused ega eelmised – tervisevaldkonna rahastuse parandamiseks. Kui ma olin minister, siis me leidsime üle poole miljardi euro, mille peal täna tegelikult tervisevaldkond püsti püsib, ehk needsamad reservid, millest räägitakse, on ju tegelikult pandud sinna minu ministriks oleku ajal. Ja varasemalt kunagi hakati Jevgeni Ossinovski ministriks oleku ajal kunagi maksma vanaduspensionäride eest ravikindlustust Tervisekassa eelarvesse. Tegelikult need rahastuse otsused on alati tulnud ajal, kui Reformierakonda pole olnud valitsuses. 

Vaimse tervise teema, ma arvan, võiks olla üks koht, kus ei ole sellist poliitilist pingpongi, vaid me kõik saame aru, et ükski laps ei tohi jääda vajaliku abita ja selle ravi ja abi saamine ei tohi sõltuda inimese rahakotist. Täna ta sõltub. Ja selle asemel, et leida sinna valdkonda lisaraha, te loetlete ette näiteks väikseid, ka olulisi muudatusi, mida tehakse, aga ükski neist ei ole kriisi lahendava iseloomuga. Küsimus ongi teile, te viitasite, et küsige sotsiaalministrilt. Ma arvan, et see on valitsuse prioriteet, see peab olema valitsuse prioriteet. Vaimse tervise hoidmine on tegelikult miski, mille peab panustama kohalikud omavalitsused, ministeeriumid oma vastutusalades, ennetus, märkamine, õigeaegne suunamine ja loomulikult ka ravi rahastuse tagamine. Kahjuks ma ei näe tõesti, et teie valitsus selle teemaga tegeleks. Ma küsin ühe korra veel üle, kas te peate vajalikuks valdkonda lisaraha suunata, teades, et tänased lahendused ja tänased pisimeetmed, mida te nimetasite, ei aita olukorda piisavalt kiiresti parandada ja pigem teenuse ootajate hulk ajas kasvab.

Aitäh, hea küsija! Hinnang sellele, mis teie ajal tehtud või tegemata jäi, tuli valdkonna kolleegidelt ja ministrilt. Nii et kui te tundsite, et midagi jäi tegemata või pooleli, siis see hinnang tuli väljapoolt, et ei pea mina seda hindama. Mulle väga ei meeldi ka, et te pisendate seda, mida on vahepeal tehtud. Näiteks rahastusmehhanismi toetamine, tugispetsialistide ennetusprogrammide toetamine, Tervisekassa, mis tegelikult on ka maksumaksja rahast, toetab erinevaid valikuid, muu hulgas ka süsteemi muudatused, mida ma ette lugesin ja ma jäin selle loeteluga pooleli. 

Nüüd ma räägin teile asjadest, mis on juba tulemas. 2025. ja 2026. aastal tuleb kohustusliku e-konsultatsiooni täielik rakendamine psühhiaatri vastuvõtule pääsemisel, et eelisjäljekorda jõuaksid eriarsti juures kõige raskemad juhud. 2025. ja 2026. aastal on ees astmelise abimudeli laiendamine, sealhulgas uued digitaalsed e-kursused ärevuse ja depressiooni sümptomite vähendamiseks ning täiendavad pilootprojektid varajaseks sekkumiseks. 2025. aastal kutsus sotsiaalminister kokku ümarlaua, et leida lahendusi, ja 2026. aastal ehk sellel eeldame vaimse tervise teenuste ja rahastuse mahu edasist kasvu. Lisaks on Tervisekassal koostööleping Peaasjadega. Selle eesmärk on edendada ja parandada laste ja noorte vaimset tervist Eestis, pakkudes noortele vanuseni kuni 26 eluaastat kergemate kuni mõõdukate vaimse tervise häirete korral nõustamisteenust. Selle projekti maksumus on umbes 470 000 eurot. 

Nii et kui te ütlete, et see käib kuidagi ilma rahata, siis te muidugi eksite, selleks on raha vaja. Kõik needsamad tegevused ongi suunatud sellesama süsteemse lähenemise jaoks. Ütleme nii, et vaimse tervise teema on tõsine, just ka ettekujutus, et meil ei ole vaja sellega tegelemist süstemaatiliselt organiseeritult toimetada. Ma arvan, et kui te seda üritasite väita või kui ma valesti aru sain, siis nii see ei saa olla. Mul on hea meel, et Signe Riisalo ajal on loodud selline süsteem, mida Karmen Joller ka ellu viib, ja detailsemalt saab ta muidugi ise seda kommenteerida. Aga minu arvates teema on tõsine ja sellega tuleb tegeleda. Sotsiaalminister on mulle kinnitanud, et ta võtab seda asja südamega ja panustab rahaliselt ja võimalustega kõikidesse võimalustesse, mida vaja on.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Vaimse tervise kriis Eestis süveneb juba mitmendat aastat, ometi ei suuda valitsus tagada isegi kõige kehvemas seisus inimestele õigel ajal vajalikku tuge. Erinevad uuringud on näidanud, et vaimse tervise probleemid puudutavad eriti rängalt naisi ja tüdrukuid, sealhulgas ületöötanud hooldus- ja haridustöötajaid, üksikvanemaid ja noori naisi. Selle taustal on eriti muret tekitav, et valitsus moodustas taas ühe kõrgetasemelise ja tulevikku kujundava nõukoja, tehisintellekti nõukoja, kus pole mitte ühtegi naist. Me räägime valdkonnast, millel on juba praegu ühiskonnale väga suur negatiivne jalajälg just vaimse tervise mõttes ja mis järjest enam mõjutab ka tervishoidu, haridust, tööturgu ja sotsiaalkaitset. Kuid selle suunamisel puudub rohkem kui poole ühiskonna ehk naiste hääl ja vaade. 

