Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame 14. jaanuari ja ühtlasi ka selle aasta esimest infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil on tavaks, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 15 Riigikogu liiget, puudub 86. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kaitseminister Hanno Pevkur ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Üks Riigikogu liige saab selle registreeritud küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse, lisaks saab küsiv Riigikogu liige võimaluse esitada täpsustava küsimuse. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Kõige esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on valikud maksurahadega. Martin Helme, palun!

Head uut aastat kõigile, vähemalt istungjärgu algust! Mul on mitu erinevat maksuteemalist küsimust. 

Ma alustaksin Reformierakonna tunnustamisest, et ükskord elus te ei valetanudki, kui te ütlesite, et uus aasta toob kaasa metsiku maksulangetuse. Juhtus niimoodi, et välismaised veebikasiinod said sellise maksulangetuse, et ei peagi maksu maksma. Ma saan aru, et teil on suur kampaania käimas, et see on suur võit. Nüüd jääb rohkem raha kätte! Vähemalt välismaistele veebikasiinodele. See on see lihtne ja kindel majandus. Sedasi me lähemegi võidule, eks ole, lihtsad reeglid ja rohkem vabadust. Mis võib olla parem vabadus kui vabadus maksust, eks ju! 

Mul on küsimus, et kas keegi vastutab ka. Teil on Annely Akkermann komisjoni esimees ja Jürgen Ligi on rahandusminister. See eelnõu siiski käis läbi nii komisjoni ametnikelt kui ministeeriumi ametnikelt ja seal oli poliitiline silm ka peal. 

Eelmisel aastal oli 22 miljonit laekumist riigieelarvesse, nüüd mõeldi, tegelikult lihtsalt otsustati, et maksulangetusega tuleb maksulaekumist juurde ja hakkab sel aastal umbes 27 miljonit laekuma. Ja kui ei laeku, siis makstakse see puudujääv summa valitsuse reservist sellele kultuurile ikkagi ära. Aga nüüd tuleb välja, et kõik see 27 miljonit jääb laekumata. Valitsuse reserv – ma ei tea, on arvestanud sellega, ma oletan. Või mis te selle valitsuse reserviga peale hakkate? 

Ma küsin selle vastutuse kohta. Kas te olete arutanud näiteks seda, et kõik koalitsioonisaadikud panevad nüüd rahakoti laua peale ja maksavad riigile selle summa ära?

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Kena hooaja algust teilegi! 

Kõigepealt, see on väga kena teist, et te juhite tähelepanu Reformierakonna reklaamidele ja sõnumitele. Järelikult need kuskil levivad, inimesed neid vaatavad ja on aktuaalsed. Suur tänu selle eest! Teeme siis kohe siin infotunni alguses ka reklaami. Maksuküüru kaotamine on tõepoolest Eesti ajaloo suurim maksulangetus koos tulumaksu tõusu ärajäämise ja kõige muuga. See summa kokku on 780 miljonit. See on väga suur summa, see ei ole päris 3.50. Keskmise palga juures töötavale inimesele tähendab see umbes ühte kuupalka aastas lisaks. Nii et seetõttu ma vastan, millele see reklaam osutas, kui te küsisite ja mainisite seda. See on esimene. 

Teiseks, mis puudutab seda apsakat või viga hasartmängumaksu seaduses, siis ma ütleksin nii, et kristliku kultuuri osa on see, kui keegi vabandab ja siiralt, siis see vabandus võetakse vastu. Rahandusministeeriumi ametnike nimel, kes selle vea tegid, Evelin Liivamägi eile selle vabanduse laiali saatis, ja see vabandus tuleb ka vastu võtta. See viga on tehtud ja nüüd on Riigikogu ja poliitilise süsteemi ülesanne see viga ka ära parandada. 

Ma vaatasin ka täna hommikul, kuidas neli vahvat meest asusid kõik neljakesi ühe naise kallale, et Annely Akkermann justkui nelja mehega tuleks maha võtta. No see oli ka üsna pentsik pilt. Oleme siiski ausad, viga eelnõud parandades, see sõna tuli Rahandusministeeriumist, ja Rahandusministeeriumi ametnikud on selle eest vabandanud. See on nüüd oluline. 

Nüüd, mis edasi? Kultuur ja sport kindlasti ei pea kannatama. Seda ma olen öelnud – kui laekub raha vähem ja raha puudu jääb, tuleb riigil sinna leida raha asemele, et kultuur ja sport selle vea tõttu ei kannataks. 

Nüüd, mida sellest õppida on ja kuidas edasi? Täna hommikul ma nägin, kuidas Luukas Ilves pani üles ühe mõtte, mida ma soovitan ka kõigil vaadata, sest eks see maailm selles suunas liigub. Kui Riigikogu seadusloomes ja laiemalt õigusloomes kasutada tehisaru võimalusi, siis on võimalik selliseid apsakaid vältida. Ja kui nüüd minna veel veidi edasi, siis väga tihti me maksame miljoneid ja miljoneid selleks, et käitumist muuta. Me võiksime kasutada sedasama tehisintellekti, tehisaru pakutavaid võimalusi just selleks, et tulevikus oleks seadusandlus lihtsam, selgem ja vigadeta. Nii et see on võib-olla esimese punkti vastus. Eks te saate juurde küsida, ma vastan.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No igaks juhuks soovitan liberaalidel kristlikest printsiipidest mitte liiga palju rääkida, te nagunii aru ei saa. Jah, vabandamine ja andeksand on tõesti kristliku kultuuri osa, aga selle vabandamise ja andeksanni vahepeale jääb ka enese parandamine vabandaja poolt. Ja see oligi minu küsimus, et kes vastutab ja kuidas. Sellele ma vastust ei saanud. Jah, need vaesed küürus välismaised veebikasiinod saavad nüüd küll küüru sirgu ajada, ma arvan. Selles mõttes see küüruasi on nüüd lahendatud neil ka. 

Aga ma küsin teisel teemal, see puudutab ka Eesti maksuvalikuid. Me oleme siin tuututanud ja väga uhkelt rääkinud sellest, kuidas nüüd saavad eestlased rongiga Lätti sõita. Eesti riik maksab Läti siseriiklikku sisetransporti ehk rongiliiklust oma maksurahaga kinni, doteerib sisuliselt Lätis rongiliiklust ja seda raha meil jätkub. Me võime ju arutada, kas see on mõistlik või mittemõistlik, aga paneme sinna kõrvale uudise, mis tuli – valitsuse otsus on see tegelikult, eks ole, selle te otsustasite kõik koos ära, see ei ole kuskil ametnike poolt otsustatud –, et edaspidi hakatakse Eestis siseriiklikul transpordil lastelt ja vanuritelt piletiraha küsima, sest näe, no raha põle. Kes annab siin Kuuba kommunistidele IT-arendusteks ja kes annab Läti rongiliikluseks ja raha läheb igale poole, veebikasiinodele ka. Siis ju tuleb kusagilt võtta. Kust ikka Reformierakond võtab – kõige vaesemate Eesti inimeste taskust, pensionäridelt ja õpilastelt. Ma küsin, kas teil seal laua ääres  arutelu ei olnud, et äkki teeks teistpidi: ei võtaks eestlaste taskust seda raha, võtaks välismaiste veebikasiinode taskust ja lätlased las maksavad ise ja kuubakad ka las maksavad ise oma kuradi arveid.

Aitäh, hea küsija! Mitu asja. Esiteks, mis puudutab veebikasiinosid, siis minu meelest on väga positiivne, et hasartmängude liit, ettevõtjad ise, ka teatasid kohe, et seda ametnike apsakat nemad ära kasutama ei asu ja tasuvad makse, nagu see oli ka seadusandja mõte. Kui te küsite, et kelle süü see oli, siis seda ma juba kirjeldasin. Minu ülesanne või soov ei ole näpuga osutada, eriti pärast seda, kui inimesed on vabandanud. See vabandus tuleb vastu võtta ja nüüd tuleb see korda teha. Vastutus kordategemise eest on loomulikult seadusandjal ehk parlamendil. Nagu ka Allar Jõks hommikul ütles – vaatasin ERR-ist –, ta ütles minu meelest päris kenasti selle kohta, et ega vastutus ei puudu ka opositsioonil. Opositsiooni roll on kontrollida ja leida need vead üles. Nii et, kuidas ilusti öelda, öövahina teie vahetuse ajal magasite maha selle. Oleksite leidnud, oleks see probleem lahendatud. Hea uudis selle juures on see, et turuosalised ise andsid sellest aasta alguses teada ja see viga leitakse üles ja parandatakse võimalikult kiiresti ära. Nii et selles, ma loodan, kõik on koos. 

Nüüd teised küsimused. Tartule ühendusi kindlasti on vaja. Mina olen selle eest pikalt seisnud, olen Tartut toetanud. Lennuühendust on kindlasti vaja, kvaliteetset, samamoodi on vaja bussi- ja rongiühendust, sest see on ülikoolilinn. Kui me vaatame Eesti geograafilist asukohta, siis Lõuna-Eesti väärib ja vajab korralikke ühendusi. Neid tuleb hoida. Ma kindlasti ei mõista neid, kes teevad maha ühenduste hoidmist. Jah, ühendustel on hind, tihtipeale ka reisirongiliiklusele tuleb peale maksta, see on paratamatu, selline see olukord on. Aga ühendusi tuleb hoida. Ja kui Tartul on kvaliteetseid ühendusi, siis võidab sellest terve Eesti, Lõuna-Eesti kindlasti. 

Mis puudutab siseriiklikke pileteid, siis sellest ilmselt jõuame infotunni käigus veel pikemalt arutada. Sellist otsust ja ka kokkulepet ei ole sooduspiletite kehtestamiseks lastele või pensionäridele, nagu avalikkuses on öeldud. Minister, kes vastutab ühistranspordireformi eest – ja see on aastatepikkune ülesanne, mis tuleb ära teha, see reform kindlasti kestab kaua –, on ka hiljem öelnud, et pilet võib olla nulleurone, see võib olla üheeurone kuupilet. Eesmärk on saada ülevaade sellest, kus liiguvad millised vanuserühmad ja milliseks liinivõrku korraldada. Eesmärk ei ole sellega lappida ühistranspordi auku, mis on nii või teisiti suur. Nii et hea, et ma saan selle väite ka ära korrigeerida. Te ei pea edaspidi elama selles mures, et nii läheb. 

Ja nüüd, mis puudutab viidatud Kuuba IT-arendust, siis te viitasite E-riigi Akadeemiale. Olgu öeldud, et tegemist ei ole Eesti riigi asutusega, kuidagi Eesti riigi otsustusõigusega asutusega. Tegemist on europrojektiga, mille puhul nad ise peavad selgitama oma vaateid ja mõtteid. Välisministeerium on selle kohta andnud ka ülevaate ja öelnud, et tegemist ei ole Eesti riigi valikuga ega Eesti riigi sammudega ega ka rahaga.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal, see kõik on ju siin vassimine – vabandus on esitatud ja vabandus on vastu võetud –, mis puudutab seda kasiinode seadust. Mis see vabandus maksab? See vabandus maksab 27 miljonit. Riigikogu peab selle korda tegema. Meie hääletasime selle eelnõu vastu ja ütlesime kohe, et see viib raha välja eelarvest, mitte ei too raha eelarvele juurde, et see on lobitöö tulemusena esitatud eelnõu, mis töötab teatud ringkondade kasuks. Ja need teatud ringkonnad on veel kõigele lisaks sellised kahtlased, kus liigub narkoraha ja kus toimuvad rahapesuoperatsioonid ja muu seesugune, millega tegelikult peaks tegelema kogu aeg kriminaalpolitsei, kes Eesti Vabariigis millegipärast sellega ei tegele. 

Ja siit ma teen lihtsalt ühe väga väikese järelduse. Kui te räägite mingist näpukast, siis ma ütlen, et kogu teie valitsus on üks suur näpukas. Me saame pidevalt selle näpuka kohta tõestusi, alates sellestsamast Kuubast, mis ei puutu nüüd üldse valitsusse. Kujutad sa ette, see ei ole Eesti raha, see on euroraha. Aga euroraha on ka Eesti raha, me ju maksame sinna. Me ju maksame sinna! Ja me ju ei toeta repressiivrežiime. Aga nüüd tuleb välja, et toetame sedasama repressiivrežiimi, mis on tegelenud Venezuelas totalitaarse süsteemi nii-öelda valvekoerana, ja nii edasi. Ärme hakkame siin pikalt sellest asjast rääkima. 

Nüüd, tulen ikkagi tagasi sellesama kasiinode teema juurde. Siin ei ole mingit näpukat ja siin ei ole üldse absoluutselt midagi pistmist sellega, et Riigikogu kollektiivselt on nagu süüdi selles näpukas. Teise lugemise ajal oli see osavusmängude teema sealt eelnõust välja võetud ja ta ilmus sinna müstilisel kombel kolmandaks lugemiseks, kui seda nagu keegi ei osanud enam oodata, et see võiks seal olla. See on kõige puhtamal kujul rahanduskomisjoni esimehe ja koalitsiooni, ma arvan, tahtlik sogamine, et võtta ära …

Teie aeg!

… jah, lõpetan. Võtta ära just nagu opositsioonilt ründamise võimalus, kui öeldakse, et opositsioon oleks võinud parandusettepanekuid teha. Ma küsin: missugused opositsiooni parandusettepanekud on kunagi läbi läinud? Äkki tsiteerite, äkki tsiteerite, loetlete mõned? Mulle ei meenu.

Aitäh! Mart Helme, lihtsalt täpsustus, et ka käesoleval aastal on küsimuse esitamiseks ette nähtud kaks minutit. Aga palun, härra peaminister, teil on võimalik vastata.

Suur tänu, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kena aasta algust teilegi! Seda esiteks. Teiseks, jah, see E-riigi Akadeemia ei kasuta kuidagi Eesti riigi maksumaksja raha, tegemist on europrojektiga. Veel kord: seda on Välisministeerium selgitanud. Kui tahate, võite neid selgitusi lugeda, Margus Tsahkna kindlasti jagaks neid hea meelega. Aga kui ma vaatan jälle seda küsijate nimekirja, siis millegipärast välisministrile pole ühtegi küsimust. Ju siis pole teema aktuaalne. Seda nüüd teiseks. 

