Tere päevast, austatud ametikaaslased! Ja tervist kõik, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nii nagu ikka, ma palun teil kõigepealt teha kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 67 Riigikogu liiget, puudub 34. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Rahandusminister Jürgen Ligi on haigestunud ega saa seetõttu täna arupärimisele nr 863 vastata. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. Ja siseminister Igor Taro palub tänaseks teiseks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimise nr 858 tõsta eelviimaseks päevakorrapunktiks. Need on kaks päevakorraga seotud muudatust. 

Ettepanekuid on veel. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on küsimus üleüldiselt tänase päevakorra kohta ja ka kogu nädala päevakorra kohta. Eelmise nädala neljapäeval oli meil päevakorras kolm punkti, millest ei saanud mitte ühtegi ära menetletud. Päevakorra[punkt] nr 1 punkt jäi pooleli, mida me ka täna siin hakkame esimese punktina menetlema. Sellest lähtuvalt päevakorrapunkt nr 2 ja päevakorrapunkt nr 3 oleks ju loogiline ja vastavalt kodu- ja töökorrale, et päevakorras esmaspäeval nad oleksid vastavalt positsioonil nr 2, kui me räägime näiteks lugupeetud regionaal- ja põllumajandusministri umbusaldamisest, ja nr 3 oleks tegelikult pidanud olema Eesti Keskerakonna fraktsiooni OE numbriga 745. Miks, vaadates nädala päevakorda, me leiame oma eelnõu alles selle nädala neljapäevasel päeval? Miks ei ole kohe peale esimest päevakorrapunkti, mis on ette nähtud, OE 751, järgmise punktina kohe umbusaldusküsimuse arutamine?

Suur tänu, hea kolleeg! Nagu te näete, pooleliolev punkt on tänane kõige esimene punkt. Mis puudutab kõiki neid punkte ja seda, et oli väga hoogne arutelu, mistõttu teisi päevakorrapunkte eelmisel neljapäeval arutada ei jõudnud, siis me pidime tegema siin ka mingisuguseid ümberkorraldusi juba lähtuvalt sellest, et ka minister, kes oli endale neljapäeva vabaks teinud, saaks tulla siia teie ette. Minister tühistas oma lähetuse selle tõttu, et saaks tulla siia teie ette, ja täna ka siia teie ette jõuab. 

Mis puudutab seda kolmandat punkti, siis seadus ütleb, et need võetakse menetlusse esimestena, aga kirjas ei ole kindlasti seda järjekorda sellisena. Sellest ei ole ka varem Riigikogu lähtunud, et need oleksid lihtsalt järjestikused punktid. Ja kui te nüüd vaatate, et te olite eelmisel kolmapäeval kolmas punkt või neljapäeval kolmas punkt päevakorras, siis nüüd olete te neljapäeval lausa, kui ma vaatan, mitmendal kohal te olete, te olete tõstetud esimeseks punktiks neljapäevasel päeval, mis tähendab seda, et neljapäevasel päeval alates kella kümnest on meil mitu tundi aega arutada teie äärmise põhjalikkusega valmistatud ettepanekut. 

Helir-Valdor Seeder, teil on ettepanek istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Minul ei olnud protseduuri kohta, mul musta kätt ...

Aa, vabandust! Teil on ettepanek päevakorra kohta. Vabandust! Muidugi! Mina vabandan.

Mul on ettepanek päevakorra kohta analoogselt kolleeg Lauri Laatsiga, nii nagu kodukorra seadus meil ette näeb. Te küll väga loominguliselt tõlgendasite seda sätet, aga et kõik Riigikogu liikmed oleksid ühes inforuumis, siis ma loen selle ette, see on väga lühike, § 53 lõige 3: "Täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena." Punkt. See on väga selge ja kes loeb ka täiendavat seletuskirja, siis siin sellist tõlgendamise vabadust ja võimalust ei ole, nagu te praegu ütlesite, et paneme suvaliselt nädala peale need punktid laiali, ja püüate selgitada Riigikogu liikmetele ja Keskerakonnale, et kui seadus ütleb, et tuleb esimestena panna, siis vaadake, olge õnnelikud, teil on pandud neljapäeval kõige viimaseks selle töönädala punktiks, see on kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Nii et mul on ettepanek viia see päevakord kodu- ja töökorra seadusega kooskõlla. Ehk siis pooleli jäänud punkti arutelu järel peaks tulema tänase päevakorra projektis punkt nr 5 ehk umbusalduse avaldamise arutelu. Ja täna peaks kolmandaks päevakorrapunktiks tulema Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsus 745. Ja seejärel saavad tulla arupärimised, nii nagu juhatus on selle koostanud. Nii et see on minu ettepanek. Ja mul on ka küsimus: kas Riigikogu juhatus oli konsensuslikult nõus sellise päevakorra esitamisega? Ja kas kõik kolm juhatuse liiget osalesid?

Aitäh! Ma vastan teie küsimusele: juhatuse otsus oli konsensuslik. Mis puudutab seda, kui jääb mitu punkti üles, siis te saate ju ise ka väga hästi aru, et sellisel juhul päevakorra planeerimine, ka lähtudes ajaraamist, võib puudutada paljusid inimesi ja võib osutuda pisut keerulisemaks. Ja ma arvan, et me leidsime piisavalt hea kompromissi, et need punktid me kõik käesoleva nädala päevakorras ka ära menetleme. Ma ütlen veel kord, et terve neljapäev on meil aega menetleda seda konkreetset päevakorrapunkti, mis oli eelmisel neljapäeval kolmas päevakorrapunkt. Täna on see päevakorra projektis neljapäeval esimene päevakorrapunkt. Teie ettepanek on mulle arusaadav. 

Lauri Laats, teil on nüüd ettepanek käesoleva nädala päevakorra projektiga seoses?

Aitäh! Mina tõlgendan täpselt samamoodi kodu- ja töökorra seaduse § 53, mille on ka hea kolleeg Helir välja toonud. Seal on punkt 3 – ma loen selle uuesti ette, et kõigile oleks arusaadav –, täiskogu esimesel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue nädala päevakorda esimestena. Siin ei ole ju võimalik teist arusaama rakendada, seda, mida te tahate praegu rakendada selle päevakorraprojektiga, mille te olete esitanud. Sellest lähtuvalt ... Teie küll, ma ei tea, kas pilkate, aga see meie ettepanek, mis pidi juba OE-na olema arutelul eelmine nädal, neljapäeval, on väga oluline. See on väga oluline eelnõu ja see räägib õiglasest astmelisest tulumaksu kehtestamisest. Ja nüüd öelda, et need arupärimised, mis siin on ees, on olulisemad kui meie eelnõu, mida te tahate nihutada neli päeva hilisema päeva peale – ma arvan, et see ei ole õige. 

Sellest lähtuvalt ma ikkagi teen ettepaneku. Ehk siis, kui vaadata tänast päevakorda, siis päevakorrapunkt nr 1 jätta täpselt nii, nagu ta on. Mis puudutab teist päevakorrapunkti, siis see tegelikult tuleks arutada läbi ja loodetavasti võtta ka positiivse otsuse ministri umbusaldamise kohta ja peale seda jõuda meie, Keskerakonna OE juurde, mis räägib astmelisest tulumaksust, ja peale seda arutada neid arupärimisi. 

Aitäh! Teie ettepanek on mulle selge. Nagu ma ütlesin, kui keegi ei ole vastu teie ettepanekutele, siis on võimalik selliselt päevakorda muuta. Kui fraktsioon on vastu, siis sellisel kujul ei ole võimalik päevakorraprojekti heaks kiita. Ma juhin tähelepanu ka meie kodu- ja töökorra seaduse § 53 kommentaarile, mis ütleb muu hulgas seda, et see säte tähendab iseenesest seda, et kindlasti need arutamata jäänud küsimused oleksid sellesse töönädala päevakorda lisatud ja et neid oleks võimalik selle töönädala jooksul ka läbi arutada. See on selle sätte mõte ja see on siin kommentaaris ka kirjas. Nii et see kindlasti ei ole päris selliselt tõlgendatav, et kõik tuleks lisada, üks-kaks-kolm, päevakorda. Nagu ma ütlesin, inimestel on ka teised päevakorrad ja tegevused, sealhulgas minister tänase umbusaldusega seoses tühistas oma välisvisiidi selleks, et tulla siia teie ette. Nii et kõik need asjad on juba seoses selle päevakorraga ette võetud.

Nii, aga nagu ma ütlesin, siis … Nii, ettepanek on seoses päevakorraprojektiga. Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Mul on selline küsimus. Kuulsin, et kõrgesti austatud rahandusminister Jürgen Ligi on haigeks jäänud. Vaadates päevakorda, on sellega kogu teisipäevane päev meile vabaks tehtud. Kas te olete mõelnud selle peale, et kuna Ligi täidab meil ju kogu teisipäeva, kuidas seda päevakorda üldse lahjendada, et teisipäeval ka tööd oleks, või on meil vaba päev?

Aitäh! See on küll rohkem juba protseduuriline küsimus. Praegusel hetkel on Jürgen Ligi taotlus tulnud meil tänase päevaga seoses, mitte homse päevaga seoses, nii et ma ei saa teile kinnitada, et Jürgen Ligi taotlusi homsega seoses oleks tehtud. Mart Maastik, teil on ettepanek päevakorraprojektiga seoses.

Suur tänu, härra eesistuja! Te tõite siin muudatusettepanekuna, et härra minister ei saa osaleda, kuna tal oli planeeritud välislähetus.

Härra minister osaleb.

Aga samas jäi eelmisel nädalal pooleli tema umbusaldamine ja kui ta oleks umbusaldatud, siis ta ei saanud ka planeerida ennast ühelegi järgmisele lähetusele. Nii et ma arvan, et ikkagi tuleks vastavalt seadusele lähtuda sellest päevakorrast, nii nagu meie kodu- ja töökorra seadus ette näeb.

Aitäh, Mart Maastik! Ärge tekitage palun segadust! Eelmisel nädalal me selle päevakorrapunktini üldse ei jõudnudki. Me alustame eelmisel nädalal pooleli oleva päevakorrapunktiga. 

Martin Helme, teil on ettepanek seoses päevakorra projektiga.

On küll, jah. Ma siin ausalt öeldes kuulan ja mõtlen, et sellest päevakorrast ainult üks punkt täna on tehtud kodukorraseaduse järgi. See on see, et neljapäeval jäi punkt pooleli ja jätkub esmaspäeval sealt, kus ta pooleli jäi. See punkt on õiges kohas. Aga kui te räägite siin nüüd sellest neljapäevasest ülejäänud päevakorrast, siis siin olete te küll teinud piibellikus mõõtkavas seaduserikkumist, et esimesed viimasteks ja viimased esimesteks. Kui ikkagi Keskerakonna päevakorrapunkt oli neljapäeval kolmas ja umbusaldamine oli neljapäeval teine päevakorrapunkt, siis täna nad selles järjekorras siin peaksid olema, mitte armulikult panna ta nädala viimaseks punktiks, Keskerakonna punkt. See on puhas seaduserikkumine ja see tuletab mulle meelde ühte pealkirja. Ma artiklit ei hakanud lugema, kuidas Riigikogu esimees kuulutas aasta lõpul, et parlament on korda tehtud. No ei ole korras! Ei ole korras! Toimub järjekordne täielik seaduserikkumine. Ja ma ei saa aru, mis kompromissist me räägime, kui lihtsalt võetakse fraktsioonilt võimalus ära seadusejärgset tegevust. 

Nüüd, mul on muidugi päevakorra kohta mitu ettepanekut. Esimene ettepanek on selline, et … Ainus punkt, kus Riigikogu esimehel on tõesti ise õigus valida seda kohta, on umbusalduse punkt. Seal te ei pea juhatusega kokku leppima, suure saaliga kokku leppima, mitte midagi, ise panete sinna nii, nagu panete. Aga üldine poliitiline tava on olnud, et võimalikult kiiresti tehakse umbusalduse ära ja siis minnakse edasi. Minu ettepanek on selline, et peale tänast esimest päevakorrapunkti jätkame ministri umbusaldamisega ja seejärel tuleb neljapäevane päevakorrapunkt ehk see, mis jäi neljapäeval eelmisel nädalal pooleli, tõstetakse tänaseks kolmandaks päevakorrapunktiks ja siis läheme arupärimiste juurde. Aga ma juba tean ette, et te hakkate mulle mingit jampsi ajama selle kohta, miks nii teha ei saa ja keegi ikka protestib, nii et mina siis ütlen teile, et esindajate nimel võtame tänase teise päevakorrapunkti ehk arupärimise Igor Tarole selle nädala päevakorrast välja, palun!

Suur tänu! Teie ettepanek on arusaadav ja teine päevakorrapunkt jääb siis tänasest päevakorrast välja. Sealhulgas on teil ettepanek tõsta ümber tänane päevakord viisil, nagu te seda sõnastasite. Õnne Pillak, ettepanek päevakorraprojektiga seoses.

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei toeta selle päevakorraprojekti muutmist.

Kuna üks fraktsioonidest ei ole ettepanekutega nõus, siis me ei saa neid päevakorra projekti puhul arvestada. Helir-Valdor Seeder, ettepanek päevakorra projektiga seoses.

Jah. Austatud juhataja! Teil ja kolleeg Õnne Pillakul on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Ja see, millega te siin tegelete, on kodu- ja töökorra seaduse rikkumine. Ma ütlen veel kord, et seadus – seadus, kõigepealt seadus – ütleb väga üheselt ega jäta siin mingit suurt tõlgendamisvõimalust, et täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. Läbi erinevate koosseisude on seda ka ühtemoodi mõistetud ja ongi pandud järgmise töönädala esimesteks punktideks esimesel tööpäeval, mitte hajutatud laiali erinevatele tööpäevadele. See on ka senine praktika olnud.

Teil on võimalus küll sellisel kujul, nagu te juhatuses olete selle ette valmistanud, hääletusele panna, aga ainult ühel tingimusel: kui olukord on vastupidi, kui te selle muudatuse teete siin saalis keegi ja kõik fraktsioonid on sellega nõus. Vaat vastupidi, mitte nii, et teised fraktsioonid ei ole seadusega kooskõlla viimisega nõus, vaid et te tulete nende ettepanekutega nüüd välja, et tõsta ümber. Ja kui suur saal selle heaks kiidab – kui ükski fraktsioon vastu ei ole –, siis võib küll selle tulemuseni jõuda.

Aga mina juba teatan, et me ei ole nõus. Ma tahtsingi seda öelda, et me ei ole nõus selle muudatusega, millega juhatus on välja tulnud. Mul on jätkuvalt ettepanek viia päevakord kooskõlla kodu- ja töökorra seadusega.

Aitäh! Ma kuulsin siin ka teistsugust ettepanekut, et päevakorraprojekti mitte muuta. Ja see tähendab seda, et me ei lähtu täna väga selgelt mitte ainult kodu- ja töökorra seaduse laiemast mõttest, vaid ka kommentaarist, mis väga selgelt ütleb, et selle nädala jooksul me peame kõik ära menetlema. Kõik need pooleliolevad punktid peame ära menetlema. Ja see on selle seaduse mõte. Kommentaar on seda väga selgelt avanud. Ja see "esimestena" ei tähenda seda. See ei tähenda esimesena. Kommentaaris on väga selgelt lahti kirjutatud, et selle nädala jooksul menetletakse need konkreetsed eelnõud ja ettepanekud ära. Ja seda me ka teeme. Seda me ka teeme ja sellel põhjusel on ka eelmise nädala neljapäeva kolmas päevakorrapunkt tõstetud neljapäeva esimeseks päevakorrapunktiks. 

Lauri Laats, ettepanek päevakorra projektiga seoses, palun!

Aitäh! No kahju! Kahju, et Eesti 200 ja Reformierakonna esindajad ei saa aru, mis on seadus ja et seadusest tuleb kinni pidada. Antud juhul tõesti rikutakse kodu- ja töökorra seadust. Aga tõenäoliselt võib-olla ongi nii, nagu hea minister Joller ütles, et nii kaua, kuni meil 51 häält on, te peate meid kannatama ja vait olema. Tõenäoliselt ka selle päevakorra kinnitamisega läheb nii. Ja kuna teil ongi rohkem hääli, siis vähemalt midagigi me saame teha. Ja selleks, et me vähemalt osaliselt saaksime päevakorraga edasi minna, mis lähtuks ka kodu- ja töökorra seaduse §-st 53, oleme sunnitud välja võtma oma arupärimise, et ma saaks vähemalt teise punktina menetleda umbusaldust. Ja mul on väga kahju, et te sellist olulist küsimust nagu õiglase astmelise tulumaksu kehtestamist ei anna meil vastavalt kodu- ja töökorra seadusele menetleda ja panite selle neljapäevaks.

Korra palun täpsustada. Teie ettepanek oli välja arvata siis tänane neljas päevakorrapunkt ja ...

Jaa, ega te muud võimalust meile ju ei anna kui praegu välja arvata neljas päevakord. Ja sellega muutub tegelikult umbusalduse küsimuse arutamine teiseks punktiks tänases päevas.

Selge, aitäh! Nii, rohkem ettepanekuid päevakorra projektiga seoses ei ole. Ma võtan need kokku siis, kui ma sõnastan muutused päevakorra projektiga seoses, millele keegi ei ole vastu olnud ja millele ka keegi ei saa vastu olla, sest kui algataja võtab ise välja, siis nii on. Aga küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! Eks ma osaliselt juba selle küsimuse adresseerisin ära, kui ma päevakorra muudatuse tegin. Aga ma tahaksin ikkagi selgitust saada, mis see loogika on, et me ei järgi kodukorda, mis näeb ette tõepoolest esimestena, ja see on mitmuses, sellepärast et võib ju olla mitmeid punkte, mis jäävad neljapäeval menetlemata. Ja see tähendab seda, et mitte üks punkt ei tule esmaspäeva neljapäevast üle, vaid kõik need punktid tulevad esmaspäeva neljapäevast üle, esmaspäev sellepärast ongi meil pikk päev.

Ja teine küsimus on mul, et mis see loogika on meil. See on nüüd küsimus, eks ole, juba Riigikogu esimehe enda otsuse kohta – seda te ei teinud juhatuses –, et umbusaldusavaldus on siis päeva lõppu pandud. Mis see mõte on? Kas siis äkki meedia on ära läinud või koalitsioon ei pea kohal olema? No see ei ole absoluutselt poliitilise kultuuriga kooskõlas, mis meil siiani on olnud.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin juba korduvalt, esimestena ei tähenda esimesena. Ja seaduse kommentaar väga selgelt ju laiendab seda, et need peavad olema selle nädala jooksul ära menetletud ja päevakorda pandud viisil, et neid oleks võimalik selle nädala jooksul menetleda. Sellest lähtuvalt on ka see päevakorra projekt koostatud. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ei. Vabandust! Ei ole. Ma mõtlesin seda eelnevalt, et kui Jürgen Ligi on ka homme haige, mis siis juhtub.

Siis Jürgen Ligi teeb meile vastava avalduse, aga Jürgen Ligi ei ole meile sellekohast avaldust teinud. Nii et me oleme täna teadlikud, et ta täna teatas, et ta ei saa täna tulla arupärimisele vastama. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan! Vaadake, härra Hussar, Riigikogu on kunagi vastu võtnud Riigikogu liikme töö- ja kodukorra, või kuidas seda nüüd nimetataksegi, sest õiget nime pole enam mõtet öelda, sest seda väänatakse ja käänatakse, kuidas jumal juhatab. Ütleme niimoodi, et Riigikogu võttis vastu § 53 lõike 3: täiskogu esimesel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. Ja sedasi on toimitud kogu aeg, lähtudes ka tavadest. Ma usun, et Helir-Valdor Seeder on absoluutselt palju kompetentsem, te ei küüni tal isegi põlve otsani, tundes teda, ja ta oskab väga hästi seda seadust lugeda. Ja nüüd ühel hetkel selgub Eesti Vabariigis, et seadus ei kehti. Lauri Hussar otsustab ise, et seadus ei pea kehtima, sest tema sõna on kõvem. Mida te tahate sellega öelda? Kas te pole siiamaani selle varsti nelja aasta jooksul, kolme aasta jooksul aru saanud, mida Villu Kõve on siin öelnud? Ükski kommentaar – rõhutan, mitte ükski kommentaar – ei asenda seaduse mõtet, sisu, mismoodi teda on tehtud eelnevalt. Saate sellest aru? Ja kui te praegu ütlete, et see on nii ja naa, siis arvestage sellega, et mina võtan ka kõik oma pidurid maha, mida ma olen hoidnud, ja ma teen ka teil selliseid kommentaare, mida mul on soovitatud teha. Tahate seda näha või?

(Räägivad samal ajal.) Aitäh, hea kolleeg! Me oleme seda näinud siin juba küll ja veel, neid pidurite mahavõtmisi. Ärme muutume labaseks ja liigume edasi! (Hääled saalist.) Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Vaadake, rahvatarkus ütleb, et kes tuult külvab, see tormi lõikab. Miks te seda teete praegu? Te olete ise toonud meediale esinedes ja avalikkusele esinedes kogu aeg esile, kuidas te soovite Riigikogus luua töist õhkkonda. Praegu te tekitate tühja koha pealt tüli. Ma tõesti ei saa aru, miks koalitsioonisaadikutel on praegu seda vaja. Ma tõesti ei saa aru! Näete, me oleme jõudnud nüüd selleni, et teise päevakorrapunktina me ikkagi hakkame arutama umbusaldust. See, et üks punkt on lükatud neljapäevaks, mida me võiksime täna arutada ja mis oleks päevakorras, seda küll ei vääri praegu, mida te teete. Mul on väga tõsine küsimus: miks te seda teete?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma korduvalt juba teile ütlesin, "esimestena" ei tähenda esimesena. Kõik need küsimused arutatakse selle nädala jooksul ära. Ja nüüd me läheme edasi päevakorra täpsustamise ja kinnitamisega. Ma rohkem ei võta ühtegi ettepanekut ega protseduurilist küsimust, sellepärast et meil on vaja jõuda nende päevakorrapunktideni, mis täna päevakorras on. 

Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Rahandusminister Jürgen Ligi on haigestunud ega saa seetõttu täna arupärimisele nr 863 vastata. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. Algataja ettepanekul jääb täna välja Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku ja Martin Helme esitatud arupärimine siseminister Igor Tarole Vene-Iisraeli ärimehe Sergei Ugeri tegevuse seaduslikkuse kohta seoses Väimela alevikus planeeritava mineraalveekaevandusega. See on tänane päevakorrapunkt, arupärimine nr 858. Ja algataja ettepanekul jääb välja ka neljas päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti esitatud arupärimine Eesti teatrite rahastamise kohta (nr 867). Sellele arupärimisele pidi vastama kultuuriminister Heidy Purga. 

Need on ettepanekud päevakorraprojekti muutmiseks ja me asume nüüd selle päevakorra hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid! Helir-Valdor Seeder soovis võtta vaheaja, aga enne seda ma annan, Lauri Laats, veel teile sõna. Teil on veel üks ettepanek päevakorra projektiga seoses. Palun!

Aitäh! Kuna ei taheta pidada kinni kodu- ja töökorrast ja seadusest, siis protesti eesmärgiks me võtame neljapäevase oma punkti maha, kui te just ei soovi esmaspäeval, täna seda menetleda. See tähendab seda, et te tekitate sellist olukorda, kus neljapäeval Riigikogu ei tööta ja see on teie otsus.

See on teie otsus. See on teie otsus! See ei ole minu otsus. Hästi, me saame selle, me lisame Lauri Laatsi ettepaneku arvata käesoleva töönädala päevakorrast välja ka neljapäevane esimene päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 745 esimene lugemine. Helir-Valdor Seeder, teil on sõna, palun!

Aitäh! Ma palun enne hääletamist kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

 

Austatud ametikaaslased! Ministri haigestumise tõttu jääb täna ära arupärimisele nr 863 vastamine. Algataja ettepanekul jäävad tänasest päevakorrast välja teine ja neljas päevakorrapunkt, milleks on arupärimistele nr 858 ja nr 867 vastamine. Algataja ettepanekul jääb neljapäevasest päevakorrast välja esimene päevakorrapunkt, eelnõu 745 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid ei ole. Käesoleva töönädala päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Mul on teile kohe kaks arupärimist üle anda. Ma ei tea, kas ma saan neli minutit.

Palun, teil on kahe arupärimise tarvis neli minutit!

Kõigepealt üks oluline teema Kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonnast. Meie grupi Isamaa fraktsiooni liikmetega esitamegi arupärimise kultuuriminister Heidy Purgale ajakirjanike koolitamise kohta. Kultuuriministeerium kavandab ajakirjanike teadlikkuse kasvatamiseks massiivseid koolitusi rände ja lõimumise teemadel. Planeeritud projektist peaks osa võtma kuni 250 ajakirjanikku ja kommunikatsioonitöötajat, seda mitte kultuurivaldkonna, vaid hoopis Kultuuriministeeriumi selliste valdkondadega seotud, mis ei ole Kultuuriministeeriumi võib-olla põhilised niisugused asjad, millega Kultuuriministeerium peaks väga silma paistma. Kuigi jah, loomulikult inimesed koolituda tahavad, kusagil käia tahavad, aga siiski, kavandatud riigihange võib ajakirjaniku ja kommunikatsioonispetsialisti jaoks olla teatud määral lõks.

Ja me küsimegi, kas Kultuuriministeerium soovib kindlustada, et massilist sisserännet ja multikultuursust kajastataks meedias ja muus suhtluses tulevikus õigesti ehk nii, nagu valitsus soovib. Teiseks, kas vastava koolitusprogrammi käivitamine on seotud valitsuse kavaga suurendada niinimetatud töörännet Eestisse? Kolmandaks, kas selline rahaga ajakirjanike mõjutamine sobib kuvandiga, et Eestis me taotleme ajakirjanduslikku tasakaalukust, sealhulgas ka immigratsiooni ja lõimumise kajastamisel? Ja neljandaks, kas lisaks mainitud teemadele on veel valdkondi, kus valitsus kavatseb ajakirjanikke õigesti mõtlema õpetada? 

Teine arupärimine on ideoloogilise surve kohta Tallinna Tehnikaülikoolile. See arupärimine on samuti grupi Isamaa fraktsiooni liikmete poolt ja seekord haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Meile on teada, et Haridus- ja Teadusministeerium tegi Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku, et arvestades kliimaneutraalsuse eesmärke ja muutunud globaalseid trende, tuleks põlevkivitehnoloogiate professuur ümber nimetada. 

Sellega seoses on meil neli küsimust. Mis põhjusel on selline pretsedenditu sekkumine ülikooli autonoomiasse ette võetud? Teiseks, kas nimetatud ettepaneku vastuvõtmine tähendaks Tallinna Tehnikaülikoolile suuremat riiklikku rahaeraldust, kuna see ettepanek on esitatud halduslepingute läbirääkimiste raames, see tähendab, on seotud rahalise stiimuliga? Kolmandaks, kas ideoloogiline surve ülikoolile, antud juhul ühe struktuuriüksuse nime muutmiseks, et kajastada rohkem nii-öelda ajastu pulssi, võib tulevikus tabada veel teisigi ülikoole, näiteks nende sotsiaal- ja humanitaarvaldkondi, kus seda laadi sekkumist on rahvusvaheliseltki ette tulnud? Ja neljandaks, miks valitsus häbeneb Eesti ainulaadset teadmist põlevkivivaldkonnas, milles uurimistöö aitab meil paremini tunda oma suhteliselt unikaalset maavara? Annan need kaks arupärimist üle.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Saame kõik automaksuteateid postkastidesse kenasti uuesti. Alles aasta lõpus sai need ära maksta ja nüüd uued juba tulevad. Meil on rahandusminister härra Jürgen Ligile väike arupärimine automaksu mõjude kohta. Alla on kirjutanud viis Isamaa fraktsiooni liiget. 

Räägiti ju kõvasti sellest, et kõik mõjud on hinnatud, küll kõik laabub, mujal maailmas on selliseid nähtusi nagu automaks ka olemas. Aga nüüd on see tõetund tulnud, et aasta on põhimõtteliselt möödas sellest maksu kehtestamisest. Isamaa Erakond on alati öelnud, et see on üks ebaõnnestunud maks ja võimule saades me igal juhul selle tagasi pöörame. Aga selleks, et seda tagasi pöörata, tuleb teha selle maksuseadusega tööd. Ja tööd peab ikka tegema see, kes selle soperdise kokku keeras, ehk tänane koalitsioon. Ja vastama meie küsimusi maksulaekumiste kohta. Vaatame seda makromajanduslikku pilti, mikropilti, laekumisi riigieelarvesse, vaatame, kuidas meie automüüjatel on läinud, kas see on mõjutanud meie masinaparki säästlikkuse suunas, ka selles suunas, et need uued sõidukid tulevad turule ja keskkonnale tehakse palju head, või tehakse hoopis halba. Nende näidete kirsiks tordil on ju ka tegelikult tänane teema, see ühistranspordi teema, kus alles räägiti, et kõik analüüsid räägivad sellest, kuidas inimesed tahavad pääseda ühistransporti, aga teisalt tulevad uued analüüsid välja, kus öeldakse, et inimesed ei sõida ühistranspordiga ja ühistranspordi liinid tuleb hoopis kokku korjata, sellepärast et Tallinna inimesed ei pea ju ometi võrukate transporti kinni maksma. See automaks on ebaõiglane ja eks me sellega jätkame nii kaua, kui selle tühistame. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Lauri Laats, palun! Kaks pluss kaks? Just. Panen niimoodi, see on korrektsem. Kaks pluss kaks. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma soovin täna Keskerakonna fraktsiooni poolt üle anda perehüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis räägib meie lastetoetuste tõstmisest ehk mis tõstaks sünnitoetust. Ma tuletan lihtsalt meelde, et meil praegu üleriigiliselt kehtib sünnitoetus iga lapse kohta, mis on 320 eurot. Lapse kohta! See summa on paika pandud 2011. aastal, 15 aastat tagasi. 15 aastat on möödas sellest otsusest. Meil on demograafiline kriis, me saavutame igal aastal uusi negatiivseid rekordeid, kus me selgelt näeme, et sündivuste arv langeb, ja me ei tee mitte midagi selleks, et seda pidurdada. Me suudame tõsta endale, Riigikogu liikmetele palka, me suudame tõsta ministritele palka, avaliku sektori töötajatele, aga tegeleda demograafilise kriisiga, mis peaks olema ülesanne nr 1, siis sellega praegusel koalitsioonil ei ole mitte mingisugust soovi tegeleda. Selleks me esitamegi seaduseelnõu, mis ütleb selgelt, et iga sündinud lapse kohta tuleb välja maksta 1000 eurot, kui sünnivad kaksikud, siis 3000 eurot, ja kui on rohkem kui kaks last, siis juba 10 000 eurot. See on näide, mis on võetud Tallinna koalitsioonilepingust. Tallinn on tegelikult olnud selles küsimuses eeskujuks nagu väga paljudes küsimustes, kui Keskerakond on olnud võimul. Nii et ka mina soovitan teile toetada seda head seadust. Aitäh! 

