Tere päevast, auväärt kolleegid! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 69 Riigikogu liiget, puudub 32.

Ja nüüd on veel sel aastal võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Annan üle arupärimise siseminister Igor Tarole seoses LGBTIQ-tegevuskava rakendamisega Siseministeeriumi valitsemisalas. See on seotud Vabariigi Valitsuse kinnitatud dokumendiga, arengukavaga, tegevuskavaga "LGBTIQ-inimeste võrdsete võimaluste edendamise aluspõhimõtted ja tegevuskava 2025–2030". Me tahame teada saada, kuidas korraldatakse politseinike ja piirivalvurite LGBTQ-teemalist koolitamist, kas koolitused on vabatahtlikud või kohustuslikud, millises mahus ja kui sageli neid kavatsetakse läbi viia, kes koostab koolituste sisu ning kuidas seda tegevuskava hakatakse [rakendama] Sisekaitseakadeemia õppekavades.

Tegelikult oleks vaja ka teada, kas politseis hakatakse järgima 150 soo õpetust ja kuidas meie politseinikud teevad kindlaks, kes on vulasooline, mitu korda päevas ta sugu vahetab ja kuidas temaga aresti[majas] ringi käia, kas panna meeste või naiste arestikambrisse. Kas hommikul meeste omasse ja õhtul naiste omasse? Nii et on väga palju selliseid keerulisi küsimusi, mis meie õiguskaitsetöötajate ette on seatud.

Ja tahame muidugi teada, kas see mitte ei lähe vastuollu õiguskaitseasutuste poliitilise ja ideoloogilise neutraalsusega. Tahame teada, mida mõõdikud hakkavad näitama. Kas Eesti elu läheb kõvasti paremaks, kui politseinikud hakkavad mööda kursuseid käima ja ennast vulasooliste teemal lakkamatult koolitama? Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile, teemaks on e-hääletamise auditeerimise süsteemi puudujäägid.

Teatavasti on kaks riiki, kus on e-hääletamine lubatud, need on Venemaa ja Eesti. No me oleme päris heas klubis, või mis te arvate? Siin kolleeg ütleb, et [neid riike] on isegi rohkem, aga ma ei usu, et need on väga demokraatlikud riigid. Nagu me teame, osas demokraatlikes riikides on e-hääletust proovitud, aga erinevatel põhjustel ei ole seal e-hääletused õnnestunud ja sellisel viisil [hääletamine on edaspidi] ära jäetud. Aga meie järjepidevalt viljeleme e-hääletust edasi. 

Nüüd on erinevad rahvusvahelised organisatsioonid pööranud tähelepanu meie e-hääletussüsteemi puudulikkusele. Ja lisaks sellele, nagu värsketes uudistes [on öeldud], on Tallinna Tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna teadur Tarvo Treier samuti leidnud, et kogu süsteemis on päris suured probleemid. Ta toob selgelt välja, et ta on tuvastanud märkimisväärse osa võimalikest e-hääletuse veastsenaariumitest, nagu näiteks kummitushäälte lisamine ja pabersedeliga hääletamise järel kehtima jäänud e-hääled. Nii et tegelikult on probleeme palju.

Lähtuvalt sellest esitamegi kuus küsimust, mis eelkõige on selle kohta, kuidas ja millisel viisil me saame e-hääletusega üldse edasi minna ning millised võimalikud stsenaariumid ootavad ees, et neid probleeme kõrvaldada. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu kaks arupärimist.  

Üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis kodanikuühiskonna toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Ando Kiviberg. 

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 639 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 639 lõpphääletus. Juhin ühtlasi tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, kordan veel, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 639. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 639 on seadusena vastu võetud.

Head kolleegid, nagu nägite, ei ole mingit probleemi opositsiooni eelnõu [heakskiitmisel] suures saalis. Aitäh teile kõigile selle toetuse eest! Ja veel kord juhin tähelepanu sellele, et kollane raamat ütleb niimoodi, et hääletuse ajal on keelatud valjusti mõtteid avaldada, just selline termin on. Nii et palun seda edaspidi ka järgida. (Saalist öeldakse midagi.) Just, mul tekkis ka sama mõte, et kui ei [avalda] mõtet, kas siis võib rääkida.

Head kolleegid, läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine, õpetajate karjäärimudel ning isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel) eelnõu 653 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Hea avalikkus! Täna oli meil infotunnis ka [haridus- ja teadus]minister ja ta väitis, et tegelikult kõik need arvamused selle eelnõu kohta või need vastuväited, mis ütlevad, et see eelnõu ei ole päris see, mida õpetajad vajaksid – see kõik on väärinfo ja õpetajad on justkui asjast valesti aru saanud. See on selles mõttes natukene huvitav lugu küll, et õpetajad peaksid meil olema targad inimesed ja peaksid olema eelduseks, et meil kasvab peale tark rahvas, aga nüüd haridus- ja teadusminister ütleb, et näed, nad on nii rumalad, et ei saa aru kõigest sellest heast ja paremast, mida ministeeriumist neile pakutakse.

Seletuskirja lugedes võib tõepoolest arvata, et äkki see ongi hea asi, sest eelnõuga lubatakse alustavale õpetajale mentorlust, rohkem tähelepanu tema enesearengule ja selgemat karjääriteed. Eks me loomulikult kõik tahame, et õpetajaamet oleks hinnatud, motiveeriv ja jätkusuutlik – ega selles ei kahtle mitte keegi. Küsimus ei ole aga eesmärgis, vaid selles, kas see eelnõu päriselt ka neid eesmärke täidab või on tegemist, nagu ka paljudel muudel juhtudel, järjekordse asendustegevusega, mis on pakendatud suure reformi sildi alla.

Karjäärimudel kui selline iseenesest võib tõepoolest anda noorele õpetajale perspektiivi. See mõte, et õpetaja saab areneda ja suurendada oma pädevust ja koos sellega ka oma sissetulekut, on iseenesest õige. Aga siin, nagu alati, tekib esimene väga põhimõtteline küsimus: kus on raha? Jutt on umbes 19 miljonist eurost, mida selle mudeli rakendamine eeldab, aga tegelikult kindlust, kas need vahendid ka päriselt olemas on, ju ei ole.

See ongi üks selline murekoht, mis on seoses selle eelnõuga põllult siia Riigikokku jõudnud. Meile öeldakse, et see kaetakse diferentseerimisfondi kasvu abil, aga numbrid jäävad ikkagi ebamääraseks ja konkreetseid garantiisid ei anta. Seadus tehakse lihtsalt ära ja rahaline vastutus lükatakse [edasi], tulevad määrused ja tulevad otsused. Nii võib, aga nii ei ole ilus.

Veelgi tõsisem probleem on see, et eelnõu ei lahenda õpetajate töö tegelikke kitsaskohti. Eesti Haridustöötajate Liidu uuring nimelt näitab, et 92% õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja üle poole on kaalunud ametist lahkumist. Peamine põhjus on madal palk, aga mitte ainult palk, vaid muu hulgas moodustab väga suure osa kaebustest ja lahkumise põhjusest liigne töökoormus. Jah, statistiliselt võib õpetajate keskmine töötasu ületada alammäära, aga see ei tule kokku mitte 35-tunnise töönädalaga, vaid lisatöö, ületundide ja muude kohustuste kaudu. Karjäärimudeli koefitsiendid ei muuda õpetajaametit atraktiivseks seni, kuni õpetaja keskmine palk jääb alla teiste kõrgharidusega spetsialistide sissetulekule. Ja nii lihtne see ongi.

See eelnõu ei vasta ka kaasava hariduse kriisile. Tugispetsialiste napib, nagu me kõik teame. Paljudes koolides ei ole logopeedi, ei ole psühholoogi ega eripedagoogi. Kui õpetajatega rääkida ja küsida, miks nad koolist ära mõtlevad minna, siis nad ütlevad, et kool ei ole enam see, mis ta kunagi oli, või see, mis nad arvasid, et kool on.

Ma palun lisaaega.

Jah, kolm minutit. 

[Õpetaja arvas], et kui ta tuleb kooli, siis ta saab õpetada oma ainet, et see ongi tema põhiülesanne või põhifunktsioon, harida lapsi. Aga ei, ta peab olema just nimelt õpetaja, sotsiaaltöötaja ja ka eripedagoog, sellepärast et need lapsed, keda ta peab õpetama, on kaasava hariduse raames väga eriilmelised. Kogu see koormus on pandud vaese õpetaja peale ja teda ei päästa ükski karjäärimudel.

Sama kehtib ka piirkondliku ebavõrdsuse kohta. Maapiirkondades on õpetajaid niigi raske leida ja see mudel vähemalt pealtnäha tõepoolest ei paku neile täiendavaid stiimuleid ega ka lahendusi. See ongi [põhjus], miks õpetajad on teinud lugematu [arvu] pöördumisi. 

Lisaks sisulistele puudustele on eelnõus tõsiseid vastuolusid, näiteks direktorite atesteerimise puhul. Seadus ütleb, et see toimub iga viie aasta järel, kuid üleminekusätted seovad atesteerimise konkreetsete aastaarvudega, sõltumata direktori tegelikust staažist. Me loome olukorra, kus ei direktor ega koolipidaja ei saa lõpuni aru, millal ja mille alusel see hindamine toimub. See ei ole kvaliteetne seadusloome, olgem ausad.

Karjäärimudeli ja palgakoefitsientide määramine antakse suures osas ministri määruse tasandile. Samal ajal me räägime kollektiivlepingute olulisusest. Tegelikkuses tekib kaksikjuhtimine, kus sisuline otsustus liigub õpetajate ja tööandjate ühise laua tagant ära hoopis ministri kabinetti. See tähendab jälle suuremat tsentraliseerimist ja loomulikult vähemat arvestamist kohalike oludega.

Just siin joonistubki meie arvates välja selle reformi tegelik vari. Kui me karmistame neid kvalifikatsiooninõudeid ning loome atesteerimissüsteemi ja kohustusi ilma vajaliku toe ja ressurssideta, siis esimesena kannatavad väikekoolid. Suurte keskuste koolid suudavad veel neid nõudeid täita, aga väikekoolidele on see väga raske, mõnes kohas isegi võimatu. 

Loomulikult ei tule keegi siia pulti ütlema, et sulgeme väikekoolid. Aga tegelikkuses luuakse just nimelt selle eelnõuga süsteem, mis selle töö vaikselt ära teeb. Sest kui õpetaja ei kvalifitseeru, kui uut ei leita, kui direktor ei läbi atesteerimist, siis mis juhtub? Kool kuulutatakse mittetoimivaks, siis jälle öeldakse, et omavalitsus ei saanud hakkama, ja kool pannaksegi kinni.

Selle eelnõu tulemusel võibki olla vähem õpetajaid, vähem koole, vähem elujõulisi piirkondi. See ei ole regionaalpoliitika, see, kallid sõbrad, on varjatud kärpepoliitika. Kui valitsus tõesti soovib õpetajaametit väärtustada, siis tuleks teha seda ausalt, siduda karjäärimudel reaalse palgatõusuga, tagada tugispetsialistid igas koolis ja luua eraldi meetmed, mis tooks noori õpetajaid ka maapiirkondadesse. 

Praegusel kujul on see reform parimal juhul asendustegevus, halvimal juhul teadlik samm koolivõrgu optimeerimise suunas, millest muidugi ei julgeta avalikult rääkida. Haridus vajab tegelikult selgust, ausust ja päris lahendusi, mitte ilusat pakendit, mis jääb seest tühjaks. Rääkimata sellest, et see atesteerimine kui protsess toob kaasa tülisid, korruptsiooni, poliitilist survestamist ning koormuse ja mõttetu bürokraatia kasvu. 

Sellega on täpselt nii, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Ja see juhtubki alati, kui asja kallale lastakse küündimatud bürokraadid. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me arutame täna eelnõu, mis puudutab üht kõige vastutusrikkamat valdkonda Eestis: haridust. Haridus ei ole lihtsalt süsteem, vaid iga päev toimuv kohtumine õpetaja, õpilase ja ühiskonna ootuste vahel. Selle kohtumise õnnestumine sõltub kahest inimesest rohkem kui kellestki teisest: koolijuhist ja õpetajast. Selle eelnõu eesmärk on luua neile parem ja õiglasem raamistik. See on eelnõu, mis ei luba mugavustsooni, vaid seab sihiks professionaalse ja toetatud haridusjuhtimise.

Koolijuhile väärikas tagasiside ja arengut toetav hindamine. Me teame, et kooli nägu kujundab direktor, tema otsused, tema hoiak, tema oskus märgata. Paraku on Eestis koolijuhtidele seatud ootused suured, kuid süsteemne toetus ebaühtlane. On koole, kus juht saab igal aastal tuge ja arenguvestlusi, ning koole, kus juht peab üksi hakkama saama. Sellist ebavõrdsust ei saa jätkata. Eelnõu toob siia tasakaalu: iga-aastane arenguvestlus, mis aitab juhil kasvada ja koolil areneda, ning regulaarne atesteerimine, mis annab professionaalse tagasiside ning suurendab koolijuhi rolli ja [parandab] mainet. See ei ole kontroll, mis piirab, see on raamistik, mis toetab ja väärtustab, ja just seda tüüpi juhtimiskultuuri me Eestis vajame.

Õpetaja karjäärimudel on lõpuks süsteem, mis tunnustab pingutust ja professionaalsust. Ükski haridussüsteem ei saa olla tugev, kui õpetajad tunnevad, et nad seisavad paigal. Õpetajaamet on Eestis suure vastutusega, aga karjäärivõimalused seda vastutust ei peegelda. Eelnõu annab õpetajatele midagi, mida nad on kaua oodanud: selge karjääritee, läbipaistvad nõuded, tunnustuse professionaalse kasvu eest, ja mis kõige olulisem, põhjuse jääda kooli kauemaks kui paariks aastaks. 

Karjäärimudel ei tee tööd õpetaja eest, kuid loob keskkonna, kus õpetaja saab kasvada ja kus tema pühendumust märgatakse. Selline süsteem meelitab noori õpetajaks õppima ja aitab kogenud õpetajaid hoida ning see on üks olulisimaid investeeringuid Eesti tulevikku.

Paindlikumad kvalifikatsiooninõuded: terve mõistus ja austus teadmiste vastu. Eelnõu toob mõistlikku paindlikkust ka õpetajate kvalifikatsiooninõuetesse. Meil ei ole vaja bürokraatial põhinevaid tõkkeid inimestele, kes on varem pedagoogilise hariduse omandanud, kuid pole saanud õpetajana töötada. Nüüd antakse neile võimalus [asuda tööle] kooli ja see on meie kõigi võit. Samuti annab eelnõu võimaluse kasutada koolides doktorikraadiga inimeste teadmisi ja oskusi. See [näitab] austust kõrghariduse, akadeemilise pädevuse ja elukestva õppe vastu. Kõige otsesem tulemus: rohkem pädevaid inimesi klassis, rohkem teadmisi, rohkem kogemusi.

Positiivsed muutused, mida see eelnõu kaasa toob – lubage mul need esile tõsta. Koolijuhtimise kvaliteet ühtlustub ja tõuseb. Õpetajaamet muutub atraktiivsemaks ja õiglasemaks. Õpetajate tööheaolu paraneb ja kvalifikatsiooniga õpetajate osakaal suureneb. Õpilaste rahulolu ja õpikeskkonna kvaliteet paranevad. Koolidevahelised erinevused vähenevad ja see on hariduses ääretult suur väärtus. Need ei ole loosungid, need on reaalsed mõjud, mis päriselt muudavad meie koolid tugevamaks. Seepärast palun ma teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersna, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, meie ees on eelnõu, mida parlament on arutanud sügisest saati, ja nüüd viimasel istunginädalal me jõuame lõpphääletuseni. Tegemist on eelnõuga, millel on väga oluline mõju meie haridussüsteemile.

Esiteks, selle eelnõu vastuvõtmisega lõpeb ära pikk arutelu sel teemal, kas meie koolijuhtidel peaksid olema tähtajalised lepingud või me peaksime neid regulaarselt atesteerima, selleks et tagada koolijuhtimise ühtlaselt kõrge kvaliteet. Selle eelnõuga me kehtestame koolijuhtide atesteerimissüsteemi, mis on koostöös Tallinna Ülikooliga väga põhjalikult läbi töötatud. Ma tõesti usun, et tänu sellele eelnõule saavad meie tugevad koolijuhid regulaarselt head tagasisidet, kuidas edasi areneda.

Teiseks, parlament on teinud selles eelnõus olulise muudatuse, mis puudutab tehisintellekti kasutamist koolides õppimise toetamiseks. See on pretsedent, me ei ole varem parlamendis muutnud seadust, lähtudes tehisintellekti tulekust. Me oleme hariduses eesrindlikud ja anname seadusandliku aluse selleks, et koolid saaksid õppimist toetavalt tehisintellekti kasutada.

Aga kõige suuremad, pikemad ja põhjalikumad arutelud selle eelnõu puhul toimusid meil loomulikult õpetajate karjäärimudeli teemal. Selle kohta on seaduseelnõus üks lause, mis ütleb, et õpetajale omistatakse karjääriaste, mis baseerub kutsesüsteemi kompetentsidel.

Arutada oli palju ja parlament tegi selles seaduses üksmeelselt väga põhjapanevad ja olulised muudatused. Need olulised muudatused puudutavad just kvalifikatsioonita õpetajaid. Me tõime kvalifikatsioonita õpetajad, täpsemalt need õpetajad, kes õpivad õpetajakoolituses, ja karjääripöörajad, kellel on juba magistrikraad või kes omandavad magistrikraadi, alustava õpetaja astmele. Ehk siis neile on tagatud kooli poolt mentor ja nende töökoormus peab olema väiksem, selleks et nad jõuaksid kolme aastaga kvalifikatsiooni [omandada]. Sest me näeme aasta-aastalt muret tekitavat trendi, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal meie õpetajate seas kasvab, mitte ei vähene. Ma usun tõesti, et see eelnõu loob kvalifikatsioonita õpetajatele tingimused, et nad jõuaksid kvalifikatsiooni [omandada].

Teine oluline teema, mida me parlamendis pikalt arutasime, oli vanemõpetaja astme omistamise süsteem. Tõesti, mitte seadus ei kehtesta seda, vaid plaan on valitsuse määrusega kehtestada topeltsüsteem, kus vanemõpetaja astet saab anda nii kool kui koolipidaja, aga [seda saab anda] ka kutsesüsteemi kaudu. Parlament ja kultuurikomisjon on väga selgelt öelnud, et see on ajutine süsteem, ja ministeerium on lubanud, et võimalikult kiiresti minnakse üle ühtsele süsteemile, kus vanemõpetaja astme saab nii nagu meisterõpetaja astme kutsesüsteemi kaudu.

Minu meelest on sellel eelnõul oluline mõju lisaks sellele, et see toetab alustavat õpetajat ja väärtustab rohkem ka professionaalset õpetajat, seda palgakoefitsientidega, mida valitsus saab tõsta, kui rahalisi vahendeid on rohkem. Nimelt, see on toonud fookusesse õpetaja kvalifikatsiooni küsimuse. Me tõesti oleme saanud selles diskussioonis lugeda artikleid ja kuulanud ära ka osa koolijuhtide hinnangud, mis ütlevad, et õpetajal võiks olla bakalaureusekraad. Täitsa toredad õpetajad on ka sellised õpetajad, kellel on bakalaureusekraad, aga kehtiv norm siiski [ütleb], et õpetajal peab olema magistrikraad ja kutse. Ju me peame selle arutelu maha pidama. Mina olen veendunud, et aina mitmekesisemas klassiruumis on väga oluline, et õpetajatel oleks võimalikult kõrge kvalifikatsioon, sest see on väga nõudlik töö – [tuleb] nii mitmekesises klassiruumis hakkama saada. Ma tänan teid! Reformierakond toetab selle eelnõu vastuvõtmist.

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Karjäärimudel on tõepoolest selle eelnõu keskmes, kuigi on olnud juttu, et selle konkreetse eelnõu muud osad on põhjalikumalt lahti kirjutatud. Aga karjäärimudeli mõiste on lahutanud suure osa pedagoogidest, hariduspoliitikutest, võib-olla ka koolijuhtidest ja teoreetikutest.

Kohe alustuseks ütlen ära, et mina toetan karjäärimudeli taastamist, sisseviimist. Kui nüüd idealiseeritakse seda vahepealset aega – 2013. aastal niisugune astmeline mudel kaotati ära, seni see toimis –, siis ma küsin, mis on selle ajaga paremaks läinud. Kvalifitseerimata õpetajate osakaal koolides on tõusnud. Õpetajate rahulolu ja selgus oma ülesannete ja palga vahekorrast ei ole paranenud. Pigem on [tekkinud] päris paljudel viljakatel ja kogenud õpetajatel ebakindlus või küsimus, kas nende tööd piisavalt hinnatakse, kas nad saavad kolleegidega võrreldes kõrgemat palka või on neil võimalus seda mujal teenida. See on üks põhjus, miks osa õpetajatest on koolist lahkunud. Nii et karjäärimudeli taastamine üldisel kujul on põhjendatud.

Ma ei loe täiemahuliseks karjäärimudeliks seda kutsete süsteemi, mis praegu toimib, kus on tõepoolest võimalik taotleda 7. ja 8. taseme kutset, vanemõpetaja ja meisterõpetaja [kutset], konkreetse komisjoni ees, sest see ei ole ilmtingimata seotud palgatingimuste paranemisega. Jah, koolid võivad seda arvestada, aga väga tihti nad seda ei arvesta. Suures osas Euroopa riikides on vastavad mudelid, kus hinnatakse kvalifikatsiooni palgatõusu komponendina, väga selged ja üleriigilised. Nii et meil tuleks selle juurde tagasi minna.

Mis on selle eelnõuga valesti? Valesti on tegelikult see väga trafaretne lugu, et usaldust valitsuse vastu, kaasa arvatud Haridus- ja Teadusministeeriumi toimetamise vastu, ei ole. Valitsus võib teha praegu samme, aga väga lihtne on käivitada nii-öelda umbusalduskampaaniaid. Üks nendest on justkui seotud kvalifitseerimata õpetajate hirmutamisega, et nad ei pruugi saada miinimumpalgast rohkemat, kuna suurt osa nendest see seaduseelnõu ei käsitle. Ma pean seda ka ülemääraseks, ülereageerimiseks, sest praeguses olukorras koolid kindlasti ei tõtta nende palgatingimusi halvendama, sest koolidele raha jagamise põhimõtted ei muutu.

Kokkuvõttes on see ikkagi usalduse küsimus ja ega mina siin valitsusele appi minna ei saa. Isegi normaalseid asju on sellel valitsusel selle usalduse tasemega väga raske läbi viia. Seejuures on ikkagi dilemma, kumba siis [teha], kas minna edasi süsteemiga, kus meil on kutsete jada tegelikult olemas, või luua sinna juurde dubleeriv astmete süsteem, mis suurelt osalt – vanemõpetajaid on kindlasti rohkem kui meisterõpetajaid – langeb kooli õlule. Siin jätkub eelnõu järgi segadus, eelnõu selles tegelikult kindlust ei loo …

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

… sest eelnõu juures ei ole selget valitsuse määrust, mille alusel tahetakse [see süsteem] teha. Räägitakse, et seda on pikalt planeeritud. Aga see on heale seadusloomele kohane käsitlus, et kui seaduse sisu avatakse valitsuse määruses, siis see väga oluline komponent [ehk määrus] peab olema selle juures. Nüüd on seda võimalikku valitsuse määruse eelnõu kultuurikomisjonile tutvustatud, aga see muutub kogu aeg sel ajal, kui kultuurikomisjon selle kohta ettepanekuid teeb. Milline see lõppkokkuvõttes valitsuselt tuleb? Kas me saame usaldada, et kokkulepitust peetakse kinni, või mitte, see jääb igaühe maitseküsimuseks.

Igal juhul tundub, et see rõhuasetus kutsete süsteemile oli eelmisel aastal meelega ette võetud selleks, et [näidata, et] mõistetakse suurt vajadust õpetajate palka tõsta ja ka alammäära tõsta. Aga ei suutnud valitsus pidada seda lubadust, mis valimiste ajal ja hiljem ka koalitsioonileppes anti. Rääkida astmete viisi mõne kategooria õpetajate palga tõusust ja jätta teised lihtsalt suluseisu – see oli valitsuse poliitiline käik. Edaspidi peame silmas pidama, et ikkagi õpetajate palga tõus on see, mis tagab õpetajate rahulolu. 

Miks ma karjäärimudelit kui niisugust toetan? Siin majas on seda ennegi tehtud. 2020. aastal valmis kultuurikomisjonis raport, mis käsitles õpetajate järelkasvu küsimust, ja üks punkt, mis selles raportis oli, oli karjäärimudeli taastamine. Nii et see on hariduspoliitiliselt läbi arutatud, selle vastu ma ei võitleks.

See, et süsteemi dubleerimine planeeritakse lõpetada alles 2030. aastaks, mind kindlasti ei rahulda. See toob segadust. Minister kaitses täna siin infotunnis seda süsteemi, [öeldes], et koolid vastavalt direktori juhtimisele vaatavad seda ise, arvestavad kutsestandardit. Aga õpetaja oma portfoolios ju tõestab, et ta on vanemõpetaja tasemel. Milleks see dubleeritud süsteem? Miks on hea, et koolid seda ise teevad? Minister ütles, et see on koolipõhine selle pärast, et mõnel on vaja rohkem õuesõpet, mõnel vähem õuesõpet. 

Aga ma küsin, kuidas see saab olla koolipõhine, kui seadus ja määrus näevad ette, et omistatud vanemõpetaja [kutse] kantakse Eesti hariduse infosüsteemi ja [õpetaja] saab järgmisesse kooli minna sellesama tasemega. (Saalis räägitakse.) Just! Ja kool peab seda arvestama. Nii et see ei ole tegelikult koolipõhine, see on kutsestandardipõhine. Ärme ajame inimestele kärbseid pähe!

Aga nüüd on aeg [läbi].

Nii et sellel seadusel on oma head ja vead ja paraku on see seotud valitsuse usaldusega.  

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Ma jätkan sealt, kus eelkõneleja lõpetas. Sellel seadusel on nii omad vead kui ka head küljed. Ka mina isiklikult [vajutan] täna rohelist nuppu ja toetan sellisel kujul selle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse [muudatuse] vastuvõtmist. Ja ma natuke ka põhjendan. 

Kõigepealt, enda jaoks olen ma kaardistanud, mis ei muutuks siis, kui jääks [kehtima] tänane põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, ja mis muutuks siis, kui see [muudatus] mõnevõrra puudulikul kujul ikkagi vastu võetakse.

Positiivne külg on kindlasti see, et direktorite atesteerimise puhul saab üheselt ja selgelt ära fikseeritud, milline see on, mismoodi see [toimub], mida see võiks kaasa tuua koolijuhtimise arengule ja tasemele. Seda on ammu oodatud. Seda on oodatud kohalike omavalitsuste juhtide tasandil, seda on oodatud ka kooliõpetajate tasandil ja väga paljud direktorid on samamoodi seda oodanud. 

Me ei pääse kuidagi [mööda] ka sellest, et tegelikult üks selle seaduse tegemise ajend just sellises tempos oli see, et tehisintellekti temaatika tuleb igapäevaselt kooli- ja klassiruumi üha rohkem ja rohkem sisse. Me peame selle rakendamise meie seadusruumis selgelt ja üheselt ära fikseerima: milline tehisintellekti kasutamine ja rakendamine lähiperspektiivis Eesti koolides on.

Aga nii nagu eelkõnelejad on rääkinud, kõige rohkem aega on tõesti võtnud kogu see temaatika, mis puudutab karjäärimudelit. Ma nõustun eelkõnelejatega, et ühiskonnas on tekkinud väga positiivne arutelu selle üle, keda me näeme õpetajatena, kus on peamised puudused, miks meil on jätkuvalt niivõrd palju kvalifikatsioonita õpetajaid ning mis on peamised põhjused, miks paljud noored õpetajad juba mõni aasta pärast koolis töötamist sealt lahkuvad, ja nii edasi. See debatt, mis ühiskonnas on tekkinud, on kindlasti igati tervitatav. Kuigi võib-olla jäävad selle seaduse võimaliku vastuvõtmise järel paljud asjad veel õhku rippuma, on see arutelu siiski viinud meid lähemale lõppeesmärgile, mis on üheselt ja selgelt väärtustada kvalifikatsiooniga õpetajat, anda õpetajatele täiendavat motivatsiooni ja luua selge karjäärimudel.

Toon veel ühe näite, mis puudutab konkreetselt õpetajaks [saamise võimaluste] laiendamise meedet. Kui enne 2013. aastat on [inimene] saanud õpetaja magistrikraadi, aga ta ei ole koolis õpetajana töötanud, siis see loob nendele inimestele võimaluse oluliselt lihtsamalt kooli õpetajaks minna. Ka see on minu jaoks kindlasti positiivne aspekt, mille tõttu seda mõnevõrra puudustega eelnõu saab siiski toetada.

Aga ma rõhutan lõpetuseks üle ka teema, mida eelkõnelejad juba paaril korral mainisid. Kuigi kultuurikomisjoni juht on näinud väga palju vaeva selleks, et me tooksime need osapooled omavahel lähestikku, on jäänud ikkagi väga suur osa meie õpetajatest, kes ka tulevikus igapäevaselt koolis töötavad, teatud usalduskriisi, on jäänud sellisesse olukorda, kus neil on tekkinud kõhklused. Me võime küll öelda, et selle alampalgaga, 800 pluss euroga, ei tohiks me siin väga vehkida, see kindlasti ei saa olema ühegi õpetaja palk ka järgmistel aastatel. Aga kui õpetajad seda ise välja toovad, ise seda mainivad, siis me ei tohiks seda kuidagi siin saalis ignoreerida.