Ja kolmandaks, kui teil oleks olnud ettepanek, oleksite te kasutanud näiteks seda Luukas Ilvese apsakaleidjat, mille ta nüüd välja pani, oleksite leidnud selle üles, ja keegi teine poleks teid toetanud. Mina oleksin kindlasti soovitanud selle ära parandada. Aga ma olen kindel, et ka ülejäänud oleksid selle ära parandanud. Häda on lihtsalt selles, et ametnikud tegid vea ja parlamendil tuleb see ära parandada. Nii lihtne see on. Ja selle eest on Rahandusministeeriumi asekantsler ka avalikult vabandust palunud. Ja nagu ma ütlesin, kristliku kultuuri osa on see, et kui keegi vabandab, tuleb vabandus vastu võtta.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Teine küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on julgeoleku küsimused. Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! 

Hea minister! 

Eelmise teema jätkuks lihtsalt: ma arvan, et see arvamus, et kogu Riigikogu on ja opositsioon on süüdi selles, mis toimus hasartmänguseaduse menetluse ja otsustamise juures, on loomulikult eksitav arvamus ja minu arust on väga kahepalgeline. Keskerakond ja – ma saan aru – kogu opositsioon kohe algusest saati ütles, et see seadus sellisel viisil muutmine ei ole sobilik ja meie oleme selle vastu kuni lõpuni, nii esimesel, teisel kui kolmandal lugemisel. Nii et ikkagi vastutavad need saadikud, kes hääletasid selle seaduse poolt.

Ja 51 … Ja nii nagu me teame, võeti ka valitsus pantvangi selle hasartmänguseaduse menetlemise ajal, kus tegelikult ähvardati, et kui see seadus läbi siin Riigikogus ei lähe, siis ei toetata ka eelarvet. Nii et olgem täpsed faktides.

Aga mis puudutab julgeolekut, siis ma hea meelega ikkagi kaitseministrilt küsiks lasketiiru ja laskevõimekuse kohta. Nii nagu ka me ajakirjanduses saime teada, siis tegelikult lasketiire Eestis ei jagu. Olemasolevad ei ole kõige paremas olukorras ja ma saan aru, et ei ole ka plaani, sellist suuremat, neid tekitada lasketiire juurde, ehk siis läbi selle ka laskevõimekust arendada. Ja selle osas on väljendanud muret nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu juhid, loomulikult politsei ja piirivalve ja nii edasi. Ja me räägime ka reservväelastest. 

Ehk siis, tegelikult see on ju ka päris suur julgeolekuoht, kus ühest küljest me hästi palju raha suuname meie julgeolekusse, aga teiselt poolt me näeme seda, et kui meil isegi nii-öelda tööriistad on olemas kas püssi või siis kuuli näol, siis meil ei ole nii-öelda tagatud võimekus arendada meie laskevõimet. Nii et mis on need lahendused?

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Hea meelega arutame Eesti julgeoleku üle ja sealhulgas siis ka lasketiirude üle. 

Ma võtsin välja, et kui palju meil erinevates Eesti paikades siis Kaitseliidu ja Kaitseväe kasutada erinevaid tiire on. Igas maakonnas ikkagi kaks-kolm tiiru on olemas, mõnes isegi neli, mis puudutab siis nii-öelda sõjaliseks väljaõppeks vajalikke tiire. Siia juurde käivad kindlasti ka laskepaigad. Ja ei ole küll, jah, peamiselt laskepaikade küsimus Kaitseministeeriumi valitsemisala, on peamiselt Siseministeeriumi valitsemisala ja millised on nõuded nendele tiirudele ja kuidas neid siis kasutada saab. 

Aga enne, kui ma nende nõuete juurde lähen – ja ma loodan, et teil on ka jätkuküsimus, saame pikemalt natuke vestelda sel teemal –, natukene rahast. Raha loomulikult on oluline ja mul on väga hea meel, et istuv valitsus on leidnud võimaluse riigi eelarvestrateegia ja ka Kaitseministeeriumi arengukava silmas pidades vähemalt 5%-lise kaitsekulu tagada meile. Sellel aastal circa siis 5,1% koos välisvahenditega, seal isegi 5,3–5,4% ja lähiaastatel tõuseb ta seal kuskil 5,6% peale, 5,7% peale. See on ülioluline selleks, et me saaksime muu hulgas lasketiire arendada. 

Aga eelkõige loomulikult me lähtume NATO väevõime-eesmärkidest ja sellest, et meil oleks Eesti riigi kaitses kõik vajalik olemas. Ja suur tänu! 

Esmased numbrid on tulnud ka eelmise aasta kasutuse kohta ja riigieelarve kasutus paistab olevat kaitsevaldkonnas päris hea. Oleme suutnud selle kasvava eelarvega kenasti toime tulla ja ma loodan, et suudame ka sellel aastal; see on kindlasti oluline. 

Nüüd lasketiirude koha pealt: me kirjutame praegu ka riigikaitse arengukava ja suurde saali siia Riigikokku on tulemas ka julgeolekupoliitika alused, kuhu Riigikogu liikmed saavad oma panuse anda. 

Aga riigikaitse arengukava, mis kümneks aastaks meil on planeeritud, seal me näeme üle 130 miljoni siis lasketiirude ja harjutusalade rahastamiseks. Nii et selles mõttes … või väljaõppealade rahatamiseks, vabandust. Ja see on päris suur summa. Ja meie Kaitseministeeriumi valitsemisalas kindlasti jätkame sellega, et laskevõimalused kõik oleksid olemas. Ja ma loodan, et kõik vajaminev saab ka parlamendi toetuse eile üle antud või üleeile üle antud seadusemuudatusteks, mis võimaldaksid siis riigikaitseliselt üliolulisi objekte ehitada kiiremini, kui tavaplaneerimismenetlus ette näeb. Nii et ma loodan, et ka keskfraktsioon seda toetab, sellepärast et see on ülioluline, et just nimelt nii lasketiirud, väljaõppealad kui muud riigikaitselised objektid, mis julgeolekuohust tulenevalt on – näiteks moonahoidlad –, saaksid võimalikult kiiresti valmis ehitatud. Nii et neid võimalusi on küll, raha on ka – saame hakkama. Aitäh!

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea minister! Tõesti, mis puudutab lasketiirude väljaehitust, siis on seal päris ranged nõuded, ja see vastab tõele. Aga see ju ei välista seda asjaolu, mida on kinnitanud vähemalt läbi meedia Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, kus tuli info, et lähiaastatel ju tegelikult välilasketiirude väljaehitust ei plaanita. Ma ei tea, mispärast selline info on välja tulnud, aga kui see on meedias välja käidud ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt, ju siis ta vastab ka tõele. Sellest lähtuvalt ma ikkagi küsin: miks, olenemata sellest, et tõesti on olemas omad nõuded igale lasketiirule – nõuded on selleks, et neid täita, ja tegelikult neid on võimalik kõik täita –, miks siis ikkagi ei võeta lähiajal plaani lasketiirude väljaehitust? Või see on eksitav info? 

Ja siis teine pool, mis on teie nägemus kogu selle lasketiirude võrgustiku väljaehitusest? Kui palju tegelikult Eestis neid on vaja? Ja mis on tegelik vajadus? Ja kuidas on võimalik kas või lähiaastatel – on see kaks aastat või viis aastat, võib-olla natuke pikem periood – saavutada need eesmärgid, mida te tõenäoliselt soovite ikkagi püstitada?

Aitäh! Läheme natukene detailsemaks. Nagu ma ütlesin, suured numbrid on see, et väljaõppealadesse ja lasketiirudesse me kümne aasta jooksul üle 130 miljoni investeerime. See on ka fakt. Kui ma vaatan seda, mis on viimastel aastatel tehtud, siis tegelikult neid erinevaid väljaõppealasid koos lasketiirudega ja laskealadega on päris palju tehtud. Ma vaatan, et me oleme teinud ja arendanud Piirsalut, keskpolügooni, Kapastot, Metsnikut, Eiveret, Muru. 

Ise käisin eelmisel aastal vaatamas Hiiumaal Kaitseliidu uut tiiru, mis on multifunktsionaalne selles mõttes, nii-öelda sõjalise väljaõppe mõttes, et saab kasutada nii tiiru siseselt, pika maa peale kui ka väljast, metsast lähenedes. Väljaõppe vaates on see oluline. Täpselt samamoodi me vist poolteist aastat tagasi saime valmis Eesti pikema tiiru või laskepaiga Rutjas, kus on võimalik snaiprite koolitus teha mitme kilomeetri peale. Nii et selles mõttes neid arendusi on tehtud ja tehakse kindlasti ka edasi. 

Nüüd, kui me räägime sellest, millest on avalikkuses pikemalt juttu olnud, siis see on eelkõige Aku Soraise initsiatiivil relvaseaduse muudatustest tulenevad ka laskepaigad. Ja siin ma olen küll Aku Soraineniga päris ühel meelel, et need regulatsioonid võiksid olla oluliselt lihtsamad, et ka näiteks kusagil karjääris või kusagil talumaadel oleks võimalik laskeharjutusi inimestel endil läbi viia palju lihtsamalt ja kontrollitud keskkonnas. Nii et seetõttu ma loodan, et Siseministeerium relvaseadust nüüd ette valmistades ka parlamendis siin annab piisavad selgitused, kuidas seda tavainimesele kättesaadavat laskepaika oleks võimalik lihtsamalt rajada. 

Mis puudutab sõjalist väljaõpet, nagu ma ütlesin, selle koha pealt me arendame jätkuvalt edasi ja me need vajadused katame. Aga veel kord, ei ole ju tavainimesel võimalik tulla näiteks Nursipalu harjutusalale lihtsalt lasketiiru laskma. Need on kindlasti hoopis teistsugused. Nii et ma lahutaks ära selle sõjalise poole ja mittesõjalise poole ning kindlasti otsiks omalt poolt ka hea nõu ja jõuga tuge sellele, kuidas meil oleks võimalik laskepaikasid palju lihtsamalt teha, et inimestel, kes soovivad tõesti laskeharjutusi teha või soovivad ka näiteks laskespordiga tegeleda, oleks selleks lihtsamad võimalused. Nii et ma arvan, et siin suur saal peab ütlema oma sõna sekka koos Siseministeeriumiga, et kust see tasakaal leida. Aga jah, seda ma kindlasti toetan.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätkame siis lasketiirudega, aga väiksemas mahus. Meie enne-kroonu-noored, ega neil ei ole ju füüsilist ettevalmistust korralikku ega tea nad paljud, kui nad ei ole just mingid noored kotkad või teises organisatsioonis, mis poolt nad püssi juurde siis astuvad. Aga neid saaks ju välja õpetada riigikaitseõpetuse tundides. Kuidas te suhtute sellesse ideesse, et võiks igas omavalitsuses, kui mitte igas koolis, olla väiksem tiir, lasketiir, kus kasutatakse õhkpüssi ehk pneumorelva? Selle jaoks ei ole väga suuri tingimusi ja väga suuri kulutusi vaja, aga vähemalt meie õpilased saavad teada, mis see püss on. Kuidas te suhtute sellesse ideesse, et igas omavalitsuses või vähemalt ühes omavalitsuses oleks ühes koolis või ühes kohas selline lasketiir?

Jällegi, natukene läheb Siseministeeriumi valitsemisalasse sisse see, kuidas neid laskepaikasid oleks võimalik kasutada, aga kindlasti on see mõte, mida omavalitsused võiksid ka ise teha. Selliste laskepaikade tegemine ei ole kallis, eriti kui te räägite õhkrelvadest. Seal on ka võimalik ju eristada, kas kasutatakse õhkrelva ikkagi nii-öelda tinamoonaga või kasutatakse airsoft-tüüpi plastikmoonaga relva, mis tegelikult relvatunnetuse mõttes on väga sarnased sellega, milline on tegelikult juba tulirelv. Nii et selliseid lahendusi on võimalik kasutada. Ma tean, et osa riigikaitseõpetajaid ka selliseid võimalusi kasutavad. 

Aga on ka õnneks koole, kus on jätkuvalt veel lasketiirud alles ja kus on väga aktiivselt ka laskesport au sees. Ühe näitena võin tuua minu enda kunagise kooli, kus ma haridusteed alustasin, Iisaku Gümnaasiumi, kus jätkuvalt lasketiir on olemas. Aktiivne kaitseliitlane – ma loodan, et ta on ikka veel täie tervise juures – Kalvi Kivimäe on seda eest vedanud ja on laskesporti seal ka arendanud. Nii et selliseid koole Eestis on. Aga kui te küsite, kas võiks olla võimalus riigikaitseõpetajatel ja gümnaasiumiastmes lihtsamini pääseda ligi võimalusele tutvustada, mis asi relv on, ja kas või õhkrelvaga, siis kindlasti ma seda toetan.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on ühistranspordis soodustuste kaotamine. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Olen oma küsimuse teema formuleerinud võimalikult täpselt ja seetõttu ma loodan ja ootan ka teilt võimalikult täpseid vastuseid. Valitsust saab ja võib võrrelda meeskonnaga ja teie olete selle meeskonna kapten, hetkel siis valitsuses peaminister. Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras on valitsusele tutvustanud ühistranspordi muutmise plaani ja seega olete saanud ülevaate otse allikast. Te olete ise ka pressikonverentsil sellel teemal rääkinud, meedias küsimustele vastanud. Minu küsimus puudutabki seda muret, mis on üles kerkinud.  Esmaspäeval ütles haridus- ja teadusminister arupärimistele vastates, et temal küll ei ole olnud võimalust ega aega, aga ta peab väga vajalikuks analüüsida, mida tähendab selline muudatus näiteks laste huviharidusele. Keskustes on muusika-, spordi- ja kunstikoolid ning lapsed peavad sõitma. Me ei räägi koolitranspordist, mida omavalitsus korraldab. Täpselt sama muret on avaldanud ka kohalikud omavalitsused. Mul on ainult palve, et kui te mulle vastama hakkate, siis ärge seda maksuküüru välja tooge, sest pensionäre see ei puuduta, nemad sellest ei võitnud mitte midagi, vähemalt mitte töötavad.  Küsimus on selles, et kui seda plaani tutvustati ja toodi välja erinevad numbrid, mis võiks kuupilet maksta, siis kuidas – te praegu ütlesite, et see võib olla ka üks euro – eelnevalt ei olnud kaasatud huvirühmad. Olgu need siis kohalikud omavalitsused või teiste valdkondade ministrid, kes oleksid oma valdkonna kohta öelnud, et see plaan ei lähe mitte. Sellepärast et pensionäril täna on elukallidus ja hirm järgmise kulu ees.

Aitäh, hea küsija! Jah, ma ei plaaninudki maksuküürust rääkida, aga mõne lause ikka võin öelda, kui soovite. Kindlasti maksuküüru kaotamine toob majanduskasvu ja kui majanduses on rohkem raha ja ettevõtlusel läheb paremini, siis ka pensionid kasvavad. Nii et sellest ikka võidavad väga paljud. 

