Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Juku-Kalle Raid, palun!

Tere, lugupeetavad! Mul on üle anda avaldus Tiibeti laste kaitseks, kuhu on alla kirjutanud 53 Riigikogu liiget. Aga ma käin selle õige lühidalt üle ka, mis see on, ehkki kõikidel on see meili peal korduvalt olemas. 

Me võtame siin arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone Hiina ja Tiibeti kohta, Euroopa Parlamendi resolutsiooni Tiibeti laste röövimise ja sundassimileerimise kohta Hiina internaatkoolides Tiibetis ja võtame arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni. Sellega seoses mõistab see avaldus hukka Hiina assimilatsioonipoliitika ja Tiibeti internaatkoolisüsteemi, mille eesmärk on kaotada tiibetlaste, aga mitte ainult tiibetlaste, vaid ka teiste rahvusvähemuste Hiinas, näiteks uiguuride, erinevad keelelised, kultuurilised ja religioossed traditsioonid.  

See avaldus nõuab Tiibetis lastele kehtestatud internaatkoolisüsteemi ja perekondade lahutamise tava viivitamatut kaotamist. Seda on rõhutanud ÜRO eksperdid 2023. aasta veebruaris. Me kutsume lisaks veel Hiina ametivõime lubama luua Tiibetis erakoole.  

Siin kutsume ka riike, Euroopa Liidu komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles nõudma, et Hiina valitsus väljastaks Euroopa diplomaatidele viisad, et külastada neid internaatkoole kogu Tiibetis, lubaks sõltumatul ajakirjandusel ja rahvusvahelistel vaatlejatel piirkonda siseneda. Me teeme üleskutse Hiina valitsusele taastada läbirääkimised 14. dalai-laama esindajatega või Tiibeti keskadministratsiooni demokraatlikult valitud juhtidega, et luua tiibetlastele Hiina poolt kontrollitud aladel autonoomia – tõeline autonoomia.

Aitäh!

Ühesõnaga, siin see on. 53 autorit.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile seoses tuuleenergia planeeringutega. Eestis on tuuleenergia planeerimine muutunud killustatuks ja koordineerimatuks. Sellele viitab ka majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo omavalitsustele saadetud kirjas, milles palutakse üleriigilise ülevaate koostamiseks teada anda, millises ajakavas on omavalitsustel plaanis planeeringuprotsessidega edasi liikuda, millal kavatsetakse planeeringud vastu võtta ja millal kehtestada. Samal ajal, kui kümned omavalitsused menetlevad paralleelselt väga mahukaid planeeringuid, näitab tegelik elektriturg, et taastuvenergia tootmisvõime …

Head kolleegid, palun vaikust! (Helistab kella.)

… ületab juba praegu turuvajaduse. Riigile kuuluva Eesti Energia näitel on näha, et uute ja suurte tuuleparkide valmimisel jääb osa tootmisvõimsusest kasutamata, sest elektri hind on liiga madal või turu vastuvõtuvõimekus piiratud. Sellest lähtuvalt on ministrile esitatud küsimused. Kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering või millised plaanid on? Praegune olukord on ju selline, kus tuuleenergiat on rohkem, kui on vajadust.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma annan üle arupärimise haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele seoses huvihariduse ja noorsootöö rahastamisega. Me teame, et noorte arengut toetav huviharidus- ja noorsootöö on Eesti haridussüsteemi lahutamatu osa. Need valdkonnad ei täida mitte ainult formaalhariduse toetavat rolli, vaid loovad ka keskkonna, kus noor omandab oskusi, alates meeskonnatööst ja probleemide lahendamisteni kuni – tegelikult väga oluline – saab kogeda nii tugevat kuuluvustunnet kui ka võimet luua toetavaid suhteid. 

Samal ajal me ka teame, et huvihariduse õpetajate ja noorsootöötajate palgad jäävad märkimisväärselt maha üldhariduskoolide õpetajate ja teiste sarnase vastutuse ja haridusnõuetega ametite keskmisest tasemest. Kuigi huvihariduse ja noorsootöö korraldamine on kohalike omavalitsuste ülesanne, ei taga praegune süsteem üle Eesti noortele ühtlast taset ega võrdselt head ligipääsu. Samuti iseloomustab valdkonda liigne projektipõhisus. Sellest tulenevalt me küsimegi haridusministrilt, millised on ministeeriumi plaanid, et tagada noortele huvihariduse ja noorsootöö kättesaadavus, kuidas plaanitakse tagada valdkonna jätkusuutlikkus ja ka spetsialistide motivatsioon ning millised on sammud noorsootöö valdkonna kutsehariduse standardite ja sellega kooskõlas olevate palgamudelite väljatöötamisel. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe avalduse eelnõu ja kaks arupärimist.  

Päevakorra täpsustamine nagu tavaks. Head kolleegid, me jätkame tänasel istungil eile pooleli jäänud Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, 723, esimest lugemist. Ja palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme, hea kolleegi Tõnis Lukase. Eilse päeva järgi oli registreerunud küsimusteks Anti Poolamets ja Priit Sibul, aga see ei ole mingi kohustus kellegi jaoks. Aga Priit Sibul on kenasti oma küsimust esitamas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Tõnis, eile sa korra viitasid ka sellele, aga minu esimesele küsimusele vastates sa sellel väga palju ei peatunud. Milles seisneb see soomlaste fenomen või edu, et nemad suudavad erinevaid inimesi ja ka erinevaid teenuseosutajaid panna oma keelt rääkima, aga meie seda mingil põhjusel ei suuda? Kas see tuleneb õigusest, mingist ühiskondlikust laiemast arusaamast ja …….? Kust me seda vähki otsima peame, millise kivi alt või õige mitme alt?

Aitäh väga hea, aga samas laia küsimuse eest! Ma ei ole Soome ühiskonna debatti nii palju jälginud, aga ma võin öelda, et vahe võib olla ka selles, et äkki nad ei nimeta ise oma keelt nii meeletult keeruliseks, nagu meie, eestlased, vahel nimetame, et meie keel on nii keeruline, et me mõistame neid, kes siin elavad kaua aega ja nad ei suuda seda ära õppida. Mingi alaväärsus meil on selle keele kasutamisel ka. Äkki me ei ole nii riigirahvaks veel saanud kui soomlased, kellel on olnud seda ka muidugi rohkem aega harjutada, see on selge. Nii et tõepoolest, sellist kurtmist, et 30–40 aastat Soomes elades ei suuda soome keelt omandada, vähemalt avalikult ma ei ole kuulnud. Eestis ma olen mingite gruppide poolt seda kuulnud kogu aeg. Ma arvan, et me ei peaks olema sellele nii vastutulelikud ja olema lihtsalt oma nõudmistes järjekindlad, nii nagu soomlased on olnud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, sa oled olnud nii haridusminister kui kultuuriminister ja selles mõttes kõige õigem inimene ilmselt vastama minu küsimusele. Nagu me teame, meil on ka venekeelsed erakoolid hetkel ja me läheme samal ajal Eestis üle eestikeelsele haridusele. Need erakoolid ei pea selles protsessis analoogselt munitsipaal- ja riigikoolidega osalema. Samas riik veel toetab neid venekeelseid erakoole riigieelarvest toetusega. Me teame, et praegune valitsus nii-öelda kõhkleb selles küsimuses, kas peaks jätkama või ei peaks jätkama. Täna peaminister ütles, et seda teemat analüüsitakse ja nii edasi. Ma küll ei tea, kui kaua valitsus seda analüüsib, ja nii edasi, ja minu arvates ei ole seal midagi analüüsida. See riigi toetus tuleks sel juhul ära lõpetada. Aga kui valitsus ei ole valmis seda tegema, kas oleks mõistlik seda seadusega reguleerida ja võib-olla ka selle seaduse muudatusettepanekuga, kui see jääb menetlusse? Mis on sinu arvamus?

Aitäh! Erakoolide finantseerimine on seaduse taseme küsimus, muidugi. Kui me seda täielikult eestikeelsele õppele üleminekut kavandasime, siis ühe tõkendi me panime seadusesse. Oli oht, et osa omavalitsusi reageerib niimoodi, et hakkab kokkuleppel iseendaga erastama munitsipaalkoole, muutma neid näiteks sihtasutusteks, kus on ka teised omanikud, ja läheb niimoodi eestikeelse õppe nõudest välja. Selle me blokeerisime: omavalitsus ei saa seda teha ja ei saa sel juhul niisugust kooli, mis on munitsipaalsest muudetud erakooliks, toetada.  Aga praegu, jah, kui tendents näitab, et erakool võib olla selline konserv, kus konserveeritakse venekeelne õpe või, ütleme, teoreetiliselt ka mõne muu keele õpe, ja seega välditakse seadusest tulenevat eesmärki, et eestikeelsele õppele mindakse igal pool üle, siis selline seadusemuudatus, mis annab võimaluse niisugustel puhkudel … Ühesõnaga nõuda eestikeelsele õppele üleminekut totaalselt ka erakoolidelt. Sellega kaasneb tegelikult muidugi ka riigi rahast ilmajätmine niisugustel puhkudel. Seda saab seaduse tasemel teha.

Andres Metsoja, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kui me räägime keelest ja ühistranspordist, siis tegelikult eelkõige seaduse mõttes räägime me kultuurist, me räägime rahvuskultuurist. Täna esimese lumega on kohane meenutada meie kunagist Pärnu maakonna sõprusvalda, Buskerudi maakonda. Nad ütlesid väga selgelt, et nemad vaatavad kogu keeleküsimust pagulaste kontekstis ja sisserände mõttes oma rahvuskultuuri osana. Nad tõid isegi välja selle, et iga Norra kodanik, kes tahab saada Norra kodanikuks, peab läbima suusakursused. 

Tegelikult ma tahangi jõuda oma küsimusega rahvuskultuuri juurde. Kui me räägime keelest, siis me räägime tegelikult suures pildis rahvuskultuurist, selle säilimisest, selle edendamisest, peremeheks olemisest. Kas sa kinnitad ja tegelikult see detail ei loe, vaid rahvuskultuur loeb?

Aitäh! Jah, see on võib-olla maitse järgi, kas sisserändanu suunata malekursustele või kudumist õppima. Iseenesest, ilma naljata, põhimõtteliselt mingite rahvustraditsioonide lõimimine või nende edasikandmine ja õpetamine sisserändajatele on täiesti mõistlik. Aga meie rahvuskultuuri dominantne ja meie identiteedi väga määrav osa on keeleoskus. See on täiesti selge, et sellest tulenevalt on samas kultuuriruumis ja inforuumis viibimine võimalik ainult seda keelt osates, vähemalt selliselgi määral, et aru saada, mis siin ühiskonnas toimub. See, kas me suudame justkui pealtnäha formaalsed nõuded ellu viia või mitte, on selgelt kultuuriline küsimus. 

Eelmise aasta andmete järgi oli meie tööturul 80 000 inimest, kes eesti keelt ei oska, ja nendest 20 000 nendel töökohtadel, kus on eesti keele nõuded olemas. Praegu me võime öelda, et sisseränne on jätkunud, keeleõppe mahud ei ole suurenenud või vähemalt mitte sellisel määral. Võime öelda, et need proportsioonid on veel rohkem paigast ära. Neid inimesi, kes siin tööturul on ja kes eesti keelt ei oska, on veel rohkem. 

Aga asi pole ju ainult tööturul olevates inimestes. Näiteks, kui keegi on liini taga kuskil, kus ta klientidega kokku ei puutu, siis võib ju arvata, et see keeleoskuse nõue või see, kui ta keelt ei oska, ei häiri ühiskonda nii palju. Asi on ka nende perekondades, kes siin on. Kui on tunne, et sa võid siin ühiskonnas eksisteerida ilma eesti keelt valdamata, siis sa jäädki sellesse teiskeelsesse mulli, mida nad ise on ka väitnud. See tähendab, et kui me ei nõua eesti keele oskust kõigilt, siis me sisendame neile teadmist, et siin saab ka teiskeelsetes mullides elada, saab hakkama. Nii nagu nad ütlevad, neile on Eestis jäänud see mulje, et nad saavad teiskeelselt hakkama, aga me teame, et mitte ainult ohuolukorras, vaid igas olukorras nad ei ole meie ühiskonda piisavalt lõimunud. See on oht ka meie ühiskonnale. See on kultuuriline küsimus laiemalt, täitsa õigus.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Põhiseaduskomisjonis hiljuti arutati ja jõuti järeldusele, et Eesti ühiskonnas minnakse liiga kergelt üle võõrkeelele, suheldes nende inimestega, kes eesti keelt ei valda ega oska. Kahetsusväärselt teeb seda ka Eesti riik erinevate ministeeriumide kodulehekülgede kaudu, mis on venekeelsed jätkuvalt, veel osaliselt üleval. Ma ei räägi siin ETV+ vaidlustest, kas see peaks olema, Raadio 4. Mõni aasta tagasi oli algatus, et me peaksime maksumaksja kulul tasuta venekeelset õigusabi osutama inimestele, kes eesti keelt ei valda, ja nii edasi. Seda loetelu võib jätkata. See ju tegelikult ei motiveeri ega ka heas mõttes sunni inimesi riigikeelt, eesti keelt omandama ja ka lõimuma Eesti ühiskonda. Kas siin võib-olla peaks ka seadusemuudatusega appi tulema, et vähemalt ministeeriumid oma venekeelsed koduleheküljed lõpetaks ja nii edasi? See puudutab muide ka kohalikke omavalitsusi, kellel on veel osal venekeelsed koduleheküljed.

Aitäh! Mõni aasta tagasi haridusministrina ma tegin üleskutse, et ministeeriumid loobuksid dubleerimisest, ütleme, kogu kodulehekülje mahu, kogu info dubleerimisest teistesse keeltesse, kaasa arvatud inglise keelde, kui ei ole kõike seda vaja. Loomulikult on mingi osa suunatud informatsiooni meie teaduskoostööst ja muudest niisugustest asjadest, millel on oma põhjendus olemas. Ja need osad võivad seal olla. Aga dubleerimine, absoluutselt igasuguste infoavalduste dubleerimine teistesse keeltesse ei ole kindlasti mitte mõistlik. Ei ole stiimul ei keele õppimiseks ja iseenesest on mahuliselt ka mõttetu pingutus ja raharaisk Eesti ühiskonnale. Haridusministeeriumis me vähendasime venekeelse kodulehe mahtu, kuna eesti keelele üleminekuga seotult mingit informatsiooni vanematele vene keeles tuli anda, aga igat uudist ei hakanud dubleerima. Need mahud on ilmselt ka seal taastunud. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et siis oli suhtumine, ja mind ka naeruvääristati, et näete, kuidas läheme kiviaega tagasi, räägime ainult oma hõimu piires ja ei ole avatud ja nii edasi. Ma ei mõtle avatud ja rahvusvaheliselt suunatud informatsiooni andmist. Loomulikult, seda võib anda nendes keeltes, mis vaja on, aga kogu info dubleerimist, kaasa arvatud riigiettevõtted ju … Lätlased seda ei tee. Riigirahvana käituvad nad rohkem kui meie. Me peaksime need mahud kindlasti üle vaatama ja andma riiklikku informatsiooni, kui see ei ole ohukeskne või inimeste turvalisusele oluline, seda võib dubleerida mitmes keeles ka, aga me peaksime põhiliselt riiklikku informatsiooni andma nii riigiettevõtetes kui ka riigiasutustes ikkagi riigikeeles edasi ainult.

Suur tänu teile! Küsimusi jätkus kaheks päevaks, aga nüüd on nad otsas teile. Aitäh! Arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab kultuurikomisjoni liige Signe Kivi. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas esitatud eelnõu esmaspäeval, 3. novembril. Samal päeval eelnevalt olime me arutanud juba Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja ma rõhutan seda võib-olla ka sellepärast, et tegelikult see oli harukordne võimalus ja ajastatus. Kaks suhteliselt lähedase teema-, probleemipüstitusega eelnõud olid ühel ja samal päeval, nii et ka Isamaa fraktsiooni esitatud eelnõu kohta olime me saanud eelnevalt päris palju selgust ja küsida. Ma kinnitan, ehkki võib-olla eile jäi saalis vähemalt mulle natukene teine mulje, et õhkkond oli töine ja mõistev. 

Aga sellel päeval juhatas komisjoni Liina Kersna. Komisjoni liikmetest olid kohal Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Kutsutud olid haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson ning nõunik Kätlin Kõverik ning ministri nõunikud Daniel Kõiv ja Gea Kangilaski. 

Oma küsimusi esitasid pärast seda, kui Tõnis Lukas oli väga põhjalikult tutvustanud eelnõu, Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Ja meil oli olemas ka Vabariigi Valitsuse kirjalikult laekunud arvamus. Ma ei hakka Tõnise poolt eile väga põhjalikult ja mulle tundus, et isegi veel põhjalikumalt kui komisjonis esitatud eelnõu põhiargumente, aga küsimusi oli meil veidi teistsugusest aspektist. 

Liina Kersna tundis huvi, kui palju on Eestis umbkeelseid sõidujagamisteenust pakkuvaid juhte ja kui palju on olnud kaebusi umbkeelsete sõidujagamisteenust pakkuvate juhtide kohta viimastel aastatel. Tõnis Lukase hinnangul võis neid sõidujagajaid olla umbes tuhatkond ja kaebuste arv suurusjärgus 65 kaebust aastas. Aga siin oli küll veidi erinevust valitsuse andmete ja eelnõu esitaja andmete osas. Suurusjärk on küll sama. 

Mina, Signe Kivi, tundsin huvi, esiteks, kas me ei ole piisavalt palju analüüsinud, miks meil on Eestis selline olukord, et teenindajad – ja mitte ainult sõidujagajad ja taksojuhid, vaid ka täiesti lugupeetud hotelliteenindajad, koristajad ja näiteks söögikohtades köögipersonal – on pigem muukeelne. Oleme nähtavasti harjunud väitega, et me ei ole teenindaja rahvas. Kindlasti on põhjused ka seal. Ma loodan, et see muutub, sest inimese teenimine ja teenindamine on igati soliidne töö. Aga loomulikult on väga paljud nendest inimestest tulnud siia ka seoses Ukraina sõjaga. 

Tõnis Lukas viitas ka minu küsimusele – ma tundsin huvi, milline oleks võimalik eelnõu majanduslik mõju ja kas on mõeldud ka sellele, et eelnõu jõustudes võiks meil tekkida hoopis odavam muukeelne must turg. Toimus ka sellel teemal arutelu. Aga selge on see – ma olen täiesti nõus eelnõu algatajaga –, et tegelik murekoht on see, et meil on väike rahvaarv ja me peame tõesti olema järjekindlad oma keelenõuete esitamisel. Me oleme kindlasti osaliselt süülised selles, et pigem varasematel aastatel läheme üle sellele keelele, mida valdab inimene või milles hakkab küsimusi esitama inimene või teenindab meid inimene, kes ei valda eesti keelt. Iga samm sellel teel on kindlasti väga tänuväärne. Minu meelest on neid samme ka tehtud, ehkki hilinenult. Tuletame meelde, et vist alles paar aastat tagasi Balti jaamas Lux Expressi bussides bussijuhid tervitavad meid ja ütlevad, kuidas peab käituma eesti ja inglise keeles, aga väga pikka aega oli see kõik ka vene keeles. 

Ma tundsin huvi ka, kuivõrd eelnõu algatajate seletuskirjas oli toodud Euroopa Kohtu vaidluse üks järeldus, et kas see viide on tõepoolest õiguspärane selle eelnõu kontekstis. Eelnõu algatajate järeldus oli, et individuaalne linnatransporditeenus, nagu taksoteenus, kuulub transpordivaldkonna teenuste hulka. Meil on teatavasti veidi teine lähenemine. Tõnis Lukas vastas, et antud viide tugineb konkreetsele kohtulahendile. 

Meil oli arutelu ka selle üle, kas eelnõu algatajad on kaalunud võimalust käsitleda probleemi parandusettepanekuna valitsuse saadetud keeleseaduse muudatusettepanekutes. Sellest oli juttu ka eile. Aga tõepoolest peab möönma, et Isamaa fraktsioon esitas oma eelnõu palju varem. Kultuurikomisjon on tõepoolest oodanud keeleseaduse muutmise seadust väga pikalt, aga õnneks me saame neid koos arutada. Ma sain aru Tõnis Lukase vastusest, et neil ei ole midagi selle vastu, kui need kaks eelnõu võiks ühendada pärast eelnõu esimest lugemist. 

Margit Sutrop uuris, kas selles nii-öelda teenuse valdkonnas on kaalutud kasutada olemasolevaid keeletehnoloogilisi lahendusi, eriti puudutab see toidukullereid, kelle suhtlus kliendiga on tihti väga minimaalne. Ja Tõnis Lukas tõi välja, et kindlasti robotid on võimelised lahendama spetsiifilisi olukordi, aga inimlik kontakt on siiski äärmiselt vajalik täna ja ka edaspidi nii Eesti ühiskonnas kui ka igal pool mujal. 

Margit Sutrop nõustus, et peamine probleem seisneb siiski püsivalt Eestis elavate inimeste lõimumisel ühiskonda, nende keeleoskuses ja motiveerituses omandada eesti keel, olla osa eestikeelsest kogukonnast. Margit Sutropi arvamuse kohaselt ei oleks mõistlik siduda ühistranspordiseaduse muutmise seadust keeleseaduse muudatusega. Hoopis olulisem oleks, kui Eesti investeeriks veel märkimisväärsemaid ressursse püsielanike koolitamisse. Siiski toetas Margit Sutrop ja mulle tundus, et me kõik seda, et platvormitöötajate tööandjad on siiski vastutavad ja nende survestamine oleks igati õigustatud. 

Ja me saime informatsiooni Vabariigi Valitsuse esindajatelt, et tegelikult Bolt, millist firmat on siin korduvalt nimetatud, on väga edukalt alustanud keeleõppeprogramme. Ma loen siit kohe välja … (Lehitseb pabereid.) Ma leian selle vist natuke hiljem. Nad on käivitanud keeleõppeprogrammi, mida sõiduteenuse jagajad peavad läbima, et teenuse pakkumist üldse jätkata. Ja huvitav fakt, et ainuüksi programmi käivitamise esimesel aastal pidi platvormilt lahkuma circa 1000 juhti, kes ei nõustunud tingimustega või ei suutnud selles programmis osaleda. Nii et meil on üks positiivne näide olemas. 

Veel arutasime seda ja selle teema tõstis üles kauaaegne Riigikogu liige ja erinevates ministriametites olnud Tõnis Lukas, et tõepoolest, 30 aastat tagasi pidasime me enesestmõistetavaks ja uskusime, et Eestis elavad ja töötavad inimesed omandavad eesti keele, tunnevad selle vastu huvi, aga paraku täna me näeme, et see olukord on teine. 

Veel oli juttu sellest ja sellele juhtis tähelepanu Liina Kersna, et eelnõu ühistranspordi osa mõjutab väga väheseid inimesi ja et sõidujagamisteenuse keeleoskusest tingitud kaebused moodustavad vaid 0,002% teenindussektorist. 

Kadri Tali leidis, et eelnõuga püütakse lahendada probleemi, millega praegune valitsus juba tegeleb. Tema arvamuse kohaselt on eelnõu pigem populistlik ega lahenda probleeme sisuliselt. 

Kätlin Kõverik sõnas, et Vabariigi Valitsus ei toeta esitatud kujul eelnõu, ja pikem seletus on olemas ka protokolli juures olevas Vabariigi Valitsuse vastuses. 

Niisiis jõudis komisjon järelduseni, et tuli määrata komisjoni esindaja. See tehti konsensuslikult ja siin ma täna olen. Kõigepealt võtta eelnõu päevakorda 18. novembril. Teiseks, eelnõu tagasi lükata. Selle poolt olid Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop ja Kadri Tali, vastu Tõnis Lukas, erapooletuid ei olnud. Ja siis alles määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, mis oli konsensuslik. Suur tänu tähelepanu eest! 

Aitäh teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh sellise hea ettekande eest! Algus oli nagu paljulubav, aga lõpp oli selline, noh, vägivaldne. Seal on mõlemad eelnõud. Esimesel on 25 paragrahvimuudatust, Isamaa kolleegide omal on kaks paragrahvi. Nii et sellest 15-st kaks langevad kokku, parandused, ja tegelikult nad sobiksid sinna suurepäraselt kokku. Nagu ma olen aru saanud ka sinu jutust, et oleks mõistlik. Aga kuidas siis selline tapmise otsus sealt tuli, aruka inimesena selline mittekonstruktiivne? Võiks ju väga edukalt need Boltid ja Woltid sinna valitsuse eelnõusse juurde traageldada ja siis koos vaadata tervikuna üle.

Suur aitäh, austatud küsija! See võimalus on ju ka praegu olemas. Ja mina näen võimalust käsitleda teenindussektorit laiemalt. Võib-olla ma eksin. Aga viidata konkreetsetele asutustele praegu – võimalik, et see ei ole kõige kohasem. Aga nagu ma välja tõin ja ka Tõnis Lukas eile oma ettekandes rõhutas, nad on valmis pärast Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu esimest lugemist tegema parandusettepanekuid. Need tulevad kultuurikomisjoni ja me suhtume sellesse väga tõsiselt.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas ei olnud ikkagi juttu, et see nii-öelda enesekontrolli viis, mida Bolt rakendab, on nende sisemine protseduur, mida on vaja ka asutustel teha, et mitte seadust rikkuda, aga kas see tegelikult riigi silmis, Keeleameti silmis on piisav? Kust me teame, et see kontroll on ikkagi korrektselt läbi viidud selle äpi alusel? Äkki istub selle inimese kõrval autos hoopis keegi abiline ja paneb asju kirja? Seal oli veel toodud välja, et pistelist kontrolli tehakse. Aga minu meelest, mis see pisteline aitab, lauskontrolli tuleks teha. Enne ei hakata teenindama, kui ei ole tõestatud komisjoni ees, et osatakse eesti keelt. Praegu on Tallinnas ikkagi kord nii käest ära, et midagi tuleb ette võtta.

Suur aitäh, küsija! Minu meelest on väga positiivne, kui ettevõtja astub ise samme, milleks, ütleme, praegu seadus väga rangelt teda isegi ei kohusta. Ühiskonna ootus on küll selline ja meie ootus on muidugi palju suurem. Aga te kõik teate, et minu võimalused siin on piiratud ja komisjon, ütleme niimoodi, laiemalt ja oma arvamusi esitades oli väga toetav ja väga murelik. Aga ütleme niimoodi, et otseselt niisugust ühist arvamust ei tekkinud ega ka ei protokollitud. 

Aga nüüd ma lähen, ma tean, väga libedale teele, sest, head kolleegid, ma tahan lihtsalt meelde tuletada, et me oleme ka lähiminevikus kaotanud kohutavalt palju aega. Ma loen ette ühe ajaraami, mida Reformierakond on erinevatel aegadel esitanud: Riigikogu otsus "Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks", algatatud 2018. aastal. Samasisuline algatatud 2018. aastal mõned kuud hiljem, mis on välja langenud koosseisu lõppemisega. Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud eestikeelsele alusharidusele üleminekuga 2019 ja viimane 2020. Miks ma seda ette loen? Lõppude lõpuks me saavutasime Riigikogu saalis üksmeele ja otsus võeti vastu 2022. aastal. Aga 2022. ja 2018. aastast lahutab meid neli aastat. Ja minu arvamuse kohaselt just üleminek eestikeelsele ühtsele haridussüsteemile loob kõige tugevama võimaluse hoida eesti keelt, aga miks mitte ka eesti meelt.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud saadikud! See seadus on hädavajalik ja aitab likvideerida halli tsooni meie seadusruumis, kus lihtsalt seadust ei täideta. Sest paraku on tehnoloogia areng võimaldanud tekitada halle tsooni maksunduse mõttes. Praegu alles tegeldakse kõikvõimalike teenusepakkujatega hotellinduses, erinevates valdkondades, et üldsegi maksud kätte saada. Paraku nii ei ole ju, et ettevõtja ütleb, et me veel vaatame, kas me hakkame seadust täitma.

Ja see keeleseaduse täitmine on päris huumor ikka, sest me vaatame probleemhaaval ka. Keeleamet küll töötab, aga probleem on see, et Tallinna teeninduses ei ole olukord olnud mitukümmend aastat nii halb. Ja muidugi ka mujal Eestis on hakanud seaduslik kord lagunema. Keel on selline indikaator, mida me igaüks võime näha, ja sellest kindlasti ei piisa, et üks firma teeb enesekontrolli. Ehk see peab olema ka riikliku kontrolliga varustatud. Firma enesekontroll on tervitatav, aga me ei saa kunagi välistada, et see on Potjomkini küla ehitamine. Kui keegi täidab äpis oma keeletesti, siis, vabandust, mis takistab tal tellida endale sõber kõrvale, kes eesti keelt oskab, kes tema eest täidab? Ma ei ole kindel, et äkki need tuhat tükki omandasid välkkiirelt eesti keele, kaks tuhat tükki saadeti kontrolli või õigemini kaotasid ajutiselt litsentsi. Väga kiiresti õppisid selle keele ära, kahtlaselt kiiresti. Areng on tervitatav, aga miski siin ei klapi. 

Ei klapi ka see, et lihtsalt taksonduses me näeme, et inimesed ei valda eesti keelt, kassades ei valda eesti keelt, restoranides ei valda. Ma olen ise ka üks neist, kes on aeg-ajalt Keeleametile teada andnud, sest kui meil lõpuks ongi selline väärtuslik riigiamet ja keegi ei anna märku sellest kaosest, mis ümberringi valitseb, siis milleks me selle ameti üldse asutasime. Selle tõttu olen ka kursis, et need mõned kaebused, mida ma olen kodanikualgatuse korras teinud, näitavad, et asi on korrast ära. Ma arvan, et te võite seda oma kogemusest kinnitada. 

Paraku eile vastas mulle Kristina Kallas ka selle näite peale, kui ma ütlesin, et inimesel on rinnas silt "Ma alles õpin eesti keelt", et küll on tore, et inimene eesti keelt õpib. Aga ma tahaks, et seadus töötaks ühtlaselt, mitte nii, et meil on eriolukorrad, kus näiteks kümme aastat võib keegi olla sildiga, et ta alles õpib eesti keelt. Kord on ju selline, et inimene tuleb tööle alles siis, kui ta on selle keele ära õppinud. Milleks meile siis kursused? Väga palju on kulutatud ka pagulaste keeleõppele. Kui nad ei ole võimelised selle kursuse käigus keelt omandama vajalikul tasemel, ei saa nad ka restoranis või kassas töötada. 

Ehk siis kas me paneme iga seaduse kohta sildi rinda, et ma alles mõtlen, kas ma maksan automaksu? Näiteks kümme aastat mõtlen. Me võime ju iga seaduse kehtivuse peatada, kui kellelgi tuju tuleb. Kõik on eriolukord, kliima on eriolukord, maailma lõpp. Meid maksustatakse Euroopa Liidu poolt üdini vaeseks CO₂ ettekäändega. Neil ei ole selleks õigust, Euroopa Liit ei tohi meile makse kehtestada. Aga näete, kehtestab – eriolukord ju. Me võime kõike teha. Eriolukorras võidakse kõike teha ja meid valitsetakse sisuliselt Pätsi stiilis dekreetide alusel. Eriolukord on. Kliima eriolukord, alles hiljuti kõneles siin Jürgen Ligi, kes rääkis meile ESM-ist, oli eriolukord, oli vaja Euroopa Liidu seadusi rikkuda. Eesti hakkas garanteerima võõraid laenusid – eriolukord. Tuttav tuleb ette 1930-ndatest? Väga tuttav. 

Ehk siis eriolukorra alusel ei saa valitseda. Tuleb valitseda ühtlaselt, seaduslikult. Seadus kehtib kõigile, mitte nii, et mul on kümme aastat silt rinnas, et ma veel mõtlen, kas ma täidan seadust. Nii ei ole! 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Olen ka ise EKRE fraktsiooni nimel esitanud keeleseaduse muutmise eelnõu. See jäeti just nimelt pikaks ajaks sahtlisse. Väga kaua võttis aega, et liikuda keeleseadusega edasi. Üks probleem oli selles, et Keeleamet küll ju toimis, aga need trahvid olid nii väikesed, et suurfirmad irvitasid selle peale, keeldusid seadust täitmast. Kui maksid mõne trahvi ära, mõnesajaeurose, 600-eurose trahvi, no aga millal need ametnikud jälle tulevad? Töötajaid on vaja, umbkeelseid töötajaid oli Maxima ja mitmed teised suured ketid täis. Minu meelest on see erakordne ülbus Eesti riigi toimimise suhtes, kui mingi välismaine suurfirma lihtsalt ei tee välja meie seadustest, lihtsalt rikub väga tundlikku keeleseadust. Sellepärast ma tegin ettepaneku kehtestada trahvid teatud protsendini nende käibest. Vaat see peaks lõikama, siis neil läheb isu ära ignoreerida Eesti seadusi, ignoreerida meie rahvusriiki ja teha siia mingi oma riik riigis. Ja seda riiki riigis tehaksegi. 

Ma toon ühe Soome näite. Just lugesin Soome ajakirjandusest, õigupoolest üks rahvaesindaja rääkis, et kui tööandjad tahavad, et 50 000 võõrtööjõudu tuleks igal aastal sisse Soome – 50 000! –, siis nad ütlesid, et aga see on ju mõnekümne aastaga ligi miljon. Ja siis ta tõdes, et aga kes siis neid varsti integreerivad, kui miljon on sees, nad ei integreeru enam Soome kultuuri – pole, kes neid integreerib, pole, kes neid keeleliselt integreerib – ja see on mingi teine riik või teine rahvas, kes peab neid juba mingi teise kultuuri integreerima. See on varsti lootusetu, kui me jätkame sellist massiimmigratsiooni, sellist keeleseaduse ignoreerimist. Pole, kes neid integreerib, sest me oleme ise varsti integreeritavad, meid integreeritakse võõrkeeltesse. 

Vaatame korraks ringi, kuidas noored on ingliskeelestunud. Osa räägib juba päris segakeelt. Seda on valus vaadata. Probleem ei ole sugugi ainult vene keel. Ma olen ka kohanud teenindajaid, kes räägivad inglise keeles ega saa eesti keelest mitte midagi aru. Nii et see kehtib kõigile. Oleks aeg hakata korda majja lööma ja alustada tuleks just platvormidest. 

Siin on toodud mitu korda näidet, et no nii vähe kaebusi on ju taksonduse kohta. Aga mõelge, see kassapidaja või restoranipidaja on iga päev samas kohas, aga kui keegi sõidab taksoga, siis tal ei jää selle taksojuhi nimigi meelde. Nii et küllap see platvormiteema on ikkagi väga tõsine. Ma ei ole Woltiga asju ajanud, aga küllap on ka seal muresid küllalt. Me oleme kehvas seisus. Nii et ma loodan, et selle seadusega teeksime me hüppe õiges suunas. 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt, miks Isamaa selle seaduseelnõu esitas, kui oli teada, et valitsus planeerib oma seaduseelnõu? Oli teada ka see, et selle kolmeaastase ettevalmistuse ajal, mil tegelikult ministeeriumis oli juba vastav eelnõu valmis, oli viimases otsas uus koalitsioon väga selgelt muutnud, isegi rõhuasetusi. Osa punkte on küll kattuvad, päris mitmed punktid on olulised, aga siiski võib öelda, et kogu olukorraga võrreldes, kus me praegu viibime, on pisiasjad. See, mis oli algsest eelnõust välja visatud praeguse valitsuskoalitsiooni poolt, oligi platvormitööga seonduv ja seal rõhuasetusega, mis puudutab ühistranspordiseadust, taksoteenusega seonduvat. 

Ma rõhutan üle, nii nagu ka Signe Kivi välja tõi, et tegelikult ei ole platvormitöö iseenesest selline, et kõik platvormitöö inimesed on ise … Ütleme, süsteemiväliselt infoühiskonna töötajad, kui ta ka istub roolis ja juhib seda taksot, siis ta ei ole taksojuht, ta on infoühiskonna töötaja. Nii see ei ole. Kohtulahendid on tegelikult öelnud, et kui taksoteenust osutatakse, ükskõik kas platvormitöö on, siis on ka taksojuht ja need nõuded, mis taksojuhile on, ka rakenduvad talle. Meie seadusandlus kahjuks seda praegu ei võimalda. 

Selle tõttu Isamaa nägi, et neid olulisi aspekte ei puudutata valitsuse eelnõus. Me esitasime juba varem, olime siin aastaid oodanud seda uut eelnõu. Ei teadnud ju, juunikuus öeldi, et kohe juunis tuleb, septembris seda veel siin ei olnud. Selleks, et diskussioon liiva ei jookseks, oli meil kahtlemata põhjust mitte usaldada valitsuse antud tähtaegu ja esitasime selle eelnõu ise. Selle tõttu jah, meie eelnõu number on 723, valitsuse eelnõu vastavalt 740. 

Neid aspekte, mida meie puudutame, valitsuse eelnõus ei ole. Aga juhul, kui Riigikogu koosseisul oleks praegu nii palju tarmukust, et toetada ja mitte meie eelnõu menetlusest välja arvata, siis saaks need kaks eelnõu kui teineteist täiendavat pärast ühendada. Kui seda ei tehta, ühendamise võimalus kaob ära, siis vaatame üksikute muudatusettepanekutega. Aga see ei oleks päris see. 

Nüüd, sellestsamast taksondusest räägitakse, et see ei ole probleem. Räägivad põhiliselt ikkagi need, kelle jaoks Bolt on muutunud poliitiliseks suuruseks. See, et see ei ole probleem ja seda lämmatatakse justkui väitega, et, ma ei tea, 0,02% kõigist juhtudest problemaatilised, ei ole tõene. Selle aasta Keeleametile laekunud 600 kaebusest on 160 seotud taksondusega, üle 25%, ja nendest 90% Boltiga. See tähendab, et tegelikult on probleem massiivne. 

Ja see, et kõik keeleoskamatud ei ole seal registreeritud – no põhimõtteliselt on Keeleameti jõudlusel praegu piirid. Eks eestlane iga asja peale ei reageerigi. Aga kui on tegemist väga selgelt umbkeelse lahendusega ja klient näeb, et teenuse kvaliteet on alla igasugust arvestust just juhi keeleoskuse pärast, siis ta reageerib Keeleametile. Mupo ja PPA on ka neid kaebusi Keeleametile edasi saatnud. 

Meie eelnõus on siin lahendus, et uuesti tuleb sätestada, et keeleoskust peab tõendama teenindajakaardi taotlemisel. Sellisel juhul on juba eelnevalt nõuded olemas, keeleoskus B1-tasemel. Siin on ka naeruvääristatud, kas peab arutlema Schopenhaueri üle juhiga või nii edasi taksos, no see on lihtsalt naeruvääristamine. Ma eile lugesin ette, et päris paljudes riikides Euroopas on see keskmise keeleoskuse tase, kaasa arvatud B1, taksojuhtidele täiesti ilmselt olemas, ja meil oleks vaja see sätestada. 

Minister eile ütles, et see tähendaks tohutut bürokraatiat teenindajakaardi andmisel, keelenõude täitmise tuvastamine. Ma väidan, et kui me põhiseaduse põhiolemuse, eesti keele ja kultuuri säilimise osas ei võta asja tõsiselt ja hakkame bürokraatiaga võitlema just sealt otsast ja ütlema, et ei, ei, ei, me ei tegele riiklike ülesannete täitmisega enam selles valdkonnas, sest me kärbime bürokraatiat, siis see on kahtlemata täiesti valest otsast alustamine või meie põhioksa saagimine, kus me oma kultuuri, keele ja rahvusega istume. 

Keeleametile tuleb anda juurde nii funktsioone kui ka võimekust, aga kindlasti sellega seoses ka töökohti, et inspekteerimise mahtu suurendada ja tegelikult seista ka reaalselt selles murranguolukorras, kus hüppeliselt on kasvanud sisseränne ja kus me näeme, et eesti keele omandamisega on väga suuri probleeme, seista Eesti riigi eest. 

Et ei tekiks need mullid, millest me siin palju oleme rääkinud, ja need mullid ei seisne mitte ainult selles, et teiskultuursed inimesed ühinevad ja ajavad seal oma kultuuri- ja usuasju. Ei, nad on välja lõigatud ka meie info- ja kultuuriruumist, mis on iseenesest oht meie ühiskonnale. Selle tõttu ei ole tähtis ainult see, kas konkreetne töötaja oskab eesti keelt, vaid see, et kui me temalt seda ei nõua, mis seadus käseb, siis ta saab aru ja kannab selle teadmise ka oma perekonnale, ja päris paljud tulevad siia perekondade kaupa, et siin riigis saabki ilma eesti keeleta hakkama. See riik ei käitu riigina. Ja siis hiljem, kui me ei ole enam peremehed omal maal, on meil väga raske seda tagasi pöörata. 

Need tendentsid, mis praegu on, saage aru, need on tegelikult murrangulised. Me peame reageerima väga selgelt, peremehelikult ja oma seaduse täitmist nõudma ja toetama selles ka Keeleametit, et Keeleamet ei oleks üksi siin, ja igal juhul kaotama illusioonid – ka illusioonid seoses sellega, et teenindusvaldkonnas on kõik justkui korras, et ainult poodides on küsimused. Ei, seesama taksoteenus on väga indikatiivne. Tegelikult me taksosse istudes ju anname ennast juhi meelevalda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. See peab olema Eesti riigis eestikeelne, see suurendab meie turvatunnet.

Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 723 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Selleks saalikutsung, palun!

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 723 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid 0. Eelnõu 723 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega ka!

Kaheksa minutit.

Töölepingu seaduse eelnõu, mida me täna hakkame hääletama, ilmestab laiemalt praeguse valitsuse ühte tõsisemat probleemi – dialoogivõimetust. Meile püütakse küll jätta muljet, justkui kaasaks valitsus laiapindselt huvirühmi, ettevõtjaid ja kodanikuühendusi ning otsiks mõistlikke kompromisse, aga tegelikkuses on paraku vastupidine: valitsus ei kuula saadud tagasisidet ega taju ka ühiskonna ootusi. 

Seaduseelnõu, mille valitsus huvirühmadele võta-või-jäta-stiilis ette paneb, ei ole kompromiss, see on ultimaatum. Kompromiss saab sündida ainult siis, kui tehakse sisulist dialoogi tööturu osapooltega, kui võetakse võrdväärselt arvesse nii tööandjate kui ka ametiühingute seisukohti. Seda pole töölepingu seaduse eelnõu puhul ju tehtud. 

Ma olen ise töövaldkonda üle kolme aasta juhtinud, sealhulgas piloteerinud erinevaid lahendusi, mis päriselt lepiti kokku tööandjate ja ametiühingute ning riigi vahel, seda nii pikaajalisi lahendusi kokku leppides kui ka näiteks COVID-19 kriisi ajal erinevaid toetusmeetmeid rakendades. Selline partnerlus ongi seni olnud norm, mitte erand. Aga praegune valitsus ainult etendab dialoogi ega võta tegelikult ametiühingute kriitilist tagasisidet arvesse. Seetõttu ongi praeguse seadusemuudatuse vastu mitukümmend töötajaid esindavat ühendust: Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja väga paljud teised. 

Head saalis viibijad! Kordan veel kord üle ka peamised sisulised probleemid, miks sotsiaaldemokraadid seda eelnõu ei toeta. Esiteks ei ole adekvaatne, et töötajatele hakatakse pakkuma lepinguid, kus nende töökoormus ja palk hakkavad neljakordselt kõikuma. Jah, heal ajal võib see mõnele inimesele sobida, aga raskematel aegadel tähendab see töötajatele sundvalikut – sa kas lepid ebakindla juhupalgaga töölepinguga või leitakse sinu asemel keegi teine, kes sellise lepinguga nõus on. See, kas su palk saab olema 25%, 50% või 100% sellest, mida sa arvestad ja loodad, ei sõltu enam sinust. See sõltub tööandjast ja sellest, kas tal on parasjagu huvi ja võimalus sulle töötunde pakkuda. 

Huvitav, kas valitsuse meelest on võimalik samamoodi ka näiteks pangaga läbirääkimisi pidada? Vabandust, kas ma saaks sel kuu maksta ainult 25% eluasemelaenu maksest? Või kirjutada korteriühistule, et maksin seekord veerand arvet ära, rohkem raha ei ole. Või lastega poodi minnes neile öelda, et täna ostame vaid neljandiku toidukorvist. Need näited võivad kõlada äärmuslikult, aga just need on reaalsed riskid, mille valitsus on otsustanud töötajate õlgadele panna. 

Teiseks suureks probleemiks on sotsiaalse kaitse küsimus. Kui inimesed saavad niivõrd ebamäärast palka, mis hakkab kuni neljakordselt kõikuma, siis kui nad näiteks saavad lapse ja tahavad saada vanemahüvitist, siis hakkab see ju sõltuma nende varasemast sissetulekust. Kui nad jäävad haigeks või jäävad töötuks, siis täpselt samamoodi sõltub hüvitis senisest sissetulekust, seniste maksude maksmisest. Nii saab olema ka töötaja tulevase pensioniga. Inimene, kellel on täiskoormusega tööleping, teab ette, kui suur on tema töötuskindlustushüvitis, kui suur on haiguslehel saadav tugi või tulevane pension. Juhupalgaga töölepingu korral inimestele see oluline kindlus puudub. 

Kolmandaks toon välja, et osakoormusega inimeste puhul on väga suur risk – võib öelda, et lausa päris kindel –, et tööandjad hakkavad loobuma osakoormusega lepingutest, mille puhul ületunde tehes tuleb maksta ületunnitasu. Edaspidi saab sellised töölepingud vormistada nii-öelda paindlikuks ehk veerand- kuni täiskoormusega kõikuvateks lepinguteks, mis tähendab töötaja jaoks, et ületunde ega kõrgemat töötasu enam pole. Kõik jääb ju selle 0,25–1 koormuse vahemikku. 

Neljandaks on siiani selgusetu, miks algselt kindlatele piiritletud sihtrühmadele suunatud ettepanekut soovitakse rakendada kõigile töötajatele. Õpilastele, üliõpilastele, vähenenud töövõimega inimestele ja pensionäridele võib teatud juhtudel paindlikum töökorraldus tõesti sobida. See oli ju ka algne ettepanek, millega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium välja tuli, aga tulenevalt mingist müstilisest justiits- ja digiministri e-kirjast otsustati seda ühepoolselt ja tööturu osapooltega läbi rääkimata laiendada kõigile töötajatele. Põhjendust siin tegelikult taga ei olnud, läbirääkimisi samuti mitte. 

Head Riigikogu liikmed! Praegune valitsus ei ole küsinud rahvalt mandaati nende muudatuste tegemiseks ja pole sõlminud ka vajalikku kokkulepet tööturu osapooltega, et minna tööõigust radikaalselt ühepoolselt muutma. Praegune eelnõu tuleks jätta vastu võtmata ning jätkata kolmepoolseid läbirääkimisi ja otsida päriselt kompromissi ametiühingute ja tööandjatega. Kui need seadusemuudatused täna läbi surutakse, siis loob valitsuskoalitsioon väga negatiivse ja ohtliku pretsedendi, millega rikutakse aastakümneid kestnud head tava. Täna muudetakse seda töölepingu seadust, homme midagi kolmandat, teist või kolmandat, ja see arusaam, et tööõigust, tööturu valdkonda tuleb läbi rääkida kolmepoolselt ametiühingute ja tööandjatega, saabki murendatud. 

Sotsiaaldemokraadid hääletavad loomulikult töölepingu seaduse muudatuse vastu ning kutsume üles kõiki parlamendiliikmeid sama tegema. Aitäh! 

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hästi meeles, kui 2009. aastal võeti vastu uus töölepingu seadus. Tollal tundus see uus, julge, uuenduslik ja kaasaegne samm, mis pidi muutma tööelu paindlikumaks ja läbipaistvamaks. See oli aeg, kus Eesti majandus kasvas kiiresti ja me tahtsime saada sammu võrra lähemale Põhjamaadele nii töötingimuste, õiguskeskkonna kui ka töötajate kaitse osas. Tollane seadus oli omal ajal väga uuenduslik ja vajalik, kuid sellest on nüüdseks möödas juba üle 15 aasta. 

Elu on edasi läinud, härrased ja prouased! Meie töövormid, tehnoloogia ja inimeste ootused on muutunud. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit konkurentsivõimelisena, siis me peame ka seadusandlusega ajaga kaasas käima. See, mis 2009 oli uus ja kaasaegne, on tänaseks muutunud maailmas ajale jalgu jäänud. Eesti tööturg ja inimeste ootused tööelule on muutunud. Üha enam väärtustatakse paindlikkust ja isiklikku valikuvabadust, samas kui palgasoovid on endiselt kõrged. See on loomulikult mõistetav. Inimesed soovivad teha tööd, mis neile sobib, nende elurütmiga, nende olukorraga, olgu nad tudengid, lapsevanemad või kas või pensionärid. Sellises keskkonnas peavad ka riik ja seadusandlus muutuma, et toetada majanduse arengut ja tööelu uuenemist. 

Siit tulenebki vajadus töölepingu seaduse kaasajastamise järele. Töölepingu seaduse uuendused ei ole mingi juhuslik poliitiline algatus, vaid aastatepikkuse töö tulemus. Aastail 2021–2024 viidi läbi muutuvtunni pilootprojekt jaekaubanduses, mis näitas, et paindlike tööajakokkulepete järele on nõudlus väga suur. Selle põhjal liikusime edasi seadusemuudatustega, mis võimaldavad selliseid lepinguid kõigis sektorites. 

Pea neli aastat on seda seadust ette valmistatud. Erasektoris küsitakse selle peale, et mida te nii kaua tegite. Paindlik tööaeg tähendab seda, et tööandja ja töötaja saavad kokku leppida töökoormuse vahemikust näiteks 0,25–0,75 või 0,5–1. See tagab, et töötajatel on kindel miinimumtundide arv ja seega ka garanteeritud sissetulek, kuid samas võimalus soovi korral teha lisatunde. See kokkulepe peab olema mõlemapoolne, ma rõhutan, kirjalik. Selline paindlikkus aitab töö- ja eraelu paremini ühildada. Samuti suurendab see tööturu osalust, näiteks õppurid, hooldajad, vähenenud töövõimega inimesed. Selline paindlikkus vähendab vajadust mustalt töötada või sõlmida ebaturvalisi käsunduslepinguid. 

Töölepingu seaduse muudatused on seega tööelu uue reaalsuse peegeldus, vastus muutuvatele ootustele ja elurütmidele. Oluline on rõhutada, et paindlik tööleping ei ole sundus, see ei ole kohustus. See on alati kahepoolne kokkulepe, töötaja ja tööandja lepivad ise tingimused kokku. Kui inimene soovib töötada tavapärase täiskoormusega, saab ta seda teha ka edaspidi. Lisatundide tegemine ei ole kohustuslik, see tuleb töötajaga kirjalikult kokku leppida. Kui lepingus on miinimumtundide arv fikseeritud, on ka töötasu selle eest tagatud. Seega väited, nagu võiks töötaja ootamatult saada vaid osa palgast, on põhjendamatud. 

Eesti ettevõtete tootlikkus sõltub otseselt sellest, kas meil on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Kui vajalike oskustega inimesi Eestis ei ole, tuleb neid kaasata ka välismaalt, kontrollitult ja kindlate palganõuetega.

Ma paluksin pikendust natuke. 

Kolm minutit lisaks.

See ei tähenda loomulikult odava tööjõu sissevoolu, vaid oskustöötajate kaasamist, kes tõstavad ettevõtete lisandväärtust ja aitavad kogu majandust kasvatada. Näiteks jääb Eestis igal aastal puudu üle 200 spetsialisti tööstussektoris – tehnikuid, keevitajaid, mehhatroonikuid ja nii edasi. Paindlik tööturg ja oskustöötajate erandid on seega ettevõtluse arengu loomulik osa. Need aitavad luua uusi töökohti, tõsta tootlikkust ja parandada meie majanduse konkurentsivõimet. 

Ka mina olen oma elus – küll olude sunnil – mõned ajad olnud tööandja rollis. Ja ma võin teile kinnitada, et head töölist kõigepealt sa otsid tikutulega ja pärast hoiad kümne küünega kinni. See kogemus vähemalt minule kinnitas küll, et head töötajat ei hoia kinni jäigad reeglid, vaid usaldus. 

Kokkuvõtteks. Töölepingu seaduse uuendamine on samm edasi paindlikuma, inimkeskse ja kaasaegse tööturu suunas. See loob rohkem võimalusi töötajatele, kes vajavad paindlikkust. Samuti annab see suurema kindluse tööandjatele, kes soovivad seaduslikult ja läbipaistvalt tööjõudu rakendada. Rõhutan: seaduslikult ja läbipaistvalt. Laiemalt see tugevdab ka Eesti majandust. Paindlik tööturg ei tähenda ebakindlust, vaid vabadust ja vastutust mõlemale poolele. Nagu 2009. aastal vastu võetud seadus oli omas ajas edumeelne, nii on ka praegune uuenduslik seadus samm edasi. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit kasvurajal, siis me peame käima kaasas elu ja kaasaegse tööturu vajadustega. Paindlik tööleping on selle tee üks samme. Reformierakond toetab kindlasti selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Täna on meil laual eelnõu, mille pealkiri kõlab justkui edumeelselt – paindliku tööaja loomine. Sõna "paindlikkus" mõjub hästi ja tekitab tunde, et töötaja saab oma elu paremini korraldada. Kuid kui süveneda, siis ilmneb midagi muud. 

See eelnõu ei suurenda töötajate iseseisvust ega võimalusi. See annab hoopis tööandjale õiguse ise otsustada, millal ja kui palju tööd pakkuda, jättes riski töötaja kanda. Praktikas tähendab see, et inimene peab olema pidevalt valmis ootama kõnet või sõnumit "nüüd võid välja tulla". Kui tööandjal aga sel hetkel tööd ei ole, siis töötunde ei teki ja sissetulekut loomulikult ka ei ole. Töötaja on nagu valveolekus, mitte enda soovist, vaid sunnitult. 

Mitmed ametiühingud, kes ka siin üleeile meelt avaldasid, on selle kohta sõna võtnud äärmiselt üheselt. Ja koondades nende sõnumit võib lühidalt öelda: see eelnõu vähendab turvatunnet, suurendab ebakindlust ja teeb töötajaid haavatavamaks. See on töötajate esindajate ametlik arvamus, mida tuleb arvesse võtta. 

Miks peaks see seadus inimestele siis korda minema? Me räägime pereinimestest, noortest, üksikvanematest, inimestest, kes üritavad luua stabiilset kodu. Kui iga kuu sissetuleku suurus sõltub sellest, kas tööandjal juhtus tööd olema, siis ei saa inimene võtta kodulaenu, saada autoliisingut, planeerida pisikulustusi ega pere eelarvet. Pank ei anna laenu inimesele, kelle sissetulek kõigub sõltuvalt juhusest. 

Kui seadus loob olukorra, kus töötaja on sunnitud elama ebakindluse keskel, siis see ei ole mingi innovatsioon, see on tagasiminek. Just sellisesse olukorda see eelnõu viib: töötaja …… tööandjale, ebakindlus töötajale. Kuigi eelnõus räägitakse võimalusest maksta lisatöö eest kõrgemat tasu, ei lahenda see põhiküsimust. Kui tunnid puuduvad, ei ole ka midagi, mille eest tasu maksta. 

Meile on öeldud, et eelnõu eesmärk on vähendada muude lepinguvormide kasutamist, aga kui tööandja saab samad õigused, mis töölepingus, nüüd juba töölepingu sees, siis mis põhjus peaks teda sundima stabiilsust pakkuma? Tulemus on etteaimatav, surve haavatavamatele töötajatele kasvab, ebavõrdsus tööturul suureneb, töötaja sõltuvus tööandja suvast süveneb ja majanduslik turvatunne ka väheneb. Sellist suunda ei saa pidada töötajate õigust tugevdavaks. 

Ja veel üks probleem. Töötajate organisatsioone ei ole sisuliselt kuulda võetud. Jah, nendega on räägitud, aga ……. ja nende kuulamist ei toimunud. Arutelud on olnud pealiskaudsed, sisuline kriitika on jäänud kõrvale. Hea õigusloome tähendab aga, et mõjutatud osapooled on läbirääkimise laua taga, mitte ukse taga. Põhiseadus rõhutab, et riik peab toetama kollektiivseid läbirääkimisi, kuid see eelnõu liigub vastupidises suunas. Ta nõrgestab töötaja positsiooni ja tugevdab tööandja diktaati. 

Head kolleegid! Meie ülesanne ei ole lihtsustada tööandjate ärimudelit töötajate arvel. Meie kohustus on tagada, et tööturul oleks tasakaal: õigused ja kohustused mõlemal pool. Töötaja ei ole masin, mida saab sisse või välja lülitada sõltuvalt päevastest vajadustest. Ta on inimene, kellel on pere, kohustused ja soov elada väärikalt ning ette planeerida oma tulevikku. Kui seadus ei anna talle seda kindlust, siis see ei täida oma eesmärki. 

Seetõttu palun kaaluda tõsiselt, kas sellisel kujul eelnõu aitab Eesti tööturgu või hoopis kahjustab seda. Keskerakonna hinnangul vajab see eelnõu kas põhjalikku ümbertöötamist või vastuhääletamist. Ma julgeksin edastada nende meeleavaldajate arvamust, kes olid siin alles üleeile miitingul Toompea lossi juures, et nad vaatavad tähelepanelikult, kes mismoodi hääletab. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 602 lõpphääletus. Me teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid oli 0. Eelnõu 602 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, palun korraks teie tähelepanu! On üks oluline teadaanne, nimelt päevakorra täiendamine. Riigikogu 37 liiget on esitanud umbusaldusavalduse sotsiaalminister Karmen Jollerile. Vabariigi Valitsus soovib selle arutamist tänase istungi viimase päevakorrapunktina. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2, olen täiendanud tänase istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub 17. päevakorrapunktina. Alla on kirjutanud Lauri Hussar, Riigikogu esimees. 

Peeter Ernits, palun! Peeter Ernits, palun!

Ei, lugupeetud juhataja, kui vaikus on, siis ma võiksin küsida. Kas on nüüd? 

Minu arvates on vaikus. 

Jah! Sa oled väga ettenägelik olnud. Kui meil oli riigikontrolöri esinemine, siis sa ütlesid, et ärge muretsege, sõbrad, ma ütlen teile, kell seitse-kaheksa on läbi. Aga nüüd ma küsin sinult samamoodi, et mis kell siis me hakkame lugupeetud ministrit siin umbusaldama. Mis kell see võiks olla?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei võta enam seda riski, et kellaaegasid pakkuda. Muidu sa pärast annad mulle selliseid iseloomuomadusi, mida ma ei pea endal õigeks kanda. Nii et ma arvan, et see päevakord ei ole teps mitte nii pikk, et me ei suudaks seda mõistlikul ajal menetleda. Nii et me lõpetame hiljemalt kell seitse, hommikul. (Naer saalis.) 

Head kolleegid, oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 664 lõpphääletus. Palun saalikutsung!  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 0. Eelnõu 664 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 717 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 717 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me hääletuse teemegi. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 717. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 1. Eelnõu 717 on seadusena vastu võetud.  

Liigume heas tempos ja oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, see on Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681 teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe härra Peeter Ernitsa.

Hea juhataja ja head kolleegid! Ma olen siin korra juba olnud ja mulle tundub, et andnud teile natuke eksitavat infot. Aga ma toetusin lugupeetud justiitsministri arvamusele. Ma küsisin – mõned kolleegid mäletavad, et ma rääkisin –, et kui näiteks pruut ei meeldi kellelegi, näiteks Jürile, Jüri perekonnale, ja perekond otsustab, et ei sobi, siis ta peab lahkuma linnast või külast. Ja nii edasi. See on see. Vabandust, et Jüri, aga sama võib olla ka ükskõik teised. See on selline libahundi eelnõu, kasutades lugupeetud justiitsministri väljendit, mis on lõunapoolsetes maades, Süüria ja kõik muud sellised kohad, aga meid ta eriti ei puuduta. 

Noh, vaata, häda on selles, ma ühel õhtul võtsin selle konventsiooni ja lugesin selle läbi, selgub, et asi on palju tõsisem. Oleme jälle piltlikud, näiteks kui Kristen Michal tajub, et olukord on kriitiline, korraldab riigipöörde ja keelustab kõik parteid, ülejäänud, ja meil ülejäänutel tuleb kusagile peitu pugeda. Vaat siis võib seda konventsiooni vaja minna. 

Neid näiteid on siin palju. Noh, siin, kuidas Ecuadorist president Noboa ajal härra Juan Daniel …

Hea kolleeg, ma korra segan. Kas see oli komisjonis arutelul? 

Ei, see ei olnud, see oli lihtsalt taust. 

Aga mul on siiski ... See ei ole praegu sõnavõtt, hea kolleeg, teie poolt. See võimalus veel tuleb. Ma ei kutsu küll seda esile. Aga jäägem praegu selle komisjoni juurde. 