Aga minu soovitus kõigile õpetajatele ja tegelikult ka koolikollektiividele on, et nad omakeskis julgustaksid üksteist sõlmima tööandjaga rohkem kollektiivlepinguid, et kõik õpetajad saaksid alampalga kindluse. See kindlasti aitaks pingeid leevendada.

Ja teine asi, millele ma kutsun üles nii Vabariigi Valitsust kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi, on see, et järgmistes etappides peaks arutama ja kaasama veel rohkem osapooli selles vaates, mis puudutab Vabariigi Valitsuse karjääriastmete määruse jõustamist. Tuleks osapooled veel kord ära kuulata ja anda neile võimalus kaasa rääkida, et see määrus, mille Vabariigi Valitsus saab kehtestada, leevendaks pingeid võimalikult [palju] ja arvestaks kõigi osapooltega ka nii palju kui võimalik. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Kuna möödunud nädalaga ei ole selles eelnõus midagi sisuliselt muutunud, siis ei saa Eesti Keskerakonna fraktsioon seda toetada ka täna kolmandal lugemisel, nii nagu me ei toetanud seda nädal tagasi teisel lugemisel.  

Karjäärimudeli või, kui soovite, palgaredeli idee on iseenesest põhjendatud ja teretulnud, aga paraku on sellest välja jäänud suur rühm õpetajaid, kellel puudub nõutav kvalifikatsioon. Me peame endiselt tõdema, et eelnõu on ebaküps, seda menetletakse kiirustades ning see jätab olulise osa õpetajaid, eelkõige noored ja alustavad õpetajad, ilma õpetaja töötasu alammäära garantiist, mis neil praegu olemas on.

Küsisin täna Riigikogu infotunnis haridusministrilt nende õpetajate arvu kohta, kellelt võetakse ära pedagoogi miinimumpalga garantii. Tuletan meelde, et sellel aastal on see olnud 1820 eurot ning järgmisel aastal peab see summa suurenema. See õpetajate arv on varieerunud, erinevate andmete järgi ulatudes kuni 2100 inimeseni. Täna ütles minister, et me räägime umbes 1700 õpetajast, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. See tähendab, et selle eelnõu vastuvõtmise järel ei ole neile enam garanteeritud õpetaja töötasu alammäär, nagu see on praegu. Minister väitis, et arvestades õpetajate koguarvu Eestis, mis on tema sõnul umbes 17 000, on see number väike. Sellega me kahjuks nõustuda ei saa. See moodustab ligikaudu 10% kõigist õpetajatest ning see ei ole sugugi väike arv, eriti praeguses olukorras, kus õpetajate puudus muutub üha teravamaks.

Selle eelnõu kohaselt võib nendele õpetajatele, kelle seas on palju algajaid, noori inimesi, edaspidi maksta töötasu alates riiklikust töötasu alammäärast, mis on praegu 886 eurot. See saadab põhimõtteliselt sõnumi, et osa inimesi, kes reaalselt koolis õpetajana töötavad, ei ole justkui päris õpetajad. Meie rahustamiseks öeldakse, et aga keegi ei hakka neile kindlasti alammääras [palka] maksma, meil on õpetajate puudus väga suur, nii et koolijuhid kindlasti tahavad, et need inimesed tuleksid kooli tööle, ja seega maksavad neile kindlasti rohkem. Aga see on oletus. Me ei saa seadust vastu võtta, oletades, et midagi juhtub või ei juhtu. See annab võimaluse maksta neile 886 eurot, mitte 1820 eurot nagu sel aastal, järgmisel aastal on see summa juba suurem.

Niisugust ühtsest õpetajate töötasu alammäärast loobumist ei toeta üle 40 haridusega seotud organisatsiooni. Lisaks ei toeta seda eelnõu ega kavandatavaid seadusemuudatusi Eesti Linnade ja Valdade Liit. Nende arvamus on hästi oluline, kuna enamiku koolide puhul on koolipidajateks just omavalitsused, kes peavad kõigepealt selle eelnõu tagajärgedega ehk ise tegelema.

Lisaks kvalifikatsioonita õpetajate murele täheldavad mainitud organisatsioonid, et selle eelnõuga kavandatav karjäärimudel tervikuna kasvatab bürokraatiat ja halduskoormust, dubleerib olemasolevaid süsteeme ega paku sisulist lahendust õpetajate järelkasvu kriisile. 

Veel üheks suureks küsimärgiks on riigipoolsed rahalised garantiid karjäärimudeli rakendamiseks. Sellest on juba põhjalikumalt rääkinud näiteks kolleeg Helle-Moonika Helme. Seega mina piirdun sellega, et nõustun tema arvamusega, et valitsus küll lubab raha leida, suurendades näiteks diferentseerimisfondi, aga riigi eelarvestrateegias selline positsioon puudub. Seega jääb küsimärk kahjuks õhku.

Suheldes mitme koolijuhiga, tajusin nende jutus muret, et riik võib jälle proovida õilsa reformi sildi all suurendada koolipidajate ehk eelkõige omavalitsuste ja koos nendega ka koolide kohustusi, aga piisavas mahus rahastust koos sellega tulla ei pruugi. Kahjuks peab nentima, et olemasolev kogemus ei lase koolijuhtidel ja omavalitsustel pimesi uskuda kõike, mida valitsus suure suuga lubab. Tuletan veel kord meelde – teisel lugemisel ma juba tegin seda korra –, et kui haridusminister sel aastal siin Riigikogus esines …

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

… siis ta oli väga rahul sellega, et meil töötab koolis aina rohkem just kvalifikatsioonita õpetajaid. Ühest küljest see kõlab natuke absurdselt, aga teisest küljest olukorras, kus meil õpetajate puudus on tõepoolest, ütleme, kriisilähedane, on iga inimene, kes on valmis kooli tööle tulema, ikkagi teretulnud. Ja loomulikult neid inimesi vaja on. Nii et selles mõttes võib ministriga osaliselt isegi nõustuda. Aga nüüd siis tuli sama ministri sulest seaduseelnõu, mis seab needsamad inimesed praegusega võrreldes selgelt halvemasse olukorda ning vähendab kindlasti nende motivatsiooni koolidesse tööle tulla ja sinna ka püsima jääda. Sellest loogikast on natuke raske aru saada.

Me võime põhimõtteliselt toetada õpetaja karjäärimudeli ideed ja seda me iseenesest teemegi. Mida kvalifitseeritum on õpetaja, seda suurem võiks olla tema palk. See on loogiline, õiglane. Aga me ei saa toetada lahendust, mille tõttu õpetajateed alles alustavad inimesed satuvad võrreldes tänasega kohe halvemasse olukorda, sest praegu ei tohi ühelegi õpetajale alla õpetajate palga alammäära [palka] maksta, kuid selle eelnõu vastuvõtmisega see printsiip kahjuks kaob.

Kui ministeerium soovib uue karjäärimudeliga tõsta kõrgema kvalifikatsiooniga pedagoogide palgamäära, on see loomulikult tervitatav, kuid seda ei tohi meie arvates teha teiste õpetajarühmade palgagarantiid [kaotades]. On ju igati õiglane, et igasugune õpetajate palga diferentseerimine peab toimuma miinimummäärast ülespoole, mitte allapoole. Vastasel juhul lõhestab käesolev eelnõu õpetajaskonda, tühistades seni kehtinud väärtuspõhise kokkuleppe nii ühiskondlikul kui seaduslikul tasandil.

Nii et Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Meie sõnum on umbes selline, et suund on õige ja palju tööd on tehtud, aga võiks praegu piirduda sellega, et seda toorest eelnõu mitte toetada, ning see eelnõu võiks siia jõuda palju paremas seisus ja palju paremal kujul, nii et kõikidele õpetajarühmadele on tõepoolest õiglane lähenemine. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 653 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine, õpetajate karjäärimudel ning isikuandmete töötlemine tehisintellekti rakenduse kasutamisel) eelnõu 653. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid 1. Eelnõu 653 on seadusena vastu võetud.  

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 726 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 726 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teemegi. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 726. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Eelnõu 726 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 741 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Andrus Seeme, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Meie ees olev eelnõu ei ole sündinud üleöö. Selle väljatöötamiskavatsus jõudis kooskõlastusringile juba 2019. aastal ning see on olnud põhjalik ja kaalutletud töö. Meie kohalikud omavalitsused ootavad neid muudatusi juba ammu. 

See eelnõu ei suurenda inimeste ega ettevõtete halduskoormust. Eesmärk on vähendada bürokraatiat, tugevdada kohaliku tasandi autonoomiat, anda kohalikele omavalitsustele paindlikkust, usaldust ja rohkem otsustuskindlust ning lihtsamad finantsreeglid. Head kolleegid, usaldame meie omavalitsusi ja toetame seda eelnõu! Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 741 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teemegi.

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 741. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 1. Eelnõu 741 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maaparandusseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 748 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Tõenäoliselt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Peeter Ernits, palun! (Saalis on sumin. Helistab kella.) Härra Ernits, te võite nüüd alustada.

Kui kellelgi on riiklikult tähtsaid küsimusi, siis ma võin oodata.

Ainult neid arutamegi siin. 

See eelnõu on väga huvitav. Ajal, kui teadmine on valgus ja teadmatus pimedus, on tulnud valitsus välja eelnõuga, kus valime pimeduse. 1. jaanuaril 2019 hakkas kehtima maaparandusseadus. Seal võeti kohustus, et 1. jaanuariks 2026 tuleb üht-teist teha. Ja kõige olulisem [kohustus] on see, et maaparandusspetsialistidele tuleb teha täienduskoolitust. Elementaarne! Nüüd on seitse aastat mööda läinud ja ühtegi koolitust pole tehtud. Ja ministrihärra Terras … See protokoll väärib muidugi lugemist, eriti ministrihärra seletused, et ei ole pakkujaid, keegi ei tunne huvi, see on kallis ja nii edasi. Seitse aastat pole midagi tehtud!

Ja nüüd, kui 1. jaanuarini on vähem kui pool kuud, kogu see seltskond, umbes 1500 inimest, ei saa enam maaparandusinsenerina tegutseda. Tegelikult on ju pärast Andrese ja Pearu aega – ajal, kui metsi uputatakse – hakatud ümber hindama, et hoopis Andres oli negatiivne tegelane.

Aga see [eelnõu] käsitleb ainult kahte asja. Üks on haridus, täiendkoolitus – kas seda vaja on või ei ole? Nüüd selle seadusega võetakse [seisukoht], et ei ole vaja harida, nad saavad ilma hakkama. See on väga kummaline, arvestades kõiki neid sihtrühmi. On palju teisi, keda on palju vähem kui 1500, aga nemad millegipärast saavad ennast harida ja on ka [koolituse] pakkujaid. Ma vaatasin, muuseas, neid pakkumisi on päris palju, ja [küsitakse] 200, 300 või 400 eurot kursuse eest. Aga see selleks.

Teine on lihtne asi: kraavide võrgustikud, kõik need eesvoolud – mõni teab, mõni ei tea – [tuleb] korrastada. Seitse aastat on asi olnud bürokraatlikult väga keeruline ja ainult 10% nendest objektidest on registrisse kantud, 90% ei ole. Ootel on – ma vaatan, kui palju neid on – 365 taotlust.

Nii et ühelt poolt pole seitse aastat koolitatud ja [selle eelnõu] järgi polegi enam vajagi, muidu jääks töö seisma. Ja teiselt poolt, kuna seitsme aastaga on bürokraatlike tõkete tõttu vaid 10% süsteemidest [registrisse] võetud, siis nüüd tuleb võtta ülejäänud 90% nendest objektidest. Näiteks, kui seni on olnud nii, et kui see on väiksem kui 2 hektarit, siis tuleb ministrihärralt või ministeeriumilt nõu küsida ja luba saada, see on väga keeruline ja pikk, aga nüüd 1. jaanuarist enam ei tule.

Nii et see on väga oluline seadus, me muidugi toetame seda. Aga see näitab tegelikult, et seitse aastat ei ole suurt midagi tehtud, nii et see on tegematajätmine. Nagu öeldakse, tüdrukul on laps käes ja nüüd tuleb kiiresti abielluda – 1. jaanuaril, muidu juhtub midagi hirmsat. Aga mulle meeldib, et kolleeg Urmas Kruuse oli komisjonis öelnud, et niimoodi ei tohiks küll öelda, et pimedus on hea ja valgus mitte, et ei tohiks seda nagu afišeerida – Urmas, lugupidamine! –, öelda, et me ei peagi mingisuguseid inimesi täiendkoolitama.

Nii et selline oluline seadus: titt on käes ja nüüd tuleb abielluda. 1. jaanuar on lähedal. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 748 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teemegi. Väga vabandan, härra Kruuse!

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maaparandusseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 748. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 748 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (602 UA) uuesti arutamine. Enne kui ma kutsun kõnetooli hea kolleegi Timo Suslovi, tutvustan kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on õiguskomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit ja kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Väga oluline on läbirääkimiste puhul, et läbirääkimistel saavad osaleda kõik Riigikogu liikmed, aga kollane raamat on väga täpselt piiritlenud, milles läbirääkimiste sisu seisneb: see seisneb arvamuse avaldamises Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta. Nii et [palun] mitte laiemalt [seda teemat] käsitleda. Hääletus on samuti üsna keeruline, aga seda tutvustan siis, kui me oleme selleni juba jõudnud. 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma kuulsin, mida te praegu ütlesite, et seadus ütleb, et kõik võivad läbirääkimistel osaleda, aga kollane raamat ütleb, et ainult nii ja naa saab seda teha. Tegelikult mina ei saa teiega nõustuda, sest meie juhindume seadusest, mitte kommentaaridest. Ka Riigikohus on korduvalt öelnud, et kommentaarid ei oma mingit tähtsust, vaid [tähtis on] see, mis on seaduses kirjas. Nii et ma olen siiski seisukohal, et Riigikogu liikme sõna siin saalis on täiesti vaba ja selliseid piiranguid ei saa kehtestada.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei nõustu teiega vähimalgi määral. See on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõige 2, mitte kommentaar.

Nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma annan ülevaate sellest, mida põhiseaduskomisjonis arutati. Põhiseaduskomisjoni [istung] toimus eile, teisipäeval, 16. detsembril. Kõige muude töökavas kinnitatud punktide seas oli ka Vabariigi Valitsuse algatatud ning Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamine. Peale komisjoni liikmete oli kohal Vabariigi Presidendi õigusnõunik härra Kalmo. Väga tähtis on ka ära nimetada, et kohal viibis ka Jaak Valge töövari. 

Härra Kalmo tegi sissejuhatuse, [selgitades], millele president oma otsuses viitas ehk miks jäeti seadus välja kuulutamata. Nii nagu ka president on oma otsuses kinnitanud, vastu võetud teksti järgi viitas § 43³ lõike 2 punkt 4 sama paragrahvi lõikele 7, aga muudetud teksti järgi oli see viide lõikele 6. Ehk oli juhtunud selline mittepahatahtlik eksimus, millele president viitas. 

Härra Kalmo märkis, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe sellist parandamist lihtsalt ette. On olemas ka juhend vastuvõetud aktis vea parandamiseks, mille Riigikogu Kantselei direktor on kinnitanud käskkirjaga nr 27, ja see samamoodi ei kata antud juhtu, et seda lihtsat eksimust [võiks nii] muuta. Sellepärast president viitas, et ei pea seda viga pahatahtlikuks, aga [eelnõu] tuleb ikkagi muuta, juhul kui Riigikogu nii arvab.

Komisjonis oli ka paar küsimust, millele härra Kalmo kenasti vastas. Arutelu käis täpselt sellesama [küsimuse] üle, kuidas tulevikus [võiks] sellist väikest apsakat muuta, et see ei muudaks kogu õiguslikku alust. Härra Kalmo vastas kenasti ka sellele. Sellega kogu lühikene arutelu lõppes.

Lõpuks tegime olulisi otsuseid. Otsused on järgmised. Mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. See hääletus oli meil konsensuslik. Samuti oli konsensuslik otsus määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks komisjoni liige Timo Suslov. Lühikene arutelu, kaks otsust tehtud, ja sellega meil komisjonis see menetlus lõppes. Aitäh!

Aitäh teile! Kalle Laanetil on teile küsimus. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Lihtsalt protokolli huvides küsin täpsustuseks, kas presidendi õigusnõunik viibis põhiseaduskomisjonis füüsiliselt või Teamsi teel.

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Ta viibis seal Teamsi teel.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda teemat esmaspäeval, 15. detsembril. Arutelu käik oli järgmine. Kõigepealt andis komisjoni nõunik härra Linnar Liivamägi uuesti ülevaate, kuidas taoline näpuviga tekkis. Päris põhjalik ülevaade oli. Sellele järgnes arutelu selle üle, mis me siis ette võtame. Arutelu meil väga pikk ei olnud, aga kõlasid mõned arvamused, kuidas seda asja edaspidi võiks teha. Nagu härra Suslov siin mainis, põhiline etteheide oli see, et vastuvõetud seaduses esinenud viiteviga on parandatud ilma seadusliku aluseta ja see Riigikogu Kantselei direktori 16. aprilli 2019. aasta käskkirjaga nr 27 kehtestatud kord nagu ei anna seda võimalust.

Ega me väga pikalt seal ei rääkinud, komisjon oli päris üksmeelne. Komisjoni esimees avaldas siis arvamust, et kuigi vaidlus Riigikohtus oleks juriidiliselt päris huvitav, majandust ja ettevõtlikke inimesi see ei aita. Niimoodi me siis tegimegi konsensusliku otsuse mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud seaduse 602 muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Olen arvamusel, et presidendi otsus nr 622 on igati põhjendatud ja seaduslik ja ei ole mõistlik saata seda Riigikohtule arutamiseks, et luua järgmine pretsedent selle kohta, et Riigikogu asemel hakkab otsuseid vastu võtma ametkond. Ma leian, et see on põhiseaduse rikkumine. Me oleme siin vastu võtnud juba niivõrd palju selliseid ebaseaduslikke otsuseid, mille kooskõla põhiseadusega [on küsitav]. Me ei tohiks seda traditsiooni jätkata. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, olemegi jõudnud hääletamise juurde ja peale saalikutsungit me seda ka teeme.

Head kolleegid, selgitan mõnevõrra hääletust. Nimelt, me ei hääleta mitte komisjonide langetatud otsuseid, vaid hääletusele minevas tekstis me lähtume Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 114 ehk me hääletame selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul. See tähendab seda, et need, kes nõustuvad Vabariigi Presidendi seisukohtadega ja leiavad, et see on vastuolus põhiseadusega, peaksid hääletama vastu. Ja need, kes leiavad, et see Riigikogu poolt vastuvõetud seadus on igati kooskõlas põhiseadusega ega nõustu presidendi seisukohtadega, peaksid hääletama poolt. Ja nagu ma ükskord ütlesin, need, kes aru ei saanud, vajutavad kollast. (Naer.)

Head kolleegid, lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 0 Riigikogu liiget, vastu 67, erapooletuid 0. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata.

Head kolleegid, me oleme tagasi esimese lugemise järel. Määran töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2026. aasta 6. jaanuari kell 16. Oleme kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud seitsmenda [punkti] juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (664 UA) uuesti arutamine. Kuna eelnev päevakorrapunkt oli sama menetluskorraga, siis ma seda kordama ei hakka. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Katsun teha nüüd kiiremini, kui eelmises [punktis]. Põhiseaduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud ning Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamist samamoodi eile, teisipäeval, 16. detsembril. Teamsi vahendusel oli kohal ka Vabariigi Presidendi õigusnõunik härra Kalmo.

Komisjoni istungi juhataja andis õigusnõunikule sõna, et ta seda natukene sisse juhataks. Seda ta ka tegi, selgitades, millistel põhimõtetel Vabariigi President jättis selle välja kuulutamata. Presidendi arvates pole see kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega antakse kaitseväekohustuse täitmisel põhjendamata eelis neile kutsealustele, kes ei oska eesti keelt. Presidendi arvates rikutakse nõnda võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna õigusnõunik oli andnud komisjonile väheke pikema selgituse, siis küsimusi komisjoni liikmetel ei olnud.

Me tegime ka menetluslikud otsused. Otsus nr 1 on mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Selle puhul oli meil konsensus. Ja [teine otsus on] määrata põhiseaduskomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov – samamoodi konsensus. Selline lühikene arutelu oli. Aitäh!

Suur tänu teile! Varro Vooglaiul on teile küsimus. Palun!

Jaa. Ma mõtlesin küsida, et kui põhiseaduskomisjonis tuli arutelule küsimus, millistel puhkudel on osa kodanike vabastamine kaitseväeteenistusest põhiseaduspärane ja millistel puhkudel mitte, siis kas te vaatasite seda ainult sellest kitsast aspektist või mõtisklesite ka näiteks selle üle, et kas on põhiseaduspärane, et pool kodanikest on ju nii või teisiti kaitseväeteenistusest vabastatud. Naised teatavasti ei ole seaduse alusel kohustatud mitte mingisuguses teenistuses osalema, ei kaitseväeteenistuses ega asendusteenistuses ega mitte mingis muus teenistuses. Kultuuriliselt on lähtutud eeldusest, et naised täidavad emarolli. Aga kuna meil on teatavasti toimunud selline kultuuriline transformatsioon, et seda eeldust ei peeta enam põhjendatuks, siis kas arutasite ka selle üle, et ehk tuleks selles osas midagi ümber vaadata? 

Ja teine asi, vaadates jällegi kultuurilisi transformatsiooniprotsesse: mida tehakse nende meesterahvastega, kes hakkavad identifitseerima ennast naistena? Bioloogiliselt on nad küll mehed, aga sooidentiteedi poolest identifitseerivad ennast naistena – kas nemad peaksid olema [teenistusest] vabastatud või mitte?

Lühikene vastus mõlemale küsimusele: ei, me ei arutanud seda. Me arutasime täpselt seda, mida Vabariigi President oma otsuses põhjendas. Ja me rääkisime võrdsest kohtlemisest, mida ka õigusnõunik härra Kalmo meile tutvustas.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, riigikaitsekomisjoni liikme Peeter Tali. (Dialoog juhatajaga kõne pikkuse teemal.)

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Alustan algusest. Kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse peaeesmärk on olnud tegelikult reageerida muutunud julgeolekuolukorrale, leevendada Kaitseväe personalipuudust ja vähendada bürokraatiat. Selleks näeb uus KVTS ette vabatahtliku teenistuse loomise ning tegevväelaste, reservväelaste ja vabatahtlike teenistujate teenistuskäigu võimaliku ühtlustamise. Ajateenijad on selles mõttes tulevased reservväelased.

Riigikogu liikmed Alar Laneman, Priit Sibul, Leo Kunnas, Kalev Stoicescu, Meelis Kiili, Kristo Enn Vaga ja mina esitasime KVTS-i kohta ka mõned muudatusettepanekud. Muu hulgas panime ette ühtlustada tegevväelaste, reservväelaste ja vabatahtlike [teenistujate] karjäärimudeleid. Näiteks tegime veel ettepaneku loobuda reservväelaste puhul kunstlikult loodud kahekordse auastme vanuse nõudest, aga panime ette ka ajateenijatele B1-[taseme] keelenõude kehtestamise. Ja me ei teinud seda mingi kiusu pärast, kellegi ahistamiseks ega poliitiliste punktide korjamiseks, vaid ikkagi eelkõige seepärast, et selleks on selge sõjaline vajadus.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo on juba [mitu] aastapäeva rääkinud plaanist tõsta Kaitseväe tõrje- ja lahinguvõime täiesti uuele tasemele. Sellepärast on järgmine aasta vaheaasta või aasta reorgiks ja 2027. aastast peaks ajateenistus pikenema kõigil 12 kuuni. Sellest 12 kuust on ajateenijad kuus kuud väljaõppes ja järgmised kuus kuud lahingvalves. Ehk siis umbes pooled ajateenijad on kogu aeg valmis otsekohe sõjaliselt reageerima ja seega on Eestil lisaks kutselisele mehhaniseeritud Scoutspataljonile ja mereväele olemas arvestatav sõjaline jõud. See tähendab, et lahinguvalmiduses on meie õhutõrje‑ ja süvatuleüksused ja me oleme sõjaliselt füüsiliselt kohal ka piirilinnas Narvas. Kõik see on muidugi sünkroonis NATO kaitseplaanidega. USA uus julgeolekustrateegia, millest on härgamisi räägitud ka siin saalis, soovitab meil ja kõigil teistel eurooplastel võtta oma sõjalise võime kasvatamist väga tõsiselt, teha seda kiiresti ning mitte otsida põhjendusi, miks midagi ei saa teha.

Ajateenistuse pikendamiseks ei ole vaja KVTS-i muuta, sest KVTS-is on juba see 12 kuud sees ja loodetavasti Vabariigi Valitsus otsustab selle oma määrusega ära. Küll aga on vaja arvestada Kaitseväe võimalusi kuue kuuga õpetada välja ja harjutada kokku lahinguvõimelised allüksused. Umbkeelsete tumbajumbade õpetamiseks ei ole enam lihtsalt ressurssi: ei ole aega, ei ole inimesi ja ei ole raha. Mõnikord saab aega rahaga osta, aga ma arvan, et praegu ei ole see [võimalik]. Kaitseväe põhiülesanne ei ole mitte kunagi olnud keeleõpe ja Kaitseväel selle jaoks praegu enam aega ei ole. 

Järgmine valus küsimus on muidugi vastuluure, sest vastase eesmärk on kindlasti viia rivist välja, saboteerida või hävitada kõrgväärtuslikud sihtmärgid ehk just juhtimis- ja vaatlussüsteemid ning õhutõrje ja süvatule relvasüsteemid. Kaitseväe vastuluurevõime on täitsa olematu, sest seadusandja on 2000. aastate alguses nii otsustanud. Enne Vene-Gruusia sõda oli meil muidugi sügav rahuaeg, aga ärme sellesse praegu süveneme.

Kaitseväe kimbatusest kohustusega umbkeelsetest kodanikest kuue kuuga eeskujulikud sõdurid ja patrioodid teha on kõnelenud ERR-i saadetes Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna ülem kolonel Margot Künnapuu, Kaitseväe peastaabi ülem kindralmajor Vahur Karus ja muidugi ka Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo.

B1 on elementaarne keeletase Eesti elus hakkamasaamiseks, aga poliitiline tants ja trall selle ümber on pehmelt öeldes piinlik. Ühed ütlevad, et Kaitsevägi ahistab venekeelseid, kui ei integreeri umbkeelseid piisavalt. Aga tuletan meelde, et need mittekeeleoskajad on Eestis sündinud ja kasvanud vähemalt 19 aastat täitsa umbkeelsena. Kuidas see on võimalik? Ja miks Kaitseväe nooremseersandid, nooremveeblid ja nooremleitnandid, kes ei pea vene keelt oskama, on kohustatud väiksemat sorti imet tegema? Aga teised jälle ütlevad, et miks noori eestlasi teenistuskohustusega ebavõrdselt koheldakse, kui umbkeelsed sellest vabastatakse, et ärme anname neile järgi, las kannatavad. Ja kõik viitavad põhiseadusele. Minu meelest on mõlemad käsitlused omamoodi vildakad ja vaatavad kangekaelselt kõrvale julgeolekupoliitilise olukorra tõttu muutunud sõjalisest vajadusest. Ja muidugi on riigikaitse kõrgeim juht kahetsusväärsel kombel jätnud KVTS-i muutmise seaduse välja kuulutamata.

Nüüd ma lähen selle juurde, mida riigikaitsekomisjon on arutanud. Ta arutas enne tänast täiskogu istungit seda oma 9., 15. ja 16. detsembri istungitel.

9. detsembri istungil otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev seadus tänase istungi päevakorda. Oma kirjaliku õigusliku hinnangu andis ka riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel, kes juhtis tähelepanu, et põhiseaduse § 124 lõike 11 järgi on kõik Eesti kodanikud kohustatud riigikaitsest osa võtma seadusega sätestatud korras. Samas, KVTS ise ühel või teisel moel riivab põhiseaduses sätestatud õigusi või vähemasti seda võrdse kohtlemise põhimõtet, sest seadusandja paneb piirangud või reguleerib [teenistuses osalemist] lähtuvalt vanusest, haridusest, keeleoskusest, terviseseisundist ja soost. Samas jälle ei tähenda kõnealune säte expressis verbis, et kõiki Eesti kodanikke võidakse kohustada riigikaitsest osa võtma, relv käes. Kuigi ka selline tõlgendus on võimalik.

Muidugi on Vabariigi President loonud õigusliku pretsedendi, mille põhjal võivad edaspidi olla KVTS-is [sätestatud teenistusse] kutsumise reeglid küsimärgi all: just vanus, tervis, haridus. Ja sellest soonõudest rääkisime ka.

11. detsembril edastas riigikaitsekomisjonile oma seisukoha kaitseminister Hanno Pevkur, kes oma kirjas ütleb – see on tsitaat –, et nõustuda tuleb, et põhiseadusest tulenev kaitseväekohustus laieneb kõigile Eesti kodanikele ning keeleoskus ei saa ega tohi olla aluseks selle kohustuse täitmisel. Aga rõhutan veel kord, et see keelenõue on üks osa KVTS-i muutmise seaduse eelnõust, on ka muud asjad, mida see seadus reguleerib. Varem, 13. oktoobri istungil on kaitseminister Hanno Pevkur toetanud kõiki muudatusettepanekuid, sealhulgas ka B1-[taseme] keelenõuet puudutavat, mida me täna siin eelkõige arutame.

