Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 45 Riigikogu liiget, puudub 56. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ei tea, kuidas on teiega, head kolleegid, aga minu poole on aastate jooksul pöördunud terve rida murelikke kodanikke seonduvalt selle fenomeniga, mida me kõik oleme näinud, kui selge ilmaga üle Eesti lendavad lennukid jätavad taevasse laialivalguvad jäljed. Need ei haju ära, vaid jäävad üha rohkem laiali valgudes taevasse pikkadeks tundideks. Inimesed kahtlustavad, et tegu on väidetavate kliimasoojenemise vastaste püüdluste osana atmosfääri päikesekiirgust tõkestavate aineosakeste külvamisega. Mina ei oska vastata sellele küsimusele, kas selline praktika aset leiab või mis täpselt aset leiab. Aga ma ei saa eitada, et küsimus on tõsine ja vajaks tõsist tähelepanu, et me saaksime teada, mis reaalselt toimub ja millised mõjud sellel võivad olla.

Sellega seonduvalt olengi koostanud arupärimise energeetika‑ ja keskkonnaminister härra Andres Sutile. See koosneb neljast küsimusest. Esiteks, kas Vabariigi Valitsusele on teada, et osa Eesti õhuruumis lendavaid lennukeid piserdavad atmosfääri alumiiniumi või muu aine osakesi? Kui selline praktika tõepoolest aset leiab, siis millisest eesmärgist lähtuvalt seda tehakse, milliste ainete osakesi atmosfääri piserdatakse, kes on andnud loa selleks tegevuseks ja kellele on niisugune luba antud? Kas ja kui jah, siis kuidas on veendutud, et kõnealune praktika ei ole looduskeskkonda ja inimeste tervist kahjustav? Samuti, kui minister väidab, et sellist praktikat aset ei leia, siis milliste konkreetsete andmete ja seiretulemuste põhjal saab väita, et Eesti õhuruumis ei ole toimunud osakeste või ainete tahtlikku atmosfääri hajutamist? Kas on võetud näiteks regulaarseid atmosfääriõhu proove, et veenduda, kas on toimunud muutusi atmosfääriõhu koostises? Jään huviga ootama vastust neile küsimustele. Aitäh!

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Juhatus otsustab selle edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tuleviku Eesti: sündimus, väärtused ja perede toimetulek" arutelu. 

Natuke selle arutelu kavast ka. Kõigepealt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimehe Lauri Läänemetsa ettekanne, kuni 15 minutit, järgnevad küsimused ja vastused, samuti kuni 15 minutit. Teisena on Tartu Ülikooli sotsioloogi Mare Ainsaare ettekanne, kuni 20 minutit, küsimused ja vastused on ka kuni 20 minutit. Kolmandaks on Sihtasutuse Mõttekoda Praxis juhatuse liikme Maarja Tinni ettekanne, kuni 20 minutit, millele järgnevad küsimused ja vastused, samuti kuni 20 minutit. Siis on lastepsühhiaatri, pereterapeudi ja laste psühhoanalüütilise psühhoterapeudi Anne Kleinbergi ettekanne, kuni 20 minutit, sellele järgnevad samuti küsimused ja vastused, kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab igale ettekandjale esitada kuni kaks suulist küsimust. Sellele järgnevad läbirääkimised, esmalt fraktsioonidele ja siis kõikidele Riigikogu liikmetele. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.

Alustame. Palun kõigepealt ettekandeks siia Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimehe Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud ettekandjad ja loomulikult kõik inimesed, kes kuulavad ja vaatavad! Mul on hea meel teha sissejuhatav ettekanne nii olulise teema arutelul, nagu seda on laste sünnid, perede toimetulek, rahvastikuprotsessid ja kõik sellega seonduv. 

Tänase arutelu keskmes ei ole küsimus, kas ja kuidas peaks riik naisi rohkem sünnitama panema. Küll aga on teretulnud mõtted, kuidas me saavutame olukorra, kus ühiskond ise ja iga üksikisik jõuab selleni, et ükski soovitud laps ei jääks siia ilma sündimata.

Julgen öelda, et viimastel aastatel on sündimusest räägitud osati väga kitsalt, justkui selle peamiseks mõjutajaks oleks vaid rahalised vahendid ja lastetoetused. Neil on oma kindel koht ja kindlasti ka mõju, kuid nagu uuringud näitavad ja eksperdid kinnitavad, on vastused palju keerulisemad ja mitmetahulisemad. Soovin mõnel neist korra ka peatuda. 

Viimastel nädalatel on palju kõneainet pakkunud lähisuhtevägivalla teemad. 41% naistest on kogenud vägivalda elukaaslase või endise partneri poolt. See tähendab, et seda on kogenud ligi pooled Eesti naised. Seda on väga palju. Väga palju on seda võrreldes teiste Euroopa riikidega, kellest me oleme [selle protsendiga] eespool. Aga väga palju oleks ka 30% või 20% või 10% naistest. Igasugune vägivald, ükskõik kas mehe või naise vastu, on liiast.

Loomulikult, sellistes suhetes ei pruugi kunagi last sündida või ei pruugi sündida järgmist last. Sellel on aga ka laiem mõju ühiskonnas valitsevale turvatundele, mis uuringute järgi on oluline sündimuse mõjutaja. Kui noor inimene kasvab kõhklustega oma tuleviku suhtes, on loomulik, et isegi kui lapsi väga soovitakse, võib turvatunde puudumine piduriks osutuda

Teine teema. Lapsi ei saada reeglina üksi. Selleks on vaja tavaliselt kahte osapoolt, enamjaolt ema ja isa. Lapsi ei pea mitte ainult saama, vaid nad tuleb ka üles kasvatada. Meie seas on rohkelt mehi, kes kindlasti sobiks paarisuhte [osapoole] etaloniks, ja mehi, kes laste kasvatamisel peamist koormat kannavad. Samas ärritab paljusid naisi, kui keskealised mehed räägivad sellest, kui palju üks naine sünnitama peab. Mitte sellepärast, et neile laste saamine korda ei lähe, vaid sellepärast, et nad on kas isevõi on nende lähedased kogenud olukorda, kus naine jääb lapsega üksi: üksi, kui on vaja mähkmeid vahetada, üksi, kui on vaja laps trenni viia ja sealt tagasi tuua, üksi, kui pärast tööd peab väsinuna koos lapsega õppima või mängima, üksi, kui väikese lapsega kodus olles ei ole kedagi, kellega suhelda. Taas kord: see on küsimus turvatundest. 

Kolmas oluline probleem on heaoluriigi lammutamine. Rohkem kui lastetoetustest sõltub perede toimetulek töökohal makstavast palgast ning riigi osutatavatest teenustest. Teatavasti käib Eestis kärperalli, mis on võtnud ja võtab jätkuvalt [raha ära] haridusest, tervishoiust, sotsiaalhoolekandest ja nii edasi. 2024. aastal elas absoluutses vaesuses 6400 last. Kahjuks on suurenenud nende laste arv, kes peavad nii ränka puudust kannatama. Seda küsimust toetustega lõplikult lahendada ei saa, see poleks ka lõpuni väärikas. Neid lapsi aitab see, kui huviringi eest ei pea ränka hinda maksma, kui liikuda saab ka bussiga, mitte ei pea omama kulukat autot, ning loomulikult aitaks siin maksusüsteem, mis ei võta [kõigilt] ühepalju, vaid võtab astmeliselt, jättes nende laste peredele rohkem raha kätte. Kurbusega pean ütlema, et siin parlamendis praegu menetletav järgmise aasta riigieelarve teeb vastupidist. Inimesed, kes kõige rohkem tuge vajavad, saavad aastas 120 eurot võitu, need, kes teenivad aga 4000 eurot või rohkem, võidavad aastas 1848 eurot. Eelarve ei kindlusta tuge vajavate perede toimetulekut, vaid loob juurde uut ebaõiglust ja trotsi. Sellises olukorras on raske eeldada, et sündide arvus toimuks mingi muutus. 

Selle olukorra kokkuvõtteks, ma arvan, sobib kasutada Karl Lembit Laane Eesti Rahvusringhäälingus ilmunud arvamusloo tabavat lauset, mis oli kirjutatud kontekstis, kus paljud mehed ootavad naistelt sünnitamist, samal ajal aga lammutavad heaoluriiki laste ümbert: "Tundub, et sündimuskriisi teemal kipuvad vanad mehed kohe vait jääma, kui asi puudutab nende enda rahakotti, mitte noorte isiklikke valikuid." 

Kahetsusväärselt on Eestis sündimuse ja laste saamise teemad liigselt politiseeritud. Vahel kisuvad debatid ühiskonda isegi vastakaid seisukohti võtma. Vaja on aga vastupidist: ühtsust ja koostööd. Soovitud laste sünd on meie kõigi ühine huvi. 

Vajame ühiskondlikku kokkulepet, ühtsust, nagu see on meil riigikaitses, mille vajadust keegi ei vaidlusta ning kus meie peamiseks nõuandjaks on Kaitseväe eksperdid. Samamoodi tuleks arutelusid sündimuse üle pidada teaduspõhiselt. Teatavasti on rahvastikuprotsessid pikaajalise mõjuga ning tänaste otsuste või mitteotsustamise tulemusi näeme aastate pärast. Seega, ainult maailmavaatelised hoiakud ei ole kõige parem lahendus sündide toetamisel. Me ei saa vigu teha ja meil ei ole selleks aega.

Loomulikult on sotsiaaldemokraatidel olemas nägemus võimalikest lahendustest, kuid tänase oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu eesmärk on erakondadevahelise ühisosa otsimine. Sellepärast esinevad meile ka mitmed eksperdid, kes aitavad teemat võimalikult laialt avada. Ma soovin meile head teaduspõhist arutelu. Ütlen ette ära, et mina pärast ettekannet küsimusi siit saalist väga ei oota. Ma teen ettepaneku anda pigem võimalus kuulata, mida ekspertidel rääkida on, siis on meil võimalik rohkem küsida ja hiljem on ka parlamentaarseks debatiks rohkem aega. Aitäh! 

Aitäh! Teie sõnumit on kuulda võetud ja küsimusi teile ei ole. Läheme edasi. Nüüd palun ettekandjaks Tartu Ülikooli sotsioloogi Mare Ainsaare.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kuulajad! Minu roll on anda ülevaade sündimuse olukorrast. Ma üritan vaadata natuke tulevikku, sest seda, milline on olukord praegu või milline see on lähi[minevikus] olnud, oleme me päris palju kuulnud. Iga aasta lõpeb tavaliselt teadetega meedias, et jälle oli rekordaasta, sündimus oli rekordmadal. Sama kordub iga aasta alguses.

Aga mina tahan lühidalt rääkida ikkagi endiselt sellest, milline see olukord on, miks [ta selline on] ja kuidas see mõjutab tulevikku või mida võiks tulevikult oodata. Üldiselt me teame, et olevik mõjutab tulevikku. Demograafia ja rahvastiku puhul on see eriti oluline. Olevikust rääkides olemegi aeg-ajalt tuleviku ära unustanud. 

Alustame hästi lihtsatest asjadest. Sündimust me mõõdame väga erinevalt. Üks võimalik lähenemine on vaadata [sündide] absoluutarvu. See on riigi juhtimises väga oluline, sest sellest sõltub see, kui palju on meil vaja koole ja lasteaedu, kui palju on meil inimesi, kui palju on meil tulevikus töötavaid inimesi ja pensionäre. See on see arv, mis on igal aastal vähenenud. Eelmisel aastal sündis meil 9630 last. See on see arv, mida demograafid eriti ei armasta, aga mida kõik riigijuhid peaksid kindlasti vaatama.

Teine viis [sündimust] mõõta ja sellest rääkida on vaadata kavalamaid, komplekssemaid indekseid. Kõige enam kasutatav indeks, kõige parem, nagu demograafid enamasti ütlevad, on summaarne sündimuskordaja. See oli meil eelmine aasta 1,2, mis oli rekordiliselt madal ka Eesti jaoks. 

Mõned pildid ka. Siin [slaidil] on absoluutarvud alates aastast 1927. Me näeme, et oleviku ja lähimineviku [näitaja] on tõepoolest rekordiliselt madal. Miks on see tähtis, just see number? Sest see määrab meie sündide absoluutarvu tulevikus, võib-olla isegi rohkem kui käitumuslikud [tegurid]. See on väga tähtis, selle alusel kujuneb meie rahvastikupüramiid. Aga tuleme kohe tagasi selle juurde, kas seda on võimalik muuta. 

See teine, käitumise näitaja on ka madal. Kümme aastat tagasi demograafid enamasti ütlesid, et see absoluutarv või püramiidinäitaja on küll halb, aga inimeste käitumine näiteks muu Euroopaga võrreldes on täiesti keskmine. Nüüd me näeme, et mõlemad näitajad on väga madalad. Siin on pilt ka Euroopast, nüüd käitumise poolest. Mis on viimastel aastatel juhtunud? Eesti, ka Euroopa võrdluses, on tähelepanuväärselt madalal kohal. On veel väiksema sündimusega riike, aga on ka terve hulk kõrgema sündimusega riike. See on tavaliselt see koht, kus küsitakse, miks mõni [riik] on tumedama [värviga kaardil märgitud]. Jah, kelle värv on tumedam, nendel on kõrgem sündimus, kelle värv on heledam, nendel on madalam sündimus. Millest see tuleb? Sellest ma hästi lühidalt räägin. 

Kui me vaatame olevikku, siis tegelikult ei ole olukord katastroofiline. Siin [slaidil] on Eesti naiste [jaotus] sünniaja järgi ja selle järgi, kui palju neil praegu lapsi on. Kõige alumine [jaotis], kõige tumedam, näitab neid, kellel üldse lapsi ei ole. Me näeme, et kuigi Eestis on see näitaja võib-olla natuke suurenenud, on see siiski [jäänud] 10% [ligidale], mis on rahvusvahelises võrdluses suhteliselt madal näitaja. Seni on meie inimesed lapsi tahtnud. Küsimus on olnud lihtsalt selles, kui palju lapsi. Altpoolt järgmine [jaotis ja tumeduselt järgmine] värv näitab neid naisi, kellel on üks laps. Ka siin on olnud teatud kõikumisi, aga ühe lapse eelistus on nooremate [põlvkondade] seas vähenenud. Siis tuleb kaks last, kolm last ja nii edasi. Me näeme, et vaatamata kõigele on kaks last eelistatuim valik, 40% naistest. Üks laps on 23%‑l ja kolm last 19%‑l naistest. 

Nüüd me küsime, mis on tulevik, mis meid tulevikus ootab. Tuleviku kohta vastates peab vaatama kahte suunda, mis mõjutavad sündide arvu ja sündimuskäitumist tulevikus. Üks on potentsiaalsete lastevanemate arv ja teine on käitumine. Siin [slaidil] on meie rahvastikupüramiid, mida te kindlasti olete näinud. Püramiidi kõige lihtsam reegel on see, et kui me tahame teada, mis tulevik toob, siis me vaatame püramiidi alumisi osi. Alumised osad tekivad nendestsamadest absoluutarvudest, mida ma enne näitasin. Eelmine aasta oli see arv rekordmadal. Kui need arvud on väga väikesed, siis on tulevikus sündide arv väike. Kas käitumine mõjutab? Mõjutab, kuid see absoluutarv on ikkagi üli-ülitähtis. 

See on Statistikaameti lehekülg, mida ma praegu teile näitan. Te võite vaadata ka Eesti rahvastikuprognoosi, mille Statistikaamet on teinud. Sealt on väga kenasti näha, kuidas väiksemad põlvkonnad taastoodavad väiksemaid põlvkondi. Kuna meie sündimus ei küüni taastootmise tasemele, siis järgmised põlvkonnad on järjest väiksemad ja väiksemad. 

Mis on meie probleemid? Vahel räägitakse, et Eesti suurim probleem on muutuvad väärtused. Ka täna me kuuleme ettekannet väärtuste muutumisest. Tõepoolest, inimeste eelistused ja elustiilid on muutumas, kuid vaadates demograafi pilguga, julgen ma väita, et soovid või väärtused ei ole sündimuse puhul meie põhiprobleem. Me oleme olnud õnnelikus olukorras, sest meil on viimasel ajal olnud võimalik teha Eestis päris palju erinevaid demograafilisi uuringuid. Kõik need näitavad umbes seda, et soovitud laste arv on kõigele vaatamata 2 ligi. See on muutunud, see on natuke väiksemaks jäänud, nooremate seas on see võib-olla väiksem, aga see on ikkagi enam-vähem selline, nagu meie praegune pilt on, et kui on võimalus, siis soovitakse keskmiselt 2 last. Tegelikkus on 1,2. Nii et meie kõige suurem probleem praegu on ikkagi vahe soovide ja tegelikkuse vahel. 

Kust see vahe tuleb? Ka siin aitavad meid erinevad uuringud. Ma olen kokku võtnud kõik need õige mitmed uuringud, mis on viimastel aastatel tehtud. Võiks öelda, et see vahe tuleb kindlusetusest ja sellest, et inimeste vajadused ei ole [rahuldatud]. Rahvastikuteadlased kindlasti ütlevad, et ei ole ühte põhjust, vaid on õige mitmed põhjused, mis seletavad ära, kust see vahe tuleb. 

Probleem number üks on ikkagi majanduslik toimetulek. See mure on viimastel aastatel isegi suurenenud. Tegelikult pole see ka ime. Ei pea olema lapsevanem ja vastutama ühe, kahe, kolme, nelja või kuue lapse eest, võib olla ka täitsa tavaline ilma lasteta inimene, ikka on paljudel mure oma toimetuleku pärast. Uuringud näitavad, et olles lapsevanem, peab praegu arvestama umbes 500-eurose lisavajadusega iga lapse kohta. Tänapäevased lapsevanemad on vastutustundlikud ja mõistlikud. Ma arvan, et nad võtavad seda arvesse. Sündimuskäitumise analüüs näitab, et lapsi saavad need, kellel on võimalused, ehk kui pered on jõukamad, siis on ka rohkem lapsi. Majanduslikud tegurid mõjutavad lapse saamise planeerimist ja lapse sündi 20–30%, olenevalt uuringust ja lähenemisest. 

Lisaks, 20–40% noortest või sünnitusealistest, kes sooviksid lapsi, ütlevad, et lapse saamine on seotud eluasemeprobleemiga. Mina liigitaks selle rahaprobleemide alla, sest kui tänapäeval on olemas rahalised võimalused, siis on ka eluasemeprobleemid lahendatavad. 

Töö- ja pereelu [ühitamine] ei ole võib-olla praegu Eestis probleem number üks. See on küll väga oluline, numbrid näitavad, et tõepoolest peetakse tähtsaks paindlikke töövõimalusi, 20% [vastanutest], olulised on kindel töökoht, naiste ja meeste tööjaotus, aga see kõik jääb võib-olla alla majanduslikele teguritele. 

Järgmine teema on tervis, sealhulgas vaimne tervis, millest on viimastel aastatel palju räägitud, eriti nooremate inimeste puhul. 

Järgmiseks, partnerlus laste kasvatamisel. Jälle, erinevatest uuringutest tuleb välja, et isade tööpanus juba olemasolevates peredes küll [kasvab], aga ka uuringud näitavad, et need inimesed, kes ei ole soovitud lapsi saanud, sageli mainivad, et nad ei ole leidnud endale sobivat partnerit, kas siis meespartnerit või naispartnerit, see käib mõlema kohta. 

Väga popp teema, millest kõik tänapäeval tahavad rääkida, on globaalne ebakindlus, kliimaebakindlus. Eestis on võrreldes teiste riikidega seda suhteliselt vähe, 10–20%, aga see on olemas ja võimalik, et see kasvab. 

Veel üks teema. See slaid näitab, millised on mured lapse kasvatamise või lapse kohe saamise pärast. Ma korraks näitan minu Tallinna kolleegide ühte väga värsket uurimust, mis näitab, mis on emaduslõiv: kui lapsevanem kasvatab last, siis kui palju ta oma isiklikus elus seda pärast rahaliselt tagasi maksab. Eesti on siin kasti sees. Me näeme, et meie olukord pole võrreldes teiste riikidega mitte kõige hullem, me oleme keskel. Mida me tahaksime? Me tahaksime, et see [näitaja] oleks võimalikult väike. 

Üks teema, millest palju räägitakse, on tekitanud viimastel nädalatel kõneainet: kas me peaksime tahtma või kuidagi [mõjutama seda], et lapsi saadaks teatud vanuses? Lapse saamine on iga inimese, iga pere väga personaalne otsus. Vaatame demograafilisi andmeid. Siin [kaardil] on Eesti võrdluses teiste Euroopa riikidega. Jälle, kui on tumedam värv, siis on lapsevanemad vanemad, emad on vanemad, ja kui on heledam värv, siis on nooremad. Me teame, et lapsevanemaks saamise vanus Eestis kasvab, aga võrreldes Euroopaga on meil suhteliselt noored lapsevanemad. Kas vanus mõjutab sündimust? Iga üksikisiku puhul ei pruugi see mõjutada, aga keskmiselt mõjutab. See joonis näitab seda väga lihtsalt. Siin all on kirjas vanus ja see, millal lapsi saadakse, lapsed nagu lisanduvad sinna. Erinevad värvid tähistavad siin erinevaid põlvkondi. Aga joonise moraal või õppetund tuleneb alumisest vasakust nurgast, sest kui laste saamist edasi lükatakse, ükskõik mis põhjustel, siis lõpuks see keskmine arv kujuneb väiksemaks. Otse loomulikult ei peaks me kuidagi sundima inimesi noorest peast lapsi saama, aga puhtstatistiliselt ja demograafiliselt me praeguseks teame, et see mõjutab sündimust. Ehk me peaksime võib-olla tegema laste saamise nooremast peast natuke lihtsamaks. 

Mida riik teha saab? Riik kõiki neid muresid võib-olla alati lahendada ei saa, aga natuke ta ikka saab teha, et valmistada ette viljakat pinnast. Mina võtaks kokku, et siin on mitu asja. 

Haridus. Lapsevanemaks olemine ja igasugused suhted ei ole üldse lihtsad, eriti tänapäeval. Lastega pered vajaksid abi ja hoolitsust, et olla võrdsed kõigi teistega, kellele võib-olla momendil ei ole lapsed prioriteet. See on täiesti aktsepteeritav valik, aga kui starditingimused on võrdsemad, siis ma arvan, et lapse saamise valik muutub ka järjest populaarsemaks ning vahe soovitud ja tegeliku laste [arvu] vahel võiks väheneda. 

