Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, kõik, kes te olete tulnud tänast infotundi jälgima siia Riigikogu istungisaali rõdudele või vaatate meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 19. novembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 13 Riigikogu liiget, puudub 88.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ja siseminister Igor Taro. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed!

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil 11 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on ERR-i "sõltumatus". Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma arvan, et meil on ühiskondlik debatt natuke viltu läinud seoses ERR-iga. Isadepäeval tegeles ERR järjekordse ühiskonna sidusust lõhkuva ja ühiskonna normaalsust hävitava provokatsiooniga, kui "Hommik Anuga" saates presenteeriti meile kahte samasoolist isikut, kes on ostnud – see on Eesti seaduste kohaselt keelatud tegevus – endale lapsed. Seda näidati meile kui mingisugust ilusat isadepäeva ideaali. Loomulikult kutsus see normaalsete inimeste hulgas esile ägeda reaktsiooni ja EKRE esitas eelnõu ERR-i erastamiseks. 

Kahjuks on selle vestluse või arutelu [kese] nihkunud kuskile mujale. Selle asemel, et rääkida sellest, mis meil siin toimub – ebanormaalsuse propageerimine ja normaliseerimine ERR-is –, on mindud tsenseerima ja tühistama ERR-i nõukogu esimeest. Mina tema suur apologeet ei ole, ent pean seda siiski täiesti skandaalseks. 

Muidugi paljastab see liberaalide kahepalgelisuse. Rünnanud on teda – loomulikult, peaminister ise ründas nõukogu esimeest – Margus Tsahkna, teie valitsuse minister, Liisa Pakosta, teie valitsuse minister, ja Heidy Purga, mis on minu meelest eriti kurioosne. Kui ma 15. oktoobril Heidy Purgalt siinsamas saalis küsisin, mida ta kavatseb ette võtta porno-show'd näidanud Eesti Rahva Muuseumiga, kus minu meelest igal juhul rikuti head maitset ja ka Eesti Rahva Muuseumi enda põhikirja, ja Eesti Rahva Muuseum on [ministeeriumi] otsealluvuses, siis ta ütles, et ei, tema ei kavatse sekkuda, see olevat lausa kole lugu, kui sekkutakse ja avaldatakse niimoodi survet. Aga nüüd ta küll kavatseb sekkuda! Ta on lausa nõudnud ERR-i nõukogult seletuskirja, mis on eriti naljakas, sest samal ajal räägite nii teie kui ka kõik teised sellest, et ERR on sõltumatu. 

Ma tahaksin aru saada, kas te mõistate, et see nii-öelda null koma midagi protsendise või ühe- või kaheprotsendise [toetusega] partei, kes teil koalitsioonis on, ja teie ise ei ole sellisel positsioonil, mis [võimaldaks] teil ERR-ilt aru nõuda, pidades samal ajal kõnesid sõltumatusest.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Noh, nagu ikka, oli siin küsimuses jälle mitu asja koos. Kõigepealt ma siiski tuletan meelde, et Eesti on põhiseaduslik riik. Põhiseadus ei ole teab mis keeruline, seda on võimalik kõigil lugeda, see on kättesaadav. Põhiseadus ütleb, et seaduse ees on kõik võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. See on väga oluline lähtepunkt, kui me hakkame [seda teemat] arutama. Eesti on põhiseaduslik riik ja kõik on rajatud sellele. 

Teiseks, mina jään selle juurde – ma saan aru, et meie vaated ERR-ile ja ERR-i sõltumatusele on erinevad –, et ERR on sõltumatu. Seadus kaitseb ERR-i ega luba kellelgi, sealhulgas valitsusel, sekkuda ERR-i töösse ja juhtimisse. 

ERR ehk rahvusringhääling ei ole siiski pelgalt infokanal. Me oleme rahvusringhäälingu asutanud seaduse alusel just selleks, et edendada neidsamu põhiseaduslikke eesmärke, demokraatiat, kaitsta vaba sõna, kajastada kogu Eestis toimuvat: mitte ainult osa inimeste vaateid, rõõmusid ja muresid, vaid ikkagi kogu Eestit. 

Eesti Rahvusringhäälingu seadus ütleb muu hulgas, et rahvusringhäälingu [tegevuse] eesmärk on aidata kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule, väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit, aidata kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele. Tuginedes eespool kirjeldatule ehk põhiseadusele ja ringhäälingu seadusele, ei saa me osa Eesti perekondasid kuidagi tühistada, ehkki ma saan aru, et teie sõnum on see, et seda tuleks teha. 

Nüüd teine väide, mille te esitasite ja mis puudutas teatud isikut või rolli. Te ütlete, et te ei hinda Rein Veidemanni kõrgelt. Ju siis mina hindan kõrgemalt. Mina ütlen, et hoolimata sellest, et Rein Veidemann ütles midagi sellist, millega me põhiseaduslikest väärtustest lähtudes minu meelest ei saa nõus olla, ei arva ma, et inimest peaks tühistama. Ma arvan, et ERR-i nõukogu ülesanne on tagada ERR-i sõltumatus ja vastavus põhiseaduslikele väärtustele. Seda ma ERR-i nõukogult ja nõukogu esimehelt ootangi. Neid sõnu, mis puudutavad väärtusruumi ja millest seesama väärtuskonflikt alguse sai, ma jõuan võib-olla hiljem tsiteerida. Selle kohta on kirjutanud pikemalt Raul Rebane. Ta kirjeldab, mis on ERR-i nõukogu ülesanne ja mis on nõukogu roll. Ma hiljem hea meelega seda kõike teiega jagan. 

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! See on muidugi selline hõrk orwellism, millega me saime siin praegu üle valatud. Teie ise nõuate ja teie ministrid Tsahkna, Pakosta, Purga ning teie erakonnakaaslane nõukogus nõuavad nõukogu esimehe tühistamist ja tsenseerimist, sest kogemata kombel väljendas ta seisukohti, mis ei ole nii-öelda partei tõega kooskõlas. Te räägite siin sõnavabadusest ja meie väärtusruumist. Selle väärtusruumi kohta tahaksin ma eraldi küsida, aga enne seda juhin tähelepanu, et Pakosta on öelnud geniaalse lause, ka orwellismi: "Meie väärtusruum on lihtne – lapsi tuleb hoida ja kaitsta kõige kurja eest." Selleks, et lapsi hoida ja kaitsta kõige kurja eest, on Eestis laste ost kriminaalkaristuse ähvardusel keelatud. Ja vot seda lasteostu demonstreeriti isadepäeval ERR-is kui midagi ilusat, head ja toredat. See oli see, mida tehti. See oli see provokatsioon ja ühiskonna sidususe lõhkumine, millest te siin rääkisite. 

Meie tahamegi kaitsta kõige kurja eest. See ei ole normaalne, mida tehakse, ja ei ole normaalne, et seda näidatakse kui midagi ilusat. Ma loen teile ette ühe lõigukese ERR-i seadusest. § 4 [punkt] 2 ütleb meile, et ERR-i saated peavad väärtustama Eesti riigi ja [eesti] rahvuse kestmise tagatisi ning osutama asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist. Laste ost ohustab Eesti riigi ja rahvuse püsimist. Iibekriis on meil reaalne asi. Kahel mehel ei ole võimalik muul moel lapsi saada kui neid kriminaalselt ostes. See on ERR-i seaduse rikkumine, mida see saade endast kujutas. 

Mul on nüüd lihtne küsimus. Kas teie arvates on ERR-i roll propageerida ERR-i saadetes lastevastast kriminaalkuritegevust? Kas see on Reformierakonna väärtusruumi osa?

Aitäh, hea küsija! Eestis on asendusemadus, kui te selle kohta küsite, keelatud. 20 aastat pole seda karistusseadustiku [paragrahvi] rikutud. Kuid Eesti ei ole kindlasti teistest riikidest isoleeritud. Kui meie kodanikud soovivad [surrogaatema] kasutada riikides, kus see on lubatud, siis on see iga inimese enda otsus ja riik sellesse ei sekku. [Surrogaatema] kasutamine mõnes teises riigis ei ole Eestis karistatav, seda te võiksite juba teada. 

Tulen ikkagi tagasi selle väärtusruumi juurde, mis on olemuslikult selle debati põhiline teema. Mida siis ERR-i nõukogu esimehe positsioonilt öeldi? Öeldi, et see saade on väga sobimatu sellesse väärtusruumi, milles enamik eestlasi elab. Samamoodi võeti hoiak: "Enamik isadest on paarisuhtes traditsioonilisel viisil. Seal tekib palju küsimusi [‑‑‑]. Hoolt laste suhtes saab väljendada ka ilma meeste omavahelises paarisuhtes olemise kaudu." Ja nii edasi. Sellest see väärtuskonflikt ju tegelikult algas. Debatt käib, nagu ma ka kirjeldasin, põhiseadusesse kirjutatud väärtuste üle. 

Ja nüüd ma tsiteerin teile ka Raul Rebast, kes eksperdi ja ERR-i nõukogu liikmena on öelnud: "Rein Veidemann tegi valesti. Viga ei ole mitte selles, et ta avaldas isiklikku arvamust, mis sobib või ei sobi pühapäeva hommikul meie kultuuriruumi. See oli tema võimalus, aga mitte roll. Peamine probleem on selles, et Rein Veidemann ja ringhäälingunõukogu tervikuna, ka mina, ei täitnud oma põhiülesannet. Meie ülesanne ei ole rünnata ühte saadet või saatejuhti. Meie ülesanne on aidata luua ERR-ile tervikuna võimalusi oma ülesannete täitmiseks. [‑‑‑] Rein jättis kasutamata võimaluse ERR-i avalikult kaitsta. See on andnud vale sõnumi. Ringhäälingunõukogu lihtliikmena saan siin öelda isikliku seisukoha. Iga saade ja saatejuht on loomulikult kritiseeritav, aga kui asetatakse kahtluse alla ERR-i ajalooline, kultuuriline ja informeeriv roll meie riigi tähtsaima infosüsteemina, siis läheb võitluseks. Ja mitte sõnamalakaga ja oletades nagu praegu, vaid professionaalsete argumentidega."

Nendele väljaütlemistele järgnes ERR-i töötajate ja juhatuse kohtumine. Pärast ERR-i töötajatega kohtumist kinnitas ERR-i juhatus, et ERR seisab jätkuvalt toimetuse vaba valiku eest ja toetab ERR-i programmide mitmekesisust. Juhatuse esindajad kinnitasid koosolekul, et "Hommik Anuga" saate käsitlus oli kooskõlas ERR-i põhimõtetega ja heade tavadega ning teemade käsitlemisel ja saatekülaliste valikul on toimetustel ajakirjanduslik vabadus. See ongi see, mida tuleb kaitsta. Ma saan aru, et teie ettekujutus on ERR laiali saata, sellega ma loomulikult ei ole nõus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Esiteks olgem täpsed: on tehtud ettepanek ERR erastada, mitte [otseselt] laiali saata. Just nagu valitsuse liikmete seas on neid, kes sooviksid näiteks Eesti Raudtee erastada, Omniva erastada, mitte laiali saata. Need on siiski kaks erinevat asja, olgem ausad. 

Aga nüüd sellest küsimusest laiemalt. Kõigepealt ma ütlen teile, et olukorras, kus valitsuskoalitsiooni toetus on pikemat aega kusagil 12% juures – kui me räägime kodanikest, kellel üleüldse on parteiline eelistus; kui me võtame arvesse kõiki kodanikke, siis on see kindlasti juba alla 10% –, siis mina teie asemel jätaks kasutamata võimaluse rääkida, kas keegi on või ei ole oma ametikohale sobilik. Teie olete sisuliselt täielikult minetanud demokraatliku mandaadi ja peaksite esmalt ise endalt küsima, kas teil on sobilik jätkata peaministri ametikohal. Jaa, ma tean, te kirjutate seal märkmeid üles. Formaalselt on teil mandaat olemas, see on valimistel saadud, aga sisuliselt olete te selle mandaadi ammu minetanud. Nii et kõigepealt vaadake peeglisse ja küsige seda küsimust endalt, mitte ärge pommitage teisi selliste küsimustega!

Nüüd, ERR-i nõukogu liikmena ma pean ütlema, et see, mida te olete teinud – te olete öelnud, et ERR-i nõukogu esimees peaks kaaluma oma sobilikkust selles ametis jätkamiseks, välisminister on öelnud otse, et [praegune nõukogu esimees] on selle koha peale sobimatu, ja ka kultuuriminister on andnud väga selge indikatsiooni, et nõukogu peaks kaaluma nõukogu esimehe tagasikutsumist –, on tõeliselt sobimatu käitumine. See on selge sekkumine ERR-i sõltumatusse. Tegelikult olete teie peaministrina, välisminister ja kultuuriminister need, kes on käitunud kohatult, ja peaksite vabandust paluma. Vastasel juhul tekib küsimus, kas te järgmiseks hakkate ütlema näiteks, et Priit Hõbemägi peaks hindama oma sobilikkust Postimehe peatoimetaja ametikohale, kui ta on kirjutanud valitsuse või Reformierakonna kohta midagi kriitilist või väljendanud ideoloogiliselt seisukohti, mis on teile ebameeldivad. Hakkate selliseid sõnumeid saatma? Või Delfi peatoimetaja peaks hindama oma sobilikkust oma ametikohale? Annate peaministrina selliseid sõnumeid. 

Äkki tahate kasutada võimalust paluda vabandust, et te olete Veidemanni sellisel viisil survestanud, üritanud tema põhiseaduslikku õigust sõnavabadusele maha suruda ja survestanud ka nõukogu tagandama esimeest?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Noh, ERR-i teemal ilmselt sobivad [ja lähevad] käiku kõik argumendid, nagu ma näen. Kõigepealt, olgu mulle see ajastu armuline, aga ütleme nii, et EKRE toetust ja teie toetust sellele valitsusele pole ma kordagi näinud. Nii et teie hoogne paigalmarss sellel teemal, kuidas valitsuse toetus on vähenenud – no ilmselt mitte teie tõttu ja teie [abiga]. Me jääme teiega alati erinevale [seisukohale], ärme selle pärast muretse. Seda esiteks. 

Teiseks, olenemata oma rollist, ametikohast ja sellest, kas ollakse parajasti populaarne, tuleb põhiseadust kaitsta. Ma arvan, et see on päris oluline. Ma arvan, et ka teie võiksite sellele mõelda. Kui põhiseadus ütleb, et kõik on võrdsed ja kedagi ei [tohi] diskrimineerida, siis seda tuleb kaitsta. Ja mul on kahju, kui see ära ununeb, isegi kui see sobib päevapoliitilisse [debatti]. Mul on väga kahju, et te selle unustate. 