Ja siis esmaspäeval kohtus riigikaitsekomisjon oma väljasõiduistungil riigikaitse kõrgeima juhi, Eesti Vabariigi presidendi Alar Karisega. Kuigi plaanis oli palju, rääkisime põhiliselt arutluse all olevast seadusest. Noh, rääkisime ühtepidi ja teistpidi, aga lõpuks jõudsime ikkagi ühele meelele, et ajateenistuses on riigikeeleoskus vajalik, et Eesti kodanikest ajateenijad peavad oskama eesti keelt ja keeleõppekoormust ei saa panna Kaitseväe õlule. Me kõnelesime keeleoskusest veel pikemalt, sellepärast et see probleem on tõepoolest laiem kui kaitseväeteenistuse seadusega sätestatav.

Riigikaitsekomisjoni eilsel istungil oli ka pikk ja elav arutelu. Teen lühikese kokkuvõtte. Riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu rääkis kõigepealt sellest, et selle keelenõude vajadus on täitsa olemas, ja juhtis tähelepanu ka sellele, et tänu praegusele valitsusliidule ja teadus- ja haridusminister Kristina Kallase pingutusele on lõpuks ometi alanud täielik üleminek eestikeelsele haridusele. (Vahelehüüe.) Tõsi küll, tõsi küll, tõsi küll, seda alustas haridusminister Tõnis Lukas, aga see oli ainult algus, riigieelarvesse ei olnud isegi piisavalt raha planeeritud. Nüüd see töö päriselt käib. Kindlasti kulub veel aastaid enne, kui seda küsimust praktikas sisuliselt enam ei ole, sest ajateenistuskohustus on kuni 28-aastastele meestele. Kaitseväge ei saa kohustada tegema seda, mida haridussüsteem on jätnud tegemata või mida 30 aasta jooksul ei ole laiemalt kogu ühiskond suutnud teha. 

Komisjoni esimees soovitab otsida lahendust. Ta loodab, et koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga on võimalik leida praktiline lahendus, kuidas kutsealuseid ajateenistuseks ette valmistada. Komisjoni aseesimees Leo Kunnas ütles, et Riigikohus võiks otsustada, kas kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud ajateenistusse võtmise piirangud on põhiseaduspärased, näiteks soo, hariduse ja vanusega seotud piirangud. Raimond Kaljulaid nentis, et Kaitseväele tuleks ausalt välja öelda, et me ei suuda keeleküsimust lahendada, kolme kuuga keelt ära ei õpi ja mõni ei suuda [üldse] või isegi ei soovi seda teha. Alar Lanemani arvates peaks arutelu keskmes olema riigi kaitsevõime. Mina rõhutasin, et kõige aluseks on ikkagi sõjaline vajadus, mis tingib selle B1-[keeletaseme] nõude.

16. detsembri istungil osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo ning Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross. Kaitseminister Hanno Pevkur rõhutas, et ta jätkuvalt toetab arutluse all oleva seaduse sätteid, kaasa arvatud neid muudatusettepanekuid ja ka seda, et ajateenijatel peab olema keeleoskus vähemalt B1-tasemel. Samas ütles kaitseminister, et nõustub Vabariigi Presidendiga, et keegi ei peaks saama ajateenistuskohustusest kõrvale hiilida, sest ta ei oska keelt. Aga iseenesest on see lähenemine juba selles mõttes vildakas, et miks me peame eeldama, et Eesti kodanikud ilmtingimata tahavad ajateenistusest kõrvale hoida.

Ma ütlen kõrvalepõikena, et Brežnev on surnud, Tšernenko on surnud ja Andropov on surnud. Me elame iseseisvas riigis, kus ajateenistus on auasi ja täiesti normaalne asi, esialgu küll vähemalt noortele meestele ja ka umbes 40 vabatahtlikule noorele naisele aastas.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo rõhutas üle, et kui ajateenija ei oska B1-tasemel eesti keelt, siis ei ole võimalik, et ta läbib kaheksanädalase sõduri baaskursuse ja seetõttu ei ole teda võimalik ka sõjaaja ametikohale määrata, mis tähendab, et ta saadetakse ikka koju, aga siis me oleme kulutanud kallihinnalist ressurssi – aega, ka instruktorite [tööaega] –, ja raha on ikkagi suhteliselt kõrvaline.

Kaitseministrile tundub olevat kõige mugavam see keelenõue kõrvale jätta, teiste asjadega edasi minna – nii ta vähemasti üks päev ütles AK-le – ja teha näiteks komisjon keelenõude menetlemiseks. Aga kõik inimesed, kes on riigilt palka saanud ühes või teises ametis, kujutavad värvikalt ette, mida tähendab komisjoni moodustamine. See jätaks kaitseväelased kriitilises ajaraamis üksi lagedale väljale. Seal ei ole tegelikult hea ja turvaline olla, isegi mitte enne lahingut. Kindralid ja kommodoorid, kaptenid ja vanemleitnandid, veeblid ja seersandid tajuvad, et nad päriselt jooksevad ajaga võidu. 

Aga olukord on ikkagi normaalne, mitte lootusetu, sest Eesti ei ole Ameerika, Eesti on parlamentaarne vabariik. Seadusandja, eriti riigikaitsekomisjon, ei tohi jätta kaitseväelasi üksi oma mure ja probleemiga, mis ei ole mitte Kaitseväe tegemata töö tõttu, vaid on terve ühiskonna soovimatuse või tegematajätmise [tagajärg]. Me ei saa mitte kuidagi vabandada, et proovisime, aga ei tulnud välja.

Nüüd jõuan juhtivkomisjoni menetlusliku ettepaneku juurde. Riigikaitsekomisjon arutas seda põhjalikult ja me otsustasime konsensuslikult vältida laupkokkupõrget riigikaitse kõrgeima juhiga. Ja mitte sellepärast, et me midagi väga kardaks, vaid sellepärast, et me oleme ajalise surve all. Juhul kui see muutmata kujul vastu võtta, siis tõenäoliselt see seadus võiks [rakenduda] järgmise aasta lõpus, aga võiks ka mitte. Meil ei ole aega mängida, kuigi õigusfilosoofiliselt oleks ikkagi väga huvitav teada, kuidas Riigikohus kõike seda menetleks ja mida ta arvab kaitseväeteenistuse seadusest. Sellepärast otsustas riigikaitsekomisjon oma eilsel [istungil] teha konsensuslikult Riigikogule ettepaneku asuda arutluse all olevat seadust muutma, mis sisuliselt tähendab, et juhtivkomisjon teeb ettepaneku mitte toetada seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Aga oma edasises töös lähtub riigikaitsekomisjon suure tõenäosusega riigikaitse kõrgeima juhi, Vabariigi Presidendi Alar Karise kahest seisukohast. Esimene seisukoht on see, et kõik ajateenijad peavad eesti keelt oskama. Ja teine seisukoht on see, et kohustust eesti keelt õpetada ei saa panna muutunud julgeolekupoliitilistes oludes Kaitseväe õlule.

Hea uudis on muidugi see, et haridus- ja teadusminister on kindlalt seda meelt, et ta ulatab Kaitseministeeriumile abikäe. Ja nüüd, kui suur osa progressiivsest maailmast asub nautima jõulurahu, töötavad kaks ministeeriumi välja lahendused, kuidas teha nii, et Kaitsevägi saaks mingi mehhanismi kaudu ikkagi inimesed, keda on võimalik kuue kuuga panna sõjaliselt lahinguvalmidusse. Tänan!

Ka mina tänan, et te mahtusite kenasti ajaraamidesse.

Ma väga püüdsin, jah. 

Väga tubli, kuna algul soovisite [aega] juurde. Varro Vooglaid, palun küsimus!  

Suur tänu! Kõigepealt, te enne tsiteerisite kaitseministrit, kes ütles, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud on kohustatud kaitseväeteenistuse läbima. Tegelikult ju ei ole, tegelikult on see seisukoht vale, sest vähemalt pooled ei ole [kohustatud], naised ei ole. Ja seegi on tegelikult väga küsitav. Kui me ütleme lahti sellest eeldusest, et naistelt me eeldame emarolli täitmist, siis mis on see õigustus, miks nemad ei peaks [täitma] seda väga olulist kohustust, mida kõik mehed, kes on kodanikud, on kohustatud [täitma]. See on eraldi küsimus, mis vääriks ka tähelepanu.

Aga praegu ma küsin teie käest seda, kas teile endale ei tundu see natuke veider, et keele mitteoskamist on kodanike puhul võimalik käsitleda just nagu preemiana. Sul on näiteks kaks vene rahvusest noort Eesti kodanikku. Üks on omandanud eesti keele ja peab minema kaitseväeteenistusse, teine pole viitsinud omandada eesti keelt ja ei pea minema kaitseväeteenistusse. Kas teile tunduks õiglane, et selle kõrval peaks vähemalt säilima võimalus läbida mingi asendusteenistus? Mitte nii, et lihtsalt saab vabaks, aga see mees, kes on pingutanud keele omandamise nimel, saab justkui nagu karistada.

Jaa, vastan kõigele järgemööda. Esiteks, ma tsiteerisin kaitseministrit. Aga see oli tõesti komisjonis arutluse all, et pooltele kodanikele ei kehti kaitseväeteenistuskohustus, mida põhiseadus näeb [kõigile] ühtemoodi ette. Vabariigi President arvas küll, et on viimane aeg alustada selle üle debatti, sellepärast et naistele on ajateenistus kohustuslik Iisraelis, Norras, Taanis ja Rootsis. Arutama seda ju peab.

Ja nüüd teine küsimus. Te, härra Vooglaid, vaatate seda väga kitsalt. Kodune keel võib olla ka türgi keel, ei pea ilmtingimata olema vene keel. Aga see on jah ebaõiglane. Ja siis on tõesti mitu [võimalikku] sammu. Üks samm on see, et kuidagi pakkuda veel kord eesti keele omandamise võimalust mingi kiirkursusega, mis ei ole kaitseväeteenistuse raames.

Me näeme, et väga suur probleem on Ida-Viru kutseõppekeskuses, kus kutseõpe pandi seisma ja hakati keelt õpetama. Mis teed siis? Kuidas sa õpetad? 

Ja tõepoolest, asendusteenistusse ei saa keeleoskuse põhjal mitte kedagi määrata, sest asendusteenistus on ka põhiseadusega sätestatud ja asendusteenistusse saab määrata ikkagi usuliste ja eetiliste põhjenduste põhjal vabatahtlikult. Inimene peab vabatahtlikult ütlema, et mul on kas religioosne või eetiline põhjus, miks ma ei saa relva kanda, ja siis saab asendusteenistusse määrata. Aga teie mõtet, et töötada välja mingi teenistusliik, kus inimene on riigiteenistuses, aga relva ei kanna, võiks täitsa arutada küll.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja! Ma tulen ka Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse juhtumi juurde. Hendrik Agur ütles, et aastakümnete jooksul ei ole täidetud seadusest tulenevat kohustust, et põhikooli lõpetajal peab olema eesti keele oskus vähemalt B1-tasemel. Me räägime mastaapsest pettusest. Koolides, kus peaksid olema õpilaste eetilised eeskujud ja kasvatajad, ei toimi meil järelikult miski. Eksamitulemused valetatakse kokku, kõikidel tasemetel valetatakse, ministeeriumis valetatakse, et eksamid on päriselt. Ei ole ju päriselt, kui terve kutseõppeasutus on nii-öelda tumm, nad ei saa eesti keeles õppida. 

Nii et siin on küsimus, mis tegelikult juhtuma hakkab. Kas on võimalik ka see, et sellise pettuse tingimustes hakatakse neid keeledokumente meelega võltsima – ma ei oska [keelt], säästan kohe 12 kuud? Kuidas seda siis vaadata?

Aitäh!

Selle jaoks on ka kontrollimehhanismid. Täpselt samamoodi on kunagi, aastaid tagasi, levinud maakonniti krooniline lampjalgsus, mis kuidagi pärssis kaitseväeteenistusse kutsumist. Aga õiguskaitseorganid on leidnud sellele õige rohu: korruptsioon ja altkäemaks – inimesi on süüdi mõistetud ja enam sellist asja reeglina ei ole. Kuigi üksikud tervisenõudega veiderdamised ikkagi on, põhiliselt vaimse tervise diagnoosidega. Inimese sisse on ju keeruline näha.

Teine asi on see, et see töö, mida haridusminister Kristina Kallas teeb, ongi väga vastutusrikas ja raske. Ta peab ka Ida-Virumaa koolid kuidagi suutma ümber pöörata. Ma olen seekord täitsa nõus teiega, härra Poolamets, et see, et haridustulemusi, eksamitulemusi kuskil koolides võltsitakse, on väljakannatamatu ja seda ei saa mitte kuidagi aktsepteerida. Ma arvan, et võib-olla on siin lahtilaskmisest vähe.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma arvan ja ma arvan ka, et suurem osa saalist arvab, et tänases olukorras on keelenõue põhjendatud või vähemalt selle eesmärk on põhjendatud. Selle üle ka mina ei vaidle. Küll aga, tõepoolest, kui me räägime muudatustest, mis võivad olla põhiseadusega vastuolus, siis üldprintsiip on ju selline, et tuleb otsida alternatiive, mis on võimalikult vähe riivavad. Minu küsimus natukene haakub esimese küsimusega siin. Kui seda muudatusettepanekut esimest korda komisjonis arutati, siis milline see arutelu oli, kas otsiti ka alternatiive? Te ise tõite välja asendusteenistuse või muu. Kas neid otsiti ja kas need ka seletuskirjas või protokollis välja toodi? Miks te jäite ainult selle keelenõude otsuse juurde, [mille te tegite]? Kas seal oli mingi suurem analüüs ja põhjendus?

Seal oli suurem analüüs ja põhjendus selles mõttes, et sõjaliselt on see pilt selge ja me ei näinud, et keegi võiks üleüldse julgeda seda tõlgendada nii, et see kuidagigi on ebavõrdne kohtlemine. Ma lugesin ette, et presidendi õigusnõunik viitas põhiseaduse §-le 12, mis on võrdse kohtlemise kohta, aga kaitseväeteenistuse seadus ei kohtle võrdselt naisi, ei kohtle võrdselt neid, et kellel ei ole [vajalikku] haridustaset, põhihariduse kahte esimest astet [läbitud], ei kohtle võrdselt vanuseliselt ja ei kohtle võrdselt ka tervisenõuete mõttes. 

Ja lõpuks, mis puudutab keelenõuet, siis me võime vaadata seda [samamoodi] kui haridusnõuet ja ka tervisenõuet. Kui inimesel on jalaluu katki, aga kahe aasta pärast on ta täiesti taastunud, siis ta on teenistuseks täitsa kõlblik. Kui inimene ei ole läbinud kuute talve kooli ehk põhikooli esimesi astmeid, aga viie aastaga lõpetab põhikooli ära, siis ta on teenistuseks täitsa kõlblik. Keelenõudega on täpselt samamoodi: ei oska keelt, aga kui õpib keele ära, siis sobib teenistuseks. Väga lihtne! Siin ei ole mingit ahistamist ega ebavõrdset kohtlemist. Sellest loogikast me lähtusime. Ajateenistuskohustus on ikkagi 28. eluaastani. Kui 19-aastaselt [keelt] ei oska, siis üheksa aastaga võiks ju õppida keele selgeks küll, kui väga tahta. On ju? (Saalist öeldakse midagi.) Ei, kuna me ei näinud ette, et keegi võiks kuidagi üldse arvata, et seal on mingi põhiseaduslik riive, sest ma lugesin just kõik need riived üles, mis on täpselt samasugused.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Teatavasti otsib Kaitseministeerium võimalusi ja on pakkunud välja ka seadusemuudatused, mis lubaksid Riigikogus heakskiitmise järel teiste riikide kodanikel end Eesti kaitsejõududega siduda. Ma nüüd küsin. Ajateenijatele seataks selle eelnõu kohaselt B1-[taseme] keelenõue, aga Kaitseministeeriumil on plaan seadustada võimalus kaasata riigikaitsesse välismaalasi. Mis nõudeid nendele kohaldatakse? Eesti kodanikud peavad eesti keelt oskama, aga välismaalased? Mis keeles see asi seal käima hakkab, eriti sõjaolukorras? Mis selle plaani sisu on, kas te olete sellest midagi kuulnud? Ja kuidas need kaks asja võiksid koos eksisteerida? Keeleoskamatud välismaalased võivad [teenistusse asuda], aga oma kodanikud, kes [keelt] ei oska, nagu ei saa.

Selle seaduse raames me seda ei arutanud, aga ma ütlen, et kõigile kehtivad ühesugused reeglid. Kõigile on ühesugused reeglid, muidugi.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Te olite väga kriitiline nii kaitseministri kui ka presidendi suhtes ja ütlesite, et kaitseministri hoiak keelenõude suhtes oli see, et oleks lihtsam, kui see sellisena sisse ei jää. Aga kas te oskate öelda, mis põhjusel kaitseminister ja president saboteerivad Eesti riigi kaitset?

Ma ei ole seda öelnud. Ma rääkisin, et kui ta paar päeva tagasi intervjuu andis, tundus, et kaitseministrile on lihtsam see keelenõue välja võtta, sest siis saab ülejäänud asjadega, mis seal muutmise seaduses sees on, edasi minna. Aegkriitiline on ka vabatahtliku teenistuse loomine, Kaitseväe instruktoreid on rohkem vaja, seal reguleeritakse ka julgeolekualasid ja kehtestatakse kaitseväelastele staažitasu. Me tegelikult parandame neid vigasid, mis personalipoliitikas on tehtud.

Üks viga oli muidugi ka kaitseväe pensioni kaotamine, aga praegu meil ei ole mingit jõuõlga, et seda kuidagi tagasi tuua. Selle jaoks tehakse staažitasu, et kuidagi seda kompenseerida ja kaadrikaitseväelasi ja tegevväelasi motiveerida.

Presidendiga me selle kaalutluse üle vaidlesime, aga me jõudsime ikkagi [ühele meelele], et ajateenijad peavad oskama eesti keelt ja neile ei pea seda õpetama Kaitsevägi. Ja nüüd me töötamegi selles suunas, nagu riigikaitse kõrgeim juht soovitas, et seaduse parandamise käigus ikkagi see keeleoskuse [nõue sinna panna]. Seda konkreetset lahendust töötavad Haridus- ja Teadusministeerium ning Kaitseministeerium nüüd koos välja rahulikul aastavahetusel, võib-olla jõulude ajal ollakse ikka kodus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, hea kolleeg! Minu arust on kogu selle temaatika juures kaks aspekti. Üks aspekt on see, et Kaitseväes peab olema kindlasti kvaliteetne ja arusaadav väljaõpe. Teiselt poolt ei tohiks olla sellist põhiseaduse riivet. Ja seaduses, mida me praegu arutame, see põhiseaduse riive on olemas.

Aga ma küsin üleüldiselt. Ma saan aru, et see B1-[keeletaseme] nõue puudutab umbes 10% noori, kes Kaitseväkke on kutsutud, umbes 300–350 inimest. Ja nüüd me kirjutame selle nõude seadusesse sisse 300–350 inimese tõttu. Teiselt poolt on meil demograafiline kriis, kus me näeme selgelt, et noorte osakaal langeb, sellepärast et sündimus on väike. Mis te arvate, millal on see [aeg], kui me siinsamas Riigikogus hakkame arutama just nimelt naiste kutsumist Kaitseväkke?

Esiteks, ma ei jaga teie arvamust, et siin on põhiseaduse riive. Seda me saame teada siis, kui seda arutab Riigikohus. Me oleme täitsa eri arvamustel.

Mis puudutab keelenõuet, siis jällegi, me ühtlustame keelenõudeid kaadrikaitseväelastele, tegevväelastele ja ajateenijatele. Ajalooliselt on tegelikult ka ajateenijatele keelenõue kehtinud, mis puudutab nende määramist sõjaaja ametikohtadele. See on hiljem tühistatud, see oli kuskil pärast 2010. aastat, kas 2013. või 2014. aastal see tühistati. Kogu selle KVTS-i muutmise mõte on teha tingimused võimalikult ühetaoliseks reservväelastele, vabatahtlikele teenistujatele, tegevväelastele ja ajateenistujatele, just selleks, et Kaitsevägi oleks lahinguvõimeline. Väljaõppeaeg on ju lühike.

Mis puudutab teist küsimust, et millal Riigikogu hakkab arutama naiste kohustuslikku ajateenistust, siis see sõltub … (Saalist öeldakse midagi.) Seda mina küll ei oska öelda, siis, kui leitakse poliitiline konsensus. Aga ma täna ütlen, et ühiskond laiemalt ei ole selleks valmis, sest Kaitseministeerium viib igal aastal läbi avaliku arvamuse küsitlusi, kus küsitakse, kas te toetate seda ja mida arvate. Noorte inimeste hulgas toetus noorte naiste kohustuslikule ajateenistusele aeglaselt tõuseb, aga see protsent on üleüldiselt ikkagi väga väike. Nii et vastus on, et see sõltub parlamendierakondadest ja praegu ühiskond pigem ei ole selleks valmis. Ehk siis ei oska öelda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eesti keele oskus Kaitseväes on muidugi elementaarne, seda peaksid kõik oskama. Aga ma ei ole praegu nõus ikkagi sellega, et me anname neile, kes ei seda oska, väga kergelt võimaluse [ajateenistusest] pääseda. Ma arvan, et me peaksime mõtlema välja lahenduse, mida me nende noortega teeme, et see ei saaks kuidagi päästerõngas olla, et keelt ei oska, justkui siis on hästi. Siinkohal peame koos pingutama, et see lahendus leida.

Aga küsin seda, kas riigikaitsekomisjon arutas või on arutanud suuremas pildis, kas riik ei peaks läbivalt hoidma seda joont, et kõik Eestis elavad ja töötavad inimesed oskaksid eesti keelt. Minu arust on see väga kahepalgeline, et siis, kui oli arutelu selle üle, kas sõidujagamisteenuse osutajad peaksid eesti keelt oskama või mitte, koalitsioon seda siin saalis ei pidanud oluliseks. Minu arust peaks riik läbivalt igal sammul seda soodustama ja tegema kõik selleks, et siin töötavad ja elavad inimesed oskaksid eesti keelt. Kas te olete seda ka suuremas pildis arutanud, et me läbivalt hoiaks seda joont, et kõik peavad eesti keelt oskama?

Otseselt me seda ei arutanud, aga nagu ma ütlesin, istungil riigikaitse kõrgeima juhi, Vabariigi Presidendiga me rääkisime tõesti keeleoskusest ka laiemalt. Ma ikkagi väitlen siin natukene teiega. Kaitsevägi ei saa olla karistusasutus, et las need, kes eesti keelt ei oska, tulevad ja kannatavad, sest nende tõttu kannatavad nende jaokaaslased, jaoülemad, rühmaülemad ja nii edasi.

Aga sellega ma olen nõus, et tuleb leida mõistlik tee, kuidas kõigil kodanikel on riigi ees kohustused. Vaatame! See on selline lähenemine, mis mitte kedagi kõrvale ei jäta. Me peaksime sinna jõudma küll, jah.

Nii, Rene Kokal tekkis protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma kahjuks pean selle protseduurilisega lihtsalt ära märkima, et ei, mina ei öelnud, et me peame karistama Kaitseväe jaos või rühmas eestlasi sellega, et me paneme sinna venelased. Mina ütlesin seda, et me peaksime leidma mingi muu lahenduse, et need noormehed, kes ei taha eesti keelt õppida, ei pääseks seeläbi Eesti Kaitseväest, ning et oleks midagi asendusteenistuse laadset. Alati saab seadusi muuta. Me peaksime leidma mingisuguse võimaluse või lahenduse, et nad ei saaks lihtsalt minna ula peale ja see oleks neile nagu privileeg. Seda ütlesin.

Arusaadav!

Istungi juhatajana ütlen, et võib protseduurilist küsimust küll kasutada, aga selle oleks saanud ka läbirääkimiste ajal välja öelda. Nüüd Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et teie erinevalt presidendist ja õiguskantslerist ei näe selles keele[oskuse] nõudmises vastuolu põhiseadusega. Samas, komisjon, ma saan aru, otsustas, et muutmata kujul seda seaduseelnõu [vastu võtma] ei peaks ehk peab ikkagi midagi muutma. Minu küsimus on see, kas komisjonis oli juttu sellest, kuidas seda muuta niimoodi, et see ei oleks vastuolus põhiseadusega, nagu president ja õiguskantsler näevad, aga samas langeks kokku näiteks teie arvamusega, et siin ei ole põhiseaduse riivet. Mida siis kavatsetakse muuta?

Ma ütlen seda siin kolmandat korda, et oleks arusaadav. Nagu öeldakse, kordamine on tarkuse ema. Me töötame nüüd selles suunas, nagu ka riigikaitse kõrgeim juht ütles, et kõik ajateenijad oskaksid eesti keelt vajalikul tasemel ja keeleõppe eest ei vastutaks Kaitsevägi. Tänases julgeolekuolukorras see ei ole mingi pikk plaan, kui me vaatame aastasse 2027. No lihtsalt ei ole aega ja inimesi, raha eest ei saa seda [keeleoskust] osta. Niisugune plaan on, jah. Eks me tuleme selle lahendusega siia saali.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena Mati Raidma, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt, Reformierakond ei toeta antud eelnõu ilma muudatusteta vastuvõtmist. Kuid samas kinnitan, et jääme endale täiesti kindlaks, et eesti keele nõue ajateenistuse sõjalise väljaõppe eeldusena on vajalik ja peab saama seadusesse. 

Mis puudutab [välja kuulutamata jätmise] argumenteerimist ja põhiseadust, siis põhiseaduses on kaks [asjakohast] paragrahvi. Üks on § 12, millest on täna siin palju juttu olnud, aga teine on § 124, mis sõnaselgelt ütleb, et riigikaitsekohuse täitmise tingimused ehk alus ja kord kehtestatakse seadusega. Ja see ongi see põhiseaduslik seadus, mis selle kehtestab. Nii nagu juba mainitud vanuse, soo, hariduse ja tervise tingimused, nii on ka keele[nõue]. Selles oleme tõepoolest eri arvamusel [presidendi] põhjendusest, aga me peame edasi liikuma.

Miks seda muuta, miks tulla selle eelnõu juurde korra tagasi? See käis siin saalis ka nüüd mitu korda läbi: nii-öelda vabastamine ehk võimalus saada selle tingimuse abil [teenistusest] vabaks. Kindlasti tulevad arutelus esile erinevad võimalused, kuidas sellist situatsiooni ei saaks tekkida. See on üks osa nii Kaitseministeeriumi kui ka riigikaitsekomisjoni tööst lähikuudel, sest otsuse järgi me juba jaanuaris, kohe alguses, kui kokku tuleme, võtame selle menetlusse.

Võimalused tekivad siis, kui me suudame leida vettpidava struktuuri, mis vastab kahele asjale: esiteks, keelekohustus peab tulema, sest vastasel juhul ei suuda Kaitsevägi oma kaitsevõimet vastavalt eesmärkidele saavutada, ja teiseks, [tuleb] vältida selle kasutamist riigikaitsekohusest kõrvalehiilimise [ettekäändena]. Kui need kaks leiavad lahenduse, siis läheme sel teemal edasi.

Idee see punkt välja võtta, kordan üle, on tingitud sellest, et selles eelnõus on väga palju muid väga olulisi asju ning et [nendega saaks] edasi minna. Ja selle punkti puhul [ei ole plaanis] kokku kutsuda mingit komisjoni ja hakata meeletult pikalt arutama. Ei, riigikaitsekomisjon võtab ise juhtohjad ja töötab mingi aja võib-olla pikemalt edasi, aga see keelenõue tuleb sinna ja jääb sinna. See on meie seisukoht. Tänan tähelepanu eest!

Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Isamaa saadikurühm ei toeta selle seaduse muutmata kujul vastuvõtmist ehk me toetame selle seaduse muutmist. Seda mitte ainult seetõttu, et me nõustume presidendiga, et siin on selge vastuolu põhiseadusega ja samas seisundis olevaid kodanikke koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt, vaid selle keeleprobleemi puhul on tegemist ebaõigluse ja ebamõistlikkusega ka muudes aspektides.

Kahtlemata on kaitseväeteenistuse läbimisel puudulik eesti keele oskus probleem, me seda ei eita. Elementaarne on, et erialase, sõjalise ettevalmistuse jaoks oleksid kaitseväelased valmis seda omandama eesti keeles, riigikeeles. Ma arvan, et selle üle siin vaidlust ei ole. Küll aga ei tohiks puudulik eesti keele oskus kujuneda privileegiks, mis vabastab sellest kohustusest ühe osa Eesti kodanikest. Ja küsimus ei ole ainult selles, et see nad vabastab.

Mõelgem sellele, mida võivad need noormehed sellel ajal teha. Nad võivad tegeleda näiteks õpingutega, nad võivad teenida raha, töötada, nad võivad täita omale võetud laenukohustusi, millest [ajateenistusse asunud] kaitseväelased peavad aastaks loobuma. See probleem on muide tõstatatud, [kuidas teenistuse ajal laenukohustust täita], olgu see eluasemelaen või muu laen, mis on enne kaitseväeteenistusse minekut võetud. Küsimus ei ole ainult keeleoskuses või mitteoskuses, see on laiem küsimus ja suurem privileeg, mis on täiesti ebamõistlik ja ebaõiglane. Lisaks, see kindlasti demotiveerib eesti keele õppimisel neid kodanikke, kes ei oska eesti keelt ega taha teenistusse minna. See on veel omaette küsimus, aga selle juurde ma veel tulen. Selline lähenemine ja selle seadustamine demotiveerib neid inimesi keelt omandamast.