Riik tegeleb perepoliitikaga. Enamasti me oleme hästi uhked Eesti riigi perepoliitika üle, sest me kõik mäletame, et meie lapsehooldushüvitis on väga helde. Aga vahepeal on juhtunud see, et kõik teised riigid on ka pingutanud. See on nagu võidujooks perepoliitika valdkonnas. Eesti on tükk aega olnud rõõmus oma saavutuste üle. Vaatame jälle rahvusvahelist võrdlust, see on 2023. aasta kohta, kõige viimane võrdlusaasta. Mida tumedam on [värv], seda rohkem see riik panustab võrdlevates hindades perepoliitikasse ühe inimese kohta. Me näeme, et Eesti värv on suhteliselt hele. Me oleme selles võidujooksus maha jäänud. Eestist vähem panustavad ainult Portugal, Montenegro, Küpros, Kreeka, Serbia ja Türgi. Kõik teised riigid panustavad ühe inimese kohta rohkem. See on koht, mille üle võib mõelda. 

Kokkuvõte. Lapsed sünnivad siis, kui on olemas soov lapsi saada. See soov on õnneks praegu veel olemas. Aga peavad olema ka võimalused. Meie praegune kõige suurem probleem on ikkagi vahe soovide ja võimaluste vahel. Kui kokku võtta, väga üldistada seda, mis seda vahet vähendaks, siis see on kindlustunne ja ka vanema- või suhteõpetus, mis peaks partnerluse, koostöö ja pereprobleeme tulevikus kuidagi lihtsamaks tegema. Suur tänu!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Teid on alati väga huvitav kuulata. Suur aitäh teile selle töö eest, mida te teete! Minu küsimus puudutab seda, et Eestis elab väga suur hulk lapsi absoluutses vaesuses. Teie ettekandest oli näha, et perepoliitika kulud Eestis on kaks korda keskmisest väiksemad, kui vaadata teisi riike. Kui teil oleks võimalus ja te oleksite näiteks sotsiaalminister või peaminister, mis oleks esimene seadus, mida te muudaksite, või esimene samm, mida te teeksite? Ma näen, et haridus, abi ehk toetused ja hoolitsus on need kolm põhisammu. Aga mis oleks see [esimene asi], kui teil oleks selline võimalus?

Suur tänu küsimuse eest! Üldiselt ma arvan, et Eesti perepoliitika süsteem on õigel real. Meil ei ole lahti midagi katastroofilist või me ei pea midagi täiesti ümber korraldama. Meie põhiprobleem on selles, et selle teemaga peaks tegelema regulaarselt iga aasta, sest elu läheb iga aastaga edasi. Me näeme, et üks suurimaid muresid praegu on majanduslik ebakindlus. Jälle, meist kedagi see tegelikult ei üllata. Kas peredel on põhjust tunda kindlustunnet see aasta või kas oli seda põhjust eelmine aasta? Ilmselt mitte, nad on jäetud üsna omapead. Võib-olla ei ole mitte väga populaarne teha sellist rutiinset iga-aastast tööd, näiteks vaadata üle toetus‑ või abiskeemid. Minu isiklik arvamus on see, et Sotsiaalministeeriumis on päris palju häid ideid selle kohta, mida võiks teha, aga küsimus ongi just realiseerimises. Pole midagi parata, lapsed on nii nagu teised elus inimesed: kõik me vajame oma eluks vahendeid. Oleks tore, kui piisaks ainult armastusest ja hoolivusest, aga [reaalsus on teine]. Ma arvan samas, et see on kõige-kõige raskem asi, sest see ei ole väga populaarne [meede], mis tooks kohe palju hääli või toetust, kui hakata rääkima, et [lastega] pered vajaksid toetust [juurde]. 

Hästi konkreetselt ütlen minu enda põhipostulaadi. Põhitoetus on meil lapseraha, mida me nimetame lapsetoetuseks, mis on väga eksitav. Me võiksime mõelda, et nii nagu igal täiskasvanul on sissetulek, on ka lapsel sissetulek. Nimetame selle lapserahaks ja tegeleme selle lapserahaga, sellega, kui suur on see lapseraha iga aasta. Kui elukallidus kasvab, siis on loogiline arvata, et ka laps vajab igapäevaseks eluks rohkem vahendeid.

Tanel Kiik, palun!

Suur aitäh ettekande eest! Mul on tegelikult sarnane küsimus nagu kolleegil Helmenil, aga natuke teises võtmes. Kui te mõtlete korra tagasi nendele enam kui 30 aastale, aga võib-olla eeskätt viimasele kümnele aastale, siis kas on mingeid selliseid kohti või ajahetki, mille puhul võib öelda, et riigi poliitilised valikud – kas siis seadusandlikud, eelarvelised või võib-olla ka retoorilised, mis on ühiskonnas kujunenud – on kuidagimoodi selgelt, üheselt negatiivselt mõjutanud just nimelt laste saamisega seotud kindlustunnet või laste saamise soovi ja ka reaalsust Eesti peredes? Kas on mingeid selliseid kohti, kus sa tunnetad, et vaat sel hetkel või sel aastal tegid Riigikogu või Vabariigi Valitsus, aga võib-olla tegid ka mõned konkreetsed poliitikud mingeid negatiivseid otsuseid, negatiivseid samme, mis on mõjutanud Eesti demograafiat? Või on need trendid niivõrd palju laiemad, et selline jooksev poliitika või need väljaütlemised pole sellist mõju avaldanud?

Suur tänu küsimuse eest! Kui küsimus on, et kas poliitika mõjutab, siis vastus on jah, poliitika mõjutab. On demograafilised trendid, aga poliitika siiski mõjutab. Teadlasena ma kirjutan perepoliitikast ja analüüsin seda, mis meil juhtub. Minu meelest on kõige traagilisemad need aastad või perioodid, mida ma nimetan jääajaks, kui mitte keegi ei tegelegi laste‑ ja perepoliitikaga. Teine raske hetk on kindlasti see, [kui kärbitakse.] Tavaliselt öeldakse, et ei tohi midagi kärpida. Aga konkreetselt Eesti perepoliitika arengule tagasi vaadates ma arvan järgmist. Elu läheb edasi ja pered vajavad kindlustunnet, vaatamata kõigele, mis maailmas juhtub, et kui te lapse või kaks muretsete, siis teiega oleks okei, te ei pea muretsema kõigi nende asjade pärast, mille pärast te muidu muretsete. Aga kui mitte ühtegi sellist signaali ei tule või pigem on sellised signaalid, et peaks veel kärpima ja veel kärpima ja võib-olla pole [toetusi] üldse vajagi, siis see ilmselt ei lisa kindlustunnet. Ma konkreetseid aastaid ei hakka ütlema.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tõepoolest, teie ettekanne oli põnev ja andis edasiseks palju mõtteainet. Aga mul on mõned küsimused. Te ütlesite, et jõukates peredes sünnib rohkem lapsi. Aga arenenud riikides on pilt tegelikult pigem vastupidine. Rikkamatel ja haritumatel peredel kipub olema vähem lapsi, nad küll investeerivad nendesse rohkem. Ma leidsin kiirelt otsides, et USA‑s ja Põhja-Euroopas võib väga jõukates peredes laste arv jällegi pisut suureneda, on leitud U‑kujuline seos. Teil on võib-olla mõni uuemat sorti viide. Ka varasemates Eesti uuringutes on olnud pigem nii, et paremini kindlustatud peredes on küll soov lapsi saada suurem, kuid andmed ei ole näidanud, et lapsi seal rohkem sünniks. 

Teine kiire küsimus on perepoliitika kulude kohta. Milliseid kulusid teie esitluses on arvesse võetud?

Suur tänu! Väga põnev küsimus. Ma võtsin kokku uuringud, mis viimasel ajal Eestis on tehtud. Eesti arvutused olid konkreetselt teinud minu Tallinna kolleegid, Allan Puur ja tema meeskond. Nende arvutuste järgi sünnib Eesti jõukamates peredes rohkem lapsi. See on riigiti erinev ja sõltub perepoliitikast. Näiteks võib tuua Rootsi, kellel on natuke samasugused skeemid ja need võib-olla innustavad jõukaid inimesi rohkem lapsi saama. Seal on kaks põhjust. Üks on see, et jõukamad saavad teoreetiliselt endale rohkem lapsi lubada, ja teine on see, et kui vanemahüvitis või mõni perepoliitika meede on selline, mis soosib kõrgemat sissetulekut, siis inimesed reageerivad. Eesti inimesed on eriti ratsionaalsed võrreldes mõne teise riigi elanikega. Tõepoolest, nad reageerivad majanduslikele motivaatoritele. Nii see on. Aga riigiti võibki see erinev olla ja perepoliitika võib seda käitumist mõjutada.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, tõesti väga hea ettekanne oli! Mul on küsimus selle kohta, kui palju kõik need perepoliitikameetmed lõpuks mõju avaldavad. Teatavasti on kogu aeg üleval palju kahtlusi, et kõik pingutavad, aga vaadake, Euroopas pole me ikka saanud lahti sellest murest, et lapsi sünnib vähem. Milline roll siis on nendel pingutustel või nendel meetmetel? Või on see lõpuks küsimus suurest ühiskondlikust, ma ei tea, hirmutundest või hoiakust? Näiteks, kui on olnud maailmasõda, siis pärast sõda võtavad kõik ennast kokku ja on hoopis teistsugune tunnetus, et me peame kõik [omavahel] läbi saama. Äkki on hoopis midagi sellist vaja? Või on need meetmed, mida [kasutatakse] mujal või ka Eestis, piisavad ning me saame hakkama ja oma mured ületatud?

Aitäh! Väga raske küsimus. Selle üle on palju arutatud ja teadlased on vaielnud, kas [seda mõju] on või ei ole. Ütleme nii, et nähtav mõju, mida teadus ja statistika ka Eesti puhul on tuvastanud, on kaasnenud ikkagi selliste jõuliste muutustega. Aga üllatus ongi see, et kuigi tükk aega oli uskumus, et perepoliitika niikuinii midagi ei mõjuta, siis tegelikult on ka Eesti ajaloost näha, et kui on olnud väga jõulised sammud, [siis mõju on olnud.] Näiteks vanemahüvitis oli üks näide, et oli väga suur raha, [tekkisid] väga suured muutused, see mõjutas. Paljud uuringud näitavad, et see mõjutas inimeste käitumist, inimesed hakkasid [rohkem] lapsi saama, sündimus suurenes. Lasterikaste perede meetmed mõjutasid, täpselt nii, nagu oli oodatud. Nende seas, kellele [need meetmed] olid suunatud, hakkaski lapsi [juurde] sündima. Selles mõttes on Eestis see võib-olla natuke üllatanud, et me oleme tõepoolest ratsionaalsed. Õppetund võib olla selline, et selleks, et [poliitika mõju] statistiliselt mõõta, peaksid [muutused] olema mastaapsemad. Ma ei looda, et kui lapsetoetust tõstetakse ainult kahe või kolme euro võrra, võib-olla ka viie võrra, siis [muutus] oleks kohe näha. Aga on ülioluline, et see muutus vähemalt toimuks. 

Ka teadlaste seas me vahel [selle üle] vaidleme, ja on neid, kes ütlevad, et mõju võib-olla ei ole. Neid oli viis aastat tagasi rohkem, nüüdseks on liiga palju uuringuid, mis näitavad, et see mõju on tõesti olemas. Me võime kõik korraks ette kujutada seda maailma või seda Eestit, kus neid toetusi ei oleks, näiteks ei oleks meil üldse lapsetoetust. Esimese lapse puhul on see toetus 80 eurot. Me mõtleme, et see on ikka päris vähe, see ei kata paljudes kohtades ju isegi lasteaiatasu, et võib-olla seda pole vajagi. Aga kujutame nüüd ette, et meil seda ei oleks. Ma arvan, et negatiivne mõju oleks kindlasti olemas. Ma kindlasti ei soovitaks [selle kaotamisega] isegi eksperimenteerida. 

Mõju on olemas, aga neid väikseid mõjusid on väga-väga raske mõõta, sest otse loomulikult ei sõltu sündimus ainult poliitikast. Meil teadlastena on nimekiri, mis koosneb 15 komponendist ja need kõik peavad omavahel kokku kõlama, et tegelikult midagi juhtuks. [Kõik sõltub sellest,] milline see kombinatsioon parajasti tuleb. Aga poliitika on üks komponent ja oleneb poliitikast, millist turvatunnet see annab, kas rahalist turvatunnet, turvatunnet [tööturul] või midagi muud. Tal on oma funktsioon alati olemas.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Aitäh ettekande eest, hea ettekandja! Me räägime kogu aeg sündimusest, aga poliitikutena meid huvitab, kui palju inimesi elab Eestis 20 või 50 aasta pärast. Ma usun, Mare, et sa tead sama hästi kui mina, et see ei sõltu ju ainult sündimusest. Selle graafiku peal, mida sa näitasid, sündimus kord langes, kord tõusis. Samal ajal on laste suremus väga-väga oluliselt langenud ja see ei ole vahepeal tõusnud. Ilmselt mõjutavad [rahvaarvu] ka immigratsioon ja emigratsioon. Kas teie uuringud vaatavad komplekssemalt, kuidas on nende teiste faktoritega? Sündimus langeb kogu maailmas. 2100. aastaks jääb ilmselt väga vähe arenenud riike, kus [rahvastikku] taastoodetakse. Võib-olla see ei olegi väga halb. Kas te vaatate ka seda, mis juhtub hilisemas elus, pärast sündi?

Suur-suur tänu küsimuse eest! Ma tegelikult tahtsin sellest alustada, ma unustasin oma ettekande alguses selle ära. Me räägime sündimusest, aga tegelikult on sündimus vaid üks komponent kogu rahvastiku arengus. Ka see [küsimus], kas tulevik on ette määratud: osaliselt on see püramiid ette määratud, aga mitte lõplikult. Püramiidi puhul ongi kõige olulisem tegur eelkõige ränne. Meie rahvastiku olukord võib veel hullemaks minna, kui me praegu arvame, juhul kui noored pered peaksid mingil põhjusel otsustama lahkuda. Olukord võib ka teistsugune olla, juhul kui me nooremaid inimesi juurde saame. Ränne on demograafilistest protsessidest võib-olla kõige kiirem ja kõige jõulisem. 

Aga lõpuks ma siiski ütleksin, et sündimus on tähtis väga paljudel põhjustel. Täna me räägime või mina räägin eelkõige demograafiast. Aga laste, lapsesaamise ja pereelu juures on oluline ju ka muu. Olulised on inimeseks kasvamine, kodanikuks olemine, erinevate põlvkondade sidemed. Eesti jaoks on Eesti asjad väga tähtsad. Neid teisi mõjusid on ka väga palju. Sünnid on mõjutatavad teiste protsesside poolt. Mina ütleksin ikkagi, et nendest tasub rääkida küll, need on olulised.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Mare Ainsaar! Lääne ühiskonnas rahvastik vananeb ja Eesti on osa sellest läänemaailmast. Kõige selle seas, mis mõjutab sündimust, on väga palju ebakindlust tuleviku ees. Te olete sellest rääkinud ja kõik rahvastikuteadlased sellest räägivad. COVID‑i ajal olid ühed argumendid. Kliimaennustused kindlasti mõjutavad noorte otsuseid, ka sõda meie kontinendil, elu kallinemine. Isegi Hiina, kes aastakümneid tegeles sellega, et sündimust vähendada, tegeleb praegu sellega, et sündimust kasvatada. Kas on õige, et me käsitleme sündimust liiga ratsionaalselt? Mõni arvab, et oleks isegi vaja kirjutada mingi inimeste käitumise algoritm. 

Aga te nimetasite 15 komponenti, mis sündimust mõjutavad. Kas te nimetaksite mõne nendest? Te olete osa juba nimetanud, aga mis seal 15 seas veel on?

No võib-olla räägime siis nendest, millest ma enne ei rääkinud. Ma ei rääkinud sellistest pehmetest asjadest: väärtused, normid, standardid, ootused, tõepoolest, selline partnerluskoostöö. Poliitikast ma natuke rääkisin. Jah, neid tegureid on õige palju.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja, tänan huvitava ettekande eest ning selle arutelu ja vastuste eest! Te tõite välja ka oma ettekandes, et eluase on üks päris tugevasti mõjutav tegur. Kahjuks näitavad viimase aja analüüsid ja uuringud, et eluase on järjest vähem kättesaadav, eriti noortele, ka noortele peredele. Jah, me oleme ajalooliselt tulnud ühest teisest ühiskonnast. Peale seda me saime kõik omanikeks, kinnisvaraomanikeks. Tavaline mudel ongi, et me kõik tahame kohe saada korteriomanikuks, seda tahab ka noor pere. Tihtipeale ei piisa selleks vahendeid. On küll tekitatud teatud meetmeid, et pangad tuleksid neile vastu, riik midagi garanteerib, aga jätkuvalt on see keeruline. 

Põhjamaade mudel on tegelikult üüripind ehk munitsipaalomandis olev üüripind, mis on kättesaadav. Meil lähevad kahjuks ka üürid nii kõrgele üles, et [üürikorterid] ei ole tihti kättesaadavad. Kas lahendus võiks olla selles, et omavalitsused võiksid ikkagi munitsipaalüüripinda turule tuua?

Lühike vastus on, et jah, kindlasti. Ma tean, et mõned sellega tegelevad, Tallinn vist on tegelenud. Miks mitte. Tegelikult võiks rääkida ka sellest, et omavalitsustel on üleüldse päris suur roll lastega perede elus. Viimastel aastatel ei ole neid uuringuid Eestis tehtud, neid võiks uuesti teha. 

Kui suur see roll täpselt on? Kuskil kümme aastat tagasi, kui me viimased omavalitsuste panuse uuringud tegime, selgus, et sõltuvalt sellest, kus lastega pere elab, on see toetus erinev, need toetused erinevad kuni 20 korda. Me enamasti vaatamegi riigi tasandi andmeid, riigi tasandi elu, aga me kõik elame ka konkreetses omavalitsuses. Omavalitsus võib teha väga vahvaid asju. Tegelikult on lastega perede elu omavalitsustes toetatud väga erinevalt. Miks mitte võidelda nende noorte pärast! 

Jälle, viimased uuringud on minu Tallinna kolleegidelt. Me teame, et linnas ja maal on sündimus erinev. Üks nende analüüsi tulemusi oligi see, millest see erinevus tuleneb. See tuleneb eelkõige eluasemestruktuurist: rohkemate lastega pered ei ela ilmtingimata Tallinnas või Tartus.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Mul on väga hea meel, et ma jõudsin küsida. Aitäh selle väga huvitava ettekande ja ka küsimustele vastamise eest! Te ütlesite õigesti, et lapsed sünnivad siis, kui on soov lapsi saada. Me teame, et väga paljud pered, kes tahavad lapsi saada, neid loomulikul teel ei saa. Ma kiiresti otsides leidsin andmeid aastast 2020, kui kõigist sündinud lastest lausa 5% sündis kunstliku viljastamise teel: 670 last. Ma usun, et see protsent on nüüd isegi suurem. Minu küsimus on, kas on vaadatud ka rahvusvaheliselt, et kui on soodsad tingimused kunstlikuks viljastamiseks, siis milline on selle mõju sündimusele.

Suur tänu küsimuse eest! Nii nagu te ise ütlesite, neid oli 5%. Eesti kasutab võrreldes teiste riikidega kunstlikku viljastamist suhteliselt vähe. Seda on viimasel ajal võrreldud. See võib tegelikult olla hea sõnum, võib-olla ei ole Eestis seda nii palju vaja. Aga jah, kindlasti on see teema, millest rahvusvaheliselt päris palju räägitakse. Võib ka mõelda, et kui on kaks valikut, kas saada lapsi loomulikult, looduslikul teel või kunstlikul teel, siis kindlasti see loomulik, looduslik tee võiks olla eelistatud. Aga nendele peredele, kellel ei ole seda võimalust, peab see kunstliku viljastamise variant kindlasti olemas olema. See on oluline.

Aga siin tulevad mängu kõik teised teemad – rahvatervis, noorte tervis –, mis ka mõjutavad sündimust. On kaks teemat, kunstlik viljastamine ja üldse lastetus, millega on Eestis hästi. Tegelikult üks teema on veel, [millega on hästi,] see on soovitud laste arv. Paljudes Euroopa arenenud riikides on kõige suuremad teemad need, et ei tahetagi lapsi või kui tahetakse, ei ole neid võimalik saada. Need on teemad, mille peale Eestis tasub mõelda. Aga kui me vaatame suurt pilti, siis need ei ole meil need teemad, mis kõige rohkem pigistavad või kõige rohkem seda vahet 2 ja 1,2 lapse vahel tekitavad. On palju tegureid, mis mõjutavad kogu sündimuse pilti, need on üks osa sellest.

Aitäh ettekandjale! Aitäh küsijatele! Ettekandjale ettenähtud aeg sai läbi. Läheme tänase kolmanda ettekande juurde. Palun kõnetooli Sihtasutuse Mõttekoda Praxis juhtkonna liikme Maarja Tinni.

Tere! Aitäh kutsumast ja aitäh Marele väga huvitava ettekande eest, kust on väga hea edasi minna! Kui Mare Ainsaar mainis, et sündimust võivad mõjutada ka paljud teised aspektid, kaasa arvatud niinimetatud pehmed asjad, siis minu ettekanne püüabki heita valgust nendele niinimetatud pehmetele asjadele, väärtustele, täpsemalt ka väärtuslõhele, mis erinevatest Eesti konteksti avavatest rahvusvahelistest võrdlusuuringutest on välja tulnud. 

See, kuidas inimesed Eestis töö, pere ja hooldusvastutuse vahel oma elu [jagavad], ei ole juhus ega ka isiklik valik. See peegeldab väga palju seda, milliseid väärtusi ühiskond nendes rollides näeb ja milliseid ootusi neile seab. Neid küsimusi on võimalik uurida ja neid küsimusi on võimalik mõista. Meil on selleks olemas võrdlemisi tugev teaduspõhine teadmine, mida saab alati edasi arendada. 

