Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 10. detsembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kultuuriminister Heidy Purga ning regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Ning selle küsimuse raames saab see Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab selle küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Kõige esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitiline eksperiment. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Ilusat pidutuju täna õhtuks! Kuulsin, et valitsus on organiseerinud koos presidendiga tänaseks nii-öelda jõulupeo.  

Aga minu küsimus poliitilise eksperimendi kohta puudutab seda, et valitsus on demokraatia legitiimsuse kriisis sisulise dialoogi väga erinevate huvirühmade ja institutsioonidega katkestanud. Täna surutakse parlamendis läbi eelarve, mis viib Eesti defitsiidispiraali ja mille puhul eelarvenõukogu hoiatusi ei arvestatud. Eile võeti vastu jäätmereform, mille puhul ettevõtlusorganisatsioonide konsensuslikku seisukohta, et see toob muu hulgas kaasa toiduainete hinna täiendava tõusu, ei arvestatud. Rektorite Nõukogu nendib, et valitsus on valelikult oma sõna murdnud. Energiamajanduse arengukava puhul te ei arvestanud tööandjate keskliidu volikogu konsensusliku seisukohaga. Kliimaseaduse puhul liigute te edasi ega arvesta samuti ettevõtlusorganisatsioonide seisukohaga.  

See on väga murettekitav praktika, meil tegelikult valitsus asetseb ühes nii-öelda võimuvertikaali ruumis. Jah, te saite taktikalise võidu ja teie suunise järgi härra Veidemann kõrvaldati [rahvus]ringhäälingu nõukogu esimehe kohalt.  

Aga kuulge, mis meil toimub?! Miks on valitsus nii-öelda süsteemselt ja tahtlikult demonteerinud sisulise dialoogi ettevõtlusorganisatsioonidega, ekspertidega, ühiskonnaga ja huvirühmadega laiemalt?  

Ma esitan teile selles vaimus konkreetse küsimuse. Täna hommikul oli mul kokkusaamine kohtunike ühingu juhtkonnaga. Nad väljendasid [muret seoses] valitsuse kavandatavate plaanidega, mis tegelikult toovad kohtunike ühingu ja laiemalt Eesti kohtunikkonna hinnangul kaasa tõsise ohu õigusemõistmise sõltumatusele. Kohtunike ühing on kirjutanud kõigile ministritele, kogu valitsusele protestikirjad ja ole saanud vastust.  

Härra peaminister, kohtunikkond, Eesti kohtud on võimusüsteemi kolmas haru. Miks te ei vasta meie kohtunike murele? Kuidas te kavatsete selle kohtuplaaniga edasi minna ning kas olete teadlik kohtunike ühingu pöördumisest Euroopa Komisjoni poole seoses kavandatavate kohtunike sõltumatust pärssivate muudatustega?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea Reinsalu, aitäh küsimuse eest! Ilusat jõuluaega teilegi! Jõulude ajal tõepoolest on kombeks, et valitsus saab vabariigi presidendiga kokku, ja tema kutsel selline üritus tõepoolest toimub. Ma arvan, et selles ei ole midagi halba. Ongi vist loomulik. 

Nüüd, te [märkisite] mitut asja. Kõigepealt te rääkisite pikalt ja soravalt, lugesite ette oma jutupunkte, kuidas valitsus ei suhtle ettevõtjatega. Siin, ma arvan, te olete eksiteel. Need jutupunktid on teil ilmselt kuidagi jäänud sahtlisse eelmise valitsuse ajast või eelmiste valitsuste ajast. Minu valitsusel on väga hea suhe ettevõtjatega. Kordan seda, et oleks klaar.

Jah, me ei ole alati kõikides asjades ühel nõul, see on loomulik. Ka sõbrad ei ole alati ühel nõul, see on loomulik. Aga ettevõtjatega on väga hea klapp. Näiteks eilegi kogunes jälle efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda. Suhtleme jooksvalt erinevate ettevõtjate ja organisatsioonidega. Seesama nõukoda, mis valitsuse kutsel peaministri juures tegutseb, on saanud [ettevõtjatelt] üle 700 ettepaneku. Neist juba vähemalt 300 pluss on [heaks kiidetud] ja 50 on vist isegi ellu viidud. Ma peast täpset numbrit ei mäleta, aga vaatan järele. Täpne loetelu on Riigikantselei leheküljel olemas, igaüks saab ise näpuga järge ajada. 

Tegu on väga oluliste protsessidega, mis puudutavad lihtsustamist, planeerimisseadust, erinevaid menetlusi ja väga paljusid muid asju. Nii et selles mõttes te olete eksiteel. Suur osa teie väitest põhines sellel, et meil justkui pole ettevõtjatega klappi. On, hea klapp on. Ja siit vasakult, aknapoolsest reast heidetakse meile pidevalt ette pigem ettevõtjate huvides toimetamist. Nii et eks te peate opositsioonis omavahel kokku leppima, kumb süüdistus siis parajasti on. 

Nüüd, teiseks, mis puudutab kohtureformi – ma arvan, et mu mälu ei peta, teiegi olete justiitsminister olnud, minagi olen –, siis kohtukorralduse optimaalseks muutmisest on olnud ju aastakümneid juttu. Eks on pidevalt lahendusi otsitud. Muret on ju palju. Kohtunikkond vananeb, uusi inimesi on sinna peale vaja. Kohtud ise üritavad oma toimetamist optimaalsemaks muuta, väga tihti ka just sellesama mure pärast, et asjad liiguksid kiiremini. Kohtunikud muretsevad selle pärast samamoodi nagu ettevõtjad. 

Kohtureformiks on tulnud hulk ettepanekuid, viimased ettepanekud vist isegi Riigikohtust. Nii et eks sealt see kohtureform on nüüd alanud. Kohtureformi teemal tuleb veel palju debatti pidada, see kindlasti ei ole valmis reform. Ma olen ise ka justiitsministriga vestelnud, ta kindlasti vestleb osapooltega. Ja ma tean, ka parlamendis vastavad komisjonid peavad avatud debatti kohtunikkonnaga. Nii et seal, ma arvan, saab ühe laua taha küll kõik osapooled ja saab ühiselt lahenduse leida.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Oi-oi-oi-oi, härra peaminister! Ilusat jõuluaega muidugi! Tähendab, küsimus on nüüd selles. Minu küsimus oli konkreetne: miks ei ole Eesti Kohtunike Ühingu esindajatele teie valitsus vastanud? See oli väga konkreetne küsimus ja ma palun teilt vastust. 149 kohtunikku ja emeriitkohtunikku on oma protesti ja tegelikult hävitava hinnangu sellele aastakoosolekule andnud. Küsimus on lihtne: miks te ei ole pidanud võimalikuks Eesti kohtunikele vastus saata? 

Teiseks selline küsimus. Mis on teie vastus – te kõnelesite heast koostööst ettevõtlusorganisatsioonidega – ettevõtlusorganisatsioonidele selle kohta, et jäätmereform halvendab meie konkurentsivõimet, tõstab hindu ja tekitab ka raskusi inimeste ostujõus?

Kolmandaks: mis on teie vastus Eesti Tööandjate Keskliidu konsensuslikule seisukohale? Teie kaua tehtud kaunikene kliimaseadus, härra peaminister! Elus on hetki, mis ei unune. Te olete aastaid kliimaseadusega tegelenud, te loete seda oma elutööks. Tegelikkuses ütles tööandjate keskliidu volikogu hävitavalt, konsensuslikult, et visake see prügikasti. Mis on teie vastus tööandjate keskliidule? Mis on teie vastus tööandjate keskliidu seisukohale, et nad ei kooskõlasta jälle teie vedamisel tehtud energiamajanduse arengukava, mille puhul te väitsite, et suudate ennustada lausa kümnendiksendi täpsusega – mäletate, kevadel oli niisugune koomiline momentum? – elektrienergia kilovatt-[tunni] hinda aastaks 2035? 

Ja mis on teie vastus eelarvenõukogu protestile, et te tegelikkuses olete demonteerinud siseriiklikud eelarvereeglid, vaatamata eelarvenõukogu [teistsugusele] hoiakule? Vastake nendele institutsioonidele, ekspertidele, ettevõtlusorganisatsioonidele, huvirühmadele siin, armsa Eesti rahva ees ühel jõulukuu [päeval kell]12.09! Aitäh teile! Sõna on peaministril.

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Mulle on jäänud mulje, et Riigikogu esimees juhatab seda infotundi, kui rollid ei ole muutunud.

Vastab tõele. Riigikogu esimees annab sõna, nii et härra peaminister, sõna on teil, palun.

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Seda [ma ütlesin] esiteks. Nüüd, teiseks, kohtutega suheldakse pidevalt, pöördumisi tuleb pidevalt, sellesama kohtute reformi [teemal] ka. Mullu novembris – minu mäletamist mööda ja ma nüüd vaatasin vahepeal ka uudistest järele – tuli sellesama kohtute reformi kohta osa ettepanekuid Riigikohtust. Nii et eks kohtunike seas on ka erinevaid arvamusi. 

Seda debatti, millised lahendused on parimad, tuleb nii kohtunike kui Riigikogu erinevate osapoolte ja komisjonidega pidada. Ma arvan, et see on võib-olla veidi ülepingutatud hoiak, et kohtusüsteemis midagi paremaks muutmist ei vaja. Küllap vajab ja neid lahendusi tuleb arukalt otsida. Mina mäletan seda, see on umbes sama pika habemega lugu, kui omal ajal oli avaliku teenistuse reform, mille ärategemist oodati vist 11 aastat, kui ma õigesti mäletan. Ja lõpuks pandi siinolija justiitsministriks ja saigi tehtud. Ehk me suudame üheskoos ka selle kohtute reformi teha nii, et sellest sünnib mingit kasu. Ja veel kord, kui on asjalikke ettepanekuid, siis neid kindlasti tuleb arutada, ei maksa ennast lukku mõelda. 

Kliimaseaduse ettepaneku tegijate või algatajate hulgas oli ikkagi ka neid, kes selle vastu praegu võitlevad, nii et minu elutööks seda võib-olla ei maksa lugeda. Aga ettevõtjate tagasiside on jah selline, et üldjoontes, kui on selge, kuidas neid investeeringuid tehakse – niinimetatud teekaartide mehhanism –, siis on võimalik ennustada, mis selle seadusega saab. Ma ise mõistan ka etteaimatavuse vajadust. See debatt tööandjate ja Kliimaministeeriumi vahel käib. Ma ei oska öelda, kui kiiresti selles parlamendikoosseisus toimetada jõutakse. Kui ei jõuta, siis jääb järgmistele. 

Nüüd ENMAK-ist, energiamajanduse arengukavast. Ma ei tea, ma arvan, et siin te olete ka veidi valel teel. Minu meelest on see saanud palju ka positiivset tagasisidet. (Keegi naerab saalis.) Energiamajanduse arengukava plaanid – selline teeseldud naer ei aita väga kaasa – on üsna hästi koostatud. Teie varasem parteikaaslane Anvar Samost isegi kiitis seda Twitteris ja ütles, kui ma õigesti mäletan, et see on esimene ideoloogiavaba energiakava. Ma pärast võin selle üle kontrollida. Nii et lähtuge tema seisukohast.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te ütlesite, et arvamusi kohtureformi kohta on erinevaid ka kohtunike seas. No tõepoolest on erinevaid. Kohtunike ühingus toimus selle seisukoha väljakujundamisel hääletus: 4 oli poolt, 3 erapooletut ja 138 vastu. Tõepoolest on erinevaid arvamusi! 16 riigikohtunikku on selle kohta avaldanud negatiivset arvamust. Juhin aga tähelepanu, et kõik kohtud on andnud sellele negatiivse hinnangu. Kõik kohtuastmed on andnud sellele negatiivse hinnangu! Ma küll loen siit välja, et pigem on konsensuslik vastuseis kogu sellele eksperimentaalsele reformile, mida praegu tahetakse jõuga läbi suruda ja mida justiitsminister Liisa Pakosta õigustab, ütleb, et ega seal ei olegi vaja mingisuguseid muudatusi teha, juhin tähelepanu. Teie ütlesite, et on vaja arutada ja leida konsensus. Liisa Pakosta oli eelmine nädal siin, ma küsisin ka tema käest, ta ütles, et ei ole vaja seal olulisi muudatusi teha, kõik läheb paremaks. Te võite Riigikogu stenogrammi lugeda, saate teada, mida teie valitsuse liige on arvanud. 

Aga kohtunikud on arvanud, et kohtute liitmine seab kahtluse alla kohtupidamise sõltumatuse. Väga tõsiselt on seda toonitatud. Kollegiaalne juhtimine likvideeritakse selle reformiga. Elukohajärgne kohtupidamine satub ohtu, aga see on inimestele oluline just kohtuteenuse kättesaadavuse seisukohalt. Ja nii edasi, seda loetelu võib pikalt jätkata. Kas te olete valmis justiits- ja digiministriga tõsiselt vestlema, et ta astuks sisulisse dialoogi kohtunikega ja võib-olla kuulaks ka teid peaministrina, kui te tõesti siiralt kompromissi tahate leida?