Nüüd tulen selle ühistranspordi reformi debati juurde. Siin on siiski mitu erinevat aspekti. Kui ma õigesti aru saan sellest küsimuse mõttest, siis jah, selle mure saame maha võtta – regionaal- ja põllumajandusministriga ma olen ka vestelnud, Terrasega, ka pärast seda avalikku debatti, ja ta on ka näiteks Äripäevale seda juba öelnud –, et eesmärk ei ole mitte ühistranspordi kulusid ja seda vajakut – seal on palju raha vaja – lappida pensionäride ja laste arvelt. See võib ka nulleurone pilet olla, võib üheeurone kuupilet olla. Tallinnas saad kolme euroga aastaks plastikkaardi kätte. Lihtsalt oluline on saada ülevaade, kes kus liigub. See on selle asja mõte, saan mina aru. Seda on ta ise ka kindlasti avalikkuses selgitanud ja selgitab veel, sest ega ühistranspordi reform ei ole midagi sellist, mis nüüd ootamatult kuskilt kabinetivaikusest muutus aktuaalseks. Sellega on minu valitsuses tegelenud ka teie kolleeg Piret Hartman, sellega on paljud teised tegelenud. See on kestev tegevus. 

Võib-olla lihtsustatult öeldes, miks – sellepärast, et inimeste paiknemine muutub, muutuvad transpordiliigid, muutuvad summad kallimaks, maksumaksja jaoks see pidevalt kasvab, aga see peab olema võimalikult ökonoomne, et me kõik suudaks seda kanda. Ja selleks on vaja seda reformi teha. 

Ja ütleme nii, et debatt läks ühele kohale, et mis on ühe pileti maksumus, kas see pilet tuleb ja nii edasi, aga selle reformi debatt peaks olema see, kuidas me saame kaasaegse liinivõrgu, nii et me jaksame seda maksumaksjatena kanda. Lihtsustatult öeldes, aastate vältel on sellest palju räägitud: et oleks korralik rongiliiklus, bussiliiklus, mis sellega kokku käib, ja oleks võimalik erinevaid transpordiliike vahetada. Ja eesmärk ei ole mitte tsirkuleeriv bussikilomeeter, vaid ikkagi see, et inimene saab ühest kohast teise, kuhu ta tahab, mitte et buss sõidab pidevalt, tasuta ja ei kuhugi. See ei saa olla asjade käik, sest see omakorda tooks kaasa selle, mida me ju ometi ei taha ühistranspordis: liinid hakkavad kaduma ja me ei jaksa neid maksta. 

Nii et selle tõttu, jah, esimesele küsimusele vastates ma võtan selle pigem nii kokku, et Hendrik Terras teeb õiget asja. Vaja on ühistranspordi reform nii-öelda jalgadele seada. Ta toimetab, ta suhtleb kõikide osapooltega, aga see on väga pikk ettevõtmine. Osapooltega tuleb suhelda, nii omavalitsuste, ettevõtjatega kui ka poliitiliselt kindlasti seisab ees mitu debatti valitsuses, kindlasti parlamendis ja komisjonis. Nii et seda debatti, mismoodi see kõik kujuneb, saab arutada küll ja veel. Ja oleme ausad, tema ajal on siiski toimunud ka oluline muudatus. (Juhataja: "Teie aeg.") Varasem raha, mis oli reservis, on nüüd pandud põhieelarvesse. See on kindlasti päris põhimõtteline.

Aitäh! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus, palun!

Suur aitäh teile vastuse eest! Võib-olla ainult täpsustuseks nii palju, et ei Piret Hartman ega ka Madis Kallas ei ole kunagi reformi teemadel, ka selles valitsuses olles, teie juhitavas ja eelmise peaministri juhitavas valitsuses, planeerinud laste ja pensionäride sõidupiletite maksustamist. 

Aga mul on nüüd üks küsimus ja sellele võib ka lühidalt vastata. Kohalikud omavalitsused ja Eesti Valdade ja Linnade Liit on välja toonud ka selle mõju, et tõepoolest vaadatakse seda ühistransporti kuidagi eraldiseisvana, nagu omavalitsuste koolitranspordis, sest see tähendab seda, et kui riigi maakonnaliinid lähevad tasuliseks, siis see kohe tuleb nii omavalitsuste eelarvetesse, alates sotsiaaltranspordist, aga ka õpilaste transpordi osas. Kui nüüd see plaan, ükskõik milliseks see hind kujuneb, peaks saama reaalseks, siis millal on plaan see jõustada või millal see hakkaks kehtima? Ükskõik mis, jätame siis selle piletihinna, nagu te ütlesite, et on keskendutud nendele numbritele, 15 ja 20, ja et õiget asja tehakse. Millal on plaan esiteks see jõustada? Ja teine sinna juurde, võib-olla te saate siis natukene seda valgustada, on see, et … Meediast olen lugenud, et see on umbes 3 miljonit, millest praegu räägitakse, mida see siis tooks juurde sellele 72 miljonile, mis 2024 oli kulu ühistranspordile. Mida seeläbi tahetakse paremaks muuta? Kas bussiliine tuleb sagedamini või tulevad uued liinid või see on lihtsalt olemasoleva katmine?

Jah, siin oli nüüd palju asju läbisegi. Kõigepealt, jah, kõige olulisem. Ma arvan, et meil ei ole mõtet rääkida sellest 15–20-eurosest piletihinnast, sest sellist kokkulepet ei ole. Et oleks klaar kõigile, inimesed saaksid selle info kätte. Ma olen seda tõesti öelnud ka, just käisin Vikerraadios saates "Stuudios on peaminister", kus ma seda pikemalt kirjeldasin. Seda on öelnud ka Hendrik Terras, ka ise avalikult selgitanud, et see võib olla näiteks 1-eurone kuupilet, mis kindlasti ei käi kellelegi üle jõu, et saada ülevaade kes kus sõidab. See on esimene asi. 

Teiseks, jah, sellega, sealt saadav tulu parimal juhul kataks ainult selle liinivõrgu ülevaate saamise või selle kaardi enda, plastiku hinna. Nagu Tallinnas, lõppkokkuvõttes see on 3 eurot, ostad selle plastikkaardi ja sellega piuksutad ja nii edasi. Eks ta selle süsteemi kulu katab, ei midagi muud. Ühistranspordi vajakajäämist see ei kata. Ma arvan, et selle 1, 2, 3 miljoni abil seda kindlasti ei kata. 

Liinivõrgu ülevaatamine peab igal juhul olema ühistranspordi reformi üks osa. Selle eesmärk peab olema ikkagi kujundada kaasaegne liinivõrk ja selline piletisüsteem, et sa ikkagi ostad pileti, kus sa saad liikuda ühest transpordiliigist, ühest kohast teise. See peaks ju tegelikult olema asjade käik ja eesmärk. Täiendavalt ka hinnata ära, millised investeeringud on meil taristusse vajalikud, mida me täpselt teeme, sest jah, praegu, sellel aastal juba, jah, on näiteks kõige suurem investeering Eestis praktiliselt tsiviilvaldkonnas ju Rail Baltic. See on üks. Teiseks, teede investeeringud kasvavad päris massiivselt. Järgneva kolme-nelja aastaga läheb ligi 300 miljonit ehk kogu see automaksu aastamaksu osa läheb teedesse. Pärnu maanteele tuleb ligi 50 kilomeetrit neljarajalist teed juurde ja Tartu maanteel umbes 20, kindlasti ehitatakse ka kohalikke teid ringi. Ühistranspordi reformi osa peab kindlasti olema hinnata, millist taristut, kuhu ja mida on vaja, ja kõikide nendesamade planeerimiste ja ehituste ajal kindlasti. 

Ja üldse laiem liikuvuse planeerimine, kuidas ikkagi andmepõhiselt on võimalik see liikuvus ära planeerida, kes kuhu liigub. Sest ütleme nii, et ma ei ole küll ise osaline selles olnud, aga ma mäletan, et Tartus kirjeldati seda, kuidas tartlased korraldasid oma liinivõrgu niimoodi ringi, et nad kasutasid ka muu hulgas näiteks andmepõhiselt mobiilpositsioneerimise andmeid. Selle tulemusena kasvas ühistranspordi kasutamine ja ka selle reisijate rahulolu. Tegelikult need bussi- ja ühistranspordiühendused said nende jaoks paremaks. 

Nii et kõik see on selle reformi osa. Ja kui te küsite tähtaega, siis enne, kui need arutelud on ära peetud, on ju võimatu öelda, millal täpselt midagi jõustub. Arutelud tuleb ikka kõigepealt ära pidada ja sellega praegu Hendrik Terras tegeleb. Minu arvates peabki regionaal- ja põllumajandusminister just sellega tegelema, muu hulgas kõikide muude murede kõrval, vahel tuleb sigade Aafrika katk, vahepeal mingid muud mured talle sisse, aga see kindlasti on üks suur reform, mis tal tuleb teha. Ma arvan, et teda tuleb selles toetada.

Suur tänu! 

Ja …

Urmas Reinsalu, teie kord veel tuleb.

Aga lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea esimees! 

Väga austatud peaminister! Ma tuleks teile pisut appi. Mulle tundub, et härra Terras ministrina ajab teile puru silma. Ehk siis, mõned faktid. 

Kõigepealt siis seda, et eile oli see teema maaelukomisjonis ja valdkonnaspetsialistid väga selgelt ütlesid ära, et nii sõitjate ülevaate saamiseks ei ole vaja piletit kehtestada. Tegelikult on selleks olemas teised meetodid, tööriistad ja enamus seda infot on tegelikult käes. Ehk et minister tuli ikkagi valitsuse selle teemaga, et on vaja saada vahendeid juurde valdkonda. 

Ja nüüd siis teiselt poolt ka see, et te ütlesite enne, et kas me jaksame riigina siis seda ühistransporti sellisel kujul, nagu ta on meil – suhteliselt vilets, muide – üleval pidada. Ja siis seal oli see, et näiteks maksuküüru kaotamine 3500 ja rohkem teenivatele maksab muide kaks korda rohkem kui kogu bussitranspordi doteerimine kokku – kaks korda rohkem maksab see. Rääkimata, et siis 50 korda maksab rohkem siis see pensionäride ja õpilaste sõidusoodustus, et nad saavad tasuta sõita. 

Nii et ma annan teile võimaluse siin – ütelge siin Eesti rahva ees selgelt välja: see on väga halb plaan ja te seda valitsuses ei toeta, et õpilased ja pensionärid peaksid hakkama ühistranspordis, ehk siis bussides maakonnaliinidel sõitma.

Aitäh!

Aitäh! No ma juba kaks korda teie kolleeg Helmen Kütile vastates samale küsimusele tegelikult vastasin, nii et ma ei hakka seda isegi suurt kordama. 

Selle ma võin muidugi jälle korrata, kui see teid rõõmsamaks teeb, et kokkulepet selleks, et lastele ja pensionäridele piletit kehtestada, ei ole. Aga see kirjeldus, miks regionaal- ja põllumajandusminister ja tema ametnikud nägid selles vajadust, noh, näiteks ühe-eurose kuupileti kehtestamiseks, et saada ülevaade, adekvaatne ülevaade reisijatest. Kui see on võimalik teiste viisidega saada, siis ma usun kindlasti, et nad kasutavad neid teisi viise. Aga veel kord – see reform on alles arutusel. 

Nüüd, mis puudutab vahendite juurde saamist, siis mulle tundub ka siin, et te vist, jah, võib-olla murrate veidi lahtist ust. Nagu ma juba mainisin ja võib-olla siis möödaminnes, et Hendrik Terrase nii-öelda regionaal- ja põllumajandusministriks oleku ajal me panime selle raha, mis varem tuli ühistranspordi reservist, otsiti juurde, panime tegelikult eelarve põhibaasi. Nii et see kindlasti on tema saavutus. See on päris põhimõtteline saavutus. Ma vaatan see summana järgi, et see on ligi 55 miljonit, mis tema ajal läks sinna juurde. Nii et see ei ole üldse vähe. Vahendeid on ta juurde saanud ja vaevalt et selle kolme miljoni pärast ta peab nüüd midagi välja mõtlema. 

Nii et ma arvan, et, jah, te võib-olla peate asjadega ka ise tutvuma. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on maksud. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Teile ja valitsusele ka töist 2026. aastat! See inetu maksude juhtum on seotud netikasiinode maksualanduse seadusega, mis teie võimul püsimise hinnaga pressiti valitsuselt välja. Nagu on kinnitanud – kuigi te olete seda eitanud – teie fraktsiooni liikmed proua Skuratovski Äripäevale ja Mart Võrklaev, teie valitsuse võimul püsimise hind oli netikasiinode maksusoodustuse seadus. Ja ilmselt oli ka see põhjus, miks Rahapesu Andmebüroo nõudmise, et mis toob kaasa täiendavad rahapesuriskid Eestile, 4. novembrist eelmisel aastal, te jätsite arvestamata täies sisulises mahus. 

Kuid minu küsimus puudutab seda, et te olete eitanud, et otsekui kaughasartmängumaksu puhul läbirääkimistel osales netikasiinofirmade lobist ja maakler Madis Haug. Ajakirjandus on esitanud väiteid, et ta siiski kohtumistel osales, ka koalitsiooniläbirääkimistel. Teie olete seda oktoobrikuus Äripäevale eitanud. Ajakirjanduses, Eesti Ekspressis Madis Hindre artiklis on esitatud ka väide, et 2025. aasta kevadel teie Stenbocki majas kohtusite Madis Haugiga. Tõepoolest, lobiregister, kus tuleb huvitatud isikutega kohtumised registreerida, seda ei kajasta, et te oleksite Madis Haugiga kohtunud. 

Minu küsimus teile, härra peaminister, on see. Kas see ajakirjanduses, Madis Hindre artiklis esitatud väide, et te kohtusite Madis Haugiga enne, kui seda seadust asuti välja töötama sellel väljapressival meetodil, vastab tõele? Ja kui vastab, miks seda ei ole siis vastavas Riigikantselei registris käsitletud ja mida sellel kohtumisel kõneleti? Härra peaminister, palun konkreetset ja selget vastust.

Aitäh, hea küsija! Ilusat aasta algust ka teile! Me just nentisime välisministriga siin ühiselt, et infotunnis saab kogu aeg uut infot: et valitsus püsib tänu sellele seaduseelnõule. Meil seda infot ei ole, aga küllap teie teate paremini, kuidas see valitsus püsib ja millised on omavahelised kokkulepped. 