Seetõttu küsin, kuidas te põhjendate, et Eesti valitsuse määratud nõukoda, mis suunab tehisintellekti arengut, on sooliselt täiesti tasakaalust väljas? Miks ei leitud Eestist või mujalt mitte ühtegi pädevat naist, kelle kogemused ja teadmised oleksid väärt esindatud olla selles koosseisus? Ja kas te peate sellist koosseisu ise eetiliseks, legitiimseks ja ühiskonda kaasavaks? 

Ja lõpetuseks. Kui Reformierakonna liikmed räägivad sotsiaalmeedias hästi palju viimasel ajal soolisest võrdsusest ja naiste õigustest, siis milliseid reaalseid ja mõõdetavaid samme on teie valitsus viimase aasta jooksul teinud naiste osaluse suurendamiseks otsustustasandil, eriti tehnoloogia- ja innovatsioonivaldkonnas?

Aitäh! Taristuminister palus siit kõrvalt edasi öelda, et raudtee, mida peetakse üsna mehelikuks alaks, juht on nüüd naine, nagu ka esimees on naine 1. aprillist, nii et tema võib samme ette näidata, kui soovite. Aga see selleks. 

Ma, jah, neid pingeid tahaksin maha võtta. Mulle tundub, et tehisintellekti nõukoja loomine, nagu ettevõtjate nõukoja loomine, on siiski hea asi. Ma saan aru, et poliitikas on selline komme, et otsida ka hea asja juures kohe midagi, kuhu saaks kruvikeerija vahele ja siis saaks sinna kriimu peale. Aga tegemist oli nõukoja esimese kohtumisega. Sinna tuleb liikmeid veel juurde vastavalt sellele, millised on fookusteemad, keda juurde on vaja. Umbes 10–15 inimest, kindlasti ka rahvusvaheliselt. Sinna tuleb ka naisi. Eilegi oli Kirke Maar, kes oli ka esitlusel kohal ja hakkab juhtima Riigikantselei tehisintellekti – AI, nimetame seda tehisintellektiks – meeskonda. Nii et naisi on juba selles tegevuses või nii-öelda esimestes kogunemistes samamoodi, ja tuleb ka juurde tulevikus. Nii et kui see on ainus tingimus selle juures selle toetamiseks, siis võite toetada küll.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema peaks puudutama julgeolekut. Küsima peaks Riigikogu liige Mart Helme, aga keda praegusel hetkel saalis ei viibi, on kolleeg Mart Helme. Seetõttu oleme olukorras, kus me seda küsimust avada ei saa ja peame edasi liikuma. Mart Helme ikkagi jõudis kohale. Me oleme jätkuvalt seitsmenda küsimuse juures ja teema on julgeolek. Küsimus on suunatud peaminister Kristen Michalile ja küsib Riigikogu liige Mart Helme. Mart Helme, palun!

Jaa, ma kõigepealt vabandan, et te pidite ootama mu järele. Ma tormasin küll nii ruttu, kui jõudsin, aga siiski pisut hilinesin. Aitäh ootamise eest! 

Ja küsimus puudutab mul nüüd praegu maailmas toimuvaid murrangulisi sündmusi. Ja selles olukorras minu arvates on Eesti välispoliitika toimetamas ebaadekvaatselt. Ja kuna valitsuse juht vastutab kogu valitsuse tegevuse eest, siis vastutab ta ka loomulikult meie julgeolekupoliitika ja välispoliitika eest. 

Ja mida ma silmas pean? Ma pean silmas seda, et me oleme arusaadavalt – ma rõhutan, arusaadavalt – võtnud väga selge ja – võiks öelda – konfronteeruva hoiaku Venemaa suhtes, kes peab agressiivset sõda ja kes kujutab endast loomulikult ohtu mitte ainult Ukrainale, kus ta praegu sõdib, vaid ka paljudele teistele riikidele, Eesti kaasa arvatud. Samal ajal oleme me võtnud ka väga vastanduva hoiaku Ameerika Ühendriikide, eriti Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi suhtes. Ja üsna teravaid hinnanguid tuleb nii Välisministeeriumist, välisministri enda suust, kui ka teiste küllaltki kõrgete Eesti esindajate suust, kes on meil seotud välispoliitikaga. 

Minu küsimus ongi nüüd selles, et kas valitsus teadlikult vastandab ennast Ameerika Ühendriikidele ja Donald Trumpile, ehk, seades ennast sisuliselt vastamisi kahe meie julgeolekut kõige otsesemalt kas ohustava või tagava suurjõuga. Või on see kuidagi senise maailmakorra järgimise inertsist tingitud segadus? Ja kas teie kui valitsusjuht võite kinnitada siin, et Ameerika Ühendriikidega ja Donald Trumpiga me siiski soovime vastandumist vältida? Aitäh!

Aitäh! Ameerika Ühendriigid on meie julgeolekupartner. Ja on olnud seda olenemata mis tahes administratsioonist, on seal olnud vabariiklased või demokraadid. Seda ma olen ka varem öelnud ja siin ilmselt üllatust ei ole. 

Kas sõbrad alati kõikides asjades ühel nõul on? Ma olen ka varem öelnud, et näiteks seesama tollipoliitika, mis minu hinnangul ei tee kedagi jõukamaks, ei ole selline poliitika, mida meie ajaksime. Euroopa vaatest siiski täiendavate tollide kehtestamine või nendega ähvardamine ei ole mõistlik poliitika. Ja kui meil on vaja Euroopas samme sellele vastu astuda, me astume. Ja ma arvan, et Euroopa suutis selle sõnumi ka anda. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab väärtuspõhist poliitikat, siis meie hoiak – ja ma arvan, et see on ka mõistlik; ma arvan, et see on Eesti rahva enamuse hoiak – on, et jõuga piire ei muudeta. Ja see kehtib nii Ukraina, Gröönimaa kui kõikide teiste riikide puhul. 