Ma kõigepealt vabandan, ma eksisin. Anvar Samost kiitis elektrivarustuskindluse aruannet. Öelge Urmasele edasi, ta vist läks Anvarile helistama, et kontrollida seda fakti. Seda esiteks. 

Teiseks, ma olen loomulikult nõus vestlema justiitsministriga, ma teen seda suurima heameelega. Nagu ma ütlesin, kohtute reform on suur otsus, seal on erinevaid arvamusi. Riigikohtu esimees on teinud omad ettepanekud ja Riigikohus on teinud omad ettepanekud, osa kohtunikkonnast arvab teisiti. Ma arvan küll, et me peame otsima parimat võimalikku lahendust. Mulle tundub, et siin te veidi üritate – noh, ma saan aru, vahest opositsiooni tööna – sisse murda lahtisest uksest. Me kindlasti vestleme sellest ja Riigikogu komisjonid kindlasti kuulavad ära nii kohtunikkonna kui ka kõikide teiste osapoolte arvamuse. See on minu arust loomulik suurte reformide puhul.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on valitsuse väärastamise tegevuskava Eestile. Ma loodan, et Martin Helme selgitab, mida ta täpselt silmas peab sellega. Martin Helme, palun!

No lootus sureb viimasena. Jaa, valitsus võttis mõne nädala eest vastu selle, mida ta ise nimetas LGBTIQ tegevuskavaks. Ja tegemist on siis üle kõikide valdkondade suure ja pikaajalise plaaniga Eesti ühiskonna väärastamiseks. Seda oli mõeldud. 

Ja midagi siin öelda ei ole, me kõik teame seda teie ideoloogiat: kui asi on perversne, siis see Reformierakonnale meeldib, seda tuleb rahastada, seda tuleb pähe määrida inimestele. Aga nüüd on siis võetud valitsuses vastu selline, ütleme, ametlik poliitiline jõuõlg, millega hakatakse ühiskonda väärastama. Tõesti, nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on ajalootunnid, inimeseõpetuse tunnid, ühiskonnaõpetuse tunnid, kus hakatakse selgitama, kuidas erinevad perversused, seksuaalvähemused on tegelikult normaalne ja tore asi. Ja hakatakse õpilastele seletama, kuidas nad tegelikult võib-olla ei olegi päris normaalsed. 

Loomulikult on sealjuures kohalikele omavalitsustele kohustuslik viia vähemalt kord aastas läbi oma ametnikele koolitus, et nad edendaksid ikka seda transsoolisuse ja kvääriasja. Siis on meil sisejulgeoleku valdkond, kus on kohustuslik õpetada julgeolekuasutusi, kuidas paremini ära tunda foobikuid. Meil muud kuritegevust enam ei ole, millega võidelda, ja siis on vaja foobikuid hakata taga ajama ja vangi panema. 

Vanglatele on ette nähtud eraldi tegevusplaan. Me kõik teame, mida see tähendab: see tähendab seda, et pervertidest meesvangid saavad lasta ennast naisvangide hulka panna, et saaks vägistamisega tegeleda – nad ise peavad ennast naisteks. Sotsiaalvaldkonnas suunatakse kogu raha ja kogu tähelepanu igasuguses psühholoogilises nõustamises niimoodi, et seda hakatakse tegema äärmusliku loomuvastase ja loodusseadusi eitava ehk teadusvastase radikaalse agenda jõustamise abil. 

Mul on lihtne küsimus: kas peaministri arvates on Eestis vaesus likvideeritud ja õpetajate puudus on lahendatud, palgamured ka? Kas avalik kord on meil nii hea, et petukõnesid enam ei toimu ja et nüüd on valitsusel siis aega tegeleda ka nende asjadega – ütleme, äärmusideoloogia täielikel äärealadel olevate pisikeste marginaalide pealesurumisega meile kõigile teistele? Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Mis ma oskan teile siin kauni jõuluaja alguses öelda? Eesti on põhiseadusele tuginev riik. Selles me vast saame kokkuleppele. Põhiseadus ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei diskrimineerita rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu, samuti varalise või sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Ja teie tahate, et see ei oleks nii, nagu põhiseaduses on kirjas. 

Võrdõiguslikkus ja võrdsed õigused, inimeste heatahtlik ja väärikas kohtlemine on üks liberaalse demokraatia ja vabariigi tunnuseid ja alustalasid. Jaotamine, kes on sobiv, kes ei ole sobiv, kes kus tohib töötada, milline on mehe või naise koht – see ei [käi kokku] selle liberaalse demokraatiaga, mille me oleme Eestis rajanud. 

Ja mind see pigem üllatab, sest konservatiivne maailmavaade, mida te justkui peaksite vedama, ei tohiks [eeldada] kellegi allasurumist, vaid positiivsete asjade säilitamist. Põhiseaduslik vabadus [elada] ja ennast realiseerida mis tahes viisil, ilma diskrimineerimist tundmata, võrdsena teiste hulgas, kindlasti on selline väärtus. 

Nii et ma ei oskagi öelda. Ma kuidagi olen väga üllatunud. Ma mäletan EKRE võitlustki – millega te võitlesitegi, koolides lillade karudega, eks ju, erinevate asjadega. Kogu aeg nurga tagant sõidab see vikerkaarevärvides või lilla teerull teil välja. (Ohkab sügavalt.) Äkki prooviks enne jõule mitte seda teha? Võrdõiguslikkus on väga oluline. Kõikidel inimestel on õigus Eestis toimetada, olla nii, nagu nad on. Ja nagu ütles kunagi kaunilt Lennart Meri, et nende vabaduste piir läheb sealt, kus see hakkab teisi inimeste vabadusi piirama. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ei sõida nurga tagant teerull välja. Teerull sõidab täiesti ilusti valitsuse hoone peaväravast välja. Ja ise kehtestate seda. Meil siin hiljuti Postimehes [avaldati] üleskutse teha kultuurisõjas vaherahu. Aga teie ju ei tee seda vaherahu! Teie ju teete kogu aeg sõjakuulutusi normaalsusele. Ja noh, diskrimineerimine [on keelatud] meie põhiseaduses, aga diskrimineerimisega tegelevadki ju meil need, kes ennast nimetavad liberaaldemokraatideks ja sallivuslasteks. 

Ise ütlesid praegu, et me ei peaks siin tegelema selle arutamisega, kes on sobiv ja kes kus tohib töötada. Halloo! Te võtsite eile Rein Veidemanni maha ERR-i nõukogu esimehe koha pealt, sest tema ei sobinud sinna töötama, sest tema ei kõlvanud liberaalsele agressiivsele äärmusideoloogiat kehtestavale seltskonnale, kes praegu Eestis märatseb. [Selline on] teie valitsus. 

Istanbuli konventsioon, mille denonsseerimist me taotleme – küllap tuleb varsti Riigikogusse see petitsioon arutelule ka –, kohustab Eestit vastu võtma sellesama äärmusliku tegevuskava, haigete ideoloogiate pealesurumise koolides, vanglates, politseile, kohalikule omavalitsusele, sotsiaalvaldkonnale. Kohustab! Kohustab sinna raha andma. Teie rõõmsalt teete selle ära. 

Ja nüüd me näeme tegelikult, mida see praktikas tähendab. See tähendab praktikas seda, et mitte mingisugust sallivust ei ole, mitte mingisugust juttugi ei ole, et me ei taha tegeleda sellega, kes sobib ja kes ei sobi. Kes ei sobi, sellel võetakse pea maha. Nägime seda eile õhtul ERR-i nõukogu koosolekul. Ja diskrimineerimisega tegelete teie. 

Mul on lihtne küsimus: aga miks te siis oma sõnade järgi ei ela? Miks te kiusate taga ja diskrimineerite ja ahistate ja ründate inimesi, kes on teisel seisukohal ega ole teie äärmusideoloogia kehtestamisega nõus?

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Vaadake, kui rahvusringhäälingu [nõukogu] juht võtab liigitada inimesi sobivateks ja mittesobivateks, siis ilmselt ei [tohiks] ta pahandada, et selle kohta arvatakse, et seegi ei ole sobiv. See on vaba ühiskonna tunnus, et kõigil on õigus midagi arvata. Ja kui rahvusringhäälingu nõukogu otsustab nõukogu esimeest vahetada, siis see on nende pädevuses. 

Ma olen viisakalt öelnud, et see ei ole kuidagi isiklik Rein Veidemanni suhtes. Ma ei kutsu üles teda tühistama, vaid vastupidi, toetama. Mõistame – keeruline olukord, keerulised laused. Aga see ei tähenda seda, et me saame nõustuda sellega, mida ta ütles. Samahästi võiksin ju mina öelda, et ma ei esita siin seisukohti peaministrina, vaid lasterikka pere isana ütlen ühte, teist ja kolmandat ja seetõttu see ei lähe arvesse. Aga kahjuks läheb. Seda esiteks. 

Teiseks, kuidas te nüüd võtate seda, et ühed seisukohad on sobivad, teised ei ole? Ma ütleksin, et järjepidev tuleb olla. Kris Kärner minu meelest sobiks oma ägeduse tõttu pigem EKRE-sse, oleme ausad, aga millegipärast ta on [Tartus] just Isamaa fraktsiooni võetud. Ajutine eksitus, olgu, see jääb teie hingele, ise teate, aga ta sobiks pigem EKRE-sse oma ägeda, sihukese kirgliku sõnavõtuga, kus ta lubas inimesi seina äärde panna, rippuma panna ja kõike muud. Sellised seisukohavõtud ei sobi üleskutsena kuidagi Eesti liberaalsesse demokraatiasse. Ei saa eeldada, et poliitiku sõnast ühel hetkel ei saa tegu. 

Ka teie hoiak, et Istanbuli konventsioon tuleks tühistada – vaadake, see kaitseb ju tegelikult naisi vägivalla vastu. Siin maja ees loetakse ette praegu – minagi käisin seal aktsioonil, ma ei tea, kas keegi EKRE-st käis – perevägivalla [tõttu tehtud] väljakutseid. Siin maja ees on President Kaljulaidi Fond, kes seda teeb. 

Ütleme nii, et suurel hulgal juhtudest on just naine nõrgem osapool, mees on see vägivallatseja, vahel ka teistpidi. Aga me ei saa seda kuidagi tolereerida ja me ei saa tolereerida selle pisendamist ka. Sest vaadake, teie sõnumist, et Istanbuli konventsioon ei ole vajalik, vägivalla vastu ei tule astuda, sellega ei tule tegeleda, saab ühel hetkel tegu. Keegi teeb selle teoks. 

Seetõttu ma ütlen, et tuleb vahet teha, mis on liberaalse demokraatia puhul võrdõiguslikkus, kuidas inimeste õigusi kaitstakse, ja mis on hoiak, et ärme tagame ühiskonnas võrdseid õigusi ja turvatunnet kõigile.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun! 

Küll teile sobiks tegelikult preestriamet – selles mõttes, et te oskate väga pühalikult kõneleda, aga kahjuks te kõnelete pühalikult väga madalatest asjadest. 

Igal juhul on Eesti õiguskorraga lood kehvad minu meelest, ka seepärast, et te üldse siin olete. Kui meil oleks õiguskord, siis ämma kapist keegi raha ei suudaks välja võluda. Aga nii ta on. Nii ta on! Ja te kisute siin ühiskonda lihtsalt lõhki sellega, et raiskate ära meie tähelepanu, raiskate ära politsei ressurssi, raiskate ära õpetajate ressurssi, raiskate ära erinevate eluvaldkondade ressurssi lihtsalt selleks, et saaks noorte ajusid pesta ja kõikvõimalikke rumalusi teha. 

Ma korraks vaatan, mida siis plaanitakse inimeseõpetuse raames noortele [õpetada]. Seal on ilusti kirjas: bioloogilist sugu tuleb õpetada ja sotsiaalset sugu ka. Igal juhul oleks väga huvitav teada, kas teie olete ka nõus selle ajupesuga, et on olemas intersoolised inimesed ja mis need väljamõeldised kõik on.

Aga ma tahaks jätkata ikkagi sellega, et te mainisite siin – õieti kiitsite takka –, et Rein Veidemann oma kohalt maha võeti. Ta oli küll oma väljendustes väga leebe ja leidis, et isadepäeval ei tohiks laste ostmist või sellist paari eksponeerida. Tuleb välja, et te kiidate heaks Eesti Vabariigis toimuva nii-öelda kuritegeliku tegevuse. Eestis on laste ostmine asendusemaduse abil ja raha eest keelatud. Paistab, et teie juriidiline haridus on ka raisku läinud. 

Mida te siis arvate, kas see laste ostu teema on Eestis adekvaatne ja kas seda sobib erinevatel viisidel eksponeerida, kuigi see on Eestis kriminaalne tegu? Mis siis sellest kõigest saab, kogu sellest kupatusest, sellest ajupesust? 

Aitäh, hea küsija! Mis siis saab, oli küsimus, eks ole? Selge! Ma lihtsalt ütleks, nagu Martin Helme siin just ütles, et konservatiivide maailmas ilmselt kõik läheb hukka. See on siis see maailmavaade. Naljaga pooleks: ma loodan, et ikka kõik hukka ka ei lähe. 

