Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid, arupärimisi ja nõudeid. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Head Eestimaa inimesed! Täna annan üle sotsiaalminister Karmen Jolleri umbusaldusavalduse, mille on allkirjastanud Keskerakonna, Isamaa, EKRE ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud. Meie hinnangul on sotsiaalminister kaotanud usalduse mitmel põhjusel. 

Esiteks, minister Jolleri soov tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust 10% on läbimõtlemata samm. See tähendab, et Reformierakond tahab enda tegemata tööd kompenseerida kõige nõrgemate arvel. 

Teiseks, minister Jolleri jaoks on saanud tavaks langetada olulise mõjuga otsuseid kabinetivaikuses. Näiteks soovist tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust said erivajadustega inimeste esindajad teada meedia vahendusel. 

Kolmandaks, Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusel küpseb plaan võtta senisest suuremal määral kasutusele eratervisekindlustus, mis suurendab veelgi ebavõrdsust ja vähendab madalapalgaliste võimalusi saada tasuta arstiabi. 

Neljandaks, minister Joller ei ole kuulda võtnud ettepanekut vabastada puuetega inimesed automaksust. Selle asemel otsustas ta lõpetada varem regulaarselt toimunud kohtumised Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, mis esindab kõiki patsiendiorganisatsioone Eestis. 

Viiendaks, Sotsiaalministeerium ei ole siiani avaldanud 1. septembril jõustunud uue rahvatervishoiu seaduse juurde käivaid nõudeid hoolekandeasutuste elutingimustele, mistõttu on pandud ootele hoolekandeasutuste uued taotlused kohtade juurde loomiseks. 

Kuuendaks, ravijärjekordade vähendamiseks ning sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahaprobleemide lahendamiseks ei ole minister Joller sisulisi muudatusi teinud. Ministri huvipuudus või lausa ükskõiksus viibki selliste otsusteni, et sisuliste lahenduste asemel valitakse kergem tee ehk tõstetakse inimeste omaosalust. 

Ja seitsmendaks, minister Joller ei ole näidanud üles mingit huvi ega initsiatiivi, et lahendada naiste varjupaikade kroonilist alarahastust.

Aitäh!

Sellega näitab minister üles hoolimatust vägivalla all kannatavate naiste abistamise suhtes. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu umbusalduse avaldamise nõude. (Saalist öeldakse midagi.) Maria Jufereva-Skuratovski soovis lihtsalt tähelepanu. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. 

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 676 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Saalikutsung, palun!

Auväärt Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid oli 1. Eelnõu 676 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 701 lõpphääletus. Saalikutsung, palun! 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid oli 0. Eelnõu 701 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Ülemaailmse Postiliidu Ar-Riyāḑi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu 689 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma meenutan, et selle eelnõuga ratifitseerime kaks Ülemaailmse Postiliidu välislepingut, mis võeti vastu 2023. aastal. Postiteenuste kasutajatele tähendab see näiteks postiteenuste paremat kohandamist e-kaubanduse vajadustega, eelkõige seoses jälgitavusega, ja peamiselt on tegemist tehniliste ja organisatsiooniliste muudatustega Ülemaailmse Postiliidu töö korraldamisel. 10. novembril saatis majanduskomisjon eelnõu teisele lugemisele. Ja olgu öeldud, et kaasamist selle eelnõu puhul ei toimunud, see polnud vajalik lähtuvalt eelnõu sisust. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 28. oktoobriks ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Menetluslikud otsused olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril, siin oli konsensus, ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, samuti konsensuslik otsus. Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt, väga hea ettekanne. Aga kuna sa mainisid, et kedagi ei kaasatud, siis ma küsin, kas Eesti Posti ei kaasatud. Ma saan aru, et see on juba peaaegu müüki pandud, aga kas see meie ainukene postiteenust pakkuv ettevõte ei olnud jutuks?

Ei kaasatud Eesti Posti. Lähtuvalt eelnõu sisust ei olnud kaasamine vajalik. Jah, [see on] rahvusvaheline leping.

Ka Rain Epleril on teile küsimus, hea kolleeg.

Aitäh! Hea Urve! Tõesti hea ettekanne. Minu küsimus on see, et kuigi [Eesti] Posti ei kaasatud, kas mingi kalkulatsioon oli. Nagu sa ise ütlesid, tarbijatele kaasnevad kõiksugu hüved, hea jälgitavus ja nii edasi. Tavaliselt, kui mingid hüved kaasnevad, see maksab midagi. Kas sul on olemas ka mingid numbrid, et kui palju tuleb investeerida, et see jälgitavus ja kõik nii heaks läheks, nagu rahvusvaheline leping ette näeb?

Rain Epler, väga hea küsimus! Aga sellist teemat meil teise lugemise eel komisjonis ei olnud ja minu mälu järgi ei olnud ka esimese lugemise eel.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on küsimus austatud ettekandjale. Ilmselgelt kaasnevad selle eelnõuga Eestile ka mingisugused rahalised kohustused. Mul on küsimus, mispärast komisjon ei arutanud esimese ega teise lugemise [eel], nagu te viitasite praegu, seda rahalist või finantsilist kohustust selle eelnõu vastuvõtmise [järel], juhul kui see toimub.

Niimoodi, nagu te ise ütlesite, me ei arutanud rahalisi kohustusi. Tegemist on Ülemaailmse Postiliidu Ar-Riyāḑi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõuga ja selle sisuks ei ole rahalised kohustused.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Kas te tahate siis väita seda, et selle ratifitseerimisega Eestile mingeid finantsilisi kohustusi ei kaasne? Või te lihtsalt ei ole sellest teadlik?

Nagu nende rahvusvaheliste lepingutega on, need on kõik kättesaadavad. Seesama leping ja mõlemad muudatused on meie eelnõu dokumentide seas olemas, palun tutvuge nendega. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Urve! Nii palju kui mina mäletan, siis oli see teemaks ka komisjonis. Ja kui ma õigesti mäletan, siis rahalisi kohustusi ei lisandu, nii et ma võin siin appi tulla vähemalt oma mälu piires.

Minu lugupidamine, Mart Maastik! Aitäh!

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, aitäh suurepärase ettekande eest! Aga väike küsimus. Kui me selle ratifitseerime, siis väikepakiteenused muutuvad sisuliselt konkurentsivõimelisemaks. Äkki te avate selle sisu, mismoodi väikepakiteenus muutub konkurentsivõimeliseks peale meie ratifitseerimist?

Nii palju, kui ma siin omaenese tarkusest ja mälu järgi saan teile vastata, siis inimesed kasutavad rahvusvahelist pakiteenust järjest rohkem, tellides kaupu üle maailma. See on muutnud postiteenust maailmas täielikult, mitte 100%, vaid, ütleme, 80%. Konkurentsieelis on ka see, kui saab vaadata, kus su pakk parajasti on ja millal ta jõuab sulle ukse taha või kuskile pakiautomaati. Eks see ole ka konkurentsieelis. Info liikumise kiirus on kahtlemata konkurentsieelis.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 689 lõpphääletus. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ülemaailmse Postiliidu Ar-Riyāḑi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu 689. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 689 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse ülevaade Euroopa stabiilsusmehhanismi antud stabiilsustoetusest ja Eesti Vabariigi osalemisest Euroopa stabiilsusmehhanismis. Ettekandja on rahandusminister Jürgen Ligi. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Palun, auväärt rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Rahandusministri ülesannete hulka kuulub iga-aastane ülevaade Eesti osalusest Euroopa stabiilsusmehhanismis. Kunagi suurte poliitiliste vastasseisude ajal võeti see valitsuse kohustuseks. Praegu võib öelda, et Euroopa stabiilsusmehhanismi 13 tegutsemisaastasse on mahtunud mitmeid kriise, kuid viimastel aastatel on ülevaade ESM-ist olnud väga stabiilne, isegi igav: ühtegi aktiivset abiprogrammi praegu ei ole. ESM-i ja selle eelkäija EFSF-i kliendid on asunud oma laene tagasi maksma. ESM teenib kasumit, 2024. aasta lõpu seisuga oli reservi kogunenud 5,3 miljardit eurot kasumit. Ma loodan, et kõik, kes siin on ESM-iga liitumist kritiseerinud, panid tähele, et ESM-i kliendid maksavad laene tagasi ja Ligi ei viinud Kreekasse raha ära.

Sedamööda, kuidas laieneb euroala, jätkab laienemist ka ESM-i liikmeskond. Asutajaliikmeid on ESM-il 17. Meie jõudsime sinna koos eurotsooniga viimasel hetkel. Nüüd on meid euroalas 20 ja järgmisel aastal liitub Bulgaaria, kes liitub kõigepealt eurotsooniga ja siis ESM-iga. 

ESM on 13 tegevusaasta jooksul säilitanud oma kõrged krediidireitingud, mis on oluline turgudelt laenamiseks. Maksimaalselt võib ESM laene välja anda 500 miljardit eurot. Sellest mahust on nüüdseks vaba 428 miljardit eurot. Vabad vahendid investeerib ESM konservatiivse investeerimisprogrammi põhiselt ja teenib nii mõõdukat kasumit.

ESM-i kohta on pidevalt tehtud analüüse, kas tema tööriistakast ehk erinevad toetusinstrumendid on endiselt sobivad. Esimene ESM-i reform, mille Eesti kiitis heaks Riigikogu eelmise koosseisu ajal, pole veel jõustunud. ESM-i aluslepingu muutmise lepingu on ratifitseerinud kõik osanikud peale Itaalia.

Meenutuseks, et olulisim muudatus, mis selle reformiga kaasneb, on ESM-ile pangandusliidu kriisilahendusfondi kaitsemehhanismi rolli andmine. See tähendab, et juhul, kui võimalikus panganduskriisis Euroopa kriisilahendusfondi SRF pankadelt kogutud vahenditest ei piisa, saab ESM ajutiselt appi tulla.

Kokku võttes hindame, et ESM on oma rolli euroala stabiliseerimisel senistes kriisides hästi täitnud. Ainuüksi teadmine, et ESM on olemas, on aidanud stabiilsust tagada. Kuid ei saa kunagi välistada, et mõni euroala riik tulevikus ESM-i abi vajab, ja sellepärast peetakse sellistel ühisrahapiirkondadel stabiilsusmehhanismi teoreetiliselt vajalikuks isegi siis, kui ta ei ole parajasti olnud tükk aega tegus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Martin Helme, küsimus, palun!

Aitäh! Mina mäletan, et ESM-i maaletooja oli Jürgen Ligi. Ja siis ta omal ajal rääkis meile siin, et Eesti hakkab sellega raha teenima, et see on investeering ja me saame lausa plussi. Praegu ka ütlesid, et fond on teeninud raha. Jah, fond on teeninud, aga palju siis Eesti eelarve, Eesti riigieelarve on teeninud raha? Ma ei küsi, kui palju Eesti Pank on teeninud, ma küsin, kui palju [on teeninud] Eesti riigieelarve.

Aitäh! Mul on väga hea [meel], et saan selle libauudise kohta vastata. Ei, mina ei ole öelnud, et ESM on investeering raha teenimise eesmärgil, mitte kunagi, mitte kordagi. Aga teie toodate, teie libameedia ja sotsiaalmeedia toodab seda [infot] kogu aeg. Mina olen öelnud, et see on investeering Euroopa stabiilsusse. See on ennast väga hästi ära tasunud ja tänane aruanne peaks seda kinnitama. Meil ei ole enam aktiivseid programme. Need, kes abi said, reformisid ennast põhjalikult ära ja maksavad laene tagasi. Kordan: maksavad laene tagasi. 

Aga ESM on teeninud muidugi kasumit. Kuigi ta eesmärk ei ole kasum, ta eesmärk on Euroopa stabiliseerimine. Veel kord, see on investeering stabiilsusse. Ja oma suure bilansimahu juures on ta teeninud kasumit 5,3 miljardit.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Millest see tuleneb, et eri riikidel on see tagasimaksmise [aeg] erineva pikkusega? Mõned on suht lühikesed, aga Kreekal on üle 40 aasta, Kreekal jah. Kreekal üks on 42 aastat ja teine on 32 aastat. Teised on palju lühemad.

Aitäh! Eks see tule finantskaalutlustest, et kui lihtne see olukord riikides on olnud ja kui ajutine. Kreeka probleemid olid rahanduslikult muidugi kõige sügavamad: kõige suurem laen ja riigivõlg. Seda kirjutati maha, sest Kreeka oli sihuke mugav rahateenimisvahend. Riik emiteeris muudkui võlakirju, elas suuresti võlgu ja tegelikult ka pettis sisuliselt statistikaga. See oli mu esimesi mälestusi rahandusministrina. Ja selles mõttes oli see igati õiglane, kui need kerged rahateenimised said ka tagasilöögi, tähendab, et laenuandjad, eelkõige siis pangad, pidid oma varast loobuma.

Aga jah, pikk tervenemisperiood on antud Kreekale sügavate probleemide tõttu. Samas, praegu võib Kreeka minister ajada rinna ette ja öelda – ta tegi seda ka eelmisel ECOFIN-il –, kui hästi neil tegelikult läheb. Imelik oli tookord [kuulda], kui suur muutus on ühes riigis toimunud, väga põhjalikud reformid. Ja abilaenu mõte just see ongi, et riik ennast reformiks. Nad on primaarses eelarve ülejäägis juba aastaid ja suudavad ise turult laenata. Kreeka võlakirju ostetakse jälle ja tal ei ole nendega probleeme.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Jürgen, ära ole tagasihoidlik, ikka viis Ligi raha Kreekasse, see lihtsalt tuleb sealt tagasi. Minu küsimus on selle kohta, et Eestilt potentsiaalselt nõutav kapital, kui on mingi suurem kriis, on kusagil 1,6 miljardit. Kas Rahandusministeeriumis on mingisugune, ma ei oska öelda, riskianalüüs, kus on hinnatud, millised on võimalikud kriisid, mis selle väljanõudmise kaasa tooks, ja kui suur on sellise kriisi realiseerumise tõenäosus? Kas mingi selline riskimaatriks on olemas ja mis see meile räägib?

Aitäh! Ligi ei ole tagasihoidlik, tema ei viinud raha Kreekasse. Kui ta sai rahandusministriks, siis ta nägi Kreeka kriisi süvenemist 2009 ja 2010 – võimalik, et see oli juba 2009 – asutati EFSF, kes hakkas Kreekale laenu andma ilma Eesti osaluseta, ja ESM võttis selle tegevuse üle. Meie ei viinud sinna ise mingit raha, vaid seda tegi finantsinstrument ESM. Selles on suur vahe, kas [raha] viib sinna Ligi või rahvusvaheline fond.

Kas riskianalüüs on tehtud? Loomulikult. Lühikokkuvõte on see, et on äärmiselt teoreetiline, et välja lubatud kapitali vaja läheb. Praegu on ESM-i probleem pigem see, et ta eksisteerib, aga teda ei ole vaja. Tegelik probleem on see, et ta on nüüd igaks-juhuks-asutus. Need on praegu sisuliselt prognoosimatud kriisid – kui te tahate seda tõenäosust [teada].

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh! Euroopas on väga palju vaieldud Ukraina abistamise üle. Kas ei ole arutatud seda teemat, et ESM-ist Ukrainale toetust anda?

ESM on eurotsooni instrument. Neid arutelusid, kuidas saaks sealt raha kätte ja kasutusele võtta erinevatel põhjustel, aeg-ajalt tuleb. Aga mina ikkagi hoiaks seda tema algsel eesmärgil: see on valuutatsooni stabiilsuse hoidmiseks. Muidugi on käinud see teema läbi ka Ukraina kontekstis, aga pigem on see ikkagi Venemaa vastutus, mitte Euroopa ise [ei peaks] seda tegema. Ma tõesti ei oska lahti rääkida, mida täpselt, millist skeemi selle teema tõstataja on mõelnud. Aga üldiselt on mõnelgi ministril ESM-i järele näpud sügelenud [eesmärgil], mis ei ole tegelikult selle funktsioon. Ja mina olen korduvalt sõna võtnud, tuletamaks meelde, et ESM on teiseks asjaks mõeldud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selles päevakorrapunktis mingit otsust vastu ei võeta. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda [päevakorrapunkti] juurde: majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 756 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Jaak Aabi.

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nagu siin on juba öeldud, meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu algatas majanduskomisjon.

Lühidalt eelnõu sisust. Seaduse täiendamise eesmärk on veeteetasude langetamise abil toetada rahvusvahelise meretranspordi jätkumist Eesti sadamate kaudu ning motiveerida kaubasaatjaid suunama oma kaubavoogusid läbi Eesti sadamate. Eelnõuga sätestatakse, et 2026. aasta 1. jaanuarist kuni 2026. aasta 31. detsembrini ehk järgmise aasta jooksul vähendatakse Eesti sadamasse või sadama reidile sisenevate laevade eest makstavat veeteetasu 15% võrra. Veeteetasu vähendamine on olnud aktuaalne aastast 2020. Tuletan meelde, et siis oli koroonapandeemia ja need soodustused olid isegi suuremad, et toetada nii reisilaevandust kui ka kaubalaevandust, et meie sadamad oleksid võimelised konkureerima ka lähipiirkonna sadamatega.

Natukene komisjoni arutelust, mis toimus 10. novembril. Kõigepealt, ettepanek eelnõu algatada kui selline tuli muidugi Kliimaministeeriumilt, kuna järgmise aasta riigi eelarvestrateegias on arvestatud 1,6 miljoniga, mis veeteetasu vähendamine eelarvele maksma läheb, selle võrra laekub täismäärast vähem raha. Kuidas see viimastel aastatel on mõjunud? Oli juttu ka sellest, et veeteetasu vähendamine teatud määral on hoidnud meie sadamad konkurentsivõimelisena. Sadamatasudest laiemalt on see üks osa ehk veeteetasu ja lootsitasu määratakse riigi poolt, ülejäänud sadamatasud kehtestavad vastavalt seadusele sadamad ise. Kui võtta nüüd kogu paketis need kokku, siis põhimõtteliselt on Eesti sadamad lähipiirkonna sadamatega võrreldavalt konkurentsivõimelised. Tallinna Sadama kaubamahud kasvasid eelmisel aastal 5–6% ja tõenäoliselt see kasv jätkub.

Majanduskomisjon võttis vastu ka otsused. Kõigepealt otsustati algatada eelnõu meresõiduohutuse seaduse täiendamiseks. Juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse majanduskomisjon, siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse majanduskomisjon, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril ehk täna. Juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse majanduskomisjon, siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse majanduskomisjon, siis kuivõrd eelnõu on seotud 2026. aasta riigieelarve seadusega, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks seaduses ettenähtust lühem tähtaeg, viis tööpäeva, ehk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 25. november kell 17.15. Kõik need otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, küsimus, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kust selline suur üksmeel nagu kalmistul? Keegi nagu ei taha su head ettekannet … Huvi ei tunne ja … Kust selline üksmeel?

Aitäh, küsija! Kui sa mõtled seda, miks komisjonis niisugune üksmeel oli, siis eks see on pragmaatiline üksmeel. Me saame merendussektorit sellega ikkagi toetada, et me teatud soodustusi teeme. See määr – selle üle võib ju vaielda, kas saab rohkem soodustada või vähem soodustada. Praegune riigieelarve eelnõu võimaldab teha just nimelt 15% soodustust veeteetasudele ja sellepärast selline see eelnõu sisu ka on. Selle kohta keegi teisi ettepanekuid ei teinud, need otsused tehti konsensusega.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas see kuidagi annab võimaluse mingil määral suurendada Eesti laevandus[sektorit]? Meil on praegu teatavasti ainult 16 alust. Kas see eelnõu annab ka selle võimaluse, et rohkem laevu oleks?

Aitäh! Ma saan küsimusest aru. Aga sadamatasud ei sõltu sellest, millise lipu alla laev sõidab ja millised need laevad on. Neid kogutakse kõigilt laevadelt, mis tulevad Eesti sadamasse. Laevad Eesti lipu alla on hoopis teine teema. Seal minu teada on ka plaanis järgmisi samme astuda. Põhiline on olnud see maksude osa. See, kuidas seda annab soodustada või ei anna soodustada, on vaidlusküsimus olnud. Ma täna detailidesse ei läheks, kuna otseselt seda seadust see ei puuduta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mu pinginaaber võttis sõnad suust, kuigi me ei olnud kokku leppinud. Mure on, et majanduskomisjon võiks ikkagi natuke teada, kui kaugel see asi on. Omal ajal sai korduvalt mitmeid samme [astutud] ja seadusi vastu võetud, et Eesti lipu alla laevad tuleks, olgu siis 2000 või 300. Kas komisjonis on ikkagi arutatud, et midagi reaalselt teha, et kõik see ei jääks jätkuvalt vinduma?

Tänan küsimuse eest! Konkreetselt selle eelnõu algatamisel sellest teemast – laevad Eesti lipu alla – juttu ei olnud. Küll on majanduskomisjonis sellest varem juttu olnud, kui Kliimaministeeriumi merendusosakond on käinud rääkimas oma plaanidest. Tegelikult on neil plaanis jätkata seda programmi, et tõesti laevu veel rohkem Eesti lipu alla saada, ja on plaanis teha ka vastavad muudatusettepanekud seaduste kohta. See on terve pakett. Millal see jõuab uuesti komisjoni, ma ei tea, aga kindlasti uurin, kui jälle ministeeriumi esindajad meil komisjonis on.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 756 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. november kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud kuuenda [päevakorrapunkti] juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691 esimene lugemine. Palun ettekandeks taas Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Teie aeg!

Austatud juhatus! Austatud Riigikogu! Esitlen teile asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu. See muudatus seisneb selles, et kui isik loobub kinnisasjast, siis läheb selle omand edaspidi kohalikule omavalitsusele, mitte riigile nagu seni. Eelnõu algatamise peamine ajend oli, et korraga loovutati riigile suurem arv korteriomandeid, mis oli märk sotsiaalsete probleemide kuhjumisest piirkonniti. Sellist vara on raske hallata Tallinnast. 

Selle peale viis Rahandusministeerium koos Kohtla-Järve, Lüganuse ja Valga omavalitsusega läbi pilootprojekti, kus tühjenevates kortermajades elanud inimesed asustati ümber ning tühjad hooned lammutati. Selle projekti tulemusel tõdeti, et ilma kohaliku omavalitsuse sekkumiseta ning kohalikke olusid teadmata ei ole võimalik loobutud varaga seotud probleeme mõistlikult lahendada. Kohaliku omavalitsuse üksusele on põhiseadusega tagatud autonoomia tegeleda kohaliku elu küsimustega oma territooriumil, riik ei saa neid asju otsustada ega sellistes asjades ka praktiliselt tõhusalt toimetada. Nagu pärimisseaduse alusel pärijateta varaga tegelemine peaks ka loovutatud kinnisasjadega tegelemine olema eelkõige vara asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne. 

Pilootprojekti tulemusel koostati omavalitsustele praktilised juhendid ja näidisdokumendid ettetulevate õiguslike ja muude probleemide lahendamiseks. Koos kohustuse üleminekuga on riigi eelarvestrateegias planeeritud leevendavad toetusmeetmed omavalitsustele loovutatud varaga tegelemise kulude katmiseks. Selle eelarve koostamisel on arvestatud pilootprojekti praktiliste kogemustega. Kohalike omavalitsuste kaitseks lisatakse asjaõigusseadusesse ka välistused, et piirangute ja kohustustega koormatud kinnisomandist ei saaks loobuda pahatahtlikult.

Käesolev eelnõu ei lahenda kogu kasutuseta jäänud kinnisvara probleemi, kuid see on esimene samm selles suunas. Kuna eelnõuga lisandub notaritele kinnisasjast loobumise tehingu välistavate asjaolude tõestamise kohustus, siis muudetakse ka notari tasu seadust ja tõstetakse notari tasu selle toimingu eest 200 eurole. Tänan tähelepanu [eest]!

Aitäh teile! Teile küsimusi … On üks küsimus, vabandust! Peeter Ernits, palun!