Nüüd kriitikast. Kui te ei ole varem tähele pannud, siis ma kordan seda: see, kui keegi on valitsuse suhtes kriitiline, ei tähenda, et ta oma ametisse ei sobi. See on sügav eksiarvamus. See võib olla EKRE puhul nii, teie ettekujutus sellest, kuidas valitsus peaks toimima, ja [omane] võib-olla sellele laiemale EKREIKE-le, millele te tooni annate: [ettekujutus], et kriitikud tuleb ametist vabastada. Minu hinnangul on ERR-il täielik sõltumatus olla nii poolt kui ka vastu, kriitiline, nad on oma toimetamistes vabad. Kui ERR-i nõukogu esimees [otsustab] minna vastuollu [ERR-i seadusega] või vähemasti [ütleb välja] sellise väärtuskonfliktse lause – ja veel kord, ma pean hästi oluliseks seda, et me [jätame] sellest debatist [välja nõukogu esimehe isiku], ma räägin praegu nõukogu esimehe rollist –, ja kui nõukogust antakse sama sõnum, et mõned sobivad ja mõned ei sobi sellesse väärtusruumi, siis see ei ole kooskõlas põhiseadusliku vaimuga, mida minu arvates tuleb kaitsta. Aga see ei ole mitte selle pärast, et [ERR on olnud] kriitiline. Ma arvan, et ERR on valitsuse suhtes üsna kriitiline. Nad leiavad alati, nagu teiegi olete märganud ja nagu kuluaarivestlusteski [on täheldatud], sobival hetkel üles Reinsalu, kes vastab kõigile sobivatele küsimustele. Kindlasti ei leia nad üles valitsusliiget ühegi positiivse uudise puhul. Aga nii see juba kord on, sellega tuleb elada. See ongi ERR-i õigus, toimetuslik sõltumatus olla kriitiline ja seda tulebki kaitsta, see on põhiseaduslik väärtus. 

Ma saan aru, et teie ettekujutus on, et peaks olema niimoodi, et ametis jätkaksid need, kes on konformsed, täpselt samasuguses ruumis. See ei ole nii. Aga debatt käib praegu selle üle, kas Eestis on perekondi, kes ei sobi Eesti [väärtus]ruumi. Mina väidan, et ei ole. Ja vaat selle üle meil tegelikult debatt käibki. Ma kutsun kõiki üles mõtlema sellele, et Eestis oleks rohkem sallivust, üksteisemõistmist, mitte üksteise äratõukamist.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me edasi läheme, on käsi püsti Varro Vooglaiul. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Jaa, suur tänu teile! Ma ei taha seda õigust kuritarvitada, aga ma arvan, et kuna me räägime kolmandast isikust, kes ei viibi siin saalis ja ei saa ennast ise kaitsta, siis on mul protseduuriliselt kohane öelda, et osutus, nagu Rein Veidemann oleks öelnud, kes sobib ja kes ei sobi Eesti kultuuriruumi, on vale. Ta ei ole sellist asja öelnud. Ta ütles, et see konkreetne saatelõik ei sobinud isadepäeval ETV eetrisse. Ma arvan, et protokolli huvides ja Rein Veidemanni õiguste huvides on kohane see märkus teha.

Aitäh! Ma ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks, see mitte kuidagi ei liigitu selle alla. Aga liigume edasi. 

Tänane teine küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on riik ja riigi keel, Eesti ja eesti keel. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas üllad eesmärgid ja ülesanded meile ühiselt elluviimiseks: Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga need ilusad eesmärgid jäävad loosunglikuks, kui Eesti riik neid igapäevaselt reaalse poliitika kaudu ellu ei vii. Kahetsusega peab möönma, et 35 aasta jooksul pole me sellega väga hästi hakkama saanud ja eesti keele positsioon on viimastel aastatel tegelikult nõrgenenud. [Seda võib näha] kaubanduses, teeninduses, aga ka kõrghariduse ja teaduse [vallas, kus] eestikeelsete doktoritööde osakaal on [vähenenud]. Kõike seda on viimastel aastatel raskendanud ka põgenike sissevool, kellest väga paljud on ju venekeelsed, mis seab meile, Eesti riigile uusi väljakutseid ja pingestab seda olukorda veelgi, perspektiivsest lõimumisest rääkimata. 

Kõige selle taustal soovime üle minna eestikeelsele haridusele, mis on väga õige ja selles meil mingisuguseid lahkarvamusi valitsusega ei ole, vähemalt Isamaa Erakonnal mitte – kui see ka teie ühine eesmärk on, siis me oleme ühes paadis. 

Aga samal ajal analüüsib haridusministeerium – seda on haridus- ja teadusminister öelnud –, kas riigil on mõistlik maksta toetust venekeelsetele erakoolidele. Need on koolid, kus jätkub venekeelne õpe. Need koolid ei pea sellisel kujul eestikeelsele õppele üle minema ja saavad erinevalt eestikeelsele õppele üle minevatest munitsipaal- ja riigikoolidest jätkata senisel kujul. Ja riik veel neid ka toetab rahaliselt.  

Minu küsimus on lihtne. Mida on Haridus- ja Teadusministeeriumil seal veel analüüsida? Kas meil ei ole ühiselt selge, et sellistele koolidele ei peaks riik toetust maksma?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et igat muudatust, mis puudutab haridusvaldkonda, tulebki teha läbimõeldult, ja mul on hea meel, et haridusminister seda teeb. Ta on avalikkusele öelnud, et need reeglid tuleb üle vaadata. Ta on seda avalikkuse ees kirjeldanud ja kui ma õigesti mäletan, siis kuskil uudistes, vist ERR-is, oli sellel teemal juba ka pikem uudis. 

Pärast seda, kui ta on seda muudatust või analüüsi haridusvaldkonnas tutvustanud, tuleb ta sellega valitsuskabinetti. Meil on temaga selline kokkulepe. Ta on erinevates valitsuse nii-öelda formaatides maininud, et kui ta mingi lahenduse välja pakub, siis tuleb ta valitsusse ja siis me tuleme sellega tervikuna avalikkuse ette. 

Ma arvan, haridus[valdkonnas tehtavad] muudatused peavadki olema läbi mõeldud. Mul on hea meel, et ta sellega tegeleb, ja ma ootan seda ettepanekut.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma loodan ka, et haridusminister selle analüüsiga võimalikult kiiresti valmis saab. Minul isiklikult on siit vaadatuna ilma pikema ja põhjalikuma analüüsitagi selge, et see töötab tegelikult meie ühiste eesmärkide ja ka selle põhiseaduse sätte vastu. Ilmselgelt [pole mõtet] sellise analüüsi peale aega kulutada. Selline eestikeelsele õppele ülemineku vastase tegevuse rahastamine tuleks võimalikult kiiresti ära lõpetada. 

Aga mul on teine küsimus ka, mis puudutab sama valdkonda. Nimelt, praegu on Riigikogus kaks keeleseaduse [eelnõu], üks on valitsuse algatatud ja teine on Isamaa algatatud, mis peaks muutma praegust olukorda. Isamaa algatatud eelnõus on mitmeid ettepanekuid, mida teie erakond ja valitsus pole varasemalt toetanud, näiteks keelenõude esitamine taksonduses [töötavatele ja platvormitööd tegevatele inimestele]. 

Eile, üllatus-üllatus, teatas haridus- ja teadusminister, kelle valdkonda keel ja keeleõpe kuuluvad, et näiteks liinitöötajate puhul pole eesti keele oskus üldse vajalik. Need inimesed justkui kukuksid kuu pealt meie ühiskonda! Väljaspool liinil töötamist neil elu polegi?! Nemad ei olegi sotsiaalsed olendid, kellel on tarvis suhelda, ma ei tea, kas või meditsiiniasutusega, kui neil [arsti]abi vaja on, ja nii edasi. Neil Eesti ühiskonnas ei olegi eesti keelt vaja! Nad on tulnud siia nii-öelda orjatööd tegema ja sellega nende elu ja olu piirdubki. See oli üllatav, kui kitsarinnaline [on ministri] suhtumine. 

Aga meil olid ka ettepanekud, et kodakondsuse taotlemisel oleks keeletase B2 ja et kohalike omavalitsuste volikogude volinikud oskaksid eesti keelt. Ma tuletan meelde, et see seadusesäte on aja jooksul muutunud nõrgemaks. Ministeeriumi esindaja kurtis põhiseaduskomisjonis, et Eesti riik läheb muukeelsete elanikega suhtlemisel väga kergesti [teisele] keelele üle. Venekeelsed koduleheküljed, ETV+ ja Raadio 4 ja nii edasi, võin sellest pikalt rääkida, venekeelne õigusabi, mida mõned aastad tagasi sooviti hakata riigi kulul tasuta andma, ja nii edasi. 

Öelge, kas te olete valmis seda ümber mõtestama ja toetama keeleseaduse muudatusi, mis on suunatud eesti keele positsiooni tugevdamisele?

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Mulle tundub, hea küsija, et te veidi murrate lahtist ust. See oli vist 2017. aasta kevadel, kui ma algatasin Tallinnas debati eestikeelsele haridusele ülemineku üle. Ma olen seda vist juba meenutanud ka. Ma mäletan erinevaid osapooli ütlemas erinevaid asju. Sotsiaaldemokraatide seast tuli sõnum – ma mäletan seda, see oli väga ilus lause –, et käed eemale lastest. Üks nende tollane kandidaat ütles nii. Keskerakonnast tuli lause, et see on märatsev rahvuslus. Isamaa esindaja ütles, et see peaks olema pigem vabatahtlik. Mäletan erinevaid asju. Ilmselt hakkan juba vanaks jääma, seetõttu [kipun] siin mälestusi heietama. 

Ütleme, see teekond on olnud pikk ja nüüd me läheme eestikeelsele haridusele üle. Ma arvan, et te võib-olla asjata innustate siin. Eestikeelsele haridusele minnakse üle. Ma arvan, et see on suur ja oluline otsus ka Eesti inimeste jaoks, võimalus pakkuda lastele paremaid võimalusi, sest riigikeele oskamine annab riigis kõigile paremad võimalused. 

See, mille kohta te eelmises küsimuses küsisite – eks selle analüüsi mõte ongi [välja selgitada], millised need lahendused on. Ootame haridusministri ettepaneku ära. 

Nüüd nendest muudest eelnõudest. Ma tean, et te olete neid esitanud vist lausa korduvalt. Näiteks seesama kullerite eesti keele oskus. Faktid näitavad, et kullerite keeleoskuse kohta laekus 2024. aastal 12 kaebust. Toidukulleriteenuse maht on 4,86 miljonit tellimust aastas. Neid nulle, mis pärast komakohta tuleb, on väga palju, [ja see näitab, kui väike] see kaebuste hulk on. Eestikeelne abi on kullerite puhul tagatud näiteks keskse klienditeeninduse kaudu. Sealt saab kenasti eestikeelset abi, kui kullerteenust kasutada. Ja B1-tasemel eesti keele oskuse nõue on taksojuhtidele kogu aeg kehtinud. 

Ma saan aru, et teil on ettepanek või idee – võib-olla ma olen sellest valesti aru saanud, kui olen, siis parandage –, et kohalikud omavalitsused hakkaksid täiendavaid kontrolle läbi viima ja täiendavaid samme astuma. Seda hinnatakse pigem kui täiendava bürokraatia loomist, ja kui midagi selles valitsuses on positiivset, ma loodan, et ka teile ja ühiskonnale, siis see, et me koos ettevõtjatega oleme asunud väga aktiivselt vähendama erinevaid nõudeid ja bürokraatiat. Nii et täiendavate bürokraatlike nõuete kehtestamist ma ei poolda. Aga nõudlikkust keelenõuete täitmise suhtes ja koostööd ettevõtjatega ma pean küll võimalikuks ja päris mõistlikuks, sest eesti keele oskuse nõue kehtib ja peab kehtima kõigile ühissõidukijuhtidele.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Jah, eile alanud Isamaa eelnõu [esimese lugemise arutelu] jätkub küll täna ja Riigikogu otsust veel pole, aga on teada, et komisjon soovib selle eelnõu [esimesel lugemisel tagasi lükata]. See näitab teie valitsuse seisukohta küsimuses, mis puudutab platvormitööd tegevate ja taksonduses töötavate inimeste keelenõuete tõstmist. 

Te väitsite siin, justkui ainult 12 kaebust olevat tulnud kullerteenuse osutajate kohta. Mulle jäi Tõnis Lukase eilsest ettekandest meelde, et taksonduse ja kullerteenuste kohta on tulnud kokku üle 170 kaebuse. See näitab, et keeletase on seal vilets. 

Aga põhimõte ei ole ju selles. Võib-olla tõesti, kui sulle koju toitu tuuakse, siis [piisab sellest, kui] sa ütled "tere", "head aega" ja "aitäh", ja ei teki probleeme, kuid probleemiasetus on ju teises kohas. [Põhimõte on ju see,] et meil ei tekiks Eestis selliseid töökohti, kus ei nõutaks eesti keele oskust, kas või vähimalgi määral. See annab nendele perekondadele, kes siia immigreeruvad, vale indikatsiooni, et siin saab hakkama ka ilma eesti keelt oskamata. Teades, millises seisus on meie riik – meie iive on olematu ja me oleme tegelikult väljasuremise kursil, meie keel, kultuur ja rahvusriik on hävimas –, on ilmselge, et me peame tegema kõik endast sõltuva selleks, et need inimesed, kes siia tulevad, õpiksid kas või vähimalgi määral [eesti keelt] rääkima. 

Ma palun teie seisukohta: miks on valitsus Isamaa eelnõu vastu ja miks te olete keelenõuete tõstmise vastu?

Jah, hea küsija! Oli mitu küsimust, püüan jõudumööda vastata. 

Kõigepealt, sellele, mis puudutas teie eelnõu, ma Helir-Valdor Seederile juba vastasin. Isegi kui neid kaebusi oleks 12 asemel 170, nagu te ütlesite, on see ligi 5 miljoni või 4,86 miljoni tellimusega võrreldes ikkagi kaduvväike number. Eestikeelne klienditeenindus on tagatud. Bürokraatia juurdeloomine ei ole kindlasti hea mõte, kui me tahame mingit asja lahendada. 