Kui nüüd, kui te küsite sellise nii-öelda konservatiivse, ütleme, poliitikadebati või kultuurisõdade – nagu te olete seda vist ise nimetanud – siiatoomisest, siis mina isiklikult neid siin näha ei tahaks, aga juba esimene punkt tänases infotunnis Martin Helmelt reetis, et neid kultuurisõdasid üritatakse siia tuua. Me rääkisime pikalt, kus mina rääkisin faktidest ja Martin elegantselt muidugi selgitas mulle, kuidas Statistikaamet ja kõik ülejäänud on Reformierakonna käsilased, et immigratsioon tegelikult on hoopis teiste numbritega, kui Eesti riigil on. Need on ikka need kultuurisõjad, mida siia tuua tahetakse. 

Nii et, jah, ma kutsuks küll üles, et loobuge teiegi konservatiivse poole pealt nende kultuurisõdade siiatoomisest. Julgeoleku nii-öelda tagamisel me oleme koos. Ja mul on hea meel näha, et ega siis NATO-s ka näiteks nendel hetkedel, kui on olnud keeruline – viimased hetked näiteks olid, kui Vene hävitajad olid meie õhuruumis, siis Ameerika presidendi sõnum, Donald Trumpi sõnum oli, et laske nad siis alla, kui te õigeks peate. Ja Poolat, Baltimaid tema on pühendunud kaitsele. Samamoodi olen ma olnud temaga koos näiteks NATO tippkohtumisel Haagis eelmisel aastal, kus tema sõnum oli lihtne, et Euroopa peab panustama rohkem kaitsele ja kuna ta näeb, et Euroopa panustab rohkem kaitsele, siis tema on täpselt samamoodi pühendunud NATO-le ja artikkel 5-le. 

Nii et ma eeldan, et NATO toimib kenasti. Praktikas toimib ta väga hästi – laevad on merel, lennukid on õhus. Ka retoorikas võib-olla saab veidi seda temperatuuri NATO-s maha keerata, sest, tõepoolest, sellest vastasseisust saavad kasu, rõõmu ainult need, kes on meie suhtes pahatahtlikud – eeskätt Venemaa. Nii et, jah, ma arvan, et seda on mõistlik mitte teha. 

Ja, jah, veel kord – ärge neid kultuurisõdasid meie tuppa tassige. Aitäh!

Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No minu arvates neid kultuurisõdasid tassite tuppa pigem teie, sest et immigratsioon on nii julgeoleku kui ka kultuurisõja küsimus, ta on mitmetahuline. Ja me jääme täiesti eriarvamusele selles suhtes, kas meil on immigratsiooni liiga palju, sealhulgas slaavi rahvaste immigratsiooni, keda me ei saa kuidagi usaldada oma ajaloolist kogemust arvesse võttes, või neid ei ole piisavalt palju teie seisukohast siin. Nii et me jääme selles suhtes eriarvamusele. Teie rõhute mingile statistikale, meie ütleme, et see statistika ei vasta tõele. Meie rõhume sellele, mida me näeme tänaval ja kogeme kaupluses. Vene keel on Tallinna vallutanud ja see on meile julgeolekuoht. 

Ja nüüd tagasi tulles ikkagi suhete juurde Ameerika Ühendriikidega. Me oleme võtnud ikkagi ju väga selge hoiaku, et me vastandume Ameerika Ühendriikidele praktiliselt kõikides olulistes küsimustes. Olgu teemaks Venezuela, jah, me ei nuta Maduro pärast – ei nuta, keegi ei nuta, mina ka ei nuta –, aga samal ajal me oleme ikkagi väga kriitilised, et nii ei tohi teha. Me ei nuta Kuuba pärast, aga samal ajal anname Kuubale raha. Me ei nuta Taani pärast, me oleme Taaniga solidaarsed, aga samal ajal kritiseerime Ameerika Ühendriikide minu arvates kogu läänemaailma kaitsvaid strateegilisi algatusi ja seame sellega ohtu tegelikult omaenda julgeoleku, sest meil ei maksa absoluutselt mingisugust kõhklustki omada, et venelased ei soovi meie suhtes täpselt samasuguseid poliitikaid ajada, nagu ajavad ameeriklased võib-olla Gröönimaa suhtes, ainult et venelased ei saa midagi teha seni, kuni Donald Trumpi suur kämmal on meie kohal. Donald Trump on väga tujukas inimene, nagu te olete kogenud, ja on inimene, kes on väga solvuv inimene. Aga kui ta ikkagi leiab, et see Eesti on ju risti ja põiki jalus, kogu aeg töötab vastu kõikidele meie julgeolekueesmärkidele, siis ta võtabki selle kämbla meie kohalt ära. 

Nii et minu küsimus on ikkagi jätkuv. Meil ei ole Ameerikaga nii palju ühiseid väärtusi, nagu te püüate siin muljet jätta. Ameeriklased kritiseerivad Euroopa immigratsiooni, Euroopa kultuuripoliitikat laiemalt, kritiseerivad meie soo- ja rohepoliitikat, leiavad, et Euroopa on sellega ennast auti mänginud. Ameeriklased ei suhtle teie …

Teie aeg!