Jah! See on oluline seadus, see on Eesti riigi taandumise üks osa. See mastaap oli ju … Eesti riigi tõmbumine Tallinnasse ja Tartusse – selle mõju, nagu ma lugesin, on vist 2,4 miljardit. Oskate lahti seletada, kust see saadud on? Kuigi mõjuhinnangute puhul on öeldud, et eriti suur [mõju] ei ole, mingi 15% elanikest ja kõik muu selline. Aga see 2,4 miljardit, mis peaks kõik need tühjad Lüganuse või Kohtla-Järve ja kõik muu selline ääremaa … Jah, see küsimus.

Aitäh! Ma selle arvutuse detailidega kursis ei ole, aga kindlasti ei ole siin tegemist riigi taandumisega, vaid riigi korraldusega. Korralduslikult on elementaarne, et kohalik omavalitsus kohaliku varaga toimetab. Toompealt ei ole see lihtsalt praktiline. Mingi aeg, siiamaani on sellega proovitud tegelda, aga see ei ole tõhus ega ole tingimata asjatundlik. Kindlasti ei ole asjatundlik. Kohalikku asja peab ikka kohalik omavalitsus ajama.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Küsimus on selline. Kas kinnisasjast loobumine on üks asi ja pärand on teine asi? Ma saan aru, et siiamaani on ikkagi nii, et kui on pärandvara ja ei ole tahtjaid, siis lähebki see omavalitsusele üle. Aga kui on loobumine, siis vanasti läks riigile ja nüüd hakkab kohalikule omavalitsusele minema. Kas saan õigesti aru?

Jah, need on sarnased asjad, aga üks on ikka surmajärgne asi ja teine ei ole, teine on eluaegne asi.

Peeter Ernits, palun!

Jaa, see on positiivne eelnõu. Seni on ju riik maksnud kinni nende tühjade majade kommunaalkulusid, pool miljonit igal aastal nagu naksti. Nii et selle koha pealt on see positiivne.

Aga ma küsin natukene seotult selle asjaga. Siin on notaritele pandud võimalik [tasu] 200 eurot. Aga minu küsimus on, et millal te tulete välja selle notarite õiglasema tasustamise eelnõuga. See on väga oluline teema. Paljudes ääremaa kohtades on notarid muutumas haruldaseks nagu flamingod Eestis, kuid nende roll on silmatorkavalt suur, eriti ääremaal, mis notaritest tühjeneb.

Aitäh! See seadus on justiitsministri vastutusel ja tema teab oma plaane täpsemalt öelda. Ma mõistan notarite muret ja seda, et regionaalselt on nad koondunud keskustesse. Aga klientide seisukohalt selles ju midagi rõõmustavat ei ole, kui notari tasu tõuseb. Nii et ma juhin ka sellele teisele poolele tähelepanu. Praktikas asi nii hull ei ole, kui peab kuhugi sõitma notari pärast, sest seda juhtub harva ja seda saab muude asjaajamistega ühendada. Aga olen ka ise proovinud ja tean, et virtuaalne asjaajamine notariga on täiesti edukas, nii et ei pea kuhugi minema. Tegelikult asi toimib.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Arutelu juhtivkomisjonis, samuti seal langetatud otsuseid tutvustab meie hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu 691 arutelu toimus õiguskomisjonis 3. novembril. Kutsutud olid rahandusminister Jürgen Ligi, ministri nõunik Moonika Oras, Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna kinnisvara valdkonna juht Eve Murumaa ja sama osakonna [jurist] Helje Päivil.

Rahandusminister sõnas sissejuhatuseks, et eelnõuga kavandatav muudatus tuleneb vajadusest süsteemselt lahendada laiemat probleemistikku. Nimelt võib kehtiva asjaõigusseaduse kohaselt kinnisomandist loobuda riigi kasuks ning praktikas esineb seetõttu probleem, et riigile loovutatakse üle-eestiliselt erinevates seisukordades kinnisvara, millele riik ei leia parimat kasutust. Minister rõhutas, et ei ole praktiline, et riik kogu sellist kinnisvaraportfelli haldab, kuna selleks puudub ka vastav ametkond. Seetõttu muudetakse eelnõuga kinnisomandist loobumise regulatsiooni selliselt, et loovutatud kinnisomand läheks edaspidi riigi asemel üle kohalikule omavalitsusele. Ühtlasi on eelnõuga kavas seaduses täpsustada, millistel juhtudel ei ole kinnisvarast loobumine võimalik. Minister samuti toonitas, et kohalike küsimustega peaks tegelema eelkõige kohalik omavalitsus, kuna just neil on kõige parem ülevaade kohalikest oludest. 

Helje Päivil tegi põhjaliku esitluse, tutvustades lähemalt eelnõu vajadust ja eesmärke ning tehtavaid muudatusi. Ta ütles, et aastatel 2011–2024 oli riigi kasuks loovutatud kinnistuid kokku 606, millest 471 olid korteriomandid. Kõige aktiivsem kinnisvara loovutamise periood algas 2016. aastal ja see saavutas haripunkti aastatel 2017–2018, mil toimus massiliselt kinnisvara loovutamisi, kõige enam just Ida-Virumaal, sealhulgas Kohtla-Järve linnas ja Lüganuse vallas. Vahepealsetel aastatel, eriti aastatel 2022–2023, oli loovutamisi oluliselt vähem. Vähenemine oli sel ajal seotud Ukrainast tulnud pagulastega, kes vajasid samuti kättesaadavaid kortereid. Sel ajavahemikul õnnestus Rahandusministeeriumil korteriomandeid ka rohkem müüa.

Mina palusin täpsustada esitluses tutvustatud plaanitavat toetusmeedet KOV-idele, mille kohaselt ümberasustatakse inimesed tühjenevatest korterelamutest ning tühjenenud hooned lammutatakse. Helje Päivil selgitas selle pilootprojekti olemust, millest rääkis siin puldis päris põhjalikult rahandusminister. Ma lihtsalt kordan, et selle pilootprojekti raames valiti välja sellised kortermajad, millest osa kortereid oli juba loovutatud. Need korterid, kus veel omanikud olid sees, omandas KOV. Kui kõik korterid said omandatud, siis otsiti nendele inimestele asenduskorterid, mida osa tahtis lihtsalt üürida ja osa tahtis endale. Kui kõik need toimingud said tehtud, likvideeriti korteriühistu ja kinnistu ning korterelamu lammutati.

Anti Haugas kirjeldas olukorda, kus näiteks korteriomanik elab välismaal ja tema korteri pärija ei ole Eesti kohaliku omavalitsusega seotud või pärijat ei ole sootuks. Sellisel juhul tekib korter, millel puudub omanik, ning see tekitab omakorda korteriühistus suuri probleeme. See probleem pidi olema laialdane ka Ida-Virumaal. Helje Päivil vastas, et pilootprojektis esines ka kirjeldatud olukordi. Paljud menetlused venisid, kuna oli vaja lahendada pärimisprobleem ehk oodata, kuni pärimine saab lõplikult vormistatud. Samuti esines juhtumeid, kus omanikud olid lahkunud välismaale, näiteks Venemaale, ning nende kohta puudusid täpsed andmed. Sellistes olukordades tuli järgida õiguslikke protseduure, mis on juba praegu olemas, kuid võivad olla väga ajamahukad. Projekti käigus kaasatud õigusnõustajad pakkusid välja lahendusi ning lõpuks õnnestus kõik probleemsed olukorrad lahendada. Selleks tuli lihtsalt menetluse käigus rakendada nõuetekohaseid õiguslikke samme, mis võtsid oma aja. Näiteks tuleb kadunud omanike või pärijate puhul seda kuulutada ja neid teavitada ning alles siis, kui kindlaksmääratud aja jooksul vastust ei saada, on võimalik alustada edasist menetlust.

Peeter Ernits märkis kogu menetluse ajaraami kohta, et seitse aastat on selle protsessi jaoks üsna pikk aeg, Justiitsministeerium alustas seda juba 2018. aastal. Ta palus täpsustada, millal täpsemalt toimus üleandmine Rahandusministeeriumile ning millal pilootprojekti alustati. Peetri küsimus osaliselt kattus minu küsimusega. Helje Päivil selgitas, et 2018. aastal koostatud Justiitsministeeriumi eelnõu ei jõudnud edasi menetlusse, kuna puudusid vajalikud uuringud ja rahalised garantiid. Pilootprojekti alustati 2019. aastal ja selle raames telliti järgemööda erinevaid vajalikke uuringuid. Pilootprojekt kestis kokku ligikaudu kolm-neli aastat, kuna mitmed menetlused olid väga ajamahukad, sealhulgas eelnevalt mainitud omanike leidmine või pärimiste vormistamine. Ülejäänud osa ajast kulus pigem menetluse käigus tekkinud küsimuste lahendamisele.

Lõppkokkuvõttes otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva-Skuratovski. Minu poolt kõik.

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Lõikega 1¹ seatakse piirangud, mis puhul ei saa omandist loobuda. Seal on terve rida piiranguid. Aga millegipärast juhul, kui kaasomandi puhul üks kaasomanik sellest loobub, seda kaitset teiste kaasomanike suhtes ei rakendata. Üks kaasomanik saab loobuda nii, et need piirangud ei rakendu. Mis see kaalutlus selle taga on, et kaasomanike puhul sellist, ma ei oska öelda, kaitset ei pakuta, küll aga riigile või KOV‑ile loovutades pakutakse? Mis see kaalutlus on ja kas mingi arutelu oli sel teemal?

Sellist küsimust me komisjonis ei arutanud, aga ma mäletan, et on teatud tingimused, mille puhul ei tohi oma kinnisvarast või korterist loobuda. Ja üks punkt on selline, et kui on näiteks veel üks kaasomanik või korteris elab inimene, kellel on õigus selles korteris elada, siis sel juhul ei tohi korterit KOV‑ile loovutada. Ma arvan, et põhjus on väga lihtne. Niikuinii oli nende loovutamistega väga palju probleeme. Üks asi on see, et nende korterite turuväärtus on väga madal. Teine probleem oli näiteks selles, et korterite plaanid ei vastanud tegelikkusele. Ja ma arvan, et sellega KOV või riik tahab vältida lisaprobleeme, tegelemist selliste väga probleemsete korteritega, kus elab näiteks keegi, kellel on õigus selles korteris elada, aga see korter ei kuulu talle.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Ma saan aru, et komisjonis käis ikkagi sisuline arutelu. Seesama, millele Rain Epler viitas, § 1¹. Seal on loetelu [juhtudest], millal ei saa [korterit] üle anda. Aga siit ma ei loe välja sellist asja, et kui kinnisasjal või korteriomandil on võlgnevused. Siin on hüpoteek, siin on see, kui on märge kinnistusraamatus, pankrot või likvideerimine või on [käimas] kohtumenetlus, kuid ei ole [mainitud] võlgnevusi. Kui korteriomandil või kinnisasjal on võlgnevused teenuseosutajatele – on see prügi, vesi või elekter –, teenuseosutajale ollakse võlgu ja võlad on kuhjunud aastate jooksul, siis ta võib lihtsalt selle omavalitsusele üle anda. Saan ma õigesti aru sellest ettepanekust?

Tänan küsimuse eest! Seda konkreetset küsimust me ka komisjonis ei arutanud. Aga nii palju, kui ma sain aru seaduseelnõu lugedes, ei ole võimalik loobuda korterist, mis on näiteks hüpoteegi all ja millel on teatud kohustused. Kahjuks ma ei saa vastata teie konkreetsele küsimusele, kas saab loobuda sellest korterist, mis on koormatud erinevate kommunaalvõlgadega. Ma jään vastuse võlgu, aga ma oletan, et ikkagi ei saa.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Nagu ma aru saan, on seni riigile loovutatud korteriomandite arv kusagil 350, see oli vist 2024. aasta lõpu seisuga. Osa nendest korteriomanditest on koos majaga juba lammutatud, väike osa, aga siiski mingi osa on olemas. Ja mind huvitab, kas komisjoni istungil tuli jutuks see, mida riik plaanib kogu muu vara seas ka nende korteriomanditega teha. Kas peale selle seaduse jõustamist anda need näiteks KOV-idele üle või mida ta plaanib teha?

Ma tänan küsimuse eest! Eraldi arutelu sellel teemal ei olnud. Aga ma oletan, et riigi ja KOV-ide vahel algavad nüüd läbirääkimised, et oleks võimalik leida sellele probleemile mingisugune lahendus. Sellepärast et on ilmselge, et lihtsalt ülal pidada neid kortereid, mis asuvad tühjenevates majades, mis, ütleme, lagunevad täiesti loomulikul viisil, ei ole lihtsalt otstarbekas. On täiesti arusaadav, et sellele probleemile peab lahenduse leidma.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma seda eelnõu vaatan, siis mulle tundub küll, et riik tahab lükata praegu probleemi KOV-ide kanda. Väga väike tõenäosus on, et need rahalised vahendid, mida vajatakse, lõpuks tegelikult riigilt kaasa tulevad. See on selles mõttes veel huvitavam, et meil on olemas selline organisatsioon nagu Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kes tegelikult riigi vara haldab. Oleks täiesti loomulik, et tervikpildi vaates oleks seesama info koondatud kõik sinna. Ja siis, kui KOV vajaks ühte või teist objekti oma territooriumil, oleks loogiline, et ta taotleb seda nii nagu praegu näiteks riigi reservmaad, kui KOV näeb, et tal on seda vaja oma ülesannete täitmiseks. Täpselt sama võiks olla selle kinnisvaraga. Kas te komisjonis sisuliselt arutasite seda, et te panete praegu KOV-idele selle ülesande, [annate] selle ära, ja panete neile veel lisakoormuse olukorras, kus tegelikult on olemas organisatsioon Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kes omab terve riigi kinnisvarast tervikpilti, näeb seda helikoptervaadet üle terve riigi?

Aitäh küsimuse eest! Meil oli arutlus pigem selle üle, et selline seaduseelnõu aitab kaasa laiema probleemi lahendamisele, sellepärast et KOV-idel on parem ülevaade sellest, mis toimub teatud piirkonnas, KOV-idel on parem ülevaade ka tulevastest plaanidest. Tegelikult ma ei nõustu teiega, et riik paneb kogu koormuse ja vastutuse ainult KOV-idele. Sellepärast et, nagu siin mainiti, riigil on tõepoolest keeruline hallata kogu kinnisvaraportfelli. See ka ei vasta tõele, et riik tahab end lihtsalt vabastada sellest koormusest, sellepärast et riik on eraldanud teatud finantsilisi vahendeid selleks, et KOV saaks selle probleemi lahendada. Ja need pilootprojektid, millest oli siin juttu, tõestasid, et KOV saab kõige paremini selle probleemi lahendada ja leida inimeste jaoks paremaid võimalusi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaatame koos § 126 lõikeid 3 ja 5. Kas olukorras, kus kõik kaasomanikud soovivad üheaegselt kinnisomandist loobuda, peab omand minema üldreegli alusel kohaliku omavalitsuse üksusele või läheb see erandi alusel teisele kaasomanikule? Ning kas kaasomanikud peavad loobumisavalduse tegema eraldi või ühiselt, arvestades, et seadus neid olukordi ei reguleeri?

Ma tänan küsimuse eest! Kahjuks ma sellele küsimusele nii täpselt vastata ei saa, eraldi me komisjonis sellist küsimust ei käsitlenud. Aga kui kõik inimesed, kes korteris elavad, on nõus sellest loobuma, siis ma ei usu, et sellega kaasnevad mingisugused probleemid. Kui kõik inimesed tahavad korterit loovutada kohalikule omavalitsusele, siis ma arvan, et seda on täiesti võimalik teha. Aga teine küsimus on, kuidas seda tehniliselt vormistada.

Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh! Ma mäletan, et kunagi kolleeg Jaak tegeles selle probleemiga, et saaks need keerulised objektid kuidagi riigilt minema, KOV-i kaela. Nüüd tundub, et see tema unistus hakkab realiseeruma. Aga see ei ole otseselt minu küsimus. 

Minu küsimus on, et kunagi, kui seda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi loodi, siis, ma mäletan, suur hulk selle loomise põhjendustest olid need, et siis saab professionaalse teadmise koondada ühte kohta ja seal saadakse paremini kõigi keeruliste situatsioonide ja kinnisvaraga seotud teemadega hakkama. Kas nüüd selle eelnõuga tunnistatakse, et professionaalsusest jääb puudu ja selle pärast tuleb see asi lükata KOV-ide kaela?

Ma tänan küsimuse eest! See konkreetne eelnõu ei anna hinnanguid ühelegi asutusele. See on mõeldud selleks, et tõepoolest lahendada väga konkreetset probleemi, sellepärast et Eestis on päris palju selliseid korterelamuid, mis [tuleb] lammutada. Arengustrateegia kohaselt peab juba aastaks 2050 olema lammutatud circa 5000 korterelamut, mis ei ole enam vastupidavad. Ma arvan, et kui me läheme sellist teed ja võtame selle seaduseelnõu vastu, siis samm-sammult me läheme sinnapoole, et tõepoolest kerkivad uued vastupidavad majad ja inimesed elavad paremates tingimustes. Ma arvan, et see on meie eesmärk, mitte anda hinnanguid ühele või teisele asutusele.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ikkagi tulen selle juurde, et komisjon teeb ju sisulist tööd, ja ma usun, et need kaks lehekülge te suutsite põhjalikult läbi lugeda ja arutelu käis. Ma küsin uuesti selle [sama teema kohta], et võlgnevustega [korteri] võid üle anda. Samas ma loen siit punktist 4 selle kohta, kui omavalitsus on omandanud kinnisasja ja see on koormatud reaalkoormatisega. Oskate te selgitada, mis asi on reaalkoormatis ja mis asi on hüpoteek? Hüpoteegiga [korterit] ma KOV-ile ei saa anda, aga reaalkoormatisega saab üle anda. Kas see reaalkoormatis tähendab seda, et on võlgnevused, või reaalkoormatis [läheb] selle punkti 3 alla, et on kinnistusraamatu kolmandasse jakku kantud nõuded?

Kas te lubate mul kätte võtta seaduseelnõu tervikteksti?

Ma tänan, hea kolleeg Arvo Aller, et te lubasite Marial [eelnõu võtta].

Ma näen, et mulle esitatakse juba selliseid küsimusi, millele peaks jurist vastama, aga ma üritan anda endast parima. Millisest punktist te räägite? (Saalist vastatakse.) Reaal[koormatis]. Ma küll tean, mis on hüpoteek, sellepärast et mul on endal korter ostetud ja see on koormatud hüpoteegiga. Teate, pigem ma ei vasta sellele küsimusele, ma ei tea õiget vastust ja ei hakka siin fantaseerima.

Jaa, kindlasti, hea kolleeg, nii on õigem, oletada pole põhjust. Kui te teate, siis teate, kui ei tea, siis ei tea. Mart Helme, palun!

Aitäh! Mind inspireeris siin see, kuidas on lugupeetud komisjoni ettekandja nimi kuvatud meie ekraanile. Nimelt, Maria Juferev-Askuratovski. Ma ei tea, kas Euroopa arabiseerumine on jõudnud meile – me oleme ju nii eesrindlikud –, et on see nimekuju siin niimoodi ära moonutatud. See on igatahes väga irooniline, et meie e-riik Eesti ei suuda isegi rahvasaadiku nime korralikult ekraanile kuvada. Aga see on niisugune norimine.

Kui selle eelnõu juurde tulla, siis see on ju tüüpiline, nagu Tatikas ja Vesipruul, kes loobivad koera raibet üle aia vastastikku teineteise territooriumile. Päevselge, et omavalitsused leidsid võimaluse lükata neile koormaks olev kinnisvara riigile. Riik vaatas, et ei, me sellega tegeleda ei taha, RKAS ei tõstnud üldse toru, ja nüüd riik otsustas, et lükkame selle tagasi omavalitsustele. Omavalitsustel ilmselgelt ei ole ju vahendeid, ei ole isegi juriidilisi, ma ütleksin …

Aitäh! Jah, aeg on täis, aga võite loomulikult lõpetada.

Ei ole ka juriidilisi kange, et neid probleeme, mis siin praegu on tõstatatud, lahendada. Ja selles mõttes see ongi nüüd …

Aitäh! Nüüd, hea kolleeg, saab küll aeg juba otsa.

Mis te ikkagi arvate? Minu ettepanek on, et see eelnõu võetaks tagasi ja tehtaks korda, sest seda parandada ei ole võimalik.

Ma tänan küsimuse eest! Nagu mitu korda sai juba siin vastatud, ikkagi just kohalikul omavalitsusel on parem ülevaade arengustrateegiast ja oludest, mis on teatud piirkonnas. See ei vasta päriselt tõele, et neil vahendeid ei ole. Näiteks käesoleval aastal on riik alustanud ühe toetusmeetme rakendamist Ida-Viru maakonna tühjenevate korterelamute probleemistiku lahendamise toetusmeetme alusel ja on toimunud kaks taotlusvooru kokku mahuga ligikaudu 4 miljonit eurot. Selles mõttes riik eraldab vahendeid selleks, et KOV saaks neid probleeme lahendada. Mulle tundub ka mõistlik, et just kohalik omavalitsus peab selle probleemiga tegelema. Just kohaliku omavalitsuse töötajad peavad suhtlema kohalike inimestega, peavad pakkuma neile õigusabi, peavad pakkuma neile erinevaid lahendusi, üürikorterit või teisi kortereid, mida inimene saab endale soetada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Kolleeg Rainile vastan, et oli olukord, kus keegi ei tegelenud nende pooltühjade ja päris tühjade kortermajadega, ei Kohtla-Järvel, Kiviõlis ega mõnel muul pool veel. Selleks see pilootprojekt algatati. Need loovutati riigile, riik ei saanud ka sellega hakkama, ütlen otse. Tegelikult tuli omandiga tegeleda kohapeal, tõsta need omandid ümber, kui oli jäänud paar inimest majja, mida ei köetud, kus ei olnud vett, kus ei olnud võimalik elada. Riik läks pilootprojektiga appi ja tõesti need protsessid tehti läbi. Kohtla-Järve, Kiviõli ja Valga koos riigi ekspertidega, ka riigi rahaga, said hakata neid probleeme lahendama. Nüüd on see lahendus olemas ja sellepärast see seaduseelnõu siin on.

Ikkagi, elamumajanduse ja kommunaalmajandusega tegeleb kohapeal omavalitsus. On väga imelik, kui riik läheb sinna neid tühjenevaid kortermaju ümber tõstma, omandust [muutma] ja nii edasi. Ja nüüd on ette nähtud ka vahendid. See oli ka kokkulepe linnade ja valdade liiduga …

Aitäh! 

… et kui need vahendid ja juhendid tulevad, siis see [ülesanne] läheb üle. Neid, mis on riigil ..

Aitäh, hea kolleeg! See sõnavõtt läheb juba pikaks. Küsimust ei olnud siin, aga …

… riik sunni korras üle anda ei saa praegu, need jäävadki riigi kätte.

Aitäh, Jaak Aab! Ma väga tänan teid!

Ma tänan. Küsimust …

Ei, küsimust ei olnud. 

… siin ei olnud, oli lihtsalt täpsustus. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma olen jätkuvalt seda meelt, et seda peaks tegelikult riik koordineerima RKAS-i kaudu. Loomulikult ei takista keegi suhelda omavalitsustega. See on küll kummaline, et praegu ei ole võimalik kuidagi suhelda või ei saa. 

Aga kas te oskate lahti seletada või rääkida täpselt, kuidas siis hakkab välja nägema KOV-ide eelarveliste vahendite taotlemine? Kas need vahendid nähakse juba aasta alguses ette või tulevad need meetmete kaudu? Kui kiiresti need vahendid KOV-i eelarvesse jõuavad? Mismoodi see päris protsess rohujuuretasandil välja näeb? Kindlasti vaatab meid ka palju KOV-i inimesi. Mismoodi see siis välja näeb? Kui KOV-il tekib aasta jooksul mingisugune problemaatiline kinnisvara, millega on vaja tegeleda, siis kuidas see riigi toetus täpselt kohale jõuab ja mis aja jooksul KOV sellega arvestada võib?