Mõelgem nüüd, kuni 28. eluaastani on [noormehed] kutsealused. Nii nagu ministeerium on selgitanud, iga aasta võetakse ühendust ja kontrollitakse, kas inimene on omandanud vahepeal keeleoskuse. Aga puuduvad regulatsioonid, kes seda teeb, kuidas seda tehakse, kas võetakse [komisjon] kokku ja see inimene tuleb komisjoni ette ja kontrollitakse seda. See on täiendav bürokraatia ja tegelikult ka reguleerimata küsimus. Nii see ju ei toimi, ka täna see nii ei toimi.

Nüüd ma küsin, kas ainult puudulik keeleoskus on sõjalise ettevalmistuse puhul Kaitseväes probleemiks. Oh ei, ei ole! Ma võin öelda näiteks seda, et minu esimene töökoht peale ülikooli oli õpetajaamet. Mina läksin suure hurraaga õpilastele õpetama, mis on kasum ja rentaablus. Aga nad ei saanud päris hästi aru, väga mitmed ei saanud aru. Ja siis selgus, et nad ei osanud protsenti arvutada. Põhikoolis oli see töö tegemata, seda tuli hakata hiljem gümnaasiumides ja kutsekoolides järele õpetama. Aga kas see on nende ülesanne? Justkui ei oleks. Aga lõpuks on see meie kõigi ühine ülesanne.

Väga suur osa Kaitseväkke minevatest noormeestest ei vasta füüsiliselt nõuetele ja normatiividele, ka sellele, mis peaks tulema kas põhikooli või gümnaasiumi liikumisõpetuse ja kehalise kasvatuse [tundide] kaudu. Kas viskame nad kõrvale ja ütleme, et ühiskond tehku seda väljaspool Kaitseväge, see ei ole Kaitseväe ülesanne hakata tegema füüsilist ettevalmistust ja järeleaitamistunde? Veel olulisemad on näiteks kodanikuõpetuse ja ühiskonnaõpetuse tunnid, mis on seotud väga tugevalt lojaalsusega. Me teame, et sellega on väga suuri probleeme osas koolides ja mõnes omavalitsuses, kus koolipidajad ei ole sellele väga tõsiselt tähelepanu pööranud.

Mina arvan, et Eesti riik ja parlament on eraldanud 5% riigikaitsekulutusteks, lähtudes ikkagi kõige laiemast põhimõttest, et kaitseväeteenistuses toimub ka lõimumise ja integreerumise protsess, et kaitseväeteenistuses toimub ka füüsiline areng, et õpetatakse ka eesti keelt. Jah, õpetatakse ka eesti keelt, kui ettevalmistus on puudulik. See ei saa olla põhjus vabastamiseks, kui eesti keele oskus ei ole piisav või on puudulik. Seda saab teha erineval moel. Kas siis on nendel kaitseväeteenistus pikem, kolme või kuue kuu võrra, mis iganes, või seda tehakse tõesti kokkuleppel enne kaitseväeteenistusse asumist, mis on ka võimalik. See tuleb igal juhul, ühel või teisel moel, ära lahendada. Aga see niisugune mustvalge lähenemine – ma absoluutselt ei ole nõus riigikaitsekomisjoni liikmetega –, et kui ei oska eesti keelt, siis oled vabastatud, on Isamaa saadikurühma seisukohalt täiesti vastuvõetamatu.

Kaitsevägi ei saa eeldada, et neile tulevad teenistusse valmis standardsed toorikud, kellest nemad vormivad tõelised sõjamehed. See on väga kitsarinnaline lähenemine kaitseväeteenistusele. Kaitseväeteenistuse roll on laiem: kujundada ka kaitsetahet, lojaalsust ja kõike muud. See on ka väga oluline osa kaitseväeteenistusest. Mis koht siis veel, kui mitte kaitseväeteenistus, peaks andma nendele inimestele just laiapõhjaliselt täiendava koolituse, täiendava ettevalmistuse? Meie näeme kaitseväeteenistust küll palju laiemalt, aga me mööname, et täna ei ole selleks piisavalt õpetajaid ega kaadrit, ohvitsere ei ole selle jaoks koolitatud, ja nii edasi. Siin tulebki leida lahendus. Kas seda tehakse siis kaitseväeteenistuse raames, nagu ma ütlesin, pikema teenistusega ja luuakse sinna see võimekus või on see kusagil väljaspool, aga igal juhul tuleb seda teha.

See lahendus, mis pakuti välja, töötab tegelikult vastu lojaalsusele riigi suhtes, kaitsetahte kujundamisele ja nii edasi. See oli väga rumal ettepanek. Ma arvan niimoodi, et põhiseadus võimaldab küll seda probleemi lahendada nii, et me loome mittekohustusliku asendusteenistuse – seda põhiseadus sellisel kujul ei võimalda –, aga nimetame selle alternatiivteenistuseks, või mingil muul moel nimetatud teenistuskohustuse. See tuleb seaduses väga täpselt sõnastada, see tuleb läbi mõelda. 

Aga eelkõige ma tulen keeleoskuse juurde tagasi. See peab Eesti ühiskonnas olema läbiv taotlus. Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks ka venekeelse alternatiivteenistuse läbimist, vaid ka see peab toimuma eesti keeles. Nii et minu hinnangul ei tohiks me eesti keele nõudest minimaalsel B1-tasemel mitte mingil juhul taganeda ega otsida mingisuguseid muid alternatiive ükskõik mis teises keeles. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Terve rea oluliste seisukohtadega, mida väljendas kolleeg Helir-Valdor Seeder, saab üksnes nõustuda ja ma pikalt ei hakka neid üle kordama. Aga on mõningad momendid, millel tahan ka ise peatuda.

Esiteks saab presidendiga ainult nõustuda, et käesolev seadus on selles osas, mille ta esile toob, selgelt põhiseadusega vastuolus. Tegelikult on muret tekitav, et järjekordselt on Riigikogus võetud vastu selline seadus, mille vastuolu põhiseadusega ei ole minu hinnangul väga vaieldav. On üsna ilmselge, et siin on vastuolu põhiseadusega. See peaks panema mõtlema, et tuleb sellesse küsimusse ikkagi tunduvalt tõsisemalt suhtuda, hinnata nii seaduseelnõude kui ka tehtavate muudatusettepanekute kooskõla põhiseadusega, mitte suhtuda sellesse kerge käega. Vastasel juhul nähtub, et õigusriikluse põhimõtet ei võeta tõsiselt.

Kes iganes on õppinud midagi põhiseaduse dogmaatika kohta, sellel ei tohiks presidendi hinnangu kohta väga palju küsimusi tekkida. Selle tõttu mulle ei meeldi see hoiak, mida siin mõnedes eelnevates kõnedes on väljendatud: noh, me küll ei nõustu presidendi hinnanguga, aga hea küll, me siis ei toeta selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul praktilistel kaalutlustel, muidu võtaks menetlus kaua, ja nii edasi.  

Mina ütleksin vastupidi, et jääge ikkagi endale kindlaks ja ärge tulge iga kord sellesama jutuga – ma olen seda ei tea kui palju kordi kuulnud –, et põhimõtteliselt president küll eksib, aga oleme suuremeelsed ja teeme siis ümber. Ei, kui te olete endas nii kindlad, et teil on õigus, siis minge Riigikohtusse ja saate teada, et teil ei ole õigus.

Aga kui vaadata presidendi põhjendusi, siis ta [põhjendab end] ju täiesti selgelt, ja see printsiip on siin nii puhtalt esile toodud, et ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik sellest mitte aru saada. Vaadake, kolmas lõik presidendi otsuses nr 623. Tsiteerin: "Põhiseaduse järgi on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. (PS § 124.) Kui mõnele grupile antakse võimalus ajateenistust mitte läbida, siis peab see olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Tegu on ühe grupi asetamisega soodsamasse olukorda võrreldes teistega. Riigikaitses osalemist saab pidada ka hüveks, aga [olgem ausad – V. V.] sellega kaasnevad mitmesugused piirangud ja kohustused." See on tegelikult vaata et kõige ulatuslikum piirang, mille riik üleüldse kodanikele paneb lisaks maksude maksmise kohustusele. "Kui ühele grupile neid kohustusi ei panda [ehk ta vabastatakse nendest kohustustest – V. V.], siis peab see olema põhjendatud."

Sellele järgneb väga lihtne mudel, mida järgitakse selleks, et anda hinnang, kas konkreetne võrdsuspõhiõiguse piirang on põhiseaduspärane või mitte. President osutab, et jah, ka antud piirangul võib näha legitiimset eesmärki, selleks et tagada Kaitseväe toimimine soovitud moel. President ütleb, et kvaliteetse ja ohutu sõjalise väljaõppe tagamine on kahtlemata legitiimne eesmärk, liigse aja- ja väljaõppekulu vältimine on samuti legitiimne eesmärk. Nii et selle üle vaidlus puudub, legitiimne eesmärk on olemas.

Aga alati jääb küsimus, kas sama eesmärki või võrreldavat eesmärki on võimalik saavutada vähem ebavõrdsete meetmete rakendamisega. Ja nii ütlebki president: "Põhiseadus nõuab, et kui sama eesmärgi saab saavutada võrdsema kohtlemisega, siis tuleb seda eelistada. Alternatiivne meede ajateenistusse kutsutute keeleoskuse parandamiseks oleks see, kui kutsealune suunataks vajadusel enne teenistuse algust intensiivsesse keeleõppesse. Kui riigikaitses osalemine on põhiseaduslik kohustus ja selle eeldus on keeleoskus, siis võib muuta kohustuslikuks ka keele omandamise." Absoluutselt! Mingit takistust selleks ei ole.

Kui riigil on õigus kohustada mehi minema aastaks ajaks kaitseväeteenistusse, siis ilmselgelt on riigil ka õigus kohustada neid minema enne seda näiteks kolmeks kuuks intensiivsesse keeleõppesse. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Edasi. Kui ei õnnestu ka näiteks kolm kuud vältava intensiivse keeleõppe raames omandada keelt sellisel tasemel, et on võimalik läbida kaitseväeteenistus, siis minu hinnangul ei ole ikkagi õiglane neid inimesi lihtsalt vastavast kohustusest vabastada. Kõrval on teine mees, kes tuleb kas venekeelsest või mingisugusest muukeelsest perekonnast, nagu Peeter Tali eelnevalt osutas, olgu see türgi või mingi muu pere, kes on Eestis elanud. Ta on pingutanud selle nimel, et omandada eesti keel, aga ta tegelikult ei tahaks kaitseväeteenistust läbida, ta tahaks tööle minna või midagi muud teha, aga teda riik kohustab. Sa pead minema, kuna sa oskad eesti keelt!

Kujuneb täitsa absurdne olukord, et inimest karistatakse sellega, et talt võetakse aasta aega vabadust ära, ta peab minema kaitseväeteenistusse lihtsalt sellepärast, et ta on tubli ja pingutanud eesti keele omandamise nimel. No me ei taha ju sellist olukorda luua! Ja teisele meheke kõrval, kes ei ole viitsinud pingutada selle nimel, et eesti keel omandada, öeldakse, et sina saad vabaks. Kujutage ette näiteks kaht naabrit, naabripoisse. Jabur!

Mina ütleksin, et kui ka see kolmekuune keeleõppekohustus ei anna soovitud tulemust, siis sellisel juhul tuleb minna asendusteenistusse, sest kaitseväeteenistus on ju olemuslikult riigi seatud kohustus. Sellel kohustusel võivad olla erinevad vormid ja ongi erinevad vormid: on kaitseväeteenistuse kohustus, aga selle kõrval on võimalik läbida ka asendusteenistus. Kui sa ei kvalifitseeru kaitseväeteenistusse, siis see ei tähenda seda, et sa saad põhjendamatu eeliskohtlemise, vaid sellisel juhul sa lähed asendusteenistusse. Ma ei tea, lähed vanadekodusse appi, lähed haiglasse appi, lähed kusagile mujale appi ja teed midagi muud ühiskonnale kasulikku, ilma saamata põhjendamatut eelist.

Lõpetuseks ütlen, et kui me võtame tõsiselt seda printsiipi, mida president siin alla joonib, et kui mõnele grupile antakse võimalus ajateenistust mitte läbida, siis peab see olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, siis tegelikult on küsimus ka selles, et pooled kodanikest ei ole ju üldse kohustatud mitte mingisugust riiklikku teenistust läbima, sellist kohustust [täitma]. Ma olen viimane inimene, kellelt te leiate toetust sellele vaatele, et naised peaksid olema kohustatud osalema kaitseväeteenistuses. Ma arvan, et ei pea. See on ikkagi selline kohustus, mis sobib ennekõike meestele, on mõeldud ennekõike meestele, see ei ole naistele mõeldud teenistuse vorm. See ei tähenda, et vabatahtlikkuse korras ei või osa naisi mingis vormis seda läbida, aga sellist kohustust naistele panna minu meelest ei ole kohane. Aga see ei tähenda, et naistele ei võiks panna mingit võrreldavat kohustust. Näiteks midagi sellist, nagu mehed täidavad asendusteenistuses, käia näiteks haiglates või vanadekodudes abiks. 

Jällegi, kui me lähtume eeldusest, et naised täidavad emarolli, siis ma olen esimene inimene, kes ütleb, et jaa, emarolli täitmine on palju olulisem kui selle kohustuse täitmine, et läbida näiteks asendusteenistus. Aga kui me võtame sellise feministliku või lausa radikaalfeministliku positsiooni, kus öeldakse, et ühiskonnal ei tohi olla naiste suhtes mitte mingisugust ootust, et nad peaksid emarolli täitma, see on täiesti ebaõiglane, vastuvõetamatu ja tuleb välja juurida ühiskonnast, siis ma küsin küll neilt, kes niimoodi mõtlevad, et aga vabandust, mis siis on see õiglane põhjendus, millele tuginedes pooled kodanikest ehk naised tuleks riiklikust teenistusest vabastada. Samas mehed peavad karistuse ähvardusel olema sellise kohustusega koormatud.

Nii et mõtteaineks kõikidele nendele radikaalfeministidele, kes ütlevad, et emarolli täitmise ootus ühiskonnas on kohatu, ma ütleks, et kui te jääte sellele seisukohale, siis võtate mopi kätte ja lähete lükkate näiteks aasta aega kas vanadekodudes või haiglates põrandaid puhtaks ja olete täitsa võrdsed meestega, nagu tahtsite. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mind eelmine sõnavõtt väga palju imestama ei pannud, isegi see arusaam feministlikust mõttemaailmast, et see justkui tähendab, et need naised ei mõtlegi kunagi emaks saada. Huvitav. Aga mind pani natukene imestama üle-eelmine sõnavõtt. Hea kolleeg Isamaast Helir-Valdor Seeder ju hääletas selle seaduseelnõu poolt. Ma oleks eeldanud, et kõik siin saalis said väga hästi aru, mille poolt nad hääletasid.

Selgitan siis uuesti. Alustame vajalikkusest. Sellest on väga palju räägitud. Vabariigi President saab suurepäraselt aru sellest [vajadusest], kui me räägime B1-tasemel keelenõude kehtestamisest ajateenijatele, et ajateenijatel oleks ajateenistuse esimesest päevast alates vajalikul tasemel keeleoskus, et väljaõpet läbida. Keegi ei kahtle selles. Sellest räägib kaitseminister, Kaitseväe juhataja, Kaitseväe peastaabi ülem [ja teised]. Ma loodan, et me ei pea Eesti Vabariigis väga palju aega enam kulutama sellele poleemikale, kas seda on vaja või ei ole vaja. See vajadus on väga selgelt tuvastatud. Küsimus on selles, kuidas seda ellu viia ja tagada seadusandja tahet. Seadusandja tahe on väga selgelt see, et me ei vabasta kõnealuseid noormehi ajateenistusest ega loo neile ka võimalust ajateenistusest kõrvale hiilida. See ei ole absoluutselt seadusandja tahe ja see on see premiss, millest me lähtume.

Räägime toetusest. Riigikaitsekomisjonis me kiitsime selle [eelnõu] konsensuslikult heaks ja saalis oli 66 poolthäält, 5 vastuhäält. Ma konsulteerisin nendega, kes vastu hääletasid, või vähemalt nende esindajaga, kes on riigikaitsekomisjoni liige, ja nad kinnitasid, et neil ei olnud probleemi selle keelenõudega seotud sättega. See tähendab seda, et ka suures saalis oli meil konsensus, ja sellest ma teavitasin ka presidenti.

Ei ole mõtet enam pikalt arutada teemal, kas presidendi otsus oli täiesti õigustatud või mitte. Mul on oma arvamus, ma arvan, et see ei olnud väga hästi õigustatud. Aga läheme edasi, sest siin me oleme ja aega me tagasi ei keera. President ei kinnitanud seda seadust, me peame sellega edasi tegelema.

On välja toodud, ka hea kolleeg Peeter Tali tõi välja, kui mitmeid erisusi ja piiranguid on olemas kaitseväeteenistuse seaduses, need on seotud sooga, vanusega, siis on tervise ja haridusega seotud nõuded ja nii edasi. Lisaks on veel muid erisusi, näiteks ajapikenduse andmine, mis seondub õppima asumisega välismaal või kõrghariduse omandamisega arsti või õe erialal. Kes tunnevad huvi, võivad kõik seadusest järgi vaadata. Seda keelenõuet on serveeritud nagu midagi väga enneolematut, midagi ekstraordinaarset, nagu seal seaduses mitte mingisuguseid muid piiranguid ei olekski. Ei ole nii! Ja kui need piirangud on juba seaduses olemas ja neid on aktsepteeritud, siis järelikult peavad need ju vastama põhiseadusele. Miks siis see üks konkreetne piirang, mis tuleneb Kaitseväe praktilisest vajadusest, nüüd järsku riivab kedagi? Veel kord toonitan: ei ole meie eesmärk kedagi kaitseväekohustusest ehk ajateenistusest vabastada.

Nüüd jõuame selle rakendamise juurde. See on haridussüsteemi [ülesanne] anda noortele piisaval tasemel keeleoskus enne [ajateenistust]. See ei ole Kaitseväe ülesanne. Küsige palun, kui te ei usu, Kaitseväe juhatajalt, peastaabi ülemalt, kellelt iganes, nad ütlevad, et Kaitseväe ülesanne ei ole anda keeleõpet. Ja see segab … Ma vaatan ka teistele otsa. Me kindlasti leiame selle rakendusmehhanismi, Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Kaitseministeeriumiga leiab selle rakendusmehhanismi, mis tagab, et eesti keele oskus on olemas.

Palun saage aru, et ajateenistus ei ole individuaalväljaõpe, see on kollektiivne väljaõpe. Üks jagu koosneb näiteks kümnest ajateenijast ja nende ülemast. See on nagu jalgpallimeeskond. Kuidas mängiks jalgpalli meeskond, kellel on platsil üks või kaks jalgpallurit, kes jalgpallist mitte midagi ei tea …

Soovite te lisaaega?

Jaa, palun!

Kolm minutit lisaks.

… kui nad mängivad proffide vastu? No ega väga hästi ei mängiks küll ja kogu meeskond kannataks selle tõttu, et üks või kaks meeskonnaliiget ei tea jalgpallist midagi. Nii ongi, saab tuua ka selliseid piltlikke [võrdlusi].

Nii et mina pakun välja, nii nagu meil oli konsensuslik otsus riigikaitsekomisjonis – samasugune otsus oli ka põhiseaduskomisjonis –, et me menetleks seda ja esitaks selle presidendile muudetud kujul. Tegeleme selle seaduse teksti sõnastusega, kui on vaja, lisame midagi sinna juurde, et ei jääks mitte mingisugusel juhul muljet, et me tahame kedagi vabastada ajateenistusest või luua võimaluse kõrvalehiilimiseks. Ja paralleelselt töötame selle [keelenõude] rakendusmehhanismiga, et oleks antud ka presidendile ja teistele vastused [küsimustele], kuidas [keeleoskust] kindlaks teha, kuidas seda siis täide viia.

Viimane asi, mida ma tahan täna siin öelda, on see, et kui me seda seadust ja seda konkreetset punkti komisjonis ja ka siin saalis arutasime, siis see ei olnud absoluutselt mitte politiseeritud. See on praktiline küsimus, mis lähtub Kaitseväe praktilistest vajadustest. See oleks väga-väga kahetsusväärne, kui seda küsimust hakataks nüüd politiseerima ja spinnima. See oleks Eesti riigile ja Kaitseväele endale kahjulik. Palun aru saada Kaitseväe reaalsetest vajadustest ja olgem kõik täna ja edaspidi selles suhtes konstruktiivsed. Tänan teid!

Mart Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale, palun!

Ma ei saanud aru, kas see oli praegu komisjoni ettekanne või oli see mingi sõjaväepolitsei prokuröri ettekanne. Siin kõiki teisi süüdistati, ehkki ma ütleksin, et kõikidest sõnavõttudest kumas väga selgelt läbi see, et vaja on leida lahendus nendele probleemidele, mis on seotud keelt mitteoskavate noorte kodanike kaasamisega kaitseväeteenistusse. Kõikides, eranditult kõikides ettekannetes oli see olemas, aga millegipärast praegu prokurörina esinenud inimene ei mõistnud seda. Ega te ei oska täpsustada, missugused on esineja kogemused jalgpallurina? Minul on need väga suured. Ja kas tal on ka Kaitseväe või mõne teise sõjaväeteenistuse läbimise kogemus?

Aitäh! Protseduuriliselt saan nii palju öelda, et eelmine esineja esines kõnega Riigikogu liikmena ja ta kajastas seal ka presidendi väljaöeldut. Kogemuste kohta erinevates valdkondades peate tema käest ise küsima. Lauri Laats, palun! Kõne.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ka Keskerakonna fraktsiooni liikmed ei toeta selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul ehk me toetame presidendi arvamust ja seda toetab ka õiguskantsler. 

Siin on seda teemat käsitletud. Nii kolleeg Helir-Valdor Seederi kui ka Varro Vooglaiu ettekanded ja sõnavõtud olid väga asjalikud ja nad on seda teemat suuresti kajastanud. Selgelt on välja toodud põhiprobleemid ja see, kuidas nendesse probleemidesse tuleks suhtuda. Ka sellest juba räägiti, millise lisandväärtuse Kaitsevägi tegelikult meie noortele annab – see lõimumise küsimus.

Ma küsisin healt kolleegilt Peeter Talilt küsimuse: huvitav, mitme aasta pärast me hakkame siinsamas Riigikogus arutama naiste ajateenistusse kutsumise kohustuslikuks muutmise küsimust. Ja miks ma seda küsisin sellisel viisil? Vaadates kogu demograafilist pilti, sündimuse langust, seda statistikat, see nool on tublisti allapoole. Meil tuleb noori tunduvalt vähem peale kui veel neli ja viis aastat tagasi. See on kriis, mis kestab tegelikult juba 30 pluss aastat. Ma arvan, et mingil hetkel, kui see sellisel viisil läheb, nagu [näitab] statistika – demograafiline kriis progresseerub, on kolme viimase aasta jooksul hullemaks läinud –, [muutub see] veelgi hullemaks. See selgelt viitab sellele, et praegune [ja eelmine] valitsus, kes on olnud Stenbocki majas kokku kolm aastat, ei ole suutnud selle küsimusega tõsiselt tegeleda või ei ole üldse sellega tegelenud. Ja sealt hakkavad pihta ka kõik muud mured, kaasa arvatud Kaitseväe mured. Mingil hetkel jääb noori lihtsalt puudu.

Selles valguses võeti [kolmandal] lugemisel muudatustega vastu üks seadus, mis välistab 10% noori, kes kõlbaks ajateenistusse, sealt keelenõude tõttu. Me räägime ikkagi meestest, osa mehi jätame kõrvale. Demograafiline kriis on meil suur, sündimus on väike, aga see ei sega meil sellist otsust vastu võtta. Me ei mõtle selle peale, kuidas pakkuda välja selline lahendus, et need noored, kes Kaitseväkke lähevad, suudaks väga kiiresti keele omandada, ehk siis viia läbi mingisugune intensiivkeeleõpe. See on kuidagi kõrvale jäänud. Minu arust on president sellele lisaks põhiseaduse riivele selgelt viidanud.

Minu arust on president väga hea lahenduse välja pakkunud: me peamegi enne kaitseväeteenistust intensiivse keeleõppe läbi viima. On see siis selle [osa või mitte], see on omaette küsimus. Aga ma arvan, et küsimus ei ole ju selles – me keegi siin ei vaidle selle üle –, et noored peavad keelt valdama. Selles ei ole ju küsimus. Küsimus on selles, kuidas seda [tagada]. Hea kolleeg Kalev tõi siin välja, et see ei ole tegelikult Kaitseväe probleem, et noored keelt ei valda. Ei ole. Ei ole! Aga see, et see valitsus ja eelmine valitsus ja ka üle-eelmine valitsus – erinevad erakonnad on olnud valitsuses – ei ole suutnud seda probleemi lahendada, on see, miks me peaksime kõik peeglisse vaatama.

Viimased kaks-kolm aastat on haridusministri portfell olnud Eesti 200 käes. Ka Varro Vooglaid viitas, või Rene Kokk äkki, et ühest küljest haridusminister ütleb, et meil on kõik hästi selle keeleüleminekuga.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Aga mis siis tegelikult tuleb välja viimastest uudistest? Et keelt ikkagi ei vallata. Meie vene noored ei valda keelt ja sellest lähtuvalt ei ole võimalik neile ka muid aineid õpetada. Nii et see on palju laiem probleem, palju laiem küsimus. Aga igal juhul ei tohi unustada seda aspekti, et Eesti Kaitsevägi on olnud aastaid-aastaid üks edukamaid lõimumise projekte – see on kuidagi kõrvale jäetud –, ja selle projektiga tuleb kindlasti edasi minna, [tuleb] leida lahendus.

Aga mis puudutab seda seadust, siis loomulikult tuleb see uuesti menetlusse võtta, pakkuda välja lahendused ja teha nii, et meil oleks tagatud Kaitseväe areng ja kvaliteet, et oleks tagatud meie inimeste julgeolek. Kogu selle teema puhul on kõik Eesti kodanikud põhiseaduse ees võrdsed ja see peab kehtima ka ajateenijatele. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Mina ütlen, et presidendil on õigus. Ma kuulasin siin seda arutelu keele oskamise ja mitteoskamise üle. Selleks pole vaja mingit keeleõpet.

Siin saalis on piisavalt inimesi, kes on käinud Nõukogude armees aega teenimas ja mäletavad, mismoodi vene keel seal selgeks sai. Mina oskasin sõjaväkke minnes ainult kahte sõna: da i njet. Aga juba kolme kuu pärast ma suutsin rääkida erialast keelt, näiteks autoosadest: podšipnik, kolenval, sporna, i tak dalee, i tak dalee. No ma räägin, et need ei ole keerulised. Ja teate, mismoodi asi selgeks sai? Kui sa keelt ei osanud, siis andis sulle rooduvana käsu kätte: štšjotka i mõlo, vpered, na tualet kujat. Tähendab, hari ja [seep] kätte ja mine tee peldik puhtaks!

Prooviks eesti keeles. Vabandust, jah!

Ma tõlgin ka ju vahepeal. Kogu küsimus on selles. Keel saab selgeks juba paari-kolme kuuga. Ja kui ei saa selgeks, siis tehakse selgeks füüsilise töö kaudu. Presidendil on õigus ja mingeid täiendavaid asju pole vaja teha. Aitäh! Läheme asjaga edasi!

Aitäh! Kalev Stoicescu, teie nime tõepoolest mainiti, nii et vastusõnavõtt kaks minutit. Palun! 

Isegi kaks korda [mainiti mind], üks kord küll prokurörina. Aga alustame heast kolleegist Lauri Laatsist, kes pööras täiesti pea peale selle, mida ma ütlesin. Ma ei öelnud sugugi, et eesti keele mitteoskamine ei ole Kaitseväe jaoks probleem, nagu ta ütles justkui mind tsiteerides. Ma ütlesin, et see ei ole Kaitseväe süü, ja see on hoopis teine asi. 

Aga nüüd vastuseks Mart Helmele: ma oskan ka jalgpalli mängida, kui vaja on. Ja ta küsis, kas mul on ka mingisugune ajateenistuse kogemus. Loomulikult on. Peale esimest kursust Tartu Ülikoolis võeti mind okupatsiooniväkke, teenisin jalaväediviisis Karjalas Laadoga ääres 26 kuud. Väljaõppelt olen snaiper ja olen lühimaa raketisüsteemide Strela laskur. Nii et mul on ka sõjaväeline kogemus siiski olemas.

See oli võimalus vastusõnavõtuks. Peeter Tali, palun, kõnetoolist!

Austatav Riigikogu esimees! Head kolleegid! See on suurepärane arutelu ajateenistuse, kaitseväekohustuse ja ka riigikaitse pika plaani üle: kus me peaks seal nelja või viie aasta pärast olema. Aga ma pean ikkagi paar asja ära ütlema.  

See võrdlus Nõukogude armee keeleõppega ja [jutt] kuidagi integreerimisest või mitteintegreerimisest on täitsa ebaadekvaatne. Mind võeti ka Nõukogude sõjaväkke. Jah, Genfi konventsioon keelab okupeeritud aladelt kedagi mobiliseerida või sõjaväkke võtta, aga on siis Kreml ja Moskva kunagi rahvusvahelistest konventsioonidest hoolinud? Sellele küsimusele ei ole vaja vastata, see on retooriline küsimus. Aga enne Nõukogude armees teenimist ma oskasin suurepäraselt vene keelt, sest ma lõpetasin vene keele eriklassi [Lydia] Koidula nimelises Pärnu 2. keskkoolis. Aga seda metoodikat, millega õpetati [keelt] usbekkidele, kes ütlesid, et nad ei oska vene keelt, ma siit puldist küll jagada ei taha. Me ei saa seda mitte kuidagi üle kanda Eesti Kaitseväkke, mis on ikkagi demokraatliku riigi ja selle kodanike kaitsevägi.

