Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Head kolleegid, ma vabandan, et mu hääl on ära! See jäi eile Unibet Arenale. Kahjuks ei olnud sellest kasu, aga andsin endast kõik.

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Reformierakonna auesimees ning pikaajalise kogemusega poliitik Siim Kallas on öelnud, et demokraatiat pole olemas, kui õiguskaitseorganid manipuleerivad. Selle arupärimise kohaselt on üks manipulaator prokuratuur, kes ei järgi seadusi ja tunneb ennast täiesti karistamatult. Tasus vaid Kalle Laanetil algatada mingisugune distsiplinaarmenetlus ja tema osas leiti kohe karistus, ta vallandati ja ta sai kriminaalasja kaela. 

Et ma ei oleks paljasõnaline, [toon välja] mõned faktiväited selle teema kohta. Omaaegne peaprokurör Andres Parmas rikkus korruptsiooni[vastast] seadust, kuna ta ei teavitanud viivitamatult ministrit kirjalikult, et tal on kolm kõrvaltegevust. Sellega rikkus ta korruptsiooni[vastase] seaduse tegevus‑ ja piirangutoiminguid. 

Edasi, Riigikohtu kriminaalkolleegium on tuvastanud, et prokurörid on esitanud valeandmeid, on võltsinud menetlusdokumente, on kasutanud võltsitud menetlusdokumente ja on takistanud menetluse osalistel kohtueelsele menetlusele ilmumist. Ja absoluutselt mitte ühtegi reageeringut! 

Ma arvan, et praegu on viimane aeg võtta prokuratuur ja tema tegevus tõsiselt luubi alla. Seetõttu esitan ma justiits- ja digiminister Liisa Pakostale kuuepunktilise arupärimise, [mille sisu on see,] mispärast prokuratuur ja seadust rikkuvad prokurörid pole võetud vastutusele. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovime Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Teema on absoluutse vaesuse järsk kasv Eestis. 

Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on viimasel ajal Eestis märgatavalt tõusnud. Üle 44 000 inimese peab toime tulema alla 350 euroga kuus. See ei võimalda katta isegi esmaseid vajadusi. Vaesuse süvenemine puudutab eeskätt ühiskonna kõige haavatavamaid rühmi: üksikvanemaid, lastega peresid ja madalapalgalisi inimesi, kellel puudub sotsiaalne turvavõrk ootamatute kulutuste korral. Absoluutse vaesuse kasv osutab nii majanduslikele kui ka sotsiaalsetele probleemidele, mis mõjutavad otseselt inimeste toimetulekut ja ühiskonna sidusust.

Selle probleemi tõttu esitamegi peaministrile viis küsimust. Me küsime, miks absoluutses vaesuses olevate inimeste arv [suureneb] ning kas praegusel valitsusel on pakkuda lahendusi, et kasvu pidurdada või [arvu isegi] vähendada. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist. 

Head kolleegid, üks natukene segane päevakorra täpsustus. Nimelt, tänases viiendas päevakorrapunktis on märgitud ettekandjaks Riigikogu liige Ants Frosch. Tegemist on eelnõuga, mis on Isamaa fraktsiooni algatatud. Tunnustan siiralt Isamaa fraktsiooni! Kuna paljudel liikmetel, kes on algatajatena [kirjas], pole võimalik seda ettekannet teha, püüdsid nad leida [uue] ettekandja. Ants Frosch oleks valmis seda ettekannet tegema. Isamaa fraktsioon seda ka aktsepteeriks. Paraku meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda ei võimalda. Me oleme tolereerinud, et algatajate nimel võib selle asemel, kes on parasjagu [päevakorras] kirjas, teha keegi teine algatajatest selle ettekande. Fraktsiooni puhul loomulikult ükskõik kes fraktsiooni liikmetest võib selle ettekande teha. Aga Ants Frosch, taas kord kollase raamatu tõttu, ei saa olla Isamaa fraktsiooni liige. 

Veel kord, ma tunnustan seda, et Isamaa on püüdnud leida sellele olukorrale lahendust, aga tõenäoliselt on selle päevakorrapunkti juures tegemist arutelu võimatusega. Me ei võta seda välja ja mul polegi voli seda välja võtta. See oli see, millest me Helir-Valdor Seederiga siin mõnekümned sekundid istungi alguses omavahel vestlesime. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Jah, ma olen saanud vastuse, aga ma küsin, kas Ants Frosch ei mahu Riigikohtu otsusest tulenevalt parlamendi ulatusliku enesekorralduse õiguse raamidesse. Kas see väljub raamidest? Seni on need raamid olnud küll väga laiad ja loomingulised.

See väljub kohe kindlasti istungi juhataja volituste raamidest. Juhatusel võib olla tõepoolest võimalik seda kaaluda ja arutada, aga ma arvan, et hoiame siin ühtset joont. Me tolereerime ettekandjatena ikkagi neid, kes on selle eelnõu algatanud, ehk fraktsiooni puhul loomulikult kõiki fraktsiooni liikmeid, ja kui [algatajad on] mitu Riigikogu liiget, siis ükskõik kes neist. Ants Frosch veel ei ole Isamaa fraktsiooni liige. Võib-olla 2027. aasta aprillis ta juba on. Siis on lihtsam, sest siis on Ants Frosch ka Isamaa fraktsiooni esindaja. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 693 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme.

Head kolleegid! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 0. Eelnõu 693 on seadusena vastu võetud.

Jõuame teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Saalist räägitakse.) On võimalus ka elektrooniliselt seda teha. Üks hetk! Äkki te saate kasutada Ants Froschi mikrofoni, siis kuulevad teised ka, mis teie probleem on. Palun mikrofon Henn Põlluaasale, kui see on võimalik.

Aitäh! Ma tahtsin öelda, et hääletamise ajal näitas aparaat, et mind ei ole kohal.

Te äkki ei olnud ennast veel registreerinud? Kas saab kontrollida, kas teie hääl läks kirja või ei läinud? Kuna te saabusite suht hilja, siis mul on väike kahtlus, et te tegelikult ei liigutanud oma kaarti, mistõttu te ei olnudki elektroonilises mõttes kohal, füüsilises mõttes küll, jah. Enda kohalolekut peab ikkagi registreerima kaarti liigutades. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, pilt võib ikka ees olla, aga see ei näita veel kohalolekut, te peate kaarti liigutama. Hennul oli pilt ees, aga ekraanil [teda] ei olnud. Head kolleegid, ma arvan, et me saame protokolli kanda, et antud juhul Henn Põlluaas siiski ei osalenud hääletusel. Kui te soovite suuliselt oma seisukohta öelda, siis saame selle protokolli kirja panna, aga hääletustulemust me loomulikult muuta ei saa ega muudagi. Aitäh teile! 

Aga nüüd palun taas kord, ja vabandan, Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Nüüd on teie kord.

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Esmapilgul tundub, et tegemist on justkui järjekordse tehnilise eelnõuga. No mis seal ikka, muudetakse riigilõivuseadust, natukene tõstetakse riigilõivu. No tegelikult tõstetakse kahekordselt tasu, mida makstakse siis, kui keegi soovib riigihanget vaidlustada ja pöördub vaidlustuskomisjoni poole. 640 eurolt tõstetakse see 1280 euroni või siis 2560 euroni, sõltuvalt sellest, mis tüüpi riigihankevaidlusega tegemist on.

See on juba tavaks saanud, et riigilõivude tõstmine on üks viis raha koguda. Ma tuletan korra meelde, kuidas Kaja Kallase valitsuses tõsteti riigilõive. Näiteks on meil tänaseks ID-kaardi või passi kiirkorras tegemine 45 euro asemel 250 eurot, ehk tõus oli rohkem kui kuuekordne. See eelmises valitsuse siseminister Lauri Läänemetsa juhtimisel tehti. Ma arvan, et selle küünilisusega oleme me kõik juba harjunud, sellele ei pöörata enam isegi tähelepanu. 

Aga mind hämmastas selle eelnõu juures just seletuskirjas olev selgitus sellest, miks on vaja riigilõive tõsta isikutel, kes soovivad riigihanget vaidlustada. Nimelt seisab seletuskirjas, et soovitakse saavutada vaidluste vähenemine. Ma vabandan, aga mis ajast on õigusriigis võimalik selline põhjendus või selgitus, et isikud võiksid vähem oma õigusi kaitsta, vähem vaidlusi esitada, ja seetõttu me teeme need vaidlused kallimaks! Ikkagi vaidlustage vähem! 

Ma isegi enam ei tea, mis on halvem: see, et riigilõivude tõstmisest on saanud meil uus, täiendav riigi teenimise allikas, või see, et püütakse raskendada inimeste võimalusi õiguste kaitseks. Ja see tuuakse veel eraldi seletuskirjas sellisel viisil välja. Siin on juba küsimus, miks siis mitte tõsta, ma ei tea, näiteks kümme korda. Siis ei hakka keegi enam üldse midagi vaidlustama. Väga lihtne lahendus, ei tule mitte ühtegi riigihankevaidlust. 

Kusjuures neid vastuolusid on selle eelnõu seletuskirjas veel. Näiteks öeldakse lisaks sellele, et soovitakse, et vaidluste maht väheneks, et samal ajal soovitakse lisaressurssi, kuna vaidluste maht on kasvanud. Need on kusjuures ühes lauses. Otsustage ära, kas kaebuseid on rohkem või vähem ja kas te soovite, et neid oleks rohkem või vähem. Selgitus oli nagu selline, et teate, tahaks lisaressurssi, tahaks täiendava inimese palgale võtta, aga vaidlusi nagu ei tahaks, inimesed võiksid ikkagi vähem vaidlustuskomisjoni poole pöörduda. 

Ma seetõttu vaatasin statistikat. Riigihankevaidluseid pole olnud rohkem kui kümme aastat. Nii et jutt sellest, et justkui meil nüüd kõik meeletult tegeleksid vaidlustamisega, tegelikult ei päde. Üldiselt võiks õigusriigis olla ikkagi seisukoht, et kui on mingi riigihangete seaduse rikkumise kahtlus, näiteks on kedagi põhjendamatult eelistatud, siis peaks olema ka proportsionaalse tasu eest võimalik kaebus vaidlustuskomisjonile esitada. Ja riik, nii valitsus kui ka Riigikogu ei tohiks kasutada mitte mingis kontekstis argumenti, et teate, kaevake vähem, kaitske oma õigusi vähem, ja me tõstame ka selle hinda. 

Üks moment ka sellest, mida ma korra mainisin, et kuidas riigilõivudest on saanud tulu teenimise allikas. Tegelikult läheb see Riigikohtu seisukoha ja praktikaga vastuollu. Riigikohus on öelnud, et riigilõivumäära kehtestamisel on üldpõhimõte, et selle eesmärgiks ei tohi saada riigile täiendava tuluallika loomine. Mina kahtlen, et nendest põhimõtetest on lähtutud, kas või tookord, kui [lõivu] ID-kaardi tegemise eest tõsteti kuuekordselt. Täna on ID‑kaardi ja passi tegemine 250 eurot. Noh, nüüd tõstetakse vaidlustamise [lõiv] ka meil kahekordseks. 

Nende põhimõtetega, ka õigusriigi seisukohalt, sellega, kuidas neid eelnõusid koostatakse, ja kõikide nende selgitustega, mis on välja toodud, mitte kuidagimoodi Keskerakond nõustuda ei saa ja me hääletame [eelnõule] vastu. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 735 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid oli 0. Eelnõu 735 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. 

Head kolleegid, kuna see ei ole igapäevane päevakorrapunkt, mida arutame, siis tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on auväärt õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Seejärel on Riigikogu liikme Kalle Grünthali sõnavõtt kuni viis minutit, seda loomulikult tema soovi korral. Küsimusi Kalle Grünthalile esitada ei saa. Läbirääkimistel saavad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja hääletamisele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Riigikogu liige Kalle Grünthal ei tohi hääletamisest osa võtta. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Riigikogu otsustus vormistatakse Riigikogu otsusena.

Head kolleegid, palungi nüüd Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Vastavalt põhiseaduse §-le 76 ja § 139 lõikele 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikele 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §-le 382⁶ teen Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ning tema suhtes süüdistusakti koostamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks. Riigi peaprokuröri taotlus koos üksikasjaliku asjaolude kirjeldusega on ettepanekule lisatud, see on üheksal leheküljel. 

Lühidalt selle taotluse sisust. Riigi peaprokuröri taotlusest nähtub, et härra Grünthal võib olla toime pannud karistusseadustiku § 201 lõike 2 punktis 3 sätestatud kuriteo ehk omastamise ametiisiku poolt. Kahtlustuse kohaselt seisnes omastamine selles, et Kalle Grünthal andis talle Riigikogu Kantselei poolt usaldatud Alexela kliendikaardi oma poja valdusesse, et poeg saaks oma äranägemise järgi kasutada isiklikuks otstarbeks [antud] vara, mis oli usaldatud Riigikogu liikmele Riigikogu liikme tööga seotud ülesannete täitmiseks. Kahtlustuse järgi kasutas härra Grünthali poeg kütusefirma kliendikaarti ise, tankides sellega kütust enda sõidukisse, ning andis kütusefirma kliendikaardi kasutamiseks ka oma endisele abikaasale. Lisaks nähtub kahtlustusest, et isiklikul otstarbel oma sõidukisse tankida võimaldati ka Olerexi kliendikaardiga, mille oli välja andnud Riigikogu Kantselei. Kahtlustusest nähtuvalt oli Riigikogu liige teadlik sellest, et tema poeg ja poja abikaasa ei kasutanud tangitud kütust Kalle Grünthali, Riigikogu liikme tööga seotud tegevuseks. 

Selle taotluse läbivaatamisel ja teie ette ettepanekuga tulemisel tekkis arutelu küsimuses, kas härra Grünthali suhtes on läbi viidud jälitustoiminguid, milleks on vaja rakendada erikorda. Ei, selliseid jälitustoiminguid läbi viidud ei ole. Tehti päring sideettevõtjale, et selgitada välja inimese asukoht tankimise ajal, kuid vastavalt Riigikogu enese otsusele ei ole alates aastast 2012 sideandmete päring jälitustoimingute loetelus. Jälitustoimingute loetelu kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 3¹ on ammendav ja sideandmete päringut seal enam ei ole. Aastast 2022 on sideandmete päringuks nõutav maakohtu luba. Antud juhul on see luba olemas. Rõhutamist väärib, et loataotlus rahuldati vaid osaliselt ehk lubati sideandmeid pärida üksnes nende päevade kohta, kui tankimine aset leidis. 

Kriminaalasja nr 23221000044 materjalidega tutvumisel ei ilmnenud niisugust asjaolu, mis oleks lubanud riigi peaprokuröri taotluse teile, austatud Riigikogu, edastamata jätta. Nagu varemgi selgitatud, keelab seadus õiguskantsleril hinnata tõendeid ja küsida selle järele, kas teod pandi toime, kui rasked need olid või kas isik on süüdi. See on seaduse järgi õiguskantslerile selgelt keelatud. Nagu ma alati sel puhul rõhutan, õigust mõistab ja süü kohta saab otsustada üksnes kohus. Selle taotluse ja ettepaneku esitamine ega ka võimalik saadikupuutumatuse äravõtmine ei tähenda seda, et Kalle Grünthal on kuriteo sooritanud. Õigust mõistab kohus. Kui süü ei leia tõendamist, siis mõistetakse inimene õigeks. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et tutvusite väga hoolikalt selle toimiku materjalidega, ja viitasite ka sellele, et kohtumäärus on tehtud selle kohta, et saada teavet minu telefoni kohta teatud aegadel. Põhimõtteliselt on nii määruses kirjas. 

Aga seesama toimik, millega te nii hoolikalt tutvusite, on täis pikitud sadades ja sadades fotodest, [mille tegemiseks] on mind jälgitud erinevates kohtades Riigikogus. Selle materjali peale on sattunud ka siin saalis viibivad Riigikogu liikmed. Ma ei usu, et te olete vaadanud 32-gigabaidist mälupulka, kus on näha, kus ma olen viibinud, ja nii edasi. 

Minu küsimus on see, et kuna ilmselgelt on tegemist jälitustoiminguga, mida [tehakse] ringkonnakohtu esimehe loal, siis kas selles toimikumaterjalis on olemas veel mingi muu määrus, mis lubab teha toiminguid sellisel kujul, nagu tehtud on.

Tänan! Kordan veel kord, et jälitustoiminguid teie suhtes tehtud ei ole. Aastal 2012 muutis Riigikogu seadust ja jättis sideandmete päringu jälitustoimingute loetelust välja. Kriminaalmenetluse seadustik eristab nii-öelda tavalisi, aga samamoodi inimese eraelu ja temaga kokkupuutes või samas ruumis olnud inimeste eraelu piiravaid toiminguid ja jälitustoiminguid. Paragrahv 126³ kriminaalmenetluse seadustikus kannab pealkirja "Jälitustoimingud". Siin on loetletud, mis need on: varjatud jälgimine, postisaadetise läbivaatamine, salaja pealtkuulamine, salaja pealtvaatamine, politseiagendi kasutamine ja nii edasi. 

Sideandmete päringud ja seda laadi fotod, mide te kirjeldasite, on siit välja jäetud. Kui Riigikogu soovib need [sellesse paragrahvi] lisada, siis on see tõenäoliselt võimalik. Samamoodi on täiesti võimalik Riigikogu liikme kaitseks lisada tõendi kogumise erikorda nõudvate juhtumite sekka sideandmete päring ja Riigikogu hoones fotografeerimine. Ja mida kindlasti peaks [sinna lisama]: pangakonto väljavõtte küsimine. Sellekohase märgukirjaga kriminaalmenetluse seadustiku täiendamiseks tõenäoliselt tuleb teie ette astuda. 

Aga veel kord: neid rikkumisi, millele te siin viitate, ei ole olnud. Kui Riigikogu soovib, et õiguskantsleril oleks õigus anda prokuratuuri tegevusele Riigikogu liikmete suhtes kriminaalmenetluse algatamisel hinnang, siis see on Riigikogu enda otsus, palun kirjutage see seadusesse. Võib-olla ongi seda vaja.

Head kolleegid, ma antud juhul erandina ja teema delikaatsust arvestades võimaldan ühe protseduurilise küsimuse Kalle Grünthalile. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ilmselt ei saanud õiguskantsler minu küsimusest aru. Tähendab, vaidlus ei olnud selles, et sideandmete osas oleks probleem olnud. Ma küsisin selle kohta, et kuna on väga palju videosalvestisi tehtud ning neid andmeid töödeldud, võrreldud ja vaadatud, kes andis loa sellist toimingut teha. Ma ei räägi praegu sideandmetest, ma räägin sellest, et selle toimiku materjali hulgas on sadades ja sadades fotosid nii minust kui ka teistest Riigikogu liikmetest. Kes andis selleks loa? Mina seda luba seal ei näinud.

Aitäh!

Ärme räägi sideandmetest, mida te ise oma kõnes märkisite.

Aitäh, Kalle Grünthal! Protokolli huvides pean oluliseks märkida, et see ei olnud protseduuriline küsimus. Aga kui õiguskantsler on valmis ja soovib vastata kommentaariga, siis see võimalus on olemas.

Nendeks toiminguteks, milleks kriminaalmenetluse seadustik kohustab küsima kas maakohtu, ringkonnakohtu või kellegi teise luba, on meie parima arusaama kohaselt load olemas. Kõikideks toiminguteks eraldi lube ei ole tarvis. 

Aga veel kord, õiguskantsleril ei ole õigust hinnata ei tõendit ega tõendi saamise seaduslikkust. Ka näiteks Kert Kingo asjas ma siinsamas teie ees ütlesin, et minu jaoks on probleem, kui Riigikogu liikme kirjavahetus võetakse ära tema kirjavahetuspartneri juurest, aga mitte Riigikogu liikme juurest, järgides erikorda. Kohus selles probleemi ei näinud. Õiguskantsleril hinnanguid anda ja nendele hinnangutele tuginedes teile taotlust esitamata jätta ei ole lubatud. Kui te soovite selle loa anda, siis palun, minul on selle üle hea meel. 

Selgitan ka seda, et kui Riigikogu otsustab saadikupuutumatust mitte ära võtta, siis kriminaalmenetlus sellega ei lõpe. Kriminaalmenetluse [aegumine peatub] ja jätkub siis, kui Riigikogu loa annab, või siis, kui saadiku volitused lõpevad.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No vot, Riigikogu on seadusesse sisse kirjutanud, et õiguskantsler peab hindama, kas kriminaalasi on poliitiline või mitte. See on õiguskantsleri põhiline ülesanne. Ja minu meelest oled sa selles ülesandes läbi kukkunud. 

Vaatame nüüd, mis see muster on. Meil oli Ivi Eenmaa, kes tegi enda sünnipäevapeo 4200 euro eest – kriminaalasja ei algatatud. Meil oli Kadri Tali, kes käis Pärnus pidu pidamas, võttis hotelli, jõi džinnikokteile – temale pakuti võimalust raha tagasi maksta. Aga siis meil on Kert Kingo või Kalle Grünthal, kelle puhul algatatakse kriminaalasi. Õiguskantsler ei näe, et siin on erikohtlemine, et erinevaid poliitilisi jõudusid koheldakse erinevalt, ja ta laseb ilusti selle kõik läbi. 

Riigikogu liikme immuniteet on muutunud sisuliselt mõttetuks, sest sina lased selle kõik läbi, sa ei tee oma tööd. Ma ütlen, et selles mõttes mul ei ole usku, et meil on mingit ausat kohtupidamist. Meil ei ole ka ausat õiguskantslerit.

Õiguskantsler saab teha tööd, milleks te olete seadusega loa andnud. Juhin tähelepanu, et nii kurb kui see ka ei ole, saadikupuutumatuse äravõtmiseks on tulnud ettepanek teha mitme erakonna liikme kohta. Kui te annate õiguse hinnata, kas prokuratuur on kahtlustuste esitamisel olnud järjekindel ja kas nende ajastust arvestades võib olla tegemist inimeste mõjutamisega nende ülesannete täitmisel, siis ma seda väga hea meelega teen. Riigikogu ei ole seda õigust andnud.

Mart Helme, palun!

No need selgitused kahjuks ei ole veenvad. On väga selge, et see on valikuline otsustus ühtede puhul karmi karistust nõuda ja teiste puhul lihtsalt silmad kinni panna. 

Ma juhin teie tähelepanu sellele, et Riigikohus on andnud Riigikogule väga ulatusliku enesekorralduse õiguse, mida muu hulgas teie selja taga olev Riigikogu aseesimees väga ulatuslikult kasutab. See tähendab seda, et ka Riigikogu liikmetel on väga ulatuslik enesekorraldusõigus. Mind huvitab antud juhul, miks ei ole kasutatud Kalle Grünthali puhul võimalust temalt väidetavalt ebaseaduslikult kasutatud või mitteotstarbeliselt kasutatud raha tagasi nõuda, vaid on algatatud kriminaalasi. Mis see põhjus on? 

Ühtede puhul, nagu Kadri Tali, võib tagasi maksta, aga teiste puhul tuleb kriminaalasi algatada. Mis see vahe on? Tehke mulle selgeks, miks Ivi Eenmaa puhul ei algatatud kriminaalasja, aga Kalle Grünthali …

Aitäh! 

… ja Kert Kingo puhul algatatakse. Palun tehke mulle see selgeks! Tehke see selgeks ka sellest vaatevinklist, et meil on ulatuslik enesekorraldusõigus.

Austatud härra Helme, mina ei ole riigi peaprokurör. Kui oleksin, teeksin ma võib-olla teisi valikuid ja oskaksin teile seda olukorda ka selgitada. (Mart Helme hõikab midagi saalist.)  

Head kolleegid, oleme väärikad ja viisakad! Lubame õiguskantsleril jätkata, kui ta soovib.