Ma tahan, head sõbrad ja kolleegid, öelda, et see on hea eelnõu. Ja võib-olla päris praktiline. Igal juhul komisjonis viimasel ajal lihtsalt rääkisime, et ettepanekuid ei olnud, midagi muud, ja konventsiooni poolt hääletame, et kolmandat lugemist ei tule ja teine. 

Nii et see on see lühike kokkuvõte, aga lihtsalt ma ei saanud ütlemata jätta, mida ma avastasin. Võib-olla on veel kasulikum eelnõu, kui me oleksime arvanud. Aitäh!

Suur tänu teile! Üks hetk, härra Peeter Ernits, teile on ikkagi küsimus. Helir-Valdor Seeder sai teie sõnavõtust inspireeritud. Palun küsimus!

Aitäh, austatud ettekandja, selle ülevaate eest! Ma sain aru, et komisjonis pikemat arutelu ei toimunud, selle ülevaate te andsite. Aga väga huvitav on kuulata teie mõtteid, mis sellega seoses tekkisid. Ega see ei ole kodu- ja töökorra kohaselt keelatud. Nii et kui need on seotud selle eelnõuga, siis palun jätkake, mind küll väga huvitab.

No meil on juhataja sõna viimane sõna. Jah, tegelikult see puudutab näiteks Pinocheti-aegset aega 1973, kui 40 000 inimest kadus ära ja 14 000 on vist tänase päevani teadmata. Aga jah, see ei ole poliitkorrektne, nii et ma loodan, et juhataja praegu kuidagi ei lähe raevu sellest. Igal juhul on see hea eelnõu. Kui enne oli jutuks, et tüdruk ei meeldi ja peab kolima teise külla või linna, siis praegu see võib üsna eluline olla. Nii et toetage! Väga hea! Komisjon on selle poolt.

Aitäh teile veel kord, härra Peeter Ernits! Ma kindlasti hindan teie informeeritust, see on kindlasti kadestamisväärne. Aga veel kord, olen tänulik ka selle mõistliku kompromissi eest, mille me saavutasime. Aga ikkagi, seekord on Signe Riisalol küsimus istungi juhatajale.

Olen tänulik Riigikogu aseesimehele, et ta komisjonipoolse ettekandja tähelepanu juhtis sellele, kas tegemist on komisjoni aruteludega. Mul oleks küll palve mitte Riigikogu liikmeid segadusse ajada, et teha vahet sellel, mis on komisjoni arutelu teisel lugemisel komisjonipoolse ettekandja poolt ja mis on isiklikud arvamused. Aga ühtlasi ma tuletan meelde, mida teie arvate juhatajana praegu, et Peeter Ernits oli hiljuti just mures, et kui kaua meil tänane tööpäev kestab. Kuidas need kaks asja kokku lähevad?

Siin ma pean, väga lugupeetud kolleeg Signe Riisalo, lausa komplimendi tegema Peeter Ernitsale, sellepärast et ta oli väga säästlik. Selle minuti eneseharimist me kannatasime rahulikult ära, mitte ei kannatanud, vaid võtsime teadmiseks. Nii et ta oli väga säästlik. Tegelikult lõppkokkuvõttes oli ta väga säästlik. Ma ei tea, kas tänu juhatajale või mitte, aga ma igal juhul hindan seda kompromissi. Ja viimane protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, ja siis saame minna edasi.

Mul tekkis nüüd küsimus inspireerituna eelnevatest kommentaaridest, et kui komisjoni arutelu vahendatakse, kas siis võib vahendada ka neid mõtteid, mis inimese peas keerlesid komisjoni arutelu vältel.

Ma arvan, et mõistlik ja paslik on vahendada neid mõtteid, mis on saanud kirja, sellepärast et mis ühe või teise peas sel hetkel oli, seda on väga raske tuvastada, seda ei ole võimalik kontrollida. 

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 681 lõpphääletus ja peale saalikutsungit me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 681 on seadusena vastu võetud. Härra Peeter Ernits, hea näide sellest, et ka lühike sõnavõtt võib olla väga veenev. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 732 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõnealust eelnõu menetleti esimese ja teise lugemise vahel sotsiaalkomisjonis kolmel korral. Esimene istung toimus 4. novembril, kuhu oli kutsutud ka suur kaasatute ring. Teiste hulgas olid istungile kutsutud Sotsiaalministeeriumi esindajad, Rahandusministeeriumi esindajad, muudatusettepanekute tegijana ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajad, lisaks töötukassa juhatuse liige, Õiguskantsleri Kantselei esindaja, puuetega inimeste koja esindaja, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja ja FinanceEstonia MTÜ esindaja. 

Arutleti peaasjalikult kahes valdkonnas: toimetulekutoetuse maksmise teemadel ja erihoolekande järjekorda panemise järel inimese otsustamise perioodi pikkuse üle. Kõigepealt teema, mis puudutab toimetulekutoetust, kus oli üleval peaasjalikult teema, kui palju võib olla inimesel kontol säästusid, selleks et siiski jääda toimetulekutoetuse saajaks. Selle kohta esitas ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond muudatusettepaneku. Teine aruteluplokk toimetulekutoetuse puhul oli seotud ajateenijatega, kellel küll on õigus toimetulekutoetusele ligipääsuks, aga seda teatud tingimustel nagu teistelgi inimestel, mis puudutavad tema sissetulekut. Aga murekohaks oli see, et tavapäraselt on toit ja riided Kaitseväe ajateenistuse ajal ka riigi poolt olemas, Kaitseväe poolt, aga inimesel jäävad kohustused eluasemega seonduvalt ja et need oleksid kaetud. Kolmas teemade plokk, mille tõstatas kaasatav ja andis ka oma kirjaliku seisukoha, oli Õiguskantsleri Kantselei. Tema esindaja tõi välja murekoha, mis puudutab inimeste pangakontode väljavõtteid. 

Ja teine plokk, mis puudutas erihoolekannet, oli seotud sellega, et kui pikalt erihoolekandeteenuse järjekorras olnud inimesele pakutakse teenuskohta, siis kümne päeva jooksul peab ta tegema otsuse, kas ta võtab selle kohapakkumise vastu või mitte. See tundus puuetega inimeste kojale ja tegelikult ka osale komisjoni liikmetele ebamõistlikult lühike aeg pika ootuse järel. 

Igal juhul, me lõpetasime selle istungi kokkuleppega, et Sotsiaalministeerium teeb täiendavad muudatusettepanekud nii erihoolekande järjekorra kui ka toimetulekutoetuse kahe teema kohta, mis puudutasid ajateenijatele toimetulekutoetuse maksmist ja kontol olevaid säästusid. Ühtlasi … Üks moment! Ühtlasi tehti ka …. Vabandust! 

Järgmine istung toimus 10. novembril, kui me käsitlesime ministeeriumist laekunud muudatusettepanekuid. Laual oli loomulikult ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatusettepanek. Kõik muudatusettepanekud vaadati läbi, neid oli kokku viis. Otsused tehti konsensuslikult. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatust arvestati sisuliselt ja ministeeriumi pakutud muudatusettepanekud said toetust. Tehti ka otsus võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril ehk täna ja teine lugemine lõpetada ja kui see õnnelikult lõpeb, siis 3. detsembril viia läbi suures saalis ka kolmas lugemine. 17. novembril kinnitasime komisjoni istungil ka menetlusdokumendid, kuhu olid sisse viidud mõningad keelelised parandused. Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Teile on mõned küsimused. Alustab Aivar Kokk, palun!

Aitäh kõigepealt sisuka ettekande eest! Aga ma loen seda seaduse seletuskirja ja ma ei ole kuulnud ühtegi sõna sellest, et muudetakse paindlikumaks üksi elava pensionäri toetuse maksmise määra kehtestamine. Mis seal siis tegelikult tehakse?

Seda me tutvustasime esimesel lugemisel ja tegelikult ei muutu materiaalõiguslik osa, mis on seaduses sõnaselgelt kirjas, millistel alustel ja kuidas neid otsuseid tehakse. Ainuke asi, mis seal muutub, et senise Vabariigi Valitsuse määruse asemel allkirjastab määruse sotsiaalminister ja seda eeskätt bürokraatia vähendamiseks, et ei peaks valitsust koormama tegevustega, milles ei ole valitsusel ega ministril võimalik teha mööndusi ega muudatusi, vaid järgida Riigikogus vastuvõetud seadust ja teha vastavalt sellele seadusele arvutused ning selle arvutuse tulemus määrusega kehtestada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on, et ma olen seda eelnõu siin jälginud, aga mitte kohal olnud komisjonis, aga kas seal oli arutelu kirstumatuse hinna üle, et 700–800 eurot, et odavamalt ei saa, ja kas sellest räägiti komisjonis.

Kui te nüüd viitate sellele, kas komisjon arutas, kui palju inimesel võib olla säästusid kontol, siis vastus on jaatav. Kirstuhindadest me tõepoolest komisjonis ei rääkinud. Sellest tulenevalt viidi eelnõusse sisse ka muudatus, et kolmekordse toimetulekutoetuse asemel on kolmekordne elatusmiinimum see, mis on inimesel konto peal võimalik summa, et ta ei kaota toimetulekutoetust. Aga ma pean muidugi ka meelde tuletama, et kolmel esimesel taotlemise korral või kuul – see on kuupõhine – tegelikult ei vaadata, pole kohustust ka, inimese majanduslikku seisu sellise detailsusega. Kui inimene pikemat aega vajab toimetulekutoetust, siis tõepoolest hakatakse juba täpsemalt uurima, mis on tema tegelik majanduslik olukord. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees, aitäh teile ülevaate tutvustamise eest, mis komisjonides toimus! Ma pean siiski täiendama, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt oli ka muudatusettepanek, mis puudutas seaduse teksti kirjutada sisse need muudatused, mis täna olid seletuskirjas. See oli väga oluline, sellele juhtis ka õiguskantsler tähelepanu ja see sinna läks. Väike parandus ka selle kohta, et mitte kolmekordne toimetulekupiir ei olnud algses tekstis, vaid kahekordne toimetulekupiir ja nüüd läks kolmekordne sisse. Kas oli nii?

Jah, vastab tõele. Vabandan väga, selle kahekordse toimetulekupiiri koha pealt oli minu eksimus. Tõsi on ka see, et kõik need ettepanekud, mis laekusid, me konsensuslikult vastu võtsime ja palusime ministeeriumil täpsustada neid sõnastusi, et need oleksid korrektsed. Mul on hea meel, et juba esimese lugemise käigus siinsamas saalis need teemad tõusetusid ja kahe lugemise vahepeal on tõesti hästi operatiivselt olnud võimalik koostöös seadust parandada. Nii et meil on täna eelnõu, millega, ma julgen öelda, sotsiaalkomisjonis esindatud erakonnad ja nende liikmed on konsensuslikult nõus olnud.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Proua ettekandja! See kümnepäevane vastamistähtaeg – ma mõtlesin, et kui panna see kümnepäevane, siis on iseenesestmõistetav, et see koht ei oleks justkui kinni, et kas nüüd inimene tuleb või ei tule. Aga kas mingid võrdlusandmed on teil olemas, kui pikk tavaliselt see ooteaeg on või kui pikk see keskmine ooteaeg on, et üldse see võimalus avaneks? Kui kaua inimene ootab ja kuidas see kümme päeva sellega suhestub? On teil mingit ooteaja pikkust öelda?

Jah, nüüd lõplikus eelnõu tekstis ei ole mitte kümme päeva, vaid kümme tööpäeva, mis sisuliselt venitab pea kahenädalaseks, eks ole, sellele vastamise tähtaja. Aga need järjekorrad on loomulikult pikad, te teate seda ise. Erinevatel inimestel pruugivad nad olla väga erinevad. See sõltub hästi palju sellest, kas inimene on tegelikult täna siin ja praegu just seda teenust valmis vastu võtma, selles asukohas näiteks. Aga tõsi, need järjekorrad võivad ulatuda aastatesse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin niimoodi, et kas selle eelnõu näitel võib öelda, et ka opositsioonist teerulliga üle ei sõideta, kui Helmen, hea kolleeg, ja õiguskantsler ka kusagil – jah, õiguskantsler kusagil kaugemal – andsid toetuse. Siis on võimalik rakendada arukalt ka selliseid parandusettepanekuid, mida opositsioon esindab. Nagu ma aru saan, seesama kirstujutt, 700–800 eurot. Nüüd vist 1038 eurot võib olla konto peal ja võib rahulikult toimetuleku saaja maha matta, jääb üle ka veel peiedeks.

Jah, tõepoolest, see on eelnõu, mida me menetlesime üksmeeles. Need murekohad olid kõikidel osapooltel, nii välistel kui ka siin Riigikogu saalis erinevatel fraktsioonidel üsna sarnased ja need kompromisslahendused koostöös ministeeriumiga, kes selle valdkonna eest vastutab, ehk Sotsiaalministeeriumiga said seadusesse toodud ja ma usun, et sai parem.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan, et siin seda § 132 lõiget 6¹ muudetakse, nr 9 muudatusettepaneku juures. Kohaliku omavalitsuse üksus kontrollib riigi infosüsteemi kuuluvatest andmekogudest, kas taotlejale ja tema perekonnaliikmetele kuulub sõidukeid liiklusseaduse tähenduses, kas tal on kinnisvara, kas ta on kuskil äriühingus. Vaadake, kui perel on üks auto, siis on see eluline enamikul juhtudel. No võib-olla Tallinnas igal pool ei ole, aga maal on see oluline. Kinnisvara, Eesti Vabariigis on kõige rohkem kinnisvara inimestel kodu. Ja võib ka olla osaühingus, ma ei tea, osanik või aktsiaseltsis aktsionär, aga tegelikult seal midagi ei toimu. Mis nende tulemustel on? Kui ma olen kuskil, oman, mul abikaasa omab autot või ma oman korterit, siis ei või enam taotlema minna või mida see punkt tegelikult tähendab, et see on nii punktuaalselt välja kirjutatud?

Tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et meil on 15 000 leibkonda, kes toimetulekutoetust aastas saavad. Toimetuleku[toetuse] saamise periood on tavapäraselt umbes kolm-neli kuud. Väga harvadel juhtudel on see püsiv või pikaajaline vajadus. Sellepärast, et me teame, et paljudel juhtudel piirdub kolme-nelja kuuga toetusvajadus, on ka need leebemad reeglid kolmele esimesele taotlemise korrale tehtud. 

Kui inimene jääb pikemaks ajaks toimetulekutoetuse saajaks või taotlejaks, siis on tõepoolest tarvis vaadata informatsiooni, mis seda inimest puudutab. Kohalikul omavalitsusel on tulenevalt sotsiaalhoolekande seadusest üsna ulatuslik kaalutlusotsus. Me räägime siiski peaasjalikult sissetulekutest, mis tasakaalus nende väljaminekutega, muu hulgas eluasemele, tekitavad olukorra, kus esimesel pereliikmel on tänase seaduse järgi alla 200 euro kuus 30 päevaks elamiseks, teisel täiskasvanud pereliikmel alla 160 ja lastel vastavalt iga lapse kohta 240. Järgmisest aastast need summad muutuvad: 220 saab olema esimese pereliikme kohta ja teistel pereliikmetel vastavalt lastel 120% sellest 220-st ja 80% teisel ja kõikidel järgnevatel täisealistel pereliikmetel. Nii et paindlikkus ja kaalutlusotsustusõigus on kohalikul omavalitsusel olemas ja vaadatakse peaasjalikult sissetulekuid, millest on maha arvatud eluasemekulud.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt siiras tunnustus teile sotsiaalkomisjoni juhina selle eelnõu oluliselt paremaks muutmise eest, sealhulgas selle tagasiside arvesse võtmise eest, mida nii meie kui ka sihtrühmad esitasid. Aga küsimus on ka teile. Natuke laiem, vabandust, see väljub võib-olla selle konkreetse komisjoni istungi arutelu raamest, aga osaliselt seda ka puudutab. Kas te olete vahepeal ka Sotsiaalministeeriumiga suhelnud, et neile mõista anda sama, mida ka komisjoni istungil öeldi, et äkki peaks nende eelnõude puhul, mis puudutavad väga tundlikku sihtrühma ja ka tundlikke teemasid, natuke põhjalikumalt enne läbi rääkima huvirühmadega, on see Eesti Puuetega Inimeste Koda, mis puudutab erihoolekandeteenusele mineku tähtaega, või ka tegelikult toimetuleku toetuse puhul, kus tõesti sinna algselt seletuskirja justkui tehti möödaminnes väga põhimõtteline muudatus, mis tegelikult oli läbi rääkimata? Olete te vahepeal Sotsiaalministeeriumiga suhelnud, et nende poolt võiks tulla ka tegelikult põhjalikumalt eelnevalt läbitöötatud materjal komisjoni?

Tanel, ma väga tänan selle küsimuse eest, sest see oli üks nüanss, mille ma unustasin täpsustada. Ja tõsi on, ma eeldan komisjoni juhina ka, et siia jõudnud eelnõude puhul on kokkulepped tehtud nii, et mõlemad osapooled saavad aru, mis on kokkuleppe sisu, ja et see kokkulepe tõesti sõlmitud on. Tõepoolest, antud eelnõu puhul juhtus nii, et puuetega inimeste koda oli natukene teisiti saanud aru kokkuleppe sisust. See küll ei puudutanud seda asja ennast, aga puudutas järgmisi kohtumisi ja kokkuleppe lõplikku lukkulöömist. Seetõttu me komisjoni istungil ju ka palusime, et uuesti laua taha istutaks, arutataks, taas kord ühisele arusaamale jõutaks ja siis ainult juhul, kui puuetega inimeste koda muudatusega nõustub või soostub, saame meie seda eelnõu sellisel kujul edasi menetleda. 

Aga jah, ma olen suhelnud Sotsiaalministeeriumi erinevate inimestega, mitte ainult ministriga, ja olen tegelikult suhelnud ka mitme teise eelnõu pärast ministeeriumi allasutustega, sest veel üks asi, mis mind on häirinud juba varasemalt, on see, et kui ühe ministeeriumi allasutused Riigikogus eelnõu menetlusel vaidlevad mõne sätte üle, siis ka see ei ole väga hea toon. Ja ma olen palunud, et need vaidlused peetakse enne, kui eelnõud jõuavad siia majja arutusele.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Mul on jätkuvalt hea meel, et viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus on nüüd Euroopa Sotsiaalfondi toel saamas riiklikuks teenuseks. Seda on ammu oodatud ja palju räägitud. Lihtsalt protokolli ja teadmise huvides küsin üle, mis ajal see riikliku teenusena nüüd käivitub ja kui kauaks ka seda Euroopa Sotsiaalfondi rahastust nagu riigile jätkub.

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, esimesel lugemisel tutvustati ka seda osa seadusest, mis minu meelest on eriti väärtuslik. Tõepoolest, kui seni on rahastatud Euroopa Sotsiaalfondi toel viipekeele kaugtõlke- ja kirjutustõlketeenust, siis selle seaduse mõte, teenuse reguleerimine seaduses, ongi see, et see läheb püsivalt riigieelarvesse. See on see mõte ja sisu. Selle üle on mul hästi hea meel, sest see annab ka kindlustunde vaegkuuljatele, et informatsioon oleks avalikus ruumis kättesaadav.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Ma küsin selle § 133 täiendava lõike 4¹ kohta, kus on see põhjendatud juhtudel rahaliste vahendite arvestamine või mittearvestamine KOV-i poolt. Kas seal on plaanis siis kuidagi ka KOV-ide üle mingit järelevalvet teha või mingi regulaarsusega kontrollida, et üle Eesti mingisugune ühtne lähenemine oleks sellele rahaliste vahendite arvestamisele või mittearvestamisele? Ta jätab praegu sellise kaalutlusõiguse nagu KOV-ile, et kas ta arvestab seda või ei arvesta.

Ma pean ausalt tunnistama, et sellises detailsusastmes ei olnud meil ei esimese lugemise eel ega ka teise lugemise eel seda arutelu. Aga ma tean, et riik, Sotsiaalkindlustusameti ja ministeeriumi isikus teevad pidevat koostööd kohalike omavalitsustega, eeskätt juhendmaterjalide koolituste näol. Aga loomulikult on riigil ka järelevalvekohustus, sest tegemist on riigieelarvega, riigi ülesandega. Väga kindlaks toiminguks on see raha eraldatud, nii et ka seda raha kasutamise otstarbekuse järelevalvet tehakse, aga eeskätt püütakse läheneda juhendamise teel. 

Ja see kaalutlusõigus on seadusesse sisse kirjutatud juba varasemalt kohalikele omavalitsustele. See on ülimalt mõistlik, sellepärast et me oleme varasemalt teinud ju ka toimetulekutoetuse puhul neid muudatusi, et inimesed, kes vajasid toimetulekutoetust, kuid leidsid töö, võivad veel kaalutlusotsuse tulemusena, vaatamata sissetuleku tekkimisele, ka toimetulekutoetuse saajad olla. Selleks, et soodustada seda tööle jäämist või püsimist ja elus hakkama saamist. 

Nii et oluline muudatus minu meelest oli kindlasti ka 2023. aasta suvest see, kui me hakkasime lubama eluasemekulude arvestamisel arvesse võtta ka kodulaenu ja intresse, mis minu meelest on samamoodi väga oluline, eriti noortel või lastega peredel, et nad ei jääks oma kodust ilma ajutise toimetulekuraskuse tõttu.

Suur tänu teile, sotsiaalkomisjoni esimees! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Helmen Kütt, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Kohe alguses ma saan öelda, et mulle selle eelnõu menetlemine väga meeldis. See eelnõu oli esimesel lugemisel tunduvalt halvem kui täna teisel lugemisel olles. Sotsiaalkomisjoni esimees näitas üles tegelikult tõelist kaasamist selles momendis ja arutelu. 

Hästi oluline on veel see, sotsiaaldemokraadid ja Tanel Kiik esitasid tähtajaks ehk 29. oktoobriks muudatusettepanekud. Me olime ka ainukesed, kes seda tegime. Need muudatusettepanekud praktiliselt leidsid kõik arvestamist. Tõsi, me esitasime natukene suurema määra peale, mis inimesel võiks olla pangaarvel, kui ta neljandat korda läheb taotlema. Aga kompromiss ongi see, et endise kahe toimetuleku piiri asemel on muudatus nüüd sisse kirjutatud seadusesse, et arvestatakse rahalisi vahendeid, mis ühe pereliikme puhul kolmekordselt ja iga järgmise perekonnaliikme puhul pooleteisekordselt Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi ümardatud täiseurodeni. 

Lihtsamalt öeldes, täna on arvestuslik elatusmiinimum 345,80, ümardatuna on see siis 346 eurot. Kui seaduseelnõu esmasel lugemisel oleks esimesel pereliikmel olnud kaks toimetulekupiiri, mis uuest aastast oleks olnud 440 ja neljaliikmelisel perel oleks see summa olnud 770 eurot, kui ta neljandat korda läheb taotlema, oleks olnud õigus öelda "ei", siis nüüd esimesel pereliikmel võib arvel olla 1038 – see on selle seisuga, mis me räägime praegu kehtivast arvestuslikust elatusmiinimumist – ja neljaliikmelisel perel 2595 eurot, mis on tunduvalt parem seis, kui siin tekstis oli. 

Teiseks, ma tänan väga ja tunnustan Õiguskantsleri Kantseleid ja meie komisjonis seda esindamas olnud Angelika Sarapuud, sest tõepoolest, täpselt samadele asjadele juhtisid nemad tähelepanu. Esiteks see, et seaduse teksti ei olnud sisse kirjutatud see, kuidas reguleeritakse toimetulekutoetuse menetlemisel varade täieliku hindamise väljaselgitamise kohustust, nüüd on see tekstis sees, ühtemoodi arusaadav üle Eesti. Teine oli viide, et tõesti kahekordne toimetulekupiir on liialt madal ja see ei ole ka inimväärne, isegi kui me muudame seda inimväärse äraelamise väljendit, nii nagu me selle seadusega teeme, "esmane toimetulek". 

Nüüd, mis veel? Mul on väga hea meel selle üle, mis puudutab ooteaega. Ma tegin sotsiaalkomisjoni istungil ettepaneku, kuna puuetega inimeste koda oleks valmis olnud kompromissina, et see on 14 päeva, teksti oli sisse kirjutatud 10 päeva, siis ettepanekuna kui panna 10 tööpäeva, siis see tegelikult ongi 14 päeva. Sotsiaalministeerium võttis kenasti kaasa need mõtted, mida komisjoni esimees palus esitada uuesti komisjonile, ja need vormistati kenasti. Nii et tõepoolest saab öelda, et meie esitatud muudatusettepanekud väikese kompromissiga on arvesse võetud sisuliselt ja selle tõttu kindlasti sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad. 

Aga ütlen isiklikult, mis on minu meelest veel täna reguleerimata. Jääme ootama, et Sotsiaalministeerium tegeleb sellega tulevikus. Me oleme kenasti viinud sisse viipekeele kaugtõlketeenuse ja kirjutustõlketeenuse, aga me ei ole lahti kirjutanud, mõtestanud ja ka seaduse teksti pannud kirjeldustõlget, mis tegelikult täna toimib. See on kirjeldustõlge pimedatele inimestele, on see kunstisaali külastamisel või teatrietenduse külastamisel. Paljud teevad, ka teatrid teinekord korraldavad etendusi, kus on kirjeldustõlge, mis on väga palju abiks nendele inimestele, läbi mille nad saavad ka osa sündmustest. Ja tegelikult on seda kirjeldustõlget kasutatud ka meie laulupidudel, tantsupidudel ja on hästi oluline, et me astuksime ka selle sammu. Ütlen ausalt, et kui ka sotsiaalkomisjoni juhina meil kõik sotsiaalkomisjoni istungid olid viipekeeletõlkega, siis nüüd me oleme astunud selles osas sammu ka edasi, et meil on ka subtiitritega ja tõesti, nii nagu ka eile ühisistungil sai arutatud, ettepanek teha kõikidele avalikele istungitele, mis Riigikogus toimuvad, komisjonide avalikud istungid, et võimalikult suur osa inimestest selle osa saaks, võiksid seda kasutada. 

Nii et veel kord, seadus 732, sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, teisel lugemisel on saanud hea ja parema kui esimesel lugemisel olnud sisu. Nii et aitäh! Mulle selline arutelu väga meeldib, kus ei ole nii, et kui sa oled opositsioonis, siis sinu mõtted on alati halvad mõtted, ja kui sa oled koalitsioonis, siis sina mõtled alati õigesti. Sotsiaalkomisjon seda oma menetluses ja arutluses ka väga hästi näitas. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ei plaaninud tulla siia, aga ma saan aru, et iseennast kiita on natukene piinlik. Ja ma mõtlesin, et ma kiidan kolleege, Signet, Helmenit ja teisi, et see oleks ka protokollis. Tegelikult on võimalik koostööd teha küll ja võib-olla Signe võiks koolituse teha teistele komisjoni esimeestele, kuidas võiks toimida. 

See ei ole minu valdkonna eelnõu, aga ma olen seda jälginud. Ja nüüd, täna jõudes järeldustele ja lugedes ka neid üksikuid momente – tõepoolest, kirstu arutelu oli küll, et kohalikud omavalitsused 700–800 eurot ja kui seda ei ole arve peal, siis vaata ise, kuidas nagu koer kusagile pannakse sind. Ma lugesin ka õiguskantsleri kirja, kus oli juttu jälle sellest kirstu hinnast. Ja lõpptulemus. Ma uurisin ka – ma arvan, et paljud meist ei tea, mis asi on esmane toimetulek ja inimväärne äraelamine, § 133⁶. Ma ei tea, kas kõik meist teavad, aga ma uurisin hulk aega, mis see on. On igasuguseid muid asju, ärevusega toimetulek ja stressiga ja agressiivse käitumisega ja diabeediga ja kõige muuga, soovahetusega. Sellised mõisted. 

Aga lõpptulemus – pikalt ei räägi – on see, et taas kiitus, on võimalik koostööd teha ka praeguses väga raske usalduskriisiga olukorras. Nii et aitäh! Ja niimoodi võiks jätkatagi. Kõige hullem ei olegi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajateks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Tanel Kiik, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt ja tuleb vaadata muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 732 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 719 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas nimetatud seadust ehk Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 719 teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 11. novembri istungil. Siseministeeriumi esindasid rahvastikutoimingute osakonna õigusnõunik Annika Nõmmik Aydin ja sama osakonna perekonnaseisutoimingute talituse nõunik Ulvi Klaar.

Sellel komisjoni istungil me arutasime põhiliselt muudatusettepanekuid, mida oli muudatusettepanekute tähtajaks esitatud kaks. Esimese muudatusettepaneku oli esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja komisjoni esimees palus Varro Vooglaiul seda ettepanekut tutvustada. Varro Vooglaid ütles, et ega seal rohkem midagi tutvustada ei olegi, et kõik on muudatusettepanekute seletuses välja toodud. See seletus on nii, et ühiskonnal, eriti lapsevanematel, on õigustatud huvi, et alaealise suhtes seksuaalse iseloomuga süütegusid toime pannud, see tähendab pedofiilsete kalduvustega isikud ei saaks nime muuta ning seekaudu oma identiteeti varjata. Õigus enesemääratlemisele ja muud isikuõigused ei kaalu kõnealuses seoses üles ühiskonna huvi ja kohustust kaitsta lapsi seksuaalkurjategijate eest. Ehk siis selle sisulise muudatuse õigesse paragrahvi oli EKRE fraktsioon teinud. 

Vabariigi Valitsuse esindajad seda muudatusettepanekut ei toetanud. Aga see ei olnud otseselt mitte sisuline mittetoetamine, vaid ennekõike selle põhimõttega, et Vabariigi Valitsus ehk Siseministeerium valmistab ette uut terviklikku nimeseadust ehk kaotab kehtivuse see nimeseadus, mida me praegu muudame. Komisjon oli siiski teistsugusel arvamusel, arvates, et isegi kui Vabariigi Valitsus jõuab selle nimeseaduse terviktekstiga kooskõlastusringile selle aasta lõpuks, siis selle ajani, et selle seaduse jõuaks Riigikogu vastu võtta, kulub vähemalt pool aastat. Oleks mõistlik juba sellesse seadusesse see, ütlen lühidalt, pedofiile puudutav muudatus sisse viia. Nii ka läks. Komisjon üksmeelselt ja konsensuslikult seda muudatusettepanekut toetas.

Teise muudatusettepaneku esitas õiguskomisjon ise ja see puudutab seaduse jõustumist. Algul oli esialgses variandis 2. detsember, nüüd me muutsime selle ümber 29. detsembriks, sest on arvata, et 2. detsembriks me ei jõua seda vastu võtta ega ka president seda seadust välja kuulutada. Seda muudatusettepanekut toetati ka konsensuslikult. 

Ja siis veel tehti mõned konsensuslikud menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, teine ettepanek on teine lugemine lõpetada ja kolmas ettepanek, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril käesoleval aastal. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Taas jälle selle hea eelnõu selline õhukene, kaks lehekülge, rohkemat ei ole. Aga mis tema kohta öelda? Kõigepealt, ta on tõesti tähelepanuväärne eelnõu, väga õhuke, väga kerge, aga väga-väga kallis. Kui me 2029. aastaks teda vastu ei võta, siis tuleb 120 miljonit maksta või sellest ilma jääda. Nii et see tekitab mõtteid, et me peame kiirustama sellega. Nagu siin kolleeg enne ütles, me peame 2029. aastaks selle vastu võtma. 

Ja teiselt poolt on teada, et ta ei ole mitte ainult väga õbluke ja väga kallis eelnõu, vaid ta ka sureb väga noorelt. Sureb noorelt! Ma pean silmas, et tegelikult on isikunimede seadus liikumas kooskõlastusringile juba jõulude paiku. Ja niipea, kui ta jõuab meile siia ja ära koputatakse, ongi tema surnud, mida me praegu siin püüame vastu võtta. 

Sisust ei hakka rääkima, et enam ei pea valda minema. Võib uuest aastast, näiteks kui sa, Marek, lähed istuma kusagil kohvitassi juurde ja seltskonnast eemale, teed paar klõpsu ära, ja kui püsti tõused ja seltskonda lähed, siis sa enam Marek ei olegi, oled võtnud mõne teise nime endale. Ja kõik käibki nii, et e-riigi eelised tulevad siit välja. Noh, kui sa hakkad tõesti tahtma Tammsaareks muuta oma nime või midagi muud, siis pead Tallinna nende ametnikega vestlema minema, see komisjon on Siseministeeriumis mingi seitsme- või kaheksapealine. 

Nii et ühelt poolt selline digivärk, kiire, lühike, lühikese elueaga. Aga huvitav on see, mis mulle pakub huvi – ja ma arvan, et teile ka –, milline see uus isikunimede seadus välja näeb. Ma vaatasin natukene, kas selle kohta on mingit teavet olemas. See on sama, mida Riina Solman – no teda ei ole siin –, aga kui tema oli minister, sel ajal hakati menetlema. Seal oli, ma vaatasin, mis seal siis oli. Aga mille kohta siis toonane sotside juht Indrek Saar ütles, et praegu on hoopis tähtsamaid teemasid. Toona oli see. Ma arvan, et see on igal juhul tähtis teema, nimeseadus. Ja mida siis, kui minister oli Riina Solman, pakuti? Näiteks võõrtähti enam ei soosita, eelistatud on eestikeelne kirjapilt. No näiteks, kui sa oled Kusti – Kusti, kõva K-ga –, siis kui sa tahad nüüd panna C sinna, Custi, noh, see oli selle toona, Riina Solmani aegse nimeseaduse puhul üks selline moment. Ma ei tea, kas selles järgmises tuleb seda, aga no hoiame silma peal. Või kui sa tahad panna lapsele vanaaegse nime – Loits või Terje või Jaanika – sooneutraalne, viimased kaks –, siis ka on. Vaatame, kas jääb sellest. Aga kõike seda me näeme. 

Kindlasti tuleb sinna, nagu ma aru saan, nende igasuguste muulastega, keda on palju – mitte ainult ukrainlasi, vaid igasuguseid kirgiise, tadžikke, kasahhi, grusiine, armeenlasi, valgevenlasi –, siis kuidas neid transkibeerida eesti keelde. Nagu ma aru saan, see on ka selle uue isikunimede seaduse puhul ilmselt sees. Aga ma ei tea, mis seal tegelikult sees on, nii et see ootab meil ees. 

Aga see eelnõu on hea eelnõu, lühike, väga-väga kallis ja sureb väga-väga noorelt. Nii et mulle tundub, et päris hea asi. Aitäh! 

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt. Vilja Toomast, palun!

Aitäh! Ma tahan lihtsalt riigikogulaste tähelepanu juhtida sellele, et Peeter Ernits andis minu arvates natuke valeinfot. 120 miljonit on kogu Euroopa Liidu eraldatav rahasumma, kogu see 120 miljonit paraku ei tule Eestile. Kui me seadust vastu ei võta aasta lõpuks, siis ei ole Eesti osa ka sellest 120 miljonit, mida tagasi maksta. Lihtsalt väike täpsustus. Mulle jäi mulje, nagu ta oleks nimetanud kogu seda summat Eesti summaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 719 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, 10. novembril, esmaspäeval sellel aastal toimus Riigikogu majanduskomisjoni istung, kus siis kuuenda päevakorrapunktina oli arutlusel Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu numbriga 693 teise lugemise ettevalmistamine. Kaasamiskiri oli saadetud Eesti Linnade ja Valdade Liidule ja liidul eelnõu kohta märkusi ei olnud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 4. november, ei Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Arutelu oli majanduskomisjonis väga põgus, pigem lähen otse menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt oli ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril 2025. aastal ehk täna. Selle ettepaneku poolt olid kõik majanduskomisjoni liikmed. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Selle poolt oli 5, vastu ei olnud kedagi ja erapooletuks jäi 1 komisjoni liige. Ja kolmas menetluslik ettepanek oli see, et kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 2. detsembril 2025. aastal. Ka selle poolt olid kõik majanduskomisjoni liikmed.

Teile on ka vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei ole jõudnud seda teie koosoleku protokolli lugeda, aga nagu ma aru saan, erastamine on lõppenud, raha enam ei tule ja järelikult ei ole ka seadust vaja. Aga siiski, midagi vist veel niriseb. Kus see läheb siis? Ma räägin rahast.

Tõepoolest, kui meil oli selle eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamine, siis oli kohal ka rahandusminister, kes kirjeldas, kuidas täpselt nende rahadega on. Ma võin eksida, aga minu mälus on number, et riigieelarvesse läks pealt 30 miljoni euro. Ja samuti laekub järgnevatel aastatel iga aasta üle 3 miljoni euro. Niimoodi, et iseenesest nagu riigieelarve mõistes laekumisi on, samuti on ka kulud. Ehk järgnevatel aastatel makstakse riigieelarvest välja ka kulusid. Jällegi, vabandust, kui ma eksin, aga minu mäletamist mööda oli see suurusjärgus 4 miljonit aastas.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Sellest fondist on rahastatud varem mitmeid tegevusi. Kas need vajadused on ära langenud? Kas te arutasite neid varem rahastatud tegevusi ka või kas tulevikus ei ole enam vaja sealt tegelikult mingite spetsiifiliste tegevuste rahastamiseks raha võtta?

Jällegi, see arutelu toimus esimeseks lugemiseks ettevalmistamise ajal. Minister kinnitas, et kõik need kulud, mis siiamaani on olnud sellest fondist, saavad kaetud riigieelarvest.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nii nagu ettekandja ütles, eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 693 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735 oli majanduskomisjonis arutusel 10. novembril. Esimese ja teise lugemise vahepeal tähtajaks, 4. novembriks ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud. 

Ma meenutan, et see eelnõu käsitleb riigihangete vaidlusi lahendava vaidluskomisjoni rahastust, mis otsustati sellisena, nagu ta praegu on, 2007. aastal – see on 18 aastat tagasi – ega kata enam protseduuride kulu. See on põhjus seaduse muutmiseks. Eelnõuga taastatakse riigihangete vaidlustuste ja riigilõivumäärade kulupõhisus. Kuna muudatusi ei olnud, siis tehti menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, konsensus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 2. detsembril, samuti konsensuslik otsus. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 735 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 690 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

See on eelnõu teine lugemine. Kas on rahanduskomisjoni liige liikumas?

Tema ettekandeks on koguni 20 minutit. Ma võtan juhataja vaheaja viis minutit. 

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg sai läbi ja jätkame kümnenda päevakorrapunktiga. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Vabandust väikese viivituse pärast. Ei osanud arvata, et eelmine eelnõu nii kiiresti läks. 

Aga ma teen kokkuvõtte, mis toimus rahanduskomisjonis. Rahanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel 11. ja 17. novembri istungil. Mõlemal istungil osalesid ka Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna nõunikud Valner Lille ja Elise Kõiv ning 11. novembril olid veel kutsutud FinanceEstonia kapitaliturgude töögrupi juht Valeria Kriis-Kiisk ja Lightyear Europe esindaja Maarja Tambet.

Tuletan lühidalt meeldetuletuseks, et eelnõuga lihtsustatakse kapitali kaasamist väärtpaberiemissioonide korral ja vähendatakse finantsteenuste pakkujate koormusteabe avalikustamisel. 

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 6. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. oktoobriks kella 17.15-ks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Eelnõu kohta küsisime arvamust ka eelnõu ettevalmistamisel osalenud huvigruppidelt: Eesti Advokatuurilt, Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Eesti Pangaliidult, FinanceEstonialt ja kaubandus-tööstuskojalt, kokku 44 huvigrupilt ja institutsioonilt, ma ei hakka kõiki neid ette lugema. Neilt laekus rahanduskomisjonile kaks arvamust. Üks institutsioon oli MTÜ FinanceEstonia, kellelt laekus arvamus, ja siis ka Lightyear Europe. Mõlemad esitasid ettepaneku lihtsustada täiendavalt investeerimisteenuste osutamist. Nende ettepanekute kohaselt oleks klientidel võimalik anda investeerimisühingutele tehingukorraldusi mitte üksnes kirjalikus vormis, vaid ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 

Rahandusministeerium esitas eelnõu muutmiseks seitse omavahel sisuliselt seotud ettepanekut, mis seonduvad korraldatud teabe liikumisega loodavasse Euroopa ühtsesse ligipääsupunkti ja Finantsinspektsioonile täiendavate volituste andmist. 

Komisjon langetas 11. novembril järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, see oli konsensuslik otsus; teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, see oli samuti konsensuslik otsus; ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril. 

Ma annan lühidalt ülevaate ka komisjoni kahel istungil toimunud aruteludest. Meil oli 11. novembril, nagu ma enne mainisin, kohal kohal FinanceEstonia ja Lightyear Europe esindajad, kes andsid ülevaate oma ettepanekutest. Need käsitlesid kirjaliku kinnituse vorminõudeid. Meil oli arutelu sellel teemal. Komisjoni liikmed küsisid ka prospekti koostamise künnise kohta seoses sellega, missugune praktika on teiste riikides. Saime küll 2023. aasta seisuga, aga SMA, selle institutsiooni, väärtpaberituru järelevalve asutuse koostatud nimekirja, millised on teiste riikide künnised. 

Kuna Rahandusministeeriumi muudatusettepanek puudutas Euroopa ühtse järelevalve ja väärtpaberituru järelevalve asutuse SMA juurde loodavat ligipääsupunkti ESAP ehk European Single Access Point. See on selline institutsioon, kuhu hakkab erinevate börsiettevõtete avaldatav info kokku jooksma. Esimene info, mis sinna liikuma hakkab, on teave börsiemitentide kohta. Praegu esitatakse see teave liikmesriikides tsentraalsesse korraldatud teabe salvestamise süsteemi, mis meil asub Finantsinspektsiooni juures. Kui aga see European Single Access Point luuakse, siis edaspidi on vastav info ka sealt kõigile kättesaadav. 

Veel ministeeriumi esindaja selgitas siin erinevaid aspekte selle asutuse loomise kohta. Ja komisjoni liikmetel oli veel küsimus selle kohta, mis kõik need muudatused maksma lähevad, eelkõige Finantsinspektsioonile. Me saime vastuse, et Finantsinspektsioon ei ole riigieelarvest rahastatav asutus ja hinnanguliselt ei peaks Finantsinspektsioonile need muudatused olulist koormust juurde tooma. Ja Finantsinspektsiooniga need muudatused said ka kooskõlastatud, nii et sealt ei tulnud ka mingisuguseid vastuväiteid. 

17. novembril me käsitlesimegi seda muudatusettepanekut, mis algselt tuli FinanceEstonialt ja Lightyear Europe aktsiaseltsilt, need ettepanekud käsitlesid seda, et klientidel oleks võimalik anda investeerimisühingutele tehingukorraldusi mitte üksnes kirjalikus vormis, vaid ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Need ettepanekud sisalduvadki Rahandusministeeriumi ettevalmistatud muudatusettepanekutes. Sellega meil ka komisjoni kahel istungil toimunud arutelud piirdusid. Siinkohal ma tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele. 

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut ja asume nende läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek on tulnud rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 690 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Timo Suslovi, Anti Haugase, Tanel Teini, Kristo Enn Vaga, Madis Timpsoni, Jüri Jaansoni, Kristina Šmigun-Vähi, Diana Ingeraineni, Stig Rästa, Tarmo Tamme, Kadri Tali, Kalev Stoicescu, Marek Reinaasa, Ando Kivibergi, Peeter Tali ja Toomas Uibo algatatud hasartmängumaksu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 728 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tere õhtust! Hasartmängumaksu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu valmistati teiseks lugemiseks ette kaunis pikalt rahanduskomisjonis. Toimus mitu istungit, kaks istungit, ja töörühmade kohtumisi. Eelnõu kohta kogunes kuni 32 muudatusettepanekut. Tuletan alustuseks meelde, et see eelnõu, mille pealkiri ühe muudatusettepanekuga muudetakse, koosneb põhimõtteliselt kolme seaduse muudatustest. Üks nendest on hasartmängumaksu seadus, teine hasartmänguseadus ja kolmas kultuurkapitali seadus. Selle komplekti tuum on see, et kultuurkapitali tekiks fond, mille abil saaks rahastada spordiehitisi, ja samuti fond, mille abil saaks motiveerida eraraha panustamist kultuuri ja spordi toetuseks. 

Kõige rohkem tekitaski küsimusi hasartmängumaksu määr. Selles komisjoni liikmed – ja ma arvan, et Riigikogu liikmed siin saalis ka – ei ole üksmeelel. Riigikogu liikmed, komisjoni liikmed jäid oma seisukoha juurde, kas hasartmängumaksu määr peaks tingimata alanema või ei peaks. Aga on sõlmitud kompromiss, et järgmisel aastal ja järgmistel aastatel 0,5% võrra alaneb hasartmängumaksu määr kaughasartmängudele. Järgmiseks aastaks ehk alates 2026. aastast on hasartmängumaksu määr kaughasartmängule 5,5%. See on see, mille osas mindi kompromissile. 

Ja selle kompromissi teine pool on, et hasartmängu korraldust muudeti oluliselt rangemaks, eriti selle järelevalvet. Ma tuletan meelde, et esimese lugemise käigus oli seletuskirjas ka kirjas, miks seda hasartmänguseadust, mis reguleerib korraldamist, tuli muuta. Siin on välja toodud, et sisulisi norme ei ole üle 15 aasta muudetud ja hasartmängumaksu seaduse muutmise vajadus on seotud vahepealsel ajal toimunud tehnoloogia hüppelise arenguga ning hasartmängu korraldajate rahvusvahelise konkurentsivõime ja riigi maksutulude tagamisega. Eelnõuga kavandatavate seadusemuudatustega kaasajastatakse hasartmängudele ja nende korraldamisele kohalduvaid regulatsioone, sealhulgas muudetakse võidufondi väärtust loteriide osas, millele ei kohaldata hasartmängumaksu seaduses sisalduvaid norme. Tõstetakse hasartmängumängija vanusepiiri ja hasartmänguseaduse rikkumise eest kohaldatava rahatrahvi suurust, korrigeeritakse kaughasartmängu mõistet ning luuakse hasartmängu korraldusloa peatamise ja hasartmängudes krüptovara kasutamise võimalused. Eelnõukohaste muudatuste eesmärk on kujundada hasartmängusektoris olukord, kus hasartmäng on aus ja läbipaistev ning hasartmängu korraldajate ja maksu- ja tolliameti vahel on tagatud selge ja toimiv suhtlus. Need olid selle eesmärgid. 

Samas saab eelnõu esimesest seletuskirjast lugeda, kui palju on selle 15 aastaga kaughasartmäng muutunud. Kui 2020. aastal hasartmängumaks õnne- ja osavusmängult kaughasartmänguna laekus 3,6 miljonit, siis 2025. aasta 31. augusti seisuga on see 15,2 miljonit. Ka korraldajate arv, kes on Eestis registreerunud, on kasvanud: 2020. aastal oli 16 õnnemängude korraldajat hasartmänguna ja 2025. aastal juba 37. Seetõttu, see hasartmängu korraldamise …hasartmängu seadus, mis reguleerib korraldamist, selle eelnõuga tõhustatakse oluliselt järelevalvet. Vahendeid saavad järelevalveks juurde nii Rahapesu Andmebüroo kui maksuamet. Lisanduvad täiendavad nõuded selleks, et saada tegevusluba. Lisanduvad nõuded audiitorkontrollile. 

Teiste asjade hulgas lahendati veel mõningaid väiksemaid probleeme üldpildis. Aga siiski, valdade ja linnade liit oli meile kirjutanud või teada andnud, et on probleem: tähtaeg loa andmiseks mõnes kohas hasartmänge korraldada on liiga lühike. Seda pikendati 30-lt 60 päevale. Samamoodi täpsustati nõudeid, kus kohas tohib olla ruum ja mismoodi see tohib olla tähistatud. 

Kui ma meeldetuletuseks tutvustasin teile selle seaduse sisu, siis nüüd ma lähen selliste tehnilisemate detailide juurde, et mis toimus juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Eelnõu esimene lugemine toimus 21. oktoobril. Muudatusettepanekuid nende esitamise tähtajaks, mis möödus 4. novembril, Riigikogust ei laekunud. Eelnõu menetlusest parlamendis teavitas komisjon Rahapesu Andmebürood, Maksu- ja Tolliamet, Eesti Hasartmängu Korraldajate Liitu, Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskust, Eesti Psühhiaatrite Seltsi, Lastekaitse Liitu, aktsiaseltsi Eesti Lotot, Eesti Linnade ja Valdade Liitu, Eesti Kultuurkapitali ja Audiitorkogu. 

Eelnõu kohta laekus kahe lugemise vahel eelnõu kohta Vabariigi Valitsuse arvamus, mille kohaselt eelnõu toetati ja juhiti tähelepanu mõnede sätete sõnastuse muutmise vajadusele. Eelnõu kohta küsis juhtivkomisjon arvamust ka majanduskomisjonilt, sotsiaalkomisjonilt ja kultuurikomisjonilt, kes eelnõu oma istungitel arutasid ja rahanduskomisjonile kaalumiseks mõned ettepanekud tegid. Kahes kirjas läkitas oma arvamused ja ettepanekud eelnõu kohta Eesti Hasartmängu Korraldajate Liit. Lisaks saatsid juhtivkomisjonile oma seisukohad kaasamise käigus Eesti Loto, Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Audiitorkogu. Oma toetust avaldasid eelnõule spordiliidud: Eesti Jalgpalli Liit, Eesti Korvpalliliit, Eesti Käsipalliliit, Eesti Võrkpalli Liit ja Eesti Jäähokiliit. Ühe arvamuse saatis rahanduskomisjonile ka üks kodanik, kes eelnõu ei toetanud. 

Eelnõu arutelu komisjoni istungil valmistati ette komisjoni töörühma koosolekul 7. novembril ja mitmel töökoosolekul pärast seda, mille tulemusena valmisid juhtivkomisjonile kaalumiseks muudatusettepanekute sõnastused. Kõigi kaasamise käigus laekunud ettepanekute ja seisukohtadega tutvusid ning kujundasid nende kohta oma seisukoha Rahandusministeeriumi esindajad, kes osalesid ka rahanduskomisjoni töörühma arutelul ja valmistasid koostöös Rahapesu Andmebürooga, Maksu- ja Tolliametiga ja Kultuuriministeeriumiga ette ning edastasid juhtivkomisjonile kaalumiseks muudatusettepanekute sõnastuse kavandid. Kõigi muudatusettepanekutega on võimalik üksikasjalikult tutvuda eelnõu kaardil. 

Rahanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma käesoleva aasta 3., 6., 13. ja 17. novembri istungitel. 3. novembri istungil otsustas komisjon eelnõu kohta arvamuse küsida eelnõu regulatsiooniga puutumuses olevatelt valdkondlikelt komisjonidelt: majanduskomisjonilt, sotsiaalkomisjonilt ja kultuurikomisjonilt. 

6. novembri istungil toimus kaasamise käigus laekunud ettepanekute ja arvamuste tutvustamine ning eelnõu algataja esindaja ja valitsuse arvamust esindama tulnud Rahandusministeeriumi esindajate seisukohtade ärakuulamine. Sellele järgnes eelnõu menetluse jätkamisega seonduv arutelu. Tõdeti, et kuivõrd eelnõule on laekunud väga palju märkusi ja ettepanekuid ning samas on plaanis eelnõu menetlemisega kiiresti edasi minna, siis tuleb komisjoni muudatusettepanekute ettevalmistamisega tegeleda töörühmas ja anti suunis. Me otsustasime ka, et võimalike vigade vältimiseks jätame eelnõust välja mõned sätted, mis ei ole olulised just kaughasartmängu korralduse osas, sest neid tuleb pikemalt kaaluda. 

13. novembril saadi ülevaade valdkondlikelt komisjonidelt ja neid võeti arvesse Rahandusministeeriumi esindajate kinnitusel muudatusettepanekute ettevalmistamisel. Vaadati üle muudatusettepanekute kavandid, toimus arutelu ja tehti menetluslikud otsused. Komisjoni muudatusettepanekuid on küll palju, 32, aga kõiki neid palub komisjon arvestada täielikult. Enamus nendest muudatusettepanekutest leidsid komisjoni toetuse konsensuslikult, mõne üksiku puhul hääletuse kaudu. 

17. novembri istungil vaadati veel keeletoimetaja tähelepanekutest tulenevalt üle mõnede muudatusettepanekute sõnastused ja kiideti heaks keeletoimetaja tehtud muudatused. Seetõttu ongi eelnõu tekst kahe lugemise vahel läbinud ka keeletoimetuse. Eelnõusse on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul eelnõu sisu ei muuda. 

Juhtivkomisjoni menetlusotsused on järgmised. Võtta eelnõu teiseks lugemiseks päevakorda täna ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril. 

Mul paluti veel edasi öelda, et peaminister on öelnud, et kui seoses maksude langetamisega laekub vähem raha kultuurkapitali, kui on praegu riigi eelarvestrateegia kavandatud, siis valitsus leiab vahendid selle katteks, et kultuuri rahastamine kultuurkapitali vahendusel ei väheneks. Ma tean samuti, et valitsus valmistab ette muudatust järgmise aasta eelarvele, millega luuakse rahastus noorte ja laste hasartmängusõltuvuse varaseks märkamiseks ja ennetamiseks. Me ju keegi ei pane silmi kinni selle ees, et hasartmäng võib tekitada sõltuvust osal inimestest. 

See ongi minu poolt kõik, mille peale mindi kompromissile, et keegi oma arvamusest ei taganenud, on see hasartmängumaksu määr, et kas peaks langetama või ei oleks vaja langetada. Aga kompromissina tuli ikkagi teisele poolele, hasartmängukorraldusele, väga palju lisanõudeid. Eesmärk, miks seda tehakse, on ikkagi saada rohkem raha kultuurkapitali, spordi ja kultuuri rahastamiseks. Nii et palun seda eelnõu toetada. Tegemist on põhjalikult läbikaalutud kompromissiga.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No seda eelnõu on meile müüdud jutuga, et kui me nüüd maksu langetame, aktsiisimaksu, siis tuleb rohkem raha ja selle rohkem raha saame kultuuri panna. Mul on kohe rõõm tõdeda, et inimesed on aru saanud ja võib-olla isegi lausa teavad, mis asi on Lafferi [kõver], eks ju. Tõepoolest, vahel õnnestub nii, et kui makse langetad, siis maksulaekumine paraneb, sest majandustegevus ka edeneb. Mul on lihtsalt selline küsimus, üldisem küsimus, miks me sama loogikat ja sama teadmist ei kasuta käibemaksu puhul ja tulumaksu puhul ja kütuseaktsiisi puhul ja üldse kõikide teiste maksude puhul, mis kõik muudkui on tõusnud. Kuidas see maks on ainus maks, mida me langetame ja aru saame, et maksulangetus toob, näe, riigieelarvesse raha juurde, aga teiste maksude puhul selle jaoks, et raha juurde saada, on neid vaja tõsta?

Jaa, tõepoolest, see reegel kehtib teatud tingimustel. See kehtib selles mõttes, et kui kaughasartmäng on rahvusvaheline, siis lisaks meie konkurentsivõimelisele digitaalsele maksukeskkonnale veel on ka madal maksumäär, et need ettevõtted, kes kaughasartmänge korraldavad, oma tegevuse Eestisse tooksid. Ja tõepoolest, see loogika on see, et kui käibed on suuremad, siis madalam maksumäär suurematele käivetele toob rohkem raha. See on selle maksulangetuse mõte küll.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees! Esmaspäeval arupärimistele vastates esitasin ma rahandusminister Jürgen Ligile küsimuse just nimelt tulenevalt sellest eelnõust. Rahandusminister ütles väga selgelt, et tema seda eelnõu ei toeta. Sotsiaalkomisjonis olid selle küsimuse arutelul Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi inimesed ette kandmas ja ka sõltlastega tegeleva organisatsiooni juht. Kõik tunnetasid muret sellega, et ei ole maandatud ka seda riski, et kui tekib olukord, kus nende kasutajate arv võib suureneda. Me lihtsalt räägime sellest ja see iseendast juba toob kaasa huvi nendes, kes seda täna ei kasuta. Aga ei ole ka lahendatud see rahastamine. Tegelikult see raha, millega praegu see sõltlastega abi pakkuv organisatsioon tegeleb, lõpeb pigem kahe aasta pärast. See on lahendamata. Kas teil rahanduskomisjonis ka sellest arutelu oli?

Jaa, oli küll. Ma arvan, et rahandusminister andis teada ka oma isiklikust seisukohast. Must valgel on valitsuse seisukoht toetav, see on rahanduskomisjoni edastatud. Eelnõu puhul on ikkagi oluline valitsuse seisukoht, mitte mõne Riigikogu liikme või ka rahanduskomisjoni liikme isiklik seisukoht. Aga tõepoolest, ainus punkt, milles ei ole konsensust ja milles ei mindudki konsensust otsima, vaid lepiti kompromissiga, on maksumäära langetamine. Aga, ütleme, kui nüüd vaadata sõltuvus ühiskonnas, kas hasartmängu sõltuvuse probleemidele, siis ma arvan, et seda ei mõjuta, kas hasartmängumaksu määr on 6% või 6,5%, vaid seal on ikkagi mingisugused teised aspektid. Ja kellele ei meeldi suitsetamine, kellele ei meeldi alkohol – kui neid keelata, näiteks alkoholikeelde on riikides olnud, aga see ei ole alkoholisõltuvust kuidagi vähendanud, vaid on viinud selle äri põranda alla ja andnud hoogu hoopis kuritegevusele. Tõesti, hasartmängu sõltuvus on probleem nagu kõik teised sõltuvused ka.

Helmen Kütt, protseduuriline küsimus istungi juhatajale, palun!

Austatud istungi juhataja! Ma loodan, et teile tegelikult kostus see küsimus selliselt, nagu ma ka küsisin. Ma ütlesingi, et Jürgen Ligi ei toeta. Ma ei öelnud, et valitsus ei toeta. Valitsuse seisukohta me teadsime. Aga te kuulsite, et Jürgen Ligi, eks ole?

Jah, minule kostus see kõlaritest väga täpselt. Martin Helme, palun!

Aitäh! No vaat näe, see loogika kehtib teatud tingimustel, oli vastus. Aga me kõik teame, mis need tingimused on. Meil on siin kaks lobisti, Tanel Tein ja Kadri Tali, kes on selle eelnõu siia toonud. Ei tea, mis see neid küll motiveerib, aga igal juhul nad pressivad seda ja Eesti 200 pani rusika laua peale ja ütles, et kui meie ei saa oma osa kätte, siis riigieelarvet ei toeta. Ega siin muid tingimusi ei ole. Kogu see muu maksujutt sinna juurde on ju pula-mula. Ka see summa, mis meil paberile on kirjutatud – kõik saavad aru, Rahandusministeerium saab aru, kõik saavad aru –, see summa kunagi laekuma ei hakka. Küll aga tulevad need negatiivsed tagajärjed ühiskonnale ja negatiivsed tagajärjed riigieelarvele. Riigieelarvest peab politseiamet juurde saama, Rahapesuamet juurde saama, Sotsiaalministeerium igasuguste pahedevastaseks võitluseks ja nõustamiseks raha juurde saama. Kulu pool meil on, tulu pool tegelikult jääb tulemata. 

Mul on lihtsalt selline küsimus, et mis ajast niisugune asi on okei, et väljapressimise peale hakatakse selliseid eelnõusid vastu võtma. Kas ei oleks olnud mõistlikum võtta mõned EKRE ettepanekud, mis oleksid kindlasti palju ühiskonnale kasulikumad ja mõistlikumad, kui te tahate need puuduolevad hääled riigieelarvele saada?

Jaa, EKRE ei esitanud selle eelnõu kohta muudatus – aa, riigieelarvele – EKRE muudatusettepanekud riigieelarve kohta olid ikkagi, kõige suurem oli 175 miljonit ja 30 miljonit. Need summad on teistest suurusjärkudest kui need, mis hasartmängumaksu puudutavad. Aga siin nähakse ette täiendav maksulaekumine, millest 8% läheb riigieelarvesse ja mis peaks katma riigi täiendavad järelevalvekulud ka RAB-is ja EMTA-s. 

Need, kes on kaua Riigikogus töötanud, teavad, et alati on eelnõusid, mis ühele meeldivad ja teisele ei meeldi. Kõige paremal juhul sõlmitakse kompromisse, kõige paremal juhul jõutakse konsensusele, aga küllalt eelnõusid ikkagi lepitakse kompromissiga kokku ka. Mina isiklikult tõepoolest olen sarnasel seisukohal nagu Ligi. Ka Riina Sikkut väljendas rahanduskomisjonis seda seisukohta, et kas meie siis peaksime juhtima seda võidujooksu kõige madalamale hasartmängumaksu määrale, sest hasartmängul on ühiskonnale negatiivsed kulud ja kõige valusamad nendest on kindlasti sõltuvuses isikud. 