Seda me komisjonis ei arutanud. Oli juttu ainult sellest, et see eelnõu ei pea jõustuma eelarvega samal ajal, vaid oluline on see, et see ei tohi enne eelarvet jõustuda. See tähendab, et juba eelarves on teatud summad ette nähtud. Ma ei ütle praegu, mis need konkreetsed summad on, aga ühe summa ma ütlesin: see on circa 3,6 miljonit, mis on mõeldud just selle probleemi lahendamiseks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu mahub ühele A4-le ära ja enamik teie vastuseid piirdub sellega, et te ütlete, et komisjonis seda teemat ei arutatud. Mulle jääb tunne, et te komisjonis üldse ei arutanud seda eelnõu, seda enam, et te jäite siin Arvo Allerile vastuse võlgu ja ütlesite, et te ei ole jurist ja te ei saa seda seletada. Aga kas ei peaks eelnõu olema selline, et sellest saab aru iga inimene, kes seda loeb? Võtame jälle kas või selle lõike 4, et KOV-i vastutus reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise eest on piiratud kinnisasja väärtusega. Aga kui kinnisasi on null eurot väärt, kas siis KOV-i vastutus ongi null eurot või? Siin on nii palju vastuolusid. Minul on küll ettepanek see eelnõu uuesti komisjoni tagasi saata.

Ma tänan vastuse eest! Ma saan öelda, et meil oli päris põhjalik arutelu komisjonis ja kõik komisjoni liikmed said küsimusi esitada. Selle ma lugesin teile ette. Aga jah, vastab tõele, et väga süvitsi igasse detaili me ei süvenenud. Hea meelega vastan nendele küsimustele teise lugemise jooksul, teen endale kõik need küsimused selgeks – ma mõtlen neid juriidilisi aspekte.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olles olnud 32 aastat tööl erinevates ametites omavalitsustes, ei saa ma ikkagi jätta omavalitsust kaitsmata. Me kuulsime siin, et omavalitsus peab ja peab ja peab – mitte ainult teilt. Riigilt tuleb omavalitsusele kogu aeg kohustusi juurde, aga rahakatet ei tule piisavalt. Antud juhul ma isegi nõustun, et omavalitsusel on muidugi ka roll selles arutluses ja ta peabki kohalikke probleeme lahendama. Aga jällegi, te ei oska ju öelda praegu neid vahendeid, mis tulevad riigilt abiks. Kas komisjonis üldse arutati seda proportsiooni: koormus versus toetus?

Ma tänan küsimuse eest! Eraldi me proportsiooni ei arutanud. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu huvi selle seaduseelnõuga seonduvalt oli peamiselt see aspekt: me kõik teame, et kui riik asetab kohalikule omavalitsusele täiendavaid kohustusi, siis sellega peavad minema kaasa ka rahalised vahendid, mis võimaldavad katta kulud, mis seonduvad nende kohustuste täitmisega. Aga selle [eelnõu] juures torkab silma see, et seadusemuudatusega pannakse KOV-ile täiendavad kohustused, aga täiendavaid vahendeid seadusemuudatusega ei anta. Ei anta! [Eelnõus] ei ole kirjas, et riik peab garanteerima igal aastal vastavad rahalised vahendid. Või on? Saan ma asjast valesti aru? Mina näen seletuskirjas lihtsalt seda, et planeeritakse vastavad vahendid 2026. aasta eelarvesse. Aga mis saab edasi, 2027. ja 2028. aastal? Seadusest ju mitte mingisugust kohustust planeerida selliseid vahendeid tulevastesse eelarvetesse ei tulene, sest seda seadusemuudatusega sinna sisse ei kirjutata.

Ma tänan küsimuse eest! Ma saan öelda, et rahalised garantiid on ikkagi ette nähtud. On täiesti ilmselge, et üksnes KOV-id ei saa sellist probleemi lahendada, kuna see probleem on väga mahukas, väga laialdane ja nõuab rahastust. On üks asi, et on vaja soetada kortereid, aga on vaja ka teha kõik menetlused, on vaja teha inimestele juriidilist nõustamist, on vaja lammutada. See nõuab väga suurt rahastust, keegi ei vaidle sellele vastu. Ja kindlasti on riik huvitatud sellest, et see probleem laheneks. Sellepärast on rahalised vahendid ette nähtud ka riigieelarves, muidu me lihtsalt ei saa edasi liikuda. Keegi ei pane lihtsalt seda kohustust ehk koormust KOV-ide õlgadele.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, te vist natukene väärmõistsite minu küsimust, sest ma olen teiega nõus, et ilmselt ei ole siin saalis mitte kedagi, kes ei nõustuks sellega, et kui riik paneb KOV-ile täiendavad kohustused, siis sellega peavad minema kaasa täiendavad rahalised vahendid. Minu küsimus oli suunatud sellele, kas see riigi kohustus anda neid täiendavaid vahendeid järjepidevalt, kuni see seadusemuudatus kehtib, ei peaks ise ka olema seadusesse kirjutatud. Vastasel juhul pannakse KOV-ile seadusemuudatusega konkreetne kohustus, aga riik seadusemuudatusega endale vastavasisulist kohustust kirja ei pane. See on minu küsimuse tuum, saate aru? 

Ma saan aru. 

Mitte see, kas peaks raha kaasa minema või mitte, vaid see, kas see raha kaasa minemise kohustus ei peaks ka olema seadusesse kirjutatud.

Ma saan aru. Ma tänan küsimuse eest! Aga minu äranägemise järgi see konkreetne seadus ikkagi pakub lahenduse. Ma ei usu, et igasse seadusesse on võimalik sisse kirjutada konkreetselt, kui palju rahalisi vahendeid on vaja eraldada näiteks kümneaastases perspektiivis. Selleks on meil näiteks riigieelarve, mis peab selle küsimusega eraldi tegelema. See on minu arusaamine kogu sellest protsessist.

Aga see seadus pakub lahenduse. See kirjeldab probleemi ja pakub konkreetsed sammud, kuidas kohalik omavalitsus peaks edasi minema selleks, et selline asi lahendada. See pilootprojekt, mis on juba läbi viidud, tõestas oma edukust ja just selles pilootprojektis õnnestus teha teatud samme, mida KOV peaks järgima.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduse § [154] ütleb kohalikke omavalitsusi käsitledes seda, et kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Ilmselt kokkuleppeid siin ei ole, seega saab panna kohustusi ainult seaduse alusel. Aga põhiseadus ütleb ka järgmist: seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Palun selgitage, kuidas on võimalik seda seadusega kohalikule omavalitsusele pandud kohustust katta riigieelarvest. Või oleks mõistlikum ikkagi kulude kandmine seadusesse sisse kanda?

Ma tänan küsimuse eest! Oeh, kuidas paremini vastata. Nii. Ma arvan, et igal juhul peab riik toimima koostöös kohalike omavalitsustega, sellepärast et meie eesmärk on ühine. See probleem on täiesti arusaadav, sest eri piirkondades on tühjenevad majad, eeskätt Ida-Virumaal ja Valgas. Praegu on Vabariigi Valitsuse poolt pakutud minu meelest päris hea ja edukas lahendus. Selle lahenduse realiseerimiseks on ette nähtud ka rahalised vahendid. Minu arust ei pea siin tekkima vastuolu riigi ja kohalike omavalitsuste vahel, justkui see oleks kuidagi põhiseadusega vastuolus. Sellepärast et kui riik eraldab vahendeid ja kohalik omavalitsus peab probleemi lahendama, siis on täiesti selge, et ta hakkab seda tegema, seda enam, et väga edukas kogemus selles valdkonnas on olemas.

Ausõna, ma ei näe siin mingisugust vastuolu või tulevasi probleeme. Kohapeal võivad tekkida erinevad küsimused, näiteks kui ei ole võimalik üles leida korteri omanikku. See kõik nõuab aega ja võib-olla ka rahalisi vahendeid. Aga hetkel on minu arust pakutud väga head [variandid] selle probleemi lahendamiseks.

Kalle Grünthal, palun, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teie jutt oli suhteliselt illustratiivne, et me tahame head. Aga juriidilises mõttes on see teie vastus ikkagi natukene ebatäiuslik. Põhiseadus ütleb, et kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustused kaetakse riigieelarvest. Aga riigieelarvest katmine, me teame, alati ei õnnestu, sellepärast et – meil on siin halvad kogemused – raha lihtsalt ei ole, raha läheb igale poole ja sinna, kus seda vaja ei lähe. Kui põhiseadus annab meile kohustuse, et need [kulud] tuleb katta riigieelarvest, siis õiguskindluse tagamiseks tuleks ikkagi summad seadusesse sisse kirjutada. Teistpidi on see lihtsalt võimatu. Öelge mulle, mida ma praegu valesti rääkisin.

Midagi valesti te ei räägi. Kui te tahate täiendada seda seaduseelnõu, siis on võimalik esitada ka muudatusettepanekuid, kui te peate neid vajalikuks. Selline võimalus on täiesti olemas. Ja siis me arutame eraldi komisjonis koostöös Rahandusministeeriumi esindajatega ja juristidega, kas seda on võimalik teha.

Suur tänu teile! See viimane vastus oli igati korrektne ja hea, seda oleks võinud rohkem kasutada. Aga teile rohkem küsimusi ei ole. Küll on küsimus või protseduuriline märkus istungi juhatajale. Rain Epler …

Aitäh!

… ma loodan, et see ei ole vastusõnavõtt.

Ei-ei! Ei mingit märkust. Ma tahtsin kolleeg Aabi tänada selle eest, et ta palju kogenuma kolleegina kui mina avas sellise tänuväärse võimaluse pidada debatti ka omavahel siin saalis küsimuste-vastuste voorus. Ma tahtsingi …

Ei, sina, hea kolleeg, väga kogenuna tead, et see ei ole protseduuriline küsimus.

Nagu makroküsimus on see. Kui see [arutelu] on seaduseelnõu piires, siis on ju ka kolleegidel kasulik lisainfot saada, lisaks avalikkusel, kes kuulab, ja me saame palju põhjalikumalt … Kas selle meetodi kasutamine on soositud Riigikogu juhatuse poolt ja edaspidi võib-olla võikski sellele mõelda? Siis saame me kolleegidega omavahel teemasid siin põhjalikumalt läbi arutada.

Ei ole see soositud selles faasis, kus on küsimused ettekandjale. Selles faasis ei ole soositud. Kui on läbirääkimiste voor kas fraktsioonidele või teisel lugemisel igale Riigikogu liikmele, vaat siis on [selline arutelu] igati soositud, aga mitte praegu. 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu protseduuriline küsimus ajendus teie tegevusest just hetk tagasi. Nimelt, te kommenteerisite minu küsimusele vastamise järel [seda vastust], kiitsite põhimõtteliselt ettekandjat, ütlesite, et igati korrektne ja asjalik vastus ja nii edasi. Ja mis see vastus oli? Et nad arutavad seda asja komisjonis, kutsuvad valitsuse liikmed ja juristid kõik kokku, [et aru saada], kas see kõik on õige või ei ole.

Tegelikult on mul kaks küsimust teile. Kas Riigikogu ei saa [ise hakkama] ja peab tegema seda, mida valitsuse esindajad ütlevad? Ja teine küsimus puudutab istungi juhtimist. Kas teie arvates on korrektne, et saal peab kuulama teie kommentaare, kui ettekandja lõpetab oma sõnavõtu või veel sõnavõtu ajal? Kas see on ka mingisuguse istungi kodu- ja töökorraga kooskõlas? On teil õigus kommenteerida puldis rääkija tegevust?

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, te otse loomulikult ei pea tegema seda, mida Vabariigi Valitsus ette kirjutab, kuna seaduse võtab vastu Riigikogu. Mina kiitsin ennekõike Maria Jufereva-Skuratovskit selle eest, et ta tõi välja, et teil on võimalik seda seadust paremaks teha, tuletas teile seda meelde, et Riigikogu on see, kes võtab seadusi vastu, ja kui miskit saaks paremini olla, siis selleks on muudatusettepanek. Minu arust see on igati asjakohane märkus. Tõepoolest, ma otsisin võimalust, et Mariat kiita, sellepärast et tal ei olnud kuigi kerge seda ettekannet tehes, kuna te oskate oluliselt rohkem küsida kui üks inimene, olgu mina või Maria, kes iganes, vastata. Aga ma arvan, et see arutelu oli igati hea.

Head kolleegid, kuna ka härra Linnar Liivamägi istus siin saalis, siis said kõik need teie küsimused Mariale kirja pandud. Nii et ma usun, et komisjonis saab teiseks lugemiseks ettevalmistamise arutelu olema väga sisukas. Ma ei saa lubada, et kõik küsimused saavad vastused, aga ma arvan, et 90% neist küsimustest saavad kindlasti vastused.

Head kolleegid, ma ei jätkaks seda debatti. (Kalle Grünthal räägib saalist.) Ma vastan selle peale, et jaa, otse loomulikult on mul õigus toetada ettekandjat, kui selleks on vajadus. Head kolleegid, ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi. Avan läbirääkimised. (Kalle Grünthal: "Ära jama nüüd!") Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 691 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. detsember kell 17.15.

Veel kord vabandan, head kolleegid. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna toon teie ette eelnõu, mille eesmärk on kaitsta ja tugevdada eesti keelt, muuta keelevaldkonna korraldus ja järelevalve tõhusamaks ning rohkem tulevikku vaatavaks. See ei ole üksnes samm õigusaktide täiendamiseks, vaid investeering meie ühise toimimise, hariduse ja ühiskondliku sidususe nimel. Eesti keel on meie riikluse, demokraatia ja ühiskonna toimimise alus. Ilma ühise vastastikku arusaadava keeleta ei toimi ükski demokraatlik süsteem, kuid keele kasutamine ei toimu iseenesest kõikjal ning väikese keele puhul on toimimise reeglite kokkuleppimine eriliselt oluline. 

Aga esmalt lühidalt olukorrast. Eesti keeleseadus on püsinud sisuliste muutusteta viimased 14 aastat, kuid samal ajal on ühiskonnas toimunud mitmeid muutusi seoses tehnoloogia arengu ja sisserändega. Tulenevalt tunnetusest ja ka ühiskondlikust ootusest, et eesti keele kasutamise reeglid vajavad ülevaatamist, algatasin ma kaks aastat tagasi keeleseaduse analüüsi. 

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus, mida on juba mitmel korral ka siin Riigikogu kultuurikomisjonis arutatud. Ettevalmistamise protsess tõi kokku erinevad inimesed ja organisatsioonid, et mõtestada eesti keele olulisust ja kasutusala meie ühiskonnas. Keeleseaduse mõjuanalüüs ehk väljatöötamiskavatsus oli vajalik, et hinnata seadusliku sekkumise vajadust eesti keele arendamiseks. Oli tarvis analüüsida, millised abinõud on eesti keele arenguks ja kaitseks parimad ja vajalikud, arvestades nii rände- kui ka majandustegevuse muutusi. Aeganõudev analüüs hindas kehtiva õigusraamistiku aja- ja asjakohasust ühiskonnas toimunud arengu kontekstis – tehnoloogia areng, rändesurve ja muudatused haridussüsteemis. Kuigi üldjoontes on keeleseadus püsinud aja- ja asjakohasena, näitas analüüs, et kõige olulisem on suurendada nõudlikkust keelenõuete täitmise üle. 

Eelnõuga tõhustataksegi järelevalvet eesti keele oskuse nõuete täitmise üle, tugevdatakse eestikeelse asjaajamise põhimõtteid avaliku sektori asutustes ja luuakse tingimused täiskasvanute eesti keele õppe korralduse parandamiseks. Veel täpsustatakse nende inimeste ringi, kellele Eestis viibimise esimese viie aasta jooksul ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid. Seaduse eesmärk on luua motiveeriv ja õiglane raamistik, anda inimestele võimalus omandada eesti keel ning võimalikult kiiresti kohaneda nii Eesti ühiskonnas kui ka tööturul. Me ei soovi piirata inimeste ligipääsu tööturule ja sellega halvendada nende toimetulekut, vaid tahame just nimelt soodustada kiiremat ja töökeskkonnas toimuvat aktiivset keeleõpet. Seejuures tuleb tööandjatel tagada teenused eesti keeles ning järgida keelenõuete täitmist. 

Kõige olulisem, mida eelnõu taotleb, on eesti keele või meie demokraatia toimimise põhiseadusliku keele staatuse tugevdamine. Muudatused on võimalik jaotada vastavalt seaduse peatükkidele kolme valdkonda. Kõigepealt, eestikeelne asjaajamine. Eelnõuga laieneb eestikeelse asjaajamise nõue avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, valla- ja linnavolikogudele ning valla- ja linnavalitsustele. 

Muudatus mõjutab avalik-õigusliku juriidilise isiku ning kohaliku omavalituse volikogu ja valitsuse asjaajamist. Seni ei ole avalik-õiguslike juriidiliste isikute eestikeelne asjaajamine olnud seaduses otseselt reguleeritud. Muudatuse jõustumisel saab edaspidi avalik-õigusliku juriidilise isiku ning kohaliku omavalituse volikogu ja valitsuse asjaajamine toimuda üksnes eesti keeles. Seega peab avalik-õiguslik juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsus hoolitsema selle eest, et tema asjaajamisega tegelevad inimesed valdavad eesti keelt või on vastavalt olukorrale ja vajadusele kaasatud tõlk. 

Asjaajamiskeele määratlus on praktikas tekitanud küsimusi, eelkõige kohalikes omavalitsustes. Kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsus on omavalitsusorganid, millele ei laiene kohaliku omavalitsuse asutuse mõiste. 

Omavalitsusorganite keelekasutust reguleerib ainult kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 41. Keeleseadusesse vastava normi lisamine annab asjaajamisele laiema mõiste ning volikogu ja valitsuse liikmete omavaheline asjaajamine, sealhulgas komisjonide töö, peab samuti toimuma eesti keeles. 

Teine osa muudatustest puudutab keeleõpet ja keeleoskuse hindamist. Täiskasvanute keeleõppe rahastamine ja juhtimine peab olema selgemini reguleeritud. Muudatuste eesmärk on tõhustada täiskasvanute eesti keele õppe korraldust ning killustunud valdkond koondada Haridus- ja Teadusministeeriumi ühtse juhtimise alla. Viimase kümne aasta jooksul on täiskasvanute keeleõppe korraldus olnud killustunud, rahastamine hajutatud ja järelevalve praktika kohtades ebaühtlane. Samal ajal on ühiskond muutunud ning digitaliseerumine, sisseränne ja tööjõu paindlikkus toovad kaasa olukordi, kus riiklik koordinatsioon ja selged reeglid ei ole enam pelgalt soovitatavad, vaid hädavajalikud. Senine keeleõppe korraldus on jaotunud mitme ministeeriumi vahel. Näiteks on täiskasvanute eesti keele õppeks kulutatud ligi 68 miljonit eurot, kuid keeleoskuse kasv ühiskonnas on olnud siiski suhteliselt aeglane. 

Efektiivsuse tõstmiseks on tarvis tegutseda kolmes vallas: koondada täiskasvanute eesti keele õppimine selgema juhtimise alla koos ressurssidega, selleks et oleks arusaadav, millised on prioriteetsed valdkonnad ja kuhu need ressursid suunata; muuta eksamite korraldust, et säiliks taseme- ja hindamissüsteemi usaldusväärsus; ning tugevdada järelevalvet. Kõike seda eelnõu ka taotleb. 

Tähtsamad muutused sel teemal on riigilõivu kehtestamine ning vaidekomisjoni õigus tasemeeksami tulemust langetada. Soovime kehtestada riigilõivu 50 eurot neile inimestele, kes tulevad sama tasemeeksamit sooritama kolmandat ja enamat korda. 

Muudatuse eesmärk on motiveerida inimesi eksamiks põhjalikumalt valmistuma ja vähendada koormust eksamisüsteemile. Praktikas esineb juhtumeid, kus inimesed käivad eksamil korduvalt õnne proovimas, kuid keeletaseme parandamisega eksamitevahelisel perioodil pole tegelenud. Muudatus mõjutab circa 8% eksamisooritajatest. Aastatel 2019–2023 tegi sama tasemeeksamit kolm ja enam korda 7,58% eksamisooritajatest, see teeb nende aastate peale kokku 2092 inimest. 

Keskmiselt on ühe inimese ühe eksamikorra kulu riigile 100 eurot. 50‑eurone riigilõiv seab võrreldes varasemaga lisapiirangu eksamile pääsemiseks, kuid riigilõivu kohustus rakendub alates kolmandast eksamikatsest. Lähiriikides on keeleeksamid juba esimesest korrast tasulised. Kõige madalam tasu lähiriikidest on Lätis, kus riigilõiv on 52 eurot. Eelduslikult tõstab riigilõivu kehtestamine ootusi ka keelekursustele. Elanikkonna ja tööandjate ootus on tõhustada keeleõpet. See aitab ühtlasi keeleeksamiteks tõhusamalt valmistuda ja sedakaudu sooritada eksam positiivsele tulemusele. Riigilõiv kehtestatakse eelnõu kohaselt 1. jaanuarist 2027. 

Lisaks ühtlustatakse eesti keele tasemeeksami korraldust, kasutades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse analoogiat. Muudatusega antakse vaidekomisjonile õigus vaidlustatud tasemeeksami tulemust ka langetada. Põhjus on selles, et kehtiv keeleseaduse norm on loonud olukorra, kus pärast eksamitulemuse teatavaks tegemist esitatakse arvukalt põhjendamata vaideid, kasutades sageli loogikat, et vaidluste ajal ei ole mitte midagi kaotada. 

Keelenõuete ja hindamise puhul on oluline taas silmas pidada tasakaalu. Seetõttu täpsustatakse ja laiendatakse eelnõuga nende inimeste ringi, kellele Eestis viibimise esimese viie aasta jooksul ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid. Loendisse on lisatud rahvusvahelise õppekava alusel võõrkeelt või võõrkeeles õpetavad õpetajad, abiõpetajad või õpetajat abistavad töötajad ning õpetajad, kes õpetavad võõrkeelt. Rahvusvahelise õppekava õpetajate lisamise eesmärk on pakkuda Eestis kvaliteetset rahvusvahelist haridust ning aidata Eestis toimivatel rahvusvahelistel koolieelsetel lasteasutustel ja koolidel tagada neile vajalik välismaalt saabunud õpetajate arv. Võõrkeeleõpetajate lisamine loetellu aitab rikastada Eestis võõrkeeleõpetust, sealhulgas just neis keeltes, mille õpetajaid Eestis märkimisväärselt napib. 

Kolmas osa, järelevalve- ja sunnimeetmed. Riik on tõsiseltvõetav ainult siis, kui kokkulepitud reegleid suudetakse ka jõustada ja nende täitmist jälgida. Seetõttu on eelnõus ette nähtud nii sunniraha kui ka trahvimäärade ülemmäära tõstmine. Sunniraha pole tõstetud viimase kümne aasta jooksul, trahvimäärasid aga viimase kahekümne aasta jooksul. Eesti keskmine palk on aga kahekümne aastaga kasvanud circa neli korda. 

Keeleameti järelkontrollid näitavad, et ainult 7% ettekirjutustest tegelikult täidetakse. See viitab sellele, et sunniraha pole enam ammu motiveeriv ega sunni kedagi ettekirjutust täitma. Ettepanek on eelnõus tõsta sunniraha ülemmäär juriidilistele isikutele 9600 euroni ja füüsilistele isikutele 1280 euroni. Hetkel on maksimaalne summa mõlemale 640 eurot. Trahvi ülemmäär – keeleseaduse nõuete rikkumise eest juriidilistele isikutele – tõuseb 10 000 euroni. Trahv audiovisuaalse teose esitamise rikkumise korral 15 000 tõuseb euroni. Senised trahvi ülemmäärad juriidilistele isikutele on olnud 1300, 2600 ja 3200 eurot. 