… eelkäija Kaja Kallasega. Meil on siin väga konfrontatsiooniline olukord ja minu arvates teie valitsus kallab sinna õli tulle. Või saan ma äkki valesti aru?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Nojah, mis ma nüüd teile ütlema pean? Ma arvan, et mõnest asjast saate kindlasti valesti aru. Midagi teha ei ole. Kui ma vaatan neid numbreid, ma saan aru, et see kuidagi … Millestki siiski riigis peab lähtuma. Statistika, numbrid siiski klapivad ja tihtipeale trende kirjeldavad. Meie rahvaarv on siiski väiksem ja negatiivseks on pöördunud ka rändesaldo. Eelmisel aastal esialgsetel andmetel – rõhutan: need on esialgsed andmed, sest võib-olla midagi täpsustub –, registreeritud rändeandmetel saabus riiki vähem inimesi, kui siit lahkus. See on nüüd esimene kord aastast 2014, kui rändesaldo on jäänud negatiivseks. Sellel foonil ma ei kujuta ette, müts maha teie nende poliitikadoktorite ees selles konservatiivses maailmas, kes üritavad sellest välja otsida juttu, et on mingi massiränne. Numbrid seda kuidagi ei toeta. Seetõttu ma kardan, et see jutt faktikontrolli üle ei ela. Seda esiteks.

Teiseks, julgeoleku valdkonnas. Mina suhtlen Ameerika Ühendriikide esindajatega erinevas formaadis ja võin kinnitada, et Eestit peetakse julgeolekut lisavaks ja väga tugevalt oma NATO ja regiooni julgeolekusse panustavaks riigiks. Meie erinevatest teenistustest arvatakse väga kõrgelt. Eestil on see, millega panustada üldisesse julgeolekusse, täiesti olemas, ja seda me kindlasti teeme. Mul on väga keeruline öelda, kust te oma vaated võtate, justkui keegi võiks arvata, et Eesti ei ole julgeolekus eesliinil või eesliinil panustaja. Sest erinevalt paljudest riikidest Eesti ka teeb seda. On neid riike, kes on – kuidas ma ütlen? – maailmas läbi ajaloo rääkinud sellest, et nad pingutavad julgeoleku nimel, ja võib-olla on jäetud pingutamata, värvitud seinu. Eesti reaalselt paneb sellel aastal 5,4% ehk 2,4 miljardit kaitsesse. Sellega, ma arvan, me oleme topp 3 või topp 5 panustaja hulgas selle investeeringuga.

Me ei tee seda sellepärast, et oleks tore või oleks tore protsenti näidata, vaid ikka sellepärast, et meie lapsed saaks elada rahus. See on asja mõte.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Ma pean siin ka faktikontrolli tegema. Te enne, eelmise küsimuse ajal rääkisite mulle nõukogudeaegsest statistikast. Nõukogude Liidu statistika näitas, et elu on hea ja läheb järjest paremaks. Venezuelas ka näitas, et elu on hea ja läheb järjest paremaks, kõik on rikkamaks saanud. Statistika manipulatsioon on kas või seesama küsimus, et meil eelmisel aastal oli rändesaldo negatiivne. Aga kui palju nendest oli eestlasi, kes ära läks, ja kui palju nendest oli viimase mõne aasta jooksul siia ajutiselt tulnud ukrainlasi, kes tagasi läks või edasi läände läks? See statistika on manipulatsioon. 

Enne ütlesid ka, et tollid ei tee kedagi jõukamaks. Teevad küll, Ameerika Ühendriike teevad jõukamaks, ja sellepärast nad teevadki neid. Meile ei pruugi see meeldida, sest see meid ei tee jõukamaks, aga kehtestajat riiki teeb. 

Nüüd väärtusruumist rääkides. No see ongi meie mure siin praegu, et meil see väärtusruum on ümber kujunemas. Need on konkreetsed valikud, konkreetsed otsused, mida Eesti peab selles keerulises olukorras langetama. Ja meie mure on see, et meil on täna valitsus, kes on ebaadekvaatne ja ebapädev ning elab endale räägitud valede võrgustikus, nagu me selle statistikaga just praegu tuvastame. 

NATO peasekretär. Sellest tulenevalt, eks ole, on tulnud algatus – see algatus on kerinud juba mõnda aega –, et Euroopa Liit teeb oma NATO ilma Ameerikata ja kui ta seda ei saa, siis ta teeb NATO kõrvale oma kaitsejõud, oma kaitsealgatuse. Me kõik saame aru, miks nad seda teevad. See on selle jaoks, et võtta liikmesriikidelt ära viimane suur suveräänsuse kang, võtta riigikaitseraha Brüsseli kontrolli alla ja võtta julgeolekualased otsused Brüsseli kontrolli alla ja vajaduse korral omada ka relvajõudu, mis – nii nagu omal ajal Varssavi paki organisatsioonis – läheb sõnakuulmatuid liikmesriike karistama. See on see põhjus, miks seda tehakse. 

Aga NATO peasekretär Mark Rutte ütles esmaspäeval, et kui keegi siin mõtleb, et Euroopa Liit või Euroopa tervikuna suudab iseennast kaitsta ilma USA-ta, siis unistagu edasi. Ta ei suuda seda. Ta lisas veel, et ma arvan, et Venemaa presidendile Vladimir Putinile see väga meeldiks. Nii et mõelge uuesti, ütles Rutte. 

Ja ma küsingi, mida siis valitsus ütleb. Mis meie seisukoht on? Kas me tahame lüüa kaasa sellesse Euroopa armee tegemisse, mis on meie suveräänsuse kahjustamine ja meie julgeoleku kahjustamine, või me ei taha? Me paneme panuse ikkagi sellele, et ameeriklastega koos.

Siin on nüüd mitu asja teie küsimuses. Kõigepealt, selliselt üldpoliitiliselt, mulle tundub jah, et Donald Trumpi imago kogu sellel konservatiivsel tiival – eks te peate ise otsustama, kas see on see sõnum, mida te enda poliitikas tahate Eestis anda ja kirjeldada. Ma saan aru, et teie olete seda suutlikult peale surunud Isamaale ja teistele, kes üritavad seda katta. Müts maha, te olete edukad olnud selles. Mulle tundub, et joondutakse pigem teie järgi, mitte vastupidi. Mulle isiklikult oleks meeldinud võib-olla, ma ei tea, konservatiivide poolelt Ronald Reagani poliitika ja nii edasi, mida konservatiivid ise ka hea sõnaga meeles peavad. Aga see selleks. 