Teine dokument, mis ma tahaks üle anda, on arupärimine. Arupärimine on meil minister Kristina Kallasele, haridus- ja teadusministrile. See tõesti puudutab teist väga olulist teemat, see on meie põlevkivisektor. Praegune koalitsioon on järjepidevalt maha surunud põlevkivisektorit, tahab kinni panna, nii nagu Andres Suttki ütles välja, et 2035. aastal me energeetikas rohkem põlevkivi ei kasuta. Aga need on töökohad, need on traditsioonid, see on teadus omaette, mis on välja arendatud meie omas väikses riigis Tallinna Tehnikaülikooli poolt. Ja nüüd teadusminister ütleb, et te peate muutma põlevkivitehnoloogia professuuri, see tuleb ümber nimetada, sellepärast et on olemas uus ideoloogia, kus tegelikult põlevkivi rohkem ei ole aktuaalne, meil on alternatiivenergiaallikad ja nii edasi. Andke andeks, miks seda tehakse? Meil on ainulaadne teadmine põlevkivi kohta ja seda tahetakse tegelikult kinni panna, maha suruda. Kuidas need inimesed peavad ennast tundma sealsamas Tallinna Tehnikaülikoolis, mille ka mina olen lõpetanud? Kogu selles olukorras tuleb üks Eesti 200 minister, kellel ei ole mitte mingisugust rohkem populaarsust, ja ütleb ülikoolile, et teie peate selle ala ümber nimetama. Selles osas ma tahangi vastuseid saada siinsamas Riigikogu saalis. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskfraktsioon esitab arupärimise regionaal- ja põllumajandusminister härra Hendrik Johannes Terrasele, mis on seotud toidujulgeoleku ja -varude tagamisega. Eesti riigi toidujulgeoleku üks keskne eesmärk on olnud tagada kriisiolukorras kogu elanikkonnale vähemalt 14 päeva toiduvaru. See eesmärk on kajastatud riiklikes strateegilistes dokumentides ning olnud aluseks Riigikontrolli järelevalve ja avalikkusele antud selgitustele riigi valmisoleku kohta. Samas nähtub Riigikontrolli auditis, et valitsusasutuse selgitused, et riigi tegelik valmis toiduvaru on kujundatud arvestusega, et see võimaldab suuremahulise hädaolukorra või ulatusliku evakuatsiooni korral toitlustada ligikaudu 10% Eesti elanikest kuni ühe kuu jooksul. Ja kui me teeme väikese rehkenduse, siis me saame aru, et kogu Eesti inimestel oleks see kolme päeva toidu varu. 

Ja siin tuleb mulle meelde üks kriisiõppus, mis oli sellel ajal, kui ma olin veel Maardu linnapea. Küsisin, et Maardu linn tegi omal toiduvarud, üle 10 000 euro elanike peale, ja siis mulle öeldi, et ei, ei, see pole teie asi, see on riigi asi, riik teeb selle ära. Ja mis me nüüd näeme? Tõmmati ka omavalitsusel vaip jalgadelt ära. Ja tekkinud olukord tõstatab põhjendatud küsimuse, miks on riik liikunud kehtivates eesmärkides ja Riigikontrolli tähelepanekutesse erinevate praktiliste lahendusteni ilma selge, õigusliku ja poliitilise otsuseta ning kuidas plaanitakse selles vastuolus lahendada. Allkirjastatud on fraktsiooni liikmed ja härra Hendrik Johannes Terras tuleb meil siia kenasti Riigikogu ette Eesti rahvale ette kandma. Peale selle on juba peensuseni lahti kirjutatud 14 kirjalikku küsimust lisaks sellele. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja viis arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. Enne kui me jõuame tänase päevakorrani, Peeter Ernits, teil oli küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah! Natuke murelik olen, kuidas te olete istungit juhatanud siin kolleegidega käitudes. Samas te olete viidanud, et rahaminister Jürgen on haigeks jäänud, neljapäev on vabaks tehtud, teisipäev, kui rahaminister terveks ei saa, on ka meil vaba päev. Ja täna ta pidi vastama valeinformatsiooni levitamise eest, aga ei ole tulnud siia, et automaks, rahvas armastab ja autode ostmine on taastunud. Kas te ei ole mures tänase istungi juhatamise stiili ja selle võimaliku tulemuse pärast?

Aitäh, hea kolleeg! Selle tulemuse otsustate ikkagi teie, sellepärast et meil on ees siin vähemalt kaks hääletust. Nii et selle tulemuse üle otsustate ikkagi teie. Aga mina loomulikult ka, nii et see on Riigikogu ühine otsus. 

Läheme nüüd edasi. Eelmisel nädalal pooleli jäänud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu 751 esimest lugemist. Arutelu jäi pooleli ja arutelu jäi pooleli läbirääkimiste etapis. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindajana kolleeg Mihkel Leesi. Palun!

Aitüma, austatud juhataja! Head kolleegid! Eelmisel nädalal ja tegelikult ka täna me ei vaidle ju üksnes ühe konventsiooni või ühe eelnõu üle. Me tegelikult vaidleme selle üle, millist Eestit me ehitame ja millises Eestis me tahame elada. See suund, mida EKRE ajab, on suhteliselt selge. Seda suunda näitavad näiteks mõned nädalad tagasi menetletud Eesti lipu seaduse eelnõu, käesolev eelnõu ja oma järge ootav eelnõu Eesti Rahvusringhäälingu sulgemiseks. Nad tahavad, et Eesti oleks üks väike ja tige riik, kus peidetakse ära oma vabaduse eest võitleva riigi lipud, naiste õigused oleksid surutud tagaplaanile ja avalik-õiguslik meedia oleks suletud. See on Eesti, kus riik ütleb inimesele ette, milline pere on õige, millised väärtused on lubatud ja millised hääled tuleb vaigistada. See ei ole tugev, enesekindel ja inimeste eripäradega arvestav Eesti. See on väike, kinnine ja ärev Eesti, mis vaatab minevikku, mitte tulevikku. Ja vaat sellest samasugusest Eesti käsitlusest kasvab välja ka EKRE soov lahkuda Istanbuli konventsioonist. 

Head kolleegid! EKRE väidab, et Istanbuli konventsioon on ideoloogiline dokument, mis sunnib Eestile peale nõndanimetatud sootundlikku poliitikat, lõhub traditsioonilisi väärtusi ja polariseerib ühiskonda. Need väited ei pea paika ei juriidiliselt ega sisuliselt. 

Esiteks, Istanbuli konventsioon ei loo ega ole loonud uut sooideoloogiat. Selle tondi on EKRE ise ehitanud ja selle tondiga ta nüüd ka üksinda nii-öelda vapralt võitleb. Konventsiooni eesmärk ei ole ju mingisuguseid identiteete ümber defineerida, vaid ennetada vägivalda, mõista selle vägivalla põhjuseid ja kaitsta ohvreid. 

Teiseks, väide, et Eesti olemasolev õigusruum on piisav ja konventsioon ei anna midagi juurde, on eksitav. See konventsioon ei ole pelgalt karistusnormide kogum, see on ennetuse, ohvriabi, andmekogumise ja riikidevahelise koostöö raamistik. 

Kolmandaks, EKRE väidab, et see konventsioon lõhestab ühiskonda. Tegelikult lõhestab ju ühiskonda mitte see konventsioon, vaid teadlik hirmutamine, teadlik väärinfo levitamine. Kui nimetada naistevastase vägivalla vastast rahvusvahelist lepet pervopaktiks, siis andke andeks, see ei ole argumentatsioon. See on lihtsalt üks küüniline manipulatsioon, mille hind on Eesti inimeste ja Eesti naiste turvalisus. 

Istanbuli konventsiooni tegelik eesmärk on lihtne ja väärikas: et ükski naine, ükski laps ja ükski pere ei jääks vägivallaga üksi, et riik võtaks vägivalla ennetamist tõsiselt, et vägivalla ohver tunneks, et teda toetatakse. Ja 57 Riigikogu liiget on juba eelmise aasta lõpus selgelt kinnitanud, et riigi senistest suundadest ei taganeta ega kalduta kõrvale. Ennetus, ohvrite abistamine ja vägivaldsete inimeste karistamine jäävad Eesti Vabariigi prioriteetideks. Naistevastase vägivalla vastu võitlemise koostöö jätkub kõikides riigiinstitutsioonides ja vabaühendustes. 

Lõpetuseks tahan öelda, et Reformierakond usub Eestisse, mis seisab sirge seljaga, kaitseb nõrgemaid ega karda nimetada vägivalda vägivallaks. Eesti turvalisus ei ole pelgalt loosung, vaid inimeste igapäevane praktiline õigus. Nii et see valik, mida me täna arutluse all oleva eelnõu üle hääletades teeme, ütleb väga palju selle kohta, millist Eestit me tegelikult tahame ehitada. Muide, ma jälgin väga suure huviga, kuidas nüüd, kui järg jõuab hääletamise juurde, hääletab Isamaa. Kas ollakse ühtselt Eesti naiste ja laste poole, vägivalla vastu, või ei julgeta sarnaselt EKRE esitatud Ukraina lippude eemaldamise eelnõuga, kui te mäletate, seisukohta võtta? Nii et, härra Lukas, ja härra Reinsalu on ka kindlasti kuskil, see valik on teie. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli nüüd kolleeg Helle-Moonika Helme. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid, need, kes kõnelesid sellel teemal juba eelmisel nädalal, ja need, kes on praegu siin saalis! Tõepoolest tegimegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine ehk Istanbuli konventsioonist väljumine. Tänu sellele on paljastunud siin Riigikogu saalis tohutu silmakirjalikkus, mis selle konventsiooniga on kaasas käinud, ja just avalikkuse jaoks. Kõik, kes on viskunud sellega seoses siin Istanbuli konventsiooni kaitsele, rääkides midagi naistevastasest vägivallast ja sellest, kui õudne see on – me kõik teame, et on. Ka seda eelnõu esitledes sai korduvalt räägitud sellest, et me absoluutselt mõistame igasuguse naistevastase vägivalla hukka. See ei ole absoluutselt küsimus. Aga need inimesed, kes siin – ka eelkõneleja, kes tegi siin oma väga jõulisi avaldusi –, need inimesed tegelikkuses ei tee mitte midagi peale suurte sõnade selleks, et päriselt ka naisi kaitsta. See asjaolu on tänu sellele, et me oleme selle eelnõu siin esitanud, ilmsiks saanud. Aga vaatame siis sõnade taha. 

Eelmisel nädalal luges üks kolleeg Eesti 200-st ette statistika perevägivalla ja lähisuhtevägivalla juhtumitest, rääkis laste vastu suunatud seksuaalvägivallast, väristas siin kõvasti pead ja ma ei tea, kuhupoole ta siin süüdistavalt jälle vaatas. Aga vabandust, kõik asjaosalised, kes peaksid kogu selle statistika vähendamisega reaalselt tegelema – oleksid pidanud tegelema kõik need aastad, kui see Istanbuli konventsioon kehtis –, on sellesama rääkija enda erakonnast: siseminister Igor Taro ja justiitsminister Liisa-Ly Pakosta. Miks te ei tee midagi? Miks te ei ole midagi teinud? Selle asemel surusite siinsamas läbi näiteks seaduse, kus te andsite pedofiilidele võimaluse lihtsustatud korras peale karistuse kandmist asuda taas tööle lasteasutustes. Nii et ei ole vaja väristada pead teemal "peame kaitsma lapsi nende vastu suunatud seksuaalvägivalla eest". Te ise ju soodustate seda! Teie justiitsminister ei suutnud kaitsta vanu, elatanud naisi hooldekodudes jõhkrate vägistamiste eest. Teie siseminister ei leia vahendeid lähisuhtevägivalla vähendamiseks, kõik need aastad, ja see on fakt. 

Ja kõik see, mida te oma kõnedes siin rääkisite, näitab ju tegelikult, et te olete läbi kukkunud naiste kaitsmises, kõiges. EKRE vähemalt, kui me olime võimul, andsime raha, konkreetset raha naiste varjupaikade jaoks. Ja siseminister Mart Helme oli see, kes kehtestas oma määrusega korra, et kui on vägivallajuhtum ja politsei läheb kohale, siis sealt kohapealt eemaldatakse vägivallatseja. Varem viidi ära naine, varjupaika viidi ära, mees jäi koju. Nüüd viiakse ära mees, eemaldatakse vägivalla põhjustaja. Ja seda tegime meie, teie ei ole mitte midagi teinud!

Aga läheme selle Istanbuli konventsiooni juurde. Naiste kaitseks on tegelikult Eestis vajalik õiguslik raamistik juba olemas, on karistusseadustik, ohvriabi seadus ja lastekaitsesüsteem, mis peaks tagama ohvrite kaitse ja toe. Ega probleem ei seisne ju seaduste puudumises, vaid nende rakendamises. Tuleme taas selle juurde, et kui naiste varjupaigad on alarahastatud ja kohtumenetlused venivad, siis ei paranda ju seda olukorda mitte ükski rahvusvaheline lepe. Niikaua, kuni meie oma riik ise ei muuda päriselt seda hoiakut, et läheme nendelt tühjadelt ja õõnsatelt sõnadelt päriselt üle tegudele, suurendame naiste varjupaikade rahastust ja seda palju, siis need perevägivalla juhtumid ei kaogi mitte kusagile, ükskõik millistes konventsioonides me suuresõnaliselt oleme. 

Sellest on palju räägitud, et konventsioonis määratletakse sugu kui sotsiaalset konstruktsiooni ja nõutakse stereotüüpsete soorollide väljajuurimist. See on fakt! See tähendab, et traditsioonilised pereväärtused, ema hoolivus ja isa kaitseroll, mis on ju hindamatu väärtusega, kuulutatakse selle konventsiooni kaudu vananenuks. Me juba näemegi ametlikke dokumente, kus on eemaldatud sõnad "ema" ja "isa" ning asendatud sõnadega "vanem üks" ja "vanem kaks". Seda eelnõu me siin eelmisel aastal menetlesime, terve laste põlvnemine kirjutati ringi tänu sellele. 

Istanbuli konventsioon toob sisse selle laiendatud soo mõiste. Ei ole vaja vastu vaielda, et ei too. Toob küll! Artikkel 4 keelab diskrimineerimise muu hulgas sotsiaalse soo alusel. Mida muud see tähendab? Praktikas tähendab see seda, et riik peab kohtlema meest naisena, kui ta end naisena määratleb. Mitme riigi kogemus ongi näidanud, et selline lähenemine ohustab kelle turvalisust? Naiste turvalisust just nimelt. Näiteks juhul, kui bioloogiline mees, kurjategija nõuab paigutamist naiste vanglasse või osalemist naiste spordivõistlustel – sellest on siin saalis nii palju räägitud ja te ikkagi ütlete, et ei ole nii, ei ole nii. On küll! Tulgem tagasi selle juurde, et kui naine on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, te olete taandanud naise pelgalt sotsiaalseks konstruktsiooniks, siis keda see konventsioon tegelikult kaitseb? Mina väidan küll, et päris naisi see tegelikult ei kaitse kohe kuidagi. 

Ja konventsioon on sisemiselt vastuoluline. Ühest küljest räägitakse naiste kaitsmisest, teisalt aga traditsiooniliste soorollide väljajuurimisest. Naisi ei saa kaitsta, kui samal ajal kaotatakse ära arusaam sellest, mida tähendab olla ju naine. Mis on naine? Kes on naine? Vastake, kui oskate! Ka siin Riigikogus oleme näinud eelnõusid, mis ei kaitse enam naisi, vaid vähem esindatud sugusid. Näiteks ILO konventsiooni ratifitseerimine käis meil siit jälle läbi. Räägitakse seal sugude võrdsusest, aga seda ka viisil, kus näiteks firmade ja asutuste nõukogudes ei räägita enam päriselt sugudest mees ja naine, vaid räägitakse vähem esindatud sugudest ehk siis, ma ei tea, sellestsamast 20 soost, mida meile ka siin juba tänu Eesti 200 haridusministrile koolides õpetatakse. 

Istanbuli konventsiooni artikkel 14 näebki ette, et kooli õppekavadesse tuleb lisada mittestereotüüpseid soorolle käsitlevaid materjale, mis on kaasa toonud sellesama, millest ma rääkisin, sooideoloogia leviku hariduses. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium just nimelt kinnitaski äsja LGBTQ tegevuskava, kus just haridusasutustes hakatakse seda ellu viima, eriti keskendutakse transsooliste õigustele. See on ühiskonna lõhestamine. On! Ei maksa öelda, et ei ole. Teie lõhestate seda ühiskonda! See on riiklik ideoloogiline surve, mis püüab ümber kujundada ühiskonna alusväärtusi. Jaa, see nii on. 

Silmakirjalik on rääkida perede kaitsmisest, kui samal ajal vähendatakse peretoetusi ja surutakse kodused emad majanduslikku kitsikusse. Signe Riisalo, muuseas, oli minister ajal, mil vähendati lasterikaste perede toetusi ja võeti kodus olevatelt emadelt tervisekindlustus. Lapsi kasvatavate naiste toetamist nimetas ta lihtsalt elustiili kinnimaksmiseks. Ja kus on nüüd see Istanbuli konventsioon, mis räägib naiste ja laste kaitsmisest? Ei ole, teie jaoks ei ole. Toetused ära, tugi ära, abi ära, rahad ära ja siis tulete rääkima, aga meie kaitseme naisi ja lapsi. 

Kõige meeletum liberaalide poolt avalikkuse eest teadlikult varjatud, aga väga oluline, selle Istanbuli konventsiooni sildi all käib muuseas ka immigratsiooni mahitamine, sest artiklid 59 ja 61 soodustavad kolmandatest riikidest päris sisserännet. See tähendab seda, et kui keegi tuleb ja ütleb, et teda kodumaal ahistatakse, siis Eesti riik on kohustatud ta vastu võtma. Seetõttu soovibki EKRE fraktsioon, et valitsus algataks Eesti väljaastumise Istanbuli konventsioonist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 751 lõpphääletus. Ma juhin tähelepanu, et muudatusettepanekuid selle kohta ei esitatud. Aga, head kolleegid, kuna juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus, siis me alustame selle hääletuse ettevalmistamist.  

Austatud kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ja järgnevalt panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 54, erapooletuid ei ole. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Liigume edasi. Tänane järgmine päevakorrapunkt on 33 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Palun avaldust siia Riigikogu kõnetooli tutvustama ettekandjana Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Lugupeetud minister! Ma tutvustan teile Riigikogu saadikute poolt, kes on Keskerakonnast, Isamaast, Konservatiivsest Rahvaerakonnast ja Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast andnud üle umbusaldusavalduse regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Ma tutvustan neid põhjuseid, miks meie arvates me peaksime siin ministrile umbusaldust avaldama. Ma tahan öelda, et see ei ole küsimus ainult minister Terrase tegevusest. See näitab tegelikult laiemalt selle valitsuse suunda ja selle valitsuse sihti. Ja me tahame öelda, et maaelu, mida väga palju näiteks ühistransport ja põllumajandus puudutavad, ei ole mingisugune nostalgia. Maaelu on julgeolek, see on toidujulgeolek, see on ühiskonna vastupidavus. Peaministri ülesanne ei ole ainult hoida valitsust koos ja valitsuse istungeid juhtida. Peaministri ülesanne on ka valitsuse tegevust suunata ja anda sellele valitsuse tegevusele konkreetne väärtusruum, milles valitsus tegutseb. Nii et see umbusaldusavaldus täna – võtkem seda mitte ainult konkreetsele ministrile, vaid võtkem seda kaudselt kogu tänasele Eesti valitsusele, kes, nagu me oleme näinud, tahab võtta neilt, kellel kõige vähem on, ja anda neile, kellel kõige rohkem on. 

Nüüd konkreetsemalt, minnes umbusaldusavalduse peamiste põhjusteni, neid on peamiselt kaks. Kõigepealt ettepanek, mis puudutab ühistransporti. Ja ühistranspordis konkreetsemalt seda, et ühe, teise või kolmanda stsenaariumi järgi peaksid hakkama ühiskonna kõige nõrgem osa tasuma piletihinda ehk siis lapsed ja eakad inimesed. Ma meenutan, et regionaal- ja põllumajandusministri üks olulisemaid ülesandeid on tegelikult seista tasakaalustatud Eesti arengu eest. See väljakäidud plaan, mis puudutab lastelt ning pensionäridelt piletiraha kogumist maakonnaliinidel sõitvates bussides, tähendab tegelikult järjekordset hoopi väga paljuski just sellelesamale regionaalarengule, mis on pandud sellele ametikohale ülesandeks seista just nende teemade eest. 

Ma meenutan, et kunagi, olles selle muudatuse juures, kus loodi Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, oli seal üks mõtetest ja põhjustest, et see on oluliselt tugevam ministeerium nii maaelu kujundamise koha pealt, põllumajanduse kui ka regionaalpoliitika koha pealt, et sellel ministeeriumil ja ministril oleks jõudu valitsuse laua taga seista nende küsimuste eest. Et mitte kunagi ei peaks selles ametikohas olev minister viima valitsusse neid asju, mis on regionaalarengule kahjulikud, vaid et tal oleks jõudu seista ja öelda, et stopp, siit läheb piir, stopp, seda me ei tee, stopp, Eesti inimesed vajavad hoopis teistsuguseid lahendusi. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks me täna siin umbusalduse juurde oleme jõudnud. Minister ei ole kasutanud seda võimalust. Ja peaminister loomulikult ei ole andnud ka sellele valitsusele neid õigeid suundi, mis teed mööda edasi liikuda. 

Õpilastele, pensionäridele ja erivajadusega inimestele tasuta ühistransport ei ole niisama. See ei ole küsimus sellest, et asjad peavad olema riigis tasuta, vaid see on küsimus sellest, et inimesed pääseksid liikuma. Me teame väga hästi, kes maaeluga kursis on, et ei ole mõtet pingutada maakonnakeskustes teenuste arendamisel, kui eakas inimene sinna kunagi ei jõua. Ei ole mõtet pingutada huvihariduses ja uute huviringide loomisel, kui lapsed sinna kunagi ei jõua. Ja need on ühiskonnagrupid, kellel enamasti ei ole oma transporti. Väga paljud on need ühiskonnagrupid, nagu näiteks lapsed, kelle lastevanematel ei ole ka võib-olla oma autot või need inimesed peavad olema tööl kuskil kaugemal, väljaspool maakonda. Ja me lõpuks saavutame sellega tulemuse, kus selle asemel, et tuge pakkuda ja võimaldada inimestele võrdseid võimalusi või tingimusi oma elu elamiseks igal pool Eesti piirkondades, nad seda ei saa. Me võimendame neid probleeme. 

Ma meenutan, et ühistranspordi üks olulisimaid asju, mis võiks sellele valitsusele ka väga korda minna, vähemalt teoorias, on majanduse areng, töökohad, ettevõtjate võimalused. Sest me teame seda ja oleme näinud seda erinevatest regionaaluuringutest, et probleemiks on see, et inimeste jaoks liiguvad töökohad järjest kaugemale. Auto ostmine teatud osale Eesti ühiskonnast on teistmoodi murekoht. Kui sul ei ole ühistransporti, siis üks uuring ütles väga konkreetselt: inimesed ostavad omale auto, nende sissetulek on väike ja nad sõidavad lihtsalt ennast vaeseks. Nende palgast väga suur osa kulub tegelikult selle auto ülalpidamiseks, sellepärast et ei ole ühistransporti, mis viiks neid punktist A punkti B, et nad saaksid minna sellesse töökohta, nad saaksid oma perele elatist teenida, aga et nad ka saaksid olla teistpidi tööl inimese juures, kes tegeleb ettevõtlusega, kes arendab ettevõtlust, nad saaksid panustada Eesti majandusse. Ja lõppkokkuvõttes on väga vale majandus- ja rahanduspoliitika see, kui me seame takistusi sellele, et maapiirkondades oleks rohkem parema palgaga töökohti, et oleks üldse rohkem töökohti, et ettevõtlus areneks, sest kui seda ei ole ja neid takistusi seatakse näiteks ühistranspordi kaudu, peame me tekkivaid probleeme lahendama kuidagi muudmoodi. 

Nüüd, meile on jäänud arusaamatuks ja meie arvates pole ka tõsiseltvõetav argument, et piletihinna kehtestamisel või kuukaardi kehtestamisel on põhjuseks see, et siis me saame teada, kui palju inimesi ühistranspordiga liigub. Meil on siin saalis väga palju inimesi, kes on selle nüüd mitu korda üle kontrollinud ka, ja tõesti, ühistranspordikeskused erinevatest Eesti piirkondadest on öelnud seda, et jah, nad teavad, kes nende bussidega sõidab, kui palju sõidab. Võib-olla on seal vaja midagi parandada, võib-olla on vaja midagi paremaks teha, aga seda, et aastal 2026 ainuke võimalus teha kindlaks mitu inimest sisenes bussi ja mitu inimest väljus bussist, on see, et kehtestada piletihind – vot sellest aru ei saa. 

Mina mäletan, kunagi me rääkisime, et me oleme tehnoloogiliselt arenenud riik ja et me võiksime sinnapoole jätkuvalt püüelda. Ja loomulikult on seda tendentsi näha ka teistes eluvaldkondades, kust kohast see ambitsioon on kadunud. Ma arvan, et see ambitsioon tehnoloogiliselt areneda on ka siin tegelikult täiesti kaduma läinud. Nii et kahjuks ei ole see jutt mitte kuidagi tõsiselt võetav. Me peame aru saama, et tulemus võib olla lõpuks vastupidine. Kui kehtestatav piletihind toob kaasa selle, et need lapsed ja need pensionärid oma toimetuleku ja elukalliduse tõttu sõidavad ühistranspordiga vähem, siis statistiliselt saab ju ka teha järgmisi järeldusi, et inimesi sõidab vähem ja neid liine pole võib-olla vaja. Ja me võime liigutada kogu ühistranspordi planeerimist ja korraldust lähemale, vastupidi sellele, kust kohast võetakse veel busse ja ühistransporti vähemaks. Loomulikult, kõik need arengud, mis puudutavad küsimust ühistranspordi reformist, loomulikult suund on õige, aga teostus on meie arvates täiesti vale. 

Nüüd, umbusaldusavaldusel on ka teine pool. See puudutab asjaolu, et Riigikontroll on oma auditis tuvastanud ja teinud üpris kriitilise hinnangu, mis puudutab Eesti valmisolekut erinevateks julgeolekuolukordadeks. Me oleme väga palju rääkinud sõjalisest julgeolekust, aga me oleme rääkinud ka tegelikult elanikkonnakaitsest ja laiemast julgeolekust. Selle üks osa lisaks varjenditele ja kõiksugu muudele teavitussüsteemidele ja meditsiinilisele valmisolekule on loomulikult see, kas meil on olemas toiduvarud. Hoolimata sellest, et toiduvaru peab olema kindlustatud kogu elanikkonnale 14. päevaks, ei ole see Riigikontrolli auditi põhjal nii, vaid praegune toiduvaru on 10%-le toitu 30 päevaks. Ja mure on selles, et – vähemalt Riigikontroll ei tuvastanud – millisest eesmärgist või õigusaktist selline tegevus tuleneb. 

Tagasi tulles laiema pildi juurde, siis me saame teha vaid ühe selge ja konkreetse järelduse. Kõigepealt, regionaal- ja põllumajandusminister ei ole kasutanud võimalust seista regionaalarengu eest, Eesti maapiirkondade eest, vaid on ise astunud samme selle vastu. Aga teine oluline asi on see, et valitsuses mitte keegi teine pole ka seda võimalust kasutatud. Me kõik teame, et sellised asjad ei sünni mitte ministeeriumis, vaid me oleme ju kõik teadlikud, et sellele informatsiooni avalikustamisele eelnes valitsuskabineti nõupidamine. Valitsuskabineti nõupidamisel Hendrik Johannes Terras tutvustas ühistranspordi reformi plaane, ja ma eeldan, et tutvustati ka seda plaani. Vaikiv, võib-olla ka häälekas toetus valitsuse ülejäänud liikmete poolt näitab terve valitsuse suhtumist sellesse küsimusse. 

Ja loomulikult ma võiksin eeldada, ma ei olnud küll kohapeal, aga mõned aastad tagasi ühistranspordi reformi planeerides oli muidugi selle üldise piletihinna kehtestamine kõigile Reformierakonna üks väga suur soov. Ma mäletan ka seda, et üldse ühistranspordi liiklust Eestis paremaks teha, siis Reformierakonna üks tingimusi oli see, et tuleb hakata kõigilt piletiraha võtma. Ma ei ole teadlik, me ei ole teadlikud, minister saab meile seda kinnitada või ümber lükata, aga võib-olla tõesti on minister siin ka Reformierakonna kui koalitsioonipartneri ja peaministri suuniseid täitnud. Sellega seoses, veel kord, on mu jutu teine pool olnud see, et see ei ole mitte umbusaldusavaldus ainult regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, vaid see on umbusaldusavaldus kogu valitsuse poliitikale, mis puudutab elukallidusega võitlemist, inimeste heaolu kasvatamist ja regionaalpoliitikat. 

Me kõik teame, et sellel hetkel, kui poliitika muutub pelgalt mõneks Exceli tabeli kulureaks, kaob poliitikast inimene. Ja väga halb, kui selline asi juhtub. See teeb meid riigina nõrgaks ja paneb väga paljusid küsima, miks meil üldse sellist riiki on vaja ja kas niimoodi peaks edasi minema. Ehk niisama pole öeldud, et toimetulek tänastel keerulistel aegadel on ka ühtlasi julgeolek. Minu poolt kõik. Aitäh! 

Suur tänu! Järgnevalt palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Kõigepealt võimalus sõnavõtuks kuni 20 minutit. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ja aitäh härra Läänemetsale selle sissejuhatuse eest! Enne, kui me läheme arutelusiseste teemade juurde, pean ma vastama väidetele, mida on viimastel päevadel korduvalt esitatud. On öeldud, ka tänases umbusaldusavalduses, justkui oleks minister midagi välja mõelnud, paisutanud probleeme või külvanud hirmu, et seda teed minnes õigustada reformi plaane. Ma juhin tähelepanu sellele, et need on Riigikontrolli auditites, statistikas ja riigi enda dokumentides aastaid kirjas olnud. Ma ei ole neid välja mõelnud. See arutelu ei ole algust saanud soovist kelleltki midagi ära võtta, see on alguse saanud vajadusest juhtida päriselt toimivat teenust. 

Ühistransport ei ole hüve abstraktses mõttes, vaid konkreetne teenus – liin, kellaaeg, buss, juht, inimene ja reisija, kes peab päriselt kohale jõudma. Kui teenuse kasutamisest ei jää usaldusväärset jälge, ei saa me hinnata ei nõudlust ega kvaliteeti. See ei ole ideoloogiline küsimus, vaid elementaarne teenuse juhtimise loogika, mida kasutavad kõik toimivad transpordisüsteemid üle Euroopa. Sümboolne pilet, olgu see 1 euro, ei ole lahendus eelarveaugule ega eesmärk omaette. Selle roll on luua kliendi ja teenuse vahele päris suhe. Tasuta teenuse puhul kaob see suhe ära. Inimene ei ole enam klient, vaid on anonüümne kasutaja, kelle käitumist ja vajadust ei ole võimalik ausalt mõõta. 

Sama loogika on toodud välja ka varasemates transpordianalüüsides ja praktikute kirjutistes. Ilma minimaalse panuseta kaob teenuse distsipliin nii süsteemi kui ka kasutaja poole pealt. Väide, et valideerimine ei anna päris pilti, on poolik. Ükski andmeallikas ei anna mitte kunagi täiuslikku pilti, kuid ilma andmeteta ei ole üldse pilti. Riigikontroll on auditites selgelt öelnud, et praegune otsustamine tugineb puudulikule ja ebaühtlasele infole ning riigil puudub tervikvaade liinivõrgu tegelikust kasutusest. Me ei saa teha õiglast valikut liinide säilitamise ja tihendamise või uute avamise vahel, kui meil puudub elementaarne teadmine, kus ja millal inimesed päriselt sõidavad. Tasuta maakonnaliinide eksperiment ei toonud kaasa stabiilset kasutajate kasvu, küll aga tõi see kaasa süsteemseid moonutusi. Reisijad liikusid tasuta bussidesse ka seal, kus varem toimisid kommertsliinid või rongiühendused, suurendades avalikku dotatsiooni ilma selleta, et teenus paraneks. Koolitransport nihkus maakonnaliinidele, sest omavalitsustel oli see tasuta, mitte seetõttu, et see oleks parim lahendus lapsele. Need ei ole moraalsed hinnangud, vaid reaalsed kõrvalmõjud, mida me ei saa ignoreerida, kui me tahame süsteemi tervikuna parandada. 

