Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Ja, head kolleegid, nii nagu meil kombeks, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale on end registreerinud 78 Riigikogu liiget, puudub 23.  

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 80 poolt, vastu 2, erapooletuid ei ole, on töönädala päevakord kinnitatud.  

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esimeseks, maksualase teabevahetuse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teiseks, võlaõigusseaduse ja tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Kolmandaks, Ukraina kahjunõuete rahvusvahelise komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister. Neljandaks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Kõik neli eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Annan üle keskkonnakomisjoni nimel eelnõu jäätmeseaduse muutmiseks. Nimelt, hiljuti võtsime siin vastu suure jäätmereformi paketi, aga üks oluline teema jäi käsitlemata, mille ka huvigrupid väga tõsiselt tõstatasid. Nimelt, konkurentsiolukorra parandamine jäätmekäitluses. Keskkonnakomisjon esitab lahenduse, kus viie aasta möödudes tuleb omavalitsustel hakata jäätmekäitluses hankeid korraldama selleks, et konkurentsitingimused paraneksid, et ettevõtetel oleks investeerimiskindlus ja tarbijatel oleksid paremad jäätmekäitluse hinnad. Loomulikult saavad omavalitsuse organisatsioonid edasi tegutseda võrdsete konkurentsitingimuste alusel hangete kaudu. Kui hanked läbi kukuvad, siis riigihangete seadus lubab loomulikult ka sisetehinguid. Selleks siis eelnõu. Aitäh! Materjalid on digitaalsed.

Aitäh! Nii, ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

(Hüüab kõva häälega.) Prokuratuur, ae-ae! Teil ei ole vaja minna uurima seda, kuhu kadus 27 miljonit hasartmänguseaduse muutmisega. Tulge parem Riigikogusse! Siin on materjali teie jaoks küll ja küll veel! Aga tegelikult on asi palju tõsisem, te naerate praegu. Ametnikud on need, kes on meil üle pea kasvanud. Alles oli see praegune juhtum, kus kaks korda muudeti seda õnnetut hasartmängu asja. Või siis kevadine, vabandust, möödunudaastane lugu, kus ametnik muutis töölepingu seadust nii, et president saatis selle siia tagasi. See näitab, et ametnikud teevad, mis nad tahavad, ja veel rohkemgi. 

Õiguskantsler tuvastas möödunud aasta suvel, et meid on kõiki jälgitud. Ja kui ma tõstatasin küsimuse, mida ette võtta, kas hakkame karistama, siis ütles õiguskantsler, et ultima ratio on viimane võimalus. Me ei tee seda praegu. Tegelikult see viimane juhtum sellesama hasartmänguga ütleb, et seda asja tuleb muuta. 

Seetõttu ma soovin esitada ka karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt hakkavad ametnikud kandma vastutust ametiseisundi kuritarvitamise ja ametialase lohakuse eest. Nii enam kesta ei saa! Ametnikud peavad hakkama vastutama, sest praegusel hetkel mitte mingisugust süüd neil kunagi ei ole. Ultima ratio on lõppenud, nüüd peaks järgnema vastutus. Ma arvan, et te olete selle poolt kõik. Aitäh!

Nii. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi.

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Annan üle arupärimise peaminister Kristen Michalile, kümne sotsiaaldemokraadist kolleegi poolt. Teema on poliitilisest vastutusest elektritootmisvõimsuste arendamise osas. Vabariigi Valitsus kinnitas hiljuti energiamajanduse arengukava aastani 2035, milles on ju väga ilusad eesmärgid Eesti energiajulgeoleku, varustuskindluse tagamise ja taskukohase energia kättesaadavuse osas. Samas peab energiamajanduse arengukava seletuskiri möönma, et 2024. aastal importis Eesti kolmandiku ja nii nagu viimased andmed räägivad, 2025. aastal juba ligi pool tarbitud elektrist. Lähiaastatel tuleb varustuskindlus tagada ajutiste reservmeetmetega, uusi tootmisvõimsusi ei ole varasemate plaanide kohaselt vähemalt lisandunud. See on olukord, kus küsimus ei ole ainult elektrivarustuskindluses, vaid see on energiapoliitiline probleem. Importiv elektrisüsteem tähendab püsivalt kõrgemat ja volatiilsemat elektrihinda ja see pärsib otseselt ka Eesti majanduse konkurentsivõimet. Ja sellepärast me küsimegi peaministri käest, miks ei ole tehtud õigel ajal otsuseid uute tootmisvõimsuste lisandumiseks, vastava raamistiku kinnitamiseks ja vastavate otsuste tegemiseks. Ei paista seda ka lähiajal tulevat. Küsimus on, millal siis tuleb.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Annan 12 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme poolt sisse arupärimise regionaal- ja põllumajandusminister härra Terrasele. Soovime arupärimisega teada saada, kas härra ministri viimaste nädalate väljaütlemised ühistranspordi ja regionaalpoliitika kohta laiemalt on selline ajutine meeltesegadus või on tegemist laiema ja keerulisema probleemiga, et ta soovib päris kindlasti ministrina kahjustada niigi savijalgadel olevat regionaalpoliitikat. Ja mõned näited: tallinlased maksavad kinni Võrumaal sõitvad tühjad bussid või siis et ühistranspordihädade peamiseks põhjuseks on tasuta maakonnaliinidel sõitvad õpilased ja pensionärid või siis … Tegelikult on näiteid veelgi.

Aga millised oleks meie küsimused? Kas olete valmis loobuma õpilaste ja pensionäride ja erivajadustega inimeste tasuta sõiduõiguse kaotamisest, sest tegelikult on olemas ka muud meetodid, kuidas omada ülevaadet ühistranspordi kasutajatest ja sõitudest maakonnaliinidel? Kas nõustute väitega, et ühistransport maakonnaliinidel on aastaid olnud alarahastatud, ja olete valmis sinna lisaraha küsima? Kas kinnitate fakti, et omavalitsused väljaspool kuldset ringi on jätkuvalt alarahastatud, ja olete valmis seisma nende finantsvõimekuse parandamise eest? Ühtlasi, kas olete valmis vähendama suursaartevahelise lennu- ja praamiühenduse hindu? Küsimusi on veelgi ja vastuseid ootame siis kiireloomuliselt. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni poolt ma soovin üle anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja Eesti demograafilise olukorra parandamise meetmed". 

Nimelt, Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt on riigi üheks põhieesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine. Süvenev demograafiline kriis seab selle eesmärgi otsuse ohtu. Valitsuse senine poliitika ei ole olnud suunatud sündimuse kasvu toetamisele. Vastupidi, viimastel aastatel on vähenenud mitme lapsega perede toetus, kaotatud lastega perede maksusoodustused, lõpetatud perehüvitiste indekseerimine ning tõstetud käibemaksu ja kavandatud uusi makse, mis suurendavad elukallidust. Samuti on maksupoliitika ja avaliku kommunikatsiooni kaudu süvendatud perede ebakindlust tuleviku suhtes. Need sammud vähendavad otseselt perede valmisolekut lapsi saada ning süvendavad demograafilist kriisi. 

Meie ettepanek. Neid on kolm. Teeme ettepaneku luua valitsuseülene töörühm, mille ülesanne on kaardistada Eesti demograafiline olukord, analüüsida sündimuse languse põhjusi ning töötada välja terviklik ja ajaliselt piiritletud tegevuskava sündimuse suurendamiseks ja iibelanguse pidurdamiseks. Ettepanek nr 2, teeme ettepaneku kaasata töörühma asjakohaste ministrite, Riigikogu komisjonide, kohaliku omavalitsuse, teadusasutuste ning kodanikuühiskonna esindajad, et tagada meetmete mitmekülgsus ja tõenduspõhisus. Ja ettepanek nr 3, teeme ettepaneku esitada Riigikogu töörühma analüüsi tulemused ja tegevuskava koos ettepanekutega vajalike õigusaktide muudatusteks ning rahalisteks meetmeteks hiljemalt aasta jooksul töörühma loomise algusest. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Liigume edasi, jõuame tänase päevakorra juurde. Meil on täna kolm päevakorrapunkti, neist esimene on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri ja Arvo Alleri poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine tuuleenergia planeeringute kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitlen arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile seoses tuuleenergia planeeringutega. 

Eestis on tuuleenergeetika planeerimine muutunud killustatuks ja koordineerimatuks. Samal ajal kui kümned omavalitsused menetlevad paralleelselt väga mahukaid planeeringuid, näitab tegelik elektriturg, et taastuvenergia tootmine ületab juba praegu turuvajaduse. Riigile kuuluva Eesti Energia näitel on näha, et uute ja suurte tuuleparkide valmimisel jääb osa tootmisvõimsusest kasutamata, sest elektri hind on liiga madal ja võrgu võimekus piiratud.

Lähtudes eeltoodust palume ministrilt selgitusi, kuidas tagab Kliimaministeerium, et tuuleenergeetika planeeringute andmed oleksid ühtsed, ajakohased ja vastaksid tegelikele planeerimisdokumentidele. Kas metoodika alusel Kliimaministeerium kogub ja arvutab planeeringute võimsusi ning kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering, mis määraks ära sobivamad arenduspiirkonnad ja asukohad? Tunneme ka huvi, miks jätkab Kliimaministeerium uute tuuleparkide planeerimise ja toetamise edendamist olukorras, kus tootmisvõimsus on juba praegu suurem kui turu vajadus. Ja kuidas plaanitakse tagada, et riiklik energiapoliitika ja Euroopa Liidu taastuvenergiadirektiivid ei oleks vastuolus keskkonna ja kogukondade huviga, eriti kui planeeringud paiknevad valdavalt metsamaadel? Ja milliseid meetmeid kavatseb ministeerium rakendada, et vältida taastuvenergia ületootmisest tulenevat elektri hinna volatiilsust ja bilansienergia hinna tõusu? Ja kuidas tagatakse, et taastuvenergia arendused ei koormaks ülemääraselt kohalikke kogukondi ja looduskeskkonda, kui nende majanduslik vajadus on juba täidetud? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, arupärijad, küsimuste eest! Küsimusi on tervelt üheksa. Aga enne, kui ma nende küsimuste juurde lähen, paar kiiret kommentaari ka selles sissejuhatavas osas toodud väidete kohta. 

Esimene oli, et planeerimine on muutunud killustunuks ja koordineeritumaks. Alus selle väite jaoks oli, et majandus- ja tööstusminister küsis omavalitsustest tagasisidet. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Maa- ja Ruumiamet ongi tegelikult planeeringute kesksed korraldajad. Selles mõttes on igati loogiline, et nad aeg-ajalt küsivad, kuidas asjad liiguvad. Kuna tuuleparkide rajamine on jätkuvalt ka valitsuse jaoks prioriteet, siis oli ka igati loogiline, et majandus- ja tööstusminister saatis värskelt alustanud omavalitsuste juhtkondadele selle kirja. Nii et see on täiesti tavapärane tööprotsess. 

Teine väide, mis siit sissejuhatusest läbi kõlas, oli, et miks me arendame, kui meil juba praegu on energiat või taastuvenergiat liiga palju. Hetkel on Eestis tuuleparkides peaaegu 700 megavatti installeeritud võimsust ja taastuvelektri kogutoodang moodustas eelmise aasta esimese üheksa kuuga 69% kogu Eesti elektritoodangust. Aga samal perioodil me tegelikult importisime ja see oli ainult 48% Eesti elektritarbimisest. Kui võtta aluseks uuring, mille TalTechi inimesed on teinud ja mille järgi taastuvenergia juurdetulek turule aitab hinda allapoole tuua, kui taastuvenergia osakaal jääb 70–80% juurde, siis selleni on meil veel päris pikk tee minna. Seetõttu on igati loogiline, et me taastuvenergiaga – aga mitte ainult, vaid ka tulevikus, mida ma loodan, et me siin saame mitte liiga kauguses tulevikus arutada, tuumaenergeetikat, ja energeetika arendamist vajalikuks peame. 

Aga nüüd konkreetselt juba küsimuste juurde. Esimene küsimus: kuidas tagab Kliimaministeerium, et tuumaenergeetika planeeringute andmed oleksid ühtsed, ajakohased ja vastaksid tegelikele planeeringudokumentidele? Vastan nii, et tuuleenergeetika planeeringute seisu andmed kogutakse koostöös Maa- ja Ruumiametiga. Need avalikustatakse Keskkonnaagentuuri kodulehel kvartaalselt, Keskkonnaportaalis, ja Keskkonnaagentuur vaatleb neid planeeringuid etappide kaupa ja lähtub oma koostatavas ülevaates omavalitsuste viimastest planeeringumenetluste käigus tehtud otsustest ehk sellest, mis etapis need planeeringud on. Töö planeeringutega käib ju pidevalt ja tegevusi on ka etappide vahel enne järgmise fikseeringuni jõudmist. Seetõttu on mõistlik jooksvalt uurida ja üle küsida, kuidas ühest etapist teiseni jõudmisel KOV-ides planeeringud sujuvad. 

Teine küsimus: millise metoodika alusel Kliimaministeerium kogub ja arvutab planeeringute võimsusi? Keskkonnaportaalis kuvatakse tuuleenergia planeeringute infot ja võimsusi Keskkonnaagentuuri arvutuste kohaselt. Hetkeseisuga on planeeringutes 1951 megavatti, mis oleks 262 tuulikut, menetluses on 20 arendust ja kehtestatud on ka üks arendus võimsusega 100 megavatti. Täpsemalt arvestab Keskkonnaagentuur planeeringute võimsuse arvutamisel omavalitsuste avalikustatud infot planeeringumenetluse etapi kohta ja ka arendajatelt saadud infot tuuleenergia projektide seisu kohta. Saadud andmeid võrreldakse planeeringualasse jäävate katastriüksuste maatoimingute andmetega kinnistusraamatus. Niimoodi see pilt kokku kujuneb. 

Kolmas küsimus: kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering, mis määraks ära sobivaimad arenduspiirkonnad, näiteks circa 100 tuuliku mahus? Tuuleparke planeeritakse lähimuse printsiibil, see tähendab, et neid planeeritakse kohalike omavalitsuste tasandil, mis tagab kohaliku elanikkonna aktiivse kaasamise ja võimaldab omavalitsustel leida parimad võimalikud tuuleenergeetika jaoks sobilikud alad. Seetõttu riikliku planeeringu koostamise plaani meil ei ole. Usun jätkuvalt, et kohalikud omavalitsused, kogukonnad ja arendajad jõuavad koos kõige paremate lahenduste ja tulemusteni. 

Neljas küsimus on: kuidas hindab ministeerium praeguse planeerimistegevuse kuluefektiivsust ja ressursikulu, sealhulgas toetused valdadele ning riigiasutuste töökoormus? Planeerimismenetluse eesmärk on valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada. Planeerimistegevuse kiirus ja efektiivsus sõltub väga palju ka planeeringuga seotud osapooltest, sealhulgas arendajatest, omavalitsustest ja riigiametitest. Seisakud või aeglase planeeringute menetlemise põhjused võivad sõltuda erinevatest asjadest ja olla ka planeeringute kaupa erinevad. Ja kindlasti, kui küsimus on, kas planeeringumenetlust saab teha efektiivsemaks, siis igat asja saab teha efektiivsemaks. Sellega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ka tegeleb. 

Arvestades seda, et viimastel aastatel on algatatud planeeringute maht väga palju kasvanud, ja kasvanud kiiresti, on selge, et omavalitsustele ja Keskkonnaametile on tulnud koormust juurde. Seepärast on taaste- ja vastupidavuskava vahenditest eraldatud lisavahendeid, et ajutiselt kasvanud töömahtudega tegeleda ja toime tulla. Nii suures mahus üheaegsete planeeringute algatamist ei ole edaspidi ette näha. Selleks, et nende olemasolevate planeeringutega, mis on menetluses, saaks kiiremini toimetada, on 25 omavalitsust küsinud ja saanud kokku circa 3 miljoni euro ulatuses rahastust täiendavalt. 

Viies küsimus: kuidas hindab ministeerium olukorda, kus riigile kuuluv Eesti Energia peab oma tuuleparke alla koormama, kuna turul puudub nõudlus toodetud elektri järele? See väide, et turul puudub nõudlus toodetud elektri järele, ei vasta tõele, sest Baltikum tervikuna on energia defitsiidis olev regioon ja me sõltume jätkuvalt olulisel määral elektri impordist. Me ei saa teha või ei ole õige teha järeldusi ühe lühikese perioodi vältel ja näitel, nagu Eestis ei ole tuuleelektrile ruumi. Tuulepargid toovad kõige suuremat kasu Eestile ka talveperioodil, mil elektri defitsiit on kõige suurem ja elektri hinnad kõrged. Sel perioodil on sageli muidugi ka tuuleenergiat puudu, aga nii nagu me siin eelmise või ka selle kuu alguses nägime, oli päris palju tuuliseid päevi, kus me oleksime suutnud ise toota rohkem elektrit, kui meil oleks olnud rohkem tuulikuid. 

Arendajad rajavad praegu väga hoogsalt ka salvestust. Meie hinnangul võiks aastaks 2030 valmida kuni 1000 megavatti akuparke. Juba selle aasta veebruarikuus peaks lisanduma 100 megavatti. Ja kõik see aitab taastuvelektri tootmist ühtlustada ja teha seda turupõhiselt, sest salvestusseadmetele toetusskeemi ei ole. 

See, kas elektritootjad vahepeal oma seadmeid seiskavad, ei ole midagi erakorralist. Allakoormamine on täiesti tavaline olukord, kui turuhind on madalam, kui sealt on võimalik teenida, või siis on võimalik näiteks bilansiturult teenida rohkem kui päev-ette-turult. See kehtib ka tuuleparkide puhul. Eraldi need tuulepargid, millel on osa tulust garanteeritud toetusskeemi kaudu, saavad ka madalama hinnaga tundidel müüa. Seetõttu oli möödunud aasta kolmas kvartal tuuleelektri tootmine kasvus ja elektri keskmine hind oli madalam, kui oli näiteks 2024. aastal samal perioodil.

Sopi-Tootsi tuulepark, millele siin ka nii sissejuhatuses kui ka selles küsimuses viidatud oli – kuna sellel tuulepargil toetusskeemi ei ole, siis on see mõju ja avatus turusignaalidele suurem. On ka selge, et kui elektri hind on madalam, siis nendel puhkudel ongi mõistlik mitte toota. 

Kuues küsimus: miks jätkab Kliimaministeerium uute tuuleparkide planeerimise toetamist ja edendamist olukorras, kus tootmisvõimsus on juba praegu suurem kui turuvajadus? Nii nagu ma juba korra ütlesin, hetkel on meil tootmisvõimsust tuulikute näol ligi 700 megavatti. Möödunud aastal üheksa kuuga oli 69% Eesti elektritoodangust taastuvelekter ja see moodustas 48% Eesti elektritarbimisest. Ehk tootmisvõimsus ei ole kindlasti suurem, kui on turuvajadus. Ja jällegi, nii nagu ma ühele eelmisele küsimusele vastates ütlesin, ühiskonnale on nii kogukulude kui ka kogutulude vaatest kasulik jõuda taastuvenergia osakaaluga 70–80% peale. 

Nii et tuuleenergia tootmisvõimsuste jaoks on ruumi nii maismaal kui ka elektriturul. Kindlasti tuleb soodustada igati hübriidparke ehk neid parke, kus on korraga nii tuule-, päikese- kui ka salvestustehnoloogiad kasutusel, samuti luua eeliseid KOV-idele, kus selliseid hübriidparke rajatakse. 

Selleks, et me saaksime täita ENMAK-i või energiamajanduse arengukava 2035 eelnõu raames püstitatud eesmärgid – nii energiajulgeoleku, taskukohase ja konkurentsivõimelise hinna kui ka väiksema keskkonnajalajälje vaatest –, tuleb arendada ja planeerida. Ei ole võimalik saavutada odavamat elektri hinda, kui ühtegi investeeringut energeetikas ei tehtaks. 

Seitsmes küsimus: kuidas plaanitakse tagada, et riiklik energiapoliitika ja Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivid ei looks vastuolu keskkonna- ja kogukondade huvidega, eriti kui planeeringud paiknevad valdavalt metsamaadel? Vastan. Planeerimismenetluse eesmärk on just nimelt valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada. Kohalike omavalitsuste juhitav planeeringumenetlus tagab kõige paremini erinevate huvipoolte tasakaalu ja nende seisukohtade arvesse võtmise. On selge, et igasuguse inimtegevusega kaasneb alati keskkonnamõju ja energeetika ei ole kuidagi teistest valdkondadest erinev. Seetõttu on ka iga tuulepargi rajamisega vaja läbi viia mõjude hindamine. Keskkonnamõjude hindamise raames selgitatakse välja mõju keskkonnale, inimese tervisele, heaolule, kultuuripärandile või varale. Ja kui hindamisel on ebasoodsaid mõjusid tuvastatud, siis on see roll ennetav ja teadvustav ning vajaduse korral ka leevendusmeetmeid välja pakkuv. Kui uuringute käigus selgub mõni oluline ebasoodne mõju, mida leevendada ei saagi, siis ei saa ka sellesse kohta tuuleparki rajada. 

Eesti senised tuuleenergia arendused ei kinnita väidet, et enamik oleks tehtud metsamaale. Vähem kui kolmandik tuulikutest on paigaldatud metsamaale ja ülejäänud on teistes kohtades. Enamasti on kasutatud olemasolevaid teid ja taristut, mis on samamoodi võimaldanud minimeerida või vähendada metsamaa kadu. Kui me arvestame seda, et tühermaid on piiratud ulatuses ning arendusi piiravad ka looduskaitselised ja julgeolekupiirangud, siis mõnes piirkonnas on kindlasti metsaalade kasutamine vajalik. Kui seda on võimalik teha loodushoidlikult ja julgeolekupiiranguid arvestades, siis see tegelikult on mõistlik. 

Kaheksas küsimus: milliseid meetmeid kavatseb ministeerium rakendada, et vältida taastuvenergia ületootmisest tulenevat elektri hinna volatiilsust ja bilansienergia hinna tõusu? ENMAK 2035 sätestab suuna minna üle turupõhisele taastuvelektri arendamisele. Ja just nimelt turupõhisus tagab selle, et taastuvelektrit arendatakse nii palju, kui turul selle jaoks nõudlust, ja seni, kuni taastuvelektri arendamine elektri lõpphinda tarbija jaoks vähendab. Seal on ka seesama siht, et 70–80% toodetava energia mahust või tarbimise mahust aitab kaasa. Elektri hinna volatiilsus ja kõrged bilansienergia hinnad loovad taastuvelektri tootjatele vajaduse investeerida salvestuslahendustesse. Seetõttu on ka salvestuslahenduste turg väga kiiresti kasvanud ja arenenud, mis võimaldabki teenida elektriturul suuremat tulu ning vähendada oma bilansienergia kulutusi.

Teie aeg!

Nii, jah, aitäh! Kui ma saaksin veel paar minutit juurde, siis ma vastan ka viimasele küsimusele. Kuidas …

Ma oleksin pidanud siis hakkama seda aega teile varem andma. Aga hästi, Andres Sutt, ma teen praegu teile erandi. Ma annan teile kaks minutit lisaaega, aga katsume siis kiiresti edasi liikuda.

Aitäh! Üheksas ja viimane küsimus. Kuidas tagatakse, et taastuvenergia arendused ei koormaks ülemääraselt kohalikke kogukondi ja looduskeskkonda, kui nende majanduslik vajadus on juba täidetud? Vastus. Planeerimismenetluse eesmärk on valida välja parimad kohad, kuhu on võimalik tuuleparke püstitada, ja kohalike omavalitsuste juhitav planeeringumenetlus tagabki erinevate osapoolte tasakaalu. Sellele küsimusele on ka eelnevalt juba vastus antud. 

Nüüd liigume edasi küsimuste juurde. Küsimusi on päris palju. Esimesena küsib kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on selline tunne, et me elame ikkagi paralleelmaailmas. See, mida teie räägite, kuidagi ei kostu teiselt poolt ehk erasektorilt, kaasa arvatud tootjate poolt ja tarbijatelt. 