See argument, et kaughasartmängu mängitakse teistes riikides ja need hasartmängu sõltuvuse kulud jäävad teistele riikidele,  see argument on nii nõrk, et ma isegi ei taha seda välja hääldada, aga kuna komisjoni debatis need olid, siis komisjoni arutelu ma pean edasi andma, et see argument ei ole eetiliselt ja moraalselt sobiv, et teistesse riikidesse jäägu kahjud.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Esiteks, minu meelest on tähelepanuväärne see, et te ütlete, et selle maksulangetusega me võime eeldada, et tulevad täiendavalt suured maksulaekumised tänu langetusele, aga kõigis muudes valdkondades, seonduvalt aktsiiside ja käibemaksudega ja nii edasi, te eitate sedasama loogikat. 

Aga siiski, millele tuginedes me peaksime omama elementaarset kindlust, et selle langetusega kaasnevad märkimisväärsed maksutulu laekumised? Mina niimoodi pealiskaudselt arutades mõtlen, et esiteks võiksime me selles natukenegi kindlad olla siis, kui oleks mingisugused eelkokkulepped suurte korporatsioonidega, kes ütlevad: nii, kui te langetate sellisel määral neid makse, siis me toome oma äri Eestisse, ja sellega seonduvalt hakkavad need tulema. Kas teil on mingisuguseid selliseid eelkokkuleppeid olemas või ei ole? Teiseks eelduseks, millest ma järeldaksin, et on lootust, et maksutulud märkimisväärselt kasvavad, on see, et Eesti peaks olema Euroopa Liidus kõige madalamaid ja selgelt ulatuslikult kõige madalamaid maksumääre pakkuvaks riigiks, aga nagu ma aru saan, seda ka ei ole. Millele tuginedes siiski peaks lootma, et need maksutulud hüppeliselt kasvavad?

Loomulikult, selliseid kokkuleppeid ega isegi mitte läbirääkimisi turuosalistega ei ole toimunud. Need ei saagi rahanduskomisjonis toimuda, et mis tingimustel te oma ärid siia toote. Me proovime lihtsalt luua nende eelnõudega konkurentsivõimelist keskkonda, et kaughasartmänge korraldavad ettevõtted oma kontorid siia tooksid. Lisaks küllalt madalale maksumäärale on Eestis teadaolevalt väga hea digitaalne ärikeskkond, kindlasti Euroopa üks paremaid, ja maailma konkurentsivõimelisem maksusüsteem. Eestil on konkurentsieelis. Aga seda, kas siia tuleb rohkem neid ärisid, ei tea me keegi. Seda ei saagi teada. Võib-olla, äkki oli see kümme aastat tagasi, kui tõsteti alkoholiaktsiisi ja siis arvestati, et hakkab laekuma rohkem, aga tegelikult laekus vähem, sellepärast et liiguti üle piiri alkoholi ostma. 

Üks muudatusettepanek – tutvustan seda lähemalt – on ka see, et 2029. aastal vaadatakse, kas nendesse spordiehitiste fondi ja eraraha kaasamise toetamise fondi laekus raha, nii nagu me praegu kavandame. Ja siis otsustatakse juba edasi, kuidas see maksumuudatus ja need plaanid meil korda läksid.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas tegelikult ei ole selle hasartmängumaksu seadusega nii nagu e-residentsusega? Näiteks hiljuti oletati, et see hiiglaslik narkokogus, mis pidi Eestisse jõudma, oli seotud ka e-residentsuse ja nende firmade ärakasutamisega. Kas meil ei ole sama oht, et see hasartmängu kui rahapesu ohtliku valdkonna täienemine ja kasvamine tegelikult hoopis halvendab meie rahapesuolukorda ja üleüldiselt kasvatab ka hasartmängijate arvu?

Seda ma ei tea, kas see narkokogus oli seotud e-residentsusega. Mul puudub selle kohta igasugune teadmine ja midagi ei ole ma selle kohta juhtunud kusagilt lugema. Teine asi on, millest ma olen saanud ülevaateid, et e-residendid ikkagi maksavad Eesti eelarvesse makse vägagi korralikes summades. E-residentsus on Eestil kindlasti tuluprojekt, aga ma peast ei hakka neid numbreid ütlema. Ma olen neid ülevaateid saanud eelmine aasta, ma mäletan. Ma arvan, et hasartmängusõltuvust ei mõjuta see, kas see maksumäär on 5,5% või 6%. Seal ei ole seda seost.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Annely! Sa riigieelarve arutelu ajal ise mainisid, et EKRE-l olid head riigieelarve muudatusettepanekud. Kui ma kuulasin täna sinu vastust, lihtsalt tahtsin täpsustada, kas ma sain õigesti aru, et meie ettepanekute toetamise korral oleks riigieelarvesse tekkinud liiga palju raha. Te tahategi selle seadusega natukese haaval. Minu arvates, kui tekib rohkem, kui siin praegu kultuurile püütakse leida, siis saab ju muudeks headeks asjadeks ka kasutada. Ma siiski kutsun üles, et pigem toetage neid EKRE ettepanekuid riigieelarves, saab palju rohkem raha ja siis saab ka kultuurirahastust parandada ja nii edasi. Mis sa arvad sellest ettepanekust?

Jah, tõesti tuleb veel kord kiita, et EKRE ettepanekud olid lähtudes tegevus- ja tulemuspõhise eelarvestamise põhimõtetest või tehniliselt ülesehituselt täiesti perfektsed, briljantselt koostatud. Selles mõttes ka, et eelarve tasakaalu sooviti parandada, et ei olnud seal sellist populaarset kuluderida. Need olid tõesti hästi tehtud, nendele on keeruline vastu vaielda. Aga sisuliselt me ju poliitiliselt soovime, et Rail Baltic ehitataks. Riik on sõlminud selleks lepingu. Samamoodi on Kliimaministeeriumil töökavades sellele rahale tegevused planeeritud, mida te soovisite ära jätta.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu küsimusele vastates te ennist ütlesite, et loomulikult pole eelkokkuleppeid. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas te pidasite selle sõnaga "loomulik" silmas seda, et neid üldse ei ole, või pidasite silmas seda, et rahanduskomisjonil neid ei ole. Kui te pidasite rahanduskomisjoni silmas, siis ma arvan, et teil on õigus, saab nõustuda, ma arvan, et rahanduskomisjon ei peagi selliseid eelkokkuleppeid otsima. Aga kui riigi tasandil neid üldse ei ole, siis ma ei näe küll selles midagi loomulikku. Sest pole ju mõtet huupi teha selliseid maksulangetusi, mis kindlasti mõjuvad vägagi kasumlikult kohalikele ärimeestele, kes selles sektoris tegutsevad, lähtudes eesmärgist, et selle kaudu hakkaks palju rohkem raha laekuma riigieelarvesse, kui pole mitte mingisugust toetuspunkti näiteks eelkokkulepete näol, millele tuginedes võiks ka realistlikult oodata, et tõesti need täiendavad maksulaekumised tulevad. Minu hinnangul ei tohiks selliseid asju teha, tuginedes mingisugustele arvamustele ja spekulatsioonidele, kui oleks võimalik astuda samme, millele tuginedes saaks olla kindel, et need täiendavad laekumised tulevad. Kas ma saan millestki valesti aru?

Jah, meie arvamused lähevad lahku. Rahanduskomisjonis ja ma arvan, et Riigikogu saalis ka seadusandlusega me kujundame ettevõtluskeskkonda kõikide ettevõtete jaoks, mitte üksnes nendele, kes siin juba töötavad, vaid nendele, kes võivad siin alles tööle hakata, või nendele, kes siin alles homme äriregistris luuakse. Nii et kindlasti me ei saa nüüd maksulangetusi ühe või teise ettevõtte jaoks teha. Ma arvan, et seda tuleks nimetada korruptsiooniks, kui me teeksime maksulangetusi konkreetselt äriregistrikoodiga ettevõttele.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, juhatajale.

Aitäh, härra juhataja! Kuna see kodu- ja töökord on paks raamat ja ma olen esimest koosseisu, siis ma kõiki detaile ei pruugi teada. Ma tunnen, et Annely on siin natuke hädas. Kas meil selle teise lugemise raames on võimalik kuidagi näiteks ka eelnõu algatajate käest, Taneli või Kadri käest küsida, võib-olla nendel on mingeid eelkokkuleppeid ja nad saaksid Anneli hädast välja aidata, öelda, et jah, selle ja selle firmaga on räägitud, kindlasti toovad nad nii ja nii palju mahtu siia? Siis me saaks nagu mõnes mõttes tupikseisust üle. Kas selline mingi võimalus on nüüd selles praeguses faasis seda abi paluda algatajatelt?

Algatajatelt sa praegu küsida ei saa. Esimesel lugemisel oli võimalik küsida. Samas, kõigil on võimalik läbirääkimistel osaleda ja oma kõnes saavad kõik täpsustada praegu küsitud küsimusi, kui kõnesid peetakse. Aga Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan seda, ilus, miks mitte mängupõrgute maa ja e-residentsus ja maksuerisused ja kõik muu selline, aga mulle tundub, et see on juba déjà-vu. Mäletad, kui siin laevad Eesti lipu alla? Ma vaatasin üle neid arutelusid. Paljud nagu copy-paste'iga langevad kokku. Suured unistused, aasta oli 2019 või kusagil seal, varsti kümme aastat juba möödas, aga kõik on läinud, nagu öeldakse, kus kurat. Mingi 16 alust on, aga plaan oli kuni 3000. Sa oled ju merenduse toetusrühma juht, äkki seal arutaks ka seda teemat koos? Oli kaks sellist ilusat projekti, millest üks nagu tiivad ei kanna, ja nüüd see ka. Äkki leiaks ühisosa, mida siin teha? Unistused on ilusad, aga mulle tundub, et …

Teie aeg! 

Jah, ega minu aeg ongi läbi.

Jaa, ma olin tõepoolest ka selle seadustepaketi algatamise juures: rohkem laevu Eesti lipu alla. See 12. koosseisus algatati ja üks koosseis töötas ja 14. koosseis võttis ta vastu. Tõepoolest, seal samamoodi prooviti muuta maksukeskkond soodsamaks Eesti lipu all sõitvatele laevadele ja muudeti ka, aga see ei ole osutunud piisavaks. Mugavuslippudega siiski Euroopa Liidu liige Eesti ei konkureeri. Nii et ei olnud kaubalaevu enne Eesti lipu all, nüüd võib-olla mõni laev on juurde tulnud, aga seierit see liigutanud ei ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Teate, Annely! See mõiste – vooruslik –, mulle tundub, et seadused peavad olema vooruslikud. Ja nüüd ma vaatan seda, et Jürgen Ligi rahandusministrina keeldus seda eelnõu esitamast. Rida Reformierakonna saadikuid on öelnud, et neil on häbi selle seaduseelnõu pärast. Ja samas Eesti 200, nagu ma olen kuulnud reformierakondlastelt, on öelnud, et kui seda seadust kiirkorras läbi ei suruta, läheb valitsusliit laiali. Lausa teie esindajad käivad opositsioonist hääli kauplemas, et hoida seda valitsust pinnal. Ma ei tea, miks ei peaks meie eriline, spetsiifiline vastutustoode või soov olema. 

Aga mis on siis tegelikult see põhjus, miks osa koalitsioonisaadikuid eesotsas ka rahandusminister Jürgen Ligiga kahtlustavad ebavooruslikkust selles seaduses? Mis on see põhjus, miks osa saadikuid leiavad, et see ei ole vooruslik seadus?

See sõna teile meeldib, ütlesite kolm korda. Aga ma tegelikult oma kõnes juba ütlesin ka, mis meile paljudele ei meeldi. Jürgen Ligi käest, ma arvan, et kui teda käest küsis, siis te saite ise vastuse. Ma seda kuulma ei juhtunud, et saate stenogrammist järele vaadata, mis ta ütles. Ma ei tea seda. Aga tõepoolest, milles ei ole sellist konsensust, on maksumäära langetamine. Kas seda on vaja teha? 

Aga kompromiss on see, et hasartmänguseadust muudetakse oluliselt, järelevalvet hasartmängukorraldajatele tõstetakse. Ja kompromiss on see, et lõppkokkuvõttes muutub õigusruum paremaks, rahapesu vastu võitlemine tõhusamaks. Ja kõik kokku – eelnõu algatajate arvates peaks tooma parema õiguskeskkonna ja rohkem raha kultuuri- ja sporditoetuseks. Selline see plaan on. Nendes kolmest eelnõust kaks kolmandikku on ikkagi vägagi vooruslik Eesti kultuuri, spordi ja õiguskeskkonna mõistes.

Peeter Ernits, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Annely! Ma ei arva seda nagu Urmas, et sa ei ole vooruslik. Aga tulles nii-öelda maa peale, küsin, kui paljud sinu erakonnakaaslased seda eelnõu toetavad? Või nad jäävad siis kusagile haigeks või ei tule välja sel päeval? Selle Urmase jätkuks. Ma ei tea, kas see müüt on, aga see jutt on levinud palju laiemalt. Tanel istub ka siin. Ma ei tea, mis näoga ta on, aga kui ei tule, siis ...

Nii. Kell on alles 17.20 ja kolleegid paistavad olevat mõtetega juba nii mujal, et isegi minu isiklik vooruslikkus kannatab arutada, kuigi pole veel südaöö. Mina ei tea, mu meelest on Reformierakonna fraktsiooni liikmed sellise kompromissiga, nagu see praegu on saalile esitatud, nõus.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Sinu viimane vastus – mina ei plaaninud üldse sinu vooruslikkuse üle arutada ja ma sain aru, et sa ütlesid saalile, et kui seda teha, siis südaöö paiku teinekord. Aga minu küsimus puudutab seda, et kui teil rahandusspetsialistid – ma saan aru, et sina ise ka ja Jürgen Ligi – prognoosivad, et ei, sealt seda lisaraha ei tule, ja nagu sa oma ettekande lõpus ka ütlesid, siis valitsus palub edasi kõigile öelda, et kui ei tule, siis võetakse raha, ma saan aru, valitsuse reservist, et kultuurile ikkagi need numbrid läheksid. Sa oma ettekande lõpus ütlesid, et ma ütlen teile veel seda. Kas siis lihtsam ei oleks olnud lihtsalt Eesti 200-le anda nii palju raha, kui nad küsivad, mitte hakata tegema kunstlikku seadusemuudatust, kus teil oma fraktsioon on nagu lõhki? Kas te seda ka arutasite, et hea küll, paneme siis reservist ja jätame selle seaduse muutmata? Või sellist arutelu ei olnud?

Ei ole toimunud fraktsioonis ega rahanduskomisjonis sellist arutelu. Küll on valitsus öelnud kultuuri- ja spordivaldkonna inimestele, et see turvavõrk on seal. (Rain Epler: "Reservis?") Seda ma ei oska öelda.

Urmas Reinsalu, palun! 

Anneli! Muidugi ma pidasin silmas selle seadusevooruslikkuse all moraalselt heakskiidetavat ilmingut ühiskonnas, mida peaks seaduseelnõule omistama. Kuid ma ei saanud päris täpselt aru kompromissist. Kompromiss ühelt poolt, kelle vahel see kompromiss siis on? See, et meil on kaughasartmängu puhul litsentsi omanike seas – ja seda on toonud välja ka Eesti Ekspress väga asjaliku Piret Reiljani kirjutiste näol –, kus Euroopa uurivad ajakirjanikud on tuvastanud, et mingisuguse väga kahtlase hämara taustaga siin Vene ja Valgevene ärimeestel need litsentsid on ja mingisugune tegevus käib, seda peaks täiendavalt kontrollima. Ma arvan, et siin saalis keegi ei vaidlegi sellele vastu. Aga nüüd korraga see teine pool. Tundub, et on kaks osalist, kellega on tehtud kompromiss. Kirjeldage mulle need osalised. Ja mis oli kummagi osalise huvi?

Kompromiss on tehtud selle eelnõu kompositsioonis. Et selle võrra, mis hasartmängumaksu määr langeb, hasartmängumaksu korraldajatele nõuded kasvavad. Kasvavad nõuded, mis võimaldavad tõkestada rahapesu ja antakse juurde tööjõuressurssi või rahalist ressurssi täiendavate ametikohtade loomiseks Rahapesu Andmebüroole ja maksuametile. Rahapesuvastase tegevuse kontaktisik tuleb määrata Eestis, kes peab suhtlema Rahapesu Andmebüroo ja maksuametiga. Samamoodi karmistatakse nõudeid audiitorkontrollile. See on see tasakaalupunkt, et maksumäära langetatakse, aga nõuded kasvavad. See on see kompromiss. Ja siis, lugupeetud kolleegid, Riigikogu liikmed, soovitan teil seda leitud kompromissi toetada. Palun teil toetada seda leitud kompromissi!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kadri Tali, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Räägin teie eest täna kultuuriinimesena, kes ma olen olnud oma elu ja töö mõttes 28 aastat. Minu inimesed on olnud lavale astuvad artistid, muusikud, tantsijad, näitlejad. Meie lugu võiks kanda pealkirja "Nälg teeb vaikseks". Oleme inimesed, kes viimase 20 aasta jooksul on pandud ootele sõnadega, et kohe, kui õpetajad ja haridus, arstid ja tervishoid, sotsiaalhoolekanne saab korda, siis saab ka kultuurile osaks tähelepanu. 

Alates Venemaa algatatud sõja puhkemisest Ukrainas on kogu tähelepanu õigusega pöördunud investeeringutele kaitsesse ja Eesti tippartistid on kaotamas lootust. Meie elus on maad võtnud vaikus. Seda vaikelu võikski iseloomustada sõnadega "nälg teeb vaikseks". Kui pead tõstad, võetakse see vähenegi ära. Lõputute tegevus- ja projektitoetuste taotluste esitamisega oleme pannud organisatsioonid olukorda, kus sageli ei teata kaks kuud peale aasta algust, kas tegelikkuses mingidki rahalised võimalused garanteeritakse. Mitte üheski valdkonnas ei ole selline ebastabiilsus ja teadmatus võimalik, kultuuris on see argipäev. 

Viimati kultuurikomisjonis jäi mulle teravalt kõrva Eesti ooperisolist Heldur Harry Põlda sõnad: ma olin nelja-aastane, kui pühendasin oma elu muusikale. Hiljem investeerisin aastaid õpingutesse, kõrgkooris Londonis, kui keegi oleks mulle õpingute ajal öelnud, et minu tulevik saab olema võitlus miinimumpalga pärast, oleks valik ehk olnud teistsugune.

Või dirigent Arvo Volmeri sõnad selgitamaks, miks muusikuid, kes oma valikud on teinud kuueaastaselt, ei ole kerge sundida ümber õppima, sest see aeg, raha ja pühendumus on nende kogu elu ja selle kaotus võrdub elulootuse kaotamisega. Ja seetõttu on miinimumpalgal tippartistide hoidmine võrdne orjastamisega, sest väljapääsu neil ei ole. 

Igaüks meist räägib ühel või teisel moel oma kõnedes sellest, kuidas professionaalne kultuur on tähtis ja et loovtegevus harrastusena toidab isiksust ning professionaalse tegevusena ühiskonda ja majandust. Ühiselt nõustume aga sellega, et kultuuri- ja spordivaldkond on lisaks eneseväljenduse ja -teostuse taimelavaks olemisele ka majandusharu, rahvusvaheline konkurentsieelis, tööandja, eksportija, noorte motiveerija, regionaalsel elu elavdaja. Tegelikkus räägib teist keelt, sest olukorras, kus inimesi hirmutatakse igapäevaselt majanduse kokkukukkumisega, olematu homsega, sõjavõimalusega, tundub kultuur, justkui räägitaks kellegi kõrvalisest hobist. Ometi on just kultuur iga inimese elus üsna kesksel kohal. Küünilisemad meist kordavad mantrat kultuuri heast rahastusest. Kusagil on päheõpitud riigi SKP-st 2%, süvenemata, et Kultuuriministeeriumi eelarvest tervelt 12% on meedia ehk rahvusringhäälingu rahastus, loomemajandus ja digikultuur 13% ja lõimumine 5%, spordi osakaal eelarvest on 14%, etendusasutused ehk teatrid 13% ja muusika vaid 5%. 

Viimatiste uudiste kohaselt on Kultuuriministeeriumiga peatunud festivalide ja suurürituste toetuse meetme üle miljonilise summa, mis sisaldab suurt võimalust erategijatele. Selgub, et see programm on suunatud kultuurkapitali eelarvesse ja just kultuurkapitali elatub hasartmängumaksu laekumistest. 

Täna on mitmed meist saanud tuttavaks viimaste halbade uudistega teatrite rahastuse teemal. Samuti on meieni jõudnud mitmed kollektiivide pöördumised. Kavalamad opositsioonist on siin saalis paisanud eetrisse ettepaneku ERSO eelarvesse ligi miljoni maksmise ettepaneku, teades seda tehes hästi, et tegu on katteta lubadusega, ja teades ka seda, et teiste hulgas on suur palkade kriis ja puudujääk ka teatritel ja rahvusooperil ning olematu toetus saadab kõiki eraõiguslikke organisatsioone. 

Mis peab olema täna meie prioriteet ja eesmärk? Kultuuri- ja spordivaldkonna kasvupotentsiaali loomine iseseisvaks, hakkamasaavaks ilma olemasolevat eelarvet ümber jagamata. Kultuurivaldkond on tugev lisandväärtust loov valdkond, millel on potentsiaal tõusta majandusharuks. Tänase seadusega loome finantsilist mehhanismi, mis annab kasvuks vajalikud tingimused. Uue rahastusmudeli loomine on põhjus, miks olen tulnud Riigikokku pärast 28 aastat tööd kultuurisektoris, et luua eraraha riigi- ja kultuuriorganisatsioonide koostööd võimaldav rahastusmudel. 

Millist probleemi me soovime lahendada? Vastus on, et soovime luua head mehhanismi, mudelit kultuuri ja spordi rahastuseks. Selleks ainus võimalus on riigi ja erasektori koostöö ehk eraraha kaasamine kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks. Tänased võimalused ei motiveeri ettevõtjaid panustama. Eraraha kaasamise fond teeb seda ja kultuurkapitali alla loodav eraraha võimendamise fond saab tuule tiibadesse läbi kaughasartmängumaksu mudeli, tuues Eestisse rahvusvahelise raamatupidamise ja seeläbi maksutulu. Palun mitte segamini ajada kasiinode toomisega Eestisse, sest ta ei ole seda. 

Head kolleegid! Kultuur ja sport on majandusharu. Spordi ja kultuuri tähtsustamine ja selle paigutamine prioriteetsete valdkondade juurde aitab meie riiki tulevikus tugevamaks, tervemaks ja nähtavamaks teha. Meie rahastusmudel näitab, et spordi- ja kultuurivaldkonnale võib olla esimesel aastal 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga ka 50 miljonit või rohkem aastas. Vastavalt meie ettevõtete käekäigule, aga ka riigi veendumusele panustame võimendada ettevõtete annetusi. 

Väikese riigina peame vaatama lisavõimaluste poole, mida meil annaks ära teha globaalselt, kuidas olla edukas globaalsel turul. Toetame leidlikke ideid, mis aitavad Eestit arendada. Jah, kultuur ja sport on ka täna rahastatud hasartmängumaksust. Elus tasakaalu loomine seisneb pahede maksustamise suunamisel lisandväärtuse loomisesse. Lisandväärtus seisneb võimalusel tippartistide pikemas karjääris ka juhendajatena, treeneritena, läbi mille avanevad uued võimalused tuleviku noortele talentidele üle Eesti, Eesti kultuurile globaalselt. Ma väga loodan, et meie siin saalis ei otsi täna võimalust vastandumiseks, vaid ühiselt tajume võimalust majandusarenguks, võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugev majandusharu. Loodan südamest teie kõigi toetusele ja ühisele häälele, et anda Eestis kultuurile ja spordile uus hingamine. Tänan!

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Spordi ja kultuuri täiendavat rahastamist käsitlev seaduseelnõu on oma olemuselt vabaduse eelnõu. Nii kultuur kui sport on meile olulised ja seda eriti rahvusriigi säilimise kontekstis. Meil peab olema, mille üle uhkust tunda. Selles sektoris ei ole kunagi liiga palju raha, pigem on seda alati vähe ja juurde peavad sektori inimesed käima ja küsima ikka ja jälle riigivõimu käest. 

Tänane seaduseelnõu loob eeldused täiendavaks rahastamiseks, kus raha jaotus ei sõltu otseselt riigivõimu suvast ja raha allikas on nutikalt kujundatud seadusloome, kus meie saame kasu rahvusvahelise äritegevuse oskuslikust koordineerimisest. Erasektoril on lihtsam panustada sektorisse tingimustes, kui riik tema otsust toetab selgelt ja rahaga. Samas jääb alles annetajale rõõm vaadata oma annetuse tulemusi. 

Iga uus mõtteviis ja selle rakendamine sisaldab endas alati riske, aga neid riske on võimalik hallata ja ükski arenev ettevõtlus ei ole riskivaba. Nii on ka siin. Kui riskid peaksid hakkama realiseeruma, peab sellele kiiresti reageerima. Nii ka sel juhul. Samas, kui mitte midagi ei tee, siis ilmselgelt ka mitte midagi ei juhtu. 

Toetagem selle seaduseelnõu kaudu spordi ja kultuuri sõltumatut rahastamist, kus vahendeid selleks kogutakse rahvusvaheliselt turult. Kui kitsikus teeb alandlikuks ja leplikuks, siis peaks jõukas spordi- ja kultuurisektor muutuma enesekindlaks ja edukaks. Just see on selle seaduseelnõu silmas pidamine. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Lisaaega kolm minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt ma tahan isiklikult avaldada oma siirast tunnustust Kadri Talile. Nii-öelda Stanislavski moel, et ütleme, kui Kadri kõneleb kultuuriinimestest, kõneleb tegelikult kultuurivajadustest, siis ma ütlen, et ma usun. See on usutav, see on veenev ja ma siiralt avaldan lugupidamist kultuuriinimeste mure eest seismisel. 

Nüüd, vaatame aga olukorrale näkku. See seadus tegelikult seaduse enda seletuskirja järgi vähendab riigieelarve laekumisi. Seaduse seletuskiri on toonud ära, 28 miljonit eurot oli vist kolme aasta jooksul kokku prognostiliselt, ja see on Rahandusministeeriumi prognoos, aga nagu on öelnud targemad rahandusspetsialistid, prognoosiga ei vaielda. 

Nüüd on meil olukord selline, et meil on tekkinud absurdisituatsioon. Selle seaduseelnõuga tõepoolest kaughasartmängu ettevõtjatel, kes on litsentsi omanikud, sealhulgas need viidatud Valgevene ja Vene taustaga, väga hämara taustaga isikud, nagu on toonud välja Euroopa uurivad ajakirjanikud, nende efektiivne maksukoormus langeb. Samal ajal riigieelarve tulud Rahandusministeeriumi hinnangul vähenevad. See on reaalsus. Ja nüüd öeldakse, et tulude vähenemise suuname kultuuri. Tegelikult tulude vähenemisel tekib täiendav tulu, mis suunatakse kultuuri. Kuulge, siin asi ei klapi! Sõbrad, siin on midagi valesti. 

Ma panin tähele ka seda nii-öelda kohmetust, lausa koolipoisilikku kohmetust, kui ametisolev peaminister ja välisminister, kes pidid ajakirjanikele – oli vist Äripäeva ajakirjanik – andma valitsuse pressikonverentsile aru. No küll oli hämamist ja keerutamist! Võib-olla laekub vähem, võib-olla ei laeku. Kes see teab, vaatame, mis juhtub. Kui ei juhtu, muudame ära. Kuulge, see ei ole tõsiselt võetav riigijuhtimine! Tõsiselt võetava riigijuhtimise eeldus on see, et selle eelnõu oleks esitanud ja kandnud selle eest poliitilist vastutust, kuna see seostub riigi rahaliste kohustustega, tulude vähendamisega, Vabariigi Valitsus rahandusministri isikus. Aga ta ei teinud seda, sellepärast et tal on selle pärast piinlik. Sellepärast, et tema hinnangul see ei ole vooruslik seadus, see teenib mingeid kitsaid ärihuvisid. Võib-olla on ta seda küünilisem, et ta on riietatud ja rüütatud ja omistatud – siin ma avaldan veel kord lugupidamist Kadri Talile – nii-öelda heausksele, otsekui kultuuri toetamise loogikas. 

Kultuuriküsimused on tõsised küsimused. Isamaa fraktsioon üldise valitsemiskulude kärpe loogikas me pidasime mõistlikuks – vaadates ka nii-öelda loovkultuuri ikkagi keerulist situatsiooni – täiendavalt nende tegevuskuludele, just nimelt ka palgakuludele, eraldada väikseid vahendeid suurusjärgus 10 miljonit eurot. Me pidasime seda ratsionaalseks, aga see läks tegelikult kõige liha teed, nagu sisuliselt kõik meie muudatusettepanekud, mida me riigieelarve kohta tegime. 

Me näeme poliitilist juhtimisagooniat, silmakirjalikkust, tõmblemist pigem väga paljudes eluvaldkondades. Võib-olla üks kõige küünilisem on see poleemika kuidagi juhtimisvõimetusest, ühiskonna ootuste mittetajumisest, kultuuriavalikkuse mittetajumisest. On ka seesama pisike, aga metafooriks muutunud sümbol, mida me praegu näeme, et Theatrumi ümber aset leiab. Niisugune ebakindluse kultiveerimine niisuguses ebakindluse uduses väljas, mis meie ees on. 

Nii et selles kontekstis me ei tohi latti alla lasta, on Isamaa seisukoht. Latt on juba niigi madalal. Latt, härra Reinaas, hakkab jõudma põrandani. Ja selles olukorras me teeme ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Me palume parlamendi täiskogu toetust selleks. Jah, paljud Reformierakonna saadikud on öelnud, et ka nemad kahtlevad selle eelnõu vooruslikkuses – minu sõna või minu kujund, mida ma omistan. 

Ja ma arvan, et parlament peab ka selles olukorras tajuma, mis on kohatu. Me ei kauple siin saalis seadustega, isegi kui see teenib mingi ettevõtja või mingi maakleri huvisid, kes tegelikult teenindab seda kaughasartmängumaksu seadust olukorras, kus loomulikult seda turgu avardab. See on pragmaatiliselt selles sektoris, ma mõistan, on see teatud sektori ettevõtjatele iseenesest ju kasumlik. Ja mind ainult paneb üllatuma, et see nii-öelda ärihuvi on leidnud ka endale teekonna – mis kevadel, mäletate, kolm kuud väldanud koalitsiooniläbirääkimised – ka valitsustasemel koalitsiooniläbirääkimistele, kus konkreetse ärihuvi esindaja, nagu ma aru sain, nõupidamistel osales. Ma ei tea, kelle seisukohti ta esindas, kas Eesti 200 seisukohti või ärihuvide seisukohti, aga neid väljendas. 

Ja veel ma tahan öelda seda, et mind üllatab see – kui Reformierakonna esindajate retoorika peab paika – et see on see Eesti 200 ainuke nõudmine. Vaadake, mida on tehtud meie maksusüsteemiga, inimeste toimetulekuga, ostujõuga. Nii-öelda nagu leegiheitjaga on üle käinud, silm ka ei pilgu! Ja nüüd see esimene kord nende kaughasartmängumaksu ärimeestele soodustuste tegemisel ja Eesti riigi maksutulude vähendamisel – vaadake! See on see kord, kus lüüakse selg sirgu, koalitsioon läheb laiali ja Michal kukub võimult, kui seda seadust kiirkorras vastu ei võeta! Näete, kus lõpu eel mehed ja naised leiavad endas põhimõtted, leiavad endas vooruslikkuse, mille nimel seista! Kuulge, nii need asjad meie maal ei tohiks käia! Isamaa kutsub üles katkestama seda eelnõu. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Risk on õilis. Mulle meeldib riskida, aga mitte alati ei peaks niimoodi olema. Jah, kolleegid pika plaani erakonnast saavad aru, et kosk on kohe ees, väga lähedal, on ta Jägala või Keila juga või Niagara. On vaja kuidagi tegutseda, on vaja realiseerida seda plaani, millest Urmas rääkis siin. 

Olen aastaid töötanud uuriva ajakirjanikuna ja mul on praegugi väga palju sõpru ja kolleege, kes on ka selle asjaga tegelnud. Laias laastus, jah, see niimoodi on, et neid halle varjundeid on. Muidugi võib öelda, et kui peaasi, et raha tuleb, siis ükskõik, mis värvi see kass on, on tal siis Venemaa lipp sabaküljes või Valgevene või Venezuela või pole vahet. Selle koha pealt küll. 

Teistpidi, muidugi, kultuuriga on üsna nadid lood. Ma lugesin ka MUBA õpilasesinduse kirja. Tõesti, pisar tuleb silma, tüdrukud, kes on balletiga tegelnud juba neljandast eluaastast ja nii edasi, mõtlevad selle peale, mida tulevik toob. Või Theatrumi küüniline lugu, et ei ole piisavalt küps Lembit Peterson ja tema trupp. Nii et see on kõik selline jumala õige jutt, et raha on seal vaja. 

Aga see tuletab mulle meelde, mida ma siin Annelylt küsisin, seda kunagist skeemi, mille ülesehitamisel osalesin ka mina. See on see, et laevad Eesti lipu alla, kaubalaevad. Rääkisime Jaanus Rahumäega väga palju ja paljude teistega, Annely oli ka seal. Kõik see e-residentsuse ja maksude vätk, ma kordan taas, et merenduse toetusrühmas võiks seda arutada Annelyga eesotsas. Aga see kukkus kokku, kuigi olles selles mitmes koosseisus sees ja selle taga ka, on mu mälestused väga elavad, kuidas see oli, kuidas siis oli ja mis välja tuli. Eesti on olnud mereriik ja siin pole kahtlust. Mängupõrgute ja lõbu riik Eesti vast ei ole olnud, pigem on ta mereriik olnud. 

See tekitab kahtlusi, kuigi isiklikult mulle risk meeldib ja risk on õilis ja võib-olla õnnestub ka. Kõike seda on vaja korvpallimeestele ja saalihokile ja kultuurile, siin pole mingit kahtlust. Aga võib-olla ei ole tark – eriti veel praeguses olukorras, kui praegune riigi laev on uppumas – võtta riski, mille realiseerumine, see kõik, millest siin Kadri ja Tanel ja kõik on rääkinud, Annely ka natuke, poole suuga, võib-olla ei realiseeru. Võib-olla võiks natukene aja maha võtta, oodata-vaadata ja merendustoetusrühmas arutada seda paralleeli, miks läks untsu ja kas sellel praegusel projektil on mingid paremad garantiid, et see nii ei juhtu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 32 muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 27, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 29, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 30, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 31, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 32, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 728 teine lugemine lõpetada. Aga on tulnud Isamaa saadikurühma ehk fraktsiooni ettepanek eelnõu 728 teine lugemine katkestada ja seda me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Härra Reinsalu, teie fraktsiooni ettepanek tuleb ka hääletusele. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 728 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 17 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme tänase 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 734 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Niisiis, eelnõu 734 näeb ette, et jääb ära järgmisesse aastasse, 2026. aastasse planeeritud 2 protsendipunktine tulumaksu ja ettevõtluskonto maksumäära tõus. Ja Ukraina jätkuvaks toetamiseks pikendatakse kahe aasta võrra annetuste maksuvabastuse erikorda kaheksale heategevuslikule ühingule. Ma annan ülevaate sellest, mis on meil toimunud selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahel. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 13. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 27. oktoobril kell 17.15, muudatusettepanekuid ei laekunud. Peale eelnõu esimest lugemist arutas rahanduskomisjon eelnõu 3. novembri istungil. Juhtivkomisjon eelnõus muudatusi ei teinud. Komisjoni konsensuslikud ettepanekud on eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. 

Ma annan ülevaate ka 3. novembril toimunud rahanduskomisjoni istungist. Meil olid komisjoni liikmed ja kutsutud oli ka Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna nõunik Lemmi Oro. Komisjoni esimees andis veel kord ülevaate eelnõu eesmärkidest. Ta mainis, et seoses eelnõuga on meile laekunud ühe koduse treeningvarustuse renti pakkuva ettevõtte, kelleks on Kodusport, ettepanek kaaluda tulumaksuseaduse § 48 täiendamist, et lubada koduse treeningvarustuse renti maksuvaba hüvena. Pöörduja hinnangul toetaks selline muudatus töötajate tervise parandamist, liikumisharrastuse kujunemist, lapsevanemaid, kes on lapsehoolduspuhkusel jne. 

Siis me kuulasime ära Rahandusministeeriumi esindaja seisukoha. Proua Lemmi Oro tõdes, et teema on pisut laiali valgunud. Praegu lubab seadus tööandjal selliseid seadmeid omada, aga samas Rahandusministeerium ei toeta selliste soodustuste laiendamist. Selles olukorras saab kasutada paragrahvi, mis võimaldab selliseid seadmeid tööandjale ja väikeettevõttele ettevõtluskulude arvel soetada. 

Kolleeg Aivar Kokk tahtis täpsustada, kas firma kuludega saab osta endale treeningvahendi, kui väikeettevõtja kontor on tema isiklikus kodus. Teatud osa ruumidest on kontori all, on see eeldus. Ja Rahandusministeeriumi esindaja Lemmi Oro vastus oli, et see on tõendamise küsimus, et kontorit saab enda kodus pidada ning kodukulud proportsionaalselt kontori kuludeks jagada. 

Komisjoni esimees tahtis täpsustada, kas antud kirjas ei taotletud mitte seda, et füüsilised isikud oma maksustatavast tulust võiksid maha arvestada kodutreeningvahendid. Lemmi Oro vastas, et ei, mõeldud on tööandjat. Ja sellega meil komisjoni arutelu piirdus. 

Ma ise veel küsisin ka, kas sellel teemal on maksuhalduri kohtupraktika äkki vahepeal täienenud. Aga Lemmi Oro vastas, et ei tea, et sellel teemal vaidlusi oleks olnud, ja kõige paremat ülevaadet sellest omab Maksu- ja Tolliamet. 

Sellega meie arutelu piirdus ja komisjon tegi järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril. See oli meil konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. See oli meil samuti konsensuslik otsus. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril. See otsus oli meil samuti konsensuslik. Ma olen ülevaate andnud. Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele!

Teile on küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Nagu alati, asjalik ja sädelev ettekanne. Aga mu küsimus puudutab seda, et kogu selle maksusoperdamise, maksukaosega, ettevõtjates ja investorites segaduse tekitamisega, me oleme jõudnud sinna, et meil oli 2024. aasta välisinvesteeringute netosissevoo positsioon –3,5 miljardit. Ajalooliselt suurim, ja ainsana Euroopa Liidu Läänemere-äärsetest riikidest miinuses. 

Ma küsisin rahandusministrilt, ta ei suutnud mulle maksebilansi positsiooni lugeda ja vastata, millest see on tingitud. Ja, Aivar, minu küsimus on sulle, millest on tegelikult see negatiivne, nii röögatu netopositsioon tingitud olukorras, kus meil on olnud dividendipaanika, kus meil välisinvestorid lahkuvad riigist ja seda kontekstualiseerib see maksutõmblemine, mida nüüd taandumislahingutega poliitilises agoonias Reformierakond püüab sellest taganeda. Enda keedetud supist. Aga minu küsimus on sulle, Aivar, et mis on selle supi hind nende viimaste aastatega majandusele ja miks on (Juhataja: "Teie aeg!") netopositsioon negatiivne. 

Aitäh selle küsimuse eest muidugi! Austatud küsija, minu roll on väga tagasihoidlik. Minu roll on väga tagasihoidlik, et minu volitused piirduvad ülevaate andmisega komisjonis toimunud arutelust. (Hääled saalist) Aga mis seda küsimust puudutab, siis see on huvitav teema ja seda võib siin pikalt arutada ja käsitleda. Seda käsitlust võib jätkata järgmises, meil tuleb kohe läbirääkimiste voor ja teine lugemine ka, kõik saavad sõna võtta. 

Aga mis puudutab välisinvesteeringute positsiooni, siis seal on väga palju nüansse. Seal on väga palju nüansse. Ka maksukeskkond on muidugi väga oluline, aga ma ütleksin siiski, väljudes natukene oma rollist, et tulumaksu tõusu ärajätmine järgmisest aastast on ülioluline. Kui me räägime konkurentsivõimest, välisinvesteeringutest, majanduse arengust, siis see on äärmiselt oluline, nii üksikisiku tulumaksu puhul kui ka veel rohkem ettevõtete tulumaksu puhul. Ettevõtete tulumaksu valdkond on see, kus riigid kõige rohkem maksukonkurentsis pingutavad, et välisinvesteeringuid meelitada, mis on teie mure. 

Nagu me teame, eile oli uudis, et Soome suhtes algatatakse ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlus, mis on väga kehv lugu. Ja ometi – ühesõnaga, Soome riigi rahandus on veel hullemas seisus kui paljudel teistel riikidel – on Soome võtnud eesmärgiks langetada ettevõtte tulumaksu lausa 18%-le. Alles hiljuti, mõned aastad tagasi oli nendel 24% ja nad langetasid 20%-le. Vaat selliselt toimib maksukonkurents ja selliselt teevad riigid pingutusi, et välisinvesteeringuid saada.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Aivar, ma mäletan, et kui see julgeolekumaksu kehtestamine oli, siis kriitikuid oli terve rida ja retoorika läks ikkagi üsna selliseks, et neid kriitikuid hakati siin tembeldama venemeelseteks putinistideks ja tont teab kelleks veel. Kas komisjoni arutelus käsitlesite ka seda, et võib-olla tulla välja vabandusega nende inimeste suunas, keda tookord niimoodi kõvasti tõrvati selle eest, kui te nüüd olete ka ise jõudnud samasse kohta, et see maks ikkagi ära jätta?

Seda me komisjonis ei käsitlenud. Kindlasti kohe ei käsitlenud.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! No kindlasti te käsitlesite komisjonis rahandus eest vastutava komisjonina nende maksumuudatuste laiemat mõju ühiskonnale. Olukorras, kus julgeolekumaks oli algselt plaani põhiselt laiapõhjaline, et panustavad ettevõtjad, panustavad inimesed oma tuludelt, panustatakse ka tarbimiselt läbi käibemaksu, on nüüd ju järk-järgult sellise, ütleme, maksufestivali teise vaatuse – või on see kolmas vaatus, mul läheb endal juba sassi – raames jõutud olukorrani, kus algselt laiapõhjalisena kokku lepitud, reklaamitud, vältimatuks kuulutatud julgeolekumaksust on püsivalt alles jäänud ainult käibemaksu tõus, mis, nagu te ilmselt ise hästi teate, on oma olemuselt väga regressiivne maks ehk see koormab rohkem madalama ja keskmise sissetulekuga inimesi kui jõukaid. 

Kas te arutasite ja käsitlesite neid maksumuudatuste mõjusid ühiskonnale? Ja kuidas ikkagi jõuti selleni, et teadlikult minnakse Eesti inimeste ebavõrdsust süvendama ja koormama just nimelt väiksema sissetulekuga inimesi kõrgemalt kui teisi?

No päris nii see ei ole, nagu te seda asja oma küsimuses käsitlete, mis puudutab neid maksumõjusid. Me oleme juba teise lugemise juures ja neid teemasid me käsitlesime enne esimest lugemist ja siin saalis esimese lugemise arutelude ajal. Meil tõesti komisjoni arutelu piirdus ainult ühe konkreetse ettepanekuga, mis tuli ka ühelt spordikaupu müüvalt eraettevõtjalt. Sellega meil arutelu piirdus. Aga tegelikult, kui te vaatate eelnõu seletuskirja, siis näete, et Rahandusministeeriumi tabelites on päris hästi toodud nii tööealiste kui ka pensioniealiste inimeste brutotulu, prognoositav brutotulu 2026. aastal detsiilide lõikes. Ja siin on edasi, milline on mõju inimeste tuludele tulumaksumäära 24%-ni tõstmata jätmisel. Siin on näha iga detsiili kaupa, samuti pensionäridele veel eraldi. Siis on toodud ka maksuküüru kaotamise mõju. Nii et päris põhjalikud mõjuanalüüsid on siin, nendele ei olegi rohkem midagi lisada. Vaadake neid ja siis saate päris hea ülevaate.

Suur tänu! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Aivar! Tõesti, ma ütlen, et seletuskiri on väga hea ja ta kinnitab seda, et jõukad võidavad, madalapalgalised niipea ka ei võida. Mina ise küsin – tõesti, arvestades, et te olete väga spetsiifilises rollis – veidi laiema teema kohta, aga kuna teil on selles teatud kompetents ja huvi, siis võib-olla on võimalik sellele ka vastata. Arvestades, et meil on eelarve tegevuspõhine ja Rahandusministeeriumil on ka terve rida mõõdikuid, näiteks maksutahte indeks, tööjõu efektiivne maksumäär, siis kas need maksumuudatused aitavad täita nende mõõdikute või liikuda nende mõõdikute sihttasemete poole Rahandusministeeriumil? Kuivõrd te näete, et selline tegevuspõhine juhtimine rahanduse valdkonnas on Eesti jaoks sobiv?

Jaa, see on väga lai küsimus. Natuke tõmbub meie eelnõu sfääri hästi laiaks. Muidugi võib neid asju käsitleda ka hästi laialt. Aga kõigepealt see, et nüüd jõukad kõige rohkem võidavad. No ma ei tea, siin võitjate või, ütleme, mõjutabelites just need keskmise palga saajad nagu torkavad silma. Keskmise palga saajad on ka tänapäeval kaunis, kuidas nüüd võtta, kuidas vaadata, meil keskmine palk on ka päris ilusti kasvanud. Tulevikuperspektiivi silmas pidades, kui need maksumuudatused, kõik nende mõjud arvesse võttes, siis tulevikus võidavad need veel rohkem, sellepärast et inimesed ju liiguvad tuluastmetes järgmisesse etappi ja see mõju tuleks võib-olla tulevikus veel paremini esile.  

Aga nüüd, mis neid tulemusnäitajaid puudutab, siis meil järgmine punkt peaks olema kohe tulemas eelarve baasseaduse muudatused ja seal on ka see mõõdikute teema sees. Aga ma nüüd jah ... Kuidas ma nüüd vastan? Nii nagu me eile rahanduskomisjonis käsitlesime, et mõõdikud peaksid olema seotud eelarve kuludega, need peaksid olema mõõdetavad. Mis iganes mõõdikud selle tegevuspõhise eelarve mõõdikute süsteemis on, need peavad olema seotud eelarve kuludega. See on selline lähtepositsioon, et seda peaksime nõudma ja taotlema, aga see on juba järgmise, eelarve baasseaduse küsimus.

Aitäh! Anti Haugas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Aivar! Mul on klassikalise liberaalina alati väga hea meel, kui me saame saalis arutada eelnõusid, mis jätavad inimestele rohkem raha kätte ja aitavad meil pikas plaanis majandust kasvatada. Eks need rasked hetked on, ma arvan, nii liberaalide jaoks kui ka meie toetajate jaoks olnud, kui me oleme pidanud tegelikult makse tõstma. Ja täna ma ütlen, et mul on siiralt hea meel, et me oleme pidanud väga paljud, ka Reformierakonna ja liberaalide jaoks keerukad muudatused, noh, oleme saanud ümber vaadata. Aga kas te komisjonis olete arutanud ka seda, milline võiks olla selle eelnõu pikaajalisem mõju üldse Eesti sisemajanduse kogutoodangule? Esialgu see küll eelarvepositsiooni ei paranda, aga mida sellised muudatused nagu pikemas plaanis just eelarvepositsioonile võiks tähendada ja SKT mõjudele? Kas te ka seda arutasite?

Jaa, me nüüd teiseks lugemiseks ettevalmistamisel seda teemat eraldi ei arutanud, aga antud eelnõu kontekstis on see ikkagi ülioluline teadmine, ülioluline aspekt, mis on sellel eelnõul. Ja tegelikult Rahandusministeerium on arvutanud, et eelnõu toob kaasa reaalse SKP kasvu, mis oleks järgmisel aastal võrreldes ministeeriumi suveprognoosi baasstsenaariumiga lausa 0,2% võrra kiirem. See oleks kohe reaalne mõju SKP-le, arvestades sellega, mis tänapäeval on SKP kasv, see on küllaltki märkimisväärne. Jooksev hindades tähendab see järgmisel aastal SKP tõusu ligikaudu 120 miljonit eurot. Ja tõesti, tõepoolest, ministeeriumi arvutus ütleb, et enamik mõjust tuleneb füüsilise isiku tulumaksu määra ärajätmisest. Juriidilise isiku tulumaksu määra tõusu ärajätmise mõju on arvutuslikult väiksem, aga ikkagi ma rõhutaksin siin seda aspekti, et me oleme konkurentsis teiste riikidega ja eelkõige naaberriikidega. Kui me räägime ka maksukoormusest, siis me ei saa ennast võrrelda Prantsusmaaga, seal on tunduvalt kõrgem maksukoormus, aga me peame võrdlema oma olukorda ka näiteks Läti ja Leeduga, kus maksukoormus on tänaseni veel natukene madalam kui meil. Ja just see, mida Rahandusministeeriumi SKP mõju arvutus välja ei too, aga maksukonkurents on majanduse arengut silmas pidades äärmiselt oluline. Siin on palju aspekte, aga Rahandusministeeriumil on välja arvutatud lausa konkreetne mõju SKP kasvule järgmisel aastal.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma nüüd võtsin lahti selle seletuskirja, millele te viitasite lahkesti, leheküljel 5 joonis 1 ja joonis 2. Ja need kinnitavad ainult seda, mida ma teilt enne küsisin, ja veel enam, ma küsisin veel ka käibemaksu mõju kohta, mis on veelgi grotesksem kui antud muudatuse puhul. Võtame siis need joonised ette. Ütleb väga selgelt ka seletus, et tulumaksu määra tõstmata jätmine mõjutab positiivselt kõiki maksumaksjaid, aga siiski alates kolmandast ja pensionieas neljandast tuludetsiilist. Ehk kõige madalama palgaga, kõige madalama sissetulekuga inimesed teie väljapakutud muudatusest ei võida. Küll aga läbi eelarvetulude vähenemise jääb neil kindlasti saamata mõni oluline teenus, hariduses, sotsiaalvaldkonnas, tervishoius või mujal. Nii et nemad tegelikult kaotavad sellest objektiivselt. Ja võit on kõige suurem kuskil 9., 10. detsiil, kuskil 1,5% juures sissetulekust, kui madalamate puhul jääb kuskil 0,5–0 vahemikku. Umbes poolel ühiskonnast on see võit 0–0,5%, jõukas võidab kolm korda rohkem. Küsimus teile on lihtne. Kuidas on selline maksumuudatus, millest jõukam 20–30% ühiskonnast võidab juba protsentuaalselt mitu korda rohkem, rääkimata nominaalsummadest, kuna sissetulek on suurem, kuidas see on õiglane?

Nojah, muidugi eelnõu käibemaksu ei puuduta, selle võime jätta praegu natukene kõrvale siit, me räägime ikkagi tulumaksust. Aga jah, üheksandal detsiilil on mõju 1,5% ja tõesti üheksandal detsiilil on kõige suurem mõju, kümnendal juba väiksem. Jah, esimesel ja teisel detsiilil mõju ei ole, nemad on saanud seni ka tegelikult selle maksuküüru süsteemist ära kasutada maksuvaba tulu täies ulatuses, ja see ka tõuseb järgmisel aastal. Aga kui me vaatame joonist 3, kus on tööealiste inimeste tulu muutus detsiiliti, ühtse maksuvaba tulu ja tulumaksu määra 24%-ni tõstmata jätmise mõju koos, siis kõige suurem võitja detsiiliti on kaheksas detsiil, see on keskmise palga saajad, 2144 euro juures. Jah, nii need mõjutabelid siin on ja annavad päris hea ülevaate. Aga jah, käibemaksu küll meie teema praegu ei käsitle.

Aitäh! Tanel Kiik, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Teie kui Riigikogu esimees kindlasti olete kursis, et ettekandja viitas õigesti, et käibemaksu see eelnõu ei puuduta, aga see minu teada ei puuduta ka maksuvaba tulu. Selles mõttes ei ole korrektne ka seda võrdlust välja tuua, selle mõjusid välja tuua selle eelnõu kontekstis, kuna see eelnõu puudutab ikkagi pelgalt tulumaksu tõusu ärajätmist. On mul õigus?

Aitäh, hea kolleeg! Aga ma ei saa seda lugeda istungi läbiviimise protseduuri kohta käivaks küsimuseks. Nii et need küsimused on ikkagi küsimused antud juhul komisjoni ettekandjale. Te peate kas läbirääkimiste käigus veel, kui soovite täpsustada või teema tõstatada, siis on teil võimalik saada ka vastus oma küsimusele. Aga mina siin kindlasti praegu sellesse arutellu ei sekku mitteprotseduurilisel moel. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen väga tänulik tegelikult selle täpsustuse eest, mis kolleeg Tanel Kiik siin välja tõi. Sealt tuleb üheselt välja, et enamikus maakondades Eesti inimesed ei võida sellest muutusest. Kui rääkida Eesti keskmisest palgast, siis valdavas osas Eesti maakondades inimesed ei teeni Eesti keskmist palka. Maakondade keskmised on sadade eurode võrra madalamad, nii ka minu kodumaakonnas Hiiumaal. 

Aga minu küsimus tegelikult on natuke laiem. Kuna ma olen teid alati pidanud sellise vastutustundliku eelarvepoliitika eestkõnelejaks, siis ma sooviksin teie nägemust või seisukohta sellele, et kui me teame, et meil ammu juba püsitulud ei kata püsikulusid, siis meil on siin eelnõu, mis veel vähendab riigi tulusid. Kuidas vastutustundlik riigi eelarvepoliitika taas kord jõuab sinna vastutustundlikkusse rubriiki? Kuidas me ei satuks, kes tahab öelda, Kreeka teele, kes tahab öelda, Soome teele, me võime neid riigi näiteid valida, aga et riigi rahandus siiski oleks jätkusuutlik?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kasutan võimalust ja vastan ka selle küsimuse tõstatamisele, mille kolleeg Tanel Kiik siin protseduurilise küsimuse raames tõstatas. Rahandusministeerium on eelnõu seletuskirjas toonud sellise aspekti sisse, et lisaks tulumaksu tõusu ärajätmisele mõjutab inimeste maksukoormust ka järgmisel aastal jõustuv ühtne 700 euro suurune maksuvaba tulu kõigile. See on ministeeriumil siia eelnõule toodud, nii et see ei ole minu voli. Olgem ausad, see ühtne maksuvaba tulu puudutab ikkagi tulumaksu. 

Aga nüüd konkreetselt küsimusele vastates siis vastutustundlikust eelarvest. Ma võin sellest rääkida, aga see ei ole lihtsalt protseduurikohane. Ma annan ülevaate ikkagi komisjoni arutelust. Meil tuleb läbirääkimiste voor peale seda, kui mina siin komisjoni ettekandjana lõpetan, siis saavad kõik rääkida omadel teemadel, sealhulgas vastutustundlikust riigieelarvest.

Aitäh! Järgmine küsija, Anti Haugas, palun!

Aitäh teile! Minu küsimus tuleb natukene ka eelnevatest küsimustest ja debatist. Suheldes päris palju ka Lõuna-Eesti ja Võrumaa ettevõtjatega, siis ettevõtjad näevad just, ettevõtjaid, kes annavad tööd pigem madalamapalgalistele, et seesama maksuküür pärsib väga oluliselt palgatõusu. Näiteks kui üritatakse palka tõsta 100 eurot või palgafondi tõstetakse 100 eurot, siis reaalselt tänu maksuküürule jääb töötajatele kätte 40 eurot ja natukene peale. See seab väga olulisse palgalõksu just maapiirkondadesse elavate inimeste sissetuleku. Neil, kes on sellest maksuküüru mõjust juba välja kasvanud, on loomulikult kergem. 

Ma küsingi, et siin räägitakse sellest, kas see mõjutab kuidagi inimeste toimetulekut. Mina leian jah, et see toimetulekut mõjutab positiivselt, sest see aitab just lähiaastatel palgakasvu foonil inimesed sellest palgalõksust välja tulla. Ja lõpuks sellest võidavad eelkõige madalapalgalised pikemas perspektiivis. Kas te arutasite seda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean ütlema, et me nüüd teiseks lugemiseks seda teemat nii laiaks ei tõstatanud. Aga seda ma ütlen küll, et need teie küsimuses tõstatatud eeldused inimeste toimetulekust ja palgakonkurentsist jne on kõik muidugi õiged.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, eesistuja! Austatud ettekandja! Tulumaksumäära langetamine koosmõjus maksuküüru kaotamisega tõstab oluliselt kahe ülemise detsiili sissetulekuid. See on fakt ja see peaks seda eelnõu mõjutama. Ma lihtsalt küsin suure lugupidamisega teie vastu, kuidas te hindate seda, et me läheme nüüd nendele, kes seda tulu ei oota, lisatulu järgmisel aastal. Võrreldes praeguse olukorraga läheb olukord paremaks ülemises otsas oluliselt, üle 1800 euro saab näiteks Riigikogu liige juurde. Selleks võtta laenu – kas see tundub teile vastutustundlik? Pärast tuleb ju laen ka tagasi maksta.

Aitäh selle küsimuse eest! Jällegi, me nüüd ei käsitlenud kahjuks neid olulisi aspekte teiseks lugemiseks ettevalmistamisel. Aga ütleme, see teie käsitlus laenuvõtmisega seoses – no on riigieelarves universaalsuse põhimõte. Niimoodi vastu seada ... Riigikassa ikkagi vaatab riigi jooksvat rahavoogu ja laenu võetakse negatiivse rahavoogu katteks. Jah, tõesti, see on nii eelarvepuudujäägi katteks kui ka laenutähtaja aegade saabumisel varasemate laenude tagasimaksmiseks võetakse ka tänapäeval laenu. Nii et päris niimoodi siduda ei saa omavahel, et laen läheb nüüd konkreetselt mingiks investeeringuks. Võlakirjaemissiooni ei korraldata konkreetse objekti või konkreetse asja jaoks. Sellist seost ei ole. 

Aga see, mis te ütlesite, et 9. ja 10. detsiil, nojah, siin tabelis, kus on näidatud tulumaksumäära tõstmata jätmine, on jah 9. detsiil mõjul lausa 1,5%, 10. detsiilil veidi-veidi väiksem, 8. detsiilil ka veidi väiksem. Aga joonisel 5 näiteks tabelis, mis on leheküljel 6, siin on ka ühtse maksuvaba tulu mõju juurde võetud veel koos tulumaksutõusu ärajätmise mõjuga. Siin on kõige suuremad võitjad 8. detsiilis, kus on keskmise palga saajad järgmisel aastal prognoositavalt, mis on 2144 eurot. 

Aitäh! Reili Rand, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud esimees! Mul tekkis lihtsalt väike segadus, kuulates kolleeg Anti Haugase küsimust, kus ta keskendus maksuküürule, aga minu teada tänane eelnõu ju käsitleb üldist tulumaksumäära muutmist. Kas mina olen valel järjel või on kolleeg Haugas kuskil ajas tagasi jäänud? Tahaks aru saada, enne kui siin olulised järgmised etapid tulemas on.

Te mõlemad olete õigel järjel, sellepärast et Anti Haugase küsimuse lõpp kõlas küll selliselt, et kas te seda ka arutasite komisjonis. Sellisel juhul ta sidus oma teemad konkreetse eelnõuga ära ja seetõttu oli istungi juhatajal, ma arvan, täiesti põhjendatud mitte sekkumine. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, eelarve tulul laenurahal ei ole üldiselt sellist silti küljes, mille katteks see läheb, aga seekord me oleme unikaalses olukorras. Suveprognoos, mis sai valmis augusti lõpus, näitas ilusti 4%-list, mis on kohutavalt suur eelarve puudujääk, 2026. aastaks olukorras, kus tulumaks oleks tõusnud 24% peale, aga avaliku sektori töötajate palgad ei tõusnud – õpetajad, politseinikud, päästjad. Valitsus tegi need kaks otsust eelarveläbirääkimiste käigus ja eelarve puudujääk jõudis 4,5%-ni. Valitsus teadis, et raha ei ole ja juba praegu püsikulude katteks võtame laenu, aga endiselt otsustas maksu langetada ja palka tõsta. Seega võib täiesti kindlasti väita, et ka valitsuse otsus oli tehtud teadmises, et me selle raha laename. Seega, palgatõusude katteks, püsikulude katteks me laename ja maksu langetamiseks me laename. See oligi valitsuse teadlik otsus. Iseenesest sellise otsuse võib ju teha, ega keegi ei takista, aga seda tuleks siis ka tunnistada.