Siin on raske midagi öelda, sest mina ei ole neid süüks pandavaid tegusid toime pannud, mina ei ole kellegi peale kaevanud, mina ei ole seda kahtlustust esitanud, mina ei ole teie kirjeldatud valikuid teinud ja seadus ei anna mulle mitte ühtegi hooba, et prokuratuuri kohustada kuidagi teisiti käituma. Kui Riigikogu soovib tasakaalumehhanismina kõrvaldada Riigikogu liikme saadikupuutumatuse võtmise protseduurist õiguskantsleri, siis on võimalik teha ka seda. On võimalik jätkata senise korraga ja on võimalik anda õiguskantslerile suuremad õigused prokuratuuri tegevuse põhjendatuse kontrollimiseks.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus on ajendatud teie jälitustegevuse tõlgendusest. Te ütlesite, et üks jälitustegevus on ka varjatud jälgimine. Kas varjatud jälgimine õiguskaitseorganite poolt on näiteks avalikus kohas fotode [tegemine] ja videotehnika kasutamine, Riigikogu liikmete või ka teiste isikute poolt? Kas te seda tõlgendate varjatud jälgimiseks või see ei ole varjatud jälgimine?

Kui sobib, siis sellele vastaksin üksikasjalikult, olles kolleegidega nõu pidanud. Tõenäoliselt ühel juhul on see niimoodi ja teisel teistmoodi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea õiguskantsler! Et ei jääks valet muljet, et teid kuidagi siin süüdistatakse asjas, milles tõesti teie võib-olla süüdi ei ole, [ütlen], et me lihtsalt küsime neid küsimusi selleks, et avalikkus saaks aru ja et ka teie võib-olla mõistaksite. Küsimus on ikkagi selles, et prokurörid valikuliselt võtavad asju ette ja alustavad menetlust, kuigi asjade sisu põhimõtteliselt on sama. See on tegelikult see, mida me oma küsimuste ja sõnavõttudega üritame selgeks teha, et ka õiguskantsler tegeleks asjaga.

Ma tänan! Sellele küsimusele olemegi aastaid tähelepanu pööranud. Paraku ühtegi mehhanismi, mis võimaldaks selles küsimuses tõhusat järelevalvet teha, Riigikogu õiguskantslerile andnud ei ole. Kõik need küsimused ongi õigustatud ja eks meie oma ametkonnas küsime neid täpselt samamoodi. Aga paraku saame probleeme lahendada üksnes selles ulatuses, milleks seadus meile võimaluse annab.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin Riigikogu liikme staatuse seaduse kohta. "§ 18⁵ Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmise taotlus: Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks või süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada." 

Ma tõesti püüan aru saada, kuidas see asi käib, kui meil on näiteid ajaloost – siin on nimesid juba nimetatud, olgu see Ivi Eenmaa, kelle summa, mille üle vaidlus käis, ma saan aru, oli suurem kui see, [mis on] tänases kaasuses, Kadri Talil oli väiksem –, kus muul viisil saavutati eesmärk, öeldi, et maksa tagasi. Äkki teie õiguseksperdina või õiguskantslerina oskate mulle seletada, et kuna pretsedendid muust [lahendus]viisist on olemas, on osutunud võimalikuks muul viisil asju lahendada, miks siis aeg-ajalt otsustatakse kriminaalmenetluse kasuks?

Ma tänan! See on väga õige küsimus, aga jällegi, see on riigi peaprokurörile, mitte minule. Mina ei saa kahjuks öelda riigi peaprokurörile, et ta võtaks kahtlustuse tagasi või mis asjaoludel ta tohib kahtlustust esitada või mitte. Sellist õigust ei ole mulle praegu antud. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Senini ei ole õiguskantsler mitte kunagi jätnud sellist taotlust esitamata, sellepärast et mitte kunagi pole see taotlus olnud nii ilmselgelt põhjendamatu, et seal ei ole ühtegi tõendit, et seal sees üleüldse mitte midagi ei ole. Ja senini on Riigikogu alati andnud loa menetluse jätkamiseks. Siin seada õiguskantslerit süüpinki ei ole minu arvates kohane. Kui te soovite, et me teeme prokuratuuri üle järelevalvet, siis palun pange see seadusesse kirja ja me teeme.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea õiguskantsler! [Küsin] jätkuks Raini küsimusele. Kõik need muud viisid on prokuröri poolt läbi käidud ja teile toodi ka põhjendused, miks need muud viisid ei olnud otstarbekad. Ainuke viis [süüst] teada saada on kriminaalmenetluse jätkamine ja muud viisid selle asja lahendamiseks ei ole tõhusad. Kas oli prokuröri taotluses kirjeldus nende muude viiside kohta, mis oleks viinud tulemuseni, et riigi raha otstarbekalt kasutada?

Austatud härra Aller, peaprokuröri taotlus on teile tervikuna esitatud. Te saate seda hinnata. Mina ei oska peaprokuröri [eest] siin midagi [rääkida]. Vastavalt seadusele õiguskantsler ei hinda neid küsimusi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma tõmbaks selle teema natuke laiemaks [ja küsiks] mitte tänase päeva teema kohta, mida me arutame, aga üleüldiselt. Kas te olete tõstnud lauale või arutanud seda [küsimust], kas see on päris okei, näiteks [endise] ministri Kalle Laaneti kaasuse puhul, et ta astub oma ametisse ja kuigi tegelikult asutuse ametnikud saavad aru, et ministril on mingi ebakõla kuskil, nad lihtsalt sellest ei räägi? Seda ei ütle ka see asutus, kes teeb taustakontrolli. Tegelikult nad peaks aru saama, et midagi on nihu. Sellest peaks majas aru saama tõenäoliselt kantsler või kas või rahandusosakond. Lihtsalt hoitakse seda maiuspala selleks hetkeks, kui on vaja seda kasutada ministri vastu, kui minister ei tee äkki neid asju, mida keegi tahab. Ma utreerin natukene, aga see näeb nii välja küll. Kas te olete selle probleemi tõstatanud? See näeb selgelt väga halb välja. Pikema aja jooksul ei panda seda lauale [ega öelda], et, minister, siin on väike ebakõla, korrigeerime selle ära, vaid seda hoitakse nagu trumpkaarti selleks hetkeks, kui minister ei allu enam kellegi diktaadile.

Tänan! Taas kord väga õige küsimus. Jah, aastaid olen seda küsimust tõstatanud, rääkinud ka ametis olnud peaprokuröridega. See kõik tõesti näebki halb välja ja nii ei tohiks olla. Minu arusaamine õigusriigist on ka see, et kui on kas ministri või Riigikogu liikme ametikaaslastele teada, et midagi ei ole tema tegevuses õiguspärane või on kahtlane, siis soliidne on seda öelda, mitte oodata, kuni kahju kasvab, ja siis võimalusel – tõepoolest, vähemalt tundub nii – kättemaksuks panna korraga need materjalid lauale, mõnel juhul lausa oodata, kuni ettevalmistatav kuritegu lõpuks täide saadetakse.

Tegelikkuses on minu arusaam õigusriigist tõesti teistsugune. Mina arvan, et me peaksime kõik püüdlema selle poole, et riigile kahju ei teki, ja kui keegi milleski eksib, siis juhitakse tema tähelepanu sellele esimesel võimalusel, mitte ei üritata saavutada olukorda, kus kellegi üle saab pikalt ja kulukalt avalikkuse hukkamõistu saatel kohut pidada.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ka minul ei ole küsimus sellesama kaasuse kohta. Äkki selgitate, milline on negatiivne mõju ühele Riigikogu liikmele peale saadikupuutumatuse äravõtmist. Kas see kuidagi piirab tema edaspidist tööd ja kas saadikupuutumatuse äravõtmises on ka mingisuguseid positiivseid asju tema enda vaatest? Selgitage natukene seda poolt.

Aitäh! Nagu öeldud, juhul kui Riigikogu otsustab saadikupuutumatust mitte ära võtta, ei ole selle tagajärjeks kriminaalmenetluse lõppemine. Teo aegumine peatub ja menetlus läheb edasi siis, kui Riigikogu liikme volitused lõpevad või kui Riigikogu seesuguse loa annab. Kuna meil kehtib süütuse presumptsioon, siis mitte kedagi enne seda, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ei tohi käsitleda süüdlasena. Seega jätkab Riigikogu liige oma tööd ilma igasuguste piiranguteta. Ka tänases ettekandes palusin arvestada sellega, et saadikupuutumatuse äravõtmine ega peaprokuröri taotluse teie ette toomine ei tähenda, et inimene on süüdi.

Eero Merilind, palun!

Hea õiguskantsler! Palun selgitage, kes teostab prokuratuuri tegevuse üle järelevalvet.

Minu arvates piisavas ulatuses mitte keegi. Piiratud ulatuses kohus, mingites küsimustes ka justiitsministeerium.

Aitäh teile! Tänan teid väga tasakaaluka ettekande ja väga konkreetsete vastuste eest Riigikogu liikmete küsimustele! Nüüd, head kolleegid, on võimalus – ja seda soovib ta ka kasutada – oma sõnavõtuga esineda kolleeg Kalle Grünthalil. Palun!

Mul on pikem kõne ette valmistatud. Kas lisaaega ei saa juurde?

Kolm minutit olen ma nõus andma lisaks.

Ma tänan! Kusagil jaanuari lõpus läksin ma siitsamast saalist välja alla suitsetama ja seal istus Andre Hanimägi. Me tegime vaikselt suitsu ja mingi aja pärast Andre küsis – see oli käesoleva aasta jaanuari lõpus –, et mis mul sellest kriminaalasjast on saanud. Vastasin, et ma ei tea, juba 2023. aasta oktoobrist peale uurivad, ju siis on see äärmiselt keeruline juhtum. Natuke aega oli vaikus ja ühel hetkel Andre tegi sellise liigutuse (Näitab ette.), tõmbas kaks mahvi ja ütles mõtlikult: "Huvitav, mis seal siis nii keerulist on. Oleksid nagu mõne inimese ära tapnud." 

Aga ilmselgelt ongi see minu kaasus palju keerulisem kui tapmise uurimine. Seesama ligi 800-leheküljeline paberipatakas ei ole sugugi mitte riigieelarve, vaid teos, mille autorid on prokurörid Alan Rüütel, Liis Vainola, Teeli Mägi ja viimasena Eneli Laurits. Neli prokuröri on vaevanud selle teemaga oma pead, andnud [toimikut] üksteisele edasi, ragistanud oma pead, ja seda rohkem kui kaks aastat.

Ja mida siis sellega soovitakse tõendada? Sellega soovitakse tõendada seda, et ma olen väidetavalt seitsme kuu jooksul omastanud 3042 eurot kütuse- või bensiiniarvete [hüvitamisel]. 

Aga tegelikult on asi selles, et mulle on esitatud e-maili, Facebooki ja ajaleheartiklite kommentaaride kaudu hulgaliselt tapmisähvardusi. Mind on kahel korral füüsiliselt avalikus ruumis rünnatud. Ma olen teinud kolmel korral avalduse politseile ja ka prokuratuurile, aga järgneb lühike drakooniline vastus: "Me ei näe ohtu." Nad ei näe ohtu! Ja mis siis tulemus on? Mina näen jälle ohtu. 

Seetõttu korraldasin professionaalide abiga iseseisvalt oma isikukaitse. Ma leian, et see seondub Riigikogu liikme tööga. Absoluutselt ilma igasuguse tagamõtteta ma tuletan teile lihtsalt meelde, et kui Kaja Kallas käis siinsamas saalis kõnet pidamas ja küsimustele vastamas, siis saatsid teda viis turvameest.

Kuna tänase päeva teema ei seondu põhimõtteliselt tõendite uurimise, vaid menetluse seaduslikkusega, siis ma ütlen kohe ära, et mina kohtumenetlust ei karda, mina olen valmis sellesse lahingusse minema. Ma võtan advokaadid [appi] ja lähen meie pühamusse kuluhüvitiste arhiivi tutvuma, kas tegemist on poliitilise protsessiga või mitte. Nii et mina ei karda seda menetlust.

Kui asi piirduks ainult selle menetlusega, siis ma ütleksin, et mul on ükskõik, kuidas te hääletate. Aga küsimus on palju tõsisem. Ma ütlesin, et tegemist on poliitilise protsessiga. Selle Riigikogu [koosseisu töö] alguses sain ma usaldusväärsetest allikatest teada, et niinimetatud süvariik ei soovi Riigikogus näha kahte kontrollimatut isikut. Need on Mart Helme oma otseütlemistega ja Kalle Grünthal, kes nagu viitsütikuga pomm plahvatab ei tea kuna ja millisel põhjusel. 

Ja teine asi on veel see, et igaüht, kes julgeb kritiseerida prokuröride tegevust, tabab niinimetatud kättemaksukontori poolt kriminaalmenetlus. Kert Kingo julges esitada ebameeldivaid küsimusi ja sai kriminaalasja. Kalle Laanet läks konflikti peaprokurör Parmasega ja kohe lasti käiku kompromiteeriv materjal, mis oli muidugi ammu teada. Ja nüüd on järjekord Isamaa käes, kes väidetavalt on midagi kriminaalmenetlust [väärt] teinud. 

Minu puhul sai saatuslikuks see, et Paides toimunud arvamusfestivalil 12. augustil aastal 2023, kui ma olin alajuht, julgesin avalikus väitluses kritiseerida prokuratuuri tegevust. Hiljem kanti mulle muidugi ette, et toonane peaprokurör Andres Parmas kuulas väitlust teiselt poolt sirelipõõsast, mis lahutas väitlusalasid. Kaks kuud hiljem olin ma kuluhüvitiste kasutamise osas uurimise all. 

Oma sisuliselt kättemaksuiha rakendab prokuratuur seadust rikkudes. Kalle Laanet küsis õiguskantsleri käest väga asjaliku küsimuse: kas fotode ja videosalvestiste [tegemine] on varjatud jälgimine, jälitustegevus? Õiguskantsler ütles, et ta ei tea, ta peab vaatama ja küsima kolleegide käest nõu. Aga mina ütlen, et see on jälitustoiming, sest kriminaalmenetluse seadustik ütleb konkreetselt ära, et isikuandmete töötlemine on jälitustoiming. 

Selles patakas on sadu ja sadu tõendeid, mis viitavad asjaolule, et mind on salaja jälitatud. Nende materjalide hulgas on ka teie, Riigikogu liikmete fotosid. Peale selle on olemas 32-gigabaidine mälupulk, mis on samuti pikitud neid täis. 

Sisuliselt tahan ma öelda, et nende [tegemiseks] ei ole Tallinna Ringkonnakohtu esimehe nõusolekut saadud. Ja see ei ole õiglane mitte [ainult] minu suhtes, vaid ka teie suhtes. Minu kaasusega luuakse pretsedent, mille alusel on teid kõiki võimalik salaja pealt kuulata. 

Aitäh!

Paar lauset veel. See on üks mõjusaimaid vahendeid poliitiliste vastaste reputatsiooni rikkumiseks ning seeläbi nende tegevuse mõjutamiseks. Aga vaat nendel kaalutlustel ma leian, et praegu peaks Riigikogu ütlema "ei". Minu osas menetluse jätkamisest on mul ükspuha. Aitäh!

Aitäh! Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh! No õiguskantsleri jutust jäi selline mulje, nagu tema oleks siin lihtsalt üks väike kirjatuvi. Et prokuratuur pani pataka lauale, tema tõi selle meie majja ja tema, nagu öeldakse, ne pritšom, ei puutu asjasse. Aga tegelikult on ikkagi niimoodi, nagu meil päevakorras kirjas on, et see on õiguskantsleri ettepanek Riigikogule. See on tema enda ettepanek meile. Ei ole niimoodi, et tema ei puutu asjasse, tema toob lihtsalt meile paberikese. 

Põhiseaduse § 76, kui ma nüüd õigesti mäletan numbrit, ütleb väga selgelt, et tema on see vahefilter, kes otsustab, kas see on poliitiline klaperjaht või ei ole poliitiline klaperjaht. No selle peale vastas õiguskantsler meile, et temani ei ole veel jõudnud ühtegi sellist prokuratuuri taotlust Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmiseks, mis ei oleks vähemalt mingil määral põhjendatud. Aga küsimus ei ole põhjenduses. Küll prokuratuur oskab põhjendusi leida. Hindama peaks seda, kas see on poliitiline või mitte. 

Me ju näeme Eestis totaalset topeltstandardit. Kui sa kuulud teatud parteisse, siis sinuga kunagi mitte midagi ei juhtu. Meil on siin Liina Kersna, kes oli minister. Meil istub siin ka lugupeetud kolleeg, kes oli ministri nõunik. Nad virutasid koos koroonatestihankega 6 miljonit ära. Prokuratuur pekstes ka ei alustanud kriminaalasja. 

Prokuratuur ei alustanud kriminaalasja ka näiteks Parmase enda suhtes, kes selgelt rikkus menetlusnormi, mis on mõjuvõimuga kauplemise paragrahvi all, kui ta saatis oma vana hea sõbra rahapesuvastase võitluse atašeeks Ameerikasse. Ei näe, lihtsalt ei näe! Kuulud teatud kampa, siis sinu suhtes kriminaalasju ei algatata. No lihtsalt ei algatata! Aga kui oled valel pool nähtamatut joont – algatatakse! 

Ivi Eenmaa tegi endale sünnipäevapeo 4200 euro eest. Lehed kirjutasid – mitte midagi ei juhtunud, mitte midagi ei juhtunud! No vanainimene tahtis veel viimast võtta. Ei nõutud isegi raha tagasi. No rääkisime Kadri Talist, et ta läks Pärnusse pittu, jõi džinni, läks pärast õhtul hotelli, käis veel enne seda kontserdil. Ka mitte midagi ei juhtunud, öeldi, et kuule, maksa raha tagasi. Neid juhtumeid ongi ju tavaliselt niimoodi käsitletud, et kui jääd millegi sellisega vahele, siis astud kas avalikkuse ette või maksad tagasi. Pärast valija annab hinnangu. 

Aga ei, on teatud inimesed, kellele [lükatakse] kriminaalasi kraesse. Mina ei kaitse siin praegu seda, kuidas Kalle kütust tankis. Ausalt öeldes, oleks ta minu käest küsinud, ma oleksin öelnud, et tee teistmoodi, ära tee nii. Aga selle eest ei tehta kriminaalasja. Selle eest ei tehta Riigikogu liikmele kriminaalasja. 

Me ju teame, mis on eesmärk. Kert Kingo minemasaatmise puhul oli eesmärk see, et EKRE fraktsioonis oleks üks liige vähem, et siia tuleks EKRE-st välja astunud asendusliige. Nii on sama lugu ju Kalle Grünthaliga. Kalle Grünthal läheb Riigikogust ära. Ärme keegi teeskle siin, et tulemas on mingisugune aus ja õiglane kohtupidamine. Te ajate surnud ka naerma selle jutuga. Mingit ausat ja õiglast kohtupidamist ei ole ega tule. On juba ette ära määratud, et veel selles koosseisus tuleb siia uus liige, kes ei saa olema EKRE hääletusdistsipliiniga seotud. Kõik me saame sellest aru. Ükskõik, mis naiivset nägu õiguskantsler siin teeb, kõik me saame sellest aru, et nii see käibki. 

Ja siis tulla meile rääkima sellest, kuidas meil on õigusriik – no ei ole mingit õigusriiki! Tulla ütlema meile, et, meie peaks seda asja reguleerima, kui me soovime, et ta hakkaks õiguskantslerina tegema järelevalvet prokuratuuri üle, et kirjutame selle seadusesse. Ausalt, ei soovi! Sellepärast et õiguskantsleril juba on seaduses kirjas, et ta peab olema lasteombudsman, aga õiguskantsler oli hüppes, kui oli vaja lapsi kaitsta Marko Mihkelsoni eest. Sinust ei ole kasu selles ametis! Nii et ei soovi! Ei soovi! 

Ei usu ka süütuse presumptsiooni. Sellepärast, et kõik teame, et süüdi ollakse mõistetud sind juba enne seda, mitte ainult avalikkuse poolt, vaid ka juba kohtusüsteemi poolt. Seda me ka kõik teame. 

Ma tahan ikkagi siia veel väikse poliitilise vinjeti juurde panna. Natuke vähem kui aasta pärast on Eestis presidendivalimised. Kõik teavad, et kõik teavad, et Ülle Madist peetakse üheks presidendikandidaadiks, ta ainult ise ei tea seda. Kunagi, kui algas Falklandi sõda, ütlesid Margaret Thatcheri lähedased nõunikud: "Maggie, me ei saa seda sõda alustada, sellepärast et olukord on liiga habras." Ja Maggie vastas selle peale, et just sellepärast, et olukord on nii habras, ei saa nad seda sõda mitte alustada. 

Nüüd me näeme järjest ja järjest ja järjest, kuidas Ülle Madise ei tee mitte midagi selle jaoks, et ärritada süvariiki, sest presidendivalimised on tulemas. Aga mina ütlen, et just sellepärast tulekski näidata, et sa võtad midagi ette, et keegi võiks sind tõsiselt võtta kandidaadina. See, mismoodi sa oled läbi lasknud Kert Kingo karistamise, see, mismoodi sa oled läbi lasknud Kalle Laaneti karistamise, see, kuidas sa praegu Kalle Grünthali [asja] läbi lased, teeb sind ka presidendina kõlbmatuks. Sa ei kaitse põhiseadust ega õigusriiki.

Suur tänu teile! Sõnavõtt kohapealt või puldist? Alguses oli kohapealt, aga nüüd siis puldist. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Proua Madise! Teate, minul oli piinlik. Saan aru, et teil ei olnud piinlik, aga minul oli piinlik. Ma meenutan seda anekdooti, kuidas mustlane jäi vahele hobuse varastamisega. No see on vene keeles. Vabandan, et ma vene keelt kasutan, aga te olete mind nagunii putinistiks nimetanud, nii et ma kasutan seda. 

Mustlane ütleb kardavoile, et ja ne ja i lošad ne moja, et mina ei ole mina ja see hobune ei ole ka minu oma. Vaat teie jutt oli täpselt samune. "Ei, mina ei puutu asjasse, see on prokuratuur, aga teie, lugupeetud Riigikogu, võite võtta vastu teistsuguseid seadusi, võite panna mulle kohustused ja siis ma teen." Ise ka usute või?

Martin ütles väga selgelt, et lasteombudsmani kohustus on teil olemas. Täidate seda või? Ei täida! Eestis on tuhandeid ja tuhandeid nälgivaid lapsi, vägivalla all kannatavaid lapsi, lapsi, kes kostitavad üksteist narkootikumidega Tammsaare pargis. Teete midagi või? Mitte midagi ei tee! Mitte midagi ei tee! 

Milles on probleem? Probleem on selles – ja see puudutab siin kõiki kolleege, ka neid, kes arvavad, et nad on karistamatute poole peal –, et meil ei ole õigusriiki. Meil ei ole õigusriiki selle pärast, et meil ei ole enam võimude lahususe printsiipi. Meil ei ole õigusriiki selle pärast, et meil ei ole tsiviilkontrolli jõuametkondade üle. Kõik see on formaalne. Meil juhib riiki see, mida me kokkuvõttes nimetame süvariigiks. Ja kõik meie institutsioonid, kaasa arvatud õiguskantsler ja Riigikohus, on süvariigi hüpiknukud ja täidavad vastuvaidlematult juhiseid – tihtipeale isegi neid otseselt saamata, vaid silmadest lugedes, sõna otseses mõttes –, mida nad arvavad, et nad peavad täitma. 

Selles Kalle Grünthali kaasuses me näeme seda mustvalgel. Mustvalgel näeme, kuidas sõna otseses mõttes on silmadest loetud, et Kalle Grünthal on süüdi. Aga keegi teine, kes on hullemate asjadega hakkama saanud, aga kuulub õigele poole, ei ole süüdi.

Me võime pilti laiendada. Mis toimub praegu meie kolleegidega Isamaast, kes on kriminaaluurimise all? Toimub seesama, et Isamaa suurrahastaja Parvel Pruunsild jäi hammasrataste vahele. Süvariik avastas ühel hetkel, et kurat, ta on liiga rikas ja liiga mõjukas ning neil ei ole tema üle kontrolli. Ja siis leiti see õnnetu vana raudteelaste klubi erastamise juhtum. Kes Tartust pärit on, see teab, et see vahepeal ERM-ile kuulunud hoone oli Tartus raudteelaste klubi. Selle erastamisega seoses võtsime poisi vahele, ja pigistame ja pigistame. Kaasust ei ole, aga pigistame. Kuna see kaasus ähvardab liiva joosta, siis mõtleme uued kaasused välja.