Nüüd, mis puudutab Euroopa Liidu võimekust, Euroopa riikide võimekust kaitses – ma ütleksin nii, et need kaks asja ei ole kuidagi vastuolus. Euroopa riikide panustamine kaitsesse igal juhul peab kasvama, selles pole ju kahtlust. Ja me oleme seda lubanud, selle kohustuse on võtnud ka NATO riigid, me oleme Haagis sellise sõnumi andnud, et 5% kaitsesse tuleb panna. 

Ja veel kord, kaks asja ei ole omavahel lahus ega vastuolus. NATO kaitseplaanide alusel sellesse kaitsesse panustataksegi. See ei käi kuidagi tühjas vaakumis, et igaüks ise vaatab, vaid need Euroopa riigid, kes on NATO-s, otsustavad NATO kaitseplaanide alusel, kuidas sellesse panustatakse ja selle järgi ka vastavalt toimetatakse. Mark Rutte hinnang, et Euroopa ei suuda oma kaitset üksi üle võtta – võib-olla see mingis ajaraamis on tõsi, aga pikemas plaanis ma arvan, et Euroopas on nii jõukust kui ka võimsust, et kujundada välja oma kaitsevõimed. Kaitsetööstused – ma ei tea, kolm aastat, viis aastat läheb, ühel hetkel on kaitsetööstused kindlasti paremas olukorras. Eestis on väga tublid kaitsetöösturid, mujal on tublid kaitsetöösturid, toimetamine käib, täiendavad investeeringud kaitsevõimesse, laskemoona. 

Jah, ilmselt väga palju selliseid kriitilisi võimeid tuleb täna osta maailmast, Ühendriikidest, Koreast, Iisraelist, kust iganes, Prantsusmaalt, kust iganes ostetakse. Aga tulevikus on kindlasti seda võimet ka Euroopas ise toota, ise hakkama saada. Ja tuleb juurde uusi sõjapidamise viise ja tehnoloogiaid, mida me õpime muu hulgas Ukrainast. See ei ole ainult ühesuunaline tänav, vaid tegelikult tuleb ka sealt tagasi. Nii et ma ütleks teile, et Euroopa, mis varem on olnud selline üsna pehme rahuprojekt, ilma relvadeta ja armeeta, valmisolekuta, ma arvan, et ta ajas muutub kindlasti tugevamaks ka selliseks, kus on olemas korralik kaitsevõimekus. Ma arvan, et Venemaad vaadates ja Venemaa ohtu vaadates on see paratamatu, aga need kaks asja tingimata ei ole vastuolus jälle. Te üritate ehitada vastuolu NATO ja Euroopa Liidu võimestumise vahel. Euroopa panustab kaitsesse NATO kaitseplaanide alusel. Me töötame NATO süsteemis ja väga hästi töötame.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile. Küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teema on koostöö valitsuses. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud taristuminister! Teie töökohustuste hulka kuulub selline märksõna nagu liikuvus ka. Meil on olemas selline hea kolleeg, kes tegeleb ka liikuvusega, aga kes eile oleks võinud täiesti ilma tööta jääda. Ma pean silmas minister Terrast, tema tegeleb ka liikuvusega. 

Minu küsimus on sulle kui elukogenum inimene, kas te olete valitsuses või kabinetis omavahel arutanud, et sa oled öelnud, et see ei ole eriti tark mõte, et hakata vanainimesi ja lapsi nii-öelda kottima 20-eurose kuukaardiga. Kas te olete omavahel kas või kabinetis või kusagil arutanud, et kuule, sellise lollusega ära küll välja tule? Selles, et on vaja ühistransporti tuunida ja reformida, ei ole ju kahtlust. Aga on teil omavahel olnud selline vestlus või oled sa talle öelnud, et ära sellise lollusega tule välja?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma olen tõesti vanem ja selles mõttes kogenum kui regionaal- ja põllumajandusminister – oma vanuselt juba – ja võib-olla rohkem maal ka elanud ning kokkuvõttes võib-olla rohkem bussi ja rongiga sõitnud tänu pikale eale. See on täiesti õige, et seda ühistranspordireformi on vaja teha. On see siis reform või lihtsalt selline ümbervaatamine, kuidas saada paremini teha. Mina näen siin vaadates isegi kahte erinevat tahku. 

Üks on see, mis toimub Tallinnas ja Tallinna ümber, kus oleks oluliselt võimalik ühistranspordi rolli suurendada, sest inimesed on siin ja võib-olla ühistranspordi parendamise abil saaks lõpuks tõesti neid ummikuid ka vähemaks ja bensiini kulu väiksemaks kokkuvõttes autodel. Teine olukord on hoopis maapiirkondades, kus on vaja saada hommikul tööle, reeglina maakonnakeskusse ja õhtul tagasi ning lapsed huviringidesse peale kooli ja tagasi. Tõesti, minister Terrasega kabinetis oli arutelu, nagu peabki olema, kui ta ühistranspordireformi esimest korda tutvustas, see oli mõni nädal tagasi. Ja siis oligi korraks täpselt nii, nagu te kirjeldasite, kus minister Terras korraks küsis ka, kuidas ma taristuministrina arvan, mis teha tuleks või mis sammud. Sellest me rääkisime küll. 