Selle väitega, et eesti keel, kultuur ja rahvusriik on hävimas, ma muidugi nõus ei ole. Jääme lugupidavalt eriarvamusele. Ma arvan, et me peaksime tegema pingutusi, et me ei peaks kunagi midagi sellist ütlema. 

Nüüd keeleõppest. Selle asemel, et täiendavat bürokraatiat luua, me panustame keeleõppesse. Oleme viimastel aastatel oluliselt suurendanud täiskasvanutele pakutava eesti keele õppe mahtu. 2024. aastal pakuti eri ministeeriumide haldusalas [keeleõpet] umbes 25 000 [inimesele] ja selleks kasutati ligi 24 miljonit eurot. Lisaks tuleb meil astuda samme [keele]õppe tulemuslikkuse [parandamiseks]. 

Ja järelevalve poole pealt sama: tulevad keeleseaduse muudatused, mille eesmärk on eesti keele staatust ühiskonnas tugevdada. Ma toon mõned näited keeleseaduse muudatustest. Näiteks sunniraha ülemmäära kasv. Maksimaalne summa [tõuseks füüsilise isiku puhul 640 eurolt 1280 euroni ja juriidilise isiku puhul 9600 euroni], audiovisuaalse [teose] esitamise korral 15 000 euroni ja nii edasi. 

Nii et me ikkagi järjekindlalt liigume selles suunas, et pakkuda õpet ja jõustada ka keelenõudeid. 

Ja lisaks sellele laieneb Keeleameti pädevus: järelevalve teostamisel [saavad nad õiguse] lisaks keeleseaduses sätestatud keelenõuetele kontrollida ka muudes seadustes kehtestatud keelenõuete täitmist. Nii et suur hulk tegevusi on käimas selleks, et eesti keelt osataks. 

Ja ühistranspordi kohta ma juba enne vastasin.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on inimeste toimetulek. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma tahan teilt küsida laste kohta. Eestis elab 11 800 last, kes on absoluutses vaesuses. Need on lapsed, kes kannatavad ränka puudust, need on lapsed, kes tihti ei saa sooja toitu, need on lapsed, kelle perel ei jätku huviringi jaoks raha, need on lapsed, kes ei pruugi huviringi jõuda, sellepärast et neil ei ole ühistranspordi jaoks raha. Ka need [lapsed] on meie tulevik. Olukord on selline, et meil sünnib igal aastal alla 10 000 lapse. Kui me mõtleme riigi tuleviku peale või nende laste peale, siis need on inimesed, kes veel ise enda eest tegutseda ei saa, aga kannatavad ränka puudust ja peavad elama ränga puuduse tingimustes.

Nüüd nendest maksumuudatustest, mida valitsus teeb. Nende maksumuudatustega suunatakse inimestele, kes teenivad näiteks 4000 eurot või rohkem, enam kui 114 miljonit eurot aastas, aga puudust kannatavatele lastele, neile, kes on absoluutses vaesuses, ei liigu sellest riigieelarvest tegelikult ju peaaegu mitte midagi. Mul on teile küsimus, lugupeetud peaminister. Milline on valitsuse plaan, et tegeleda absoluutse vaesusega? Ma pean silmas just lapsi. Palun kirjeldage, kuidas ja mis tähtajaks te proovite need lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua.

Aitäh, hea küsija! Absoluutse vaesuse ja suhtelise vaesuse kohta tulid meil just uued numbrid. Absoluutse vaesuse [määr] on 3,3% ja see on varasemaga võrreldes veidi kasvanud. Suhtelise vaesuse [määr] on viimase 12 aasta kõige madalamas punktis. Need [näitajad] kirjeldavad tegelikult seda olukorda, mis meil on. 

Ilmajäetuse või ebavõrdsuse näitaja on langenud, nagu öeldud, viimase 12 aasta kõige madalamale [tasemele]. Kõige rohkem [on seda mõjutanud] vanemaealiste olukorra paranemine. 

Absoluutse vaesuse puhul, kui vaadata seda ajas – sellest me ju räägime –, on trend selline, et [võrreldes aastatetaguse ajaga] on see ikkagi oluliselt vähenenud. [Absoluutse vaesuse määr] on 3,3% juures ja see on püsinud – kui graafikut vaadata – stabiilsena, sarnases suurusjärgus umbes 2015. aastast kuni tänaseni. Kui pikemat aegrida vaadata, siis [võib näha, et] 1997. aastal – see aegrida, mis mul on, algab 1997. aastast – oli absoluutne vaesus ligi 30%, nüüd on see 3%. Absoluutne vaesus on viimase 27 aasta jooksul vähenenud ligi 400 000 [inimese] võrra. See on päris [suur paranemine]. [Absoluutse vaesuse määr oli praegusest] palju kõrgem – mitte palju kõrgem, aga kõrgem – muu hulgas ka nendel aegadel, kui teie olite valitsuses. Seda esiteks.

Loomulikult tuleb tegeleda sellega, et ükski laps ei peaks puudust kannatama. Sellest me oleme ka eelmistes infotundides rääkinud ja siin me üksteist liigselt innustama ei pea. Me oleme selleks ka samme astunud. Üks neist on – sellest me oleme siin varemgi rääkinud – toimetulekutoetuse tõus. Toimetulekupiir järgmise aasta eelarves tõuseb, seda me oleme ka öelnud. Lapse puhul on piirmäär 264 eurot, üksi elava inimese puhul 220 eurot kuus. Alates aprillist 2027 tõuseb arvestuse aluseks oleva lapse iga kuni 19. eluaastani ehk gümnaasiumi[ea] lõpuni. Toimetulekupiiri tuleb tõsta ka järgmistel aastatel, selleks et see käiks elukalliduse tõusuga ühte sammu. Toimetulekutoetus on see turvavõrk, mida riik saab pakkuda inimestele ja peredele, kelle sissetulekud igapäevaseid esmavajadusi ei kata. Muud saan ma pärast veel rääkida. 

Aitäh! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Teate, ma ei saa teie vastusega kuidagimoodi rahule jääda, sest te kirjeldasite praegu olukorda, kus peres absoluutses vaesuses elav laps saab järgmisel aastal juurde 20 eurot kuus. Me räägime sellest, et [arvestuslik elatusmiinimum] on 346 eurot kuus. Te räägite, et [kui toimetulekupiir] tõuseb 264 euroni kuus, siis see lahendab probleemi. Isegi [arvestusliku elatusmiinimumi] piirist jääb 100 eurot puudu! Selles mõttes see ju mitte kuidagi neid lapsi ei aita. Huviharidus on oluliselt kallim kui see 20 eurot, mis sinna juurde tuleb. Tegelikult on transpordikulud oluliselt suurenenud, toidukulud on oluliselt suurenenud ja me räägime ikkagi 11 800 lapsest. Piltlikult öeldes on igas Eesti koolis, igas klassis üks täielikku puudust kannatav laps. 

Toimetulekutoetus on oluline asi ja kindlasti on lapsetoetused olulised asjad, aga ma ei ole siiamaani kuulnud ühtegi konkreetset asja, mis aitaks nad vaesusest välja tuua. See, mida te kirjeldate, võib [nende olukorda] natuke leevendada. Minu küsimus teile on: kas valitsus soovib kõik lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua? Kui jah, siis millised on tegevused ja mis ajaks te seda teete?

Aitäh, hea küsija! Ma vaatasin vahepeal järele ka absoluutses vaesuses elavate laste arvu. See on vähenenud. 2023. aastal vähenes nende arv 40% ja langes 2,4%-ni. 2022. aastal oli neid näiteks [10 700], enne seda on see arv kõikunud [7000 ja 3000] vahel. 2024. aasta [andmeid] mul siin ei ole, eks pärast saab vaadata. 

Hea, et te täpsustasite oma küsimust. Mida me saame teha, et Eesti inimestel paremini läheks? Vaat, see ongi õige küsimus. Mulle tihti tundub, et meie debatt või teie küsimused on orienteeritud täiendavatele toetustele. Lahendus ei ole ju ainult toetustes. Mina näen lahendust selles, et majandus [tuleb] kasvama saada, ja selleks me astume samme. Mul on hea meel, et järgmisel aastal hakkab majandus kasvama, vähemasti prognoosid seda näitavad. Viimasena tuli vist Euroopa Komisjoni prognoos, mille kohaselt, kui ma õigesti mäletan, on see kasv veidi üle 2%, hinnatõus raugeb või langeb umbes 2–3% kanti. See aitab kõiki peresid. Miinimumpalk kasvab, erinevad võimalused [suurenevad]. 

Aga kui nüüd majanduse kasvu juurde tagasi tulla, siis needsamad otsused, mida teil siin saalis on üsna peatselt võimalik teha, aitavad sellele kaasa. Seetõttu ma südamest loodan, et te neid toetate, hoolimata sellest, et opositsioonil ei ole kombeks [valitsuse algatusi] toetada. Aga siiski, mõelge sellele. 

Eelarve ja maksuseadused, mis jätavad ära tulumaksu tõusu, seesama teie loodud astmelise tulumaksu ehk maksuküüru ärajätmine – need kõik aitavad tegelikult Eesti peredel, Eesti inimestel, Eesti tööinimestel ehk keskmisel tööinimesel või keskklassil, kuidas iganes me seda soovime määratleda, paremini toime tulla. Kui inimestel jääb teenitud [palgast] rohkem raha kätte, siis neil on võimalik paremini hakkama saada. 

Vaesus väheneb näitajate järgi siis, kui pensionid kasvavad. Eestis on pensionid kasvanud kiiresti. Hoolimata näiteks parempoolsete üleskutsetest olen mina öelnud, et mina pensione kärpima ei lähe. Pensionid kasvavad ka järgmisel aastal kiiremini kui hinnad ja samamoodi kasvavad inimeste sissetulekud. Kui mõelda nii, et keskmist palka teeniv inimene saab tänu teie loodud maksuküüru kadumisele – selle me kaotame – umbes 13. palga juurde, siis minu arvates on see päris suur tugi, et inimesed saaksid paremini hakkama. Ja kui majandus hakkab kasvama, [tekib] palju ka [uusi] töökohti, kus inimesed saavad tööd. Korralik töökoht, kus oma võimeid realiseerida, annab kindlasti perele palju suurema kindlustunde kui mis tahes toetus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Tiit Maran. Palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Aitäh, härra peaminister! Alustuseks pean ma teile meenutama, et teie roll siin on küsimustele vastata, mitte küsijale sõnu suhu panna ja vastuseks mõeldud aeg lihtsalt täis rääkida. Aitäh, kui te tõesti sisuliselt vastate küsimustele! 

Minu küsimused puudutavad Riigikantselei poolt ettevõtjate nõukoja tarbeks tellitud niinimetatud Soraineni analüüsi, mille eesmärk on leida võimalusi, kuidas vähendada looduskaitselisi piiranguid intensiivmetsandusele enamate võimaluste andmiseks. Selles kontekstis palun teil vastata kahele küsimusele.

Looduskaitseliste piirangute vähendamine on otseselt seotud puidutööstuse ärihuvidega. Kuidas on siin peaminister taganud, et ettevõtjate ärihuvid ja nõukoja töö eesmärk ei oleks konfliktis? Teisisõnu, kuidas on tagatud, et ettevõtjad ei kasuta nõukoda oma ärihuvide edendamiseks? 

Ja teine küsimus. Kuidas on looduskaitseliste piirangute vähendamine ja raiumise võimaluste laiendamine neil aladel käsitletav kui efektiivsuse suurendamine või bürokraatia vähendamine metsanduses?

Aitäh! Seda me nüüd käsitleme punkti all "Inimeste toimetulek". Suurepärane! Aitäh muidugi. 

Kui tohib, ma teen vahele väikese täpsustuse. Härra peaminister, see küsimus ei olnud inimeste toimetuleku kohta, aga kui te soovite vastata, siis palun, teil on alati see õigus olemas vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Ma arvan, et see meenutus oli kohane. Eriti tänan ma Tiit Maranit selle muheda meeldetuletuse eest, mis on infotunnis kellegi roll. Aga teinekord tasub meeles pidada, mida Riigikogu esimees just ütles. Seda esiteks. 

Teiseks, kindlasti aitab inimeste toimetuleku [paranemisele], mis on küsimuse teema, kaasa see, kui neil on tööd ja majandus kasvab. Muu hulgas aitavad kaasa ka selged reeglid, nii looduskaitse kui ka [majandamise] poole pealt. Puidutööstus on suur tööstusharu, seal saavad tööd väga paljud inimesed, selles pole kahtlustki.

Nõukoda ise, ettevõtjate nõukoda, ma tuletan meelde, [koosneb] ettevõtjatest, kes on tulnud riigile appi. Riigi tippettevõtjad on nõus avalikus sektoris reegleid lihtsamaks muutma ja teevad oma ettepanekuid. Nemad on nõuandjad ehk nõuandev organ, kes teeb oma ettepanekud. Valitsus otsustab ja arutab, arutab ja otsustab. Ja samamoodi saab valitsus saata need ettepanekud Riigikokku, nagu me oleme paljude ettepanekutega ka teinud. 

Nii et vastupidi, ma arvan, et te olete selle küsimuse raames, mille [teemaks], ma veel kord tuletan meelde, on inimeste toimetulek, ikka täitsa kindlalt valel teel, kui te ütlete, et täiendavate piirangute seadmine aitaks kaasa inimeste [paremale] toimetulekule.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Liigume edasi.

Tänane neljas küsimus on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole, küsib Riigikogu liige Evelin Poolamets ja teema on taastuvenergia planeeringud. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete rõhutanud, et rahval lasub vastutus uute tuule- ja päikeseparkide rajamise eest. Samal ajal näitab riigile kuuluva Eesti Energia tulemus vastupidist olukorda. Kuigi ettevõtte taastuvenergia tootmise võimekus on oluliselt kasvanud, lisandunud on 255‑megavatine Sopi-Tootsi tuulepark ja 90‑megavatine Kelmė tuulepark Leedus, jäi kontsernil siiski tänavu kolmandas kvartalis ligi veerand tootmismahu võimekusest realiseerimata. Eesti Energia on toonud välja, et kui suvel oleks olnud elektri hind 0 euro asemel 20 eurot megavatt-tunni eest, oleks müügimaht olnud 500 gigavatt-tundi, mitte 362 gigavatt-tundi, ehk tootmata jäi ligi veerand võimalikust mahust. Põhjuseks polnud puudulikud tuuleolud või kohalike vastuseis, vaid madala hinnaga tunnid, mistõttu ei pääsenud olemasolev taastuvenergia turule.

