Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 21. jaanuari infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 7 Riigikogu liiget, puudub 94. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ning sotsiaalminister Karmen Joller. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Küsimuseks registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse, lisaks saab üks Riigikogu liige selle konkreetse küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimus. Meil on kokku 12 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on Rail Baltic. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esmaspäeval korruptsioonivastase erikomisjoni istungil osales Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees. Tõesti, Lätis on parlament pidanud vajalikuks selline uurimiskomisjon moodustada. Kahjuks on siin Riigikogus Keskerakonna samalaadne ettepanek Reformierakonna poolt mitu korda maha hääletatud. See-eest sai esmaspäeval ikkagi meile tutvustatud olukorda Lätis. Kahjuks on need faktid päris konkreetsed ja näitavad, et tegelikult aastaks 2030 Rail Baltic valmis ei saa. 

Lätis on hetkel ehitatud täpselt null kilomeetrit. Eesti suunas [raudtee] projekti pole kinnitatudki. Lätil on rahastuse puudujääk 4,4 miljardit. Tehniliselt ja ka rahaliselt on väga keeruline ehitada silda üle Daugava jõe. Probleem on ka selles, et Läti praegu panustab eelkõige lõunasuunale ehk raudtee-ehitus toimub Leedu suunas. Kahjuks kõik need faktid kinnitavad tõsiasja – seda, mida Riigikontroll on välja öelnud –, et suure tõenäosusega [kuni] 2030., 2031. aastani me Rail Balticuga sõita ei saa. 

Tegelikult ametnikud Eesti poolel tõdevad, et ka meil on raskusi, näiteks meie lõunapoolse osaga. See ajagraafik on lühike. Meil on endal puudu 1,7 miljardit eurot. Vahepeal tuli välja – kaks päeva tagasi – Riigikontrolli raport, mis näitab, et Rail Balticu üldkulud on neljakordistunud, projekt maksab juba 24 miljardit eurot. Meie jaoks ongi suurim risk see, kui me ehitame oma osa valmis, aga Läti enda poolt vastu ei tule. Täna faktid seda näitavad. 

Ma olen küsinud seda küsimust juba varem ja küsin veel kord: kas teil on tänaseks valmis alternatiivne stsenaarium? On teil see potentsiaalne maksumaksja kahju risk läbi analüüsitud, läbi arvutatud? Kui me enda osa ehitame valmis, aga Läti enda poolt vastu ei tule …

Teie aeg!  

… kas see risk on läbi analüüsitud?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Jah, ma mäletan, et sama mees vist käis ka kunagi varem siin. Mul on kuidagi see kõrvust mööda läinud. Võib-olla te saate pärast seda täpsustada. Tegemist on sisuliselt vist Läti Urmas Reinsaluga, kelle te kutsusite välja. Te oleks võinud veidi aega kokku hoida ja Urmas Reinsalu komisjoni kutsuda, oleksite umbes sama juttu saanud tõenäoliselt. Seda esiteks. 

Teiseks, kuidas puutub see [teema]korruptsioonivastasesse erikomisjoni, jääb mul veidi segaseks. Aga ehk te saate seda siis selgitada ja saan minagi targemaks, seegi paha asi ei ole. 

Nüüd tulen Rail Balticu juurde. Me oleme siin ilmselt sellisel – kuidas ma ütlen? – poliitilisel erimeelsusel. Ma tean, et Keskerakond on Rail Balticu vastu. Te olete selle vastu olnud, te ei ole kunagi seda varjanud. 

Mina jälle arvan, nagu Lennart Meri kunagi sõnastas, et Eestil on vaja põhja-lõunasuunalist ühendust Euroopa südamesse. On vaja kiiret raudteeühendust. See on igal juhul oluline ja printsipiaalne küsimus. Eriti, kui me vaatame meie ajalugu, siis väga palju on olnud neid, kes on arvanud, et transiit, eriti idasuunalt, toob õnne Eestisse. Seda kontseptsiooni, ma saan aru, Keskerakond poliitiliselt esindab ja siin me oleme vastakuti. Mina arvan, et põhja-lõunasuunaline kiire ühendus Euroopasse on vajalik. 

Aga Eesti ehitab siiski [ainult] Eesti territooriumil ja Eesti teeb oma asjad õigeks ajaks valmis. Hea esimees, kas räägin mina või keegi teine?

Head kolleegid, palun, kui te soovite omavahel aru pidada, siis tehke seda saalist väljaspool. Siis on härra peaministril võimalik keskenduda vastamisele ja me kõik kuuleme teda paremini. Kui tuleb [teie] küsimise kord, siis saate kõik oma küsimused esitada. Härra peaminister, palun jätkake!

Aitäh! Ma arvan, et see on ka viisakus arupärija vastu, et kui ta [küsimuse] küsib, saab ta sellele vastuse, mitte vahelehõikeid. Austage oma kolleege! 

Mis puudutab Rail Balticu trassi kasutamist, siis isegi kui see saab Lätis hüpoteetiliselt valmis hiljem, kasutatakse meie raudteed kindlasti. Seda teile Rail Balticu esindajad kindlasti ka ütlesid, siin üllatust ei ole. Me hangime rongid selle trassi kasutamiseks, me saame seda väärindada ja edasi toimetada. 

Mina olen ise korduvalt kohtunud Läti peaministriga ja erinevate Läti esindajatega ning mul on Läti peaministri kinnitus, et nad teevad kõik, et asjad saaksid 2030. aastaks valmis. Samuti on rahastus järgnevas Euroopa Liidu eelarves ette nähtud. Meie oleme otsinud lisaraha, nemad peavad ka lisaraha otsima. 

Kokkuvõttes ma ütleksin, et minu arvates on vaja Eestile kvaliteetset ühendust Euroopasse. Idasuunast meil õnne ei tule. Mida kiiremini see [põhja-lõuna ühendus] valmis saab, seda parem. Meil tuleb Lätit toetada ja vajadusel survet hoida. 

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te võite muidugi oma suhtumist minu Läti kolleegi suhtes väljendada, ega raudtee sellest varem valmis ei saa ja rongid kiiremini sõitma ei hakka! Mina olen alati soovinud kuulda sisulist plaani, mitte nii-öelda kommunikatsiooniplaani. Tundub, et plaan ongi see, et 3 miljardi eest ehitame raudtee Tallinnast Häädemeesteni ja ostame 100 miljoni eest ronge, millega me saame sõita ainult Eesti-siseselt. 

Nagu näha, soovivad Rail Balticu eest vastutavad juhid ja ametnikud end erinevate kahjunõuete vastu kindlustada. Nimelt on välja kuulutatud hange, millega soovitakse kindlustada nii endised, praegused ja tulevased juhid ning ametnikud kui ka nende pereliikmed erinevate kahjunõuete vastu. Seejuures soovitakse, et kindlustus kataks olukordi, otsuseid ja isegi rikkumisi tagasiulatuvalt, alates aastast 2014 kuni 20 miljonit euro [mahus], seda ühe nõude kohta. 

Kui neid tingimusi lugeda, siis jääb vägisi mulje, et valmistutakse olukorraks, kus raudteeprojekt ei saa tähtajaliselt valmis ning musta stsenaariumi kohaselt esitatakse rahalised nõuded projektiga seotud ametnikele. Eriti hämmastab see punkt, et kindlustus kataks võimalikud kahjud ja kulud, mis on seotud juhtide ja ametnike hooletusega, kohustuste rikkumisega, huvide konfliktiga, tegevusetusega, volikirja kuritarvitamisega, valeväidete esitamisega, valede soovitustega ja raamatupidamislike ebatäpsustega. See kõik on hankes sees. 

Ma sooviks teie hinnangut sellisele kindlustusele, mis ostetakse maksumaksja raha eest. Kas see tähendab, et riskid, millest on pikalt räägitud, suure tõenäosusega realiseeruvad või on juba realiseerunud? Ennetavalt ütlen, et te muidugi võite vastata, et see on normaalne praktika, et kindlustatakse vastutavaid ametnikke ja nende pereliikmeid ning seda tagasiulatuvalt, aga teie Läti kolleeg – just nimelt teie kolleeg, mitte minu kolleeg Läti parlamendist –, Läti peaminister on tänaseks juba …

Teie aeg!

… avalikult sellel teemal sõna võtnud ja öelnud välja, et see on probleem, ning palunud ka …

Aitäh!

… Läti transpordiministril sinna sisse vaadata. Kas te olete samal seisukohal Läti peaministriga?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud küsija! Juhtorgani liikme vastutuskindlustus, vähemalt minule antud informatsiooni põhjal, on RB Rail AS-il ehk sellelsamal ettevõttel, millele te viitate, olemas aastast 2015. Kordan, 2015! Äriühingu, muu hulgas riigiettevõtte puhul on juhatuse liikmete või juhtorgani vastutuse kindlustamine rahvusvaheline tava ja praktika, ka Eestis. Ja needsamad katted, mille kohta te küsite – RB Raili kohta on mul informatsioon –, on olnud sel perioodil alati tagasiulatavad. 

Kui siia nüüd poliitiline dimensioon lisada, kui lubate, siis ei ole see nii mitte ainult [praegu], vaid ka Keskerakonna valitsuste ajal on samasugune kindlustus olnud. Nii et, jah, ma kardan, et te leidsite midagi, mis on üldiselt tavaks – vastutuskindlustus äriühingu juhtorganil –, ja üritate sellest luua midagi, mida see ei ole. Kui teil on täiendavaid küsimusi, siis saate neid kindlasti küsida. Aga see on täiesti tavaline asi aastast 2015. See on loogiline ja selline tava on.

Üldiselt, jah, me vist jääme selles mõttes veidi erimeelsusele. Ma saan aru, et teie otsite pigem neid vigu selle pärast, et te arvate, et Rail Balticut ei peaks olema. Mina arvan, et peaks olema. Mina arvan, et põhja-lõuna suund on oluline. Eks te saate oma vaateid mujal tutvustada. Selles me oleme ilmselt erineval lainel.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Täna hommikul kuulsin, kuidas Jürgen Ligi rääkis, et peaks rohkem rääkima positiivseid jutte. Teie jutt läheb hästi sellega kokku. Ma mäletan, et kui Taavi Aas oli minister, siis oli ta riigieelarve kontrolli komisjonis, vaatas mulle ausa näoga otsa ja ütles, et 2026 aastal saab juba sõita. Aga see selleks.

Muuseas, algselt oli Rail Balticuga nii, et põhiline värk tuleb idast – kui te mäletate –, ka Soomest ja nii edasi. Nii et ei maksa siin seostada [midagi] mõne erakonnaga. 

Aga minu küsimus on see. Te nimetate Läti kolleegi Läti Urmas Reinsaluks. Te olite peaministritega [koos] aasta lõpul ja vandusite, et kõik saab korda. Aga märgid näitavad, et ei pruugi saada ja me võime kihutada uute rongidega Häädemeesteni. Kas teie suudate öelda seda, mida Taavi Aas omal ajal ütles, tagudes vastu rinda, et aastal 2030 sõidame rahulikult? Või kui ei sõida, siis kes maksab nagu kihlveo puhul konjakikasti eest?

Aitäh! Noh, kihlvedu pole, aga [oleks tore,] kui see konjakikast kuidagi kedagi aitaks.

Mina mäletan ka seda. Ma ei mäleta, mis erakonnas teie tollal olite. Ma ei taha siin torget teha, aga ma lihtsalt ütlen, et ma mäletan ka Taavi Aasa. Me vist isegi küsisime tema käest [selle kohta]. Ta oli tollane majandus- ja taristuminister, kes selle eest vastutas. Ta tuli meile majanduskomisjoni ja juhtuski niimoodi, nagu te kirjeldasite. Aasta 2026 oli see tähtaeg, aga siis tuli Taavi Aas komisjoni ja ütles, et nüüd on vaat selline seis, et see ei ole 2026, vaid on 2030. 

Noh, järgnes vaikus. Siis küsiti, et miks ja kust tuli neli aastat juurde. Taavi Aas oli – noh, tema erakondlikku kuuluvust võime siiski meenutada – Keskerakonnast ja tema ajal see [tähtaeg] pikenes. Ta ütles, et vot, siin on erinevad nüansid, Hispaania planeerijad ei teinud pool aastat tööd – kui need olid hispaanlased, ma loodan, ma neile ülekohut ei tee – ja nii edasi. Nii see pikenes. 

Suurte objektide [rajamine] on tihtipeale keeruline. Maailma ajaloos on tehtud erinevaid ülevaateid, [näidates,] kui keeruline on suure projekti puhul püsida kahes parameetris. Üks on aeg ja [teine] raha. Kui sa suudad rahalises parameetris püsida, siis tihtipeale ajalises ei saa, see ei klapi, ja vastupidi. Väga harva, kui suured projektid püsivad [parameetrites]. Seetõttu mulle tundub, et tollal võttis ühiskond selle teadmise vastu, [tunnistas,] et see on arusaadav, ajad on keerulised, tõepoolest nii kiiresti valmis ei saa, ja võeti kohustus aastaks 2030 see valmis saada.

Eesti on graafikus. Ma ei häbene öelda, et me oleme Baltimaadest kõige tublimad Rail Balticu [rajajad]. Ja selle ühenduse tegemine on väga meie huvides. Läti teeb oma pingutusi. 

Mis see alternatiiv siis õigupoolest on? No me võime seda kritiseerida, me võime siin Läti kallal hambaid teritada, nagu ma kuulen, et tehakse, aga mis me sellega [saavutame]? Meie huvi on tegelikult Lätit toetada, luua selleks võimalus ja pingutada selle nimel, et nad planeeriks meie koridori, mida nad on tegema hakanud – Läti peaminister seda mulle ütles –, ja võimalikult kiiresti ehitama hakkaks, sest meie huvides on selle ühenduse saamine. Euroopast on selleks [vaja] ka täiendavalt saada raha, mis on järgmises Euroopa eelarveprojektis. 