Aga paraku on praegu avalikus ruumis valesti läinud on see, et laste ja pensionäride piletiraha teema on tõmmatud kontekstist välja ja nii suureks, et kogu möll, heas või halvas mõttes, käibki selle teema ümber ja see isegi segab vaatama seda suurt pilti. Nüüd, kus korduvalt on öeldud nii minister Terrase enda kui ka peaministri poolt, et see 3 miljoni kokkukutsumine laste ja pensionäride kaudu ei lähe niimoodi käima, siis ma loodan, et ka regionaal- ja põllumajandusmister saab vaadata kogu ühistranspordi ümberkujundamist uue pilguga ja süsteemselt, et võtaks selle laste ja pensionäride teema maha ära ja las ta siis tegeleb sellega. Ja ma taristu poole pealt kindlasti aitan kaasa nii palju, kui vähegi saan. Ja kui küsitakse.

Suur tänu!

Ja, Peeter Ernits, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vaatasin sinu neid töökohustusi ja siin on kolm väga seksikat ja olulist asja.

Number 279: jaanipäevaks Tartusse rongiga 160 kilomeetrit tunnis. On see reaalne? 

Teine on see, et kolmandaks kvartaliks – number 353 ülesanne sul – laevad Eesti lipu alla. On see reaalne? 

Ja kolmas, number 355: Ukraina merenduse ülesehitus. Seal ei ole tähtaega. 

Valgusta meid palun selles kolmes olulises ülesandes, mis on sinul selles koalitsioonilepingu järgi. Aitäh!

Aitäh! 

Alustame kolmandast, sellest Ukraina merenduse ülesehitusest. Tõesti, koalitsioonilepingus selline punkt on. Ja siin on väga värske sõnum edasi anda, et 16–17 veebruar toimub Stockholmis just Põhjamaa riikide transpordi… või taristuministrite kokkusaamine, kus Rootsi valitsus või nende taristuminister veab sellist koostöölepet, mis tehaksegi Ukraina ülesehituseks. Seal hulgas on ka siis merenduse teema, kus meie oleme juhtrollis või öelnud, et me kindlasti seda toetame. Nii et tänase plaani järgi veebruari keskel me Stockholmis selle sellise koostöömemorandumi Põhjamaade vahel ka alla kirjutame, et Ukrainat siis rohkem toetada taristu ülesehitusel, ja Eesti poolelt siis sõnumina, et just merenduse osas pakume tuge. 

Siis teine teema oli see 160 kilomeetrit tunnis – või see oli esimene teema? Jah, raudtee. Siin on ajaprognoos selline, et Tartu suund saab elektrifitseeritud selle aasta sügisel ja siis saab ka 160 kilomeetrit tunnis sõita Tallinn–Tapa–Tartu elektrirongidega. Need rongid on siis, osaliselt need Škoda rongid on kohal, nii et selle aasta lõpus tänases teadmises see 160 kilomeetrit tunnis ka tuleb. Mis ei tähenda niimoodi, et kogu aeg on 160 kilomeetrit tunnis, vaid sõltub siis, kus on peatused ja kus on mingid muud piirangud. Või noh, ütleme siis, ikka põhiliselt peatuste poolest. Kui on, kaks peatust on … Ma selgitan lihtsalt sellepärast, et kui on kaks peatust hästi lähedal, et siis see rong ei jõuagi vahepeal 160 sisse võtta, nii et siis tervel trassil seda 160 ei saavuta, aga see selleks. 

Ja see teine teema oli ... Aa, laevad Eesti lipu alla. Jaa, see on nüüd pikem teema. See ei ole niimoodi, et, vot, et täpselt selleks ajaks on valmis. Meil on praegu väljatöötamisel just need meetmed, et kuidas ikkagi meelitada laevu Eesti lipu alla. See on pikk protsess. Me ei saa minna tegema ainult niimoodi, et anname hästi suure allahindluse või teeme tasuta või maksame peale, sest siis me ei suuda teiste riikidega võidelda. Nii et me praegu mõtleme välja just neid meetmete kompleksi, et neid laevu rohkem Eesti lipu alla saada. Aga see peab olema kokkuvõttes Eesti riigile ka kasulik, sest me ei tee nii, et "tulge kõik meie lipu alla, ükskõik, mis see maksab". Aga, jah, tegeleme. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud taristuminister! Mul on väga lihtne lühike küsimus. Kas me 2030. aastal sõidame Rail Balticuga Tallinnast Varssavisse? Jah- või ei-vastus.

Siin ei ole jah- või ei-vastust, vaid siin, nagu ma olen korduvalt öelnud, saame Eesti eest rääkida meie. Me liigume tempos, et 2030 on Rail Balticu Eesti osa valmis. Samasuguse kohustuse on võtnud Läti ja Leedu, aga nemad saavad rääkida ikkagi enda eest, meie ei saa rääkida teiste riikide eest. Aga me tõesti omalt poolt teeme kõik, et 2030 oleks valmis nii Eesti osa kui ka toetame Lätit, Leedut ja ka Poolat. Tegelikult on ka Poolal see lõik, mis on vastu Leedu piiri, veel lõpetamata. Poola ministriga on sellest korduvalt juttu olnud ja nemad liiguvad selles tempos, et 2030. aastal valmis saada. 

Nii et järjekordselt vastan, et Eestis on väga suur tempo ehitusel peal. Meedias oli mingisugune pealkiri, et ühtegi kilomeetrit ehitatud ei ole. Ehitusfirmad, kes Rail Balticut ehitavad, andsid kommentaari, et ei ole valmis ja ei peagi olema ja ei saagi olla, sest ei ole mitte mingisugust mõtet teha see üks liiper või üks kilomeeter praegu rööbastega valmis, vaid töö käib ikka nii, nagu plaan ette näeb. Tõesti, Eestis on täna 100 kilomeetrit 200-st töös ja selle aasta lõpuks on kogu trassil ehk 200 kilomeetril töö käimas. Aga ka selle aasta lõpus ei pruugi ühtegi kilomeetrit valmis olla ja seda ei olegi vaja valmis teha enne, kui kogu trass Eesti osas tööle hakkab.