Koalitsiooniläbirääkimised, mis Stenbocki majas toimusid – ma arvan, et ma ei eksi, välisminister võib kinnitada, tema oli seal osaline –, et sinna ühtegi välisosalejat ei saabunud. Oli nii? Aga erinevate ettevõtjatega oleme kohtunud kindlasti erinevas formaadis. Muu hulgas on, ma arvan, Tanel Tein käinud Riigikogus ja erinevates fraktsioonides erinevate ettevõtjatega. Nii et ma väga ei imestaks, kui ta on ka siin majas ringi käinud. See ongi tema tööülesanne tutvustada oma projekti. Aga seda küsige tema käest. Koalitsiooniläbirääkimistel vähemalt meie formaadis täiendavaid väliseid osalisi ei olnud. Aga aitäh küsimuse eest!

Suur tänu! 

Ja, Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Härra Michal, ma ei tunne teid ära. Kuidagi sõnaahtraks olete muutunud, kuidagi häbelikuks olete muutunud. Katsume ikka selle asja detailsemaks muuta. 

Te ütlesite, et tema ülesanne ongi ringi käia ja tutvustada. Ma päris täpselt ei aru saanud, kes see tema on. Ma küsisin konkreetselt. Lobiregister, kus kohtumised – valitsuse liikmed, sealhulgas ka peaminister – peavad registreerima, seal ei käsitle teie kohtumist nimetatud härra Madis Haugiga. 

Ja minu küsimus oli: kas vastab tõele siis Eesti Ekspressis esitatud väide, et te olete selle härra Madis Haugiga kohtunud? Ja kui olete, siis miks seda ei ole registris ja mida te temaga sellel teemal arutasite, mis teemadel te seal temaga arutasite? Ma arvan, avalikkusel praeguses selles piinlikus juhtumis, mida väga räpaseks looks ka oma juhtkirjas praegu Äripäev nimetab, on avalikkusel õigus asju teada. 

Ja teate, vaadates seda niisugust väljapressitud seaduste vastuvõtmise kultuuri, teate, ma arvan, et praegu ühiskonna prognoositavuse ja ka õigusselguse, ka nii-öelda seaduste objektiivse menetlemise huvides ma pean siin kohaseks ka ütlema, et, jah, üks võimalus on riiki juhtida, aga mitte vabandus, niisugusel "pärast meid tulgu või veeuputus" meetodil. Aga see ei tähenda seda, et vastutus kuhugi ära hajuks. Saabub aeg, ka teie valitsuse aeg lõppeb ja need asjad selgitatakse väga põhjalikult välja, kuidas selle seaduse dünaamika on olnud ja mis huvidest tingituna ta esile kerkis. 

Ja teiseks, ja see seadus vaadatakse üle. Väljapressitud seadustel ei saa Eesti Vabariigi õiguskorras olla kohta. Niisugused ajad saavad läbi.

Ja mu konkreetne küsimus on teile, härra Michal: kas teil oli eelmise aasta kevadel Madis Haugiga kohtumine, millest seal kõneleti ja miks seda ei ole vastavalt huvitatud isikute registris? Või ajakirjandus esitab valeväidet. 

Aitäh!

Ma juba vastasin tegelikult teie küsimusele, et koalitsiooniläbirääkimiste formaadis, nagu te soovisite teada, ei ole meil selliseid kohtumisi toimunud. Koalitsiooniläbirääkimistel väliseid osalisi ei osalenud. 

Toomas Tein käis erinevate valdkonnaettevõtjatega Riigikogus. Vabandust – mitte Toomas. Palun vabandust! Jah, Tanel Tein käis erinevate ettevõtjatega Riigikogus. Ma ei välista, et seal võis olla erinevaid turuosalisi, muu hulgas teie poolt nimetatud inimene, aga mul ei ole selle kohta küll mingit märget ega mälestust. Võite tema käest üle küsida.

Nüüd, tuleme selle konkreetse seaduse juurde. Mulle tundub, et te ei kuulanud varasemat infotundi. Ma siiski ütleks, et tasub tähele panna, kus see viga tekkis. Rahandusministeeriumi asekantsler Evelin Liivamägi on ka vabandanud selle eest. 

Ja vaadake, eks see veidi on ka, ütleme, koalitsiooni-opositsiooni ühisosa. Kui ei märganud kumbki viga, nüüd tuleb parlamendil see viga ära parandada. Kui viga on tekkinud Rahandusministeeriumis, kuhu eelnõu saadeti parandamisele, on see iseäranis pentsik, sest, noh, ütleme naljaga pooleks: minu meelest see vist on minu ajaloos küll esimest korda nii kaua, kui mina parlamendi tööd mäletan, kus Rahandusministeerium teeb enda kahjuks vea. Tavaliselt ikka tehakse teistpidi. Seekord siis tehti sedapidi ja on hea, kui see ära parandatakse. 

Nii et see kõik muu sõnavaht selle juurde – jah, ma arvan, et kui te tahate ütlusi anda, andke Isamaa kriminaalasjas, eks ju.

Aitäh!

Lisaküsimuse esitab Aivar Kokk. Palun! 

Hea juhataja! Austatud peaminister! Ma lihtsalt täpsustan, et küsimus ei tule hasartmängumaksust, aga jutt, et keegi kuskil ministeeriumis vea tegi, on ju päris jama. Selle eelnõu esitasid 16 Riigikogu liiget. Eelnõu algtekstis oli pandud sõna juurde, mida ei olnud 17 aastat selles seaduses olnud. Siis üks algataja ütleb, et 4. novembril ta sai juristide käest teada, et mingi viga on, aga seda ta rahanduskomisjoni liikmetele ega kantseleile ei andnud. Komisjoni esinaine ütleb, et tema teadis küll, et alguses oli ühtepidi, pärast teistpidi, aga ta ei pööranud ka sellele tähelepanu, kuigi ta ise seda menetles. 

Aga mul on küsimus hoopis teisest asjast, ühistranspordist. Kui te tõesti ei tea seda, see, et minister ei tea, regionaal- ja põllumajandusminister ei tea maaelust suurt midagi, aga te võiksite ikka teada, et tänasel hetkel, kui ühistranspordiga sõitma minna, siis on olemas kaart, mida valideeritakse, ja kui kaarti ei ole, siis bussijuht annab nullpileti pensionäridele ja lastele. Nii et registreerimine toimub kõikidel, kes bussiga sõidavad. 

Veel kord, mul on küsimus – kas see, et 600 miljonit Tartu–Riia rongile pandi uuringuteks ja iga aasta miljon kulutatakse ainult selleks, et lätlased sõita saaksid, on see kulu? Või on see kulu, et raudtee ei ole valminud ja rongid ei sõida ning on vaja rongide amort maksta? Ja kas see on see, miks peaks nüüd hakkama maksma lapsed ja pensionärid ühistranspordi eest?

Aitäh! Teie jutus oli kõik jälle mõnusalt segamini. Parandame siis mõned asjad ära. Kõigepealt, viga tekkis Rahandusministeeriumis. Selle eest on asekantsler Evelin Liivamägi ka vabandust palunud enda ja teiste ametnike nimel. Ja avastas selle turuosalise advokaat – nagu ma loen ajakirjandusest, arvan, et see on täpne – ja andis komisjonile teada. Hea, et see aasta alguses avastati, selle saab nüüd ära parandada. Ja minu meelest on soovitus kasutada ka seda, mida Luukas Ilves on välja toonud, see on nüüd ka meedias, et ehk Riigikogu liikmed peaksid nii koalitsioonis kui opositsioonis kasutama kaasaegseid töövahendeid selliste seaduste kontrollimisel, et viga ei oleks. 

Nii et mul oli täna hommikul vaadata üsna pentsik, kuidas neli meest kargasid ühe naise kallale, öeldes, et rahanduskomisjoni esimees on kõige eest vastutav. Ei, sõbrad, seadusandluse puhul on ka opositsioonil oma roll. Siin oleks pidanud ka teie märkama ja sellele veale tähelepanu juhtima, kui see viga oli teada. Seda viga keegi ei teadnud. Ja see sündis Rahandusministeeriumis kahjuks. 

Nüüd, mis puudutab piletit, siis sellest me rääkisime juba Helmen Kütiga. Minu sõnum on see, et täna ühistranspordireformi läbiviimise või arutelu käigus ei ole kuidagi kokku lepitud uute piletite kehtestamist. See, millest on rääkinud Hendrik Terras selle arutelu käigus, on see, et ülevaade saada, kes kus liinidel sõidab, selleks võib olla ka nulleurone pilet, võib üheeurone kuupilet olla. Kõik need võimalused on arutelul, seda saab arutada. Selle rahaga, mis saaks piletist laste ja pensionäride pealt, kindlasti ühistranspordi täiendavat vajakut ei kata. Ma meenutan, et Hendrik Terrase ajal me tõstsime eelmisel aastal täiendavalt 55 miljonit põhieelarvesse ja ühistranspordile. See kindlasti on tema saavutus ja selle reformiga tuleb edasi tegeleda. See kindlasti on pikk-pikk reform.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui läheme viienda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Urmas Reinsalul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Ma soovin ka teile ilusat alanud tööaastat! Aga vaadake, ma olen murelik ja nõutunud sellega, et selles juhtumis, mis ühiskonnas on kvalifitseeritud kui nii-öelda väljapressitud seadus, meil ei ole piisavalt informatsiooni. Ja ma praegu peaministrilt küsisin, peaminister muutus väga kidakeelseks ja nii-öelda hiilis siin mööda saali servasid sellest küsimusest mööda. Teie olete olnud ka parlamendiliikmena nende sündmuste epitsentris, öelge nüüd teie, härra Riigikogu esimees, avalikkusele selgelt, Eesti 200 esindajana, kas Skuratovski ja Võrklaeva väited, et see seadus pressiti välja netikasiino ärimeeste huvides, ja vastasel juhul oleks koalitsioon kukkunud, kas see väide osa koalitsioonisaadikute poolt vastab tõele. Ja kas siis tegelikkuses see netikasiinode lobist käis seda lobi tegemas ja mis siis oli tema see surveavaldus, et sellele Eesti 200 allus? Andke siis avalikku informatsiooni.

Aitäh, Urmas Reinsalu!

Hakkame ükskord minimaalselt ka asjadest selgelt rääkima.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Ma kõigepealt tänan teid heade soovide eest ja soovin teile samuti tegusat ja töist aastat. Aga ühtlasi pean märkima kohe alguses, et protseduuriline küsimus on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te esitasite mulle väga sisulise küsimuse. Aga ma vastan teie küsimusele, et teie väited ei vasta tõele. Ja ma lähen meie tänase päevakorraga edasi. Meil on 13 küsimust ja me peame väga tõhusalt töötama selleks, et ka Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kes on 13. ennast registreerinud, saaks küsimuse peaminister Kristen Michalile esitada.

Viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Enne kui te hakkate mulle ette heitma, et mind ei olnud vahepeal saalis, siis tõepoolest, me kohtusime üleval fraktsioonis kohtunikega, kellel on tegelikult väga suured etteheited teie valitsuse justiitsministrile Liisa Pakostale. Kohtunike sõnul üritab ta kehtestada nagu mingit diktatuuri ja lõhub kohtute sõltumatust, kasutades kohtureformi eelnõu, mis on kohtunike hinnangul sügavalt põhiseadusvastane. Surutakse läbi samasugust blackmailing'ut või väljapressimistaktikat, nagu siin on juba enne juttu olnud. Nimelt, ta ei nimeta 13 kohtunikku enne ametisse – kellest on teatavasti väga suur puudus –, kui kohtunikud selle kohtureformiga nõustuvad. Sellist asja me praegu kuulsime. 

Aga miks ma sellest räägin? See läheb väga sobivasti sellesse võtmesse, kuhu ma tahan oma küsimustega jõuda, nimelt, praeguse valitsuse – kelle toetus ükskõik mille tegemisel ja riigielu korraldamisel on ju olematu, Eesti ajaloos ka pretsedenditu – käpardlikkuse, korruptiivsuse, rumala ja küündimatu tegevuse juurde. Ma ikkagi ei saa sellest üle ega ümber ja ma ei saa aru, et ajal, kui umbes 3 miljonit hoitakse riigieelarvest kokku sellega, et võetakse ära lastelt ja vanuritelt tasuta bussisõidu õigus maaliinidel ühistranspordis, jääb riigieelarvesse laekumata hasartmängumaksu läbisurumisega erinevatel hinnangutel 22–27 miljonit. 

Kui me räägime poliitilisest vastutusest, siis kuidas te saate olla koalitsioonis edasi erakonnaga, kes on siia Riigikokku saanud Ukrainale korjatud annetuste vargusega vahele jäänud Johanna-Maria Lehtmele saadud häältele? Kuidas te saate olla koalitsioonis erakonnaga, kes tõepoolest, nagu siin on ka juttu olnud, šantaažiga pressis aasta lõpus välja Reformierakonnalt selle toetuse hasartmängumaksu seadusele? Ei ole mingit kahtlust, et see oli, on ja jääb lobiseaduseks. Kuidas te saate olla koalitsioonis erakonnaga, kelle tegevus on riigile põhjustanud sellise märkimisväärse kahju, nii materiaalse kui ka moraalse?

See kõik kokku on küll, jah, midagi väga pentsikut, et kõikides maailma hädades on Eesti 200 süüdi. Ma sellega ei nõustu. Hasartmängumaksu seaduse puhul on küll teada, jah, et Eesti 200 saadikud on olnud selle vedajad. Tanel Tein on selle vedaja olnud, ta kindlasti on arenguseire raportit koos erinevate ettevõtjatega, muu hulgas mainitud ettevõtjatega, tutvustanud erinevates foorumites ja mulle samamoodi koos ettevõtjatega. Minu meelest see on normaalne. Aga koalitsiooniläbirääkimistel ei ole ta üheski formaadis osalenud, nii et selles mõttes Urmas Reinsalu ilmselt loob mingisuguseid müüte. Aga see selleks. 

Mis puudutab laiemat küsimust, et kuidas me saame olla koalitsioonis, siis vaadake, kuidas me saame olla koalitsioonis erakonnaga, kellega koos me seisame väärtuspõhise julgeoleku- ja välispoliitika eest. Saame küll. Üks meie esimesi kokkuleppeid oli kaitsekulude üle 5% tõstmise ja Ukraina aitamise kohta. Ma kahtlustan, et teiega me sellepärast ei saa koalitsioonis olla, et teiega meil ei õnnestuks seda kuidagi teha. 