Kuidas te selgitate seda vastuolu teie sõnumi ja tegeliku turuolukorra vahel? Miks peaksid kogukonnad võtma vastutuse uute tuulepargialade rajamise ja toetamise eest, kui juba olemas olevates parkides jääb märkimisväärne osa tootmisvõimsusest kasutamata just seetõttu, et pakkumine ületab nõudluse ning elektriturg ei suuda toodangut vastu võtta?

Aitäh! Kõigile, kes vaatavad ja kuulavad, ma igaks juhuks täpsustan, et iseenesest energeetika kui selline on energeetikaministri portfellis. Aga kuna tõesti energia, energia lõpphind on väga oluline, [kui me räägime] majanduskasvust, sellest, kuidas siia täiendavaid investeeringuid saada, ning inimeste kodumajapidamiste kuludest, siis jah, see on kaudselt seotud ka majandusministeeriumi vastutus[alaga].  

Küll aga ma igaks juhuks täpsustan, et ma ei ole öelnud, et vastutus on kogukondadel. Ma olen rõhutanud, et me soovime – ja ma usun, et me kõik soovime –, et tulevikus oleks elektrienergia hind, lõpphind, energia enda ja erinevate tasude koond[hind] võimalikult konkurentsivõimeline ehk maakeeli öeldes madal, ja seda nii kodutarbijatele, keskmistele ettevõtetele kui ka väga palju räägitud suurtele tööstustarbijatele. Me ju soovime riiki täiendavaid investeeringuid, näiteks tööstusvaldkonnas, mis tooksid just maapiirkondadesse väga palju uusi kõrge lisandväärtusega töökohti. Siin enne räägiti inimeste toimetulekust. Inimeste toimetulekut saab kõige paremini parandada see, kui inimestel on kvalifitseeritud oskused ja meie tööturul nendele [oskustele] vastavaid töökohti, ehk inimesed saavad kõrgemat palka ja sissetulekut. See on oluline.  

Miks ma olen rõhutanud sõna "kogukonnad"? Me peame koos kokku leppima, kuhu meil tuleb täiendavat energiatootmisvõimsust, et saaks siia neid uusi investeeringuid. Sellepärast ma olen toonud ka näite, et sellistest vastasseisudest [tuleb] lahti saada. See puudutab näiteks "Eesti 2050" üleriigilist planeeringut. On väga oluline öelda, kus on elamualad; kus on rohealad, kus saab käia perega jalutamas; ja kus on tööstusalad, kuhu tulevad töökohad ja kus luuakse lisandväärtust, tänu millele on inimestel kõrgemad sissetulekud. See on see pikaajaline soov, et oleks vähem vastandumist ja rohkem koos kokkuleppimist. Ma usun, et Eestisse mahuvad mõlemad ära, nii kõrge lisandväärtusega töökohad kui ka kvaliteetne eluruum.  

Mis puudutab nüüd seda, et meil on – kui on tuult ja päikest palju – soodne energia. Minu arust, punkt üks, see on väga positiivne. Sellepärast meil ongi vaja täiendavat tuule- ja päikeseenergiat, et mitte ainult lühiajaliselt ei oleks soodsad hinnad, vaid et me saaksime soodsamaid hindu nautida pikemalt. Ka energeetikaeksperdid on algusest peale öelnud, et nad teavad, et alati päike ei paista, alati tuul ei puhu, ja kahjuks on ka neid kõrgemaid hindu. Mina oleksin väga õnnelik ja ma usun, et ka väga paljud ettevõtjad oleksid [õnnelikud], kui nad saaksid [sõlmida] pikaajalised energialepingud [hinnaga] 10 eurot megavatt[-tund], 20 eurot megavatt[-tund]. See oleks tõesti väga soodne. Ka kodutarbijale oleks see soodne.  

Aga kui me soovime pikaajaliselt stabiilseid hindu, siis jah, me vajame täiendavat tuule- ja päikeseenergiat. Sinna juurde me vajame lühi- ja pikaajalist salvestust selleks ajaks, kui näiteks tuul ei puhu või päike ei sära. Ja samamoodi vajame juhitavaid võimsusi. Meil on praegu käimas tuumajaama eriplaneering. 

Teie aeg!

Üks variant, mis võiks baasvõimsust pakkuda, on tuumajaam. On juhitavad gaasijaamad. Aga põhimõte on see, et me lõppkokkuvõttes saaksime stabiilset ja odavat energiat kõigile.

Aitäh! Evelin Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõepoolest, seni on taastuvenergia [arendamine] olnud Kliimaministeeriumi juhtimise all, aga ometi saatsite te hiljuti omavalitsustele kirja, soovides ülevaadet taastuvenergia planeeringute seisust. Ja see tekitabki paratamatult küsimuse, kas te ei saa vajalikku infot Kliimaministeeriumist kätte või te ei ole rahul Kliimaministeeriumi töö tempo ja tulemustega. Või tähendab see seda, et taastuvenergiapoliitika suundubki nüüd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kontrolli alla? Või mis oli teie pöördumise tagamõte?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, väga õigesti mainisite, natuke aega tagasi saatsin kirja just nendesse omavalitsustesse, kus on planeeringud käimas või pooleli. Selle aasta algusest, 1. jaanuarist on maapoliitika, ruumipoliitika ja planeeringud majandusministeeriumi all ehk siis valitsuse tasandil vastutab planeeringute eest majandusministeerium. 

Planeeringutest tulenevalt saatsingi kirja, et saada konkreetne ülevaade – kuna kohalike valimiste eel oli väga palju emotsiooni, ka palju väärinfot –, milline on olukord kohalikes omavalitsustes. Ma olen ka siitsamast puldist rõhutanud, et planeerimisinstrument on üks kohalike omavalitsuste olulisemaid instrumente. [Kiri oli koostatud] selleks, et saada [ülevaade], milline on reaalne olukord Eesti omavalitsustes planeeringutega. Majandusministeeriumi alla kuulub ka Maa- ja Ruumiamet, kes erinevaid planeeringuid kontrollib, vajadusel abistab, aitab. 

Mis puudutab konkreetselt tuule[parkide] planeeringuid, siis me oleme ministeeriumis omavalitsusi planeeringute koostamisel toetanud, sest mis seal salata, meil on omavalitsusi, kus on 5000 elanikku, ja on pealinn pea 500 000 elanikuga. Omavalitsuste võimekus planeeringuid menetleda, läbi mõelda, planeerida on erinev. Me oleme öelnud ministeeriumis, et kui on võimalik, siis me soovime aidata. Kohalikul omavalitsusel on siin selge autonoomia, aga kui soovitakse abi – planeeringud võivad olla keerukad –, siis me oleme valmis aitama. Eesti on piisavalt väike riik, mistõttu ma arvan, et kui on vaja üksteist aidata, siis on mõistlik seda teha. Sellepärast see palve või küsimus [saigi esitatud].

Tulen tagasi selle esimese vastuse juurde, miks ma seda lisaks planeeringutele küsisin. Me kõik soovime soodsamat energiat, kas siis majanduse jaoks või eratarbija vaatest, ja maismaatuulepargid on praegu üks kõige soodsama hinnapakkumisega nii-öelda tehnoloogia. Kui me vaatame energiamajanduse arengukava, [siis näeme, et] taastuvenergia osakaal on Eestis tõusnud. Kui me tahame pikaajalist taskukohast hinda, siis me vajame taastuvat tuuleenergiat, on see siis maismaa- [või meretuuleenergia]. Ka mujal Euroopas käivad diskussioonid selle üle, kui palju meretuuleparke teha. Samamoodi on küsimus lühi- ja pikaajalises salvestuses, juhitavates võimsustes, nagu näiteks gaasijaamad või mõni muu tulevikutehnoloogia. 

Aga põhimõte on see, et me peame [otsima] tervik[lahendusi], kuidas saada energiat juurde, sellepärast et praegu me kahjuks peame siiski energiat ka importima. Me ei tooda seda kõike siin ise, kui turuhind on madal, nagu te väga õigesti mainisite. Me vajame soodsa hinnaga energiat juurde ja kui me leiame selleks mõistlikud lahendused, mille puhul on ka kogukonnad valmis kaasa tulema, siis ma arvan, et kõik saavad sellest ainult võita. Uued töökohad, soodsam koduelekter – kogu ühiskond võidab.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Sa rääkisid oma vastuse alguses töökohtadest, tasuvatest töökohtadest ja nii edasi. Nende tekkimisele tuule- ja päikeseenergia arendamine kindlasti kaasa ei aita. Võib-olla lühiajaliselt tõesti [aitab]: kui projekti rajatakse, siis inimesed saavad korraks tööd. Aga ma soovitan sul vaeva näha ka sellega, et me tuumaenergeetika arendamisega kiiremini edasi liiguks. Anna oma panus!

Teine asi, tööstust ja suurtootmist taastuvelektri või juhuelektri võimsuste [tingimustes] ei tule. Seda, ma arvan, tead sa sama hästi kui mina. Selle jaoks on vaja stabiilselt kvaliteetset elektrisisendit ning seda tuulest ja päikesest ei saa, ja kui sa tahad seda teha koos salvestusega, siis see läheb liiga kalliks maksma ja nii edasi. Nii et mina kutsun sind üles – võib-olla annad selle kohta ka kommentaari –, nii palju, kui sa saad, oma ministeeriumis tuumaenergeetika suunas liikumist hoogustama. 

Lisaks kutsun sind üles lugema planeeritavat maapõueseadust, kus tahetakse pikaks ajaks potentsiaalselt kinni panna meie põlevkivi- ja turbaressursid. Mina sellist pikaajalist otsust kindlasti heaks ei kiida ega soovita seda teha. Otse vastupidi, me ei peaks lubama juhuenergia arendusi kohtadesse, kus meil on maa sees energeetilist ressurssi. Vaid sellisel juhul, kui me hakkame looma energiatootmislahendusi, mis päriselt kvaliteetset elektrienergiat stabiilselt annavad, saame loota, et Eesti tööstus ja majandus arenema hakkavad. Otsest küsimust ei ole, aga võib-olla sa saad kommenteerida minu mõtteid selles vallas.

Aitäh, hea küsija! Ikka saan kommenteerida. Mis puudutab potentsiaalset tuumajaama rajamist Eestisse, siis see valitsus on sellega päriselt edasi liikunud. Mis puudutab minu ministeeriumit, siis on algatatud riiklik eriplaneering, nagu ma mainisin, tuumajaamale sobiva asukoha leidmiseks. See on vajalik eeltöö, et seda üldse oleks võimalik teha. Samamoodi valmistatakse koostöös Kliimaministeeriumiga ette tuumaseadust. Tuumajaam vajab regulaatorit, kuna see peab vastama rahvusvahelistele standarditele. Seda kõike me juba teeme. Ma usun ja loodan, et tuumaseadus jõuab järgmisel aastal Riigikokku, siis saab ka Riigikogu ja kogu Eesti ühiskond seda arutada. 

Küll aga, millega ma ei saa nõustuda, on see, et vahetevahel kõlab teie sõnavõttudest selline uuenduste või tehnoloogiliste arengute vastandamine olemasolevaga. Kui me tahame arengut, siis me vajame innovatsiooni üht- või teistpidi. (Hääl saalist.) Mis puudutab näiteks tööstusvaldkonda, siis ma olen sada protsenti nõus, et tööstus vajab kindlat baasi. Ma olen ka ise selle aasta ja mõne kuu jooksul kohtunud väga paljude investorite ja Eesti ettevõtjatega. Samamoodi vajavad nad [mitmesuguseid] sertifikaate, näiteks oma toodete müümiseks rahvusvahelisel turul. Mõlemat on vaja. 

Ühesõnaga, tuleviku energiamajanduse arengukavas, mis muide tuleb ka siia saali arutusele, ongi väga ratsionaalselt, pragmaatiliselt vaadatud, milline on Eesti energiaportfell. Sinna kuulub taastuvenergia, on see siis tuule- või päikeseenergia, koos lühi- ja pikaajalise salvestusega, ja seal on ka juhitavad võimsused. Aga mis on kõige olulisem? Tulebki vaadata ratsionaalselt, milliseid tootmisvõimsusi Eestisse tuleb ja kuidas see [katab] meie tarbimise, aga teistpidi ka seda, et kui siia tuleb investor, eriti selline investor[, kes tahab rajada energiamahukat tootmist], siis kuidas tema varustuskindlus oleks tagatud. 

Selles mõttes ühe või teise tehnoloogia vastandamine, ma ütlen ausalt, meid mitte kuidagi paremuse poole ei vii. Vastupidi, tuleb vaadata, kuidas [erinevad] tehnoloogiad suudavad üksteist täiustada. Sellest tuleb meile kõrgem lisandväärtus. Aga seda, ma arvan, me saame arutada. Võib-olla jääme eriarvamusele, võib-olla leiame rohkem ühisosa. Aga selge on see – näiteks on ka energeetikaminister toonud Eleringi omaniku ootustes välja energia lõpphinna erinevatele tarbijagruppidele –, et konkurentsivõimeline energia lõpphind on see, mida me peame enda energiaportfelli puhul [silmas pidama] ja arutama. 

Mis puudutab põlevkivi, siis tuletan meelde, et alles hiljuti sai taastekava raames Euroopa Komisjoniga arutatud, et kui põlevkivitööstusel, põlevkiviõli [tootmisel] on tulevikus näiteks maailmameredel turgu, siis bürokraatlikult seda kuidagi takistama ei hakata. Mis puudutab põlevkivist [toodetud] elektrienergiat – teie kolleeg siin juba mainis, et olid madalad hinnad –, siis põlevkivielekter lihtsalt ei ole turul konkurentsivõimeline. Keegi ei hakka midagi sunduslikult likvideerima …

Teie aeg!

… vaid nii kaua, kui on turgu, kuni tuleb uusi tehnoloogiaid, [annab] see meile võimaluse ressursse kasutada.

Aitäh! Me lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Liigume edasi.

