Tere päevast, head kolleegid! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Head kolleegid, mul on esmalt teile palve jääda peale kohaloleku kontrolli veel paariks minutiks saali. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Head kolleegid! Eile lõppes maine teekond meie heal kolleegil, paljude jaoks sõbral Heiki Kranichil. Heiki Kranich oli kolme Riigikogu koosseisu liige ja tema jalajälg, töötades erakonnas, töötades Riigikogus ja Vabariigi Valitsuses, oli kindlasti palju suurem, kui see keskmiselt on. Heiki oli kahtlemata väga hea huumorimeelega, ta oli väga kirglik, väga sihikindel, aga ta oli ka väga abivalmis ja väga empaatiline. Ma arvan, et meil on, head kolleegid, põhjust veel kord Heiki Kranichit tänada ja alates eilsest mälestada. Ja tehkem seda leinaseisakuga. (Leinaseisak.)

Aitäh! Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anti Poolamets, palun!

Austatud kolleegid! Annan üle arupärimise Kuuba kommunistliku režiimi toetamise kohta Eesti E-riigi Akadeemia kaudu. Arupärimine on suunatud peaministrile. Me tahaksime teada, kas valitsus on hinnanud, millised võivad olla selle projekti julgeoleku- ja inimõigusalased riskid, sealhulgas oht, et digilahendusi kasutatakse Kuuba elanikkonna tõhusamaks jälgimiseks ja represseerimiseks.

Tanel Tein, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Käesolevaga algatan hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu. (Keegi plaksutab.)

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Mina räägin natuke pikemalt kui Tanel Tein. Mul on arupärimine haridus- ja teadusministrile ning see puudutab tasuta kõrghariduse tulevikku. Tasuta kõrgharidus on aastaid olnud Eesti hariduspoliitika keskseid alustalasid ning samal ajal oluline sotsiaalne garantii, mis tagab meie noortele võrdse ligipääsu kõrgharidusele, sõltumata nende või nende vanemate majanduslikust taustast. 

Viimastel aastatel on üha enam räägitud kõrghariduse alarahastamisest riigi poolt. Eesti ülikoolid on korduvalt juhtinud valitsuse ja üldsuse tähelepanu sellele, et riigipoolne rahastus ei kata tegelikke kulusid, sealhulgas õppejõudude palga kasvu, taristuinvesteeringuid ja teadustegevuse jätkusuutlikku arendamist. 

Avalikus arutelus on hakanud kõlama mõtted võimalike muudatuste kohta Eesti kõrghariduse rahastamise mudelis, sealhulgas õppemaksude laiendamise ja uute tasuliste õppevormide kohta. Umbes aasta tagasi ütles haridusminister ise ühes debatis, et aastal 2027 läheb riigil vaja 30 miljonit eurot lisa[raha], et säilitada Eestis tasuta kõrgharidus. See tekitab nii praegustes kui ka tulevastes üliõpilastes kindlasti ebakindlust ning küsimuse, kas tasuta kõrgharidus jääb Eestis ka edaspidi püsima. 

Eeltoodud murest tulenevalt küsivad Keskerakonna fraktsiooni liikmed ministrilt järgmist. Kas saate kinnitada, et praeguse valitsuse ja Haridus- ja Teadusministeeriumi kindel seisukoht on jätkuvalt, et tasuta kõrgharidus Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides peab säilima ka tulevikus? Kas teie juhitud ministeerium näeb lähiaastatel ette muudatusi kõrghariduse rahastamise mudelis, mis võivad viia õppemaksu kehtestamise või laiendamiseni? Kas valitsus kavatseb ja ka suudab leida järgmise aasta eelarvesse 30 miljonit eurot lisa[raha], mille vajadusest te aasta tagasi rääkisite? Ja veel mõned küsimused. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni saadikutega soovime algatada eelnõu käibemaksuseaduse muutmiseks. Me oleme siin viimastel päevadel näinud, kuidas valitsusparteid tegelevad maksusoodustuste tegemisega peamiselt kitsale ringile ettevõtjatele. Meie eelnõu on väga laia mõjuga. Nimelt soovime langetada käibemaksumäära nullini järgmistel toodetel: menstruaalhügieeni tooted, mille alla kuuluvad sidemed, tampoonid, pesukaitsed; aga ka laste mähkmed ja täiskasvanute inkontinentsihügieeni tooted ja mähkmed. 

Me algatame selle eelnõu just sellel põhjusel, et neid hügieenitarbeid kasutatakse väga laialdaselt ja inimesed vajavad neid oma terviseseisundi tõttu, need ei ole mugavustooted või luksustooted. Paljudes riikides need ongi käibemaksuvabad. Kahjuks on Eestis ka selliseid inimesi, sealhulgas noori ja alaealisi, kes näiteks hügieenitarvete puudumise pärast peavad koolipäeva vahele jätma. Me soovime selle seaduseelnõu täna siin [üle anda]. Loodame, et komisjon leiab, et see eelnõu on oluline, ja me saame hakata seda juba menetlema.

Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist ja kaks seaduseelnõu. 

Nüüd, kolleegid, on ka üks ettekandja täpsustamine. Nimelt tänase kuuenda päevakorrapunkti juures, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Rene Koka, Rain Epleri ja Evelin Poolametsa algatatud Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu 747 esimene lugemine, teeb komisjoni ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. 

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 691 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Head kolleegid, katkestan hääletuse, kuna Madis Timpsonil ilmselt ei tööta pult. Andke palun mikrofon … No nii, head kolleegid, kas võime ilma saalikutsungita minna uuesti selle hääletamise protseduuri juurde? Keegi ei ole vastu. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu oli 8 ja erapooletuid 1. Eelnõu 691 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 700 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu oli 8 ja erapooletuid 1. Eelnõu 700 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini. See on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! See on kolmas kord, kui ma selle eelnõu puhul sõna võtan ja seepärast ei taha ma eriti peatuda detailidel, vaid räägin natukene üldisemalt. Miks see eelnõu, vaatamata sellele, et Aafrika seakatku puudutav osa seal on kindlasti äärmiselt vajalik, on problemaatiline? [Põhjus on] esialgse eelnõu hilisem märkamatu laiendamine täitevvõimu soovil. Algselt oli vajadus seakatku [leviku] tõttu metssigade arvukust [vähendada], aga see asendus täitevvõimu soovil kõikide taudide puhul ...

Auväärt ettekandja, ma hetkeks vabandan! Head kolleegid, austame ettekandjat! Me kõik oleme selle üle tänulikud ja uhked, et saal oleks vaikne, kui me ise puldis oleme. Kui kellelgi on tähtsamaid asju arutada, siis palun tehke seda väljaspool seda ruumi. Aitäh!

Eelnõu esialgne eesmärk oli Aafrika seakatku [levikust] tekkinud vajadus vähendada järsult metssigade arvukust, aga ühel hetkel asendus see täitevvõimu sooviga [lubada] kõikide taudide puhul, kui peetakse vajalikuks, ulukite arvukust öösihiku [abil] vähendada. Samuti taheti ootamatult hakata vähendama või reguleerima võõrliikide arvukust. Me anname täitevvõimule tööriistakasti, laiendatud töövahendi, ilma süvenemata, mida see sisuliselt tähendab, kuivõrd see on mõistlik ja mida see endaga kaasa toob. Laiendame esialgset mõistlikku sätet, aga teeme seda sellisel kujul, et me ei tea täpselt, kuidas seda sätet tulevikus kasutama hakatakse. 

Ma räägiksin natukene põhjalikumalt just võõrliikide küttimisest öösihikuga, kuna seda osa ei ole varem lahti räägitud. Väidetavalt tekkis see vajadusest hakata Hiiumaal kährikuid välja küttima. Ma jätan kõrvale küsimuse, kas see on mõistlik või ei ole, aga sellise aktsiooni läbiviimiseks ei ole vaja anda õigusi ju praktiliselt kõikide võõrliikide öösihikuga küttimiseks. Aitaks ju ainult sellest, kui me annaksime samamoodi nagu näiteks taldrikraudade puhul [loa] seda kasutada kas teaduslikul või looduskaitselisel otstarbel. Selline kasutus[õiguse] laiendamine tulevikus[, nagu me selle eelnõu kohaselt ette näeme,] on lihtsalt vale, me ei peaks seda tegema. 

Sedasama võõrliikide kaasust kaitstakse sellega, et [öeldakse]: vaadake, Soomes on nii tehtud. On küll, aga me ei pea ju ometi tegema kõike nii nagu Soome ja Rootsi või mingi muu naaber. Me võiksime ikka ise mõelda ja kaaluda, põhjalikult kaaluda, mis on vajalik ja mis on mõistlik. Muuseas, kui Soomest rääkida, siis seal on öösihiku kasutamise regulatsioon märkimisväärselt piiravam kui meil. Miks? Sellepärast, et seda ei tehtud rahmivalt, vaid põhjalikult kaaludes. Lisan veel, et kui arvestada meie inspektsiooni vähest järelevalvevõimekust koondamiste ja eelarve kärpimise tõttu, siis [võib karta, et kahju], mida sellise öösihiku kasutamisega salaküttimisel tekitatakse, võib olla päris suur. Ühel hetkel paratamatult võib aus jahimeeste vennaskond saada negatiivselt märgistatud. See on umbes sama kahetsusväärne kui hiljutised ilvese salaküttimised. 

See seaduseelnõu liigutab meid üha rohkem selles suunas, kus täitevvõim kontrollib loodust ja seal olevaid populatsioone ning nende omavahelisi suhteid. Ma tean, et Kliimaministeeriumi koridorides liigub ringi selline kummaline arusaam, et inimene peab järjest rohkem kontrollima looduslikke protsesse, sealseid populatsioone, nii nagu ta vajalikuks peab. Teate, auväärsed kolleegid, see on mingi kummaline looduse eugeenika. Me kujundame oma elukeskkonna selliseks, nagu me arvame, et meile on vajalik, ja teeme seda mastaapselt, aga järjest vähem suudame mõista seoste keerukust komplekssetes looduslikes süsteemides. 

Siin on vast paslik jällegi tsiteerida üht lõiku Ameerika metsamehe ja jahimehe, maaeetika väljatöötaja Aldo Leopoldi esseest "Mõeldes nagu mägi". "Talumees [antud juhul see, kes omab võimu – T. M.], kes puhastab oma maa huntidest, ei mõista, et ta võtab enda kanda hundi töö hoida karja piirkonnale sobivas suuruses. Ta pole õppinud mõtlema nagu mägi. Seetõttu ongi meil tolmutormid ja jõed, mis kannavad tuleviku merre."

Proovides kontrollida kontrollimatut – ma pean silmas looduslikke süsteeme –, võtame me enda peale ülesandeid, mida meil tulevikus on väga raske täita, ja see [toob] tagasilöögi. Kui me peame midagi taolist tegema, siis tuleb see väga põhjalikult läbi mõelda, mitte seda pinnapealselt teha. 

Ja lõpuks peatuksin ma kahel vastulausel, mis minu eelmisele kõnele tulid. Oli kaks väidet, mis vajavad kommenteerimist. Esimene [väide] oli, nagu vajaksid saadikud minu kõne peale rahustamist. Jääb mulje, nagu ma oleksin teid hirmutanud. Ei hirmutanud! Ma vaid seletasin looduslikes süsteemides [valitsevate] seoste keerukust, kogu seda komplekssust, mida tuleb arvesse võtta. Aga kui see tõesti tundus olevat hirmutav, siis teate, see on küll hirmutav – seoseid tuleb mõista. 

Vastusõnas oli veel üks huvitav väide, mis pani mind mõtlema. Nimelt see, et täitevvõimu juures on kompetentsed inimesed, kes teavad paremini kui meie, mis nad teevad. Seal oli selline lõik: küll aga on Keskkonnaametis olemas eksperdid, kes oskavad neid otsuseid teha erinevalt Riigikogu liikmetest, nii Keskkonnaametis kui ka Keskkonnaagentuuris on inimesed, kes kõiki neid populatsioone tunnevad, kordades paremini kui enamik meist siin saalis. Ühelt poolt on see kindlasti tõene, selle vastu ei saa vaielda. Aga teiselt poolt tekib mul küsimus, et kui täitevvõim kõiki asju nii põhjalikult teab, siis miks me siin üldse oleme. Mis on meie roll? Meie roll on olla tasakaalustaja ja otsustada, milliseid tööriistu on täitevvõimule mõtet anda ja milliseid mitte. Antud seaduse mõttes me selles koosseisus seda ülesannet väga põhjalikult läbi kaaludes ei ole teinud. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 755 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu oli 6 ja erapooletuid 0. Eelnõu 755 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini. See on Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 688 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate põhiseaduskomisjonis toimunud tegevusest esimese ja teise lugemise vahel. Esimene lugemine toimus 22. oktoobril 2025 ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Vastavalt seadusele küsis komisjon eelnõu kohta arvamust huvigruppidelt ning sai tagasisidet Eesti Linnade ja Valdade Liidult, MTÜ-lt Kuldne Liiga ja lisaks esitas arvamuse MTÜ Eesti Saarte Kogu. 

Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 1. ja 16. detsembril ning lisaks komisjoni liikmetele osalesid istungitel algataja ehk Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad. 1. detsembril tutvustasid komisjonile oma ettepanekuid ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu, MTÜ Kuldne Liiga ning MTÜ Eesti Saarte Kogu esindajad. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitas 10. detsembri kirjaga ettepanekud eelnõu muutmiseks. 

16. detsembril tegi komisjon otsused muudatusettepanekute kohta ja menetlusotsused. Komisjon otsustas esitada eelnõu kohta 25 muudatusettepanekut, nendest mitmed on esialgset teksti täpsustavad, normitehnilised või tehtud õigusselguse huvides ning parandavad eelnõu teksti [keeleliselt] või tehniliselt. On loomulikult ka sisulisi ettepanekuid, mis on eelkõige rakendamisega seotud, ning muudatusettepanekud, mis ühtlustavad KOKS-i sõnastust teiste, juba vastu võetud seaduste sõnastusega. Iga muudatusettepaneku täpsem selgitus on toodud muudatusettepanekute loetelus. Eelnõusse on sisse viidud ka normitehnilised ja keelelised täpsustused. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused. Otsustati võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 14. jaanuaril 2026. Komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 21. jaanuaril. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Ka seda soovi ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on tervelt 25. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, ka selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 11, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, sellegi on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 25, ka selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 688 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud viienda punktini. See on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma toon täna teie ette seaduseelnõu, mille eesmärk on muuta õppelaen õpilastele ja üliõpilastele kättesaadavamaks, et kõrghariduse omandamise ajal ja ka kutsehariduse omandamise ajal katta elamiskulud või õppimisega seotud kulud. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõuga parandame ligipääsu kõrgharidusõppele, paranevad osa üliõpilaste võimalused õppekulude katmisel kanda omavastutust ja paljud noored saavad tööl käimise asemel keskenduda täiskoormusega õppimisele. 

Esmalt aga põgus tagasivaade eelnõuga tehtavate muudatuste ajaloole. Kolm aastat tagasi Riigikogu valimiste kampaania ajal kohtusin üliõpilaste esindajatega, kelle üks ettepanek riigile oli muuta õppelaenu saamine õppuritele oluliselt soodsamaks, et nad saaksid õppimise ajal katta kõrge inflatsiooni tingimustes aina kasvavaid kulusid. 2024. aastal oli Eestis 35 688 õppelaenuõiguslikku üliõpilast, aga õppelaenu võttis kõigest 1781 üliõpilast ehk ligi 5%. Õppelaenuõiguslikke kutseõppureid oli 10 979, nendest kõigest 208 ehk 2% võttis õppelaenu. Statistika kinnitab, et õppelaenu tingimused ei vasta õppurite vajadustele ja need vajavad muutmist. Peamine kitsaskoht oli see, et õppelaenu summa oli liiga väike ega katnud baasvajadusi, samuti see, et tagasimakseperiood oli liiga lühike ning kinnisvaratagatise või käenduse [nõue] seadis piiranguid paljudele [kehvematest] sotsiaal-majanduslikest oludest pärit õppuritele. 

Käesolevat seadusemuudatust on kavandatud pikema perioodi vältel ja selleks on peetud põhjalikke läbirääkimisi üliõpilaste esindusorganisatsioonide, pankade ning Rahandusministeeriumiga. Eelnõu aluseks on 2024. aasta lõpus koostatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis esitati osapooltele kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. Saadud tagasisidet arvestades sündis otsus liikuda edasi kahe erineva eelnõuga. Täna tutvustan teile õppetoetuste ja õppelaenu seaduse eelnõu, kuid loodan lähimas tulevikus tuua teie ette ka kõrgharidusseaduse eelnõu. Niisiis, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõuga teeme õppelaenu kättesaadavamaks ja ka atraktiivsemaks ning leevendame piiranguid õppuritele, kes on pärit keerulisematest sotsiaal-majanduslikest oludest. 

Nüüd eelnõuga [tehtavatest] muudatustest täpsemalt. Kõigepealt, eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamine. Eelnõuga kaotatakse käendaja ja kinnisvaratagatise nõue, et ka keerulisema sotsiaal-majandusliku taustaga õppijatel oleks võimalik õppelaenu võtta. Kehtiva seaduse kohaselt on laenuvõtjal kohustus esitada pangale vähemalt ühe inimese käendus või Eestis asuvale kinnisvarale seatud hüpoteek. Kinnisvaratagatise puhul peab see asuma Eestis ning kuuluma õppelaenu taotlejale või tema vanematele. Kinnisvaratagatise kasutamisega kaasnevad lisakulud: notaritasud, riigilõiv, kinnisvara hindamine ja kindlustamine. 

Muudatus lihtsustab õppelaenu taotlemist laenuvõtja jaoks, vähendab õppelaenu võtmisega seotud kulusid ning muudab ka laenutaotluse menetlemise protsessi pankadele vähem koormavaks. Viimasest tulenevalt saavad pangad selle võrra vähendada õppurilt võetavat intressimakset. 

Eraisikust käendajast loobumise pooltargumendiks on ka õppelaenuvõlglaste väga väike osakaal, mis on igal aastal langenud. 2010. aastal moodustasid õppelaenuvõlglased 5,8% kõikidest õppelaenuvõtjatest, 2023. aastaks oli see näitaja langenud 0,4%-ni. Tähtajaks tasumata [jäetud] laenude osakaal väljastatud õppelaenude mahust on samuti viimasel kümmekonnal aastal olnud ühtlases langustrendis, jõudes 2023. aasta lõpuks 0,05%-ni. Ehk siis väga-väga väike, [peaaegu] olematu osa õppuritest ei maksa tähtajaks laenu tagasi.

Teine muudatus on kommertsintressimäära langetamine 1,5%-ni + 6 kuu euribor. Praegu on riigi tagatud õppelaenu kommertsintressimäär õppelaenu summalt krediidiasutuse ja laenusaaja vahel kokku lepitud intressimäär, kuid mitte rohkem kui 6 kuu euribor + 3% aastas. Õppelaenu andvatest pankadest pakuvad täna õppelaenu: Swedbank intressiga 1,99% [+ 6 kuu euribor] ja LHV 1,95% [+ 6 kuu euribor]. Eelnõus toodud ettepaneku kohaselt langetame intressimäära maksimaalselt tasemele 1,5% + 6 kuu euribor. See on pankadega pika läbirääkimise tulemusel saavutatud kokkulepe. Kehtima jääb põhimõte, et kui kommertsintressimäär on kõrgem kui 5% aastas, tasub laenusaaja krediidiasutusele riigi tagatud õppelaenult intresse 5% ulatuses õppelaenu summalt ning riik [katab] krediidiasutusele kommertsintressimäära ja laenusaaja tasutava intressi vahe. Eelnõuga soovime muuta õppelaenu teenindamise laenuvõtja jaoks soodsamaks ning laenutoote atraktiivsemaks. See võiks suurendada õppelaenuvõtjate osakaalu ka nende hulgas, kes muidu võib-olla jääksid hariduse omandamisest kõrvale. 

Kolmas suurem muudatus on õppelaenu tagasimakseperioodi pikendamine: [laen tuleb tagasi maksta] õppekava neljakordse nominaalkestuse jooksul. Kehtivas süsteemis on õppuril laenu tagasimaksmiseks aega kaks korda nii palju, kui pikk oli õppekava nominaalkestus. Kui õpingud jäävad pooleli, tuleb õppelaen tagasi maksta poolteisekordse õppeasutuses õpitud aja vältel ja maksimaalselt 20 aasta jooksul, kuid mitte lühema kui kuuekuulise perioodi jooksul ja mitte pikema perioodi kui õppekava poolteisekordse nominaalkestuse jooksul. 

Eelnõu järgi pikendatakse tagasimakseperioodi seniselt õppekava kahekordselt nominaalkestuselt õppekava neljakordse nominaalkestuseni. Pikendatakse ka maksimaalset tagasimakseperioodi seniselt 20 aastalt 25 aastani. Samas tuleb katkestatud õpingute korral jätkuvalt õppelaen tagasi maksta poolteisekordse õppeasutuses õpitud aja jooksul. Tagasimakseperioodi pikendamisega väheneb õppurite finantskoormus vahetult pärast õpingute lõpetamist, kuna igakuised põhiosa tagasimakse summad vähenevad. Teisalt suureneb intressimaksete kogukulu, mis muudab tagasimakstava laenu kokkuvõttes siiski kallimaks. Tagasimakseperioodi pikendamine on vajalik, kuna edaspidi ei taga õppelaenu enam käendaja, vaid kogu vastutus on laenutaotlejal. 

Lisaks on plaanis alates 2026/2027. õppeaastast kehtestada õppelaenu maksimummäär koos riigieelarve seadusega. Seni on kehtestatud õppelaenu maksimummäär iga aasta 1. juuliks valitsuse korraldusega. See aga tekitab segadust, kuna riigieelarve võetakse vastu hiljem. Õppelaenu maksimumsummat me kahekordistasime valitsuse otsusega juba käesolevaks õppeaastaks, nii et ühes õppeaastas on praegu võimalik võtta õppelaenu kuni 6000 eurot. 

Natuke ka kuludest. Kui laenu maksimumsumma püsib 6000 euro juures ning pankade pakutava laenu kommertsintressimäär langeb maksimaalselt 1,5%-ni + 6 kuu euribor, siis sellega riigile lähiaastatel lisakulusid ei kaasne. Kui euribor peaks tulevikus hakkama taas tõusma, jõudes näiteks 4%-ni, nagu oli juunis 2023, siis sellise stsenaariumi korral kaasnevad riigile lisakulud seoses õppelaenu intressivahe katmisega krediidiasutustele. Õppelaenuga seotud kulud riigieelarves suurenevad ka sel juhul, kui õppelaenuvõtjate arv hakkab kiire tempoga drastiliselt kasvama. Tagasimakseperioodi pikendamisega riigile lisakulusid lähima aja jooksul ei kaasne, kuid pikema tagasimakseperioodiga suureneb risk riigi otseste kulude suurenemiseks intressikulude hüvitamise ning õppelaenude kustutamisega seotud kulude katmisel. 

Peab mainima, et oodatav õppelaenuvõtjate [arvu] ja õppelaenu summa kasv suurendab samal ajal ka riigi tulusid, sest tõenäoliselt suunatakse suurem osa sellest rahast tarbimisse, [eeskätt] sisetarbimisse, mis suurendab maksude laekumist ja elavdab natuke ka riigi majandust. Kuna senise statistika kohaselt võtavad õppelaenu suurema tõenäosusega need, kes saavad ka vajaduspõhist õppetoetust, võib eeldada, et laenuvõtmise vajaduse tingib vajadus katta õppimisega seonduvaid kulusid, millelt omakorda laekub täiendav tulu riigieelarvesse. Arvestades aga senist õppelaenuvõtjate hulka ning nende osakaalu kõigi õppelaenuõiguslike õppurite seas, jääb kavandatavate muudatuste mõju tervikuna siiski pigem väikeseks. 

Detailsem õppelaenudega seotud kulude prognoos tuuakse välja riigi eelarvestrateegia 2027–2030 koostamise käigus. Selleks ajaks on ka teada, kui palju [kasvatas] kahekordseks tõstetud õppelaenu summa õppijate soovi käesoleval aastal õppelaenu saada. Seaduse rakendamisega kaasnevad täiendavaid kulusid hinnatakse igal aastal riigieelarve koostamise käigus, lähtudes euribori prognoosist. 

Ja lõpetuseks. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatuste eesmärk on muuta õppimine õppurite peamiseks tegevuseks ja aidata neil katta elamiskulusid õppimise ajal. Selleks on eelnõus kolm peamist abinõu: õppelaenu tagasimakseperioodi pikendamine, intressi langetamine ja eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamine. 

Head Riigikogu liikmed! Soovin teilt saada nendele muudatustele toetust.

Suur aitäh! Aga enne seda on terve rida küsimusi. Alustab Lauri Laats. Palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tundub selline positiivne eelnõu – vähemalt järeldades selle põhjal, mida ma olen lugenud ja mida ma teie suust olen kuulnud –, vaatamata sellele, et osa detaile selgub hiljem. 

Küsin sellest eelnõust lähtuvalt järgmist. Kas oli kaalumisel ka selline variant, mida on varasemalt hästi palju arutatud, et siduda laenutagastus töökohaga? Kui üliõpilane otsustab pärast kooli lõpetamist asuda tööle riiklikku või kohaliku omavalitsuse süsteemi, siis mingi aja jooksul oleks ta sellest laenumaksest vabastatud.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, me ei kaalunud sellise kohustuse kehtestamist kohalikele omavalitsustele või riigiasutustele. See õigus eksisteerib sõltumata sellest, kas seaduses on selline kohustus kehtestatud või ei ole. Küll aga oleme seda kaalunud stipendiumide puhul, mida riik maksab praegu rohkem kui mõned aastad tagasi, näiteks õpetajakoolituse stipendiumide puhul, et siduda stipendiumi väljamaksmine üliõpilase kohustusega töötada sellel erialal, mille õppimiseks ta on stipendiumi saanud. Õppelaenuga seda siduda ei saa, sest õppelaen on vabatahtlik, õppur ise otsustab seda ja see on tema krediidikoorem, mille ta võtab endale pikaks ajaks. Aga stipendiumidega saab seda siduda ja seda me oleme kaalunud. Me teeme praegu mõjuanalüüsi, [et uurida,] kuidas see mõjutaks õpetajakoolitusse sisseastumist, kui me õpetajakoolituse stipendiumide puhul seaksime tingimuseks õpetajaametis töötamise nendele, kes selle stipendiumi vastu võtavad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma arvan, et on väga mõistlik, et seda kinnisvaratagatist enam ei ole ja sellest loobutakse. See, et loobutakse käendajast, on ka pigem mõistlik. Ma mäletan, et omal ajal, kui seesama õppelaen üldse esimest korda [tuli], käisid kõik üksteise [laene] käendamas ja pärast tuli ebameeldiv üllatus, kui keegi laenu tagasi ei maksnud. 

Aga küsimus on puhtpraktiline. Kui kõik tagatised ja käendused kaovad, siis kuidas näiteks hakkab see asi välja nägema siis, kui üliõpilane ei tagasta õppelaenu õigeaegselt või nendel tingimustel, nagu see oli võetud? Kas riik hakkab teda kuidagi taga ajama või [teeb seda] pank ise? Kuidas see asi on lahendatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Me arutasime käendajateemat pankadega väga pikalt. Praegune skeem on selline, et pank tõesti küsib vähemalt ühe käendaja olemasolu, aga samas selle käendaja enda krediidi- või laenuvõimekust pank väga [põhjalikult] ei kontrolli, väga lihtsal põhjusel, kuna tegemist on riiklikult garanteeritud laenuga. Kui ka käendaja käest seda laenu tagasimakset kätte ei saa, siis niikuinii minnakse ja küsitakse riigi käest, sest riik garanteerib selle [laenu]. Kuni tänaseni oli õppelaenu puhul käendaja olemasolu tihti selline formaalne osa. Pank dokumenti justkui nõudis, [vaatas] selle inimese isikuandmed läbi ja kinnitas ta sinna laenu külge, aga reaalne kogemus on selline, et suurem osa õppuritest – nagu ma ütlesin, tagasimakseta laenude osakaal on [kõigest] 0,05% kõigist õppelaenudest –, praktiliselt kõik õppurid on ise oma laenu tagasi maksnud. Isegi kui on tulnud minna käendajate ringi peale, siis väga harva on see raha kätte saadud käendajate käest, reeglina on see lõppenud hapuks läinud laenude tagasiküsimisega riigi käest, kuna õppelaenul on riiklik garantii. Nii et selle käendaja äravõtmine sealt vahelt reaalset olukorda ei muuda, niikuinii läheb pank seda lõpuks küsima riigi käest. 

Samal ajal on pangad öelnud, et nende absoluutne huvi on laenaja käest see raha tagasi saada, sellepärast et see laenaja ei ole mitte ainult ühekordne laenuvõtja, vaid ta on pikaajaline panga klient. Õppelaenuga kinnistavad pangad endale noori inimesi pikaaegseteks klientideks ja seetõttu on nad huvitatud, et see inimene oleks laenuvõimeline ja vastutustundlik. Õppelaenu kaudu kasvatatakse tihti ka finantstarkust ja finantsteadlikkust. Pangad sõlmivad õppelaenulepinguid üliõpilastega väga hoolikalt.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et riik võtab selle seaduse vastuvõtmisega endale kohustuse, juhul kui õpilane või üliõpilane ei ole võimeline seda laenu tagasi maksma. Aga küsimus on hoopis selline. Kas te olete kaalunud ka seda, et teatud erialade puhul, mis on riigile äärmiselt vajalikud, võiks riik võtta selle tagasimaksekohustuse üldse enda kanda, [kui pärast lõpetamist sellel erialal] teatud aja jooksul töötatakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Riigil on kogu aeg olnud kohustus olla selle laenu garant. Õppelaenu loomise hetkest alates on see olnud riiklikult garanteeritud laen. Selle tõttu on intressimakse [suurus] seadusega reguleeritud ning tagasimakseperiood ja kõik muud tingimused seadusandja poolt paika pandud, sest see on riiklikult garanteeritud laen. Laenu, mille noor inimene võtab, maksab muidugi tema ise tagasi, aga kui ta seda tagasi ei maksa, siis on pangal garantii, et riik maksab sel juhul selle laenu kinni. Pikaajaline kogemus näitab seda – meil on õppelaenu välja antud praktiliselt 30 aastat –, nagu ma juba ütlesin, et tähtajaks tasumata jäänud laenude osakaal moodustab väljastatud õppelaenude mahust 0,05%. Ehk siis õppurid ikkagi täidavad oma kohustusi ja maksavad oma õppelaenu tagasi. Riskid riigi jaoks on, aga ma ei hinda neid väga suureks, kui lähtuda sellest, milline on olnud õppelaenu võtnud üliõpilaste senine krediidikäitumine.

See küsimus, mille te küsisite, [kattub] sellega, mida küsis Riigikogu saadik Lauri Laats. Kas mingitel erialadel võiks siduda õppelaenu võtmise [laenu tagasimaksmisest] vabastamisega? Nagu ma ütlesin, õppelaen on vabatahtlik, keegi ei saa üliõpilast sundida õppelaenu võtma. See tähendab seda, et riigi hoovad inimesi õppelaenu abil teatud ametitesse suunata on piiratud. Selle tõttu seotigi omal ajal riigiametisse asumine ja õppelaenu [kustutamine] üksteisest lahti, sest need ei olnud omavahel kuidagi seotud. Väga paljud üliõpilased, kes omandasid arstiteadust või muud [eriala], ei võtnudki õppelaenu. Nende jaoks ei olnud see [piisav] motivatsioon, et keegi tulevikus su õppelaenu kustutab, kui sa riigitööle lähed. Motivatsioon oli [milleski muus]. Selline võimalus on ka praegu olemas, tööandja saab võtta endale kohustuse inimest toetada, et inimene oma krediidikohustusi täidaks, aga kohustusena me seda seadusesse praegu tõesti sisse ei kirjuta.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan sama teemat, mille kohta härra Klaassen ja Laats küsisid, aga natuke [teisest] küljest. Üliõpilaste esindajad on maininud, et kui üliõpilane omandab doktorikraadi, siis võiks riik kaaluda õppelaenu kustutamist. Kas seda on arutatud, kas see on juba lauale tulnud? Ma tean, et nad näevad, et see võiks ideaalis nii olla. Kuna riik tahab, et ühiskonnas oleks rohkem doktorikraadiga inimesi ja sellele rohkem tähelepanu pöörataks, siis kas see oleks üks variant? 