Nüüd, ma jah ei saa hästi aru sellest, et teil on hästi palju emotsioone selle küsimusega seoses, aga raske on aru saada, mida te täpselt küsida tahate. Ma ei tea, mis eriala haridus teil on – ilmselt vaatan hiljem järgi –, aga sellest, kuidas õigus erinevatel territooriumidel kehtib, olen ma varasemates infotundides rääkinud. Kui tahate, võtan teile välja ja jagan teile – siis saate teada, milline õigus kehtib siin ja [milline] mujal. Tasuks ennast kurssi viia, eriti kui Riigikogus, seadusandlikus kogus, töötatakse. Seda esiteks.

Teiseks, ERR-i nõukogu ise otsustas valida uue esimehe. See on nende otsus, seda tehakse enamushäältega, see on alati võimalik olnud. Ma ei oska siin rohkem midagi lisada. Ma olen lihtsalt viisakusest öelnud, et seda ei maksaks pöörata isikukaasuseks või isikule kuidagi [haiget teha] või ta maha kanda või tühistada Rein Veidemanni. Püüame ehk seda.  

Ja ma arvan, et selles ma olen kindlasti tsiviliseeritum, kui on teie erinevad üleskutsed või teie poolt kiidetud üleskutsed inimeste tühistamisele või mahakandmisele. 

Ja kõikide muude teemade puhul ma ütleks nii, et te võiksite mõista, et maailmas on erinevaid inimesi, ka Eestis on erinevaid. On erinevaid vaateid. Inimestel on õigus armastada seda, keda nad tahavad, ja mitte armastada seda, keda nad ei taha – see on vaba ühiskonna tunnus. 

Mind alati paneb veidi hämmastama see, et me üle infotunni saame siin kokku ja konservatiivid alati määratlevad inimese väärtust, lähtudes tema magamistoast. Ma ei saa aru, mis värk teil sellega on. Proovige kuidagi vaadata seda laiemalt. Vabas ühiskonnas on kõigil õigus olla vaba, võrdne ja tunda ennast turvaliselt. 

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on väga täpselt sõnastatud: "Regionaalpoliitika ja ühistranspordi ühendused, nii bussid kui rong ELRON-i viimaste tegevuste näitel". Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sõnastasingi selle küsimuse väga täpselt, et minister saaks hästi ette valmistada ja korrektselt vastata. 19. novembril üllatati Viljandimaa Ühistranspordikeskust [ühe kirjaga]. Siin on otsene väljavõte sellest kirjast. [Elroni] klienditoe juht Katrin Seiman saatis kirja, milles ta teavitas, et Viljandis toimub juba alates 24. novembrist päris suur reisirongide väljumise aegade muutus. Varasema hommikuse 6.24 rongi asemel hakkab rong väljuma [natuke pärast] kella 7, mis on tegelikult väga suur probleem. Kirja vaadates tundub, et Elron ise ei teadnud, millal väljub viimane Tallinna–Viljandi rong, sest rõõmustatakse selle üle, et rong väljub uue graafiku järgi ka kell 20, "hetkel väljub viimane kell 18.27". See ei vasta tõele. Ka endine viimane rong väljus peale kella 8 õhtul – [tean seda, kuna] olen ise usin rongisõitja, rongi kasutaja.

Ka Sakalas on avaldatud inimeste kirju, inimesed on pöördunud omavalitsuste poole ja Kaupo Kase, transpordikeskuse juhi poole. See näitab seda, et see häirib väga paljusid inimesi. Tõepoolest, meie ühistranspordikeskuse juht kirjutas avaliku kirja selle mure tõttu. Nüüd ma tsiteerin seda. Siin on kolm punkti. Esiteks: lõpetage praktika, mille kohaselt muudatusi tehakse piirkondlikke partnereid kaasamata ning nende ettepanekuid eirates. Tagage sõiduplaanide muudatuse varajane ja sisuline kooskõlastus. Seda ei ole tehtud, praegu [antakse teada] ainult otsused. Tegutsege nii, et tegelik koostöö oleks võimalik. Praegu on ikkagi nii, et [otsus on] tehtud ja nüüd kohanege ise – kogu bussigraafik on ju rongidest sõltuvuses. Miks see nii juhtus, et vaid viis päeva teatati ette?

Aitäh, proua Kütt, selle küsimuse eest! See puudutab kindlasti väga paljusid, eriti just Viljandimaa elanikke. On ülimalt tähtis, et inimene jõuaks ühistranspordiga hommikul tööle, kooli, arsti juurde, pärast ka tagasi. Seetõttu ongi ühistranspordi töökindlus ja etteaimatavus võtmetähtsusega küsimus kogu Eesti regionaalarengu jaoks. 

Ma ei hakka seda olukorda mitte kuidagi ilusamaks rääkima. Viimaste kuude katkestused raudteel ja remonditööde ebapiisav koordineerimine on ilmselgelt vastuvõetamatu. Me oleme koostöös kolleeg härra Leisiga kollektiivselt üritanud leida lahendust sellele küsimusele. Oleme istunud maha koos Elroni ja Eesti Raudteega, kes need kaks osapoolt on. Praegune olukord on selline, et me oleme otsustanud juba aastaid tagasi investeerida raudteetaristu arendusse väga suurel määral, mis teeb selle hektiliseks. 

Ma saan aru ka sellest, et ühistranspordikeskusel on vaja seda kõike koordineerida, sest teisest küljest [kuulub] meie plaanitud reformi telgede hulka see, et bussid oleksid rongidega ajastuse mõttes seotud. Kui etteteavituse aeg on liiga lühike, siis tõepoolest ei saa ühistranspordikeskused või kes iganes ühistransporti regioonides korraldavad, sellega arvestada. Viis päeva etteteatamist on ilmselgelt liiga vähe, et sellega [kohaneda], ja seda me edaspidi ei aktsepteeri. 

Tehnilised rikked ja [muud takistused], mis ette tulevad, näiteks ka tööde hilinemine on võimalik – need juhtuvad aeg-ajalt. See on väga kehv lugu, aga need on arusaadavad. Ent arusaadav ega aktsepteeritav ei ole kindlasti kommunikatsiooni puudumine, [kehv suhtlus] reisijate ja kohalike omavalitsuste koordinaatoritega. [Teavitamine] peab olema selge ja tehtud õigeaegselt. 

Me tegutseme hetkel ühistranspordis kolmel suunal. Üks on ühistranspordi püsiv rahastusraam, et seda saaks pikalt ette planeerida, et meil oleks teada, mis on võimalused. Selle me ka augustis kokku leppisime, et ei peaks igal aastal seda tagantjärele küsima, vaid see oleks stabiilne. Me oleme arutanud töökorralduse planeerimist, seal on meil väljakutsed veel järgmised paar aastat ja siis peaks olukord hüppeliselt paremaks minema. Aga me oleme ka Elroni ja Eesti Raudteega rääkinud, et etteteavitusaeg peab olema vähemalt 21 päeva, et ühistranspordikeskustel oleks võimalik nende busside liiklemist, mis rongidele reisijaid ette veavad, koordineerida.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, austatud minister! Seda on rõõm teada, et järgmist sellist üllatust ei tule, et viie päeva möödudes [midagi olulist muutub]. 

Aga läheme nüüd sisu juurde. Tegelikult on ikkagi niimoodi, et varasem esimene rong, mis väljus 6.22 või 6.24 – võin eksida täpse ajaga –, jõudis tegelikult ju Tallinnasse pool üheksa. See võimaldas inimestel jõuda arsti juurde, kui üheksast algasid vastuvõtud. Aga teie poolt saadetud kirja saatja rõõmustab selle üle, et nüüd pääseb kella 10-ks Tallinnasse. No tore on, aga tegelikult oleks vaja varem jõuda. Veel kirjutavad inimesed, et arusaamatuks jääb, miks ei peatu Tallinnast – uus aeg siis, enne oli hilisem aeg – 16.28 Viljandisse väljuv rong enam Olustveres ega Sürgaveres. Inimesed, kes sooviksid seal maha minna, seda ei saa. Järgmine rong väljub Tallinnast alles kell 8.  

Mina tegelikult väga uskusin, kui te rääkisite siin ühistranspordi reformist – sellest, mille sotsiaaldemokraadid eelmises valitsuses algatasid –, et sinna on vaja lisavahendeid, raha, et see paremini toimiks. Te olete erakond, kes räägib pikast plaanist, aga nüüd me nägime, et väga lühikese etteteatamisajaga on see pikk plaan teil ette võetud. 

Tegelikult see ei ole regionaalpoliitiliselt korrektne ja õige, et lülitatakse üks osa[pool] rongi hommikuse saabumise [üle otsustamisel] välja. Me teame, kui halb on bussiliiklus. Kas te teate, et Viljandist viimane buss Tallinnasse väljub kell 4 õhtupoolikul? Kell 4 õhtupoolikul! Hiljem enam Viljandist Tallinnasse sõita ei saa. Tõsi, rong on olemas õhtusel ajal, selle eest aitäh. 

Ja muidugi tuleb tunnustada neid töötajaid, kes rongis töötavad, klienditeenindajad. Nad on alati väga viisakad, väga kenad, abivalmid. Nemad teevad oma tööd suurepäraselt. Aga see hilisem hommikune rong – kuidas te seda transpordireformi ikkagi ellu viite, kui sellised bussiliikluse kodarad lähevad katki? Maakonna inimesed peavad kohale jõudma rongi väljumise ajaks, aga see on täiesti muudetud, ja ka linnaliiklus oli vaja väga kiiresti ümber korraldada. Tuleb tunnustada Kaupo Kaset, kes sellega hakkama sai, aga väga suurte raskustega. Selgitage!

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Tulen tagasi selle juurde, et see oli väga kahetsusväärne olukord. Ma olen sellest rääkinud nii Elroniga kui ka Eesti Raudteega. Teavituse [täht]aegade määramine on olnud väga keskne küsimus. Seda ei ole kuigi lihtne määrata olnud, aga ma loodan, et me oleme jõudnud ühisele arusaamale, et see teavitus liigub varasemaks. Absoluutselt õige on see, et kogu Eesti regionaalse liikuvuse alus on see, et bussid saavad inimesi vedada rongidele, mis liiguvad kiiresti. Ma pean tunnistama, et väga detailseid graafikuotsuseid ministri tasemel ei tehta. Nagu ma aru saan, toimunu on tekitanud pahameelt kohalikus kogukonnas. Ma olen selle tagasiside arvesse võtnud. Arutame Elroniga, millised seal tagamaad ja võimalused on. 

Aga ma hetkel pean ütlema, et otsustusepädevus seda võrku korraldada on Elroni käes. Kindlasti ei ole aktsepteeritav, et kohaliku ühistranspordikeskusega või kohaliku kogukonnaga sellist asja läbi ei arutata. Olen andnud Elronile suunise, et selliseid muudatusi tehes, kui need on vajalikud ja need on põhjendatud ja nad oskavad neid täpsemalt põhjendada, tuleb kaasata inimesi, keda see kõige rohkem puudutab.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu küsimus on ühistranspordiga nii palju seotud, et varsti üks tekkida võiv probleem, millest soovin teid siin avalikult teavitada, toob kaasa palju üheotsapileteid: kaugematest Eesti piirkondadest [kolitakse] lõplikult ära. Nimelt, Eestis võib varsti käivituda kiirabihange, mis võtab väikestelt haiglatelt võimaluse kiirabiteenust pakkuda, kuna senise nendele jõukohase hankepiirkonna asemel tehakse hange oluliselt suurema piirkonna kohta, näiteks terve Lõuna-Eesti kohta. Sisuliselt mängitakse sellega kasumlik teenus ühe suurema või mitme suurema teenusepakkuja kätte. Aga see selleks. 

Sisuline probleem seisneb aga selles, et väikesed haiglad jäävad ilma tulust, millega hoida elus vähem tulusaid, kuid sisuliselt ja ka märgiliselt väga olulisi teenuseid. Seetõttu võib näiteks Lõuna-Eesti Haigla jääda ilma majanduslikust võimekusest pakkuda jätkuvalt sünnitus[abi], ja see on selle piirkonna inimestele ülioluline. Kas teie arvates on see oluline regionaalpoliitiline oht, probleem? Ja kui jah, siis kas te regionaalpoliitika eest vastutava ministrina lubate selle mure lahendamisse panustada?

Aitäh selle küsimuse eest, austatud härra Allas! Ma väga mõistan seda muret, kui ohus on kohalikele [osutatav] arstiabi ükskõik millises vormis, eriti kui see on sünnitusabi vormis. Et see on ohus, seda on väga kurb kuulda. Ma pean küll tunnistama, et ma ei ole kahjuks selle ümberkorraldusega nii hästi kursis. Ma olen kindel, et mu hea kolleeg proua Joller võib-olla oskab täpsemalt kommenteerida, mis selle tagamaad on. Ja kuna ma neid tagamaid ei tea, siis ma seda sisulisemalt kommenteerima ei hakka. 