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga huvitav aspekt, mille kohta te küsisite. Paraku me läheme muidugi üsna kaugele sellest komisjoni arutelust, mis meil oli ja millest ma olen kohustatud siin ülevaadet andma. Aga jah, ma ei saa praegu seda teemat nii laiaks ajada. Aa, mis eelarve puudujääki puudutab, siis võib-olla ühe isikliku, kui kolleegid lubavad. Muidugi, ma tean, ma väga rängalt rikun oma volitusi siin. Aga ma isegi arvan – isiklik arvamus täiesti –, et kuna meil selle aasta eelarve puudujääk jääb prognoositust oluliselt madalamaks. Muuseas, me saame ju rahanduskomisjonis regulaarseid ülevaateid. Järelikult ka järgmise aasta puudujääk võib jääda väiksemaks tänu selle aasta tulude paremale laekumisele, mis kandub edasise mõju järgmisse aastasse. Võib see puudujääk jääda isegi sügisprognoosist väiksemaks. Aga see ei ole muidugi mingi vabandus. Puudujääk on puudujääk ja põhiliselt ikkagi puudujäägi oluline mõjutaja on ikkagi suurenevad kaitsekulud. Seda te oma küsimuses ei maininud.

Aitäh! Kuna te siin rängalt rikkusite oma volitusi, siis ometigi saate kergema karistuse. Ehk siis järgmise küsimuse esitab kolleeg Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt aitäh, Aivar, et püüad vastata! Siiras lugupidamine selle eest. Aga minul on hästi lihtne küsimus. Kas see eelnõu suurendab järgmise aasta defitsiiti, mida meil tuleb pärast nii-ütelda laenuprotsentide näol suurema rahaga tagasi maksta? Jah või ei.

Aitäh selle küsimuse eest! Päris niimoodi, jah või ei, ma sellele küsimusele küll vastama ei hakka. Tegelikult ei saagi vastata. Tõepoolest, kui me vaatame tabelit 5, mis on mõjuanalüüsid, siis jah, järgmise aasta kontekstis on Rahandusministeerium välja toonud, et tulumaksumäära ja ettevõtlustulu maksumäära tõstmata jätmise mõju eelarvepositsioonile on füüsilise isiku tulumaksu osas 219 miljonit eurot, juriidilise isiku tulumaksu osas 45 miljonit eurot. Aga see eelnõu tervikuna avaldab mõju SKP kasvule, järgmisel aastal suveprognoosi baasstsenaariumiga võrreldes lausa 0,3%. See on märkimisväärne. Juriidilise isiku tulumaksu mõju on natukene väiksem. Nii et see on jällegi majandusarengu toetamine, SKP kasvu toetamine. See on päris oluline, mida ei saa jätta märkimata. 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui ma avan läbirääkimised, on käsi püsti Riina Sikkutil, soov esitada küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aivar Sõerd kirjeldas väga ilusti valitsuse lootust, et olukord osutub paremaks, kui prognoosid ette näevad. Tõesti, ma mäletan, et iseseisvusmanifestis tõepoolest öeldakse, et Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel. Kas see on see, mida Reformierakond meile praegu lubab?

Hea kolleeg, ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Aga möönan, et nii teie kui ka Aivar Sõerd tsiteerite iseseisvusmanifesti täpselt. Tõepoolest, selline lause seal kirjas oli. 

Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalis viibijad ja kõik, kes kuulavad ja jälgivad! No päris põnev debatt oli meil siin küsimuste voorus. Nagu ikka, püütakse teha nägu, et must on valge ja valge on must, aga tegelikult on neid värve rohkem, ja asjad, mis omavahel on seotud, ei ole seotud ja vastupidi.

Ehk võtame algusest. Valitsus leppis ühel hetkel kokku julgeolekumaksu kolme osisega: ettevõtete kasumimaksu, tõesti sihukese teistsuguse tulumaksu tavapärasest erineva maksustamissüsteemiga ning käibemaksutõusu. Kolm osist. Siis tehti sinna muudatused samm-sammult, esialgu loobuti ettevõtete kasumimaksust ja seejärel muudeti see tulumaksu algne eritulumaks tavaliseks tulumaksutõusuks 2% võrra. Ja nüüd, kolmandas faasis, mis praegu meie ette on jõudnud, soovitakse sellest loobuda. Ühest küljest ikka, loomulikult, valitsus võib sellist tõmblemist endale lubada, aga jube hea oleks, kui esiteks tunnistataks ausalt, mis on selliste otsuste mõju. 

Üks asi on, ma arvan, inimeste kindlustundele, majanduslikule kindlustundele, et täna on üks süsteem, homme teine, ülehomme kolmas. Ehk see maksufestivali lõpulubadus osutus ikkagi pigem selliseks vähemalt käiguvahetuseks, kui mitte enamaks, eks ole. Meil on siin päris mitu vaatust seda festivali olnud ja tont teab, millal ta lõpeb. Aga teine asi on see sotsiaalne mõju, ühiskondlik mõju ja majanduslik mõju. Siin saalis püüdsid küsijad kuidagimoodi peita fakti, et see konkreetne seaduseelnõu, mis on täna siia saali ette toodud, annab suurema võidu jõukale osale ühiskonnast. See on fakt. Võtame seesama kuulsa joonise, millele härra Sõerd siin viitas. Kui me näeme, et esimesed kaks-kolm tuludetsiili ei võida mitte midagi, vastavalt tööealised ja eakad, ehk nende võit on null, ja me näeme, et järgmised kolmas-neljas-viies võidavad kuni pool protsenti oma sissetulekust ja siis seal üheksanda juures, kaheksas, üheksas ja kümnes võidavad keskmiselt poolteist protsenti. Ehk me näeme seda, et 20–30% ühiskonnast võidab puhtalt protsentuaalselt oma sissetulekust kolm korda või neli korda rohkem kui neljas-viies detsiil ja lõputult palju rohkem kui esimene ja teine detsiil, kes üldse midagi ei võida. 

Kuidas saab selles olukorras, kus me veerandile ühiskonnast piltlikult öeldes ei anna mitte midagi juurde, veerandile anname näpuotsaga ja siis sellisele kõige jõukamale veerandile annab kõige rohkem, jõuka 30%-le, sirge näoga rääkida, kuidas, siin kolleeg viitas, et see aitab ikka ka madalapalgalist inimest? No ei aita. Ei aita! Faktiliselt see konkreetne eelnõu toetab eeskätt jõukamat osa ühiskonnast. Üks asi on protsentuaalne võit, teine asi on nominaalne võit. 

Teile endale meeldib põhjendada, et me ei saa toiduainete käibemaksu langetada, sest jõukad ostavad ju toiduaineid rohkem ja nende võit tervikuna on kokkuvõttes suurem. Aga kuidas see nüüd siin praegu ei kehti? Tulumaksu puhul kehtib täpselt sama loogika, isegi veel rohkem. Antud juhul nende, jõukama osa ühiskonna võit on veel märkimisväärselt suurem nominaalselt, kui ta on protsentuaalselt proportsioonist oma sissetulekusse. 

Ehk see konkreetne eelnõu süvendab ebavõrdsust ühiskonnas, see toetab jõukamat osa ühiskonnas oluliselt rohkem kui madalamat, keda ta kas ei toeta üldse või toetab näpuotsaga. Ja teisalt, meil tuleb kõigil see ühiselt kinni maksta. Nagu hea kolleeg Anti Allas siin viitas, me võtame ju selleks laenu koos intressidega, et kinni maksta see jõukama osa ühiskonna võit, olukorras, kus madalapalgaline ei saa midagi. Ja see madalapalgaline tegelikult peab kaudselt käibemaksu tõusu ja muude maksutõusude kaudu sellesama jõukama inimese võidu kinni maksma koos intressidega. Ja pikemas plaanis meil tuleb tegelikult kogu see laen tagasi maksta ühel hetkel, eks.

Samamoodi, kui me räägime eelarve vaates – just lugesin uudist erihoolekande kohta näiteks –, siis kriis on selle kohta vähe öeldud, kus erihoolekanne täna omadega on. Uusi inimesi ei saa teenusele võtta enne, kui keegi teenusest lahkub. Põhimõtteliselt. Nii oli see pealkiri, päris nii hull ei ole, aga peaaegu. Ehk me oleme olukorras, kus meil on sotsiaalvaldkond ja tervisevaldkond ja kõik muud rahastuskriisis ja Reformierakond ütleb, et nüüd on head uudised: kõik saavad raha rohkem kätte, mis siis, et jõukama osa ühiskonnast saab kordades rohkem, madalapalgaline ei saa midagi, aga kõik olge õnnelikud. See on ju täiesti absurdne!

Te toote siia ette järjest maksumuudatusi, mis süvendavad ühiskondlikku ebavõrdsust, mis viivad eelarve defitsiiti ja mis tuleb koos intressidega tagasi maksta. Ja paralleelselt toote siia eelarve, mis sisuliselt ei adresseeri neid päris probleemikohti. Toimetulekutoetust tõstetakse 20 euro võrra kolme aasta jooksul, olukorras, kus hinnatõus on olnud märkimisväärselt kõrgem. Erihoolekanne sai 4,2 miljonit, olukorras, kus vajadus on kümnetes miljonites. Tervisele ei anta sedagi. Ja siis tulete ja küsite toetust sellisele eelnõule. Ausalt öeldes päris piinlik. 

Ma saan aru, et härra Sõerd ei tahtnud siin puldis valetada, siis ta rääkis, et päris nii ei ole, ja otsis sealt neid detsiile, mille puhul saab öelda, et noh, natukene läheb ikka paremaks, ja hakkas rääkima siin veel maksuvaba tulu muudatustest ja kõigest muust, mida see eelnõu tegelikult ei käsitle. Aga see konkreetne eelnõu, veel kord, süvendab ühiskondlikku ebavõrdsust, suurendab eelarvedefitsiiti ja tegelikult halvendab madalapalgaliste ja keskmise sissetulekuid, kuna neil tuleb käibemaksu kaudu need mõjud kinni maksta ja nende teenuste saamine sotsiaal-, tervise, hariduse ja muudes valdkondades tegelikult väheneb. See on fakt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Reformierakond ja Eesti 200 on ikka ime maailmas. Kas te keegi olete viitsinud arvutada lihtsat arvutust? Kui 20%-lt 22%-le tulumaksu tõstmine, mis on ära tehtud, siis 1200-eurose palga juures, kui 700 ongi tulumaksuvaba, siis 500 eurolt tulumaks, see 2 protsendipunkti ongi 10 eurot. Te võtate tulumaksuga 10 eurot ära ja siis räägite, et küll on edukas ja küll me anname teile tagasi selle 10 eurot. Aga siis räägime veel 20%-lisest käibemaksust, aktsiisitõusudest, kõigi muude maksude tõusudest, mida üle 50 on. Seda silmakirjalikkust on ikka õudne vaadata! 

Me tulime Riigikokku 2023. aastal: tulumaks oli 20%, käibemaks oli 20%, elektri- ja kütuseaktsiisid olid kümnetes-kümnetes protsentides odavamad. Ja nüüd te tulete meie enda rahaga meile kosja! Kas te tõesti arvate, et Riigikogu liikmed on nii rumalad, et nad ei oska arvutada? Ma tean küll, Reformierakonnas on küll mõned, kes Facebookis räägivad ja ajavad segamise protsendi ja protsendipunkti. Ma loodan, et kõik ei saa ju nii rumalad olla. Aga te arvate, et Eesti rahvas on nii rumal, et te võtate ära 4 eurot igal aastal ja nüüd räägite, et kõrgepalgalised saavad sealt 1 euro tagasi, aga madalapalgalised ei saagi midagi tagasi ja pensionärid ka ei saa mitte midagi tagasi. Palun lükake see arvutus ümber! 

Pensionäridelt te võtate järgmisel aastal ära üle 30 miljoni euro, kuna keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. Nemad ei võida uuest tulumaksureformist mitte midagi. Te olete tekitanud ainult ühe asja – laenuküüru, laenuküüru kõikidele Eesti inimestele. Väga lihtsalt: tõstes makse, võtate järgmisel aastal laenu 1,7 miljardit, et kõrgepalgalistele teha tulumaksuvabastus. Kõrgepalgalised saavad 500 eurot, 500 miljonit jagatakse ära ehk saavad iga kuu 154 eurot. Kelle või mille arvelt? Maksavad kinni noored pered, pensionärid ja madalapalgalised. 

Täna võeti siin vastu eelnõu, kus rasedad ja väikeste lastega kodunt tööle minevad emad saaksid haiguspäevadel miinimumpalga pealt, mitte sellel hetkel väljateenitud palga pealt või emapalga pealt – silm ka ei pilgu! Lasterikastelt peredelt võtate te iga kuu ära 200 eurot – silm ka ei pilgu! Pensionäridelt olete te võtnud ära sel aastal 17 miljonit, järgmisel aastal üle 30 miljoni – silm ka ei pilgu! Ja siis te räägite, et küll on hea seadus, mis pole rakendunud. Äkki ütlete, et selle rakendumata seaduse muutmine toob raha meie õuele ja inimesed saavad rikkamaks. Seda raha ei olegi kunagi inimeste käest võetud. Aga enne seda te juba olete võtnud, veel kord rõhutan, 10% tulumaksu, mida me maksame, juulist 20% käibemaksu tõusu, iga aasta maist elektri-, gaasi- ja kütuseaktsiisi tõuse. Ikka tundub, et peaminister ütleb, et nii palju raha ei ole mitte kunagi inimestele kätte jäänud kui järgmisel aastal. Ma ütleksin, et nii palju raha, kui te võtate ära järgmisel aastal ja sellel aastal, pole mitte ükski valitsus ei eelmise riigikorra ajal ehk esimese Eesti taasiseseisvumise ajal kui nüüd, 1991. aastast pole mitte kunagi riik teinud. Te tulete, valetate ja räägite, et küll on taevas sinisem, muru rohelisem ja päike soojem. No ei ole! No ei ole! Lõpetame selle valetamise! Aitäh!

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt vastuseks Tanelile. Ta siin ütles oma sõnavõtus, et küsijad püüavad ka siin midagi varjata. Ma klaarin selle ära, et mina küll ei püüdnud oma küsimustes siin midagi varjata. 

Meil Reformierakond püüab kehtestada narratiivi, justkui nad oleksid maksulangetajad. Just selle eelnõu raames nad räägivad meile, kuidas nad langetavad maksu. Tegelikult ei langeta maksu. Tegelikult selle eelnõuga jäetakse ära mõned maksutõusud, mis muidu järgmisel aastal oleks kehtima hakanud. Nii et kogu see diskussioon teemal, kes võidab, kes kaotab, on mitte ainult akadeemiline, vaid selles mõttes asjasse mittepuutuv, et need maksud ei kehti täna. 

Ja kui rääkida sellest, kas Reformierakond nüüd tohutult langetab makse ja jätab rahvale rohkem raha kätte, siis ärge laske ennast eksitada. Ei, ei ole ju nii! Käibemaksu on tõstetud, tulumaksu on tõstetud, kehtib automaks, lasterikaste perede toetusi vähendati, kaotati ära tulumaksuvabastus laste ülalpidamise eest. Nii et see koorem – Aivar siin ka puudutas seda juba –, mis Eesti inimestele on laotud, on tõesti üüratu ja pretsedenditu. Nii et ärge langege sellesse lõksu!

Mul on natukene kummastav vaadata, et sotsid siiski on langenud sellesse lõksu. Siin peetakse debatti teemal, et miks te kelleltki ära võtate ja kellele te annate ja nii edasi. Ei, selle eelnõuga ei võeta midagi ära. Ja kurb oli tegelikult kuulata seda, et siin mõni kolleeg oma küsimused püstitas selle nurga alt, et tegelikult ikkagi suuremad maksud võiksid kehtima jääda, mitte ära jätta neid planeeritud maksutõuse. 

Nii et olge tähelepanelikud, inimesed! Ma olen kindel, et homme, hiljemalt ülehomme hakkavad ringlema mingisugused videoklipid, kus mõni reformierakondlane räägib, kuidas nüüd jäetakse inimestele tohutult raha kätte. Ei jäeta! Jäetakse ära see, et järgmine aasta oleks veel rohkem ära võetud, aga tegelikult võetud on juba piisavalt. Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Sõerdi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Ma räägiksin selle eelnõuga seoses olulistest aspektidest. Muidu on niimoodi, et siin jäävad kõlama eelkõnelejate rõhuasetused, aga eelkõige tuleb silmas pidada ikkagi seda, et praeguse eelnõu eesmärk – ja see eelnõu täidab ka seda eesmärki – on hoida maksukoormus mõõdukal tasemel, ergutada majanduskasvu ja sisetarbimist, soodustada inimeste toimetulekut. Tuleb jätta inimestele rohkem raha kätte. 

Tulumaksu tõusu ärajätmisel on mõju muidugi eelkõige üksikisikute toimetulekutele ja sissetulekutele, aga väga suur ja oluline mõju kogu meie ettevõtluskeskkonnale, majandusarengule, majanduse konkurentsivõimele. Tulumaksu puhul on tõepoolest nii – ja seda on tõendanud OECD uuringud –, et maksukonkurentsis on just tulumaksul majandusele kõige suurem pärssiv mõju. Ja sellepärast, kui me vaatame ka maksustamise trende teistes riikides, siis ikkagi üldine trend on olnud selles suunas, et just ettevõtte tulumaksu langetada, sest selle kaudu on mõju majandusele kõige märgatav. 

Ma toon siin mõned näited lähiriikidest, kellega me oleme kõige suuremas maksukonkurentsis ja konkurentsis ka investeeringute ja töökohtade pärast. Soome ja Rootsi. No veel mitte väga palju aastaid tagasi Rootsi ja Soome ettevõtete tulumaksu määr oli 24%. Seda kõigepealt Rootsi ees ja Soome järel langetasid maksumäära 20%-le. Rootsil oli see lihtsam teha, Rootsi eelarve on paremas seisus, aga Soome rahanduse olukord ei ole üldsegi mitte roosiline. Pealegi neid ähvardab ülemmäärase eelarve defitsiidi protseduuri menetlus. Nendel on laenukoormus üle 90% ja eelarve puudujääk üle normi. Aga ometi on Soome võtnud eesmärgiks langetada ettevõtte tulumaksu 20%-lt jätkuvalt 18%-le. Võtame Läti ja Leedu. Lätis on ettevõtte tulumaks 20% ja nad ei tõsta seda. Leedu tõstis 1% võrra oma ettevõtte tulumaksu, aga nad tõstsid 15%-lt 16%-le. 

Ja kui nüüd meie majanduse juurde või meie maksukeskkonna juurde tulla, siis meie ettevõtted maksavad tulumaksu jaotatud kasumilt ehk põhiliselt dividendidelt. Aga kui ettevõtte tulumaks oleks tõusnud 24%-le järgmise osa, siis dividendide tulumaks oleks ju 24/76-ndikku, nüüd ta jääb tasemele 22/78-ndikku. Nii et see annab ka täiendava motivatsiooni ettevõtetele dividende jagada, sealt saab riik täiendavat maksutulu ja see annab motivatsiooni ka nendele ettevõtetele, kes tegutsevad globaalsemalt, dividende jagada Eesti kaudu. Jällegi, Eesti riik saab täiendavat maksutulu. Nii et sellel eelnõul on märkimisväärselt positiivsed mõjud nii majanduse arengule kui ka inimeste toimetulekule.

Suur tänu! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Reformierakonna sangarid kiitlevad, et nad langetavad makse. Tõepoolest, Isamaa toetab enesestmõistetavalt maksutõusude ärajätmist, Reformierakonna maksutõusude ärajätmist, mida poliitilises agoonias Michali valitsus on sunnitud tegema lootuses, et see päästab nad ühiskondlikust kohtuotsusest. Hiljaks olete jäänud! Teie rong ühiskonna usalduse mõttes on läinud. Ja seda näitasid meile loetud nädalad tagasi toimunud kohalikud valimised, kus võimuliit sai hävitava kaotuse osaliseks, ajaloolises kontekstis hävitava kaotuse osaliseks. Eesti poliitiline kaart on seeläbi muutunud. See eeldab poliitika korrigeerimist, mida me paraku ei näe sellelt valitsuselt. 

Mis on tegelikult kogu selle majanduse lagastamise ja maksudega soperdamise tulemus? Täielik majandususalduse lõhkumine, dividendipaanika ning välisinvesteeringute ja välisinvestorite lahkumine. See minu näide, mida ma ütlesin: 2024. aastal oli 3,5 miljardit miinuses välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon. Ei, see ei ole statistika moonutus eraldivõetuna, sest me vaatame järele, võtame Maailmapangast ette maailma riikide – mitte per capita, vaid nominaalsummades –, maailma riikide välisinvesteeringute netopositsiooni vähenemise numbrid. Andke andeks, kus me oleme? Maailmas vähenemise mõttes suurusjärgus 20. kohal. Iraagi tasemel! Kuulge, mis meil toimub? Kõigis Läänemere ja Euroopa Liidu liikmesriikides on välisinvesteeringute netosissevool positiivne ja meil maksebilanssi lugedes ajalooliselt rekordiliselt negatiivne. Miks see nii on? Miks investorid lahkuvad? Me teame seda vastust. Vastus on: täielik majanduslik ebastabiilsus. 

Ja selles olukorras, kui rahandusega on võetud ette järgmine vibe, majandus on tegelikult ära habrastatud, meil on Euroopa Liidu ajaloo – Aivar, Euroopa Liidu ajaloo! – pikim majandusseisaku periood, kui me võtame liikmesriigi lõikes. Näete, kui kanged mehed ja naised juhivad meie maa majandust! Ja siis järgmisena on võetud ette rahandus, on võetud ette rahanduse lagastamine. 

Mida ütles meile eelarvenõukogu esimees Peter Lõhmus? Eesti liigub oma lähiajaloo pikimasse ja sügavaimasse eelarvedefitsiiti, millest väljumiseks puudub absoluutne arusaam ametis oleval peaministril, ametis oleval rahandusministril ja ametis oleval rahanduskomisjoni esinaisel, nagu on näidanud minu heatahtlikud küsimused selle kohta. Elamine stiilis: pärast meid tulgu või veeuputus! See ei vasta Eesti ühiskonna huvidele. 

Täna hommik andis meile rahvusringhäälingu vahendusel teate, et on kogunenud Eesti mõjukaima ettevõtlusorganisatsiooni tööandjate keskliidu volikogu. Ja vähemalt uudise järgi ma järeldasin, et see oli ühehäälne sõnum: valitsus, Kristen Michali valitsus, võtke tagasi plaanimajanduslik soperdis kliimaseaduse näol, mida Kristen Michal nii kliimaministrina koos härra Kasemetsaga kui ka peaministrina on oma isikliku leiutisena konstrueerinud kaks ja pool aastat. On ehitatud niisugust kaadervärki, kliimabürokraatia musternäidet. Ja milline on Eesti ettevõtjate ühemõtteline seisukoht? Te olete läbi kukkunud. 

Mis mandaat teil on opereerida? Demokraatlikku mandaati rahva usalduse mõttes ei ole. See oli viimane test, mida me nägime kohalikel valimistel. Võimekus praegu opereerida majanduse keerukate väljavaadete tingimustes on tegelikkuses kahjuks puudulik. Lati alt läbi jooksmine isegi sellises olukorras, kus latt on asetatud põrandale, justkui sipelgas suudab sellest latist ikkagi, näete, alt läbi pugeda. Mustkunstitrikk. 

Järgmisena on võetud ette rahanduse lagastamine. Andke andeks, ma asetan selle laiemasse perspektiivi. Minu üleskutse kõigile vastutustundlikele parlamendiliikmetele on see, et järgmise aasta eelarvet sellisel kujul ei tohi siit saalist läbi lasta, sest see viib meid sumbunud ja udusesse teadmatusse. See viib meid majandusliku ettemääramatuse, võimalike uute riskide ja maksutõusude keskkonda. Ja juba planeeritaksegi uusi maksutõuse. Valitsus hõiskab ja õnnitleb üksteist ja Eesti rahvast, et ei suudetud kaitsta positsiooni ETS2 küsimuses. Mida lubas meile peaminister Michal? Et ETS2 süsteemi tühistamise eest seistakse Euroopa kliimaministrite nõukogus. Vabandust! Ma loen uudiseid, et tegelikkuses saavutati see – panete tähele! –, et 1. jaanuari 2027. aasta asemel jõustub uus koormis mootorikütustele, nii bensiinile kui diislile, suurusjärgus automaksu maht vähemasti hoopis 1. jaanuarist 2028. Ja selle puhul tegeleb valitsus eneseõnnitlustega. Iseendale kingitakse nelke! Kuhu me oleme jõudnud? Näete, sama sündroom, nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt Euroopa Liidu poliitika teostamisel liikmesriigina: pärast meid tulgu või veeuputus! 

Kutsun üles kõiki parlamendiliikmeid suuremale nõudlikkusele. Ma näen, et Aivar muheleb. Hea Aivar tegelikkuses ju tunnistas üles selle. Jah, see eelnõu oma tekstilt on vooruslik, kui me räägime vooruslikkuse mõõdikust – ta jätab ära Reformierakonna ebaõnnestunud poliitikat, demonteerib osaliselt. Aga sellele on eelnenud ühiskonda eksitav ja valetav mittevooruslik poliitika. See ei ole mitte hõiskamise või võidukuse küsimus. Näete, kus on kanged mehed ja naised riiki sisuliselt ainujuhtivas Reformierakonnas! Meie siin jätame ära enda kehtestatud maksutõuse! Ei, see asi, mis siin laual on ja mida me asume teisel lugemisel menetlema, on tegelikult röntgenpilt teie enda allkirjadega läbi kukkunud poliitilisest agendast. Ja saabub aeg, kui teie poliitiline mandaat kaotab ka juriidilises mõttes siin saalis kehtivuse. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, kui jätta need nelgid ja sipelgad kõrvale, siis Urmas Reinsalu ju tahtis välisinvesteeringute näitel väita, et vahel võib stabiilsus olla olulisem kui maksulangetus. Sellega saab täiesti nõus olla. Lõpuks on poliitikas kõik inimesed. Me oleme kuulnud rahandusministrit selgitamas, kuidas ta ei ole õnnelik mitmete eelnõude üle, mida ta siin saalis on kaitsnud, aga inimesed lihtsalt ei mõista vastutustundliku eelarvepoliitika tähtsust. Tõepoolest, sellist tellimust ei ole otse valitsusele esitatud. Ja ta nüüd ootab, et inimesed saaksid aru ja hakkaksid nõudma vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Ma arvan, et seda ei juhtu. Aga miks seni ei ole tellimust olnud? Ma ütlen ausalt, ükski valija ei kujutanud ette, et Reformierakond võib teha sellises puudujäägis eelarve ja kasvatada võlakoormust nelja aastaga sellises mahus. See lihtsalt ei tulnud pähe. Keegi ei tulnud selle peale, et öelda: "Jürgen Ligi, ära tee," sest ta on kogu aeg seisnud mingite teiste asjade nimel, teiste väärtuste nimel ka rahanduspoliitikas. 

Ja teine inimlik aspekt täna saalis. Tõesti, Aivar Sõerd väga ilusti kirjeldas valitsuse lootust, kuidas läheb paremaks, kuidas majanduse näitajad osutuvad positiivsemaks, kui prognoosis on olnud. See puudujääk, mis praegu on 4,5% SKP-st, justkui iseenesest kaob või haihtub. See lootus, et läheb paremini, ma arvan, on meil kõigil. Samas on 4,5% puudujääki ilma sisulise paranemiseta nelja aasta perspektiivis niivõrd sügav miinus, et sellest iseenesest majanduskasvuga välja ei tule. Aga väga paljud arvavad, et on võimalik majanduskasvuga ennast siit välja vinnata. 

See oli äkki aasta tagasi. Tegelikult Rahandusministeerium esitas ka analüüsi selle kohta, et kui me nüüd, ma ei tea, kahe-kolme aastaga jõuaksime Suurbritannia heaolu tasemele, mõne teise riigi heaolu tasemele, kas see tähendaks, et maksulaekumiste paranemise tõttu meil puudujääk kaob. Ja vastus oli, et ei, seda ei juhtu. Ja seni on praegune puudujääk veel sügavam kui see, mille põhjal prognoose tehti. Nii et iseenesest me siit välja ei tule. Aga väga kahju on öelda, et valitsuse lootus, et 4,5% puudujäägist saab pool protsenti ülejääki – no sellist asja ei saagi juhtuda. 

Tanel Kiik rääkis väga põhjalikult maksumuudatuse jaotuslikest mõjudest, mida seletuskirjas on kirjeldatud. Ja vaatamata sellele, et siin puldis sõnavõttude põhjal tundub, et võib-olla see on maailmavaateline vaidlus, et kes siis võidab, kes siis kaotab. Tegelikult ei ole. Need numbrid, mis on ka seletuskirjas olemas, näitavad üheselt, et see muudatus on kasulik jõukatele ega võida sellest madalapalgalised. Vaidlus, kas see raha jääb inimesele kätte, kas see antakse talle, kas see jäetakse ära võtmata, on teisejärguline. Küsimus on muudatuse iseloomus – see on jõukaid premeeriv muudatus. 

Ja ka maksuküüru kaotamine, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 700 euroni kõigi jaoks – need on kõik analoogsed, need on kõik sarnase iseloomuga muudatused. Seega, ebavõrdsus sissetulekutes, piirkondlik ebavõrdsus, sest suures osas Eesti piirkondades teenitakse alla keskmise palka – kõik need otsused suurendavad ebavõrdsust ja väga mitmes dimensioonis. 

Nüüd, IMF-i soovitus. Sest tõesti, see maksuküür ei meeldinud väga paljudele – võib selle küüru kaotada, võib teistmoodi teha. Soovitus oli, et tehke küüru kaotamine eelarveneutraalselt ehk tõstke maksumäära kõigi jaoks ja proovige õiglust säilitada. Kui praegu küüru all madala palga teenija maksab vähem maksu kui kõrge palga teenija, siis ka protsendina sissetulekust tema makstav maksumäär on madalam, siis proovige seda säilitada. Seda saab säilitada astmelise tulumaksu näol. Selles mõttes need vastused on olemas, rahvusvahelised soovitused on olemas, aga millegipärast valitsus sulgeb silmad ja teeb ikkagi otsuseid ... 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

... mis premeerivad jõukaid. See iseenesest ei ole ju üllatav, kui maailmavaatest lähtudes ka siin küsijad tituleerisid ennast klassikaliseks liberaaliks. Muidugi, see on loogiline. Aga mis minu jaoks üllatav on, on see, et miks seda siis eitada. Muidugi, numbrid näitavad: jõukad võidavad. Miks ei või öelda, et me seisame jõukate eest, me panemegi vaesed intressi maksma? Me kõik näeme, et see nii on, miks siis seda häbeneda? Kui sa julged teha, siis julge tunnistada. Aga eks see taju, et võib-olla päris toetust sellisel viisil jõukate premeerimisele ühiskonnas ei ole, on olemas. 

Eraldi tahaksin siin jõukate premeerimise kõrval välja tuua selle värske vaesuse statistika. Nii nagu me näeme, et maksumuudatusest võidavad jõukad, me näeme, et Eestis kasvav arv lapsi elab vaesuses, absoluutses vaesuses, igas klassis mõni laps. Need on lapsed, kelle peres napib raha toiduks, huvitegevuseks, talveriiete ostmiseks. Kiire arvutus kas või selle 2%-lise tulumaksu tõusu ärajätmisega. Kui seda muudatust ei oleks, siis igale vaesuses, absoluutses vaesuses elavale lapsele me võiksime maksta kuus ligi 2000 eurot peo peale – igale lapsele, kes elab absoluutses vaesuses, 2000 eurot kuus. Vaat see muudaks elusid. Aga see maksumuudatus, mida me täna arutame, tegelikult sellisel määral elusid ei muuda. 

Nii et võiks ikka Eesti ühiskonna jaoks oluliste küsimuste lahendamisega tegeleda ja kui on soov jõukaid premeerida, siis võiks selle ka ausalt välja öelda. Sotsiaaldemokraadid peavad õigemaks üksikvanemate, madalapalgaliste, perede toimetuleku parandamist, aga sealjuures ka vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Selline küüniline ajalukku minev lähenemine, et me langetame maksu laenuraha eest ja langetusest võidavad jõukad, intresse maksavad tagasi kõik – no ma tahaks näha, kes seda suudab ületada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 734 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 736 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Head kolleegid! Teen ülevaate sellest, mismoodi komisjonis eelnõu on käsitletud. Rahanduskomisjon arutas eelnõu istungitel neli korda: 10., 13., 17. ja 18. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 27. oktoobriks kell 17.15 ei tulnud ühtegi muudatusettepanekut ei Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt. 

Komisjoni 10. novembri istungil osalesid riigikontrolör Janar Holm, õiguskantsleri esindajad Evelin Lopman ja Kristi Lahesoo, Rahandusministeeriumi esindajad asekantsler Sven Kirsipuu, eelarve arenduse osakonna juhataja Eneken Lipp, nõunik Sille Preimer ja Riigikassa osakonna juhataja Janno Luurmees. Komisjonile jõudis ka eelnõu kohta arvamus Siseministeeriumist ja Vabaühenduste Liidust. 

10. novembri arutelul oli küsimus, kas see eelnõu peaks minema samamoodi edasi või võiks sinna teha erinevat laadi muudatusi. Eelnõu menetleja ehk mina olin just nimelt pannud eelnõu lugedes tähele, et seda saab mitut moodi paremaks muuta. Aga üks ettepanek tuli Rahandusministeeriumilt, mille esitas Sulev Liivik, kes hetkeks töö… (Hääled saalis.)

Head kolleegid, kui te tahate aru pidada, siis pidage palun siit saalist väljaspool. Vastasel juhul ettekandja ei saa rahulikult oma ettekannet pidada. Loodetavasti austate nii palju ettekande pidajat. Aga palun, Maris Lauri, jätkake!

Aitäh! See on siis regionaalministeeriumi poolt, mis puudutab kohalike omavalitsuste finantsgarantiid. Osutati sellele, et võiks teha muudatuse, mille puhul Riigikogu, kui võtab eelarveaasta kestel vastu õigusakte, mis vähendavad omavalitsuste tulusid või suurendavad nende kulusid, siis peaks omavalitsustele riik need kompenseerima. Samas ka täpsustusega, et see garantii kehtib ainult omavalitsustele antud ülesannete puhul, et üldiselt maksumuudatused ei jääks selle garantii alla. Samuti räägiti sellest, et tuleks ... (Hääled saalis, juhataja helistab kella.)

Palun jätkake!

Aitäh! 

Samuti leiti, et tuleks korrigeerida alusharidusega seotud sätteid, kuna menetluse käigus jäi tollesse seadusesse lisamata lasteaiaõpetajate palkade toetuste reguleeriv osa. Nimelt, alusharidusseaduse menetlemisel selgus, et puuduvad sätted, millest siis toetusfondist maksavad toetused, lasteaiaõpetajate palgatoetus peavad olema määratud valdkondlikus seaduses ja et selline eraldis oleks seaduspärane, tuleb teha mõningad korrigeerimised. 

Sven Kirsipuu kommenteeris Siseministeeriumi pöördumist. Tegemist oli tõesti kummalise pöördumisega. Nimelt on teadaolevalt ju nii, et valitsus määrab ühe konkreetse ministri konkreetset eelnõu esitama. Nüüd soovis üks minister minna mööda selle eelnõu esitamisest oma ettepanekuga. Sellist praktikat ei saa heaks pidada. Kõikidel ministeeriumidel on olnud võimalus – mitte tavaliselt, vaid on võimalus – eelnõu menetlemise ja kooskõlastuse protsessis oma seisukohti välja tuua ja valitsus valib just nimelt selle lahenduse, mis on sobiv ja mis oli ka tehtud. 

Lisaks tuli diskussiooni poolt arutellu esimese lugemise käigus strateegilise partnerluse teema. Ministeeriumi poolt selgitati, et iga ministeerium saab toetusi anda ainult oma valdkonna piires. Avaliku sektori finantsarvestuse ja aruandluse juhend viitab, et tegevustoetuste puhul aruandlust ei peagi nõudma, aruandlust nõutakse ainult projektitoetuste puhul. Praktikas on tekkinud olukord, millele on viidatud erinevate kontrollide puhul, et strateegiliste partnerite valimise läbipaistvus ja õiguspärasus pole alati selged. Juhtub nii, et valitakse organisatsioon mingisugusel hetkel ja võib-olla täiesti põhjendatult, kuid seejärel jagatakse organisatsioonile toetust, kui ei jälgita, kas saavutatakse neid eesmärke, mida on vajalikuks peetud. Strateegilist partnerlust see eelnõu otseselt ei reguleeri, kuid reaalsus on see, et eelnõuga muudetakse riigipoolsete toetuste jagamine selgemaks ja arusaadavamaks. Sellele on osutanud mitmed organisatsioonid, sealhulgas ka Riigikontroll. 

Nüüd komisjoni muudatustest, mis olid 10. novembri arutelus. Esiteks, juba eelnõu esimesel lugemisel tõusetunud küsimus eelarvereegli muutmise kohta. Selle muutmise vajadust ei ole. Võiks jääda kehtiva juurde, et võtta välja eelarvereegli muutmine. Samuti tekkis küsimus eelnõus toodud Euroopa Liidu eelarvereeglite kirjelduse kohta, mis on üpris keerukalt sõnastatud, tuues sisse mõisteid, mida eelnõus ei ole selgitatud. Seetõttu tekiks justkui vajadus, et ka neid mõisteid peaks selgitama, mis muudaks eelnõu veelgi keerulisemaks. 

Tekkis ka küsimus mõõdikute kohta, mida tuleks seaduses selgemalt reguleerida. Samuti see, mismoodi ministrid ja põhiseaduslikud institutsioonid riigieelarve piires tehtud muudatustest, mille kohta nendele on seaduses antud võimalus, kuidas nad peavad seda teavitama, et nad teeksid seda rahanduskomisjoni kohe. Mis on praegu eelnõus, on see, et nad peavad teavitama, aga tähtaega ei ole antud. Aga lisaks sinna juurde viite, et see tuleb teha siiski kohe, mitte mingite kuude möödudes. Samuti on tekitanud väga palju mitmeti mõistetavust väljend "tegevuse ümberkorraldamine", mis on seotud ülekantavate vahenditega ja laiemalt erinevates kohtades sõnastuse lihtsustamist ja täpsustamist. 

Õiguskantsleri esindaja osutas sellele, et riigieelarve baasseadus on väga keeruline seadus ja seda on väga palju arutatud. Nad kinnitasid, et nende hinnangul lähevad asjad järjest paremaks ja tunti head meelt toetuste reguleerimise üle. Seda just nimelt selles aspektis, et seni on olnud palju sellist regulatsiooni määruste tasandil, mis nüüd tuuakse seadusesse, näiteks toetuste tagasinõudmine, viiviste, intresside määramine. Samuti osutas õiguskantsleri esindaja, et eelarvest on selgemini näha, millised on seadusest tulenevad kulud ja mida Riigikogu muuta ei saa. Ta osutas, et endiselt on murekohana Riigikogu otsustusõiguse küsimus. Ta esitas küsimuse, kas ei võiks näiteks tuua välja eraldi need teemad või read, mis nii-öelda seadustest tulenevad ja neid mitte siduda eesmärkidega. Aga sellele osutus vastusena ka see, et näiteks kui arvestuslikud kulud, mida mõõdikate süsteemis need peaksid siiski olema, kui tehakse mingi samm, tehakse mingi toetus, näiteks üksikvanemate absoluutse vaesuse vähendamiseks ja tõstetakse üksikvanema toetust, siis sellel on ju olemas ka omaette eesmärk. Nii et kuigi ta on seaduses ette nähtud, siis ikkagi tuleks ka sellele juurde tuua mõõdetav tulemus. 

Riigikontrolör Janar Holm osutas sellele, et eelnõus on päris palju olulisi muudatusi, samuti puudutas ta strateegilise partnerluse teemat ja kiitis seda, et toetuste eesmärgid ja tulemused on nende muudatuste puhul paremini jälgitavad. Tekib rahakasutuse parem kontrollimisvõimalus ehkki see protsess teeb ministeeriumi jaoks protsessi töömahukamaks, kuid kulutuste läbipaistvust ja kontrollimisvõimekust tuleb antud juhul kindlasti eelistada. Rahandusministeerium esitas ka mõned kommentaarid nendele ettepanekutele, mis said komisjoni ja komisjoni esindaja poolt esitatud. Lühikese diskussiooni järel on need muudatusettepanekud ette valmistatud, mida arutati 13. novembri istungil. 

Ma puudutaksin võib-olla kõige olulisemaid muudatusi. Üks muutatusi on muudatusettepanek nr 2, kus tuuakse sisse viide Euroopa Liidu dokumentatsioonile, sellepärast et – nagu ma enne kirjeldasin – kui tuua kogu see definitsioon meie eelnõusse, siis see eeldab täiendavate mõistete sissetoomist ning eelnõu muutuks keeruliselt ja raskelt jälgitavaks. Samuti tehti need muudatused, millega jäävad muutmata eelarve piirid. Need jäävad selliseks, nagu nad on, aga sõnastuses, mis on praeguses eelnõu variatsioonis. Edaspidi koostatakse eelarve ja eelarvestrateegia nii, et struktuurne puudujääk ei ületa 0,5% SKP-st, kui võlg on üle 30% ja kui võlg on alla 30%, siis struktuurne puudujääk võib olla kuni 1% SKP-st. 

Siis on veel üks muudatus ehk mõõdikute juurde. Mõõdikute selgituseks tuleb sõnastus ehk muudatusettepanek nr 7. Ehk mõõdikud peavad olema otseselt seotud programmi eesmärkidega, olema perioodiliselt mõõdetavad, et hinnata muu hulgas rahaliste kulutuste efektiivsust ja tulemuslikkust. Seda muudatusettepanekut arutati nii 17. kui ka 18. novembri istungil, sellepärast et tekkis küsimus, kas võiks mõõdikuid veel täpsemalt defineerida. Väga elava arutelu järel leiti, et tuleks jääda selle ühelauselise sõnastuse juurde, kuna muud variandid võiksid tuua kaasa selle, et seletuskiri muutub väga mahukaks. 

Diskussioonis oli ka kindel osutus sellele, et kui ministeeriumid ja asutused hakkavad oma mõõdikuid uuel aastal üle vaatama, mis on nende kohustus, siis nad peaksid jälgima seda sõnastust, mis tuleks seadusesse. Nad peaksid tooma oma aruteludes või dokumentatsioonis, kus nad neid mõõdikuid sätivad, selgituse ja seose, mismoodi konkreetne mõõdik seostub konkreetsete kuludega ja kuidas need kulutused võivad tulemust mõjutada. Kindlasti on oluline, et selliste diskussioonide ja nende mõõdikute hindamise juures oleksid ka Riigikogu teised komisjonid oma valdkondliku teadmisega olemas, et nad suudaksid hinnata ka tulemusnäitajate väärtust selles kategoorias, mida me tegelikult soovime saavutada. Erinevates arengukavades on neid olnud päris rohkelt. 

Edasi, muudatusettepanek nr 10, sõnastuse täpsustamine. Ministril on õigus muuta riigieelarvega kindlaksmääratud ministeeriumi valitsemisala piirmääraga vahendite riigiasutuste või nende gruppide eelarve liigendust ja programmi tegevuse majandusliku sisu detailset liigendust ületamata valitsemisala programmi tegevuse piirmääraga vahendite muutmiseks riigieelarves sätestatud ulatust ja tingimusi. See võib kõlada keeruliselt, kuid sisu on selles, et minister ei tohi ületada neid piire, mis iga-aastases riigieelarves on ette seatud. Ta saab neid muudatusi teha siiski ettenähtud piirides. Eelnev, varasem sõnastus jättis tõlgendamise võimaluse. 

11. muudatusettepanekuga sai lisatud ka see, et nendest muudatustest, mida ministeeriumid või põhiseaduslikud institutsioonid teevad riigieelarve kulude juures – ma pean rõhutama, selles piirides, mida konkreetse eelarveaasta eelarves on võimaldatud –, tuleb kohe teavitada Riigikogu rahanduskomisjoni. 

Lisaks sellele toon välja, et eelnõu jõustumist muudetakse 29. detsembriks, kuna eelnõu praeguses versioonis on 1. detsember, mis reaalselt ei ole võimalik. Mõned sätted jõustuvad ka 2026. aasta 1. märtsil ja 2027. aasta 1. jaanuaril. Muudatusettepanekuid sai 17 ja nad said kõik komisjonis konsensusliku toetuse. 

Komisjonis tehti ka otsused: võtta eelnõu päevakorda 19. novembril, konsensuslikult, lõpetada teine lugemine, konsensuslikult, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis võetakse eelnõu päevakorda ja viiakse läbi lõpphääletus 3. detsembril. Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Minu poolt hetkel kõik. Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on tõepoolest küsimusi. Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Proua ettekandja! Minule teeb muret see, et selle seadusemuudatusega väga oluliselt kahandatakse Riigikogu rolli ja palju olulisemaks tõusetub see nelja-aastane raamistik, mille valitsus, mitte Riigikogu, esitab Euroopa Komisjonile ja mida siis hakatakse jälgima. Noh, edu aruandeid tegema jätkuvalt, aga selle määruse sõnastus on ikkagi oluliselt nii tugev, et öeldakse, et kui sealt märgatakse kõrvalekaldeid nelja-aastasest plaanist, siis tulevad soovitused, mis on kohustusliku iseloomuga, et kuidas kõrvalekalletest tagasi tulla selle nelja-aastase plaani peale. See ju tegelikult Riigikogu tegeliku otsustusrolli eelarve kohta võtab ära. Esiteks, kuidas te seda kommenteerite? Kas ma olen asjast õigesti aru saanud? Ja teiseks, miks te seda esile ei toonud, et tunduvalt nagu jäme ots läheb valitsuse kätte ja Euroopa Komisjoni kätte?

Ei, jäme ots jääb endiselt Riigikogu kätte, sest põhiseaduse kohaselt kinnitab Riigikogu iga-aastase eelarve. Kuigi on olnud diskussioone, et kui me vaatame pikaajalisi investeeringuid, mis lähevad mitmeks aastaks, siis kas neid on kuidagi võimalik Riigikogu poolt seadustada. Meie põhiseadus seda ei võimalda. Me ei saa teha mitmeaastaseid eelarveid, osas riikides mingites ulatustes on see võimalik, meil näiteks ei ole. 

Tuletan meelde, et Euroopa Liidu eelarve reeglistikud kehtivad ka praegu ja neid on ka varem olnud. Ja nendel eri aastate kavadel, mis on olnud, on erinevad nimetused, erinevad reeglistikud kehtivad ka praegu ja on ka varem kehtinud. Nii et selles mõttes nende nii-öelda juriidilises jõus midagi ei muutu, lihtsalt nende arvestuslikud parameetrid, mille järgi neid ka hinnatakse, muutuvad. Me räägime eelkõige netokuludest, mida seatakse. Ja soovitused soovitusteks. On soovitatav, et neid jälgitakse. Kui mõni riik leiab, et ta ei jälgi – ütleme niimoodi, et Euroopa Liit on siiski riikide vabatahtlik ühendus –, siis ongi valida, kas käituda kokkuleppe kohaselt või loobuda selles liidus osalemisest. Ehk siin on sellised variandid. Ja kui on olemas konkreetsed põhjendused, mispärast neid reegleid ei saa jälgida, siis neid ka arvestatakse, ja need klauslid on ka olemas.

Martin Helme, palun!

Ai-ai, Maris, nüüd lihtsalt valetasid meile. Ei jää Riigikogu kätte. Selle seadusega võetakse üle seaduse tasemel Euroopa Liidu määrus, mis on sisuliselt riigieelarve seaduse muutmine dünaamiliseks ehk võetakse põhiseadus alt ära Riigikogult ja läheb komisjonile. Soovitused soovitusteks, neid ei pea täitma – ei vasta tõele. Uues süsteemis on kirjas – sellessamas Euroopa Liidu määruses, mille see seadus meile sisse toob seadusesse –, et komisjonil on õigus anda kohustuslikke soovitusi, mida liikmesriigid peavad täiel määral arvesse võtma. Ühtlasi tuuakse selle määrusega sisse meile rangem kulurežiim, millega piiratakse liikmesriikide vabadust ise kulutusi teha ja kulutusi muuta. Nii et jutt sellest, et meil praegu ka kõik see on ja midagi ei muutu, on lihtsalt vale. See on lihtsalt vale! Ja kõigele lisaks luuakse täiesti uus järelevalverežiim või järelevalvesüsteem Euroopa Liidul aruandlusega. Nii et see jutt, mida sa siin Rainile vastasid, on lihtsalt vale.

Aitäh! Kahtlematult on igal Riigikogu liikmel ja Eesti Vabariigi kodanikul õigus oma isiklikuks arvamuseks. Mina selle arvamusega ei nõustu. Ma jään selle juurde, et Eesti on vabatahtlikult liitunud Euroopa Liiduga. Olles ühe ühenduse liikmed, on meil võimalus osaleda läbirääkimistes, saada need kokkulepped ja kompromissid. On selge, et nende kompromisside läbirääkimiste käigus, millele, muide, annab Riigikogu alati ka oma mandaadi ja piirid, mille ulatuses neid läbi räägitakse, nendes raamides me teeme kokkulepped ja kokkulepetest kas peetakse kinni või ei peeta kinni. Kui me oleme teinud sellise leppe, ja need lepped on tehtud selle põhjal, mis on Riigikogu oma mandaadigi andnud ministritele ja valitsusele läbirääkimiseks, siis on see kõik nagu seaduspärane. Lisaks ma kinnitan veel, et Riigikogu endiselt koostab, tähendab, valitsuse esitatud riigieelarve võtab läbi ja võtab selle vastu. Ei võta Euroopa Komisjon meie eest riigieelarvet vastu ega ütle, milliseid kulutusi me tohime teha ja milliseid kulutusi me ei tohi teha.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, seadusega muudetakse ka regulatsiooni tegevustoetuste ja projektitoetuste osas, mida riigieelarvest makstakse. Sealhulgas keelatakse keskvalitsuse välistele isikutele tegevustoetuste maksmine. Sellega seoses Siseministeerium on esitanud muudatusettepanekuid ja Vabaühenduste Liit on pöördunud ka kirja teel, sest neile valmistab muret see, et seni strateegilise partnerluse lepingud, mis on sõlmitud tegevustoetusena keskvalitsuseväliste juriidiliste isikutega, seda enam tulevikus teha ei saa. Mis on teie arusaam nii sellest eelnõust kui ka komisjoni arutelude käigus saadud vastustest Rahandusministeeriumilt ja ministrilt, millisel kujul ja kas strateegiline partnerlus saab tulevikus jätkuda?

Strateegiline partnerlus saab kindlasti jätkuda. Igal ministeeriumil on vastavalt oma pädevusele õigus jagada tegevustoetusi ja projektipõhiseid toetusi. Projektipõhised toetused tähendavad seda, et seatakse konkreetsed eesmärgid konkreetse projekti läbiviimiseks. Mis on erinevates protsessides juhtunud? Algselt projektipõhised toetused on muutunud sisuliselt tegevustoetusteks, mis ei ole üldse seotud mingite eesmärkidega. Jagatakse toetusi sellepärast, et üks või teine vabaühendus kuulutab, et nad tegelevad selle või teise asjaga, et see on nende eesmärk. See ei ole läbipaistev riigi raha kulutamine. 

Toodud muudatused, nii nagu õiguskantsler ja riigikontrolör toovad – ja tõesti, ma ka lugesin neid materjale põhjalikult läbi –, toovad kaasa selle, et jah, nad toovad teatud muudatused nendes protsessides, kuid nad toovad kaasa selle, et riigil on parem ülevaade, mille jaoks raha kasutatakse. Ka strateegilised partnerid ei saa eeldada, et nad on ühest hetkest igavesti partneriteks ja saavad rahalisi toetusi. Ka nemad peavad teatud juhtudel ikkagi välja tooma, milleks nad kulutavad, kas nad saavutavad neid eesmärke, milleks nad seda teevad, mis samme nad selleks astuvad. Lihtsalt tegevustoetuse andmine selleks, et üks või teine MTÜ saaks eksisteerida, ei ole riigi mõttes mõistlik. Riigil on ikkagi eesmärk, et riigi raha, kõigi maksumaksjate raha või ka laenuraha oleks kasutatud tulemuslikult. See on see võimalus. Kui on sellised partnerid, kes tõesti on strateegilised, sellepärast et nad on olnud pikaaegsed ja teevad mingisuguseid ülesandeid, siis kahtlematult on ka sellises uues süsteemis, natuke muudetud või korrastatud süsteemis nendel võimalus näidata, et nad tõesti tegelevad asjadega, et nad tõesti saavutavad mingeid tulemusi.

Aivar Sõerd, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Riigikontrolör rääkis oma aastapäeva kõnes meile siin hiljuti, et kahjuks on olukord selline, et riigieelarve eesmärkide ja mõõdikute puhul on Riigikogu saadetud helikopteri lennukõrguse asemel süvakosmosesse. Täpselt nii ongi. Tuletame meelde näiteks mõõdikud, kus Justiitsministeeriumile eraldatavat raha tulemuslikkust mõõdetakse sellega, kas inimesed tunnevad ennast kodutänaval turvaliselt. Kui me praegu selle sõnastusega, mis siin on välja pakutud, jääme sellisele deklaratiivsele tasemele, siis see olukord ju ei parane. On võimalik väita, et kui kurjategijad istuvad vanglas, siis inimesed tunnevad ennast kodutänaval turvaliselt. Sellepärast ma pakkusin välja sõnastuse, et iga mõõdiku kohta tuleb anda selgitus ja mõjuhinnang, kuidas need on omavahel seotud. Ometi te lükkasite selle tagasi. Äkki peaks ikkagi selle tingimuse sisse viima, mis ma pakkusin, et tulemusnäitajate ja mõõdikute süsteem oleks natukenegi tõsiseltvõetavam?

Aitäh! Nagu ma enne juba ütlesin, meil oli sellel teemal elav diskussioon. Esiteks, seaduses toodaks praeguse muudatusega esimest korda üldse viide, millistele tingimustele peaksid ühed või teised mõõdikud vastama. Praegu ei ole sellist reeglistikku kehtestatud. Seetõttu ma arvan, et on olemas ka terve hulk mõõdikuid, mille sisuline väärtus on nullilähedane või isegi täitsa null. See samm, see seadusesse toodav muudatus peaks sundima ministeeriume vaatama üle oma mõõdikud just nimelt sellest vaatenurgast, kas need vastavad sellele tingimusele. Selles protsessis, mida ma loodan, et hakatakse elavalt juba uuel aastal – ma ei ole nii optimistlik, et detsembris seda tegema hakatakse, aga uuest aastast hakatakse tegelema – just nimelt sellest vaatest, millised mõõdikud siis on õiged ja paremad ning mis vastaksid just nimelt sellele, et oleks võimalik tuua seos kulutuse ja saavutuse vahel või tulemuse vahel. See on mitmetahuline ja keeruline protsess, erinevate osapooltega protsess.  

Kahtlematult tuleb need selgitused, miks üks või teine mõõdik valitakse, teha, aga need ei peaks olema iga-aastases riigieelarves, need ei peaks olema iga-aastase riigieelarve seletuskirja kaasnev osa. Me näeme, et meie riigieelarve seletuskiri on sadu lehekülgi pikk. Kui me hakkaksime sinna nõudma, et ka mõõdikuid – loodetavasti nende hulk väheneb, sest neid on mõttetult palju –, kui nende seletused või nende tausta hakatakse välja tooma, siis selle seletuskirja maht võib mitmekordistuda. Ja kui juba praegu on olukord, kus enamik Riigikogu liikmeid ei loe riigieelarve seletuskirja läbi – väga paljud ei vaevu lugema isegi neid osi, mis puudutavad nende põhikomisjoni –, siis veelgi paksem ja pikem seletuskiri ei aita sellele kaasa. Küll saaksid Riigikogu liikmed nende mõõdikute kujunemise protsessi sekkuda just nimelt selle kaudu, kui näiteks kas maaelukomisjonis või sotsiaalkomisjonis või kultuuri- ja hariduskomisjonis vastava valdkonna teemasid arutataks ja diskuteeritaks selle üle, millised need mõõdikud on, millised on need kõige paremad näitajad, millega hinnata selle valdkonna tulemuslikkust ja ka rahakasutust.  

Nii et ma arvan, et see töö ei pruugi esimesel aastal olla n-ö täiuslik, aga loodetavasti sisseviidav muudatus ergutab Riigikogu komisjone, ministeeriume ja teisi asjaosalisi süvenema sellesse materjali. Ja need täiendavad materjalid, mis toovad selgituse juurde iga-aastase riigieelarve seletuskirjas, miks ühte või teist mõõdikut kasutatakse, saab tuua seletuskirja kas viidetena või kui on tegu elektroonilise dokumendiga, näiteks lingina. 

Martin Helme, palun!

Maris, sa enne ütlesid, et sina minu arvamusega ei nõustu. Aga sa vähemalt nõustud tekstiga, mis paberi peal on või? Kas sa selle Euroopa Liidu määrusega nr 2024/1263 nõustud? Seal on ilusti kirjas, et tehakse nelja-aastase perioodiga eelarveplaan, mis kinnitatakse. See ei ole tegelikult kokkuleppel, komisjon meile ütleb, mis me tohime ja mis me ei tohi. Siis on aruanded, siis on eduaruanded, siis on kohustuslikud soovitused, mida tuleb täiel määral arvesse võtta. Kui neid arvesse ei võta, siis hakatakse meile trahvi tegema või peetakse kinni euroraha. See on see raamistik, mida praeguse seadusega Eestile kirjutatakse. See ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 65, millest sa siin enne rääkisid. Ja Euroopa Liitu me võisime vabatahtlikult astuda 2003. aastal, aga mitte keegi ei rääkinud tol korral sellest, et me anname kogu oma eelarve otsustusprotsessi Brüsselisse. Vastupidi, kõik kinnitasid nii nagu praegu sina siit puldist, et seda ei juhtu küll mitte kuidagi mitte kunagi. Ehk siis teisisõnu, jälle valetati meile. Nii et olge nüüd inimesed ja tunnistage üles, mis käkki te teete, ei pea valetama meile kogu aeg!

Aitäh! Ma jään sinuga sügavalt eriarvamusele. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No teatavasti Euroopa uue perioodi eelarve läbirääkimised on ka käimas ja on keerulised, aga üks osa nendest läbirääkimistest lisaks rahale on ka see, et Euroopa Komisjon tahab väga selgelt siduda riikide rahasaamise sellega, et täidetakse reegleid. See on üks asi. Ja teine asi on tõepoolest see määrus, mis väga selgelt sõna-sõnalt ütleb, et enne, kui liikmesriigid teevad tähtsaid otsuseid oma majandus-, sotsiaal-, tööhõive-, struktuuri- ja eelarvepoliitika arengu kohta, võtavad nad nõuetekohaselt arvesse artikli 3 lõike 3 punkti A ja B ja seal on tehtud osutusi, ja kui nad ei järgi seda, võib see kaasa tuua a) edasised soovitused: b) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 121 lõike 4 kohase komisjoni hoiatuse või nõukogu soovituse, ja siis kas sellel määrusel või veel kahel määrusel põhinevad meetmed, mis sisuliselt on juba trahvid. Ikkagi see valitsuse esitatud nelja-aastane raamistik saab juhtivaks ja Riigikogu võimalused eelarvega mõjutada riigielu muutuvad ahtamaks. Kas sa nõustud sellega?

Aitäh! Ei, ma ei nõustu selle seisukohaga. Meil on ka praegu olemas mitmeaastased eelarveraamistikud, ka praegu toimuvad läbirääkimised, ka praegu on olemas soovitused ja on olemas ka erinevad trahvimehhanismid, mida väga palju ei ole rakendatud. Nii et kõik need on olemas. Ma lihtsalt tuletan meelde, et Euroopa poolt jagatavad toetusvahendid on Euroopa Liidu kodanike makstud maksud. Jah, ka Eesti, aga Saksamaa, Soome, Läti ja Leedu, eri riikide kodanike makstud maksud. Ja on selge, et nii nagu Eesti riigis maksuraha kasutamist tuleb hoolikalt jälgida ja kaaluda, tuleks seda teha ka Euroopa tasandil.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tulen taas strateegilise partnerluse juurde. Siin iseenesest võib olla kaks olukorda. Meil on, arvestades Eesti väiksust, muuseum, akrediteeritud labor. Meil on palju valdkondi, kus tegutsebki üks spetsiifiline ettevõte. Kas neile tegevustoetuse maksmiseks tuleks ka teha avatud taotlusvoor? Ja teiseks, vabaühenduste liidu kiri ja Siseministeeriumi muudatusettepanekud tegelikult absoluutselt ei ole vastu sellele. Muidugi, nad ütlevadki, et läbipaistvust on vaja, aruandlust on vaja, mõju saavutamist tuleb nõuda. Seda saab teha ka tegevustoetuse raames määrust täpsustades. Miks, huvitav, on valitud see teine tee ja miks seda on tehtud nii, et tegelikult mõjutatud osapooli ei kaasatud?