Kohe ka jätkuküsimus siia otsa. Kas arutati ka indekseerimise teemat? Õppelaenu suurusena on nüüd välja käidud 6000 eurot. Kas oli ka arutelu selle üle, et see võiks olla seotud mingi indeksiga? Me teame, et 6000 eurot on täna hoopis midagi muud, kui see oli viis aastat tagasi või on viie aasta pärast.

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan tagumisest otsast. Indekseerimist ma põhimõtteliselt ei toeta. Me teame, mis nende indekseerimistega juhtub, need muutuvad isetäituvateks koormateks, mille puhul poliitiline otsustuspädevus kaob lihtsalt ära. Meie ettepanek on otsustada iga-aastane õppelaenu suurus riigieelarve protsessi käigus. Igal aastal on võimalik riigieelarve protsessi raames kokku leppida, kui suur on järgmisel aastal õppelaen, nii nagu me otsustame õpetajate palga suuruse ja väga palju muid riigi[eelarvega seotud] kulusid. Indeks on selline asi, mis infleerib kulusid, ilma et sealjuures oleks poliitilist otsustuspädevust või isegi [mingisugust] kaalumisotsust. 

Doktorantide või doktorikraadi omandajate õppelaenu kustutamine – me ei ole seda teemat üldse arutanud, sest minu lauale see jõudnud ei ole. Meil käib praegu doktoriõppe reform, mis on oma mahult niivõrd suur, 42 miljonit eurot läheb täna riigieelarvest doktorantidele palga maksmiseks. Doktorant on teadupärast nooremteadur ehk ta saab palka, ta käib tööl, ta ei ole traditsiooniline üliõpilane, kellel puudub igasugune sissetulek. Doktorandil on sissetulek, ta saab Eesti keskmist palka. Ma arvan, et kui sinna [juurde lisada veel] õppelaenu kustutamine, siis kipub see minema natukene nagu ülekuldamiseks, sellepärast et doktorantidel, kes täna saavad keskmist palka, ei ole kohustust oma doktoriõpingud nominaalaja jooksul lõpuni viia, seda ei ole neile väga rangelt ette seatud. Me oleme [väheke] mures selle pärast. Me oleme Margitiga seda arutanud, et kui riik investeerib täna doktorantide palkadesse nii palju, siis [kuidas me saame olla kindlad, et] seda kohustust ka täidetakse ja nelja aastaga doktorantuur ära lõpetatakse. Me ei ole seda õppelaenu asja veel arutanud, sellepärast et doktorantuuri kulud on meil eelarves viimase viie aasta jooksul kasvanud ikkagi kümnekordseks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et see on suhteliselt hea eelnõu. Siin on palju andmeid. Ma vaatasin, et õppetoetuste saamine peegeldab reaalset sotsiaal-majanduslikku olukorda. Terves riigis on umbes 30% neid, kes on õppetoetust saanud, aga millegipärast kahes regioonis, Harju- ja Tartumaal, on neid kümme korda vähem, nii-öelda jõukamates [regioonides]. Saaremaa, Lääne-Virumaa ja Läänemaa on seal vahepeal mingi 6%-ga. See peegeldab mitte kahesugust Eestit, vaid [lausa] kolmesugust Eestit. Oskate te öelda, millest on [tingitud] see Saaremaa, Lääne-Virumaa ja Läänemaa eripära, kui lähtuda nendest andmetest?

[Need andmed kajastavad] ju vajaduspõhist toetust, mis sõltub leibkonna sissetulekust, ja seda, kust üliõpilased ülikooli satuvad. Vajaduspõhise õppetoetuse [saajate] protsendid ei näita mitte Saaremaa ja Läänemaa jõukust võrreldes Põlvamaa või Võrumaaga, vaid näitavad seda, kui palju ühest või teisest piirkonnast üliõpilasi tuleb. Kuna suurem osa üliõpilasi on Tartumaalt ja Harjumaalt ja tulevad nii-öelda keskmisest jõukama taustaga peredest, siis näitab see statistika meile seda, et sotsiaal-majanduslik kihistumine kõrghariduses kasvab. Seda me oleme näinud juhtumas ka üldhariduses. Ehk siis kõrg[kooli] jõuab proportsionaalselt rohkem linnas gümnaasiumihariduse saanud noori. Selle põhjus on nii [õpilaste erinev] sotsiaal-majanduslik taust kui ka maagümnaasiumide [väiksem] võimekus pakkuda sellist haridust, mis lõpuks ülikooli konkursil [aitaks] õpilastel ülikooli sisse saada. 

Aga tõepoolest, kui te vaatate üliõpilaste profiili, siis näete, et 30 aastat tagasi, kui mina ülikoolis õpinguid alustasin, moodustasid Tallinnast [pärit noored] umbes 25–30% üliõpilastest, täna moodustavad nad poole üliõpilastest. Ehk siis pooled üliõpilased tulevad Tallinna linna koolidest ja on lõpetanud Tallinnas gümnaasiumi. Nii et linnastumine on päris suur. Seda oli väga hästi näha ka Eesti Rahva Muuseumis "Eesti Vabariik 100" raames koostatud perekondade sünnilugudest: vanaisad olid tavaliselt sündinud taludes, emad-isad olid sündinud alevites ja lapsed olid sündinud kas Tallinnas või Tartus. See on väga selge näide sellest, kuidas kolme põlvkonna jooksul on eestlased ära linnastunud. Ja see statistika lihtsalt seda kirjeldabki.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on tõesti äärmiselt hea meel, et me selle seaduseelnõuga oleme nüüd nii kaugele jõudnud. Ma arvan, et see on väga [oodatud] sõnum tudengitele ja väga [oodatud] sõnum ka kõrgkoolidele, sest nüüd võib loota, et õppekvaliteet tõuseb, kuna inimesed saavad rohkem keskenduda töötamisele.

Õppimisele.

Õppimisele, vabandust! See on ka töö, õppimine on ka töö. Õppetööle, ütleme nii. Üks asju, mis siin on, on see, et on välja arvutatud, kui suur on riigi kulu, aga selles on palju muutujaid: kui palju inimesi [õppelaenu] võtab, [kui suur] saab olema euribor, missugused on riskid. Aga üht riski minu meelest ei ole päris täpselt hinnatud. Me pikendame [tagasimaksmise] perioodi [õppekava neljakordse nominaalkestuse] peale. Need, kes vahepeal siirduvad lapsehoolduspuhkusele, võivad oma õppelaenu tagasimaksmise peatada ja intressi katab riik. See annab neile hea kindlustunde. Me soovime, et iive tõuseks, aga tõenäosus, et lapsed sünnivad ...

Aitäh!

... selle nelja[kordse õppe]perioodi jooksul, on kindlasti suurem. Mulle tundub, et praegu seda arvutust siin ei ole.

Seda arvutust ei ole, aga on tõesti oluline, et kui noored inimesed on võtnud õppelaenu, et omandada kõrgharidus, ja pärast seda lähevad vanemapuhkusele, siis [vanemapuhkuse] ajaks õppelaenu põhiosa katmise kohustus peatub ja intressi katmise kohustuse võtab riik enda peale. Ma arvan, et meie demograafilist [olukorda] vaadates on see väga mõistlik. Täna on meil neid arvutusi keeruline [teha], sest nende üliõpilaste arv, kes on võtnud õppelaenu, on olnud väike. Selle põhjal öelda, kui suur hakkab tulevikus kulu olema, on keeruline, sest me eeldame on, et [õppelaenu] võtjate hulk kasvab. Ma [usun], et te nõustute minuga, et meie iibekriisi lahendamise seisukohast on väga soovitatav, et selleks perioodiks võtab riik need intressimaksed enda kanda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ma võib-olla ei pannud tähele, aga ma ikkagi küsin üle. Te räägite kogu aeg sellest, mismoodi on võimalik pikendada ja nii edasi. Võib-olla ma ei pannud tähele, aga mis saab siis, kui näiteks isik soovib laenu tagasi maksta enne selle tähtaja saabumist. Mismoodi toimub siis intresside arvestamine ja mismoodi toimub krediidiasutuse teavitamine? Ta maksab küll laenu tagasi, aga on kohustatud ka intresse maksma. Mismoodi see probleem saab lahendatud ja kas see on ka seaduses kirjas?

Aitäh selle küsimuse eest! See on krediidiasutuse ja laenuvõtja vahelise kokkuleppe küsimus, seda seadus nii detailselt ei reguleeri.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Õppelaenuga seonduv korrektuur on kahtlemata asjakohane, käendajast loobumine ka, sest tagasimaksja maksedistsipliini rikkumised – mitte et ta oleks püsivalt võlgu olnud, aga rikkumised, ütleme, hilisemad võla tagasimaksmised – mõjutasid ka käendajat. Paarkümmend aastat tagasi tehtud käenduse tõttu ei saanud käendaja oma pangas – see pank võis olla tagasimaksja [pangast] erinev – normaalseid toiminguid teha. 

Ma küsin kõrghariduse ühe väga olulise samba kohta. See puudutab seda seadust – mitte seaduse muudatust, aga seadust tervikuna. Kuidas on [lood] õppetoetustega, ma mõtlen, eriti just tulemusstipendiumidega, mis on ülikoolides peaaegu et kadunud? [Milliseid arenguid ministeerium selles valdkonnas tulevikus näeb]?

Aitäh selle küsimuse eest! Tulemusstipendiumid tõstsime me kõrghariduse tegevustoetuse sisse, andes ülikoolidele õiguse ise otsustada, millistel tingimustel, kuidas ja kellele nad stipendiume maksavad. Ehk siis [tegemist ei ole] mitte üleriikliku regulatsiooniga, vaid ülikoolide enda sisemise otsusega. Tallinna Tehnikaülikool jätkab tulemusstipendiumide maksmist suhteliselt sarnase skeemi alusel, nagu ta enne tegi. Teised ülikoolid vaatavad oma stipendiumide süsteemid ise üle.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Väga head muudatused. Tõepoolest, õppelaen on meie üliõpilastele ja õpilastele väga oluline. Aga paar küsimust tekkis. Kõigepealt on muidugi hea meel näha ja kuulda, et pankadele on õppelaenu andmine väga madala riskiga, ainult 0,05% õppelaenu saajatest jätab laenu tagastamata. Sellest tulenevalt tekib küsimus, et kui see on pankadele väga hea äri – tõesti, riskid on väga madalad –, siis mida riik ja üliõpilased vastu saavad. Kas ei võiks seetõttu läbi rääkida, et see intress oleks [madalam] kui mingisugustel muudel laenudel, kus riskid on selgelt kõrgemad? Praegu on õppelaenu intressi[määr] euribor pluss mingi marginaal. Kas oleks näiteks võimalik selle marginaali osas kokku leppida, et see oleks hästi madal, või arvate, et konkurentsiolukord turul ise korrigeerib seda?  

Ja teiseks, olemasolevad lepingud. Kui mõni tudeng on …

Aitäh! 

… juba sõlminud lepingu, siis kas ta saab lisalaenu võtta ja teha uue lepingu uutel tingimustel?

Aitäh selle küsimuse eest! Laenumarginaal ja intressimäär ongi see, mida selle seadusega reguleeritakse. Täna on [intressimäär] 3% + 6 kuu euribor. Pangad pakuvad praegu seda õppelaenutoodet alla 3%-se [intressiga]. Miks see uus seadusemuudatus on nii kaua viibinud? Minu ametisoleku ajal meil kulus kaks aastat selleks, et pankadega see intressimäär läbi rääkida. Kuna see on pankadele tõesti madala riskiga laen, millel on riiklik garantii, siis me lõpuks jõudsime kokkuleppele, et [intressimäär] on 1,5% + 6 kuu euribor ehk üle 1,5% pangad laenuintressi küsida ei saa. 

Teine küsimus oli … (Saalist vastatakse.) Ma jään sellele vastuse võlgu, ma pean selle teile pärast kirjalikult järele saatma.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tõesti, statistiliselt ongi tudengid linnastunud, nagu te ütlesite, aga see on tingitud ikkagi meie regionaalpoliitikast. Selle juurpõhjus on meie regionaalpoliitika. Riik on juba pikka aega – ma arvan, et terve meie taasiseseisvuse aja – kokkuhoiu eesmärgil tõmmanud elu maapiirkondades kokku: sulgeb maakoole, koondab teenused tõmbekeskustesse, nüüd tegi maal õpilastele ühistranspordi tasuliseks. Mina olen sellest põlvkonnast, kes on sündinud ja kasvanud maal, kuid tulnud linna kooli. Ma tean, kui palju raskem on kaugemalt tulnuna linnas õppimist ja elu sisse seada, sest päris elukoht ja pere on ju kaugel. 

Kui me seda eelnõu tudengitega arutasime, siis nad [ütlesid, et] nemad oleksid eelistanud pigem suuremaid stipendiume, [stipendiumide] süsteemi, mitte laene. Nad ütlesid ka, et kui nad astuvad iseseisvasse ellu ja peavad võtma kodulaenu ja hakkavad peret looma, siis see õppelaen on neil …

Aitäh!

… kohustusena üleval ja selle võrra saavad nad raskemini muid laene. Kas te mõtlesite ka muu süsteemi peale või läksitegi ainult …

Aitäh!

… pankade peale välja selle õppelaenuga?

Aitäh selle küsimuse eest! Need on ikkagi kaks kardinaalselt erinevat asja. Õppelaen on inimese isiklik finantsvastutus, mille ta võtab ja mida riik lihtsalt toetab. On teatud tingimused, mille korral riik seda isiklikku finantsvastutust toetab. Näiteks vanemapuhkuse ajal, kui võimekus laenu ja ka intressimakseid maksta on väiksem, põhimakse peatub ja intresse katab riik, või kui tekivad raskused tagasimaksel, siis [rakendub riigitagatis], riik [tasub] intressi ja nii edasi. 

Stipendium on otseselt riigieelarvest välja makstav raha, mis ei ole mitte kellelegi kuhugi tagastatav ehk see on reaalselt väljamakstav summa. Meil on riiklikud stipendiumid, riiklikud erialastipendiumid. Näiteks õpetaja[koolituse] erialal on väga märkimisväärne stipendium, mida õpetajaks [õppijad] saavad. 

Seda võimekust, et kõikidele tudengitele stipendiumi maksta, meie riigil ei ole ega hakka ka mitte kunagi olema. Aga õppelaen on see, mida saavad võtta kõik õppurid, ükskõik, mis eriala ta õpib, ükskõik, kes ta on, sealhulgas täiskasvanud õppurid ja kutseõppurid. Ehk siis tegemist on väga laia haardega, absoluutselt kõiki õppijaid, ligi 50 000 õppurit Eestis puudutava [finantsvahendiga], mis võimaldab katta õppimis- ja elamiskulusid õppimise ajal. [Õppurite] olukorda see kindlasti leevendab, et nad saaksid keskenduda õppimisele. Nii et peamine eesmärk on see, et nad saaksid keskenduda õppimisele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Siin oli juba juttu demograafiast ja keerulisest [demograafilisest] olukorrast, kus me täna oleme. Ma mäletan, et kunagi käis läbi selline mõte, et hakata seda laenu kustutama niimoodi, et kui endisel üliõpilasel ehk ülikooli lõpetanud inimesel sünnib laps, siis seda tagastatavat summat vähendatakse, kui sünnib teine laps, siis vähendatakse veelgi rohkem. Kas sellist lähenemist seekord ei olnud?

Aitäh! Seda me nende muudatuste juures ei arutanud. Praegune muudatus puudutab üldisi tingimusi, mis on kõikidele ühetaolised. Erandeid me siia tõesti praegu sisse kirjutanud ei ole. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Tõepoolest, muljetavaldav statistika [laenu] tagasimaksmise kohta, et võlgu ei ole palju jäädud. Aga kas pangad või ministeerium on teinud mingit analüüsi ka selle kohta, et kui see tagatise ja käendaja nõue nüüd ära kaob, siis inimloomust arvestades võib see mõjuda negatiivselt, selles mõttes, et riik tagab ja pühid käed puhtaks. Kas on prognoositud, kas üldse ja kui, siis kui palju see laenude tagasimaksmise statistikat muuta võib võrreldes tänasega?

Aitäh küsimuse eest! Tehti küll. Pankadega laenuintressi üle läbi rääkides me vastastikku neid mõjuanalüüse vahetasime. Haridusministeeriumi esialgne ettepanek pankadele oli, et laenuintress võiks olla 0,99%, arvestades seda, et tegemist on riigi tagatud laenuga. Mis põhjusel pank üldse [nii suurt] intressi võtab, kui riik tegelikult selle tagab? Pangad tõid oma mõjuanalüüsis vastuargumendina välja, et laenusummat on suurendatud ja [kaob] ära käendaja [nõue]. Nad olid küll nõus intressi langetama, kuna neil üldine laenu haldamise kulu väheneb päris märkimisväärselt, pluss see, et tagasimakseperioodi pikenedes neil intressitulu suureneb. Aga arvestades riski, et hapuks läinud laenude osakaal siiski kasvab, jõudsime lõpuks kompromissini, et intress on 1,5%. Mõjuanalüüsid vastastikku olid tehtud, arvutused olid tehtud ja lõpuks jõuti keskpõrandale kokku. Ühelt poolt pakuti 0,99%, teiselt poolt alustati 3%-st, nagu see praegu on, ja lõpuks oli kompromiss 1,5%.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Tore, et on 1,5%. Ma lugesin need analüüsid hoolikalt läbi, kui palju millele mõjub. Siin on üks peatükk "6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju", terve lehekülg, palju juttu, aga mitte ühtegi sõna demograafilisest mõjust. Mitte ühtegi sõna! Nagu see polekski oluline, kuigi see peaks olema üks olulisemaid [aspekte]. Edaspidi võiksid need ametnikud, kes neid [analüüse] kirjutavad, siiski midagi teha. Mitte võiks, vaid peaksidki tegema. Miks nii on?

Aitäh küsimuse eest! Selle seaduseelnõu eesmärk ei puuduta demograafilist mõju või demograafiapoliitikat. Selle seaduseelnõu eesmärk on parandada ligipääsu kõrgharidusele ning [võimaldada õppijatel] keskenduda rohkem õppimisele, mitte töötamisele. Need on peamised eesmärgid ja sellest lähtuvalt on need muudatused välja töötatud. 

Kõrvalmõjuna on sellel ka sotsiaal-majanduslik mõju. Ühelt poolt võimaldab see õppima asuda nendel, kellel õppimise kulusid ei ole võimalik mingil muul moel katta, ja teiselt poolt sotsiaal-majanduslik mõju selles mõttes, et riigi tulud kasvavad, sest inimesed toovad ringlusesse rohkem raha, kui nad seni on toonud, tarbivad rohkem. Demograafiline mõju kõrvalmõjuna on siin imeväike, kui seda üldse on. Ainuke demograafiline mõju on see, nagu siin on juba räägitud, et vanemapuhkuse perioodil tasub intressimakseid laenuvõtja eest riik. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma võtan kinni sellest, mida [te] ise ütlesite, et 50% üliõpilastest meie ülikoolides on pärit Harjumaalt, kui ma õigesti mäletan. Eks see ole teatud [mõttes] tasakaalus sellega, kuidas meie elanikkond paikneb. Me teame, et regionaalseid väljakutseid on äärmiselt palju ükskõik mis [valdkonnas], olgu see ettevõtlus, olgu see arstiabi kättesaadavus. 

Kas te selle eelnõu raames või mingis teises võtmes olete ministeeriumis kaalunud ka võimalike täiendavate regionaalsete meetmete loomist? Näiteks ühiselamukohtade puuduse leevendamist, mingisuguseid transporditoetusi üliõpilastele. Kas see on kuskilt läbi käinud? See number kõlas päris hirmuäratavalt.

Aitäh küsimuse eest! Ma täpsustan, millest me räägime, kui me räägime Harjumaa üliõpilastest. [Me ei räägi] mitte sellest, et nad elavad Harjumaal, vaid sellest, et nad on lõpetanud gümnaasiumi Tallinnas või Harjumaal. Paljud neist ei ela Tallinnas või Harjumaal, aga nad valivad endale õppimiseks gümnaasiumi Tallinnas või Harjumaal. Ülikooli sissesaamisel ei ole probleem mitte niivõrd ühikakohtade [puuduses], kuigi ma möönan, et ka see [mõjutab]. Eks see mure, et ühikakohti on vähe, puudutab ka Tallinna ja Harjumaa üliõpilasi. Õpiränne toimub juba gümnaasiumisse astumise hetkel. Me teame uuringutest, et üle 56% gümnasistidest ei õpi oma kodulinna gümnaasiumis, vaid nad rändavad gümnaasiumi[hariduse saamiseks] oma vallast või oma linnast välja. Selle tulemus ongi see, et pooled üliõpilased on tulnud Tallinna või Harjumaa gümnaasiumidest või Tartu linnast. Nii et see on lihtsalt gümnaasiumirände tulemus, mis lõpuks suubub samal kujul ülikooli. Meil ei ole ülikoolide kohta statistikat mitte [üliõpilaste] elukoha järgi, vaid selle järgi, kust koolist, kust gümnaasiumist või kutsekoolist nad on tulnud. 

[Selle põhjal võib teha] järelduse, et küsimus on ka nende maagümnaasiumide [väiksemas] võimekuses tagada selline gümnaasiumiharidus, mis võimaldaks ülikooli sisse saada. Ülikooli on ju teadupärast vaba konkurss. Eks see tekitab küsimusi, et meil 40% keskkooliõpilastest ei lähe pärast keskkooli lõppu, pärast gümnaasiumi lõpetamist mitte kuskile edasi õppima. Seal on muidugi see põhjus ka, et osa neist ei olegi [edasiõppimise teed] valinud, aga paljuski on põhjus just see, et nad ei saa [kooli] sisse, ja see on gümnaasiumihariduse kvaliteedi küsimus.

Rain Epler, teie viimane küsimus selle eelnõu juures. 

Aitäh! Kas seda maksude kaudu riigile [laekuvat] tulu – mis iganes tarbimismaksud need on, käibemaks, ilmselt ka alkoholiaktsiis – on ka kuidagi kvantifitseeritud, milliseid makse ja kui palju ette nähakse, et laekub? See on esimene küsimus. 

Ja teine küsimus. Rääkige selle summa määramise mehhanism lahti. Te ütlesite, et iga-aastase riigieelarve arutelu osaks muutub nüüd ka diskussioon õppelaenu summa üle. Kas see jääb nagu, kuidas ma ütlen, ainult riigi otsuseks või on ette nähtud, et ka tudengite ja pankade esindajatega saadakse enne eelarveprotsessi, näiteks suve lõpus, mingi regulaarsusega kokku, arutatakse see läbi ja siis tekib see summa. Mis plaanid teil sellega on? Või see [summa] hakkabki vastavalt riigi rahalistele võimalustele ametnike ettepanekul ja Riigikogu kinnitusel pendeldama?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, ka praegu on haridusminister see, kes toob õppelaenu ettepaneku valitsuse istungile. See jääb ka tulevikus selliselt, et haridusminister on see, kes teeb ettepaneku riigieelarve seaduses õppelaenu [suuruse määramiseks]. Väiksemaks ta seda ikka teha ei saa, ainuke asi, mida ta teha saab, on seda tõsta. (Rain Epler küsib saalist.) Ei ole. Aga ma ei kujuta hästi ette, mis mõte on õppelaenu väiksemaks tegemisel. Pigem on ikkagi tõstmise küsimus. See 3000-eurone õppelaen oli meil hästi pikalt muutmata, hästi-hästi pikalt, samal ajal kui intress ja tarbijahinnaindeks kasvasid väga kiiresti. 

Õppelaenu summa tõstmisele eelnevad läbirääkimised pankade ja üliõpilastega. See ei ole pelgalt ministri suva, vaid [sõltub] ka pankade valmisolekust toodet sellisel kujul pakkuda. Kuna see on täna eratoode, siis minister võib ju unistada igasugusest laenusummast, aga kui pank ütleb, et sellises ulatuses ei ole nad valmis seda toodet turul pakkuma, siis ei ole mõtet riigil seda toodet kehtestada. Nii et lõpuks on see ikkagi pankade ja üliõpilastega [peetavate] läbirääkimiste tulemus. 

Mis puudutab makse, siis ma ei hindaks üle alkoholiaktsiisi osakaalu seal. Ma arvan, et palju suurema osa moodustab kõik see, mis on seotud toiduainete käibemaksu, üüri, rendi ja [igasugu] üritustega, loodetavasti ka teatripiletitega, ning muude kuludega, mis inimesel õppimise ajal tekivad.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! Kolleeg [Belobrovtsev] siin juba ütles, et demograafia aspekt on meil riigi tasemel väga tugevalt lauale tulnud viimasel ajal. Meie konservatiividena oleme ammu rääkinud sellest, et riik võiks lapse sünni korral kustutada osa õppelaenust ja näiteks nelja lapse puhul kustutada [terve] õppelaenu. See ei olevat selle eelnõu eesmärk, eesmärk on [hariduse] kättesaadavuse parandamine. Ma olen sellega nõus. Aga kuna demograafia on praegu ikkagi probleem nr 1 ja [sündimusest] sõltub, kas meil tulevikus on üldse rahvast ja ka riiki, eesti lapsi ja eesti rahvast ja seega ka Eesti riiki, siis see on väga tugev argument. Kõik on poliitilise otsuse taga kinni, kas teha see poliitiline otsus või mitte. Kõike saab ju seadusesse kirjutada. Kui riik garanteeriks laenu kustutamise – näiteks et iga lapse pealt kustutatakse 25% laenust –, siis see ju kindlasti soodustaks õppimist ning sel ajal ka pere loomist ja laste saamist. Kui me sellise ettepaneku teeksime, siis kas te toetaksite seda?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu arvates ei ole see üldse halb ettepanek. Ma arvan, et me peaksime tegema arvutused, mida see riigieelarvele tähendab. Aga neljalapseliste perede puhul – jah, ma arvan, et see tasub arvutamist.

Margit Sutrop, palun!

Üks lisaküsimus Rain Epleri küsimusest johtuvalt. On hea teada, et see summa tekib erinevate läbirääkimiste tulemusena. Aga ma küsin, kui palju võetakse praegu arvesse seda tegelikku kulu, mis üliõpilastel elamise peale läheb. Eurostudent vist arvutab seda. Tead sa seda peast, kui suur see praegu on? Kui suure osa see 6000 eurot, mis me praegu tudengitele pakume, katab nendest kuludest, mis arvutuste kohaselt läheb Eestis tudengil täna vaja selleks, et õppimise ajal oma transpordikulud, elamiskulud, õpikud ja kõik muu [vajalik] katta?

Ma ei tea seda täpset arvutust, aga minu teada lähtutakse selle summa arvutamisel Eesti tarbijahinnaindeksist ja toidukorvi maksumusest, mitte niivõrd sellest Eurostudenti summast, kui just nimelt Eestis reaalselt olevatest kuludest. Aga ma saan selle üle täpsustada, mis selle arvutuse alus on.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi, kes tutvustab arutelu põhipunkte juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mul on tõesti hea meel [anda ülevaade] selle eelnõu arutelust kultuurikomisjonis. Igaks juhuks pean märkima, et eri versioonide üle on meil [peetud] arutelusid väga pikka aega, päris mitmeid aastaid. On arutatud tõesti ka seda, et kas võiks olla mingisuguseid muid mehhanisme, näiteks sedasama ettepanekut, et kustutada õppelaenumaksed lapse sünni korral. Oleme arutanud ka tööturumeetmeid, näiteks mil viisil oleks [võimalik] teatud ametikohtadele järelkasvu [kindlustada]. Neid arutelusid on [peetud] pikalt.

Aga täna tutvustan teile seda, mis toimus 9. detsembril Riigikogu kultuurikomisjonis, kus oli arutamisel seesama seaduseelnõu. Komisjoni liikmetest osalesid istungil Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas ja Margit Sutrop, kohal olid komisjoni ametnikud, puudusid Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme ja Kadri Tali. Kohale olid kutsutud Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse ning kõrg- ja kutsehariduse poliitika asekantsler Renno Veinthal, õiguspoliitika osakonna nõunik Maarja-Liisa Vahi ning kõrghariduspoliitika ja elukestva õppe osakonna kõrghariduse valdkonna peaekspert Jass Juuremaa. Tegelikult osalesid ka rektorite nõukogu esindajad, kes olid kutsutud teise päevakorrapunkti juurde, aga said ka sellest arutelust osa. 

Proovin nüüd lühidalt kokku võtta selle, mis komisjonis toimus. Kõigepealt tutvustas ministeeriumi asekantsler Renno Veinthal eelnõu eesmärke. Seda minister täna juba tegi, ma ei hakkaks sellel eraldi peatuma. Maarja-Liisa Vahi rääkis paljudest asjadest, mille kohta siin ka täna küsiti, näiteks sellest, et akadeemilisel puhkusel olles ei saa võtta õppelaenu. Signe Kivi küsis, kas see on võimalik. Sellele [vastati], et akadeemilisel puhkusel viibides õppetöö peatub ja sel perioodil õppelaenu taotleda ei saa, aga kui ollakse lapsehoolduspuhkusel, siis sel ajal saab õppelaenu tagasimaksed peatada ja intressi tasub riik.

Räägiti natuke ka sellest, kuivõrd kuluefektiivne see on. Renno Veinthal [ütles], et Eesti Pangaliit ei kujundanud eelnõu läbirääkimiste käigus ametlikku seisukohta ja lõplik otsus kommertsintresside osas jääb iga panga teha. See oli üks arutelupunkte, mille üle, nagu me kuulsime, pankadega mitu aastat läbi räägiti. Asekantsler Veinthal ütles, et läbirääkimistel saavutatud kokkulepe [sisaldab] teatud turvamarginaali, et võimaldada uutel pakkujatel turule siseneda. See, et praegu pakuvad [õppelaenu] ainult kaks panka, on probleem. Nad seda toodet väga ei reklaami ka, sest nad ei ole sellest praegu tegelikult huvitatud. Tähtis on, et läbirääkimistel hoitaks pankade huvi ikkagi üleval, sest muidu ei saa seda toodet üldse [pakkuda]. 

Madis Kallas küsis, kuidas mõjutab riigieelarvet õppelaenu käendusgarantii muutmine, näiteks see, et eraisiku või kinnisvara käenduselt minnakse üle riigi käendusele. Ta soovis teada, kas riigi käenduse kasutuselevõtuga tekib riigieelarves selleks ka otsene kulurida ning kuidas see riigieelarves kajastub. Maarja-Liisa Vahi vastas, et riigigarantii on õppelaenude puhul kehtinud kogu aeg, muutunud on vaid see, et ei ole enam käendajat ega kinnisvaratagatist, aga muud protsessi see ei muuda. 

Jass Juuremaa vastas, et 2025. aasta baasil on täpselt näha, millise ministeeriumi eelarvest kulu läheb ja kui suur see on. Näiteks õppelaenuvõlglaste põhiosa maksed pankadele lähevad praegu Haridus- ja Teadusministeeriumi kulurealt ja selleks oli planeeritud 147 000 eurot. Eelnõu kohaselt hakatakse uutel tingimustel laenu väljastama alates järgmisest õppeaastast. Seda ilmselt on meie tudengitel ja kutsekoolide õpilastel tähtis [teada]. Võimalikud riskid realiseeruvad alles siis, kui algab põhiosa tagasimakse tähtaeg. 

Ilmselt on päris huvitav mõelda sellele – seda küsis Madis Kallas –, kui suur on lisakulude mõju riigieelarvele. [See mõju] hakkab ilmnema alles aastal 2030. See on tegelikult väga pikk aeg, alles siis me hakkame nägema, kui palju võib tekkida laenude tagasimaksmisega probleeme, kui käendajat ei ole. Seni on võimalik seda ainult prognoosida. Eelmisel perioodil oli vaid 13 inimest, kes ei suutnud laenukohustusi täita. See on võib-olla täpsem [teave] kui need nullide ja komakohtadega [summad]. Tegelikult on [võlglaste arv olnud] päris [väike]. 

Oli ka arutelu selle üle, kas [võlglaste arv] võib suureneda. On teada, et meie laenuvõtjad on väga huvitatud sellest, et nad oleksid pankade [silmis] usaldusväärsed kliendid, sest soovitakse ju ka muid laene võtta. Seetõttu ei saa [võlglaste arv] väga palju suureneda, [inimesed] soovivad ju ka eluaseme või auto ostmiseks laenu võtta. Kindlasti on inimene ise ka huvitatud sellest, et ta oleks laenu[võtjana] usaldusväärne ja [laenumakseid korralikult tasuks]. 