Siin debatis oli selline, ütleme, vildakas vaade, nagu ajateenistus oleks miskil moel karistus, et kellelgi õnnestub kuidagi kõrvale hiilida ja siis keegi teine peab kannatama. Ei, ajateenistus on ühtepidi kohustus, aga see on tegelikult ka vabade inimeste õigus õppida ennast kaitsma, mis on jällegi põhiseaduslik õigus. Mida põhiseadus ütleb? Et ründe korral on inimestel õigus kaitsta enda ja oma riigi vabadust. Ja et vastupidine siit kuidagi kõlama ei jääks, mina soovitan kõigile noortele inimestele, et kui on vähegi võimalus, on tervist ja tahet, siis minge ajateenistusse. Te õpite seal palju asju, loote endale tugevad sõbrasuhted terveks eluks ja lõppude lõpuks saate teha ka asju, mille eest seiklusturismi raames peaksite maksma sadu eurosid, näiteks talvises metsas magada. Kuigi talve meil enam väga ei ole.  

Nüüd kordan veel üle, et riigikaitsekomisjon ei lükka oma edasistes aruteludes ja lahenduste väljatöötamises mitte kedagi kõrvale. Ja kordan ka veel üle, et kaitseväeteenistuse seadus ütleb, et ajateenistuskohustus algab 18-aastaselt ja lõpeb 28-aastaselt. Kui seadusandja otsustab ehk meie teiega nii otsustame, siis me võime seda pikemaks teha. Aga kaitseväeteenistuskohustus on kõigil meestel ja see lõpeb siis, kui te saate 61-aastaseks, kui te vabatahtlikult ei kirjuta avaldust, et teate, mul käed-jalad liiguvad, toonus on hea ja ma olen valmis olema veel Kaitseväe reservis. 

Mul on väga hea meel selle üle, et Keskerakond ja härra Vooglaid, kes vist küll ei ole EKRE-s, aga on EKRE fraktsioonis, tõid välja vajaduse alustada debatti sooneutraalse ajateenistuse üle. Ma arvan, et on täitsa aja- ja otstarbekohane seda arutada.

Ma võtan paar minutit juurde, kui tohib.

Kaks minutit lisaks.

Ja vastuseks härra Vooglaiule: mulle väga meeldib Iisraeli lähenemine, et emad ei pea Iisraelis teenima kaks aastat ajateenistuses. Seal on ka väike vahe, et meestele on kolm ja naistele kaks [aastat] ning emad ja ortodokssed juudid ja vist ka abielus naised ei pea üldse teenima. Aga emad kindlasti ei pea.

Me saime sellest arutelust väga palju häid ettepanekuid kaasa. Ma arvan, et riigikaitsekomisjon tuleb koostöös Kaitseministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga järgmise aasta üsnagi alguses saali lahendustega, et mitte naised, aga kõik mehed on ühel või teisel moel teenistuskohuslased, ja on ette nähtud võimalused, kuidas nad saavad anda oma panuse, selleks et Eesti riik ja rahvas kestaks üle aegade. Tänan väga!

Helir-Valdor Seeder, fraktsiooni nimel või? (Helir-Valdor Seeder saalist: "Enda nimel.") Seekord enda nimel, enne oli fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Ma vabandan, et ma teist korda siia tulin, aga mõned täpsustused, mis jäid ütlemata varem ja mis [puudutavad] siin saalis hiljem teistest sõnavõttudest kajama jäänut, ma tahaks välja öelda.

Ma alustan, hea kolleeg Peeter, sulle suunatud mõttega, et kui Kristina Kallas, sina ja Eesti 200 parlamenti jõudsite, oli üleminek eestikeelsele haridusele juba alanud. Eelmine parlamendikoosseis võttis vastu kogu seadusandliku baasi ja nägi ette ka piisavad eelarve vahendid ning sellele järgnenud valitsus, praegune valitsus, ei ole suutnud kogu seda raha, mis siis eelarves ette nähti, ära kasutada. Nii et ka rahalisi vahendeid oli selleks piisavalt. See on stenogrammi täpsustuseks, ma arvan, oluline.

Nüüd see, et parlament selle seaduseelnõu siin 66 häälega ülekaalukalt vastu võttis, on tõesti nii, ja see, et ka Isamaa saadikurühma liikmed hääletasid poolt, vastab tõele, mina sealhulgas. Aga ma tänan väga presidenti, kes juhtis tähelepanu sellele vastuolule põhiseadusega. Ja tuletan meelde, et see eesti keele teemaline nõue, millele praegu arutelu on keskendunud, ei olnud valitsuse esitatud algses eelnõus, vaid see tuli muudatusettepanekuga ja minu mäletamist mööda isegi mitte riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekuga, vaid üksikute [komisjoni] liikmete muudatusettepanekuga. Ma võin öelda, et see jäi paljude siin saalis hääletanute tähelepanust kõrvale, peab tunnistama. Nii et väga tänuväärne oli, et president sellele tähelepanu juhtis.

Aga ma tahan siiski anda riigikaitsekomisjonile veel ühe sisendi. Kolleeg Peeter Tali kiitis, et see arutelu on andnud mitmeid mõtteid. Tegelikult võib seal, kus me näeme probleemi, leiduda hoopis lahendus. Ma olen väga nõus, et ajateenistuse või kaitseväeteenistuse praegustesse raamidesse ei mahu erialase, sõjalise ettevalmistuse kõrval eesti keele õpetamine. Ma olen sellega väga nõus. Aga see ei tähenda seda, et me ei [või] anda ajateenistusele seadusega laiemat sisu, mis kätkeb endas ka paljude teiste puuduste kõrvaldamist, mis on kohustuslikku kaitseväkke tulevatel noormeestel, on see füüsilise ettevalmistuse puudulikkus, on see puudulik eesti keele oskus või muud asjad. [Miks] kaitseväeteenistuse jooksul ei või või lausa ei pea ka nendega tegelema?

Ma tahan seda rõhutada just meie põhiseaduse õigusruumiga piiratud ruumis, kus meil on justkui kaitseväeteenistuse kohustus ja siis on asendusteenistus, mille põhjused on ka suhteliselt [selgelt] määratletud. Aga kuhu siis mahutada sellesama probleemse eesti keele teema [lahendus]? See on võimalik mahutada kaitseväeteenistuse sisse, nii et me räägime kaitseväeteenistusest laiemas mõttes, loome neile vastava võimekuse, ka rahalise võimekuse, [anname] õpetajad, kelle iganes. Võime näha ette ka pikema ajateenistuse teatud inimestele. Praegu on meil kaheksa kuud ja 11 kuud, mis tulevikus on 12 kuud. Me võime luua erinevatele rühmadele erineva pikkusega Kaitseväe ajateenistuse. Püüame selle lahendada tulenevalt põhiseadusest ja sellega piiratud õigusruumist just nimelt kaitseväeteenistuse raames, kuna teist varianti ilmselt ei teki. Me ei saa seda paigutada kohustusliku asendusteenistuse alla, mille põhiseadus ära reguleerib. 

Nii et see probleem on tegelikult võimalik lahendada, ma arvan, kaitseväeteenistuse, ajateenistuse raames – ma arvan, et see ongi ilmselt kõige õigem –, nähes selleks ette eraldi vahendid, eraldi inimesed ja ressursi, reguleerides selle seadusandluses teistmoodi ära. Ma kutsun üles sedasi loominguliselt mõtlema, mitte lähenema mustvalgelt, raiuma, et Kaitsevägi on see, kes annab ajateenistuses ainult valmis olevatele toorikutele sõjalise ettevalmistuse – kõik! Ma arvan, et see ei ole väga mõistlik lahendus. Mõtleme laiemalt ja loovamalt! Aitäh!

Aitäh! Varro nime mainiti, nii et vastusõnavõtt koha pealt. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Alustame lõpust. Kolleeg Seeder ütles just oma kommentaari selle kohta, et Kaitseväe ülesanne ei ole keele õpetamine. See on tegelikult nii ja naa. Ühelt poolt tuleb muidugi nõustuda, et see ei ole Kaitseväe põhiline ülesanne, ja keegi pole siin täna minu hinnangul vastupidist väitnud. Ka mina ei öelnud, et Kaitsevägi peaks seda kolmekuust lisakeeleõpet läbi viima. Aga teiselt poolt me võiksime loomulikult eeldada, et kui kellegi keeleoskus ei ole piisavalt hea, siis Kaitseväes valitseb selline toetav keskkond, kus tal aidatakse oma keeleoskust parandada. Vastasel juhul võiks ju näiteks, ma ei tea, matemaatika- või emakeeleõpetaja koolis öelda, et minu ülesanne ei ole kasvatuslike puudujääkide likvideerimine või ületamine ning kuna laps pole piisavalt hästi kasvatatud, siis mina teda ei õpeta, ja ongi kõik. Me ikkagi eeldame, et õpetaja natuke aitab selles kaasa. Ma arvan, et Kaitseväe suhtumine võiks olla natuke sarnane. 

Nüüd kommentaar kolleeg Peeter Tali öeldu kohta. Ta ütles, et ta tervitab seda, et ka mina olen kutsunud üles avama debatti kaitseväeteenistuse sooneutraalseks muutmise teemal. Ma ei tea, kas kolleeg Peeter Tali ei kuulnud hästi või ei kuulanud või ei saanud aru, mis ma rääkisin, aga ma kindlasti seda ei väitnud. Ma pigem ütlesin vastupidi, et mina ei arva, et naised peaksid olema kohustatud Kaitseväes [teenima], mitte ühelgi tingimusel. Ma ütlesin seda, et kui maad võtab selline radikaalfeministlik hoiak, et ühiskonnas ei tohi olla mitte mingisugust ootust, et naised täidavad emarolli, siis on väga põhjendatud küsida, miks peaksid naised olema vabastatud võrreldavast kohustusest riigi ees, nagu on meestele kehtestatud kaitseväeteenistus. See ei pea olema ega peakski olema kaitseväeteenistus, aga võiks olla kindlasti midagi väga sarnast, nagu on meestele ette nähtud asendusteenistus. Nii et kui radikaalfeministid kangesti tahavad olla meestega võrdsed, tahavad meestega võrdseid õigusi ja ka kohustusi – ka kohustusi! –, siis peaks neile olema ette nähtud samaväärne riiklik kohustus, nagu on ette nähtud kõigile meessoost kodanikele. Aitäh!

Aitäh! Peeter Tali, teie nime nimetati ka kõnetoolist. Vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Tänan! Kõigepealt, mul on väga hea meel, et Varro Vooglaid jätkab debatti naiste kohustusliku teenistuse üle. Kui see ei ole ajateenistus, siis see võib olla riigiteenistus. Ma olen sellest ka juba varem kirjutanud, et riigiteenistus võib jaguneda relvaga teenistuseks ja relvata teenistuseks. Ma arvan, et Riigikogu on õige koht, kus seda arutada.  

Teiseks, vastuseks härra Seederile, et kuigi ma olen väljaõppelt tankikomandör, siis riigikaitsekomisjoni ei maksa absoluutselt alahinnata. Me oleme väga loomingulised ja kindlasti teie ettepanekuid arutame. Ma ei tee nalja, vaid päris tõsiselt. Need on kõik head ettepanekud ja vaatame, kuidas on võimalik leida töötav lahendus, et kõigile kohustus laieneb ja Kaitsevägi saab inimesed, kes on võimalik kuue kuuga välja õpetada.  

Nüüd faktiline märkus protokolli jaoks. Ma komisjoni esindajana ütlesin tõepoolest, et eelmine Riigikogu koosseis otsustas eestikeelsele haridusele ülemineku. Aga minister Lukas, kogu lugupidamise juures, ei jõudnud sellega eriti kaugele. Kristina Kallas peab selle nüüd ellu viima. Jällegi, isegi kui ta seda alustas, ütleme niimoodi, oli riigieelarves puudu 17 miljonit eurot, et teha ära vajalikud asjad. Nüüd ta sellega liigub edasi. Aga isegi Kristina Kallas ei ole kõikvõimas, et ta suudaks kolme aastaga ära teha 30 aasta tegemata töö.

Aitäh! Teie aeg!

Aga muidu ma eesti keelt isiklikult väga toetan ja loomulikult toetab ka Eesti 200. Tänan!

Nii. Kas me nüüd kuulame … (Saalist küsitakse midagi.) Ei, siin puldis viidati ka Heliri ja Isamaa seisukohtadele, nii et siin kõnetoolis sellest [juttu] oli. Vastusõnavõtt, Helir-Valdor Seeder, palun! Kaks minutit.

Aitäh, austatud juhataja, et te halastasite minu peale! Lausa kaks esinejat minu nime mainisid, kolleeg Varro Vooglaid ja härra Stoicescu mõlemad mainisid läbirääkimistel minu nime sealt puldist. Ja vist isegi ka Lauri Laats. Aga ma tahan siiski heale kolleegile Peeter Talile öelda, et ei, mina sugugi ei alahinda riigikaitsekomisjoni, kui, siis pigem ülehindasin. (Naer saalis.) Aga mis puudutab eestikeelsele [haridusele] ülemineku raha teemat, siis vastupidi, kõik eestikeelsele haridusele üleminekuks vajalikud rahalised vahendid olid eelarvesse planeeritud. Aitäh!

Aitäh! Alar Laneman, palun! Kõnetoolist. Siis vajuta [teist nuppu], pane sõnavõtt, sa oled praegu kõnega siin kirjas. Alar Laneman, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mul on üleskutse headele kolleegidele, et pidagem nüüd hoogu. Igaüks jäägu oma liistude juurde. Kaitsevägi ei ole see, kes peab ühiskonna muudes valdkondades tegemata jäänud asju korda ajama. Kaitsevägi kaitseb, politsei tagab korda ja püüab pätte, meedik ravib ja hoiab tervist. Niimoodi jätkates tulevad meil välja ka võib-olla teised ammu unustatud mõtted, et saata Kaitsevägi sügisel kartuleid võtma või suvel maasikasaaki päästma ja nii edasi. Riigiteenistus on teema, mida võib täitsa kaaluda, aga kaitseväeteenistus peab jääma tegelema puhtalt riigikaitseküsimustega. Aitäh!

Võta siis see kõne[soov] ka maha omal. Nii, kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Küll on küsimus istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Ma jäin siin nüüd mõtlema, kas kolleeg Alar Laneman mitte lahtisest uksest sisse ei murdnud. Võib-olla teie istungi juhatajana saate aidata mul meenutada, kes oli see isik täna siin saalis, kes väljendas seisukohta, et Kaitsevägi peaks tegelema mingite muude ülesannete täitmisega peale riigikaitse. Mina ei mäleta sellist inimest, aga kas teie mäletate?

Minu arust olid kõik sõnavõtud siin väga sisulised ja keskendusid sellele eelnõule. Härra Laneman andis edasi oma seisukoha kõnega koha pealt. Nii, aga nüüd on meil vaja hääletus läbi viia ja asume selle ettevalmistamise juurde.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 0 Riigikogu liiget, vastu oli 79, erapooletuid 0. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. 

Määran kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2026. aasta 6. jaanuari kell 16. Oleme läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 699 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Algatuseks ütlen, et ma tõepoolest räägin ainult sellest, mida me komisjonis rääkisime. Õiguskomisjonis arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu numbriga 699 teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 8. detsembri istungil. Kuna ettenähtud tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, siis komisjonis sisuliselt arutelu ei toimunud. 

Tehti kolm menetluslikku otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril käesoleval aastal, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kolmas ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik need otsused võeti vastu konsensusega. Ma tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 699 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 699. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu on seadusena vastu võetud. 

Liigume tänase üheksanda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Õiguskomisjoni istung toimus esmaspäeval, 8. detsembril. Kutsutud olid Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna juhataja Martin Kulp ja jurist Helje Päivil ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Robert Lippin. Pean kohe ütlema, et meil oli väga sisuline ja pikk arutelu. Ma üritan teile kõike seda edastada. 

Esiteks, Madis Timpson sõnas, et eelnõu kohta on üks muudatusettepanek, mille peaks juhtivkomisjoni ettepanekuna algatama. Tegemist on jõustumissätte väljajätmisega ehk seadus jõustuks üldises korras. Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud. Eelnõu kohta on esitanud kirjaliku arvamuse Eesti Linnade ja Valdade Liit. Arvamuse sisu on kohalike omavalitsuste rahastamise küsimus. Seda kommenteeris Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Robert Lippin. 

Mina küsisin, kas korterit on võimalik loovutada ka juhul, kui korteriomandil või kinnisasjal on aastate jooksul kujunenud võlgnevused teenuseosutajatele, näiteks prügiveo, vee või elektri eest. Helje Päivil vastas, et välistavad asjaolud on toodud eelnõu § 1 lõikes 1¹. See tähendab, et isikul ei ole õigust kinnisomandist loobuda, kui tal on omaniku käsutusõiguse kitsendus. Täitmata kohustused on täpsemalt loetletud nimetatud paragrahvi lõikes, sealhulgas näiteks kohustused, mis tulenevad detailplaneeringust, ohutus- ja keskkonnanõuetest või haldusorgani ettekirjutusest. Samuti ei ole õigust kinnisomandit loovutada, kui kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, sest see võib olla seotud kohustuste tagamisega. Helje Päivil selgitas, et need asjaolud peavad olema konkreetsed sätted kinnistusraamatus. Kui kinnisasjaga seotud täitmata kohustused on juba kuhjunud, võib teha vastava märke kinnistusraamatusse. 

Mina uurisin selle kohta, et kuna osa sellistest korteritest on juba niikuinii riigi käes, siis mida saab riik nende korterite ja kinnistutega teha, arvestades, et KOV-ile neid loovutada ei saa. Helje Päivil selgitas, et eelnõu alusel KOV-ile tõepoolest neid kinnistuid loovutada ei saa, nagu seni on saanud KOV riigile loovutada. Eelnõuga sätestatakse, et riik ega KOV ei saa kinnistuid ka teisele KOV-ile loovutada, seda saab teha ainult kahepoolsel kokkuleppel ehk riik peab seda koostöös KOV-iga ise nägema. 

Mina küsisin veel, kas ja kuidas saab korterit loovutada, kui näiteks on olemas kaks või rohkem kaasomanikku. Helje Päivil selgitas, et kaasomanik saab samuti korterit loovutada, misjärel läheb tema kaasomandi osa üle teistele kaasomanikele vastavalt võrdsusprintsiibile või osalisele jagamisele. Siinkohal ei kehti eelnevalt kirjeldatud välistavad asjaolud. Helje Päivil tõi esile, et seda on arutatud Justiits- ja Digiministeeriumiga, kelle soov oli see, et siin ei oleks eriregulatsiooni. See annab kaasomanikule võimaluse otsustada, mida loovutatud korteriga teha. Lõppkokkuvõttes, kui näiteks korterisse jääb ainult üks omanik, siis ta saab oma korterist loobuda juba kohaliku omavalitsuse kasuks. 

Samuti arutasime komisjonis eelnõu § 1 lõiget 4. Kui kohaliku omavalitsuse üksus on omandanud kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud alusel ja kinnisasi on koormatud reaalkoormatisega, on KOV-i üksuse vastutus reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise eest piiratud kinnisasja väärtustega. Mina täpsustasin: näiteks, kui korteri väärtus on sisuliselt null, siis millised kohustused tulenevad sellest seoses reaalkoormatisega? Helje Päivil vastas selle peale, et see ongi kinnistu väärtusega piiratud, aga ta möönis, et tõepoolest võib see praktikas olla probleemkoht, kuidas seda täpsemalt lahendada. Samas ei pruugi nende kinnisasjade väärtus alati olla null. Martin Kulp lisas, et see säte ongi niinimetatud kaitseklauslina sisse kirjutatud, et ei peaks vastutama rohkema eest, kui kinnistu reaalne väärtus on. 

Samuti küsisin rahastamise kohta, kas on olemas kindel proportsioon, kui palju panustab riik ja kui palju kohalik omavalitsus, kui sellele on loovutatud kinnistu, nii et ta peab seda ülal pidama ja majandama. Helje Päivil selgitas, et esimesed kaks aastat on ette nähtud 1 miljon [eurot], see tähendab, et on ette nähtud 2026. ja 2027. aastal 1 miljon ja järgmised aastad 2 miljonit kuni 2029. aastani. Ja 2030. aastal vaadatakse rahastus üle senise kogemuse pealt ehk kui palju on nende aastate jooksul tegelik vajadus ja kulu olnud ning vastavalt sellele tehakse eelarvesse muudatusettepanekud. Mina uurisin, ega praegu ei ole võimalik hinnata, mis võiks olla KOV-i enda panus. Helje Päivil vastas, et eraldi kohaliku omavalitsuse panust ei olegi ette nähtud, hetkel on siiski mõeldud nii, et riik seda rahastab. 

Madis Timpson andis seejärel sõna Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajale, et tutvustada nende kirjalikus arvamuses esile toodud murekohta seoses sellesama kohaliku omavalitsuse rahastamise küsimusega. Robert Lippin sõnas esmalt, et probleem, mida eelnõu käsitleb, on tõesti aktuaalne ning püüd seda lahendada on hea. Kohaliku omavalitsuse vaates on aga jätkuvalt rahastamise pärast mure, nimelt puudub tegelik finantsgarantii, et riigi planeeritud rahastus on ka päriselt piisav ning vahepeal ei tehta muudatusi selle vähendamiseks. Ta rõhutas, et praegu planeeritud rahastus toetusmeetmete näol on tervitatav, kuid ei tohiks kujuneda sellist olukorda, kus näiteks 2027. või 2028. aastal, kui KOV on varad endale saanud, puuduvad piisavad toetusmeetmed või kaotatakse need üldse ning kohalik omavalitsus jääb selle probleemiga üksi. 

Siinsamas mina uurisin, kas Eesti Linnade ja Valdade Liitu ei rahulda praegu see, et tegelikult on ette nähtud järgmisel ja ülejärgmisel aastal 1 miljon ning igal järgmisel aastal 2 miljonit. Robert Lippin vastas, et ei oska praegu hinnata, kas nendest vahenditest piisab. Suure tõenäosusega on võimalik nende summadega järgmisel ja ülejärgmisel aastal hakkama saada, samas, kui tulevikus probleem kasvab, siis ei ole võimalik hinnata, kas nendest summadest enam piisab. Seetõttu võib 2030. aastal olla juba hilja teha vastavat analüüsi ja muudatusi eelarves.

Peeter Ernits uuris, kas Eesti Linnade ja Valdade Liidul on mõni konkreetne ettepanek eelnõu sõnastuse kohta, mis võiks aidata seda riski maandada. Madis Timpson märkis, et nii seda seadusesse kirjutada ei saa, pigem on võimalik Eesti Linnade ja Valdade Liidu murekoht fikseerida siin komisjoni protokollis. 

Varro Vooglaid ütles, et eelmise nädala lõpus jättis president taas ühe seaduse välja kuulutamata. Tema hinnangul tasuks selles küsimuses olla ettevaatlik, kuna president võib samuti juhtida tähelepanu asjaolule, et KOV‑ile pannakse järjekordseid kohustusi, kuid nende täitmiseks puuduvad piisavad garantiid, et ettenähtud rahastus kataks ka pikema aja kui vaid kaks-kolm aastat. Valdo Randpere kommenteeris, et president ei saa öelda, milline see piisav garantii on, sest see on pigem hinnangu küsimus, ning tema ei usu, et see seadus selle taha pidama jääks. Madis Timpson sõnas, et ka tema ei usu, et see oleks takistuseks: kui kaheks järgmiseks aastaks ette nähtud rahastusest enam-vähem piisab ja kui edaspidi leitakse, et see enam nii ei ole, on KOV-il võimalik see muutus kohtus selgeks vaielda. 

Mina uurisin, et kui tõepoolest tekib selline olukord, kus näiteks 2027. aastal ei ole enam piisavalt finantsvahendeid, siis kas ministeeriumil on ka jooksvalt võimalik rahastus üle vaadata ja eraldada selleks rohkem vahendeid. Martin Kulp selgitas, et 2030. aastast räägitakse peamiselt riigi eelarvestrateegia pikema perspektiivi vaatest ja praegu ei ole võimalik strateegiliselt sellest kaugemale planeerida, kuigi kõik arutelus tõstatatud punktid ja KOV-i mured pikaajalise vaate puudumise pärast on arusaadavad. Ta tõi esile, et tegelikult on sellel probleemkohal kaks eri tahku. Esiteks, loovutatud korterite haldamise ja loovutamise niinimetatud jooksev protsess, ning teiseks, riigi strateegiline vaade, mida tuleb üldse ära teha selle trendi süvenemise tõttu seoses rahvastikuprognooside ja inimeste liikumisega. 

Küsimusele, mis saab juhul, kui näiteks 2028. aastal leiavad kohalikud omavalitsused, et rahastus ei ole enam piisav, saab leida vastuse ühest Riigikohtu hiljutisest kaasusest. Riigikohus on märkinud, et finantsgarantii on KOV-ile küll väga oluline, kuid see ei pea alati olema väljendatud niinimetatud seadusesse raiutud sättes. Seaduses sätestatakse see pigem siis, kui tegemist on väga selge riikliku ülesandega, aga praeguses olukorras on tegemist nii-öelda segaperspektiiviga ehk nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse huviga. Enamasti on elamumajandusega tegelemiseks paremad võimalused ja reaalsemad hoovad probleemide lahendamiseks siiski kohalikel omavalitsustel.

Anti Haugas kommenteeris, et korteriomandite loovutamise probleem on praegu valdavalt aktuaalne Ida-Virumaal. Seal on temale teadaolevalt olnud võimalik saada toetusmeetmeid korterelamute lammutamiseks, millega KOV on tegelenud. Seetõttu võib näha, et see on eeskätt kohaliku omavalitsuse enda huvi hoida korterit enda valduses, et nende korrashoidu ja ruumilist planeerimist oleks lihtsam korraldada. Ta küsis, mis võiks üldse olla potentsiaalne aastane kulu KOV-ile kõige negatiivsema stsenaariumi korral. Robert Lippin vastas, et temal ei ole praegu neid numbreid öelda. 

Helje Päivil vastas, et need arvud on tegelikult väga erinevad. Näiteks Rahandusministeerium, kellel on praegu vähem kui 300 loovutatud korterit, on planeerinud järgmiseks mitmeks aastaks kokku vaid 60 000 eurot. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eelarves on alates järgmisest aastast ette nähtud 350 000 eurot ülalpidamiskuludeks ja lisaks sellele veel lammutusmeetmete jaoks 590 000 eurot ja ülejärgmisest aastast kasvab see summa veelgi, ulatudes 1 590 000 euroni. Need vahendid on mõeldud kogu Eesti peale. 

Helje Päivil rõhutas, et seda summat ei ole võimalik jagada igale KOV-ile, kuna mõnes kohalikus omavalitsuses ei ole seda vajadust kümnete aastate kaupa. Robert Lippin märkis, et samas kui vaadata rahvastikutrendi, siis ei jää probleem ainult teatud piirkondade teemaks, vaid hoopis laieneb. Rahvastiku liikumise ja ümberpaiknemise tõttu on määramatus väga suur ning ei saa kindlalt näha seda probleemi ja rahastuse vajadust ette konkreetsetel aastatel ühes konkreetses piirkonnas. See vajadus võib ühel momendil olla Võrus, teisel aga näiteks Paides või Viljandis.

Anti Haugas kommenteeris, et kui kortermaja jääb tühjaks ning elanikud, kes on jäänud üksikutena sellesse külma ja lagunevasse kortermajja elama, siis on tema hinnangul mõistlik, kui sotsiaalosakond paigutab need inimesed ümber, et selline vara oleks võimalikult väheste omanike käes. Madis Timpson märkis, et see ongi üks selle lahenduse mõte. Lisaks on tema arvates KOV-il endal kohalikul tasandil selliseid tühje korterelamuid lihtsam hallata ja planeerida kui riigil. Ta rõhutas, et õiguskomisjon fikseerib Eesti Linnade ja Valdade Liidu esiletoodud KOV-ide mure, et nad ei jääks peale kahe järgmise aasta möödumist probleemiga üksi ning riik ei murraks oma sõna. Vastasel juhul, kui piisavat rahastust probleemidega tegelemiseks ei ole, on KOV-idel, nagu mainitud, võimalus pöörduda halduskohtusse rahastuse ülevaatamiseks. 

Siis tegi esimees ettepaneku võtta vastu menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril, see kinnitati konsensuslikult, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult, ja kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. jaanuaril. Aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. 

Väga kahju. 

Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Läheme selle läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbitud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 691 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja üheksas päevakorrapunkt on ammendunud. 

Läheme edasi tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 700 teiseks ja kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist 8. detsembri istungil. Lisaks komisjoni liikmetele ja ametnikele viibisid komisjoni istungil Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna nõunik Stella Vogt ning Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu [juhatuse] esimees Jüri Lember. 

Tegelikult kogu selle komisjoni istungi aja me tegelesimegi Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu kahe ettepanekuga, selles mõttes, et [arutasime,] kas komisjon peaks tegema nende ettepanekute põhjal ise muudatusettepanekuid. Esimene muudatusettepanek puudutas laevapere liikme eluolu ja ennekõike interneti kättesaadavuse võimalust sisuliselt igal ajahetkel, kui seda vaja oleks. Muudatusettepanek langes aga ära seetõttu, et see ei ole seaduse küsimus, vaid on Vabariigi Valitsuse määrusega paika pandav põhimõte. 