Rootsi näide. Pikemat aega on tuuleenergia tootjad – üle viie aasta – olnud seal kahjumis. Kasumeid ei ole, on turutõrked, nii nagu ka meil on turutõrked. Aga mis puudutab juhuelektrit, siis on ju arusaadav, et siis kui tuul puhub, siis on igal pool seda elektrit, kõikides riikides ja regioonides – meie regioonis tähendab – ja vastavalt siis see hind on hästi madal. Ja siis, kui ei ole tuult ega päikest, siis hinnad on üleval ja keegi nagu kasumit ei saa. Samas te räägite, et akud peaks meid päästma. No siis tegelikult ju pikemas perspektiivis akud jätavad meile päris suure jälje keskkonda, arvestades, kuidas neid akusid toodetakse, tuuakse jne. See ei ole jätkusuutlik. Ehk siis ikkagi, millal valitsus tuleb meie ette sellise plaaniga, mis puudutab mitte juhuelektrit, vaid elektrit, mida on võimalik kasutada ja saada pidevalt. Me räägime põlevkivist, me räägime ka muudest võimalikest alternatiividest.

Aitäh küsimuse eest! Mitte väga pikka aega tagasi arutasime siinsamas saalis energiamajanduse arengukava aastani 2035. Energiamajanduse arengukava aastani 2035 annabki selle suuna. 

Mis puudutab Eesti energiaportfelli, siis kindlasti on seal oma koht juhitavatel võimsustel ja kindlasti on vaja ka baasvõimsusi. Seetõttu valmistame me ka ette tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu, millega ma loodan õige pea siia Riigikokku tulla. 

Fakt on, et Eesti on jätkuvalt elektrit importiv riik. See on küsimus ka energiajulgeolekust, sest selle läbi me oleme suuremas sõltuvuses ühendustest. Kiireim tee, kuidas energiatootmisvõimsusi Eestis ratsionaalselt rajada, on tuuleenergia maismaal. Aga nii nagu ka küsijad väga hästi teavad, on erinevatel põhjustel ja ennekõike, ma julgen öelda, poliitilisel tasandil päris mitmeid omavalitsusi, kus on vastuseis, on selliseid omavalitsusi, kus ollakse kahevahel, ja on ka selliseid omavalitsusi, kes on tuuleenergia rajamise poolt. Nii et kindlasti on oma roll tuumaenergeetikal ja kindlasti on oma roll ka juhitavatel võimsustel, milleks Elering eelmisel aastal tegi ka esimese hanke, mis puudutab just gaasijaamade rajamist, sest nagu me teame, põlevkivijaamade eluiga on lähenemas lõppfaasile ja seetõttu on loogiline, et me ehitame uusi juhitavaid võimsusi juurde. Aga senikaua, kuni meil neid uusi juhitavaid võimsusi ei ole, tuleb hoida ka põlevkivienergeetika töös. 

Viimasena, mis puudutab akude jalajälge, siis samamoodi on jalajälg põlevkivijaamal mitte ainult ehitamise ajal ja kasutatud materjalide võtmes, vaid tegelikult ka läbi toodangu. Ja nagu me teame, põlevkivijaama rajamise kulud on oluliselt kõrgemad kui näiteks gaasijaamal, rääkimata sellest, kui me teeme tuuleenergiajaamu.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See, mida te siin räägite, meenutab mulle muinasjuttu. Küsimus on selline. Kui te hakkasite hävitama põlevkivienergeetikat ja rajama tuuleparke, lubati meile, et elekter muutub odavaks ja varustuskindlustus paraneb. Mida me lõpuks saime? Tuulepargid ei suuda toimida ilma subsiidiumita. See tähendab, et tarbija maksab kaks korda, esmalt toetusi tuuleparkide omanikele ja seejärel elektri eest. Ja üllatus: kui tuult ei ole, siis ka tuulepargid ei tööta. Kas see ongi teie roheline agenda?

Aitäh! Põlevkivienergeetikale ei ole mitte keegi kriipsu peale tõmband. Nii nagu igaüks, kes vähegi on valdkonna vastu huvi tundnud, teab, et põlevkivienergeetikas on praegu põhiliseks toodanguks põlevkiviõli. Põlevkiviõli perspektiiv sõltub sellest, kui kaua on põlevkiviõli konkurentsivõimeline maailmaturul laevakütuse ühe segamiskomponendina. See on see, kus on põhiline osa põlevkivienergeetikast. Elektritootmist põlevkivist on jäänud väga vähe, aga nii nagu ma enne ütlesin, juhitavate võimsustena on ka põlevkivielektrijaamad praegu endiselt reservis. Selleks, et meil oleksid elektrihinnad madalamad, peame me omama rohkem omamaist elektritootmist. Kui meil ei oleks praegu neid 700 megavatti installeeritud tuuleenergiat, siis oleks meil elektrihinnad kõrgemad. Selles mõttes ilma kohapealsete tootmisvõimsuste rajamiseta ei saa me allapoole tuua ka elektri lõpphinda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, me oleme siin nagu sellise ususekti liikmed. Mõne usk on tugevam kui teistel, kes ühte või teist asja usuvad. Aga küsimus on konkreetne. Kui palju tuleb praegusele tuulikupargile lisaks selliseid megasuuri tuulikuid, ütleme, viie aasta pärast? Kui palju neid Tallinna teletorni suuruseid võiks Eestis püsti olla ja kus need võiksid asuda?

Aitäh! Nii nagu ma enne ütlesin, hetkel oli planeeringutes ligi 1900 megavatti. Kas kõik nendest realiseeruvad? Kindlasti mitte. Ja neid planeeringuid on Eestimaa erinevas paigus, selles mõttes see ei ole kuidagi kontsentreerunud ühte kohta. Seal on ju mitu mõjutavat tegurit. Esimene on see, et tuulepargi rajamiseks peavad selles kohas olema soodsad tuuleolud, igal pool seda ei ole. Siis on riigikaitselised piirangud, on looduskaitselised piirangud ja need lõpuks need valikukriteeriumid määravad. 

Aga see, et meil julgelt tuuleparke maismaale mahuks, on igal juhul selge. Nii et mida rutem need kokkulepped sünnivad kohalikes omavalitsustes, kus tuuleolud on mõistlikud, kus ka riigikaitseliselt ja keskkonnaalaselt on võimalik tuulikuid rajada ja kogukond on sellega nõus, seda paremini me suudame tagada oma energiajulgeolekut ja seda parema elektri lõpphinna me saame.  Mis järjekorras mis omavalitsuses asjad juhtuvad, ma siin spekuleerima ei hakka. Nii nagu ma ütlesin, on omavalitsusi, kes on kindlalt vastu – arusaadav, respekteerime. On neid, kes on kahevahel, aga on ka neid, kes on poolt. Nii et see pilt selline on.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti Energia juht Andrus Durejko tunnistas hiljutises intervjuus, et Eesti Energia hakkab lõpetama hiiglaslikke investeerimisprojekte, kuna need ei ole toonud loodetud tulu. Eesti Energia on investeerinud tuuleparkidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot, kuid madala tootmishinna tõttu ei ole need investeeringud end seni ära tasunud. Eesti Energia juht on öelnud, et fookus ei ole enam uute tuuleparkide rajamisel, vaid investeerimisvõime taastamisel ning seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmisel turult. 

Seega küsin teilt, kuidas te kommenteerite Eesti Energia juhi intervjuus väljatoodud strateegiat, et kokku hakatakse ostma pankrotistunud tuuleparke. Ja millise soovituse annate omavalitsusele, kelle territooriumile neid pankrotistuvaid tuuleparke rajatakse?

Aitäh! No Eesti Energia juht kindlasti teab kõige paremini, mis tema ettevõttes toimub ja milline see ettevõtte strateegia on.  

Mina ei tea, et Eestis oleks ükski tuulepark müügis. (Vahelehüüe.) Soome ja Eesti on kaks eraldiseisvat riiki. See, et kuskil mõned investeeringud ei lähe täpselt nii, nagu äriplaan ette nägi – ikka juhtub. Kui tegemist on tootmisvaraga, siis on alati investoreid, kes on valmis seda ostma.  

Aga tulles nüüd selle küsimuse juurde, kas Eestisse puudub igasugune huvi ühtegi tuuleparki rajada arendajate poolt, siis vastus sellele küsimusele on, et on hulk arendajaid, kes on jätkuvalt huvitatud ja valmis arendama, eeldusel, et planeeringud saavad kehtestatud ja nad jõuavad oma toimetamistega edasi. On ka neid arendajaid, kes ütlevad, et nad praegu taastuvenergiasse ei investeeri. See sõltub täpselt, mis on selle ettevõtte profiil, kuhu ta on oma teraviku suunanud, kas tal võiks potentsiaalselt olla ka näiteks mõni tootmisettevõte või suurtarbija, kes selle energia ära ostab. Majandusinimesena ma lihtsalt ütlen seda, et igal pool kogu aeg on midagi müügiks. Kogu aeg! Ja see on väga normaalne.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister, hea Andres! No me elame ju tegelikult hullumeelses maailmas praegu. Me näeme, et ükski asi enam püha ei ole. Kui meie tegeleme siin Euroopa Liidus millegipärast ikka veel maailma päästmisega, siis Euroopa Liidul, eriti ka Eestil, võiks olla arusaam, et tuleb juba enda päästmisega tegeleda. Ehk siis me peame tegelema sellega, et kogu maailma julgeolek ja kõik on tegelikult ümber mängitud. Aga millegipärast me ikka jätkame sellesama hullumeelse tempoga maailma päästmist. 

Sa ütlesid, et see, et mõni investeering ei lähe nii, nagu planeeritud, on täiesti arusaadav ja normaalne. Ma ei tea, miks see normaalne on riigi seisukohast, kui me näeme, kuidas me oleme investeerinud kuhugi Ameerikasse, ostnud põlevkiviväljasid kokku, samamoodi Jordaania. Need on kõik kahjumiga ettevõtmised olnud. Tolpanvaara tuulepark müüdi Soomes 5–7-miljonilise kahjumiga enne, kui ta sai üldse tööle hakata. Samasugune väide oli, et äärmiselt kasulikud on need. Enefit Green tegelikult ostis kokku aktsiad, et kõik riigistada, sellepärast et reaalselt see firma oli pankrotis. Ja nüüd tulete jälle selle jutuga, et me peame jätkama sedasama hullust. Millal see hullus lõpeb?

Aitäh, hea Mart! See ei ole minu jaoks ideoloogiline küsimus, kas investeerida päikesejaama, tuuleparki, põlevkivijaama, gaasijaama või tuumaelektrijaama. See on puhtalt ratsionaalne majanduslik valik. Ja praegu on see ratsionaalne majanduslik valik hästi lihtne. Põlevkivist elektritootmisse mitte keegi raha ei investeeri. Aga kõiki neid küsimusi, mis hea küsija sealt ette luges ja mis puudutasid Eesti Energia või siis uue nimega Enefiti juhtimisotsuseid, on õige ja kohane kommenteerima selle ettevõtte juhatus ja nõukogu. Ka haldusala mõttes ei kuulu Eesti Energia Kliimaministeeriumi alla. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te olete siin oma plaanide elluviimisel läinud üha jõulisemaks, et mitte öelda agressiivsemaks. Te ise ühes artiklis ütlesite ikkagi vägagi mõtlemapanevalt, et te kavatsete murda kogukondade vastuseisu tuulikutele. Ma olen proovinud aru saada, kuidas te seda terminaatori tulistamist läbi viite. Üks meetod, tundub, on keskkonnamõju hindamise leevendamine, kiirendamine. Ehk see on just nimelt see, mis on jälle rohepöörde deklareeritud loosungitega vastuolus, et rullime üle, teeme kõik lihtsamini, mis siis, et te plaanite ju tohutut kogust praegu, 1900 megavatiga. Tegelikult lähete nii rohepöörde väärtustega vastuollu kui ka terve mõistusega. Mis siis saab, kuidas te murrate need kogukonnad?

Aitäh! Sellele küsimusele lühikene vastus on hästi lihtne. Mina ei ole kunagi selliseid sõnu kasutanud. See oli ajakirjanduse poolt pandud pealkiri. Kui tutvute artikli sisuga, siis seal kordagi ei ole juttu minu suust, et ma soovin kogukondade vastuseisu murda. Ma olen avalikult, nii suuliselt kui ka kirjalikult öelnud alati ühte asja ja ütlen siit ka. Minu meelest kohalikest kogukondadest üle sõita ei saa. See on küsimus, kuidas need kokkulepped sünnivad. Ma arvan, et seal tulebki kõigil vaeva näha, et kohalik inimene tunnetaks kas selles tuule- või, ütleme, ükskõik millise energia- või tööstusarenduses endale kasu. 

Aga kohalik elektritootmine, kohalike tootmisvõimsuste olemasolu on ka energiajulgeoleku küsimus. Kui me sõltume ainult imporditavast elektrist, siis me oleme avatud hinnariskile ja me oleme avatud ka erinevatele kaablilõhkumistele, mis siin on tulnud. Nii et koostöös kohalikega, ma usun, on võimalik ka täiendavaid kodumaiseid tootmisvõimsusi rajada.

Martin Helme, palun!

No näe, nii ilusti valetad! Ei olegi ideoloogiline või? Aga kes ütles, et igal juhul, tossavad korstnad paneme kinni? Muide, meil ei ole tossavaid korstnaid, ammu enam ei ole tossavaid korstnaid. See jutt ka, kuidas kohalik tootmine on julgeolekuküsimus. Aga siis paneme selle kohaliku tootmise kinni. Ise ütled välja, et paneme kinni. Asemele teeme parke, mis ei anna meile elektrit siis, kui vaja on, ja siis, kui odav peaks olema, vaid annab ainult siis, kui turul on ülepakkumine ja siis on elekter nii odav, et me selle pealt ei teeni. Ja siis, kui ta oleks kallis, me seda kätte ei saa jälle, sellepärast et tuult ei puhu.

Mina küsin lihtsalt. Kui te olete teinud energiamajandamise kava ja ütlete selge sõnaga välja, et 15 miljardit läheb järgmise umbes kümne aasta jooksul, ütleme, seitse-kaheksa või, ütleme, inimesed maksavad selle kinni ükskõik kuidas, kas elektri hinnaga või mingi taastuvtasuga või kallima kauba hinnaga, igal juhul maksavad kinni … Kui te tahate Eesti inimestele järgnevatel aastatel 15 miljardit lisakulu tekitada, siis see peab olema ideoloogiline.

Aitäh! No vot, tossavad korstnad oli ka ajakirjaniku küsimus. Täpselt niimoodi see küsimus oli sõnastatud. Küsimuse sisu oli see, kas 2035. aastal põlevkivist veel elektrit toodetakse. Ja seda ma julgen ka siin arvata, et ei toodeta. Kas põlevkivist toodetakse põlevkiviõli? Üsna tõenäoline, kui põlevkiviõli on jätkuvalt konkurentsivõimeline laevakütuse komponendina. Auvere kasutab juba praegu ju mitte ainult põlevkivi elektri tootmiseks, vaid ka olulisel määral biomassi. Nii et selles mõttes ma arvan, et see valik on ratsionaalne. 

Veel kord, minu jaoks ei ole see ideoloogiline küsimus, vaid see küsimus on puhtalt majanduslikult ratsionaalne. Kui vaadata, milline on ühiku kulu ühe või teise tootmisvõimsuse rajamiseks, siis taastuvatel on paratamatult ühiku kulu madalam ja sellepärast neid investeeringuid ka tehakse. See, mis puudutab viimane … Aa, see 15 miljardit, ma kohe kommenteerin. 

Aga selle ütlen ka ikkagi juurde, et mida rohkem tuleb meil akude näol salvestust, seda madalamaks lähevad kõrged hinnatipud ja peaksid ära kaduma ka miinushinnad, mille tulemusena on investoritel ka palju suurem investeerimiskindlus. 

See 15 miljardit ei ole mingisugune koormis tarbijale, vaid 15 miljardit on investeering Eesti majanduse konkurentsivõimesse, sellesse, et meil oleks siin kohalikku tootmist, sellesse, et me suudaksime siia investeeringuid ligi meelitada. Ma ei ole näinud mitte ühtegi toodet, mis saaks valmis nii, et selle jaoks tehast ei ehitata. Ja selleks, et tehas ehitada, tuleb kõigepealt investeerida. Täpselt seda see näitabki.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Mina arvan küll, et aastaks 2035 meie põlevkivijaamad toodavad meile taas elektrit. Ja see, te põhjendate siin, et ENMAK seda ei luba, ENMAK annab suuna ehk siis energiamajanduse arengukava. No hullumeelne maailmapäästmise põhjendus ongi see teie ENMAK, eks ole, see ongi selgelt ideoloogiline. Kahjuks see suund viib meid kuristikku, aga keegi muidugi ei keela teil, tagurlastel, jonnakalt sellest veel nii kaua kinni hoida, kui saate. Ja ütlesite ka, et põlevkivisse ei investeeri enam keegi. Normaalne maailm investeerib praegu kõik: kivisüsi, naftaväljad, põlevkivi, eks ju. Kõik investeerivad, ainult Euroopa lollakad ei tee seda.  

Te räägite siin, kuidas tuulikud on head ja meie energeetika tulevik. Tegelikult need tuugenid hävitavad ju meie loodust, elurikkust ja mõjutavad äärmiselt negatiivselt kõigi nende inimeste ja perede elukeskkonda, kus nad asuvad, või noh, tulevik on siis planeeritud. 

Aga teatavasti, te ütlesite, et ka taastuvenergeetika kulu on madal. No tuuleenergeetikud saavad riigilt ehk siis maksumaksjalt ju selliseid subsiidiume ja toetusi! Ja riik plaanib teha neile veel kingituse ka riikliku eriplaneeringu näol. Te ütlete, et oi, kohalikest ei sõida keegi üle. Loomulikult, see riiklik eriplaneering selle võimaluse ka annab ja see riigi plaan KOV-idele hakata siin suuri summasid maksma …

Teie aeg!

… planeeringute kehtestamise eest ju tegelikult riivab väga tugevalt õigusriigi aluspõhimõtteid. Äkki ikkagi laseks nendel arendajatel ja ärimeestel ilma toetusteta asju ajada ja siis selgub, kus täpselt nad seal turul asuvad. Turg paneb ju kõik paika või kuidas?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Eriplaneeringut ei tule. Seda ma vastasin ka arupärimises esitatud küsimusele. Nii et selles mõttes ei tasu hirmutada või hirmu tunda, emba-kumba pidi ta on. 

Nüüd, kõige suurem investor taastuvenergiasse on Hiina. See ei ole Euroopa ideoloogiline küsimus. Võite vaadata ka Texast, kes investeerib väga palju taastuvenergiasse. Samamoodi on California osariik, eks ole. (Hääl saalist.) Selles vaates ma arvan, pigem ma julgeksin öelda, et küsimuse esitus on ideoloogiline. Need on ratsionaalsed majanduslikud valikud, mida tehakse. Täpselt samadest ratsionaalsetest majanduslikest valikutest lähtub ka energiamajanduse arengukava. Tuginedes uuringutele, mis ütlevad, et kuni taastuvenergia osatähtsus on 70–80% kogutarbimisest, on tal jätkuvalt lõpphinda vähendav mõju. 70–80. Sealt edasi ei ole enam kindel, eks ole. Ja veel kord: ma ei ole kordagi väitnud seda, et meie energiaportfell peaks koosnema ainult taastuvenergiast. Minu silmis on seal väga selgelt koht tuumaenergeetikal. Nii et selles mõttes ma ei näe siin mingit ideoloogiat, ma näen ratsionaalseid majanduslikke valikuid.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eks see aasta 2035 mainimine on ikka tekitanud kirgi küll.

Aga Euroopa on hakanud viimastel aastatel ettevaatlikult ümber vaatama varasemaid energiapoliitilisi eesmärke ning mitmed riigid on pidurdanud üleminekut taastuvenergiale. Näiteks on edasi lükatud otsused, mis puudutavad bensiini- ja diiselmootoritega sõidukite kasutamise lõpetamist. Kas Eesti, seades eesmärgiks loobuda põlevkivienergiast juba aastal 2035, ei liigu taas eesrindlikult Euroopa ees, võttes endale suuremaid majanduslikke riske kui enamik Euroopa Liidu riike? Ehk siis teisisõnu, kas me ei jookse jälle enne vedurit?

Aitäh! Ma arvan, et igasugustes – või mitte igasugustes – jooksudes, eriti kui see on strateegiline valdkond, on kasulik olla pigem ees- kui tagaotsas. Omal ajal, kui oli internetibuum või õigemini, kui see veel ei olnud alanud, siis Eesti tegi väga targa valiku, et me teeme Tiigrihüppe, me õpetame oma ühiskonnale, kuidas internetti kasutada. See oli ajal, mil väga paljud arvasid, et internet on lihtsalt üks nišitoode, millega enamik inimesi mitte kunagi kokku ei puutu. See on aidanud meid ühiskonnana ülipalju edasi. 

Veel kord, põlevkivielektri tootmist ei ole keegi praegu ju kinni pannud. Vastupidi, väga selgelt on põlevkiviplokid, mis on olemas ja mis, ma arvan, hea küsija ka väga hästi teab, ongi väga vanad. Ühel hetkel asi lihtsalt enam ei tööta, aga senikaua, kuni me pole veel jõudnud asemele panna uusi juhitavaid võimsusi, milleks kõige lihtsam ja kõige kiirem on gaasijaam, mille kohta on ka hange tehtud, niikaua peavad need põlevkivijaamad olema reservis ja saadaval ja seda nad ka on. Nii et ma arvan, et me ei jookse kuidagi vales suunas. Pigem ma arvan, et me oleks jõudnud kiiremini ja kaugemale ka taastuvenergia arendamisega, aga noh, kõik teed ei ole sirged. Oluline on, et me siit punktist edasi liiguksime mõistlikult ja toetaksime võimalikult suurt kohalikku eestimaist elektritootmise osakaalu.

Suur tänu! Head kolleegid Peeter Ernits, Aleksandr Tšaplõgin, Mart Maastik ja Vladimir Arhipov, ma ei saa teile kahjuks teist küsimust anda, sellepärast et arupärimiste puhul saab arupäritavale esitada vaid ühe suulise küsimuse, mistõttu on järgmine küsija järjekorras kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te räägite siin sellest, et see on meile julgeolekuküsimus. See ei ole julgeolekuküsimus selles mõttes, et päikesepargid on väga kergesti rivist välja löödavad, täpselt samuti tuulepargid. Selle eest on hoiatanud ka militaareksperdid. Aga julgeoleku seisukohast oleks palju parem – seda teie ENMAK-is ei ole –, et meil oleks kasutusele võetud hulgaliselt koostootmisjaamasid, mis võiksid väikseid asulaid varustada nii sooja kui ka elektriga, et meil oleks rohkem hüdroelektrijaamasid, et meil oleks üldse alternatiive. Teie tuuleparkides peaks ju 1,9 tuhat või kui palju ta päevas kirjade järgi peaks tootma – see läheb ju ära Saksamaale, see ei jää ju meile. 

Praegu vaatan, Õhtulehes on pealkiri, et kallima asemel veel kallimaks. Kalli põlevkivienergeetika asendamine tuule- ja päikeseenergeetikaga hinda ju alla ei too. Kuidas te siis saate rääkida konkurentsivõimest? Eesti konkurentsivõime teie valitsuse ajal on kõikide aastate jooksul järjest halvenenud. Mis te siis ikkagi nüüd ette võtate selle elektri hinnaga konkreetselt, et ta ei läheks kallist veel kallimaks, vaid et ta muudaks Eesti konkurentsivõimeliseks?

Aitäh! Ma kõigepealt tulen selle hajutatud tootmise juurde, kas see on julgeolekurisk või on see vastupidi, tugevus. Ukraina kogemus näitab, et hajutatud tootmine on kogemus. Igal juhul, isegi kui sõda kõrvale jätta, on mõistlik omada mitmekesist energiatootmisportfelli. Igal juhul! Mitmekesine energiatootmisportfell tähendab reeglina ka seda, et need tootmisvõimsused paiknevad erinevates kohtades. Täpselt sellise loogikaga on ju ka võrkude arendamist praegu tehtud. Nii et siin on mul teistsugune arvamus. 