Aga ma arvan, et kõige olulisem on see, et meil oleks kvaliteetne ja kättesaadav arstiabi tagatud igal pool Eestis, erinevates regioonides, et arstiabi ei oleks liiga kaugel, et see oleks inimestele kättesaadav. Need põhimõtted on kriitilise tähtsusega, aga teadmata [konkreetseid] asjaolusid, ma ei oska sellele täpsemat hinnangut anda.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Ja läheme edasi. Ka neljas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on invasiivsed liigid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Jutt käib eelkõige hispaania teetigudest. Miks ma just praegu seda küsin? Sellepärast, et tegelikult oktoobrikuus saatsin ma vastava kirjaliku küsimuse just teile ja millegipärast tuli vastuseks, et see ei ole ministri valdkond. Ehk siis vastust ei tulnud, aga tuli selline huvitav klausel. Mina küll arvan, et regionaal- ja põllumajandusminister on just see inimene, kelle poole selle probleemiga pöörduda. 

Ja probleem on tegelikult hästi suur, sest viimastel aastatel on hispaania teetigu Eestis väga kiiresti levinud ja muutunud üha tõsisemaks mureks. Ka põllumajandusinimesed on sellega väga hästi kursis, sest tegemist on invasiivse liigiga, mis on kohanenud meie kliimaga ja millel puuduvad Eestis looduslikud vaenlased. Nii et sellest lahti saada on hästi-hästi keeruline. Teetigude arvukus on plahvatuslikult kasvanud ning nad ohustavad nii põllumajandussaaduste tootmist, koduaedu kui ka looduslikku taimkatet. Eriti rängalt tegelikult kannatavad Lõuna- ja Lääne-Eesti piirkonnad, aga mitte ainult. Kohalikud elanikud on kirjeldanud olukordi, kus aedade ja muruplatside hooldamine on muutunud pea võimatuks, kuna teetigusid on sadu ruutmeetri kohta. 

Tegelikult on see jõudnud juba ka pealinna ja väga paljud eramajade omanikud on hästi kursis selle probleemiga. 

Nii et mul on küsimus, et milliseid konkreetseid samme on ministeerium või valitsus seni astunud hispaania teetigude leviku piiramiseks ja tõrjeks Eestis. Kas on koostatud või siis vähemalt koostamisel mingisugune riiklik tegevuskava selle liigi ohjamiseks? Millised on selle peamised eesmärgid ja meetmed? Ja milline on tulevikuvisioon? 

Austatud härra Belobrovtsev, aitäh selle küsimuse eest! Te juba viitasite sellele, kelle vastutusala see on. Isegi kui te väga tahaksite, et see oleks peaasjalikult minu käes, ja võib-olla oleks see isegi mõistlik, aga hetkel on oluline täpsustus, et riigi tööjaotus on selline, et invasiivsete liikide tõrje strateegiline juhtimine ja looduskaitse kuuluvad Kliimaministeeriumi haldusalasse. Mina regionaal- ja põllumajandusministrina käsitlen seda teemat bioloogilise julgeoleku seisukohast ja, ütleme, maaelu heakorra vaatenurgast. 

Kuna te varem ei täpsustanud, mis võõrliikide kohta te küsida tahtsite, siis ma valmistasin ette seitsme võõrliigi käsitluse, aga ma saan aru, et teie fookus on teeteod. Ma siis hetkel kormoranidest ja Sosnovski karuputkest rääkima ei hakka. 

Aga hispaania teetigu on väga suur mure koduaedades ja asulates. On aga selge, et riik ei saa võtta enda kanda iga eraaia hooldust – see rikuks eraomandi ja omaniku vastutuse tasakaalu. Aga me pakume omavalitsustele erinevaid meetmeid. Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu omavalitsused saavad taotleda raha kogumiskonteinerite paigaldamiseks ja tigude hävitamiseks.

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi puutumus teemaga on kõige suurem meie allasutuse, Põllumajandus- ja Toiduameti kaudu, kes on kontrolle tihendanud. Teatavasti hispaania teeteod [sattuvad] siia taimeistikute ja mullapallide vahendusel, just nii on nad Eestisse võõrliigina saabunud. Me oleme tõstnud nende kontrollide arvu, et välistada tigude sattumist siia või vähemalt seda vähendada. Kindlasti on [vaja nõuda] nendelt ettevõtetelt, kes taimi siia toovad, et nad teeksid [hoolikamat] järelevalvet, selleks et seda ära hoida. 

Need on hetkel need meetmed, mida [minu arvates] on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil võimalik teha, et takistada nii hispaania teeteo kui ka teiste võõrliikide Eestisse saabumist taimeistikute kaudu. Selle probleem on tõsine ja me oleme selle ette võtnud. 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh! Tahaks ikkagi aru saada, kas see on tõepoolest valitsuse arvates probleem, millega riik peaks tegelema, aidates nii põllumehi kui ka omavalitsusi võitluses selle invasiivse liigiga, või on see lihtsalt sõnades niimoodi. Me teame, et Tallinna uus koalitsioon pani oma koalitsioonileppesse punkti, et hakkab selle probleemiga väga konkreetselt tegelema, sest see on päris suur mure. See on suur murekoht isegi pealinnas, rääkimata regioonidest, kus see väga konkreetselt ähvardab juba põllumehi ja nende tegevust. Nii et mina küsin, esiteks, kas tõepoolest võetakse seda tõsiselt, ja teiseks, kas plaanitakse mingisuguseid täiendavaid vahendeid või toetusi eraldada elanikele, põllumeestele ja omavalitsustele, et katta teetigude tõrjega seotud kulusid. 

Võib-olla isegi käib jutt uuenduslikest või teaduspõhistest lahendustest, mida kasutada tulevikus selle liigi leviku pidurdamiseks ja kahjustuste vähendamiseks. Need kahjud on tõepoolest muljetavaldavad ja juba mitmendat aastat järjest ei ole olukord paranenud.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Nagu ma mainisin, Keskkonnainvesteeringute Keskusel on meede, tänu millele omavalitsused saavad taotleda raha konteinerite paigaldamiseks ja hävitustegevuseks. Samas pean tunnistama, et põllumajandussektorist ei ole minu tähelepanu teetigude mõjule Eesti põllumajanduses minu ametiaja jooksul juhitud. Kui see mõju on suur, siis ma kindlasti kutsun üles põllumehi sellele viitama. Hetkel seda minuni jõudnud ei ole. Aga ma tean küll, et see on koduaedades suur probleem. On otsitud erinevaid lahendusi, kuidas neid tõrjuda. Enda koduaias aga vastutab inimene ise selle heakorra eest. 

Samas ma saan aru, et see, et need teod [igale poole] jõuavad, on meie kõigi ühine mure. Kui sinul on aed puhas, aga naaber ei hoolitse enda aia eest, siis nad jõuavadki ka [sinu aeda]. Seetõttu on mul üks sugulane käinud kokkuleppel ka naaberaedadest teetigusid korjamas. See on päris hästi mõjunud. Kindlasti võib selline koostöö naabritega aidata seda probleemi lahendada. On kasutatud ka parte, ma olen kuulnud, et pardid toituvad nendest tigudest. 

Probleemi tõsidusest ma saan aru. Minu võimuses on püüda Põllumajandus- ja Toiduameti kaudu kontrollida Eestisse tulevaid taimi. Sellele me oleme tähelepanu juhtinud, kontrolle on karmistatud. Ja omavalitsustel on võimalik taotleda toetust meetmete kaudu.

Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Aitäh! Nagu ma aru sain, lugupeetud minister, peaministrile lähevad ka korda need munad. Ta noogutas, kui jutt oli partidest. Aga küsimus on teine. Ma ei hakka rääkima asjast, mida peaks korjama. Ma ei tea, kas teie olete oma kive pööranud ja mune korjanud sealt alt. 

Aga kust tuleb see häda? Tuleb kaubandusest, põllumajandus- ja köögiviljakaubandusest. Ja see on see koht, kuhu teiesugune peaks küll oma käe lükkama ja vaatama. Sealt tulevad ju võõrliigi munad, nendest pottidest ja nii edasi. Mida te olete teinud, et kord majja lüüa? Muidugi, titt on juba käes, aga igal juhul sealt tuleb neid järjest ja järjest juurde. Kuidas takistada, et seal oleks kord majas, et neid mune – neid mune! – ei tuleks või tuleks minimaalselt?

Austatud härra Ernits, aitäh selle küsimuse eest! Ma ei hakka siin kordama neid meetmeid, mis me oleme juba ette võtnud. Tõepoolest, me teame, et võõrliigid tuuakse sisse tõenäoliselt taimekaubandussektori kaudu. Seda muret on neile adresseeritud. Aga ma ei näe, et meil oleks võimekust iga viimane taim üle vaadata. Samas on äriettevõtte kohustus tagada, et nad ei tooks neid siia sisse. Kui see on juhtunud, siis seda korrigeeritakse Põllumajandus- ja Toiduametiga koostöös, aga vastutus [munade] sissetoomise eest lasub kindlasti sellel ettevõttel, kes neid taimi siia sisse toob. Seetõttu ongi oluline koostöö Põllumajandus- ja Toiduameti ning nende ettevõtete vahel, samuti [sage] kontroll ja olukorra tõsiduse teadvustamine. 

[Mis puutub tigudesse, siis me teame], et see puudutab väga suurt hulka, sadu tuhandeid Eesti inimesi, kes nende tigudega kokku puutuvad. See ei ole meeldiv. Nad tõesti on invasiivsed ja mõjutavad nii looduskeskkonda kui ka inimesi, kes nendega tegelema peavad. See [mure] on arusaadav. 

Siinkohal ma näen seda, et mida me saame teha, on [ise] ja kollektiivses koostöös neid piirkondadest eemaldada. Erinevaid meetmeid kindlasti leiab ka internetist otsides, kuidas neid tõrjuda ja neist lahti saada oma hoovis või kõnniteedel. Põllumajandus- ja Toiduameti kontrollid kehtivad. Ma näen, et see on hetkel see, mis on riigile võimetekohane, et tulevikus ära hoida lisaliikide sissetoomist. Nii et keskendume koostööle, et nendest tigudest lahti saada.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on kultuuriline lõimumine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Rahvakultuuri valdkond on teie ministeeriumi [hallata] ja küllap te tegelete rahvatraditsioonide hoidmisega ja jälgite, kuidas nendega läheb. Kas teie soovitasite jõuluvanal sellel aastal Riigikokku mitte tulla? Ja kas on veel kollektiive või isegi lasteaedu, kuhu jõuluvana sellel aastal ei lähe? Et me teaksime. 

Aga otseselt mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, et Kultuuriministeeriumis on kultuurilise mitmekesisuse osakond. Eesti ühiskonnas peaks toimuma [siiatulnute] lõimumine. [Mitte niivõrd] võõrtööjõud, kes on siin võib-olla ajutiselt, aga need, kes immigratsiooni käigus siia alaliselt elama tulevad, [peaksid lõimuma] kõigepealt meie väärtusruumi ja ka inforuumi. Me näeme aga, et sissevool massiimmigratsiooni tingimustes on niisugune, et isegi kui keeleõpe oleks edukas ja kõik need inimesed, kes keeleõppest läbi käivad, omandaksid eesti keele, ei rahuldaks see pooltki seda [keeleõppevajadust], mis igal aastal [seoses] sissetulijatega on. Rääkimata sellest, et meil on hulk aastakümneid siin elanud inimesi, kes [riigi]keelt ei mõista. Selliste paralleelilmade eest või paralleelkultuuriruumide eest kapo aastaraamat kogu aeg hoiatab, kaasa arvatud moslemi- ehk islamiusuliste kogukondade tekkimise eest, kes ei ole meil integreerunud. 

Mida Kultuuriministeerium teeb, et lõimumist edukamaks muuta ja et me saaksime ikkagi eesti ühiskonnaks jääda ka moodsal ajal, kui valitsus laseb tuua siia veel rohkem võõrtööjõudu ja immigratsiooni [edendada]?

Proua minister, palun!

Aitäh, lugupeetud Tõnis Lukas, selle küsimuse eest! Kultuuriministeerium proovib teha võimalikult palju. Nendest tegevustest oleme käinud ju ka aru andmas kultuurikomisjonis ja esitlenud Kantar Emori lõimumismonitooringut, mille tulemused 2023. aastal kokku said võetud. Ja nüüd oleme korraldamas uut uuringut. 

Ühesõnaga, seire on ülioluline selles valdkonnas: tuleb vaadata üle kõik need keeleõppe tegevused, õnnestumised, rahulolu nende hulgas, kes on sellest osa võtnud, aga ka lõimumine kultuurilises aspektis. Teie küsimus käis rohkem lõimumise ja kohanemise kohta – siin on kindlasti kohti, kus me saame paremini tööd teha. Tuleb täpsemalt [kindlaks teha] kitsaskohad, mis [takistavad] suurendada koostööd näiteks ministeeriumide ja poliitika rakendajate vahel. See ei ole ainult Kultuuriministeeriumi probleem. Rohkem koostööd tuleks teha ka kohalike omavalitsuste ning kolmanda ja erasektoriga. 

Me ei saa tõesti lubada uute segregeeritud kogukondade teket. Me peame esimestest päevadest ja sammudest peale olema valmis tegema kõik selleks, et siia jäänud inimestel oleks ligipääs ennekõike Eesti kultuuriruumile, et nad aktsepteeriksid meie väärtusi, teaksid oma õigusi, kuid ka kohustusi ning saaksid maksimaalselt end rakendada nii enda kui ka Eesti huvides. 