Teine ettepanek, mida EMSA ehk Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing soovis meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta teha, puudutas seaduse § 60 [uue] lõike 3¹ sõnastust. Nad soovisid sealt välja jätta tekstiosa "vajaduse korral". Inimkeeles äraseletatuna tähendab see seda, et kui reeder rikub meretöölepingu tingimusi ja laevapere liige loetakse hüljatuks, siis reeder ei kata hüljatud laevapere liikme ülalpidamiskulusid – toit, joogivesi ja kõik muud hädavajalikud tarbed laeva pardal ellujäämiseks – ning riik võtaks selle kohustuse üle. Ette pandud seaduseelnõu praeguses sõnastuses tähendab "vajaduse korral" seda, et kui reeder seda ei tee, siis riik [tuleb appi]. Aga ametiühingud soovisid, et see oleks kohustuslikus korras tehtud riigi ülesandeks. 

Komisjoni liikmed avaldasidki arvamusi sellel teemal, arutasime, kas me teeme sellise muudatusettepaneku Riigikogule või mitte. Näiteks arvati, et kui me nüüd ühte sorti töötajate ehk meremeeste suhtes teeme sellise erandi, siis kas me ei peaks sellist võimalust andma ka näiteks ehitajatele, kes samamoodi töötavad välismaal ja kellel võib tekkida vajadus koju saada. Kas me peaksime siis kõikidesse nendesse seadustesse sisse kirjutama ka sellise klausli, et riik peab nad koju tooma? 

Teiseks arutleti selle üle, et tegelikult on olemas konsulaarseadus, [riik] aitab oma konsulaarosakondade kaudu välismaal jõuda Eesti kodanikel oma koduriiki tagasi. Ja riigil on pärast võimalik inimeselt kulutused tagasi nõuda.

Komisjoni liikmed arutasid veel selle üle, et reederitel peaks olema kindlustuslepingud, mille alusel nad saaksid teatud toiminguid ise teha, nii et ei peaks panema [kulude katmist] riigi kohustuseks. Kahjuks ei osanud EMSA esindaja Jüri Lember öelda, kas kõigil on sellised lepingud sõlmitud. Selles suunas see arutelu meil läkski. Ja selle põhjal tegi komisjoni esimees järelduse, et komisjoni liikmed ei ole valmis sellist muudatusettepanekut enda nimel esitama. Nii et see muudatusettepanek jäi meil konkreetselt vormistamata ja ka hääletamata.

Aga komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembriks, teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ja kolmas ettepanek oli see, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis tuleks panna eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. jaanuaril 2026. aastal. Kõik need otsused tegime konsensuslikult. Rohkem mul ei olegi selle komisjoni istungi kohta teile midagi edasi anda. Aitäh!

Aitäh põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 700 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme edasi tänase 11. päevakorrapunkti juurde. See on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755 teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägin menetlusest esimese ja teise lugemise vahel. Algatasime eelnõu keskkonnakomisjonis 11. novembril peale põhjalikke arutelusid maaelukomisjoni, jahimeeste, põllumajandus-kaubanduskoja ja teiste osapooltega. Probleeme, mida on vaja lahendada, on päris mitmeid, aga eelkõige puudutab see seaduseelnõu öösihiku kasutamist nii taudide tõrjel kui ka nuhtlusisendite [küttimisel].

Keskkonnakomisjon arutas eelnõu kahel korral. Esimene lugemine [täiskogus] oli meil 19. novembril. Muudatusettepanekuid tähtajaks ei laekunud, aga siiski tulid mitmed teemad meil komisjonis veel jutuks. Meil oli kaks istungit: 8. detsembril ja 15. detsembril. Kaasatud olid huvigrupid, Eestimaa Talupidajate Keskliit, põllumajandus-kaubanduskoda, jahimeeste selts, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Keskkonnaametist jahindusspetsialist, samuti Kliimaministeeriumist. Osalejad tutvustasid oma seisukohti eelnõu teksti suhtes. Üldiselt oldi väga toetavad, seda eelnõu väga oodatakse. Ja 15. detsembril osales üksnes Kliimaministeeriumi esindaja. 

Mõned teemad, mida me esimesel pikemal koosolekul arutasime. Ehkki muudatusettepanekuid ei esitatud, kerkisid meil komisjonis ikkagi mõned teemad. Näiteks võõrliigid, mille me otsustasime eelnõusse lisada eraldi teemana, veel tõstatus šaakalite küsimus ja see, kas haiguste leviku puhul on õigustatud selline laiem käsitlus, nagu eelnõus on, või peaks piirduma üksnes Aafrika seakatku tõrjega. Samuti tõstatati küsimus, kas nuhtlusisendi [küttimiseks] peab Keskkonnaamet tingimata andma eriloa või võiks see õigus hakata justkui automaatselt kehtima. Tegelikult automaatsust sellisel kujul keegi ei toetanud. Seda arutasime päris pikalt. 

Arutasime pikalt ka taudide küsimust. Fakt on see, et kliimamuutustest tingituna levivad metsas loomade kaudu kõiksugu haigused. Saime pärast kirja teel ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist ülevaate, millised need võimalikud haigused on. Loomulikult ei saa see loetelu tulevikku vaatavalt olla ammendav, seega jäime selle juurde, et eelnõus on üldisem volitusnorm. Tõepoolest, šaakalid saavad kuuluda nuhtlusisendi määratluse alla juhul, kui nad põhjustavad kahjusid, nii et neid ei pea eelnõusse kuidagi eraldi lisama. 

Samuti toodi välja, et öösihikuga küttimine, mida Riigikogu varem on lubanud just Aafrika seakatku tõrjumiseks, on olnud väga efektiivne ja tegelikult on 90% metssigadest kütitud öösihikuga. 

Mis puudutab näiteks võõrliike, siis üks näide on Hiiumaalt, kus siis proovitakse kährikut kui võõrliiki välja tõrjuda. Eri osapooled pidasid tehnoloogia kasutamist looduskaitseliste eesmärkide nimel õigustatuks. 

Arutelu oli üsna pikk ja põhjalik, ma ei hakka kogu [protokolli] teile ette lugema. Üldiselt on selle eelnõu suhtes nii huvigruppidel kui ka poliitikutel üsna üksmeelne toetus. 

Kõigepealt ettepanekud esimesest koosolekust. 8. detsembril oli meil ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ja teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. jaanuaril. Siin olid kõik teised kohalolijad poolt, ainult Tiit Maran jäi kõikides küsimustes erapooletuks. 

Aga nüüd see üks muudatusettepanek, mille keskkonnakomisjon 15. detsembri istungil otsustas heaks kiita. See puudutas eelnevalt eelnõus olnud teksti, nimelt oli alguses sisse toodud liiklusõnnetuses viga saanud uluki hukkamise säte. Tegelikkuses aga ei ole liiklusõnnetuses viga saanud uluki surmamine käsitletav jahipidamisega ning seetõttu ei ole sellisele olukorrale võimalik kohaldada jahipidamise reegleid. Seetõttu me võtsime määratluse liiklusõnnetuse kohta ära. Kui aga õnnetuses viga saanud loom peaks siiski õnnetuspaigast metsa jooksma, siis tuleks helistada Keskkonnaametile, kelle töökorras on selline protseduur selgelt fikseeritud. Kui osapooltele viga saanud loomast teada anda, siis saab selle looma piinad lõpetada. Seda ettepanekut toetasid minu teada, kui ma ei eksi, kõik komisjoni liikmed. 

Vastan meeleldi teie küsimustele.

Aitäh ettekande eest! Tõepoolest, üks küsimus on. Eerik-Niiles Kross, palun!

Aitäh! See küsimus võib-olla oleks järgmisele kõnelejale kohasem, aga siiski, kas termin "võõrliik" on meil kuidagi õiguslikult defineeritud? Või kust me üldse võtame ülbuse, et mõned liigid kuulutada võõrliikideks ja mõned liigid mitte? Mitu põlvkonda peab loom olema siin elanud, et omandada nii-öelda sünnijärgne kodakondsus?

Aitäh! Ma võib-olla siiski ei tooks siin selliseid paralleele inimkodanike ja teiste olendite vahel. Küll aga looduskaitse mõttes võõrliigi mõiste on tõepoolest defineeritud. Me küll seda komisjoni koosolekul ei arutanud, aga ma vastan oma teadmiste kohaselt. Võõrliik on selline liik, mis on moel või teisel Eestisse sisse toodud. Seda, kes siia kliimamuutustest tingituna ise on tulnud, kutsutakse vahel hellitavalt tulnukliigiks, sest ta on siia tulnud. Nimelt šaakal on meil üks selline tulnukliik. Sellest oli küll komisjonis juttu. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Läbirääkimiste ajal küsimusi esitada ei saa. Tiit Maran, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Auväärsed kolleegid! Auväärt eesistuja! Ma olen tegelikult teist korda teie ees seoses selle eelnõuga. Eelmine kord, kui meil oli esimene lugemine, ma pidasin seda eelnõu vajalikuks – nii kummaline kui see ka ei ole, ma pean seda ka praegu suures pildis vajalikuks –, tõin esile mõningad põhimõttelised probleemid ja lootsin, et see eelnõu saab ümber sõnastatud nii, et ma saan selle poolt hääletada. Paraku seda ei juhtunud, seega ma jäin komisjonis tõepoolest erapooletuks. 

Nüüd ma olen olnud pikalt suures kimbatuses, sest tõepoolest, ühelt poolt on eelnõus palju sellist, mis on mõistlik, aga teiselt poolt on seal selliseid asju, millega ei saa nõustuda. Olen seda pikka aega analüüsinud ja lõpuks jõudnud järeldusele, et ma hääletan selle eelnõu vastu. Ja ma pean seda tunnistama suure kahetsustundega, sest nagu ma ütlesin, suur osa sellest eelnõust on mõistlik.

Olen praegu siin ees lihtsalt sellepärast, et oma otsust põhjendada ja selgitada. Aga esmalt sooviksin kummutada jahimeestele edastatud väite, nagu ma oleksin oma [seisukohaga] astunud jahimeeste vastu. Kahjuks [esitati] see väide sellisel kujul, et ei selgitatud tagamaid. Ma tahan jahimeestele öelda, et see ei ole nii, aga usun, et minu järgneva [jutu peale] saavad nad ka ise sellest suurepäraselt aru. 

Niisiis, auväärt kolleegid, esmalt sellest, mida ma pean vajalikuks ja õigeks. Keskkonnaameti loal öösihiku kasutamine õnnetuses viga saanud looma surmamiseks – iseenesest väga mõistlik ja mitte mingit vastuväidet ei teki. Nuhtlusisendi surmamiseks öösihiku kasutamine Keskkonnaameti loal – väga mõistlik. Inimese elule ja tervisele tekkiva ohu vältimiseks öösihiku kasutamine uluki surmamiseks Keskkonnaameti loal – järjekordselt ei saa loomulikult midagi vastu väita. Need on kõik mõistlikud sätted. 

Aga nüüd sellest poolest, mis on problemaatiline. Algne eelnõu sõnastati arutelu käigus nii, et Keskkonnaamet saab anda loa metssigu öösihikuga küttida, sealhulgas sihtkaitse- ja piiranguvööndis Aafrika seakatku leviku piiramiseks, aga paraku tehti hiljem seaduseelnõusse muudatus. Aafrika seakatk on tegelikult üsnagi äärmuslik nakkushaigus ja keeruline juhtum seakasvatajatele. Tõepoolest, midagi ei saa öelda, täitevvõimule peab andma sellise õiguse, ei saa vastu vaielda. Paraku aga soovis ministeerium endale laiemaid õigusi – igasugust nakkushaigust kandva uluki küttimist öösihikuga, sealhulgas kaitsealadel, välja arvatud reservaatides, sõltumata sellest, mis ütleb kaitse-eeskiri, ja seda kõike loomulikult Keskkonnaameti loal. Küsimus on selles, kas sellise volituse laiendamine täitevõimule on õigustatud. Minu väide on, et ei ole. Ja see ongi mu vastuhääletamise põhjus. 

Austatud kolleegid! Miks ma ei pea seda oluliseks ja õigeks? Esiteks, sellepärast, et ma ei oska öelda mitte ühtegi muud haigust, mis vajaks sedavõrd drastilist vahelesegamist eri liikide populatsioonide omavahelisse toimimisse kui Aafrika seakatk. 

Teiseks, selle sammuga me hakkame normaliseerima arusaamist, et selline massiivne vahelesegamine populatsioonide toimimisse on lubatav. See muutub järjest loomulikumaks osaks meie keskkonna haldamise tööriistade sahtlis, samal ajal aga ei ole me väga sagedasti suutelised mõistma, mis seosed seal taga on ja mida see võib endaga kaasa tuua. 

Minu veendumust, et sellist asja ei tohi juhtuda, süvendas ka eelmisel nädalal toimunud maaelukomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistung, kus olid esindatud küll jahimehed, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Kliimaministeerium, Keskkonnaamet, samuti ettevõtjate esindajad, aga paraku polnud mitte kedagi ökoloogidest. 

Kui ma seal küsisin, mis haiguste puhul Keskkonnaamet peab õigeks sellise mastaapse jahisurve tekitamist ja mis kaalutlustel, siis vastus oli, et eelkõige ootavad nad sisendit Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt. Viimane aga teatas, et sellised vajadused võivad tõesti tekkida linnugripi, suu- ja sõrataudi ning isegi kärntõve puhul. Veel arvati, et nende ulukite küttimine, kes toituvad nakkushaigustesse jäänud loomade korjustest, võiks tulla kaalumisele. 

Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas veidikene kõhe. Ma olen kaks korda oma elu jooksul näinud Eestis suu- ja sõrataudi, aga nii hullu ideed, et sellepärast kaaluda metsulukite nottimist looduses suurel määral, ei ole ma enne kuulnud. Või näiteks seda, et kui kuskil asula lähedal on kärntõbi, siis võiks kaaluda rebaste ja kährikute üliintensiivset küttimist. Järjekordselt, see on midagi täiesti uut. 

Auväärt kolleegid! Inimühiskond nagu ka ökosüsteemid on äärmiselt komplekssed süsteemid. Nende eri osad on omavahel keerukalt seotud. Palju on protsesse võimendavaid ja pidurdavaid tagasisideahelaid. See teeb süsteemide kõikide seoste nägemise väga keerukaks ja aeg-ajalt oma tegevuse tulemuste ennustamise väga raskeks, ositi peaaegu võimatuks. 

Ma toon teile ühe võimaliku sündmuste vallandumise raja, täiesti hüpoteetilise. Ma ei väida, et see vallandub, aga samamoodi ei saa ma väita, et nii ei juhtu. Lihtsalt üks näide seoste keerukusest. Oletame, et metssigade arvukuse järsu vähendamise järel tekib meil näiv pakiline vajadus hakata vähendama põtrade, metssigade ja hirvede niigi nigelaid populatsioone, sest järsku on meil suu- ja sõrataud. Mis selle tagajärjel juhtub? Suurkiskjatel kaob peaaegu täielikult ära kogu toidubaas. Neil ei jää jälle muud üle, kui tulla tagasi inimese juurde murdma koeri, lambaid ja veised, noorloomi. Ja see tekitab loomulikult sotsiaalse plahvatuse, mille tõttu jahimehed peavad vähendama suurkiskjate arvukust miinimumini. 

Tegelikult päris loogiline reaktsioon sotsiaalses kontekstis. Tagajärg on aga keskmiste kiskjate, näiteks rebaste ja kährikute arvukuse hüppeline tõus, mis omakorda vajaks vahelesegamist. Või siis, kui seda ei tehta, väheneb kiiresti väikekiskjate arvukus. Selle tulemusel suureneb näriliste populatsioon. Aga närilised, näiteks kaelushiir või leethiir, on põhiline looduslik reservaat salakavalale borrelioosile – haigusele, mis meil praegugi väga palju probleeme tekitab.

Veel kord: see kõik on väga lihtsustatud näide seoste keerukusest, mis on ökosüsteemides erinevate populatsioonide vahel. Ma ei väida, et see kõik vallandub, aga ei saa ka öelda, et selliseid seoseid ei võiks tekkida. 

Teisisõnu, auväärsed kolleegid, me ei tohi teha selliseid otsuseid kergekäeliselt, eelkõige ökosüsteemi enda keerukuse tõttu, aga ka selle tõttu, et iga sellise otsustusega muudame me seda, mis meil ühiskonnas tundub olevat normaalne ja mis mitte, küsimata, kas see on mõistlik või õigustatud. Kõiki sedavõrd olulisi otsuseid peaks iga kord langetama ikkagi Riigikogu. Kui olukord on kriitiline, siis saab seda teha üsna [kiiresti]. Aitäh! 

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Ma pean vajalikuks [kommenteerida] taudide tõrje teemat, üldisemat määratlust versus seakatk konkreetsemalt. Sellest me komisjonis ka rääkisime. Tegelikult seda riski, et Keskkonnaamet teeks otsuseid kergekäeliselt, kindlasti ei ole. Küll aga on seal olemas eksperdid, kes oskavad teha otsuseid, mida Riigikogu liikmed sageli teha ei oska. Nii Keskkonnaametis kui ka Keskkonnaagentuuris on inimesed, kes kõiki neid populatsioone tunnevad, ma arvan, kordades paremini kui enamik meist siin saalis – loomulikult, eranditega. Meil on tõesti praegu selline juhus, et keskkonnakomisjonis ja maaelukomisjonis on väga palju selle ala spetsialiste, samuti on seal jahindusspetsialiste, aga komisjoni istungil ütlesid nii ettevõtjad kui ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi [esindaja], kes erinevate haiguste tõrje eest vastutab, et väga oluline on nimelt paindlikkus. 

Tegelikult Eestis on koostöö Keskkonnaameti, ministeeriumide ja jahiseltside vahel seni olnud väga hea, mingeid probleeme ja üleastumisi haiguste tõrje [käigus] ei ole olnud. Selles mõttes mina küll ei tunne, et ma kuidagi annaksin mingeid volitusi inimestele, keda ei saa usaldada. Nii see kindlasti ei ole. Neid otsuseid ei tehta kergekäeliselt. Ja nagu te väga hästi teate, ühiskonnas on ka neid inimesi, kes väga tähelepanelikult kõiki neid otsuseid jälgivad, ja nad on vaidlustanud kõik seni välja antud nuhtlusisendite küttimise eriload. 

Nii et kindlasti ei saa öelda, et selle otsuse järel tekiks mingi vastutustundetu olukord. Tahtsin lihtsalt Riigikogu liikmeid selle koha pealt rahustada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek, läheme seda üle vaatama. Muudatusettepanek nr 1, selle esitaja on keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. 

Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 755 teine lugemine lõpetada. Me oleme teise lugemise lõpetanud. 

Liigume edasi tänase 12. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 743 esimene lugemine. Ettekandjaks palun taristuminister Kuldar Leisi.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Praegune ehitusseadustik jõustus 2015. aasta 1. juulil. Ehk möödunud on enam kui kümme aastat ning inimeste ootused asjaajamisele on selle ajaga oluliselt muutunud, seetõttu vajab ehitusõigus ajakohastamist ning selgust kohtades, mis on praktikas küsimusi tekitanud. 

Eelnõu sisaldab paarikümmend praktilist muudatust, millega vähendame tarbetut asjaajamist ning teeme ehitamise inimestele lihtsamaks, kiiremaks ja soodsamaks. Samal ajal ei tee me järeleandmisi ohutuse, kvaliteedi ega keskkonnahoiu arvel. Eelnõu koostamisel oleme arvestanud ka Vabariigi Valitsuse efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja ettepanekutega. 

Järgmisena annan ülevaate eelnõu olulisimatest muudatustest. Esiteks teeme selgemaks ehitusseadustiku üldpõhimõtted ja nõuded. Näiteks on eelnõus üheselt kirjas, et kui inimene ehitab iseendale, võib ta ise teha ka omanikujärelevalvet. Nii ei teki selle üle edaspidi vaidlusi. Samuti anname rohkem paindlikkust ajutiste ehitiste rajamisel. Edaspidi ei pea ajutised ehitised vastama planeeringus määratud maakasutusele, kui planeeringu põhilahendus jääb siiski elluviidavaks. See on abiks näiteks siis, kui kinnistut on vaja lühiajaliselt kasutada ürituse korraldamiseks või vahepealseks ajaks, kuni planeeringut alles koostatakse. 

Teiseks muudame projekteerimistingimused oluliselt paindlikumaks. Edaspidi saab rohkematel juhtudel ja suuremas ulatuses täpsustada detailplaneeringu tingimusi projekteerimistingimustega. Selleks vaatasime üle olukorrad, kus on võimalik vältida kuni kolm aastat kestvat detailplaneeringu muutmise protsessi ning asendada see projekteerimistingimustega, mille menetlus kestab tavaliselt üks kuni kaks kuud. Näiteks, kui inimene soovib oma krundile rajada väiksema abihoone, olgu saun või garaaž, ei ole enam vaja detailplaneeringut muuta. Projekteerimistingimustega saab täpsustada ka ehitisealust pinda, korruste arvu või rajatise liiki. Viimane võib olla abiks näiteks siis, kui vanas detailplaneeringus ette nähtud salvkaev soovitakse asendada puurkaevuga. Need muudatused lihtsustavad ka varjendite rajamist. Kui detailplaneeringus lubatud hoone sügavus ei võimalda maa-aluse korruse rajamist, saab edaspidi seda kriteeriumit täpsustada projekteerimistingimustega, kui see on kooskõlas üldplaneeringuga. 

Kolmandaks lihtsustame ehitus- ja kasutusõiguses saamist. Näiteks pikeneb ehitusteatise kehtivusaeg kahelt aastalt neljale. See annab inimestele rohkem aega ehitada ja vähendab vajadust ehitusteatist korduvalt esitada. Samuti muudame loakohustusi erinevate ehitiste puhul. Näiteks muutub üksik- ja paariselamu kasutuselevõtt lihtsamaks nii, et kasutusloa taotlemise asemel piisab edaspidi kasutusteatise esitamisest. Suuremate arenduste puhul, kus ehitatakse mitu hoonet, ei pea tulevikus iga ehitise kohta eraldi kasutusluba taotlema, vaid kõik ehitised saab kanda samale taotlusele. Lisaks ei pea alla 20-ruutmeetrise mitteelamu puhul esitama ei ehitusteatist ega kasutusteatist. Need muudatused vähendavad halduskoormust ja see on hea nii inimestele kui ka ametkondadele.

Neljandaks ühtlustame ebaseaduslike ehitiste seadustamise reegleid. Kuni 22. juulini 1995 puudusid Eestis ehitamisele üleriigilised nõuded. Seetõttu on eelnõus kirjas, et enne seda kuupäeva ehitatud ehitisi tuleb käsitleda õiguspärasena. Sama põhimõte kohaldub varem ehitatud ehitistele. 

Lisaks muutub selgemaks enne kehtiva ehitusseadustiku jõustumist ehk enne 1. juulit 2015 ebaseaduslikult ehitatud hoonete seadustamine ja määravaks saab ehitise ohutus. Eelkõige tähendab see seda, et konstruktsioonid peavad olema vastupidavad ja stabiilsed ning hoone peab vastama tuleohutus-, hügieeni-, tervise- ja keskkonnanõuetele ning ohutu kasutamise tingimustele. Lisaks kaob ära tavapärasest suurem 500-eurone riigilõiv, mida praegu tuleb maksta siis, kui soovitakse ehitisregistrisse kanda seni seadustamata ehitis. 

Austatud Riigikogu liikmed! Need ja mitmed teised muudatused vähendavad ehitusvaldkonnas tarbetut bürokraatiat ja halduskoormust ning aitavad mitmel juhul kaasa elukeskkonna kvaliteedi paranemisele. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlus. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Tundub, et Riigikogu liikmetel on kõik selge, küsimusi teile ei ole. Majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas seda eelnõu 1. detsembril. Ülevaate sellest andis meile nii nagu täna siin suures saaliski taristuminister Kuldar Leis. Kohal olid ka tema nõunik, Kliimaministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna ehitustegevuse valdkonnajuht Liisi Pajuste ning ehitus- ja elamuosakonna nõunik Madis Kaasik. 

Nii nagu minister siin oma eelnõu tutvustuses ütles, tõesti, eelnõu on [loodud] eelkõige eesmärgiga ajakohastada meie praegust seadust, sest eelmine muudatus tehti seal täpselt kümme aastat tagasi. Eelkõige on enamik ettepanekuid tulnud siia just nimelt Vabariigi Valitsuse efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojalt. 

Komisjoni arutelul olid ka mõningad konkreetsemad teemad. Kõigepealt esitati küsimus Rail Balticu kohta. Nimelt, eelnõu kohaselt on plaanis Rail Balticu sildade ja viaduktide teehoolduskohustus panna kohalikele omavalitsustele. Komisjoni inimesed uurisid ka seda, kas omavalitsustele antakse selle kohustusega koos ka lisaraha. Täna tuli ministeeriumist komisjoni liikmetele sellekohane kiri, et ei, [raha juurde ei anta]. Kuna need teed, kuhu need viaduktid rajatakse, on kohalike omavalitsuste teed ja riik ei ole nende hooldamiseks ette näinud uusi nõudeid, siis täiendavat rahalist ressurssi ka ei anta. Aga kindlasti on see teema, mida linnad ja vallad saavad soovi korral meiega veel esimese ja teise lugemise vahel arutada. 

Komisjonis kõlas ka küsimus selle kohta, et kuna Eestis on selliseid linnu, kus protsesse aeglustatakse, näiteks selleks, et muuta ärihooned korteriteks, siis kuidas me saaksime liikuda sinnapoole, et neid protsesse tehtaks kiiremini, nii nagu teevad mõned linnad, näiteks Helsingi? Küsiti, kas see eelnõu aitab sellele kaasa. Vastus oli, et võib-olla see eelnõu otseselt kiiremale planeerimisprotsessile kaasa ei aita, aga teadupärast on Riigikogu menetluses ka planeerimisseadus ja tegelikult tuleks neid kahte seadust korraga vaadata. Ma arvan, et just nimelt need mõlemad seadused aitavad meil protsessi kiirendada. 

Siis küsis komisjoni liige Jaak Aab selle kohta, kas ehitise puhul kasutusloa taotlemise nõuet edaspidi enam ei oleks, näiteks eramute ja väiksemahuliste hoonete puhul. Kõneleja uuris, kas kasutusloa taotlemise nõue kaob ära ainult uutele hoonetele või ka tagasiulatuvalt nendele, kes kasutusluba veel taotlenud ei ole, kuid kelle ehitis on valmis. See on lihtsalt seetõttu oluline, et see puudutab paljusid inimesi. Vastus oli selline, et ka vanemad hooned saavad selle eelise, mida siin eespool juba mainiti. Ainsad, kes seda eelist ei saa – see on oluline täpsustus –, on need, kellel on hetkel menetlus pooleli, kuna enamikul on menetlus tõesti juba sellises faasis, et selle tühistamiseks ei nähta praktilist vajadust. 

Arutelu all oli ka see, et seaduse jõustamiseks on ette nähtud 1. märts 2026, aga nii komisjoni arutelul kui ka ministeeriumil on valmidus vajaduse korral seda rakendamist edasi lükata, kui parlament vajab menetluseks natukene rohkem aega. Arvestades kaasatavate ringi võib see vajadus tekkida. 

Komisjon tegi ka kolm otsust, kõik konsensuslikult. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja; teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril; ja kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea komisjoni esindaja! Jäin natukene hiljaks küsimusega ministrile, aga äkki oli see teema ka komisjonis arutelul. Minister ütles, et muudatustega on plaanis ära kaotada ehitus- ja kasutusloa või kasutusteatise nõue ka mitteeluhoonetel alla 20-ruutmeetrise põhjapindalaga. Ega teil ei olnud arutelu selle üle: siin-seal on kuulda, et see 20 ruutmeetrit on äkki ajale jalgu jäänud ja peaks saama püstitada selliseid väiksemaid hooneid, ka natukene suuremaid, millele ei ole vaja taotleda bürokraatlikku ehitus- või kasutusluba? Kas selline arutelu leidis ka komisjonis aset?

Ei olnud arutelu konkreetselt selle üle, mis puudutab hoone pindala ja seda, millistele hoonetele kasutusluba ei ole vaja ja millele on vaja. Küll aga ma arvan, et mõistlik on pidada seda arutelu esimese ja teise lugemise vahel, kui selleks vajadust nähakse. Ja teine pool on ikkagi see, et üks asi on kasutusluba hoonetele, see puudutab just nimelt ehitusseadust, aga meil on menetluses ka planeerimisseadus. Ka projekteerimistingimuste kaudu peaks olema võimalikult lihtne saada ehitusõigust. Nii et kogu seda protsessi tuleks efektiivistada. Kui nähakse vajadust seda pindala, konkreetselt 20 ruutu suurendada, siis iseenesest see võib olla komisjonis arutelu all, samas ma ei tea, mis on Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumi seisukoht. Aga komisjonis me seda konkreetselt ei arutanud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Marek Reinaasa. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mõni aeg tagasi oli mul kelmikas vestlus oma tütrega. Ta on selline hästi nutikas ja kõrgelt haritud inimene ja haridus ei ole teda ära rikkunud, nii et temaga on täitsa tore rääkida. Ta kirjeldas, kuidas tema näeb maailma. Tema arust 90% töödest, mida inimesed teevad, on välja mõeldud tööd, ja need inimesed, kes seda tööd teevad, on bot'id. Igaks juhuks ütlen, et noorte arusaamise järgi on bot lühend robotist. Seega, need inimesed on põhimõtteliselt nagu väikestviisi robotid, kes teevad väljamõeldud tööd.  