Aga varsti ei ole, sõbrad, enam vaja isegi kaasuseid välja mõelda. Varsti on lihtsalt vaja öelda, et see inimene on ohtlik demokraatiale, õigusriigile, Eesti Vabariigile, ta ei ole normikuulekas. Teate, missugune termin on välja mõeldud? Kodanik peab olema normikuulekas! Aga kes selle normi on paika pannud, vot ei tea. Aga kuskilt on tulnud selline asi nagu normikuulekus. Teie olete siin normikuulekad. Tubli! Aga ärge arvake, et normikuulekus teid päästab. Süvariik on tujukas.

See on ju meil otsapidi juba liikumine stalinismi poole. Teeb inimestega, mida tahab. Mitte midagi ei juhtu süvariigiga, aga juhtub inimestega. Vaat selline on meil see lugu.

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja tulla meile rääkima, et siin ei ole mitte mingit poliitilist tagapõhja – no kuulge, me ei ole eile sündinud! Me ei ole eile sündinud, me saame väga hästi aru, et teatud puhkudel on ka mittepoliitilisest asjast võimalik teha poliitiline asi ja teatud puhkudel ei ole võimalik asjast mitte midagi välja imeda, sellepärast et ei taheta.

Sõbrad, ma saan aru, et teie kõik, kes te olete nii-öelda normikuulekad, arvate, et nii on ja nii jääb. Vaadake, mis [toimub] praegu Ukrainas! Need korruptandid seal arvasid ka, et nad on õigel poolel ja nendega ei juhtu mitte midagi, aga näe, hakkas juhtuma, lõppu praegu ei ole näha ja juhtub veel palju. Ja nii mõnigi kangelaseks tembeldatud inimene saab õnnetult surma, läheb trellide taha või tont seda teab, sest süvariik on tujukas, plaanid muutusid. Ja kui plaanid muutuvad, siis ei maksa mitte midagi enam see, et te arvasite, et te olete õigel poolel. 

Ülle, ühel päeval plaanid muutuvad ja sa osutud olema valel poolel. Mõtle selle peale! Aitäh!

Hea kolleeg, seda viimast repliiki ma ei pea küll kohaseks. See kõlas mõnevõrra kui ähvardus. Ei ole korrektne sarnaseid süüdistusi ja etteheiteid teha. Rain Epler, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea juhataja! Proua õiguskantsler! Esiti ei olnudki plaanis sõna võtta, aga proua õiguskantsler inspireeris mind, kui nii võib öelda. 

Ma küsisin temalt küsimuse, et saada veidike selgust selle protseduuri osas, mida me praegu [läbi viime]. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 18⁵ "Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmise taotlus" ütleb järgmist: "Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks või süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada." Ma [ütlesin] õiguskantslerile, et meil on varasemalt loodud pretsedendid, kus on muul viisil saavutatud eesmärk. Siin juba käsitleti Kadri Tali ja Ivi Eenmaa kaasuseid. Õiguskantsler vastas – ma ei tea, kas "rumal" on õige sõna –, kuid ma ei oleks oodanud nii kehva vastust. Ta ütles, et kunagi pole jäetud [sellist ettepanekut esitamata]. Ma proovisin nagu sisuliselt aru saada, kas siis on põhjendatust vaja või ei ole, aga tema põhjendus oli lihtne: kunagi pole [jäetud esitamata] ja ta ei hakanud siis ka süvenema. Ma sain nii aru tema vastusest. See on kurb. 

Ülle Madise käis hiljaaegu "Esimeses stuudios", ta kirjutab ka tihti artikleid ja esineb kuskil saadetes. Siis kuulad, vaatad [ja mõtled], et ta ajab mõistlikku juttu. Teda on huvitav kuulata, ta annab õigussüsteemi kohta minu arust adekvaatseid hinnanguid ja kirjeldab, kus on probleemid, ja nii edasi. Ma olen pikalt jälginud tema karjääri [ja olen näinud], et ta tõesti teeb seda. Aga siis kui tema enda lauale jõuab mõni kaasus, siis ta ei käitu päris nii, nagu ta nendes teoreetilistes mõttearendustes väljendab. 

Nii et veel kord, tal oleks olnud võimalus täna mulle põhjendada, kuidas ta veendus selles, et muul viisil ei ole võimalik eesmärke saavutada, aga õiguskantsler kahjuks seda võimalust ei kasutanud ja ütles, et kunagi pole [jäetud sellist ettepanekut esitamata], ta ka ei tee seda. Aitäh!

Aitäh! Madis Timpson, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma ka ei pidanud algselt plaani siia pulti tulla, aga kuuldes seda juttu, mis on siin õiguskantsleri pihta käinud, ma ei saanud seda tegemata jätta. Mul on väga piinlik, et õiguskantsleri pihta on taolisi süüdistusi siit saalist visatud. Väide, et siin on midagi poliitilist – ei ole! Ma olen täiesti nõus härra Martin Helmega, kes oleks soovitanud härra Grünthalil oma kütusekaarte teistmoodi [kasutada]. Aga see ei ole ju asja point.

Kogu tänase päeva põhipoint on [muutunud selleks], kuidas üks poliitiline erakond materdab õiguskantslerit, kes on põhiseadusliku institutsiooni [esindaja]. Ja see on oht. See on oht Eesti riiklusele. Te räägite, et Eesti pole õigusriik. Vaat see ongi see koht, kus te soovite seda murendada. Mina olen kindel, et Eesti on 100% õigusriik. Loomulikult me saame paremini asju teha, aga heita õiguskantslerile ette, et ta ei tee oma tööd, [et ta ei lähe] üle temale volitusega antud piiride, on ikka täielik … Ma ei oskagi midagi öelda viisakalt. Ropendada ei ole viisakas, aga hästi öelda ei ole ka võimalik. 

Õiguskantsler on juhtinud minu arvates väga täpselt oma esinemistes tähelepanu sellele, kuhu võiks seadusandja oma teraviku pöörata. Tegelikult on ta teinud seda läbi aastate ja minu arvates väga neutraalsel viisil. Me võiksime seda kuulata. 

See, mida öeldi prokuratuuri kohta, see kriitika – õiguskantsleri ettepanek on ju väga selge ja tema seisukoht on väga selge. See, kas me midagi teeme, on selle saali küsimus. See, et me näitame näpuga, et õiguskantsler peaks oma volitusi ületama ja algatama mingisuguseid asju, see, kui põhiseaduslikud institutsioonid algataksid asju üle oma võimete, ongi süvariik halvas mõttes.

Veel kord, mul on väga kahju. Ma vabandan proua Madise ees! Aitäh!

Aitäh teile! Irja Lutsar, palun! (Saalist räägitakse.) Head kolleegid, jäägem viisakaks, palun! Palun vaikust! Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud kuulajad! Ka minul ei olnud täna üldse plaanis sõna võtta, aga kuskilt maalt saab küllalt. Õiguskantsler on minu meelest alati olnud oma sõnavõttudes väga ratsionaalne ja väga tasakaalukas. Ta pole iialgi ütelnud ühtegi halba sõna ei Riigikogu ega riigiametite kohta. (Hääled saalist.) Ma väga palun, et te ei karjuks vahele.

Head kolleegid, palun vaikust!

Mina teile kellelegi kunagi vahele ei karju. Ma väga sooviksin seda. Minul on häbi siin saalis istuda. Mul on tõesti häbi! Ja mul on häbi ka selle pärast, et mul ei lasta lauset lõpetada ja kogu aeg karjutakse vahele. Kas me saaksime omavahel olla viisakad? Ka viisakalt saab probleeme arutada, me saame kõik väga hästi … (Saalis on lärm.)

Head kolleegid! Head kolleegid, palun saalis vaikust! Anti Poolamets! Olgem väärikad ja viisakad, austagem oma kolleege! Kui teie rääkisite, siis ei seganud keegi teile vahele.

Me saame kõik väga hästi aru, et me oleme erinevatest parteidest, meil on erinev nägevus maailmale. Ja see ongi väga hea, selles ei ole midagi halba. Täiesti normaalselt saab arutada ka väga keerulisi asju. Selleks ei pea inimesi isiklikult ründama ega nende elukutset ründama. Riigikogu liikmena ma tahaks väga vabandada õiguskantsleri ees seoses sellega, mis temaga täna saalis tehti. 

Me arutasime Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmise küsimust. Mina tulin siia selle poolt või vastu hääletama ja kuulama, mis on pooltargumendid ja mis on vastuargumendid. Tõesti, Kalle Grünthal oli puldis samal ajal, kui tema kütusekaardilt raha võeti. See on minu jaoks hukkamõistetav asi. Aga meie lõpetame siin õiguskantsleri kritiseerimisega! Mis asi see on? Me ei tulnud siia ju selleks. Kui oleks olnud päevakorras õiguskantsleri kritiseerimine, siis ma oleksin tulnud siia selleks, aga see ei olnud üldse päevakorras. Nii et ärme tulistame sõnumitoojaid, vaid arutame asja. Ärme ründame inimesi või institutsioone! Aitäh teile!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Igaks juhuks [ütlen], et mul küll ei ole põhjust kahelda selles, et Reili Rannal ja Signe Kivil on protseduuriline küsimus, aga juhul kui see nii ei ole, siis on võimalik [teha] ka sõnavõtt kohapealt. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Protseduuriline küsimus, Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma jõuan kohe oma protseduurilise küsimuse juurde, aga ma alustan ka vabandusega. Ma tunnen piinlikkust selle debati üle. Seda ei saa isegi nimetada debatiks, mis siin viimased kümned minutid on toimunud. On lihtne rünnata sõnumitoojat ja isikut. Selle asemel ootaks, head kolleegid, sisulist arutelu teema üle. Ma ootaks ka kallitelt kolleegidelt EKRE fraktsioonist konkreetseid ettepanekuid, kuidas meie seadusandjatena saame neid reegleid teha läbipaistvamaks ja selgemaks. Sellele juhtis ka põhiseadusliku institutsiooni esindaja ehk õiguskantsler oma kõnes tähelepanu. Keskendume palun sellele! Ja sellest tulenevalt, palun, hea istungi juhataja, tuletage kolleegidele seal vastasseinas meelde, mis on tänase päevakorrapunkti teema ja keskne küsimus.

Aitäh, hea kolleeg! Olen teiega igati nõus, et me peaksime oma sõnavõttudes ja küsimustes keskenduma päevakorra teemale, aga kui mina istungi juhatajana hakkan tsenseerima, kas üks või teine sõnum või avaldus on seotud päevakorrapunktiga või mitte, siis see on tegelikult väga libe tee. Me oleme kõik läinud tihtipeale üsna kaugele päevakorrapunkti teemast. Aga printsiibis olen sada protsenti teiega nõus. Veel kord, kui ma hakkan siin vahele segama, tsenseerima [ja avaldama arvamust], kas see on seotud päevakorrapunktiga või mitte, siis andke andeks, seda ei ole tegelikult võimalik kontrollida. 

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Mul on eriarvamus [ja ma avaldan] sügavat protesti meie tänase istungi läbiviimise kohta. Ma tõesti oleksin eeldanud, et te sekkute. Martin Helme sinatas õiguskantslerit. Mart Helme pöördus teie poole, härra juhataja, ja nimetas õiguskantslerit "teie"-sõnaga. Minu küsimus on, kas meil on mingeid kirjutatud või kirjutamata reegleid, kuidas me siin saalis põhiseaduslike institutsioonide esindajaid kõnetame. Suur tänu!

Aitäh, hea kolleeg! Printsiibis ma teie märkusega minu aadressil nõus ei ole. Ma sekkusin päris mitmel korral, kuna ma ei olnud nõus väljaütlemistega, mida siin saalis öeldi. 

Kas "sina" või "teie"? Tõepoolest, ma söandan arvata, et sellist konkreetset juhist meil ei ole. Mina ka, kui te panete tähele, olles siin puldis selles ametis, ütlen teile kõigile "teie", vaatamata sellele, et koridoris ma ütlen peaaegu vist kõigile teile "sina". Aga lihtsalt ma pean seda viisakaks ja kohaseks. Kui ma näen peaministrit korvpalliväljaku ääres, siis ma ütlen talle "sina", aga kui ta on siin, siis oleks natukene imelik, kui ma ütlen talle "sina". Selles mõttes ma olen tõepoolest printsiibis nõus, et pöördudes õiguskantsleri poole, oleks väga viisakas ja väärikas pöörduda tema poole [sõnaga] "teie". Vähemalt see on minu isiklik seisukoht.  

Aitäh teile, head kolleegid! Oleme läbirääkimised lõpetanud juba mõnda aega tagasi ja oleme jõudnud nüüd hääletamise juurde. Kordan, et me hääletame ettepanekut, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Tuletan meelde, et õiguskantsleri ettepanek on anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Selleks, et seda hääletada, palun, saalikutsung! Seejärel me viime läbi hääletuse. 

Head kolleegid, kaks repliiki esmalt. Esiteks, antud juhul on tegemist otsusega, mille vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Teiseks tuletan veel kord meelde, mis on õiguskantsleri ettepanek. Õiguskantsleri ettepanek on anda nõusolek Riigikogu liikmelt Kalle Grünthalilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. 

Nüüd, head kolleegid, panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid oli 0. Õiguskantsleri ettepanek leidis toetust. Oleme sellega, head kolleegid, kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 esimene lugemine. Ettekandeks on Riigikogu kõnetooli jõudmas lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Üks hetk, lugupeetud minister, saalile rahunemiseks! (Helistab kella.) Aitäh teile, kolleegid! Nüüd on teil sõna, lugupeetud minister.

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Ka mina alustan vabandusega õiguskantsler Ülle Madise ees. Ma nõustun täielikult Madis Timpsoni öelduga, mis lühidalt kokku võttes on see, et meil on hea riik siis, kui meie riigiinstitutsioonid teevad tööd, mida seadus neile ette näeb. Neid seadusi tehakse siin saalis. See on meie põhiseaduslik väärtus, hoidmaks õigusriiki. Ja inimestele ette heita seda, et nad ei tee asju, milleks seaduses pole ülesannet antud, on juba olemuslikult või põhimõtteliselt vale. (Saalis reageeritakse häälekalt.) 

Ja süütuse presumptsioonist …

Head kolleegid! Vabandust, lugupeetud minister, me oleme alles nagu eelmise päevakorrapunkti juures. Ka teie, head kolleegid, minu poolt vaadates saalis paremal pool, rääkisite väga palju päevakorravälistel teemadel. Nii et meil ei ole vähimatki põhjust öelda, et lugupeetud justiitsminister ei võiks seda teemat puudutada. (Saalis kommenteeritakse.) Nii et, head kolleegid, palun mitte segada! Lubame ministril jätkata! Aga ma tõepoolest eeldan ja usun, et põhiosa ettekandest on ikkagi päevakorrapunktiga seotud.

Vastab tõele! Eile arutasime siin saalis, mis eeskuju me täiskasvanud inimestena oma lastele anname. Sellest räägib ka tänane päevakorrapunkt, ent kindlasti [puudutab seda ka] kogu meie töö laiemalt. 

See niinimetud nõusolekuseaduse eelnõu, mis teie ees on, on sündinud tänu väga pikkadele ja põhjalikele aruteludele. Ma tänan kõiki aruteludes osalejaid, kõiki arvamuste avaldajaid ja seisukohtade võtjaid. Eraldi soovin tänada president Kersti Kaljulaidi, kes on seda teemat väga tõsiselt võtnud. Ka väga paljud advokaadid, riigikohtunikud, naisorganisatsioonid, politseinikud ja nii edasi on oma arvamust avaldanud. See on üks kõige pikemalt ja põhjalikumalt läbi arutatud eelnõusid, mis selles Riigikogu koosseisus on teie ette jõudnud. 

Ja see on äärmiselt oluline, sest selle eelnõu peamine eesmärk on ära hoida järgmisi kuritegusid, säästa enamasti naisi, aga ka mehi seksuaalkuritegude ohvriks sattumast. Neid saab säästa tänu sellele, et meil on selged ühiskondlikud normid ja ühiskonna arusaam õigest käitumisest kajastub hästi ka karistusseadustikus. 

Me kõik saame aru sellest, et kui me läheme kohvikusse ja paneme rahakoti lauaservale, siis ei ole ju ometigi niimoodi, et mööduv inimene võiks selle rahakoti ära võtta ilma meie käest luba küsimata. Me peame seda ühiskonnas lubamatuks teoks, varguseks, ja me oleme seda karistusseadustikus ka niimoodi kajastanud. Inimese kehaline puutumatus ei ole kuidagi kehvem kui rahakott. Me saame tegelikult ühiskonnas aru, et teise inimesega intiimsuhtesse asudes on ikkagi vaja selle inimese nõusolekut. 

Eesti ühiskond on nõusolekuseaduseks valmis. Küsitlus näitab, et üheksa inimest kümnest leiab, et seksuaaltegevuses peavad mõlemad osapooled veenduma, et partner on sellise tegevusega nõus. 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallakuriteoks. Aga kehtivas karistusseadustikus on vägistamisega tegu vaid siis, kui toimepanija on kasutanud füüsilist vägivalda või kui kannatanu on olnud abitus seisundis. See sõnastus ei vasta ühiskonna üldisele arusaamisele. 

Meil on kahjuks näha, et registreeritud seksuaalkuritegude arv on tõusutrendis. 2024. aastal registreeriti 99 täisealise kannatanuga kontaktset seksuaalkuritegu, millest 88 olid vägistamised. Kümme aastat tagasi, 2014. aastal registreeriti 57 kontaktset seksuaalkuritegu, millest vägistamisi oli 55. 

Aga kui me vaatame politsei statistikat 2024. aasta kõikidest juhtumitest, mille sisus vägistamine kajastatud oli, siis [näeme, et] kümnest ainult seitse juhtu läks menetlusse ja ainult kolm juhtu kümnest saadeti edasi prokuratuuri. [Need väikesed numbrid on] just selle tõttu, et ohvril oli küll veendumus, et tegemist oli vägistamisega, aga ei oldud kasutatud vägivalda või ei oldud abitus seisundis, nii et praegu kehtiva karistusseadustiku järgi vägistamist toimunud ei olnud. 

Küsimus, mida me peamiselt lahendame, on seotud niinimetatud tardumisseisundiga. Tardumisseisund on teaduslikult tõendatud inimese reaktsioon vägivallale, üks võimalikest reaktsiooniviisidest. Selle puhul ohtlikku seisukorda sattudes inimene sõna otseses mõttes justkui tardub. Ta ei osuta aktiivselt vastupanu, aga ta ei näita ka mitte ühelgi moel välja nõusolekut. 

Ja tegelikult, kui me vaatame ajaloos tagasi, siis selline arusaam, et tardumisseisund ei ole nõusolek, on küllaltki vana. Mati Laur on ajalooprofessorina uurinud kohtuprotsesse ajast, kui Eesti talupoeg oli pärisori. Me kipume sageli unustama, et Eestis on kehtinud orjanduslik kord ja pärisorised talupojad on olnud meie rahva minevik. Ent vaatamata pärisorja staatusele leiame me näiteks [järgmise] kohtuasja Tartu maakohtust. 

Protsess kestis aastatel 1723–1725. Süüdistatav oli mõisnik kapten Carl Gustav von Orfeld. Mõlemat ohvrit – talutüdruk Maid, kes oli mõisas teenimas, ja Hindriku Anni, kes oli abielunaine ja mõisas teol – vägistas kapten vägivalla ähvardusel. Kui me vaatame Anni tunnistusi, siis kirjeldab ta, et mõisnik kattis tema suu kasukaga ja tal ei olnud jõudu vastu hakata ning ta ei teinud hirmu tõttu mitte midagi. Tegelikult on kirjeldatud kaasaegses mõistes tardumisseisundit. 27. novembril 1723. aastal mõistis Tartu maakohus mõisnik Orfeldi surma pea maharaiumise teel. See otsus kaevati edasi, ent Liivimaa õuekohus kinnitas sama otsuse. 

Eestis on ainult 3% elanikest, kes arvavad, et seksuaalaktiks mõlema poole nõusolekut vaja ei ole. Ülejäänud inimesed nii ei arva. Menetleda saavad õiguskaitseorganid aga üksnes selle järgi – see sedastus on seotud eelmise päevakorrapunktiga, aga ka siin täiesti asjakohane –, mis on kehtivas õiguses kirjas. 

Praeguses karistusseadustikus on kirjas, et vägistamisega on tegemist siis, kui kannatanu kallal on kasutatud kas vägivalda või ta oli abitus seisundis. Aga me saame kõik aru sellest ja ka Eesti rahva küsitlused näitavad seda, et igasugune tahtevastane seksuaaltegevus on kuritegu. See peab ühemõtteliselt väljenduma ka seaduses. 

Tõsi, seaduses ei pea olema kõik ühiskondlikud normid, aga raskete kuritegude normid küll. Nagu ma ütlesin, 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallaks. Nii et selle küsimusega on meil kahtlusteta põhjust tegeleda. 

Ühiskonnas on sageli kostunud hirmu, kas nüüd hakkavad süütud inimesed vangi minema. Ei, ei hakka! Õigusriigis hindab tõendeid sõltumatu kohus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 ütleb selgelt, et mitte ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 

Täiel määral jääb kehtima süütuse presumptsioon. Kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse alati süüdistatava kasuks. Nagu meie põhiseadus ütleb, õigust mõistab ainult kohus ning kohus on oma tegevuses sõltumatu ja lähtub ainult seadusest. Seega, päris kindlasti süütuid inimesi vangi panema ei hakata. Kogu meie kohtumenetlus ongi ju suunatud sellele, et kaitsta süüdistatavat. Eesti õigusruum on üles ehitatud sellele, et pigem jalutagu süüdlane vabaduses, kui tekiks olukord, kus mõni süütu inimene mõistetakse süüdi. 

Lisaks on oluline rõhutada, et juba selle seaduse aruteluprotsess on välja toonud terve rea igati õigustatud küsimusi, mida me oleme seaduse tekstis ja ka seaduse seletuskirjas silmas pidanud ning oleme valmis seda jätkuvalt tegema. 

Õiguskomisjonis on olnud väga head arutelud. Ka selleks istungiks ette valmistudes juba leidsime üht-teist, mida seaduse seletuskirjas on mõistlik veel täiendada. Ma kinnitan siinkohal enne komisjoni ettekannet ka selle üle, et kõigisse küsimustesse, mis kaasamisringidel veel tulevad, suhtume me väga tõsiselt ja oleme valmis täiendusteks ja kohandusteks, et ühiskonnas oleks õiguskindlus nendes asjades võimalikult suur. 

Meie vaade on täiesti selgelt ja ühtselt see, et kõik karistusõiguse tuumprintsiibid, tuumpõhimõtted säilivad. Süütuse presumptsioon säilib, tõendeid hindab ja süü üle otsustab kohus. Uus seadus ei muuda tõendite hindamise põhimõtteid, vaid annab üksnes selgema raamistiku, et kuriteona käsitleda ka nõusolekuta seksuaaltegevust, millega ei kaasne vägivald, vaid kus kasutatakse ära tardumisseisundit. 

Nendes aruteludes on väga palju tulnud üles küsimus, mis siis on normaalne suhe või normaalne seksuaalkäitumine. Seda defineerivad kaks inimest vastastikku nõusolekut andes. Vast on siiski põhjust siin üle rõhutada, et seksuaalsus on inimestele antud suurepärane, võrratu anne, igavese elu allikas, rõõmu ja naudingu pakkuja. Meie kõigi soov on seda just niimoodi hoida. Ma usun, et siin saalis ei ole mitte ühtegi inimest, kes arvaks, et piisab ühe inimese nõusolekust ja teise inimese nõusolek pole üldse oluline. Aga ma veel kord ütlen, et meie ühiskonnas on küsitluste järgi siiski 3% selliseid inimesi ja selle 3% jaoks on tegelikult sättemuudatust tarvis. Normaalne suhe on alati teist partnerit austav suhe, kus intiimsus põhineb vabal ja väljendatud nõusolekul. 