Riik koos tööandjatega peab olema nõudlikum. Muudatused kannavad sõnumit, et keelenõudeid tuleb täita ning riigikeele oskus on vajalik. Eesti tööturul on hinnanguliselt 80 000 töötajat, kes pole võimelised eesti keeles suhtlema, ja neist circa 20 000 tegutsevad ametites, kus on kehtestatud keeleoskuse nõuded. 2024. aasta kaebustest 57% oli teenindaja ebapiisava keeleoskuse kohta. Kõige rohkem kaebusi esitatakse kaubandustöötajate kohta ja teise suurema rühmana saab välja tuua teenindajad toitlustuses. Näiteks kaebused kullerite ebapiisava keeleoskuse kohta moodustavad kõigest 3% teenindajate keeleoskuste kõikidest kaebustest. 

Keeleametile antakse pädevus seaduseelnõu muudatusega järelevalve teostamiseks kontrollida lisaks keeleseaduses sätestatud keelenõuete täitmisele muudes seadustes kehtestatud keelenõuete täitmist. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on sätestatud näiteks nõuded eesti keele oskusele ja kasutusele kohalikus omavalitsuses, seni polnud Keeleametil pädevust neid kontrollida. Samuti ei ole kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses nimetatud pädevat haldusorganit keelenõuete täitmist kontrollima. Keeleseaduse muutmine lahendab seni hajusat vastutuse halli ala. 

Eelnõus reguleerimata, kuid keelevaldkonna jaoks olulised teemad. Eelnõu ettevalmistamise käigus analüüsiti põhjalikult ka avalikkuses tähelepanu pälvinud taksojuhtide ja kullerite keeleoskust. Oleme seisukohal, et kõik teemad ei vaja seadusega reguleerimist, vaid tõhusamaks võivad osutuda hoopis mitteregulatiivsed meetmed. Pole põhjust taastada taksojuhtidele teenuskaardi taotlemisel eesti keele oskuse tõendamise nõuet. Eesti keele oskuse nõue B1 tasemel on taksojuhtidele ja ühissõidukijuhtidele kogu aeg kehtinud, kuid alates 2016. aastast ei ole teenindajakaardi taotlemisel kohustust seda tõendada. 2016. aastale eelnenud olukorra taastamine aga suurendaks märkimisväärselt bürokraatiat kohalikes omavalitsustes ja see läheks ka vastuollu riigi sooviga bürokraatlikke protseduure vähendada. Seejuures ei taga selle ülesande andmine kohalikele omavalitsustele seda, et taksojuhtide keeleoskus tegelikult paraneb. Aktiivseid teenindajakaarte on Eestis üle 22 000 ja sel juhul tuleks neid kõiki uuendada. 

Oluline on suurendada nõudlikkust keelenõuete täitmise üle ja teha ettevõtjatega koostööd. Näiteks on Bolt arendanud oma keeleõppeprogrammi, mille sõiduteenuse jagajad peavad läbima. 2025. aasta kevadel käivitunud keeleprogrammi käigus eemaldas Bolt oma tööplatvormilt circa 2000 juhti, kellest 1000 on [nüüdseks] keeleoskust parandanud või tõendanud ja platvormile tööle naasnud. Suuremaks murelapseks olnud Bolt on kutsunud appi ka Keeleameti, et ametiga koostöös juhtide keeleoskust kontrollida. Aga peame siinkohal arvestama ka seda, et teenuse tarbijate kaebusi [taksojuhi] eesti keele oskuse puudumise kohta on esitatud vaid 0,002% kõikide sõitude arvust. 

Toidukulleritele on samuti soovitud kehtestada eesti keele oskuse nõue A1 tasemel. Tuletame meelde, et madalaim riiklikult tunnustatud test on meil olemas A2 tasemel. Kulleritele, kelle suhtlusvajadus kliendiga on väga väike, oleks A2 tasemel eesti keele oskuse kehtestamine põhjendamatu piirang. Kullerite eesti keele ebapiisavuse kohta tehtud kaebuste hulk moodustab kulleri sõitude arvust 0,002%. Kullerite keeleoskuse kohta laekus 2024. aastal 12 kaebust, kuid toidukulleri teenuse maht aastas on circa 4,86 miljonit tellimust. Eestikeelne abi on tagatud keskse klienditeeninduse kaudu ja oleme ettevõtjatega jõudnud kokkuleppeni, et platvormid väga märkimisväärse jõuga nügivad kullereid eesti keelt õppima. 

Lõpetuseks. Keeleseaduse põhiline eesmärk on tasakaal. Iga keele, sealhulgas meie riigikeele eesmärk on inimesi üksteisele lähemale tuua, liita, aidata inimestel üksteist mõista ja kehtestada ka Eestis toimiv demokraatlik süsteem. Keel ei tohi olla miski, mis lõhestab, häbimärgistab või ajab tülli. Seetõttu tuleb ka õigusruumis keeleteemadel olla tasakaalukas. Samas ei tohi me unustada põhiseadusest tulenevat kohustust tagada eesti keele säilimine. Seega tuleb leida tasakaal, mis ühest küljest loob soodsad tingimused meie ühise demokraatia toimimiseks ja keele omandamiseks ning tagab eestikeelse asjaajamise, samas, vajaduse korral peavad olemas olema mõjusad sunnimeetmed, et loodud tingimused ja seatud reeglid ka jõustada. 

Head Riigikogu liikmed! Oleme nõudlikud eesti keele hoidmise suhtes, kuid ärme laseme keeleküsimustel end kurjaks ajada. Aitäh!

Suur tänu, väga lugupeetud minister! Ma vabandan hetkeks teie ees ja pakun teile võimalust istuda korra valitsuse looži, kuna me peame tegema ühe hääletuse. Nimelt on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida ja et ma ei peaks jätma oma tööd kolleegi kaela, me teeme saalikutsungi järel selle hääletuse.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. 

Enne, kui ma palun ministril [pulti tagasi tulla], näen, et Varro Vooglaiul on protseduuriline küsimus. Palun!

Jaa, mul on üks protseduuriline küsimus, mis võib pakkuda huvi meist siin paljudele. Ma ei mäletagi enam, millal oli viimati see teisipäev, kui ei tulnud istungi pikendamise ettepanekut. Lihtsalt päevakord on tehtud selliselt, et menetlus ei mahu ettenähtud ajakavasse ära. Minu küsimus juhatusele – teile kui juhatuse liikmele – seisnebki selles, kas oleks kohasem ikkagi planeerida ajakava sellisel viisil, et ei peaks iga kord teisipäevast istungit [pikendama]. Mina saan asjast aru niimoodi, et pikendamine on siiski erandlik olukord, aga mulle tundub, et nüüd hakkab see muutuma standardseks olukorraks ja tegelikult tulebki iga kord arvestada, et istung kestab ikkagi kella kaheni, mitte kella üheni.

Aitäh, hea kolleeg! Selle kohta sobib ütelus, et töö tellija materjalist. Tõepoolest, aasta lõpul on meil eelnõusid rohkem menetleda, nii Vabariigi Valitsuse kui ka Riigikogu liikmete või fraktsioonide algatatud eelnõusid. Me peame lihtsalt selle töö ära tegema. Te näete, et meil on ka kõik kolmapäevad väga pikaks läinud, nii et sealtki pole enam aega juurde võtta. Esmaspäeva peale oleme pannud eelnõusid, neljapäevad on enamasti OTRK-d, nii et meil ei ole rohkem võimalusi. Tegelikult me peame kasutama ära kogu selle aja, mida kollane raamat meil ette näeb. 

Nii et jah, ma söandan arvata, et tõenäoliselt võib-olla ka detsembri teisipäevadel tulevad istungi pikendamised, sest me ei suuda muidu [kõike ära] menetleda. Pigem menetleda eelnõu teisipäeviti kella ühest kella kaheni kui kolmapäeva öösel kella kahest kella kolmeni, näiteks. Nii et see on põhjus. Jah, ma arvan küll nii. Kuna kollane raamat selle võimaluse ette näeb, siis ma söandan arvata, et me peaksime sellega ka järgnevatel teisipäevadel arvestama. 

Muide, sellel on veel üks põhjus: mitmed valitsusliikmed ja ka Riigikogu liikmed on aru saanud, et teisipäev on kõige magusam päev oma eelnõusid menetleda, eriti kui on esimene lugemine, sellepärast et siis ei veni menetlus kolmapäeva öösse. Sellest tuleneb ka üsna tungiv soov ja tahtmine just esimesi lugemisi võimalikult palju teisipäeva peale panna. Nii see on.

Aga nüüd, head kolleegid, palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt ministri. Me saame seejärel jätkata küsimustega. Oma küsimust on pidanud ootama kauem kui tavapäraselt hea kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Suur aitäh teile selle põhjaliku ülevaate eest, mis seaduseelnõu puudutab! Tegemist on esimese lugemisega, tuleb ka muudatusettepanekute aeg ja igaüks saab sinna vastavalt soovile [oma ettepanekuid] lisada. Aga minu küsimus puudutab eeldusi. Kas te selle eelnõu ettevalmistamise korral olite kursis ja teate praegu öelda, kui palju on nendel inimestel, kes sooviksid eesti keelt õppida, reaalselt võimalusi seda teha, kas töötukassa kaudu või kuidagi muud moodi? Need asjad on omavahel väga seotud. Minu teada on suur hulk inimesi, kes soovivad eesti keelt õppida.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean praegu lihtsalt tunnetuse pealt vastama, sest ega mul mingit konkreetset andmestikku ei ole. Viimati, kui ma ise tegin teadlasena sellekohast uuringut – aastal 2019, kui ma ei eksi –, siis oli umbes 130 000 inimest, kes oleks tahtnud eesti keelt õppida, aga neil kas ei olnud selleks rahalisi vahendeid või ei olnud tasuta kursustele piisavalt kohti. 

Samal ajal me peame aru saama ka sellest, et seoses eestikeelsele õppele üleminekuga on tasuta keeleõppe prioriteetsed sihtrühmad olnud haridustöötajad. Haridustöötajad on viimase kahe aasta jooksul ära täitnud suure osa tasuta eesti keele õppe kursuste mahust. Suur osa neid, kes ei ole haridustöötajad ja kes on keeleõppest huvitatud, on olnud ootejärjekorras või pidanud ise keeleõppe eest maksma. 

Aga üks huvitav fakt on see, et kuigi need 130 000 inimest tahaksid keelt õppida, siis reaalseid samme selleks, et keelt õppima asuda, teeb neist ikkagi väga väike osa. Tihti juhtub nii, et keelekursustele tulevad ja keeleeksamid sooritavad ühed ja samad inimesed. Ehk kui inimene on alustanud, siis ta järjekindlalt võtab ette ja käib kõik keeleastmed läbi ning tihti jõuab ka C1-ni. Ja midagi pole teha, aga C1 keeletaseme sooritajate hulgas on valdav osa kõrgharidusega naisterahvad. Probleem keeleoskusega kipub meil olema ka see, et haridustase määrab väga tugevasti ära selle, kas inimene on võimeline keeleoskuse tasemel edasi liikuma. 

Mul tõesti ei ole teile kahjuks täpsemaid numbreid ette anda. Aga ma ei saa öelda, et keeleõppe võimalused Eestis oleksid vähesed, neid ikkagi on. Oleme haridusministeeriumist teinud ka pöördumise näiteks kuulsa keeleõpperakenduse Duolingo poole palvega sinna sisse viia eesti keel, et oleks võimalik õppida eesti keelt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtus, et kõige rohkem kaebusi on tulnud tarbijate teenindamise kohta. Keeleseaduse § 36 lõige 1 ütleb, et eesti keele kasutamise nõuete rikkumise eest karistatakse seda isikut rahatrahviga. Aga küsimus on selles, et tarbija teenindamisel näiteks kassapidaja ilmselgelt ei saa sinna aparaadi taha muidu, kui on põhimõtteliselt olemas juriidilise isiku heakskiit ehk, ütleme, selle kaupluse omaniku heakskiit. Ja samas sätestatakse see, et juriidilist isikut karistatakse 2600-eurose rahatrahviga. Minu küsimus on: kui palju on praegu selle seaduse nõude rikkumise eest karistatud juriidilisi isikuid? Ja kui [kedagi karistatud] ei ole, siis miks ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd selgitan seda natukene. Kui Keeleinspektsioon tuvastab kaebuse laekumise korral teenindussektori töötaja ebapiisava keeleoskuse ehk kui teenindaja ei vasta sätestatud keeleoskuse nõuetele, siis koostatakse sellele töötajale ettekirjutus, mis tähtajaks peab ta täitma keeleoskuse nõudeid. Järelkontrollis Keeleinspektsioon kontrollib, kas selleks tähtajaks on keeleoskuse nõuded täidetud. Ja nagu ma oma ettekandes ütlesin, praegu on ainult 7% juhtudest teenindaja järelkontrolliks täitnud keeleoskuse nõuded, 93%-l juhtudest neid nõudeid etteantud aja jooksul täidetud ei ole. 

Kui nõudeid ei ole täidetud, siis saab Keeleinspektsioon kehtestada sunniraha. See sunniraha on seni olnud väga väike, 640 eurot. Praktika näitab, et teenindaja pigem maksab selle 640 eurot ära, kui hakkab täitma ettekirjutatud keelenõudeid. Selle tõttu on meie ettepanek seda sunniraha märkimisväärselt suurendada, nii et tõsta see füüsilisele isikule 640 euro pealt 1280 euro peale ja juriidilisele isikule ehk tööandjale 9600 euro peale. Me usume, et see sunniraha summa sunnib inimesi täitma Keeleinspektsiooni tehtud ettekirjutust. (Hääl saalist.) Ma just ütlesin teile, et ainult 7%-l juhtudest on järelevalve kontrolli olukorras keelenõuded täidetud, ülejäänud juhtudel kehtestatakse sunniraha. (Saalist küsitakse veel.) See ongi karistus, sunniraha määramine ongi karistus.

Aitäh! Head kolleegid! Väike debatt on ikka lubatud, ma seda aktsepteerin, aga liiga pikalt ei saa. Evelin Poolamets on järgmine. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Paragrahvi 6 lõige 1 ütleb: "Haridus- ja Teadusministeerium suunab ja viib ellu keeleõpet, eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ja rakendamist ning suunab ja koordineerib eesti keele alast teadus- ja arendustegevust." Mis selle paragrahviga kaasas käib? Kas toimub struktuuris muudatusi, kas luuakse eraldi osakond, kas võetakse tööle inimesi ja kas selleks on ka eelarve ette nähtud?

Aitäh selle küsimuse eest! Eelmisel aastal toimus juba oluline muudatus Haridus- ja Teadusministeeriumi sees, kuna me lõime eesti keele asekantsleri ametikoha. Seda ei ole Eestis varem olnud, et nii kõrgel tasemel on olemas vastutus täiskasvanute keeleõppe ja ka eesti keele üldise poliitika korralduse eest. See suur mure, mis meil jätkuvalt on ja mida me seaduseelnõu paragrahvi täpsustamisega soovime lahendada, on see, et jätkuvalt on eesti keele õpe, eriti täiskasvanute oma, jagatud vastutusena kolme ministeeriumi vahel, need on Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kelle all on töötukassa ja kes ühtlasi korraldab täiskasvanute eesti keele õpet. 

Me oleme viimase poolteise aasta jooksul teinud tööd selle nimel, et vastutus ja ressursid, ka rahalised ressursid, oleksid ühes kohas. Ma toon teile näite. Haridus- ja Teadusministeerium küll justkui Vabariigi Valitsuse seaduse korralduse järgi vastutab eesti keele poliitika eest, aga suurem osa täiskasvanute keeleõppe rahast on kas töötukassas või Kultuuriministeeriumis. Ehk siis meil ei ole ka eelarvet, millega me tegelikult täiskasvanute keeleõppe korralduse eest saaksime poliitikat ellu viia. Selle seaduse paragrahvi täpsustamine annab meile õiguse hakata liikuma sinnapoole, et ka ressursid oleksid rohkem koondatud sinna, kus on poliitiline vastutus eesti keele õppe korralduse eest. 

Rahulolematus selle pärast, et täiskasvanute eesti keele õppes tegelikult progress on väike, vaatamata sellele, et raha on kulutatud väga palju, on täiesti õigustatud, aga see on lihtsalt väga killustunud eri ministeeriumide vahel. Haridusministeerium on viimase kahe aasta jooksul seadnud eesmärgiks, et me peame suutma suurema osa ressursse keskendada haridustöötajate ehk lasteaiaõpetajate ja kooliõpetajate eesti keele oskuse parandamisele, eelkõige eestikeelsele õppele ülemineku tõttu. Töötukassaga on meil kokkulepe, et nemad võtavad haridustöötajad oma koolituskaardi alusel kursustele. Samal ajal Kultuuriministeerium ütleb, et nendel on lõimumise eesmärgil hoopis teised prioriteedid ja teised sihtrühmad, kellele nad eesti keele õpet korraldavad. Ma arvan, et riigi vaates ei ole mõistlik, kui see korraldus on killustunud ja me ei suuda keskenduda prioriteetsetele sihtrühmadele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et ärme laseme keeleküsimustele end kurjaks ajada. Aga no mis me tegelikult näeme? Eesti lapsevanemad on juba väga kurjad, et nende lapsed ei saa enam õppida ja olla eestikeelses koolikeskkonnas. Eesti inimesed on juba väga kurjad, et töökollektiivid on valdkonniti valdavalt venekeelsed ja eesti töötajaid pigem eemaldatakse töölt, kui nad soovivad kollektiivis kuulda rohkem eesti keelt, ja asemele võetakse sobivalt kas venekeelsed inimesed või ukrainlased. Te ütlesite, et riik koos tööandjaga peab olema nõudlikum, ja ma olen sellega väga nõus. Ma küsingi, millal me siis jõuame sinnani, et näiteks meie ametlikes töökuulutustes ei oleks enam kirjas [eelkõige teiste keelte nõue]. Ma olen ise selliseid töökuulutusi näinud ja arvan, et kui teie käiksite ringi mööda internetti ja vaataksite töökuulutusi, siis te leiaksite ka, et paljudes kohtades on nõutav vene ja inglise keele oskus, aga eesti keel on üldse kuskil tagaplaanil, see nagu ei olekski üldse oluline. Millal valitsus kavatseb ja kas üldse kavatseb midagi ette võtta selleks, et ka meie töökuulutustes oleks selgelt kirjas ...

Teie aeg! 

... et eesti keel on primaarne ja vene keele nõuet ei ole.

Aitäh selle küsimuse eest! No ei oska kommenteerida töökollektiive, kus eesti keeles rääkivaid inimesi tööle ei võeta. Ma lihtsalt ei tea, see jääb praegu natuke nagu kuulujuttude tasemele. Mul oleks hea, kui te saaksite tuua konkreetseid juhtumeid, kus selline asi tegelikult on. 

Aga töökuulutused. Igasugune keeleoskus on inimese jaoks positiivne nähtus, ükskõik, kas see on vene keel, inglise keel, soome keel, poola keel või mis tahes keel. Mida rohkem inimene keeli oskab, seda väärtuslikum töötaja ta tegelikult oma ettevõttele on. Eesti keele oskuse nõue on elementaarne, see tuleneb juba puhtalt keeleseadusest ja Eesti põhiseadusest. Selles mõttes ei saa kindlasti olla selliseid olukordi, kus töö ja ameti täitmine nõuab eesti keele oskust, aga töökuulutusel sellele tähelepanu ei pöörata. Aga see, kui inimene oskab veel vene keelt, inglise keelt või mis iganes muid keeli, on ju iseenesest väga suur täiendav oskus, mille puhul mina küll hindaksin seda töötajat kõrgelt.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus tuleneb murest, et sellesse keeleseaduse eelnõusse pole jõudnud Võru Kongressi vanematekogu, Seto Kongressi vanematekogu, Eesti keelenõukogu ja Tartu Ülikooli sarnane ettepanek: tunnustada lõunaeesti keelt Eesti põlise piirkonna keelena, mille hulka kuuluksid võru, seto, mulgi ja tartu keel. Olge hea, palun selgitage, miks seda ei ole juhtunud, ja ühtlasi kommenteerige Haridus- ja Teadusministeeriumi töötaja 17. novembri uudistes öeldut väidet, et lõunaeesti keele toomiseks keeleseadusesse tuleb muuta põhiseadust. Kas vastav õiguslik analüüs on olemas? Ja kui on, siis kas seda saaks ka Riigikoguga jagada?

Aitäh selle küsimuse eest! Keeleseaduse jõudmine Riigikokku viibiski peamiselt õigusliku vaidluse tõttu seoses lõunaeesti keelte staatuse määratlemisega keeleseaduses. Ma väga loodan, et see arutelu siin Riigikogus läheb edasi, sellepärast et ministeeriumide ametnikkonna tasemel me tegelikult jõudsime selle aruteluga mingil hetkel tupikseisu. 

Eesti põhiseadus ütleb väga üheselt, et Eesti riigikeel on eesti keel. Kui me toome keeleseadusesse sisse lõunaeesti keele mõiste, mis ei ole eesti keel, siis see läheb põhiseadusega vastuollu. Ehk lõunaeesti keel, mis ei ole eesti keel, ei saa olla seaduses eristaatuses sätestatud keel. Ja sellest õiguslikust vaidlusest tulenevalt ei ole seda paragrahvi ka sõnastatud, küll aga on esitatud erinevaid ettepanekuid, mismoodi selle protsessiga edasi minna, selleks et eesti keele erivormid, sealhulgas lõunaeesti keeles räägitavad seto, võru, mulgi ja tartu keel, leiaksid keeleseaduses oma koha. 

Küll aga pean täiendama. Haridus- ja Teadusministeerium on algatanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise selleks, et tagada nendele lõunaeesti keeltele või eesti keele erivormidele õiguslik staatus haridussüsteemis. Teadupärast on haridussüsteemis õiguslik staatus praegu loomulikult eesti keelel, aga ka võõrkeeltel. Võõrkeeltel on õiguslik staatus tulenevalt sellest, et kui ühte võõrkeelt keegi räägib emakeelena ja kui vähemalt kümme lapsevanemat selle emakeele õpet soovivad, siis on neil seaduslik õigus koolilt seda nõuda. Samasugust õiguslikku alust ei ole lõunaeesti keelte puhul. Ehk selleks, et lapsevanemal oleks õigus nõuda oma lapsele koolis võrokeelset, meil haridussüsteemis õiguslikku alust justkui ei ole. Kuigi hea tahte märgina seda muidugi tehakse, [lõunaeesti keeli õpetatakse,] aga õiguslikku kindlust, et ongi õigus seda nõuda, meie haridussüsteemi õiguslikus raamistikus ei ole. 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, mida me praegu ette valmistame, näebki ette seda, et sarnaselt võõrkeeltega, olgu heebrea keel, vene keel või ukraina keel, mis kõik on Eestis defineeritud võõrkeeltena, on vähemalt kümnel lapsevanemal õigus nõuda oma kas võru, seto, mulgi või tartu keele õpet selle keele ajaloolisel väljakujunemisalal. Nii et selle seadusemuudatusega me loodetavasti jõuame varsti Riigikogusse. Aga ma loodan, et lõunaeesti keelte staatuse arutelu Riigikogus jätkub.

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Proua minister! Isamaa esitas keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu juba üle kolme aasta tagasi. Ka eelmises valitsuses partnerid ei tahtnud sellega eriti tegeleda. Ja oli selge, et üks põhjus, miks ei taheta sellega tegeleda, oli taksoteenuse reguleerimine. Sest me nägime juba siis, et taksoteenus on eestlase jaoks eesti keele kasutamise mõttes üks kriitilisemaid asju, eestikeelset teenindust ei saa seal piisaval määral. Teie ütlesite ka praegu, et taksoteenusega pole mingit probleemi ja sellepärast valitsuse eelnõu taksoteenust ja kulleriteenust üldse ei käsitle. Samas on selle aasta 600 kaebusest, mis on Keeleametile laekunud, 160 seotud taksoteenuse ebapiisava keeleoskuse küsimusega. Miks te eirate taksoteenuses anarhia ja keeleoskamatuse leviku küsimust?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma toon välja teise numbri. Arvestades taksoteenuse või sõidujagamisteenuse mahtu tööturul, seda, kui suur on tegelikult teenuste ostmise hulk, on kaebuste arv keeleoskuse nõuete kohta üliväike, sama hästi kui olematu. Arvestades seda, kui palju sõitusid tehakse ja kui paljud nendest sõitudest lõpevad sellega, et teenuse saaja ei ole saanud eestikeelset teenindust, on kaebuste arv ülipisike. 