Minu vastutus ei ole müüa lihtsat loosungit, vaid öelda ausalt, kus süsteem enam ei tööta. Eurone pilet ei ole omaette eesmärk, vaid tööriist, et hoida liinivõrku alles, avada uusi ühendusi seal, kus neid päriselt vajatakse, ja vältida kõige halvemat valikut, liinide vaikset kadumist. Buss, mis ei tule, on inimesele alati valusam kui sümboolne omaosalus. Selle valiku eest ma vastutan ja selle loogika eest ma seisan. Kui riigil on formaalsed eesmärgid, mille küljes ei ole raha ega vastutust, siis ei ole see mitte stabiilsus, vaid see on enesepettus ja segaduse ning, nagu me näeme, tülide allikas. Ja ministri kohustus ei ole seda enesepettust kaitsta, vaid see ära lõpetada. 

Umbusaldus ei vaidle sisuliselt vastu faktidele. Umbusaldus vaidlustab seda, et neist faktidest on avalikult räägitud. Aga just see ongi poliitiline vastutus: mitte hoida näilist rahu, kuni meil tuleb järgmine kriis. 

Austatud Riigikogu! Nüüd nende kahe teema juurde, mis on umbusaldusavalduse keskmes: ühistransport ja toidujulgeolek. Täna me ei aruta siin ühe ministri isikut ega ühte poliitilist otsust. Me arutame, kas riik suudab ausalt vaadata lahendustele, mis ei tööta enam nii, nagu peaksid, ja kas meil on poliitilist küpsust neid süsteeme parandada, mitte ainult hallata. Umbusaldusavaldus toob siia saali kaks teemat: ühistranspordi ja varud. Need ei ole juhuslikud teemad. Mõlemad puudutavad riigi toimimist kriisis ja ka igapäevaselt. Mõlemad puudutavad otseselt inimesi väljaspool suuri keskusi ja mõlemas on probleemid, mis on reaalsed. Ma alustan ühistranspordist. 

Austatud Riigikogu liikmed! Et hinnata, kas ühistranspordireform on põhjendatud või mitte, tuleb kõigepealt vaadata, kuidas me praegusesse seisu jõudsime. 2018. aastal kehtestati Eestis maakondlik tasuta bussisõit. Selle sõnastatud eesmärk oli parandada maapiirkondade liikumisvõimalusi ja suurendada ühistranspordi kasutamist. Riik võttis selle eest vastutuse ja kõik kulud täielikult enda kanda. Tasuta maakondlik ühistransport ei ole neutraalne otsus, see oli sekkumine ja sellel sekkumisel olid tagajärjed. Kui üks ühistranspordiliik on järsku tasuta, siis hakkab see tõrjuma teisi. Eestis juhtus täpselt niimoodi. Reisijad ei hakanud rohkem liikuma, piletiga rongi asemel mindi lihtsalt tasuta bussi. Rong ei saanud kaduda, sest ka rongiühendus oli vajalik. Ja tulemus oli käes – tuli maksta bussi eest ja tuli samas ka rongi rohkem doteerida. Tasuta buss ei vähendanud riigi kulu, vaid tõstis seda teises kohas. 

Täpselt sama juhtus kommertsliinidega. Kui riik pakub tasuta teenust, ei saa piletiturul põhinev liin sellega konkureerida. Kommertsliinid kadusid ja sellega kadus ka paindlikkus, kadus ka valik ja kogu vastutus jäi riigi kätte. Nii tekkis süsteem, kus bussid olid täis, aga valel ajal, rongid sõitsid, aga suurema kahjumiga, kommertsliinid kadusid, omavalitsuse panus jäi varjatuks ja riik maksis aina rohkem, teadmata täpselt, mille eest. See ei olnud pahatahtlikkus, see oli tasuta süsteemi loogiline tagajärg. 

Riiki ei saa juhtida nii, et kliendi hinnasignaale ei ole ja andmed on osalised. Nii ei teki vastutust ega teki head teenust. Aga tekib segadus, mis maksab aina rohkem, sest riik vastutab üksi kõige eest. Just sellepärast on ühistranspordireformi visioon tegelikult samm tagasi. See on samm selguse poole, et buss, rong ja kohalik transport täiendaksid üksteist, mitte ei sööks üksteist välja, et raha liiguks sinna, kus inimesed päriselt liiguvad, ja et vastutus oleks õiglaselt reisija, riigi ja omavalitsuse vahel jagatud. 

Pärast tasuta maakondliku ühistranspordi kehtestamist on riigi dotatsioon maakondlikule bussiliiklusele kasvanud mitmekordselt. Samal ajal ei ole ühistranspordi kasutajate arv samas tempos kasvanud. Vastupidi, viimaste aastate statistika näitab, et autoga liikumise osakaal on kasvanud ja ühistranspordi oma on vähenenud. Eestis tehakse aastas ligi 22 miljonit maakondlikku bussireisi. See on väga suur number, aga olulisem on see, mis toimub tegelikkuses. Viimase kümne aastaga on ühistranspordi kasutamine langenud, autostumine aga kasvanud peaaegu 60%-ni. Inimesed ei loobu ühistranspordist ideoloogilistel põhjustel, vaid praktilistel põhjustel: kui bussipeatus on kaugel või buss ei vii sinna, kuhu on vaja, või ei vii sinna piisavalt kiiresti või piisavalt sagedalt, siis valitakse auto. 

Ma tean, et sõna "pilet" tekitab paljudes ebakindlust. Maapiirkonnas elav eakas kardab – mõistetavalt –, et see võib olla samm bussi kadumise suunas, kuid kui see pole enam tasuta, siis tuleb selle eest maksta. Aga ma kinnitan teile, et tasuta sõit tühjas bussis, mis varsti liinilt maha võetakse, ei ole parem lahendus kui väike piletitasu bussis, mis päriselt sõidab ja püsib graafikus. Seepärast ei ole pilet karistus, vaid pilet on kokkulepe. See on signaal, et teenusel on väärtus ja kliendi jaoks on väärtus. Kuni me kohtleme seda tasuta hüvena, jääbki maakondlik ühistransport vaeslapse ossa, sest see ei maksa justkui mitte midagi. Tasuta teenuse puhul on reisija statistika, registreerimata sõit tasuta bussis on statistika mõttes nähtamatu. Pileti ostmisel muutub ta kliendiks ja kliendil on õigus nõuda, et buss oleks soe, et ta oleks puhas ja jõuaks kohale õigel ajal. 

Ma tahan, et Eesti ühistransport oleks väärikas teenus, kus klient on kuningas, mitte säästlik lahendus neile, kes auto eest ei saa maksta, ehkki ühistransport on reisimiseks autost ikkagi kordades odavam. Piletimüük või sõidukaardi valideerimine ei ole ainult rahaline küsimus. See loob kliendi ja teenuse vahel selge suhte. Kui inimene kasutab teenust, on süsteemile nähtav, kui ta ei kasuta, siis tekib küsimus, miks ta ei kasuta ja mida peaks tegema, et ta seda kasutaks. 

Täna on ühistranspordis anomaaliad. On liine, mis paistavad andmete järgi tühjad, aga mille kadumine tekitaks kohaliku elu jaoks reaalse kriisi. Ja on liine, mis näitavad, et on täidetud, kuid tegelikult on nõudlus mujal. Ilma usaldusväärse registreerimiseta juhime süsteemi osaliselt pimesi. Riigikontroll on oma auditis rõhutanud, et valideerimisandmed ei kirjelda piisavalt inimeste tegelikke liikumisvajadusi ning riigil puudub terviklik ülevaade süsteemi toimimisest. Pileti valideerimine ei ole vastus kõigile probleemidele, kuid on eeltingimus, et probleemid muutuksid nähtavaks. Ja ma tuletan meelde, et laste ja eakate puhul ei ole kunagi räägitud kulupõhisest hinnast, vaid suuresti soodustatud osalusest. Riik ei vabane vastutusest, aga vastutus peab olema ausalt jaotatud, et meil oleks raha liine tihendada ja isegi juurde teha seal, kus inimesed päriselt liiguvad. 

Nüüd toidujulgeolekust. Head kolleegid! Julgeolek ei ole ainult see, mitu tanke või mitu sõdurit meil on. Julgeolek on ka see, kas kriisiolukorras jõuab toit põllult poodi ja poest inimeseni. Riigikontroll on oma auditis valusalt aus. Riigil on aastaid olnud paberil eesmärk tagada kogu elanikkonnale 14-päevane toiduvaru. Reaalsuses ei oleks selleks mitte kunagi piisavalt raha eraldatud. Me oleme aastaid mänginud peitust, meil on poliitiline loosung, aga sellel puudub kate. 

Täna tagab Eesti Varude Keskus varu vaid 10%-le elanikkonnast. See on olnud pragmaatiline lahendus olukorras, kus raha pole. Aga me ei saa eeldada, et ametnikud lahendavad poliitilist vastuolu. Kui me tahame päriselt 14 päeva varu kõigile, siis tuleb see poliitiliselt otsustada ja kinni maksta. Kuid veel olulisem on mõista, et toidujulgeolek ei ole laoarvestus. Ukraina sõja kogemus on siin karm õpetaja. Kriisis ei ole otsustav see, kui täis on ladu, vaid see, kas tootmine, töötlemine ja logistika toimivad. Me võime ladustada tuhandeid tonne vilja, aga kui meil pole elektrit veski käivitamiseks või kütust ja toimivat logistikat, et jahu pagari juurde viia, on see vili kasutu. Me oleme liiga kaua keskendunud sellele, mis on laos, ja unustanud selle, kuidas see tekib ja inimesteni jõuab. 

Toidujulgeolek algab tootmisest. Iga euro, mis läheb Eesti põllumehele ja toidutootmise elujõulisusse, annab kriisis rohkem kindlust kui euro, mis seisab konservina laos. Siin on meil ka selge juhtimisprobleem. Täna on vastutus killustatud. Eesti Varude Keskus, mis on meie operatiivne käsi, kuulub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse. Samal ajal on toidupoliitika, toidutootmine ja põllumajandus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi vastutusalas. Üks ministeerium vastutab põllumajanduse ja toiduga varustatuse eest, teine ministeerium vastutab laoseisu eest. See ei ole terviklik vaade. Toidujulgeolek vajab ühte peremeest. Seetõttu olen teinud ettepaneku kaaluda Eesti Varude Keskuse toomist Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse. See looks ühtse ahela põllust kuni kriisivaruni. See lõpetaks olukorra, kus strateegilised otsused venivad ametkondade vahel ja vastutus hajub. 

Nii jõuame varude teema ja tänase umbusalduse tuumani. Umbusaldus väidab, et minister ei ole suutnud tagada kriisivarusid. Riigikontroll ütleb midagi muud. Probleem ei ole ühe ministri tegevuses, vaid selles, et riiklikud eesmärgid, vastutus ja raha ei ole omavahel kooskõlas. Riigil on aastaid kehtinud eesmärk tagada kogu elanikkonnale 14-päevane toiduvaru, kuid selle eesmärgi täitmiseks ei ole tehtud vastavaid rahastusotsuseid ega määratud sellele selget vastutajat. See vastuolu ei ole tekkinud eile ega ka minu ametiajal. Riigikontrolli audit ütleb selgelt, et varude juhtimine on killustatud, vastutus hajunud ja otsustamine aeglane. See on süsteemne probleem. Sama muster kordub ühistranspordis, kus eesmärgid on suured, ootused kõrged, aga vastutus ja rahastus hajuvad asutuste vahel. Just sellepärast ongi ekslik käsitleda varusid kuidagi eraldiseisvana, isoleeritud teemana. Varud ei ole laonumber, varud on osa toimivast toiduahelast, tootmisest, töötlemisest, logistikast ja jaotusest. Kui see ahel ei tööta, ei päästa meid ka kõige täpsem varude arvestus. 

Siin seostub varude teema otseselt Euroopa Liidu rahaga. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on hoiatanud, et Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi siseriiklikud rahajaotused mõjutavad otseselt Eesti toidujulgeolekut. Euroopa Komisjon on kavandanud Eestile põllumajanduse ja toidutootmise toetamiseks vähem raha kui praegusel perioodil. Ja tootjate toetused jäävad ka 2027. aastal alla Euroopa Liidu keskmise. 

Eestile on ette nähtud 546 miljonit eurot tootjate sissetuleku lõhe leevendamiseks, kuid see raha ei ole ära kõrvamärgistatud põllumajandusele. Kui need vahendid ei jõua tootmisesse ja töötlemisse, väheneb meie enda tootmisvõime. Ja kui tootmisvõime väheneb, ei ole kriisi ajal enam midagi, mida varuda või ümber suunata. See ongi põhjus, miks varude küsimus ei ole ainult Eesti Varude Keskuse ja ühe ministeeriumi teema. See on riigi strateegiline valik, kas me seome eesmärgid, vastutuse ja rahastuse kokku või avastame kriisi ajal, et eesmärk ununes paberile. 

Kui Riigikogu leiab, et süsteemsete probleemide nimetamine on umbusaldusavalduse alus, siis on küsimus väärtushinnangutes. Kui Riigikogu leiab, et varude tootmise ja rahastuse seostamine on vajalik, siis on see reformide eeldus. Toidujulgeolek ei alga konservist, ta algab otsusest, kas tootmine on elujõuline, kas vastutus on selge ja kas rahastus vastab eesmärkidele. Ilma nende otsusteta ei ole varud mitte kindlus, vaid on õhuloss. 

Ma pean siin eraldi peatuma ühel teemal, Võrumaa inimestel. Viimastel päevadel on ühistranspordi arutelul kasutatud pealkirja ja näiteid, kus Võrumaa on toodud esile viisil, mis jättis mulje, justkui oleks probleem Võrumaa inimestes või justkui oleks keegi kuskil Tallinnas arutanud, kas võrukatel on õigus bussile või mitte. See ei olnud õige ja see ei olnud aus. Ma tänan Anti Allast sellele tähelepanu juhtimast. Minu eesmärk ei ole olnud kuidagi panna Võrumaad või ühtegi teist maakonda vastandusse Tallinna, Tartu või kellegi teisega. Regionaalministrina on minu töö, vastupidi, hoida Eestit koos ja rääkida ausalt sellest, miks süsteemid ei toimi, ja kõige enam seal, kus inimesed on kõige haavatavamad. Aga ausus ei tohi muutuda hooletuseks. Ja see läks valesti. Seepärast ma vabandan veel kord Võrumaa inimeste ees – mitte sellepärast, et keegi seda nõudis, vaid sellepärast, et see on õige asi, mida teha. Mitte ükski reform ei saa sündida nii, et inimesed tunnevad end sildistatuna või ärakasutatuna. 

Kui me räägime ühistranspordireformist, siis just Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa ja teiste Kagu-Eesti piirkondade inimesed on need, kelle jaoks see reform peab lõpuks toimima hommikul tööle ja õhtul koju saamise mõttes. Kui me ei suuda neid inimesi hoida arutelu keskmes ja austuse ja väärikusega, siis ei ole meil moraalselt õigust rääkida regionaalpoliitikast. 

Head ametikaaslased! Eesti ei vaja ilustatud aruandeid, Eesti vajab toimivaid lahendusi. Ma ei ole öelnud, et need reformid on lihtsad, ma ei ole öelnud, et need on valutud. Ma olen öelnud, et senine tee, kus paberil on kõik korras, aga tegelikkuses on puudulik, ei ole jätkusuutlik. Täna ei ole küsimus selles, kas kõik on valmis, küsimus on selles, kas me julgeme tunnistada tegelikku olukorda, et tasuta teenus, mis ei toimi, on kallim teenus üldse, et paberil eksisteeriv toiduvaru jätab kriisis kõhud tühjaks. Kui Riigikogu leiab, et probleemide aus väljaütlemine ja lahenduste pakkumine on umbusalduse põhjus, siis olen ma oma tööd teinud õigesti. Kui aga leiate, et neid probleeme tuleb lahendada, siis palun toetust selleks tööks, et saaksime ehitada riiki, mis toimib ka siis, kui on raske. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Enne kui küsimuste juurde läheme, siis ma tuletan meelde, et iga Riigikogu liige saab esitada ministrile kuni kaks küsimust. Küsimusi tõepoolest on. Esimesena küsib kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Esiteks, kas teie arvates maakondades elavad lastega pered ja pensionärid elavad juba nii hästi, et nüüd tulekski neilt hakata pileti eest raha võtma? Ja teiseks, te ise ütlesite, et piletiraha on vaja koguda, et riik teaks, kus ja kes kõige rohkem sõidab. Kas te jääte jätkuvalt selle teesi juurde, vaatamata sellele, et ühistranspordikeskused on juba öelnud, et see ei talu mitte mingit kriitikat, või oli see lihtsalt selline ebaõnnestunud väljend?

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan tagantpoolt. Eks ühistranspordikeskuseti on olukorrad erinevad, valideerimisandmed erinevad, mõnes kohas need on paremini lahendatud, mõnes mitte nii hästi. Pimedust meil süsteemis on. Olulisem tegelikult on ka see, mis loob selle suhte, et kui sa maksad teenuse eest, on sul õigus nõuda selle teenuse kvaliteeti, ja see on kindlasti kesksemas kohas. Aga andmete küsimisele on Riigikontroll korduvalt viidanud ja ma arvan, et see ei ole otseselt selle asja kogu tuum, aga see on üks tugev eeldus, et meil oleks parem pilt ees. 

Mis on tegelik probleem just maapiirkondades, on see, et laste puhul me räägime peamiselt huviharidusse saamisest. Koolitransport tuleb tagada kohalikul omavalitsusel ja see jääb kohaliku omavalitsuse vastutuseks. Aga kui me räägime huviharidusest, siis need lõpevad tihtipeale erinevatel kellaaegadel, mis tekitab olukorra, et kui väljumisi on liiga vähe, siis ainult osa lapsi saab huviharidusest koju, sinna kohta, kus nad tahavad saada. See on meil peamiselt välja toodud koostööseminaride jooksul kohalike omavalitsustega seda probleemi arutades, et praegune, hetke liinivõrk ei suuda seda ära teenindada. Ja tulemus on ikkagi see, et lapsevanem, kui ta tahab, et ta laps käiks huvihariduses, peab lapse sealt ära tooma, sest buss on läinud kas liiga vara või peab laps paar tundi aega parajaks tegema, kuni läheb järgmine buss. Ehk siin ongi küsimus selles, kas see teenus vastab kliendi vajadustele.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra minister! Teilt küsitakse umbusaldust väga lihtsal põhjusel. Regionaalpoliitika on absoluutselt läbi kukkunud. Pool postkontoritest te panete kinni, ühistransport muutub tasuliseks nii koolilastele kui ka eakatele, maaelu tühjeneb ja ääremaastumine ainult süveneb. Isegi laste sünni registreerimine, kui te seda ei tea, siis enam omavalitsusel ei ole õigust teha, seda saadetakse kuskile maakonnakeskustele. Isegi paberkandjal omavalitsus ei saa seda välja trükkida, vaid ikkagi saadetakse näiteks, ma ei tea, Maardust Tallinnasse. Ja omavalitsus on sunnitud jällegi võtma enda kanda need äpardused, mida teie valitsus teeb. Ma toon teile näite. Politseijaoskond peksti Maardu linnast minema. Omavalitsus andis oma ruumid, et politseijaoskond jääks Maardu linna. Sama on praegu ka postkontoriga, me anname neile võimaluse edasi olla. 

Ja küsimuse juurde. Kuidas te selgitate, et selliste otsuste juures peaksid inimesed uskuma, et valitsusel on üldse plaan Eesti piirkond elus hoida? Ja miks peaksite just teie selle poliitika eest vastutama?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mure on mõistetav. Räägime kõigepealt postiteenusest, sellest me oleme siin varem ka rääkinud. Postiteenuse olemus on kõvasti muutunud. Tänapäeval saadetakse üksteisele rohkem pakke, posti kasutatakse peaasjalikult rahvusvaheliste ärikirjade saatmiseks tihtipeale ja jõulude ajal üksteisele postkaartide saatmiseks, on suurem osa sellest postiteenusest. Inimesed on harjutanud ümber, postkontoreid kasutatakse vähem ja liigutakse aina rohkem pakiautomaatide suunas. Sellega on Eesti Post ka arvestanud. Need sulgemised on Eesti Posti juhatuse otsused, minister neid isiklikult ei tee. Kindlasti on oluline, et see postiteenus vastaks esiteks võimalustele ja sellele, et inimestele oleks see teenus tagatud. Selle jaoks on Eesti Postil väga mitmeid erinevaid lahendusi. 

Kui me räägime regionaalpoliitikast, siis ma kindlasti ei annaks hinnangut, et see on läbi kukkunud. Me oleme viimasel finantsperioodil investeerinud maapiirkondadesse üle 800 miljoni euro ettevõtlustoetustena, kohaliku omavalitsuse toetustena, kogukonna toetustena. Eesmärk on seda suurendada. Hetkel on see umbes 30%, investeeringutest lähevad Tallinnast ja Tartust väljaspoole. Eesmärk on suurendada see 40%-ni. Ma arvan, et see eesmärk on realistlik ja see kindlasti aitab seda vähendada. 

Ühistranspordi puhul me räägime ju sellest, et parandada teenuse kvaliteeti, et see vastaks sõitjate päris vajadusele ja et me ei oleks olukorra ees, kus me peaksime selle tõttu, et liine kasutab vähe inimesi, vähe inimesi sellega sõidab, et me peaksime need liinid maha võtma. Ma ei näe seda otsustusprotsessi – kes ütleb, et need kaks inimest, kes liiniga sõidavad, et siin on see ebaefektiivsuse piir, et need inimesed ei tohi sellega sõita. Selle tõttu on meil vaja selleks lahendusi.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea minister! See, kas regionaalpoliitika on läbi kukkunud või mitte, te olete sellele ise oma hinnangu andnud oma arvamusloos, mis oli välja toodud Postimehes, kus te süüdistasite muuseas ka Võru inimesi. Loodetavasti te saite aru ka, mis arvamusloole te oma nime alla panite. Igal juhul ma soovitan teil selle arvamusloo ka läbi korralikult lugeda, siis saata aru, mis hinnangu te regionaalpoliitika enda tööle andsite selles arvamusloos. 

Aga te väitsite, et oleks vaja kehtestada tasu piletitel, sellepärast et meil puuduvad nii-öelda kontrollarvud. See on teie väide. Samas ütlevad transpordikeskuste juhid, et meil on kõik andmed olemas ja minister võiks tulla meie juurde ja küsida, milles üldse küsimus. Küsimus on selles, kas transpordikeskuste juhid valetavad või teie valetate. 

Lisaks sellele, kui me räägime toiduvarudest, siis te siinsamas alles oma kõnes mainisite ära, et selleks, et tagada toiduvarud, päriselt toiduvarud tagada – need olid teie sõnad –, on vaja poliitilist tahet. Millal see poliitiline tahe siis sellel valitsusel kord tuleb, et päriselt tagada toiduvarud meie inimestele?

Aitäh! Kindlasti alustame siis esimesest küsimusest. Ma selgitan, et andmete osakaal sellest on üks väike osa. Seda on toonud välja Riigikontroll ehk siis seda hinnangut ma usaldan, et need andmed ei ole terviklikud transpordikeskusteüleselt või vahel on andmete osakaal ka erinev. Ma seda küll ei julge öelda, et meil on kõik andmed olemas. Aga ma ei tahaks hoida seda fookuses, sest see ei olegi kõige olulisem. Kõige olulisem on tegelikult laiemalt vaadata seda, kuidas me saame tagada, et ka hajaasustuses, mis on meie riigi suur väljakutse, oleks tagatud ühiskondlik transport mõistlikul viisil, et see vastaks vajadustele. 

Toon näite. Praegu on väga mitmes piirkonnas meil riigil ÜTK kaudu võimalus, et hajaasustuses saab eakas inimene apteeki ja poodi sõita hommikul ja tagasi saab ta alles nelja tunni pärast, kuna rohkem rahalist võimekust ei ole. See tähendab seda, et poes käimine ja apteeki isegi väga rahulikult ringi vaadates kestab võib-olla tund või tund ja pool ja järgmised kaks ja pool tundi on vaja oodata, et tagasi saada. Need on reaalsed probleemid, mis on väga tugevalt tõstatatud ja on oluline viia see vastavusse. 

Tulles teise küsimuse juurde, siis see, et varude keskusel ei ole täidetud valitsuse kehtestatud eesmärk, ei tähendaks seda, et Eesti riigil ei oleks toiduvarusid kriisiolukorras. Kui tõstatati see probleem, et ei ole piisavalt ressurssi, et seda eesmärki tagada, siis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium töötas kohe välja selle lahenduse. See lahendus on kriisipoed, kriisipoodide võrgustik ja just see lähenemine, et me ei saa seda kõike laos hoida. Me peame toetama tootmist, me peame toetama tööstust. Kui tootmine ja tööstus on tugevad, siis on meil ka toidujulgeolek tagatud ja kriisipoodide võrgustiku kaudu on võimalus seda ka rahvale kätte jagada. 

Nii et varude keskuse eesmärk on täitmata, kuid ma hindan, et iga päevaga muutub riigi üldine kriisivalmidus toiduvaldkonnas aina tugevamaks. Aga selle jaoks ongi oluline, et me suudaksime hoida põllumajandust ja põllumajandustoetusi samal tasemel, mis praegu, et see valdkond saaks areneda või kindlasti mitte tagasisamme teha.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Minu arust teie ei mõista, mis on ühe või teise valitsuse otsuse tagajärjed. Võtame kas või automaksu ja kõik see, mis selle menetluse käigus läbi arutati. Räägiti, kuidas nüüd hakkame päästma keskkonda ja maailma ning teeme parema bussiliikluse. Elu näitab seda, et ainult kulud pandi peale valdavalt maainimestele, kellel on autot rohkem vaja, aga bussiliiklus pole kuskilt paranenud. Vaatame nüüd olukorda, kus te tahate selleks, et saada aru, kes bussiga sõidab, võtta miljonid ära Eesti lastelt ja vanuritelt. Samal ajal teete kingituse Läti maksumaksjale, parandades tema rongiliiklust Eesti maksumaksja raha eest üle miljoni euro. Inimesed küsivad, täiesti põhjendatult, millest ministrid aru ei saa või millest valitsus aru ei saa. Ma küsin teie käest esimese küsimusena, kui suur oli teie ministeeriumi ülekantavate vahendite hulk eelmise aasta eelarvesse, selle aasta eelarvesse, selles 1,1 miljardis.

Aitäh selle küsimuse eest, mis väga kergelt seondus selle eelneva looga! Ühistranspordis tõusevad kulud igal aastal ja see samm on umbes 10 miljonit eurot aastas. See läheb kallimaks puhtalt selle põhjal, et bussijuhtidele tuleb rohkem palka maksta. Kütusehinnad on vahepeal küll stabiliseerunud, vahepeal ka langenud, aga üldiselt tõusvas trendis. Kulude üldine tõus ka taristutasude ja muude näol teeb selle väga hüppeliseks. Ehk siis selle raames ka seda transporti parandada – mida on küll tehtud, aga tegelikult on ka viimase paari aasta keerulistes oludes üldine liinikilomeetrite arv tõusnud, bussiliiklus on marginaalselt paranenud –, aga kui me tahame näha arenguhüpet ja muuta seda teenust paremaks, siis on meil vaja teha selleks konkreetseid otsuseid. 

Ületulevate vahendite koha pealt on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium olnud üks eeskujulikumaid. Täpse numbri võin teile saata meili peale. Ma tean küll seda, et seal väga suuri ülejääke ei ole. Me oleme seda optimeerinud. Need ülekantavad vahendid, mis üldiselt tulevad, on seotud toetustega, tihtipeale regionaaltoetustega, mida ei jõuta lihtsalt välja maksta, kuna need perioodid on pikemad, ja siis makstakse välja järgmisel aastal. See on suurem osa ületulevatest vahenditest. Aga see kindlasti ei ole Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis suur probleem olnud ja ka rahanduskomisjon on tõdenud, et toimetatakse mõistlikult.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle varude keskuse juurde tulles, tundub kuidagi eriti kummaline, et nüüd te olete leidnud lahenduse või ministeerium pakkus lahenduse lõpuks välja. Peale seda, kui Riigikontroll tegi auditi, siis lõpuks leiti lahendus. Te ütlesite, et on kriisipoed ja tootjate toetamine. Mis siis konkreetselt hakkab toimuma selle varude keskuse all? Lahendus ei ole see, et tuua ta Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi alla. Mis on need konkreetsed lahendused? Sõnades, ma näen, et te olete päris julge ja ettevaatav, et kõiki asju teha. Aga mis on need konkreetsed asjad, kuidas need kriisipoed tulevad, millised on tootjatele toetused ja millal on võimalik näha neid kriisipoodide nimekirju?

Aitäh selle küsimuse eest! Te panete mind muidugi natukene keerulisse olukorda. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium pakkus sellele küsimusele lahenduse ammu enne Riigikontrolli sekkumist. Kuna see olukord oli kriisipoodide näol koostöös varude keskusega, edenes jõudsalt, siis Riigikontrolli osa … Ühesõnaga, see ei olnud see murdepunkt, ta lihtsalt tõdes, et valitsuse otsus ja varude keskuse ……… ei ole kooskõlas. See on minu hinnangul lõplik Riigikontrolli töö tulemus, mis on õige ja seda tulebki muuta. Nende kriisipoodide arendamine on läinud väga jõudsalt, aga kuna meil on minu teada avatud arutelu Siseministeeriumiga, kas need kriisipoodide nimekirjad avalikustatakse või mitte, siis ma igaks juhuks ei hakka neid asukohti praegu välja tooma. Aga eraviisiliselt Riigikogu liikmele on need kindlasti kättesaadavad kui turvaruumis.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Ikka selle varude keskuse juurde. Ma näen, et te justkui võtsite omaks Riigikontrolli kriitika varude keskuse suhtes. Ometigi on kummaline lugu see, et valitsus ei suuda koordineerida omavahel. See eesmärk, mis on seatud valitsuse poolt, on täiesti risti Eesti Varude Keskuse oma mõtetega. Siis teie olete välja pakkunud oma plaani. See käib justkui improviseerides, aga valitsuses peaks käima koordineeritult, mõtestatult, kokkulepitult, et milliseid samme te siis kavatsete astuda. Sest praegu on nagu silotarn, kes otsustab omaette, et ei, me teeme selle protsendi, me hoiame neid varusid sedasi. See peaks toimuma Stenbocki majas koos, kõik panete sihi paika, teete ettepaneku ja tehakse mingi selge siht, selge otsus. Millal te selleni jõuate ja miks siiani ei ole selle peale mindud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, Riigikontrolli kriitika, et eesmärk ja rahastus ei olnud kooskõlas, on minu hinnangul adekvaatne. Tõesti, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil ei ole varude keskuses isegi nõukogu liiget. Ehk siis info kättesaadavus, kui seal midagi muudetakse, on keeruline, kui nad seda ise just ei tule pakkuma või me ei oska seda ise kuskilt kogemata küsida. Minu eesmärk on tulla valitsusse laiema ideega või memorandumiga, kuidas seda toidujulgeoleku olukorda tervikpildina vaadata ja see teema valitsuse lauale tuua. Seda ma teha kavatsen järgmise paari kuu jooksul ja vaadata üle ka need valitsuse otsused, millel ei ole katet või mis ei ole enam kooskõlas. Ja laiemalt ongi oluline selle juures jätkuvalt see, et meil oleks tugev algtootmine ja tugev tööstus. Selle jaoks on äärmiselt oluline, et tulevases rahastusperioodis oleks põllumajandussektoril ja põllumajandustootmisel ja töötlemisel võimalik investeeringuid teha samas mahus, kui on praegusel perioodil. See on väga tugev osa sellest plaanist.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud umbusaldatav! Tegelikult te räägite meile siin mingit bürokraatlikku häma lihtsalt ja eks see varjab lihtsalt teie totaalset ebakompetentsust. Teil ei ole mingeid vastuseid ühistranspordi teemadel. Ma tuletan meelde, et esimese Eesti Vabariigi ajal, juba 1920. aastate lõpus oli terve Eesti kaetud kitsarööpmelise laudteevõrgustikuga, mis aitas inimestel liikuda, mis aitas kaupu liigutada, mis aitas turgudele minna, mis aitas tootjatel viia oma asjad kuskile meiereisse, kusagile mujale tootmiskeskusesse. Jah, ajad on muutunud, aga meil ei ole mitte midagi toimunud. Kui meie olime valitsuses, siis me tulime välja selle niinimetatud PPP-projektiga, Public-Private Partnership. Oi, missugune kisa oli! See on kallis, see ei tööta! Kui oleks seda edasi aetud ka järgmiste valitsuste poolt, siis see töötaks, meil oleks neljarealised teed suurtesse linnadesse olemas. Nüüd ei ole mitte midagi. Mitte midagi ei ole!  Ja tulles varude agentuuri juurde, muide mina olin …

Aitäh!