Nii. Esiteks, ma kindlasti osutan sellele, et meil võib hetkel olla ühes või teises valdkonnas üks või teine eraõiguslik asutus, organisatsioon, kes täidab riigi ülesandeid. Esialgu võib tunduda loogiline, miks me peaksime uuesti konkurssi tegema. Aga minu arvates tuleb ka ühele ainsale organisatsioonile rahaeraldust tehes seda kaaluda alati. Seda enam, et praegu on üks teenusepakkuja partner, aga mingisugusel teisel hetkel ei tule teist või kolmandat juurde. Me ei tohi ka välistada sellist olukorda, et tuleb juurde.

Nii. Need muudatused, mis tehakse seaduses riigi toetuste jagamiseks, on tehtud selle eesmärgiga, et nende toetuste jagamist korrastataks. Ma osutan sellele, et nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör on korduvalt osutanud selle muudatuse vajadusele. Nii vabaühendused kui ka muud mittetulundusühingud saavad jätkuvalt toetusi taotleda, kuid projektitaotluse vormis. Sellist toetust tegevustoetusena ei anta. Et asjad oleksid üheselt selged. Ja just nimelt selline lahendus on valitud õiguskantsleri ja riigikontrolöri märkuste põhjal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaks sellist küsimust. Te ütlesite, et enamik kolleege ei ole seda riigieelarvet läbi lugenud. Äkki te ütlete täpsemalt, on teil luureandmeid, kui palju neid kolleege on, kes seda läbi lugenud ei ole, või protsent? Ja teine küsimus. Õiguskantsler on siin muu hulgas juhtinud tähelepanu, et jätkuvalt ei vasta see meie tubli eelarve põhiseaduse …… paragrahvidele. Konkreetselt mainis ta nüüd § 115. Mida te nende peale kostate?

Aitäh! Ma ei suuda teile lihtsalt öelda, kes meist siin on kogu eelarve läbi lugenud, kuid minu kontaktid, iga-aastase eelarve isiklikult läbi lugenud, kui minu viited osutavad sellele, et ei ole enamik. Väga paljud loevad läbi selle osa, mis neid huvitab või mis komisjoni töös neid puudutab. Väga paljud piirduvad nende tutvustustega, mida ministrid teevad või mida nad ise juurde küsivad. Ma just osutan sellele, et tõenäoliselt neid Riigikogu liikmeid, kes on iga-aastase riigieelarve lugenud kaanest kaaneni läbi, on väga vähe. Ma tõesti ei tea, kui palju, sest selle kohta statistikat teatavasti ei tehta. Aga vahetevahel kuulates küsimusi riigieelarve protsessis, see tunne tekib. Minu arvates on see lähenemine täiesti loogiline, et inimesed tegelevadki teemadega, mis on nende jaoks kõige olulisemad. Ja rahanduskomisjoni liikmed on need, kes eelarvesse sügavuti lähevad. 

Mis puudutab riigieelarve põhiseaduspärasust, siis õiguskantsler on ühe korra osutanud sellele – see on päris hulk aega tagasi –, et eelarve ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas. Hiljem ta ei ole seda korranud, ja väga lihtsal põhjusel. Kui süveneda põhiseadusesse, siis põhiseaduse § 115 ütleb – see on esimene lause –, et iga aasta kohta võtab Riigikogu seadusena vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Kui riigi kõik tulud ja kulud on eelarves kirjeldatud ükskõik millisel viisil, ükskõik millise agregeerituse tasemel, siis ongi see põhiseadusele vastav. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on väga põhjalikult analüüsitud erinevaid aspekte, mida tuleks vaadata, näiteks terviklikkuse põhimõte ehk kõik kulud, tulud peaksid sees olema, universaalsus, aastase kehtivus, eelnevus, tasakaalustatus, läbipaistvus ja muud aspektid veel. Nii et põhiseaduses ja selle konkreetse paragrahvi konkreetse lause juures on jõutud siiski lõpuks arusaamisele, et meie põhiseadus ei ütle, millises vormis peab olema riigieelarve iga-aastaselt esitatud. Oluline on see, et seal oleksid kajastatud kõik tulud, mida riik saab, riigiasutused, allasutused saavad, ja kõik kulutused, mis tehakse. Need kaks elementi peavad olema sees.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Peeter Ernits! Nüüd peaaegu oleks ettekandja juba lahkunud. Hästi, Peeter Ernits, teil on teine küsimus veel. Palun!

Okei, ei hakka selle … Muuseas, seda on õiguskantsler öelnud praegu, te ei ole ilmselt neid tabeleid läbi vaadanud. Ma ei hakka rääkima ka 116-st. Aga küsin sellise konkreetse sellise ilusa mõõdiku kohta, et täiskasvanud inimesed, 18+ ja kuni lõpuni, on rahulolu 7,1%. Nii, ja nüüd, 2026, ma vaatasin ka, 7,1%. Arvestades üldist olukorda ja üldist meelsust, eriti veel teie valitsuse suhtes, ma küll ei usu, et see mõõdik on jätkuvalt samasugune. Ja teiselt poolt, kas te olete kindel, et see 7,1% on üldse reaalne või on ta kusagilt laest või keegi ametnik on ta välja mõelnud? See on ainult üks mõõdikutest, millest võiks pika loengu pidada.

Aitäh! Siin eelnevas oma ettekandes ja küsimustele vastates ma selgitasin päris pikalt ja põhjalikult mõõdikute probleeme ja seda, mida tuleks nendega teha. Just nimelt, esmakordselt tuuakse seaduse tasemele sisse nõuded, millele üks mõõdik peab vastama. On selge, et väga paljud mõõdikud – ma ei oska öelda, mitu, millised mõõdikud, millise taseme mõõdikud – ei vasta nendele nõuetele, mis siin seadusesse nüüd sisse tuuakse. See tähendab seda, et uuest aastast või 29. detsembrist, kui eelduslikult see eelnõu seaduseks saab ja kehtima hakkab, peavad ministeeriumid võtma kätte ja vaatama läbi kõik need mõõdikud, mida nad praegu kasutavad, just nimelt sellest vaatenurgast, et see vastaks esiteks sellele sõnastusele, mis on seadusesse sisse toodud. Samuti osutasin ma oma ettekandes vastustele ja küsimustele vastates sellele, et Riigikogu liikmetel komisjonide kaudu oleks mõistlik sellesse teemasse süveneda, arutada ministeeriumidega, millised mõõdikud on adekvaatsed, millised mõõdikud on need, mis näitavad saavutatut mingit tulemust, mida tahetakse saavutada, ja et nad oleksid samal ajal võimelised mõõtma ka rahalist panust selle tulemuse saavutamiseks. Nii et me teeme esimese sammu. Ma ei ütle, et see samm esimese aastaga toob kaasa lõplikult ja kõige suurepärasema tulemuse, aga esimene samm saab astutud. Võib-olla jääb veel selliseid kehvi mõõdikuid üles järgmiseks aastaks, aga ma siiralt loodan, et kui Riigikogu komisjonid võtavad oma tööd tõsiselt, ministrid, ministeeriumid võtavad oma tööd tõsiselt, siis me saame selle pildi oluliselt selgemaks ja paremaks.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Mõnes mõttes huvitav debatt on olnud. Tasakesi nihutatakse Riigikogu välja sellest otsustusprotsessist, milleks on riigieelarve kehtestamine ja vastuvõtmine. See on üks tähtsamaid seadusi, millega Riigikogu saab elu Eestis juhtida. Ja loomulikult, valitsus valmistab selle alati ette, aga Riigikogul on siin kõva sõnaõigus, kuigi raske on vaielda sellega, mida ka Maris Lauri ütles, et vähesed seda loevad, sest sealt on raske midagi sisukat välja lugeda. Aga kui pingutada, siis saab hakkama. 

See on järjekordne samm selles suunas, et poliitikute roll väheneb, Riigikogu roll väheneb laiemas mõttes. Juba praegu tegelikult on jäme ots ametnike käes. Ma tuletan meelde mõne rahandusministri mõtteavaldusi. Toomas Tõniste kunagi esines sellise ütlusega, et ma mõtlesin, et rahandusministri töö on raske, aga ei ole üldse, ametnikud teevad kõik ära – sai ta teada siis, kui ta oli mõnda aega minister olnud. Jürgen Ligi alles hiljaaegu ütles siin, et tema küll eelarvet ei loe, ta laseb ametnikel endale seal … noh, küsib, et antaks teada siit ja sealt, väljavõtteid, mis seal eelarves on. Ja kui see eelnõu vastu võetakse, siis ma ütleksin, et see tähistab jälle ühe murdelise lahingu kaotust poliitikute jaoks ja ametnike jaoks omakorda võitu. 

Ja mida siin siis tehakse? See, millega Maris Lauri oma sõnavõtu lõpetas, kogu see mõõdikute müriaad ja rägastik, no see on selgelt ametnikkonna leib. Nendele meeldib nikerdada lehekülgede viisi asju, mis mitte midagi ei tähenda. Vähemasti ei tähenda midagi ametnikkonna jaoks väljaspool olevatele inimestele, nad ise ilmselt saavad aru, mis millegi taha peidetud on. 

Aga veelgi enam, nüüd muudetakse Riigikogu õigust eelarvet teha just selliseks, nagu Riigikogus valitseva enamuse soov on, sellega, et Vabariigi Valitsus hakkab esitama Euroopa Komisjonile nelja-aastast sõiduplaani. Millised on plaanid majanduse, rahanduse ja muus osas – nelja-aastane eelarve ja struktuuripoliitika. Igal aastal on kohustus esitada eduaruanne. Jaa, me teame, ka praegu esitatakse neid eduaruandeid, aga nüüd võetakse üle lähtumine sellest määrusest, kus need eduaruanded ja nende hindamine muutuvad tunduvalt rangemaks. Ja kui Euroopa Komisjon märkab kõrvalekaldeid esitatud plaanist, siis on komisjonile õigus anda selliseid kohustuslikke soovitusi, mida tuleb täiel määral arvesse võtta, ja kui arvesse ei võeta, algatatakse paranduskohustus ja nii edasi. Ja me teame, et Euroopa Liidu uue eelarveperioodi aruteludel on Euroopa Komisjon väga jõuliselt pannud lauale selle, et kui riigid ei täida neid reegleid, mida Euroopa Komisjon neilt nõuab, siis saaksid nad vähendada seda raha, mis riikidele Euroopast peaks muidu tulema. 

Mõnes mõttes võikski ju öelda, et aga, kallid kolleegid, kui te selle eelnõu poolt hääletate, miks te ei tule siia ettepanekuga, et saatkem Riigikogu laiali. Las Euroopa Komisjon hakkab määrama Eesti osariigile valitsejat, kes on selline, nagu omal ajal oli kubjas mõisas: mõisnik ütles, mida tuleb teha ja mida ellu viia, ja siis kubjas viis ellu. See valitseja siis viib ellu Brüsselis paika pandut. Nii et ma kutsun, head kolleegid, kõiki üles enne oma poolthääle andmist: peatuge ja mõelge korraks. Niimoodi see enesemääramise õigus ja iseseisev otsustusõigus meilt vaikselt näpu vahelt ära libiseb. 

Aitäh! Meie fraktsioon annab üle ka ettepaneku see eelnõu teisel lugemisel katkestada. Ma toon kohe paberi.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! (Ulatab istungi juhatajale paberi.) Nüüd on paberimajandus ka korras.

Paber on käes, jah. Palun!

Eesti kui euroala liige ja Euroopa Liidu liikmesriik on konvergentsiprogramme, stabiilsusprogramme esitanud aastaid. Ja arusaadavalt sellises pikemas perspektiivis eelarve vaate esitamine ja selle üle ka arutamine, kuidas see Euroopa pilt kokku jookseb, on mõistlik. See ei ole mingi muutus võrreldes praegusega, küll aga on esitamise aeg ja sellega seotud detailid muutunud. Kui antakse 1,5% vabastusklauslina ja tõepoolest, nii nagu Eesti siin halvas mõttes eeskuju näitab, see 1,5% lisaks 3%-le tehakse puudujäägina kohe täis, siis mingi ülevaade sellest, milliseid otsuseid tehakse, kas nelja aasta perspektiivis ikka puudujääk väheneb, milliste poliitikatega see puudujääk tekib, seda ülevaadet tulebki anda. Kui eelarvepoliitika läheb lõdvemaks, siis kuskil peavad need reeglid ka karmistama, kui puudujääk on suurem. 

Ma ei näe, et siin on fundamentaalne muutus toimunud. Küll aga vaatamata sellele, et siin kolleegid selgitasid Riigikogu rolli vähenemist selle eelnõu kaudu, on see minu meelest hea näide sellest, kuidas rahanduskomisjon on sisuliste arutelude kaudu suutnud eelnõu muuta ja parandada. Nii seda, mis puudutab siseriiklikku eelarvereeglit, kus me jääme kehtiva eelarvereegli või nende põhimõtete edasikestmise juurde. Seal tõesti oli nii koalitsioonil kui ka opositsioonil üksmeel, et võiks teha vajalikud täpsustused ja kaasajastamist, aga suuresti võiks jääda senise reegli juurde. Ja teisalt tõesti see, mis puudutab mõõdikuid tegevuspõhises eelarves. Selleks, et ministeeriumid ja valdkonnad hakkaksid tegevuspõhiselt ka sisuliselt juhtima, on vaja seda kirjutada ka eelarveseadusesse sisse, millised on kriteeriumid mõõdikutele. Ma olen nõus, et ega see sõnastus praegu pole ideaalne, aga ta on samm õiges suunas, et sisuliselt tegeleda sellega, et jõuda valdkondade tegevuspõhise juhtimiseni. 

Küsisin ka komisjoni ettekandjalt strateegilise partnerluse kohta. Ja nii nagu Rain Epler läks minevikku, siis mina mäletan hasartmängumaksu nõukogu, seda muret, et poliitiliste otsustega jagatakse projektipõhist raha, on ebastabiilsus, ma ei tea, aruandluse nappus, ei ole läbipaistvust ega võrdseid võimalusi. Nii et hasartmängumaksu raha jagamine poliitilise nõukogu kaudu muudeti strateegiliselt partnerluseks, et lahendada neid murekohtasid, mis vabakonnas on. See, et ühenduste rahastus on lühiajaline, väga mingi konkreetsetele, ma ei tea, koolituste läbiviimisele keskendunud. Oleks vaja sisulisemat partnerlust näiteks valdkonnaministeeriumi ja vabaühenduste vahel. See oli selline uut tüüpi koostöövorm. Me ei räägi sellest, et lihtsalt pikendame projektipõhise toetuse perioodi, vaid sellest, et me sisuliselt hakkame teistmoodi koostööd tegema. 

Seoses muudatustega, et tegevustoetusi, mille kaudu mõned ministeeriumid on strateegilist partnerlust rahastanud, tegevustoetusi ei tohi enam keskvalitsusevälistele juriidilistele isikutele anda, see on tõepoolest tekitanud arusaamatust. Ega komisjoni aruteludes ka mina ei saanud selgust, kas see arusaamatus on vähese kaasamise tulemus, tegelikult on võimalik samamoodi jätkata kui seni, aga nimetada tuleb tegevuspõhise toetuse asemel seda projektipõhiseks toetuseks, või tegelikult seaduses ette nähtud kriteeriumid tähendavad, et ka seda koostöövormi ennast tuleks ümber vaadata, et see sinna uude raami mahuks. Ma arvan, et strateegiline partnerlus on väärtuslik. Seda on mitu aastat üles ehitatud ja ka Vabaühenduste Liit seisab selle eest, nii nagu riigikontrolör õigesti on osundanud, et raha jagamine peab olema läbipaistev …

Palun kolm lisaminutit!

Paneme siis selle kolm minutit lisaaega juurde.

… peaks olema avatud taotlusvoorud, selged reeglid, aruandlus, mõju saavutamise eesmärk ja kontrollimine, kas see mõju on saavutatud. Nii et vastuolu selles, mida soovitab Riigikontroll, ja see, mida Vabaühenduste Liit peab mõistlikuks ühenduste rahastamisel, tegelikult ei ole. Küsimus on, kas arutlusel olevas eelnõus on parimal viisil sõnastatud need muudatused, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada ja strateegilist partnerlust väärtustada. See on olnud sotsiaaldemokraatide jaoks murekoht, aga igatahes tuleb rõhutada, et kaasamine on tähtis, ja selgitada osapooltele, mil viisil see mõjutab nende edasist toimimist. Nii nagu rahanduskomisjonile laekunud kirjadest on näha, et seni seda niimoodi tehtud ei ole. 

Nii et ma loodan strateegilise partnerluse jätkumist ja soovin jõudu osapooltele, et siin selgus luua. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Õigusakt, millega Reformierakond raamistab riigi rahanduse lagastamise, on parlamendi ette teisele lugemisele jõudnud. Isamaa ettepanek on mitte sellega kaasa minna, sest see toimub Eesti majanduse kindlustunde ja väljavaadete arvel. See seab meie majanduse ja inimeste toimetuleku tegelikkuses määramatusse. Seetõttu me teeme ettepaneku teine lugemine selle seaduseelnõu menetlemisel katkestada. 

Asetame selle olukorra perspektiivi. See on juba teine samm, kuid nüüd lõplik samm Reformierakonnalt, kõrvaldamaks siseriiklikke eelarvereegleid. Esimene aktsioon tehti 2023. aasta sügisel ja nüüd oleks jõutud selle apoteoosini. Mida see tähendab? Sellele andis oma hävitava kvalifikatsiooni eelarvenõukogu. Sisuliselt likvideeritakse, härra Keldo, siseriiklikud eelarvereeglid. Ja õigusega küsib meie rahvuslik eelarvenõukogu, mis on olnud nende roll üldse, funktsioon, sest nende roll on hinnata siseriiklike eelarvereeglite täitmist. Aga selle aktsiooniga likvideeritakse siseriiklike eelarvereeglite süsteem. 

Siin kõneles härra Sõerd õpetlikult ja tõi näite Soome kohta, et Soomes on juba alustatud menetlust seoses ülemäärase eelarvedefitsiidiga, nagu rahvusringhäälingu uudis teada andis. Aga võrdleme. Siis oli see kuidagi osundus sellele, et Soome olukord on kehvakesem kui Eesti olukord. Kuid vaatame faktide näkki. Eduskuntale esitatud eelarvekava näeb 2026. aastaks ette 3,6%-lise defitsiidi Soome sisemajanduse koguproduktist. Kristen Michali valitsuse eelarveprojekt näeb ette 2026. aastal 4,5%-lise defitsiidi ning riigi eelarvestrateegia aastateks 2026–2029 näeb ette omakorda 2027. aastaks 4,5%-lise defitsiidi. Nominaalselt nähakse ette 2028. aastaks 3,8%-line defitsiit ning 2029. aastaks 3,6%-line defitsiit, kuid see on blufitud. Seda on ise ministrid tunnistanud, et sisse on kirjutatud sadade miljonite eurode kaupa bluffi. Tegelikkuses jäetakse selles nelja-aastases riigi eelarvestrateegias üle 4%-lise eelarvedefitsiidi nelja-aastases perimeetris. Nagu ütles eelarvenõukogu, Eesti lähiajaloo pikim ja sügavaim defitsiit. Riik hakkab püsivalt ja süvenevalt elama võlgu. 

Mida vastavad härra Michal ja co, härra Hussar? Vastate sellele, et vabandust, see on julgeolekuolukorrast, objektiivsest julgeolekukriisist tingitud vajadus – enesestmõistetavalt suurendada vajaduspõhiselt sõjalise nõuande alusel kaitsekulusid. Nendes otsustes on Isamaa täiesti ühel pool rindejoont. Veelgi enam, me oleme püsivalt kutsunud üles tõhusamalt ja kiiremini ellu viima planeeritud rahvusliku kaitsevõime suurendamise kavasid. 

Kuid – kuid – meie alternatiivses eelarveettepanekus me säilitame kõik kaitseassigneeringud, mis on ette pandud, kuid me oleme esitanud ettepaneku, mis võimaldab riigil jääda ka Euroopa eelarvereeglistikus ettenähtud defitsiidi piiri ehk 3% ning laugjalt alla 3% liikumise trajektoori. See on minimaalne finantsdistsipliini kategooria. Ka finants- ja eelarvepoliitika on julgeolekuküsimus, nagu on märkinud härra Ligi. Ma kirjutan sellele käsitlusele alla. Kuid kahjuks on praegu valitsuse valitud tee meie rahanduslike väljavaadete lagastamise tee. 

Veelgi enam, näete, millise perspektiivi haardega mõeldakse, Helmen. Aastaks 2070 planeeritakse pikaajalises eelarve jätkusuutlikkuse trajektooris eelarvedefitsiiti –1%. Näete, 2070. aastani. Millises ajalises suutlikkuses opereeritakse! Demograafilist kriisi ei suudeta reaalajas ühtegi sammu astuda, vastupidi, perede kindlustunnet habrastada, mis puudutab inimpõlvedel Eesti rahva käekäiku ja meie arvulist kestmist. Aga näete, rahanduse lagastamises ollakse valmis deklareerima trajektoori püsivast eelarve nominaalsest miinusest aastani 2070. Milline kallis kingitus Reformierakonnalt Eesti rahvale! Kalliks lähevad need kingitused. 

Reformierakond mineerib tulevikku vaadates selle eelarvestrateegiaga ja eelarvega Eesti rahanduslikud ja sellega seotud majanduslikud väljavaated. See mineerimine tähendab tegelikkuses ebakindlust kõigile inimestele, eraldi Eesti peredele ja eraldi meie majanduskeskkonna väljavaadetele, ka investoritele ja tulevikukindlusele. Kõik saavad sellest aru. 

Peeter Lõmus, eelarvenõukogu esimees, Hando Sutter, tööandjate keskliidu direktor, küsisin neilt, mis on selle eelarvetrajektoori vastus. Nad ütlesid: segadus ja maksutõusud. Näete, millised kingitused Reformierakonnalt Eesti rahvale valimistejärgseks ajaks. 2027, anno, pärast meid tulgu või veeuputus. 

Isamaa ei toeta siseriiklike eelarvereeglite täielikku demonteerimist, ja teiseks, sisuliselt eelarve laokile laskmist selle esitatud eelnõu käigus, mille suhtes andis hävitava hinnangu sellisel kujul eelnõule ka eelarvenõukogu. Veelgi enam, te olete sisse ehitanud teadlikult riigi eelarvestrateegiasse detoneeriva skeemi, millega tõepoolest tuleb hakata tegema 2027. aasta järgselt. Milles see seisneb? Euroopa Liidu rahvuslik erand kaitsekuludele näeb ette kuni 2028. aasta 31. detsembrini, härra Keldo, 1,5%-lise defitsiidi, täiendava võimaluse. Aga teie eelarvestrateegia tegelikkuses juba ületab neid piire – 4,5% olete te tegelikkuses asetanud juba püsivaks. Nii et alla 4% toodud kahe aasta numbrid on ju bluff, teate suurepäraselt! Mis riigi kinnisvarainvesteeringute revisjon 100 miljonit eurot? Kokutama hakati lugupeetud valitsuse liikmete poolt, kui ma nüüd küsisin. 

Peretoetuste reform – seal oli 100 miljonit eurot aastas. Ma ei tea, mida see tähendab, kas kelleltki võetakse ära neid peretoetusi või lastetoetusi kavatsetakse täiendavalt võtta. Aga veel kord, Brežnevi pakike, kingitus lastega peredele – niisuguse blufi, kas tegelikke agendasid, jällegi 2027. aasta järgseks. Aga te ise teate suurepäraselt, teil ei ole ju 2027. aasta järel mandaati. Kes on see inimene, kes annab teile mandaadi? Sellise lagastamispoliitikaga. Eesti rahvas on haritud, nõudlik rahvas. Kaks korda ennast petta meie rahvas ei lase, Maris! Aitäh!

Maris Lauri, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Novot! Me pidasime siin ühe diskussiooni ja arutelu selle üle, kui palju Riigikogu liikmed loevad riigieelarvet kaanest kaaneni, ja leidsime, et ilmselt kõik ei loe, aga osad võib-olla loevad. Nüüd on meil selline olukord, et eelnõu, mis on oma mahult üpris tagasihoidlik võrreldes iga-aastase eelarvega, kus on tulemas muudatusettepanekud, millest ma siinsamas puldis rääkisin. Eelkõneleja teatas, et neid muudatusettepanekuid ei ole. Kui te oleksite kuulanud mu ettekannet, siis oleksite teada saanud, et muudatusettepanekuga me jääme kehtivate eelarvereeglite juurde. Keegi ei tühista siseriiklikke eelarvereegleid. Mitte keegi! Nii et teinekord tasub jälgida seda, mis toimub komisjonis ja milliseid ette… (Hääled saalis.) Me räägime sellest eelnõust, teisest lugemisest ja muudatusettepanekutest, mis on komisjonis olnud. 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, lubame Maris Lauril jätkata.

Ja kindlasti on võimalus teil seda muudatusettepanekut, mis on komisjoni tehtud, jääda kehtivate reeglite juurde, toetada. Aga te muidugi võite ka vastu hääletada, kui te tahate just sellist, mida te just natuke aega tagasi kõvasti kritiseerisite. Nii et soovitan kõikidel kolleegidel enne sõnavõttu tutvuda kehtiva olukorraga. Kui muidu ei saa, siis tulge, minu käest võib alati küsida, kui ma seda teemat parasjagu valdan. 

Ma tahtsin rääkida sellest, et kõige esimene kõnepidaja on küll lahkunud, aga need väited, et Euroopa poolt tuuakse sisse mingisugused reeglistikud, mis Eesti iseseisvuse hävitavad, on tüüpiline selle ühe erakonna retoorika. Selle eesmärk on hävitada Eesti usaldust Euroopa Liidu vastu ja Eesti Euroopa Liidust lõpuks välja lükata. Nelja-aastane eelarvestrateegia on olemas ka praegu ja see on valitsuse dokument. See valitsuse dokument esitatakse ka Riigikogule taustamaterjalina riigieelarve juurde. Selles mõttes ei muutu midagi. Nelja-aastaseid eelarveid ikkagi koostatakse endiselt, seal ei ole mitte midagi uut. On olemas ka meetmed, mida Euroopa Liit saab rakendada riikide vastu, kes eelarvereegleid rikuvad. Värskelt soomlased tunnevad muret, et nende vastu tehakse. Nii et jutt sellest, et selle eelnõuga tuuakse sisse mingisugused muudatused, mis on Eesti põhiseaduse vastased või mis ei kehti, kus Eesti parlament annab oma õiguse eelarve koostamiseks Brüsselile, on puhas, selge vale ja inimeste hirmutamine. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Selle eelnõu kohta on komisjoni poolt esitatud saali toodud 17 muudatusettepanekut ja asume nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 17, sellegi on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik selle eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. 

Juhtivkomisjoni otsus on eelnõu 736 teine lugemine lõpetada. Henn, te olete juba kursis, selle eelnõu on esitanud nii EKRE fraktsioon kui ka Isamaa fraktsioon samasisulise ettepaneku seaduseelnõu 736 teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun!

Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni … Palun vaikust, head kolleegid! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 736 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 736 teine lugemine lõpetatud ja ka selle päevakorrapunkti menetlus. 

Oleme jõudnud 14. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 699 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo. Head kolleegid Randpere, Reinsalu ja Seeder, meil on minister jõudnud kõnepulti. On austusväärne teda kuulata. (Saalist öeldakse midagi.) Aga sa ei katkestanud oma kolleege. Palun vaikust, head kolleegid!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile, nii nagu öeldud, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ehk ILO meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. 

Esmalt, ma arvan, oluline, märgin selgituseks ja selgituseks, et meretöö konventsiooni ratifitseerimist käsitlevad kaks teineteisega lahutamatult seotud ja paralleelselt Riigikogu menetluses olevat seaduseelnõu. Esiteks, käesolev eelnõu 699, millega Eesti konventsiooni muudatused formaalselt ratifitseerib, ja teiseks, tänase täiskogu korralise istungi päevakorras olev järgmine arutatav seaduseelnõu 700, millega tehakse Eesti meretöö õigusesse sisuliselt seadusemuudatused ehk muudetakse riigisisest õigust. Nii sai seda tutvustatud ka õiguskomisjonis. 

Eesti ratifitseeris 23. veebruaril 2016 ILO meretöö konventsiooni, millega kaasneb Eestile kohustus viia riigisisesed õigusaktid vastavusse. Kuna ILO 2022. aasta meretöö konventsiooni muutis, siis nende muudatuste ülevõtmine riigisisesesse õigusesse on Eesti rahvusvaheline kohustus. 

Meretöö konventsiooni muudatused puudutavad laevapere liikmele teavitamist talle tekitatud kahju hüvitamise korral, laevapere liikmetele abi osutamist hülgamise korral, laeval internetiühenduse võimaldamist, laevapere liikmele meditsiiniabi osutamist, laevapere liikme surnukeha elukohariiki toimetamist ja selles riigiasutuste poolt reederi abistamist. Ja viimaseks, laevapere liikmete surmajuhtumite uurimine ja ILO teavitamine surmajuhtumitest. Ratifitseeritavad meretöö konventsiooni muudatused võetakse Eesti õigusesse üle üksnes miinimummahus, tegemata mingeid täiendavaid seadusemuudatusi, mis läheksid kõnealuse konventsiooni nõuetest kaugemale. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Aitäh teile ettekande eest! Arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab õiguskomisjoni liige, hea kolleeg Vilja Toomast.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas valitsuse algatatud meretöö ... Oih, nüüd on täpselt nii, nagu minister ütles, et kaks seadust me arutasime koos. Nüüd ma pean lugema kahte seadust korraga protokollist välja. Arutas 2022. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) meretöö konventsiooni koodeksi muudatusi 11. novembril oma komisjoni istungil. 

Minister Erkki Keldo tegi sellest ülevaate ja rääkis sama lühidalt nagu ka siingi meile selle muudatuse põhimõtetest. Komisjonis väga palju küsimusi ei tekkinud. Peeter Ernits tundis ainult huvi, miks on jäänud meretöö sätted alates 2022. aastast üle võtmata. Minister selgitas, et vahel juhtubki nii, et vaadatakse aeg-ajalt üle, kas kõik direktiivid on õigel ajal ja õigesti üle võetud, ja ikka selgub, et mõningad asjad ei ole Eesti seadusesse üle võetud ja see on tavapärane praktika. 

Sellega selle koodeksi arutelu lõppes ja komisjon langetas kolm konsensuslikku otsust. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, teiseks ettepanek esimene lugemine lõpetada ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Mina tänan!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 699 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. detsember kell 17.15.

Oleme jõudnud 15. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 esimene lugemine. Ja taas kord on suur rõõm tervitada Riigikogu kõnetoolis majandus- ja tööstusministrit Erkki Keldot.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Rõõm on vastastikune. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nii nagu sai mainitud, need kaks seaduseelnõu käivad käsikäes. Tutvustan teile meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700.

Eelnõul on kaks põhieesmärki: tagada Eesti meretöö õiguse vastavus meremerenduse rahvusvahelistele tööstandarditele ehk tagada kooskõla Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO meretöö konventsiooni 2022. aasta muudatustega, mida tutvustasin ja ratifitseeritakse eelmise, 699 SE-ga. Need muudatused tugevdavad laevapere liikmete ja kalurite elu, tervise- ja tööohutuse kaitset, majanduslikku kindlustatust ja laeva meresõiduohutust. 

Teine selle 700 SE eelnõu põhipunkt on lahendada Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlus seoses Euroopa Liidu direktiividega, mis varasemalt said üle võetud, aga Euroopa Komisjon märkis, et on vaja meie seaduses paremini selgesõnaliselt sätestada ülevõtmine. Ehk siis, nii nagu te teate, direktiivide nõuetekohane ülevõtmine riigisisesesse õigusesse on iga liikmesriigi kohustus. Kõikides nendes direktiivides, mis vajavad täiendamist, võtame üle vaid need sätted, mille kohta Euroopa Komisjon on leidnud, et neid ei ole Eesti õigusesse nõuetekohaselt üle võetud ja vajavad täpsustamist. 

Ülevõetavatest direktiividest puudutavad direktiiv 2018/131 sätted puudutavad finantstagatisi laevapere liikmete hülgamisel ning finantstagatisi kutse haigestumisest ja tööõnnetustest põhjustatud tervisekahjustuste ja surmaga seotud lepinguliste nõuete hüvitamisel. Ülevõetava direktiivi 2017/159 sätted puudutavad haigeid ja vigastatud kalureid ning kalurite ohutuse tagamist. Ülevõetava direktiivi 2014/112 säte puudutab siseveetranspordi vahendil töötavate töötajate maksimaalselt lubatud tööaja arvutamise põhimõtteid, kui töösuhe kestab vaid lühikest aega. Samamoodi ei kaasne seaduse rakendamisega riigile ega kohalikule omavalitsusele eeldatavaid kulusid ega tulusid. Ja rohkem mul öelda ei olegi. Aitäh!

Tänan teid! Küsimusi teile ei ole.

Suur aitäh!

Võtke heaks! Ja taas kord palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti, kes tutvustab arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Nii nagu siin juba korduvalt on öeldud, arutasime ka seda seaduseelnõu õiguskomisjonis esmaspäeval, 10. novembril. Kuna minister tegi komisjonis ettekande samasuguse nagu täna, siis ega komisjonis pikka arutelu ei olnud, võib peaaegu öelda, et polnudki arutelu, siis tehti konsensuslikud otsused, mis on järgmised: esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, teiseks, teha ettepanek esimene nõugemine lõpetada, ja kolmandaks, teha ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Aitäh!

Tänan teidki! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 700 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. detsember kell 17.15. 

Head kolleegid, oleme jõudnud eelviimase tänase päevakorrapunktini, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt keskkonnakomisjoni aseesimehe Andres Metsoja.

Ma tänan, austatud istungi juhataja Toomas Kivimägi! Head kolleegid! Antud eelnõu tõepoolest on algatanud keskkonnakomisjon. Ja täpsemalt, selle algatamise sisu võtab kokku Riigikogu keskkonnakomisjoni istungi protokoll nr 130, mis annab käsitluse selle eelnõu saamisloost. 

Nimelt on keskkonnakomisjon käsitlenud antud temaatikat ehk eelnõu sisu kahel korral. Esimene neist on toimunud käesoleva aasta 7. oktoobril Riigikogu keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni ühisistungil, kus olid kohal kutsutud asjaosalised, sealhulgas Keskkonnaameti ja ministeeriumi esindajad ning ka puudutatud isikute esindajad, karjakasvatajad ja maaelu edendajad. Teist korda käsitlesime seda 10. novembril. 

See eelnõu kätkeb endas tegelikult osalt juba seda, mis on seadusesse vormitud, ehk öösihiku kasutamist. Seda on täna võimalik teha juhtudel, kui on vaja ohjata Aafrika seakatku. Tegelikult on jahimehed abiks selle taudi ohjamisel ja seda saab teha ainult juhul, kui Keskkonnaamet annab õiguse öösihikut kasutada. Eraldi toodi välja probleem, et on olemas sihtkaitsevööndid ja piiranguvööndid ehk need alad, kuhu ei ole võimalik minna jahti pidama. Samamoodi anname volitusnormi, et vajaduse korral tuleb ka nendel aladel jahti pidada, et Aafrika katku ohjata.

Toome erandina sisse veel täiendava normi. See puudutab suurkiskjaid ja kontekstis nuhtlusisendit. See on seotud vägagi meie karjakasvatajatega, kus me näeme, et meie suurkiskjate populatsioon on kõrge ja korduvad ründed kas loomalautodele või karjadele tingivad tegelikult selle olukorra, et ka öösihikut oleks võimalik nendes olukordades kasutada just nimelt nuhtlusisendi tabamiseks. Ja see laiend hakkab kehtima veel sellele, et kui liiklusõnnetustes näiteks saavad viga suurkiskjad, neid on vaja tabada samamoodi pimedas, kus on ohuolukorrad, siis selle öösihiku lubamine on aktsepteeritav. 

Nii et sellised muudatused ettepanekuna on komisjon teinud, saame täpsemalt arutada edasises menetluses. Otsustati algatada jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Poolt oli 7, vastu 1, erapooletuid ka 1. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati mind. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile on üks küsimus vähemalt. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Me teame, et väga vähesed inimesed on üldse kokku puutunud öösihikuga või ka öövaatlusseadmetega. Mul oleks protokolli huvides sulle palve, et sa selgitaksid seda, mismoodi on võimalik öösihikuga väga täpselt välja valida see nuhtlusisend või väga täpselt näha ka ümbrust, et inimesed lihtsalt teaksid, et see ei hajuta tähelepanu ega tee ähmasemaks pilti, vaid et see, vastupidi, aitab karjast valida selle vajaliku isendi välja, keda just on vaja tabada. Kas sa kinnitad seda?

Aitäh, hea töökaaslane! Tõepoolest, sa ise juba vastasid küsimusele ära. Ega mul siin midagi lisada ei ole. Termosihik on ikka tõepoolest selleks kasutusel, et paremini näha, täpsemalt näha. Ta tegelikult teeb ikkagi relvana, võime öelda, et öösihik on teatud mõttes relv, ta toob sulle kõik peo peale. Ja kui meil on vaja tagada täpsus, mida tegelikult jahimehed ju tahavad tagada, ja teistpidi turvalisus, siis seda relva mitte kasutada nendes olukordades ei oleks põhjendatud.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun!

Aitäh! Andres Metsoja tegi väga põhjaliku ja hea ettekande selle eelnõu käsitlemisest. Ma ütlen kohe otseselt välja, et tegelikult ma pean seda eelnõu väga vajalikuks. Samas, komisjonis ma pidin jääma erapooletuks ja ma tahan selgitada, miks. 

Põhiline mure on mitte niivõrd palju sisus, vaid ainult ühes väikses punktis sisus, aga põhiliselt just sõnastuses. Kui me arvestame seda, et üks keskne koht selles [eelnõus] on tegelikult jahi pidamine sihtkaitsevööndis, siis sihtkaitsevööndis reeglina jahti ei tohi pidada, välja arvatud see, kui on lubatud kaitse-eeskirjaga, sest see on see ala, kus peaks olema loomadel võimalus olla täielikult häireta, ka siis, kui on Keskkonnaameti luba. Aga teise poole pealt meil ei ole midagi teha, meil on Aafrika seakatk ja see paneb meid täielikult erandlikku olukorda. Meil ei ole mingit teist võimalust, me peame sigade arvukust reguleerima. Ja kui me nüüd oleme selles erandlikus olukorras – ma rõhutan veel kord sõna "erandlik" –, siis peaks vaatama, et see sõnastus, mida see seaduseelnõu endas kannab, ei annaks võimalust tulevikus tõlgendada olukorda teistsuguselt kui see, mis meil on praegu käsil. 

Nimelt, kui me praegu eelnõus räägime ulukile jahi võimaldamist ja räägime seda, et uluki kaudu levivale haigusele, siis ulukeid on rohkem kui metssiga ja uluki kaudu levivaid haigusi on rohkem. Seetõttu ma arvan, et sõnastus peaks olema äärmiselt täpne. Me räägime ikkagi metsseast, kui me räägime sihtkaitsevööndis jahist, ja ka sellest, et me räägime Aafrika seakatkust, sest me ei tea, kuidas tulevikus võib tekkida võimalus ühel või teisel viisil seda tõlgendada teistmoodi. 

Teine aspekt on see, et kõik, mis puudutab nuhtlusisendit ja liiklusõnnestuses ja mujal õnnetuses viga saanud loomi, siis on see kõik arusaadav. Aga minu jaoks tekitab küsimust võõrliikide küttimine öösihikuga, selle vajalikkus. Räägitakse, et selle peamine põhjus on kährik, aga kährik pole ainukene võõrliik. Miks me siis räägime kõikidest võõrliikidest? Ja teine on ka see, mis selle tegelik efektiivsus on, kui me proovime tõesti kährikule küttimise …..  anda ja mida see tähendaks järelevalves? 

Nii et sellised kahtlused on olnud minul sellel eelnõul, aga ma olen üsna veendunud, et seda eelnõu sõnastust saab kohendada, paika panna ja et me saame sellega edasi minna ka niimoodi, et tõepoolest see sõnastus oleks taoline, mis rihiks täpselt sellesse punkti, mis on vajalik, aga ei annaks võimalust tulevikus seda tõlgendada võib-olla nii, mida me ei oska ette näha ja mis võiks olla mitte see, mida me soovime.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 755 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. detsember kell 17.15.

Head kolleegid! Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Lauri Läänemetsa, Martin Helme, Helir-Valdor Seedri, Aleksei Jevgrafovi, Rain Epleri, Arvo Alleri, Rene Koka, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Anti Allase, Raimond Kaljulaidi, Aivar Koka, Peeter Ernitsa, Helmen Küti, Varro Vooglaiu, Riina Sikkuti, Vladimir Arhipovi, Tiit Marani, Tõnis Lukase, Priit Sibula, Ester Karuse, Mart Maastiku, Andres Metsoja, Evelin Poolametsa, Siim Pohlaku, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Züleyxa Izmailova, Enn Eesmaa ja Anti Poolametsa esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks sotsiaalminister Karmen Jollerile. Tutvustan kahe sõnaga ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Ettekandjatel on sõnavõtuks aega kuni 20 minutit, küsimused ministrile kuni kaks küsimust ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Seejärel toimub hääletus. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Martin Helme, tutvustamaks umbusalduse sisu.

Jaa, aitäh! Nii on. Loen siis ette meie etteheited sotsiaalminister Karmen Jollerile. Opositsioonisaadikute hinnangul on minister Joller kaotanud usalduse ministrina väga erinevatel põhjustel. 

Esiteks toome välja tema soovi tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust 10% võrra. See on läbimõtlemata samm, mis tähendab, et Reformierakond tahab enda tegemata tööd kompenseerida kõige nõrgemate arvel. Ajal, kui toimetulekupiir tõuseb vaid 20 eurot kuus, küsitakse abivajajatelt mitu korda rohkem tagasi seda raha. Eestis on tervishoiu omaosalus niigi Euroopa Liidu kõrgeimaid ja enamasti vajavad erivajadusega inimesed nii tervishoiu- kui ka sotsiaalhoolekandeteenuseid. Kahetsusväärsel kombel ei ole Reformierakond aga vigadest õppinud ja tahab inimeste omaosalust veelgi tõsta. 

Teiseks, minister Jolleri jaoks on saanud tavaks langetada olulise mõjuga otsuseid kabinetivaikuses. Näiteks soovist tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust said erivajadustega inimeste esindajad teada meedia vahendusel. Kaasaegse demokraatia lahutamatuks osaks on huvigruppide kaasamine. Paraku kordub mullune olukord, ka siis said asjaomased isikud omaosaluse tõusust teada teiste kanalite kaudu. 

Kolmandaks, Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusel küpseb plaan võtta senisest suuremal määral kasutusele eratervisekindlustust, mis suurendab veelgi ebavõrdsust ja vähendab madalapalgaliste võimalusi saada tasuta arstiabi. See teenib vaid jõukamaid inimesi. 

Neljandaks, minister Joller ei ole kuulda võtnud ettepanekut vabastada puuetega inimesed automaksust. Selle asemel otsustas ta lõpetada varem regulaarselt toimunud kohtumised Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, mis esindab kõiki patsiendiorganisatsioone Eestis. 

Viiendaks, Sotsiaalministeerium ei ole siiani avaldanud 1. septembril jõustunud uue rahvatervishoiu seaduse juurde käivaid nõudeid hoolekandeasutuste elutingimustele, mistõttu on pandud ootele hoolekandeasutuste uued taotlused kohtade juurde loomiseks. Lisaks kulutab Sotsiaalministeerium erivajadusega laste teenuste arendamiseks suunatud raha reisidele ja konverentsidele. Nende sammudega näitab sotsiaalminister oma suhtumist abivajajatesse. 

Kuuendaks, ravijärjekordade vähendamisel ning sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahaprobleemide lahendamisel ei ole minister Joller sisulisi muudatusi teinud. Ministri huvipuudus või lausa ükskõiksus viibki selliste otsusteni, kus sisuliste lahenduste asemel valitakse kergem tee ehk tõstetakse lihtsalt omaosalust. Ohjeldamatud maksutõusud peavad lõppema.

Seitsmendaks, minister Joller ei ole näidanud üles mingit huvi ega initsiatiivi, et lahendada naiste varjupaikade kroonilist alarahastatust. Alates 2019. aastast on ülimalt napp riiklik rahastus suurenenud vaid 7%, samas kui inflatsioon on olnud meil selle aja jooksul umbes 50%. Sellega näitab minister üles hoolimatust vägivalla all kannatavate naiste abistamisse.

Ülaltoodut arvesse võttes puudub meil usk, et minister Karmen Joller suudaks ja tahaks täita ametiga kaasnevaid kohustusi ning seista inimeste tervise eest. Kuna ta ise ära ei lähe, siis me soovime ta ära saata.

Suur tänu teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri eesmärgiga vastata umbusalduse avaldajate tehtud etteheidetele.

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed ja head inimesed, kes vaatavad meid ekraani vahendusel! Minu jaoks tuli see umbusalduse avaldus üllatusena. Ja üllatusena mitte sellepärast, et teemad oleksid kuidagi väheolulised, vaid eelkõige sellepärast, et mulle tunduvad need siinsamaski ette loetud probleemid sellised, mida tuleks arutada teisi meetodeid kasutades. Umbusaldus on siiski midagi suurt, midagi mõjuvat. Ja minu hinnangul see praegune teemade püstitus devalveerib umbusaldust. 

Me kõik teame, et meil on keerulised ajad, meil on suured kulud, on Ukraina ja Venemaa vaheline sõda, mis on mõjutanud kogu majandust Euroopas, mitte ainult Eestis ja nii edasi ja nii edasi. Ja tuleb teha raskeid otsuseid. Kui ma teen järgmise raske otsuse, ma saan aru, et siis tuleb kohe jälle umbusaldusavaldus. See on hästi huvitav fenomen. Ma ei ole seda varem Eesti riigis tähele pannud, et nii asjad käiksid. Aga eks Riigikogu on see, kes otsustab, kuidas asjad edasi käivad, ja see on teie valida. 

Huvitav on see lõplik järeldus, et ma ei saa oma tööga hakkama. Ma lugesin täna kokku, et täna on minu ameti 240. päev, umbes kaheksa kuud. Võib-olla ma eksisin arvutamisega, ma olin võib-olla ka väsinud, aga ma sain kokku 240 päeva. Ja siis selle natuke vähem, kuus päeva kaheksa kuuni, selle ajaga ma olen suutnud siis kõik ära rikkuda. Väga võimekaks peate mind. Tegelikult ma olin olnud ametis vaid mõned kuud, kui te mulle eelmine kord umbusaldust avaldasite, paar kuud tagasi. Siis te süüdistasite mine, et ma olen Tervisekassa rahastuse täiesti, ma ei tea, tuksi keeranud, kui rääkida kõnekeeles. 

Ehk kui me mõtleme sellele, kus Eesti on olnud ja kuhu ta on jõudnud, neid valitsusi on olnud palju. Kõik erakonnad, kes on mulle umbusaldust avaldanud, on olnud valitsuses. Näiteks Martin Helme oli rahandusminister. Kas oli kerge? Nii tore oli riigieelarvet kokku saada, terve miljard oli vaja juurde laenata. Täna me maksame seda miljardit koos intressidega tagasi. See on üks põhjus, miks meil on keeruline.

Aga see ei ole süüdistus. Minu poolt kindlasti mitte. Ma ei ole rahandusinimene ja ma ei ole see inimene, kes peaks ütlema, kas see miljardi laenamine oli õige või mitte. Aga ma tahan välja tuua selle, et igaüks meist on teinud otsuseid selles olukorras, kus me parasjagu oleme, nende teadmistega, mis parasjagu on, ja nende väärtustega, mis meil parasjagu on. 

Näiteks Keskerakonnal oli terviseministri portfell ja vahepeal ka kõrvuti sotsiaal- ja terviseministri portfell. Minister Tanel Kiik – ma arvan, et ta oli hea minister, valdkonnale ta väga meeldis, mulle arstina ka meeldis. Temaga oli lihtne asju ajada. Aga mõistlikud inimesed on tänaseks Keskerakonnast lahkunud, nagu ma aru saan. Tanel leidis raha Tervisekassale juurde. Tema on ka nüüd mind süüdistanud selles, et ma Tervisekassale ei ole raha juurde leidnud, justkui see lahendaks kõik Tervisekassa probleemid. Ta tõi Tervisekassale juurde raha riigieelarvest pensionäride eest. Aga kas pensionärid on saanud kuidagi kasu? Kas ravijärjekord on lühenenud? Kas arstide koolitustellimust on piisavalt täidetud, nii et meil on praegu piisavalt arste ja õdesid? Me teame, et arstide ja õdede keskmine vanus järjest suureneb, õdede puudus on drastiline. Kas äkki oleks võinud neid otsuseid teha toona? See raha on läinud arstide ja õdede ja teiste tervishoiutöötajate palkadesse. Nad on oma palka väärt, absoluutselt, ma olen nõus sellega, aga on läinud ka ravikuludesse. Analüüse ja uuringuid on rohkem tehtud. Miks? Kas keegi oskab öelda? Mina ei oska öelda, Tanel ka ei oska. Aga põhisõnum on, et palun raha juurde. Aga kuhu me paneme selle ja mida me saame selle raha eest? Mitte keegi ei küsi seda. Aastakümneid tervishoius ei ole seda küsimust esitatud.

Või räägime sotsiaalvaldkonnast. Isamaal oli suurepärane minister Kaia Iva. Ma tundsin teda isiklikult ja ka minu südamesse jäi tohutu auk, kui ta lahkus. Ma tean, et ta tegi häid otsuseid ka sotsiaalvaldkonna heaks. Aga kas täna on sotsiaalvaldkonnas kõik korras? Kas perepoliitikas on kõik korras? 

Meil on olnud palju suurepäraseid ministreid, kes igaüks on teinud oma otsused ja omad valikud, on teinud selles poliitilises olukorras, mis on Eestis parasjagu, selles geopoliitilises olukorras ja selle raha juures, mis on olemas olnud, ja selle usaldusega, mille valijad on andnud. Ja kui tulevad rasked otsused, siis see pole see koht, kus on vaja hakata umbusaldust avaldama. See on minu hinnang. Aga teie teete, teie tegutsete, see on loomulikult jälle teie valik. 

Ehk mulle väga meeldiks, kui me selliseid küsimusi saaksime arutada konstruktiivselt ja palju sisulisemalt. Kutsuge mind fraktsioonidesse, öelge, mis teile muret teeb, ma tulen. Me võime ka leppida kokku regulaarsed kohtumised fraktsioonides. Arutame neid asju, sest kõigele sellele on seletus.

Te olete esitanud valefakte – valefakt on vale sõna isegi, te olete esitanud lihtsalt valet – isegi ajakirjanduses ümber lükatud asju. Ma hakkasin küsima, miks siis on vaja sellist protseduuri läbi viia. Keskerakond, kas see on teie mure äkki Bessediniga? Ma tean, et te täna arutasite seda korruptsioonikomisjonis, kuigi komisjoni juht ei olnud just vaimustuses, et seda teemat arutati. Üks komisjoni liikmetest on avaldanud arvamust, et kahju võis olla lausa 6 miljonit eurot Tallinna linnakassast. Kas see võis olla see põhjus? Või oli äkki EKRE-l mõni põhjus? Ma ei tea. Igaühel on omad poliitilised põhjused. Aga minule meeldiks teha sisulist tööd, selle asemel et kaks päeva valmistuda tänaseks. 

Ma tahaksin neidsamu probleeme lahendada ja ma tahaksin neid arutada teiega nii, et see arutelu oleks päriselt konstruktiivne. Minu käest te saate sisulised vastused. 

Nii palju, kui mul nüüd on aega, ma vastan neile, aga ma usun, et kui ma ei jõua siin vastata kõigele, siis te esitate küsimusi, ja kui te ei jõua ka küsimusi täna esitada, siis kutsute mind fraktsiooni. Ainult öelge, et ma tulen. Tõesti tulen. 

Nii, võtame esimese teema. Esimene teema oli erihoolekande omaosalustasud. Hiljuti ma andsin siinsamas aru sellel teemal, miks on meil erihoolekandes nii vähe kohti. Erihoolekanne on selline teenus, mis on mõeldud vaimse puudega inimestele, kes ei saa oma igapäevaeluga ise hakkama. Need teenused jagunevad kaheks. Ühed on sellised, millele osutatakse ööpäevaringselt, inimene elab spetsiaalses asutuses, ja teised on sellised, et inimene käib päeval kuskil või tullakse tema juurde koju mingit teenust osutama. Need on erinevad teenused. Omaosalus on vajalik selleks, et katta selle teenusega seotud toitlustus- ja majutuskulud. Riik katab teenuse osutamise kulud. Ehk näiteks needsamad inimesed, kes töötavad seal, saavad palka sellest rahast, mille riik maksab. Seda raha, mis riik maksab, on selle valitsuse otsusega järgmisest aastast 4,2 miljonit eurot rohkem. Ma loodan, et te võtate vastu riigieelarve, kus see kirjas on. 

10%-line erihoolekande tõus, toidu ja majutuse hindade tõus oli vajalik sellepärast, et me kõik teame, et toidu ja majutuse hinnad on tõusnud. Kui me soovime, et meil jätkuks teenusekohti kas või nii palju, et need inimesed, kes praegu on teenusel, saaksid seda jätkuvalt, et neid kohti ei hakataks kinni panema, sest toidu ja majutuse hinnad on tõusnud, siis on vaja, et me tõstame omaosalustasu. See ei ole kohustus, see on ettevõtjatele võimalus, see on lubatud piir. Ja kui ettevõtjad saavad kokkuleppele teenuse saajaga, siis tegelikult seda omaosalust võib veel tõsta. Näiteks kui on inimene, kelle lähedased on suutelised tasuma mingi eraldi teenuse eest, mida muidu ei ole, ja ettevõtja on valmis seda pakkuma, siis lepitakse kokku, SKA kontrollib üle ja tegelikult on võimalik see, et inimene saab selle teenuse. Aga miinimumnõuded peavad olema tagatud. See on see põhiline. 

Kui me täna võtaksime selle eelarve ja paneksime näiteks niimoodi, et omaosaluse oleks 0%, siis teenuskoha kaotaks tõenäoliselt umbes 2000 inimest. Sama palju on järjekorras ka hetkel, seal on tohutu puudus. Kui me aga otsiksime raha selleks, et see omaosalus katta, siis see on umbes 31 miljonit eurot. Kust me selle võtame? Kas me võtame õpetajate palkadest? Ma lihtsalt mõtlen neid asju, mida riigieelarves sellel aastal juurde tuli. Politseinike ja päästjate palkadest? Ma ei tahaks seda teha. Kui me selle raha leiame, siis see tähendab, et kuskilt me peame ära võtma. Aga kus see koht on? See on võib-olla see küsimus. 

Teine küsimus oli eraravikindlustus. Ei, meil ei ole plaanis võtta kasutusele suuremas mahus eraravikindlustust. Ma isegi ei saa aru, kust see narratiiv on tulnud. Oli see vist eelmisel nädalal, kui avaldati Arenguseire Keskuse raport, kus on antud väga head nõuanded Eesti tervishoiurahastuse parandamiseks. Ma ei oska hetkel öelda, millised need teed on, mida me poliitiliselt läheme, aga minu majas mu kolleegid praegu – okei, praegu nad on kodus – igapäevasel tööl arvutavad ja hindavad, mis oleksid parimad variandid. Ma tulen sellega valitsusse järgmise aasta esimeses kvartalis ja kindlasti hoian jõudumööda kursis ka teid. Kui mul on mingid otsused olemas, siis ma saan tulla avalikuks.

Aga kõige tähtsam on see, et alles jääks solidaarne ravikindlustus, mis tähendab, et kõigil ravikindlustusega inimestel peab olema võrdne alus saada arsti juurde, õe juurde, kuhu iganes neil on vaja. Lisaks peab see olema õigel ajal õiges kohas, nagu ma olen siinsamaski saalis väga palju rääkinud. 

Kolmandaks, minister Joller ei ole võtnud kuulda ettepanekut vabastada puudega inimesi automaksust. Olen küll võtnud. Need arvutused ja arutlused on meil tegelikult käimas ja hetkel me otsime tehnilisi võimalusi selle rakendamiseks. Aga kuidas see täpselt käib, seda me Rahandusministeeriumiga arutame. Teine küsimus on selles, et ühe korra on president selle juba tagasi lükanud, mistõttu me sooviksime tulla välja sellise eelnõuga, mis on ka presidendile vastuvõetav. 

Ja me lahutasime need kaks, lastega pered ja puuetega inimesed, selle tõttu, et meil oleks võimalik kiiresti edasi minna lastega perede eelnõuga ning et lastega pered juba saaksid sellest kasu. Ma loodan, et te siis võtate vastu. Ja kui me puuetega inimestega edasi läheme, siis ka see oleks kvaliteetselt tehtud, nii et kellelgi ei tekiks mõtetki tagasi lükata seda eelnõu. Ja ma väga loodan ka presidendi mõistmisele, sest tegelikult tõepoolest, see on inimrühm, kes väga vajab leevendust. Ja te olete minuga nõus, seda ma tean. 

Nii. Minister Joller ei ole siis ka ... Ahaa, ma olen lõpetanud regulaarselt toimunud kohtumised Eesti Puuetega Inimeste Kojaga. Tõepoolest, ma regulaarselt ei ole kohtunud. Meil oli kalendris kaks kohtumist aastas, ma olen kohtunud nendega, ma arvan, kokku võib-olla neli-viis korda. Ma ei ole neid kordi lugenud tegelikult. Ma olen käinud nende üritustel, ma olen käinud külastamas erinevaid asutusi ja organisatsioone. Homme kohtun nendega ühel nende väga pidulikul ilusal üritusel. 

Ja kui oli siin etteheide, et nad kuulevad meediast, siis ei, tegelikult ma kohtusin isiklikult Eesti Puuetega Inimeste Koja juhiga ja rääkisin sellest, et omaosalustasud tõusevad. Lisaks kohtusid meie maja töötajad laiemalt sellesama organisatsiooniga. Miks info ei levinud, ma ei tea. Aga see on ka meile õppetund, püüame ise edaspidi võib-olla laiemalt seda infot levitada. Kindlasti need otsused ei sündinud kabinetivaikuses. 

Rääkides järgmisest etteheitest, me arutasime ka nendel kohtumistel neidsamu rahvatervishoiu seaduse juurde käivaid nõudeid, mis puudutasid ruumide suurust, kui palju on tualette ja nii edasi. Me arutasime seda ka EPIKojaga. Neil olid omad soovid, me kõigele vastu tulla ei saanud, osale saime. Kuna me pidime läbi rääkima ka teenuseosutajatega, siis see võttis kaua aega, sest me kaasasime inimesi. Ja see on põhjus, miks see määrus hilines. See sai allkirja eelmisel nädalal ja jõustus üleeile. Nende asutustega, mille avamine ootas selle määruse taga, õnneks on kõik selles mõttes korras, et ei ole enam takistusi. 

Ja etteheide, et ma kaasan liiga palju – see on mulle täielik üllatus. Siin infotunnis ma olen tegelikult sellele küsimusele korra vastanud. See on kummaline, et te uuesti sellega välja tulete. See on süüdistus: Sotsiaalministeerium kulutab erivajadustega laste teenuste arendamiseks suunatud raha reisidele ja konverentsidele. Kui huvitav teemapüstitus. Jutt käib rahast, mis ei ole sotsiaalteenusteks mõeldud raha, vaid tegemist on välisrahastusega, Euroopa Liidu programmiga. Euroopa Liidu programmidest pärinevat raha ei saa rakendada üle terve riigi selleks, et mingeid teenuseid osutada, vaid seda raha saab osutada nendeks teenusteks, mida me välja töötame. Ja me oleme ka siin rääkinud, et meil on väga suur vajadus autistlike laste teenuste järele. Autistlike laste vanematel ei ole oma lapsi praegu kuhugi saata ja neid teenuseid me püüame välja arendada. Kuna neid ei ole Eestis olemas, siis selleks oleme me kaasanud väliseksperte. Meie töötajad on käinud ise välismaal õppimas, et aru saada, kuidas peaks käima. Ja siis on nad siinsamas Eesti hotellides, erinevates piirkondades korraldanud üritusi, kaasanud valdkonda, teenuseosutajaid, puuetega inimesi, nende lähedasi, et see teenus tuleks selline, nagu neile vaja. Ehk nüüd me saime siis süüdistuse, et ma olen liiga palju kaasanud. Nagu siis seda ei peaks. Aga milleks seda euroraha peaks siis … Seda ei saa kasutada selleks, et ma lihtsalt jagan näiteks toetusena välja kellelegi üle Eesti. Me saame seda võib-olla kasutada pilootprogrammiks, aga mingist hetkest peab riik selle toetuse üle võtma. 