Kuidas me saame selles koalitsioonis olla? Me saaks olla ka erakonnaga, kellega koos me läheme koos üle eestikeelsele haridusele, mis on üks suurimaid reforme hariduses. Eesti 200-ga me saame seda teha. Teiega – ma ei tea, kuidas tuleks välja. Ma võin seda loetelu veel pikalt jätkata. Näiteks maksude alandamine. Kuidas me saaksime olla teiega koalitsioonis? Ma ei tea, kas te seda toetate. Te olete ju maksuküüru eest siin retoorikas pigem seisnud, teisedki on seisnud, selle autorid on selle eest seisnud. 

Nii et ma ei tea, võib-olla te peate oma küsimuse paremini formuleerima. Ma ei oska muud vastata. Poliitika eesmärgid on need, mida me koos ellu viime. Ma arvan, et Eesti on kindlalt kaitstud, majandus hakkab kasvama ja väärtusruum on ka kaitstud.

Suur tänu! 

Ja, Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, armastate loomulikult rääkida väärtustest ja sellest, kellega te jagate mingit väärtusruumi ja kellega mitte. 

Pannes need kõik asjad siin ühte potti, eks ole, see hasartmängumaksu seadus ja siis need väärtuspõhiselt see julgeolek ja ka, ütleme, just keelepoliitika – see, kui te ühes osas astute, kolistate selliseid ämbreid ühest jala otsast teise koos oma koalitsioonipartneritega, nõrgestab ju tegelikult ka seda positsiooni, mida te tahate evida ja omada, eks ole, siis meie julgeolekus või siis meie keelepoliitikas. 

Aga ma ikkagi küsin, et kui me väärtusruumist rääkisime, et kuidas siis teie väärt… ja teie erakonna väärtusruumi siis ikkagi jätkuvalt mahub see erakond, kes selgelt ja kuritahtlikult ja pahatahtlikult surus selle seaduse läbi koalitsiooni häältega – ma tuletan meelde, mitte meie häältega. Meie pidasime siin kõnesid teemal ja argumenteerisime väga jõuliselt, et miks see seadus on halb seadus. Ja muudatusettepanekuid me ei teinud ju sellepärast, et viimasel ajal on ju "heaks tavaks", et opositsiooni ettepanekuid – ükskõik kui head need on – ei võeta arvesse; minnakse jonnakalt edasi seadustega, ükskõik kui halvad nad lõppkokkuvõttes on – nagu selle hasartmängumaksu seadusega me ka nägime.

Ja selle tulemusena ju tegelikult on ju räägitud, et riigil jääb ju saamata selle seaduse kohaselt laekumata kümneid miljoneid eurosid ja see on fakt. 

Ja siin on muide veel üks selline pikantne nüanss, et enne selle seaduse vastuvõtmist te ütlesite ise ühes intervjuus, et juhul kui seda raha siis eelduslikult ei laeku nii palju prognoositult, kui on prognoositud, et siis kultuuriinimesed oma rahast ilma ei jää, et valitsus leiab selle kusagilt mujalt, kui on vaja. Ja seda Eesti 200 muuseas presenteeris ju väga tugevalt, et seda seadust ongi vaja just nimelt kultuuriinimestele lisaraha leidmiseks. 

Ja ma küsingi nüüd, et mis on nüüd, kui on selgunud, et seda raha üldse ei laeku, valitsuse plaan. Mille arvelt siis kompenseeritakse kultuuriinimestele see laekumata maksuraha vajaminevas summas? Ja mis tegelikult huvitab Eesti rahvast selle skandaali juures ikkagi kõige rohkem: kas keegi vastutab ka?

Jah, aitäh, hea küsija! Nüüd kirjeldan mitut asja. 

Kõigepealt, ma olen selle infotunni käigus juba kirjeldanud, aga tükki ei võta küljest selle kordamine, et viga tekkis ametniku apsakal. Eeldan, et see oli inimlik viga. Evelin Liivamägi Rahandusministeeriumist on selle eest ka vabandanud ja nagu ma olen ka öelnud, on meie kultuuriruumi ja kristliku kultuuriruumi osa see, et kui keegi vabandab siiralt, siis see vabandus võetakse vastu, ja see tuleb vastu võtta. Ära tuleb ta ikkagi parandada. 

Nüüd, kui küsida, et kas kultuur ja sport selle apsaka tõttu peavad ilma rahata jääma, siis vastus on ei. Ma olen seda ka öelnud varem, et kui selle tõttu laekub vähem, kultuuril ja spordil on kitsam, siis me peame leidma täiendavad rahalised vahendid, kuskilt mujalt koomale tõmbama, midagi tegema kasinamalt, et kultuur ja sport selle rahastuse saaks. Ja me leiame need vahendid. Kindlasti saab valitsus sellega hakkama. 

Kas sellest sünnib vähem laekumist? Ma saan ainult praegu toetuda avalikele allikatele. Hasartmängu Liit ise on avalikult teada andnud ja suuremad operaatorid, et ametniku apsakat nemad ära kasutama ei hakka. Kuna tegemist ei olnud seadusandja tahtega, vaid veaga, siis nemad tasuvad jaanuari eest ja seni, kuni see ära parandatakse seadusandja poolt, neid makse ka. Ja kui mingil põhjusel see ei õnnestu, siis nad suunavad selle raha kultuuri ja sporti. Noh – meest sõnast, härga sarvest, nagu öeldakse. Ilmselt see nii läheb. Küllap nad oma vastutust ka tunnevad ja minu meelest see on väga positiivne.

Ja nüüd tulles selle nii-öelda õppetunni juurde. Mina ütleks, et õppetund ikkagi võiks olla see – ja kui me suudame sellest midagi kaasa võtta –, et paha asi on juhtunud ja meil ei ole mõtet pead liiva alla peita. Viga on tehtud – viga tuleb ära parandada, seal pole kahtlust. Ja seda, kes on süüdi, jõuame arutada veel elu lõpuni. Vastutus on ka võetud, vabandus on esitatud. Igaüks ise otsustab, kas ta vastu võtab selle. 

Nüüd, mida sellest õppida on ka keerulisema seadusandluse, juriidilise teksti puhul? Luukas Ilves pani üles "Apsakaleidja". Ma jagasin seda oma sotsiaalmeedias ja rahvusringhäälingus on see ka üleval. Sama on soovitanud justiits- ja digiminister, endine õiguskantsler Allar Jõks ja paljud teised, ja ma arvan, kindlasti Eesti tugev IT-kogukond suudab kaasa rääkida – kasutada tehisintellekti, AI-võimalusi selleks, et leida üles keerulisemates tekstides võimalikud vastuolud ja vead. Ja see poleks üldse paha. Sest kui me kujutame ette, et Eestis tihtipeale on nii, ja maailma riikides ka, et makstakse miljoneid erinevate süsteemide muutmise eest ja harjumuste ka. Kui me jätame selle vea tegemise meelde – ja ma arvan, Eestis on kombeks vigu väga pikalt meenutada; ma arvan, et see ei unune niipea, me 10–20 aastat saame seda üksteisele meenutada ja hea on –, siis äkki me õpime sellest ka midagi ja edaspidi kasutame uusi tööriistu, et asjad paremaks saaks. Siis oleks selle vea eest ka kooliraha vääriliselt makstud. Ja noh, kas kahju sünnib, näitab aeg. Mida kiiremini parlament asjad ära parandab, seda parem.

Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun! 

Aitäh! Teadmiseks teile, et meie fraktsioon kasutab tehisintellekti juba pikemat aega, mitu aastat. 

Kui tulla selle eelnõu juurde, konkreetselt see hasartmänguteemaline eelnõu, siis see ei ole nii keeruline eelnõu. Milles on probleem? Probleem on see, et see ongi lobistide poolt tellitud eelnõu, kuhu kirjutati pahatahtlikult sisse sõna "osavusmängud", mis, kui see avastati, kõrvaldati sealt, aga ilmus tagasi sinna uuesti kolmandaks lugemiseks. Sellele on muide ka Allar Jõks tähelepanu juhtinud ja soovitanud välja selgitada, kes konkreetselt kirjutas selle sõna uuesti eelnõusse. See tuleb välja selgitada, kes konkreetselt kirjutas selle sinna sisse, sest see inimene ongi konkreetselt süüdi. Väga lihtne. Aga teie hiilite praegu vastutusest kõrvale ja ütlete, et parandame ära ja saame korda. Ja mille me korda saame? Lobistidele kasuliku eelnõu saame korda. Me saame korda selle, et lobistid tunnistavad ju praegu, et nad on nõus vabatahtlikult maksma ära need maksud. Mis ju näitabki seda, et see on neile vajalik ja kasulik eelnõu! Väga selge! Nii lihtsast asjast ei saa aru või? Mina küll saan aru. 

Mis puutub nüüd sellesse, et keegi maksab vabatahtlikult makse – võib-olla me teeme siis tervele meie rahvale, Eesti rahvale ja kõikidele firmadele vabatahtliku maksumaksmise. Las maksavad vabatahtlikult! Miks nad peavad siis sunniviisiliselt maksma automaksu ja autoregistreerimise maksu ja tulumaksu ja sotsiaalmaksu? Ma maksan vabatahtlikult. Aga seda me ju ei tee! Vaat ühele grupile me pigistame silma kinni. Te ju ise saate aru, et te räägite ennast praegu sisse. See ongi lobistide tellimisel tehtud eelnõu, mis toob neile väga suurt kasumit. Rohkem ei ole siin rääkida midagi. 

Ja lõpetuseks ütlen, et te ilmselt ei saa aru (Juhataja: Teie aeg!) – vaadates teie ülbeid ja irvitavaid nägusid seal –, te ilmselt ei saa aru, et teie juhtimisel (Juhataja: Aitäh!) Eesti kihutab praegu katastroofi suunas. 7049 inimest jäi aasta jooksul (Juhataja: Aitäh, Mart Helme!) Eesti elanikkond vähemaks ja 500 millegi võrra oli sünde vähem (Juhataja: Aitäh, Mart Helme!),  rääkimata majanduse kollapsist. Te võite ju rääkida, et juba paraneb. Ei parane!

Aitäh, Mart Helme! Te olete 40 sekundit üle läinud. Ma ei saa, ma ei saa teile rohkem anda seda aega. (Meeshääl saalist räägib midagi.) Mart Helme, aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Tegemist on maksulangetusega sektorile, mille eesmärk on kultuuri ja sporti raha juurde luua. Eesmärk on ju arusaadav ja sellest on siin pikalt ka debateeritud, arvamusi on erinevaid. Kas maksulangetus toob kultuuri, sporti raha juurde, seda ju näitab aeg. Mina olen peaministrina öelnud, et valitsuse poolt vaadates selle eelnõu juures peavad olema tasakaalus ka Maksuameti võimete kasv ja Rahapesu Andmebüroo võimete kasv, et meil oleks ülevaade, et siia saavad tulla ikkagi ainult nende ettevõtete raamatupidamised või need raamatupidamised, milles asjaajamised on korras. Seda oleme me algusest peale öelnud.

Ametniku apsakas – ma ei saa sellest teie kirest väga aru. Mis me siis teeme? Leiame üles selle ametniku, kes istub laua taga. Mis me siis teeme? Paneme tema nime lehe esikaanele ja siis kõik narrime teda siit järgmised 20 aastat või? Mina ise arvan, et see, mida Evelin Liivamägi ka kirjeldas Rahandusministeeriumist, et tegemist oli inimliku veaga. Loomulikult nad peavad iseenda sees selgeks tegema, kuidas selline viga toimus, et sellist viga enam ei toimuks. See on selge. Mida kiiremini see ära parandatakse, seda parem, seda väiksem see võimalik kahju on. Hästi on, kui see kahju on minimaalne. Aga kultuur ja sport kindlasti ei kannata selle all, seda ma olen juba öelnud. 

Kogu selle asja eesmärk ikkagi on, et kui erinevad maksupiirkonnad konkureerivad – maksukonkurents on täiesti reaalne –, siis kui me tahame kultuuri ja sporti raha juurde saada, ja me tahame, sellepärast et kui me vaatame Eesti riigi rahanduslikku pilti, me paneme väga palju, me paneme maksimaalselt oma võimete kohaselt kaitsesse raha, meil läheb väga palju pensionidesse, meil läheb sotsiaalkuludesse ja igasugustesse muudesse valdkondadesse. Ühistranspordist rääkisime pikalt, kuidas on vaja sinna raha juurde panna. Kõik need valdkonnad tahavad raha juurde. Kui me tahame, et kultuuri- ja sporti raha juurde tuleks, eraraha juurde tulemiseks ongi mõistlik selliseid samme proovida. See tegelikult tähendab seda, et kui kontrollimehhanismid on paigas, me suudame ülevaadet omada, kes siia toob oma raamatupidamise – mitte mängimise, vaid raamatupidamise–, siis kultuur ja sport saavad raha juurde. Meie oma kultuur ja sport saavad selle raha juurde! 

Kas pahedest heade valdkondade rahastamine on eetiline? See on hoopis teine debatt. Alkoholi- ja tubakaaktsiisist me muuseas rahastame ka kultuur ja sporti. Ma ei ole näinud neid võitlusi siin, et keegi ütleb, et ärme rahastame enam alkoholist ja tubakast. Mõlemad on ju pahed. Kus see võitlus siin on?

Aitäh! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on energiaohutus riigis. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt on öelnud, et aastal 2035 ei ole Eestis enam ühtegi tossavat põlevkivijaama. Samas, kui põlevkivienergeetika annab tööd ja leiba tuhandetele Ida-Virumaa inimestele, on olnud aastakümneid Eesti kindlam ja juhtiv energiaallikas ning taganud varustuskindluse ka kriisiolukordades. Tuumaenergia ei jõua ministri enda sõnul aastaks 2035 veel elektrit tootma ning juhitavad võimsused on alles rajamisel. Küsimus: kuidas tagab valitsus energiajulgeoleku ja mõistliku elektrihinna olukorras, kus põlevkivijaamad suletakse enne, kui uued juhitavad võimsused on kindlalt olemas?