Nii et õigupoolest ma küsiks, mis see alternatiiv siis on tegelikult. Jätame ühendamata, jätame ehitamata, jätame pooleli? Ei ole sellist alternatiivi! Eesti riigi ja rahva huvides on kiire ühendus Euroopa südamesse. Ma meenutan, et see unistus on Lennart Meri ajast. Viskame kraavi, isoleerime ennast, kaevame piirid kinni ja ütleme, et me ei ühenda ennast kellegagi? No see pole variant väiksel riigil. 

Nii et seetõttu ma kutsun üles Rail Balticu ja Eesti ühenduste vastast – noh, kuidas ma ütlen? – retoorikategevust, et mitte teist sõna kasutada, veidi tagasihoidlikumalt [tegema]. Eriti praegusel ajastul on Eestil vaja häid ühendusi Euroopa südamega. See on olulisem kui kunagised idasuunalised ühendused, mis tõid vaid raha.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on võõrtööjõud. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Murepilved on Eesti tuleviku kohal, kui praegune valitsuspoliitika jätkub. Ma pean silmas tööjõu- ja rändepoliitikat. Nimelt on valitsus esitanud Riigikogu menetlusse kaks välismaalaste seaduse muutmise seaduse [eelnõu] ja need on rohkem kui kummalised eelnõud. 

Kõigepealt lihtsustatakse töölubade ja elamislubade väljaandmist ja selle tingimusi. Juhin tähelepanu, et tööle asumise eesmärgil välja antavate elamislubade puhul sätestatakse, et inimene võib kuni kuus kuud olla ka töötuna siin. Selleks luuakse eraldi register, terve suur bürokraatia[masin], et kontrollida, millistest elatusvahenditest ta töötuna peaks siin tegutsema, kui ta on tööloa alusel siia elamisloa saanud, ja nii edasi. 

Soodustatakse odava tööjõu sisserännet, sisse toodava tööjõu puhul viiakse sisse nõue, et 0,8 Eesti keskmisest töötasust, luuakse terve rida täiendavaid kvoodiväliseid erandeid, mis on mõeldud tööjõu sissetoomiseks. Praegu on eelnõu seletuskirjas üheksa eluvaldkonda, kuhu kvoot üldse ei laiene. Ma juhin tähelepanu, et 2025. aastal kehtestatud kvooti ei täidetud, ei olnud vajadust nii palju sisse tuua.

Täna moodustavad erandid juba enamuse. Ma sain Siseministeeriumist andmed. Näiteks, hea peaminister, meeldetuletuseks [toon välja], et 2021. aastal toodi kvoodi järgi 14% – 86% väljaspool kvooti –, 2022. aastal 14%, 2023. aastal 16%, 2024. aastal 19%, eelmisel aastal 13%. Kui me nüüd veel suurendame erandeid, siis see osakaal jääb 5% juurde. See on ju tegelikult hullus. See töötab vastu Eesti teadus- ja teadmistepõhisele poliitikale, suurema lisandväärtuse loomisele, kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisele ja kõigile meie arengukavadele, mis räägivad elatustase tõstmisest ja kõigest muust. On selge orientatsioon …

Teie aeg! 

… odava tööjõu sissetoomisele. Miks me seda teeme? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Need on sellised küsimused, mida tuleks eelnõu menetlemisel parlamendis käsitleda, ja ma olen kindel, et te seda teete. 

Mulle väga meeldis, et te tõite siin alguses välja ka faktid. Tõepoolest, sellist hirmutamist teha, justkui meil oleks massiline sisseränne, ei saa, eks. See on hea, et te ise ka seda möönate ja alustuseks kohe ära ütlesite. Tõepoolest, Eesti seis on selline, et valitsuse kehtestatud sisserände piirarv on umbes 1300, no 1292. Eelmisel aastal piirarv ei täitunud, ka aastal 2024, täpselt nagu te täiesti korrektselt ütlesite, piirarv ei täitunud. See tähendab seda, et kuna see kvoot ei ole täitunud, ei ole meile [sisserändajaid] massiliselt tulemas, nagu aeg-ajalt üritatakse seda muljet luua.

Nüüd tulen teaduspõhisuse juurde. Minu meelest jälle hea küsimusepüstitus. Teaduspõhisus tähendab seda, et me lähtume andmetest ja sellest, mis meil on faktina teada, mitte emotsioonidest selle ümber. OSKA raport, mille alusel üks nendest eelnõudest on tehtud, on laialdane raport. Selle raporti valmimisse panustavad Kutsekoja kaudu ametiühingud, tööandjad, ettevõtlusorganisatsioonid ja sisejulgeoleku tagajad. Kõik saavad selle järele vaadata. OSKA raport pidevalt uueneb ja see kirjeldab, milline on meie tööjõupuudus. Lihtsustatult peaks meie esimene põhimõte olema Eesti inimestele heade oskuste andmine. Kui seejärel on näha, et meil näiteks koolidest ja kutsekoolidest ei tule [vajalike] oskustega inimesi ja meie majandus jääb selle taha toppama, siis on neid inimesi vaja. 

Nüüd on meil menetluses kaks eelnõu. Esimene eelnõuga võetakse üle ühtse loa direktiiv. Esimene lugemine on 28. veebruaril. [Eelnõu] puudutab seda, millest te rääkisite, et elamisloa kehtivuse ajal on lubatud vahetada tööandjat, lubatud olla tööta teatud aega ja nii edasi. Teine eelnõu, mis puudutab tööjõupuudusega sektoreid, põhineb OSKA raportil, mis kirjeldab, millistes sektorites meil mingi kvalifikatsiooniga inimesi puudu on. 

See on oluline. Kui me mõtleme Eesti majanduse tsüklile, siis meeldib see või ei meeldi, [ma pean] pessimistide kurvastuseks [ütlema, et] meie majandus on sisenenud kasvufaasi. Eelmisel aastal oli majanduskasv väike, aga armas, sellel aastal tuleb ta juba, ma arvan, üks regiooni kiiremaid, ehk oleme Leedu ja Rootsiga koos seal tipus. Ma näen, et see toob rõõmu teiegi näole, ja loodan, et kogu Eesti rahvale. See tähendab seda, et ühel hetkel on meil vaja teatud erialadel [spetsialiste], näiteks mõnda masinapargi operaatorit, pingioperaatorit või kedagi muud, kui me ise neid ei suuda õpetada või välja koolitada. OSKA raport koostatakse ettevõtjate, ametiühingute, Siseministeeriumi ja paljude osapoolte koos[töös]. 

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see rõõm on mul küll läbi pisarate, härra peaminister, kuulates teie vastust. Ja ma ütleksin, oi-oi-oi, me saame väga erinevalt aru nendest numbritest. Vastupidi, minu mure on just see, et kvoodiväliselt on tehtud nii palju erandeid – ja tehakse praegu veel juurde –, mis on täiesti ebavajalikud ja põhjendamatud. Juba 90% tuleb täna siia sisse kvoodiväliselt ilma igasuguste piiranguteta. Ja nüüd me loome veel täiendavaid võimalusi sellesama OSKA raporti alusel. Üheksa erinevat valdkonda, kuhu kvoot üldse ei laienekski! Ei olegi mõtet kedagi enam kvoodi alusel tuua. 

Ja me teeme tegelikult karuteene Eesti töötajatele ja tööjõuturule. Ka need vähesed, kes toovad [tööjõudu] veel kvoodi järgi, saavad nüüd eelise tuua lihtsamalt sisse madalamapalgalisi [palgale, mis on] 0,8% Eesti keskmisest. Ehk nad ei taotlegi tulevikus enam kvoodi[järgset toomist], vaid toovad kvoodivälise erandina [80%-lise palga] peale. See on pööraselt vastuolus meie kõikide seatud eesmärkidega, mis puudutavad teaduspõhist majandust ja kõike muud. Nii et me saame väga erinevalt asjadest aru. Olukorras, kus kvooti ei täideta, ei ole vaja luua täiendavalt kvoodiväliseid sissetoomise [võimalusi]. 

Aga mul on veel üks mure sellega seoses. Seda me siin praegu ei ole käsitlenud, aga see on nende eelnõude seletuskirjades ja nõuab miljonites täiendavaid kulutusi maksumaksjatelt. Nimelt, lõimumine, eesti keel, selle oskus siin sissetoodaval tööjõul. Seletuskirjas on toodud välja, et see toob täiendavaid kohustusi Eesti riigile. Tõepoolest toob olukorras, kus meil niikuinii eesti keele oskusega on probleeme, lõimumisega on probleeme ja kus Reformierakonna juhtimisel töötatakse süsteemselt vastu sellele, et Eesti keeleseadust muuta ja seal sätestada teenindavale sektorile elementaarsed keelenõuded. Mina ei saa aru, miks me tegelikult töötame kõikide Eesti riigi teiste valdkondade arengukavadele ja prioriteetidele vastu, olgu see haridusvaldkond, keelevaldkond või majandusarengu valdkond. Kas te olete valmis need kaks väga rumalat eelnõu tagasi võtma?

Aitäh, hea küsija! Siin on nüüd jälle mitu küsimust selles küsimuses, aga ma jõudumööda vastan. Kõigepealt see, et kvoodiväliselt tuleb rohkem ja kvoot ei täitunud. Ma arvan, et see on faktina korrektne, nagu me oleme tuvastanud. Kvoot ei ole täitunud juba mitu aastat. [Seda tunnistasime] nii vastuses kui ka küsimuses ja saame maha võtta selle hirmu, justkui hakkaks massiline sisseränne või massiliselt surutakse [riiki] sisse. See on esimene oluline printsiip.  

Teiseks, erinevad erandid. Mul kahjuks ei ole seda materjali kaasas, aga ma pärast kindlasti huvi pärast vaatan selle järele. Ma arvan, et küllap needsamad erandid, mida me oleme teinud Eesti majanduse kasvatamiseks, muu hulgas inseneride toomiseks IT-sektorisse või kuskile mujale, olid ka sellel ajal, kui Isamaa oli valitsuses. Need erandid kehtisid ka sellel ajal. Aga kui ei kehtinud, siis küllap on hiljem tulnud. Kontrollin selle üle igal juhul. Aitäh hea mõtte eest!  

Mis puudutab teaduspõhisust, siis just teaduspõhisusele see lahendus ju osutabki. Kutsekoda teeb OSKA raporti. See printsiip, et kui me oleme kasvutsükli alguses, siis me vajame oskustööjõudu, on see, mida ma arvan, et Eesti targa ja kasvava majandusega riigina peakski rakendama. See printsiip on selline, et me anname oma inimestele võimalikult head oskused tööturul toota kõrgemat lisandväärtust, rohkem teenida ja rohkem jõukust kasvatada. Aga kui siis endiselt selgub teaduspõhiselt, andmetepõhiselt, et meie kutsekoolidest ja kõrgkoolidest ei tule selle valdkonna inimesi piisavalt, siis me saame tuua neid. Muidu hoiaks see meie majandust tagasi, kui need töökohad ei oleks täidetud. 

Üks näide, mida ma olen ka varem toonud, on väikese trükikoja kohta. Üks ukrainlasest abielupaar hoolitses selle eest, et 10–20 Eesti inimest said kõrgema lisandväärtusega tööd, sest kahte spetsialisti oli vaja. Halval põhjusel, sõja tõttu, tulid nad siia ja [nüüd] hoolitsevad selle eest, et meil on võimalik kõrgema lisandväärtusega asju teha. Selliseid spetsialiste meil on vaja. Palju on toodud neid näiteid, kuidas üks hea kokk ühes restoranis võib anda 10–20 inimesele tööd. Ilma selle kokata pole ka seda restorani. Nii et selle jaoks meil on vaja [töötajaid].  

Ja mis puudutab eestikeelset haridust ja eesti keelele üleminekut, siis sellesse panustame me küll hoolega. Ma mäletan ja ilmselt teiegi mäletate, et mina olin aastal 2017 eestikeelsele haridusele ülemineku vedaja. Ma mäletan ka Isamaa tollast sõnumit, et see peaks olema vabatahtlik ja kuidagi ebamäärane. Mul on hea meel, et te olete võtnud jõulisema hoiaku, ja ma kutsun üles ka vestlusele pealinnas, sest mulle tundub, et seal on valitud mingi Keskerakonna lähenemine, et minnakse eesti keelele üle kahe kiirusega. Ma arvan, et see oleks esimene konkreetne samm, mida te saaksite teha, näitamaks, et te võtate eestikeelset haridust tõsiselt.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meil on olnud siin paaril viimasel aastal päris tõsine debatt võõrtööjõu sissetoomise esiteks vajadusest, teiseks tingimustest. Mina tõestasin, et nende spetsialistide puhul, mida tööandjad enim soovivad, on juba klausel, et paljudel juhtudel peab neile olema tagatud 1,5 koefitsiendiga palk, eriti Põhja-Eesti piirkonnas. Seega erandeid teha ja täiendavaid võimalusi luua ei ole mingit põhjust. 

Siis oli juttu, et valitsus tahab seda teha koefitsiendiga 1, see tähendab keskmise palgaga. Nüüd te olete palganõudeid laskmas veel alla – 80% keskmisest palgast spetsialistidele, kes siia sisse tulevad. See [mõte] kehtis juba tollal, et te tahate hakata sisse tooma odavat tööjõudu – tegelikult võimaldate või soodustate seda –, mis konkureeriks meil siin turul ja lööks palgad veelgi alla. [Praegu] on see veel ajakohasem. Tõepoolest, te teete selle tööjõu odavaks ja lööte palgad alla siin elavatel Eesti inimestel ning suurendate tegelikult oma inimeste väljavoolu Eestist. Ka need, kes on kutsehariduse omandanud, tahaksid tööd saada, aga palgad ei ole nende jaoks piisavad. 

Ma küsin nüüd selle kohta, et värvatakse väga tihti ju teatud piirkondadest. Näeme, et nii-öelda spetsialistid tulevad Kesk-Aasiast ja liituvad siin venekeelse keskkonnaga. 

