Tere päevast, austatud ametikaaslased! Ja tervist kõik, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nii nagu ikka, ma palun teil kõigepealt teha kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 67 Riigikogu liiget, puudub 34. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Rahandusminister Jürgen Ligi on haigestunud ega saa seetõttu täna arupärimisele nr 863 vastata. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. Ja siseminister Igor Taro palub tänaseks teiseks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimise nr 858 tõsta eelviimaseks päevakorrapunktiks. Need on kaks päevakorraga seotud muudatust. 

Ettepanekuid on veel. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on küsimus üleüldiselt tänase päevakorra kohta ja ka kogu nädala päevakorra kohta. Eelmise nädala neljapäeval oli meil päevakorras kolm punkti, millest ei saanud mitte ühtegi ära menetletud. Päevakorra[punkti] nr 1 arutelu jäi pooleli ja seda me hakkame täna esimese punktina menetlema. Sellest lähtuvalt oleks loogiline, et päevakorrapunkt nr 2 ja päevakorrapunkt nr 3 oleks vastavalt kodu- ja töökorrale esmaspäeval päevakorras positsioonil nr 2, kui me räägime lugupeetud regionaal- ja põllumajandusministri umbusaldamisest, ja nr 3 oleks tegelikult pidanud olema Eesti Keskerakonna fraktsiooni OE numbriga 745. Miks me nädala päevakorda vaadates leiame oma eelnõu alles selle nädala neljapäevaselt päevalt? Ja miks ei ole kohe peale tänast esimest päevakorrapunkti, mis on OE 751, järgmise punktina kavas kohe umbusaldusavalduse arutamine?

Suur tänu, hea kolleeg! Nagu te näete, pooleliolev punkt on tänane kõige esimene punkt. Mis puudutab kõiki neid punkte ja seda, et oli väga hoogne arutelu, mistõttu teisi päevakorrapunkte eelmisel neljapäeval arutada ei jõudnud, siis me pidime tegema mingisuguseid ümberkorraldusi juba lähtuvalt sellest, et minister oli endale neljapäeva vabaks teinud, et saaks tulla siia teie ette. Minister tühistas oma lähetuse selle tõttu, et saaks tulla siia teie ette. Ja täna ta siia teie ette jõuab. 

Mis puudutab seda kolmandat punkti, siis seadus ütleb, et [arutamata jäänud punktid] võetakse menetlusse esimestena, aga kirjas ei ole kindlat järjekorda. Sellest ei ole ka varem Riigikogu lähtunud, et need oleksid järjestikused punktid. Ja kui te nüüd vaatate, siis te olite eelmisel neljapäeval kolmas punkt päevakorras, nüüd olete aga – ma vaatan, mitmendal kohal te olete – tõstetud esimeseks punktiks neljapäevasel päeval. See tähendab seda, et neljapäevasel päeval alates kella kümnest on meil mitu tundi aega arutada teie äärmise põhjalikkusega ette valmistatud ettepanekut. 

Helir-Valdor Seeder, teil on ettepanek istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Minul ei olnud protseduuri kohta, mul musta kätt ...

Aa, vabandust! Teil on ettepanek päevakorra kohta. Vabandust! Muidugi! Mina vabandan.

Mul on ettepanek päevakorra kohta analoogselt kolleeg Lauri Laatsiga. [Mida] kodukorraseadus meil ette näeb? Te küll väga loominguliselt tõlgendasite seda sätet, aga et kõik Riigikogu liikmed oleksid ühes inforuumis, siis ma loen selle sätte ette. See on väga lühike, § 53 lõige 3: "Täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena." Punkt. See on väga selge. Ja kes loeb ka täiendavat seletust, [see näeb], et siin sellist tõlgendamise vabadust ja võimalust ei ole, nagu te praegu ütlesite, et paneme suvaliselt nädala peale need punktid laiali. Ja siis püüate selgitada Riigikogu liikmetele ja Keskerakonnale, et kui seadus ütleb, et tuleb esimestena panna, siis vaadake, olge õnnelikud, teie eelnõu on pandud neljapäeval kõige viimaseks selle töönädala punktiks, ja see on kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. 

Mul on ettepanek viia see päevakord kodu- ja töökorra seadusega kooskõlla. Ehk siis pooleli jäänud punkti arutelu järel peaks tulema tänase päevakorra projektis punkt nr 5 ehk umbusalduse avaldamise arutelu. Ja tänaseks kolmandaks päevakorrapunktiks peaks tulema Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu 745. Ja seejärel saavad tulla arupärimised, nii nagu juhatus on selle koostanud. See on minu ettepanek. 

Ja mul on ka küsimus: kas Riigikogu juhatus oli konsensuslikult nõus sellise päevakorra esitamisega? Ja kas kõik kolm juhatuse liiget osalesid?

Aitäh! Ma vastan teie küsimusele: juhatuse otsus oli konsensuslik. Mis puudutab seda, et kui jääb mitu punkti üles, siis te saate ju ise ka väga hästi aru, et sellisel juhul päevakorra planeerimine, ka lähtudes ajaraamist, võib puudutada paljusid inimesi ja võib osutuda pisut keeruliseks. Ma arvan, et me leidsime piisavalt hea kompromissi, et kõik need punktid me käesoleva nädala päevakorras ka ära menetleme. Ma ütlen veel kord, et terve neljapäev on meil aega menetleda seda konkreetset päevakorrapunkti, mis oli eelmisel neljapäeval kolmas päevakorrapunkt. Täna on see päevakorra projektis neljapäeval esimene päevakorrapunkt. Teie ettepanek on mulle arusaadav. 

Lauri Laats, kas teil on nüüd ettepanek käesoleva nädala päevakorra projekti kohta?

Aitäh! Mina tõlgendan täpselt samamoodi kodu- ja töökorra seaduse § 53, mille on ka hea kolleeg Helir välja toonud. Seal on punkt 3, ma loen selle uuesti ette, et kõigile oleks arusaadav: "Täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue nädala päevakorda esimestena." Siin ei ole ju võimalik teist arusaama rakendada – seda, mida te tahate praegu rakendada selle päevakorraprojekti puhul, mille te olete esitanud. Sellest lähtuvalt ...  Ma ei tea, kas te pilkate, aga see meie ettepanek, mis pidi OE-na olema arutelul juba eelmise nädala neljapäeval, on väga oluline. See on väga oluline eelnõu, see räägib õiglase astmelise tulumaksu kehtestamisest. Ja nüüd öelda, et need arupärimised, mis siin ees on, on olulisemad kui meie eelnõu, mille arutelu te tahate nihutada neli päeva hilisema aja peale – ma arvan, et see ei ole õige. 

Sellest lähtuvalt ma ikkagi teen ettepaneku. Kui vaadata tänast päevakorda, siis päevakorrapunkt nr 1 jätta täpselt nii, nagu ta on. Mis puudutab teist päevakorrapunkti, siis see tegelikult tuleks arutada läbi ja loodetavasti võtta vastu positiivne otsus ministri umbusaldamise kohta. Ja peale seda võiks jõuda meie, Keskerakonna OE juurde, mis räägib astmelisest tulumaksust. Ja peale seda võiks arutada neid arupärimisi. 

Aitäh! Teie ettepanek on mulle selge. Nagu ma ütlesin, kui keegi ei ole vastu teie ettepanekule, siis on võimalik selliselt päevakorda muuta. Kui mõni fraktsioon on vastu, siis sellisel kujul päevakorraprojekti ei ole võimalik heaks kiita. Ma juhin tähelepanu ka meie kodu- ja töökorra seaduse § 53 kommentaarile, mis ütleb muu hulgas seda, et see säte tähendab iseenesest seda, et kindlasti need arutamata jäänud küsimused oleksid sellesse töönädala päevakorda lisatud ja et need oleks võimalik selle töönädala jooksul ka läbi arutada. See on selle sätte mõte ja see on siin kommentaaris ka kirjas. See kindlasti ei ole päris selliselt tõlgendatav, et kõik tuleks lisada üks-kaks-kolm päevakorda. Nagu ma ütlesin, inimestel on ka teised päevaplaanid ja tegevused. Minister tänase umbusaldusega seoses tühistas oma välisvisiidi, et tulla siia teie ette. Nii et kõik need asjad on selles päevakorras arvesse võetud.

Nii, aga nagu ma ütlesin, siis … Nii, ettepanek seoses päevakorraprojektiga. Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Mul on selline küsimus. Kuulsin, et kõrgesti austatud rahandusminister Jürgen Ligi on haigeks jäänud. Vaadates päevakorda näeme, et sellega seoses on kogu teisipäevane päev meile vabaks tehtud. Kas te olete mõelnud selle peale, et kuna Ligi täidaks meil muidu kogu teisipäeva, kuidas siis seda päevakorda üldse [kavandada], et meil teisipäeval ka tööd oleks? Või on meil vaba päev?

Aitäh! See on küll rohkem juba protseduuriline küsimus. Praegusel hetkel on Jürgen Ligi taotlus tulnud tänase päevaga seoses, mitte homse päevaga seoses. Ma ei saa teile kinnitada, et Jürgen Ligi on homsega seoses mingi taotluse teinud. Mart Maastik, teil on ettepanek päevakorraprojektiga seoses.

Suur tänu, härra eesistuja! Te tõite siin välja, et härra minister ei saa osaleda, kuna tal oli planeeritud välislähetus.

Härra minister osaleb.

Aga samas jäi eelmisel nädalal pooleli tema umbusaldamine ja kui teda oleks umbusaldatud, siis ta ei oleks [saanud] ühelegi järgmisele lähetusele minna. Nii et ma arvan, et ikkagi tuleks [tegutseda] vastavalt seadusele, lähtuda sellest päevakorrast, nii nagu meie kodu- ja töökorra seadus ette näeb.

Aitäh, Mart Maastik! Ärge tekitage palun segadust! Eelmisel nädalal me selle päevakorrapunktini üldse ei jõudnudki. Me alustame eelmisel nädalal pooleli oleva päevakorrapunktiga. Martin Helme, teil on ettepanek seoses päevakorra projektiga.

On küll, jah. Ma siin ausalt öeldes kuulan ja mõtlen, et sellest päevakorrast ainult üks punkt täna on tehtud kodukorraseaduse järgi. See on see, et neljapäeval jäi punkt pooleli ja selle arutelu jätkub esmaspäeval sealt, kus ta pooleli jäi. See punkt on õiges kohas. 

Aga kui te räägite siin nüüd sellest neljapäevasest ülejäänud päevakorrast, siis siin te olete küll teinud piibellikus mõõtkavas seaduserikkumist, et esimesed viimasteks ja viimased esimesteks. Kui ikkagi Keskerakonna päevakorrapunkt oli neljapäeval kolmas ja umbusaldamine oli neljapäeval teine päevakorrapunkt, siis täna nad selles järjekorras siin peaksid olema. [Pole õige] armulikult panna see Keskerakonna eelnõu nädala viimaseks punktiks. 

See on puhas seaduserikkumine ja see tuletab mulle meelde ühte pealkirja. Ma artiklit ei hakanud lugema, kuidas Riigikogu esimees kuulutas aasta lõpul, et parlament on korda tehtud. No ei ole korras! Ei ole korras! Toimub järjekordne täielik seaduserikkumine. Ja ma ei saa aru, mis kompromissist me räägime, kui lihtsalt võetakse fraktsioonilt võimalus seaduse järgi tegutseda. 

Nüüd, mul on muidugi päevakorra kohta mitu ettepanekut. Esimene ettepanek on selline, et … Ainus punkt, kus Riigikogu esimehel on tõesti ise õigus valida kohta [päevakorras], on umbusalduse punkt. Seal te ei pea juhatusega kokku leppima, suure saaliga kokku leppima, mitte midagi – ise panete sinna nii, nagu panete. Aga üldine poliitiline tava on olnud, et võimalikult kiiresti tehakse umbusaldus ära ja siis minnakse edasi. 

Minu ettepanek on selline, et peale tänast esimest päevakorrapunkti jätkame ministri umbusaldamisega ja seejärel tuleb neljapäevane päevakorrapunkt ehk see, mis jäi neljapäeval eelmisel nädalal pooleli. See tõstetakse tänaseks kolmandaks päevakorrapunktiks ja siis läheme arupärimiste juurde. Aga ma juba tean ette, et te hakkate mulle mingit jampsi ajama selle kohta, miks nii teha ei saa, ja keegi ikka protestib. Nii et mina siis ütlen teile, et esindajate nimel võtame tänase teise päevakorrapunkti ehk arupärimise Igor Tarole selle nädala päevakorrast välja. 

Suur tänu! Teie ettepanek on arusaadav ja teine päevakorrapunkt jääb siis tänasest päevakorrast välja. Sealhulgas on teil ettepanek tõsta ümber tänane päevakord viisil, nagu te selle sõnastasite. Õnne Pillak, ettepanek päevakorra projektiga seoses.

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei toeta päevakorra projekti muutmist.

Kuna üks fraktsioonidest ei ole ettepanekutega nõus, siis me ei saa neid päevakorra projekti puhul arvestada. Helir-Valdor Seeder, ettepanek päevakorra projektiga seoses.

Austatud juhataja! Teil ja kolleeg Õnne Pillakul on kõik segi nagu pudru ja kapsad. (Naer saalis.) Ja see, millega te siin tegelete, on kodu- ja töökorra seaduse rikkumine. Ma ütlen veel kord, et seadus – seadus, kõigepealt seadus! – ütleb väga üheselt ega jäta siin mingit suurt tõlgendamisvõimalust, et täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. Läbi erinevate koosseisude on seda ühtemoodi mõistetud ja ongi pandud [arutamata jäänud punktid] järgmise töönädala esimesteks punktideks esimesel tööpäeval, mitte hajutatud laiali erinevatele tööpäevadele. See on ka senine praktika olnud.

Teil on küll võimalus päevakord sellisel kujul, nagu te juhatuses olete selle ette valmistanud, hääletusele panna, aga ainult ühel tingimusel: kui olukord on vastupidi, nii et kui te selle muudatuse teete siin saalis ja kõik fraktsioonid on sellega nõus. Vaat vastupidi! Mitte nii, et teised fraktsioonid ei ole seadusega kooskõlla viimisega nõus, vaid et te tulete nüüd välja ettepanekutega tõsta ümber. Ja kui suur saal selle heaks kiidab – kui ükski fraktsioon vastu ei ole –, siis võib küll selle tulemuseni jõuda.

Aga mina juba teatan, et me ei ole nõus. Ma tahtsingi seda öelda, et me ei ole nõus selle muudatusega, millega juhatus on välja tulnud. Mul on jätkuvalt ettepanek viia päevakord kooskõlla kodu- ja töökorra seadusega.

Aitäh! Ma kuulsin siin ka teistsugust ettepanekut, et päevakorra projekti mitte muuta. Ja see tähendab seda, et me ei lähtu täna mitte ainult kodu- ja töökorra seaduse laiemast mõttest, vaid ka kommentaarist, mis väga selgelt ütleb, et selle nädala jooksul me peame kõik ära menetlema. Kõik need pooleliolevad punktid peame ära menetlema. See on seaduse mõte. Kommentaar on seda väga selgelt avanud. Ja see "esimestena" ei tähenda seda. See ei tähenda esimesena. Kommentaaris on väga selgelt lahti kirjutatud, et selle nädala jooksul menetletakse need konkreetsed eelnõud ja ettepanekud ära. Ja seda me ka teeme. Seda me ka teeme ja sellel põhjusel on ka eelmise nädala neljapäeva kolmas päevakorrapunkt tõstetud neljapäeva esimeseks päevakorrapunktiks. 

Lauri Laats, ettepanek päevakorra projektiga seoses, palun!

Aitäh! No kahju! Kahju, et Eesti 200 ja Reformierakonna esindajad ei saa aru, mis on seadus ja et seadusest tuleb kinni pidada. Antud juhul tõesti rikutakse kodu- ja töökorra seadust. Aga tõenäoliselt võib-olla ongi nii, nagu hea minister Joller ütles, et nii kaua, kuni meil 51 häält on, te peate meid kannatama ja vait olema. Tõenäoliselt ka selle päevakorra kinnitamisega läheb nii, kuna teil ongi rohkem hääli. Aga vähemalt midagigi me saame teha. Ja selleks, et me vähemalt osaliselt saaksime edasi minna päevakorraga, mis lähtub kodu- ja töökorra seaduse §-st 53, me oleme sunnitud oma arupärimise välja võtma, et me saaks vähemalt teise punktina menetleda umbusaldust. Ent mul on väga kahju, et te sellist olulist küsimust nagu õiglase astmelise tulumaksu kehtestamist ei lase meil vastavalt kodu- ja töökorra seadusele menetleda ja panite selle neljapäevaks.

Korra palun täpsustada. Teie ettepanek oli välja arvata siis tänane neljas päevakorrapunkt ja ...

Jaa, ega te muud võimalust meile ju ei anna kui praegu välja arvata neljas päevakorrapunkt. Sellega muutub umbusalduse küsimuse arutamine teiseks punktiks tänasel päeval.

Selge, aitäh! Nii, rohkem ettepanekuid päevakorra projektiga seoses ei ole. Ma võtan need kokku siis, kui ma sõnastan muutused päevakorra projektiga seoses, millele keegi ei ole vastu olnud ja millele ka keegi ei saa vastu olla, sest kui algataja võtab ise välja, siis nii on. Aga küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! Eks ma osaliselt juba selle küsimuse adresseerisin ära, kui ma päevakorra muudatuse tegin. Aga ma tahaksin ikkagi selgitust saada, mis see loogika on, kui me ei järgi kodukorda, mis näeb ette tõepoolest [käsitleda arutamata jäänud punkte esimestena]. Ja see on mitmuses sellepärast, et võib ju olla mitmeid punkte, mis jäävad neljapäeval menetlemata, ja see tähendab seda, et mitte üks punkt ei tule neljapäevast esmaspäeva üle, vaid kõik need punktid tulevad neljapäevast esmaspäeva üle. Esmaspäev sellepärast ongi meil pikk päev.

Ja teine küsimus on mul, et mis see loogika ikkagi on. See on nüüd küsimus, eks ole, juba Riigikogu esimehe enda otsuse kohta – seda te ei teinud juhatuses –, et umbusaldusavaldus on päeva lõppu pandud. Mis selle mõte on? Kas siis äkki meedia on ära läinud või koalitsioon ei pea kohal olema? No see ei ole absoluutselt poliitilise kultuuriga kooskõlas, mis meil siiani on olnud.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin juba korduvalt, esimestena ei tähenda esimesena. Ja seaduse kommentaar väga selgelt ju laiendab seda, et need punktid peavad olema selle nädala jooksul ära menetletud ja päevakorda pandud viisil, et neid oleks võimalik selle nädala jooksul menetleda. Sellest lähtuvalt on ka see päevakorra projekt koostatud. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Vabandust, ei ole! Ma mõtlesin seda eelnevalt, et kui Jürgen Ligi on ka homme haige, mis siis juhtub.

Siis Jürgen Ligi teeb meile vastava avalduse, aga Jürgen Ligi ei ole meile sellekohast avaldust teinud. Me oleme täna teadlikud, et ta teatas, et ta ei saa täna tulla arupärimisele vastama. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan! Vaadake, härra Hussar, Riigikogu on kunagi vastu võtnud Riigikogu töö- ja kodukorra, või kuidas seda nüüd nimetataksegi, õiget nime pole enam mõtet öelda, sest seda väänatakse ja käänatakse, kuidas jumal juhatab. Ütleme niimoodi, et Riigikogu võttis vastu § 53 lõike 3: täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. Ja sedasi on toimitud kogu aeg, lähtudes ka tavadest. Ma usun, et Helir-Valdor Seeder on absoluutselt palju kompetentsem, te ei küüni talle isegi põlvini mitte. Tundes teda ma tean, et ta oskab väga hästi seda seadust lugeda. 

Ja nüüd ühel hetkel selgub Eesti Vabariigis, et seadus ei kehti. Lauri Hussar otsustab, et seadus ei pea kehtima, sest tema sõna on kõvem. Mida te tahate sellega öelda? Kas te pole siiamaani selle varsti nelja aasta jooksul või, ütleme, kolme aasta jooksul aru saanud, mida Villu Kõve on siin öelnud? Ükski kommentaar – rõhutan, mitte ükski kommentaar! – ei asenda seaduse mõtet, sisu, mismoodi seda on eelnevalt [rakendatud]. Saate sellest aru? Ja kui te praegu ütlete, et see on nii ja naa, siis arvestage sellega, et mina võtan kõik oma pidurid maha, mida ma olen hoidnud, ja ma teen ka teile selliseid kommentaare, mida mul on soovitatud teha. Tahate seda näha või?

Aitäh, hea kolleeg! (Kalle Grünthal räägib samal ajal vahele.) Me oleme seda näinud siin juba küll ja veel, seda pidurite mahavõtmist. (Hääled saalist.) Ärme muutume labaseks ja liigume edasi! Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Vaadake, rahvatarkus ütleb, et kes tuult külvab, see tormi lõikab. Miks te seda teete praegu? Te olete ise toonud meediale ja kogu avalikkusele esinedes kogu aeg esile, kuidas te soovite Riigikogus luua töist õhkkonda. Praegu te tekitate tühja koha pealt tüli. Ma tõesti ei saa aru, miks koalitsioonisaadikutel on praegu seda vaja. Ma tõesti ei saa aru! Näete, me oleme jõudnud nüüd selleni, et teise päevakorrapunktina me ikkagi hakkame arutama umbusaldust. See, et üks punkt on lükatud neljapäevaks, mida me võiksime täna arutada ja mis oleks päevakorras, küll ei vääri praegu seda, mida te teete. Mul on väga tõsine küsimus: miks te seda teete?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma korduvalt juba teile ütlesin, "esimestena" ei tähenda esimesena. Kõik need küsimused arutatakse selle nädala jooksul ära. Ja nüüd me läheme edasi päevakorra täpsustamise ja kinnitamisega. Ma rohkem ei võta ühtegi ettepanekut ega protseduurilist küsimust, sellepärast et meil on vaja jõuda nende päevakorrapunktideni, mis täna päevakorras on. 

Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Rahandusminister Jürgen Ligi on haigestunud ega saa seetõttu täna arupärimisele nr 863 vastata. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. Algataja ettepanekul jääb täna välja Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku ja Martin Helme esitatud arupärimine siseminister Igor Tarole Vene-Iisraeli ärimehe Sergei Ugeri tegevuse seaduslikkuse kohta seoses Väimela alevikus planeeritava mineraalveekaevandusega. See on tänane päevakorrapunkt, arupärimine nr 858. Ja algataja ettepanekul jääb välja ka neljas päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti esitatud arupärimine Eesti teatrite rahastamise kohta, nr 867. Sellele arupärimisele pidi vastama kultuuriminister Heidy Purga. 

Need on ettepanekud päevakorra projekti muutmiseks. Me asume nüüd selle päevakorra hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid! Helir-Valdor Seeder soovis võtta vaheaja, aga enne seda ma annan, Lauri Laats, veel teile sõna. Teil on veel üks ettepanek päevakorra projektiga seoses. Palun!

Aitäh! Kuna ei taheta pidada kinni kodu- ja töökorra seadusest, siis protesti märgiks me võtame oma neljapäevase punkti maha, kui te ei soovi esmaspäeval ehk täna seda menetleda. See tähendab seda, et te tekitate sellise olukorra, kus neljapäeval Riigikogu ei tööta. See on teie otsus.

See on teie otsus. See on teie otsus! See ei ole minu otsus. Hästi, me saame lisada Lauri Laatsi ettepaneku arvata käesoleva töönädala päevakorrast välja ka neljapäevane esimene päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 745 esimene lugemine. Helir-Valdor Seeder, teil on sõna, palun!

Aitäh! Ma palun enne hääletamist kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

 

Austatud ametikaaslased! Ministri haigestumise tõttu jääb täna ära arupärimisele nr 863 vastamine. Algataja ettepanekul jäävad tänasest päevakorrast välja teine ja neljas päevakorrapunkt, milleks on arupärimistele nr 858 ja nr 867 vastamine. Algataja ettepanekul jääb neljapäevasest päevakorrast välja esimene päevakorrapunkt, eelnõu 745 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid ei ole. Käesoleva töönädala päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Mul on teile kohe kaks arupärimist üle anda. Ma ei tea, kas ma saan neli minutit.

Palun, teil on kahe arupärimise tarvis neli minutit!

Kõigepealt üks oluline teema Kultuuriministeeriumi tegevusvaldkonnast. Me grupi Isamaa fraktsiooni liikmetega esitame arupärimise kultuuriminister Heidy Purgale ajakirjanike koolitamise kohta. Kultuuriministeerium kavandab ajakirjanike teadlikkuse [tõstmiseks] massiivseid koolitusi rände ja lõimumise teemadel. Planeeritud projektist peaks osa võtma kuni 250 ajakirjanikku ja kommunikatsioonitöötajat, ja seda mitte kultuurivaldkonnaga seotult, vaid hoopis selliste valdkondadega seotult, mis võib-olla ei ole niisugused asjad, millega Kultuuriministeerium peaks väga silma paistma. Kuigi jah, loomulikult inimesed koolituda tahavad, kusagil käia tahavad, aga siiski, kavandatud riigihange võib ajakirjaniku ja kommunikatsioonispetsialisti jaoks olla teatud määral lõks.

Ja me küsimegi, kas Kultuuriministeerium soovib kindlustada, et massilist sisserännet ja multikultuurilisust kajastataks meedias ja muus suhtluses tulevikus õigesti ehk nii, nagu valitsus soovib. Teiseks, kas vastava koolitusprogrammi käivitamine on seotud valitsuse kavaga suurendada niinimetatud töörännet Eestisse? Kolmandaks, kas selline ajakirjanike rahaga mõjutamine sobib kuvandiga, et me taotleme Eestis ajakirjanduslikku tasakaalukust, sealhulgas immigratsiooni ja lõimumise kajastamisel? Ja neljandaks, kas lisaks mainitud teemadele on veel valdkondi, kus valitsus kavatseb ajakirjanikke õigesti mõtlema õpetada? 

Teine arupärimine on ideoloogilise surve kohta Tallinna Tehnikaülikoolile. See arupärimine on samuti grupi Isamaa fraktsiooni liikmete poolt ja seekord haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Meile on teada, et Haridus- ja Teadusministeerium tegi Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku, et arvestades kliimaneutraalsuse eesmärke ja muutunud globaalseid trende tuleks põlevkivitehnoloogia professuur ümber nimetada. 

Sellega seoses on meil neli küsimust. Mis põhjusel on selline pretsedenditu sekkumine ülikooli autonoomiasse ette võetud? Teiseks, kas nimetatud ettepaneku vastuvõtmine tähendaks Tallinna Tehnikaülikoolile suuremat riiklikku rahaeraldust, kuna see ettepanek on esitatud halduslepingute läbirääkimiste raames, mis tähendab, et see on seotud rahalise stiimuliga? Kolmandaks, kas ideoloogiline surve ülikoolile, antud juhul ühe struktuuriüksuse nime muutmiseks, et kajastada rohkem nii-öelda ajastu pulssi, võib tulevikus tabada teisigi ülikoole, [kui tegu on] näiteks sotsiaal- või humanitaarvaldkonnaga, kus seda laadi sekkumist on rahvusvaheliseltki ette tulnud? Ja neljandaks, miks valitsus häbeneb Eesti ainulaadseid teadmisi põlevkivivaldkonnas, milles tehtav uurimistöö aitab meil paremini tunda seda meie suhteliselt unikaalset maavara? 

Annan need kaks arupärimist üle.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Saame kõik automaksuteateid postkastidesse kenasti ja uuesti. Alles aasta lõpus sai need ära maksta ja nüüd uued juba tulevad. Meil on rahandusminister härra Jürgen Ligile väike arupärimine automaksu mõjude kohta. Alla on kirjutanud viis Isamaa fraktsiooni liiget. 

Räägiti ju kõvasti sellest, et kõik mõjud on hinnatud, küll kõik laabub, mujal maailmas on selliseid nähtusi nagu automaks ka olemas. Aga nüüd on see tõetund tulnud, et aasta on põhimõtteliselt möödas sellest maksu kehtestamisest. Isamaa Erakond on alati öelnud, et see on üks ebaõnnestunud maks ja võimule saades me igal juhul selle tagasi pöörame. Aga selleks, et seda tagasi pöörata, tuleb teha selle maksuseadusega tööd. Ja tööd peab ikka tegema see, kes selle soperdise kokku keeras, ehk tänane koalitsioon. 

Ja ta peab ka vastama meie küsimustele maksulaekumiste kohta. Vaatame seda makromajanduslikku pilti ja mikropilti, laekumisi riigieelarvesse, vaatame, kuidas meie automüüjatel on läinud, kas see on mõjutanud meie masinaparki säästlikkuse suunas, ka selles suunas, et uued sõidukid tulevad turule ja keskkonnale tehakse palju head, või tehakse hoopis halba. Nende näidete puhul kirsiks tordil on aga tegelikult tänane teema, see ühistranspordi teema. Alles räägiti, et kõik analüüsid räägivad sellest, et inimesed tahavad ühistransporti, aga teisalt tulevad välja uued analüüsid, kus öeldakse, et inimesed ei sõida ühis[sõidukitega] ja ühistranspordiliinid tuleb hoopis kokku korjata, sellepärast et Tallinna inimesed ei pea ju ometi võrukate transporti kinni maksma. See automaks on ebaõiglane ja eks me selle teemaga jätkame nii kaua, kui me selle tühistame. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Lauri Laats, palun! Kaks pluss kaks? Just. Panen niimoodi, see on korrektsem. Kaks pluss kaks. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma soovin täna Keskerakonna fraktsiooni poolt üle anda perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis räägib meie lastetoetuste tõstmisest. [Konkreetselt] tõstaks see sünnitoetust. Ma tuletan meelde, et meil praegu üleriigiliselt kehtib sünnitoetus iga lapse kohta 320 eurot. Lapse kohta! See summa on paika pandud 2011. aastal, 15 aastat tagasi. 15 aastat on möödas sellest otsusest! Meil on demograafiline kriis, me saavutame igal aastal uusi negatiivseid rekordeid ja näeme selgelt, et sündide arv langeb, ja me ei tee mitte midagi selleks, et seda pidurdada. Me suudame endal, Riigikogu liikmetel, palka tõsta, me suudame ministritel palka tõsta ja üldse avaliku sektori töötajatel, aga demograafilise kriisiga, mis peaks olema ülesanne nr 1, praegusel koalitsioonil ei ole mitte mingisugust soovi tegeleda. 

Seepärast me esitamegi seaduseelnõu, mis ütleb selgelt, et iga sündinud lapse kohta tuleb välja maksta 1000 eurot, kui sünnivad kaksikud, siis 3000 eurot, ja kui sünnib rohkem kui kaks last, siis juba 10 000 eurot. See on näide, mis on võetud Tallinna koalitsioonilepingust. Tallinn on tegelikult olnud selles küsimuses eeskujuks, nagu ka väga paljudes muudes küsimustes, kui Keskerakond on võimul olnud. Nii et ma soovitan teil toetada seda head seaduseelnõu. Aitäh! 

Teine dokument, mille ma tahan üle anda, on arupärimine. Arupärimine on meil minister Kristina Kallasele, haridus- ja teadusministrile. See puudutab teist väga olulist teemat, milleks on meie põlevkivisektor. Praegune koalitsioon on põlevkivisektorit järjepidevalt maha surunud, tahab selle kinni panna. Andres Suttki ütles välja, et 2035. aastal me energeetikas rohkem põlevkivi ei kasuta. Aga need on töökohad, need on traditsioonid, see on omaette teadus, mis on välja arendatud meie omas väikses riigis Tallinna Tehnikaülikooli poolt. Ja nüüd teadusminister ütleb, et te peate muutma põlevkivitehnoloogia professuuri, see tuleb ümber nimetada, sellepärast et on olemas uus ideoloogia, mille kohaselt tegelikult põlevkivi rohkem ei ole aktuaalne, meil on alternatiivsed energiaallikad ja nii edasi. 

