Tere päevast, head kolleegid! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Head kolleegid, mul on esmalt palve peale kohaloleku kontrolli jääda veel paariks minutiks saali. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Head kolleegid! Eile lõppes maine teekond meie heal kolleegil, paljude heaks sõbral Heiki Kranichil. Heiki Kranich oli kolme Riigikogu koosseisu liige ja tema jalajälg, töötades erakonnas, töötades Riigikogus või Vabariigi Valitsuses, oli kindlasti palju suurem, kui see keskmiselt on. Heiki oli kahtlemata väga hea huumorimeelega, ta oli väga kirglik, väga sihikindel, aga ta oli ka väga abivalmis ja väga empaatiline. Ma arvan, et meil on, head kolleegid, põhjust veel kord Heiki Kranichit tänada ja alates eilsest mälestada. Ja tehkem seda leinaseisakuga. (Leinaseisak.)

Aitäh! Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anti Poolamets, palun!

Austatud kolleegid! Annan üle arupärimise Kuuba kommunistliku režiimi toetamise kohta Eesti E-riigi Akadeemia kaudu. Arupärimine on suunatud peaministrile. Me tahaksime teada, kas valitsus on hinnanud, millised võivad olla selle projekti julgeoleku- ja inimõigusalased riskid, sealhulgas riskid, et digilahendusi kasutatakse Kuuba elanikkonna tõhusamaks jälgimiseks ja represseerimiseks.

Tanel Tein, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Käesolevaga algatan hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Mina räägin natuke pikemalt kui Tanel Tein. Mul on arupärimine haridus- ja teadusministrile, mis puudutab tasuta kõrghariduse tulevikku. Tasuta kõrgharidus on Eestis aastaid olnud hariduspoliitika keskseid alustalasid ning samal ajal oluline sotsiaalne garantii, mis tagab meie noortele võrdse ligipääsu kõrgharidusele, sõltumata nende või nende vanemate majanduslikust taustast. 

Viimastel aastatel on üha enam räägitud kõrghariduse alarahastamisest riigi poolt. Eesti ülikoolid on korduvalt juhtinud valitsuse, üldsuse tähelepanu sellele, et riigipoolne rahastus ei kata tegelikke kulusid, sealhulgas õppejõudude palgakasvu, taristuinvesteeringuid ega teadustegevuse jätkusuutlikku arendamist. 

Avalikus arutelus on hakanud kõlama mõtteid võimalike muudatuste kohta Eesti kõrghariduse rahastamise mudelis, sealhulgas õppemaksude laiendamise või uute tasuliste õppevormide kohta. Umbes aasta tagasi ütles ka haridusminister ise ühel debatil, et aastal 2027 läheb riigil vaja lisa 30 miljonit eurot, et säilitada Eestis tasuta kõrgharidus. See tekitab kindlasti nii praegustes kui ka tulevastes üliõpilastes ebakindlust ning küsimuse selle kohta, kas tasuta kõrgharidus jääb Eestis ka edaspidi püsima. 

Nii et eeltoodud murest tulenevalt küsivad Keskerakonna fraktsiooni liikmed ministrilt, kas saate kinnitada, et praeguse valitsuse ja Haridus- ja Teadusministeeriumi kindel seisukoht jätkuvalt on, et tasuta kõrgharidus Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides peab säilima ka tulevikus. Kas teie juhitud ministeerium näeb lähiaastatel ette muudatusi kõrghariduse rahastamise mudelis, mis võivad viia õppemaksude kehtestamise või laiendamiseni? Kas valitsus kavatseb ja ka suudab leida lisa 30 miljonit eurot järgmise aasta eelarvesse, mille vajadusest te aasta tagasi rääkisite? Ja veel mõned küsimused. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni saadikutega soovime algatada eelnõu käibemaksuseaduse muutmiseks. Me oleme siin viimastel päevadel näinud, kuidas valitsusparteid tegelevad peamiselt kitsale ringile ettevõtjatele maksusoodustuste tegemisega. Meie eelnõu puhul on tegemist väga laia mõjuga eelnõuga. Nimelt soovime langetada käibemaksu määra nullini järgmistel toodetel. Need on hügieenitooted, menstruaalhügieenitooted, kuhu kuuluvad sidemed, tampoonid, pesukaitsed, aga ka laste mähkmetele, ja täiskasvanute inkontinentsi hügieenitooted ja mähkmed. 

Me algatame selle eelnõu just sellel põhjusel, et hügieenitarbed on väga laialdaselt kasutatud ja need on sellised, mida inimesed vajavad oma terviseseisundi tõttu, need ei ole mugavustooted või luksustooted. Paljudes riikides need ongi käibemaksuvabad. Kahjuks on Eestis ka selliseid inimesi, sealhulgas noori ja alaealisi, kes näiteks hügieenitarbete puudumise pärast peavad koolipäeva vahele jätma. Me soovimegi selle seaduseelnõu täna siin teie ette tuua. Loodame, et komisjon leiab, et see on ka oluline, ja me saame hakata seda juba menetlema. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist ja kaks seaduseelnõu. 

Nüüd on, kolleegid, ka üks ettekandja täpsustamine. Nimelt tänase kuuenda päevakorrapunkti juures, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Rene Koka, Rain Epleri ja Evelin Poolametsa algatatud Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu 747 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. 

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 691 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Head kolleegid, katkestan hääletuse, kuna Madis Timpsonil ilmselt ei tööta pult. Andke palun mikrofon … No nii, head kolleegid, kas võime ilma saalikutsungita minna uuesti selle hääletamise protseduuri juurde? Keegi ei vaidlusta. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 1. Eelnõu 691 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 700 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 1. Seaduseelnõu 700 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! See on siis kolmas kord, kus ma selle eelnõu puhul võtan sõna. Tänu sellele ma ei taha eriti puudutada detaile, aga räägin natukene üldisemast. Miks see eelnõu, vaatamata sellele, et Aafrika seakatku puudutav osa on seal kindlasti äärmiselt vajalik, on problemaatiline, on esialgse eelnõu hilisem märkamatu laiendamine täitevvõimu soovil. Algselt oli vajadus seakatku, metssigade arvukust asendada ja see asendus täitevvõimu sooviga vähendada kõikide taudide puhul ...

Auväärt ettekandja, ma hetkeks vabandan! Head kolleegid, austame ettekandjat! Me kõik oleme selle üle tänulikud ja uhked, kui me ise puldis oleme, et saal ei oleks vaikne. Ja kui kellelgi on tähtsamaid asju arutada, siis palun väljaspool seda ruumi siin. Aitäh!

Esialgne eelnõu eesmärk oli Aafrika seakatkust tekkinud vajadus vähendada järsult metssigade arvukust. Aga see asendus ühel hetkel täitevvõimu sooviga kõikide taudide puhul, kui peetakse vajalikuks, ulukite arvukust öösihikuga vähendada. Samuti taheti ootamatult vähendama hakata arvukust või reguleerida võõrliikide poole pealt. Me anname täitevvõimule tööriistakasti, laiendatud töövahendi, aga sisuliselt ilma süvenemata, mida see tähendab, kuivõrd see on mõistlik ja mis see kaasa toob. Laiendame esialgset mõistlikku sätet ja seda sellisel kujul, et me ei tea täpselt, kuidas tulevikus meie sätet hakatakse kasutama. 

Siit ma räägiksin natukene põhjalikumalt just seda poolt, mis puudutab võõrliikide küttimist öösihikuga, kuna seda varasematel aegadel ei ole lahti räägitud. Väidetavalt tekkis see vajadusest Hiiumaal hakata kährikuid välja küttima. Ma jätan kõrvale küsimuse sellest, kas see on mõistlik või ei ole mõistlik. Aga selliseks aktsiooniks pole vaja anda õigusi ju praktiliselt kõikide võõrliikide öösihikuga küttimiseks. Aitaks ju ainult sellest, kui me anname samamoodi nagu näiteks taldrikraudade puhul kasutamist teaduslikul või looduskaitselisel otstarbel nende liikide kasutamist, aga sellise kasutamise määra laiendamist tulevikku – see on lihtsalt vale, me ei peaks seda tegema. 

Siis veel sedasama võõrliikide kaasust kaitstakse sellega, et vaadake, Soomes on nii tehtud. On küll, aga ühelt poolt ei pea me ju ometi tegema kõike nii nagu Soome ja Rootsi või mingi muu naaber. Me võiksime ikkagi ise mõelda ja kaaluda ja põhjalikult kaaluda, mis on vajalik ja mis on mõistlik. Muuseas, kui Soomest rääkida, siis seal on regulatsioon öösihikute kasutamisel märkimisväärselt piiravam kui meil. Miks? Sellepärast, et seda ei tehtud rahmivalt, vaid põhjalikult kaaludes. Lisaks veel, kui arvestada meie inspektsiooni järelevalve vähest võimekust tänu koondamistele ja eelarve kärpimisele, siis seda, mida võib sellise öösihiku kasutamine salaküttimisel tekitada, see võib olla päris suur. Ühel hetkel paratamatult võib aus jahimeeste vennaskond saada negatiivselt märgistatud, mis on umbes sama kahetsusväärne kui hiljutised ilvese salaküttimised. 

See seaduseelnõu liigutab meid rohkem selles suunas, kus täitevvõim kontrollib loodust ja seal olevaid populatsioone ning nende omavahelisi suhteid. Ma tean, et selline kummaline arusaam liigub ringi Kliimaministeeriumi koridorides, et inimene peab järjest rohkem kontrollima looduslikke protsesse, sealset populatsiooni, nii nagu ta vajalikuks peab. Teate, auväärsed kolleegid, see on mingi kummaline loodus….. Me kujundame oma elukeskkonna selliseks, nagu me arvame, et meile on vajalik, ja seda mastaapselt ja järjest vähem suutmata mõista seoste keerukust komplekssetes looduslikes süsteemides. 

Siin on vast paslik jällegi tsiteerida Ameerika metsamehe ja jahimehe, maaeetika väljatöötaja Aldo Leopoldi essee "Mõeldes nagu mägi" ühte lõiget. Talumees, antud juhul see, kes omab võimu, kes puhastab oma mäe huntidest, ei mõista, et ta võtab enda kanda hundi töö hoida karja piirkonnale sobivas suuruses, sest ta pole õppinud mõtlema nagu mägi ehk nägema tervikut. Seetõttu ongi meil tolmutordid ja jõed, mis kannavad tuleviku merre. 

Proovides kontrollida kontrollimatut – ma pean silmas looduslikke süsteeme –, võtame me enda peale ülesandeid, mida meil tulevikus on väga raske tegelikult täita, ja need löövad tagasi. Kui me peame midagi taolist tegema, siis tuleb see väga põhjalikult läbi mõelda, mitte pinnapealselt. 

Ja lõpuks peatuksin ma kahel vastulausel, mis minu eelmisele kõnele tuli. Seal oli kaks väidet, mis vajavad kommenteerimist. Esiteks, vastulause sisu oli see, nagu meie saadikud vajaksid minu kõne peale rahustamist. Jääb mulje, nagu ma oleksin teid hirmutanud. Ei hirmutanud. Ma vaid seletasin looduslike süsteemide seoste keerukust, seda komplekssust, mida kõike tuleb arvestada. Aga kui see tundus tõesti olevat hirmutav, siis teate, see on küll hirmutav, seoseid tuleb mõista. 

Ja siis veel, ….. oli veel üks huvitav väide, mis pani mind mõtlema. Nimelt see, et täitevvõimu juures on kompetentsed inimesed, kes teavad paremini kui meie, mis teevad. Seal on selline lõik: küll aga Keskkonnaametis on olemas eksperdid, kes neid otsuseid erinevalt sageli Riigikogu liikmetest oskavad teha. Nii Keskkonnaametis kui ka Keskkonnaagentuuris on inimesed, kes kõiki neid populatsioone tunnevad, arvan, kordades paremini kui enamik meist siin saalis. Ühelt poolt on see kindlasti tõene, selle vastu ei saa vaielda. Aga teiselt poolt tekib mul küsimus, et kui täitevvõim kõiki asju nii põhjalikult teab, siis miks me siin üldse oleme. Mis on meie roll? Meie roll on olla tasakaalustaja ja otsustada, milliseid tööriistu on täitevvõimule mõtet anda ja milliseid mitte. Antud seaduse mõttes ja koosseisus me seda ülesannet tegelikult väga põhjalikult läbi kaaludes ei ole teinud. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 755 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Eelnõu 755 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Eelnõu nr on 688. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate põhiseaduskomisjonis toimunud tegevusest esimese ja teise lugemise vahel. Esimene lugemine toimus 22. oktoobril 2025 ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Vastavalt seadusele küsis komisjon eelnõu kohta arvamust huvigruppidelt ning sai ka tagasisidet Eesti Linnade ja Valdade Liidult, MTÜ-lt Kuldne Liiga ja lisaks esitas arvamuse MTÜ Eesti Saarte Kogu. 

Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 1. detsembril ja 16. detsembril ning lisaks komisjoni liikmetele osalesid istungitel algataja ehk Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad. 1. detsembril tutvustasid komisjonile oma ettepanekuid ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu, MTÜ Kuldne Liiga ning MTÜ Eesti Saarte Kogu esindajad. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitas 10. detsembril kirjaga ettepanekud eelnõu muutmiseks. 16. detsembril tegi komisjon otsused muudatusettepanekute kohta ja menetlusotsused. Komisjon otsustas esitada eelnõu kohta 25 muudatusettepanekut, nendest on mitmed esialgset teksti täpsustavad, normitehnilised või tehtud õigusselguse huvides ning parandavad eelnõu teksti sõnaliselt või tehniliselt. On loomulikult ka sisulisi ettepanekuid, eelkõige rakendamisega seotud, ning muudatusettepanekud, mis ühtlustavad KOKS-i juba teiste vastuvõetud seaduste sõnastustega. Iga muudatusettepaneku täpsem selgitus on toodud muudatusettepanekute loetelus. Eelnõusse on sisse viidud ka normitehnilised ja keelelised täpsustused. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused. Otsustati võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 14. jaanuaril 2026 ja komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 21. jaanuaril. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Ka seda soovi ei ole. Järgnevalt saame, head kolleegid, minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on tervelt 25. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks põhiseaduskomisjon, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, ka selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitaja on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, sellegi on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 25, ka selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Sellega, head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 688 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud viiendani. 

See on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma toon täna teie ette seaduseelnõu, mille eesmärk on muuta õppelaen õpilaste ja üliõpilaste jaoks kättesaadavamaks, et kõrghariduse omandamise ajal ja ka kutsehariduse omandamise ajal katta elamiskulud või õppimisega seotud kulud. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõuga parandame me ligipääsu kõrgharidusõppele, paranevad osa üliõpilaste jaoks võimalused kanda õppekulude katmisel oma vastutust ja paljud noored saavad keskenduda tööl käimise asemel täiskoormusega õppimisele. 

Esmalt aga põgus tagasivaade eelnõuga esitatavatele muudatustele ajaloos. Juba kolm aastat tagasi Riigikogu valimiste kampaania ajal kohtusin ma üliõpilaste esindajatega, kelle üheks ettepanek riigile oli muuta õppelaenu saamine õppuritele oluliselt soodsamaks, et katta kõrge inflatsiooni tingimustes aina kasvavaid kulusid õppimise ajal. 2024. aastal oli Eestis 35 688 õppelaenuõiguslikku üliõpilast, kellest võttis õppelaenu aga kõigest 1781 üliõpilast ehk ligi 5%. Õppelaenuõiguslikke kutseõppureid oli 10 979, kellest aga kõigest 208 ehk 2% võttis õppelaenu. Statistika kinnitab, et õppelaenu tingimused ei vasta õppurite vajadustele ja vajavad muutmist. Peamiseks kitsaskohaks oli see, et õppelaenu summa oli liiga väike ning ei katnud baasvajadusi, ka see, et tagasimakseperiood oli liiga lühike, ning see, et kinnisvara või käenduse tagatis seadis piiranguid paljudele sotsiaal-majanduslikult nõrgematest oludest pärit õppuritele. 

Käesolevat seadusemuudatust on kavandatud pikema perioodi vältel ja selleks on peetud põhjalikke läbirääkimisi üliõpilaste esindusorganisatsioonidega ja ka pankadega ning Rahandusministeeriumiga. Eelnõu aluseks on 2024. aasta lõpus koostatud kõrghariduse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis esitati osapooltele kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. Saadud tagasisidet arvestades sündis otsus liikuda edasi kahe erineva eelnõuga. Täna tutvustan teile õppetoetuste ja õppelaenu seaduse eelnõu, kuid loodan lähimast tulevikust tuua teie ette ka kõrgharidusseaduse eelnõu. Niisiis, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõuga teeme õppelaenu kättesaadavamaks ja ka atraktiivsemaks ning leevendame piiranguid õppuritele, kes on pärit sotsiaal-majanduslikult keerulisematest oludest. 

Nüüd eelnõu muudatustest täpsemalt. Kõigepealt, eraisiku käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamine. Eelnõuga kaotatakse käendaja ja kinnisvaratagatise nõue, et ka keerulisema sotsiaal-majandusliku taustaga õppijatel oleks võimalik õppelaenu võtta. Kehtiva seaduse kohaselt on laenuvõtjal kohustus esitada pangale vähemalt ühe inimese käendus või Eestis asuvale kinnisvarale seatud hüpoteek. Kinnisvaratagatise puhul peab see asuma Eestis ning kuuluma õppelaenu taotlejale või tema vanematele. Kinnisvaratagatise kasutamisega kaasnevad lisakulud, milleks on notaritasud, riigilõiv ja kinnisvara hindamine ja kindlustamine. 

Muudatus lihtsustab õppelaenu taotlemist laenuvõtja jaoks, vähendab õppelaenu võtmisega seotud kulusid ning muudab ka laenutaotluse menetlemise protsessi pankadele vähem koormavaks. Viimasest tulenevalt saavad pangad ka selle võrra vähendada õppurilt võetavat intressimakset. Eraisikust käändajast loobumise pooltargumendiks on ka õppelaenuvõlglaste väga väike osakaal, mis on ka igal aastal langenud. 2010. aastal moodustasid õppelaenuvõlglased 5,8% kõikidest õppelaenuvõtjatest, aga vastav näitaja oli langenud 2023. aastaks 0,4%-ni. Tähtajaks tasumata laenude osakaal väljastatud õppelaenude mahust on samuti viimasel kümnekonnal aastal olnud ühtlases langustrendis, jõudes 2023. aasta lõpuks 0,05%-ni. Ehk siis väga-väga väike, olematu osa õppuritest tegelikult tähtajaks laenu tagasi ei maksa.

Teine muudatus on kommertsintressimäära langetamine 1,5%-ni pluss kuue kuu euribor. Täna on riigi tagatud õppelaenu kommertsintressimäär õppelaenu summalt krediidiasutuse ja laenusaaja kokku lepitud intressimäär, kuid mitte rohkem kui kuue kuu euribor pluss 3% aastas. Õppelaenu andvatest pankadest pakuvad täna Swedbank 1,99% ja LHV 1,95% intressi. Eelnõus toodud ettepaneku kohaselt langetame intressimäära maksimaalselt tasemele 1,5% pluss kuue kuu euribor, see on pankadega pikalt läbi räägitud kokkulepe intressimäära osas. Kehtima jääb põhimõte, et kui kommertsintressimäär on kõrgem kokku kui 5% aastas, tasub laenusaaja krediidiasutusele riigi tagatud õppelaenult intresse 5% ulatuses õppelaenu summalt ning riik tasub krediidiasutusele kommertsintressimäära ja laenusaaja poolt tasutava intressi vahe. Eelnõuga soovime muuta õppelaenu teenindamise laenuvõtja jaoks soodsamaks ning laenutoote ka atraktiivsemaks, mistõttu võiks suureneda ka õppelaenuvõtjate osakaal nende hulgas, kes muidu võib-olla jääksid ka hariduse omandamisest kõrvale. 

Kolmas suurem muudatus on õppelaenu tagasimakse perioodi neljakordsele nominaalsele õppekava kestusele pikendamine. Kehtivas süsteemis on õppuril laenu tagasimakseks aega kaks korda nii palju, kui pikk on olnud õppekava nominaalkestus. Kui õpingud jäävad pooleli, tuleb õppelaen tagasi maksta poolteisekordse õppeasutuses õpitud aja vältel ja maksimaalselt 20 aasta jooksul, kuid mitte lühema kui kuuekuulise perioodi jooksul ning mitte pikema perioodi kui õppekava poolteisekordse nominaalkestuse jooksul. 

Eelnõu järgi pikendatakse tagasimakseperioodi senise kahekordse õppekava nominaalkestuse asemel neljakordsele nominaalsele õppekava kestusele. Pikendatakse ka maksimaalselt kehtestatud tagasimakseperioodi piirangut seniselt 20 aastalt 25 aastani. Samas tuleb katkestatud õpingute korral jätkuvalt õppelaen tagasi maksta poolteisekordse õppeasutuses õpitud perioodi jooksul. Tagasimakseperioodi pikendamisega väheneb õppurite finantskoormus vahetult pärast õpingute lõpetamist, kuna põhiosa tagasimakse igakuised summad vähenevad. Teisalt suureneb intressimaksete kogukulu, mis muudab tagasimakstava laenu kokkuvõttes siiski kallimaks. Tagasimakseperioodi pikendamine on vajalik, kuna edaspidi ei taga õppelaenu enam käendaja, vaid kogu vastutus on laenutaotlejal. 

Lisaks on täiendavalt alates 2026. ja 2027. aasta õppeaastast plaanis kehtestada õppelaenu maksimummäär koos riigieelarve seadusega. Seni on kehtestatud õppelaenu maksimummäär igal aastal 1. juuliks valitsuse korraldusega. Küll aga tekitab see segadust, kuna riigieelarve võetakse vastu hiljem. Õppelaenu maksimumsummat kahekordistasime me valitsuse otsusega juba käesoleva õppeaasta jaoks, nii et ühes õppeaastas on täna võimalik võtta õppelaenu kuni 6000 eurot. 

Natuke ka kuludest. Kui laenu maksimumsumma püsib 6000 euro juures ning pankade pakutava laenu kommertsintressi määr langeb maksimaalselt 1,5%-ni, siis riigile lähiaastatel lisakulusid ei kaasne. Kui euribor peaks hakkama tulevikus taas tõusma, jõudes näiteks 4%-ni, nagu oli juunis 2023, kaasnevad riigieelarvele antud stsenaariumi korral lisakulud seoses õppelaenu intressivahede katmisega krediidiasutustele. Samuti suurenevad õppelaenuga seotud kulud riigieelarves sel juhul, kui õppelaenu võtjate arv hakkab drastiliselt kiire tempoga kasvama. Samuti ei kaasne tagasimakseperioodi pikenemisega riigi vaatest lähima aja jooksul lisakulusid, kuid pikema tagasimakseperioodi vältel suureneb riigi risk otseste kulude suurenemiseks intressikulude hüvitamise ning õppelaenude kustutamisega seotud kulude katmisel. 

Peab ka mainima, et oodatav õppelaenuvõtjate ja õppelaenu summa kasv suurendab samal ajal riigi tulusid maksude suurema laekumisega, sest tõenäoliselt suunatakse suurem osa sellest rahast tarbimisse, sisetarbimisse, mis elavdab natuke ka riigi majandust. Kuna senise statistika kohaselt võtavad õppelaenu suurema tõenäosusega need, kes saavad ka vajaduspõhist õppetoetust, võib eeldada, et laenuvõtmise vajaduse tingib vajadus katta õppimisega seonduvaid kulusid, millelt omakorda laekub täiendav tulu riigieelarvesse. Arvestades aga senist õppelaenuvõtjate hulka ning osakaalu kõigist õppelaenuõiguslikest õppuritest, on kavandatavate muudatuste mõju olukorrale tervikuna pigem siiski väiksemapoolne. 

Detailsem õppelaenudega seotud kulude prognoos tuuakse välja riigi eelarvestrateegias 2027–2030 selle koostamise protsessis. Siis on ka teada, kui palju kaks korda tõstetud õppelaenu summa muutis õppijate soovi õppelaenu saada käesoleval aastal. Seaduse rakendamisega kaasnevad täiendavad kulud hinnatakse igal aastal riigieelarve koostamise protsessis vastavalt euribori prognoosile. 

Ja lõpetuseks. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatuste eesmärk on muuta õppimine õppuritele peamiseks tegevuseks ja aidata katta õppimise ajal tekkivaid elamiskulusid. Selleks on eelnõus kolm peamist abinõud: õppelaenu tagasimakse perioodi pikendamine, intressi langetamine ja eraisikust käendaja või kinnisvaratagatise nõude kaotamine. Head Riigikogu liikmed! Soovin teilt saada nendele muudatustele toetust.

Suur aitäh! Aga enne seda on terve rida küsimusi. Alustab Lauri Laats. Palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tundub sellise positiivse eelnõuna – vähemalt võin järeldada selle põhjal, mida ma olen lugenud ja mida ka teie suust kuulnud –, vaatamata sellele, et osa detaile selgub hiljem. 

Aga ma küsin kogu sellest eelnõust lähtuvalt, kas oli kaalumisel ka selline variant, mida on hästi palju arutatud eelnevatel aegadel, et siduda laenutagastus töökohaga. Ehk siis, kui üliõpilane lõpetades kooli otsustab asuda tööle riiklikku või kohaliku omavalitsuse süsteemi, siis mingi aja jooksul oleks ta vabastatud sellest laenumaksest.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, me ei kaalunud seaduses sellise kohustuse kehtestamist kohalikele omavalitsustele või riigiasutustele. See õigus eksisteerib sõltumata sellest, kas seaduses see kohustus kehtestatud on või ei ole. Küll aga oleme kaalunud stipendiumide puhul, mida riik maksab rohkem, kui ta maksis veel mõni aasta tagasi, näiteks õpetajakoolituse stipendiumid, siduda stipendiumi väljamaksmise hetkel üliõpilase poolt kohustuse võtmise töötamisel sellel erialal, mille õppimiseks ta stipendiumi saanud on. Õppelaenuga seda siduda ei saa, sest õppelaen on vabatahtlik, õppur ise otsustab ja see on tema nii-öelda krediidikoorem, mille ta võtab endale pikaajaliselt. Aga stipendiumidega seda saab siduda ja seda me oleme kaalunud. Teeme praegu mõjuanalüüsi, kuidas mõjutaks see õpetajakoolitusse sisseastumist, kui me õpetajakoolitusel antavate stipendiumide tingimuseks seaksime õpetajaametis töötamise nendele, kes stipendiumi vastu võtavad. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma arvan, et on väga mõistlik, et seda kinnisvaratagatist enam ei ole, et loobutakse sellest. See, et loobutakse käendajast, ma arvan, et see on ka pigem mõistlik. Ma mäletan, et omal ajal, kui esimest korda üldse rakendati selline asi nagu seesama õppelaen, siis kõik käisid üksteise käendajana ja pärast tulid ebameeldivad üllatused, kui keegi ei maksnud tagasi. Aga küsimus on puhtpraktiline. Kui kõik tagatised ja käendused kaovad ära, siis kuidas see asi hakkab välja nägema, kui näiteks üks või teine üliõpilane ei tagasta õigeaegselt ja nendel tingimustel, millistel oli seesama õppelaen võetud, raha tagasi? Kas riik hakkab teda kuidagi taga ajama või siis pank ise? Kuidas see asi on lahendatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Pankadega me väga pikalt arutasime seda käendajateemat. Täna on selline skeem, et pank tõesti küsib vähemalt ühte käendajat. Samal ajal selle käendaja enda krediidi- ja laenuvõimekust pank väga palju ei kontrolli, väga lihtsal põhjusel, kuna tegemist on riiklikult garanteeritud laenuga. Isegi kui ka käendaja käest seda laenu tagasimakset kätte ei saa, siis riik garanteerib selle ja niikuinii minnakse ja küsitakse riigi käest. Käendaja olemasolu oli tihti lihtsalt selline formaalne osa sellest laenust, kus pank dokumenti justkui nõudis, administreeris selle inimese isikuandmed läbi ja pani ta sinna laenu külge. Aga reaalne kogemus oli see, et suurem osa, nagu ma ütlesin, tagasimakseta laenude osakaal on 0,05% lõppelaenude puhul. Praktiliselt kõik õppurid on ise oma laenu tagasi maksnud. Isegi kui on mindud käendajate ringi peale, siis väga harva on see raha saadud käendajate käest ja reeglina on see lõppenud riigi käest hapuks läinud laenude tagasiküsimisega, kuna sellel laenul on riiklik garantii küljes. Nii et selle käendaja äravõtmine sealt vahelt tegelikult ei muuda reaalset olukorda, kus täna niikuinii pank pigem lõpuks läheb küsima seda riigi käest. 

Samal ajal on pank öelnud, et nende absoluutne huvi on laenaja käest see raha tagasi saada, sellepärast et see laenaja ei ole mitte ainult ühekordne laenuvõtja, vaid ta on pikemaajaline pangaklient. Ehk pangad õppelaenu kaudu kinnistavad endale noori inimesi pikaaegseteks pangaklientideks, mille tõttu nad on huvitatud sellest, et see inimene oleks laenuvõimeline ja vastutustundlik. Õppelaenu kaudu kasvatatakse tihti ka finantstarkust ja finantsteadlikkust. Pangad väga hoolikalt neid õppelaenu lepinguid üliõpilastega sõlmivad.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma sain aru, et riik võtab selle seaduse vastuvõtmiseks teatud kohustuse juhuks, kui õpilane või üliõpilane ei ole võimeline seda tagasi maksma. Aga küsimus on mul hoopis selles, kas te olete kaalunud ka seda, et teatud erialadel, mida on riigile äärmiselt vaja, võiks riik võtta selle tagasimakse kohustuse üldse enda kanda teatud töötamise aja jooksul.

Aitäh selle küsimuse eest! Tähendab, see kohustus riigil olla garant sellele laenule on kogu aeg olnud. Selle õppelaenu loomise hetkest alates on see riiklikult garanteeritud laen, mille tõttu on ka seadusega reguleeritud intressimakse, tagasimakseperiood ja kõik muud tingimused on seadusandjana paika pandud, sellepärast et see on riiklikult garanteeritud laen. Ehk laen, mille noor inimene võtab, muidugi maksab tema ise tagasi, aga kui ta seda tagasi ei maksa, siis seal taga on panga jaoks riigigarantii, et riik maksab sel juhul selle laenu kinni. Aga praegune kogemus näitab seda – pikaajaliselt meil on 30 aastat praktiliselt seda õppelaenu välja antud, nagu ma ütlesin –, et tähtajaks tasumata laenude osakaal väljastatud õppelaenude mahust on 0,05%. Ehk siis praktiliselt õppurid ikkagi täidavad oma kohustusi ja maksavad oma õppelaenu tagasi. Nii et riskid riigi jaoks on, aga ma ei hinda neid väga suureks, lähtuvalt sellest, kuidas seni on olnud krediidikäitumine meie üliõpilastel, kes on seda laenu võtnud.

See küsimus, mis te küsisite, on sama, mille küsis Riigikogu saadik Lauri Laats. Kas mingitel erialadel tuleks siduda õppelaenu võtmine nii-öelda vabastusega? Nagu ma ütlesin, õppelaen on vabatahtlik, ega keegi ei saa sundida üliõpilast õppelaenu võtma. See tähendab seda, et riigi hoovad õppelaenu kaudu inimesi teatud ametitesse suunata on piiratud. Selle tõttu kunagi omal ajal seoti lahti see riigiametisse asumine ja õppelaenu tasumine, sellepärast et need ei olnud tegelikult omavahel kuidagi seotud. Sest väga paljud üliõpilased, kes omandasid arstiteadust või muud, ei võtnudki õppelaenu, sellepärast et see iseenesest ei olnud nende jaoks motivatsioon, et keegi õppelaenu sul tulevikus kustutab, kui sa lähed riigi tööle. Need motivatsioonid olid kuskil mujal. Nii et võimalusena on ta täna ka olemas, tööandja saab võtta endale kohustuse, eks ole, inimest toetada selles, et ta oma krediidikohustused täidab, aga kohustust seadusesse me tõesti praegu sisse ei kirjuta.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tegelikult natuke jätkan samast teemast, mille kohta härra Klaassen ja Laats ka küsisid, aga sellest vaatest, et mida üliõpilaste esindajad on ise maininud, et kui üliõpilane omandab doktorikraadi, siis võiks riik kaaluda nii-öelda õppelaenu kustutamist. Kas seda on arutatud, kas see on kuidagi juba lauale tulnud? Ma tean, et nad on seda ideaalis näinud, et see võiks nii olla. Ja kuna riik tahab ka rohkem doktorikraadiga inimesi ühiskonda, rohkem sellesse tähelepanu pöörata, siis kas see oleks üks variant? Panen ka kohe jätkuküsimuse siia otsa: kas arutleti ka kuidagi indekseerimise teemat? Nüüd on see 6000 eurot välja käidud, mis puudutab õppelaenu suurust. Kas see oli ka kuidagi arutelul, et see võiks olla seotud mingi indeksiga? Me teame, et 6000 eurot on täna hoopis midagi muud, kui see oli võib-olla viis aastat tagasi ja on viie aasta pärast.

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan tagumisest otsast. Põhimõtteliselt indekseerimisi ei toeta. Me teame, mis nende indekseerimistega juhtub, need muutuvad isetäituvateks koormateks, kus poliitiline otsustuspädevus kaob lihtsalt ära. Täna meie ettepanek on ikkagi riigieelarve protsessis ära otsustada iga aasta õppelaenu suurus. Seda on võimalik iga aasta riigieelarve protsessi raames kokku leppida, mis on järgmisel aastal õppelaenu suurus, nii nagu me otsustame õpetajate palka ja väga paljusid muid riigi kulusid. Indeks on selline asi, mis infleerib kulusid, ilma et poliitilist otsustuspädevust sealjuures tegelikult oleks või isegi kaalumisotsust. 

Doktorantidele või doktorikraadi omandajatele õppelaenu kustutamine, ei ole tegelikult seda teemat üldse arutanud, sest minu lauale see jõudnud ei ole. Meil on praegu doktoriõppe reform, mis on oma mahult niivõrd suur, riigieelarvest võtab ta 42 miljonit eurot, on täna doktorantidele palga maksmine. Doktorant on teadupärast nooremteadur ehk ta saab palka, ta käib tööl, ta ei ole selles mõttes traditsiooniline üliõpilane, kellel puudub igasugune sissetulek. Doktorandil on täna sissetulek, ta saab Eesti keskmist palka. Seetõttu ma arvan, et sinna peale kipub õppelaenu kustutamise lubadus natukene ülekuldamisega minema, sellepärast et ka nende doktorantide kohustus, kes keskmist palka saavad, nominaalajaga doktoriõpingud lõpule viia on neile pehmelt öeldes mitte väga rangelt ette seatud. Nii et meil on kerge mure selle pärast, me oleme Margitiga arutanud, et kui riik nii palju investeerib täna doktorantide palkadesse, siis kas see vastukohustus sealt ka ära täidetakse, et nelja aastaga doktorantuur ka ära lõpetatakse. Me ei ole tegelikult seda õppelaenu asja veel sinna otsa arutanud, sellepärast et doktorantuuri kulud on meil viimase viie aasta jooksul kasvanud eelarves ikkagi kümnekordselt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et suhteliselt hea eelnõu. Ja palju andmeid. Aga ma vaatasin, et õppetoetuste saamine peegeldab reaalset sotsiaal-majanduslikku olukorda. Terve riik on umbes 30%-ga, kes tahavad, võtnud õppetoetust ja millegipärast on kaks muud regiooni, Harju- ja Tartumaa, 3%-lised, kümme korda vähem, nii-öelda jõukamad. Saaremaa ja Lääne-Virumaa ja Läänemaa on seal vahepeal mingi 6%-ga, mis peegeldub mitte kahesugust Eestit, vaid kolmesugust Eestit. Oskate öelda, kust see Saaremaa ja Lääne-Virumaa ja Läänemaa eripära, kui lähtuda nendest andmetest?

See põhineb ju vajaduspõhisel toetusel, mis sõltub leibkonna sissetulekust ja sellest, kust üliõpilased ülikooli satuvad. Pigem ei näita vajaduspõhiste õppetoetuste protsendid mitte Saaremaa ja Läänemaa jõukust võrreldes Põlvamaa või Võrumaaga, vaid näitavad seda, kui palju ühest või teisest piirkonnast tegelikult lõpuks üliõpilasi tuleb. Ja kuna Tartumaalt ja Harjumaalt on suurem osa üliõpilasi ja nad tulevad ka nii-öelda keskmisest jõukama taustaga peredest, siis pigem see statistika näitab meile kõrghariduses sotsiaal-majandusliku kihistumise kasvu, mida me oleme näinud ka üldhariduses juhtuvat. Ehk kõrgharidusse jõuab proporstionaalselt rohkem linnas gümnaasiumihariduse saanud noori. Selle põhjus on nii sotsiaal-majanduslik taust kui ka maagümnaasiumide võimekus pakkuda sellist haridust, mis lõpuks ülikooli konkursis õpilastele võimaluse ülikooli sisse astuda annab. 

Aga tõepoolest, kui te vaatate üliõpilaste profiili, siis näete, et kui mina 30 aastat tagasi ülikoolis õpinguid alustasin, siis Tallinna üliõpilased moodustasid umbes 25–30% üliõpilastest, täna nad moodustavad poole üliõpilastest. Ehk pooled üliõpilased tulevad Tallinna linna koolidest ja lõpetanud on Tallinnas gümnaasiumi. Nii et see linnastumine noorte seas on päris suur. Seda oli väga hästi näha ka Eesti Rahvamuuseumis Eesti Vabariik 100 hetkel tehtud ühtede perekondade sünnilugudest, kus vanaisad olid tavaliselt sündinud taludes, emad-isad olid sündinud alevites ja lapsed olid sündinud kas Tallinnas või Tartus. See oli väga selge näide sellest, kuidas kolme põlvkonnaga on eestlased ära linnastunud. Ja see statistika seda lihtsalt kirjeldab hästi.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on tõesti äärmiselt hea meel, et me selle seaduseelnõuga oleme nüüd nii kaugele jõudnud. Ja ma arvan, et see on tudengitele väga hea sõnum, hea sõnum ka kõrgkoolidele, sest võib loota, et õppekvaliteet isegi tõuseb, sest inimesed saavad rohkem keskenduda töötamisele.

Õppimisele.

Õppimisele, vabandust! See on ka töö, õppimine on ka töö. Tõesti, õppetööle, ütleme nii. Üks asju, mis on siin tõesti, on nagu, osad asjad on, kui suur on riigi kulu, on siia sisse arvutatud nagu tegelikult, milles on palju muutujaid, kui palju neid inimesi võtab, mis tegelikult saab euribor olema, missugused riskid. Aga üks risk, mis minu meelest ei ole päris täpselt hinnatud, on see, et kui me pikendame seda perioodi nelja perioodi peale, siis need, kes vahepeal siirduvad lapsehoolduspuhkusele, tegelikult võivad oma õppelaenu tagasimaksmise peatada ja intressi katab riik. See on tegelikult hea kindlustunne nendele. Me soovime, et iive tõuseks, aga arvestades, et suurem tõenäosus, et lapsed sünnivad ...

Aitäh!

... selle nelja perioodi jooksul, on kindlasti suurem. Mulle tundub, et praegu seda arvutust siin ei ole.

Seda arvutust ei ole, aga see on tõesti oluline, et kui noored inimesed on võtnud õppelaenu, selleks et omandada kõrgharidust, ja pärast seda lähevad vanemapuhkusele, siis samal ajal õppelaenu põhiosa katmise kohustus peatub ja intressi katmise kohustuse võtab riik enda peale. Ma arvan, et see on demograafia muret vaadates väga mõistlik. Täna on meil neid arvutusi keeruline prognoosida, sest üliõpilaste arv, kes on võtnud õppelaenu, on olnud nii väike. Selle pealt öelda, et tulevane kulu on selline, on keeruline, sest meie eeldus on see, et võtjate hulk kasvab. Aga ma arvan, et te nõustute minuga, et meie iibekriisi lahendamisel on väga soovitatav, et riik võtab neid intressimakseid oma kanda selleks perioodiks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ma võib-olla ei pannud tähele, aga ma ikkagi küsin üle. Te räägite kogu aeg seda, mismoodi on võimalik pikendada ja nii edasi. Võib-olla ma ei pannud tähele, aga mis siis saab, kui näiteks isik soovib laenu tagasi maksta enne selle tähtaja saabumist. Mismoodi toimub siis intresside arvestamine, mismoodi toimub krediidiasutuse teavitamine selles osas, et ta maksab küll laenu tagasi, aga on kohustatud ka intresse maksma? Mismoodi siis see probleem saab lahendatud ja kas see on seaduses kirjas ka?

Aitäh selle küsimuse eest! See on krediidiasutuse ja laenuvõtja vahelise lepingu kokkuleppe küsimus, seda seadus nii detailselt ei reguleeri.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Õppelaenuga seonduv korrektuur on siin kahtlemata asjakohane, käendajast loobumine ka, sest tegelikult tagasimaks ja maksedistsipliini rikkumised – mitte et oleks püsivalt võlgu, aga rikkumised, mingid võla, ütleme, hilisemad tagasimaksmised – mõjutasid ka käendajat ja käendaja ei saanud teha paarkümmend aastat tagasi tehtud käenduse tõttu oma pangas, see pank võis olla üldse tagasimaksjast erinev, normaalseid toiminguid. Aga mina küsin kõrghariduse väga olulise samba kohta, mis puudutab seda seadust – mitte seaduse muudatust, vaid seadust tervikuna –, kuidas on õppetoetuste ja, ma mõtlen eriti nüüd, tulemusstipendiumide, mis on ülikoolides peaaegu et kadunud, valdkonnas arengud ministeeriumi poolt vaadates tulevikus.

Aitäh selle küsimuse eest! Tulemusstipendiumide küsimuse tõstsime me kõrghariduse tegevustoetuse sisse, andes ülikoolidele õiguse ise otsustada, millistel tingimustel ja kuidas ja kellele nad stipendiume maksavad. Ehk mitte üleriikliku regulatsiooniga, vaid ülikoolide enda sisemise otsusena. Tallinna Tehnikaülikool jätkab suhteliselt sarnase skeemiga tulemusstipendiumide maksmist, nagu ta tegi enne. Teised ülikoolid ilmselt vaatavad oma stipendiumide süsteeme ise üle.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Väga head muudatused. Tõepoolest, õppelaen on meie üliõpilastele ja õpilastele väga oluline. Aga paar küsimust tekkis. Kõigepealt on muidugi hea meel näha ja kuulda, et pankadele on õppelaenu andmine väga madala riskiga, ainult 0,05% jätab õppelaenu tagastamata. Sellest tulenevalt tekib küsimus, et kui see on pankadele väga hea äri – tõesti, riskid on väga madalad –, siis mida riik ja üliõpilased vastu saavad. Selles mõttes, et kas see intress võiks seetõttu olla ka läbi räägitud ja et see oleks odavam kui mingisugused muud laenud, kus riskid on selgelt kõrgemad? Kuidas praegused õppelaenu intressid on, euribor pluss mingi marginaal, eks ole? Kas oleks võimalik ka näiteks selle marginaali osas ikkagi kokku leppida, et see oleks hästi madal, või te arvate, et konkurentsiolukord turul ise korrigeerib seda?  

Ja teiseks, olemasolevad lepingud. Kui mõni tudeng on …

Aitäh! 

… juba sõlminud lepingu, kas ta saab siis lisalaenu võtta ja teha uue lepingu uutel tingimustel?

Aitäh selle küsimuse eest! Laenumarginaali intressimäär ongi see, mida selle seadusega reguleeritakse. Täna on see 3% pluss kuue kuu euribor. Pangad pakuvad ise alla 3% õppelaenutoodet. Miks uues seadusemuudatuses on see nii kaua viibinud? Minu ametisoleku ajal me rääkisime kaks aastat pankade intressimäära läbi. Kuna see on pankadele tõesti madala riskiga laen, riiklik garantii on taga, siis lõpuks me jõudsime kokkuleppele, et see on 1,5% pluss kuue kuu euribor ehk üle 1,5% pangad laenuintressi küsida ei saa. 

(Köhib.) Teine küsimus oli ...? (Saalist vastatakse.) Aa, ma jään selle vastuse võlgu, ma pean selle kirjalikult teile pärast vastusena juurde saatma.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tõesti, statistiliselt ongi tudengid linnastunud, nagu te ütlesite, aga see juurpõhjus on ikkagi meie regionaalpoliitikast tingitud. See juurpõhjus tuleneb meie regionaalpoliitikast. Riik on juba tõmmanud pikka aega – ma arvan, et terve meie taasiseseisvumise aja – elu maapiirkondades kokku kokkuhoiu eesmärgil: suleb maakoole, koondab teenused tõmbekeskustesse, nüüd tegi maal ka õpilastele ühistranspordi tasuliseks. Mina olen sellest põlvkonnast, kes on sündinud ja kasvanud maal, kust tulnud linna kooli. Ma tean, kui palju raskem on kaugemalt tulnuna linnas õppimist ja elu sisse seada, sest päris elukoht ja pere on ju kaugel. Tudengitega rääkides, kui seda eelnõu meil arutati, siis nemad muuseas oleksid eelistanud pigem suuremaid stipendiume, seda süsteemi, mitte laene. Nad ütlesid ka, et kui nad lähevad iseseisvasse elu ja peavad võtma kodulaenu ja hakkama peret looma, siis see õppelaen on neil …

Aitäh!

… kohustusena üleval ja nad saavad selle võrra ju raskemini muid laene. Kas te ei mõelnud ikkagi ka seda muud süsteemi või läksitegi ainult …

Aitäh!

… nagu pankade peale välja selle õppelaenu osas?

Aitäh selle küsimuse eest! Need on ikkagi kaks kardinaalselt erinevat asja. Õppelaen on inimese isiklik finantsvastutus, kus ta võtab, mida riik lihtsalt toetab. Riigil on teatud tingimused, millega ta isiklikku finantsvastutust toetab. Näiteks vanemapuhkuse hetkel, kui on risk, et võimekus maksta laenu ja ka intressimakseid on väiksem, siis põhimakse peatub ja intresse katab riik, või kui tekivad raskused tagasimaksel, siis riik annab selle garantii, määrab intressi ja nii edasi. 

Aga stipendium on lihtsalt ju otseselt riigieelarvest väljamakstav raha, mis ei ole mitte kellelegi kuhugi tagastatav ehk see on reaalselt väljamakstav summa. Meil on riiklikud stipendiumid, meil on riiklikud stipendiumid erialadel. Näiteks õpetajate erialadel on väga märkimisväärne stipendium, mida õpetajad saavad, aga seda võimekust riigile, et kõikidele tudengitele stipendiumi maksta, meie riigil ei ole ja mitte kunagi tulema ei hakka. 

Aga õppelaen on see, mida kõik õppurid saavad, ükskõik, mis eriala ta õpib, ükskõik, kes ta on, ka täiskasvanud õppurid, ka kutseõppurid. Ehk siis tegemist on väga laia haardega kõiki, absoluutselt kõiki õppujaid, ligi 50 000 õppurit Eestis puudutav võimalus katta õppimiskulusid või elamiskulusid õppimise ajal, mis leevendab nende olukorda kindlasti, selleks et nad saaksid keskenduda õppimisele. Nii et peamine eesmärk on see, et nad saaksid õppimisele keskenduda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kuna siin juba käis jutt demograafiast ja sellest keerulisest olukorrast, kus me täna sellega oleme, siis ma mäletan, et kunagi oli selline mõte, mis käis läbi, et võib-olla hakata seda laenu kustutama niimoodi, et kui näiteks endisel üliõpilasel ehk ülikooli lõpetanud inimesel sünnib üks laps, siis vähendatakse tema tagastatavat summat, siis teine laps, vähendatakse veelgi rohkem. Kas sellist lähenemist ei olnud seekord?

Aitäh! Me seda nende muudatuste juures ei arutanud. Praegune muudatus puudutab üldisi tingimusi kõikidele ühetaoliselt. Me neid erandeid siia tõesti praegu sisse kirjutanud ei ole. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Tõepoolest, muljet avaldav statistika tagasimaksete kohta, et võlgu ei ole palju jäädud. Aga kas pangad või ministeeriumid on teinud mingi analüüsi selle kohta ka, et kui nüüd see tagatise ja käendaja nõue ära kaob, siis inimloomust arvestades võib see mõjuda ju negatiivselt, selles mõttes, et riik tagab ja pühid käed puhtaks. Kas mingi prognoos tehti, kui palju see muutuda võib ja kas üldse – see statistika, mis puudutab laenude tagasimakse korrektsust, nagu see täna on?

Aitäh küsimuse eest! Tehti küll. Pankadega me laenuintressi protsendi läbirääkimistel väga pikalt neid mõjuanalüüse vastastikku vahetasime. Ka haridusministeeriumi esialgne ettepanek pankadele oli laenuintress 0,99%, arvestades seda, et on tagatud riigilaen, mis põhjusel pank siis üldse seda intressi võtab, kui riik tegelikult selle tagab. Pangad omakorda tõid vastuargumendina oma mõjuanalüüsis välja just selle, et kuna on suurendatud laenusummat, kuna võetakse ära käendaja, siis nemad küll langetavad intressi, sest neil üldine laenu halduskulu väheneb päris märkimisväärselt, pluss tagasimakseperioodi pikenedes neil ju intressitulu suureneb. Aga arvestades riski, et hapuks läinud laenude osakaal siiski kasvab, me jõudsime lõpuks selle kompromissini – 1,5% intressimäära. Need mõjuanalüüsid vastastikku olid tehtud, arvutused tehtud ja lõpuks jõuti keskpõrandale kokku. Nii et ühelt poolt pakuti 0,99%, teiselt poolt alustati 3%-ga nagu täna ja lõpuks oli kompromiss 1,5%.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Tore, et 1,5%. Aga ma lugesin hoolikalt läbi ka need analüüsid, kui palju ja millele mõjub. On üks peatükk, kus on mõju: 6.1. sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju. Terve lehekülg. Palju juttu, aga mitte ühtegi sõna demograafilisest mõjust, mitte ühtegi sõna. Nagu see polegi oluline, kuigi see peaks olema üks olulisemaid. Edaspidi võiks need ametnikud, kes kirjutavad neid, siiski midagi teha. Või mitte võiks, vaid peaks tegema. Miks nii on?

Aitäh küsimuse eest! Selle seaduseelnõu eesmärk ei ole demograafiline mõju või demograafiapoliitika. Selle seaduseelnõu eesmärk on parandada ligipääsu kõrgharidusele, parandada tegelikult ka õppijate võimalust keskenduda õppimisele ja mitte töötamisele. Need on peamised eesmärgid ja sellest lähtuvalt on selle seaduseelnõu muudatused välja töötatud. Kõrvalmõjuna on sellel ka sotsiaal-majanduslik mõju, sellepärast et ühelt poolt see võimaldab õppima asuda nendel, kellel võib-olla kulusid ei ole võimalik katta õppimisele mingil muul moel, ja teiselt poolt sotsiaal-majanduslik mõju selles mõttes, et riigile tegelikult tulud kasvavad sellest, et inimesed toovad ringlusesse palju rohkem raha, kui nad seni on toonud, eks ole, tarbivad rohkem. Aga demograafiline mõju ka kõrvalmõjuna on imeväike kui üldse. Ainuke demograafiline mõju on see, nagu sellest juba on räägitud, et riik maksab intressimaksed vanemapuhkuse perioodil laenuvõtja eest ise. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma tegelikult võtangi kinni sellest, mida minister ise ütles, et 50% on praegu üliõpilaste osakaalust meie ülikoolides Harjumaalt, kui ma õigesti mäletan. Eks see ole teatud tasakaalus sellega, kuidas meie elanikkond paikneb. Aga siiski me teame, et regionaalseid väljakutseid on äärmiselt palju, ükskõik mis vaates, olgu see ettevõtlus, olgu see arstiabi kättesaadavus. Aga ma küsin sellest mõttest, kas selle eelnõu raames – või on see mingis teises võtmes ministeeriumis arutelul – te olete kaalunud ka võimalike regionaalsete täiendavate meetmete loomist, näiteks, ma ei tea, ühiselamukohtade puuduse leevendamist, mingisuguseid transporditoetusi üliõpilastele. Kas see on kuskilt läbi käinud? See number kõlas päris hirmuäratavalt.

Aitäh küsimuse eest! Ma täpsustan, millest me räägime, kui me räägime Harjumaa üliõpilastest, mitte sellest, et nad elavad Harjumaal, vaid nad on lõpetanud gümnaasiumi Tallinnas või Harjumaal. Paljud neist ei ela Tallinnas või Harjumaal, aga nad valivad endal õppimiseks gümnaasiumi Tallinnas või Harjumaal. Ülikooli sissesaamisel probleem ei ole mitte niivõrd palju ühikakohtades – kuigi ma möönan, et ka nendes on, aga see mure on ka Tallinna ja Harjumaa üliõpilaste jaoks, et ühikakohti on vähe –, vaid pigem selles, et õpiränne toimub juba gümnaasiumisse astumise hetkel. Me teame ju nendest uuringutest, et üle 56% gümnasistidest ei õpi oma kodulinna gümnaasiumis ehk nad rändavad gümnaasiumiõppeks oma vallast või oma linnast välja. Ja selle tulemus on see, et pooled üliõpilased on Tallinna või Harjumaa gümnaasiumidest või siis Tartu linnast tulnud. Nii et see on lihtsalt gümnaasiumide rände tulemus, mis lõpuks suubub samal kujul ülikooli. Meil ei ole ülikooli statistikat mitte elukoha järgi, vaid kust koolist, kust gümnaasiumist või kutsekoolist nad tulnud on. 

Ja lihtsalt järeldusena see, et küsimus on ka nende maagümnaasiumide võimekuses tagada gümnaasiumiharidus, mis annab võimaluse ülikooli sisse saada. Ülikoolis on ju teadupärast vaba konkurss. Eks see tekitab küsimusi, kui meil 40% keskkooliõpilastest ei lähe edasi õppima mitte kuskile pärast keskkooli lõppu, pärast gümnaasiumi lõpetamist. Seal on muidugi põhjuseid neid ka, kus nad ei ole valinud, aga paljudel on lihtsalt see, et nad ei saa sisse. Ja see on selle gümnaasiumihariduse kvaliteedi küsimus.

Rain Epler, teie viimane küsimus selle eelnõu juures. 

Aitäh! See tulu riigile läbi maksude – noh, iseenesest tavalised maksud, käibemaks või ilmselt alkoholiaktsiis –, kas see on ka kuidagi kvantifitseeritud, milliseid makse ja kui palju nähakse ette, et laekub? See on esimene küsimus. Ja teine küsimus, rääkige see mehhanism lahti selle summa määramiseks. Nagu te ütlesite, iga aasta riigieelarve arutelude osaks muutub ka õppelaenu summa diskussioon, aga kas see jääb nagu, kuidas ma ütlen, ainult riigi otsuseks või on ette nähtud, et kuidagi tudengite ja pankade esindajatega mingi regulaarsusega enne eelarveprotsessi, näiteks suve lõpus, saadakse kokku, arutatakse läbi ja siis tekib see summa. Mis see plaan selles osas on? Või ta hakkabki, ütleme, pendeldama vastavalt rahalistele võimalustele ametnike ettepanekul ja Riigikogu kinnitusel?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, ka täna on haridusminister see, kes toob selle õppelaenu ettepaneku valitsuse istungile. See jääb ka tulevikus selliseks, et riigieelarve seaduses teeb haridusminister ettepaneku õppelaenu määra ulatuses. Väiksemaks ta seda ikka teha ei saa, ainuke asi, mida ta teha saab, on seda tõsta, eks ole. (Rain Epler küsib saalist.) Ei ole. Aga ma ei kujuta hästi ette, mis mõte on õppelaenu väiksemaks tegemisel. Pigem on ikkagi tõstmise küsimus. See 3000 eurot õppelaen oli meil hästi pikalt muutmata kujul, hästi-hästi pikalt. Samal ajal kasvasid intress ja tarbijahinnaindeks väga kiiresti. Aga õppelaenu summa tõstmisele eelnevad läbirääkimised pankade ja üliõpilastega. See ei ole lihtsalt ministri suva, vaid pigem on ka pankade valmisolek toodet sellisel kujul pakkuda. Kuna see on täna eratoode, siis minister võib ju unistada igasugusest laenusummast, aga kui pank ütleb, et sellises ulatuses sellist toodet nemad turul pakkuma ei ole valmis, siis ei ole riigil ka mõtet sellist toodet kehtestada. Nii et lõpuks on see ikkagi pankade ja üliõpilaste läbirääkimiste tulemus. 

Mis puudutab makse, siis ma ei hindaks üle alkoholiaktsiisi osakaalu seal. Ma arvan, et palju suurem on kõik, mis on seotud toiduainete käibemaksu, üüri, rendi ja muude üritustega, teatripiletitega loodetavasti ja muude kuludega, mis inimesel õppimise ajal tekivad.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! Kolleeg Korobeinik siin juba ütles, et demograafia aspekt on meil riigi tasemel väga tugevalt lauale tulnud viimasel ajal. Meie konservatiividena oleme ammu rääkinud, et riik võiks kustutada lapse sünniga osa õppelaenust ehk näiteks nelja lapsega oleks õppelaen kustutatud. See ei olevat selle eelnõu eesmärk, eesmärk on kättesaadavuse parandamine. Ma olen sellega nõus. Aga kuna demograafia on praegu ikkagi probleem nr 1 ja sellest ju sõltub, kas meil tulevikus on üldse rahvast ja ka riiki, Eesti lapsi ja Eesti rahvast ja seega ka Eesti riiki. See on väga tugev argument. Ka kõik on poliitilise otsuse taga kinni. Kas teha see poliitiline otsus või mitte, kõike saab ju seadusesse kirjutada. Kui me nüüd teeksime muudatusettepaneku, et riik võtaks garantiina enda poolt laenu kustutamise, iga lapse pealt näiteks 25% kustutatakse, siis see kindlasti ju soodustaks õppimist ja selle ajal ka pere loomist ja samal ajal ka laste saamist. Ma mõtlen, et kui me selle ettepaneku nüüd teeksime, siis kas te toetaksite seda.

Aitäh selle küsimuse eest! Minu arvates ei ole see üldse halb ettepanek. Ma arvan, et me peaksime tegema läbi selle arvutuse, mida see iseenesest riigieelarvele tähendab. Aga neljalapseliste perede puhul, jah, ma arvan, et see tasub ka arvutamist.

Margit Sutrop, palun!

Üks lisaküsimus Rain Epleri küsimusest johtuvalt. Tegelikult hea teada, et see summa tekib erinevatest läbirääkimistest. Aga ma küsiksin, kui palju praegu võetakse arvesse seda, mis on tegelikult see kulu, mis elamiskuludeks üliõpilastele läheb. Eurostudent vist arvutab seda. Tead sa seda peast, kui suur see praegu on? Kas see 6000, mida me praegu tudengitele pakume, kui suure protsendi see katab nendest kuludest, mis on arvutatud, et täna Eesti tudengil tegelikult läheb vaja selleks, et õppimise ajal oma transpordikulud, elamiskulud, õpikud ja kõik muu katta?

Ma ei tea seda täpset arvutust, aga minu teada lähtutakse selle summa arvutamisel Eesti tarbijahinnaindeksist ja toidukorvi maksumusest, mitte niivõrd sellest Eurostudenti summast, kui just nimelt Eestis reaalselt olevatest kuludest. Aga ma saan selle üle täpsustada, mis see arvutuse alus on.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi, kes tutvustab arutelu põhipunkte juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mul on tõesti hea meel rääkida selle eelnõu aruteludest kultuurikomisjonis. Igaks juhuks pean märkima, et neid arutelusid on olnud meil eri versioonide kohta ikka väga pikalt, päris mitmeid aastaid. Ja nende hulgas on arutatud tõesti ka sedasama ettepanekut, kas võiks olla mingisugused muud mehhanismid, näiteks kustutada õppelaenumaksed, kui on lastega seotud, või oleme arutanud ka tööturumeetmeid, näiteks kuidas teatud viisil ametikohtadele saadavat järelkasvu sellega soodustada. Need arutelud on olnud pikemad.

Aga täna tutvustan teile seda, mis 9. detsembril toimus Riigikogu kultuurikomisjonis, kus konkreetselt see seaduseelnõu oli arutamisel. Seal osalesid komisjoni liikmetest Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas ja Margit Sutrop, olid kohal komisjoni ametnikud, puudusid Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme ja Kadri Tali. Kohale olid kutsutud Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse ning kõrg- ja kutsehariduse poliitika asekantsler Renno Veinthal, õiguspoliitika osakonna nõunik Maarja-Liisa Vahi ning kõrghariduspoliitika ja elukestva õppe osakonna kõrghariduse valdkonna peaekspert Jass Juuremaa. Tegelikult osalesid ka rektorite nõukogu esindajad, kes olid kutsutud teise päevakorrapunkti juurde, aga said ka kohe sellest arutelust osa. 

Proovin nüüd lühidalt kokku võtta, mis seal toimus. Võib-olla kõigepealt ministeeriumi asekantsler Renno Veinthal tutvustas eelnõu eesmärke. Seda tegi minister täna sarnaselt, ma ei hakkaks sellel eraldi peatuma. Maarja-Liisa Vahi rääkis paljudest asjadest, mis täna ka siin küsimusteks olid, näiteks tõesti sellest võimalusest, et olles akadeemilisel puhkusel ei saa võtta õppelaenu. Signe Kivi küsis, kas see on võimalik. Seda tutvustati, et tõepoolest, akadeemilisel puhkusel viibides peatub õppetöö, sel perioodil õppelaenu taotleda ei saa, aga kui ollakse lapsehoolduspuhkusel, siis sel ajal saab õppelaenu tagasimaksed peatada ja intressi tasub riik.

Räägiti natuke ka sellest, kuivõrd kuluefektiivne see on, ja tutvustas Renno Veinthal seda, et Eesti Pangaliit tegelikult ei kujundanud eelnõu läbirääkimiste käigus ametlikku seisukohta ja jättis lõpliku otsuse kommertsintresside kohta iga panga teha. Oli üks selliseid arutelupunkte, mille kohta me kuulsime mitu aastat läbirääkimistel. Asekantsler Veinthal ütles, et läbirääkimistel saavutatud kokkulepe on jätnud teatud turvamarginaali, et võimaldada uutel pakkujatel siseneda turule. See on tegelikult probleem, et ainult kaks panka seda pakub ja nad seda toodet ka väga ei reklaami, sest nad ei ole sellest praegu tegelikult huvitatud. Tähtis on, et see läbirääkimine hoiaks ikkagi pankade huvi alal, sest muidu ei saagi seda toodet üldse kasutada. 

Madis Kallas küsis, kuidas mõjutab riigieelarvet õppelaenu käendusgarantii muutmine, näiteks see, et eraisiku või kinnisvara käenduselt riigikäendusele minnakse üle. Ta soovis teada, kas riigikäenduse kasutuselevõtuga tekib riigieelarves selleks ka vastav otsene kulurida ja kuidas see kajastub riigieelarves. Marja-Liisa Vahi vastas, et riigigarantii on õppelaenude puhul kehtinud kogu aeg, nüüd on tõesti muutunud ainult see, et ei ole enam käendajat ja kinnisvaratagatist ja see muud protsessi ei muuda. Jass Juremaa vastas ka, et 2025. aasta baasil on täpselt näha, millise ministeeriumi eelarvest kulu läheb ja kui suur see on. Näiteks lähevad õppelaenuvõlglaste põhiosa maksed pankadele praegu Haridus- ja Teadusministeeriumi kulurealt ja selleks oli planeeritud 147 000 eurot. Uute tingimuste alusel hakatakse eelnõu kohaselt laenu väljastama alates järgmisest õppeaastast. See on ilmselt ka meie tudengitele ja kutsekoolide õpilastele tähtis asi. Aga võimalikud riskid tegelikult realiseeruvad alles siis, kui algab põhiosa tagasimakse tähtaeg. 

Ilmselt on päris huvitav mõelda sellele. Madis Kallas küsis, kui suur see lisakulude mõju riigieelarvele on. Tegelikult peamiselt hakkab kogu see asi alles ilmnema aastal 2030. See on tegelikult väga pikk aeg, kus me hakkame nägema alles siis, kui palju see laenude tagasimaksmise probleem võib tekkida, kui seda käendajat ei ole. Seni on saanud seda ainult prognoosida. Aga eelmisel perioodil oli vaid 13 inimest, kes ei täitnud laenukohustusi. See on võib-olla veel täpsem kui nullide ja komakohtadega. Tegelikult see on päris suur. 

Oli ka arutelus see, kas see võib suureneda, aga on teada, et meie laenuvõtjad on tegelikult väga huvitatud sellest, et nad oleksid pankade jaoks usaldusväärsed kliendid, sest soovitakse muid laene veel võtta. Seetõttu see ei saa olla väga suur suurenemine, sest soovitakse eluaseme või auto ostmiseks laenu võtta. Selles mõttes kindlasti on ikkagi iga inimese enda huvi ka, et ta tegelikult laenu maksjana oleks usaldusväärne ja seda teeks. 

Siis küsiti, kas on mingi ülejääk. Liina Kersna küsis, et kui nii palju raha oli ette mõeldud, siis äkki seal on mingi tore reserv tekkinud. Aga Renno Veinthal ütles, et kõik on ära kulunud. Marja-Liisa Vahi ütles, et õppelõenu saajal on tegelikult just nimelt lapsehoolduspuhkusel makstava intressi kulu suur. See ei ole ainult võimetus maksta tagasi ja mingisugune võlg, vaid tõesti riigi kulu tekib ka näiteks sellega, et õppelaenu saaja on lapsehoolduspuhkusel ja riik tagab selle asja, millest oli ka enne juttu. 

Võib-olla võiks öelda ka selle halduskulu kohta. Liina Kersna küsis, kuidas HTM hindab Eesti Pangaliidu ettepanekut rakendada soodsamaid õppelaenu tingimusi ka kehtivatele lepingutele – see oli ka see, mida täna ministrilt küsiti –, et tagada laenusaajale võrdne kohtlemine. Selle kohta on Jass Juuremaa öelnud, et see oli üks peamisi põhjusi, millele pangaliit tähelepanu juhtis. Ta ütles, et halduskulud, mis kaasnevad erinevate portfellide haldamisega, suurendavad iga-aastaseid kulutusi. Aga teisalt, kui senine portfell viiakse üle uuele süsteemile, siis kanduks see risk riigi kanda. See tähendab, et riik annab garantiisid laenudele, mille puhul riski realiseerumise korral on vajalik piisav kate riigieelarvest. Ja sellise kulu ulatus oleks prognoosimatu, raskesti planeeritav, ning pole võimalik täpselt hinnata, millist mõju see avaldab riigieelarvele tulevikus. Seetõttu ei pea HTM mõistlikuks hakata pakkuma soodustusi eelnevatel aastatel sõlmitud lepingutele. HTM-i ettepanek on rakendada muudatusi ainult laenuvõtjatele, kes hakkavad taotlema laenu alates järgmisest õppeaastastast. See oli praegu see, mida ametnikud välja ütlesid. 

Selle peale me olime teavitatud. Ja Liina Kersna komisjoni esimehena tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, võtta eelnõu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 14. jaanuaril, ja teha ettepanek lõpetada esimene lugemine. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme tööpäeva, kui keegi ei soovi teistsugust tähtaega. Otsustati teha see ettepanek, see võeti vastu konsensuslikult, tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslikult, ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, samuti konsensuslikult. Mul on hea meel, sellega oleme tutvustanud seda arutelu. Kui on küsimusi, siis vastan hea meelega.

Jaa! On üks küsimus. Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, regionaalsed erinevused palkades on suured ja teatud ametid nõuavad kõrgharidust, aga kui sellele tööle minna – ma pean siin silmas just haridus- ja sotsiaalhoolekande valdkonda –, siis see palk kipub jääma nii väikseks, et väga raske on laenu tagasi maksta. Kas kaalutleti seda, et kui palgast ei ole võimalik maksta tagasi, siis tulla appi nendele laenuvõtjatele? Põhimõtteliselt peab sul olema kõrgharidus teatud ametil, aga ei tagata sulle vastavat palka, et sa suudaks oma laenu tagasi maksta. Kas selle üle on olnud arutelusid?

Suur aitäh teile küsimuse eest! See on kindlasti üks selliseid olulisi aspekte, kuidas seda võiks lahendada. Seda kultuurikomisjon ei arutanud, aga info mõttes võin öelda, et meil on olnud ka üks teine komisjon, mis on arutanud, kuivõrd üldse võiks näiteks olla mingisugune oma vastutus kõrghariduse omandamisel. Selles komisjonis on tõepoolest arutatud mitte ainult õppelaenude, vaid ka õppetasude suhtes seda mudelit, mida Inglismaa on rakendanud. See on täpselt see mudel, et tegelikult kõik tagasimaksed sõltuvad sellest, kui palju sa hiljem teenid. 

Siiani on nendes aruteludes leitud, et Eesti ei pea seda mõistlikuks, sellepärast et see ei motiveeri inimesi kõrgemat palka omandama, vaid võib tekitada tunde, et kui ma ei saa, siis tuleb riik mulle appi. See on selline puhas väärtuste küsimus. Praegu selline hoiak on olnud, mis ei välista, et tõepoolest ühel teisel hetkel võib mingi teine mudel olla väärtuseliselt meile vastuvõetavam. Aga tõesti, see Inglismaa kogemus on olnud laual nendes aruteludes.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Nagu me oleme siin täna korduvalt kuulnud, ka meie, sotsiaaldemokraadid, saame kinnitada, et eelnõu on oma olemuselt ja sisult kindlasti hea ja seisab selle eest, et õppelaen oleks üliõpilastele kättesaadavam. Selle raames lihtsustatakse ja leevendatakse mitmeid tingimusi, mida me täna ka siin ministri käest kuulsime. Aga ma mõned olulised asjad siiski markeeriksin üle. 

Kõigepealt, tervitatav on see, et muudatus, mis ei nõua tulevikus enam käendaja või kinnisvaratagatise olemasolu, kaob ära septembrist 26 ehk sellest tulevast õppeaastast. Ja ka me oleme seda meelt, et see annab kindlasti tudengitele võimaluse lihtsamini laenu taotleda ega pane taotlejat sõltuvusse kolmandatest isikutest ega vajadusest leida käendaja või kinnisvaratagatis. Samuti muutuvad soodsamaks laenutingimused ja seda ennekõike tänu riigi suuremale toele ja garantiile pankadele. 

Meie jaoks on väga oluline muudatus ka tagasimakseperioodi pikendamine. Kui seni oli õppelaen vaja tagasi maksta neljakordse õppeaja jooksul ja maksimaalne tagasimakse aeg selle võrra lühem, siis nüüd ta kasvab 25 aastale. Ja need kõik on kindlasti ka erinevate osapoolte positiivse tagasiside saanud. 

Aga õppelaenu saamisega seotud muudatused on kindlasti tervitatavad, siis nagu ka küsimustest välja tuli ja sellele on juhtinud tähelepanu ka erinevate üliõpilastega toimunud kohtumised, on kõik see, mis puudutab õppetoetusi ja seda, kuidas oleks hädasti seal vaja teatud muudatusi ellu viia. Olles kohtunud, küll juba kevadel, aga ka see nädalal nendega veel üle suheldud, on Eesti Üliõpilaskondade Liit öelnud näiteks, et nemad nõustuvad, et laenutingimused lähevad soodsamaks ja nende taotlemine läheb lihtsamaks, aga õppelaen ei tohiks olla ainus mõjus meede tudengite toetamiseks. Nad ütlesid, et võrdse ligipääsu tagamiseks kõigile võimekatele tudengitele on oluline, et ka õppetoetuste tingimused üle vaadatakse ning summad ajakohastatakse. 

Üliõpilaste peamised murekohad on seotud – täna on siin juba mitu korda ära markeeritud – sellega, et õppetoetuste määrad on jäänud ajale jalgu. Samuti ei arvesta toetused üldise elukallidusega ega sellega, kui kiiresti on tõusnud üürihinnad just suurlinnades, kus ülikoolid üldjuhul asuvad. Ja see seab üha rohkem noori üha keerulisemasse seisu. Just sellest vaatest, mis puudutab regionaalset mõõdet ehk valusamalt puudutab see neid noori, kes lähevad ülikooli linnadesse õppima kaugemalt. 

Teise suure probleemina tõid üliõpilaste esindajad välja, et toetuste saamise tingimused peaks kindlasti üle vaatama, need ei ole nende hinnangul õiglased ega arvesta kõiki võimalikke aspekte, mida peaks arvestama. 

Aga ma markeeriksin ära veel paar märksõna, mis ka täna siit läbi käisid. Kindlasti ma ei kardaks arutleda ka seda, mis puudutab indekseerimist, just üliõpilaste ka enda poolt tulnud sõnumina. Samuti regionaalse komponendi arutelu võimalike transporditoetuste või elamistoetuste näol ja ka see teema, mis puudutab võimalikke leevendusmeetmeid, näiteks doktorikraadi omandanud teadlasele, inimesele. 

Ma arvan, et need teemad tuleks kõik läbi arutada. Me oleme kindlasti valmis seda nii fraktsioonina kui ka komisjonina tegema. Meie omalt poolt täname selle eelnõu ettevalmistamise eest ja tutvustamise eest. Kindlasti on see õige suund. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meie, Keskerakonna fraktsioon, toetame seda eelnõu. Nagu ma juba rääkisin oma küsimustes, tõepoolest on selles palju mõistlikku, kaasa arvatud näiteks loobumine käendajast või kinnisvaratagatisest, mis kindlasti peaks üliõpilasi aktiviseerima. 

Ma ise mäletan, kuidas esimest korda, kui selline õppelaen kehtestati Eestis, olin ma samal ajal üliõpilane ja kasutasin seda võimalust ära. Kui mälu mind ei peta, siis oli aastal 1996 ja summa oli 5000, aga mitte 5000 eurot, vaid 5000 krooni. Nii et see ei olnud väga suur summa tol ajal, aga ikkagi oli see vajalik, kuna siis ei olnud sellist asja nagu tasuta kõrgharidus väga levinud. 

Aga see ongi see, millele tahaks tähelepanu pöörata. Ma andsin täna istungi alguses sisse arupärimise haridusministrile, mille sisu oligi selline, et kas Eesti jätkab tasuta kõrghariduse pakkumisega meie tudengitele või see asi muutub. Me peame ausalt tunnistama, et Eesti kõrgharidussüsteem seisab täna silmitsi mitmete tõsiste probleemidega, millest paljud on juba aastaid laual olnud, kuid siiani on jäänud lahenduseta. Üks teravaimaid probleem kindlasti, mis teeb üliõpilastele muret täna, on tasuta kõrghariduse jätkamise küsimus. 

Tasuta kõrgharidus on olnud oluline sotsiaalne kokkulepe, mis tagab noortele võimaluse omandada kõrgharidust, sõltumata nende või perekonnaliikmete majanduslikust olukorrast. See on aidanud vähendada ebavõrdsust ja laiendada hariduslikku mobiilsust. Samas tekitab alarahastamine järjest rohkem küsimusi selle kohta, kas riik suudab seda põhimõtet ka tulevikus sisuliselt täita. 

Umbes aasta tagasi on minister ise pööranud tähelepanu sellele, et juba aastal 2027 läheb vaja lisa 30 miljonit eurot selleks, et tasuta kõrgharidus praegusel kujul säiliks. Seda raha pole praegu eriti kuskilt võtta, nii et loomulikult tekivad küsimused, kas tasuta kõrgharidus säilib ka järgmisel aastal ja sealt edasi. Avalikus ruumis kõlavad üha sagedamini arutelud tasuliste õppevormide, õppemaksude või niinimetatud [varjatud] tasude üle ja see loob kindlasti ebakindlust nii tulevaste kui ka praeguste tudengite seas. Tudengite jaoks on kõige murettekitavam just ettearvamatus, kas õpingud, mis algavad tasuta, ikka jäävad tasuta kogu õppeaja jooksul. 

Nii et finantsilisest vaatenurgast on tudengite probleemid väga konkreetsed. Elukallidus on viimastel aastatel järsult kasvanud. Ma arvan, et kõik me panime seda tähele, eriti puudutab see eluasemekulusid. Tudengite puhul toetused ja stipendiumid ei ole sellele kasvule järele jõudnud ja paljud tudengid on sunnitud töötama õpingute kõrvalt märkimisväärse koormusega, mis pikendab õpinguaega ja mõjutab nende õppe kvaliteeti. Kui sellele lisanduks veel õppemaksude risk, muutuks kõrgharidus paljude jaoks lihtsalt kättesaamatuks. 

Seetõttu on oluline, et riik annaks selge ja usaldusväärse signaali: tasutu kõrgharidus jääb püsima ning selleks leitakse ka vajalik rahastus. Seda signaali me kindlasti ootame ministrilt. Vajame pikaajalist ja läbimõeldud strateegiat, mitte lühiajalisi kokkuhoiulahendusi, mis lükkavad probleemid lihtsalt edasi. Aitäh! 

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Veel kord aitäh, head kolleegid, võimaluse eest rääkida ka erakondlikult positsioonilt! Võib öelda niimoodi, et Reformierakonna meelest on see väga suur samm edasi selleks, et kõrghariduse kvaliteet tõuseks. Väga oluline on tõesti ligipääs. Võib öelda ka niimoodi, et kõik anded, mis meil on, saaksid võimaluse õppida kõrgkoolis, jõuda nendele ametitele, mis kõrgharidust vajavad ja et need ei sõltuks vanemate rahakotist või pere rahakotist ega sellest kohast, kus inimesed on sündinud. Sest kõigi annete parem kasutamine annab meie riigile võimaluse ka paremini edasi jõuda, kasvatada oma tulu ja samas hoolitseda selliste valdkondade eest nagu meie keele, kultuuri ja rahvuse püsimine. Nii et see on kindlasti väga positiivne.  

Tahaksin öelda seda, et selle seaduseelnõu ettevalmistamine on väga pikk olnud. Ma olen osalenud paljudes nendes aruteludes ja tahaksin tänada tudengite esindajat, Eesti Üliõpilaskondade Liitu, erinevate kõrgkoolide üliõpilaskogusid, kellega oleme seda arutanud, ja Haridus- ja Teadusministeeriumi kolleege, nendest väga mitmed on väga head arvutajad olnud ja väga palju aega kulutanud ka pankadega läbirääkimistele. See tõesti on olnud tähelepanuväärne töö ja, nagu ka minister rääkis, selline hea konsensuse leidmine. Lõpuks on ühe laua taha kokku tulnud need, kes tahavad kasumit kasvatada, sest ta on eraettevõtluses, ja samal ajal ministeerium, kes hoolitseb meie tudengite hakkamasaamise eest ja samas kõrghariduse kvaliteedi eest. See on hea näide sellest, kuidas läbirääkimised viivad sihile ja meil on olnud nii-öelda kindel eesmärk.  

Ma tahaksin öelda, kuna need arutelud on olnud väga laiapõhjalised selle ümber, siis me oleme saavutanud mõned kindlad head asjad. See toode muutub kättesaadavamaks, tudengid saavad pühenduda õppimisele ja tõesti ligipääs kõrgharidusele tõuseb. Võib-olla väheneb ka bürokraatia, sest seesama käendaja nõue on sageli, nagu me ka kuulsime, olnud lihtsalt üks mõttetu bürokraatia, mis tegelikult ei ole isegi riigi vaates vabastanud nende kulude tegemisest, mis on. See on ka mõistlik olnud selles mõttes, et pikeneb see tagasimakseperiood ja tudengitel on rahulikum. Nad teavad, et kui see laenusumma ei ole üle 5%, siis keegi tuleb appi. Need on kõik mõistlikud asjad.  

Aga tõepoolest, täna ka siin saalis räägiti ja ma pean omalt poolt ütlema, et loomulikult oleks tudengite jaoks palju tähtsam see, et nad saaksid tulemuspõhiste stipendiumidega oma õppimises suure pingutusega näha, et nad ei pea mitte endale laenukoormust võtma, vaid seda premeeritaks. Ja see on tõesti üks selliseid asju, mis on kahjuks kärpega läinud, nagu minister ütles, nii-öelda ülikoolide või kõrgkoolide või koolide pädevusse seda teha, aga seda raha neil ka palju ei ole. Nii et selles mõttes selle õppimise premeerimisega täna on siiski päris kehvasti. Me peame kindlasti tegema ka pingutusi selleks, et eraraha sinna rohkem kaasata, et meil oleks rohkem stipendiume ja fonde, kes toetaksid head õppimist ja noorte edasijõudmist tööturule. See on üks selliseid suundi, kuhu Reformierakond soovib rohkem panustada, et meil oleks selline eraettevõtluse tugi. Mitte tudengite taskust ei makstaks nii palju raha, vaid eraettevõtlus tegelikult ja ka riik paneks nendesse kohtadesse, kus ta soovib rohkem inimesi saada tööturule, mõistlikumalt oma tuge alla. See kindlasti on hästi-hästi oluline.  

Nüüd, elamiskulude mõttes võtame tõesti tõsiselt seda, et paljude jaoks on õppimine tegelikult ka juba iseenesest üks koht, kus nad maksavad peale. Tegelikult see ei ole ainult õppemaks, mis makstakse oma taskust, vaid ka see, et sa neli, viis, võib-olla kuus aastat, võib-olla kümme aastat ...  

Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaks. 

… tegelikult, ütleme, lükkad edasi suurema tulu saamist. See on ka inimese enda panus. Me peame seda ütlema, et korralik tudeng, kes näiteks, kujutame ette, arstiõppes läbib kuus aastat residentuuris kuni ta lõpuks saab nii-öelda päris selleks töötajaks, kes palka teenib, on päris pikk aeg. See on ka tema enda panus sellesse, sest riik ju omakorda saab sellest tagasi.  

Ma arvan, et selle elamiskulude mõistlikumaks tegemiseks on mõistlik, et me mõtleme selle regionaalse mõõtme peale ka. Ma olen sellega täiesti nõus ja me peaksime seda arvestama. Nimelt, tegelikult üliõpilaste kulude arvestuses, mida näiteks EUROSTUDENT avaldab, on Eesti oma transpordikuludelt üks suuremaid. Nii et selles büdžetis, mis on, ei ole mitte ainult toiduainete kulud, vaid näiteks see, kui palju peab tudeng transpordi eest maksma, seal me oleme hämmastaval kombel üks Euroopa kõrgeimaid. See on üks selliseid asju, kus võib-olla ministeerium või ka ülikoolid ise võivad rohkem mõelda. 

Kindlasti jääb edasi üliõpilase enda vastutus. Ja viimane asi, mida ma tahaksin siin rõhutada, on see, et võib-olla väga sageli, kui me mõtleme tudengist, kes õpib, siis me mõtleme sellest, kes tuleb koolipingist, aga meil tegelikult järjest suureneb nende inimeste hulk, kes tegelikult on vahepeal kas töötanud või samal ajal töötavad ja nad ei ole enam esimeses nooruses. See tähendab, et nad ei ole 18-aastased. Kui me vaatame statistikat, siis näeme, et valdav enamik õppelaenuvõtjaid on esimese astme tudengid, need on ikkagi suuremal määral koolipingist tulnud. Teine aste on 23%, kolmas aste ainult 0,8%. Mina ütleks niimoodi, et ka oma õppejõu kogemuse pealt mulle tundub, et tegelikult oleks päris hea, kui õppelaenu võtaksid ka teises või kolmandas astmes õppivad inimesed, et nad saaksid pühenduda õppimisele. Muidu juhtub see, et nad ikkagi pigem töötavad ja jõuavad ülikooli ainult natuke. See võtab alla selle kvaliteedi, mida me tudengitelt nõuda saaksime.  

Nii et selles mõttes majandusteadlaste ja kõik, kes majanduslikult mõtlevad – see on nüüd väga reformierakondlik. Ka minu kolleeg Andres Sutt oli ühel üliõpilaste seminaril, kus me kohtusime, Riigikogu kõrghariduse toetusrühm kohtus tudengitega ja rääkisime õppelaenudest. Nii tööandjate liidu esindaja kui ka Andres Sutt pankade mõtlemist edestades ütles, et see on teile ju väga soodne. Kujutage ette, kümne aasta pärast on see raha tegelikult väga palju vähem väärt. Aga see, et teie saate kiiremini tööturule, et te olete pühendunud õppimisele, lähete tööturule ja saate hakata juba normaalsemat palka teenima, tegelikult tasub ära. Üliõpilased tõesti täna kardavad endale seda koormust võtta, aga võib-olla peaks keegi neile selle välja arvutama, kui palju inflatsioon selle raha ära sööb. See on tegelikult üks väga tulus võimalus pühenduda õppimisele ja saada kiiremini tööturule. Ühel hetkel ei ole see laen enam nii suur koormus. Aitäh ja palju jõudu meile selle seaduseelnõu menetlemiseks!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Mul on suur rõõm, et selline seadus on siia jõudnud ja Eesti 200 seda väga toetab. Haritud rahvas on terve rahvas. Kui siin enne oli juttu sotsiaal-majanduslikest mõjudest, siis võib-olla räägitakse liiga vähe sellest, mis eelised annab haridus. Ja nüüd selle meetmega kindlasti ligipääsetavus hariduse omandamisele paraneb. Ise ma olen viielapselisest perest, kus kõik lapsed ka korraga õppisid vahepeal. Ja tõesti, laenu tulek ka tollel ajal oli väga positiivne, rääkimata stipipäevast. Loodetavasti tõesti saavad ka ümber vaadatud toetused ja indekseerimine – on siinkohal väga mõistlik, kui rääkida ka reaalsetest kuludest ja et tudengid saaksid pühenduda õppimisele. Nii et väga oodatud, suured-suured tänud, kes on kõik selle pika tee läbi käinud, et selline seadus meile siia jõudis. Ise toetame ja soovitame kõikidel toetada seda seaduseelnõu. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Vabandust! Aa, EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun! Ekraan oli puhas vahepeal, üks hetk oli selline. (Mart Helme ütleb midagi.) Ei, te ei pea vabandama ometigi.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister ja kõik ülejäänud! Ma ütleksin niimoodi selle asja kohta, et see kõik on väga ilus ja see kõik on väga oluline. Olles koolitanud ära põhimõtteliselt oma kuuest lapsest viis praeguseks ka kõrgharituteks – nendest kaks on kõigele lisaks ka doktorid –, tean ma väga hästi, kui majanduslikult koormav see on nii vanematele kui ka noortele ise. Aga ma julgen kahelda, et see eelnõu, kuigi ta on samm õiges suunas ja me kindlasti toetame seda, lahendab need küsimused, sest elu on karm. 

Suur osa üliõpilastest peavad lisaks kõigele sellele, et nad peavad ennast toitma ja riidesse panema ja natukene ka lõbutsema, üürima endale korteri. Ja see on väga kulukas. Nad peavad võtma selle õppelaenu näol kaasa endale kohustuse ka pärast seda, kui nad on lõpetanud või ka lõpetamata jätnud oma õpingud. See on kohustus. Ja kui nad on lõpetamata jätnud või lõpetanud, siis suure tõenäosusega nõuab elu neilt, et nad peavad hakkama eluaset muretsema. Ja see tähendab, et nad peavad uuesti pöörduma nendesamade pankade poole, kes ütlevad, et jaa, aga vaadake, sõbrad, teil siin praegu on kohustus üleval. Ja kuna teil kohustus on üleval, siis me peame nüüd tegema lepingumuudatusi. Lepingumuudatused kõik maksavad ja lepingumuudatustega seoses võib-olla me ei saa enam – vahepeal on ka intressid muutunud – teile nii soodsalt anda kas laenu ümberkujundamist või uut laenu. 

Nii et selles mõttes muidugi me peaksime mõtlema ikkagi väga tõsiselt selle peale, et meil rahvastik väheneb. Täna tuli uudis, et üle 7000 inimese võrra – palju see oli, 7049 või [midagi sellist], ma peast täpselt ei mäleta, igatahes üle 7000 inimese – meil rahvastik vähenes. Ja miks? Seda demograafid ütlevad ka, sest meil sündimus on nii madal. Ja me teame ka, et meil selle aasta sündimus oli laias laastus 500 last vähem kui eelmisel aastal, aga juba eelmisel aastal me lõime sajandi rekordi. 

Nii et me peame siin mõtlema ikkagi mitte ainult targa rahva peale, nagu Alar Karis on korduvalt ja korduvalt välja käinud, et meil peab olema tark rahvas – loomulikult, tore on, kui meil on tark rahvas –, aga meil peab olema ka elujõuline rahvas. Ja see tähendab seda, et me peame siduma õppelaenud ja õppimise sellega, et ka pärast seda, kui inimesed on omandanud kvalifikatsiooni … Ja ei ole sugugi öeldud, et nad selle kvalifikatsiooniga, mille nad on ülikoolis omandanud, saavad ka töökoha, seda enam, ei ole öeldud, et nad saavad hea palgaga töökoha. Nii et me peame mõtlema selle peale, et siduda see hiljem riikliku garantiiga, et kustutatakse need õppelaenu osakud, aga miks mitte ka muud laenuosakud, kui inimesed abielluvad või elavad koos – ärme nüüd seame abielu siin kindlaks verstapostiks või kriteeriumiks –, et laste sündimise puhul need osakud kustutatakse. 

Meil ei jää seda riiki, kui meil ei sünni lapsi. Meil lihtsalt ei jää seda riiki, meid on liiga vähe. Maailmas on 8,5 miljardit inimest ja me näeme küll siin kliimapõgenikke ja küll sõjapõgenikke ja küll muidu õnneotsijaid mööda maailma ringi loksumas. Me oleme liiga väike, et mingisuguseid liberaalseid eksperimente lihtsalt proovida, äkki töötab, aga äkki ei tööta. 

Nii et veel kord, me põhimõtteliselt leiame, et noorte inimeste õppimise toetamine õppelaenudega ja selle rekonstrueerimisega või uue mudeli näol, nagu seda praegu välja pakutakse, on liikumine õiges suunas. Aga me kutsume üles kõiki siin esindatud fraktsioone tegema sellesse eelnõusse parandusi, täiendusi, mis seda eelnõu laiendaksid ja aitaksid kaasa mitte ainult hariduse omandamisele, vaid aitaksid kaasa ka sellele, et see noor seltskond, kes meil läbib ülikoole ja omandab kvalifikatsioone, oleks ka elujõuline ja võimeline meie rahvastikku jätkama nii, et meie rahvusriik jääb püsima tänu targale rahvale. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 767 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. jaanuar kell 17.15. Aitäh ministrile!

Liigume edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Rene Koka, Rain Epleri ja Evelin Poolametsa esitatud Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu 747 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Nagu juba tutvustuses öeldud, asume menetlema esimesel lugemisel Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu. See eelnõu on iseenesest lühike, lihtne, kõigile arusaadav, aga sümboolselt väga oluline, puudutades otseselt küsimust, kui oluliseks me peame omaenda riigi ja selle iseseisvuse sümboleid ning millisel viisil me oleme valmis oma veendumust, et need sümbolid on olulised, ka väliselt näitama. 

Eelnõu lähtub eesmärgist rõhutada Eesti lipu kui Eesti Vabariigi iseseisvuse, suveräänsuse ja ühtsuse sümboli eristaatust ja erilist väärikust, seda ühelt poolt, ning teiselt poolt vältida avaliku sektori hoonete muutmist päevapoliitiliste ja ideoloogiliste sõnumite võimendamise instrumendiks. Kui me nüüd vaatame, mil viisil me seda eelnõuga ette pandud ettepanekuga sooviksime teha, siis me näeme, et Eesti lipu seadust täiendataks kahe lõikega. Täpsemalt, § 10 täiendataks lõigetega 7 ja 8, mis reguleerivad Eesti lipu kasutamist koos muude lippude ja ideoloogilist sõnumit kandvate lippudega riigi ja ülejäänud avaliku sektori hoonetel, sealhulgas riigiasutuste, valitsusasutuste, avalik-õiguslike juriidiliste isikute, kohalike omavalitsuste, riigi ja kohalike omavalitsuste hallatavate haridusasutuste ja ka Eesti Vabariigi diplomaatiliste välisesinduste hoonetel. 

Kuna eelnõu ei ole pikk, siis ma annan teile kiiresti ülevaate, mida sätestaks üks lõige ja mida teine. Alustame § 10 lõikest 7, mis sätestab, et riigiasutuste, valitsusasutuste, avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja kohalike omavalitsuste asutuste hoonetel võib Eesti Vabariigi riigilipuga koos heisata teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide lippe üksnes ajutiselt protokollilistel eesmärkidel. Ehk siis ei tohi panna alaliselt lehvima Eesti lipu kõrvale nimetatud hoonetel teiste riikide või ka rahvusvaheliste organisatsioonide lippe. Eesti lipule peab olema seal tagatud eristaatus. Sellised protokollilised olukorrad hõlmaksid näiteks välisriikide ametlike esindajate visiite või rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Euroopa Liidu või NATO esindajate riiklikke vastuvõtte, mis on kooskõlas diplomaatilise protokolliga. Ja nagu seletuskirjas öeldud, see säte tagaks, et Eesti austab ühelt poolt rahvusvahelisi tavasid ja teiselt poolt säilitab samal ajal Eesti lipu kui Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse sümboli selgelt esile tõusva eristaatuse. See on see esimene lõige. 

Teine lõige puudutab ideoloogilisi lippe. Ja olgu sissejuhatuseks öeldud, et ideoloogilisteks lippudeks eelnõu kohaselt ja sümboliteks peetakse näiteks niinimetatud seksuaalvähemuste kasutatavat vikerkaarelippu ja selle variante, poliitiliste parteide lippe või muid avalikult hoonete välisküljel eksponeeritavaid sümboleid, mis väljendavad kindlate ideoloogiliste või poliitiliste liikumiste sõnumeid. 

Ma käisin eelnõu tutvustamas põhiseaduskomisjonis ja seal tuli ka juttu sellest, et tegelikult ju iga lipp on mingit pidi ideoloogiline. Tõsi, igal lipul on mingi ideoloogiline aspekt, niivõrd kui ta on mõne riigi või organisatsiooni lipp, aga siin on antud selge osutus, mida on peetud silmas spetsiifiliselt ideoloogiliste lippude all. Ehk kordan: need väljendavad kindlate ideoloogiliste või poliitiliste liikumiste sõnumeid. 

Mida nende ideoloogiliste lippude kohta näeks ette lõige 8? See keelaks ideoloogilist sõnumit kandvate lippude heiskamise ning ka muude ideoloogilist sõnumit kandvate sümbolite avalike eksponeerimise avaliku sektori hoonetel, sealhulgas riigiasutuste, valitsusasutuste, avalik-õiguslike juriidiliste isikute, kohalike omavalitsuste, riigi või kohalike omavalitsuste hallatavate haridusasutuste – need on needsamad kategooriad, mida on juba nimetatud eelmisest lõikest rääkides – ning Eesti Vabariigi diplomaatiliste välisesinduste hoonetel. Ehk välisesinduste hoonetel võiks loomulikult endiselt olla heisatud näiteks Euroopa Liidu lipp, sellepärast et see on juba praktiliselt oluline, kuna teatavasti kõik Euroopa Liidu kodanikud võivad pöörduda konsulaarabi saamiseks ükskõik millise Euroopa Liidu liikmesriigi saatkonda. Et nad teaksid, et see konkreetne riik kuulub Euroopa Liitu ja ta saab selle saatkonda sisse minna ja paluda konsulaarabi, siis on praktiliselt oluline, et seal oleks ka Euroopa Liidu lipp. Nii et selle vastu me siin ei vaidle. 

Aga mida ei tohiks teha, on see, et muuta Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused justkui valitsuse välisesindusteks, hakates nende hoonete välisfassaadidel lehvitama selliseid lippe, mis tõstavad esile konkreetsele valitsusele meelepäraseid ideoloogilisi ja poliitilisi hoiakuid. Ühelt poolt on see oluline riikliku väärikuse seisukohast, et, nagu öeldud, diplomaatilised esindused ei saaks muudetud valitsuse esindusteks, aga teiselt poolt sellepärast, et mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse. Kui hakata selliseid ideoloogilisi sümboleid kuvama diplomaatiliste esinduste välisfassaadidel, siis seda võib väga kergesti ja ka põhjendatult käsitleda sekkumisena teise riigi siseasjadesse. 

Nii. Eelnõust rääkides on oluline see, et see ei pane mitte mingisuguseid kohustusi eraisikutele. See, milliseid lippe keegi tahab omaenda koduhoovis oma maja fassaadi külge riputada, on tema enda asi. Siin käib jutt üksnes sellest, millised kohustused on seadusega asetatud riigile, kohalikele omavalitsustele ja muudele avaliku sektori asutustele või institutsioonidele. 

Euroopa Liidu õigusega mitte mingisugust vastuolu ei ole, seda kontrollisin järgi. Ei ole Euroopa Liidu õigusest tulenevalt mingisugust kohustust, et näiteks parlamendi hoonel või valitsuse hoonetel või valitsusasutuste hoonetel peaks olema alaliselt pandud lehvima Euroopa Liidu lipp. Eelnõuga ei kaasne ka riigile mingisuguseid täiendavaid rahalisi kohustusi. Loomulikult ei ole eelnõu mitte kuidagipidi vastuolus põhiseadusega ega too sisse ka mingisuguseid uusi termineid. Niipalju sellisest eelnõu põhimõttelisest arhitektuurist. 

Aga kuna mul on veel aega, siis ma lühidalt peatuksin ka mõningatel aspektidel ettevaatavalt, mis tulid esile põhiseaduskomisjonis. Ma ei tee seda pikalt ja põhjalikult, sellepärast et kolleeg Kiviberg tuleb nii või teisiti põhiseaduskomisjoni arutelust ülevaadet andma. Aga et ennetavalt vastata teatavatele argumentidele, mis ka seal tõstatati, siis olgu osutatud esiteks seda, et lipuseaduse põhiarhitektuur on lähtunud ilmselgelt eeldusest, et alaliselt lehvibki kõikidel avaliku sektori hoonetel üksnes Eesti riigi lipp, mitte mõne teise riigi lipp. Ma arvan, et kui oleks osatud ette näha sellist võimalust, et kuule, aga võib-olla mingil hetkel pannakse lisaks sinna lehvima alaliselt mõne teise riigi lipp, siis oleks sinna juba sisse kirjutatud selline säte, et seda teha ei tohi. See on ikkagi Eesti Vabariik, Eesti lipule peab olema tagatud eristaatus ja alaliselt lehvib ainult Eesti lipp. Lihtne ja selge põhimõte. 

Ja tegelikult sellisena ju kehtivat õigust tõlgendati kuni üsna hiljuti sajani. Reaalselt muutus praktika 2022. aasta veebruaris, kui algas suurem sõjategevus Ukrainas, suurem Venemaa ja Ukraina vaheline sõda. Siis solidaarsuse märgina pandi lehvima paljudesse kohtadesse Ukraina lipp. Ja ma ei ole kindel, vaid ma arvan, et ilmselt ei ole siin saalis ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et niisuguse ajutise solidaarsuse väljendusena oleks see olnud midagi sellist, mida pidada kuidagi lubamatuks või taunimisväärseks. Aga olukord on sootuks erinev, kui see ajutine solidaarsusväljendus muutus alaliseks praktikaks. 

Ja küsimus ei ole üldse siin Ukraina lipus, see võiks olla ka mõne teise riigi lipp, vaid küsimus on põhimõttes, et kui on see praktika juba väldanud mitte nädala, vaid kuu, kui on see praktika väldanud juba mitte kolm kuud, vaid kuus kuud, seejärel aasta ja nüüd juba praktiliselt kuu aja pärast neli aastat, siis me peame ju küsima enda käest, kas see on normaalne, et Eesti Vabariigis avaliku sektori hoonetel aastaid lehvib kahe erineva riigi lipp, mitte ainult Eesti Vabariigi lipp, vaid ka ühe teise riigi lipp. Mina väidan ja meie väidame, kes me selle eelnõu esitasime, et see ei ole normaalne. See ei ole aktsepteeritav ja see ei tohiks kujuneda uueks standardseks praktikaks, ilma et seadust oleks üldse muudetud. Eriti pidades silmas, et seaduse mõte on ilmselgelt olnud alati see, et Eesti lipule on tagatud eristaatus. 

Ja nagu te kõik teate, mind on hurjutatud selle pärast, nagu minul oleks ükskõik mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. See on olnud selline valelik laimunarratiiv. Mul loomulikult ei ole ükskõik, mis värvi lipp seal lehvib, seal peab lehvima sinimustvalge lipp. Kust see laimunarratiiv kunagi alguse sai, oli see, et ma ühes saates ütlesin, et kui valitsus asub süstemaatiliselt rakendama ja ellu viima apartheidipoliitikat, andes osale inimestele vähemad õigused kui teistele inimestele, siis põhimõtteliselt lõppude lõpuks ei ole vahet, millise lipu all apartheidipoliitikat ellu viiakse. Ma arvan, et sellega võiksid kõik nõustuda. See oli selles kontekstis, kus Kaja Kallas ütles, et vaktsiinipasside süsteem on tulnud, et jääda. Nii jääbki nüüd olema, et kes ennast süstida ei lase, see ei saa sisse restoranidesse, kohvikutesse, spordiklubidesse, ei saa spordivõistlustel osaleda ja nii edasi. See oli kommentaariks öeldud sellele. Loomulikult ei ole mul ükskõik mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. 

Aga minu küsimus teile, head kolleegid, seisneb selles, kas teil on ükskõik mis värvi lipp lehvib igal pool mujal avaliku sektori hoonetel. Minul ei ole. Minul ei ole, minu fraktsioonikaaslastel ei ole. Me oleme kõik veendunud, et seal peab lehvima alaliselt üksnes Eesti lipp. Meie küsimus teile on, kas te nõustute selle positsiooniga, et peakski nii olema. 

Muuseas, huvitav on ka see … Et mitte valesti öelda inimese ametikoha nimetus, siis ma vaatan selle kiiresti järele. Komisjonis käis ka Riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed, kes ütles, et meie tehtud ettepanek ei ole kooskõlas lipuseaduse baaspõhimõttega, mis näeb ette, et seadusega on kehtestatud miinimumstandard, et on öeldud, et Eesti lipp peab olema, aga see ei tähenda, et ei või lisada sinna ka teisi lippe. Ma esiteks väidan, et see pole kunagi seadusandja tahe olnud. Ei ole niimoodi, et alaliselt võib panna sinna lehvima ükskõik kui paljude riikide lipud. Alaliselt, eks ole, paneme kõigi Euroopa Liidu riikide lipud näiteks Riigikogu fassaadile ritta lehvima. No siis kaob Eesti lipp sinna ju täiesti ära. See ei ole niimoodi mõeldud. 

Aga teiseks, nagu ma ka komisjonis ütlesin, siis võiks ju panna Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu kõrvale lehvima ka mõne teise lipu, miks mitte Ukraina lipu või vikerkaarelipu. Sellepärast et, nagu öeldud, lipuseadusega on kehtestatud miinimumstandard, mis ei välista seda, et lisaks Eesti lipule võib panna ka teisi lippe. No see on ju absurd! Ei ole sellist asja. Kui on öeldud, et seal peab olema Eesti lipp, siis peabki seal alaliselt olema Eesti lipp ja ainult Eesti lipp, mitte mingi muu lipp. 

Nii. Ja tulles tagasi selle pikaleveninud ajalise perioodi juurde, kui nüüd neli aastat saab täis, kui on juba põhimõtteliselt alaliselt olnud ka teise riigi lipud igal pool väljas, siis me peame küsima, et aga kaua see siis kestab. Ütleme, et neli aastat on veel aktsepteeritav, et on mitme riigi lipud alaliselt kõikidel avaliku sektori hoonetel. Kas viis aastat võiks olla see tagumine piir? Aga kui see sõda Ukrainas jääb hõõguma näiteks vähem või rohkem piiratud vormis kümneks aastaks või veel kümneks aastaks, võib-olla 20 aastaks, 25 aastaks – no me teame näiteks Euroopa ajaloost 30-aastane sõda, eks ole, on olnud küllalt selliseid sõdu, mis kestavad päris palju aastaid –, siis kas jääbki nüüd niimoodi olema, et järgmine inimpõlv ongi kõikidel avaliku sektori hoonetel mitu lippu? Aga kui näiteks tekib mõni uus sõjaline konflikt kusagil, mida me peame oluliseks kas Euroopas või kusagil mujal, kas siis tuleb juba järgmise riigi lipp sinna kõrvale? Siis on näiteks kolm lippu. Ma ei tea, kui see praktika muutub normaalsuseks, siis sõltuvalt sellest, kes on valitsuses, võib näiteks üks näiteks öelda, et Lähis-Idas on suurem sõda, me paneme igale poole Iisraeli lipud, siis tuleb valitsuse vahetus, teised panevad näiteks Palestiina lipud. Hakkame siis niimoodi kordamööda ja vaatame, kes parasjagu valitsuses on, see saab panna endale meelepärased poliitilise või ideoloogilise solidaarsuse väljendused. Ma arvan, et see ei ole normaalne ega mõistlik ega kuidagi riikliku väärikusega kooskõlas. 

Ma arvan, et ma sellega tõmban eelnõu tutvustusele joone alla ja hea meelega vastan kõikvõimalikele küsimustele, mis teil võivad olla tekkinud. Aitäh! 

Aitäh! Ja küsimusi tõepoolest on. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et me kõik austame Eesti riigi sümboleid. Kehtiv lipuseadus sätestab korra, kuidas ja millal me lippu või lippe heiskame. Näiteks § 10 punkt 6 ütleb, et kui lippe on rohkem, siis lipud heisatakse eraldi ühesuguse pikkusega lipuvaradasse või masti ja Eesti lipuga samale kõrgustele. Eesti lipp peab olema auväärsemal kohal. Aga pigem on minu meelest tõesti suur probleem selles, et Eesti lippu heisatakse üha vähem meile olulistel tähtpäevadel. Ma küsingi teie käest, mida selle murega – minu jaoks on see mure – saaks Riigikogu lipuseaduse võimalike muudatustega teha.

Suur tänu teile küsimuse eest! Ma pean esimese asjana ütlema, et see küsimus väljub selle eelnõu raamidest. Me võime muidugi nendel küsimustel arutleda, aga ma ei ole kindel, et see päris relevantne praegu on. Mida ma võin öelda vastuseks, on see, et riik võiks ise anda head eeskuju, näidates erilist austust Eesti lipu vastu. Ei ole niimoodi, et on Eesti lipp ja ükskõik millised muud lipud seal kõrval alaliselt avaliku sektori hoonetel, vaid Eesti riik ise näitab eeskuju sellega, et ütleb: ei, Eesti lipul on eristaatus, Eesti lipp on sümbolina oluline.  

Riigilipp on võimu sümbol, ma unustasin seda eelnevalt öelda. See on kõige olulisem asi. See näitab, kes teostab selle riigi territooriumil võimu, kelle käes on siin võim. Kui on alaliselt mitme riigi lipud, siis tekibki küsimus, et aga ma ei tea, kas siis on ikkagi see Eesti riik, kes siin territooriumil teostab võimu, või on siin mitmed riigid, kes kuidagi ühiselt teostavad siin võimu.  

Sama küsimus on tegelikult ka Euroopa Liidu ja NATO lippudega. Jah, need lipud näitavad kuulumist nendesse organisatsioonidesse, aga minu meelest ei tohiks panna neid Eesti lipu kõrvale, sellepärast et ikkagi see jällegi hägustab seda, kui oluline on Eesti lipp ja kes siis lõppude lõpuks siin territooriumil võimu teostab.  

Siin territooriumil on kõrgeima võimu teostajaks Eesti Vabariik, mitte Euroopa Liit ega ka NATO ega Ukraina ega ükski teine riik. Nii et see on see sõnum, mida minu meelest võiks riik ise saata, näidates sellega eeskuju, et me peame tegelikult seda sümbolit pidama oluliseks. Võib-olla see ka muu hulgas võiks innustada inimesi rohkem kohustuslikel lipupäevadel lippu heiskama oma eramaal.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui punaarmee vallutas Berliini, siis ta heiskas seal punase lipu riigipäeva hoonel. Kui venelased on Ukrainas vallutanud mingisuguse olulise positsiooni, on nad jällegi pildis sotsiaalmeedias oma lipuga. Kui Ukraina on mõne punkti tagasi vallutanud, siis on täpselt samasugune protseduur, nad on Ukraina lipuga seal väljas. Ehk siis, nagu te ütlesite, lipp ei ole niisama, see on võimu sümbol. Praegu on avalikus sektoris millegipärast Ukraina lipud väga esiplaanil. Ajendatuna sellest, et inimesed pöördusid ka minu poole, et miks see lipp on seal, küsisin ma Paide linnapealt Kaido Ivaskilt, miks see seal on. Ta ütles, et ta ei oska vastata, ta ei tea, kuidas see sinna on saanud. Aga minu küsimus on hoopis see, et juhul, kui Ukraina lipp võetakse maha isikute poolt ja nad ei teota seda, mida karistusseadustiku § 249 sätestab, siis ei ole ju ka koosseisu, sest välisriigi lippu ei ole teotatud. Kuidas vastate?

Suur tänu teile küsimuse eest! Enne, kui ma vastan konkreetsele küsimusele, ma võib-olla vastan ühele osutusele, mille te tegite oma küsimust sisse juhatades. Kui inimesed küsivad, miks see lipp seal on, endiselt neli aastat hiljem, ma arvan, et praktiliselt vaadates on see vastus üsna lihtne, suure tõenäosusega. Võib-olla on mingid teised motivatsioonid ka, aga ma arvan, et see on üks peamisi mehhanisme, mis seda seletab. Need pandi emotsiooni pinnalt välja veebruaris 2022, selleks et näidata solidaarsust Ukrainaga. Aga millisel hetkel sa otsustad, et kuulge, võtame selle lippu nüüd maha, on solidaarsust näidatud küll, aga see ei saa kujuneda ju alaliseks olukorraks? Kes iganes selle lippu maha võtab, seda on väga lihtne rünnata, et oi, vaata, mis nad nüüd tegid, eks ole, nad ei olegi enam Ukrainaga solidaarsed. Me nägime siin eelmisel nädalal sedasama retoorikat Viljandi linnavalitsuse suhtes. Ja tegelikult niimoodi lähenedes nagu ei tulegi seda punkti, läheb kuu, läheb kaks, läheb aasta, läheb kaks, varsti on viis aastat või kümme aastat, sõda kestab edasi ja ega maha võtta ei saagi, sest nii, kui sa selle käigu teed, nii hakatakse sind ründama. Aga mingil hetkel me peame selle küsimuse ju kuidagi ära lahendama. Ma arvan, et see on see selgitus. 

Nüüd, mis teie küsimusse puutub, siis karistusseadustik reguleerib küsimust, mis puudutab lippude maharebimist. Ma korra vaatan, kus see siin on. (Otsib materjalidest.) Jah, 245 ja 249. 245 puudutab Eesti lippu ja § 249 välisriigi lippu. See ütleb, et välisriigi riigilipu, riigivapi või muu ametliku sümboli või rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti välisriigi riigihümni teotamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ma ei ole sellesse küsimusse piisava põhjalikkusega süvenenud, aga tõesti, põhimõtteliselt võib ka niimoodi tõlgendada, et kui lihtsalt võetakse lugupidavalt maha ilma riigilippu teotamata, siis vist ei ole koosseis täidetud. Aga ma arvan, et siin oleks tarvis konsulteerida inimestega, kes on küsimusse rohkem süvenenud. Igal juhul ma arvan, et peab nõustuma sellega, et kui minna võõralt varalt sinna omaniku poolt üles pandud lippe omavoliliselt kõrvaldama, siis võib tekkida küsimus, kas on täidetud § 262 koosseis, mis on avaliku korra rikkumine. See aspekt võib igal juhul säilida, tasub seda silmas pidada. 

Anti Poolamets, palun!

Üks hea uudis on tulnud nimelt USA-lt, kes veel hiljuti oma saatkonnal lehvitas mingisuguse grupeeringu lippu. Vikerkaarevärvid olid seal, siis oli mingi pruun triip ja siis veel mingid kummalised triibud. Iga aastaga läks lipp hullemaks. Aga nüüd on USA öelnud, et ei, ainult meie riigilipp meie saatkondadel, mis on ka elementaarne. 

Esiteks, kas sellest on eeskuju võtta? Ja teiseks, mis grupeeringu lipp üldse on see vikerkaare lipp? See ei ole riigi lipp, see ei ole üldse nagu mingi lipp. Kas see ei ole mitte avanud mingisuguse tee täiesti suvaliste plagude ülestõmbamiseks Eesti riigiasutustel. Sellest ei saa siiamaani õieti ükski normaalne inimene aru, mida teeb selline lipp Eesti Välisministeeriumil. Juriidilises mõttes nonsenss, eks ole.

Aitäh! No mina nõustun, et see on juriidilises mõttes nonsenss, ja ma arvan, et selles aspektis oleks väga mõistlik Ameerika Ühendriikide pealt eeskuju võtta. Sest lõppude lõpuks on see ka märk, millest nähtub, kuivõrd austatakse omaenda riigi sümboleid. See on see põhiküsimus minu meelest. Me ei tohiks olla kuidagi lipitsejad, et mingi solidaarsuse väljendamiseks me oleme nõus astuma samme, mis riivavad meie enda riiklikku väärikust. Me saame Ukraina suhtes solidaarsust väljendada väga erineval moel, erinevate avaldustega, deklaratsioonidega, minu poolest rahalise toetusega, diplomaatilistes suhetes ja nii edasi. Aga see ei tähenda seda, et see toetuse väljendamise vorm peab olema selline, mis ise madaldab meie enda riigilipu staatust. 

Kui näiteks vaatate erinevaid avaliku sektori hooneid, kus pannakse kõrvuti kaks lipu – Eesti lipp ja Ukraina lipp –, siis kolleeg Signe Kivi enne osutas ka lipuseaduses öeldule, et Eesti lipp peab olema kõige auväärsemal kohal. No ütelge mulle, kumb see kõige auväärsem koht on. Kui on täpselt kaks lippu võrdses suuruses kõrvuti, üks paremal, teine vasakul, siis kumb see auväärsem koht on? Paremal? No vot, lugege seadust, seaduses on öeldud, et see on paremal, eks ole. Aga kui ma ei tea, mis seaduses kirjutatud on, ega siis küll ei ole võimalik aru saada, kumb on auväärsem koht. Ütleme, et inimesele lihtsalt ilma seaduse teksti vaatamata oleks selgelt auväärsem see, kui üks lipp on oluliselt suurem kui teine. Või üks on näiteks hoone keskel, teine on kuskil nurga peal. Või siis üks on kõrgemal, teine madalamal. Et oleks mingisugune selline inimlikult tunnetatav kategooria. Kui on kaks sama suurt lippu täpselt kõrvuti, siis tegelikult me oleme juba võtnud omaks sellise hoiaku, et polegi talle vaja mingisugust selgelt eristuvat auväärsemat kohta. Seda esiteks. 

Aga teine küsimus puudutas neid ideoloogilisi lippe. Ma tõtt-öelda argumendi huvides praegu unustaksin üldse selle vikerkaarelipu siin ära. Keskenduks korra küsimusele lihtsalt sellest, millega me võiksime nõustuda, milles me võiksime ühisosa leida. Ma arvan, et see ühisosa võiks olla see, et ei tohiks olla nii, et kui näiteks EKRE on peaministrierakond, siis tõmmatakse erinevatele ministeeriumihoonetele mingeid EKRE-le meelepäraseid sümboleid väljendavad lipud. Kui sotsid on peaministrierakond, siis tõmmatakse neile meelepäraseid ideoloogilisi sõnumeid väljendavad lipud. Kui mõni kolmas erakond on peaministrierakond, siis nemad ütlevad, et oh, nüüd võtame need kõik maha ja panema hoopis meie enda omad. 

Kusjuures, pange tähele, esimene lipp, mis võidakse niimoodi üles tõmmata, on partei lipp. Näiteks praegu on koalitsioonis Reformierakond ja Eesti 200. Ega lipuseadus ei ütle, et nad võivad alaliselt panna lehvima kõikide ministeeriumide fassaadidele ka oma lipud. Sellist keeldu ei ole, kui me lähtume sellest eeldusest, nagu Riigikantselei sümboolikanõunik ütles, et on sätestatud miinimumstandard, et Eesti lipp peab olema, ega see siis ei tähenda, et ei või ka teisi lippe panna. No see on ju jama! Ja sellega me võiksime kõik nõustuda, ma arvan, et saali vasakust äärest kuni parema ääreni välja, et ei-ei-ei, niisugust asja ärme küll tegema hakkame, see läheb palaganiks. 

Ma arvan, et see võikski see ühisosa positsioon olla. Lepime kokku, et mitte keegi ei kasuta ei Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindusi, ministeeriumeid, parlamendihoonet ega ühtegi teist avaliku sektori hoonet selleks, et hakata propageerima endale meelepäraseid ideoloogilisi ja poliitilisi hoiakuid. Säilitame teatava neutraalsuse ja arusaamise sellest, et need ei ole parteihooned, need ei ole valitsushooned, vaid need on tegelikult ultimatiivselt ikkagi riigi hooned.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti lipu seadus on tõesti väga lihtne. Mina loen siit välja, et tegelikult ei olegi riigihoonetel, Riigikogu ja Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse hoonetel õigust võõrriigi lippe heisata, ilma et selleks oleks mingit tähtpäeva. Toon näite, et 16. veebruaril, Leedu iseseisvuspäeval, võib Leedu lipu heisata ja 18. novembril, Läti Vabariigi väljakuulutamise päeval, Läti riigi lipu. Nende kahe riigiga on see piiratud. Kas see, et meil on Ukraina lipp, ei välju Eesti lipu seadusest?

Suur tänu küsimuse eest! Ma ei ole kindel, et ma oskan sellele definitiivset vastust anda. Kui lähtuda sellest eeldusest, et lipu seadusega on sätestatud miinimumstandard, siis võiks jällegi ütelda, et Läti ja Leedu lippude heiskamine nende iseseisvuspäevadel on seadusega sätestatud kohustus, kõigi ülejäänud riikide puhul võib seda teha. Ma arvan, et see oleks see vastus, mida antakse nende inimeste poolt, kes selgitavad seda lipu seaduse arhitektuuri. Eks see sõltub tõesti seaduse tõlgendusest, kuidaspidi seda võtta, kas lubatud on üksnes see, mis on lipu seaduses sätestatud, või on lubatud kõik, mida pole lipu seadusega keelatud.  

Mina lähtuksin ikkagi sellest eeldusest, et kui me räägime riigivõimu teostamisest, siis peab riigivõimu teostamine olema võimalikult täpselt ära reglementeeritud. Eraisikute puhul tuleb jätta võimalikult palju vabadust, kõik, mida ei ole keelatud, on lubatud, aga riigivõimu teostamisel võiks ikkagi olla nii, et teha võib üksnes seda, mis on lubatud selgesõnaliselt, mitte nii, et paneme miinimumstandardi ja edasi tehke, mis tahate, ja vaadake ise, ma ei tea, mis lippe te ühele või teisele riigiasutusele lehvima panete, sõltuvalt sellest, kes on valitsuses. See asi ei vii heade tulemusteni ega jäta Eesti Vabariigist head muljet, ma arvan, kui nii tõlgendada.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et minu jaoks ei tundu olevat see mure Eesti lipu ja selle väärikuse pärast niivõrd siiras, kuivõrd eesmärk on ikkagi see, et saada need Ukraina lipud selle kõrvalt ära. Minu jaoks on seal loogikaviga. Teie ettekandest ja üleüldse EKRE retoorikast lähtuvalt on see valik kas üks või teine, kas on see lipp või on see lipp. Juhul, kui Eesti lipu kõrval on Ukraina lipp või mõne muu riigi lipp, siis see kuidagi vähendaks Eesti lipu tähtsust või väärikust. Ma selle järeldusega põhimõtteliselt ei nõustu. Minu jaoks ei ole see niimoodi. Ma tahaksin teada, kuidas te seda ikkagi selgitate, miks see Eesti lipp siis kuidagi oma väärtust kaotab. Ja ma ütlen seda, et kui eesmärk oleks Eesti lippu kuidagi rohkem väärtustada, siis selle eelnõu sisu oleks võinud ju olla ka teine, et seda rohkem kasutada. Ma ütlen küll, et ma väga toetan näiteks seda, kuidas on Ameerika Ühendriikides oma lippu suhtumine, selline igal pool stars and stripes. Mulle väga meeldiks, kui meie lipu värvid oleksid rohkem Eestis esindatud, aga minu arust see eelnõu seda juurde ei too.

Suur tänu küsimuse eest! See eelnõu tõepoolest ei reguleeri seda, kuidas eraisikud peavad või võivad Eesti lippu või muid lippe heisata. Selle eelnõu regulatsiooni objektiks on lippude kasutamine avaliku sektori hoonetel. Selles mõttes on teil õigus. Ja selles mõttes meil ei olegi olnud sellist eesmärki, et selle eelnõuga kuidagi astuda samme, mille tõttu eraisikud hakkavad massiliselt veel rohkem Eesti lippe heiskama. Selleks on ilmselt olemas hoopis teised hoovad ja siin niisugust eesmärki seatud üldse ei ole. 

Ma ei saa teiega nõustuda, et meie eesmärk on saada kuidagi Ukraina lippudest lahti. Ei ole! Ma võin käsi südamel ütelda, et ei ole. Küsimus on printsipiaalne. Konkreetsel ajahetkel juhtuvad need olema Ukraina lipud, aga mitte ainult Ukraina lipud, vaid ka need LGBT lipud, mis sageli ja üha enam on hakanud lehvima avaliku sektori hoonetel. Näiteks terve juunikuu Välisministeeriumi fassaadil ja mitmete teiste valitsusasutuste fassaadidel lehvisid need lipud. Küsimus ei ole ainult Ukraina lipus. Võib ju olla ka niimoodi, et järgmisel või sellel aastal – loodetavasti juba – lõpeb Ukrainas sõda ära. Kas siis võetakse need lipud maha või jäetakse solidaarsuse ilminguna need endiselt lehvima? Aga algab mingi uus sõda, siis tulevad juba uued lipud. Ikkagi on probleem seesama. 

Küsimus ei ole Ukraina lippudest. Kuigi ma saan aru, teil on lihtne meie ette pandud plaani rünnata sellega, et näidata meid kuidagi eriliselt sellest huvitatuna, et saaks Ukraina lippudest lahti, aga miks me peaksime olema sellest kuidagi eriliselt huvitatud? Küsimus on päriselt ka riiklikus väärikuses. Minule päriselt ka ei meeldi, et näiteks Valges saalis on mingid muud lipud kui Eesti lipud. Vanasti olid seal ainult Eesti lipud. Miks ei võiks uuesti nii olla? Miks on Riigikogu fassaadil nii Eesti lipp kui ka Ukraina lipp kõrvuti, ilma et oleks arusaadav, kumb on siis selles selgelt eristaatuses? 

Ja nüüd vastuseks teie küsimusele, kuidas see seda eristaatust kahjustab, kui sinna kõrvale veel teised lipud ka panna või teine lipp. Ma ei tea, ma jäin teie küsimust kuulates mõtlema, et see on natuke nagu analoogia mitmenaisepidamisega. Lähed ja ütled oma abikaasale, et ega see siis sinu staatust minu abikaasana kuidagi eriliselt ei madalda või ei kõiguta, kui me siia kõrvale võtame veel ühe naise. No kuidas ta siis ei kõiguta? Eristaatus on ikkagi väga oluline, see, et on üks ja ainukene abikaasa. Ja lipuga on sama asi. Meil on üks ja ainukene riigilipp ja see peab olema selgelt eristuval aukohal avaliku sektori hoonetel. Ja kui pannakse kõrvuti mitu alaliselt, siis see selgelt eristuv eristaatus on saanud ilmselgelt tugevalt kahjustada. Ja see ei ole väärikas. 

Mul ei ole olnud võimalust viimasel ajal eriti palju reisida. Selles mõttes, et kui ma oleksin reisinud paljudes Euroopa riikides, siis ma oleksin lihtsalt käinud näiteks parlamendihoone ees ja riigikantselei hoone ees ja vaadanud, et kuidas siis seal see asi on. Kas on näiteks parlamendi fassaadil mingi muu riigi lipp kui selle riigi lipp? Ma sügavalt kahtlen. Ma käisin hiljuti, ma käisin suvel Austrias ja seal ma igal juhul nägin, et ei olnud mingisuguse muu teise riigi lippu seal lehvimas. Aga mul ei ole seda ülevaadet kõikidest Euroopa riikidest, isegi mitte Ida-Euroopa riikidest või Põhja-Euroopa riikidest. Seda oleks huvitav teada. Aga ma kahtlustan, et valdava enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide fassaadilt lehvib ainult selle riigi lipp, millest siis jutt käib. 

Selle taustaks ongi see arusaam, et kuulge, nalja teete või, see on elementaarne riikliku väärikuse küsimus. Lipp on võimu sümbol ja siin teostab võimu üks ja ainus riik, milleks on see konkreetne riik, ja ongi kõik. Sellega on jutt lõpetatud, rohkem me sel teemal ei arutle. Kui tuleb mõne teise riigi peaminister või president külla, on riigivisiit, ja austusavaldusena, protokollilisest avaldusest lähtuvalt paneme selle riigi lipu välja, ta on meie külaline, riigi külaline, eks, ja kui ta lahkub, siis me võtame selle lipu ilusasti uuesti maha ja näitame uuesti, milline riik teostab siin territooriumil eksklusiivselt võimu. Nii, kõik. See on vastus teie küsimusele.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! No see viimane vastus oli nüüd küll natuke üle võlli muidugi. Meil on kõikvõimalikke lippe, meil on ka omavalitsuste lipud, asutustel oma lipud. Küllap siis need kõik on teie hinnangul justkui kuidagimoodi kõlbmatult käitumas, kui nad mitut lippu kasutavad. Päris nii see nüüd ei ole, et maailmas on üks lipp ja kui mõne lipu sinna juurde paned, siis see on kohe mitmenaisepidamine või midagi muud taolist. See mõjub suhteliselt kohatu võrdlusena, ausalt öeldes. 

Aga küsimus on mul ka teile. Kui te vaatate selle eelnõu võimalikku mõju Eesti esindushoonete välisfassaadidele, siis see ikkagi eeldab väga laiaulatuslikku Ukraina lippude mahavõtmist, sealhulgas tõenäoliselt ka muude lippude, mida kasutatakse. Te ilmselgelt saate aru, et väga suur erinevus on sellel, kui neid lippe seal kordagi poleks olnudki, näiteks Eestis oleks olnud selline regulatsioon, nagu te praegu välja pakute, või siis nüüd, kui me läheme tagantjärele, neljandal sõja-aastal massiliselt üle riigi Ukraina lippe maha võtma. Kuidas te tajute, millise signaali annab selline avalik aktsioon Eesti kuvandile Ukraina toetajana?

Suur tänu! Esiteks, ma ei saa teiega kuidagipidi nõustuda, et minu võrdlus oli kuidagipidi kohatu. Ma ei saa aru, milles see kohatus seisneb. Riigi lipule peabki olema tagatud selgelt eristuv eristaatus ja kui ta pannakse võrdsetel alustel teiste lippudega, siis see likvideerib selle eristaatuse. See on päris selge. 

Nüüd, kui te meie eelnõu loete – ma eeldan, et te olete seda lugenud või vähemalt kuulasite seda tutvustust –, siis seal ei ole mitte midagi öeldud selle kohta, et kohaliku omavalitsuse territooriumil kohaliku omavalitsuse hoonete küljes ei võiks endiselt lehvida kohaliku omavalitsuse lipud või näiteks, et Tartu Ülikooli fassaadil võiks lehvida Tartu Ülikooli lipp, organisatsiooni või asutuse enda lipp. Loomulikult seda võib. Selle kohta ei ole eelnõus öeldud mitte midagi, vaid on tehtud selged mõistuspärased eristused, mida on arvesse võetud. 

Muuseas, ma unustasin eelnõu tutvustades eelnevalt öelda, et on kaks kohta, millega seonduvalt tekkis ka komisjonis arutelu, et kas näiteks piiripunktides ei tohiks enam lehvida Euroopa Liidu lipp. Ma arvan, et tohiks ikka, sellepärast et see ei ole ka eelnõuga kaetud, ja ametnikud, kes olid komisjonis, kinnitasid, et ei ole kaetud, tõepoolest. 

Ja teine koht, mis ei oleks kaetud eelnõuga ja kus ilmselt võiksid ka võõrriikide lipud lehvida põhimõtteliselt alaliselt, on sõjaväeosad. Selle üle võib arutleda ja vaielda, aga mina olen seda meelt, et see on loogiline. Kui näiteks, ma ei tea, brittide suur armeeüksus on Tapal, seal on selle riigi jõuline, selge riiklik alaline kohalolek, siis on ka loogiline, et seal lehvib see lipp. Mitmel põhjusel on see oluline. Aga seda see eelnõu ka kuidagi ei kahjustaks, sellepärast et sõjaväeosad ei ole, ma ei tea, sõjaväeosa värav ei ole mingi avaliku sektori hoone või lipuplats seal. 

Aga nüüd … Aa, mis mulje see jätaks, oli teie küsimuse tuum, nagu ma aru saan. Ma ütlen, mina ei näe, et siin mingisugust halba muljet oleks, sellepärast et kõik peavad ju aru saama. Kuulge, neli aastat juba on meie avaliku sektori hoonetel lehvinud alaliselt võõra riigi lipp, erinevalt enamikust teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, ma julgen arvata. Mul ei ole kindlaid fakte, aga ma julgen arvata. Kaua te siis arvate, et me peame hoidma võõra riigi lippu alaliselt oma riigilipu kõrval? Minu poolest võiks ka teha, muudame ära. Siin eelnõuga on näiteks pandud ette, et seadus jõustub 1. märtsil 2026. No lükkame edasi. Teeme niimoodi, et viis aastat näiteks. Aga viis aastat on nüüd küll ikkagi väga pikk aeg, eks ole. Ei ole nii, et me nüüd tuleme ja kampaania korras hakkame maha võtma, vaid mingi mõistlik piir peab ju olema. Te olete minuga nõus? Ei saa olla nii, et kui seal järgmised 50 aastat ühes või teises vormis sõda jätkub, ütleme nii, et kuni Krimm ei ole tagastatud näiteks, seni on tegelikult ikkagi sõda käimas, enne me lippe maha ei võta, kuni Krimm tagastatakse. Võib-olla läheb sada aastat enne. Võib-olla ei tulegi seda momenti. Kas meil jäävadki siis alaliselt kaks lippu? 

Ühel hetkel peab seda nii või teisiti tegema, ütlema, et nüüd me läheme tagasi olukorra juurde, kus meil on ainult Eesti lipp. Ja siis on võimalik jälle samamoodi ründama hakata: oi, näete, kuidas kampaania korras jäetakse Eestist nii halb mulje, et võetakse Ukraina lipud maha. Ma ei dramatiseeriks seda kuidagipidi üle. Ma arvan, et iga mõistlik inimene peab aru saama, et selles ei ole mõtet näha mingisugust eriti dramaatilist sündmust. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Viljandi linnas Isamaa linnapea otsustas just hiljuti maha võtta Ukraina lipu Viljandi linnavalitsuselt. Tegelikult tekkis avalikkuses kohe ja väga kiiresti küsimus, millise sõnumi see ühiskonnale saadab. Kas see ütleb ukrainlastele ja eestlastele, et meie toetus on ajutine ja tingimuslik, või kas see ütleb, et solidaarsus kehtib vaid seni, kui see poliitiliselt lihtsalt on mugav ja kasulik? Minu arvates Eesti lipp ei muutu kuidagi väiksemaks, vähem väärikamaks ega kaota sellest oma jõudu, kui tema kõrval lehvib antud juhul Ukraina lipp või näiteks Euroopa Liidu lipp. Vastupidi, Euroopa Liidu puhul see tuletab meile meelde, et Eesti on vabatahtlikult kuulunud väärtusruumi, mis põhineb demokraatial, õigusriigil, inimõigustel ja solidaarsusel. Euroopa Liidu lipp ei ole võõras lipp Eesti riigi hoonete küljes, see on märk meie enda valikust ja tegelikult meie enda teest. Ukraina lipuga on tegelikult samamoodi. Täna on väga paljude inimeste jaoks Ukraina lipp vabaduse …

Teie aeg! 

… vastupanu ja julguse sümbol. Te kuidagi näete ... 

Aitäh! Küsimus ka siis. 

Võib … No selge, jah.

Suur tänu teile mitte küsimuse, vaid sõnavõtu eest, ma peaksin vist ütlema, sest ... (Lauri Läänemets räägib kohapealt.) Minu poolest võiksite küsida, aga ma ei teagi, millele ma siin vastama pean. Mina omalt poolt ütlen – nüüd ma räägin enda nimel –, et minul on ausalt öeldes kahju, et linnavalitsus Viljandis – ma ei tea, mis põhjustel – kuidagi taandus oma positsioonist ja pani sinna need lipud tagasi. Ma mõtlesin, et keegi näitab head eeskuju ja see protsess hakkab kusagilt pihta, et me liigume selles suunas, et taastame olukorra, kus avaliku sektori hoonetel on heisatud üksnes Eesti lipud. Ma ei tea, mis põhjustel seda tehti, aga mina ütleksin teistele kohalikele omavalitsustele, et keegi võiks eeskuju näidata. Kui parlament ei suuda nii kaugele saada, et tagada Eesti riigi lipule selgelt eristuv eristaatus, siis seda võivad teha erinevad kohalikud omavalitsused omal initsiatiivil, ehk siis hakkavad teised seda eeskuju järgima. Keegi peab ees minema. 

Mis te veel rääkisite seal? Demokraatiast ja vabadusest, jah. Ma ei usu, et nüüd Ukraina lipp on mingi eriomane demokraatia ja vabaduse sümbol. Euroopa Liidu lipp, jah. No Eesti kuulub ju veel paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, ma ei tea, alustades ÜRO-st ja lõpetades Euroopa Nõukoguga. Siis võiks ju küsida, et need on ka ilmselt vabaduse ja demokraatia sümbolid, on ju nii? Euroopa Nõukogus tegutseb Veneetsia komisjon ja valimisvaatlejad tulevad sealt ja nii edasi. Noh, vägagi nagu demokraatia sümbolid. Äkki peaks need ka panema sinna kõik ritta? Milleks? 

Minu jaoks on see tunnetus küll selline. Komisjonis tõin ka näite. Ma mõtlen, kuidas seda kõige ökonoomsemalt sõnastada. Kui me mõtleme lipule kui sümbolile, mis sümboliseerib väga olulist osa meie identiteedist – lipp on võimusümbol, aga ta on ka identiteedisümbol –, siis ma arvan, et me näeme, et Euroopa Liidu lipp, NATO lipp ja Eesti lipp ei ole meie identiteedi komponentidena kaugeltki võrdsetel alustel. Võib juhtuda, et ühel hetkel ei ole näiteks enam Euroopa Liitu ja ei ole ka enam NATO-t. Sellisel juhul ma arvan, et me ei tunne ennast kuidagi oluliselt vähem eestlastena, meie identiteedist ei ole midagi väga suurt kaotsi läinud. Ma julgen nii väita. Vähemal või rohkemal määral erinevatel inimestel kindlasti võib olla, ma ei tea. Aga kui enam ei ole Eesti Vabariiki, siis ma arvan, et me kõik tunneme, et meie identiteedist on midagi väga olulist kaotsi läinud. Ja ma arvan, et selle võrdluse järgi ka nähtub, et need ei saa olla võrdsetel alustel, need on ikkagi päris erineva kaaluga asjad, rääkimata sellest, et Euroopa Liit ja NATO ei ole kõrgeima riigivõimu teostajad sellel territooriumil. Sellega me võiksime ka nõustuda. Siin on ikkagi üks ja ainukene poliitiline võim, mis teostab siin kõrgeimat riigivõimu, ja see on Eesti Vabariik, nii nagu mina asjast aru saan, nii see vähemalt peaks olema.

Nii, aga vahepeal on protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Minu küsimus on muidugi seda laadi, et kas siin esitatavad väited peavad vastama ka tegelikkusele või mitte. Ma kohe selgitan. Härra Läänemetsa küsimuse laadi kõne oli pooltõde, eksitav pooltõde, ja puldis oleva eelnõu tutvustaja kommentaar sellele oli ebatäpne. Nimelt, Viljandi raekojas linnapea ei võtnud lippu maha raekoja seinalt, vaid samal ajal oli kohe algselt planeeritud, et lipuseadusega vastuolus olevad lipud, mis on seina peal, võetakse tõesti maha ja edasi läheb: heisatakse nad masti Eesti lippude kõrvale. Nii et vaat see on see kogu tõde. Seega ka see jutt, et linnapea taganes ja heiskas lipud, oli ka eksitav, sellepärast et kohe algselt oligi selline plaan. See on ka dokumentaalselt ja taasesitataval kirjalikul vormil tõestatav, linnapea andis korralduse võtta maha ja heisata need lipud. Nii et nii on olnud see. Ja viia kooskõlla lippude asendus kehtiva lipuseadusega.

Aitäh! Täpsustus on oluline. Järgmisena saab küsida Mart Helme, palun!

Aitäh! No väga kõnekas on see, et aknaalused sõna otseses mõttes näivad vihkavat meie rahvuslippu. Ma tahangi öelda selle kohta, et küsimus ei ole ju ainult selles, et see on meie riigilipp, see on ka meie rahvuslipp. Aga minu küsimus nüüd ongi sinule, et mis siis peaks üldse olema meile sümboolika tasandil see, mis meid erinevate poliitiliste vaadete ja erinevate eagruppide ja erinevate regionaalsete gruppide puhul ühendab, kui see ei ole meie rahvuslipp, meie riigilipp ja meie rahvuslipp. Mulle tundub, et siin on grupp seltsimehi, kes tahaksid selle ühise identiteedi lipuks meile kehtestada midagi muud, olgu see siis Ukraina lipp või LGBT-sümboolika lipp või Euroopa Liidu lipp. Aga jumala eest, et see ei oleks Eesti rahvuslipp! Või saan ma millestki valesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, kommentaariks kolleeg Seederi kommentaarile, et ma oma arvates vastates ütlesingi, et ma ei tea neid asjaolusid väga täpselt, nii et ma ei üritanud midagi väita, mis oleks teie selgitusega vastuolus. Küll aga ma võin öelda, et kui see oli nii, nagu teie kirjeldate, siis minule isiklikult valmistab see mõnevõrra pettumust. Ma arvasin veidikene enamat Viljandi linnavalitsusest. Mina arvasin, et nad ikkagi astusid printsipiaalse sammu ja ütlesid, et aitab jamast, neli aastat hiljem lehvivad siin ainult Eesti Vabariigi lipud. Minu silmis oleks see pälvinud suuremat lugupidamist, aga kui oli nii, nagu oli, siis mis seal ikka.  

Vastuseks kolleeg Mart Helme küsimusele. Ka minule teeb see muret, et meie identiteedile hakatakse külge pookima erinevaid muid sümboleid. Selleks, et olla ikkagi päris eestlane, ei piisa enam ainult sellest sinimustvalgest lipust. Sa pead ikkagi aktsepteerima ka mitmed muud lipud seal kõrval. Sa pead aktsepteerima oma identiteedi osana ka Euroopa Liidu lipu ja NATO lipu ja Ukraina lipu ja LGBT lipu ja ma ei tea, mis lippe sinna veel kõrvale hakatakse panema, vastavalt kuidagi poliitilisele konjunktuurile, eks. Ja ma arvan, et see on tõesti vale. Kui me räägime riiklikust ja rahvuslikust identiteedist, siis me võiksime jällegi ühisosana leppida kokku selles, et see piirdubki mitte ainult Eesti lipuga koos teiste lippudega, mis on täpselt defineerimata, vaid see piirdub täpselt just nimelt Eesti lipuga. Ongi kõik. Eesti lipp ja punkt.  

Mina ütlen kõikidele kriitikutele, et ma ei tea, kas teil näiteks hoovis lehvib aasta ringi Ukraina lipp või ei lehvi, oma maja fassaadil. Ma millegipärast kardan, et ei lehvi. Alustage võib-olla sealt oma solidaarsuse näitamist, pange oma maja fassaadile, pange oma maja fassaadile aasta läbi lehvima Ukraina lipp, näidake seda solidaarsust seal isiklikult ja jätke riigile võimalus säilitada ikkagi täielik truudus Eesti lipule ja kõigele sellele, mida see sümboliseerib.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise küsija viited olid kummalised. Kahtlemata kõige tähtsam on meil Eesti lipp. Eesti lipul on oma seadus, tal on eristaatus ja kellelgi ei ole kohustust ühtegi teist lippu siin heisata. Kui me räägime solidaarsusavaldusest Ukrainale, siis, nagu te nentisite, erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest on meil neid lippe jube palju. Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest on meil ka kaitsekulud üle 5%. Olen näinud väga, noh, ei saa öelda humoorikat, aga hästi illustreerivat graafikut, kus kaitsekulude osakaal on seotud kilomeetritega Moskvast. Kes on Moskvale lähemal, ega seal need kaitsekulud ongi kõrgemad ja ilmselt lehvib ka rohkem Ukraina lippe. Sest meie saame aru, et selle Venemaa agressiooni tagajärjed või see, kuidas see agressioon lõpeb ja laheneb, on meile eksistentsiaalselt olulised. Ma ütlen, et mind väga häiris teie väljaöeldu, et kujutate ette, juba neli aastat need Ukraina lipud lehvivad, ja küsisite, kas see on normaalne. 

Teie aeg! 

Minule ei meeldi need lipulahingud. Normaalne ei ole Venemaa neli aastat kestev agressioon Ukraina vastu ja lippude eemaldamisega me seda ei lahenda.

Suur tänu! Kui teile jäi mulje, et Eesti lipule seadusega nõutud eristaatuse tagamine Eesti riigis aitab lõpetada Ukraina sõda, siis see mulje on ekslik. Sellist argumenti ma kahtlemata esitada ei püüdnud ja nii ma ka kahtlemata ei arva. Aga ma oskan ainult korrata mingis mõttes seda, mida ma juba eelnevalt ütlesin, et lõppude lõpuks on küsimus meie suhtumises omaenda riigi sümbolitesse. Siin, ma arvan, ilmnevad küll päris suured erinevused mitmete vanemate Euroopa riikide ja rahvaste ning Eesti puhul. Ma arvan, et kui me läheme kusagile Kesk-Euroopasse või Lääne- või Lõuna-Euroopasse, siis seal on ka pikema ja sügavama riikliku ajaloo tõttu väga selgelt selline hoiak – mitte ainult kauguse tõttu Moskvast –, et lipp on nii oluline sümbol, et meie riigi lipu kõrval alaliselt ühegi teise riigi lipp ei lehvi. Me saame oma solidaarsust näidata mitmel erineval moel, nagu eelnevalt osutatud, aga kusagilt läheb see piir, millest me allapoole ei tule. Me peame üles näitama austust omaenda sümbolite vastu, kui me tahame, et ka teised meie riiklust tõsiselt võtaksid. Ja siin on minu meelest koht, kus me võiksime tõsiselt järele mõelda. Kui me tahame, et meid Eesti riigina ja rahvana austataks, siis me peame alustama sellest, et me näitame, et me ise austame oma iseseisvust kohasel viisil. 

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mulle jääb küll selline mulje teie ettekandest, et teie koos eelnõu teiste algatajatega olete selle eelnõu algatanud ajendil, et teid häirib Ukraina lipp ja vikerkaarelipp. Nüüd te olete nimetanud erinevaid erandeid, mis lipud kuskil ikkagi võiksid lehvida. Kas te saaksite mulle selgitada, mis see ajend oli, miks te selle eelnõu algatasite? Mis lipud teid siis häirivad? Mis võiks kindlasti maha võtta? Kas vikerkaarelipp teile ei sobi ja mis veel? On teil mingi list kuskil olemas? Seletuskirjas näiteks ei olnud.

Algatuseks võib öelda, et teie ei pea muretsema, jutt käib ainult avaliku sektori hoonete fassaadidest. Teie aknalauale jääb see vikerkaarelipp kindlasti alles, ilma et keegi seda tuleks sealt maha võtma, ma usun.  

Ma ei tea, kas ma pean hakkama kõike seda, mida ma olen rääkinud, uuesti rääkima. Sest ma ei tea, kas te olete olnud saalis või ei ole – vist olete, mulle tundub, et olite. Ma olen korduvalt rääkinud, et küsimus ei ole selles, et üks või teine või kolmas lipp meid spetsiifiliselt häiriks. Ei ole küsimus selles. Küsimus on selles, kas Eesti lipule on tagatud selgelt eristuv eristaatus või mitte. Ei ole! Selles probleem ongi, kui alaliselt, juba aastaid lehvivad paralleelselt avaliku sektori hoonetel mitte ainult Eesti lipud, vaid ka teise riigi lipud, pikkade perioodide jooksul ka ideoloogilised lipud, nagu LGBT-lipp seda on, eks ole, siis ei ole tagatud eristaatus. Ei ole!  Aga ma ütlen veel kord, et kui võtta see küsimus uuesti päevakorda, mille esitas kolleeg Andre Hanimägi – jaa, oli vist Andre Hanimägi, kui ma õigesti mäletan –, kes ütles, et aga kuidas see siis võtab Eesti lipult eristaatuse ära, kui seal kõrval ka teised lipud on. Oli nii, eks? 

No aga mõelge nüüd näiteks Pika Hermanni peale. Kui tõmmata Eesti lipu kõrvale, paneme sinna veel kaks masti või ühe masti või kui palju soovite, ma ei tea, ja paneme sinna kõrvale lehvima ka LGBT-lipu näiteks, siis võiks ju samamoodi öelda, et aga kuidas see Eesti lipult midagi ära võtab. Noh, eks, Eesti lipp jääb ju alles, keegi maha ei võta, ei asenda millegagi, lihtsalt kõrvale paneme ühe lipukese veel, eks ole. Veel on siis kaks lipu, paneme Ukraina oma ka, muidu võib jääda mulje, et me ikkagi piisavalt solidaarsed ei ole. Ma arvan, et te saaksite ka aru, et see ju võtab küll ära Eesti lipult ikka päris palju, aga näete, välja arvatud Pika Hermanni torn, igal pool mujal täpselt seda ongi ju tehtud. Kõikide riigiasutuste fassaadid, avaliku sektori hoonete fassaadidel – paljudel, mitte kõikidel ilmselt – ongi täpselt just nimelt seda tehtud, aga printsiip ei ole ju kuidagi muutunud. Printsiip on sama, lihtsalt koht, kus seda teostatakse, on erinev. Pika Hermanni torni on mõnevõrra lihtsalt nähtavam ja sümboolselt võib-olla esiletõusvam, aga printsiip ei muutu. Ma loodan, et te saate sellest aru. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kehtiv lipuseadus sätestab, et kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, peab Eesti lipp olema auväärsemal kohal. Huvitaval kombel seda pole kunagi täpsustatud, aga minu meelest on seda järgitud, ja tegelikult on ju sätestatud ka järjekord paremal, vasakul, alfabeetiline järjekord ja nii edasi. Aga just see "auväärne" on minu meelest selles seaduses hästi kõnekas, ta jätab natukene ka arvamusruumi. 

Aga nüüd tulen tõesti konkreetselt eelnõu juurde. Te ütlete, et lipu võib heisata vaid ajutiselt, täpsustamata, mis on see ajapiir. Ma küsin, et kui nüüd see eelnõu peaks saama seaduse jõu, siis peaks kindlasti mingil kombel olema määratletud ka ajutine aeg. Või tundub, et see on natuke liiga konkreetne?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska anda teile sellist selgelt läbimõeldud definitiivset vastust, oskan ainult mõelda valju häälega, nagu öeldakse. Mina nii kaugele ei läheks regulatsioonis ja jätaks selles osas mingi mõistlikkuse kaalutlusele ruumi. Näiteks, kui on välisriigi riigipea visiit Eestisse, siis ajutisus tervest mõistusest lähtuvalt tähendab seda, et sel hetkel, kui ta astub Eesti territooriumile, see algab, ja sel hetkel, kui ta lahkub Eesti territooriumilt, see lõpeb, kui me räägime näiteks protokolaarsetest kaalutlustest. 

Selles mõttes jah, võib-olla tõesti näiteks mingisugusel protokolaarsel kaalutlusel, kui selline protokolliline kaalutlus eksisteerib,mingi solidaarsuse ilminguna mingisuguse erakorralise sündmuse puhul pannakse see ajutiselt üles. Aga võib-olla on teil jälle õigus, võib-olla peaks mingid piirid asetama: "ajutiselt, mitte mingil juhul kauem kui" näiteks või midagi sellist. Aga ma ei tea, see on arutelu või mõttekoht.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas te olete minuga nõus, et tegelikult on ka see lippude küsimus, mida me käsitleme, sümptom laiemast probleemist rahvusliku ja riikliku väärikusega, mis ka paljudes teistes valdkondades Eesti puhul silma torkab? Meil jääb puudu rahvuslikust ja riiklikust enesekindlusest. Seda peidetakse nagu mingisuguste loosungite, Ukraina lipuga lehvitamise ja paljude teiste asjade taha. Meil jääb puudu rahvuslikust ja riiklikust väärikusest. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult see lippude küsimus, millest täna siin juttu on, on lihtsalt sümptom suuremast probleemist?

Aitäh teile küsimuse eest! Lühike vastus on, et ma olen teiega nõus. Tegelikult on asi selles mõttes ju naljast kaugel. Kui me vaatame näiteks Eesti liikmelisust Euroopa Liidus, siis me ju teame, et suurem osa seaduseelnõusid, mida me siin parlamendis menetleme, lähtub vajadusest viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Tegelikult väga suur osa näiteks õigusloomelisest pädevusest on delegeeritud ära Euroopa Liidule. See ei ole tegelikult naljaasi, kui põhiseadus ütleb esimeses paragrahvis, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, ning Eesti iseseisvus on aegumatu ja loovutamatu. Ühelt poolt me näeme faktilist riigivõimu, noh, võib nimetada delegeerimiseks, võib nimetada ka loovutamiseks teistele poliitilistele keskustele, aga teiselt poolt käsikäes sellega näeme seda ka sümboolsel tasandil. Kui varem oli see iseenesestmõistetav, et Eesti riigis lehvib avaliku sektori hoonetel üksnes Eesti lipp, sellepärast et see ongi meie jagamatu ja loovutamatu iseseisvuse sümbol, siis nüüd oleme jõudnud sellisesse olukorda, ilma et seadust oleks kuidagi muudetud, niimoodi ujuvalt, sujuvalt, kus enam ei ole sellist arusaamist. Nii et jah, ma arvan küll, nagu ma ka eelnevalt ütlesin, et paljudes teistes riikides ei ole sellist käiku astutud ja ilmselt see annabki tunnistust sellisest suuremast riiklikust eneseväärikusest, mis väljendub muu hulgas lugupidamises oma riiklike ja rahvuslike sümbolite vastu.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Viljandi linnas selle Ukraina lipu eemaldamise kohta tõesti Helir-Valdor Seeder praegu just natuke aega tagasi kinnitas, et tõesti see teadlikult tehti ja see oli planeeritud, dokumenteeritud ka väidetavalt kõik need otsused. Hea küll, võtame teadmiseks. See näitab minu arvates ebakindlust, et kui Eesti lipu kõrval on Ukraina või Euroopa Liidu lipp, siis rääkida seda, et siis Eesti on kuidagi vähem väärikam, me oleme kuidagi nõrgemad, see paneb meid vähem austama Eesti riiki. Minu arvates see näitab mingisugust sisemist ebakindlust. Ja ma ei imesta ka. Ma tahaksin öelda, et minu arvates kogu see teie retoorika asetub ju sellesse konteksti, kus te räägite, et kaitsekulud on liiga suured, et võib-olla peaks Venemaaga sõbralikum olema, Ukrainat olemegi neid liiga palju toetanud. Nüüd te püüate Ukraina lippe maha rebida ja Euroopa Liidu lippe Eesti valitsuse hoonetelt. Võib-olla te kommenteeriksite seda poolt, mis see suurem pilt selle taga on. See ei ole ju küsimus Eesti lipus. Tegelikult te ajate ju udu siin.

Hmm. No kuidas ma sellele laimule ikka oskan vastata? Polegi mingisugust suuremat pilti. Te võite ette kujutada mida iganes. Sama hästi ma võiksin vastu küsida, ma ei tea, Tanel Teinilt ja Kadri Talilt, mis neil see suurem pilt selle asja taga oli, et te vabastasite kõik kaughasartmängud igasugusest maksustamisest. Niimoodi võib muidugi ka opereerida. Ma saan aru, et poliittehnoloogilistel kaalutlustel võib see isegi tunduda kuidagi mõttekas ja atraktiivne, aga no mina ei taha sellise asjaga kaasa minna. Mis mul teile vastata on?  

Mina ei ole kuskil käinud mingisuguseid lippe maha rebimas, keegi meist ei ole seda teinud ega kavatse ka seda teha. Me oleme teinud lihtsalt mõistliku ettepaneku, et olukorras, kus praktika on muutunud, aga seadus ei ole muutunud, võiks jõustuda sedasama printsiipi, mis on tegelikult lipuseaduse aluseks olnud ju algusest peale, et Eesti lipule peab olema tagatud selgelt eristaatus, kõige auväärsem koht igas olukorras. Ma ei tea, eks see võib-olla näitab kokku võttes seda, et meil ongi teiega võrreldes väga erinev arusaamine sellest, millist lugupidamist ja austust tuleb oma riigi sümbolite vastu üles näidata. See võib täitsa nii olla. Aga ma ei oska seda kommenteerida. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma kõigile tuletan veel kord meelde, et see eelnõu siin ei ole mitte millegi ega kellegi vastu, vaid see on Eesti lipu poolt. See ei käsitle siin üldse mingit Ukraina lippu ja ma ei saa üldse aru, miks sellest nüüd nii palju siin räägitakse. Kolleeg Läänemetsa sõnavõttu lugedes on väga kahju, et Eesti lipp ei esinda talle enam demokraatiat ja inimõigusi, aga võib-olla tõesti endise valitsusliikmena ta teab, millest ta räägib ja mis siis vahepeal muutunud on. 

Ja Viljandi juhtumi põhjal, vaadates kogu seda vihast reaktsiooni just eelkõige koalitsiooni ja eriti Reformierakonna liikmete ja toetajate poolt, siis kahetsusväärselt see läks oma absurdsuses isegi ju nii kaugel – ja see teeb mulle tõeliselt muret –, et sedastati isegi ära, et selles olukorras, kui sa oled Ukraina lipu poolt, siis sa oled patrioot, ja kui sa oled Eesti lipu poolt, siis sa oled, ma ei tea, mingi putinist. See näitab, kui sõgedaks on kogu see olukord läinud, mistõttu peakski ju selle konkretiseeriva lisanduse siia lipuseadusesse ära tegema. Aga ma lihtsalt küsin, et kui vaadata sümboolikat meie ministeeriumide kodulehel …

Teie aeg!

… kas te näete seal meie sinimustvalget lippu või näete seal midagi muud ja kuidas sellesse peaks suhtuma.

Suur tänu teile küsimuse eest! No sageli ei näe. Mulle üks sõber saatis väljavõte sellest, kuidas Tartu Ülikool oli ennast Facebookis brändinud. Seal oli Tartu Ülikooli logo, sammastega ülikooli peahoone fassaad, ja Ukraina lipp. Pidades silmas, et Tartu Ülikooli näol on tegemist rahvusülikooliga, tekkis kohe küsimus, millise rahvusülikool see nüüd siis on. Kuidagi minnakse hulluks oma püüdlusega näidata ideoloogilist ja poliitilist õigeusklikkust ja tehakse asju, mis lihtsalt jätavad väga lameda mulje kokkuvõttes. Lameda mulje just selles mõttes, et omaenda identiteeti ei peeta enam oluliseks, ollakse nõus sellest lahti ütlema, et näidata ennast võimalikult õigena.  

See näide, mille te tõite, on ju väga kõnekas. See näitabki, millisesse absurdiolukorda me oleme jõudnud. Sul on inimesed kas kohalikul tasandil või riiklikul tasandil, nagu praegu siin, kes ütlevad, et kuulge, taastaks nüüd ikka sellise olukorra, et kõigi avaliku sektori hoonetel võivad alaliselt lehvida ainult Eesti lipud. Selle peale öeldakse, et no nüüd on maskid langenud, putinistid, eks ole, siin pole enam millegi üle rääkida, et nüüd on lõplik tõde paljastunud, tahavad, et oleks ainult Eesti lipud. No kuulge, see on ju naeruväärne! Nagu kolleeg Lauri Läänemets natuke aega tagasi ütles, et mis teil see suurem ambitsioon on, et te tahate, et oleks ainult Eesti lipud, tõstatades küsimuse, nagu see oleks kuidagi nagu enam-vähem riigireetmine, et tahate, et Eesti lipud ainult lehviks. See on ju naeruväärne, sõbrad! Niimoodi arutledes te teete minu meelest ennast lolliks.  

Ja mis puudutab seda eristaatust või alalisust või ajutisust, siis ma jällegi küsimust kuulates jäin mõtlema, et näiteks kui me kutsume endale külalised, siis nad on teretulnud meie juures mõnda aega, aga kui ühel hetkel külaline ei jää mitte õhtuks, vaid on juba kolm päeva ja nädalakene juba läinud ja kuukene, siis enam-vähem ütled, et kuulge, aga tegelikult see on minu kodu, see ei ole siin mingi jagatud koht, eks ole. Siis öeldakse, et aga mis teil meie vastu on. Ei ole midagi teie vastu, aga lihtsalt see siin on meie kodu ja siin kehtib ikkagi meie elukorraldus ja see on eksklusiivselt meie kodu. Ei ole niimoodi, et kui meie siin ka elame, siis see ei võta teilt ju kodu ära või midagi muud sellist – noh, ärme niimoodi arutleme, sest see lihtsalt ei ole kainemõistuslik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult on ju täpselt vastupidi. Te küll väidate, et võib-olla ei peeta identiteeti oluliseks või lippu tähtsaks, aga mina, vastupidi, väidan, et meie identiteet on nii tugev, Eesti lipp on meile püha ja see meie kodu on meie reeglitega juhitud, nii et me saame ise otsustada, kellele me solidaarsust näitame. Ukrainlaste võitlus ja selle tulemus on meie jaoks erakordse tähtsusega. Seetõttu me oleme otsustanud Ukraina lippe ka avaliku sektori hoonetel näidata. 

Veidi huumoriga tahtsin küsida, kas te ei tunne ennast üksi selles võitluses. Ma ütlen ausalt, et oma 43 aasta jooksul te olete ainus inimene, keda ma olen kuulnud rääkimas sellest, milline lipp seal Pikas Hermannis täpselt lehvima peaks. Kas sinna tuleks panna vikerkaarelipp kõrvale või Ukraina lipp või maha võtta või panna teine lipp asemele? Ma ei tea ühtegi teist inimest, kes kahtleks, et sinimustvalge on ainus lipp, mis peaks Pikas Hermannis lehvima ja et see on meie jaoks tähtis.

Teie aeg! 

Kas te ei tunne, et oma võitluses te olete praegu kuidagi üksi? Eesti inimesed mõistavad, miks Ukraina lippe avaliku sektori hoonetel praegu demonstreeritakse.

Suur tänu! No sealt vasakust servast tulevad sellised küsimused, mis asetavad meid kuidagi kimbatusse. Ma ei taha sellise ärapanemismänguga kaasa minna. Te olete ju istunud siin tükk aega ja saate väga hästi aru, et ma ei ole see inimene, kellel on ükskõik, mis värvi lipp Pika Hermanni tornis lehvib. Ma, vastupidi, olen kogu selle aja teile siin selgitanud, et mitte ainult Pika Hermanni tornis, vaid ka kõikidel teistel avaliku sektori hoonetel peaksidki alaliselt lehvima ainult Eesti lipud. See on minu positsioon. Saate te aru sellest? Või tahate, et ma kordan? Saate aru? (Riina Sikkut ütleb midagi saalist.) Mina arvan, et väga paljudel Eesti inimestel ongi tekkinud see küsimus, et me mõistame, miks seda ajutise solidaarsusavaldusena tehti, aga me ei mõista, miks see on nüüd juba neli aastat niimoodi ja lõppu pole näha. Jaa, aga maailmas on teisigi sõdu ja võib-olla tuleb ka uusi sõdu. (Riina Sikkut ütleb midagi saalist.) Teised sõjad ei ole meie jaoks tähtsad? Mina väidan, et on küll. Igal pool on inimelud tähtsad ja igal pool me peaksime püüdma seista selle eest, et inimesi ei tapetaks ja et sõjad lõppeksid. Siis võikski võtta nii, et kõik sõjad, mis maailmas toimuvad – vaatame, kelle poolt me oleme –, paneme nende lipud, eks, lehvime igale poole. Solidaarsuse väljendamise viise on ka väga teisi. Ma ütlesin juba eelnevalt teie fraktsioonikaaslasele vastates, et te võite alustada sellest, et kogu sotside fraktsioon hoolitseb selle eest, et teie enda kodumajal või koduhoovis lehvib aasta ringi Ukraina lipp. Alustage sellest, näidake ise solidaarsust. Ise te ei viitsi nii palju teha, et hakata oma kodus seda solidaarsust näitama, aga samal ajal seisate selle eest, et Eesti riigis peaksid avaliku sektori hoonetel olema pandud alaliselt lehvima ka mõne teise riigi kui Eesti riigi lipud. Mina sellise hoiakuga nõustuda ei saa. Võib-olla sotside toetajate seas ongi enamikus need inimesed, kellel on ükskõik, kas avaliku sektori hoonetel lehvib ainult Eesti lipp või ka paljude teiste riikide lipud või organisatsioonide lipud või mingid homolipud või muud asjad. Mina võin väita, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna toetajate seas vähemalt on valdav enamik neid inimesi, kelle jaoks on väga oluline, et avaliku sektori hoonetel nii pikast Hermanist alates kuni lõpetades kõikide teiste hoonetega lehviksid alaliselt ainult Eesti riigi lipud. Ja me ei häbene seda positsiooni mitte üks gramm.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siit teisest servast ja teilt ka on tulnud mitmeid siiapoole hindavaid avaldusi, et jätate lameda mulje ja oma identiteeti nagu ei ole. Ma siis selgitan, et ma ei saa aru. Minu jaoks näiteks Ukraina sõja oht Eestile ja Eesti riiklusele selle nelja aastaga mitte ei ole kahanenud, vaid on kasvanud. Minu arust on see aktuaalsus suurenenud. Aga selle asemel, et täna tegeleda selle küsimusega, peaksid kõik rivid siin Riigikogus arutama, et äkki me teeme midagi vähe, äkki me peaksime midagi rohkem tegema, et see riiklus ikkagi säiliks. Selle tõttu sellise kahtlase signaali, et ärme tegeleme päris küsimusega, tegeleme sellise identiteedi küsimusega, millega on võimalik küll poliitiliselt inimesi lahterdada, ja võib-olla keegi tormab siis ühe ja teise taha. Lihtsalt selgituseks teile, kuidas mõtlen mina.

Suur tänu! Esiteks, mina ütleksin, et ma ei nõustu absoluutselt selle hoiakuga, nagu identiteedi küsimused ei oleks päris küsimused. Need on need kõige rohkem päris küsimused. Kõik algab sellest, kes me üleüldse rahvana ja riigina oleme, kas me ise teame seda. Nii et need on vägagi päris küsimused. 

Ja mida ma mõtlesin teie küsimust kuulates? Üks moment. Kas me peaksime tegema rohkem? Ma ei tea. Mida? No jumala pärast, teilgi on näiteks võimalus võtta relv ja minna Ukrainasse vabatahtlikuna rindele. Kõik saavad rohkem teha, kui nad tahavad. Teil on võimalik ilmselt ka annetada ukrainlastele rohkem mõne organisatsiooni kaudu, kas kohaliku või mõne teise. Halvad kogemused on muidugi ees ja nii edasi. Ei tea, kas seda tasub teha, ei julge soovitust anda. 

Aga ei, ma ei saa sellise kriitikaga absoluutselt nõustuda. See, kas me siin lehvitame Ukraina lippe või mitte, ei mõjuta küll kõige vähemalgi määral seda, kui hästi või halvasti me sõjaks valmis oleme. Pigem võib olla vastupidi.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Esiteks tahan märkida härra Allasele, et ostke rindemeestele droone, mitte ärge võngutage lihtsalt õhku. Kui me edasi läheme, siis minu meelest, kui me siin vahepeal hakkasime ära mõistatama, sotsid hakkasid mõistatama, mis meie motiivid on, siis ma mõistatan ka. Minu meelest neid Ukraina lipp nii palju ei morjendagi, sest ega neist ei ole suuri annetajaid ka. Küll aga nad muretsevad vikerkaarelipu saatuse pärast ja vaat selle langetamine on neile tragöödia. Kui sa mõtled, et 0,1% vähemuse lipp kaob sealt ära, nende vooruse deklareerimine kaob sealt ära – see on tragöödia. Kogu läänemaailmas ju tahetakse seda jõuga peale suruda. 

Aga nüüd veel üks asi. Ma mõtlen ka nüüd lihtsalt valjusti. Vaadake, Gröönimaa kriis on väga tõsine ….., nõutakse solidaarsust Taaniga ja nii edasi. Kas me ei satu ükskord …… seisu praeguse valitsusega, et tõmmatakse Gröönimaa lipp siia üles ja leitakse, et me peame Taanit abistama minema oma kõige tugevama liitlase vastu? Selline arutelu Põhjamaades reaalselt käib.

Suur tänu! Siin vist küsimust ei olnud, see oli vist pigem kommentaar, eks ole. Loomulikult, need küsimused on kõik aktuaalsed. Nagu ma ütlesin, et kui tulevad uued sõjalised konfliktid, siis kas tulevad ka avaliku sektori hoonetele uued lipud alaliselt Eesti lipu kõrvale. Sotsid jalutasid küll selle aja peale välja, kuhu me jõudsime, aga ma tegelikult ütleksin Anti Allasele ja Riina Sikkutile, et kui nemad tahavad teha rohkem, siis tõesti näiteks alustage sellest, et annetagu rohkem ja tehku avalikuks kõik need annetused, mida nad eraisikuna on teinud Ukrainas rindel olevate meeste toetuseks. Pange välja see informatsioon. Riigikogu liikmetel on päris hea palk, annetage näiteks pool oma palgast iga kuu ära ja näidake oma suurt solidaarsust, mitte ärge nõudke siin seda, et mingil sümboolsel tasandil peab riik näitama solidaarsust sammudega, mis tegelikult madaldavad meie enda riiklikke sümboleid.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Mul tegelikult ongi istungi juhatajale selline küsimus. No see debatt on meil siin juba pikka aega käinud. Mina oma küsimuses ikkagi tuletasin kõigile meelde, et see eelnõu ei ole millegi ega kellegi vastu, vaid see on Eesti lipu poolt. Siin on väga selge, see on väga lühike, vaadake kõik, hoidke oma pilgud selle peal ja vaadake, millest see räägib. Äkki istungi juhataja iga kord, kui siin kaldutakse saalis teemast kõrvale … No võib-olla ka meie pole puhtad, me räägime ka siin vikerkaarelipust ja kõigest. Siin selles tekstis ei ole mainitud kindlasti mitte Ukraina lippu. Tegelikult siin on ideoloogilist sõnumit kandvad lipud ära mainitud, nii et ma arvan, et vikerkaarelipust selle teksti kontekstis võib täiesti rääkida. Ma lihtsalt soovin, et kui see debatt meil siin natukene veel jätkub ja kui jälle keegi hakkab siin rääkima ikkagi, selle asemel et rääkida Eesti lipust, hakkab rääkima jätkuvalt Ukraina lipust, siis äkki te tuletate meelde, mis eelnõuga meil on tegemist. Aitäh!

Kõik, ma arvan, on seda eelnõu lugenud ja siin on selgitatud, et ka välisriikide lipud. Ehk välisriikide lippude all me võime käsitleda kõikide välisriikide lippe, sealhulgas Ukraina lippu. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Paljud kolleegid on siin rääkinud, mis mulje neil on. Aga minu arust me saime väga valusalt siin kõik parlamendis teada, et Tanel Tein ja Kadri Tali ju lõid meile mulje, justkui ikkagi jätkatakse hasartmängu ettevõtete maksustamist, aga tegelikult kirjutasid eelnõu, mis viis maksumäära nulli. Nii et minu arust ei tuleks tegeleda muljega, vaid ikkagi sellega, mis päriselt eelnõus kirjas on. 

Mu küsimus tuleb sellest, et minu arust need kriitilised küsimused sotsidelt ja teistelt – nad on nagu ise ennast kuidagi nurka värvinud ja teinud sellest teemast kuidagi Ukraina lipu teema. Anti Allas näiteks rääkis iseseisvuse olulisusest ja siis lause lõpus rääkis sellest, et see Eesti lipu staatuse tugevdamine justkui ei ole oluline. Kui see Ukraina sõda nüüd ära lõpeb ja sellest on mõni aeg möödas, ja tulla uuesti selle eelnõuga, siis kui suureks sa hindad tõenäosusi, et me kuuleme kõikide erakondade esindajatelt patriootlikke kõnesid ja selle vajaduse kohta Eesti lipu staatust tõesti tugevdada?

Suur tänu! Ma ei oska seda hinnata, see on nagu spekulatsiooni valdkond. Ma ei tea, mida nad selleks ajaks välja mõtlevad. Võib-olla nad ei taha kunagi tunnistada, et nad midagi valesti tegid, ja selle tõttu nad ei taha siis ka hiljem hakata seda seadust enam muutma. Las ta siis jääb nii, nagu oli, muidu tuleks välja, et me ka varem võib-olla ei olnud õigel positsioonil.  

Aga ma olen sinuga muidugi vägagi nõus, et võiks vähem rääkida sellest, millised muljed kellelgi on, ja rohkem rääkida asjast endast. Eelnõu on lühike, konkreetne ja selge. Tegelikult suur osa sellest, mida ma olen siin pidanud küsimustele vastama, ongi seisnenud mingisuguste valelike muljete kommenteerimises.  

Aga tõsi on see, et ultimatiivselt me peame tõesti mõtlema, nagu sa ka osutasid, et mis see meie identiteet siis kokkuvõttes ikkagi on ja millised lipud meie identiteeti väljendavad. Praeguseks hetkeks ongi tekkinud selline mulje, nagu ma eelnevalt kirjeldasin – mulje, nüüd rääkides avalikust kuvandist – et tõesti, eestimeelseks patrioodiks olemiseks pead sa võtma oma identiteedi osiseks mitte ainult Eesti lipu, sellest ei piisa, vaid sa pead ikkagi võtma ka mitmed muud lipud, sealhulgas vikerkaarelipp, mis kogu seda LGBT ideoloogiat väljendab, antud juhul siis Ukraina lipp. Kui mingi poliitiline olukord muutub, siis sult nõutakse truudust mingisugusele muule poliitilisele positsioonile. Mulle selline asi ei meeldi. Veel kord, ma ütlen, et me võiksime piirduda sellega, et me ei konstrueeri mingeid ühisidentiteete, vaid piirdume sellega, et meie ühine identiteet poliitilises plaanis piirdub sinimustvalgega ja ongi kõik.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Jube kahju kuulata sellist vastandumist nagu Ukrainale ja tema lipule. Minu jaoks on see lipp täna pigem vastupanusümbol terroristlikule Venemaale ja tuletavad meile pidevalt meelde, et Euroopas toimub sõda, kus hukkuvad tuhanded inimesed. See eelnõu asetub minu meelest suuremasse pilti. Teie fraktsioon ja liikmed on öelnud juba kolm aastat tagasi, et Ukrainaga on lõpp, kõik on läbi. On räägitud sellest, et Venemaa vallutatud maad tulebki ilmselt ära anda, et abi Ukrainale on liiga suur, et Venemaa külmutatud varasid ei tohi kasutada Ukraina heaks, et Venemaaga tuleb arendada sõbralikke suhteid ja nii edasi. See kõik räägib ju sellest, et Ukraina saatus ei lähe teile väga korda ja et te ei näe seda lippu mitte vastupanu sümbolina, vaid võõrriigi võimu sümbolina siin riigis. Sõjaolukorras ta ongi vastupanu sümbol. Millises lõigus ma siis eksisin? Saate vastata?

Suur tänu! Ma ei hakka ühtegi lõiku eraldi välja tooma, võib öelda, et te eksisite kõiges. Ma ei tuvastanud ühtegi lõiku, kus te ei eksinud. Ja kui rääkida nendest positsioonidest, mida meie fraktsiooni liikmed on väljendanud, siis te olete ju sunnitud tunnistama, et tegelikult kõik need positsioonid, mille eest teie ise olete seisnud ja mida olete rääkinud, propagandistlikud loosungid, on ükshaaval valeks osutunud, ja need positsioonid, mida meie fraktsioon on rääkinud, on ükshaaval kõik tõeks osutunud. On nii? Kes tänasel päeval räägib näiteks sellest, mida teie siin olete aastaid korrutanud, et me peame aitama Ukraina täieliku võiduni, mis seisneb selles, et kõikide territooriumide tagastamine ja Venemaa poliitilise juhtkonna väljavahetamine, kohtumõistmine ja kõik sõjakahjude väljamaksmine? See on olnud üks suur soovmõtlemine ja vale. Küsimus ei ole selles, kes on toetanud Ukrainat või mitte, vaid küsimus on selles, kes on lehvitanud teadlikult valelikke loosungeid selleks, et näidata ennast suurema patrioodina. See on see, mida teie olete teinud. Nii et ma absoluutselt seda kriitikat omaks ei võta, just nagu me ei võta omaks ka seda kriitikat, nagu meie esitatud eelnõu Eesti lipule eristaatuse tagamiseks avaliku sektori hoonetel oleks kuidagi Ukrainale vastandumine. Täitsa absurdne jutt, ütlen ausalt. Ma ju eelnevalt ütlesin siin, et kas me olemegi siis nii kaugele jõudnud, et kui tullakse välja selle ideega, et kuulge, sätestame seaduses, et riigi hoonetel, parlamendi fassaadil peab lehvima alalist ainult Eesti lipp, siis öeldakse, et nüüd on tõelised putinistid paljastatud. No tule taevas appi! See on ju selline mõistusevarjutus, et selle kohta on raske isegi midagi ütelda. Kõik need hinnangud ja sildid, mis te siin annate, et kui te esitate sellise eelnõu, et Eesti lipule peab olema tagatud eristaatus, siis see näitab, et teile Ukraina saatus korda ei lähe. Mis ma oskan selle asja peale kosta? Kuidas sellest Ukraina saatus üleüldse sõltub, kas me austame omaenda riigi ja rahva lippu või mitte? Need on kaks ikkagi vägagi erinevat asja ja nende kokkusidumine omavahel näitab mingeid väga primitiivseid mõttemudeleid. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul oli küsimus ka, aga kui ma kolleeg Uibo juttu kuulasin, siis ma lihtsalt pean seda kommenteerima. Kõigepealt ma soovitan läbi lugeda eelnõu, see on esimene asi. Paradoks seisneb selles, et tulla tegema mingeid näpunäiteid, viiteid siin praegu EKRE-le olukorras, kus teie oma Lehtme on teinud sellise karuteene Ukraina toetamisele ja sisuliselt lõpetanud ära Eestis kogu annetamise – me räägime erinevatest ravidest, vähifondidest, laste toetamisest. Ausalt öeldes peaks piinlik olema niisugust juttu tulla üldse rääkima siia. Mõelge enne läbi, mida te räägite. Täiesti ebareaalne! Võtke algatuseks eelnõu, lugege see läbi ja siis tulge siia rääkima. 

Aga nüüd, hea ettekandja, te olite komisjonis seda eelnõu ette kandmas. Seal oli ka Riigikantselei sümboolikanõunik. Kuidas tema sellesse suhtus? Ma eeldan, et see inimene on see, kes peaks hoolitsema selle eest, et Eesti riigi sümbolid oleksid austatud ja väärikalt eksponeeritud. Missugune tema seisukoht oli? Kas see ongi okei, et igal pool Eesti lippude kõrval võivad olla ka suvalised muud lipud?

Suur tänu! Ma arvan, et võib-olla lähemalt kommenteerib seda kolleeg Ando Kiviberg, kui ta vahendab seda komisjoni arutelu, et ma siia pikalt pidama ei jääks. Tõsiasi on ka see, et ega see ametnik ei tule sinna nii-öelda poliitilist debatti pidama. Ma ise mõnikord olen seda üsna pahaks pannud, kui mõni ametnik tuleb poliitilist debatti pidama, ja ma ei mäleta, et see ametnik oleks seda teinud. Ta pigem tutvustas seda positsiooni, mis Riigikantseleist tuli. Nii et ta rääkis miinimumstandardist, aga veel kord, las kolleeg Kiviberg räägib sellest lähemalt.  

Aga jah, mis Lehtmesse puutub, siis tuleb nõustuda, et see on näotu lugu küll. Tasub ikkagi meenutada, et ta oli ju Eesti 200 kõige suurem häältemagnet. Ma ei tea, kui palju teil üldse kohti oleks siin Riigikogus, kui tema hääled ära võtta. Ikkagi vist mitme võrra vähem, rääkimata sellest, et kui see skandaal oleks enne valimisi välja tulnud, siis teid poleks üldse siin parlamendis suure tõenäosusega. Ma natukene hoiaksin siin ka madalamat profiili seonduvalt sellega, kes ja kui palju Ukrainast hoolib või ei hooli või kui palju kellelegi Ukraina saatus korda läheb.  

Mina ei olnud toona veel parlamendis, Eesti 200 liikmeid ka ei olnud, aga see läheb ikka Eesti parlamendi ajalukku ühe tõelise häbiplekina, kuidas Lehtme seisis siinsamas puldis ja valas pisaraid ja mangus ja vingus siin, et andke raha, andke raha, rohkem raha on vaja, kiiresti on raha vaja. See on teie erakonna kõige suurem häältemagnet. Nii et, Rene, sinuga täiesti nõus. Natukene taktitunnet võiks rohkem olla. Ma olen nõus, et natukene taktitunnet võiks rohkem olla.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuulasin ka sotsiaaldemokraatide kurtmist siin, et nad üldse ei saa aru sellest identiteediküsimusest ja kõigest sellest, miks see nii oluline on. Sotside puhul on mõnes mõttes mõistetav, neil on raskusi ka oma soo tuvastamisega või sellega, mitu sugu üldse eksisteerib. Rahvuse küsimused on nende jaoks ilmselgelt veel kraad kangemad. 

Aga Toomas Uibo rääkis siin ka, justkui oleks meil vaja vastupanusümbolit sinikollase lipu näol. Ei ole, meil on vastupanusümbol olemas siinsamas laua peal, Pika Hermanni tornis, ka meie laudade peal. Vastupanusümboliks on Eestis Eesti lipp, vabadussõja ja võidu lipp meie trikoloor. Siin ei ole vaja mingit teistsugust vastupanusümbolit Eesti Vabariigi territooriumil. 

Suur tänu! Täiesti nõus teiega. Kui me oleme jõudnud olukorda, kus meile enam iseseisvuse, rahvusliku ja riikliku väärikuse ja vastupanu sümbolina ei piisa sinimustvalgest, siis see on ausalt öeldes päris traagiline küll.  

Aga mis puudutab teie osutust sotside kohta, siis mingit pidi filosoofilises plaanis on see isegi arusaadav. Sest kui me vaatame näiteks marksistlikule filosoofiale, siis tegelikult seal oli see üks baaspõhimõtteid, et tuleb ületada selline klassivõitluse ajastu, mille väljenduseks on ka erinevad rahvused ja riigid, et proletaarlased peaksid ühinema, ületama klassivõitluse ja elama sellises klassivabas ühiskonnas, kus pole enam riiki ega rahvaid ega midagi. Nii et selles mõttes on igati arusaadav, miks neile ka sellele riigilipule eristaatuse tagamine eriti korda ei lähe. 

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatav Riigikogu aseesimees! Härra Vooglaid, kuulasin tähelepanelikult teie soravaid põhjendusi ja vastuseid küsimustele. Te räägite, et Ukrainat tabab kohe häving ja kaos ja polegi oluline. Te üritate varjata siin ennast Eesti lipu taha ja lõhute Euroopa Liitu ja NATO-t vähemasti sõnades. Mul on teile üks lihtne küsimus. Kas te teete seda tõepoolest omaenese tarkusest või saate ka Vene eriteenistustelt selle eest raha? Aus küsimus nõuab ausat vastust.

Suur tänu teile küsimuse eest! Ma kõigepealt tänan teid ka komplimendi eest selle kohta, et minu vastused on olnud soravad. Rõõm kuulda, et on avaldanud muljet. Teiseks, meie ei kuuluta siin seda, et Ukrainat tabab kohe häving ja kaos. Minu teada Ukrainat on juba tabanud häving ja kaos. Igat riiki, mis sõtta satub, on juba tabanud häving ja kaos. Nii et see ei ole midagi sellist, millest peaks rääkima tulevikuperspektiivis. Aga mis kolmandat aspekti puudutab teie küsimusest, kas ma saan Vene eriteenistuselt raha, siis minu sõbralik soovitus alati inimestele, kes selliseid osutusi teevad, on see, et teate, pöörduge Kaitsepolitseiameti poole, öelge neile, et teil on minu täielik heakskiit saada ligipääs kõigele, mis neil minu kohta on, ja las nad annavad teile täieliku ülevaate, kas mul on mingisuguseid seoseid Vene eriteenistustega või mitte. Minu kindel veendumus – ja ma arvan, et te ise teate seda väga hästi – on see, et Kaitsepolitseiameti, kuidas öelda, tähelepanu nendes küsimustes on nii terav, et kui mul oleks kas või kõige väiksemaidki mingisuguseid seoseid Venemaa eriteenistustega või kellelgi meist neid oleks, siis need oleks ammu tuvastatud, paljastatud ja meid oleks kriminaalmenetluse korras kohtu alla antud. Mitte midagi sellist ei ole. Te teete selliseid osutusi täies teadmises, et mitte midagi sellist ei ole. Ja see ei näita muidugi mitte seda, kes olen mina inimesena, vaid seda, kes olete teie inimesena. Teil ei ole argumente ja siis argumentide puududes te üritate lihtsalt hakata selliste valelike kuvandite tiražeerimise kaudu laimu produtseerima. Ma ütlen veel kord, et tegelikult on see olukord traagiline. Kui me oleme jõudnud niikaugele, et menetledes eelnõu, mis ütleb, et Eesti lipule peab olema Eestis tagatud eristaatus avaliku sektori hoonetel, siis me peame kriitikana kuulama selliseid: no öelge nüüd ausalt välja, kas te olete saanud Vene eriteenistustelt juhiseid sellise eelnõu esitamiseks. See on totaalne absurd.

Peeter Tali, palun!

Vastus oli küll sorav, aga kas-küsimusele saab vastata nagu ei või jaa. Ma siis küsin uuesti, kas te olete Venemaalt saanud raha või ei ole. Ei või jaa.

Suur tänu küsimuse eest! Vastus on loomulikult selge ei. Ma võin teile öelda, (Saalist öeldakse midagi.) et kui erinevad väljaanded eesotsas Delfiga kunagi aastaid tagasi seda laimu hakkasid levitama, nagu meil oleks mingisugust pistmist Venemaa eriteenistustega lihtsalt selle pärast, et me seisime loomuliku perekonnamudeli kaitsel – väga alatu, loomulikult –, siis ma mäletan, kuidas me ühes saates Markus Järviga ütlesime, et vaat kui absurdne olukord, ühelt poolt sulle surutakse kaela selline silt, nagu sa oleksid kuidagi mingisugune Vene agent, teiselt poolt raha ka ei ole. Eks ole. Kurb lugu. Paraku ma pean teid kurvastama ja ütlema ausalt, et tõesti ei ole suhteid ja ei ole ka raha. 

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! (Juhataja helistab kella. Saalis on lärm.) Hea ettekandja! 

Kuulame Toomas Uibot. Toomas Uibo, palun!

Jaa, aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma jah loetlesin siin eelmises küsimuses üles mingeid selliseid asju, mida ma olen teie fraktsioonist kuulnud. Et me nüüd mõistaksime teineteist õigesti või saime õigesti aru, te ütlesite, et kõik oli vale. Ehk järelikult teie arvates sõda ei ole läbi. Venemaa vallutatud alasid ei tohiks Ukrainale ära anda. Ukrainale abi andmine ei ole liiga suur. Venemaa külmutatud varasid tuleb kindlasti kasutada Ukraina heaks ja sõbralikke suhteid Venemaaga ei tohiks arendada. Kas ma nüüd sain õigesti aru?

Suur tänu teile küsimuse eest! Te olete saanud selles mõttes õigesti aru. Ja kui te kirjeldate mingisuguseid vaidlusaluseid punkte, mille kohta on väljendanud seisukohti meie fraktsiooni liikmed, siis loomulikult, mitmeid neid seisukohti on väljendatud, aga te esitate neid jällegi väga tendentslikul kujul. Näiteks küsimus selle kohta, kas Ukraina territooriumid peaks ära andma Venemaale. Mida siin anda on? Juba on ju kaotatud väga suur hulk territooriume ja iga päevaga, mis sõda kestab, kaotatakse veel rohkem. 

Teie olete need, kes seisavad selle eest, et see sõda kestaks võimalikult kaua, mis omakorda tähendab seda, et Ukraina kaotab järjest rohkem ja rohkem ja rohkem territooriumi, järjest rohkem ja rohkem ja rohkem mehi, kaotab järjest rohkem ja rohkem majanduslikult ja on järjest suuremates varemetes, kui see asi peaks ükskord läbi saama. See on see positsioon, mille eest teie olete seisnud järjepidevalt. Kui me nüüd küsime, kes on seisnud Ukraina huvide eest – kas need, kes on öelnud, et Ukraina parimates huvides on, kui see sõda saaks võimalikult kiiresti läbi, et nad ei kaotaks nii palju, või need, kes on öelnud, et mitte mingil juhul ei tohi seda sõda lõpetada, et nad kaotaksid veel rohkem ja rohkem ja rohkem –, siis ma arvan, et need ei ole teie, kes on Ukraina parimate huvide eest seisnud, olgugi et te olete püüdnud mitu aastat järjest sellist kuvandit luua. Aga neid inimesi, kes saavad aru, et need kuvandid on olnud valed ja eksitavad, on üha rohkem, ma pean teile kurvastuseks ütlema.  

Veel kord: vaadake, millisesse absurdi me oleme jõudnud. Teil ei ole ühtegi sisulist argumenti selle eelnõuga seonduvalt. Te ei suuda näidata, miks meie esitatud positsioon on vale, miks me ei peaks seda järgima. Ja siis viimase õlekõrrena te tulete siia saali ja hakkate rääkima: "No rääkige, kas te olete saanud Vene eriteenistustelt raha ja miks te Kremli jutupunkte esitate." Kremli jutupunkt on siis see, et tagame, et avaliku sektori hoonetele lehviks alaliselt ainult Eesti lipp. Kujutate ette! Kas teil häbi ei ole? Ma tean, see on retooriline küsimus. 

Eerik-Niiles Kross, palun!

Aitäh! Te olete siin korduvalt öelnud, et seadusega peab olema tagatud, et üksnes Eesti lipp lipub avalikel hoonetel alaliselt ja Eesti riigi lipul peab olema eristaatus seadusega tagatud. Ma olen mõlema väitega nõus, lihtsalt juhin tähelepanu, et seadusega on juba tagatud Eesti riigi lipu eristaatus, muid lipuseadusi meil ei ole. Eesti riigi lipp on ainus riigi lipp, mis alaliselt peab lehvima Eesti avalikel hoonetel. Ma olen nõus, et me räägime liiga palju Ukraina lipust. See on niikuinii ajutine. See sõda lõpeb ja see lipu lehvitamine on tegelikult ju vabatahtlik, keegi ei ole seadusega käskinud neid lippe lehvitada. 

Mulle teeb rohkem muret NATO ja Euroopa Liidu lipp, sest see loodetavasti ei ole ajutine nähtus, et me nendes organisatsioonides oleme. See eelnõu näeks ette ka nende lippude kõrvaldamise. NATO lipp ei ripugi igal pool, aga Euroopa Liidu lipp küll enamasti. Kas teile ei tundu, et see soov on võib-olla üle pingutatud?

Suur tänu! Ja ma ühtlasi tänan teid, et te pöördusite tagasi ratsionaalsema arutelu radadele, erinevalt teie kolleegidest seal tagaotsas. 

Ma olen nõus möönma seda, et tegelikult see aspekt, millele te osutate, on selle eelnõu kõige vaieldavam aspekt, sellepärast et need on lipud, mis sümboliseerivad meie kuuluvust nendesse organisatsioonidesse. Ütleme nii, et see on see koht, kus mina isiklikult – ma ei oska kõigi teiste eest rääkida – oleksin kõige esimesena nõus ütlema, et hea küll, las see jääb. Sellepärast, et fakt on see, et me oleme nende organisatsioonide liikmed, fakt on see, et need on ka olulised organisatsioonid. Ja kui me soovime seda sellisel viisil sümboliseerida, siis mis seal siis ikka. 

Pigem see ettepanek, et kõrvaldada ka rahvusvaheliste organisatsioonide lipud alaliselt lehvimast Eesti lipu kõrval, lähtub just soovist tagada Eesti lipule selgelt eristuv eristaatus. Ma ei tea, kas te olite enne saalis või mitte, kui ma seda ka selgitasin, et identiteedi komponentidena – lipp viitab ju mingisugusele identiteedi olulisele osisele, ta on sümbol, mis ütleb, et näete, see on oluline osa meie identiteedist, sellest, kes me oleme riigi ja rahvana – on Eesti lipp ikkagi midagi kvalitatiivselt palju enamat kui rahvusvaheliste organisatsioonide lipud. Jällegi, kui Euroopa Liitu ja NATO-t enam ei eksisteeri ühel hetkel, siis ma arvan, et me ei ole oma identiteedist eestlastena kaotanud kaugeltki nii palju kui siis, kui ühel hetkel enam ei peaks eksisteerima Eesti Vabariiki – hoidku jumal selle eest! See on selle ettepaneku taustaks. Nii et ma loodan, et see vastas teie küsimusele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Veel kord, hea ettekandja! Ma saan aru, et Eesti 200 on nii meeleheitel, et nad ei suuda enam selgelt mõelda ja ajavadki siin täiesti teadlikult täielikku jampsi suust välja. No tõesti küsimus, kui palju teie ettekandjana Venemaalt raha saate selle eest, et olete toonud Eesti parlamenti eelnõu, mis toob fookusesse Eesti lipu, rahvuslipu tähtsuse, selle positsiooni ja uhkuse ülekinnitamise. See on juba nii absurdseks läinud, et minul on küll nagu raske mõista ja aru saada, mis nende inimeste peas toimub. Ma muidugi saan aru, et nad on tõesti meeleheitel, nende toetus rahva hulgas on nii madal, et nad lihtsalt ei tea enam, kust või millest kinni hakata.  

Aga ma tuleks selle ajutisuse punkti juurde tagasi, sa ka möönsid, et see on võib-olla kõige nõrgem, või mis siis võib olla, kas Euroopa Liit ja NATO, et me võime läbi rääkida. Tõepoolest, mul on väga kahju, et komisjon on teinud ettepaneku see eelnõu tagasi lükata, sellepärast et …

Teie aeg!

… see tegelikult, kui ta nüüd läheks edasi, siis saakski teha ka siin lugupeetud kolleegid muudatusettepanekuid, eks ole, nii selle ajutise perioodi kohta kui ka Euroopa Liidu ja NATO lipu tähtsuse kohta. Mis sa sellest arvad?

Suur tänu! Esiteks, ma olen nõus, et see ongi ilmselt selline meeleheite ilming. Nad teavad, et järgmisesse parlamendikoosseisu Eesti 200 enam ei kuulu ja siis hakkavad toimuma sihukesed meeleheitlikud rapsimised, nagu me siin tänagi näeme. Sellepärast ma väga ei muretsegi nende rapsimiste pärast, see räägib rohkem nende kui meie kohta. Las nad rapsivad, las inimesed vaatavad. Ega inimesed ei ole nii lollid, et nad ei saa aru, kelle kohta see kõik siin rohkem räägib. 

Aga nüüd, mis puudutab küsimust, siis ma olen sada protsenti nõus. Tuletame meelde, milleks on mõeldud esimene lugemine. Mul ei ole sõnastust täpselt välja kirjutatud, aga esimene lugemine on ju mõeldud selleks, et hinnata eelnõu kontseptuaalset põhjendatust. Kui asi on kontseptuaalselt, põhimõtteliselt põhjendamatu ja vale ja vastuvõetamatu, siis tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Kui probleem on selles, et eelnõu on põhimõtteliselt õigesuunaline, aga mingeid aspekte tuleks kohendada, kas väiksemaid või suuremaid, nagu kolleeg Eerik-Niiles Kross ütles, siis seda tulekski teha teisel lugemisel, sõnastades muudatusettepanekuid. Võiksime rahulikult arutada neid muudatusi. 

Ma arvan, et ma võin ka öelda meie fraktsiooni nimel, et me oleme ka nõus siin järeleandmisi tegema, näiteks aspektis, mida kolleeg Eerik-Niiles Kross mainis. Võib-olla tähtaegade osas. Paneme näiteks mingi kaugemale ulatuva tähtaja, ei jõustu 1. märtsil 2026, vaid näiteks, ma ei tea, lükkame aasta aega edasi. Aga mingi piir peab ju olema, kuskil peab see piir vastu tulema. 

See on väga hea tähelepanek. Ma oleksin võinud seda tegelikult ka omal algatusel öelda, et ärge lükake esimesel lugemisel tagasi, sest te saate ju aru ja nõustute, et kontseptuaalselt ei ole see vale asi. Üritaks siis üheskoos töötada välja parima võimaliku lahenduse, leiame kompromissi, vaatame, mis rahuldab kõiki osapooli, ja vähemalt saame mingilgi määral liigutud sinnapoole, mis võiks olla meie ühine eesmärk, et Eesti lipule on tagatud selgelt eristaatus, mitte ainult sõnades, mitte ainult deklaratsioonides, vaid ka reaalselt. Läheme parlamendi ette, vaatame parlamendi fassaadi või Stenbocki maja fassaadi või ükskõik millise teise avaliku sektori hoone fassaadi ja ilma seadust lugemata saame öelda, et jah, siin pole kahtlustki, et Eesti lipp on kõige auväärsemal kohal.

Eerik-Niiles Kross, palun!

See identiteediteemaline arutelu on väga huvitav. Meil kahjuks ei jätku selleks aega pikemalt, seda võib eraldi teha. Meil on kaks organisatsiooni, mis mul praegu pähe tulevad, kelle jaoks, ütleme, sinimustvalged värvid ja rahvusvärvid on väga olulised. Esiteks, Eesti Üliõpilaste Selts, kelle lipp see algselt üldse on ja kes on 70 aastat varjanud selle lipu 142-aastasest ajaloost. Nende käest, muide, küsiti 1917 ……, kas nad tohivad kasutada seda lippu. Kas te olete kaasanud neid organisatsioone, mida arvab EÜS ja mida arvab Eesti Lipu Selts sellest eelnõust? Kas nad näevad, et on vaja sellist tugevdust?

Suur tänu küsimuse eest! Lühike vastus on, et ei ole. Meie ikkagi lähtusime sellest eeldusest, et tagada seda printsiipi, mis lipuseadusesse meie parima arusaamise kohaselt juba on sisse kirjutatud seadusandja tahtena, aga millest on kaugenetud viimaste aastate praktika kohaselt. Aga jah, neid konsultatsioone peetud ei ole. Ja vastuseks teie osutusele, et diskussioonid identiteedi üle seonduvad sellega, milline koht lipul ka nendes peaks olema, on ka minu ja ma arvan, et meie poolt laiemalt tervitatavad. Oleme valmis seda tegema ka selle istungi väliselt.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma ei hakka siin päris lollustele tähelepanu pöörama, aga mind muidugi hämmastab selline religioosne fanatism, mis nendest küsimustest ja protestidest, mis on siin kõlanud, välja tuleb. No see on täiesti haige. See on keskaegne. See ei ole kaasaegne, see on keskaegne. 

Aga ma tahan tähelepanu juhtida sellele. Kui härra Kross on haaranud siin kinni sellest, et kas NATO ja Euroopa Liidu lippudega ka on mingi probleem, siis ma juhin tähelepanu, et lugupeetud eelnõu tutvustaja ütles: kui ühel päeval peaks olema olukord, kus neid organisatsioone ei ole, ja kaks korda: "kui". Ma loen täna Wall Street Journalit, mis ütleb, et NATO on kadumise äärel, kui ameeriklased lähevad tõepoolest ja okupeerivad Gröönima. See ei ole ainult hüpoteetiline. Sellest seisukohast ma arvan, et vastupidi sellele, et kahtluse alla seatakse, kas neid lippusid võib kasutada, tuleb rõhutada, et me peamegi olema valmis ainult selleks, et meil on rahvuslipp.

Suur tänu! Mina olen teiega loomulikult nõus. Ma arvan, et praegune aeg näitab väga selgelt seda, et neil, kes ründasid teid aastaid tagasi, kui te ütlesite, et Eestil nagu igal teisel tervemõistuslikul riigil, mis hoolib oma tulevikust, peaks olema NATO kõrval ka plaan B, oli sada protsenti õigus. Toona võeti ikka väga palju tatti pritsida, et hurjutada ja mõnitada ja häbimärgistada ja jälle tõstatada küsimusi enam-vähem niimoodi, et kas teile keegi maksab Kremlist selle jutu ajamise eest. Ma arvan, et täna enam keegi sellist juttu ei räägi, eks ole. Ja kõigile on saanud selgeks, kellel oli õigus ja kellel ei olnud õigus. Nüüd tegelikult need toonased tatipritsijad võiksid tulla ja vabandust paluda tänases olukorras. 

Aga loomulikult, see on tõsi. Kes natukene midagi maailma ajaloost teab, kes teab midagi rahvusvaheliste suhete ajaloost, teab ka seda, et rahvusvaheliste suhete konstellatsioonid muutuvad väga sageli ja väga kiiresti. Nii et lähtuda mingisugusest sellisest eeldusest, et mingid rahvusvahelised organisatsioonid, mille hõlma all me arvame end kaitstud olevat, jäävad püsima igavesti, on väga naiivne. Vaevalt et need inimesed, kes seda juttu räägivad, isegi seda usuvad. Nii et jah, võib-olla see võiks olla ka üks sellistest äratuskelladest. Me peame tegelikult mõtlema väga tõsiselt, kuidas koonduda selle lipu alla ja seista üheskoos selle eest, et reaalselt rahva ja riigina püsima jääda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! See lihtne eelnõu, mille eesmärk oli rõhutada Eesti lipu kui Eesti Vabariigi iseseisvuse, suveräänsuse ja ühtsuse sümboli eristaatust, tekitas siin saalis vasakul pool väga suurt vastukaja, lausa vaenulikkust. Aga minu küsimus on, kas sellesama suhtumise siin saalis võiks üle kanda ka valitsuse tegevusele, et seda vaenulikkust ka Eesti riigi suhtes, nii nagu on hetkel justkui selle Eesti lipu suhtes, saaks üle kanda. Me näeme, et sündimus langeb ja midagi ei tehta. Et seesama suhtumine, mis on Eesti lippu, on ehk ka Eesti riiki üldiselt. Kuidas teile tundub?

Suur tänu! Ma pean paraku nõustuma, raske on eitada. Need küsimused tekivad. Kui me vaatame viimaste päevade uudiseid, siis me näeme, et Eestis on sündide arv kukkunud registreeritud ajaloo kõige madalamale tasemele. Jälle jõhker langemine, 500 sündi vähem kui eelmisel aastal, vist alla 9100 sünni. Meie rahvas on praeguse poliitilise kursi ja ideoloogilise kursi jätkumisel seatud kindlalt hääbumisele, hääbumise kursile. Ja noh, jällegi võib ju öelda, et see ei ole kuidagi selline parketikõlbulik jutt, aga mina pean küll vajalikuks seda küsimust tõstatada. Kui me ka räägime riigikaitsest, siis lihtsalt puhtloogiliselt arutledes peaks küsima, keda või mida me siin üldse kaitseme, kui meie rahvas välja sureb. Kui me loeme põhiseaduse preambulit, siis sinna on kirjutatud, et Eesti riigi esmane ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Kui sa seal kõrval näed seda, et valitsusel mitte ainult puudub igasugune perekonna- ja rahvastikupoliitika, mis oleks suunatud sellele, et luua eeldusi sellele, et saaks hakata sündima rohkem lapsi, vaid viiakse otseselt ellu poliitikat, mis süvendab probleemi, siis paratamatult ei saa hoiduda selle küsimuse tõstatamisest, mis eesmärgist selline tegevus üleüldse lähtub. Aga see on eraldi teema, millest ma siin ei taha pikemalt rääkima hakata.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! See EKRE esitatud Eesti lipu seadus on väga hea kahel põhjusel. Kõigepealt tahetakse tõsta ausse jälle Eesti lipp kui võimusümbol. Lipu eest on lahingusse mindud, surdud. Rooma leegionis võrdus leegioni kotka kaotamine võimusümboliga, surmanuhtlusega. Ütleme, saatkondades mindi lipu ära tooma kuulide alt, see näitab võimu. Selles mõttes on õigustatud inimeste küsimus, kas me elame Eestis või Ukrainas. Selles mõttes on see eelnõu väga hea. 

Aga teine moment, mis on väga oluline, on see, et täna paljastusid inimeste tegelikud olemused. Nad võtsid maha maskid ja nad on valmis võitlema selle eest, et siin riigis lehvib ükskõik milline lipp, peaasi et aga mitte sinimustvalge. See on ka põhjus, mispärast tehakse meile neid maksutõstmisi ja muid sigadusi Eesti rahva arvel. Eesmärk on likvideerida Eesti riik. Kas te olete minu mõttekäiguga nõus?

Kas ma olen nõus selle mõttekäiguga, et eesmärk on likvideerida Eesti riik? No see on jah väga jõuline avaldus, aga eks seda saaks pikemalt käsitleda. Ma ei tea, kas ma väga pikemalt hakkan siin praegu rääkima. Esiteks on juba pikalt räägitud ja see natuke läheb selle eelnõu temaatikast ka välja. Aga ütleme niimoodi, et need, kes töötavad näiteks Euroopa Liidu föderaliseerumise nimel, ju töötavad selle nimel, et likvideerida Eesti riik. Kui Euroopa Liidus tahetakse teha sellist föderaalset moodustist, näiteks kaotada ära ükshäälsuse nõue välispoliitikas, nagu siin viimasel ajal on räägitud, eks ole, ja selle kaudu loovutada veel väga palju rohkem meie riiklikku iseseisvust, siis ei ole ju tegelikult ka kohatu öelda, et tegutsetakse kas intentsionaalselt või mitte viisil, mille tagajärjeks on Eesti iseseisvuse loovutamine ja selle kaudu Eesti riikluse lõpetamine. Isegi kui Pika Hermanni tornis lehvib endiselt sinimustvalge lipp.

Ma omalt poolt ütlen lõpetuseks siiski veel seda, et teate, kolleegid, me oleme siin täna rääkinud erinevatest asjadest ja vahepeal on arutelu läinud nagu kaunis kentsakaks, aga üks asi, mida me võiksime meelde tuletada ja meeles pidada, on see, et sinimustvalge lipp on see, mille all sõditi ka vabadussõjas. Selle eest valati verd, et me saaksime selle lipu all koonduda riigiks ja tunda uhkust selle lipu üle. Ma arvan, et seda vaimu me võiksime nüüd hakata taaskehastama, näidates, et teate, me hindame ka seda ohvrit, mida on tehtud, mitte ainult vabadussõja ajal, vaid ka nõukogude ajal, kui inimesed hoidsid seda ideed alles, hoidsid seda südames, kui saadi ka karistada selle lipu alleshoidmise eest. Ja nüüd näidata, et nende inimeste ohverdus väärib erilist austust. Ärme räägi siin sellest, et me ei hinda Ukrainat piisavalt või ma ei tea, midagi muud sellist. Räägime lihtsalt asjadest nii, nagu need on. Tõstame uuesti Eesti lipu aukohale, lõpetame selle esimese lugemise täna ära, arutleme, kas me leiame mingi ühisosa. Teil on ju lõpphääletusel nii ehk naa võimalik see eelnõu saata pügikasti, kui ei õnnestu leida mingit lahendust, mis oleks laiemalt toetusväärne. 

Aga jah, see idee võiks taas esile tulla, et sinimustvalge võiks uuesti olla aukohal sümbolina, mis meid tõesti rahva ja riigina ühendab. Ega neid sümboleid ülemäära palju enam ju alles jäänud ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena saame ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest, minule on langenud ülesanne anda teile ülevaade 9. detsembril toimunud põhiseaduskomisjoni istungist, kus arutati esimese päevakorrapunktina Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu 747 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist. 

Esmalt andis härra Vooglaid esitajate esindajana ülevaate eelnõu eesmärgist. Seejärel kuulasime ära ka Vabariigi Valitsuse esindaja seisukoha. Vabariigi Valitsust esindas Justiits- ja Digiministeeriumi nõunik proua Signe Teiv. Ta teatas, et Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 20. novembri 2025. aasta istungil ja otsustas seda mitte toetada. Valitsuse seisukoht on, et riigilipu heiskamine koos rahvusvaheliste organisatsioonide lippudega, nagu Euroopa Liit või NATO lipud, kinnitab riigi kuulumist nendesse organisatsioonidesse ning on rahvusvaheliselt levinud praktika. Samuti on tavaks eksponeerida rahvuslipu kõrval toetus- ja sümbollippe, et väljendada solidaarsust ja hoiakuid. Selliste lippude kasutamine ei ole kohustus, vaid ametlikult toetatud solidaarsusavaldus. Ta lisas, et riigisekretär on esitanud justiits- ja digiministrile oma selgitused eelnõu kohta, mille täpsemat sisu avaldab Riigikantselei esindaja. 

Meil oli tõesti kohal ka Riigikantselei esindajana sümboolikanõunik härra Gert Uiboaed. Härra Uiboeaed selgitas, et riigisekretär tõi välja eelnõu põhimõttelise vastuolu Eesti lipu seaduse aluspõhimõtetega, mis kehtestati 2004. aastal. Seaduse eesmärk oli määrata miinimumregulatsioon riigilippu kasutamiseks, jättes asutustele võimaluse lippe laiemalt kasutada eneseregulatsiooni korras. Senine praktika on olnud mõistlik, näiteks ministeeriumide lipurivis on Eesti lipp auväärsel positsioonil koos Euroopa Liidu ja NATO lippudega ning sageli on heisatud Ukraina toetuslippe. Alates 2005. aastast ei ole täheldatud lippude heiskamise ülekasutamist. 

Eelnõu piirangud muudavad senise lähenemise vastupidiseks ja tekitavad tõlgendamisprobleeme, mis võivad põhjustada ebaselgust rakendamisel. Ta tõi esile, et ideoloogilist sõnumit kandvate lippude keeld on sisuliselt rakendamatu, kuna kõik lipud kannavad ideoloogilist sõnumit. Näitena tõi ta Euroopa Liidu lipu heiskamise välisesindustes, mis on vajalik liikmesriikide kokkuleppe alusel, et tagada kodanikele abi. Kui Eesti loobuks sellest ja oleks ainus liikmesriik, kes kokkulepet ei rakenda, kahjustaks see Eesti huve ja tekitaks praktilisi takistusi. Eelnõu sätteid on keeruline rakendada ning need on vastuolus seaduse senise loogikaga. 

Nüüd oli küsimus, kas eelnõu kavandatud keeld peaks laienema lisaks kohalikele omavalitsustele ja avalik-õiguslikele ülikoolidele, rahvusringhäälingule ja teistele avalik-õiguslikele institutsioonidele. Tõstatus küsimus, kas sellise keelu rakendamine ei tähendaks liigset riiklikku sekkumist kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigusesse ja ülikoolide autonoomiasse, kellel peaks olema õigus ise otsustada, milliseid lippe nad lisaks Eesti lipule oma hoonetel eksponeerivad. 

Härra Vooglaid märkis, et küsimus riigi liigse sekkumise kohta on hinnanguline ja vajab analüüsi. Riik on juba kehtestanud kohalikele omavalitsustele mitmeid kohustusi – ta tõi siis näitena, et juba on – ja piiranguid ning ta ei näe, et kavandatav piirang oleks ebaproportsionaalne. Selle peale oli küsimus, et paljudel kohalikel omavalitsustel on sõprus omavalitsustega teistes riikides, sealhulgas näiteks Ukrainas, ning nad kasutavad võimalust toetada oma sõpruskogukondi, näiteks heisates Ukraina lippe, sõja ajal on mõeldud – see oli selline kommentaar. 

Nüüd tuli veel selline küsimus, et kas praegune praktika lubab olukorda, kus ministeeriumi hoones heiskatakse koos Eesti Vabariigi lipuga ka mõne MTÜ lipp, kui ministeeriumis on selle MTÜ tugevaid toetajaid. Riigikantselei esindaja härra Uiboaed vastas, et praktika, kus ministeerium heiskaks mõne MTÜ lipu pikaajaliselt, ei ole ette tulnud. Kui asutus peab mingil hetkel toetusavalduse tegemist proportsionaalseks, võiks tal tema hinnangul olla see õigus, eeldusel, et keskasutus suudab seda avalikkusele ka selgitada. 

Siis oli küsimus praktilise rakendamise kohta. Näiteks Euroopa Liidu piiripunktides Narvas on tavaks heisata nii riigilipp kui ka Euroopa Liidu lipp. Küsija uuris, kas eelnõu kohaselt tuleks sellised lipud piiripunktidest eemaldada. Härra Vooglaid vastas, et piiripunktidest Euroopa Liidu lipu eemaldamine ei oleks mõistlik, kuna see täidab funktsionaalset eesmärki ja sümboliseerib sisenemist Euroopa Liidu ja Schengeni ruumi. 

Oli veel küsimus, kas miinimumnõuete rakendamise korral võib tekkida olukord, kus Eesti lippu ei eksponeerita, vaid avalikus kohas on näiteks kohaliku omavalitsuse lipp ja Ukraina lipp. Toodi näide Rakvere keskväljaku kohta, kus puuduvad nii Eesti kui ka Euroopa Liidu lipud, kuid omavalitsuse lipp ja Ukraina lipp on, ning uuriti, kas selline olukord vastab kehtestatud miinimumnõuetele. Härra Uibuaid vastas selle peale, et selline olukord ei vasta miinimumnõuetele. Eesti lipu seadus sätestab põhimõtte, et kui heisatakse mõni teine lipp, olgu see siseriiklik või rahvusvahelise organisatsiooni lipp, siis peab Eesti lipp olema heisatud auväärsel kohal, Eesti territooriumil peab see sellisel kujul olema. 

Nii et küsimusi ja seda arutelu oli veel päris palju ja pikalt. Toodi välja, et keeldude kehtestamine ei ole põhjendatud, kuna kehtiv lipuseadus juba tagab Eesti lipu väärika positsiooni, samas aga lubab ka teisi lippe lisada, kui kogukonnal või asutusel, organisatsioonil selline soov on. 

Ukraina lipu eksponeerimine riigiasutuste ja omavalitsuste hoonetel väljendab solidaarsust ja kaastunnet Ukraina suhtes ning selle keelamine annaks visuaalse signaali, et toetus on justkui lõppenud. Avaldati muidugi lootust, et sõda Ukrainas võiks peagi lõppeda ja seetõttu ei ole põhjust karta, et Ukraina lipp jääks alaliselt Eesti lipu kõrval lehvima. 

Tehti ka menetluslikud otsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril. See oli konsensusega. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Siin toimus hääletus, selle ettepaneku poolt hääletas 4 komisjoni liiget, vastu oli 2 ja 1 liige ei hääletanud. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati põhiseaduskomisjoni liige härra Ants Frosch. Nagu te näete, mina täna ei ole Ants Frosch. Ants Frosch isiklikel põhjustel ei saanud täna kahjuks siin viibida, nii et mina asendan teda. Ootan küsimusi.

Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma jäin ka enne mõelnud sellele analoogile, mida härra Vooglaid kasutas, kui ta vastas mu küsimusele. Ma arvan, et see ongi natukene nagu see erisus või meie vaadete erisus. Kui ma lähen naabrile appi, hädas olevale naabrile appi, ja panen sinna näiteks lambi lakke, siis kas see tähendab seda, et ma enda kodust ei hooli? Läksin naabrinaisele appi, järelikult ma enda naisest nii palju ei hooli enam. Ma arvan, et see on natukene seesama analoog. Ma arvan, et see ei tähenda seda, kui ma inimesele appi lähen. Ja tõenäoliselt panen selle lambi ühel hetkel lakke ka kodus, kui see juba laes ei ole. Nii et ma arvan, et see ei ole päris hea analoog. 

Aga minu küsimus on selles, et kuna väga palju on räägitud sellest Eesti lipust, millel peabki olema põhiline eristaatus ja tugevdamine, siis kas te arutasite ka komisjonis mingeid muid mooduseid, kuidas Eesti lippu veel rohkem väärtustada, mitte ainult sellega, et võtta sellelt teised lipud ära, vaid just seda sinimustvalget rohkem väärtustada. Kas sellist arutelu oli?

Ei, selle päevakorrapunkti juures ikkagi keskendus arutelu konkreetselt esitatud eelnõule ja selle sisule. Teie tõstatatud küsimust eraldi tõesti ei arutatud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra ettekandja! Ma ütlen ette, et mu küsimus ei puuduta arutelu komisjonis, aga puudutab arutelu siin saalis selle eelnõu üle. Ma tahtsin teilt küsida isiklikku arvamust, kuidas te peate … Noh, kas te peate seda viisakaks või kuidas te üldse hindate teie fraktsioonikaaslase Peeter Tali küsimusepüstitusi, kus ta, ma ütleks, mingeid oma peas tekkinud perversseid fantaasiaid üritas kasutada siin puldis olnud kolleegi laimamiseks. Millise hinnangu te seda tüüpi … Ja ta üldse eelnõu ei puudutanud, rääkis, ma ütleksin, ulmeliselt lolli juttu. Kuidas te ise seda hindate? 

Aitäh! Ma sattusin saalis olema ja sattusin kuulma seda. Jaa, tundes härra Tali isiklikult, teades tema sõjamehelikku otsekohesust, mind ei üllatanud selline küsimuse püstitamise vorm. Mina sellisel kombel küsimusi ei püstitaks, aga mul on ka teistsugune ettevalmistus eluks. Ma jätan vabaduse igaühel endal valikuid teha, kuidas ta käitub. 

Varro Vooglaid, palun!

Ma arvan, et teil on tõesti ilmselt natuke parem ettevalmistus eluks alates lastetoast, aga see selleks. Kolleeg Hanimägile võiks muidugi ütelda tema analoogiat kasutades, et võib-olla oleks pigem hea näide selline, et kui sa naabrinaise külla kutsud, siis vaevalt et su naisel selle vastu midagi väga on, aga kui sa kutsud naabrinaise külla ja ta on juba nädalakese seal olnud, ka öösiti ja ära minna ei taha mitte ja sa seisad selle eest, et las ta nüüd ikka olla, pole hullu midagi, siis võib küll teie enda naisel natukene tõsiseid küsimusi tekkida. 

Aga mis komisjoni arutelu puudutab, siis ma osutaksin sellele, et te jätsite minu meelest ühe olulise aspekti mainimata. See on iseenesest loomulik, sest te hüppasite mitmetest asjadest üle arusaadavalt. Aga ma ütlesin vastuargumendiks sellele, mis puudutab kohaliku omavalitsuse autonoomiat, siis tegelikult kohaliku omavalitsuse autonoomia peab puudutama ikkagi kohaliku elu küsimusi. Ei ole niimoodi, et riikliku tasandi küsimustes peaks ka olema kohalikel omavalitsustel autonoomia. See, milline on meie riiklik sümboolika ja millisel viisil peab seda austama, ma arvan, ei ole kohaliku elu küsimus. See ongi täpselt riigielu küsimus. Ma ei kuulnud ka komisjoni arutelul sellele tõsiseid vastuväiteid. Oli nii?

Ei, tähendab, teie argumentatsiooni ma ju tõin esile siin praegu, kui ma seda kajastan. Ma tõesti ei rääkinud, kogu teie vastust ei toonud välja, selles mõttes meil vaidlust vist ei ole. Küll aga puudutati selle arutelu käigus korduvalt otsustusõigust ja antud juhul ka praegu kehtivat Eesti lipu seadust, mis võimaldab asutustel, omavalitsustel ja riigiametitel otsustada lisaks Eesti lipule, kas ja millal ja kuidas nad soovivad täiendavalt veel mingisuguseid muid lippe eksponeerida. Selle üle tõesti ju räägiti. Ja nüüd ma räägin isiklikust tunnetusest, miks komisjoni liikmete enamuselt vastuhääl tuli – see on minu hinnang, rõhutan – , et see ära keelamine, just et me keelame midagi teha. Ühes osas on selgus, et Eesti lipp peab olema eksponeeritud. Praegune seadus juba niimoodi näeb ette ja seda seadust ka täidetakse. Nüüd, mingisuguste lisalippude eksponeerimise ärakeelamine – just see ärakeelamine oli see, mis, ma saan aru, tekitas selle vastuseisu. Aga see on minu isiklik hinnang, nagu ma juba rõhutasin.

Varro Vooglaid, palun!

Eks see mingitpidi peaks olema loomulik. Kui me vaatame näiteks seda saali, mida me siin näeme, siis seal Riigikogu istungit juhatab istungi juhataja. Seda on ilmselt kodukorras kirjutatud, et seal istub istungi juhataja. Aga nüüd võiks ka öelda, et see on nagu miinimumstandard, see ei tähenda, et seal ei võiks teised inimesed kohta sisse võtta. Võtad oma mingi klapptooli kaasa ja ronid ka sinna üles. Hea vaadata, mis ta teeb. Või presidendiloož, eks ole. Seadus ütleb, et see loož on mõeldud presidendile, aga see ei tähenda, et sinna ei või ka teisi inimesi tulla. Siis ma ütleksin, et niimoodi küll nüüd ikka ei ole, tähendab küll, eks. Ma arvan, et see tõlgendus nii ühemõtteliselt ei peaks ka selline olema, et kui on öeldud, et kuskil peab olema Eesti lipp, siis see ei tähenda, et sinna ei või loendamata hulka teisi lippe panna kõrvale alaliselt lehvima. 

Ja teine asi, kas ma mäletan õigesti, et komisjonis tegelikult oli üsna suur üksmeel seonduvalt sellega, et välisesindusi, diplomaatilisi välisesindusi, ei peaks kasutama ideoloogiliste sõnumite võimendamise instrumentidena? Mina mäletan, et vastuargumente eriti ei olnud, aga kas ma mäletan õigesti? Vastasel juhul juhtubki see, et kes parasjagu valitsuses on, see võtab kõik välisesindused oma ideoloogilise platvormi võimendamise vahendiks.

Jaa, seda küsimust komisjonis hääletusele ei pandud. Tegelikult hääletust ei olnud ja vähemalt mina komisjoni esimehena või, ütleme, istungi juhatajana ei küsinud igaühelt eraldi, et kuidas teile tundub, kas nii peaks olema või ei peaks olema. Selles mõttes mul on väga raske praegu teie küsimustele vastata. Teile tundus nii, mulle päris nii ei tundunud, aga siin me oleme eriarvamustel.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea komisjoni esimees ja ettekandja! Mul on tegelikult kogu seda arutelu jälgides mitme tunni jooksul tekkinud täiesti siiras küsimus, mis probleemi me õieti lahendame. Ma tahaksin aru saada, kas teie komisjonis ka arutasite läbi, kas tegelikult on üldse olemas selline probleem, mida siin kolleeg, ettekandja eelnevalt kirjeldas. Siin mitmed saadikud tunduvad nägevat, et kuidagimoodi Eesti lipp on ohus ja seda on vaja kaitsma asuda, kõrvaldades kõikvõimalikke muid, eks ole, solidaarsuslippe või ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide lippe Eesti lipu kõrvalt. Kas tegelikult see probleem kui selline, millega me justkui siin nüüd kangelaslikult oleme mitu tundi tegelenud, on päriselt olemas, et Eesti lipp on kuidagi ohus ja Eesti lipu ohustavad näiteks Ukraina lipud või muud sellised solidaarsusavaldused?

Ma kardan, et see küsimus on pigem eelnõu esitajatele. Mina olen korduvalt siit puldist väljendanud, et Eesti lipu väärikus on tänase lipuseaduse kaudu päris tublisti kaitstud ja Eesti lipu positsiooni Eesti Vabariigis ei ohusta küll mitte miski. Aga ma tõesti ei soovi sellesse vaidlusesse laskuda. See ei ole minu ülesanne ka minu arvates siin praegu. 

Aga kui te lubate, ma ühe mõtte siia siiski praegu tooks puhtisiklikust vaatepunktist. Ma lihtsalt kahtlustan, et põhimure on selles, et sõda on kestnud liiga kaua ja võib-olla on Eesti ühiskonnas tekkinud tunnetus, et Ukraina lippu on liiga kaua ja liiga palju Eestis näha olnud. Mina olen kindlalt selle poolt, et sõda saab läbi, küll siis jälle endine olukord meil kenasti taastub, aga sellepärast ei maksa hakata üksteist süüdistama väheses oma riigi lipu austamises.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu! Olles ära kuulanud eelmise ettekandja sõnavõtte, vastuseid küsimustele, tema erakonna või pigem fraktsioonikaaslaste märkuseid, mis õhkavad nii Ukraina vihkamisest kui ka NATO ja Euroopa Liidu vihkamisest ja soovist, et Ukraina kaotaks selle sõja, nagu ka, et läänemaailm hääbuks ja kukuks kokku nii Euroopa Liit kui ka NATO. Kas nad on kui eelnõu esitajad ka kuidagi välja toonud, mismoodi see eelnõu teeb meie riigi lipu, sinimustvalge, meile veel armsamaks ja tähtsamaks, kui ta meil niigi on meie kõigi jaoks?

Ei, meil sellist arutelu komisjonis ei toimunud. Nagu öeldud, Eesti riigi lipp ja rahvuslipp on täna lipu seadusega piisavalt hästi kaitstud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et see arutelu oli päris põhjalik ka Riigikantselei sümboolikanõunikuga nende teemadel. Täna on siin mitu korda räägitud ka sellest, milline on see positsioon. Meile on öeldud, et auväärne positsioon Eesti lipul, kui Eesti lipp välja pandud on. Kas oli ka mingi arutelu, et peaks kuidagi sisustama selle auväärse positsiooni täpsemalt? Nagu siin korra oli juttu, kas lipp peaks olema natukene suurem kui kõrval olev lipp, kas kõrgemal näiteks kui kõrval olev lipp. Kas te selliseid küsimusi ka arutasite, et defineerida paremini Eesti lipu auväärne positsioon, et see oleks mustvalgelt selge?

Ei, seda eraldi aruteluna ei olnud. Aga kui te nüüd natuke kannatust ilmutate, siis ma otsin üles Eesti lipu seaduses need momendid, mis tegelikult seda väärikust rõhutavad ja annavad ka juhise, kuidas see peaks välja nägema. (Otsib materjalidest.) Nii, siin on heiskamine. Vaatame, kus see mul täpselt oli. Heiskamine koos teiste lippudega. See on § 10 lõige 1: kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, peab Eesti lipp olema auväärsel kohal. See on lõige 3: teiste riikide lipud paigutatakse Eesti lipu järel – järel! – prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras; ainult Euroopa Liidu liikmesriikide lippude heiskamisel paigutatakse riigilipud omakeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras. See on lõige 4: kui Eesti lipp heisatakse koos teise riigi lipuga ning rahvusvahelise organisatsiooni lipuga ja Eesti maakonna, linna või muu lipuga paigutatakse Eesti maakonna, linna või valla lipp või muu lipp rahvusvahelise organisatsiooni lipust lipurivi tagant vaadatuna vasakule. Täiesti selged juhised on olemas, kuidas peab olema. Täna ütleb, kuidas tuleb käituda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Peeter Tali, palun!

Tänan, härra Riigikogu esimees! Küsimus oli mõeldud küll härra Allerile, aga ta suutis meisterlikult roteeruda. Aga ma küsin teie käest ikkagi. Te olete Riigikogu esimees ja väga suure istungi juhtimise kogemusega. Ma küsisin härra Vooglaiult ausa ja otsekohese küsimuse, kui ta siin üsna järjekindlalt lõhkus NATO-t ja Euroopa Liitu. Kahe küsimusega sain ka üsna selge vastuse. Ja seepeale härra Epler ründas mind isiklikult. Ma küsin, kas see käib sellise õiglase ja viisaka debati juurde. Ma ta lastetoast väga palju ei tahaks rääkida, kasutades selliseid äraspidiseid väljendeid. Ma lihtsalt küsin nõu.

Aitäh! Jah, aga, head kolleegid, me oleme siin korduvalt rääkinud sellest, et debatt peaks olema vastastikku lugupidav ja kindlasti ka viisakusnormide piiresse jääma. See on ka see teekaart, millest lähtuvalt istungi juhatajad üritavad seda koosolekut siin läbi viia. Ja seda ma usun, et nii Arvo Aller kui ka Toomas Kivimägi järgivad täpselt samamoodi nagu mina. Nii et ma ei saa seda nüüd päris sada protsenti lugeda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga ütleme nii, et see oli küsimus istungi läbiviimise viisi kohta. Ja ma loodan, et ma andsin selle kohta teile vastuse. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mul on mingitpidi küsimus, mis tõukub kolleeg Tali küsimusest, et lihtsalt teada, kuidas tulevikus ise ka käituda. Kui tema leiab olevat selle kooskõlas Riigikogu heade tavade ja praktikatega, täiesti põhjendamatult ta küsib minu käest avalikult, kui ma puldis olen, kas ma olen saanud Venemaa eriteenistustelt raha või suuniseid, ja seda peetakse nagu kooskõlas Riigikogu kultuuriga olevaks, siis kas mina võin järgmine kord, kui tema näiteks on puldis, küsida, kas ta on astunud seksuaalsuhetesse alaealiste poistega? Lihtsalt ma küsin, otsekohane ja sirge küsimus. Aus vastus: jah või ei.

Esiteks, Varro Vooglaid, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga ma vastan selle viisi kohta, nii nagu ma vastasin ka Peeter Talile. Ma ütleksin, et küsimused ja vastused võiksid jääda konkreetse eelnõu piiresse, mille osas mina olen väga selgelt selles küsimuses juhtinud tähelepanu nii küsijate kui ka vastajate osas. Loomulikult, see teema on alati palju laiem ja võib minna ka väga isiklikule pinnale, seega see teemade ring võib varieeruda, aga valdavalt nii infotunni puhul kui ka Riigikogu laiema arutelu puhul me lähtume sellest, et see arutelu võiks jääda siiski vähemalt eelnõude puhul või ka küsimuste arutamise puhul ikkagi väga konkreetselt nendesse raamidesse. Ma tean, et see on väga keeruline. Ja samal ajal istungi juhataja ei saa kindlasti ette kirjutada ei küsijale ega vastajale seda, mida nad küsivad. Küll nad saavad juhtida tähelepanu sellele, et arutelu võiks jääda nendesse raamidesse, mis on selle teema puhul kokku lepitud. 

Nii, aga, head kolleegid, järgnevalt ma avan läbirääkimised. Läbirääkimised on esimese lugemise puhul fraktsioonidele. Kõnesoove on. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma mäletan seda aega, kui Nõukogude miilits tänaval krabas peast ära sinimustvalge suusamütsi. Ma mäletan seda aega, kui rebiti kaelast ära sinimustvalgeid salle miilitsa poolt. Ma mäletan seda aega, kui koolist saadeti koju riideid vahetama, kui sa läksid kooli sinimustvalge mustriga kampsuniga. Ja ma mäletan seda aega, kui esimest korda perestroika tuules tõmmati siia Pika Hermanni torni meie rahvuslipp. See rahvamass oli selline, et see ulatus siit ma ei tea kui kaugele, mäest alla, mõlema mäekülje peale, tohutu hulk inimesi. Me olime Martiniga siin – Martin oli 14-aastane noor poiss – ja vaatasime seda, pisarad tulid silma. 

Siin saalis on palju inimesi, kellele see kõik on sisuliselt sülle kukkunud. See sinimustvalge lipp on teile sülle kukkunud väga paljudele. Ja nüüd ma saangi aru täna selle arutelu põhjal, et te absoluutselt ei oska seda hinnata. Teie arvates on see mingi putinismi tulemus või putinismi ilming, et me tahame, et Eesti rahvuslipp, mis on ühtlasi Eesti riigi lipp, oleks auväärsel kohal ja et seda ei devalveeriks kõikvõimalike muude lippude kõrvale riputamine. See on, kujutad ette, peaaegu et riigireetmine. Kas te ise ka aru saate, kui suure absurdini te olete jõudnud selles poliitilises armukadeduses, selles ideoloogilises piiratuses, selles mingisuguses kosmopoliitses, ma ei oska öelda, kõigesöömises ja kõigesallivuses? Ma tean, järgmised – ei näe täpselt, kes seal on – tulevad siia ja hakkavad siin rääkima, Tanel tuleb muidugi siia rääkima, ma ei tea, mis juttu kõike. Tanel, tuleta meelde, mis jutte sa meile rääkisid, kui sa süste propageerisid. Nüüd on väga selgelt must valgel tõestatud, missugune seos on nende ja onkoloogia vahel, turbovähivormide vahel. Aga ega sa ei tunnista seda. Ei, sulle jääb ikka õigus – õiget asja ajasime. Ei ajanud õiget asja! 

Ja nüüd ei aja ka õiget asja. Sest maailma poliitika on dünaamiline. See, mis on täna, seda ei ole homme. See, mis on homme, seda ei ole ülehomme. Liidud lagunevad, sõbrad muutuvad vaenlasteks, vaenlastest saavad sõbrad. Vaadake ajalugu, kulla inimesed! Te elate ikka mingisuguses kasti pandud mõttemaailmas, et nii nagu oli, nii on ja nii saab igavesti olema. Aga ei ole niimoodi! See ei käi teie tahtmise järgi, see ei käi teie ideoloogiliste veendumuste järgi. Aga mis selle juures on see tugisammas, mille ümber meie peame koonduma? See on meie rahvus, see on meie lipp. Seda ei saa asendada. Te siin vägisi kisute seda asja Ukraina peale. Seda ei saa asendada Ukraina, seda ei saa asendada Ukraina lipp, seda ei saa asendada Euroopa Liit, seda ei saa asendada NATO, sest need ei pruugi jääda püsima. Aga meie peame jääma püsima ja selleks peab meil olema miski, mille ümber me koondume. Ja on täiesti elementaarne, et see miski on meie rahvuslipp. Selle all sõditi vabadussõjas ja kui vabadussõjas ei oleks selle lipu all sõditud, siis te ei istuks siin rahvusparlamendis praegu. Siis te oleksite mingis ülemnõukogus või ma ei tea, mis kogus, kui üldse oleks. Mõelge selle peale! Isegi Hitleri sõjaväes Eesti piirikaitse rügementide mehed kandsid käisel sinimustvalget trikoloori. Isegi seal oli see lubatud. Jaa, Nõukogude armees see ei olnud lubatud, aga isegi seal see oli lubatud. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Sest sealsed propagandistid said aru, et lollid eestlased, kui nad saavad natukenegi maiku suhu sellest, et nad võitlevad mitte Hitleri eest, mitte Natsi-Saksamaa eest, vaid oma Eesti eest, siis nad sõdivad, hambad ristis, viimseni. Isegi seal saadi sellest aru. Aga meil on siin saalis inimesed, kes keelduvad sellest aru saamast, kes arvavad, et Ukraina lipp saab kuidagi asendada meie trikoloori. No ei saa! Kohe kuidagi ei saa! 

Ja siin ongi kogu selle asja teema. Kui teie tahate olla globalistid – ma ei tea veel, mis -istid –, siis ega me ei saa takistada. Kuigi ma ei ole nõus – siin üks sotsialist rääkis meile õigusriigist ja demokraatiast ja arvamusvabadusest, mille tingimustes me pidime elama –, no lubage naerda, te ju praegu esindate siin oma vastuväidetega just nimelt seda, et meil ei ole demokraatiat ja meil ei ole arvamusvabadust. Meil on ainult üks ideoloogia. Ja vaat selle ideoloogia kohaselt, nende käsulaudade kohaselt ei tohi teistmoodi mõelda, ei tohi teistmoodi käituda. Olete absurdini jõudnud. No see absurd hävitab teid! 

Aga meid ei hävita. Meid ei hävita, sest meil on laua peal Eesti lipud ja need Eesti lipud ei asenda meile mitte midagi ega mitte kedagi. Ja ükski teine lipp, ükski teine loosung ei asenda meile ka seda, et meil on Eesti lipud ja me oleme eestlased. Ja katsed meid tänu Eesti lipule putinistideks tembeldada – no kuulge, kas te natukenegi mõistuse juures olete või ei ole? Ma kardan, et liiga paljud teist ei ole. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, ma loodan, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volituse alusel kolleeg Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon loomulikult ei toeta seda eelnõu. Ja seda seetõttu, et kogu see jutt, mis on täna kõlanud saalis – eriti see viimane kõne kusjuures –, räägib ju millestki, mida Eesti riigis tegelikult ei toimu. Mitte keegi mitte kuskil ei teinud ettepanekut asendada – kümme korda kasutas härra Helme sõna "asendada" – Eesti lippu Ukraina lipu või muu riigi lipuga. 

Ei, mitte keegi ei räägi sellest, vaid Eestis tõepoolest on väga palju avalikke asutusi, kohalikke omavalitsusi, ka eraisikuid, kes avaldavad solidaarsust sõdivale Ukrainale nende toetamiseks sõjas Venemaaga. Jah, kahtlemata, ainult lipu eksponeerimine ei taga ühelegi riigile võitu, aga see on üks võimalus, sümboolne võimalus, näidata oma toetust ja solidaarsust nii kõigile siin kui ka ukrainlastele nende kodumaal. Kui keegi arutaks tõsimeeli Eesti lipu asendamist, siis see on hoopis teine eelnõu. 

Härra Helme, kogu teie eelmine kõne antud juhul ju ei päde. Mitte keegi ei ole arutanud asendamist. Mitte ühtegi sellist ettepanekut pole tulnud. Kui teie siht ja soov oleks võimestada Eesti lippu, siis on väga palju võimalusi teha, nagu kolleeg Hanimägi siin enne viitas, näiteks lipupäevi juurde tuua või laiendada seda ringi, kus Eesti lippu eksponeeritakse. Selle vastu ei ole, ma arvan, siin saalis kellelgi midagi. Antud juhul te ju ei pea võitlust mitte Eesti lipu eest, vaid te peate võitlust Ukraina lipu vastu ja erinevate muude ideoloogiliste lippude vastu. 

Ma lugesin ka seda eelnõu ja seletuskirja. Eraldi oli välja toodud loomulikult vikerkaarelipp, mis häirib paljusid. Ma ei näe kuidagimoodi, et see, kui keegi avaldab seksuaalvähemustele solidaarsust, kuidagimoodi vähendab Eesti lipu osakaalu või kuidagi vähendab sinimustvalge tähtsust. See peab olema inimese mõtteviisis kinni, sest minu jaoks ta kohe kindlasti seda ei tee ja ma arvan, et väga paljude teiste jaoks samamoodi mitte. 

Kui vaadata seda diskussiooni ja debatti, mis on tegelikult puhkenud sotsiaalmeedias näiteks – ma pean tunnistama, et nii EKRE toetajate kui ka liikmete seas olen näinud ……… oma Facebooki lehel –, siis on näha, et see on tõepoolest viha Ukraina riigi vastu, Ukraina lipu vastu. Neid väljendeid on kasutanud teie liikmed, ma võin teile faktiliselt näidata, nimetades lippu kõikvõimalike sõnadega, Ukrainat ja ukrainlasi. Olen mitu tükki neist ka ära blokeerinud ja kustutanud. See näitab tegelikult, et see debatt ja see probleem, mida täna siin nii-öelda lahendada püütakse, ei ole sugugi mitte sinimustvalge kaitsmine, vaid on Ukraina lipu ründamine ja muude selliste rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu ja NATO lipu kuidagimoodi kasutamise diskrediteerimine. 

Kuulsin väidet, et äkki Euroopa Liit ei ole igavesti, siis ei tohi justkui selle lippu püsti panna. No kus maailmas see loogika on, kogu austusest. Et kui mõni organisatsioon peaks kunagi lakkama toimimast – ma loodan, et ta ei tee –, siis igaks juhuks ärme praegu Euroopa Liidu lippu kasuta, sest mine tea, äkki 50 aasta pärast seda liitu ei ole. Ma ausalt ei saa aru, mis loogika selles on. Kui mõni organisatsioon muutub, mõne organisatsiooni lipud muutuvad ja vahetuvad, siis see ei tähenda, et neid ei tohi kasutada. 

Ja mitte keegi, veel kord, ei räägi ju lipu asendamisest. Kogu see debatt selle üle, et Eesti lipp on ohus ja seda rünnatakse kõrvalt, on ju välja mõeldud. Seda probleemi tegelikkuses ei ole. See on nagu iseendale kultiveeritud, oma valijatele selgeks tehtud ja nemad tulevad seda veel võimendatult tagasi rääkima, rünnates mitte ainult Ukraina lippu, vaid nõudes ka, et ukrainlased tuleb siit välja ja saata ja nii edasi. Need on kõik reaalsed faktid, eks ole. Ma just vaatasin, mis mulle värsked kaaskodanikud oma ideid on saatnud ja väljendanud. 

See on väga kurb tegelikult. Sest ma arvan, et viimane asi, mida Eesti ühiskond vajab, on täna mingi polariseeriv debatt teemal, kas kuidagimoodi Ukraina lipp on ohuks Eesti lipule. Ei, ta ei ole ohuks. Kas kuidagimoodi Ukrainale toetuse avaldamine näitab, et me kuidagi ei hooli Eesti riigist ega suuda väärtustada Eesti lippu? Ei, see ei näita seda. Sellise seose loomine saab olla ausalt öeldes väga pahatahtlik ja väga otsitud, sest mingit loogilist seost selles ei ole. Kui sul on juhtumisi, nagu mulgi, näed, rinnas, siin on Eesti lipp ja Ukraina lipp, siis nüüd järelikult ma pean valima. Ei pea valima, ma saan toetada mõlemat. Ma saan toetada Eesti riiki ja toetada Ukrainat. Loomulikult, Eesti riik on mu kodumaa, aga Ukrainale toetuse avaldamine, solidaarsuse avaldamine kuidagimoodi ei vähenda minu jaoks Eesti riigi tähtsust, Eesti lipu tähtsust. 

Nii et me tõepoolest fraktsioonina oleme selle eelnõu vastu. Ma arvan, et see on mõttetu, taas kord mujalt sisseimporditud kultuurisõda, mille siht ei ole mitte Eesti lipu tugevdamine, Eesti riigi identiteedi tugevdamine, vaid millegipärast Ukraina ja tegelikult ka erinevate muude lippude diskrediteerimine, vähendamine nii avalikus ruumis kui ka inimeste mõttemaailmas. Sellist sõda, mõttetut sõda, siseriikliku konflikti, polariseerimise tekitamist me loomulikult toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Mart Helme nime mainiti eelnevas sõnavõtus ja ma saan aru, et soov on vastusõnavõtuks. Kaks minutit, palun!

Aitäh! Kõigepealt, meie ei pea selle eelnõuga mingit sõda ja meie ei ole selles eelnõus ka poole sõnagagi maininud Ukraina lippe ega sõda Ukrainas. See on täiesti vasakpoolsete poolt lahtisest uksest sissemurdmine. Ilmselt teile on see probleem, mitte meile. Meie probleem on see, et me tahame Eesti lippu näha igal pool nii palju kui võimalik. Kui keegi ütleb, et miks meil siis ei ole, lipupäevadel on lipud väljas, siis vaadake, Ameerika Ühendriikides on kohustus, et igal majal peab olema Ameerika lipp. Me oleme nõus tegema eelnõu, kus me ütleme, et Eesti lipp igal majal aastaringselt, ööpäevaringselt on kohustuslik. Me oleme valmis seda tegema, aga see ei puutu üldse absoluutselt Ukraina sõjasse ja Ukraina lippu. Nii et te murrate sisse teemaga, mis ei puutu sellesse eelnõusse. 

Kui eelkõneleja ütleb, et ta võib endale rinda panna mis tahes lipu või asja, siis jaa, see on tema eraasi. Meie eelnõu räägib praegu ametiasutustest ja ametiasutustel olevatest lippudest, mille puhul me eelistame ja soovime, et see on ainult Eesti lipp ja mitte mingid muud lipud. Nii et see sogamine ja see niisugune teiste teemade sissetoomine meid süüdistaval moel on absoluutselt kohatu.

Suur tänu! Rohkem kõnesid ja sõnavõtte pole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 747 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 747 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid ei ole. Eelnõu 747 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu 760 esimene lugemine. Ma palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli välisminister Margus Tsahkna.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Täna on Riigikogu ees valitsuse saadetud eelnõu, mis on ajalooline eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on see, et Eesti ühineks Venemaa poolt ellu viidud agressioonikuritegude eritribunaliga. Eritribunal on Euroopa Nõukogu ja Ukraina vahelise kokkuleppe alusel moodustatud rahvusvaheline kohus, mille ülesanne on pidada kohut Ukraina suhtes agressioonikuriteo toime pannud isikute üle. 

Eesti on olnud üks suurimaid Ukraina toetajaid Venemaa täiemahulise agressioonisõja algusest. Muu hulgas on Eesti sõja algusest alates rahvusvahelisel tasandil aktiivselt taotlenud Venemaa juhtkonna vastutusele võtmist ja selleks vajaliku agressioonikuriteo eritribunali asutamist. Nüüd saab Riigikogu kokkuleppe heakskiitmisega olla eeskujuks teistele riikidele ning oma tegevusega julgustada ja kutsuda üles teisi riike kiiresti kokkulepet ratifitseerima ning seeläbi tribunali käivitamist toetada. 

Eritribunali käivitamine on rahvusvahelise üldsuse ees seisnev järgmine vajalik samm ja kohustus Ukraina toetamisel. Rahvusvaheliste kuritegude toimepanijate vastutusele võtmine on osa kestvast ja püsivast rahust ning vajalik Ukraina ühiskonna taastamisel ja ohvrite kannatuste leevendamisel. Eestil, sealhulgas Riigikogul ja Riigikogu liikmetel, on olnud oluline roll eritribunali asutamise toetamisel. Nüüd tuleb keskenduda eritribunali käivitamisele, et see saaks alustada sisulise tööga ehk alustada agressioonikuriteo uurimist ja kohtupidamist.

Esitan lühidalt heakskiidetava kokkuleppe põhipunktid. Kokkuleppega luuakse agressioonikuriteo eritribunali halduse ja rahastamise mehhanism, sealhulgas halduskomitee. Kokkulepe ise kehtestatakse Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee resolutsiooniga, mis on eritribunali käivitamiseks vajalik järgmine samm. 

Eestil on võimalik olla esimene Euroopa Nõukogu riik, kus parlament kiidab kokkuleppe heaks. Seaduse kiire vastuvõtmine on oluline, kuna eritribunali võimalikult kiire töölehakkamine on Eesti välis- ja julgeolekupoliitika üks prioriteete. Kokkulepe jõustub osalisriikidele Euroopa Nõukogu asjakohase resolutsiooni vastuvõtmise päevast, kui riigid ei otsusta teistmoodi. Madalmaad on valmis olema eritribunali asukohariik eritribunali tegevuse käivitamise ja algusetapis. 

Kokkuleppe osalisriikidel tekib eritribunali rahastamise kohustus, mistõttu tuleb see heaks kiita Riigikogus ja edaspidi arvestada vajaliku rahastamisega riigieelarves. Kui piisav arv riike teatab Euroopa Nõukogu peasekretärile oma soovist saada kokkuleppe osaliseks, saab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kokkuleppe kehtestada. 

Eesti soovib esimesel võimalusel saada kokkuleppe osalisriigiks ja osaleda selle kehtestamisel. Põhjus, miks me kõike seda teeme, on see, et Eesti taas kinnitaks nii riigis kui ka rahvusvaheliselt meie vankumatut toetust Ukrainale, mille oluline osa on kohtupidamine agressioonikuriteo toimepanijate üle. Ettepanek Riigikogule on kokkulepe heaks kiita. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Riigikogu väliskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama väliskomisjoni liikme Eerik-Niiles Krossi. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lühidalt kirjeldan komisjonis toimunut. Komisjoni ees käis välisminister Tsahkna, kes rääkis meile sedasama juttu, mida te äsja kuulsite, nii et ma ei hakka seda kordama. Pisut sellest tribunali lepingust rääkis ka Välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektor Kristi Land. Komisjonis oli põhiküsimus mitme liikme poolt, nagu ikka, raha: kui palju see nali maksma läheb? Seda me keegi praegu veel ei oska öelda, selline oli Välisministeeriumi selgitus. Holland on teinud esialgse arvutuse, et maksimum on 60 miljonit aastas, kui see tribunal peaks täistuuridega töötama, sinna läheb veel ilmselt aega. Siis on küsimus, kui suur osa sellest võiks Eesti kanda olla. See raha küsimus on tegelikult ka just siin saalis oluline, sest selle tõttu me peame heaks kiitma selle lepingu, et Eesti riik võtab rahalise kohustuse. See jagatakse ära tribunali osalisriikide vahel umbes sama valemi alusel nagu Euroopa Nõukogu liikmetasu. Nii et kui me eeldame, et kuni 40 riiki on tribunali liikmed, siis Eesti osa saab olema võrreldes selle väärtusega, mida luuakse, üsna tühine. Mulle tundub, et selle pärast ei maksa muretseda ja ka komisjonis selle üle ei muretsetud. 

Komisjoni esimees kiitis Välisministeeriumi, et on väga õige, et see tuuakse Riigikokku. Mitmed riigid ei too oma parlamentidesse seda, kuna iseenesest võiks Eesti liituda, aga lihtsalt kirjalikult teatades Euroopa Nõukogule, et me liitume. See lisab väärtust asjale, et Riigikogu selle heaks kiidab. Tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. jaanuaril ehk täna, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eerik-Niiles Kross. See on kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ka teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kolleeg Kalev Stoicescu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma teen väga-väga lühidalt, aga sõna peab võtma selles kontekstis nimelt seetõttu, et Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu kestab nüüd pea neli aastat ja on kestnud isegi kauem kui teine maailmasõda Euroopa ida rindel. Seda märgiti juba üleeile. Selle tagajärjed Ukrainale on samaväärsed, seda on Ukraina kogenud ka teises maailmasõjas – samasugust barbaarsust, julmust tsiviilelanike vastu, hävingut. Ja Venemaa peab selle eest vastutama. Kui Venemaa selle eest ei vastuta, siis tema karistamatuse tunne aina tugevneb, samuti motivatsioon tulevikus samasuguseid sõjakuritegusid toime panna ja oma naabreid rünnata. Me ei tohi unustada Butšat, Irpinit ja Mariupolit, neid sõjakoledusi, mis on seal toime pandud. Vastutama peab terve ahel – Butša lihunikest alates kuni diktaator Putinini välja. Seetõttu ma palun, head kolleegid, toetada seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest on hea meel, et Eesti pikaajaline pingutus rahvusvahelise eritribunali loomiseks, mis Ukrainas sooritatud sõjakuritegude eest saaks vastutusele võtta tõepoolest kõiki, ka Putini ja Venemaa juhtkonna, on oluline samm selleks, et saaks luua püsivat ja õiglast rahu. 

On hea meel, et sellise hea eelnõu menetlemine siin saalis rahulikult ja kiiresti läheb. Tegelikult erilisi küsimusi ei ole. Aga ma pean välja tooma seda kontrasti eelmise eelnõu aruteluga, kus me riigiasutustelt Ukraina lippude mahavõtmise lahingut pidasime. Peab nentima, et EKRE fraktsioon, kes eelmise eelnõu esitas, et lipud on saali jäänud, aga hääletajad on lahkunud. Ka mina arvan, et Eesti julgeoleku jaoks on äärmiselt oluline, et Venemaa sõjakurjategijad vastutusele võetakse, et ühiskond elaks läbi faktidele otsa vaatamise kahetsuse ja tõepoolest rahastaks ka Ukraina ülesehitamist. Vastutuse kandmine kuritegude eest väga tähtis, ka pikaajaliselt, ja seetõttu oleks tähtis, et kõik siin saalis olevad fraktsioonid eelnõu toetavad. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 760 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. jaanuar kell 17.15.

Oleme jõudnud tänase kaheksanda ja viimase päevakorrapunktini, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Koka.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägin natukene riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõust. Alles hiljuti, detsembris me võtsime vastu 2026. aasta riigieelarve. Ja ennäe imet, juba 2. jaanuaril laekus rahanduskomisjoni liikmete postkasti teade, et Välisministeerium on juba teinud muudatusi, ja siis kinnitab minister oma määrusega selle eelnõu. Me võime siin Riigikogu saalis arutleda, palju me tahame riigieelarvet, aga tegelikkuses (teeb näpunipsu) ja selle eelarve read tõstetakse ministeeriumis ümber ühe hetkega. 

Meie eesmärk on väga selge. Me kõik saame aru, et aasta jooksul loomulikult võib erinevaid olukordi tekkida ja ongi vaja kuskilt rea pealt raha ühele või teisele poole liigutada, aga valitsus tegelikult konsensuslikult arutleb riigieelarvet ja kõik osapooled on selles protsessis sees. Meie ettepanek on väga selge: kui ministeerium või minister soovib oma eelarveridasid liigutada, siis selle peab kinnitama Vabariigi Valitsus, et see oleks nii, nagu ta tuleb Riigikokku arutelule, on valitsuse otsusena, nii peaks olema ka nende muudatuste tegemine eelarve rahaliste numbrite sees ministeeriumis ka valitsuse otsus. 

Samas loomulikult me soovime, et valitseks õigusselgus. Sellepärast me teeme muudatusi, mille kohaselt tuleb iga riigieelarve programmi kohta eraldi välja tuua tööjõukulud, majanduskulud, sotsiaaltoetused, investeeringutoetused ja muud toetused, finantskulud ja muud kulud, sealhulgas amortisatsioonikulu. Samasugune kulude liigendus kehtestatakse ka põhiseaduslike institutsioonide eelarvetele. Lisaks soovime seaduses sätestada, et toetused keskvalitsuse juriidilistele isikutele ja ka teistele juriidilistele isikutele liigendatakse riigieelarves iga juriidilise isiku kaupa eraldi, mis võimaldab täpselt tuvastada, kui palju ühele või teisele juriidilisele isikule riigieelarvega toetust määratakse. Ja nii nagu ma ennegi ütlesin, soovime tühistada ministri õiguse muuta riigieelarvega kindlaksmääratud piirmääraga vahendite liigendust riigieelarves ja anda vastav õigus üksnes Vabariigi Valitsusele kui kollektiivsele organile. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Palun rahanduskomisjonis toimunud arutelu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Head kolleegid! Lugupeetud Riigikogu esimees! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 730 oma 10. novembri istungil, kus eelnõu tutvustas Aivar Kokk. Vabariigi Valitsuse seisukoha edastas Rahandusministeeriumi ametnik. Vabariigi Valitsus osutas, et ta toetab eesmärki liikuda eelarve arusaadavuse ja läbipaistvuse poole, kuid ei toeta esitatud eelnõu. Osutan sellele, et samal ajal olid Riigikogu menetluses ja praeguseks on ka vastu võetud valitsuse algatatud eelarve muudatused. 

Väga lühikese diskussiooni juures sai osutatud ka sellele, et majanduslik sisu on tänases riigieelarves juba olemas ja ettepanekud, mis eelnõus tehakse, on märkimisväärses osas realiseeritud või realiseeritud teistsugusel viisil. 

Komisjoni esimees tegi ettepaneku teha menetluslikud otsused, mille järgi võeti eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, konsensuslikult. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Maris Lauri, ka konsensuslikult. Komisjoni esimees tegi ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi, kuid see toetust ei leidnud ehk hääled läksid pooleks, 5 : 5. See ongi eelnõu menetluse kohta rahanduskomisjonis kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et valitsus toetab eelnõu eesmärki, aga mitte seda konkreetset eelnõu ja neid ettepanekuid. Siin lõpuks ütlesite, et need ettepanekud, mis eelnõus sisalduvad, on kas realiseeritud või lahendatud teistsugusel viisil. Kas te saate öelda ka suurele saalile, mis neist on realiseeritud ja missugusel viisil on lahendatud? Kui ma siit loen, siis sellist liigendust praegu riigieelarve iseendas ei sisalda, põhiseaduslikele institutsioonidele see ka ei laiene. Lisaks on jätkuvalt ministritel pädevus eelarvet, ütleme, suhteliselt laialt muuta. Siin on see viidud valitsuse tasemele, seda ka ei ole tehtud. Mina küll ei oska välja mõelda, et need ettepanekud oleksid realiseeritud kuidagi teistmoodi. Aga võib-olla ma ei ole kursis, võib-olla te siis avate selle sisu, mismoodi need on realiseeritud.

Aitäh! Majanduslik sisu on riigieelarves toodud välja juba praegu, majandusliku sisu lõikes natuke teistsuguses jaotuses, kui oli selles eelnõus ette pandud ja ka varasemates analoogsetes eelnõudes. Mitmed muudatused on viidud sisse, nagu ma ka oma tutvustuses osutasin, valitsuse esitatud riigieelarve seaduse muutmises, mis detsembris vastu võeti. Näiteks piirati ministrite võimalusi teha muudatusi eelarves ja lisati selline nõue, et nad peavad sellest informeerima, kui nad teevad seaduse piires ette nähtud muudatusi, ka Riigikogu, mida nad muideks juba teevad ilusasti-kenasti, saates oma andmeid. Nii et eesmärkide lahendamist on võimalik teha erineval viisil ja kehtiva seaduse järgi on see tehtud juba. Kõik.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et te leiate, et see, kui ministeerium soovib eelarves mingisuguseid muudatusi teha, ja see, kui ainult teatatakse sellest Riigikogule, et me niisugused ümbertõstmised tegime, olgu see siis kas või aasta esimesel päeval, kas see on nagu piisav. Või oleks ikkagi vaja näiteks seda, mis on Isamaa eelnõus välja pakkunud, et see peaks olema valitsuse taseme otsus, kui ministeerium tahab ise kulusid ühelt realt teisele tõsta. Sel juhul ei ole ju see eesmärk praegu realiseeritud ja selleks oleks ikkagi vaja seda Isamaa eelnõu rakendada, et Riigikogus kinnitatud eelarvel oleks mõte, et minister ei saaks seda lihtsalt nipsust ümber muuta.

Aitäh! Kehtiva seaduse järgi saab valitsuse liige ehk minister teha riigieelarves teatud ulatuses muudatusi ja need on väga selgelt piiritletud. Sealhulgas on see seatud piir iga konkreetse aasta riigieelarves kirjas. Nii et 2026. aasta eelarves, 2025. aasta ja kõikide eelnevate eelarvete sees on teksti paragrahvides ära määratud, millises ulatuses ja milliseid muudatusi ministrid saavad teha. Milliseid muudatusi tuleb teha valitsuses ja seda nad praegu ka peavad tegema, kui see ületab teatud taseme või kui muudatused teatud laadi lähevad edasi. Väiksemad muudatused, ka sellised muudatused, mis ei muuda oluliselt sisulist rahakasutust, vaid võib-olla näiteks kas osta teenust sisse või palgata inimene tööle, kas maksta palgaraha või tõsta majanduskuludeks. Selleks et saada ühte konkreetset tulemust, on antud võimalus. Ei ole asjad väga kinni pandud, teatud paindlikkus on kahtlematult eelarveliselt vajalik. 

See, et ministrid teavitavad Riigikogu sellistest muudatustest, loodetavasti paneb neid tähelepanelikult mõtlema, kui nad seda teevad. Kahtlematult on Riigikogul, aga ka avalikkusel kohene võimalus näha, milliseid muudatusi ministrid teevad, sest teatavasti need kirjad, mis tulevad Riigikogusse, on kõik avalikud. Nii et ma arvan, et selline avalikustamine kindlasti distsiplineerib.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Te väidate siin, et kõik on kõige paremas korras, vajalikud muudatused on sisse viidud. Aga ma küsin, mis põhjusel riigikontrolör ja õiguskantsler on väga teravalt rahulolematud meie riigieelarvega ja selle ülesehitusega.

See ei ole küll selle eelnõu teema ja selle eelnõu teema juures me ei arutanud komisjonis riigikontrolöri ja õiguskantsleri ettepanekuid, kuid selle teise eelnõu juures, mida ma enne mainisin, olid kaasatud ka riigikontrolör ja õiguskantsler ning tehtud muudatustega olid nad rahul.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma lihtsalt küsin, et tänaseks hetkeks on meile tulnud kolme ministri kirjad muudatuste kohta. Välisministri kirjas oli väga selgelt arusaadav, seal oli seletuskiri juures, mis põhjusel on midagi muud tehtud. Rahandusministri kirjast, kas sa oled vaadanud, kas sa said aru, mida tegelikult seal muudeti või kas üldse midagi muudeti?

Aitäh! See ei ole kindlasti selle eelnõu teema. Mul ei ole olnud piisavalt aega, et selle kirjaga veel tutvuda, aga seda ma kindlasti teen lähiajal.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Minu küsimus puudutab ülekantavaid vahendeid. Me teame, et igal aastal on reaalne vajadus üle kanda, kas just sellises mahus, nagu seda tehtud on. Sellele on juhtinud ka Riigikontroll tähelepanu, et see ei pruugi olla sugugi põhjendatud. Aga mul on põhimõtteline küsimus. Investeeringuid saaks ühe aasta edasi viia, mitte veel järgmisesse aastasse, aga möödunud aastal me kinnitasime riigi majandusaasta eelarve, kus selgus, et on kantud üle kaks aastat investeeringuid, mis ei vasta baasseaduse mõttele, võib-olla ka sättele, kui ma nüüd õigesti mäletan, vist seda ei saaks teha. Kas see on teie arvates probleem? Kas see on praegu piisavalt reguleeritud? Ja kui see on baasseaduses reguleeritud ja seda ei täideta, siis mis me ette võtta saame?

Aitäh! Antud teema ei ole selle eelnõu käsitluses ja kuna mul ei ole käepäraseid materjale, siis ma ei saa teile vastata.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Õnne Pillaku. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Muidugi, riigieelarve läbipaistvuse ja arusaadavuse suurendamine on ju iseenesestmõistetavalt oluline. Te kindlasti mäletate ja need, kes ei mäleta, siis komisjonipoolne juhtivettekandja Maris Lauri tuletas meelde, et eelmise aasta lõpus, detsembris me tegime muudatused, mis kandsid neid eesmärke ja mille tulemusel riigieelarve läbipaistvus ja arusaadavus suurenes. Millised need muudatused täpsemalt olid ja kuidas see pilt paranes, sellest andis komisjoni ettekandja ka põgusa ülevaate. Sellest tulenevalt ma teen Reformierakonna fraktsiooni nimel ettepaneku antud eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 730 esimesel lugemisel tagasi lükata, aga samasuguse ettepaneku on teinud ka Reformierakonna fraktsioon. (Saalist täpsustatakse.) Selge, siis on siin näpukas, tõepoolest. Aitäh tähelepanu juhtimast! Tõepoolest, siin on näpukas ja meil on laual olemas ainult üks tagasilükkamise ettepanek. Nimelt, Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu 730 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Sellega, head kolleegid, on lõppenud ka meie tänane Riigikogu istung.