… jaa, ma kohe lõpetan. Mina olin, muide, see mees, kes kogu selle asja käima pani siseministrina …

Hea kolleeg, palun küsimus!

… aga kuulge, meil kodu- ja töökord ei kehti enam. Miks meil siis kellaajad peaks kehtima?

Hea kolleeg, aitäh! Kui te ei soovinud küsimust esitada …

Ma soovin küsimuse esitada, aga ma ei saa küsimust esitada.

Jah, sellepärast, et te kirjeldasite …

Jah, ma esitan küsimuse, mida te kavatsete teha, et tegelikult oleks toidujulgeolek tagatud.

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei saanud täpselt aru, kuna siin tekkis väike diskussioon, et te olite siis varude keskuse asutaja või mitte. Kindlasti on varud väga oluline osa Eesti toidujulgeoleku tagamise süsteemist. Sellel on oma koht, just see, et pehmendada seda paari päeva, kui ülejäänud süsteemi on vaja käivitada. See koostöö kindlasti jätkub.  

Toidujulgeoleku tagamisel on taas kord praegusel hetkel võti selles, et järgmises Euroopa Liidu rahastusperioodis meil oleks võimalik teha jätkuvalt investeeringuid ning toetada toidutootmist ja toidutööstust, et need oleksid konkurentsivõimelised ja et need oleksid varustuskindlad, ning arendada nende toimepidevust igal moel. See on see, mis tagab Eestile toidujulgeoleku. Aga varudel on kindlasti ka oma osa seal.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Te väitsite, et pensionäril pole midagi maksta 20 eurot kuus ühistranspordi eest, et olla nii-öelda klient soojas bussis. Aga mida te soovitate pensionärile, kelle pension on 600 eurot ja kelle jaoks see 20 eurot tähendab tervelt ühe päeva toimetulekut kuus? Kas te soovitate tal süüa vähem, loobuda ravimitest, jätta arved maksmata või mitte üldse enam kodust välja minna? Mida te soovitate inimesele, kes loeb sente ja kelle eelarve on sendi täpsusega paigas?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan seda muret. Piletisumma üle on arutelu teretulnud. Minu jaoks on oluline see, et alati on võimalus osta ka üksikpilet, kui transporditeenust ei kasutata nii regulaarselt. Tihtipeale, nagu on välja toodud ka artiklites, on see variant, mida ka eakad inimesed kasutavad, et osta üksikpiletid siis, kui on vaja käia, et seda summat oluliselt vähendada. Sellisel juhul on tegemist kümnete sentidega. Aga minu arust olulisem on veel see, et see inimene saaks liikuma. Nagu te ütlesite, et ta peaks koju jääma. Ta kindlasti ei peaks koju jääma. Eesmärk ongi see, et ta ei peaks koju jääma, et tal oleks võimalik käia poes, linnas, kohvikus, apteegis, haiglas ja saaks mõistlikul ajal ka tagasi, et tal oleks see teenus tagatud. Kõige kriitilisem ongi see, et meil on põhimõtteliselt kolm võimalust ühistranspordis, kas riigi poolt iga-aastaselt mitmeid, kui mitte kümneid miljoneid rahastust suurendada – see on lahendus, mida on kasutatud –, kehtestada omaosalus mingil määral – praegu on omaosaluse osakaal bussitranspordis 9%, umbes 7,5 miljonit eurot – või siis on vähendatud liinivõrku. Nendest kolmest valikust lööb liinivõrgu vähendamine kindlasti kõige valusamalt just maapiirkondi ja hajaasustusi. See oleks viimane valik, mida ma nendest kolmest valiksin.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu küsimus on selle kohta. Kas vastab tõele ühe koalitsioonipoliitiku väide, et teie reformierakondlastest partnerid seadsid üheks tingimuseks, et saada reservfondist ühistranspordirahad lahti ja need liiguksid põhieelarvesse, selleks tuleb kõigile sõitjategruppidele kehtestada pilet ja lisaks sellele vähendada elukallidusest tulenevat ühistranspordi iga-aastase dotatsiooni kasvu? Kas need kaks väidet vastavad tõele ja mis on teie seisukoht nende kohta?

Aitäh selle küsimuse eest! Eesmärk oli tagada stabiilne rahastus, mille üle mul on hea meel ja mis tegelikult võimaldab 2026. aastal jätkata teenust samas mahus. Otseselt mingeid tingimusi piletihindadega või summa vähendamisega ei olnud, küll aga oli tingimus esitada nägemus, kuidas oleks võimalik see jätkusuutlikuks muuta ja kuidas seda süsteemi arendada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tegelikult on selline tunne, nagu teeks jaanuari kuus heina. Nii vale teema hetkel, kus me peaksime rääkima tegelikult maapiirkonnas töökohtadest, peaksime rääkima sellest, kuidas põllumajandussektorit toetada, kuidas iga päev ei pandaks ettevõtteid kinni ega kaotata töökohti. Selle asemel räägime, kas õpilased ja pensionärid peaks saama kuidagi edasi ühistranspordist sõita. Kui te nüüd ametisse jääte, kas te päriselt toote lauale siia poliitilise algatuse, kuidas Eesti poliitikat mõjutada ja eest vedada selles valdkonnas, et maapiirkonnas oleks võimalik ka selles maksupoliitilises rohepöörde olukorras ettevõtjatel ellu jääda? Teine ettepanek puudutab kitsalt ühistranspordi valdkonda. Kui te tahate midagi teha, siis tehke see otsus ära, et seal, kus on tasuline ühistransport – meil ei ole igal pool tasuta ühistransport, ka nendele inimestele, kes tööl käivad –, et see raha laekuks see raha nendesse piirkondadesse, kus seda tasu küsitakse, mitte seda ei võeta ära. Saab teha asja paremaks.

Aitäh nende ettepanekute eest! Esimene oli küll vist ka küsimus. Ettevõtluse arendamine Tallinnast ja Tartust väljaspool on üks valitsuse eesmärkidest, et investeeringud läheksid nendest keskustest välja maapiirkondadesse 40% ulatuses, just eesmärgiga tagada seda, et oleks võimalik riigi toel teha investeeringuid ja arendada ettevõtlust. Mõned meetmed toimivad paremini, mõned halvemini. Regionaalarengu osakond igapäevaselt sellega tegeleb, et need meetmed välja töötada ja neid koostöös kohalike omavalitsustega, kohalike ettevõtjatega moodustada, et need vastaksid vajadusele ja oleksid kasutatavad. Ma arvan, et see 800 miljonit, mis perioodi jooksul on investeeritud, on näide sellest, et see on oluline.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Te andsite alles hiljuti Postimehes intervjuu, kus te ütlesite, miks peaks tallinlane kinni maksma näiteks bussid Võrumaal või mõnes muus maakonnas. Mul on väga lihtne küsimus: kuidas te üldse peate sellist mõttevahetust kohaseks, arvestades, et te olete just regionaalminister, te peaksite rohkem muretsema just regionaalarengu pärast, just maakonnas elavate inimeste pärast, mitte Tallinnas elavate inimeste pärast? Meie ühiskond on eelkõige ehitatud üles solidaarsuse ja ka see maksusüsteem, mis puudutab regionaalarengut. Selles ongi küsimus: kes siis veel kui mitte teie regionaalministrina ei peaks muretsema just maakondades elavate inimeste pärast? Mul ongi küsimus: äkki te võiksite selgitada seda mõttevälgatust?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, eesmärk ei olnud vastandada, see kukkus kehvasti välja, ma seda tunnistan. Selle mõte on pigem selles, et eks hajaasustuses paratamatult on teenused kallimad. Kui me kasutame selle teenuse tõusu vähendamiseks riiklikku rahastust, mida me senimaani oleme teinud, siis maksavad selle kinni kõik. Minu hinnangul on õiglane arutada ka omaosaluse osakaalu nendele haavatavatele gruppidele, kellest me täna peaasjalikult räägime, kindlasti mitte turutingimustel, vaid suurte allahindlustega. Just sellel eesmärgil, et meil oleks võimalik väljaspool Tallinna ja Tartut, hajaasustuses käimas hoida, arendada ja parandada ühistranspordi kättesaadavust. See on selle asja mõte.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! 1. jaanuarist jõustus teie valitsuse kehtestatud nii-öelda maksuküüru ehk lineaarse tulumaksuvabastuse väiksema sissetulekuga inimestele. See kaotati ära ja sellega saime nii mina kui ka teie aastas juurde või kuus, mina tean konkreetselt, et 154 eurot, teie ilmselt natuke rohkem, see on aasta peale umbes kahe kuu pension, keskmine. Te pidasite siin pika kõne ja rääkisite, et teil on kahju, aga tuleks 2 miljonit kokku hoida pensionäride ja laste transpordi arvel. Kuidas teile tundub, kuivõrd adekvaatne see arutelu meil siin täna on? Kas see ei tundu natuke ebaõiglasena?

Aitäh! Parlamendi arutelud on minu hinnangul nendes teemades väga vajalikud ja ma arvan, et see on oluline, et me täna seda diskussiooni siin peame.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Siin paar nädalat tagasi õnnestus meil pidada arutelu teie erakonna juhi Kristina Kallasega. Küsimuse all oli huvihariduse kättesaadavus. Konkreetselt selleks hetkeks olite te juba ka oma plaani välja käinud ja mul õnnestus tema käest küsida selle kohta, kuidas selle maakondliku tasuta ühistranspordi kaotamisega lastele on, kas te olete analüüsinud, millist mõju see avaldab, sellepärast et huviharidusasutusse jõudmiseks kasutavad lapsed just enim ühistransporti. Selleks hetkeks ütles minister mulle, et ei ole seda analüüsitud ja ei oska öelda, mis see mõju võiks olla. Ma küsingi, kuidas nüüd praegu on, kas te olete seda analüüsinud või mitte. 

Teine küsimus on ka. Oma kõnes te ütlesite, et te ei taha, et ühistransport oleks säästlik lahendus neile, kellel pole autot. Aga miks te ei taha? Minu arust see on täiesti normaalne eesmärk.

Seda viimast mõtet ma täpsustan, kui te lubate, et asja eesmärk ei oleks ainult säästlik lahendus, vaid et see oleks kvaliteetne lahendus, mis vastaks vajadusele. Analüüs käib konstantselt. Meil on ministeeriumis ühistranspordiosakond, peab regulaarseid kohtumisi ja arutelusid, eriti hajaasustuses kohapeal, et mis need kitsaskohad on. Kõige rohkem välja toodud probleem on see, et huviharidusse liikumine või sealt ärasaamine, kuna bussid ei käi piisavalt tiheda graafikuga ja kõik asjad ei lõpe samal ajal, kuigi seda üritatakse koostöös teha, ei vasta kooliõpilaste vajadustele. See on see tuumprobleem. Nüüd ongi küsimus, kas lapsevanem on nõus maksma omaosalust selleks, et suurendada või tihendada võrku, et see vastaks vajadusele, sest kui sa pead lapsele autoga järele minema või veel hullem, laps ei saagi seda teenust kätte selle tõttu, et buss väljub valel ajal, siis on selle hind väga kõrge. See ongi selle arutelu mõte. Minu hinnangul on oluline seda diskussiooni pidada, kus see koht on, et me saaksime seda transpordivõrku parandada. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tegelikult ega teie suust seda lauset kuuldes väga ei imesta, sest Eesti 200 programmis "Sõna ja tegu", mis oli 2023. aasta valimiste eel, oli teil lausa selline punkt: kaotame maksumaksjale väga kalli ja raha rumalalt kulutava tasuta maakondliku ühistranspordi süsteemi. See oli see punkt. Minu küsimus aga puudutab seda. Kas teile ei tundu, et mingi asi on nagu tagurpidi läinud? Peaminister üritab nüüd siis seda selgitada, rääkida. Kas ei peaks olema niimoodi, et kõigepealt mõeldud, siis öeldud ja siis tehtud? Aga praegu mulle tundub, et te olete öelnud, nüüd siis ilmselt mõtlete, vaatate ja kaalute. Me oleme ka selle tõttu umbusalduse avaldusele alla kirjutanud, sest see tähendab regionaalselt väga-väga paljudele inimestele haavatavasse seisu sattumist. Ja siis, alles seejärel on tehtud. Kuidas teile tundub? Te rääkisite, mis kõik on hästi tehtud teie poolt, aga järsku ikkagi midagi läks valesti? Kas te midagi ka tunnistate, et siin on põhjus, et praegu me neid küsimusi esitame?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest on see Eesti 200 programmis. Siin on küsimus pigem selles, et minu jaoks on see arutelu oluline. Ma tulen tagasi kolme fundamentaalse osa juurde, mis ühistranspordis on. Selle jaoks, et teha seda jätkusuutlikuks, on meil kolm varianti, kas me suurendame igal aastal rahastust, ja seal on meil kaks eraldi teemat, mis tulevad juurde, bussijuhtide palgakollektiivleping, Rail Balticu valmimine, mis lisaks veel nõuab lisaronge, mis tähendab seda, et rahastus muutub veel hüppeliselt kõrgemaks. Ma eeldan, praeguste hinnangute kohaselt mitmeid kümneid miljoneid igal aastal juurde. Riigi rahalise seisuga olete te kursis, olete isegi välja toonud, et see seis ei ole kõige parem eelarveliselt. Ehk see tundub minu jaoks jätkusuutmatu. Teine variant on arutada omaosaluse suuruse üle ja kolmas variant on vähendada liinivõrku.  

Kui me vaatame neid kolme varianti, siis minu seisukohalt on selge, et see kolmas variant ehk vähendada liinivõrku on kõige kehvem lahendus. Ma arvan, et mitte kellelgi ei ole õigust … Kuidas see käima hakkaks? Vaatame, kus kohas sõidab kõige vähem inimesi, ja mõistlik oleks ju siis lõigata sealt, kus see on kõige ebaefektiivsem, kus sõidab kõige vähem rahvast. Aga selle loogika kohaselt, kes siis ütleb, millised liinid me maha võtame? Mina ei arva, et mul on õigust seda öelda, sest neil inimestel, kes seda liini kasutavad, on õigus seda kasutada. Ehk seda me ka teha ei tahaks. Ja nende kolme variandi puhul üks on ühistranspordi kasutatavusele kohutav, üks ei ole riigieelarveliselt jätkusuutlik. Minu loogika ütleb see seda, et see kolmas variant, omaosaluse arutamine, et seda süsteemi edendada ja arendada, on midagi, mida me peame arutama. Sest vastasel juhul, kui meil lihtsalt mingi hetk jõuab kätte see hetk – no see ei jõua järgmine aasta, see võib-olla ei jõua ka ülejärgmine aasta, aga varsti on see hetk käes –, kus üks valitsus peab ütlema, et me rohkem seda 20 miljonit sinna juurde ei pane, mis omakorda tekitab selle olukorra, kus tuleb neid liine vähemaks võtta. Ja siis on meil kriis käes ja ühistransport ei ole enam kättesaadav, ta on küll tasuta, aga ta ei tule. Ja seda olukorda tahaks igal juhul vältida. 

Head kolleegid, ma hetke vabandan. Ma diskuteerisin istungiosakonna juhatajaga päris tuliselt, tegelesime töise asjaga, nimelt arutasime uurimiskomisjoni moodustasime põhimõtteid, aga me saime vaidlused klaariks. Ma vabandan, kui te vaatasite, et ma vahepeal vestlesin siin väga aktiivselt. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma usun, et te nõustute minuga, et saarte elanike jaoks on ühistransport vältimatu ja et see mõjutab otseselt nii saareelanike elukallidust kui ka tegelikult nende piirkondade konkurentsivõimet. Sellest tulenevalt ma küsingi teie käest, millised on teie plaanid parvlaevaühenduse või parvlaevapiletite ja ka lennuühenduse hinnastamisega. Viimase puhul me näeme, et viimane hinnatõus on toonud olulise reisijate arvu tagasilanguse. Sinna juurde käis ka varasemalt kokkulepe vajaduse korral osaliselt see hinnatõus tagasi pöörata. Teie väljaütlemiste valguses olen ma väga mures, mis sõnumeid ootab veel ees saarte elanikke nii parvlaeva kui ka lennuühenduse kohta. Palun siis teie kommentaare!

Aitäh selle küsimuse eest! Väga ootuspärane, et te seda küsite. Teine küsimus on ilmselt Haapsalu raudtee kohta. Ma võtaksin need kaks teemat lahku, kuna need on tegelikult erinevad. Praamiühenduste puhul, nagu ma ka ametisse astudes lubasin, arutasime läbi mõlema, Saaremaa puhul isegi vallavalitsusega, Hiiumaa puhul vallavanemaga, mis need ettepanekud on, ja me suutsime saavutada minu hinnangul adekvaatse kokkuleppe. Saareelanike jaoks on see soodustus minu hinnangul vägagi piisav. Me toetame käesoleval aastal peaaegu 35 miljoniga seda, et praamiühendus oleks odavam. 

Jah, tõesti, lennukite puhul on, Hiiumaa kohta, kui te küsite … Kärdla kohta ma ei oska nii täpselt öelda. Küll ma tean seda, kõigepealt toonitan, et see otsus tehti sotsiaaldemokraatide poolt, et seda hinda tõsta. Praegu, vaadates, kuidas ühistransport võtab vastu muudatusi, hinnamuudatusi, võib see võtta aastaid, ja me näeme seda stabiliseerumist. Mis on probleem? Kui see hind oleks jäänud varasemale tasemele, siis ütles Lux Express välja, et nendel ei ole võimalik konkureerida, kuna ots on nii pikk ja hinnad oleksid nii võrreldavad, et iga lennu pealt doteeritakse seda üle 100 euro, isegi üle 120 euro iga reisija pealt. Lux Express ütles välja, et see tähendab seda, et nad ei suuda lennukiga konkureerida, nad peaksid bussid maha võtma. Kui sa bussid ära kaotad, siis ligipääsetavus ühistranspordile, mis praegu töötab turutingimustes, kukub drastiliselt. Ma arvan, et see teeks saareelanike jaoks selle olukorra, vähemalt Saaremaal Kuressaare otsa veel kohutavamaks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te oma sõnavõttudes ütlesite, et ühistranspordi ……. on vähem jäänuks ja rohkem autosõite, ja see tänu tasuta transpordile. Aga kui te teete nüüd tasulise, siis kuidas see nüüd suurendab reisijate arvu teie arvates? Sellest loogikast ma aru ei saa, püüdke selgitada.

Aitäh selle küsimuse eest! Minu hinnangul on see väga õige küsimus. Me näeme, et nüüd peaaegu kaheksa aastat, kui on olnud tasuta ühistransport, siis ei ole sõitjate arv ühistranspordis suurenenud. Selleks, et sõitjate arv suureneks, peab see üleüldiselt lahendama kolm kitsaskohta. Ühistransport peab olema, peab viima õigesse kohta, tegema seda piisava sagedusega ja tegema seda sellel ajal, kui inimestel seda vaja on. Kui me saame paremaid andmeid ja loome kliendisuhte mõlema osapoole vahel, siis tekib reisijal õigus nõuda teenuse kvaliteeti, teenusepakkuja näeb, mis kvaliteeti ta peab pakkuma selle eest. Selle kaudu me saame ka tihendada liinivõrku, teha bussitransporti sagedamaks ja see, et see liiguks õigesse kohta õigel ajal. See annab jälle võimaluse, kuna teenus arenedes on tegelikult see koht, kus tuleb reisijaid juurde. Ja kui reisijaid tuleb juurde, samuti on võimalus ka erasektoril turule tulla, siis see kindlasti ühistransporti arendab. Ja kui tuleb arengut juurde, siis saame rohkem ka piletitulu, mis omakorda võimaldab seda transporti jälle arendada. Ehk siis need mõlemad spiraalid töötavad mõlemat pidi. Aga kõige alus on see, nagu kõikidest uuringutest tuleb välja, hind, kusjuures, on viimasel kohal. Kõige suurem mure ongi selles järjekorras, et sõidab valel ajal, ei sõida õigesse kohta ega sõida piisavalt sagedasti. Ja need on need mured, mida me peame lahendama. See, et buss on tasuta, neid muresid mitte kuidagi lahendada ei aita. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Aidake mul saada aru valitsuse loogikast. Ühest küljest kehtestati automaks. Siis kui kehtestati automaks, siis põhipõhjenduseks oli see, et meil on siin liiga palju autostumist ja on vaja sellega midagi ette võtta ning inimesed võiksid vähem autoga sõita ja rohkem kasutada alternatiivtransporti, eelkõige ühistransporti. Ja pärast seda hakati esiteks kaotama tasuta sõitu maakonnaliinidel täiskasvanutele – nimetame seda niimoodi – ja nüüd me räägime sellest, et ka pensionärid ja lapsed hakkavad nüüd pileti eest maksma. Kas see on teie arvates loogiline, et ühest küljest me kehtestame automaksu ja teisest küljest inimesed, kes sõidavad ühistranspordiga, hakkavad nüüd ka raha maksma?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma toon ka välja, et minu ülesanne on selle probleemi kitsaskohale tähelepanu juhtida. Nagu ma olen seletanud, meil on kolm valikut. Kas me paneme riiklikult raha juurde, mis on keskpikas, pikas perspektiivis jätkusuutmatu – 50 aasta vaates see lihtsalt ei ole riigile jõukohane –, me arutame oma osa suuruse üle või me hakkame kokku tõmbama liinivõrku. Need on meie kolm valikut. Ja seda diskussiooni ma tervitan. Minu isiklik hinnang on see, et me peaksime arutama oma osalust just selles võtmes, et tekitada see kliendisuhe, et parandada teenuse kvaliteeti ja anda võimalus ka erasektorile tulla riigile appi teenuse pakkumisel ja vähendada dubleerimist. Näiteks Paldiski ja Tallinna vahel sõidab rong, aga kuna buss paralleelselt sõidab tasuta ja on täis, väga efektiivne liin, siis ei ole mõtet seda maha võtta. Rong on pooltühi, selle maksame samuti kinni. Piletihinna kehtestamine aitab seda kõike lahendada.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Hea minister! No vaadake, kui Keskerakond tuli võimule, siis me kehtestasime paljudes maakondades tasuta maakondliku ühistranspordi ja selle eesmärk oli kindlasti ikka sotsiaalsed mõõtmed. Kui kolmikliit ja ka sotsiaaldemokraadid olid pundis, siis otsustati kehtestada automaks. Kogu selle aruteluprotsessi ajal kinnitasid valitsusliikmed korduvalt, et tasuta ühiskondlik transport ei kao, asjad lähevad paremaks, automaksust laekuv raha suunatakse ka ühiskondlikule transpordile. Sotside minister oli see, kes tegelikult pööras tagasi Keskerakonna otsuse muuta maakondlikku transporti, et see oleks tasuta. Vastake nüüd väga lihtsale küsimusele. Kas sotside otsus oli õige?

Aitäh! 

Ja Tallinnas kehtib praegu tasuta ühistransport. Kas teie, kui te oleks praegu võimul, muudaks ka selle tasuliseks?

Aitäh! Ma arvan, et see on see koht, kus mõlemad eelmised regionaal- ja põllumajandusministrid, majandus- ja kommunikatsiooniministrid või majandusministrid erineva nimetusega enne seda on pidanud otsa vaatama ühistranspordi rahastusele. Mul on hea meel, et härra Kallas vähemalt ühe osa sellest ära tegi. See oli minu meelest mõistlik selleks, et tagada seda, et ei peaks liinivõrku vähendama. Ja me praegu näeme osaliselt selle tulemust. Probleem on muidugi see, et maksva kliendi jaoks ehk tööealise elaniku jaoks alla 63 eluaasta, kus on ka ebakõla pensioniea ja selle soodustuse vahel, see teenuse kvaliteet ei ole nii hea selle tõttu, et liin ei ole piisavalt tihe. Bussis tihti ei saa istuda, eriti tipptundidel. Seal tekib jälle ebakõla. Maksva kliendi jaoks ei ole teenus piisavalt hea, mittemaksva kliendi jaoks on teenus tasuta, ka mitte piisavalt hea. Ja see tekitab väga palju probleeme. Ja seda tulebki osaliselt lahendada, umbes 30% sõitjatest ühistranspordis on tööealised inimesed.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Umbusaldatav! No vot, praegu kohtasin just ühte reformierakondlast seal koridoris, kes majast ära läks. Ma küsisin, et kus sa siis nüüd lähed, ja ta ütles, et ah, see tasuta ühistransport tuleb nagunii ükskord ära lõpetada. Eesti 200 on öelnud, et nad teevad kõik valitsusse saades, mida Reformierakond tahab. No siin me nüüd siis olemegi. Reformierakond, kes on oma eesmärgiks seadnud ilmselgelt Eesti hävitamise, teeb seda nüüd taas ja jällegi oma koalitsioonipartneri kätega, nii nagu nad on seda sotsidega ja Isamaaga teinud, ja teid on siis pandud seda tegema. Te lähete nüüd ajalukku sellega, et te võtate õpilastelt ja pensionäridelt tasuta bussisõidu ära, aru andmata endale, et maal ei ole see mugavus, vaid paljudele ainus võimalus elada, õppida ja liikuda üldse. No ma ei saa tegelikult öelda, et mul oleks teist kuidagi kahju, sest te olete ametis ju tegelikult tühi koht ja läbi kukkunud ka, arvestades teie väljaütlemisi, ka naljanumber. Aga mul on teile küsimus. Kas te olete ministrina jõudnud tutvuda näiteks ka nende juhtumitega, kuidas teie allasutuse PTA ametnikud, samal ajal kui teie Grüne Wochel lõbutsesite, eriliselt julmal ja piinaval viisil hukkasid Hiiumaal Nuudi talus massiliselt lemmikloomi … 

Aitäh! 

… ja eriti jõhkral viisil üks PTA ametnik tappis ära lihaveise, kelle ainus patt oli, et tal ei olnud märki kõrvas?

PTA ametnike töökohustusi ma kindlasti üksikdetailis ei juhi. Ma arvan, et see ei ole ka mõistlik. Kindlasti peavad need otsuseprotsessid olema läbipaistvad, need peavad olema põhjendatud. Juhul, kui on toimunud rikkumine, siis seda kindlasti menetletakse vastavalt. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea umbusaldatav! Ma ei küsinud juhuslikult oma eelmise küsimuse lõpus seda, kui suur osa oli teie juhitud ministeeriumil sellest 1,7 miljardist, kui täpsem olla, siis 2,15 miljardist, mis jäi raha kasutamata eelmine aasta, 1,7 miljardit kanti edasi sellesse aastasse kulutamiseks. Ka riigikontrolör on öelnud, et tegelikult ministeeriumid maskeerivad oma raha, sellepärast et valitsused räägivad kogu aeg eelarvekärbetest ja kärpevajadustest ning kahmatakse omale lihtsalt vahendeid kokku. Ma loodan, et äkki teile on vahepeal saatnud teie mõni nõunik ikkagi selle numbri, sest see on väga oluline. Nagu ma enne ütlesin, miljoni rohkem läheb Läti ühistranspordi toetamiseks läbi rongi. Automaksuga panite inimesed ka veel põlvili maal, bussiliiklus paranenud ei ole ja 1,7 miljardit kantakse igal aastal üle vahendeid, mida sisuliselt ministeeriumid päris suures hulgas kahmavad omale lihtsalt kõhu alla igaks juhuks. Varasemalt on need summad olnud 600–900 miljonit aastas ja seekord on 1,7 miljardit. Äkki te siiski oskate öelda, kui palju sellest teie juhitud ministeeriumi osa on?

Aitäh! Taas kord, selle numbri konkreetselt ma võin teile meilile saata. Ma olin kohal ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis, kui seda teemat arutati. See, et ministeeriumid peidavad ressursse, oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis on see osakaal, mis jääb kasutamata, tegelikult väike. Miks see number on suurem? Seda ei saa aastati võrrelda, seda peab võrdlema Euroopa Liidu periooditi. Suur osa Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi rahastust tuleb sealt. Ja perioodi lõpus on kindlasti eraldi surve neid vahendeid ära kasutada ja need võivad viimase paari aasta peale täpsemalt ära jaotuda. Üldplaanis ei ole ei Riigikontroll ega rahanduskomisjon välja toonud, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium oleks kuidagi erandlikult vähe neid ressursse kasutanud. Pigem on ministeerium väga hästi ja oskuslikult meetmeid tekitanud. See on olnud meie tugevus, seda on ka kiidetud. Ma selles kindlasti väga suurt probleemi ei näe, aga selle numbri võin teile saata meili peale.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle varude agentuuri või varude keskuse kohta te ütlesite, et võti peitub Euroopa Liidu rahastuses uuel perioodil, mis tähendab seda, et põllumajandusse tulev raha suunatakse toidujulgeolekusse ja sellest lähtuvalt toiduainetööstusesse. Aga ma tuletan meelde, et toiduainetööstus ei saa toimida ilma esmatootjateta. Näiteks Tartu Mill peaks meil olema makaronihoidja, aga Eestis makarone ei tehta, neid tehakse hoopis Lätis. See toiduainetööstus varude hoidmise näol nagu ei toimi. Aga ma küsin selliselt, et kui suure osa teil Euroopa Liidu rahastusest on planeeritud näiteks põllumajandustootjatele, et tagada toiduainetööstuse toimimine ja toidujulgeolek Eesti rahvale.