Andke andeks, miks seda tehakse? Meil on ainulaadsed teadmised põlevkivi kohta ja see [haru] tahetakse tegelikult kinni panna, maha suruda. Kuidas need inimesed peavad ennast tundma sealsamas Tallinna Tehnikaülikoolis, mille ka mina olen lõpetanud? Ja selles olukorras tuleb üks Eesti 200 minister, kellel ei ole mitte mingisugust populaarsust, ja ütleb ülikoolile, et teie peate selle ala ümber nimetama. Selles kohta ma tahangi vastuseid saada siinsamas Riigikogu saalis. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskfraktsioon esitab regionaal- ja põllumajandusminister härra Hendrik Johannes Terrasele arupärimise, mis on seotud toidujulgeoleku ja -varude tagamisega. Eesti riigi toidujulgeoleku keskne eesmärk on olnud tagada kriisiolukorras kogu elanikkonnale vähemalt 14 päeva toiduvaru. See eesmärk on kajastatud riiklikes strateegilistes dokumentides ning olnud aluseks Riigikontrolli järelevalvel ja avalikkusele antud selgitustel riigi valmisoleku kohta. Samas nähtub Riigikontrolli auditist ja valitsusasutuste selgitustest, et riigi tegelik toiduvaru on kujundatud arvestusega, et see võimaldab suuremahulise hädaolukorra või ulatusliku evakuatsiooni korral toitlustada ligikaudu 10% Eesti elanikest kuni ühe kuu jooksul. Kui me teeme väikese rehkenduse, siis me saame aru, et kogu Eesti inimestel oleks siis kolme päeva toidu varu. 

Mulle tuleb meelde üks kriisiõppus, mis oli sellel ajal, kui ma olin veel Maardu linnapea. Küsisin, et Maardu linn tegi omale toiduvarud, milleks kulus üle 10 000 euro elanike peale, ja siis mulle öeldi, et ei-ei, see pole teie asi, see on riigi asi, riik teeb selle ära. Ja mis me nüüd näeme? Tõmmati ka omavalitsustel vaip jalgade alt ära. Tekkinud olukord tõstatab põhjendatud küsimused, miks on riik liikunud kehtivatest eesmärkidest ja Riigikontrolli tähelepanekutest erinevate praktiliste lahendusteni ilma selge õigusliku ja poliitilise otsuseta ning kuidas plaanitakse see vastuolu lahendada. 

Allkirjastanud on fraktsiooni liikmed ja härra Hendrik Johannes Terras tuleb meil siia kenasti Riigikogu ette Eesti rahvale ette kandma. Meil on peensusteni lahti kirjutatud ka 14 kirjalikku küsimust lisaks sellele. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja viis arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. Enne kui me jõuame tänase päevakorrani, Peeter Ernits, teil oli küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah! Natuke murelik olen, kuidas te olete istungit juhatanud siin kolleegidega käitudes. Samas te olete viidanud, et rahaminister Jürgen on haigeks jäänud, neljapäev on vabaks tehtud, teisipäev, kui rahaminister terveks ei saa, on meil ka vaba päev. Täna ta pidi vastama valeinformatsiooni levitamise eest, et automaksu rahvas armastab ja autode ostmine on taastunud. Aga ta ei ole tulnud siia. Kas te ei ole mures tänase istungi juhatamise stiili ja selle võimaliku tulemuse pärast?

Aitäh, hea kolleeg! Selle tulemuse otsustate ikkagi teie, sellepärast et meil on ees siin vähemalt kaks hääletust. Nii et selle tulemuse üle otsustate ikkagi teie. Aga mina loomulikult ka, nii et see on Riigikogu ühine otsus. 

Läheme nüüd edasi. Jätkame eelmisel nädalal pooleli jäänud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu 751 esimest lugemist. Arutelu jäi pooleli läbirääkimiste etapis. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindajana kolleeg Mihkel Leesi. Palun!

Aitüma, austatud juhataja! Head kolleegid! Eelmisel nädalal ja tegelikult ka täna me ei vaidle ju üksnes ühe konventsiooni või ühe eelnõu üle. Me tegelikult vaidleme selle üle, millist Eestit me ehitame ja millises Eestis me tahame elada. See suund, mida EKRE ajab, on suhteliselt selge. Seda suunda näitavad näiteks mõned nädalad tagasi menetletud Eesti lipu seaduse eelnõu, käesolev eelnõu ja oma järge ootav eelnõu Eesti Rahvusringhäälingu sulgemiseks. Nad tahavad, et Eesti oleks üks väike ja tige riik, kus peidetakse ära oma vabaduse eest võitleva riigi lipud, naiste õigused oleksid surutud tagaplaanile ja avalik-õiguslik meedia oleks suletud. See on Eesti, kus riik ütleb inimesele ette, milline pere on õige, millised väärtused on lubatud ja millised hääled tuleb vaigistada. See ei ole tugev, enesekindel ja inimeste eripäradega arvestav Eesti. See on väike, kinnine ja ärev Eesti, mis vaatab minevikku, mitte tulevikku. Ja vaat sellestsamast Eesti käsitlusest kasvab välja ka EKRE soov lahkuda Istanbuli konventsioonist. 

Head kolleegid! EKRE väidab, et Istanbuli konventsioon on ideoloogiline dokument, mis sunnib Eestile peale nõndanimetatud sootundlikku poliitikat, lõhub traditsioonilisi väärtusi ja polariseerib ühiskonda. Need väited ei pea paika ei juriidiliselt ega sisuliselt. 

Esiteks, Istanbuli konventsioon ei loo ega ole loonud uut sooideoloogiat. Selle tondi on EKRE ise ehitanud ja selle tondiga ta nüüd ka üksinda nii-öelda vapralt võitleb. Konventsiooni eesmärk ei ole ju mingisuguseid identiteete ümber defineerida, vaid ennetada vägivalda, mõista selle vägivalla põhjuseid ja kaitsta ohvreid. 

Teiseks, väide, et Eesti olemasolev õigusruum on piisav ja konventsioon ei anna midagi juurde, on eksitav. See konventsioon ei ole pelgalt karistusnormide kogum, see on ennetuse, ohvriabi, andmekogumise ja riikidevahelise koostöö raamistik. 

Kolmandaks, EKRE väidab, et see konventsioon lõhestab ühiskonda. Tegelikult ei lõhesta ühiskonda mitte see konventsioon, vaid teadlik hirmutamine, teadlik väärinfo levitamine. Kui nimetada naistevastase vägivalla vastast rahvusvahelist lepet pervopaktiks, siis andke andeks, see ei ole argumentatsioon. See on lihtsalt üks küüniline manipulatsioon, mille hind on Eesti inimeste ja Eesti naiste turvalisus. 

Istanbuli konventsiooni tegelik eesmärk on lihtne ja väärikas: et ükski naine, ükski laps ja ükski pere ei jääks vägivallaga üksi, et riik võtaks vägivalla ennetamist tõsiselt, et vägivalla ohver tunneks, et teda toetatakse. Ja 57 Riigikogu liiget on juba eelmise aasta lõpus selgelt kinnitanud, et riigi senistest suundadest ei taganeta ega kalduta kõrvale. Ennetus, ohvrite abistamine ja vägivaldsete inimeste karistamine jäävad Eesti Vabariigi prioriteetideks. Naistevastase vägivalla vastu võitlemise koostöö jätkub kõikides riigiinstitutsioonides ja vabaühendustes. 

Lõpetuseks tahan öelda, et Reformierakond usub Eestisse, mis seisab sirge seljaga, kaitseb nõrgemaid ega karda nimetada vägivalda vägivallaks. Eesti turvalisus ei ole pelgalt loosung, vaid inimeste igapäevane praktiline õigus. Nii et see valik, mida me täna arutluse all oleva eelnõu üle hääletades teeme, ütleb väga palju selle kohta, millist Eestit me tegelikult tahame ehitada. 

Muide, ma jälgin väga suure huviga, kuidas nüüd, kui järg jõuab hääletamiseni, hääletab Isamaa. Kas ollakse ühtselt Eesti naiste ja laste poolt ja vägivalla vastu või ei julgeta nagu siis, kui EKRE esitas Ukraina lippude eemaldamise eelnõu – mäletate ehk –, seisukohta võtta? Nii et, härra Lukas ja härra Reinsalu, kes kindlasti on ka kuskil, see valik on teie. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid, need, kes kõnelesid sellel teemal juba eelmisel nädalal, ja need, kes on praegu siin saalis! Me tõepoolest tegimegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine ehk Istanbuli konventsioonist väljumine. Tänu sellele on paljastunud siin Riigikogu saalis tohutu silmakirjalikkus, mis selle konventsiooniga on kaasas käinud, ja just avalikkuse jaoks. Kõik, kes on viskunud siin Istanbuli konventsiooni kaitsele, rääkides midagi naistevastasest vägivallast ja sellest, kui õudne see on – me kõik teame, et on. Ka seda eelnõu esitledes sai korduvalt räägitud, et me absoluutselt mõistame igasuguse naistevastase vägivalla hukka. See ei ole absoluutselt küsimus. Aga need inimesed, ka eelkõneleja, kes tegi siin väga jõulisi avaldusi, tegelikkuses ei tee mitte midagi peale suurte sõnade selleks, et päriselt ka naisi kaitsta. See asjaolu on tänu sellele, et me oleme selle eelnõu siin esitanud, ilmsiks tulnud. Aga vaatame siis sõnade taha. 

Eelmisel nädalal luges üks kolleeg Eesti 200-st ette statistika perevägivalla ja lähisuhtevägivalla juhtumitest, rääkis laste vastu suunatud seksuaalvägivallast, väristas siin kõvasti pead ja ma ei tea, kuhupoole ta siin süüdistavalt jälle vaatas. Aga vabandust, kõik asjaosalised, kes peaksid kogu selle statistika vähendamisega reaalselt tegelema – oleksid pidanud tegelema kõik need aastad, kui see Istanbuli konventsioon on kehtinud –, on sellesama rääkija enda erakonnast: siseminister Igor Taro ja justiitsminister Liisa-Ly Pakosta. Miks te ei tee midagi? Miks te ei ole midagi teinud? Selle asemel surusite siinsamas läbi näiteks seaduse, millega te andsite pedofiilidele võimaluse lihtsustatud korras peale karistuse kandmist asuda taas tööle lasteasutustes. Nii et ei ole vaja väristada pead, rääkides, et me peame kaitsma lapsi nende vastu suunatud seksuaalvägivalla eest. Te ise ju soodustate seda! Teie justiitsminister ei suutnud kaitsta vanu, elatanud naisi hooldekodudes jõhkrate vägistamiste eest. Teie siseminister ei ole leidnud vahendeid lähisuhtevägivalla vähendamiseks kõik need aastad. Ja see on fakt. 

Kõik see, mida te oma kõnedes siin rääkisite, näitab ju tegelikult, et te olete läbi kukkunud naiste kaitsmises – kõiges! EKRE vähemalt, kui me olime võimul, andis raha, konkreetset raha naiste varjupaikade jaoks. Siseminister Mart Helme oli see, kes kehtestas oma määrusega korra, et kui on vägivallajuhtum ja politsei läheb kohale, siis sealt kohapealt vägivallatseja eemaldatakse. Varem viidi varjupaika ära naine, mees jäi koju. Nüüd viiakse ära mees, eemaldatakse vägivalla põhjustaja. Ja seda tegime meie, teie ei ole mitte midagi teinud!

Aga läheme selle Istanbuli konventsiooni juurde. Naiste kaitseks on tegelikult Eestis vajalik õiguslik raamistik juba olemas: on karistusseadustik, ohvriabi seadus ja lastekaitsesüsteem, mis peaks tagama ohvrite kaitse ja toe. Ega probleem ei seisne ju seaduste puudumises, vaid nende rakendamises. Tuleme taas selle juurde, et kui naiste varjupaigad on alarahastatud ja kohtumenetlused venivad, siis ei paranda seda olukorda mitte ükski rahvusvaheline lepe. Niikaua, kuni meie oma riik ei muuda päriselt seda hoiakut, et läheme tühjadelt ja õõnsatelt sõnadelt päriselt üle tegudele, suurendame naiste varjupaikade rahastust, ja kohe palju, siis perevägivalla juhtumid ei kaogi mitte kusagile, ükskõik millistes konventsioonides me suuresõnaliselt osalised oleme. 

Sellest on palju räägitud, et konventsioonis määratletakse sugu kui sotsiaalset konstruktsiooni ja nõutakse stereotüüpsete soorollide väljajuurimist. See on fakt! See tähendab, et traditsioonilised pereväärtused, ema hoolivus ja isa kaitseroll, mis on ju hindamatu väärtusega, kuulutatakse selle konventsiooni kaudu vananenuks. Me juba näemegi ametlikke dokumente, kus on eemaldatud sõnad "ema" ja "isa" ning asendatud sõnadega "vanem 1" ja "vanem 2". Seda eelnõu me siin eelmisel aastal menetlesime, terve laste põlvnemine kirjutati ringi tänu sellele. 

Istanbuli konventsioon toob sisse laiendatud soomõiste. Ei ole vaja vastu vaielda, et ei too. Toob küll! Artikkel 4 keelab diskrimineerimise muu hulgas sotsiaalse soo alusel. Mida muud see tähendab? Praktikas tähendab see seda, et riik peab kohtlema meest naisena, kui ta end naisena määratleb. Mitme riigi kogemus ongi näidanud, et selline lähenemine ohustab kelle turvalisust? Naiste turvalisust! Just nimelt! See on näiteks juhul, kui bioloogiline mees, kurjategija, nõuab enda paigutamist naiste vanglasse või osalemist naiste spordivõistlustel. Sellest on siin saalis nii palju räägitud ja te ikkagi ütlete, et ei ole nii, ei ole nii! On küll! Tulgem tagasi selle juurde, et kui naine on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, te olete taandanud naise pelgalt sotsiaalseks konstruktsiooniks, siis keda see konventsioon tegelikult kaitseb? Mina väidan küll, et päris naisi see tegelikult ei kaitse kohe kuidagi. 

Ja konventsioon on sisemiselt vastuoluline. Ühest küljest räägitakse naiste kaitsmisest, teisalt aga traditsiooniliste soorollide väljajuurimisest. Naisi ei saa kaitsta, kui samal ajal kaotatakse ära arusaam sellest, mida tähendab olla naine. Mis on naine? Kes on naine? Vastake, kui oskate! Ka siin Riigikogus oleme näinud eelnõusid, mis ei kaitse enam naisi, vaid kaitsevad vähem esindatud sugusid. Näiteks ILO konventsiooni ratifitseerimine käis meil siit ka läbi. Seal räägitakse sugude võrdsusest, aga seda viisil, kus näiteks firmade ja asutuste nõukogudes ei räägita enam päriselt sugudest "mees" ja "naine", vaid räägitakse vähem esindatud sugudest ehk siis, ma ei tea, sellestsamast 20 soost, mida meil tänu Eesti 200 haridusministrile koolides juba õpetatakse. 

Istanbuli konventsiooni artikkel 14 näebki ette, et kooli õppekavadesse tuleb lisada mittestereotüüpseid soorolle käsitlevaid materjale, mis on kaasa toonud sellesama, millest ma rääkisin, [uudse] sooideoloogia leviku hariduses. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium just kinnitas äsja LGBTQ tegevuskava, mida haridusasutustes hakatakse ellu viima. Eriti keskendutakse transsooliste õigustele. See on ühiskonna lõhestamine. On! Ei maksa öelda, et ei ole. Teie lõhestate seda ühiskonda! See on riiklik ideoloogiline surve, mis püüab ümber kujundada ühiskonna alusväärtusi. Jaa, see nii on. 

Silmakirjalik on rääkida perede kaitsmisest, kui samal ajal vähendatakse peretoetusi ja surutakse kodused emad majanduslikku kitsikusse. Signe Riisalo muuseas oli minister ajal, kui vähendati lasterikaste perede toetusi ja võeti kodus olevatelt emadelt tervisekindlustus. Lapsi kasvatavate naiste toetamist nimetas ta lihtsalt elustiili kinnimaksmiseks. Kus on nüüd see Istanbuli konventsioon, mis räägib naiste ja laste kaitsmisest? Ei ole! Teie jaoks ei ole! Toetused ära, tugi ära, abi ära, rahad ära, ja siis tulete rääkima, et meie kaitseme naisi ja lapsi. 

Kõige meeletum aga on liberaalide poolt avalikkuse eest teadlikult varjatud, aga väga oluline [tõsiasi], et Istanbuli konventsiooni sildi all käib muuseas ka immigratsiooni mahitamine. Artiklid 59 ja 61 soodustavad kolmandatest riikidest sisserännet. See tähendab seda, et kui keegi tuleb ja ütleb, et teda kodumaal ahistatakse, siis Eesti riik on kohustatud ta vastu võtma. Seetõttu soovibki EKRE fraktsioon, et valitsus algataks Eesti väljaastumise Istanbuli konventsioonist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 751 lõpphääletus. Ma juhin tähelepanu, et muudatusettepanekuid selle kohta ei esitatud. Aga, head kolleegid, kuna juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus, siis me alustame selle hääletuse ettevalmistamist.  

Austatud kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni denonsseerimine" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 54, erapooletuid ei ole. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Liigume edasi. Tänane järgmine päevakorrapunkt on 33 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Palun avaldust siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Lugupeetud minister! Ma tutvustan teile Riigikogu saadikute nimel, kes on Keskerakonnast, Isamaast, Konservatiivsest Rahvaerakonnast ja Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, umbusaldusavaldust regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Ma tutvustan neid põhjuseid, miks meie arvates me peaksime siin ministrile umbusaldust avaldama. Ma tahan öelda, et küsimus ei ole ainult minister Terrase tegevuses. [Tema tegevus] näitab tegelikult selle valitsuse laiemat suunda ja selle valitsuse sihti. 

Me tahame öelda, et maaelu, mida ühistransport ja põllumajandus väga palju puudutavad, ei ole mingisugune nostalgia. Maaelu on julgeolek, see on toidujulgeolek, see on ühiskonna vastupidavus. Peaministri ülesanne ei ole ainult hoida valitsust koos ja valitsuse istungeid juhtida. Peaministri ülesanne on ka valitsuse tegevust suunata ja [kujundada] valitsuse tegevusele konkreetne väärtusruum, milles valitsus tegutseb. Nii et see umbusaldusavaldus täna – võtkem seda [suunatuna] mitte ainult konkreetsele ministrile, vaid võtkem seda kaudselt suunatuna kogu tänasele Eesti valitsusele, kes, nagu me oleme näinud, tahab võtta neilt, kellel kõige vähem on, ja anda neile, kellel kõige rohkem on. 

Nüüd konkreetsemalt, kui minna umbusaldusavalduse peamiste põhjusteni, siis neid on peamiselt kaks. Kõigepealt ettepanek, mis puudutab ühistransporti. Ja ühistranspordis konkreetsemalt seda, et ühe, teise või kolmanda stsenaariumi järgi peaks hakkama ühiskonna kõige nõrgem osa ehk siis lapsed ja eakad inimesed tasuma piletiraha. Ma meenutan, et üks olulisimaid regionaal- ja põllumajandusministri ülesandeid on tegelikult seista Eesti tasakaalustatud arengu eest. See väljakäidud plaan, mis puudutab lastelt ning pensionäridelt piletiraha kogumist maakonnaliinidel sõitvates bussides, tähendab tegelikult järjekordset hoopi väga paljuski just sellelesamale regionaalarengule, mille eest sellel ametikohal seista tuleks. 

Ma meenutan, olnud kunagi selle muudatuse juures, kui loodi Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, et üks selle loomise mõtetest ja põhjustest oli, et see on oluliselt tugevam ministeerium maaelu kujundamise koha pealt, nii põllumajanduse kui ka regionaalpoliitika koha pealt. Sellel ministeeriumil ja ministril pidi olema jõudu valitsuse laua taga seista nende küsimuste eest. Mõte oli, et mitte kunagi ei peaks sellel ametikohal olev minister viima valitsusse asju, mis on regionaalarengule kahjulikud, vaid et tal oleks jõudu seista ja öelda: "Stopp, siit läheb piir! Stopp, seda me ei tee! Stopp, Eesti inimesed vajavad hoopis teistsuguseid lahendusi!" Ma arvan, et see on üks põhjus, miks me täna siin umbusalduse juurde oleme jõudnud: minister ei ole seda võimalust kasutanud. Ja peaminister, loomulikult, ei ole andnud sellele valitsusele neid õigeid suundi, mis teed mööda edasi liikuda. 

Õpilastele, pensionäridele ja erivajadusega inimestele ei tasuta ühistransport niisama asi. See ei ole küsimus sellest, et asjad peavad olema riigis tasuta, vaid see on küsimus sellest, et inimesed pääseksid liikuma. Kes maaeluga kursis on, teab väga hästi, et ei ole mõtet pingutada maakonnakeskustes teenuste arendamisel, kui eakas inimene sinna kunagi ei jõua. Ei ole mõtet pingutada huvihariduses uute huviringide loomisel, kui lapsed sinna kunagi ei jõua. Need on ühiskonnagrupid, kellel enamasti ei ole oma transporti. Väga paljude laste vanematel ei ole ka võib-olla oma autot või need inimesed peavad käima tööl kuskil kaugemal, väljaspool maakonda. Meie aga lõpuks saavutame tulemuse, kus selle asemel, et tuge pakkuda ja võimaldada inimestele võrdseid võimalusi või tingimusi oma elu elamiseks igal pool Eesti piirkondades, nad seda ei saa. Me võimendame neid probleeme. 

Ma meenutan, et ühistranspordi puhul üks olulisimaid eesmärke, mis võiks sellele valitsusele ka väga korda minna, vähemalt teoorias, on majanduse areng, töökohad, ettevõtjate võimalused. Me teame seda, oleme seda näinud ka erinevatest regionaaluuringutest, et probleemiks on see, et inimeste jaoks liiguvad töökohad järjest kaugemale. Auto ostmine on aga teatud osale Eesti ühiskonnast teistmoodi murekoht. Kui ei ole ühistransporti, siis üks uuring ütles väga konkreetselt: inimesed ostavad omale auto, nende sissetulek on aga väike ja nad lihtsalt sõidavad ennast vaeseks. Nende palgast väga suur osa kulub tegelikult auto ülalpidamiseks, sellepärast et ei ole ühistransporti, mis viiks neid punktist A punkti B, et nad saaksid minna töökohta ja oma perele elatist teenida, aga et nad teistpidi saaksid olla tööl inimese juures, kes tegeleb ettevõtlusega, kes arendab ettevõtlust, et panustada Eesti majandusse. Lõppkokkuvõttes on majandus- ja rahanduspoliitika väga vale, kui me seame takistusi sellele, et maapiirkondades oleks rohkem parema palgaga töökohti, et seal oleks üldse rohkem töökohti, et ettevõtlus areneks. Kui seda ei ole ja neid takistusi seatakse ka ühistranspordi kaudu, siis me peame tekkivaid probleeme kuidagi lahendama. 

Nüüd, meile on jäänud arusaamatuks ja meie arvates pole ka tõsiseltvõetav argument, et piletihinna kehtestamisel või kuukaardi kehtestamisel on põhjuseks see, et siis me saame teada, kui palju inimesi ühistranspordiga liigub. Meil on siin saalis väga palju inimesi, kes on selle nüüd mitu korda üle kontrollinud, ja tõesti, ühistranspordikeskused erinevatest Eesti piirkondadest on öelnud, et nad teavad, kes nende bussidega sõidab, kui palju sõidab. Võib-olla on seal vaja midagi parandada, võib-olla on vaja midagi paremaks teha, aga sellest, et aastal 2026 ainuke võimalus teha kindlaks, mitu inimest sisenes bussi ja mitu inimest väljus bussist, on see, et kehtestada piletihind – vot sellest aru ei saa. 

Mina mäletan, kunagi me rääkisime, et me oleme tehnoloogiliselt arenenud riik ja et me võiksime sinnapoole jätkuvalt püüelda. Paraku on nüüdset tendentsi näha ka teistes eluvaldkondades, kuskohast see ambitsioon on kadunud. Ma arvan, et ambitsioon tehnoloogiliselt areneda on siin tegelikult täiesti kaduma läinud. Nii et kahjuks ei ole see jutt mitte kuidagi tõsiselt võetav. Me peame aru saama, et tulemus võib olla lõpuks vastupidine. Kui kehtestatav piletihind toob kaasa selle, et lapsed ja pensionärid oma [kehva] toimetuleku ja elukalliduse tõttu sõidavad ühistranspordiga vähem, siis statistiliselt saab ju teha järelduse, et inimesi sõidab vähe ja neid liine pole võib-olla vaja. Ja me võime kogu ühistranspordi planeerimist ja korraldust [muuta nii], et busse ja muud ühistransporti võetakse vähemaks. Kõik need arengud, mis puudutavad ühistranspordi reformimist – loomulikult, suund on õige, aga teostus on meie arvates täiesti vale. 

Nüüd, umbusaldusavaldusel on ka teine pool. See puudutab asjaolu, et Riigikontroll on oma auditis tuvastanud ja andnud üpris kriitilise hinnangu Eesti valmisolekule erinevateks julgeolekuolukordadeks. Me oleme väga palju rääkinud sõjalisest julgeolekust, aga me oleme rääkinud ka elanikkonnakaitsest ja laiemast julgeolekust. Selle üks osa lisaks varjenditele ja kõiksugu teavitussüsteemidele ja meditsiinilisele valmisolekule on loomulikult see, kas meil on olemas toiduvarud. Hoolimata sellest, et toiduvaru peab olema kindlustatud kogu elanikkonnale 14 päevaks, ei ole see Riigikontrolli auditi põhjal nii. Praegune toiduvaru on 10%-le elanikest 30 päevaks. Ja mure on selles, et vähemalt Riigikontroll ei tuvastanud, millisest eesmärgist või õigusaktist selline [asjade seis] tuleneb. 

Kui tagasi tulla laiema pildi juurde, siis me saame teha vaid ühe selge ja konkreetse järelduse. Kõigepealt, regionaal- ja põllumajandusminister ei ole kasutanud võimalust seista regionaalarengu eest, Eesti maapiirkondade eest, vaid on ise astunud samme selle vastu. Teine oluline tõsiasi on see, et valitsuses pole ka mitte keegi teine seda võimalust kasutatud. Me kõik teame, et sellised asjad ei sünni mitte ministeeriumis. Me oleme ju kõik teadlikud, et selle informatsiooni avalikustamisele eelnes valitsuskabineti nõupidamine. Valitsuskabineti nõupidamisel Hendrik Johannes Terras tutvustas ühistranspordireformi plaane, ja ma eeldan, et tutvustati ka seda plaani. Vaikiv, võib-olla ka häälekas toetus valitsuse ülejäänud liikmete poolt näitab terve valitsuse suhtumist sellesse küsimusse. 

Loomulikult ma võiksin eeldada – ma ei olnud küll kohapeal –, et mõned aastad tagasi ühistranspordireformi planeerides oli üldise piletihinna kehtestamine kõigile Reformierakonnas üks väga suur soov. Ma mäletan ka seda, et soovides üldse ühistranspordikorraldust Eestis paremaks teha, oli üks Reformierakonna tingimusi see, et tuleb hakata kõigilt piletiraha võtma. Ma ei ole teadlik, me ei ole teadlikud – minister saab meile seda kinnitada või selle ümber lükata –, võib-olla tõesti on minister siin Reformierakonna kui koalitsioonipartneri ja peaministri suuniseid täitnud. Sellega seoses, veel kord, on mu jutu teine pool [sõnum], et see ei ole mitte umbusaldusavaldus ainult regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, vaid see on umbusaldusavaldus kogu valitsuse poliitikale, mis puudutab elukallidusega võitlemist, inimeste heaolu kasvatamist ja regionaalpoliitikat. 

Me kõik teame, et sellel hetkel, kui poliitika muutub pelgalt mõneks Exceli tabeli kulureaks, kaob poliitikast inimene. On väga halb, kui selline asi juhtub. See teeb meid riigina nõrgaks ja paneb väga paljusid küsima, miks meil üldse sellist riiki on vaja ja kas niimoodi peaks edasi minema. Ega niisama pole öeldud, et toimetulek tänastel keerulistel aegadel on ka julgeolek. Minu poolt kõik. Aitäh! 

Suur tänu! Järgnevalt palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Kõigepealt võimalus sõnavõtuks kuni 20 minutit. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ja aitäh härra Läänemetsale selle sissejuhatuse eest! Enne, kui me läheme arutelu teemade juurde, pean ma vastama väidetele, mida on viimastel päevadel korduvalt esitatud. On öeldud, seda ka tänases umbusaldusavalduses, justkui oleks minister midagi välja mõelnud, paisutanud probleeme või külvanud hirmu, et seda teed minnes õigustada reformiplaane. Ma juhin tähelepanu sellele, et kõik see on Riigikontrolli auditites, statistikas ja riigi enda dokumentides aastaid kirjas olnud. Ma ei ole neid välja mõelnud. See [reformiplaan] ei ole algust saanud soovist kelleltki midagi ära võtta, see on alguse saanud vajadusest juhtida päriselt toimiva teenuse osutamist. 

Ühistransport ei ole hüve abstraktses mõttes, vaid konkreetne teenus: liin, kellaaeg, buss, juht, inimene ja reisija, kes peab päriselt kohale jõudma. Kui teenuse kasutamisest ei jää usaldusväärset jälge, ei saa me hinnata ei nõudlust ega kvaliteeti. See ei ole ideoloogiline küsimus, vaid elementaarne teenuse juhtimise loogika, mida kasutavad kõik toimivad transpordisüsteemid üle Euroopa. Sümboolne pilet, olgu see 1 euro, ei ole lahendus eelarveaugule ega eesmärk omaette. Selle roll on luua kliendi ja teenuse vahele päris suhe. Tasuta teenuse puhul kaob see suhe ära. Inimene ei ole enam klient, vaid on anonüümne kasutaja, kelle käitumist ja vajadust ei ole võimalik [usaldusväärselt] mõõta. 

Sama loogika on toodud välja ka varasemates transpordianalüüsides ja praktikute kirjutistes. Ilma minimaalse panuseta kaob teenuse distsipliin nii süsteemi kui ka kasutaja poole pealt. Väide, et valideerimine ei anna päris pilti, on poolik. Ükski andmeallikas ei anna mitte kunagi täiuslikku pilti, kuid ilma andmeteta ei ole üldse pilti. Riigikontroll on auditites selgelt öelnud, et praegune otsustamine tugineb puudulikule ja ebaühtlasele infole ning riigil puudub tervikvaade liinivõrgu tegelikust kasutusest. Me ei saa teha [arukat] valikut liinide hoidmise, tihendamise või uute avamise vahel, kui meil puudub elementaarne teadmine, kus ja millal inimesed päriselt sõidavad.

Tasuta maakonnaliinide eksperiment ei toonud kaasa stabiilset kasutajate arvu kasvu, küll aga tõi see kaasa süsteemseid moonutusi. Reisijad liikusid tasuta bussidesse ka seal, kus varem toimisid kommertsliinid või rongiühendused, suurendades avalikku dotatsiooni ilma selleta, et teenus paraneks. Koolitransport nihkus maakonnaliinidele, sest omavalitsustele oli see tasuta, mitte seetõttu, et see oleks parim lahendus lapsele. Need ei ole moraalsed hinnangud, vaid reaalsed kõrvalmõjud, mida me ei saa ignoreerida, kui me tahame süsteemi tervikuna parandada. 