Siis küsiti, kas on mingi ülejääk. Liina Kersna küsis, et kui nii palju raha oli ette nähtud, siis äkki on seal mingi tore reserv tekkinud. Aga Renno Veinthal vastas, et kõik on ära kulunud. Maarja-Liisa Vahi ütles, et tegelikult on just nimelt lapsehoolduspuhkuse ajal makstava intressi kulu suur. [Riigile ei teki kulu mitte ainult sellest, kui laenuvõtja] on võimetu laenu tagasi maksma ja tekib mingisugune võlg, vaid ka siis, kui õppelaenu saaja on lapsehoolduspuhkusel ja riik [tasub tema eest laenu intressi]. Sellest oli ka enne juttu. 

Võiks [rääkida] ka halduskulust. Liina Kersna küsis, kuidas HTM hindab Eesti Pangaliidu ettepanekut rakendada soodsamaid õppelaenu tingimusi juba kehtivatele lepingutele – seda küsiti täna ka ministrilt –, et tagada laenusaajate võrdne kohtlemine. Selle kohta on Jass Juuremaa öelnud, et see oli üks peamisi põhjusi, millele pangaliit tähelepanu juhtis. Halduskulud, mis kaasnevad erinevate portfellide haldamisega, suurendavad iga-aastaseid kulutusi. Aga teisalt, kui senine portfell viiakse üle uuele süsteemile, siis kanduks see risk riigi kanda. See tähendab, et riik annab garantiisid laenudele, mille puhul riski realiseerumise korral on vaja [leida] piisav kate riigieelarvest. Sellise kulu ulatus oleks prognoosimatu, raskesti planeeritav, ning pole võimalik täpselt hinnata, millist mõju see avaldab riigieelarvele tulevikus. Seetõttu ei pea HTM mõistlikuks hakata pakkuma soodustusi eelnevatel aastatel sõlmitud lepingutele. HTM-i ettepanek on rakendada muudatusi ainult nendele laenuvõtjatele, kes hakkavad taotlema laenu alates järgmisest õppeaastast. See oli see, mille ametnikud välja tõid. 

Selle peale [leidsime, et] meid on [piisavalt] teavitatud. Liina Kersna komisjoni esimehena tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, võtta eelnõu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 14. jaanuaril, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva, kui keegi ei soovi teistsugust tähtaega. See ettepanek võeti vastu konsensuslikult. Ka ettepanek esimene lugemine lõpetada võeti vastu konsensuslikult. Otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop võeti samuti vastu konsensuslikult. 

Mul on hea meel, et olen saanud tutvustada seda arutelu. Kui on küsimusi, siis vastan hea meelega.

Jaa, on üks küsimus. Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, regionaalsed erinevused palkades on suured. Teatud ametid nõuavad kõrgharidust, aga kui sellesse [valdkonda] tööle minna – ma pean siin silmas just haridus- ja sotsiaalhoolekande valdkonda –, siis kipub palk jääma nii väikseks, et sellest on väga raske laenu tagasi maksta. Kas kaaluti ka seda võimalust, et tulla nendele laenuvõtjatele appi, kui neil oma palgast ei ole võimalik [laenu] tagasi maksta? Põhimõtteliselt on nii, et teatud ametis sul peab olema kõrgharidus, aga see amet ei taga sulle sellist palka, et sa suudaksid oma laenu tagasi maksta. Kas selle üle on olnud arutelusid?

Suur aitäh teile küsimuse eest! See on kindlasti üks aspekte, kuidas seda võiks lahendada. Seda kultuurikomisjon ei arutanud, aga info mõttes võin öelda, et meil on olnud üks teine komisjon, mis on arutanud, kuivõrd üldse võiks näiteks olla kõrghariduse omandamisel mingisugune omavastutus. See komisjon tõepoolest arutas mitte ainult õppelaenude, vaid ka õppetasude puhul seda mudelit, mida Inglismaa on rakendanud ja mille korral kõik tagasimaksed sõltuvad sellest, kui palju sa hiljem teenid. 

Siiani on nendes aruteludes leitud, et Eesti ei pea seda mõistlikuks, sellepärast et see ei motiveeri inimesi kõrgemat palka [saama], vaid võib tekitada tunde, et kui ma [kõrgemat palka] ei saa, siis tuleb riik mulle appi. See on selline puhas väärtuste küsimus. Praegu on olnud selline hoiak, aga see ei välista seda, et ühel hetkel võib olla mingi teine mudel meile väärtuseliselt vastuvõetavam. Aga tõesti, see Inglismaa kogemus on nendes aruteludes olnud laual.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Me oleme täna korduvalt kuulnud, ja ka meie, sotsiaaldemokraadid, saame seda kinnitada, et see eelnõu on oma olemuselt ja sisult hea ja seisab selle eest, et õppelaen oleks üliõpilastele kättesaadavam. Selle raames lihtsustatakse ja leevendatakse mitmeid tingimusi, millest minister siin meile täna ka [rääkis]. Aga mõned olulised asjad siiski markeeriksin üle. 

Kõigepealt, tervitatav on see, et muudatus, mille kohaselt ei nõuta tulevikus enam käendaja või kinnisvaratagatise olemasolu, [jõustub] septembris 2026 ehk tuleval õppeaastal. Ka meie oleme seda meelt, et see annab tudengitele võimaluse lihtsamini laenu taotleda, ei pane taotlejat sõltuvusse kolmandatest isikutest ning [kaotab] vajaduse leida käendaja või kinnisvaratagatis. Samuti muutuvad soodsamaks õppelaenu tingimused ja seda ennekõike tänu riigi suuremale toele ja pankadele antud garantiile. 

Meie jaoks on väga oluline ka tagasimakseperioodi pikendamine. Kui seni oli vaja õppelaen tagasi maksta [kahe]kordse õppeaja jooksul ja maksimaalne tagasimaksmise aeg oli selle võrra lühem, siis nüüd kasvab see 25 aastale. See kõik on saanud erinevatelt osapooltelt positiivset tagasisidet. 

Õppelaenu saamisega seotud muudatused on kindlasti tervitatavad, aga nagu küsimustest välja tuli, siis ka õppetoetuste puhul on meil hädasti vaja teatud muudatused ellu viia. Sellele on juhitud tähelepanu ka erinevatel üliõpilastega toimunud kohtumistel. Olen kohtunud, küll juba kevadel, Eesti Üliõpilaskondade Liiduga ja suhtlesin nendega veel sel nädalal üle. Nemad on öelnud, et nad nõustuvad, et laenutingimused lähevad soodsamaks ja [õppelaenu] taotlemine lihtsamaks, aga õppelaen ei tohiks olla ainus mõjus meede tudengite toetamiseks. Võrdse ligipääsu tagamiseks kõigile võimekatele tudengitele on oluline, et vaadataks üle ka õppetoetuste [saamise] tingimused ning ajakohastataks [toetusmäärad]. 

Üliõpilaste mured on peamiselt seotud sellega – seda on siin täna juba mitu korda markeeritud –, et õppetoetuste määrad on ajale jalgu jäänud. Toetused ei arvesta üldise elukalliduse [tõusuga] ega sellega, kui kiiresti on tõusnud üürihinnad just suurlinnades, kus ülikoolid üldjuhul asuvad. See seab üha rohkem noori üha keerulisemasse seisu. See puudutab regionaalset mõõdet ehk [tabab] valusamalt just neid noori, kes lähevad ülikoolilinna õppima kusagilt kaugemalt. 

Teise suure probleemina tõid üliõpilaste esindajad välja selle, et kindlasti peaks üle vaatama toetuste saamise tingimused, nende hinnangul ei ole need õiglased ega arvesta kõiki võimalikke aspekte, mida peaks arvestama. 

Märgiksin ära veel paar märksõna, mis siit täna läbi käisid. Mina ei kardaks arutleda selle üle, mis puudutab indekseerimist – see sõnum on tulnud ka üliõpilastelt endilt. Samuti [vääriks] arutelu regionaalne komponent ehk võimalikud transporditoetused või elamistoetused ning ka see teema, mis puudutab võimalikke leevendusmeetmeid näiteks doktorikraadi omandanud teadlasele. Ma arvan, et need teemad tuleks kõik läbi arutada. Me oleme kindlasti valmis tegema seda nii fraktsioonis kui ka komisjonis. 

Me täname selle eelnõu ettevalmistamise ja tutvustamise eest. Kindlasti on see õige suund. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meie, Keskerakonna fraktsioon, toetame seda eelnõu. Nagu ma oma küsimustes juba rääkisin, on selles tõepoolest palju mõistlikku, näiteks loobumine käendajast või kinnisvaratagatisest, mis kindlasti peaks üliõpilasi aktiviseerima [laenu võtma]. 

Ma mäletan, et sel ajal, kui see õppelaen Eestis kehtestati, olin ma üliõpilane ja kasutasin seda võimalust ära. Kui mu mälu mind ei peta, siis see oli aastal 1996 ja summa oli 5000, aga mitte 5000 eurot, vaid 5000 krooni. Nii et see ei olnud väga suur summa tol ajal, aga see oli vajalik, kuna siis ei olnud selline asi nagu tasuta kõrgharidus väga levinud. 

Aga just sellele tahaksingi tähelepanu pöörata. Ma andsin täna istungi alguses sisse arupärimise haridusministrile, [et küsida,] kas Eesti jätkab tasuta kõrghariduse pakkumist meie tudengitele või mitte. Me peame ausalt tunnistama, et Eesti kõrgharidussüsteem seisab täna silmitsi mitmete tõsiste probleemidega, millest paljud on laual olnud juba aastaid, kuid on siiani lahenduseta. Üks teravaim probleem, mis teeb üliõpilastele muret, on tasuta kõrghariduse jätkamise küsimus. 

Tasuta kõrgharidus on olnud oluline sotsiaalne kokkulepe, mis tagab noortele võimaluse omandada kõrgharidust, sõltumata nende enda või nende perekonnaliikmete majanduslikust olukorrast. See on aidanud vähendada ebavõrdsust ja laiendada hariduslikku mobiilsust. Samas tekitab alarahastamine järjest rohkem küsimusi selle kohta, kas riik suudab seda [kokkulepet] ka tulevikus täita. 

Umbes aasta tagasi juhtis ka minister ise sellele tähelepanu, kui ütles, et juba aastal 2027 läheb meil vaja 30 miljonit eurot lisa[raha] selleks, et tasuta kõrgharidus praegusel kujul säiliks. Seda raha pole praegu eriti kuskilt võtta, nii et loomulikult tekib küsimus, kas tasuta kõrgharidus säilib ka järgmisel aastal ja edaspidi. Avalikus ruumis [kuuleb] üha sagedamini arutelusid tasuliste õppevormide, õppemaksude või niinimetatud [varjatud] tasude üle ja see kindlasti [tekitab] ebakindlust nii tulevaste kui ka praeguste tudengite seas. Tudengite jaoks on kõige murettekitavam just [teadmatus], kas õpingud, mis algavad tasuta, jäävad ikka kogu õppeajaks tasuta. 

Nii et finantsilisest vaatenurgast on tudengite probleemid väga konkreetsed. Elukallidus on viimastel aastatel järsult tõusnud. Ma arvan, et me kõik oleme seda tähele pannud, eriti puudutab see eluasemekulusid. Tudengitele [makstavad] toetused ja stipendiumid ei ole sellele kasvule järele jõudnud, mistõttu on paljud tudengid sunnitud õpingute kõrvalt töötama märkimisväärse koormusega, mis pikendab õpinguaega ja mõjutab õppe kvaliteeti. Kui sellele lisanduks veel ka õppemaks, muutuks kõrgharidus paljude jaoks lihtsalt kättesaamatuks. 

Seetõttu on oluline, et riik annaks selge ja usaldusväärse signaali: tasutu kõrgharidus jääb püsima ning selleks leitakse vajalik rahastus. Seda signaali me ministrilt ootame. Vajame pikaajalist ja läbimõeldud strateegiat, mitte lühiajalisi kokkuhoiulahendusi, mis lükkavad probleeme lihtsalt edasi. Aitäh! 

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Veel kord aitäh, head kolleegid, võimaluse eest rääkida ka erakondlikult positsioonilt! Võib öelda niimoodi, et Reformierakonna meelest on see väga suur samm edasi selleks, et kõrghariduse kvaliteet [paraneks]. Väga oluline on tõesti ligipääs: et kõik [andekad noored, kes] meil on, saaksid võimaluse õppida kõrgkoolis ning jõuda nendele ametikohtadele, mis kõrgharidust vajavad, ja et see ei sõltuks nende vanemate või pere rahakotist ega sellest kohast, kus nad on sündinud. Kõigi annete parem kasutamine annab meie riigile võimaluse paremini edasi jõuda, kasvatada oma tulu ja samas hoolitseda selliste valdkondade eest nagu meie keele, kultuuri ja rahvuse püsimine. Nii et see on kindlasti väga positiivne.  

Seda seaduseelnõu on ette valmistatud väga pikka aega. Ma olen osalenud paljudes nendes aruteludes ja tahaksin tänada tudengite esindajat, Eesti Üliõpilaskondade Liitu, ja erinevate kõrgkoolide üliõpilaskogusid, kellega oleme seda arutanud, Haridus- ja Teadusministeeriumi kolleege, kellest väga mitmed on väga head arvutajad ja kulutanud väga palju aega pankadega läbirääkimise peale. See tõesti on olnud tähelepanuväärne töö ja, nagu ka minister rääkis, selline hea konsensuse leidmine. Lõpuks on ühe laua taha kokku tulnud need, kes tahavad kasumit kasvatada, sest [esindavad] eraettevõtlust, ja samal ajal ka ministeerium, kes hoolitseb meie tudengite hakkamasaamise ja kõrghariduse kvaliteedi eest. See on hea näide sellest, kuidas läbirääkimised viivad sihile ja meil on kindel eesmärk.  

Kuna arutelud selle ümber on olnud väga laiapõhjalised, siis ma tahaksin [esile tuua] mõned head asjad, mis me oleme saavutanud. See toode muutub kättesaadavamaks, tudengid saavad pühenduda õppimisele ja ligipääs kõrgharidusele [paraneb]. Võib-olla väheneb ka bürokraatia, sest seesama käendaja nõue, nagu me kuulsime, on olnud sageli üks mõttetu bürokraatlik [nõue], mis ei ole riiki nende kulude tegemisest vabastanud. Mõistlik on ka see, et tagasimakseperiood pikeneb ja tudengitel on nüüd rahulikum, nad teavad, et kui [intressimäär on] üle 5%, siis [riik] tuleb neile appi. Need on kõik mõistlikud asjad.  

Tõepoolest, täna on siin saalis räägitud [ka stipendiumidest] ja ma pean omalt poolt ütlema, et loomulikult oleks tudengite jaoks palju tähtsam, kui nad [ei peaks õppimises suuri pingutusi tehes endale laenukoormust võtma, vaid seda premeeritaks tulemuspõhiste stipendiumidega]. See on tõesti üks selliseid asju, mis on kahjuks kärpe tõttu läinud, nagu minister ütles, ülikoolide või kõrgkoolide või koolide pädevusse, kuid ega neilgi seda raha palju ei ole. Nii et õppimise premeerimisega täna on siiski päris kehvasti. 

Me peame kindlasti tegema pingutusi ka selleks, et eraraha rohkem kaasata, et meil oleks rohkem stipendiume ja fonde, mis toetaksid head õppimist ja noorte [jõudmist] tööturule. See on üks suundi, kus Reformierakond soovib rohkem panustada, et meil oleks selline eraettevõtluse tugi; et tudengid ei peaks nii palju oma taskust maksma, vaid et eraettevõtlus ja ka riik paneksid nendes kohtades, kus tööturule on rohkem inimesi vaja, oma [õla rohkem] alla. See kindlasti on hästi-hästi oluline.  

Nüüd, me võtame tõesti tõsiselt seda, et paljude jaoks on juba õppimine iseenesest see koht, kus nad maksavad peale. [Ma ei mõtle] mitte ainult õppemaksu, mis makstakse oma taskust, vaid ka seda, et sa neli, viis, võib-olla kuus aastat, võib-olla kümme aastat ...  

Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaks. 

… lükkad edasi suurema tulu saamist. See on ka inimese enda panus. Korralikul tudengil, kes näiteks, kujutame ette, läbib kuueaastase arstiõppe ja on veel ka residentuuris, läheb päris kaua aega selleni, kuni ta lõpuks saab nii-öelda päris töötajaks, kes palka teenib. See on ka tema enda panus sellesse, sest riik ju omakorda saab sellest tagasi.  

Ma arvan, et elamiskulude mõistlikumaks muutmiseks on mõistlik, et me mõtleksime ka regionaalse mõõtme peale. Ma olen sellega täiesti nõus, et me peaksime seda arvestama. Nimelt, üliõpilaste kulude arvestuses, mida Eurostudent avaldab, on Eesti [üliõpilaste] transpordikulud ühed suuremad. Nii et selles büdžetis ei ole mitte ainult kulud toiduainetele, vaid ka näiteks see, kui palju peab tudeng maksma transpordi eest. [Nende kulude poolest] oleme me Euroopas hämmastaval kombel [esirinnas]. See on üks selliseid asju, mille peale ministeerium või ülikoolid ise võiksid rohkem mõelda. 

Kindlasti jääb alles üliõpilase enda vastutus. Ja viimane asi, mida ma tahan rõhutada, on see, et väga sageli, kui me mõtleme tudengist, siis me mõtleme [noorest inimesest], kes tuleb koolipingist, aga meil on järjest suurem nende inimeste hulk, kes on kas vahepeal töötanud või samal ajal töötavad ja nad ei ole enam esimeses nooruses. See tähendab, et nad ei ole 18-aastased. Kui me vaatame statistikat, siis näeme, et valdav osa õppelaenuvõtjatest on esimese astme tudengid ja nemad on ikkagi suuremal määral koolipingist tulnud. Teine aste moodustab 23%, kolmas aste ainult 0,8% [õppelaenuvõtjatest]. Mina ütleksin oma õppejõukogemuse pinnalt niimoodi, et mulle tundub, et tegelikult oleks päris hea, kui õppelaenu võtaksid ka teises või kolmandas astmes õppivad inimesed, sest siis saaksid nad pühenduda õppimisele. Muidu juhtub see, et nad ikkagi pigem töötavad ja jõuavad ülikooli ainult [vahetevahel], ja see [toob] alla seda kvaliteeti, mida me tudengitelt nõuda saame.  

Nii et selles mõttes majandusteadlaste ja majanduslikult mõtlevate inimeste … See on nüüd väga reformierakondlik [mõtteviis]. Ka ühel seminaril, kus Riigikogu kõrghariduse toetusrühm kohtus tudengitega ja me rääkisime õppelaenudest, ütlesid nii tööandjate liidu esindaja kui ka minu kolleeg Andres Sutt pankade [seisukohta] edastades, et see on ju [tudengitele] väga soodne. Kujutage ette, kümne aasta pärast on see raha väga palju vähem väärt. See, et nad saavad kiiremini tööturule, et nad on pühendunud õppimisele, lähevad tööturule ja saavad juba hakata normaalsemat palka teenima, tegelikult tasub ära. Üliõpilased tõesti kardavad endale seda koormust võtta, aga võib-olla peaks keegi välja arvutama, kui palju inflatsioon selle raha ära sööb. See on tegelikult üks väga tulus võimalus pühenduda õppimisele ja saada kiiremini tööturule. Ühel hetkel ei ole see laen enam nii suur koormus. 

Aitäh ja palju jõudu meile selle seaduseelnõu menetlemiseks!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Mul on suur rõõm, et selline seaduseelnõu on siia jõudnud. Eesti 200 seda väga toetab. Haritud rahvas on terve rahvas. Kui siin enne oli juttu sotsiaal-majanduslikest mõjudest, siis võib-olla räägitakse liiga vähe sellest, mis eelised annab haridus. Selle meetmega kindlasti ligipääsetavus hariduse omandamisele paraneb. 

Ma ise olen pärit viielapselisest perest, kus kõik lapsed vahepeal korraga õppisid, ja tõesti, laenu tulek tol ajal oli väga positiivne, rääkimata stipipäevast. Loodetavasti saavad üle vaadatud ka toetused. Indekseerimine on siinkohal väga mõistlik, kui rääkida reaalsetest kuludest, et tudengid saaksid pühenduda õppimisele. 

Nii et väga oodatud [muudatused]. Suur-suur tänu nendele, kes on selle pika tee läbi käinud ja tänu kellele see seaduseelnõu on siia jõudnud. Meie toetame seda eelnõu ja soovitame ka kõikidel teistel seda toetada. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Vabandust! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun! Ekraan oli puhas vahepeal, üks hetk oli selline pilt. (Mart Helme palub kõnesoovi hilinemise pärast vabandust.) Ei, te ei pea ometigi vabandama.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister ja kõik ülejäänud! Ma ütleksin selle asja kohta niimoodi, et see kõik on väga ilus ja see kõik on väga oluline. Olles koolitanud ära põhimõtteliselt oma kuuest lapsest viis, praeguseks ka kõrgharituteks – nendest kaks on kõigele lisaks ka doktorid –, tean ma väga hästi, kui koormav on see majanduslikult nii vanematele kui ka noortele endile. Aga ma julgen kahelda, et see eelnõu, kuigi ta on samm õiges suunas ja me kindlasti toetame seda, need küsimused lahendab, sest elu on karm. 

Suur osa üliõpilastest peavad lisaks kõigele sellele, et nad peavad ennast toitma, riidesse panema ja natukene ka lõbutsema, üürima endale ka korteri, ja see on väga kulukas. Nad peavad õppelaenu näol võtma endale kaasa kohustuse ka pärast seda, kui nad on oma õpingud lõpetanud või ka lõpetamata jätnud. See on kohustus. Ja kui nad on [oma õpingud] lõpetanud või lõpetamata jätnud, siis suure tõenäosusega nõuab elu neilt, et nad peavad muretsema eluaseme. See tähendab, et nad peavad pöörduma uuesti nendesamade pankade poole, kes ütlevad: "Jaa, aga vaadake, sõbrad, teil on siin praegu kohustus üleval. Kuna teil kohustus on üleval, siis me peame tegema lepingus muudatusi. Lepingu muudatused kõik maksavad ja lepingu muutmisega seoses võib-olla me ei saa enam – vahepeal on ka intressid muutunud – teile laenu[kohustuste] ümberkujundamisel või uue laenu [võtmisel] nii soodsat intressi pakkuda." 

Me peaksime ikkagi mõtlema väga tõsiselt selle peale, et meil rahvastik väheneb. Täna tuli uudis, et meie rahvastik vähenes üle 7000 inimese võrra. Palju see oli? 7049 või [midagi sellist], ma peast täpselt ei mäleta, igatahes üle 7000 inimese võrra. Ja miks? Ka demograafid kinnitavad: sellepärast et meil sündimus on nii madal. Me teame, et meil sündis sel aastal laias laastus 500 last vähem kui eelmisel aastal, aga juba eelmisel aastal me lõime sajandi rekordi. 

Nii et me ei pea mõtlema mitte ainult targa rahva peale, nagu Alar Karis on korduvalt ja korduvalt välja käinud, et meil peab olema tark rahvas – loomulikult on tore, kui meil on tark rahvas –, vaid meil peab olema ka elujõuline rahvas. Ja see tähendab seda, et me peame siduma õppelaenud ja õppimise sellega, et ka pärast seda, kui inimesed on omandanud kvalifikatsiooni … Ja ei ole sugugi öeldud, et nad saavad sellise töökoha, mis vastab sellele kvalifikatsioonile, mille nad on ülikoolis omandanud, seda enam, et ei ole öeldud, et nad saavad hea palgaga töökoha. Nii et me peame mõtlema selle peale, et siduda see hiljem riikliku garantiiga, [mis tagaks,] et kui inimesed abielluvad või elavad koos – ärme seame abielu siin kindlaks verstapostiks või kriteeriumiks –, siis laste sündimise korral need õppelaenu osakud, aga miks mitte ka muud laenuosakud kustutatakse.

Meil ei jää seda riiki, kui meil ei sünni lapsi. Meil lihtsalt ei jää seda riiki, meid on liiga vähe. Maailmas on 8,5 miljardit inimest ja me näeme siin küll kliimapõgenikke, küll sõjapõgenikke, küll muidu õnneotsijaid, kes mööda maailma ringi loksuvad. Me oleme liiga väike, et mingisuguseid liberaalseid eksperimente proovida, et äkki töötab. Aga äkki ei tööta?

Nii et veel kord, me põhimõtteliselt leiame, et noorte inimeste õppimise toetamine õppelaenudega ja selle uue mudeli näol, nagu seda praegu välja pakutakse, on liikumine õiges suunas. Aga me kutsume kõiki siin esindatud fraktsioone üles tegema sellesse eelnõusse parandusi ja täiendusi, mis seda eelnõu laiendaksid ja aitaksid kaasa mitte ainult hariduse omandamisele, vaid aitaksid kaasa ka sellele, et see noor seltskond, kes meil läbib ülikoole ja omandab kvalifikatsiooni, oleks ka elujõuline ja võimeline meie rahvastikku jätkama nii, et meie rahvusriik jääb püsima tänu targale rahvale. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 767 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. jaanuar kell 17.15. Aitäh ministrile!

Liigume edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Rene Koka, Rain Epleri ja Evelin Poolametsa esitatud Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu 747 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Nagu juba tutvustuses öeldud, asume menetlema esimesel lugemisel Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu. See eelnõu on iseenesest lühike, lihtne, kõigile arusaadav, aga sümboolselt väga oluline, puudutades otseselt küsimust, kui oluliseks me peame omaenda riigi ja selle iseseisvuse sümboleid ning millisel viisil me oleme valmis oma veendumust, et need sümbolid on olulised, ka väliselt näitama. Eelnõu lähtub ühelt poolt eesmärgist rõhutada Eesti lipu kui Eesti Vabariigi iseseisvuse, suveräänsuse ja ühtsuse sümboli eristaatust ja erilist väärikust. Teiselt poolt tuleks vältida avaliku sektori hoonete muutmist päevapoliitiliste ja ideoloogiliste sõnumite võimendamise instrumendiks. 

Nüüd vaatame, mil viisil me seda oma ettepanekuga sooviksime teha. Eesti lipu seadust täiendataks kahe lõikega. Täpsemalt, § 10 täiendataks lõigetega 7 ja 8, mis reguleerivad Eesti lipu kasutamist koos muude lippude ja ideoloogilist sõnumit kandvate lippudega riigi ja ülejäänud avaliku sektori hoonetel, sealhulgas riigiasutuste, valitsusasutuste, avalik-õiguslike juriidiliste isikute, kohalike omavalitsuste, riigi ja kohalike omavalitsuste hallatavate haridusasutuste ning ka Eesti Vabariigi diplomaatiliste välisesinduste hoonetel. 

Kuna eelnõu ei ole pikk, siis ma annan teile kiiresti ülevaate, mida sätestaks üks lõige ja mida teine. Alustame § 10 lõikest 7, mis sätestab, et riigiasutuste, valitsusasutuste, avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja kohalike omavalitsuste asutuste hoonetel võib Eesti Vabariigi riigilipuga koos heisata teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide lippe üksnes ajutiselt protokollilistel eesmärkidel. Ehk siis ei tohi panna alaliselt lehvima Eesti lipu kõrvale nimetatud hoonetel teiste riikide ega ka rahvusvaheliste organisatsioonide lippe. Eesti lipule peab olema tagatud eristaatus. Sellised protokollilised olukorrad hõlmaksid näiteks välisriikide ametlike esindajate visiite või rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Euroopa Liidu või NATO esindajate riiklikke vastuvõtte, mis on kooskõlas diplomaatilise protokolliga. Nagu seletuskirjas öeldud, see säte tagaks, et Eesti austab rahvusvahelisi tavasid, aga samal ajal säilitab Eesti lipu kui Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse sümboli selgelt esile tõusva eristaatuse. See on esimene lõige. 

Teine lõige puudutab ideoloogilisi lippe. Ja olgu sissejuhatuseks öeldud, et ideoloogilisteks lippudeks ja sümboliteks peetakse eelnõu kohaselt näiteks niinimetatud seksuaalvähemuste kasutatavat vikerkaarelippu ja selle variante, poliitiliste parteide lippe või muid avalikult hoonete välisküljel eksponeeritavaid sümboleid, mis väljendavad kindlate ideoloogiliste või poliitiliste liikumiste sõnumeid. 

Kui ma käisin põhiseaduskomisjonis eelnõu tutvustamas, siis tuli ka seal juttu sellest, et tegelikult on iga lipp mingit pidi ideoloogiline. Tõsi, igal lipul on mingi ideoloogiline aspekt, kui see on mõne riigi või organisatsiooni lipp, aga siin on antud selge osutus, mida on peetud silmas spetsiifiliselt ideoloogiliste lippude all. Ehk kordan: need väljendavad kindlate ideoloogiliste või poliitiliste liikumiste sõnumeid. 

Mida näeks nende ideoloogiliste lippude kohta ette lõige 8? See keelaks ideoloogilist sõnumit kandvate lippude heiskamise ning ka muude ideoloogilist sõnumit kandvate sümbolite avaliku eksponeerimise avaliku sektori hoonetel, sealhulgas riigiasutuste, valitsusasutuste, avalik-õiguslike juriidiliste isikute, kohalike omavalitsuste, riigi või kohalike omavalitsuste hallatavate haridusasutuste hoonetel. Need on samad kategooriad, mida ma juba nimetasin eelmisest lõikest rääkides, aga siia on lisatud lauseosa "ning Eesti Vabariigi diplomaatiliste välisesinduste" hoonetel. Ehk välisesinduste hoonetel võiks loomulikult endiselt olla heisatud näiteks Euroopa Liidu lipp, sellepärast et see on juba praktiliselt oluline, kuna teatavasti kõik Euroopa Liidu kodanikud võivad pöörduda konsulaarabi saamiseks ükskõik millise Euroopa Liidu liikmesriigi saatkonda. Selleks, et nad teaksid, et see konkreetne riik kuulub Euroopa Liitu ja sinna saatkonda saab sisse minna ja paluda konsulaarabi, on praktiliselt oluline, et seal oleks ka Euroopa Liidu lipp. Nii et selle vastu me siin ei vaidle. 

Aga mida ei tohiks teha? Ei tohiks muuta Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindusi justkui valitsuse välisesindusteks, hakates nende hoonete välisfassaadidel lehvitama selliseid lippe, mis tõstavad esile konkreetsele valitsusele meelepäraseid ideoloogilisi ja poliitilisi hoiakuid. Ühelt poolt on see oluline riikliku väärikuse seisukohast, sest, nagu öeldud, diplomaatilised esindused ei peaks olema muudetud valitsuse esindusteks, aga teiselt poolt sellepärast, et me ei tohiks sekkuda teiste riikide siseasjadesse. Kui hakata selliseid ideoloogilisi sümboleid kuvama diplomaatiliste esinduste välisfassaadidel, siis võib seda väga kergesti – ja ka põhjendatult – käsitleda sekkumisena teise riigi siseasjadesse. 

Nii. Eelnõust rääkides on oluline see, et see ei pane mitte mingisuguseid kohustusi eraisikutele. See, milliseid lippe keegi tahab omaenda koduhoovis maja fassaadi külge riputada, on igaühe enda asi. Siin käib jutt üksnes sellest, millised kohustused on seadusega asetatud riigile, kohalikele omavalitsustele ja muudele avaliku sektori asutustele või institutsioonidele. 

Euroopa Liidu õigusega mitte mingisugust vastuolu ei ole, selle kontrollisin järele. Euroopa Liidu õigusest ei tulene mingisugust kohustust, et näiteks parlamendi hoonele või valitsusasutuste hoonetele peaks olema alaliselt pandud lehvima Euroopa Liidu lipp. Eelnõuga ei kaasne ka riigile mingisuguseid täiendavaid rahalisi kohustusi. Loomulikult ei ole eelnõu mitte kuidagipidi vastuolus põhiseadusega ega too sisse ka mingisuguseid uusi termineid. Nii palju eelnõu põhimõttelisest arhitektuurist. 

Aga kuna mul on veel aega, siis peatun lühidalt mõningatel aspektidel, mis tulid esile põhiseaduskomisjonis. Ma ei tee seda pikalt ja põhjalikult, sellepärast et kolleeg Kiviberg tuleb nii või teisiti põhiseaduskomisjoni arutelust ülevaadet andma. Aga et ennetavalt vastata teatavatele argumentidele, mis ka seal tõstatati, siis olgu osutatud, esiteks, et lipuseaduse põhiarhitektuur on ilmselgelt lähtunud eeldusest, et alaliselt lehvibki kõikidel avaliku sektori hoonetel üksnes Eesti riigi lipp, mitte mõne teise riigi lipp. Ma arvan, et kui oleks osatud ette näha sellist võimalust, et mingil hetkel pannakse sinna lisaks alaliselt lehvima mõne teise riigi lipp, siis oleks sinna juba sisse kirjutatud selline säte, et seda teha ei tohi. See on ikkagi Eesti Vabariik, Eesti lipule peab olema tagatud eristaatus ja alaliselt lehvib ainult Eesti lipp. Lihtne ja selge põhimõte. 