Meil on väga palju programme ja meil on väga silmapaistvaid näiteid. Viimatine väga ilus näide on "Klassikatähtede" võitja Havryil Sydoryk, kes on meie riiki jõudnud ukrainlane, õppis paari aastaga eesti keele ära ja on nüüd võitnud klassikalise muusika noorte talentide konkursi. Talle oli väga-väga palju kaasaelajaid. Ma leian, et just kultuurivaldkonnas on ehk kõige tõhusamad ja kõige paremad näited, kuidas lõimumist paremini rakendada. See suunis on antud ka INSA-le, kes võiks oma lõimumiskavades rohkem just kultuurilisi tegevusi välja pakkuda. Me teame, et muuseumid rakendavad väga hästi haridusprogramme, millest võetakse järjest ja järjest enam osa. Tutvustatakse Eesti kultuuriruumi ja meie tavasid ka noortele kooliõpilastele.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest, proua minister! Täiskasvanute segregatsioon ju tegelikult suureneb ja ainult seiramisest jääb kindlasti väheks. Seiramine ametnikkonna tasemel on kindlasti päevi täitev tegevus. Aga [on ka] seire, mida me teeme keeleruumis igapäevaselt, [ja me näeme], et teeninduses ja mitmes muus valdkonnas eesti keel taandub. Me tunnetame igapäevaselt, et olukord läheb halvemaks. Kapo aastaraamat näeb siin Eesti riiki ja meie keskkonda kultuuriliselt sobimatute keskkondade tugevnemist. Nii et seiramisel on mitu tahku ja ainult [ametliku] seirega me piirduda ei [tohiks]. 

Mis puudutab võõrtööjõu sissetoomist, siis jällegi, siin on erinevad tahud, aga sellega kaasneb tihti ka perekondade sissetulemine. Me näeme seda, meil on selles osas mitmekümneaastane kogemus. Kas Kultuuriministeerium räägib kaasa niisuguste programmide puhul, mis sisuliselt sisserännet suurendavad? Kas te räägite sellest, et meie lõimumispoliitika mahud on ammendatud? Kas te räägite kaasa teiste ministeeriumidega ja valitsuses ja lööte seda hoiatuskella või äratuskella, et võtke hoog maha, me ei jõua lõimida niisugusel hulgal uusi tulijaid, meil ei ole juba senised inimesed siin piisavalt lõimitud? Keelepoliitikas on valitsus võtnud suuna viia keeleõpe Haridus- ja Teadusministeeriumi alla. Mida see tähendab struktuuriliselt teie ministeeriumis ja teie partnerasutustes? Kas Kultuuriministeeriumis tulevad sellega seoses ka muudatused?

Aitäh! Proua minister, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Tõnis Lukas, küsimuse eest! Me oleme arutanud konkreetsemalt eesti keele majade küsimust, kui nüüd teie mitut küsimust sisaldanud pika küsimuse tagumisest otsast pihta hakata. Ma olen ka seisukohal, et keelepoliitika peaks olema juhitud ühest ministeeriumist. Sellel on omad ajaloolised põhjused olnud. See on pikk lugu, miks on mitte ainult Kultuuriministeerium ja haridusministeerium, vaid ka mõned teised ministeeriumid keelepoliitikaga olnud sunnitud tegelema. Nüüd ajapikku on lõimumis[teema] koondunud rohkem Kultuuriministeeriumi alla. Ja mul on hea meel, et Kristina Kallas on haridus- ja teadusministrina keelepoliitika asekantsleri [töö] ja selle küsimuse rohkem Haridus- ja Teadusministeeriumi alla koondanud. 

Jah, me oleme rääkinud eesti keele majadest. Selle taust on konkreetsemalt olnud vajadus õpetada õpetajaid ümber, et nad saaksid paremini eesti keeles õpetada. Ennekõike hajaasustusega piirkondades, Ida-Virumaal on see vajadus olnud kahtlemata suurem. Kultuuriministeeriumi senine töö keelemajade abil on olnud päris edukas ja efektiivne, pakkudes keeleõpet nii nendele inimestele, kes on siin elanud, kui ka nendele, kes on siia sisse rännanud. Ja loomulikult me saame teha koostööd sinnamaani, kui me oleme jõudnud konkreetse kokkuleppeni. 

Lähiajal ei ole suuri muudatusi plaanis, aga me oleme arutanud, kuidas üheskoos liikuda keeleõppe parema korralduseni. Siin tuleb minu meelest silmas pidada ka seda, et meil ei ole selget pilti, mis saab lõimumisest tervikpildina, kui me keelemajad viime näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi alla – kuidas saavad olema [lahendatud] keeleõppeküsimused lõimumisvaldkonnas. 

Jah, teil on õigus, et rändetrende on vaja silmas pidada, ennekõike ka meie rahvastiku vähenemist silmas pidades. Rahvastik ka vananeb, meil on piirkondlik ebavõrdsus, radikaliseerumine – need on kõik absoluutselt ohumärgid. Aga me tõesti lihtsalt ei seira, vaid tegeleme igapäevaselt sellega, et meil oleks ülevaade ja et meie ühiskonna erinevad grupid tunneksid, et neil on ligipääs informatsioonile, koolitustele ja võimalikele muudele teenustele, mis aitaksid neil siin kohaneda.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud kultuuriminister! Igasuguse lõimumise üheks põhialuseks on keeleoskus ja keeleline lõimumine, et olla ühises inforuumis, et mõista teineteist paremini. Minu hinnangul eesti keel on järjest kasvava surve all ühelt poolt nii vene ja ukraina keele poolt kui ka inglise keele ja teiste keelte poolt. Paraku see nii on – üldine globaliseerumine ja inimeste mobiilne liikumine on selle endaga kaasa toonud ja see tõsiselt survestab eesti keele kasutusruumi. 

Hiljuti võttis parlament – no ma loodan, et kahetsusväärse eksituse tulemusena – vastu seadusemuudatuse, millega vabastatakse eesti keelt mitteoskavad Eesti kodanikud kohustuslikust kaitseväeteenistusest. 

[Mida te arvate sellest] valitsuse liikmena ja kultuuriministrina, kes [vähese] lõimumise pärast eelkõige ju muret tunneb, kuigi kogu keelepoliitika jaguneb nii või naa mitme ministeeriumi vahel, eelkõige Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel? Milline on teie seisukoht, kuidas see peaks lõimumist mõjutama ja aitama kaasa paremale lõimumisele, kui ühed Eesti kodanikud, kes oskavad eesti keelt, on kohustatud läbima kaitseväeteenistuse, ja need, kes ei oska B1-tasemel eesti keelt, on vabastatud? Väga kummaline on ka ministeeriumi antud selgitus, et neid inimesi hakatakse kontrollima iga aasta kuni 27. eluaastani. Ma ei tea, mis komisjon see on ja kuidasmoodi see testimine siis välja näeb. Ja kui nad jätkuvalt B1-tasemel [riigikeelt] ei valda, siis nad on muudkui vabastatud. Seda pikendatakse kuni 27. eluaastani. 

Kas see annab siis nendele kodanikele motivatsiooni õppida eesti keelt? Minu hinnangul mitte. Milline on teie seisukoht? Kas me peaksime selle seaduse ümber vaatama? Õnneks president on selle parlamendile tagasi saatnud.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, selle küsimuse eest! [Sel teemal] on nii palju erinevaid arvamusi, mis arutelu jaoks ongi minu meelest hästi tarvilikud ühiskonnas. Ma isiklikult ütlen – see küll ei käi meie ministeeriumi alla, ei ole küsimus meie haldusalas –, et mulle tundub, et selle peaks kindlasti üle vaatama. Ja see seadus selle koha pealt valitsuses ja Riigikogus ka üle vaadatakse. 

See ei oleks ehk hea praktika, kui see peaks jääma nõnda, nagu see [seaduses] on sõnastatud või välja on kukkunud. Ma arvan, et siin tekib just vastuolu, millele teie ka viitasite. Inimesed, kes on eesti keele ära õppinud, võiksid tunda, et nad saavad justkui nagu karistatud selle eest. Nad peavad kaitseväe[teenistuse] läbima, teised aga saavad sellest justkui vabastuse. Ma arvan, et see ei peaks nii olema. 

Aga noh, jätame selle vastava ministeeriumi ettepanekute ootusesse ja loodame, et [seadus] saab paremaks. Minu meelest on tore, et see diskussioon on tekkinud. Ühiskonnas, just avatud meediaruumis on kõlanud palju näiteid, kus asjaosalised räägivad oma kogemustest Kaitseväes olles, seda teenistust läbides. On häid, positiivseid näiteid, et teenistuses olemine on andnud neile, ma ei tea, sõpru juurde või siis nad on aidanud kedagi eesti keele õppimisel või näinud seda pealt. Ma leian, et ei oleks tarvis ehitada seinu erineva kultuuri- ja emakeeletaustaga inimestele vahele. Pigem ikkagi tuleb leida liitumiskohti.

Suur tänu! Oleme lõpetanud tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Küsib Riigikogu liige Evelin Poolamets ja teema on LGBTIQ tegevuskava. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Hiljuti kinnitas valitsus LGBTIQ-seksuaalide edendamise tegevuskava 2025–2030. Tegevuskava eesmärk on suurendada eri valdkondade koostööd ja tagada LGBTIQ-seksuaalidele võrdsed võimalused eneseteostuseks ning tagada toetav keskkond olenemata nende sooidentiteedist, sootunnustest või seksuaalsest sättumusest. Eraldi tähelepanu pööratakse transseksuaalide heaolule. See on väljavõte ministeeriumi leheküljelt. 

See tegevuskava seab mitmes valdkonnas ootusi, mille elluviimisel on kohalikel omavalitsustel väga oluline roll, eriti hariduses, sotsiaalhoolekandes ja ennetustöös. Kava näeb ette tegevusi, nagu LGBTIQ-seksuaalide teemalised koolikeskkonnaküsitlused, õpetajate ja sotsiaaltöötajate pädevuse tõstmine, kohalikele teenustele ligipääsu parandamine ning kogukondade kaasamine. 

Samas ei ole kavaga kaasas eraldi rahastusmehhanisme, mis tähendab, et omavalitsused peaksid leidma ressurssi olemasolevatelt eelarveridadelt, mis on paljudes KOV-ides juba praegugi pingelised. Arvestades, et LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava edukus sõltub väga palju kohalikust tasandist, aga KOV-idel võib olla piiratud nii raha- kui ka inimressurss, samuti pädevus, siis minu küsimus on: kuidas kavatseb ministeerium toetada kohalikke omavalitsusi LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava praktilisel elluviimisel?

Enne kui te vastama hakkate, härra minister, ma teen väikese täpsustuse. Küsimuses oli tõesti kirjas LGBTQI, aga korrektne on LGBTIQ. See, nagu te ütlesite küsimust esitades, oli korrektne. Härra minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest, austatud proua Poolamets! Peaasjalikult kuulub see tegevuskava Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse, nagu te mainisite. Seal on suur osa sellest, aga kava [toetavad] ka Haridus- ja Teadusministeerium ja Sotsiaalministeerium. Tõepoolest, nagu te välja tõite, koolid kuuluvad ka osaliselt meie ministeeriumi haldusalasse ja me kohalike omavalitsustega suhtleme ja seda arutame. 

Rahastusmudelite puhul kindlasti tegevuskava on üks eeldus. Rahastusmudelid räägitakse läbi, aga selle [kava] keskmes on ikkagi eesmärk, kui me vaatame koolilaste seisukohalt, et kedagi ei diskrimineeritaks ega kiusataks tema olemuse pärast. Siin on koolidel oluline roll. Põhjus, miks seda teadlikkust tuleb tõsta, on see, et inimeste sättumus ei ole nende valida ja kedagi ei tohi tulenevalt tema erinevast seksuaalsest organisatsioonist või muust valdkonda puutuvast kiusata. See on asja tuum. Ka hariduspoliitikas on vaja seda teadlikkust tõsta, on vaja inimestele see asi selgeks teha, et ka õpetajad ja kaasõpilased oskaksid seda tähele panna ja neid inimesi aidata. 

Me suhtume Eestis eraomandisse, perekonda ja kodu puutumatusse väga suure austusega. Meie riigis ei reguleerita seda, mis toimub inimeste kodukse taga. Aga selle tegevuskava eesmärk on sekkuda sellesse, mis toimub avalikus ruumis. Riigi silme all ei tohi kellelegi kahju sündida pelgalt selle tõttu, missugune inimene ta on. See on selle asja fookus ja kindlasti on siin koolidel oluline roll. Selle väga olulise eesmärgi saavutamiseks me kindlasti teeme koostööd teiste ministeeriumidega. Juhul kui tekib probleem, et tõesti rahaliste vahendite taha jääb selle probleemiga tegelemine, siis me kindlasti koostöös lahenduse välja mõtleme.