See keeleõppe küsimus. Väga hea, et valitsus meie algatatud tegevuskava järgi üleminekut eestikeelsele õppele jätkab! Aga need täiskasvanud inimesed, kes tulevad perekonnaga – neil on võimalik ka pere järgi tuua –, vajavad keeleõpet, eriti tingimustes, kus ukrainlasi on viimasel ajal palju tulnud ja meil on võõrtööjõudu tulnud viimastel aastatel palju sisse.

Teie aeg!

Aga meil võimalusi selleks ei ole. Kuidas te nende puhul – ärme räägi koolides [toimuvast] üleminekust! – integratsiooni tagate? 

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd mitu küsimust. Kõigepealt sellest, mis puudutab seda 0,8. Loomulikult võib tunduda – ma ei taha kuidagi ülekohut teha siin – pealinnas parlamendis istudes see kuidagi selline, ütleme, väike palk. See on umbes 1600 eurot bruto kuus. Aga see on tegelikult, kui üle Eesti vaadata, näiteks seadmete ja masinaoperaatorite brutopalka. Lõuna-Eestit ja [asustusi] väljaspool suuri piirkondi tasuks ka tähele panna. Me tahame, et majandus igal pool areneks. Nii et ma kutsun vaatama laiemalt. Veel kord [ütlen], teades, et te ilmselt [märkate] ka Lõuna-Eestit, et see puudutab laiemat piirkonda kui ainult pealinna, kus palgad on kõrgemad. Seda tasub vaadata. See on esimene asi.

Teine asi puudutab sedasama OSKA uuringut. OSKA välistööjõu-uuringu kohaselt on neist väga palju tööturul juba hõivatud, veidi alla poole, 42%. Viiendik ehk 20% töötab tippspetsialisti ametikohal, mis eeldab häid oskusi, ja ainult 16% on lihttöölised. Ehk siis vähem kui viiendik on lihttöölised ja ülejäänud on hõivatud oskustöötajatena. Nii et tegu on väga Eesti ühiskonda oodatud ja vajalike töötajatega, ka nende pereliikmed. Ma kordan neid protsente. Pereliikme viibimise tõttu [Eestis asuvaid] inimesi on tööturul hõivatud 42%, 20% neist on tippspetsialistid, ainult 16% on lihttöölised ja ülejäänud on oskustöölised. Nii et see kirjeldab seda. 

Ja keeleõpe – ma arvan, et me ei pea siin üksteist veenma – peab olema nii intensiivne, et kõik räägivad Eestis eesti keeles. Mul on väga hea meel, veel kord, et eestikeelsele haridusele üleminek toimub, nagu ma omal ajal ettepaneku tegin. Ja juhuks, kui te ei kuulnud, [kordan], et tegin Helirile ka ettepaneku vestelda Tallinna piirkonnaga, kus on valitud Keskerakonna mudel, et minna eestikeelsele haridusele üle kahe kiirusega. Mulle teeb see veidi tuska, tunnistan.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ning teema on Eesti välis- ja julgeolekupoliitilised eskapaadid. Martin Helme, palun!

Aitäh! No me oleme väga palju kuulnud loosungit, et meie olemegi NATO, eks. Eesti ongi NATO. Kõik on õige, oleme NATO liikmesriik. Nüüd on meil seoses Gröönimaaga tekkinud olukord, kus tuleb üle täpsustada, milline NATO me siis oleme. 

Meile on räägitud, et Taani esitas Eestile kutse, et Eesti saadaks ka sõdureid Gröönimaale, et kaitsta Gröönimaad ameeriklaste eest või ameeriklaste vastu. Kui nüüd tuleb Ameerikast Pentagonist kutse saata appi Eesti sõdureid ameeriklastele, et Gröönimaa julgeolekut venelaste vastu tagada, kas me siis vastame mõlemale kutsele ja kellele me anname siis missugused suunised? Ja kui üks meie sõdur on Taani poolel ja teine on USA poolel, siis kes esimesena tulistada tohib? Te ju saate isegi aru, et see on absurdne olukord, kui me niimoodi ennast sinna kahe vahele paneme. Mul on küsimus, kumb NATO me oleme.

Aga tegelikult ma tahaksin natuke tõsisemalt edasi minna. Meile tundub, et ei ole seda arusaamist, valitsuse tasemel vähemalt, et Gröönimaa küsimus ei ole mitte vastasseis USA ja Taani vahel, vaid see on vastasseis USA ja Venemaa ning Venemaa selja taga oleva Hiina vahel. Minu meelest on täiesti üheselt praegu näha, et Eesti valitsuse ametnikud ja Eesti valitseva partei ametnikud – Paetid, Mihkelsonid, Ligid, Tsahknad – täiesti selgelt positsioneerivad ennast Ameerika vastu. See tähendab, et täiesti selgelt positsioneeritakse ennast Venemaa arktilise laienemise ambitsiooni poolt.

Mida te kavatsete ette võtta selleks, et Eestist ei läheks Ameerikasse sõnum, et me siin nii-öelda läheme Gröönimaad kaitsma ameeriklaste vastu, sellega sisuliselt ennast venelaste poolele asjatades? Ja mida te kavatsete ette võtta oma parteikaaslastega, kes sellist pläusti suust välja ajavad?

Aitäh! Noh, ütleme nii, et meie leppimatu erimeelsus on vist juba selge. Välis- ja julgeolekupoliitilised eskapaadid – aitäh selle luulelise küsimuse eest kõigepealt! 

Teiseks võin kinnitada, et NATO liitlaste õppused Arktikas on täiesti tavapärased, näiteks Ühendkuningriigiga, JEF-iga ehk ühendekspeditsiooniväega. Tegevuspiirkond on Läänemere regioon, kaugpõhi, Arktika. Näiteks [toimub] 2026. aastal JEF-i kõige suurim õppus "Lion Protector" maist juunini samuti Põhja-Atlandi regioonis. Milline meie panus seal on täpselt, see sõltub iga õppuse konfiguratsioonist. 

Teiseks, kindlasti tasub juhtida tähelepanu sellele – see võis olla lihtsalt lipsatus –, et üldiselt õppustel liitlased üksteise pihta päris teravmoonaga ikkagi tuld ei anna. Lihtsalt harimiseks! Sellist asja ei tehta, muidu jääks õppusi kiiresti järjest vähemaks. 

Nüüd tulen selle pildi juurde. Ma saan aru, et EKRE maailmamudelis, teie sellises väga konservatiivses maailmamudelis, selles ülikonservatiivses maailmamudelis – tunnistan, et te olete suutnud seda edukalt ka Isamaale peale suruda; ma näen, et nad üritavad seda järgida – justkui jõud on ainus, mis loeb, ja väärtusi pole. Mina ei ole sellega nõus. Arvan, et väärtuspõhine poliitika, eriti väiksel riigil, Eestil kindlasti on omal kohal.

Kui vaadata erinevaid väljaütlemisi – ükskõik, kellele te viitate, Urmas Paetile, Marko Mihkelsonile, välisministrile, ükskõik, kellele –, [on selge, et] väärtuspõhine poliitika on väikeriigi puhul omal kohal. Ja see tähendab seda, et territooriumi jõuga äravõtmist ei tunnusta me ei Gröönimaa puhul, ei Ukraina puhul ega kellegi muu puhul. Et oleks klaar. Me oleme selle ka välja öelnud. 

Ma saan aru loomulikult, et paljudele, eriti NATO-vastastele, Euroopa Liidu vastastele, meeldiks kuulutada, et NATO ei toimi. Praktikas toimib NATO siiski paremini, kui enamik seda tajub. Samal ajal, kui meie siin soojas toas oleme ja arutame maailmavaateliste küsimuste üle, on merel laevad, mis valvavad meie kriitilist taristut. Kui õhuruumi peaks tulema venelaste lennukid, lähevad rotatsioonis olevad NATO lennukid vastu ja eskordivad nad välja. 

Nii et see süsteem toimib kenasti, NATO toimib. Ja ma arvan, et NATO liitlaste vahelised küsimused tuleks liitlaste vahel lahendada nii, et me ei pakuks rõõmu meie vaenlastele näiteks Venemaal. Noh, see on klaar. Me teame, kes on meie vaenlane.

Nii et, jah, seetõttu ma selle teie – kuidas ma ütlen? – senise väärtuspõhise maailmakorra või maailma lõpu kuulutamist ja rõõmu selle üle ei mõista. Minu arvates eriti väikeriigi parlamendi ja rahva esindajana peaksite te hoolitsema selle eest, et väärtuspõhine ja reeglitepõhine maailm püsiks. See on eesmärk.

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Minu küsimus oligi, et millised väärtused siis on. Mette Frederiksen, Taani peaminister, ütles, et kui Gröönimaa vaidlus ei lahene nii, nagu neile meeldib, on NATO surnud. Kanada peaminister Carney ütles eile Davosis, teie kurvastuseks, et senine maailmakord on lõppenud. 

Nüüd mul ongi küsimus selle kohta, millised on väärtused. Te ütlesite, et see on meile kõigile klaar, et Venemaa on meie põlisvaenlane. No meil kõigil on see klaar, aga Macron saadab välja sõnumi, et tema teeb G7 koosoleku koos venelastega. Kui vaja, ilma ameeriklasteta, aga koos venelastega, et ikkagi ameeriklastele koht kätte näidata. 

Mis puudutab seda, et me läheme koos õppustele, siis me näeme, et meist 80 korda suurem Saksamaa ei lähe sinna õppustele, sellepärast et nemad on aru saanud – meist palju suuremana –, et kui toimub suurte jõukeskuste omavaheline võitlus, Venemaa, Hiina, Ameerika võitlus Arktika pärast, siis toppida ennast positsiooni, kus sa pead valima Taani ja Ameerika vahel, on rumalus. Meie valitsus hiilgab rumalusega, meie topime ennast igale poole. Impeerium Eesti näitab kõigile, kuidas tuleb elada. 

Ma küsingi nüüd selle kohta, et Macron on öelnud ja Euroopa Komisjonis käivad jutud, et venelastega tuleb laua taha istuda ja ainus, keda keegi sinna laua taha ei taha lasta venelastega läbi rääkima, on Kaja Kallas, sest ta on täielikult läbi kukkunud oma ametis. Otsitakse paremat inimest. Põhjus on ju väga selge. Otsitakse sellist inimest, kes hakkab päriselt sõbralikult läbi rääkima. Seda ütles Macron ka meile välja. 

Ma küsin siis seda, millal, ma ei tea, alkohoolik-akadeemik, kes teil välisministri koha peal palka saab, või mõni teie parteikaaslane või äkki mõni suursaadik ütleb lapsesuuga välja selle, mida Macron ütles, et me peame hakkama venelastega "sõpsi panema" selle jaoks, et ameeriklastele vastu saada, sest see on praegu see, millega tegelevad meie väärtuspõhised lääneliitlased Euroopas.

Nojah! Vahel on sihuke tunne, kui tuled siia infotundi ja keegi loeb midagi ette, et nagu anekdoodis öeldakse, koer vist sõi kodutöö ära. Te olete ikkagi Mark Carney jutust täiesti valesti aru saanud. Ütlen ausalt, et ta on muuseas liberaal, pidage vastu! See oli minu meelest suurepärane kõne, kõigil tasub seda vaadata ja lugeda. Tema kirjeldas seda, mismoodi see maailm välja näeb ja kuidas keskmised riigid peavadki väärtuspõhiselt omavahel koostööd tegema nende riikide vastu, kellel jõud asendab väärtusi. See on väga mõistlik. 

Nüüd see teie ettekujutus. Ma ei saanud hästi aru sellest küsimusest. Kas te pakkusite ennast Kaja Kallase asemel Venemaaga sõbralikult läbi rääkima? Seegi jäi mulle veidi ähmaseks. Ma ei saa aru, millest see vaimustus tuleb. Me peaksime justkui vahet tegema nende liitlaste vahel, kes meil on. 

Ameerika Ühendriigid on osa Eesti julgeoleku tagamisest, me teeme nendega koostööd, aga ütleme nii, et Euroopa kindlasti kaitseb ka oma majandushuve ja väärtusi. Me ei anna kindlasti ära oma territooriumi. Neljapäeval ma lähen erakorralisele ülemkogule Brüsselisse ja me arutame läbi, millised on võimalikud majanduslikud vastusammud. Aga mina seda kõike öeldes loodan, et meil on võimalik need küsimused lahendada liitlaste vahel dialoogis. 

Kui me vaatame maailma ajalugu, siis see on ikkagi selline, et Ameerika Ühendriigid ja Euroopa koos on suutnud tagada reeglipärase maailma ja hoida eemal võimult igasugused diktaatorid ja türannid. Viimati viidi Venezuelast ära üks kommunistlik diktaator, keda keegi siinkandis taga nutma ei jää. Sõltub, mis seal edasi saab. 

Mina siiski arvan, et väärtuspõhisus on väga oluline ja koostöö Põhjala, Balti regioonis ja Euroopa tugevatega, muu hulgas Kanadaga on väga oluline meie jaoks. Transatlantilised liitlassuhted on meie huvides ja [on oluline,] et need püsiksid tugevana ja et Ameerika, hoolimata sellest, kes iganes administratsioonis on, püsiks meie liitlasena. 

Nii et selle nimel tuleb tööd teha, mitte rõõmustada ja öelda, et nüüd oleks aeg visata kõik oma aated prügikasti, nagu see teie kõrval istuv mees ütles, et polegi tähtis, mis värvi lipp Pikas Hermannis lehvib, peaasi, et me saame siin toimetada. Mina arvan, et väärtused siiski loevad ka.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

No teile ei anna ikka rahu see, et Pikas Hermannis ei lehvi Ukraina lipp või vikerkaarelipp. Teil on kogu aeg ikka mingi valu selle Pika Hermanni lipuga. Meie tahame, et seal on sinimustvalge. Me tegime vastava seaduseelnõu, mille teie erakonna fraktsioon siin tagasi lükkas. Nii et me selles lipuküsimuses ilmselt ei ole ühel meelel. Meie tahame sinimustvalget, teie tahate vikerkaarelippu.  