Aitäh selle küsimuse eest! Järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi rahastus on lahtine kõige kõrgemalt tasemelt alates hetkel. Ei ole otsustatud ka Euroopa Liidu üldist eelarvet. Küll aga on … märgistatud osakaal rahastusest määratud, kuid see on natuke rohkem kui 1,5 miljardit. Sellega on kaasas ka kohustused. Ehk siis investeeringute jaoks on oluline, et 5,46 miljonit, mille komisjon on eraldanud põllumajandussektorile, sinna ka jõuaks. Aga meie kõige suurem väljakutse on see, et me oleme algtootmises väga tugevad, väärindamises meil on vaja järele jõuda. Ja seda olen kuulnud ka põllumajandussektorist algtootmisest, et väärindamise osakaal on oluline, et me saaks riigina pakkuda või eksportida kvaliteetsemat kaupa. Ja sealt see tuleb. Aga nende osakaalude osas see kindlasti on kokkuleppe küsimus, sinna läheb aega. Sektoriga koostöös me selle kindlasti välja arendame, mis need mõistlikud investeeringud on.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Teie ajal on väga tõsised kriisid käinud just teie ministeeriumi alt läbi. Noore ministrina, kes ei tunne valdkonda, on teil olnud väga palju probleeme. Ja sellepärast te meil siin umbusaldatav oletegi. Kui me rääkisime varude keskusest, siis on lugu ka selles, et mitte ainult mingite lepingute sõlmimine ja mingid plaanid ei loe, vaid reaalne toiduga varustatuse tase. Seakatku tõttu on nüüd hinnanguliselt langemas isevarustus sealiha osas umbes 39%-ni käesoleval aastal. Alles hiljuti oli see üle 70% 2024. aastal. Seegi on ju tohutu varustuse probleem. Kuidas te kavatsete välja võidelda valitsuses need kompensatsioonid ja taastada kas või samm-sammult see olukord, kus me olime?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga õigesti adresseeritud. See on väga oluline murekoht. Tõepoolest, valdkonnas on olnud väga suur hulk kriise. Ma kardan, et need ei ole lõppenud, ka sigade Aafrika katku puhul. Mul on hea meel, et eelmine nädal võttis valitsus vastu otsuse nii metssigade arvukuse piiramise plaani kohta kui ka toiduainetööstuse taastekava alustamise kohta. Suuname ligi 12 miljonit eurot algtootmise ehk poegimissigalate taastamisse. See on alustuseks. Teiseks, selleks et tagada toidujulgeolekut, et taastada sealiha tootmist, on järjekordselt oluline see, et Euroopa Liidu järgmises rahastusperioodis meie eelarve jääks samaks või sarnaseks praeguse perioodiga ja et meil oleks võimalik neid investeeringuid teha, et sektor uuesti üles ehitada. Ka varasemalt on see ülesehitamise kogemus meil olemas. Seekord oleme ka targemad, kogu algtootmist ei ole mõistlik panna kokku ühte kohta, kus see on haavatav. Tuleb seda hajutada, mis on hea nii toidujulgeoleku mõttes kui ka sektori haigustele vastupidavuse ja taudidele vastupidamise mõttes.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma selles suhtes mõistan teid, et ükskõik, kes on Reformierakonnaga koos valitsuses regionaalministrina, peab kaitsma neid maapiirkondasid, huve, tal ei ole kerge. Kogu aeg üritatakse näidata, et see valdkond on tohutult kallis rahvale ülal pidada ja maaelu üldse on selline, et võib-olla kolige ära. Ma lihtsalt küsin huvi mõttes, kas te teate, võrreldes teiste Euroopa riikidega, kui palju Eesti protsentuaalselt SKP-st panustab ühistransporti ja kui palju panustavad teised Euroopa riigid, et saaksime võrrelda, eriti kui meil on asustustihedus väga madal. Peaks nagu kallim olema.

Jah, suhe SKP-sse oli umbkaudselt 0,3%. Üldiselt on see, ütleme, riigieelarvest umbes 1%, paralleelina, ja 1%-line doteering on levinud mudel väga mitmes riigis. Meie mure on praegu pigem see, et see hakkab väga hüppeliselt kasvama. Ma olen välja toonud kaks tingimust, näiteks bussijuhtide kollektiivleping. Võrdluseks, riik doteerib regionaalset bussitransporti umbes 80 miljoniga, üle poole sellest on bussijuhtide palgad. Kui omakorda see kollektiivleping hakkab mõju omama, siis see tähendab ka hüppelist tõusu maakondliku bussitranspordi jaoks. See on riigile pikas plaanis jätkusuutmatu ja summad lähevad nii suureks, et midagi peab selles osas ette võtma. Aga enam-vähem suurusjärgus 1% eelarvest, pluss-miinus, on suhteliselt standardne. Mõnes riigis on suurem ka. (Saalist räägitakse.) Kuidas?

Vabandust! Ester Karuse, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Hea Hendrik, kes sa oled Eesti Vabariigi regionaal- ja põllumajandusminister! Ja ma rõhutan, et regionaalminister. Ehk sinu kui ministri ülesanne peaks olema regionaalpoliitika terviklik elluviimine, et elu oleks ühtmoodi võimalik igal pool Eestis, mitte ainult Tallinnas või Tartus, vaid ka Valgas, Võrus, Põlvas ja saartel. Ehk kogu Eestis. Samal ajal lubad sa ministrina endale avalikult suhtumist, kus sa vastandasid Tallinna ja maapiirkondade inimesi. See oli äärmiselt pettumust valmistav, eriti nendele inimestele, kes veel lootsid, et võib-olla riik hoolib ka maainimestest. Aga okei, sa vähemalt vabandasid oma ettekandes, see oli tore ja seda saavad kõik kuulata. Aga kuidas sa, olles ise tallinlane, hindad ja tajud ikkagi päriselt neid muresid ja vahest ka võib-olla seda valu, mis väiksemates linnades, asulates ja ka omavalitsustes kaugemates kantides ja maapiirkondades on?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tulenevalt sellest ametist sõidan väga palju ringi, suhtlen inimestega, samuti ühistranspordi osas. Ei tee neid otsuseid ega ava erinevaid versioone, mida oleks võimalik teha, kõhutunde pealt. Me suhtleme inimestega. Ja läbivalt on kõige suurem probleem maakondlikus ühistranspordis see, et ta kas liigub valel ajal, ei liigu piisavalt sagedasti või jõuab liiga aeglaselt kohale või ei lähe õigel ajal tagasi. See on mure, mis on kõikidest aruteludest välja tulnud: praegune liinivõrk ei vasta vajadustele, mistõttu seda kasutatakse vähe. Selleks, et see vastaks vajadusele, on vaja seda liinivõrku arendada, rohkem liinikilomeetreid sõita, ja selle jaoks on vaja ressurssi. Nagu ma ütlesin, siin on kolm sammast: kas riigieelarvest juurde maksta, mis on pikas mõttes jätkusuutmatu; arutada omaosalust, et see buss ikkagi tuleks, isegi kui selle eest peab mingi osa maksma; või siis vähendada liinivõrku, mis on risti vastupidine sellele, mida regionaalpoliitiliselt vaja on. Ma kardangi kõige rohkem seda, et kui minnakse vähendamise teed, mis juhul, kui on plaan riigieelarvest seda iga aasta kümnetes miljonites lisaks doteerida, siis üks hetk on see jätkusuutmatu, ei tule see välja, ja siis peab hakkama väga tugevalt liinivõrku vähendama, mis lööb kõige tugevalt maapiirkondi. See on just risti vastu sellele, mis olukorda meil on vaja maapiirkondades tekitada. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma mõistan, et te ütlete, et teil on seda ülevaadet vaja selleks, et paremini oma tööd korraldada. Samas, maakondlikud ühistranspordikeskused ja nende juhid on öelnud, et see ei ole probleem, neil on andmed ja kõik olemas ja seda saaks lahendada teisiti. Mitu korda olete rõhutanud, et te olete selles valitsuses regionaal- ja põllumajandusminister ja vaatate tervikuna Eestit. See on väga tänuväärne, kui te nii teete. Aga samas, kas te siis tõstsite üles ka selle probleemi, kui oli teemaks maksuküüru kaotamine? Praegu see teie väljaöeldu surub nende inimeste, pensionäride selja ikka väga küüru, see elukallidus ja see hirm. Järsku oleks pidanud ikka natuke teisiti kommunikeerima. Esimeses küsimuses ma küsisin, kas midagi läks valesti. Kas te tunnistate, et midagi oleks võinud teha teisiti? Praegu on pensionärid need, kes muretsevad, et selg läheb küüru elukalliduse tõttu, ja lapsed on need, kes hakkavad tagasi maksma seda laenu, mis võeti maksuküüru kaotamiseks.

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole ka pensionärid ühtne rühm, on mõned, kes tulevad paremini toime enda pensioniga, mõned, kellel see on keerulisem, ma mõistan seda. Minu vastutus selles valitsuses on kindlasti aidata neil selles küsimuses liikuma saada, kus iganes nad elavad, kui see on hajaasustuses, et neil oleks võimalik saada ligipääsetavust sotsiaalteenustele, apteegile, haiglale, toidupoele. Ja selle jaoks peab see teenus olema vastav. Ja siis on küsimus, kuidas seda vastavusse viia. Korduvalt on välja toodud just pensionäride poolt see, et kui ta läheb bussiga keskusesse, siis sealt keskusest tagasi saamise jaoks peab ta seal kolm tundi parajaks tegema. Kui on kohvik, on parem, kui ei ole kohvikut, on kehvem. Ja siin ongi oluline, et reformi osa, millest me ei ole rääkinud, kindlasti, mida tuleb arutada, on teenustasemed, kui tihti erinevate kohtade vahel ühistransport peab liikuma, kui tihti peab käima regionaalsete keskuste vahel, ütleme, Rõuge ja Võru vahel, Räpina ja Põlva vahel, kui tihti need liinid peavad käima. See on kindlasti arutelu, mis on vajalik, et inimesed saaksid sihukest teenust, mis lõpuks vastaks nende vajadustele. See on selle kõige kese. Kui me seda ei suuda pakkuda, siis see, et see ühistransport on tasuta, ja seetõttu, et me riigieelarvest raha peale paneme kogu aeg kümnete miljonitega, mingi hetk see kukkumine tuleb, hakatakse võrku vähendama. Kaovad ära hajaasustused, liinid ja seda olukorda me ei taha tekitada. Sellepärast ma olen mures.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma nüüd loen jälle ühe lause ette teie programmist 2023. aasta Riigikogu valimistelt. Te olete seal kirjutanud järgmist: me ei karista autoomanikke maksudega, vaid loome enne head toimivad lahendused. Eesmärk on läbi paremate teenuste säästa kodanikele 100 miljonit eurot aastas kütusekuludelt; täna kulutavad inimesed peaaegu 400 miljonit eurot aastas kütusele. Kuidas sellega teil siis läheb? Kas te olete juba välja arvutanud, kui palju need kütusekulud muutuvad, kui te näiteks oma reformi ellu viite ja needsamad lapsed ja eakad peavad hakkama ka autoga sõitma?

Aitäh selle küsimuse eest! Reformi eesmärk on, vastupidi, tagada see, et hajaasustuses oleks võimalik lastel käia huvihariduses, et buss käiks piisavalt tihti, et see vastaks huvihariduse lõpukellaaegadele või kohaleviimise kellaaegadele. Ja bussi doteerimisest, bussiliikluse osakaalust umbes 30% on kütus, vahepeal tõuseb hind rohkem, on ka langenud. Nii et see osakaal kõigub. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et ma ei ole teie poliitilise talendi austaja. Mul on väga hästi meeles, kui te ministriks saite, siis te andsite paljusid intervjuusid. Te rääkisite Pärnu Postimehele ja andsite käsu ühe imaginaarsele rongile jõuda tunniga Pärnusse. Ma ütlen: alaüritamine. Oleks võinud rahulikult ütelda, et väljamõeldud rong jõuab viie minutiga kohale. Aga te seal rääkisite, et teil on selline suur infonälg, elate sisse ja ütlete ametnikele, et andku nii palju teadmisi, kui vähegi on anda, et lausa on teil oma nõukogu, kes teid infoga varustab, ja kui pilt on selge, siis saab entusiasmiga välja näidata, mida kõike teha saab. Siis ma mõtlesin, et noh, ametnikelt asju küsida on oluline, sellepärast et kui sa ametnike tahtmist ei tee, siis nad panevad sulle ämbri jala ette ja minister jääb lolliks, no ja siis on palju pahandust. Kas see teadmine, et metssead sünnitavad kolm korda aastas, oli teie enda õpitud teadmine või oli see ametnike poolt teile ette söödetud? Kui see oli ametnike poolt ette söödetud, siis me saame nagu parema pildi ette, miks neid järgmisi lollusi nii palju tuli.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kindlasti on ametnikud riigis järjepidevuse kandjad. Ma arvan, et poliitikud peavad otsuseid tehes nendele tuginema. Küll aga on oluline poliitikul käia kohapeal, arutada erinevate inimestega, regionaal- ja põllumajandusministril arutada põllumeeste ja tootjatega, inimestega erinevates regioonides, kohalike omavalitsustega. See on kindlasti tasakaalukoht. Eks kõigil on oma huvid, mida esitada ja mis nurga alt, aga selle jaoks ongi oluline kuulata ära kõik osapooled. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma loen ka ühe koha ette Eesti 200 2023. aasta Riigikogu programmist: säilitame soodsad liikumisvõimalused vajaduspõhiselt noortele ja vanuritele, me teame, millal ja kuhu on vaja anda soodustusi. Ma siis küsin, millised need soodsad liikumisvõimalused on teie nägemuse põhjal ja millised need soodustused on. Praegu on kõigest sellest vähe kuulda või praktiliselt mitte.

Aitäh! Eks soodne liikumisvõimalus on see, mis vastab selle teenuse kasutaja vajadustele. Praegu me näeme seda, et meil on vaja ühistranspordisüsteemi arendada, selleks et see vastaks vajadustele. See peab käima sagedamini, see peab käima õigetesse kohtadesse ja piisavalt kiiresti, et see oleks mõistlik. Selle arendamisega tulebki tegeleda ja selle jaoks on vaja minu hinnangul ka arutada seda, mis oleks omaosalus, mis võimaldaks seda teenust arendada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Vaadates, kui palju siin saalis on koalitsioonisaadikuid, siis võib eeldada – ja mis on ka loogiline selliste umbusalduste puhul –, et te saate ametisse edasi jääda, aga eks vaatame, mis need hääletused tulevad. Aga ma kõigepealt kiidan teid selle eest, et te olite nõus Võru ja Tallinna võrdluse eest vabandust paluma. Ma arvan, et see oli ebaõnnestunud, nagu te täna olete korduvalt öelnud, et nii te päris ei mõelnud, nagu see välja tuli. Samuti on täna teie vastused olnud, mulle tundub, vähemalt lugupidavad nii auditooriumi suhtes kui ka vastuste sisus. Aga küsimus on mul konkreetne sellest vaatest. Te olete täna korduvalt öelnud, et te ei plaani eakate ja laste pileti hinda kehtestada, vaid see on mingisugune haldustasu, mis võib-olla on üks euro kuus või midagi sellist. Kas te ei saaks seda konkreetselt välja öeldud? Ma saan aru, et peaminister on seda korduvalt kinnitanud, et pigem käib jutt mingisugusest haldustasust või mingist sellisest komponendist ja mitte pileti hinnast. See võtaks võib-olla väga palju pingeid maha.

Aitäh selle küsimuse eest! Põhjus, miks see arutelu on oluline, on see, et ma tunnen, et minu kohustus on välja tuua need valikukohad. Toonitan üle, et meil on kolm varianti: kas me paneme igal aastal kümneid miljoneid juurde ühistransporti, mis on üks valik, kas me arutame omaosaluse üle, mida me praegu osaliselt ka teeme, või siis me vähendame liinivõrku. Need on need kolm valikut, mis meil on. Omaosaluse mõttes on kindlasti see otsuse koht. Üks osa sellest on tõesti kliendisuhte tekitamine, mis aitaks korrastada üleüldiselt ühistranspordisüsteemi, aitaks vältida dubleerimisi. Teine osa on see, et see võimaldab meil liinivõrku arendada, mis on kindlasti väga oluline selleks, et see teenus areneks ja paraneks ning oleks vastav kliendi vajadustele. Kui kõike seda tervikuna vaadata, siis see olenebki sellest, millist ühistranspordisüsteemi me tahame. Mul on sellest oma nägemus, kuidas oleks võimalik seda arendada, mis need kaalutluskohad on. Me teame, mis on valukohad. Me teame, et raha peale kallamine on jätkusuutmatu, tasuta ühistransport ei ole tõstnud transpordikasutajate arvu, see ei ole teinud seda paremaks, pigem on see ühistranspordi kvaliteeti kukutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Paistab, et te ministrina ei tea midagi neist juhtumistest, mis on šokeerinud väga suurt osa Eesti ühiskonnast. Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi ja räägin uuesti teie haldusalas oleva PTA kui ametkonna ja PTA ametnike ebainimlikust ja julmast käitumisest juhtumite lahendamisel. See ametkond on tekitanud terve Eesti loomakasvatajate hulgas täieliku hirmuõhkkonna. See, kuidas oma võimu tunnetades ja ära kasutades tegutsetakse maaettevõtjatega suheldes ja juhtumikorralduses, on lihtsalt õõvastav. Nuudi hobitalus just äsja PTA töötajad hukkasid eriliselt julmal ja piinaval viisil kõik kodulinnud. Toppisid elusad linnud, paabulinnud, tõukanad, kuked, silitatud ja paitatud suvel tuhandete Eesti laste poolt, laudas suurtesse Big Bag kottidesse, seejärel lohistati need 50 meetrit üle hoovi, kallati hunnikus plastkonteineritesse. Emud tulistati kontaktpüstolist kaks korda, esimene kord ajju. Esimene kord ei tappa lindu kohe ära ja nii edasi. Kõik, kes on sõna võtnud, et nii ei tohiks, neid ähvardati kontrollida, sellega, et tuleme ja vaatame teie loomad ka üle. Nuudi hobitalus öeldi pererahvale, et teate, kui te siin palju mölisete, me tapame te kassid ka ära. 

Aitäh! 

Ja teie olete selle olukorra eest vastutav. Äkki teete midagi päriselt, lähete ja külastate seda Nuudi hobitalu, viite pereemale näiteks rahustit kaasa, kes ei saa siiamaani magada seetõttu, mis ta üle on elanud. Äkki te uurite, mida PTA valesti on teinud? See on teie kui ministri kohus.

Loomataudid on väga ... Ma alustan kaugemalt. Ma lubasin teil lõpetada, ma loodan, et te lubate ka mul. Loomataudid on väga ohtlikud. Kui nad on ohtlikud loomadele, lindudele siis antud juhul. Linnugripp levib ka inimestele, teatud variandid. Sellega tuleb tegeleda peaasjalikult kiiresti, et see haigus ei leviks, et linnud, kes neid haigusi põevad, ei kannataks. See on kindlasti väga emotsionaalne kahel põhjusel. Emotsionaalne ettevõtjatele, sest nende leib on mängus, ma mõistan seda, kui tegemist on ka pooleldi lemmikloomadega või loomaialoomadega. See teeb selle asja veel keerulisemaks. Ma seda kõike mõistan ja sealt tekib ka emotsionaalne tunnetus selle olukorra suhtes. 

Aga PTA kohustus, omades vastutust loomataudide kontrolli all hoidmise peal, et see ei leviks edasi, et rohkem linde ei peaks sama saatust jagama, tuleb see likvideerida kiiresti. Ma ei ole olnud kohapeal, mul on väga vastakad ülevaated sellest olukorrast, kuidas see seal lõpuks oli. Neid ähvardusi ma hetkel ei saa kinnitada. Et neid on tehtud, mul on seda väga raske uskuda. Kindlasti on suhtumine selles olukorras oluline, aga oluline on ka see, et PTA tööd ei takistataks, et haigused ei leviks ega tekitaks meile majanduslikku või veel rohkem emotsioonilist kahju.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma vaatan teie plakatit siin, uus minister, lilla taust ja kõige tähtsam on ühistransport. Selline ilus pilt. Aga minu küsimus on see. Te tahate nüüd pensionäridelt ja lastelt selle 3 miljonit kokku korjata ja siis vaadata, kuidas ühistransporti korraldada. Aga kas te ei ole mõelnud – te olete Tallinna mees –, et Tallinnas on nagu jõukam rahvas, äkki oleks mõistlikum see 3 miljonit Tallinna inimestelt kätte saada? Siis oleks nagu ühtlane pilt. Te tahate nagu maakonnas … Aga pealinnas – mis te arvate sellest?

Aitäh selle küsimuse eest! Pealinlased üldiselt kasutavad regionaalset maakonnabussiliini vähem. Seal on veel eriti moonutatud olukord, kus on topelttasuta transport, ja see kindlasti väga suurt viisi seda … ei liiguta. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma nii märkuse korras ütlen, et enne kui Moonikale ütlesite, et ma lubasin teil lõpetada, siis tegelikult istungit juhatab istungi juhataja. Puldist ei jagata sõna ega võeta ära. Aga selle ühistranspordi arendamise vajadusest ja rahavajadusest. Ja sellest ka, et siin on palju olnud küsimusi ja vastused kõik keerlevad selles, et kellegi teise valdkond ja valdkondade vahele kukuvad otsused ja vastutamised. Ma tean küll, et üritatakse nüüd jutuga sinna veereda, et see on kellegi teise tehtud otsus Lätti raha viia, Läti rongiliiklust doteerida. Me oleme avanud, Eesti on avanud või aidanud avada Tartu-Riia liini, maksame sinna peale 2 miljonit. Ka see summa igal aastal kasvab, tagasiteenimise protsent on sealt imeväike. Ma lihtsalt küsin, et kui seal valitsuse laua taga istutakse, asju arutatakse, läbi räägitakse, eelarvelisi otsuseid tehakse, siis kas mõni inimene üldse võttis sõna. Kas minister Terras võttis sõna ja ütles, et kuulge, kui me peame hakkama Eesti lastelt ja vanuritelt 3 miljonit korjama, siis äkki me Läti siseriiklikusse transporti 2 miljonit ei vii, et see on lihtsalt lollakas? Kas keegi nagu kuidagi sedapidi seda arutelu pidas seal?

Jah, mul on hea meel, et te selle teema tõstatasite. Tõepoolest on seal ka üks regionaalne mure, et inimesed, kes seda rongi, mis seal varasemalt sõitis, mitte küll Riiani välja, aga sellel liinil, kasutasid seda töölesaamiseks, sõites Tartusse. See on tekitanud koha, kus nad ei saa õigel ajal enam tööle. Selle rongiliini eesmärk, nagu te ka väga targalt välja tõite, on rahvusvaheline transport. Selle eest vastutab taristuminister, aga ma võin selle eest vastata.  

Tõepoolest, me praegu peame hindama seda, kas see on mõistlik, sest osaliselt omab see ju seda eesmärki, et Kagu-Eestisse ja Lõuna-Eestisse tuua juurde Läti turisti. Kui edukas see selles on, seda me näeme, ka suve jooksul. Aga tõepoolest, seal tuleb vaadata ka seda, mis lisaks juhtus. Kadusid ära ka Lux Expressi bussid. Ehk siis sellel oli ka niisugune turgu moonutav tulemus. Ma arvan, et see kindlasti on otsus, mida peaks mingi aja jooksul, perioodi jooksul, kui see liin on natukene töötanud, ümber hindama, et mis me sellest võidame ja mis me sellest kaotanud oleme. Mul on ka kahtlus, et tegelikult see kõige mõistlikum liin ei ole.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma toon korra uuesti lauale suursaarte lennuühendused. Ma kuulsin enne, et te vastasite Reili Ranna küsimusele. Toon konkreetse näite. Täna hommikul oli lennukis 30 inimest, nad ostsid 36-eurose pileti ja see tõi riigile tulu üle 1100 euro. Varasemalt oli alati emaspäeva hommikuti 46 inimest ja 26 eurot oli pilet ja see tõi riigile tulu 116 eurot rohkem. Mul on küsimus. Kus on see loogika? Te olete täna korduvalt rääkinud tasakaalupunkti leidmisest. Antud juhul riik saab vähem tulu, saarte elanikud saavad vähem lennuühendust kasutada. Kas ei oleks ikkagi mõistlik üle vaadata see tasakaalukoht? Ma ei ütle, et see peab olema 26 eurot, aga antud juhul on pooltühi lennuk iga esmaspäev reaalsus.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen seda uurinud. Ma arvan, et selle otsuse langetas Piret erinevatel asjaoludel, võib-olla te teate seda paremini, et seda hinda tõsta. Praegu näeme, et nominaalselt on ikkagi piletitulu osakaal suurenenud. Osa probleemist on see, et see konkureeris parasjagu ka samal ajal kommertsliinibussiga ja kommertsliini jaoks ei oleks see bussilinn jätkusuutlik, juhul kui lennuk on nii odav. See tähendab seda, et saarlaste jaoks oleks kommertsliini kadumisega ühendused läinud kehvemaks ja ma arvan, et seda me ei taha keegi. Kus see tasakaalupunkt on? Seda kindlasti paari euro võrra võib-olla saaks nihutada niimoodi, et see väga palju kommertsbussiturgu ei moonutaks, aga kas on mõtet muuta selle paari euro pärast. Kas see tooks nii palju lendajaid juurde? See on kompleksne olukord. Praegu on lennuk küll kallim, inimesed saavad üldiselt lennule rohkem pileteid, saavad lennukiga rohkem või, ütleme, stabiilsemalt koha. Ja on olemas ka bussitransport, mis võtab küll natuke kauem aega, aga ta on olemas. Ehk siis minu tunnetuse järgi oleme tasakaalupunkti lähedal, aga konkreetseid ettepanekuid ma kindlasti olen nõus kuulama ja arutama.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma olen teie juttudest ja artiklitest lugenud, et pensionäridele ja lastele tuleb pilet teha selle pärast, et statistikat teha. Mina ei tea, kas teil ministeeriumis on ametnikud need, kes pole eluski bussiga sõitnud, või mis probleem on. Aga me teame väga täpselt, et on tegelikult isikustatud ühiskaart, mis on seotud isikukoodiga. Kui inimene bussi läheb, siis ta peab selle kaardi valideerima. Ja kui tal juhuslikult ei ole kaarti, siis ta näitab oma passi või ID-kaarti ja bussijuht prindib välja nulleurose pileti. Ehk teiste sõnadega, tegelikkuses statistika toimib. Kõik bussifirmad, kes täna ühistransporditeenust pakuvad, väidavad, et see toimib väga hästi, mitte keegi ei sõida ilma piletita. Miks seda tehakse või kes teile annab sellist rumalat nõu?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te annate mulle võimaluse seda veel kord selgitada. Statistika osakaal selles ei ole kindlasti peamine, küll aga on sellele tähelepanu juhitud, et ülevaade on puudulik. Riigikontroll on selle välja toonud, ma ei ole ise seda välja mõelnud, et need ülevaated on puudulikud. Ühistranspordikeskuseti see varieerub, on erinevad praktikad, kuidas seda loetakse. Me teame, et vähemalt 10% ei valideeri, kuna teenus on tasuta, on ka psühholoogiliselt sõitjal vähem motivatsiooni valideerida, kuna sõit on niikuinii tasuta. See moonutab seda pilti päris tugevasti. Küll on see erinev, nagu ma ütlesin, et mõned ühistranspordikeskused on sellest paremad, mõned kehvemad, aga tervikpildi loomiseks on see olukord väga keeruline. Selleks, et teha otsuseid liinivõrgu kohta, mis niigi on väga kehvas seisus ja vajaks edasiarendamist, tuleks neid otsuseid teha nii targalt kui võimalik. 

Aga kogu selles küsimuses see tegelikult ei ole peamine osa, see on üks osa korraldusest. Peamine on see, et tekiks kliendisuhe teenuse ja sõitja vahel, et tekiks sõitjale ootus selle teenuse suhtes. Ja see on see viis, kuidas teenusekvaliteeti parandada. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Eesti põllumajandussektor on sügavaimas kriisis alates Euroopa Liiduga liitumisest. Tootmissisendite hinnad on järsult kasvanud, rohepöörde nõuded karmistuvad, ÜPP toetusi ähvardab ligi 30%-line kärbe ning samal ajal ujutab siseturu üle odav import, mis ei vasta tihti samadele keskkonna- ja loomakaitsenõuetele, nagu on kehtestatud Eesti tootjatele. Milline on teie sõnum Eesti põllumeestele?

Aitäh selle küsimuse eest! Üldiselt on meil probleem pigem see, et esiteks on Eesti algtootmine väga võimekas, meil on väga tugevad tootjad. Meie probleem, kuigi meie eksport oli 14%, teine kõige suurem eksportiv sektor on põllumajandussektor, 14%, meie probleem on just vastupidi, et me ekspordime odavat, väärindamata toodet ja impordime tegelikult kalleid tooteid. See on pigem see küsimus, kus tuleks tööstusi arendada. Ja kindlasti on järgmise perioodi suur väljakutse see, et me suudaksime jätkuvalt investeerida, me suudaksime arendada ka tööstust, me suudaksime arendada jätkuvalt algtootmist, kus me oleme juba väga tugevad, aga veel rohkem seda edasi viia. Selle jaoks on vaja, et meie järgmise Euroopa Liidu perioodi rahastuses oleks põllumeestele määratud 546 miljonit, mis komisjon on andnud, et see nendeni ka jõuaks. See on äärmiselt oluline, selleks et tagada toidujulgeolekut, ja selleks, et meie tootjad oleksid konkurentsivõimelised ühisturul.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei hakka metssigadest ja paabulindudest ja pensionäridest ja lastest küsima, aga põllumehed on väga mures. Mis te arvate sellest, mida te olete ministeeriumis mõelnud, kuidas E-piim on teadaolevalt pankrotiohus? Paljud inimesed, loomapidajad on kuude kaupa, mõned neli kuud ei ole piimaraha saanud. Ma tean, et te majas olete vaikselt arutanud seda asja viimastel päevadel. Milline teie sõnum on? Väga paljud põllumehed vaatavad praegu ja on väga mures, kuude kaupa ei ole piimaraha saanud, loomad tuleb viia lihakombinaati ja kõik muu selline. Mida te räägite, mis võimalus on selle laviini peatamiseks, nii palju, kui teist sõltub?

Aitäh selle küsimuse eest! See on praegu väga aja- ja asjakohane. Riik on E-piima toetanud natuke rohkem kui 30 miljoni euroga aegade jooksul, antud tehast Paides konkreetselt 17 miljoniga, lisaks veel garantiid. See tehas ehitati suur ja meil on seda vaja, sest meil on väga tugev piima algtootmine. Eesti lehmad on väga võimekad, neid on väga palju aretatud, Eesti piimatootjad on väga võimekad ja neil on vaja seda väärindada. Selle jaoks on see tehas ideaalne. See oli see eesmärk. Probleem tekib sellest, et ehitamine läks kallimaks. Seetõttu tuli võtta pardale välist raha, see kindlasti tegi seda olukorda keerulisemaks. Ja praegusel hetkel, kui minu andmed on õiged, siis tehas ja ühistu, mis aetakse tihti ka sassi, ühistu omab seda tehast, aga tehase keha on ühistule maksnud enamus piimavõlgasid ära ja ühistu pole iseenda liikmetele piima välja maksnud, mis tekitab hästi keerulise olukorra, riigina sinna sekkuda on raske. Ühesõnaga, ma olengi mures tootjate pärast ja see on see töösuund, mida me üritame järgi niiti ajada, kuidas me saaksime Eesti tootjaid aidata selles olukorras, et nad on sinna keerulisesse olukorda sattunud. See on selge. Ma sealt väga lihtsat väljapääsu ei näe, kui üldse. Ja tootjaid tuleb aidata, aga juhul, olukorras, kus nad piltlikult on endale võlgu, on Euroopa turureeglitele ja riigiabi reeglitega vastavuses hästi keeruline otseselt sekkuda. Me oleme mõelnud, kuidas neid muudmoodi aidata saaks. 

Mart Helme, palun!