Tänane viies küsimus on samuti majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on võõrtööjõu riiki toomine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Majandus- ja tööstusministrina olete te valitsuses võõrtööjõu sissetoomise vajaduse põhiline eestkõneleja ja küllap on teil, teades teemat, kaasas ka informatsiooni ja statistikat. On teada, et valitsus tahab võõrtööjõu sissetoomise kvooti tõsta, kuigi meil on juba praegu 13 liiki erandeid, mis annavad võimaluse võõrtööjõudu massiliselt sisse tuua. Nii et kvoodist rääkimine on tegelikult niisugune puumunadega petmine. See [kvoot] on kaunis väike, aga [sissetuleva tööjõu] numbrid on palju suuremad. On ajutisemat laadi tööjõudu, aga on ka neid, kes jäävad siia väga pikaks ajaks, ja võib-olla alguses tundub see meile tööjõuna, aga hiljem on see koormus meie sotsiaal[süsteemile]. 

Nüüdseks on teada, et sellel aastal on tööloa alusel sisse tulnud 6500 töötajat. Võib-olla on teil täpsemad andmed, ka pikemaajaliste töölubadega töötajate kohta, kui palju neid kokku on kolmandatest riikidest [tulnud]? See puudutab just kolmandaid riike, kust valitsus tahab tööjõudu juurde tuua. Nii mõneski sektoris [võib] see palkasid alla lüüa ja tekitada meie tööturul olukorra, kus meie kvalifitseeritud töötajad lähevad hoopis mujale tööle, sest siin on palgatase natukene [madal]. Ja teenus on ka kehv. Kui rääkida näiteks taksoteenusest, siis 600 kaebusest, mis sellel aastal Keeleametile [on esitatud], 160 on seotud taksoteenusega. Kaebuste hulk on tõusnud kolm korda ja 90% neist on omakorda seotud Boltiga. Ma tahan küsida: kas te näete, et võõrtööjõu sissetoomine on valitsuse kontrolli all või on see kontrolli alt väljunud?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma pean väga vabandama, aga küsimuses oli kõik [segamini nagu] puder ja kapsad. Ma proovin ükshaaval hakata fakte täpsustama. 

Punkt üks. Eesti Vabariigi sisserändekvoot on 0,1% Eesti rahvastikust, circa 1300 inimest. Seda ei ole valitsus kordagi kavatsenud muuta ja ei muuda ka, selle valitsuse ajal jääb [sisserändekvoodiks] 0,1%. See pole kunagi olnud isegi diskussiooni teema, seal on teil midagi väga sassi läinud. 

Mis puudutab vajadust, nagu te mainisite, välis- või võõrtööjõu järele, siis ei, ma olen alati rääkinud, et meil on vaja oskustööjõudu. Ma väga loodan, siiralt loodan, et iga valitsus [võtab endale] kohustuse, ma julgen öelda, lausa ülesande oma inimeste kvalifikatsiooni tõsta. Ma olen oma ameti poolest ka töötukassa nõukogu esimees. Me oleme täna olukorras, kus me näeme, et iseenesest registreeritud töötute arv on languses. Meil jääb aina vähemaks inimesi, kes on töötud, kuigi neid on pea 40 000. Aga kui ettevõtjatega rääkida, siis [selgub, et] oskustöötajatest on meil siiski puudus. Me peame parandama oma inimeste kvalifikatsiooni. Kui [rääkida siin] olemas olevatest inimestest, näiteks töötutest, siis me oleme kokku leppinud, et nende koolitamine ja oskuste parandamine peab käima koostöös tööandjatega, et nad saaksid paremad tööoskused ja tulevikus kõrgemat palka. 

Kui [heita pilk] tulevikku, siis koostöös haridusministeeriumi ja haridusministriga on käivitatud kutseharidusreform, just sellepärast, et seesama töötlev tööstus vajab oskustöötajaid. Kui me tahame pikaajalist majanduskasvu, kui me tahame näha, et meie tööstus liiguks aina suurema lisandväärtuse suunas, siis [tuleb meil suurendada kutseharidusse minevate noorte osakaalu]. Praegu läheb meil põhikooli lõpetanud noortest kutsekooli alla veerandi. Aga me teame, et näiteks Saksamaal, Austrias läheb suurusjärgus 50%, Soomes peaaegu kolmveerand. Ühesõnaga, kui me tahame näha, et nendel noortel oleksid tulevikus oskused[, mis muudavad nad tööturul konkurentsivõimeliseks ja võimaldavad] saada paremat palka, siis me peame sellega tegelema. See on selge. Lühemas vaates on kindlasti väga suur roll töötukassal ja majandusministeeriumil, aga pikemas vaates [räägime] oma inimeste hariduse ja kvalifikatsiooni parandamisest. 

Te jõudsite kuidagi ka taksojuhtideni. See, millest me oleme rääkinud, puudutab OSKA raportit. See on kutsekoja tehtud ja selles on eksperdid, akadeemikud, tööandjad, ametiühingud [analüüsinud], milline on meie tööturu olukord 5–10 aasta pärast. Nemad on ette näinud, et näiteks töötlevas tööstuses jääb meil puudu pingioperaatoritest, masinaoperaatoritest, ehk inimestest, kes aitaksid meie majandusel kasvada. Ja sellisel juhul me oleme rääkinud oskustöötajate erandist: juhul, kui Eesti enda inimeste seast ei ole selliste oskustega inimesi võtta, siis ettevõtjal oleks vajaduse korral võimalus viis, kümme või mis iganes arv pingioperaatoreid [sisse tuua], et rohkem eestlasi saaksid tööd ja et see ettevõte saaks kasvada. Aga seal on kindlad kriteeriumid. 

Teie aeg!

Kui te [järgmise küsimuse] küsite, siis ma saan kindlasti veel rääkida, mis on täpsemad kriteeriumid, aga kindlasti ei [puuduta] see ei teenindussektorit ega veel vähem taksojuhte. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Saate rääkida muidugi, aga kuulake siis mu küsimust ka, kui te ütlete, et mul oli kõik segamini nagu pudru ja kapsad. Et teil oleks lihtsam, siis keskendume ainult kapsastele. 

Ma küsisin võõrtööjõu sissevoolu põhinumbrite kohta. Nimetasin ka [arvu] 6500 ja [mainisin], et nende hulgas on ka madalapalgalised, ja see on fakt. 

Kui me räägime Boltist, siis seal on suhteliselt väikese sissetulekuga inimesed. Kaebuste hulk on sellel aastal eelmise aastaga võrreldes suurenenud kolm korda. Järelikult see teenus, mida osutatakse, ei ole kvaliteetne, kui taksojuhid ei oska eesti keelt. Ja kindlasti lööb see ka üldist palgataset alla. 

Ma ei küsinud selle kohta, kas meil on kvalifitseeritud tööjõudu ette valmistada lihtne või mitte, vaid seda, kas meil on kontrolli all võõrtööjõu sissevool, millest suure osa moodustavad siiski madalapalgalised inimesed. 

Aga selle mõte, miks ma seda kõike küsin, on see, et kas meie ühiskond peab sellisele survele vastu. Me oleme sisseränderiik juba mõnda aega, viimased aastad, ja paistab, et see ongi eesmärk, et me jääksimegi võõrtööjõudu sisse toovaks riigiks. 

Kas kultuuriliselt on meil olemas võimekus kõigile nendele inimestele eesti keelt õpetada? Juhin tähelepanu, et osa neist – ajutise tööloaga inimesed – muidugi lahkuvad, aga suur osa on asunud siin püsivalt kanda kinnitama. See puudutab ukrainlasi, aga mitte ainult. Näiteks päris suur osa nendest usbekkidest, kes viimastel aastatel on tulnud, kindlustab meie islamiusulist kontingenti, kelle suurenemise pärast on ka kapo alarmkella löönud. 

Nii et kas me oleme selleks kultuuriliselt võimelised? Kas ettevalmistused on tehtud – keeleõppevõimekus, integreerimise võimekus –, et meie ühiskond saaks sellega hakkama?

Aitäh! Härra minister, palun!

Jaa, aitäh! Vastan kohe alguses teie refereeritud viitele. Jah, tänavu on Eestisse tulnud [töötama] circa 6500 inimest [kolmandatest riikidest]. Aga ma ütlen, et tuleb aru saada ja eristada, et nendest 6500 inimesest 4500 on lühiajalise töötamise loaga, kuni üheks aastaks. Nendel inimestel ei ole kuidagi võimalik siia jääda, nagu te ütlesite. See inimene saab tulla siia tööd tegema kuni üheks aastaks. Kui see töö on tehtud, peab ta siit ära minema; tal ei ole võimalik jääda. Ja samamoodi ei saa need inimesed siia oma pereliikmeid või kedagi muud tuua. Seda on seaduses muudetud juba aastaid tagasi. Sellest me täna mitte kuidagi ei räägi ja sellest pole ka mina mitte kunagi rääkinud. See on see, miks ma ütlen, et on pudru ja kapsad. (Saalist öeldakse: "2000 jäi üle.") Jaa 2000, väga õige, on saanud elamisloa töötamiseks. 

Tulen nüüd tagasi selle juurde, kus ma pooleli jäin, sellesama oskustöötajate erandi juurde. Küsimus on selles, et meil on tõesti välismaalaste seaduses spetsiifilisi erandeid. Need erandid on kunagi aastaid tagasi tehtud just selleks, et [lahendada] meie majanduse kitsaskohti. Te teate väga hästi, et need erandid on näiteks õppejõududele, teadlastele; need erandid on infotehnoloogia- ja kommunikatsioonisektorile. Me nägime, et meil oli mingil ajahetkel väga kiire IT-sektori kasv. Me nägime, et on võimalik tipptasemel spetsialiste saada, kes aitaksid Eesti ettevõtetel kasvada, tänu millele saaks ka rohkem Eesti inimesi kõrgepalgalisema töökohta. 

Nüüd me oleme olukorras, kus meil on eksport taastumas, ja me näeme, et ka töötlev tööstus sooviks kasvada, sooviks rohkem eksportida, aga [mingitest ekspertidest on puudus]. Ka seesama ekspertide poolt koostatud OSKA raport näitab, et meil on lühiajaliselt mingitest ekspertidest puudus. Kui Eesti enda inimest ei ole võtta – see ei tule kuidagi Eesti inimeste arvelt –, aga täiendavat eksperti on vaja, kelle abil saaks näiteks uue tootmisliini tööle panna, tänu millele saab veel rohkem Eesti inimesi paremat tööd, kõrgemat palka, siis see on selle mõte. Selle mõte kindlasti ei ole see, ega saa ka olema, et me asendame enda inimesed võõrtööjõuga. Ei, pigem on küsimus selles, kuidas me saame enda majandust kiiremini kasvatada, kõrgema lisandväärtuse juurde viia. 

Ma rõhutan, et sama on ka oskustöötajate erandiga. See inimene saab tulla siia ainult siis, kui ta on julgeolekukontrolli läbinud, julgeolekuasutused on tema tausta vaadanud ja see sobib. See inimene saab olla siin nii kaua, kuni tal on kehtiv tööleping; ta muidu ei saagi üldse Eestisse tulla. Ja kui tööleping lõppeb, siis peab see inimene Eestist ära minema. Tal ei ole mitte ühtegi seaduslikku võimalust öelda, et ta lihtsalt soovib siia jääda; mitte selle oskustöötajate erandi korral. See [meede] on selgelt Eesti majanduse üksikute kitsaskohtade lahendamiseks.

Mis puudutab Eesti majandust pikemas vaates, siis ilmselgelt, nagu ma alguses ütlesin, me peame parandama meie oma inimeste kvalifikatsiooni, oskusi. Meie ettevõtted tegelevad väga süstemaatiliselt automatiseerimise ja digitaliseerimisega, et luua kõrgemat lisandväärtust, mis võimaldaks ka nendele inimestele, kes oskavad masinate taga töötada, maksta kõrgemat palka. 

Ja kui siin eelmiste küsimustega [seost luua] – väga tihti asuvad sellised töötleva sektori tööstused maapiirkondades.

Teie aeg!

Ehk siis, tagada ka erinevates regioonides, maapiirkondades kõrgemapalgalised töökohad. Ma arvan, et see on väga mõistlik ja oluline.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Jaak Valge. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tegelikult ei ole kvoodierandeid mitte 13, nagu Lukas väitis, vaid 20. Kvoodi muutumisest on räägitud küll, valitsuse liikmed on sellest meedias rääkinud. Samal ajal on meil võõrtööjõudu viie aasta lõikes sisse rännanud rohkem kui kunagi varem. Loogiline on, et kui Eesti majandus keskendub odavamale tööjõule, siis eestlased rändavad välja. Ja kui te vaatate statistikat, siis näete, et eelmisest aastast pöörduski eestlaste migratsiooni suund: välja rändas rohkem kui sisse tuli. 

Hando Sutter on rääkinud mingist kokkuleppest, et tööjõudu hakatakse sisse tooma Aasiast. Teie räägite, et me vajame oskustööjõudu. Aga oskustööjõud peaks olema ju keskmisest kõrgema palgatasemega. Teilt aga on tulnud signaal, et keskmise palga nõudeks saab eelnõu järgi olema 80% Eesti keskmisest. Ma küsin: kas see 80% Eesti keskmisest peab paika?

Aitäh! Ma teiste inimeste eest ei oska rääkida. Väga hea, et te täpsustasite, tõesti, neid erandeid on rohkem. Ma mõned nendest eranditest ka nimetasin. Just sellesama mõttega, et seesama 0,1%, mis on kvoot, on olnud sama alates üheksakümnendatest, ja tulenevalt siis majanduse struktuursetest vajadustest on erinevad valitsused teinud spetsiifilisi erandeid, [kuid hoidnud Eesti migratsioonipoliitika ikkagi konservatiivsena]. Eesti migratsioonipoliitika on täna ja tõenäoliselt ka tulevikus üks konservatiivsemaid. Ma arvan, et selliseks see ka jääb. Sellepärast ka see oskustöötajate erand. 

Mis puudutab oskustöötajate erandi kriteeriume, siis seal on väga spetsiifilised kriteeriumid. Kõigepealt, et üldse selle erandi alla kvalifitseeruda, peab olema ekspertide [koostatud] OSKA kutsekoja raportis kirjas, et meie enda inimestest, isegi koolipingist tulnutest, jääb väheks. Teiseks peab see sektor, mis oskustöötajate erandit saab taotleda, olema eksportiv sektor, [ja kolmandaks,] see peab olema [keskmisest] kõrgemat palka maksev sektor, et üldse kvalifitseeruda. Kui tuua mõned lihtsad näited, siis masinatööstus, puidutööstus, puidusektor, toidusektor – ehk siis kõrgemat lisandväärtust loovad [sektorid]. 