Suur tänu! Evelin Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te juba rääkisite teadlikkuse tõstmisest, aga kas ministeeriumil on eesmärk kaardistada olemasolev olukord, et oleks adekvaatne arusaam olukorrast, milles me üldse asume? Ilma baastaseme kaardistuseta puudub ju võrdluspunkt LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava tulemuste hindamisel, et kas olukord on paranenud, halvenenud või jäänud muutumatuks. Seetõttu soovin küsida, kas ministeerium plaanib kehtestada mingid mõõdikud, viia läbi üleriigilise kaardistamise või KOV-idepõhise algtaseme uuringu, et nii riigil kui ka omavalitsustel oleks selge ülevaade LGBTIQ-seksuaalide tegelikust olukorrast, vajadustest ja kitsaskohtadest. 

Teine küsimus: kas ministeerium kavatseb koostada KOV-idele ühtsed juhised andmete kogumiseks, raporteerimiseks, et tagada mõõdikute võrreldavus üle Eesti ning vältida olukorda, kus erinevad omavalitsused kasutavad eri metoodikat?

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest, proua Poolamets! Kui te ütlete "ministeerium" ja mõtlete selle all Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, siis meil hetkel sellist asja planeeritud ei ole. Küll aga ma usun, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kelle tegevuskava osa see on – seda tegevuskava pandi kokku kaks aastat väga põhjalikku tööd tehes, see olukorra kaardistus on seal ka tehtud –, kindlasti seda jälgib. Meil on ka erinevad vabatahtlikud ühendused, MTÜ-d, kes jälgivad LGBTIQ-kogukonna vastu toime pandud vägivallajuhtumeid. Kindlasti on meil ülevaade sellest, kuidas see tegevuskava mõjub. 

Selles, kas kohalikud omavalitsused seda statistikat koguma peavad hakkama, ma ei ole päris kindel. Kui see vajadus ilmneb, siis me selle kindlasti läbi räägime ja selle standardi ühtlustame. Hetkel ei ole ettepanekuga luua selline nii-öelda mall või šabloon, kuidas seda statistikat koguda, ja läbi rääkida, mis roll selle statistika kogumisel kohalikel omavalitsustel on, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuskava raames meie poole pöördutud. Aga kui see vajadus tekib, siis me kindlasti seda nendega koos arutame.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Arvo Aller. Palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tundub, et te vist siis valitsuse laua taga ei olnud, kui see tegevuskava vastu võeti. Tegevuskava ju on ju mingite eesmärkide saavutamiseks ja mingi olukorra kirjeldus, kus me oleme ja kuhu me tahame jõuda. Sellepärast see ongi tegevuskava, mis tähendab tegevusi. 

Kuna teie ministeeriumi all on kohalikud omavalitsused, siis ma arvan, et oleks pidanud olema seal ka rahaline mõõdik taga, kui ministeerium annab konkreetsed suunised kohalikule omavalitsusele, et seda [või teist] on vaja parandada. Nagu te ise ütlesite, teie poole pole selles osas pöördutud. Seega ma saan aru, et see probleem on ise tekitatud. Me ise mõtlesime selle tähtede kombinatsiooniga [tähistatava] probleemi välja, nagu neid diskrimineeritaks. 

Aga kui juhtub selline asi, et diskrimineeritakse neid, kes ei ole selle tähekombinatsiooni taga, näiteks eesti mees ja eesti naine, kas nende eesti meeste ja eesti naiste diskrimineerimine saab ka kuidagi eraldi kajastatud omavalitsustes või on see seal kuidagi juba kajastatud? 

Minu küsimus ongi seotud sellega, et kuna kohaliku omavalitsuse all on nii koolid kui ka sotsiaalteenused ja see tegevuskava väga selgelt annab ülesanded koolidele ja sotsiaalvaldkonnas, siis on ju vajalik, et ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium oleks asjaga kursis. Ma küsingi, kuidas siis tagada kaitse nendele inimestele, kes ei ole selle tähekombinatsiooni taga. 

Aitäh selle küsimuse eest, austatud härra Aller! Ma saan aru, et kohaliku omavalitsuse poliitika kuulub ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse. Me kindlasti erinevate tegevuskavade kaudu oleme seotud. Aga riigi toimimise mõttes, kui on tegu koolide ja kohalike omavalitsuste sotsiaalhoolekandeasutustega, peamine koostöö käib ikkagi vastava ministeeriumi kaudu, kus arutatakse sisulisi küsimusi erinevates valdkondades. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil kindlasti ei ole pädevust olla peamine eestvedaja sotsiaalvaldkonnas ja haridus-teadusvaldkonnas. Me tuleme appi juhul, kui seal on tegemist mingite regionaalsete mõõtmetega. See koostöö käib koolidel ja sotsiaalhoolekandeteenuste osutamisel vastavate ministeeriumidega. Ja ma ütlesin ka, keda see tegevuskava kõige rohkem puudutab. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium seda veab, aga Sotsiaalministeerium ja Haridus- ja Teadusministeerium toetavad seda teisest küljest. 

Aga kindlasti tuleb tagada, et kõikidesse inimestesse suhtutakse lugupidavalt ja et kedagi ei kiusata ka koolis. Kristina Kallas haridus- ja teadusministrina võib loetleda meetmeid, mis meil on selle vastu, et üleüldiselt kiusamist koolides vähendada. On KiVa-koolide programm ja muud [meetmed] ja paljud vabatahtlikud ühendused tegelevad sellega. Me ikkagi peame tagama riigis selle, et kõikidesse inimestesse suhtutakse lugupidavalt ja et kõik tunneks ennast turvaliselt. Meie roll ongi seda tagada. 

Selle tegevuskava puhul on eristatav karakteristika seksuaalne orientatsioon ja enesemääratlus. See on üks kindel karakteristika, mille alusel inimesi teadaolevalt kiusatakse ja seda probleemi nagu kitsendatakse. Selleks, et koolides kedagi neist endast mitte olenevate probleemide tõttu ei kiusataks, ongi erinevad tegevuskavad ja meetmed. Sama kehtib kindlasti ka puuetega inimeste kohta. See kõik on loomulik osa meie riigi toimimisest, selle tegevuskava raames aga käsitletakse ühte kitsamat rühma. 

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on kanade puuris pidamise keelustamise eelnõu. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Päris palju on selliseid ilusaid ütlusi inimeste ja loomade kohta, mis kannavad ühte mõtet, alustades Mahatma Gandhist ja lõpetades Kantiga. See, kuidas me suhtume loomadesse meie ümber, see, kui heatahtlikud või, vastupidi, kui julmad me nendega oleme, ütleb väga palju ka meie kohta, kuidas me suhtume inimestesse, kuidas me suhtume tervikuna oma lähikondsetesse ja millisel arenguastmel me ühiskonnana oleme. Eesti on astunud mitmeid olulisi samme loomade heaolu parandamiseks, aga pikk tee on veel minna. Ühe näitena mäletan, et kõva debatt oli 2021. aastal – ilmselt mäletate ka teie seda – karusloomafarmide keelustamise üle. Õigemini see debatt kestis aastaid enne seda, kardeti, et sellel on suured majanduslikud mõjud ja muu taoline, aga lõpuks leidis parlament päris suure üksmeele. Kui ma õigesti mäletan, siis 55 poolthäälega ja 19 vastuhäälega see eelnõu vastu võeti. Midagi dramaatilist tegelikult ei juhtunud, välja arvatud see, et tõepoolest väga julmal viisil loomade pidamine karusnaha saamiseks Eestis järk-järgult lõppes. Toona hääletasite ka teie selle eelnõu poolt. 

Nagu te aru saate, siis küsin ma, millised on selle valitsuse järgmised sammud loomade ja lindude heaolu parandamiseks. Pean konkreetselt silmas kanade puuris pidamise keelustamist, mida on väga paljud riigid juba jõudnud teha. Minu teada on teie hea kolleeg, regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras vist 8. oktoobril käesoleval aastal esitanud valitsuse infosüsteemi kaudu vastava eelnõu, mille võiks valitsus nüüd heaks kiita ja parlamenti saata. Me saaksime siis neid debatte jätkata ja astuda taas ühe humaanse sammu, mis, ma arvan, näitab meid nii inimestena kui ka riigina [heas valguses], euroopaliku ja hooliva väärtussüsteemiga riigi ja kogukonnana.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et ega teie hoiakus ju midagi viga pole. Nii inimesi kui loomi tulebki kohelda headest kavatsustest lähtuvalt ja otsida paremaid võimalusi selleks. Ma arvan, et see on kõik mõistlik. Mis puudutab karusloomafarme, siis selle seisukoha juurde ma jään. Ma mäletan, et Helir, kes siin väga rõõmsalt lehvitab, oli selle vastu, Isamaa oli tollal häälekalt selle vastu, nende seisukoht oli teine. Ma ei mäleta, kuidas nad hääletasid, aga Tanel Kiik saab selle kindlasti järele vaadata. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab puurivabasid kanasid ja munatootmist, siis ma isiklikult eelistan tarbida vabapidamises kanade munasid ja ma näen, et tarbijate käitumine ongi muutumas. Kaupmeeste liidu hinnangul on avalikult kättesaadavatel andmetel puurikanade munade müük juba languses. Piirangute puhul on nii, et debatt praegu käib, aga need piirangud töötavad sellisel juhul, kui nad on kas ühiskonnas kokku lepitud või neil on koosmõju mitte ainult Eesti tootjatele. See peaks käima käsikäes jaekaubandusega. 

Kui vaadata seda, mida maaelukomisjon on teinud, siis ma ütleksin, et selles küsimuses – minu komplimendid maaelukomisjonile! – on komisjon korraldanud vist kuuel istungil selleteemalise debati. See on väga hea. Ma arvan, et võib-olla mõnele mõni seisukoht ei meeldi, aga see, et aktiivne debatt sellisel teemal on, näitab, et maaelukomisjon mõtleb asjaga kaasa. Ja koalitsioonileppes me oleme kokku leppinud tagada loomade heaolu. Ma arvan, et regionaal- ja põllumajandusminister on igati õigel teel, kui ta sellele mõtleb ja selleks samme astub. 

Nüüd, kaks päeva tagasi, vist 8. kuupäeval on mulle tulnud kiri, mis on tulnud ka maaelukomisjonile. Eesti erinevad ettevõtjad – võin kohe vaadata, mul on see kiri kuskil olemas –, munatootja DAVA Foods, Eesti Muna OÜ, Sanlind OÜ ja Linnu Talu OÜ – ma arvan, et küllap enamik, kes Eestis toodavad – ütlevad sõnaselgelt ka siin, et Eesti munatootjad on andnud selge lubaduse liikuda vabatahtlikult puurivabale munatootmisele. Eeldus on see, et selles lepitakse laiemalt ühiskonnas kokku, ka kaubandusega. Vastasel korral me paneme oma tootjad keerulisemasse olukorda ja kaubanduses müüakse endiselt ka seda kaupa, mida me ei taha. Aga seda debatti me saame kohe jätkata, praegu saab kolm minutit lihtsalt täis.

Aitäh! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus.

Hea Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Siin sobib öelda selline väljend, et teod räägivad valjemalt kui sõnad. Sõnades, ma saan aru, te olete nõus sellega. 

Minu küsimus oli tegelikult see, milliseid samme on valitsus valmis astuma. Konkreetne eelnõu on esitatud, seda on pikalt arutatud. Eesti on, võib öelda, teistest Euroopa riikidest selles vaikselt maha jäämas. Vaatame, kuidas on: Taani, Luksemburg, Austria, Saksamaa, osa Belgia piirkondi, Tšehhi, Šveits ja Sloveenia on need otsused juba ära teinud. Ka Rootsis ei peeta ühtegi kana enam puuris, kogu süsteem on vabapidamisel. Tegelikult ma ei näe põhjust, miks Eesti peaks olema selline järelelohiseja, kes kuidagimoodi ootab, kuni ümberringi kõik riigid on juba need humaansed sammud ära teinud. Ma arvan, et need annavad päris hea indikatsiooni kogu ühiskonna kohta, selle kohta, mis sõnumi me anname inimestele, lastele, kõigele me ümber, milline on väärikas, viisakas, hooliv suhtumine loomadesse-lindudesse, nende heaolusse, ja milline seda ei ole. 

Kahtlemata on puuris pidamise tingimused õõvastavad ja need ei vasta, ma arvan, sellele arusaamale, mida keskmine Eesti inimene omab selle kohta, kuidas peaks kohtlema üsna abitus olekus loomi ja linde, kelle heaolu sõltub ju puhtalt meist kui inimestest ja ettevõtjatest. Ettevõtted on ju inimeste loodud, inimeste juhitud. 

Nii et veel kord küsin üle. Hea tava on väga tore asi, aga hea tava ei ole kohustus, hea tava ei taga midagi. Hea tava pigem tundub olevat selline, ütleme, ettekääne või võimalus kõrvale hiilida seadusemuudatustest. Millal te arutate konkreetselt esitatud seadusemuudatust, saadate selle parlamenti, et me saaksime seda debatti siin jätkata ja loomulikult mõistliku üleminekuajaga, aga siiski selgelt kanade väga julm puuris pidamine Eestis lõpetada?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks te suhtute sellesse, kui valdkonnas on võimalik saada hea tahte kokkulepe, kuidagi, ma ei taha öelda, et negatiivselt, ilmselt negatiivselt ei suhtu, aga suhtute sellesse, et see ei ole võib-olla sama hea kui [muudatus] seadusaktiga vastu võtta. 