Aitäh, hea küsija! Ma võib-olla jah veidi pean parandama seda küsimustki. Ma arvan, et energeetika- ja keskkonnaminister on ka seda öelnud, et põlevkivijaamad on meil seni reservis, kuni meil on uued juhitavad võimsused. Nii et vastus ongi tegelikult väga lihtne. Kui on uued võimsused olemas, siis meil ei ole enam vanu võimsusi vaja. Seni, kuni meil uusi võimsusi ei ole, kasutame vanu, seni nad on reservis. Siin ei ole isegi tegelikult vastuolu. Me ju käitume täiesti tervemõistuslikult.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg … Vladimir Arhipov, te jõudsite reageerida, ma annan teile kõigepealt selle täpsustava küsimuse. Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Samas, sama minister ütles, et need energiaallikad selleks ajaks veel ei ole valmis. Kas see on siis kivisse raiutud, et aastal 2035 peavad need põlevkivijaamad ära kaduma? Samas, kuidas te kavatsete lahendada seda sotsiaalset probleemi, mis tekib kohe Ida-Virumaal, kus tuhanded inimesed kaotavad oma töö ja leiva? Mis sellest olukorrast siis saab? See piirkond jookseb tühjaks. Vaatame ka oma iivet ja elanikkonna kahanemist. Kas üldse äri tuleb selle peale, kas ta hakkab investeerima, kui, ütleme, kuskil Euroopas, kus on ka rajamise hinnad odavamad kui Eestis, et nad lähevadki Eestist välja ja hakkavad Euroopas neid energiaallikaid tootma? Kas te olete selle peale mõelnud selliste sotsiaalsete tagatiste, tagajärgede mõttes?

Aitäh, hea küsija! Muidugi olen mõelnud ja mitte kindlasti mina. Väga paljud inimesed Eestis nii erasektoris kui ka avalikus sektoris selle peale väga palju mõtlevad, Euroopas ka muuseas. Näiteks, kui ma olin 2015–2016 majandus- ja taristuminister, siis suur osa minu ajast ja energiast läks sellele, et Ida-Virumaal erinevaid tööstusi püsti hoida, kui meil olid erinevad naftaturukriisid. Meil õnnestus ja inimesed säilitasid töökohad, ettevõtted töötasid. Me oleme astunud selleks aastate vältel väga palju samme, mina isiklikult samamoodi. Eile õhtul näiteks olin Virumaal, rääkisin Virumaa inimestega erinevatest valikutest. Ja ütleme nii, et eks see lahendus ikkagi Virumaal on uute moodsate tööstuste kerkimine, uute investeeringute tegemine. Näitena seesama NEO tehas, mis on nüüd esimese etapi valmis saanud, loodetavasti tulevastel aastatel võtab ette laienemise. Samamoodi näiteks erinevad metallitööstusettevõtted, tean, otsivad endale kohta laienemiseks. Neid ettevõtteid on veel ja veel. Virumaa tulevik on selles mõttes, ma julgeksin öelda, isegi helgem. Seal on päris mitmeid uusi võimalusi ja seal on kindlasti ka tööstust võimalik kergemini rajada kui paljudes muudes kohtades. Sest ütleme, tänapäeval on ju nii, et mida iganes keegi kuskile tahab rajada, siis kindlasti leidub keegi, kes ütleb, et see talle millegipärast ei meeldi, mõtlemata sellele, mis on laiem ühiskondlik kasu. Ma kuidagi ei naeruväärista kellegi legitiimset muret, kui on müra, tolm, saaste – kõik need on minu meelest arusaadavad mured, aga siiski võiks vaadata laiemalt ka ühiskonnas. Meil on siiski vaja uusi moodsaid tööstusi ja nii edasi ja selle alla käivad võimalikud kaitsetööstuspargid, käivad energiarajatised, käivad biotehnoloogia rajatised. Riik näiteks, ma ei tea, mis sellest lõpuks saab, aga VKG tegelikult ju plaanib biorafineerimistehast sinna. Riik on otsinud sisuliselt VKG-ga koos krundi, sisuliselt on võimalik RMK-st tooret saada. Tooret tuleb kindlasti turult saada ja lõpuks oma äriplaani peavad nad ise tegema, see on väga suur investeering. Võib-olla see õnnestub, võib-olla mitte. Sellised valikud on ettevõtjate teha. Aga Virumaal on kindlasti selleks suured võimalused olemas. Nii et sellega tegeldakse.

Ma ei pea isegi pikalt mainima, aga mälu järgi ütlen, et aastatel 2014–2020 läks umbes pool miljardit erinevaid investeeringuid avalikest vahenditest Ida-Virusse just sellepärast, et õiglane üleminek väärikalt ära korraldada, et inimestel oleks uued võimalused. Selleks see raha ongi. Neid samme astutakse päris palju ja see tähelepanu on pidev. Ja kui ma vaatan ka laiemalt, siis Narvas, hoolimata sellest segadusest, mis seal toimub, suureneb Euroopa piirivalveagentuuri toimetamine, sinna tuleb Kaitsevägi juurde. Nii et päris korralik toimetamine käib.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab nüüd Aleksei Jevgrafov. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Härra peaminister! Põlevkivielektrijaamade kavandatav sulgemine mõjutab otseselt Narva linna elanikke ning juba täna suurendab nende igakuiseid kulusid olukorras, kus inimeste sissetulekud on niigi märksa madalamad kui paljudes teistes Eesti piirkondades. 

Narva praegune kaugküttelahendus on tarbijatele koormavalt kallis. Eesti suuruselt kolmandat linna köetakse täna peamiselt maagaasiga, kuna rohepöördepoliitika tõttu on põlevkivijaama soojuse kasutamine järjest piiratum ja väheneb. Narva kaugküttevõrk kuulub riiklikule energiakontsernile Eesti Energia, mille tütarettevõte Narva Soojusvõrk korraldas konkursi uue ja soodsama küttelahenduse leidmiseks. Konkursi eesmärk oli vähendada kaugkütte hinda ning leida Narvale jätkusuutlikum ja taskukohasem soojusallikas. Narva Soojusvõrgu juhatuse liikme sõnul on konkursi ehitusperiood kolm aastat. Hoolimata sellest pidid pakkumised laekuma eelmise aasta novembri lõpuks. Detsembri alguses otsustas võrguettevõte pikendada pakkumuste esitamise tähtaega kahe kuu võrra. See tähendab sisuliselt, et Narva elanikele lubatud lahendus lükkub edasi, samal ajal kui kõrged küttearved jäävad kehtima ning ebakindlus tulevikus suureneb. 

Kas valitsus on valmis võtma poliitilise vastutuse olukorras, kus riigi energiapoliitilised otsused toovad Narva elanikele püsivalt kõrgema küttehinna ning süvendavad energiavaesust? Ja kas valitsusel on valmisolek kaaluda ajutise riikliku toetuse või hüvitise kehtestamist Narva kaugküttel vähemalt haavatavatele sihtrühmadele – töötutele, pensionäridele ja paljulapselistele peredele – kuni püsiva ja taskukohasema soojusallika rakendamiseni?

Aitäh, hea küsija! Jah, konkursi viimaste detailidega ma kursis ei ole. Ma kindlasti uurin pärast infotundi järele ja täpsustan, mis seal toimub. Olen varem sellega erinevates muudes rollides kokku puutunud ja võin kinnitada, et Narvas oli tegelikult ju aastaid väga soodne hind. Nüüd on seal plaanid uute investeeringute tegemiseks. Need uued investeeringud peavadki tooma selle, et on olemas jätkusuutlik ja mõistliku hinnaga soojavarustus. Me oleme teinud ka erinevaid otsuseid selle ülemineku leevendamiseks, muu hulgas näiteks jaamade töös hoidmiseks. Aga ma täpsustan üle, mis selle konkursiga on, sest tõepoolest, ma ei ole konkursi detailidega praegu kursis.

Suur tänu! Me lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on sotsiaalmeedia mõjude kohta lastele. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teadusuuringud ja praktika näitavad, et laste sotsiaalmeediakasutusega kaasneb palju riske: kokkupuuteid vägivalla, seksualiseeritud või äärmusliku sisuga ja riskantseid käitumisi propageerivate trendidega. Lisanduvad ka privaatsusriskid, sest lapsed ei taju oma digijälje püsivust ning nende isikuandmeid kasutatakse sihitud mõjutamiseks. Märgatav on ka mõju laste õpiedukusele, tähelepanuvõimele, suhtlemisoskusele ja kehapildi kujunemisele. 

Kuigi Euroopa Liidus kehtiv digiteenuste määrus kohustab neidsamu veebiplatvorme, kes meie lapsi tulu teenimise eesmärgil kahjustavad, neid riske vähendama, on kahjuks nii, et Eestis on selle määruse rakendamine ja järelevalve täiesti puudulikud. Minu küsimus ongi, et kas ja millal on valitsus valmis esitama konkreetse meetmepaketi määruse täiemahuliseks täitmiseks ja ajakava selle kohta, kuidas laste kahjustamist vähendada? Ning milliseid kohustusi või piiranguid plaanitakse kehtestada nendele platvormidele laste kaitseks?

Aitäh! Teema laiemalt on aktuaalne. Ma ütleks pigem nii, et laiemas vaates mina võtaksin sellise hoiaku – ja ma kindlasti olen avatud kõigile teistele mõtetele ja aruteludele, sest eks see valik on ajas kindlasti enam aktuaalseks muutumas, tehiskeskkond ju areneb väga kiiresti –, et oskused selles keskkonnas märgata võimalikke riske, selles keskkonnas toime tulla, saada vajalikud teadmised ja vältida lõkse, need tuleks anda kõigile Eesti inimestele. Mida kiiremini ja kaasaegsemalt me seda suudame, seda parem. See tähendab seda, et vanemad peavad suutma eristada olulist ja vajalikku, ohtlikkust ja mittevajalikkust, oskama ise käituda vastavalt ja anda oma lastele juhiseid. Lapsed ka tegelikult peavad saama need teadmised. 

Seetõttu ma arvan, et näiteks koolides toimuv ja laiemalt ka areng, mis toimub, tehisintellekti kasutusele võtmine ja seesama TI-hüpe, milles Eesti riik koos ettevõtjatega toimetamas on, on väga hea baas selleks. See annab võimaluse mõista, mismoodi tehiskeskkond areneb, ja võtta seda enda jaoks kasutusele, mitte jääda rumalaks kasutajaks, vaid olla oskuslik kasutaja, võita sellest ja mõista ka selle ohte, omades kriitilist mõtlemist. 

Mis puudutab keskkondade piiranguid, siis selleks on Euroopas erinevad digiteenuste reeglid olemas. Näiteks, me oleme ka komisjonile öelnud, et meie soov on, et digiteenuste määruse rakendamise üle tuleb ikkagi jõulisemalt järele valvata, näiteks nõudma nendeltsamadelt suurplatvormidelt sisulist aruannet, kuidas noori kaitstakse erinevate ohtude eest. 

Ja ütleme, et me oleme ka erinevatel kohtumistel maininud – ka Euroopa Komisjoni esindajad on Euroopas erinevatel kohtumistel seda maininud –, et on ka keskkondi, mis on varjamatult kontrollimatud ja kus levib väärinformatsioon ja mis ei astu samme selleks, et käia ühte jalga sellega, kuidas me kujutame ette Euroopas digitaalkeskkonna ohutust ja arusaadavust. 

Nii et lühidalt kokku võttes ma arvan, et kõige parem on inimestele endile anda kvaliteetsed oskused, et tunda ära seda ohtu, noori harida. Meie noored tuleb viia sellele tasemele, et nad mõistavad eristada olulist ebaolulisest, kasutada kõiki neid tööriistu enda kasuks ja tõrjuda ohte. Sest ettekujutus – mul on kolm last, eks –, et kui sa keelad midagi ära, siis nad kindlasti seda järgi ei proovi või ei vaata, on veidi iganenud. Küll nad ikka järgi proovivad ja vaatavad ja uurivad ka.

Suur tänu! 

Ja, Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, aitäh! 

Peaminister, ma pean teid võib-olla natukene ka uudistega kurssi viima. Tegelikult uuringud näitavad, et need lapsed, kes on nüüd sündinud hiljuti, siis neil ei ole neidsamu kontrollmehhanisme välja arenenud kui nendel, kes on juba vanemad. Ja see on lihtsalt, see on aju ülesehituse küsimus ja ei saa panna vastutust lastele. 

Kui me oktoobris saime meediast lugeda, et Euroopa Liidu tasandil otsitakse viise, kuidas kehtestada sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiirangut, ja juhtroll on siin meie Euroopa Komisjoni käes. Ja seal valitseb üsna selge arusaam, et laste turvalisuse kaitseks internetis saab rohkem teha ja seda tulebki teha, aga ainsate liikmesriikidena polnud nimetatud algatusega valmis kaasa minema Belgia ja Eesti. Ja see natukene räägib vastu teie vastuses öeldule. 

Aga milliseid konkreetseid otsuseid kavatseb siis Vabariigi Valitsus käesoleval aastal vastu võtta, tagamaks digiteenuse määruse tõhusat rakendamist laste kaitseks? Ja kas ja kui palju tugevdatakse näiteks TTJA ressursse raha, inimeste, pädevuse ja muu näol? Ja millal me näeme esimesi avalikke tulemusi kas näiteks kontrollmenetluste, ettekirjutuste, sanktsioonide või kas või parema koostööga nendesamade platvormidega?

Aitäh!

Jah, aitäh küsimuse eest! Mulle jäi veidi segaseks, kus te nüüd selle vastuolu leidsite. Ma ütleks nii, et ega siis vanematele ja lastele erinevate oskuste andmine ja, noh, ütleme nii, et selle äratundmine, mis on oluline ja mis on vajalik ja mis on ohtlik ja mis on ohutu – see ei ole kuidagi vastuolus sellega, et suured platvormid peavad täitma oma kohustusi. Need kaks asja käivad koos. Kui sa tead, kuidas, ütleme, kuidas sa selles keskkonnas käitud, ja sul on need oskused olemas, sa oled tark kasutaja, siis kindlasti saad sa ise kaugemale. 

Mina olen veidi kahtlev – ma ütlen ausalt, et mina olen veidi kahtlev – sellises kontseptsioonis, et keelata erinevate uute tehnoloogiate kasutamine või rakendamine lootuses, et see üksiti töötab. Ei pruugi töötada, aga kasutajad peavad ise ka nutikad olema ja oskama neid enda jaoks ära kasutada. 

Tehisintellektiga, ma ennustan, me näeme väga palju erinevaid probleeme. Me praegugi näeme juba, kuidas tehakse deepfake'e, mis on levimas. On riike, kus tegelikult seda võetakse üsna jõuliselt ette, kus luuakse kujundeid, mida tegelikult ei ole varem olnud, ja nii edasi. Nii et kindlasti on palju asju, millest ma täna ei teagi ja millest asjatundjad teavad rohkem, eks. Pigem tuleb osata neid kasutada ja ise ka mõista, kuidas see keskkond on. 