Tegelikult sellisena ju kehtivat õigust tõlgendati kuni üsna hiljutise ajani. Reaalselt muutus praktika 2022. aasta veebruaris – siis, kui algas suurem sõjategevus Ukrainas, Venemaa ja Ukraina vaheline sõda. Siis pandi solidaarsuse märgina paljudesse kohtadesse lehvima Ukraina lipp. Ma ei ole küll kindel, aga ma arvan, et ilmselt ei ole siin saalis ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et niisuguse ajutise solidaarsuse väljendusena oleks see olnud midagi sellist, mida pidada kuidagi lubamatuks või taunimisväärseks. Aga olukord on sootuks erinev, kui see ajutine solidaarsusväljendus muutub alaliseks praktikaks. 

Ja küsimus ei ole siin üldse Ukraina lipus, see võiks olla ka mõne teise riigi lipp, vaid küsimus on põhimõttes. Kui see praktika on väldanud juba mitte nädala, vaid kuu, kui see on kestnud juba mitte kolm kuud, vaid kuus kuud, seejärel aasta ja nüüd varsti, kuu aja pärast juba neli aastat, siis me peame ju endalt küsima, kas on normaalne, et Eesti Vabariigi avaliku sektori hoonetel lehvib aastaid kahe eri riigi lipp, mitte ainult Eesti Vabariigi lipp, vaid ka ühe teise riigi lipp. Mina väidan ja meie, kes me selle eelnõu esitasime, väidame, et see ei ole normaalne. See ei ole aktsepteeritav ja see ei tohiks kujuneda uueks standardseks praktikaks, ilma et seadust oleks üldse muudetud, eriti pidades silmas, et seaduse mõte on ilmselgelt olnud alati see, et Eesti lipule on tagatud eristaatus. 

Ja nagu te kõik teate, mind on hurjutatud selle pärast, nagu minul oleks ükskõik mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. See on selline valelik laimunarratiiv. Mul loomulikult ei ole ükskõik, mis värvi lipp seal lehvib, seal peab lehvima sinimustvalge lipp. Kust see laimunarratiiv kunagi alguse sai, oli see, et ma ühes saates ütlesin, et kui valitsus asub süstemaatiliselt rakendama ja ellu viima apartheidipoliitikat, andes osale inimestele vähemad õigused kui teistele, siis põhimõtteliselt lõppude lõpuks ei ole vahet, millise lipu all seda apartheidipoliitikat ellu viiakse. Ma arvan, et sellega võiksid kõik nõustuda. See oli selles kontekstis, kus Kaja Kallas ütles, et vaktsiinipasside süsteem on tulnud, et jääda – nii nüüd jääbki, et kes ennast süstida ei lase, see ei saa sisse restoranidesse, kohvikutesse, spordiklubidesse, ei saa spordivõistlustel osaleda ja nii edasi. Minu öeldu oli kommentaar sellele. Loomulikult ei ole mul ükskõik, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. 

Aga minu küsimus teile, head kolleegid, seisneb selles, kas teil on ükskõik mis värvi lipp lehvib igal pool mujal avaliku sektori hoonetel. Minul ei ole. Minul ei ole, minu fraktsioonikaaslastel ei ole. Me oleme kõik veendunud, et seal peab lehvima alaliselt üksnes Eesti lipp. Meie küsimus teile on: kas te nõustute selle positsiooniga, et peakski nii olema?

Muuseas, huvitav on ka see … (Lehitseb pabereid.) Et mitte valesti öelda inimese ametikoha nimetus, siis ma vaatan selle kiiresti järele. Komisjonis käis ka Riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed, kes ütles, et meie tehtud ettepanek ei ole kooskõlas lipuseaduse baaspõhimõttega, mis näeb ette, et seadusega on kehtestatud miinimumstandard – on öeldud, et Eesti lipp peab olema, aga see ei tähenda, et ei või lisada sinna teisi lippe. 

Ma väidan, esiteks, et see pole kunagi seadusandja tahe olnud. Ei ole niimoodi, et alaliselt võib panna sinna lehvima ükskõik kui paljude riikide lippe. Ei ole nii, et paneme alaliselt kõigi Euroopa Liidu riikide lipud näiteks Riigikogu fassaadile ritta. No siis kaob Eesti lipp sinna ju täiesti ära. See ei ole niimoodi mõeldud. 

Aga teiseks, nagu ma ka komisjonis ütlesin, siis võiks ju panna Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu kõrvale lehvima ka mõne teise lipu, miks mitte Ukraina lipu või vikerkaarelipu. Sest nagu öeldud, lipuseadusega on kehtestatud miinimumstandard, mis ei välista seda, et lisaks Eesti lipule võib panna teisi lippe. No see on ju absurd! Ei ole sellist asja. Kui on öeldud, et seal peab olema Eesti lipp, siis peabki seal alaliselt olema Eesti lipp ja ainult Eesti lipp, mitte mingi muu lipp. 

Nii. Ja tulles tagasi selle pikaleveninud ajalise perioodi juurde – varsti saab täis neli aastat sellest, kui põhimõtteliselt on juba alaliselt olnud ka ühe teise riigi lipud igal pool väljas –, peame me küsima, kui kaua see siis kestab. Ütleme, et neli aastat on veel aktsepteeritav, neli aastat on mitme riigi lipud alaliselt kõikidel avaliku sektori hoonetel. Kas viis aastat võiks olla see tagumine piir? Aga kui see sõda Ukrainas jääb hõõguma näiteks vähem või rohkem piiratud vormis kümneks aastaks või veel kümneks aastaks, võib-olla 20 aastaks, 25 aastaks – no me teame Euroopa ajaloost 30-aastast sõda, eks ole, on olnud küllalt selliseid sõdu, mis kestavad päris palju aastaid –, siis kas jääbki nüüd niimoodi olema, et terve järgmine inimpõlv on kõikidel avaliku sektori hoonetel mitu lippu? Aga kui näiteks tekib mõni uus sõjaline konflikt, mida me peame oluliseks, kas Euroopas või kusagil mujal, kas siis tuleb juba järgmise riigi lipp sinna kõrvale? Siis on näiteks kolm lippu. 

Ma ei tea, kui see praktika muutub normaalsuseks, siis sõltuvalt sellest, kes on valitsuses, võib üks näiteks öelda, et Lähis-Idas on suurem sõda, me paneme igale poole Iisraeli lipud, siis tuleb valitsuse vahetus, teised panevad Palestiina lipud. Hakkame siis niimoodi kordamööda [lippe vahetama], kes parasjagu valitsuses on, see saab [esile tõsta] endale meelepärased poliitilise või ideoloogilise solidaarsuse väljendused. Ma arvan, et see ei ole normaalne, mõistlik ega kuidagi riikliku väärikusega kooskõlas. 

Ma arvan, et sellega tõmban eelnõu tutvustusele joone alla. Hea meelega vastan kõikvõimalikele küsimustele, mis teil võivad olla tekkinud. Aitäh! 

Aitäh! Ja küsimusi tõepoolest on. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et me kõik austame Eesti riigi sümboleid. Kehtiv lipuseadus sätestab korra, kuidas ja millal me lippu või lippe heiskame. Näiteks kehtiva seaduse § 10 punkt 6 ütleb, et kui lippe on rohkem, siis lipud heisatakse eraldi ühesuguse pikkusega lipuvaradasse või masti ja Eesti lipuga samale kõrgusele. Eesti lipp peab olema auväärsemal kohal. Aga pigem on minu meelest suur probleem selles, et Eesti lippu heisatakse üha vähem meile olulistel tähtpäevadel. Ma küsingi teie käest, mida saaks Riigikogu selle murega – minu jaoks on see mure – lipuseaduse võimalike muudatustega ära teha.

Suur tänu teile küsimuse eest! Ma pean esimese asjana ütlema, et see küsimus väljub selle eelnõu raamidest. Me võime muidugi nendel teemadel arutleda, aga ma ei ole kindel, et see praegu päris relevantne on. Ma võin vastuseks öelda, et riik võiks ise anda head eeskuju, näidates üles erilist austust Eesti lipu vastu. Ei [peaks] olema niimoodi, et avaliku sektori hoonetel on Eesti lipp ja ükskõik millised muud lipud on alaliselt seal kõrval, vaid Eesti riik ise näitaks eeskuju sellega, kui ta ütleks: ei, Eesti lipul on eristaatus, Eesti lipp on sümbolina [kõige tähtsam].  

Riigilipp on võimu sümbol. Ma unustasin seda enne öelda, aga see on kõige olulisem asi. See näitab, kes teostab selle riigi territooriumil võimu, kelle käes on siin võim. Kui on alaliselt mitme riigi lipud, siis tekibki küsimus, kas siis ikkagi Eesti riik teostab oma territooriumil võimu või on siin mitmed riigid, kes kuidagi ühiselt teostavad võimu.  

Sama küsimus on tegelikult ka Euroopa Liidu ja NATO lipu puhul. Jah, need lipud näitavad kuulumist nendesse organisatsioonidesse, aga minu meelest ei tohiks panna neid Eesti lipu kõrvale, sellepärast et see jällegi hägustab seda, kui oluline on Eesti lipp ja kes siis lõppude lõpuks siin territooriumil võimu teostab.  

Siin territooriumil on kõrgeima võimu teostaja Eesti Vabariik, mitte Euroopa Liit ega NATO, mitte Ukraina ega ükski teine riik. Nii et see on sõnum, mida minu meelest võiks riik ise saata, näidates sellega eeskuju, et me peame pidama seda sümbolit oluliseks. Muu hulgas võiks see innustada inimesi rohkem kohustuslikel lipupäevadel oma eramaal lippu heiskama.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui punaarmee vallutas Berliini, siis ta heiskas seal riigipäeva hoonele punase lipu. Kui venelased on Ukrainas vallutanud mingisuguse olulise positsiooni, on nad jällegi sotsiaalmeedias pildil oma lipuga. Kui Ukraina on mõne punkti tagasi vallutanud, siis on täpselt samasugune protseduur, nad on Ukraina lipuga seal väljas. Ehk siis, nagu te ütlesite, lipp ei ole niisama, see on võimu sümbol. 

Praegu on avalikus sektoris millegipärast Ukraina lipud väga esiplaanil. Ajendatuna sellest, et inimesed on pöördunud ka minu poole ja küsinud, miks see lipp seal on, küsisin ma Paide linnapealt Kaido Ivaskilt, miks see seal on. Ta ütles, et ta ei oska vastata, ta ei tea, kuidas see sinna on saanud. 

Aga minu küsimus on hoopis see, et juhul, kui Ukraina lipp võetakse maha ja kui keegi ei ole seda teotanud – karistusseadustiku § 249 sätestab [karistuse selle eest] –, siis ei ole ju ka [kuriteo]koosseisu, sest välisriigi lippu ei ole teotatud. Kuidas vastate?

Suur tänu teile küsimuse eest! Enne, kui ma vastan konkreetsele küsimusele, vastan ühele osutusele, mille te tegite oma küsimust sisse juhatades. Kui inimesed küsivad, miks see lipp seal on – endiselt, neli aastat hiljem –, siis ma arvan, et praktiliselt vaadates on vastus üsna lihtne, suure tõenäosusega. Võib‑olla on mingid teised motivatsioonid ka, aga ma arvan, et üks peamisi mehhanisme, mis seda seletab, on see, et need lipud pandi emotsiooni pinnalt välja veebruaris 2022, selleks et näidata solidaarsust Ukrainaga. Millisel hetkel sa siis otsustad, et kuulge, võtame selle lipu nüüd maha, on solidaarsust näidatud küll, aga see ei saa ju kujuneda alaliseks olukorraks? Kes iganes selle lipu maha võtab, seda on väga lihtne rünnata: "Oi, vaata, mis nad nüüd tegid! Nad ei olegi enam Ukrainaga solidaarsed."

Me nägime siin eelmisel nädalal sedasama retoorikat Viljandi linnavalitsuse suhtes. Ja tegelikult niimoodi lähenedes nagu ei tulegi seda punkti, läheb kuu, läheb kaks, läheb aasta, läheb kaks, varsti on viis aastat või kümme aastat, sõda kestab edasi ja ega [Ukraina lippu enam] maha võtta ei saagi, sest niipea, kui sa selle käigu teed, hakatakse sind ründama. Aga mingil hetkel me peame selle küsimuse ju kuidagi ära lahendama. Ma arvan, et selline võiks olla selgitus. 

Mis teie küsimusse puutub, siis karistusseadustik reguleerib jah küsimust, mis puudutab lippude maharebimist. Ma korra vaatan, kus see siin on. (Otsib materjalidest.) Jah, § 245 ja § 249. Paragrahv 245 puudutab Eesti lippu ja § 249 välisriigi lippu. Selle [esimene lõige] ütleb: "Välisriigi riigilipu, riigivapi või muu ametliku sümboli või rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti välisriigi riigihümni teotamise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega."

Ma ei ole sellesse küsimusse piisava põhjalikkusega süvenenud, aga tõesti, põhimõtteliselt võib ka niimoodi tõlgendada, et kui riigilipp võetakse maha lugupidavalt, ilma seda teotamata, siis vist ei ole [kuriteo]koosseis täidetud. Aga ma arvan, et siin oleks tarvis konsulteerida inimestega, kes on sellesse küsimusse rohkem süvenenud. 

Igal juhul ma arvan, et peab nõustuma sellega, et kui minna võõralt varalt sinna omaniku üles pandud lippe omavoliliselt kõrvaldama, siis võib tekkida küsimus, kas on täidetud § 262 koosseis – seal on [kirjas karistus] avaliku korra rikkumise eest. See aspekt võib igal juhul säilida, seda tasub silmas pidada. 

Anti Poolamets, palun!

Üks hea uudis on tulnud nimelt USA-lt, kes veel hiljuti oma saatkonnal lehvitas mingisuguse grupeeringu lippu. Seal olid vikerkaarevärvid, siis oli mingi pruun triip ja veel mingid kummalised triibud. Iga aastaga läks lipp hullemaks. Aga nüüd on USA öelnud, et ei, ainult meie riigilipp meie saatkondadel. See on ka elementaarne. 

Esiteks, kas sellest võiks eeskuju võtta? Ja teiseks, mis grupeeringu lipp üldse on see vikerkaarelipp? See ei ole riigi lipp, see ei ole üldse nagu mingi lipp. Kas see ei ole mitte avanud teed mingisuguste täiesti suvaliste plagude ülestõmbamisele Eesti riigiasutustel? Sellest ei saa siiamaani ükski normaalne inimene aru, mida õieti teeb selline lipp Eesti Välisministeeriumi hoonel. Juriidilises mõttes nonsenss, eks ole?

Aitäh! No mina nõustun, et see on juriidilises mõttes nonsenss, ja ma arvan, et selles aspektis oleks väga mõistlik Ameerika Ühendriikidest eeskuju võtta. Sest lõppude lõpuks on see ka märk, millest nähtub, kui palju austatakse omaenda riigi sümboleid. See on minu meelest põhiküsimus. Me ei tohiks olla kuidagi lipitsejad, nii et me oleme mingi solidaarsuse väljendamiseks nõus astuma samme, mis riivavad meie enda riiklikku väärikust. Me saame Ukraina suhtes solidaarsust väljendada väga mitmel moel, näiteks avaldustega, deklaratsioonidega, minu poolest kas või rahalise toetusega, diplomaatilistes suhetes ja nii edasi. Aga see ei tähenda seda, et see toetuse väljendamise vorm peab olema selline, mis madaldab meie enda riigilipu staatust. 

Vaadake näiteks avaliku sektori hooneid, kus pannakse kõrvuti kaks lippu: Eesti lipp ja Ukraina lipp. Kolleeg Signe Kivi enne osutas ka lipuseaduses öeldule, et Eesti lipp peab olema kõige auväärsemal kohal. No ütelge mulle, kumb see kõige auväärsem koht on. Kui on täpselt kaks lippu võrdses suuruses kõrvuti, üks on paremal, teine vasakul, siis kummal on auväärsem koht? Paremal? No vot, lugege seadust, seal on öeldud, et on paremal, eks ole. Aga kui ma ei tea, mis seaduses kirjutatud on, siis mul küll ei ole võimalik aru saada, kumb on auväärsem koht. Ütleme, et inimesele lihtsalt ilma seaduse teksti vaatamata oleks selgelt auväärsem see lipp, mis on näiteks tunduvalt suurem kui teine. Või on näiteks üks lipp hoone keskel, teine kuskil nurga peal. Või siis on üks kõrgemal, teine madalamal. Sel juhul oleks mingisugune inimlikult tunnetatav kategooria. Aga kui on kaks sama suurt lippu täpselt kõrvuti, siis tegelikult me oleme juba võtnud omaks sellise hoiaku, et polegi vaja [Eesti lipule] mingisugust selgelt eristuvat auväärsemat kohta. Seda esiteks. 

Teie teine küsimus puudutas ideoloogilisi lippe. Ma tõtt-öelda argumendi huvides praegu unustaksin üldse selle vikerkaarelipu siin ära. Keskenduks korra lihtsalt küsimusele sellest, millega me võiksime nõustuda, milles me võiksime ühisosa leida. Ma arvan, et ühisosa võiks olla see: ei tohiks olla nii, et kui näiteks EKRE on peaministrierakond, siis tõmmatakse ministeeriumihoonetele mingeid EKRE-le meelepäraseid sümboleid väljendavad lipud, kui aga sotsid on peaministrierakond, siis tõmmatakse neile meelepäraseid ideoloogilisi sõnumeid väljendavad lipud, ning kui mõni kolmas erakond on peaministrierakond, siis nemad ütlevad, et oh, nüüd võtame need kõik maha ja panema hoopis meie enda omad. 

Kusjuures, pange tähele, esimene lipp, mis võidakse niimoodi üles tõmmata, on partei lipp. Näiteks praegu on koalitsioonis Reformierakond ja Eesti 200. Ega lipuseadus ei ütle, et [ei] või alaliselt panna lehvima kõikide ministeeriumide fassaadidele oma [erakonna] lippe. Sellist keeldu ei ole. Kui me lähtume sellest eeldusest, mis Riigikantselei sümboolikanõunik ütles, et on sätestatud miinimumstandard, et Eesti lipp peab olema, ega see siis ei tähenda, et ei või ka teisi lippe panna. No see on ju jama! Ja sellega me võiksime kõik nõustuda. Ma arvan, et saali vasakust äärest kuni parema ääreni välja öeldakse, et ei-ei-ei, niisugust asja ärme küll tegema hakkame, see läheb palaganiks. 

Ma arvan, et see võikski ühisosa positsioon olla. Lepime kokku, et mitte keegi ei kasuta ei Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindusi, ministeeriumeid, parlamendihoonet ega ühtegi teist avaliku sektori hoonet selleks, et hakata propageerima endale meelepäraseid ideoloogilisi ja poliitilisi hoiakuid. Säilitame teatava neutraalsuse ja arusaamise sellest, et need ei ole parteihooned, need ei ole valitsushooned, vaid need on tegelikult ultimatiivselt ikkagi riigi hooned.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti lipu seadus on tõesti väga lihtne. Mina loen siit välja, et tegelikult ei olegi õigust riigihoonetel ehk Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse hoonel võõrriigi lippe heisata, ilma et oleks mingi tähtpäev. Toon näite: 16. veebruaril, Leedu iseseisvuspäeval, võib heisata Leedu lipu, ja 18. novembril, Läti Vabariigi väljakuulutamise päeval, võib heisata Läti riigi lipu. Nende kahe riigiga ongi see piiratud. Kas see, et meil on Ukraina lipp, mitte ei välju Eesti lipu seadusest?

Suur tänu küsimuse eest! Ma ei ole kindel, et ma oskan sellele definitiivset vastust anda. Kui lähtuda sellest eeldusest, et lipuseadusega on sätestatud miinimumstandard, siis võiks jällegi ütelda, et Läti ja Leedu lipu heiskamine nende iseseisvuspäeval on seadusega sätestatud kohustus, kõigi ülejäänud riikide puhul seda võib teha. Ma arvan, et sellise vastuse annaksid need inimesed, kes oskavad selgitada lipuseaduse arhitektuuri. Eks see sõltub tõesti seaduse tõlgendusest, kuidas seda võtta – kas lubatud on üksnes see, mis on lipuseaduses sätestatud, või on lubatud kõik, mida pole lipuseadusega keelatud?

Mina lähtuksin ikkagi sellest eeldusest, et kui me räägime riigivõimu teostamisest, siis peab see olema võimalikult täpselt reglementeeritud. Eraisikute puhul tuleb jätta võimalikult palju vabadust – kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud –, aga riigivõimu teostamisel võiks ikkagi olla nii, et teha võib üksnes seda, mis on selgesõnaliselt lubatud. Mitte nii, et paneme miinimumstandardi ja edasi tehke, mis tahate, eks ole, vaadake ise, mis lippe te ühele või teisele riigiasutusele lehvima panete, sõltuvalt sellest, kes on valitsuses. Ma arvan, et kui nii tõlgendada, siis see ei vii heade tulemusteni ega jäta Eesti Vabariigist head muljet.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et minu jaoks ei tundu olevat mure Eesti lipu ja selle väärikuse pärast niivõrd siiras, kuivõrd eesmärk on ikkagi see, et saada Ukraina lipud selle kõrvalt ära. Minu jaoks on seal loogikaviga. Teie ettekandest ja üleüldse EKRE retoorikast lähtuvalt on see valik kas üks või teine – kas on see lipp või on see lipp –, justkui juhul, kui Eesti lipu kõrval on Ukraina lipp või mõne muu riigi lipp, see kuidagi vähendab Eesti lipu tähtsust või väärikust. Mina selle järeldusega põhimõtteliselt ei nõustu. Minu jaoks ei ole see niimoodi. Ma tahaksin teada, kuidas te ikkagi selgitate, miks Eesti lipp siis kuidagi oma väärtust kaotab. 

Ja ma ütlen seda, et kui eesmärk oleks Eesti lippu kuidagi rohkem väärtustada, siis selle eelnõu sisu oleks võinud ju olla ka teine, et seda rohkem kasutada. Ma ütlen küll, et ma väga toetan näiteks seda, milline on Ameerika Ühendriikides oma lippu suhtumine, igal pool stars and stripes. Mulle väga meeldiks, kui meie lipu värvid oleksid rohkem Eestis esindatud. Aga minu arust see eelnõu seda juurde ei too.

Suur tänu küsimuse eest! See eelnõu tõepoolest ei reguleeri seda, kuidas eraisikud võivad Eesti lippu või muid lippe heisata, ega seda, kuidas nad peavad seda tegema. Selle eelnõu regulatsiooni objekt on lippude kasutamine avaliku sektori hoonetel. Selles mõttes on teil õigus. Ja meil ei olegi olnud eesmärki astuda sellega samme, mille tõttu eraisikud hakkavad massiliselt veel rohkem Eesti lippe heiskama. Selleks on ilmselt olemas hoopis teised hoovad ja siin niisugust eesmärki seatud üldse ei ole. 

Ma ei saa teiega nõustuda, et meie eesmärk on saada kuidagi Ukraina lippudest lahti. Ei ole! Ma võin käsi südamel ütelda, et ei ole. Küsimus on printsipiaalne. Konkreetsel ajahetkel juhtuvad need olema Ukraina lipud, aga mitte ainult Ukraina lipud, vaid ka LGBT lipud, mis sageli ja üha enam on hakanud lehvima avaliku sektori hoonetel – terve juunikuu lehvisid need lipud Välisministeeriumi fassaadil ja mitmete teiste valitsusasutuste fassaadidel. Küsimus ei ole ainult Ukraina lipus. Võib ju olla ka niimoodi, et järgmisel – või loodetavasti juba sellel aastal – lõpeb Ukrainas sõda ära. Kas siis võetakse need lipud maha või jäetakse solidaarsuse ilminguna need endiselt lehvima? Aga kui algab mingi uus sõda, siis tulevad juba uued lipud. Ikkagi on probleem seesama. 

Küsimus ei ole Ukraina lippudes. Kuigi ma saan aru, teil on lihtne meie ette pandud plaani rünnata nii, et te näitate meid kuidagi eriliselt huvitatuna sellest, et saaks Ukraina lippudest lahti. Aga miks me peaksime olema sellest kuidagi eriliselt huvitatud? Küsimus on päriselt ka riiklikus väärikuses. Minule päriselt ka ei meeldi, et näiteks Valges saalis on mingid muud lipud kui Eesti lipud. Vanasti olid seal ainult Eesti lipud. Miks ei võiks uuesti nii olla? Miks on Riigikogu fassaadil kõrvuti nii Eesti lipp kui ka Ukraina lipp, ilma et oleks aru saada, kumb on selgelt eristaatuses? 

Ja nüüd vastus teie küsimusele, kuidas see meie lipu eristaatust kahjustab, kui sinna kõrvale panna veel teised lipud või teine lipp. Ma ei tea, ma jäin teie küsimust kuulates mõtlema, et see on natuke nagu analoogia mitmenaisepidamisega. Lähed ja ütled oma abikaasale, et ega see siis sinu staatust minu abikaasana kuidagi eriliselt ei madalda või ei kõiguta, kui me siia kõrvale võtame veel ühe naise. No kuidas ta siis ei kõiguta? Eristaatus on ikkagi väga oluline – see, et on üks ja ainukene abikaasa. Ja lipuga on sama asi. Meil on üks ja ainukene riigilipp ja see peab olema selgelt eristuval aukohal avaliku sektori hoonetel. Kui pannakse alaliselt kõrvuti mitu lippu, siis on see selgelt eristuv eristaatus ilmselgelt saanud tugevalt kahjustada. Ja see ei ole väärikas. 

Mul ei ole olnud võimalust viimasel ajal eriti palju reisida. Selles mõttes, et kui ma oleksin reisinud paljudes Euroopa riikides, siis ma oleksin saanud käia näiteks parlamendihoone ees või riigikantselei hoone ees ja vaadata, kuidas seal see asi on, kas näiteks parlamendihoone fassaadil on mingi muu riigi lipp kui selle riigi lipp. Ma sügavalt kahtlen selles. Ma käisin hiljuti, suvel Austrias ja sealsetel [riiki esindavatel hoonetel] ma igal juhul ei näinud mingi muu riigi lippe lehvimas. Aga mul ei ole ülevaadet kõikidest Euroopa riikidest, isegi mitte Ida-Euroopa riikidest või Põhja-Euroopa riikidest. Seda oleks huvitav teada. Aga ma kahtlustan, et enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide fassaadil lehvib ainult oma riigi lipp. 

Selle taust ongi see arusaam, et kuulge, nalja teete või, see on elementaarne riikliku väärikuse küsimus. Lipp on võimu sümbol ja siin teostab võimu üks ja ainus riik, see konkreetne riik. Ja ongi kõik. Sellega on jutt lõpetatud, rohkem sel teemal ei arutleta. Kui meile tuleb külla mõne teise riigi peaminister või president, kui on riigivisiit, siis austusavaldusena ja protokollist lähtuvalt paneme selle riigi lipu välja. Ta on meie riigi külaline, eks. Ja kui ta lahkub, siis me võtame selle lipu ilusasti maha ja näitame uuesti, milline riik teostab siin territooriumil eksklusiivselt võimu. Nii, kõik. See on vastus teie küsimusele.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! No see viimane vastus oli nüüd küll muidugi natuke üle võlli. Meil on kõikvõimalikke lippe, meil on ka omavalitsuste lipud, asutustel on oma lipud. Küllap on need kõik teie hinnangul kuidagimoodi kõlbmatult käitumas, kui nad mitut lippu kasutavad. Päris nii see ei ole, et maailmas on üks lipp ja kui mõne lipu sinna juurde paned, siis see on kohe mitmenaisepidamine või midagi sellist. See võrdlus mõjus ausalt öeldes suhteliselt kohatuna. 

Aga mul on teile küsimus ka. Kui te vaatate selle eelnõu võimalikku mõju Eesti esindushoonete välisfassaadidele, siis see ikkagi eeldab väga laiaulatuslikku Ukraina lippude mahavõtmist. Tõenäoliselt tuleks maha võtta ka muud lipud, mida kasutatakse. Ilmselgelt te saate aru, et väga suur erinevus on sellel, kas oleks olnud nii, et neid lippe poleks seal kunagi olnudki – näiteks oleks Eestis olnud selline regulatsioon, nagu te praegu välja pakute –, või siis on nii, et nüüd, tagantjärele, neljandal sõja-aastal me hakkame massiliselt üle riigi Ukraina lippe maha võtma. Kuidas te tajute, millise signaali annab selline avalik aktsioon Eesti kuvandile Ukraina toetajana?

Suur tänu! Esiteks, ma ei saa teiega kuidagi nõustuda, et minu võrdlus oli kohatu. Ma ei saa aru, milles see kohatus seisneb. Riigilipule peabki olema tagatud selgelt eristuv eristaatus ja kui ta pannakse võrdsetel alustel teiste lippudega, siis see likvideerib selle eristaatuse. See on päris selge. 

Nüüd, kui te meie eelnõu loete – ma eeldan, et te olete seda lugenud või vähemalt kuulasite tutvustust –, siis te näete, et seal ei ole mitte midagi öeldud selle kohta, et kohaliku omavalitsuse territooriumil kohaliku omavalitsuse hoonete küljes ei võiks endiselt lehvida kohaliku omavalitsuse lipud või et näiteks Tartu Ülikooli fassaadil ei võiks lehvida Tartu Ülikooli lipp, organisatsiooni või asutuse enda lipp. Loomulikult võib. Selle kohta ei ole eelnõus öeldud mitte midagi, vaid on tehtud selged mõistuspärased eristused, mida on arvesse võetud. 

Muuseas, ma unustasin eelnõu tutvustades öelda, et on kaks kohta, millega seonduvalt tekkis ka komisjonis arutelu, et kas näiteks piiripunktides ei tohiks ka enam lehvida Euroopa Liidu lipp. Ma arvan, et tohiks ikka, sellepärast et see ei ole eelnõuga kaetud, ja ametnikud, kes olid komisjonis, kinnitasid, et ei ole kaetud, tõepoolest. 

Ja teine koht, mis ei oleks kaetud eelnõuga ja kus ilmselt võiksid ka võõrriikide lipud lehvida põhimõtteliselt alaliselt, on sõjaväeosad. Selle üle võib arutleda ja vaielda, aga mina olen seda meelt, et see on loogiline. Kui näiteks, ma ei tea, brittide suur armeeüksus on Tapal, seal on selle riigi jõuline ja selge riiklik alaline kohalolek, siis on ka loogiline, et seal lehvib see lipp. Mitmel põhjusel on see oluline. Aga seda see eelnõu kuidagi ei kahjustaks, sellepärast et sõjaväeosa värav või lipuplats ei ole mingi avaliku sektori hoone. 

Aga nüüd, mis mulje see jätaks, oli teie küsimuse tuum, nagu ma aru saan. Mina ei näe, et see mingisugust halba muljet jätaks, sellepärast et kõik peavad ju aru saama, et juba neli aastat on meie avaliku sektori hoonetel lehvinud alaliselt võõra riigi lipp – erinevalt enamikust teistest Euroopa Liidu riikidest, ma julgen arvata. Mul ei ole kindlaid fakte, aga ma julgen arvata, et teistes riikides nii ei ole. Kui kaua me siis teie arvates peame hoidma võõra riigi lippu alaliselt oma riigilipu kõrval? 

Minu poolest võiks selle ka ära muuta. Selle eelnõuga on pandud ette, et seadus jõustub 1. märtsil 2026. No lükkame edasi. Teeme näiteks niimoodi, et viis aastat. Viis aastat on küll ikkagi väga pikk aeg, eks ole. Ei ole nii, et nüüd me tuleme ja hakkame kampaania korras lippe maha võtma. Aga mingi mõistlik piir peab ju olema. Te olete minuga nõus? Ei saa olla nii, et kui seal järgmised 50 aastat ühes või teises vormis sõda jätkub, näiteks ütleme nii, et kuni Krimm ei ole tagastatud, seni tegelikult ikkagi sõda käib. Enne me lippe maha ei võta, kuni Krimm tagastatakse. Aga võib-olla läheb sada aastat. Võib-olla ei tulegi seda momenti. Kas meil jäävadki siis alaliselt kaks lippu? Ühel hetkel peab seda nii või teisiti tegema ja ütlema, et nüüd me [taastame] olukorra, kus meil on ainult Eesti lipp. Aga eks siis on muidugi võimalik jälle samamoodi meid ründama hakata: "Oi, näete, kuidas kampaania korras jäetakse Eestist nii halb mulje, et võetakse Ukraina lipud maha."