Minu kohustus ei ole müüa lihtsat loosungit, vaid öelda ausalt, mille poolest süsteem enam ei tööta. Eurone pilet ei ole omaette eesmärk, vaid tööriist, et hoida liinivõrku alles, avada uusi ühendusi seal, kus neid päriselt vajatakse, ja vältida kõige halvemat valikut, liinide vaikset kadumist. Buss, mis ei tule, on inimesele alati valusam kui sümboolne omaosalus. Selle valiku eest ma vastutan ja selle loogika eest ma seisan. Kui riigil on formaalsed eesmärgid, millega pole seotud ei raha olemasolu ega vastutus, siis ei ole see mitte stabiilsus, vaid see on enesepettus ja segaduse ning, nagu me näeme, tülide allikas. Ministri kohustus ei ole seda enesepettust kaitsta, vaid see ära lõpetada. 

Umbusaldusavaldus ei vaidle sisuliselt faktidele vastu. See vaidlustab seda, et neist faktidest on avalikult räägitud. Aga just see ongi poliitiline vastutus: mitte hoida näilist rahu, kuni meil tuleb järgmine kriis. 

Austatud Riigikogu! Nüüd nende kahe teema juurde, mis on umbusaldusavalduse keskmes: ühistransport ja toidujulgeolek. Täna me ei aruta siin ühe ministri isikut ega ühte poliitilist otsust. Me arutame, kas riik suudab ausalt vaadata otsa lahendustele, mis ei tööta enam nii, nagu peaksid, ja kas meil on poliitilist küpsust neid süsteeme parandada, mitte ainult hallata. Umbusaldusavaldus on toonud siia saali kaks teemat: ühistranspordi ja varud. Need ei ole juhuslikud teemad. Mõlemad puudutavad riigi toimimist kriisi ajal ja ka igapäevaselt. Mõlemad puudutavad otseselt inimesi väljaspool suuri keskusi ja mõlema puhul on probleemid, mis on reaalsed. Ma alustan ühistranspordist. 

Austatud Riigikogu liikmed! Et hinnata, kas ühistranspordireform on põhjendatud või mitte, tuleb kõigepealt vaadata, kuidas me praegusesse seisu jõudsime. 2018. aastal kehtestati Eestis maakondlik tasuta bussisõit. Selle sõnastatud eesmärk oli parandada liikumisvõimalusi maapiirkondades ja suurendada ühistranspordi kasutamist. Riik võttis selle eest vastutuse ja kõik kulud täielikult enda kanda. Tasuta maakondlik ühistransport ei ole neutraalne otsus. See oli sekkumine ja sellel sekkumisel olid tagajärjed. Kui üks ühistranspordiliik on järsku tasuta, siis hakkab see teisi tõrjuma. Eestis juhtus täpselt niimoodi. Inimesed ei hakanud rohkem liikuma, piletiga rongi asemel mindi lihtsalt tasuta bussi. Rong ei saanud kaduda, sest ka rongiühendus oli vajalik. Ja tulemus oli käes: riigil tuli maksta bussi eest ja tuli samas ka rongi rohkem doteerida. Tasuta buss ei vähendanud riigi kulu, vaid tõstis seda teises kohas. 

Täpselt sama juhtus kommertsliinidega. Kui riik pakub tasuta teenust, ei saa piletiturul põhinev liin sellega konkureerida. Kommertsliinid kadusid ja sellega kadus ka paindlikkus. Kadus ka valik ja kogu vastutus jäi riigile. Nii tekkis süsteem, kus bussid olid täis, aga valel ajal, rongid sõitsid, aga suurema kahjumiga, kommertsliinid kadusid, omavalitsuse panus jäi varjatuks ja riik maksis aina rohkem, teadmata täpselt, mille eest. See ei olnud pahatahtlikkus, see oli tasuta süsteemi loogiline tagajärg. 

Riiki ei saa juhtida nii, et kliendi hinnasignaale ei ole ja andmed on osalised. Nii ei teki vastutust ega teki head teenust. Tekib hoopis segadus, mis läheb aina rohkem maksma, sest riik vastutab üksi kõige eest. Just sellepärast on ühistranspordireformi visioon tegelikult astuda samm tagasi. Tuleb astuda samm selguse poole, et buss, rong ja kohalik transport täiendaksid üksteist, mitte ei sööks üksteist välja, et raha liiguks sinna, kus inimesed päriselt liiguvad, ja et vastutus oleks õiglaselt sõitjate, riigi ja omavalitsuse vahel jagatud. 

Pärast tasuta maakondliku ühistranspordi kehtestamist on riigi dotatsioon maakondlikule bussiliiklusele kasvanud mitmekordselt. Samal ajal ei ole ühistranspordi kasutajate arv samas tempos kasvanud. Vastupidi, viimaste aastate statistika näitab, et autoga liikumise osakaal on kasvanud ja ühistranspordi oma vähenenud. Eestis tehakse aastas ligi 22 miljonit maakondlikku bussireisi. See on väga suur number, aga olulisem on see, mis toimub tegelikkuses. Viimase kümne aastaga on ühistranspordi kasutamine langenud, autostumine aga kasvanud peaaegu 60%-ni. Inimesed ei loobu ühistranspordist ideoloogilistel põhjustel, vaid praktilistel põhjustel: kui bussipeatus on kaugel või buss ei vii sinna, kuhu on vaja, või ei vii sinna piisavalt kiiresti või piisavalt sageli, siis valitakse auto. 

Ma tean, et sõna "pilet" tekitab paljudes ebakindlust. Maapiirkonnas elav eakas inimene kardab mõistetavalt, et see võib olla samm bussi kadumise suunas. Kui sõit pole enam tasuta, siis tuleb selle eest maksta. Aga ma kinnitan teile, et tasuta sõit tühjas bussis, mis varsti liinilt maha võetakse, ei ole parem lahendus kui väike piletitasu bussis, mis päriselt sõidab ja püsib graafikus. Seepärast ei ole pilet karistus, vaid pilet on kokkulepe. See on signaal, et teenusel on väärtus, ka kliendi jaoks on sel väärtus. Kuni me kohtleme seda tasuta hüvena, jääbki maakondlik ühistransport vaeslapse ossa, sest see ei maksa justkui mitte midagi. 

Tasuta teenuse puhul on reisijastatistika [puudulik], registreerimata sõit tasuta bussis on statistika mõttes nähtamatu. Pileti ostmisel muutub sõitja kliendiks ja kliendil on õigus nõuda, et buss oleks soe ja puhas ja jõuaks kohale õigel ajal. 

Ma tahan, et Eesti ühistransport oleks väärikas teenus, kus klient on kuningas, mitte säästlik lahendus neile, kes auto eest ei saa maksta, ehkki ühistransport on autost ikkagi kordades odavam. Piletimüük või sõidukaardi valideerimine ei ole ainult rahaline küsimus. See loob kliendi ja teenuse vahel selge suhte. Kui inimene kasutab teenust, on ta süsteemile nähtav, kui ta ei kasuta, siis tekib küsimus, miks ta ei kasuta ja mida peaks tegema, et ta seda kasutaks. 

Täna on ühistranspordis anomaaliad. On liine, mis paistavad andmete järgi tühjad, aga mille kadumine tekitaks kohalikus elus reaalse kriisi. Ja on liine, mis nagu on täidetud, kuid tegelikult on nõudlus mujal. Ilma usaldusväärse registreerimiseta juhime süsteemi osaliselt pimesi. Riigikontroll on oma auditis rõhutanud, et valideerimisandmed ei kirjelda piisavalt inimeste tegelikke liikumisvajadusi ning riigil puudub terviklik ülevaade süsteemi toimimisest. Pileti valideerimine ei ole vastus kõigile probleemidele, kuid on eeltingimus, et probleemid muutuksid nähtavaks. Ja ma tuletan meelde, et laste ja eakate puhul ei ole kunagi räägitud kulupõhisest hinnast, vaid suuresti soodustatud osalusest. Riik ei vabane vastutusest, aga vastutus peab olema ausalt jaotatud, et meil oleks raha liine tihendada ja isegi juurde teha seal, kus inimesed päriselt liiguvad. 

Nüüd toidujulgeolekust. Head kolleegid! Julgeolek ei ole ainult see, mitu tanki või mitu sõdurit meil on. Julgeolek on ka see, kas kriisiolukorras jõuab toit põllult poodi ja poest inimeseni. Riigikontroll on oma auditis valusalt aus. Riigil on aastaid olnud paberil eesmärk tagada kogu elanikkonnale 14-päevane toiduvaru. Reaalsuses ei oleks selleks mitte kunagi piisavalt raha eraldatud. Me oleme aastaid mänginud peitust: meil on poliitiline loosung, aga sellel puudub kate. 

Täna tagab Eesti Varude Keskus varu vaid 10%-le elanikkonnast. See on olnud pragmaatiline lahendus olukorras, kus raha pole. Aga me ei saa eeldada, et ametnikud lahendavad poliitilist vastuolu. Kui me tahame päriselt 14 päeva varu kõigile, siis tuleb see poliitiliselt otsustada ja kinni maksta. Kuid veel olulisem on mõista, et toidujulgeolek ei ole laoarvestus. Ukraina sõja kogemus on siin karm õpetaja. Kriisis ei ole otsustav see, kui täis on ladu, vaid see, kas tootmine, töötlemine ja logistika toimivad. Me võime ladustada tuhandeid tonne vilja, aga kui meil pole elektrit veski käivitamiseks või kütust ja toimivat logistikat, et  jahu pagari juurde viia, on see vili kasutu. Me oleme liiga kaua keskendunud sellele, mis on laos, ja unustanud selle, kuidas see tekib ja inimesteni jõuab. 

Toidujulgeolek algab tootmisest. Iga euro, mis läheb Eesti põllumehele ja toidutootmise elujõulisusse, annab kriisis rohkem kindlust kui euro, mis seisab konservina laos. Siin on meil ka selge juhtimisprobleem. Täna on vastutus killustatud. Eesti Varude Keskus, mis on meie operatiivne käsi, kuulub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse. Samal ajal on toidupoliitika, toidutootmine ja põllumajandus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi vastutusalas. Üks ministeerium vastutab põllumajanduse ja toiduga varustatuse eest, teine ministeerium vastutab laoseisu eest. See ei ole terviklik vaade. Toidujulgeolek vajab ühte peremeest. Seetõttu olen teinud ettepaneku kaaluda Eesti Varude Keskuse toomist Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse. See looks ühtse ahela põllust kuni kriisivaruni. See lõpetaks olukorra, kus strateegilised otsused venivad ametkondade vahel ja vastutus hajub. 

Nii jõuame varude teema ja tänase umbusaldusavalduse tuumani. Umbusaldusavalduses väidetakse, et minister ei ole suutnud tagada kriisivarusid. Riigikontroll ütleb midagi muud. Probleem ei ole ühe ministri tegevuses, vaid selles, et riiklikud eesmärgid, vastutus ja raha ei ole omavahel kooskõlas. Riigil on aastaid kehtinud eesmärk tagada kogu elanikkonnale 14-päevane toiduvaru, kuid selle eesmärgi täitmiseks ei ole tehtud vajalikke rahastusotsuseid ega määratud selget vastutajat. See vastuolu ei ole tekkinud eile ega ka üldse minu ametiajal. Riigikontrolli audit ütleb selgelt, et varude juhtimine on killustatud, vastutus hajunud ja otsustamine aeglane. See on süsteemne probleem. Sama muster kordub ühistranspordis, kus eesmärgid on suured, ootused kõrged, aga vastutus ja rahastus hajuvad asutuste vahel. Just sellepärast ongi ekslik käsitleda varusid kuidagi eraldiseisvana, isoleeritud teemana. Varud ei ole laonumber, varud on osa toimivast toiduahelast, tootmisest, töötlemisest, logistikast ja jaotusest. Kui see ahel ei tööta, ei päästa meid ka kõige täpsem varude arvestus. 

Siin seostub varude teema otseselt Euroopa Liidu rahaga. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on hoiatanud, et Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi siseriiklikud rahajaotused mõjutavad otseselt Eesti toidujulgeolekut. Euroopa Komisjon on kavandanud Eestile põllumajanduse ja toidutootmise toetamiseks vähem raha kui praegusel perioodil. Ja tootjate toetused jäävad ka 2027. aastal alla Euroopa Liidu keskmise. 

Eestile on ette nähtud 546 miljonit eurot tootjate sissetuleku lõhe leevendamiseks, kuid see raha ei ole ära kõrvamärgistatud põllumajandusele. Kui need vahendid ei jõua tootmisesse ja töötlemisse, väheneb meie enda tootmisvõime. Ja kui tootmisvõime väheneb, ei ole kriisi ajal enam midagi, mida varuda või ümber suunata. See ongi põhjus, miks varude küsimus ei ole ainult Eesti Varude Keskuse ja ühe ministeeriumi teema. See on riigi strateegiline valik, kas me seome eesmärgid, vastutuse ja rahastuse kokku või avastame kriisi ajal, et eesmärk ununes paberile. 

Kui Riigikogu leiab, et süsteemsete probleemide nimetamine on umbusaldusavalduse alus, siis on küsimus väärtushinnangutes. Kui Riigikogu leiab, et varude tootmise ja rahastuse seostamine on vajalik, siis on see reformide eeldus. Toidujulgeolek ei alga konservist, see algab sellest, kas tootmine on elujõuline, kas vastutus on selge ja kas rahastus vastab eesmärkidele. Ilma nende otsusteta ei ole varud mitte kindlus, vaid on õhuloss. 

Ma pean siin eraldi peatuma ühel teemal, Võrumaa inimestel. Viimastel päevadel on ühistranspordi arutelul kasutatud pealkirju ja näiteid, kus Võrumaa on toodud esile viisil, mis on jätnud mulje, justkui oleks probleem Võrumaa inimestes või justkui oleks keegi kuskil Tallinnas arutanud, kas võrukatel on õigus bussile või mitte. See ei ole olnud õige ja see ei ole olnud aus. Ma tänan Anti Allast sellele tähelepanu juhtimast. Minu eesmärk ei ole olnud kuidagi panna Võrumaad või ühtegi teist maakonda vastandusse Tallinna, Tartu või kellegi teisega. Regionaalministrina on minu töö, vastupidi, hoida Eestit koos ja rääkida ausalt sellest, miks süsteemid ei toimi, ja eriti seal, kus inimesed on kõige haavatavamad. Aga ausus ei tohi muutuda hooletuseks. Ja see läks valesti. Seepärast ma vabandan veel kord Võrumaa inimeste ees – mitte sellepärast, et keegi seda nõudis, vaid sellepärast, et see on õige asi, mida teha. Mitte ükski reform ei saa sündida nii, et inimesed tunnevad end sildistatutena või ärakasutatutena. 

Kui me räägime ühistranspordireformist, siis just Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa ja üldse Kagu-Eesti inimesed on need, kelle jaoks see reform peab lõpuks toimima hommikul tööle ja õhtul koju saamise mõttes. Kui me ei suuda neid inimesi hoida arutelu keskmes ja [suhtuda neisse] austuse ja väärikusega, siis ei ole meil moraalset õigust rääkida regionaalpoliitikast. 

Head ametikaaslased! Eesti ei vaja ilustatud aruandeid, Eesti vajab toimivaid lahendusi. Ma ei ole öelnud, et need reformid on lihtsad, ma ei ole öelnud, et need on valutud. Ma olen öelnud, et senine tee, kus paberil on kõik korras, aga tegelikkuses puudulik, ei ole jätkusuutlik. Täna ei ole küsimus selles, kas kõik on valmis. Küsimus on selles, kas me julgeme tunnistada tegelikku olukorda, et tasuta teenus, mis ei toimi, on kõige kallim teenus üldse ja et paberil eksisteeriv toiduvaru jätab kriisis kõhud tühjaks. 

Kui Riigikogu leiab, et probleemide aus väljaütlemine ja lahenduste pakkumine on põhjus umbusaldusavalduse esitamiseks, siis olen ma oma tööd teinud õigesti. Kui aga leiate, et neid probleeme tuleb lahendada, siis palun toetust selleks tööks, et saaksime ehitada riiki, mis toimib ka siis, kui on raske. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Enne kui küsimuste juurde läheme, ma tuletan meelde, et iga Riigikogu liige saab esitada ministrile kuni kaks küsimust. Küsimusi tõepoolest on. Esimesena küsib kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Esiteks: kas teie arvates maakondades elavad lastega pered ja pensionärid elavad juba nii hästi, et nüüd tulekski neilt hakata pileti eest raha võtma? Ja teiseks: te ise ütlesite, et piletiraha on vaja koguda, et riik teaks, kus ja kes kõige rohkem sõidab. Kas te jääte jätkuvalt selle teesi juurde, vaatamata sellele, et ühistranspordikeskused on juba öelnud, et see ei talu mitte mingit kriitikat, või oli see lihtsalt selline ebaõnnestunud väljend?

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan tagantpoolt. Eks ühistranspordikeskuseti on olukorrad erinevad, valideerimisandmed erinevad. Mõnes kohas need on paremini lahendatud, mõnes mitte nii hästi. Pimedust meil süsteemis on. Olulisem tegelikult on ka see, mis loob selle suhte, et kui sa maksad teenuse eest, siis on sul õigus nõuda selle teenuse korralikku kvaliteeti. See on kindlasti keskne. Aga andmete küsimisele on Riigikontroll korduvalt viidanud ja ma arvan, et see ei ole otseselt selle probleemi kogu tuum, aga see on üks tugev eeldus, et meil oleks parem pilt ees. 

Tegelik probleem just maapiirkondades on see, et laste puhul me räägime peamiselt huvihariduse saamisest. Koolitransport tuleb tagada kohalikul omavalitsusel ja see jääb kohaliku omavalitsuse vastutuseks. Aga kui me räägime huviharidusest, siis [ringid ja treeningud] lõpevad tihtipeale erinevatel kellaaegadel, mis tekitab olukorra, et kui [busside] väljumisi on liiga vähe, siis ainult osa lapsi saab koju, sinna kohta, kuhu nad tahavad saada.

Peamiselt see on meil välja toodud koostööseminaridel, kus me kohalike omavalitsustega seda probleemi oleme arutanud. Praegune liinivõrk ei suuda seda ära teenindada. Ja tulemus on ikkagi see, et lapsevanem, kui ta tahab, et ta laps käiks huvihariduses, peab lapse sealt ära tooma, sest buss on läinud kas liiga vara või peab laps paar tundi aega parajaks tegema, kuni läheb järgmine buss. Siin ongi küsimus selles, kas teenus vastab klientide vajadustele.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra minister! Teile avaldatakse umbusaldust väga lihtsal põhjusel. Regionaalpoliitika on absoluutselt läbi kukkunud. Poole postkontoritest te panete kinni, ühistransport muutub tasuliseks nii koolilastele kui ka eakatele, maakohad tühjenevad ja ääremaastumine ainult süveneb. Isegi laste sünni registreerimist, kui te seda ei tea, ei ole omavalitsusel enam õigust teha, seda saadetakse tegema kuskile maakonnakeskusesse. Ja omavalitsus ei saa seda paberkandjale välja trükkida, ikkagi saadetakse näiteks, ma ei tea, Maardust Tallinnasse. Ja omavalitsus on jällegi sunnitud võtma enda kanda need äpardused, mida teie valitsus tekitab. Ma toon teile näite. Politseijaoskond peksti Maardu linnast minema. Omavalitsus andis oma ruumid, et politseijaoskond jääks Maardu linna. Sama on praegu postkontoriga, me anname neile võimaluse edasi olla. 

Aga küsimuse juurde. Kuidas te selgitate, et selliste otsuste juures peaksid inimesed uskuma, et valitsusel on üldse plaan Eesti piirkonnad elus hoida? Ja miks peaksite just teie selle poliitika eest vastutama?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mure on mõistetav. Räägime kõigepealt postiteenusest, sellest me oleme siin varem ka rääkinud. Postiteenuse olemus on kõvasti muutunud. Tänapäeval saadetakse üksteisele rohkem pakke, posti kasutatakse peaasjalikult rahvusvaheliste ärikirjade saatmiseks ja jõulude ajal üksteisele postkaartide saatmiseks. See on suurem osa postiteenusest. Inimesed on ümber harjunud, postkontoreid kasutatakse vähem ja liigutakse aina rohkem pakiautomaatide suunas. Sellega on Eesti Post ka arvestanud. Need sulgemised on Eesti Posti juhatuse otsused, minister neid isiklikult ei tee. Kindlasti on oluline, et postiteenus vastaks esiteks võimalustele ja sellele, et inimestele oleks see teenus tagatud. Selle jaoks on Eesti Postil väga mitmeid erinevaid lahendusi. 

Kui me räägime regionaalpoliitikast, siis ma kindlasti ei annaks hinnangut, et see on läbi kukkunud. Me oleme viimasel finantsperioodil investeerinud maapiirkondadesse üle 800 miljoni euro ettevõtlustoetustena, kohalike omavalitsuste toetustena, kogukondade toetustena. Eesmärk on seda suurendada. Hetkel umbes 30% nendest investeeringutest läheb Tallinnast ja Tartust väljapoole. Eesmärk on suurendada see 40%-ni. Ma arvan, et see eesmärk on realistlik ja see kindlasti aitab seda [probleemi] vähendada. 

Ühistranspordi puhul me räägime ju sellest, et tuleb parandada teenuse kvaliteeti, et see vastaks sõitjate vajadusele ja et me ei oleks olukorra ees, kus me peaksime selle tõttu, et liine kasutab vähe inimesi, et vähe inimesi bussiga sõidab, need liinid maha võtma. Ma ei näe seda otsustusprotsessi: kes ikkagi ütleb, et need kaks inimest, kes teatud liinibussiga sõidavad, on see ebaefektiivsuse piir ja et need inimesed ei tohi sellega sõita? Meil vaja selleks lahendusi.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea minister! Sellele, kas regionaalpoliitika on läbi kukkunud või mitte, olete te ise oma hinnangu andnud oma arvamusloos, mis avaldati Postimehes, kus te süüdistasite ka Võru inimesi. Loodetavasti te saite aru, mis arvamusloole te oma nime alla panite. Igal juhul ma soovitan teil selle arvamusloo korralikult läbi lugeda, siis saate aru, mis hinnangu te regionaalpoliitikas enda tööle andsite selles arvamusloos. 

Te väitsite, et oleks vaja kehtestada piletitasu, sellepärast et meil puuduvad nii-öelda kontrollarvud. See on teie väide. Samas ütlevad transpordikeskuste juhid, et meil on kõik andmed olemas ja minister võiks tulla meie juurde ja küsida. Milles üldse küsimus on? Küsimus on selles, kas transpordikeskuste juhid valetavad või teie valetate. 

Lisaks sellele, kui me räägime toiduvarudest, siis te siinsamas oma kõnes märkisite, et selleks, et toiduvarud tagada, päriselt toiduvarud tagada – need olid teie sõnad –, on vaja poliitilist tahet. Millal see poliitiline tahe siis sellel valitsusel ükskord tuleb, et [soovitakse] päriselt tagada toiduvarud meie inimestele?

Aitäh! Alustame siis esimesest küsimusest. Ma selgitan, et andmete osakaal on üks väike osa [probleemist]. Selle on toonud välja Riigikontroll ja seda hinnangut ma usaldan, et need andmed ei ole transpordikeskusteüleselt terviklikud ja vahel on andmete osakaal erinev. Ma seda küll ei julge öelda, et meil on kõik andmed olemas. Aga ma ei tahaks hoida seda fookuses, sest see ei olegi kõige olulisem. Kõige olulisem on tegelikult laiemalt vaadata seda, kuidas me saame tagada, et ka hajaasustuses, mis on meie riigi suur väljakutse, oleks tagatud ühiskondlik transport mõistlikul viisil, et see vastaks vajadustele. 

Toon näite. Praegu on meil väga mitmes piirkonnas ÜTK kaudu võimalus, et hajaasustuses saab eakas inimene hommikul apteeki ja poodi sõita ja tagasi saab ta alles nelja tunni pärast, kuna rohkem rahalist võimekust ei ole. See tähendab seda, et poes ja apteegis isegi väga rahulikult ringi vaadates kestab see käik tund või tund ja pool ja järgmised kaks ja pool tundi on vaja oodata, et tagasi saada. Need on reaalsed probleemid, mis on väga tugevalt tõstatatud, ja on oluline viia graafik vajadustega vastavusse. 

Tulles teise küsimuse juurde [selgitan], et see, varude keskusel ei ole valitsuse kehtestatud eesmärk täidetud, ei tähenda seda, et Eesti riigil ei oleks kriisiolukorras toiduvarusid. Kui tõstatati see probleem, et ei ole piisavalt ressurssi, et see eesmärk täita, siis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium töötas kohe lahenduse välja. See lahendus on kriisipoed, kriisipoodide võrgustik. Meil on lähenemine, et me ei saa seda kõike laos hoida. Me peame toetama tootmist, me peame toetama tööstust. Kui tootmine ja tööstus on tugevad, siis on meil ka toidujulgeolek tagatud ja kriisipoodide võrgustiku kaudu on võimalus seda kraami ka rahvale kätte jagada. 

Nii et varude keskuse eesmärk on täitmata, kuid ma hindan, et iga päevaga muutub riigi üldine kriisivalmidus toiduvaldkonnas aina kindlamaks. Aga selle jaoks ongi oluline, et me suudaksime hoida põllumajandust ja põllumajandustoetusi samal tasemel, mis praegu, et see valdkond saaks areneda ega teeks samme tagasi.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Minu arust teie ei mõista, mis on valitsuse ühe või teise otsuse tagajärjed. Võtame kas või automaksu ja kõige selle, mis selle menetluse käigus läbi arutati. Räägiti, kuidas nüüd hakkame päästma keskkonda ja maailma ning teeme parema bussiliikluse. Elu näitab seda, et ainult kulud pandi peale, ja valdavalt maainimestele, kellel on autot rohkem vaja, aga bussiliiklus pole kuskilt paranenud. Vaatame nüüd seda olukorda. Te tahate selleks, et saada aru, kes bussiga sõidab, võtta miljonid ära Eesti lastelt ja vanuritelt. Samal ajal teete kingituse Läti maksumaksjatele, parandades nende rongiliiklust Eesti maksumaksjate raha eest rohkem kui miljoni euro eest. Inimesed küsivad, ja täiesti põhjendatult, millest ministrid aru ei saa või millest valitsus aru ei saa. Ma küsin teie käest esimese küsimusena: kui suur oli teie ministeeriumi ülekantavate vahendite hulk eelmise aasta eelarvest selle aasta eelarvesse selles 1,7 miljardis?

Aitäh selle küsimuse eest, mis väga kergelt seondus selle eelneva looga! Ühistranspordis tõusevad kulud igal aastal, see samm on umbes 10 miljonit eurot aastas. See läheb kallimaks puhtalt selle tõttu, et bussijuhtidele tuleb rohkem palka maksta. Kütuse hinnad on vahepeal küll stabiliseerunud, vahepeal ka langenud, aga üldiselt tõusvas trendis. Kulude üldine tõus ka taristutasude ja muude näol teeb selle tõusu hüppeliseks. Sellel [taustal] on vaja transporti parandada. Seda on küll tehtud, tegelikult on ka viimase paari aasta keerulistes oludes üldine liinikilomeetrite arv kasvanud, bussiliiklus on marginaalselt paranenud, aga kui me tahame näha arenguhüpet ja muuta selle teenuse palju paremaks, siis on meil vaja teha konkreetseid otsuseid. 

Ületulevate vahendite koha pealt on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium olnud üks eeskujulikumaid. Täpse numbri võin teile saata meili peale. Ma tean aga seda, et väga suuri ülejääke ei ole. Me oleme seda optimeerinud. Need ülekantavad vahendid, mis üldiselt tekivad, on seotud toetustega, tihtipeale regionaaltoetustega, mida ei jõuta lihtsalt välja maksta, kuna need perioodid on pikemad. Ja siis makstakse välja järgmisel aastal. See on suurem osa ületulevatest vahenditest. See kindlasti ei ole Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis suur probleem olnud ja ka rahanduskomisjon on tõdenud, et toimetatakse mõistlikult.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kui selle varude keskuse juurde tulla, siis tundub kuidagi eriti kummaline, et nüüd te olete leidnud lahenduse või ministeerium pakkus lahenduse lõpuks välja. Peale seda, kui Riigikontroll tegi auditi, lõpuks leiti lahendus. Te ütlesite, et on kriisipoed ja tootjate toetamine. Mis siis konkreetselt hakkab toimuma selle varude keskuse puhul? Lahendus ei ole see, et tuua ta Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi alla. Mis on need konkreetsed lahendused? Sõnades, ma näen, et te olete päris julge ja ette vaatav, et kõiki asju teha. Aga mis on need konkreetsed asjad: kuidas need kriisipoed tulevad, millised on tootjatele toetused ja millal on võimalik näha nende kriisipoodide nimekirju?

Aitäh selle küsimuse eest! Te panete mind muidugi natukene keerulisse olukorda. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium pakkus sellele küsimusele lahenduse ammu enne Riigikontrolli sekkumist. Kriisipoodide [arendamine] edenes koostöös varude keskusega jõudsalt ja Riigikontrolli [audit] ei olnud see murdepunkt. [Riigikontroll] lihtsalt tõdes, et valitsuse otsus ja varude keskuse ressursid ei ole kooskõlas. See on minu hinnangul lõplik Riigikontrolli töö tulemus. Nende [järeldus] on õige ja seda tulebki muuta. Kriisipoodide arendamine on läinud väga jõudsalt, aga kuna meil on minu teada [pooleli] arutelu Siseministeeriumiga, kas need kriisipoodide nimekirjad avalikustatakse või mitte, siis ma igaks juhuks ei hakka neid asukohti praegu välja tooma. Aga eraviisiliselt Riigikogu liikmele on need kindlasti kättesaadavad.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Ikka sellest varude keskusest. Ma näen, et te justkui võtsite omaks Riigikontrolli kriitika varude keskuse kohta. Samas on kummaline lugu, et valitsus ei suuda omavahel tegevust koordineerida. See eesmärk, mille valitsus on seadnud, on täiesti risti Eesti Varude Keskuse oma mõtetega. Siis teie olete välja pakkunud oma plaani. Kõik käib justkui improviseerides. Aga valitsus peaks tegutsema koordineeritult, mõtestatult, kokkulepitult, milliseid samme te siis kavatsete astuda. Praegu on teil nagu silotorn, kes otsustab omaette, et ei, me teeme selle protsendi, me hoiame neid varusid sedasi. See peaks toimuma Stenbocki majas koos: panete sihi paika, teete ettepaneku ja tehakse mingi selge [plaan], selge otsus. Millal te selleni jõuate ja miks siiani ei ole selle peale mindud?