Ma mõtlesin siin raamistuseks ja näiteks tuua – mulle tundub, et temast võiks ka Eesti kontekstis natuke rohkem rääkida – 2023. aastal Nobeli majanduspreemia pälvinud teadlase Claudia Goldini, kes on uurinud just nimelt seda, kuidas naiste haridus ja tööelu ning rollijaotus perekonnas on kujundanud nii majanduse kui ka sündimuse mustreid ja seda võrdlemisi pika aja jooksul, nimelt viimase 200 aasta jooksul. Goldini töö näitab, et kui ühiskond ei kohane naiste hariduse ja tööalase osaluse kasvuga, tekib niinimetatud ebavõrdsuse lõks. See mõiste tähistab olukorda, kus tööelus ja kodus valitseb ebavõrdsus ja need sisuliselt toidavad teineteist. Naised võtavad endale suurema hoolduskoormuse, mis pidurdab nende karjääri, pidurdab nende sissetuleku [kasvu], mehed omakorda jäävad kõrvale hooldusvastutusest. Tulemuseks on süsteem, kus ebavõrdsed rollid taastoodavad ennast põlvkonniti, mis toob kaasa madalama sündimuse, aga ka üleüldiselt madalama heaolutaseme meile kõigile. Goldin näitas oma töödes, et ühiskonnad, mis toetavad töö‑ ja pereelu tasakaalu näiteks paindlike töötingimuste ja võrdselt jagatud hooldusvastutuse kaudu, suudavad tagada ka majandusliku jätkusuutlikkuse ja kõrgema sündimuse. 

Võimalik, et me Eestis oleme just nimelt selles lõksus. Sellepärast ongi tänane arutelu oluline, et lisaks kõigele muule saaks rääkida väärtustest, mis määravad, kas meie ühiskond toetab võrdsust või taastoodab ebavõrdsust. 

Me peame rääkima ka ühiskondlikust raamistikust, milles inimesed neid otsuseid teevad. Eks seda ole siin juba ka tehtud. Küsimus ei pruugi olla niivõrd selles, kas inimesed soovivad lapsi saada. Küsimus on ikkagi selles, kas ühiskond loob selleks sobivad tingimused. 

Uuringud näitavad – siin viitan just Goldini uuringutele –, et sündimuse säilitavad need riigid, kus tööd ja pereelu ei ole vastandatud. Need on riigid, kus tööandjad ja seadusandlus soodustavad paindlikke töövorme, näiteks isade vanemapuhkus on normaalne, ja mitte ainult normaalne, vaid ka väärtustatud, ning kus lastehoid ja hoolduskoormus on ühiskondlikult jagatud vastutus, mitte pere või veel vähem naise eraasi. Veelgi lihtsustades, tsiteerides nobelisti: riigid, mis otsustavad muutunud mustritega kohaneda, selle asemel et muutuste vastu võidelda, on riigid, kes on selles küsimuses paremas seisus. 

Aga siit edasi juba konkreetsemalt selle väärtuslõhe juurde. Kui me räägime väärtustest, siis kõige kõnekam peegel on noored, kuna nemad on tulevik. Ma tuginen rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringule ICCS. See on uuring, mille tellija oli HTM ja mille me koos kolleegidega Tallinna Ülikoolist läbi viisime. Ma ütlen ära, et Eesti on selles uuringus osalenud alates 1999. aastast. Kahjuks järgmises voorus me ei osale, see läks kärbete nahka. 

Selle kodanikuhariduse uuringu tulemused näitavad, et Eesti noorte keskmine toetus soolisele võrdõiguslikkusele on jäänud 51 punkti juurde. Esmapilgul, eks ole, tundub, et pole midagi muutunud, ent see mulje on veidi petlik. Keskmine, jah, on jäänud samaks, aga ainult sellepärast, et tüdrukud on liikunud edasi, samal ajal kui poisid on teinud sammu tagasi. 

Tüdrukute hoiakud on liikunud edasi mitte ainult soolise võrdsuse küsimustes, vaid ka inimõiguste ja demokraatlike väärtuste teemadel laiemalt. Nad toetavad enam võrdseid võimalusi, usaldavad demokraatlikke institutsioone ja peavad võrdsust normiks, mitte erandiks. Eesti tüdrukute väärtushoiakud sarnanevad Rootsi ja Norra noorte omadega. Need olid võrdlusriigid sellessamas uuringus. 

Kui tüdrukud liiguvad oma hoiakutega Põhjamaade poole, siis poiste väärtushoiakud sarnanevad samas uuringus osalenud Poola ja Rumeenia noorte omadega ehk [noorte väärtustega] riikides, kus väärtusruum rõhutab pigem traditsiooni ja autoriteeti kui võrdsust ja partnerlust. 

Oluline on märkida, et kui ICCS‑i varasemates voorudes oli väärtuslõhe meil selgelt õppekeelepõhine, joostes eesti‑ ja venekeelsete koolide õpilaste vahel, siis nüüd on see lõhe meil esimest korda soopõhine. Ühed, peamiselt tüdrukud, näevad võrdsust ja hoolivust demokraatliku ühiskonna loomuliku osana, teised, rohkem poisid, peavad soolist hierarhiat ja rollide jaotust endiselt normaalseks ja ka õigustatuks. 

Seejuures tuleb mainida, et ka poistegrupi sees on erinevused siiski olemas, loomulikult. Osa poistest jagab tüdrukutega sarnast väärtusruumi, kuid teised liiguvad selle võrra veelgi rohkem üha enam vastupidises suunas. 

Mõnes küsimuses, näiteks selles, kuidas nähakse naiste rolli poliitikas ja avalikus elus, oleme jõudnud uuesti 1999. aasta taseme lähedale. See näitab, et osa hoiakutest, mida me pidasime võib-olla juba möödanikuks, on taastunud. See ei ole enam ainult soolise võrdsuse küsimus, see on ka juba ühiskondliku sidususe küsimus. 

Sellesama uuringu järgi on Eesti noorte väärtused tulevikku vaadates nihkunud väga palju individualistliku eneseteostuse suunas. Mida noored väärtustavad? Nad väärtustavad haridust, ennekõike paistavad jälle tüdrukud silma hariduse väärtustamisega. Aga kõik noored väärtustavad ka liikumisvabadust, rahvusvahelisi töö‑ ja õppimiskogemusi. 

Kõige vähem väärtustatakse lapsevanemaks saamist. Tuleb öelda, et kui vaadata kõiki selle uuringu võrdlusriike – neid oli 24, kui ma ei eksi –, siis siin paistsid väga erandlikult silma just Eesti ja Poola noored, kelle huvi ja soov tulevikus lapsevanemaks saada oli konkurentsitult madal, eriti näiteks võrreldes ka Põhjamaade noortega. Nii et nendestsamadest võrdlusriikidest peetakse Põhjamaade 15‑aastaste noorte hulgas lapsevanemaks saamist olulisemaks osaks elust, kui peavad noored meil. See tähendab, et Eesti noored või vähemasti oluline osa nendest ei pea pere loomist enam enesestmõistetavaks elu osaks. Võimalik, et seda tunnetatakse pigem kas riski või koormana. 

See ei pruugi samas tähendada, et noored ei tahaks lapsi. Võib-olla see ei olegi niivõrd tahtmise küsimus, pigem on võimalik, et nad ei näe tänases ühiskonnas tingimusi, mis teeksid pere‑ ja tööelu ühitamise realistlikuks. Teisisõnu, kui noored tunnevad, et nad peavad valima karjääri ja eneseteostuse ning pere ja hooldusvastutuse vahel, kui ühiskond sunnib neid valima, mitte ei toeta mõlemat, on see märk süsteemist, mis ei ole kohanenud muutunud väärtuste ja ootustega. 

Kui rääkida väärtuslõhest, siis tekib küsimus – vähemasti meil tekkis see küsimus –, kus need väärtused ja hoiakud siis kujunevad. Omamoodi mõttelises jätkuuringus, mida me tegime Praxise all koostöös heade kolleegidega Tartu Ülikoolist, me neid vastuseid otsisime. 

Üks vastustest ongi see, et väärtuslõhe tekib praegu suuresti sotsiaalmeedia vahendusel. Sotsiaalmeedia ei ole kohe kindlasti enam lihtsalt peegel, mis kajastab noorte mõtteviisi, vaid ta on ikkagi aktiivne mõjutaja, mis kujundab väärtusi, norme ja ka identiteeti. 

Poiste puhul on näha, et nende ettekujutus mehelikkusest kujuneb üha enam niinimetud manosfääris. See on sotsiaalmeedia ökosüsteem, kus levivad misogüünsed ja hierarhilised sõnumid. Need sõnumid seovad mehelikkuse väga selgelt kontrolli, jõu ja naiste allutamisega, luues omaette niinimetatud mehelikkuse õppekava ehk reeglistiku, millega noored puutuvad regulaarselt kokku ja mida nad ei saa koolist või oma perest, vaid TikTokist, YouTube'ist, Redditist ja nii edasi. Manosfäär on ruum, kus kujundatakse, nagu juba öeldud, arusaama mehelikkusest hierarhia ja võimu kaudu, samal ajal kujutatakse hoolivust, empaatiat ja tegelikult ka sotsiaalset vastutust väga selgelt omadustena, mis mehelikkust õõnestavad. 

Kui minna tagasi kodanikuhariduse uuringu juurde, siis näeme, et need andmed lisavad siia huvitava seose. Me nägime sellest uuringust, et poisid, kelle teadmiste tase ühiskonna ja demokraatia teemadel oli madalam, olid samas kõige aktiivsemad sotsiaalmeedias ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel kaasa rääkima. Ehk need, kellel on kõige vähem usaldusväärset teadmist, on samal ajal potentsiaalselt kõige nähtavamad ja mõjukamad arvamusliidrid omaealiste seas. 

Muu hulgas tuleb mainida, et manosfäärist on saanud oluline infosõdade tanner, mis nuumab polariseerumist. Seejuures on üheks keskseks teemaks niinimetatud soosõjad, mille keskmes on retoorika, mis tänase teema kontekstis taandab naise sünnitusmasinaks. Me näeme, et see tegevus on sageli osa meie suhtes vaenulike välisriikide mõjutustegevusest. 

Aga kuhu edasi? Kui me oleme olukorras, kus meeste ja naiste väärtused liiguvad eri suundades, siis me ei kohtu enam samas väärtusruumis, ei tööelus ega poliitikas ega isegi mitte pere keskel. See on juba ka ühiskondliku sidususe ja demokraatliku kultuuri küsimus, kas me suudame kohaneda uute mustritega. See sõltub väga suuresti sellest, milliseid väärtusi me taastoodame: kas selliseid, mis hoiavad kinni vanadest rollidest, millega noored ei pruugi enam niivõrd suhestuda, või neid, mis lubavad meestel ja naistel jagada vastutust, hoolt ja otsustusõigust võrdselt? 

Sellepärast on põhjust küsida, millist poliitikat Eesti vajab. Vastus võiks kõlada umbes nii, et eelnevast tulenevalt ilmselt sellist, mis toetab võrdsust töö‑ ja pereelus nii seadusandluse, tööandjate kui ka avaliku sektori tasandil, haridust, mis arendab väärtusmõistmist, kindlasti kriitilist meediapädevust, sest väärtused ei kujune enam ainult kodus või koolis, vaid ka ekraanil ja algoritmide kaudu. Ma pean ütlema, et hoolimata eilsest Riigikohtu otsusest, toimib sotsiaalmeedia siiski tegelikult juba avaliku ruumina, isegi kui seadusandlus ei ole sellele veel järele jõudnud. Meil on vaja kindlasti meediaruumi, mis ei normaliseeri soolist vastandumist, vaid aitab kujundada arusaamist, et hoolivus, võrdsus ja vastutus on tugevuse, mitte nõrkuse märgid. 

See joonis siin sellel slaidil on tasustamata hooletöö kohta ja see on pandud siia illustreerima seda, kui sügavalt ebavõrdsed on meie igapäevased hoolduskoormuse mustrid. 

Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühele põhimõttelisele küsimusele: kas me tahame ühiskonda, kus elukorraldus taastoodab ebavõrdsust, kus me oleme valmis maksma ka selle hinda nii majanduse, sündimuse kui ka üleüldise heaolu arvel, või me tahame sellist ühiskonda, kus töö, pere ja laiemalt hool on päriselt ühitatavad ja riigi silmis ka väärtustatud? Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Suur tänu ettekande eest! Mitmed väljatoodud murekohad on ju avalikkusest läbi käinud ja neid on arutatud. Üks, mis puudutab ja mind võib-olla isiklikult kõige valusamalt kõnetab, ongi poiste ja tüdrukute väärtushinnangute erinevuse kujunemine, selliste arusaamade kujunemine, et tundub, nagu poisid liiguksid ajas tagasi ja tüdrukud edasi. See on väga problemaatiline ja ühiskonda polariseeriv ning ma arvan, et tulevikuvaates tekitab see meile täiendavaid probleeme. 

Aga mu küsimus on lihtsam kui see selgitus. Õigemini, vastata on võib-olla raskem. Mida siis teha tuleks, et poiste väärtushinnanguid ja arusaami tüdrukute omadele järele aidata? Võib-olla ka, et mida on seni valesti tehtud? Kas see on puhtalt sotsiaalmeedia mõju, muust maailmast tulev, kõik need Andrew Tate'id ja muu taoline, või on siin ka riigil mingisuguseid tegematajätmisi? Mis need lahendused oleks? Kuidas seda trendi pöörata?

Aitäh küsimuse eest! See on teema, millele väga paljud kolleegid, eriti just need, kes tegelevad haridusvaldkonnaga, aga ka laiemalt meedia‑ ja sotsiaalmeediauuringutega, üritavad leida vastuseid, mida tegema peaks ja teha tuleb. 

Ühelt poolt on kindlasti probleem see, et see on natukene ebavõrdne võitlus. Kui me vaatame sotsiaalmeedia mõju, mis praeguste hinnangute järgi on ikkagi väga tugev, ja kui me vaatame mitte ainult Eesti kontekstis, vaid laiemalt toimunud väärtusnihet, siis seda väga palju seostatakse ikkagi kõige sellega, mis tuleb sotsiaalmeediast. See on ka teadlik tegevus, see mõjutegevus, see on osaliselt teadlik. Aga ka selles uuringus, mille me koos Tartu Ülikooliga tegime, me kaardistasime erinevaid mustreid ja tuli välja, et ka teadmatusest jagatakse võrdlemisi kahjulikke narratiive. 

Ma igaks juhuks mainin, et ka poiste endi seas on see lõhe. Me ei saa päris üldistada, et poiste hinnangud ja väärtushinnangud on sellised. Poiste endi seas on oluliselt suurem lõhe kui tüdrukute seas, seda ICCS‑i näitel. 

Aga mida tuleb teha? Mõningate kolleegidega sai seda arutatud eilse Riigikohtu lahendi valguses, kus otsustati, et sotsiaalmeedia ei ole meil avalik ruum. Üks asi, mida kindlasti võiks teha, on ikkagi see arutelu avada. Sotsiaalmeedia on või siiski käitub ja toimib nagu avalik ruum. Kui argument on see, et avalikust ruumist on ennast raskem eemaldada, sotsiaalmeediast aga lihtsam ja see on kuidagi nagu sinu vaba valiku küsimus ja nii edasi, siis siin me ei arvesta sellega, et me räägime väga palju lastest. Kui me vaatame ka algoritme ja just manfluencer'ite, manosfääri peamiste sisuloojate tegevust, siis selle uuringu järgi, mille me tegime poolteist aastat tagasi, oli peamine sihtrühm, keda teadlikult sihiti ja suunati, umbes 11 aasta vanused ja vanemad poisid, aga nüüd on see vanus veel [nooremaks] läinud. Viimaste uuringute järgi, mis ei ole tehtud küll Eesti kontekstis, vaid näiteks Suurbritannias, me räägime 9‑aastastest ja vanematest. Me ei saa eeldada 9‑aastaselt lapselt, et ta võtab vastutuse ennast kuskilt eemaldada ja kogu seda ruumi nii-öelda puhtana ja turvalisena hoida. See on ikkagi meie, täiskasvanute ülesanne, see turvaline ruum neile tagada. Nii et üks asi, mida me Eesti ühiskonnas saame teha, on kindlasti mõtestada seda, kas see on avalik ruum või ei ole.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, tõesti väga hea ja informatiivne ettekanne! Võib-olla oleks ma pidanud seda küsima eelmiselt ettekandjalt, aga ma ei jõudnud. Ma küsin siis nii, et kas üks väärtus, mis noorte seas on muutunud, on [suhtumine] pikaajalisse toimetulekusse. Kas noored on hakanud rohkem ette vaatama, muretsema homse pärast? Mõtleme sellele, et soovitakse ju ka oma lastele anda hea haridus ja mõeldakse, kas ollakse võimelised näiteks 20 aasta pärast, kui lapsed on ülikoolis, seda haridust andma. Kas see on üks põhjus, miks lapsi on veidi vähem, et seda ei teata, selles ei olda kindel? Erinevad toetused meil ju ka lõpevad ära siis, kui lapsed jõuavad ülikooliikka.

Jah, ma usun, et sellele küsimusele oskaks Mare Ainsaar kindlasti väga palju sisulisema vastuse anda. Kui te küsite noorte väärtuste kohta, siis mina saan siin jälle viidata ICCS‑ile. Mis puudutab näiteks kliima ja keskkonnaga seonduvat, siis seal me näeme, et see justkui tüdrukute poole pealt oli prioriteetsem ja tähtsam, aga samas oli see üks sellistest väärtustest, kus see lõhe ei olnud nii suur. Kui me räägime 15‑aastastest noortest, siis see võib olla üks koht, kus nad leiavad ühise keele. Mure kliima ja keskkonna pärast oli pigem universaalne. Aga jah, kuidas seda kõige muuga siduda, sellele mina siin vastata ei julge.

Võib-olla ühe asja ma toon veel välja. Täna on siin mitu korda mainitud, et võimalik, et sõjahirm ja kõik see mõjutab. Loomulikult loeb siin ka see, millal see konkreetne uuring koolides läbi viidi. Osales 250 pluss Eesti kooli, see on väga suur valim. Huvitav on see, et oli ka küsimus, kas te arvate, et kümne aasta perspektiivis ohustab Eestit ja Euroopat sõda. Noored arvasid, et ei ohusta. See on see koht, kus sai kolleegidega vaieldud, kas noortel oli kas väga naiivne või väga positiivne suhtumine sellesse.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu, võiks isegi öelda, täitsa vapustava ettekande eest! Mina ei olnud teadlik, et poiste ja tüdrukute väärtuslõhe on nii suur. See on hirmutav, sest see näitab, et tavapärane perekonna mõju lapse väärtuste kujunemisele on tõenäoliselt vähenenud. Need lapsed ju elavad tihtipeale ühes peres, aga väärtused võivad neil olla väga erinevad. 

Mu küsimus aga puudutab seda, et mitmed riigid on ju aru saanud, et sotsiaalmeedia mõju noortele on suuresti väga negatiivne. Ühe lahendusena on piiratud noorte ligipääsu sotsiaalmeediale. Kas on teaduslikult mingit teadmist, kas see on kuidagi ka positiivselt mõjutanud noorte tervist ja väärtusi? Kas sel on üldse mõju?

Mis puudutab sotsiaalmeedia või ekraaniaja mõju tervisele, sealhulgas vaimsele tervisele, siis selle kohta on uuringuid küll. Me näeme ka, et Eesti noorte – aga ilmselgelt mitte ainult noorte – ekraaniaeg on soovituslikust kindlasti oluliselt [pikem]. Mis puudutab neid viidatud asju, kui riigid on reaalselt piiranud [seda ligipääsu], siis seda [mõju] me veel ei tea. Huviga ootame ja vaatame, mis selle mõju on, mis need tulemused on. On väga skeptilisi seisukohti ja on toodud välja ka seda, et kogu noorte suhtlus ja tegelikult ka sotsiaalne elu toimub tänapäeval sotsiaalmeedias. Me võtame nad tegelikult välja nende loomulikust keskkonnast. Ka see on üks aspekt, millele mõelda. Aga vastus on see, et me seda veel ei tea. Me ootame ja vaatame, kas üldse ja kuivõrd nendel meetmetel mõju on. 

Aga muidugi, ega elu ei oota neid tulemusi, elu läheb edasi. Mida enamik riike praegu proovib ikkagi teha? Haridus, digipädevuse tõstmine, kriitilise mõtlemise oskuse arendamine just nimelt selles osas – see on see, mida tehakse. Siin on jälle ka kriitilisemaid noote, et me paneme vastutuse haridus[süsteemile], me eeldame, et õpetaja klassiruumis suudab seista vastu sellistele hiidkorporatsioonidele nagu Meta ja neile algoritmidele. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ka mina soovisin küsida eelmiselt ettekandjalt, aga ei jõudnud. Teile on mul mõnevõrra teistsugune küsimus. See, mis puudutab sotsiaalmeedia mõju, oli ka minu jaoks, ütleme, kurb tõdemus, mille te välja tõite, rääkides Eesti tuleviku ja sündimuse teemal ja nii edasi, et kuidas seda siduda sotsiaalmeediaga. Me teame neid erinevaid piiranguid, mida on teinud Austraalia ja mida on plaanimas Taani. Neid on teinud tegelikult ka Läti, nii et kuuenda klassi lapsed ja [nooremad] ei tohi seal septembrist alates koolis nutiseadmeid kasutada. 

Küsimus on selles, kas te olete ka ise planeerinud teatud uuringuid või täiendavaid uuringuid selles vaates, kui me räägime just konkreetselt sotsiaalmeedia mõjust, nutiseadmete mõjust ja sündimusest. Te natuke seda valgustasite, aga kas on mingid konkreetsed uuringud ka selles vaates tulemas?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalmeedia mõju ja sündimuse kohta konkreetselt mitte, aga meil on kolleegidega Tartu Ülikoolist pooleli üks uuring, mis saab valmis märtsis. Me vaatame laiemalt mehelikkust ja mehelikkuse narratiive, sealhulgas isaduse narratiive. Nii et sealt see kaudselt tuleb, aga mitte otseselt seoses mõjuga sündimusele, vaid seoses sellega, kuidas seda mõtestatakse, mis mõjutab seda, kas mees on või ei ole võtnud isarolli ja nii edasi. Aga seda kõike me vaatame muude [teemade] sees.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Maarja Tinn! Teie ettekandest tuli välja seesugune olukord, nagu meil praegu on, eks ole: mida lapsed näevad ja loevad ning kuidas see mõjutab nende käitumist. Minu küsimus on selline. Ma tean, et on väga vahvaid lapsevanemate koolitusi. Neid Eestis korraldatakse, aga minu hinnangul mitte piisavalt. Kuidas teie arvates võiks seda olukorda parandada, et lapsevanemad oleks targemad, teaksid, mis toimub, ja need koolitused oleks hästi kättesaadavad? Ma tean, et tahtmine sellist infot saada lapsevanematel on.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Üks asi on tõesti see, kui me räägime koolist ja õpetajatest, aga teine asi on lapsevanemaks olemine. Suur osa ekraaniajast on tegelikult see aeg, kui laps on kodus, ja see on ikkagi lapsevanema vastutusala. 