Ma ei dramatiseeriks seda kuidagipidi üle. Ma arvan, et iga mõistlik inimene peab aru saama, et selles ei ole mõtet näha mingisugust eriti dramaatilist sündmust. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Viljandi linnapea, kes on Isamaas, otsustas just hiljuti Ukraina lipu linnavalitsuse hoonelt maha võtta. Avalikkuses tekkis seepeale kohe ja väga kiiresti küsimus, millise sõnumi see ühiskonnale saadab. Kas see ütleb ukrainlastele ja eestlastele, et meie toetus on ajutine ja tingimuslik, või kas see ütleb, et solidaarsus kehtib vaid seni, kuni see poliitiliselt on mugav ja kasulik? Minu arvates Eesti lipp ei muutu kuidagi väiksemaks või vähem väärikaks ega kaota sellest oma jõudu, kui kõrval lehvib Ukraina lipp või näiteks Euroopa Liidu lipp. Vastupidi, Euroopa Liidu puhul see tuletab meile meelde, et Eesti on vabatahtlikult kuulunud väärtusruumi, mis põhineb demokraatial, õigusriigil, inimõigustel ja solidaarsusel. Euroopa Liidu lipp ei ole võõras lipp Eesti riigi hoonete küljes, see on märk meie enda valikust ja meie enda teest. Ukraina lipuga on tegelikult samamoodi. Väga paljude inimeste jaoks on Ukraina lipp vabaduse …

Teie aeg! 

… vastupanu ja julguse sümbol. Te kuidagi näete ... 

Aitäh! Küsimus ka siis. 

Vabandust! Võib … No selge, jah.

Suur tänu teile mitte küsimuse, vaid sõnavõtu eest, ma peaksin vist ütlema, sest ... (Lauri Läänemets räägib kohapealt.) Minu poolest võiksite küsida, aga ma ei teagi, millele ma nüüd vastama pean. Mina ütlen – nüüd ma räägin enda nimel –, et minul on ausalt öeldes kahju, et linnavalitsus Viljandis – ma ei tea, mis põhjustel – kuidagi taandus oma positsioonist ja pani sinna need lipud tagasi. Ma mõtlesin, et keegi näitab head eeskuju ning see protsess hakkab kusagilt pihta ja me liigume selles suunas, et taastame olukorra, kus avaliku sektori hoonetel on heisatud üksnes Eesti lipud. Ma ei tea, mis põhjustel seal nii tehti. Aga mina ütleksin teistele kohalikele omavalitsustele, et keegi võiks eeskuju näidata. Kui parlament ei suuda nii kaugele saada, et tagada Eesti riigi lipule selge eristaatus, siis seda võivad teha kohalikud omavalitsused omal initsiatiivil, ehk siis hakkavad teisedki seda eeskuju järgima. Keegi peab ees minema. 

Mis te veel rääkisite seal? (Lauri Läänemets vastab kohalt.) Demokraatiast ja vabadusest, jah. Ma ei usu, et Ukraina lipp on mingi eriomane demokraatia ja vabaduse sümbol. (Lauri Läänemets räägib veel kohapealt.) Euroopa Liidu lipp, jah. No Eesti kuulub ju veel paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, alustades ÜRO-st ja lõpetades Euroopa Nõukoguga. Siis võiks ju öelda, et need on ka ilmselt vabaduse ja demokraatia sümbolid. On ju nii? Euroopa Nõukogus tegutseb Veneetsia komisjon, valimisvaatlejad tulevad sealt ja nii edasi. See on vägagi demokraatia sümbolid. Äkki peaks need ka siis panema sinna kõik ritta? Aga milleks? 

Minu jaoks on see tunnetus küll selline. Komisjonis tõin ka selle näite. Ma mõtlen, kuidas seda kõige ökonoomsemalt sõnastada. Kui me mõtleme lipule kui sümbolile, mis sümboliseerib väga olulist osa meie identiteedist – lipp on võimusümbol, aga ka identiteedisümbol –, siis me [saame aru], et Euroopa Liidu lipp, NATO lipp ja Eesti lipp ei ole meie identiteedi komponentidena kaugeltki võrdsetel alustel. Võib juhtuda, et ühel hetkel ei ole näiteks enam Euroopa Liitu ega ka NATO-t. Ma arvan, et sellisel juhul me ei tunneks ennast kuidagi vähem eestlastena, meie identiteedist ei ole midagi eriti kaotsi läinud. Ma julgen nii väita. Vähemal või rohkemal määral võib inimestel kindlasti olla [teine arusaam], ma ei tea. Aga kui enam ei ole Eesti Vabariiki, siis ma arvan, et me kõik tunneme, et meie identiteedist on midagi väga olulist kaotsi läinud. Ja ma arvan, et sellest võrdlusest nähtub, et need ei saa olla võrdsetel alustel, need on ikkagi päris erineva kaaluga asjad, rääkimata sellest, et Euroopa Liit ja NATO ei ole kõrgeima riigivõimu teostajad [meie riigi] territooriumil. Sellega me võiksime ka nõustuda. Mina saan asjast aru nii, et siin on ikkagi üks ja ainukene poliitiline võim, mis teostab kõrgeimat riigivõimu, ja see on [rahvas, ning meil on] Eesti Vabariik. Nii see vähemalt peaks olema.

Nii, vahepeal on protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Minu küsimus on muidugi selle kohta, kas siin esitatavad väited peavad vastama ka tegelikkusele või mitte. Ja ma kohe selgitan. Härra Läänemetsa küsimuse laadi kõne oli pooltõde, eksitav pooltõde, ja puldis oleva eelnõu tutvustaja kommentaar sellele oli ebatäpne. Nimelt, Viljandi linnapea [mitte ainult] ei võtnud lippu maha raekoja seinalt, vaid kohe algselt oli planeeritud, et lipuseadusega vastuolus olevad lipud võetakse tõesti seinalt maha ja – edasi läheb nii – heisatakse nad masti Eesti lippude kõrvale. Vaat see on kogu tõde. Seega, ka see jutt, et linnapea taganes ja heiskas lipud, oli eksitav, sellepärast et kohe algselt oligi selline plaan. See on ka dokumentaalselt ja kirjalikku taasesitamist [võimaldavas] vormis tõestatav, et linnapea andis korralduse võtta lipud [seinalt] maha ja heisata need lipud [masti], nii see oli, ning viia lippude asendus kooskõlla kehtiva lipuseadusega.

Aitäh! Täpsustus oli oluline. Järgmisena saab küsida Mart Helme. Palun!

Aitäh! No väga kõnekas on see, et aknaalused sõna otseses mõttes näivad vihkavat meie rahvuslippu. Ma tahangi öelda selle kohta, et küsimus ei ole ju ainult selles, et see on meie riigilipp, vaid on selles, et see on ka meie rahvuslipp. Aga minu küsimus sinule nüüd ongi selline: aga mis siis peaks üldse olema meile sümboolika tasandil see, mis meid erinevate poliitiliste vaadete, eagruppide ja regionaalsete gruppide vahel ühendab, kui see ei ole meie rahvuslipp, meie riigilipp ja meie rahvuslipp. Mulle tundub, et siin on grupp seltsimehi, kes tahaksid selle ühise identiteedi lipuks meile kehtestada midagi muud, olgu see Ukraina lipp, LGBT sümboolikaga lipp või Euroopa Liidu lipp, jumala eest, et see ei oleks Eesti rahvuslipp. Või saan ma millestki valesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, kommentaariks kolleeg Seedri kommentaarile, et ma oma arvates vastates ütlesingi, et ma ei tea neid asjaolusid väga täpselt, nii et ma ei üritanud väita midagi, mis oleks teie selgitusega vastuolus. Küll aga ma võin öelda, et kui see oli nii, nagu teie kirjeldate, siis minule isiklikult valmistab see mõnevõrra pettumust. Ma arvasin veidikene enamat Viljandi linnavalitsusest. Mina arvasin, et nad ikkagi astusid printsipiaalse sammu ja ütlesid, et aitab jamast, neli aastat hiljem lehvivad siin ainult Eesti Vabariigi lipud. Minu silmis oleks see pälvinud suuremat lugupidamist, aga kui oli nii, nagu oli, siis mis seal ikka.  

Vastuseks kolleeg Mart Helme küsimusele. Ka minule teeb muret, et meie identiteedile hakatakse külge pookima muid sümboleid. Selleks, et olla ikkagi päris eestlane, ei piisa enam ainult sinimustvalgest lipust. Sa pead ikkagi aktsepteerima ka mitmeid muid lippe seal kõrval. Sa pead aktsepteerima oma identiteedi osana ka Euroopa Liidu lippu ja NATO lippu ja Ukraina lippu ja LGBT lippu ja ma ei tea, mis lippe sinna veel kõrvale hakatakse panema, vastavalt poliitilisele konjunktuurile, eks. Ma arvan tõesti, et see on vale. Kui me räägime riiklikust ja rahvuslikust identiteedist, siis me võiksime jällegi ühisosana leppida kokku selles, et see piirdubki just nimelt ainult Eesti lipuga, mitte ei ole nii, et Eesti lipuga koos on teised lipud, mis on täpselt defineerimata. Ongi kõik. Eesti lipp ja punkt.  

Mina ütlen kõikidele kriitikutele, et ma ei tea, kas näiteks teie hoovis või oma maja fassaadil lehvib aasta ringi Ukraina lipp või ei lehvi. Ma millegipärast kardan, et ei lehvi. Alustage siis sealt oma solidaarsuse näitamist, pange oma maja fassaadile aasta läbi lehvima Ukraina lipp, näidake seal solidaarsust, isiklikult, aga jätke ikka riigile võimalus säilitada täielik truudus Eesti lipule ja kõigele sellele, mida see sümboliseerib.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise küsija viited olid kummalised. Kahtlemata, kõige tähtsam on meil Eesti lipp. Eesti lipul on oma seadus, tal on eristaatus ja kellelgi ei ole kohustust siin ühtegi teist lippu heisata. Kui me räägime solidaarsusavaldusest Ukrainale, siis, nagu te nentisite, erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest on meil lippe jube palju. Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest on meil ka kaitsekulud üle 5% [SKT-st]. Olen näinud väga – ei saa öelda humoorikat, aga siiski – hästi illustreerivat graafikut, kus kaitsekulude osakaal on seotud kilomeetritega Moskvast. Kes on Moskvale lähemal, neil ongi kaitsekulud kõrgemad, ja ilmselt lehvib seal ka rohkem Ukraina lippe. Sest meie saame aru, et Venemaa agressiooni tagajärjed või see, kuidas see agressioon lõpeb ja laheneb, on meile eksistentsiaalselt olulised. Ma ütlen, et mind väga häiris teie väljaöeldu, et kujutate ette, juba neli aastat lehvivad siin Ukraina lipud, ja see, kui te küsisite, kas nii on normaalne. 

Teie aeg! 

Minule ei meeldi need lipulahingud. Normaalne ei ole Venemaa neli aastat kestev agressioon Ukraina vastu. Ja lippude eemaldamisega me seda ei lahenda.

Suur tänu! Kui teile jäi mulje, et Eesti lipule seadusega nõutud eristaatuse tagamine Eesti riigis aitab lõpetada Ukraina sõda, siis see mulje on ekslik. Sellist argumenti ma kahtlemata esitada ei püüdnud ja nii ma ka kahtlemata ei arva. Aga ma oskan ainult korrata mingis mõttes seda, mis ma juba enne ütlesin, et lõppude lõpuks on küsimus meie suhtumises omaenda riigi sümbolitesse. Siin, ma arvan, ilmnevad küll päris suured erinevused mitmete vanemate Euroopa riikide ja rahvaste ning Eesti puhul. Ma arvan, et kui me läheme kusagile Kesk-Euroopasse, Lääne- või Lõuna-Euroopasse, siis seal on ka pikema ja sügavama riikliku ajaloo tõttu väga selgelt selline hoiak – mitte ainult kauguse tõttu Moskvast –, et lipp on nii oluline sümbol, et meie riigi lipu kõrval alaliselt ühegi teise riigi lipp ei lehvi. Me saame oma solidaarsust näidata mitmel moel, nagu eelnevalt osutatud, aga kusagilt läheb see piir, millest me allapoole ei tule. Me peame üles näitama austust omaenda riigi sümbolite vastu, kui me tahame, et ka teised meie riiklust tõsiselt võtaksid. Ja siin on minu meelest koht, kus me võiksime tõsiselt järele mõelda. Kui me tahame, et meid Eesti riigina ja rahvana austataks, siis me peame alustama sellest, et me näitame, et me ise austame oma iseseisvust kohasel viisil. 

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mulle jääb teie ettekandest küll selline mulje, et teie koos eelnõu teiste algatajatega olete selle eelnõu algatanud ajendil, et teid häirib Ukraina lipp ja vikerkaarelipp. Nüüd te olete nimetanud erandeid, mis lipud kuskil ikkagi võiksid lehvida. Kas te saaksite mulle selgitada, mis oli see ajend, miks te selle eelnõu algatasite? Mis lipud teid siis häirivad? Missugused lipud võiks kindlasti maha võtta? Vikerkaarelipp teile ei sobi, mis veel? On teil mingi list kuskil olemas? Seletuskirjas näiteks ei olnud.

Algatuseks võib öelda, et teie ei pea muretsema, jutt käib ainult avaliku sektori hoonete fassaadidest. Teie aknalauale jääb vikerkaarelipp kindlasti alles, ma usun, keegi ei tule seda sealt maha võtma. 

Ma ei tea, kas ma pean hakkama kõike seda, mida ma olen rääkinud, uuesti rääkima. Sest ma ei tea, kas te olete olnud saalis või ei ole – vist olete, mulle tundub, et olite. Ma olen korduvalt rääkinud, et küsimus ei ole selles, et üks või teine või kolmas lipp meid spetsiifiliselt häiriks. Ei ole küsimus selles. Küsimus on selles, kas Eesti lipule on tagatud selgelt eristuv eristaatus või mitte. Ei ole! Selles probleem ongi, kui alaliselt, juba aastaid lehvivad paralleelselt avaliku sektori hoonetel mitte ainult Eesti lipud, vaid ka teise riigi lipud, pikkade perioodide jooksul ka ideoloogilised lipud, nagu LGBT-lipp seda on, eks ole. Nii ei ole tagatud meie lipu eristaatus. Ei ole! 

Aga võtame uuesti selle küsimuse, mille esitas kolleeg Andre Hanimägi – jaa, oli vist Andre Hanimägi, kui ma õigesti mäletan –, et kuidas see siis võtab Eesti lipult eristaatuse ära, kui seal kõrval on ka teised lipud. Oli nii, eks? No aga mõelgem nüüd näiteks Pika Hermanni peale. Kui panna Eesti lipu kõrvale veel kaks masti või ühe masti – kui palju soovite, ma ei tea –, ja tõmbame sinna üles kõrvale lehvima ka näiteks LGBT lipu, siis võiks ju samamoodi küsida, kuidas see Eesti lipult midagi ära võtab. Eesti lipp jääb ju alles, eks, keegi seda maha ei võta ega asenda millegagi, lihtsalt selle kõrvale paneme ühe lipukese veel. Siis on [Eesti lipu kõrval] kaks lipu, paneme Ukraina oma ka, muidu võib jääda mulje, et me ikkagi piisavalt solidaarsed ei ole. Ma arvan, et te saaksite ka aru, et see ju võtab ikka küll Eesti lipult päris palju ära. Aga näete, igal pool mujal, välja arvatud Pika Hermanni torni puhul, täpselt seda ju ongi tehtud. Paljude riigiasutuste fassaadidega ongi just täpselt seda tehtud, kuigi printsiip ei ole ju kuidagi muutunud. Printsiip on sama, lihtsalt koht on erinev. Pika Hermanni torn on lihtsalt mõnevõrra nähtavam ja võib-olla tõuseb sümboolselt rohkem esile, aga printsiip ei muutu. Ma loodan, et te saate sellest aru. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kehtiv lipuseadus sätestab, et kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, siis peab Eesti lipp olema auväärsemal kohal. Huvitaval kombel pole seda kunagi täpsustatud, aga minu meelest on seda järgitud, ja tegelikult on ju sätestatud ka järjekord, mis on paremal, mis vasakul, alfabeetiline järjekord ja nii edasi. Aga just sõna "auväärne" on minu meelest selles seaduses hästi kõnekas, see jätab natukene ka arvamusruumi. 

Aga nüüd tulen tõesti konkreetselt eelnõu juurde. Te ütlete, et lipu võib heisata vaid ajutiselt, täpsustamata, mis on see ajapiir. Ma küsin selle kohta, et kui nüüd see eelnõu peaks saama seaduse jõu, siis peaks kindlasti mingil kombel olema määratletud ka ajutine aeg. Või tundub see natuke liiga konkreetne?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska anda teile sellist selgelt läbimõeldud definitiivset vastust, oskan ainult mõelda valju häälega, nagu öeldakse. Mina nii kaugele ei läheks regulatsioonis ja jätaks ruumi mõistlikule kaalutlusele. Näiteks, kui on välisriigi riigipea visiit Eestisse, siis tähendab ajutisus tervest mõistusest lähtuvalt seda, et sel hetkel, kui ta astub Eesti territooriumile, see algab, ja sel hetkel, kui ta lahkub Eesti territooriumilt, see lõpeb, kui me räägime protokollilistest kaalutlustest. Selles mõttes jah, võib-olla tõesti näiteks mingisugusel protokollilisel kaalutlusel, kui selline eksisteerib, solidaarsuse ilminguna mingi erakorralise sündmuse puhul pannakse see ajutiselt üles. Aga võib-olla on teil jälle õigus. Võib-olla peaks seadma mingid piirid, näiteks "ajutiselt, kuid mitte mingil juhul kauem kui" või midagi sellist. Aga ma ei tea, see on arutelu- või mõttekoht.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas te olete minuga nõus, et tegelikult on see lippude küsimus, mida me käsitleme, sümptom laiemast probleemist rahvusliku ja riikliku väärikusega, mis ka paljudes teistes valdkondades Eesti puhul silma torkab? Meil jääb puudu rahvuslikust ja riiklikust enesekindlusest. Seda peidetakse nagu mingisuguste loosungite, sellesama Ukraina lipuga lehvitamise ja paljude teiste asjade taha. Meil jääb puudu rahvuslikust ja riiklikust väärikusest. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult see lippude küsimus, millest täna siin jutt käib, on lihtsalt sümptom ja osa suuremast probleemist?

Aitäh teile küsimuse eest! Lühike vastus on, et ma olen teiega nõus. Tegelikult on asi selles mõttes ju naljast kaugel. Kui me vaatame näiteks Eesti liikmesust Euroopa Liidus, siis me ju teame, et suurem osa seaduseelnõusid, mida me siin parlamendis menetleme, lähtub vajadusest viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Tegelikult on väga suur osa näiteks õigusloomelisest pädevusest delegeeritud Euroopa Liidule. Aga see ei ole naljaasi. Meie põhiseaduse esimeses paragrahvis on öeldud, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, ning Eesti iseseisvus on aegumatu ja loovutamatu. Ühelt poolt me näeme faktilist riigivõimu delegeerimist, mida võib nimetada ka loovutamiseks teistele poliitilistele keskustele, aga teiselt poolt, käsikäes sellega näeme seda ka sümboolsel tasandil. Varem oli see iseenesestmõistetav, et Eesti riigi avaliku sektori hoonetel lehvib üksnes Eesti lipp, sellepärast et see ongi meie jagamatu ja loovutamatu iseseisvuse sümbol, aga nüüd oleme jõudnud, ilma et seadust oleks kuidagi muudetud, niimoodi ujuvalt-sujuvalt, eks ole, sellisesse olukorda, kus enam ei ole sellist arusaamist. 

Nii et jah, ma arvan küll. Nagu ma enne ütlesin, paljudes teistes riikides ei ole sellist käiku tehtud ega selliseid samme astutud. See ilmselt annabki tunnistust sellisest suuremast riiklikust eneseväärikusest, mis väljendub muu hulgas lugupidamises oma riiklike ja rahvuslike sümbolite vastu.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Viljandi linnas Ukraina lipu eemaldamise kohta tõesti Helir-Valdor Seeder praegu just natuke aega tagasi kinnitas, et tõesti, seda tehti teadlikult ja see oli planeeritud, väidetavalt on kõik need otsused ka dokumenteeritud. Hea küll, võtame teadmiseks. Minu arvates näitab see ebakindlust, kui meil on Eesti lipu kõrval Ukraina või Euroopa Liidu lipp ja siis me räägime sellest, et sel juhul on Eesti kuidagi vähem väärikas, või et siis me oleme nõrgemad ja see paneb meid Eesti riiki vähem austama. Minu arvates see näitab mingisugust sisemist ebakindlust. Ja ma ei imesta ka. 

Ma tahaksin öelda, et minu arvates kogu see teie retoorika asetub ju sellesse konteksti, kus te räägite, et kaitsekulud on liiga suured, võib-olla peaks Venemaaga sõbralikum olema ja Ukrainat olemegi juba liiga palju toetanud. Nüüd te püüate Ukraina lippe ja Euroopa Liidu lippe Eesti valitsuse hoonetelt maha rebida. Võib-olla te kommenteeriksite seda poolt, missugune see suurem pilt selle taga tegelikult on. Küsimus ei ole ju Eesti lipus. Tegelikult te ajate ju udu siin.

Hmm. No kuidas ma sellele laimule ikka oskan vastata? Polegi mingisugust suuremat pilti. Te võite ette kujutada mida iganes. Sama hästi ma võiksin vastu küsida, ma ei tea, Tanel Teinilt ja Kadri Talilt, mis suurem pilt selle asja taga oli, et kõik kaughasartmängud vabastati igasugusest maksustamisest. Niimoodi võib muidugi ka opereerida. Ma saan aru, et poliittehnoloogilistel kaalutlustel võib see isegi tunduda kuidagi mõttekas ja atraktiivne, aga mina ei taha sellise asjaga kaasa minna. Mis mul teile vastata on?  

Mina ei ole kuskil käinud mingisuguseid lippe maha rebimas, keegi meist ei ole seda teinud ega kavatse ka seda teha. Me oleme teinud lihtsalt mõistliku ettepaneku, et olukorras, kus praktika on muutunud, aga seadus ei ole muutunud, võiks jõustada sellesama printsiibi, mis on tegelikult lipuseaduse aluseks olnud algusest peale, nimelt põhimõte, et Eesti lipule peab olema tagatud selgelt eristaatus, kõige auväärsem koht igas olukorras. 

Ma ei tea, võib-olla näitab see kokku võttes seda, et meil ongi teiega võrreldes väga erinev arusaamine sellest, millist lugupidamist ja austust tuleb oma riigi sümbolite vastu üles näidata. See võib täitsa nii olla. Aga ma ei oska seda kommenteerida. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma tuletan kõigile veel kord meelde, et see eelnõu siin ei ole mitte millegi ega kellegi vastu, vaid see on Eesti lipu poolt. See ei käsitle üldse Ukraina lippu ja ma ei saa aru, miks siin sellest nüüd nii palju siin räägitakse. Kolleeg Läänemetsa sõnavõttu lugedes on väga kahju, et Eesti lipp ei esinda tema arvates enam demokraatiat ja inimõigusi, aga võib-olla tõesti ta endise valitsusliikmena teab, millest ta räägib ja mis vahepeal muutunud on. 

Ja Viljandi juhtumi põhjal võib öelda, et see vihane reaktsioon, eelkõige koalitsiooni ja eriti Reformierakonna liikmete ja nende toetajate oma, on kahetsusväärselt oma absurdsuses läinud isegi nii kaugele – ja see teeb mulle tõesti muret –, et sedastati ära: kui sa oled Ukraina lipu poolt, siis sa oled patrioot, aga kui sa oled Eesti lipu poolt, siis sa oled, ma ei tea, mingi putinist. See näitab, kui sõgedaks on kogu see olukord läinud, mistõttu peakski ju sellise konkretiseeriva lisanduse siia lipuseadusesse tegema. Aga ma küsin selle kohta, et kui vaadata sümboolikat meie ministeeriumide kodulehel …

Teie aeg!

… kas te näete seal meie sinimustvalget lippu või midagi muud. Ja kuidas sellesse peaks suhtuma?

Suur tänu teile küsimuse eest! No sageli ei näe. Üks sõber saatis mulle väljavõtte sellest, kuidas Tartu Ülikool oli ennast Facebookis brändinud. Seal oli Tartu Ülikooli logo, sammastega ülikooli peahoone fassaad, ja Ukraina lipp. Pidades silmas, et Tartu Ülikooli näol on tegemist rahvusülikooliga, tekkis kohe küsimus, millise rahvuse ülikool see nüüd siis on. Minnakse nagu hulluks oma püüdlusega näidata ideoloogilist ja poliitilist õigeusklikkust ja tehakse asju, mis jätavad lihtsalt väga lameda mulje, just selles mõttes, et omaenda identiteeti ei peeta enam oluliseks, ollakse nõus sellest lahti ütlema, et näidata ennast võimalikult õigena.  

See näide, mille te tõite, on ju väga kõnekas. See näitabki, millisesse absurdsesse olukorda me oleme jõudnud. Sul on inimesed kas kohalikul tasandil või riiklikul tasandil, nagu praegu siin, kes ütlevad, et kuulge, taastaks nüüd ikka sellise olukorra, et kõigi avaliku sektori hoonetel võivad alaliselt lehvida ainult Eesti lipud. Selle peale öeldakse, et no nüüd on maskid langenud, putinistid, eks ole, siin pole enam millestki rääkida, nüüd on lõplik tõde paljastunud, nad tahavad, et oleks ainult Eesti lipud. No kuulge, see on ju naeruväärne! Kolleeg Lauri Läänemets natuke aega tagasi küsis, mis meil see suurem ambitsioon on, kui me tahame, et oleks ainult Eesti lipud, tõstatades küsimuse [sellises võtmes], justkui see oleks enam-vähem nagu riigireetmine – te tahate, et ainult Eesti lipud siin lehviks. No see on ju naeruväärne, sõbrad! Niimoodi arutledes te teete minu meelest ennast lolliks.  

Ja mis puudutab seda eristaatust või alalisust või ajutisust, siis jällegi, seda küsimust kuulates ma jäin mõtlema, et kui me näiteks kutsume endale külalised, siis nad on mõnda aega teretulnud olema meie juures külas, kuid kui ühel hetkel on nii, et külaline ei jää mitte ainult õhtuks, vaid on olnud külas juba kolm päeva, siis on juba nädalakene läinud ja seejärel kuukene, siis ma ju ütlen, et kuulge, tegelikult on see minu kodu, see ei ole siin mingi jagatud koht. Siis küsitakse: "Aga mis teil meie vastu on?" Ei ole midagi teie vastu, lihtsalt see siin on meie kodu, siin kehtib ikkagi meie elukorraldus ja see on eksklusiivselt meie kodu. Ei ole niimoodi, et kui meie ka siin elame, siis ei võeta meilt ju kodu ära või midagi muud sellist. Ärme niimoodi arutleme, sest see ei ole lihtsalt kainemõistuslik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult on ju täpselt vastupidi. Te küll väidate, et võib‑olla ei peeta identiteeti oluliseks või lippu tähtsaks, aga mina väidan, et meie identiteet on nii tugev, Eesti lipp on meile püha ja meie kodu on meie reeglitega juhitud, nii et me saame ise otsustada, kellele me solidaarsust näitame. Ukrainlaste võitlus ja selle tulemus on meie jaoks erakordse tähtsusega. Seetõttu me oleme otsustanud Ukraina lippe ka avaliku sektori hoonetel näidata. 

Veidi huumoriga tahtsin küsida, kas te ei tunne ennast üksi selles võitluses. Ma ütlen ausalt, et te olete ainus inimene, keda ma oma 43 eluaasta jooksul olen kuulnud rääkimas sellest, milline lipp peaks Pika Hermanni [tornis] lehvima, kas sinna tuleks panna vikerkaarelipp kõrvale või Ukraina lipp või maha võtta või panna teine lipp asemele. Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes kahtleks, et sinimustvalge on ainus lipp, mis peaks Pika Hermanni [tornis] lehvima, ja et see on meie jaoks tähtis.

Teie aeg! 

Kas te ei tunne, et te olete oma võitluses praegu üksi? Eesti inimesed mõistavad, miks Ukraina lippe avaliku sektori hoonetel praegu demonstreeritakse.

Suur tänu! No sealt vasakust servast tulevad sellised küsimused, mis asetavad meid kuidagi kimbatusse. Ma ei taha sellise ärapanemismänguga kaasa minna. Te olete ju [olnud] siin [parlamendis] tükk aega ja saate väga hästi aru, et mina ei ole see inimene, kellel on ükskõik, mis värvi lipp Pika Hermanni tornis lehvib. Vastupidi, ma olen kogu selle aja teile siin selgitanud, et mitte ainult Pika Hermanni tornis, vaid ka kõikidel teistel avaliku sektori hoonetel peaksidki alaliselt lehvima ainult Eesti lipud. See on minu positsioon. Saate te sellest aru? Või tahate, et ma kordan? Saate aru? (Riina Sikkut vastab saalist.) Mina arvan, et väga paljudel Eesti inimestel on tekkinud see küsimus. Me mõistame, miks seda ajutise solidaarsusavaldusena tehti, aga me ei mõista, miks on see nüüd juba neli aastat niimoodi ja lõppu pole näha. Jaa, aga maailmas on teisigi sõdu ja võib-olla tuleb ka uusi sõdu. (Riina Sikkut ütleb midagi saalist.) Teised sõjad ei ole meie jaoks tähtsad? Mina väidan, et on küll. Igal pool on inimelud tähtsad. Igal pool peaksime me püüdma seista selle eest, et inimesi ei tapetaks ja et sõjad lõppeksid. 

Siis võikski võtta nii, et kõik sõjad, mis maailmas toimuvad – vaatame, kelle poolt me oleme, ja paneme nende lipud lehvima igale poole. Solidaarsuse väljendamise viise on ka teisi. Ma ütlesin juba eelnevalt teie fraktsioonikaaslasele vastates, et te võite alustada sellest, et kogu sotside fraktsioon hoolitseb selle eest, et teie enda kodumajal või koduhoovis lehvib aasta ringi Ukraina lipp. Alustage sellest, näidake ise solidaarsust. Ise te ei viitsi nii palju teha, et hakata oma kodus solidaarsust üles näitama, aga samal ajal seisate selle eest, et Eesti riigis peaksid avaliku sektori hoonetele olema pandud alaliselt lehvima ka mõne teise riigi kui Eesti riigi lipud. Mina sellise hoiakuga nõustuda ei saa. Võib-olla sotside toetajate seas ongi enamuses need inimesed, kellel on ükskõik, kas avaliku sektori hoonetel lehvib ainult Eesti lipp või ka paljude teiste riikide lipud, organisatsioonide lipud, mingid homolipud või muud asjad. Mina võin väita, et vähemalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna toetajate seas on enamiku inimeste jaoks väga oluline, et avaliku sektori hoonetel, alates Pikast Hermanist ja lõpetades kõikide teiste hoonetega, lehviksid alaliselt ainult Eesti riigi lipud. Ja me ei häbene seda positsiooni mitte üks gramm.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siit teisest servast ja teilt ka on siiapoole tulnud mitmeid hindavaid avaldusi, et jätate lameda mulje ja oma identiteeti nagu ei ole. Ma siis selgitan, millest ma ei saa aru. Minu arvates ei ole Ukraina sõja oht Eestile ja Eesti riiklusele nelja aastaga mitte kahanenud, vaid on kasvanud. Minu arust on selle aktuaalsus suurenenud. Aga selle asemel, et täna tegeleda selle küsimusega, peaksid kõik rivid siin Riigikogus arutama, et äkki me teeme midagi vähe, äkki me peaksime midagi rohkem tegema, et see riiklus ikkagi säiliks. Selle tõttu [annab teie algatus] minu arvates sellise kahtlase signaali, et ärme tegeleme päris küsimusega, vaid tegeleme identiteediküsimusega, millega on võimalik poliitiliselt inimesi lahterdada, ja võib-olla keegi tormab siis ühe ja teine teise taha. See on lihtsalt teile selgituseks, kuidas mõtlen mina.

Suur tänu! Esiteks, mina ütleksin, et ma ei nõustu absoluutselt selle hoiakuga, nagu identiteediküsimused ei oleks päris küsimused. Need on kõige rohkem päris küsimused. Kõik algab sellest, kes me üleüldse rahvana ja riigina oleme, kas me ise teame seda. Nii et need on vägagi päris küsimused. 