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, Riigikontrolli kriitika, et eesmärk ja rahastus ei olnud kooskõlas, on minu hinnangul adekvaatne Tõesti, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil ei ole varude keskuses isegi nõukogu liiget. Ehk siis info kättesaadavus, kui seal midagi muudetakse, on keeruline, kui nad seda just ise ei tule pakkuma või me ei oska seda ise kuskilt kogemata küsida. Minu eesmärk on tulla valitsusse laiema ideega või memorandumiga, kuidas toidujulgeoleku olukorda tervikpildina vaadata. Selle teema tahan valitsuse lauale tuua. Ma kavatsen seda teha järgmise paari kuu jooksul ja vaadata üle ka need valitsuse otsused, millel ei ole katet või mis ei ole enam kooskõlas. Laiemalt ongi selle juures jätkuvalt oluline see, et meil oleks tugev algtootmine ja tugev tööstus. Selle jaoks on äärmiselt oluline, et tulevasel rahastusperioodil oleks põllumajandussektoril ehk põllumajandustootjatel ja töötlejatel võimalik investeeringuid teha samas mahus kui praegusel perioodil. See on väga tähtis osa sellest plaanist.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud umbusaldatav! Tegelikult te räägite meile siin mingit bürokraatlikku häma lihtsalt ja eks see varjab lihtsalt teie totaalset ebakompetentsust. Teil ei ole mingeid vastuseid ühistranspordi teemadel. Ma tuletan meelde, et esimese Eesti Vabariigi ajal, juba 1920. aastate lõpus oli terve Eesti kaetud kitsarööpmelise raudteevõrgustikuga, mis aitas inimestel liikuda, mis aitas kaupu liigutada, mis aitas turgudele minna, mis aitas tootjatel viia oma [kauba] kuskile meiereisse, kusagile mujale tootmiskeskusesse. Jah, ajad on muutunud, aga meil ei ole mitte midagi toimunud. Kui meie olime valitsuses, siis me tulime välja selle niinimetatud PPP-projektiga, Public-Private Partnership. Oi, missugune kisa oli! See on kallis, see ei tööta! Kui oleks seda edasi aetud ka järgmiste valitsuste poolt, siis see töötaks, meil oleks neljarealised teed suurtesse linnadesse olemas. Nüüd ei ole mitte midagi. Mitte midagi ei ole! Ja kui tulla varude agentuuri juurde, siis muide mina olin …

Aitäh!

… jaa, ma kohe lõpetan. Mina olin, muide, see mees, kes kogu selle asja käima pani siseministrina …

Hea kolleeg, palun küsimus!

… aga kuulge, meil kodu- ja töökord ei kehti enam. Miks meil siis kellaajad peaks kehtima?

Hea kolleeg, aitäh! Kui te ei soovi küsimust esitada …

Ma soovin küsimuse esitada, aga ma ei saa küsimust esitada.

Jah, sellepärast, et te kirjeldasite …

Jah, ma esitan küsimuse: mida te kavatsete teha, et tegelikult oleks toidujulgeolek tagatud?

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei saanud täpselt aru, kuna siin tekkis väike diskussioon, et kas te olite siis varude keskuse asutaja või mitte. Aga kindlasti on varud väga oluline osa Eesti toidujulgeoleku tagamise süsteemist. Sellel on oma [eesmärk], just see, et pehmendada [olukorda] paaril päeval, kui ülejäänud süsteem on vaja käivitada. See koostöö kindlasti jätkub.  

Toidujulgeoleku tagamisel on praegusel hetkel võti selles, et järgmisel Euroopa Liidu rahastusperioodil meil oleks võimalik teha jätkuvalt investeeringuid ning toetada toidutootmist ja toidutööstust. Need peavad olema konkurentsivõimelised ja varustuskindlad ning nende toimepidevust tuleb arendada igal moel. See on see, mis tagab Eesti toidujulgeoleku. Aga varudel on selles kindlasti ka oma osa.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Te väitsite, et pensionäril pole midagi maksta 20 eurot kuus ühistranspordi eest, et olla nii-öelda klient soojas bussis. Aga mida te soovitate pensionärile, kelle pension on 600 eurot ja kelle jaoks see 20 eurot tähendab tervelt ühe päeva toimetulekut kuus? Kas te soovitate tal vähem süüa, loobuda ravimitest, jätta arved maksmata või üldse mitte enam kodust välja minna? Mida te soovitate inimesele, kes loeb sente ja kelle eelarve on sendi täpsusega paigas?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan seda muret. Arutelu piletitasu üle on teretulnud. Minu jaoks on oluline see, et alati on võimalus osta ka üksikpilet, kui transporditeenust ei kasutata regulaarselt. Tihtipeale, nagu on välja toodud ka artiklites, on see variant, mida ka eakad inimesed kasutavad, et osta üksikpiletid siis, kui on vaja kusagil käia. Nii saab seda summat oluliselt vähendada. Sellisel juhul on tegemist kümnete sentidega. Minu arust olulisem on ju see, et inimene saaks liikuma, et ta, nagu te ütlesite, ei peaks koju jääma. Ta kindlasti ei tohiks pidada koju jääma. Eesmärk ongi see, et inimene ei peaks koju jääma, et tal oleks võimalik käia poes, linnas kohvikus, apteegis või haiglas ja saaks mõistlikul ajal ka tagasi, et tal oleks see teenus tagatud. Kõige kriitilisem ongi see, et meil on põhimõtteliselt kolm võimalust ühistranspordis: kas riigi poolt igal aastal mitmeid, kui mitte kümneid miljoneid rahastust suurendada – see on lahendus, mida on kasutatud –, kehtestada mingil määral omaosalus – praegu on omaosaluse osakaal bussitranspordis 9%, kokku umbes 7,5 miljonit eurot – või siis vähendada liinivõrku. Nendest kolmest valikust lööb liinivõrgu vähendamine kindlasti kõige valusamalt just maapiirkondi ja hajaasustust. See oleks viimane valik, mille ma nendest kolmest valiksin.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu küsimus on selline. Kas vastab tõele ühe koalitsioonipoliitiku väide, et teie reformierakondlastest partnerid seadsid üheks tingimuseks, et saada reservfondist ühistranspordirahad lahti ja need liiguksid põhieelarvesse, et selleks tuleb kõigile sõitjagruppidele kehtestada pilet ja lisaks sellele vähendada elukallidusest tulenevat iga-aastast ühistranspordi dotatsiooni kasvu? Kas need kaks väidet vastavad tõele ja mis on teie seisukoht nende kohta?

Aitäh selle küsimuse eest! Eesmärk oli tagada stabiilne rahastus, mille üle mul on hea meel ja mis tegelikult võimaldab 2026. aastal jätkata teenuse osutamist samas mahus. Otseselt mingeid tingimusi seoses piletihindadega või summa vähendamisega ei olnud, küll aga oli tingimus esitada nägemus, kuidas oleks võimalik süsteem jätkusuutlikuks muuta, kuidas seda arendada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tegelikult on selline tunne, nagu teeks jaanuarikuus heina. Nii vale teema hetkel, kui me peaksime rääkima tegelikult töökohtadest maapiirkondades, peaksime rääkima sellest, kuidas põllumajandussektorit toetada, et iga päev ei pandaks ettevõtteid kinni ega kaotataks töökohti. Selle asemel räägime, kas õpilased ja pensionärid peaks saama kuidagi edaspidigi ühissõidukitega sõita. Kui te nüüd ametisse jääte, kas te päriselt toote lauale poliitilise algatuse, kuidas Eesti poliitikat mõjutada ja eest vedada selles valdkonnas, et maapiirkondades oleks võimalik ka selles maksupoliitilises rohepöörde olukorras ettevõtjatel ellu jääda?

Teine ettepanek puudutab kitsalt ühistranspordi valdkonda. Kui te tahate midagi teha, siis tehke see otsus ära, et seal, kus on tasuline ühistransport – meil ei ole igal pool tasuta ühistransport, ka nendele inimestele, kes tööl käivad –, see raha laekuks nendesse piirkondadesse, kus seda tasu küsitakse, mitte seda ei võeta ära. Saab teha asja paremaks.

Aitäh nende ettepanekute eest! Esimene oli küll vist ka küsimus. Ettevõtluse arendamine Tallinnast ja Tartust väljaspool on üks valitsuse eesmärkidest. Eesmärk on, et investeeringud läheksid 40% ulatuses nendest keskustest väljapoole maapiirkondadesse – just selleks, et tagada seda, et oleks võimalik riigi toel teha investeeringuid ja arendada ettevõtlust. Mõned meetmed toimivad paremini, mõned halvemini. Regionaalarengu osakond tegeleb iga päev sellega, et need meetmed välja töötada ja neid koostöös kohalike omavalitsustega, kohalike ettevõtjatega [analüüsida], et need vastaksid vajadusele ja oleksid kasutatavad. Ma arvan, et see 800 miljonit, mis perioodi jooksul on investeeritud, on näide sellest, et see on oluline.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Te andsite alles hiljuti Postimehes intervjuu, kus te ütlesite, et miks peaks tallinlane kinni maksma näiteks bussid Võrumaal või mõnes muus maakonnas. Mul on väga lihtne küsimus: kuidas te üldse peate sellist mõtte[avaldust] kohaseks, arvestades, et te olete just regionaalminister? Te peaksite rohkem muretsema just regionaalarengu pärast, just maal elavate inimeste pärast, mitte Tallinnas elavate inimeste pärast. Meie ühiskond on eelkõige ehitatud üles solidaarsusele ja ka see maksusüsteem puudutab regionaalarengut. Selles ongi küsimus, et kes siis veel kui mitte teie regionaalministrina ei peaks muretsema just erinevates maakondades elavate inimeste pärast. Mul ongi küsimus: äkki te võiksite selgitada seda mõttevälgatust?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, eesmärk ei olnud vastandada. See kukkus kehvasti välja, ma seda tunnistan. Mõte on pigem selles, et eks hajaasustuses paratamatult on teenused kallimad. Kui me kasutame selle kalliduse vähendamiseks riiklikku rahastust, mida me senimaani oleme teinud, siis maksavad selle kinni kõik. Minu hinnangul on õiglane arutada ka omaosaluse osakaalu nende haavatavate gruppide puhul, kellest me täna peaasjalikult räägime, seda aga kindlasti mitte turutingimustel, vaid suure allahindlusega. Just sellel eesmärgil, et meil oleks võimalik ka väljaspool Tallinna ja Tartut ehk siis hajaasustuses busse käimas hoida, arendada ja parandada ühistranspordi kättesaadavust. See on asja mõte.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! 1. jaanuaril jõustus teie valitsuse kehtestatud nii-öelda maksuküüru ehk lineaarse tulumaksu vabastus väiksema sissetulekuga inimestele. See kaotati ära ja sellega saime nii mina kui ka teie raha juurde: mina konkreetselt 154 eurot kuus, teie ilmselt natuke rohkem. See on aasta peale umbes kahe kuu keskmine pension. Te pidasite siin pika kõne ja rääkisite, et teil on kahju, aga riigil tuleks 2 miljonit kokku hoida pensionäride ja laste transpordi pealt. Kuidas teile tundub, kui adekvaatne see arutelu meil siin täna on? Kas see ei tundu natuke ebaõiglasena?

Aitäh! Parlamendi arutelud nende temade üle on minu hinnangul väga vajalikud ja ma arvan, et see on oluline, et me täna seda diskussiooni siin peame.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Paar nädalat tagasi õnnestus meil pidada arutelu teie erakonna juhi Kristina Kallasega. Küsimuse all oli huvihariduse kättesaadavus. Konkreetselt selleks hetkeks olite te juba ka oma plaani välja käinud ja mul õnnestus tema käest küsida selle kohta, kuidas selle maakondliku tasuta ühistranspordi kaotamisega on, kas on analüüsitud, millist mõju see avaldab lastele. Huviharidus[ringi või treeningule] jõudmiseks kasutavad lapsed just enim ühistransporti. Minister vastas mulle, et selleks hetkeks ei ole seda analüüsitud ja ta ei oska öelda, mis see mõju võiks olla. Ma küsingi, kuidas nüüd praegu on: kas te olete seda analüüsinud või mitte? 

Teine küsimus on ka. Oma kõnes te ütlesite, et te ei taha, et ühistransport oleks säästlik lahendus neile, kellel pole autot. Aga miks te ei taha? Minu arust see on täiesti normaalne eesmärk.

Seda viimast mõtet ma täpsustan, kui te lubate. Eesmärk ei tohiks olla ainult säästlik lahendus. See peaks olema ka kvaliteetne lahendus, mis vastaks vajadusele. Analüüs käib konstantselt. Meil on ministeeriumis ühistranspordi osakond, kes peab regulaarseid kohtumisi ja arutelusid, ka hajaasustuses kohapeal, et teada saada, mis need kitsaskohad on. Kõige rohkem välja toodud probleem on see, et huvi[ringidesse] liikumine või sealt ärasaamine, kuna bussid ei käi piisavalt tiheda graafikuga ja kõik asjad ei lõpe samal ajal, kuigi seda üritatakse koostöös teha, ei vasta kooliõpilaste vajadustele. See on tuumprobleem. Nüüd ongi küsimus, kas lapsevanem on nõus ka ise midagi maksma, et suurendada või tihendada võrku, et see vastaks vajadusele. Kui sa pead lapsele autoga järele minema või veel hullem, laps ei saagi huviharidust selle tõttu, et buss väljub valel ajal, siis on selle hind väga kõrge. See ongi selle arutelu mõte. Minu hinnangul on oluline pidada diskussiooni, kuidas me saaksime transpordivõrku parandada. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tegelikult ega teie suust seda lauset kuuldes väga ei imesta, sest Eesti 200 programmis portaalis "Sõna ja tegu", mis pandi üles 2023. aasta valimiste eel, oli teil lausa selline punkt: kaotame maksumaksjale väga kalli ja raha rumalalt kulutava tasuta maakondliku ühistranspordi süsteemi. Selline punkt oli seal. Minu küsimus aga puudutab seda. Kas teile ei tundu, et mingi asi on nagu tagurpidi läinud? Peaminister üritab nüüd siis seda selgitada. Kas ei peaks olema niimoodi, et kõigepealt on mõeldud, siis öeldud ja siis tehtud? Praegu mulle tundub, et te olete öelnud, nüüd siis ilmselt mõtlete, vaatate ja kaalute. Me oleme ka selle tõttu umbusaldusavaldusele alla kirjutanud, sest see tähendab regionaalselt väga-väga paljudele inimestele haavatavasse seisu sattumist. Kuidas teile tundub: te rääkisite, mis kõik on hästi tehtud teie poolt, aga järsku ikkagi midagi läks valesti? Kas te tunnistate, et see on põhjus, et me praegu neid küsimusi esitame?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest on see Eesti 200 programmis. Siin on küsimus pigem selles, et minu jaoks on see arutelu oluline. Ma tulen tagasi kolme fundamentaalse osa juurde, mis ühistranspordis on. Selleks, et teha seda jätkusuutlikuks, on meil kolm varianti. [Üks variant on], et me suurendame igal aastal rahastust. Seal on meil kaks eraldi teemat, mis tulevad juurde. Üks on bussijuhtide palga kollektiivleping ja teine Rail Balticu valmimine, mis kõigele lisaks nõuab lisaronge. See tähendab seda, et rahastus[vajadus] muutub hüppeliselt suuremaks. Ma eeldan, praeguste hinnangute kohaselt vajaksime mitukümmend miljonit igal aastal juurde. Riigi rahalise seisuga te olete kursis, olete ise ka välja toonud, et eelarve seis ei ole kõige parem. Ehk siis see [lahendus] tundub mulle jätkusuutmatu. Teine variant on arutada omaosaluse suuruse üle ja kolmas variant on vähendada liinivõrku.  

Kui me vaatame neid kolme varianti, siis minu seisukohalt on selge, et see kolmas variant ehk vähendada liinivõrku on kõige kehvem lahendus. Kuidas see käima hakkaks? Kas vaatame, kus kohas sõidab kõige vähem inimesi? Mõistlik oleks ju lõigata sealt, kus see on kõige ebaefektiivsem, kus sõidab kõige vähem rahvast. Aga selle loogika kohaselt, kes ikkagi ütleb, millised liinid me maha võtame? Mina ei arva, et mul on õigust seda öelda, sest neil inimestel, kes teatud liini kasutavad, on õigus seda kasutada. Ehk siis seda me teha ei tahaks. 

Nende kolme variandi puhul üks on ühistranspordi kasutatavuse seisukohast kohutav ja teine ei ole riigieelarveliselt jätkusuutlik. Minu loogika ütleb seda, et me peame arutama kolmandat varianti, omaosaluse kasutamist, et süsteemi edendada ja arendada. See on [lahendus], mida me peame arutama. Sest vastasel juhul meil lihtsalt mingi hetk jõuab kätte see hetk – no see ei jõua järgmine aasta, see võib-olla ei jõua ka ülejärgmine aasta, aga üsna varsti on see hetk käes –, kus valitsus peab ütlema, et me rohkem seda 20 miljonit sinna juurde ei pane. See tekitab olukorra, kus tuleb liine vähemaks võtta. Ja siis on meil kriis käes, ühistransport ei ole enam kättesaadav. Ta on küll tasuta, aga bussid ei sõida. Seda olukorda tahaks igal juhul vältida. 

Head kolleegid, ma hetke vabandan. Ma diskuteerisin istungiosakonna juhatajaga päris tuliselt, tegelesime töise asjaga, nimelt arutasime uurimiskomisjoni moodustasime põhimõtteid, aga me saime vaidlused klaariks. Ma vabandan, kui te vaatasite, et ma vahepeal vestlesin siin väga aktiivselt. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma usun, et te nõustute minuga, et saarte elanike jaoks on ühistransport vältimatu ja et see mõjutab otseselt nii saareelanike elukallidust kui ka tegelikult nende piirkondade konkurentsivõimet. Sellest tulenevalt ma küsingi teie käest, millised on teie plaanid parvlaevaühenduse või parvlaevapiletite ja ka lennuühenduse hinnastamisega. Viimase puhul me näeme, et viimane hinnatõus on kaasa toonud olulise reisijate arvu tagasilanguse. Sinna juurde käis ka varasemalt kokkulepe vajaduse korral osaliselt see hinnatõus tagasi pöörata. Teie väljaütlemiste valguses olen ma väga mures, mis sõnumid saarte elanikele nii parvlaeva- kui ka lennuühenduse kohta ees ootavad. Palun siis teie kommentaare!

Aitäh selle küsimuse eest! Väga ootuspärane, et te seda küsite. Teine küsimus on ilmselt Haapsalu raudtee kohta. Ma võtaksin need kaks teemat lahku, kuna need on tegelikult erinevad. Praamiühenduste teemal, nagu ma ka ametisse astudes lubasin, arutasime läbi mõlema, Saaremaa puhul isegi vallavalitsusega, Hiiumaa puhul vallavanemaga, mis nende ettepanekud on. Minu hinnangul me suutsime saavutada adekvaatse kokkuleppe. Saareelanike jaoks on see soodustus minu hinnangul vägagi piisav. Me toetame käesoleval aastal peaaegu 35 miljoniga seda, et praamiühendus oleks odavam. 

Jah, tõesti, lennukite puhul ma Hiiumaa kohta, Kärdla kohta ei oska nii täpselt öelda. Küll ma tean seda ja kõigepealt toonitan, et otsuse hinda tõsta tegid sotsiaaldemokraadid. Praegu, vaadates, kuidas ühistransport võtab vastu hinnamuudatusi, võib arvata, et see võib võtta aastaid, enne kui me näeme stabiliseerumist. Mis on probleem? Kui hind oleks jäänud varasemale tasemele, siis ütles Lux Express välja, et nendel ei ole võimalik [lennukitega] konkureerida. Ots on nii pikk ja hinnad oleksid nii võrreldavad, kuna iga lennu pealt doteeritakse seda üle 100 euro, isegi üle 120 euro iga reisija pealt. Lux Express ütles välja, et see tähendab seda, et nad ei suuda lennukiga konkureerida, nad peaksid bussid maha võtma. Kui sa bussid ära kaotad, siis ligipääsetavus ühistranspordile, mis praegu töötab turutingimustes, kukub drastiliselt. Ma arvan, et see teeks saareelanike jaoks olukorra, vähemalt Saaremaal Kuressaare otsa veel kohutavamaks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te oma sõnavõtus ütlesite, et ühistranspordis on reisijaid vähemaks jäänud ja rohkem on autosõite. Ja see on tasuta transpordi puhul. Aga kui te teete selle nüüd tasuliseks, siis kuidas see suurendab reisijate arvu teie arvates? Sellest loogikast ma aru ei saa, püüdke selgitada.

Aitäh selle küsimuse eest! Minu hinnangul on see väga õige küsimus. Me näeme, et nüüd peaaegu kaheksa aastat, kui on olnud tasuta ühistransport, ei ole sõitjate arv ühistranspordis suurenenud. Selleks, et sõitjate arv suureneks, peab üleüldiselt lahendama kolm kitsaskohta. Ühissõiduk peab viima õigesse kohta, tegema seda piisava sagedusega, just sellel ajal, kui inimestel seda vaja on. Kui me saame paremaid andmeid ja loome kliendisuhte kahe osapoole vahel, siis tekib sõitjal õigus nõuda teenuse head kvaliteeti, teenusepakkuja aga mõistab, mis kvaliteeti ta peab pakkuma selle raha eest. Tänu sellele me saame ka tihendada liinivõrku, teha bussitranspordi sagedamaks ja tagada, et bussid liiguks õigesse kohta [vajalikul] ajal. See annab, kuna teenus areneb, võimaluse, et reisijaid tuleb juurde. Ja kui reisijaid tuleb juurde, siis on võimalus ka erasektoril turule tulla ja see kindlasti ühistransporti arendab. Ja kui tuleb arengut juurde, siis saame rohkem ka piletitulu, mis omakorda võimaldab transporti veel arendada. 

Ehk siis need mõlemad spiraalid töötavad mõlemat pidi. Aga kõige alus on see, nagu kõikidest uuringutest ka välja tuleb, et hind on viimasel kohal. Kõige suurem mure ongi, et buss sõidab valel ajal, ei sõida vajalikku kohta ega sõida piisavalt sagedasti. Need on mured, mida me peame lahendama. See, et buss on tasuta, neid muresid mitte kuidagi lahendada ei aita. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Aidake mul saada aru valitsuse loogikast. Ühest küljest kehtestati automaks. Siis kui kehtestati automaks, siis põhipõhjendus oli see, et meil on siin liiga palju autostumist ja on vaja sellega midagi ette võtta. Inimesed võiksid vähem autoga sõita ja rohkem kasutada alternatiivtransporti, eelkõige ühistransporti. Ja pärast seda hakati esiteks kaotama tasuta sõitu maakonnaliinidel täiskasvanutele – nimetame seda niimoodi – ja nüüd me räägime sellest, et ka pensionärid ja lapsed hakkavad pileti eest maksma. Kas see on teie arvates loogiline, et ühest küljest me kehtestame automaksu ja teisest küljest inimesed, kes sõidavad ühistranspordiga, hakkavad nüüd ka raha maksma?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma toon ka välja, et minu ülesanne on selle probleemi kitsaskohale tähelepanu juhtida. Nagu ma olen seletanud, meil on kolm valikut. Kas me paneme riiklikult raha juurde, mis on keskpikas või pikas perspektiivis jätkusuutmatu – 5 või 10 aasta vaates see lihtsalt ei ole riigile jõukohane –, me arutame omaosaluse suuruse üle või me hakkame kokku tõmbama liinivõrku. Need on meie kolm valikut. Ja seda diskussiooni ma tervitan. Minu isiklik hinnang on see, et me peaksime arutama omaosalust just selles võtmes, et tekitada see kliendisuhe, et parandada teenuse kvaliteeti ja anda võimalus ka erasektorile tulla riigile appi teenuse pakkumisel ja vähendada dubleerimist. Näiteks Paldiski ja Tallinna vahel sõidab rong, aga kuna buss paralleelselt sõidab tasuta ja on täis – väga efektiivne liin –, siis ei ole mõtet seda maha võtta. Rong on pooltühi, selle maksame samuti kinni. Piletihinna kehtestamine aitab seda kõike lahendada.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Hea minister! No vaadake, kui Keskerakond tuli võimule, siis me kehtestasime paljudes maakondades tasuta ühistranspordi ja selle eesmärk oli kindlasti ikka ka sotsiaalne [mõju]. Kui kolmikliit, sealhulgas ka sotsiaaldemokraadid, olid pundis, siis otsustati kehtestada automaks. Kogu selle aruteluprotsessi ajal kinnitasid valitsuse liikmed korduvalt, et tasuta ühiskondlik transport ei kao, asjad lähevad paremaks, automaksust laekuv raha suunatakse ka ühiskondlikule transpordile. Sotside minister oli see, kes tegelikult pööras tagasi Keskerakonna otsuse muuta maakondlikku transporti nii, et see oleks tasuta. Vastake nüüd väga lihtsale küsimusele. Kas sotside otsus oli õige?

Aitäh! 

Ja Tallinnas kehtib praegu tasuta ühistransport. Kas teie, kui te oleks praegu [Tallinnas] võimul, muudaks ka selle tasuliseks?

Aitäh! Ma arvan, et mõlemad eelmised regionaal- ja põllumajandusministrid või majandus- ja kommunikatsiooniministrid või majandusministrid – nimetused on erinevad – on pidanud otsa vaatama ühistranspordi rahastusele. Mul on hea meel, et härra Madis Kallas vähemalt ühe osa sellest ära tegi. See oli minu meelest mõistlik, et tagada seda, et ei peaks liinivõrku vähendama. Ja me praegu näeme osaliselt selle tulemust. Probleem on muidugi see, et maksva kliendi jaoks ehk tööealise elaniku jaoks, kes pole veel 63-aastane – seal on ka ebakõla pensioniea ja selle soodustuse vahel –, selle teenuse kvaliteet ei ole nii hea, kuna [sõidugraafik] ei ole piisavalt tihe. Bussis tihti ei saa istuda, eriti tipptundidel. Seal tekib jälle ebakõla. Maksva kliendi jaoks ei ole teenus piisavalt hea, mittemaksva kliendi jaoks on teenus tasuta, aga ka mitte piisavalt hea. See tekitab väga palju probleeme. Ja seda tulebki lahendada, umbes 30% sõitjatest ühistranspordis on tööealised inimesed.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Umbusaldatav! No vot, praegu kohtasin just koridosris ühte reformierakondlast, kes majast ära läks. Ma küsisin, et kus sa siis nüüd lähed, ja ta ütles, et ah, see tasuta ühistransport tuleb nagunii ükskord ära lõpetada. Eesti 200 on öelnud, et nad teevad valitsusse saades kõik, mida Reformierakond tahab. No siin me nüüd siis olemegi. Reformierakond, kes on oma eesmärgiks seadnud ilmselgelt Eesti hävitamise, teeb seda nüüd taas, ja jällegi oma koalitsioonipartneri kätega, nii nagu nad on seda sotsidega ja Isamaaga teinud. Ja teid on siis pandud seda tegema. Te lähete nüüd ajalukku sellega, et võtate õpilastelt ja pensionäridelt tasuta bussisõidu ära, andmata endale aru, et maal ei ole see mugavus, vaid paljudele ainus võimalus elada, õppida ja üldse liikuda. No ma ei saa tegelikult öelda, et mul on teist kuidagi kahju. Te olete ametis ju tegelikult tühi koht ja läbi kukkunud ning arvestades teie väljaütlemisi, ka naljanumber. 

Aga mul on teile küsimus. Kas te olete ministrina jõudnud tutvuda näiteks nende juhtumitega, kuidas teie allasutuse PTA ametnikud, samal ajal kui teie Grüne Wochel lõbutsesite, eriliselt julmal ja piinaval viisil hukkasid Hiiumaal Nuudi talus massiliselt lemmikloomi … 

Aitäh! 

… ja eriti jõhkral viisil üks PTA ametnik tappis ära lihaveise, kelle ainus patt oli, et tal ei olnud märki kõrvas?

PTA ametnike töökohustuste täitmist ma kindlasti üksikdetailides ei juhi. Ma arvan, et see ei oleks ka mõistlik. Aga kindlasti peavad need otsuseprotsessid olema läbipaistvad, need peavad olema põhjendatud. Juhul, kui on toimunud rikkumine, siis seda kindlasti menetletakse vastavalt. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea umbusaldatav! Ma ei küsinud juhuslikult oma eelmise küsimuse lõpus seda, kui suur osa oli teie juhitud ministeeriumil sellest 1,7 miljardist. Kui täpsem olla, siis 2,15 miljardist, mis jäi kasutamata eelmisel aastal, 1,7 miljardit kanti edasi sellesse aastasse kulutamiseks. Ka riigikontrolör on öelnud, et tegelikult ministeeriumid maskeerivad oma raha, sellepärast et valitsused räägivad kogu aeg eelarvekärbetest ja kärpevajadustest ning kahmatakse omale lihtsalt vahendeid kokku. Ma loodan, et äkki mõni teie nõunik on vahepeal teile ikkagi selle numbri saatnud, sest see on väga oluline. Nagu ma enne ütlesin, miljon või rohkem läheb Läti [raudtee]transpordi toetamiseks. Automaksuga panite maainimesed põlvili, bussiliiklus paranenud ei ole, aga 1,7 miljardit kantakse üle vahendeid, mida sisuliselt ministeeriumid päris suures hulgas kahmavad omale lihtsalt igaks juhuks kõhu alla. Varasemalt on need summad olnud 600–900 miljonit aastas, seekord on 1,7 miljardit. Äkki te siiski oskate öelda, kui suur on selles teie juhitud ministeeriumi osa?

Aitäh! Kordan taas, et selle konkreetse numbri ma võin teile meilile saata. Ma olin kohal ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis, kui seda teemat arutati. See, et ministeeriumid peidavad ressursse, oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis on selle osakaal, mis jääb kasutamata, tegelikult väike. Miks see number on tänavu suurem? Seda ei saa aastati võrrelda, seda peab võrdlema Euroopa Liidu periooditi. Suur osa Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi rahastust tuleb sealt. Perioodi lõpus on kindlasti eraldi surve need vahendid ära kasutada ja need võivad viimase paari aasta peale ära jaotuda. Üldplaanis ei ole ei Riigikontroll ega rahanduskomisjon välja toonud, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on kuidagi erandlikult vähe neid ressursse kasutanud. Pigem on ministeerium väga hästi ja oskuslikult meetmeid tekitanud. See on olnud meie tugevus ja seda on ka kiidetud. Ma selles kindlasti väga suurt probleemi ei näe, aga selle numbri võin teile saata meili peale.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle varude agentuuri või varude keskuse kohta te ütlesite, et võti peitub Euroopa Liidu rahastuses uuel perioodil. See tähendab seda, et põllumajandusse tulev raha suunatakse toidujulgeolekusse ja sellest lähtuvalt toiduainetööstusesse. Aga ma tuletan meelde, et toiduainetööstus ei saa toimida ilma esmatootjateta. Näiteks Tartu Mill peaks meil olema makaronihoidja, aga Eestis makarone ei tehta, neid tehakse hoopis Lätis. Seega toiduainetööstus ei [pruugi alati saada varusid toota]. Aga ma küsin selliselt: kui suur osa Euroopa Liidu rahastusest on planeeritud eraldada põllumajandustootjatele, et tagada toiduainetööstuse toimimine ja Eesti rahva toidujulgeolek?