Nüüd, mis puudutab palganõuet, siis meil oli mitmesuguseid arutelusid, ka tööandjatega. Minu ettepanek oli, et kõige lihtsam on, kui oleks konkreetse ametikoha keskmine palk: keevitaja keskmine palk Eestis, [kui tahad] võtta keevitajat välismaalt. Hästi lihtne inimestel aru saada. Aga see oleks ilmselgelt tähendanud täiendavat bürokraatiat nii riigi vaatest kui ka ettevõtja enda vaatest. Meil on juba olemas seadusandluses kasvuettevõtetele erand. Kui sa OSKA raporti alusel kvalifitseerud, oled selles tööstussektoris ja maksad vähemalt sektori keskmist või kõrgemat palka, siis on sul võimalik seda [välis]töötajat [tööle] võtta[, makstes talle] minimaalselt 80% Eesti keskmisest [brutopalgast], mis tänases olukorras on kuskil 1700 eurot. Selle täiendava, viimase kriteeriumi me panime just selleks, et [poleks võimalik] inimesi hirmutada, et [välistöötajat] on võimalik tuua kuidagi nii, et sa küll võtad ta [tööle] tööstusesse, aga sa võtad ta endale koristajaks. Hästi lihtsustatult öeldes. 

Ehk siis, on kindel miinimum ehk põrand: alla 1700-eurose [palgaga] ei ole võimalik isegi sellesse kõrge lisandväärtusega tööstussektorisse töötajat võtta. See saigi ekstra pandud, et ei oleks võimalik inimesi hirmutada. Kõigepealt peab see tööstus kvalifitseeruma ja need inimesed reaalselt üles leidma, ja selleks, et ei saaks avalikkust hirmutada, on igaks juhuks veel täiendav kriteerium.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. Liigume edasi.

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on erihoolekandes valitsev olukord. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Peaminister on valitsuse juht. Seda võiks võrrelda sellega, et ministrid on teie meeskonna liikmed, nii nagu laeval on kapten ja igaühel kapteni meeskonnas on oma roll. Mulle isiklikult tundub, et sotsiaalkaitseministri ametinimetuse kadumisega, muutumisel sotsiaalministriks, kipub kaduma ka sotsiaalkaitse. Miks muidu kogunes 25. septembril siia Toompea [lossi] ette suur hulk inimesi – esmakordselt 30 aasta jooksul erihoolekandeteenuse pakkujad ja ka seda teenust vajavad inimesed –, et rääkida oma murest. Oma murest, mis puudutab teenuse maksumust. Riik eraldab tegelikust koha maksumusest 60%, 40% tuleb leida sisemisest reservist. Ausalt öelda need sisemised reservid on neil kõik praktiliselt ammendunud ja selle tõttu teenus halveneb. 

Nüüd saime lugeda, et erivajadustega inimesed peavad aprillis teenuse eest rohkem maksma. See väike pensionitõus või toetuse tõus, mis tuleb, läheb selle teenuse katteks. Kuidas see teile tundub olukorras, kus täpselt samal päeval, 25. septembril [Riigikogule] üle antud 2026. aasta riigieelarves ei ole leitud seda miinimumi, 30 miljonit eurot, [mille järele on] karjuv vajadus ja mis oleks kergendanud selle töö tegemist?

Aitäh, hea küsija! Ma kinnitan teile, et sotsiaalminister – olenemata sellest, kas neid on seal ministeeriumis üks või kaks – seisab alati kogu oma haldusala ja valdkonna eest, nagu kogu valitsus. Ministrite paljusus iseenesest ei taga otsuste paremat kvaliteeti, nagu ei ole otsuste kvaliteedi puudumise märk see, kui ministreid on vähem. Nende vahel seos puudub. Ma arvan, et selles me ehk saame kokkuleppele, et ministrite arv ei ole tegelikult see, [milles on küsimus]. Minu meelest on valitsused töötanud hästi, kui meil on olnud [Sotsiaalministeeriumis] kaks ministrit, ja töötab hästi ka siis, kui meil on seal üks minister. Mulle tundub nii, aga me võime jääda ka lugupidavalt eriarvamusele. Aga ma arvan, et see ei ole selle küsimuse põhiteema. Seda lihtsalt sissejuhatuseks. 

Nüüd erihoolekandest. Selle kohta on Riigikontrolli analüüs, mis ütleb, et praegune omaosalus katab umbes 61% tegelikest kuludest, ehk riik maksab nagunii juba rohkem. Näiteks ööpäevaringse teenuse puhul kuni 12 inimesele on tegelik kulu 773 eurot kuus, omaosalus 477 eurot. See tõus vähendab seda vahet, aga see ei kata kõiki kulusid. 

Nüüd, kui vaadata kogu seda tõusu – keegi ju ei rõõmusta selle üle, kui [teenuse hind] kuskil tõuseb. Kui lähtuda sellest põhimõttest, et omaosalus peaks katma kõik selleks ette nähtud kulud, siis küllap peaks see tõus olema veel suurem, aga 10% on see kompromiss, mis katab toidu, majutuse ja kommunaalkulude kallinemise viimastel aastatel ning [aitab] hoida teenuse kvaliteeti. Kui see piirmäär ei kasva, siis tekibki risk, et elamistingimused ja toidu kvaliteet langevad, ja sellise kvaliteediga teenust ei ole võimalik pakkuda. Kui vaadata, [kuidas on omaosalus aastate jooksul muutunud], siis 2022. aastal oli tõus 7%, 2023. aastal näiteks 19%. Nii et erinevate valitsuste ajal see tõus on olnud. 

Jah, ma ilmselt jõuan veel vastata, aga kindlasti on oluline see printsiip, mis seadusest tuleneb: inimesele peab pärast omaosaluse tasumist jääma kätte [vähemalt] 15% tema sissetulekust, ja kui tema sissetulek ei võimalda omaosalust täiel määral maksta, maksab puuduoleva summa riik. See tähendab seda, et ka väikese sissetulekuga inimestel on võimalused [abi saamiseks] olemas ja nende ligipääs teenustele ei halvene.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh selle vastuse eest! Muidugi, me oleme siin teatud küsimustes ikka täiesti eri meelt, aga küsija küsib ja vastaja vastab. Nii see on. Te ütlesite, et ministeerium ja minister töötavad väga hästi. Selge see, et meeskonna kapteni ja juhina teil ei olegi midagi muud öelda. 

Aga ma toon teile ühe näite, andke hinnang sellele olukorrale. 11. detsembril 2024 võeti vastu rahvatervishoiu seadus ja see jõustus 1. septembril 2025. See puudutab hoolekandeasutusi ja nende tegevuslubasid. Seaduses on kirjas, et täpsemad nõuded elukeskkonnale, kus osutatakse sotsiaalteenust, ning terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite vähendamisele [selles elukeskkonnas] peab kehtestama minister oma määrusega. Seda määrust ei olnud kuni esmaspäevani. Kaheksa kuud oli aega alates seaduse vastuvõtmisest kuni selle jõustumiseni 1. septembril 2025. Kaks ja pool kuud on mööda läinud, hoolekandeasutused ootavad juba kolmandat kuud tegevuslube. Need on asutused, kes looksid juurde väga vajalikke, puudu olevaid hooldekodukohti. Nad ootavad tegevuslube, mida ei ole siiamaani kehtestatud. Kui nüüd on need tekkinud, siis tegelikult on mööda läinud kümme ja pool kuud [seaduse vastuvõtmisest] ning kaks ja pool kuud sellest [tähtajast,] kui need seaduse järgi oleks tulnud kehtestada. Kas teie meelest on see nagu hästi töötamine?

Ma olen küsijaga nõus, küll teadmata täpselt selle määruse ja nõuete asjaolusid. Aga mulle tundub küll, et siin on protsessid olnud aeglasemad, kui need oleksid pidanud olema, vähemalt teie kirjelduse põhjal. Aga ma kindlasti küsin järele ja küsin ka täpsemalt. Praegune minister, ma siiski meenutan, on ametis olnud ainult pool sellest ajast.

Aitäh! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma ise pean ennast rahulikuks inimeseks, aga ma tunnistan ausalt, et teie vastus mu heale kolleegile Helmen Kütile lausa vihastas mind. Olukorras, kus seadusest tulenevalt on riigi roll, kohustus ja vastutus erihoolekande teenuseid pakkuda, räägite te sellest, kuidas inimeste omaosalus peaks olema veelgi suurem, et katta seadusest tulenevaid nõudeid. Kogu austuse juures, probleem on selles, et riik paneb sinna valdkonda liiga vähe [raha]. See on see, mis oli ka Riigikontrolli raporti tuum. Seal on aastatepikkused järjekorrad. Siin on toodud näiteid autismispektri häirega inimesest, kellele otsiti aastaid sobivat teenusekohta. Riik jätab oma töö tegemata, ütleb inimesele, tema lähedastele, et vaadake ise, kuhu te selle inimese panete, kuidas te teda hoiate, kuidas te saate hakkama. Aga riik ise ei saa hakkama! Ja selle asemel, et natukenegi seda kriitikat omaks võtta, nentida, et antud juhul teie valitsus, aga ka varasemad valitsused ei ole suutnud sinna piisavalt raha suunata, piisavalt teenusekohti luua, väärikaid palku tagada, te räägite sellest, kui suur on inimeste omaosalus või kui suur see peaks olema. Ausalt öeldes, ma ei tea, mis sõna [kasutada], ma ei taha siin halbu sõnu kasutada, aga see on absurdne olukord, jabur olukord, ütleme siis viisakalt. Olukorras, kus riik ei suuda enda rolli täita, minnakse raskel ajal tõstma omaosalust 10% võrra. See tõuseb kiiremini, kui tõuseb näiteks seesama pension või muud toetusliigid, millele siin austatud minister seda tõusu põhjendades viitas. 

Kas sa tõesti ei näe selles probleemi, et Vabariigi Valitsus suunab eelarvest erihoolekande probleemi lahendamisse 4,2 miljonit eurot, samal ajal kui sadade miljonite eest tehakse maksusoodustusi suures osas jõukamale osale ühiskonnast? Igale poole mujale loobitakse raha, eelarve on 4,5%-ga defitsiidis, ja siis sinna, kus abivajadus on kõige suurem, kus on teenuse[kohtade] puudus, leitakse 4,2 miljonit. Ja siis räägite inimeste omaosalusest, mis peaks teie sõnul olema veel suurem!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et te valmistate ette umbusaldus[avaldust] sotsiaalministrile ja sellepärast võtate siin ka sellise, ütleme, positsiooni. Vastasel korral, kui ma läheks liimile, küsiksin sama teravalt nagu teie, aga ma ei tee seda. Te olete selle valdkonnaga ju pikalt kokku puutunud. Ma ei küsi [teilt], kus me siis nüüd oleme. Ma lihtsalt räägin inimlikult, milles asi on. See, mida mina kirjeldasin, on ju reaalne pilt sellest, et riik ei ole kunagi maksnud selle teenuse eest 100%. Riigikontrolli analüüs näitab, nagu ma Helmenile kirjeldasin, et praegune omaosalus katab ainult umbes 60%. Omaosalus on tõusnud igal aastal: 2022. aastal 7%, 2023. aastal 19%, 2024. aastal 15%. Nii et läbi aastate on see omaosaluse tõus olnud. Omaosaluse tõus tähendab seda, et on võimalik pakkuda kvaliteetset teenust, on võimalik neid [teenuse]kohti pakkuda. 

Kui teile inimlik ja aus selgitus ei sobi, siis ega mul tõtt-öelda paremat [vastust] teile pakkuda ei ole. Seda, et riigil raha üle ei ole, ma usun, et enamus teab, ja sellest hinnatõusust on tegelikult eelnevalt informeeritud ka näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda. Oluline selle juures on see, nagu ma ka Helmenile ütlesin, et seaduse järgi peab inimesele pärast omaosaluse tasumist kätte jääma vähemalt 15% tema sissetulekust. See tähendab seda, et kui inimese enda sissetulek ei võimalda omaosalust täies ulatuses maksta, maksab puuduoleva summa inimese eest Sotsiaalkindlustusamet. See tähendab seda, et on loodud võimalused ka väikese sissetulekuga inimeste abistamiseks. 2025. aastal aitas riik hinnanguliselt sadat erihoolekandeteenust saavat inimest. Omaosaluse tõus on erinevalt varasemast planeeritud teadlikult aprilli, et inimestel oleks lihtsam ja perede kulud ei kasvaks sellisel viisil, nagu nad varem on kasvanud. 2025. aasta juunis tõusid ka puuetega inimeste toetused, just selle eesmärgiga, et katta lisakulusid. 

Kõik see kokku kirjeldab seda, et hoolimata sellest, et riigil tihti napib raha erinevate asjade tegemiseks, on erihoolekande valdkond üks viiest, kuhu me saime täiendavat raha panna, muu hulgas palgatõusuks. Politsei, pääste, haridus, kultuur ja erihoolekanne [on need valdkonnad], kus tuli palgatõus, et pakkuda kvaliteetset teenust. See on aus pilt.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me edasi liigume, on käsi püsti Tanel Kiigel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Vabandust, et ma siin protseduurilist vormi kasutan. [Tahan] lihtsalt protokolli huvides ära täpsustada, et Riigikontrolli raport tõi välja selle, et riigi pearahamudel katab selle teenuse kulust umbes 64%. Probleem oli riigipoolses alarahastatuses, mitte inimestepoolses liiga madalas omaosaluses.

Aitäh!

Lihtsalt peaminister võiks olla oma vastustes faktitäpne.

Selge. Aitäh! Aga ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Liigume edasi.

Seitsmes küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Jaak Valge ja teema on probleemid väärteomenetluse seadustiku järgimisega. Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra siseminister! Uskuge, mul on tõepoolest natukene ebamugav omaenda isikuga seotud teemat püstitada, aga see on vajalik, sest pole alust arvata, et mina olen erand. Nimelt, 24. juulil käesoleval aastal informeeris politsei meediat, mitte mind, et minu ja Andres Aule suhtes on algatatud väärteomenetlus seoses Tallinna Kirjanike Maja seinale paigaldatud Eesti NSV lipu installatsiooniga. Aga meid endid ei ole tänaseni, see on pea neli kuud hiljem, menetlusest teavitatud. 