Ja tulengi väärtuste juurde. Ameerika praegune administratsioon on selgelt öelnud nii J. D. Vance'i suu läbi ja Marco Rubio suu läbi kui ka Trumpi suu läbi, et Euroopa ei jaga Ameerika väärtusi, et Ameerika ei jaga neid liberaalseid läbuväärtusi, mida kultiveerib Euroopa. Nii et meil ei ole ühiseid väärtusi praegu. 

Ja selles ongi tegelikult see dilemma Eesti valitsusel, Eesti riigil, Eesti rahval: kellega me koos oleme? Kas Macroniga, kelle kohta Trump ütles just äsja, et teda varsti enam ei ole ja tema arvamus ei ole oluline, see on irrelevantne? Ta on põhimõtteliselt öelnud Euroopa Komisjoni kohta, et sellega ei ole võimalik koostööd teha ja selle arvamus ei mõjuta Ameerika Ühendriikide poliitilisi samme. 

Nii et kellega koos me oleme? Kas me oleme koos selle väikeste päkapikkude kambaga ning mõnitame ja sõimame Donald Trumpi? Või me siiski arvestame sellega, et Donald Trumpil on võimalus jätta meid külma kätte, jätta meid venelastele, kuna eurooplased meid selles osas aidata ei saa? Euroopas ei ole vastast Venemaale. 

Täna tõenäoliselt toimub Davosis midagi väga dramaatilist. Nimelt, Trumpi ja Zelenskõi kohtumine – või toimub see homme, ma täpselt ei tea –, kus Trump kavatseb Zelenskõile öelda, et ta teeks nii, nagu ta ütleb, või ta jääb üksinda, sest keegi ei ole teda võimeline aitama nagu [Ühendriigid]. Nii et meie tahame siis nüüd jääda üksinda.  

Ma tean, et Reformierakonna loosung on ju olnud: "Ei kunagi enam üksi". Aga te töötate selle nimel, et me ainsa suurjõuga, kes meid tegelikult toetada ja kaitsta saaks, tülli läheksime ja see meid üksi jätaks. See on see dilemma koht. 

Teie aeg!  

Te võite väärtustest nii palju jahvatada, kui tahate, aga mis see siis nüüd on?  

Aitäh!  

Öelge nüüd selgelt ära, kas me oleme Ameerikaga või me oleme Ameerika vastastega?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Ma nüüd parandan mitu asja kohe ära. Esiteks, Ukraina sai väga suure toe Euroopa viimasel ülemkogul – 90 miljardit. See võimaldab Ukrainal võitlust vabaduse eest agressori vastu pidada mitu aastat. Te ütlete, et me ei suuda aidata. Suudame küll, väga hästi! Seda esiteks. 

Teiseks, erinevalt teist – te loete uudiseid ja pealkirju – mina aeg-ajalt ikkagi istun samas saalis nii eurooplaste kui ameeriklastega. Ameeriklaste sõnum on korduvalt olnud, et Valges majas käib Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, mitte Putin. Ma saan aru, et teie justkui üritate seda teistpidi näidata. Päris nii siiski ei ole. Relva- ja luureabi annab Ameerika siiski Ukrainale. Seda teiseks.  

Kolmandaks, meie oleme Euroopa Liidus ja meie huvides on tugev Euroopa Liit. Jälle tean, et meil on siin erimeelsus. Teie mõte oli Riigikogus asutada Euroopa Liidust väljaastumise toetusgrupp või töörühm. Mõistan, see on teie vaade. Mina arvan, et meie huvides on tugev Euroopa, mis suudab koos tegutseda, ka julgeolekut tagada ja erinevaid samme [astuda]. 

Aga see ei asenda NATO-t. NATO kaitseplaanide alusel me toimetame. Meie väed, meie kaitseliinid on integreeritud NATO süsteemi, planeerimine käib selle alusel, investeerimine käib selle alusel. Nagu ma juba meenutasin, neidsamu kriitilisi ühendusi, mida venelastel või Vene varilaevastikul on aeg-ajalt kombeks tabada, valvavad NATO laevad. Meie taevast valvavad NATO lennukid ja liitlased teevad seda koos. Meil ei ole raha kõiki neid lennukeid ja laevu osta. Koos teeme! Meie panustame küll palju, aga meie liitlased tagavad ka meie julgeolekut ja meie ka [nende oma].  

Nii et ma arvan, et meie liitlassuhete tulevik on väga hea regionaalne koostöö, laiemalt seesama NATO koostöö, mis puudutab kolmandikku, kus juhtriik on Ühendkuningriik, ja ilmselt ka laiemalt. Nagu Kanada peaminister ütles, selliste samameelsete väärtuspõhiste riikide koostöös – neid on Euroopas, ma arvan, teie kurvastuseks, enamik ja ma arvan, et nad arvavad [samamoodi] – peaks Ühendriikidega hoidma võimalikult häid ja konstruktiivseid suhteid.  

Ma arvan, et siia lõppu on paslik öelda, et kui keegi ütleb, et mõni valitud president lahkub, siis vaadake, see ongi demokraatia tunnus. Igaühel on oma ametiaeg. Minul on oma ametiaeg, teil on siin oma ametiaeg, kõigil on oma ametiaeg. Pärast hinnatakse tema töö kvaliteeti.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ning teema on laste ja pensionäride tasuta sõidu õiguse kaotamine. Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma küsin teilt ebaõigluse kohta. Ebaõigluse kohta, mis puudutab seda, et valitsus soovib ära kaotada pensionäride ja laste tasuta sõidu võimaluse mööda Eestit. Seda … Ma vist ei saa küsida.

Vabandust! Mart Helme! Me ei kuule küsimust, kui te asute peaministriga diskussiooni. Nii ei ole võimalik infotundi pidada. Aitäh, et võtsite kuulda! Lauri Läänemets, palun jätkake!

Aitäh! Ma loodan, et panete ka natuke aega juurde.

Ma panen teile selle aja juurde. Palun!

Ma soovin küsida selle ebaõigluse kohta, mis puudutab laste ja pensionäride tasuta sõidu õiguse kaotamist, seda olukorras, kuskohas me teame, et elukallidus on tõusnud, inimestel on keeruline, ja just selle ebaõigluse kontekstis.

Ebaõigluse kontekstis selles mõttes, et me teame, et ei lastele ega eelkõige pensionäridele tegelikult need maksumuudatused raha juurde pole andnud, millest valitsus siin väga palju rääkinud on. Samas need maksumuudatused on andnud väga palju raha juurde just neile inimestele, kes teenivad 4000 eurot ja rohkem. Need inimesed, see 10% kõige suurema palga saajatest, saab umbes 120 miljonit eurot aastas lisa, ehk siis 1848 eurot aastas [tehakse] iga inimese kohta nii-öelda maksukingitus. Ja tundub, et riigil on raha küll, kuigi selle jaoks ka võetakse laenu. 

Aga nüüd olukorras, kuskohas me räägime nendest inimestest, kelle sissetulekud ei suurene nii palju – nende inimeste seas, nii laste kui pensionäride seas, on kindlasti väga palju neid, kes on suhtelises või ka absoluutses vaesuses –, otsustab valitsus neile kehtestada pileti või kuukaardi. See on ebaõiglane ja see ebaõiglus tegelikult lõhub Eesti ühtsust ja usku sellesse riiki. Kui me kogu aeg kõige jõukamatele anname juurde ja võtame neilt, kellel ei ole, siis selline riik koos püsida ei saa.

Ma tahaksin, et te selgitaksite seda valitsuse loogikat ja seda, mis siis selle taga on. Mind ei huvita see, et te räägite seal eelarvest ja sellest, kui palju meil puudu on. [Seletage] seda loogikat, et jõukatele juurde, teistelt ära. Mis see loogika on, kuidas te näete, et siis see riik lõpuks üldse toimib?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nüüd mitu nüanssi. Püüan jõudumööda vastata. Hiljem saate juurde küsida ja siis saan jälle vastata. 

Kõigepealt, kokkulepet pileti kehtestamiseks maakonnaliinidel valitsuses ei ole. Seda on öelnud regionaal- ja põllumajandusminister ka ise välja. Seda esiteks. 

Teiseks, ma saan aru, et kuna te soovite talle [umb]usaldust avaldada, on ta lähipäevadel siin parlamendi ees. Siis te saate temaga kõik üksikasjad üle käia. Ta siis kirjeldab, miks on see ühistranspordireform vajalik. 

Ühiskonnas on sellel teemal erinevad arvamused olnud. Aga üldiselt mulle tundub, kui jätta kõrvale see väljaütlemine või, ütleme, sõnastus selle pileti osas, siis ühiskond tervikuna ütleb, et jah, ühistranspordivõrku on vaja reformida, sest meil on vaja transporti, mis ühildub omavahel, et oleks võimalik transpordiliike vahetada. Inimeseasustused muutuvad, transpordisuunad muutuvad, tulevad kiiremad rongid, bussid peavad nendega kokku [sobituma]. Mõnes kohas tuleb liine juurde panna, mõnes kohas vähemaks võtta. See on normaalne tegevus, kõik seda tegelikult tunnustavad. Ja tahtmata nüüd viidata sellele, [ütlen, et] ka eelmine regionaal- ja põllumajandusminister või eelmine vastutaja sotsiaaldemokraatidest tegeles tegelikult sama reformiga. 

Nüüd, pileti kohta on regionaal- ja põllumajandusminister ise hiljem öelnud, et see võib olla ka üheeurone kuupilet, mis kellelegi üle jõu ei käi. See ei pea olema täiendav rahakogumise allikas. Tema ametnike soov on olnud see, et saada ülevaade, kes kus täpselt liigub, saada see tagasiside. Mina ütlen, et see reform on alles arutamisel. Kui seda ülevaadet on võimalik kuidagi muudmoodi saada, siis saab selle ehk ka moodsamate vahenditega. Selleks seda reformi arutatakse. 

Nii et, jah, ma arvan, et kui te vähegi suudate – aga ma kardan, et ega te ei suuda –, siis te võite 15- ja 20-eurosele piletile tõmmata punase pliiatsiga joone peale. Sellega nüüd rohkem inimesi hirmutada ei ole vaja, aga me võime veel paar infotundi selle üle käia. 

Ja mis puudutab maksumuudatusi, siis on ka siin – kuidas ma ilusti ütleks? – koer jälle kodutöö ära söönud, mulle tundub. See puudutab siiski väga paljusid inimesi. Kui te hakkate rääkima, et Eesti põlisrikkad – need, kellele justkui me teie sihukese vasakpoolse maailmavaate järgi teene teeme – on õpetajad, politseinikud, kultuuritöötajad ja päästjad, keda me pidime teie loodud maksuküüru tõttu täiendavalt maksustama ja mille me nüüd kaotasime, tänu millele majandus hakkab kasvama ja kõigil läheb paremini, siis minu arvates te olete ikka leppimatult valel teel majandusloogikaga.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Maksuküüru kaotamine muidugi kellelegi kingitus ei ole, sellepärast et me teame, kui suurde võlakoormasse te Eesti tegelikult lükkate sellega, kuidas iga inimene, kes tööl käib, hakkab 3,7 protsendipunkti, väga suure osa oma tulumaksust maksma lihtsalt välismaa pankadele intressideks. Mitte midagi me selle eest vastu ei saa ja lõppkokkuvõttes, see mõjutab elukallidust. 

Minu küsimuses oli võrdlus 10% kõige suurema tulu teenijatega, aga te väidate, et õpetajad saavad 4000 eurot. Härra peaminister, te ei tea, kui palju õpetaja palka saab! Ma räägin inimestest, kes saavad 4000 eurot. Te hakkate iga kord siin saalis rääkima õpetaja palgast. Mina ei räägi õpetaja [palgast]. Ma arvan, et õpetajaga on meil täna hästi. Ma räägin sellest, et me suuname kõige rikkamale või kõige suurema tulu teenijale Eestis 120 miljonit eurot aastas. See on väga ebaõiglane olukorras, kus 1200 eurot teeniv inimene saab ainult 10 eurot kuus juurde. Probleemi me ei lahenda, eriti veel absoluutses vaesuses oleva 12 000 lapse probleemi. Mingisuguseid lahendusi valitsusel ei ole. 

Me teame kõik, et ka 1-eurone kuukaart muutub ühel hetkel 2-, 10- või 20-euroseks, kui te selle ukse avate. Minu arvates on neid näiteid maailmast ja Eestist väga palju. Küsimus on lihtsalt põhimõttes: kas [saab] tasuta sõita või selle eest tuleb maksta? Niipea, kui maksta tuleb, valitsus lõppkokkuvõttes jälle raha ei anna ja niimoodi hakkavad need kuukaartide ja piletite hinnad tõusma.

Ehk siis ma küsin teilt nüüd üle. Te ütlesite, et meil ei ole mõtet seda debatti pidada, aga ma ei ole vastust [küsimusele] saanud. Kas te saate siin peaministrina öelda, et pensionärid ja õpilased ühtegi senti piletiks [maksma ei pea] ja see teema on maas. Siis me rohkem ei küsi ja teame, kuidas me käitume ka umbusalduse avaldamisel. Või te ütlete, et ärge küsige ja siin on kõik enam-vähem, nii ja naa? Ühesõnaga, kas te ütlete, et jah, ei tule ja teema on maas …

Teie aeg! 

… või tegelikult see teema jätkub?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No see teema jätkub sellest hoolimata, mida mina ütlen. Infotunnis ma olen juba ammu aru saanud, et vastus ei puutu tihtipeale üldse küsimusse või küsimus ei puutu ka järgmisesse. 

Nii et ma ütleks kenasti, et mingit kokkulepet valitsuses pileti kehtestamiseks ei ole. Me oleme oma arvamust väljendanud. Pigem on ühe valitsuspartneri hoiak või minu hoiak see, et me tahame teada, kes kus sõidab [ja pileti maksumus] ei ole mitte raha korjamiseks, vaid selleks, et selle plastikkaardi või mille iganes tasu [katta]. Tallinnas on vist umbes kolm eurot selle plastkaardi tasu. See võib olla üheeurone kuukaart sama hästi. See kindlasti ei võta kelleltki tükki küljest. 