Nüüd, see, mis puudutab elektri lõpphinda, on ka energiamajanduse arengukavas väga selgelt välja toodud. Me soovime, et kõikides tarbijagruppides oleks meie keskmine elektri lõpphind tarbija jaoks kõikides gruppides madalam Läänemere riikide keskmisest. Kõikides tarbijagruppides me seal veel ei ole. Kes maksavad praegu suhteliselt rohkem, on suurtarbijad. Täna oli majanduskomisjonis ka taastuvenergia tasu diferentseerimise eelnõu tutvustamine. Nii et sellele me ka natukene proovime kaasa aidata. Viimase faktina aga märgin, et möödunud aastal oli elektrienergia keskmine hind Eestis viimase viie aasta madalaim.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupäritav, minister! Te rääkisite siin tõesti ratsionaalse majandamise valikust. Aga kui me nüüd jõuame reaalsusesse, siis tegelikult pole siin ratsionaalset midagi. Pigem selliste otsuste kaudu inimeste elukeskkond halveneb. Seda peate te tunnistama, kui seal tuulikute all käia. Ka osa inimesi on sunnitud seal elama. Samamoodi toimub ju ääremaastumine, me ei räägi siin midagi regionaalpoliitikast. Selles suhtes ma ei saa kuidagi sellega nõustuda, teie arvamusega, et tuulikute paigaldamine annab meile vabaduse ja toob hinnad alla. 

Aga ma küsin ikkagi, miks Eesti on sellisel juhul selline pioneer Euroopa Liidus, et 2030. aastal ta tahab saada oma taastuvenergia võimekuse 65%-ni, kui Euroopa Liit ise deklareerib, et ta jääks 45%-le. On teada ka mingeid riike, kes jäävad alla 40%? Ja mõni äkki ei lähegi üle taastuvenergiale?

Aitäh! Nende numbritega peab siin nüüd küll mingisugune segadus olema. Kui jutt on sellest, kuhu meie osatähtsus võiks jõuda, siis jah, kui meil lisandub siin veel 1–2 teravati jagu taastuvenergia tootmisvõimsusi, teravatt-tunni jagu siis, aastas või toodangut, siis me jõuamegi umbes 70–80% peale, mis on see piirmäär, mis uuringu järgi on veel lõpphinda alandav. Nii et selles mõttes on energiamajanduse arengukava kindlasti kooskõlaline. Ja energiamajanduse arengukava ei ole saanud küll ühtegi juhist Brüsselist, see on kokku pandud Eestis. Loomulikult, see arvestab keskkonnamõju. Ja kui te rääkisite tervisest, siis kindlasti on mõju tervisele ka see, kui tuleb õhusaastet energia tootmisest, mida tuulikute puhul ei tule, tuumaenergiaga samamoodi ei tule. 

No müra on igasuguse tootmise juures. Igasuguse tootmise juures on müra! Me ei saa eeldada, et asjad töötavad täiesti vaikselt. Nii et puhas energeetika, mis on taastuv pluss tuum, sellel on kindlasti palju väiksem keskkonnajalajälg. See kuidagi ei muuda, ei halvenda õhu kvaliteeti. Ka tervisemõjude kohta on tehtud hulk uuringuid ja mõõtmisi, mis kõik näitavad, et need häiringud on normi piires. Aga ma tean, et on inimesi, kes seda ei aktsepteeri, ja mina aktsepteerin seda, kui mõni inimene mõnda uuringut ei aktsepteeri.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt sissejuhatuseks seda, et küll Hiina investeerib palju. Eks ta investeerib tõesti palju, aga kui sa vaatad Hiina energiamiksi ja kui palju ta tuulest ja päikesest seda kasutatavat energiat saab, see ei ole kuigi suur number. Lisaks on Hiina energiasüsteem selles mõttes üles ehitatud selliselt, et põhiliselt annab täna seal energiat kivisüsi. Ja see tuul ja päike on, noh, võibki öelda, selles Hiina mudelis hea lisand, sest sa saad seda kasutada selle piirini, kus ta tõesti sul kogupilti odavamaks teeb, aga sa võid ta nagu kohe prügikasti visata. Seal ei ole probleemi selles, et sa pead siis mingisuguseid allakoormamise tasusid maksma ja nii edasi. Nii et tegelikult Hiina võimsus tööstuslikult põhineb ikkagi fossiilkütustel, maailmal üldse. 

Aga Andres, küsimus on see, aga seleta, mis siis näiteks Saksamaal ja Californias on juhtunud. Kui sa vaatad tabeleid: energia hind on tõusnud ja need siis, California osariigina lööb kõiki USA osariike energiahindade kasvus ja Saksamaa konkureerib Suurbritanniaga. Need on riigid, kes on kõvasti tuulde ja päikesesse raha matnud. Räägi siis mulle lahti, mis seal on juhtunud ja kuidas meie sama asja tehes saame kõvera teistpidi liikuma.

Hea küsija, sinuga on alati hea debateerida. Kõigepealt see Hiina teema. Hiina selgelt soovib fossiilsetest kütustest väljuda. Hiina on kõige kiiremini tuumaenergeetikat kasutusele võttev riik maailmas. Ma arvan, et nad on väga hästi aru saanud. Ja miks nad seda teevad, ma arvan, on kaks põhjust. Võib-olla esimene põhjus, see oli ehk mõnda aega tagasi, oli lihtsalt see, et linnades oli õhu kvaliteet nii halb, et see oli päriselt probleem. Ma ei ole käinud Hiinas väga pikka aega, nii et ma selles mõttes ei oska öelda. Teine põhjus, ma arvan, on strateegiline ja geopoliitiline. Hiina näeb, et neil on selles valdkonnas tehnoloogiline edu, ja nad soovivad seda kasutada. Selles mõttes on need pragmaatilised, ratsionaalsed otsused. 

Ega ka meil, ma ei ole ju kordagi öelnud ja ei ole seda ka ENMAK-is, et me räägime ainult taastuvenergia arendamisest. Taastuvenergia selleks, et elektrisüsteem toimiks, vajab juurde juhitavaid võimsusi. Selle jaoks on hange tehtud, senikaua kuni hanke tulemusena ehitatud jaamad on veel paberil, peab seda rolli täitma siis põlevkivielekter. 

Siin enne oli küsimus ka selle biomassi või koostootmise koha pealt. See kõik Eestis toimib. Väiksemates asulates ongi koostootmisjaamu ja ma arvan, et see on väga mõistlik, et me seda niimoodi kasutame. 

Ma ei ole kuidagi luubiga vaadanud, mis on mõjutanud California hindu. Saksamaa puhul ma võin lihtsalt niipalju öelda, et Saksamaa häda on selles, et tootmine ja tarbimine paiknevad riigi erinevates otstes ja võrk on seal üks pudelikaeltest. See põhjustab ka seda hinnaliikumist. Ameerikas … (Vahelehüüe.) Ei, ma nüüd, sinna ma ei ole ka, luup peal, vaatand, aga kindlasti Ameerikas on mõjutanud elektri hinda andmekeskused. Need piirkonnad, kuhu andmekeskusi on kiiresti rajatud, seal on tarbimine läinud üles, tootmist pole järgi tulnud. Jällegi, turuloogika, ei ole midagi ideoloogilist, eks ole. Kui nõudlus kasvab, hinnad tõusevad, siis peaks tekkima soov või nagu valmidus investeerida. Noh, nii nagu selle 15 miljardiga. Kui me saame miinushindadest lahti, kui see hinnakoridor läheb kitsamaks, on ka energeetikaprojekte parem rahastada. Nii et mitmekesine kodumaine tootmine on energiajulgeoleku, konkurentsivõimelise ja taskukohase lõpphinna ja seda kõike väiksema keskkonnajalajäljega, mis on parem inimeste tervisele, tulemus. Nii et ei mitte midagi ideoloogilist, ainult puhas majandus.

Kalle Grünthal, palun!

Oma vastuses ühele küsijale te ütlesite, et elektrienergia hind oleks veel kõrgem, kui … Ja siis tuli mingisugune jutt sinna taha. Aga mul on hoopis küsimus selle kohta, et Eestis ju monteeriti maha Eesti Elektrijaama esimene plokk, mis viidi osadena Ukrainasse, ja vist on veel üks plokk sinna viidud. Mind huvitab see, et selle initsiaator oli Kaja Kallas ja ta ütles, et me peame neid aitama. Ma ei vaidle sellele vastu, aga meil on omal ka pükstes augud sees ja valgus paistab läbi. Aga kõige hullem on see – minule laekus viimane info –, et üks nendest plokkidest on jõudnud Rumeeniasse hoopis. Selgitage, kuidas on sellised asjad võimalikud! Kui need elektrijaama plokid oleksid alles, siis ei oleks sellist kosmilist elektri hinna tõusu ju tulnud. Siin oli mitu küsimust sees. Katsuge meelde jätta! Aitäh!

Siin ma nüüd kasutan vastamisel Enefiti ühe juhi väljaütlemist "Esimeses stuudios". Ta ütles, et isegi kui Auvere jaam oleks olnud töökorras, siis selle mõju Balti, Eesti ja Läti ja Leedu hinnapiirkonna hindadele oleks olnud väga väike. Nüüd sellest, mis puudutab Eesti Energia vanu põlevkiviplokke, siis nende eluiga on juba läbi saanud, need on demonteeritud. Ukrainasse on viidud trafosid ja muid asju, mida meil endal ei ole enam vaja olnud, ja kõiki neid varuosasid vanadest jaamadest, mida me enam ise ei kasuta. Me ei ole teinud mitte midagi võtmes, et me ennast kahjustame. Aga on selge, et Ukraina toetamine on Eesti julgeoleku huvides, ja me viime Ukrainasse asju, mida ukrainlastel on olnud võimalik kasutada. Rumeenia kohta ma ei oska mitte midagi öelda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Hea kolleeg Mart Maastik, arupärimise puhul saab Riigikogu liige arupäritavale esitada ühe küsimuse, mitte kaks. Nii et ma ei saa teie teist küsimust kahjuks siinkohal võtta. Küll aga saan avada läbirääkimised ja kõigepealt palun esimesena siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja kolleeg Evelin Poolametsa. Palun! Kõige esimesena saab läbirääkimistel sõna arupärijate esindaja. Aga kui te võtate praegu oma kõnesoovi maha, siis ma paluksin nüüd järgmisena siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun! (Saalis öeldakse midagi. Juhataja naer.) Suur tänu, aga kuna Evelin Poolamets esindas arupärijaid, siis ... (Rain Epler kõneleb kohalt.) Nii, ma nüüd vabandan, Aleksandr Tšaplõgin, teie ees! Ja kuna tõepoolest ka Rain Epler on arupärija koos Arvo Alleri ja Evelin Poolametsaga ja Evelin Poolamets võttis oma kõnesoovi tagasi, siis ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli seekord arupärijate esindajana kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Saime ühe asja jälle selgemaks. Võib-olla vähem konkreetsest arupärimisest ja nendest teemadest ning rohkem üldisest taustatemaatikast. Väga sobivalt andis täna Financial Timesi vahendusel Norra keskpanga hallatav 2 triljoni dollarise väärtusega naftafond teada, et kehtivate kliimaeesmärkide – nad pidasid silmas seda, et piirata temperatuuri tõusu poolteist kraadi – saavutamine on ebarealistlik. Nad ütlesid, et ettevõtted peaksid saama võimaluse emiteerida rohkem kasvuhoonegaase, aga samal ajal ikkagi öelda, et nad töötavad kliimaeesmärkide saavutamise nimel. 

See oli tõesti selline lõik, et ma lugesin seda ja … Ma olin noor, kui kommunismi ehitati, aga ma olen ikkagi sugulastelt ja vanematelt tuttavatelt kuulnud, kuidas see siis käis. Vaat see meenutab seda. Kui kellelegi sellise asja lugemise järel jääb mulje, et rahvusvahelise räkiti, mille nimeks on kliimapoliitika, mis vaesustab inimesi eelkõige seni edukas läänes, aga püütakse muidugi ka arengumaid kammitsatesse suruda, et need paremale elujärjele jõuaksid, siis kui nüüd lugeda seda Financial Timesi vahendusel öeldud väljendit ja kui keegi arvab, et see erinevus on kuidagi suur nende ideoloogiliste tegutsejatega, kes kõigest püüdsid välja jõuda kommunismini, siis see näitab, et inimene peaks rohkem lugema propagandavälist materjali ja võib-olla ka koolis käima.

Vaatamata sellele, et juhuenergeetikasse on sel sajandil investeeritud miljardeid ja miljardeid – ka siin küsimuste voorus oli juttu Saksamaast ja Suurbritanniast –, tuli 2024. aastal maailma primaarenergiast jätkuvalt 87% fossiilkütustest. Härra minister, te olete, ma ütleksin, pankur, aga mitte enam otseselt tegutsev, aga pankuritega olete kindlasti palju kokku puutunud. McKinseyt kuulavad ja loevad pankurid huviga alati. Nende hiljutine energeetikaväljavaade oli väga suur muutus. võrreldes nendest pikka aega olnud väljavaadetest, kus ka ideoloogiast kantuna, ilmselt valitsustelt sai ta tööd, kui sa väga vale juttu ajad, aga nüüd nad kuidagi tundsid, et aeg on sobiv tõsisemaks minna oma prognoosides. Nad ütlesid, et fossiilkütustest maailma sõltuvus kasvab, energiavajadus ka kasvab maailmas. Prognooside kohaselt – see oli nüüd suur muutus McKinseyl – , nad ütlesid, et ka peale 2050. aastat moodustavad fossiilid suurima osa maailma energiakasutusest.

Kui me vaatame kas või Ameerikat ja kui me vaatame, kui siin räägiti vahepeal n-ö Big Oili või odava nafta lõppemisest ja kõigi fossiilide lõppemisest, siis tegelikult inimene on võimeline piiranguid ületama teaduslik-tehnilise progressi abil. Kui me vaatame seda, mis toimub USA-s näiteks gaasi- ja naftavaldkonnas, siis see ongi tänu sellele, et insenerid ja teadlased on teinud head tööd. 

Minister siin mainis, et Ameerikas energia hinnad on tõusnud tänu andmekeskustele, aga kohe on juhtumas see, et andmekeskused pannakse sisuliselt gaasimaardla kõrvale püsti ja ei liigutata enam torudes gaasi, vaid liigutatakse andmeid. Ja sellel ajal, kui siin eurooplased arutavad, kuidas peaks konkurentsivõimet tõstma AI- või muus valdkonnas, siis mahajäämus muudkui kasvab. See on suur taust.  

Nädal tagasi, tuleme Eestisse, andis minister Sutt intervjuu televisioonile, kus ta muu hulgas rääkis, et Eesti vajab uusi tootmisvõimsusi ning kõige kiirem, efektiivsem ja parema hinnaga on selleks maismaatuul. Ja natuke hiljem ta lisas, et me oleme kunagi olnud energiaeksportijad ja ma arvan, et me võiksime sinna tagasi jõuda. See on mõnes mõttes ilus mõte, et energiaeksportijaks võiks jõuda.

Ma palun lisaaega ka! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma olen sellest nii palju rääkinud, aga kordamine on tarkuse ema, ma räägin üks kord veel. Kui sa viidki oma energeetika juhutootmise peale, tuule ja päikese peale, siis sa pead tootmisvõimsuste mõttes ehitama tarbimisvajadusega võrreldes ülekattega tohutult mitmekordsed tootmisvõimsused. Aga sinna kõrvale pead sa ikka ehitama midagi, mis töötab siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Sinna kõrvale pead ehitama mingisuguse asja, mis töötab ilmastikust sõltumatult. See tähendab, et sa investeerid üle nii nendesse juhuenergia tootmistesse kui ka sinna kõrvale investeerid veel.

Meil täna räägitakse palju, et teeme gaasijaama, ja siis need gaasijaamad seisavad ja ootavad, et kui on külm, pime ja tuulevaikne talvepäev, siis nad korraks töötavad. See teeb selle gaasijaama kulu tagasiteenimise omakorda keeruliseks ja teeb kogu energiasüsteemi kalliks. 

Nüüd ma jõuan selle ekspordini. Ja siis vot ühel päeval tuul puhub, needsamad väga head – mitte minu arust, vaid ministri arust – maismaatuulikud muudkui toodavad elektrit ja siis sa võib-olla tõesti ekspordid, sest sul ei ole võrku võimalik lasta rohkem elektrit, kui sul ära tarbitakse. See on elektrisüsteemi üks väga oluline kriteerium, et tarbimine ja tootmine peavad olema kogu aeg võrdsed. Siis sa ekspordidki elektrit.

Aga üldiselt on hea eksportida asju nii, et sa ekspordid midagi ja saad raha. Aga siin nüüd tekib see, et sa kas ekspordid nulliga või maksad peale, et soomlane või lätlane vastu võtaks. Nii et selles mõttes on mõttetu. Aga tegelikult võib asi jõuda sinnani, et ka neil ei ole vaja, ja siis sa pead tootjatele kompenseerima seda, et sa ei luba neil toota, sa ei lase neid võrku. 

Ka tuumaenergeetikast rääkis minister, aga kui me vaatame energiamajanduse arengukava, mille valitsus just kinnitas, siis seal tuumaenergeetikast räägitakse niimoodi tingimuslikult, möödaminnes ja ühe lausega, et võib tulla küll, kui kunagi peaks tulema. Sellise eesmärgiseadmisega, ma julgen öelda, me sinna tuumaenergeetika kasutamise poole ei liigu.  

Ja nüüd kõige olulisemast. Põlevkivi, meie oma rahvuslik rikkus. Meil on veel olemas teadmised nii ülikoolides kui ka energiatootmisettevõtetes. Me teame, mida põlevkiviga teha. See, et see meil on nii teadmiste kui ka ressursi mõttes, on väikeriigi jaoks harukordne tugevus. Väga vähe on maailmas selliseid väikeseid riike, kes tegelikult oleksid võimelised ennast ise energiaga varustama aastakümneid ja aastasadu. Aga me järjest suretame seda. 

Ka minister sellessamas "Terevisiooni" intervjuus ütles, et aastal 2035 küll enam ükski põlevkivijaam meil siin ei tooda elektrit. Aga miks me seda teeme?! Mul on raske aru saada. Ma ei usu, et meil ministeeriumis kõik energeetikaga tegelevad inimesed ministrist alates on lollid. Ma seda ei usu, et kõik lollid on. Ma ei välista, et seal ministeeriumis on lolle ka, aga raske on uskuda, et kõik on lollid. Aga see jätab lauale teise ja mõnes mõttes veel kurvema või halvema võimaluse, et need inimesed teavad, mida nad teevad, ja ikkagi teevad. Nad töötavad Eesti riigi huvidele vastu. See on nagu koht! Meil siin, ütleme, arutelu prokuratuuri ja muude jõustruktuuride tegevuse üle on kõvasti praegu pildis Eestis, aga minu arust võiks ka neid asju uurida. 

Ja lõpetuseks ma pöördun siin nende poole, kes tegelevad CO₂-heitmega. Noh, see ei lase neil magada, et põlevkivi ja küll on suur CO₂-heide. Tehke arvutused ära! Ma tegin. Kui gaas kas Kataris või USA-s veeldatakse, siis ta külmutusseadmetega laeval transporditakse siia, siis ta gaasistatakse ja siis ta pannakse põlema. Heide on sama või suurem kui see, kui me võtaks siit oma maapõuest põlevkivi. See tossujutt on jama, filtrid on täna olemas, puhtam õhk tuleb välja kui Tallinna linnas autode heitmed.

Nii et, minister, uurige seda California ja Saksamaa asja. Nagu te siin ütlesite, pole jõudnud. Aga ikkagi mõelge, kuidas oma rahvuslikku rikkust meie rahva ja riigi jaoks ära kasutada. Aitäh! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Ma vastan ühele Rain Epleri küsimusele ka. Ma ka ei suutnud pikka aega aru saada, miks see valitsus rohelise energia vastu nii suurt armastust tunneb. Selgus, et piisas vaid vaid vaadata äriregistrisse. Jurist Kaja Kallas kuulus enne peaministriks saamist ligi 20 tuuleenergiaga seotud ettevõtte nõukogusse või juhatusse. See puudutab isiklikke huve. 

Aga nüüd avalikest huvidest. Keskkonnakaitse loosungi all tappis valitsus peagi ära põlevkivienergeetika – just selle, mis varustas riiki stabiilselt odava elektriga ja tõi eelarvesse sadu miljoneid eurosid maksutulu. Nüüd pakutakse meile tuuleparkide rajamist, lubades küllust, odavat energiat. Tegelikult on tarbija aga sunnitud maksma tuuleparkide omanikele toetusi, sest vastasel juhul need ei tasu ära. 

Peagi on selgunud, et ainult tuuleparkidest ei piisa, me vajame juhitavaid tootmisvõimsusi. Ja siin tekib sama probleem: uute elektrijaamade rajamiseks on samuti vaja subsiidiume. See tähendab, et põlevkivi asemel, mis andis riigile odava elektri, maksutulu ja töökohad, saame süsteemi, mis pidevalt pumpab meilt raha välja, ilma et see tagaks ei varustuskindlust ega madalat hinda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tahaks tänada EKRE fraktsiooni, kes on tegelikult selle olulise teema toonud meile siiasamasse Riigikogu saali. Teema on tõesti väga oluline ja teema puudutab meie energiajulgeolekut. Energiajulgeoleku tagab ainult meie omaenda põlevkivi. Ma ei saa aru, miks meie praegune valitsus sellest aru ei saa. Me oleme selle teemaga olnud mitmeid-mitmeid-mitmeid kordi siinsamas Riigikogus. Keskerakond on esitanud vastavad arupärimised, seaduseelnõud, otsuse eelnõud, Isamaa on esitanud, EKRE on esitanud. Sotsidel on oma arvamus kogu selle asja juures, sotsid pooldavad valitsuse jutupunkte. Samas ütlevad nad, et nad on opositsioonis, aga selles kindlas küsimuses mitte. 

Nüüd, ma jõuan mõnede mõistete juurde, millest ka lugupeetud minister rääkis. Ta rääkis ju roheenergiast ehk juhuelektrist. Kõige huvitavam on kogu selle asja juures, et juhuelekter, see nimetus kui selline roheenergiale, tuli tegelikult Enefiti inimeste, Enefiti juhtide suust. Sest nemad saavad täiesti aru, millega on tegu. Tegemist ongi roheelektriga, mis on tegelikult juhuelekter, mida toodetakse tuulest, päikesest. Ta ei ole pidev elekter, ta ei ole juhitav võimsus. Need on probleemid ja nendest probleemidest on meil siinsamas erinevate punktide juures rääkinud ka Enefiti juhid. 

Kui me räägime tuuleenergiast, on ta siis maal või merel, siis ma tahaks juhtida tähelepanu ühele asjale. Väga huvitav, kui meie valitsus ja valitsuse liikmed räägivad, et meil on vaja arendada täiendavaid võimsusi nii maal kui ka merel, mis puudutab tuulikuid, energiageneraatoreid, mis töötavad tuulel, aga samas Soomes meie rahade eest välja ehitatud tuulepargid müüdi maha. Aga huvitav, kuidas siis seal see ärimudel ei toimi. Meie riiklik ettevõte sisenes turule, investeeris, müüs kahjumiga tegelikult tuulepargid maha ja siin me ütleme, et kallid arendajad, hea erasektor, me vajame elektrit, tulge-tulge, investeerige, ehitage valmis need tuulepargid. 

Ja siin, ma tuletaks veel korra üht asja meelde lugupeetud ministrile. Kui seesama Enefiti juht oli otse eetris AK uudistes ja ajakirjanik küsis, kas teil on plaanis riigipoolse ettevõttena ehitada välja, arendada tuuleparke, siis vastus oli väga selge. Antud olukorras, vaadates seda turgu ja oodates n-ö pankrotilainet, mis hakkab erasektoris toimuma, siis me ootame seda aega, kus me hakkame neid tuuleparke turult kokku ostma. Millest me räägime siin, hea minister? See plaat, mis on peale jäänud – me vajame täiendavaid võimsusi, selleks et need võimsused tekiks, meil on vaja arendada roheenergiat –, ei toimi rohkem, see plaat ei toimi ju ka erasektoris. On need siis tuule- või siis päikeseparkide arendajad, kes on praegu tegelikult väga suurte probleemide juures. Sellepärast et nii nagu ma oma küsimuses küsisin, kui tuul puhub, siis ta puhub igal pool meie regioonis, erinevates riikides, mahud on täisehitatud ja see hetk, kui tuul puhub, siis meil on elektri üleküllus.