Me tegime selle seaduseelnõu ettevalmistamisel väga põhjaliku tööturuanalüüsi ja keskendusime nendele valdkondadele, kus seis on ülikriitiline. Kõige kriitilisem seis on meil valdavalt teenuse osutamisel, aga mitte taksoteenuse osutamisel, vaid kaubanduses ja muus teenussektoris. Kõige rohkem kaebusi esitatakse meile kaubandustöötajate kohta, 33% kaebustest, ja teisel kohal on kaebused teenindajate kohta toitlustuse valdkonnas, 15% kaebustest. Need on kohad, kuhu me peaksime tegelikult oma tähelepanu teraviku suunama.

Teie küsimus on kirjas ja saate täpsustada. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Meil on paradoksaalne olukord. Nimelt, tihtipeale me näeme neidsamu teenindajaid, kellel on rinnas silt "Ma alles õpin eesti keelt." Ma tahaksin teada, mis seadusesätte järgi selline süsteem on üles pandud ja mitukümmend aastat on võimalik sellist silti kanda. Tegelikult on tegu lihtsalt seaduse rikkumisega. Kas näiteks saaks panna rinda sildi "Ma alles mõtlen, kas ma maksan automaksu"? No näiteks kümme aastat mõtlen, õpin seda arvutit kasutama automaksu koha pealt. Aga tegelikult ei saa seadust niimoodi kunstlikult peatada toimimast. 

Muidugi, ma juhin tähelepanu, et väga õige on trahvide ja sunniraha tõstmine. Me tegime sellekohase eelnõu juba ammu. Tegelikult te olete olukorra põhjalikult käest ära lasknud, nüüd on viimane aeg tegutseda.

Kas oli küsimus ka või ei olnud küsimust? (Saalist täpsustatakse.) Kui kaua võib kanda silti? Kui inimene õpib eesti keelt, siis ma arvan, et see on äärmiselt tervitatav. Soovitan kõikidel, kes seda teenust kasutavad, toetada selle inimese eesti keele õppimise oskust, suhelda temaga eesti keeles ja aidata tal eesti keelt õppida.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on väga hea meel, et keeleseadus on jõudnud üle 12 aasta nüüd uuesti siia Riigikokku. Kindlasti on palju õigeid samme. Minu peamine mure on see. Seletuskirjast selgub, et praeguseks on [täiskasvanute] eesti keele õppele kulutatud 68 miljonit. Samas, 2017 hindas end eesti keelt oskavaks 41% teistest rahvustest inimesi, aga aastaks 2023, pärast kõiki neid pingutusi ja rahasummasid, on nende inimeste kasvanud ainult 46%-ni – see tähendab, et sisuliselt 5% võrra on see tõusnud. Kas te oskate öelda midagi selle kohta, kui suur osa on selles Ukraina põgenikel, kui palju see võiks seda olukorda mõjutada ja muuta? Ja teiseks, kas oleks võimalik võrrelda, kui palju on riik kulutanud murdekeelte õpetamise toetamiseks ja kui palju meil neid murdekeelte oskajaid on? Kas meil on kuskil need arvud, kust neid võiks vaadata?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti on mõjutanud seda 68 miljonit Ukraina sõjapõgenike siia saabumine, sellepärast et märkimisväärselt kasvas eesti keele õppe kulude hulk just nimelt 2022. aastal, kui oli vaja lisavahendeid nii Ukraina laste eesti keele õppe toetamiseks koolis kui ka täiskasvanute eesti keele õppe toetamiseks. Ukraina sõjapõgenike keeleõpe algas tasemetest A1 ja A2, eks ole. Me peame arvestama sellega, et see periood … (Hääled saalis.) Vabandust! Ma väga vabandan, kas ma võiks rääkida ilma, et …? See väga segab mind. Jah. 

Ukraina sõjapõgenikud alustasid väga madalast keeleoskuse tasemest, mis tähendab, et nende jõudmine selle keeletasemeni, mida integratsiooni monitooringus ja uuringus küsitakse, võtab lihtsalt aega. See ei ole nii kiire protsess. Küll aga peab tõdema, et meie pikaajaliselt Eestis elavate inimeste keeleoskuse tase, täiskasvanute keeleoskuse tase ei ole paranenud piisava tempoga. Ma arvan, et ootused olid tunduvalt suuremad. Kahjuks on selle taga olnud ka see, et haridussüsteem on 30 aasta jooksul taastootnud keeleoskamatuid Eesti püsielanikke. Ma arvan, et see kõik lähiajal eestikeelsele õppele ülemineku käigus siiski muutub. 

Murdekeelte õpetamise kohta mul ei ole konkreetseid numbreid. Ma arvan, et need murdekeelte õpetamise toetuse summad on ühe miljoni ja paari miljoni ligi. Tegemist ei ole väga suurte summadega. Aga ma ei võrdleks omavahel murdekeelte õpetamise kulu õpilase kohta ja eesti keele õpetamise kulu õpilase kohta. Esiteks on loomulikult alati mastaabiefekt. Aga ma pean lõunaeesti keelte puhul väga tähtsaks ka seda, et me toetame mitmekeelsust mitte üksnes võõrkeelte mõttes, vaid üleüldiselt elanikkonna mitmekeelsust ja seda, inimesed oma piirkonna keelt valdaksid. Sest mitmekeelsusel on lihtsalt nii palju eeliseid. Ma ei hakka vast neid praegu siit puldist ette lugema. Aga inimese arengu koha pealt ja mitte ainult, vaid tegelikult ka eesti kultuuri mitmekesisuse mõttes on võro, seto ja mulgi keele roll väga oluline.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No proua minister, kõigepealt kommentaariks, et see taksonduses toimuv tõesti oleks nagu üks teatav sihuke anekdoodi formaat, umbes midagi sellist, et neeger, venelane ja beduiin arutavad midagi taksopeatuses. Seal tuleks demagoogia asemel tõesti tegutseda. Ma ei saa aru, miks te vastu sõdite sellele, et seal asju reguleerida. 

Aga mu küsimus läheb seaduseelnõu juurde. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses plaanite muuta § 32¹ ja teha raskemaks seda, kui keegi tahab vaidlustada oma eksamitulemusi. Sel juhul ta ei saa oma eksamitööd kätte, ta ei tohi sellest koopiat teha ja ta saab ainult kuskil kontrollitud keskkonnas ametniku juuresolekul oma tööga tutvuda. No vägisi tundub, et riik tahab kuidagi ennast kindlustada olukordades, kus süsteem on teinud vea või eksinud, et selle üle vaielda oleks keerulisem. Miks te seda teete? Millega see põhjendatud on?

Aitäh selle küsimuse eest! See on põhjendatud sellega, et eksamitööde kopeerimine on muutunud probleemiks. Teine põhjus, nagu ma vaiete puhul selgitasin, on see, et inimesed vaidlustavad eksamitulemuse lihtsalt ainult vaidlustamise tõttu, lootuses, et keegi annab üks-kaks punkti neile juurde, nii et nad saavad üle selle lävendi. Vaidluste arvust lahendatakse positiivselt inimese jaoks üliväike osa, aga halduskoormus on väga suur just vaiete läbivaatamise tõttu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi võidakse riigieksamite puhul vaidluse tõttu ka tulemust alandada, mitte ainult punkte juurde lisada. Me lihtsalt ühtlustame siin seda reeglistikku, nii et ka eesti keele eksami puhul võib vaide tulemus olla selline, et punkte tegelikult alandatakse. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Ma seda ligipääsu selgitasin teile esimeses vastuses.

Helle-Moonika Helme, palun!

No vot, ministrile: kahju, et te pole selliseid töökuulutusi näinud ja neid töökollektiive, millest mina rääkisin. No surfake mõnel vabal hetkel näiteks CVKeskus.ee lehel, siis te näete neid firmasid ja näete neid nõudeid. Läti on muuseas ära keelanud töövestlustel ja -kuulutustes vene keele nõude, nii et saab küll ilma, et peaks demagoogitsema teemal, et iga keeleoskus on vajalik ja väärtus. Vaata, keeleoskamine isikliku intelligentsi tasemel on üks asi, aga riiklik poliitika on hoopis midagi muud. 

Margit Sutrop tõi siin välja, et on kulutatud 68 miljonit, ja tõi välja ka selle, et raha kasutamine on ebaefektiivne. Me näeme lähiriikide näitel, kuidas seoses immigratsiooniga on aastaid käitatud riiklikult rahastatud nii-öelda kodustamisprogramme, kuhu kallatakse meeletult maksumaksja raha. Eesmärk on neid integreerida küll keeleõppesse, sotsiaaltoetustesse, haridusse ja sotsialiseerumisse üldiselt. Aga mida suuremaks paisub see immigrantide kogukond, seda ebatõhusamaks muutub ju maksumaksja raha juurde valamine nende kodustamisse. Äkki teeks siis hoopis niimoodi, et näiteks igaüks, kes ei oska isegi tööd eesti keeles küsida, lihtsalt tööd ei saa? 

Teie aeg! 

See info levib immigrantide hulgas kiiresti ja sama kiirelt, muuseas, õpivad nad siis eesti keele ära.

Ma nüüd küsin veel kord: kas küsimus oli, et mitte kellelegi, kes mitte ühtegi sõna eesti keelt ei oska, ei tohiks tööd anda Eestis? Ahah. Ma arvan, et seda ma kindlasti ei toeta, sellepärast et Eestis on väga palju töökohti, kus ei ole vaja tegelikult ei eesti keele oskust ega kohati isegi mitte suhtlust. Liinitöölisel, kes seisab liini taga ja teeb liinitööd, ei ole ilmtingimata aja iga päev eesti keeles rääkida.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Minu heatahtlik, aga väga murelik küsimus tuleb natukene teise nurga alt. Ma loodan, et te olete valmis siiski vastama. Nimelt, kehtiva seaduse järgi on nii, et kui teatud arv lapsevanemaid soovib, et nende lapsed õpiksid emakeeles oma keelt ja kultuuri – see arv on vist kümme –, siis kohalik omavalitsus peab seda võimaldama. Ma toon näiteks Viljandi linna, kus on umbes 80 koolilast ja 40 lasteaialast, kes on Ukraina põgenikud. Nendel on tekkinud soov – ja nad on ka kümme allkirja kokku saanud –, et õpetataks ukraina keelt ja kultuuri ukraina keeles. On kuulda, et kuna väga paljud on venekeelsetest peredest, siis [soovitakse,] et hakataks õpetama vene keelt ja kultuuri. Me oleme jõudnud olukorda, kus eesti keele õpetamise asemel kohalik omavalitsus peab hakkama tegelema ukraina ja vene keele õpetamisega kehtivast seadusest tulenevalt. 

Kas see seadus on praeguses olukorras, kus rahalised vahendid on piiratud ja õpetajaid on puudu, ikka mõistlik ja põhjendatud? Ja kes lõppude lõpuks siis maksab need lisakulud, kas riik?

Aitäh selle küsimuse eest! Ukraina keelt või vene keelt emakeelena ei õpi laps eesti keele asemel. Selleks, et laps õpiks ära eesti keele, on väga oluline, et laps areneks ka oma emakeeles. Mitmekeelne laps areneb kognitiivselt tervikuna, ta ei arene tüki kaupa. Kõik teaduslikud uuringud on ära tõestanud, et eesti keele või teise keele arengu fundamentaalseks aluseks on emakeele areng. Kui emakeel ei arene, siis lapse kognitiivne areng toimub oluliselt aeglasemalt ja selle tõttu väheneb ka tema võime teist keelt omandada. Emakeeleõpe, mis on kaks tundi nädalas lähtuvalt lapsevanema soovist, on asi, mis toetab selle lapse eesti keele õppe arengut. 

See on lihtsalt teaduslikult tõestatud. Me võime siin muidugi teiega ka teaduslikku debatti pidada. Ukraina lastele ukraina keele, emakeele õpe on ülioluline selleks, et nad omandaksid ka eesti keele ning et nende kognitiivne areng oleks eakohane. Mitmekeelsusel on väga palju eeliseid, mis lapse arengut toetavad, nii et emakeele õpe on lapse arengu vaatest väga oluline.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma vaatan praegu keeleseaduse § 5, mille esimene lõige ütleb: "Iga muu keel peale eesti keele ja eesti viipekeele on võõrkeel." Mina isiklikult olen esimesed seitse aastat enne kooliminekut rääkinud ainult võru keelt, kuna ma kasvasin üles vanavanemate juures. Tundub, et olen siis võõrkeelt rääkinud. Aga minu küsimus on see – ka teised minu kodupiirkonnas on seda küsinud –, kuidas sellesse seadusepunkti siis pääses eesti viipekeel, kui ainult eesti keel ei ole võõrkeel.

Aitäh selle küsimuse eest! Viipekeel on eesti keele erivorm ehk siis ta on eesti keel, aga ta on viibeldav eesti keel. See on see erinevus. Iga keel, mis ei ole eesti keel, on võõrkeel. Praeguses seaduses käsitletakse võru, setu, mulgi ja muid selliseid keeli murdekeeltena. Ehk need on eesti keele murded, nad ei ole eraldi keeled. See ongi tegelikult see vaidlus, mille tõttu me põrkusime lõpuks Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli otsa.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Selle eelnõuga tugevdatakse eesti keele asjaajamise põhimõtteid avalikus sektoris ja parandatakse eesti keele õpet täiskasvanutele. Kas selle nõude alla lähevad ka ministeeriumite kodulehed? Vaatan, et Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht on lausa neljas keeles – eesti, vene, inglise ja ukraina keel. Kas selle eelnõuga kaasneb ka see, et ministeeriumite ja teiste avalike asutuste kodulehed muutuvad eestikeelseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Haridusministeeriumi koduleht on neljas keeles, mitte küll dubleeritud nelja keelde, vaid informatsioon on seal neljas keeles. Sellel põhjusel, et Eestisse saabunud lapsed, kelle vanemad eesti keelt ei oska, vajavad baasinformatsiooni, et aru saada, kuidas Eesti haridussüsteem toimib ja mismoodi nad saavad oma lapse kooli panna. Seetõttu on ukraina, inglise ja vene keeles baasinfo lastevanematele, selleks et nad asjast aru saaksid. 

Iseenesest tänapäeva tehnoloogia võimaldab need kodulehed muidugi ka automaattõlke abil oma vajalikku keelde tõlkida. Nii et muidugi tekib küsimus, kas on vaja eraldi sellist eri keelte versiooni hoida. Aga meil on koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga praegu loomisel suunised valitsusasutustele ja riigi hallatavatele teenusepakkujatele, et nad saaksid otsustada, millises ulatuses ja millistes keeltes millist avalikku teavet tõlkida. Ma väga loodan, et selle aasta lõpuks need suunised riigiasutustele saavad valmis.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Te ütlesite, et probleemiks on muutunud eksamitööde kopeerimine. Aga mina vaatan, et bürokraatiamasina aina kasvab ja ametnikke tuleb juurde. Kas ma sain õigesti aru, et nüüd on eksam toimunud aga ametnikkonnal puudub võimekus järgmiseks aastaks ainetes uued küsimused välja töötada? Või tuleneb see mugavusest? Miks need küsimused ei võiks liikuda? See on küsimuse üks pool. 

Teine pool puudutab võro keele ja lõunaeesti keelte teemat. Kolleeg Seeder küsis võõrkeelte kohta – kümme allkirja ja KOV-il tekib kohustus õpet pakkuda. Te ise siin kõvasti kiitsite seda, et kui laps õpib mitut keelt, siis ta areneb paremini. Kas siis praegu võro keel läheb selle võõrkeele käsitluse alla või mis selle staatus praeguse eelnõu võtmes on? Kas siis, kui Võrus nüüd kümme allkirja kokku panna ja nõuda [võru keele õpet], tulebki lähtuda nendest seadusepügalatest. 

Kolmandaks ütlen lihtsalt, et palun saatke see õigusanalüüs ka, mida Anti Allas oma esimeses küsimuses küsis. Märkige see endale üles. 

Jaa. Aitäh! Keeleeksam toimub meil kolm või neli korda aastas, see ei ole üks kord aastas. Keeleeksamit ei koosta ametnikud. (Hääl saalist.) Ei, me räägime keeleeksamitest. Selles mõttes, et see eksami regulatsioon puudutab riigieksamit, riigieksamid toimuvad üks kord aastas, aga keeleeksamid riigieksamitena – need on ka riigieksamid –, toimuvad kolm või neli korda aastas. Sellepärast, et seal sees on eksamite korraldus, riigieksamite korraldus, aga eesti keele eksam on ka riigieksam. Saate aru? (Hääl saalist.) Ei hakka, sest matemaatikaeksam toimub üks kord aastas. Selles mõttes, hakkab kehtima see, et tööd ei tohi kopeerida. See on loogiline. Aga matemaatikaeksam toimub ainult üks kord aastas. Keeleeksam toimub mitu korda aastas, selle eksami kopeerimine on palju suuremate tagajärgedega kui see, kui toimub matemaatikaeksam üks kord aastas. Ehk see on … (Hääl saalist.) Just. Saategi ligi, aga te ei saa seda võtta kaasa ega minna sellega kuhugi. (Hääl saalist.) Jah, loomulikult. Jah, just.

See debatt siin ... Saadame kirjaliku küsimuse, Rain Epler, siis minister saab vastata. Jätkake, palun!

Ja võro keele kohta, nagu ma juba selgitasin, [kehtivas] keeleseaduses on võro keel ja seto keel sätestatud murdekeelena. Murretel Eestis ei ole sellist õiguslikku alust, nagu on võõrkeeltel emakeele õpetamisel. Selle tõttu me oleme ka algatanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise, et anda võro keelele, seto keelele ja mulgi keelele samasugune õiguslik staatus, nagu on võõrkeeltel emakeelena. Kui võõrkeel on kellegi emakeel ja kui vähemalt kümme lapsevanemat seda küsib, siis tuleb seda lastele õpetada, ja täpselt samasugune staatus tuleks anda lõunaeesti keeltele. Jah, nii on.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kõigepealt küsimus, siis kommentaar. Küsimus on see: miks te ikkagi nii kangekaelselt võitlete taksonduses ja platvormitöötajate keelenõude kehtestamise vastu?

Kommentaar on see, et teie vastus kolleeg Tõnis Lukase küsimusele sellel teemal oli eksitav, aga ma kasutaksin ka tugevamaid väljendeid: demagoogiline ja vale. Te ütlesite, et taksonduses on kaebuste osakaal kaduvväike võrreldes kaubanduse ja teenindusega. Ma julgen siin isegi ilma arve välja toomata öelda, et on vastupidi ja vahe on mitmekordne. Kui me võtame kogu toitlustuse, teeninduse, kaubanduse kontaktid – neid on miljonid ja miljonid – ja kaebuste arvu, siis see osakaal on kindlasti oluliselt väiksem kui taksoteenuse kaebuste oma. Nii et olukord on tegelikult vastupidine. Need argumendid, mis te põhjenduseks tõite, ei ole üldse õiged. Olukord on vastupidine. Ja nüüd ma kordan oma küsimust: miks te võitlete nii kangekaelselt selle nõude kehtestamise vastu?

Aitäh küsimuse eest! Toon välja faktid. 2024. aastal oli kaebustest 48% ehk [peaaegu] pool kaebustest, millega Keeleinspektsioon tegeles, kas kaubandustöötajate või toitlustuse teenindajate kohta. Pooled! Ülejäänud pool jagunes taksojuhtide, meditsiinitöötajate, kullerite ja teiste töötajate vahel. Suurem osa sellest, millega Keeleamet peab kokku puutuma – inimesed tunnevad, et nad vajavad seda, et teenindaja oskaks eesti keelt –, ei ole mitte taksonduses ega meditsiinis ega kullerteenustes, vaid on tegelikult kaubandustöötajatel ja teenindajatel toitlustuses. Ehk siis see on see koht, kus inimene päriselt vajab, et tal oleks võimalik eestikeelset teenindust saada, sellepärast et ta lihtsalt ei saa seda teenust kätte, kui teda näiteks toitlustusasutuses eesti keeles ei teenindata. 

Suurt osa taksoteenusest on inimesed tarbinud ilma, et selle kohta oleks tulnud kaebusi. Me oleme selle põhjalikult läbi analüüsinud, aga me ei näe vajadust seal keelenõuded kehtestada. Keelenõuete kehtestamine oleks ebaproportsionaalne, sest see tekitab turule sisenemisel väga suure tõrke, teenuse kättesaadavus väheneb ja teenus kallineb ning selle tõttu tegelikult mitte keegi sellest ei võida.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Tõesti, mul on hea meel, et küll mitte viimasele küsimusele vastates, vaid eelnevatele, aga siiski, minister on toonud teaduslikke argumente. Ma arvan ka, et keeleõpe ei ole niivõrd poliitiline, vaid tegelikult seal on väga palju metoodikaid, mida me peaksime arvestama, olgu see meile poliitiliselt sobiv või mitte. Seda esiteks. 

Aga küsimus on killustatuse kohta. Te toote nüüd HTM-i alla kõik need ressursid ja vajamineva kompetentsi. Mida see praktikas tegelikult tähendab? Ma arvan, et üks hirmudest ongi olnud see, et kui nüüd töötukassast ja mujalt see kohustus ja võimalus kaob, siis kas on ikkagi hea muudatus või mitte. Mida see praktikas tähendab? Kas te toote endale kõik need töötajad juurde ja raha juurde või ei? Millised on need mõõdikud, et te saaksite öelda aasta pärast või millalgi, et jah, see oli õige otsus, et me koondasime selle kõik HTM-i alla?

Aitäh selle küsimuse eest! See ei tähenda seda, et töötukassaga tegelevad ametnikud tulevad Haridus- ja Teadusministeeriumisse. Töötukassa ülesanded on siiski palju laiemad kui ainult eesti keele õpe, küll aga see, mis puudutab eesti keele õppe tellimust, oleks edaspidi koordineeritud Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Ehk praegune tellimus on valdavalt tööandja või töötaja enda soovi põhine. Me näeme statistikast seda, et kõige lihtsam koolitus, mida töötaja on läinud küsima, on eesti keele koolitus. Ta on selle võtnud, ta on nii-öelda linnukese kirja saanud, et ta on käinud koolitusel, aga tegelikult tema eesti keele tase paranenud ei ole. Tihti on see sooritatud ainult sellepärast, et saaks kasutada töötukassa pakutavaid tööturuteenuseid. Me tahame, et töötukassa eesti keele õpe oleks prioriseeritud. Meil on prioriteetsed sihtrühmad, kellele on võimalik töötukassa kaudu eesti keele õpet pakkuda. Meie praegune prioriteetne sihtrühm on haridustöötajad – lasteaiaõpetajad, kooliõpetajad, abiõpetajad –, kellele on kehtestatud keelenõuded ja kes peaksid prioriteetse sihtrühmana töötukassa kaudu eesti keele koolitust saama. 

Mis puudutab Kultuuriministeeriumi, siis jah, haridusministeeriumi ja ka minu soov on olnud see, et eesti keele majad ja kogu täiskasvanute eesti keele õppe koordinatsioon liiguks Haridus- ja Teadusministeeriumi alla. Me ei ole veel jõudnud kokkuleppele Kultuuriministeeriumiga nende struktuuride nihutamises, ümbertõstmises ühest ministeeriumist teise, aga me töötame selle nimel, et me suudaksime selle struktuuri selgemaks teha. Sellepärast, et selline olukord, kus haridusministeerium peab vastutama täiskasvanute keeleõppe olukorra eest, aga rahalised ressursid, kogu töötajaskond ja õpetajaskond on Kultuuriministeeriumi haldusalas, selle allasutustes, ei ole lihtsalt mõistlik. Me leiame, et tegelikult tuleks eesti keele majad liigutada Haridus- ja Teadusministeeriumi alla Eesti Keele Instituudi osaks, nii et saaks täiskasvanutele tõhusat ja kvaliteetset eesti keele õpet pakkuda.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Veel kord märgin, et sunniraha tõstmine on olnud möödapääsmatu. On viimane aeg seda teha, sest suurettevõtted on lihtsalt ignoreerinud neid karistusi ja hoiavad tööl hulgi inimesi, kes ei valda eesti keelt. 