Tasuta transporti ja tasuta asju ei ole olemas. Ma loodan, et te saate sellest ka aru. Kõik see on tasutud, kõik see on maksumaksjate poolt kinni makstud. Me korjame selle ise maksudena kokku ja selle eest me hoiame seda üleval. 

Minister Terrase ajal sellel aastal me panime eelarvest juurde 55 miljonit ühistranspordi jaoks, 55 miljonit panime baasi juurde. Tegelikult läheb sinna ikka järjest rohkem raha selleks, et saada kaasaegne transpordivõrk, uued rongid, uued ühendused. Sellega, mis millega ja kuidas kokku käib, peab pidevalt tegelema. Ma arvan, et regionaal- ja põllumajandusministril ning ühistranspordiametnikel on ülesanne see kõik üle vaadata ja läbi arutada. See reform on pikaajaline. Seda debatti peetakse sel aastal, peetakse järgmisel aastal ja peetakse ka viie aasta pärast, sellepärast et inimasustused muutuvad, liikumisviisid muutuvad ja huvid muutuvad. 

Mis puudutab teie ettekujutust sellest maksuküürust, ma saan aru, et loomulikult oli see teile väga armas, teie olite selle looja. Sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Keskerakond – kolm vasakerakonda, kui nii võib öelda selles võtmes – lõid mingi astmelise tulumaksu sarnase moodustise, mille me selle aasta alguses kaotasime. Teie räägite, et see on kingitus rikastele. Mina ütlen ausalt, et kui te seda maksuküüru või maksukoormat vaatate, siis [näete, et] põhiliselt rõhus see keskmise palgaga inimesi. Te räägite 4000 eurost. Hea küsija! Eesti keskmine palk on 2100 eurot, seegi tasuks endale selgeks teha.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Kõigepealt mõned parandused faktivigadele, mida te olete siin esitanud. Esiteks lükkasid kõik Eesti ühistranspordikeskused sellel nädalal tagasi väite, et selleks, et teada saada, kust ja kuhu pensionärid või õpilased sõidavad, on vaja kehtestada pilet. See info on neil olemas või kui ei ole 100%, siis seda on võimalik muude vahenditega [saada]. Nii et see [küsimus] on kindlasti [laualt] maas, spetsialistid on seda ütelnud. 

Ka see väide ei vasta tõele, et te panite 55 miljonit lisaraha ühistransporti või õigemini bussitransporti, sellepärast et kogu see eelarve on alla 80 miljoni. Eelmine aasta ei olnud selleks [ainult] 30 miljonit. See eelarve lihtsalt täiesti lubamatult juba enne võetud kohustusi [kaeti] reservfondist, mida ükski normaalne valitsus tegelikult endale lubada ei tohiks. See on väljapressimise meetod. Aga see selleks. 

Ma sooviksin aga küsida selle kohta, et seesama minister on ka [küsinud] seda, miks peavad tallinlased kinni maksma Võrumaal sõitvad tühjad bussid. See väide on muide vale. Need bussid ei ole tühjad, see on ka spetsialistidelt üle küsitud. Minu küsimus on teile konkreetne: kas te nõustute sellise retoorikaga, et Võrumaa inimesed ei olegi maksumaksjad, ja kas te olete kutsunud ministrit selles osas korrale?

Ma nüüd ei tea, miks te peaksite – aitäh küsimuse eest! – väitma, et Võrumaa inimesed ei ole maksumaksjad. Te omistate seda kellelegi, aga ma ei usu, et keegi sellist juttu ajaks. Ma arvan, et see jutt ei vasta tõele. Ma loodan, et keegi sihukest väidet ei esita, ei teie ega keegi teine. 

Nüüd tulen selle juurde, et te ütlesite, et ükski normaalne valitsus ei tõsta raha reservist transporti. No vot, te peate oma kolleegidega vestlema, alustuseks Lauri Läänemetsaga. Sotsidega valitsuses tehti seda aastaid, enne kui nüüd uue valitsusega ja Hendrik Terrasega see 54,8 miljonit ehk peaaegu 55 miljonit tõsteti baasi, et ei peaks iga kord ringi tõstma. 

Riigikontrolli hinnangul, ma viitan Riigikontrollile – te viitate erinevatele ekspertidele, viitan minagi –, tasuta süsteem sellisena süvendab alarahastatust ja halvendab planeerimist. Paljude maakonnaliinide puhul on väga reaalne oht, et liin osutub liiga kulukaks ja need liinid tuleb rahapuudusel sulgeda. Sellepärast tulebki seda reformi teha, et meil oleks korralik piletisüsteem, et me teaksime, millised transpordiliigid kus liiguvad. See info peab olema kaasaegne, see peab olema täpne. 

Väga hea, kui te ütlete, et suur osa infost on olemas. See ju aitab edasi, ega me siin üksteisega ei vaidle. Kui info on olemas, siis mina ainult rõõmustan selle üle. Pole peaministrit, kes ei rõõmustaks selle üle, kui tal on olemas andmed, mille alusel otsuseid teha. 

Aga mina saan aru siiski, et regionaal- ja põllumajandusministri ametnikud, kes ühistranspordiga tegelevad – ma siiski meenutan, et ühistranspordi juhtimine taristuministri juurest viidi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumisse just sotside eestvedamisel –, on talle öelnud, et neil on vaja täiendavat infot, et liine planeerida. Väga hea, kui see info on olemas. Kui seda infot siiski ei ole, tuleb see hankida. 

Aga veel kord, jah, minu sõnum küll on see – ma loodan, et see teie südant ja teiste südant ka rahustab –, et piletite kehtestamiseks kokkulepet ei ole ja kindlasti ei saa see [mõeldav muudatus] olla ühistranspordi rahavajaduse katmiseks. Seal pigem on analoogia Tallinnaga, kus sa maksad kolm eurot selleks, et sul plastkaart oleks, või kasutad õpilaspiletit või midagi muud, et me teame kes kus liigub. See on see plaan. Aga veel kord, see reform kestab kaua, nii et neid debatte saab pidada küll ja veel. Mida paremad andmed meil on, seda paremini saame otsustada. 

Ma olen siin varem ka meenutanud näiteks Tartu näidet, kus minule [antud] info alusel oli tollal see pilt selline, et tehti liinivõrk ümber, kuigi ei kasutatud mitte valideerimist, vaid mobiilpositsioneerimist, ja selle tulemusena kasutajate rahulolu ja ühistranspordikasutus tõusid. Täna hommikul ma vaatasin ERR-ist andmeid. Selle valdkonna inimesed Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist ütlevad, et ühistranspordikasutus on langenud. Järelikult seda võrku tuleb uuendada. Kui [kasutusnäitajad] langevad, siis inimesed [järelikult] ei kasuta seda. Aga meie huvi peaks ju olema see, et kui bussid sõidavad, siis nad ei sõida lihtsalt kilomeetreid täis tühjade istmetega, vaid see kasutus peaks kasvama. Ju siis varasematel aastatel on selles valdkonnas midagi tegemata jäänud. Peate oma kolleegidega ka vestlema, et mis jäi tegemata, et see kasutus on langenud.

Aitäh! Lõpetame neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on demograafiline olukord Eestis. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Halastamatu statistika näitab, et Eesti rahvaarv väheneb, sündimus langeb ning noorte perede kindlustunne on viimaste aastate madalaim. Majandusteadlased on korduvalt juba hoiatanud, et Eestil on jäänud vaid mõni aasta, et sündimuse langust pidurdada, aga ei ole näha, et valitsus nendele hoiatustele sisuliselt reageeriks. Kas sotsiaalminister saab öelda, milliseid valitsuse otsuseid peab ta ise peamisteks põhjusteks, miks noored pered ei julge täna lapsi saada?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, sündimuse languse põhjused ulatuvad väga-väga kaugele. Nüüd ma [viitan] teadlastele. Põhjus ei ole mitte ainult teie mainitud kindlustunne, see on üks väga paljudest põhjustest. Aga number üks põhjus on see, et sünnitusealisi naisi ja ka lapsesaamisealisi mehi on oluliselt vähem, kui oli näiteks 20–30 aastat tagasi. See on esimene põhjus. Teine väga suur põhjus on see, et sünnitusiga on tõusnud. See tähendab, et mehed ja naised otsustavad lapsevanemateks saada hiljem, umbes 29-aastaselt. 

Need on kaks peamist põhjust. Noored ise on välja toonud näiteks selle, et maailmas on ebastabiilne olukord, tahetakse omada kodu enne, kui saadakse laps, tahetakse saada haridust enne, kui saadakse lapsevanemaks, ja nii edasi. Need on niivõrd laiad ja niivõrd suured probleemid, et siin ei saa öelda, et üks kindel valitsus on teinud valesid otsuseid. Ma arvan, et siin isegi ei ole küsimus ühes valitsuses, vaid globaalsetes trendides. Me näeme sündimuse probleeme väga paljudes Euroopa riikides. 

On tõsi, et Eestis on sündimus erakordselt madal ja see teeb muret ka mulle ja meie erakonnale. Täpsemate meetmetega me tuleme välja umbes kuu või kahe pärast. Soovime pakkuda lahendusi. Aga võluvitsa siin ei ole, see on kindel. Me arutame, kuidas noored saaksid näiteks eluaset lihtsamini soetada ja kuidas tekiks turvatunne. Turvatunnet oleme me tõstnud nii selles kui ka eelmises valitsuses. Näiteks on loodud erinevaid teenuseid, et peresid toetada, rääkimata meie kõige drastilisemast muudatusest, mis on jõus juba aastast 2004, mille algataja oli samuti Reformierakond – meie vanemahüvitiste süsteem. Eesti riik on väga palju teinud erinevate valitsuste ajal ja käesolev valitsus kindlasti jätkab neid tegevusi, et toetada noori peresid, kes soovivad ja on otsustanud laps saada. 

Aitäh! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea minister! Ma olen nõus teiega, et globaalsed trendid kindlasti mõjutavad siin, aga loomulikult peavad ka riigil ja valitsusel olema need mehhanismid, kuidas seda trendi parandada. Kuidas peaksid noored pered tundma sedasama turvatunnet, millest te räägite, kui samal ajal tõusevad maksud ja elukallidus, kuid peretoetuste ja sotsiaaltagatiste tase ei kasva samas tempos? Kas sotsiaalminister peab õigeks olukorda, kus lapse saamine suurendab paljude perede vaesusriski?

Aitäh! Pere suurenemine ja vaesusrisk on meil Eestis adresseeritud päris hästi erinevate peretoetuste ja perehüvitiste kaudu. Lasterikkad pered saavad oluliselt suuremas määras toetusi. Hetkel kõige suuremas vaesusriskis on üksikvanemaga lapsed. Ka nende puhul me plaanime võtta erinevaid meetmeid kasutusele, aga sellest ma räägin tõesti siis, kui me oleme konkreetsete plaanidega välja tulnud. 

Kui te ütlete, et käesolev valitsus ei ole midagi teinud, siis mõtleme ka sellele, mispärast on olnud vajadus makse tõsta. Mitte ükski valitsus maailmas, ma arvan, ei taha makse tõsta ja seda ei tehta kunagi kergekäeliselt. Aga see on just selleks, et kindlustunnet suurendada. Enamik neist maksudest on läinud kaitsekulutustesse, mis vähemalt minu kindlustunnet küll suurendab. Kui me teame, kes on meil idanaaber, ja me teame, et [meie] riik valmistub, teritab hambaid, piltlikult öeldes, nii et rünnakuid loodetavasti ei tulegi, siis ma arvan, et see on väga oluline kindlustunde suurendamiseks. Ma arvan, et kõigi poliitikute roll on selgitada, mis olukorras me oleme. Kaitse on küll üks teema, kus me kõik võiksime seljad kokku panna ja anda ühise sõnumi ühiskonnale, et kaitsekulutused on praegu ikkagi vältimatud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! 2005. aastal kirjutas Rein Taagepera sellise loo nagu "Demograafiline vetsupott". Ta ütles, et [selleks, et] rahvast taastoota, on vaja Eestis 22 000 sündi aastas. Ta jätkab sellega, et Eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suure küüditamise lakkamist. Praegu on nii, nagu meil küüditataks igal aastal 7000 last. Eelmisel aastal sündis 9022 last. Taagepera kirjutas sellest 20 aastat tagasi. Te räägite siin, et paari kuu pärast tuleme mingite meetmetega välja. Ühesõnaga, järgmistel valimistel teie erakond läheb küll vetsupotist alla, mitte küll demograafilisest. Aga see ei ole oluline. 

Küsimus on Eesti rahva säilimises. Praegu on kurss 600 000 inimese suunas ja te räägite [meetmetest] kahe kuu pärast. Rahandusminister rääkis täna hommikul raadios, et peaks olema palju rohkem positiivseid uudiseid, et Eesti nõretaks nendest, Eesti vajab neid. Olete rahandusministriga ja oma peaministriga rääkinud, kuidas nad on saavutanud sellise olukorra? Rääkida praegu, et on vaja aidata Ukrainat ja kõike muud?! Eestit on vaja aidata ja kohe! Miks te seda teinud ei ole ja saadate Eesti rahva demograafilisest vetsupotist kõuekõminaga pidulikult alla?

Aitäh küsimuse eest! Ka mina olen seda artiklit lugenud, juba toona, kui härra Taagepera selle kirjutas. Ma ei suutnud kohe praegu välja arvutada, mitu valitsust sellel ajal on olnud pukis ja mitu valitsust on sellel ajal Eesti rahvaarvu püüdnud tõsta. Muu hulgas, ma tean, et [valitsuses] on olnud ka EKRE, kuhu ka teie varem kuulusite. Kõik erakonnad, kes siin saalis on esindatud, on olnud valitsemistüüri juures ja kõigil on olnud võimalus sellele vetsupotile kaas peale panna. 