Kui me vaatame kooskõlastustabelit, siis näeme, et on tähelepanu juhitud ka sellele, et paljudel juhtudel oodatakse sellest eelnõust midagi täiesti enneolematut. Endiselt jääb kehtima kõik, mis meil karistusõiguses on oluline: süütuse presumptsioon, kohtupoolne sõltumatu tõendite hindamine ja juhul, kui jääb üles mõistlik kahtlus, tuleb seda alati tõlgendada süüdistatava kasuks. 

Nendele inimestele, kes ootavad, et nüüd muutub midagi põhimõtteliselt inimeste süüdi mõistmisel, mul tegelikult väga häid uudiseid ei ole. Selle eelnõu peamine eesmärk on siiski see, et me ütleme karistusseadustiku vaatest selgelt ja heidutavalt välja selle, et intiimsuhteks on vajalik mõlema poole nõusolek. 

Kui me vaatame teiste riikide praktikat, siis peamine tulemus nõusolekupõhisel lähenemisel on olnud see, et tardumisseisundi ärakasutamist jääb ühiskonnas vähemaks. See tähendab seda, et on ühiskonnas vähem ohvreid. See on kõige olulisem eesmärk sellel eelnõul. 

Meil on plaanis korraldada pärast eelnõu vastuvõtmist, juhul kui Riigikogu seda toetab, vastavaid koolitusi nii politseile, prokuröridele kui ka kohtunikele. Aga rõhutan üle, et ka haridussüsteemil on väga oluline roll. Veel kord, kõige olulisem on see, et ühiskonda ei lisanduks uusi ohvreid. Kõige olulisem on see, et iga inimene saaks ennast tunda kindlalt ja turvaliselt ning tunda elust rõõmu, mitte sattuda ohvriks. See on selle eelnõu peamine eesmärk. Aitäh!

Aitäh teile! On aeg küsimusteks. Alustab Martin Helme.

Aitäh! No Liisa, sa siin alustasid jutuga mingitest vabandustest. Minu meelest võiksid sa meie ees vabandada puhtalt selle eest, et nii ebaintelligentne jutt oli. Tuled meile põhjendama mingit seaduseelnõu, mille kohta ise ka ütled, et ta ei muuda mitte midagi, sellega, et 1700. aastatel pärisorjuse ajal oli mingi vägistamislugu. Sinu jutust jääb mulje, nagu praegu meil vägistamine ei olekski karistatav. Et on suur probleem, ühiskond tunnistab, et on suur probleem, me kõik tunnistame, et on suur probleem, ja vaja on see probleem ära lahendada. Jutust jääb mulje, nagu praegu ei olekski Eestis niimoodi, et suguline läbikäimine [eeldab] mõlema poole nõusolekut. Loomulikult eeldab, see on seadustes kirjas. Abitut seisundit ei tohi täna ka ära kasutada.

Millest sa ei räägi, on see, et see ei ole mitte nõusolekuseadus, vaid see on kättemaksuseadus. See on kättemaksukaebuste laviini seadus. Räägid sellest, et süütuse presumptsioon ei kao kuhugi. Vabandust, protsess ongi karistus! Meil on mitmest lääneriigist näiteid, aga võtame näiteks Rootsi, kust sa tahad kurjategijaid Eestisse tooma hakata. Seal on totaalne valekaebuste ja kättemaksukaebuste laviin kohtutes …

Aitäh!

… vanadest aegadest, kümne aasta tagustest aegadest. Kuidas sa seda välistad?

Funktsionaalse kuulamisoskuse [puudumise] eest, juhul kui see mõnel inimesel on mõnevõrra puudulik, on mul ausalt öeldes päris raske vabandada. Ma päris mitu korda tõin oma ettekandes välja, et praegu kehtivas õiguses loetakse laias laastus kahte juhtumit vägistamiseks. Üks on see, kui on kasutatud vägivalda, ja teine on see, kui on ära kasutatud abitusseisundit. Ma ei ole küll kordagi öelnud ega kuidagi sellele vihjanud, justkui praeguses karistusseadustikus vägistamisest ei räägitaks. 

Küsimus nii-öelda kättemaksukaebuste kohta on igati õige ja hea küsimus. Seda selle pärast, et tõepoolest, kohtunikega rääkides või vaadates teiste riikide praktikat, saab öelda, et selles valdkonnas oleks mõnevõrra kõrgem protsent, aga menetluse käigus tuvastatakse, et tegemist oli valekaebusega. See on ka juba praegu niimoodi. Aga nüüd ma rõhutan üle selle poole, et see tuleb menetluse käigus välja. Valekaebuse esitamine on omakorda karistatav. Kogu meie karistusõigus lähtub ülimast printsiibist, et välistada tuleb süütu inimese süüdimõistmine. 

See on tõepoolest oluline, et me süütuse presumptsiooni austame. Võtame jällegi eelmise päevakorrapunkti näite. Hea Riigikogu liige Toomas Uibo ju väga selgelt küsis [selle kohta] ja sai õiguskantslerilt väga selge vastuse, et süütuse presumptsioon kehtib Eesti Vabariigis kõhklematult ja mitte üheltki Riigikogu liikmelt ei võeta süütuse presumptsiooni kuidagi ära. Riigikogu liigegi jätkab täies ulatuses oma tööd, sest süütuse presumptsioon kehtib. Selle nimel, et süütuse presumptsioon oleks ühiskonnas selgemini arusaadav ja eetilise normina jälgitav, me peame tõepoolest kõik tööd tegema. 

Kui me vaatame kaebuste hulka, siis statistikast on näha, et eri riikides on nõusolekupõhisele lähenemisele üleminek mõjunud kaebuste hulgale erinevalt. Osa riikides on kaebuste [arv] langenud, osas on mõnevõrra tõusnud ja osas on jäänud samaks. Tegelikult ei ole võimalik ennustada, kuidas see Eestis olema hakkab, aga päris kindlasti, nii nagu ma olen korduvalt rõhutanud, jäävad kõik karistusõiguse printsiibid kehtima. Jääb kehtima süütuse presumptsioon, jääb kehtima see, et kui jääb üles vähegi mõistlik kahtlus süüdistatava aadressil, siis tuleb seda tõlgendada süüdistatava kasuks. 

Praeguses praktikas me näeme, et valekaebused avastatakse üldjuhul ikkagi kohe, menetluse alguses. Te nimetasite, et protsess ongi juba karistus, aga praeguses praktikas me näeme, et reeglina see avastatakse kohe menetluse alguses, ehk see protsess ei käivitu sellisel kujul. Tõsi, meil on ka juhtumeid, kus see tuleb välja kohtus. Tõesti, [kui juhtum jõuab] kohtusse, on nii meedia kui ka, ma ütleksin, meie kõigi suhtumises [oluline see], et me peaksime süütuse presumptsiooni au sees.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Rääkisid siin ajaloost ja juhtumitest, aga vaat, kunagi oli kokku lepitud õigus lihtne: ära tapa, ära varasta ja veel kaheksa väga selgelt kirjapandud reeglit. Oli veel üks lihtne ja kõigile arusaadav reegel: ära tee teisele seda, mis sa ei taha, et sulle osaks saaks. Väga lihtne oli. On ka selge, et igasugune vägivaldne seksuaalakt on raske kuritegu. See on selge ja on ka kogu aeg olnud. 

Sa ütlesid, et selle seaduseelnõu kohaselt süütud vangi ei lähe. Aga probleem ongi selles, et juba praegu, ka ilma selle eelnõuta just süüdlasi vangi ei pandagi, vaid need jalutavad vabalt ringi ja vägistavad edasi. Vanglad on tühjad. Ja siis tood sina seda tühjust ettekäändeks tuues siia Rootsist uued vangid. 

Juba praegu võiks vägistajad ühiskonnast eemaldada, seadused on selleks olemas. Me teame, et korgijook on vallutanud Tallinna klubid ja baarid, ohvreid lisandub iga õhtuga. Seadusandlus on olemas, aga mitte keegi ei tegele sellega. Äkki alustaks sellest, et selgitaks välja süüdlased … 

Aitäh! 

… kes meil iga õhtu abitut seisundit ära kasutades naisi vägistavad, ja paneks nad vangi, mitte ei tegeleks siin mõnes mõttes asendustegevusega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski olen sunnitud nimetama, et vähemalt 1248. aastast teame me Eestis kehtivat ka Lübecki õigust lisaks piiblile. Aga see selleks. Ehk õigusaktid on ühiskonnas siiski olnud vajalikud pikka aega. 

Ma olen nõus teie küsimuse selle osaga, et loomulikult tuleb kõiki kuritegusid Eestis menetleda ja kuritegude toimepanijad kätte saada. Karistusmäärad on karistusseadustikus meil loetletud ja need on ikkagi päris karmid. Meil ei ole niimoodi, et vägistamises süüdimõistetud inimesed lausaliselt jalutaksid ringi. Meil oli mäletatavasti hiljuti ju lausa menetlus, kus hinnati, kas minimaalne vanglakaristus, kuus aastat, seksuaalse iseloomuga teo puhul – [tegu] oli vist 17-aastase ehk alaealisega –, kus seksuaalakti ei toimunud, on proportsionaalne. Meil on ikkagi võrreldes paljude teiste riikidega … Noh, ei saa öelda, et meil oleks [karistused] kuidagi leebed. 

Ka selles eelnõus on minimaalne vanglakaristus ikkagi üheaastane kuni kuueaastane, kui te vaatate karistusi. Tõsi on see, et karistuse alammäära on kuuelt aastalt vähendatud viiele aastale. Me koos tahaksime [leida] probleemile parema lahenduse, et me saame kurjategijad kätte, need korgijoogipanijad kätte, ja et menetlused viiksid tulemusteni. 

Aga veel kord, meil on tõesti näiteid, mis haakuvad selle eelnõuga. Ma eespool tõin välja, et süütuse presumptsioon jääb kehtima. Kui jääb üles mõistlik kahtlus süüdistatava suunal, siis Eesti Vabariigis inimest süüdi ei mõisteta. Tõendid peavad ikkagi näitama seda, et inimene on süüdi.

Eesmärk ei ole vanglaid täita, pannes sinna Eesti inimesi, kes võivad olla süütud. Eesmärk on, et iga süüdimõistetu, kellele kohus on mõistnud vanglakaristuse, vanglakaristuse vastavalt kohtuotsusele ära kannab. Kõiki otsuseid vanglakaristuse osas teeb ainult kohus, seda ei tee keegi kõrvalt [põhjusel], et talle inimene ei meeldi või tema arust peaks [keegi kauem] vangis istuma. Neid otsuseid teeb ainult kohus.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Esmalt ma tahan tänada selle olulise verstaposti eest, et me lõpuks ometi siin saalis nõusolekuseadust arutame. 

Ei saa küll jätta markeerimata ka kolleegi öeldut. Kutsuda seksuaalvägivalla määratlemist nõusolekupõhiselt kuidagi kättemaksuseaduseks on mitte ainult solvav vägivalla ohvrite suhtes, vaid ka ohtlikult vastutustundetu katse naeruvääristada iga inimese põhiõigust oma keha ja piiride üle ise otsustada. Olgu see selgelt välja öeldud. See kõnealune seadus on minu arvates ikkagi selge baashügieeni küsimus meie väärtus- ja õigusruumis. 

Aga tulen nüüd oma küsimuse juurde. Te mainisite oma vastuses lühidalt seda. Mida te näete, mida veel laiemalt valitsuses saab ja peab tegema nii ennetuse poole pealt, et seksuaalvägivalla ohvrite arv meil ajas ei kasvaks, kui ka võimalike ohvrite toetamiseks?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tõepoolest, selle eelnõu ühiskondlik mõju peaks olema see, et inimesed hoiduvad kehalise puutumatuse [põhimõtte] rikkumisest ning inimesed hoiduvad vägistamisest ka juhtudel, kus teine pool on tardunud ja ei avalda raevukat vastupanu. Nagu öeldud, tardumisseisund on meditsiiniliselt ja teaduslikult tõendatud olukord, mis võib inimest tabada kriitilises olukorras, tegelikult isegi rohkem kui pooltel juhtudel. Selle eelnõu ühiskondlik mõju, kõige suurem mõju peaks olema see, et sellistest tegudest hoidutakse ja ühiskonnas on vähem ohvreid. 

Kui laiemalt vaadata, siis [on selge, et] äärmiselt oluline on ka teadlikkuse tõstmine. Ka seni toimunud arutelud on näidanud seda, et ainuüksi sellistel teemadel ühiskonnas rääkimine tegelikult juba [tõstab] teadlikkust ja muudab suhteid tervemaks. Räägitakse läbi ka sellised asjad, mis ei ole igapäevaselt nii-öelda avaliku arutelu objektid, näiteks arutatakse selle üle, et kui inimesel on vaimne puue, kuidas siis nõusolekut arvestada või kuidas teine pool peaks selles veenduma. Või siis näiteks küsimus, mis tõusetus ka õiguskomisjonis, et kui on tegemist abielusuhtega, kas siis peaks nõusolek olema või ei peaks. Tegelikult on väga hea, et me ühiskonnas sellistel teemadel arutame. See arutelu ise juba parandab inimeste turvalisust ja [aitab hoida] inimeste eneseväärikust. Mõlemad on ju meie põhiseaduslikud väärtused. 

Kui me vaatame ühiskonnas [läbi viidud] küsitluse [tulemusi], siis tegelikult tuleb sealt selgelt välja, et noorte inimeste väärtushinnangud on peaaegu täiesti üksmeelsed. See 3%, mis ma nimetasin, on peamiselt vanemate inimeste hulgas. Nii et teadlikkuse tõstmine on kindlasti üks asi, mida me ühiskonnas edasi teeme. 

Nagu ma ka ütlesin, on konkreetse eelnõu raames kindlasti plaanis parandada osapoolte koostööd. See on vastus ka eelmisele küsimusele. Tõesti, kui me võtame näiteks need korgijooginäited, siis ka seal me [näeme], mida saab eri osapooltega koostöös paremaks teha. Vastne uuendus on näiteks see, et kuritegude ohvrite jaoks tõendusmaterjali vägivalla kohta asume koguma digitaalselt EMO-des. 

Me kogu aeg otsime praktilisi [lahendusi], kuidas saab [asju] paremaks teha. Haridus- ja Teadusministeerium kindlasti vaatab ka üle, mida saab veel hariduses paremaks teha just sellise väärtusruumi kujundamisel. 

Minu arust kõige olulisemad on kaks asja. Ühelt poolt peab terve ühiskond panustama, alates lapsevanematest ja lõpetades kõikide meie turvalisusega tegelevate institutsioonidega. Teisest küljest ka see, et ohvrit julgustab see rohkem abi otsima. Just naisorganisatsioonid on näiteks välja toonud, et vägivald ei ole ainus vägistamise tunnus, aga kui inimene oli [sel hetkel] tardumisseisundis, ehk klassikalises mõttes vägivalda ei kasutatud, siis on ohvril väga raske pöörduda [kellegi poole]. Eneseväärikust kindlasti tõstab see, kui ohver pöördub [kuhugi]. Me soovime julgustada inimesi rohkem politseisse ja ohvriabisse pöörduma, kui on ikkagi selgelt liiga tehtud. Ja siis laiemalt kogu meie vägivallaennetuse tegevus. Põhirõhk on ikkagi ennetusel.

Auväärt minister! Head kolleegid! Me teeme kolmeminutilise pausi küsimuste ja vastuste voorus, kuivõrd meile on laekunud ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me peame seda hääletama. Selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida, on paslik seda teha kohe. Nii et saalikutsung ja seejärel hääletus. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid [1]. Tänast täiskogu istungit on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Üks hetk, auväärt minister, ma üldjuhul ei võta protseduurilisi küsimusi vahele, aga kuna [varsti] toimub istungi juhataja vahetus, siis ma võtan selle. Varro Vooglaid, palun, kui [soov küsida] on veel valid, vabandust, kehtiv! 

Jaa, mul on ettepanek. Äkki te osutate ministri tähelepanu sellele, et küsimustele vastates võiks jääda konkreetse küsimuse juurde? Mulle natukene tundub, et minister kuritarvitab asjaolu, et vastamiseks ei ole määratud ajalist piiri, ja sisuliselt laotab küsimustele vastates oma ettekande tükkide haaval laiali. Mulle tundub, et diskussioon oleks tunduvalt viljakam, kui ikkagi on küsimus ja siis konkreetne vastus sellele küsimusele, mitte ettekande jätkamine küsimuse raames.

Hea kolleeg, tõepoolest, Riigikohuski on öelnud, et Riigikogu töö peab olema tõhus. Ja kõige tõhusam on ta siis, kui nii küsimused kui ka vastused on konkreetsed ning seotud eelnõu ja konkreetse küsimusega. Aga nagu te väga õieti märkisite, on see üsna erandlik, mis võib-olla vajab tulevikus reguleerimist. Küsimustele vastamisel tõepoolest tähtaega ette nähtud ei ole, vahet ei ole, kas selleks on minister või mõni Riigikogu liige. See on meile mõttekoht. Ma arvan, et summa summarum seda liigselt kuritarvitatud ei ole, aga printsiibis, jah, ma seda pooldan. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Seaduse idee on väga õige ja positiivne. Loomulikult, naised peavad olema rohkem kaitstud. Aga kas selle seadusega [kaasneb] teie arvates ka praktiline mõju? Milline see praktiline mõju on olnud – kui te seda teate – teistes riikides, näiteks Rootsis, kus see statistika on drastiline? Kas ta jääb ainult signaaliks ühiskonnale või on tal ikkagi praktiline mõju ka?

Aitäh! Püüan vastata lühemalt, kuigi samal ajal mitmed kolleegid just kiidavad põhjalikke vastuseid. Püüan leida paremat tasakaalu pikkuse ja põhjalikkuse vahel. 

See, mida on siiamaani teiste riikide praktikas välja toodud kõige olulisemana on just see, et nõusolekupõhisusel on heidutav mõju tardumisseisundi kuritarvitusele. Ühiskond saab paremini aru, mis asi on tardumisseisund, ja ühiskond saab paremini aru sellest, et kui naine – tegelikult ka mees – ei asu raevukalt küünte ja hammastega vastu võitlema, siis see ainuüksi veel ei tähenda seda, et teine pool on nõus seksuaalsuhtega. See on kõige olulisem mõju, mis tegelikult päästab paljude inimeste eneseväärikuse, turvatunde ja sealjuures ka nii vaimse kui füüsilise tervise.

Loomulikult sarnaselt Soome ja Rootsiga me analüüsime – kui Riigikogu leiab, et see eelnõu väärib seadusena vastuvõtmist –, kuidas see seadus on täpselt mõjunud ja mida tuleks veel parandada või ümber vaadata. 

Teine asi, mis on näiteks Soomes ja Rootsis praktiliselt paremaks läinud, on just see, et eri institutsioonid on hakanud omavahel tegema paremat koostööd. Kuna need asjad räägitakse rohkem läbi ja need on selgemad ühiskonnas, siis on need selgemad ka menetlejatele ja institutsioonidevaheline koostöö läheb paremaks.

Rõhutada tuleb siiski seda, et kõikides riikides on seadusesätted mõnevõrra erinevad, õiguskultuur on erinev, üldine õigusruum on erinev. Üks ühele kopeerida teise riigi kogemust ei ole päris hästi võimalik, aga oluline on ka see, et inimesed tõesti julgeks rohkem abi otsida. See on osas riikides läinud paremaks, osas on keeruline öelda, kas ei olegi neid tegusid tehtud ehk heidutus on juba mõjunud või mingil muul põhjusel ei ole pöördumiste hulk suurenenud.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te just ütlesite, et kui eelnõu on vastu võetud, siis saab järeldusi tegema hakata. Aga tegelikult on neid järeldusi Rootsis ja mujal küllalt tehtud. Nimelt on tehtud põhjalikke uuringuid, ülikooli uurimistöid ja analüüse. Oleksite võinud nendega tutvuda enne, kui sellise asja meile lauale toote. Seal on väga palju räägitud juriidilisest kaosest, mida see seadus tekitab. Ehk olukord on juriidilises mõttes päris kehvaks läinud.

Aga ma küsin teilt ka mõningaid andmeid. Rääkige näiteks nõusoleku kirjaliku vormi korraldamisest. Kuidas teie seda ette kujutaksite ja kuidas see käima peaks? Kas nõusolekut [on vaja] iga kord eraldi või pikema aja peale ette? Kui tugev see paber peaks olema ja [kas dokument peaks olema] allkirjastatud või mitte?

Seda eelnõu on pikalt ette valmistatud ja ei ole mitte ainult tutvutud eri riikide analüüsidega, vaid on ka reaalselt kohtutud eri riikide institutsioonidega, kes õigusemõistmisega tegelevad, et lisaks analüüsidele oleks rohkem vahetut informatsiooni.

Rootsi kogemus kokkuvõttes näitab siiski ühemõtteliselt seda, et Rootsis on tõepoolest tulnud juurde süüdimõistmisi, aga need süüdimõistmised on olnud sellised, mis oleks [määratletud] vägistamisena ka enne nõusolekupõhise lähenemise muudatusi seaduses. Muutus, mis Rootsis toimus, oli see, et ohvrid söandasid rohkem [institutsioonide poole] pöörduda, nad enam ei kartnud, kas nad suudavad piisavalt tõendada vägivalla kasutamist. Suudeti ikkagi inimväärikalt menetlus läbi viia. Aga ma rõhutan üle: süüdimõistmisi lisandus juhtude puhul, mida oleks [määratletud] vägistamisena ka enne nõusolekuseaduse vastuvõtmist. Seda on kindlasti oluline silmas pidada.

Eelnõus ei ole kuskil öeldud, et nõusolek peaks olema kirjalik. Sellist sätet eelnõu tekstis ei ole. Me üldiselt saame inimestena aru, et inimesed ikkagi suhtlevad omavahel. Nagu öeldud, valdav osa Eesti inimestest on seda meelt, et mõlema poole väljendatud nõusolek on intiimsuhte eeldus. Inimesed saavad ka aru, mis see väljendus on. 

Veel kord, tardumisseisund ei ole nõusoleku väljendus, sellest saavad inimesed aru. Kui teine pool on sõna otseses mõttes tardunud, ta ei tee mitte midagi, ta ei reageeri mitte kuidagi, siis see ei ole nõusolek. Sellest saavad inimesed tegelikult aru ja oskavad neid märke lugeda. Nii et ei ole mingisugust kirjaliku nõusoleku vajadust. Loomulikult, kui keegi soovib, siis võib seda teha, see keelatud ka ei ole, aga mingisugust sellist sätet eelnõus ei ole. 

Kui vaadata veel Rootsi kogemust, siis [on näha, et] kõige rohkem olid rahul seaduse muutmisega prokurörid ja kohtunikud, sellepärast et juhtumeid on nii vähe, et neil on vahetu kogemus ohvritega. Näha, et ohvrite inimväärikus on palju paremini kaitstud ja nad ei pea tõendama, kuidas täpselt vägivalda kasutati – seda on peetud ikkagi Rootsi uurimustes positiivseks.

Nüüd on üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Mart Helme, palun!

Kas me oleme kohustatud kuulama kõikidele küsimustele täpselt ühesuguseid vastuseid täpselt ühesuguste argumentide ja ühesuguste terminitega? Ma olen kuulnud neid juba, ma ei tea, üle tunni aja. Täpselt ühesugused vastused täiesti erinevatele küsimustele. Kas puudub funktsionaalne kuulmisvõime või on lihtsalt ametnikud ette valmistanud plaadi, mida meile kogu aeg siin mängitakse? Võib-olla kutsuks korrale vastaja, et ta vastaks lühidalt ja ei raiskaks Riigikogu aega?

No vastuse pikkus sõltub ikkagi ministri ettevalmistusest. Ma kuulsin mitmel korral viiteid Rootsi uuringutele. [Selle kohta] Anti ka küsis ja minister natuke laiendas seda [teemat]. Võib-olla jah [saaks] kontsentreeritumalt, aga see on ministri tunnetus, kui põhjalikult ta tahab vastata. Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Nagu me õiguskomisjoniski rääkisime ja nagu ma ka seal oma seisukohta väljendasin, on minu arvates tegemist väga problemaatilise eelnõuga just kriminaalmenetluse baaspõhimõtete vaatepunktist. Ennekõike seonduvalt sellega, et me näeme siin hiilivat taganemist baaspõhimõttest, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 22, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. 