Ja mida ma mõtlesin teie küsimust kuulates? Üks moment. Kas me peaksime tegema rohkem? Ma ei tea. Mida? No jumala pärast, teilgi on näiteks võimalus võtta relv ja minna Ukrainasse vabatahtlikuna rindele. Kõik saavad rohkem teha, kui nad tahavad. Teil on võimalik ilmselt ka annetada ukrainlastele rohkem mõne organisatsiooni, kas kohaliku või mõne teise kaudu. Halvad kogemused on muidugi ees ja nii edasi. Ei tea, kas seda tasub teha, ei julge soovitust anda. 

Aga ei, ma ei saa sellise kriitikaga absoluutselt nõustuda. See, kas me siin lehvitame Ukraina lippe või mitte, ei mõjuta küll kõige vähemalgi määral seda, kui hästi või halvasti me sõjaks valmis oleme. Pigem võib olla vastupidi.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Esiteks tahan märkida härra Allasele, et ostke rindemeestele droone, mitte ärge võngutage lihtsalt õhku. Edasi, minu meelest sotsid hakkasid siin vahepeal mõistatama, mis meie motiivid on. Ma mõistatan siis ka. Minu meelest Ukraina lipp neid nii palju ei morjendagi, sest ega neist ei ole suuri annetajaid ka. Küll aga muretsevad nad vikerkaarelipu saatuse pärast, vaat selle langetamine on neile tragöödia. Sest mõtle, kui 0,1% vähemuse lipp kaob ära, nende vooruse deklareerimine kaob ära, siis see on tragöödia. Kogu läänemaailmas tahetakse ju seda jõuga peale suruda. 

Aga nüüd veel üks asi. Ma mõtlen ka nüüd lihtsalt valjusti. Vaadake, Gröönimaa kriis on väga tõsine asi, sest nõutakse solidaarsust Taaniga ja nii edasi. Kas me ei satu niimoodi praeguse valitsuse [juhtimisel] ükskord paradoksaalsesse seisu, nii et tõmmatakse Gröönimaa lipp siia üles ja leitakse, et me peame minema Taanit abistama ja olema oma kõige tugevama liitlase vastu? Selline arutelu Põhjamaades reaalselt käib.

Suur tänu! Siin vist küsimust ei olnud, see oli pigem kommentaar, eks ole. Loomulikult, need küsimused on kõik aktuaalsed. Nagu ma ütlesin, kui tulevad uued sõjalised konfliktid, ei tea, kas siis tulevad ka avaliku sektori hoonetele uued lipud alaliselt Eesti lipu kõrvale. 

No nüüd sotsid jalutasid küll selle aja peale juba [saalist] välja. Aga ma tegelikult ütleksin Anti Allasele ja Riina Sikkutile, et kui nemad tahavad teha rohkem, siis tõesti, alustagu sellest, et annetagu rohkem ja tehku ka avalikuks kõik need annetused, mida nad eraisikuna on teinud näiteks Ukrainas rindel olevate meeste toetuseks. Pange välja see informatsioon. Riigikogu liikmetel on päris hea palk, annetage näiteks pool oma palgast iga kuu ära ja näidake oma suurt solidaarsust, mitte ärge nõudke siin seda, et mingil sümboolsel tasandil peab riik näitama solidaarsust ja tegema seda sammudega, mis tegelikult madaldavad meie enda riiklikke sümboleid.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, mul tegelikult ongi istungi juhatajale selline küsimus. No see debatt on meil siin juba pikka aega käinud. Mina oma küsimus esitades ikkagi tuletasin kõigile meelde, et see eelnõu ei ole mitte millegi ega kellegi vastu, vaid see on Eesti lipu poolt. See on väga selge ja väga lühike [tekst], hoidke oma pilgud selle peal ja vaadake, millest see räägib. Äkki võiks istungi juhataja iga kord, kui siin saalis kaldutakse teemast kõrvale, [juhtida sellele tähelepanu]. No võib-olla ka meie pole puhtad, me räägime ka siin vikerkaarelipust ja kõigest muust. Aga siin, selles tekstis ei ole kindlasti mainitud Ukraina lippu. Tegelikult siin on ideoloogilist sõnumit kandvad lipud mainitud, nii et ma arvan, et vikerkaarelipust selle teksti kontekstis võib täiesti rääkida. Ma lihtsalt soovin, et kui see debatt meil siin natukene veel jätkub ja kui keegi hakkab siin selle asemel, et rääkida Eesti lipust, jälle rääkima jätkuvalt Ukraina lipust, siis te tuletaksite meelde, mis eelnõuga meil parasjagu tegemist on.

Aitäh! Ma arvan, on kõik seda eelnõu lugenud. Ja siin on selgitatud, et [see käsitleb] välisriikide lippe. Ehk välisriikide lippude all me võime käsitleda kõikide teiste riikide lippe, sealhulgas Ukraina lippu. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Paljud kolleegid on siin rääkinud, mis mulje neil on. Aga minu arust me kõik siin parlamendis saime väga valusalt teada, et Tanel Tein ja Kadri Tali lõid meile mulje, justkui ikkagi jätkataks hasartmänguettevõtete maksustamist, aga tegelikult nad kirjutasid kokku eelnõu, mis viis nende maksumäära nulli. Nii et minu arust ei tuleks tegeleda muljega, vaid sellega, mis ikkagi päriselt eelnõus kirjas on. 

Mu küsimus tuleneb aga sellest, et minu arust need kriitilised küsimused sotsidelt ja teistelt [näitavad, et] nad on ise ennast kuidagi nurka värvinud ja teinud sellest Ukraina lipu teema. Anti Allas näiteks rääkis iseseisvuse olulisusest ja siis lause lõpus ütles, et Eesti lipu staatuse tugevdamine ei olejustkui oluline. Kui see Ukraina sõda nüüd ära lõpeks ja sellest oleks mõni aeg möödas ning me tuleksime uuesti välja selle eelnõuga, siis kui suureks sa hindad tõenäosust, et me kuuleme kõikide erakondade esindajatelt patriootlikke kõnesid vajaduse kohta Eesti lipu staatust tõesti tugevdada?

Suur tänu! Ma ei oska seda hinnata, see on spekulatsiooni valdkond. Ma ei tea, mida nad selleks ajaks välja mõtlevad. Võib-olla nad ei taha kunagi tunnistada, et nad on midagi valesti teinud, ja selle tõttu nad ei taha ka hiljem enam hakata seda seadust muutma – las ta siis jääb nii, nagu oli, muidu tuleks võib-olla välja, et me ei olnud ka varem õigel positsioonil.  

Aga ma olen sinuga muidugi vägagi nõus, et võiks vähem rääkida sellest, millised muljed kellelgi on, ja rohkem rääkida asjast endast. Eelnõu on lühike, konkreetne ja selge. Tegelikult suur osa sellest, mida ma olen siin pidanud küsimustele vastates ütlema, ongi seisnenud mingisuguste valelike muljete kommenteerimises.  

Aga tõsi on see, et ultimatiivselt me peame tõesti mõtlema, nagu sa ka osutasid, mis see meie identiteet siis kokkuvõttes ikkagi on ja millised lipud meie identiteeti väljendavad. Praeguseks hetkeks ongi tekkinud selline mulje, nagu ma eelnevalt kirjeldasin – just mulje, kui nüüd rääkida avalikust kuvandist – et tõesti, eestimeelseks patrioodiks olemiseks pead sa võtma oma identiteedi osiseks mitte ainult Eesti lipu, sellest ei piisa, vaid ka mitmed muud lipud, sealhulgas vikerkaarelipu, mis kogu seda LGBT ideoloogiat väljendab, ja praegusel juhul Ukraina lipu. Ja kui mingi poliitiline olukord muutub, siis sult nõutakse truudust mingisugusele muule poliitilisele positsioonile, eks ole. Mulle selline asi ei meeldi. Veel kord: me võiksime piirduda sellega, et me ei konstrueeri mingeid ühisidentiteete, vaid meie ühine identiteet poliitilises plaanis piirdub sinimustvalgega ja ongi kõik.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Jube kahju on, et tuleb kuulata sellist vastandumist Ukrainale ja tema lipule. Minu jaoks on see lipp pigem vastupanusümbol terroristlikule Venemaale ja see tuletab meile pidevalt meelde, et Euroopas toimub sõda, mille tõttu hukkuvad tuhanded inimesed. 

See täna arutatav eelnõu asetub minu meelest suuremasse pilti. Teie fraktsioon ja selle liikmed ütlesid juba kolm aastat tagasi, et Ukrainaga on lõpp, kõik on läbi. On räägitud sellest, et Venemaa vallutatud maad tulebki ilmselt ära anda, et abi Ukrainale on liiga suur, et Venemaa külmutatud varasid ei tohi kasutada Ukraina heaks, et Venemaaga tuleb arendada sõbralikke suhteid ja nii edasi. See kõik räägib ju sellest, et Ukraina saatus ei lähe teile väga korda ja et te ei näe seda lippu mitte vastupanu sümbolina, vaid võõrriigi võimu sümbolina siin riigis. Sõjaolukorras ta ongi vastupanu sümbol. Millises lõigus ma siis eksisin? Saate vastata?

Suur tänu! Ma ei hakka ühtegi lõiku eraldi välja tooma, võib öelda, et te eksisite kõiges. Ma ei tuvastanud ühtegi lõiku, kus te ei eksinud. Ja kui rääkida nendest positsioonidest, mida meie fraktsiooni liikmed on väljendanud, siis te olete ju sunnitud tunnistama, et tegelikult kõik need positsioonid, mille eest teie ise olete seisnud ja mida olete rääkinud, propagandistlikud loosungid, on ükshaaval valeks osutunud, ja need positsioonid, mida meie fraktsioon on rääkinud, on ükshaaval kõik tõeks osutunud. On nii? Kes tänasel päeval räägib näiteks sellest, mida teie siin olete aastaid korrutanud, et me peame aitama Ukraina täieliku võiduni, mis seisneb selles, et kõikide territooriumide tagastamine ja Venemaa poliitilise juhtkonna väljavahetamine, kohtumõistmine ja sõjakahjude väljamaksmine? See on olnud üks suur soovmõtlemine ja vale. Küsimus ei ole selles, kes on toetanud Ukrainat või mitte, vaid küsimus on selles, kes on lehvitanud teadlikult valelikke loosungeid selleks, et näidata ennast suurema patrioodina. See on see, mida teie olete teinud. 

Nii et mina ei võta absoluutselt seda kriitikat omaks. Me ei võta omaks ka seda kriitikat, nagu meie esitatud eelnõu Eesti lipule eristaatuse tagamiseks avaliku sektori hoonetel oleks kuidagi Ukrainale vastandumine. Täitsa absurdne jutt, ütlen ausalt. Ma ju enne küsisin, kas me olemegi siis jõudnud nii kaugele, et kui tullakse välja selle ideega, et kuulge, sätestame seaduses, et riigi hoonetel, parlamendi fassaadil peab lehvima alaliselt ainult Eesti lipp, siis öeldakse, et nüüd on tõelised putinistid paljastatud. No tule taevas appi! See on ju selline mõistusevarjutus, et selle kohta on raske isegi midagi ütelda. 

Kõik need hinnangud ja sildid, mis te siin annate, nagu see: kui te esitate sellise eelnõu, et Eesti lipule peab olema tagatud eristaatus, siis see näitab, et teile Ukraina saatus korda ei lähe. No mis ma oskan selle asja peale kosta? Kuidas üleüldse saab Ukraina saatus sõltuda sellest, kas me austame omaenda riigi ja rahva lippu või mitte? Need on ikkagi kaks väga erinevat asja ja nende kokkusidumine näitab mingeid väga primitiivseid mõttemudeleid. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul oli küsimus ka, aga kui ma kolleeg Uibo juttu kuulasin, siis ma mõtlesin, et ma lihtsalt pean seda kommenteerima. Kõigepealt, ma soovitan läbi lugeda eelnõu, see on esimene asi. Paradoks seisneb selles, kui te tulete andma mingeid näpunäiteid ja tegema viiteid EKRE-le, olukorras, kus teie oma Lehtme on teinud karuteene ja sisuliselt lõpetanud Eestis Ukraina toetamise ja üldse igasuguse annetamise – räägime kas või vähiravifondist või laste ravi toetamisest. Ausalt öeldes peaks teil olema piinlik üldse tulla siia niisugust juttu rääkima. Mõelge enne läbi, mida te räägite. Täiesti ebareaalne! Võtke algatuseks [ette meie] eelnõu, lugege see läbi ja siis tulge siia rääkima. 

Aga nüüd, hea ettekandja, te olite komisjonis seda eelnõu ette kandmas. Seal oli ka Riigikantselei sümboolikanõunik. Kuidas tema sellesse suhtus? Ma eeldan, et tema on see inimene, kes peaks hoolitsema selle eest, et Eesti riigi sümbolid oleksid austatud ja väärikalt eksponeeritud. Missugune tema seisukoht oli? Kas see ongi okei, et igal pool Eesti lippude kõrval võivad olla ka suvalised muud lipud?

Suur tänu! Ma arvan, et võib-olla lähemalt kommenteerib seda kolleeg Ando Kiviberg, kui ta vahendab komisjoni arutelu. Ma sellel teemal pikemalt ei peatuks. Tõsiasi on ka see, et ega see ametnik ei tule sinna poliitilist debatti pidama. Ma olen ise mõnikord seda üsna pahaks pannud, kui mõni ametnik on tulnud komisjoni poliitilist debatti pidama, aga ma ei mäleta, et see ametnik oleks seda teinud. Pigem ta tutvustas positsiooni, mis on Riigikantseleil. Nii et ta rääkis miinimumstandardist, aga veel kord, las kolleeg Kiviberg räägib sellest lähemalt.  

Aga jah, mis Lehtmesse puutub, siis tuleb nõustuda, et see on näotu lugu küll. Tasub ikkagi meenutada, et ta oli ju Eesti 200 kõige suurem häältemagnet. Ma ei tea, kui palju teil üldse kohti oleks siin Riigikogus, kui temale [antud] hääled ära võtta. Vist ikka mitme võrra vähem. Rääkimata sellest, et kui see skandaal oleks enne valimisi välja tulnud, siis suure tõenäosusega teid poleks üldse siin parlamendis. Nii et ma hoiaksin siin ka natuke madalamat profiili, kui rääkida sellest, kes ja kui palju Ukrainast hoolib või ei hooli või kui palju Ukraina saatus kellelegi korda läheb.  

Mina ei olnud toona veel parlamendis, Eesti 200 liikmeid ka ei olnud, aga see läheb Eesti parlamendi ajalukku ikka tõelise häbiplekina. Lehtme seisis siinsamas puldis, valas pisaraid, mangus ja vingus siin, et andke raha, andke raha, rohkem raha on vaja, kiiresti on raha vaja. Tema oli teie erakonna kõige suurem häältemagnet. Nii et olen, Rene, sinuga täiesti nõus. Natukene rohkem taktitunnet võiks olla. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuulasin ka siin sotsiaaldemokraatide kurtmist selle üle, et nad üldse ei saa aru identiteediküsimusest ega selle olulisusest. Sotside puhul on see mõnes mõttes mõistetav, sest neil on raskusi ka oma soo tuvastamisega või selle teadmisega, mitu sugu üldse eksisteerib. Rahvuse küsimused on nende jaoks ilmselgelt veel kraad kangemad. 

Aga Toomas Uibo rääkis siin ka sellest, justkui oleks meil vaja vastupanusümbolit sinikollase lipu näol. Ei ole, meil on vastupanusümbol olemas siinsamas laua peal, Pika Hermanni tornis ja ka meie laudade peal. Vastupanusümbol on Eestis Eesti lipp, vabadussõja võidu lipp, meie trikoloor. Siin ei ole vaja mingit teistsugust vastupanu sümbolit Eesti Vabariigi territooriumil. 

Suur tänu! Täiesti nõus teiega. Kui me oleme jõudnud olukorda, kus meile enam iseseisvuse, rahvusliku ja riikliku väärikuse ning vastupanu sümbolina ei piisa sinimustvalgest, siis see on ausalt öeldes päris traagiline küll.  

Aga mis puudutab teie osutust sotside kohta, siis mingit pidi filosoofilises plaanis on see isegi arusaadav. Sest näiteks marksistlikus filosoofias on see tegelikult ju üks baaspõhimõte: tuleb ületada klassivõitluse ajastu, mille väljenduseks on ka erinevad rahvused ja riigid, proletaarlased peaksid ühinema, ületama klassivõitluse ja elama sellises klassivabas ühiskonnas, kus pole enam riiki, rahvaid ega midagi. Selles mõttes on igati arusaadav, miks neile ka meie riigilipule eristaatuse tagamine eriti korda ei lähe. 

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatav Riigikogu aseesimees! Härra Vooglaid! Kuulasin tähelepanelikult teie soravaid põhjendusi ja vastuseid küsimustele. Te räägite, et Ukrainat tabab kohe häving ja kaos, aga see polegi oluline. Te üritate siin ennast varjata ja [peita] Eesti lipu taha ning lõhute Euroopa Liitu ja NATO-t, vähemasti sõnades. Mul on teile üks lihtne küsimus. Kas te teete seda tõepoolest omaenese tarkusest või saate ka Vene eriteenistustelt selle eest raha? Aus küsimus nõuab ausat vastust.

Suur tänu teile küsimuse eest! Ma kõigepealt tänan teid ka komplimendi eest selle kohta, et minu vastused on olnud soravad. Rõõm kuulda, et see on avaldanud muljet. Teiseks, meie ei kuuluta siin seda, et Ukrainat tabab kohe häving ja kaos. Minu teada Ukrainat juba on tabanud häving ja kaos. Igat riiki, mis sõtta satub, on juba tabanud häving ja kaos. Nii et see ei ole midagi sellist, millest peaks rääkima tulevikuperspektiivis. 

Aga mis puudutab teie küsimuse kolmandat aspekti, kas ma saan Vene eriteenistuselt raha, siis minu sõbralik soovitus inimestele, kes selliseid osutusi teevad, on alati selline: teate, pöörduge Kaitsepolitseiameti poole, öelge neile, et teil on minu täielik heakskiit saada ligipääs kõigele, mis neil minu kohta on, ja las nad annavad teile täieliku ülevaate, kas mul on mingisuguseid seoseid Vene eriteenistustega või mitte. Minu kindel veendumus – ja ma arvan, et te ise teate ka seda väga hästi – on see, et Kaitsepolitseiameti tähelepanu nendes küsimustes on nii terav, et kui mul oleks mingisuguseid, kas või kõige väiksemaidki seoseid Venemaa eriteenistustega või kui kellelgi meist neid oleks, siis oleksid need ammu tuvastatud ja paljastatud. Sel juhul oleks meid kriminaalmenetluse korras kohtu alla antud. 

Mitte midagi sellist ei ole. Ja te teete selliseid osutusi täies teadmises, et mitte midagi sellist ei ole. Aga see ei näita muidugi mitte seda, kes olen mina inimesena, vaid seda, kes olete teie inimesena. Teil ei ole argumente ja nende puudumisel te üritate hakata selliste valelike kuvandite tiražeerimise kaudu laimu produtseerima. 

Ma ütlen veel kord, et tegelikult on see olukord traagiline. Me oleme jõudnud nii kaugele, et menetledes eelnõu, mis ütleb, et Eesti lipule peab olema Eestis tagatud eristaatus avaliku sektori hoonetel, aga me peame kriitikana kuulama selliseid küsimusi: no öelge nüüd ausalt välja, kas te olete saanud Vene eriteenistustelt juhiseid sellise eelnõu esitamiseks. See on totaalne absurd!

Peeter Tali, palun!

Vastus oli küll sorav, aga kas-küsimusele saab vastata ei või jaa. Ma siis küsin uuesti: kas te olete Venemaalt saanud raha või ei ole? Ei või jaa?

Suur tänu küsimuse eest! Vastus on loomulikult selge ei. Ma võin teile öelda, et (Saalist öeldakse midagi.) kui eri väljaanded eesotsas Delfiga kunagi aastaid tagasi seda hakkasid levitama laimu, nagu meil oleks mingisugust pistmist Venemaa eriteenistustega, lihtsalt selle pärast, et me seisime loomuliku perekonnamudeli kaitsel – väga alatu, loomulikult –, siis ma mäletan, kuidas me Markus Järviga ühes saates ütlesime, et vaat kui absurdne olukord: ühelt poolt sulle surutakse kaela selline silt, nagu sa oleksid mingisugune Vene agent, teiselt poolt raha ka ei ole. Eks ole. Kurb lugu. Aga jah, paraku ma pean teid kurvastama ja ütlema ausalt, et tõesti ei ole suhteid ega ole ka raha. 

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! (Juhataja helistab kella. Saalis on lärm.) Hea ettekandja! 

Kuulame Toomas Uibot. Toomas Uibo, palun!

Jaa, aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma loetlesin siin eelmises küsimuses üles mingeid selliseid asju, mida ma olen teie fraktsioonist kuulnud. Et me nüüd mõistaksime teineteist õigesti või saaksime õigesti aru – te ütlesite, et kõik [minu öeldu] oli vale –, järelikult teie arvates sõda ei ole läbi; Venemaa vallutatud alasid ei tohiks Ukrainale ära anda; Ukrainale abi andmine ei ole liiga suur; Venemaa külmutatud varasid tuleb kindlasti kasutada Ukraina heaks; sõbralikke suhteid Venemaaga ei tohiks arendada. Kas ma nüüd sain õigesti aru?

Suur tänu teile küsimuse eest! Te olete saanud selles mõttes õigesti aru, et kui te kirjeldate mingisuguseid vaidlusaluseid punkte, mille kohta on väljendanud seisukohti meie fraktsiooni liikmed, siis loomulikult, mitmeid selliseid seisukohti on väljendatud. Aga teisalt, te esitate neid jällegi väga tendentslikul kujul. 

Näiteks küsimus selle kohta, kas Ukraina territooriumid peaks ära andma Venemaale. Mida siin anda on? Juba on ju kaotatud väga suur hulk territooriume ja iga päevaga, mil sõda kestab, kaotatakse veel rohkem. 

Teie olete need, kes seisavad selle eest, et see sõda kestaks võimalikult kaua, mis omakorda tähendab seda, et Ukraina kaotab järjest rohkem ja rohkem ja rohkem territooriumi, kaotab järjest rohkem ja rohkem ja rohkem mehi, kaotab järjest rohkem ja rohkem majanduslikult ja on järjest suuremates varemetes, kui see asi peaks ükskord läbi saama. See on see positsioon, mille eest teie olete seisnud järjepidevalt. Kui me nüüd küsime, kes on seisnud Ukraina huvide eest – kas need, kes on öelnud, et Ukraina parimates huvides on see, kui see sõda saaks võimalikult kiiresti läbi, et nad ei kaotaks nii palju, või need, kes on öelnud, et mitte mingil juhul ei tohi seda sõda lõpetada, et nad kaotaksid veel rohkem ja rohkem ja rohkem? –, siis ma arvan, et teie ei ole seisnud Ukraina parimate huvide eest, olgugi et te olete püüdnud mitu aastat järjest sellist kuvandit luua. Aga neid inimesi, kes saavad aru, et need kuvandid on olnud valed ja eksitavad, on üha rohkem – seda ma pean teie kurvastuseks ütlema.  

Veel kord: vaadake, millise absurdini me oleme jõudnud. Teil ei ole ühtegi sisulist argumenti selle eelnõuga seonduvalt. Te ei suuda näidata, miks meie esitatud positsioon on vale, miks me ei peaks seda järgima, aga siis viimase õlekõrrena te tulete siia saali ja hakkate rääkima sellist juttu: "No rääkige, kas te olete saanud Vene eriteenistustelt raha ja miks te Kremli jutupunkte esitate." Kremli jutupunkt on siis see, et tagame, et avaliku sektori hoonetel lehviks alaliselt ainult Eesti lipp. Kujutate ette! Kas teil häbi ei ole? Ma tean, et see on retooriline küsimus. 

Eerik-Niiles Kross, palun!

Aitäh! Te olete siin täna korduvalt öelnud, et seadusega peab olema tagatud, et üksnes Eesti lipp lipub avalikel hoonetel alaliselt ja Eesti riigi lipul peab olema eristaatus seadusega tagatud. Ma olen mõlema väitega nõus. Lihtsalt juhin tähelepanu, et seadusega on juba tagatud Eesti riigi lipu eristaatus, muid lipuseadusi meil ei ole. Eesti riigi lipp on ainus lipp, mis alaliselt peab lehvima Eesti avalikel hoonetel. Ja ma olen nõus ka sellega, et me räägime liiga palju Ukraina lipust. See on niikuinii ajutine. See sõda lõpeb. Ja see lipu lehvitamine on tegelikult ju vabatahtlik, eks ole, sest keegi ei ole seadusega käskinud neid lippe lehvitada. 

Mulle teeb rohkem muret NATO ja Euroopa Liidu lipu [staatus], sest see loodetavasti ei ole ajutine nähtus, et me nendes organisatsioonides oleme, aga teie eelnõu näeks ette ka nende lippude kõrvaldamise. No NATO lipp ei ripugi igal pool, aga Euroopa Liidu lipp küll enamasti. Kas teile ei tundu, et see soov on võib-olla üle pingutatud?

Suur tänu! Ja ma ühtlasi tänan teid, et te pöördusite tagasi ratsionaalsema arutelu radadele, erinevalt teie kolleegidest seal saali tagaotsas. 

Ma olen nõus möönma seda, et tegelikult see aspekt, millele te osutate, on selle eelnõu kõige vaieldavam aspekt, sellepärast et need on lipud, mis sümboliseerivad meie kuulumist nendesse organisatsioonidesse. Ütleme nii, et see on see koht, kus mina isiklikult – ma ei oska teiste eest rääkida – oleksin kõige esimesena nõus ütlema, et hea küll, las see jääb. Sellepärast, et fakt on see, et me oleme nende organisatsioonide liikmed, fakt on see, et need on ka olulised organisatsioonid. Ja kui me soovime seda sellisel viisil sümboliseerida, siis mis seal ikka. 

Pigem lähtub ettepanek kõrvaldada ka rahvusvaheliste organisatsioonide lipud alaliselt lehvimast Eesti lipu kõrval soovist tagada Eesti lipule selgelt eristuv staatus, eristaatus. Ma ei tea, kas te olite enne saalis või mitte, kui ma seda ka selgitasin, et identiteedi komponentidena – lipp viitab ju mingisugusele identiteedi olulisele osisele, ta on sümbol, mis ütleb, et näete, see on oluline osa meie identiteedist, sellest, kes me oleme riigi ja rahvana – on Eesti lipp ikkagi midagi kvalitatiivselt palju enamat kui rahvusvaheliste organisatsioonide lipud. Jällegi, kui Euroopa Liitu ja NATO-t ühel hetkel enam ei eksisteeri, siis ma arvan, et me ei ole oma identiteedist eestlastena kaotanud kaugeltki nii palju kui siis, kui ühel hetkel enam ei peaks eksisteerima Eesti Vabariiki. Jumal hoidku selle eest! Aga see on selle ettepaneku taust. Ma loodan, et vastasin teie küsimusele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Veel kord, hea ettekandja! Ma saan aru, et Eesti 200 on nii meeleheitel, et nad ei suuda enam selgelt mõelda ja ajavadki siin teadlikult täielikku jampsi suust välja. No tõesti, küsimus, kui palju teie ettekandjana Venemaalt raha saate selle eest, et olete toonud Eesti parlamenti eelnõu, mis toob fookusesse Eesti lipu, rahvuslipu tähtsuse, selle positsiooni ja uhkuse ülekinnitamise – see on läinud juba nii absurdseks, et minul on küll raske mõista ja aru saada, mis nende inimeste peas toimub. Ma muidugi saan aru, et nad on tõesti meeleheitel, nende toetus rahva hulgas on nii madal, et nad lihtsalt ei tea enam, kust või millest kinni hakata.  

Aga ma tuleks selle ajutisuse punkti juurde tagasi. Sa ka möönsid, et see on võib-olla kõige nõrgem [ja vaieldavam aspekt], Euroopa Liidu ja NATO [lipu staatus], ja ütlesid, et need asjad me võime läbi rääkida. Tõepoolest, mul on väga kahju, et komisjon on teinud ettepaneku see eelnõu tagasi lükata sellepärast, et …

Teie aeg!

… tegelikult, kui see nüüd läheks edasi, siis saaksid lugupeetud kolleegid teha muudatusettepanekuid, eks ole, nii selle ajutise perioodi kohta kui ka Euroopa Liidu ja NATO lipu …

Aitäh! Teie aeg! 

… tähtsuse kohta. Mis sa sellest arvad?

Suur tänu! Esiteks, ma olen nõus, et see ongi ilmselt selline meeleheite ilming. Nad teavad, et järgmisesse parlamendikoosseisu Eesti 200 enam ei kuulu ja siis hakkavad toimuma sihukesed meeleheitlikud rapsimised, nagu me siin tänagi näeme. Sellepärast ma väga ei muretsegi nende rapsimiste pärast, see räägib rohkem nende kui meie kohta. Las nad rapsivad, las inimesed vaatavad. Ega inimesed ei ole nii lollid, et nad ei saa aru, kelle kohta see kõik siin rohkem käib. 

Aga mis puudutab teie küsimust, siis ma olen teie öelduga sada protsenti nõus. Tuletame meelde, milleks on mõeldud esimene lugemine. Mul ei ole sõnastust täpselt välja kirjutatud, aga esimene lugemine on ju mõeldud selleks, et hinnata eelnõu kontseptuaalset põhjendatust. Kui asi on kontseptuaalselt, põhimõtteliselt põhjendamatu, vale ja vastuvõetamatu, siis tuleks [eelnõu] esimesel lugemisel tagasi lükata. Kui probleem on selles, et eelnõu on põhimõtteliselt õigesuunaline, aga mingeid aspekte tuleks kohendada, kas väiksemaid või suuremaid, nagu kolleeg Eerik-Niiles Kross ütles, siis seda tulekski teha teisel lugemisel. Me võiksime sõnastada muudatusettepanekud ja rahulikult neid arutada. 

Ma arvan, et ma võin meie fraktsiooni nimel öelda, et me oleme nõus siin järeleandmisi tegema, näiteks aspektis, mida kolleeg Eerik-Niiles Kross mainis, võib-olla ka tähtaegades. Paneme mingi kaugemale ulatuva tähtaja, ütleme, et seadus ei jõustu mitte 1. märtsil 2026, vaid näiteks, ma ei tea, lükkame aasta aega edasi. Aga mingi piir peab ju olema, kuskil peab see piir vastu tulema. 

See on väga hea tähelepanek. Ma oleksin võinud seda tegelikult ka omal algatusel öelda, et ärge lükake esimesel lugemisel tagasi, sest te saate ju aru ja nõustute, et kontseptuaalselt ei ole see vale asi. Üritaks siis üheskoos töötada välja parima võimaliku lahenduse, leiame kompromissi, vaatame, mis rahuldab kõiki osapooli, ja vähemalt saame mingilgi määral liikuda sinnapoole, mis võiks olla meie ühine eesmärk, et Eesti lipule on tagatud selge eristaatus, mitte ainult sõnades, mitte ainult deklaratsioonides, vaid ka reaalselt. Läheme parlamendi ette, vaatame parlamendi fassaadi, Stenbocki maja fassaadi või ükskõik millise teise avaliku sektori hoone fassaadi ning saame ilma seadust lugemata öelda: jah, siin pole kahtlustki, et Eesti lipp on kõige auväärsemal kohal.

Eerik-Niiles Kross, palun!

See identiteediteemaline arutelu on väga huvitav. Meil kahjuks ei jätku selleks aega pikemalt, seda võib eraldi teha. Meil on kaks organisatsiooni, mis mul praegu pähe tulevad, kelle jaoks, ütleme, sinimustvalge ja rahvusvärvid on väga olulised. Esiteks, Eesti Üliõpilaste Selts, kelle lipp see üldse algselt on ja kes on seda 70 aastat varjanud kogu selle lipu üle 140‑aastasest ajaloost. Muide, 1917. aastal nende käest küsiti – Eesti rahvusväeosad küsisid –, kas nad tohivad kasutada seda [värvikombinatsiooni oma tunnusena]. Kas te olete kaasanud selliseid organisatsioone ja teate, mida arvab sellest eelnõust EÜS ja mida arvab näiteks Eesti Lipu Selts? Kas nad näevad, et on vaja sellist tugevdust?