Sama probleemi juures on ka Rootsi juba pikemat aega. Üle viie aasta on tuuleenergia tootjad olnud kahjumis. See on ju tõsiasi, need on faktid, mis on välja toodud. Kogu selle olukorra juures rääkida, et meil on defitsiit – jah, vastab tõele, me tarbime rohkem, kui me toodame, aga tuulepargid ja päikeseenergia ei ole lahendus. Ma siiralt loodan, et see plaat vahetatakse ja hakatakse meile ka õigeid lahendusi välja pakkuma. 

Ma paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seesama, millest juba ka siin räägiti, et minister lubas, et 2035. aastaks pannakse kinni kõik põlevkivijaamad, mis toodavad elektrit, CO₂ on probleem. Aga samas me näeme, kuidas maailmas olukord on muutunud, arusaamad on muutunud. Väga paljud riigid ikkagi saavad aru, et need eesmärgid, mis olid mõnda aega tagasi ette võetud, ei ole meile jõudumööda. 

USA on lõpetanud suuremal määral kogu selle roheenergia n-ö väljaehitamise, selle osas on ka lausa presidendi tasemel tehtud otsuseid. Aga meie ütleme, et ehitame edasi. Me loodame meie arendajate peale, aga samas, vaadates turgu, neid miinushindasid, millest ka siin praegu sai räägitud, nullhindasid – need on ju tegelikult need kahjumid, mis hakkavad praegu ettevõtteid sisse võtma. Ma arvan, et me oleme praegu n-ö murdehetkes, kus me hakkame nägema juba sellel aastal ettevõtteid, kes hakkavad pankrotti minema, sellepärast et hinnad on madalad ja siis, kui tuul puhub ja päike paistab, turult ei ole võimalik lisavahendeid saada.

Ja ikkagi, ma tuletan meelde, mispärast Enefit riigiettevõttena müüs maha Soomes tuulepargi. Kahjumiga veel pealekauba. Siinkohal kindlasti tuleb mõelda väga sügavalt selle üle. Ja seesama n-ö riik, kes müüs oma investeeringud Soomes maha, ütleb siis siin, et aga siia on vaja edasi investeerida. Kus see loogika peitub? Andke andeks!

Suur tänu! Ja järgnevalt kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud kolleegid! Inimesed, kes meid vaatavad! Isamaal on üks asi küll selge, Isamaa Erakonnal, et kogu energiamajandus peab olema turupõhine, mitte mingisuguseid subsiidiume, mitte mingisugust solkimist. Aga kui me oleme ikkagi turumajanduslikus, ütleme vähemalt, riigikorralduse juures ehk kapitalistliku maailmakorralduse juures, siis me teisiti mõelda ei saaks. Millegipärast on Euroopa Liit läinud ka seda teed, alguses läks katsetamise teed, aga nüüd, kus need katsed on ju näha, et on ebaõnnestunud, siin juba kolleegid ennem rääkisid, Lauri rääkis just ka sellest, kuidas Rootsis on väga kurvad teated, meil endil tegelikult ei toimi need asjad juba siin Eestis. Rääkimata sellest tõesti, et see Tolpanvaara tuulepark, mida suure õhinaga ehitati 90 miljoni eest ja siis müüdi 83 miljoni eest maha, enne kui ta üldse tööle hakkas, ja mis see põhjendus oli seal? Oli see, ma kuskile kirjutasin seda, põhjendus, et Soome ei ole ettevõtte peamine turuprioriteet. Kujutate ette, Soome! No miks me seal siis üldse hakkasime tootma? Samasuguseid näiteid võib tuua ju küll ja küll. 

Võtame siis sellesama Utah', kus suure hurraaga seesama seltskond, kes praegu arendab tuumajaama meil siin, olid õhinaga hakkasid tegema sinna põlevkivile baseeruvat energiatootmist, üritasid teha, osteti maa ära, ma ei tea, mis sellest saanud on. Sellest on nüüd väga vaikne olnud. Ma loodan, et mõni ajakirjanik võtaks selle üles. Igatahes ma tean, et aastaid maksti seal mitusada tuhat ainuüksi maamakse ja muid makse. Peeti mingeid inimesi üleval, kes pidid sellega tegelema, et seda territooriumi seal korras hoida.  

Samamoodi, ega see Jordaania teema ei lõppenud tegelikult positiivselt. See läks ka tegelikult miinusega, aga mitte nii suure miinusega.  

Kui me nüüd vaatame seda, minister ütles siin, et ratsionaalne majanduslik valik peab olema. Kus on siis see ratsionaalne, ütleme, isegi mõttelaad? Kui me nüüd vaatame seda, et biogaasi, millele nüüd antakse jälle toetusi Euroopa Liidu poolt, ja seda öeldakse, et see on hästi roheline. Ja kui palju läheb raha ja vahendeid selle jaoks, et nüüd see sõnnik kuskilt põldude pealt kohale tassida, sellest pressida mingi palju kallimalt välja siis see gaas, kui see, et maa seest tuleb gaas, eks ole! Ja kuidas ta nüüd siis rohelisem on? Maa seest sa puurid – ma ütlen, loogikat ei ole – augu, sealt tuleb gaas välja ja põletad või siis korjad kokku kaudselt lehmade peeru, eks ole, mis on tunduvalt kahjumlikum kui maagaas. Loogikapuudus igasugune.  

Vaatame seda, mis toimub Ameerikas praegu seoses selle globaalse, ütleme, arusaamatu poliitikaga, mis nagu toimub üldse. Me ei tea täpselt, mis hakkab toimuma. Tundub, et praegu käib suurriikidevaheline maailma ümberjagamine. Ja millega tegeleb Euroopa? Euroopa tegeleb samal ajal ikka endiselt enesetapjaliku konkurentsivõimet vähendava energiapoliitikaga ja ikka antakse veel miljardeid sinna juurde. Ja mis on see probleem, miks Eestis ja miks meie minister ka siin niivõrd toetab seda endiselt tuuleenergiat? Sellepärast, et Euroopa Liidust antakse jälle raha, jälle selle jaoks jätkuvalt miljardeid, ja kui ikka miljardeid jaotatakse, siis tuleb see kuidagi vastu võtta.  Ma näen küll, et sa ohkad seal, Andres, aga tunnista, et see on niimoodi. Vaata, kõige hullem on selle juures, et okei, kui antaksegi nii-öelda rumalat raha ja võta see vastu, aga sa pead ise ka panema. Ega seal ei ole niimoodi, et sa nüüd saad sealt miljardi ja nüüd pistad omale tasku osa ja osa lükkad siia Eesti mõnele ettevõttele, vaid seal on teema selles, et sa pead ise ka panema. Ja sa ise ju ei pane, riik paneb. Ja kui sa paned kallisse energiatootmisesse kas või 1 miljardi rumalat raha, et see toodab kahjumit, siis see on ikka kahjum, olenemata sellest, et teine miljard sinna uputatakse Euroopa Liidust. Praegu …

Ma paluks lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Mis toimub näiteks Gröönimaa ümber? Vaatame siis seda. See võib viia tegelikult selleni, et võib-olla mingil hetkel tuleb ümber vaadata kogu meie kaitse, Euroopa Liidu kaitsesüsteemid, kõik kogu selline temaatika. See tähendab seda, et Euroopa Liit ja kaasa arvatud Eesti peaks mõtlema praegu palju rohkem sellele, kuidas mitte kaitsta maailma, vaid kaitsta Euroopat ja meid ennast. See on number üks, millega me peame tegelema. 

Ja kui nüüd öelda seda, et 2035 kaotame ära põlevkivi, mis siin ütles ka Lauri väga hästi, et see on meil endal olemasolev maavara, me oleme täiesti energiasõltumatud, kui enne räägiti sellest, et me olime eksportiv riik, just tänu sellele me olime, et meil oli enda ressurss olemas, energiaressurss, mida me suutsime välja müüa. Ja nüüd me võrdleme seda sellega, et me samas ostame Saudi Araabiast või kuskilt, ma ei tea, seda naftat, mida puuritakse. Seal kõik need CO₂-d ja mis selle jaoks puurimiseks lähevad, kõik need kulud lähevad sinna, aga toome selle tõesti laevadega siis Eestisse, ja see on nüüd väga korralik asi, seda kulutada siin ja põletada, aga see, kui meil endal on maa sees kivi, mida saaks põletada, seda ei saa teha. Me oleme ju kunstlikult nende CO₂-kvootidega mänginud ennast Euroopas konkurentsist välja, maailma konkurentsist. Ja seda ei tohi jätkata!

Me oleme hästi palju sellel teemal rääkinud. Huvitav on see, et sellest räägib siin EKRE, sellest räägib Keskerakond, sellest räägib Isamaa, ja meie oleme opositsioonis. Ma ei tea, sotsid need muidugi vist ootavad kogu aeg kutset jälle tantsule ja sellepärast nad ei julge üldse midagi öelda. Aga miks teie ei hakka mõtlema nagu majanduslikult kasulikult, härra minister? Me peame mõtlema Eesti peale, mitte mingi teatud ettevõtja või kellegi isikliku kasu peale. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid ja tühi saal ja ministrihärra kaugel nurgas! Räägime ainult kolmest asjast. 2019 Kadri Simson oli tööintervjuul lootuses saada Euroopa Komisjoni volinikuks. See volinikukoht ta sai ja see oligi energeetika. Oli suvi 2019. Sel ajal, kui Kadri Simson oli nii-öelda ülekuulamisel, et tema võimeid ja oskusi hinnata europarlamendis, tõstis ta äkki telefoni ja näitas, et siit tuli sõnum valitsuselt, Jüri Ratase valitsuselt, et Eesti lubab 2050. aastaks süsinikuneutraalseks. See oli see lõplik argument, mille tõttu Kadri Simson sai energeetikavolinikuks. See on esimene, aasta oli 2019. Eestlaste omapära püüda joosta rongi ees väljendas see väga hästi. 

Teine punkt. Oli 30. jaanuar 2025, vähem kui aasta tagasi, kui kolm parteijuhti – peaminister Michal, Kristina Kallas ja Lauri Läänemets – ühel pühapäeval leppisid tunni ajaga kokku, milline on Eesti taastuvenergeetika suur tulevik, nii-öelda suur energiakokkulepe: aastal 2035 maksab kilovatt-tund 14,9 senti ja aprillis tuleb vähempakkumine ja jagatakse laiali 2,6 miljardit eurot. Selline ootamatu kokkulepe. Toonane kliimaminister Yoko Alendrit juurde ei võetud. Ma mäletan, et "Aktuaalses kaameras" ta jäi üsna lolliks, kui küsiti, mis siis toimus. Aga läks poolteist kuud ja sotsid visati valitsusest välja. 

Täna on aasta 2026, 30. jaanuar ei ole veel, ja nüüd on ministrihärra Sutt siin meie ees. Jah, peab tunnistama, et valitsus ja ka kliimaminister on oluliselt kainemaks saanud – see on ülekantud tähenduses, ma ei usu, et nad purjus peaga tulevad tööle. Aga ikkagi veel päris kaineks ei ole saanud. See energeetika arengukava, mille üle me hiljuti siin diskuteerisime ja mille valitsus vastu võttis, on oluliselt realistlikumaks muutunud, aga kaugelt mitte kaineks saanud. Seesama põlevkivi olemasolu – meie oskusteave on väga pikk üle maailma. Ja kõik see lollus, nende surnud hingede või nende kvootide kaubitsemine – nagu siin Mart Maastik õigesti ütles, tuuled puhuvad juba Ameerikast ammuilma. Ja muuseas, nende tuulte najal oleme ka meie siin liigutama hakanud. Need ongi need Ameerika tuuled, mis võtavad aega aasta-kaks, aga lõpuks jõuavad siia ka, ja ka siia on jõudnud. Aga veel päris kaineks ei ole saanud selles mõttes. 

Kui vaadata neid ilusaid jutte, mida siin, uued tuulepargid, hakkame rajama, siis eelmisel aastal ei tulnud ühtegi juurde – mitte ühtegi –, ei parki ega tuulikut. Selle aasta prognoos on vist kaks tuulikut. Nii et erilist indu ei ole.

Ja tõepoolest, Soomes rajatud tuulepark müüdi odavalt maha – 7 miljonit –, saadi vastu pükse või umbes nii palju. Ja nüüd rääkida, et helge tulevik seisab ees – noh, võib-olla kellelegi muinasjutt sobib, aga riigi juhtimisel muinasjuttudega kaugele ei jõua. 

Soovite lisaaega?

Jah, veel üks paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Jajah. Ei tahaks siin liiga pikalt rääkida, aga ministrihärra üldiselt peaks ju asju jagama ja on üldiselt terane olnud. Aga kui mul see üks küsimus oli, ma küsisin väga lihtsa küsimuse: härra minister, kui palju Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid on Eestis viie aasta pärast? Lihtne küsimus: kui palju Tallinna teletorni kõrguseid … Ja kui te mäletate – teist küsimust ka ei olnud ja ma ei hakanud siin teie rahu rikkuma protseduurilistega –, siis minister jutustas pikalt, jälle selle plaadi lasi käima: kõik, mis on, jälle võimsused ja 700 ja kõik muud värgid, eks ju. Aga kõige lihtsamale küsimusele – kui palju Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid hakkab viie aasta pärast Eestis kerkima – vastust ei saanud. Hind on ikkagi jätkuvalt nii suur, promillid on ikkagi nii suured kahjuks. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma jätkan sealt, kus hea kolleeg Peeter Ernits lõpetas. Kui palju 300 meetri kõrguseid tuulikuid meil viie aasta pärast on? Ma ütlen, et mitte ühtegi ei ole juurde tekkinud. Mulle tundub, et ka minister härra Sutt ei usu enam tuuleparkide arendusse, sest kes tegelevad meil praegu tuuleparkide arendusega? Väiksed omavalitsused, Vinni vald ja Väike-Maarja vald, kus elab 6000 inimest, heal juhul 7000 inimest. Nemad tegelevad Eesti riigi energeetikakavaga aastaks 2030, kus peaaegu 100% peaks olema taastuvenergiat. 

Aga kõnekad ju olid ka ministri vastused, et kõike tehakse kohalike omavalitsuste kogukondadega ja koostöös ainult kõige parematesse kohtadesse. Kuuma kartulit või vastust veeretatakse või pigem võiks öelda, et vastutust püütakse väga hajutatult teha. 

Tegelikult on ka väike paanika. Väga imelikul ajal, natukene aega enne kohalike omavalitsuste valimisi, saatis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo omavalitsustele kirja, milles palutakse üleriigilise ülevaate koostamiseks teada anda, millises ajakavas on omavalitsustel plaanis planeeringuprotsessiga edasi liikuda. Kujutage ette, et saada üleriigilist ülevaadet – siiamaani puudub ülevaade! Ja ega siis Keldo ei saanudki õigeid vastuseid, kuna kohe kuulutati välja kohalike omavalitsuste valimise tulemused, vahetusid ka koalitsioonid, väga paljudesse omavalitsuste volikogudesse said tuulikuvastased apoliitilised kogukonnaaktivistid, kes ütlesid, et ühtegi tuulikut ei tule. Ma arvan, et nende sõna jääb ka maksma. 

Aga sellist leigust on isegi ette heidetud ka ajakirjanduses, et näete, ENMAK ilmus ilma igasugust paanikat tekitamata. Mina tahan ka kohalikele omavalitsustele, aktivistidele ja kogukondadele südamele panna, et ärge minge selle pettusega kaasa. Tuuleenergia ei ole kasumlik, see on kahjulik.

Eesti Energia juht Andrus Durejko tunnistas ka hiljutises intervjuus selgesõnaliselt, et ettevõte lõpetab hiiglaslikud investeerimisprojektid, kuna need ei ole toonud oodatud tulu. Eesti Energia on investeerinud tuuleparkidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot, kuid madala tootmishinna tõttu ei ole need investeeringud enda ära tasunud. Fookus ei ole enam uute tuuleparkide rajamisel, vaid investeerimisvõime taastamisel ning seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmisel.

Aga mida see tähendab omavalitsustele? Teile ju lubati, et tuulepargid toovad kohalikku rikkust, talumistasu, tulubaasi suurenemist omavalitsuse eelarves, aga tegelikult me seisame silmitsi pankrotistuvate tuuleparkidega, mida Eesti Energia plaanib kokku hakata ostma.  Aga kujutage ette, pankrotivarade puhul ei olegi lootust saada mingeid talumistasusid, ei ole lootust saada ka kohalikku kasu. Kõik need, mis on teile lubatud, need pudrumäed – heal juhul olete tubli ja kergemeelne või naiivne võlausaldaja. 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Mis on kõige kurvem? Vaatamata sellele, et meil on need tuulepargid planeeringutes, on meil juba kehtestatud makse. Käesoleva aasta jaanuaris te nägite, et oli tasakaalustamisvõimsuse tasu 3,73 eurot megavatt-tunni kohta. Lisaks tuleb veel elektri edastamise arvele varustuskindluse tasu. Võiks öelda, et te mängite mingit rahapesumängu või mingit lootust, aga samal ajal, mängides utoopiat või loosungeid tuuleparkidega, jääb tegemata ju päris töö: päris varustuskindlus, päris juhitav energia. Tegelikult oleks vaja juba praegu päriselt hakata tegelema juhitavate võimsustega.

Võib-olla tuumaenergia jääb liiga kaugesse tulevikku, aga ma leian, et meil on oma maavara olemas, meil on olemas oma põlevkivi, hakkame juba uuendama! Teeme need kaasaegsed katlad, teeme need korralikud, ütleme, energiatootmise seadmed, mille puhul ei pea kartma, et kliima hakkab soojenema. Aga see oleks päris asi, mida teha, ja lõpetaks selle tuuleenergia utoopia ära. See liigub pankrotikursil ja Eesti riik liigub koos selle utoopiaga pankrotikursil, kui me kohe ei hakka tegelema. Nii et minister, võtke tööülesanne ja hakake tegelema põlevkivienergeetikaga! Ma tänan!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Kalle Grünthal, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister Sutt! Ma kuulasin hoolega teie küsimustele esitatud vastuseid tuuleparkide planeeringute kohta. Ja ma ütlen, hea Sutt, et te ei tea päriselust mitte tühjagi. 

Teate, miks ma julgen seda öelda? Ma teen teile ühe ettepaneku, ma põhjendan ära ja siis ma teen teile ühe ettepaneku ka veel, muuseas. Nimelt, umbes poolteist aastat tagasi ma olin ühel üritusel, mingil juubelil olin. Mu kõrvale sattus istuma üks abielupaar. Jutuajamise käigus selgus, et nad elavad Pakri saarel. Noh, jutt läks edasi, muidugi läks jutt ka tuuleparkide peale. Küsisin, et aga kust teie elektrit saate, meil igal pool maa sees ja õhus kaablid jooksevad ja nii edasi, kust teie saate. Oi, meil on väga lihtne, meil on seal päikesepaneelid ja meil on seal tuulegeneraatorid, mitte nii suured, aga ikkagi on. Ma küsin, et kuidas hakkama saate. Hästi saame, suvel saame päris hästi hakkama, jätkub seal valgustuseks ja telekaks, aga kui on vaja keevitada, siis meil on kohe abivägi olemas, meil on traktori järel olev generaator, mis aetakse käima, siis tuleb voolu. Jah, noh, edasi, aga ma küsin, mis talvel saab. Talvel on meil päris hästi, siis töötab ainult traktorigeneraator, mis toodab voolu, sest päikesepaneelid on lume all, valgust ei ole, tuult ei pruugi olla ja päris kiviaega ei taha minna, et lõket hakata valgustuseks tegema. 

Härra Sutt, see teie tuuleparkide idee on tupiktee. Ja nüüd tuleb minu ettepanek. Teate, ma kutsun teid koos minuga, läheme sõidame sinna Pakri saarele. Ma teen teile pileti välja, oma rahast, mitte kuluhüvitiste eest, ma ei julge enam kuluhüvitiste eest isegi pastakat osta. Öelge, noogutage, kas te olete nõus või ei ole! Lähme vaatame, mismoodi päris elu käib! Vaikus, müsteerium. Härra Sutt, te ei tea, mis on päris elu.

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Te oma vastustes siin ütlesite, et see ei ole ideoloogiline projekt, et tuule- ja päikeseenergeetika ei ole ideoloogiline projekt. No on ikka küll! Ja on juba pikka aega. See oli ammu-ammu enne seda, kui teie olite minister – te olete vist kaks korda minister olnud kogunisti, kui ma õigesti mäletan. Oli ka sel ajal, kui siin Mart Maastik rääkis põlevate silmadega, kui tubli on Isamaa. No on muidugi tubli! Mart Maastik ilmselt ei mäleta, et siis, kui ministriks oli Juhan Parts – jah, vabandust, tekkis väike mälublokk –, siis toimus meil Eesti Energia varade allahindamine. Ta ei mäleta, et siis me põletasime meie maksumaksja raha Utah' suure, ma ei tea, tohutult kasumit lubava energeetika- ja elektrijaamade rajamise projektiga. Seal pidi ka põlevkivi olema ja meie põlevkivitehnoloogia läheb seal ja kohe tohutult hakkame teenima. Terve Eesti saab ainult tänu sellele, et me Utah's elektrijaamu rajame, rikkaks. Noh, isegi tegid meil siin telekanalid saateid, kuidas need kontorid olid jumala inimtühjad, mitte midagi ei toimunud, kuidas eeltöö oli tegemata ja selgus, et vett ei saa seal sellise tootmise jaoks üldse kasutada, kuna on tegemist kõrbelise piirkonnaga. 

Põletati raha meil ka Jordaanias. See projekt on meil ka kadunud, keegi ei tea midagi. No vot! Ja kui me nüüd võtame, miks seda kõike tehti, siis kõike tehti loomulikult ahnusest, aga tol ajal me olime veel sinisilmsed ega osanud kahtlustada, et meil on ka ikkagi väga korruptiivne riik. Meil on ju selline ringkäendus. Meie korraldame siin riigi rahaga tohutult suuri igasuguseid ettevõtmisi. Meie oma toiduahela liikmed ja toetajaliikmed ja ma ei tea veel, missugused sõbrad, seltsimehed, jänese sugulased, saavad tänu sellele riigi rahast kopsakat kasumit. Mis sellest, et pärast korstnasse kirjutame kõik, mis sellest, et pärast ei ole enam midagi kuulda. Nagu öeldakse, häbi kaob, aga raha jääb. Ja siis selle raha me paneme kusagile mujale ja paneme veel rohkem teenima selle raha. 

Ja praegu ongi, kallis minister, selline lugu, et kui see ei ole ideoloogiline projekt, siis on see korruptiivne projekt. Tuule- ja päikesejaamade jaamade rajamine on korruptiivne projekt. Kui siin juba praegu on juttu sellest, et Eesti Energia hakkab pankrotistuvaid tuuleparke kokku ostma, aga keegi on ju selle subsiidiumiraha saanud, et need pargid püsti panna, ja maksumaksja saab topeltlitaka .... Ükskord on see maksumaksja maksnud subsiidiume ja nüüd see maksumaksja maksab pankrotti läinud või lastud ja tihtipeale on need olnud ju riiulifirmad, kes neid asju on arendanud. Neile makstakse veel siis ka selle pankrotistumise, pankrotivara eest midagi. Ja me ei oska öelda, missuguse maksmise me siis veel saame. 

Te ütlete, et elektri hind ei ole tegelikult meil kallis. Elektri hinna puhul me võime isegi mingil määral nõustuda, et ta ei olegi võib-olla nii üle mõistuse kallis. Aga te olete ju juurde keevitanud sinna terve hulga muid maksusid: võrgutasud ja ma ei tea, mis tasud veel. See kõik on ju ideoloogiline, sellepärast et tegelikult on meil olemas põlevkivi, on olemas oskusteave, on olemas tehnoloogia. Me võiksime toota nii palju nii odavat elektrit, et me müüme seda lätlastele, müüme seda soomlastele, müüme seda võib-olla veel kuskile kaugemale, ehitame liinid välja Rootsi või kuhu iganes, aga me ei tee seda. Selle asemel jaurame ja jaurame nende pagana elektri- ja tuuleparkidega. 

Ma tulin siia pulti tegelikult sellepärast, et tahtsin ümber lükata ka teie jutu sellest, kuidas ... 