Üks võimalus on suurendada [koolituste] pakkujate [hulka]. Jällegi, head kolleegid Tartu Ülikoolist, näiteks Inger Klesment ja tema tiim, tegelevad väga palju lasteaias nii lastele kui ka lastevanematele koolituste pakkumisega ja nad ei jõua neid nii palju teha, kui nõudlust on. Tegelikult näeme me koolides sama, et nõudlus on väga suur. Nüüd on küsimus, kuidas me saame pakkumist suurendada, et jõuda kõikide nende [inimesteni]. 

Aga kindlasti üks võimalus, kuidas saaks seda teha, on teha seda laiemalt ka meedia vahendusel, [kajastades] kõike, mis seda puudutab. Rahvusringhäälingus on väga häid näiteid: "Maailma kõige targem rahvas" ja seda laadi saated, mis on haridusega seotud. Neid on tehtud. Miks mitte [teha saateid] ka nendel teemadel, just rahva harimise mõttes, ja rohkem välja tuua, kuidas ekraaniaeg meid kõiki mõjutab. Kindlasti on ka Jaan Aru teinud selle koha pealt meedias võrdlemisi tänuväärset tööd.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma ütleksin, et see ettekanne oli isegi hirmutav, kui seda kõike sai kuulatud ja mõeldud tagajärgedele. 

Aga mind huvitab see individualistlikkuse või individualismi pool. Te seda mainisite. Äkki te saate seda rohkem avada, mis see mõju siis täpsemalt on? Kas noorte hoiakutes on midagi muutunud? Kas varem oldi rohkem nagu üheskoos ja [oldi väljas] üksteise eest, aga nüüd mõeldakse enda peale? Millest see tulnud on ja millist mõju see täpsemalt avaldab? Äkki saaksite seda individualismi poolt palun avada?

Aitäh küsimuse eest! Ma viitasin ICCS‑i uuringule. Need instrumendid on ka selles uuringuraportis osaliselt nähtavad ja kõik instrumendid on ka kõigile kättesaadavad. Võib vaadata, mis tüüpi küsimusi seal küsiti. 

Ühelt poolt ma ütlen kohe ära, et siin me mõjust rääkida ei saa. See konkreetne küsimustik oli suunatud noortele selle lähtepunktiga, et nad pidid ette kujutama oma elu kümne aasta pärast, kuidas nad seda näevad ja mida nad peavad oluliseks, et kus nad kümne aasta pärast siis nii-öelda on. See võrdlusmoment, mis meil on siin tekkinud, pakub võimalust võrrelda varasemate voorudega. 2016 oli eelmine voor, siis olid voorud aastail 2009 ja 1999. See on see, kus meil tekib see võrdlusmoment ja mille põhjal me saame öelda, et [suhtumine] on läinud individualistlikumaks. Need on, nagu ma ka mainisin, sellised teemad, mis puudutavad just nimelt seda, mis on – ja see ei tähenda midagi halba või negatiivset jällegi – individualistlik ja mis ühiskonnale suunatud. Jällegi, üks ei peaks teist välistama. Aga kõik sellised teemad, mis olid rohkem seotud [inimese] enda huvidega – reisimine, maailma nägemine, õppimiskogemus välismaal –, olid olulisemad kui näiteks sellised teemad, mis olid rohkem seotud kogukonna tasandiga või ka ühiskonna tasandiga. Näiteks seesama küsimus lapsevanemaks saamisest läheb mitteindividualistlikkuse kategooriasse, kuna ühelt poolt on see loomulikult iga inimese isiklik ja vaba valik, aga teiselt poolt on see ka, nagu me täna näeme, ühiskondlikult arutatav küsimus. Ma ei tea, kas ma nüüd vastasin teile.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Ma arvan, et siit kindlasti tasub kaasa võtta ka selle, et erakonnal, kes seisab perede ja laste sünni eest, tasub oma tiktokkerid üle vaadata.

Aga minu küsimus on selle kohta, mida te ise välja tõite, et väärtuspõhiselt on karjäär [muutunud] järjest primaarsemaks. Mida teie uuringud näitavad, kui tugev on meie tugisüsteem? Ma toon välja, et vanaemad ja vanaisad elavad kaugel, võib-olla nad ka reisivad, käivad jätkuvalt tööl. Kui laps on nohune, tuleb ta lasteaiast koju [jätta] ja peab temaga kodus olema, mis tähendab loomulikult karjäärile mingisugust lööki. Milline on suhtumine tugisüsteemi ja kas seda annab kuidagi parandada?

Aitäh küsimuse eest! Me ei vaadanud lapsevanemaks saamise [soovi seost] tugistruktuuridega, küll aga oli kodanikuhariduse uuringus sees ka lapsevanema osa, nii-öelda taustaankeet, mis mõnevõrra seda teemat avas. Nii et meil oli võimalik vaadata ka seda, milline on pere mõju teatud hoiakutele või väärtustele. See on kindlasti asi, kuhu võiks rohkem sisse vaadata ja väga hea oleks selle koha pealt jätkuuringuid teha. Aga mõned aspektid sealt siiski välja tulid. Näiteks, kas kodus räägitakse sellest, mis ühiskonnas toimub, või ei räägita, mõjutab väga palju seda, kuivõrd huvitatud on laps ühiskonnaelus toimuvast ja kuivõrd head on tema teadmised sellest, mis on praegu meie ühiskonna kitsaskohad või kohad, mille üle tasub arutleda. Nii et see koduse mõju osa tuli sisse küll, aga pigem jah selles kontekstis näiteks, kas, kuivõrd ja mis allikatest lähtudes arutakse kodus poliitilisi küsimusi. Siis me vaatasime ka, kuivõrd need noored ise tunnevad huvi näiteks poliitiliste küsimuste vastu, mis meie ühiskonnas hetkel olulised on. Neid mõjusid me vaatasime. Aga seost sündimusega me ei vaadanud.

Kui me kiiresti teeme, jõuame ühe küsimuse veel käsitleda. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja, samuti väga tänan teid! Ma küsin huumoriga, kas selle väärtusuuringu põhjal on tõenäoline tulevikustsenaarium see, et Eesti tüdrukud moodustavad pere Soome või Rootsi või Norra noormeestega, kes on neile väärtuseliselt lähedased, ja kuna hooletöökoormus on seal võrdsemalt jagatud, siis saavad nad rohkem lapsi, aga Eesti poisid leiavad endale kaaslase Poolast või Rumeeniast, kus hooletöö jagamine toimub pigem traditsiooniliselt, ja nende peres jääb laste arv keskmiselt väiksemaks.

Ühesõnaga, raske on kommenteerida seda küsimust. Väga huvitav mõttekäik. Peab tunnistama, et ma ei ole ise selle peale tulnud. Aga ma tahaks loota, et ei tehta ühtegi riiklikku algatust, et selles suunas liikuda. Pigem võiks mõelda selle peale, mida me teeme sotsiaalmeedias väga dominantsete soosõdadega, mis on see narratiiv, mis istutatakse väga paljudele poistele juba väga noores eas pähe, võiks mõelda, kuidas säilitada omavaheline lugupidav ja normaalne suhtlus, kuidas olla asjades nii-öelda ühel lehel. Võib-olla tuleks riigi tasandil mõelda, kellele sellised narratiivid kasulikud on ja kas see võiks olla üks asi, mille suhtes me võiksime konsensuslikult midagi koos ette võtta, unustades ära päevapoliitika ja erakondlikud piirid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ettenähtud aeg on läbi saanud. Me jätkame arutelu. Ma palun järgmise ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli lastepsühhiaatri, pereterapeudi ja laste psühhoanalüütilise psühhoterapeudi Anne Kleinbergi. Palun! Teil on aega kuni 20 minutit. Palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! 

Üks palve ka. Kas te saate mikrofonid endale natukene lähemale tõmmata? Siis me kuuleme paremini.

Absoluutselt! Aitäh! Ma mõtlesin sügisel väga palju selle peale, kuhu need lapsed siis jäävad. Uuringuid lugedes jõudsin selleni, et me oleme inimestena vanemluses [taseme] väga kõrgele seadnud, see latt on meil väga kõrgel, et see ei ole jõukohane mitte kõikidele, see on jõukohane vaid targematele ja paremini kindlustatud inimestele. Õnneks ütlevad uuringud seda, et [vanemlus] on asi, mida tasub sihtida, sest [lapsevanematena] me oleme tervemad. Nii emad kui ka isad on vaimselt ja füüsiliselt tervemad, kui nad oma lastega tegelevad. See on juba põhimõtteliselt asi, mille pärast tuleb pingutada. 

Kuidas sünnib tark ja terve inimene? See juhtub siis, kui laps saab kasvada rahulikus turvalises peres, kus talle [osutatakse] tähelepanu, sellist sisulist tähelepanu. See kiindumussuhe on võimalik mõlema vanemaga. Väga tihti arvatakse, et see on ainult ema pärusmaa. Ei ole.

Väga paljud Eesti inimesed ei julge muretseda rohkem kui ühe lapse ja väga paljud ei julge muretseda kolme ja nelja last. Hästi suur trend on see, et elatakse üksinda. Väga palju on ka üksikvanemaid. Millegipärast oleme ka selles edetabelis esikohal. 

Me jõuame oma lastele muretseda kõikvõimalikke vajalikke asju. Meie lapsed on majanduslikult, võiks öelda, suhteliselt hästi varustatud. See tuleb ilmselt selle hinnaga, et laste vanemad teevad väga palju tööd, täiskohaga tööd. Jälle üks edetabel, kus eestlased on ennast hästi sisse sättinud. Samas ütlevad suured uuringud, et kõik vanemad tunnevad ennast halvasti, kui nad ei saa oma lastega koos olla. Eesti vanemad ütlevad, üle 80%, et nad on piisavalt oma lastega koos. Ei oleks nagu põhjust muretseda, süda on nagu rahul. 

Me oleme minu meelest viimased kümme aastat olnud silmitsi sellega, et noorukite suitsidiaalsus ei vähene. Me ei ole alati selles edetabelis, aga väga tihti oleme esikolmikus. Tõtt-öelda oleme me järjest rohkem silmitsi ka sellega, et meie noored inimesed teevad väga koledaid asju. Nad teevad seda üle maailma, aga üle maailma toimuvate asjade eest meie vastutada ei saa. Hästi oluline on, et me teadvustaksime seda, kuidas vägivald sünnib ja mis juhtub nende inimestega, kes kasvavad üles vägivalla keskel. Nendel on hästi kõrge risk saada ise vägivaldseks lapsevanemaks, selliseks, kellel tõenäoliselt pereelus kõige paremini ei lähe, kelle laps ei kasva terveks ja targaks inimeseks, tema pere laguneb enneaegu, või mis kõige kurvem, see inimene on ise vaimselt haige. Need on väga lihtsad asjad, mis aastast aastasse uuringutest välja tulevad. Need on siin [kirjas] lihtsalt selleks, et me hoiaks silma peal, millises kohas või kelle keskel või mis oludes lapsed kasvada ei tohiks.

Nii hästi, kui tunnevad ennast vanemad, nii hästi tunnevad ennast ka lapsed. Kui me tahame, et need vähesed lapsed, kes meil sünnivad, kasvaksid tõesti üles tervete ja tarkadena ning tahaksid ise ka lapsi saada, siis me peame väga seisma selle eest, et need, kes praegu on lapsevanemad, tunneksid ennast hästi. Hästi oluline selles on isa roll. 

Isal on täpselt sama võimalus kui emal olla hästi arendav, toetav ja soe lapsevanem. Ka need muudatused, mis isaks olemisega ajus või inimese kehas ja vaimus kaasas käivad, on täiesti kuvatavad ja uuritavad. Isa on täpselt samasugune hea hooldaja kui ema. Lihtsalt, kas ta on selle rolli endale võtnud, selle tuvastanud, peab ta seda auväärseks, see on teine küsimus. Jälle, isa on tervem, kui ta oma lastega tegeleb. Sellel isal, kes oma lapsega tegeleb, on targad ja hästi arenenud lapsed, ja mitte ainult lugemises ja matemaatikas, vaid nad on ka emotsionaalselt intelligentsed, sellised, kes teevad tarku valikuid teiste inimeste huvisid silmas pidades.

Mida varem on isa oma lapse kasvatamisse kaasatud, seda paremini läheb nii isal kui ka lapsel. Hästi oluline on, mis juhtub enne seda, kui sellest noorest mehest üldse isa saab. Kui ta näeb eesseisvat võimalikku stressi ja näeb, et see kõik saab olema väga keeruline, et selles keskkonnas, kus ta on, on isarolli väga keeruline täita, siis ta võib seda ka mitte ette võtta või ta võtab selle ette, aga tunneb ennast väga halvasti ega suuda sellega väga kaugele minna.

Kui vanemad on depressiivsed ja ärevad – uuringud ütlevad seda üsna üheselt –, siis ei suuda nad oma lapsi nii hästi kasvatada, kui see oleks lapse arenguks vajalik. Ehk just soojus, enesetõhusus, enesetõhusus vanemana, et kui hästi ma suudan [last] suunata, toetada, ja kas või seesama, et internetti uppunud laps sealt välja tuua, et kas ma oskan olla selline kaaslane eluteel, kes toob oma lapse mõistlikule rajale. 

Ärevusega on samamoodi. Üldse öeldakse, et kui isad on rohkem oma lastega koos, siis on lapsed vähem ärevad ja kasvavad üles julged, maailma avastavad ja ettevõtlikud inimesed, nii tüdrukud kui ka poisid. On hästi oluline, et isa oleks rahuliku ja toimetulevana oma lapse kõrval.

Väga vähe räägitakse sellest, et ka mehed kogevad naise raseduse ja sünnituse järel sünnitusjärgset depressiooni. Kõlab koomiliselt, aga uuringud ütlevad väga veenvalt, et iga kümnes isa kogeb seda. Siit algab jälle selline suhete nõiamäng, et kui üks vanem on depressiivne või suisa mõlemad on depressiivsed, siis nad ei suuda oma lapse eest nii hoolitseda, et see lapse arengule kõige parem oleks. Või see kole kogemus viib sinnamaani, et nad ei taha enam koos elada. Võib juhtuda, et nad leiavad uue partneri ja saavad teise, kolmanda ja neljanda lapse, aga võib ka juhtuda, et on kasvanud üles inimesed, kellel on hästi negatiivne kogemus vanemlusest, ja see ring katkeb. 

Hästi oluline on tegeleda sellega, mida tunnevad esmakordselt isaks saavad inimesed, kuidas neid toetatakse sellel teel ja kuidas nad saavad sellel perioodil ühendada oma töö ja vanemaks olemise rollid ning kuidas nad saavad oma hirmudega [võitlemiseks] õigel ajal toetust, et nad saaksid ületada selle tunde, et nad on ebapiisavad, ebaõnnestunud. Taas kord: kas ma tahan seda [kogemust] korrata, kas ma tahan sellega veel tegeleda, kas ma jään selle pere juurde. 

Uuringud ütlevad, et isad tahavad väga olla isad, nad tahavad, et neid rohkem selleks praktiliselt ette valmistataks ja kaasataks kõikidel hetkedel. Võib-olla on ka oluline suunata info otse isadele, meestel oleks seda nii lihtsam vastu võtta. Muidu võib juhtuda, et nad leiavad põhjuseid, miks selle keeruka või hirmu tekitava teema juurest eemalduda.

Põhjamaade isadel läheb selles hästi, sest neil on lihtsam töö- ja pereelu ühendada. Nad on ülimalt enesekindlad selle koha pealt, kui head isad nad on ja kui palju nad oma lapsega aega veedavad. On hästi oluline, et oleks olemas isale sihitud vanemapuhkus ja isa saaks selle sujuvalt ette võtta. Aga ikkagi ka Põhjamaades, kui on majanduslikult ebakindel olukord, siis see mõjutab kindlasti seda, kas isa on vanemapuhkusel.

Kui pered lagunevad, mis siis juhtub? Hästi oluline on meeles pidada, et see on kindlasti negatiivse mõjuga lapsele ja nendele inimestele, kes selle väga kurva loo üle elavad. Aga kui pered uuesti moodustuvad, tekivad mingisugused muud perevormid, või juba algusest saadik on need olnud sellise klassikalise me-oleme-bioloogilised-vanemad-igavesti-koos-mudeli alternatiivid, siis see ei tähenda halba. Oluline on komplementaarsus. Need rollid võivad olla väga erineval moel täidetud ja on oluline, et nad on tasakaalukalt täidetud. Need inimesed ei pea alati olema ühed ja samad algusest lõpuni. Oluline on toetada neid üleminekuid. Kui tekivad uued perekonnad või kui vanemad on lahutusprotsessis, siis nad peaksid saama sellel ajal tuge. 

Selliseid ilusaid perepilte, kus ema ja isa on mitme lapsega koos, on väga paljude perede albumites. Väga paljudel seda õnne ei ole. Hästi oluline on meeles pidada, et lapsed ei sünni lihtsalt kuskile numbrite keskele või tabelitesse, vaid nad sünnivad ikkagi inimestele ja inimeste keskele. Hästi oluline on, kuidas need inimesed, kes lapsevanemaks saavad, ennast tunnevad, kas nad ise on ennast lapsena turvaliselt tundnud, kas nad suudavad anda sooja, head ja tarka tähelepanu oma lapsele, ja loodetavasti mitmetele lastele. Kas nad ise elavad turvalises elus või kooselus, see on ka hästi oluline. Iga hinna eest ei pea koos elama, olulisem on see, et vanem on vaimselt terve ja suudab olla heas kontaktis oma lapsega. 

Vanema vaimne tervis on ääretult oluline, aga ka enesekindlus vanema rollis: kuidas ta teab, kuidas ta oskab, kuidas ta usaldab iseennast. Kõikidel tõepoolest ei ole seda head stardikapitali, et ta oleks kasvanud peres, kus rollimudelid on olemas, vaid ta peab alustama täiesti tühjalt kohalt.

Hästi oluline inimeseks olemise juures on olla emotsionaalselt ja ka sotsiaalselt toetatud. See, mida ühiskond arvab sinu rollist ja mida ühiskond arvab isa rollist, on ääretult tähtis. Nendes ühiskondades, kus isa hooldajana, isa lapsevanemana on väärtustatud, on meestel seda palju lihtsam teha. Seal ei ole nii palju küsimusi selle koha pealt, kas hakata isaks või jääda isaks. Ehk kui isa on vanema rollis kindel, siis ta valib selle rolli ja jätkab sellega. Tänapäeval ei ole isa enam ainult leivateenija rollis. Isa on hoidja ja kasvatajana hästi väärtuslik ja me ei tohiks seda maha mängida. 

Kõik sekkumised, mis on suunatud positiivsele vanemlusele, kaasvanemlusele, isa ja lapse suhtele, paarinõustamisele ja perenõustamisele, on alati hästi tähtsad. Need ei tohi ajas katkeda ehk ei tohi olla nii, et ühel aastal mul veab, ma saan seda tuge, teisel mitte. Vanemate vaimne tervis, töö- ja pereaja paindlik ühendamine ning perede majanduslik toimetulek ja sotsiaalne tugi – see tegelikult jookseb samamoodi kõikidest nendest uuringutest läbi. Aga isegi võib-olla kaalukam on see, kuidas me hindame vanemat, vanemlust, peret, sellist peret, kes julgeb jätkuvalt lapsi saada. Nii, nüüd on valmis.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Hea ettekandja, suur tänu selle ettekande eest! Te tõite esile väga palju erinevaid probleeme. Kui te peaksite ütlema, mis on see kõige olulisem või kuidas neid isaduse või vanemluse teemasid järjestada, siis oleks hea. 

Te ettekandes viitasite meestele, et kes ja kuidas räägib ning kuidas mehi isarolliks ette valmistada. Ma mõtlen sellele, et isaroll ei ole ajas päris ühesugune. Mul on ka mitu last ja mulle tundub, et ma väikestega saan paremini hakkama ja olen suhteliselt hea [isa], aga teismelistega ma feilin palju tihedamalt. Selles mõttes on see isaroll ajas muutuv ja väga eriline. Ega keegi pole selleks kunagi valmis. Tõesti, mindki kasvatas isa, aga omad vead tuleb ikka ise läbi teha. Kas on mingeid tarkusi, kuidas sellega paremini [hakkama] saada?

Aitäh põneva küsimuse eest! See on seesama teema, mis eelmisest ettekandest läbi põikas: millisena poisid üles kasvavad, millised on need väärtushinnangud, mida nad näevad ja kogevad ja millega nad tahavad samastuda. Kui laps näeb, et isa Priit on nii lahe mees, tal on lapse jaoks aega, ta [pöörab lapsele] tähelepanu, siis laps tahab tema väärtushinnangutega samastuda. Kui isa Priidul on vajaka teadmistest selle koha pealt, mida teismelisega [suheldes] tuleks teistmoodi teha, siis oleks õudselt hea, kui ta saaks õigel ajal nõustamist, vanemaharidust. Teismelistega toimetulek on mõnikord tõesti paras peavalu, enamikul on [raske otsustada,] kui palju on paras ja mida mitte teha ja mida on just vaja teha.

Nii et [oluline on] just nimelt elukaarepõhine ja kättesaadav vanemaharidus, aga väga oluline on ka see, milline on meie väärtuskasvatus, mida me ühiskonnas toetame, mida me toome välja ja mida just mehed, aga ka emad oma poegade kasvatajana ise [oluliseks peavad], mis on need asjad, mille eest me meest austame, mis on need asjad, mille eest me isa austame. Ja need ei ole mitte ainult pühapäevadel või pidupäevadel läbi vilksatavad [teemad], vaid see on pidev väärtuskasvatus.