Miks siis seda tehtud ei ole? Kas me tõesti arvame, et on olemas Eestis erakond, keda ei pane see teema muretsema? Ma tean, et ei ole ühtegi sellist erakonda, see on üks teine teema. Ma mainisin kaitseteemat, aga tegelikult meie rahvastiku säilimise küsimus on samamoodi teema, mis meid kõiki ühendab. Kui see oleks niivõrd lihtne, et on üks asi, millega mõjutada, siis oleks see juba ammu kasutusele võetud, ja mitte ainult Eestis, vaid väga paljudes maailma riikides, kus on samad probleemid. 

Ma tõin esile Reformierakonna vanemahüvitissüsteemi. On teada, et sündimus pärast seda tõusis. Kui lastetoetusi kiiresti tõsteti, siis samamoodi sündimus tõusis. Aga kunagi ei ole üks meede see, mis aitab meil sündimust tõsta. Seesama perehüvitiste süsteem vajab täna ajakohastamist, lastetoetuste süsteem tuleks samuti üle vaadata. Neid arvamusi on ühiskondlikult olnud väga palju. Ühte kindlat võluvitsa kahjuks ei ole ja seetõttu me püüame pakkuda päris mitut võluvitsa, aga ma tean, et ka need ei ole täiuslikud.

Selline on lihtsalt praegune maailm. Hästi oluline on see, et kui me kas või veidi suudame tõsta sündimust ükskõik millise poliitilise otsuse tulemusena, on selle mõju eksponentsiaalne, muidugi mitte kohe, vaid aastakümnete pärast, mil need täna sündinud lapsed saavad ise emadeks, isadeks, vanaemadeks ja vanaisadeks. Tegelikult on tänapäeval täiesti normaalne olla ka vanavanaema ja vanavanaisa ning sel ajal isegi veel tööl käia. Meie ühiskond on muutunud, meie väärtushinnangud ja mõttemallid on muutunud ja me peame nende muutustega edasi elama.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on samuti sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on tervishoiuteenuste kättesaadavus. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Muidugi, eelmises küsimuses te kahjuks rääkisite endale vastu. Te rääkisite, et lastetoetuse tõusuga kasvas ka sündimus, samas just Reformierakond oli see, kes peretoetusi vähendas. Just teie erakond oli see, kes huvihariduse rahastust lastele vähendas. Nii et siit on esimene vastuolu. Miks te neid meetmeid siis rappisite, kui need tegelikult aitasid? 

Aga minu küsimus on tervishoiuteenuste korralduse ja kvaliteedi kohta. Loomulikult on selle teema kohta OECD, Eurostat, WHO, [Tervise] Arengu Instituut väga palju teinud raporteid. Ja sealt vaatab vastu meile probleemide pundar: alarahastus, pikad ravijärjekorrad, ooteajad. Kahtlemata oleme kõik siin nende uuringutega tuttavad. 

Aga teie tööandja on tegelikult ju Riigikogu. Te olete minister tänu sellele, et Kristen Michali valitsusel on 52 häält parlamendis. Ma loen, et te ei ole suutnud oma poliitikat selgeks teha ka enda koalitsioonipartnerile või, ütleme siis, -liikmele. Loen Eero Merilinnu artiklit ja vaatan, et ta räägib samadest probleemidest: ravijärjekorrad, arstide puudus, pikad ooteajad. Võib-olla [ta on] üks väheseid ausaid reformierakondlasi, sest ta ütleb otse välja, et enam ei liiguta selle poole, et saada tervishoiuteenust paremaks, vaid [selle poole,] kuidas mitte muutuda halvemaks. Status quo. Kõik patsientide rahulolu uuringud, mis näitavad tegelikult, et patsiendid muutuvad järjest kriitilisemaks, teile korda ei lähe. Sotsiaalkomisjoni liige, teie tööandja Eero Merilind toob selle probleemi väga groteskselt välja. Kuidas te seda hinnangut kommenteerite? 

Aitäh küsimuse eest! Esiteks kommenteerin lastetoetusi. Igasuguste toetuste maksmine peab olema alati vastutustundlik. Ja kui tõesti selgub, et toetused ei ole jõukohased, siis, ma arvan, on väga vastutustundlik võtta vastu ka ebapopulaarseid otsuseid. Ja Reformierakond on seda teinud. Ma ei saa siin küll seda ette heita. Eero Merilinnuga ma ei ole jõudnud rääkida sellest, aga ma nõustun enamusega, mida tema kirjutab. Loomulikult ta sõnastab arstina tervishoiuprobleeme väga hästi, väga täpselt. 

Kui küsida nüüd, kas tervishoiuteenus läheb paremaks või ta läheb halvemaks, siis mina küsiksin kohe vastu, kuidas seda mõõta. Milline on hea tervishoiuteenus? Poliitikud armastavad rääkida sellest, et kättesaadavus on hästi oluline. Ka teie tõite siin välja, et järjekorrad on pikad. Aga ma küsin vastu, et kui te saate lühikese järjekorraga vale spetsialisti või vale arsti juurde, kas see aitab teid. Kas see on hea teenus? Või kui me paneme lihtsalt raha juurde, aga meil ei ole personali, keda panna tööle – me teame, et meil on arstide ja õdede puudus –, kas see on hea tervishoiuteenus? 

Tervishoiuteenuse [hindamiseks] on väga erinevaid mõõdikuid. Ja ma pean ütlema, et arstina on mind väga palju häirinud see, et Eesti taasiseseisvumise ajaloos ei ole neid mõõdikuid praktiliselt kasutatud. On kasutatud pseudomõõdikuid, näiteks järjekorra pikkus, mis tegelikult ei anna meile infot sisulise kvaliteedi kohta. See ei ütle seda, kas inimene jõudis õigel ajal õige arsti juurde, kas talle [määrati] õige ravi, kas ta sai hiljem selle ravi kätte ja kas talle oli see ravi üldse jõukohane, näiteks kas ta suutis tabletti neelata, ja nii edasi ja nii edasi. Neid mõõdikuid on tegelikult väga palju. 

Seetõttu on olnud üks minu prioriteetidest võtta seesama teema käsile ja anda inimestele tulevikus – see ei käi kiiresti, see [toimub] mõne aasta jooksul – ka võimalus hinnata, kas see tervishoiuteenus, mida ta sai, oli kvaliteetne. Terviseameti juurde on loodud kvaliteedikeskus esimest korda Eesti taasiseseisvumise ajaloos. Seda on püütud teha 1990. aastatest alates. Siiani ei ole ministrid või valitsused pidanud vajalikuks seda sisse seada, aga nüüd on see töös. See alustab tööd ja mõne aasta jooksul loodetavasti on inimestel võimalus saada teenust, mille kvaliteedi osas tal on olemas arusaamine ja ülevaade ja millele ta võib-olla oskab ka [seada] paremaid ootusi. Ehk et tähtis ei ole mitte ainult lühike või õige pikkusega järjekord, vaid ka teenuse sisu ja õige arst, õde või spetsialist, kes teda vastu võtab.

Suur tänu! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Ma proovin siis oma küsimuse viia abstraktselt tasandilt võimalikult konkreetseks. Noorte vaimse tervise kohta on viimasel ajal väga palju uuringuid [tehtud], iga aasta tehakse neid. Need ei näita häid tulemusi. On ka olemas väga selge [viis, mõistmaks,] kuidas sellega tegeleda ja mis on võimalikud lahendused, ning tegelemaks tagajärgedega. Üks on ligipääs psühhiaatriale. 

Tervisekassal oli töökoosolek, ma ei tea, [vist] paar päeva tagasi. Sama teema oli laual olnud ja neil ei olnud lahenduskäiku. Kuidas teie saate ministrina leppida olukorraga, et sellele probleemile ei ole lahendust? Või te jälle vastate, et me tegeleme ja tulevad meetmed. Kas te suudate konkreetselt öelda, mis on need meetmed ja millal need tulevad?

Jah, noorte vaimse tervisega on kindlasti probleem. Sellest on räägitud palju, seda [teemat] ma olen ka ise arstina korduvalt tõstatanud. Meetmed tulevad ja tulevad kindlal ajal. Paljud asjad on meil tegelikult ka juba tehtud. 

Ma alustan põhjustest. Ei ole põhjus ainult see, et abi on raskesti kättesaadav. Arstina ja ka ministrina saan ma öelda, et väga oluliseks põhjuseks on see, kus noor või laps viibib, see keskkond, kus ta viibib. Kodu, kool ja lasteaed on need põhilised kohad. Tegelikult, kuna kodu, kool ja lasteaed on sellised [kohad], eriti kool ja lasteaed, kus laps viibib väga suure osa oma ajast, on ülivajalik, et märgataks probleeme varakult ja osataks nendega tegeleda. Ma olen näinud väga palju, et koolides tegelikult ei suudeta vaimse tervise probleeme märgata ega suudeta neid ka lahendada. Tihti ka selle pärast, et lapsevanemad ei ole koostööaltid. Seal on väga palju põhjuseid. 

Samas, meil enamik lapsevanemaid siiski soovib saada vaimse tervise jaoks abi ja väga otsivad seda, eriti laste ja noorte puhul. Lastega on meil eriti keeruline seetõttu, et lastepsühhiaatreid on meil väga vähe, ka lastega tegelevaid psühholooge ja spetsialiste on väga vähe. Aastate jooksul on suurendatud kliiniliste psühholoogide koolitustellimust, on suurendatud psühhiaatrite koolitustellimust, aga need spetsialistid tulevad meie tervishoiuturule tegelikult suhteliselt aeglaselt. On tehtud lisakoolitusi perearstidele. Ma ise olen kõik need koolitused läbinud. Võin omast käest öelda, et ka perearsti residentuur sisaldab väga märkimisväärset osa psühhiaatriast. Tegelikult peab iga perearst olema suuteline teatud määral laste psühhiaatrilisi probleeme ära tundma ja lahendama. 

Väga konkreetselt on plaanis see, et me alustame nii-öelda astmelise abimudeliga. E-tervises on juba olemas vaimse tervise nurk, seda on võimalik ka täna vaadata ja seda pidevalt täiustatakse. Sellega on lõpuks jõutud sinnamaani, et see on avatud. Mõne kuu jooksul peaks kättesaadavaks saama e-koolitus, kust inimene saab abi. Lisaks on perearstikeskustesse võimalik võtta juurde lisapsühholooge Tervisekassa rahastusega. 

Ja kuna mul saab aeg otsa, siis hästi kiiresti veel [mainin] seda, et kuna psühhiaatriteenust vajavad eelkõige kõige keerulisemas olukorras täiskasvanud ja lapsed, siis on plaan teha psühhiaatriteenus e-konsultatsioonipõhiseks, nii et perearst tegeleks lihtsamate muredega inimestega ja raskes seisus inimesed päriselt jõuaksid õigel ajal õige spetsialisti juurde.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Lea Danilson-Järg. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt tunnustan kindlasti selle eest, et te olete ennast sündimusteemaga nii palju kurssi viinud, et tõesti tunnistate, et see on ka teie erakonna ja valitsuse jaoks oluline teema. See on oluline edasiminek. 

Aga millega ei saa kindlasti nõustuda, on see, et te väitsite, et peretoetuste vähendamine toimus selle pärast, et see ei olnud riigile jõukohane. Reformierakonna valitsus on kaotanud tulumaksuvabastuse laste eest ja kõiki muid asju. Kõik asjad, mis on riigi jaoks olulised, peavad olema riigile jõukohased, näiteks riigikaitse, kuhu meil ei ole üldse kahju raha panna, sest see on oluline. Nii et pigem on siin ikkagi probleem selles, et prioriteeti ei tunnetata piisaval määral. Kui meil leidub raha selleks, et kõrgepalgalistele tulumaksuvabastus teha, siis kindlasti oleks leidunud raha ka lastega perede jaoks. 

Minu küsimus on see, et kui meil on siin mitu aastat sündimusega probleeme olnud ja ühtegi meedet selle vastukaaluks ei ole tehtud, siis miks see nii on. Kas on plaanis lähiajal ikkagi reageerida ja kas või teha midagigi, mis lastega perede olukorda parandaks?

Aitäh! Ma tänan tunnustuse eest! Ma arvan, et siin on meil tõesti suur ühisosa. Tegelikult, ma vaatasin Reformierakonna tegemisi juba enne seda, kui ma erakonnaga liitusin ja üleüldse poliitika peale mõtlesin. Seesama vanemahüvitiste süsteem on ju Reformierakonna välja töötatud. Ma ei saa öelda, et see teema on olnud ebaoluline sellele erakonnale, kuhu ma olen jõudnud. Ma olen väga rõõmus, et ma olen just selles erakonnas. See [süsteem] on ikkagi üle 20 aasta juba kasutusel. Ma ei ütleks, et see on ebaoluline. 

Kui me hakkame nüüd mõtlema sellele, mida riik on teinud või mida ta ei ole teinud laste jaoks, siis viimase viie aasta jooksul on toetuste süsteemi muudetud palju personaalsemaks. Me suudame täna palju paremini tuvastada näiteks need üksikvanemaga lapsed, kes vajavad rohkem abi, ja nii edasi. Ma ei saa küll öelda, et siin viimaste aastatega mitte midagi tehtud ei ole. Kui me räägime tulumaksuvabastusest, siis lastega pered saavad nüüd samamoodi rohkem raha kätte, teatud palka saavad [pered]. Lisaks tuletan meelde, et automaksu puhul viimasel kahel aastal, isegi viimasel paaril kuul on antud automaksusoodustus just nimelt lastega peredele. 

Tegelikult on neid meetmeid veel mitmeid-mitmeid, kahjuks ei jõua kõike ette lugeda. Aga tõesti, alustame sellest, et sotsiaalsüsteemi on tugevdatud, tervishoius oleme lastele oluliselt rohkem [pakkunud] erinevaid meetmeid, samuti see juba räägitud lastepsühhiaatria, kus on kättesaadavust parandatud, ja lõpetame nendesamade maksusoodustustega, millest ma rääkisin. (Mikrofon pannakse kinni.)

Üks hetk.

Okei, las ta olla. Ei ole vaja, kõik.