Ravijärjekorrad. Esiteks, ravijärjekord ei ole mingisugune näitaja. Meil on vaja, et inimesed jõuaksid õigel ajal õige arsti juurde. Kui sa jõud liiga ruttu vale arsti juurde, siis see on sama hea, kui sa poleks arsti juures käinud. Me peame looma süsteemi, et jõuda õigel ajal õige arsti juurde. Kõige lihtsam selleks on rakendada e-konsultatsiooni, millega ma olen edasi läinud. Teenus on kasutusel Eestis kümme aastat või rohkem, 11 aastat, varsti 12. Seda ei ole rakendatud, vaid 11% saatekirjadest on e-konsultatsioonid. See tähendab, et 90% inimestest läheb tavasaatekirjaga, mille tõttu nad peavad ise otsima arstiaega, olema telefoni otsas või surfama internetis ja leidma vaba aja. Samas, kui e-konsultatsiooniga inimesele helistatakse või kirjutatakse ja pakutakse aega selle arsti juurde, kuhu ta peab minema, ta ei satu valearsti juurde. Tavasaatekirjaga satub umbes kolmandik inimestest ehk umbes pool miljonit inimest aastas valearsti juurde. 

Ja viimane. Ma ei ole näidanud üles mingit huvi ega initsiatiivi, et lahendada naiste varjupaikade kroonilist alarahastust. Tegelikult on õige öelda naiste tugikeskused. Ma olen siin viimastel päevadelgi nende inimestega suhelnud. Ja mind hämmastab, et selle süüdistuse esitab ka EKRE, kes hiljuti ütles, et Istanbuli konventsioonist peaks väljuma. Ometi on see väga vajalik. 

Meil on järgmisel aastal plaanis üle vaadata naiste tugikeskuste kulumudel, vaadata, kas see vastab reaalsusele ja kuidas me neid toetada saame, mis teenused võiksid seal olla veel saadaval jne. Naiste tugikeskused on teinud suurepärast tööd. Täna rääkisin ühe Eesti väga eduka tugikeskusega, kes on väga palju naisi aidanud. Nemad ütlesid, et riiklik rahastus moodustab umbes 60%, aga nad teevad ka ise tööd, leiavad toetajaid ja nii edasi, neil on omad vahendid, kuidas nad saavad rahastuse. Ma väga hindan seda tööd. Kodanikuaktiivsus on siin üks tükk see, mida kindlasti on vaja arvestada ja mille eest on vaja inimesi ka tunnustada. 

See siis lühidalt kõik. Ma olen valmis vastama küsimustele. Ja veel kord: kui teil on teinekord küsimusi, siis võib-olla lihtsam on mind kutsuda külla. Tulen, kõigile. Ja ma tean, et sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond on meie kõigi jaoks üsnagi ühine mure. Aga siin ei ole isegi see, et meie väärtushinnangud, need sageli ei mõjuta, vaid siin on meil väga suur ühisosa. Teeme palun koostööd ja teeme siis need asjad korda! Vaadake, kust me oleme tulnud ja kuhu me oleme jõudnud. Meil on palju tööd ees, aga meil on väga palju ka tehtud. Ärme mõtleme, et kõik on halvasti. Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia, ma tegelikult ei tahaks seda debatti katkestada protseduurilise küsimusega, kui see just ei ole tõsiselt protseduuriline küsimus. Ma kardan, et see on pigem vastusõnavõtt. Võtan erandina ja riskin. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi juhatajale, palun!

Aitäh! Mina loen siin puldist välja, et meil on umbusalduse avaldamine. Aga ma vaatan, et see on saamas üleüldiselt tavaks ja olen tegelikult tahtnud juba tükk aega seda küsida istungi juhataja käest. Ministrid tulevad tihtipeale ja hakkavad andma hinnanguid erikomisjoni tööle, erikomisjoni juhtidele. See, mis päevakorda pannakse erikomisjonis, see on juba mitmete ministrite puhul saanud läbivaks küsimuseks. Olgu see infotund, täna on see juba umbusaldus – me ei ole isegi jõudnud küsimusteni, aga juba antakse hinnanguid. Nüüd anti hinnang tänasele komisjonile Bessedini kohta. Ma ei saa üldse aru, kuidas see puudutab sotsiaalvaldkonda. Ainus küsimus võib-olla jah tõesti, Reformierakonda see puudutab selliselt, et miks on näiteks Maria Jufereva-Skuratovski tellinud 31 000 euro eest Bessedini teenuseid, samuti Jaanus Riibe. Aga minu hinnangul, kust on tulnud see uus tava, et ministrid annavad hinnanguid erikomisjonide tööle, kes tegelikult just tegelevad järelevalvega. See on tegelikult pidevalt. Kui kohane see on?

Aitäh, hea kolleeg! Nii nagu teie annate ju hinnanguid antud juhul näiteks ka ministri tööle. Te olete täpselt samamoodi andnud hinnanguid ministri tööle ja minul ei ole võimalik seda keelata ega ma ei tahagi seda keelata ega takistada teid teie hinnanguid andmast. Ministril on võimalus vastata ja täpselt samamoodi on tegelikult ka ministril võimalus vastupidi arvata. Nii et selles mõttes neid hinnanguid antakse vastastikku. See on üks selline poliitilise debati osa. 

Aga nüüd küsimuste juurde. Martin Helme, palun!

Mul peaaegu sama mõte tekkis, kui ma kuulasin siin ministrit. Ma saan aru, et ta tuli just lennuki pealt. Teate, armuline proua, see, et lennukites tasuta napsu pakutakse, ei tähenda, et kõik tuleb ära juua. Minister ütles, et umbusalduse andmine devalveerib umbusaldust. Meie arvamus on selline, et minister Joller devalveerib ministriametit. Ja Istanbuli konventsiooni teema on väga oluline. Te siin eelmisel nädalal ütlesite, et Istanbuli konventsioon kaitseb naisi vägivalla eest ja aitab ennetada ja vähendada perevägivalda. Tegelikult on ikkagi niimoodi, et see on teie ameti ülesanne luua riiklikud struktuurid ja tugisüsteemid, mis kaitsevad naisi vägivalla ja perevägivalla eest. Siin te oletegi läbi kukkunud! Kutsute siin kaasama meid fraktsioonidesse. Me ei taha teiega kaasatud olla fraktsioonidesse. Olge kaasatud nendesamade tugiteenuste keskuste ja puuetega inimeste kojaga! Teie enda ministeeriumi osakonnajuht Kristiina Luht ütleb, et jah, psühholoogilist, psühhiaatrilist ja juriidilist nõustamist ei suudeta pakkuda nõudluse tasemel. Ja siis te räägite, et nad on jube tublid ja kaasavad ise raha kuskilt. See on ju teie läbikukkumine ja Istanbuli konventsioon teid siin ei ole aidanud.

Aitäh!

Aitäh lustaka kommentaari eest alkoholi osas! Et te teaksite, ma olen täiesti karsklane ja ma ei ole vist üheksakümnendatest saadik ühtegi tilka alkoholi suust sisse võtnud, mulle lihtsalt ei maitse. Minu poolest võiks alkohol olla olemata. Tasuta napsi, ma isegi ei teadnud, et lennukites seda pakutakse. Mina olen näinud, et seda keegi ostab, aga ma saan aru, et teie teate seda paremini. Aga see selleks, las ta olla. 

Mis puutub Istanbuli konventsiooni, siis tegelikult väga paljudes riikides ei pakuta neid teenuseid riigi poolt, mida meie pakume. Seesama ohvriabi on väga sageli just MTÜ-de põhine. Meid on seetõttu isegi tunnustatud ja meie naiste tugikeskuste süsteemi on rahvusvaheliselt tunnustatud. See oli üsna hiljuti, kui käis siin jälle üks komisjon – ma hiljem võib-olla leian, mis täpselt. Aga tegelikult ei ole, see ei näita läbikukkumist. Kindlasti ei näita see läbikukkumist, et meil on kodanikuühiskond. See päriselt häirib, kui näiteks ka Riigikogus karjutakse või mööblit pekstakse, see ka tekitab inimestes … Isegi teadusuuringud on näidanud, et selline eeskuju tekitab vägivaldset käitumist ka ühiskonnas, sest see normaliseeritakse siin majas ja see ei ole okei. Selline agressiivsus, kiusamine, mõnitamine ja kõik – see ei ole okei. Viisakus peab olema ja üksteise austamine ja lugupidamine.

Ma teen kaks märkust ja püüan neid tasakaalustada. Esiteks, Martin Helme, teie märkus ministri aadressil, just nagu kaudselt viidi alkoholile ei olnud kohane. Ja teiselt poolt ma ütlen ministrile ka seda, et ma tegelikult väga tunnustan, et viimased aasta aega või rohkem on igati soliidne ja korrektne see käitumine Riigikogu saalis olnud. Mul ei ole ühelegi fraktsioonile ega ühelegi Riigikogu liikmele etteheidet. 

Väga tore! 

Jah, on olnud teisi aegu, aga nüüdseks on asjad kenasti tasakaalu loksunud. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei tea, kui ma eile panin selle uudise üles, et täna on umbusaldus, ma ei ole sellist möllu oma sotsiaalmeediakontodel veel näinud. Telefonikõne ja … Inimestele läheb see väga-väga korda millegipärast. Võib-olla see, et te olete väga ilus. Aga minu küsimus teile on see, et kuidas te hindate, kas Kristen Michal on Eestile praegu hea ja adekvaatne peaminister.

See oligi küsimus? Muidugi on. Te olete ise kritiseerinud näiteks maksutõususid. Aga kes langetas maksu? Kristen Michali juhtimisel … (Saalist räägitakse.) Jah. Uuest aastast näiteks kaob ära Isamaa … 

Head kolleegid! 

Kas ma tohin lõpetada, palun? (Saalist räägitakse.)

Head kolleegid, lubame ministril vastata. 

Uuest aastast näiteks toimub tulumaksureform, kus kaotatakse ära keskmise sissetulekuga inimestele mõeldud kõrgem tulumaks ja viiakse see ühtlaseks kogu … (Saalist räägitakse.) Ma sooviksin ise rääkida. 

Hea kolleeg Aivar Kokk, räägime palun kordamööda!

Ja nii edasi. Kristen Michali juhtimisel on tehtud väga palju häid otsuseid ja mina arvan, et ta on hea peaminister, aga eks igaühel on oma arvamus. See oli lihtsalt üks näide, see maksutõusude näide, et tegelikult kui selgus, et riigieelarve positsioon on paranenud, siis loobuti ühest maksutõusust. Muidugi, see plaan vähendada tulumaksu, niinimetatud maksuküüru, ehk viia tulumaks ühtlaseks, oli juba ammu ja see võeti siinsamas Riigikogus vastu tükk aega tagasi, jõustumisega uuest aastast.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastasite, et meil on hea peaminister, aga nii nagu need küsitlused näitavad, on peaministri populaarsus tegelikult 6%. Ehk tõenäoliselt te olete selle 6% sees, kes arvavad, et meil on hea peaminister. Ülejäänud 84% või 94% meie Eesti elanikkonnast arvab, et ta on halb minister ja need otsused, mis on tema juhtimisel vastu võetud, on tegelikult viinud Eesti vales suunas. Aga see selleks. Jäägu see teie arvamuseks, et tõesti, meie peaminister on hea. 

Ma küsin teilt ikkagi teie valdkonda, erihoolekandeasutuste omaosalustasu tõstmise kohta 10%. Te võtate seda raha ju nõrgemate arvelt. Te viitasite, et raha ei ole, aga me oleme mitu korda pakkunud välja pangamaksu. Miks me ikka ei võta sealt, kus on? Aga teie just kipute võtma sealt, kus seda ei ole, ehk siis kõige nõrgematelt.

Aitäh! Esiteks soovitan uuesti statistikat õppida. Ma ei tea, kas te olete õppinud seda üldse kunagi. Kui 6% ütleb, et midagi on, siis see ei tähenda, et 94% ütleb, et ei ole, sest mina tean poliitikaküsitluste järgi, et tavaliselt 30% inimestest ütleb, et mul puudub arvamus, et see on nende lemmikpoliitik. Ehk ärme päris nii ka võta. 

Mis puutub valitsuse populaarsusesse, siis see on loomulik, et valitsus, kes tuleb raskel ajal välja raskete otsustega, ei saagi olla populaarne. Seda eriti olukorras, kus ümberringi tuleb tohutut negatiivsust. Ma tõin enne näite, et meil on tegelikult ka sotsiaal- ja tervishoiusüsteem edasi läinud. Räägime tervishoiusüsteemist. Meil on 20 aasta jooksul Euroopa Liidu kõige kiirem eeldatava eluea tõus, meil on vaja järele jõuda tervelt elatud aastatega. Meil on kõige kiirem. Ja see on tänu tervishoiusüsteemile, aga ka tänu muule tervisepoliitikale, mis sisaldab ennetust, tubaka, alko ja kõike muud ennetust, liikumisharjumusi ja kõike seda. See on üks asi. 

Toon näiteks sotsiaalvaldkonnast, kui erihooldekodudest räägime, Võisiku, aastal 1982, seal oli üle 500 inimese, 500 inimest ühes kompleksis ja nende eest hoolitses 130 töötajat vahetustega. Isegi selles kolhoosilaudas, kus mu vanaema töötas, ei olnud lehmasid nii palju. Kuidas hoiti inimesi hullemini kui kariloomi? Ka kariloomi peab hoidma hästi. Aga need tingimused, kus meie puuetega inimesed varem elasid, on kirjeldamatud. Täna me oleme jõudnud olukorda, kus erihooldekodude puhul on suund sinna, et meil on peremajad, kus on 6–12 inimest. Väikesed peremajad, kus nad tunnevad ennast turvaliselt, nad on rõõmsad, nendel on tore olla, vahel tülitsevad, siis lepivad nagu ikka inimesed. Käige nendes hooldekodudes! Mul on tunne, et te ei ole käinud, et te ei tea, milline vahe on, või te ei ole siis varem käinud. Mina olen käinud ka 1990-ndatel, see oli hale, see oli kohutav, millistes tingimustes inimesed elasid. Kas Eesti läheb siis tõesti vales suunas?

Mina arvan, et teie juhtimisel läheks Eesti vales suunas, Venemaa suunas. Seda näitab kõik see, kuidas te levitate neid Venemaa narratiive üksüheselt, kuidas teil on raha seotud Venemaaga. See on praeguses olukorras julgeolekurisk. Kas te mõtlete natuke? 

Ja teine asi, te räägite, et te hoolite nõrgematest. Kui me räägime vaesusest ja halvast tervisest, siis vaesus on Eestis sageli venekeelne ja elab Ida-Virumaal. Ida-Virumaa inimestel on sissetulekud väiksemad ja nende tervis on halvem, nende keskmine eluiga on viis aastat lühem kui ülejäänud Eestis, või oli see isegi rohkem. 

Kui te hooliksite Eesti inimestest, kes räägivad vene keelt, on nad siis venelased, valgevenelased, ukrainlased või ükskõik mis muust rahvusest, siis te toetaksite kogu hingest eestikeelsele haridusele üleminekut, aga te olete kogu aeg selle vastu olnud. Kui te tahaksite, et venekeelsed inimesed saaksid tulevikus parema töö, need noored, kes praegu on koolis, saaksid parema töö ja neil oleks parem tervis, siis see on üks lahendus, haridus on üks lahendustest. 

Ja ei, me ei võta nõrgematelt midagi ära. Ka pangamaks tähendaks seda, et see tuleb inimeste taskust. Kui me võtame sealt, kus on, ega siis see kasum ei jää saamata ei pankadel ega ühelgi ettevõtjal. Aga kui inimene, kellel on raskusi erihoolekande tasu maksmisega, saab küsida abi Sotsiaalkindlustusametilt, kui tal on raskusi ravimite otsimisega, saab ta küsida abi kohalikult omavalitsuselt. Ja on veel selline reegel, et kui erihoolekande omaosalus ära võtta näiteks pangakontolt, siis peab alles jääma vähemalt 15% inimese sissetulekutest. See ei ole palju, aga see kaitseb inimest. Ja kui me lisame sinna sotsiaalabi ja toetused, siis ma arvan, et Eesti inimesed on hoitud. Seda süsteemi ei ole meil ka alati olnud. Nagu ma kirjeldasin, seesama hooldekodude süsteem, mis varem oli, seda ei saa nimetada inimlikuks, rääkimata erinevatest toetustest, mis on meil ka tegelikult tõusnud viimaste aastate jooksul. 

Mul on palve nii Riigikogu liikmetele kui ka ministrile: jääda päevakorrapunkti eseme juurde. Ärme sellest liiga kaugele ega laiali läheme! Arvo Aller, palun! 

Aitäh! Tõepoolest, ma tahtsin ka mainida, et minister võiks jääda umbusaldamise teemade juurde. Vene kaardi mängutoomine on nagu õpitud parimalt peaministrilt, nagu ta ise nimetab. Hetkel ta siin ikkagi ei tööta. Meil on umbusaldamine selle kohta, mis on jäänud tegemata. 

Te oma kõnes viitasite sellele, et vaadake, kust kohast me oleme tulnud ja kuhu jõudnud. Võime hakata 1950-ndatest rääkima, kuidas oli siis olukord ja kus oleme praegu. Alati võib võtta ajaloost nii palju tagasi, kui vaja on. Meie kodanikuühiskonna kohta näite toomine, kus osa naiste tugikeskusi on MTÜ-d, kes teenivad kuskilt lisaraha ja saavad toetajaid, siis ega meie Eesti riik ongi üks suur MTÜ, kus meil on abipolitseinikud, meil on abipäästjad või tähendab vabatahtlikud päästjad merel ja maal. 

Aga nüüd selle naiste tugikeskuse juurde tulles: mida teie sõnastuses tähendas see kulumudeli ümberjaotamine? Kas jaotatakse selliselt, et raha ära võtta või raha juurde panna?

Aitäh! Üks hetk. Mis puutub teemadesse, siis kui mult küsitakse, kas Eesti läheb õiges suunas, siis mul on keeruline vastata teistmoodi, kui ma just vastasin. Jääme siis teemade juurde, eks ju. Ärge siis ka küsimusi esitage niimoodi, et ma olen sunnitud vastama teistpidi. Aga kui me räägime sellest, kust me tulime ja kuhu me läheme, siis ma rääkisin seda sellepärast, et tuua näiteid selle kohta, kus me oleme olnud ja kus ka teie abiga, teie kõigi abiga me oleme sealt välja tulnud, erinevate erakondade, ministrite ja parlamendi liikmete abiga. See on olnud ühine tee. Me ei saa öelda, et kõik on pahasti ja valesti. Vaatame vahel midagi head ka oma riigis, me oleme kõik väga tublid olnud.  

Rääkides MTÜ-dest, et riik on üks suur MTÜ – kas teie, härra Aller, ei ole kuskil vabatahtlik? Päriselt ka ei ole või? (Hääl saalist.) Mina olen 20 aastat vabatahtlik päästja, siis ma olen vabatahtlikuna ka näiteks perearstide seltsi juhtinud, olen arstide liidus olnud vabatahtlik ja nii edasi. Minu meelest näitab see tugevat kodanikuühiskonda ja armastust Eesti riigi vastu, kui inimene on vabatahtlik. See ei tähenda seda, et need, kes ei tee vabatahtlikku tööd, ei armasta riiki. Ma ei taha seda öelda, kindlasti mitte. Aga ma arvan, et need inimesed, kes on valmis vabatahtlikku tööd tegema ükskõik mis valdkonnas – on ta siis abipolitseinik või punase risti inimene –, on ainult kiiduväärt. See on üks asi. Näiteks mina vabatahtliku päästjana oskan reageerida, kui sinna on tulekahju, ma oskan kustutada tuld, ma isegi metsa olen kustutanud ja nii edasi. Ehk selleks, et mina ise ei satuks abivajajaks, seda on ju vaja.  

Kui rääkida naiste tugikeskusest, siis kulumudel on selline dokument, kus arvestatakse, kui palju ühele või teisele teenusele või mis iganes, ma ei tea, esemele, mida igapäevases töös läheb vaja, tõenäoliselt kulub. Selle järgi luuakse kulumudel ja selle järgi kohandatakse rahastust. See ei tähenda, et me jagame kõik ümber, vaid see tähendab seda, et me vaatame otsa, kust täpselt on puudu ja kas me leiame võimaluse neid tugikeskusi toetada – on need teenused või rahastus või mingid muud projektid, välisrahastused. See on selline sisuline töö, kus arutatakse valdkonna inimestega läbi, kuidas neid saaks paremini toetada. See peaks olema järgmisel aastal tehtud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te olete ikka suhteliselt üleolev, peab tunnistama. Te vist päris täpselt aru ei saa või on meelest ära läinud, et Riigikogu on teie tööandja. Te peate siin käima ka siis, kui on umbusaldus. Ja kipub nii olema, et need ministrid, kes oma valdkonna juhtimisega väga hästi hakkama ei saa, kipuvad siia ka tihedamini sattuma umbusaldatavatena. Nii see kahjuks on. Aga mulle jäi enne ühest teie vastusest siin kõrvu selline väide, et ravijärjekorrad ei ole mingi näitaja. Kas see on nüüd Sotsiaalministeeriumi ametlik seisukoht, mida te siin välja käisite, et nii ongi? Kas Sotsiaalministeerium paneb sinna käe alla või oli see teie enda soolo, see vastus?

Aitäh täpsustava küsimuse eest! Ravijärjekorrad on üks paljudest näitajatest, mida hinnatakse tervishoiusüsteemide hindamisel. Kõige tähtsam on kvaliteet, ja ravijärjekord ehk see, kui ruttu inimene jõuab arsti juurde või õe juurde või mõne muu vajaliku teenuse juurde, on üks kvaliteedinäitajatest. Kvaliteedinäitajad näiteks on ka see, kui adekvaatset ravi saadakse, kui hästi teisse suhtutakse, kas te paranete ootuspärase kiirusega jne või satute näiteks mõne aja pärast jälle EMO-sse või haiglasse. See on. Me peame vaatama kõiki näitajaid. Aga poliitikud armastavad rääkida kogu aeg kättesaadavusest ja ravijärjekordadest. Ma ütleksin, et need, kes lubavad lühikesi ravijärjekordi, lihtsalt ei tea, kuidas tervishoid toimib. Ma ei saa jälle kellelegi süüks panna, eks igaüks räägib, mida tahab. Minu eesmärk on inimesi harida ja öelda, et ootama peaks poliitikutelt palju enamat kui lühikesed ravijärjekorrad, ja mina tahan seda ka pakkuda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Te olete siin nüüd kõvasti moraali lugenud. Seitse minutit, ma vaatasin kella pealt, alguses kulutasite, ma ütleks, tänitamisele. Ühe osana tänitamisest te näiteks ütlesite, et see Bessedini arutelu, et erikomisjoni juht ei olnud sellega rahul – ma saan kinnitada, otse vastupidi, oli väga rahul, oli hea arutelu, kindlasti jätkame neid arutelusid. Aga siis te muu hulgas ütlesite ka, et siin saalis peaks käituma viisakalt ja nii edasi. Aga ka see kõik, mis te ise seal puldis olete teinud, on selle skaala absoluutselt teises otsas. See, mis te ütlesite siin kolleeg Laatsile, siis kui te kargasite kolleeg Allerile turja küsimusega, kas tema vabatahtliku tegevusega tegeleb või ei tegele, ja siis hakkasite hinnanguid andma sellele, kui tubli teie olete ja milline musternäide teie olete ja nii edasi. Ma küsiks, et kui te olete pahur selle peale, et te peate Riigikogus käima, vastust andma, ja kui see ajab teid nii endast välja, et te kaotate enesevalitsuse ja enda kiidetud viisakusnormidest loobute, kas te olete vahel mõelnud, et ei peaks tegema seda ministritööd.

Enesevalitsus on mul tõesti olemas ja ma üldse ei ole pahur. Vastupidi, ma pakkusin teile, et ma tulen hea meelega, aga mulle just teie oma fraktsioonikaaslane ütles, et ei soovi mind siia. Ega ma ei pressi peale, aga ma tulen hea meelega kõikidesse fraktsioonidesse rääkima. Võin ka siin ees. Küll te jõuate mulle veel umbusaldust avaldada, see ei ole probleem. Aga ma ei oskagi midagi muud vastata, see ei olnud küsimus valdkonna kohta. Ei, ma ei ole mõelnud tagasiastumisele. Mul on ülesanne, mida teha.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, seda on kogu Eesti vist juba tähele pannud, et kui Reformierakonna poliitikutel sisulisi argumente ei ole, ei ole midagi sisulist pakkuda, siis võetakse ka Vene kaart välja. Selline üleolev suhtumine teie erakonna poolt ja ka peaministri poolt eelkõige on viinud sinnamaani, et teie usaldus on minimaalne – nii teie erakonna kui ka selle valitsuse usaldus. Kahjuks on Reformierakonna juhtimisel tõesti tehtud otsuseid meie kõige nõrgemate arvelt. 

Kui me vaatame kas või viimaseid aastaid, eakaid, pensionäre, erivajadusega inimesi, on tõstetud erinevaid makse, retseptiravimite hinda, voodipäevatasu tõsteti, viimaste andmete kohaselt on meil kasvanud absoluutne vaesus, seda eakate seas. Ja nüüd on teilt tulemas uus algatus, see on kooskõlastusringil, et tõsta ka pensioniiga. See on veel üks võimalus, kuidas koguda raha kõige nõrgemate arvelt. Miks on ikkagi selline poliitika, et meie kõige nõrgemate arvelt püütakse raha eelarvesse kokku korjata?

Aitäh küsimuse eest! Seda Venemaa kaarti te ise ju mängite kogu aeg välja, aga see selleks. Ärme siis jää siia kinni, kui me juba kokku leppisime nii, eks ole. 

Aga otsused. Esiteks, absoluutne vaesus – tõusnud on suhteline vaesus, need on kaks täiesti erinevat asja –, absoluutne vaesus natukene, aga olulisemal määral suhteline vaesus. Suhteline vaesus näitab seda, et jõukus on kasvanud. Kui te hakkate mõtlema, siis see tähendab seda, kui erinevad on meie inimeste sissetulekud. See näitab ebavõrdsust, see on kasvanud. Ja see on kindlasti probleem, ma üldse ei eita seda.

Ja pensioniea tõus – see ei ole minu tõsta, see on meil matemaatiliselt arvutatud ja statistiliselt paika pandud. Mina olen lihtsalt see, kes annab allkirja, kinnitades, et jah, see valem nüüd jõustus. Pensioniiga mina ei tõsta, mina ei ole nii võimekas. Meie seadused õnneks ei anna sotsiaalministrile niivõrd suurt võimu, et pensioniiga tõsta.

Ja otsused nõrgemate heaks. Tegelikult minu meelest on palju aidatud. Meil on siinsamas saalis neid väga palju ette loetud, seesama automaksuvabastus lastega peredele, tulumaksu langetus ja nii edasi. Minu meelest võiks keskenduda ikkagi ka nendele headele asjadele, mida päriselt on tehtud. Räägiks ka hooldereformist, kui me läheme sotsiaalteenuste juurde. Hooldereform on andnud inimestele omaosaluse … Kui varem oli omaosalus, umbes 80%, aga pärast hooldereformi peab inimene ise maksma. Minister Riisalo istub siin. Minister Riisalo, kes selle läbi viis, istub siin. Kas ma tohin rääkida ilma segamata? (Juhataja: "Aivar Kokk, palun …!") Ma räägin seda, mis viimastel aastatel on tehtud. 2023 on mõned viimased aastad. 2023 tehti hooldereform. (Juhataja: "Aivar Kokk, palun aktsepteerime …") Jaa. Tänu sellele reformile, mille viis läbi Reformierakonna minister Signe Riisalo, on inimeste omaosalus hooldeteenuste eest maksmisel oluliselt langenud. Ja Signe Riisalo ei ole olnud sotsiaaldemokraat.

Anti Poolamets, palun!

Hea, et ettekandja ikka seda idasuunda meelde tuletas. Tuletangi meelde, et ainukene, kes poliitikutest on agressorriigiga otse äri ajanud, on teie endine peaminister Kaja Kallas. Siin ma näen teie silmakirjalikkust, et te ei ole suutnud sellist äärmiselt inetut ja alatut agressorriigiga äritsemist hukkagi mõista, pole ühtegi häälitsust selle kohta kuulnud. Võiks ju oma dividendid annetada näiteks naiste varjupaikadele ja kõik oleks palju parem. 

Aga ma tahan küsida Istanbuli konventsioonist lähtuvalt ja teie vastutada olevatest naiste varjupaikadest. Nimelt, varjupaigad ütlevad, et neile avaldatakse pidevalt survet ja tehakse ettekirjutusi transinimeste õiguste kaitsmise kohta. Nüüd, Istanbuli konventsioon sunnib meid just nimelt sotsiaalseid sugusid kaitsma. Kas teie ka leiate, et see oleks vajalik? Ja kas te üldse tunnustate, et sellised sood on olemas nagu vulasooline ja kas kavatsete nende kaitset edendada naiste arvel?

Esiteks, ma väga tänan, et te kasutasite õiget nimetust – agressorriik. Hea meel, et te seda niimoodi nimetasite. Otseäri ei ole Kaja Kallas kunagi ajanud, tema abikaasa firmat seostati Venemaa-äriga, aga see on täiesti teine teema. Aga ma saan aru, et see Venemaa teema teile ikkagi väga meeldib. 

Aga see selleks, räägime Istanbuli konventsioonist. Kui me kaitseme kellegi õigusi, siis miks te arvate, et see tuleb kellegi teise arvel? Kui mina näiteks otsustan midagi enda kohta, siis mis see teiste inimeste asi on? Las ta olla! Inimene vabas ühiskonnas võib olla see, kes ta soovib olla, välja arvatud juhul, kui ta väga palju kuidagi teisi kahjustab. See on ju meie põhiseaduslik õigus, tunda ennast hästi ja tunda sellisena, kes ma olen. Ma isegi ei oska öelda, miks see peaks toimuma teiste inimeste arvel. Ja see, kas inimene otsustab olla mingil eluperioodil või miks mitte ka elu lõpuni hoopis teisest soost või olla, ma ei tea, kesksoost, minu arvates see on isiklik asi. Ma isegi ei läheks rohkem sellel teemal edasi. See ei ole isegi tähtis, kas mina tunnistan või mitte. See ei ole tähtis. Tähtis on see, mida see inimene tunneb ja et ta tunneb ennast hästi. Ma ei leia, miks teistel sellega asja on.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No te enne siin hurjutasite meid, et näidake, kust siis seda raha võtta. Nii. EKRE tegi riigieelarvesse umbes 300 miljoni eest kokkuhoiu kohta ettepanekuid. Kõik hääletati maha Reformierakonna poolt. Ja selle asemel … No okei, seda te ei tahtnud, ma toon siis teise koha, kust kokku võtta. Naiste tugikeskused, mis on ka, muide, MTÜ – enne te seletasite, et MTÜ-sid ei olegi, ma ei saanud sellest jutust aru – saab umbes 1 miljon eurot aastas riigi raha. Ja samal ajal Sotsiaalministeeriumi eelarveridade peal on erinevatele homo- ja trans- ja muudele ideoloogilistele organisatsioonidele ette nähtud kokku 7 miljonit – teie enda ministeeriumi eelarverea peal. 7 miljonit läheb perverssetele üritustele ja 1 miljon jätkub naiste tugikeskustele. Ja miks läheb 7 miljonit? Sellepärast, et seesama Istanbuli konventsioon kohustab liikmesriike neid rahastama, mida te ju teete seitse korda innukamalt, kui neid naisi rahastate. See on teie ministeeriumi eelarve, te saate selle ühe nipsuga seal need sisud ära muuta. Nii et siin on teie prioriteedid väga selgelt näha ja mina jään selle juurde, et teid ei huvita naiste heaolu.

Esiteks, ma ei nimetaks homoseksuaale ja transsoolisi perversseteks. See on äärmiselt iganenud vaade. Inimestel on õigus olla need, kes nad soovivad. See on esiteks. Ma pean tõesti eelarvesse vaatama, raske uskuda, et see on 7 miljonit, aga ma vaatan sisse.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete siin rääkinud väga veenvalt, et te ei tohi agressiivne olla, peab olema viisakas ja teineteisele lugupidav. Aga kas ministril ja perearstil ja doktoril on õigus pidada sellist debatti, kus te nimetate terveid erakonna liikmeid ebanormaalseteks? Te ütlesite, et normaalsed läksid Keskerakonnast ära, see tähendab seda, et teised on teie mõttes ebanormaalsed. Kas see on ikkagi viisakas daami jaoks? Kas te ei tahaks vabandada 13 000 erakonnakaaslase ees, meie erakonnakaaslase ees ja nende toetajate, kuskil 120 000?

Kui teha selline järeldus, see on huvitav. Ma küll ei pidanud seda täpselt nii silmas, aga ma võin ka teistmoodi sõnastada, mida ma ……. öelnud, ja nüüd te hakkate muidugi mind süüdistama Venemaa kaardis. Aga minu meelest teie erakond on pöördunud väga palju Venemaa suunas ja seda eelkõige sellepärast, et te tegelikult ei seisa venekeelsete inimeste õiguste eest. Kui rääkida haridusest, siis see on üks asi, ja teine kõik need korruptsiooniskandaalid, mis teiega on käinud. Need on need omadused, mis minu jaoks teevad teie erakonna usaldamise väga raskeks. Ja ütleme siis niipidi, et mul on väga raske usaldada inimesi, kes selliseid väärtusi kannavad. See on see, mida ma tahtsin öelda. Ma vabandan, ma ei tahtnud, et keegi tunneks ennast ebanormaalsena. Ma ei tahtnud seda nii öelda.

Auväärt minister, ma veel kord kordan, mul on siiras palve panna see vene kaart paariks tunniks lauasahtlisse. See ei ole tänane teema, katsume sellest välja saada. Meil on hoopis teise esemega see umbusaldusavaldamise nõue. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Alustuseks ma tahan öelda, et mul on hea meel, et kolleeg Helmen Kütt oli sel hetkel siit saalist väljas ega pidanud kuulma, kuidas te tema ühte elutööga võrreldavat algatust hooldekodukoha omaosaluse vähendamiseks järsku ainult enda koduerakonna teeneks pidasite. 

Aga minu küsimus läheb tagasi sellele, kuidas te oma kõnes selgitasite, et erihoolekandeteenuste omaosaluse tõstmine 10% tuleneb elukalliduse kasvust, eelkõige toidu- ja majutuskulude suurenemisest. Kuidas te aga põhjendate, et sama loogikat ei rakendata toimetulekupiiri tõstmisel, mis kerkib vaid 20 euro võrra ega kajasta tegelikku elukalliduse tõusu? Või kuidas see sobitub olukorraga, et absoluutses vaesuses elavate laste arv on aastaga kahekordistunud? Mis on need lahendused? 

Ma ennetan siin seda. Sotsiaaldemokraadid ei arva, et ainsaks lahenduseks on toetused, vaid selle alus on väärikas palk. Aga kuna me täna ei käsitle majandusministri valdkonda ja teie vastutus on eelkõige haavatavamad rühmad, siis palun, mis on teie plaan ja tegevused.

Aitäh! Toimetulekupiir oma olemuselt ongi see piir, mida loetakse miinimumiks, et saaks osta … Põhimõtteliselt toidukorvi hind on. Aga see piir, selle metoodika me vaatame järgmise aasta jooksul üle. Ka mina olen nõus sellega, et see toetus võiks olla suurem ja piir võiks olla kõrgem. Ja ma olen nõus ka selle teise osaga, on see siis väärikas palk või mingi muu sissetulek, ka ettevõtlusest näiteks. See on loomulikult toimetuleku alus. Toimetuleku kõige olulisem alus on see, et inimestel oleks hea tervis, ja kui neil ei ole hea tervist, siis nad saaksid õigel ajal abi ja ka sotsiaalteenuseid. Ma olen nõus sellega. Ma arvan, et selles osas on meil väärtused paigas. 

Ja mis puutub Helmen Küti panusesse, siis ma üldse ei kahtle. Ma tean, et ta on selle teemaga väga palju võidelnud. Lihtsalt sellel ajal ma tean, et minister oli vist Signe Riisalo, kui see süsteem käivitus. Aga Helmen Kütt on oma valdkonna äärmiselt tugev ekspert. Ma väga hindan kõike, mis ta ütleb, ja võtan seda alati puhta kullana.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tavaliselt on niimoodi, et kui inimene millegi vastu eksib ja ta on niivõrd tark, siis ta võtab oma sõnad tagasi ja vabandab. Te oma sõnavõtus tõesti mainisite ära, et tänaseks on mõistlikud inimesed Keskerakonnast läinud. Meil on 13 000 liiget. Noh, ega seal muud ei saagi järeldada. Järelikult kõik need 13 000 inimest ei ole mõistlikud, kui mõistlikud on läinud. Kas te olete nõus avalikult siinsamas puldis – noh, mõnikord ikka eksimusi juhtub oma sõnavõtus – vabandama nende inimeste ees?

Ma juba korra vabandasin. Vabandan.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, suur tänu istungi juhatajale selle märkuse eest, et mitte selle Vene kaardiga vehkida. See tõesti ei muudaks seda diskussiooni asjalikumaks. Aga nüüd, minu küsimus teile on see. Ma lugesin täna, või oli see eile, ERR-i temaatilisest portaalist, et naiste tugikeskustele on riiklik rahastus alates 2019. aastast kasvanud vaid 7%, samal ajal kui hinnad on kasvanud ligi 50%. Kas te olete minuga nõus, et kui naistevastase vägivalla probleemiga tegelemine on teie jaoks nii suur prioriteet, nagu te väidate, näiteks seistes justkui emalõvi selle Istanbuli konventsiooni eest, siis võiks vähemalt tagada seda, et rahastus säiliks senisel tasemel, mitte ei langeks suhtes inflatsiooniga? Kui hinnad on tõusnud palju kiiremini, kui on tõusnud toetus neile, siis sellest ju tõesti ei nähtu, et see probleem oleks teie jaoks oluline. Kusjuures see toetus absoluutnumbrites on ainult miljon aastas, mis ei ole riigieelarve kontekstis sugugi suur summa.

Aitäh! Muidugi ma olen nõus, et see raha võiks olla suurem, üldse ei kahtle, täiesti nõus. Aga naiste kaitsmine ei käi ainult läbi naiste tugikeskuste. Naiste tugikeskusesse jõuab see osa naisi, umbes 2000 naist aastas, kes, esiteks, on julgenud abi küsida ja kelle jaoks on see kaitsmine hiljaks jäänud. See on juba see aeg, kus nad peavad põgenema ja kus nad peavad vägivaldsest suhtest lahkuma. Naiste kaitsmine algab palju varem, see algab kasvatamisest, alates lasteaiast, see algab kodusest eeskujust, see algab haridusest koolis ja nii edasi, ühiskondlikest väärtustest, sellest, nagu ma enne tõin eeskuju ka siin saalis. Mul on väga hea meel kuulda, et siin on kultuur paranenud. Naiste kaitsmine on oluliselt laiem teema kui lihtsalt naiste tugikeskuste rahastamine. Eestis on ohvriabisüsteem arenenud, erinevad nõustamisteenused ja nii edasi. Me oleme tegelikult viimase kümne aasta jooksul teinud väga suuri edusamme ka naistevastase vägivalla osas, aga see ei ole veel piisav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te tegelikult ei vastanud eelmisele küsimusele. Te küll kinnitasite seda, et naiste tugikeskus on väga oluline ja omab olulist rolli ja see on üks viimaseid kohti, kuhu naine satub hädas. Seda enam on kummaline see, et rahastus tegelikult ei ole kuidagi järele tulnud. Te küll ütlesite enne, et 2026. aastal on plaan see üle vaadata, aga mis on see põhjus, miks seda seni tehtud ei ole? Tugikeskused on seda signaali, et nad on alarahastatud, andnud kogu aeg välja. Täpselt nagu kolleeg siin enne välja tõi, me teame, et inflatsioon ja elukallidus on teinud meeletu hüppe ja rahastus on jäänud täiesti ajale jalgu. Möönate ise veel ka, kui oluline roll tegelikult on tugikeskustel. Miks siis ei ole kuulatud neid hääli? Praegu jääb selline mulje, et tänu sellele, et opositsioon sellele temaatikale siin suures saalis tähelepanu juhib, on see ka teie laual juhtunud. Nüüd te saate öelda, et 2026 vaatame. Miks seda seni tehtud ei ole?

Ma ei tea, miks seda varem ei ole tehtud. Mina olen selles ametis esmakordselt. Varem ei ole tõesti tehtud, jah. Võib-olla on ka, aga ma tõesti ei tea täpselt. See, et on vaja üle vaadata, on ju selge, ja seda me siis teemegi. Ma ei tea, see küsimus on kuidagi … Mul on iseenesest muidugi väga hea meel, et naiste turvalisus teile nii oluline on, mul on päriselt hea meel selle üle. Aga nagu ma ütlesin, tugikeskus ei ole ainus koht, kuhu tuleks investeerida. Võib-olla tuleb ka mujale vaadata. Näiteks kiusamisvaba kool on üks väga hea algatus, mis vähendab vägivaldsust nii naiste kui ka meeste suhtes.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Ma kiiresti aitan teid, minister, ühe numbrilise faktiga. Absoluutse vaesuse määr 2021. aastal oli 1,4% ja siis võttis riigijuhtimise üle Eesti, ma ütleks, teiseks kõige halvem peaminister Kaja Kallas. Nüüd meil on kõige halvem peaminister ja me oleme 3,3%-ni jõudnud. Üle 2,5 korra on see kasv. Nii et ikka väga palju inimesi on juurde tulnud, kes absoluutses vaesuses. Teil ei ole nüüd hakata vaja keerutama siin suhtelisest vaesusest midagi. See oli lihtsalt fakt. 

Mu küsimus läheb ikkagi naistekaitse juurde, Istanbuli konventsiooni juurde, kus väga selgelt tuuakse sisse sotsiaalse soo mõiste. Te siin rääkisite, et iga inimene võib tunda, kuidas ta tahab, ja nii edasi, aga meil on rahvusvaheliselt teada väga palju näiteid ja on ka väga tuntud eestkõnelejaid. Võtame kas või J.K. Rowlingu, kes on juhtinud tähelepanu, et kui nüüd tekib mehi, kes tunnevad ennast naisena ja kes siis pannakse kas naiste vanglatesse või hakkavad tungima naistele ettenähtud,a ma ei tea, treeningruumidesse, pesuruumidesse, siis see on naistevastane otsene vägivald. Kui nüüd teil eelarves on valida, kas toetada seda sotsiaalse soo identiteeti või päriselt naisi, siis kummale poole …

Aitäh!  

… teie raha paneksite ja kummale poole te rohkem paneksite, kui te otsustate mõlemale poole panna?

Küsimuse esimene pool. Kuna meil on nüüd ikkagi uuest aastast natukene teistsugune maksusüsteem, loodan, et ka absoluutne vaesus langeb. Need andmed olid 24 ja ka majandus on olnud tõusuteel. Ma väga loodan, et me lahendame seda probleemi vähemalt natukene. 

Mis puutub sotsiaalsesse soosse, siis tegelikult me teame seda statistika ja ka teadusuuringute järgi, et transsoolised või homoseksuaalses suhtes olevad inimesed või misiganes teistsuguse sooidentiteediga inimesed langevad sagedamini vägivalla ohvriks kui nii-öelda need tavalised inimesed, heteroseksuaalsed inimesed, on nad siis mehed või naised. Ma arvan, et kaitsta tuleb kõiki. Me ei saa öelda niimoodi, et ühte peab rohkem kaitsma ja teist vähem. 

Kui statistikast veel rääkida, siis lähisuhtevägivalla ohvritest 90% on naised. Eestis oli see tegelikult vist 86% ja 14% olid mehed, kui ma ei eksi, see tasakaal oli natuke teise suunda. Ka mehed tegelikult vajavad sellestsamas lähisuhtevägivallas abi. Istanbuli konventsioon kaitsebki just lähisuhtevägivalla ohvreid. Vägivalda on ka muud. Näiteks, ma ei tea, baarikaklus. Võõraste vahel see päris lähisuhtevägivallaks ei klassifitseeru, aga näiteks mehed satuvad sinna sagedamini. Kaitsta tuleb kõiki. Ma ei saa küll öelda, kumb minu jaoks olulisem on.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mulle jäi kõrvu, et te ütlesite, et te meid ei usalda, te ei usalda Keskerakonda, teil on raske Keskerakonda usaldada. Aga vaadake, meil ei ole vaja, et teie meid usaldaksite, sest meid usaldab rahvas, mida ei saa aga öelda ei selle valitsuse ega ka teie erakonna kohta. Üks põhjus on võib-olla just sellises suhtumises ja võib-olla ka lahterdamises. See nägemus on ikkagi see, et valitsus peaks olema kogu rahva valitsus, arvestama nõrgematega, arvestama nendega, kellel on väiksem sissetulek, kes on langenud absoluutsesse vaesusesse, kes on sellele lähedal, kes on riskirühmas, arvestama eakatega, erivajadustega inimestega. Kahjuks ongi praegu olukord, kus inimesed lihtsalt ei tunne, et nendega arvestatakse. 

Te räägite ja tõite välja, et need on head asjad, mida Reformierakond on teinud, nagu automaksu kompensatsioon ja tulumaksu tõusu vähendamine, aga need maksud ju viisite teie ise sisse. Kuidas on ikkagi võimalik, et te räägite nendest headest asjadest, kuigi te kompenseerite neid asju, mis te ise sisse viisite, need maksutõusud?

Tulumaksu tõusu viisid sisse Isamaa ja Keskerakonna valitsus. Kes seal veel oli? Isamaa oli kindlasti. Võib-olla te oskate mulle paremini öelda. Ei olnud meie viidud sisse. See on üks asi. 

Loomulikult, ma ei pea teie erakonda usaldama, kuigi tahaks tegelikult, tahaks kõiki usaldada, eks ole. Aga see valitsus seisabki nõrgemate eest samamoodi nagu teiste eest. Seda sellepärast, et need otsused, mida on teinud varasemad valitsused, mida ma ka siin enne mainisin, pluss meie praegune geopoliitiline olukord ei soosi praegu lihtsaid otsuseid. Raskel ajal ongi keeruline raskeid otsuseid seletada ja selline usalduse langus oli ette näha. See lihtsalt on niimoodi. 

Ja kui teie ühel päeval teete raskeid otsuseid, kui teil on seda julgust, et saada Eesti majandus tasakaalu, et saada inimestele uuesti sissetulek, et tuua välja inimesed vaesusest, nii nagu meie seda üritame teha, siis ega teil ka kerge ei ole. Tehke järgmine kord paremini! Kui inimesed usaldavad teid, valivad teid, ärge palun viige riigieelarvet tasakaalust nii välja, et pärast meie lapselapsed peavad seda tagasi maksma.

Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! No hästi on pähe õpitud see Reformierakonna retoorika, et kõik teised on süüdi ja kõik teised juba võib-olla kümme aastat tagasi tegid kõike valesti ja halvasti ja, näed, nüüd  vaesed reformarid peavad selle eest vastutama. No ei ole ju niimoodi! Võiks nagu endale aru anda, et ükskord lõpetaks selle teiste süüdistamise ära.  

Aga minu küsimus puudutab seda, et tegelikult me umbusaldame siin teid mitte ainult selle pärast, et te praegu olete nende rahaasjadega siin kõvasti metsa pannud – nõrgemate kaitsmise osas just –, vaid selle pärast, et te ei ole tegelikult minister ja ei ole ka arst, vaid olete poliitiline aktivist. Ja minu küsimus on. Meenutades, kui kirglikult ja jõhkralt te propageerisite süstimist ja süstimisest keeldunud inimeste karistamist ja lahtilaskmist ja tühistamist, kas te vahetevahel unetud öid ka kuidagi põete ja kannatate, kui te mõtlete nende, ma ei oska öelda, võib-olla ka tuhandete inimeste peale, kelle elu te ära rikkusite, kelle tervise te ära rikkusite …

Aitäh!

... kes töölt lahti lasti, sellepärast et teie toetasite seda metsikut ja mõttetut vaktsineerimise kampaaniat?

Jõudsime siis Venemaast vaktsineerimiseni. Ma alustasin oma kõnet sellega, et kõik valitsused on omalt poolt teinud ühte, teist, kolmandat, mida iganes, ja see on meid toonud siia, kus me oleme. Igaühel on olnud oma roll. Ma ei öelnud, et kõik teised on süüdi või et kõik teised tegid midagi pahasti. Vastupidi, ma ütlesin seda, et igaüks tegi neid otsuseid omas poliitilises olukorras, oma eelarve juures, oma põhimõtete ja väärtushinnangute juures, ja kutsusin üles tegema koostööd vähemalt nendes valdkondades, kus meil on ühisosa. Ma saan aru, et sooideoloogia ei sobi ühele erakonnale ega teisele, aga meil on seesama nõrgemate toetamine ja inimeste üldine heaolu ja tervis – see on ju meie kõigi ühine väärtus, mille eest me kõik seisame. Ma ei ole süüdistanud, et kõik teised teevad valesti. Ei ole öelnud niimoodi! See on nüüd ühelt poolt.

Nüüd räägin vaktsineerimisest. Okei, see on tervisega seotud. Eestis vaktsineeritud inimestel esines, see oli COVID-i-perioodi viimastel päevadel või, ütleme, viimastel aastatel, kui oli stabiliseerunud haigestumus ja ka viirus ise ei muteerunud enam nii kiiresti, siis kokkuvõttev statistika näitas, et vaktsineeritud inimestel oli kolm korda väiksem risk põdeda väga rasket haigust ja suremus oli veel väiksem. See, et teie armastate levitada väärinfot ja te ei usalda arste ja teadlasi, on teie enda otsus ja valik, aga mina räägin seda, mida rääkisid toona arstid ja teadlased, räägin seda ka täna. Minu haridust ja ametit tõendab diplom. Ministriks sain ma pärast vande andmist. See, et ma ei ole üks ega teine, on järjekordne väärinfo.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui te tulite poliitikasse, te tulite ülimalt arrogantse sellise murdjakoerana, kes ründas, sildistas, ja olete tänaseni sellele truuks jäänud. Nimetasite USA terviseministrit hullunud esiuhuuks ja et normaalsed inimesed on Keskerakonnast lahkunud, aga samas kiitsite Tanel Kiike, et ta oli ainuke normaalne inimene. Protokolli ei vaadanud siit. Aga olete vaadanud, et siin all on ka Taneli allkiri? Kas siis normaalsed inimesed ei saa ka aru, et teie ei ole normaalne?

Ma ei hakka teie hinnangutega vaidlema, sest teil on omal võimalus ja vabadus arvata, mida te soovite. Tanel Kiigest ma pean väga lugu ja meil on temaga palju ühiseid arusaamasid. Ma arvan, et ta tegi ka vigu oma ametis. Kes ei teeks? Ju siis tema meelest olen mina teinud vigu ja ma ei tea, küsige temalt, miks tema allkiri seal on, kui te tahate seda teada. Minul on raske öelda, miks Tanel sinna alla kirjutas, aga see oli tema otsus ja hinnang ja mis mul vaielda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ega ma eelnevalt väga selget vastust oma küsimusele ei saanud ja selle tõttu ma esitan selle uuesti ja täpsustan seda mingis mõttes. Vaadake, naiste varjupaikadele on riigi toetus aastas vaid circa miljon eurot. Riigieelarve kogu kontekstis on see ikkagi väga väike summa, ma kiiresti kalkuleerin, 0,005%. Nii et kui tahaks seda kas või kahekordistada, siis oleks see ikkagi 0,01% riigieelarvest. Minu konkreetne küsimus teile ongi see, pidades silmas, et nendele antud toetus on kasvanud palju vähem kui inflatsioon selle perioodi jooksul: saate te meile kirjeldada, mida teie ministrina reaalselt tegite selleks, et nende tegevustoetust natukenegi suurendataks? Kui ma vaatan näiteks kaitseministri tegevust, siis tema võitles oma haldusala inimestele välja palgatõusu 88 miljonit. Mida teie tegite konkreetselt? Kirjeldage meile konkreetseid samme, mida te tegite, et seista riigieelarve arutelu kontekstis selle eest, et naiste varjupaikade toetust natukenegi suurendataks.

Nagu ma ütlesin, naiste varjupaik on see viimane koht. Kui me räägime vägivallast, siis naiste varjupaik on oluline koht, aga see ei ole tingimata see, kust me peaksime alustama. (Hääled saalis. Küsitakse: "Kust siis alustada?" Varro Vooglaid: "Ma ei olegi öelnud, et peaksite alustama, ma küsisin …") Kas ma tohin jätkata oma vastusega? (Varro Vooglaid: "Vastake küsimusele, ärge rääkige suvalist …") Minu haldusala on väga suur ja ma olen võtnud asjad ette järjekorras. Nagu ma olen öelnud, siis see teema on juba mõne kuu pärast meil laual ja me vaatame sinna sisse. (Varro Vooglaid räägib koha pealt.) Mina, loomulikult olen, ma olen teie oma …

Head kolleegid!

… erakonna käest kiusatud selle pärast, et ma olen kaitsnud naistearste pärast seda, kui teie ründasite neid. Ehk et ma olen väga palju teinud selleks, et naiste õiguste eest võidelda ja naisi kaitsta ja vägivalla vastu võidelda. Seda ma olen teinud päris palju. (Hääled saalis. Varro Vooglaid: "Ma küsin kaks korda ühe ja sama küsimuse ja ikka ei vastata. Mis mõtet mul on üritada?")

Hea kolleeg, ega alati ei saagi väga konkreetselt vastata. Mina jälgisin, minister möönis seda, et jah, seal võiks olla rohkem raha. See jäi mulle väga selgelt meelde. Aga kuivõrd minister väga selgelt vihjas, et on plaanis seda üle vaadata ja hinnata järgmisel aastal, siis oleks ka ministrilt väga palju tahta öelda, et ta ütleks mingi konkreetse numbri, kui palju sinna peaks raha rohkem juurde panema. Jah, tõepoolest, see viide sellele, et inflatsioon on kasvanud oluliselt kiiremini kui selle konkreetse meetme rahastamine, ka see vastab tõele. Aga me ei tea ka seda inimeste hulka, kas neid on rohkem või vähem. Kui neid on vähem, kes varjupaiga poole pöörduvad, siis on võib-olla isegi normaalne, et see ei ole sel määral kasvanud, kui neid inimesi on rohkem, siis on võib-olla ka põhistatud see küsimus. Nii et ilmselgelt on väga raske siin väga konkreetselt ministril sellele küsimusele vastata. Ta andis hinnangu siiski selle kohta alguses – ma panin seda tähele –, et seal peaks olema rohkem ka tema arvates. 

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud minister! Nagu me oleme siin juba korduvalt rääkinud, on erihoolekandes tõesti kriitiline olukord. Nagu me teame, siis selle probleemi lahendamiseks saite 4,2 või 4,5 miljonit. Ja nagu te ka ütlesite, miinimumvajadus on 31 miljonit. Rohkem ei saanud, sest raha ei ole. Aga selles see probleem ongi, et tegelikult ju raha on. Mina isiklikult ja teised Riigikogu liikmed saavad järgmine aasta maksukingituse 1848 eurot. Tegelikult me seda ei vaja, me saame sellesama tasemega ka hakkama. Üle 4000 euro palka saavad inimesed – neid on Eestis üle 60 000 – saavad võrreldes selle aastaga 114 miljonit. Raha tegelikult on. Seda ei oleks vaja anda, kui ühes kohas on see nii kriitiline. Ma olen sellises kohas üles kasvanud, et ela ise ja lase teisel ka elada. Ma siit küsingi, kui palju te küsisite selle probleemi lahendamiseks eelarveläbirääkimistel. Ja teine pool on see: millist plaani te näete tulevikus lähiaastatel selle asja lahendamiseks?

4,2 miljonit on aastas see pearaha tõus, mis võimaldab näiteks palgatõusu või ka muid organisatoorseid kulusid katta. 31 miljonit on see kulu, mis läheb omaosalusele, ehk toitlustuse ja majutuse kulu. Neid ei saa võrrelda. Kogu vajadus oleks 200 miljonit. Jah, nii lihtne see ongi. Maksupoliitika ma jätan rahandusministri hooleks.

Vladimir Arhipov, palun!

 Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Erihoolekandeteenuse alarahastusel on ka tagajärg. Üldine suundumus on pikad ootejärjekorrad ning teenuste puudumine eriti ohtlikele inimestele, kellele kohus on määranud vastava teenuse. Kuidas saab riik tagada avaliku turvalisuse, kui kohus määrab teenuse, mida tegelikult ei ole või on väga väiksel määral?

Aitäh! Selleks on vaja varukohti sellelesamale teenusele. Need luuakse ka järgmise aasta jooksul. Ja selle aasta jooksul kõik kohtumäärusega erihoolekande teenusele määratud inimesed saavad oma koha. Minu teada tegelikult juba ongi saanud, aga ma võin eksida. Ma tean, et kindlasti jõuame sinna aasta lõpuks. 

Aitäh sisulise küsimuse eest! Kui rääkida alarahastusest, siis selles valdkonnas on alarahastus olnud kogu aeg, kõikide valitsuste ajal. See ei ole midagi uut ja see ei ole ka Eestis midagi uut. Sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond on väga paljudes riikides alarahastatud.

Anti Poolamets, palun! 

Hea ettekandja! Mul on see mure, et te ikkagi naiste õiguste kaitsest saate väga omamoodi aru ja tunnistasite, et inimene võib olla teatud eluperioodil ka teisest soost. See ju lõpeb sellega, et needsamad mehed, kes hakkavad ennast teatud eluperioodil naiseks pidama, lähevad naiste spordivõistlustele ja hakkavad neil lõualuid sisse lööma, nagu me ühel boksivõistlusel nägime. See ei ole ju kuidagi seotud naiste kaitsega. Nad trügivad nende riietusruumi ja võtavad neilt kuldmedalid ära. See ei ole ju normaalne, see vulasoolisuse kontseptsioon. Mul on küll palve, et erakondadel oleks mingi miinimumkokkulepe, et päris lollusi ikka ei tehta, et võiks vulasooliste toetamise naiste arvelt ära jätta. Äkki te võtate sellel teemal midagi ette ja panete lihtsalt selle psühhiaatriliste häirete nimekirja? Inimene saab rohtu ja kõik on palju parem. Saame äkki selles osas mingisugusegi kokkuleppe.

Kui huvitav küsimus. Juba päris mitukümmend aastat ei peeta homoseksuaalset ega muid sooidentiteedi kõrvalekaldeid või erinevusi diagnoosiks ega haiguseks. Teil on omal peres väga tark arst, ma soovitan temaga vestelda sel teemal. Ma väga hindan teda. Isegi mitu on neid jah teil. 

Aga mis puutub nendesse riietusruumidesse trügivatesse endistesse meestesse – kui palju see Eestis probleem on üldse või te olete selle importinud kusagilt? Ma ei ole kuulnud, et Eestis oleks midagi väga levinud. Ma pigem kuulen ja näen seda, kuidas transsoolisi ja teistsuguse identiteediga inimesi mõnitatakse, kuidas nad tegelikult satuvad küll arsti juurde, aga tavaliselt depressiooni või ärevusega. Neil sageli kaasnevad ka neuroerisused, näiteks autism, mis ei ole ka ravitav, mis on lihtsalt neuroeripära; mis, muide, esineb väga paljudel väga tarkadel inimestel, aga lihtsalt nad on natuke teistmoodi, omamoodi. Nad on andnud maailmale väga-väga palju, mõtlen nüüd siis juba autistlikke inimesi. Aga ka see, kui inimesel on enda kehast teistsugune arusaam. Sageli neid inimesi mõnitatakse, piinatakse, kiusatakse. 

Ma arvan, et teistsuguste inimeste talumine peaks olema üks terve ühiskonna tunnus. Nagu ma juba enne ütlesin, kui me kaitseme neid inimesi, siis see on samamoodi naiste kaitse, paljud neist on ka naised. Ja kui me ühiskonnas suurendame sallivust, siis suureneb sallivus ka naiste ja meeste vahel, üleüldine sallivus ka suureneb. Kui meie, kes me oleme rambivalguses rohkem, näitame eeskuju sallivusega, siis see ka suurendab ühiskondlikku sallivust ja vähendab vastandumisi ja vähendab üksteise stigmatiseerimist. Võib-olla ei loo vajadust ka minul teinekord või, ütleme, vahel tunnen vajadust öelda teravalt, nagu tänagi siin.

Reili Rand, palun! 

Suur tänu! Mõnes olukorras on ehk tõesti parim kaitse rünnak, aga ma ei ole kindel, et see täna siin seda debatti on kuidagi tugevamaks või paremaks teinud. Aga noh, sotsiaalvaldkonnast tuleva inimesena püüan ikka mõista ja anda uue võimaluse. Oma kõnes te rõhutasite väga päevade arvu, kaua te olete selles ametis olnud, ning selle asemel et kuulda teilt valdkonna visiooni või lahendusi tulevikuks, kuulsime, kuidas kõik teised on süüdi või ei saa aru ega mõista. Seega ma annangi teile nüüd uue võimaluse – võimaluse rääkida enda nägemusest, sotsiaalvaldkonna plaanidest ja suundadest, mida teie soovite ära teha ja korda saata.