Tanel Kiik, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja, tänan põhjaliku sissevaate eest! Sa kõnelesid üsna palju just meestest ja isadest ning sellest on ka minu küsimus kantud. Kui mõelda korra eelmistes ettekannetes väljatoodud lõhedele, siis ma saan paljuski öelda, et väärtushinnangute puhul on need noorte seas üha rohkem nagu soolised. Aga kuidas on isarolliga? Kas me pigem näeme, et need arusaamad erinevadki just nimelt naiste ja meeste vahel ehk soolises vaates, või on see põlvkondlik ehk east tulenev või tuleneb hoopiski rahvusest või mingist kolmandast kriteeriumist? Kui me tahame liikuda – ja ma usun, et me tahame, ka mina tahan – põhjamaise ühiskonna suunas, mida sa kirjeldasid ja välja tõid, siis kus meil sellest kõige rohkem puudu jääb? Kas see lõhe on sooline, vanuseline, rahvuseline või on hoopis mingid muud kriteeriumid, mis välja tulevad, kui vaadata natuke andmetesse sisse?

Ma ei oska väga hästi kommenteerida rahvuselist lõhet. Selleks minu eriala mulle väga suuri eeldusi ei anna. Aga kõik, mis puudutab poiste kasvamist Eestis, seda, kuidas poiss Eesti haridussüsteemis tegelikult väga varakult kukub, komistab iseenda otsa, kuidas ta ei sobitu sellesse ülitublide tüdrukute kordeballetti – kõik need on need kohad, kus me magame maha mehe enesehinnangu [kujunemise]. Ta jääb haridus[süsteemis] kannatama ja ühel päeval ei ole ta kõlblik partner oma kõrgharitud naisele. 

Nii et ma arvan, et üks asi, mida me peaksime väga tõsiselt vaatama, on see, kuidas meie poisid ennast koolis tunnevad. See, mis toimub 8‑aastase poisiga, ennustab väga hästi seda, milline mees ta tulevikus on. Kui ta sellel ajal tunneb, et ta on kehv, ja ta on juba siis depressiivne, siis on ta tõenäoliselt tulevikus depressiivne mees, kellel on väga suur alkoholi kuritarvitamise risk. Ta ei ole enam kõige ahvatlevam partner, rääkimata sellest, et ta isana suudaks oma impulsse piisavalt kontrollida ja olla turvaline mees perekonnas. Nii et ma arvan, et poiste haridusse peaks väga sisse vaatama.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Anne Kleinberg! Väga hea teema on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon siia päevakorda toonud. Meie ees on kolm teaduskraadiga naist, kes nendel teemadel räägivad. Kuna siin on esitatud küsimus, kus on isa, siis ma küsin teie käest infot, kas selles valdkonnas on ka mehed teadustöid kaitsnud.

Maailmas kindlasti. Kui rahvusvahelist kirjandust lugeda, siis seal on esindatud mõlemast soost teadlased. Eesti teadust ei oska ma nii hästi kommenteerida. Meil ei ole üldse kombeks vaimset tervist väga palju uurida. Aga Kenn Konstabel on mehena ilmselgelt väga säravat tööd teinud. Nii et neid on ikka. Aga selleks, et mehed tuleksid teadusesse – see on jälle seesama, mida ma Tanelile ütlesin –, tuleb [poisse] teistmoodi õpetada. Nende loova mõtte, selle ägeda mittekandilise viisi probleeme lahendada, mis teadlasele on väga äge platvorm, peaks põhikoolis säilitama, nii et nad ei kukuks haridussüsteemist välja. Siis me saame ka neid uute mõtetega meesteadlasi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, teie teema on huvitav: kus on isad? Alati, kui ühiskonnas see debatt lahti läheb, siis mina isana tunnen ennast kuidagi ebameeldivalt. Isasid on väga erinevaid, aga tihtipeale läheb see nagu sellise löögi peale, et isad on ikka natukene pahad ja ei panusta piisavalt ja on sellised, nagu nad on, kandilised ja ruudulised. Ma ise tunnen, et ma ikkagi nagu panustan ja teen. Ma ei tahaks, et ühiskonna arusaam oleks see, et isad on kõik kuidagi sellised pahad või nurgelised. 

Ma küsingi seda, kuidas te näete ühiskonnas seda narratiivi, seda paradigmat, kuidas me isadest räägime. Kas see, kuidas me räägime, tegelikult toetab neid eesmärke, mida me soovime saavutada, või see natukene nagu hirmutab ka?

Minu patsientidest on tavaliselt kõige innukamad need vanemad, nii isad kui ka emad, kes on ülitublid ja võtavad hästi palju vastutust. Tavaliselt nad tunnevad ennast ka kõige rohkem süüdi. Korralikel inimestel on see häda, et nad tahavad olla üleliia korralikud. Ehk me ei normaliseeri väga seda või ei räägi väga palju sellest, mis on normaalne vanemlus või normaalne isadus või piisavalt hea vanemlus. See on just seesama, millega ma alustasin, et korralikud, tublid, hästi haritud inimesed sihivad nagu nii üle võlli lakke, et nad on pehmelt öeldes stressi kätte suremas oma topeltrollides või kolmekordsetes rollides. Nad loevad oma lastele unejutud ka enne ööd ette, aga tegelikkuses on hullult väsinud. 

Aga meil on häda – jälle ma võin tulla nende koolis mahamängitud poiste juurde, aga ka tüdrukute juurde –, et me võib-olla ei oska kõiki õigel ajal niimoodi puudutada, et nad tunneks püüdu, soovi saada emotsionaalselt intelligentsemaks, oskaks lahendada oma probleeme, ei valiks kehvi sõpru ja nii edasi. Me peame oma noorte enesehinnanguga tegelema, peame tegelema nende [poistega], kelle vanemad ei ole andnud neile head mudelit, kuidas olla isa, ja kes üldse ei oska arvata, mida ta laps tegelikult vajab. Nendega on meil vaja tegeleda, mitte korralike Riigikogu liikmetega, kes tunnevad süümepiinu isarolli täitmise pärast. (Naer saalis.)

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud doktor Anne Kleinberg, väga suur tänu selle väga hea ettekande eest! Tõesti, ka sotsiaaldemokraatide fraktsioonile aitäh selle teema tõstatamise eest! 

Mind huvitab see väärtuste küsimus. Mulle tundub, et mitmest ettekandest tuli välja, teie omast samamoodi, et võib-olla on meil selline väärtuste konflikt, kus vanemad ühelt poolt näiteks proovivad tagada väga head materiaalset hakkamasaamist, selle asemel et leida aega laste kuulamiseks ja olla nendega koos. Lihtsalt koosolemine ei ole ju see, vaid küsimus ongi just selles, kuivõrd nad kuulevad ja kuulavad, mida lapsed räägivad. Just siis, kui laps on teismeeas, tuleb välja, et nad tegelikult ei kuula [seda last], vaid räägivad ja sageli kamandavad. Võrdleme seda näiteks ChatGPT‑ga, kes kiidab lapsele väga takka ja annab talle julgust edasi minna. See lõhe läheb järjest suuremaks. 

Aga ma tahtsin küsida selle kohta, millest te rääkisite, nendest vägivaldsetest asjadest, mis kahjustavad ja mõjutavad. Kas te olete vaadanud mitte ainult vägivalda, vaid ka meelemürkide tarvitamist, joomist perekonda lõhkuva tegurina ja ka seksuaalkäitumise mõju lastesaamisele? Ma ei jõudnud eelmise ettekandja käest küsida, aga viskan selle mõtte õhku. Tartu Ülikooli naistearstide uuring näitab, et ootused seksuaalkäitumisele …

Teie aeg!

… on tüdrukutel täiesti teised kui poistel. Kas see võiks olla midagi, mida nende uuringute kõrval vaadata, et aru saada, miks on raskusi nii lastesaamisega …

Aitäh!

… kui ka pere kooshoidmisega? Ma kohe lõpetan! Teie ettekandest tuleb ju välja, et abiellutakse ja saadakse lapsi, aga koos ikka ei püsita.

Meil on ju ka selliseid uuringuid. Mulle ei tule praegu [täpselt] meelde, aga ma arvan, et seda on justiitsministeerium vedanud. Meie poiste arusaamine sellest, [mida tähendab] ei, on ajale kõvasti jalgu jäänud. Hädas on nii eesti kui ka vene keeles kõnelevad noored. Muidugi on see osa sellest. See tuleneb tegelikult kõigest sellest, mille vägivaldsest perest pärit inimene rollimudelina ja väärtushinnangutena [ellu] kaasa saab. Inimene otsib endale sellise partneri, kellega tal on sarnane taust. Suur tõenäosus on, et kokku saavad kaks vägivalda, hülgamist ja ebapiisavat järelevalvet kogenud noort inimest, kes ilma igasuguse ettevalmistuseta selleks, kuidas olla lapsevanem, saavad lapse, kes omakorda läheb sellele ringile. Need ringid on muidugi vaja katkestada. Mida varem me toetame noori peresid, et nad ei tunneks ennast abituna ja saaksid näiteks oma keerulises paarisuhtes piisavalt tuge, seda suurem on tõenäosus, et nendest kasvab uus põlvkond vanemaid, kes teevad suure nihke ära.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan ka mina väga huvitava ettekande eest ja mitmele olulisele probleemile viitamise eest. Aga mul on küsimus lähtuvalt teie professioonist, just sellest vaatest, et me saime väga selgelt aru, et poiss ja tüdruk ongi mõnevõrra erineva käitumismustriga, mõnevõrra erineva arengukiirusega. Kas te olete [nende teemadega] kokku puutunud ka selles vaates või on teil mingeid ideid, [mida teha sellega,] et meie koolisüsteem ega meie huvihariduse ülesehitus ei arvesta piisavalt seda, et ikkagi ühes klassis on 12‑, 13‑ või 14‑aastased poisid ja tüdrukud, kes juba oma olemuselt ja käitumiselt on väga erinevas arengufaasis? Kas näiteks haridussüsteemis võiks midagi ümber vaadata, et seda lõhet vähendada?

Nagu ma ütlesin, seda hoiakut poiste esmapilgul justkui metsikuma oleku suhtes me muidugi ka kasvatusega ise kultiveerime. Meil on jätkuvalt hinnas selline metsik ja vaba mees. Kui see kombineerub puberteedivanusega, siis seda võib õpetajatel olla väga raske välja kannatada. Aga tervikuna on hästi oluline see, kuidas me austame inimeste omapära ja iseärasusi, oma peaga mõtlemist. 

Teisalt kannatavad koolides õpetajad selle käes, et lastel puuduvad üldse piirid. See vajab nagu mitme külje pealt suunamist, kuidas vanemad oma lapsi kasvatavad, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud. Me oleme jõudnud ikkagi sellesse aega, kui liiga palju on lubatud. Meie loomupärane inimlik impulsiivsus, mis on [inimesele] kui liigile omaselt kuni neljanda eluaastani päris kõrge, on päris paljudel korrigeerimata. Me oleme lapsed kasvatamata jätnud. 

Nii et mõlemat pidi. Kui poiss on koolis, siis tal on teine stiil kui korraliku, täislausetega vastava, raporteeriva tüdruku stiil. Ka tema viisi me austame, et mehelikkust austada. Kui me tahame, et nad on tugevad, julged ja metsikud, mis mingis mõttes on täiesti okei, siis me peame seda ka suutma austada. Aga metsikus ei tähenda seda, et inimene võib kõike teha, et ta võib minna teise inimese elu kallale või ta võib teisi alahinnata või halvasti käituda. 

Ma ikkagi ütleksin, et laste kasvatamine on hästi oluline teema. Me oleme riigi ülesehitamise ja rahateenimisega kohutavalt palju rabelenud, aga väärtushinnangute ja emotsionaalse kasvatuse teema on jäänud kõvasti ajale jalgu. Me peame sellega nüüd kuidagi järje peale saama. Raha on juba omajagu teenitud, aga hinged on vaja üles kasvatada natuke teisel moel.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Nii nagu sotsiaalmeedia keelustamise või nutiseadmete kasutuse piiramise [mõju] kohta ei ole veel väga palju tõendust, sest neid meetmeid on rakendatud nii lühikest aega, samamoodi on väga keeruline hinnata Maarja Tinni ettekandes kirjeldatud manosfääri mõju, seda, mis saab nendest noortest 5, 10 või 15 aasta pärast. Aga sellest lähtudes küsin ma teie käest üldisemalt hoiakute ja väärtuste muutumise kohta elu jooksul. Näiteks kirjutasin mina keskkoolis kirjandeid selle kohta, kuidas kanep ja prostitutsioon tuleks legaliseerida. Paar aastat hiljem, kui olin sellest rohkem lugenud, jõudsin absoluutselt vastupidisele seisukohale ja olen sellel seisukohal senini. Mil määral noorukieas kujunenud käitumine ja hoiakud vanuse kasvades iseenesest muutuvad või on vaja teatud keskkonda või tõenduspõhist sekkumist, et see juhtuks?

Inimese ajus areneb otsmikusagar tõepoolest kõige viimasena välja. See on meie nii-öelda pardakompuuter selle koha pealt, mida teha ja mida mitte teha, kuidas teha arukaid valikuid ja oma esimesi reaktsioone kontrollida. See areneb välja 25.–27. eluaastaks, siis on [olemas] parimad pidurid ning tarkus ja tunnete tasakaal. Ajal, kui see nii ei ole, piisab normaalses olukorras vanemast, kes oma last ühelt poolt piirab, kuid teiselt poolt aitab tal kogu aeg mõtestada väärtushinnanguid, mitte neid vaidlustades ja tühistades, vaid kuulates ja targalt alternatiivseid võimalusi pakkudes.

Kui kanepi tarbimine tundub ikka nii kohutavalt äge, siis tuleb ka piir panna, aga me ei pea inimese mõtteid kogu aeg tsenseerima, me peame kõrval olema. Kuid kõikidel lastel ei ole selliseid vanemaid, väga paljude lastevanemate enda väärtushinnangud on küsitavad ega aita lapsel häid valikuid teha. Nii et nende jaoks, kellel on asjad käest ära, on vaja ravi ja rohkem kasvatust. Kui nii ei ole, siis on pigem see, et vanemal peab olema turvaline ja kindel tunne, et ta saab sellega hakkama. Kui tal on kõhe, saab nõu küsida. Aga inimese kasvatamine ei ole mingi kosmiline Maa-väline tegevus, see on meile kõikidele vähemalt teoorias jõukohane. Mõne elukogemus on lihtsalt nii palju halvem, et tal ei ole head ettevalmistust.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Te tõite enne siin hästi välja, et inimese väärtushinnangute kujunemisel on tähtis see, milline ta on 8‑aastasena või noorena. Lapse kasvatamisel on isa roll loomulikult ju hästi oluline. Aga siin hakkavad mõjuma ka isa enda väärtushinnangud, see, milline ta on. Teiselt poolt, mida siis ühiskond saab pakkuda või pakub, on nõustamine lapse kasvatamisel. Aga tihtipeale on probleemkohaks see, et vastavalt isa väärtushinnangutele ja nende põhjal kujunevatele lapse väärtushinnangutele see nõustamine ei sobi nagu selle toimetuleku [põhimõtte] sisse. Siin ongi see konflikt, kuidas jõuda selliste nõustamisteni. Kuidas te näete, kuidas sellist konflikti ületada, et see nõustamine, ükskõik kui hea ta on, jõuaks üldse inimese või selle pereni?

Tegelikult on hästi oluline see, mis juhtub esimese aasta ja esimese kolme aasta jooksul: noore pere toetamine, et isa esiteks oleks isarollis, ema oleks emarollis, kumbki ei oleks haige, näiteks depressiivne, et nad saaks oma lapsega tegeleda ja talle kõike seda anda. See on kõige kaalukam koht, kus me inimese arengu võime maha mängida, hiljem me teeme ainult mingisuguseid kontrolle. Teismelisi kasvatama hakates me enam ei kasvata neid noori, vaid me saame panna piire. Nad võivad olla väga suurte käitumishäiretega, nii et me paneme juba füüsilisi piire, ja me saame teha sellist pinna kobestamist.

Tuleb meeles pidada, et kõik, mida me teeme noore pere ja väikeste laste ja vanemate heaks, on väga väärtuslik. Isa käitumine on hästi oluline. See, mida ta räägib, või see, mida ta on õppinud, ei olegi nii oluline, oluline on see, kuidas ta käitub, kuidas ta eeskuju näitab. Lapsed saavad väga hästi aru, kui me valetame ja kui meil tegelikkuses on endal teised põhimõtted. Aga see, kuidas me teeme otsuseid, kui me oleme stabiilsed, kui me oleme püsivalt selle perekonna juures, kõikide nende probleemide lahendamise juures – inimese elus on ikka probleeme, seal on igasuguseid hetki –, annab lapsele mudeli, kuidas elus hakkama saada, kuidas viisakalt asju lahendada. Sul on vaja pidevalt näha, kuidas su isa seda teeb. Mida paremas vormis su isa on, mida varem sa oled seda nägema hakanud, seda paremini kõigil läheb.

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Hea ettekandja! See noorte üha erinevamaks muutuv väärtusruum teeb muidugi väga murelikuks. Kuidas nad siis kokku saavad? Mu küsimus on selles mõttes lihtne. Kas teile ei tundu, et kogu see sotsiaalne konstruktsioon sellest manosfäärist lõhub noorte võimalust kokku saada veelgi ehk see võimendab seda [erinevust]? Noored mehed ongi trotsi täis. Kui neile hakata väga ette kirjutama, mida nad võivad teha ja mida ei või, siis hakkavad nad veel rohkem mässama. 

Teine küsimus. Te ütlete, et on vaja meediaruumi, mis ei normaliseeri soolist vastandumist. Mina olen väga meediavabaduse poolt. Kuidas me ajakirjandusele ette kirjutame, mida nad peavad ütlema või ei pea ütlema? Niisugused kaks lihtsat küsimust, palun.

Nii teismeline on trotslik kui ka eestlane on minu meelest oma identiteedi väga paljus vastandumisele ja jonnile üles ehitanud. Ilmselt see pime orjaaeg mõjutas meid. Kindlasti, kui sa teismelisel midagi ära keelad, siis mõjub see väga ahvatlevalt. Tugevad värvid ja tugevad rollijoonised. Kui vanasti olid rollimudeliks rokkstaarid, siis tänapäeval võivad need olla ISIS‑e terroristid või kes iganes sellest rubriigist. [Noor inimene] otsib mudeleid. Küsimus on rohkem selles, et kui ta selle mudelini jõuab – see tundub talle tõesti ahvatlev, sest talle meeldib kõik, mis on äge, keelatud ja jõuline –, siis kas on keegi, kes tema kõrval aitab piire hoida ja teda tasakaalustada, kas teda on varasemalt kasvatatud, nii et tal on olemas selline maatriks, mille järgi testida, kas tal on teisi valikuid ka peas. Ehk kas see ema-isa hääl tema sees on tal teekonnal kaasas ja ta suudab õigel hetkel ennast pidurdada või ta teeb selle saatusliku valiku? 

Meedia kontrollimisega on sama. Kõik, mida üleliia kontrollitakse, kipub minema põranda alla, salakaubaks, ja on jälle väga ahvatlev. Nii et tasakaal peab olema ja kogu aeg peavad olema ka tasakaalustavad sõnumid teiste võimaluste ja kasulike, tervislikumate võimaluste kohta, aga need peavad olema sellises kastmes, mis kõnetab seda sihtgruppi. Meil on väga suured erinevused põlvkondade vahel, mis on loomulik. Mind ei kõneta enam kõik need asjad, mis kõnetavad noori, ja nii edasi. Siin ongi hästi oluline, kes on need eestkõnelejad ja kui tasakaalukalt nad oma väärtusi avalikkuses [tutvustavad].

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ettenähtud aeg on läbi saanud. Suur tänu teile! Head kolleegid, avan läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud, et põhimõtteliselt on tänuväärne, et see teema on siin saalis tõstatatud, sest tegu on äärmiselt tõsise probleemiga, mis on saanud kaugelt liiga vähe tähelepanu. Nii et iga püüdlus sellele tähelepanu juhtida on toetusväärne.  

Rahvastikukriis on ju tõepoolest vaieldamatult äärmiselt tõsine. Seis on väga sünge, nagu me nägime ka esimeses ettekandes toodud numbritest. Pidevalt näeme uudiseid selle kohta, kuidas sündide arv on [langenud] rekordmadalale tasemele ja kuidas ka sündimusnäitajad [langevad] üha uuesti ja uuesti rekordmadalale tasemele. Sündide arv kukub sel aastal teatavasti alla 9000 piiri ja sündimuskordaja on kukkunud 1,18‑le, mis on juba üsna lähedal sellele piirile, kus me võime öelda, et see on kaks korda madalam kui rahvastiku taastootmiseks tarvis. Suure tõenäosusega sel aastal see allapoole seda 50% piiri juba langebki. Nii et ei ole ilmselt liialdus öelda, et seis on katastroofiline. Tekib küsimus, kellele me üleüldse seda riiki ja maad siis säilitame, ka kõikvõimalikke muid kulutusi, ennekõike kaitsekulutusi tehes, kui meie enda rahvas, keel ja kultuur hääbuvad.  

Põhiseadus sätestab mitmed väga olulised põhimõtted ja ideaalid, mis on paraku kas täiesti ära unustatud või jäetud selles mõttes ilma kohase tähelepanuta. Me teame, et põhiseadus §‑s 27 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Perekonda tuleks käsitleda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena, alusinstitutsioonina. Ometi teame me ju kõik, et seda ei tehta. Perekonnale ei pöörata kaugeltki sellist tähelepanu, nagu ta vääriks tulenevalt asjaolust, et just perekonnale tuginedes on rahval lootust püsima jääda. 

Samamoodi on ära unustatud põhiseaduse § 28 lõikes 4 sätestatud printsiip, et paljulapselised perekonnad on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Me ei näe juba mitmeid aastaid mitte mingisugust sellist poliitikat, millest nähtuks, et nendest ideaalidest juhindutaks. Vastupidi, reaalsus on ju see, et meil on valitsus, mis nendest ideaalidest ei juhindu ja töötab nendele otseselt ka vastu. 

Kogu lugupidamise juures tuleb öelda, et ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond ise on olnud osaks sellest valitsusest, mis on viinud ellu perekonnavaenulikku programmi. Terviklikku ülevaadet ei jõua ma siin praegu anda, aga noh, meenutame natukene. 