Paluks lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

… kuidas see on julgeolekuliselt väga hea ja tähtis, et meil on hajutatud energia tootmine, et meil on tuule- ja päikesepargid. No mina sõidan Läänemaa vahet praktiliselt ülepäeviti ja näen, mismoodi seal Sunly– või kuidas seda peab nimetama, hääldama, meil ju tänapäeval on eesti keel muutnud poolest saadik inglise keeleks kahetsusväärselt – rajab sinna väljade viisi  – väljade viisi!– päikeseparke. Aga mis te tahate mulle öelda, et see päikesepark ei ole haavatav või et seda pole võimalik paari mürsu või raketiga hävitada? Lihtsalt teha, nipsu lastes – pole üldse küsimust!

Kui me julgeolekust räägime, siis tulen tagasi selle juurde, mida ma oma küsimuses ka küsisin. Sellisel juhul on meil tarvis mõelda hoopiski teistmoodi. Sellest on nüüd juba paarkümmend aastat möödas, kui ma käisin Austrias ja külastasin ühte hiigelsuurt kloostrit, kloostrikompleksi, ja olin imestunud, et kogu see kolakas oli köetud. Munkasid ei olnud seal kuigi palju, võib-olla mingisugune paarkümmend tükki kogu selle hiigelkompleksi peale, aga kõik see oli köetud ja valgustatud. Ja ma küsisin, kuidas te suudate seda kõike siin kütta ja valgustada. Aga meil on siin kõrval piimafarmid ja selle piimafarmi läga ja sõnnikuga on meil koostootmisjaam ja see annab … Seal väga suur asula ei olnud. Kui ma nüüd püüan võrrelda, siis võib-olla meie Pärnu-Jaagupi taoline Kõik selle asula majad ja ka klooster on selle koostootmisjaama kütte ja valgustuse peal. Ja see on julgeolek. Sest kui me jagame ära mööda Eestit laiali neist koostootmisjaamad, aga ka hüdroelektrijaamad ... Ma tuletan meelde, et see aeg ei ole väga kaugel. Minu lapsepõlves töötas veel väga palju kõikvõimalikke saeveskeid paisutatud jõgede peal ja muidu veskeid. Need on kõik praeguseks likvideeritud. 

Ja meil on loomulikult roheline hullus, kalad peavad kudema pääsema. No kalade kudemise probleem on ammu lahendatud. Sinna kõrvale tehakse väike kanal ja kalad saavad kudema, pole üldse mingit probleemi! Aga need jaamad võiksid töötada ja kõik toota energiat. Jällegi, minu nooruses oli selline poeet nimega Paul Haavaoks, kes kirjutas suure pika poeemi "Järvesuu poiste brigaad" sellest, kuidas komsomoli löökehitusena seal Ahja kandis rajati üks väike hüdroelektrijaam ja kuidas siis lambid lõid põlema ja särama ümberkaudsetes majapidamistes.

Tuleb mõelda mitte selle peale, kuidas korruptiivselt Eesti maksumaksja raha jagada nendele, kes on osanud ennast rohelise ideoloogia raames just nagu tulevikuks projitseerida, vaid mõelda tuleb sellele, kuidas tegelikult lahendada soojuse-, valguse- ja julgeolekuprobleeme. Ma julgen öelda, et meie, konservatiivid, oleme alati rõhutanud just nimelt neid aspekte. (Juhataja: "Aitäh!") Aga nagu me teame, praegu te olete kõik väga kriitilised, et Trump teeb Gröönimaal seda, mida ta tahab, ja Venezuelas seda, mida ta tahab. Aga te teete ju ise siin riigis täpselt sedasama, (Juhataja: "Aitäh, hea kolleeg!") sest teil on teie väitel rahva mandaat ja teil on nii suur ülekaal siin Riigikogus, et te surute kõik rumalused ja kahjulikud asjad läbi.

Aitäh, hea kolleeg, pool minutit on üle juba! (Mart Helme: "Noh, ega meil siin väga tungi ei ole.")(Muigab.) Seda küll, aga siis tahavad teised samamoodi 30 sekundit või minuti kauem rääkida. Selles on teema. Head kolleegid, ma ei ole väga aldis arupärimiste juures tegelikult neid vastusõnavõtte andma, seda enam, et istungi juhatajale on öeldud, et ta võib anda. Aga kuna ma nüüd ei kuulnud, mis siin eelnevalt toimus, siis ma siiski seekord erandi teen. Vastusõnavõtt Peeter Ernits. Teda kahjuks saalis enam ei ole, siis palun tema nimi kustutada selle rea pealt. Mart Maastik, palun, äkki on midagi väga isiklikku. Palun!

Aitäh! Mitte midagi isiklikku ei ole, ära muretse. Ma tahtsin öelda seda, et kui Mart Helme siin mainis, et Isamaa midagi kuidagi häälekalt karjub, ma ikka kutsun veel kord üles sellele, et me räägime tegelikult ikka asjast, mis on Eestile vajalik. Iga kord, kui me arutame, siis pidevalt meenutatakse mingeid viie ja kümne aasta vanuseid asju. Võiks siit tasemelt edasi minna. Katsuks rääkida sellest, mis tulevikus tuleb. Minu arvates peab ka julgema öelda seda, mis on enne valesti tehtud. Ma olen praegu Isamaa Erakonna liige ja rääkisin ka nendest aegadest, kui tehti ka seal … No ütleme, siis ei olnud Isamaa küll, oli, ma ei tea, Res Publica ja Isamaaliit, midagi, vahet ei ole. Aga see ei puutu asjasse. Kui on vigu tehtud, tuleb seda tunnistada ja, ma arvan, edasi minna ja teha paremini. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab minister Andres Sutt.

Hea juhataja! Aitäh, kõik küsijad ja arvajad! Ma arvan, et mida rohkem me räägime energeetikateemadel, seda asjad selgemaks saavad. Ma ei oleks muidu siia tulnud, aga ma lihtsalt mõned asjad soovin ära markeerida, kus päris nii ei olnud, nagu väideti. 

Esimene puudutab seda, et põlevkivielektrijaamad pannakse aastal 2035 kinni. Sellist otsust, et nad pannakse kinni, ei ole. Põlevkivijaamad on nii kaua reservis, kui ei ole piisavalt tulnud asemele juhitavaid võimsusi. Vanadel põlevkivijaamadel on aga kasulik eluiga juba praegu lõpule väga lähedal. Nii et selles mõttes ei tasu hirmutada. Ja põlevkivienergeetika laiemalt, selle äri maht sõltub sellest, kui edukas ja konkurentsivõimeline on põlevkiviõli maailmaturul. See on see, mis määrab põlevkivienergeetika tuleviku. 

Teiseks oli juttu sellest, et investeeringud võiksid olla vastu turgu. Aga vastu turgu tehaksegi ka praegu investeeringuid salvestusse. Ühtegi akut ei subsideerita, kõik akuinvesteeringud on tehtud vastu turgu. Samamoodi ei toetata päikeseparke, mida ka endiselt rajatakse. Kui rääkida sellest, et investeeringud peavad tulema vastu turgu, siis isegi kui keegi kaaluks põlevkivijaama ehitamist, elektrijaama ehitamist, ka see peaks tulema vastu turgu. 

Nüüd, kolmas küsimus, mida ma tahan täpsustada. Küsimus oli selles, kui palju on viie aasta pärast Eestis üle 300-meetriseid tuulikuid. Ma arvan, et sinnakanti see enam-vähem läks. See, kui kõrged need tuulikud on, sõltub planeeringutest. On üks ja kaks. Ma ütlen siit veel kord seda, mida ma olen ka varem öelnud, et iga prognoos on vale sellest hetkest, kui ta saab valmis, ainuke küsimus on, kummale poole. See, kui palju viie aasta pärast on tuulikuid juurde tulnud, sõltub sellest, kui palju on välja antud ehituslubasid ja kui kiiresti arendajad liiguvad. Ma loodan, et meil tuleb ka mõni hea tuulikuaasta. 

Elektri hinna kohta: energiamajanduse arengukava eesmärgistab elektrienergia koguhinna, mille sees on ka võrgutasud ja kõik muud maksud. See on tõsi, et meile on tulnud juurde saartalitlustasu ja tasakaalustamistasu, aga see on hind, mida me maksame selleks, et me ei ripuks Venemaa elektrisüsteemi otsas. Nii et ma arvan, et see on ratsionaalne valik. 

Samamoodi, kui mõni Eestis toimiv tuulepark näiteks peaks minema pankrotti, ega siis sellepärast ei lõpe kohaliku kasu instrumendi või selle tasu maksmine. Sellisel juhul on sellel tuulepargil uus omanik, aga kohustus maksta toodangu pealt jätkub, see ei kao ära omaniku vahetusega. Tuuleparke võib ka müüa, ta ei pea tingimata pankrotti minema. Nii et ka see väide ei olnud korrektne. 

Ja viimasena sellel teemal: kindlasti mulle hüdroelekter meeldib, lihtsalt Eestis tingimusi mastaapse hüdroenergia arendamiseks ei ole olemas. Linnamäe hüdroelektrijaama võimsus on 1 megavatt. See on tore asi, aga kindlasti ei lahenda see suure perspektiiviga energeetikateemasid. 

Nii et minu meelest see väitlus, mis meil siin on, käib ikkagi ümber telje ideoloogia versus majanduslik loogika. Mina oma seisukohtade esitamises olen lähtunud majandusloogikast. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised.

Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud teise juurde: Riigikogu liikme Kalle Grünthali 2. detsembril 2025 esitatud arupärimine prokuratuuri kohta. Arupärimine kannab numbrit 865. Riigikogu kõnetooli on juba tulemas kolleeg Kalle Grünthal tutvustama oma arupärimist.

Aitäh! Lugupeetud, hea Eestimaa rahvas! Kuna prokuratuuri tegevus on nii hirmuäratav, et saalis viibib ainult üks isik, see on siis Mart Maastik, ma vähemalt tänan teda alguses olemise eest. Nii. (Hääl saalist.) Tema on kohustatud olema. (Juhataja naerab.) Kena!  

Nimetatud arupärimise ma esitasin kaks tundi enne seda, kui endine prokurör Kurmi artikkel ilmus meedias, et ühiskonna taluvuspiir on ületatud ja prokuratuur tuleb laiali saata, sellisel kujul ei ole see enam talutav. Muidugi, pärast seda tuli veel väga palju selliseid hinnanguid, mis ei olnud sugugi soosivad.  

Põhjus on see, et prokuratuur tegutseb omavoliliselt, ta ei karda midagi, ükskõik mis ta teeb. Miks on selline olukord tekkinud? Tegelikult, kui me nüüd kerime lahti ajaloo, siis minu mäletamist mööda on selle teise Eesti Vabariigi algusest peale mõistetud kriminaalkorras süüdi kuskil 20–30 kohtunikku. See on väga muljetavaldav arv ja viide ka sellele, et prokuratuur on teinud oma tööd hästi. Aga kui me nüüd toome võrdluseks selle, mitu prokuröri on mõistetud süüdi mingisuguses kriminaalkuriteos, siis üks kuni kaks kogu selle aja jooksul. Nii et ükskõik, kuidaspidi seda ei vaata, igatahes tundub, et see balanss on paigalt ära sellepärast, et omasid ei puudutata.  

Ma küsin siis Riigikogu juhatuse esimehelt, et sul on seal haamer näpu vahel, eks ju, kas sa tihti lööd sellega oma näpu pihta. (Juhataja vastab: "Ei.") Ei, vastus on ei. Põhjus on väga lihtne. Ta ei taha endale haiget teha, ja see ongi see praegu põhjus, mispärast prokuratuur omasid ei puudu: ta ei taha haiget saada. Ja see ongi see karistamatus, sest neid ei kontrolli mitte keegi. 

Ma tsiteerin praegu ka hiljuti ilmunud Riigikohtu esimehe Rait Maruste mõnda mõttekäiku: prokuratuuri võib võrrelda NSV Liidu ajal olnud KGB-ga, ta on repressiivsus, karistamatus, vastutamatu repressiivsus.  

Ja see ongi põhjus, miks meil praegu toimuvad sellised protsessid, kus ma olen arupärimisele esitanud asjaolusid, et Riigikohus näiteks on tuvastanud selle, et prokurör härra Verte – oli vist siin, jah? –, vabandust, Taavi Pern – on niivõrd palju, kes on midagi valesti teinud – on tahtlikult rikkunud kahtlustatava kaitseõigust ja survestas kohtunik Vavrenjukki ja vassis arestimistaotluses sisaldunud eksimuse ümber ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Piiratud aja tõttu ma ei saa neid teisi ette lugeda.  

Aga see on ka võib-olla põhjus, mispärast ka kohtunikud ei julge nende vastu mingisugust määrust teha riigivara vastutuse seaduse alusel, et võtta prokurörid vastutusele. Võimalik, et nemad kardavad, et neid rünnatakse. Ja kriminaalmenetlus ei ole lihtsalt tavaline menetlus. Kristi Loigo "Kodutundest" andis selle psüühilise surve all oma elu. Kajar Lember, üheksa aastat või kaheksa aastat ja üheksaeurone juukselõikus hambus. Ja viimane asi, ka Elmar Vaher, mis on siit läbi jooksnud oma kõrgemate teiste politseiametnikega. Kaitsepolitsei ütleb selle peale – kuigi need on otseselt ka seotud –, et õigusselgus saabus.  

See ei ole see koht. Ilmselgelt seda olukorda muud moodi muuta ei saa, kui prokuratuuri üle peab kehtestama järelevalve.

Aitäh!

Nüüd aga sooviks ministrilt arupärimisele vastust selle kohta, nende rikkumiste kohta, mida on kohtumenetluse käigus tuvastanud kõrgemad kohtud. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palungi Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta, vastamaks Kalle Grünthali esitatud küsimustele.

Suur tänu! Esimene küsimus on, kas kirjeldatud juhtumite alusel on mõne prokuröri suhtes algatatud menetlust. Arupärija on välja toonud nimeliselt peaprokurör Andres Parmase, riigiprokurör Vahur Verte ja juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni. Vastan. Justiitsminister viis 2024. aasta kevadel läbi teenistusliku järelevalve eesmärgiga analüüsida prokuratuuri juhtimisega seonduvalt tehtud otsuseid perioodil 1. jaanuarist 2023 kuni 1. märtsini 2024. Moodustati järelevalvekomisjon. Järelevalvekomisjon ei tuvastanud prokuratuuri juhtimisest tähelepanu väärivaid kõrvalekaldeid seaduslikkuse ja otstarbekuse nõudest. 

Juhin tähelepanu, et järelevalvemenetluse algatamise õigus on prokuratuuriseaduse kohaselt riigi peaprokuröril, kes teeb kontrolli ise või annab järelevalveosakonnale korralduse teenistuslik järelevalve läbi viia. Selle alusel on riigi peaprokurör kontrollinud Vahur Verte tegevust distsiplinaarkaebuse alusel. Kaebaja väidete analüüsimise järel on jõutud seisukohale, et prokurör siiski distsiplinaarrikkumist toime pannud ei olnud. Mis puudutab Taavi Perni, siis tema suhtes ei ole olnud alust teenistusliku järelevalve algatamiseks. Juhul, kui kohus on prokuröri taandanud, ei anna isee seenesest alust, et riigi peaprokurör peaks täiendavalt veel järelevalvemenetluse läbi viima.

Teine küsimus: "Kui on, siis millise menetlusega oli tegemist. Palun tuua välja nimeliselt, kelle suhtes." Nendele küsimustele ma vastasin, tegemist ei olnud järelevalvemenetlustega. Nimed olid välja toodud. 

Küsimus nr 3 on, et kui ühegi prokuröri suhtes pole algatatud menetlust, siis millistel kaalutlustel seda ei ole tehtud. Riigi peaprokurör on järelevalvemenetlusi läbi viinud ja kuna need järelevalvemenetlused on läbi viidud, siis kui Riigiprokuratuuri järelevalveosakond selle teemaga juba tegeleb, siis dubleerivat menetlust ei tehta. 

Neljas küsimus on: milline on teie arvamus, kas prokuratuuri üle teostatav järelevalve on piisav või tunnevad prokurörid ennast karistamatult? Lühike vastus. Prokuratuuri üle teostatav järelevalve on täna ka Riigikogu ees. Peaprokurör annab ülevaate Riigikogule, on lisaks distsiplinaarkomisjon, eetikakomisjon ja järelevalveosakond. Loomulikult saab alati paremini. Kuidagi ei saa nüüd öelda, et selles mitmekihilises järelevalvesüsteemis tunneksid prokurörid end karistamatult. Faktilist alust sellele ka ei ole. 

Viies küsimus: kas teie hinnangul on prokuratuur oma tegevusega sekkunud poliitikasse või esineb poliitilist tagakiusamist? Esiteks, kohus nüüd kontrollib iga kord, kas süüdistus on õigesti esitatud. Karistusseadustikus on eraldi paragrahv selle kohta, kui see süüdistus ei ole õigesti esitatud. Nüüd öelda, et prokuratuur oleks oma seadusest tulenevaid ülesandeid kuidagi rikkunud – neid faktilisi asjaolusid ei ole.

Ja kuues küsimus on: kas teie hinnangul manipuleerib prokuratuur valikuliselt kriminaalasja algatamise või mittealgatamisega? Tuletan meelde, et meil kehtib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte, mis tähendab seda, et kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kriminaalmenetluse läbi viima, välja arvatud seadustes toodud juhtudel. Aitäh teile!

Aitäh teile! Kalle Grünthal, küsimus, palun!

Aitäh! Kui ma nüüd õigesti aru sain või mäletan, siis te ütlesite seda, et riigiprokurör Taavi Perni osas teostati distsiplinaarmenetlust ja leiti, et Taavi Pern ei ole milleski süüdi, lõpetati asi ära.

Täpsustan: vastus oli Vahur Verte kohta.

Kuidas? Aga ma küsisin Taavi Perni kohta ka ju.

Jah, Taavi Perni kohta ma ütlesin, et tema suhtes ei ole riigi peaprokurör menetlust alustanud. Kui kohus prokuröri taandab, siis see ei tähenda veel seda, et oleks mõistlik selle alusel järelevalvemenetlust alustada.

Jaa, kuna Kalle Grünthal sai küsida üks 30 sekundit, siis 30 sekundit on võimalus oma küsimust jätkata.

Okei. Kas siis Riigikohtu määrus selle kohta, kus tuvastatakse, et Taavi Pern rikkus kahtlustatava kaitseõigust, survestas kahtlustatavat, vassis kohtule ja rikkus kahtlustatava omandiõigust, ei ole piisav alus selleks, et võtta asi distsiplinaarmenetlusse? Selle tulemusel ma küsin, kas Harju Maakohtu määrus, mida ei ole vaidlustatud, ei oma mingisugust õigust menetluse alustamiseks.

Aitäh! Justiits- ja Digiministeeriumi teenistuslik järelevalve on seaduses piiratud ja Justiits- ja Digiministeeriumil ei ole õigust prokuratuuri tegevuse suhtes järelevalvet teostada jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esitamisel kohtus. See tuleneb prokuratuuriseaduse §-st 9. Paragrahvist 9 tuleb ka riigi peaprokuröri või ringkonnaprokuratuuri puhul juhtivprokuröri õigus seda menetlust teha. Vastavad otsused on konkreetsel juhul tehtud nii, et sellel konkreetsel juhul ei ole Taavi Perni suhtes antud korraldust teenistuslikuks järelevalveks.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mina tunnen muret jätkuvalt Johanna-Maria Lehtme juhtumi menetlemise pärast. Eks ta ole üks kõige kauem veninud suur juhtum. Mure ongi selles, et varsti on see Riigikogu koosseis läbi. Tema juhtum tuli avalikuks siis, kui Riigikogu tegevusse asus, ja tundub, et ega ei jõuagi selle koosseisu ajal mitte kusagile. Meil on ka õigus ju teada, mis tegelikult toimus, kõik tahavad teada. Ja tegelikult on ka väga suur avalik ootus sellele, et nii suur juhtum avaliku raha kuritarvitamise osas jõuaks ikkagi katuse alla. Kuidas siis sellega saab? Kas see on normaalne, et nii kaua on asi veninud?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ootan ka väga tulemusi. Üldiselt rahvusvahelise iseloomuga menetlused võtavadki kauem aega, aga me oleme seadnud prokuratuuriga 2026. aastaks eesmärgi, et kohtueelse menetluse periood jääks alla aastaseks. Antud juhul on siis menetlusasutus, ma peaksin nüüd kontrollima, ma peast enam ei mäleta, kas ta oli juba kohtusse läinud või ei olnud. Mul kõik asjad ka nüüd peas ei ole. Aga kahtlemata ma ootan ka selle menetluse tulemust. Menetluse kiirendamisega, menetluste üldise kiirendamisega me tegeleme nii prokuratuuri kui ka kohtu vaates. Ja kohtureform on ju suunatudki peamiselt sellele, et ka kohtumenetlus kiireneks.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ka siis sellesama kaasuse teemal tahaks sõna, küsida. Ma saan aru, et praegu käib uurimine ainult Ukrainas, Eestis ei käi. Kahjusaajad on ju tegelikult Eestis. Ma ei tea, kas see vastab tõele, et nüüd Eestis ei käi uurimine. Miks siis Eestis ei uurita seda tegu? Sest need inimesed, kes annetasid Ukrainale, jäid tegelikult oma rahast piltlikult ilma, sellepärast et nad ei saanud seda tulemust, mida nad lootsid, et aidata Ukraina rinnet ja kaudselt ka Eestit. Aitäh!

Aitäh! Ikka Eesti prokuratuur tegeleb selle uurimisega. Aitäh!

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Väga tõsine küsimus, mida igal pool räägitakse ajalehtedes: prokuratuur on täielik omavoli kants ja temale ei hakka ükski hammas peale. Tegelikult, kuigi küsijaid oli täna vähe, siiski see põhipuänt tuli ikkagi ära ministri poolt. Sellepärast, et kuigi kohtumäärusega tuvastati, et prokurör rikkus menetlusnorme, siis distsiplinaarmenetlust selles osas ei algatatud. See tähendab, et ka kohtumäärused ei ole prokuratuuri jaoks kohustuslikud. 

Ma mõistan, mispärast on justiitsminister praegu väga ebalev ja vähese jutuga. Neil on ju olemas väga konkreetne näide. Kalle Laanet, kes üritas mingisugust kontrolli teostada, sai kohe lätaka kaela ja algatati kriminaalmenetlus. 

Ma arvan, et seda olukorda ei tohiks enam taluda. Kui Riigikohtu endine esimees Rait Maruste iseloomustab prokuratuuri repressiivsuse, karistamatuse ja vastutamatu repressiivsusega, siis selline organisatsioon tegelikult Eestis ei tohiks eksisteerida, sest me mängime tegelikult inimeludega. Praegu on protsess ainult, kas sa lähed õigeks või mitte, karistus. Küsige ükskõik kellelt, kes on selle teekonna ja kadalipu pidanud läbi käima. 

Siin tuleb kehtestada sisuliselt tsiviilkontroll ühel või teisel viisil. Sinna distsiplinaarkomisjoni tuleb kaasata ka kõrgemad kohtunikud, et see ei oleks ainult prokuröride pärusmaa. Lugupeetud Liisa Pakosta jättis ütlemata ühe väga olulise asja. Paragrahvis 6 on kirjas prokuratuuri ülesanded. Prokuratuuri ülesandeks on ka kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamine. Aga mis seaduslikkusest me räägime, kui kohus tuvastab määrusega, et prokurör rikub seadust, ja prokuratuuri distsiplinaarmenetluse komisjon leiab, et siin ei ole tegelikult üldse süüd? See organisatsioon – ma nõustun täpselt härra Kurmi mõttekäiguga, et see organisatsioon sellisel kujul tuleb laiali saata. 

Ja nüüd on minu palve kõikidele nendele, kes sooviksid võtta lauale prokuratuuriseaduse. Tuleb vaadata see kriitilise pilguga üle, tuua prokuratuur maa peale tagasi ning teha see seadus selliseks, et ka nendel esineks seaduse eest vastutus. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. 

Oleme koos sellega, head kolleegid, ka teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud kolmanda juurde: Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Tanel Kiige, Helmen Küti ja Anti Allase 12. novembril 2025. aastal esitatud arupärimine lähisuhtevägivalla karistuste, kokkuleppemenetluse ja tingimisi karistuste kohta. Arupärimine kannab numbrit 857. Ja Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meie arupärimine on seotud lähisuhtevägivalla karistustega ja eelkõige meid huvitavad kokkuleppemenetlused ja tingimisi karistused. Lähisuhtevägivald on ühiskonna valupunkt ja selle tõkestamine peab olema meie ühine prioriteet ja võitlus. Me oleme seda teed ka käimas. Mul on hea meel, et ka siin Riigikogu saalis on see teema järjest rohkem tõstatunud. Me oleme tegemas erinevaid eelnõusid ja algatusi ning teadvustamas seda küsimust. Kindlasti see on õige tee. 