Suur tänu küsimuse eest! Lühike vastus on, et ei ole. Meie ikkagi lähtusime sellest eeldusest, et tagada seda printsiipi, mis lipuseadusesse meie parima arusaamise kohaselt juba on sisse kirjutatud seadusandja tahtena, aga millest on kaugenetud viimaste aastate praktika kohaselt. Aga jah, selliseid konsultatsioone ei ole peetud. Ja vastuseks teie osutusele, et diskussioonid identiteedi üle seonduvad sellega, milline koht lipul üldse peaks olema – mina seda tervitan ja ma arvan, et ka meie [fraktsioon] laiemalt seda tervitab. Oleme valmis seda [arutama] ka istungiväliselt.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma ei hakka siin päris lollustele tähelepanu pöörama, aga mind muidugi hämmastab selline religioosne fanatism, mis nendest küsimustest ja protestidest, mis on siin kõlanud, välja tuleb. No see on täiesti haige. See on keskaegne. See ei ole kaasaegne, see on keskaegne. 

Aga ma tahan tähelepanu juhtida sellele. Härra Kross on haaranud siin kinni sellest, kas NATO ja Euroopa Liidu lippudega ka on mingi probleem. Ma juhin tähelepanu, et lugupeetud eelnõu tutvustaja ütles: kui ühel päeval peaks olema olukord, kus neid organisatsioone ei ole, ja kaks korda: "kui". Ma lugesin täna Wall Street Journalit, mis ütleb, et NATO on kadumise äärel, kui ameeriklased tõepoolest okupeerivad Gröönimaa. Nii et see ei ole ainult hüpoteetiline. Sellest seisukohast ma arvan, et vastupidi sellele, et seatakse kahtluse alla, kas neid lippe võib kasutada, tuleb rõhutada, et me peamegi olema valmis selleks, et meil on ainult rahvuslipp.

Suur tänu! Mina olen teiega loomulikult nõus. Ma arvan, et praegune aeg näitab väga selgelt seda, et [kuigi oli] neid, kes ründasid teid aastaid tagasi, kui te ütlesite, et Eestil nagu igal teisel tervemõistuslikul riigil, mis hoolib oma tulevikust, peaks olema NATO kõrval ka plaan B, oli [teil] sada protsenti õigus. Toona võeti ikka väga palju tatti pritsida, et hurjutada, mõnitada, häbimärgistada ja jälle tõstatada enam-vähem niisuguseid küsimusi, et kas Kremlist keegi maksab teile selle jutu ajamise eest. Ma arvan, et täna enam keegi sellist juttu ei räägi, eks ole. Kõigile on saanud selgeks, kellel oli õigus ja kellel ei olnud õigus. Tegelikult võiksid toonased tatipritsijad nüüd, tänases olukorras tulla ja vabandust paluda. 

Aga loomulikult, see on tõsi. Kes natukene midagi maailma ajaloost teab, kes teab midagi rahvusvaheliste suhete ajaloost, teab ka seda, et rahvusvaheliste suhete konstellatsioonid muutuvad väga sageli ja väga kiiresti. Nii et lähtuda mingisugusest sellisest eeldusest, et rahvusvahelised organisatsioonid, mille hõlma all me arvame end kaitstud olevat, jäävad püsima igavesti, on väga naiivne. Vaevalt et need inimesed, kes seda juttu räägivad, isegi seda usuvad. Nii et see võiks olla ka üks nii-öelda äratuskell. Me peame tegelikult väga tõsiselt mõtlema, kuidas koonduda selle lipu alla ja seista üheskoos selle eest, et reaalselt rahva ja riigina püsima jääda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! See lihtne eelnõu, mille eesmärk oli rõhutada Eesti lipu kui Eesti Vabariigi iseseisvuse, suveräänsuse ja ühtsuse sümboli eristaatust, tekitas siin saalis vasakul pool väga suurt vastukaja, lausa vaenulikkust. Aga minu küsimus on, kas sellesama suhtumise, mis on siin saalis, võiks üle kanda ka valitsuse tegevusele. Kas seda vaenulikkust Eesti riigi suhtes, nii nagu on hetkel Eesti lipu suhtes, saaks üle kanda? Me näeme, et sündimus langeb, aga midagi ei tehta. Ehk seesama suhtumine, nagu on Eesti lippu, on ehk ka Eesti riiki üldiselt. Kuidas teile tundub?

Suur tänu! Ma pean paraku nõustuma, raske on seda eitada. Sellised küsimused tekivad. Kui me vaatame viimaste päevade uudiseid, siis me näeme, et Eestis on registreeritud sündide arv kukkunud ajaloo kõige madalamale tasemele. Jälle jõhker langemine, 500 sündi vähem kui eelmisel aastal, vist alla 9100 sünni. Meie rahvas on praeguse poliitilise ja ideoloogilise kursi jätkumisel seatud kindlalt hääbumise kursile.

Ja jällegi, võib ju öelda, et see ei ole kuidagi parketikõlbulik jutt. Aga mina pean küll vajalikuks selle küsimuse tõstatamist. Kui me räägime ka riigikaitsest, siis lihtsalt puhtloogiliselt arutledes peaks küsima, keda või mida me siin üldse kaitseme, kui meie rahvas välja sureb. Kui me loeme põhiseaduse preambulit, siis sinna on kirjutatud, et Eesti riigi esmane ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Kui sa seal kõrval näed seda, et valitsusel mitte ainult ei puudu igasugune perekonna- ja rahvastikupoliitika, mis looks eeldusi selleks, et saaks hakata sündima rohkem lapsi, vaid valitsus viib otseselt ellu poliitikat, mis probleemi süvendab, siis paratamatult ei saa hoiduda sellest, et tõstatad küsimuse, mis eesmärgist selline tegevus üleüldse lähtub. Aga see on eraldi teema, millest ma siin ei taha pikemalt rääkima hakata.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! EKRE esitatud Eesti lipu seadus on väga hea kahel põhjusel. Kõigepealt sellepärast, et tahetakse tõsta jälle ausse Eesti lipp kui võimusümbol. Lipu eest on lahingusse mindud ja surdud. Rooma leegionis võrdus leegioni kotka kaotamine võimusümboliga, surmanuhtlusega. Ütleme, saatkondadest mindi lipu ära tooma kuulide alt. See näitab võimu. Ja on õigustatud inimeste küsimus, kas me elame Eestis või Ukrainas. Selles mõttes on see eelnõu väga hea.  

Aga teine moment, mis on väga oluline, on see, et täna paljastus inimeste tegelik olemus. Nad võtsid maha maskid. Nad on valmis võitlema selle eest, et siin riigis lehvib ükskõik milline lipp, peaasi et mitte sinimustvalge. See on ka põhjus, mispärast tehakse meile neid maksutõstmisi ja muid sigadusi Eesti rahva arvel. Eesmärk on likvideerida Eesti riik. 

Teie aeg! 

Kas te olete minu mõttekäiguga nõus?

Kas ma olen nõus selle mõttekäiguga, et eesmärk on likvideerida Eesti riik? No see on väga jõuline avaldus. Aga eks seda saaks pikemalt käsitleda. Ma ei tea, kas ma praegu hakkan siin sellest pikemalt rääkima. Esiteks on juba pikalt räägitud ja see läheb ka natuke selle eelnõu temaatikast välja. Aga ütleme niimoodi, et need, kes töötavad näiteks Euroopa Liidu föderaliseerumise nimel, töötavad ju selle nimel, et likvideerida Eesti riik. Kui Euroopa Liidus tahetakse teha sellist föderaalset moodustist, näiteks kaotada ära ükshäälsuse nõue välispoliitikas, nagu siin viimasel ajal on räägitud, eks ole, ja selle kaudu loovutada veel väga palju rohkem meie riiklikku iseseisvust, siis ei ole ju tegelikult ka kohatu öelda, et tegutsetakse kas intentsionaalselt või mitte viisil, mille tagajärg on Eesti iseseisvuse loovutamine ja selle kaudu Eesti riikluse lõpetamine. Isegi kui Pika Hermanni tornis lehvib endiselt sinimustvalge lipp.

Aga ma ütlen lõpetuseks siiski veel seda, et teate, kolleegid, me oleme siin täna rääkinud erinevatest asjadest ja vahepeal on arutelu läinud kaunis kentsakaks, aga on üks asi, mida me võiksime meelde tuletada ja meeles pidada. Nimelt, sinimustvalge lipp on see, mille all sõditi ka vabadussõjas. Selle eest valati verd, et me saaksime selle lipu alla koonduda riigiks ja tunda uhkust selle üle. Ma arvan, et seda vaimu me võiksime nüüd hakata taaskehastama, näidates, et me hindame ka seda ohvrit, mida on tehtud, mitte ainult vabadussõja ajal, vaid ka nõukogude ajal, kui inimesed hoidsid seda ideed alles, hoidsid seda südames, ja kui saadi ka karistada selle lipu alleshoidmise eest. Nüüd tuleks näidata, et nende inimeste ohverdus väärib erilist austust. 

Ärme räägime siin sellest, et me ei hinda Ukrainat piisavalt või ma ei tea, midagi muud sellist. Räägime lihtsalt asjadest nii, nagu need on. Tõstame uuesti Eesti lipu aukohale, lõpetame selle esimese lugemise täna ära, arutleme, kas me leiame mingi ühisosa. Teil on ju lõpphääletusel nii ehk naa võimalik see eelnõu saata prügikasti, kui ei õnnestu leida mingit lahendust, mis oleks laiemalt toetusväärne. Aga jah, see idee võiks taas esile tulla, et sinimustvalge oleks uuesti aukohal sümbolina, mis meid tõesti rahva ja riigina ühendab. Ega neid sümboleid ju ülemäära palju enam alles jäänud ei ole. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena saame ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest, minule on langenud ülesanne anda teile ülevaade 9. detsembril toimunud põhiseaduskomisjoni istungist, kus arutati esimese päevakorrapunktina Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu 747 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist. 

Esmalt andis härra Vooglaid esitajate esindajana ülevaate eelnõu eesmärgist. Seejärel kuulasime ära ka Vabariigi Valitsuse esindaja seisukoha. Vabariigi Valitsust esindas Justiits- ja Digiministeeriumi nõunik proua Signe Teiv. Ta teatas, et Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 20. novembri 2025. aasta istungil ja otsustas seda mitte toetada. Valitsuse seisukoht on, et riigilipu heiskamine koos rahvusvaheliste organisatsioonide lippudega, nagu Euroopa Liidu või NATO lipp, kinnitab riigi kuulumist nendesse organisatsioonidesse ning on rahvusvaheliselt levinud praktika. Samuti on tavaks eksponeerida rahvuslipu kõrval toetus- ja sümbollippe, et väljendada solidaarsust ja hoiakuid. Selliste lippude kasutamine ei ole kohustus, vaid ametlikult toetatud solidaarsusavaldus. Ta lisas, et riigisekretär on esitanud justiits- ja digiministrile oma selgitused eelnõu kohta, mille täpsema sisu avaldab Riigikantselei esindaja. 

Meil oli tõesti Riigikantselei esindajana kohal sümboolikanõunik härra Gert Uiboaed. Härra Uiboaed selgitas, et riigisekretär tõi välja eelnõu põhimõttelise vastuolu Eesti lipu seaduse aluspõhimõtetega, mis kehtestati 2004. aastal. Seaduse eesmärk oli määrata miinimumregulatsioon riigilipu kasutamiseks, jättes asutustele võimaluse lippe laiemalt kasutada eneseregulatsiooni korras. Senine praktika on olnud mõistlik, näiteks ministeeriumide lipurivis on Eesti lipp auväärsel positsioonil koos Euroopa Liidu ja NATO lipuga ning sageli on heisatud Ukraina toetuslippe. Alates 2005. aastast ei ole täheldatud lippude heiskamise ülekasutamist. 

Eelnõu piirangud muudavad senise lähenemise vastupidiseks ja tekitavad tõlgendamisprobleeme, mis võivad põhjustada ebaselgust rakendamisel. Ta tõi esile, et ideoloogilist sõnumit kandvate lippude keeld on sisuliselt rakendamatu, kuna kõik lipud kannavad ideoloogilist sõnumit. Näitena tõi ta Euroopa Liidu lipu heiskamise välisesindustes. See on vajalik liikmesriikide kokkuleppe alusel, et tagada kodanikele abi. Kui Eesti loobuks sellest ja oleks ainus liikmesriik, kes kokkulepet ei rakenda, kahjustaks see Eesti huve ja tekitaks praktilisi takistusi. Eelnõu sätteid on keeruline rakendada ning need on vastuolus seaduse senise loogikaga. 

Oli küsimus, kas eelnõu kavandatud keeld peaks laienema lisaks kohalikele omavalitsustele ja avalik-õiguslikele ülikoolidele, rahvusringhäälingule ja teistele avalik-õiguslikele institutsioonidele. Tõstatus küsimus, kas sellise keelu rakendamine ei tähendaks liigset riiklikku sekkumist kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigusesse ja ülikoolide autonoomiasse, sest neil peaks olema õigus ise otsustada, milliseid lippe nad lisaks Eesti lipule oma hoonetel eksponeerivad. 

Härra Vooglaid märkis, et küsimus riigi liigse sekkumise kohta on hinnanguline ja vajab analüüsi. Ta tõi näiteks, et riik on juba kehtestanud kohalikele omavalitsustele mitmeid kohustusi ja piiranguid, ning ütles, et tema arvates ei ole kavandatav piirang ebaproportsionaalne. 

Seepeale räägiti sellest, et paljudel kohalikel omavalitsustel on sõprusomavalitsusi teistes riikides, sealhulgas näiteks Ukrainas, ning nad kasutavad võimalust toetada oma sõpruskogukondi, näiteks heisates Ukraina lippe – sõja ajal. See oli kommentaar. 

Siis tuli veel selline küsimus, kas praegune praktika lubab olukorda, kus ministeeriumi hoones heisatakse koos Eesti Vabariigi lipuga mõne MTÜ lipp, kui ministeeriumis on selle MTÜ tugevaid toetajaid. Riigikantselei esindaja härra Uiboaed vastas nii: sellist praktikat, et ministeerium heiskaks mõne MTÜ lipu pikaajaliselt, ei ole ette tulnud. Kui asutus peab mingil hetkel toetusavalduse tegemist proportsionaalseks, võiks tal tema hinnangul olla see õigus, eeldusel, et seda suudetakse ka avalikkusele selgitada. 

Siis oli küsimus praktilise rakendamise kohta. Näiteks on Euroopa Liidu piiripunktides Narvas tavaks heisata nii riigilipp kui ka Euroopa Liidu lipp. Küsija uuris, kas eelnõu kohaselt tuleks sellised lipud piiripunktidest eemaldada. Härra Vooglaid vastas, et piiripunktidest Euroopa Liidu lipu eemaldamine ei oleks mõistlik, kuna see täidab funktsionaalset eesmärki ja sümboliseerib sisenemist Euroopa Liidu ja Schengeni ruumi. 

Veel oli küsimus, kas miinimumnõuete rakendamise korral võib tekkida olukord, kus Eesti lippu ei eksponeerita, vaid avalikus kohas on näiteks kohaliku omavalitsuse lipp ja Ukraina lipp. Toodi näide Rakvere keskväljaku kohta, kus puuduvad nii Eesti kui ka Euroopa Liidu lipp, kuid on omavalitsuse lipp ja Ukraina lipp, ning uuriti, kas selline olukord vastab kehtestatud miinimumnõuetele. Härra Uiboaed vastas selle peale, et selline olukord ei vasta miinimumnõuetele. Eesti lipu seadus sätestab põhimõtte, et kui heisatakse mõni teine lipp, olgu see siseriiklik või rahvusvahelise organisatsiooni lipp, siis peab Eesti lipp olema heisatud auväärsel kohal, Eesti territooriumil peab see sellisel kujul olema. 

Küsimusi ja seda arutelu oli veel päris palju ja pikalt. Toodi välja, et keeldude kehtestamine ei ole põhjendatud, kuna kehtiv lipuseadus juba tagab Eesti lipu väärika positsiooni, samas aga lubab teisi lippe lisada, kui kogukonnal, asutusel või organisatsioonil selline soov on. 

Ukraina lipu eksponeerimine riigiasutuste ja omavalitsuste hoonetel väljendab solidaarsust ja kaastunnet Ukraina suhtes ning selle keelamine annaks justkui visuaalse signaali, et toetus on lõppenud. Avaldati muidugi lootust, et sõda Ukrainas võiks peagi lõppeda, ja seetõttu ei ole põhjust karta, et Ukraina lipp jääks alaliselt Eesti lipu kõrval lehvima. 

Tehti menetluslikud otsused. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril, see oli konsensusega. Teiseks tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle üle toimus hääletus, selle ettepaneku poolt hääletas 4 komisjoni liiget, vastu oli 2 ja 1 liige ei hääletanud. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati põhiseaduskomisjoni liige härra Ants Frosch. Aga nagu te näete, täna ei ole siin Ants Frosch, vaid olen mina. Ants Frosch ei saanud täna kahjuks isiklikel põhjustel siin viibida, nii et mina asendan teda. Ootan küsimusi.

Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma jäin ka enne mõtlema sellele analoogile, mida härra Vooglaid kasutas, kui ta vastas mu küsimusele. Ma arvan, et see ongi meie vaadete erisus. Kui ma lähen hädas olevale naabrile appi ja panen näiteks ta lambi lakke, siis kas see tähendab seda, et ma enda kodust ei hooli? Läksin naabrinaisele appi, järelikult ma enda naisest nii palju ei hooli enam. See on seesama analoog. Aga ma arvan, et see, kui ma inimesele appi lähen, ei tähenda seda, et [ma enda kodustest asjadest ei hooli]. Tõenäoliselt panen ühel hetkel ka kodus lambi lakke, kui see seal juba ei ole. Nii et ma arvan, et see ei ole päris hea analoog. 

Aga minu küsimus on selline. Väga palju on siin täna räägitud Eesti lipust, millel peabki olema põhiline eristaatus ja [tähtis on selle] tugevdamine. Aga kas te arutasite komisjonis ka mingeid muid mooduseid, kuidas Eesti lippu veel rohkem väärtustada, mitte ainult sellega, et võtta teised lipud [kõrvalt] ära, vaid kuidas just sinimustvalget rohkem väärtustada? Kas sellist arutelu oli?

Ei, selle päevakorrapunkti juures keskendus arutelu ikkagi konkreetselt esitatud eelnõule ja selle sisule. Teie tõstatatud küsimust eraldi tõesti ei arutatud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra ettekandja! Ma ütlen ette, et mu küsimus ei puuduta mitte arutelu komisjonis, vaid puudutab arutelu siin saalis selle eelnõu üle. Ma tahtsin teilt küsida teie isiklikku arvamust. Kas te peate seda viisakaks või kuidas te üldse hindate oma kolleegi ja fraktsioonikaaslase Peeter Tali küsimusepüstitusi, kus ta, ma ütleks, mingeid oma peas tekkinud perversseid fantaasiaid üritas kasutada siin puldis olnud kolleegi laimamiseks? Millise hinnangu te seda tüüpi [küsimustele annate]? Ta üldse eelnõu ei puudutanud ja rääkis, ma ütleksin, ulmeliselt lolli juttu. Kuidas te ise seda hindate? 

Aitäh! Ma sattusin saalis olema ja juhtusin seda kuulma. Jaa, tundes härra Tali isiklikult, teades tema sõjamehelikku otsekohesust, mind ei üllatanud selline küsimusepüstituse vorm. Mina ise sellisel kombel küsimusi ei püstitaks, aga mul on ka teistsugune ettevalmistus eluks. Ma jätan igaühel endale teha vabaduse valikuid, kuidas ta käitub. 

Varro Vooglaid, palun!

Ma arvan, et teil on tõesti ilmselt natuke parem ettevalmistus eluks, alates lastetoast. Aga see selleks. Kolleeg Hanimägile võiks muidugi ütelda tema analoogiat kasutades, et võib-olla oleks pigem hea näide selline: kui sa naabrinaise külla kutsud, siis vaevalt et su naisel selle vastu midagi väga on, aga kui sa kutsud naabrinaise külla ja ta on juba nädalakese seal olnud, ka öösiti ära minna ei taha, ja sa seisad selle eest, et las ta nüüd ikka olla, pole hullu midagi, siis võib küll su enda naisel tõsiseid küsimusi tekkida. 

Aga mis komisjoni arutelu puudutab, siis ma osutaksin sellele, et te jätsite minu meelest ühe olulise aspekti mainimata. See on iseenesest loomulik, sest te hüppasite mitmetest asjadest üle, arusaadavalt. Aga ma ütlesin vastuargumendiks sellele, mis puudutab kohaliku omavalitsuse autonoomiat, et tegelikult kohaliku omavalitsuse autonoomia peab puudutama ikkagi kohaliku elu küsimusi. Ei ole niimoodi, et riikliku tasandi küsimustes peaks ka olema kohalikel omavalitsustel autonoomia. Ma arvan, et see, milline on meie riiklik sümboolika ja millisel viisil peab seda austama, ei ole kohaliku elu küsimus. See ongi täpselt riigielu küsimus. Ma ei kuulnud ka komisjoni arutelul sellele tõsiseid vastuväiteid. Oli nii?

Ei, tähendab, teie argumentatsiooni ma ju tõin esile siin praegu, kui ma [komisjonis toimunut] kajastasin. Ehkki ma tõesti kogu teie vastust välja ei toonud. Aga selles meil vist vaidlust ei ole. Küll aga puudutati selle arutelu käigus korduvalt otsustusõigust ja ka kehtivat Eesti lipu seadust, mis võimaldab asutustel, omavalitsustel ja riigiametitel otsustada, kas ja millal ja kuidas nad soovivad lisaks Eesti lipule veel mingisuguseid muid lippe eksponeerida. Sellest tõesti ju räägiti.

Ja nüüd ma räägin isiklikust tunnetusest, miks komisjoni liikmete enamuselt vastuhääl tuli – rõhutan, et see on minu hinnang –, see on nimelt selline ära keelamine, et me keelame midagi teha. Ühest küljest on selgus, et Eesti lipp peab olema eksponeeritud, juba praegune seadus näeb niimoodi ette ja seda seadust ka täidetakse. Nüüd, mingisuguste lisalippude eksponeerimise ära keelamine oli see, mis, ma saan aru, tekitas vastuseisu. Aga see on minu isiklik hinnang, nagu ma juba rõhutasin.

Varro Vooglaid, palun!

Jah, eks see mingitpidi peaks olema loomulik. Kui me vaatame näiteks seda saali, kus me oleme, siis näeme, et Riigikogu istungit juhatab istungi juhataja. Seda on ilmselt kodukorras kirjas, et seal istub istungi juhataja. Aga nüüd võiks ka öelda, et see on miinimumstandard, kuid see ei tähenda, et seal ei võiks teised inimesed kohta sisse võtta. Võtad oma mingi klapptooli kaasa ja ronid ka sinna üles – hea vaadata, mis ta seal teeb, ja nii edasi – või lähed presidendilooži, eks ole. Seadus küll ütleb, et see loož on mõeldud presidendile, aga see ei tähenda, et sinna ei või ka teisi inimesi minna. [Kui keegi nii väidaks], siis ma ütleksin, et niimoodi nüüd küll ikka ei ole, tähendab küll, eks. Ma arvan, et see tõlgendus ei peaks nii ühemõtteliselt olemaa selline: kui on öeldud, et kuskil peab olema Eesti lipp, siis see ei tähenda, et sinna kõrvale ei või panna loendamatut hulka teisi lippe alaliselt lehvima. 

Ja teine asi, kas ma mäletan õigesti, et komisjonis tegelikult oli üsna suur üksmeel selles, et diplomaatilisi välisesindusi ei peaks kasutama ideoloogiliste sõnumite võimendamise instrumentidena? Mina mäletan, et vastuargumente eriti ei olnud. Aga kas ma mäletan õigesti? Vastasel juhul juhtubki nii, et see, kes parasjagu valitsuses on, võtab kõik välisesindused oma ideoloogilise platvormi võimendamise vahendiks.

Jaa, seda küsimust komisjonis hääletusele ei pandud. Tegelikult hääletust ei olnud ja vähemalt mina komisjoni esimehena või, ütleme, istungi juhatajana ka ei küsinud igaühelt eraldi, et kuidas teile tundub, kas nii peaks olema või ei peaks olema. Selles mõttes on mul väga raske praegu teie küsimustele vastata. Teile tundus nii, mulle päris nii ei tundunud, seega siin me oleme erineval arvamusel.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea komisjoni esimees, ettekandja! Mul on tegelikult kogu seda arutelu jälgides mitme tunni jooksul tekkinud täiesti siiras küsimus, mis probleemi me õieti lahendame. Ma tahaksin aru saada, kas teie komisjonis ka arutasite, kas tegelikult on üldse olemas selline probleem, mida kolleeg, eelmine ettekandja siin enne kirjeldas. Mõned saadikud tunduvad nägevat, et Eesti lipp on kuidagimoodi ohus ja seda on vaja kaitsma asuda, kõrvaldades kõikvõimalikke muid lippe, eks ole, solidaarsuslippe või rahvusvaheliste organisatsioonide lippe Eesti lipu kõrvalt. Kas tegelikult see probleem kui selline, millega me justkui siin nüüd kangelaslikult oleme mitu tundi tegelenud, on päriselt olemas? Kas Eesti lipp on kuidagi ohus ja Eesti lippu ohustavad näiteks Ukraina lipud või muud sellised solidaarsusavaldused?

Ma kardan, et see on pigem küsimus eelnõu esitajatele. Mina olen korduvalt siit puldist väljendanud, et Eesti lipu väärikus on kehtiva lipuseaduse kaudu päris tublisti kaitstud ja Eesti lipu positsiooni Eesti Vabariigis ei ohusta küll mitte miski. Aga ma tõesti ei soovi sellesse vaidlusesse laskuda. See ei ole minu arvates ka praegu siin mu ülesanne. 

Aga kui te lubate, ma ühe mõtte siia siiski praegu tooksin, puhtalt isiklikust vaatepunktist. Ma kahtlustan, et põhimure on selles, et sõda on kestnud liiga kaua ja võib-olla on Eesti ühiskonnas tekkinud tunnetus, et Ukraina lippu on liiga kaua ja liiga palju Eestis näha olnud. Mina olen kindlalt selle poolt, et kui sõda saab läbi, küll siis jälle endine olukord meil kenasti taastub, aga sellepärast ei maksa hakata üksteist süüdistama väheses oma riigi lipu austamises.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu! Olles ära kuulanud eelmise ettekandja sõnavõtu, tema vastused küsimustele ja tema erakonna- või pigem fraktsioonikaaslaste märkused, millest õhkub nii Ukraina vihkamist kui ka NATO ja Euroopa Liidu vihkamist ja soovi, et Ukraina kaotaks selle sõja ning et läänemaailm hääbuks ja nii Euroopa Liit kui ka NATO kukuks kokku, küsin, kas eelnõu esitajad on ka kuidagi välja toonud, mismoodi see eelnõu teeb meie riigi lipu, sinimustvalge, meile veel armsamaks ja tähtsamaks, kui ta niigi on meie kõigi jaoks.

Ei, meil sellist arutelu komisjonis ei toimunud. Nagu öeldud, Eesti riigi lipp ja rahvuslipp on lipuseadusega praegu piisavalt hästi kaitstud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et see arutelu oli päris põhjalik ka Riigikantselei sümboolikanõunikuga nende teemadel. Täna on siin mitu korda räägitud ka sellest, milline on see positsioon. Meile on öeldud, et Eesti lipul on auväärne positsioon, kui Eesti lipp on välja pandud. Kas oli arutelu ka selle üle, et seda auväärset positsiooni peaks kuidagi täpsemalt sisustama? Nagu siin korra juttu oli, võib-olla peaks [Eesti] lipp olema natukene suurem kui selle kõrval olev lipp või peaks see olema näiteks kõrgemal kui kõrval olev lipp. Kas te selliseid küsimusi ka arutasite, et defineerida paremini Eesti lipu auväärne positsioon, et see oleks mustvalge ja selge?

Ei, seda eraldi arutelu all ei olnud. Aga kui te nüüd natuke kannatust ilmutate, siis ma otsin üles Eesti lipu seadusest need momendid, mis tegelikult seda väärikust rõhutavad ja annavad ka juhise, kuidas see peaks välja nägema. (Otsib materjalidest.) Nii, siin on heiskamine. Vaatame, kus see mul täpselt oli. 

Heiskamine koos teiste lippudega. See on § 10 [lõige 1]: "Kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, peab Eesti lipp olema auväärsemal kohal." Nii, ja lõige 3 ütleb: "Teiste riikide lipud paigutatakse Eesti lipu järel prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras. Ainult Euroopa Liidu liikmesriikide lippude heiskamisel paigutatakse riigilipud omakeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras." Nii, nüüd lõige 4: " Kui Eesti lipp heisatakse koos teise riigi lipuga ning rahvusvahelise organisatsiooni lipuga ja Eesti maakonna, linna, valla või muu lipuga, paigutatakse Eesti maakonna, linna või valla lipp või muu lipp rahvusvahelise organisatsiooni lipust lipurivi tagant vaadatuna vasakule."

[Kehtivas seaduses on] täiesti selged juhised on olemas, kuidas peab olema, siin on öeldud, kuidas tuleb käituda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Suur tänu! 

Enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Peeter Tali, palun!

Tänan, härra Riigikogu esimees! Küsimus oli mõeldud küll härra Allerile, aga ta suutis meisterlikult roteeruda. Kuid ma küsin teie käest ikkagi. Te olete Riigikogu esimees ja väga suure istungi juhtimise kogemusega. Ma küsisin härra Vooglaiult ausa ja otsekohese küsimuse, kui ta siin üsna järjekindlalt lõhkus NATO-t ja Euroopa Liitu. Kahe küsimusega sain ka üsna selge vastuse. Ja seepeale härra Epler ründas mind isiklikult. Ma küsin, kas see käib õiglase ja viisaka debati juurde. Ma tema lastetoast väga palju ei tahaks rääkida, kasutades selliseid äraspidiseid väljendeid, aga ma lihtsalt küsin nõu.

Aitäh! Jah. Head kolleegid, me oleme siin korduvalt rääkinud sellest, et debatt peaks olema vastastikku lugupidav ja kindlasti jääma ka viisakusnormide piiresse. See on see teekaart, millest lähtuvalt istungi juhatajad üritavad seda koosolekut siin läbi viia. Ja ma usun, et nii Arvo Aller kui ka Toomas Kivimägi järgivad seda täpselt samamoodi nagu mina. Nii et ma ei saa seda nüüd päris sada protsenti lugeda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga ütleme nii, et see oli küsimus istungi läbiviimise viisi kohta. Ja ma loodan, et ma andsin teile ka [ammendava] vastuse. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mul on küsimus, mis mingitpidi  tõukub kolleeg Tali küsimusest, et lihtsalt teada, kuidas ise tulevikus käituda. Kui tema leiab olevat kooskõlas Riigikogu heade tavade ja praktikaga selle, et te täiesti põhjendamatult küsib minu käest avalikult, kui ma puldis olen, kas ma olen saanud Venemaa eriteenistustelt raha või suuniseid, ja seda peetakse olevaks kooskõlas Riigikogu kultuuriga, siis kas mina võin järgmine kord, kui tema näiteks on puldis, küsida, kas ta on astunud seksuaalsuhetesse alaealiste poistega? Lihtsalt ma küsin, otsekohene ja sirge küsimus. Aus vastus: jah või ei.

Esiteks, Varro Vooglaid, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga ma vastan selle viisi kohta, nii nagu ma vastasin ka Peeter Talile. Ma ütleksin, et küsimused ja vastused võiksid jääda konkreetse eelnõu piiresse. Sellele olen mina väga selgelt juhtinud nii küsijate kui ka vastajate tähelepanu. 

Loomulikult, teema on alati palju laiem ja võib minna ka väga isiklikule pinnale, seega teemade ring võib varieeruda, aga valdavalt me lähtume nii infotunni kui ka Riigikogu laiema arutelu puhul sellest, et vähemalt eelnõude puhul, aga ka [infotunni] küsimuste võiks arutelu jääda ikkagi väga konkreetsetesse raamidesse. Ma tean, et see on väga keeruline. Ja samal ajal istungi juhataja ei saa kindlasti ette kirjutada ei küsijale ega vastajale seda, mida nad küsivad. Küll aga saavad nad juhtida tähelepanu sellele, et arutelu võiks jääda nendesse raamidesse, mis on vastava teema puhul kokku lepitud. 