Kohe peale ametisse astumist asus uus valitsuskoalitsioon väärastama abielu tähendust. See oli üks esimesi asju, mis te ette võtsite. Te kirjutasite ümber selle, mida Eestis põhimõtteliselt üleüldse abieluks peetakse. See on väga selge rünnak abielu ja perekonna ideaalide vastu, sest see uus kontseptsioon ei ole kooskõlas inimloomusega ega sellega, mida perekond ja abielu endast inimloomusest tulenevalt üleüldse tähendavad. 

Samuti ühe esimese asjana läksite te paljulapseliste perekondade toetuste kallale. Just eelmises Riigikogu koosseisus sai neid toetusi tõstetud, teie ühe esimese asjana langetasite paljulapseliste perekondade toetust. Edasi kaotasite ära tulumaksuvabastuse abikaasa ja laste pealt. Väga tõsine hoop perekondadele ja nende majanduslikule heaolule! Te kaldusite kõrvale sellest printsiibist, et perekonda peaks käsitlema majandusüksusena ja arvestama ka abikaasat ja lapsi tulumaksuvabastust väärivate subjektidena. Edasi piirasite koduste emade ravikindlustust, mis oli järjekordne samm vales suunas. Te toetasite maksutõususid, kaasa arvatud käibemaksu tõusu, mida te nüüd nii kangesti üritate tagasi pöörata toiduainete käibemaksu langetamise teel. Ka toetasite te tulumaksu tõusu, eks, ja olete olnud vastu sellele, et piirata pornograafia kättesaadavust laste seas. Jah, see on väga oluline samm, mida te ei toetanud. Samamoodi toetasite automaksu kehtestamist sellisel viisil, mis tabas eriti valusalt perekondi, paljulapselisi perekondi. Nimekirja võiks jätkata. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Nii et meil on selgelt perekonnavaenulik valitsus ja sotsid ei ole sellest vastutusest kaugeltki vabastatud. 

Nüüd edasi. Minu hinnangul peaksime väga tõsiselt mõtlema selle peale, millele me ühiskonnana panused paneme. Reaalsus on see, et me oleme juba pikemat aega elanud selgelt üle oma võimete, me oleme kulutanud rohkem, kui meil on ressursse, ja oleme ka prioriteedid asetanud täiesti valesti. Me panustame tohutult palju niinimetatud rohepöördesse, panustame väga palju Rail Balticu väljaehitamisse ja kõige rohkem panustame sõjandusse. Aga mitte mingit võrreldavatki pingutust ei ole näha selleks, et parandada demograafilist olukorda, ennekõike seonduvalt sündimusega, luua eeldusi selleks, et sündimus võiks Eestis oluliselt tõusta. 

Ma arvan, et need panused on pandud valesti. Prioriteete on valesti hinnatud, ohtude tõsidust on valesti hinnatud. Mina arvan, et rahvastikukriis on palju ohtlikum kui kogu see asi, mida julgeolekuohuna käsitletakse. Veel kord: me võime ükskõik kui palju raha matta sõjandusse, aga kui meie enda rahvas hääbub, siis mis sellest pikemas perspektiivis kasu on? Ei oska mina sellele küsimusele vastata. 

Lahenduseks seejuures ei ole minu hinnangul opereerimine olemasolevates ideoloogilistes ja poliitilistes raamides. Tänagi oleme siin minu meelest kaugelt liiga palju kuulnud seda, kuidas meestes on probleem, isades on probleem, poistes on probleem. Eks ole, see on selline tüüpiline feministlikust taustast lähtuv hoiak, mis tegelikult ise võimendab seda vastandust meeste ja naiste vahel. Kuigi on kõlanud ka sõnum, et mehi ja naisi ei tohiks vastandada, siis minu meelest selline kandev narratiiv täna siin on olnud just nimelt selline, mis on sellele vastandusele rõhunud. Kogu see narratiiv on kantud sellisest võrdsusideoloogiast ja feministlikust ideoloogiast, eks, ning ka sotsialistlikust ideoloogiast, mille osaks need kahtlemata on. 

Aga selleks, et leida probleemile tegelikke lahendusi, peaksime me minu hinnangul mõtlema väljaspool neid ideoloogilisi raame. Kui koolides on viidud sisse riigikaitseõpetus, siis miks ei võiks viia koolides sisse õpetust, mis valmistaks inimesi ette perekonnaeluks, lapsevanemluseks ja abieluks? Kui me räägime sellest, et noored mehed ja noored naised ei ole põhimõtteliselt abielu‑ ja perekonnavõimelised, sageli võib-olla tahetakse lapsi, tahetakse perekonda, tahetakse abielluda, aga selleks puudub ettevalmistus nii perekonnast kui ka haridussüsteemist tulenevalt, siis võiks ju olla elementaarne, et selles suunas liigutaks. Selle õpetuse osaks peaks kahtlemata olema ettevalmistus abieluks, vanemluseks, ka nende vooruste teadvustamine, mis peavad inimeses olema välja kujunenud selleks, et ta üleüldse oleks suuteline perekonnaelu elama, abieluelu elama, lapsevanemaks olema. Muu hulgas peaks see olema selgitus seksuaalsuhete tähendusest, sellest, milline väärikus ja vastutus nendega kaasneb. Peaks selgitama pornograafiaga kaasnevaid ohte, sest kui noored inimesed juba, ma ei tea, alla 10‑aastases vanuses sukelduvad sellesse rõveduse maailma, siis põhimõtteliselt ei kujuta ma ette, kuidas nad peaksid üleüldse suutma puhta pilguga naiste poole vaadata. 

Nii et siin on väga palju tegemata tööd. Ka poliitiliste otsuste puhul on väga palju asju, mida saaks teha, aga ma ei jõua nendest rääkida, sest minu aeg on otsa saanud. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun! Küsin kohe ära, kas paneme kolm minutit lisaaega juurde.

Kaheksa minutit, jah. Aitäh teile!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh teile, austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Head külalised! Suur aitäh kõigepealt kõigile teadlastele, kes jagasid meiega täna neid väärtuslikke andmeid, hüpoteese ja oma mõtteid! Aitäh sotsiaaldemokraatlikule fraktsioonile selle teema püstitamise eest! See on tõesti oluline. 

Ma tahaksin õnnitleda ka korraldajaid ja esinejaid selle puhul, et me oleme täna täiesti teistmoodi sellele väga vanale probleemile lähenenud. Minu meelest on hästi oluline, et me ei räägi ainult rahast, mis on oluline osa riigi toetusest, vaid me räägime väärtustest. Me räägime väärtushinnangutest, mida saab ka riik, eriti haridussüsteemi kaudu, süsteemselt kujundada ja [nende kujunemist] toetada. Aga see on tegelikult meie kõigi ülesanne. Kogu rahva ülesanne on mõelda meie tuleviku peale, selle peale, millises maailmas me tahame elada, millise maailma me kujundame oma laste ja oma lastelaste või ka üldse oma väärtuste kaudu, sest me ise oleme alati eeskujuks ja meie käitumine mõjutab teisi. 

See, mille ma tänasest arutelust kaasa võtan, on see, et kogu meie perepoliitika, aga ma ütleksin, et ka hariduspoliitika ja sotsiaalpoliitika, on väärtustest lähtuv. Just viimastel päevadel kuuleme me üha rohkem sõna "väärtusruum". Meil on päris suur võimalus sellest väärtusruumist rääkida, sest kõigepealt on tekitanud küsimusi [arutelu] Istanbuli konventsioonist väljumise üle. Üks erakond on andnud sisse [eelnõu, mis näeb ette] seda Eestis arutada. Riias on Läti parlament [väljaastumise otsuse] juba korra vastu võtnud. President lükkas selle tagasi ja nüüd pandi see kalevi alla. Me oleme kohe sõitmas Riiga Balti Assambleele, kus me tõenäoliselt saame oma kolleegidega sellest rääkida. Aga tähtis on just see, et need väärtused – naiste õigused, võrdsus ja turvalisus – on pandud ka ühe meie oma erakonna poolt siin saalis kahtluse alla. Samal ajal on ERR‑i juhatuse esimees teatanud, et see saade, mis isadepäeval rääkis kahest väga toredast mehest, kes kasvatavad armastusega lapsi, ei sobi meie väärtusruumi. 

Miks ma praegu selle küsimuse tõstatan? Mõnes mõttes tekkis mul lausa šokk, vaadates Maarja Tinni ühte slaidi, kus ta viitas ICCS‑i uuringule, mis räägib lõhest 15-aastaste poiste ja tüdrukute väärtuste vahel. See toob väga huvitavalt välja selle, kuidas tüdrukute jaoks on hea haridus, eneseteostus, vääriline palk ja reisimine väga tähtsad, aga ka võrdne kohtlemine on väga tähtis. Poisid tahavad saada rohkem lapsi kui tüdrukud. Nüüd tuleb vaadata, millised need poisid on, mismoodi nad seda abieluettepanekut teevad ja millist peremudelit nad välja pakuvad. Kui see on seotud kamandamise, vägivalla ja ebavõrdsusega ning samamoodi ebavõrdsusega seksuaalsuhetes, nagu kinnitab Tartu Ülikooli naistearstide uuring, kus öeldakse väga šokeerivalt, et paljude noorte naiste jaoks on pigem teised naised need, kelle arusaamad vastavad nende ettekujutusele sellest, kuidas võrdne intiimsuhe välja näeb, siis on väga raske oodata, et me selle lasteprobleemi ära lahendame. Paraku rahaga seda ei lahenda, lapsi saadakse ikka kas voodis või kunstliku viljastamise teel. Ma arvan, et me peame ka selle uuringu sinna kõrvale võtma ja mõtlema, kuidas see nii-öelda väärtuste [muutus] tegelikult seda mõjutab. Võib-olla mõjutab see ka seda, kuidas meie pered püsivad, miks lahutatakse ja miks meil on nii palju ühe vanemaga peresid. [Siin on seos sellega,] mis toimub magamistubades. Me ei peaks vaatama seda uudishimust, vaid me peaksime vaatama murega, kui see mõjutab meie riigi tulevikku. Need inimesed vajavad äkki abi, abi just selles mõttes, missugune on meie suhtumine üksteisesse, [on vaja] just nimelt austust teiste inimeste eelistuste ja nende mõtete vastu. 

Mul on selline hüpotees, et tegelikult ei ole meil ühte ühtset väärtusruumi. Mul on kurb seda tõdeda, sest ma olen ise 15 aastat Haridus‑ ja Teadusministeeriumi Eesti ühiskonna väärtusarenduse programmi kaudu püüdnud seda ühtset väärtusruumi kujundada. Aga ma arvan, et on õige aeg tõdeda, et meil on neid väärtusruume mitu, need on kõrvuti ja need võistlevad [omavahel]. Need võistlevad siin saalis, need on leidnud ideoloogilise väljenduse ja neid toodetakse järjest edasi ka ühiskonnas, olgu selleks kohaks pered või koolid. 

Väärtuseid kujundatakse ikkagi eelkõige kodus. Me teame, et laste jaoks on eeskujuks ikkagi see, mis toimub eelkõige kodus ja seoses vanematega, teismeeas mõjutavad teised teismelised ja sotsiaalmeedia. Ma arvan, et tuleb tõsiselt võtta seda, kuidas see käib. Täna püstitati sotsiaalmeediaküsimus, aga vaadakem jälle natukene selle kodumudeli poole ja nende isade poole, kes on eeskujuks ja kes võib-olla annavad edasi selliseid väärtusi, mis pärast ei sobi kokku nende tüdrukute väärtustega, kes on reisinud ja haritud ning võib-olla ootavad midagi muud. 

Tulen tagasi selle juurde, mida me teha saame. Ma arvan, näppu tegelikult laiemalt peale pannes, et me räägime täna perepoliitikast ning seal on palju olulisi meetmeid ja häid soovitusi, mida tähele panna. Võib-olla tuleks toetada rohkem just esimese lapse saamist ja tõesti ka teise [lapse] saamist noores eas. Seda me peaks tõsisemalt võtma. Mul on hea meel, et me esimese lapse toetuse peale rohkem mõtleme. 

Aga tegelikult on tähtsad ka needsamad paindlikud töövõimalused. Reformierakonnal on pakkuda siin lahendus. Vanemapalka saab paindlikumalt jagada ja saab ka töötada, saades vanemapalka. Me ei keela seda enam. Ma arvan, see peaks olema hea uudis noortele peredele, kes ka uuringute järgi tahavad neid asju siduda. Nad ei taha jääda ainult koju, vaid tahavad seda eneseteostusvõimalust, eriti naised, et korraga töötada, õppida ja lapsi kasvatada. See võiks kindlasti olla üks positiivne meede, mida võiks välja pakkuda.  

Ma arvan, et tähtis on tõsta õpetajate palka, et rohkem mehi kooli saada, sest paraku näitavad uuringud, et kui on madal palk, siis mehed selle palga peale ei tule. Seetõttu tekibki see lõks, et me teatud ametitesse mehi ei saa. Eriti vajaks lasteaiaõpetaja palk just selle pilguga ülevaatamist, et oleks rollimudeleid poistele ka meesõpetajate hulgas.  

Aga tahan öelda ka seda, et väga tähtis probleem on poiste haridus. Tegelikult on see, et me poisse rohkem hariksime, et neil oleks võimalus ka välismaal õppimas käia ja oma väärtusi kujundada, väga oluline. Viimase asjana ütleksin, et hea uudis on see, et me oleme tõesti rohkem tähelepanu pööranud haridusprotsessi muutmisele, kutseharidusele, sellele, kuidas toetada seda, et inimesed jõuaksid ka tööle. Tähtis on pakkuda ka eestikeelse hariduse võimalust muukeelsetele.  

Ma arvan, et see kõik võib toetada seda, kuidas need väärtused kujunevad. Haridus ja väärtused käivad käsikäes. Nii et suur aitäh teile selle laiema pilgu andmise eest! Ma arvan, et siin on palju, mille üle mõelda ja mille kallal loodetavasti koos tegutseda, aga meie suurem siht saab olla ühtne väärtusruum ja see, et meil on võrdõiguslikkus, üksteise austamine, üksteise autonoomia toetamine …

Aitäh! Teie aeg!

… ja samal ajal panustamine sotsiaalsesse kogukonnatundesse. See on keeruline ülesanne, kuidas seda ühitada, aga kui me proovime, võib-olla siiski on võimalik seda teha. See on Eesti tuleviku huvides. Aitäh teile!

Aitäh! Enne, kui me edasi läheme, on käsi püsti Priit Sibulal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Aitäh! Võib-olla see ei olegi küsimus, [ütlen] lihtsalt protokolli huvides. Kolleeg Margit Sutrop mainis ERR‑i juhatuse esimeest, aga mulle tundus, et tõenäoliselt pidas ta silmas nõukogu esimeest, kes avaldas arvamust pühapäeval eetris olnud saatelõigu kohta, minu meelest mitte selle pere kohta, millele väga palju avalikkuses viidati ja ka Margit Sutrop viitas. Mina ei näe mingit probleemi, kui nõukogu esimees avaldab arvamust, mis pühapäeva hommikul eetrisse sobib ja mis mitte. Nii nagu ka Reformierakond võib hukka mõista seda, mida keegi arvab.

Aitäh! See oli protseduuriline täpsustus. See päris protseduuriline küsimus ei olnud, aga nüüd on see stenogrammis kirjas. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Irja Lutsari. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud juhataja! Aitäh, Priit Sibul, et sa lubasid järjekorra ära vahetada! Ja lugupeetud kuulajad! Aitäh, sotsiaaldemokraadid, et selle teema esile tõstsite, ja aitäh, esinejad, et mitme kandi pealt seda teemat vaatasite! 

Vaatame, mis maailmas toimub. Meie eesmärk on ju teada, mis meist 20–30 aasta pärast siin Eestimaal saab. Viimase saja aastaga on maailma elanikkond neljakordistunud: 2 miljardist 8 miljardini. Põhjusi on ilmselt mitmeid, näiteks üldise elatustaseme tõus ja vaesuse vähenemine, aga ka meditsiiniabi võimekuse ja kättesaadavuse paranemine. 

On selge, et niisugusel kiirusel maailma elanikkonna kasv enam jätkuda ei saa ning sellel kümnendil ongi see pidurdunud. Kahjuks toimub elanikkonna vähenemine ja vananemine ennekõike riikides, kus oleks võimekus ka praeguse rahvastiku hulgaga hakkama saada, aga mitte seal, kus ressursse napib. 

Eestigi pole siin erand. Tänu Ukraina sõjapõgenikele pole elanikkond küll viimastel aastatel vähenenud, kuid sündimuses on toimunud kiire langus. Siiski näitavad viimased ja kõige värskemad andmed, et viimastel kuudel on sündimuse langus eriti Tallinnas ja Harjumaal pidurdunud. See ei ole veel tõusule pööranud, aga see on pidurdunud. Kas see nii jätkub? Väga raske on minul seda öelda. 

Tõsi on küll ka see, et rahva[arvu] kõikumised suuri riike ei hävita, aga samas on väikeriigid oluliselt haavatavamad. Vaatamata sellele, et sündimus langeb kogu Euroopas, on selle põhjused siiani halvasti mõistetavad. Euroopa ja Eesti pole kaugeltki vaesed, mistõttu majanduslikud need põhjused ilmselt pole. Veelgi enam, väga vaestes riikides pole madal sündimus probleemiks, pigem on vastupidi. Me nägime ka täna graafiku pealt, et palju kirutud Nõukogude ajal ei olnud sündimus probleemiks. 

Sündimuse vähenemise peamiste teguritena on eksperdid välja toonud rasestumisvastaste vahendite hea kättesaadavuse ning naiste haridustaseme tõusu. Mõlemad on ajaloo tõelised edulood ja ajalugu vaevalt et tagasi pöördub. Seda ei soovigi keegi. Need meetmed on tulnud, et jääda. 

Sündimusele avaldab mõju ka keskkond. Ukraina sõda ja sellega kaasnev ebakindlus ning hirm, vaimse tervise probleemid, süvenev ebavõrdsus, võimetus leida sobiv, ihaldusväärne ja kindel partner ning kartus, et lapse sünniga kaob võimalus oma elu elada – need on vaid mõned nendest põhjustest. 

Lisaks on muutunud perekondade struktuur. Majandusliku heaolu kasvuga lisandub järjest enam üheliikmelisi perekondi, ja seda just nooremates põlvkondades. Muidugi ei ole nii, et neisse peredesse tingimata lapsi ei sünni, aga see ei ole traditsioonipärane. Oleme suutnud luua individualistliku ühiskonna, kus me ei oska ja seetõttu mõnikord ka kahjuks ei taha elada.

Järjest rohkem peaks madalat sündimust vaatama kui sotsiaalset, mitte kui majanduslikku probleemi. Järjest rohkem vajame lisaks demograafidele, arstidele ja teistele lahendusi pakkuma ka sotsiaalteadlasi. 

Rahvastiku suurus ei sõltu pelgalt sündimusest, vaid seda mõjutab ka migratsioon. Kui võrrelda põlvkonna suurust kohe pärast sündi ja 25 aasta pärast, siis näeme, et praegused põlvkonnad Eestis on umbes 10% väiksemad, kui nad olid pärast sündi. Kuna meie laste suremus on väga madal, siis näitab see minu arvates pigem endiselt seda, et emigratsiooni mõju on suurem kui immigratsiooni mõju. 

Kui tahame rahvastikku säilitada, siis peame lisaks sündimusele mõtlema ka sellele, et migratsioon oleks tasakaalus, ning muretsema selle pärast, et eestlased tahaks koju tagasi tulla. See, missuguse kodu me neile loome, sõltub aga meist. 

Värske Eesti naiste uuringu põhjal, millele ka eelkõneleja viitas, pole tõsi, et noored naised ei taha lapsi saada. Nad tahavad küll, aga seda neile sobival ajal ja sobivatel tingimustel, ilma välise surveta. Noored naised tahavad, et nende panust ühiskonda hinnataks, et neid peetaks meestega võrdväärseks ühiskonna panustamisel, aga mitte pelgalt sünnitusmasinateks. Noored naised rõhutasid, et laste saamiseks vajavad nad toetavat partnerit ja laste kasvatamisel toetavaid teenuseid. Sobiva partneri puudumine oli üks olulisemaid probleeme. Peame ühiskonnana mõjutama poisse haridust omandama, et neist saaks ihaldusväärsed partnerid, keda noored naised hindavad. 

Mida me ühiskonnana teha saaks? Esiteks, Eesti vanemahüvitise süsteem on maailma absoluutne tipp, mistõttu laste‑ ja vanematoetuste jätkuv rahaline suurendamine ei pruugi olulist sündimuse tõusu tekitada. Samas on meie võimuses luua sõbralik ja armastav ühiskond, kus igaüks – rõhutan, igaüks, sõltumata sellest, kuidas ta välja näeb või mida ta kodus teeb – on vajalik ja hinnatud. Sellises ühiskonnas tahavad noored lapsi saada ja kasvatada. Kui me aga jätkuvalt sildistame ja rõhutame, et hinnatud on ainult nõndanimetatud traditsiooniline perekond, mida iganes see ka tähendab, ning mõistame kõik sellest erineva hukka, siis ei tasu lootagi, et meie noored oma elu Eestiga siduda tahavad või siin lapsi sünnitada soovivad. Sellisel juhul on tõesti oht, et rahvastiku tase ei säili. Vaadake kas või viimase paari nädala sündmusi, mida ka eelkõneleja mainis, ja neid sündmusi, mis Riigikogus on toimunud. 

Armastavat ja toetavat keskkonda, mitte sildistavat ja vihkavat ühiskonda tahavad noored inimesed, kellele maailm on lahti, et oma lapsi sünnitada. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Priit Sibula. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Suur tänu, Mare Ainsaar, Maarja Tinn ja Anne Kleinberg, nende tõsiste ja keeruliste teemade ja murede meie ette toomise eest! Sotsiaaldemokraatidele ka suur tänu, et see teema täna meie ees on! Tänu teile ta siin on, aga teile mul nii palju häid sõnu ei jagu, sest teid tuleb mõõta mitte sõnade, vaid tegude järgi. Ja need teod, mis tänastele aruteludele eelnesid, on ju need, et valitsuses olles vähendasite te lasterikaste perede toetust, lõpetasite tulumaksu tasaarvelduse laste pealt ja ühisdeklaratsiooni, kehtestasite automaksu ja nii edasi. Need on teie teod, mis räägivad tänaste teemade sisust.  