Jah, no ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et te ütlete, et meil on väga tugev tootmisbaas. Ei ole tugev tootmisbaas. Piim on ainus, kus me oleme võimelised täiesti sajaprotsendiliselt ja rohkem ise varustusega hakkama saama. Kõikides muudes valdkondades, alates juurviljadest ja lõpetades lihaga, me ei suuda sajaprotsendiliselt omamaist vajadust katta. Mis siis ikkagi on praegu teie juhitava valdkonna plaan, et kriisiolukordades inimesed hakkama saaksid? Meil ei ole hajutatud väikemajapidamiste tootmist enam. Mina omal ajal tegelesin sellega ja ma oleksin umbes aasta vältel kindlasti, ma arvan, suutnud mitukümmend inimest ära toita omaenda toodanguga. Aga praegu meil ei ole – laudad on tühjad, talusid jäetakse järjest maha, varude agentuur lonkab kahte jalga, logistikat, et kriisiolukorras varusid laiali vedada, meil ka ei ole, sest sellega ei ole tegeletud. Mis siis ikkagi teie plaan on? Kuidas me kriisiolukorras inimestel hinge sees hoiame?

Aitäh selle küsimuse eest! Natuke pean täpsustama. Teraviljas on meil tootmist rohkem kui 100%, seda me ka ekspordime. Samuti kalas on meil mitusada protsenti isevarustatus. Ja siinkohal tulebki mängu meie tootmise võimestamine, samuti kalanduse võimestamine. Siin tulevad omakorda mängu kalavarud ehk toidujulgeolekut tagab see, et kala on meres. Samas, tootjal on vaja kala püüda mõistlikult, need arutelud ka käivad. Ma väga detailidesse kahjuks ei saa minna nendes küsimustes. Ma loodan, et te mõistate, miks, aga praeguse plaani kohaselt on meil 30 päeva toiduvaru tervele elanikkonnale tagatud ja nüüd on meil vaja tegeleda sellega, mis tuleb sealt edasi. Sealt edasi tuleb tugev algtootmine, tugev tööstus ja tõesti ka tugev logistika selle taustal. Ja selle jaoks on taas kord oluline Euroopa Liidu järgmine rahastusperiood, 546 miljonit, mis komisjon on põllumajandusse eraldanud, et seda taset järele aidata teiste Euroopa Liidu riikidega. Ja see summa peab minema põllumajandusse, et seda toidujulgeolekut paremini tagada.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab ka ühistransporti. Omavalitsused on öelnud, et siin tekivadki teatud konfliktid. Seaduses on öeldud, et koolitransport peab olema tasuta. Samas, kooli transporditakse nii-öelda koolibussiga, aga ka tavalise maakonnaliinibussiga. Juhul, kui te kehtestate pileti, siis omavalitsus peaks hakkama kompenseerima. Siin võib ka mingi bürokraatia omavalitsuste kaela langeda. Koolitransport on ju tasuta. Aga see selleks. 

Ühistranspordireformi on siin mõned ametnikud kommenteerinud ja ühistranspordikeskused ja omavalitsused päris hästi aru ei ole veel saanud. Maakonnaliin kaob ära, tulevad mõisted "regionaalliin" ja "kohalik liin", aga nüüd sellest rahast, mis varem oli riigi doteerida või rahastada, läheb mingi osa omavalitsuse rahastamisele nii-öelda kohaliku liinina. Mina loen nendest plaanidest niimoodi välja. Kuidas see raha sinna siis liigub? Omavalitsused arvavad, et see on täiendav kohustus, mida riik ei aita rahastada.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on hea meel, et me räägime ka ühistranspordireformi sellest küljest, mis on teenustasemete seadmine ja kelle vastutada see on. Tõepoolest, eesmärk on jõuda sinna, et kõige kohalikumat liini ehk maakondlikku keskusesse saamist korraldaks kohalik omavalitsus. Ehk siis näiteks Mustjala–Kuressaare oleks riigi kanda, kindla vahemikuga. Aga seda, kuidas hajaasustusest Mustjalga kohale saaks, teab kõige paremini kohalik omavalitsus. Eesmärk on tekitada regionaalse transpordi fond, et kohalikud omavalitsused selle kaudu saaksid andagi raha kaasa, et neid liine korraldada, et neid liine oleks võimalik kohaliku teadmisega sättida niimoodi, et need suhestuksid ja graafikud ühtlustuksid regionaalliinidega. 

Ja kui me räägime koolitranspordist, siis praegu on, kui ma ei eksi, kõikides maakondades omavalitsusi, kus regionaaltransporti kasutatakse koolitranspordina, mis on ebaõiglane nende omavalitsuste suhtes, kes tagavad ise selle koolitranspordi, mis on omavalitsuse kohustus, ja ise seda rahastavad. Ma arvan, et on mõistlik neid kombineerida, aga seal tuleb see vastutus, ka rahaline vastutus asetada õige koha peale.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud Johannes Hendrik Terras! Ma olen vaadanud teie vastuseid oma kabinetis televiisorist. Mind väga hämmastas teie vastus Moonika Helme küsimusele. Te vastasite niimoodi, et teie soov on see, et PTA töötajaid ei takistataks. Seda ilmselt kindlasti ei juhtu, sest ühel hetkel saab rahval lihtsalt mõõt täis. Ma vaatan teid, te olete soliidne, lips on ees ilusti alati, triksis-traksis. Aga samas olete te koos Reformierakonnaga võtnud tegelikult Eesti riigi ja ka parlamendi pantvangi, te teete, mida tahate. Aga te ei jää siia igavesti. Millise pilguga te arvate, kas te teete kõik, mida te siin teete, teete õigesti oma ametis või on ka siin mingeid eksimusi?

Aitäh selle küsimuse eest! Aitäh komplimendi eest! Eks ma vaatan kõikidele nendele küsimustele, mis minu vastutusalas on, otsa, kus kohas on kohad, mis tuleb tuua arutelu alla, kus tuleb teha otsuseid ja kus tuleb tagada see, et süsteem oleks jätkusuutlik. Ja seda ma teen täpselt sellises usus, et seda tuleb arutada, me ei tohi pead liiva alla panna. Nende teemadega tuleb tegeleda ja lahendused tuleb leida, mitte neid lihtsalt maha matta, et see kriis tuleks tugevamalt hiljem.

Vahelduseks paar nime täpsustust: Hendrik Johannes Terras ja Helle-Moonika Helme. (Hääl saalist.) Kasutame neid nimesid siin saalis. Aga ma ei tea, võib-olla Hendrik on siin liberaalsem. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Me saame aru, et nüüd tuleb pensionäridele ja õpilastele pilet. Elu on näidanud, nagu hea kolleeg rääkis, kuidas Saaremaa lennukiga on. Et bussidega siis sama. Väga paljud pensionärid jätavad siis selle bussisõidu ära. Lastel huviringidesse suure tõenäosusega, paljudel peredel hoiavad kokku, ei sõida. Statistika näitab, et siis nendel liinidel sõitjate arv väheneb ja siis pannakse need liinid kinni. Ma ikkagi mõtlen, et te enne vastasite, et Riigikontroll on nüüd nagu selles süüdi. No ma ei usu, Riigikontrolli otsuses ei olnud kuskil kirjas, et peaks piletihinda tõstma või üldse piletihinda tegema. Küsimus on selles, et kui ühistranspordikeskustes kuskil on probleeme vedajatega, et nad ei lase kõikidel sõitjatel piletit valideerida, siis tuleb sellega tegeleda. Miks me ikkagi tahame minna kõige nõrgemate kallale ja siis kirjutame pealkirja "Tallinna inimeste arvelt tekitame ühistransporti"? Meil peaks olema üle-eestiline võrdne võimalus.

Vastanud sellele juba viis korda. 

Mis see täpne küsimus siin oli? Siin oli väga palju tugevaid eeldusi, millega ma ei nõustu. Siin oli ka valeväiteid, mida ma hea meelega parandan. Praegusel hetkel on minu kohustus see probleem tuua avalikkuse ette, tuua välja need valikud, mis meil on. Kirjeldan nüüd veel kord. Me kas paneme iga-aastaselt 10, tulevikus 20 miljonit ühistranspordisüsteemi juurde, et seda lihtsalt samal tasemel hoida. Kui me tahame teha lisainvesteeringuid, tuleb seda raha panna veel rohkem. Me kas arutame, mis võiks olla teenuse kasutaja omaosalus maakondlikus bussitranspordis. Või me tõmbame koomale liinivõrku. Need on need kolm valikut. Nähes, et kaheksa aastat tasuta sõitmine ei ole kuidagi suurendanud ühistranspordi kasutajate arvu, eeldades, et selle mitte turutingimustel, vaid tugevalt jätkuvalt doteeritud sooduspileti kehtestamine peaks mõjuma nii laastavalt, nagu te ütlete, seda ma ei usu. See ka …… tegemiseks vastupidist efekti ei omanud, pigem juhtub see, et andmed paranevad – nagu ma ütlesin, fookusega andmed paranevad – ja tekib kliendi ja teenusepakkuja suhe, mis omakorda võimaldab sõitjal nõuda teatavat kvaliteeti. Kvantiteeti me suudame hinnata, kvaliteeti me praegu ei suuda kuidagi hinnata. Ja tagada ka seda, et oleks rohkem liine, mis vastaks rohkem sõitjate vajadustele. Ja kui liin vastab sõitjate vajadustele, kasutatakse seda rohkem.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te olete siin vastanud mitmetele maaelu ja põllumajanduse hääbumise pärast muretsejatele, et kõik läheb paremaks, euroraha tuleb muudkui peale, et toidujulgeoleku pärast ka ei pea muretsema, et tulevad uued toetused ja nii edasi, palju loosungeid. Aga tegelikult seda kõike, mida te siin räägite, on räägitud viimased 10, 15 aastat, 20 aastat, et kohe läheb paremaks. Aga kui fakte ja numbreid vaadata, siis tegelikult ju põllumajandus, eelkõige väikepõllumajandus, samamoodi maaelu tegelikult närbuvad, inimesed kolivad ära, toidujulgeolek järjest halveneb. Vastupidi on kõik. Miks peaksime me uskuma, et teie jutu peale lähevad asjad paremaks? Eesti 200 on täna 1%-lise toetusega erakond, te esindate 1%-lise toetusega erakonda. Miks peaksid inimesed uskuma? Ja kust on üldse teie mandaat, et korraldada sellise toetuse juures Eesti inimeste maaelu ja teha otsuseid, mis teevad meie pensionäride elu kehvemaks, lastega perede elu kehvemaks? Kust te võtate selle mandaadi ja jagate veel selliseid suurelisi lubadusi, et nüüd järsku toimub suur pööre, maaelus tulevad eurorahad ja kõik läheb paremaks? Palun vastake nendele küsimustele!

Siin täna on Eesti 200 programmi ette loetud, millele mandaati küsiti. Tasuta ühistranspordi lõpetamine on üks osa sellest, millele mandaati küsiti ja mis ka saadi. Maaelu mõttes on see kurb tõdeda, aga see on tõsi, et see trend on globaalne. Ma arvan, et me ei eristu seal kuidagi teistest riikidest väga tugevalt Euroopas. Meie eesmärk on seda aeglustada, võimalusel pidurdada. Selle jaoks on investeeritud käesoleva perioodi jooksul 800 miljonit eurot, mis on suur summa. Toidutootmise puhul ma ei ole nõus, et see ei ole paremaks läinud. Meie Euroopa Liidus olemise aja jooksul on toidutootmine läinud kõvasti paremaks. Meil on väga võimekad tootjad, meil on väga võimekad tõuaretajad. Koht, kus meil on ka võimekas tööstus. Tööstust peaks meil olema rohkem, et me saaks rohkem väärindada. Selle jaoks on vaja seda, et järgmisel finantsperioodil toetuste hulk jääks samaks. Seda on oluline välja tuua.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te olete nüüd pikalt põhjendanud ja selgitanud ja tundub – teie vastustest ma loen välja –, et te jääte tegelikult oma ettepanekule truuks, jätkuvalt arvate, et tuleks edasi liikuda nii eakate kui ka laste puhul piletihinna kehtestamisega, ja olete valmis siin diskuteerima selle üle, mis see summa võib olla. Laias laastus tundub, et see on teie sõiduplaan. 

Tegelikkuses me saame kõik aru, et selliseid otsuseid langetab valitsus kollegiaalselt. Ja me oleme kuulnud, et ka teie tutvustasite oma ettepanekut juba valitsuses. Mul oli küsimus natuke teisest žanrist, aga see on siiski selgelt teemaga seotud. Kas te olete siin natuke ikkagi Reformierakonna poolt tanki pandud? Tegelikkuses kõik said väga hästi aru, mis on see sõiduplaan ja ettepanek, et minna eakatele ja lastele piletihinda kehtestama, aga pärast seda, kui meedias tekkis negatiivne reaktsioon, sealhulgas opositsioonierakonna poolt, tegi Reformierakond sellise näo, et ta nüüd esimest korda elus kuuleb seda ja tema küll ei toeta seda ettepanekut. Kuidas teile tundub, kas te olete natukene tanki lükatud ja peate kogu valitsuse ettepanekut ainuisikuliselt kaitsma?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on tunne, et osa sellest on kindlasti mõistlikum suunata mõne Reformierakonna esindaja suunas, kes oskab avada seda pilti, mida nemad mõtlevad. Mina tutvustasin valitsuses reformi raamkava ja pärast seda me rääkisime sellest avalikult. Ma arvan, et see diskussioon on oluline. Mul on hea meel, et seda täna peetakse. Neid kolme valikuid, mis meil on, olen ma korduvalt kirjeldanud. Mingil hetkel peab keegi neid valikuid langetama. Kui me täna otsustame, et me valime selle variandi, et me paneme raha peale ja lükkame seda probleemi edasi, siis mingi hetk tuleb taas tulla tagasi selle juurde, et kui pole enam võimalik raha peale panna, siis me kas vähendame väljumisi või arutame omaosalust uuesti. Mingi hetk me jõuame siia punkti tagasi, parem arutame seda praegu. Minu kohustus on see probleem siia ette tuua.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra Terras! Ega teil ei ole ka kerge, eks ole. Aga ma tahtsin küsida selle kohta, et ma vaatasin, et sügisel Riigikontroll tõesti nentis, et niisugune agenda elluviimine, nagu siin plaanis on, tähendab olemasoleva pileti, maksjate puhul, piletihinna kolmekordistamist inimestele. Olukord on väga kriitiline ja tõsine, ja need signaalid, mida te saadate. Aga samas te viitate sellele ökonoomsuse põhimõttele, et on maksumaksja raha, meil tuleb seda kasutada säästlikult ja praegune süsteem võib osutuda üle jõu käivaks, osundusena – on nii, eks ole? Tuleb seda selles mõttes korrigeerida. Samas te näete ette sellessamas ühistranspordikavas, mille, ma saan aru, valitsus kiitis heaks, näiteks rattakasutust soodustavate fiskaalmeetmete rakendamise – lehekülg 20 selles kavas –, mis näeb ette rattaga kodu-töö-sõitude kompenseerimise. See tähendab hakata inimestele raha maksmist kodust tööle sõitmisel, ja millegipärast ainult tööealistele inimestele. Ja mul on küsimus. Kui te plaanite ära võtta ja halvendada ühistranspordi kättesaadavust lastele ja pensionäridele …

Aitäh!

… miks te siis rattaga sõitmise raha, nagu te planeerite tööealistele inimestele hakata täiendavalt maksma, mida Reformierakond ja Eesti 200, ma saan aru …

Aitäh! Aitäh!

… on heaks kiitnud, miks te siis need isikuterühmad välja jätate? Ausalt öelda väga paljud lapsed sõidavad ju rattaga …

Aitäh, Urmas!

… neile see meeldib, aga nüüd selgub, et tööealised inimesed hakkavad selle eest saama ka teie mudeli järgi raha.

Aitäh hea kolleeg! Me saime küsimusest aru, nii mina kui minister. (Urmas Reinsalu täpsustab kohalt.)

Ma sain küsimusest aru. Aitäh! Ma toonitan, et tegemist on raamkavaga. Ma arvan, et ühistranspordi osakaal, kus on võimalik ratas ka kaasa võtta või rattaga ühistranspordi peale minna, et hajaasustuses paremini liikuma saada, on jätkuvalt mõistlik asi, mida arendada. Kindlasti need summad ei ole kuidagi võrreldavad, kõik asjad töötavad koosmõjus. Eesmärk on ikkagi vähendada autostumist, mis on jõudnud umbes 60%-ni, ja arendada tervislikumaid liikumisviise ja ühiskondlikke liikumisviise. 

(Urmas Reinsalu küsib kohalt. Hääled saalis.) Kas on härra Reinsalu kord küsida?

Jah, auväärt minister, me oleme lubanud mõned täpsustused ikkagi. Ta esitas oma küsimuse ära, aga debati huvides me oleme ikkagi võimaldanud mõne lühirepliigi. Ma möönan küll … (Urmas Reinsalu kommenteerib kohalt. Hääled saalis.) Ma küll möönan, et me rikume siin väga karmilt Riigikogu kodu- ja töökorda praegu nende lisarepliikidega. (Urmas Reinsalu jätkab. Saalist räägitakse.) Aga mis teha? Mis teha, kui kolleegid selle nõuavad? Kas, Hendrik Johannes, oled sa valmis vastama sellele repliigile?

See soodustamine kindlasti võiks olla tööealistele. Tööealised on need, kes kasutavad autosid rohkem, teatavasti. Lapsed kasutavad küll ratast, aga ei kasuta nad autot. Tööealised on suurem osa autoomanikke. Kui eesmärk on autostumist vähendada, on mõistlik veenda seda segmenti kas kasutama ühistransporti, mis tähendab seda, et see teenus peab minema paremaks, või siis ratta peale, mis ongi tervislikum variant, et soodustada seda liikumist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud Hendrik Johannes Terras! Ma kuulasin teie vastust praegu härra Reinsalule ja jäin mõttesse selles mõttes, et kui teid ametisse nimetati, siis ajakirjanikud uurisid, mis on teie kogemus, eelnev, põllumajanduses, ja ühena tõite välja, et te olete puuriita ladunud. Aga vaadake, küsimus on selles, et selle vastuse põhjal ma eeldaks, et teil puuduvad põllumajanduses üldse süvateadmised. Nüüd ongi nii, et te põhjendate kõiki asjaolusid, mis küsimusi esitatakse, aga mille põhjal te olete kindel, et need teie vastused on õiged, kui teil omal puudub kompetents sellel alal? Oskate mul äkki seletada ära, kuidas on võimalik selline lähenemine asjale?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks ma kindlasti ei ole põllumajandusega liiga suurt aega tegelenud. Ma arvan, et see ei ole ka oluline, poliitika eesmärk on vedada poliitiliselt eest seda valdkonda. Meil on väga tugev meeskond ministeeriumis, kes selle teemaga on kokku puutunud aastakümneid. Ma olen võtnud eraldi eesmärgiks kohtuda sektori esindajatega nii palju ja nii tihti kui võimalik. Kõik, kes on palunud kohtumist, on selle kohtumise saanud, et rääkida muresid ja seletada, kuidas asjad töötavad. Kindlasti on mu teadmine põllumajandusest eksponentsiaalselt kasvanud. Tehes koostööd inimestega, kes selle valdkonnas tegelevad, ma tahan uskuda, see, mis nad räägivad, on tõsi. Kui seda räägib mitte inimest, siis tuleb kontrollida. Mul ei ole väga suurt kahtlust tekkinud, et ma opereerin liiga suures infopuuduses. Alati on parem, kui on rohkem infot. Ma arvan, et nende otsuste jaoks, mis on põllumajanduse teemadega, me oleme me sektoriga väga tugevat koostööd teinud, väga erinevates valdkondades. Loodan, et see niimoodi ka jätkub. Sinna ma ise panustan, et seda koostööd veel tihendada, juhul kui ma ametisse jään täna. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma natuke jätkan seda teemat, mis ma siin küsisin. Need erinevad reformid – nii pileti kehtestamine lastele ja eakatele kui ka kogu see liini reformimine ja selle ümberreformimine, kes mida maksab. Palju te olete nendest plaanidest rääkinud omavalitsustega, omavalitsusliitudega? Kui detailidesse te olete jõudnud minna ja kuidas on tagasiside? Mis te olete kuulnud omavalitsustelt ja linnade-valdade liidult nende reformiplaanide kohta?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, tegemist on raamkavaga. Seda me kindlasti koostöös ühistranspordikeskustega ja kohalike omavalitsustega sisustame. Öelda, et nad ei ole kursis ega teadlikud, ei ole õige, ministeeriumil on olnud korduvad kohtumised. Ma ise küll viimane kord ei saanud osaleda. Arutati seda reformi, tagasisidet oli erinevat. Päris mitmel puhul kuulati lihtsalt ära, kõnniti minema, avaldati arvamusi muudes kanalites. Aga see koostöö on kindlasti oluline.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea minister! Hetkel on arutelu käinud peaasjalikult ühistranspordi üle, aga minul on ühest teisest teemast küsimused. Eelmisel kevadel ma esitasin arupärimise pangateenuste kättesaadavuse kohta, see oli pärast seda, kui Valgas pandi kinni viimane pangakontor. Tol korral ma ühtegi lahendust ega põhjendust otseselt ei kuulnud, sest pangaliiduga kohtumist ei olnud toimunud. Aga ma kinnitan teile, et riigi kohalolu on väiksemates linnades ja kohtades ikkagi väga oluline, olgu see pank, postkontor, Transpordiameti büroo või töötukassa. Need on ikkagi kohalike inimeste jaoks töökohad ja teenused. Minu küsimus on selline, kas sellised teemad lähevad päriselt korda ja mida saaks teha ning mida te olete juba teinud, et riik oleks päriselt kohal ja riik ise ei aitaks kaasa vaiksele hääbumisele.

Aitäh! Pankade puhul peaasjalikult on muidugi tegemist erasektoriga, kelle otsuseid me riigina saame keskkonda kujundades natuke mõjutada. Kui pangateenuse arengut ja tulevikku vaadata, siis väga tihti ei ole inimestel pangakontorisse asja, aetakse asju veebi teel. Makseid saab teha ka juhul, kui interneti ligipääs on puudu, mida Eestis on muidugi vähe. Makseid saab teha ka pangaautomaatides, mis on jätkuvalt kättesaadavad. Pangakontor ise kui selline, enamik pankasid ei tee minu teada isegi kodulaenu konsultatsioone enam kohapeal, vaid tehakse seda telefoni või veebi teel. See on eraettevõtte otsus. Riigi puhul on sarnane, et teenuste koondumine digitaalseks, kulleripõhiseks on minu hinnangul lihtsalt vastavuses kliendi vajadustega. See on jälle globaalne trend, on mingeid asju, mida me ümber pöörata ei saa. Tegelikult on inimeste jaoks teenus kättesaadavam ja mugavam, ka hajaasustuses. Aga ma mõistan seda, et kui sümbolid nagu pangakontor või postkontor ära kaovad, siis see kindlasti lööb kohalikku linnapilti ja tunnetust.

Siim Pohlak, palun! Aga teda hetkel ei ole saalis. Vabandust, et ma ta nime välja hõikasin. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! No te ei tahtnud päris vastata sellele, kas Reformierakond teid siin poliitilises mõttes tanki lükkas või mitte. Jätsite selle kuidagi Reformierakonna esindajate kommenteerida. Eks nad loomulikult seda eitavad, vaevalt nad ütlevad, et tõsi on, et vaatasime, et las minister kommenteerib ja propageerib seda ebapopulaarset ettepanekut, me kujundame siis oma seisukoha pärast seda, kui me näeme, kuidas avalikkus reageerib. Aga praegu see tundub üsna täpselt nii olevat. 

Aga mul on küsimus teile ka. Te olete korduvalt rääkinud, et meil on kolm variantki: dotatsiooni suurendamine, liinivõrgu vähendamine või siis piletihinna tõstmine. Kas te ikkagi läksite kõigepealt valitsusse ettepanekuga teha seda esimest ehk suurendada dotatsiooni, arvestades tõesti seda, et kõik kulud kallinevad paratamatult? Meil on kallinenud tervishoiuteenuste osutamine, meil on oluliselt kallinenud julgeolekukulud, meil on kasvanud ka transpordiga seotud kulud. Ja loogiline on, et kui riik soovib olla kohapeal ja pakkuda inimestele kättesaadavat transporti, siis sellest tuleb ka vastavalt turuhinnale vajaduse korral maksta. Kas te viisite ka selle ettepaneku valitsusse, et suurendada olemasolevat dotatsiooni?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma viisin selle ettepaneku valitsusse augusti lõpus – septembris, riigieelarve läbirääkimiste ajal, kus erinevalt varasematest ministritest oli mul võimekus tõsta ühistranspordi rahastus baaseelarvesse, mitte reservist seda taotleda, mis tagab selle, et käesoleval aastal meil ühistranspordi rahastamisega probleeme ei ole. Küll aga näen ma seda probleemi tulemas pikemas perspektiivis ja midagi tuleb ette võtta selle koha pealt. Need on need kolm valikut. Kui kellelgi on väga mõistlik ja teostatav neljas valik, siis ma väga hea meelega kuulan seda. Mina seda hetkel leidnud ei ole. Aga olen avatud diskussioonile selle üle.

Siim Pohlak, kolmandat korda. 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Eesti peaks ju olema e-riik. Kas meil mingeid muid lahendusi peale perede ja pensionäride täiendava kaudse maksustamise, selle bussipileti kaudu muid võimalusi pole, kuidas saada teada, kuidas inimesed liiguvad, kuidas statistikat koguda? Te olete rääkinud pidevalt põhjenduseks, et on vaja statistikat saada. Kas tõesti mingeid muid lahendusi pole? Ja kas teil on ka mingeid uuringuid, materjale, mis saab nende liinide kasutamisest edasi? Näiteks kolme lapsega pere, kui lapsed iga päev sõidavad, neil hakkab kuluma circa 60 eurot kuus rohkem, mis on täitsa mõne huviringi raha juba. Kas on teil mingeid uuringuid ka, mis ühistranspordi kasutamisega nende tasude kehtestamisel juhtub, või lähete lihtsalt katsetama?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mul on kahju, et teid varasemalt saalis ei olnud, olen sellele vastanud juba kui mitte viis, siis rohkem kordi. Ehk siis statistika osakaal sellest küsimusest on väike osakaal, suurem asi on kliendisuhte loomine ja arutelu, kuidas me suudame ühistransporti rahastada praegu, viie, kümne aasta pärast. See on kitsaskoht, see on halval kursil ja me ei taha, et selle kriisiga kokku kukuks, liinivõrgud kokku kukuksid. Ma mõistan perede muret, aga küsimus on lõpuks selles, kas praegune ühistranspordivõrk ja sagedus, mida meil on võimalus selle raha eest pakkuda, vastab vajadustele, kas nad saavad sinna kohale või mitte. Vastus on see, et kohapealt rääkides inimestega ja tehes erinevaid uuringuid, arutades inimestega, ei vasta sellele vajadusele. Ehk kui see transport ei vasta sellele vajadusele, siis peab niikuinii lapse kas autoga viima või tooma huviringist. Kindlasti on küsimus, kumba lapsevanem eelistab.

Kuna ma Siim Pohlaku nimega kalambuuritsesin, siis protseduuriline küsimus, Siim Pohlak, neljandat korda.

Jah, ikkagi küsin protseduuri kohta. Ma enne kuulasin ülekannet teleri vahendusel ja kogu aeg korrutati vastamisel samasugust ümmargust juttu, tegelikult sisuliselt ei vastatud ka praegu mu küsimusele. Kas mul on mingi võimalus veel kuidagi ministrilt proovida ikkagi päris sisuline vastus kätte saada?

Ütleme, siin saalis hetkel neid võimalusi liiga palju enam ei ole. Jah, tõepoolest on veel läbirääkimiste voor, aga me ei saa olla kindlad, et minister seal ka osaleb ja et sealt tagasisidet saab. Mina tegelikult ei heidaks liigselt ette. Ma tõepoolest ei taha istungi juhatajana anda hinnanguid ministri antud sisulistele vastustele või nende sisule, aga ta on tegelikult olnud piisavalt täpne. Kas need põhimõtted ja printsiibid, mida ta on siin korduvalt selgitanud, meeldivad või mitte – see on hoopis teine asi. Aga ütleme, põhimõtteliselt on ta selgitanud, mis on eesmärk. Aga veel kord, sellega ma ei anna sisulist hinnangut ministri seisukohale, kas see on see tee, mis on õige, või mitte. Aga siiski ma ei saa ette heita, et minister ei ole vastanud. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selle kliendisuhte paremaks muutmiseks moodustatigi need ühistranspordikeskused, kus on omavalitsused ja riik sees. On MTÜ-d moodustatud, sinna on antud ühistranspordiraha, et luua parem tervik nii maakondade kui ka linnade vahel. Samas, mulle tundub, et ikkagi kõnest käib kogu aeg läbi, et see kliendisuhe on halb ja tuleb veel liikuda paremuse suunas. Siin on ju olnud ka laual see, et vist pea paar aastat on tegeletud selle regionaalsete ühistranspordikeskuste ideoloogiaga, et ikkagi need maakonna taseme keskused viia suuremaks, regionaalseks, siis tekib sihuke parem, terviklikum vaade ja äkki see kliendisuhe läheb paremaks. Kus maal see regionaalsete ühistranspordikeskuste mudel hetkel on? Kas see hakkab vilju kandma ja mis vilju ta siis kandma peaks hakkama selle kliendisuhte vaates? Äkki paari sõnaga avate ka selle? Sest üks detail on need piletid ja kaardisüsteemid, aga liini planeerimine käib ikkagi ju sealtkaudu.

Aitäh selle küsimuse eest! Kliendisuhe on hetkel tööealise elanikkonnaga, keda on umbes 30% sõitjatest. Laste ja eakatega kliendisuhet hetkel ei ole, see on pigem statistika, valideerimisega, kuna nad ei tasu selle teenuse eest, sest nad ei ole kliendid. See ongi selle asja võlu. Kindlasti kohalikud ühistranspordikeskused oskavad liine korraldada, nad kindlasti suhtlevad omavalitsustega selles osas, mis on tervitatav. See kohapealne teadmine on oluline, et see liinivõrk võimalikult hästi vastaks. Aga probleem on selles, et selleks, et seda teenust parandada, peame me väljumisi juurde panema. Minu hinnangul on need tegelikult päris hästi ära optimeeritud. Ainukesed kohad, kus on dubleerimisi, ongi kohad, kus rong ja buss sõidavad paralleelselt. Dubleerimine on selle tõttu, et buss on tasuta ja seetõttu seda kasutatakse rohkem. Selle ärakaotamine on ainult sellisel juhul võimalik, kui bussil kehtestatakse pilet. Ja ühistranspordikeskuste küsimus on kindlasti, kui palju neid olema peab – samuti arutelu koht. Regionaalsed teadmised peavad jääma alles. Kohalikud omavalitsused peavad kindlasti saama anda oma sisendit, kus nende inimesed seda teenust vajavad. Need printsiibid on meil ka reformi mõttes paigas.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra minister! Te olete siin põhjendanud seda laste ja eakate pileti kehtestamist sellega, et siis tekib info, kes kuhu sõidab. Ma vaatasin, et ka härra peaminister on öelnud, et võib olla nulleurone pilet, üheeurone pilet, et kellelgi rahalist muret ei tekiks, aga kui on teada, kes ja kus liigub, siis on võimalik muuta liin optimaalsemaks, lausus optimistlikult peaminister. Aga miks, härra minister, tegelikult sügisel, kui Riigikontroll juhtis tähelepanu vajadusele jagada ühistranspordikeskustega andmeid, et uurida ühistransporti kasutavate ja mittekasutavate inimeste liikumisvajadusi, te ütlesite, et selleks ei ole mingit vajadust, ministri allkirjaga? Ütlesite, et on olemas veebipõhine liinivõrgu analüüsimise tarkvara, kusjuures valideerimisandmete põhjal muude näitajate analüüsimine on võimalik, kasutades selles Power BI tööriista, mida iganes see tähendab. Tuleb välja, et sügisel te väitsite, et kogu info on olemas, ja nüüd korraga tasu kehtestamine on vajalik, et infot saada teie ja peaministri hinnangul. Mis hetkel te rääkisite selles mõttes tõtt endale käsutuses oleva info alusel, kas sügisel või nüüd?