Samal ajal näeb väärteomenetluse seadustik menetlusalusele [isikule] ette siiski sellise väikese luksuse: õiguse teada, millist asja tema suhtes menetletakse, ning menetleja kohustuse teda teavitada. Paistab, et siin on politsei [tõlgendanud] seadust loominguliselt, nagu kunstiprojekti, mille puhul on publik ehk meedia tähtsam kui autorid ehk menetlusalused [isikud]. Õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et selline kunstiline lähenemine ei ole siiski õigusriigis lubatav. Kui teile peaks olema tuttav Franz Kafka klassikaline teos "Protsess", siis selline juhtum on just sealt pärit. 

Kas teie peate õiguspäraseks, et politsei pidas vajalikuks teavitada esmalt meediat ja alles siis võib-olla kunagi, aga võib-olla ka mitte, menetlusaluseid [isikuid]. Kui te seda praktikat õiguspäraseks ei pea, siis millal võiks oodata Siseministeeriumi ametlikku teadet mulle, mitte järjekordset meedialeket?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse esitamise eest! Olgem ausad, seda olukorda ju ei oleks, kui te poleks oma kaaslasega võtnud kätte Eesti NSV lippu ja läinud sellega meie vanalinna tänavatele lehvitama. Mulle tundub, et iga endast lugupidav Eesti patrioot hoolib eelkõige oma riigi sümbolitest, sinimustvalgest ja meie vapist. Ja kui ta soovib oma riigi vastu armastust väljendada, siis ta pigem võtab kätte oma riigi lipu, mitte ei lähe okupatsioonivõimu sümboliga kuhugi lehvitama. Seda enam, et kui ta on seda siiski teinud, siis ta ei vassi avalikult meediale, et väidetavalt on ta lihtsalt juhuslikult kuskilt mööda jalutanud, mingi juhusliku inimese redelit hoidnud ja nii edasi, mille kohta pärast selgub, et tegelikud asjaolud on olnud hoopis teistsugused. Ma arvan, et see on kogu selles loos päris oluline nüanss. 

Samas ma loomulikult nõustun sellega, et menetlusaluse teavitamine on kahtlemata väga oluline, sellest ei saa [mööda vaadata]. Me igal juhul juhime sellele tähelepanu. Aga see on küsimus, mida peaks konkreetselt hindama. Hetkel me ju siin saalis olles ei tea, kas [menetlust] on algatatud ja kelle suhtes. Võimalik, et PPA on algatanud selle teo suhtes menetluse, aga see ei pruugi tähendada, et [mingi isik] on juba kahtlusalune. Nii et eraldi tuleb hinnata, kas menetlust on alustatud, kas on selge, kes on [teo] toimepanija, ja kas PPA-l on ka piisavalt infot, et sellele toimepanijale väärteosüüdistus esitada. Nii et kõik need asjaolud vajaksid kõigepealt väljaselgitamist. Aga nagu ma enne ütlesin, kõige parem on mitte käia tänaval ringi ENSV lippudega.

Aitäh! Jaak Valge, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur tänu vastuse eest! Eks see kajastab teie hoiakuid. Ma ju ei küsinud teie hinnangut meie aktsiooni kohta, mis oli suunatud küüditaja mälestusmärgi vastu. Ja mitte mingit tänavatel lipuga ringi käimist ei ole olnud. Sellele aktsioonile annab hinnangu ikkagi kohus, mitte teie, ja kohus on juba ühe korra analoogilise väärteomenetluse meie vastu tühistanud.

Kui ma olen teile varem arupärimisi esitanud, siis olete oma vastustes manipuleerinud, nii nagu tänagi, või avalikkust otseselt eksitanud, näiteks Ukraina mobilisatsioonikohustuslaste statistika puhul või Sinimägede mälestusürituse segamise puhul, mille kohta te üleeile väitsite, et kohus on otsuse teinud. Kohtuotsus tuleb alles 29. novembril. Seetõttu tundub mulle, et teie vastustes esineb teatud muster. Üks minu mentor, orientalist Linnart Mäll on väitnud, et tema ümbersünde ei usu. Ja mina olen temaga nõus. Mina ka ei usu, et te suudate ümber sündida. 

Palun vastake nüüd võimalikult konkreetselt ja kontrollitavalt. Kuidas te kavatsete tagada, et politsei järgiks tulevikus väärteomenetluse [seadustikus] ja põhiseaduses [sätestatud] nõudeid. Nagu ma enne ütlesin, neid ei ole järgitud. Ja väärteomenetlust on alustatud, sest vastasel korral oleks meilt konfiskeeritud installatsiooniese meile tagastatud, aga seda ei ole tehtud. Politsei lubas selle tagastada kuu aja jooksul ehk siis 29. augustiks. Nii et järelikult väärteomenetlus käib ja politsei ei ole täitnud oma kohuseid, ei väärteo[menetluse] seadustikust ega ka põhiseadusest tulenevaid kohuseid. Niisiis, mida te kavatsete konkreetselt teha, et politsei tulevikus [seadust] järgiks?

Aitäh, hea küsija! Eks iseenesest on seesama infotunni formaat või ükskõik milline muu formaat, kus Riigikogu liige saab ministrile küsimusi esitada, hea vahend sellise järelevalve teostamiseks. Kahtlemata me vaatame nendesse asjaoludesse sisse. 

Politsei algatab menetluse, kui tal on kahtlus, et toime on pandud süütegu. Selline põhimõte on ka kriminaalmenetluses, et kahtluse korral algatatakse menetlus. See ongi selleks, et välja selgitada, kas süütegu on [toime] pandud või mitte. 

Nüüd, nagu ma enne ütlesin, tuleb eraldi hinnata seda, kas menetlust on alustatud, kas on selge, kes on [teo] toimepanija, ja kas PPA-l on piisavalt infot, et esitada süüdistus väärteo [toimepanemises]. Kindlasti me konsulteerime sellel teemal PPA-ga. Minister siin kindlasti menetlusosaline ei ole. 

Aga mul on mitte ainult ministrina, vaid ka Eesti Vabariigi kodanikuna teile veel kord seesama soovitus. Te rääkisite mingisugusest installatsiooniesemest. See oli Eesti NSV lipp, millega te ringi käisite, lehvitasite seda ja eksponeerisite. See oli teie soov ja tahtmine. 

Esiteks tekib mul üldse küsimus, miks peaks ühel eestlasel olema kodus kusagil voodi all või kapi all peidus ENSV lipp. Milleks on talle see vajalik? Kas te tõesti ootate midagi seoses selle lipuga? Igal juhul ma arvan, et siin tuleks asjadest rääkida nii, nagu need on. 

Kui te üritate mulle kuidagi omistada seda, et ma siin justkui vassin või ei räägi õigust, siis ma tuletan meelde, et esimest korda, kui te selle lipuga lehvitamas käisite, väitsite te meediale, kõigile kanalitele avalikult, et te olite seal juhuslikult, et te seda teist inimest ei tunne, et te lihtsalt korraks hoidsite kellegi redelit. Ja pärast tuli välja, et see kõik ei vastanud tõele. See kõik on avalikus meedias jälgitav, selle kohta on võimalik kõik materjalid üles otsida ja teha omad järeldused. 

Aga PPA loomulikult peab käituma korrektselt ja seda me ka uurime. Küsin selle kohta järele.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh! Mul oli üks kommentaar ja ka küsimus, aga Taro võttis ennast lõpuks kokku ja ääri-veeri vastas sellele küsimusele ära. Mul esiti ei olnud plaanis Tarolt midagi küsida, aga ma kuulasin kolleeg Valge küsimust, mis oli väga konkreetne. Kui seaduses on öeldud, et politsei peab menetlusosalist teavitama, siis kas ta peab [seda tegema]? Ja siis Taro hakkas rääkima sihukest juttu, mille peale ma tahan lihtsalt kommentaarina öelda: Igor, mul on tõesti piinlik, et nii rumal ja vääritu inimene nagu sina on saanud samast piirkonnast, kust mina, Riigikokku ja nüüd ka ministriks. See oli kommentaar. 

Lõpuks ma tahtsin esitada küsimuse, kas politsei peab seadust täitma või ei pea, aga sa ääri-veeri vastasid sellele ära, [ütlesid,] et loomulikult, aga me uurime ja siis anname teada. Nii et anna siis teada! Kuigi minu arust ütleb see seadus üsna üksüheselt, et kui menetlust alustatakse, siis tuleb menetlusosalist sellest teavitada. Seda ei ole tehtud. Ma ei tea, mida siin uurida on, aga kui sa leiad, et seal on midagi vaja uurida, siis uuri ja anna teada.

Aitäh, hea küsija! Nagu ma ennist mainisin, me teeme need asjaolud loomulikult selgeks, suhtleme Politsei- ja Piirivalveametiga. Seda sai juba eelnevates vastustes öeldud. Mulle tundub, et sellest piisas selle teema ammendamiseks, ei olnud sugugi mõtet võtta sõna selleks, et üritada mind siin kuidagi solvata. Mina kindlasti selliste asjade peale ei solvu. 

Meil oli siin paar päeva tagasi arupärimistele vastates diskussioon selle üle, kas inimesed saavad piisavalt teatris käia. Üks kolleeg Riigikogust mainis, et teatud sihtrühmadel on nii vähe raha, et nad ei saagi teatrisse ja nende ainus tasuta teater on Riigikogu infotund, mis loomulikult selle institutsiooni väärikust kuidagi ei tugevda ja viitab sellele, et sõnakasutus siin ei ole kõige väärikam. Kui analüüsida erinevate osapoolte tegevusi – siin on tehtud etteheiteid politseiameti tegevusele või veel kellelegi –, siis ma tuletan meelde, et üldiselt on niimoodi, et inimesed usaldavad politseid ligi 90% ulatuses, aga meil, siinviibijatel, on selle usaldusega palju kehvemad lood. (Saalist öeldakse midagi.) Ma räägin institutsioonidest üldiselt. Ma arvan, et selle peale tasub mõelda. Ei tasu seda usaldust veelgi murendada sellise mitte kõige väärikama suhtlemisstiili ja sõnakasutusega. See oli sinust, Rain, tõesti praegu väga ootamatu.

Nii, aga aitäh! Ma lõpetan seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Küllap te, härra juhataja, olete tähele pannud, et ma ei küsi protseduurilisi küsimusi kuigi tihti – see on võib-olla teine protseduuriline küsimus selle istungjärgu vältel –, ainult sel juhul, kui muudmoodi kohe kuidagi ei saa. 

Kommenteerides härra siseministri vastuseid, ütlen, et see inimene peab olema ikka päris jabur, kes usub, et selle eelmise aktsiooni osana, mil ma olin spetsiaalselt kelbast öelnud ...

Aga …

Üks moment, ma jõuan …

Ma nüüd ütlen, Jaak Valge, et see ei ole vastuse kommenteerimise koht, see on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma küsingi seda. Esiteks, [see oleks ikka päris jabur,] kui te selle aktsiooni puhul, mille kohta ma olin ju eelmisel päeval ajalehes kirjutanud, et see järgmisel päeval toimub, usuksite, et ma seal juhuslikult olin. Aga ma ei küsinud selle kohta, kas väärteomenetlust on alustatud või mitte, vaid seda, miks pole teavitatud ja millal teavitatakse ja kuidas te senist praktikat edaspidi väldite. 

Teie eesistujana ju kuulate seda [debatti] pealt ja jälgite seda. Kas tõesti ei ole mitte ühtegi varianti kas või mingit väikestki märkust teha sel puhul, kui te näete, et vastaja selgelt manipuleerib ja vastab demagoogiliselt?

Suur tänu! See viimane osa oli protseduuriline, ülejäänu ei olnud. See, kui te siin kommenteerite vastust, ei ole kindlasti protseduuriline. 

Aga mis puudutab istungi juhataja sekkumist, siis nii kaua, kuni püsitakse teemas, istungi juhataja ei sekku. [Küsimuse teema oli] probleemid väärteomenetluse seadustiku järgimisega ja minister valdavalt püsis selle küsimuse raamides. Nii et ma ei saa öelda, et istungi juhataja oleks pidanud siin kuidagi sekkuma, see ei oleks olnud korrektne. See ei ole ka varasemalt olnud siin saalis kombeks. Istungi juhataja ei saa ette kirjutada ühelegi küsijale ega vastajale ei küsimusi ega vastuseid. See ei ole istungi juhataja roll ja see ei ole ka demokraatlik. 

Läheme edasi. Kaheksas küsimus. Küsib Helle-Moonika Helme, küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema on olukord riigis. Kahjuks on selline lugu, et me peame edasi liikuma. Kui küsijat ei ole saalis, siis me peame liikuma edasi üheksanda küsimuse juurde. Me ei saa avada kaheksandat küsimust. Jah, ma ei pannud ka tähele, et Moonika ei ole saali jõudnud. Selge pilt. Ühesõnaga, me ei ava kaheksandat küsimust. 

Läheme üheksanda küsimuse juurde, mis on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on peaministri roll. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Küsin, millega te küll tegelete. Te tegelete Konjunktuuriinstituudi juhataja Peeter Raudsepa hurjutamisega, et ta ei anna adekvaatseid analüüse. Tegelete sellega, kuidas koostööd instituudiga vähendada, et keskvalitsus, ka ministeeriumid lõpetaksid igasugused lepingud ja koostööd, selleks et asemele tuleksid sellised partnerid, kes [koostaksid] adekvaatsemaid, teie jaoks adekvaatsemaid analüüse. Te tegelete rahvusringhäälingu nõukogu esimehe väljaütlemistega, väga innukalt ja kirglikult survestate teda tagasi astuma. Tegelete Statistikaametiga, kelle arvutused ei ole teie [meelest] õiged, metoodika on vale ja valemid on valed. 

Ma teises küsimuses [räägin], mis minu nägemus on, millega peaminister peaks tegelema. Aga küsin: kas see ongi teie roll peaministrina või kuidas teie näete peaministri rolli? Ja teises küsimuses, ma olen kindel, me jõuame kokkuleppele juba lähemale. 

Aitäh! Peaministri roll valitsusjuhina on hoolitseda, et Eesti inimestel läheks hästi. Ja sellega ma tegelen. Selle käigus tuleb vahepeal parandada ka valefakte ja kaitsta Eestile olulisi väärtusi. Sellega ma tegelen ka. Ja kui need faktide parandamised alati kõigile ei meeldi, siis midagi ei ole teha, need tuleb sellegipoolest ära parandada. Nagu ka väärtuste puhul – tihtipeale ei jää me ju ühele nõule, kuidas nendesse suhtuda. 