Aga nüüd teema juurde, mille tõstatamine on tõesti tänuväärne. Selle valdkonnaga tuleb tegeleda järjepidevalt, nii nagu ka esimene ettekandja Mare Ainsaar ütles. Ei saa niiviisi, et me valitsuses olles teeme üht ja pärast räägime teist või et need [sõnad ja teod] on väga vastuolulised. Rahvastikupoliitika on pikaajaline ja keeruline protsess, see põhineb stabiilsusel ja usaldusel. Rein Taagepera hoiatas meid juba aastakümneid tagasi niinimetatud vetsupotiefekti eest, kui pärast iga järgmist käänakut tagasi üles ronida on järjest keerulisem, et mitte öelda võimatu.  

Mitte kellelegi ja mitte kunagi ei saa öelda, kui suur hulk lapsi on õige või kui palju neid tuleks soovida. See [soov] tuleb ikka inimese südamest, see tuleneb tahtest ja kokkuleppest abikaasaga. Mina ise olen viie lapse isa ja ei too siin ennast kuidagi eeskujuks. Küll aga mäletan ühte peresõpra, kes kunagi ütles, et tema ei imesta selle üle, et meil nii palju lapsi on, sest väidetavalt olla ma kord öelnud, et ma unistan kuuest lapsest. Ise ma seda ei mäleta, aga ju siis nii on, et kui midagi soovid, ja kui see ka päris täide ei lähe, siis sinna lähedale ikka saab. Nii et ennekõike on see tahte, ja nagu ma ütlesin, kokkuleppe küsimus.  

Aga loomulikult sõltub see palju ühiskondlikest hoiakutest, sellest, millised on need eeskujud, millised teemad on fookuses, kuidas ja millest me räägime, nii nagu rääkisid nii ettekandjad kui ka eelkõnelejad. On selge, et mida hiljem alustatakse laste saamisega, seda suurem on tõenäosus, et perre sünnib vähem lapsi. See on meile selgelt arusaav.  

Rahvastikuteadlased ütlevad, et pole ühte põhjust. Sellest oleme me siin saalis nende arutelude puhul ju isegi aru saanud, et neid põhjuseid ja teemasid on väga palju, pole ühte võluvitsa, meedet või kuldmuna, mis kogu selle teema teistpidi võiks pöörata.  

Mare Ainsaar rõhutas majanduslikku toimetulekut, mille keerukus on viimastel aastatel kasvanud. Nii nagu ta õigesti ütles, selleks ei pea olema isegi suurpere vanem, et tajuda, et Eestis hakkamasaamine, elamine, on läinud keerulisemaks. See probleem on väga paljudel inimestel ja peredel. Nii nagu ta viitas, on selline seos, et nende inimeste peresse, kes saavad paremini hakkama, sünnib ka rohkem lapsi. Kuigi sotsiaaldemokraadid ütlesid õigesti, et varasem statistika on teistsugune. Aga kui me võtame seda Eesti kontekstis, siis kindlasti jääb meil lapsi sündimata sellepärast, et see standard, mis lastevanematel on, ja arusaam, milline on lapse jaoks võimalikult hea elu, koos huvihariduse ja kõige selle muuga, on meil nii kõrge, et lihtsalt osa vanemaid otsustavad, et parem olgu lapsi üks või kaks, siis saab kindlustada selle, mis on vanemate meelest see õige ja hea ja vääriline standard, aga kui neid on mõne võrra rohkem, siis jääb neil midagi saamata.  

Teine oluline probleem, mis tõstatati, on eluasemeteema. Sellega olen ma ka ise kokku puutunud. Kuigi Riigikogu liikmena ju seda probleemi nagu ei peaks olema ja kindlasti minu hakkamasaamine on märksa lihtsam kui paljudel inimestel, siis kui me vaatame kas uusarendusi või mingeid selliseid [elurajoone], me näeme, et ega lasterohketele peredele kortereid ei olegi. Kui hakata otsima, siis ega valikuvõimalust väga ei ole. Ega kellelegi pole ka midagi ette heita, sest nõudlust ka ei ole. Kui suuremaid peresid ongi vähe, siis on loogiline, et nõudlus puudub, ja kui hakata turul [selliseid kortereid] otsima, siis neid ei olegi. Sellele probleemile on suhteliselt keeruline [lahendust] leida. Mina elan täna Tallinnas 1929. aastal ehitatud majas saja ruudu peal ja seal on palju pisikesi tubasid. Omal ajal oli neid vaja sellepärast, et olid teenijate toad ja nii edasi, aga nüüd saja ruudu peale nii palju tubasid kindlasti mitte keegi ei planeeri ja see tuleb nii-öelda läbi rääkida planeerimisprotsessis. Aga siis tekib paljulapselisel perel küsimus, millised need võimalused tegelikkuses on.  

Tööga seotud teemad. Siin viidati emaduslõivule ja nii edasi, et kui me vanematena panustame, siis kui palju või mil määral see hilisemas elus, tööelus, kajastub. Eile õhtul või hilisööl oli siinsamas arutelu selle üle, kuidas me rasedatele kompenseerime haigushüvitist. Siis me jõudsime arusaamisele, õigemini koalitsiooni eestvedamisel jõuti arusaamisele, et kuna me ei suuda [andmeid] käsitsi sisse trükkida, siis mõned inimesed kaotavad [rahas]. Aga tegelikult on jabur, millistesse nüanssidesse me selles olulises küsimuses takerdume.  

Ülimalt hea meel on mul selle üle, et täna nii avalikkuses kui ka riigikaitsekomisjonis arutletava riigikaitseraporti sisendis ja mustandis on rahvastiku‑ ja rändeprobleemiga seonduv olulisel kujul kajastatud. On täiesti selge, et kui pole kodusid ja peresid, tekib järjest enam küsimusi, et keda või mida siis kaitsta. Kuigi ka siin on palju polariseerimist ja on neid, kes müüvad vara ja otsivad vaiksemat ja rahulikumat paika maailmas elamiseks, aga on järjest rohkem ka neid noori, kes on valmis õppima ja ennast harima, et olla riigikaitses järjest paremad. Veel ei ole ma märganud liiga palju neid noori, kes räägiksid samasuguse entusiasmiga, kui räägitakse riigi kaitsmisest, sellest, et nad tahaks olla ägedad noored vanemad, et võimalikult vara saada esimesed ja teised lapsed. Aga ma loodan, et nii nagu riigikaitses me märkame esimesi minu meelest väga häid märke, kajastub see varsti ka selles kontekstis.  

Meie arusaamad oma rollidest on väga erinevad ja ajas muutuvad. Vanema või isa roll ei ole ühesugune. Nii nagu ma ka Anne Kleinbergilt küsides ütlesin, mulle tundub, et ma väikeste laste isana õnnestun kuidagi paremini kui teismelise isana. Ongi selge, et see roll on ajas muutuv. Kuigi see on üks maailma keerukaimaid, on see ilmselgelt ka kõige põnevam roll, mis inimesele omaks on saanud.  

Aga et ma ei jääks ainult probleemide kirjeldamise juurde, siis mõned ettepanekud, mida Isamaa arvates oleks vaja teha. Taastada seesama ühisdeklaratsioon, millele ma viitasin. Taastada tulumaksuvabastus laste pealt. Eluasemelaenu kontekstis me peaksime mõtlema sellele, kas täiendava lapse sündides teha teatavaid mööndusi või leida mingi võimalus eluasemelaenu toetuse jaoks, et eluasemeprobleem saaks mingilgi kujul lahendatud. Kindlasti on teema, millele me peame mõtlema …

Teie aeg! 

… need pered, kes on Eestist ära kolinud, ja nende lapsed, see, kas ja kuidas tekitada seost Eestiga, et nad saaksid ja tahaksid juurte juurde tagasi tulla. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Head kolleegid, kuna läbirääkimissoove on rohkem, kui meil on aega, siis arutelu algataja palub juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13‑ks, pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele algatajate ettepaneku pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 18 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Istungit on pikendatud. 

Läheme läbirääkimistega edasi. Palun, Vadim Belobrovtsev!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Esiteks tänud selle teema tõstatamise eest, sest Keskerakonna jaoks on perepoliitika alati olnud üks suurimatest prioriteetidest. Kahjuks peab nentima, et praegu on Eestis see olukord hästi-hästi keeruline. Me oleme põhimõtteliselt demograafilises kriisis. 

Vaatame otsa numbritele. Milline on olnud Eesti Vabariigis sündimus alates näiteks aastast 2019, kui ei olnud veel tekkinud suuri ülemaailmseid kriise – ma mõtlen COVID‑i kriisi, energiakriisi, mis meil siin oli eriti ränk – ja kui ei olnud puhkenud sõda Ukrainas? Need numbrid on umbes sellised, et 2019. aastal sündis 14 000 ja natuke rohkem last, 2020. aastal juba 13 200, 2021. aastal 13 272, 2022. aastal ümmarguselt 11 500, 2023. aastal alla 11 000, 2024. aastal alla 10 000. Selle aasta üheksa kuuga sündis Eestis vähem kui 7000 last, mis on 6% võrra vähem kui aastal 2024. Ehk see tendents jätkub. 

Need on Eesti ajaloo kõige madalamad sündimusnäitajad alates aastast 1919, mil üldse hakati vastavat statistikat koguma, nii et võib oletada, et need on kõige madalamad üldse ajaloos. Seda olukorda võib nimetada kriitiliseks, kui mitte katastroofiliseks. Selleks, et kuidagi sellest olukorrast väljuda – me saame kõik sellest aru –, peab valitsus riigi esindajana midagi tegema. Olukorda on vaja muuta, aga kahjuks pole seda juhtunud. 

Me kõik saame aru, et laste saamiseks vajavad pered kindlustunnet, vajavad stabiilsust: majanduslikku stabiilsust, finantsilist stabiilsust. Väga oluline on ka usk riiki ja riigi toesse, et kui midagi peaks valesti minema, siis riik ei jäta neid üksi, vaid toetab. Peab tõdema, et viimastel aastatel ei ole meil olnud ei üht, teist ega kolmandat. Me oleme näinud pigem vastupidist. 2023. aasta parlamendivalimiste järgsed koalitsioonid Reformierakonna juhtimisel vähendavad perehüvitisi. Siin juba tuletati mitu korda meelde, et paljulapselistelt peredelt võeti ära 200 eurot kuus. Need koalitsioonid on kaotanud laste pealt arvestatud maksusoodustusi, nad on suurendanud olemasolevaid makse ja kehtestanud uusi, pidevalt samal ajal elanikkonda hirmutades. On täiesti arusaamatu, kuidas see peaks soodustama sündimuse kasvu ja demograafilise olukorra paranemist.

Kõige hullem on see, et paistab, et valitsust praegune olukord ei huvita üldse või siis sõnades küll huvitab, aga tegudes kindlasti mitte. Ministrid toovad näitena teisi Euroopa riike. Väidetakse, et demograafiline olukord on väga paljudes riikides keeruline. Jah, loomulikult võib end sellega lohutada, et me pole oma probleemiga üksi. Aga suurtes Euroopa riikides, kus on mitukümmend miljonit elanikku, pole see suund nii muret tekitav nagu meie jaoks, kus on juba vähem kui 1 300 000 elanikku. Seetõttu ei ole need argumendid eriti rahustavad. 

Palun aega juurde. 

Kolm minutit lisaks.

Teiseks, selle asemel, et võtta meetmeid sündimuse suurendamiseks ja üldse demograafilise olukorra parandamiseks, on valitsus viimasel ajal astunud mitmeid samme, mis minu arvates ainult süvendavad probleeme. Ma olen neid juba loetlenud. Mina küll ei saa aru, kuidas sellised sammud peavad meie peresid aitama või lisama neile kindlustunnet, et kõik on hästi, kõik on stabiilne, homne päev on ka selline ja kui midagi peaks juhtuma, siis riik kindlasti aitab. 

Olen paljude perede esindajatega rääkinud, paljude pereorganisatsioonidega suhelnud. Põhimõtteliselt ütlevad nad kõik nagu üks mees, et inimestel puudub kindlustunne, puudub stabiilsustunne. Minu meelest on see kõige suurem probleem, mille riik peaks kindlasti ära lahendama, aga juba mitmendat aastat järjest me neid lahendusi ei näe. 

Seega arvan ma, et riigi poliitika peab kindlasti muutuma. Üks lahendus, mida on siin saalis pakutud, on see, et ikkagi on vaja aidata peresid sellisel keerulisel perioodil, nagu viimased aastad on olnud. Keerulisel majanduslikul perioodil tuleb aidata materiaalselt ehk teisisõnu tõsta kas või sedasama lapsetoetust. 

Meil oli siin eile järgmise aasta eelnõu arutelu ja hääletamine. Nii Eesti Keskerakonna fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegid ettepaneku, et lapsetoetus peaks suurenema. 80 eurot kuus – no mida sa tänapäeval sellega teed? Eriti mitte midagi. Me saame aru, et olukord on keeruline, surve eelarvele on päris korralik. Aga ei palutud ju tõsta [seda toetust] kaks või kolm korda. Paluti kas või natuke tõsta. See oleks ka sümboolne sellest vaatevinklist, et pered näevad, et riik hoolib, riik tajub probleemi ja tahab seda lahendada. Loomulikult hääletati need muudatusettepanekud koalitsiooni poolt maha, nii et lapsetoetus jääb samale tasemele, kus ta on juba mitu aastat järjest olnud. 

Samasuguseid initsiatiive, mille eesmärk oleks perede kindlustunnet suurendada, on olnud veel ja veel. Ühel või teisel moel, kaudselt või otse, aga kahjuks kõik selle, mida opositsioon siin pakkunud on, on koalitsioon prügikasti saatnud. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui kõik jätkub samamoodi, siis demograafiline olukord Eestis muutub veelgi kriitilisemaks, kui mitte öelda katastroofiliseks, ja iibe langus jätkab miinusmärgiga rekordite püstitamist. Praegune valitsus ei ole ilmselgelt mitte ainult võimetu sellega midagi ette võtma, vaid paistab, et ta üldse ei mõista probleemi sügavust. 

Jääb loota, et riigis tulevad võimule teised poliitilised jõud – mida varem, seda parem, ja eelistatavalt enne, kui olukord muutub juba katastroofiliseks –, kes mitte ainult ei mõista probleemi olemust, vaid on valmis pakkuma selle lahendamiseks ka erinevaid võimalusi. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Reili Rand, palun! Fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Alustuseks aitäh kõikidele tänastele ekspertidele! Teie teadmised ja ausad järeldused olid selles debatis hädavajalikud. Tänan ka kolleege, kes pidasid oluliseks tänases arutelus osaleda. Ei saa salata, et suur kiusatus on mõne kolleegi parteipoliitilisele kähmlusele vastata, aga jätan selle mõne järgmise formaadi jaoks.

Täna võiksid võistelda tulevikuvisioonid, nägemused sellest, millisesse Eestisse sünnivad lapsed, keda me päriselt ootame, sellest, kuidas inimestel on turvatunne ja võimalik peret luua lootusest, mitte hirmust [ajendatuna]. Sotsiaaldemokraadi ja emana usun, et lapsed sünnivad sinna, kus vanemad tunnevad, et nad pole üksi, sinna, kus riik ei vaata kaugelt pealt, vaid astub päriselt nende kõrvale, kus lapse sünd ei ole kellegi jaoks majanduslik ega karjääririsk ega suhete proovikivi, vaid loomulik ja hoitud osa elust. Just see turvatunne ja toetatud olemine ongi meie vastutus. Meie otsustada ja meie kujundada on see, et inimestel oleks julgust ja võimalust peret luua, et nad teaksid, et riik seisab nende kõrval mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Mida siis aga peaks tegema? Kuigi tänane arutelu oli teadlikult teise fookusega, alustan siiski majanduslikust kindlustundest. Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et laste saamine [loob] avalikku hüvet, mille kulud jäävad tihti pere kanda. Kui me kohtleme laste [saamist] justkui vaid eraotsusena, mille tulu läheb ühiskonnale, aga kulu jääb perele, siis süveneb veelgi ka Eestis värskelt kinnitust saanud trend, et lapsi saavad vaid majanduslikult tugevamal järjel olevad pered. Iga laps on riigile võrdselt oluline, olgu ta pere esimene, kolmas või seitsmes. Mitte kedagi ei tohi vähem väärtustada lihtsalt selle järgi, millisesse peremudelisse ta sündis. 

Üksikvanemate lugu on veel valusam peegel. Eestis on tuhandeid emasid ja ka isasid, kes kasvatavad lapsi üksi. Nad ei palu erikohtlemist, nad paluvad õiglust, võimalust kasvatada oma lapsi väärikalt ja turvaliselt. Meil on lubamatult palju lapsi, kelle teine vanem ei täida ülalpidamiskohustust. Riigi elatisabi saamiseks tuleb esmalt kohtusse pöörduda, mis on paljudele peredele liiga keeruline või kallis. Tulemuseks on see, et ligi 40% nendest lastest ei saa abi ei riigilt ega teiselt vanemalt. 

Nii aga olla ei tohiks, eriti nüüd, kui värske statistika näitab, et absoluutne vaesus on Eestis taas kasvamas ja just lastega perede seas. See on ühe aastaga tõusnud peaaegu kahekordseks. See tähendab, et iga 22. laps elab Eestis peres, kus igapäevane toimetulek on võitlus. Keskmiselt igas kooliklassis on vähemalt üks laps, kelle pere peab valima, kas lubada laps huviringi, osta süüa või muretseda enne külmade saabumist talvesaapad.

Aga majanduslik kindlustunne on palju laiem kui mõni konkreetne peretoetus. See on teadmine, et lasteaiakoht on olemas ja taskukohane, et laps saab osaleda huvitegevuses, mis ei sõltu vaid ema ja isa sissetulekust, et koolilõuna on igas omavalitsuses ühtviisi tervislik ja perele tasuta, sest lapse heaolu ei tohi olla pere rahaliste võimaluste või postiaadressi küsimus. 

Samuti ei saa me enam aktsepteerida olukorda, kus lapse saamine tähendab naistele järjepidevalt väiksemat palka, väiksemaid karjäärivõimalusi ja väiksemat pensionit. Laste saamine ei tohi tähendada naiste tõrjutust tööturul.

Teiseks peatun eluaseme kättesaadavusel. Noored ei saa peret luua, kui nad ei tea, kas neil õnnestub taskukohane ja kvaliteetne elamispind leida. Siin ei piisa üksikutest meetmetest. Vaja on üürimajade programmi taastamist, elamufondi üldist uuendamist ja ka kodulaenuturul õiglasemaid tingimusi. Pered vajavad kindlust, et kodu ei ole mitte elu õnnemäng, vaid elu turvaline alus. 

Kolmandaks, töö‑ ja pereelu ühildamine. Kui noortele tundub, et töö ja pere ei saa koos eksisteerida, siis ei teki valikuvabadust, vaid tekib tunne, et mõlemast tuleb midagi ohverdada. Seetõttu peame suurendama isade rolli ja vastutust vanemapuhkuse süsteemis. Kohustuslik või vähemalt kindlalt tagatud suurem isade osa vanemapuhkuses on samm võrdsema partnerluse poole, samm ühiskonna poole, kus lapsed ei ole ema projekt, vaid pere ühine vastutus. Hoolduskoormus, see vaikne ja nähtamatu töö, mida tehakse kodudes iga päev, ei saa enam jääda peamiselt naiste õlule. 

Neljandaks, vaimne ja füüsiline tervis. Lapseootus ja lapse kasvamine on ime, aga see võib olla ka väga kurnav periood. Me peame looma süsteemi, mille abil peredele on kättesaadavad psühholoogiline tugi, sünnitusjärgne abi ja vaimse tervise teenused. 

Meil on ka peresid, kes väga soovivad lapsi saada, aga füüsilise tervise [probleemide] tõttu nad lapsi ei saa. Viljatusravi kättesaadavus vajab kaasajastamist, arvestades päriselu väljakutseid, mida üha enam peresid ka Eesti ühiskonnas tänuväärselt avalikult jagavad. Soovin, et oleksime ühiskonnana niivõrd küpsed, et pidada aus ja inimlik arutelu ka asendusemaduse üle. Mitte ideoloogiliselt, vaid empaatiast lähtudes, sest siingi on kõige olulisem, et laps sünniks maailma, kus nii tema kui ta vanemad on hoitud ja toetatud. 

Viiendaks, paarisuhte ja vanemluse toetamine. Me teame, et tugev, turvaline ja austav suhe on lapsele üks suurimaid kingitusi. Me peame pakkuma vanemakoolitusi, suhtetuge ja võimalust saada professionaalset abi enne kriisi. Ometi, liiga sageli jääb õhku küsimus, kus on isa. See ei ole etteheide, vaid peegeldus ühiskonnast, mis pole suutnud isade rolli piisavalt väärtustada. Isa ei ole abiline, isa on vanem, lapse arengus on ta sama oluline [kui ema], sama vajalik, sama mõjukas. 

Kallid kolleegid! Lapsed ei sünni käsu peale, nad ei sünni ka süüdistamise tõttu või siis, kui öelda noortele, et nad pole piisavalt tublid või piisavalt traditsioonilised. Lapsed sünnivad siis, kui inimesed tunnevad, et riik seisab nende kõrval, et pere loomine ei tähenda millestki loobumist, vaid võimalust ja rõõmu, et vanemad ei jää üksi ja lapsed kasvavad ühiskonnas, mis neid hindab.

Ometi on veel üks mure, millest ei saa vaikida. Äärmiselt suurt muret tekitab trend, et meie poiste ja tüdrukute väärtuslõhe üha süveneb. Mis roll on siin haridussüsteemil? Millist eeskuju anname me kodudes? Individualismile suunatud ühiskond, kus igaüks peab olema oma õnne sepp, süvendab tunnet, et pere loomine ei ole loomulik elu osa, vaid kõrge riskiga projekt, mille eest vastutab igaüks üksi. Sotsiaalmeedia võimendab seda survet veelgi, näidates elu, kus edu tähendab võrreldavust, täiuslikkust ja üksinda pingutamist.

Teie aeg!