Kui ühiskonnas midagi kokku lepitakse, ja laiemalt kui ainult piirangud meie tootjatele ja kaubanduskettidele, kellel on väga suur mõju sellele, mida me ostame, siis minu arvates see mõju võib olla isegi laiem kui ainult sektorile. Ma just vaatasin, et umbes 80% munatoodangust annavad Dava Foods, Linnu Talu, Eesti Muna ja Sanlind, ja nad on selle kirja kirjutanud. Kui nad on vabatahtlikult nõus koos kaubandusega selles suunas minema, siis minu meelest see on juba väga hea algus. Ja kuus korda on seda debatti peetud ning peetakse edasi. 

Vabatahtliku kokkuleppe kohta on meil palju häid näiteid. Mäletan, et omal ajal alkoholitootjad tegid kokkuleppe, kuidas nad reklaamides käsitlevad alkoholi. Selle pilt sai linnapildis parem, reklaamipildis parem. Jah, ma mäletan tollest ajast, et sotsiaaldemokraadid ei pidanud seda vabatahtlikku kokkulepet väga heaks. Sotsiaaldemokraatide vaade oli teine, et ikka kõik peab seaduse jõuga käima. Aga näiteks teadus- ja arendustegevuse [SKP-st] 1% ulatuses rahastamine, selles suunas liikumine, on vabatahtlik poliitiline kokkulepe. 

Nii et see ei ole olemuselt halb asi, kui sektor deklareerib, et nad mingis suunas liiguvad ja minnakse üle. Mööname siiski, et ilmselt ei ole ka sotsiaaldemokraatide eesmärk – võib-olla ma eksin, saate täpsustada, ma ei kuulu sinna – öelda, et paneme oma toidutootjaid raskesse olukorda ja kaubanduses müüakse endiselt kõike seda, mida me tegelikult seal näha ei taha, eks ju. See oleks ka nonsenss. 

Nii et seetõttu ma pigem kutsun üles austama seda mõtet, võib-olla ka jõuludebati vaimus, et äkki on võimalik kas ministril või ministeeriumil jõuda komisjoniga ühisele arusaamisele, millise tempoga see toimuda võiks. Kui me vaatame aastaid, siis see üleminekuaeg on Taanis, mida te vist mainisite, selline, et täielik keeld on 2035. aastast. Kui ma ei eksi, siis kaubandus-tööstuskoda on teinud samasuguse ettepaneku, et 2035. aastal nagu Taanis võiks see meil kehtima hakata. Aga võib-olla ma olen nende ettepanekust ka valesti aru saanud, siin on väga lühike rida selle kohta. 

Nii et igatahes tuleks üleminekuaeg teha ja ma arvan, et seda debatti tuleb pidada. Mina saan aru, et turuosalised ehk Eesti tootjad ei ole kuidagi selle vastu. Aga ma arvan, et mõistlik oleks tootjad, kaubandus ja võib-olla ka poliitilised osapooled ühe laua taha tuua. Siis tekib konsensus ka. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Hea tahte kokkulepped on väga toredad asjad, nii ka see 1% teadusraha kokkulepe. Aga valitsus taganes sellest ja 1% [SKP-st] teadusesse ei suunatud. Samamoodi on tarbijakäitumine väga oluline signaali saatjana, aga suuri muudatusi, eriti muutuvas keskkonnas, niimoodi läbi viia ei saa. Isegi rahvusvahelisse meediasse on munade hinna tõusu uudised jõudnud minu arvates rohkem kui kunagi varem. Oodata, et tarbijad, kelle toimetulek on keeruline ja kelle jaoks ka munade hinna tõus on olnud tõsine küsimus, teevad vastutustundlikke valikuid ja otsuseid valitsuse eest, kes seda teha ei julge, on natuke ülekohtune. 

Ks ma saan teie vastustest õigesti aru, et te panete vastutuse ikkagi tarbijatele, kes peavad oma käitumisega ka hinnatõusu olukorras vastutustundlikult reageerima? Kas teie valitsusjuhina ei näe, et kanade puuris pidamine, mida tõepoolest ka Eesti näidetena on demonstreeritud, on julm ja valitsus peaks astuma samme selle lõpetamiseks?

Aitäh, hea küsija! Kas-küsimusele saab vastata: ei, te ei saa õigesti aru. Aga ma võtan vabaduse end veidi selgitada, et me saaksime ühtemoodi aru. Jah, meil kõigil tarbijatena on loomulikult võimalus teha tarku valikuid. Munade puhul on [toote]koodis kindel number, mille järgi oskab igaüks ise vaadata, millisel viisil on lindusid peetud. Nii et selle järgi me saame tarbijatena ise valiku teha ja seda hinnata. Seda esiteks. 

Teiseks, kui te küsite, kas valitsus ei kavatse astuda samme, siis seegi vastus on ei – me kindlasti astume erinevaid samme. Seesama debatt sellel teemal, mida peavad ühelt poolt regionaal- ja põllumajandusminister, teiselt poolt maaelukomisjon ja erinevad osapooled, tootjad, ongi üks nendest sammudest. Ja mis saaks ühiskonnas parem olla, kui üksmeelselt lepitakse kokku, mis suunas minnakse. 

Võib-olla siin on natukene sellist maailmavaatelist erinevust ka. Mina liberaalina usun, et [on hea], kui ühiskonnas tekib arusaamine, kuidas ja kuhu suunas koos minnakse. Antud juhul, kui Eesti toidutootjad ei sattu ebavõrdsesse ja kehvemasse olukorda ning lepitakse kaubandusega kokku ja ka poliitikasfääris öeldakse, et see on suund, kuhu me üleminekuaega [rakendades] läheme, siis ma arvan, et see võiks olla parim võimalik lahendus. 

Ettekujutus, et võiks seadusega kohe, ka siis, kui kokkulepe on veel võimalik, hakata kõike kehtestama – see on ka võimalik, aga ma arvan, et see ei too kindlasti nii häid tagajärgi. See pigem toob tulemuse, et kaubanduses müüakse endiselt [nende kanade] mune, kes on kasvatatud puuris, ja meie tootjad on sunnitud halvemasse olukorda. See tähendab seda, et meie toidujulgeolek, võime siin toitu toota ka muutub kehvemaks. Ma kahtlustan, et ka sotsiaaldemokraatide seas ei ole sellele ühest toetust. Seetõttu ma arvan, et me peame leidma võimalikult hea tasakaalu. Ma arvan, et tootjad soovivad sellist kompromissi otsida ja et nad on nõus vabatahtlikult üle minema, küsimus on eeskätt ilmselt tempos ja kaubanduse ja muude osapooltega suhtluses. Aga seda saab ju korraldada, seda saate teiegi siin parlamendis korraldada. Selleks maaelukomisjon ongi.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Ja liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teemaks on kultuurkapitali seaduse adekvaatsus.  Peeter Ernits, palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kohati mulle tundub, et Eesti ongi juba personaalriik. Kui mõni inimene on omade seas, siis tema taotlus saab rahalist toetust; kui ei ole, siis ei saa. Ja vähe sellest, kui keegi midagi valesti ütleb, siis võib isegi saada kriminaalkaristuse. Jutt on Toomas Lepast, kes 14 korda on palunud kultuurkapitalilt toetust, neli korda president Rüütlist rääkiva filmi jaoks, aga kunagi ei ole saanud midagi.

Aga küsimus on konkreetne. Kulkaseaduse § 16 punkt 6 ütleb, et nõukogu otsuseid ei vaidlustata. See on esiteks. Aga teiseks: Eesti Filmi Instituudi määrus – see on ministri määrus, mis jõustus 7. jaanuaril 2019, teie ei olnud siis minister – ütleb §-s 16, et otsuseid saab vaidlustada küll. Minu küsimus on nüüd selles, et vastuolu on ju ilmne: tegevus on sama, jagatakse raha, ühe paragrahvi järgi saab vaidlustada, teise järgi ei saa. Millal te selle vasturääkivuse kavatsete kõrvaldada? 

Lugupeetud Riigikogu liige, aitäh selle küsimuse eest! Ma räägin kõigepealt kultuurkapitalist üldisemalt. Kultuurkapital on olnud meie [riigis] väga silmapaistav kultuuriedulugu. See on toetunud aastakümneid [püsinud] usule ja usaldusele, et meie kultuurivaldkondade esindajatest koosnevad sihtkapitalide nõukogud tunnevad oma valdkonda ning teevad seetõttu parimad võimalikud toetusotsused. 

Ja mis siinjuures on väga oluline: selle kõige juures, selle suure koormuse juures, mis kulkal on, on ta ise vähebürokraatlik ja halduslikult väga õhuke institutsioon. See näitab meie riigi ühiskondlikku küpsust, et me usaldame sihtkapitalide seitsme liikme ühist ekspertiisi. Sihtkapitale võib pidada ka omamoodi kaheaastasteks valdkondlikeks parlamentideks, kelle ekspertiis viib valdkonna jaoks parima tulemuseni.  

Minu meelest see kõlab kokku sajandeid kehtinud põhimõttega, et kunsti hinnatakse tulemuse põhjal, aga ka siis on hinnangud seinast seina. Enne teose valmimist või teose ettekannet saab ainult autorit või esitajat vaid usaldada ja kui seda teevad seitse eksperti ühises arutelus, mille põhjal sünnib otsus, siis sellest peaks piisama. Usaldame, ja eraldatakse toetus, ei usalda, ja toetust ei eraldata. 

Kultuurkapitali sõltumatuse tagab ka see, et seal ekspertliikmed pidevalt vahelduvad. Nüüd saabki neil, kes praegu kultuurkapitali sihtkapitalides on, kaheaastane sessioon läbi ja järgmiseks aastaks valitakse uued.  Kuna teie esitatud küsimus on raha jagamise õiguslikes printsiipides, siis kinnitan, et kindlasti peab kultuurkapital käituma Eesti seaduste kohaselt. Seadused teatavasti on aga tõlgenduste ja väga paljude vaidluste allikaks. Ma toon siin ühe numbri: aastast 1995 kuni tänaseni on kultuurkapital kokku kolmel korral pidanud ennast kohtus kaitsma ja [põhjendama otsust], miks taotlust ei rahuldatud. See on päris pikk aeg ja vähe kaasusi. 

Nüüdne Artefilmi kaebus on tõepoolest neljas ja see on esimene, milles esimese astme kohus andis õiguse kaebajale. Minu teada kavatseb kultuurkapital selle edasi kaevata, et saada parem õigusselgus, kas on vaja kultuurkapitali taotlustega [tehtavates] toimingutes midagi muuta. Nii et see ongi laia taustaga [probleem], aga ma pidasin vajalikuks seda tausta edasi anda. Selgitus ja vastus teie küsimusele, et kuidas edasi. Kultuurkapital on selle otsuse edasi kaevanud. Nende soov on saada parem õigusselgus. 

Teie aeg! 

Ja siis saame teada, kas on midagi vaja kultuurkapitali toimingutes muuta. 

Aitäh! Peeter Ernits, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, teine küsimus. Te ütlesite, et need kulka nõukogud on nagu kultuuriparlament ja nende otsus on lõplik ja õige. Aga teil ]otsustab] ka teatrite rahastamise üle samasugune seltskond, kes on öelnud, kes raha saab ja kes ei saa. Theatrum jäi ilma, ja mitte ainult Theatrum. Te ütlesite, et kulka [otsustest] ei saa minister üle sõita. Aga sellest [teatri]parlamendist te sõitsite ju rahulikult üle. Ma küll tänan teid, see oli suurepärane sekkumine, et Theatrum sai need rahad. Nii et see oli positiivne teerulliga üle sõitmine nii-öelda kultuuriparlamendist. 

Aga ikkagi, nüüd on küsimus veel kaughasartmängu[maksu] puhul, et kas tuleb raha, kas käsi on kullas või mullas. See raha tuleb ka kultuurkapitali. Minu küsimus teile on: mis teie arvate, kas käsi hakkab olema mullas või kullas? Kas tuleb raha juurde või vastupidi, tuleb hakata ütlema, et näe, raha ei ole, läks valesti?

(Väike paus, saalist öeldakse midagi ja keegi naerab.) Ma tean, et mulle on küsimus. Tänan märkamise eest!

Proua minister, palun!

Aitäh! Jah, ma ootasin sissejuhatust, andke andeks. Selles teie küsimuses, härra Ernits, oli mitu põiget erinevatesse valdkondlikesse nüanssidesse. Te rääkisite siin teatritest ja sellest rahajagamise viisist ja küsimusest, kas see võis olla õige otsus, mille minister tegi, või kas see võis teoreetiliselt olla õige otsus, milleni komisjon jõudis. Ma lihtsalt puudutan oma vastuses ka seda, kuna te oma küsimuses antud teemale viite andsite. 

Me püüame seda määrust nüüd paremaks teha, et oleks ka seal suurem selgus. Oluline on kokkulepe valdkonnaga, milliste kriteeriumide järgi on tänasel päeval kõige parem teatreid hinnata, et ei tekiks selliseid nii-öelda ootamatuid olukordi. 