Esiteks, ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond on juhtinud sellele tähelepanu, öeldes, et ümberpööratud tõendamiskoormise kasutamine – sellist plaani eelnõus küll eitatakse, kuid jah-mudeli pooldajad sageli sisuliselt rõhuvad sellele – ei saa kriminaalmenetluses kõne alla tulla lähtuvalt põhiseaduslikust printsiibist, süütuse presumptsioonist. 

Mul hakkab aeg otsa saama. Aga seletuskirjas on tegelikult ju nenditud, et juba praegu on Eesti kohtupraktikas peetud võimalikuks mõista inimesed süüdi üksnes kannatanu ütlustele tuginedes. Sellest ju nähtubki see – vabandust, mõni sekund läheb üle –, et kui süüdistatav tahab saada mitte süüdi mõistetud, siis peab ta hakkama ise tõendama omaenda süütust. Kuidas te seda kavatsete vältida, et taganemist põhiseaduse aluspõhimõttest ei tule?

Samale küsimusele ma tõepoolest komisjonis juba vastasin ja kinnitan ka siin üle – kinnitasin ka oma ettekandes seda mitu korda üle –, et kõik karistusõiguse tuumprintsiibid säilivad. Seletuskirja me oleme põhjalikult täiendanud selles osas ja rõhutame üle, et ei tule ümberpööratud tõendamist. Ei ole niimoodi, et süüdistatav peaks hakkama kuidagi tõendama, et tema ei ole seda tegu teinud. 

(Saalist öeldakse midagi.) Õiguskomisjoni istungil ma selgitasin, et me oleme seletuskirja juba täiendanud nende sätetega. Õiguskomisjonis ma ka kinnitasin, et kui on veel täiendusi seletuskirja vaja – kuna me oleme kõik seda meelt, et karistusõiguse tuumprintsiibid jäävad kehtima –, siis me oleme valmis seda tegema. Ma ütlesin ka oma ettekandes, et me oleme valmis igakülgseks koostööks. 

Nii nagu ma teile komisjonis vastasin, tõepoolest, Tartu Ülikooli õigusteaduskond toob oma kommentaaris välja, et ühiskonnas on kõlanud hääli, justkui peaks seda printsiipi muutma, aga seda ei saa pidada õigeks. Vaatamata sellele, et ühiskonnas on kõlanud hääli, et karistusõiguse põhiprintsiipe tuleks muuta, selles eelnõus neid ei muudeta. Ma olen selles mõttes Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga igati nõus, et ühiskonnas on alati selline oht olemas, et karistusõigust soovitakse muuta, aga sellele tuleb loomulikult läheneda põhiseaduspäraselt ja tuleb põhiseaduses toodud väärtusi au sees pidada. 

Ma juba komisjonis kinnitasin ja siin ettekandes kinnitasin ka, et kui selles osas peetakse vajalikuks seletuskirja täiendamist, siis me oleme valmis seda tegema. Kui kellelgi on kahtlus, et keegi tahab midagi salaja teha, siis [kinnitan, et] mitte keegi midagi salaja teha ei taha. Eestis [kehtib] kirjutatud õigus, paragrahvid on paigas ja karistusõigus on paigas. Ja seletuskirja oleme me valmis täiendama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga tänan, et selline kasulik ja kauaoodatud eelnõu on jõudnud esimesele lugemisele ja et te nii põhjalikult küsimustele vastate ja kaitsete eelnõu, mille te olete siia toonud. 

Ma olen teiega täiesti nõus, et väga suur kasu on juba [tulnud] selle eelnõu menetlemisel aruteludest, mida me peame, ja ühiskonna üldise teadlikkuse tõusust. Te olete väga hästi kirjeldanud tardumusseisundit, mis ei olnud absoluutselt tavateadmine enne selle eelnõu koostamist. Samamoodi oli küsimus, kas ka abielulises suhtes on vaja nõusolekut. Tõepoolest on. 

Ma küsiksin veel ühe tüüpsituatsiooni kohta, mis on täna jäänud diskussioonist välja. Tõepoolest, me räägime abitusseisundist, teadvuseta olekust või enesekaitsest kui karjumisest ja aktiivsest füüsilisest vastupanust, aga väga palju vägistamisi toimub olukorras, kus üks inimene on võimupositsioonil, on need siis ülemuse ja alluva suhted, õppejõud, treener, [olukord,] kus ohver kardab oma töökoha pärast, oma eksami tulemuse pärast, võistlustele pääsemise pärast. Ka sellistes olukordades mõjuvõimu kasutamine võib pärssida ohvri aktiivset agressiivset reaktsiooni. Kas on nii?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tõepoolest, eelnõu tekst toob eraldi välja selle, kui tegu on toime pandud, kasutades ära kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades saavutatud mõjuvõimu või usaldust. Nagu te nimetasite, on see selline olukord, kus üks on ülemus ja teine alluv, ühe töö sõltub teisest. Töökollektiivides peavad näiteks need, kes on ülemuse positsioonil, sellest ikkagi aru saama. Isegi kui tärganud tunne on igati vastastikune, väga ilus ja päädib pikaajalise õnneliku kooseluga, tuleb vähemalt algfaasis arvestada sellega, et ühel inimesel on mõjuvõim teise üle, ja käituda vastutustundlikumalt. 

Selle kohta on juba mitmeid materjale olemas. Personalijuhid teevad koolitusi, ükski ettevõte või asutus ei taha konflikte sellel teemal. Väga mõistlik on informeerida lähedase suhte tekkimisel näiteks personalijuhti sellest, et see on mõlemale poolele turvaline. Need eetikanormid on Eesti ettevõtetes ja asutustes juba hästi juurdunud ja see arusaam on laiemalt olemas. See puudutab ka näiteks õppejõu ja üliõpilase suhtlust. Ülikoolid on teinud endale lausa kirjalikud eetikanormid, [mis kirjeldavad,] kuidas kõike seda turvaliselt korraldada. 

Rõhutan üle, et sellised suhted ei ole kuidagi keelatud, aga just selleks, et vältida ühe poole ärakasutamist teise poole poolt, on mõjuvõimsal positsioonil oleval inimesel mõistlik see natukene läbi mõelda. Enamik organisatsioone on selleks oma sisekorras vajalikud reeglid teinud.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ma alustan ka tunnustusega mitte ainult selle eelnõu eest, vaid ka selle eest, et seda eelnõu on väga palju täiendatud. Väga paljud tööd on sinna pandud ja seletuskirja on tõesti väga palju täiendatud sellest ajast, kui me seda arutelu alustasime. Tõepoolest, moraalselt ja eetiliselt ei ole siin mitte mingitki küsimust, aga juriidiliselt ei ole elu alati nii mustvalge ja tuleb väga hoolikalt sõnu ritta panna. Tegelikult ma arvan, et ministeerium on teinud siin väga head tööd. Nii et kiitus selle eest. 

Aga ma küsin võib-olla laiemalt, kuidas teie näete, kas meie prokuratuur ja uurimisasutused on tegelikult valmis ja spetsialiseerunud nende juhtumite edukaks uurimiseks. Kas te näete seal mingit vajakat kohtunike osas, mingit lisaväljaõppe [vajadust]? Võib-olla te oskate ka kirjeldada, kuidas uurimispraktika võiks muutuda ja areneda seoses selle eelnõuga.

Aitäh! Ja aitäh nende heade sõnade eest! See on väga hea küsimus, sest tõepoolest, juhul kui seaduseelnõu seadusena vastu võetakse, on plaanis vaadata väga täpselt menetluse osa ning prokuröride, kohtunike ja politsei omavaheline töökorraldus üle, et [näha,] mida seal saab täpsemaks ja paremaks teha. Plaanitud on koolitused ja nendeks koolitusteks vajalik eelarve. Me oleme välja pakkunud seaduse rakendamiseks ka pikema tähtaja, just selleks, et jõuaks piisavalt koolitusi teha. Rakendamistähtaeg on tavapärasest pikem. 

Plaanis on koolitada uurijaid, prokuröre ja kohtunikke. Üldiselt on kohtute enda lähenemine olnud selline, et selliste delikaatsete asjade puhul on mõistlik, kui kohtunikud on [nendeks] spetsialiseerunud. Ehk kohtunike koolitusvajadus on selles osas suur ja spetsialiseerunud kohtunike vajadust on kohtud ka ise näinud. Prokuratuuris on vastav spetsialiseerumine juba korraldatud, Harju Maakohtus kui suures kohtus ka, aga väiksemates kohtutes on veel arenguruumi.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Hea Liisa! Ma muidugi ütlen, et funktsionaalse kuulamisoskuse kohta ei ole mulle vaja märkust teha, vaid sul endal on vaja sellega tööd teha. Ma ei saa üle sellest, et sa enne rääkisid kõnes ja mitu korda vastates, et süütud ei lähe Eestis vangi, kindlasti mitte. Meie probleem Eestis on rohkem see, et süüdi olevad inimesed ka ei lähe vangi sinu juhitud justiitssüsteemi tõttu. 

Süütuse presumptsioon säilib, oled sa siin korduvalt kingaga vastu pulti tagunud. No seaduses on paragrahv, et inimene läheb vangi, kui ta ilma vaba ja väljendatud nõusolekuta kellegagi magas. Meil on ju ka täna sama seis, et kõik peavad nõus olema ja seda nõusolekut peab põhimõtteliselt väljendama. Kui keegi tuleb pärast ütlema, et mulle tehti liiga, siis on see põhimõtteliselt ikkagi sõna sõna vastu. 

Aga nüüd te toote sisse vaba ja väljendatud nõusoleku kohustuse. Kusjuures see ei lahenda ära olukorda, millest sotsid siin rääkisid, et kui ülemus kasutab oma positsiooni ära või kuidagi ähvardusega saadakse nõusolek kätte. Siis me oleme ikka samas punktis tagasi. Ehk siis me oleme tagasi seal, et te lahendate kas probleemi, mille kohta te väidate, et see juba on lahendatud, või te teete mingisugust radikaalset asja, mis on kättemaksuseadus.

Teie aeg!

Teie küsimuses välja toodud eeldused ei vasta üheski osas siiski tõele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vaat, ma nii lühikest vastust tõesti ei oodanud, aga läheme siit edasi. Siin seaduseelnõus on toodud välja, et eelnõu eesmärk on kaitsta inimeste seksuaalautonoomiat ja toetada soolist võrdõiguslikkust. No hästi! Aga me teame, et meil on ametlikult kuulutatud sugudeks mitte ainult mees ja naine, vaid neid sugusid on juba kas või koolis õpetatava kohaselt üle 20. Selgitage mulle nüüd ära. Kõik me praegu siin veel vanast ajast kokkuleppeliselt räägime, et see seadus hakkab kaitsma naisi vägivalla eest, ja seda rohkem kui praegu, aga paraku on muu seadusandlus teatavasti LGBT-aktivistide kasuks vahepeal ära muudetud. See paneb meid täiesti teistsugusesse olukorda. 

Selgitage mulle, et kui näiteks [pärast seaduse vastu võtmist] ahistab habemega naine päris naist, soovib temalt seksuaalvahekorda, päris naine ütleb habemega naisele ei, aga see solvab ja ahistab habemega naist ja ta leiab, et teda on ei-ga diskrimineeritud, siis kuidas see aitab päris naist, keda habemega naine on tahtevastaselt ära kasutanud. Kohtus esineb ta kui seksuaalvähemus ja nõrgem osapool, kes on harjunud, et tema identiteet annab talle eeliseid. Kuidas see eelnõu aitab päris naist?

Teie aeg!  

Kellele see õigus pärast jääb?

Aitäh! Kui te eelnõu vaatate, siis näete, et siin on juttu inimestest, suguühtest inimesega, tema vabast ja väljendatud nõusolekust ja nii edasi. Lisaks olen ma sunnitud [täpsustama], et ahistamine ise ei diskrimineeri, ehk teie näidisloos toodud eeldused ei päde. Eelnõuga on sooline võrdõiguslikkus seotud sedapidi, nii nagu kogu pika ajaloo jooksul me oleme näinud ja nagu näitavad statistilised andmed, et naistel on vähem füüsilist jõudu kui meestel. Ohvriks on ka Eestis valdavas osas ikkagi naisterahvad. See eelnõu kaitseb nii mehi kui naisi vägivalla eest, aga senise statistika põhjal on naisi [ohvrite hulgas] lihtsalt rohkem.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Palun selgitage kõnealuse seaduse rakendamist järgmise näite varal. 2022. aastal tuli avalikuks juhtum, et Marko Mihkelson oli teinud fotosid oma kasulaste suguelunditest. Kui see tuli avalikuks, tunnistas ka Marko Mihkelson, et selliseid pilte ei oleks tohtinud mitte keegi mitte kunagi lastest teha. Ka ajakirjanik Kalle Muuli on kommenteerinud, et tõesti, isegi Mihkelsoni tehtud fotode kirjeldused ajavad südame pahaks, mis siis veel fotodest endist rääkida. 

Minu küsimus on järgmine. Kas kõnealune seadus loob nendele lastele, kui nad täisealiseks saavad, juriidilise võimaluse pöörduda õiguskaitseorganite poole ja võtta Marko Mihkelson vastutusele või on kõik vajalikud õiguslikud mehhanismid selliste juhtumite käsitlemiseks juba praegu olemas?

Aitäh! Konkreetne eelnõu ei puutu üldse sellesse teie kirjeldatud teoreetilisse situatsiooni. (Protesteeriv hääl saalist.)

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Mina pean ka teid tunnustama selle eelnõu eest, see on tõepoolest väga vajalik ja oodatud samm. Aga minu küsimus puudutab laiemat tausta. Kas selle eelnõu valguses on muutumas või tulemas mingit lisa näiteks selles osas, mis puudutab ohvrite abistamist, et inimesed julgeksid välja tulla lugudega juhtunust? Nagu me teame, jätavad väga paljudel juhtudel inimesed selle enda teada väga erinevatel põhjustel. Kas lisaks koolitustele, mida te mainisite, mida [tehakse] ametiasutustele, on veel mingeid hoobasid, millega me saame edaspidi ohvreid rohkem toetada?

Aitäh! Avalik arutelu selliste võib-olla rohkem äärealadel või seni mitte nii selgelt läbi räägitud küsimustes kindlasti aitab. Nii nagu ma rõhutasin, ainuüksi see, et sa ei pea hakkama politsei poole pöördudes kirjeldama, kuidas vägivald välja nägi – kui sa olid tardumisseisundis, siis nii-öelda klassikalist vägivalda ei pruukinud üldse olla –, [säilitab] ohvrite eneseväärikust ja julgustab neid rohkem pöörduma [institutsioonide poole]. Ohvriabi on Sotsiaalministeeriumi haldusalas ja me kindlasti väga toetame seda, et ohvriabil, ohvreid abistavatel teenustel oleks Eestis rohkem tähelepanu.

Varro Vooglaid, palun! 

Ah jaa, minu kord juba. Ma küsin teilt kahte asja. Esiteks, miks te olete sellise demagoogilise pealkirja pannud sellele eelnõule, nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus, teades väga hästi, et ka praegu Eesti Vabariigis kehtiv õigus on nõusolekupõhine? Ei ole ju sellist olukorda, et võiks seksuaalsuhtesse astuda või tahtevastaseid sugulise iseloomuga tegusid toime panna ilma teise poole nõusolekuta. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda reguleerida, mitte selles, kas [kehtib] nõusolekupõhine mudel või mittenõusolekupõhine mudel.  

Aga ma tulen ikkagi tagasi süütuse presumptsiooni juurde, mille kohta te ütlesite eelnevalt, et sellest ei taganeta selle eelnõuga. No loosungina on see kena küll, aga ometi te ju teate – räägime nüüd täitsa ausalt – ja te ise olete tunnistanud ka seaduseelnõu seletuskirjas, et juba praegu on kohtupraktikas peetud aktsepteeritavaks seda, et mõista isikuid süüdi üksnes kannatanu ütluste alusel. Ja kui mul oleks rohkem aega, ma tsiteeriks seletuskirja, kus te ütlete seda väga selgelt. Ka siin, lehekülje 17 alguses. Ehkki formaalselt süütuse presumptsiooni ei piirata, kujuneb tegelikult sisuliselt küll selline olukord, et isik selleks, et mitte olla süüdi mõistetud … 

Teie aeg!

… võib olla olukorras, kus ta peab hakkama ise tõendama oma süütust. See on ju reaalselt nii, te aktsepteerite seda võimalust tegelikult.

Aitäh!

Aitäh! Ma täiesti nõustun sellega, et Eesti õigus on nõusolekupõhine. Ma tõin selle rahakotinäite alguses just selle rõhutamiseks, et meil on kogu õigusruum nõusolekupõhine. Kui sul on rahakott laua peal ja keegi läheb mööda ning võtab selle ilma nõusolekuta ära, siis on see vargus. Aga kui ta pöördub sinu poole, et teil on ilus rahakott, ja küsib, kas ta võiks selle võtta, ja te annate oma nõusoleku, et jah, ta võib selle võtta, siis ei ole see kuritegu või süüline tegu. Meil on kogu õigusruum nõusolekupõhine. 

Ent vägistamist puudutav paragrahv on mõnes mõttes õiguslik erand olnud siiamaani. Seal on välja toodud, et peab olema kasutatud vägivalda või siis peab olema abitusseisund. Kui me võtame rahakoti[näite], et inimene niisama möödaminnes võtab rahakoti ära, ja [me tõstaks selle näite] vägistamise [konteksti], siis sellisel juhul ei oleks see justkui süüline tegevus. Rahakoti võtja oleks pidanud kasutama vägivalda. See on see muudatus, mille see eelnõu ju tegelikult kaasa toob. Ta liidab vägistamise üldise Eestis oleva nõusolekupõhise õiguse ruumiga. 

Nüüd, mis puudutab seda, kas süüdistatav peab andma ütlusi, kas ta peab ennast kaitsma. Vastus on, et ei pea. Nagu ma ka rõhutasin, seletuskirja saab täiendada. Kui seletuskirjas leheküljel 17 on see, mida te välja toote … (Varro Vooglaid saalist: "Lugege ette …") Algusega "Teisisõnu …", mhmh. Siin on toodud … (Varro Vooglaid saalist: "Lugege ette!") Jah, üks hetk, ma vaatan, kust see mõte algab, et tegemist ei oleks sisust väljarebitud lausega. (Varro Vooglaid täiendab saalist.) Nii, jah. (Varro Vooglaid jätkab. Minister naerab.)

Laseme ministril siis ette lugeda.

Nii. Vastavalt teie soovile loen selle ette. Ma alustan eelmisest lausest, isegi üle-eelmisest. Ühesõnaga, see lõik arutab seda, kas kannatanu ütlused on piisavad ja kas ainult kannatanu ütlustele tuginedes võiks senises kohtupraktikas või ka edaspidi isikut süüdi mõista. Siin on välja toodud ainuüksi kannatanu ütlustele tuginemine. "See on iseäranis problemaatiline juhul, kui isik on kahtlustatavaks sattunud nt valekaebuse või uurimisasutuse vea tõttu. Senine kohtupraktika ei käsitle olukorda, kus süüteokoosseis sisaldab negatiivset tunnust (nõusoleku puudumine) ja selle praktika jätkamine läheks vastuollu põhiseaduse § 22 lõikes 2 sätestatuga, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama. [Ehk siis põhiseaduse säte on siin välja toodud. – L-L. P.] Teisisõnu, ehkki formaalselt süütuse presumptsiooni ja enese mittesüüstamise privileegi eelnõukohase muudatusega ei piirata [Ei piirata, jah! – L-L.P.], võib materiaalõiguse eelnõukohane muutmine teatud juhtumitel siiski kaasa tuua kesksete menetluspõhiõiguste intensiivse riive: süütu süüdistatava ette seatakse põhiseadusevastane valik – kas ütluste andmisega asuda ise oma süütust tõendama või riskida sellega, et saada alusetult süüdi mõistetud kannatanu paljasõnaliste väidete põhjal. Selle riive tasakaalustamiseks tuleks kohtutel mõelda ["Tuleks" võib asendada sõnaga "tuleb". Nagu ma ütlesin, me oleme valmis eelnõu täiendama. – L-L. P.], kas on võimalik süüdimõistvat kohtuotsust teha, tuginedes üksnes kannatanu ütlustele nõusoleku puudumise kohta, või on nõusoleku puudumise tõendamiseks vajalikud ka mingid täiendavad tõendid, mis kannatanu ütlusi kinnitaksid."

Mina ütleksin, et siin lõigus on väga selgelt näha, et süütuse presumptsioon on oluline ja kohus ei tohiks teha [seaduse vastuvõtmise järel] uues olukorras, kui tekib negatiivne tunnus ehk nõusoleku puudumine, [otsust] üksnes kannatanu ütluste alusel. Ma olen teiega nõus, et seda lõiku võib teha selgemaks. Ja ma olen korduvalt rõhutanud siin puldis, et me oleme valmis seda tegema. Selle lõigu mõte siiski on see, et võib tekkida risk intensiivseks riiveks ja seda intensiivse riive riski tuleb maandada. See eesmärk on täiesti selge. (Hääl saalist.)

Aitäh! Nii, aga nüüd on tekkinud üks protseduuriline küsimus. Alar Laneman!

Aitäh! Mul on küsimus istungi juhatajale. Kas keegi on seda istungit viimased 20 minutit ka juhatanud? 

Küsimus oli istungi juhatajale, järelikult istungi juhataja juhatab seda. Mart Helme, palun!

Jah, noh, iroonilised naljamehed meil siin saalis. 

Aga see lõik, mille te meile ette lugesite, näitab ju väga selgelt seda, et see ongi kättemaksuseadus. Te Martin Helme esimesele küsimusele vastates eitasite, et see on kättemaksuseadus. On! Kui näiteks mõni punaaktivistist naisterahvas, võib-olla ka meesterahvas – meil on ju sugude võrdsus ja kõik muu seesugune –, otsustab, et ta tahab Mart Helmele kätte maksta, ja süüdistab Mart Helmet selles, et Mart Helme on seksuaalset vägivalda tema vastu kasutanud, siis läheb see asi ju käima. Kohtuprotsess on ju karistus. Ja tänapäeval on tehisintellektiga väga lihtne produtseerida nii-öelda tõendusmaterjali. 

Ja mina pean siis olema see loll, kes värbab advokaadid, teeb igasugused ekspertiisid ja kulutab kümneid tuhandeid eurosid selleks, et tõestada, et ma pole selle inimesega absoluutselt kokku puutunud, pole teda sõrmeotsagagi puudutanud, seksuaalsest vägivallast rääkimata. Saate aru? See ongi see teema siin, et …

Teie aeg!

… te saate inimesi tühistama hakata. Ja lääne praktika näitab meile praegu, et seda väga usinalt ka poliitilistel põhjustel tehakse. Nii et lükake ümber palun, et meil Eestis …

Aitäh!

… kohtu suva põhjal ei hakata seda tegema.

Teie küsimuses välja toodu ei vasta tõele. Nõusolekupõhine vägistamise [käsitlus] ei riiva süütuse presumptsiooni, sest see ei muuda tõendamiskoormust ega eelda süüd. Määratletakse kuriteo objektiivsed tunnused, kuid süü tuvastatakse ikkagi ainult ja üksnes kohtumenetlusega, kus riik peab tõendama, et nõusolekut ei olnud. Süüdistatav võib olla täiesti vait, ta ei pea mitte midagi ütlema. Riigi kohustus ehk kohtu kohustus on tõendada ilma mõistlike kahtlusteta, et nõusolek puudus. Süüdi saab mõista üksnes tõendite alusel – kassisuuruste tähtedega ma ütlen "tõendite alusel" – ja need tõendid peavad olema ka sõltumatu kohtu hinnangul usaldusväärsed.