Kui meie poisid õpivad, et tundlikkus on nõrkus, ja tüdrukud õpivad, et nende väärtus sõltub normidest, mida nad ise ei ole loonud, siis loome põlvkonna, kes ei näe pere loomist turvalise tuleviku osana. Meie vastutus nii riigi, kooli kui ka pere tasandil on näidata, et hoolivus on tugevus, võrdsus on vabadus ja ühised väärtused on vundament, millele saab rajada elu, pere ja tuleviku. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kuna ma vaatasin, et siin kõnesoove väga palju ei ole, siis ma kasutan võimalust kõneleda ka iseenda nimel, nagu seda tegi ka kolleeg Priit Sibul, mitte ainult fraktsiooni nimel. Teatud mõttes on see järgmine sõnavõtt vastuseks kolleeg Reili Ranna üleskutsele. Hea küll, proovime siis teha niimoodi, et võistleksid tulevikuvisioonid, et me ei keskenduks mitte ainult sellele, mida keegi on siiani valesti teinud. Ma pakun välja mõned ideed, mis võiksid pretendeerida selles võistluses osalemisele ja mis vaatavad väljapoole neid ideoloogilisi raame, millesse on meie poliitiline diskussioon ja poliitilised protsessid surutud. 

Esiteks, kolm ettepanekut, mis juhinduvad võrdõiguslikkuse ideaalist. Teie, sotsid, olete ju suured võrdsuse ja võrdõiguslikkuse pooldajad. Aga mis oleks, kui võtaks ka perekonnapoliitikas suuna sellele, et lähtuks päriselt võrdõiguslikkuse olulistest aspektidest? Põhiseadus ütleb §‑s 12, et kõik on seaduse ees võrdsed. Aga tegelikult ei ole väga mitmetes olulistes aspektides Eestis võrdsed õigused lastele tagatud. Alustame sellest, et tagaks lastele võrdse õiguse elule. Just nagu ei tohi tahtlikult tappa Riina Sikkutit, Reili Randa, Tanel Teini või Priit Sibulat, nii peaks olema täpselt samasugune võrdne õigus tagatud ka veel sündimata lastele. Mitte ühtegi inimest ei tohi tappa tahtlikult – jutt käib süütutest inimestest –, olgu ta sündinud või sündimata. Igale inimesele peaks olema tagatud võrdne õigus elule. Kui see ettepanek tundub teile liiga radikaalne, liiga äärmuslik, et süütuid inimesi ei tohiks tahtlikult tappa, siis võib-olla jõukohasema harjutusena alustaks sellest, et lõpetaks ära valitsuse rahastuse sündimata laste tahtlikule tapmisele. Teatavasti toimub selline [tapmine] üle 3000 korra aastas. Rahvas, mis on väljasuremise kursil, sest pole piisavalt lapsi, võiks olla sedavõrd tervemõistuslik, et saada aru: esimese asjana võiks tagada võrdse õiguse elule veel sündimata lastele. 

Teine ettepanek, mis lähtub võrdõiguslikkuse ideaalist: tagaks kõikidele inimestele, sealhulgas lastele, võrdse tulumaksuvabastuse. Ei oleks niimoodi, et perekonnas antakse näiteks isale või emale täiendav tulumaksuvabastus, mis on väiksem kui tal endal, aga siiski mingisugunegi, eks ole, abikaasa pealt ja laste pealt – noh, enam ei anta sedagi, te võtsite selle ära, eks ole –, aga lähtuks eeldusest, et kõigil on võrdne tulumaksuvabastus, on isal, on emal ja on kõigil nende lastel. Mis iganes see summa siis on, kui see on näiteks 500 eurot ja kui [perekonnas] on ema ja isa ja kolm last, on tulumaksuvabastus perekonna peale 2500 eurot. Kui teenitakse kuni 2500 eurot, ei maksta selle pealt sentigi tulumaksu. See oleks võrdne lähenemine asjadele, aga nagu me näeme, seda ei praktiseerita. 

Kolmas ettepanek, mis lähtub võrdõiguslikkuse ideaalist, on tagada kõigile võrdne valimisõigus. Põhiseadus ütleb, et kõigil on võrdne õigus osaleda valimistel, aga tegelikult seda ei ole. Lastele ei ole valimistel hääl tagatud. Kuigi vanemad kui laste hooldajad ja seaduslikud esindajad saavad mitmetes muudes õiguslikes suhetes olla nende esindajaks, siis valimistel seda ei ole. Kui me tahame rohkem perekonnakeskset ühiskonda, sellist, mis arvestab perekondade huvidega, mille hulka kuulub soov saada rohkem lapsi, siis andkem perekondadele suurem hääl, lähtudes võrdsuse ideaalist. Viie lapsega perekonnal on siis viis häält: on isa hääl, on ema hääl ja on veel kolm häält, mida nad saavad kasutada, näiteks eeldusel, et nad on üksmeelsed, kui ei ole üksmeelsed, siis ei saa kasutada ja ongi kõik. See on näiteks. Ma ei tea, seda võib arutada. 

Edasi on veel ettepanekuid. Lõpetada perekonnavaenuliku homo‑, soo‑ ja transideoloogia levitamine haridusasutustes, sealhulgas lasteaedades. See ei silluta teed sellele, et meil oleks rohkem lapsi ja tugevamad perekonnad ning meie rahval oleks parem väljavaade püsima jääda. Lõpetada tuleks ka haridusasutustes feministliku ideoloogia levitamine, mis vastandab mehi ja naisi ega loo eeldusi rohkemate laste sünniks ja tugevamate perekondade kujunemiseks. Sellele vastukaaluks tuleks koolides viia sisse perekonna‑ ja abieluõpetus, mis keskenduks ettevalmistusele perekonnaeluks, ettevalmistusele truuks abieluks ja ettevalmistusele lapsevanemaks olemiseks. Kultiveerida tuleks neid voorusi, mis on selleks vajalikud: truudus, pühendumine, kannatlikkus, teenimisvalmidus, eneseandmine, armastus ja nii edasi. Samal ajal tuleks esile tuua neid ohte ja hoiatada ka noori nende ohtude eest, mis mürgitavad nende hinge sellisel viisil, et nad minetavad võimekuse elada perekonnaelu, muu hulgas pean silmas pornograafia tarvitamist, eriti poiste seas. 

Edasi ongi konkreetne ettepanek: pornograafia kättesaadavuse piiramine. Eestis kehtiv õigus ütleb, et alaealistele ei tohi vabalt kättesaadavaks teha pornograafilisi materjale. Kui me tõime siia eelnõu, mille abil oleks tagatud selle kehtiva õiguse printsiibi järgimine, siis see saadeti paraku prügikasti. 

Kas soovite … ? (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

See on väga lihtne: võtame selle eelnõu uuesti välja ja viime Eestis kehtiva olukorra kooskõlla Eestis kehtiva seadusega, et alaealistele ei tohi olla vabalt kättesaadavad pornograafilised materjalid, mis hävitavad nende võimekuse üleüldse puhta pilguga naisterahvaste poole vaadata, tervesse ja truusse, püsivasse abiellu astuda.

Edasi, abielu loomuliku tähenduse taastamine. See on väga oluline sümboolselt ja ideeliselt. Kui me tahame, et meil sünniks rohkem lapsi ja et meil oleks tugevad perekonnad, siis tuleb meeles pidada, et tugevad perekonnad peaksid olema rajatud abielule, truule, elukestvale abielule. See ei ole ükskõik, kas inimesed on abielus või mitte. Abielu ühes oma tuumses tähenduses tähendab ju vastastikku antud ja ka avalikult kogu ühiskonna ees antud tõotust jääda truuks nii heas kui ka halvas kuni surmani. See loob stabiilsuse, selle keskkonna, millele tuginedes on üleüldse abielu osapooltel kindlustunne, et nad saavad lapsi [siia maailma] vastu võtta, ohverdada ennast, oma isiklikke ambitsioone, sest nad teavad, et ollakse teineteisele truud nii headel kui ka rasketel aegadel. On väga oluline öelda, et ideaalina peab loomulik abielu mehe ja naise vahelise liiduna olema ühiskonnas eriliselt au sisse tõstetud, sest ainult selline liit saab tagada rahva püsimise ja kasvamise, nagu põhiseadus sellele §‑s 27 perekonnast rääkides osutab.

Lõpetuseks veel paar üldisemat, kaugemale vaatavamat ettepanekut. Mina olen sügavalt veendunud – räägin iseenda nimel –, et me peaksime võtma sihiks ka taandumise riiklikest pensionisüsteemidest. Need süsteemid seati sisse 19. sajandi lõpus ideoloogilise sammuna muu hulgas selleks, et vähendada perekonna tähtsust ühiskonnas. See on iseenesest täiesti loogiline. Kui inimesed saavad toetuda sellele eeldusele, et vanaduspõlves hoolitseb nende eest riik, siis tekib ju üsna kiiresti ka arusaamine, et perekond on ülearune. Loomulikus ühiskonnas oli enne seda perekond see, kes hoolitses oma abi vajavate liikmete eest. Vanemad hoolitsesid oma laste eest, kui need olid väikesed ja vajasid abi, ja lapsed toetasid vajaduse korral oma vanemaid, kui need olid vanad ja vajasid abi. Pensionisüsteem asendab seda loomulikku suhet. Ma ei ütle, et nendelt inimestelt, kes on oma pensioni välja teeninud ja kellel on õigustatud ootus pensioni saada, peaks selle ära võtma. Aga kaugemale vaatavalt peaksime ütlema, et kui me tahame rahvana püsima jääda, siis me peame likvideerima need mehhanismid, mis kahandavad perekonna osatähtsust ja selle tõttu võtavad ka üldse ära vajaduse, et inimesed lapsi saaksid. 

Viimase asjana ütlen seda, et mina pooldaksin regionaalseid maksuerisusi. Maal elavatel perekondadel on sageli rohkem lapsi. Tuleks soodustada seda, et noored saaksid kolida maale ja ennast seal sisse seada. Ehk tuleks luua selline elukeskkond, mis võimaldaks rohkem lapsi saada ja suuremaid perekondi luua. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ka alustuseks tänan selle arutelu eest kolleege ja tänan ettekandjaid heade ülevaadete eest, mis selle arutelu käivitasid. See on üks selliseid teemasid, mille üle me ei pea poliitilisi lahinguid, vaid proovime tõepoolest sisuliselt aru saada, mida Eesti kõige värskemad andmed ütlevad ja mida meie siin saalis saame neist lähtudes teha ja ideaalis just koos teha. 

Minu meelest oli Reili Ranna sõnavõtt väga hea ja kokkuvõtlik. Ma absoluutselt ei plaaninud siia [kõnelema] tulla, aga kui Varro Vooglaid ütles küll väga kenasti, et ta esitab visiooni, ja siis ütles, et aga nüüd ma räägin teile, sotsid, mida te valesti teete ja kuidas tegelikult tuleks teha, siis pärast seda [tekkis mul soov] paari aspekti oma kõnes mainida. 

Nii nagu esimeses ettekandes juba välja toodi, meil ju soovidega muret ei ole. Lapsed on armsad, nende kasvatamine pakub rõõmu ja väga paljud inimesed näevad lapsi oma tulevikuna. Lapsi soovitakse, aga mitte kõik soovitud lapsed ei sünni. Meie ühine pingutus ka siin peaks olema sellise keskkonna loomine, et soovitud lapsed sünniksid. 

Kahtlemata on olukordi, kus last mingil põhjusel ei soovita. Tõepoolest, me ka riiklikult rahastame aborte, oleme seda kogu aeg teinud. Eestis on abortide arv, ma peast ütlen, viimase paari aastakümne jooksul vähemalt kaheksa korda vähenenud. Enamasti on abordid medikamentoossed. See loomulik trend on olnud niivõrd tugev ja positiivne, et sellesse kuidagi jõuga sekkuda, et hakkaksid sündima soovimatud lapsed, ei ole absoluutselt vajalik ega mõistlik. Seda tüüpi vastandumist ühiskonnas ei peaks ka [tekitama]. 

Mulle meeldis väga Mare Ainsaare vastus. Ma ei mäleta, kes küsis kohe alguses, et mida võiks siis teha. Tõepoolest, mina ei ole kunagi mõelnud, et lastetoetus ongi nagu lapseraha. Lapsel endal ju sissetulekut ei ole, aga tema kasvatamisega seotud kulusid tekib pidevalt, mitte üks kord, mitte vaid siis, kui tulumaksudeklaratsiooni esitatakse, vaid iga kuu. Tõepoolest, riik otsustab, meie ühiskonnana otsustame, et osa sellest igakuisest kulust, mis laste kasvatamisega kaasneb, me kanname ühiselt, ja see ongi see lapseraha. 

Kahtlemata on ka teisi tuludega seotud meetmeid. Nii Priit kui ka Varro pakkusid välja taastada tulumaksuvaba miinimum lapse eest või luua see uuel kujul. Aga lapsel ei ole tulu. See saab olla ainult tulu teenivate vanemate tulu. Kui see arutelu siin saalis oli, siis ma arvutasin välja, et kui ei ole just Riigikogu liige, siis keskmise palgaga kolmelapselises peres ei saada seda maksimaalset kasu kätte. Perel ei ole nii palju tulu, et kolme lapse pealt saada kokku viiekordset tulumaksuvaba miinimumi. (Vahelehüüe.) Aga nende laste kulud, sõltumata sellest, kas vanemate palk on Riigikogu liikme oma või Eesti keskmine, on ju ikkagi sarnased.

Seega, selle asemel, et teha vanemate tulust või sissetulekust sõltuvaid toetusmeetmeid, [tuleks valida] teenuste [pakkumine]. On see teenus siis koolitoit, on need huviringid, lastehoid või ka lapseraha suurendamine alates esimesest lapsest – need on asjad, mis jõuavad päriselt lapseni, sõltumata sellest, milline on tema vanemate sissetulek. Tulumaksuvaba miinimumi laiendamine või laste [arvu alusel suurendamine] on meede, mida võib arutada, aga tulu tuleb sealt ühe korra aastas ja suuremat kasu saavad kõrgemat palka teenivad vanemad. 

Valimisõiguse oleme kohalikel valimistel ... 

Palun kolm lisaminutit.

Kolm lisaminutit.

… küll 16-aastastele andnud, aga üldiselt on meil väga paljud õigused seotud täiskasvanuikka jõudmisega. Valimisõiguse puhul ei näe ma ka sellist laiendamise vajadust. 

Nüüd – kõik see kahjuks kolme minuti sisse [ei mahu] – see mainitud perekonnavaenulik homopropaganda ja abieluõpetus, feministlik ideoloogia koolides. Tegelikult me räägime ju sellest, et lapsed peaksid mõistma, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Tõepoolest, mõni elab koos samast soost inimesega, mõnel on erivajadus, mõnel on puue, mõnel on väga huvitavad hobid, mis klassikaaslasi üldse ei huvita. Inimesed on erinevad. Sellest peaks aru saama ja seda ei peaks kuidagi taunima, see ei peaks olema kiusamise [põhjuseks]. Ja kas nüüd vastukaaluks sellele sobiks abieluõpetus? Mina arvan, et ka väljaspool paarisuhet peaksid inimesed oskama omavahel sõbralikult suhelda, arutelusid pidada, kompromissile jõuda, see on vajalik peres, suguvõsas ja ka Riigikogu saalis. Suhtlemisoskus on see alus, see toetab paarisuhet, ollakse siis abielus või mitte, see toetab suhteid igal pool mujal ühiskonnas ja tegelikult ka sidusust. Ma näen, et ühisosa on täiesti olemas, aga nii nagu minu meelest andmetest välja tuli, kui me võimaldame inimesel teha vabalt valikuid, mis puudutavad pereelu, laste saamist ja nende kasvatamist, siis lapsi sünnib rohkem. Kui me ütleme koolist peale, et on ainult üks õige viis elada ning see on abielluda ja lapsed saada, siis me survestame inimesi viisil, mis toob meile tagajärjena väiksema laste arvu. 

Viimase minuti jooksul räägin, kuna küsimus oli alguses ka visioonis, täna kõne all olnud ettepanekutest ja saalis kõlanud küsimustest. Mina ise tooksin esile hoolduskoormuse võrdsemat jaotamist ja ka isade vanemapuhkust. Siin olid ettekandjateks teadlased. Eestis on päris pikk kogemus vanemapuhkusega, sealhulgas isadega, kes vanemapuhkusel on olnud. Oleks päris huvitav, kui analüüsitaks, kas Eesti andmed näitavad, et isadel, kes on väikelapse eest hoolitsedes kodus olnud, on suhe lapsega lähedasem ka näiteks lapse teismeeas. Kas need pered püsivad pikemalt koos, kas nende suhted on paremad, kas inimesed on oma eluga rohkem rahul? Tõepoolest, alus selliseks hüpoteesiks on ju olemas ja seda annaks täiesti uurida. 

Ene-Margit Tiit on korduvalt ka avalikkuses öeldud, et Eestis kasvab maal rohkem lapsi, maal on pered suuremad, ja see toetab jõulist regionaalpoliitika tegemist. Kaasaegsed kodud peaksid olema kättesaadavad, avalikud teenused peaksid olema olemas, koolid, lasteaiad, huviharidus – kõik see, mida me linnas peame loomulikuks, peaks ka maal lastele võimalik olema, on see siis muuseumis või teatris käik. Kõigisse riiklikesse meetmetesse tuleks tõesti sisse panna regionaalne komponent, et [kompenseerida] sedagi, et teater või muuseum jääb kaugemale. 

Viimaseks, pensionisüsteemi puhul ...

Teie aeg! 

Oi, vabandust. Aitäh!

Nii, Varro nime nimetati läbirääkimiste käigus, nii et vastusõnavõtt kohalt. 

Suur tänu! Ma siis omalt poolt esitan kiiresti, etteantud aja jooksul, mõned kiired vastuväited just kuuldule. Esiteks vastuväide osutusele, et sündima peaksid ainult soovitud lapsed. See on ju ebainimlik. Kõikidel inimestel on õigus elule ja see, kas keegi kedagi soovib või ei soovi, ei mõjuta mitte kuidagi eluõiguse olemasolu. See peaks olema selge. Ei saa niimoodi olla, et aga ma ei soovi sind, järelikult võin ma su ära tappa. Mis mõtlemine see selline on? Te ju ei taha öelda, et te päriselt niimoodi mõtlete! Teiseks, kui vanemad ei soovi seda last, siis on alati olemas teised inimesed, kes teda sooviksid. Nii et ei ole sellist asja nagu mittesoovitud laps. Kui ema ja isa ei taha seda last, siis nad saavad anda selle lapse adopteerimiseks. Leidub inimesi, kes tahavad teda armastada ja hoida ning tema eest hoolitseda.  

Teiseks väide, et lapsel ei ole tulu. Siin on probleem selles, et me lähtume sellisest individualistlikust mõtlemisest, või teie lähtute. Kui võtta eelduseks, et perekond on majandusüksus, siis me käsitleme perekonna tulu ühe tervikuna, sest perekond ju ka hoolitseb tervikuna kõigi oma liikmete eest. Oleks täiesti loomulik, et seda võetaks arvesse. Lisaks, maksuvabastust ei ole minu meelest kohane pidada toetusmeetmeks. See, et inimestelt või perekonnalt jäetakse midagi ära võtmata, lähtudes võrdõiguslikkuse põhimõttest, ei ole mingi riiklik toetusmeede.  

Kolmandaks, te ütlesite, et valimisõiguse vajadust te lastega seonduvalt ei näe. Aga argumenti ju ei olnud. Mis mõttes ei näe? Põhiseadus ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ja igaühel on üks hääl. Ka lapsed peaksid olema käsitletud igaühena. Puudub mõistlik põhjus, miks nende häält ei peaks arvestama teiste häältega võrdsetel alustel.  

Edasi, te ütlesite, et peremudelid ja inimesed on erinevad. Jah, kahtlemata, peremudelid on erinevad, inimesed on erinevad, aga küsimus on selles, mida riiklikult ideaalina esile tõstetakse. Mina osutasin sellele, et esile tuleks tõsta loomuliku abielu ja perekonna ideaali, sest üksnes see perekond ja selline kooselamise vorm on see, millele toetudes me võime loota, et meie rahvas jääb püsima.  

Viimaseks ütlen kiiresti, kuigi paar sekundit läheb üle. Riik saab tõsta esile erinevaid ideaale, nagu on tehtud süstimiskampaaniaid, nagu on tehtud võrdõiguslikkuse kampaaniaid. Saab tõsta esile truu abielu ideaali, saab tõsta esile lasterohkuse ideaali, saab tõsta esile abikaasale, lastele ja perele pühendumise ideaali …

Aitäh!

… ning ka laste poolt vanematele kuuletumise ideaali. Nii et väga palju saab teha, kui tahtmist on. Aitäh!

Aitäh! Nii. Varro Vooglaid tõesti nimetas teid kõnepuldist. Riina Sikkut, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh, hea juhataja! (Küsiv hääl saalist.) Jaa, te nimetasite mind enne minu enda kõnet. Meil on erakordselt tähelepanelik juhataja. 

Kõigepealt see ideaal, et igat last keegi soovib. Meil on asenduskodudes lapsed, meil on perekodudes lapsed, kes ei ole endale lapsendajat või peret leidnud. Tegelikult on olukord ju vastupidine.

Teiseks, tulumaksutagastust me saame korra aastas. See ei ole abiks jooksvate kulude katmisel. Tõesti, väga paljudel peredel ei ole piisavalt suurt sissetulekut, et sellest [meetmest] kasu saada. Toetused, mis laekuvad iga kuu, on kahtlemata rohkem abiks laste kasvatamisega seotud kulude katmisel. 

[Piirangutest.] Meil on [seaduses sätestatud] teovõime ja allkirja andmise õigus. On väga palju asju, mida lapsed meie ühiskonnas teha ei saa. Jah, seaduse ees oleme me kõik võrdsed, aga meil on alaealistel väga palju piiranguid. Ma tuletan meelde, et alaealise õigus iseseisvalt psühhiaatri vastuvõtule pöörduda oli midagi, mille vanusepiiri langetamist teie ise õigeks ei pidanud. Et valida inimene võiks, aga otsida abi psühhiaatri juurest, kui ta tõesti on omadega ummikus … (Vahelehüüe.) Võib-olla ta ei saa vanematega läbi. Seda õigust te lastele anda ei soovinud. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Meie tänane päevakorrapunkt on ammendunud ja istung on lõppenud. Kohtume esmaspäeval.