Aga kui me vaatame statistikat, siis eelmisel aastal oli lähisuhtevägivalla juhtumeid circa 10 000 ja mitusada inimest on need, kes on oma lähedase vastu tõstnud kätt vähemalt kolmel korral. Ja paraku, pidades neid arutelusid siin Riigikogu saalis ja mujalgi, me kuuleme järjest seda, et ka need inimesed, kes on korduvalt ja korduvalt tõstnud kätt oma lähedase vastu, ei lähe päriselt vanglasse, vaid peavad vastutust kandma kas, ma ei tea, tingimisi, ühiskondliku töö kaudu või mingil muul moel. Ja paraku on see idee toonud kaasa väga raskeid juhtumeid, mida on ka meedias käsitletud, kus korduvalt ja korduvalt eksinud inimene, väga raskelt eksinud inimene, lõpuks tegi sellise teo, mis viis ühe süütu inimese elu. 

Nii et see kindlasti puudutab kogu ühiskonda ja seetõttu on ka meie küsimused eelkõige karistuste kohta. Me tahame ministri käest teada, kuidas on tema nägemuses ja justiitsministeeriumi nägemuses see, kas korduvalt lähisuhtevägivalla rakendajad, need inimesed, kes on oma lähedastele liiga tegemas, millised võiksid olla nende inimeste karistused ja kas me piirame kuidagi kokkuleppemenetluste kasutamist? Kas me kuidagi püüame siiski läheneda nendele küsimustele teistmoodi, kui me oleme senimaani lähenenud? Tahame teada ka statistikat, kui paljud lähisuhtevägivalla juhtumid tegelikult lõppevad reaalkaristusega, mitmed tingimisi ja muudel juhtudel. Nii et kaheksa küsimust. Aga kuna minister kindlasti loeb need ka ise ette ja ma näen, et juba on valmis, siis ma rohkem sellel teemal ei peatuks ja kuulame huviga ministri vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! Tõepoolest, Riigikogu kõnetooli on taas kord jõudmas kolleeg, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Lubage mul alustada kõigepealt siira tänuga arupärimise esitajatele, kõigepealt, et see teema on siin Riigikogu saalis. Ja ma ka kiidaks väga neid küsimusi, sest küsimused võimaldavad arutada sisuliselt selle üle, mida ka teha paremaks või mis oleks ühe või teise lahendi plussid või miinused. See on väga väärtuslik, kui me saame siin saalis just niimoodi neid asju arutada. 

Nagu ettekandja välja tõi, siis tõepoolest, tegemist on lähisuhtevägivalla puhul äärmiselt olulise teemaga, mis kahjuks puudutab väga paljusid inimesi, millel on lai mõju, alates lastest ja lõpetades ka tegelikult meie majandusega. Aga seal vahel on ikkagi alati inimesed, kelle jaoks siis kodu ei ole kõige turvalisem koht. 

Esimene küsimus puudutas seda, et kui on olnud korduv lähisuhtevägivald ja politsei on selle registreerinud, ja ikkagi minnakse kokkuleppemenetluse teed. Tõepoolest, see võib tekitada sellise küsimuse, kas see on õige. Ja nüüd ma natukene selgitan, kuidas see kokkuleppemenetluse mõte praegu seaduses on ja miks ta sellisel kujul on. 

Kokkuleppemenetlus tegelikult ei sea mitte mingisuguseid kohustuslikke karistuse vähendamise nõudeid. Ehk kokkuleppemenetlus ei tähenda seda, et kuidagi see kokkuleppemenetlus peaks viima väiksema karistuseni. Ainsaks piiranguks seaduses on tegelikult see, et kokkuleppel ei tohi määrata rangemat karistust kui 18 aastat vangistust. No 18 aastat vangistust on ikkagi ka juba väga pikk karistus, sellest lihtsalt pikemat karistust kokkuleppemenetluses, on siis Riigikogu varasemalt otsustanud, et määrata ei tohi. Ja kokkuleppe sõlmivad omavahel küll, tõepoolest, prokuratuur ja süüdistatav, aga väga oluline on meeles pidada seda, et selle kokkuleppe peab kinnitama kohus ehk kohtunik tegelikult tutvub kriminaalasja materjalidega ja vaatab, kas see kokkulepe oli ikkagi õiglane ka ohvrite suhtes või selle toimepandud kuriteo raskust silmas pidades. Kohtul on õigus antud seadusega see kokkulepe tagasi lükata, kui näiteks kohtunik leiab, et karistus on liiga leebe. Seda kohtud on ka korduvalt kasutanud. Kohtud ei ole nõustunud selle kokkuleppega, on arvanud, et siin oleks vajalik ikkagi karmim karistamine. Seetõttu on see kokkulepe tagasi lükatud. 

Nii et tegelikult vastus otseselt sellele küsimusele on see, et kokkuleppemenetluses ikkagi kohus ka kontrollib üle, et kurjategijad saavad ikkagi teole vastava karistuse, nad saavad selle, ja kui see ei ole teole vastav karistus, siis kohtunik lükkab selle tagasi, selle kokkuleppe. 

Teisest küljest mõtleme nüüd korraks ka seda, et kui me paneksime lähisuhtevägivalla puhul, näiteks korduvate juhtude puhul piirangu peale, et kokkuleppemenetlust kasutada ei tohi. Esiteks alustan sellest, et kriminaalmenetlus ise tegelikult karistus olla ei tohiks. Nii et menetluse mõte on ikkagi välja selgitada, kas üldse tegu toimus ning keda ja mille eest oleks põhjust karistada. Kokkuleppemenetluse kõrval on olemas üldmenetlus. Üldmenetlus on selline menetlusliik, mida kasutatakse reeglina siis, kui süüdistatav ennast süüdi ei tunnista. Ja nüüd algab pikk ja põhjalik menetlus, kus see süü on vaidluse all, karistus on vaidluse all, see on küllalt aeganõudev, küllalt kulukas, ka maksumaksjale küllalt kulukas. Kohus peab kõik faktiküsimused, kõik õiguse küsimused algusest peale läbi menetlema, kohus peab kõiki tõendeid vahetult uurima. Tegelikult ei näita praktika, et sellisel juhul jõutaks kuidagi karmima karistuseni. Veel kord tuletan meelde, et ka kokkuleppemenetluses kohus vaatab asja üle ja kui karistus tundub liiga leebe, saab siis selle tagasi saata. Ehk et meil ei ole praegu võimalik faktipõhiselt öelda, et üldmenetlus annaks kuidagi karmimad karistused ja kokkuleppemenetlus annaks kuidagi väiksemad karistused. See nii ei ole. Vahe on selles, et üldmenetlus on sellisel puhul, kui süüdistatav üldse ennast süüdi ei tunnista. Ja kuna seal vahet ei ole karistuse pikkusel, siis ei tundu praegu küll mõistlik seda kokkuleppe kasutamise võimalust piirata, aga kindlasti arutelu sellel teemal on oluline. Ja kui on mõtteid, miks ja kuidas seda siiski võiks teha, siis me oleme kindlasti valmis seda arutama. Teema on väga oluline. 

Teine küsimus. Vabandust, nii huvitavad küsimused on, ma võib-olla vastan liiga pikalt, katsun natuke lühemalt vastata. Tõesti, väga head küsimused. Kas seadusandja võiks luua selgema regulatsiooni, et tingimisi karistust siis kokkuleppemenetluses ei kohaldata, kui inimene on juba varem lähisuhtevägivalla eest karistatud? Tingimisi karistust saab määrata ainult sellisel juhul, kui seadusandja on kõigepealt selle võimaluse loonud. Meil on siis teatud juhud, kus see ei ole. Kui me tahaks öelda, et tingimisi karistust lähisuhtevägivalla eest määrata ei saa, siis tuleks selleks teha eraldi säte karistusseadustikku. Jällegi, see on põhimõtteliselt võimalik. Meil terve rida karistusseadustikus selliseid piiranguid on, kus tingimisi karistust korduvuse puhul ei saa. Näiteks, seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude jaost me leiame selle § 141¹ lõikest 5, röövimise juures, inimkaubanduse juures, surmaga lõppenud joobes juhtimise juures ja veel. Aga nüüd mõtleme koos, kas see ikkagi oleks otstarbekas, just lähisuhtevägivalla puhul. Küsimuse tõstatus kindlasti on õige, aga kas see oleks otstarbekas? Nimelt, kui me mõtleme sellele, et tingimisi karistus on karistus, kus inimene ei pruugi füüsiliselt vangi minna, aga nüüd kui ta läheb ikkagi ilmtingimata vangi, siis kas see on see lahendus, mis seda peret kõige paremini aitab? Võib hoopis väheneda tegelikult see, et pere annab teada või ohver annab teada sellest juhtumist, sellepärast et kui ta teab, et see on igal juhul juba korduv, et igal juhul see inimene läheb vangi, siis tal võib tegelikult tekkida mõte, et ta ei teata sellest, sellepärast et võib-olla, noh, enamasti on see siis mees, võib-olla selle mehe sissetulek nagu hoiab seda peret üleval, vanglas olles see töö kaob tal, töökoht kaob, teda ei võeta pärast enam hiljem tööle, võib-olla kaob pere ainus sissetulek ja võib-olla ei ole võimalik ka kahjuhüvitisi enam näiteks tasuda pärast vangistust, töökoha kaotust ja kõike seda. Nii et võib-olla näiteks see käitumiskontrollile allutamine on ka ohvri arvates palju otstarbekam tegelikult selle pere aitamiseks. Nii et küsimus igati õigustatud, aga praegu on kaalutud jah niimoodi, et see ei viiks soovitud tulemuseni, vaid viiks osa neid teavitusi lihtsalt areenilt minema. 

Kolmas küsimus: kuidas parandada olukorda, kus karistused vastavad formaalselt seadustele, kuid sisuliselt eiravad riskihinnangut ja vägivalla kordumise mustrit. Kõigepealt, oluline punkt on see, et kohtureformi käigus me näeme vajalikuna seda, et lähisuhtevägivalda lahendavad kohtunikud oleksid spetsialiseerunud. See on äärmiselt oluline, sest lähisuhtevägivald on mitmete selliste erisustega, mida peab kohtunik teadma. Ta peab olema vajalikud koolitused läbinud. See on nüüd laiem arusaam, et neid asju peaks lahendama vastavalt koolitatud kohtunik, sest kohtunik teeb ikkagi oma otsused siseveendumuse alusel, arvestades loomulikult seaduses sätestatud piire. Aga karistusseadustik üldiselt meil ju loeb tingimused ka ette, et süü peab olemas olema ja karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Vangistuse puhul on siis see ultima ratio põhimõte, et vanglakaristus on viimase järgu abinõu. Nii et ma järgmises küsimuses, kuna mul aega on vähe, arutan seda teiega koos pisut pikemalt, aga oluline lahendus oleks hoopis see, et rohkem kasutataks ka juba eelmisest sajandist tegelikult seaduses olevat kohtueelse ettekande võimalust. Kohtueelse ettekande sisu on selles, et selle tellib kas prokurör või kohtunik. Kohtueelse ettekande teeb kriminaalhooldusametnik, kes vaatab selle süüdistatava sõna otseses mõttes üle, teeb riskihinnangu, käib kodus, suhtleb inimestega, ja ta selles riskihinnangus toob välja selle, milliseid tingimusi peaks tingimata täitma, et seda olukorda päriselt lahendada. Kahjuks kasutatakse seda kaunikesti harva. 

Ja nüüd ma olengi järjega juba jõudnud neljanda küsimusele vastamise juurde, et miks jääb tingimisi karistust kandev inimene vabadusse ka siis, kui ta eksib korduvalt seaduste vastu, näiteks on joobes autoroolis. See küsimus on tekkinud tervel Eesti ühiskonnal, väga õigustatud küsimus. Tegelikult ei jää reeglina ikkagi vabadusse. Eelmisel aastal näiteks kriminaalhooldaja ettepanekul 170 inimest läks vangi. Ehk kui kriminaalhooldaja näeb, et on toime pandud rikkumine kohtumääruse vastu, siis ta sellest kohut teavitab ja suure tõenäosusega see inimene ikkagi vangi saadetakse. Positiivse külje pealt vaadates on see, et enamasti seda ei lähe vaja. Eelmisel aastal 82% kriminaalhooldusaluseid – see on nüüd siis kokku ja meil on kriminaalhooldusel umbes 2800 inimest – lõpetas kriminaalhoolduse edukalt, täitis kõik tingimused, tegi kõik, mis vaja, ja püüdles siis parema tuleviku poole. Aga nagu ma ütlesin, 170 inimest läks vangi just kriminaalhooldaja ettepanekul. Ja nüüd oluline on jah see, et oleks see riskihinnang kõigepealt kohtueelses ettekandes, et see oleks tellitud ja see riskihinnang oleks põhjalikult tehtud ja vastavalt sellele riskihinnangule kohus ikkagi määraks tingimused, mida peab karistust kandev inimene täitma, kui ta on tingimusi karistatud. 

Ja nüüd selles konkreetses näites, mis te tõite, kus tõepoolest süütu inimene ka surma sai ja teine süütu inimene olulisi kehavigastusi. Minu kaastunne tõepoolest ka peredele. Antud juhul ei olnud kohtunik määranud tingimuseks alkoholist hoidumist. Kriminaalhooldajal on siiski mingid piirid, mida ta peab kontrollima, mida ta peab järgima. Iseenesest lihtsalt purjus olemine ka ei ole põhjus, et inimene vangi saata. Arvestades varasemat käitumist oleks selle konkreetse olukorra puhul olnud see kohtueelne ettekanne hädavajalik ja siis oleks ka välja tulnud selgesti see, et tõesti alkoholi tarbimise piirang oleks olnud vajalik. Ja sellisel juhul oleks tõepoolest alkoholi tarbimisele, eriti joobes juhtimise puhul, järgnenud ikkagi vanglasse minek. Nii et lühike kokkuvõte. Võimalused on olemas kohtul saada põhjalikum riskihinnang ja anda need tingimused karistuse kandmiseks nii, et tõesti edasine kuritegevus oleks välistatud või vähemalt võimalikult palju ära hoitud võrreldes praegusega ka paljudel juhtudel. 

Viies küsimus. Ma püüan kiiremini teha. Kas teatud juhtumite puhul võiks seadus määratleda selgemalt, millised on tingimisi karistuse kohaldamise eeltingimused? Ka jälle tahaks pikalt arutada selle üle. Aga me ei, ikkagi inimesed teevad kohtuotsuseid, muidu niisuguseid algoritmilisi otsuseid me ka tehisaru ei kasuta selleks. Kohus peab ikkagi vaatama inimest, mitte valemit. 

Kuues küsimus: kas ja kuidas on võimalik kohtuniku algatusel määrata lähenemiskeeldu olukorras, kus ohver seda ise ei soovi, kuid ohurisk on kõrge? Jah, on täiesti võimalik, see on siis edasilükkamatul juhul määratav lähenemiskeeld kõigepealt. Seadusesäte ütleb ka väga selgelt, et seal ei pea mingit ohvri nõusolekut olema ja isegi ohvri vastuseisu korral saab seda määrata. See ongi mõeldud näiteks olukordadele, kus perevägivallajuhtum on reede õhtul. Ja lisaks siis viibimiskeeld, mida saab kohaldada kuni ohu äralangemiseni ja võib lõputult pikendada prefekti või muu korrakaitseorganijuhi loal. Nii et need võimalused on mitmekesiselt tegelikult praeguses seaduses olemas, kuidas seda viibimiskeeldu ja lähenemiskeeldu rakendada ka kohe. Valveprokurörid ja valvekohtunikud on meil ka kõik selleks olemas. Seda statistikat ma ei jõua siin praegu ette lugeda. Kui te selle kohta küsite, siis küsimuse vastuses saan seda eraldi ette lugeda, aga hea meelega saadame selle lisaks ka kirjalikult. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Seda statistikat võib kindlasti ka kirjalikult saata. Aga ma küsin siis niimoodi. Kõik on väga õige, mis te ütlete, ja mul on hea meel, et see arutelu siin tõesti on. Eks see elu ongi niimoodi väga kompleksne ja see teema on ka väga keeruline. Kui teie ütlete, et ühelt poolt vanglakaristus võib-olla heidutab kedagi just vägivallatsejast teada andma, siis võib ju ka vastupidi öelda, et võib-olla just heidutab see, et järgmine päev see inimene on jätkuvalt kodus tagasi, eks ole, et ei lähegi vangi, et ei juhtugi midagi selle inimesega, jälle ta on tagasi. Naabrimeeski ei julge helistada, sest ta teab, et selle inimesega mitte midagi ju ei tehta. See ongi väga keeruline küsimus, sealhulgas ka kokkuleppemenetluse puhul. Jah, need võimalused on loomulikult olemas, aga ma millegipärast arvan, et praktikas see siiski on niimoodi, et kokkuleppemenetluste puhul vähemalt mingil moel lühem see karistus on, vähemalt erinevate teemade puhul. 

Nii et mu küsimus on ikkagi see, et teoorias on kõik need võimalused olemas, aga praktikas meil ikkagi juhtub selliseid juhtumeid, nagu oli meil Nõos. Kas te näete mingisugust lahendust või mingit töörühma, mis siiski neid seadusi hakkab üle vaatama selle pilguga?

Aitäh! Vast on oluline Eesti rahvale rõhutada siin, et ikkagi reaalset vangistust määratakse lähisuhtevägivalla juhtumite puhul. Seda nüüd ei pea kartma, et inimene on kodus pärast teavituse tegemist. Lähisuhtevägivalla kuriteos määrataksegi süüdimõistetud isikutele karistuseks valdavalt vangistus. 

Näiteks eelmisel aastal mõisteti vangistus 247 inimesele ja nendest reaalne karistus ehk päriselt vangiminek 121 inimesele. Ja üle poolte süüdimõistetutest lähisuhtevägivallas viimase viie aasta jooksul on ikkagi saadetud päriselt vangi. Kahel viimasel aastal on meil kõik jõustunud kohtuotsused olnud süüdimõistvad. Varasematel aastatel on mõni üksik olnud, kus keegi on teinud teavituse ja see ei ole jõudnud süüdimõistmiseni. 

Samal ajal me näeme seda, et nende süüdimõistvate kohtuotsuste, aga ka teavituste arv on kahanenud. Kas sellest saab järeldada, et lähisuhtevägivalda on vähem? See oleks väga hea, kui niimoodi saaks järeldada, aga nagu me teame, lähisuhtevägivald on üks alateatatud kuritegevuse liike ja selle tõttu niisugust entusiastlikku kokkuvõtet ma siin praegu teha ei söandaks. 

Küsimus oli selle kohta, kas on mingi töögrupp koos. Jah, on. Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium on väga head partnerid, kolme ministeeriumi koostöös neid asju vaadatakse laiemalt. Ka vägivalla ennetuse kokkuleppes, mis on avalikult leitav, on prioriteedid eakatevastane vägivald, perevägivald, vaimne vägivald ja kübervägivald ning kübervägivallast spetsiifilisemalt ka õpetajate, laste ja naiste vastu suunatud vägivald.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Üks mure on see, et tegelikult me oleme märganud, et nii oluline asi kui naiste varjupaigad kaotavad juba viimastel aastatel üha rohkem riigi rahastust. Ja see on suur probleem. See on üks kõige praktilisem abi, mitte nii, et oodata aastaid ja aastaid seda kohtulahendit. Seda praktilist abi võib olla vaja kohe nüüd ja sellesama päeva õhtul. Ehk selles mõttes oleks vaja kuidagi kokku viia naiste kaitsmine ka praktiliste rahaliste lahendustega.

Aga ma küsin veel ühe keerulisema teema kohta. Öeldakse, et aeg-ajalt naiste varjupaikadele avaldatakse nüüd Istanbuli konventsioonist lähtuvalt survet, et transinimesi ühtelugu kaitsta. Ei tea, kas see ikkagi nii kergelt läheb, lõpuks on seal mingid agressiivsed mehed platsis, kes oma naist otsivad ja nimetavad end transinimesteks.

Kõigepealt ma alustan vastusest. Ma usun, et kui kellegi vastu on toime pandud vägivallakuritegu, siis mitte ohver ei peaks kodust ära minema, vaid ikkagi see vägivallatseja peaks kodust ära minema. See on see hea lahendus, mille suunas me ühiselt liigume ja otsime võimalikult tõhusat lahendust sellele, kuidas viibimiskeeldu ja lähenemiskeeldu rakendada niimoodi, et ohver ei peaks kodust ära minema, vaid kodust peab lahkuma ikkagi vägivallakuriteo toimepanija. Selle üle on olnud ka õiguskomisjonis väga hea arutelu, see arutelu kindlasti jõuab ka siia saali.

Nagu ma teile nimetasin, praegu kehtivas seaduses on võimalik viibimiskeeldu pikendada väga pikalt. Viibimiskeeld on eeskätt mõeldud ikkagi selliste juhtumite jaoks, kus vägivalda veel ei ole toimunud, aga on oht selle toimumiseks. Kui vägivald on juba toimunud, siis tuleks alustada ikkagi menetlust ja menetluse alustamisel on terve rida võimalusi, mida saab kasutada just nimelt selle vägivallatseja kodust eemale viimiseks. Aga kui vägivalda ei ole toimunud, on oht vägivalla toimumiseks, ka siis on võimalik viibimiskeeldu kehtestada. 

Üks teema, mis selle raames tuleb lahendada, on see, kuhu see vägivallatseja siis ikkagi reaalselt läheb. Tallinnas on majutusasutusi, aga mõnes maakohas näiteks ei ole. Mis see konkreetsem lahendus on? Politsei peab iga kord veenduma selles, kuhu see inimene läheb. 

Mis puudutab naiste varjupaikade rahastamist, siis justiits- ja digiministrina ma muidugi tervitan kõiki lahendusi, mis aitavad vägivallateemat lahendada ja naiste õigusi kaitsta, aga konkreetselt on see rahastus Sotsiaalministeeriumi haldusalas ja ma ei oska kommenteerida, kuidas selle rahastusega seal täpsemalt lood on. 

Te küsisite transinimeste kaitsmise kohta ja esitasite sellise fantaasialennu, et transinimene saabub naiste varjupaika. Need seadused, mis meil Eestis kehtivad, on tegelikult väga mõistlikud ega anna alust arvata, et teie fantaseeritud stseen oleks kuidagi õiguspärane. Mitte ükski naiste varjupaik ei pea vastu võtma teistele ohtlikku inimest, see on täiesti selge. Naiste varjupaiga funktsioon ei ole sama mis näiteks arestimajal, kes võtab vastu teistele ohtlikke inimesi, naiste varjupaik ei pea seda tegema. Vastupidi, naiste varjupaikadel on oma ohu hindamise süsteem ja nad peavad tagama inimeste turvalisuse, kes naiste varjupaigas on, ja saavad igatepidi, mitte saavad, aga ka peavad tagama selle, et naiste varjupaigas juba olevad naised ja lapsed, nende turvalisus on tagatud. 

Mitmel korral on tõstatatud küsimus, miks ühiskonnas ei ole meeste varjupaikasid. See on omaette arutamist vääriv küsimus, tõepoolest, kuidas seda olukorda lahendada. See ilmselt tõusetub uuesti siis, kui viibimiskeeldu pikendatakse, kuhu siis mehel minna. 