Aitäh! Ma lõpetan meie kaheksanda küsimuse käsitlemise. Meie tänased registreeritud küsimused on ammendunud, aga see ei ole veel kõik, sellepärast et Riigikogu liikmetel on võimalik nüüd registreeruda küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamisel palun öelda ka selgelt, millisele ministrile teie küsimus on suunatud. 

Liigume järjekorras edasi. Esimene küsija on kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Soovin jätkata debatti vaimse tervise kriisi teemal. Pean kahjuksin ütlema, et teie vastused ei rahuldanud mind. Ma arvan, et ei rahuldanud ka kõiki neid tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid inimesi, kellel tegelikult on vaimse tervise teenuste kättesaamisega probleeme ja raskusi ning kes tahaksid oodata nii peaministrilt kui valitsuselt oluliselt selgemat reageerimist, tegutsemist ja probleemi tunnistamist. 

Loetlesite mitu konkreetset meedet, mida siin järk-järgult tehakse ja mis kõik on kahtlemata mõistlikud ja vajalikud, aga nagu ma ütlesin oma eelmises küsimuses, ükski neist ei ole oma olemuselt ega ka mitte kogumis kriisi lahendav. Tegelikkuses tehakse liiga vähe liiga hilja. Kahtlemata võime siin põrgatada palli, et kelle ajal oleks võinud otsuseid teha – palju asju oleks võinud kümme aastat tagasi teha ja ette näha tegelikult –, aga nüüd ja praegu, kus on teie juhitud erakond vastutamas nii peaministri erakonnana, rahandusministri erakonnana kui ka sotsiaal- ja terviseministri erakonnana, tõepoolest ootaks vähe jõulisemat tegutsemist tervisevaldkonna rahastuskriisi lahendamisel, mis on ka seotud vaimse tervise kriisiga. 

Nii et ma küsin teilt veel kord üle. Kas teie kavatsetegi nüüd otse öeldes tiksuda järgmise aasta ära kuni Riigikogu valimisteni, teha need väikesed peenhäälestuse otsused ära või olete valmis võtma ka poliitilise vastutuse ja initsiatiivi, et päriselt vaimse tervise kriisi lahendada? See eeldab tõesti nii panustamist ennetusse, see eeldab tõesti varajast märkamist, see eeldab ministeeriumidevahelist koostööd, see eeldab ka tervisevaldkonda lisaraha eraldamist, nii Tervisekassa hinnakirja ümberkujundamist kui ka just nimelt täiendava ressursi suunamist vaimse tervise valdkonda. Neid valdkondi on loomulikult rohkem, aga hetkel räägime sellest. 

Kas teil on see valmidus olemas ja neid samme plaanis teha või te arvate tõesti, et nendest üksikutest meetmetest, mis te loetlesite, mis oma loomult on väiksed, aga vajalikud, piisab olukorras, kus tegelikult me näeme, et trend on negatiivne ehk teie valitsemise ajal vaimse tervise valdkonna kriis süveneb?

Aitäh, hea küsija! Ühes te olite edukas: te olite kõige kiirem nupulevajutaja. Selle puhul õnnitlused, aga küsimus läks märgist mööda. Ma nüüd kordan. Riik on vastanud kasvavale vajadusele. Teenust saanud inimeste arv ja rahastus on suurenenud. Kordan, teenust saanud inimeste arv ja rahastus on suurenenud. 2026. aastal ulatub vaimse tervise teenuste maht ligikaudu 74 miljoni euroni. 

Teiseks, kui te nüüd räägite sellest pikast loetelust, siis selle kohta ma julgen öelda, et Signe Riisalo ajal loodi selline baas selleks ja Karmen Joller viib seda ellu. Te ütlete, et see on peenhäälestus – laenates Andrus Ansipit, selles peenhäälestuses ma tahaks elada. Kõik need tegevused tegelikult aitavad kaasa sellele, et vaimse tervise abi kättesaadavus oleks parem. Siin on sees nii omavalitsustele tuge, siin on sees koolides tugispetsialistide ja tõenduspõhiseid ennetusprogramme, siin on sees 2025. aastal näiteks vaimse tervise õe teenus, Tervisekassa poolt rahastatud. Ma arvan, et te teate, et Tervisekassa raha on samamoodi maksumaksja raha. 

Samamoodi on perearstikeskustele loodud võimalusi, on loodud automaatset infovahetust, muudetud lastepsühhiaatri e-konsultatsioone, et selle tulemusena saaks 17–18-aastased noored täiskasvanute psühhiaatri e-konsultatsioonile, et vähendada lastepsühhiaatrite koormust. On veel palju samme. On samme tulemas sellel aastal, on ka järgmistel aastatel. 

Lisaks on Tervisekassal erinevaid lepinguid, seda abi osutatakse. Nii et mul on väga kahju, et te tõsisel teemal olete võtnud sellise, kuidas öelda, munitsipaalpoliitiku hoiaku, et kõik on viletsalt. Kiidame neid inimesi, kes pingutavad, sinna valdkonda on kindlasti nii ressurssi kui ka jõudu juurde vaja. See teema on tõsine. Sotsiaalminister on öelnud, et ta sellega tegeleb. Aidake kaasa, kui oskate, andke nõu, aga see munitsipaalpoliitika retoorika jätke kuskile mujale.