Aga vastan teie põhilisele küsimusele, mis puudutas hasartmängumaksu seaduse muutmist. Sellest on väga palju meedias räägitud, ja väga erinevatest aspektidest. Minu meelest on kõik külgnevused, mis seda ettevõtmist ja seadusemuudatust puudutavad, päris põhjalikult läbi arutatud. Erinevad eksperdid on oma arvamuse saanud öelda. Tähelepanu on juhitud ka võimalikele ohukohtadele, mis seda seadusemuudatust võivad puudutada. 

Aga ministrina ütlen, et ootame ja anname aega. Kui see seadus nüüd uuest aastast rakendub, siis vaatame, kellel on õigus. Ärme praegu enam spekuleerime. Valitsus ja Riigikogu on teadlikud, Eesti ühiskond on teadlik nendest ohukohtadest. Me oleme need selgelt sõnastanud ja ka tuvastanud. Ametkonnad, kes peavad vastavate teemadega tegelema, on [ohukohad] arvesse võtnud ja kindlasti ajavad oma töös kõiges näpuga järge – kas me räägime rahapesuohust või muudest asjadest, näiteks sellest, kas hasartmängumaksu seaduse muudatus võib tuua kultuuri raha juurde või sealt raha välja viia. Seda me saame öelda siis, kui seadusemuudatus on rakendunud. 

Anname sellele aega. Hea meelega tulen siia pulti jälle sellel teemal teiega vestlema, kui meil on mingi [tulemus] juba käes. Ükskõik, milline see olukord siis on, olen avatud selleks diskussiooniks.

Suur tänu! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on Registrite ja Infosüsteemide Keskuse loodud veebipõhine raamatupidamis- ja arveldamisteenus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Me teame seda, et e-arveldussüsteem on meil Eestis pikemalt toiminud. Kui siin saalis on seda teemat menetletud ja neid otsuseid tehtud, siis lepiti väga selgelt kokku, et väikeettevõtjatel, kellel on kuus esitatavaid arveid alla kümne, ei peaks tekkima maksekohustust, et nad saaksid kasutada e-arveldajat. Sellel aastal on esimest korda juhtunud selline olukord, kus ettevõtjatele on tulnud teade, et teil on makse tegemata ja niikaua, kui makse ei ole ära makstud, te e-arveldajat kasutada ei saa. Kas te olete sellest teemast teadlik või on kuskil tekkinud eriline olukord? Ma võin küll öelda, et on üks süsteem, kus saab maksta ka edaspidi, aga kahjuks [selle teate juurde] ettevõtjatele seda linki ei tule, kasutage siis ühte teist arveldusvarianti. Ma pean tunnistama, et tänase hommikuni ma olen viimasel nädalal saanud mitme ettevõtja pöördumise, et kuidas see juhtuda on saanud. Mina ei tea, et oleks muudetud korda, et kuni kümme arvet kuus peaks saama esitada tasuta. Kas siis, kui on antud kellelegi eraettevõtjale vahendusõigus, on neil lubatud hakata tasu küsima esimeselt arvelt? Viimases kirjas, mis mulle tuli eile õhtul, on öeldud, et ettevõtja on ainult ühe arve teinud e-arveteenuse kaudu ja nüüd on ta punases, uut arvet esitada ei saa.

Aitäh, hea küsija! See on üsna spetsiifiline küsimus. Kui te küsite, kas peaministrini ehk minuni on jõudnud selline info, siis ei ole. Aga selleks meil ju infotunnid ongi. Vahel küsitakse infot, vahel antakse, antud hetkel tundub, et antakse. E-arveldaja mõte, nii palju, kui mulle on teada – võib-olla midagi on nüüd muutunud –, on see, et kasutamine peaks uue kasutaja jaoks olema esimesel aastal tasuta. Mõte on, et alustav mikroettevõtja saaks oma raamatupidamist teha ja et oleks välja arendatud sellised elementaarsed põhifunktsioonid. Selle kasutajaid on umbkaudu, vähemalt hinnanguliselt umbes 35 000 ettevõtet. See kindlasti on olnud abiks väikeettevõtjatele, aidanud üle minna e-arvetele, mis muidu võib-olla võtaks kauem aega. See on üldine info. 

Ja nüüd veidi spetsiifilisemalt, üldise riigi IT ja IKT korrastamise raames – me oleme seda avalikult öelnud ja koalitsioonileppeski ära maininud – vaadatakse üle kõik teenused, mida riik osutab. On teenuseid, mida võiks erasektor osutada. Ma rõhutan, et kaalumisel – mitte otsustatud, aga kaalumisel, analüüsi tehakse – on sellesama teenuse andmine eraturule. Oleme siiski ausad, ka eraettevõtjad ütlevad, et selliseid platvorme ja programme on päris palju, üksjagu, ja eraturul pakutakse ka täiendavate funktsioonidega lahendusi, mitmed sellised mugavuslahendused on juures. Nii et ilmselt ei ole mõtet erinevaid lahendusi omavahel dubleerida. 

Justiits- ja Digiministeerium tegeleb analüüsiga, kas selle teenuse võiks erastada, kas see oleks teostatav, mida see üldse kaasa tooks, kuidas see puudutaks kasutajaid, kuidas erasektor seda võiks rakendada, kuidas see üleminek mõjuks kasutajatele hinna mõttes ja kõike muud. Nii et neid plusse ja miinuseid tuleb kaaluma hakata. Täna, enne analüüsi ei oska seda hinnata. Aga jah, sellega ma olen üldjoontes nõus, et tagasiside e-arveldaja kohta on päris positiivne. Kui vaadata üldist turuosaliste ja selle kasutajate hoiakut, siis öeldakse, et kindlasti on teisi lahendusi ka, aga see on üldiselt vähemalt alustamise baasina mugav. Aga minul on info, et esimene aasta on kasutajale tasuta.

Aitäh! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kõigepealt tänan vastuse eest! Aga ma mäletan väga hästi, kui see teema oli meil rahanduskomisjonis ja me leppisime asjas kokku. See peaks praegusel hetkel ka kehtima. 

Teil on õigus. Esimene aasta on tasuta, aga seal on järgmine klausel: kui ettevõte teeb kuni kümme kannet kuus, siis kuutasu võiks olla samamoodi null eurot, ja kui on juba rohkem, siis tuleb kuni 50 kandeni maksta viis eurot, ja nii edasi. Aga praegu on tekkinud olukord, et keegi on kasutanud võimalust ja hakanud esimese arve esitamise järel selle teenuse eest raha küsima. 

Ma mäletan, see diskussioon oli väga pikk ja see otsus tehti siinsamas saalis kokkuleppel, et kuni kümme arvet on tasuta. Asja mõte oligi, et väikeettevõtjatel ei tekiks seda koormust. See on tegelikult riigile kasulik, et ettevõtjad esitavad arveid e-arvelduse kaudu, kuna siis on võimalik seda kõike digitaliseerida, kulud on väiksemad. Kas te lubate, et te palute rahandusministril või kellelgi teisel selle [probleemiga] tegeleda? Kui on kokkulepe, siis kokkulepe peaks kehtima. 

Aitäh! Ma sain praegu teie käest esialgse informatsiooni sellisel kujul, nagu te selle esitasite, ja ma kindlasti edastan selle informatsiooni. Või õigemini küllap infotunni materjal edastatakse maagilisel moel rahandusministrile ja Rahandusministeerium vaatab asjale peale. Veel kord, ma nüüd täpselt ei tea, millisele kokkuleppele te viitasite, aga küllap asjaosalised kindlasti teavad ja leiavad selle üles ja saavad vajaduse korral ka teilt selle kohta küsida. Nii et me täpsustame ära, mis detailid seal on. 

Mina kirjeldasin, milleks see programm, tarkvara on ja mis analüüsiga tegu on, et keegi ei üllatuks, mis analüüsi seal praegu tehakse. Üldine trend pigem on, et riik, vähemalt selle valitsuse vaatest, liberaalse parempoolse valitsuse vaatest, ei peaks eraturuga nende teenuste puhul konkureerima, mida eraturg suudab osutuda. Selle programmi mõte on tõesti olnud, et väiksemad ettevõtjad saavad mugavalt alustada või üle minna e-arvete kasutamisele. 

Ma edastan selle info ja loodetavasti saab suhelda. Rahanduskomisjoni debatti, kuna mina ei ole rahanduses olnud, mina olen majanduses olnud, ma üksiti ei tea.

Suur tänu! Lõpetame tänase üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Me jõuame veel avada ka kümnenda küsimuse. Ei ole kindel, kas me kõiki kolme küsimust saame käsitleda, aga kümnes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets, teemaks on USA ja Euroopa Liidu suhted. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, siin äsja plahvatas pomm, mis puudutas USA uut julgeolekustrateegiat. Ja päris kõhedusttekitav on lugeda Euroopa ja Euroopa Liidu kohta käivat.  

Tsiteerin [seda umbkaudu]. Euroopa majanduslik allakäik on tegelik ja seda [varjutab] koguni terve tsivilisatsiooni hävingu võimalus. Euroopat ohustavate suurte [probleemide hulka kuulub] see, et Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised ühendused kahjustavad poliitilisi vabadusi ja riikide suveräänsust. Migratsioonipoliitika [muudab] kontinenti ja [tekitab] tohutult vastuolusid ja tülisid ühiskondades, samuti vaba sõna ja poliitilise opositsiooni allasurumist. Sünninumbrid vähenevad, rahvuslik identiteet ja rahvaste enesekindlus [kaob]. Ja lõppkokkuvõtteks [märgitakse], et on küsimus, kas me NATO lepingu kirjutasime ikka alla samade riikidega. Rahvastik on mõnekümne aastaga Euroopas täielikult muutunud ja põliselanikke ähvardab vähemusse jäämine.  

Vaadates seda olukorda, tundub, et paljude Euroopa riikide ja USA vahelt on must kass läbi jooksnud. Teisalt on võimalik ikkagi USA-ga häid suhteid hoida, kui me oma demokraatiastandardeid kõrgel hoiame, kui me ei mahita massiimmigratsiooni. Paraku paljud need punktid on need, millega teie erakond tegeleb: mahitab massiimmigratsiooni, ähvardab sõnavabaduse allasurumisega. Kuidas te selles olukorras ja USA uue julgeolekustrateegia taustal näete meie suhteid USA-ga?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Kindlasti aktuaalne teema. Ma mitu mõtet ütleks. Esiteks, selliseid piirjooni, strateegias kirjeldatud poliitika põhijooni, me oleme ju näinud alates uue administratsiooni ametisse astumisest. Öelda, et me oleme vapustatud või üllatunud, oleks natukene paljuvõitu. Meie lähtume ikkagi sellest, mida me oleme avalikult öelnud ja mis on meie poliitika nii-öelda põhijoon: me hoiame Euroopa ja Ameerika liitlassuhet. Transatlantiline liitlassuhe on väga oluline. Nagu Poola peaminister Donald Tusk kirjutas – ja minu meelest väga hästi kirjutas! –, Euroopa ja Ameerika on siiski demokraatliku maailma, reeglitepärase maailma tagamisel väga olulised liitlased. Nad on olnud seda aastakümneid ja on ilmselt ka tulevikus. 

Kui vaadata, mis meid kindlasti ühendab, siis see on ikkagi arusaamine, et Venemaa on Euroopale, kogu Atlandi alale tegelikult ikkagi eksistentsiaalne oht, aktuaalne oht. Ka Ameerika täna pingutab – ja seda me kindlasti hindame, et Ameerika president ja administratsioon pingutavad – Venemaa agressiooni taltsutamise nimel, loodetavasti Ukraina tingimustel õiglase ja püsiva rahuni jõudmise nimel. 

Ja lisaks, enesekindluse huvides ma siiski ütleks, et ega Eesti positsioon ei ole ju muutunud. Me oleme sellel positsioonil olnud pikemat aega. Täna loodetavasti võetakse vastu riigieelarve, kus meie riigina sõnastame sellesama, mida me ootame Euroopalt ja mida tegelikult ka Ameerika Ühendriigid oma sõnumi kohaselt ootavad Euroopalt: ise tuleb vaba ja jõuka piirkonna turvalisuse tagamisse panustada. Täna teeme meie otsuse – loodetavasti parlament teeb otsuse veel täna –, et riigieelarvest moodustavad kaitsekulud üle 5% SKP-st. Ja sarnast panustamist meie vaba ja, ütleme, jõuka piirkonna turvalisuse tagamisse oodatakse kogu Euroopalt. 

Nii et ma arvan, et see sõnum ei ole meile uudis. Sama sõnum tuli president Trumpilt ka tema esimesel ametiajal, kui ta kasvatas NATO nii-öelda kaitseinvesteeringuid. Ja ma arvan, et ka sellel ametiajal jätkub seesama joon, et tulebki kaitsesse ise rohkem panustada. Meie vaatest on see mõistetav ja me eeldame, et ka meie liitlased panustavad sinna rohkem ja panustame ise ka. 

Nii et jah, ma küll sihukest vapustust või üllatust ei [tunne]; lihtsalt tuleb ise rohkem oma kaitsesse panustada ja ise tugevam olla.  

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis aega ei jätku. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja tänan Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest! Me jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.