Aitäh selle küsimuse eest! Järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi rahastus on kõige kõrgemalt tasemelt alates hetkel lahtine. Ei ole otsustatud ka Euroopa Liidu üldist eelarvet. Küll aga on kõrvamärgistatud osakaal rahastuses määratud, see on natuke rohkem kui 1,5 miljardit. Sellega käivad kaasas ka kohustused. Investeeringute seisukohalt on oluline, et 546 miljonit, mis komisjon on eraldanud põllumajandussektorile, sinna ka jõuaks. Meie kõige suurem väljakutse on see, et me oleme algtootmises väga tugevad, väärindamises aga on vaja teistele järele jõuda. Ma olen seda ka põllumajandussektori algtootmisest kuulnud, et väärindamise osakaal on oluline, et me saaks riigina pakkuda või eksportida kvaliteetsemat kaupa. Sealt see tuleb. Aga need osakaalud on kindlasti kokkuleppe küsimus, selleni läheb aega. Sektoriga koostöös me kindlasti välja arendame, mis need mõistlikud investeeringud on.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Teie ajal on väga tõsised kriisid [puudutanud] just teie ministeeriumi. Noore ministrina, kes ei tunne valdkonda, on teil olnud väga palju probleeme. Ja sellepärast te meil siin umbusaldatav oletegi. Kui me räägime varude keskusest, siis on lugu ka selles, et mitte ainult mingite lepingute sõlmimine ja mingid plaanid ei loe, vaid loeb reaalne toiduga varustatuse tase. Seakatku tõttu on nüüd hinnanguliselt isevarustatus sealihaga langemas umbes 39%-ni käesoleval aastal. Alles hiljuti, 2024. aastal oli see üle 70%. Seegi on ju tohutu varustusprobleem. Kuidas te kavatsete välja võidelda valitsuses need kompensatsioonid ja taastada kas või samm-sammult olukord, kus me olime?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga õigesti adresseeritud. See on väga suur murekoht. Tõepoolest, valdkonnas on olnud väga suur hulk kriise. Ma kardan, et need ei ole lõppenud, ka sigade Aafrika katku puhul. Mul on hea meel, et eelmine nädal võttis valitsus vastu otsuse nii metssigade arvukuse piiramise plaani kohta kui ka toiduainetööstuse taastekavaga alustamise kohta. Suuname veidi üle 12 miljoni euro algtootmise ehk poegimissigalate taastamisse. See on alustuseks. 

Teiseks, selleks et tagada toidujulgeolek, et taastada sealiha tootmine, on järjekordselt oluline see, et Euroopa Liidu järgmisel rahastusperioodil meie eelarve jääks samaks või sarnaseks praeguse perioodi omaga. Siis meil on võimalik teha investeeringuid, et sektor uuesti üles ehitada. Meil on varasemast see ülesehitamise kogemus olemas. Seekord oleme ka targemad: kogu algtootmist ei ole mõistlik koondada ühte kohta, kus see on haavatav. Tuleb seda hajutada, mis on hea nii toidujulgeoleku mõttes kui ka sektori haigustele vastupidavuse ja taudidele vastupidamise mõttes.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma selles suhtes mõistan teid, et ükskõik, kes on Reformierakonnaga koos valitsuses regionaalministrina ja peab kaitsma maapiirkondade huve, tal ei ole kerge. Kogu aeg üritatakse näidata, et see valdkond on tohutult kallis rahval ülal pidada ja maaelu üldse on selline, et võib-olla kolige ära. Ma lihtsalt küsin huvi mõttes, kas te teate, kui palju võrreldes teiste Euroopa riikidega Eesti protsentuaalselt SKP-st panustab ühistransporti. Kui palju panustavad teised Euroopa riigid? Oleks hea võrrelda. Kuna meil on asustustihedus väga väike, siis meil peaks see nagu kallim olema.

Jah, SKP-ga võrreldes moodustab see umbkaudselt 0,3%. Kui tuua parallel, siis üldiselt on see riigieelarvest umbes 1%. 1% ulatuses doteering on levinud mudel väga mitmes riigis. Meie mure on praegu pigem see, et see hakkab väga hüppeliselt kasvama. Ma olen välja toonud kaks põhjust, üks on bussijuhtide kollektiivleping. Võrdluseks: riik doteerib regionaalset bussitransporti umbes 80 miljoniga, üle poole sellest on bussijuhtide palgad. Kui ka see kollektiivleping hakkab mõju avaldama, siis see tähendab hüppelist tõusu maakondliku bussitranspordi [rahastamisel]. See on riigile pikas plaanis jätkusuutmatu, summad lähevad nii suureks, et midagi peab selles osas ette võtma. Aga enam-vähem suurusjärgus 1% eelarvest, pluss-miinus, on suhteliselt standardne. (Saalist öeldakse midagi.) Mõnes riigis on suurem ka. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Hea Hendrik, kes sa oled Eesti Vabariigi regionaal- ja põllumajandusminister! Ja ma rõhutan, regionaalminister. Sinu kui ministri ülesanne peaks olema regionaalpoliitika terviklik elluviimine, et elu oleks ühtmoodi võimalik igal pool Eestis, mitte ainult Tallinnas või Tartus, vaid ka Valgas, Võrus, Põlvas ja saartel. Ehk siis kogu Eestis. Samal ajal lubasid sa ministrina endale avalikult sellist suhtumist, et sa vastandasid Tallinna ja maapiirkondade inimesi. See oli äärmiselt pettumust valmistav, eriti nendele inimestele, kes veel lootsid, et võib-olla riik hoolib ka maainimestest. Aga okei, sa vähemalt vabandasid oma ettekandes. See oli tore ja seda said ja saavad kõik kuulata. Aga kuidas sa, olles ise tallinlane, tajud ikkagi päriselt neid muresid ja võib-olla ka seda valu, mida väiksemates linnades, asulates ja ka omavalitsustes kaugemates kantides maal tuntakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tulenevalt sellest ametist sõidan väga palju ringi, suhtlen inimestega, sealhulgas ühistranspordi teemal. Me ei tee otsuseid ega ava erinevaid versioone, mida oleks võimalik teha, kõhutunde pealt. Me suhtleme inimestega. Läbivalt on kõige suurem probleem maakondlikus ühistranspordis see, et bussid kas liiguvad valel ajal, ei liigu piisavalt sagedasti või jõuavad liiga aeglaselt kohale või ei lähe õigel ajal tagasi. See on mure, mis on kõikidest aruteludest välja tulnud: praegune liinivõrk ei vasta vajadustele ja seetõttu seda kasutatakse vähe. Selleks, et see vastaks vajadustele, on vaja liinivõrku arendada, rohkem liinikilomeetreid sõita, aga selle jaoks on vaja ressurssi. Nagu ma ütlesin, meil on kolm [võimalust]: kas riigieelarvest juurde maksta, mis on pikas mõttes jätkusuutmatu; arutada omaosalust, et vajalik buss ikkagi tuleks, isegi kui selle eest peab mingi osa maksma; või siis vähendada liinivõrku, mis on risti vastupidine sellele, mida regionaalpoliitiliselt vaja on. 

Ma kardangi kõige rohkem seda, et minnakse [võrgu] vähendamise teed. Kui on plaan riigieelarvest seda iga aasta kümnetes miljonites lisaks doteerida, siis üks hetk on see jätkusuutmatu, see ei tule välja. Ja siis peab hakkama väga tugevalt liinivõrku vähendama, mis lööb kõige tugevamalt maapiirkondi. See on just risti vastu sellele, mis olukord meil on vaja maapiirkondades tekitada. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma mõistan, et te ütlete, et teil on seda ülevaadet vaja selleks, et paremini oma tööd korraldada. Samas, maakondlikud ühistranspordikeskused ja nende juhid on öelnud, et see ei ole probleem, neil on andmed kõik olemas ja seda saaks lahendada teisiti. Mitu korda te olete rõhutanud, et te olete selles valitsuses regionaal- ja põllumajandusminister ja vaatate tervikuna kogu Eestit. See on väga tänuväärne, kui te nii teete. Aga samas, kas te siis tõstsite selle probleemi üles, kui oli teemaks maksuküüru kaotamine? Praegu teie väljaöeldu surub nende inimeste, pensionäride selja ikka väga küüru – see elukallidus ja see hirm. Järsku oleks pidanud ikka natuke teisiti kommunikeerima. Esimeses küsimuses ma küsisin, kas midagi läks valesti. Kas te tunnistate, et midagi oleks võinud teha teisiti? Praegu on pensionärid need, kes muretsevad, et selg läheb elukalliduse tõttu küüru, ja lapsed on need, kes hakkavad tagasi maksma seda laenu, mis võeti maksuküüru kaotamiseks.

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole ka pensionärid ühtne rühm. On mõned, kes tulevad enda pensioniga paremini toime, ja mõned, kellel see on keerulisem. Ma mõistan seda. Minu vastutus selles valitsuses on kindlasti aidata inimestel liikuma saada, kus iganes nad elavad. Kui nad elavad hajaasustuses, peab neil olema ikkagi võimalik ligi pääseda sotsiaalteenustele, apteegile, haiglale, toidupoele. Ja selle jaoks peab see teenus vastama vajadustele. Ja ongi küsimus, kuidas seda vajadustega vastavusse viia. 

Pensionärid on korduvalt välja toonud, et nad lähevad bussiga keskusesse, siis keskusest tagasi saamiseks peab kolm tundi parajaks tegema. Kui on kohvik, on parem, kui ei ole kohvikut, on kehvem. Ja siin ongi oluline reformi osa, millest me ei ole rääkinud, aga mida kindlasti tuleb arutada. Asi on teenusetasemetes: kui tihti erinevate kohtade vahel ühissõiduk peab liikuma, kui tihti peab buss käima regionaalsete keskuste vahel, ütleme, Rõuge ja Võru vahel, Räpina ja Põlva vahel, kui tihti need bussid peavad käima. See on kindlasti arutelu, mis on vajalik, et inimesed saaksid niisugust teenust, mis lõpuks vastaks nende vajadustele. See on selle kõige kese. Kui me seda ei suuda pakkuda, siis [ei loe], et ühistransport on tasuta. Kui me riigieelarvest raha peale maksame kogu aeg kümnete miljonite kaupa, siis mingi hetk see kukkumine tuleb, hakatakse võrku vähendama. Hajaasustuse liinid kaovad ära ja seda olukorda me ei taha tekitada. Sellepärast ma olen mures.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma nüüd loen jälle ühe lause ette teie programmist 2023. aasta Riigikogu valimistelt. Te olete seal kirjutanud järgmist: "Me ei karista autoomanikke maksudega, vaid loome head toimivad lahendused. Meie eesmärk on läbi paremate teenuste säästa kodanikele 100 miljonit eurot aastas kütusekuludelt. Täna kulutavad inimesed kütusele peaaegu 400 miljonit eurot aastas." Kuidas sellega teil siis läheb? Kas te olete juba välja arvutanud, kui palju need kütusekulud muutuvad, kui te oma reformi ellu viite ja needsamad lapsed ja eakad peavad hakkama ka autoga sõitma?

Aitäh selle küsimuse eest! Reformi eesmärk on, vastupidi, tagada see, et hajaasustuses oleks võimalik lastel [osaleda] huvihariduses, et buss käiks piisavalt tihti, et see vastaks huvi[ringide] lõpu kellaaegadele ja alguse kellaaegadele. Busside doteerimisest, bussiliikluse doteerimise summast umbes 30% kulub kütusele. Vahepeal tõuseb selle hind rohkem, aga see on ka langenud. Nii et see osakaal kõigub. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et ma ei ole teie poliitilise talendi austaja. Mul on väga hästi meeles, kui te ministriks saite, siis te andsite palju intervjuusid. Üks oli selline, kus rääkisite Pärnu Postimehele ja andsite käsu ühele imaginaarsele rongile jõuda tunniga Pärnusse. Ma ütlen: alaüritamine! Oleks võinud rahulikult ütelda, et väljamõeldud rong jõuab viie minutiga kohale. Aga te seal rääkisite, et teil on selline suur infonälg, elate sisse ja ütlete ametnikele, et andku nii palju teadmisi, kui vähegi on anda. Et teil on lausa oma nõukogu, kes teid infoga varustab, ja kui pilt on selge, siis saab entusiasmiga näidata, mida kõike teha saab. Siis ma mõtlesin, et noh, ametnikelt asju küsida on oluline, sellepärast et kui sa ametnike tahtmist ei tee, siis nad panevad sulle ämbri jala ette ja minister jääb lolliks. No ja siis on palju pahandust. Kas see teadmine, et metssead sünnitavad kolm korda aastas, oli teie enda õpitud teadmine või oli see ametnike poolt teile ette söödetud? Kui see oli ametnike poolt ette söödetud, siis me saame nagu parema pildi ette, miks neid järgmisi lollusi nii palju tuli.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kindlasti on ametnikud riigis järjepidevuse kandjad. Ma arvan, et poliitikud peavad otsuseid tehes nendele tuginema. Küll aga on oluline poliitikul käia kohapeal, arutada erinevate inimestega. Regionaal- ja põllumajandusministril tuleb arutada põllumeeste ja tootjatega, inimestega erinevates regioonides, kohalike omavalitsustega. See on kindlasti tasakaalukoht. Eks kõigil on oma huvid, mida teatud nurga alt esitleda, aga seepärast ongi oluline kuulata ära kõik osapooled. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma loen ka ühe koha ette Eesti 200 2023. aasta Riigikogu [valimiste] programmist: "Säilitame soodsad liikumisvõimalused vajaduspõhiselt." Me teame, millal ja kuhu on vaja anda soodustusi noortele ja vanuritele. Ma siis küsin, millised need soodsad liikumisvõimalused on teie nägemuse põhjal ja millised need soodustused on. Praegu on kõigest sellest vähe kuulda või praktiliselt üldse mitte.

Aitäh! Eks soodne liikumisvõimalus on see, mis vastab teenuse kasutaja vajadustele. Praegu me näeme seda, et meil on vaja ühistranspordisüsteemi arendada, selleks et see vastaks vajadustele. Buss peab käima sagedamini, see peab sõitma õigetesse kohtadesse ja piisavalt kiiresti, et see oleks mõistlik. Selle arendamisega tulebki tegeleda ja selle jaoks on vaja minu hinnangul arutada ka seda, milline oleks omaosalus, mis võimaldaks seda teenust arendada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Vaadates, kui palju siin saalis on koalitsioonisaadikuid, võib eeldada – ja see on ka loogiline selliste umbusaldusavalduste puhul –, et te saate ametisse edasi jääda. Aga eks vaatame, mis need hääletustulemused tulevad. Aga ma kõigepealt kiidan teid selle eest, et te olite nõus Võru ja Tallinna võrdluse eest vabandust paluma. Ma arvan, et see oli ebaõnnestunud lause, ja te täna olete korduvalt öelnud, et nii te päris ei mõelnud, nagu see välja kukkus. Samuti on täna teie vastused olnud, mulle tundub, vähemalt lugupidavad nii auditooriumi vastu kui ka vastuste sisult. 

Aga küsimus on mul konkreetselt sellest vaatest. Te olete täna korduvalt öelnud, et te ei plaani eakate ja laste pileti hinda kehtestada, vaid see on mingisugune haldustasu, mis võib-olla on üks euro kuus või midagi sellist. Kas te ei saaks seda konkreetselt selgitada? Ma saan aru, et peaminister on seda korduvalt kinnitanud, et pigem käib jutt mingisugusest haldustasust või mingist sellisest komponendist ja mitte pileti hinnast. See võtaks võib-olla väga palju pingeid maha.

Aitäh selle küsimuse eest! Põhjus, miks see arutelu on oluline, on see, et ma tunnen, et minu kohustus on välja tuua need valikukohad. Toonitan üle, et meil on kolm varianti: kas me paneme igal aastal kümneid miljoneid juurde ühistransporti, mis on üks valik, kas me arutame omaosaluse üle, mida me praegu osaliselt ka teeme, või siis me vähendame liinivõrku. Need on kolm valikut, mis meil on. Omaosaluse puhul on kindlasti otsuse koht see, et üks osa sellest on tõesti kliendisuhte tekitamine, mis aitaks üleüldiselt ühistranspordisüsteemi korrastada, aitaks vältida dubleerimisi. Teine osa on see, et see võimaldab meil liinivõrku arendada, mis on kindlasti väga oluline selleks, et see teenus areneks ja paraneks ning vastaks kliendi vajadustele. Kui seda tervikuna vaadata, siis kõik olenebki sellest, millist ühistranspordisüsteemi me tahame. Mul on sellest oma nägemus, kuidas oleks võimalik seda arendada, mis need kaalutluskohad on. Me teame, mis on valukohad. Me teame, et raha pealekallamine on jätkusuutmatu, tasuta ühistransport ei ole tõstnud sõitjate arvu, ei ole teinud seda paremaks. Pigem on see ühistranspordi kvaliteeti kukutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Paistab, et te ministrina ei tea midagi neist juhtumistest, mis on šokeerinud väga suurt osa Eesti ühiskonnast. Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi ja räägin uuesti teie haldusalas oleva PTA kui ametkonna ja PTA ametnike ebainimlikust ja julmast käitumisest juhtumite lahendamisel. See ametkond on tekitanud terve Eesti loomakasvatajate hulgas täieliku hirmuõhkkonna. See, kuidas oma võimu tunnetades ja ära kasutades tegutsetakse maaettevõtjatega suheldes ja [konkreetsete] juhtumite korralduses, on lihtsalt õõvastav. Nuudi hobitalus just äsja PTA töötajad hukkasid eriliselt julmal ja piinaval viisil kõik kodulinnud. Toppisid elusad linnud – paabulinnud, tõukanad, kuked, kõik suvel silitatud ja paitatud tuhandete Eesti laste poolt – laudas suurtesse Big-Bag kottidesse, seejärel lohistati need 50 meetrit üle hoovi ja kallati hunnikus plastkonteineritesse. Emu tulistati kontaktpüstolist kaks korda, esimene kord ajju, aga esimene kord ei tapnud lindu kohe ära. Ja nii edasi. Kõiki, kes on sõna võtnud ja öelnud, et nii ei tohiks, ähvardati kontrollida: tuleme ja vaatame teie loomad ka üle. Nuudi hobitalus öeldi pererahvale, et teate, kui te siin palju mölisete, me tapame te kassid ka ära. 

Aitäh! 

Ja teie olete selle olukorra eest vastutav. Äkki teete midagi päriselt?! Äkki lähete ja külastate seda Nuudi hobitalu, viite pereemale näiteks rahustit kaasa. 

Aitäh, Helle-Moonika. 

Ta ei saa siiamaani magada selle tõttu, mis ta üle on elanud. Äkki te uurite, mida PTA valesti on teinud? See on teie kui ministri kohus.

Loomataudid on väga ... Ma alustan kaugemalt. Ma lubasin teil lõpetada, ma loodan, et te lubate ka mul. Loomataudid on väga ohtlikud. Nad on ohtlikud loomadele, nad on ohtlikud lindudele antud juhul. Linnugripi teatud variandid levivad ka inimestele. Sellega tuleb tegeleda peaasjalikult kiiresti, et see haigus ei leviks, et linnud, kes neid haigusi põevad, ei kannataks. 

See on kindlasti väga emotsionaalne kahel põhjusel. Emotsionaalne ettevõtjatele, sest nende leib on mängus, ma mõistan seda. Ja kui tegemist on pooleldi ka lemmikloomadega või loomaialoomadega, siis see teeb asja veel keerulisemaks. Ma seda kõike mõistan ja sealt tekib ka see emotsionaalne tunnetus selle olukorra puhul. 

Aga PTA vastutab loomataudide kontrolli all hoidmise eest. Nende kohustus on [tagada], et see ei leviks edasi, et rohkem linde ei peaks sama saatust jagama. See [kolle] tuleb likvideerida kiiresti. Ma ei ole käinud kohapeal, ma olen saanud väga vastakaid ülevaateid sellest olukorrast, kuidas see seal lõpuks oli. Neid ähvardusi ma hetkel ei saa kinnitada. Et neid on tehtud, on mul väga raske uskuda. Kindlasti on [inimlik] suhtumine sellises olukorras oluline, aga oluline on ka see, et PTA tööd ei takistataks, et haigused ei leviks ega tekitaks meile veel rohkem majanduslikku ja emotsionaalset kahju.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma vaatan teie plakatit siin: uus minister, lilla taust ja kõige tähtsam on ühistransport. Selline ilus pilt. Aga minu küsimus on see. Te tahate nüüd pensionäridelt ja lastelt selle 3 miljonit kokku korjata ja siis vaadata, kuidas ühistransporti korraldada. Aga kas te ei ole mõelnud – te olete Tallinna mees –, et Tallinnas on nagu jõukam rahvas, äkki oleks mõistlikum see 3 miljonit Tallinna inimestelt kätte saada? Siis oleks nagu ühtlane pilt. Te tahate nagu maakonnas … Aga pealinnas? Mis te arvate sellest?

Aitäh selle küsimuse eest! Pealinlased üldiselt kasutavad regionaalseid maakonnabussiliine vähem. Seal on veel eriti moonutatud olukord, seal on topelt tasuta transport. See [lahendus] kindlasti seda kriisi väga ei [leevendaks]. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma nii märkuse korras ütlen, et enne te Moonikale ütlesite, et ma lubasin teil lõpetada. Tegelikult istungit juhatab istungi juhataja. Puldist ei anta sõna ega võeta ära. 

Aga nüüd ühistranspordi arendamise vajadusest ja rahavajadusest. Ja sellest ka, et siin on palju olnud küsimusi ja vastused kõik keerlevad selle ümber, et kellegi teise valdkond ja valdkondade vahele kukuvad otsused ja vastutamised. Ma tean küll, et nüüd üritatakse jutuga sinna veereda, et otsus Lätti raha viia, Läti rongiliiklust doteerida on kellegi teise tehtud. Me oleme avanud, Eesti on avanud või aidanud avada Tartu-Riia liini, me maksame sinna peale 2 miljonit. Ka see summa igal aastal kasvab, tagasiteenimise protsent on aga imeväike. 

Ma lihtsalt küsin, et kui seal valitsuse laua taga istuti, asju arutati, läbi räägiti, eelarvelisi otsuseid tehti, kas mõni inimene üldse võttis sõna. Kas minister Terras võttis sõna ja ütles, et kuulge, kui me peame hakkama Eesti lastelt ja vanuritelt 3 miljonit korjama, siis äkki me Läti siseriiklikusse transporti 2 miljonit ei pane, see on lihtsalt lollakas? Kas keegi nagu kuidagi sedapidi seda arutelu pidas seal?

Jah, mul on hea meel, et te selle teema tõstatasite. Tõepoolest on seal ka üks regionaalne mure. Inimesed kasutasid seda rongi, mis seal varasemalt sõitis – mitte küll Riiani välja, aga sellel liinil – Tartusse tööle sõitmiseks. See on tekitanud mure, et nad ei saa õigel ajal enam tööle. [Riia] rongiliini eesmärk, nagu te väga targalt välja tõite, on rahvusvaheline transport. Selle eest vastutab taristuminister, aga ma võin tema eest vastata.  

Tõepoolest, me praegu peame hindama seda, kas see lahendus on mõistlik. Osaliselt teenib see liin ju eesmärki Kagu-Eestisse ja mujale Lõuna-Eestisse Läti turiste juurde tuua. Kui edukas see on, seda me näeme ilmselt suve jooksul. Aga tõepoolest, tuleb vaadata ka seda, mis lisaks on juhtunud. Kadusid ära ka Lux Expressi bussid. Ehk siis sellel rongiliinil oli ka niisugune turgu moonutav tulemus. Ma arvan, et kindlasti tuleb seda otsust mingi aja pärast, kui see liin on natukene töötanud, ümber hinnata, mõeldes, mis me sellest võitnud oleme ja mis me kaotanud oleme. Mul on ka kahtlus, et tegelikult see kõige mõistlikum liin ei ole.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma toon korra uuesti lauale suursaarte lennuühendused. Ma kuulsin enne, et te vastasite Reili Ranna küsimusele. Toon konkreetse näite. Täna hommikul oli lennukis 30 inimest, nad ostsid 36-eurose pileti ja see tõi riigile tulu üle 1100 euro. Varasemalt oli alati emaspäeva hommikuti 46 inimest, 26 eurot maksis pilet ja see tõi riigile tulu 116 eurot rohkem. Mul on küsimus. Kus on see loogika? Te olete täna korduvalt rääkinud tasakaalupunkti leidmisest. Antud juhul riik saab vähem tulu, saarte elanikud saavad vähem lennuühendust kasutada. Kas ei oleks ikkagi mõistlik üle vaadata see tasakaalukoht? Ma ei ütle, et hind peab olema 26 eurot, aga antud juhul on pooltühi lennuk iga esmaspäev reaalsus.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen seda uurinud. Ma arvan, et otsuse seda hinda tõsta langetas Piret erinevatel asjaoludel. Võib-olla te teate neid paremini. Praegu näeme, et nominaalselt on ikkagi piletitulu osakaal suurenenud. Osa probleemist on see, et lennuliin konkureerib samal ajal kommertsbussiliiniga ja kommertsliinina ei oleks see bussilinn jätkusuutlik, juhul kui lennuk on nii odav. See tähendab seda, et saarlaste jaoks oleks kommertsliini kadumise tõttu ühendus mandriga läinud kehvemaks ja ma arvan, et seda ei taha keegi. 

Kus see tasakaalupunkt on? Seda kindlasti paari euro võrra võib-olla saaks nihutada niimoodi, et see väga palju kommertsbussiturgu ei moonutaks, aga kas on mõtet seda paari euro pärast muuta? Kas see tooks nii palju lendajaid juurde? See on kompleksne olukord. Praegu on lennuk küll kallim, aga inimesed saavad üldiselt lennule rohkem pileteid, saavad kindlamalt lennukile koha. Ja on olemas ka bussitransport, mis võtab küll natuke kauem aega, aga ta on olemas. Minu tunnetuse järgi oleme tasakaalupunkti lähedal, aga konkreetseid ettepanekuid ma kindlasti olen nõus kuulama ja arutama.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma olen teie juttudest kuulnud ja artiklitest lugenud, et pensionäridele ja lastele tuleb pilet teha selle pärast, et statistikat teha. Mina ei tea, kas teie ministeeriumi ametnikud pole eluski bussiga sõitnud või mis probleem on. Me teame väga täpselt, et on tegelikult isikustatud ühiskaart, mis on seotud isikukoodiga. Kui inimene bussi läheb, siis ta peab selle kaardi valideerima. Ja kui tal juhuslikult ei ole kaarti, siis ta näitab oma passi või ID-kaarti ja bussijuht prindib välja nulleurose pileti. Teiste sõnadega tegelikkuses statistika toimib. Kõik bussifirmad, kes täna ühistransporditeenust pakuvad, väidavad, et see toimib väga hästi, mitte keegi ei sõida ilma piletita. Miks see [muudatus] tehakse või kes teile annab sellist rumalat nõu?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te annate mulle võimaluse kõike veel kord selgitada. Statistika [tegemine] selles ei ole kindlasti peamine, küll aga on sellele tähelepanu juhitud, et ülevaade on puudulik. Riigikontroll on selle välja toonud, ma ei ole ise seda välja mõelnud, et need ülevaated on puudulikud. Ühistranspordikeskuseti see varieerub, on erinevad praktikad, kuidas sõitjaid loetakse. Me teame, et vähemalt 10% ei valideeri, kuna teenus on tasuta. Sõitjail on psühholoogiliselt vähem motivatsiooni valideerida, kuna sõit on niikuinii tasuta. See moonutab seda pilti päris tugevasti. Küll on see erinevus, nagu ma ütlesin, et mõned ühistranspordikeskused on selles paremad, mõned kehvemad. Aga tervikpildi loomiseks on see olukord väga keeruline. Meil tuleb teha otsuseid liinivõrgu kohta, mis on väga kehvas seisus ja vajaks edasiarendamist, ja neid otsuseid tuleks teha nii targalt kui võimalik. 

Aga kogu selles küsimuses see [statistika] tegelikult ei ole peamine, see on üks osa korraldusest. Peamine on see, et tekiks kliendisuhe teenuse [osutaja] ja sõitja vahel, et sõitjal tekiks ootus selle teenuse suhtes. Ja see on üks viis teenuse kvaliteeti parandada. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Eesti põllumajandussektor on sügavaimas kriisis alates Euroopa Liiduga liitumisest. Tootmissisendite hinnad on järsult kasvanud, rohepöörde nõuded karmistuvad, ÜPP toetusi ähvardab ligi 30% ulatuses kärbe ning samal ajal ujutab siseturu üle odav import, mis ei vasta tihti samadele keskkonna- ja loomakaitsenõuetele, nagu on kehtestatud Eesti tootjatele. Milline on teie sõnum Eesti põllumeestele?

Aitäh selle küsimuse eest! Üldiselt on meil probleem pigem selline. Eesti algtootmine on väga võimekas, meil on väga tugevad tootjad. [Põllumaandustoodete] eksport moodustas [koguekspordist] 14%, see on suuruselt teine eksportiv sektor, aga meie probleem on see, et me ekspordime odavaid, väärindamata tooteid ja impordime tegelikult kalleid tooteid. Seega küsimus on pigem see, et tuleks tööstusi arendada. Ja kindlasti on järgmise perioodi suur väljakutse see, et me suudaksime jätkuvalt investeerida, et me suudaksime arendada ka tööstust. Samas tuleb jätkuvalt arendada algtootmist, milles me oleme juba väga tugevad, aga et veel rohkem seda edasi viia. Selle jaoks on vaja, et järgmise Euroopa Liidu perioodi rahast põllumeestele määratud 546 miljonit, mis komisjon on andnud, nendeni ka jõuaks. See on äärmiselt oluline, et tagada toidujulgeolek ja et meie tootjad oleksid ühisturul konkurentsivõimelised. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei hakka metssigade ja paabulindude ja pensionäride ja laste kohta küsima, aga põllumehed on väga mures. Mis te arvate sellest, mida te olete ministeeriumis mõelnud, kuna E-piim on teadaolevalt pankrotiohus? Paljud inimesed, loomapidajad ei ole kuude kaupa tasu saanud, mõned ei ole neli kuud piimaraha saanud. Ma tean, et te majas olete vaikselt seda asja viimastel päevadel arutanud. Milline teie sõnum on? Väga paljud põllumehed vaatavad meid praegu ja on väga mures. Kuude kaupa ei ole piimaraha saanud, loomad tuleb viia lihakombinaati ja kõik muu selline. Mida te räägite? Mis võimalus on selle laviini peatamiseks, nii palju kui teist sõltub?

Aitäh selle küsimuse eest! See on praegu väga aja- ja asjakohane. Riik on E-piima toetanud natuke rohkem kui 30 miljoni euroga aegade jooksul, seda tehast Paides konkreetselt 17 miljoniga, lisaks veel garantiid. See tehas ehitati suur ja meil on seda vaja, sest meil on väga tugev piima algtootmine. Eesti lehmad on väga võimekad, neid on väga palju aretatud. Eesti piimatootjad on väga võimekad ja neil on vaja oma toodangut väärindada. Selle jaoks on see tehas ideaalne. See oli see eesmärk. Probleem on tekkinud sellest, et ehitamine läks kallimaks. Seetõttu tuli pardale võtta välist raha, mis kindlasti tegi olukorra keerulisemaks. 

Ja praegusel hetkel, kui minu andmed on õiged, siis on nii, et tehas on ühistule maksnud enamuse piimavõlgasid ära. Tehas ja ühistu aetakse tihti sassi, ühistu omab seda tehast. Aga ühistu pole iseenda liikmetele piima välja maksnud, mis tekitab hästi keerulise olukorra. Riigina sinna sekkuda on raske. Ühesõnaga, ma olengi mures tootjate pärast ja see on see töösuund, kus me üritame niiti mööda minnes Eesti tootjaid aidata, kuna nad on nii keerulisesse olukorda sattunud. See on selge. Ma sealt aga väga lihtsat väljapääsu ei näe, kui üldse. Tootjaid tuleb aidata, aga olukorras, kus nad piltlikult on endale võlgu, on Euroopa turureeglite ja riigiabi reeglitega vastavuses hästi keeruline otseselt sekkuda. Me oleme mõelnud, kuidas neid muudmoodi aidata saaks. 

Mart Helme, palun!

No ma ei saa kuidagi nõustuda, kui te ütlete, et meil on väga tugev tootmisbaas. Ei ole tugev tootmisbaas! Piim on ainus, millega me oleme võimelised täiesti sajaprotsendiliselt ja rohkemgi ise enda varustamisega hakkama saama. Kõikides muudes valdkondades, alates juurviljadest ja lõpetades lihaga, me ei suuda sajaprotsendiliselt omamaist vajadust katta. Milline siis ikkagi on praegu teie juhitava valdkonna plaan, et kriisiolukordades inimesed hakkama saaksid? Meil ei ole hajutatud väikemajapidamiste tootmist enam. Mina omal ajal tegelesin sellega ja ma oleksin umbes aasta vältel kindlasti suutnud mitukümmend inimest ära toita oma toodanguga. Aga praegu meil ei ole midagi: laudad on tühjad, talusid jäetakse järjest maha, varude agentuur lonkab kahte jalga, logistikat, et kriisiolukorras varusid laiali vedada, meil ka ei ole, sest sellega ei ole tegeletud. Mis siis ikkagi teie plaan on? Kuidas me kriisiolukorras inimestel hinge sees hoiame?

Aitäh selle küsimuse eest! Natuke pean täpsustama. Teravilja me toodame rohkem kui 100% vajadusest, seda me ka ekspordime. Samuti on kala puhul mitusada protsenti isevarustatus. Siinkohal tulebki mängu meie tootmise võimestamine, samuti kalanduse võimestamine. Siin tulevad omakorda mängu kalavarud. Toidujulgeoleku tagab see, et kala on meres. Samas, tootjal on vaja kala püüda mõistlikult, need arutelud ka käivad. Ma väga detailidesse kahjuks ei saa minna nendes küsimustes – ma loodan, et te mõistate, miks. Aga praeguse plaani kohaselt on meil 30 päeva toiduvaru tervele elanikkonnale tagatud ja nüüd on meil vaja tegeleda sellega, mis tuleb sealt edasi. Sealt edasi tuleb tugev algtootmine, tugev tööstus ja tõesti ka tugev logistika selle taustal. Ja selle jaoks on taas kord oluline Euroopa Liidu järgmine rahastusperiood, 546 miljonit, mis komisjon on põllumajandusele eraldanud, et seda taset teiste Euroopa Liidu riikide omale järele aidata. Ja see summa peab minema põllumajandusse, et toidujulgeolekut paremini tagada.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab ka ühistransporti. Omavalitsused on öelnud, et siin tekivadki teatud konfliktid. Seaduses on öeldud, et koolitransport peab olema tasuta. Samas, kooli transporditakse nii-öelda koolibussiga, aga ka tavalise maakonnaliini bussiga. Juhul kui te kehtestate piletitasu, siis omavalitsus peaks hakkama kompenseerima. Siin võib ka mingi bürokraatia omavalitsuste kaela langeda. Koolitransport on ju tasuta. Aga see selleks. 

Ühistranspordireformi on siin mõned ametnikud kommenteerinud, aga ühistranspordikeskused ja omavalitsused pole päris hästi aru veel saanud. Maakonnaliin kaob ära, tulevad mõisted "regionaalliin" ja "kohalik liin", aga sellest rahast, mida varem riik dotatsiooni [korras maksis], läheb mingi osa omavalitsusele, et see saaks rahastada nii-öelda kohalikku liini. Mina loen nendest plaanidest niimoodi välja. Kuidas see raha sinna siis liigub? Omavalitsused arvavad, et see on täiendav kohustus, mida riik ei aita rahastada.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on hea meel, et me räägime ka ühistranspordireformi sellest küljest, mis on teenusetasemete seadmine ja kelle vastutada see on. Tõepoolest, eesmärk on jõuda selleni, et kõige kohalikumat liini ehk maakondlikku keskusesse saamist korraldaks kohalik omavalitsus. Näiteks Mustjala–Kuressaare liin oleks riigi kanda, buss käiks kindla vahemiku järel. Aga seda, kuidas kusagilt nhajaasustusest Mustjalga kohale saaks, teab kõige paremini kohalik omavalitsus. Eesmärk on tekitada regionaalse transpordi fond, et kohalikud omavalitsused saaksid selle kaudu anda raha kaasa, et neid liine korraldada, et neid liine oleks võimalik kohalikele teadmistele tuginedes sättida niimoodi, et need suhestuksid, et nende graafikud ühtiksid regionaalliinidega. 

Ja kui me räägime koolitranspordist, siis praegu on, kui ma ei eksi, kõikides maakondades omavalitsusi, kus regionaaltransporti kasutatakse koolitranspordina. See on ebaõiglane nende omavalitsuste suhtes, kes tagavad ise koolitranspordi, nagu on omavalitsuse kohustus, ja ise seda rahastavad. Ma arvan, et on mõistlik neid kombineerida ja seal tuleb mängu see, et rahaline vastutus on asetatud õige koha peale.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud Johannes Hendrik Terras! Ma olen vaadanud teie vastuseid oma kabinetis televiisorist. Mind väga hämmastas teie vastus Moonika Helme küsimusele. Te vastasite niimoodi, et teie soov on see, et PTA töötajaid ei takistataks. Seda ilmselt kindlasti ei juhtu, sest ühel hetkel saab rahval lihtsalt mõõt täis. Ma vaatan teid, te olete soliidne, lips on ees ilusti alati, triksis-traksis. Aga samas olete te koos Reformierakonnaga võtnud tegelikult Eesti riigi ja ka parlamendi pantvangi. Te teete, mida tahate. Aga te ei jää siia igavesti. Mida te arvate, kas te teete kõik, mida te teete oma ametis, õigesti või on olnud ka mingeid eksimusi?

Aitäh selle küsimuse eest! Aitäh ka komplimendi eest! Eks ma vaatan kõikidele nendele küsimustele, mis minu vastutusalas on, otsa: kus on [teemad], mis tuleb tuua arutelu alla, kus tuleb teha otsuseid ja kus tuleb tagada see, et süsteem oleks jätkusuutlik. Ja seda ma teen selles usus, et kõike tuleb arutada, me ei tohi pead liiva alla panna. Nende teemadega tuleb tegeleda ja lahendused tuleb leida, mitte need lihtsalt maha matta, nii et kriis tuleks hiljem ja tugevamalt.

Vahelduseks paar nime täpsustust: Hendrik Johannes Terras ja Helle-Moonika Helme. (Hääl saalist.) Kasutame neid nimesid siin saalis. Aga ma ei tea, võib-olla Hendrik on siin liberaalsem. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Me saame aru, et nüüd tuleb pensionäridele ja õpilastele pilet. Elu on näidanud, nagu hea kolleeg rääkis, kuidas Saaremaa lennukiga on. Ja bussidega on siis sama. Väga paljud pensionärid jätavad siis selle bussisõidu ära. Lapsed huviringidesse suure tõenäosusega ei sõida, paljud pered hoiavad kokku. Statistika näitab, et siis nendel liinidel sõitjate arv väheneb ja need liinid pannakse kinni. Ma ikkagi mõtlen, et te enne vastasite, et Riigikontroll on nagu selles süüdi. No ma ei usu. Riigikontrolli otsuses ei olnud kuskil kirjas, et peaks piletihinda tõstma või üldse piletihinna kehtestama. Küsimus on selles, et kui kuskil ühistranspordikeskustes on vedajatega probleeme, et nad ei lase kõikidel sõitjatel piletit valideerida, siis tuleb sellega tegeleda. Miks me ikkagi tahame minna kõige nõrgemate kallale ja siis paneme artikli pealkirjaks "Tallinna inimeste arvel [hoiame] ühistransporti"? Meil peaks olema üle-eestilised võrdsed võimalused.

(Minister on hetke vait.) Te olete vastanud sellele juba viis korda. 

Mis see täpne küsimus siin oli? Siin oli väga palju [nagu kindlaid] eeldusi, millega ma ei nõustu. Siin oli ka valeväiteid, mida ma hea meelega parandan. Praegusel hetkel on minu kohustus tuua see probleem avalikkuse ette ja tuua välja need valikud, mis meil on. Kirjeldan nüüd veel kord. Me kas paneme iga-aastaselt 10 miljonit, tulevikus 20 miljonit ühistranspordisüsteemi juurde, et seda lihtsalt samal tasemel hoida. Kui me tahame teha lisainvesteeringuid, tuleb raha panna veel rohkem. Me kas arutame, milline võiks olla teenuse kasutaja omaosalus maakondlikus bussitranspordis või tõmbame liinivõrku koomale. Need on need kolm valikut. Kaheksa aastat tasuta sõit ei ole kuidagi suurendanud ühistranspordi kasutajate arvu ja sellest võib eeldada, et edaspidi mitte turutingimustel, vaid tugevalt doteeritud sooduspileti hinna kehtestamine ei tohiks mõjuda nii laastavalt, nagu te ütlete. Seda ma ei usu. Tasuta sõit vastupidist efekti ei omanud. Pigem juhtub see, et andmed paranevad – nagu ma ütlesin, fookus on sellel, et andmed paranevad – ja tekib kliendi ja teenusepakkuja suhe, mis võimaldab sõitjal nõuda teatavat kvaliteeti. Kvantiteeti me suudame hinnata, kvaliteeti me praegu ei suuda kuidagi hinnata. Tuleb ju tagada ka see, et oleks rohkem liine, mis vastaks paremini sõitjate vajadustele. Kui liin vastab sõitjate vajadustele, siis kasutatakse seda rohkem.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te olete siin vastanud mitmetele maaelu ja põllumajanduse hääbumise pärast muretsejatele, et kõik läheb paremaks, euroraha tuleb muudkui peale, et toidujulgeoleku pärast ka ei pea muretsema, et tulevad uued toetused ja nii edasi – palju loosungeid. Aga tegelikult seda kõike, mida te siin räägite, on räägitud viimased 10, 15 aastat, 20 aastat, et kohe läheb paremaks. Aga kui fakte ja numbreid vaadata, siis tegelikult ju põllumajandus, eelkõige väikepõllumajandus, aga samamoodi kogu maaelu tegelikult närbub. Inimesed kolivad ära, toidujulgeolek järjest halveneb. Vastupidi on kõik! 

Miks me peaksime uskuma, et teie jutu peale lähevad asjad paremaks? Eesti 200 on täna 1%-lise toetusega erakond, te esindate 1%-lise toetusega erakonda. Miks peaksid inimesed teid uskuma? Ja kust on üldse teie mandaat, et korraldada sellise toetuse juures Eesti inimeste maaelu ja teha otsuseid, mis teevad meie pensionäride elu kehvemaks, lastega perede elu kehvemaks? Kust te võtate selle mandaadi ja jagate veel selliseid suurelisi lubadusi, et nüüd järsku toimub suur pööre, maaellu tulevad eurorahad ja kõik läheb paremaks? Palun vastake nendele küsimustele. 

Siin on täna ette loetud Eesti 200 programmi, millele mandaati küsiti. Tasuta ühistranspordi lõpetamine on üks osa sellest, millele mandaati küsiti ja mis ka saadi. Maaelu mõttes on seda kurb tõdeda, aga see on tõsi, et see trend on globaalne. Ma arvan, et me ei eristu selles kuidagi teistest riikidest Euroopas. Meie eesmärk on seda [tendentsi] aeglustada, võimalusel pidurdada. Selle jaoks on investeeritud käesoleva perioodi jooksul 800 miljonit eurot, mis on suur summa. Toidutootmise koha pealt ma ei ole nõus, et see ei ole paremaks läinud. Meie Euroopa Liidus olemise aja jooksul on toidutootmine kõvasti paremaks läinud. Meil on väga võimekad tootjad, meil on väga võimekad tõuaretajad. Meil on ka võimekas tööstus, aga tööstust peaks olema rohkem, et me saaks rohkem väärindada. Selle jaoks on vaja, et järgmisel finantsperioodil toetuste hulk jääks samaks. Seda on oluline välja tuua.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te olete nüüd pikalt põhjendanud ja selgitanud ja tundub – loen selle teie vastustest välja –, et te jääte tegelikult oma ettepanekule truuks. Te jätkuvalt arvate, et tuleks edasi liikuda nii eakate kui ka laste jaoks piletihinna kehtestamisega, ja olete valmis siin diskuteerima selle üle, mis see summa võib olla. Laias laastus tundub, et see on teie nõndanimetatud sõiduplaan. 

Tegelikkuses me saame kõik aru, et selliseid otsuseid langetab valitsus kollegiaalselt. Ja me oleme kuulnud, et ka teie tutvustasite oma ettepanekut juba valitsuses. Mul oli küsimus natuke teisest žanrist, aga see on siiski selgelt teemaga seotud. Kas te olete natuke ikkagi Reformierakonna poolt tanki pandud? Tegelikkuses kõik said väga hästi aru, milline on see sõiduplaan, et ettepanek on kehtestada eakatele ja lastele piletihind. Aga pärast seda, kui meedias tekkis negatiivne reaktsioon, sealhulgas opositsioonierakonna poolt, tegi Reformierakond näo, et ta esimest korda elus kuuleb seda ja tema küll ei toeta seda ettepanekut. Kuidas teile tundub, kas te olete natukene tanki lükatud, kui peate kogu valitsuse ettepanekut ainuisikuliselt kaitsma?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on tunne, et osa sellest on kindlasti mõistlikum suunata mõnele Reformierakonna esindajale, kes oskab avada, mida nemad mõtlevad. Mina tutvustasin valitsuses reformi raamkava ja pärast seda me rääkisime sellest avalikult. Ma arvan, et see diskussioon on oluline. Mul on hea meel, et seda praegu peetakse. Neid kolme valikuid, mis meil on, olen ma korduvalt kirjeldanud. Mingil hetkel peab keegi need valikud langetama. Kui me täna otsustame, et me valime selle variandi, et me paneme raha juurde ja lükkame [lahendust] edasi, siis mingi hetk tuleb taas selle juurde tagasi tulla, sest enam pole võimalik raha juurde panna. Ja siis me kas vähendame väljumisi või arutame omaosalust uuesti. Mingi hetk me jõuame siia punkti tagasi, parem arutame seda praegu. Minu kohustus on see probleem teie ette tuua.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra Terras! Ega teil ei ole ka kerge, eks ole. Aga ma tahtsin küsida selle kohta, et ma vaatasin, et sügisel Riigikontroll tõesti nentis, et niisugune agenda elluviimine, nagu siin plaanis on, tähendab olemasolevate pileti maksjate puhul hinna kolmekordistamist. Olukord on väga kriitiline ja tõsine, ka need signaalid, mida te saadate. Aga samas te viitate ökonoomsuse põhimõttele, et on maksumaksja raha, meil tuleb seda kasutada säästlikult ja praegune süsteem võib osutuda üle jõu käivaks – on nii, eks ole? Nii et tuleb seda selles mõttes korrigeerida. 

Samas te näete ette sellessamas ühistranspordikavas, mille, ma saan aru, valitsus kiitis heaks, näiteks rataste kasutamist soodustavate fiskaalmeetmete rakendamise – lehekülg 20 selles kavas –, mis näeb ette rattaga kodu ja töö vaheliste sõitude kompenseerimise. See tähendab inimestele raha maksmist kodust tööle sõitmisel, ja millegipärast ainult tööealistele inimestele. Ja mul on küsimus. Kui te plaanite soodustuse ära võtta ja halvendada ühistranspordi kättesaadavust lastele ja pensionäridele …

Aitäh!

… miks te siis rattaga sõitmise raha planeerite maksma hakata vaid tööealistele inimestele, mille Reformierakond ja Eesti 200, ma saan aru …

Aitäh! Aitäh!

… on heaks kiitnud? Miks te siis need isikurühmad välja jätate? Ausalt öelda väga paljud lapsed sõidavad ju rattaga …

Aitäh, Urmas!

Neile see meeldib. Aga nüüd selgub, et vaid tööealised inimesed hakkavad teie mudeli järgi selle eest raha saama.

Aitäh, hea kolleeg! Me saime küsimusest aru, nii mina kui minister. (Urmas Reinsalu ütleb midagi kohalt.)

Ma sain küsimusest aru, aitäh! Ma toonitan, et tegemist on raamkavaga. Ma arvan, et on [hea, et on võimalik] ratas ühis[sõidukisse] kaasa võtta, rattaga ühis[sõiduki] peale minna, et hajaasustuses paremini liikuma saada. See on mõistlik asi, mida arendada. Kindlasti need summad ei ole kuidagi võrreldavad, kõik asjad töötavad koosmõjus. Eesmärk on ikkagi vähendada autostumist, mis on jõudnud umbes 60%-ni, ja arendada tervislikumaid liikumisviise ja ühiskondlikke liikumisviise. 

(Urmas Reinsalu kommenteerib kohalt.) Kas on härra Reinsalu kord veel küsida?

Jah, auväärt minister, me oleme ikkagi lubanud mõned täpsustused. Ta esitas oma küsimuse ära, aga debati huvides me oleme ikkagi võimaldanud mõne lühirepliigi. Ma möönan küll … (Urmas Reinsalu kommenteerib kohalt, hääled saalis.) Ma küll möönan, et me rikume siin väga karmilt Riigikogu kodu- ja töökorda praegu nende lisarepliikidega. (Urmas Reinsalu jätkab, teisedki räägivad saalis.) No mis teha? Mis teha, kui kolleegid täpsustamist nõuavad. Hendrik Johannes, kas sa oled valmis vastama sellele repliigile?

See soodus kindlasti võiks olla tööealistele. Tööealised teatavasti on need, kes kasutavad autosid rohkem. Lapsed kasutavad küll ratast, aga ei kasuta autot. Tööealistest on suurem osa autoomanikud. Kui eesmärk on autostumist vähendada, on mõistlik veenda seda segmenti kas kasutama ühistransporti, mis tähendab seda, et see teenus peab minema paremaks, või siis kasutama ratast, mis on tervislikum variant. Tuleks soodustada sellega liikumist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud Hendrik Johannes Terras! Ma kuulasin teie vastust härra Reinsalule ja jäin mõttesse. Seda selles mõttes, et kui teid ametisse nimetati, siis ajakirjanikud uurisid, mis on teie eelnev kogemus põllumajanduses. Ja ühena tõite välja, et te olete puuriita ladunud. Aga vaadake, küsimus on selles, et selle vastuse põhjal ma eeldan, et teil puuduvad põllumajanduses üldse süvateadmised. Nüüd ongi nii, et te põhjendate neid asjaolusid, mille kohta küsimusi esitatakse. Aga mille põhjal te olete kindel, et teie vastused on õiged, kui teil omal puudub kompetents sellel alal? Oskate äkki ära seletada, kuidas on võimalik selline lähenemine asjale?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei ole põllumajandusega suurt tegelenud. Ma arvan, et see ei ole ka oluline, eesmärk on seda valdkonda poliitiliselt eest vedada. Meil on ministeeriumis väga tugev meeskond, kes on selle teemaga aastakümneid kokku puutunud. Ma olen võtnud eraldi eesmärgiks kohtuda sektori esindajatega nii palju ja nii tihti kui võimalik. Kõik, kes on palunud kohtumist, on selle ka saanud, et rääkida oma muredest ja seletada, kuidas asjad töötavad. Kindlasti on mu teadmised põllumajandusest eksponentsiaalselt kasvanud. Tehes koostööd inimestega, kes selles valdkonnas töötavad, ma tahan uskuda, et see, mis nad räägivad, on tõsi. Kui midagi räägib mitu inimest, siis tuleb [asja uurida]. Mul ei ole väga suurt kahtlust tekkinud, et ma opereerin suures infopuuduses. Alati on muidugi parem, kui on rohkem infot. Ma arvan, et nende otsuste langetamiseks, mis on põllumajanduse teemadega seotud, me oleme sektoris väga tugevat koostööd teinud väga erinevates valdkondades. Loodan, et see niimoodi ka jätkub. Sinna ma ise panustan, et seda koostööd veel tihendada, juhul kui ma täna ametisse jään. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma natuke jätkan seda teemat, mille kohta ma siin küsisin. Need erinevad reformid – nii pileti kehtestamine lastele ja eakatele kui ka kogu see liini[transpordi] reformimine ja ka selle reformimine, kes mida maksab – kui palju te olete nendest plaanidest rääkinud omavalitsustega ja nende liitudega? Kui detailidesse te olete jõudnud minna ja milline on tagasiside? Mida te olete kuulnud omavalitsustelt ja linnade-valdade liidult nende reformiplaanide kohta?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, tegemist on raamkavaga. Seda me kindlasti koostöös ühistranspordikeskustega ja kohalike omavalitsustega sisustame. Öelda, et nad ei ole kursis ega teadlikud, ei ole õige, ministeeriumil on olnud korduvad kohtumised. Ma ise küll viimane kord ei saanud osaleda. Aga arutati seda reformi, tagasisidet oli erinevat. Päris mitmel puhul kuulati lihtsalt ära ja kõnniti minema, avaldati arvamusi muudes kanalites. Aga see koostöö on kindlasti oluline.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea minister! Hetkel on arutelu käinud peaasjalikult ühistranspordi üle, aga minul on ühe teise teema kohta küsimused. Eelmisel kevadel ma esitasin arupärimise pangateenuste kättesaadavuse kohta. See oli pärast seda, kui Valgas pandi kinni viimane pangakontor. Tol korral ma ühtegi lahendust ega põhjendust otseselt ei kuulnud, sest pangaliiduga kohtumist ei olnud toimunud. Aga ma kinnitan teile, et riigi kohalolu on väiksemates linnades ja muudes kohtades ikkagi väga oluline, olgu see pank, postkontor, Transpordiameti büroo või töötukassa. Need on ikkagi kohalike inimeste jaoks töökohad ja teenused. Minu küsimus on see, kas sellised teemad lähevad teile päriselt korda ja mida saaks teha ning mida te olete juba teinud, et riik oleks päriselt kohal, et riik ise ei aitaks kaasa vaiksele hääbumisele.

Aitäh! Pankade puhul peaasjalikult on muidugi tegemist erasektoriga, kelle otsuseid me riigina saame keskkonda kujundades vaid natuke mõjutada. Kui pangateenuse arengut ja tulevikku vaadata, siis väga tihti ei ole inimestel pangakontorisse asja, asju aetakse veebi teel. Makseid saab teha ka juhul, kui interneti ligipääs on puudu, mida Eestis on muidugi vähe. Makseid saab teha ka pangaautomaatides, mis on endiselt kättesaadavad. Pangakontor kui selline – enamik pankasid ei anna minu teada isegi kodulaenu konsultatsioone kohapeal, seda tehakse telefoni või veebi teel. See on eraettevõtte otsus. Riigi puhul on sarnane teenuste koondumine digitaalseks ja kulleripõhiseks minu hinnangul kliendi vajadustega vastavuses. See on globaalne trend – on mingeid asju, mida me ümber pöörata ei saa. Tegelikult on inimeste jaoks selline teenus kättesaadavam ja mugavam, ka hajaasustuses. Samas ma mõistan seda, et kui sellised sümbolid nagu pangakontor ja postkontor ära kaovad, siis see kindlasti tekitab kohalikku linnapilti ja tunnetusse augu.

Siim Pohlak, palun! Aga teda hetkel ei ole saalis. Vabandust, et ma ta nime välja hõikasin. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! No te ei tahtnud päris vastata sellele, kas Reformierakond lükkas teid poliitilises mõttes tanki või mitte. Jätsite selle kuidagi Reformierakonna esindajate kommenteerida. Eks nad loomulikult seda eitavad. Vaevalt nad ütlevad, et see tõsi on, et nad mõtlesid, las minister kommenteerib ja propageerib seda ebapopulaarset ettepanekut, me kujundame siis oma seisukoha pärast seda, kui oleme näinud, kuidas avalikkus reageerib. Ent praegu see tundub küll täpselt nii olevat. 

Aga mul on küsimus teile ka. Te olete korduvalt rääkinud, et meil on kolm varianti: dotatsiooni suurendamine, liinivõrgu vähendamine või siis piletihinna tõstmine. Kas te ikkagi läksite kõigepealt valitsusse ettepanekuga teha seda esimest ehk suurendada dotatsiooni, arvestades seda, et kõik kulud kasvavad paratamatult? Meil on kallinenud tervishoiuteenuste osutamine, meil on oluliselt kasvanud julgeolekukulud, meil on kasvanud ka transpordiga seotud kulud. Ja loogiline on, et kui riik soovib olla kohapeal ja pakkuda inimestele kättesaadavat transporti, siis selle eest tuleb ka vastavalt turuhinnale vajaduse korral maksta. Kas te viisite valitsusse ettepaneku suurendada olemasolevat dotatsiooni?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma viisin selle ettepaneku valitsusse augusti lõpus või septembris riigieelarve läbirääkimiste ajal. Erinevalt varasematest ministritest oli mul võimalus tõsta ühistranspordi rahastus baaseelarvesse, mitte reservist seda raha taotleda. See tagab selle, et käesoleval aastal meil ühistranspordi rahastamisega probleeme ei ole. Küll aga näen ma seda probleemi tekkimas pikemas perspektiivis ja midagi tuleb ette võtta. Need on need kolm valikut. Kui kellelgi on väga mõistlik ja teostatav neljas valik, siis ma väga hea meelega kuulan seda. Mina seda leidnud ei ole. Aga olen avatud diskussiooniks selle üle.

Siim Pohlak, kolmandat korda. 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Eesti peaks ju olema e-riik. Kas meil mingeid muid lahendusi peale perede ja pensionäride täiendava kaudse maksustamise selle bussipileti kaudu muid võimalusi pole, kuidas saada teada, kuidas inimesed liiguvad, kuidas statistikat koguda? Te olete põhjenduseks pidevalt rääkinud, et on vaja statistikat saada. Kas tõesti mingeid muid lahendusi pole? Ja kas teil on ka mingeid uuringuid ja materjale selle kohta, mis saab nende liinide kasutamisest edasi? Näiteks kolme lapsega pere, kui lapsed iga päev sõidavad, neil hakkab kuluma circa 60 eurot kuus rohkem, mis on juba mõne huviringi raha. Ning kas on tehtud mingeid uuringuid, mis ühistranspordi kasutamisega nende tasude kehtestamisel juhtub, või lähete lihtsalt katsetama?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mul on kahju, et teid varem saalis ei olnud, ma olen sellele vastanud juba vähemalt viis korda või isegi rohkem. Ehk siis statistika [tegemisel] on selle küsimuse puhul väike osakaal, suurem [eesmärk] on kliendisuhte loomine ja arutelu, kuidas me suudame ühistransporti rahastada praegu ja viie või kümne aasta pärast. See on kitsaskoht, me [läheme] halval kursil. Me ei taha, et liinivõrgud selle kriisiga kokku kukuksid. Ma mõistan perede muret, aga küsimus on lõpuks selles, kas praegune ühistranspordivõrk ja sagedus, mida meil on võimalik selle raha eest pakkuda, vastab vajadustele, kas inimesed saavad kohale või mitte. Olles kohapeal inimestega rääkinud ja erinevaid uuringuid teinud, asja arutanud, on vastus see, et [teenus] ei vasta vajadusele. Ja kui transpordisüsteem ei vasta vajadusele, siis peab niikuinii lapse autoga huviringi viima ja sealt koju tooma. Kindlasti on küsimus, kumba lapsevanem eelistab.

Kuna ma Siim Pohlaku nimega kalambuuritsesin, siis protseduuriline küsimus, Siim Pohlak, neljandat korda.

Jah, ikkagi küsin protseduuri kohta. Ma enne kuulasin ülekannet teleri vahendusel ja kogu aeg korrutati vastamisel samasugust ümmargust juttu, tegelikult sisuliselt ei vastatud ka praegu mu küsimusele. Kas mul on mingi võimalus veel kuidagi proovida ministrilt ikkagi päris sisuline vastus kätte saada?

Ütleme, siin saalis hetkel neid võimalusi liiga palju enam ei ole. Jah, tõepoolest on veel läbirääkimiste voor, aga me ei saa olla kindlad, et minister seal ka osaleb ja et sealt tagasisidet saab. Mina tegelikult ei heidaks liigselt ette. Ma tõepoolest ei taha istungi juhatajana anda hinnanguid ministri antud sisulistele vastustele, nende sisule, aga ta on tegelikult olnud piisavalt täpne. Kas need põhimõtted ja printsiibid, mida ta on siin korduvalt selgitanud, meeldivad või mitte, see on hoopis teine asi. Aga põhimõtteliselt on ta selgitanud, mis on eesmärk. Aga veel kord, sellega ma ei anna sisulist hinnangut ministri seisukohale, kas see on see tee, mis on õige, või mitte. Ja siiski ma ei saa ette heita, et minister ei ole vastanud. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selle kliendisuhte paremaks muutmiseks moodustatigi need ühistranspordikeskused, kus on omavalitsused ja riik mängus. On MTÜ-d moodustatud, sinna on antud ühistranspordiraha, et luua parem tervik [transpordiks] nii maakondade kui ka linnade vahel. Samas mulle tundub, et ikkagi kõnest käib kogu aeg läbi, et see kliendisuhe on halb ja tuleb liikuda paremuse suunas. Siin on ju olnud ka laual see, et vist pea paar aastat on tegeletud selle regionaalsete ühistranspordikeskuste ideoloogiaga, et need maakonna taseme keskused muuta suuremaks, regionaalseks, et siis tekib sihuke parem, terviklikum vaade ja äkki see kliendisuhe läheb paremaks. Kusmaal see regionaalsete ühistranspordikeskuste mudel hetkel on? Kas see hakkab vilju kandma ja mis vilju ta selle kliendisuhte vaates siis kandma peaks? Äkki te paari sõnaga avate selle? Sest üks tahk on need piletid ja kaardisüsteemid, aga liini planeerimine käib ikkagi ju sealtkaudu.

Aitäh selle küsimuse eest! Kliendisuhe on hetkel tööealise elanikkonnaga, keda on umbes 30% sõitjatest. Laste ja eakatega kliendisuhet ei ole, seal käib statistika pigem valideerimise alusel. Nad ei tasu selle teenuse eest, nad ei ole kliendid. See ongi selle asja võlu, et kindlasti kohalikud ühistranspordikeskused oskavad liine korraldada, nad suhtlevad omavalitsustega selles osas ja see on tervitatav. Kohapealsed teadmised on olulised, et liinivõrk võimalikult hästi vastaks vajadustele. Aga probleem on selles, et selleks, et seda teenust parandada, peame väljumisi juurde panema. Minu hinnangul on need tegelikult päris hästi optimeeritud. Ainukesed kohad, kus on dubleerimist, ongi kohad, kus rong ja buss sõidavad paralleelselt. Dubleerimine on selle tõttu, et buss on tasuta ja seetõttu seda kasutatakse rohkem. Selle ärakaotamine on ainult sellisel juhul võimalik, kui bussisõidul kehtestatakse pilet. Ja ühistranspordikeskuste küsimus on kindlasti ka see, kui palju neid olema peab. Regionaalsed teadmised peavad ka edaspidi olema. Kohalikud omavalitsused peavad kindlasti saama anda sisendit, kus nende inimesed seda teenust vajavad. Need printsiibid on meil ka reformi[kavas] paigas.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra minister! Te olete siin põhjendanud seda laste ja eakate pileti kehtestamist sellega, et siis tekib info, kes kuhu sõidab. Ma vaatasin, et ka härra peaminister on öelnud, et võib olla nulleurone pilet või üheeurone pilet, et kellelgi rahamuret ei tekiks, aga kui on teada, kes ja kus liigub, siis on võimalik muuta liin optimaalsemaks. Seda lausus optimistlikult peaminister. Aga miks, härra minister, tegelikult sügisel, kui Riigikontroll juhtis tähelepanu vajadusele jagada ühistranspordikeskustega andmeid, et uurida ühistransporti kasutavate ja mittekasutavate inimeste liikumisvajadusi, te ütlesite, et selleks ei ole mingit vajadust. Ministri allkiri on all. Te ütlesite, et on olemas veebipõhine liinivõrgu analüüsimise tarkvara, kusjuures valideerimisandmete põhjal muude näitajate analüüsimine on võimalik, kasutades selleks Power BI tööriista, mida iganes see tähendab. Tuleb välja, et sügisel te väitsite, et kogu info on olemas, aga nüüd korraga on teie ja peaministri hinnangul tasu kehtestamine vajalik, et infot saada. Mis hetkel te rääkisite teie käsutuses oleva info alusel tõtt, kas sügisel või nüüd?