Aitäh! Esiteks ma kordan uuesti. Võib-olla peaksite üle vaatama minu kõne alguse. Ma kindlasti ei öelnud, et kõik teised on süüdi. Ütlesin seda, et kõik on teinud nii palju, kui nad on saanud omas ajas, omas kohas, oma eelarve juures, oma väärtushinnangute juures. See ei ole päris niimoodi, et te panete mulle sõnad suhu ja siis ma aktsepteerin. See mulle ka ei sobi, jääme ikkagi faktide juurde. 

Aitäh selle uue võimaluse eest! Sotsiaalvaldkonnas ongi erihoolekanne üks minu suurimaid prioriteete. See teenus on väga vajalik teenus, sellest on Eestis väga suur puudus ja rahastus võiks olla oluliselt parem. Aga meil on plaanis, nagu ma ka enne mainisin, üle vaadata selle teenuse sisu. Näiteks saavad erihoolekandeteenust praegu väga paljud autistlikud inimesed, kellele see tegelikult ei sobi, ja nendele luuakse uued teenusemudelid, mille kaasamisürituste osas on mind siingi juba täna rünnatud. See on üks suurimaid prioriteete. Aga eks on ka muid asju. 

Näiteks on mõned asjad juba ära tehtud. Abivahendid ei sõltu enam sellest, kas on inimesel puue määratud või mitte. Lisaks tahaks jõuda selleni, et abivahendid ja meditsiiniseadmed tuleksid kõik ühest kohast, et inimesel ei oleks vaja mitmes kohas käia. Kui ta satub ühe spetsialisti juurde, siis spetsialist ei pea teda suunama mujale. See on järgmise aasta plaan. See võib natukene venida ka ülejärgmisesse aastasse, sest praegu on abivahendid ja meditsiiniseadmed jagatud ära Tervisekassa ja Sotsiaalkindlustusameti vahel. Tahaks üle viia Tervisekassa süsteemi. Aga kuna need hindamissüsteemid on väga erinevad, siis võtab aega nii alates tarkvarast kuni ka hindamismetoodikateni väljatöötamine lihtsalt aega. 

Mida on ka tehtud? Meil oli välisrahastusega viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus. Selle me viisime nüüd riigieelarvesse, see oli pilootprojektina. Nagu ma enne ütlesin, välisrahastuse toel me saame teha pilootprojekte, see oli edukas ja viisime need nüüd riigieelarvesse. Lisaks tahaks kindlasti jätkata strateegilise partnerlusega. EPIKoda on väga oluline partner, aga tegelikult on Eestis veel organisatsioone, kes saaksid hästi esindada patsiente ja ka puuetega inimesi. Sooviks, et koostöö nende organisatsioonide vahel oleks parem, et võib-olla sealt natuke aidata. 

Siis puude kohta. Praegu on selline süsteem, kus tööealisel inimesel kõigepealt hindab töötukassa töövõimet ja siis Sotsiaalkindlustusamet puuet. Tahaks viia need ka ühte süsteemi, et inimese jaoks oleks esiteks see süsteem arusaadavam. Ja teiseks, praegu on näiteks niimoodi, et kui see puue hinnatakse töötukassa hinnangu pealt ja kui töötukassa on mingil põhjusel eksinud või kui näiteks ei ole terviseandmeid olnud piisavalt, siis on ka puude hindamine vale. Sellest on olnud palju arusaamatusi, on olnud uuesti hindamisi. 

Viimaks, mida ma ka juba enne mainisin, on toimetulekutoetus. Tahaks uuesti toimetulekupiiri arvutusmetoodika üle vaadata, nii et see oleks arusaadavam ja ajakohasem. Toimetulekutoetuse tõusust on juba räägitud. See on küll väike, aga vähemalt natuke midagi. Aga lisaks sellele, et tõuseb toetus, tahaks ka selle taotlemise teha lihtsamaks, et inimene ei peaks ise erinevaid dokumente esitama, vaid et vald või kes iganes seda pakub, saaks riiklikest registritest need dokumendid automaatselt kätte. Toimetulekutoetuse juures on ka see, et kui praegu lapsed saavad suuremas määras toimetulekutoetust kuni 18. saamiseni, siis kui nad õpivad, saavad nad nagu teisigi toetusi kuni 19. eluaastani suuremas määras. 

Toimetulekutoetus on muidugi selline toetus, mis on mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks, et inimene kõige keerulisemas olukorras jalule aidata. Seetõttu me tahaksime, et ka need säästud, mis inimesel on oma pangakontol, jääksid talle alles. Meie eesmärk ei ole ka neid ära võtta. Mitte kõik säästud, aga seal tuleb teatud piir ja see tuleb kindlasti kõrgem. Meil komisjonis oli ka arutelu, siinsamas sotsiaalkomisjonis, et see esialgne piir, mida planeeriti, oli tõepoolest ka minu hinnangul liiga madal. Me tõstame seda piiri, et inimesele jääks kätte ka oma raha. Vajaduse korral antakse toimetulekutoetust lihtsalt varem. Ei oodata, kuni inimene täiesti tühjaks oma pangakonto teeb.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No te vist ei saa päris täpselt aru, mis siin saalis toimub. Mitte Riigikogu liikmed ei ole umbusaldatavad, teie olete umbusaldatav. Ei maksa loopida siin igasuguseid süüdistusi, et teie ei usalda ja teie nii ja teie naa. Mina ei usalda, jah, kinnimakstud korrumpeerunud teadlasi ja neid, kes nende soovitusi korrumpeerunult ellu püüavad viia. Ei, lihtsalt ei usalda, ei usalda. Ei usalda ka teid, sest minu arvates olete ka teie korrumpeerunud. See õigus on mul arvata, ehkki mul mingeid fakte paraku ei ole. Aga küll need tulevad, kui valitsused vahetuvad ühel päeval.  

Mu küsimus puudutab hoopis ühte väga kaitsetut seltskonda, need on hooldekodude patsiendid. Äsja oli meil jälle uudis selle kohta, kuidas luumurdudega naisterahvas suri ja keegi ei osanud nagu midagi öelda. Mis seal ikka, kehitame õlgu. Kehitame õlgu! Ega empaatiatunnet nagu teilgi ju tänapäeval meditsiinis tihtipeale enam ei ole. Ja pojale ei osatud midagi öelda. Noh, vanainimene, suri ära! Mis tema peale ikka ressurssi kulutada? Need vägistamisjuhtumid. No ükski Istanbuli konventsioon ei kaitsnud neid vaeseid vanainimesi, keda vägistati.

Teie aeg!  

Mis te nüüd ikkagi ütlete? Mis te ette võtate, et niisugused asjad lõppeksid?

Aitäh! Ma saan aru, et teie võite arvata ja mina ei või. Aga olgu. Mis puutub korruptsiooni, siis siin ma ootaksin ka süüdistustele fakte. Ma ei ole korrumpeerunud. Ma ei ole mitte mingisugust raha ega mitte midagi saanud selle töö eest, mida ma vabatahtlikuna olen teinud näiteks nendesamade teie kirutud vaktsiinide eest rääkimise eest. Te enne mainisite, et te ei usalda korrumpeerunud teadlasi, kes propageerisid vaktsineerimist. Seda te rääkisite. (Hääl saalist.) Kas ma tohin vastata teie küsimustele? Jah, vastasingi. Esimeses küsimuse pooles te rääkisite korrumpeerunud teadlastest ja teisest rääkisite hooldekodu inimestest. Nad ei ole muide patsiendid, nad on kliendid. See on täiesti suur vahe. 

Aga jõuame hooldekodudeni. Ka mind šokeeris tohutult see viimane hooldekodus aset leidnud juhtum. Niipea, kui ma seda lugesin, ma esiteks nõudsin aru SKA-lt, Sotsiaalkindlustusametilt, ja teiseks kirjutasin ma politseile, mille tulemusena algatati kriminaalmenetlus. Ma olen teinud selle konkreetse juhtumi puhul nii palju, kui see on minu võimuses, et aru saada, mis seal toimus. See olukord, kus eakal inimesel tekivad luumurrud ja keegi ei oska seda seletada, ei ole vastuvõetav. Ma olen nõus. 

Mis empaatiasse puutub, siis teie ei saa hinnata, mis minu hinges toimub. Mul on väga kahju sellest perekonnast ja sellest, mis juhtus. Ma tõesti ka jätkan tegutsemist. See on minu arvates ka õudne. Meil on SKA-ga olnud mitmed kohtumised juba varem nii hooldekodude teemal kui ka muudel teemadel ja ka sellel teemal. Ma kindlasti tahan täit aruannet, aga see on lihtsalt niivõrd värske juhtum, et kogu info ei ole minuni veel jõudnud. Kriminaalmenetlus on muidugi alustatud ja ma loodan, et see eelkõige toob selgust. Aga SKA peab kindlasti mingeid praktikaid muutma, rääkimata hooldekodust.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Soovin küsida praktilise küsimuse. SA Narva Haigla on üldhaigla, mille teeninduspiirkonda kuuluvad Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe, kokku ligikaudu 72 000 elanikku. Haigla on saanud Euroopa rahastuse ning koos linna omaosalusega võimaldab see lähiaastatel rajada uue haiglahoone ning renoveerida ühe olemasoleva. Kuid paraku on …... Seetõttu palun selgitust, milline on riigi plaan tagada, et üldhaiglates, sealhulgas ka Narva Haiglas, oleks tulevikus piisav hulk arste ja teisi tervishoiutöötajaid, mis omakorda kindlustaks tervishoiuteenuste jätkusuutliku kättesaadavuse. 

Aitäh! Arstide puudus oli teada 20 aastat tagasi, et see tekib. Ma olin tudeng, see oli isegi kauem, 25 aastat tagasi. Niikaua kui mina mäletan, on räägitud sellest, et ühel päeval on meil arste väga vähe. Tollal poliitikud sellele eriti tähelepanu ei pööranud, ma isegi ei tea, kes siis olid valitsejad. Aga aastakümneid on see lahendamata küsimus. Arsti väljakoolitamine võtab aega 6–12 aastat, kindlasti mitte kohe. Aastas suudame koolitada umbes 100–200 arsti, see sõltub nüüd erinevatest erialadest ja sellest, kuidas me vaatame. Veel suurem puudus on õdedest. 

Mida aga saab kohalik omavalitsus ise teha, on see, et te loote keskkonna, kus arstidel, noortel, aga võib-olla ka mitte enam nii noortel, on hea töötada ja õdedel, kus ei ole kiusamist, kus on üksteisemõistmine. Arstide jaoks praegu peamine töölt lahkumise põhjus ei olegi võib-olla isegi mitte piirkond, vaid eelkõige see, et nad tajuvad ühelt poolt töökiusu ja teiseks, halba korraldust tervishoiusüsteemis. Töökiusuga peab tegelema iga haigla ja võib-olla ka iga kohalik omavalitsus. 

Tervishoiu korraldusega tegelen mina ja püüan omalt poolt teha seda, et patsiendid jõuaksid õigel ajal õige arsti juurde, sest kui inimene jõuab arsti juurde, kes teda aidata ei oska, siis ka see arst tunneb end muserdatuna. See on minu missioon. Aga mina seda ühe või kahe aastaga kindlasti lahendada ei saa, see võtab aega. Ja kes iganes, olen see siis mina järgmine minister või keegi teine, see inimene peab seda lahendama, jätkama seda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te ütlesite, et Eestis antakse umbes pool miljonit vale saatekirja. Kõigepealt, kuidas see on juhtuda saanud? Seda peab keegi andma. Ja teine pool on see, et milliste tegevustega te olete alustanud selle probleemi kõrvaldamiseks? Ja milline on plaan, et see reaalselt ära likvideerida?

Kuidas see juhtuda saab, küsin ka mina. Miks ei ole kõikide nende aastate jooksul tundnud ei Tervisekassa ega ka varasemad ministrid huvi selle vastu, millist teenust inimene saab, kui ta läheb arsti juurde, alates sellest, kas ta jõuab õige arsti või õe juurde, lõpetades sellega, milline on teenuse kvaliteet, kas ta sai hästi koheldud ja nii edasi? Mida ma teinud olen? Ma olen alustanud sellega, et me läheme edasi e-konsultatsiooniga. 

Meil on Eestis praegu kaks paralleelset saatekirjasüsteemi. Üks on tavasaatekiri: arst ütleb, et teil on saatekiri kardioloogi juurde ja te peate hakkama otsima kardioloogi. Kõigepealt te vaatate, kas see on teie lähimas haiglas, siis te mõtlete, milline arst teile meeldiks, ja siis te hakkate helistama, tavaliselt kuu esimestel päevadel, mõnes haiglas kuu keskel. Vahel peate olema digipädev ja väga võimekas, et otsida erinevatest raviasutustest … See on tohutu töö. Tavalisel tööl käival inimesel ei ole selleks aega ja tavalisel eakal inimesel ei ole jälle oskust ega jõudu teinekord. Inimesed on päris hädas. Ja kui nad on lõpuks arsti juurde saanud, siis, nagu ma ütlesin, kolmandik sellest arvutusest tuleb selle pealt, et aastas on Eestis umbes 1,4 miljonit esmast eriarsti visiiti, kuhu on suunatud, ja 34% nendest on vales kohas. Tegelikult tõi seda juba välja Maailmapank aastal 2014 või isegi veel varem. Toona leiti, et 80% kardioloogi vastuvõtul olevatest inimestest peaksid olema hoopis perearsti juures. Ehk meil on aastakümneid olnud see korraldamata. 

Kui ma räägin e-konsultatsioonist, siis e-konsultatsioon ei ole miski, mis eeldab inimeste digipädevust. E-konsultatsioon eeldab arstilt digipädevust. Aastast 2011 on kohustatud kõik arstid saatma kogu terviseinfo digilukku. Kui te käite arsti juures ja näete, et seal ei ole adekvaatset infot digiloos, siis teil on tegelikult õigus pöörduda ja paluda see sinna lisada. Vahel on ka möödarääkimisi olnud, et pannakse valeinfo. See tähendab seda, et arstid tegelikult on kohustatud olema Eestis digipädevad, vähemalt oma eriala piires. 

Ja kui te käite arsti vastuvõtul, arst kuulab teid, vaatab läbi, teeb vajalikud analüüsid ja uuringud ning leiab, et ta ei oska ise näiteks ravida või et ta ei saa perearstikeskuses teie tervisehäda ravida, siis ta kirjeldab selle tervisemure ära, lisab uuringud ja analüüsid, oma mõtted ja küsimused ning saadab eriarstile. Eriarst vaatab ja tal on võimalus otsustada, kas ta ütleb, et oi, ta ei peagi siia tulema, tee seda ja seda ja patsient saab abi ning kui ei saa, siis tehke seda ja seda või pöörduge uuesti. See on hästi klassikaline vastus. Teine variant on see, et ta ütleb, et see patsient ei peaks üldse siin olema, ta võiks näiteks hoopis neuroloogi juurde minna või midagi muud. Kolmas variant on see, et ta leiab, et jaa, see patsient tuleb kutsuda vastuvõtule ja siis ta vaatab selle terviseseisundi järgi. Kui on kiiresti abi vaja, siis kuni seitse päeva, kui on natuke aega, siis on seitse kuni 42 päeva, kui on päris palju aega, siis 42 pluss päeva. See tähendab seda, et iga inimene saab vastavalt oma terviseseisundile õigel ajal vastuvõtule õige arsti juurde, sest ta pannakse kohe õige arsti juurde. Väga paljudel juhtudel saab inimene arstiabi nii, et ta kuskile ei käigi, eriti eakad inimesed rõõmustavad selle üle, vähemalt minu kogemuse järgi. Nad saavad abi. Ma saan vastuse eriarstilt ja helistan sellele inimesele või ta tuleb vastuvõtule, kuidas iganes, ja ütlen talle, et tee seda ja seda. Ja nii ongi.

See süsteem on meil kasutusel kümme aastat. Senised ministrid ei ole pidanud vajalikuks seda muuta kohustuslikuks. Näiteks sama süsteem on meil tegelikult üle võetud Rootsist, kus see ei olnud kasutusel mitte digitaalselt, aga varem paberil. Nüüd on see digitaalne ja seda on kasutatud seal aastakümneid. Seal ei kujutaks keegi ettegi, et lihtsalt antakse peaaegu tühi saatekiri, kus on kirjas midagi, näiteks see, et inimesel kõht valutab, mida inimene oskab ka ise öelda, ja siis saadetakse eriarsti juurde. Selline olukord tegelikult Põhjamaades ei ole aktsepteeritav ja ma arvan, et ka Eestis ei peaks selline halva kvaliteediga ravi olema aktsepteeritav.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea umbusaldatav! Tuleme naiste kaitsmise teema juurde tagasi. See teema on tõesti natukene laiem. Ütlesid ka, et viimase kümne aasta jooksul on päris palju tehtud. No midagi te konkreetselt öelda ei osanud, mida täpselt, aga ma tulen teile appi ja toon teile ühe konkreetse näite. Näiteks, kui Mart Helme oli siseminister, siis ta viis oma määrusega sisse korra, et vägivalla toimumise kohast eemaldatakse vägivalla toimepanija. Meie valitsus oli ka, muuseas, viimane, kes andis naiste varipaikadele raha. Ratase esimene valitsus andis kuni 700 000 ja meie suurendasime selle miljonini. Ülejäänud valitsused, kaasa arvatud teie oma, ei ole seda prioriteediks seadnud. 

Aga tuleme teema juurde, mis on üks koletumaid naistevastase vägivalla manipulatsiooni ja ärakasutamise vorme üldse – see on surrogaadina laste sünnitamine. Selle käigus tehakse naine raha eest sünnitusmasinaks, ta keha allutatakse jõhkra lepinguga medikamentoossele manipulatsioonile ja tema üheksa kuud elukäitumuslikule kontrollile. Ta kirjutab näiteks alla muu hulgas lepingule, et ta ei tohi peale sündi last puudutada ja ta ei tohi teada, mis tema lapsest edasi saab. Kas teie meelest on see kõik nasevastane vägivald või kuidas teie sellesse suhtute?

Eestis seda ju ei ole, selles mõttes, et Eestis on selline surrogaatemadus keelatud. Küll aga oleks eetiliselt aktsepteeritav vabatahtlik surrogaatemadus ehk asendusemadus lähisugulaste seas. See tähendab ikkagi, et kõike seda, mida te kirjeldate, neid õudusi ei tohiks seal loomulikult olla. Aga kuidas see peaks toimima, kuidas see peaks välja nägema, see on meil arutelude ja kokkulepete küsimus. Ma arvan, et siin saalis, ma loodan, te ühel päeval ka arutate seda teemat.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mu küsimus puudutab raha või õigemini seda, mida on vähe tervishoiuvaldkonnas, solidaarsuse ja subsidiaarsuse teema. Mis perspektiivis me teie hinnangul jõuame kas erakindlustuseni ja millistes valdkondades? Kuidas see teie meelest toimima peaks? Me kõik teame, et te isegi olete mitmel korral öelnud, et arste on vähe, inimesed ei jõua sinna. Järjekord on pikad tänu sellele, et raha süsteemis ei ole. Aga nendel, kellel oleks võimalik või üks võimalus, millest on aeg-ajalt räägitud, küll siiamaani mitte liiga tõsiselt, oleks see erakindlustuse teema. Aga kus, millises valdkonnas ja kuidas peaks teie hinnangul tervishoid olema solidaarne ja kus ta saaks seda subsidiaarset aspekti kasutada?

Erakindlustus Eestis on ju olemas. Ja erakindlustuste roll Eestis on tohutult tõusnud. Kui me räägime, et arste on vähe, siis erakindlustus arste juurde ei too, see on kindel. Millal, mismoodi, mis valdkondades – see ongi arutelude küsimus ja sellega ma tulen valitsusse umbes veebruaris. Ma ei oska sellele küsimusele praegu vastata, aga see nõuab kindlasti tähelepanu. Mina erakindlustuse vastane ei ole, aga tuleb mõelda, kuidas see Eesti süsteemi sobib.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on küsimus, kuidas te näete meie pensionisüsteemi tulevikku. Me kõik saame aru, et elanikkond vananeb, tööinimesi on varsti ebapiisavalt palju selleks, et maksta pensioni, nagu me seda teeme praegu. See probleem aina suureneb. Mida peaks riik tegema selleks, et see pensionisüsteem oleks jätkusuutlik ja kestlik? Kas tuleb pensioni indekseerimine ära lõpetada, kas tuleb pensioniiga tõsta? Kusjuures niimoodi märgatavalt, muidu see midagi juurde ei anna. Või kas tuleb üldse see pensionisüsteem kuidagi reformida niimoodi, et see probleem oleks lahendatud?

Aitäh, väga hea küsimus! Selles mõttes, et seda küsimust väga harva esitatakse siin saalis. Mul on hea meel, et te tõite selle välja. Tõepoolest, Eesti rahvastik vananeb nii nagu igal pool mujal. Praegune süsteem 100%, just see riiklik osa, esimene sammas kindlasti järjest ajas väheneb, kuna tööl käivate inimeste hulk väheneb, proportsioon tööl käivate inimeste ja pensioniealiste vahel on kogu aeg muutumises ja ikkagi rohkem on pensioniealisi. 

Mis puutub indekseerimisse, siis hetkel ma kindlasti ei näe, et indekseerimine peaks kaduma, sellepärast et pensionärid on üks kõige ohustatumaid just vaesusriskis inimrühmasid. Eriti kui pensionär elab üksi, siis ta tegelikult ongi koos üksikvanemaga lastega pere kõrval kõige suuremas vaesusriskis. 

Mis puutub pensionieasse, siis pensioniiga arvestatakse Eesti eeldatava eluea järgi. Nagu ma enne mainisin, need mudelid on automaatsed, need ei allu vähemalt … Mina ministrina kinnitan selle, aga ma ei saa kuidagi määrata, ma ei saa öelda, et 80 on pensioniiga või 50. Ma tean, minu vanaema läks pensionile 55-aastaselt, mina saan varsti 50 ja ei tahaks mõeldagi veel sellele. Meie eluiga ja meie tervis on paranenud. Selle foonil on tegelikult loomulik, et pensioniiga veidi tõuseb. Tänapäeval töötavad üha enam pensionäre, ühelt poolt kindlasti vajadusest, aga teisalt ka sellepärast, et paljud aktiivsed inimesed ei taha täiesti koduseks jääda. 

Reformimise kohta ma ei oska öelda täpselt, kuidas. Ma kindlasti arvan, et tuleviku mõistes on ülioluline see, et inimene ka ise panustaks. Seesama teine ja kolmas pensionisammas ei tohiks ära kaduda. Ma arvan, et need peaksid jääma. Inimese enda, juba noorest peast peaks inimene mõtlema sellele, mis saab minust kunagi, kui ma olen juba vana. Meil on koalitsioonilepingus pensionisüsteemi strateegia, pensionistrateegia kuni aastani 2070, on selline punkt. Ja me püüame sellega järgmise aasta jooksul ka jõuda lõpule, aga eks näis, kui kaugele me jõuame. Ma usun, et kõigil on siin oma mõtteid öelda.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Kahju, et te ei vastanud mu küsimusele. Rääkisite küll, et see probleem on kestnud aastakümneid. Aga austatud minister, alates 2005. aastast on Reformierakond olnud võimul ligikaudu 17 aastat. Ka praegune valitsus on juba kolm aastat püüdnud riiki juhtida. Küsin uuesti: kas riigil on konkreetne plaan, kuidas lahendada arstide ja õdede krooniline puudus?

Reformierakond oli viimati Sotsiaalministeeriumis 2014, kui ma ei eksi. Tegelikult otsustab seda ikkagi see inimene, kes on selles majas, kus mina praegu olen. Ja ma praegu olen seal, jah. 

Aga meil on tegelikult juba olemas, juba käib projekt, kus me hindame seda, kuidas esmatasandil muuta perearstide ja muude esmatasandite spetsialistide koolitustellimust, kuidas see regionaalselt oleks ehk kus need inimesed peaksid töötama jne. Me oleme looma mudelit ja see mudel peaks olema rakendatav ka teistele erialadele tulevikus. Ma arvan, et esmajoones tuleb meil mõelda, kuidas psühhiaatreid juurde tuleks, ka sisearste ja EMO arste. Need on erialad, kus meil on kõige suurem puudus. Meil ei ole tegelikult kõikidel erialadel väga suur puudus. On isegi selliseid erialasid, kus arste on, ma ei saa öelda, et liiga palju, aga piisavalt. 

Kui me endiselt räägime Narvast, siis Narva on piiriala ja Narva on ka venekeelne ala. Noored arstid on öelnud, et nende jaoks on vene keeles väga keeruline tööd teha. Ehk kui haigla suudab tööd teha täielikult eesti keeles, siis see kindlasti meelitaks sinna rohkem noori. Mul on postkastis – ma ei ole küll jõudnud sellele vastata, aga on – ühe noore medõeks õppiva tudengi kiri täpselt samal teemal. Ta tahaks minna tööle Ida-Virumaale, aga ta ei saa, sest ta ei räägi vene keelt.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Ma olen selle lähenemisega väga päri, et tervishoiu rahastamine vajab süsteemset tegevust ja nende kitsaskohtade leidmist ja parandamist. Ma olen sellega väga nõus. Millega ma ei ole nõus, et enne neid süsteemseid parandamisi ei ole mõtet sinna lisaraha suunata, et see väga efekti ei loo. Ma arvan, et tegelikult on andnud küll väga palju efekti need lisaraha suunamised ja kindlasti annaks veel. Me teame neid kitsaskohti küll. 

Aga minu küsimus on seotud haiglaapteekidega. Oli eelnõu, mis oleks võimaldanud, ja mida haiglad väga toetavad, haiglatel otse Euroopast erijuhtudel vajalikke ravimeid tellida. Paraku on see eelnõu minule teadaolevalt kusagile riiulile pandud. Miks see nii on ja kas te kavatsete siiski selle küsimusega edasi tegeleda?

Aitäh! Me tegelikult ei tea, kus on kitsaskohad tervishoiu rahastamises. Sellepärast, et kui näiteks praegu tuli Tervisekassa välja plaaniga vähendada laboriteenuste hindasid 15%, põhjaliku analüüsi järgi on lõtk tegelikult umbes 30%, siis haiglate esimene reaktsioon oli see, et aga siis jäävad meil teised teenused osutamata. Ehk kuna laboriteenused olid rahastatud ülekattega, siis selle arvel rahastati teisi teenuseid. Me tegelikult riigina üldse ei tea, kuhu see raha täpselt läheb. Meil oleks ka vaja teada, näiteks kui me soovime, et laste jälgimine oleks parem, või me soovime, et südame-veresoonkonna haigusi ravitaks kuidagi paremini, siis praegu on fokuseeritult raha suunata ülikeeruline ja selleks on vaja rahastussüsteeme muuta. 

Ma tõin enne välja ka selle, et Tanel Kiik väga tänuväärselt leidis lisaraha ja see kantakse üle Tervisekassale igal aastal vanaduspensionäride eest. Aga samal ajal on ravijärjekorrad pikenenud, arstide keskmine vanus järjest tõusnud ja arste on järjest vähem, õigemini, arste ja õdesid on järjest enam puudu. See ei ole lahendanud tervishoiu tuumprobleeme. Lihtsalt lisaraha juurde panemine ei ole lahendus. 

Seda muide, eelmisel nädalal käisin väga huvitaval konverentsil. Ma soovitan, see on videona järelevaadatav, Ameerika kaubanduskoja Healtcare Forum 2025. Seal olid väga huvitavad loengud, mis rääkisid just nendel teemadel, kuidas rahastus peab olema suunatud. Seal toodi näide, et Eesti kaotab aastaks 2050 umbes 13 miljardit eurot, kui me jätkame praeguse süsteemiga. Kui me viime kõik tõenduspõhised meetmed sisse, siis põhimõtteliselt oleks võimalik võita 3 miljardit eurot. See on meie tulevik. Me peame ikkagi vaatama selle sisse, kuidas see rahastus meil on ja kus on augud ja kus on just vastupidi, need tugevused. Seda on vaja. 

Mis puutub haiglaapteekidesse, siis ma olen suhelnud nii haiglate kui ka hulgimüüjatega. Haiglad ütlesid tegelikult seda, et Eestis on kaks haiglat, kes võib-olla väikeses mahus teeksid seda. See on konkreetne vastus, mis mul on nendelt olemas. Kui ma kohtusin hulgimüüjatega, siis nad tõid näiteid, et need olukorrad, mis on ka ajakirjandusse jõudnud, näiteks kui Lätist tuli ravim leida, siis haiglaapteek tegi seda ikkagi hulgimüüja kaudu. Lihtsalt nad leidsid teise hulgimüüja, aga mingil põhjusel nad ei tahtnud, kas nad ei usaldanud seda esimest või, ma ei tea, milles see põhjus oli, aga aega võttis see sellepärast, et nad leidsid teise hulgimüüja. Ilma selleta ei saaks tuua Eestisse ravimeid. Ühesõnaga, järgmine etapp oleks võtta nad kõik laua taha ja küsida, et äkki me ei pea seadust muutma, võib-olla saate omavahel kokkuleppele, et tehke need erilepingud või mis iganes. See on meil plaanis, ma ei ole lihtsalt jõudnud seda teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, kas siin surrogaatluses üldse midagi enam arutada on? Ma kirjeldasin teile seda õõvastavat naistevastast vägivallavormi – raha eest naise keha sünnitusmasinaks muutmine –, mis, jaa, Eestis on keelatud ja karistatav. See täpselt nii peabki jääma ja siin ei ole midagi arutada. Teatavasti aga on Eestis lapsi, kes on taolise naistevastase vägivallavormi kaudu oma elu saanud. See on, muuseas, ka laste õiguste rikkumine rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt. Tegu on toime pandud küll mõnes teises riigis, aga asjaosalised on Eesti kodanikud ehk need naistevastase vägivalla toimepanijad elavad siinsamas meie keskel. Kuidas neisse peaks suhtuma? Eesti seaduste kohaselt on nad rikkunud seadust, lisaks eetika- ja moraalinorme.  

Aga mul on ka üks teine teema, mida ma tahaks puudutada. Delfi nimelt kirjutab, et erihoolekande raha on otsakorral, abivajajad saavad teenusele ainult siis, kui keegi eest ära läheb ehk siis ära sureb. Teenuse osutajad nimetavad seda halvaks eelarve planeerimiseks. See on riiklik teenus ja raha ei jätku, see on teie haldusalas. Vaja oleks 30 miljonit lisaraha, vaja oleks 600–1900 uut kohta.

Teie aeg!

See on teie tegemata töö, te olete läbi kukkunud, mida kavatsete ette võtta.

Aitäh! Esiteks, eesti keeles on olemas termin "asendusemadus". Kasutame eestikeelseid termineid. Ma ei ole jurist, ma ei oska vastata, kas teises riigis toime pandud kuritegu Eestis peaks üldse menetlema ja kas need inimesed, kes on niimoodi lapsevanemateks saanud, üldse on kurjategijad, kui teises riigis võib-olla on see seaduslik. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Kindlasti ma olen nõus sellega, et tasu eest asendusemadus ei ole eetiline ja Eestis ei ole see ei tasu eest ega tasuta praegu seaduslik. Nii see on. Kui inimene on teise riigi seadusi järginud, siis ma arvan, et siin ei ole küsimust. 

Aga kui nüüd rääkida erihoolekande rahastusest, siis jah, ma lugesin ka seda artiklit. Erihoolekande raha on olnud kogu aeg nii palju, kui seda on olnud, ja nii palju, kui seda on olnud, selle eest on saanud ka teenust anda. See ongi kogu aeg nii olnud, et kui on järjekord ja kui vabaneb koht, inimene näiteks kas ei vaja teenust või mis iganes, siis saab järgmine inimene teenusele. Teenusekohti on loodud juurde ja on ka plaanis edasi juurde luua. 

Ma mainisin ka seda, et erihoolekandes on erinevad teenused. Osa teenuseid on sellised, mis hõlmavad inimese … Ta on majutusel, ta elab seal erihoolekandeasutuses. Väga sageli mõeldaksegi neid teenuseid, kui räägitakse erihoolekandest, aga tegelikult neid teenuseid on veel, näiteks toetatud elamise teenus või päevahoiuteenus ja nii edasi. Neid kohti on muidugi lihtsam luua. Lisaraha üle – loomulikult oleks tore, kui tuleb. 

Järgmise aasta jooksul me planeerime erihoolekandeteenused täpsemalt ette võtta ja läbi vaadata. Väljatöötamisel on spetsiifilisemad teenused autistlikele lastele. Praegu on need lapsed erihoolekandeteenustel. Kui neile on spetsiifilised teenused loodud, siis nemad saavad liikuda spetsiifilisematele teenustele ja saavad jälle teised tulla. Aga see kõik võtab aega. 600–800 kohta luua selle kaheksa kuuga, mis ma olen ametis olnud – kui ma seda suudaksin, siis ma oleksin väga õnnelik loomulikult. Aga ma arvan, et see inimlikult ei ole võimalik. 

Siin ei ole küsimus mitte ainult rahas, vaid ka selles, millised on ruumid. Nendele on kindlad nõuded, neid ei ole lihtne luua. Tihtipeale ei sobi täiesti tavaline elamu näiteks erihoolekande inimeste jaoks. Pluss personal, kes vajab eraldi koolitust. Erihoolekandes peab olema inimene erikoolitusega, seal ei saa tavaline hooldaja töötada. Need on need mured, millega me oleme silmitsi, millega on olnud kõik eelmised ministrid ka silmitsi ja kindlasti on ka järgmised.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei küsi selle kohta, mida eelmised ministrid tegemata jätsid, seda te olete väga palju rääkinud ja seletanud. Ma küsin teie tegevuse kohta. Ja ma ütlen, et teie vastuseid kuulates tundub, et te räägite nagu sotsiaalosakonna juhataja, mitte nagu Eesti Vabariigi minister. Ja ma põhjendan ka. Ma väga vabandan, et ma nii pidin ütlema. Põhjus on see, et te näiteks ütlesite, et uus maksusüsteem vähendab vaesust. Te teete kollegiaalseid otsuseid, teie otsustasite selle maksusüsteemi siia saata ja selles on ju ebaõiglus sees. Igal aastal suunate 114 miljonit eurot teie otsusega – teie otsusega, ma rõhutan – kõige rikkamatele inimestele ja ütlete, et teistele raha ei jätku. Mu küsimus on teile. Eestis on nüüd võrreldes eelmise aastaga kahekordistunud absoluutses vaesuses elavate laste arv. Öelge mulle palun, kas te Vabariigi Valitsusse viisite selle teema, kas te riigieelarvel tõstatasite selle ja kas te olete mingi tähtaja seadnud, et see probleem ära lahendada.

Aitäh! Siin oli nii palju, et ma pean kohe kuskilt mõtlema, kust ma alustan. Jah, valitsuses me rääkisime toimetulekutoetusest ja ma sain toimetulekutoetuse tõusu. Ei ole piisav, aga siiski midagi. Kui rääkida maksusüsteemist, siis jällegi, mina ei ole paraku see inimene, kes on adekvaatne kõikidele küsimustele vastama, sest maksusüsteem ja selle loogika on finantsinimeste teema. Aga oma valdkonda puudutavalt ma saan endiselt välja tuua seesama automaks lastega peredele ja ühtlasem tulumaks, mida teie kritiseerite, aga mina ei kritiseeri. Ma arvan, et ka see, kui keskklass on tugev, viib vaesuse piirilt välja päris paljud meie pered. Ma ei arva, et 1200 eurot või 1400 või 1600 eurot sissetulekuga inimene oleks kuidagi rikas. Ma olen nõus, et 4000 eurot on juba päris hea sissetulek. Aga sellest saavad kasu ka väiksema sissetulekuga inimesed. Absoluutne vaesus peaks järgmisel aastal vähenema, nii palju, kui mina aru saan, sest me oleme tõesti ka nõrgematele raha suunanud. Kui inimeste maksukoormus langeb kokku võttes, siis absoluutne vaesus peaks ka langema. Aga need andmed tulevad alles 2027. aastal, see võtab aega ja muutused ei tule kiiresti. Lisaks, meil on väga erinevad toetused nii sotsiaalsüsteemis kui ka tervishoiusüsteemis, mis aitavad inimesi. Loomulikult võiks neid alati olla rohkem ja ma ei mõtle isegi ainult toetusi, vaid ka teenuseid, erinevaid teenuseid, mis aitavad inimesi jalul hoida. Eesmärk on ikkagi see, et inimene saaks omadega ise hakkama, saaks igapäevaselt toime tulla ja nii edasi. Aga pikk tee on minna. Pikk tee on käidud, pikk tee on minna.

Urmas Reinsalu, palun! 

Proua minister! Juba üle kolme kuu on haigekassa juhi koht täitmata. Oktoobrikuus vaidetavalt te olete eraldanud mingile firmale haigekassa juhi otsinguga seoses 35 000 eurot. Mis firma see on ja mis ülesandeid see täidab? Teiseks, et mitte levitada valeinfot, te mainisite siin, otsekui venelased surevad keskmiselt viis aastat varem kui eestlased kas Ida-Virumaal või Eestis. Ma ei leidnud niisugust statistilist informatsiooni. Et vältida Vene narratiivide levimist valitsuse liikmelt, nimetage allikas, millele tuginevalt te seda ütlesite. Kolmandaks, te kõnelesite 10. septembril eelmisel umbusaldusavaldusel sellest, et Eestis on haiglaid, mis on tegelikult tühjad, ja arste survestatakse sinna inimesi, kes tegelikult peakski haiglatesse sisse kirjutama. Nimetage palun, mis haiglatega on tegemist. 

Aitäh! Esiteks, see ei olnud 35 000 eurot, vaid see oli hankepiir. See maksab 25 000 eurot. Firma on Tripod ja eesmärk oli leida Tervisekassale uus juht. Tervisekassale juhi leidmine on nõukogu roll. Nõukogus on kuus liiget ja me keegi ei pea end pädevaks, et leida niivõrd olulise finantsmõjuga ... (Hääl saalist.) Kas ma tohin lõpetada? (Juhataja helistab kella.) Me keegi ei pea end piisavalt pädevaks, et leida niivõrd suure finantsmõjuga asutusele juhti. Me ei ole personaliotsingu haridusega inimesed ja seetõttu me palkasime professionaalid. See oli nõukogu ühine otsus. Ja see soovitus ei tulnud isegi mitte minult, vaid ühelt teiselt nõukogu liikmelt. Kõik olid sellega päri. 

Ma arvan, et see on väga hea otsus, sest hetkel on meil 32 kandidaati, kes on ise soovi avaldanud, ja kümme on vist veel sihtotsingu vaateväljas. Loodetavasti on meil aasta lõpuks olemas ka uus juht. Ma ütlen omalt poolt veel kommentaariks, et hästi inetu on inimeste sõnu kontekstist välja võtta. Seesama, et te lihtsalt irvitate. Mulle tõesti ei meeldi selline ebaviisakus, et hakata irvitama poole lause pealt, kui te isegi ei kuula ära. 

Ma saan aru, et nüüd tulevad jälle märkused, et ma olen kellelegi midagi ette heitnud, aga see on minu tunnetus ja minu arvamus. Ma arvan, et mul on selleks õigus. 

Ja viimane, aa, eelviimane, venelased. Ei ole venelased. Ida-Virumaal on suur osa elanikkonnast venekeelne ja keskmine eluiga on lühem. See on Statistikaameti lehel. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) On küll. Ma ei räägi emakeelest, ma räägin elukohapõhisest. Ei, ma ütlesin … Ärme palun segame vahele.

Kuulame ministri vastust.

Ma ütlesin, et Ida-Virumaal, kus venekeelseid elanikke on rohkem. (Hääl saalist.) See oli äkki isegi rohkem kui viis. Ma võin hiljem need andmed otsida. 

Mis puutub sellesse, et haiglad on tühjad – ei, ma ei ole öelnud, et haiglad on tühjad. Seda kindlasti ma ei ole öelnud, ükski haigla ei ole Eestis tühi. Küll aga jääb haiglates vahel kohti vabu kohti ja tõepoolest tehakse perearstidele kõnesid, et olge hea, saatke meile patsiente. Nende haiglate pärast ma ei ütle seda, kes seda on teinud, sest ma ei pea vajalikuks seda öelda.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Päris mitmel korral viitasid oma sõnavõtus siin maksumuudatustele, samas nentides, et ei ole maksupoliitika ekspert. Mu küsimus ongi tegelikult selline, et iga minister valitsuse laua taga esindab oma valdkonda oma valdkonna allasutuste tegevuse vaates, aga ta esindab oma valdkonda kõigi teiste ministrite tegevuse vaates. Alati on regionaalministri roll vaadata regionaaltasakaalu, haridusminister vaatab, kuidas see mõjutab haridusvaldkonda, ja sinu roll on vaadata seda, kuidas näiteks maksumuudatused mõjutavad ühiskondlikku ebavõrdsust, inimeste toimetulekut, sotsiaal- ja tervisevaldkonda tervikuna. Sotsiaalministeeriumi haldusala ongi väga lai. Küsimus on lihtne. Kuidas sina hindad seda? Valitsus on ellu viinud järjekindlat maksupoliitikat, mis mistahes metoodika alusel suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust. Käibemaksu tõus on regressiivne, tulumaksu langetus vastupidi. Tänagi kaitses su hea kolleeg Aivar Sõerd siin eelnõu, mille puhul needsamad madalamad tuludetsiilid, esimesed kaks, ei võida mitte midagi ja see võit on kõik kõrgemates tuluastmetes. Ehk seesama mõte ja lootus, et nüüd hakkab absoluutne vaesus vähenema – ei saa hakata! Ei saa hakata, kui maksumuudatused, vastupidi, löövad just madalama sissetulekuga inimesi. Kuidas sina neid muudatusi vaatasid ja mis olid sinu ettepanekud selle maksumuudatuse kohta?

Ma ei tea, mina arvan, et näiteks lastega pered ei ole rikaste inimeste hulgas tingimata. Tegelikult näitab ju statistika, et teatud laste arvu hulga juurest langeb pere suuremasse vaesusriski. See oli neljandast lapsest alates. Ja nüüd isegi, kui me räägime uuest uuringust, mida ka siin te olete tsiteerinud, siis suhteline vaesus on suurem ka kahe- ja kolmelapselistes peredes kui neljalapselistes, sest nüüd meil on viimastel aastatel toetused tõusnud ja paljulapselised pered on seetõttu abi saanud. Lisaks üksikvanemaga laste pered on kõige suuremas vaesusriskis. Ma arvan, et automaksusoodustused aitavad neid inimesi. Ma ei arva, et meie maksumuudatused tingimata ebavõrdsust suurendavad. Lisaks, kui me suurendame näiteks maksutulu mis iganes meetodiga, siis suur osa sellest maksutulust, kui see laekub sotsiaalmaksuna Tervisekassa ja sotsiaalvaldkonda, kuidas see saab halb olla? Tervisekassa eelarve, meil oli lisanduv maksutulu järgmisel aastal 15 miljonit eurot. Selle eest saab päris palju ära teha. Mina arvan, et praegused maksumuudatused ei suurenda. Ma ei ole märganud seda, võib-olla sa pead mind siis koolitama.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ju ei saa üldse aru, millest te räägite. Tõesti, ma toon teile nüüd Tanel Kiige küsimuse. Me räägime nüüd neist lastest, kes on absoluutses vaesuses, 11 800 last eelmisel aastal, ja räägime ainult neist. Nende vanemad kuuluvad esimesse ja teise sissetulekudetsiili. Teate, kui palju te maksumuudatustega neile juurde annate? 10 eurot kuus. Kui palju te annate toimetulekutoetuse muudatustega juurde? 20 eurot kuus. See on 30 eurot. Seletage mulle, kuidas teie arvates see kõik need lapsed sellest vaesusest välja aitab tuua. Esiteks, see on nüüd teie nii-öelda ammendav loetelu siiamaani olnud. Ja teiseks, seletage see ebaõiglus lahti. Inimene, kes teenib 4000 eurot kuus ja rohkem, saab aastas juurde 1848 eurot. Kas te ei tunneta ise, et te olete oma töö valitsuse laua taga tegemata jätnud? Te ju saate aru, et rikastele annate juurde, aga need, kes on vaesuses, need lapsed, neid te ju peaaegu üldse ei aita. Palun seletage seda loogikat, kas teil on seal mingi plaan ja mida te valitsuse laua taga teinud üldse olete.

Te heidate mulle ette hinnanguid ja siis annate ise hinnanguid, mida ma saan aru ja mida ma ei saa aru. See on hästi huvitav suhtumine. Aga olgu. Absoluutne vaesus loomulikult on probleem. Ma tegelikult olen sellele küsimusele päris mitu korda siin vastanud ja just vastasin ka täpselt samamoodi. Mida rikkam on ühiskond, seda rikkam on ka kõige vaesem osa ühiskonnast. Me oleme seda oma elus praktikas näinud. Kui te ütlete, et Reformierakond on olnud väga pikalt valitsuses, siis me oleme näinud ka majandustõusu, me oleme näinud, kuidas palgad on, ma ei tea, mitmekordistunud. Ma mäletan neid aegu, kui vaesed inimesed, isegi keskklassi inimesed olid vaesed. Ma ei saa öelda, et nad olid vaesemad kui praegused vaesed, ma ei saa seda öelda, eks ju, aga keskklassi inimene kindlasti ei saanud endale lubada seda, mida tänane keskklassi inimene. Me oleme ühiskonnana väga palju edasi läinud. Ma ei saa öelda, et me kuidagi jätame hooletusse või ei hooli oma lastest või oma vaesematest inimestest. Sest nagu ma just ütlesin, kui seesama raha, mida inimesed saavad kätte, kuhu nad panevad selle. Nad kulutavad selle ära kuskil, kuidas iganes, nad maksavad käibemaksu selle eest, nad maksavad ka tööl käies sotsiaalmaksu, nad maksavad makse. Kui maksutulu tõuseb, siis meil on rohkem raha, mida investeerida inimestesse. Me peame vaatama, et maksutulu oleks enam-vähem tasakaalus. See on see loogika, millest mina olen lähtunud. Ma olen korduvalt öelnud, et ma ei ole majandusinimene ega maksuinimene. Mul on lihtsalt ülikoolis sisse harjunud komme rääkida asjadest, mida ma kindlalt tean. Ma võiksin siin veel erinevaid mõtteid avaldada, aga ma jätaksin need rahandusministri, rahanduskomisjoni esinaise ja võib-olla veel majandusministri hooleks. Küsige nendelt, nad on ülitargad inimesed. Mul on väga raske uskuda, et nad ei tea majandusest nii palju. Nad on õppinud seda, nad on tegelenud sellega. Aitäh igatahes küsimuse eest!

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus regionaalvaatest. Me teame, kui suur on regionaalne ebavõrdsus Eestis ja kui palju on eri maakondadest inimesi liikunud Harjumaale. See on toonud loomulikult kaasa probleeme meie haiglavõrguga ja just nende teenustega, mida me suudame pakkuda väiksemates maakondades, kus inimeste arv on kukkunud mõnel puhul juba alla 10 000. Selles valguses ma küsiksin just meie saarmaakondade vaates, Saaremaa ja Hiiumaa vaates. Ma tean, et te olete ka seda meelt, et haiglavõrk võiks sellisel kujul igal juhul jätkata ja pigem neidsamu teenuseid ka edaspidi seal pakkuda. Aga mind huvitaks just sünnitusosakondade temaatika kahe saare peal. Kuidas te näete neid probleeme? Kas on mingeid lahendusi veel täiendavalt teilt oodata? See on mõlemal puhul väga suur väljakutse. 

Aitäh! Ma oskan sellele täpselt vastata detsembris. Ma hetkel ei oska täpselt, aga ma saan vastata üldiselt. Iga naine tahab sünnitada haiglas, kus pakutakse talle kvaliteetset teenust, kus on suur šanss, et laps jääb ellu ja terveks ning naine ka. See on võib-olla üks postulaat, millest lähtuda. Me teame, et on kindel arv sünnitusi, mis loetakse kvaliteetseks. Eestis on tegelikult päris palju neid sünnitusosakondi, kes seda arvu ei saavuta. Ma ei saa öelda, et me hakkame neid kuidagi sulgema või ära kaotama. Mis täpselt saab, seda me alles arutame. Saared on kindlasti unikaalses positsioonis, sest saarelt äratulek ei ole lihtne ja erakorraline abi peab seal olema piisav ja võib-olla ka sünnitusabi. Aga seda, kuidas täpselt, ma ei saa hetkel öelda, sest mul ei ole piisavalt andmeid.

Urmas Reinsalu, palun!

Karmen, ma vabandan, kui minu lõbus tuju kutsus esile … nii-öelda mõjus solvavalt. Minu küsimus puudutab teile, proua minister, kui haigekassa nõukogu esinaisele. Haigekassa tegutseb praegu – nõukogu liikmed ütlesid, et nemad ei teadnud sellest midagi – luksuslikus Arteri kvartalis, kus makstakse aastas üle 700 000 euro renti. Kas vastab tõele, proua nõukogu esinaine, et tõesti on seal kraanid, mis maksavad 3500 eurot? Teiseks, miks tegelikult nii kallil pinnal jätkatakse tegutsemist? Mis on selle põhjendus, proua haigekassa nõukogu esinaine? Ja kolmandaks, kas vastab tõele, et selle rendi sees on tegelikult ka haigekassa töötajatel võimalus kasutada selles Arteri kvartalis spaad, basseine ja saunu ilma rahata, proua haigekassa esinaine? Ja nüüd ma loodan, et te olete tõenduspõhine, et me ei levita väärinfot.

Aitäh! Vabandus, vastu võetud! Igal juhul.  Ma basseinidest ei tea, ma pean küsima. Ma ei ole küll kuulnud, et see võimalus on. (Hääl saalist.) Jaa, ma pean küsima. Tähendab, see, kus nüüd täpselt Tervisekassa – mitte Haigekassa, vaid Tervisekassa on meil – kus ta täpselt töötab ja kuidas … Tegelikult oma olemuselt on see loomulikult hoopis juhatuse otsus ja seda nõukogu … Nõukogu on see, kes tegeleb nende strateegiatega. Aga ma olen nõus, et kuna selline väga kallis pind – no ta on tõesti kallis ja ma arvan, et tuleb kulusid kokku hoida. Aga kas see nüüd peaks ära kolima sealt ja kuhugi mujale minema? Ma arvan, et see otsus võiks jääda järgmise juhatuse esimehe teha.  

(Urmas Reinsalu küsib koha pealt.) Mina arvan, et ma peaksin vaatama seda, mida tähendab ärakolimine, sest tavaliselt see tähendab mingeid ümberehitusi. Ma tean, et ka sellesse majja kolimisega kaasnesid teatud kulud. Kraanid on olemas, ma ei tea, kui palju need maksavad, aga mullivett sealt tuleb. Väidetavalt oleks see odavam, kui osta mullivett. Iseasi, kas mullivesi hammastele hea on. (Hääl saalist.) Mulle niimoodi väideti, Rain Laane. (Urmas Reinsalul on veel küsimusi.) Tähendab, seda väitis ta alles siis, kui see välja tuli ajakirjanduses, eks ju. 

Sellist dialoogi …

Nagu öeldud, Tervisekassa kolis sinna enne, kui mina sain ministriks. Tõesti, nõukogu lihtsalt teavitati, et meil on plaanis kolimine ja me kolime sinna. Ja toodi ka võrdlused umbes et, vaatasime seda ja seda. See kõik on ajakirjandusest läbi käinud, et mida nad seal võrdlesid ja mida nad otsisid. (Saalis räägitakse.) Signe ei olnud ka siis. Signe ei olnud selle valdkonna minister.

Me küsime ministrilt, et …

Signe ei olnud selle valdkonna minister. Ma olen nõus, et selline otsus, ma arvan, et ... (Saalis räägitakse edasi.) Kas ma tohin rääkida? Minu vastamise kord on.

Laseme ministril lõpuni rääkida! Härra Reinsalu, teie hea tuju on nakkav, aga …

Ma olen nõus sellega, et see on liiga kallis, jah. Selle raha eest võib-olla võiks teha midagi muud, aga kas sealt ärakolimine on sääst, seda peab otsustama uus esimees.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma mõistan, et te ei ole ennast kogu selle asendusemadust puudutava juriidikaga kurssi viinud, aga selle tulemusel lasite ka ennast natukene eksitada siin inimestel, kes seda teemat tõstatavad. Ma olen kindel, et kolleegid teiselt poolt saali on tegelikult karistusseadustikust lugenud, mis on seaduslik ja mis ei ole seaduslik. Siis käib selline teadlikult avalikkuse ja inimeste eksitamine, justkui oleks üks konkreetne pere, kellest üldse ei peaks tegelikult rääkima ei siin saalis ega poliitilise debati kontekstis, teinud midagi sellist, mis Eestis oleks kuidagi karistatav või kriminaalne. Loomulikult nad seda teinud ei ole. Iga inimene võib avada karistusseadustiku ja lugeda seda paragrahvi, mis seal kirjas on. Eestis on see karistatav vaid sellisel juhul, kui see on kliinilise teenusena osutatud, et see naine, kes näiteks asendusemana on, ega need isad ei ole ka Eestis mitte milleski süüdi. See on lihtsalt väike hoiatus teile, et siin saalis paraku eksitatakse teid ka.

Aitäh selle kommentaari eest! Ma tegelikult tõesti karistusseadustikus ei orienteeru hästi, sest see jällegi jääb väljapoole minu valdkonda. Ma tõesti tänan. Mina ise ka ei kujuta ette, miks peaks armastavat perekonda kuidagi karistama.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Kui me räägime Tervisekassa ja nõukogu esimehena, siis kuna te ütlete, et te ei tea juriidikast midagi, siis ma ütlen teile, et te vastutate nõukogu esimehena täiesti kõikide otsustega, mis seal tehakse. Nõukogu kaitseb omaniku huve ja omanikud on Eesti inimesed. 

Aga ma tulen selle teema juurde, et te väidate, et uus tulumaksu lahendus just vaesemaid kõige rohkem mõjutab. Ma võin teile majandus- ja rahandusinimesena öelda, et vastupidi, pensionärid ei võida mitte ühtegi. Te ütlesite, et üksi elavad pensionärid on need, kes on ohus, neid on pea 100 000, nad ei saa sellest tulumaksuvabastusest mitte ühtegi senti. Aga vastupidi, te võtate järgmisel aastal pensionäridelt ära üle 30 miljoni euro, kuna enam keskmine pension ei ole tulumaksuvaba. Te ütlesite, et nelja ja rohkema lastega pered on need, kes on vaesusrühmas, ja siis te ütlesite, et kaks kuni kolm last. Neid, kolm ja enam lapsi on peaaegu 20 000. Ka nemad suuresti ei võida, sest 1200-eurose palga juures (Juhataja: "Teie aeg!") ei võida isegi 10 eurot, kui sotsid arvavad, et võidavad 10. Aga tulumaks on tõusnud 10%, see võtab 10 eurot ära. Rääkige meile, kuidas need 1200 eurose [palgaga] inimesed ja pensionärid võidavad sellest tulumaksust. 

Veel kord: teie aeg!

Aitäh! Esiteks, loomulikult ma tean oma vastutust Tervisekassa nõukogu esinaisena ja selle tõttu ma olen ka tegelikult viinud ellu mõned muudatused. Kui mina läksin Tervisekassa esimestele koosolekutele, siis nõukogul nagu ei olnudki seal väga palju sõnaõigust. Näiteks, kui meil oli arutelu all Tervisekassa järgmise aasta eelarve, siis me ütlesime, et me sooviksime natuke täpsemat lahtikirjutust eelarvele ja soovime kohtuda uuesti kahe nädala pärast. Siis meile teatati, et seaduslikult ei ole see võimalik, sest kuupäev on seatud koosolekuks nii, et uut koosolekut ei ole võimalik korraldada. See on lihtsalt üks näide. 

Teiseks, Tervisekassa nõukogul on jutumärkides käepikendusena abiks auditikomitee, kelle ülesanne on jälgida, kas Tervisekassas toimub kõik korrektselt. Aga auditikomitees oli üks liige selline, kes igapäevases elus finantsasjadega tegeleb, teised kaks liiget ei olnud selle pädevusega. Nüüd on seal neli liiget, kes kõik on finantspädevusega ja ühel neist on tervishoiu ja ökonoomika pädevus. Nad tegid ümber ka oma põhikirja, mis sätestab Tervisekassa auditikomitee töö sellisena, et see oleks päriselt sisuline, et see ei oleks lihtsalt formaalsus. 

Ma olen teinud seal ka päris mitmeid muid otsuseid. Tervisekassa nõukogu on kindlasti palju tugevam, kui ta enne oli, ja palju sisulisem. Tervisekassa nõukogul on ka nõuandev kogu, see on organ, mis koosneb peamiselt arstidest, näiteks puuetega inimeste koda, arstide liidud, erinevad ühendused, kes hindavad Tervisekassa otsuseid ja ütlevad, kas need on aktsepteeritavad. Ja see on veel ees. Nad lubasid detsembris võtta ette oma põhikirja ja vaadata oma töökorra üle. 

Nende põhikirja järgi me ootame, et nad annaksid meile kirjaliku ülevaate arutatud punktidest, mis ka nõukogus tulevad arutusele, hinnangud, aga nad ei olnud ühtegi korda seda seni kirjalikult teinud. Tegelikult ootab nõukogu ikkagi kirjalikke vastuseid ja hinnanguid. Nad vaatavad detsembris üle oma põhikirja ja vaatavad, kas seal on midagi täiustada, muuta, parandada. Nii et ma olen oluliselt tugevdanud seda osa, mida mina juhin. Eelmised ministrid ei olnud seda vajalikuks pidanud või eelmine minister – ma ei tea, kuidas varasemate ministrite puhul on see töö käinud. Tanel on siin, võib-olla tuleb kommenteerima pärast. 

Aga ma ei öelnudki, et tulumaks aitab vaeseid. Ma ütlesin, et see aitab kaudselt. Kui laekub riigile maksutulu, siis ühelt poolt, jah, tulumaks on see, mida jääb rohkem kätte teatud inimestele, nad investeerivad selle kuhugi mujale, kas ostavad midagi või mida iganes, siis see kaudselt tuleb riigile tagasi maksutuluna. 

Mis puutub pensionäridesse, siis pensionäridel on tulumaksuvaba miinimum kõrgem, kui on tööl käival inimesel. Pensionäril on 776 eurot, tööl käival inimesel on 700 eurot. See on väike erinevus, aga see on ikkagi erinevus. 

Mis puutub kolme- ja neljalapselistesse peredesse, siis ma ütlesin lihtsalt seda, et kuna peretoetused tõusid 2022. aastal, siis see on vähendanud suhtelist vaesust neljalapselistes peredes, aga kuna kahe- ja kolmelapseliste perede toetus on ainult natuke tõusnud, siis on suhteline vaesus suurem. See on see, mida ma rääkisin.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kogu austuses sinu vastu – tunneme kaua, julgen sinatada, ju sina vastad minule sama – sul kohati lähevad asjad päris sassi. Ei ole võimalik rääkida üheaegselt sellest, kuidas maksulangetus jõukamale osale ühiskonnast toob rohkem raha eelarvesse ja samal ajal jätab inimestele raha kätte. Probleem ju selles ongi. Kui teha selliseid maksumuudatusi, mis jätavad suurema hulga raha – valdav osa nendest maksumuudatustest jätab jõukamale ühiskonnast sadu miljoneid kätte –, siis paralleelselt käibemaksu tõus vähendab inimeste toimetulekut. Käibemaks on tõusnud 20%-lt 24%-le, mis on tõesti 20%, nagu härra Kokk siin viidanud on, või 4 protsendipunkti, kuidas keegi tahab. Ehk see valitsuse maksupoliitika on tegelikult ühiskondlikku …… vähendanud ja paralleelselt seeläbi, et eelarve on 4,5%-ga defitsiidis, jääbki just nimelt vähem raha kõigi nende inimeste vajalike teenuste jaoks: erihoolekanne, tervishoid, haridus ja nii edasi. Mu küsimus on veel kord sulle, kuidas sina sotsiaalministrina saad toetada sellist maksupoliitikat, mis ühiskondlikku …… vähendab ja paralleelselt vähendab eelarvelisi võimalusi toetada just nimelt neid kõige nõrgemaid.

Aitäh! Ei, ma ei arva, et mul on asjad sassis, vähemalt minu valdkonnas ei ole. Kui rääkida maksudest veel, siis ma arvan, et seesama automaksusoodustus lastega perele mõjutab nii rikkaid kui vaeseid. Meile kõigile meeldiks – ma ei tea, kuidas teile, aga ma arvan, et enamikule meist meeldiks –, kui toetused oleksid sihitatud sissetuleku järgi. See saab olema tulevikus võimalik. Praegu käivad SKAIS-i arendused ja tulevikus, ütleme, aastast 2028 on võimalik hakata näiteks toetusi, aga miks mitte ka mingeid maksusid või mida iganes disainima niimoodi, et vaesema või väiksema sissetulekuga inimestel oleks tugi suurem. See on ühelt poolt. 