Hästi. Suur tänu! Siinkohal lõpetame käesoleva küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile ja küsib Riigikogu liige Rain Epler. Teema on koostöö USA-ga, täpsemalt [tuleb juttu] maavaradest. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Kanada peaminister Carney ütles eile Davosis muu hulgas järgmist. Me teadsime, et jutt reeglitel põhinevast maailmakorrast oli osaliselt vale, et tugevaimad tegid endale erandeid, kui see oli neile mugav, et kaubandusreegleid jõustati ebaühtlaselt ja et rahvusvahelist õigust kohaldati erineva rangusega, sõltuvalt sellest, kes oli süüdistatav ja kes ohver. See fiktsioon oli kasulik. Eelkõige võimaldas Ameerika hegemoonia pakkuda avalikke hüvesid, avatud mereteid, stabiilset finantssüsteemi, kollektiivset julgeolekut ja vaidluste lahendamise raamistikku. Nii panime meiegi sildi aknale, osalesime rituaalides ja vältisime suuresti retoorika ja tegelikkuse vaheliste vastuolude väljaütlemist. See kokkulepe enam ei toimi. 

Minu arust on see päris adekvaatne kirjeldus sellest, kuhu maailm on jõudnud. Väikeriigi jaoks on praegune aeg kindlasti ohtlik ja seetõttu tuleb hoida pea külm ning teha õigeid ja häid otsuseid ning valida ka sõpru väga hoolikalt. Minu teada me oleme teiega täielikult ühel meelel, et Eesti julgeoleku tagamise mõttes on meie kõige olulisem partner USA. Seda olete nii teie kui ka kaitseminister siin välja öelnud, selle üle meil vaidlust ei ole. Aga selles valguses on oluline meeles pidada, et vastastikune koostöö ei saa ju toimida nii, et me soovime tihedat koostööd kaitsevaldkonnas, aga muudes valdkondades ei pruugi koostööaltid olla. 

Ma jõuan nüüd küsimuseni. Teadaolevalt on Ameerika teinud seitsmele Euroopa Liidu riigile ettepaneku kahepoolseks koostööks maavarade alal. Teada on ka see, et Euroopa Komisjon omakorda survestab, et otse Ameerikaga ei räägitaks. Minule teadaolevalt peaks Ameerikas veebruari alguses toimuma kohtumine võimalike partneritega. Küsimus on lihtne. Milline on Eesti plaan selle koostöö pakkumise suhtes?

Aitäh! Mul on hea meel, et konservatiivid ja ka liberaalid, mulle tundub, sotsiaalmeedias Mark Carney kõnet kiidavad. Tegemist on liberaalist peaministriga ja minu meelest väga hea sõnavõtt ja kõne oli. Ma arvan, et ingliskeelne maailm vajab tugevaid liberaalseid liidreid. Ma arvan, et selle sõnavõtuga kandideerib ta kindlasti vaba maailma või vähemalt selle ingliskeelse osa liidriks. Seda esiteks. 

Teiseks, selle sõnavõtu mõte. Jah, ma saan aru, et võib-olla me tõlgendame seda erinevalt. Mina siiski julgen tähelepanu juhtida sellele, et Mark Carney kirjeldas seda– eks ma võin tema käest ka seda küsida, kui ma järgmine [kord temaga] kohtun –, et väärtuspõhine koostöö nende vahel, kes maailma ühtemoodi näevad ja tahavad tagada julgeolekut keskmistel riikidel ja ka väikestel riikidel, mis me oleme, on väga vajalik. Eesti teeb koostööd oma julgeoleku pärast erinevates partnerlustes, tahtekoalitsioonis, näiteks ka Ukraina aitamises muu hulgas Kanadaga, Euroopa teiste riikidega, ka Põhjala ja Balti riikidega. Nii et liitlassuhted on head. Ma arvan, et [ta mõtles] seda, et riikidel, kelle jaoks on põhimõtted olulised, muu hulgas ka näiteks territoriaalne puutumatus nii Gröönimaal kui ka Ukrainas, ongi vaja koostööd teha. Ja ütleme nii… (Hääled saalist). Kui te tahate, et ma jõuan [selleni], siis ärge lärmake. 

Nüüd see, mis puudutab maavarasid. Eesti teeb täpselt selgeks, millised meie kriitilised toormed on. See on avalikkusele teada, seda debatti on peetud ja Eesti Geoloogiateenistus tegeleb sellega. Kui tahate, võite selle kohta täpsemalt küsida. Mina omal ajal ministrina käisin seal, väga huvitav oli. Käiksin ka niisama parlamendiliikmena, majanduskomisjoni [esindajana]. See pilt on väga hea ja huvitav. See kõik on vaja enne selgeks saada. 

Kui te nüüd küsite Euroopa Liidu ja USA vahelise kriitiliste toormete koostöö kohta, siis [ma ütlen, et] praegu käivadki läbirääkimised. Kaubanduspoliitika ja kõik, mis puudutab kriitiliste toormete arutelu, on Euroopa Liidu ja USA vaheline. Eesti kindlasti pürib selle poole, et meie oskused, teadmised ja tegevused oleksid selles väärtusahelas võimalikult kõrgel. 

Pole ju saladus, et Eesti on tegelikult Euroopa Liidus üks väärtuslik haruldaste muldmetallide töötlemise keskus, kui mitte kõige suurem, Kanada ettevõte Neo muuseas on siin, kes sellega tegeleb, püsimagnetitega [tegeleb] Silmet. Nii et meil on selles päris tugev positsioon ja me teeme koostööd Euroopas ja kindlasti suhtleme ka Ühendriikidega. Ma ei näe seal kuidagi vastuolu.

Aitäh! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Eks ma tegelikult ju tean, et kui juhatada küsimus sisse mõne mõttega, siis on oht, et vastus keskendub sissejuhatusele, mitte küsimusele. Aga kui see mäng juba nii käib, siis mingem seda rada pidi edasi. 

Te ütlesite, et Carney pürib ingliskeelse maailma liidriks. Ütlesite niimoodi. Ma selles mõttes ei ole selles päris kindel. Carney alles väga hiljaaegu ütles krõbedaid sõnu Hiina suunal, nimetades teda väga suureks riskiks ja geopoliitiliseks vastaseks, ja nüüd otsustas ta pöörde teha ning väga tõsiselt fokuseerida koostööle ja suhete soojendamisele Hiinaga. 

Me saime eile teada, et Prantsusmaa president Macron on saatnud Trumpile teate selle kohta, et võiks kokku saada ja ka venelased laua taha kutsuda. Kui me läheme ajas natuke veel kaugemale, siis ärgem unustagem sedagi, et kui käis Ameerikas presidendivalimine, siis Ühendkuningriigi peaminister Carney ei pidanud paljuks saata sadakond inimest demokraatide kampaaniat toetama. Selles valguses, ma ütleksin, on põhjendatud esitada küsimus, kes ja kuidas ameeriklastega koos mängivad või ei mängi. Ja viimastel päevadel on ka sõnumid erinevatelt Euroopa liidritelt olnud pehmelt öeldes huvitavad.

Aga kui me nüüd oleme neid sissejuhatusi ja väljajuhatusi [kommenteerinud], vastake ikkagi küsimusele, mis Eesti plaan on USA ettepaneku suhtes kahepoolselt rääkida võimalikust koostööst. Ma tean, et ka Euroopa Liit on samal ajal läbi rääkimas Ameerikaga kriitiliste maavarade üle. Siiski, see ettepanek on ju laual meil ja mõnel riigil veel. Mis see meie plaan siis selles osas on?

Aitäh! Jah, Eesti on 4. veebruaril kohal. Teatame, millisel tasemel. Valitsuses me selle positsiooni kujundame. Näete, mul ei olnudki vaja sissejuhatust, teil kulus kahest minutist minut ja 33 sekundit sissejuhatusele. Tegime rekordi. (Hääled saalist.) Super! 

Mis puudutab muud juttu, siis ilmselt te ajasite midagi sassi. Mark Carney ei ole olnud Ühendkuningriigi peaminister, te tahtsite ilmselt öelda "Kanada". Minu jaoks oli see uudis, et ta on nüüd Ühendkuningriigi peaministriks vahepeal saanud. (Hääl saalist.) Jaa, jaa, tõepoolest, kõik on väga sarnased, eks. 

Tulen nüüd küsimuse juurde või selle sissejuhatuse juurde, mis kahest minutist kestis minut ja 33 sekundit. Ma juhin tähelepanu, et Mark Carney kindlasti on ingliskeelse poliitilise maailma üks liidreid. Soovime seda või ei soovi liberaalina. Mina arvan, et selline sõnavõtt ja sõnum tegelikult selle kohta, et väärtuspõhine koostöö, eriti nende riikide vahel, kelle jaoks on olulised printsiibid [ja see], et seista vastu neile, kes arvavad, et jõuga võib piire muuta, on ülioluline. Nii et ma arvan, et see oli hea kõne ja see läheb kindlasti ajalukku. Nii et oleme selle üle rõõmsad.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun! 

Nojah, ausalt öeldes poteito-potaato, nagu öeldakse, kõik ühed globalistlikud vasakäärmusluse ühispartei esindajad, on nad Starmerid või Carneyd. 

Meil siin enne oli vaidlus selle üle, mis siis Carney kõne iva oli. Mina ütlesin, et sellega ta kuulutas, et nii-öelda reeglitepõhine maailm on ümber. Sina ütlesid, et ta rääkis täpselt vastupidist. 

Eestis on läbi viidud uuring, [mille tulemused näitavad,] et pooltel esmakursuslastel puudub funktsionaalne lugemisoskus ehk nad ei saa aru, mida paberi peal sõnadega öeldakse. Mulle tundub, et sama probleem on meil ka Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuses. 

Carney kõne lõpus üks lõik [ütleb], et me teame, et vana kord ei tule tagasi, me ei peaks seda leinama, nostalgia ei ole strateegia, aga me usume, et sellest raputusest saame ehitada midagi suuremat, paremat, tugevamat, õiglasemat.

Nüüd, meil oli siin enne ka arutelu, et kui meie oleme NATO, siis kumb NATO me oleme – see, mida nähakse Ameerikas, või see, mida nähakse, ma ei tea, Brüsselis või Kopenhaagenis. Kui me hoiame ühte väärtusruumi, siis kummasse väärtusruumi me hoiame? Kas sellesse, mida meile ette kirjutatakse Brüsselist kogu oma transideoloogia, rohepöörde, Hiina-sõpruse ja kõige muuga, nüüd ka Vene sõprusega, mille Macron meile on välja kuulutanud? Või oleme me selles väärtusruumis, mille on Ameerika Ühendriikide tänane administratsioon välja kuulutanud? 

Noh, ega kui funktsionaalne lugemisoskus on puudulik, siis see küsimus võib tunduda tobe, aga tegelikult on see eksistentsiaalne küsimus Eesti jaoks. Minu meelest teie ministrid, Ligid, Tsahknad, ja teie erakonnakaaslased Mihkelsonid, Paetid, ka ei saa sellest aru. Seepärast me siin pressime, et [mõista,] kas peaminister vähemalt saab aru.

Noh, vaadake, teie [suhtute] sellesse eelhäälestusse hoopis teistmoodi kui mina. Minul, erinevalt teist, on olnud võimalus vestelda Mark Carneyga korduvalt ja ma tean, kuidas ta maailma kirjeldab ja kuidas ta seda näeb. Ma arvan, et ta kirjeldab siiski väärtuspõhist maailma ja nende riikide koostööd, mille abil väärtused suudavad seista ka jõu vastu. 

Mulle tundub, et teie rõõmustate, et hurraa, lõppemas on maailmakord, kus kehtisid reeglid, kus väärtused omasid mingit tähendust, kus kokkulepped või rahvusvahelised reeglid omasid mingit tähendust. Mina ei rõõmustaks teie asemel selle üle. Eesti rahva huvides see kindlasti ei ole. Eriti väikse riigi puhul on kindel reeglitepärane maailmakord väga vajalik meie enda turvalisuse tagamiseks, aga ka selleks, et maailm saaks vabalt areneda, maailm õitseks, inimestel oleks arenguks ja tulevikuks kindlus. 

Te üritate luua jälle sellist kontseptuaalset lähenemist, justkui on mitu NATO-t. Ei ole mitut NATO-t. Mitut NATO-t võiks loota meie idanaaber. Ei ole mitut NATO-t. On NATO, mis toimib. Merel on laevad, taevas on lennukid [ehk NATO] töötab ka praktikas. Selle teadmise ja selle sõnumi peame ka edastama. Kui liitlaste vahel on debatt, siis kõik teised liitlased kindlasti näevad vaeva, et liitlased ühe laua taha tuua. See on, ma arvan, meie huvides ja kõikide huvides.

Kui Ühendriigid ütlevad, et muidu ei saa asjad korda, kui me peame tollidebatis tariifidega eskaleerima, on Euroopal sellelegi vastused olemas. Need on väga kallid kõigile. Selles tollisõjas võitjaid ei ole. 

Nii et seetõttu ma arvan, et kõige parem asjade lahendus on, kui liitlased on ühel poolel, tagavad reeglipärase maailma ja suudavad seda hoida. Kui ei suuda, siis selleks meil on regionaalne koostöö – Euroopa Liit ja seesama Mark Carney kirjeldatud nende riikide koostöö, kes näevad maailma väärtuspõhisena ja suudavad ainult jõuga rääkivatele riikidele vastu seista.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Selle küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on jätkusuutlik keskkonnapoliitika. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma küsin looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõude kohta. Sotsiaaldemokraatide jaoks tähendab looduskaitse eelkõige vastutust ja õigusriiki. Kui riik muudab reegleid, mis mõjutavad meie metsi, elurikkust ja inimeste õigusi, siis peavad põhimõttelised valikud sündima Riigikogus selgete seadusnormidena, mitte nihkuma väikeste huvigruppide hämarate tehingute meelevalda. Kavandatud kaitstavate alade ja majandusmetsa osakaalu – 30% ja 70% – fikseerimine loob ulatusliku õigusliku ebaselguse. Teie kavandatud muudatused ei taga elupaikade ja liikide soodsat seisundit, ei vasta Euroopa Liidu loodus- ja linnudirektiivi ega looduse taastamise määruse nõuetele. Eelnõude koostamisel pole järgitud hea õigusloome tava, pole analüüsitud eelnõuga kaasnevaid mõjusid loodusele ja ühiskonnale ning tagatipuks on eelnõud vastuolus vähemalt kuue põhiseaduse sättega. 