Eks info ja valideerimisandmete puudulikkusele on viidanud ka Riigikontroll. Meil infot on, aga see ei ole täielik. Täielikku infot on väga raske saada ja see on üks väga väike osa sellest [probleemist]. Kindlasti te olete sellele küll palju keskendunud, ma saan sellest aru. (Urmas Reinsalu räägib saalist vahele.) Aga see olulisem osa sellest ... 

Härra Reinsalu, ärme palun vastamise ajal liigselt segame. Kui minister on lõpetanud, siis ...

Olulisem osa sellest ongi kliendisuhte loomine ja arutelu selle üle, kuidas teha ühistranspordisüsteem jätkusuutlikuks. Kolm valikut meil on. Milline nendest kolmest valikust langetada tuleb, [võetakse] igal aastal põhimõtteliselt eelarve aruteludes [jutuks]. Üks nendest kolmest valikust tuleb langetada. (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Meil infot on, info ei ole täiuslik. Valideerimise andmed on puudulikud, sellele on viidanud ka Riigikontroll. Seda annab aga parandada ja see on üks väike osa sellest [reformist]. Kindlasti kliendisuhte tekitamisel üldiselt valideerimise andmed paranevad ja me saame terviklikuma pildi. See ei ole muidugi mitte kunagi lõplikult terviklik, aga pilt läheb paremaks. 

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te olete siin nüüd tundide kaupa vapralt vastu pidanud. Kas mul on õigus, kui ma ütlen niimoodi, et tihtipeale on valitsuse poliitika tegelikult olnud selline, et kusagilt jagatakse raha laiali ja siis on millekski raha puudu ja siis peab otsima hakkama, kust seda raha kokku korjata, nii nagu on [vajalik] maksuküüru kaotamiseks? Nüüd on igasugu automaksud ja muud jura siin kokku aetud. Kas samamoodi on teil nüüd sellega? Olge ausad, see 2 miljonit oli vaja kusagilt kokku hoida ja eks te siis hakkasite vaatama, kus me seda teha saaksime, ja siis jõudsitegi arusaamisele, et prooviks kuidagi maapiirkondades mingil moel seda kokku hoida. Või te siiski arvate, et on seesama põhjus, mille kohta siin Urmas Reinsalu ja ka teised on küsinud, et ikkagi ainult info kogumise eesmärgil on vaja kõigepealt võtta vastu seadus, et panna lastele ja pensionäridele peale 2 miljoni suurune koormus?

Aitäh selle küsimuse eest! Praeguses olukorras me paneme stabiilselt igal aastal umbes 10 miljonit süsteemi juurde. Samal ajal me süsteemi ei arenda, me hoiame seda konkreetset süsteemi samal tasemel käigus. Ja me teame, et see süsteem ei vasta sõitjate vajadustele. Ma siin ei tooks ainult maapiirkondi välja. Tallinnas on seesama küsimus, et tuleks liinide [graafikuid] tihendada. Ja selleks, et ühistransporti arendada ja et liinid ei kaoks ära, on minu hinnangul mõistlik arutada selle üle, kui suur võiks olla sõitjate omaosalus selles.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab kunstlikke koostööpiirkondasid või ma ütleksin, liba-koostööpiirkondasid, mida ministeerium koostöös arenguosakondade või arenduskeskuste või ettevõtluskeskustega – mis iganes nimed neil eri maakondades on – püüab juurutada ja teha seda siiski, ma julgeksin öelda, vastu igasugust tervemõistuslikku loogikat. Kujutage ette, kui üks koostööpiirkond on Lääne-Virumaa, Raplamaa, Järvamaa ja Viljandimaa ehk põhjarannikult vastu lõunapiiri Lätini välja! See pole ei loogiline ühtne majandusruum ega mingisugune muu loogiline regionaalne üksus ega administratiivne tervik. Miks ministeerium kangekaelselt selliseid täiesti ebaloogilisi koostööpiirkondasid juurutab? Kas selle projektiga on teil plaanis edasi minna, kuigi mitmed kohalikud omavalitsused ja maakonnad on selliste regioonide moodustamise vastu?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Need arengulepped on, nagu te kindlasti väga hästi teate, vabatahtlikud. Ma saan aru, et Viljandimaal ei ole ka volikogus konsensust. Viljandlaste jaoks ei ole see loogiline, sellist koostööd teha ei taheta. Selleks keegi Viljandimaa inimesi ja poliitikuid ei sunni. Kui seda soovi ei ole, kui on mingi muu ettepanek, te soovite Pärnumaaga teha koostööd, siis saame ka seda arutada. See on vabatahtlik koostöölepe.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus, palun!

Aitäh! Mul on jah selle teema täpsustav küsimus. Ei, see sugugi ei ole nii, et see on lihtsalt vabatahtlik. See on formaalselt vabatahtlik, sisuliselt mitte. Kui koostöölepetega ühel või teisel kujul ei ühine, siis loomulikult ei saa ka rahastatud see või teine piirkond ja maakond. See nii lihtne ei ole. Kui te ei ühine, siis raha ei saa. Nii palju on vabatahtlik. 

Keskvõimul on ikka mingisugune loogiline vastutus. Tehakse näiteks koostööd maakondlike üksustega, mis minu arvates on kõige loogilisem – maakond Eestis selles mõttes ei ole sugugi liiga väike üksus, et seda arengut korraldada. Täna on just nimelt need arenguüksused maakondlikud, mitte regionaalsed. Regionaliseerimine töötab ebaloogiliselt koostööle vastu, kui ta on kunstlik. Rahast jäädakse sel juhul ilma. Kas ma sain sellest vastusest õigesti aru, et kui nüüd näiteks Viljandi maakond teeb ettepaneku, et me sooviks maakondlikus ulatuses arendustegevust teha, siis ministeerium on valmis kokkuleppe tegema ning meile riigi ja Euroopa raha võimaldama samadel alustel nagu teistele regioonidele?

Nende arengulepete eesmärk on soodustada koostööd. Kindlasti on Viljandil ja Viljandi ettevõtjatel võimalik taotleda erinevaid Euroopa Liidu meetmeid. Koostööd me kindlasti tahame soosida, et tehtaks laiemat, piirkondlikku koostööd. See on arengu jaoks vajalik ja kasulik ning selle soodustamine on minu hinnangul mõistlik. 

Tõnis Lukas, palun!

Tervist, härra minister! Viljandist oli juba juttu. Aga üleüldse, kui Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on väga kaua asunud pealinnas, siis äkki see elust võõrandumine ametnikkonna puhul ja võib-olla ka ministri puhul on loomulik protsess. Siin ei tasu mingeid erilisi vandenõusid otsida. Eesti on tervik ja võib-olla tasuks regioonidele lähemale tulla. Näiteks võiks Regionaal- ja Põllumajandusministeerium asuda Tartus, kus on spetsialistid maaülikoolist võtta. Tartu Ülikoolis neid ka koolitatakse ja saab teha niisuguse värskenduse, nagu Eesti 200-le paistab ka sobivat. Aeg-ajalt tuleb erinevates valdkondades muudatusi läbi viia. Saab uue hingamise ja saab ka elule lähemale. Kas te ei ole mõelnud, et ministeerium võiks tulevikus asuda Tartus?

See ettepanek teie suust muidugi ei ole üllatav, olete ju Tartu Linnavolikogu esimees. Siin on paar mõtet. Esiteks, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on küll kontori mõttes Tallinnas, kuid selleks, et soodustada regionaalset arengut, on väga paljud meie töötajad, ka haldusala töötajad üle Eesti regiooniti laiali. Seda soodustatakse nii palju kui võimalik ja kaugtöö seda õnneks võimaldab. Selle üle mul on hea meel. Peakontori kolimine kas Tartusse või mingisse muusse linna on kindlasti midagi, mida saab kaaluda. Praegusel hetkel otsest vajadust selle järele ma ei näe. Minister peab tihti käima parlamendis, nagu ka täna aru andmas, ja teistpidi kaob kontakt ära, kui ministeerium jääb ministrist kaugele. Sel puhul on ka omamoodi väljakutsed. Ehk siis seda peaks põhjalikult läbi mõtlema.

Tõnis Lukas, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ega mina ei mõelnud, et minister peaks jääma ministeeriumist kaugele või vastupidi. Ma mõtlen, et Tartusse võiks tulla ikkagi minister koos ministeeriumiga. Selline koostöö muude valitsusasutustega on alati lihtne. Me ei räägi siin ametnike kaugtööst, aga distantsilt koosolekute pidamine ja muu arupidamine on praeguse kõrgtehnoloogia ajal alati võimalik. Haridus- ja Teadusministeerium saab sellega suurepäraselt hakkama, saaks ka teie ministeerium. Mis te sellest arvate?

Ma usun, et haridusministeeriumil on oma asukoht olemas ka Tallinnas, kus inimesed töötavad. Tartus on muidugi peamine [üksus] – arusaadaval põhjusel, see ju tarkuse pealinn on. Aga üks variant on mõelda ka Tartust väljapoole. Üks ministeerium seal juba on, aga Jõgevale ehitatakse uut hoonet Maaelu Teadmuskeskusele. Võib-olla see on üks [võimalus, et need] liita. Arutelu on igati tervitatav.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan teid! Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No kuulanud ära selle ettekande ja kõik need vastused küsimustele, ma leian ja ma arvan, et kõik teie, kes te praegu olete siin saalis, leiate samuti, et ei ole mitte ühtegi põhjust mitte jätkata umbusaldusavaldusega ning hääletada selle poolt, et minister ei jätkaks omal kohal. Me ei saanud mitte ühtegi vastust, mis oleks meie meelt muutnud. 

Ei tulnud mitte ühtegi vastust, kus oleks [viidatud], et pileti hinna rakendamine lastele, noortele ja eakatele on hetke uitmõte. See ei ole sõnakõlks, sellega minnakse edasi. See oli vastus, mis tegelikult ministri suust kõlas. Tagasiteed selles küsimuses ei ole. Kui oleks astutud samm tagasi, siis oleks minister praegu selgesõnaliselt öelnud: "Me ei rakenda tasulist piletit noortele ja eakatele." Seda vastust ei tulnud. Järelikult kõik see jutt sellest, et see oli tema ettepanek, ministri ettepanek, et see oli mõtlemiseks, vaagimiseks, vaatamiseks, analüüsimiseks, oli selgelt välja toodud selleks, et kehtestada tasuline pilet ja saada riigieelarvesse noortelt ja meie eakatelt 3 miljonit. Ja sellega minnakse edasi. 

Vahepeal oli siin nii-öelda etendus, et Reformierakond sellest ei teadnud. Peaminister ütles, et no vaatame, mõtleme, see ei ole kindel, võib-olla kehtestame seal mingisuguse miinimumtasu. Mitte ühtegi vastust selle kohta me ministrilt ei saanud. Me saame aru, et see, mis vahepeal on toimunud, on olnud üks etenduse osa. Piletitasu tuleb. Ja see on probleem. 

Teate, kogu sellest sõnavõtust sai meile selgeks üks väga oluline asi. Eesti rahvas, käige jala või sõitke rattaga, sest niimoodi on soodsam. See on see, mis kõlas ministri [sõnumis], kui kokku võtta. See ei erine väga paljuski tegelikult praeguse valitsuse retoorikast. No võtame aluseks Jürgen Ligi sõnavõtud, kus on selgelt jooksnud välja mõte, et kui teil on raha puudu ja te lähete toidupoodi, siis ostke lihtsalt soodsamaid toiduaineid, [näiteks] konserve. Kui ta ütles, et inimesed võiksid konserve süüa ja tema ka sööb neid, siis ega ta vist tegelikult teadnud, kui palju konservid maksavad. Need on päris kallid. 

Üleüldiselt ma arvan – ja see arvamus tugineb ministri viimasel arvamuslool –, et sellel isikul täiesti puudub arusaam regionaalpoliitikast. Ma tsiteerin mõned mõtted Postimehe arvamusloost. See on seesama arvamuslugu, kus lugupeetud minister tõi välja, et Tallinna inimesed ei pea kinni maksma tühje busse Võrumaal. See [räägib] täielikult regionaalpoliitika mõõtme puudumisest, arusaama puudumisest. 

Selge on see, et regioonid on erinevad, erineva arenguga. Meil on suur palgalõhe, teenused kuskil on, kuskil ei ole. Loomulikult, jõukamates kohalikes omavalitsustes on need suuresti olemas. Ministri ülesanne on tegelikult vähendada regionaalseid erinevusi. Loomulikult toimub see vähendamine jõukamate regioonide abil, sest jõukamates regioonides makstakse rohkem makse, kuna saadakse rohkem palka. See raha tuleb suunata regioonidesse, kus [kõike] on vajaka. Teenuseid ei ole, postkontorid pannakse kinni, pangakontorid pannakse kinni, inimesed saavad vähe palka. Aga tema räägib, et tegelikult Tallinna inimesed ei pea kinni maksma tühjade busside sõite Võrumaal, et Tallinna inimeste raha ei tohi suunata teistesse regioonidesse. Ja see on regionaalminister! Kui seda räägib regionaalminister, siis, andke andeks, ta ei sobi oma kohale. 

Nüüd aga võtaks aluseks tema mõtted selles arvamusloos. "Küüniline on [hoopis] lubada tasuta sõitu bussile, mida varsti enam ei tule." Need on ministri sõnad. Ma küsin selle peale, aga miks on meil varsti nii, et ei ole busse. Miks on see töö ministril tegemata? Ta tõdeb tegelikult fakti, et nii see juhtub. 

Järgmine mõte: "Vaatame korraks [… ] Eesti maaelu tegelikkusele otsa. Meie maapiirkondasid iseloomustab hajaasustus ja vananev rahvastik. See on käivitanud ahela: kui väheneb inimeste arv, lahkuvad ka erateenused – poed, pangad, meelelahutus – ja töökohad koonduvad suurematesse keskustesse." See on väga õige faktide konstateerimine. Küsimus: kus on lahendused? Kus on ministri lahendused? 

"Kas on õiglane, et õpetajate palgaraha või riigikaitse arvelt doteeritakse tühje busse, mis sõidavad valel ajal valesse kohta, lihtsalt sellepärast, et me ei julge küsida sümboolset piletiraha?" Ma küsin väga lihtsa küsimuse: miks sõidavad need bussid valel ajal valesse kohta? Andke andeks, kelle tegemata töö see on? Ühelt poolt öeldi sügisel, kui anti aru riigikontrolörile, et meil on kõik andmed olemas. Nüüd öeldakse ministri suu läbi, et tegelikult meil andmeid ei ole. 

Aga kolmandaks, kõik ühistranspordikeskuste juhid ütlevad nagu ühest suust, et nad ei tea, millest minister räägib: meil on kõik andmed olemas, minister võiks tulla meie juurde ja vaadata, kuidas me tegelikult tööd teeme. Küsin siis, kes valetab. Kas minister valetab, et tal on neid andmeid vaja, aga andmeid ei ole ja selleks on vaja rakendada piletitasu? Või siis valetavad need väga halvad transpordikeskuste juhid, kes ütlesid kõikides uudistes selgelt välja, et andmed on neil olemas, nad ei saa aru, millest minister räägib.

Head Riigikogu liikmed! Ma tänan teid kõiki, kes olete umbusaldusavaldusega kaasa tulnud. On selge, et meil on väga suured probleemid regionaalpoliitikas. On selge, et meile ei ole täna korrektseid vastuseid antud. Ja on selge, et me selle umbusaldamisega läheme edasi, Eesti väärib paremat regionaal- ja põllumajandusministrit. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Väga austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea minister! Aitäh võimaluse eest anda tagasisidet tänasele umbusaldamisprotsessile ja nendele vastustele, mis me ministri suust oleme kuulnud! Ühelt poolt on väga palju juba ära räägitud, neid asju ma väga korrata ei tahaks. Aga tegelikult minu jaoks oli see diskussioon siin saalis silmi avav. Probleem on veel suurem kui see põhjus, miks me tulime ministrile umbusaldust avaldama. Paraku see on nii ja ma püüan seda järgnevalt ka põhjendada. 

Aga kõigepealt [märgin], et sotsiaaldemokraatide jaoks on regionaal- ja põllumajandusminister väga-väga tähtis minister. Meie arvates peab ta eest seisma väga olulise valdkonna eest, Eesti kaugete piirkondade eest, ja nende käekäik on meile tõesti oluline. Sellest lähtuvalt me väga ootame seda, et need huvid saaks valitsuses kaitstud. 

Aga kuidas siis on läinud? Kui me alustame sellest, et ühistranspordi ümberkorraldamisest teavitamist alustati väitega, nagu selle valdkonna kõige suurem probleem oleks see, et õpilased, pensionärid ja erivajadusega inimesed ei maksa maakonnaliinide bussides, siis see mind ikkagi väga valusalt puudutas. Sisuliselt on ju olukord palju tõsisem. 

Ja minister argumenteerib sellega, et tegelikult meil on ainult halvad valikud: kas tulevikus on neid busse, mis sõidavad, veel vähem, või peab raha juurde panema. Ta ütles, et pakkuge siis neljas variant, mis selle probleemi lahendaks. Tegelikult see neljas variant oli riigieelarvet tehes täiesti olemas. Mis see oli? Tegelikult ongi põhipõhjus selles, et ühistransport on väga-väga alarahastatud. Ma enne küsisin ministrilt, [mis seisus] me võrreldes teiste riikidega oleme. Tegelikult Eesti on ikka ja jälle alumises otsas, kui me vaatame osakaalu nii riigieelarves kui ka võrreldes SKT-ga, kui palju me panustame sellesse valdkonda. Ja need bussiliinid ongi miinimum, mis olla saab. On üritatud niimoodi teha, et kuidagi käiks kuhugi mingi buss, aga see ongi kõige odavam variant. Enam odavamaks minna kahjuks ei saa. Selleks, et kvaliteet tõuseks ja inimesed hakkaks rohkem sõitma, tulebki liinivõrku tihendada. See jutt on õige.

Aga mis oli [valitsuse] lahendus? Lahendus oli see, et riigieelarvega anti kõige paremini hakkama saavatele inimestele – ma veel kord rõhutan, vähemalt 3500 eurot [kuus] teenivatele inimestele – kahekordne – rõhutan: kahekordne! – kogu bussivõrgu doteerimise summa selleks aastaks ehk üle 160 miljoni. Me paneme praegu ühistransporti, täpsemalt bussitransporti umbes 80 miljonit eurot aastas. Ja andsime kergekäeliselt ära 160 [miljonit] eurot, sealhulgas Riigikogu liikmele 1840 eurot. See neljas lahendus ongi see, et kui me tahame, et meil oleks kvaliteetne teenus, siis sellesse teenusesse tuleb panustada ja seda raha ei tohi laiali jaotada. 

Nii, läheme edasi. Kui koalitsioonipartner hüppas selja tagant ära, olnud alguses seal taga, siis minister tuli välja hädavalega, et kuulge, tegelikult on ikkagi vaja teada, kes kuhu sõidavad. Aga tõesti, nagu siin kõik on öelnud, see info on teada ja selleks ei ole vaja piletitasu kehtestada. Nii et sellest võib loobuda. Ettekande käigus tuli välja rida teisigi ministri väiteid, millega ei taha ega saa kuidagi nõustuda. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Siin öeldi seda, et kunagi aastaid tagasi üritati maakonnaliinide bussidega vedada ka õpilasi, seda sellepärast, et omavalitsused tahtsid odavamalt läbi saada. See oli 2000. aastate keskel ja seda tehti sellepärast, et [kaks eesmärki] ühildada: kui inimesed sõidavad hommikul tööle, siis lapsed sõidavad kooli. See oli tegelikult Eesti riigi ja Eesti maksumaksja jaoks kõige mõistlikum lahendus. Paljud aktiivsed kohalikud omavalitsused ja maavalitsused suutsid selle ära teha. Miks seda nüüd tagantjärele kritiseerida? See tasuta sõit tuli ju palju-palju hiljem. Need ei ole omavahel seotud. See oli kindlalt üks valeväide, mis mulle kõrvu jäi. 

Kõlas ka, et reisijate arv on ühistranspordis vähenenud. Muide, kui tasuta ühistransport tehti, siis tegelikult reisijate arv järgnevatel aastatel esialgu 20–25% hoopis kasvas. Aga [miks ja] millal see vähenes? See ei ole vähenenud mitte tasuta ühistranspordi pärast, vaid sellepärast, et viimastel aastatel oleme olnud kriisides. Koroonakriis lõi väga valusalt, muutis inimeste käitumisharjumusi ja kõike elu juurde kuuluvat. Nii et tegelikult see langus hakkas tulema hiljem, mitte ei tulnud tasuta sõidust. 

Mind väga häirib veel üks asi. Tegelikult oleks pidanud seda ühistranspordi teatud mõttes ka vajalikku ümberkorraldust alustama väärtuspakkumisest ehk ütlemagi, et kui me tahame, et ühistransport oleks Eestis parem ja inimesed saaksid [ühissõidukiga] tööle, kooli ja huviringidesse, siis tuleks graafikuid õigetes kohtades tihendada. Aga selle asemel alustati sellega, et toodi välja mitteolulised ja inimesi ärritavad põhjendused. 

Ma ei räägigi sellest, et regionaal- ja põllumajandusministri valdkond on väga lai, seal on probleeme veel. Mind isiklikult häirib ka see, et puudub selge sõnum, kuidas me toetame kriisi puhul meie oma põllumehi. Me oleme küll korduvalt sellele Riigikogus tähelepanu juhtinud, aga lahendusi ei ole. Näiteks pole teada, kuidas toetada Aafrika seakatku tõttu kannatada saanud ettevõtteid. Jälle, lahendusi ei ole, Eesti ettevõtja on jäänud nõrgemasse seisu. 

Kokkuvõtlikult tahangi ütelda seda, et tegelikult see valdkond vajab väga tugevat ministrit, kes maaelusse usub ja soovib selle eest seista. Tegelikult peaksid [kõik] erakonnad ministrile toeks olema, et selles valdkonnas [saavutataks] kvaliteetsed muutused. Aga praegu ma paraku seda võimekust ja soovi selle valdkonna eest tugevalt seista ei näinud. Nii et jätkuvalt kutsun üles ministrile umbusaldust avaldama. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Jah, me umbusaldame Eesti 200 ministrit. Kui me mõtleme selle peale, millised poliitilised talendid meil praegu valitsuses on Eesti 200-st – Terrased, Tarod, Pakostad –, siis juuksed tõusevad ju püsti. Kõik, mida nad puudutavad – ma ei taha öelda, milleks muutub, põllumajanduses on seda palju. Aga see ei ole ainult Eesti 200 mure. No 1% partei on 1% partei. Varastavad nii palju, kui veel jõuavad, valetavad nii palju, kui veel jõuavad, ja mitte midagi head ei tee niikuinii. See on Michali probleem. Need ministrid on ju kõik surnud kajakad Michali kaelas. Michal käib ringi ja kaitseb neid, edendab neid, laseb neil edasi varastada. 

Ja Michali valitsus on Eesti probleem. Me kõik kannatame selle all! Me kõik kannatame selle all, et meil on ministrid, kes ei saa mitte millegagi hakkama peale selle, et tuimalt valetavad kõige kohta, mida sa küsid, ja siis teevad korruptiivseid tehinguid. Ja korruptiivsetele tehingutele Pakosta alluvuses olev justiitsministeerium teeb kena katet. See on see skeem. 

Ei ole mingit põhjust, miks nad peaksid lõpetama enne, kui nad ükskord valijate poolt välja visatakse sealt kontorist, kus nad toimetavad. Sinna on veel oodata üle aasta aega. Ja ei ole mingit põhjust arvata, et nad laiali jooksevad või et nad ise tagasi astuvad või et nad kuidagi paremaks saavad. Vastupidi, mida selgemaks neile saab, et kaotada ei ole enam midagi, seda ilgemaks läheb riigi ja rahva rüüstamine ja inimestega ülbitsemine. See on see, mis meid ootab ees järgmine aasta otsa Eestis. Ja selle kõige pärast Eesti rahva kannatus on väga-väga pikk. 

Ainult mis on vahepeal juhtunud? Vahepeal on välisolud muutunud. Välisolud on sellised, et sellist reaalsusest irdunud, totaka jutuga ebakompetentset ja korrumpeerunud mängu, et meil on riik, mida tänane Michali valitsus on koos Pakostade, Terraste ja Tarodega [mänginud], sellises väliskeskkonnas meie riik lihtsalt enam ei saa jätkata. Riik lihtsalt ei pea vastu! Mitte miski ei tööta peale massilise varastamise. Rail Balticud ja ma ei tea, mis kõik veel meil on, eks ole, IT arendamised – kõik on üks suur varastamine. Rohepööre, riigikaitsekulutused 5% [SKP-st] – kõik on üks suur varastamine. Maksud peavad tõusma, sest kuskilt on ju vaja riigile raha saada. Läti riigi transporti, Läti sisetransporti Eesti maksumaksjal on raha maksta. Aga näe, oma lapsed ja oma pensionärid – neile tuleb ikkagi arve esitada, sest tasuta asju pole, kui sa just lätlane ei ole. Siis on tasuta asju. 

Aga nagu meil täna hommikul istung [algas]. Eesti 200-lane Hussar – sa tsiteerid talle sõnaselgelt eesti keeles kirjutatud kodukorra reeglit, et eelmisel nädalal arutamata jäänud viimased päevakorrapunktid peavad minema sellel nädalal esimestena päevakorda. Ta ütleb, et esimestena ei tähenda seda, et nad lähevad esimestena. Lahendus on see, et tuleb leida lahendus – täpselt! –, ja esimestena ei tähenda seda, et [peavad minema] esimestena. Ja must ei tähenda seda, et ta on must, see võib ka olla valge, aga võib ka olla vikerkaarevärviline. Me teeme, mis me tahame, sellepärast et nii on. 

Igal juhul tuleb nuppu vajutada. Igal juhul peavad inimesed nägema, kellega meil on tegemist ja kes kuhupoole hoiab. Aga üks [tõsi]asi, mis tuleb kaasa võtta sellelt umbusaldamiselt ja kõigilt Riigikogu istungitelt, on see, et vähemalt aasta otsa läheb halvemaks, aga siis peab Eesti inimene mõtlema, keda ta asemele tahab. Muiutajatest küll kasu ei ole!

Aitäh! (Hääled saalis.) Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Kolm minutit lisaaega palun.

Kolm minutit lisaks.

Hea Eesti rahvas! Aasta pärast on parlamendivalimised. Ja nende ebakindlust külvavate sammude puhul, mida Michali valitsus Reformierakonna poliitikana Eesti 200 praegusel kaasabil ja varasemal ka sotsiaaldemokraatide kaasabil on teinud, võib öelda, et kõige valusamalt saab pihta just nimelt maal elavate inimeste kindlustunne. See regionaalpoliitiline loogika on saatnud äraspidiselt valitsuse otsuseid, mis puudutavad maksupoliitikat ja mis puudutavad ka liikuvuse halvendamise kavasid. 

Valitsus arutas ühistranspordireformi kava selle aasta jaanuaris. Sellest on tõukunud avalik poleemika ja sellest on alguse saanud ka umbusaldusavaldus maaelu- ja regionaalministrile. Seal tuuakse välja probleem just nimelt liikuvusvaeguse koha pealt, selle koha pealt, et inimestel on oma sissetulekutest, toimetulekust tulenevalt väga keeruline oma liikumisvõimalusi ette kujutada. Seda valitsus oma kavas möönab, aga samas tegelikkuses astutakse oma tegevusega samm-sammult, süsteemselt just nimelt liikumisvõimaluste pidurdamise suunal. 

Ma ei süüdista eraldivõetuna minister Terrast selle koha pealt, mis puudutab kaost ühistranspordipoliitikas. Aga vaadake, milline on meie olukord, mis sai alguse Kaja Kallase valitsemisajal, [kui] vastutus ühistranspordi eest ministeeriumide vahel [ära jagati]. Ma tsiteerin. Nimelt, 2023. aastal viidi riigisisese ühistranspordi korraldamise ülesanne Transpordiametist, mis oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemise alla. Poliitika kujundamise tasandil aga liikus riigisisese ühistranspordipoliitika kujundamine majandusministeeriumist regionaalministeeriumi valitsemisalasse, aga ühistranspordi taristuinvesteeringud ja rahvusvahelise ühistranspordi poliitika liikusid hoopis uue Kliimaministeeriumi alla. 2023. aasta muudatusega jäid Transpordiametisse tööle ühistranspordi korraldamisega seotud analüütik, tugiteenistujad ja järelevalvespetsialistid. Kogu ühistranspordi kompetents on 2023. aastast Kliimaministeeriumis – panete tähele! – ega liikunud koos ülesannetega Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi. Ühesõnaga, institutsionaalselt oli selleks ajaks, kui härra Terras selle vastutuse selles loogikas üle võttis, alates 2023. aastast tekitatud täielik juhtimiskaos. Täielik juhtimiskaos! Ka Riigikontroll osundab nii suurtele ja ulatuslikele pädevusmuudatustele. 

Ja selles olukorras, niisuguses teatud tõmblevas retoorikas on praegu valitsus välja käinud idee, ma tsiteerin peaministrit: selleks, et üldse teada, kes ja kus liigub, on vaja kehtestada täiendav piletitasu lastele ja pensionäridele. Ja siis, kui on teada – tsiteerin peaministrit –, kes ja kus liigub, on võimalik muuta see liinivõrk optimaalsemaks. Sama retoorikat on väljendanud ka maaelu- ja regionaalminister: just nimelt, seda tasu on vaja kehtestada selleks, et teada, kes ja kus liigub. 

See tegelikkuses on eksitav ja hämav. Ma juhin tähelepanu, et juba eelmise aasta sügisel, kui Riigikontroll kritiseeris korralagedust ühistranspordi valdkonnas ja planeerimise valdkonnas, öeldi härra Terrase allkirjaga vastuses, et tegelikkuses on kõik korras. Süsteemi ei ole vaja koondada täiendavat [infot], et anda ühistranspordikeskustele andmeid inimeste liikumise kohta, kõik andmed on olemas. Ja on vastavad andmetöötlusmeetodid, mida saab kasutada. 

Nüüd on koormuse asetamiseks väiksema sissetulekuga rühmadele, lastega peredele ja eakatele inimestele, toodud ettekäändeks, et on vaja teada, kes ja kus liigub. Mis on sümptomaatiline nende ettepanekute puhul? Kui me loeme seda kava, mitmekümne lehekülje pikkust kava, mis on ilma konkreetsete tähtaegadeta ja vägagi eufemistlikult ja loosunglikult formuleeritud, siis [on selge, et] seesama ühistranspordireformi kava on niisugune ideoloogiline dokument. Ühelt poolt on raha kokkukorjamiseks kõneletud eakate ja laste bussipileti sisseseadmisest, kuid teiselt poolt – ja sellele ma osundasin ka oma küsimuses – nähakse siin muu hulgas ette riigi rattastrateegia. Selle alusel tuleks hakata inimestele kompenseerima kodu ja töökoha vahelisi sõite. Inimesed on Eestis liiga motoriseeritud – see on sõna, mida kasutab see strateegia – ja motoriseerimise vähendamiseks oleks mõistlik hakata riigi poolt kinni maksma rattaga kodu ja töökoha vahelisi sõite. Need on arusaadavalt praegu – ka inimeste toimetuleku mõttes – eriti maapiirkondades pigem anekdootlikud ettepanekud. 