Teiselt poolt, mis on minu plaan? Nagu ma olen täna rääkinud, mul on sotsiaalvaldkonnas üks prioriteet erihoolekanne ja tegelikult on mul ka tervishoius. Ma olen täiesti seda meelt, et rahastus peaks olema parem. Järgmise aasta jooksul … Vabandust, ma joon korra! On plaanis vaadata üle nii tervishoiu rahastus kui ka erihoolekanne ja veel mõned asjad. Näiteks seesama palju räägitud naiste tugikeskuste rahastus. Need on kindlasti need asjad, millega ma lähen valitsuse ette. Eks siis me koos valitsusega vaatame, äkki ikkagi õnnestub natukene neid maksusid ka sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda rohkem suunata. Seda otsustame koos valitsusega.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma esmalt, kui ma küsimuseni jõuan, ütlen, et ma isiklikult absoluutselt ei ole nõus selle lähenemisega, mis ka saalilt tuleb. Võib-olla ka teie mõnest sõnavõtust on läbi käinud, et Tervisekassa juhtide ründamine või nende kritiseerimine, tegelikult me teame, kui rasket ja olulist rolli Tervisekassa Eestis täidab. Me keegi ei sea kahtluse alla seda, et see sündmus, mis nad suvel korraldasid, oli viga, sellisel kujul seda ei oleks pidanud olema. Aga minu hinnangul Tervisekassa selles rollis, mida ta meie haiglate jaoks, mida ta meie perearstide jaoks teeb, on äärmiselt tänuväärne. Seda tuleks jah teistmoodi minu hinnangul käsitleda, see kriitika on läinud üle piiri. Aga ma küsiksin ortodontia kohta ja just sellest vaatest, et kas on mingit lootust ka ortodontide järjekorra lühendamisel just selles vaates, mis puudutab meie laste hammaste tervist ja hambumust.

Aitäh! Ma olen ka nõus, Tervisekassa juhtkond on tegelikult väga hea, väga pädev, väga tark. Siin on olnud kriitikat mõnede tegevuste kohta, millega ma ka nõustun – ma ei hakka seda üle kordama –, aga on olnud ka häid asju. Tegelikult on viimase juhi juhtimisel Tervisekassa teinud läbi päris hea transformatsiooni, eelkõige innovatsiooni. On hästi palju innovaatilisi lahendusi ja digilahendusi toodud tervishoidu, mis aitasid meid üle ka COVID-i kriisist. Kui neid ei oleks olnud, siis COVID-i kriisi oleks oluliselt keerulisem olnud hallata. 

Teine asi, partnersuhted. Kui varem oli haigekassa karistav asutus ja kontrolliv asutus, siis tegelikult partnersuhted läksid oluliselt teistsuguseks, kommunikatsioon läks sõbralikuks, toetavaks ja koostöövalmimaks. Minu arvates küll on mõned asutused hakanud seda ära kasutama, aga see on juba teine küsimus. Me ei saa öelda … Ma ei tea, kas, Tanel, sinu ajal vist tuli Rain Laane juhiks. Ma arvan küll, et tema on ka igati tänu ära teeninud. (Tanel Kiik saalist: "Juba enne mind.") Juba enne sind? (Tanel Kiik: "Jevgeni ajal tuli.") Okei, Jevgeni ajal tuli. Hästi valitud juht, vähemalt tolles ajastus, lihtsalt ajad muutusid keerulisemaks ja igal ajastul on oma juht. Loodan, et uus juht tajub seda olukorda täpsemini. 

Aga nüüd, ortodontias on väga sarnane olukord, nagu on teisteski tervishoiu erialades. Ortodontia on hästi kitsas eriala ja tegelikult kõik natuke viltu hambad ei peagi jõudma ortodondi juurde. Seda on arutatud ka juba sotsiaalkomisjonis, kui ma olin, ja ka nüüd hiljem. Hambaarstid tegelikult saavad läbida teatud koolitusi ja ka ise elementaarseid lihtsamaid ortodontilisi protseduure läbi viia koostöös ortodondiga läbi e-konsultatsiooni, mida ma just enne siin kirjeldasin. Võib-olla see ortodont ja e-konsultatsioon on üks selline asi, mis võiks järjekordi lühendada ja aidata vastuvõtule eelkõige need lapsed, kellel on päriselt suur probleem. Jah, see on olnud mure. Kindlasti on hästi oluline ka see, mida laps või noor ja pere ise teevad. Nii hambaravi kui ka ortodontia puhul on suuhooldus ülioluline. Kui ortodont paneb masinad või aparaadid suhu ja kui suuhooldus pole piisav ja last ei toetata piisavalt, siis tegelikult see ravi ei ole adekvaatne. Ortodondid ise on öelnud, et kui lapsel ei ole harjumusi, siis tegelikult ei tasugi sinna minna. Tuleb ka valida, kellele teenust osutada. Niimoodi me saame võib-olla ainult aidata. Tegelikult on järjekorrad järjest enam lühenenud, kuna e-konsultatsioon läks juba vist sellel aastal käiku.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister! Selline küsimus teile ka. On selge, et teie valdkonnas on jooksvad igapäevased väljakutsed. Aga üks väga suur väljakutse, mis on Eestis valdkondadeülene, on valmistumine võimalikuks suurkriisiks või ka koguni sõjaliseks konfliktiks. Me kõik saame aru, et Eesti tervishoiusüsteem, mis on niigi üsna optimeeritud viimase piiri peale, tõenäoliselt ei oleks valmis sellises olukorras, kus meil oleks oluliselt rohkem vigastatuid ja arstiabi vajavaid inimesi, seda nii võitlejate kui ka tsiviilelanikkonna hulgas. Me teame, et needsamad probleemid on meil näiteks pääste ressursiga, siseturvalisuse ressursiga ja kindlasti ka tervishoiu ressursiga. Ma küsingi, kui palju tunde nädalas te ministrina või kuus sellele küsimusele saate pühendada. See paraku ei ole probleem, mille lahendamisega on aega väga pikka aega. Suure tõenäosusega võime me sellises kriisis olla ka lähiaastatel. Mis on need lähiaastate arengud, mis võiks anda kindluse, et me oleme võimelised inimesi aitama?

Aitäh, väga hea küsimus! Jälle, ei esitata just sageli, selles mõttes väga hea. Ütlen kohe välja, et teised küsimused olid ka head, et keegi ei solvuks. Kriisivalmidus on tervishoius tegelikult midagi, mis on täiesti elementaarne. Mul on see pastakas, vabandust, kogu aeg kukub! See on täiesti elementaarne. Tegelikult on arstid ja õed ka natukene nii-öelda kriisiinimesed. Me oleme õpetatud reageerima ka kriitilistes olukordades. Seda, kuivõrd tervishoiusüsteem kriisile vastu peab, näitas hästi COVID, kus oli ka ootamatu väga kiire tung patsiente haiglatesse või perearstikeskustesse. Tegelikult oli meie tervishoiusüsteem ülimalt dünaamiline. 

Jällegi, siin on tõesti tänu minister Kiigele, toonasele terviseministrile, kes väga hästi juhtisid kriisi. Ainult kiidusõnu öelda, mõned apsud ka, aga see selleks, ei ole tähtis, igaüks teeb vahel vigu. Aga üldiselt jah, valdkond väga õppis hindama Tanel Kiike. 

Tegelikult oli Eesti tervishoiusüsteem just nende digilahenduste tõttu väga paindlik. Sisuliselt kahe-kolme ööpäevaga muutsid perearstid täielikult oma töötamissüsteemi. Mis puutub aga sõjalisse kriisi, siis ka seesama COVID näitas seda, et tegelikult on meil ikkagi puudujääke. Eelkõige juhtimises tuli ju välja Terviseameti nõrkus toona. Seda on nende aastate jooksul oluliselt parandatud, alustas jällegi Tanel, jätkas Riina ja mina viin edasi. Mina ministrina ei peagi enam väga palju tunde nädalas sellele pühendama, sellepärast et see töö on juba käimas. Kuigi ma arvan, et korra-paar nädalas ma ikkagi jälle kuulan sellel teemal üht-teist. 

Käisin eelmine nädal haiglate kriisikonverentsil ja üle-eelmisel nädalal perearstide kriisikonverentsil. Mõlemas esinesin, rääkisin, arutasime arstidega, mida tuleks veel teha. Ma tean, et Riigikantselei juhib ressursse, mis on erinevad kriisireservid. Ma tean, et umbes 30 miljonit eurot lähebki ravimite varu loomiseks. Siis on Pärnu Haiglale generaator ja nii edasi. Mitmed plaanid on juba tehtud, mida tegelikult veel mõni aasta tagasi üldse ei olnud. 

Ma meenutan iseennast, kui ma olin veel perearstide seltsi juht ja kuna ma ka siin mainisin, et ma olen olnud üle 20 aasta vabatahtlik päästja, siis mind on alati hämmastanud, miks Eestis kriisireservina ei käsitleta perearste, apteekreid, just seda esmatasandit. Ikka, kui olid kriisiõppused, siis kutsuti sinna kiirabi ja EMO. Ka haiglate sise- ja kardioloogiaosakonnad näiteks, alles hiljem hakati neid kaasama. Ehk kui inimene on EMO-s abi saanud, siis kuhu ta edasi läheb, on see küsimus. Või kui on mingi suur õnnetus või mis iganes, kas või sõjaline intsident, siis inimesed pöörduvad ka perearsti poole. Needsamad vaimse tervise probleemid või hirmud või et mul on mingi vigastus, mida ma nüüd teen, või süveneb krooniline haigus, ega need ka ära ei kao. Kõige selle peale tuleb mõelda. Seda on tehtud. Eesti on kindlasti väga palju paremas seisus, kui ta oli veel kaks-kolm aastat tagasi. Ma loodan, et läheb ka järjest paremini. 

Hästi suur huvi on ka kriisikonverentside vastu, mida perearstid juba kolm aastat korraldavad, haiglad vist kaks, aga võib-olla rohkem, ma isegi ei julge öelda. Haiglad on tegelikult neid kriisiõppusi teinud aastakümneid, ja mitte ainult haiglad, vaid nad on koostööõppused, kus on politsei, pääste- ja kiirabi, võib-olla siis ka Kaitsevägi, Kaitseliit jne. Ma arvan, et me oleme väga palju edasi läinud ja läheme edasi. See on ka minu jaoks oluline teema.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma olen ka olnud Tervisekassa nõukogu liige ja päris nii ei ole, nagu te ütlete, et nemad ütlevad, mida nad tahavad. See on teie otsus. Ma mäletan, et Jevgeni tahtis ka, tal tuli ka üks sõbranna sinna õpetama. Me lõpetasime selle kiiresti ära, aga muidugi selle peale võeti Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige sealt välja. Jumalapärast, et Riigikogu ei teaks!  

Aga ma tahan lihtsalt teile selgeks teha, et inimesed, kes kuulavad see jutt, mis te räägite, et see vale nagu ümber lükata. 2022 olev valitsus, kus oli Isamaa, tegi keskmise pensioni tulumaksuvabaks ja tõstis Riigikogus kõikide fraktsioonidega ühiselt lasterikaste perede toetuse 650 eurole. Teie valitsus, peale 2023. aastat tekkinud valitsus, võttis ära 200 eurot iga kuu ehk 2400 eurot lasterikastelt peredelt ja võttis ära keskmise pensioni tulumaksuvabastuse, mis sel aastal … 

Teie aeg! 

… võttis taskutest ära 17 miljonit ja järgmisel aastal üle 30 miljoni ja 2027. aastal on see üle 70 miljoni. 

Veel kord, teie aeg! Ja küsimus!

Räägime faktidest. Te olete võtnud ära kõige nõrgematelt, näiteks lasterikastelt peredelt juba 45 miljonit aastas.

Ma sain küsimusest aru, aitäh! Ma ütlesin seda, et pensioni tulumaksuvabastus on praegu 776 eurot, ja meie hoiame seda. (Aivar Kokk räägib kohapealt.) Kas ma võin jätkata? 

Minister las vastab! 

Keskmine pension on 817 eurot. Nii et jah, keskmine pension hetkel ei ole tulumaksuvaba, aga peaaegu keskmine pension on tulumaksuvaba.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Praegu on 817 eurot keskmine pension.

Helir, uuesti! Aitäh!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et teile tehti selgeks, et need 3500-eurosed kraanid on väga efektiivsed ja soodsad, annavad tavalist vett ja gaseeritud vett. Miks te seda praktikat ei ole oma valitsemisalas laiendanud, kui nad nii efektiivsed on? See on mul esimene küsimus. Ja teine küsimus on, miks te tegite ettepaneku oma ametipostilt lahkuda või, ütleme, survestasite väga head, väga tarka ja väga pädevat Tervisekassa juhti ametist lahkuma.

Aitäh! Esiteks, ma lihtsalt tsiteerisin Tervisekassa juhti. Ma absoluutselt olen nõus, et 3600 euro eest ei peaks riigiasutus kraani ostma. No päriselt ei peaks maksumaksja raha eest. Ma ei tea, kuidas on teistes asutustes, aga see ei ole õige. Aga ma ei survestanud Raini kuidagi lahkuma, mitte kuidagi. Ma olin tegelikult Ukrainas, kui kogu see skandaal hakkas üles kerima. Mul ei olnud isegi mitte kuidagi võimalik sekkuda, sest ma ei olnud ka levis. Ma sain harva interneti või telefoni levisse. Ma teadsin, et see Eestis toimub, ma lugesin uudiseid ja andsin vist sellel ajal ka ühe intervjuu. Kui ma tagasi jõudsin, siis tegelikult Rain oli selleks ajaks praktiliselt otsuse teinud ja ta helistas mulle ja ütles, et ta ise otsustas lahkuda. See ei olnud minu surve, kohe kindlasti mitte. (Saalist küsitakse.) Ei, ma ei ole öelnud, et ta peaks lahkuma, see oli tema otsus. See oli täiesti tema otsus. Ja ma aktsepteerisin seda otsust, sest ma arvan, et sellel hetkel ei olnud ka jätkamine eriti võimalik. Me kõik mõistame, miks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea minister! Ma loen siit ühte Postimehe lugu, mis räägib Tervisekassa plaanist 24 miljonit, ma ei tea, leida, hankida, kärpeplaani, igasuguseid sõnu kasutatakse artiklis. Tervisekassa hinnangul on hinnad õhku täis. Mul on küsimus. Ma saan aru, et nõukogu on teinud Sotsiaalministeeriumi ettepaneku need laboriteenused üle vaadata, neid vähendatakse 15%. Kunas ja mis põhjusel te avastasite, et need hinnad õhku täis on? Kas liiga hilja või liiga vara või kuidas see välja tuli, et nad on õhku täis? Ma saan aru, et see on planeeritud ajutiselt, see 15% langedes, et 2026. aasta lõpuks mõeldakse ... Ma saan aru, et tegelikult ikkagi Tervisekassa ei tea, mis need hinnad on. Sest siin üks inimene räägib, et 2026. aasta jooksul selgitatakse välja, millised on õiged hinnad, ja siis kehtestatakse uued hinnad. Kas nad siis on õhku täis või ei ole? Mis nende hindadega on?

Jaa, kui ma ei eksi, siis 2023 tegi Tervisekassa ise analüüsi laborihindade kohta ja leiti, et suurusjärgus 30% võivad need hinnad erineda sellest, mis on teenuse pakkumiseks vajalik kulu. Ma ei teagi täpselt, kuidas nad seal arvutasid. Minu meelest nad vaatasid ka laborite kasumeid ja selle järgi. Laborid ise on öelnud, et need ei ole päris täpsed. Seetõttu läks Tervisekassa nii-öelda kuldset keskteed ja vähendas hindu 15%. Mida see siis tähendab? Kas need hinnad on õiged või ei ole? Viimati neid hindu uuendati väga ammu. Selle aja sees on laboriteenus väga palju muutunud. Näiteks, kui mina olin veel noorem arst, siis üleüldse loeti mikroskoobi all rakke, veel olid mõned laborid sellised, aga olid ka esimesed automaatanalüsaatorid, kus oli üks analüsaator ja seal istus laborant, kes katsutid masinasse ja lasi tulemused välja printida ja siis saatis saatekirja tagasi. Nüüd on need juba digitaliseeritud. Tänapäeval on laboriseadmed veel rohkem automatiseeritud ja suudavad tohututes kogustes analüüse korraga läbi analüüsida. See tähendab seda, et inimese töö on jäänud väiksemaks ja vähemaks. See ongi tegelikult andnud haiglatele ka praegu võimaluse kasutada laboriteenusest ülejäävat raha muude teenuste osutamiseks. Need on sageli sellised teenused, mida Tervisekassa on muul moel kuidagi vähem rahastanud või ei olegi tellinud neid asutustelt. 

Ehk selleks, et muuta rahastus läbipaistvamaks, vaadatakse need hinnad koos laboriarstide ja laboritega üle ning lepitakse kokku adekvaatsetes hindades. Praegu on kõigile, la kaboritele endile selge, et need hinnad on jutumärkides õhku täis. Siis oleks võimalik ka rahastust suunata sinna, kus seda on päriselt vaja. See on lihtsalt üks näide. 

Tegelikult tuleks seesama ära teha ka teenustes, lisaks uuringute hindades, neid hindu peab üle vaatama. Teine variant on ikkagi mõelda sellele, milline üldse peaks tervishoiu rahastussüsteem olema. Järjest enam minnakse ka mujal maailmas üle tulemuspõhisele rahastusele, mis tähendab seda, et rahastatakse seda, kui terve see inimene on, kui ta lahkub haiglast, kui hästi ta on paranenud, kui ta ruttu ta hakkab kõndima pärast operatsiooni jne. Kõikidel erialadel ei ole võimalik seda tulemuspõhist rahastamist rakendada ja see ei ole ka otstarbekas, aga teatud teenuste puhul on. 

Aga sedasama rääkis tegelikult ka Arenguseire Keskuse raport, mis tuli eelmisel nädalal välja. Lisaks on need nn komplekshinnad, kus on väga kindlad … Ühesõnaga, need hinnastamise põhimõtted vaadatakse üle ja motiveeritakse eelkõige tulemust ja kvaliteeti. See on üks mõte. Aga see ei hakka sada protsenti nii olema. Ühesõnaga, rahastussüsteem peab muutuma.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Meie ühiskonna viimaste aastate kahtlemata kõige suurem probleem on sündide arvu järsk vähenemine. Mis on Sotsiaalministeeriumi plaan selle probleemiga tegelemiseks? Mida te kavatsete ministrina ette võtta?

Aitäh! Meil valmis hiljuti selline terviklik analüüs, mis käsitles mitte ainult sündimust, vaid ka perepoliitikat ja erinevaid meetmeid. Üldine suund on see, et me eelkõige toetame neid peresid, kes soovivad last saada, kes tahavad saada lapsevanemateks. Me kõrvaldame takistused nende teelt. Näiteks, eluase on üks probleem, mida on välja toodud. Tänapäeva noored ei ole valmis väga väikses kodus lapsevanemateks saama. Me püüame luua soodsamaid võimalusi saada eluasemelaenu, näiteks kasutada ka oma pensionivara tagatisena jne. Meil on erinevaid meetmeid, mis on välja pakutud. Aga mida me konkreetselt kindlasti tegema hakkame, selle plaaniga me tuleme ministeeriumist valitsusse umbes järgmise aasta algul esimeses kvartalis. Seetõttu ma konkreetseid meetmeid ei oska kohe öelda. Aga need on need meetmed, mida me oleme kaalunud. Suund on nendele inimestele, kes soovivad lapsevanemateks saada.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Siin algusesse tagasi kerides, kui oli juttu Reformierakonna ja valitsuse madalast reitingust, viitasite, et valitsus on pidanud rasked otsused tegema. Siin ma ei saa teiega kuidagi nõus olla. Valitsus ei ole teinud mitte rasked otsused, vaid halbu otsuseid ja halbu valikuid. Seda Eesti avalikkus väga selgelt tunnetab ja on andnud hinnangu sellele valitsusele. 

Aga ma tulen nüüd küsimuse juurde. Ka alguses oli juttu konverentsiturismist ja nende rahade kasutamisest. Siis te selles vastuses rääkisite iseendale vastu, justkui ei saakski seda euroraha, millest juttu oli, kasutada muuks kui konverentsidel käimiseks, aga hiljem hakkasite viitama, et seda saaks ikkagi kasutada mingisugustes pilootprojektides, milles ka katsetada erinevaid sotsiaaltoetusi. Ühesõnaga, kuidas see tegelikult siis on? Öelge konkreetselt, kas ministeeriumi konverentsikulud kaetakse eranditult sellistest rahadest, mida ei ole võimalik kasutada inimesi abistavateks teenusteks, või mitte. On see jah või ei?

Aitäh! Ma tahaks näha erakonda, kes teeb hea meelega maksutõusu otsuseid. Kas teie julgete, kui te ükskord valitsuses olete, tõsta makse? (Saalist vastatakse.) No vot! Aga kui on … Te olete natukene ka teises olukorras. (Saalist räägitakse.) Olite. Aga ma vastan teisele küsimusele.

Kuulame ministri vastust.

"Konverentsiturism" on väga halb sõna selle jaoks. Me kindlasti ei tegele konverentsiturismiga. Ma isegi ei saa nimetada turismiks tööreise, kus meie maja inimesed käivad ja kus ka mina käin. See kindlasti ei ole turism. Turistid käivad, vaatavad ja naudivad, aga seal ikkagi konkreetselt, ma ütleksin, et see on ikkagi väga kõva töö, mis tehakse. Sa oled võõras keelekeskkonnas, sa suhtled paljude inimestega ja püüad leida neid kohti, neid võimalusi, kuidas oma riigi jaoks midagi nii-öelda "koju tuua". See ei ole mingi turism. Ärge palun hinnake meie töötajate tööd kuidagi alla. 

Aga kuidas nüüd raha kasutada? Jaa, osaliselt saab ka kasutada abistamiseks. Ma tõin enne näite kirjutustõlketeenusest. See on selline tõlketeenus, kus inimene ei kuule, aga keegi trükib arvutiekraanile teksti, mida ta saab lugeda, näiteks koosolekul või ma ei tea, ükskõik kus, eks ole. Põhimõtteliselt nagu subtiitrid. See oli ka meil välisrahastusest, see oli pilootprojektina. Pilootprojekte saab teha välisrahastusest, selleks et testida, kas see teenus Eesti kontekstis toimib, kas seda on kuidagi vaja muuta, parandada või midagi ümber teha. Tänaseks on selge, et see konkreetne teenus Eestile sobib. Inimesed, kes seda kasutasid, olid väga tänulikud ja on siiani tänulikud. Et nad saaksid sellega jätkata, siis nüüd läheb see riigieelarvest. See on lihtsalt üks näide. 

See rahastus, millest oli juttu, on mõeldud lastele, kellel on autism ja kellel on vaja väga spetsiifilisi teenuseid. Autismi nimetatakse spektrihäireks. See tähendab seda, et selle sümptomid või tunnused on väga varieeruvad, need võivad olla ülikerged. Ma arvan, et siin meie saaliski võib olla mõni autistlik inimene. Ja see tegelikult on, ma arvan, kompliment, sest autistlikud inimesed suudavad teatud asju teha ülima efektiivsusega ja ülimalt hästi. Samas on see teine spektriäärmus, kus inimene on täiesti ühiskonda peaaegu sobimatu, talle tuleb luua tema jaoks spetsiifiline keskkond. Näiteks võib teda häirida või ärritada mingi heli või valgus või puudutus või mingi materjal. Ta võib mingisuguste ootamatute stiimulite peale reageerida väga ootamatult. Me võime seda tõlgendada agressiivsusena, tema aga võib-olla hoopis kaitseb ennast. Ehk sellised inimesed tegelikult ei sobi sinna, kus nad praegu peamiselt teenust saavad, see on erihoolekanne. Ja seetõttu on ka erihoolekanne – seal on kohad kinni. Praegu ongi see rahastus mõeldud selleks, et nendele, eelkõige noortele inimestele luuakse teenuseid, mis aitavad neil ühiskonnas paremini toime tulla, või lausa selliseid kodusid, kus nad saavad elada ja olla. 

Ja selleks, et luua täiesti uued teenused, on tõesti vaja tutvuda teiste riikide kogemustega, käia kohapeal, vaadata, rääkida töötajatega, tutvuda ka juhtimismudelitega. Sellise väga põhjaliku teenuse loomine ei ole lihtne ja see ei toimu tavaliselt ka kiiresti. Aasta või paar võtab ikkagi aega, et juurutada. See on nüüd see. Ja kui see teenus on välja töötatud, siis on vaja seda ka siin tutvustada, alates sellest, et rääkida siin ühel päeval, kui see teenus on olemas, lõpetades ka sellega, et … me isegi pigem lõpetame siin, aga alustame sellega, et me räägime lähedastega, teenusepakkujatega, võib-olla ka arstide, õdede ja sotsiaaltöötajatega, et info oleks piisav. See on see, milleks see raha kulub. See ei ole lihtsalt niisama, ma ei tea, tuulde lastud raha. See on väga oluline teenus, mida välja arendatakse.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Märgiks teie vastuse peale, et sündide arvu vähenemine ei ole ju uus probleem. See on olnud akuutne, nüüd juba neljandat aastat. Ma märgin ka seda, et Vabariigi Valitsuse tegevus selle probleemiga tegelemisel on olnud silmapaistvalt aeglane. Mul on teile lihtsalt palve: kiirendage neid protsesse, sest olukord on sedavõrd tõsine.

Sündimust kiiresti tõsta ei ole suutnud ükski riik maailmas. Selleks on vaja pikaajalist tegevuskava, see peab olema hästi läbi mõeldud, ja sellega me tegeleme.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Mul on jätkuküsimus härra Kunnase küsimusele. See demograafiline olukord on tegelikult mitte kriis, vaid katastroof praegu Eesti riigis. Te ütlesite siin vastuseks, et eluase on väga oluline ja tegelete nendega, kes soovivad saada lapsevanemateks. Aga kas te suudate öelda ka mõnda konkreetset meedet, mis siis kaalumisel on, poliitilist abinõu, mida praegune valitsus kavatseb kaaluda kõikide nende analüüside juures? Sissejuhatuseks ma tuletan meelde, et praegune valitsus on tühistanud kodualuse maamaksu üleriigilise soodustuse. Reformierakonna juhitud valitsus kaotas ära eluasemelaenude intressi soodustuse, lasterikaste perede toetust vähendati selle võrra, mis oli varem kehtestatud, ja tulumaksusoodustus pere teisest lapsest kaotati ära. Ja nii edasi. Ma seda loetelu võin jätkata, kahjuks mu küsimuse aeg lõpeb otsa. Kas on toimumas pööre Reformierakonna poliitikas – perepoliitikas pean silmas – ja mis on need meetmed? Kas te hakkate tagasi pöörama neid asju, mis te olete tühistanud, või on mingid uued lahendused?

Aitäh küsimuse eest! No ma ei saa praegu öelda, mida me kohe hakkama tegema. Aga seesama raport, mida ma ka juba mainisin, tõi välja selle, et eluasemelaenu tagatiseks võiks kasutada näiteks teise pensionisambasse kogunenud raha. See on üks asi, mida hakatakse välja töötama. Lisaks on arutatud näiteks vanemahüvitise muutmist paindlikumaks. Ehk kui ema ja isa käivad tööl, siis kui keegi teine on lapsega kodus, on see siis vanaema või, ma ei tea, sõber või kes iganes, siis on võimalik sellesama ema või isa vanemahüvitis üle kanda hoopis sellele inimesele, kes tegelikult lapsega tegeleb. Sellised meetmed. 

Aga tõesti, ma räägin täpsemalt nendest uuel aastal. Tegelikult te olete nendega tutvunud, see raport on ju avalik, see tuli augusti lõpus välja ja seal on kõik need kirjas. Teie erakonnale on need olnud ka väga meelepärased, paljud neist ettepanekutest.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on selline kokkuvõttev küsimus. Me siin arutame praegu teie umbusaldust. Selge see, et umbusaldus ei ole midagi erilist, see on osa parlamentaarsest kultuurist. Opositsioon ikka aeg-ajalt esitab umbusaldusavaldusi. Aga siin on see küsimus, et see on juba teine konkreetselt teile järjest ja lühikese perioodi jooksul. Ja seekord on kõik neli opositsioonierakonda ehk neli fraktsiooni kuuest siin Riigikogus sellega ühinenud. Minu küsimus on see, et kas kõik need neli fraktsiooni lihtsalt ajavad jama või on ikkagi teie kui ministri tegevuses midagi valesti.

Aitäh küsimuse eest! Kas te ajate jama – seda peate ise ütlema, seda ei saa mina öelda. Ja kui jätkub samas tempos, eks siis te jõuate mulle veel umbusaldust avaldada. Raskeid otsuseid tuleb kindlasti veel teha. Loodan, et te mõistate mõnda rasket otsust. Aga ma arvan, et see ka ei ole päris hea tava, et iga raske otsuse peale tuleb kohe umbusaldusavaldus. Kuidas siis tulevased ministrid tahaksid üldse julgeda otsuseid teha? Mina ei karda siin seismist ja ma ei karda teie küsimustele vastamist. Aga ma arvan, et näiteks seesama diskussioon võinuks aset leida ikkagi palju konstruktiivsemas õhkkonnas, ilma vastandumiseta. Ja ma olen ise kindlasti vastandumises ka süüdi. Mind ärritas tõesti see viis, kuidas see umbusaldusavaldus esitati. Ma oleksin ise teinud seda läbimõeldumalt ja natukene teravamalt võib-olla isegi, võiks öelda. Mulle tundus, et need on lihtsalt sellised küsimused, mida saaks palju lihtsamini, palju paremini lahendada fraktsioonis lihtsalt arutledes. Ma endiselt kutsun üles, et kutsuge mind, ma tulen. Me võime kokku leppida regulaarsed ajad, kord kuus kaks-kolm tundi. Tulen, võtan kaasa kellegi, kes veel paremini kui mina oskab asjadest rääkida, kuulan teie ettepanekuid ja arvestan ka, kui mul on see võimalik. Mõnes asjas lähevad meie maailmavaated väga lahku, aga väga paljudes asjades on meil väga ühine maailmavaade. Kes ei tahaks, et tervis on parem, või kes ei tahaks, et lapsed on paremini hoitud või et meie eakad tulevad paremini toime – see on ju meie kõigi ühine eesmärk. Ma päriselt kutsun üles, et ma hea meelega tulen, leian aja.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ministrile! Avan läbirääkimised. Läbirääkimisteks on ennast registreerinud … Fraktsioonide nimel saab läbirääkimisi pidada. Ja kõigepealt on registreerunud Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Proua minister! Isamaa ei toeta Kristen Michali valitsust ja sellega seoses me ei toeta ka Kristen Michali valitsuse ministreid. Sellega võikski meie sõnavõtu lõpetada, et me hääletame tänase umbusaldusavalduse poolt. Aga see võib-olla ei oleks aus ja väärikas nii rahvale kui ka proua ministri suunal, see väärib ka veidi detailsemat seletust. 

Ma tajusin täna, proua minister oli liimist lahti, ta oli inimlikult rabe. Ma pean tunnistama, et minule isiklikult ta mõjus empaatiliselt, kui inimene näitab oma tundeid välja olukorras, mis on ilmselgelt ebamugav. See on inimlikult mõistetav. Kuid probleem on selles, et proua minister nende kuude ja aasta jooksul väga kriitilises olukorras, kus me oleme ühiskonnas, on tegelikult mõju ühiskonnale. Oma juhtimiskäekirjaga näitab seda, et ministriametisse on paraku saanud juhuslik inimene, inimene tänavalt, kes kindlasti on oma erialaga asjatundlik inimene, kuid täna me nägime ka veenvalt nendest vastustest, et need hõlmavad küll erinevaid kuulujutte ja viiteid, aga tegelikku käsitlust me olukorra kohta ei kuulnud. 

Meil on Eestis täna toimetuleku tõsine kriis, inimeste ostujõu langus. See lööb kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi, suhteliselt väiksema sissetulekuga inimesi maapiirkondades, neid peresid, kus on rohkem suid laua ääres leivateenijate kohta. Ja me tegelikkuses näeme, et valitsuse poliitika, maksutõusude poliitika on aidanud kaasa inflatsioonispiraalile, mis on inimeste ostujõudu habrastanud. Sotsiaalministrilt me ei ole kuulnud ühtegi sõna ühiskonnas tasakaalu tagamiseks, inimeste toimetuleku kaitseks. 

Teiseks, mis mind hämmastas, oli lausa musta huumori keskkonda kuuluv kõrgstiilis paatos proua ministri poolt, mida ta heitis ette oponentidele või teistele poliitilistele jõududele, kutsudes üles Reformierakonna nimel, esitades jutupunkte, mis mõjuvad lausa pehmelt öeldes karikatuurselt, et nendele parteidele, kes tulevad Reformierakonna järel 2027. aastal, hoidke eelarve tasakaalus! Seda olukorras, kus tegelikult eelarvenõukogu sõnul tekitatakse Eesti lähiajal suurim ja sügavaim eelarve defitsiit, lagastatakse rahandus. 

Proua ministril oli lahke pakkumine. Proua minister, proua Joller, te olete moodustanud lausa lahingugrupi seal praegu endiste sotsiaal- ja terviseministritega. Aga me võtame teie pakkumise vastu, proua Joller. Me ootame teid järgmisel töönädalal haigekassa nõukogu esinaisena Isamaa fraktsiooni, et te esitaksite meile ülevaate, mis puudutavad Tervisekassa lepinguid nii selle büroo hinnangu maksumuse kohta, ülevaate selle kohta, kas neid spaa- või terviseteenuseid kasutatakse tasuta, mille kohta te ütlesite, et te ei saa vastuseid anda. 

Ja ma pean tunnistama, et ka metafoorina mõjunud näide selle kuue segisti kohta, mis maksavad igaüks 3500 eurot. Te ütlesite, et see on tegelikult haigekassa juhtide väitel ökonoomsem lahendus, et sealt saab lasta mürri ja gaasi…... Mina kuulsin elus esimest korda küll elu näinud inimesena niisuguste kraanikausside kohta. K-rauas kalleim ja luksuslikum kraanikauss maksab 780 eurot, aga kuskilt haigekassas ametisoleva valitsuse juhtimise all on olnud võimalik soetada 3500-euroseid segisteid. 

Ja me saame aru, et see on metafoor laristamisest, olukorras, kus tegelikkuses ka mulle kirjutavad inimesed, kellel on terviseprobleemid, kes tegelikult ka selles haigekassa tänases raviteenuste hinnakirjas ei ole leidnud lahendust endale või oma lähedasele. Ja ka need inimesed vaatavad seda, et on võimalik soetada segisteid, mida tegelikult tavainimene ei saagi kauplusest, ei ole avalikult müügil. Ma ei tea, kust neid tellitakse. 

Ja tõepoolest, proua minister ütles, et ta ei tohi parlamendile reeta, see on salajane, tema väide, mida ta esitas 10. septembril kõlanud umbusaldusavaldusel, selle kohta, et Eestis on olemas tühje haiglaid ja tegelikkuses vormistatakse inimesi, kes tegelikult diagnoosi järgi ei peakski olema haiglas, nendesse haiglatesse, et täita haiglaid. Kõlab ausalt öelda nagu mingi veider linnalegend, mingi fake news. Proua Joller, kes levitab niisuguseid asju? Ta ütlete, et see on salajane. Me ootame teid, proua Joller! Hästi, me oskame saladust pidada Isamaas, teie saladust pidada, ma luban teile. Tulge meie fraktsiooni ja rääkige ära, mis haiglad need on, kes seda juttu teile esitas. 

Tõepoolest, ka niisuguse fake news'ina mõjus tegelikult viide selle kohta, et venelased surevad keskmiselt viis aastat varem kui eestlased. Oli viide Ida-Virumaale. Ma vaatasin statistikat järgi, emakeelepõhiselt või rahvuspõhiselt ei tehta maakondades niisugust statistikat. Kust proua minister võtab niisuguseid andmeid, mida, ma pean tunnistama, valitsuse liikme poolt, ma kardan, võib hakata kasutama Venemaa väga selge retoorilise loogikana, milliseid üleskutseid või appikarjeid praegu rahvuspõhiselt, otsekui mingi segregeerimise alusel tervise järgi, esitab tegelikult valitsuse liige? Üsnagi hämmastav. Ootame ka selle kohta informatsiooni, proua minister, kust on need allikad pärit, mis infole te toetate, millega te opereerite üldse valitsuse liikmena, proua minister. 

Nüüd, segadus ja kaos, mis on tekitatud haigekassa tervise rahaga, selle miinusega. Miinust on küll taktikaliselt vähendatud, aga olukord on selline, et meil üle kolme kuu ei ole haigekassa juhti. Ja ma ei saanud üldse aru, ausalt öelda tundus jällegi nagu juhuslik inimene tänavalt, inimene trollibussist on sattunud valitsuse liikmeks. Me kuuleme seda, et haigekassa juhid on head ja kompetentsed, nõukogu ei olegi võimeline isegi otsuseid langetama, selles küsimuses tuleb oodata ära haigekassa uus juht, kes saabub valgel laeval, küll tema otsustab, kas on kallis büroopind või on odav büroopind. 

Ja tegelikkuses, mis tekitas hämmastust, on see, et niisuguses olukorras proua minister teatas, et haigekassa juhid – mäletate, mis olid need sõnad loetud minutid tagasi – on head, targad ja kompetentsed. Ma ei taha sõnu suhu panna, aga enam-vähem selline oli see vägagi südamlik kompliment. Samal ajal ma loen, et augusti keskel teatas proua minister, et haigekassa juht peab võtma vastutuse ja ameti maha panema. Kumb retoorika siis pädev on? Kuulge, proua minister, see ei ole veenev! Te kas esitate kellegi teise väiteid või teie seisukohad on heitlikud niisugustes küsimustes. Te süüdistasite haigekassa toonast juhti Rain Laanet selles, et on tegelikult vastutamatus, finantsiline vastutamatus, haigekassa nõukogule ei ole suudetud esitada finantsplaani, finantsvisiooni. Need olid väga karmid süüdistused. Täna te räägite hoopis teist juttu. Kumb jutt on siis pädev? Millisel hetkel te rääkisite tõtt Eesti rahvale ja praeguses olukorras ka parlamendile? 

Nii et see olukord ei ole naljaasi. Terviseolukorras, rahastamiskriisis ootab ühiskond vastuseid. Meil ei ole aega eksperimentideks ja mingiks õppereisiks valitsuse liikmete väljaõpetamiseks ja koolitamiseks. Te viitasite sellele, et 2027. aasta eelarvet tehes te otsite lahendusi. Näete, praegu me teeme 2026. aasta eelarvet, seal lahendusi ei ole, mis puudutasid … Siin kõneleti konkreetselt sotsiaalvaldkonna probleemidest. Te andsite mingi ähmase veksli, et siis te otsite lahendusi selleks ajaks, kui – kolm punkti – teie enam võimul ei ole. Panete tähele, pärast meid tulgu või veeuputus! 

Proua minister, inimlik soovitus! Teil ei ole kerge, kellelgi ei ole kerge. Aga ühiskond eeldab tegelikult põhimõttelist poliitikamuutust ja eeldab veidikene küpsemat juhtimiskäekirja. Ja selles inimlikus kontekstis Isamaa hääletab täna selle umbusaldusavalduse poolt. Me teame, et poliitilise reaalsuse mõttes see on hoiaku väljendamine, aga eeldusel, et te jääte ametisse, mis on tõenäosuslik, me ootame teid järgmisel töönädalal heatahtlikult selle kirjeldatud probleemide kataloogiga Isamaa fraktsiooni, kõigi nende salajaste ja avalike ja teile täna mitteteadaoleva informatsiooniga, et selle alusel kujundada mingisugust objektiivset hinnangut. 

Teie aeg sai otsa just. 

Aitäh teile!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Ma pean muidugi alustama oma sõnavõttu vabandusega. Ma tõepoolest vabandan, et ma kahtlustasin, et Karmen Joller on siin juttu ajades joobes. Ta kinnitas, et ei ole, ja see paneb meid palju pikantsema olukorra ette, et ta ajaski seda juttu kaine peaga. No jutt on ju täiesti pöörane. 

Alustuseks tuleb öelda, et meil on muidugi kõigi aegade kõige kehvem või läbikukkunum valitsus Eestis üldse. Raske on siin sellist pingerida teha, et kes on suurem läbikukkuja, kas mõnekümne häälega siseminister või mõni teine, mingi põllumajandusminister, kes meil siin on. Võta üks ja viska teist. Või rahandusminister, kes on kogu oma elu rääkinud mingist korras rahandusest ja toob meile aastast aastasse eelarved, mis on absoluutselt Eesti pankroti kursile pannud. Selle kõige kokkuvõtvaks, kõige lihtsamaks kirjelduseks on, ma arvan see: inimesed, te ei ela päris maailmas, teil ei ole mingit kontakti reaalsusega enam. Ja seda me minu meelest nägime nüüd siin umbusaldamise debati käigus küll uuesti jälle. Tõesti, ei tea, kas nutta või naerda. Teil puudub kontakti reaalsusega. 

Peamine, millest te oskate rääkida, on see, kuidas kõik teised on süüdi, siis mingid nõudlikud ministrid tulevad siia ja nõuavad Riigikogu liikmetelt aru, miks te nii või miks te naa või kas te ikka olete korralikud vabatahtlikud või mida teie üldse olete teinud või teadnud. Ei tulda siia, et vastata küsimustele, kuidagigi näidata, et on olemas mingisugune arusaamine oma vastutusest oma valdkonnas. Nii et on olemas arusaamine sellest, et on asju, millega ei ole hakkama saadud, ei ole ka mingisugust, mingit ligilähedalegi katset veenda enda tööandjat ehk parlamenti selles, et püüan paremini. Seda lootust meil siit ei tule. Ja tunnistan ausalt, ega ei olnudki, juba algusest saadik meil ei ole ju usku, et Karmen Joller saab püüda paremini. Lihtsalt inimestelt ei ole mõtet nõuda midagi, mis ei ole nende võimete kohane. 

Aga mõned asjad ma tooksin sellest umbusalduse debatist siiski välja. Esimene on selles, et minu meelest sai küll täiesti selgeks see, et Karmen Joller isiklikult ja Reformierakond kollektiivselt on naiste vihkamise erakond – lihtsalt naiste vihkamise erakond. Me küsime, miks te ei ole mitte midagi ette võtnud selle jaoks, et naiste tugikeskustele raha juurde anda. Saavad miljon eurot. See raha on viimati päriselt kasvanud siis, kui EKRE oli valitsuses. Selle asemel antakse riigieelarvest seitse korda suuremaid summasid LGBT-le ja võrdõigusvolinikele ja ma ei tea mis kõikvõimalikele programmidele, transideoloogia edendamise programmidele. 

Siis ta räägib meile täiesti siiralt, et küsimus on prioriteetides ja et ega naiste varjupaigakeskused või tugikeskused ei ole kõige tähtsamad asjad, muud asjad on tähtsuse järjekorras, ja ütlebki meile sisuliselt ilusti ära, et see ei ole tema jaoks tähtis, see ei ole mingi asi, millega tema tegeleks või mille pärast ta muretseks, tal on teised tähtsamad asjad. 

Ja selleks, et mitte rääkida sellest, kuidas ta ministrina on läbi kukkunud kõige haavatavamate naiste kaitsmisel, hakkab ta meile rääkima mingisugustest vulavsoolistest transudest ja isegi siin näitab oma täielikku ebakompetentsust, paneb transud ühte patta homodega. Ei ole sama asi! Ei, transud on need inimesed, kes hommikul tõusevad üles ja arvavad, et nad on teisest soost, kui nad päriselt on, eelkõige mehed, ja siis lähevad naiste riietusruumi, naiste sauna, naiste sporti. Ja tihtilugu lõpeb see asi mingisuguse vägistamiskatsega. Ei ole sama asi mis homod. Ärge … Isegi sellest ei saa aru! Ei saa ka sellest aru, et transuasja ajamine on naiste õiguste ja naiste turvalisuse vähendamise ajamine. Ei saa aru! No ei saa aru lihtsalt! 

Sellest ammugi ei saa aru, mis asi on raha riigieelarves ja kuidas sellega tegeldakse, mida kuhugi suunata. Mitte midagi ei saa aru! Lihtsalt raha on seina sees. Siin on näiteid selle kohta, kuidas haigekassa raha liigutatakse või kuidas toimub mingisugunegi majandamine selles suures valdkonnas. No ei saa aru lihtsalt! Küll aga saab aru sellest, et kõik teised on süüdi. Kuus aastat tagasi olnud valitsus on süüdi, et tema valdkonnas on laga täna. Oh, see on selge, seda me teame. Me teame, millised parteid on süüdi.

Nõudlikult nõuab, et teie, parlamendiliikmed, peate mulle tulema tegema ära selle kodutöö, kust siis raha riigieelarvesse tuleb. Aga näe, parlamendiliikmed tegid selle kodutöö ära, see ei sobi. Parlamendiliikmed tegelikult ei pea seda tööd tegema, see on valitsuse asi, valitsus toob meile eelarve. No me siin nikitseme-näkitseme, natuke midagi liigutame, aga tegelikult on see teil endal kokku lepitud. Ja kui sa seal laua taga ei suuda enda valdkonnas kõige väiksemalt rahastatud, kõige tähtsamaid valdkondasid kuidagigi kaitsta, siis sa oledki läbikukkumine, oledki täielik läbikukkumine. Aga noh, süüdi on keegi teine ja tegelikult Putin. See on see lõplik argument, et kõik, kes ei kiida meid, kõik, kes ei ole meiega nõus, kõik, kes julgevad meid kritiseerida – no see on ikka selline jutt, mida Putin meil räägiks. 

Ma ütlen veel kord vabandust, ma arvasin, et seda juttu aetakse purjus peaga. Tuleb välja, et ei, täitsa kaine peaga.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Tanel Kiik, palun, volitusega. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head Riigikogu kolleegid! Austatud minister! Alustan natuke kaugemalt. Ma arvan, et tänase umbusaldusavalduse mõnes mõttes algpõhjus on tegelikult paika pandud juba peaminister Michali otsusega üldse sellisel kujul Sotsiaalministeeriumisse suunata tööle ainult üks minister. Ja see oli viga, arvan mina. Ma kohe põhjendan, miks. Ma olen ise olnud sotsiaalminister, hiljem ka tervise- ja tööminister. Need valdkonnad, mis täna vajavad valitsuse tähelepanu, avalikkuse tähelepanu, on praktiliselt kõik kriisis – sotsiaalvaldkond, tervisevaldkond, rahvastikupoliitika. Ja tegelikkuses seni, kui seal toimetas kaks ministrit, võib öelda, vähemasti jõuti nende teemadega piisavalt tegeleda. Kas alati piisavalt lahendusi pakkuda, selle üle me võime vaielda, aga vähemalt nad said seda tähelepanu, neil oli see kontakt. 

Praeguses olukorras see otsus valitsusel panna kokku need valdkonnad ühe ministri juhtimise alla näitab ju teemade prioriteetsust või täpsemalt selle prioriteetsuse puudumist. Ehk mitmesse muusse ministeeriumisse leiti mitu ministrit, aga Sotsiaalministeerium, mis on tegelikult kõige suurem ministeerium nii haldusalalt, minu meelest ka vastutuselt kui ka eelarvelt, otsustati, et sinna piisab ühest. Tegelikult ei piisa. Nii et ütlen alguses kohe ära, et ma arvan, et Karmen Jolleril ongi väga raske selles töös õnnestuda. 

Ja mis on probleemid, mida sotsiaaldemokraadid ette heidavad sellele valitsusele? Meie etteheited ei olegi niivõrd personaalsed, vaid just nimelt valitsusele poliitikavaldkonnas, nendes kõigis valdkondades täpsemalt. Võtan järjest. 

Sotsiaalvaldkond, mis tegelikult peaks olema mis tahes majanduskriisi ajal valitsuse poliitika keskmes, on pikalt närutatud. Me teame, et Eestis on Euroopa Liidu võrdluses äärmiselt madal rahastus sotsiaalvaldkonnas, nii pensionipoliitikas, toimetulekuvaldkonnas jne. Ja ka praegu järjest, kui me vaatame neid eelarvelisi otsuseid, poliitikaotsuseid. Just vaatasin, toimetulekutoetuse piiri tõsteti viimati 2022. aasta 1. juulist lisaeelarvega. Toonane tõus oli 150 euro pealt 200 euro peale. Kes mäletab? Kolmandiku võrra tõsteti, 150 eurolt 200-le. Toona oli veel minister Signe Riisalo, mäletab kindlasti hästi seda. Ja nüüd, kus on tegelikult olnud vahepeal väga kiire hinnatõus ja kolm aastat toimetulekupiir paigal olnud, tuleb valitsus ja ütleb, et tõstame 20 eurot ehk 10%. See on ilmselgelt lati alt läbiminemine. 

Teine valdkond on erihoolekanne. Olukorras, kus järjekorrad on aastatepikkused, Riigikontroll toob välja tõsised probleemid ja puudujäägid rahastuses, leitakse sinna 4,2 miljonit eurot, mis on naeruväärselt väike summa. Olukorras, kus paralleelselt suunatakse sadu miljoneid eurosid mingitesse maksulangetustesse ja maksusoodustustesse kõige jõukamatele. 

Tervisepoliitikas täna tõesti Tervisekassa rahastus püsib kahel otsusel. Minister enne viitas minu otsustele, osa neist tehti ka enne mind. Jevgeni Ossinovski ministriks oleku ajal hakati maksma eakate eest ravikindlustust, minu ajal pandi üle poole miljardi juurde erakorraliselt tegevustoetust, mis on täna põhimõtteliselt Tervisekassa reserv. See raha, mida kasutatakse, on toona pandud, kui mul oli au veel minister olla. Ja tegelikult vahepeal mingeid otsuseid rohkem kahjuks tehtud ei ole, eelmine valitsus ei suutnud, kuigi Riina Sikkut pakkus välja konkreetseid mõtteid, näiteks laste eest ravikindlustuse maksmine. Praegune arusaam, kus me lihtsalt ootame ja lubame mingeid lahendusi tulevikus, ei ole vastuvõetav. 

Eesti tervisevaldkond on täpselt samamoodi alarahastatud. Täpselt samamoodi me näeme, et ravi kättesaadavus on löögi all. Ja valitsus lükkab lihtsalt seda palli edasi, elab neist reservidest ja loodab sisemise efektiviseerimise arvelt leida miljardeid. See ei ole lihtsalt võimalik. Sealt võib leida kümneid miljoneid parimal juhul, puudujääk on sadades miljonites, aastate peale miljardites. Nii et valdkonnad vajavad konkreetseid otsuseid, lisaraha. 

Samamoodi näiteks Tallinna Haigla küsimus, mis on tegelikult lahendamata, kus ei ole selgust, mis on riigi plaan, mis on riigi valmisolek tulla sinna appi ehitama, investeerima, olukorras, kus tegelikult pealinna haiglavõrk on amortiseerunud, vajab seda selget uuendust. Räägitud on sellest mitu aastakümmet, aga valitsus lihtsalt ei ole suutnud otsustada, kas teha, mida teha, kuidas teha, jälle lükatakse palli edasi. 

Nagu ütlesin, ka rahvastikuvaldkond on ju selgelt kriisis. Ja laste sündimus on alla kümne tuhande mitu aastat järjest. Tegelikult see on hetk, kus meil peaks olema piltlikult eraldi rahvastikuminister võib-olla, eraldi laste ja perede minister, nagu näiteks oli Saksamaal ja nii edasi, mitmes riigis. See ei ole aeg, kus panna seda valdkonda lihtsalt kuskile muu valdkonna alla, ühe ministri alla, kes möödaminnes natuke sellega tegeleb. 

Ka meie enda ettepanekud, konkreetsed, sotsiaaldemokraadid on toonud siia saali esimese ja teise lapse toetuse tõstmise 100 euroni, võrdsustada kõik lapsetoetused, selleks raha ei leita. Hiljuti esitasime ettepaneku vanemahüvitise süsteemi paremaks muutmiseks. Ei, seda ei saanud teha. Põhjendati sellega, et valitsuse seisukoht on eitav mõlema eelnõu puhul. Ja siis lubati, et ei, me tuleme tervikanalüüsiga. Meil nagu mõnes mõttes – mitte mõnes mõttes, vaid otseses mõttes maja põleb. Meil on rahvastikukriis ja me lükkame seda otsust edasi. Me lubame, et kunagi tuleb analüüs, tulevad ettepanekud, tuleb arutelu. Ühtegi otsust pole valitsus teinud rahvastikupoliitikas olukorra parandamiseks. 

Ja neljas valdkond, mis on tegelikult laiem, puudutab kogu valitsust tervikuna, valitsuse eelarve- ja maksupoliitikat, mille kohta ma küsisin ministrilt. Ehk ajal, kus riigieelarve on rekordilises defitsiidis, 4,5%-ga miinuses, leiab Vabariigi Valitsus tervikuna, et meil on piisavalt raha maksuvaba tulu tagamiseks kõigile, ka kõige jõukamatele, tulumaksu langetamiseks, millest tänaste arutelude põhjal väga selgelt võidab valdavalt seitsmes, kaheksas, üheksas ja kümnes, eeskätt kaheksas kuni kümnes ehk 30% kõige rikkamaid. Praktiliselt midagi ei võida madalapalgaline, keskklass. Selleks raha leitakse. 

Sotsiaalminister annab optimistliku sõnumi, et äkki see aitab absoluutset vaesust tähendada. Ei aita, see aitab suurendada seda. Kui valitsus tõstab kaudseid makse ja paralleelselt langetab tulumaksu, mis on tegelikult oma olemuselt progressiivne, erinevalt käibemaksust, mis on regressiivne, siis see tulemus ei saa olla olukorra paranemine, see saab olla ainult halvenemine. See on elementaarne maksuloogika. Ehk valitsus oma otsustega teeb olukorda halvemaks, ühiskondlik ebavõrdsus suureneb, paralleelselt mingisugust lisaraha sotsiaal- ja tervisevaldkonda, perepoliitikasse ei eraldata. Perepoliitika eelarve muideks väheneb mitte ainult proportsioonis riigieelarves, vaid väheneb ka nominaalsummas, kuna laste arv langeb. Ehk ajal, mil riik on rahvastikukriisis, riigieelarveline kulu laste- ja perepoliitikasse väheneb, mis on ju täiesti absurdne olukord. 

Need on need põhjused, miks me täna ühinesime selle umbusaldusavaldusega. Me näeme, et valitsus ei ole tervikuna neid vajalikke otsuseid langetanud. On see sõltunud sotsiaalministrist Karmen Jollerist või Vabariigi Valitsuse juhist, peaminister Kristen Michalist, seda võib valitsus omavahel arutada. Aga fakt on see, et me ei näe vajalikke edasiminekuid ei sotsiaalvaldkonnas, tervisevaldkonnas, rahvastikupoliitikas ja me näeme lausa tagasiminekut valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikas. Ja nendel põhjustel ei saa toetada ei tänast Vabariigi Valitsust ega tänast sotsiaalministrit nende konkreetsete poliitikavalikute puhul. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Hea istungi juhataja! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Esimese asjana ma tahan tänada neid poliitilisi jõude, kes Keskerakonna algatatud umbusalduse avaldamisega kaasa tulid. Need on saadikud, kes mõtlevad ette rahva peale ja rahva arvamus läheb korda. 

Need mured, mis on sotsiaalvaldkonnas, meditsiinivaldkonnas, on loomulikult muret tekitavad. Seetõttu me olemegi siin ja ütlesime selgelt, et praegune minister ei saa nende küsimuste lahendamisega hakkama. 

Teate, kogu selle tänase arutelu juures ma sain inimestelt hästi palju erinevaid sõnumeid. Üks proua kirjutas mulle, et see, mida ta näeb praegu, vaadates läbi interneti meie istungit, on teinud teda nõutuks. Ta soovis meile jõudu ja jaksu, et me võitleks edasi. Loomulikult, ja seda me teemegi. Meie loomulikult ei ole nõutud ja me olemegi selle jaoks, et võidelda edasi. 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu ütles, et temas osa ministri vastused tekitasid hämmastust. No siin ei ole midagi uudist. Arvestades neid väljaütlemisi, mida ka minister on eelnevalt öelnud erinevatel teemadel, ei ole siin mitte millegi üle hämmastuda. 

Ma toon mõningad väljaütlemised, et aru saada konteksti, kuidas tegelikult meie sotsiaal- ja meditsiini eest vastutav minister mõtleb ja mis väljaütlemisi ta lubab. Siinsamas infotunnis ma tõin välja hästi olulise küsimuse, mis puudutab inimeste igapäevast suuhügieeni ja seda, millised on võimalused inimestel üldse külastada hambaarsti. 

Me teame, et üks kolmandik kogu meie elanikkonnast saab seda võimalust endale lubada. Ka need inimesed, kes käivad hambaarsti juures, on sunnitud võtma selleks laenu, kiirlaenu. Ma küsisin, kuidas me seda probleemi lahendame, kas lugupeetud ministril on olemas ka lahendusi välja pakkuda. Minister vastas selle peale, et no loomulikult esimese asjana peavad inimesed pesema hambaid ja tervislikumalt toituma. See oli ministri vastus siitsamast Riigikogu saalis. see tegelikult näitabki tema suhtumist nii tõsisesse probleemi.

Siis see, kuidas ta ükskord püüdis meile siinsamas Riigikogu saalis seletada ja paika panna sellise sõnavõtuga – ma sõna-sõnalt ei mäleta, aga mõte oli selline –, et Reformierakonda on rohkem ja meil on rohkem saadikuid ja te olete sunnitud meie ideoloogiat siin taluma. See oli infotunnis, see oli täpselt infotunnis. Minu Facebookis on see järelvaadatav. See näitab jällegi selle ministri suhtumist nii meisse kui ka meie inimestesse. 

Mis puudutab üldist Reformierakonna poliitikat, siis loomulikult see on laastav olnud. Aga kui me vaatame üleüldist ministri hoiakut ja võimekust kaitsta oma valdkonda, no siis seda ju ei eksisteeri. 

Siin toodi välja, et jah, meil on probleemid, aga probleemid on eeskätt seetõttu, et on rahapuudus. See on ainult üks osa sellest. Ja kui me räägime rahapuudusest, siis tekib loomulikult küsimus, et aga kus oli siis minister, kas ta osales arutelude juures või ei osalenud, kas ta pakkus omalt poolt välja mõtteid, kuidas seda raha saada, kas tal on olemas nägemus praegusest maksupoliitikast, kas see on õiglane või ebaõiglane. Neid vastuseid me siit ei saanud. Kas pangamaksu rakendamine selleks, et saada rohkem raha tervishoidu ja sotsiaalvaldkonda, kas ta seda pooldab või mitte? Kas tõesti oli selle Reformierakonna peamine lubadus, maksuküüru ärakaotamine, väärt seda, et nüüd minnakse erihooldekande asutuste omaosalustasu tõstmise peale? Sellele küsimusele ka vastust ei tulnud. Ja niimoodi see ongi. 

Ja tõenäoliselt see nii jääbki, nii nagu hea kolleeg Aivar ütles, et nii kaua, kuni Reformierakond on siin, kasutades Karmen Jolleri mõtet, ja nii kaua, kuni me oleme siin ja meid on enamus, te peate meid taluma. Ta kiitis valitsust, ta kiitis peaministrit ja mainis veel ära, et tema meid, opositsiooni ei usaldan. Aga miskipärast ta ei maininud seda, et rahvas Reformierakonda juba ammu ei usalda. See, et Reformierakond meid usaldab siin, opositsiooni või mitte, ei lähe meile korda. Meile läheb korda ikkagi see, kas rahvas meid usaldab. Ja rahvas usaldab meid, sellepärast et Reformierakonda koos tema liiterakonnaga, Eesti 200-ga, usaldab ainult 12%. Te olete kaotanud oma usalduse. Ja te oleks pidanud juba ammu tagasi astuma täies koosseisus. Sellepärast, et see koosseis, see koalitsioon, Reformierakond koos Eesti 200-ga, kahjuks on näidanud oma töövõimet ja see, mis on toimunud, on täielik kaos. 

Nii et veel kord, head kolleegid, kes te olete liitunud ja kes te toetate umbusaldust, suur tänu teile! Võitleme edasi. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister? Ei soovi läbirääkimistel osaleda. Sulgen läbirääkimised. Nüüd peame umbusaldusavaldust hääletama ja alustame selle ette valmistamist.

Head Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk 51 häält. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud sotsiaalminister Karmen Jollerile umbusaldust. Sellega on meie istung lõppenud. Kohtume hommikul.