Kui meie tegime oma eelnõu, siis me vaatasime, et suurfirmad võivad isegi natuke suuremate summade peale neid karistusi siiski ignoreerida, sest mugavam on hoida keeleoskamatuid inimesi tööl, ja panime eelnõusse võimaluse karistada neid teatud protsendi ulatuses kogu käibest. Kas teie arvate, et selle 10 000 euroga on nad korrale kutsutavad? Ma küll loodan, et see nii on, aga kahtlus ikkagi jääb, et päris suured firmad võivad seda karistust ignoreerida.

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd, 10 000 euro suurune trahv on keeleseaduse rikkumise eest, kui eesti keelt ei ole kasutatud olukordades, kus seda peab kasutama. See ei puuduta töötajaid. Töötajate keeleoskuse puhul [tuleb mängu] sunniraha. Ehk sunniraha määratakse töötaja keeleoskusnõuete mittetäitmise eest füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule. Trahv on näiteks selle eest, kui näidatakse filmi, millele ei ole eestikeelseid subtiitreid, või tehakse reklaami, mis ei vasta keeleseaduse nõuetele, ja nii edasi. Ma lihtsalt täpsustan neid eripärasid. Sunniraha me ilmselt protsendina töötaja palgast kehtestama ei hakka, sest palk kogu aeg muutub. Aga see sunniraha, 1280 eurot töötajale, on minu arvates päris suur summa, mis motiveerib inimest tõsiselt ette võtma oma keeleoskuse parandamist.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõtte juurde. Palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud ning kõik eesti keele armastajad ja austajad, kes te olete ekraanide taga! Tõesti on hea meel, et see keeleseadus jõudis nüüd Riigikokku. Oleme seda ammu oodanud ja ka kultuurikomisjonis varasemalt muudkui küsinud, millal see tuleb. Väljatöötamiskavatsus oli juba pikka aega ette valmistatud. 

Kultuurikomisjonis arutasime me esimese lugemise ettevalmistamist 3. novembril. Koosolekut juhatas Liina Kersna, kohal olid komisjoni liikmed Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali, puudusid Vadim Belobrovtsev ja Helle-Moonika Helme. Kohale olid kutsutud ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson ja nõunik Kätlin Kõverik. Ministri nõunikud Daniel Kõiv ja Gea Kangilaski olid samuti kohal. 

Selle arutelu juures kõigepealt kuulasime loomulikult seaduse enda sisu, tutvusime sellega. Ma ei hakka uuesti siin ette lugema kõike, mida minister juba päris põhjalikult tutvustas, kui ta tõi välja olulisemad muudatused. Võib-olla on lihtsalt jälgimiseks hea, kui ma neid kordan. Eesti keele oskuse nõuete täitmise järelevalvet tõhustatakse. Suurenevad sunniraha ja trahvid, et motiveerida nii juriidilisi kui ka füüsilisi isikuid keelenõudeid täitma. Täpsustatakse eesti keele rolli asjaajamiskeelena ning laieneb selge nõue avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, sealhulgas ülikoolidele ja Eesti Rahvusringhäälingule. Nähakse ette muudatused tasemeeksamite ja täiskasvanute keeleõppe korralduses. Oluline on ka see, et täiskasvanute keeleõppe vastutus koondatakse selgemalt Haridus- ja Teadusministeeriumile, et parandada koordineeritust ja tulemusi. Keeleametile antakse laiemad järelevalveõigused. See on huvitav, et ta ei tee mitte järelevalvet enam ainult keeleseaduse täitmise üle, vaid ka teistes seadustes keelenõuete täitmise üle, sest neid on rohkem kui need, mis on keeleseaduses. Täpsustatakse välisspetsialistide keelenõuete vabastuse tingimusi ja lisatakse kategooriad õpetajatest, kes tegutsevad rahvusvahelise õppekava alusel või õpetavad võõrkeelt. Reguleeritakse ka audiovisuaalsete teoste dubleerimist kinolevis ning nähakse ette volitusnormid keelevaldkonna projektide, uuringute, toetuste ja stipendiumide jagamiseks, samuti ajakohastatakse terminoloogiat. 

Nüüd arutelu juurde. Esimene küsimus tuli Liina Kersnalt personali kohta. Ta küsis, kas keelejärelevalve tõhustamine toob kaasa ka Keeleametisse täiendavate töökohtade loomise. Minister vastas, et aastal 2024 on juba Keeleametisse loodud kaks täiendavat ametikohta, et kindlustada eestikeelsele õppele ülemineku ajutise töökoormuse suurenemist, kuna järelevalve puudutas just venekeelsetes koolides toimuvat. Aga kuna suurem osa sellest järelevalvest on tehtud ja tulemustest on ka siin Riigikogus tegelikult juttu olnud, siis need ametnikud liiguvad edaspidi tööturu keelejärelevalve valdkonda, kus nende tööpanust on rohkem vaja. Nii et otseselt ametnike arvu suurenemist ei ole ette nähtud. 

Signe Kivi küsis selle kohta, et kuna seda keeleseadust ei ole nüüd 14 aastat muudetud, siis kas ei oleks pidanud koostama uut seadust. Ministri vastus oli, et selle järele ei olnud otsest vajadust. Arutelu enne seda otsust ja väljatöötamiskavatsus näitasid, mis täpselt on need probleemid, mis vajavad seadusemuudatust, milliseid keelevaldkonna eesmärke saab saavutada ka mitteregulatiivsete meetmetega. Kehtiv keeleseadus üldiselt täidab oma vajadusi ja neid eesmärke ning vajadus uue seaduse järele puudub. Need asjad, mida reguleeritakse, ma enne kokkuvõtlikult nimetasin. 

Madis Kallas küsis, kas volikogu komisjoni tegevus kuulub ka § 31 lõike 1 alla. Nimelt on kohalike omavalitsuste volikogu istungid eesti keeles. Madis Kallas küsis, kas komisjoni puhul on sama nõue. Minister vastas, et volikogu komisjon on lahutamatu osa volikogu tööst ja kuna seaduses on sätestatud, et volikogu ise töötab eesti keeles, siis see loomulikult tähendab ka komisjonide tööd. Ei ole võimalik, et komisjoni istungeid hakatakse pidama mingis muus keeles, isegi konsensuslikult ei saa nii otsustada. See on kindlasti hästi oluline. 

Tõnis Lukas küsis, kas valitsus on rahul eesti keele kasutamisega teenindussektoris, ja arvas, et viimasel ajal on sagenenud kaebused eesti keele rolli vähenemise kohta nii söögikohtades, kauplustes kui ka takso- ja platvormiteeninduses. Ta küsis, kuidas on korraldatud keelenõuete täitmise kontroll renditööjõu puhul. Minister vastas, et kaebused sõidujagamis- ja kulleriteenuse keelekasutuse kohta moodustavad väga väikese osa kõigist kaebustest. Seesama arv, mida ta siin äsja mainis – 0,02% ja 0,002% on see kaebuste osa, mis puudutab sõidujagamis- ja kulleriteenuseid. Enamik keelelisi kaebusi, millega Keeleamet peab tegelema, on seotud kaubandus-, toitlustus- ja hotellindussektoriga. 

Kuna kulleri- ja sõidujagamisteenus seostub otseselt ühe ettevõttega, Boltiga, siis ta ütles, et Bolt ise on võtnud kasutusele A1-taseme keeletesti, mille tõttu vahepeal ajutiselt eemaldati töölt üle 2000 autojuhi, aga nendest 1000 juhti tegid mõne aja pärast selle testi ära ja naasid tööle. Tegemist on väga elementaarse keeleoskusega, A1-tasemel. Tegelikult sellist testi mujal eriti isegi ei kasutata. Need Bolti autojuhid, kes soovivad pakkuda mugavusteenust, peavad oskama ka suuliselt kliendiga eesti keeles suhelda. Ta tõi välja – võib-olla on kasulik seda teada, sest just selle üle diskussioon praegu siin Riigikogu saalis oli –, et tegelikult Lätil on selline kogemus, et sõidujagamisteenusele pandi B1-tasemel keelenõue. See viis selleni, et autojuhte jäi vähemaks ja hind tõusis väga kiiresti. Tekkisid väga pikad ooteajad ja tegelikult rahvas ei olnud jälle rahul, sest ilmselgelt on hind odav just tänu sellele, et sõidujagamisteenuse pakkujaid on rohkem võtta. 

Ministri selgitus on selline, et keelenõudeid saab kontrollida ka muude meetoditega ja et liigne reguleerimine omakorda tõstab hindu ja vähendab teenuse kättesaadavust. Küll aga nõustus minister murekohaga, et eesti keele kasutus on vähenenud kaubanduses ja teeninduses ning sunniraha sisseviimine ja suurendamine peaks rohkem distsiplineerima. Seetõttu kõik muudatused sunniraha tõstmise ja tõhustatud järelevalve kohta, millest just juttu oli, annavadki lootust, et olukord paraneb. Renditööjõule kehtivad samad keelenõuded nagu töölepinguga töötajatele ning nende täitmise eest vastutavad nii tööandja kui ka töötaja. 

Tõnis Lukas küsis, kas riigi suhtumine on selline, et eestikeelne teenindus pole alati iseenesestmõistetav ja lisatasu eest saadav mugavusteenus on eestikeelne. Kristina Kallas vastas, et taksoteenuse puhul kehtib Eestis B1-tasemel keelenõue. See kehtib seal, kus on nii-öelda päris töö ehk ei ole mitte renditöö, vaid on lepinguliselt töötavad taksojuhid. Aga sõidujagamise puhul, kui inimene teenindab ilma teenindajakaardita, hetkel B1-tasemel keelenõuet ei ole. Tegelikult on teada, et need, kes seda pakuvad, sellega ise tegelevad. 

Margit Sutrop küsis, kas keeleõppe valdkonnas liiguvad rahalised vahendid edaspidi Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, kui nüüd täpsustatakse seda, kes vastutab prioriteetide eest keeleõppes. Siiani annavad raha lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eelkõige töötukassa kaudu. Kristina Kallas vastas, et HTM-il siiski puudub otsene kontroll rahavoogude üle ja nii see ka jääb. Hetkel on üleval vaidlus selle üle, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil on õigus määrata prioriteetsed sihtrühmad, kellele tuleks keeleõppeprogramme suunata. Ta rääkis siin ka enne sellest, et vahetevahel võib olla selline olukord, kus näiteks ei jätku keeleõpetajaid, kuigi Eesti riigi prioriteediks on seatud üleminek eestikeelsele haridusele. Näiteks võivad just nimelt lasteaia- ja kooliõpetajate koolitamise hanked mõnes piirkonnas läbi kukkuda, sellepärast et kõik koolitajad on juba hõivatud mingite muude kursustega, näiteks Kultuuriministeeriumi rahastatavate muude kursustega teistele gruppidele. See tähendab, et riigi tasemel on prioriteetset üleminekut raske tagada. See võiks paraneda. 

Margit Sutrop tõi välja vajaduse hinnata seniste tegevuste edukust ja rõhutas didaktikaõpetajate kvaliteedi tähtsust, kuna arvud on tõesti väga mõtlemapanevad, keeleoskuse tase tõuseb väga visalt, kuigi sinna alla on pandud [palju] raha. Minister nõustus, et eelnõus toodud sõnastus peab näitama, et tegu on paragrahvi konkreetsemaks muutmisega ja keeleõppe kvaliteedi tagamiseks tahetakse anda teatud uued suunised. Praegu on keelefirmadele juba seatud nõue esitada õppekava ja õpiväljundid, aga rahastamissüsteemis on siiani lubatud toetada ka tegevusi, mis alati ei vii soovitud tulemusteni. Näiteks, kui töötukassa aastaid rahastab keeleõpet koolituskaardi alusel ja see võimaldab inimestel ise valida keeleõpet, siis ei pruugi see tingimata võimekust tööturul [parandada] või ka lõimumiseks vastavat [taset] anda. Igal täiskasvanute keeleõpet pakkuval asutusel on oma mõõdikud ja neid tuleks täpsustada. Sellest oli siin juba juttu. See saab kindlasti selle seadusemuudatuse alusel üheks diskussiooniküsimuseks ning vähemalt loodame, et tulevad ka lahendused. 

Selle murdekeelte teema kohta siinsamas puldis olija küsis, miks ei ole käsitletud eelnõus murdekeelte teemat, mida me oleme ka varem arutanud näiteks Riigikogu kultuurikomisjonis. Vastus oli sama, mis minister siin juba ütles. Nimelt, praegu ei ole juristid ja keeleteadlased jõudnud kokkuleppele, kas lõunaeesti keeled on murded või eraldi keeled. Neil on lahkarvamusi sellel teemal. Samuti ei ole kokkulepet, milline peaks olema nende staatus seaduses. Lõppkokkuvõttes otsustati see vaidlus keeleseaduse muudatusest välja jätta ja arutada teemat vajaduse korral Riigikogus. 

Minister lisas, et haridusvaldkonnas on madalama taseme seadusaktid, kus on võimalik tugevdada lõunaeesti keele staatust haridussüsteemis. Ette on valmistatud võõrkeeltega sarnane säte, mis annab õiguse taotleda lõunaeesti keele õpet, kui vähemalt 20 vanemat on seda soovinud. Sinna alla käib neli murdekeelt. Juba praegu praktiseeritakse seda õigust, kuid puudub rahastusplaani sisaldav õiguslik raamistik ja sellega tegeldakse edasi. 

Küsimus oli ka selle kohta, kuivõrd on murdekeelte õppimine kohustuslik või vabatahtlik. Jällegi, siinsamas puldis olija seda uuris. Kristina Kallas vastas, et keelenõukogu esimees professor Birute Klaas osales viimasel keeleseaduse arutelul ja tema rõhutas kindlalt vajadust käsitleda lõunaeesti keeli keeleseaduses iseseisvate keeltena, eristatuna eesti keelest ning pooldades nendele keeltele piirkondlike õiguste andmist. Selle teemaga me rohkem ei tegelenud. See on üks selliseid asju, mille kohta praegu rohkem komisjoni istungi põhjal ei saa midagi öelda. 

Signe Kivi arvates on lõunaeesti keelte taassünd taganud nii kogukondade, lastevanemate kui ka kohalike omavalitsuste tugeva toetuse. Seda kinnitab näiteks keele alusel lasteaiarühmade loomine. Ta avaldas arvamust, et võib-olla ei ole alati hea nõuda iga asja täpset reguleerimist. Juba rahva enda initsiatiiv näitab, et see huvi on olemas. On oluline, et keelepoliitika kuuluks selgelt Haridus- ja Teadusministeeriumi pädevusse, sõltumata sellest, kus keeleõpet parajasti korraldatakse. Prioriteediks peaks Signe Kivi meelest olema õpetajate järelkasvu tagamine ja eestikeelsele õppele üleminek, mida toetab Riigikogu vastav otsus. Kõik ressursid tuleks sinna suunata, sest lõimumine saab alguse just keeleoskuse parandamisest ja avaliku keeleruumi tugevdamisest. Eesti keele kasutuse tõstmine ühiskonnas loob soodsa pinnase nii keele kui ka kultuuri loomulikuks arenguks ja lõimumiseks. 

Komisjoni esimehena tegi Liina Kersna ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Margit Sutrop, see otsus oli konsensuslik. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. novembril, jällegi, konsensuslikult. Esimene lugemine lõpetada, ka konsensuslikult. Muudatusettepanekute tähtaeg on 2. detsember kell 17.15. Siinkohal meie komisjoni tegevuse ülevaade lõpeb, aga olen heal meelel nõus vastama küsimustele. Aitäh teile!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid ja kuulajad kaugemalt! Sellega, mis keeleseaduse [ja teiste seaduste muutmise] eelnõus kirjas on, sotsiaaldemokraatidel suuri probleeme pole. Mõned väikesed detailid on, kuid sellega jõuame järgmiste lugemiste ajal ja vahepeal arutada neid ning vajaduse korral teha ka muudatused. Tõhustatud järelevalve keelenõuete täitmise üle, eestikeelse asjaajamise kohustus avalikus sektoris ja keeleõppe paindlikud tingimused on teemad, mida sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad. 

Küll aga on probleeme sellega, mis siia seaduseelnõusse pole jõudnud. Nimelt püüan selgitada, miks minul, kelle imäkiil om võro kiil, siiralt on kahju, et seaduse kooskõlastusringil pole leidnud eelnõu esitajate toetust Võrokeste Kongressi Vanemate Kogu, Seto Kongressi Vanemate Kogu, Eesti keelenõukogu ja Tartu Ülikooli peaaegu sarnane ettepanek: tunnustada lõunaeesti keelt Eesti põlise piirkonnakeelena, mille hulka kuuluvad võru, setu, mulgi ja tartu keel. Lisaks sellele on ka 14. rahvusvahelise fennougristika kongressi osavõtjad allkirjastanud ja saatnud ühiselt Riigikogule ja valitsusele avaliku pöördumise, milles soovitatakse tunnustada lõunaeesti keelt Eesti põlise piirkonnakeelena, mille hulka kuuluvad, veel kord, nagu ma juba ütlesin, võru, setu, mulgi ja tartu keel. 

Aga, head kolleegid, teeme siis proovi. Loen ühe lause võru keeles. Parhillaq õkva taha löüdäq siit saalist inemiseq, kinka rinnä siän lüü võro süä, vai noid, keä mõistva hinnata, et kiriv kultuur tege mi uma Eesti rikkambas, mitte vaesembas ja tuud tasus tukõ ja hoita. Kas kõik said kõigest aru? 

Mul on hea meel, et tõesti siin saalis on päris palju Võru või Lõuna-Eesti juurtega inimesi, teie tõenäoliselt saite aru, aga ülejäänute seas nii hästi ei läinud. Ühesõnaga, mõned said aru, aga paljud võib-olla ei saanud. Jah, tegemist pole pelgalt murdega, vaid ka keeleteadlased kinnitavad, et tegemist on eraldi keelega, võru keelega, millel on selged keeletunnused. 

Nüüd siis pisut kaugemalt ja taustast. Eesti põline kultuur on väga rikas ja selle üle tasub uhke olla. Keeleteadlased räägivad juba ammu, et Eesti aladel on kõneldud üle tuhande aasta mitut läänemeresoome keelt, kusjuures lõunaeesti keel on neist kõige vanem, mis eraldus läänemeresoome algkeelest juba üle 2000 aasta tagasi. Järgmisena eraldus liivi keel, seejärel põhjaeesti keel, vadja keel ja teised. Kes soovib sellest rohkem teada ja teaduslikku lähenemist, saab veebilehelt eestijuured.ee selle kohta põhjalikku infot. 

Eestis ei kahtle keegi, et liivi keel ja vadja keel on eraldi keeled. Põhjaeesti keelest kujunes välja Eestis standardkeel ehk Eesti riigikeel. Ja kuigi veel kuni 20. sajandi alguseni oli Eestis kasutusel kaks eraldi kirjakeelt – põhjaeesti ja lõunaeesti –, siis ikkagi peame täna siin järjekordselt üles võtma teema, et enam kui 2000 aasta vanune lõunaeesti keel on eraldi keel ja väga väärtuslik osa Eesti põlisest kultuurist, mitte põhjaeesti keele murre. 

Keeleteadlased räägivad, et vadja keel on põhjaeesti keelega palju sarnasem kui lõunaeesti keel ehk võro, seto, mulgi ja tartu keel. Ja vadja keel on seejuures eraldi keel, nagu me enne kuulsime. Aga meie oma Eesti Vabariik ei ole seniajani tunnistanud meie põlist lõunaeesti keelt, mis erineb põhjaeesti keelest rohkem kui vadja keel, eraldi keelena, vaid ideoloogilistel ja poliitilistel põhjustel on praegused võru, setu, mulgi ja tartu keel keeleseaduse järgi põhjaeesti keelel põhinevad eesti ühiskeele murded, ehkki need keeled ajalooliselt ja keeleteaduslikult seda loomulikult ei ole. 

Juba 2010. aastal tehti keeleseaduse kohta muudatusettepanekud, et lisaks murdekeeltele tuleb seadusesse tuua ka piirkonnakeele mõiste, ja peaaegu oleks see ka teoks saanud. Nimelt, kultuurikomisjon seda algselt toetas – keda asi huvitab, võib lugeda kultuurikomisjoni 18. jaanuari 2011. aasta protokolli –, kuid nädal hiljem, sama aasta 25. jaanuari koosolekul otsustati asi ümber: võtta aluseks regionaal- ja vähemuskeelte harta, kuigi Eesti ei ole siis ega ole ka praegu selle hartaga ühinenud ega peagi ühinema. Hartaga seoses kardeti siis ja kardetakse praegu, et kui võrokeste põlist keelt nimetatakse ametlikult piirkonnakeeleks, siis ka venelased hakkavad riigi käest vene keele piirkonnakeele õigusi nõudma, kuid vene keel on Eestis kehtivate seaduste kohaselt juba ammu ühiselt defineeritud kui võõrkeel ja mulle teadaolevalt ei ole mitte ükski riik tunnustanud võõrkeelt piirkonnakeelena. 

Ja kui keegi tuleb välja jutuga, et lõunaeesti keelt, mis koosneb võru, setu, mulgi ja tartu keelest, ei saa keeleseadusesse kirjutada sellepärast, et põhiseaduses lõunaeesti keelt ei mainita, siis ma tahan temalt küsida, kuidas sel juhul saab keeleseaduses olla eraldi iseseisva keelena eesti viipekeel, mida samuti ei ole põhiseaduses mainitud. Kas selle inimese meelest on eesti viipekeel põhiseadusega vastuolus? 

Miks on meil, lõunaeestlastel, seda kõike vaja? Võru keel on kõigile pingutustele vaatamata kahjuks siiski hääbumise kursil. Setu, mulgi ja tartu keelega on olukord veelgi kriitilisem. Seega on vaja põhimõttelist muutust, nii-öelda teist käiku. Lõunaeesti keel on olnud olemas juba 2000 aastat. On aeg, et Riigikogu tunnistaks lõunaeesti keelt ametliku keelena. Oma põlise kultuuri tunnustamine ja väärtustamine teeb meist paremad ja uhkemad Eesti Vabariigi kodanikud. Lõunaeesti keele tunnustamine regionaalkeelena annab parema võimaluse neid keeli alles hoida. Meil, XV Riigikogu koosseisul, on võimalus see otsus ära teha. Võrokese, seto, mulgi, tartlase pallõsi ti tukõ tuu jaos. Teno! Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! See on tõesti väga oluline seadus. Keeleseaduse muudatused, nii nagu ka keeleseadus ise tervikuna reageerivad põhiseaduse nõudele hoida eesti keelt, kultuuri ja rahvust. Siin ei ole ühtegi pisendavat asjaolu. Me peame kõigis muudes seadustes ja kogu oma toimingus siin töötama muu hulgas ühe konkreetse eesmärgi nimel: et eesti keele roll riigikeelena oleks Eesti riigis piisavalt hoitud. 

Kas me reageerime piisavalt? Praeguseks on jõudnud Riigikogu menetlusse valitsuse esitatud seaduseelnõu, kus on mitu tublit punkti. Aga lähen ajas natukene tagasi. Kolm aastat tagasi arutas valitsus omavahel – siis oli üle-eelmine valitsus – keeleseadusega välja tulemist. Mina haridus- ja teadusministrina selle esitasin. Sellega jäi Riigikogu menetlus 2022. ja 2023. aasta vahetusel ja 2023. aasta alguses väidetavasti ajapuuduse taha, aga tegelikult oli sellel menetlusel ka paar väga tõsist debatipunkti, mille puhul tollase valitsuse koosseisus olevad erakonnad olid erineval seisukohal. 