Lisaks, mis puudutab konkreetselt ettekujutust, et just transinimene on eriti agressiivne või teistele ohtlik, siis seda statistikast mul faktipõhiselt küll … Ma ei saaks teiega nõustuda. Teie poolt väljatoodud stseeni puhuks on kõik õiguskaitsevahendid olemas, et ikkagi inimeste turvalisust kaitsta. Samas ma ikkagi tunnistan, et ei ole andmeid, et just transinimesed on need, kes agressiivselt peaksid hakkama kellegi teise suhtes käituma.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma küsin natukene selle teise maailma kohta. Me oleme hästi palju rääkinud füüsilisest maailmast ja sellest, kuidas seal on erinevad karistused ja kogu see temaatika on Eesti ühiskonda laiemalt raputanud. Tegelikult me oleme lugenud ka päris palju lugusid, mis puudutavad virtuaalmaailma. Seal lokkab samamoodi nii lähisuhtevägivald kui ka teistsugune vägivald. Me oleme näinud ka päris palju kurbi lugusid sellest, kuidas on võetud ennekõike naispool sisuliselt meespoole pantvangi erinevate piltide, erinevate postituste kaudu. Ja mul on selles vaates küsimus: kas te olete eraldi kaardistanud selle teema sügavust ja kas seal on ka mingisuguseid lahendusi tulemas? Me teame, kui palju nõrgemalt me käsitleme virtuaalmaailma versus füüsilise maailmaga. 

Me ei käsitle virtuaalmaailma kuidagi nõrgemini. Vastupidi, sõltumata sellest, millises keskkonnas kuritegu toime pannakse, on karistused ikkagi ühetaolised. Me oleme kaardistanud need paragrahvid, mida praegu saab kasutada ka virtuaalkeskkonnas inimeste au ja väärikuse kaitseks, ja tutvustanud neid ka laiemalt. 

Seal on üks valdkond, mida on virtuaalmaailmas lihtsalt kergem teha kui pärismaailmas inimeste kahjustamiseks, ja see on süvavõltsingud, võltsidentiteedi kasutamine. Selles osas me küll näeme, et õigus vajab uuendamist ja täiendamist, ja see on ettevalmistamisel. Me oleme ka vaadanud, et osa sätteid, mis praegu on, saaks teha õigusselgemaks. Oleme näinud, et ka õigusteadlased on kehtivaid sätteid erinevalt tõlgendanud. Ma tahan rõhutada, et praegu on need sätted ikkagi olemas, need on igatepidi tõlgendatavad inimeste kaitseks, aga kuna on tekkinud tõlgendamisvaidlusi, siis meie eesmärk on loomulikult pakkuda, et niivõrd kriitilistes olukordades oleks seadus selgem. Pigem on see, et me teeme need sätted selgemaks, et need oleksid täiesti selgelt arusaadavad.  

Probleem on ka selles, et me näeme – see punkt on meil tegelikult koalitsioonileppes juba sellest ajast saati, kui ka sotsiaaldemokraadid olid valitsuses –, et meil on kaks spetsiifilist vägivallaliiki, mida me peaksime rohkem vaatama. Üks on tõesti suunatud laste vastu, kuna lapsed on eriti haavatavad, ja teine on õpetajate vastu suunatud küberruumis toimuv ahistamine. Ka seal me näeme, et tegelikult koolijuhid ei kasuta neid tööriistu, mida neid seadus tegelikult suunaks kasutama. Laste puhul on olukord eriti keeruline, sest sageli on teo toimepanijad teised lapsed. Seal tuleb palju tundlikumalt otsida häid ja töötavaid lahendusi. Aga need kaks sihtrühma on meil lisaks lähisuhtevägivallale või nn kättemaksupornole täiesti fookuses.

Üks asi siia juurde tuua, mis võib-olla näitab, et virtuaalruum ja päriseluruum ei ole sugugi erinevad. Virtuaalruumis me näeme, et need on sageli endised elukaaslased, nagu te ka küsimuses välja tõite, kes üritavad oma eksi kahjustada, ja tegelikult me näeme seda ka päriselus. Kui me vaatame lähenemiskeelu rikkujaid, siis lähenemiskeelu tüüpiline rikkuja on mees, kes rikub oma endise elukaaslase või endise abikaasa kaitseks määratud lähenemiskeeldu. See jällegi näitab, et füüsilises ruumis ja virtuaalruumis tehakse kahjuks sigadusi ühtemoodi. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsin, milliseid muudatusi – on see siis seadustes või menetluse protsessis – teie peate vajalikuks ja kas on tööülesandeid ka sellele saalile. Mida ma mõtlen, on näiteks see, et kannatanu ei saa kriminaalmenetluses ise taotleda enda kaitseks ajutist lähenemiskeeldu. Tsiviilasjades saab, kriminaalmenetluses ei saa. Tsiviilmenetluses jääb suur osa neist lähenemiskeeldudest rahuldamata, pooled jäävad isegi vist läbi vaatamata. Samuti ei ole lähisuhtevägivald perekonnaasjades – ükskõik, kas räägitakse elatisest, hoolduskorrast või suhtlusõigusest – arvesse võetav asjaolu. Kohtul ei ole kohustust seda nüanssi arvesse võtta, samas on see otsuste tegemisel väga oluline. Tsiviilasjades ei ole ohvril õigust nõuda enda ärakuulamist vägivallatsejast eraldi. Nii et on tegelikult terve rida aspekte, mida me saaksime ehk paremaks muuta. Millised teie ettepanekud sellele saalile on?

Aitäh! Pigem me näeme ikkagi kõige kiiremat abi sellest, et menetlejate teadlikkus veel tõuseb. Seal on toimunud oluline läbimurre viimastel aastatel. Ma väga tänan kõiki inimesi politseis, prokuratuuris ja kohtutes, aga ka ühiskonnaelu tegelasi, kes on tähelepanu juhtinud pere- ja lähisuhtevägivallale ja toonud sellega tegelemise, ütleme, normaliseerinud sellega tegelemise – selle uurimise, vabandust, mitte tegelemise, ma ütlesin praegu väga valesti –, kes on normaliseerinud lähisuhtevägivalla uurimise ja selleks vajalike sammude astumise, et sellist asja ei oleks, et see oleks ennetatud ja et kurjategijad saaksid oma karistuse. 

Samas me näeme ikkagi, et osa sätete rakendamisel juba kehtivat õigust ei rakendata. Ma olen väljendanud oma muret, et näiteks seadus näeb ette kohustuse alustada kriminaalmenetlust juhul, kui on vägivallale viitavad tunnused. Aga me teame ja oleme lugenud seda ka politsei intervjuudest, et kahjuks ei alustata sageli kriminaalmenetlust. Rõhutan üle, et kriminaalmenetlust tuleb seaduse järgi alustada ja tuleb alustada ka siis, kui ohver on vastu selle alustamisele. Kriminaalmenetluse alustamine on vajalik selleks, et esiteks see muster kaardistuks ja selgitataks menetluse käigus välja kõik vajalikud asjaolud.

Nagu ma tõin ka küsimustele vastates välja, siis edasilükkamatul juhul määratavat lähenemiskeeldu määratakse, aga see on toodud seaduse seletuskirja järgi kriminaalmenetluse seadustikku just nimelt perevägivalla juhtumite puhuks ja just nimelt sellisteks olukordadeks, kui see juhtum on näiteks reede õhtul, nagu see sageli on. Ehk me näeme, et just nimelt perevägivalla juhtumite deeskaleerimiseks on see juba vist 2020. aastal – ma võin eksida selle aastaarvuga – jõustatud, aga seda ei kasutata sugugi nii palju, kui seda oleks vaja teha. 

Te tõite küsimuses ka näite selle kohta, et tsiviilasjades ei suhtuta tõsiselt vägivallajuhtumitesse. Tegelikult oleks seda faktipõhiselt keeruline väita, et ei suhtuta. Ikkagi jõuavad tsiviilasjades kohtutesse peamiselt lapsevanemad, kes vaidlevad omavahel kas lapse hooldusõiguse või lapsega suhtluskorra üle või lapse elatise üle. Kohtunikud on välja toonud seda, et kui esitatakse vägivalla argument, siis see kontrollitakse üle. 

Miks ma rõhutasin seda, et on oluline alati kriminaalmenetlust alustada, kui on mingeidki vägivallatunnuseid? Vägivallatunnused on juba siis, kui keegi teeb pöördumise, et kuulge, siin oli vägivald. Siis on tegelikult seadusest tulenev kohustus see kriminaalmenetlus algatada. Kui nüüd ei ole politsei seda kriminaalmenetlust algatanud, siis on tõepoolest kohtunikul väga keeruline öelda, et siin on seda vägivalda olnud. Seadus, veel kord, näeb ette kohustuse politseil siiski see kriminaalmenetlus algatada.

Tanel Kiik, palun! 

Aitäh! Lähisuhtevägivald on oma olemuselt, või perevägivald, niivõrd tülgastav, ja ütleme siis, ma julgen arvata, et poliitiliselt üle välja ühemõtteliselt hukkamõistetav. Aga millegipärast see tundub nagu selline, noh, ma ei taha kasutada meditsiinilist terminit, aga nagu selline vähkkasvaja, millest kuidagimoodi lahti ei saa ühiskonnas. Ehk et vaadates neidsamu näiteid, mis siin on meedias olnud, me kõik teame, et siin jäämäe veepealne tipp, eks ole. Tegelikkuses ka statistilised numbrid, mis näitavad sellist stabiliseerumist, tegelikult võib alati mitmekordistada, kuna valdav osa nendest juhtumitest ei jõua avalikkuse ette. 

Ma küsiksin ikkagi teilt kui valdkonna eest vastutavalt ministrilt nii teie kui valitsuse poliitika kohta. Olete te seadnud endale ka mingeid, ma ei tea, mõõdikuid, eesmärke, et me suudame seda vähendada 50%, ma ei tea, kaotada ei suuda? Aga tõesti, et see oleks valitsuse fookuses ja et need sammud oleksid reaalselt nagu mõõdetavad, kKui me näiteks kahe-kolme aasta pärast siin arupärimise esitame, siis saame nentida, et statistika näitab, et need numbrid on läinud paremaks ja Eesti inimeste turvatunne kodus, kus peaks olema kõige turvalisem, on tõusnud. 

Aitäh! Kui me seda statistikat vaatame, siis need numbrid on läinud paremaks. Aga nii nagu ma ka enne vastates ütlesin ja nagu te ise ka oma küsimuses välja tõite, see ei pruugi näidata seda, et olukord on tegelikult läinud paremaks. Süüdimõistetute arv lähisuhtevägivalla kuritegudes 2020. aastal oli 543 inimest, 2025. aastal 254 inimest ehk veidi rohkem kui poole vähem. Nii et keeruline on nagu hinnata seda, et statistiline mõõdik näitaks antud juhul siis olukorra paranemist. Paar aastat tagasi tõi – ma ei mäleta, kes, vabandust –, tõi keegi näite, et maailma kõige väiksema perevägivallaga riik on Venemaa, seal peaaegu keegi ei teata mitte midagi. Me saame ju ise aru sellest, et see päriselt niimoodi ei ole. Eesti on jõudnud ikkagi lähisuhtevägivallast teatamise osakaalult Euroopa Liidu tippriikide hulka. Mina ütleksin, et see on jälle teistpidi nagu positiivne, et inimesed julgevad teatada, julgevad abi otsida ja seda abi ka pakutakse. Seal on päris põhjalikud mehhanismid välja töötatud, kuidas ikkagi abistada. Vaatamata sellele, et need mehhanismid on välja töötatud, on ikkagi selliseid korduvjuhtumeid, millest ka kogu see arupärimine ju tõusetus. Ja on ka endiselt lähenemiskeeldude rikkumist, aga ka see lähenemiskeeldude rikkumine on vähenenud. 2020. aastal rikuti 44 lähenemiskeeldu ja 2024. aastal üksnes 19, kuigi ka igal 19 juhul on siis keegi kannatanud ikkagi selle all.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt aitäh selle hea vastuse eest härra Poolametsale, kes muretses transmeeste ja nende turvalisuse pärast ja muude probleemide pärast. See on hea näide, et EKRE-l on ka arenguruumi ja nad on võimelised õigele teele liikuma. 

Aga mul on teile selle arupärimisega seonduvalt üks küsimus. Me oleme nüüd rääkinud nendest korduvatest peksmisjuhtumitest. Äkki te saate öelda, kuidas need suhtarvud või protsendid on ühe aasta jooksul? Või ütleme nii, et kui mitmendat korda peksab, siis kui paljud neist on saanud tingimisi karistuse ja paljud reaalselt? Ühesõnaga, ütleks nii, et kui paljud on saanud karistuse ja pidanud seda karistust kandma hakkama, ja kui paljudele on öeldud, et parandage ennast ja saate rahulikult edasi toimetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt pean nimetama seda, et tingimisi karistusi ei ole, et võite rahulikult edasi elada. Päris kindlasti tingimisi karistuse mõte on see, et süüdimõistetud inimene parandaks oma käitumist ja rohkem enam sellist tegu korda ei paneks. Selleks, et tagada see paranemine ja õigesti käituma hakkamine, ongi meil väga mõistlik süsteem, kus on võimalik enne kohtut juba teha riskihinnang kohtueelse ettekandega, leida üles konkreetsed asjad, mida selle inimese puhul on vaja arvesse võtta ja mida ta peab oma käitumises muutma. Kohus oma määrusega näeb ette vajalikud piirangud. Jah, sul on tingimisi karistus, aga näiteks sa ei tohi tarvitada alkoholi või narkootikume. Juhul, kui sa tarvitad alkoholi või narkootikume, siis sa lähed päriselt vangi. Kui me näeme, et sa oled näiteks purjuspäi suure osa asju korda saatnud, siis see on riskitegur. Seda ka praktikas muidugi kasutatakse. 

Lähisuhtevägivalla kuriteos enamikel juhtudel, tõsi, see enamik on veidi üle poole, 54%-l juhtudest määratakse reaalne vanglakaristus. 54%-le süüdimõistetutele määratakse ikkagi reaalselt see, et ta peab vanglasse minema. Ja veidi alla poole on tingimisi karistus. 

Nüüd, nende puhul, kellele on määratud tingimisi karistus, meil on viimased andmed olemas 2022. aasta kohta, kuna tingimisi karistuse puhul vaadatakse, kas süüdimõistmisele järgnenud kahe aasta jooksul järgnes mingisugune uus kuritegu, milles inimene ka süüdi mõisteti. Ehk see võtab natukene aega, kuni see süüdimõistev otsus ka tuli. Ja seal me näeme seda, et lähisuhtevägivalla kuriteo eest tingimisi süüdimõistetutele kahe aasta jooksul mõisteti uues vägivallakuriteos süüdimõistev otsus 11%-le ehk piltlikult igale kümnendale. Aga seal sees ei ole ainult lähisuhtevägivald, vaid on ka muu vägivald. 

Ja kui me vaatame kõiki kuriteoliike ehk lisaks vägivallakuritegudele ka näiteks vargused või sellised asjad, siis on 16% ehk ligi kaks inimest kaheksast mõisteti järgmise kahe aasta jooksul süüdi. Kuigi ta oli tingimisi vangistuses, talle oli antud võimalus oma elu parandada, oma käitumist parandada, siis kaks inimest kümnest ikkagi uue kuriteo toime panid.

Me pakuksime välja, et kuigi kohus teeb oma otsuseid täiesti sõltumatult, aga kui me vaatame seda, kui palju seda reaalset lähenemiskeeldu ja elektroonilist järelevalvet ikkagi rakendatakse, siis lähisuhtevägivalla puhul üsna harva. Nagu ma olen korduvalt öelnud, kohtureformi üks eesmärke on saavutada ka suurem spetsialiseerumine. Kohtud on otsustanud juba ka oma arengukavas, et suurem spetsialiseerumine oleks vajalik. Lähisuhtevägivallale spetsialiseerunud kohtunikud on üleeuroopaline arusaam, et see peaks niimoodi olema. Tõepoolest, lähenemiskeelud ja ka jalavõru võivad teatud juhtudel olla täiesti põhjendatud. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andre Hanimäe, kes tõenäoliselt kõneleb ka arupärijate nimel eesõigusega.

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Tõepoolest, ma arupärijate poolt tänan ministrit. Ma arvan, et igati vajalik arutelu. Muide, just enne, hetk tagasi vaatasin, sotsiaalmeedias oli üks lähisuhtevägivalla arutelu, kus inimene küsis, et naabrile tuli politsei lähisuhtevägivalla kaebuse peale ja politsei läks sama targalt ära, öeldes, et magage kaineks ja vaatame homme edasi, kas keegi avalduse esitab või mitte. Loomulikult jäi inimestele, väga paljudele, arusaamatuks, et lähisuhtevägivalla olukord oli, aga öeldi, et magage kaineks, ja justkui midagi teha ei saagi. Tegelikult saab küll. Nagu me ka siin arutelus rääkisime, tegelikult on meil seaduses väga palju erinevaid võimalusi. 

Aga võib-olla see, miks me oleme täna selle arupärimise justiitsministrile esitanud, ongi ju see, millest ka minister natukene põgusalt ütles: see praktika ei pruugi alati olla selline, mida me tegelikult seadusandjatena tahaksime näha. Loomulikult me tahame anda kohtule ja rakendajatele võimalikult palju vabadust, sest neid teemasid on tõesti väga palju erinevaid. Selle teema komplekssust, eriti lähisuhtevägivalla puhul, me tõepoolest näeme väga tihti. Ma olen nõus, et sellist ühe malakaga löömist ei saa olla. Teiselt poolt, aga kui me näeme, et see praktika tegelikult ei tule meie soovidega kaasa, siis ongi see koht, kus seadusandja peab seda seadusega muutma, midagi teha ei ole. 

Ja tõepoolest, miks me seda tegema peaksime?Sellepärast et lähisuhtevägivald ei ole ju üksikute perede probleem, see ei ole kellegi eraasi, see ei jää nelja seina vahele, vaid see on ühiskondlik probleem. See puudutab meie kõigi õiglustunnet, turvalisust ja usaldust riigi vastu. Nii et kui me räägime lähisuhtevägivallast, siis me ei räägi millestki abstraktsest, me räägime ikkagi inimestest, kes elavad hirmus, me räägime lastest, kelle jaoks kodu ei ole turvaline koht, me räägime naabritest, kes kuulevad või isegi teavad, aga võib-olla ei helistagi politseisse sellepärast, et nad arvavad, et mitte midagi ei muutu sellest, vägivallatseja on varsti tagasi, ja sageli paraku ongi. Aga loomulikult ei ole see pidev ja sellega tuleb tegeleda. 

See nõiaring ongi see, millest me täna soovisime rääkida. Kui ikkagi sajad inimesed on nende vägivallatsejate seas need, kes panevad toime vägivalda korduvalt, mustrina, ja me näeme teiselt poolt praktikas, et nendele korduvrikkumistele ei vastata piisava rangusega, kas on tingimisi karistused või needsamad kokkuleppemenetlused, mis formaalselt on muidugi igati korrektne, aga ei pruugi olla piisavalt jõulised, vaid on hambutud, siis ongi tulemus, et ohver ei tunne ennast kaitstuna, naaber ei sekkugi ja ühiskond kaotab ka usu, et riik suudab nõrgemat kaitsta. Nii et kui riik ei reageeri, siis hakkavad inimesed otsima teisi viise: vaikimist, eemaldumist, omakohut ja nii edasi. Ma usun, et me oleme kõik saalis seda meelt, et see ei ole õige tee Eestile. 

Nüüd, rääkides korduvrikkujatest, siis minu arust on seal lihtne loogika. Kui riik ja kodanik on omavahel teinud kokkuleppe, siis seda kokkulepet tuleb täita. Kui riik pakub sulle võimaluse, tingimisi karistuse või mingisuguseid alternatiivseid meetmeid, raviprogramm, ja inimesed ei kasuta seda, korduvalt kuritarvitavad seda usaldust, siis see näitab, et seda kokkulepet ei täideta ega austata. Ja siis tuleb, ma arvan, riigil olla päris karm. Ei saa peituda selle taha, et vanglas hoidmine on kallis või midagi muud. See on kallis küll, aga hind uutele ohvritele, traumadele ja katkistele eludele on kahtlemata palju suurem. 

Me täna rääkisime õiguskomisjonis ka narkosõltuvusest ja sellest, milliseid mõtteid on seal karistuste kohta. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, otse loomulikult. Kolm minutit lisaks, palun!

Me tõdesime, et ravi peab olema eelistatud vangistusele. See on igati õige ja tõenduspärane lähenemine. Aga teisalt peame küsima ka seda, kas ravi on alati kättesaadav tegelikult. Kas ravi saab jääda vabatahtlikuks olukorras, kus inimene rikub seadust korduvalt? Kas ühiskonna sõnum saab piirduda soovitusega, kui senised soovitused pole toiminud? Ja mingist hetkest alates ei ole see ju tegelikult enam üksikisiku vabaduse küsimus, vaid avaliku huvi ja turvalisuse küsimus. See ongi see koht, kus riik peab ütlema selgelt, et nüüd ei ole see enam sinu valik, nüüd on see kohustus. Nagu ma ka narkootikumide teema kohta ütlesin, minu hinnangul tuleb ka sundravile saatmise küsimus siin Riigikogus laiemalt avada ja olla natukene siiski karmim. Ka lähisuhtevägivalla puhul kehtib ju tegelikult seesama loogika, et kui inimene teist, kolmandat, neljandat korda ei mõista oma käitumise tagajärgi, siis ei saa see enam olla tema valik, kas ta tegeleb endaga või mitte. Ja siis peabki olema riigi sund, sundravi, kohustuslikud programmid, vajadusel reaalkaristus, kui ta neid ei täida. 

Kui me tahame, et inimesed usaldaksid riiki, siis peame näitama, et riik on selgrooga, et korduvad rikkumised ei ole ebaõnn, vaid teadlik valik, millel on tagajärjed. Mul on hea meel, et minister ütles, et nad tegelevad erinevate küsimustega, neil on töörühmad. Seda on hea kuulda, aga kindlasti hoiame me silma peal sellel, et kui see praktika ikkagi ei ole ohvrite jaoks õiglane ega ka ühiskonna jaoks tervikuna mõistetav, siis tuleb teha ka seadusandlikud muudatused ja need asjad väga konkreetselt mustvalgelt kirja panna: millised on karistused korduvalt rikkujatele ja millised on ka need, ma ütleksin, sundravi võimalused, juhul kui inimesed tõepoolest vajavad riigipoolset abi, et vägivallamustrist eemalduda. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki osapooli asjaliku ja sisuka arutelu eest! Oleme sellega kolmanda päevakorrapunkti menetlemise samuti lõpetanud.

Jäänud on veel üksnes vaba mikrofon. Peale haamrilööki on võimalus registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Stig Rästa, palun! Nüüd alles algab, ma saan aru.  

Ma hakkan promoma või? Austatud Riigikogu liikmed! Hea juhataja! Tehisaru ei ole tulevik, see on olevik. Me kasutame tehisaru iga päev sageli, seda juba ise märkamata, tööl, telefonides, meedias, hariduses ja loomulikult ka loomevaldkondades. 

Muusikas on tehisaru mõju eriti selgelt näha. Raadios kõlavad tehisaru poolt lauldud laulud, kuid inimene on andnud oma loova sisendi. Samuti näeme igapäevaselt televiisoris juba tehisaru toel toodetud reklaame, saatemuusikat, aga kindlasti ka filme, mille stsenaariumides on kasutatud tehisaru abi. Kunagi tähendas ühe laulu sünd stuudiot, produtsenti, helirežissööri ja pikki töötunde. Täna saab üks inimene kodus luua muusikaorkestratsiooni ja isegi visuaali, kasutades tehisaru. Kuid üks asi ei ole muutunud: otsus, milline on heli, milline on sõnum ja milline tunne jõuab kuulajani, sest see sünnib endiselt inimese peas. 

Sama kehtib ka muudes valdkondades. Ajakirjanduses võib tehisaru aidata teksti vormistada või dokumenti analüüsida, kuid otsus, mis on oluline, mis on eetiline ja mis on avalikkuse huvides, on ja peab jääma inimesele. Tehisaru on tööriist, nii nagu muusik kasutab noodikirja. Orkester võib mängida teost peast, aga oluliselt kiiremini jõuab orkester oodatud tulemuseni, kui noot on ees. Sama on tehisaruga. Me jõuame oluliselt kiiremini tulemuseni, kui me kasutame tehisaru, aga kasutame seda vastutustundlikult. 

Me ei tohi Eestis käsitleda tehisaru kui otsustajat. Me ei tohi anda masinale moraalset vastutust ega ühiskondlikku rolli, mida ta kanda ei suuda. Küll aga peame looma selged reeglid, kuidas tehisaru kasutataks abivahendina, nii et loovus ja inimlikkus oleks kaitstud ja see oleks selgelt määratletud. Tehisaru võib aidata väikeriigil olla nutikas, konkurentsivõimeline ja kiire, aga ainult siis, kui inimene jääb rooli. Tehisaru võib olla väga hea tööriist. Seda, kas tehisaru tööriistana on meie sõber või vaenlane, saame me ise kontrollida. Meie ülesanne on tagada, et Eestis jääb otsus alati inimese kätte. Elagu inimesed, elagu muusika! Aitäh!