Kalev Stoicescu, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See eelnõu on väga selgelt arusaadav ja väga vajalik. Ma täielikult toetan [selle vastuvõtmist]. Mind paneb nördima, kui ma kuulen siin tagurlikelt jõududelt seisukohti, mis naeruvääristavad seda eelnõu, nii nagu naeruvääristatakse ka Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni. Mul on selline küsimus. Parem hilja kui mitte kunagi, aga kuidas me jõuame alles nüüd, detsembris 2025 sellise eelnõu juurde. Miks me varem ei ole selleni jõudnud?

Aitäh! Karistusseadustiku nõusolekupõhise [käsitluse] muudatus on olnud tõesti selle valitsuse ja ka eelmise valitsuse eesmärk. Nii nagu hea kolleeg Riina Sikkut väga hästi välja tõi, on tegelikult juba ettevalmistamise protsess ja väga-väga paljud peetud arutelud olnud omaette väärtuslikud. Me oleme täiesti teadlikult seda pikalt ja põhjalikult ette valmistanud, korraldanud hästi palju erinevaid kaasamisi ja arutelusid, et olla kindel, et ühiskondlik arusaam on sama, mis eelnõus väljendatu. Need arutelud, mis on sellele eelnõule eelnenud, on olnud omaette väärtus, ka see arutelu, mis on siin ja praegu. Juhul kui see on konstruktiivne ja põhineb tõestel eeldustel või faktidel, on see väga väärtuslik. 

Me oleme jätkuvalt valmis tegema vajalikke muudatusi. Äärmiselt oluline on see, et see seadus hakkaks ühiskonnas tööle, et inimesed saaksid aru, millest jutt käib ja kuidas on, ning et mitte kellelgi ei tekiks põhjust tunda, et tema eneseväärikust on riivatud sedavõrd, et tal on üldse põhjust pöörduda politsei poole. Meie eesmärk ei ole inimesi vangi panna, vaid meie eesmärk on see, et ühiskonnas ei pandaks toime selliseid tegusid, mis inimeste eneseväärikust riivavad. Selleks on kõik need arutelud, analüüsid, mõttevahetused ja konverentsid äärmiselt olulised.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! See debatt on olnud siin, jah, lausa kirglik kohati. Küsimus teile on võib-olla natuke laiem. Me arvan, et me kõik saame aru, et seksuaalkuriteod ja jõupositsiooni kuritarvitamine, ka vägivalla kasutamine on ühemõtteliselt hukkamõistetavad. Ma arvan, et siin saalis pole kedagi, kes teisiti arvab. Aga miks teie arvates on meil jätkuvalt saadikuid, kes peavad vajalikuks mitte arutada detailide üle või selle üle, kuidas seda täpselt rakendada või kuidas seda kohtupraktikas tõestada, vaid peavad vajalikuks seda protsessi tervikuna naeruvääristada? Kord on see kättemaksuseadus, kord on mingisugune [jutt], et kas peab kirja panema selle asja. No sihuke nagu, vabandust, külatädikeste või -onukeste jutt, eks ole, mis tegelikult ei lähe kokku parlamentaarse debatiga selle üle, kuidas seda seadus[eelnõu] rakendada ja mis on selle plussid-miinused. On selline üldine häma, demagoogia ja soovitakse oma valijatele meeldida. Miks meie debatt kandub selliseks, oskate öelda seda?

Meie uuring näitas, et 3% Eesti elanikest, enamasti vanemate inimeste hulgas (Saalis räägitakse.), arvab, et nõusolekut ei ole tarvis. Ju siis keegi soovib sellele 3%-le meeldida. Aga teine võimalik põhjus, mis mulle teeb laiemalt Eesti ühiskonnas muret, on usaldamatuse külvamine Eesti kui õigusriigi vastu. Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks. (Saalis räägitakse edasi.) 

Anti Poolamets, rahu! Kuulame nüüd ministri lõpuni. (Anti Poolamets räägib kohalt. Juhataja helistab kella.) Anti Poolamets, teil on küsimus! Anti Poolamets, teie küsimus!

Siia ma tahtsingi jõuda! Te räägite usaldusest. Teil ei ole mandaati Eesti õigussüsteemi laiali lammutamiseks ja ümber tegemiseks. Lehtme-parteil ei ole mandaati. Teil ei ole 1,5%-ga mingisugust moraalset õigust siin laiutada ja üldse oma ametis istuda. Nii et alustame sellest, et astuge tagasi! 

Teiseks, kunagi ütles keegi ilusti, et keegi peab silma peal hoidma, et ta häid inimesi paljaks ei varastaks, ehk kuidas Johanna-Maria Lehtme inimeste usalduse hävitas ja Ukraina toetamist kahjustas. Praegu me peame vaatama, et teie ei lammutaks Eesti normaalset õigussüsteemi. Normaalse abielu te juba lammutasite. Selle pärast on mul küsimus, kas õigussüsteemi seest tuli see nõudlus või te lihtsalt kopeerite kedagi, et midagi oleks programmi kirjutada, midagi revolutsioonilist ja rumalat.

Uuringud näitavad siiski, et sellisele nõusolekupõhisele lähenemisele on laialdane toetus. Kahjuks näitavad uuringud ka seda, et väga palju naisi ja tegelikult ka mehi on oma elus seksuaalvägivallaga kokku puutunud. Ühiskonna ootus selliseks muudatuseks on selgelt olemas, seda näitab ka lai tagasiside selle eelnõu kohta.

Anti Poolametsa kõnelemise ajal hakkis [mikrofon] vahepeal. Eelmine istungi juhataja ütles, et räägime natuke kaugemal mikrofonist, siis on paremini kuulda. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Mul on väga palju konkreetseid küsimusi selle minu meelest täiesti ebavajaliku seaduse kohta, ma loen ühe neist ette. See on politsei [toodud] näide. 14-aastane tüdruk, kes on seksuaalselt aktiivne, läheb ööbimisega pidude ajal noormeeste kõrvale voodisse ja hakkab nende suguelundeid katsuma. Noormehed on tarbinud alkoholi ja lähevad tüdruku algatusega kaasa. Hiljem nad kahetsevad seda, kuna tüdruk tegelikult neile ei meeldinud. Kas tüdruk on kurjategija, kuna ta eelnevalt ei küsinud [nõusolekut], kuigi noormehed läksid kaasa selle tegevusega, suguelundite katsumisega? Kas tüdruk on vägistaja, kui olukord läheb üle vahekorraks, kuna tüdruk tegutses [ilma] nõusolekut saamata? Või on noormehed vägistajad, kuna nad ei küsinud [nõusolekut], vaid eeldasid, et tüdruk soovib seksi? Tüdruk neile tegelikult ei meeldinud. See on konkreetne küsimus politsei poolt. Ja neid on väga-väga palju, [mida küsida], kui teie eelnõu peaks ellu viidama.

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh! No politsei teab väga hästi seda, et otsuse selle kohta, kas keegi on kurjategija või ei ole kurjategija, saab teha üksnes kohus tõendite alusel. Kui keegi kasutas ära abitusseisundit, näiteks noormees oli sedavõrd kõvas alkoholijoobes, et ta ei saanud mitte millestki aru, siis sellisel juhul on ka praegu kehtiva seaduse järgi võimalik menetlust alustada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! On ajalooline fakt, et teil on taskus või vähemalt kuskil mujal sünnitunnistus, kuhu on kirjutatud sõna "naine". Vastavalt sellele on olemas ka meestel või, ütleme, kõigil sünnitunnistus, kuhu on kirjutatud kas mees või naine. Aga teie ideoloogia järgi on olemas vähemalt 20 sugu, kellena inimene võib ennast tunda, sealhulgas näiteks lõvina. Lõvil on teatavasti teistsugused armumängud, näiteks võib ekstaasihetkel isalõvi hammustada emalõvi kaelast. Mul on küsimus. Kui nüüd isik, kes tunneb, et ta on lõvi, pureb või hammustab naisterahvast kaelast, kas ta siis paneb tema suhtes toime kuriteo või mitte? On ju loomulik, et lõvid käituvad seksuaalakti ajal hoopis teistmoodi kui inimesed.

Vägivald ei ole mitte kunagi loomulik.

Mart Helme, palun!

Aitäh! See viimane repliik oleks võinud muidugi Ukrainasse minna. Vägivald ei ole loomulikult kunagi lahendus ega aktsepteeritav. Meil on siin saalis ka üks mees – praegu läks ta ära –, kes on kolm ja pool aastat kelbast ajanud selle kohta, mis seal Ukrainas toimub. 

Aga küsimus on väga lihtne. See, mida te meile pähe määrite, on karistusseadustikus olemas. Kõik on karistusseadustikus olemas! See, mida te tahate meile siin pähe määrida, on tegelikult ühiskonna muutmine veelgi enam poliitiliste protsesside poolt moonutatavaks ja nii-öelda normikuulekusest hälbivate kodanike karistamise instrumendiks. Ja ükskõik, missugust ilusat juttu te siin ka ei räägiks, fakt on see, et see on poliitiliselt motiveeritud eelnõu, mille eesmärk on teisitimõtlejate tasalülitamine. Te ei veena meid absoluutselt ümber. Ükskõik, mida ei räägi ka kõik need punaaktivistid ja normikuulekad tegelased siin, meid ei veena see ümber! Võtke see lihtsalt teadmiseks.

Ma ei oska viisakalt väljenduda, aga nii lolli juttu, ma arvan, siin saalis ei peaks ajama. (Saalis kommenteeritakse.)  

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Meist keegi ei ole kaitstud olukorra eest, kus esitatakse alusetuid või pahatahtlikke süüdistusi või valekaebusi. Toon näitena Mary Krossi juhtumi, kus ta väitis, et EKRE sümboolikat kandnud mehed loopisid teda ja tema koera kividega. Menetluse käigus selgus, et tegu on valekaebusega. Vaatamata sellele juhtum lõpetati, kuigi see juhtum mõjutas arvatavasti ka valimistulemusi. Minu küsimus on, kas selle seaduse rakendamisel on kavas karmistada valesüüdistuste või valekaebuste eest ette nähtud karistusi. Kuidas hoida ära sellised olukorrad, kus tõepoolest inimese kohta tehakse valekaebus?

Aitäh! Karistusseadustiku § 319 reguleerib valekaebusi. Karistused on üsna karmid, ette on nähtud kas rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Juhul kui valekaebusega koos loodi kunstlikult mingeid tõendeid, siis on võimalik inimene vangi panna viieks aastaks. Kui Riigikogul on tunne, et karistusmäärasid peaks veelgi tõstma, siis me kindlasti oleme kõik ühiselt valmis seda kaaluma, aga siiamaani ühiskonnas seda tunnetust ei ole olnud. Aastane kuni viieaastane vanglakaristus on ühiskonna arusaama mööda olnud piisav karistusmäär.

Mart Helme, küsimus istungi juhatajale!

Kas istungi juhataja ka sai aru, et esineja nimetas mind lolliks? Kas see on aktsepteeritav, et minister, kes vastab küsimustele, nimetab küsijaid lollideks?

Juttu nimetasin lolliks.

Seda oskab minister öelda, mis ta selle vastusega mõtles. Ma arvan, et ei olnud kummaltki poolt [sõna] "loll" kasutamist ega selle sõna üleviimist teise tähendusse. Või sõna oli jah, aga et kedagi oleks sellega isiklikult puudutatud, seda mina ei näinud. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister, kõigepealt suur tänu nende antud selgituste eest ja et te selle eelnõu viimaks siia Riigikogu saali tõite. Alustuseks üks kommentaar ka. Mul on kohutavalt häbi, et te peate sellist debatti siin kuulama. Seda vist debatiks ei saa ka nimetada, kui ühel pool saali räägitakse lõvidest ja teisel pool lihtsalt irvitatakse ja räägitakse, kuidas see seadus toob kaasa tohutu valesüüdistuste hulga. Kumbki pool ei räägi seksuaalkuritegudest ega sellest, kuidas neid vähendada või kuidas ohvreid kaitsta. Mul on piinlik. 

Aga minu küsimus on see. Te olete seda eelnõu ju pikalt ette valmistanud koostöös ekspertide ja koostöös enda hallatava ministeeriumi ning selle ekspertide ja ametnikega. Mõned Riigikogu liikmed, kes on täna siin ka sõna võtnud, on häälekalt selle seaduse vastu. Kas te olete selle seaduse kokkupanemise jooksul kuulnud neilt, kas siis erakondadelt konkreetselt või nende saadikutelt, ettepanekuid ja ideid, kuidas päriselt Eestis seksuaalkuritegude arvu vähendada, kuidas kurjategijad kätte saada ja kuidas ohvreid paremini kaitsta?

Teie aeg! Aitäh!

Faktiliselt pean ütlema, et … (Hääl saalist.)

Kuulame ministri vastust. Aitäh! 

Faktiliselt pean ütlema, (Juhtaja helistab kella.) et konkreetse ettepaneku õiguskomisjoni istungil tegi Varro Vooglaid, kellest ma juristina pean äärmiselt kõrgelt lugu. Aga ma ei nõustunud tema ettepanekuga, kuna ma arvan, et süütuse presumptsioon peab jääma kehtima ning kedagi ei saa süüdi mõista ilma kohtumenetluseta ja kedagi ei saa süüdi mõista juhul, kui jääb üles mõistlikke kahtlusi. Ma ei tea, kui tõsiselt ta seda mõtles või ei mõelnud, ma usun, et ta saab seda ise selgitada. Aga erakondadelt rohkem ettepanekuid ei laekunud. Aga faktiliselt see üks ettepanek õiguskomisjoni istungil oli.

Hanah Lahe, protseduuriline küsimus istungi juhatajale. 

Aitäh! Mul on küsimus teile, istungi juhatajale. Ma olen seda ka varem teilt küsinud. Kas minu poolt vaadates vasakpoolset tiiba siin Riigikogu saalis ei õnnestuks kuidagi paremini juhtida? Väga raske on mul olla kas seal puldis või oma pingis, kui segatakse vahele ja karjutakse. Helle-Moonika Helme ütles mulle "lapsuke", hakkas mulle midagi vahele karjuma ja selgitama. Kas see on normaalne ja lugupidav käitumine teie arvates? Kas ei oleks aeg teil midagi ette võtta selle osas? Mul on väga raske siin saadikuna oma tööd teha.

Aitäh küsimuse eest! Nagu te panite tähele, minister pidas sel ajal pausi. Mina andsin märku, et minister tahab edasi kõneleda. Siis oli saalis vaikus ja minister sai teile vastamist jätkata. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kahjuks ei vastanud konkreetsele Eesti politseinike esitatud küsimusele. Loomulikult, kohtud otsustavad, aga kui nüüd see konstruktsioon peaks … (Saalis on sumin.)

Vabandust, Peeter Ernits! Ma panin sinu aja algusest käima! Kuulame nüüd uuesti küsijat! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kahjuks ei vastanud minu eelmisele küsimusele, kuigi see oli Eesti politseinike esitatud küsimus. Te ütlesite, et kohus lahendab [vaidluse]. Jah, see on elementaarne, aga teie väljapakutud konstruktsiooni najal oleks ju mõistlik rahvale seletada, kuidas inimesed peaksid käituma. 

Nüüd ma esitan teise küsimuse. Ka see on Eesti politseinike [esitatud] reaalne küsimus. Üks pool seab suhtes olemise tingimuseks seksi ja ütleb, et kui seksi ei saa, siis jätan su maha. See on tavaline situatsioon. Kui teine pool selle tulemusena nõustub seksiga, kuna ei soovi suhte lõpetamist, siis kas on tegemist vägistamisega? Ja kui pöördutakse aastaid hiljem [politseisse], kui enam suhtes ei olda, kas siis tuleb seda menetleda vägistamisena? See on suurepärane võimalus kättemaksumenetluseks. Ja see ei ole minu küsimus, see on Eesti politseinike küsimus. Palun konkreetset vastust!

Kõigepealt, ma kordan veel kord üle selle, et politseile on ette nähtud koolitused, kui seaduseelnõu Riigikogu toetuse leiab. Nagu ma rõhutasin, jõustumist oleme planeerinud hilisemaks just selleks, et jõuaks kõik vajalikud koolitused läbi viia. 

Ja nagu te ise väga hästi aru saate, ei ole võimalik anda õiguslikke hinnanguid üksnes paari lause kohta. Juhul kui keegi tunneb, et tema suhtes on kasutatud näiteks vaimset vägivalda, siis on tal õigus pöörduda politsei poole ja politsei hindab kõiki tõendeid ja seda, kas on võimalik menetlust alustada. Mina ütleksin, et seal vähemalt ei saa öelda, et menetluse alustamiseks üldse alus puudub. Loomulikult on vaja ikkagi politseil ja prokuratuuril välja selgitada juhtunu tegelikud asjaolud. Meil jääb endiselt kehtima karistusseadustiku § 81, mis räägib süüteo aegumisest. Kõiki detaile tuleb vaadata, et jõuda lõpuks õiglase protsessini. Ja loomulikult seda, kas tegemist oli vägistamisega või mitte, otsustab ainult kohus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma olen samas olukorras nagu Peeter Ernits siin enne. Te ei vasta küsimusele! Ma tulen ikkagi lõviteema juurde tagasi. Teie ideoloogia järgi on 20 sugu, [mitte ainult] mees ja naine. Ärge hoidke peast kinni! See on teie oma jutt, mida te siin räägite! Ütleme, et üks isikutest tunneb ennast lõvina ja hammustab kirehoos partnerit. Kuidas te teda vastutusele võtate? Ta ei ole ju mees ega naine ja loomadel on hoopis teistsugused instinktid. Ta paneb lihtsalt toime sugulise iseloomuga teo. Kuidas te teda karistate sellesama seadustiku alusel? Mina ei saa sellest asjast praegu aru. Te olete ju öelnud, et on 20 sugu. Palun vastake ja tehke selgeks, kuidas see korreleerub selle eelnõuga.

Kui te tunnete ennast lõvina, siis ma ei oska praegu teiega samastuda. Kui üks inimene hammustab teist inimest (Kalle Grünthal räägib kohalt.), siis see on vägivallategu (Juhataja helistab kella.) ja politsei menetleb seda vastavalt. (Kalle Grünthal jätkab kohalt.) Eelnõu kaitseb inimest.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Tulen loomariigist eelnõu juurde tagasi. Tartu Ülikooli õigusteaduskond on öelnud üsna lihtsasti ja otse, et puudub argumenteeritud selgitus selle kohta, miks kehtivat seadust on vaja muuta. Kui ma kuulan siin teie vastuseid küsimustele, siis te olete päris pikalt põhjendanud, et kõik jääb samamoodi nagu enne. Sellest tekkis minu esimene küsimus, et miks siis muuta. Mis see veenev põhjendus on, miks muuta?

Teine küsimus on see. Kui lugeda § 141 lõiget 1, "suguühte eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta", siis vägisi tekib tunne, et süüdistatav peab ikkagi hakkama tõestama, et tal oli see nõusolek. Te ütlete, et seletuskirja võib kirjutada veel pikemaks. Aga ma ütleksin, et kirjuta seletuskiri nii pikaks, kui tahad, aga see punkt justkui tekitab kohustuse, et oleks nõusolek kuidagi tõendatult olemas. Need kaks küsimust siis.

Teie aeg!

Kuidas te argumenteeritult seda selgitate, kui te ütlete, et kõik jääb samaks? Miks siis seda vaja on?

Aitäh!

Aga kui on vaja, siis kuidas te süütuse presumptsiooni [riive] asja kindlalt ümber lükkate või seda ära sõnastate?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus, aga see paraku sunnib mind veel kord üle rõhutama seda, et kuigi me süüteokoosseisu muudame, jääb kõik samaks süütuse presumptsiooni ja karistusõiguse üldprintsiipide osas. See kõik, et süüdistatav ei pea andma ütlusi, ei pea tõendama enese süütust, ei pea kuidagi tõestama, et ta on süütu, jääb kehtima. Ehk kehtima jääb karistusõiguse seni kehtiv regulatsioon, süütuse presumptsioon ja süüdistatava õigus mitte midagi öelda. Süüdistataval ei teki kohustust hakata tõendama, et ta on süütu. Riik peab kohtus tõestama, ilma [et jääks] mõistlikku kahtlust, et süü on olemas ja et just nimelt see inimene on süüdi. Nii et mitte kuidagi ei saa tekkida olukord, et ainuüksi sellest tulenevalt, et süüdistatav vaikib, saaks kohus kuidagi süüdimõistvat otsust teha. See nõuab kohtult ikkagi selgelt tõendamist, et süü on olemas. 

Eelnõu seletuskirjas on [kirjeldatud] pikalt ja põhjalikult, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ettepanekuid on võetud arvesse. Eelnõu seletuskirjas on pikk ja põhjalik selgitus ja on välja toodud ka senine politsei statistika, mida ma alguses [kirjeldasin, mis puudutab] tardumisseisundit. Selles osas seda eelnõu parandatakse ja muudetakse. Nii et selles mõttes on nende asjadega arvestatud.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on vägivalda palju ja, nagu te ütlesite, vägivalda ei saa aktsepteerida. Ma olen täiesti nõus. Seksuaalvägivald on sageli varjatud ja meil tõesti ühiskonnas ei ole toetavat [suhtumist] ohvritesse, et nad julgeksid pöörduda [kuhugi] ja oma kogemusest rääkida.

Minu arust on see eelnõu samm selles suunas, et ohvrite jaoks olukorda paremaks muuta. Ja tervikuna, nagu see saali arutelu näitab, see eelnõu ilmselt toobki kaasa tervemad, võrdsemad ja turvalisemad seksuaalsuhted. Siinsetest küsimustest ka nähtub, et elu on väga mitmetahuline, kirju ja osa küsimustest saab vastuse praktika käigus. Igaüks meist peabki mõtlema selle peale, kas me oleme oma partneri suhtes austavad, kas nõusolek on olemas ja kas see viis, kuidas me seni oleme käitunud, on tegelikult mõistlik. Olete te minuga nõus?

Aitäh! Ma olen teiega täies ulatuses nõus.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Minu teine küsimus on selle kohta, kas eelnõu ette valmistades ja analüüsides te nägite siin ka võimalikku riski ohvrite, ma ei tea, õiguste kahjustumises just selles osas, kui vägivaldsed inimesed hakkavad vägivalda realiseerima viisil, et võetakse nõusolek paberil allkirjaga, aga ohver on, ma ei tea, joobes või muul viisil mõjutatav. Siis on justkui paber, allkiri ja kõik – näed, suutis ju allkirja anda. Kas seal on mingeid selliseid riske? Ma tõesti ei ole analüüsinud, kuidas mujal maailmas neid seadusi jõustatud on ja mis tagajärjed on olnud. Aga kas siin ei või juhtuda, et tahtsime head, aga läks nii, nagu alati kipub minema? Või noh, alati päris mitte, aga tihti. 

Aitäh! Väga hea küsimus just seetõttu, et tegelikult eelnõu tekstis väljendub see, et nõusolek peab olema vaba. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Juhul, kui seal on ikkagi sund ja see sund leiab tõendamist, siis sellisel juhul see nõusolek ei olnud vaba. Aga jällegi, tõendamiskoormus ikkagi jääb.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Ettekandjaks on õiguskomisjoni esimees Madis Timpson.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu te arvata võite, toimus meil komisjonis väga elav arutelu. Etteruttavalt ütlen ära, et see kindlasti ei jää meil komisjonis viimaseks. Arutelu lõppes sellega, et me leppisime kokku, et juhul kui esimene lugemine lõpetatakse, siis me kutsume laua taha kõik organisatsioonid, kes selle eelnõu kohta arvamust avaldasid. Teeme ringi peale. See on esimene samm. Nii pikalt polegi üks komisjoni [istung] kestnud, kui selle teema [arutelu puhul see kestis], vähemalt minu ajal. Ma siin proovisin panna märksõnad või sildid juurde või teemade kaudu [ära jaotada teemad], mida siis arutati. 