See kajastub päris hästi ka selles eelnõus siin, mis kannab tollase vaidluse vaimu. Selle tõttu palun jälgida ka järgmise eelnõu arutelu. Isamaa fraktsioon on esitanud oma keeleseaduse eelnõu. Seni oleme me seda teinud terviklikult, aga oleme nüüdseks eelnõuks välja võtnud teeninduses väga olulised valdkonnad, kullerteenuse ja taksoteenuse, mida on täiendavalt vaja reguleerida. Seda just nimelt sellepärast, et juba siis, kui me oma eelnõu esitasime, olime me teadlikud, et valitsuse planeeritavas eelnõus neid olulisi fragmente või osi ei ole käsitletud. 

Mis puudutab kullerteenust, siis tõepoolest võib tunduda, et see on platvormitööna reguleeritud nii, et kontakti peaaegu ei olegi tellija ja teenuseosutaja vahel. Päris nii see siiski ei ole, see kontakt on olemas. Kui me mõtleme kullerteenuse mahtude peale, siis kuigi see ei ole päris fantoomvajadus, on siiski nii, et kui on pakkumine, siis on ka tellimus. Põhimõtteliselt ei ole ju toidu koju tellimine kõigi esmane vajadus, aga kui see võimalus on, siis seda tehakse. See on mõnes mõttes mugavusteenus. Aga kõigile, kes seda teenust osutavad ja eesti keelt üldse ei valda – suur osa nendest on viimase aja immigrandid –, jääb mulje, et eesti keeleta saab Eestis hakkama. See mulje levib ka nende perekondadele. Ja seda suhtumist muuta hiljem, kui need inimesed jäävad siia püsivalt elama, on väga raske. Sest me oleme üks kord juba neile [mõista andnud], et nad saavad Eestis toimida ilma keeleoskuseta. 

Mis puudutab taksoteenuse osutamist, siis siin ma olen väga rahulolematu ministri vastustega ja sellega, et taksoteenuse puhul eesti keele rolli vähenemist ei panda valitsuse tasemel tähele ja seda probleemi pisendatakse väga selgelt. Siin mängiti protsentidega – see on demagoogiline – ja räägiti mingist 0,002%-lisest probleemist. Tegelikult ka selle aasta 600 taotlusest või kaebusest, mis on Keeleametile tulnud, 160 ehk üle 25% puudutab taksoteenust. See ei ole marginaalne protsent, see on kaubanduses toimuva järel teisel kohal. Ja see [osakaal] on sellel aastal kolm korda kasvanud. Siin valitseb anarhia, me oleme tegelikult murranguhetkes ja massiivse võõrtööjõu sissevoolu puhul ei pruugi see murrang olla eesti keele püsimise kasuks. 

Eelmise aasta alguse andmetest minister rääkis, et 80 000 siin tööjõuturul olevat inimest eesti keelt ei valda, 20 000 neist on töökohtadel, kus on nõutud eesti keel, aga nad ei valda seda. See protsent on praeguseks kindlasti juba halvenemas. Riigikeele seisund on kindlasti halvenemas. Ja kui me räägime teeninduses eesti keele rolli taastamise vajadusest, siis me ei räägi sellest, kas eestlased saavad muude keeltega hakkama. Jah, kindlasti me saame muude keeltega hakkama. Aga miks me peame Eestis [mingit teist keelt rääkima], kui põhiseaduse ja keeleseaduse kaitse all nõudma siia lisanduvatelt inimestelt keeleoskust, mitte ei peaks nõudma meilt võõrkeelte oskust? See probleem on püstitatud, õigemini vastus lähtub pöördlahendist valitsuse puhul. 

Selles eelnõus on üle-eelmise valitsuse algatatud eelnõust kopeeritud ka mõned asjad. Näiteks avalik-õiguslike juriidiliste isikute ehk ülikoolide puhul tuleks asjaajamiskeelena fikseerida eesti keel. Seni seda ei ole olnud, eraülikoolide puhul oli, avalik-õiguslike puhul ei olnud. Kindlasti on hea, et eesti keel filmide dubleerimisel on nüüd täiesti selgelt olulisel kohal. 

Ja kui rääkida eranditest, siis tippspetsialistid peaksid viie aasta jooksul eesti keele omandama, kui nad tahavad siia pikemalt jääda. Tegelikult oli ülikoolides see standardlepingutes, kus seda pandi, kolm aastat, aga vähemalt mingigi fikseering, et viis aastat on see tähtaeg. 

Korduseksamitest oli juttu. Mida siin ei ole, lisaks taksoteenusele ja kullerteenusele, on tööjõurendi ettevõtete tegevuse reguleerimine. Võib öelda küll, et kui siin töötaja on, siis tema vastutab, kui ta keelt ei oska, aga ettevõtte vastutusele võtmine on tegelikult tulemuslikum. Ja kui ettevõte on näiteks Poolas, aga renditööjõud on siin, siis meil ei ole regulatsiooni, mis annaks võimaluse mujal [riigis] olevat ettevõtet, kes on siia tööjõudu toonud, karistada. 

Audioreklaam on kaubanduskeskustes, meie meelest ei ole see piisavalt eestikeelne, vähemalt Põhja-Eestis mitmel pool. Seda peaks reguleerima. Kahjuks on praegune valitsus selle sätte välja võtnud. Ja riigi jagatud info ei pea olema kolmes keeles. Võtkem siin eeskuju lätlastest, kellel domineerib see, et riik annab informatsiooni ikkagi läti keeles. Kõik selle nimel, et riigikeel meie väikestes riikides – ja meie mõtleme siin Eestit – oleks piisavalt hoitud ka tulevikus. 

Teie aeg! Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te seda ülekannet jälgite! Eesti riik on peaaegu kogu iseseisvuse taastamisele järgnenud perioodi vältel olnud põhjendamatult kõhklev riigikeele positsiooni kindlustamisel. Keel on eestluse ja identiteedi olulisim alustala. Ometi oleme läbi kolme aastakümne lasknud kesta ja sageli ka edeneda Eesti avalikus ruumis on liiga paljudel siin püsivalt elavatel inimestel kujunenud tundmusel, et meie riigis on võimalik oma igapäevast elu elada ka riigikeelt oskamata. Kas me kujutaksime midagi sarnast ette Hollandis, Taanis, Rootsis või Soomes, suurtest Euroopa rahvusriikidest kõnelemata? No ilmselt ei kujuta. Aga meie oleme millegipärast oma riigikeele jõustamist väga pikka aega häbenenud. 

Oleme tingituna oma tagasihoidlikkusest ja alateadlikust soovist hoiduda vastasseisudest jätnud meie oma riigi põhiseadusliku eesmärgi kehtestamata või oleme teinud seda ebapiisavalt. Me oleme ise lasknud osal kaasmaalastel võtta maad tundmusel, et võib-olla on Eesti riik ajutine nähtus, kuna me ise ka ei ole oma riigikeele staatust piisaval määral kindlustanud ega ka nõudeid piisaval määral rakendanud. 

Vähe sellest, me oleme läinud veel kaugemale. Me oleme loonud riigile suhtlemiseks ning riiklikult vajaliku info levitamiseks venekeelsed veebilehed. Me oleme võimaldanud venekeelsed viidad avalikus ruumis, oleme lubanud venekeelseid audioreklaame meie kaubanduskeskustes. Muide, siiamaani, ligi neli aastat peale Venemaa täiemahulise agressiooni algust Ukraina vastu jätkavad Eestis tegutsevad mobiilsideoperaatorid venekeelsete automaatteavituste kasutamist. Ma ei mõista hästi, mispärast. Eeltoodut silmas pidades, miks peaks sisserännanud tegema pingutusi eesti keele omandamiseks, kui me riigina ise anname oma tegevusega märku, et siin saab ladusalt hakkama ilma riigikeelt oskamata? 

Tõsi, ka varasemad valitsused on astunud samme, et eesti keele seisundit kindlustada. On võetud asjadega tegeleda isegi siin saalis. Ent minu maitsele on need tegevused liiga sageli paistnud tormiliste tegevuste etendamisena tegelikku probleemi lahendamata. Tegelikku tahet ja piisavat toetust ei ole jätkunud. 

Õnneks on meie suhtumine otsustavalt muutumas ja kõnealune eelnõu on selge märk asjade paremusele pööramise suunas. Keeleõppe korraldus koondatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse eesmärgiga lõpetada killustatus ning tagada toimivad lahendused ühiskonna ja tööturu jaoks. Ajakohastatakse riigikeele kasutusala õiguslikke aluseid, tugevdatakse eesti keele asjaajamise põhimõtteid avalikus sektoris ja parandatakse eesti keele õpet täiskasvanutele. Väga tähtis on, et järelevalve keelenõuete täitmise üle muutub rangemaks. Oluline on nõuda eestikeelset asjaajamist kõigis avaliku sektori teenuseid osutavates asutustes. Maksab tähele panna, et nõuet laiendatakse kõigile avalik-õiguslikele asutustele ja ka kohalikele omavalitsustele. 

Ma tahan siinkohal meile kõigile südamele panna, et peame teadlikult tegelema ka oma kodanike keelehoiakute arendamise ja eestlaste riigikeelse enesekindluse kasvatamisega. Muukeelsete kaasmaalaste keeleõpet aitab tõhusamaks muuta igaüks meist, kes me lahke meele ja sõbraliku enesekindlusega jääme suheldes eesti keele juurde ning oleme kannatliku rahuga valmis laskma võõrkeelsetel kaasmaalastel praktilise suhtluse kaudu oma igapäevast keeleoskust parandada. Kuid vastutust ei saa jätta ainult ühiskonnale. 

Ma tahan lõpetuseks rõhutada ka kultuurivaldkonna üliolulist rolli keele säilitamisel, õpetamisel ja arendamisel. 

Võtaks minuti lisaaega. 

Üks minut juurde. 

Innustava eeskuju teadlik ja sihipärane pakkumine kunstiliste vahendite kaudu on maailmas läbi proovitud ja tõhusalt toimiv meede. Olen enda erialases tegevuses eeskujupõhisust rakendanud üle 30 aasta ja seepärast pole mul kahtlust, et paeluv eeskuju toimib arengu esilekutsumiseks päris tõhusalt. 

Minu arvates peaks riik püsivalt ja eesmärgipäraselt toetama eestikeelset audiovisuaalset kunstilist sisu, sealhulgas näiteks lastelavastusi, animafilme, mängufilme ja isegi eestikeelset popmuusikat, et pakkuda noortele inspireerivat eeskuju ning hoida eestikeelne kultuur kaasaegse ja mõjusana. Me saame küll, ja väga hästi saame, kui vaid päriselt tahame ning ka tegutseme. Seepärast toetab Eesti 200 fraktsioon käesolevat eelnõu. See on parajalt pikk ja otsustav samm edasi õiges suunas. 

Muide, päris lõpetuseks, minu isikliku veendumuse kohaselt tasuks lõunaeesti keele seadusliku staatuse andmine meil samuti lahendusena kasutusele võtta. Minu arvates on see täiesti võimalik ilma julgeolekuriskideta. Tänan tähelepanu eest ja tänan ära kuulamast!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud ja kõik, kellele meie eesti keel on kallis! Ma arvan, et täna on väga-väga kaua oodatud moment ja oluline arutelu siin Riigikogu saalis, kuigi read on hõredad ja võib-olla ei paista välja, kui oluline see meie rahvale on. 

Keeleseadus saab rahvast kas liita või lahutada. Ka tänase arutelu üks palgeid, mis siin välja tuli, on see: me oleme üksmeeles selles, et eesti keel vajab kaitset, ning rõõmustame selle üle, et Haridus- ja Teadusministeeriumist tulnud uus keeleseaduse variant võtab eesti keelt tõsisemalt. Ühtede jaoks on mure see, kas seda tehakse piisavalt tõsiselt, aga teiste jaoks on mure ka see, kas eesti keele kõrvale peaks mahtuma veel üks keel. Kindlasti on ka neid, kelle jaoks need meetmed, mis nüüd tarvitusele võetakse, nagu sunniraha tõstmine ja trahvide suurendamine, põhjustavad meelehärmi. Nendest ma kedagi täna siin Riigikogu saalis ei näe, aga me teame, et ka nemad on olemas. 

Keele ümber käib tegelikult päris tõsine igapäevane võitlus. Mul on hea meel kõigepealt selle üle, et keeleseadus peaks Eesti rahvast liitma, et me oleme konsolideerunud, et meie jaoks need sammud, mis on otsustatud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekuga, on reaalsus. Me astume suurte, tugevate ja kindlate sammudega eestikeelse haridussüsteemi loomise poole. Ja kõik see, mis tugevdab avalikus sektoris eesti keele kasutamist, ka kodudes selle keele oskajate [arvu] kasvu, on tegelikult oluline. Sellest, mis ähvardab meid lõhestada, räägin oma kõne teises osas. 

Kõigepealt positiivsest. Eesti keele kõnelejaid on vähe, aga me oleme vaimult suured ja me oleme oma armastuselt eesti keele vastu suured. See on üks väheseid keeli – tegelikult ei ole väga palju selliseid keeli –, milles saab omandada maailma [tasemel] haridust ja saab teha teadust, see on sõjaväekeel, samuti kasutavad väga paljud valdkonnad eesti keelt digitaalses valdkonnas, arvutimaailmas. See, mida toob kaasa tehisaru, peab meid panema järjest rohkem seisma eesti keele kasutuse laienemise eest. Oleme viimasel ajal pidanud ka tõsiseid debatte selle üle, kui palju peaks tehisarule andma eestikeelseid tekste, kaitstes samal ajal autoriõigust ja mitte lubades teha asju, mida me ei ole kokku leppinud. 

Need sammud, mis ministeerium praegu astub – sunniraha tõstmine 1280 eurot töötajatele ja 10 000 ettevõtetele, kes ei kasuta eesti keelt korralikult –, on kindlasti märgatavad. Väga suur muutus on ka see, et tõepoolest koondatakse rohkem kokku need, kes korraldavad keeleõpet. Nagu ma enne oma sõnavõtus ütlesin, peaks meid minu arvates murelikuks tegema see, et 68 miljonit eurot, mis keeleõppele on kulutatud, on kasvatanud keeleoskajate hulka ainult 5% – nende endi hinnangul. Sinna võime küll tõesti juurde arvestada 2% vahepeal tulnud Ukraina põgenikke, kes alustasid väga madalalt, A1 ja A2 tasemel, ning teevad hämmastavalt [suuri] pingutusi ja oskavad keelt palju kiiremini, kui seda võiks eeldada siin elavatelt teiste keelte, mitte eesti keele kõnelejatelt, kes aastaid seda ei omanda. 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Selle kõige kõrval rõõmustame selle üle, et näiteks audiovisuaalse teose võõrkeelde dubleeritud, sealhulgas pealelugemisega koopiat võib nüüd avalikult esitada ja edastada vaid juhul, kui tegemist on lastele suunatud teostega, see tähendab, et üldiselt dubleerimist näiteks vene keelde ei tehta. See on väga oluline ja võib tõenäoliselt kasvatada ka keeleoskajate hulka. Aga näiteks Soomes on teada, et kuna ei dubleerita ka soome keelde, on lugemisoskuse kasv olnud väga kiire. Tegelikult on keeleoskuse, ka võõrkeeleoskuse omandamine ju eestlastele väga oluline. 

Eesti keele eest seismine ja elementaarse keeleoskuse omandamine teeninduse, tervishoiu, transpordi ja toitlustuse valdkonnas on väga vajalik. Ma toetan seda väga, kuigi ma usun, et probleem läheb vähem teravaks selle pärast, et tehisaru annab juba näiteks tervishoius väga häid võimalusi arstil ja patsiendil suhelda, isegi kui neil ei ole ühist keelt. Tõenäoliselt tuleb see transpordisüsteemi sama kiiresti, sest nagu me näeme, juba praegu on olemas kirjalikud arvutitõlked. 

Aga nüüd selle mure juurde. Arutelu eesti keele kaitsmise üle ja üldse keeleseaduse üle võib meid ka lõhestada. See teeb mind väga murelikuks. Meil oli kultuurikomisjonis arutelul pöördumine lõunaeesti keelele ja selle all neljale murdekeelele eraldi staatuse andmise kohta. Selles arutelus tuli väga selgelt välja, et need, kes võitlevad identiteedi eest ja selle eest, et lõunaeesti keelele kui ajaloolise piirkonna keelele antaks eristaatus, minu arvates ei mõista, mis ohud sellega kaasnevad poliitiliselt. 

Täna rääkis üks teise erakonna esindaja siin puldis ka sellest, et see ei ole mure, kui vene keelele hakatakse samamoodi ajaloolise piirkonna keele õigusi taotlema. Minu arvates see tegelikult on mure. Riske on alati raske hinnata, aga sellega peaks tõsisemalt tegelema. Tõenäoliselt võiks natuke proovida süveneda sellesse, et see on tegelikult väga paljuski keeleteadlaste vaidlus. Me peaksime kindlasti arvestama seda, mida keeleteadlased ütlevad, aga neil on eriarvamused. Selle kohta soovitan lugeda Urmas Sutropi artiklit Eesti Päevalehes 14. aprillil 2025. Ta näitab, et meil on tegelikult kaks erinevat koolkonda või arusaama. Jüri Viikberg on Eesti Keele Instituudi kodulehel kirjeldanud, et Eesti murded jagatakse kaheks küllaltki erinevaks peamurdeks, Põhja- ja Lõuna-Eesti murdeks, sest ajalooliselt on Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti eraldunud läänemeresoome algkeelest eri ajal. Murded jaotuvad murderühmadeks ja murreteks ning need omakorda murrakuteks. Uue ettepaneku põhjendamiseks on öeldud, et eesti keel on kujunenud Põhja-Eesti murretest ja Lõuna-Eesti murded ei ole sinna üldse panustanud. See on tegelikult keeleteaduslik probleem, millega me siin vastakuti seisame. Traditsiooniliselt räägitakse peamurretest, murretest ja murrakutest. Aga uus lähenemine on, et ühest peamurdest ja selle murretest soovitakse teha omaette üksteise sees olevad keeled. 

Ma väga sooviksin, et tegelikult selline lõhestamine ei toimuks. Me peame leidma sellise lahenduse, et Eesti rahvas ka oma keele põhiselt saaks hoida ühte, sest 19. sajandil ...

Teie aeg! 

Kohe lõpetan. ... arenes Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti kirjakeel. Ja kui jõuti 20. sajandi jooksul ühtse keelevariandini, siis me peaksime seda hindama, et eesti keel on ja peab jääma meie kõigi keeleks, olgu teeninduse, ajakirjanduse, meditsiini, kultuuri, sõjaväe, hariduse, kõrghariduse või teaduse keelena. Palun hoiame oma keelt, hoiame oma rahvast ühtsena ja proovime leida lahenduse, mis meid ei lõhesta. Aitäh teile!

Aitäh! Hoiame ka aega. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid, kes on siin juba kõnet pidanud, kes on saalis, ja kõik, kes meid kuulavad ja vaatavad läbi ekraani! Siin on kirjas väga ilusad sõnad selle seaduse eesmärgi kohta: seaduse muutmise peamine eesmärk on muuta eesti keele kasutamise nõuete täitmise järelevalve tõhusamaks, suurendades selleks sunnimeetmete ja trahvide mõju. Lisaks on muudatuste eesmärk täiskasvanute eesti keele õppe korralduse tõhustamine. 

On ka kirjas, et täiskasvanute eesti keele õppeks on viie aasta jooksul kulutatud ligi 68 miljonit eurot, aga keeleoskuse kasv ühiskonnas on olnud aeglane. Me võime ju arutada, kust see tuleb või miks see niimoodi on, aga me teame, et küsimus ei ole ju tegelikult ainult rahas. Küsimus on keeleõppe seisukohalt tihti palju [mitmetahulisem], see on pigem ikkagi riigi võimes ennast kehtestada ja ka riiklikus väärikuses. 

Ministri vastustest tuli välja väga selge ambivalentsus nendes küsimustes. Me võime ju rääkida eesti keele kaitsest ja koostada seadusi, aga kui tegelikkuses, päriselus saadetakse sihtrühmadele keeleoskuse kohta vastuolulisi signaale ja samas pakutakse lahkelt raha, et palun-palun ainult tulge ja õppige eesti keelt, siis paremaks ei lähe ju midagi. Kui Eesti riigiasutused ei aja selga sirgu ega jaga kogu infot ainult eesti keeles, siis miks peaks üldse keegi eesti keelt õppima? Kui keegi, kes on tulnud Eestisse paremat elu ja tööd otsima ja saab siin oma igapäevase leiva teenitud, elu ära korraldatud ilma eesti keelt oskamata, siis miks ta peaks eesti keelt õppima ja oskama? 

Tegelikkuses me teame, et Eestis on piirkondi, kaasa arvatud pealinn Tallinn, kus on piisavalt venekeelseid töökollektiive ja muide ka ingliskeelseid rahvusvahelisi töökollektiive ning on elukeskkond, kus inimesel ei lähe üldse eesti keelt tarvis. Tööl saab omavahel vene keeles suheldes hakkama, tööandja on venekeelne, töökaaslased samuti. No milleks? Lähed poodi, venekeelne kassas, sõidad taksoga koju, venekeelne roolis, küsid tänaval teed või tahad suhelda, venekeelne kaaskodanik lahkelt suhtleb ja aitab. No mis Eesti riigist me siinkohal siis räägime? 

Pärast 2022. aastat on asi läinud ikka nii hulluks, et eestlased tunnevad oma kodumaal kahjuks, et me elame nagu väikesel Venemaal, vene keel on kõikjal ümberringi. No reklaamid kaubanduskeskuses on tõesti kadunud, vähemalt minu tunnetuse kohaselt, aga kaubanduslikud teadaanded trükiste näol on ikka kakskeelsed. Milleks siis õppida, et sai on sai, kui sa saad endale pildimaterjali koju, kus sa näed, et on saiapilt ja kirjas bulka? Siis ei olegi ju vaja teada, et eesti keeles on see sai. Ei ole. 

Minister ütleb, et ärme laseme end keeleküsimuste pärast kurjaks ajada. No eesti lapsevanemad on juba väga kurjad ja õnnetud, et nende lapsed peavad oma päevi veetma lasteaias ja koolis, kus nende õpi- ja koolikeskkond on valdavalt venekeelne. Paljudes töökollektiivides on töökeskkond valdavalt venekeelsete töötajate tõttu samuti venekeelne. Inimesed kurdavad, et venekeelsed on oma üleolekut tunnetades nendes töökollektiivides juba täitsa ülbed – ülbed eestlaste ja eesti keele suhtes. See kõik on 30. taasiseseisvumise aastal väga kurvastav. 

Minister kasutas oma vastustes jälle ka väga vastuolulist demagoogiat, kui ma küsisin, miks on lubatud töökuulutustes vene keele nõue. No kellele? Vene turiste meil ju enam ei ole ega tule. Venekeelsed inimesed peaksid ju Eesti riigis eesti keelt rääkima või vähemalt püüdma sinnapoole. Nii et mingit taolist nõuet ei peaks üldse olema. Läti on selle ära keelanud, nii et saab ju küll. 

Ja see jutt, et iga keeleoskus on siin jälle väärtus omaette – sellega ma olen nõus. Ma olen isegi mitut võõrkeelt õppinud. Kuid keelte oskamine isikliku intelligentsuse näitajana on üks asi, aga riigi poliitika kujundamine on hoopis midagi muud. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Nii et ma ootaks riigi esindajatelt ja valitsejatelt ikkagi kindlaid seisukohti ja üheseid sõnumeid. Ja mitte ainult mina, vaid tegelikult terve ühiskond ootab. Ma isegi ütleksin, et tegelikult peaks alustama sellest, et kui eesti keeles tööd küsida ei oska, siis tööd ei saa. Punkt. Sest see info levib immigrantide ja nende hulgas, kes plaanivad Eestisse elama tulla, kiiresti. 

Ja ma väidan, et eesti keele oskus suureneb kärmelt ilma selletagi, et Eesti riik peaks hakkama keeleõppesse matma järjest ja järjest kümneid ja kümneid miljoneid, nagu seda on siiani tehtud. No kaua me palume ja palvetame neid immigrante: palun õppige, palun õppige! Kaua me peame nägema teenindaja rinnas silti "Õpin eesti keelt"? Kui kaua? Kas see on mingi elukestev õpe või? Ei! Mina ütlen, et eestlaste ootus on õigustatud ja põhjendatud: kui ta elab ja töötab oma põlisel kodumaal, ta ei pea ootama, lootma ja paluma mitte kelleltki, et temaga suheldakse eesti keeles – ei töökollektiivis, tänaval, koolis ega mitte kuskil. 