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tänasel korruptsioonivastase erikomisjoni istungil käsitlesime Rail Balticut ja meil istungil osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes kinnitas, et aastaks 2030 Rail Baltic valmis ei saa. Lätis on tänase seisuga ehitatud null kilomeetrit – null kilomeetrit – ja Eesti suunal tänaseni pole kinnitatud projektigi, pole välja kuulutatud hankeid. Lätil on ka rahastuse puudujääk 4,4 miljardit. Probleem on ka selles, et Läti teeb praegu rohkem otsuseid lõuna poole ehk siis Leedu suunas ja seal hakatakse sealset raudteed ehitama jupikaupa, aga hetkel mitte midagi ei toimu nii-öelda meie suunas, Eesti suunas. Tegelikult meie jaoks on see ka üks suurimaid riske, kui meie ehitame oma osa valmis, aga Läti teeb siis endale ainult selle lõunapoolse osa valmis, jõudmata meieni. 

Ja nüüd, just hetk tagasi ilmus Euroopa Kontrollikoda raport, mille kohaselt läheb Rail Balticu ehitamine maksma kokku 24 miljardit eurot kolme riigi peale. Ja võrdluseks: see prognoos oli alles mõned aastad tagasi 5,8 miljardit. Kujutage ette, kui suur vahe, 5,8 miljardi asemel on nüüd tegelik maksumus 24 miljardit – neljakordne kasv.  Eesti veel samal ajal tellib 100 miljoni euro eest ronge ja need on kasutatavad ainult riigisiseselt ehk siis tegemist pole tegelikult nende kiirete nii-öelda Rail Balticu rongidega. Nende jaoks tuleb veel eraldi hange. Ja lisaks, iga-aastane raudtee pidamise kulu hakkab olema kuskil 50 miljonit eurot, millest siis Eesti peab katma 20 miljonit eurot.  

Kusjuures täna esmakordselt, istungit saab  tagantjärele vaadata, oli tunda nii Kliimaministeeriumi, aga ka Rail Balticu AS-i esindajatelt mingil määral tonaalsuse muutmist, kus nad tunnistasid, et tegelikult ka meil on raskused lõunapoolse osa nii projekteerimise, aga ka ehitamisega, ja et tegelikult see ajaaken on … 

Eestis on tegelikkuses ka tänase seisuga meil on null kilomeetrit kasutusvalmis. Ehk siis see jutt, et meil käib siin töö 105 kilomeetri ulatuses – praegu on null kilomeetrit kasutusvalmis.  

Ja lisaks on Eestil jätkuvalt vaja 1,7 miljardit eurot. 1,2 miljardit loodetakse nüüd saada Euroopa Liidu rahastusest. Aga seejuures pange tähele, me räägime rahastusest, mis puudutab 2028–2034 Euroopa Liidu eelarvet. Ehk nüüd see jutt, et kui 2030 peaks raudtee valmis saama, arvestades seda ajaakent, kuidas siis on mõeldud, et selle rahastusega see valmis saab. Seda raha saab heal juhul hakata kasutama 2029–2030. Ja ülejäänud 500 miljonit peab nüüd Eesti riik ise leidma Eesti enda eelarvest. Ja Riigikontroll, pange tähele, oma viimases aruandes on ka välja toonud, et nende hinnangul Rail Balticu kasutuselevõtt on ebatõenäoline aastal 2031. 

Ma korra tuletan meelde, et meil on jätkuvalt sõlmitud leping, Eesti riigis, Riigikogus on ka ratifitseeritud leping, kus on kirjas, et Rail Balticut saab kasutada aastal 2026. Ehk siis praegu, tegelikult praegu oleks pidanud juba raudtee olema valmis ja me oleksime pidanud sõitma.  

Ehk siis tegelikult valitsus peaks olema julge ja rääkima nende asjade tegelikust seisust. Ehk siis see jutt, mis on tulnud transpordiministrilt ja mis on tulnud peaministrilt, aga nüüd ka teistelt Balti riikide peaministritelt just hiljuti, siin detsembris kohtumisel, et Rail Balticu ehitus läheb plaanipäraselt, et kõik me hakkame juba sellega sõitma aastal 2030–2031 – no tegelikult see läheb vastuollu faktidega. Ja see on valetamine maksumaksjatele. Tuleb mitte uskuda seda loosunglikku juttu, tuleb vaadata otsa faktidele. Tegelikult me peame siin ka nõudma seda ausat dialoogi, peame nõudma faktipõhiseid vastuseid peaministrilt ja transpordiministrilt, aga muidugi peame ka juba tajuma ja aru saama ka sellest, et 2030–2031 ei ole reaalne tähtaeg Rail Balticu jaoks. Aitäh! 

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Viimasel ajal on päris palju räägitud regionaalpoliitikast ja sellest, et igal pool Eestis peab olema võimalik elada, olgu see ükskõik milline maakond, olgu see ükskõik milline alevik või küla. See tähendab riigiasutuste kohalolekut, et seal oleks kõik teenused tagatud, läbi selle töökohad, mida riik on sinna loonud, ja võimalus ka suuri, suuremaid maakondi nendest piirkondades teenindada ka kohapealsete kontorite kaudu. 

Ühtlasi tähendab regionaalpoliitika haridusvõrku, seda kõike, mida teeb kohalik omavalitsus oma tasandil põhikooliga, ka mõningate gümnaasiumidega, aga võib-olla veel olulisem on see, mida tehakse kutsekoolide ja ülikoolide kolledžitega. Samuti, et tervishoid oleks igal pool Eestis kättesaadav vähemalt maakonnakeskuste tasandil, lisaks perearstikeskused, Päästeameti, politsei kohalolek ja laiemalt võttes ka kõik toetused, mida me regionaalpoliitika jaoks üle Eesti rakendame ja kuidas need mõju avaldavad. 

Murekohaks on ka see, et üha vähemaks jääb otsustajaid, kes siin Riigikogu saalis võib-olla iganädalaselt lähevad kusagile Eestimaa kaugesse piirkonda, tunnetavad seda muret, mida kohapealsed inimesed nendele räägivad, tunnetavad seda, mida nad igapäevaselt ise seal kohapeal elades läbi peavad kogema, mismoodi erinevaid väljakutseid ületama. 

Mida võiks aga teha, on see, et on juba nähtud ette mitmeid maksumuudatusi, mis tähendab tulumaksu teatud ümberjaotumist just selle arvelt, et need piirkonnad, kus Eestis on rohkem tööealisi inimesi, toetaksid ka teisi piirkondi, samuti võimalik tasandusfondi suurendamine. Lahendusi on ühte- ja teistmoodi. 

Aga põhjus, miks ma siia kõnelema tulin, on tegelikult see, et antud hetkel on Eestis tõstatatud teema, mis puudutab meie ühistransporti. On kurb lugeda, et üks minister, kes vastutab tegelikult regionaalse arengu eest, on üheselt ja selgelt öelnud, et kaalutakse lastele ja eakatele piletihinna kehtestamist. Ükskõik, kuidas see arutelu lõpplahenduse saab, on tegelikult kahju juba tehtud ja see kindlustunne, mis erinevates kaugemates piirkondades on võib-olla mingil määral juba olnud, on saanud tugeva mõra sisse. 

Ma peatun ka sellel, miks on oluline ühistransport, võib-olla me ei saa sellest muidu aru. Lapsed kasutavad tegelikult huviringides käimiseks väga palju ühistransporti, kuna koolitransport on korraldatud kohaliku omavalitsuse poolt. Eakad tahaksid käia näiteks maakonnakeskustes erinevaid teenuseid saamas ja kogu see temaatika, mis on seotud eakate sotsiaalse suhtlusega, sotsiaalse läbikäimisega, ka see saaks väga tugeva löögi. Lisaks me peame tagama ka selle, et kõik väikesed külad ja alevikud ei peaks tundma, et nad on kuidagi Eestist ära lõigatud. Tegelikult läbi ühistranspordi on seda kõige lihtsam teha ja nende läbi sõnumite, mis me ühistranspordi osas anname, on seda kõige lihtsam teha. Sest me peame andma endale aru, et kõiki teenuseid me igasse alevikku, igasse endisesse vallakeskusesse viia ei suuda. Kui me suudame need tagada tulevikus Eesti maakonnakeskustes, on väga hästi ja selle nimel peab tööd tegema, selle nimel peab vaeva nägema. 

Aga kuidas inimesed jõuaksid igast piirkonnast maakonnakeskustesse, siin peab mängu tulema ühistransport ja just selline ühistransport, mis arvestaks ka nendega, kellel ei ole võimalik piletiraha maksta. Ja lisaks sellele, et need bussid sõidaksid piisavalt sagedasti, piisava arvu päevi nädalas, et ei juhtuks see, et maakonnakeskusse saad, aga sealt ära ei saa, või mingitel päevadel sinna saad, aga mingitel päevadel jälle ei saa. 

Ehk ühistransport on tegelikult regionaalpoliitikas a ja o. Tahame või ei taha, sellele tuleb rohkem rõhku panna. Ja kui me tahame, et elu Eestis oleks igal pool, siis selleks on vaja meil head ühistransporti, mis nõuab täiendavaid vahendeid. Aitäh!

Aitäh teile! Aleksei Jevgrafov, palun!

Hea Eesti rahvas! Ma soovin teile rääkida Narva linna tõsisest kriisist, soojuse hinna järsust kasvust. Praegu kehtib Narvas soojuse piirhind 105 eurot ja 4 senti megavatt-tunni eest. Võrreldes eelmise aasta piirhinnaga on uus piirhind küll 15,6% madalam, kuid vaatamata sellele jääb hind endiselt väga kõrgeks. Narva soojuse hind sõltub otseselt soojusenergia tootmise allikatest: kas kasutatakse maagaasi või põlevkivi ja biomassi segu. Praktikas jõuab soojus Narva kodudesse enamasti kallimast gaasil töötavast katlamajast. 

Alates 5. jaanuarist alustas tööd Balti Elektrijaama 11. koostootmisplokk, mis toodab nii elektrit kui ka soojust. See annab võimaluse alandada kaugkütte hinda ligi 30%, mis viiks Narvas soojuse hinna enam-vähem Eesti keskmisele tasemele. Siin on üks suur aga. 11. plokk töötab ainult siis, kui tal on võimalus osaleda elektriturul või võimsusreservi turul. Kui selline võimalus puudub, toodetakse soojust taas kallimas gaasil töötavas katlamajast. 

Te võite mulje vastu väita: "Aleksei, hind ju langeb, milles probleem?" Pealegi pole Narva hind kõige kõrgem Eestis. Tõepoolest, Eesti kõrgeimad kaugküttehinnad on täna Kostiveres, Iisakul ja Kukrusel. Aga siin on vaja arvestada ajaloolist konteksti. Balti Elektrijaam rajati Nõukogude ajal kombineeritud elektri- ja soojusjaamana, mille üheks keskseks eesmärgiks oli Narva linna kaupluste varustamine. Narva elamurajoonid, tööstus- ja sotsiaalhooned said aastakümneid odavat ja stabiilset soojust. Linn on pikalt elanud eeldusel, et jaam töötab ning soojus on kättesaadav ja taskukohane. 

Tõenäoliselt Narva soojuse hinna probleemid on otseselt seotud Balti Elektrijaama rolli muutumisega. Ei ole õiglane kanda kogu hinnatõusu Narva elanike õlgadele, sest see infrastruktuur loodi riikliku otsusena ning linnal ei olnud võimalust valida alternatiivseid soojusallikaid. Faktid hinnatõusust räägivad enda eest. Narva soojuse hind viimaste aastate jooksul on kasvanud ligikaudu kolm korda. 

Lugupeetud valitsus! Kallinenud soojus mõjutab Narva elanike ebaproportsionaalselt rohkem kui Eesti keskmist elanikku. Narva keskmine brutopalk on umbes veerandi võrra madalam kui Eesti keskmine, samal ajal aga elutähtsad kulud, sealhulgas kaugküte ja elekter, on kas samal tasemel või Narvas isegi kõrgemad. See tähendab, et hinnatõusude mõju Narva elanikele on ebaõiglaselt suur. On täiesti absurdne ja kahetsusväärne olukord, kus Narva inimesed saavad arveid, millel on soojuse hind 3,6 –3,8 eurot ruutmeetri kohta. 

Valitsus peab sellele reageerima ja kiiremas korras välja töötama riiklikud meetmed, mis aitavad Narva inimestel toime tuua. Näiteks oleksid kasuks oleksid sihitud toetused enam puudust kannatavatele gruppidele, pensionäridele, töötutele ja paljulapselistele peredele, samuti riigi kui Eesti Energia omaniku selged suunised, et riigiettevõtte põhieesmärk ei oleks maksimaalne kasum ja dividendide teenimine, vaid sotsiaalmajandusliku stabiilsuse tagamine, sealhulgas taskukohase soojuse hinna pakkumine Narva linnale. Aitäh!

Aitäh teile! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaalminister Karmen Joller on väga järjekindlalt ja sirgeselgselt valeinfole vastu astunud ja teen sama. Meil on kummaline olukord, kus 19. novembril, vastates Riigikogus umbusaldusavaldusele, väitis minister – ma tsiteerin –, et Tanel Kiik tõi Tervisekassale raha juurde pensionäride eest, ja ühtlasi küsis minister, kas pensionärid on saanud sellest kuidagi kasu. Tanel Kiik lükkas selle väite siinsamas puldist ümber, et lisaraha otsustati tõepoolest Jevgeni Ossinovski ajal. Sama eksitav väide kordus hiljem kohtumisel sotsiaaldemokraatide fraktsiooniga ning ka seal fraktsioonis see viga parandati. Seetõttu oli ausalt öeldes kummaline, et sama juba kahel korral parandatud eksimus ilmus ministri eelmise nädala intervjuus. Tegelikult ei ole tegemist pisiveaga. 

Seetõttu lubage mul tagasi vaadata, kuidas Eestis tervishoidu rahastatakse ja mis on olnud need neli olulist otsust, mis praegu selle rohkem kui 2,5-miljardilise eelarve on kokku pannud. 

Kõigepealt, kõige tähtsam otsus tehti Marju Lauristini ajal, kui otsustati, et 13% sotsiaalmaksust suunatakse tervishoiule. See oli väga tähtis valik. Ta tagas stabiilse, iga-aastasest poliitilisest eelarveprotsessist sõltumatu rahastuse tervishoiule. See on jäänud paika siiamaani ja teeninud meid aastakümneid.

Üle 20 aasta tagasi Jaak Aabi ajal tõsteti sotsiaalmaksu miinimumkohustus omal ajal vähem kui poolelt alampalgalt alampalgale. See tõstis oluliselt Tervisekassa tulubaasi ja võimaldas ka pärast Euroopa Liiduga liitumist, kui tervishoiutöötajad hakkasid välja rändama, tervishoiutöötajate palka tõsta, vähendas ka nii-öelda mustalt palga maksmise motivatsiooni ja tõstis motivatsiooni ametlikult palka maksta. 

Seejärel tehti 2017. aastal Jevgeni Ossinovski eestvedamisel järgmine suur muudatus: mittetöötavate pensionäride eest hakati maksma Tervisekassasse sotsiaalmaksu. Oluline on täpsustada ka seda, et tegemist on üldistest maksutuludest tehtava eelarve siirdega Tervisekassale. Kuna, tõepoolest, vanemaealised saavad tõesti osa terviseteenustest ja ravimitest, siis siirde aluseks oli otsus, et riik hakkab Tervisekassasse sotsiaalmaksu, seda 13%, maksma mittetöötavate pensionäride eest. Mõte oli taas tugevdada tulubaasi, muuta rahastussüsteem õiglasemaks, et need ravikindlustatud isikud, kes saavad teenuseid, ühtlasi ka panustavad või panustab nende eest riik. 

Samas on oluline meeles pidada veel kahte aspekti. Vaatamata sellele, et selline siirdevalem põhines mittetöötavatel pensionäridel, tegemist ei olnud rahaga, mille eest osutatakse teenuseid ainult mittetöötavatele pensionäridele. See oli ainult arvestuse alus. Raha kasutatakse ikkagi nende inimeste jaoks, kellel seda tervislikel põhjustel vaja on, ja tõepoolest, paljud neist on vanemaealised. 

Teiseks, Jevgeni Ossinovski ajal koos lisarahaga lisandusid Tervisekassale ka uued ülesanded, näiteks kohustus rahastada kiirabi. See kohustus on praeguseks absoluutsummas kahekordistunud. Nii et oluliselt on kasvanud ka nende ülesannete ring, mida Tervisekassa täidab, ja see on omakorda panustanud puudujäägi tekkesse. 

Viimaseks, Tanel Kiige ajal, kui meil oli COVID-kriis, otsustati neljaks aastaks teha ajutine eelarve siire Tervisekassale, et hoida süsteem erakorralistes oludes toimimas. Sellest rahast, kuna COVID ei tabanud nii rängalt, kui kartsime, kujuneski reserv, millest saab katta tänast Tervisekassa puudujääki. See oli kriisimeede, see ei olnud püsirahastuslahendus. 

Aga kui nüüd keegi selle info valguses soovib väita, et kogu raha, mis Tervisekassas kasutada on, on sinna viidud sotsiaaldemokraatide otsustega, siis seda ma küll ümber lükkama ei hakka. See tõesti on nii. Ka praegune minister saab oma tööd teha puhtalt seetõttu, et sotsiaaldemokraadid on minevikus teinud vastutustundlikud otsused, et oleks võimalik kaasaegset tervishoiuteenust Eesti inimestele pakkuda. 

Palun kolm lisaminutit. 

Selles formaadis, hea Riina, kahjuks ei ole seda ette nähtud ja ei ole võimalust ka kaks korda tulla.

Oi, siis ma viimased sekundid kasutan ära.

Ühe minuti lubame.

Ja nüüd viimaseks: kahtlemata raha ei lahenda kõiki probleeme. Ma kinnitan, et ma ei ole kuulnud ühtegi eksperti – ei sotsiaaldemokraati ega mittesotsiaaldemokraati – väitmas, et praegusesse süsteemi tuleb raha juurde kallata. Kahtlemata tuleb lisaraha kasutada hoovaks muutusi ellu kutsuda, motiveerida paremaid tervisetulemusi, kõrgemat kvaliteeti ja väärtuspõhist teenuse osutamist. 

Samas on lisaraha vältimatu seal, kus ravivajadus on objektiivselt kasvanud ja seni katmata, näiteks palliatiivravi, vaimse tervise teenused. Vähi esmasjuhtude arv kasvab ja ravi vajatakse pikema perioodi jooksul ja ravivõimalused on laienenud. Lisaraha on seal hädavajalik. Kui me neid fakte eirame, siis see ei aita meid kuidagi lahendusele lähemale. Nii et ei saa vastandada raha lisamist tervishoidu ja süsteemi muutmist. Mõlemat on vaja. Senised rahastusotsused ei ole olnud kuidagi priiskamine, vaid eeltingimus selleks, et süsteem üldse püsiks ja oleks võimalik ümberkorraldusi teha. 

Nii et praegu tekib avalikkuses eksitav narratiiv, justkui tervishoius oleks kriis liigse raha tõttu. Tegelikult on pikaajaline alarahastus ja kasvav ravivajadus viinud meid kohta, kus on vaja nüüd järgmist, seda viiendat otsust tervishoiu rahastamise kohta.

Aitäh!

Soovin jõudu sotsiaalministrile! Aitäh!

Vaatan, et Lauri ei ole veel seda võimalust kasutanud. Võib-olla Lauri jätkab selle koha pealt, kus sa pooleli jäid. (Hääl saalist.) Aga vahepeal on Anti Allas. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid, kes siia saali on jäänud! Kasutan seda vaba mikrofoni formaati, et püüda vastata küsimusele, kuidas siis regionaal- ja põllumajandusminister härra Terras jõudis Võrumaa inimeste solvamiseni, küsides, et miks peavad tallinlased kinni maksma Võrumaal tühjalt sõitvad bussid. 

Tegemist on absoluutselt valeväitega. Esiteks ei ole need bussid tühjad ja teiseks ma ei tea, kust pärinevad ministri väited, et just tallinlased peavad need kinni maksma, sest ka Võrumaa inimesed on maksumaksjad. Tõesti, väga huvitav oleks tema enda suust või ka kirjaliku vastusena kuulda, kus on selline huvitav arvutus olemas, kust on näha, milliseid kulusid maksavad millised maksumaksjad. 

Samas me ju väga hästi teame, et ainuke omavalitsus Eestis, kes on suuteline ühistranspordi täielikult kinni maksma, on Tallinna linn. Ehk siis tegelikult on selles valdkonnas Tallinnale antud sellised võimalused, et tal lihtsalt seda raha jätkub, ja ülejäänud Eesti on tunduvalt vaesemas seisus. 

Aga räägin siis ka veidi põhjalikumalt, kuidas see asi toimus. Kui härra Terras läks valitsusse tutvustama ühistranspordireformi plaani, mille kõige kõlavamaks ideeks oli õpilaste ja pensionäride sõiduõiguse tasuliseks muutmine, siis seda väidet põhjendas minister asjaoluga, et muidu lihtsalt ei saa teada, kes ja kuhu kui palju sõidab, et täielik pime on see süsteem. Minister mainis ka ära, et lisaks selle teadasaamisele on vajalik ka saada lisaraha süsteemi. Loomulikult on õpilastelt ja pensionäridelt sellise maailmavaate kohaselt see kõige õigem koht, kust võtta. Ju siis nad elavad liiga hästi ja kust siis mujalt ikka. 

Nii. Tuli ka väide, et liiga kiiresti kasvavad ühistranspordikulud. Ma tean seda, olles päris pikalt olnud maaelukomisjoni liige, et ka Reformierakonna esindajad seal väga tihti ütlevad, et teate, me ikka sellest aru ei saa, kuidas see on võimalik, et ühistranspordikulud kasvavad. Ja mina ütlen alati vastu, et kuidas saavad ühistranspordikulud mitte kasvada, kui elukallidus kasvab. Kui me vaatame viimast viit aastat, siis ühistranspordikulud on jätkuvalt kasvanud vähem ehk siis ühistranspordikulud maakonna bussiliiklusena on kasvanud vähem kui elukallidus. Aga Reformierakonna inimesed küsivad, et aga äkki saaks ikka teha sellised hankelepingud, mis rohkem lükkaksid selle vastutuse siis vedajate peale. Võrumaal veel selle kohta üteldakse, et äkki leiaks ühe lolli, kes asja kinni maksaks. Aga noh, sellist lolli ei ole olemas. Eriti ettevõtjad ikkagi üritavad majandada niimoodi, et ots otsaga kokku tuleks ja kahjumit lubada endale ei saa. 

Siis tuli ka väide, et need bussid on tühjad, ja samuti see, kas on vaja ikkagi piletit selleks, et saada teada, kust ja kes kuhu sõidab. Selle osas käisin näiteks Põlvas Kagu-Eesti ühistranspordikeskuses, sealselt juhilt sain selge sõnumi: täna on neil väga hästi teada, kes kust peale tuleb ja kuhu sõidab, välja arvatud, ütleme, Võru linnas ja Põlva linnas, kus siis teatakse ainult, kes peale tuli. Tegelikult on siis ülevaade reaalselt olemas. 

Ja siis ka see väide väärib ümberlükkamist, et Võrumaal ja Põlvamaal, Kagu-Eesti ühistranspordi piirkonnas sõidavad tühjad bussid. Tegelikult see nii ei ole. 1–2% on tühjad ja needki on sellel põhjusel, et kuhugi Võrumaa kaugemasse piirkonda või Põlvamaa kaugemasse piirkonda minnakse hommikul inimeste järgi. Veel kallim oleks neid inimesi ja busse hoida seal kohapeal. 

Nii et asjad on reaalselt ja enne, kui minister tuleb siia midagi väitma, tuleks ikkagi viia kurssi sellega, kuidas süsteem tegelikkuses toimib. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, olemegi tänase istungi päevakorra ammendanud. Ka vabas mikrofonis rohkem kõnelejaid ei ole. Aitäh teile osalemast ja kena õhtut! Istung on lõppenud.