Kõigepealt, eelnõu eesmärk ja sisu. Minister rääkis sellest, mis on selle asja mõte. Pigem ikkagi ennetus ja ohvrite kaitse. Loomulikult läksime kohe jah- ja ei-mudeli põhimõttelise vaidluse juurde. Jah-mudel rõhutab, et intiimsuhe eeldab aktiivset nõusolekut, mitte üksnes ei puudumist. Umbes samad argumendid, nagu siin saalis kõlasid, kõlasid ka komisjonis. Oli nii toetajaid kui vastaseid. Skeptikud eelkõige küsisid, kas see annab üldse midagi juurde eelkõige meie praegusele olukorrale ja seaduse sõnastusele ning ega süütuse presumptsioon ja tõendamiskoormus ei muutu. 

Minister rääkis sellel teemal ja juhatas seletuskirjas õigete lehekülgedeni, kus seda teemat on käsitletud, et [seletada,] miks just valiti jah-süsteem, kuigi me ju teame, et Saksamaa on olnud meile eeskujuks juura mõttes 30 aastat. Kui me vabaduse saavutasime, siis me päris palju vaatasime Saksamaa poole, kuna tolleaegses olukorras oskasid inimesed rohkem saksa keelt. Aga praegu on see asi natukene muutunud ja oleme võtnud [eeskuju] ka mujalt. Kogu Põhjamaad on praegu jah-süsteemi peal, oli see vastus. 

Loomulikult kritiseeriti veel seda, et ei ole korralikku analüüsi. Sellele juhtis tähelepanu ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Ministeerium lubas seda asja veel vaadata ja seletuskirja siis võib-olla täiendada. 

Tardumisseisundist minister siin rääkis. See oli üks suur küsimuste objekt meil komisjonis, et mis see tardumisseisund on, kas seda on teaduslikult kirjeldatud ja nii edasi. Algses versioonis oli tardumine seaduse tekstis kirjas, hiljem viidi ta seletuskirja. Seda [tehti] menetlejate soovil, et vältida liigselt keerulist koosseisu, struktuuri ja tõlgenduste segadust. Eks seda saab edasi arutada, kus ta õige koht on. Üldiselt, kui keegi tahab tardumisseisundist pikemalt [lugeda], siis seletuskirjas on teaduspõhine käsitlus. Ma ei hakka siin seda ette lugema, seletuskirjas on see lehekülgedel 7–10. 

Loomulikult, tardumisega võib ju alati tekkida küsimus, kas seda saab meditsiiniliselt tuvastada. Sellele viitas härra Randpere. Härra Vooglaid ütles, et see on liiga ebamäärane. Härra Ernits lähtus üldsegi vaatenurgast, kui varieeruv ja "loomalik" on seksuaalkäitumine, et suur osa naisi hindab teatud dominantsust, mis teeb juriidilise piiri tõmbamise ülikeeruliseks. Peab etteruttavalt ütlema, et kõik komisjoni liikmed sellega pehmelt öeldes nõus ei olnud. Leidsime, et inimene siiski ei ole loom. Sellega olid nõus peaaegu kõik komisjoni liikmed – rõhk sõnal "peaaegu". Ühesõnaga, kokkulepe oli see, et ministeerium kaalub tardumisseisundi selgemat sõnastamist ja seda, kas see osalt seadusesse sisse kirjutada või seletuskirja täiendada. See on meie komisjoni edasiste arutelude [teema]. 

Neljandaks, ma olen omale välja kirjutanud süütuse presumptsiooni ja tõendamiskoormise temaatika, mis meil komisjonist läbi jooksis selle pooleteise tunni jooksul. Ministeeriumi seisukoht on selline, et süütuse presumptsioon ei muutu, see on põhiseaduslik printsiip. Riigikogu liikmed, eelkõige härra Vooglaid ja ka Randpere, pöörasid tähelepanu sellele, et antud juhul võib see natukene lahjendatud saada. Me lubasime selle juurde tagasi tulla. Ministeerium tunnistas, et seletuskirjas peaks seda arvatavasti kirjutama selgemaks. Üldiselt ei olnud keegi seda meelt, et süütuse presumptsiooni sellisel kujul, nagu ta praegu meie põhiväärtusena on, niimoodi lahjendama hakatakse. 

Korra räägiti ka sellest, mida siin saalis ma kuulsin ühes küsimuses. Ka praegu on võimalik ju teistpidist tõendamiskoormist teha. Jah, ka praegu, kui sind milleski süüdistatakse, on sul võimalik ütlusi anda. Sa ei pea seda tegema, aga sul on võimalik seda [teha].

Käsitlesime ka mõju praktikale ja sõna sõna vastu juhtumeid. Skeptilisemad [inimesed] arvasid, et liiga palju on selliseid juhtumeid, kus on sõna sõna vastu. Selle puhul me rääkisime ühelt poolt ja teiselt poolt ning selgitasime oma seisukohti. Ega me lõpliku tõeni ei jõudnud, aga lubasime selle asjaga komisjonis edasi tegeleda. 

Käsitlesime ka teemat "suhted abielus ja tavaline paarisuhe". Siin oli maailmavaatelisi ja praktilisi küsimusi, mis komisjoni liikmete hulgas välja [toodi]. Sihukene fundamentaalne küsimus, mis ma olen siin välja toonud, on see, kas abielus või püsisuhtes olles on nõusolek justkui juba olemas. Komisjonis kõlas väiteid, et kui [inimene] on abiellunud, siis on juba etteruttavalt antud kõik nõusolekud ja intiimvahekorra puhul rohkem enam midagi jälgima ei pea. Mõni arvas nii. Enamus aga arvas teistmoodi, et ikkagi võiks olla mõlemapoolne nõusolek ka abielus. Seda enam, et naised on kogenud oma elus … Kohe vaatan, mitu protsenti see oli. 9% naistest on kogenud seksuaalvägivalda oma paarisuhtes. Niimoodi me seda teemat seal menetlesime, juurakeeles öeldes. 

[Arutati] ka erinevaid olukordi, näiteks seda, et äkki võiks välistada jaaniöötutvuse, et kui mees ikkagi tunneb, et ta teistmoodi ei saa, siis jaaniööl see jah-sõna [regulatsioon] nagu ei kehti. Selline huvitav konstruktsioon, käisime selle üle. (Vahelehüüe.) Jaa, ma jõuan sinna, kui sa küsid mu käest. Ma [teen] oma ettekande [teemade] järgi. Ma ei too [kedagi] nimeliselt välja, ma siin enne ka olen jätnud nimed nimetamata. 

Alkoholijoobest ja abitusseisundist rääkisime ka. Kui sageli on seksuaalvägivalla juhtumid seotud alkoholiga, kui palju inimene võib juua, et ta oleks üldse võimeline nõusolekut andma, kas klaas veini on okei, mitu kokteili klubis on okei – sellised igapäevased küsimused. Lihtsad küsimused, millele ei ole väga lihtne vastata. Aga väga hea, et nad tekkisid, selle jaoks komisjoni ju ongi.

Ja lõpuks – tegelikult alguses [rääkisime sellest] –, ühiskondlikud mõõtmed ja uuringud. Ma olen selle välja toonud, et statistika näitab, ma rõhutan üle, et meditsiiniuuringute järgi on 20% Eesti naistest vähemalt korra elus kogenud seksuaalvägivalda. See on iga viies naine. 9% naistest on kogenud seksuaalvägivalda oma paarisuhtes. Euroopa tasandil on vastavate uuringute järgi osakaal isegi umbes kolmandik. 

Ohvriuuringutest. 99% peab vägistamist raskeks kuriteoks, 90% leiab, et enne seksuaaltegevust peab mõlema või kõigi osaliste nõusolek olema kindlaks tehtud. Kui on rohkem kui kaks, siis on [vajalik] kõigi nõusolek. Ja noorte jaoks on ausalt öeldes täiesti normaalne, et sa küsid [nõusolekut], isegi kui sa tahad tütarlast, nagu minu puhul, suudelda. Loomulikult oli siin ka muid vaateid. 

Kokkuvõtvalt, nagu ma alguses oma juttu alustasin, me kindlasti jätkame [menetlust ja] kutsume laua taha eri osapooled. Teema on huvitav, kaasaegne ja kindlasti palju vaidlusi tekitav. Me saame seda teksti või seletuskirja kindlasti paremaks teha. Sellega on palju vaeva nähtud ja nii ta on. Aga mina omalt poolt tänan. 

Ma saan aru, et härra Vooglaiul oli küsimus, kelle vahel toimusid need vaidlused, mis puudutasid loomaks olemist. Ma siis Varro palvel toon välja, et need olid härra Vooglaiu ja härra Ernitsa vahel. Otsin selle kiirelt üles, kui ma leian. (Lehitseb pabereid.) Härra Ernits arvas, et erinevalt teistest arutelul osalejatest, kes on juristid, on tema ainukene, kes on seksuaalkäitumist uurinud ja avaldanud sellest teadustöid. Ta märkis esmalt, et inimese sugutung on niivõrd võimas, et püüd seda juriidiliselt piirata on läbikukkumisele mõeldud ja avantüristlik. Selle peale siis härra Vooglaid arvas, et inimene ikkagi ei ole loom ja me võiksime oma tundeid ikkagi suuta piirata. Siis kommenteeris härra Ernits, et see on seksuaalbioloogia kohaselt oluline osa inimpopulatsioonist ja naised hindavad mehe loomalikkust selles valdkonnas. See on uuringute kohaselt lausa 20% või 25%, muu hulgas [mõjutavad seda] ka rahvuslikud eripärad. 

Ma praegu rohkem siin ei peatu, igaüks saab seda protokollist lugeda. See oli väga huvitav diskussioon. Miks ma selle välja tõin? Mina ei ole seksuaalteadlane, ma olen jurist nagu härra Vooglaid ja härra Randpere. Selle pärast ma need numbrid ette lugesin. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kui palju te kuulasite eelnevat arutelu, mis siin suures saalis oli. See oli valdavalt ülipiinlik ja võib öelda, et osaliselt isegi seosetu. Aga ma saan aru, et ka komisjonis toimunu ei jäänud sellele palju alla. Te küll ise nimetasite seda arutelu alguses elavaks ja ettekande lõpus huvitavaks. Kuulates teie ettekannet, ma saan aru, õiguskomisjoni aseesimees väitis arutelu käigus, et inimese sugutung olevat niivõrd kontrollimatu, et seda polegi võimalik ühiskonnas seadustega piirata. Te küll põgusalt seda puudutasite, aga kas see oli tõesti komisjoni ametlikus arutelus kõlanud seisukoht ning kuidas reageerisid sellele teised komisjoni liikmed, sealhulgas teie ise, arvestades, et tegemist on ikkagi otseselt inimväärikust, ohvrite kaitset ja ka kriminaalõiguse põhimõtteid puudutava teemaga?

Suur tänu! Ma pean tunnistama, et ma alustasin proua ministri ettekande kuulamist, aga mul oli vahepeal üks teine koosolek ja ma jõudsin [diskussiooni] lõpuks tagasi. Ma tervikuna seda diskussiooni, mis siin saalis oli, ei jälginud. 

Aga jah, teie viide vastab tõele ja see on ka protokollis niimoodi kirjas. Ma lugesin ette selle, et inimese sugutung on niivõrd võimas, et püüd seda juriidiliselt piirata on läbikukkumisele mõeldud. Jah, selle ma lugesin siit ette, kuna see on väidetavalt teaduslik lähenemine.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea esimees! Ma pean protokolli huvides tõesti täpsustama, et mitte ainult härra Vooglaid ei reageerinud, vaid reageerisin ka mina õiguskomisjoni aseesimehe Peeter Ernitsa väitele, et sugutung on midagi niivõrd elulist ja olulist, et seadusandja ei peagi seda kuidagi reguleerima ja see on lausa perspektiivitu. Vastupidi, see ei ole perspektiivitu. Kogu meie ühiskond baseerubki sellel, et me paneme seadused paika. Kellegi tung ei ole õigustus vägistada, tappa, varastada ega midagi muud [teha]. Ma igaks juhuks [esitan] ka küsimuse siin lõpus, sest härra Aller vaatab natuke pahaselt. Kas oli nii?

Aitäh, härra Hanimägi! Jaa, oli nii, et peale härra Vooglaiu ka teie juhtisite tähelepanu sellele, et te sellega ei nõustu. Ja oli veel [inimesi]. Ja ma ütlen siinkohal, et ma isiklikult ka ei nõustu sellise käsitlusega, et kui on jaaniöö, siis vägistamise paragrahv ei kehti ja me saame sellega lahendada iibeprobleemi. Mulle tundus see natukene mittesobiv käsitlus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Miks ma vaatasin [teile otsa], härra Hanimägi, oli see, et mikrofon vahepeal hakkis. Ma loodan, et stenogrammi said kõik asjad õigesti kirja. 

Aga avan nüüd läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänase diskussiooni jooksul on räägitud ja kuuldud palju, aga ma üritaks säilitada ratsionaalsust ja kainet meelt, ja jättes kõrvale hinnangud, tuua välja mõned faktid. Seda kõike selle pärast, et mitte taasohvristada neid, kes on pidanud seksuaalvägivalla tõttu kannatama, ja et mitte taasohvristada ka neid, kellel on abi saamata jäänud ja kes on teinud eluvalikuid, mida nad ilma selle negatiivse kogemuseta poleks teinud. 

Seksuaalkuriteod on tõepoolest äärmiselt varjatud vägivallatüüp. 2024. aastal registreeriti Eestis 746 seksuaalkuritegu, circa kaks seksuaalvägivalla kuritegu päevas. 99 neist olid täisealise kannatanuga kontaktsed seksuaalkuriteod. 88 neist olid vägistamised. Ei ole väheoluline ka asjaolu, et 95% kannatanutest olid naised. Jah, 5% olid mehed, mis tähendab seda, et ohvriks võib langeda sõltumata soost. Kaitsmaks ohvreid on kavandatud need muudatused, mida proua digi- ja justiitsminister täna teile ette kandis. 

Seksuaalkuriteo toimepanija on kannatanule valdavalt tuttav inimene. 2024. aasta andmetel olid täisealise kannatanuga kontaktsete seksuaalkuritegude tegijad 47%-l registreeritud juhtudest tuttavad ning 16%-l endine või praegune pereliige või sugulane. Võõras toimepanija oli 35%-l juhtudest ja 2% puhul oli [kurjategija] teadmata. 

Kahju, mida seksuaalvägivalla tagajärjed ühiskonnale tekitavad, on kahetsusväärselt kulukas. Lisaks otsestele kuludele, mida kriminaalmenetlus, vangistus- või ka ohvriabiteenused ja -toetused kaasa toovad, on ka olemas sekundaarsed kulud ühiskonnale, näiteks kannatanu tööturult eemalejäämine või lausa töövõimetuse tekkimine. Samuti laekumata maksutulu, laste saamisest loobumine või lausa selle võimatus, sõltuvusprobleemide teke ja ka suitsidaalne käitumine.

Lisaks ohvri kaitsele on eelnimetatud põhjustel seksuaalvägivalla ennetus ja tõkestamine ülimalt olulised. Väga-väga oluline on see, et me suudaksime anda seksuaalvägivalla [ohvrile] kiiresti asjakohast abi, nii et posttraumaatiline sündroom välja ei kujuneks. 

Tänaste arutelude juures on räägitud palju ka sellest, miks just jah-mudel kasutusele võtta. Psühholoogiast on teada, et ründe korral võib inimese reaktsioon olla lisaks vastuvõitlemisele ja ärajooksmisele ka tardumine. Tardumise korral ei ole inimene võimeline vastupanu osutama ega ennast füüsiliselt kaitsma. Just seetõttu me kõnealuseid muudatusi ühiskonnas tegelikult vajame. 

Mul on hästi hea meel öelda, et eelmise aasta Sotsiaalkindlustusameti uuringu andmete järgi peab 99% Eesti inimestest vägistamist raskeks vägivallaks. Justiitsministeeriumi eelmise aasta uuringu andmed näitavad, et Eestis üheksa inimest kümnest toetavad väidet, et seksuaaltegevuses peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on selle tegevusega nõus. Vaid 3% vastanutest arvab, et ei pea nõusolekus veenduma ning seni, kuni partner pole öelnud, et ta ei ole nõus, saab nõusolekut eeldada. Ma arvan, et meie ühiskond on valmis edasi liikuma selleks, et ennetada ja kaitsta võimalikke ohvreid. Suur aitäh teile ja kindlasti toetame seda eelnõu! Vabandust!

Ei, täitsa graafikus. Ja kolm minutit oleks saanud ka lisaks võtta. Aga nüüd Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! See siin on mobiiltelefon. Kui keegi minult selle ära võtab, ilma minu nõusolekuta, siis see on vargus. Seda ei pea minult võtma vägivallaga ja seda ei pea minult võtma ka siis, kui ma olen kas väga purjus, abitu, hirmunud või mis iganes muud. Igal juhul on see mul kadunud ja see on igal juhul vargus.  

Inimese keha on kordades väärtuslikum kui mobiiltelefon või ükskõik mis muu ese. Kuritegu üldises plaanis ei sõltu sellest, kui palju vastu võideldakse. Meie tavapärase arusaama kohaselt on vägistamine juba praegu igasugune seksuaalne tegevus, mis on tahtevastane. Enamik meist elab niikuinii põhimõtte järgi, et "jah" tähendab jah ja "ei" tähendab ei. Sellest peakski justkui piisama. Aga võib-olla tuleb nii mõnelegi üllatusena, et tegelikult ainult ei-st täna ei piisa. Nimelt ütleb karistusseadustiku vägistamise paragrahv, et kuriteona kvalifitseerub seksuaalvahekord ainult siis, kui kasutati vägivalda või kui inimene oli abitus seisundis. 

Enamik inimesi peab vägistamist väga raskeks ja rängaks kuriteoks – üle 99% Eesti inimestest. Seetõttu liigubki meie seadus jõu- ja sunnipõhiselt käsitluselt nõusolekupõhisele. See on põhimõtteline keskme nihutus õigus[valdkonnas], et fookus ei oleks enam sellel, miks ohver ei võidelnud, vaid küsimusel, kas nõusolek oli olemas.  

Me oleme õiguskomisjoni aruteludes ja avalikkuses laiemalt rääkinud väga tervitatavalt teaduslikust faktist nagu tardumine, mida ohver võib kogeda seksuaalse rünnaku ajal. Keha tardub, inimene ei liigu, ei räägi ega anna märku. See on bioloogiline kaitsemehhanism, mitte inimese vaba valik.  

Täna võib selline olukord viia paradoksaalse tulemuseni, et kuna inimene ei karjunud, ei rabelenud, siis tema "ei" justkui ei kehtinud. Me ei saa ühiskonnas anda sellist sõnumit, et inimene peab olema võimeline traumahetkel midagi ütlema ja vastu hakkama, selleks et tema tahe loeks. See ei ole sugugi ainult Eestit [puudutav] arutelu või Eesti eripära. Nimelt oleme üks väheseid [riike], kus veel ei ole nõusolekupõhise [käsitluse] seadust vastu võetud. Aga loomulikult ei ole seadusloome kunagi nii mustvalge, kui on tegemist eetika-, moraali- ja väärtusküsimustega. Kahtlemata on ka väljakutseid, mida me arutasime ja peame edasi arutama.  

On loomulikult küsimus, kas see seadus muudab kohtupraktikat ja veel enam, õiguspõhimõtteid. Tõsi on see, et seksuaalkuritegude menetlemine jääb ka edaspidi keeruliseks, ja me peame seda ausalt endale tunnistama. Sõna sõna vastu olukordi ei lahenda paraku ära ükski paragrahv. Ka tulevikus peavad tõendid näitama süüd, [välistamaks] mõistlikku kahtlust. Süütuse presumptsioon on puutumatu, pööratud tõendamiskoormust ei tule.  

Seetõttu olen ka tõdenud, et nõusolekuseadus ei saa olema mingisugune imevits, mis pööraks pea peale senise kohtupraktika või senise loogika. Me peame seda endale ausalt tunnistama. Seetõttu ma tunnustasin ministeeriumit, et selle seletuskirjaga on väga palju tööd tehtud. Ja nii nagu minister ennist ütles, oleme valmis nii Riigikogus kui ka ministeeriumis kindlasti selle eelnõuga veel vaeva nägema. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Seega on väga mõistlik, et oleme eelnõus ja seletuskirjas neid murekohti ja punkte väga põhjalikult vaaginud ja läbi kirjutanud. Ning väga võimalik, et see muutub veelgi edasise menetluse käigus. Lisaks on kavas avalik arutelu, mis on kahtlemata vajalik selleks, et ühiskonnas mõistetaks laiemalt eelnõu sisu, selle plusse ja võimalikke murekohti. 

On näha, et meil on valearusaamu ning väga tõsise teema üle naljaviskamist kahetsusväärselt palju. Seda tõepoolest siin saalis, aga ka õiguskomisjoni istungil, nagu ennist välja toodi. Kui arutelud lähevad jaaniõhtu või selle peale, et sugutung on midagi sellist, mida seadusandja justkui ei saagi ega tohikski reguleerida, siis ma arvan, et meil on ikkagi tõsine probleem. Mitte lihtsalt juriidiline, vaid ka eetiline ja moraalne probleem. 

Aga me oleme ka varem tõdenud, et see seadus muudab midagi olulisemat kui ainult kohtupraktika. See muudab normi ja norm on see, mis kujundab käitumist ka siis, kui kohus ei sekku. 

On erakordselt kõnekas, et oma kaasamisringides oleme näinud põlvkondlikku erinevust. Kui küsida noortelt, mida nad arvavad nõusolekuseadusest, vastavad nad hämminguga, et mida siin üldse arutada on, loomulikult peab nõusolekut küsima. See on nende jaoks tavaline ja tundub kummaline, et me üleüldse täna sellist küsimust arutame ja et seda peab seadusesse kirjutama. 

Head kolleegid! Ma ei ütle, et see seadus lahendab kõik juhtumid. Absoluutselt mitte! See ei kaota vajadust võimalikult paljude tõendite järele ega lõpeta päevapealt seksuaalvägivalda. Aga see saadab ühiskonnale selge signaali, et intiimsus ei ole kunagi vaikimisi eeldatud. Inimese keha ei ole kunagi kellegi teise õigus ega privileeg kui inimese enda. 

Normaalses suhtes ei too see seadus kaasa mitte midagi uut. Ainus, mida seadus ütleb, on see, et kui partner ütleb "ei", siis tähendab see ei-d. Kui partner tardub, siis ei juhtu see nõusoleku tõttu, ja kui üks pool tunneb, et teine ei ole päriselt nõus, siis tulebki seda küsida. See on miinimum. 

Seega on aeg, et Eesti astuks sammu, mida on väga paljud teised riigid juba astunud. Seda ootab meilt ühiskond, seda ootavad meilt kannatanud ja ma arvan, et seda ootab ka suurem osa Eesti inimestest, kes juba elavadki nõusolekukultuuris ja sellesama [normi] järgi, mis veel ei ole seadus, vaid lihtsalt eelnõu. 

Seega, Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab eelnõu. See on samm vägivalla vähendamise, austuse suurendamise ja inimväärikuse kaitsmise suunas. Aitäh! 

Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Head istungi ülekande jälgijad! Head naised ja mehed! Täna me räägime keerulisest ja mitmetahulisest teemast, mille suhtes on ühiskonnas nii toetust kui ka kõhklust – nõusolekuseadus. Näen selle eelnõu taotluses olulist väärtust, naiste ja ka meeste kehalise puutumatuse tõhusamat kaitsmise [soovi], kuid samas ka vajadust arukuse ja tasakaalukuse järele antud teemas, eriti mis puudutab seaduse hilisemat reaalset ellurakendamist. 

Abitus seisundis inimese ärakasutamine on lubamatu. Igasugune vägivald on lubamatu. Seksuaalvägivald on eriti raske kuritegu ja ohvrite kannatusi pisendada ei tohi. Seda on kõik erakonnad siin saalis korduvalt üle rõhutanud. Ka minu kõne eesmärk ei ole tulla siia vastanduma, vaid selgitama ja kutsuma kaasa mõtlema. 

Tegu on eelnõu esimese lugemisega ja vajadusel saab kõik head ideed ja mõtted, mis menetluse käigus veel kogutakse, eelnõu täiendamisel läbi kaaluda ja sisse viia, sealhulgas need, mida me täna siin saalis kuuleme. Oma põhjendatud ettepanekuid on teinud ka mitmed ühiskondlikud ja valdkonnaga seotud organisatsioonid. 