Ja me näeme lähiriikides, kuidas seoses immigratsiooniga on aastaid käitatud neid riiklikult rahastatud kodustamisprogramme, kuhu kallatakse meeletult maksumaksja raha eesmärgiga, et no integreerime nad ära meie asukohariiki, need võõrkeelsed ja võõrmeelsed. Mida kõike kinni ei maksta, paraku juba ka Eestis – küll keeleõpet, küll haridust immigrantide lastele, küll mitmekesisust kultuuriruumis, sotsialiseerumist läbi sotsiaaltoetuste ja üldiselt. Aga mida suuremaks paisub immigrantide kogukond, seda vähem tõhusad, aga maksumaksjale igal juhul kallid on kõik need kodustamisprogrammid, mida riigid rakendavad. Eesti võiks olla selles mõttes mitte sabassörkija ja teiste vigade järeletegija, vaid teiste vigadest õppija. Sest muidu meie vaimusuurus, uhkus oma keele ja kultuuri üle jääb võõrastele ühel hetkel lihtsalt alla. 

See eelnõu siin on liiga vähe ja liiga leebe. Ja isegi kui see oleks karmim, ei muuda see siiski midagi, kui me juurpõhjuse ehk immigratsiooniga lähitulevikus midagi ette ei võta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 740 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. detsember kell 17.15. 

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 723 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Keeleseadusest oleme täna juba rääkinud, aga siin teie ees ma tutvustan Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. See on muutmise seadus, seetõttu et mõlemad nendest seadustest on juba olemas. 

Kui eesti keele kaitsest rääkida, siis selle kohustuse paneb meile põhiseadus. Eesti keele roll riigikeelena tundus siis, kui me oma Eesti Vabariiki taastasime, ilmne. Oli selge, et kes eesti keelt õppida ei taha, lahkuvad siit või õpivad sunniviisiliselt eesti keele ära. Me ei osanuks mõelda 30 aastat ette nii, et me tegeleme mõningate keeleoskuse probleemidega või vajadusega riigikeelt veel tõestada ja kaitsta 30 aastat hiljem. 

Aga me tegeleme sellega kahel peamisel põhjusel. Üks põhjus on jätkuv immigratsioon ja see, et me ei ole taasiseseisvumise eelseid uusimmigrante suutnud siia ühiskonda piisavalt integreerida. Ja teine põhjus on osalt ka esimese juurpõhjus, nimelt järjest ilmnev alaväärsuskompleks – see, et me loeme enda kui kultuurrahva ülesandeks lahendada ka keeleküsimuses nõudlikkuse asemel keelekonfliktide või majanduses või kusagil keeleoskamatusest tingitud punnseisud. Nii et me pigem ise pakume lahendust oma võõrkeeleoskusega. See on väga hea, kuid ainukene lahendus ei saa olla see, et kui siia tulevad inimesed, kes oskavad ainult vene või inglise keelt, siis meie läheme nendega suheldes nende keelele üle, ilma et me nõuaksime neilt riigikeeleoskust, isegi kui nad on siin püsivalt. See toob kaasa üleoleva suhtumise meie riiki. Kui meie käitume alaväärselt, siis teised hakkavad suhtuma meisse üleolevalt ja meid ei peeta riigi rahvaks. See tendents ilmneb üha rohkem erinevates kollektiivides ja võib-olla on see tingitud meie arglikkusest selle teemaga tegeleda. 

Me oleme olnud viimaste aastate otsustes tunduvalt leebemad ja pehmemad kui näiteks Läti Vabariik. Ja meil ei ole tegelikult väga palju märke, mis näitaksid, et me selle valitud taktikaga oleksime eesti keele kui riigikeele rolli kindlustamisel olnud lätlastest edukamad. Pigem on tendentse, kus on näha, et siin tekivad mullid, mida Läti püüab muude lahendustega puruks torgata, kas või sellega, et Vene kodanikud, kes läti keelt ei oska, saadetakse riigist välja. Meil tekivad mullid, kuhu me ise enam ligi ei pääse, sest seal on mitmed muud põhjused. Praegu on kas šovinistlike venelaste sõjauhkus või tõepoolest jõudsalt kasvav immigratsioon sellised mõjutegurid, mis panevad meid siin oma otsustega lausa sabas sörkima, ilma et nad muudaksid immigrantide ja eesti keelt mitteoskajate suhtumist meie riiki. Aga seda suhtumist tuleb muuta. Ja väga oluline on siin teenindussektor. Kui inimesed mõistavad, et isegi teenindussektoris, kus on keelenõuded olemas, ei ole ikkagi vaja eesti keelt osata, siis me ei saa hiljem nendele perekondadele selgitada, et meie riiki tuleb võtta tõsiselt. 

Selle tõttu on valitsuse algatatud keeleseaduse muudatus, mida me ootasime aastaid ja mis on lõpuks tulnud, siiski ebapiisav. Kuna me teadsime, et valitsus taksoteenuse ja kullerteenuse eestikeelsust oma eelnõus ei kavatse puudutada ja pigem annab informatsiooni, et need ei ole üldse tõsised probleemid, esitas Isamaa oma viimase keeleseaduse muudatuse just neile kahele sektorile keskendunult. 

Kui rääkida platvormitööst, millest siin on palju kõneldud, siis õiguslik analüüs ja kohtuasjad annavad meile selge aluse väita, et platvormitöö tegija ei osuta mitte infoühiskonna teenust, mis on väga kaasaegne ja hoomamatu, nii et see nagu ei olegi päris töö ja keelenõuded justkui hajuksid kuhugi ära, vaid individuaalse transpordi- või kullerteenuse puhul tuleb suhelda kliendiga. Nii et täiesti piisaval alusel on ka keelenõuded nendes sektorites. 

Nüüd, sõidujagamisplatvormi kaudu teenust osutav isik peab samuti taksoveoteenuse osutamiseks taotlema teenindajakaardi ning kuna tegemist on ühissõidukijuhiga, kehtib nimetatud keeleoskuse nõue ka isikule, kes osutab teenust sõidujagamise platvormi kaudu, ehk äpitaksojuhile. See on meie, Isamaa seaduseelnõu mõte, reguleerimaks ka äpitaksondust. Hoolimata kehtivatest eesti keele nõuetest ja ühiskondlikust ootusest, et ühistransporditeenust osutavad isikud valdavalt riigikeelt, tegutseb taksojuhtidena hulgaliselt inimesi, kelle eesti keele oskus ei vasta kehtestatud nõuetele. 

Me kuulsime nii komisjonis kui ka praegu ministri käest, et see on nii pisike probleem, et sellest ei tasu isegi rääkida, et taksonduses on 0,02[%] või midagi veel pisemat selle probleemi suurus. See ei vasta tõele. Sellel aastal on Keeleametile esitatud 600 kaebust ja nendest 160 ehk üle 25% on taksoteenuse kohta. See on tõesti eelmise aastaga võrreldes kolmekordne tõus. See näitab, et praegu me oleme murranguhetkes. Ja kui me valesti reageerime, siis see murrang pöördub meie kahjuks. See tähendab, et taksoteenuses toimuvale keeleanarhiale ei saa enam läbi sõrmede vaadata. See, et valitsus seda probleemi ei näe, eitab seda ning peidab ennast valede protsenditeadmiste ja valeväidete taha, ei ole piisav. Mitte meie ei pea vahetama riigikeelt, vaid sellisel juhul tuleb välja vahetada valitsus. Sest mis on Eesti põhiseaduse järgi olulisem: kas üks probleemi eitav valitsus või eesti keele kaitse? 

Kui tuua esile juba konkreetsemalt meie seadusesäte, siis me täiendame kehtivat seadust niimoodi, et sätestatakse, et taksoveo teeninduskaardi taotleja – praegu ei pea teeninduskaardi taotleja üldse oma eesti keelt tõendama –, teeninduskaardi taotleja ja omaja peab oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel. Muudatustega esitatakse seadusesse enne 2016. aasta märtsi kehtinud sätte sõnastus. Ja B1 tase on täiesti normaalne [nõue]. Ma hiljem näitan ka, kuidas teised riigid seda käsitlevad. See on küll kesktase, aga mitte nii, nagu probleemi naeruvääristades ajakirjanduses käsitleti – Isamaa tahab, et taksojuhtidega arutatakse Schopenhaueri loomingut. Ei! Kahtlemata mitte. B1 taseme nõue klienditeenindajale, kelle meelevallas on tegelikult taksos istuv klient, on täiesti normaalne. 

Kui rääkida praegusest asjade reguleerimisest, siis Eesti suurimas omavalitsuses Tallinnas vastutab taksoteenusega seonduva eest Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kes saadab sarnaselt Keeleametiga pidevalt kaebusi taksojuhtide kohta, kes ei oska sõnagi eesti keelt. Kaebajad on mitmel korral märkinud, et taksojuht ei ole suutnud suhelda ka muudes meie piirkonnas levinud rahvusvahelise suhtlemise keeltes, nagu inglise või vene keel. Nii ei ole taksoteenuse eest vastutaval asutusel võimalik juhtide keeleoskuses veenduda. Keeleamet saab aga sekkuda alles siis, kui laekub kaebus keeleoskamatu taksojuhi kohta. Amet alustab kaebuse alusel järelevalvemenetlust ja teeb keeleoskamatule juhile ettekirjutuse, kuid keeleseaduse kohaselt tuleb isikule anda piisavalt aega eesti keele õppimiseks. Motiveeritud õppija jõuab B1-tasemeni umbes ühe aastaga, kuid senikaua pakub ta teenust ja siin sõltub juba kliendi võõrkeelte oskusest, kas tal õnnestub jõuda soovitud sihtkohta või mitte. See on vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtete ja keeleseadusega. 

Ametile laekunud kaebustes – me räägime Keeleametist – nähtub, et paljud infoühiskonna teenuse vahendusel individuaalset transporditeenust pakkuvad taksod ei suuda tagada tarbija keeleõigusi. On võimalik, et taksojuhi keelenõude tühistamisel ühistranspordiseaduses  – see toimus 2016. aastal – eeldati, et taksoteenuse pakkumisel infoühiskonna teenuse vahendusel asendavad teenindajat kliendiga suhtlemisel tehisintellekti võimalusi kasutavad digiseadmed. Kahjuks ei ole see praeguseks tõeks läinud. 

Tutvustamisel eri riikidest taksojuhtide suhtes kehtestatud nõuetega ilmneb, et keeleseaduse alusel antud õigusaktidega, valitsuse määrusega on riigikeeleoskuse nõue kehtestatud Eestis, Lätis ja Leedus. Mitmes teises riigis on keeleoskuse nõue esitatud taksoveolubade väljaandmist reguleerivas õigusaktis, näiteks Inglismaal B1 taseme nõue, Taanis ja Soomes. Soomes tuleb sooritada taksojuhieksam, mis toimub soome või rootsi keeles, teenuse pakkumiseks vajaliku keeleoskuse peab tagama taksoettevõtja. Tšehhi Vabariigis, Hispaanias, Prantsusmaal, Hollandis ja Luksemburgis vähemalt on ühe ametliku keeleoskuse nõue, Maltal on inglise või malta keele oskuse nõue. Mitmes riigis nõutakse peale riigikeele ka ühe võõrkeele, üldjuhul inglise oskust vähemalt algtasemel – Kreeka ja Bulgaaria on sellised riigid. Brüsselis nõutakse taksojuhilt peale prantsuse keele hollandi ja inglise keele oskust algtasemel. Euroopa Majanduspiirkonda kuuluvas Norras nõutakse taksojuhtidelt norra keele oskust tasemel B1 või B2. Viimast peavad paljud taksojuhid liiga kõrgeks. On võimalik, et sellest loobutakse ning keelenõudeks jääb B1, nagu see on ka Eestis. Kui rääkida, et firmad ise reguleerivad – siin on meile räägitud praegu imejutte Bolti testidest –, siis Keeleameti väitel ei ole näha, et Bolti sisemised regulatsioonid ja testid tegelikult olukorda parandaksid. 

Keelenõude sätestamise eesmärk on tarbija keeleõiguste kaitsmine, teenuse kvaliteedi tagamine ning riigikeele kaitse. Seda kolmandat ma rõhutan veel kord: me ei räägi mitte ainult kliendi ja teenindaja suhtest, kus saab ju kokkuleppel asju kuidagi teisiti lahendada, vaid me räägime riigikeele kaitsest ja sellest, et kui me tekitame siia tuhandete viisi, perekondadega kokku kümnete tuhandete viisi järjest rohkem inimesi, kellel on ettekujutus, et nad saavad igapäevases elus hakkama ja saavad ka tööd ilma riigikeelt oskamata, siis lõpuks me kaotame igasuguse sideme ja ühise inforuumi siin ühiskonnas ära. Aga see on Eesti riigi lõpu algus. 

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda ma olen siin juba nimetanud, aga olgu see ikkagi meie põhipaatosena uuesti esile toodud. Taksojuhi osutatava teenuse kvaliteet sõltub suurel määral eesti keele oskusest. Tarbijal on õigus nõuda ja saada teenust, mis vastab nõuetele, mis on ohutu tarbija elule, tervisele ja varale. Eelnevale analüüsile tuginedes on käesoleva eelnõu koostajad seisukohal, et taksojuhtidele esitatav eesti keele oskuse nõue on proportsionaalne, kuna on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Keelenõude sätestamise eesmärk on tarbija keeleõiguste kaitsmine, teenuse kvaliteedi tagamine ja riigikeele kaitse ka kullerteenuse puhul. Kulleri osutatava teenuse kvaliteet sõltub samuti eesti keele oskusest. Tarbijal on õigus nõuda ja saada teenust, mis vastab sellele standardile. Riigikeele oskus tuleneb otseselt tööülesannetest, nagu igapäevane tarbijatega suhtlemine, ja täpselt nii on see ka kullerteenuse puhul. See, et kõik ei pea ütlema isegi "Tere!" ja "Head aega!" ning toit saab kohale toimetatud, on üks osa sellest. Teiseks, niisugune väike viisakus võiks ikkagi selles ühiskonnas olla. Kui me räägime, et siin põgusalt õppivad üliõpilased on just Wolti ja Bolti kullerteenuse osutajad, siis see ei ole täistõde. Põhimõtteliselt on tulevasel tuumateadlasel kahtlemata võime seda keelt omandada. Ülikoolid pakuvad samuti 6 EAP ulatuses kohaliku, praegusel juhul eesti keele õpet. Nii et "Tere!" ja "Head aega!" lahendaks juba palju olukordi, aga tegelikult ei ole teeninduses mitte ainult viisakuse probleem, vaid mitmetel juhtudel on jäänud kaup kätte viimata, sest muutunud olukorras ei oska klient ja teenuse osutaja teineteisest aru saada. Selle tõttu tuleks lisada seadusesse veel üks nõue. Valitsuse määrusega kehtestatakse ka muude valdkondade töötajatele, nagu valvetöötajad, piletikontrolörid, riidehoidjad, uksehoidjad, käskjalad, madala keeleoskuse taseme ehk A2 nõue, meie seaduseelnõu järgi kehtestatakse see ka kullerteenuse osutajatele. 

Meie ei näe asju nii optimistlikult kui mitmed eelkõnelejad, ka tehisaru aspektist. Seda just seetõttu, et inimesed, kes tehisaru vahendusel võib-olla saavad lahendada konkreetse omavahelise teenindusolukorra, on selles ühiskonnas ka kodanikena, inimestena, ka tulevikus, paljudel juhtudel kestvalt Eesti Vabariigis. Paljud sisserännanud siit enam ära ei lähe, pigem toovad nad siia järele ka oma perekonna. See tähendab, et suhtumine meie keelde, meie ühiskonda üldse, ja suhtlemisoskus on individuaalse subjektiivse valiku koht, kas sellest ühiskonnast peetakse lugu, kas tegelikult vajutatakse nupule, kust saada informatsiooni selles ühiskonnas räägitavas keeles ja üldse selle ühiskonna kohta, või tekitatakse siin paralleelne alternatiivne ühiskond, mille ohtlikkus Eesti riigile ei seisne mitte ainult teiskultuurilisuses – selles, et seal mõistetakse asju ja elatakse teiste usu- ja kultuurireeglite järgi –, vaid ka selles, et mingis turbulentsemas ja ohuolukorras me ei saa üksteisest enam aru või lausa mõtleme erinevalt ja võime pöörduda üksteise vastu. Selle tõttu, jah, heaga muidugi, aga meil tuleb igal juhul need inimesed, kes ei ole eesti kodukeelega või ei ole ka siin veel juurdunud, siia ühiskonda hõlvata niimoodi, et nad oleksid selle ühiskonna täisväärtuslikud liikmed, või tehes meie reeglid neile selgeks. Võib-olla tuleb anda neile motivatsiooni siit lahkuda, kui nad ei soovi meie ühiskonnaga tegelikult võrdväärsetena liituda. 

Aga keeleseadusega tekitatav või kirjeldatav olukord on siin võtmetähtsusega. Keeleseadus on põhiseadusest tulenevalt üks olulisemaid seadusi. Ma olen uhke selle üle, et 1999. aastal olime me üks väheseid riike, kes tegelikult valitsuse määruse tasemel eri ametitele keeleoskuse nõuded kehtestas, kuigi ülemvolinik Max van der Stoel käis meid siin kõvasti nahutamas, et me seda ei teeks, ja oli välispoliitiline surve, me ikkagi tegime seda. Aga nüüd tuleb neid nõudeid ka järgida ja vastavalt aja kulule või muutumisele ka täiendada.

Teie aeg! Sai läbi? Nii. Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaks eelnõu, ühes on 24 või 25 paragrahvi, siin on ainult kaks. Ja on ka kattuvusi. Minu küsimus. Nagu ma aru saan, see on nagu sinu kunagise ministriaja jäänuk, mis on kappi jäänud. Aga ma küsin, kas see oli laiem. Nüüd on natukene uuendusi, igasuguseid digi[lahendusi ja muud sellist]. Kas toonases seaduses oli rohkem paragrahve? Ja kas seda oleks võimalik selle 740-ga kokku panna? Ma vaatasin, et see peaks olema täitsa võimalik. Või on sul juba luurandmeid, et selle [eelnõu] tulevik on prügikast või vaikne lämmatamine, nagu siin käib – lihtsalt ei tule inimesi saali ja see sureb nii?

Nojah. Aitäh küsimuse eest! Mis kapist sa räägid? Me oleme kapist välja tulnud ammu selle eelnõuga. Valitsuses [olles] ma tõesti esitasin Haridus- ja Teadusministeeriumi väga põhjaliku eelnõu. Hiljem, kuna see ei jõudnud valitsusest siia edasi, aga oli ikkagi meie juhendamisel kokku pandud, esitas Isamaa fraktsioon sama mahuka eelnõu kaks korda juba selle koosseisu ajal. Aga see hääletati maha. 

Nüüd, valitsuse vastav eelnõu, mida sa siin ka praegu mainisid, on nr 740 – Isamaa eelnõu on nr 723 ja see näitab, et me esitasime oma eelnõu juba varem –, aga me teadsime, et valitsuse eelnõusse on jäetud alles mõned punktid, mis meie omaski olid, ja pandud mõned väiksemad punktid veel juurde. Aga sealt on täiesti välja visatud kaks fundamentaalset punkti, mida ma siin kirjeldasin – taksoteenuse ja kullerteenuse punkt. Nii et me ei raisanud aega ja esitasime need kaks punkti omalt poolt. Jah, see platvorm on meil palju laiem, kõike on vaja reguleerida, aga praegu tahtsime fookuse panna nendele asjadele, et näidata: valitsus on teinud vea, kui just need kaks rubriiki on välja jäetud. Nii et me tegime selle eelnõu natukene lühema. 

Aga aitäh väga hea ettepaneku eest! Ma leian ka, et valitsuse eelnõu saab meie eelnõuga liitmisel paremaks teha ja mõtteliselt me saaksime ühe terviku kokku nende kahe eelnõu ühendamisel.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Tõnis, kõigepealt aitäh! Ma saan väga hästi aru, miks see eelnõu on esitatud. See on just selleks, et meil säiliks eesti keel ja eesti meel läbi selle Eestis. Aamas, Bolti ja Wolti – need on põhilised, keda see eelnõu puudutab – siia sissetoomine on täiesti põhjendatud. Näiteks, kui tellid endale takso ja see takso ei saa millegipärast maja lähedale tulla, siis automaatselt võtab see taksojuht sinuga ühendust. Kui ta ikka keelt ei valda, siis on väga keeruline selgeks teha, miks ta ei saa su maja juurde tulla või kuhu sa peaksid tulema. Neid situatsioone on ilmselt rohkemgi. 

Sa mainisid ka seda, et Euroopas on väga paljudes riikides keelenõue kõigile taksoteenuse osutajatele. Samas on needsamad Boltid ka seal olemas ja seal nad saavad ju hakkama. Või kas sul on selle kohta mingeid andmeid?

Aitäh! Mul väga täpselt andmeid selle kohta, kui palju sealsetes ametkondades on kaebusi, tegelikult ei ole. Aga kui me räägime brittidest või, võtame lähedalt, ka soomlastest, kui nõudlikkus riigikeele suhtes on järjepidev ja edasikaebamatu, kui see on püsiv, siis on kõik sellele allutatud. Algne võõrtööjõud omandab mõne aja pärast vastava keeleoskuse ilma pirisemata, vastu rääkimata, sest see on kogu aeg nii olnud, sest neid ühiskondi tunnustatakse. Soomlased on selle asjaga hakkama saanud. Me ei leia neid samade rahvaste esindajaid, kes ütlevad siin, et nad murravad oma hambad, ei suuda eesti keelt õppida. Me ei leia Soomest selliseid taksojuhte, kes ütlevad, et nad ei suuda soome keelt endale selgeks teha. Nii et järjekindlus ja nõudlikkus meie ühiskonna poolt on need, mis tegelikult tagavad seaduste elluviimise, mitte ainult seadusesäte ise.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Tõnis! Täpselt nädal aega tagasi oli ERR-is uudis, et Eestisse on tänavu tulnud 6500 töötajat niinimetatud kolmandatest riikidest. See kõik, mida sa kirjeldasid, platvormitöötajad ja nii edasi, on, nagu me kõik tegelikult teame, üks osa võimalikust integratsioonipumbast, eks. Sa viitasid Soomele. Ütle mulle, kas sa saad aru, mis see põhiline vahe on, et soomlased suudavad erinevaid inimesi soome keelt rääkima panna, aga meil, nagu sa ütlesid, näikse jäävat mulje, et murravad hambad ära, kui peavad eesti keelt õppima hakkama. Ja kas me oleme olnud ehk liiga leebed selle eelnõuga? Võib-olla peaks ikkagi mitte ainult platvormitöötajate kontekstis need nõuded olema küll töötajatele, aga vastutama peaksid ikkagi platvormid. Need trahvid peaksid olema suunatud platvormidele. Või milline su arusaam on? 

Aitäh! Ma arvan, et see ongi üks põhjus, miks valitsus tegelikult ei taha neid nõudeid kehtestada. Sest Eestis olevatele ja siin kättesaadavatele platvormidele – me teame nende firmade nimesid – on tegelikult nõuded Eesti seaduste järgi olemas muudes eluvaldkondades. Kui lisandada need eluvaldkonnad, siis vastutaksid ka need firmad, kes on praegu seda teenust, kaasa arvatud taksoteenust, juurde tootnud siin. Aga nad ei taha vastutada. Ja selle tõttu ilmselt seda vastutust ka seadusesse ei panda.

Nii. Kas tuleb kiire vastus ja kiire küsimus? Meil on kaks minutit jäänud. Minut on küsimuseks. Ma arvan, et enam me vist ei jõua. Selge. Siis jääb homseks. Võtan juhataja vaheaja minut ja 40 [sekundit]. Tänaseks on istung lõppenud.