Eks selle info ja valideerimisandmete puudulikkusele on viidanud ka Riigikontroll. Meil infot on, aga see ei ole täielik. Täielikku infot on väga raske saada ja see on üks väga väike osa sellest. Kindlasti te olete sellele küll palju keskendunud, ma saan sellest aru. (Urmas Reinsalu räägib saalist vahele.) Aga see olulisem osa sellest ... 

Härra Reinsalu, ärme palun vastamise ajal liigselt sega. Kui minister on lõpetanud, siis ...

Olulisem osa sellest ongi kliendisuhte loomine ja arutelu selle üle, kuidas teha ühistranspordisüsteem jätkusuutlikuks. Kolm valikut meil on. Millist nendest kolmest valikust langetada tuleb, on igal aastal põhimõtteliselt eelarve aruteludes, tuleb see ette. Üks nendest kolmest valikust tuleb langetada. (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Meil infot on, info ei ole täiuslik. Valideerimise andmed on puudulikud, sellele on viidanud ka Riigikontroll. Kindlasti seda annab parandada ja see on üks väike osa sellest parandamisest. Kindlasti kliendisuhte tekitamisel üldiselt valideerimise andmed paranevad ja meil tekib terviklikum pilt. Kindlasti mitte kunagi lõplikult terviklik, aga pilt läheb paremaks. 

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te olete siin nüüd tundide kaupa pidanud vapralt vastu. Kas mul on õigus, kui ma ütlen niimoodi, et tihtipeale valitsuse poliitika on ju tegelikult olnud selline, et kusagilt jagatakse raha laiali ja siis on raha puudu ja siis peab otsima hakkama, kust seda raha kokku korjata, nii nagu on selle maksuküüru kaotamiseks? Nüüd on igasugu automaksud ja muud jura siin kokku aetud. Kas samamoodi on teil ka nüüd see? Olge ausad, see 2 miljonit oli vaja kusagilt kokku hoida ja eks te siis hakkasite vaatama, kust me seda teha saaksime, ja siis jõudsitegi sellisele arusaamisele, et prooviks kuskilt maapiirkondadest mingil moel seda kokku hoida. Või te siiski arvate, et seesama põhjendus, mida siin Urmas Reinsalu küsis ja ka teised on küsinud, et ikkagi ainult info kogumise eesmärgil on vaja kõigepealt võtta vastu seadus, et 2 miljonit panna koormust peale lastele ja pensionäridele?

Aitäh selle küsimuse eest! Praeguses olukorras me paneme stabiilselt igal aastal umbes 10 miljonit süsteemi juurde. Samal ajal me süsteemi ei arenda, me hoiame seda konkreetset süsteemi samal tasemel käimas. Ja me teame, et see süsteem ei vasta sõitjate vajadusele. Ma siin ei tooks ainult maapiirkondi välja. Tallinnas kehtib seesama küsimus, et tuleks liine tihendada. Ja selleks, et ühistransporti arendada ja et liinid ei kaoks ära, on minu hinnangul mõistlik arutada selle üle, mis võiks olla sõitja omaosalus selles.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab kunstlikke koostööpiirkondasid või, ma ütleksin, libakoostöö piirkondasid, mida ministeerium koostöös arenguosakondade või arenduskeskuste või ettevõtluskeskustega – mis iganes nimed neil siis ka on eri maakondades – püüab juurutada ja teha seda siiski, ma julgeksin öelda, vastu igasugust tervemõistuslikku loogikat. Kujutage ette, kui üks koostööpiirkond on Lääne-Virumaa, Raplamaa, Järvamaa ja Viljandimaa, põhjarannikult vastu lõunapiiri Lätini välja. See ei ole ei loogiline ühtne majandusruum ega mingisugune muu regionaalne üksus ega administratiivne loogiline tervik. Miks ministeerium kangekaelselt selliseid täiesti ebaloogilisi koostööpiirkondasid juurutab? Kas selle projektiga on teil plaanis edasi minna vaatamata sellele, kui mitmed kohalikud omavalitsused ja maakonnad on selliste regioonide moodustamise vastu?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Need arengulepped on, nagu te kindlasti väga hästi teate, vabatahtlikud. Ma saan aru, et Viljandimaal ei ole ka volikogus konsensust. Viljandlaste jaoks ei ole see loogiline, sellist koostööd teha ei taheta. Selleks keegi Viljandimaa inimesi ja poliitikuid ei sunni. Kui seda soovi ei ole, on mingi muu ettepanek, soovite Pärnumaaga teha koostööd, saame ka seda arutada. See on vabatahtlik koostöölepe.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus, palun!

Aitäh! Mul on jah selle teema täpsustav küsimus. Ei, see sugugi ei ole nii, et see on lihtsalt vabatahtlik, formaalselt vabatahtlik, sisuliselt mitte. Kui koostöölepetega ühel või teisel kujul ei ühine, siis loomulikult ei saa ka rahastatud see või teine piirkond ja maakond. See nii lihtne ei ole, et kui te ei ühine, siis raha ei saa, et see on vabatahtlik. Keskvõimul on ikka mingisugune loogiline vastutus. Tehakse näiteks koostööd maakondlike üksustega, mis minu arvates on kõige loogilisem – maakond Eestis selles mõttes ei ole sugugi liiga väike üksus, et seda arengut korraldada. Täna on just nimelt need arenguüksused maakondlikud, mitte regionaalsed. Regionaliseerimine töötab ebaloogiliselt koostööle vastu, kui ta on kunstlik. Rahast jäädakse sel juhul ilma. Kas ma sain sellest vastusest aru, et kui nüüd näiteks Viljandi maakond teeb ettepaneku, et me sooviks maakondlikus ulatuses arendustegevust teha, siis ministeerium on valmis kokkuleppe tegema ning riigi ja Euroopa raha võimaldama samadel alustel nagu teistel regioonidel?

Eks nende arengulepete eesmärk on soodustada koostööd. Kindlasti on Viljandil ja Viljandi ettevõtjatel võimalik taotleda erinevaid Euroopa Liidu meetmeid. Koostööd me kindlasti tahame soosida, et tehakse laiemat piirkondlikku koostööd. See on arengu jaoks vajalik ja kasulik ning selle soodustamine on minu hinnangul mõistlik. 

Tõnis Lukas, palun!

Tervist, härra minister! Viljandist oli juba juttu. Aga üleüldse, kui Regionaal- ja Põllumajandusministeerium asub väga kaua pealinnas, siis äkki see elust võõrandumine ametnikkonna puhul ja võib-olla ka ministri puhul on loomulik protsess. Siin ei tasu mingeid erilisi vandenõusid otsidagi. Eesti on tervik ja võib-olla tasuks regioonidele lähemale tulla. Näiteks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi koht oleks Tartus, kus on spetsialistid võtta maaülikoolis. Tartu Ülikoolis neid koolitatakse ja saab teha ka niisuguse värskenduse, nagu Eesti 200-le paistab, et sobib ka – aeg-ajalt muudatusi muutmise läbi viia erinevates valdkondades. Saab uue hingamise ja saab ka elule lähemale. Kas te ei ole mõelnud, et ministeerium võiks tulevikus asuda Tartus?

See ettepanek muidugi ei ole teie suust üllatav, Tartu linnavolikogu esimehena. Siin on paar mõtet. Esiteks, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on küll kontori mõttes Tallinnas, kuid selleks, et soodustada regionaalset arengut, on väga paljud töötajad ja haldusala töötajad üle Eesti regiooniti laiali. Seda soodustatakse nii hästi kui võimalik, kaugtöö seda õnneks võimaldab. Selle üle mul on hea meel. Peakontori kolimine sinna muidugi – kas Tartusse või mis muusse linna – on kindlasti midagi, mida saab kaaluda. Praegusel hetkel otsest vajadust selle järele ei näe. Minister peab tihti käima parlamendis, nagu ka täna aru andmas, ja teistpidi kaob ära kontakt jälle, kui ministeerium jääb ministrist kaugeks. Seal on ka omamoodi väljakutsed. Ehk siis seda peaks põhjalikult läbi mõtlema.

Tõnis Lukas, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ega mina ei mõelnud, et minister peaks jääma ministeeriumist kaugeks, või vastupidi. Ma mõtlen, et Tartusse võiks tulla ikkagi minister koos ministeeriumiga. Selline koostöö muude valitsusasutustega on alati lihtne. Me ei räägi siin ametnike kaugtööst, aga distantsilt koosolekute pidamine ja arupidamine on praeguses tehnoloogilises kõrguses alati võimalik. Haridus- ja Teadusministeerium saab sellega suurepäraselt hakkama, saaks ka teie ministeerium. Mis te sellest arvate?

Jah, ma usun, et haridusministeeriumil on oma asukoht olemas ka Tallinnas, kus inimesed töötavad. Tartus on muidugi peamine, ka arusaadaval põhjusel, see tarkuse pealinn on. Aga üks variant sellest lähtuvalt on kindlasti mõelda Tartust väljapoole, et kui üks ministeerium seal juba on, võib-olla Jõgevale ehitatakse uut hoonet Maaelu Teadmuskeskusele. Võib-olla see on üks küsimus, …….. liita. Arutelu on igati tervitatav.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan teid! Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No kuulates ära selle ettekande, kõik need vastused küsimustele, ma leian, ja ma arvan, et kõik teie, kes praegu olete siin saalis, et ei ole mitte ühtegi põhjust mitte jätkata umbusaldusavaldusega ning hääletada selle poolt, et minister ei jätkaks omal kohal. Mitte ühtegi vastust me ei saanud, mis oleks muutnud meie meelt. 

Mitte ühtegi vastust on tulnud selles osas, et see hinna rakendamine noortele, lastele ja eakatele, oleks mingisugune hetke uitmõte, sõnakõlks, vaid sellega minnakse edasi. See oli see vastus, mis tegelikult kõlas ministri suust. Tagasiteed ei ole selles küsimuses. Kui oleks astutud samm tagasi, siis oleks minister praegu selgesõnaliselt öelnud, et me ei rakenda tasulist piletit noortele ja eakatele. Seda vastust ei tulnud. Järelikult kõik see jutt sellest, et see oli minu ettepanek, ministri ettepanek, see oli mõtlemiseks, vaagimiseks, vaatamiseks, analüüsimiseks – ei, see oli selgelt välja toodud selleks, et kehtestada tasuline pilet ja saada riigieelarvesse noortelt ja meie eakatelt 3 miljonit. Ja sellega minnakse edasi. 

Vahepealne nii-öelda etendus, mis siin oli, et Reformierakond sellest ei teadnud, peaminister ütles, et no vaatame, mõtleme, see ei ole kindel, võib-olla kehtestame seal mingisuguse miinimumtasu – mitte ühtegi vastust selle kohta me ministrilt ei saanud. Me saame aru, et see, mis vahepeal on toimunud, on olnud üks etenduse osa. Piletitasu tuleb, ja see on probleem. 

Teate, kogu sellest sõnavõtust sai meile selgeks üks väga oluline asi. Eesti rahvas, käige jala või sõitke rattaga, sest niimoodi on soodsam. See on see, mis kõlas ministri nii-öelda mõtetes, kui kokku võtta. See ei erine väga paljuski tegelikult praeguse valitsuse retoorikast. Kui me isegi võtame aluseks Jürgen Ligi sõnavõtte, kus on selgelt jooksnud välja mõte, et kui teil on raha puudu ja te lähete toidupoodi, siis ostke lihtsalt soodsamad toiduained ja konservid ka pealekauba. Tõenäoliselt, kui ta ütles, et inimesed võiksid konserve süüa, sellepärast et tema sööb ka neid, ega ta vist ei tea tegelikult, kui palju need konservid maksavad. Need on päris kallid. 

Üleüldiselt ma arvan – ja see arvamus tugineb ministri viimasest arvamusloost –, et antud isikul täiesti puudub arusaam regionaalpoliitikast. Ma tsiteerin mõned mõtted Postimehe arvamusloost. See on seesama arvamusloost, kus lugupeetud minister tõi välja, et Tallinna inimesed ei pea maksma kinni tühjad bussisõidud Võrumaal. See on täielikult regionaalpoliitika mõõtme puudumine, arusaama puudumine. Selge on see, et regioonid on erinevad, erineva arenguga. 

Meil on suur palgalõhe, teenused kuskil on, kuskil ei ole. Loomulikult, jõukamates kohalikes omavalitsustes on need suuresti olemas. Ministri ülesanne on tegelikult vähendada regionaalseid erinevusi piirkonniti. Loomulikult toimuvad need vähendamised jõukamate regioonide kaudu ehk jõukamas regioonis makstakse rohkem makse ja saadakse rohkem palka. See raha tuleb suunata sinna regioonidesse, kus on vajaka. Teenuseid ei ole, postkontorid pannakse kinni, pangad pannakse kinni, inimesed saavad vähe palka, aga tema räägib, et tegelikult Tallinna inimesed ei pea kinni maksma neid tühjasid bussisõite Võrumaal, et Tallinna inimeste raha ei tohi suunata teistesse regioonidesse. Ja see on regionaalminister! Kui see on regionaalminister, siis andke andeks, ta ei sobi oma kohale. 

Nüüd võtaks aluseks tema mõtted arvamusloost. Küüniline on lubada tasuta sõitu bussidele, mida varsti enam ei ole. See on tema sõnavõtt, minister. Ma küsin selle peale, aga miks on meil varsti nii, et ei ole busse. Miks on see tegemata töö ministri poolt? Ta tõdeb tegelikult fakti, et nii see juhtub. 

Järgmine mõte: vaatame Eesti maaelu tegelikkusele otsa. Meie maapiirkondasid iseloomustab hajaasustus ja vananev rahvastik; see on käivitanud ahela, kui väheneb inimeste arv, lahkuvad ka erateenused, poed, pangad, meelelahutus ja töökohad koonduvad suurematesse keskustesse. See on väga õige, faktide konstateerimine. Küsimus: kus on lahendused, kus on ministri lahendused? 

Kas on õiglane, et õpetajate palgaraha võib riigikaitse arvel doteeritakse tühje busse, mis sõidavad valel ajal valesse kohta, lihtsalt sellepärast, et me ei julge küsida sümboolset piletiraha? Ma küsin väga lihtsa küsimuse: miks sõidavad need bussid valel ajal valesse kohta? Aga andke andeks, kelle tegemata töö see on? Siis öeldakse ühelt poolt sügisel, et meil on kõik andmed olemas, kui anti aru riigikontrolörile. Nüüd öeldakse, et tegelikult meil andmeid ei ole, ministri suust. 

Aga kolmandaks, kõik need ühistranspordikeskuse juhid ühest suust ütlevad, et ei tea, millest minister räägib, meil on kõik andmed olemas, minister võiks tulla meie juurde ja vaadata, kuidas me tegelikult tööd teeme. Küsin siis, kes see valetab. Kas minister valetab, et tal on vaja neid andmeid ja neid andmeid ei ole, selleks on vaja rakendada piletitasu, või siis ikkagi need väga halvad transpordikeskuse juhid, kes ütlesid selgelt välja kõikides uudistes, et need andmed on meil olemas, me ei saa aru, millest minister räägib.

Head Riigikogu liikmed! Ma tänan teid kõiki, kes olete kaasa tulnud umbusaldusega. Selge on see, et meil on väga suured probleemid regionaalpoliitikas. Selge on see, et meile ei ole korrektseid vastuseid täna antud. Ja selge on see, et me selle umbusaldusega läheme edasi ja Eesti väärib paremat põllumajandus- ja regionaalministrit. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Väga austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea minister! Aitäh võimaluse eest anda tagasisidet tänasele umbusaldamisprotsessile ja nendele vastustele, mis me ministri suust oleme kuulnud! 

Ühelt poolt on väga palju juba ära räägitud, neid asju ma väga korrata ei tahaks. Aga tegelikult minu jaoks oli see diskussioon siin saalis silmi avav. Ehk see probleem on veel suurem kui see põhjus, miks me tulime ministrit umbusaldama. Paraku see on nii ja ma püüan seda ka järgnevalt põhjendada. 

Aga kõigepealt võib-olla seda, et sotsiaaldemokraatide jaoks on regionaal- ja põllumajandusminister väga-väga tähtis minister. Meie jaoks on tema eest seista väga oluline valdkond, Eesti kauged piirkonnad, ja nende käekäik on meile tõeliselt oluline. Sellest lähtuvalt me väga ootame seda, et need huvid saaks ka valitsuses kaitstud. Aga kuidas siis on läinud? Kui me alustame sellest, et ühistranspordi ümberkorraldamisest teavitamist alustati väitega, nagu selle valdkonna kõige suurem probleem oleks see, et õpilased, pensionärid ja erivajadusega inimesed ei maksa maakonnaliinidel, siis see mind ikkagi väga valusalt puudutas. 

Aga sisuliselt on ju olukord palju tõsisem. Ja minister argumenteerib seda sellega, et tegelikult meil on ainult halvad valikud: kas tulevikus on neid busse, mis sõidavad, veel vähem, või peab raha juurde panema. Ta ütles, et pakkuge siis see neljas variant, mis selle probleemi lahendaks. Tegelikult see neljas variant oli riigieelarvet tehes täiesti olemas. Ja mis see oli? Tegelikult ongi põhipõhjus selles, et ühistransport on väga-väga alarahastatud. Ma ka eelnevalt küsisin ministrilt, kuidas me võrreldes teiste riikidega oleme. Tegelikult Eesti on ikka ja jälle alumises otsas, kui me vaatame nii riigieelarvest kui ka SKT-st, kui palju me panustame selle valdkonda. Ja need bussiliinid ongi kõige miinimum, mis olla saab. Seda on üritatud niimoodi teha, et kuidagi käiks kuhugi mingi buss, aga see ongi kõige odavam variant. Veel odavamaks minna see kahjuks ei saa. Selleks, et kvaliteet tõuseks ja inimesed hakkaks rohkem sõitma, tulebki seda liinivõrku tihendada. See on selles suhtes õige.

Aga mis oli lahendus? Lahendus oli ju see, et riigieelarvega anti kõige paremini hakkama saavatele inimestele – ma veel kord rõhutan, 3500 eurot ja rohkem eurot teenivatele inimestele – kahekordne, rõhutan: kahekordne kogu bussi doteerimise summa selleks aastaks ehk üle 160 miljoni. Me paneme praegu ühistransporti või bussitransporti umbes 80 miljonit eurot aastas. Ja andsime kergekäeliselt 160 eurot, sealhulgas Riigikogu liikmele 1840 eurot. See neljas lahendus ongi see, et kui me tahame, et meil oleks kvaliteetne teenus, siis sellesse teenusesse tuleb panustada ja seda raha ei tohi laiali jaotada. 

Nii. Aga läheme edasi. Kui koalitsioonipartner hüppas sealt selja tagant ära, olles alguses seal taga, siis minister tuli välja hädavalega, et kuulge, tegelikult on ikkagi vaja teada, kes kuhu sõidavad. Jah, tõesti, nagu siin kõik on öelnud, see info on teada ja selleks ei ole vaja piletit kehtestada, nii et sellest võib loobuda. Nüüd, ettekande käigus tuli välja rida selliseid väiteid ministri suust, millega ei tahaks ega saaks kuidagi nõustuda. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Siin öeldi seda, et kunagi aastaid tagasi pandi ühistransporti … üritati maakonnaliinidega vedada ka õpilasi, see oli sellepärast, et omavalitsused tahtsid odavamalt saada. See oli 2000. aastate keskel ja seda tehti sellepärast, et ühildada, et kui inimesed sõidavad hommikul tööle, siis lapsed sõidavad kooli. See oli tegelikult Eesti riigi ja Eesti maksumaksja jaoks kõige mõistlikum lahendus. Paljud aktiivsed omavalitsused ja maavalitsused suutsid ka selle ära teha. Nüüd siis kritiseerida seda tagant – sest see tasuta sõit tuli ju palju-palju hiljem. Need ei ole omavahel seotud. See oli kindlalt üks, mis mulle kõrvu jäi, selline valeväide. Ja et reisijate arv on ühistranspordis vähenenud. Muide, kui see tasuta ühistransport tehti, siis tegelikult reisijate arv järgnevatel aastatel esialgu 20–25% kasvas hoopis. Aga millal ta vähenes? See ei vähenenud mitte tasuta ühistranspordi pärast, vaid vähenes sellepärast, et viimastel aastatel oleme olnud kriisides. Eks see koroonakriis lõi nii valusalt, muutis inimeste käitumisharjumusi ja kõike sinna juurde kuuluvat. Nii et tegelikult see langus hakkas tulema hiljem, mitte ei tulnud tasuta sõidust. 

Mind väga häirib ka see, et tegelikult oleks pidanud seda ühistranspordi teatud mõttes osaliselt ka vajalikku ümberkorraldust alustama väärtuspakkumisest ehk ütlemagi, et kui me tahame, et ühistransport oleks Eestis parem ja inimesed saaksid sellega tööle, kooli ja huviringidesse, siis tuleks seda tihendada ja õigetes kohtades tihendada. Aga selle asemel alustati nende mitteoluliste ja inimesi ärritavate põhjustega. 

Rääkimata kõigest sellest, et regionaal- ja põllumajandusministri valdkond on väga lai, seal on probleeme veel. Mind isiklikult häirib ka see, et puudub selge sõnum, kuidas me toetame kriisi puhul meie oma põllumehi. Me oleme küll korduvalt sellele Riigikogus tähelepanu juhtinud, aga lahendusi ei ole, rääkimata sellest, mida teha Aafrika seakatku puhul ettevõtete toetamisega. Jälle, lahendusi ei ole, Eesti ettevõtja on jäänud nõrgemasse seisu. 

Kokkuvõtlikult tahangi ütelda seda, et tegelikult see valdkond vajab väga-väga tugevat ministrit, kes maaelusse usub ja soovivad selle eest seista. Tegelikult peaksid erinevad erakonnad ministrile toeks olema, et selles valdkonnas tuleksid esile kvaliteetsed muutused. Aga praegu ma paraku seda võimekust ja soovi selle valdkonna eest tugevalt seista ei näinud. Nii et jätkuvalt kutsun üles ministrit umbusaldama. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Jah, umbusaldame Eesti 200 ministrit. Kui me mõtleme selle peale, millised poliitilised talendid meil praegu valitsuses on Eesti 200-st – Terrased, Tarod, Pakostad –, siis juuksed tõusevad ju püsti. Kõik, mida nad puudutavad – ma ei taha öelda, milleks muutub, põllumajanduses on seda palju. Aga see ei ole ainult Eesti 200 mure. No 1%-line partei on 1%-line partei. Varastavad nii palju, kui veel jõuavad, valetavad nii palju, kui veel jõuavad, ja mitte midagi head ei tee niikuinii. See on Michali probleem. Need ministrid on ju kõik surnud kajakad Michali kaelas. Michal käib ringi ja kaitseb neid, edendab neid, laseb neil edasi varastada. 

Ja Michali valitsus on Eesti probleem. Me kõik kannatame selle all! Me kõik kannatame selle all, et meil on ministrid, kes ei saa mitte millegagi hakkama peale selle, et tuimalt valetavad kõige kohta, mida sa küsid, ja siis teevad korruptiivseid tehinguid. Ja korruptiivsetele tehingutele Pakosta ministeeriumi alluvuses olev justiitsministeerium teeb kena katet. See on see skeem. Ei ole mingit põhjust, miks nad peaksid lõpetama enne, kui nad ükskord valijate poolt välja visatakse sealt kontorist, kus nad toimetavad. Sinna on veel oodata aega üle aasta otsa. Ja ei ole mingit põhjust arvata, et nad laiali jooksevad või et nad ise tagasi astuvad või et nad kuidagi paremaks saavad. Vastupidi, mida selgemaks neile saab see, et kaotada ei ole enam midagi, seda ilgemaks läheb riigi ja rahva rüüstamine ja inimestega ülbitsemine. See on see, mis meid ootab ees järgmine aasta otsa Eestis. Ja selle kõigega, noh, Eesti rahva kannatus on väga-väga pikk. 

Ainult mis on vahepeal juhtunud? Vahepeal on välisolud muutunud. Välisolud on sellised, et sellist reaalsusest irdunud, totaka jutuga ebakompetentset, korrumpeerunud riigi mängimist, mis meil tänane Michali valitsus on koos Pakostade, Terraste ja Tarodega, sellises väliskeskkonnas meie riik lihtsalt ei jätku enam. Lihtsalt ei saa jätkuda. Mitte miski ei tööta peale massilise varastamise. Rail Balticud, ma ei tea, mis kõik meil on, eks ole, IT arendamised – kõik on üks suur varastamine. Rohepööre, riigikaitsekulutused 5% – kõik on üks suur varastamine. Maksud peavad tõusma, sest kuskilt on ju vaja riigile raha saada. Läti riigi transporti, Läti sisetransporti Eesti maksumaksjal on raha maksta. Aga näe, oma lapsed ja oma pensionärid – neile tuleb ikkagi arve esitada, sest tasuta asju pole, kui sa just lätlane ei ole. Siis on tasuta asju. 

Sa räägid sellest, nagu meil tänahommikune istung oli. Eesti 200-lane Hussar, tsiteerid talle sõnaselgelt eesti keeles kirjutatud kodukorra reeglit, et eelmisel nädalal olnud viimased päevakorrapunktid peavad minema sellel nädalal esimestena. Ta ütleb, et esimestena ei tähenda seda, et nad lähevad esimestena. Lahendus on see, et tuleb leida lahendus – täpselt! –, ja esimesena ei tähenda see, et on esimestena, ja must ei tähenda seda, et ta on must, see võib ka olla valge, aga võib ka olla vikerkaarevärviline. Me teeme, mis me tahame, sellepärast et nii on. 

Igal juhul tuleb nuppu vajutada. Igal juhul peavad nägema inimesed, kellega meil on tegemist ja kes kuhupoole hoiab. Aga üks asi, mis tuleb kaasa võtta sellelt umbusaldamiselt ja kõigilt Riigikogu istungitelt, on see, et vähemalt aasta otsa läheb halvemaks, aga siis peab Eesti inimene mõtlema, kelle ta asemele tahab. Muiutajatest küll kasu ei ole!

Aitäh! (Hääled saalis.) Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Kolm minutit lisaaega palun.

Kolm minutit lisaks.

Hea Eesti rahvas! Aasta pärast on parlamendivalimised. Ja nende ebakindlust külvavate sammude puhul, mida Michali valitsus Reformierakonna poliitika Eesti 200 praegusel kaasabil või varasemal sotsiaaldemokraatide kaasabil on teinud, võib öelda, et kõige valusamalt saab pihta just nimelt maal elavate inimeste kindlustunne. See regionaalpoliitiline loogika on saatnud äraspidiselt valitsuse otsuseid, mis puudutab maksupoliitikat ja mis puudutab ka liikuvuse halvendamise kavasid. 

Valitsus arutas ühistranspordireformi kava selle aasta jaanuaris, millest on avalik poleemika ja sellest tõukunud ka umbusaldusavaldus maaelu regionaalministrile alguse saanud. Seal tuuakse välja probleem just nimelt liikuvusvaesuse koha pealt. Selle koha pealt, et inimestel on seoses oma sissetulekutes toimetulekute tulenevalt väga keeruline oma liikumisvõimalusi ette kujutada. Seda möönab valitsuse kava. Samas tegelikkuses astutakse samm-sammult süsteemselt tegevustega just nimelt selle liikuvusvõimaluste pidurdamise suunal. 

Ma ei süüdista eraldivõetuna minister Terrast selle koha pealt, mis puudutab kaost ühistranspordipoliitikas. Ja vaadake, milline on meie olukord, mis sai alguse Kaja Kallase valitsemisajal vastutuse kohta ministeeriumide vahel seoses ühistranspordiga. Ma tsiteerin. Mäletatavasti, nimelt 2023. aastal viidi riigisisese ühistranspordi korraldamise ülesanne Transpordiametist, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemise alla. Poliitika kujundamise tasandil liikus omakorda riigisisene ühistranspordipoliitika kujundamine majandusministeeriumist regionaalministeeriumi valitsemisalasse, aga ühistranspordi taristuinvesteeringud ja rahvusvaheline ühistranspordipoliitika liikusid hoopis uue Kliimaministeeriumi ülesandeks. 2023. aasta muudatusega jäid Transpordiametisse tööle ühistranspordi korraldamisega seotud analüütik, tugiteenistujad, järelevalve spetsialistid. Ja kogu ühistranspordi kompetents viidi, on 2023. aastast Kliimaministeeriumis – panete tähele – ega liikunud koos ülesannetega Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumi. Ühesõnaga, institutsionaalselt selleks ajaks, kui juba härra Terras võttis selle vastutuse üle selles loogikas, tekitati 2023. aastast täielik juhtimiskaos. Täielik juhtimiskaos! Seda ka Riigikontroll osundab nii suurte ja ulatuslike pädevusmuudatustega. 

Ja selles olukorras, niisuguses teatud tõmblevas retoorikas on praegu siis valitsus välja käinud ka idee, et üldse saada aru, ma tsiteerin peaministrit: et teada, kes ja kus liigub, on vaja kehtestada täiendav piletitasu lastele ja pensionäridele. Ja siis, kui on teada – tsiteerin peaministrit –, kes ja kus liigub, on võimalik muuta see liinivõrk optimaalsemaks. Sama retoorikat on väljendanud ka maaelu regionaalminister sellega, et just nimelt see ongi vajalik selle tasu kehtestamiseks: et teada, kes ja kus liigub. See tegelikkuses on eksitav ja hämav, sest ma juhin tähelepanu, et juba eelmise aasta sügisel Riigikontrolli kriitika peale korralageduse kohta ühistranspordi valdkonnas ja planeerimise valdkonnas öeldi härra Terrase allkirjaga vastusega, et tegelikkuses on kõik korras, täiendavaid andmete süsteemi ei ole vaja koondada, et anda ühistranspordikeskustele liikuvuse ja inimeste liikumise kohta andmeid, et meil on kõik olemas. Et on vastavad andmetöötlusmeetodid, mida saab kasutada. 

Nüüd on koormuse asetamiseks väiksema sissetulekuga rühmadele, lastega peredele ja eakatele toodud ettekäändeks, et on vaja teada, ma tsiteerin: kes ja kus liigub. Mis on sümptomaatiline nende ettepanekute puhul? Kui me loeme seda kava, mitmekümneleheküljelist pikka kava ilma konkreetsete tähtaegadeta ja vägagi eufemistlikult ja loosunglikult formuleeritud, seesama ühistranspordireformi kava, siis see on niisugune ideoloogiline dokument. Ühelt poolt on raha kokkukorjamiseks kõneletud siin eakate ja laste bussipileti sisseseadmisest, kuid teiselt poolt – mida ma osundasin ka oma küsimuses – nähakse siin ette muu hulgas riigi rattastrateegia kinnitamine, mille alusel tuleks hakata inimestele kompenseerima kodu-töö-sõite, viitega seda, et inimesed on Eestis liiga motoriseeritud – see on sõna, mida kasutab see strateegia – ja selle motoriseerimise vähendamiseks oleks mõistlik, kui hakata riigi poolt kinni maksma kodu-töö-sõite rattaga. Need on arusaadavalt praeguses ka inimeste toimetuleku mõttes, eriti maapiirkondades, pigem anekdootlikud ettepanekud. 