See jutuajamine tuli mulle meelde, kui lauale potsatas eelnõu nr 743, mis on ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. See ütleb, et eelnõuga ajakohastatakse ehitusõigust, tehakse ehitus- ja planeerimisprotsessid lihtsamaks, kiiremaks ja paindlikumaks nii elanikele, ettevõtetele kui ka kohalikele omavalitsustele. See lugu tuli mulle meelde seetõttu, et ma kujutlesin [seda protsessi] – ma arvan, et paljud inimesed, kes on kogu selle protsessiga tuttavad, kui on vaja ehitusseadustiku järgi midagi kas ehitada, ümber ehitada või toimetada –, kus minu isikliku arvamuse järgi praeguse asjade käigu puhul ei ole ühtegi õnnelikku inimest. Omavalitsused nii väga ei armasta seda asja, sellepärast et nad peavad lõputult küsima, pärima, läbi närima, mis iganes protsesse läbi tegema. Arendajad omakorda toodavad neile seda, mida närida, menetleda ja toimetada. Aga inimestel lähevad juuksed halliks nagu minul, kui nad peavad samuti kõiki neid vajalikke lube ja dokumente leiutama. Mitte ühtegi õnnelikku inimest selle protsessi juures ei ole. 

Ja siis tuligi mulle pähe see mõte, et järsku see ehitusseaduse rakendamine praegu ongi see väljamõeldud töö, mida mu tütar silmas pidas. Me ise oleme endale välja mõelnud kõvasti tööd ja nagu bot'id, on see siis omavalitsuses, mõnes ettevõttes või kodus, muudkui teeme ja teeme seda tööd. Ja selle koha pealt vaadates on see väga hea eelnõu. Sellega tõmmatakse oluliselt kokku seda väljamõeldud tööd, mida bot'id peavad muudkui aga tegema ja tegema. 

Kuigi minister siin kirjeldas ...  

Paneme mulle kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Minister kirjeldas siin põhilisi muudatusi, aga võib-olla käiks need korra üle, vähemalt isiklikult või Eesti 200 vaatest. Ma arvan, et olulisemad ja suuremad muudatused on projekteerimistingimused, mis tähendavad seda, et edaspidi pole enam vaja muuta detailplaneeringut, vaid piisab projekteerimistingimuste täpsustamisest, kui krundile soovitakse lisada väiksemat hoonet, abihoonet. 

Me kõik saame aru, kui palju lihtsam on see, kui sa ehitad oma eramaja hoovi endale garaaži või kuuri ilma, et sa peaksid läbi tegema [nii keerulise] protsessi, nagu sa tahaksid sinna püstitada pilvelõhkujat. Ma arvan, et see on ülimõistlik asi. Samuti, kui tahetakse mingi hoone korruste arvu või pindala natukene suuremaks muuta, siis jällegi, ei pea hakkama kogu seda asja toimetama, vaid piisab projekteerimistingimustest. Samuti, kui sa tahad vahetada välja oma kütte või mingit laadi elektrisüsteemi, siis sa ei pea hakkama kogu maailma dokumente kokku koguma. 

Minu arvates see, et ehitusteatise kehtivusaega pikendatakse neljale aastale, on jälle ülimõistlik, sellepärast et no ei juhtu selle kahe aastaga mitte midagi ja inimene võib-olla tõesti planeerib asju vahel natuke pikemalt kui muidu. Minu arvates see, et väiksemate, alla 20-ruutmeetrise mitteelamute puhul pole üldse tarvis ehitusluba ega teatist, on samuti mõistlik. 

Me ju teame, et Eestis on hooneid, mis on põhimõtteliselt sellised, et kui sa vaatad hoonele päriselus otsa, on üks asi, aga kui sa lähed ehitisregistrisse, siis avastad, et seal on sellesama hoone kohta hoopis teised andmed. See, et majapidamine tehakse korda, ilma et inimesed peaksid hulluma selle protsessi juures, on samuti väga mõistlik, kuni sinnani, et enne 22. juulit 1995 rajatud ehitised loetakse automaatselt õiguspärasteks. See on ülioluline, sest kõik teavad, et kui sul on kingituseks või päranduseks saadud vana suvila, siis sul ei ole mitte ühtegi dokumenti selle kohta, mis aitaksid seda legaliseerida. 

Samuti ma arvan, et väga hea on see, et kui me räägime praegu kodanikukaitsest ja selle tähtsusest, siis juhul, kui keegi tahab rajada endale varjendit, ei pea ta hakkama leiutama mingit dokumentatsiooni, mille kokku kogumine võib võtta aastaid, vaid selle asemel saab ta selle varjendi teha suhteliselt hõlpsa protsessiga. See on samuti, ma arvan, selgelt plusspoolele kantav asi. 

Kui me suudaksime veel ehitisregistri korda teha, siis oleks see eriti magus, sest ma arvan, et kõik inimesed, kes on kunagi üritanud sinna registrisse mingeid andmeid sisestada, teavad, et ka selle protsessi käigus võib täiesti hulluda. 

Aga see on väga hea seadus, inimesed, võtame selle vastu, sest paljudel-paljudel inimestel läheb siis elu kergemaks. Suur hulk väljamõeldud tööd ja rumalat tööd jääb tegemata ja võib-olla saavad ka mõned bot'id teha midagi sellist, mis päriselt kasu toob. Suur tänu!

Suur tänu! Ja ma saan aru, et Maido Ruusmannil oli soov osaleda läbirääkimistel. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, see oli juba läbirääkimine, siin teil küsimise võimalust ei ole. Sellisel juhul ma ei saa teile sõna anda. Aga rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 743 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 6. jaanuar kell 16.

Läheme edasi. Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 753 esimene lugemine. Palun seda eelnõu tutvustama taristuminister Kuldar Leisi.

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Liiklusseaduse muutmise eesmärk on toetada intelligentsete transpordisüsteemide arengut ning seeläbi parandada liiklusohutust ja liiklemise sujuvust. Selleks loome õigusliku raamistiku, et liiklus- ja liikuvusandmed oleksid masinloetaval kujul kättesaadavad ühe riikliku juurdepääsupunkti, Transpordiameti hallatava tarktee.ee teenuse kaudu. Muudatus lähtub Euroopa Liidu intelligentsete transpordisüsteemide direktiivist, mis kohustab tegema andmed kättesaadavaks üleeuroopalistel põhi- ja üldvõrgumaanteedel ning määruse TEN‑T mõistes linnatranspordisõlmedes. Seega puudutab muudatus Transpordiametit, Tallinna ja Tartu linna ning Pärnu, Haapsalu, Jõhvi ja Narva kohalikke omavalitsusi. 

Kui andmed on laialdasemalt kättesaadavad, saab arendada ja kasutusele võtta rohkem andmepõhiseid teenuseid, näiteks nutikamat liiklusjuhtimist ja automaatseid liiklusteavitusi. Toon teile ka mõned praktilised näited. Kui näiteks Tallinnas toimuvad teetööd või suletakse mõni tänav, saavad liiklejad sellest tulevikust teada reaalajas, sest teave jõuab riikliku juurdepääsupunkti kaudu ka teenusepakkujateni, näiteks Waze, Google või TomTom. Tänu sellele saavad liiklejad oma marsruute paremini planeerida. Lisaks saab Transpordiamet tõhusamalt jagada tee- ja ilmastikuolude andmeid, näiteks libeduse või halva nähtavuse kohta. See parandab nii liiklusohutust kui ka liiklejate valmisolekut. 

Rõhutan, et seadusemuudatus ei nõua täiendavaid investeeringuid taristusse. Kohustus on üksnes teha kättesaadavaks need andmed, mida praegu juba kogutakse ja mida saab esitada masinloetaval kujul. 

Eelnõu annab Transpordiametile pädeva asutuse rolli, nii et amet toetab andmevaldajaid andmete kättesaadavaks tegemisel, koordineerib andmete jagamist ning hindab, kas kehtestatud nõuded on täidetud. Samuti pakub Transpordiamet kasutajatuge nii andmevaldajatele kui ka andmekasutajatele.

Austatud Riigikogu liikmed! Kokku võttes loob eelnõu õigusliku raamistiku, mis paneb olemasolevad liiklus- ja liikuvusandmed paremini tööle. See toetab intelligentsete transpordisüsteemide arengut ning annab seeläbi võimaluse arendada turvalisemaid ja sujuvamaid liikuvusteenuseid. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlemine. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Minus tärkas praegu selline küsimus, et need andmed on olulised, eriti arvestades ilmaolusid, mis meil siin sügis- ja talvekuudel on. Aga kui suure osa meie teedest need andmed katavad ja sellega riske vähendavad? See ei ole ju 70–80%.

Aitäh! Ma protsentuaalselt ei oska öelda, aga see puudutab praegu põhimaanteid ehk Tallinnast Pärnu, Narva, Tartu ja Haapsalu suunda ja nendel põhimaanteedel asuvaid linnu, näiteks Tartut või Pärnut. Nii et jah, see ei puuduta kruusateid, vaid ikkagi põhimaanteid.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Mul on au teile tutvustada majanduskomisjonis 8. detsembril toimunud istungit, kus me arutasimegi eelnõu 753, mis räägib sellisel intrigeerival teemal nagu intelligentsed transpordisüsteemid. Võib-olla see arutelu, mis komisjonis toimus, annab väikese pildi ka sellest, mis asjad need intelligentsed transpordisüsteemid on ja millega neid süüakse. 

Taristuminister tegi ülevaate sellel teemal. Ma arvan, et seda te kõik siin kuulasite tähelepanelikult, ei hakka seda üle kordama. Aga võib-olla on komisjoni seisukohalt oluline, et transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Eva Killar, kes oli samuti külaline sellel koosolekul, juhtis tähelepanu sellele, et seletuskirjas ja seaduse tekstis on tegelikult väikene vastuolu ja erinevus. Ta mainis, et seaduse tekst on õige, aga seletuskirja tekst tuleb ära muuta. Ja [õige tekst peaks olema] järgmine: "Transpordiamet nimetatakse ka pädevaks asutuseks, kellel on õigus teha vastavushindamist ITS direktiivi ning nende alusel vastuvõetud spetsifikatsioonide nõuete kohaselt. See tähendab, et Transpordiamet peab oma kahetise rolli jaoks (andmevaldajaks olemine ja andmevaldajate nõuete täitmise üle vastavushindamise teostamine) tagama struktuuriüksuste
omavahelise sõltumatuse."

Pärast seda, kui me olime ära kuulnud selle õige lause seletuskirjas, jäid kõik sellega rahule ja võtsid selle teadmiseks. Väga hea lause ja tore, et seadus ja seletuskiri nüüd omavahel kokku lähevad. 

Seejärel toimus arutelu, nagu liiklusteemade puhul ikka. Arutelu on tavaliselt põnev ja kirglik. Selleks, et aega kokku hoida, ma ei hakka seda siin ette lugema, võtan pigem ette need kolm teemat, mida seal arutati. 

Esimene oli see, mida Mario Kadastik avas. Me tõepoolest arutasime, mis asjad need intelligentsed transpordisüsteemid on ja kuidas see protsess praegu käib. Kõik on ju Waze'i ja seda Google Mapsi kasutanud ja põhimõtteliselt seal ju kõik toimib. Mis nüüd elus paremaks läheb?

Me saime aru, et põhimõtteliselt see, mida luuakse, on uus avaandmete portaal ehk andmeladu, kuhu omavalitsused peavad ette hakkama andma andmeid oma teetööde kohta, liikluspiirangute kohta, võib-olla isegi mingite suuremate ürituste kohta, mis liiklust mõjutavad. Need on avaandmed. Kõik, kes soovivad, saavad need andmed sealt kätte ja võivad neid kasutada kas moel või teisel. 

Ehk seesama Waze hakkab kõige lihtsustatumalt öeldes sealt neid andmeid võtma. Praegu võtab Waze andmeid kohast nimega tarktee.ee. Eesmärk ongi, et need andmed oleksid avaandmete portaalis ühest küljest õigeaegsed, teisalt samal ajal ilmtingimata tõesed või kontrollitud. Praegu me ju teame, kuidas Waze toimib. Üks asi on see, et andmeid võetakse [portaalilt] tarktee.ee, aga teine asi on see, et sõidukid ise genereerivad neid andmeid ja seejärel saabki see pilt seal kokku. Nii et tulevikus Eesti riik hoolitseb selle eest, et kohalike omavalitsuste andmed oleksid kindlasti avaandmetena kõigile kättesaadavad. Iseenesest on see kõik väga mõistlik ja hea. 

Teine teemade ring oli see, kuidas see nüüd täpselt nagu kohalikke omavalitsusi puudutab. Jaak Aab küsis, kuidas see mõjutab kohalikke omavalitsusi. See mõjutabki eelkõige lähtuvalt direktiivist linnu ehk Tallinna ja Tartut, kes peavad hakkama sinna andmeid tootma ja neid üles laadima. Jaak Aab küsis, mis saab väiksematest omavalitsustest. Vastus oli see, et nende elu läheb pigem lihtsamaks, kuna avaandmete portaali andmete sisestamine on väga hõlbus ja kindlasti ei tekita see oluliselt juurde ei tööd ega ka kulu. 

Kolmas, võib-olla isegi kõige huvitavam aruteluteema oli just nimelt see, et praegune seadus paneb kohalikele omavalitsustele kohustuse sisestada andmeid sinna avaandmete portaali. Aga me peaksime juba praegu nägema ette sellist olukorda, kus teedel liigub väga palju selliseid autosid, mis koguvad ise andmeid, ilmselt võiksid nad ise oma andmeid sinna portaali edastada, nii et neid saaks kasutusele võtta. Mario Kadastik, kes selle arutelu avas, ütles, et põhimõtteliselt on andmete sisestamine praegu ühepoolne ehk ainult kohalike omavalitsuste kohustus, aga pakkus välja, et selle seadusega peaksime me saama teha andmete edastamise kahepoolseks, nii et ka liikluses osalejad saaksid sinna andmeid edastada. Seda saaks teha sellesama Waze'i või ükskõik mis teise vastavat teenust pakkuva platvormi kaudu ja tänu sellele oleksid avaandmed kindlasti palju õigemad ja täpsemad. 

See omakorda tähendab, et kui meil pikas perspektiivis on olemas isesõitvad autod, siis täpsed ja korrektsed andmed, mida need autod loevad ja seejärel edastavad, võiks olla just nimelt see, mida Eesti liiklusohutus vajab. 

Ministeerium ütles, et nad vaatavad seda asja. Kindlasti tahaks jätta selle võimaluse, me ei peaks seda võimalust nii-öelda kinni müürima, sest tulevikus, kui selline tahtmine ja soov tekib, saaksime me andmeid mõlemas suunas edastada, ilma et peaks seadust muutma hakkama. Aga mõte oli ka selles, et see ei tohi kaasa tuua mingit järjekordset tohutut IT-monstrumit, mida me ehitame aastaid ja mis maksab miljardeid. See kõik peab jääma siiski lõppude lõpuks erasektori teha, kui see isu peale tuleb. 

Ühesõnaga, sellised olid need kolm teemat komisjoni arutelus. Iseenesest väga hea seadus. Ma arvan, et andmete kasutuselevõtt ükskõik mis valdkonnas, olgu liiklus või tervishoid või mis iganes pähe tuleb, on ju ainult kiidetav ja mõistlik. 

Üks küsimus veel. Eve-Ly Kübard sõnas, et seletuskirjas on välja toodud, et Riigi Infosüsteemi Amet saab arenduse valmis 21. detsembril. Me ei ole veel seda seadustki vastu võtnud, aga põhimõtteliselt enne jõule on juba riistapuu valmis. Selle mõttes me oleme ikka väga võimekad, kui me tahame, IT‑süsteemide arendamisel. Eva Killar ütles, et see riistapuu on põhimõtteliselt valmis, ei pea muretsema, mistõttu me võime ka rahulikult selle seaduse vastu võtta niimoodi, et see hakkab kehtima varsti. 

Ühesõnaga, arutelu sai läbi. Otsustati teha järgmised menetluslikud otsused: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, konsensuslikult, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril – täna me oleme seda siin [arutanud] väga tublisti – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli samuti konsensuslik otsus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, liiklusseaduse muudatus nagu ikka, aga selle taga on direktiivid. [Eelnõu eesmärk on võtta üle] direktiiv 2023/2661/EL, millega muudetakse direktiivi 2010/40/EL, ning on öeldud, et tuleb tagada ITS direktiivi nõuetekohane ja mõjus täitmine [Eestis]. Minu küsimus on nüüd see. Seletage see meile maakeeles ära. Kas komisjonis oli arutelu selle üle, kuidas tagada direktiivi 2023/2661/EL nõuetekohane ja mõjus täitmine? Alati on võimalik võtta kas miinimum või maksimum. Ava natuke seda tausta.

Seda konkreetset direktiivi komisjoni istungil ei arutatud, aga ma teen nagu omaette loogilise järelduse, et seesama komisjoni istung oligi selle direktiivi ülevõtmise ettevalmistamine. See direktiiv näeb eelkõige ette seda, et linnadele, mis jäävad põhimaanteede äärde, tuleb teha kohustuslikuks selliste avaandmebaaside tekitamine. Ma arvan, et täpselt sellega me siin praegusel hetkel tegelemegi. Me võtamegi selle direktiivi üle sellisel moel, kuidas Eestile on kõige parem.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Natukene karmilt kõlab see omavalitsustele kohustuseks tegemine, teades natuke rohkem väiksemate omavalitsuste hingeelu ja ressursi vajakaolemist. Kas praeguses faasis on juba ka KOV-e kaasatud? Kas neilt on ka mingisugunegi seisukoht juba olemas, millisele arvamusele nad jäävad? Et ei läheks nii, et me võtame selle vastu, aga siis tuleb välja, et neil pole vajalikku ressurssi ja riik peaks hakkama seda kõike kinni maksma.

Tänan selle küsimuse eest! Ma küll kirjeldasin seda arutelu, mille tõstatas Jaak Aab just nimelt KOV-ide koha pealt. Aga ma [loen] siis protokolli. Jaak Aab tundis huvi selle vastu, kas Eesti Linnade ja Valdade Liit avaldas kooskõlastusringil oma arvamust selle kohta. Ministeerium vastas – Eva Killari isikus –, et tõenäoliselt ei avaldanud arvamust. Ilmselt teda ei olnud sinna kutsutudki. Aga igal juhul on vastus, et sellisel juhul tõenäoliselt ei avaldatud arvamust, kuna seda ei olnud seal kirjas. Kui ta oleks seal kohal olnud ja arvamust avaldanud, siis oleks see kindlasti kirja saanud. 

Aga vastuseks su küsimusele, põhimõtteliselt on kohustus teada anda sellest, kui kohaliku omavalitsuse territooriumil toimuvad mingid teetööd või toimub, mina ei tea, järjekordne triatlon, mis jookseb edasi-tagasi üle tee ja tee alt läbi ning segab liiklust, praegu samuti olemas. Ainuke asi on see, et uue lahenduses peab panema need andmed sinna vabaandmete baasi. Põhimõtteliselt oli neil siiamaani minu arusaamist mööda kohustus [teada anda], kui liikluses midagi sellist, mida liiklejad võiksid arvestada, kui nad seda kohalikku omavalitsust läbivad. Aga praegu lihtsalt korrastatakse [süsteemi] niimoodi, et andmed oleksid kindlasti õigel ajal õiges kohas. Nii et see tööd juurde ei tekita, aga andmed on paremini ladustatud ja kättesaadavad.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! No kuna taust on direktiiv, selle see ülevõtmine, noh, paar aastat tagasi ... Aga minu küsimus puudutab liiklust. Kui ma lähen läbi näiteks kusagilt Como linnast või Barcelonast või mis iganes, Münchenist, siis kas see on juba seal ees olemas?

Kuna see on Euroopa [Liidu] direktiiv, mis kehtib üle kogu Euroopa, siis sinu nimetatud linnades, mis asuvad Euroopa Liidus, on ta kindlasti olemas. Muidugi juhul, kui seal on täpselt samamoodi väga tublid parlamendid, nendes riikides, kes on selle direktiivi sellisel moel nagu meie siin üle võtnud ehk on kehtestanud need reeglid, samuti määranud pädeva asutuse, kes peab sellega tegelema. Meie puhul on see Transpordiamet, kes on see pädev asutus ja kontaktpunkt, kuhu see info kõik kokku jookseb, ja ta peab hoolitsema selle andmelao eest. Nii et ma arvan, et seal on see olemas.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 753 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 6. jaanuar kell 16. 

Läheme edasi. Tänane 14. päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Mario Kadastiku algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 776 esimene lugemine. Palun siia eelnõu tutvustama eelnõu autori, Riigikogu liikme Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kuulajad! Selle eelnõuga teeme elektrituruseadusesse põhimõtteliselt neli muudatust. Esimene: vabastada tootmisüksused, mille võimsus on alla 15 kilovati, sel kevadel kehtestatud alakoormustasust. Selle mõte on tegelikult väga lihtne. Alakoormustasu kehtestamisel oli peamine eesmärk kas osaliselt või mittetäielikult väljaehitatud suurparkide puhul tagada, et nad ei jäta liitumisvõimsust endale reservi, vaid ehitaksid päriselt selle välja. Ja otseselt tootmisüksusteks mõeldud parkides on äärmiselt lihtne, kui see on valmis ehitatud, see maht täis toota. Ehk siis on võimalik korraldada aasta jooksul 15 minutit või üks tund, et see kõik ära teha. 

Alla 15 kilovati puhul on üldjuhul tegemist koduliitumistega. Koduliitumiste korral on liitumisvõimsus väga tihti võetud vastavalt inverteri ja päikesepaneelide võimsusele ja seal jääb sageli puudu just see oma tarbe osa. Ehk siis aasta jooksul ei pruugi tekkida seda olukorda. Ja natukene absurdne oleks hakata nõudma, et inimesed kodus kõik elektriseadmed 15 minutiks või 32 minutiks või tunniks ajaks välja lülitaksid, et täpselt sel hetkel saaks päike toota sellise koguse, et nad oma 95% kätte saaksid. Seetõttu teeme selle lihtsustuse, et alla 15-kilovatise netovõimsusega tootmisseadmete puhul seda alakoormuse tasuarvestust ei tuleks. 

Teine muudatus puudutab saartalitlusreservi. Ehk kuna saartalitlusreservis hoidmiseks tuleb seda ressurssi hoida reservis, siis aasta jooksul tõesti on vaja ka demonstreerida, et selles reservis olev seade suudab toota nii, nagu ta reservi jaoks mõeldud on. Aga kuna [riigihanke elektrisüsteemi] saartalitlus[võime tagamiseks] võitis Enefit Power, siis nendel on ühe liitumispunkti taga mitu katelt ja nad testivad neid kordamööda eri ajahetkedel, et saada teada, kus on võimalik kas korraks [elektrit] turule tuua või midagi muud sellist. 

Kui me nüüd paneksime neile peale selle nõude, mis praegu on, et nad peavad demonstreerima samamoodi 95% oma võimsusest, siis tekib olukord, kus – kuna need ei ole kiirelt sisse-välja lülitatavad katlad – selle ühe demonstratsiooni peale läheb päris arvestatav kulu. See kulu kantakse lihtsalt järgmistel aastatel saartalitlustasu sisse. See tähendab, et kõik peaksid saartalitlustasu rohkem maksma. Kui nad aga peaksid maksma alakoormustasu, siis see summa, mis nad peaksid maksma selle eest, oleks, kui ma õigesti mäletan, üle 16 miljoni euro. Nii et teeme just nimelt selle saartalitlusvõime tagamiseks teenusepakkujale sama erandi. Ehk nemad ei peaks alakoormustasu maksma. Nende ülesanne on olla süsteemis reservis.

Kolmandaks, kuna me kevadel [eelnõu] menetledes tegime paralleelselt akusalvestite vabastuse, et neid ei maksustataks topelt võrgutasu ega elektriaktsiisiga – ehk kui aku salvestist [energia] tagasi võrku annab, siis tehakse tasaarveldus nendes komponentides –, ja samal ajal menetlesime saartalitlustasu, siis tekkis olukord, kus saartalitlustasu selle vabastuse alla ei läinud. Need menetlused olid minu mäletamist mööda isegi samal päeval. Selle pisikese [vea]olukorra parandame ära, sest muidu peaks [salvestaja] maksma saartalitlustasu nii siis, kui ta selle energia salvestab, kui ka peale tagasiandmist, kes iganes selle energia ära tarbib. Ehk see läheks topeltmaksustamisele. Ehk siis see läheb ka korrektsiooni, see on kolmas muudatus. 

Ja neljas, rohkem tehniline on see, et kui kevadel sai tehtud põhivõrgu jaoks fiksliitumised, siis ei olnud enam vaja otseselt tagatisi, sellepärast et fiksliitumistasu korral makstakse liitumistasu ette ära, see on fikssumma vastavalt võimsusele, ja siis tagatise vajadust enam ei ole. Seetõttu pandi seadusesse ka reegel, et 1. jaanuaril kõik varem makstud tagatised tagastatakse. Aga seal jäi ebaselgeks see, et see ei peaks puudutama jaotusvõrku, sest jaotusvõrgus käib kõik endiselt vana süsteemi järgi, vastavalt tagatisele on projekti väljaehitamised. Ehk siis seal peavad tagatised praegu säilima, vastasel juhul tuleks need tagatised ka tagasi maksta. Nii et see on sihuke väike korrektsioon. 

Laias laastus tuleb neli väiksemat või suuremat korrektsiooni elektrituru seadusesse, et teha süsteem efektiivsemaks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mario, sina oled püüdnud jätta inimestele muljet endast kui suurest tuumaenergia pooldajast. Ja siis ma mõtlesingi, et selle eelnõu raames on sul nüüd ehk võimalik energeetikahuvilistele selgitada, kuidas aitab tuumaenergia poole minekule kaasa see, kui me samal ajal paralleelselt soodustame võrgu risustamist, ma ütleksin, juhuenergiavõimsustega. Võib-olla sa räägid selle poole lahti. Kuidas see eelnõu toetab seda, et Eesti liiguks tuumaenergia kasutuselevõtu suunas?

Aitäh! See on muidugi tore, kuidas me suudame alati iga elektriteema üle siia kahekesi arutama tulla. Aga praegusel juhul puudutab see tõesti peaaegu ainult kodutarbimist. Ja kodudes endale päikesepaneelide paigaldamine on, ma pakun, ikkagi lõviosas mitte võrku andmise kontekstiga, vaid seda tehakse peamiselt enda tarbeks. Need, kes pole endale akusid paigaldanud, tõepoolest kasutavad võrku. Ja see maht, kui ma õigesti mäletan – mul ei ole siin vist praegu käepärast seda numbrit –, ei olnud ulmeliselt suur. Äkki oli umbes 50 megavati kandis kokku. Ehk see nüüd, ma arvan, otseselt risustamist ei põhjusta. 

Ma arvan, et mingi muu suvaline park, mis on variaabli võimsusega, kui ta seal midagi päikese, pilve või muu asjaga teeb, [avaldab] palju suuremat mõju kui tuhanded kodumajapidamised. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ma ei öelnud, et nad risustavad, ma ütlesin, et nad põhjustavad taastuvenergia turul olekut. Aga see on meil sihuke filosoofiline debatt. Ma arvan, et tuumaenergiat see eelnõu kuidagiviisi ei pärsi.

Head kolleegid! Kui ma vaatan siin teie arutelu, siis see viib mind mõttele, et tuleks luua mingi miniformaat, kus te saaksite kahekesi, omavahel väidelda. (Ettekandja ja juhataja naeravad.) Aga läheme edasi. Peeter Ernits, palun!

Jah. Hea juhataja! Siin on kirjas, et see on sinu eelnõu, aga ma loen seletuskirjast, et selle on ette valmistanud keegi Kliimaministeeriumi ametnik Thérèse Liis Kilk. See on [küsimuse] esimene külg: kelle eelnõu see siis on? Ja teine on see. Vist eelmisel aastal Riigikohus tunnistas selle elektrituruseaduse põhiseadusevastaseks, kehtetuks. Kas see on seotud … Ma ütlen algatuseks, et need on sisuliselt head asjad. Aga kas see taust on seotud selle põhiseadusevastaseks tunnistamisega ja nüüd sa esitad selle ministeeriumiametnike tehtud eelnõu oma eelnõuna?

Aitäh! Jaa, mõistlikud küsimused. Ma meelega jätsin seletuskirja sisse tegeliku autori nime, et ei tekiks küsimust, kes selle teksti kirjutanud on. Olukord on väga lihtne. Need neli muudatust olid ministeeriumil juba mõnda aega ette valmistatud. Need olid osa ühest suurest elektrituruseaduse muutmise paketist, mis pidi tulema meile siia arutelule sügissessioonil. Kahjuks tekkis seal selle põhilise paketi osaga, tuumikosaga mõningane pidurdav efekt, mistõttu on see praegu kas ümbertegemisel või kooskõlastamisel. Kuna need neli muudatust on ajakriitilised, siis esitas ministeeriumi need ühe teise eelnõu juurde, et me saaksime need sinna külge panna. Aga me komisjonis leidsime, et see tähendaks siiski tolle eelnõu teise lugemise katkestamist. 

Kuna siin on ajakriitilised küsimused ja meil oli tol hetkel komisjoni päevakord juba ära kinnitatud, siis me leidsime, et ainuke variant, kuidas Eesti inimestele see asi [ära seletada ja] mõistlikult ära lahendada, on see, kui ma võtan need neli muudatusettepanekut, mis sai esitatud, ja esitasin need uue eelnõuna. Aga ma jätsin meelega seletuskirja alles algse koostaja informatsiooni, et kellelgi ei tekiks selle kohta küsimus. Nii et mitte mina ei mõelnud seda kõike ise välja, vaid need on ministeeriumi ettepanekud, mille mina esitasin, sest ma oskan vast kõige paremini seletada, miks need on vajalikud.

Rain Epler, palun! Vabandust, üks hetk! Kas läheb veel vastus edasi? Siis ma tulen [hiljem] Rain Epleri juurde tagasi. Aga palun, Mario Kadastik!