Nüüd, mis puudutab Eesti mitteliitumist, siis Eesti jaoks oli pigem küsimus, jah, selles infoühiskonna piiramises, ehk siis, kas, ütleme, digiühiskond säilib vabana. Ja tugines varasemalt sellele Digital Service Act'i ehk DSA kohta koostatud seisukohtadele, mille MKM oli koostanud. Nii et sellest see tulenes. 

Aga kindlasti – veel kord – see kõik, et kasutajad on oskuslikumad ja meie teadmised on paremad, ei ole vastuolus sellega, et suured platvormid peavad kandma vastutust, eriti noorte ees. Ja meie meenutame läbi Euroopa Komisjoni, kes sellega tegeleb, et see vastutus peab seal olema reaalne, ja astume samme ka oma järelevalvel. Aitäh!

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Teised ministrid! Eelmine reede toimus siin Riigikogu konverentsisaalis üks konverents, kus tegelikult samal teemal räägiti ja arutleti päris põhjalikult teadlaste sõnumite üle, mis ütlevad üheselt ja selgelt, et just laste tervisele on sotsiaalmeedia kasutamine kahjulik, ja nad ei suuda seda lõpmatut kerimist ja seda sisu, mida seal nendele ette söödetakse, sageli õiglaselt hinnata. Sellest vaatest – ma sain ka teie vastustest aru, et te kuidagi eitate, et see on murekoht, see on probleemkoht, aga nüüd teisest osast, mis te ütlesite, et suured korporatsioonid ja platvormid peavad ise võtma rohkem vastutust, me peame nendelt rohkem nõudma. 

Siinkohal olekski küsimus – just eeskuju võttes näiteks Prantsusmaast ja Taanist, kes on meie head sõbrad ja liitlased pea kõigis tegemistes, kes on jõulisemalt asunud selle teemaga tegelema –, kas te olete näiteks arutanud ka valitsusjuhtide tasandil seda teemat? Sest see teema on tõesti suurem võib-olla juba kui see maailm, kus me siin igapäevaselt sees oleme ja mida me näeme – see, mis toimub virtuaalmaailmas ja missugused ohud seal ennekõike lapsi ohustavad. Aga jah, kas te olete seda arutanud või on see olnud ka valitsusjuhtide tasandil teema? Nendest riikidest on seda teemat kommenteerinud just nimelt valitsusjuhid. Näiteks ka Prantsusmaa president on väga jõuliselt öelnud, et oma lapsi me tahame kaitsta, oma laste tervise nimel me oleme valmis astuma jõulisi samme.

Aitäh! Ei, valitsusjuhtide tasandil mulle küll ei meenu, et me oleksime Ülemkogul seda kuskil arutanud. Ma ei tea, võib-olla kuskil serva peal on kuskil juttu olnud, aga ei, sellist ametlikku arutelu veel ei ole olnud. Ei saa välistada, et see kunagi tuleb. 

Aga ma ütleksin ikkagi nii, et meil on ikkagi digipädevuste andmine ja lahenduste või kvaliteetne haridus, see on hariduse osa, need digipädevused ja oskused, kuidas selles keskkonnas toime tulla, muu hulgas ka intensiivse keskkonna arenguga ja sellega, mis need võimalused on. See on õppekava üks osa tegelikult ju, kuidas inimesed saavad toime erinevate digikeskkonna väljakutsetega. Ma seetõttu ütlen, et digiohud nagu kõik muud ohud, kõik muud riskid, mis sellest tulenevad, peavad ju inimestele arusaadavad olema. Sest mitte miski, vähemalt minu enda veendumuse kohaselt – ja veel kord, sellel ei ole vastuolu sellega, et suuri platvorme tulebki raamides hoida –, mitte miski ei ole efektiivsem kui inimese isiklik teadmine, hügieen, kuidas ta mingeid asju teeb. 

Ma ei usu sellesse, et on võimalik inimesele öelda, et ta peab täpselt nii mitu sammu päevas tegema, nii palju trenni tegema. Kui ta näeb selles ise kasu ja mõistab, miks see hea on, või valib targalt toituda, siis ta kindlasti teeb seda enda jaoks. Samasugune on digikeskkond tegelikult. Sa pead teadma seda hügieeni, sa pead sellega hakkama saama. Väga hea on, kui vanemad ja lapsed selle koos läbi arutavad ja omavahel võtavad aru saada, milline see hügieen peab olema. Vahel katsetatakse, vahel eksitakse, vahel läheb midagi nässu – nii see elu on. See ei ole kuidagi vastuolus sellega, et laiemalt öeldes erinevatel suurtel platvormidel peab eriti nooremate kasutajate puhul olema reeglistik paigas. Kõik, mis puudutab sisu, kõik, mis puudutab juurdepääsu ja kõike muud, see peab olema paigas. Sellega ma läbi Euroopa Komisjoni digiteenustega tegeleme, ise oma sõnumid sinna ka anname. Ja sellega me tegeleme kindlasti ka kohapeal. Nii et need kaks asja ei ole vastuolus. Aga jah, ma isiklikult liberaalina pigem arvan, et inimeste enda haritus, tark käitumine, valikud elus loevad tihtipeale palju enam kui lihtsad keelud ja käsud. Seetõttu alustaksin mina haridusest ja oskustest.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on lasketiirud ja laskealad. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Reservohvitserina ja kaitseliitlasena, kes on ka viimasel ajal käinud lasketiirus, ma pean väga tänuväärseks seda teemat, mis on tõstatatud lasketiirude ja laskealade, aga ka laiemalt võib-olla harjutusväljakute osas, mida ei tahaks täna puudutada. See on veel eraldi suur teema, sest üksustega manöövreid läbi viia ja raskerelvadest lasta saab tõesti üksikutes kohtades ja üksusega sinna sõita, eriti kui enamik on kaitseliitlased, on ikka päris suur ettevõtmine. 

Aga nüüd, kui jääda käsitulirelvade juurde, siis nendes piirkondades, kus on eriti suurenenud maleva koosseisud viimastel aastatel, kus on uusi liikmeid palju, on tegelikult see järjekord ja registreerimine päris pingeline. Igale kaitseliitlasele, eriti uuele, on see enesekindluse küsimus, ta tunneb, et ta oma kaitsetahte ka teatud oskusteks ja kaitsevõimeks vormistab. Sellest võib sõltuda, kas keegi jääb leigeks ja jääb eemale või on aktiivne ka tulevikus. Selle tõttu ma küsin, kuigi see teema on siin praegu ka üleval olnud, et sellistel puhkudel kaugele sõitmine, kui Hiiumaal on vabu kohti, ei ole ju lahendus tartlasele. Kuidas on praegu plaanitud, mis tempoga ja mis rahaga – saate kas või üle rääkida järgmise küsimuse eel – praegu lasketiirude rajamine nii sise- kui ka välilasketiirude – paljud on ka Siseministeeriumi käsutuses –, välilasketiirude rajamine selleks rohkem vajavatesse piirkondadesse on teil plaanitud?

Aitäh! Me selle eelmise küsimuse juures natukene seda käsitlesime, alustasime. Ma loodan, et sa kuulasid seda oma toast. Ehk siis kordan selle suure numbri üle: järgmise kümne aasta riigikaitse arengukavas, mis me praegu kirjutamas oleme ja valitsusse kohe saatmas, seal me planeerime kuskil 130+ miljonit eurot lasketiirude ja väljaõppealade tegemiseks. Päris suur summa. Kui tulla sealt natukene kitsamaks sinu küsimuse juurde ja Kaitseliidu võimaluste juurde laskeharjutusi teha, siis Kaitseliidule on praegu eraldatud täiendavaid vahendeid. Ehk siis järgmise nelja aasta jooksul on Kaitseliidul planeeritud üheksa välilasketiiru renoveerida ja kaks sisetiiru renoveerida. Millised täpselt, siis ma peaksin selle nimekirja ette võtma, aga praeguse plaani järgi. Ja siis on Pärnumaal Eametsas planeeritud ka täiesti uus tiir, mis on koostöös PPA-ga meil. Me püüame koostööd PPA-ga kogu aeg suurendada, et meil oleks võimalik kõikidel turvalisuse ja julgeoleku eest vastutavatel inimestel neid tiire kasutada. Aga jah, väljaõppealadel on neid tiire veel, kus kaitseliitlased saavad ka täiendavalt lasta. Nii et siin kindlasti on abiks ka see, mida ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin ja rõhutan ka sulle üle, et siin on abiks kindlasti see, kui parlament võtab võimalikult kiiresti vastu sel nädalal üle antud seadusemuudatused riigikaitseliste objektide kiiremaks valmimiseks. Nii et kui see seadus vastu võtta, siis kindlasti see kiirendab meil protsesse. Ja kolmanda elemendina ma tooksin ikkagi sisse selle, et parlamenti on jõudmas ka Siseministeeriumi poolt siia toodav relvaseadus. Seal tasub üle vaadata nõuded tiirudele ja laskepaikadele. Need on minu hinnangul hetkel liiga jäigad. Aku Soraineni eestvedamisel on päris palju analüüsitud, Aku on toonud näiteks ka Soome vastavad regulatsioonid. See on kindlasti parlamendiliikmete võimalus ja õigus vastavaid muudatusettepanekuid sinna eelnõusse teha, koos Siseministeeriumiga need läbi arutada ja leida sobivaimad lahendused Eesti oludesse. Aga kindlasti ma toetan seda, et laskepaikade regulatsioonid oleksid mõistlikumad ja neid oleks võimalik lihtsamini teha.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Laskekogemuse omandamine on ka isamaalises kasvatuses oluline ja riigikaitseõpetusega kaasneva vaimustuse puhul õpetuse enda õppekava sisus ei ole väga palju laskmisvõimalusi, aga põhimõtteliselt sellega kaasneb huvi. Lasketiirud võiks kergemate relvadega noortele isamaalise kasvatuse raames huvi pakkuda. 

Väga hea oli kuulda seda, et relvaseaduses on Kaitseministeeriumi algatusel veel plaanis süvendada suunda, et tõepoolest nõudeid leevendada. Sest juriidiline kadalipp selliste tiirude loomiseks, nõuded nendele teevad need ka väga kalliks ja hoiavad ju tegelikult tagasi ka eraalgatust, mis panustaks natukene sinna rahaliselt juurde väiksemate lasketiirude puhul. 

Soomes on sama tendents praegu: liitumine, huvi laskeharjutuse ja omaenda vormis hoidmise vastu on suurenenud ja minu teada rajatakse ka kiirendatud korras väliharjutusalasid ja tiire. Tõepoolest, minu ettepanek on samamoodi nõudeid tiirudele vähendada või muuta paindlikumaks ja vähendada selles tähenduses, et nad ei oleks nii bürokraatlikud. Turvalisuselt lõivu maksta muidugi ei saa, aga tuleks üle vaadata, et neid oleks lihtsam luua. 

Ja küsingi siia juurde, kas te olete kaalunud koostööd erakapitaliga, selliste vormide loomist, kus erakapital ja võib-olla ka munitsipaalraha ja riigi raha kokku saaks, et kiirendatud korras selliseid alasid luua.

Seni on ju käinud pigem teistpidi, need kogukonna algatused või eraalgatused on küsinud riigilt mingisuguste kindlate projektide jaoks toetust. Aga põhimõtteliselt, jah, see tasakaal tuleb leida kindlasti. 

Enne kui ma erakapitali juurde lähen, ma tulen korraks veel kord laskepaikade rajamise juurde. See tasakaal tuleb leida just nimelt turvalisuse ja ohutuse ning võimaluse vahel tulirelva või ka õhkrelva kasutada. Me siin eelmise debati ajal arutasime ka õhkrelvade küsimust. Kindlasti, kui peaks ühiskonnas olema mingisugune … Hoidkem selle eest, et seda ei juhtuks, aga kui peaks olema mõni õnnetus tulirelvaga või õhkrelvaga näiteks laskeharjutuse käigus, siis kindlasti tõuseb kohe debatt, kas me peaksime neid nõudeid karmistama. Seetõttu on debati hoidmine mõistlik. Ma arvan, et Politsei- ja Piirivalveameti pädevus siin ka laskepaikade koha pealt on igati kohane. 

Aga kindlasti, vaadates Soome nõudeid, mis on leebemad, tasub sealt natukene šnitti võtta, natukene vaadata. Kui kellelgi on näiteks karjäär, siis ajutise laskepaiga tegemine peaks olema väga-väga lihtne. Kui sa oled karjääris, mis on näiteks suletud ala, ühe sissepääsuga, ei ole vaja mingeid muid nõudeid. Sa lased põhimõtteliselt liiva- või kruusapinnasesse, kust rikošetti sisuliselt ei tule. Kui seda on vaja piirata näiteks õhkrelvaga, siis on võimalik ka seda kasutada, aga näiteks kuni tulirelvani välja. Kui tõesti, rikošetivõimalused on minimaalsed ja kusagile kuul rändama ei lähe, ühegi seenelise pihta ei saa lasta, siis kindlasti nõuded võiksid olla diferentseeritud. Kui sul on ühes kohas, siis saad seda lihtsalt teha ja kas või ajutiselt sulged karjääri ja kasutad seda laskekohana. 

Neid võimalusi tuleb luua paindlikumana. Seda ma kindlasti toetan ja ma olen sada protsenti päri, et see aitab ja toetab kaitsetahet. Kui inimestel on olemas relva kasutamise oskus – nendel, kes soovivad –, siis see annab kindlasti kaitsetahtele oluliselt juurde. Seetõttu ma ootan väga siin parlamendis relvaseaduse debatti ja kõike seda, kuhu me selle joone tõmbame, et inimestel oleks võimalik legaalselt ja turvaliselt relvakasutada ja õppida relva kasutamist.

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab Rene Kokk. Palun!

Aitäh, hea juhataja! 

Lugupeetud minister! 

Mulle jäi enne kõrva toas kuulates teie vastust ühele varasemale küsimusele, et Eestis igas maakonnas on olemas sisuliselt kas Kaitseväe või Kaitseliidu lasketiir või laskepaik.

Ma nüüd tahaks konkreetselt rääkida Rapla maakonnast. Äkki te oskate värskendada mälu, et milline Kaitseliidu või Kaitseväe, millised alad on Rapla maakonnas, kus saaks lasta käsitulirelvi – ma mõtlen näiteks automaati ehk rahet. Mõned sisetiirud küll on Kaitseliidul, aga seal ei ole võimalik väljaõppega sellel määral tegeleda, nagu vaja on. Mis tähendab tegelikult seda, et näiteks Rapla maleva üksused peavad broneerima keskpolügoonile aegasid. Jah, seda tehakse. Keskpolügoon on niigi väga kinni. Mis omakorda tähendab seda, et kogu väljaõpe on väga keeruline, sellepärast et tunnimehed ja nii edasi peavad minema välja juba eelmine õhtu või öösel. 