Mis puudutab statistikat laiemalt, siis – peatumata ühelgi konkreetsel asutusel või inimesel – meile on väga oluline saada adekvaatset informatsiooni selle kohta, kus me oma majandustsüklis oleme, kuidas meil läheb, sest see on sisend näiteks riigieelarve koostamisel, erinevate sammude astumisel. See tegelikult kujundab otseselt mõningaid eelarvekulusid, [näiteks] erinevaid lepinguid, kõike muud. 

Majandustsükli mõistmine, [adumine,] kus me täpselt oleme, annab nii ühiskonnale kui ka ettevõtjatele [aimu], kuidas selles tsüklis käituda. Ütleme nii, et kui rääkida ennast kogu aeg väiksemaks ja viletsamaks, siis majanduse juures on alati ka psühholoogiline element – küllap me siis väiksemad ja viletsamad olemegi. Ütleme nii, et ma olen vist väga pikalt vastu tuult sõudnud sõnumiga, et majandus pöördub kasvule. Siin saalis olen ma ehk oma fraktsioonist, Eesti 200-st, võib-olla aeg-ajalt veidi ka sotsidelt saanud toetust – teilt võib-olla omavahelises vestluses –, et küll see majandus kasvule pöördub. Aga siin saalis on ju hoiak, eriti opositsiooni [leeris], et ei kasva siin mitte midagi. Ma siiski ütlen, et numbrid näitavad, et majandus on pöördunud kasvule. 

Ma arvan, et need sammud, mis me teeme – kui te küsite, mis on valitsusjuhi roll –, muu hulgas näiteks need valikud, mis puudutavad eelarvet, ajaloo suurimat maksulangetust, tähendavad seda, et järgmisel aastal on inimestel rohkem raha, tarbijakindlus kasvab. Üldiselt on majandustsükkel pöördumas ettevaatliku, õrna kasvu algusesse. Järgmisel aastal on see kasv juba hoogsam. 

Mis puudutab ringhäälingu nõukogu, siis ma olen meelega rõhutanud, et see debatt käib väärtuste ja ERR-i rolli üle, mitte inimeste ega isikute üle. Ja selle debati käigus ei tohi kindlasti mitte kellelegi ülekohut teha ja kedagi tühistada. See on väga oluline rõhutus.

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Ma muidugi lootsin, et te peaministrina ikkagi keskendute sellele, et peaministri ülesanne on vaadata tegelikkust. Tegelikkust, mis ühiskonnast vastu vaatab. 

Number üks küsimus täna on rahvastikukriis. [Ma lootsin,] et te teate, et rahvastikukriis on number üks küsimus, ja teil on olemas vastavad meetmed, kuidas rahvastikukriisist välja tulla. Tegelikult te sellel ei peatunud ja teil ei ole ka meetmeid, kuidas sellest välja tulla. Ma lootsin, et te peaministrina räägite majandusest, majanduse käimatõmbamisest. Te näete, et majandus on hangunud ja loodate ainult selle peale, et Soomel, Saksamaal ja Põhjamaadel läheb hästi ja siis hakkab ka meil hästi minema. Tegelikult teil ei ole meetmeid, kuidas majanduse hangumisest välja tulla. Ma lootsin, et te räägite sellest, et idapiiri väljaehitamine läheb vaevaliselt, [see valmib] alles 2027. [aasta lõpuks]. Ma lootsin, et te räägite sellest, et energiahinnad on meil kolm-neli korda kõrgemad kui Soomes või Lätis, ja suudate välja pakkuda nägemuse sellest, kuidas meie konkurentsivõimet [tõsta], et meie majandus läheks kasvule. 

Kolm-neli fundamentaalküsimust ja te kõiki neid eirasite. Te rääkisite ainult sellest, et tahate statistikat ümber lükata; et teie sugereerivast võimest, et majandus hakkab kasvama, piisab, et Reformierakond 2027. [aasta valimistel] paremale tulemusele aidata. Aga fundamentaalküsimusi, mida ma nimetasin, te kahjuks kordagi ei maininud. Mina mõtlesin, et see on peaministri roll! Kas ma eksisin?

Aitäh! See debatt on alati väga nauditav. Ütlen seda kohe siia algusesse. Kui lihtsamates terminites väljendada, siis jalgpallis vist öeldakse, et pannakse pall jalale. Ma ei tea, kuidas tennises öeldakse. Lüüakse pall õige koha peale? Aga praegu, hea küsija, täpselt seda sa ju tegid. 

Mis puudutab rahvastikukriisi, siis oleme ausad, ka mina olen arvamusel, et see on tõsine [teema]. Demograafia küsimus on tõsine [teema], eriti väikesele riigile ja rahvale. Seda ma olen korduvalt väljendanud ja küsinud ka teilt häid ettepanekuid, et kui teil neid on, siis jagage. Sotsiaalministeerium on teinud analüüsi, milles on hulk ettepanekuid. Neid ettepanekuid hinnatakse, debateeritakse parlamendis, komisjonides, kindlasti ka suures saalis ja valitsuses. Nende hulgas on erinevaid samme, millest mõnda me juba teeme. Näiteks, et eluasemed oleksid lihtsamini kättesaadavad, et inimestel oleks võimalik lihtsamalt laene võtta ja nii edasi. Sellega me tegeleme.

Energiahindadest. Energiahinnad on tänu taastuvale [energiale] läinud madalamaks. Energiamajanduse arengukava on minu hinnangul ka avalikkuses väga positiivselt vastu võetud ettevõtluse ja majanduse poole pealt. 

Kui te [heidate mulle ette], et ma majandusest ei rääkinud, siis mul tekib väike kahtlus, et järsku oli see küsimus teil juba enne minu vastust valmis kirjutatud. Kui ei olnud, siis te lihtsalt ei märganud, mida ma vastasin. Järgmisel aastal tuleb Eesti ajaloo suurim maksulangetus. Eesti ajaloo suurim maksulangetus! See tähendab seda, et inimestele jääb oluliselt rohkem raha kätte. Sellelsamal keskklassil ehk keskmisel tööinimesel jääb üks palk aastas rohkem raha kätte. See tähendab seda, et inimestel on võimalik oma tulevikku paremini kindlustada, investeerida, kasutada seda raha oma pere heaks. See tähendab seda, et sisetarbimine kasvab ja ettevõtjatel on, kuhu investeerida. Me jätame ära ka tulumaksu tõusu, just sellepärast, et ettevõtjad saaksid investeerida ja meie ärikeskkond oleks konkurentsivõimeline. 

Idapiiri väljaehitamise kohta on mul needsamad uudised, mille üle me siin peaaegu iga kord Mart Helme ja Martin Helmega debateerime. Omal ajal nad ütlesid, et idapiiri väljaehitamine sellisel kujul, nagu see plaanitud oli, on liigne luksus, ja võtsid veidi raha ära. Nüüd on valitsusel üsna selge plaan koos rahastusega: idapiir ehitatakse välja, samamoodi ka kindlaks. 

Kaitseinvesteeringute ja julgeolekuinvesteeringute tase on läbi ajaloo kõige kõrgem. See ei ole mitte iluküsimus, see ei ole mugavuse küsimus. Kindlasti oleks valitsusel palju mugavam öelda, et me kogume veidi vähem raha, investeerime veidi vähem. Aga seda [tehakse] just sellepärast, et Eesti inimesed tunneksid ennast siin kindlalt, et Eesti pered [suudaksid] oma tulevikku siin näha. Nii et jah, kõigi nende küsimustega, hea küsija, me iga päev tegeleme.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No hea, et ma lisaküsimuse sain, sest ma oma küsimusi ilmselt enam ei jõua esitada. Ma lükkan järjekordselt ümber selle Kristen Michali vale, just nagu Mart ja Martin Helme tõmmanuks kontrolljoone väljaehitamise rahad maha ja midagi toimuma ei hakanud. Vastupidi! Vastupidi, me eraldasime valitsuses rahad ja hakkasime [piiri] välja ehitama, erinevalt Reformierakonnast, kes sellega eelnevalt munes, kirjutades eelarvesse hiigelnumbreid, aga raha tegelikult ei olnud. Nii et lükkan selle väite järjekordselt ümber. Aga see on meil siin vana vaidlus, mis kordub nädalast nädalasse. 

Nüüd selle konkreetse teema juurde tulles ütlen, et mina kõrvaltvaataja ja kodanikuna näen, et teie valitsuses valitseb sisuliselt entroopia. Te ei kontrolli seda absoluutselt ega suuda juhtida, mis teil ministeeriumides toimub. Võtame ükshaaval. 

Erkki Keldo, kes praegu saalist lahkus, haldusalas majanduses mingit arengut ei toimu, arengut üritatakse kuidagimoodi käivitada odavtööjõu sissevedamisega. 6500 odavtööjõu kätepaari on käesoleval aastal Eestisse tulnud. See on Eesti venestamine! See on Eesti kõigi aegade kõige suurem venestamine, mis on teie ajal aset leidnud. See on üks entroopia näide. 

Teine entroopia näide istub teil seal kõrval, siit poolt vaadates vasakul, teie poolt vaadates paremal käel. Kas te olete teadlikud, et meie kopteripark on sisuliselt vanarauaks muutunud ja mitte midagi ei tehta? Ikka käiakse, müts käes, kerjamas mingeid varuosi, mida meile praktiliselt ei anta, sellepärast et suuremad tellijad on oma tellimustega ees. Aga midagi ei tehta. Piirivalve laevastik anti üle kaitsejõududele klausliga, et nad peavad täitma neidsamu kohustusi, mida nende piirivalvelaevadega täideti, aga nad ei täida neid. Nad ei saagi täita, sest neil on teised ülesanded ja teised õppused ja teised kohustused, liitlasriikides ja nii edasi. 

Teie küsimus, palun!

Nii et teil on entroopia. Te vähendate puuetega inimeste toetusi ja tõstate, õigemini, sotsiaalminister tõstab hooldekodude kulusid. See kõik on entroopia! Mida te ütlete selle peale?

Aitäh! Aitäh, Mart Helme!

Kas te tõesti lasetegi sellel kõigel lihtsalt minna või ajate ühel hetkel selja sirgu ja hakkate kontrollima seda, mis teie valitsuses toimub?

Mart Helme, meie infotunni aeg saab enne otsa, kui te lõpetate. Härra peaminister vastab ja siis me lõpetame selle infotunni ära. Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Teie väljendid on alati kaunis värvikad. Ma ütleksin nii, et valitsusel on oma tööplaan. Selle tööplaani alusel toimetatakse, ja kui ühiskonnas on aktuaalseid ja olulisi küsimusi, mis on selle tööplaani välised, siis neidki käsitletakse samamoodi. Nii et ma ei ole teiega absoluutselt nõus, kui te väidate, et Eesti riigi asjatamistes, riigikaitses, julgeolekus või mõnes muus valdkonnas valitseb entroopia. 

Nüüd see uudis või see sisu, mille üle me vaidleme. Tegelikult mitu infotundi tagasi te juba nõustusite sellega, et eelnevates Reformierakonna valitsustes, nagu te ütlete, väga halbades valitsustes, pandi idapiiri ehitamine käima ja siis – ma võin seda taas tsiteerida – Martin Helme, tollane rahandusminister, ütles, et piir tuleb välja ehitada soodsamalt, ilma igasuguste kellade ja viledeta, ja nii edasi. Jätta ära igasugused droonilahendused ja kõik muu. Ja siis te tulete siia sirge näoga rääkima, kuidas see ei puutu kuidagi teisse. No kuulge, puutub ikka küll! Teie otsustasite piirilt raha ära võta, selle asemel et see välja ehitada. (Saalist öeldakse midagi.) 

Nüüd tulen nende muude küsimuste juurde. Vaadake, [võõr]tööjõu puhul, nagu me siin küsimuste-vastuste voorus juba tuvastasime, ei tulnud meil eelmisel aastal isegi kvoot täis. Ma ei tea, kuidas sellel aastal on. Senimaani pole vist täis tulnud, aga täpse numbri saame järele vaadata. On hulk erandeid, mille alusel tuuakse uut tööjõudu juurde. Tavaliselt tähistab see ikkagi Eesti majanduse vajadust [liikuda] kõrgema lisandväärtuse loomise [poole]: on vaja teatud hulka spetsialiste teatud [töökohtade] peale, et luua kõrgemat lisandväärtust. Nii et sõnum, et jätame mõne inseneri toomata või mõne [muu] valdkonna inimese toomata, on sõnum sellest, et me ei taha majandust kasvatada. Aga vaadake, üks minu valitsuse ja minu tegevuse eesmärk on majandus kasvule pöörata. Ma saan aru, et vastutuul puhub nii väljaspool saali kui ka siin saalis, opositsioon puhub nii palju, kui saab, et seda vastutuult hoida. Aga, sõbrad, hoolimata kõigest sellest läheb järgmisel aastal majandusel ja Eesti inimestel paremini. Nii et kui te omistate valitsusele keerulisi aegu, siis omistame selle kasvu ka. 

Sisejulgeolekusse – see puudutab riigikaitse investeeringute kõrval ka investeeringuid laia julgeolekusse – me teeme väga suuri investeeringuid, kümnetes ja sadades miljonites. Meil on olnud siin lisaeelarveid. Selle te jätate tähele panemata. Siseminister on seisnud selle eest, et me laia julgeolekut silmas pidades saaksime juurde just neid võimekusi, mida on vaja ja mida Eesti maksumaksja on võimeline katma, ja väga suures [mahus]. Nii et pigem tunnustage teda, mitte ärge laitke.

Suur tänu! Siinkohal lõpetame üheksanda küsimuse käsitlemise. Ühtlasi on läbi saanud ka meie infotunniks ette nähtud aeg. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja tänan kõiki Riigikogu liikmeid! 

Jaanus Karilaid, hästi lühidalt, sest meil on aega täpselt 30 sekundit. Palun, lühike küsimus, Jaanus Karilaid, istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tahangi väita, et me võib-olla peaksime kodukorda kuidagi täiustama. Peaminister ei saa käituda nagu diskor, et paneb oma lemmikplaadi peale ja lämmatab sellega debati ära. Väga palju valeväiteid jäi kõlama. See on tegelikult ettepanek Riigikogu juhatajale, et me peaksime oma kodukorda täiustama.

Aitäh! Riigikogu esimees mõtleb pidevalt sellele, kuidas seda täiustada, aga kindlasti olete ka teie Riigikogu liikmetena [oodatud] selles diskussioonis osalema.  

Aga nüüd me lõpetame infotunni ära, sellepärast et täpselt kell 14 algab Riigikogu täiskogu istung.