Tegu on kindlasti väga olulise eelnõuga ja seda kahel põhjusel. Esiteks puudutab see väga suurt osa ühiskonnast, sisuliselt kõiki seksuaalselt aktiivseid inimesi. Seega tuleb olla eriti hoolas. Teiseks on ilmne, et eelnõu kohased karistusnormid pole mõeldud mitte ainult süütegude toimepanijate karistamiseks, vaid ka ennetuse tõhustamiseks käitumismustrites juba aset leidvate positiivsete muutuste võimendamise kaudu. 

Me peame kahjuks tunnistama, et seksuaalvägivald ei ole meie ühiskonnast kuhugi kadunud. Jätkuvalt jääb enamus juhtudest registreerimata ja menetlemata, ohvrid abita ja rikkujad korrale kutsumata. Kui tegudele ei reageerita, soodustab see vägivalla jätkumist ja süvenemist. Väikestest pahategudest saavad kuriteod, mis korduvad, ja ohvrite arv aina kasvab.

Enamus ohvritest, circa 95%, on naised. Seega on antud eelnõu puhul väga oluline võita naiste usaldus, et nad pöörduksid [kuhugi], et abi saada. Siis saab peatada [seadus]rikkuja tegevuse ja mõjutada tema edaspidist käitumist, et omakorda hoida ära uute ohvrite lisandumist. Ohvrite pisendamine selle debati käigus on lubamatu, sest vahel on ka taasesitatud kannatused menetluse ajal põhjustanud ohvrile uusi kannatusi, ja seda tuleb kindlasti vältida. 

Kuidas antud eelnõuga naiste usaldust loodetakse võita? Sisuliselt tähendab see eelnõu seda, et laiendatakse seksuaalvägivalla käsitlust. Praegu on karistatav vägivallaga või kannatanu seisundit ära kasutades seksuaalse iseloomuga teo toimepanemine. Üldiselt on hästi arusaadav ja ühiskonna poolt lihtsasti tajutav, mis laadi tegusid sellega on mõeldud ja mis täpsemalt on keelatud ja karistatav. 

Eelnõu kohaselt muutuks seadusega karistatavaks ka see, et partneri nõusolekut seksuaalse tegevuse osas pole välja selgitatud, aga tegutsetakse sellele vaatamata ja tegelikult vastu tema tahet. Seega räägib eelnõu eelkõige suhtekultuuri, vastastikuse austuse ja turvatunde ning inimväärikuse edendamisest. Küsimus on, kas selleks on vaja muuta karistusõigust või peaks suuremat rõhku panema hoopis suhteoskuste arendamisele ja hoiakute kujundamisele. 

Enamik inimesi oskab loomupäraselt hinnata, mis on sobiv ja mis mitte. Enamik inimesi oskab lugeda teise inimese kehakeelt, sõnu ja vaikimist. Enamik inimesi püüab partneri soovidest igati aru saada ja nendega arvestada. Enamikul pole tegelikult põhjust muretseda ka selle eelnõu seaduseks saamise järel, et nad kohtu alla satuksid. Kuid teisalt on ka neid, kes ei oska või ei söanda intiimsetel teemadel rääkida ja tegutsevad põhimõttel, et kui piltlikult öeldes kõrvakiilu ei anta, siis järelikult tegevus sobib. Omajagu on olukordi, kus kannatanu ei ole olnud valmis või võimeline ütlema selgelt ei, ja nii juhtubki, et inimese väärikus saab kahjustada mitte otsese kurjuseteo, vaid oskamatuse või hoolimatuse tõttu. 

Võib juhtuda, et kohtu alla satutakse üsna ootamatult. Vabal ja väljendatud nõusolekul põhinev käsitlus seab esiplaanile vastastikuse selguse. See selgus aitab omakorda vältida olukordi, kus üks pool arvab, et kõik on korras, ja teine tunneb vastupidist. Kui mõlemalt poolelt oodatakse nõusoleku väljendamist, siis peaks see juba eos ennetama olukordi, kus võidakse teadmatult ja ettevaatamatusest teisele inimesele kannatusi põhjustada …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… ja seda saab põhimõtteliselt õigeks pidada. Samas, juhtumid ja olukorrad ongi erinevad, need pole mustvalged, ning alati ei ole ka lihtne oma kogemusi hiljem tõestada. See tähendab, et kuna seksuaalsuhetes oodatakse partnerilt edaspidi midagi, mis täna ei ole veel kaugeltki mitte kõigi jaoks omane või enesestmõistetav, võib karistusõigusega [kaasnevate] ootustega kohanemine olla osa inimeste jaoks keeruline. 

Eesmärk on ju inimeste käitumise muutmine, mitte kurjategijate juurde tootmine. Siin saab abi olla ennekõike teadmisi ja oskusi pakkuvatest meetmetest, mitte esmajärjekorras karistusõigusest. Võib-olla tasukski kaaluda, et teatud juhul määratakse nõusoleku väljaselgitamise vastu eksinutele ka koolitusi ja nõustamisi. See aitab vältida karistuslike olukordade kordumist ja inimest õigele teele suunata. Tihti ei taha ohvrid mitte rikkuja ilmtingimata kõva karistamist, vaid tegelikult nad ootavad ühiskonna [suhtumise] ja käitumise muutumist. 

Samuti on pakutava laiema seksuaalvägivalla käsitluse puhul ette heidetud, et vaba ja väljendatud tahte väljaselgitamist on keeruline tõestada, isegi kui see on tegelikult välja selgitatud. Tihti on intiimsuhete puhul tegu sõna-sõna-vastu-olukorraga ja arvestada tuleks konteksti, kuid ka see ei pruugi aidata. See on loomulik, et paljud, eelkõige meesterahvad, on mures valesüüdistuse tõttu karistatud saamise pärast. Ka seda muret ei tohiks pisendada. 

Eelnõust rääkides ongi esile kerkinud hirmud, justkui peaks nüüd iga inimlik hetk olema lepinguga kinnitatud ja kaob spontaansus. Inimesed kardavad üksteist edaspidi isegi puudutada. Need hirmud on mõistetavad ja neid peab praktiliste näidetega ümber lükkama. Eelnõu seletuskirjas on seda mingil määral tehtud. Aga kooskõlastustabelist nähtub, et paljud tagasisidet andnud organisatsioonid on ette heitnud, et praktilisi näiteid ja kirjeldusi pole piisavalt. Ometi peaks neid olema võtta teiste riikide kogemuse varal. 

Seaduse eesmärk ei ole ju õiguskuulekaid inimesi hirmutada, vaid sõnastada põhimõte, mis on tegelikult juba ammu osa moraalist, kultuurist ja tervest mõistusest: intiimsus on vastastikune, heatahtlik ja vabatahtlik. Kuigi nii vahel väidetakse, ei vähenda kindlasti nõusolekust rääkimine kirge, vastupidi, see ehitab usaldust, mis on iga lähedase suhte vundament. 

Muidugi võib ju küsida, kas kultuuri saab üldse seadusega kujundada. Loomulikult ei saa seadusega kedagi armastama panna, aga me saame seadusega rõhutada, mida me ühiskonnas väärtustame, nagu seatakse reeglid liikluses. Mitte selleks, et piirata liikumist, vaid selleks, et kõik jõuaksid ohutult [sihtkohta] kohale. Nii ei piirata ka intiimsust, vaid tagatakse, et keegi ei jää "auto alla". Intiimsuhetes saab aktsepteerida vaid austust, mitte vaikset talumist.

Kahtlemata sõltub eelnõu eesmärkide saavutamine või mittesaavutamine selle rakendamisest, kas see on hoolikas ja vastutustundlik või mitte. Ma ei usu pimesi, et seadus iseenesest lahendab kõik eelseisvad probleemid. Seadus on raam ja praktikas ei tohi seda kasutada pahatahtlikult ega ainuüksi range karistamise eesmärgil, kui tegelikult on suhe olnud vastastikune. Loomulikult peab uurimise läbiviimine olema igati õiglane ja eelarvamustevaba. Ka süüdistatava õigused peavad olema tagatud. 

Kogu eelnõu eesmärk on arusaadav. Nüüd on küsimus selles, kas antud lahendus on õiguslikult kvaliteetne ja tagasisidet arvestav või tuleb tööd edasi teha. Ma ise näen, et selle rakendamist plaanitakse jõuliselt, võib-olla liiga kiirelt.

Teie aeg!

See jätab õhku küsimused, kas parandusi võetakse kuulda ja kas muude riikide vigadest õpitakse. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Jaa, ma palun kohe lisaks kolm minutit, sellepärast et ega ma ei jõua tegelikult neid probleeme siin ei viie ega isegi kaheksa minutiga ära käsitleda, sest tegemist on tõsiste juriidiliste probleemidega. 

Esimese asjana ma ütlengi ära, et eks me oleme siin mingitpidi halvas olukorras, sellepärast et vaadake, kui niimoodi propagandistlikult asja käsitleda, nagu kogu see raamistus ju on – nõusolekuseadus, nüüd tuleb nõusolekuseadus –, siis tekibki paratamatult selline mulje, eks ole, et kes nõusolekuseadust ei toeta, need on need mehed ja naised, kes arvavad, et seksuaalsuhtesse võiks astuda ilma teise poole nõusolekuta. No kes tahab ennast sellisesse raamistusse asetada, sellist kuvandit endaga [siduda]? Ei, keegi ei taha. 

Aga miks selline kuvand üldse tekib? Sellepärast et sellele asjale ongi selline propagandistlik ja valelik raamistus antud. Eeldus on ju see, et me kõik – ma arvan, et ma võin kõikide fraktsioonide nimel rääkida – jagame seda positsiooni, et seksuaalsuhetesse võib astuda üksnes mõlema poole nõusolekul. Selles ei ole üldse vaidlust. Ei ole mõtet siin rääkida, kes on nõusoleku pooldajad ja kes ei ole nõusoleku pooldajad. Küsimus on hoopis milleski muus. Küsimus on selles, millisel viisil peaks olema see nõusolek väljendatud, millisel viisil peaks tuvastama seda, kas nõusolek on väljendatud, ja kuidas seda peaks tõendama. Need on palju keerulisemad küsimused, aga need on need tegelikud küsimused. 

On ju olemas selline rahvatarkus, et põrgutee on sageli sillutatud heade kavatsustega. Tänagi me oleme kuulnud siin hästi palju juttu headest kavatsustest, kuidas kaitsta ennekõike naisi, kuigi mitte ainult, eks, seksuaalse vägivalla eest. Väga hea, peamegi selle poole pürgima, et kaitsta naisi maksimaalselt seksuaalse vägivalla eest! Aga me ei tohi selle poole pürgida sellisel viisil, et me põhjustame mitte ainult häid tulemusi, kui neid üldse on, vaid ka halbu tagajärgi, mis on ebaproportsionaalsed. 

Ja siin ongi kaks põhiküsimust, millele peaks tegelikult keskenduma. Kas tegelikult neid häid tulemusi saavutatakse, mida käsitletakse selle seaduseelnõu põhieesmärgina? Ja teiseks, kas võib juhtuda, et kaasnevad ka soovimatud tagajärjed, mis on tegelikult palju tõsisemad kui see saavutatud tulemus? See ongi see põhjus, miks meie positsioon on, et seda eelnõu ei saa toetada. Me arvame esiteks, et sellega ei saavutata midagi märkimisväärset, ja teiseks, sellega põhjustatakse väga põhimõttelisi probleeme, mida ei saa õigussüsteemi aluspõhimõtetega vastuollu minemise tõttu aktsepteerida. 

Nüüd räägime asjadest, nii palju kui jõuab rääkida. Esimene põhimõtteline probleem on see, et ei ole võimalik selgelt aru saada, mida tähendab see vaba ja väljendatud nõusolek. Ette pandud § 141 sõnastus ju ütleb, et suguühtesse astumise eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta saab inimest karistada, eks. Vaba ja väljendatud nõusolekuta – mida see tähendab? Seda seaduses tegelikult lahti ei mõtestata. Kui te vaatate kehtivat normi, siis see ütleb palju täpsemalt. "Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, […]" Kas seegi määratlus on piisav, on küsitav. Võib-olla peaks sedagi täpsemalt lahti selgitama, mida siin ikkagi täpsemalt silmas on peetud. Aga ta on oluliselt täpsem kui see, mida nüüd ette pannakse. Suguühtesse astumise eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta – mida see tähendab? 

Eelnõu algses versioonis oli täpsustus, et vabaks ja väljendatud nõusolekuks ei loeta olukorda, kus toimepanija, pange tähele, seadis eesmärgiks või teadis, et isik ei saa oma tahet kujundada järgmistel põhjustel: teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu võrreldav põhjus. See viimane osa on jälle udune. Siin on päris pikk loetelu asjaoludest, mida käsitletakse seisundina, mille korral ei saa [anda] vaba ja väljendatud nõusolekut. See, mida on silmas peetud, on juba oluliselt selgem, aga mingil põhjusel, millest mina siiamaani tegelikult aru ei saa, on see kõik sealt välja võetud ja piirdutud väga üldise määratlusega. 

Nüüd küsimuseks jääb, kas selline asi on üleüldse kooskõlas põhiseaduse § 23 lõikes 1 sätestatuga, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, mis ei olnud selle toimepanemise hetkel määratletud kuriteona. Selle printsiibi üks aspekt on ka see, et kui tegu ei ole määratletud kuriteona piisavalt selgelt, et keskmisele normaalsele inimesele [oleks see] ühemõtteliselt arusaadav, mida siin silmas on peetud, siis see ei vasta sellele printsiibile. 

Teine väga põhimõtteline probleem, millele, nagu eelnevalegi probleemile on viidanud Tartu Ülikooli õigusteaduskond – ma ei jõua nende seisukohta praegu pikemalt vahendada, kuigi soovitan seda kõigil lugeda –, seisneb selles, et on ikkagi tõsine kahtlus, kas säilib austus süütuse presumptsiooni vastu, mille osa on ka põhimõte, et keegi ei pea tõendama kriminaalmenetluses omaenda süütust. See on sätestatud põhiseaduse § 22 lõikes 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lõikes 2. Põhiseadus ütleb, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. 

Ja nüüd võib juhtuda väga lihtsalt selline olukord – panete tähele? –, et laekub kuriteokaebus, mille kohaselt vägistati kedagi ehk temaga astuti seksuaalsuhtesse, ilma et temalt oleks saadud vaba ja – kuidas see oli siis? – väljendatud nõusolek. Nii. Siis paluvad uurimisorganid kahtlustataval esitada oma vastuväited. Esimene [asi] on see, et kahtlustatav ei pea esitama mingeid vastuväiteid, keegi ei pea tõendama oma süütust. Ta ei soovi üldse mingisuguseid ütlusi anda kahtlustatavana. Või teine variant, mis on tõenäolisem, [on see], et inimene saab aru, et kui tema vastu on esitatud tõsised süüdistused väidetava kannatanu poolt, siis ta peaks esitama oma vastuväiteid, eks ole. Ta esitab oma vastuväited [ja väidab, et] ei olnud nii, nagu öeldi. 

Aga mis nüüd edasi saab, kui tegelikult see väidetav kannatanu ei pea tõendama vägivalda ega mitte mingisuguseid märke ei pea olema selle kohta, et vägivalda kasutati, ega ei pea tõendama ka mitte midagi muud? Lihtsalt ütleb, et minult ei küsitud nõusolekut, vägivalda ei olnud. Ja nüüd siis see vaene kahtlustatav on olukorras, kus tema peab hakkama tõendama, et tegelikult oli küll nõusolek, eks. Kuidas ta seda tõendama peaks, pidades silmas, et sellised sündmused leiavad aset üldjuhul nelja silma all, mitte kaamerate vaateväljas? Mingisuguseid muid täiendavaid tõendeid sageli ei ole ja ei ole ka vaja tuvastada, et näiteks [esines] vägivalda meditsiinilise läbivaatuse või millega muu sellise abil.

Nüüd, kui me lähtume sellisest kuriteokoosseisust, siis on kriitilise tähtsusega see, et mitte mingil tingimusel ei saa isikut süüdi mõista üksnes tuginedes väidetava kannatanu ütlustele. Ja vaat selles osas praeguses menetlusfaasis kindlus puudub. Kui me vaatame eelnõu seletuskirja, siis siin ei ole antud ühemõttelist seadusandja seisukohta, et ükski kohus mitte ühelgi tingimusel ei tohi käsitleda piisava tõendina seda, et kannatanu ütles, et nii on. See on see põhiasi, mida meie tungivas toonis mitte ainult soovime, vaid nõuame, et saaks seletuskirja kirjutatud absoluutse miinimumina, et niimoodi ei tohi õigust mõista. 

Lihtsalt viimase asjana ütlen, et seletuskirjas on öeldud, justkui kohtupraktikas peaks sellele probleemile leidma lahenduse, aga sellega ei saa nõustuda. Sellele probleemile peab lahenduse leidma seadusandja. Ja kõike eelnevat silmas pidades me anname üle ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata just nimelt nende kontseptuaalsete probleemide tõttu. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits. Volitusega, jah?

Hea juhataja! Hea proua minister ja head kolleegid! Siin vahepeal läks natukene emotsionaalseks ja püüti näidata, et mõned meist on kuidagi erilised matšod ning vägistamine ja kõik see on aktsepteeritav. 

Komisjonis oli tõesti väga elav ja huvitav arutelu. Ma rõhutan, mida ka komisjoni esimees ütles, et peale esimest lugemist peaks toimuma eri osapoolte laiendatud arutelu. See esimene arutelu oli selline, jah, ülimalt emotsionaalne. Kahjuks protokoll ei kajasta kõike.

Mina olen erinevalt Varro Vooglaiust, Valdo Randperest ja mitmest teisest, Madis Timpsonist, mitte jurist, vaid bioloog. Ma olen tegelnud seksuaalse käitumise uurimisega aastaid, mitte küll inimese omaga, aga inimesega seotult. Ma juhtisin lihtsalt tähelepanu sellele, et need loomalikud jõud on inimeses väga tugevad mõnedes kohtades. Aga loomulikult, kuna me oleme inimesed, siis tuleb [käitumist] seadustega korrastada. 

Ja nüüd ma jõuan selle põhilise juurde, millest tahaks rääkida. Seda peaks vormistama juriidiliselt mõistlikult ja see peaks olema selge ja üheselt arusaadav. Ma olen läbi lugenud vist kõik materjalid ja veel palju rohkemgi. Ei jõua kaheksa minutiga [kõigest rääkida]. Aga see ei ole selgeks tehtud, puust ja punaseks, mis asi see on. Jah, vägistamise definitsioon on olemas, aga praegu tahetakse muuta vägistamiseks igasugune nõusolekuta seksuaalvahekord, ka juhul, kui ühtegi kannatanu vastupanu murdvat asjaolu ei esine. Kõigepealt peaks olema selgus. Ja loomulikult on siin kultuurilised ja põlvkondlikud [erinevused]: kellele tundub raske küsida nõusolekut, kellele vähem. 

Juhin tähelepanu Taani näitele. 2021. aastal võeti seal see [seadus] vastu, ka seal on – ma natuke tsiteerin – paljudel raskusi üldse näidata … Muuseas, vägistamiste [arv] ei ole vähenenud. Uuring näitab, et iga kolmas noor taanlane peab seksi jaoks nõusoleku küsimist ebaloomulikuks ja paljudel noortel on raske hinnata, kas teine inimene ikka andis nõusoleku. Mõni detail näiteks: 38% 16–30-aastastest meestest peab nõusoleku küsimist ebaloomulikuks, 40% 16–20-aastastest meestest arvab, et on raske kindlaks teha, kas teine inimene andis nõusoleku. Ja nii edasi. Igaüks võib neid uuringuid lugeda, neid on mitmel pool [tehtud], mitte ainult Taanis. See on põhjamaine lähenemine.

Me oleme Saksa õigusruumis, aga kuidagi praegu me üritame [sellest mööda minna]. See on praeguse olematu toetusega valitsuskoalitsiooni kokkulepe nr 400, mille täitmisega me siin tegeleme lugupeetud justiitsministri juhtimisel.  

Aga kui piirduda ainult juriidilise küljega, siis mida arvavad sellest naised? Parem oleks, kui minu asemel siin keegi naine esineks. Alati võib öelda, et oo, mingid mehed jälle räägivad, kuidas naistega lood on. Aga võtame näiteks Tartu Ülikooli palju tsiteeritud õigusteadlased, karistusõiguse lektori Laura Aiaotsa ja Anneli Soo. Ma ei hakka siin pikalt sellest rääkima, aga nad on naisterahvad ja nende hinnang on põrmustav. Ei jõua kõigest siin rääkida. Nad ei ole nõus sellega, et igasugune nõusolekuta seksuaalvahekord, ka juhul, kui ühtegi kannatanu poolt vastupanu murdvat asjaolu ei ole … Sellel ei ole mõtet.

Teine asi on see, et üksnes rahvusvahelisele õigusele [rõhumisega] ega survestamisega ei ole arukas taolisi asju sätestada. Võtame näiteks Eesti Naisteühenduste Ümarlaua, nad ei toeta seda. Jääb täiesti arusaamatuks, miks üldse on vaja ühiskonnas täiendavat segadust tekitada ja kehtivat seadust muuta. Või kolmandaks, Eesti Naiste Varjupaikade Liit. Ma olen sellega üsna palju seotud, ka katuseraha andmise puhul, ja mulle läheb see väga korda. Nende arvamus [eelnõu kohta] ei ole positiivne.

 Soovite te lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaks. 

Nii menetlejate kui ka naiste tugiasutuste vaates on mureks eelkõige see, et pole selge, mis on keelatud ja mis lubatud. Ma viitasin siin juba Taanile, kus on samasugune põhjamaine seadus vastu võetud. 

Kaire Hänilene, vandeadvokaat, naisterahvas, nii palju kui ma tean, ütleb, et karistusõigusest ei tohi kujuneda suhete klaarimise või pettumuse leevendamise instrument. Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsegrupi juht Liia Kilp – ta on ka naisterahvas, eks ju – [kirjutab, et] planeeritava karistusseadustiku muutmisega oleks kogu nõusolekuta seks kriminaalkorras karistatav ja tahetakse muuta ka sõna "vägistamine". Ja nii edasi. Samuti ei anna ta mingisugust positiivset [tagasisidet].

Samamoodi Tartu Ringkonnakohus, kes hakkab sellega tegelema, ütleb, et see [eelnõu] ei ole tasakaalustatud ega arukas. Või Eesti Advokatuur. Ei jõua kõigest sellest rääkida. 

Aga ma loodan, et jaanuarikuine kaasamiskoosolek ei kujune jälle selliseks, nagu siin näiteks töölepingu seadusega oli, et kõik kuulati ära ja pärast selgus, et ministeeriumi saksad tulid välja sellise [eelnõuga], et ametiühingud tulid ka välja ja ütlesid, et ei, see ikkagi ei sobi, kuigi me korraldasime korraliku kaasamise. 

Ma loodan kaasamisele. Ja ma rõhutan, et õiguskomisjonis oli täielik konsensus, mida kahjuks meie esimees ei rõhutanud, et igasugune vägistamine, igasugune vägivald naiste suhtes on … Konsensus on täielik, sõltumata sellest, millise lipu all keegi on. 

Me peaksime tegutsema sisuliselt, mitte nii, et mingisugune konventsioon tuleb vastavalt valitsuskoalitsiooni tööleppele [üle võtta] iga hinna eest. Number 400, rõhutan. Pealegi veel, kui koalitsiooni enda toetus on väga marginaalne. 

Igal juhul oluline teema, aga võiks vaadata ka, mida see reaalselt annab, ja [tuleks] kuulata kõikide naiste häält. Mõnedele ma viitasin. Jah, Feministeerium ja paljud teised arvavad teistpidi. Aga demokraatia ongi selline, et tuleb kuulata kõiki ja arvestada kõige sellega. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 727 esimene lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ettepanek eelnõu 727 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 13 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 16. detsember kell 17.15. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti. 40 sekundit on istungi lõpuni. Järgmist [punkti] me ei jõua avada. Istung on lõppenud.