Nii et Isamaa Erakond ei tõsta minister Terrase tegevust kuidagi eraldi esile võrreldes muude valitsuse liikmetega. Minister Terras kehastab parimal moel kvaliteeti, mis [iseloomustab] Kristen Michali valitsust. Ilmselt raskemat kriitikat on raske teha, aga minister Terras noogutab selle peale. Aga nii see paraku on. Ja loomulikult, kuna me usalda Kristen Michali valitsust, siis loomulikult eraldivõetuna ei saa me niisuguse tõmbleva käekirja puhul, kuigi maainimestele on vaja anda lootust ja optimismi, usaldada ka härra Terrase kui ministri tegevust. Ta ju viib ellu seda Michali valitsuse poliitilist agendat. 

Omaette [punktina] ma tahaksin rõhutada teile, nii minister Terras kui ka kogu valitsus, et kui asi puudutab inimeste kindlustunnet lõhkuvate signaalide väljasaatmist, siis hoiduge sellest. Millega te praegu tegelete? Millega te opereerite? Aasta pärast on valimised ja teie mandaat lõpeb. Aasta pärast toimuvate valimiste järel teie mandaat lõpeb, aga te tegelete praegu selles segadikus tegevustega, mis otsekui [peavad silmas] mingit viie või kümne aasta perspektiivis [ellu viidavat] valdkonnapoliitilist tegevust. 

Ma kutsun teid üles teile alles jäänud kuude jooksul keskenduma jooksvale mänedžmendile ja tegema seda sellise võimekusega, mis on teile jõukohane, ja mitte tegelema ebastabiilsust külvavate signaalide saatmisega ühiskonnale, ammugi veel nii pikalt tulevikku vaatavalt. Nii et Isamaa sõnum kõigile inimestele erinevates Eesti piirkondades, regioonides on üks: ärge kartke, kunagi lõpeb ka peaminister Michali valitsuse aeg. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun, minister Hendrik Johannes Terras! 

Aitäh, head kolleegid, nende mõtete eest! Siin oli väga palju erinevaid emotsioone. Paar täpsustust, mis ma pean tegema. Ühistranspordi andmete puhul tõesti sellest koondamisest enam lisatulu ei ole, küll aga on kasu sellest, kui tekitada kliendisuhe kasutaja ja transpordi vahel. Neid andmeid on meil vaja, ka kvalitatiivseid andmeid, kuidas kvaliteeti parandada. 

Härra Allasel ma korrigeeriksin seda, et tema väitel pärast tasuta transpordi kehtestamist tõusis kasutatavus 20%. Tõesti, regionaalliinidel tõusis kasutatavus 20%, aga selle tõttu, et kommertsliinid kadusid ära ja sõitjad kolisid kommertsliinidelt maakonnaliinidele. Nominaalselt ühistranspordis rohkem rahvast ei olnud, lihtsalt see oli edaspidi kõik riigi vastutus. (Saalist hõigatakse midagi.)   

(Helistab kella.) Head kolleegid! Kuulame ministrit lõpuni ja siis enne hääletust saate lobiseda.

Aitäh! Ma lõpetuseks tahan öelda seda, et härra Reinsalu tõi siin välja, ei tasu tegeleda tulevikuprobleemidega, sest valitsused muutuvad. Tõepoolest, need muutuvad. See probleem aga ei muutu. Ühistranspordis on raha puudu. Ma olen korduvalt toonitanud neid kolme valikut. Mida me varem sellele otsa vaatame, seda kindlamalt me väldime kriisi, et väljumiste arv hakkab vähenema. Igal valitsusel tuleb iga kord neid otsuseid igas eelarves teha. Minu ülesanne on see teema siia teie ette tuua, anda pilt sellest, et see on teema, millega tuleb tegeleda ka tulevikus. Aitäh teile!

Aitäh! Urmas Reinsalu, teie nime tõepoolest mainiti, nii et vastusõnavõtt koha pealt. Palun!

Härra Terras! Te olete Eesti Vabariigi regionaalminister. Minge lugege oma visiitkaarti! Teie valitsus millega tegeleb? Te räägite praegu, et teil ei ole rahalises mõttes jõukohane tegeleda regionaalpoliitiliste sooritustega. Samal ajal, millega õigustab Eesti 200 oma olemasolu valitsuses? Tuleb välja, et netikasiinode maksu taktikaliselt nulli viimisega. Te räägite praegu puudujäägist regionaalpoliitika valdkonnas, sealhulgas ühistranspordi valdkonnas, aga kümneid miljoneid eurosid olete te lähiaastatel planeerinud selleks, et rahvusvahelist Eestis litsentseeritud netikasiinode äri õide lüüa.  

Kuulge, need on poliitikavalikud, härra Terras, ja nende eest vastutate ka teie! Teie ülesanne on olla Eesti Vabariigi regionaalministri ametis. See on teie ameti missioon! Nagu ma lugesin, Omniva juhatuse esimees üle-eelmisel aastal teatas uhkusega, et 35 postkontorit on Eestis ära remonditud. Ja nüüd ma loen, et teie juhtimisel kavatsetakse selle aasta lõpuks sulgeda postkontorid – ka need, mis on kaks aastat tagasi  remonditud – ja Eestis jääb järele 19 postkontorit. 

Mulle tundub, et te olete lihtsalt selles tohuvabohus, mis on Michali ja Kallase valitsuse ühiselt tekitatud – ministrite pädevused on segamini aetud –, seniajani aru saanud, mis on Eesti Vabariigis regionaalministri, maaelu eest vastutava ministri ametiülesanne. See on meie probleem ja see on ka laiem sõnum. Küsimus ei olegi eraldivõetuna üksikküsimuses või halvas poliitikasignaalis, mida te saadate. Tegelikkuses selgus meie põhiprobleem alles nüüd, umbusaldusavalduse viimase hetke hääletuse lävel: regionaalminister ei hooma oma vastutuse sisu. Mõistate, istungi juhataja?

Aitäh, teie aeg!

Ei hooma seda! See on meie põhiprobleem.

Aitäh, härra Reinsalu! Nii, Anti Allas, teie nime tõesti nimetati. Kaks minutit vastusõnavõtuks.

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Lihtsalt selgituseks ütlen, et tõesti, üle Eesti oli ka neid kohti, kus maakonnaliinidega hakati ka kaugliine täitma, aga oli ka maakondi, kus nad üksteist välja ei söönud. Ja ikkagi ka nendes maakondades märgatavalt tõusis reiside arv. Olen suhelnud eakatega, olen suhelnud lastega – ikkagi eelistati selgelt tasuta sõitu. Sest kui sul raha suurt ei ole, siis see väikene kulu on ka oluline. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Nüüd tuleb meil läbi viia hääletus ja alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele umbusaldust. Sellega on meie tänane … (Saalist hüütakse: "Ei ole!") See päevakorrapunkt on lõppenud. 

Aga protseduuriline küsimus enne vaba mikrofoni. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma mäletan veel neid häid aegu, kui ministrile taheti umbusaldust avaldada ja see läbi ei läinud, siis toodi ministrile lilli. Huvitav, kas siis Eesti 200 ja Reformierakond ei taha austada oma ministrit, et ta läbis selle kadalipu ja teda maha ei hääletatudki?

Praegu, nagu te nägite, suures saalis seda tseremooniat ei toimunud. Võib-olla see toimub kuskil saaliväliselt, ma ei oska öelda.

 Aga nüüd, peale haamrilööki on võimalik ennast registreerida vabas mikrofonis. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Peale nii meeleolukat sündmust tahaks rääkida paarist asjast. Me räägime siin sellest, kuidas korjata lastelt ja pensionäridelt mõned miljonid. Me räägime sellest, et maksupoliitika tulemusena alumine 40% inimesi kaotab raha, keskmine 30–40% on pigem nullis või kerges miinuses ja ülemine 20–30%, meie kaasa arvatud, selgelt võidab. See on nüüd Kristen Michali valitsuse reaalsus. 

Või see moment, et nendest, kes peavad veel lehmi, väga paljud ei ole kuude kaupa piimaraha saanud ja mõtlevad selle peale, et oma veised lihakombinaati viia. Või hasartmänguseadus, see pommivööseadus, mille ka Eesti 200 läbi surus ja mille põhimõte on kas käsi kullas või mullas. 

Samas, ma tuletan teile meelde, on kusagil veel teine reaalsus. Poliittunnid ajakirjanikele 315 000 euro eest, kuidas kirjutada rändest ja integratsioonist. Esimene koolitus! Ma olen ise aastaid ajakirjanikuna töötanud ja teadmine on hea, aga see on selgelt poliittunnimeelne. 

Või teine, millest ei ole kaua räägitud: radikaalne innovatsioon. Radikaalne innovatsioon! Kusagil käib 96 kantsleri, asekantsleri, Riigikantselei direktori, ametite ja inspektsioonide peadirektorite, häirekeskuse peadirektori, riigiarhivaari, Kaitseväe juhataja ja riigi peaprokuröri koolitamine. Fookuses on kolm suurt teemat: radikaalne innovatsioon ehk kuidas püsikriisis nutikalt juhtida; teine, roheline innovatsioon ehk kuidas vedada eest kestlikkuse teemat; ja kolmas, andmete- ja teaduspõhine otsustamine ehk see, kuidas teha kiireid, kuid läbimõeldud otsuseid. 

Loomulikult, kõik see on, nagu Nõukogude ajal oli mingisuguse kongressi mõtete valguses, praegu on see "Eesti 2035" või "Kliimaneutraalsus 2050" vaimus. Ja samas see totaalne võõrandumine, totaalne usaldamatus, mis ei puuduta mitte ainult valitsust. Totaalne! Ja samas selline topeltreaalsus, mis toimub. 

Siin ministrid ja valitsus pakuvad kööbakaid eelnõusid. Me püüame leida natukene kusagilt raha. Riigieelarve on arusaamatu ka Riigikogu liikmetele, rääkimata teistest. Ja nii edasi ja nii edasi. Kusagil toimub selline koolitus, poole miljoni eest "Radikaalne innovatsioon" 96-le riigi juhile. Meie tegeleme siin hoopis millegi muuga. Ma ei ütleks, et see on radikaalne innovatsioon. See on võitlus totaalse agooniaga, mis praegu Eestit lämmatab. Aga see ongi topeltreaalsus, milles meie oleme koos kõigi meie inimestega sunnitud veel aasta otsa elama. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes kuulevad meid interneti vahendusel! Teate, mind ajendas siia vaba mikrofoni tulema tänane päev, see tegevus, mis siin Riigikogus on toimunud ja toimub. Võin öelda, et Toompead rünnatakse uuesti, ja seda rünnatakse seest. Toompead rünnatakse Reformi ja Eesti 200 poolt: rünnatakse opositsiooni, rünnatakse seadust, ei peeta kinni kodu- ja töökorra seadusest. 

Tänase istungi rakendamine on kõige parem näide, mis tegelikult siin toimub. Tänane istung rakendati vastuolus kodu- ja töökorra seadusega. Eelmise nädala neljapäeval jäid meil menetlemata punktid, mis olid päevakorda sisse lülitatud, ja need oleks pidanud vastavalt kodu- ja töökorra seadusele tulema just täna, esmaspäeval uuesti menetlusse. Me soovisime tagada, et vastavalt kodu- ja töökorra seadusele oleksid õiges kohas päevakorrapunkt nr 1 ja päevakorrapunkt nr 2, mis puudutab umbusaldust, ja selleks olime sunnitud opositsiooni poolt välja võtma oma arupärimised, et see olukord kuidagimoodi korrastada. 

Aga mis puudutab Keskerakonna eelnõu, mis käsitleb õiglase astmelise tulumaksu kehtestamist, siis seda miskipärast koalitsioon täna menetleda ei tahtnud, kuigi kodu- ja töökord seda ette näeb. Seda taheti menetleda selle nädala neljapäevasel päeval ja me protesti märgiks võtsime selle välja ka neljapäevasest päevast. See kõik tähendab seda, et praegune koalitsioon eesotsas Reformierakonnaga nõudis, et päevakorda ei muudeta. Päevakorra tegelikult tõi meie ette Riigikogu esimees. [Kokku võttes] tekitasid nad sellise olukorra, et Riigikogul neljapäevane päev on tühi ehk neljapäevasel päeval Riigikogu tööd ei tee. See on praeguse koalitsiooni tekitatud olukord. 

Eesti 200 ja Reformierakond õõnestavad Riigikogu mainet, opositsioonist sõidetakse teerulliga üle. Ja see on toimunud juba pikka aega. Kui Eesti 200 valiti uue jõuna Riigikokku, lubas ta uut poliitilist kultuuri ja pikka vaadet. Ja see on see, mille me oleme saanud. Me oleme saanud erakonna, kes tegelikult ei arvesta üleüldise demokraatia printsiipidega, ei arvesta opositsiooniga. Rahva toetust aga ei ole ei sellel erakonnal ega Reformierakonnal ega kogu valitsusel. Ent vaatamata sellele nad teevad just seda, mida nad on teinud. 

Lisaks kõigele muule vaigistati täna erikomisjon, mille juhiks on Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Teemaks olid e-valimised ja e-valimiste puudused. Teadlased on leidnud, et seal on turvaaugud. Ja mis tuli välja? Need asjaolud ilmnesid juba eelmise aasta veebruarikuus, aga sellest ei tahetud üldse rääkida. Me oleme omalt poolt mitmeid-mitmeid kordi seda teemat käsitlenud, ka Riigikogus. Me oleme andnud sisse otsuse eelnõu, kus me palusime, et niikaua, kuni asjad on ebaselged, tuleb e-valimised peatada. Me oleme andnud mitmeid kordi arupärimise sisse. Me oleme viidanud probleemidele, mis puudutavad e-valimisi. [Tulemus] on null! Ja see, et täna ei soovitud erikomisjonis ka seda küsimust arutada, tegelikult näitab, et praegune koalitsioon lihtsalt kardab seda. Nad kardavad, mis veel võib ilmneda kogu e-valimistega. 

See ei ole jätkusuutlik juhtimine. See ei saa niimoodi jätkuda. Ja loomulikult on meie ülesanne, Keskerakonna ülesanne praegu opositsioonis olles igapäevaselt tuua kõik need probleemid päevavalgele. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Tõesti, ma jätkan sealt, kus Lauri lõpetas. Täna hääletasid Reformierakond ja Eesti 200 korruptsioonivastase erikomisjoni istungil maha arutelu, mis puudutas e-valimisi, täpsemalt turvaohte ja lünki auditeerimissüsteemis, mis on tuvastanud TalTechi teadlane Tarvo Treier. On hämmastav, et küsimust, mis on otseselt seotud meie demokraatliku korraga, ei soovi koalitsioonisaadikud üldse arutada. Tuleb välja, et valimiste läbipaistvus, isegi julgeolek – see on ka julgeoleku küsimus – pole Reformierakonna ja Eesti 200 jaoks tähtis. Nagu näha, kardeti kõige rohkem seda, et e-valimiste turvaohud saaksid laiemalt avalikuks. 

Nimelt tuvastas see teadlane, et e-valimiste auditeerimise süsteemis on mitmeid lünki. See asi käis korra ka meediast läbi. Näiteks jättis süsteem tuvastamata sellised asjad, kui lisati kummitushääl. Samuti luges süsteem kehtivaks e-hääle isegi siis, kui valija oma valikut hiljem jaoskonnas pabersedeliga muutis. Süsteem jättis tuvastamata ka sellise ohu, kus kehtiv e-hääl tunnistati kehtetuks või muudeti näiteks e-häälte järjekorda. Need on päris tõsised turvaohud, mida praegune auditeerimise süsteem üldse ei tuvasta ega näe. 

Ja seejuures, mis on oluline ja millele ma eelkõige soovisin ka vastust saada tänasel istungil? Nimelt, selle info turvaaukude kohta, mille teadlane teada sai, saatis ta riigi valimisteenistusele 18. veebruaril 2025, eelmise aasta veebruaris. Kuid valimisteenistus hoidis seda infot saladuses. Valimisteenistus andis avalikkusele nendest ohtudest teada alles 9. detsembril, mis oli päev pärast seda, kui hävitati kõik e-hääled, mis anti kohalikel valimistel. Ehk siis 8. detsembril hävitati e-hääled, 9. detsembril teeb valimisteenistus avalikuks selle raporti ja need võimalikud ohud. Ma ei räägigi sellest, et valimisteenistusel oli piisavalt pikk aeg, et kõik need puudused kohalikeks valimisteks kõrvaldada, et auditeerimissüsteem oleks korralik, et see näeks võimalikke manipulatsioone läbi. Seda ei tehtud ja seda infot varjati. 

Täna me ei saanudki vastust küsimusele, miks siis varem avalikkust ei teavitatud ja kas see info nende turvaohtude kohta saadeti ka valimiste audiitorile. Antud vastused kusjuures muutusid. Näiteks ülekanne istungist kestab täpselt sinnamaani, kui valimisteenistus ütleb, et neil polnud aega ja nad tegelesid valimiste ettevalmistamisega. Ja siis ülekanne katkeb, sest nagu ma ütlesin, koalitsioon hääletas selle arutelu vastu ja ülekanne peatati. 

Aga mul on küsimus selle kohta, et mis mõttes valimistuti valimisteks. Kas ohtudest teavitamine ei peaks olema osa ettevalmistusest – valijate teavitamine, seadusandja teavitamine? Ja see, et selline asi maha vaikiti, on ju ka otsene korruptsioonioht. Korruptsioonivastane erikomisjon on väga õige komisjon, kus seda teemat arutada. 

On veel üks oluline aspekt, mille teadlane istungil välja tõi. Tegelikult ta nende manipulatsiooniohtudega, mis ta avastas, näitas valimisteenistusele ka ära, kuidas on võimalik nii-öelda sisemiselt rünnata, kuidas tekitada manipulatsiooni. Valimisteenistusel oli olemas siseinfo, kuidas on võimalik e-valimisi rünnata. Neil oli tegelikult teoreetiliselt võimalik ka manipuleerida, aga seda infot hoiti saladuses ja audiitorisüsteemi kohalikeks valimisteks ei muudetud. Kas koalitsioonisaadikud tahavad ikka öelda, et see teema ei ole korruptsioonivastase erikomisjoni pädevuses? Mida te üritate varjata? 

Kindlasti need, kellel on võimalik, vaadake see ülekanne järgi. See on olemas minu Facebooki lehel, see on vist üleval ka Postimehes. Tegelikult on seal näha väga suur osa sellest, mida rääkis teadlane, ja mingi osa on filmitud ka pärast seda, kui ülekanne katkestati. Ma loodan, et mul õnnestub ka see mingi hetk üles laadida. Aga aitäh teile ja jätkame võitlust!

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Mul on hea võimalus Riigikogu liikmena ja ühtlasi Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu esimehena tuua teieni pöördumine. See pöördumine on 21. jaanuaril leidnud Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu toetuse ja see pöördumine on adresseeritud Eesti Vabariigi valitsusele ja Eesti Riigikogule.

See teema on seotud väga teravalt kohalikel valimistel tõstatunud problemaatikaga seoses taastuvenergeetika arenguga. Põhja-Pärnumaa vallas on käivitatud taastuvenergeetika töörühm ja juhtgrupp, kus eelmise ja osaliselt ka üle-eelmise valitsemisperioodi jooksul algatatud planeeringud – valdavalt tuuleparkide planeeringud – on jooksnud totaalselt ummikusse. Erinevatel põhjustel need planeeringud ja arendusalad on algatatud, aga tegelikult eelmise valitsemisperioodi lõpus on need arengud jäänud circa pooleteiseks aastaks ootele, et uus volikogu selle Gordioni sõlme läbi raiuks. 

Selles pöördumises on olulisel kohal see, et volikogu juhib tähelepanu vajadusele korrastada taastuvenergia arendamise põhimõtteid ning tugevdada riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelist koostööd. Peetakse oluliseks tagada, et taastuvenergia tootmise areng tooks otsest ja pikaajalist kasu nii kohalikele elanikele kui ka omavalitsusele, kus see tootmine aset leiab. Kogu selle arengu paradoks seisnebki võib-olla selles, et siin saalis on peaasjalikult kogu aeg räägitud planeeringute lihtsustamisest, kuidas teha asja lihtsamini, aga mitte sellest, kuidas üks tootmine ja tööstus paigutada avalikku ruumi nii, et ka kogukond seda toetaks. 

Nagu te teate, on Põhja-Pärnumaa vald tõepoolest taastuvenergeetika tootmise lipulaev Eestis. Tootsi-Sopi tuulepark on Baltikumi suurim ja selle pargi tulekuga on tegelikult avaldunud mitmed probleemikohad. Just uute arengute kontekstis teeb vallavolikogu ettepanekuid, mida arutada. Esimene neist puudutab [endistel] riigimaadel paiknevate taastuvenergeetikaparkide [all oleva maa] oksjoni tulust osasaamist. Ehk kui riik otsustab oma maa-ala võõrandada, [et seal seataks] sisse hoonestusõigus, siis tõepoolest võiks tulla 50% sellest tulust kohaliku omavalitsuse eelarvesse, sest see park on reaalselt seal, selles piirkonnas. Hea näide on seesama Tootsi-Sopi, kus tegelikult riik teenis üle 50 miljoni, aga kohalikule tasandile ei laekunud sellest mitte ühtegi senti. 

Teiseks, võrguühenduste tagamine ja võrgutasusoodustus. Kui nähakse vajadust minna hajaasustusse, kus on võrk kehvem, siis tuleb seda võrku tugevdada ja teha sellekohaseid investeeringuid ning miks mitte kaaluda ka võrgutasusoodustust selles piirkonnas. 

Kolmandaks, taastuvenergia tasu kaotamine Põhja-Pärnumaa vallas tervikuna. Kui tootmine on kohapeal, siis selle tasu küsimine tundub ebaõiglane. Laiem küsimus on see kogu Eesti kontekstis. Investeering taristusse – sätestada seadusest tulenev kohustus arendajal investeerida vähemalt 1% oma koguinvesteeringu mahust kogukonna investeeringutesse, et piirkonna taristut kaasajastada selle arengu käigus. 

Viiendaks ja viimaseks, riiklikud meetmed kohaliku kasu tagamiseks. Ka sellest on tegelikult ju palju räägitud, aga villa on olnud vähe. Tuleks kehtestada riiklikud meetmed, mis tagavad kohalikele elanikele ja ettevõtetele otseselt pikaajalise kasu taastuvenergia tootmisest, sealhulgas võimaluse saada soodsamat energiat osta otselepingutega. Kusjuures võiks kaaluda ka otseliini juba olemasolevas võrgus, mitte teha selleks täiendavaid kulutusi. 

Need on need põhimõtted, millest juba Tartu rahu aastapäeval, kui energia- ja keskkonnaminister härra Sutt tuleb meile külla, rääkida. Loodame, et selle ettepaneku taha koondub ka õigusjõud. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Ma tahaks, head sõbrad, rääkida eelmisest nädalast ja hoiu-laenuühistute likvideerimise seadusest. Eesti 200, Reformierakonna ja kahe sotsiaaldemokraadi abiga, napilt 52 häälega võeti vastu otsus, millega selle aasta 1. oktoobrist praktiliselt likvideeritakse hoiu-laenuühistute tegevus. 

Kui eelnõust võib lugeda, et [aega] on viis aastat, siis tegelikult seaduses on väga selgelt kirjutatud, et selle aasta 1. oktoobrist ei ole enam hoiu-laenuühistutel õigust sõlmida uusi hoiuse- ja laenulepinguid, pikendada laenulepinguid, pikendada hoiuselepinguid ja nii edasi. Mis viis aastat? Kui ühel ettevõtlusvormil keelatakse põhitegevus, siis tegelikkuses on see asi juba väga kriitiline. 

Teine suur probleem selle [seaduse puhul] – loodame, et president seda seadusena välja ei kuuluta – on see, et kui kõik räägivad, et hoiu-laenuühistutega on probleemid, siis on ju väga selge, et hoiustajad püüavad sealt raha kätte saada nii kiiresti kui võimalik ja tekib nõndanimetatud pangajooks. Ja see ei ole mitte tulevikulugu, vaid see on väga selgelt juba eelmine aasta toimunud. Siin ei ole mingit varianti. 

Räägime veel korra sellest, et seadusesse on sisse kirjutatud viie aasta pikkune üleminekuperiood. Samas peab ühistu hiljemalt 2029. aasta alguseks otsustama, kas taotletakse ühistupanga tegevusluba. Ja kui seda ei ole 1. märtsiks 2029 tehtud, siis Finantsinspektsioon alustab automaatselt sundlõpetamist. Kui me räägime viiest aastast alates 2026. aastast, siis peaks ju 2031. aasta olema see aeg, kus peaks üleminek juba tehtud olema. 

Samas räägitakse, et on võimalik hoiu-laenuühistutel jätkata ühistupangana, krediidiandjana, makseasutusena või tulundusühistuna, aga jäetakse ütlemata kõige olulisem asi, et enne seda peab hoiu-laenuühistutel olema hoiustajatele kogu raha välja makstud. Praeguste andmete kohaselt on see summa 100 miljonit eurot. Kui sa aga hoiu-laenuühistuna laenad raha välja, siis sa laenad mingitele pikematele projektidele, on need tuulepargid, on need päikesepargid, on need kinnisvaraarendused. Sul ei ole võimalik järgmisel päeval seda [raha tagasi saada]. Ja kui me täna paneme tingimuse, et kogu raha ehk kapital peab [kassast] välja voolama, siis kuskohalt tekib uus võimekus alustada ühistupangana, krediidiandjana, makseasutusena või tulundusühistuna, kui sul ei ole hoiustajaid ja nende raha? 

Ehk siis kuigi eelmisel Eesti riigi perioodil olid ühistud ühed olulisemad ettevõtlusvormid, täna lihtsalt see ettevõtlusvorm likvideeritakse. Selle asemel oleks võinud Finantsinspektsioonile anda rohkem õigusi ja kohustusi hoiu-laenuühistute üle järelevalvet teha. On õige, et paljudes hoiu-laenuühistutes on probleeme. Aga kui kuskil on probleem, siis see ei tähenda seda, et kogu riigis peaks üks ettevõtlusvorm lihtsalt likvideeritama. See pole õige. 

Mul on suur mure: kuidas me garanteerime ja kindlustame nende hoiustajate raha 100 miljonit eurot? Me teeme siin erinevaid seadusi, praktiliselt ka ühemeheseadusi, millega me anname õiguse päikesepargi omanikele mitte maksta, kui nad ei täida oma kohustusi, ja panna see kõigi ülejäänud elektritarbijate õlgadele. Me räägime siin erinevatest seadustest.

Teie aeg! 

Ja siin mitte keegi ei muretse, mis saab hoiustajate 100 miljonist. Aitäh!  

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Me kuulasime siin saalis just kolm ja pool tundi regionaalpoliitika arutelu, kus minister rääkis sellest, mis on tema nägemus regionaalpoliitikast ja ühistranspordist. Ma rõhutan veel üle paar asja, mis selle arutelu käigus minule ennekõike meelde jäid. 

Kõigepealt see, et jätkuvalt me ei anna endale aru, et 20 aastaga on Eestis liikunud Harjumaale 130 000 inimest ülejäänud Eestist. See on toonud kaasa riigiasutuste sulgemisi piirkondades, see on toonud kaasa koolivõrgu ümbervaatamist. Ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, kutsekoolid – kõik on ühel või teisel moel pihta saanud. Samuti on tervishoiu kättesaadavus ükskõik millises Eesti maakonnas, ennekõike maakonnakeskustes, teema, mis jätkuvalt tekitab piirkondades erinevaid küsimusi ja muresid. 

Täna kohalike omavalitsuste rahastamine väga palju tähelepanu ei saanud, samuti mõistmine, et me peame üheselt ja selgelt Harjumaa ühisel jõul teisi Eesti piirkondi toetama, sest Tallinn ja Harjumaa saavad olla just nii tugevad, kui tugev on ülejäänud Eesti. Mida varem me seda mõistame, seda kasulikum on see kõigile Eesti kohalikele omavalitsustele. 

Aga peamised teemad, mis puudutavad ühistransporti ja põllumajandust, olid täna siin pikalt arutelul. Kahjuks peab tunnistama, et nii põllumajandusettevõtjad kui ka muud toidutootjad igal pool Eestis on erinevate väljakutsetega juba aastaid silmitsi seisnud. Soovides neid aidata, soovides neid toetada, on meil vaja veel konkreetsemaid meetmeid nendele pakkuda. Ma tean, et ministeerium on abinõusid rakendanud, on neid pidevalt ümber disaininud, aga sellest ei ole piisanud. Pea iga nädal tuleb ikkagi teateid, et mõnes piirkonnas on mõni ettevõte uksi sulgemas ja selle tõttu [järjekordsed] töökohad üheselt ja selgelt kadumas. 

Mis puutub ühistransporti, siis on kurb, et me ei ole jätkuvalt aru saanud, et kui igal pool mujal valdkondades me aktsepteerime seda, et meil on olnud suur inflatsioon, meil on väga paljud sisendhinnad ka ühistranspordis läinud kallimaks, siis mingil põhjusel me ühistransporti soovime kogu aeg hoida nendessamades eelarveraamides, mis on olnud juba aastaid. Kui me loodame, et nii me saame ühistranspordi paremaks teha, et nii me saame viia ühistranspordi sellisele tasemele, et üha rohkem inimesi sooviks seda kasutada, siis see lihtsalt ei ole reaalne, see kuulub kindlasti utoopia valdkonda. 

Aga ühistransport on regionaalpoliitikas üks olulisimaid tegureid. Kui me soovime, et igas Eestimaa paigas saab inimene elada, siis see tähendab, et sinna peab jõudma ka ühistransport mõistliku hinnaga ja mõistliku sagedusega, sest see toob teenused lähemale ja annab kõigile osapooltele, ennekõike eakatele ja noortele võimaluse paremini ringi liikuda, olgu siis sotsiaalse suhtluse, huviringide või mingil muul eesmärgil. 

Aga küsimus on väga sageli just sõnumite andmises, sõnumite selguses ja selles, mis sõnumeid annavad tänased otsustajad, mis sõnumeid maapiirkonnad tahavad kuulda ja mis sõnumeid nad tahavad vastu võtta. Täna me seda sõnumit kahjuks ei kuule ja pigem on suur murekoht, et peetakse teatud paratamatuseks, et Eestis ongi olukord, kus kõik koondub Harjumaale ja me ei saa midagi ette võtta, et see nii ei läheks. 

Ma arvan, et ükski ministeerium ei taha kindlasti midagi halba ühelegi maapiirkonnale, [aga et seda ei juhtukas,] tuleks ükskõik millist reformi [kavandades], ükskõik millist seadust muutes üheselt ja selgelt analüüsida läbi kõik sotsiaal-majanduslikud mõjud konkreetsetele piirkondadele. Et meil ei juhtuks ühel hetkel jälle nii, et mingit reformi ellu viies me näeme, et kõige valusamalt sai pihta mõni piirkond, mis Harjumaast ja Tallinnast kaugele jääb. Seetõttu ma loodan, et ka tänane arutelu viis meid sammu võrra lähemale mõistmisele, et kui me soovime igal pool Eestis elu, siis me peame selleks astuma ka päris reaalseid samme. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.