Aitäh! Järgmine küsija on Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Minu küsimus on peaministrile ja ma küsin seda, mida ma tegelikult tahtsin justiitsministri käest küsida. See puudutab e-valimisi. Kahjuks on valimistega manipuleerimise võimalikkus üks ohtlikumaid poliitilise korruptsiooni vorme. See paneb ohtu nii riigi julgeoleku kui ka demokraatia. TalTechi teadlane Tarvo Treier tuvastas e-valimiste auditeerimise süsteemis väga ohtlikke lünki ja võimalikke manipuleerimisohte. Näiteks jättis see süsteem tuvastamata, kui lisati niinimetatud kummitushääl, süsteem jättis tuvastamata, kui näiteks kehtiv e-hääl tunnistati kehtetuks või muudeti e-häält. Süsteem jättis isegi tuvastamata, kui valija oma valikut muutis pabersedeliga, aga süsteem ikkagi luges ka tema varem antud e-hääle kehtivaks. Nendest ohtudest andis teadlane teada valimisteenistusele eelmise aasta veebruaris. Valimisteenistus hoidis seda infot saladuses – ei teavitanud Riigikogu ehk seadusandjat, ei teavitanud avalikkust, ei teavitanud audiitorit, kes auditeeris viimaseid kohalikke valimisi – ja tuli selle infoga välja täpselt päev pärast seda, kui kõik KOV-i valimistel antud e-hääled olid hävitatud ehk 9. detsembril. Ehk siis peaaegu aasta aega hoiti infot kinni ja seda teadmist, et e-valimiste auditeerimise süsteemi saab petta, ja ka teati täpselt, kuidas seda teha. Valimisteenistus hoidis seda infot pea aasta aega saladuses ega viinud mitte ühtegi parandust sisse viimasteks valimisteks. 

Mul on küsimus. Võib-olla teie olite kursis, et sellised ohud on olemas, äkki teid teavitati, võib-olla justiitsminister teid teavitas? Mida te peaministrina arvate, kas selline info kinnihoidmine valimisteenistuse poolt on kohane, vastu võetud, ning mida te kavatsete ette võtta, et tagada valimiste läbipaistvus ja turvalisus? Või kui te jälle ütlete, et ei ole vaja midagi ette võtta, kas siis teile sobib, et meil on sellised potentsiaalsed ohud ja riskid olemas?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Kõigepealt, jah, justiitsminister on meil ilmselt saanud külma, loodetavasti mitte sellesse, mis siin hooajaliselt levib, seda grippi, aga hoiame pöialt. Tee ja soojad sokid aitavad. 

Nüüd, teie viidatud audit on ju igati riigiga koostöös tehtud ja tellitud. Mulle tundub, et te – ma tean ju Keskerakonna hoiakut e-valimiste suhtes, see on varjamatult vaenulik – üritate luua muljet, justkui e-valimistel oleks mingi viga küljes. Neid on üle mitmekümne aasta kasutatud, need on igati turvalised ja läbivalgustatud. 

Teadur tutvustas oma mõtteid riigi valimisteenistusele 2025. aasta veebruaris, juunis tutvustas oma töö tulemusi. See info on kõik avalik, see on avalikest allikatest (Hääled saalist.) ja pressiteadetest näha. Riigi valimisteenistus võttis ettepanekud arendusse enne 2025. aasta kohalikke valimisi ja hankes osalemisest huvitatud audiitoritele tutvustas riigi valimisteenistus ka selle teaduri töö tulemusi. Nii et ma hiljem näen ka siit materjalidest – ma sain need justiitsministri käest, nii et seetõttu ma pean kohapeal veidi tutvuma –, aga ma saan aru, et tegid ka ühisteavituse koos teaduriga. Nii et mulle küll tundub, et te üritate sellel teemal kloppida vahtu kohas, kus seda ei ole. 

Nüüd, veel sellest auditeerimisest. Seesama teadustöö ei avastanud muidugi ühtegi viga auditeerimises või turvaauku e-hääletamises. Tema väljapakutud lahendus võimaldab muuta e-hääletamise auditeerimist automatiseeritumaks ja avalikkusele paremini jälgitavaks. Minu meelest on see ju igati mõistlik. 

Audiitor teeb edaspidi rohkemaid kontrolle automatiseeritult, mis võimaldab e-hääletamise usaldusväärsust selgemalt tõendada. Jälle hea! 

Kõik teaduri töös välja toodud kõrvalekalded tuvastab valimisteenistuse töötlemisrakendus ning audiitor on seni iga kord veendunud, et riigi valimisteenistus on need kontrollid läbi viinud. Ka positiivne. 

Alates 2027. aastast saab audiitor oma rakendusega need kontrollid ka ise läbi viia, mis vähendab vaidlusi selle üle, kas ja mida audiitor täpsemalt on teinud ja kui põhjalikud on auditi raportid. 

Mul on pikk loetelu sellest. Siin on ka kirjas, et elektroonilise hääletamise süsteem on ehitatud selliselt, et mitte üheski etapis ei ole võimalik e-hääli märkamatult lisada, kustutada ega muuta. 

Samamoodi on siin kirjas, et edaspidi ei pea usaldama enam riigi valimisteenistust ega audiitorit, vaid valimistel kasutatavate rakenduste avalikke lähtekoode. Teadlase loodud testandmete põhjal saab iga piisavate IT-teadmistega inimene ka ise veenduda, et e-hääled loetakse kokku korrektselt. 

Nii ta on. Viimastel valimistel, ma kahtlustan, sai opositsioon palju e-hääli. Nii et ma arvan, et küllap see süsteem toimib.

Aitäh! Rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam ruumi ei ole. (Hääl saalist.) Aivar Kokk, meil ei ole viite minutit, sellepärast et kell 13.58 peab kõlama saalikutsung, nii et meil on aega alla kolme minuti. Mul ei ole võimalik teile seda aega anda. Küsimuseks on ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Ja ma kardan, et see minut või kaks ei päästa päeva. (Hääl saalist.) Head kolleegid, ma ei võta ka teie protseduurilisi küsimusi ja ütlen Isamaa fraktsioonile, et teinekord olge palun tähelepanelikumad ja saatke oma küsimused, mida te tahate infotunnis küsida, ära õigeaegselt, sellepärast et siis on meil võimalik neid planeerida ka siia päevakorda. 

Meie tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.