Miks te soovite esitada Riigikogule looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõud sellisel kujul, et sisuline otsustusruum nihkub suurel määral täitevvõimu kätte ning Riigikogule jääb sisutu läbikoputaja roll? Milline on valitsuse poliitiline loogika selle puhul, et anda nii suur otsustusruum ministrile määruste kaudu, ja kuidas te tagate, et põhivalikud, sealhulgas kriteeriumid, erinevad piirangud ja tagatised, otsustatakse seaduse tasandil, mitte hiljem rakendusaktides?

Aitäh, hea küsija! Minu meelest te teate ju ise ka väga hästi, et seadusi võtab vastu Riigikogu ja Riigikogus on võimalik esitatud eelnõudesse teha ka parandusi. Ma olen üsna kindel, et nii metsaseaduse kui ka looduskaitseseaduse puhul debatt tuleb. Kindlasti tuleb komisjonidest ja Riigikogu liikmetelt ettepanekuid, kuidas esitatud eelnõusid paremaks teha. Ma arvan, et niimoodi parlamendi töö käibki, siin ei ole minu meelest midagi eriskummalist. 

Nüüd, te tõite välja selle 30%-lise maismaa- ja merekaitse eesmärgi ning 70%-lise majandusmetsa eesmärgi. Mõlemad on väga olulised. Minu meelest on see õige lähenemine, et selline suur valikukoht fikseeritakse Riigikogus. 30% maismaast ja merest kaitse alla võtmine on ka rahvusvaheline siht, nii et me liigume siin kindlasti õiges suunas. Ma ei ütle seda, et 30%-ni jõudmine on tingimata lihtne. Me oleme praegu 27–28% peal ja sealt on vaja edasi liikuda. Võib-olla on selles protsessis see viimane miil kõige nõudlikum ja keerukam. Olen aga veendunud, et see on kindlasti tehtav. 

Nüüd, metsamaast 70% majandusmetsa – see peegeldab ju praegust seisu. Viimase Keskkonnaagentuuri statistilise metsainventuuri andmetel me oleme enam-vähem 70% peal. See fikseerib praeguse olukorra. Miks see minu meelest on oluline, on hästi lihtne: sest kõik soovivad kindlust. Kindlust soovib looduskaitse [valdkond], et me teaksime, et meil on võimalik võtta kaitse alla need alad, mis seda väärivad ja kus see on põhjendatud. Samamoodi soovib kindlust ja tasakaalu metsasektor, et oleks investeerimiskindlus ja oleks võimalik metsa majandada. Neid metsi ei saa ju majandada suva järgi, ka seal kehtivad reeglid. Seetõttu on oluline, et osa detailsemaid regulatsioone on määruste tasandil. Ma arvan, et see on mõistlik põhimõte.

Aitäh! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Küsin juurde. Eelnevas küsimuses minu poolt viidatud Keskkonnaõiguse Keskuse analüüs näitab, et need eelnõud tekitavad väga selgeid põhiseadus[vastasuse] riske, samuti [küsimusi] seaduslikkuse ja õigusselguse vaates. Analüüsist selguvad ühtaegu nii vastuolud põhiseadusega kui ka õigusselguse küsimused, lisaks veel Euroopa Liidu õiguse nõuete täitmise probleem. 

Ma küsin uuesti teie käest, miks tahab valitsus tuua Riigikokku eelnõu, mis suure tõenäosusega läheb vaidlustamisele. Kas energeetika- ja keskkonnaminister peab praaki tootvat õigusloomet aktsepteeritavaks? Olgem ausad, viimasel ajal on Reformierakonna valitsus selle poolest väga kuulsaks saanud. Või olete te valmis eelnõu siiski tagasi võtma ja selle uuesti koostama nii, et esiteks, sisulised kriteeriumid oleksid seaduses, [teiseks,] mõjuanalüüsid oleksid tehtud, ja kolmandaks, oleks tagatud vastavus põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele juba enne menetlust?

Aitäh! Mina kindlasti hindan väga kvaliteetset õigusloomet. Ma arvan, et see on meie kõigi ühine eesmärk ja soov, et seadused, mida Riigikogu vastu võtab, oleksid arusaadavad ja täidetavad. See on natuke sihuke õigusfilosoofiline küsimus – ja ma ei ole jurist –, millise detailini on vaja kirjutada regulatsioon seadusesse. 

Ühelt poolt, mida detailsem on seadus, seda suurema kindluse ta justkui annab. Aga päriselu on ju näidanud seda, et isegi kui minna seaduse tasandil väga detaili, siis kõiki olukordasid ei ole võimalik ette näha, isegi kõige parema tahtmise korral. Ja siis tuleb seda seadust parandada ja parandada. Nii et ma isiklikult hindan sellist lähenemist, kus on ka kaalutlusõigust või kaalutluskohti, ja kui ei suudeta poolte vahel kokkuleppele jõuda, siis on kohus demokraatlikus riigis või õigusriigis igati õige koht, kus neid vaidlusi pidada. 

Te ütlete, et me tuleme siia eelnõuga või ma esitan eelnõu, millel on põhiseaduse riived. Selle eelnõu teksti on üle vaadanud meie maja juristid, see käib ka Justiits- ja Digiministeeriumis kooskõlastusel ja läbivaatusel. Ma usaldan neid inimesi. Kui nad ütlevad, et see eelnõu on sellisel kujul põhiseadusega kooskõlas, siis nii see on. 

Kas see eelnõu kõikidele meeldib, on hoopis teine küsimus. Ma usun, et ei ole ilmaasjata ka see ütlemine, et kaks juristi ja kolm arvamust. See, et erinevad õiguse asjatundjad on erinevatel seisukohtadel mingites küsimustes, on ka normaalne. Ma usun, et kui tõesti veel põhiseadus[vastasuse] riske peaks kuskilt välja tulema, siis me oleme praegu Justiitsministeeriumiga teisel kooskõlastusringil ja me saame need kõik ilusti üle vaadata. Kui siis ikka on tunne, et kuskil on põhiseaduslikkuse riive, siis on Riigikogu, täpsemalt Riigikogu komisjonid täpselt see koht, kus neid arutelusid pidada. Ja kui Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mille president leiab olema põhiseadusega vastuolus, siis ka selleks on ju oma protsess. Nii et ma arvan, et siin on siiski süsteem paigas. Sama kehtib kooskõla kohta Euroopa Liidu õigusega, ka seda on meie juristid vaadanud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tiit Maran. Palun!

Aitäh! Te ütlesite ilusti, et teile tundub see [osakaal] 30%, 70% väga hea. No minule ei tundu väga hea. Tekib küsimus, mille põhjal me selliseid väga põhimõttelisi seadusemuudatusi teeme, kui meil pole enam kui kolme aasta jooksul olnud mitte mingit vormistatud ja vastu võetud keskkonnapoliitikat. Aga me teeme muudatusi, mis on väga suured. Ja nendel [muudatustel] ei ole kunagi olnud ju väljatöötamiskavatsust. Seal on väga palju asju, nagu needsamad kummaliselt pretsedenditult valitsuse määruse tasemele viidud muudatused. Tekib küsimus, et kui see on hea, siis miks meil üldse seadusi tarvis on, aitab võib-olla ainult Vabariigi Valitsuse määrustest. 

Mu esimene küsimus ongi, et kui te need muudatused sisse viite … Ma saan aru, et teile need meeldivad, aga kuskil peaks olema mingi ühiskondlikult kokkulepitud poliitika, mille alusel neid seadusemuudatusi tehakse. Milles see seisneb? Teine küsimus on see. Te keskkonnakomisjonis ikkagi pooleldi möönsite, et põhiseadus[pärasuse] riivet ei saa välistada. Te nüüd toote mõlemad eelnõud siia Riigikogusse, kaks tükki, ja me kulutame oma aega ja sisuliselt ka maksumaksja raha [nende menetlemiseks]. Kui ikkagi selgub, et seal on väga põhimõttelised vastuolud meie põhiseadusega, kas te siis võtate poliitilise vastutuse ja astute tagasi?

Aitäh! Ma hakkan sellest teisest küsimusest pihta. Eelmine küsija küsis [selle kohta] ja ma vastasin, et seda, et eelnõu oleks põhiseadusega kooskõlas, kontrollib päris suur hulk juriste nii Kliimaministeeriumis kui ka Justiits- ja Digiministeeriumis. Samamoodi on seda vaadanud teised ministeeriumid ja ka kolmanda sektori organisatsioonid. 

See, et leitakse erimeelsusi või keegi väidab, et üks või teine eelnõu on põhiseadusega vastuolus, ei ole ju kuidagi eriskummaline. Selle pärast ongi Riigikogus protsess, kus komisjon vaatab [eelnõud] üle ja lõpuks Riigikogu suur saal hääletab. Minu meelest on see protsess igati loogiline ja kohane. 

Tulen nüüd esimese küsimuse juurde, kus te väitsite, et meil ei ole üldse olnud keskkonnapoliitikat. Kui meil keskkonnapoliitikat ei oleks, siis ei oleks ju ka neid eelnõusid ette valmistatud. Me oleme päris palju tegutsenud keskkonna- ja kliimapoliitika [valdkonnas], ka Euroopa Liidus, selleks et saada Eesti jaoks mõistlikud lahendused. Metsanduse arengukava, mis valmistati ette teie erakonna keskkonnaministri poolt eelmises koosseisus, on ju ka osa keskkonnapoliitikast ja jõuab koos selle paketiga, koos looduskaitseseaduse ja metsaseaduse eelnõudega Riigikokku. 

Nii et ma arvan, et võib-olla on küsimuse tuum tegelikult selles, millega te alustasite. Mina olen öelnud, et 30% maismaast ja merest kaitse alla võtmine ning metsamaast 70% osatähtsuse fikseerimine majandusmetsana on mõistlikud asjad, ja teie ütlete, et teile need ei meeldi. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks me oleme erinevates erakondades. 

Kuigi ma ei ole päris kindel, kas see on nüüd nii põhimõtteline vastuolu. Ma usun, et me tegelikult soovime mõlemad [sama] asja. Meil on erinev arusaam sellest, millised on need õiged tööriistad, et see eesmärk saavutada. Mina olen kindlasti looduse sõber ja toetaja, samamoodi olete ju teie. See ongi tasakaalu otsimise koht ja ka kindluse andmine ühiskonnas nii looduskaitse kui ka majanduse vaatest, et jah, teeme nüüd selle rahu ja …

Teie aeg! 

… vaatame, kuidas siit saab edasi minna. 

Aitäh! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on samuti energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teema on angerjamaimude südatalvine külv. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kaks aastat tagasi oli jaanuarikuus krõbekülm ja ma jälgisin, kuidas Keskkonnaameti juhi Rainer Vakra taktikepi all angerjabeebisid sumati jäisesse vette, mille tulemusena miljonid hukkusid. 

Peale seda lõpetati karistuseks väikejärvedes – Saadjärves, Kaiaveres, Kuremaal ja Vagulas – angerjamaimude asustamine. Sisuline põhjus oli see, et need kalurid ei olnud nõus sellise tegevusega ja dokumente omal ajal võltsiti. Ei vaadatud konkreetselt, kuhu need pannakse. Ja karistati sõnumitoojat. Pean silmas väikejärvede kalureid.

Minu küsimus sulle kui keskkonnaministrile – või, vabandust, kliimaministrile – on see, et kas see oli või on õige lahendus, sõnumitooja tapmine ja angerjapüügiga nendes väikejärvedes tegelemise lõpetamine.

Aitäh, hea küsija! Ma kõigepealt tänan selle eest, et te sõnastasite väga täpselt teema, mille kohta te küsite. See aitas paremini ette valmistada. 

Tõesti, mõni aasta tagasi oli selline juhtum, nagu te kirjeldasite, kus paljud jää alla lastud angerjamaimud hukkusid. Sellest eksimusest on tehtud järeldused, praktikat on muudetud ja praegu jää alla enam maime ei lasta. Igast veast, ma arvan, tuleb alati õppida. Möödunud aastal asustati veekogusid klaasangerjatega ja meile teadaolevalt ei ole enam sedatüüpi probleeme olnud. 

Nüüd, see küsimus, mis puudutas sõnumitoojat – ma ütlen ausalt, et mul on sellele keeruline vastata, kuna ma ei tea, keda te täpselt silmas pidasite. Aga põhimõttena ma olen kindlalt seda meelt, et kui keegi toob halva uudise või keegi osundab veale, mis on tehtud, siis tuleb pigem tegevust korrigeerida ja mõistlikult edasi liikuda. 

Samamoodi olen ma seda meelt, et iga eksimuse pärast ei tohi inimesele kriipsu peale tõmmata. See peab ikkagi sõltuma eksimuse kaalust ja tehioludest. Kui me välistame või soovime välistada igasuguseid eksimusi, siis ma arvan, et me ühiskonnana ei jõua väga mitte kuhugi. Ka teaduses on ju vaja katsetada, proovida. 

Nüüd see, mis puudutab angerjate ümberasustamist – kindlasti on seal ka majanduslik mõõde, see on ka selge. Angerjapüüdmine on Eestis üsna pikaajaline ja traditsiooniline tegevus. Nii et ka siin on ruumi nii uuringute tegemiseks kui ka looduskaitselisteks sammudeks. 

Aga jah, sellest konkreetsest juhtumist on õpitud ja praktikat on muudetud. Ma arvan, et see on võib-olla kõige olulisem.

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis aega ei ole. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid ja Vabariigi Valitsuse liikmeid sisuka infotunni eest! Jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.