Nii et Isamaa Erakond ei tõsta minister Terrase tegevust kuidagivõrra eraldi esile võrreldes muude valitsuse liikmetega. Minister Terras kehastab parimal moel neid kvaliteete, mida väljendab Kristen Michali valitsus. Ma ütlen seda täiesti … ilmselt raskemat kriitikat on raskem öelda, aga minister Terras noogutab selle peale. Aga nii see paraku on. Ja loomulikult, kuna me usalda Kristen Michali valitsust ja loomulikult eraldivõetuna ei saa me niisuguses tõmblevas käekirjas, kus maainimestele on vaja anda lootust, optimismi, ei saa usaldada ka minister Terrase kui ministri tegevust, kes seda Michali valitsuse poliitilist agendat ellu viib. 

Omaette küsimusena ma tahaksin rõhutada teile, nii minister Terras kui ka valitsus, nendes küsimustes, mis puudutab sellist inimesi uuesti kindlustunnet lõhkuvaid signaale väljasaatmise puhul, et hoiduge sellest. Millega te praegu tegelete? Millega te opereerite? Aasta pärast on valitsused ja teie mandaat lõpeb. Aasta pärast toimuvate valimiste järel teie mandaat lõpeb ja te tegelete praegu sellises segadikus tegevustega, mis otsekui planeerivad siin mingit viie või kümne aasta perspektiivis valdkonnapoliitilisi tegevust. 

Ma kutsun teid üles keskenduma teile alles jäänud kuude jooksul jooksvasse mänedžmenti, teha seda sellise võimekusega, mis on jõukohane, ja mitte tegelema ebastabiilsust külvavate signaalide saatmisega ühiskonnas, ammugi veel nii pikalt tulevikku vaatavalt. Nii et Isamaa sõnum kõigile inimestele ka erinevates Eesti piirkondades ja regioonides on üks: ärge kartke, kunagi lõpeb ka peaminister Michali valitsuse aeg.

Aitäh! Nüüd palun minister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Aitäh, head kolleegid, nende mõtete eest! Siin oli väga palju erinevaid emotsioone. Paar täpsustust, mis ma pean tegema. Ühistranspordi andmete puhul tõesti selle koondamisest enam lisatulu ei ole, küll aga on kasu sellest, kui tekib kliendisuhe kasutaja ja transpordi vahel. Neid andmeid on meil vaja, ka kvalitatiivseid andmeid, et kuidas kvaliteeti parandada. 

Härra Allasel ma korrigeeriksin seda, et pärast tasuta transpordi kehtestamist oli väide, et tõusis kasutatavus 20%. Tõesti, regionaalliinidel tõusis kasutatavus 20% selle tõttu, et kommertsliinid kadusid ära ja sõitjad kommertsliinidelt kolisid maakonnaliinidele. Nominaalselt ühistranspordis rohkem rahvast ei olnud, lihtsalt nüüd on see kõik riigi vastutus.

(Helistab kella.) Head kolleegid! Kuulame ministrit lõpuni ja siis enne hääletust saate lobiseda.

Aitäh! Ma lõpetuseks tahangi öelda seda, et nii nagu härra Reinsalu siin välja tõi, et ei tasu tegeleda tulevikuprobleemidega, sest valitsused muutuvad. Tõepoolest, need muutuvad. See probleem aga ei muutu. Ühistranspordist on raha puudu. Ma olen korduvalt toonitanud neid kolme valikut. Mida me varem sellele otsa vaatame, seda kindlamalt me väldime kriisi, et hakkavad vähenema väljumised. Ja seda tulebki teha igal valitsusel iga kord neid otsuseid igas eelarves. Minu ülesanne on see teema siia ette tuua, et anda ka pilti sellest, et see on teema, millega tuleb tegeleda ka tulevikus. Aitäh teile!

Aitäh! Urmas Reinsalu, teie nime tõepoolest mainiti, nii et vastusõnavõtt kohapealt. Palun!

Härra Terras! Te olete Eesti Vabariigi regionaalminister. Minge lugege oma visiitkaarti! Teie valitsus millega tegeleb? Te räägite praegu, et ei ole jõukohane tegeleda siin rahalises mõttes regionaalpoliitiliste sooritustega. Samal ajal, mis on Eesti 200 olemasolu õigustus valitsuses? Tuleb välja, et netikasiinode maksu taktikaliselt nulli viimine. Kümnetes miljonites eurodes – te räägite praegu puudujäägist ka regionaalpoliitilises valdkonnas, ühistranspordi valdkonnas – olete lähiaastatel planeerinud selleks, et rahvusvahelist Eestis litsentseeritud netikasiinode äri õide lüüa.  

Kuulge, need on poliitikavalikud, härra Terras, ja nende eest vastutate ka teie. Teie ülesanne on olla Eesti Vabariigi regionaalministri ametis. See on teie ameti missioon! Mitte tegeleda sellega, nagu ma lugesin, et seada eesmärgiks, et Omniva juhatuse esimees üle-eelmisel aastal teatas uhkusega, et 35 postkontorit on Eestis ära remonditud. Ja nüüd ma loen, et teie juhtimisel kavatsetakse selle aasta lõpuks sulgeda postkontorid – need, mida on remonditud kaks aastat tagasi – ja Eestis jääb järele 19 postkontorit. Mulle tundub, et te olete lihtsalt selles tohuvabohus, mis on Michali, Kallase valitsuse ühises jaotatud, segamini aetud ministrite pädevused, te ei ole seniajani saanud aru, mis on Eesti Vabariigis regionaalministri, maaelu eest vastutava ministri ametiülesanne. See on meie probleem ja see on ka laiem sõnum. Küsimus ei olegi eraldivõetuna üksikküsimuses või halvas poliitikasignaalis, mida te saadate, vaid tegelikkuses selgus meie põhiprobleem alles nüüd, umbusaldusavalduse viimase hetke hääletuse lävel, et regionaalminister ei hooma oma vastutuse sisu. Mõistate, istungi juhataja?

Aitäh, teie aeg!

Ei hooma seda. See on meie põhiprobleem.

Aitäh, härra Reinsalu! Nii, Anti Allas, teie nime tõesti nimetati. Kaks minutit vastusõnavõtuks.

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Lihtsalt selgituseks ütlen, et tõesti, üle Eesti oli ka neid kohti, kus maakonnaliinidega hakati ka kaugliine täitma, aga oli ka maakondi, kus nad üksteist välja ei söönud. Ja ikkagi ka nendes maakondades märgatavalt tõusis reiside arv. Suheldes eakatega, suheldes lastega, eelistati ikkagi selgelt tasuta sõitu, sest kui sul raha ei ole, siis see väikene kulu on ka oluline. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Nüüd tuleb meil läbi viia hääletus ja alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele umbusaldust. Sellega on meie täna… (Saalist hüütakse: "Ei ole!") See päevakorrapunkt on lõppenud. 

Aga protseduuriline küsimus enne vaba mikrofoni. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma mäletan veel neid häid aegu, kui ministrile avaldati umbusaldust ja see läbi ei läinud, siis toodi lilli ministrile. Huvitav, kas siis Eesti 200 ja Reformierakond ei taha austada oma ministrit, et ta läbis selle kadalipu ja teda maha ei hääletatudki?

Praegu, nagu te nägite, suures saalis seda tseremooniat ei toimunud. Võib-olla see toimub kuskil saaliväliselt, ma ei oska öelda.

 Aga nüüd, peale haamrilööki on võimalik ennast registreerida vabas mikrofonis. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Peale nii meeleolukat sündmust tahaks rääkida paarist asjast. Me räägime siin sellest, kuidas korjata lastelt ja pensionäridelt mõned miljonid. Me räägime sellest, et maksupoliitika tulemusena alumine 40% inimesi kaotab raha, keskmine 30–40% on pigem nullis või kerges miinuses ja ülemine 20–30%, see tähendab meie kaasa arvatud, selgelt võidame. See on nüüd Kristen Michali valitsuse reaalsus. 

Või see moment, et need, kes peavad veel lehmi – väga paljud ei ole kuude kaupa piimaraha saanud –, mõtlevad selle peale, et oma veised lihakombinaati viia. Või hasartmänguseaduse, selle pommivööseaduse, mis on ka Eesti 200 poolt läbisurumine ja mille põhimõte on kas käsi kullas või mullas. 

Samas, ma tuletan teile meelde, on kusagil veel teine reaalsus. Poliittunnid 315 000 eest, kuidas kirjutada rändest ja integratsioonist ajakirjanikele. Esimene koolitus. Ma olen ise aastaid ajakirjanikuna töötanud ja teadmine on hea, aga see on selgelt poliittunnimeelne. Või teine, millest ei ole kaua räägitud – radikaalne innovatsioon. Radikaalne innovatsioon! Kusagil käib 96 kantsleri, asekantsleri, Riigikantselei direktori, ametite ja inspektsioonide peadirektorite, häirekeskuse peadirektori, riigiarhivaari, Kaitseväe juhataja ja riigi peaprokuröri koolitamine. Fookuses on kolm suurt teemat: radikaalne innovatsioon ehk kuidas püsikriisis nutikalt juhtida; teine, roheline innovatsioon ehk kuidas vedada eest kestlikkuse teemat; ja kolmas, andmete- ja teaduspõhine otsustamine ehk see, kuidas teha kiireid, kuid läbimõeldud otsuseid. Loomulikult, kõik see on, nagu nõukogude ajal oli mingisuguse kongressi mõtete valguses, praegu on see Eesti 2035 või kliimaneutraalsus 2050 vaimus. Ja samas see totaalne võõrandumine, totaalne usaldamatus, mis ei puuduta mitte ainult valitsust. Totaalne! Ja samas, selline topeltreaalsus, mis toimub. 

Siin ministrid ja valitsus pakuvad kööbakaid eelnõusid. Me püüame leida natukene kusagilt raha. Riigieelarve on arusaamatu ka Riigikogu liikmetele, rääkimata teistest, ja nii edasi. Kusagil toimub selline koolitus, poole miljoni eest radikaalne innovatsioon riigi 96 juhile. Meie tegeleme siin hoopis millegi muuga. Ma ei ütleks, et see on radikaalne innovatsioon. See on võitlus totaalse agooniaga, mis praegu Eestit lämmatab. Aga see ongi topeltreaalsus seal, kus meie ja meie inimesed on sunnitud veel aasta otsa elama. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes kuulevad meid interneti vahendusel! Teate, mind ajendas siia vaba mikrofoni tulema tänane päev, see tegevus, mis siin Riigikogus on toimunud ja toimub. Võin öelda, et Toompead rünnatakse taas uuesti ja seda rünnatakse seest. Toompead rünnatakse reformi ja Eesti 200 poolt, rünnatakse opositsiooni, rünnatakse seadust ega peeta rohkem kinni kodu- ja töökorra seadusest. 

Tänase istungi rakendamine on kõige parem näide, mis tegelikult siin toimub. Tänane istung rakendati vastuolus kodu- ja töökorra seadusega. Eelmine nädal, neljapäev, jäid meil menetlemata punktid, mis olid päevakorda sisse lülitatud, ja need oleks pidanud vastavalt kodu- ja töökorra seadusele tulema just täna, esmaspäeval uuesti menetlusse. Me olime sunnitud selleks, et tagada kord, et meil oleks vastavalt kodu- ja töökorra seadusele õiges kohas päevakord nr 1 ja õiges kohas päevakorra nii-öelda menetluse punkt nr 2, mis puudutas nüüd umbusaldust, olime sunnitud opositsiooni poolt välja võtma oma arupärimised, selleks et see olukord kuidagimoodi korrastada. 

Aga mis puudutab meie kolmandat punkti – see oli Keskerakonna eelnõu, mis käsitles õiglase astmelise tulumaksu kehtestamist –, seda miskipärast, nii nagu kodu- ja töökord ette näeb, ei tahetud koalitsiooni poolt täna menetleda. Seda taheti menetleda selle nädala neljapäevasel päeval ja me protesti märgiks võtsime selle päevakorra välja ka neljapäevasest päevast. See tähendab seda, et praegune koalitsioon ja Reformierakond nõudsid, et päevakorda ei muudeta. Ja päevakorra tegelikult tõi meie ette Riigikogu esimees. Nad tekitasid sellise olukorra, et Riigikogul neljapäevane päev on tühi ehk neljapäevasel päeval Riigikogu tööd ei tee. See on praeguse koalitsiooni tekitatud olukord. 

Eesti 200 ja Reformierakonna poolt õõnestatakse Riigikogu mainet, sõidetakse opositsioonist teerulliga üle. Ja see on toimunud juba pikka aega. Eesti 200, kui uue jõuna valiti Riigikokku, lubas uut poliitilist kultuuri ja pikka vaadet. Ja see on see, mida me oleme saanud. Me oleme saanud endale erakonna, kes tegelikult ei arvesta üleüldise demokraatia printsiipidega, ei arvesta opositsiooniga. Rahva toetust samuti ei ole ei sellel erakonnal ega Reformierakonnal ega kogu valitsusel. Ja vaatamata sellele nad teevad seda täpselt, mida nad on teinud. 

Lisaks sellele vaigistati täna ka erikomisjon, mille juhiks on Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Teemaks olid e-valimised ja e-valimiste puudus. Teadlased on leidnud, et seal on turvaaugud. Ja mis tuli välja? Need asjaolud ilmnesid juba eelmise aasta veebruarikuus, millest ei tahetud üldse rääkida. Me oleme omalt poolt mitmeid-mitmeid kordi seda teemat käsitlenud, ka Riigikogus. Me oleme toonud sisse otsuse eelnõu, kus me palusime, et niikaua, kuni asjad on ebaselged, tuleb peatada e-valimised. Me oleme andnud mitmeid kordi arupärimise sisse. Me oleme viidanud probleemidele, mis puudutavad e-valimisi. Ja null! See, et täna ei soovitud erikomisjonis ka seda küsimust arutada, tegelikult näitab, et praegune koalitsioon lihtsalt kardab seda. Nad kardavad, mis veel võib ilmneda kogu e-valimistega. 

See ei ole jätkusuutlik juhtimine. See ei saa niimoodi edasi jätkuda. Ja loomulikult on meie ülesanne, Keskerakonna ülesanne praegu, olles opositsioonis, on igapäevaselt tuua kõik need probleemid päevavalgele. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Tõesti, ma jätkan siit, kus Lauri lõpetas. Täna hääletasid Reformierakond ja Eesti 200 korruptsioonivastase erikomisjoni istungil maha arutelu, mis puudutas e-valimisi, täpsemalt turvaohte ja lünki auditeerimissüsteemis, mida tuvastas TalTechi teadlane Tarvo Treier. Ja hämmastav, et küsimust, mis on otseselt seotud meie demokraatliku korraga, ei soovi koalitsioonisaadikud üldse arutada. Aga tuleb välja, et muidugi valimiste läbipaistvus, isegi julgeolek – see on ka julgeoleku küsimus – pole Reformierakonna ja Eesti 200 jaoks tähtis. Nagu näha, kardeti kõige rohkem seda, et e-valimiste turvaohud saaksid laiemalt avalikuks. 

Nimelt tuvastas see teadlane, et e-valimiste auditeerimise süsteemis on mitmeid lünki. See asi käis korra ka meediast läbi. Näiteks jättis süsteem tuvastamata sellised asjad, kui lisati kummitushääl. Samuti luges süsteem kehtivaks e-hääle isegi siis, kui näiteks valija oma valikut hiljem jaoskonnas pabersedeliga muutis. Süsteem jättis tuvastamata ka sellise ohu, kus kehtiv e-hääl tunnistati kehtetuks või muudeti näiteks e-häälte järjekorda. Need on päris tõsised turvaohud, mida praegune auditeerimise süsteem üldse ei tuvasta ega näe. 

Ja seejuures, mis on oluline ja millele ma eelkõige soovisin ka vastust saada tänasel istungil? Nimelt, selle info, mida turvaaukude kohta teadlane teada sai, saatis teadlane riigi valimisteenistusele 18. veebruaril 2025, eelmise aasta veebruaris. Kuid seda infot hoidis valimisteenistus saladuses. Valimisteenistus andis avalikkusele nendest ohtudest teada alles 9. detsembril, mis oli päev pärast seda, kui kõik e-hääled hävitati, mis anti kohalikel valimistel. Ehk siis 8. detsembril hävitati e-hääled, 9. detsembril teeb valimisteenistus avalikuks selle raporti ja need võimalikud ohud. Rääkimata sellest, et valimisteenistusel oli piisavalt pikk aeg, et kõik need puudused kohalikeks valimisteks kõrvaldada, et auditeerimissüsteem oleks korralik, et see näeks võimalikke manipulatsioone läbi. Seda ei tehtud ja seda infot varjati. 

Täna me ei saanudki vastust sellele küsimusele, miks siis varem avalikkust ei teavitatud, kas seda infot nendele turvaohtudele saadeti ka valimiste audiitorile. Need vastused kusjuures muutusid. Näiteks, ülekanne istungist kestab täpselt sinnamaani, kui valimisteenistus ütleb, et neil polnud aega ja nad tegelesid valimiste ettevalmistamisega. No siis ülekanne katkeb, sest nagu ma ütlesin, koalitsioon hääletas selle arutelu vastu ja ka ülekanne peatati. 

Aga mul on küsimus selle kohta, et mis mõttes valimistuti valimisteks. Kas ohtudest teavitamine ei peaks olema ka osa ettevalmistusest? Valijate teavitamine, seadusandja teavitamine. Ja see, et selline asi maha vaikiti, on ju ka otsene korruptsioonioht. Korruptsioonivastane erikomisjon on väga õige komisjon, kus seda teemat arutada. 

On veel üks oluline aspekt, mille teadlane istungil välja tõi. Tegelikult need manipulatsiooniohud, mida teadlane avastas, läbi selle näitas ta ära ka valimisteenistusele, kuidas on võimalik nii-öelda sisemiselt rünnata seda, kuidas tekitada manipulatsiooni. Valimisteenistusel oli olemas siseinfo, kuidas on võimalik e-valimisi rünnata. Neil oli võimalik tegelikult ka teoreetiliselt manipuleerida, aga seda infot hoiti saladuses ja audiitorsüsteemi ei muudetud kohalikeks valimisteks. Kas koalitsioonisaadikud tahavad ikka öelda, et see teema ei ole korruptsioonivastase erikomisjoni pädevuses? Mida te üritate varjata? Kindlasti need, kellel on võimalik, vaadake see ülekanne järgi. See on olemas minu Facebooki lehel, see on vist üleval ka Postimehes. Tegelikult on seal väga suur osa filmitud sellest, mida rääkis teadlane, ja mingi osa on filmitud ka pärast seda, kui ülekanne katkestati. Ma loodan, et mul õnnestub ka see mingi hetk üles laadida. Aga aitäh teile ja jätkame võitlust!

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Mul on hea võimalus Riigikogu liikmena ja ühtlasi Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu esimehena tuua teieni pöördumine. See pöördumine on 21. jaanuaril leidnud Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu toetuse ja see pöördumine on adresseeritud Eesti Vabariigi valitsusele ja Eesti Riigikogule.

See teema on seotud väga teravalt kohalikel valimistel tõstatunud problemaatikaga seoses taastuvenergeetika arenguga. Põhja-Pärnumaa vallas on käivitatud taastuvenergeetika töörühm ja juhtgrupp, kus eelmise ja ka natukene osaliselt üle-eelmise valitsemisperioodi jooksul algatatud planeeringud – valdavalt tuuleparkide planeeringud – on jooksnud totaalselt ummikusse. Erinevatel põhjustel, need planeeringud ja arendusalad on algatatud ning tegelikult eelmise valitsemisperioodi lõpus on need arengud jäänud circa pooleteiseks aastaks ootele, et uus volikogu selle Gordioni sõlme läbi raiuks. 

Selles pöördumises on tõepoolest olulisel kohal see, et volikogu juhib tähelepanu vajadusele korrastada taastuvenergia arendamise põhimõtteid ning tugevdada riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelist koostööd. Peetakse oluliseks tagada, et taastuvenergia tootmise areng tooks otsest ja pikaajalist kasu nii kohalikele elanikele kui ka omavalitsusele, kus see tootmine aset leiab. Kogu selle arengu paradoks seisnebki võib-olla selles, et siin saalis on peaasjalikult kogu aeg räägitud planeeringute lihtsustamisest, kuidas teha asja lihtsamini, aga mitte sellest, kuidas üks tootmine ja tööstus paigutada avalikku ruumi nii, et ka kogukond seda toetaks. 

Nagu te teate, on Põhja-Pärnumaa vald tõepoolest taastuvenergeetika tootmise lipulaev Eestis. Tootsi-Sopi tuulepark on Baltikumi suurim ja selle pargi tulekuga on tegelikult avaldunud mitmed probleemikohad. Just uute arengute kontekstis teeb vallavolikogu ettepanekuid, mida arutada. Esimene neist puudutab riigimaadel paiknevate taastuvenergeetikaparkide oksjonitulust osasaamist. Ehk kui riik otsustab näiteks maardla alal võõrandada, seada hoonestuse õigus, siis tõepoolest võiks tulla 50% sellest tulust kohaliku omavalitsuse eelarvesse, sest see park on reaalselt seal, selles piirkonnas. Hea näide on seesama Tootsi-Sopi, kus tegelikult riik teenis üle 50 miljoni ja kohalikule tasemele ei laekunud sellest mitte ühtegi senti. 

Teiseks, võrgutasude tagamine, võrguühenduste tagamine ja võrgutasusoodustus. Kui nähakse vajadust minna hajaasustusse, kus on võrk kehvem, siis tuleb ka seda võrku tugevdada ja teha sellekohaseid investeeringuid ning miks mitte kaaluda ka võrgusoodustust selles piirkonnas. 

Kolmandaks, taastuvenergia tasu kaotamine Põhja-Pärnumaa vallas tervikuna. Kui tootmine on kohapeal, siis selle küsimine tundub ebaõiglane. Laiem küsimus on see kogu Eesti kontekstis. Investeering taristusse – sätestada seadusest tulenev kohustus arendajal investeerida vähemalt 1% oma koguinvesteeringu mahust kogukonna investeeringutesse, et piirkonna taristut kaasajastada selle arengu käigus. 

Viiendaks ja viimaseks, riiklikud meetmed kohaliku kasu tagamiseks. Ka sellest on tegelikult ju palju räägitud, aga villa on olnud vähe. Kehtestada riiklikud meetmed, mis tagavad kohalikele elanikele ja ettevõttele otseselt pikaajalist kasu taastuvenergiat tootmisest, sealhulgas võimalus saada soodsamat energiat osta otselepingutega. Kusjuures võiks kaaluda ka otseliini juba olemasolevas võrgus, mitte teha selleks täiendavaid kulutusi. 

Need on need põhimõtted, millest juba Tartu rahu aastapäeval, kui energia- ja keskkonnaminister härra Sutt tuleb meile külla, rääkida. Loodame, et selle ettepaneku taha koondub ka õigusjõud. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Ma tahaks, head sõbrad, rääkida eelmisest nädalast ja hoiu-laenuühistute likvideerimise seadusest. Eesti 200, Reformierakonna ja kahe sotsiaaldemokraadi abiga, napilt 52 häälega võeti vastu otsus, millega selle aasta 1. oktoobrist praktiliselt likvideeritakse laenu-hoiuühistute tegevus. 

Kui eelnõust võib lugeda, et kuskil on viis aastat, siis tegelikult seaduses on väga selgelt kirjutatud, et selle aasta 1. oktoobrist ei ole enam hoiu-laenuühistutel õigust sõlmida uusi hoiuse- ja laenulepinguid, pikendada laenulepinguid, pikendada hoiuselepinguid ja nii edasi. Mis viis aastat? Kui ühel ettevõtlusvormil keelatakse põhitegevus, siis tegelikkuses on see asi juba väga kriitiline. 

Teine suur probleem, millest see eelnõu või täna – loodame, et president seda seadusena välja ei kuuluta –, on ju see, et kui kõik räägivad, et hoiu-laenuühistutega on probleemid, siis on ju väga selge, et hoiustajad püüavad sealt raha kätte saada nii kiiresti kui võimalik, tekib nõndanimetatud pangajooks. Ja see ei ole mitte tulevikulugu, vaid see on väga selgelt juba eelmine aasta toimunud. Siit ei ole mingit varianti. 

Räägime veel korra sellest, et seadusesse on sisse kirjutatud viie aasta üleminekuperiood. Samas peab ühistu hiljemalt 2029. aasta alguseks otsustama, kas taotletakse ühistupanga tegevusluba. Ja kui seda ei ole 1. märtsiks 2029 tehtud, siis Finantsinspektsioon alustab automaatselt sundlõpetamist. Kui me räägime viis aastat 2026. aastast, siis peaks ju 2031 olema see periood, kus peaks üleminek juba tehtud olema. 

Samas räägitakse, et on võimalik ju hoiu-laenuühistutel jätkata ühistuspangana, krediidiandjana, makseasutusena või tulundusühistuna, aga jäetakse jälle ütlemata kõige olulisem asi, et enne seda peab olema hoiu-laenuühistutel välja makstud hoiustajatele kogu raha. Praeguste andmete juures on see 100 miljonit eurot. Kui sa hoiu-laenuühistuna laenad raha välja, siis sa laenad mingitele pikematele projektidele, on need tuulepargid, on need päikesepargid, on need kinnisvaraarendused. Siis ei ole võimalik järgmisel päeval seda raha välja võtta. Ja kui me täna paneme tingimuse, et kogu raha ehk kapital peaks välja voolama, siis kust koha pealt tekib uus võimekus alustada ühistuspangana, krediidiandjana, makseasutusena või tulundusühistuna, kui sul ei ole hoiustajaid ja nende raha? 

Ehk tegelikkuses selle asemel, et juba eelmisel Eesti riigi perioodil olid ühistud ühed olulisemad ettevõtlusvormid, täna lihtsalt see ettevõtlusvorm likvideeritakse. Selle asemel oleks võinud Finantsinspektsioonile anda rohkem õigusi ja kohustusi teha hoiu-laenuühistutele järelevalvet. On õige, et paljudes hoiu-laenuühistutes on ka probleeme. Aga kui kuskil on probleem, siis see ei tähenda see seda, et kogu riigis peaks üks ettevõtlusvorm lihtsalt likvideeritama. See pole õige. 

Mul on suur mure: kuidas me garanteerime ja kindlustame nende hoiustajate raha 100 miljonit eurot? Me teeme siin praktiliselt erinevaid seadusi, ühemeheseadusi, kus me anname päikesepargi omanikele õiguse mitte maksta, kui nad ei täida oma kohustusi, ja panna see kõigi ülejäänute elektritarbijate õlgadele. Me räägime siin erinevatest seadustest.

Teie aeg! 

Ja siit mitte keegi ei muretse, mis saab hoiustajate 100 miljonist. Aitäh!  

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Me kuulasime siin saalis just kolm ja pool tundi regionaalpoliitika arutelu, kus minister rääkis sellest, mis on tema nägemus regionaalpoliitikast ja ühistranspordist. Ma rõhutan veel üle paar asja, mis selle arutelu käigus minule ennekõike meelde jäid. Kõigepealt see, et jätkuvalt me ei anna aru, et 20 aastaga on Eestis liikunud Harjumaale 130 000 inimest ülejäänud Eestist. See on toonud kaasa riigiasutuste sulgemisi piirkondades, see on toonud kaasa koolivõrgu ümbervaatamist. Ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, kutsekoolid – kõik on ühel või teisel moel saanud sellest pihta. Samuti on tervishoiu kättesaadavus ükskõik millises Eesti maakonnas, ennekõike maakonnakeskustes, teema, mis jätkuvalt tekitab piirkondades erinevaid küsitavusi ja muresid. Täna võib-olla väga palju tähelepanu ei saanud kohalike omavalitsuste rahastamine ja ka see mõistmine, et me peame üheselt ja selgelt Harjumaa ühisel toel toetama ka teisi Eesti piirkondi, sest Tallinn ja Harjumaa saavad olla täpselt nii tugevad, kui tugev on ülejäänud Eesti. Mida varem me seda mõistame, seda kasulikum on see kõigile Eesti kohalikele omavalitsustele. 

Aga peamised teemad, mis puudutavad ühistransporti ja põllumajandust, olid täna siin pikalt arutelul. Kahjuks peab tunnistama, et nii põllumajandusettevõtjad kui ka toidutootjad igal pool Eestis on erinevate väljakutsetega juba aastaid silmitsi seisnud. Ja soovides neid aidata, soovides neid toetada, on vaja meil veel konkreetsemaid meetmeid nendele siis pakkuda. Ma tean ka, et ministeerium on neid rakendanud, on neid pidevalt ümber disaininud, aga sellest ei ole piisanud. Pea iganädalaselt tuleb ikkagi teateid, kus mõnes piirkonnas on mõni ettevõte uksi sulgemas ja läbi selle ka tegelikult töökohad üheselt ja selgelt kadumas. 

Mis puudutab ühistransporti, siis kurb on see, et me ei ole jätkuvalt aru saanud, et kui igal pool mujal valdkondades me aktsepteerime seda, et meil on olnud suur inflatsioon, meil on väga paljud sisendhinnad ka ühistranspordis läinud kallimaks, siis mingil põhjusel me ühistransporti soovime kogu aeg hoida nendessamades eelarveraamides, mis on olnud juba aastaid. Lootes, et nii me saame ühistranspordi paremaks teha, lootes, et me saame viia ühistranspordi sellisele tasemele, et üha rohkem inimesi sooviks seda kasutada, ei ole lihtsalt reaalne ja kuulub kindlasti utoopia valdkonda. Aga ühistransport on regionaalpoliitikas üks olulisemaid nüansse. Ja kindlasti, kui me soovime, et igas Eestimaa paigas saab inimene elada, siis see tähendab, et sinna peab jõudma ka ühistransport mõistliku hinnaga ja mõistliku sagedusega, sest see toob teenused lähemale ja see annab ka kõigile osapooltele, ennekõike eakatele ja noortele võimaluse paremini ringi liikuda, olgu see sotsiaalse suhtluse, huviringide või mingil muul eesmärgil. 

Aga küsimus on väga sageli just sõnumite andmises, sõnumite selguses ja selles, mis sõnumeid annavad tänased otsustajad, mis sõnumeid maapiirkonnad tahavad kuulda ja mis sõnumeid nad tahavad vastu võtta. Täna me seda sõnumit kahjuks ei kuule ja pigem on murekoht just see, et nähakse teatud paratamatusena seda, et Eestis ongi olukord, kus kõik koondub Harjumaale ja me ei saa selle jaoks midagi ette võtta, et see nii ei läheks. 

Ma arvan, et ükski ministeerium ei taha kindlasti midagi halba ühelegi maapiirkonnale, aga selleks tuleks ka ükskõik millist reformi, ükskõik millist seadust muutes üheselt ja selgelt analüüsida läbi ka kõik sotsiaal-majanduslikud mõjud just konkreetsele piirkonnale. Et meil ei juhtuks ühel hetkel jälle nii, et ükskõik millist reformi ellu viies me näeme, et kõige valusamalt sai pihta mõni kauge piirkond Harjumaast või Tallinnast. Seetõttu ma loodan, et ka tänane arutelu viis jälle sammu võrra lähemale sellele mõistmisele, et me sooviks igal pool Eestis elu ja me peame selleks astuma ka päris reaalseid samme. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.