Nii, aga, head kolleegid, järgnevalt ma avan läbirääkimised. Läbirääkimised on esimese lugemise puhul fraktsioonidele. Kõnesoove on. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma mäletan seda aega, kui Nõukogude miilits tänaval krabas peast ära sinimustvalge suusamütsi. Ma mäletan seda aega, kui rebiti kaelast ära sinimustvalgeid salle, miilits rebis. Ma mäletan seda aega, kui koolist saadeti koju riideid vahetama, kui sa läksid kooli sinimustvalge mustriga kampsuniga. Ja ma mäletan seda aega, kui esimest korda perestroika tuules tõmmati siia Pika Hermanni torni meie rahvuslipp. Rahvamass oli selline, et see ulatus siit ma ei tea kui kaugele, mäest alla, mõlema mäekülje peale – tohutu hulk inimesi. Me olime Martiniga siin – Martin oli 14-aastane noor poiss – ja vaatasime seda, pisarad tulid silma. 

Siin saalis on palju inimesi, kellele see kõik on sisuliselt sülle kukkunud. See sinimustvalge lipp on väga paljudele teist sülle kukkunud. Ja nüüd ma saangi aru – tänase arutelu põhjal –, et te ei oska absoluutselt seda hinnata. Teie arvates on see mingi putinismi tulemus või putinismi ilming, kui me tahame, et Eesti rahvuslipp, mis on ühtlasi Eesti riigi lipp, oleks auväärsel kohal ja et seda ei devalveeriks sinna kõrvale kõikvõimalike muude lippude riputamine. See on – kujutad ette!? – peaaegu et riigireetmine. 

Kas te ise ka aru saate, kui suure absurdini te olete jõudnud selles poliitilises armukadeduses, selles ideoloogilises piiratuses, mingisuguses kosmopoliitses, ma ei oska öelda, kõigesöömises ja kõigesallivuses? Ma tean, järgmised – ei näe täpselt, kes seal [ekraanil kirjas] on – tulevad siia ja hakkavad siin rääkima ei tea mis juttu. Tanel tuleb muidugi siia rääkima ma ei tea, mis juttu. Tanel, tuleta meelde, mis jutte sa meile rääkisid, kui sa süste propageerisid. Nüüd on väga selgelt must valgel tõestatud, missugune seos on nende ja onkoloogia, turbovähivormide vahel. Aga ega sa ei tunnista seda. Ei, sulle jääb ikka õigus – õiget asja ajasime. Ei ajanud õiget asja! 

Ja nüüd ei aja ka õiget asja. Sest maailma poliitika on dünaamiline. Seda, mis on täna, ei ole homme. Seda, mis on homme, ei ole ülehomme. Liidud lagunevad, sõbrad muutuvad vaenlasteks, vaenlastest saavad sõbrad. Vaadake ajalugu, kulla inimesed! Te elate ikka nagu mingisuguses kasti pandud mõttemaailmas, et nii nagu oli, nii on ja nii jääb igavesti. Aga ei ole niimoodi! See ei käi teie tahtmise järgi. See ei käi teie ideoloogiliste veendumuste järgi. 

Aga mis on selle kõige juures see tugisammas, mille ümber meie peame koonduma? See on meie rahvus, see on meie lipp. Seda ei saa asendada. Te siin vägisi kisute seda asja Ukraina peale. Seda ei saa asendada Ukraina, seda ei saa asendada Ukraina lipp, seda ei saa asendada Euroopa Liit, seda ei saa asendada NATO, sest need ei pruugi jääda püsima. Aga meie peame jääma püsima. Ja selleks peab meil olema miski, mille ümber me koondume. On täiesti elementaarne, et see miski on meie rahvuslipp. 

Selle lipu all sõditi vabadussõjas. Kui vabadussõjas ei oleks selle lipu all sõditud, siis te ei istuks praegu siin rahvusparlamendis. Siis te oleksite mingis ülemnõukogus või ma ei tea, mis kogus – kui üldse oleks. Mõelge selle peale! Isegi Hitleri sõjaväes kandsid Eesti piirikaitse rügementide mehed käisel sinimustvalget trikoloori. Isegi seal oli see lubatud. Jaa, Nõukogude armees see ei olnud lubatud, aga isegi seal see oli lubatud. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Sest sealsed propagandistid said aru, et kui lollid eestlased saavad natukenegi maiku suhu sellest, et nad ei võitle mitte Hitleri eest, mitte Natsi‑Saksamaa eest, vaid võitlevad oma Eesti eest, siis nad sõdivad, hambad ristis, viimseni. Isegi seal saadi sellest aru. Aga meil on siin saalis inimesed, kes keelduvad sellest aru saamast ja kes arvavad, et Ukraina lipp saab kuidagi asendada meie trikoloori. No ei saa! Kohe kuidagi ei saa! 

Ja siin ongi kogu selle asja [tuum]. Kui teie tahate olla globalistid – ma ei tea, mis -istid veel –, siis ega me ei saa takistada. Kuigi ma ei ole sellega nõus. Siin üks sotsialist rääkis meile õigusriigist, demokraatiast ja arvamusvabadusest, mille tingimustes me pidime elama. No lubage naerda, te ju praegu esindate siin oma vastuväidetega just nimelt seda, et meil ei ole demokraatiat ja meil ei ole arvamusvabadust. Meil on ainult üks ideoloogia. Ja vaat selle ideoloogia kohaselt, nende käsulaudade kohaselt ei tohi teistmoodi mõelda, ei tohi teistmoodi käituda.

Olete absurdini jõudnud. No see absurd hävitab teid. Aga meid ei hävita. Meid ei hävita, sest meil on laua peal Eesti lipud. Need Eesti lipud ei asenda meile mitte midagi ega mitte kedagi. Ükski teine lipp ega ükski teine loosung ei asenda seda, et meil on Eesti lipud ja me oleme eestlased. Ja katsed meid tänu Eesti lipule putinistideks tembeldada – no kuulge, kas te natukenegi mõistuse juures olete või ei ole? Ma kardan, et liiga paljud teist ei ole. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli – ma loodan, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volituse alusel – kolleeg Tanel Kiige. (Kõneleja annab juhatajale volituse üle.) Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon loomulikult ei toeta seda eelnõu. Ja seda seetõttu, et kogu see jutt, mis on täna siin saalis kõlanud – eriti see viimane kõne –, räägib ju millestki, mida Eesti riigis tegelikult ei toimu. Mitte keegi mitte kuskil ei ole teinud ettepanekut asendada – kümme korda kasutas härra Helme sõna "asendada" – Eesti lippu Ukraina lipu või muu riigi lipuga. 

Ei, mitte keegi ei räägi sellest, vaid Eestis tõepoolest on väga palju avalikke asutusi, kohalikke omavalitsusi, ka eraisikuid, kes avaldavad solidaarsust sõdivale Ukrainale nende toetamiseks sõjas Venemaaga. Jah, kahtlemata, ainult lipu eksponeerimine ei taga ühelegi riigile võitu, aga see on üks võimalus, sümboolne võimalus, näidata oma toetust ja solidaarsust nii kõigile siin kui ka ukrainlastele nende kodumaal. Kui keegi arutaks tõsimeeli Eesti lipu asendamist, siis see on hoopis teine eelnõu. 

Nii et Härra Helme, kogu teie eelmisena peetud kõne ju ei päde. Mitte keegi ei ole arutanud asendamist. Mitte ühtegi sellist ettepanekut pole tulnud. Kui teie siht ja soov oleks võimestada Eesti lippu, siis on väga palju võimalusi teha, nagu kolleeg Hanimägi siin enne viitas, näiteks lipupäevi juurde tuua või laiendada seda ringi, kus Eesti lippu eksponeeritakse. Selle vastu ei ole, ma arvan, siin saalis kellelgi midagi. Aga praegusel juhul te ei pea ju võitlust mitte Eesti lipu eest, vaid te peate võitlust Ukraina lipu vastu ja muude, ideoloogiliste lippude vastu. 

Ma lugesin ka seda eelnõu ja seletuskirja. Eraldi oli loomulikult välja toodud vikerkaarelipp, mis häirib paljusid. Ma ei näe küll, et see, kui keegi avaldab seksuaalvähemustele solidaarsust, kuidagimoodi vähendab Eesti lipu osakaalu või sinimustvalge tähtsust. See peab olema inimese mõtteviisis kinni, sest minu arvates see kohe kindlasti seda ei tee, ja ma arvan, et väga paljude teiste arvates samamoodi mitte. 

Kui vaadata seda diskussiooni ja debatti, mis on puhkenud näiteks sotsiaalmeedias – ma pean tunnistama, et olen nii EKRE toetajate kui ka liikmete kirjutisi näinud oma Facebooki lehel –, siis on näha, et see on tõepoolest viha Ukraina riigi vastu, Ukraina lipu vastu. Neid väljendeid on kasutanud teie liikmed – ma võin teile faktiliselt näidata –, nimetades lippu kõikvõimalike sõnadega, Ukrainat ja ukrainlasi. Olen mitu tükki neist ka ära blokeerinud või [nende postitused] kustutanud. See näitab tegelikult, et see debatt ja see probleem, mida täna siin nii-öelda lahendada püütakse, ei ole sugugi mitte sinimustvalge kaitsmine, vaid on Ukraina lipu ründamine ja muude selliste rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu ja NATO lipu kasutamise diskrediteerimine. 

Kuulsin väidet, et äkki Euroopa Liit ei [püsi] igavesti, ja siis ei tohi justkui selle lippu püsti panna. No kust maailmast see loogika on, kogu austuse juures, et kui mõni organisatsioon peaks kunagi lakkama toimimast – ma loodan, et nii ei lähe –, siis igaks juhuks ärme praegu Euroopa Liidu lippu kasuta, sest mine tea, äkki 50 aasta pärast seda liitu ei ole? Ma ausalt ei saa aru, mis loogika selles on. Kui mõni organisatsioon muutub, kui mõne organisatsiooni lipud muutuvad või vahetuvad, siis see ei tähenda, et neid ei tohi kasutada. 

Ja mitte keegi, veel kord, ei räägi ju lipu asendamisest. Kogu see debatt selle üle, et Eesti lipp on ohus ja seda rünnatakse kõrvalt, on ju välja mõeldud. Seda probleemi tegelikkuses ei ole. See on nagu iseendale kultiveeritud, oma valijatele selgeks tehtud ja nemad tulevad seda veel võimendatult tagasi rääkima, rünnates mitte ainult Ukraina lippu, vaid nõudes ka, et ukrainlased tuleb siit välja saata ja nii edasi. Need on kõik reaalsed faktid, eks ole. Ma just vaatasin, mis värskeid ideid on kaaskodanikud saatnud ja mida nad on väljendanud. 

See on tegelikult väga kurb. Sest ma arvan, et viimane asi, mida Eesti ühiskond praegu vajab, on mingi polariseeriv debatt teemal, kas Ukraina lipp on kuidagimoodi ohuks Eesti lipule. Ei, ta ei ole ohuks. Kas Ukrainale toetuse avaldamine näitab, et me ei hooli Eesti riigist ega suuda väärtustada Eesti lippu? Ei, see ei näita seda. Sellise seose loomine saab olla ausalt öeldes väga pahatahtlik. Ja see on väga otsitud [mõttekäik], sest mingit loogilist seost siin ei ole. Kui sul on juhtumisi, nagu mulgi, näed, rinnas Eesti lipp ja Ukraina lipp, siis nüüd järelikult ma pean valima. Ei pea valima, ma saan toetada mõlemat. Ma saan toetada Eesti riiki ja toetada Ukrainat. Loomulikult, Eesti riik on mu kodumaa, aga Ukrainale toetuse avaldamine ja oma solidaarsuse väljendamine ei vähenda kuidagimoodi minu jaoks Eesti riigi tähtsust ja Eesti lipu tähtsust. 

Nii et me tõepoolest fraktsioonina oleme selle eelnõu vastu. Ma arvan, et see on mõttetu, taas kuskilt mujalt sisse imporditud kultuurisõda, mille siht ei ole mitte Eesti lipu ja Eesti riigi identiteedi tugevdamine, vaid millegipärast Ukraina lipu ja tegelikult ka muude lippude diskrediteerimine, [nende tähtsuse] vähendamine nii avalikus ruumis kui ka inimeste mõttemaailmas. Sellist mõttetut sõda, siseriiklikku konflikti ja polariseerimise tekitamist me loomulikult toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Mart Helme nime mainiti eelnevas sõnavõtus ja ma saan aru, et soov on vastusõnavõtuks. Kaks minutit, palun!

Aitäh! Kõigepealt, meie ei pea selle eelnõuga mingit sõda. Ja meie ei ole selles eelnõus ka poole sõnagagi maininud Ukraina lippe ega sõda Ukrainas. See on vasakpoolsete lahtisest uksest sissemurdmine. Ilmselt teile on see probleem, mitte meile. Meie probleem on see, et me tahame Eesti lippu näha igal pool nii palju kui võimalik. Kui keegi küsib, miks meil siis ei ole lipupäevadel igal pool lipud väljas, siis vaadake, Ameerika Ühendriikides on kohustus, et igal majal peab olema Ameerika lipp. Me oleme nõus tegema eelnõu, kus me ütleme, et Eesti lipp igal majal aastaringselt, ööpäevaringselt on kohustuslik. Me oleme valmis seda tegema, aga see ei puutu üldse absoluutselt Ukraina sõjasse ja Ukraina lippu. Nii et te murrate sisse teemaga, mis ei puutu sellesse eelnõusse. 

Kui eelkõneleja ütleb, et ta võib endale rinda panna mis tahes lipu või asja, siis jaa, see on tema eraasi. Meie eelnõu räägib praegu ametiasutustest ja ametiasutustel olevatest lippudest. Me eelistame ja soovime, et seal on ainult Eesti lipp ega ole mitte mingeid muid lippe. Nii et see sogamine ja niisugune teiste teemade sissetoomine meid süüdistaval moel on absoluutselt kohatu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesid ega sõnavõtte pole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 747 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 747 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid ei ole. Eelnõu 747 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu 760 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks välisminister Margus Tsahkna.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Täna on Riigikogu ees valitsuse saadetud eelnõu, mis on ajalooline. Selle eelnõu eesmärk on see, et Eesti ühineks Venemaa [Ukraina vastu toime pandud] agressioonikuritegude eritribunaliga. Eritribunal on Euroopa Nõukogu ja Ukraina vahelise kokkuleppe alusel moodustatud rahvusvaheline kohus, mille ülesanne on pidada kohut Ukraina suhtes agressioonikuriteo toime pannud isikute üle. 

Eesti on olnud üks suurimaid Ukraina toetajaid Venemaa täiemahulise agressioonisõja algusest. Muu hulgas on Eesti sõja algusest alates rahvusvahelisel tasandil aktiivselt taotlenud Venemaa juhtkonna vastutusele võtmist ja selleks vajaliku agressioonikuriteo eritribunali asutamist. Nüüd saab Riigikogu kokkuleppe heaks kiita, olla sellega eeskujuks teistele riikidele ning oma tegevusega julgustada teisi riike, kutsudes neid üles kiiresti kokkulepet ratifitseerima ja seeläbi tribunali käivitamist toetama. 

Eritribunali käivitamine on rahvusvahelise üldsuse ees seisev järgmine vajalik samm ja kohustus Ukraina toetamisel. Rahvusvaheliste kuritegude toimepanijate vastutusele võtmine on osa kestvast ja püsivast rahust. See on vajalik Ukraina ühiskonna taastamiseks ja ohvrite kannatuste leevendamiseks. Eestil, sealhulgas Riigikogul ja selle liikmetel, on olnud oluline roll eritribunali asutamise toetamisel. Nüüd tuleb keskenduda eritribunali käivitamisele, et see saaks alustada sisulist tööd ehk agressioonikuriteo uurimist ja kohtupidamist.

Esitan lühidalt heakskiidetava kokkuleppe põhipunktid. Kokkuleppega luuakse agressioonikuriteo eritribunali halduse ja rahastamise mehhanism, sealhulgas halduskomitee. Kokkulepe ise kehtestatakse Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee resolutsiooniga, mis on eritribunali käivitamiseks vajalik järgmine samm. 

Eestil on võimalik olla esimene Euroopa Nõukogu riik, mille parlament kiidab kokkuleppe heaks. Seaduse kiire vastuvõtmine on oluline, kuna eritribunali võimalikult kiire tööle hakkamine on Eesti välis- ja julgeolekupoliitika üks prioriteete. Kokkulepe jõustub osalisriikidele Euroopa Nõukogu asjakohase resolutsiooni vastuvõtmise päevast, kui riigid ei otsusta teistmoodi. Madalmaad on valmis olema eritribunali asukohariik eritribunali tegevuse käivitamis- ja algusetapis. 

Kokkuleppe osalisriikidel tekib eritribunali rahastamise kohustus, mistõttu tuleb see heaks kiita Riigikogus ja edaspidi arvestada vajaliku rahastusega riigieelarvest. Kui piisav arv riike teatab Euroopa Nõukogu peasekretärile oma soovist saada kokkuleppe osaliseks, siis saab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee selle kehtestada. 

Eesti soovib esimesel võimalusel saada kokkuleppe osalisriigiks ja osaleda selle kehtestamisel. Põhjus, miks me kõike seda teeme, on see, et Eesti kinnitaks taas – nii riigi sees kui ka rahvusvaheliselt – meie vankumatut toetust Ukrainale. Selle toetuse oluline osa on kohtupidamine agressioonikuriteo toimepanijate üle. [Valitsus teeb] Riigikogule ettepaneku kokkulepe heaks kiita. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Riigikogu väliskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama väliskomisjoni liikme Eerik-Niiles Krossi. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lühidalt kirjeldan komisjonis toimunut. Komisjoni ees käis välisminister Tsahkna, kes rääkis meile sedasama juttu, mida te äsja kuulsite, nii et ma ei hakka seda kordama. Pisut sellest tribunali lepingust rääkis ka Välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektor Kristi Land. 

Komisjonis oli põhiküsimus, mille mitu liiget esitasid, nagu ikka, raha. Kui palju see nali maksma läheb? Seda me keegi praegu veel ei oska öelda – selline oli Välisministeeriumi selgitus. Holland on teinud esialgse arvutuse, et maksimum on 60 miljonit aastas, kui see tribunal peaks täistuuridel töötama. Aga selleni läheb ilmselt veel aega.

Siis oli küsimus, kui suur osa sellest võiks jääda Eesti kanda. See rahaküsimus on tegelikult just siin saalis oluline, sest selle tõttu me peame selle lepingu heaks kiitma, Eesti riik võtab rahalise kohustuse. See jagatakse ära tribunali osalisriikide vahel umbes sama valemi alusel nagu Euroopa Nõukogu liikmetasu. Nii et kui me eeldame, et kuni 40 riiki on tribunali liikmed, siis Eesti osa on võrreldes selle väärtusega, mida luuakse, üsna tühine. Mulle tundub, et selle pärast ei maksa muretseda, ka komisjonis selle üle ei muretsetud. 

Komisjoni esimees kiitis Välisministeeriumi, sest on väga õige, et see eelnõu tuuakse Riigikokku. Mitmed riigid ei too seda oma parlamenti. Iseenesest võiks Eesti liituda ka lihtsalt Euroopa Nõukogule kirjalikult teatades, et me liitume. See, kui Riigikogu eelnõu heaks kiidab, lisab asjale väärtust.

Tehti järgmised menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. jaanuaril ehk täna, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eerik-Niiles Kross. See on kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ka teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Kalev Stoicescu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Teen väga-väga lühidalt. Aga sõna peab võtma selles kontekstis nimelt seetõttu, et Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu on kestnud nüüd pea neli aastat. See on kestnud isegi kauem kui teine maailmasõda Euroopa idarindel. Seda märgiti juba üleeile. Selle tagajärjed Ukrainale on samaväärsed, Ukraina on kogenud teises maailmasõjas samasugust barbaarsust, julmust tsiviilelanike vastu ja hävingut. Ja Venemaa peab selle eest vastutama. Kui Venemaa selle eest ei vastuta, siis tema karistamatuse tunne aina tugevneb, samuti motivatsioon tulevikus samasuguseid sõjakuritegusid toime panna ja oma naabreid rünnata. Me ei tohi unustada Butšat, Irpinit ja Mariupolit, neid sõjakoledusi, mis on seal toime pandud. Vastutama peab terve ahel – alates Butša lihunikest kuni diktaator Putinini välja. Seetõttu ma palun teil, head kolleegid, seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu! Palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest on hea meel, et Eesti pikaajaline pingutus rahvusvahelise eritribunali loomiseks, mis [aitab] Ukrainas sooritatud sõjakuritegude eest vastutusele võtta kõik, ka Putini ja Venemaa juhtkonna, ning on oluline samm selleks, et saaks luua püsivat ja õiglast rahu, [kannab vilja] ja sellise hea eelnõu menetlemine läheb siin saalis rahulikult ja kiiresti. Tegelikult erilisi küsimusi ei ole. 

Aga ma pean esile tooma kontrasti tänase eelmise eelnõu arutelu ja praeguse arutelu vahel. Me pidasime siin lahingut Ukraina lippude riigiasutustelt mahavõtmise pärast. Peab nentima, et EKRE fraktsioonist, kes eelmise eelnõu esitas, on lipud veel saali jäänud, aga hääletajad on lahkunud. Ka mina arvan, et Eesti julgeoleku jaoks on äärmiselt oluline, et Venemaa sõjakurjategijad vastutusele võetakse, et ühiskond elaks läbi faktidele otsa vaatamise kahetsuse ja tõepoolest rahastaks ka Ukraina ülesehitamist. Vastutuse kandmine kuritegude eest väga tähtis, ka pikaajaliselt. Ja seetõttu on tähtis, et kõik siin saalis olevad fraktsioonid seda eelnõu toetavad. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 760 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. jaanuar kell 17.15.

Oleme jõudnud tänase kaheksanda ja ühtlasi viimase päevakorrapunktini. See on Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Koka.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägin natukene riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõust. Alles hiljuti, detsembris, me võtsime vastu 2026. aasta riigieelarve. Ja ennäe imet, 2. jaanuaril laekus rahanduskomisjoni liikmete postkasti teade, et Välisministeerium on juba teinud muudatusi ning minister oma määrusega kinnitab selle eelnõu. Me võime siin Riigikogu saalis riigieelarve üle arutleda, palju me tahame, aga tegelikkuses tõstetakse selle eelarve read ministeeriumis ümber (Teeb näpunipsu.) ühe hetkega.

Meie eesmärk on väga selge. Me kõik saame aru, et aasta jooksul võib loomulikult tekkida erinevaid olukordi ja ongi vaja kuskilt rea pealt raha ühele või teisele poole liigutada, aga valitsus tegelikult konsensuslikult arutab riigieelarvet ja kõik osapooled on selles protsessis sees. Meie ettepanek on väga selge: kui ministeerium soovib oma eelarveridasid liigutada, siis peab selle kinnitama Vabariigi Valitsus. Samamoodi, nagu eelarve tuleb Riigikokku arutelule valitsuse otsusena, peaks muudatuste tegemine eelarve summade üle olema valitsuse otsus. 

Samas, loomulikult, me soovime, et valitseks õigusselgus. Sellepärast me teeme muudatusi, mille kohaselt tuleb iga riigieelarve programmi kohta eraldi välja tuua tööjõukulud, majanduskulud, sotsiaaltoetused, investeeringutoetused ja muud toetused, finantskulud ja muud kulud, sealhulgas amortisatsioonikulu. Samasugune kulude liigendus kehtestatakse põhiseaduslike institutsioonide eelarvetele. Lisaks soovime seaduses sätestada, et toetused keskvalitsuse juriidilistele isikutele ja ka teistele juriidilistele isikutele liigendatakse riigieelarves iga juriidilise isiku kaupa eraldi, nii et see võimaldaks täpselt tuvastada, kui palju ühele või teisele juriidilisele isikule riigieelarvega toetust määratakse. 

Ja nii nagu ma enne ütlesin, soovime tühistada ministri õiguse muuta riigieelarvega kindlaksmääratud piirmääraga vahendite liigendust riigieelarves ja anda vastav õigus üksnes Vabariigi Valitsusele kui kollektiivsele organile. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Palun rahanduskomisjonis toimunud arutelu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Head kolleegid! Lugupeetud Riigikogu esimees! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 730 oma 10. novembri istungil, kus eelnõu tutvustas Aivar Kokk. Vabariigi Valitsuse seisukoha edastas Rahandusministeeriumi ametnik. Vabariigi Valitsus osutas, et ta toetab eesmärki liikuda eelarve arusaadavuse ja läbipaistvuse poole, kuid ei toeta esitatud eelnõu. Osutan sellele, et samal ajal olid Riigikogu menetluses ja praeguseks on ka vastu võetud valitsuse algatatud riigieelarve seaduse ja
riigieelarve seaduse muutmise seaduse muutmise seadus. 

Väga lühikese diskussiooni käigus sai osutatud ka sellele, et majanduslik sisu on praeguses riigieelarves juba olemas ja ettepanekud, mis eelnõus tehakse, on märkimisväärses osas realiseeritud või realiseeruvad teistsugusel viisil. 

Komisjoni esimees tegi ettepaneku teha menetluslikud otsused. Eelnõu võeti täiskogu päevakorda 19. novembril, konsensuslikult. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Maris Lauri, ka konsensuslikult. Komisjoni esimees tegi ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi, kuid see toetust ei leidnud ja hääled läksid pooleks ehk 5 : 5. See ongi eelnõu menetluse kohta rahanduskomisjonis kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et valitsus toetab eelnõu eesmärki, aga mitte seda konkreetset eelnõu ja neid ettepanekuid. Lõpuks ütlesite, et need ettepanekud, mis eelnõus sisalduvad, on kas realiseeritud või lahendatud teistsugusel viisil. Kas te saate ka suurele saalile öelda, mis neist on realiseeritud ja missugusel viisil on midagi lahendatud? Mingit liigendust praegune riigieelarve endas ei sisalda, põhiseaduslikele institutsioonidele see ka ei laiene. Lisaks on ministritel endiselt pädevus eelarvet, ütleme, suhteliselt laialt muuta. Siin on see viidud valitsuse tasemele, seda ka ei ole tehtud. Mina küll ei oska välja mõelda, kuidas on ettepanekud realiseeritud teistmoodi. Aga võib-olla ma ei ole sellega kursis. Äkki te avate selle sisu, mismoodi need ettepanekud on realiseeritud?

Aitäh! Majanduslik sisu on riigieelarves toodud välja juba praegu, ainult natuke teistsuguses jaotuses, kui oli ette pandud selles eelnõus ja ka varasemates, analoogsetes eelnõudes. Mitmed muudatused on viidud sisse, nagu ma ka oma tutvustavas kõnes ütlesin, valitsuse esitatud riigieelarve seaduse ja
riigieelarve seaduse muutmise seaduse muutmise seaduses, mis detsembris vastu võeti. Näiteks piirati ministrite võimalusi teha eelarves muudatusi ja lisati selline nõue, et nad peavad sellest, kui nad teevad seaduse piires ette nähtud muudatusi, informeerima ka Riigikogu. Seda nad muide juba teevad, ilusti‑kenasti saadavad oma andmeid. Nii et eesmärke on võimalik täita mitmel viisil ja kehtiva seaduse järgi on seda juba tehtud. Kõik.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et te leiate, et see, kui ministeerium soovib eelarves mingisuguseid muudatusi teha, ja see, kui ainult teatatakse sellest Riigikogule, et me niisugused ümbertõstmised tegime, olgu kas või aasta esimesel päeval, on piisav. Või oleks ikkagi vaja näiteks seda, mis on Isamaa eelnõus välja pakutud, et see peaks olema valitsuse taseme otsus, kui ministeerium tahab ise kulusid ühelt realt teisele tõsta. Sel juhul ei ole ju see eesmärk praegu realiseeritud ja selleks oleks ikkagi vaja Isamaa eelnõu rakendada, et Riigikogus kinnitatud eelarvel oleks mõte ja et minister ei saaks seda lihtsalt nipsust ära muuta.

Aitäh! Kehtiva seaduse järgi saab valitsuse liige ehk minister teha riigieelarves muudatusi teatud ulatuses ja need on väga selgelt piiritletud. Sealhulgas on seatud piir iga konkreetse aasta riigieelarves kirjas. Nii et 2026. aasta eelarves, 2025. aasta ja kõikide eelnevate eelarvete sees on teksti paragrahvides ära määratud, millises ulatuses ja milliseid muudatusi ministrid saavad teha ehk milliseid muudatusi tuleb teha valitsuses. Seda nad peavad tegema ka praegu, kui muudatused ületavad teatud taseme. Väiksemate muudatuste puhul, kui on näiteks sellised muudatused, mis ei muuda oluliselt sisulist rahakasutust, vaid on näiteks selle kohta, kas osta teenust sisse või palgata inimene tööle, kas maksta palgaraha või tõsta majanduskulusid, selleks et saada ühte konkreetset tulemust, on antud rohkem võimalusi. Nii et asjad ei ole väga kinni pandud, seal on teatud paindlikkus, mis kahtlemata on eelarveliselt vajalik. 

See, et ministrid teavitavad Riigikogu sellistest muudatustest, loodetavasti paneb neid tähelepanelikult mõtlema, kui nad seda teevad. Kahtlemata on Riigikogul, aga ka avalikkusel otsekohe võimalik näha, milliseid muudatusi ministrid teevad, sest teatavasti need kirjad, mis tulevad Riigikogusse, on kõik avalikud. Ma arvan, et selline avalikustamine kindlasti distsiplineerib.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Te väidate siin, et kõik on kõige paremas korras, vajalikud muudatused on sisse viidud. Aga ma küsin, mis põhjusel siis riigikontrolör ja õiguskantsler on väga teravalt rahulolematud meie riigieelarve ja selle ülesehitusega.

See ei ole küll selle eelnõu teema, selle eelnõu teema juures me ei arutanud komisjonis riigikontrolöri ja õiguskantsleri ettepanekuid, kuid selle teise, enne mainitud eelnõu arutelu juurde olid kaasatud ka riigikontrolör ja õiguskantsler ning nad olid tehtud muudatustega rahul.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma lihtsalt küsin selle kohta, et tänaseks on meile tulnud kolme ministri kirjad muudatuste kohta. Välisministri kiri oli väga selge, seal oli seletuskiri juures ja on aru saada, mis põhjusel on midagi tehtud. Aga kas sa rahandusministri kirja oled vaadanud ja kas sa saad aru, mida tegelikult muudeti või kas üldse midagi muudeti?

Aitäh! See ei ole kindlasti selle eelnõu teema. Mul ei ole olnud piisavalt aega, et selle kirjaga tutvuda, aga lähiajal ma seda kindlasti teen.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Minu küsimus puudutab ülekantavaid vahendeid. Me teame, et igal aastal on reaalne vajadus [raha] üle kanda, [iseasi] kas just sellises mahus, nagu seda tehtud on. Ka Riigikontroll on juhtinud tähelepanu sellele, et see ei pruugi sugugi olla alati põhjendatud. Aga mul on põhimõtteline küsimus. Investeeringuid saaks edasi viia ühe aasta, mitte enam järgmisesse aastasse, aga möödunud aastal me kinnitasime riigi majandusaasta eelarve, millest selgus, et on investeeringuid on üle kantud kaks aastat. See ei vasta baasseaduse mõttele, võib-olla ka sättele, kui ma nüüd õigesti mäletan, seda vist ei peaks saama teha. Kas see on teie arvates probleem? Kas see on praegu piisavalt reguleeritud? Ja kui see on baasseaduses reguleeritud, aga [seadust] ei täideta, siis mida me saame ette võtta?

Aitäh! See teema ei ole selle eelnõu käsitluses. Ja kuna mul ei ole praegu käepärast vastavaid materjale, siis ma ei saa teile vastata.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun Reformierakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Õnne Pillaku. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Muidugi, riigieelarve läbipaistvuse ja arusaadavuse suurendamine on ju iseenesestmõistetavalt oluline. Te kindlasti mäletate – ja neile, kes ei mäleta, tuletas komisjoni ettekandja Maris Lauri seda meelde –, et eelmise aasta lõpus, detsembris me tegime muudatused, mis kandsid neid eesmärke ja mille tulemusel riigieelarve läbipaistvus ja arusaadavus suurenes. Millised need muudatused täpsemalt olid ja kuidas see pilt paranes, sellest andis komisjoni ettekandja siin põgusa ülevaate. Sellest tulenevalt ma teen Reformierakonna fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 730 esimesel lugemisel tagasi lükata, aga samasuguse ettepaneku on teinud ka Reformierakonna fraktsioon. (Saalist täpsustatakse.) Selge, siis on siin näpukas. Aitäh tähelepanu juhtimast! Tõepoolest, siin on näpukas ja meil on olemas ainult üks tagasilükkamise ettepanek. Nimelt, Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 730 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid! Lõppenud on ka meie tänane Riigikogu istung.