Ja Rapla maleval tegelikult on koht olemas aastaid juba ja tahaks välja ehitada selle, aga lihtsalt vahendeid ei ole. Tegelikult koht olemas. 

Ja see on väga suur probleem meile, et me ei saa tegelikult seda väljaõpet nii läbi viia. Ja tahaks küll mingit selget sõnumit, et millal siis Rapla malev saab need vahendid, et olemasolevasse kohta, mis on ka riigikaitse otstarbega maa, ja koht on olemas, ohutu, võiks hakata ehitama – lihtsalt ei ole vahendeid. Ja vajadus on väga suur. Millal me seda saame tegema hakata?

Aitäh!

Aitäh! Ühesõnaga, mul on kaasas üks kaart. Mul ei ole siin täpselt neid – kaart on natuke selle A4 väljaprindi peal liiga väike, et seda täpset osukohta öelda. Siin on Kaitseliidul tõesti kaks laskepaika punasena, punasega kenasti märgitud, aga ma tean ka seda, jah, et seal on vaja seda renoveerida. Mul ei ole kaasas hetkel. 

Nagu ma ütlesin, et järgmise nelja aasta jooksul on Kaitseliidule eraldatud vahendid üheksa lasketiiru, välilasketiiru ja kahe sisetiiru pluss siis uue Eametsa tiiru tegemiseks. 

Kas seal üheksa hulgas on ka Rapla? Täpsustan üle, annan sulle teada, aga kindlasti ka Rapla maleval peab olema laskevõimalus olemas. Nii et vaatame üle selle. Kui on võimalik kiiremalt midagi ära teha ja kui ei ole vaja väga suuri investeeringuid sinna, siis ma võtan selle mõtte kaasa. Kindlasti igas maakonnas … Ütleme, ma ütlen, kui ma seda tabelit vaatan või seda kaarti vaatan, siis igas maakonnast vaatab mulle siin vastu üks kuni neli tiiru või laskepaika, aga vaatame, kontrollime selle Rapla üle. Selle järgi on Kaitseliidul siin kaks tükki neid. Iseküsimus, jah, milline kasutusvõimalus nendel praegu on, aga teeme selle omavahel selgeks.

Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Ja liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on samuti kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on SmartCapi kaitsefondi rahakasutus. Varro Vooglaid, palun!

Ja liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on samuti kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on SmartCapi kaitsefondi rahakasutus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teatavasti möödunud aasta alguses asutati valitsuse otsusega SmartCapi fondi all kaitsefond ja võeti vastu otsus, et selle kaudu eraldatakse 100 miljonit eurot erinevateks investeeringuteks mitmesugustesse fondidesse ja nende kaudu ka erinevatesse ettevõtetesse selleks, et panustada kaitse ja kahese kasutusega tehnoloogiate ja kaitsetööstuse ettevõtete arengut Eestis ennekõike. 

On öeldud, et SmartCap plaanib investeerida kuni nelja juba tegutsevasse või loodavasse fondi tüüpiliselt 5–20 miljonit eurot fondi kohta. Mis on eriti tähelepanuväärne sealjuures, on see, et need fondid omakorda investeerivad sõjalise või kahese kasutusega ettevõtetesse Eesti või NATO liikmesriikides. Esimene küsimus mul teile olekski see: miks on võetud vastu selline otsus, et justkui Eesti kaitsevõime ja kaitsetööstuse arengu eelduste loomise loosungi all on loodud mehhanism, mille kaudu on tegelikult võimalik Eesti maksumaksjate raha suunata mitte Eesti ettevõtetele, vaid ka väga paljudele välismaistele ettevõtetele? Seda esiteks. 

Teiseks, kas on mingisuguseid kriteeriume ka paika pandud, kui suur osa sellest rahast suunatakse päriselt Eesti kaitsetööstusesse, Eesti ettevõtetele ja kui palju ollakse valmis suunama välismaistele ettevõtetele? Ja mis on põhiküsimus? Põhiküsimus on see, kuidas on üleüldse tagatud, et see 100 miljonit eurot pööratakse ka reaalselt päris kaitsevõime arenguks Eestis. Teatavasti Riigikontroll juba septembrikuus tuli välja oma raportiga, kus ta ütles, et on olnud suuri raskusi riigikaitsesektorisse suunatavate hiiglaslike summade pööramisega päris kaitsevõimeks. Saate te meile natuke selgitada, milliseid mehhanismi on plaanitud rakendada või juba rakendatud, et SmartCapi kaudu lihtsalt raha tuulde ei läheks, ilma et kaitsevõime päriselt paraneks?

Aitäh! Olgu sissejuhatuseks öeldud, et SmartCap on majandusministeeriumi valitsemisel. SmartCapi fondi otsus, jah, on meiega koos tehtud, aga fondi haldamine ja SmartCapi igapäevane toimetamine on Erkki Keldo vastutusalas. Aga loomulikult ma kuidagi ei plaaninud ainult selle vastusega piirduda. Ma ikkagi püüdsin natukene teha tausta selgeks, küll detaile teadmata, mida te küsite, aga rääkisin täna hommikul ka SmartCapi juhiga. Ja tema käest saadud tagasiside ütleb praegu seda, et jah, esimene investeering on 10 miljoni eest tehtud, investeerimisotsuseid täiendavalt on tehtud 25 miljoni eest ja hetkel on protsessis veel 30 miljoni eest otsuseid. Praegu tehtud otsuste ja tegemisel olevate otsuste pealt on teadmine, et umbes iga euro pealt, mida SmartCap investeerib, vähemalt sama palju investeerib ka erakapital, ehk ta duubeldatakse. 

Kui vaadata seda, kui paljudega on suheldud ja kui paljud nendest on Eesti ettevõtted, siis SmartCap on praeguseks suhelnud umbes 200 ettevõttega, kes kaitsetööstuses toimetavad ja kellest 100 on Eesti ettevõtted – ligi 100, on ta seal 97 või midagi sellist, aga ligi 100 on Eesti ettevõtted. SmartCapil on mõlemad võimalused, on võimalik fondi investeerida ja otse ettevõttesse investeerida. Samamoodi on analüüsitud 67 – 67! – erinevat fondi, kellest 22 on otseselt seotud ka meie piirkonna ja täpsemalt Eestiga. Sealt pealt need tehinguotsused tulevad. 

Aga see, kuidas need jõuaks maksimaalselt Eesti tööstusesse, siis selleks on SmartCap kaasanud ka Eesti Kaitsetööstuse Liidu. Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidu, et olla täpsem. Jah, põhimõte on selles, et investeeringud peavad tulema ka Eesti kaitsetööstusesse, aga mitte ainult. See ei saa lõpuni piiranguga olla, sest väga paljud ettevõtted teevad rahvusvahelist koostööd, teevad ühisprojekte ja see peab olema võimalik, et just nimelt maksimeerida kasumit. Näiteks teatud riikide puhul on samamoodi nõue, et kui sa soovid saada näiteks Saksamaalt või Hollandist lisarahastust, siis see tootmine või vähemalt toodang peab moel või teisel tulema näiteks Hollandist või Saksamaalt. Seetõttu on ühistegutsemine mõistlik, selleks et tulemit maksimeerida, aga teisest küljest loomulikult meie põhihuvi on see, et see jõuaks Eesti kaitsetööstusesse. Ja kui erakapital sinna teise poole juurde paneb – ahah, aeg sa täis, või saab kohe –, siis kindlasti on see mõistlik, et saaks ka Eestisse seda raha juurde.

Varro Vooglaid…

Täpsustav küsimus, tõepoolest, täpsustakski eelnevalt esitatud küsimust, tuginedes nendele vastustele, mida me hetk tagasi kuulsime. Kui ma õigesti üles märkisin, te mainisite, et ettevõtetega on astutud konsultatsioonidesse, ligi 200 ettevõttega on astutud konsultatsioonidesse ja neist vaid 100 on Eesti ettevõtted. Fondide puhul on asutud konsultatsioonidesse 67 fondiga ja neist ainult 22 on kodumaised fondid. Nendest numbritest järeldub minule ikkagi see, et suurem osa sellest rahast kipub liikuma Eestist välja – mitte Eesti ettevõtetele, vaid välismaistele ettevõtetele. Ja see tekitab minus küll väga tõsise küsimuse, et kui me räägime 100 miljonist eurost, mis on plaanitud selle kaitsefondi kaudu laiali jagada, siis pidades silmas olukorda, kus me peame niigi võtma hiiglaslikke laene selleks, et riigikaitsekulutusi katta – kas see on ikkagi kõige mõistlikum rahakasutus? 

Ausalt öeldes küll tundub, et vähemalt pealiskaudsel vaatlusel tahaks näha, et kogu see raha, mida kasutatakse, läheks ikkagi Eesti kaitsetööstusesse ja Eesti kaitsevõime reaalsesse edendamisse. Nii et need kaks aspekti – ma ei näe, ka teie vastusest nähtuvalt, et oleksid siin tegelikult tagatud, esiteks, et need suunatakse Eesti ettevõtetele, ja teiseks, et need ka päriselt reaalselt tõstaksid Eesti kaitsevõimekust. Kas te saaksite seda veel lähemalt kommenteerida? Nii nagu mina aru saan meie julgeolekuolukorrast ja kõigest seonduvast, peaks ikkagi ennekõike kulutama raha nendele asjadele, mis vahetult tõstavad meie kaitsevõimekust, nagu relvastus ja moon ja nii edasi, mitte suunama seda raha välismaistele fondidele ja ettevõtetele.

Aitäh! Täpsustame siis natukene veel. See, et 200 ettevõttega on suheldud, ei tähenda seda, et need 200 ettevõtet või need 100 välisettevõtet ka kõik saavad. On väga palju ettevõtteid, kes kuulsid sellest algatusest rahvusvaheliselt, kuna selles maailmas tegelikult info liigub väga kiiresti. Kui kuskil mingi investeerimisfond avatakse, siis tegelikult nii fondifondid kui ettevõtted hakkavad kohe uurima. Väga paljud ettevõtted on pöördunud ka minu poole, ma olen suunanud SmartCapi, kes on läinud otse SmartCapi. 

Ja seal on nüüd näha seda, et seesama monitoorimine, millest ma rääkisin, et umbes 30 miljonit pluss on praegu monitooringus, selle käigus tegelikult sõelutaksegi välja, kas on potentsiaali või ei ole, mis on finantsnäitajad, ja samamoodi see, kui palju investeeritakse Eesti ettevõttesse. Seal võib olla näiteks selline juhtum, et on välisfond. See välisfond kaasab SmartCapi raha ja kaasab muud kapitali ja selle muu kapitali ta suunab kuskile mujale, aga selleks, et ühiselt saada SmartCapist saadud raha, investeeribki Eestisse. Ehk fond võib samamoodi investeerida Eesti ettevõtetesse. Nii et jah, seda SmartCap monitoorib, kuhu see raha investeeritakse, ja suunis on antud, et jah, maksimaalselt see peab olema Eesti ettevõtetesse investeeritud. Need suunised poliitiliselt on kõik antud, selles ei ole küsimust. 

Nüüd ongi küsimus, kuidas need fondijuhid ja SmartCap oma otsustusmehhanismis suudavad ka selle tagada. Aga veel kord, nagu ma ütlesin, tihtipeale ka tootmise koha pealt ettevõtetel on vajadus teha rahvusvahelist koostööd. Seetõttu tegelikult see maailm on palju kirjum. Aga kui ma näiteks ühe ettevõtte võib-olla – ei taha kõikidele reklaami teha –, aga üks investeering, mille SmartCap on teinud Darkstari, siis Darkstari kõik omanikud on ju eestlased. Ragnar Sassi eestvedamisel seda tehnoloogiat, mida nad arendavad, see on puhtalt Eesti kapital, Eesti juured. Nemad on täpselt samamoodi sellele 10 miljonile omakapitali juurde pannud. Nii et seal on tegelikult juba Eesti kapitali pluss Eesti maksumaksja vahenditega kahekordistatud seda. 

Nii et selles mõttes mina olen küll veendunud, et SmartCapi kaitsefondi algatus on väga õige ja vajalik, sest me näeme seda, et kui me võtame praegu selle kiirendi algatuse, mille me tegime päris alustavatele, ja võtame SmartCapi, mis peakski olema eelkõige scale-up'idele, selleks et võimekust anda juurde nendele, kes on sealt garaažist välja kasvanud. See tühimik oli täpselt see, mis meil tegelikult ju turul puudu oli. Eks mõne aja pärast saab hakata tibusid lugema, vaatama, kui palju sellest investeeringust tegelikult tagasi on hakanud tulema ja kui palju need tootlused on. Nii et hetkel võib-olla on meil päris natukene vara, et seda tootluse numbrit teile ette öelda.

Suur tänu! 

Mart Helme, kui te, juhul nüüd, kui te küsite nüüd lühidalt, siis ma saan teile selle küsimuse anda, aga 2.30 ma teile anda ei saa, nagu te olete siin korduvalt ajast üle läinud. 

Mart Helme, lühidalt, lühike küsimus.

Aitäh! 

Jaa, mul on väga lühike küsimus kaitseministrile. Teatavasti Tõstamaa kanti planeeritakse kaitsetööstuskeskust ja mul on sellega seoses küsimus, kas nende eelkalkulatsioonide ja planeerimiste ja kõige muuga seoses on kavas välja ehitada seal ka teedevõrgustik, sest praegune teedevõrgustik ilmselgelt ei kannataks välja kogu seda logistilist koormust, mis sellel puhul saab neile langema. 

Aitäh!

Aitäh!

Kiire vastus: osad teed on selle käigus väljaehitamisel, osad renoveerimisel. Täpset loetelu hetkel ei oska öelda, aga kui ma vaatan ka praegu: kaks lepingut on sõlmitud sinna ja siis ettevõtetega, kes sinna tulevad. Kaks on praegu veel läbirääkimistes, mis Pärnut puudutavad. Ja me oleme omavalitsusega seal samamoodi kontaktis, et millised teed … Nad on andnud meile ka sisendi, et millised teed vajaksid tegelikult renoveerimist. Aga sellesama pargi sisesed teed on igal juhul täitsa uued tulemas.

Aitäh!

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja Riigikogu liikmeid aktiivse ja väga sisuka osaluse eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.