Jaa, teine pool küsimusest oli ka. (Saalist öeldakse midagi.) Aa, Riigikohus! Jaa, see oli väga hea märge. Aga seletuskirjas on välja toodud, et selle 15 kilovati muudatusega on probleem. Õiguskantsler on samuti viidanud, et see on probleem ja see tuleks ära lahendada. See tegelikult ongi sellepärast elektrituruseaduse paketti sisse pandud, et tuleb ära lahendada probleem, millele ka õiguskantsler viitas. Jah, see on siin eelnõus sees.

Aitäh! Rain Epler, palun! 

Hea Mario! Kõigepealt tulen sinu esimese vastuse juurde ja ütlen, et see päris korrektne selles mõttes ei olnud, et sa ütlesid, et kodupargid on valdavalt omatarbimiseks ja nii edasi. Sa ise oled päris aktiivne selle kajastaja, kuidas sa enda koduste parkidega vastu võrku, arbitraaži tegeled nii salvestuse kui ka tootmise poolega. Ehk öelda, et need on oma tarbimiseks, ei ole minu arvates korrektne. Tegelikult, nagu sa ise väga hästi tead, elektrisüsteem peab olema väga kitsas koridoris ja väga täpselt tasakaalus. See tähendab, et just nimelt need väiksed vastu võrku mängimised tekitavad kusagil suure kulu, et seda võrku stabiliseerida. Nii väidan mina. Aga see selleks, see on täpsustus. 

Aga küsimus on mul see. Sa ise oled väiketootja ja nüüd sa tood seaduse, millega sa tagasiulatuvalt tahaksid soodustust saada. Kas poleks olnud korrektne vähemalt see isiklik rahaline pool või võit, mis sa ise sellest sellest eelnõust saad, välja öelda? Sa oled ise siin kasusaaja ja nüüd sa tood sellise eelnõu. No see tundus natuke selline fishy.

Selle teise osa kohta kõigepealt vastuseks: jaa, mul on kaks päikeseparki. Üks neist teoreetiliselt kvalifitseerub selle alla, teine ei kvalifitseeru, teine on suurem. Aga selle esimese puhul minu meelest ma olen ka selle mahu kätte saanud, nii et see mulle mingit erilist soodustust ei too. Kuna mul on akud, siis mul on võimalik seda ajastust paremini sättida ja see 15 minutit täis teha. See ei ole küsimus selles mõttes. 

Nüüd see, mis puudutab küsimuse eelmist osa. Jaa, aga minul see ei ole mitte tootmise mõttes oluline, vaid seal on akud see oluline komponent. Seal ei ole mitte niivõrd see tootmissuunaline maht küsimuseks, vaid akud. Ja pigem ma aitan sagedusturul stabiliseerumise kaudu selle süsteemi stabiilsusele kaasa. Ma võin sulle öelda, olles sellel turul olnud, et selles on päris arvestatav hinnalangus toimunud. (Rain Epler räägib midagi kohalt.) Ei, päiksega ma ajan endal akusse, mida ma tarbin oma majas. Ma võin sulle öelda, et näiteks enamikul kuudel läheb see täies mahus akusse ja akust majja. See võrku ei jõuagi peale selle, kui on stabiliseerimiskäsud. (Rain Epler räägib veel midagi.) Jah, ma saan su murest ja soovist aru, aga siin me ei tekita sellist suurt ebastabiilsust.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea Mario! Neljas punkt puudutab põhivõrgu fikstasude tagatiste küsimust. Küsin siinkohal nii. Sa ütlesid, et jaotusvõrgu puhul seda fikstasundust meil jätkuvalt ei eksisteeri. Kas see võiks olla selle seadusemuudatuse osa või see võiks tulla kuskile mujale, mis puudutab jaotusvõrgu fikstasudega liitumise kehtestamist?

Aitäh! Ma arvan, et pigem, kui nüüd tahta sarnast kontseptsiooni, nagu põhivõrgul on, teha ka jaotusvõrgule, ehk siis nii, et alati oleks võimsuspõhine liitumine, siis see nõuab pikemat analüüsi. Sellepärast, et kui keegi tahab võtta 30 kilovatti võimsust, aga selleks tuleb välja ehitada mingisugused pikad keskmaaliinid, mis maksavad miljoneid, siis see, kas seda panna päris ainult fikstasu peale, on pikema arutelu, debati koht, see vajaks palju suuremat kaasamist. Ma arvan, et selle eelnõu raames mitte.

Seda tasub kindlasti arutada. Ma tean, et sellist sorti debatt oli, kui me rääkisime sellest, et kõik võiks 15 kilovatiga liituda. Ma mäletan, et juba see oli Elektrilevile äärmiselt kõrge kulu. Ma ei mäleta, kui palju kümneid miljoneid see neile maksma läks, millega nad olid kahjumis reaalselt. Liitumised kuidagiviisi ei klappinud selle summaga, mis nad pidid ise välja käima selle eest. See on sihuke fundamentaalsem küsimus, et kas me tahame seda viia fiksbaasile. Aga ma arvan, et selle eelnõu raames ei jõuaks seda kuidagi menetleda.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Jaak Aabi. Palun!

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! See seaduseelnõu, mille algatas Mario Kadastik, nii nagu me selgeks saime, puudutab elektrituruseaduse muutmist. Selle arutelu esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks toimus majanduskomisjonis kahel korral arutelu. Esimene kord oli 9. detsembril, kui Mario Kadastik selle siin saalis algatas. Kohe sellel päeval tegi Marek Reinaas komisjonis ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja komisjoni liikmed olid sellega nõus. 

Teisel korral oli sisulisem arutelu, kus eelnõu algataja ja Kliimaministeeriumi esindajad andsid selle eelnõu sisust täpsema ülevaate ning rääkisid, millised on need neli muudatust ja millised on mõjud. 

Oli kahte laadi küsimusi. Tõesti, mina küsisin umbes sama küsimuse, mida siin küsis Peeter Ernits, et kui seletuskirjas on kirjas, et Kliimaministeerium koostas need tekstid, nii eelnõu kui ka seletuskirjad, siis miks esitab Mario Kadastik selle oma nime alt. Põhiline argument oli seal ajafaktor, sest 15-kilovatiste väikeste parkide topeltmaksustamise trahvid jõuaksid kohale vist märtsiks, nagu ma aru sain, ja selle taga on tegelikult 3700 väiketootjat, kes ise tarbivad – põhiliselt väikeste päikeseparkidega – oma toodetud elektrienergiat ja annavad seda võrku ka. Tõesti, see tõestamine või siis see, kui peab andma selle võrra suure võimsuse võrku, et mitte maksta alakasutustasu, oleks tõesti selliste väikeste mahtude juures, kuidas öelda, ebamõistlik. Ja ausalt öelda kogu selle bilansi jälgimine ja trahvide arvutamine on minu arust bürokraatlikult ka täiesti mõttetu teema. Nii et igal juhul mõistlik [algatus]. Sellepärast oligi põhjendus selline, et põhjus on just ajas ja kiiruses, peaks saama kohe esimese lugemise ära teha. Selle oleks tõenäoliselt saanud algatada ka komisjon, siis oleks see läinud menetluse nädala või paari nädala võrra pikemaks. Nii et sellise vastuse sain komisjonis. 

Sisu kohta esitasid küsimusi Tõnis Mölder ja Lauri Laats, kellele eelnõu algataja seletas uuesti väga põhjalikult ära need neli põhilist osa, millest see eelnõu koosneb ja milles see sisu on. Üldiselt said kõik hea ülevaate. 

Ka komisjonis oli korduvalt juttu sellest, et erinevate eelmiste seadustega, nii nagu algataja ka siin selgitas, on mõned näpukad sisse jäänud, koosmõjus on jäänud sisse sellised asjad, mis ei ole mõistlikud ja mis tulebki ära parandada. Selles mõttes on ta veidi kiireloomuline ja sellepärast on ta ka piiritletud nelja teemaga. 

Maidole vastuseks, et tõenäoliselt on elektrituruseaduse muudatusi lähiajal veel tulemas, tuleb üks suurem pakett, aga sealt toodi teatud asjad siia üle, et saaks need kiiresti ära reguleerida enne, kui tuleb järgmine eelnõu, mis käib praegu mööda kooskõlastusringi. Seal on suuremad teemad ja regulatsioonid. 

Siis tehti menetluslikud otsused: kõigepealt, esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Jaak Aab, ja teiseks, teha ettepanek selle eelnõu esimene lugemine siin saalis lõpetada. Mõlemad otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 776 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 6. jaanuar kell 16.

Oleme jõudnud tänase 15. ja viimase päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Riina Sikkuti, Ants Froschi ja Peeter Tali esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevuse, selle rahastamise viiside ning sellega seotud riskide uurimiseks" eelnõu 770 esimene lugemine. Ettekandjaks on Riigikogu kõnetooli juba jõudnud Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Minult on küsitud kahte sorti küsimusi selle komisjoni teemal. Esimene kategooria küsimustest on umbes sellises stiilis, et miks teil on vaja veel ühte Bessedini komisjoni. Teise kategooria küsimused on sellised, et miks te sellist komisjoni varem ei ole teinud. 

Ma siis etteruttavalt ütlen, et tegemist ei ole Bessedini komisjoniga, vaid me soovime moodustada hoopis laiema probleemi uurimiskomisjoni. Miks me seda varem ei ole teinud? Sellele mul ei ole head vastust. Loomulikult oleksime me võinud seda teha varem, võib-olla juba mõnes varasemas koosseisus, aga parem hilja kui mitte kunagi. Asjaolu, et me ei ole sellist uurimiskomisjoni varem teinud, ehk selgitab mõnel määral ka seda, miks on Riigikogu usaldusväärsus rahva hulgas üldse suhteliselt väike. Meile meeldib omavahel kakelda. See on muidugi parlamentaarse demokraatia omapära ja paratamatus. Aga see komisjon minu arvates pakub meile võimaluse tegeleda ka tõsise küsimusega ja teha seda erakondadeüleselt, konsensuslikult. Me tahamegi komisjoni moodustada nii, et opositsioon ja koalitsioon oleksid seal võrdselt esindatud. 

Enne, kui natukene räägin sellest, mida see komisjon teeb ja mis see on, ütlen paari sõnaga, mida see komisjon ei tee ja mis ta ei ole. Ta ei ole ühegi erakonna huvides, ta ei kavatse vaenlasi otsida, vaid ta üritab süsteemselt vaadata Venemaa mõjutustegevust ja valgustada see küsimus läbi. Ilmselt me võime enne komisjoni järeldusteni jõudmist – see on aasta pärast – juba praegu öelda, et Venemaa mõjutustegevus on Eesti-vastane, süsteemne, hästi rahastatud ja strateegiliselt planeeritud. Selle eesmärk on meie ühiskonda lõhestada, meie kaitsetahet nõrgendada, muuta meie ühiskond passiivseks ja nii-öelda lükata Venemaa narratiive. See ei puuduta mitte ainult meediat, vaid see puudutab väga paljusid ühiskonnaelu tahke ja valdkondi. Me ei saa öelda, et meil oleks praegu sellele vastu panna süsteemset ja strateegiliselt planeeritud tegevust. 

Samas, see komisjon kindlasti ei taha teha julgeolekuasutuste tööd. Tegemist ei ole uurimisorganiga, tegemist ei ole kohtuga. Me ei kavatse hakata vaenlaste nimekirju koostama, vaid me tahame vaadata süsteemi. Täpsemalt on komisjoni ülesanded selle otsuse eelnõus kirjas, ma ei hakka neid siin üles lugema, kõik võivad ise tutvuda. 

Ma loodan, et me selle komisjoni moodustame. Oli väga meeldiv, et põhiseaduskomisjonis toetasid seda ühehäälselt kõik kohal olnud erakonnad. Loodetavasti me jõuame ühe lõppjärelduseni, mis sisaldab konkreetseid ettepanekuid, kuidas Eesti ühiskonda paremini kaitsta Venemaa mõjutustegevuse eest, milliseid seaduseelnõusid ja otsuseid vastu võtta, milliseid poliitikasuundi seada ning kuidas kokkuvõttes tugevdada Eesti julgeolekut ja Eesti ühiskonna sidusust. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Pean tunnistama, et ma ise olen ka olnud kohati, võib isegi öelda, sinisilmne Venemaa mõjutustegevuse massiivsuse suhtes. Kui vaadata viimaste aastate jooksul välja tulnud juhtumeid – mitte ainult Eestis, vaid Euroopas tervikuna –, siis tundub, et see võrgustik ja see tegevus on ikkagi hirmuäratavalt mastaapne, mahukas, läbimõeldud, planeeritud, rahastatud ja korraldatud. 

Mu küsimus on natuke kantud ka teie enda viitest. Me pole tõesti varem sellise teemaga nii süvitsi tegelenud. Ma tahaks loota – ja ma usun, olles ka valitsuse liige olnud –, et Eesti vastutavad õiguskaitseasutused, Välisluureamet ja kapo, on tegelikult päris hästi kursis nende tegevustega. Millisena te näete selle komisjoni rolli? Kas võiks ka nende, [luureasutuste] parima infot ja teadmisi siia tuua ja saada neilt ka mingeid konkreetseid ettepanekuid selle kohta, mida võiks seadusandlikult muuta, et paremini võidelda Venemaa mõjutustegevuse vastu?

Aitäh! No küsimuses peaaegu sisaldus ka vastus. Hübriidsõja – nii seda kutsutakse – ja sellega seotud mõjutustegevuse üks omapära on see, et suur osa sellest toimub hallis alas. Bessedini juhtum näitas, et kuigi ta tegutses mituteist aastat, algas kuriteokoosseis ehk see, kui julgeolekuasutus või kaitsepolitsei sai tegevusse astuda, alles sellest hetkest, kui inimene sooritas kuriteo. Meil on sõnavabadus ja mõjutustegevus kui selline – juhul kui see ei ole tõendatult näiteks Vene eriteenistuse tellimusel tehtud – ei ole kuritegu. Ilmselt on meie seadusandlus siin puudulik. Selleks, et tulla lagedale ettepanekutega, kuidas seda tugevdada ja riske paremini maandada, just nimelt laia riigikaitse mõttes, see komisjon tööle hakkabki – ma loodan, et hakkab.

Maido Ruusmann, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Igati põhjendatud ja vajalik ettevõtmine tundub olevat see komisjoni moodustamine. Aga sellest ajendatuna küsin teie kui valdkonnaeksperdi ja professionaali hinnangut. Kui edukas Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevus Eestis nendes küsimustes, mida te enne nimetasite – ühiskonna lõhestamine ja võib-olla ka mingite poliitikasuundade mõjutamine –, on olnud? Palun lihtsalt lühikommentaari teilt kui eksperdilt.

No seda on küllaltki keeruline mõõta. Seda saaks mõõta võib-olla mingite arvamusküsitluste võrdlemise teel, kuidas ühiskonnas mingisuguses küsimuses hoiakud aja jooksul muutuvad, ühes või teises suunas. On kindlasti valdkondi, kus Venemaa on Eestis vähem edukas kui väga paljudes kaugemates Euroopa riikides. Lihtsalt ajalooline kogemus on meil selline, et meil on nii-öelda vaktsineeritus natuke tugevam. Nende käekiri ja meetodid muutuvad pidevalt, või ütleme, meetod on sama, aga kogu aeg mõeldakse uusi asju välja. Mulle tundub, et päris edukad on nad sotsiaalmeedias, eriti nendes meediumites, kus traditsiooniline riigi stratkom ei ole kuigi võimekas. Tahame vaadata, mida sellega teha. Nüüd nad on kolinud AI-sse, päris võimas venelaste operatsioon toimub ilmselgelt ChatGPT-s, kuhu sisestatakse algoritmide kaudu Vene narratiivi, mida [tehisaru] hakkab kordama ja võimendama, nii et venelase tõde hüppab inimesele ette enne teist tõde. 

Ma ei taha öelda, et meie komisjon peaks nüüd vastama küsimusele, mis me sellega teeme. Aga kas või seda valdkonda tuleks natukene vaadata. See on tõsine probleem, kusjuures pidevalt muutuv ja arenev probleem. Ma arvan, et on viimane aeg võtta see tõsisemalt ja laiemalt ette. Üks külg selle komisjoni tähtsusest seisneb selles, et Riigikogu näitab: me võtame seda küsimust tõsiselt ja saame aru, et sellega tuleb tegeleda. Juba see iseenesest annab ühiskonnale signaali.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me oleme, Eerik, sinuga väärinfoga võitlemise toetusrühma liikmed, aga [selles vallas] me ei ole liigutanud lillegi. Ma olen küll mitu korda peale käinud, et võiks nagu midagi teha, aga me ei ole mitte midagi teinud. See on üks asi.

Teine pool. Ma olin omal ajal Tallinna Sadama uurimiskomisjoni liige. Ma mäletan, et seal oli võimalik üle kuulata ja nii edasi. See oli vähemalt midagi realistlikku. Pärast oli tulemus selline, et olid mõned eriarvamused, Randperel ja Karilaiul ja kes seal veel olid. Aga see oli hoomatav. See samm – muidugi müts maha, et sa nii suure suutäie püüad haarata. Aga neid narratiive on ju veel, ei ole ainult Venemaa narratiiv, on ka Ameerika narratiiv, Hiina oma [mängib rolli] võib-olla natuke vähem. Kas selliste mastaapsete asjadega ei peaks tegelema kuidagi tasakaalustatumalt? Ma oleksin küll huvitatud selgusest, et kelle laulu me laulame. 

Ja veel üks asi. Kui suur on tegelikult see elulootus? Kas selle koosseisu lõpuni on võimalik midagi kokku saada? Tallinna Sadama [uurimiskomisjoniga] oli meil raskusi, pärast, lõpuks [jõudsime kuhugi], aga siis see vajuski ära.

Aitäh! Siin oli nüüd mitu küsimust. Selle eelnõu tegemise käigus tuli mul selline mõte, et võib-olla on Riigikogu – kui vaadata praegust koosseisu ja varasemaid – mitmeid tööriistu väga vähe kasutanud. Seaduse alusel on seesama uurimiskomisjon tegelikult väga suurte õigustega tööriist. Miks me seda õigust ei kasuta? Kas mingisugused välised jõud on muutnud meid passiivseks? 

Ma olen väga rõõmus, et nüüd me võtame selle ette. Loomulikult on see suur suutäis. Ja mul ei ole ambitsiooni, et see komisjon kõikidele küsimustele vastab ja leiab suurepärased lahendused, kuidas kõigega võidelda. Pigem ma näen seda alguses sellise auditina, et vähemasti tekiks üks süsteemne pilt ja tuleksid ettepanekud, mida edasi teha. Lõpuks peavad igapäevase tööga tegelema ikkagi täitevvõimu asutused ja võib-olla ka ühiskond laiemalt. Riigikogu ilmselt ei hakka ise edaspidi iga päev võitlema ei valeinfo ega Vene mõjutustegevusega. Aga ehk meil õnnestub natuke prožektorivalgust õigesse kohta [suunata] ja mõned protsessid käima lükata.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kas on plaanis – või kas on üldse mõeldud selle peale – siin Eesti territooriumil tegutsevaid [kuritegelikke] organisatsioone luubi alla võtta? Kelle kaudu nende tegevuste rahastamine käib? Ja kas on üldse võimalik rahavoogusid jälgida?

Aitäh! No praeguse eelnõu järgi on komisjoni üks ülesannetest vaadata rahastuskanaleid. Suur osa sellisest rahastusest käib tänapäeval läbi krüpto. Meil tegeleb sellega mingil määral RAB. Eks me vaatame, kui palju. Ilmselt Riigikogu komisjon ise ei hakka tegelema rahastuse analüüsiga ega pangakontosid vaatama. Aga me saame asutustele küsimusi esitada, nii et mingi pilt tuleb kindlasti ette. Väga tähtis on ka see: ajalugu näitab, et Eesti maksumaksja raha on üsna palju kulutatud, kas teadlikult või teadmatult, nii et me ise maksame sageli kinni selle mõjutustegevuse. Võimalik, et edaspidi saab seda mingite seaduseelnõude, seaduste või valitsuse määrustega vältida. Sel juhul me saame neid ettepanekuid teha. Aga kõigepealt tuleb aru saada, mis õieti toimub, ja siis saab öelda, mida võiks teha.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja, suur aitäh! Ilusa pealkirjaga asi, aga ma kardan, et sisu poolest ei vea kuidagi välja, sest teie isiklikult ja teie erakond ju keeldusite näiteks uurimiskomisjoni algatamisest Kaja Kallase idavedude kohta. Mis erapooletusest me siis räägime? Kõige kõrgemal tasemel toimunud äri – siis te panite silmad kinni, tõmbasite joone alla ja edutasite Venemaaga äritsenud peaministri Euroopa kõrgematele ametikohtadele. Me ei tea, kas ta tänaseni on šantažeeritav ja mis ohud sellega veel kaasnevad. Mitte midagi, null, eks ole! No mida me saame teilt? Kas me saame teilt erapooletut otsust? Kas me hakkame uurima Kaja Kallase idavedusid, milles kõik otsad veel lahti jäid?

Aitäh! Nagu ma oma kõnes ütlesin – see on ka eelnõus kirjas –, kui see komisjon moodustatakse, siis see tuleb võrdsetel alustel: opositsioon ja koalitsioon. Nii et Reformierakond on seal 2 : 6 vähemuses. Ma loodan, et te siis ohjeldate meie indu olla omakasupüüdlik.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jaa, ma mäletan küll, kuidas kadunud härra Prigožin ja tema inimesed käisid väidetavalt siin siseminister Mart Helme kabinetis ja suurepärane operatsioon oli. Ma loodan, et ka seda on võimalik käsitleda seal. Aga kui nüüd ilma emotsioonideta võtta, siis Kaja Kallase tegevust võiks ju ka nagu analüüsida, jättes kõrvale kõik poliitilised küljed. Küsimusi on ju küll seal võimaliku mõjutustegevuse kohta. Nii et mis te arvate nendest kahest nimest, [Jevgeni] Prigožin ja Kaja Kallas? Ma ei tea, kas nad on sama mastaabiga, üks on vist kõrgema mastaabiga, aga võib-olla on isegi sama mastaabiga.

Jah, ma ei ole varem taibanud, et neid on võimalik niimoodi ühte lausesse paigutada. Prigožin tegeles rohkem kineetilise mõjutustegevusega. Seda me väga uurida ei kavatse, selleks on võib-olla teised asutused. 

Mis puudutab Kaja Kallase juhtumit, siis ma arvan, et kindlasti võiks uurida seda, kuidas ja milliste Vene mõjutustegevuste kaudu sellest toodeti nõndanimetatud idakaubanduse skandaal, sest Kaja Kallas teadupärast pole kunagi idakaubandusega tegelenud. Nii et seda võib uurida. 

Aga veel kord: selle komisjoni mõte ei ole mitte üksikute juhtumite uurimine – kuigi üksikute juhtumite kaudu saab mingisugust süsteemi tuvastada –, vaid selle kaudu võib proovida seda mehhanismi laiemalt vaadata. Aga loomulikult, mõlemad juhtumid, mida te nimetasite, on mitut pidi huvitavad.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mu küsimus läheb võib-olla natukene komisjoni piirest välja, aga mitte päris, see on ikkagi samal teemal. Te olete pikalt tegelenud julgeolekupoliitika ja välispoliitikaga, samuti sisepoliitikaga. Võib-olla oskate minust paremini hinnata, kui laiaulatuslik võiks tegelikult olla Venemaa mõjutustegevusega [seotud] inimeste ring Eestis. Kindlasti te ei oska öelda täpset numbrit, sest küllap te oleksite selle nimekirja juba ammu andnud kapole või teistele, kui teil see oleks. Aga kas me räägime üksikutest inimestest, kas me räägime kümnetest, sadadest või tuhandetest? Mis see suurusjärk on? Kui palju inimesi on ühel või teisel moel kas otseselt palgatud, värvatud või kellegi kontaktisikuna või vajaduse korral aktiveeritava isikuna kuskil nimekirjas olemas? Mis see suurusjärk teie hinnangul võiks olla?

Nojah, kui ma sellele küsimusele oskaksin niimoodi vastata, siis ei oleks seda komisjoni ilmselt tarvis. Võib-olla saame mingitest suurusjärkudest rääkida aasta pärast. Aga siin tuleb kindlasti mängu ka metoodika küsimus. Vaevalt et otseselt mõjuagendina, palgalise mõjuagendina tegutsevaid isikuid on ülemäära palju. Neid on, aga neid ei ole kindlasti väga palju. Valdav osa on pigem kasulikud mõjuagendid, kes ise ei pruugi üldse tajuda, et nad on radikaliseeritud või Vene infovoos. See teeb muidugi kogu selle mõjutustegevuse ühest küljest palju raskemini uuritavaks ja tuvastatavaks ning teisest küljest on keerulisem seda pidurdada või selle vastu tegutseda. Ma ütleksin, et suur osa Eesti ühiskonnast on Vene mõjutustegevuse sihtmärk. Seal on palju halle varjundeid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, lugupeetud härra juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Enne kui ma annan ülevaate põhiseaduskomisjonis toimunust, tahan teie tähelepanu juhtida täna hommikul ERR-is avaldatud uudisele selle kohta, et Briti valitsus asus uurima Vene ja Hiina raha mõju riigi sisepoliitikale. Uudis on leitav välisuudiste rubriigist, see räägib üsna detailselt sealsete uurimisasutuste ning ka riikliku komisjoni tegevusest ja järeldustest. Nii et võib-olla loob see hea konteksti ka praeguse algatuse tutvustuse juurde.   

Riigikogu põhiseaduskomisjon kogunes erakorraliselt selle eelnõu arutamiseks teisipäeval, 9. detsembril. Kohe algatuseks tundis kolleeg Kovalenko-Kõlvart huvi, kuidas ikkagi õnnestub mõnel algatusel erakorralise kiirusega saavutada päevakorda võtmine ja mõne puhul seda ei juhtu. Komisjoni esimehel tuli selgitada, et varem ei ole – vähemalt minu juhtimise ajal – põhiseaduskomisjoni poole pöördutud selliste algatustega nagu Riigikogu uurimiskomisjoni loomine. Sellepärast on raske mingeid paralleele tuua. Küll aga on komisjoni esimehel voli ja õigus vaadata argumente, kaalutleda neid ja teha otsus, kas eelnõu on kiireloomuline või mitte.  

Edasi läksime eelnõuga tutvumise juurde. Härra Kross selgitas, et eesmärk on moodustada uurimiskomisjon, kes analüüsiks laiemalt probleemi, mis tõusis avalikkuse ette Oleg Bessedeni juhtumi tõttu. Ta rõhutas, et komisjoni fookus ei ole kriminaalasjade uurimisel, vaid just nimelt halli ala analüüsimisel, sealhulgas Venemaa ja teiste vaenulike riikide mõjutustegevuse meetodite hindamisel Eestis. Komisjoni ülesanne oleks selgitada, kuidas on mõjutustegevus toimunud, millised riskid ohustavad julgeolekut ning kas seadusi on vaja täiendada, kui näiteks riigihangetes osalevad isikud, kelle seotus Eestile vaenulike huvidega on teada, kuid kes ei ole süüdi mõistetud ega kahtlustatavad. 

Kolleeg Kõlvart esitas küsimuse moodustatava komisjoni liikmete arvu ning koalitsiooni ja opositsiooni esindatuse kohta. Nagu te eelmise ettekandja sõnavõtust juba kuulsite, tehti ettepanek, et see komisjon võiks olla moodustatud sarnaselt meie erikomisjoniga, kus igal erakonnal on üks esindaja või, ütleme, esindatus on võrdsetel alustel.  

Kolleeg Evelin Poolamets küsis, miks hakati Oleg Bessedini tegevuse vastu huvi tundma alles nüüd, kuigi ta on tegutsenud juba pikemat aega. Härra Kross selgitas, et Bessedini tegevuse vastu on huvi tuntud juba varem, viidates tema [nime] esinemisele kaitsepolitsei aastaraamatus ligikaudu 15 aastat tagasi. Praeguse arutelu ajendiks on asjaolu, et meedias on laialdaselt kajastatud summasid, mida Bessedin on saanud Tallinna linnalt ja teistelt allikatelt. See toob esile probleemi ulatuse. Samuti märkis Kross, et küsimus, miks seda varem ei käsitletud, on õigustatud, kuid ta tõi välja, et viimastel aastatel oluliselt halvenenud julgeolekukeskkond nõuab kiiret reageerimist, ning sõnas, et seda teemat tuleks käsitleda parem hilja kui et mitte kunagi.  

(Lehitseb pabereid.) Vabandust! Proua Poolamets küsis veel tööplaani ja ajaraamistiku kohta ning soovis teada, mis ajahetkest hakkab uurimiskomisjon sündmusi või juhtumeid analüüsima. Ta tõi näitena Prigožini juhtumi ja valimiste mõjutamise, mille käsitlemine jäi pooleli. Härra Kross vastas, et tööplaanis ei ole praegu määratud konkreetset alguspunkti, kuid Vene mõjutustegevuse auditi tegemiseks tuleb analüüsida ka varasemaid sündmusi. Ta pakkus, et loogilise põhjendusena võiks lähtepunktiks võtta näiteks 2014. aasta, kui algas Vene agressioon Ukrainas ja vallandusid paljud hilisemad [sündmused]. Kolleeg Frosch lisas, et komisjoni töö ajaraam peaks ulatuma veelgi kaugemale, ja soovitas alustada juba analüüsist aastate 2007–2008 kohta, et käsitlus oleks piisavalt põhjalik ja hõlmaks ka varasemat [aega].   

Siis sai arutelu läbi ja tehti menetluslikud otsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. detsembril, selles oli konsensus; teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult; ning kolmandaks määrati juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslikult. Kui on küsimusi, siis vastan.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 770 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2026. aasta 6. jaanuar kell 16. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud.