Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 68 Riigikogu liiget, puudub 33.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Yoko Alender, palun!

Tervist, austatud juhataja! Head kolleegid! Annan keskkonnakomisjoni nimel üle jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Pikalt on olnud probleemiks kahjud, mille on tekitanud suurulukid. On selline väljend nagu nuhtlusisend, see on loom, kes on tekitanud kahju erinevatele karjapidajatele. Me näeme, et neid riske tuleb siiski maandada. Oleme pidanud palju arutelusid erinevate osapooltega. Eestis on väga hea koostöö ka jahiseltsidega. Keskkonna- ja maaelukomisjoni ühisistungil otsustasime algatada eelnõu, mis lubab nuhtlusisendi küttimise puhul Keskkonnaameti eriloaga kasutada öösihikut. Tegelikult on see teatud mõttes ka loomade kaitseks, sest see tagab täpsuse ja selle, et tõepoolest tabatakse seda looma, keda tabada vaja on. Samuti on mõned muudatused sigade Aafrika katku tõrjumiseks just looduskaitsealadel, et vältida ja ennetada tulevikus haiguste levikut. Keskkonnakomisjon on eelnõu algatamise otsustanud ja me menetleksime seda hea meelega koos maaelukomisjoniga. Aitäh!

Head kolleegid! Olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Ja nagu tavaks on saanud – mitte just kõige meeldivam –, nüüd on protseduurilised küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eelmine nädal me menetlesime Rootsi vanglate seadust, mis lubab Rootsist tuua osa vange siia. Siis tekitas probleemi see kapo raport ja te ütlesite puldist, et kõigil oli võimalik sellega tutvuda. Ja nii see esialgu jäigi. Mina siis otsustasin ka eile selle raportiga tutvuda. Läksin õiguskomisjoni ja sealsed ametnikud ütlesid, et raport ei ole siia majja jõudnud. Ehk siis see teie öeldu, et kõigil oli võimalik sellega tutvuda, jääb minule arusaamatuks. Kus kohas me oleksime pidanud sellega tutvuma ja millisele allikale viidates te tahate väita, et see raport oli meile kõigile kättesaadav?

Aitäh, hea kolleeg! Me oleme sellest päris palju rääkinud. Tõepoolest, ka juhatus arutas seda. Me mööname, et AK-märkega dokumentide saamine nende kasutamiseks või lugemiseks vajab võib-olla täiendavat õiguslikku regulatsiooni. Ent ma ei eksinud selle väitega, mille ma eelmine kord [välja ütlesin]. Juhatus jõudis seisukohale, et põhimõtteliselt on Riigikogu liikmetel kaks võimalust AK-märkega dokumendiga tutvuda.

Üks on pöörduda sellesama info valdaja poole, kelleks antud juhul on Kaitsepolitseiamet. Igal Riigikogu liikmel on õigus teha Kaitsepolitseiametile vastav taotlus sooviga tutvuda teie viidatud dokumendiga. Seda, kas kaitsepolitsei annab selle nõusoleku või mitte, ei saa mina Kaitsepolitseiameti nimel teile [öelda].

Teiseks, me leidsime, et oleks igati loogiline ja põhjendatud, et tõepoolest [saab sellega tutvuda] vastava juhtivkomisjoni kaudu. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et see võimalus oli kõigil olemas. Aga selleks on vaja väljendada tahet. Kuni selle eelnõu lugemiseni tol päeval, mil see parlamendis aset leidis, ei olnud mitte keegi pöördunud õiguskomisjoni poole. AK-märkega dokumendid ei jõua automaatselt vastavasse juhtivkomisjoni, vaid neile tekib juurdepääs sellisel juhul, kui keegi on sellist soovi avaldanud. Riigikogu juhatus on seisukohal, et vastav komisjon peaks seejärel pöörduma selle info valdaja poole ja siis info valdaja juba otsustab, kas, mil määral ja kuidas on võimalik selle dokumendiga tutvuda. 

Me oleme jätkuvalt seda meelt, et ka edaspidi saate te sarnastel juhtudel, kui selline soov on olemas, seda soovi igal juhul väljendada. Aga veel kord: mina ei saa Kaitsepolitseiameti nimel näiteks antud juhtumi puhul kinnitada, kas nad nõustuvad selle sooviga või mitte.

Viimase repliigina ütlen, et see kõik on natukene ülemüstifitseeritud. Ma olen päris veendunud, et seletuskirjas on valdav enamus neid kaitsepolitsei riske ja märkusi kajastamist leidnud. Aga jah, otse loomulikult ei ole seal juures märkust, et see on Kaitsepolitseiameti [raportist] või mida iganes. Juba siis, kui täitevvõim selle seaduseelnõu siia saatis, oli ta kindlasti arvestanud lõviosaga nendest Kaitsepolitseiameti tehtud märkustest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Poliitiku kapital on usaldusväärsus. Eelmisel esmaspäeval sa juhatasid istungit, kui arutati nädala päevakorda. Sa ütlesid, tsiteerin: "Veel kord: kolleegid, ma ütlen, et ei ole küll põhjust arvata, et see läheb öötundidesse. Me alustame kolmapäevast istungit kell kaks ja ma arvan, et kella kuuest, seitsmest või kaheksast on meil need punktid ees […]" Juttu oli riigikontrolöri esinemisest. Tegelikult toimus see veidi enne südaööd. Ja sa veel kordasid seda: "Ma tõepoolest selles ei kahtle." [Sa ütlesid], et see ei lähe nii pikaks, kui võib-olla meile tundub. Minu küsimus: kas sa tunnistad praegu, et sa tegelikult ei olnud adekvaatne seda väites ja eksitasid meid?

Ma olin kindlasti adekvaatne ja ma kindlasti ei eksitanud teid. Ma lihtsalt ei osanud ette näha seda lusti, mis oli teisipäeval ühe eelnõu menetlemisel. Me menetlesime seda eelnõu tavapärase paari tunni asemel, ma ei tea, vist viis ja pool tundi, nii et üks päevakorrapunkt kandus teisipäevalt üle kolmapäevasesse päevakorda. See oli üks põhjus, mille tõttu meil oli kolmapäevase päevakorra menetlemiseks poolteist kuni kaks tundi nii-öelda vähem aega. Ma ei mõõtnud küll stopperiga ära, aga ma väitsin, muide – seda sa ei taha öelda –, et mis puudutab neid missioonieelnõusid, siis esimesed lugemised võtsid umbes tund aega, ja ma arvan, et umbes sama palju võtsid need [punktid aega] ka seekord. Kartsite selle päevakorra pikkust. Aga veel kord, teisipäevane eelnõu [läks kolmapäevale], pluss lust mootorsõidukimaksu eelnõu puhul – neid oli ju lausa kaks tükki, sai kohe mitu korda käia esinemas. Nii et eks te aitasite ise sellele ka päris palju kaasa, et riigikontrolöri punkt jõudis alles kella 23 paiku [arutlusele].

Kalle Grünthal, palun! Võtan kaks viimast protseduurilist, siis läheme päevakorra juurde.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma osaliselt võin nõustuda sellega, mida te mulle selgituseks andsite selle kapo raporti kohta. Küll ei nõustu ma kõigepealt sellega, et kui meie töö on seadusloome, siis me peame ise hakkama otsima täiendavaid materjale kuskilt erinevatest ametitest ja nii edasi. See peaks olema täielikult välistatud. Siin peaksid olema kõik dokumendid, mis puudutavad antud eelnõu, kindlasti meile kättesaadavad, nii nagu te ütlesite. Sellest tulenevalt ei saa ma ka nõustuda sellega, et see dokument, kapo raport, oli kõigile kättesaadav. Te ise ütlesite hetk tagasi, et kas kapo annab selle või ei anna, on juba nende otsustada. See tähendab tegelikult seda, et see ei olnud meile kättesaadav. 

Teiseks tahan ma öelda, et küsimus on praegu selles, et sellesama Tartu Vangla seaduse eelnõu kohta me langetame otsuse, millega riik võtab endale varalised kohustused. See on lepingus fikseeritud ja ma arvan, et selle üle vaidlust ei saa olla. Minu hinnangul on täiesti lubamatu, et me tegutseme siin Eesti rahva nimel, aga me ei tea kõiki neid [ohte], mis võivad kaasneda vangide toomisega Eestisse. See peaks olema primaarne, esmane. Aga äkki on võimalik, ütleme niimoodi, teil kohustada või sundida Madis Timpsonit, et ta õiguskomisjoni esimehena tagaks selle dokumendi Riigikogusse jõudmise? Minule teadaolevalt on ka teised rahvasaadikud esitanud selle kohta arupärimisi ja saatnud kirju ning nad on samuti jäänud põhimõtteliselt pika ninaga.

Aitäh, hea kolleeg! See [tähendab] minu jaoks ikka väga palju ja päev on kenasti alanud, kui te lausa osaliselt minuga nõustute. Seda on rohkem, kui ma lootsin ja ootasin. Aga ma jään jätkuvalt selle juurde, mida ma olen vististi ka varem öelnud. Need AK-märkega dokumendid – head kolleegid, te ju kujutate ette, et kui neid jagatakse 101 tükki siia laudadele laiali, siis see ei ole AK-märkega [kooskõlas], siis see on avalik dokument. Selles mõttes on täiesti põhjendatud, [et neid siin ei ole], sest sellel on oma märge.

Kui te tahate seda märget vaidlustada, siis see on teine teema – kas see peaks olema AK-dokument või mitte. Aga ma arvan, et päris kindlasti ei saa mitte kunagi olema – võib-olla küll ei maksa nii absoluutseid väiteid kasutada –, vähemalt selle koosseisu ajal kindlasti ei saa olema seda, et AK-märkega dokumente jagatakse 101 tükki laiali siia teie laudade peale. Siis ei ole see AK-märkega dokument enam [piiratud ligipääsuga]. 

Veel kord, ma ei saa täna kinnitada ega ümber lükata, kas te oleks saanud sellega tutvuda või mitte. Kuna te ei ole seda taotlust varem teinud, siis sellisel juhul ma ei saa öelda, kas kapo oleks selle nõusoleku andnud või mitte.

Aga veel kord, juhatuse seisukoht on jätkuvalt – mina ei ole loomulikult see, kes annab Madis Timpsonile või komisjoni esimeestele korraldusi – küll selline, et kui keegi Riigikogu liikmetest pöördub sooviga tutvuda mõne AK-märkega dokumendiga, siis komisjoni esimees peaks pöörduma vastava info valdaja poole, viidates, kes soovivad sellega tutvuda, ja peaks võib-olla ka selgitama, millega seoses nad soovivad sellega tutvuda. Seejärel selle info valdaja, antud juhul Kaitsepolitseiamet, otsustab, kas ta saadab selle dokumendi õiguskomisjoni. Ja eks ta määrab siis ka selle korra, mismoodi ja kus on võimalik selle dokumendiga tutvuda.

Ja viimane küsimus, Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Kurvameelsushoog tuleb peale, kui ma kuulan, kuidas suure haamriga siin suures saalis aega surnuks lüüakse. Ma saan ühtepidi aru teie poliitilisest mängulustist, aga mul on konkreetne protseduuriline küsimus. Kuidas see poliitiline pingpong on seotud tänase otsuse rakendamisega, seaduseelnõuga nuhtlusisenditest – noh, sellega võib-olla isegi on – või siis Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud otsusega Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamise kohta?

Aitäh, hea kolleeg! Ma lähen nüüd appi küsijatele, kes sinust eespool küsisid. Võib-olla nad tahavadki, et tulevane Riigikohtu liige kuuleks seda arutelu, debatti, siis kunagi äkki Riigikohtus arutatakse selle asja üle. Seda palun mitte liiga tõsiselt võtta. Aga teie märkus on igati asjakohane. Samas, ütleme, hea kolleeg, protseduurilised küsimused ei pea ilmtingimata olema päevakorra kohta, võivad olla ka põhimõttelised aruteluküsimused, nii et printsiibis võib olla ka erisusi. Aga olen teiega nõus, et neid küsimusi on küsitud juba vähemalt kolm korda, nii et ma oleksin võinud öelda, et eile juba vastati sellele küsimusele. Nii et märkus on õige. 

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Aga enne päevakorra täpsustamine. Nimelt, tänases teises päevakorrapunktis, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 722 esimene lugemine, teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder.

Ja head kolleegid, üks teade ka: pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis lähisuhtevägivalla ja naistevastase vägivalla lõpetamise toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Timo Suslov.

Nüüd, head kolleegid, tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 744. Enne kui palun siia ettekandeks hea kolleegi Timo Suslovi, siis ka selle päevakorrapunkti menetlemise kord, kuna sarnaseid punkte me iga päev ei menetle. Juhtivkomisjoni esindaja ettekanne on kuni 20 minutit, seejärel Riigikohtu liikme kandidaadi ettekanne kuni 5 minutit. Vabandame, et nii vähe, aga nii on otsustatud. Seejärel on küsimused. Küsimusi on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele.

Nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks auväärt põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! [Tutvustan] põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu. Arutelu toimus esmaspäeval, 3. novembril, ning kutsutud olid Riigikohtu esimees Villu Kõve ja Riigikohtu liikme kandidaat Martin Triipan.

Villu Kõve tutvustas, kuidas kandidaati valiti. Toimus avalik konkurss, kandideeris kolm tugevat kandidaati ning kohtute haldamise nõukojas ja Riigikohtu üldkogul toetas enamus härra Martin Triipanit. Villu Kõve tutvustas paari sõnaga kandidaati. Samamoodi on kandidaat käinud läbi fraktsioonid, kes tahtsid temaga tutvuda, nii et seda sai teha. Seejärel tutvustas Martin Triipan ennast ning sai küsida mõned küsimused, kaks tükki esitati. Ja siis toimusid otsustamised. Selline lühike arutelu oli. 

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 11. novembril, see võeti vastu konsensusega. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov, oli samuti konsensus, ja teha ettepanek võimaldada vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikele 3 Martin Triipanil esineda täiskogu ees kuni viieminutilise ettekandega, see otsustati ka konsensusega. Olid sellised otsused ja selline lühikene kokkuvõttev arutelu meil komisjonis toimus. Aitäh!

Suur tänu! Väga tõhus ettekanne. Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu liikme kandidaadi Martin Triipani.

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan võimaluse eest teie ees esineda. Olen ligi 25 aastat tegutsenud vandeadvokaadina, esindades ja nõustades kliente tsiviil-, haldus- ja kriminaalasjades. See töö on andnud mulle, ma usun, üsna hea pildi sellest, kuidas õigussüsteem erinevatel tasanditel toimib ja millised ootused on inimestel kohtutele.

Täna olen siin, et paluda toetust oma kandidatuurile Riigikohtu liikme kohale. Miks? Pärast päris pikka tööd advokaadina tunnen, et mul on kogunenud kogemusi ja teadmisi, mida saaks laiemalt õigussüsteemi ja õigusemõistmise jaoks rakendada. Riigikohtunikuna saaksin kindlasti panustada õigussüsteemi arengusse ja aidata tagada, et kohtud oleksid inimestele usaldusväärsed, arusaadavad ja kättesaadavad.

Kohtupidamise aluseks on muidugi põhiseadus, seadused ja kohtunike eetikakoodeks. Kohus ise vaidlusi ei algata, vaid lahendab neid asju, mis tema ette tuuakse. Ja kohtupidamise põhimõtted on selged ja nendest ma kavatsen ka lähtuda. Mõnes mõttes võiks siin ettekande lõpetadagi, sest ega kohtunikul eraldi programmi ju olla ei saa. Aga ma soovin siiski veel kolmel märksõnal peatuda. Need on põhjalikkus, kiirus ja koostöö.

Põhjalikkus. Kohtusse pöördudes ootab, ma usun, iga inimene, et tema muret võetakse tõsiselt ja kohus süveneb sellesse igakülgselt. Kui lahend on põhjalik, siis isegi juhul, kui tulemus ei pruugi olla meelepärane või meeldiv, jääb inimesele tunne, et teda on kuulatud ja tema argumente on kaalutud. Ma usun, et see on oluline usalduse alus. Olen veendunud ka selles, et põhjalikkus samas ei tähenda lõputut venitamist, vaid oskust keskenduda olulisele ja selgitada otsuseid arusaadavalt. Minu eesmärk on hoida järjepidevust ja panustada sellesse, et Riigikohus oleks tõesti koht, kus iga lahend peegeldab hoolikat kaalumist.

Kiirus. Õigusemõistmine peab olema mitte ainult põhjalik, vaid ka mõistlikult kiire. Kui vaidlus kestab aastaid, kaotab õigusemõistmine oma väärtuse. Tsiviilasjade näitel: kui näiteks ettevõtte või inimeste vahel olnud tüli lahendamine venib, siis takistab see eluga edasiminemist, majandus[tegevuse] ja suhetega edasiliikumist. Ja samas, kiire lahendus ei tähenda mitte kiirustamist, vaid tõhusat menetlust. See on oluline õiguskindluse ja meie ühiskonna sidususe hoidmiseks, et asjad saaksid mõistliku aja jooksul lahendatud. Sest olgem ausad, kohtud jõustavad ju neid seadusi, mida siin saalis vastu võetakse, ja kui kohtud suudavad seda mõistliku aja jooksul teha, ainult siis on seadustel tegelik jõud.

Koostöö. Kohtunik üksi muidugi süsteemi muuta ei saa. Kohtute töömaht ja menetluste korraldus sõltuvad seadusandlikest otsustest ja muidugi ka ressurssidest. Aga selleks, et õigussüsteem käiks ajaga kaasas ja oleks tasemel, on koostöö seadusandja, täitevvõimu ja kohtute vahel hädavajalik. Sellel koostööl on muidugi palju väljendusvorme ja kõigest sellest mõne minuti jooksul rääkida ei jõua. Kuid üks näide: iga seaduse vastuvõtmisel tasub mõelda ja kaaluda seda, kui palju see toob kaasa või mõjutab kohtute koormust ning kui palju võib seetõttu jääda kohtutes tegemata – kas üks või teine asi, mis on ka oluline. Kohtud muidugi omalt poolt saavad panustada sellega, et loovad ühtse kohtupraktika ja kujundavad menetlusi mõistlikult, aga suuremad muutused sünnivad ainult koostöös. Senine kogemus advokaadina on õpetanud mind nägema, kui oluline on eri osapoolte koostöö, dialoog ja üksteisega arvestamine. 

Lõpetuseks. Kohtupidamine on riigi põhiseadusliku korra toimimise keskne osa. Kui see on põhjalik, kiire ja koostööle orienteeritud, siis ma usun, et see on ka õiglane ja usaldusväärne. Kui saan teie toetuse, annan parima, et Riigikohus täidaks oma rolli väärikalt ja kindlalt. Aitäh!

Suur tänu! Kadestamisväärne täpsus, kolm sekundit jäi vaid varuks. Aga teile on rida küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Elame keerulistel aegadel, kui ümbruskond kubiseb valedest. No vaatame naaberriiki: kogu aeg valetatakse. Aga ka meil valetatakse. Näiteks püüavad täna sotsiaalse õiguse sõdalased naistevastase vägivallaga võidelda, aga väga valel moel. Ma toongi teile nüüd siis näite. Kuna Istanbuli konventsioonis on üks absurdne väljamõeldis – nimelt, sinna on sisse toodud sotsiaalsed sood, mille peale isegi koolilapsed naeravad –, siis kuidas teie riigikohtunikuna hakkate kaitsema vulasooliste õigusi? No neid on sadu, neid sotsiaalseid sugusid. Inimene näiteks hommikul peab ennast meheks, õhtul naiseks – ta on vulasooline, mida siin kolleegid innukalt kaitsta tahavad. Kas te olete siis valmis Riigikohtust ära tulema, kui teid pannakse tegema absurdseid asju, oma südametunnistuse vastaseid asju?

Aitäh!

Mida te sellisel teemal teeksite?

Aitäh küsimuse eest! Siin tuleb muidugi alustada sellest, ma saan aru, et kõnealune konventsioon on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Eesti on ennast selle konventsiooniga sidunud. Ma arvan, et ühelt poolt tuleb lähtuda sellest, et täna on Eesti Vabariik selle konventsiooni endaga sidunud. Iseküsimus on see, et see konventsioon, nagu ma aru saan, ei ole otsekohalduv. See, kuidas seda konventsiooni siseriiklikult rakendatakse, on ühelt poolt seadusandja otsus – kuidas siseriiklikud õigusaktid selle konventsiooni valguses kujundatakse. Ja lõpuks on ka küsimus Eesti välissuhtluses, kuidas vajaduse korral selgitatakse neid otsuseid, mida siseriiklikult tehakse. 

Nagu ma enne ütlesin, loomulikult peab kohus lähtuma põhiseadusest ja seadustest. Ma kujutan ette, et nii nagu iga muu rahvusvahelise õigusakti ülevõtmine, on ka see Riigikogu otsustada, kuidas siin Eestis väärtusruumi kujundada. Esmalt on võimalik Riigikogul endal konventsiooni erinevatele sätetele tõlgendusi anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Minu küsimus puudutab kohustuste kollisiooni. 10. oktoobril jõustus Euroopa Liidu määrus poliitreklaami kohta. Määrus on teatavasti otsekohalduv ja [liikmes]riikidele kohustuslik. Selle põhjal on edaspidi keelatud poliitilised meeleavaldused, näiteks automaksu vastu ja nii edasi. Selline on Justiitsministeeriumi selgitus olnud. Samas ütleb põhiseadus, et Eestis on sõnavabadus ja ka meeleavalduse vabadus. Kuidas peaks teie arvates käituma inimene, kellel on kaks kohustust: täita määrust ja täita põhiseadust? Kuidas peaks teie arvates käituma inimene, kellel on kohustus olla ustav põhiseaduslikule korrale – kas [täitma] määrust või põhiseadust?

Aitäh! Vastavalt põhiseaduse täiendamise seadusele on Eesti Vabariik muidugi Euroopa Liiduga ühinenud ja sellega määratlenud ka Euroopa Liidu õiguse ja Eesti õiguse vahekorra. Aga nii nagu [ütlesin] vastuseks eelmisele küsimusele ja nagu on näha ka sellesama näite, selle määruse puhul, see, kuidas konkreetsel juhul Eesti järelevalveorganid seda määrust siseriiklikult rakendavad, ei ole üheselt kindlaks määratud. Loomulikult peavad järelevalveorganid lähtuma lisaks määruse sätetele ka põhiseaduse sätetest ja proportsionaalsuse põhimõttest. Nii et see regulatsioon, millest lähtuda siis, kui keegi on teinud midagi, mis justkui satub Euroopa Liidu õigusega vastuollu, ei sõltu mitte ainult määruse tekstist, vaid tegelikult ka laiemas õiguskorras kehtivatest reeglitest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Seletuskirja loen, [teil] on päris muljetavaldav eeltöö ja väga palju huvitavaid projekte olnud. Loen siit, et te olete viimastel aastatel klienditöödena olnud seotud tuuleparkide rajamisega, üüri-, hoonestusõiguse ja servituudilepingutega. Rohehulluse raames on seda tööd päris palju. Ma küsin selliselt: millises kogukonnas olete te aidanud või töötanud nende lepingutega? On see siis tuuleparkide rajajate, selle lepingupoole [heaks] või siis tuuleparkide [asukohas] kohapealsete inimeste eest seisjana?

Ühelt poolt siin natuke tuleb mulle vastu advokaadi konfidentsiaalsuskohustus, aga üldiselt saan öelda seda, et olen tegelenud mitme tuulepargiga, mis juba toimivad, ka Virumaal, ja samuti arenduses olevate [parkidega], mida plaanitakse Pärnumaale. Seal, nagu teada, on osaliselt planeeringud kehtestatud, osaliselt on need veel menetluses. Eks see on siis kohaliku kogukonna otsustada, kuidas ja millises ulatuses neid planeeringuid lubatakse või mitte. See seletuskirjas mainitud töö oli seotud eelkõige sellega, et kohalikud maaomanikud soovisid oma kinnistuid väärindada, arvestades muu hulgas seda, et näiteks metsasektoris järjest lisanduvad piirangud takistavad kohalike ettevõtjate majandustegevust. Ja on täitsa loomulik, et nüüd püütakse leida oma varale uusi kasutusotstarbeid.

Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja, tänan selle põgusa, aga sisuka ettekande eest! Viie minutiga andsite juba väga palju informatsiooni. Minu küsimus on see. Ilmselt te kandideerimise protsessi käigus tutvusite ka selle kohtureformi põhisuundadega, mis Riigikogus juba mõnda aega arutusel on. Kui jah, kas siis kavandatav kohtureform, kui ta seaduseks saaks, muudaks kohtusüsteemi selliselt, et see oleks rohkem kooskõlas nende väärtustega, mis te välja tõite – põhjalikkus, kiirus ja koostöö?

Aitäh! Kõigepealt pean ütlema seda, et kuna mina olen erasektorist tulija ja mitte kohtusüsteemi siseselt liikuv kandidaat, siis minu teadmised kohtu toimimisest ei lähtu kindlasti sellest teadmisest, mis on saadud igapäevaselt kohtus toimetamisega. Ja seetõttu ma väga detailselt ei oska seda kommenteerida, sest ma ei tea detailides, kuidas kohus sisemiselt töötab.

Aga ma võin öelda seda, et see kohtureformi ettepanek sisaldab endas päris palju koostisosasid. Nii nagu ma tean, mingi osa nendest on sellised, mille puhul tegelikult erimeelsusi ei olegi, aga mõne puhul on. Mis puudutab seda, et võimalikud otsused peaks aitama kaasa kohtunike suuremale spetsialiseerumisele ja seetõttu töö efektiivistamisele, siis see on kindlasti mõistlik tee. Samamoodi on selge, et midagi tuleb ette võtta, mingisuguseid otsuseid tuleb teha, kui me näeme, et kohtutes on suund selline, et asjade menetlemise aeg pikeneb.

See, kuidas täpselt lahendada kohtute juhtimise küsimus, on tõesti, ma arvan, debati küsimus. Ma loodan, et Riigikogu käsitleb seda põhjalikult ja tõesti koostöös ja dialoogis kohtunikega ning arvestab ka vastuväiteid või vähemasti kaalub need läbi, et see juhtimismudel saaks tõesti võimalikult selline, mis arvestab ühelt poolt efektiivsust, aga [teiselt poolt] tagab ka mõistliku kollegiaalsuse kohtusüsteemis. Kohtunike ja üldse juristide, nii advokaatide kui prokuröride puhul tuleb tõesti arvestada, et selliste tippspetsialistide töövorm ei ole tüüpiliselt olla ühe väga suure organisatsiooni üksiktöötaja, vaid tegelikult on nad tihtipeale – kui mõelda sellele, mis on alternatiivid – harjunud töötama väiksemates tiimides. Aga üldiselt ma arvan, et see suund on hea, et neid teemasid arutatakse, ja soovin Riigikogule kindlasti jõudu selle teema põhjalikul käsitlemisel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa oled olnud üks advokatuuri juhte ja nüüd lähed nii-öelda teise akvaariumisse, kus lõplik tõde selgub – Riigikohtusse. Aga hiljuti vapustas üks sündmus Nõos, kus väga pika staažiga retsidivist, kes oli mõni aeg tagasi pussitanud oma endist silmarõõmu, olnud narko- ja alkoholijoobes ja kõik muu, läks vabasurma, võttes endaga kaasa suvalise juhusliku mehe, kes sõitis samal ajal teel. Selle otsuse teda kinnimajasse mitte panna langetas üks kohtunik. Tal on olemas ka nimi, mida ma ei ütle praegu. Aga nüüd sinu hinnang: mida sina teeks selle kohtunikuga, kes konkreetselt ei saatnud teda sinna, põhjendades küll sellega, et vanad teod – ükskõik, kas ta on siis kellegi tapnud, uputanud või kägistanud – ei loe enam?

Aitäh!

Milline on kohtuniku vastutus?

Aitäh, Peeter Ernits!

Aitäh! No see on selles mõttes mulle ühelt poolt keeruline küsimus vastata, et ma ei ole veel küll kohtuniku rollis, aga kohtuniku eetikakoodeks näeb ette, et kohtunikule ei ole sobiv oma kolleegide lahendeid kommenteerida ja kritiseerida. Loomulikult tuleb aru saada sellest, et iga otsus sünnib arvatavasti mingisuguses kontekstis mingisuguse informatsiooni pinnalt. Aga mul ei ole täna teada, millise informatsiooni pinnalt võimalik tulevane kolleeg selle otsuse tegi. Kindlasti on see, ma saan aru, juba erinevate ametkondade jaoks olnud selge õppetund: [tuleb] üle vaadata, kuidas info liigub või ei liigu erinevate ametite vahel. Tõepoolest, kui tehakse otsuseid, mis puudutavad inimesi, kellel on mingisugune taust, mille tõttu ta kujutab endast ohtu, siis [peaks olema] need otsused tehtud vähemasti informeeritult ja teadlikult.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Mul on küsimus arvatavasti praegu enim Eestit kõnetava teema kohta, mis puudutab valimistulemuste väljakuulutamist seoses väga paljude vaidluste ja kaebustega. Me ei teagi, kas nii pikka perioodi varasemalt on olnud, juba kolm nädalat on läinud ja arvatavasti läheb veel mõned nädalad. Te mainisite, et teil on kolm peamist suunda, mida te tahate järgida. Kaks nendest on kiirus ja põhjalikkus. Mul on küsimus teie erasektori tausta tõttu. Kas teil on mingisuguseid ideid või ettepanekuid, mida võiks Riigikohtu vaates praktiseerida just erasektorist lähtuvalt, et seda kiirust saaks mõnevõrra kiiremaks?

Jah, laiemalt võttes võib märkida, et Riigikohus on juba mõnevõrra hakanud kasutama seda – aga seda, ma usun, saab kasutada veel –, et näiteks menetluste raames, kui asi võetakse menetlusse, antakse menetlusosalistele teada, mis on need põhiküsimused, mille kohta Riigikohus soovib seisukohti saada. See lubab kõrgemas astmes mõnes mõttes [suunata] poolte tähelepanu nendele teemadele, mis kohtu arvates on olulised, et mitte koormata võib-olla vähem oluliste teemadega. See on üks asi.

Mis puudutab valimiskaebusi, siis jällegi, olemata ise neid kunagi lahendanud, mulle tundub päris mõistlik üks varasemalt kõlanud ettepanek, et võib-olla ei ole põhjendatud, vähemasti mõnede kaebuste puhul, see põhimõte, et need tuleks kõik viimseni lahendada enne valimistulemuste väljakuulutamist, vaid mõned võivad jääda lahendamiseks pärast seda.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te sedastasite, et ühiskond ootab, et kohtud oleksid inimestele usaldusväärsed. Viimasel ajal on kohtutest tulnud just otsuseid, mis riivavad inimeste arusaamist õigusest ja õiglusest. Rääkides konkreetselt Riigikohtust, ka Riigikohus ei võta vastu teatud kaebusi. Viimasel ajal on kandvaimaks põhjuseks olnud see, et puudub kaebeõigus.

Teisalt näeme, et menetlusse võetakse asju puhtalt selleks, et teha kahe eelneva kohtuastme otsusele risti vastupidine otsus. Siinkohal joonistub Riigikohtu tegevusest välja kahetsusväärselt teatud tendents, aga see on paraku tunnetuslik, sest juriidiliselt on loomulikult kõik korrektne. See on see, et Riigikohus teeb oma otsuste kaudu katet teatud kindlatele poliitilistele suunistele. Taas kord, see ju lammutab õigusriigi usaldusväärsust.

Aga mu küsimus on see. Te olete kuuldavasti esindanud riiki kohalike inimeste vastu Nursipalu küsimuses. Kohalikud said nüüd esimese astme kohtus võidu ja Kaitseministeerium kaebas selle edasi. Võib juhtuda, et see jõuab lõpuks Riigikohtusse. Minu küsimus on: kuidas te kavatsete selles olukorras käituda …

Aitäh!

… või kas te plaanite ennast selle küsimuse arutelult taandada?

Aitäh! Sellele saab tõesti olla ainult üks selge vastus, mida seadus ette näeb: sellises olukorras peab kohtunik selle asja lahendamisest taanduma, kui see peaks ette tulema. See tõenäosus ei ole selles mõttes väga suur, et tegemist on haldusasjaga ja minu nii-öelda kodukolleegiumiks oleks Riigikohtus tsiviilkolleegium. Tõenäosus, et seda tsiviilkolleegiumi ees üldse arutada tuleb, on väga väike. Aga kui see olukord peaks tekkima, siis tõesti, selle asja lahendamisest ma ennast taandan, nagu ka muude selliste asjade lahendamisest, millega ma olen olnud menetlusosalisena seotud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas te olete minuga nõus, et keskkonnapoliitika ja majanduspoliitika põrkuvad ja see järjest toodab õigusruumis keskkonnavaldkonnale probleeme juurde, või noh, neid probleeme, mille tõttu tuleb sisustada õigusruumi? Me teame ju seda, et planeeringumenetluses on öeldud, et keskkond kaalub alati üles majandustegevuse. Ometi oleme näinud neid otsuseid, kus näiteks küttimismahtude puhul on sekkutud, on peatatud küttimine. Meil on siin laual näiteks [info] tegevuse kohta Soomaal. Ühtepidi öeldakse, et Soomaa on loodusväärtus ja seal peaksid hundid saama elada, aga samal ajal on poliitikud öelnud, et jõeluhtasid tuleb karjatada. Õiguslikult tekib nagu olukord, et hundid peaks olema terved ja lambad söönud, või kuidagi vastupidi, aga me elame selles olukorras, kus öeldakse, et kütime hundid ära, et saaks majandustegevust edasi teha. Kuidas te näete seda maailma?

Jah, see, et keskkonna- ja majandusteemad omavahel põrkuvad, on mõnes mõttes paratamatu ja loomulik. Kindlasti mõjutab kõike seda ühelt poolt Eesti enda siseriiklik seadusloome, aga [teiselt poolt] Euroopa Liidu õigusaktid. Mõnes mõttes on see jah paratamatu ja eks siis tulebki konkreetsel juhul neid küsimusi kaaluda. Üks tähelepanek, mis minul on olnud nende asjade puhul, on see, et võib-olla mõnedel juhtudel on neid küsimusi Riigikogus liiga vähe arutatud, näiteks metsandusvaldkond või muu. Need küsimused on olnud ühiskonnas üleval, aga Riigikogus on konkreetsete eelnõude vaates neid võib-olla vähem arutatud ja seetõttu on jäänud ühiskonnas mingisugune ebaselgus üles ning ei ole saadud selget lahendust Riigikogu selgete otsuste või seaduseelnõude näol.

Ja miks see on oluline? Kui on ühiskonnas oluline probleem, mis on olnud pikalt [üleval], aga seadusandja ei sekku, siis kohus peab need asjad paratamatult lahendama, sellepärast et kohtul ei ole võimalik öelda, et see ei ole poliitiliselt oluline või et ma üldse ei taha sellega tegeleda. Kohus peab lahendama iga asja, mis tema ette tuuakse, ja mingi seisukoha kujundama. Selle lahendamisel on kindlasti oluline lähtuda seadusest, aga kui asjad on segased, siis peab kohus seaduse tõlgendamise kaudu oma siseveendumuse pealt lahendust otsima. Palju selgem oleks, kui ühiskondlikult olulised teemad lahendatakse ära Riigikogus, siis on ka kohtul midagi, millest lähtuda ja oma otsustes juhinduda.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No teie vastustest … Ma täpselt meenutan seda, mida mu isa ütles: juura on tore asi, üks paragrahv tirib teise sirgeks. Teie vastused on täpselt sellised, et üks paragrahv tirib teise sirgeks. Oskate ennast väga ilusti taandada niimoodi, et teie nagu ei puutu asjasse, et seadus ütleb nii ja meie otsustasime siin nii ja sellepärast nüüd on nii.

Ja ma küsin. Kuna te ütlesite, et me oleme astunud Euroopa Liitu ja peame järgima Euroopa Liidus kehtivaid reegleid, siis ma tuletan teile meelde, et me liitusime Euroopa Liiduga klausliga, et see kõik peab olema vastavuses meie põhiseaduse aluspõhimõtetega. Nüüd ma küsin, kas sõnavabadus ja koosolekute vabadus on aluspõhimõte või on see Euroopa Liidu reeglitega meilt kuidagi ära võetud. [Palun] konkreetset vastust. On see meie aluspõhimõte või saab Euroopa Liit mingi reegliga selle meilt ära võtta?

Sõna- ja väljendusvabadus on loomulikult põhiseaduse oluline põhimõte. Lihtsalt, küsimus on selles, et Eesti seaduse järgi on võimalik seaduses sätestatud juhtudel ette näha selle piiranguid. Ja nii ongi, et ka õigusaktid võivad seda piirata. Küsimus on selles, kas konkreetsel juhul see piirang, mis tuleneb Euroopa Liidu õigusest, on meie aluspõhimõtetele vastav või mitte. Ma tunnistan, et ma ei ole seda eraldiseisvalt analüüsinud. Kui see küsimus Riigikohtusse kunagi tuleb, siis võib-olla tuleb seda analüüsida. Aga seda [on keeruline] nüüd ette öelda, kas ühte- või teistmoodi põhimõtteliselt on sõnavabadust võimalik piirata. See on eraldi küsimus, kas seda konkreetsel juhul tehti või mitte. 

Aga ma kasutan juhust rõhutada ka seda, et tõepoolest, Euroopa Liidu õiguse puhul – ma ise ka tunnen täiesti muret selle pärast, et Euroopa Liidu õigus võib-olla kohati ei haaku hästi meie õigusaktidega – on oluline, et tähtis kaitseliin Eesti põhiseaduse kaitsel on Euroopa Liidu asjade komisjon ja need diplomaadid, kes meie asju läbi räägivad. See on kindlasti oluline. Ma arvan, et me oleme sellele kohati vähe tähelepanu pööranud ja lootnud, et kõik asjad saab lahendada siseriiklikult.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kandidaat! Mul on selline küsimus. Teatavasti on meil Eestis inimesel õigus hageda, juhul kui ta tunneb, et tema isiklikke huve on riivatud. See puudutab ka Riigikohtusse pöördumist. Mis te arvate, kas seda [õigust] võiks laiendada, nii et inimene võiks esitada hagi ka sel puhul, kui ta tunnetab ja näeb täiesti selgelt, et avalikkuse huve riivatakse?

Meil on ühelt poolt probleem sellega, et kohtud on niigi koormatud. Kui me räägime sellest, et me lausaliselt võimaldaksime avalikes huvides kohtusse pöörduda, siis see tähendaks seda, et asju tuleb kohtusse veel suuremas mahus. Ma arvan, et kohtute peamine ülesanne on siiski tagada inimeste õiguste kaitse ja avalike huvide kaitse tagamine on muude riigiorganite ülesanne – Riigikogu, muud järelevalveorganid. Avalike huvide kaitse laiemas plaanis – ei ole mõistlik kohtute pädevust selles laiendada. Erandeid küll on. Keskkonna- ja planeerimisasjades on tegelikult erandina ette nähtud, et on võimalik pöörduda [kohtusse] laiemates avalikes huvides. Aga üldise põhimõttena, ma arvan, on see lähenemine, et kohtusse saab pöörduda isik enda õiguste kaitseks, mõistlik ja vastab ka põhiseaduse mõttele.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma küsin veidi laiemalt. Te olete töötanud väga erinevates õigusvaldkondades – haldus-, tsiviil- ja kriminaal[õigus] – ning esindanud erinevate inimeste ja organisatsioonide huve. Oma kõnes te märkisite ära, et üks olulisimaid asju on kiirus. Ma küsin: kuidas teile tundub, kas erinevad menetlusseadustikud vastavad ühiskonna ootustele, ka nende ootustele, kes nende järgi peavad töötama, õigust mõistma, või peaks neid muutma? Näitena võin tuua, et kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal, praegu on 2025. Vahepeal on toimunud ühiskonnas väga tõsised muutused. Mis te arvate, kas menetlusseadustikke peaks kiiremas korras muutma, et oleks rohkem efektiivsust ja et need vastaksid loomulikult ühiskonna ootustele?

Lühike vastus on, et kindlasti peaks. Ma arvan, et tuleks pidevalt otsida neid kohti, kus on näha, et kirja pandud reeglid toovad praktilises elus tihtipeale kaasa selliseid olukordi, et need lahendused lihtsalt ei ole mõistlikud. Ja sellega ka tegeldakse. Võib-olla kõige suurem teema, sest menetlused kestavad kaua ja toovad menetluskulusid nii riigile, prokuratuurile kui ka kannatanutele ja kohtualustele, on tõesti kriminaalmenetlused, eelkõige üldmenetlused, mis võivad suurte asjade puhul väga paljude istungitega väga kaua kesta. Kindlasti on vaja sellele tähelepanu pöörata ja leida kohti, kus oleks võimalik menetlust efektiivsemaks muuta, loomulikult säilitades või tagades isikute õigused. Kohati on see kujunenud menetluseks iseenesest ja seal on kindlasti efektiivistamise kohti.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu kandidaat! Kõigepealt tänan konkreetse esinemise ja ka sisukate vastuste eest! Mul on valdkonnapõhine küsimus. Nimelt, spordiringkondades on kaalumisel ja arutlusel spordiarbitraaži ehk spordikohtu loomine valdkondlike küsimuste ja konfliktide üle otsustamiseks. Selle üks kandvaid printsiipe on otsuse lõplikkus. Samas ütleb põhiseadus, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Mu küsimus ongi, kuidas te näete, kas põhiseadus võimaldab nagu valdkondlikul kohtul lõplikku otsust teha.

Aitäh küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et ma ei ole seda spordiõiguse teemat süvitsi uurinud, vastan üldiste põhimõtete järgi. Iseenesest on tõesti kokkuleppelised vahekohtud meil õiguskorras lubatud ja tavapärased. Põhimõtteliselt on selliseid asju õiguskorras olemas. Küsimus on lihtsalt selles, millistes olukordades neid saab kasutada. [Näiteks], üks olukord on selline, kus on, ma ei tea, kaks suurt ettevõtet, kes suudavad piisavalt teadlikult teha otsuse allutada mingi asi vahekohtule, aga teine olukord on see, kus on lapsevanem versus mõni klubi. Kas sellised asjad peaksid [kuuluma] sellise organi [pädevusse], see võib olla küsitav. Aga jah, detailsemalt ma seda teemat hetkel ei valda.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Riigikohus ja riigikohtunik on väga olulised institutsioonid, aga ma usun, et te nõustute minuga, et siiski inimesed on need, kes seda institutsiooni püsti hoiavad, kui nii võib öelda. Võib ju öelda, et riigikohtunik on ka inimene. Ma usun, et te nõustute. Selle tõttu ma arvan, et on oluline teada, mida inimene isiklikult arvab ühest või teisest asjast, sest kahtlemata üks mõjutab ju teist, eks ole, töötades selles rollis. Kohus peab põhiliselt lähtuma seadustest, aga nagu te ise täna ütlesite, teinekord on olukorrad segased, seadus ei ole nii üksühene, ja siis mõjutab seda ju inimese isiklik arvamus.

Ma küsin kahe konkreetse teema kohta. Euroopa Komisjon surub praegu kõvasti seda, et nende tsentraalne võim laieneks, et komisjon saaks rohkem otsustada ja riikidele ette kirjutada. Teine on kogu see net zero või nullheite ideoloogiast lähtuv energia- ja tööstuspoliitika, mis Euroopas jätkuvalt prevaleerib. Milline on teie isiklik arvamus nendel kahel teemal? Kas Euroopa Komisjonil peaks olema rohkem tsentraalset võimu ja kuidas te suhtute … 

Aitäh! 

… sellesse nullheite ideoloogiast lähtuvasse energia- ja tööstuspoliitikasse?

Need küsimused on lõpuks mõlemad ikkagi sellised, mida seadusandja peab otsustama. Mulle endale tundub, et tuleb säilitada mõistlik tasakaal Euroopa Liidu ja siseriikliku [võimu] vahel. Kohati mingites valdkondades tõesti tundub, et Euroopa Liit soovib minna natukene liiga kiiresti [edasi]. Selleks et hoida tasakaalu – ma enne ka mainisin seda –, mulle tundub, et [läbirääkimised] ja üldse seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu algatuste suhtes peavad olema põhjalikud ja tähelepanelikud. Kohati on ehk tõesti mindud vooluga kaasa ja võib-olla ka tööjõuressursside puuduse tõttu ei jõuta neid vaidlusi pidada. Aga ma arvan, et tegelikult ühel hetkel võib olla vajadus pöörduda rahva poole, et saada täiendav mandaat [ja seisukoht], kas Euroopa Liidu täiendav integreerumine on põhjendatud või mitte.

Sama küsimus on tegelikult ka rohepöördega. Seal on ju see, nagu siin enne ka üks küsimus oli, et keskkond ja majandus põrkuvad. See ei ole mitte lihtsalt see, et kuskil on keskkond, mida me tahame kaitsta, vaid seal on tegelikult [mängus] ka inimeste töökohad, inimeste elud, inimeste valikud, mis on tehtud võib-olla aastakümneid tagasi, kui nad valisid oma elukoha või töökoha mingite sektorite puhul. Tuleb leida tasakaalustatud lahendused. 

Kindlasti ei saa ühiskonnaelu juhtida õiguslike paradigmade ja reeglite järgi kampaania korras, vaid ikkagi sisuliselt läbimõeldult. Ma arvan, et kõik need otsused, mis tehakse, peavad olema põhjalikult läbi kaalutud. Ja [tuleb] arvestada ning vajadusel kompenseerida neid mõjusid, mis sektoritele kaasnevad nende väga oluliste otsustega, mis mõjutavad inimeste elusid või nende majanduslikku käekäiku.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud härra Triipan! Mul on tegelikult väga hea meel, et edukas advokaat on leidnud endas sisemise tahte olla riigikohtunik. Sissetulekute mõttes te kindlasti kaotate kordades. Aga ma ei taha küsida just konkreetsete kaasuste kohta. Ja kindlasti ma olen nõus ka sellega, et need menetlusseadustikud, mis puudutavad protsessi kiirust, võiks üle vaadata. Lõppkokkuvõttes peaks ikkagi kohtunik juhtima seda protsessi. Aga ma küsin taolist asja: kas teie arvates Riigikohus peaks olema pigem pelgalt seaduse range tõlgendaja või ka õiguse arendaja?

Ma arvan, et mõlemat. Eelkõige tsiviilõiguses ei ole küsimus ka niivõrd väga tugevalt poliitiliselt sensitiivsetes teemades. Aga kindlasti tekib praktikas erinevaid [olukordi]. Üks on see, mis normid on seaduses kirjas, aga kindlasti palju teemasid kukub nii-öelda normide vahele. Ja alati on ju küsimus, kuidas norme tõlgendada ja selgust luua ühiskonna jaoks, alama astme kohtute jaoks ning kuidas kohtud seda regulatsiooni näevad. See on kindlasti üks Riigikohtu ülesanne. 

Ma enne kasutasin koostöö märksõna. Mulle tundub, et ka siin võiks tuleviku mõttes näha rohkem seadusandja ja kohtute koostööd. Selles mõttes, et kui tõesti täitevvõim või Riigikogu liikmed tunnevad, et kohtupraktika ei lähe nagu õiges suunas, et ei meeldi see kohtupraktika, siis on võimalik ju sellele reageerida. Riigikohtu otsus teatud küsimustes on küll lõplik, aga mingites küsimustes on see tehtud seadust tõlgendades. Kui Riigikogu leiab, et see ei ole õige suund, siis on võimalik seda seadust muuta ja edaspidi peab kohus lähtuma sellest muudetud seadusest. Sellepärast ma arvan, et kui Riigikohus arendab õigust ja annab juhiseid, kuidas seadust rakendada, siis see on võimalik juhis kohtutele, aga ka Riigikogul on võimalik püsida kaasas ja jälgida, kuidas õigus areneb. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kandidaat! Pühapäeval, isadepäeval, eksponeeriti ETV saates mehi, kes olid saanud isaks Ameerika Ühendriikides surrogaatema abil – tegevusega, mis on Eesti seaduse järgi keelatud. Sisuliselt olid nad Eesti mõistes seadust rikkunud, kasutades ära teise riigi seadusandlust. Kuidas peaks Eesti sellistes olukordades käituma? Kas leppima sellega, et osa Eesti kodanikke kasutab välisriigi seadusandlust, mis on meie õigusruumiga vastuolus, või peaksime seadma esikohale Eesti õiguse ja väärtusruumi põhimõtted?

Mulle tundub, et sellises globaliseerunud maailmas me peame mõnes mõttes aktsepteerima seda, et eri riikides on erinev väärtuskord ja selle vastu meil midagi väga teha ei ole. See ei tähenda seda, et me peaksime ise elama nende reeglite järgi, mis kuskil teistes riikides on. Eestis on ikkagi Eesti seadusandjal õigus kehtestada see kord, nagu ta vajalikuks peab. Muus osas ma arvan, et see on väärtushinnanguline poliitiline küsimus.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Suheldes inimestega, jälgides meediat, tuleb päris tihti ette arutelu selle üle, et kohtulahendid ei vasta karistuse määramise osas avalikule ootusele. Inimesed arutavad, miks see küll nii on, et ühiskonna ootus on üks, aga tulem on hoopis teistsugune. Mis te arvate, mis siis on see põhjus, miks on avalikkuse ootus õiglase kohtuotsuse ja karistuse suhtes tihti hoopis teine, ühiskond ootab tegelikult [muud]? Samuti on näited sellest, kuidas meil lastakse raskeid kurjategijaid varem lahti. Ei ole harvad ka juhused, kus seesama raske kurjategija sooritab kohe, üsna kiiresti uuesti raske kuriteo. Mida teha ja miks on ikkagi nii, et kohtuotsus ja avalikkuse ootus selle otsuse suhtes on erinevad?

Jah, iseenesest on küsimus karistusõiguse valdkonnast, mis ei ole minu põhivaldkond, sest ma kandideerin tsiviilkolleegiumisse. Selles mõttes läheb see natukene minu põhiampluaast välja.

Aga eks siin võib olla palju põhjuseid. Muu hulgas, tõesti, kohus peab asja lahendama lähtuvalt tema ees olevast informatsioonist, sellest informatsioonist, mis tema ette tuuakse. Kogu seda arutelu või informatsiooni avalikkusel ju kunagi ei ole. See, mille pealt avalikkus teeb otsuse või [annab] hinnangu, ei ole päris see, mille pealt kohus teeb otsuse. Ja sealt võib tulla see vastuolu. Paraku lihtsalt aeg-ajalt niimoodi juhtub. Samas on ju ka juhtumeid, kus kohtud on määranud väga rangeid karistusi. Sellisel juhul võiks olla, vastupidi, kellelgi küsimus, miks see nii range on. Tavaliselt inimesed üldiselt jah eeldavad, et karistused on pigem rangemad. Lõpuks on muidugi ka Riigikogul võimalik karistusmäärasid sättida, kui leitakse, et kohtute karistuspoliitika ei vasta Riigikogu ootustele.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Oma vastuses kolleeg Annely Akkermannile, mis puudutas kohtureformi, jäite te küllaltki diplomaatiliseks ja üldsõnaliseks. Aga teie põhjalikkust arvestades ma ei usu, et te hüppate vette tundmatus kohas. Seepärast ma täpsustan seda küsimust. 

Üks pool kohtureformist on lihtsustatult kohtute haldamine ja juhtimine ning teine pool on kohtute liitmine. Mind huvitab eelkõige kohtute liitmine, mille kohta kohtunike hulgas ja kohtunike ümber, ekspertidel on väga palju erinevaid ja lausa vastandlikke arvamusi. Mind väga huvitab teie arvamus selles küsimuses, mis puudutab kohtute liitmist. See ühelt poolt puudutab väga eluliselt kohtunike enda tegevust ja teatud ulatuses isegi sõltumatust, aga teiselt poolt ka inimesi, kohtuteenuse või kohtupidamise kättesaadavust ja nii edasi. Milline on teie seisukoht just eelkõige kohtute liitmise osas?

Aitäh! Noh, nagu paar päeva tagasi Külli Taro oma arvamusartiklis kirjutas, väga tore on näha, et seda reformi tehakse selliselt, et küsimusi on põhjalikult analüüsitud. Seda analüüsi või neid argumente, mis täpselt õigustavad seda kohtute liitmist selles mõttes, et sealt tekiks tohutu majanduslik sääst – sellest ma iseenda jaoks ei ole aru saanud, et sealt see tohutu sääst tekiks. Küll aga, tõesti, selgem juhtimine võib kaasa tuua selle, et kogu organisatsioon saab professionaalsemalt juhitud. 

Muidugi, seal on suur väljakutse, kuidas ühelt poolt tagada tõhusus ja teiselt poolt mõistlik kollegiaalsus, kuidas juhtimissüsteem üles ehitada selliselt, et piltlikult öeldes ei ole üks suur tippjuht, kes kõiki asju kogu kohtusüsteemis või vastavas kohtus otsustab. Eelnõus, mis on juba laiali saadetud, on toodud sisse muid elemente eestseisuse näol. Võib-olla on suuremates kohtutes vajalik nii-öelda menetlusgruppide juhtide kaudu seda täiendavalt juhtida. Ma ei kujuta ette, võib-olla suurte kohtumajade puhul see üks esimees ei jõua kõigi kohtunikeni. Ma arvan, et seal on selles mõttes dilemmasid. 

Aga ma põhimõtteliselt selle suunaga olen nõus, et midagi peab ette võtma, sest väljast vaadates kõige paremini kõik asjad ehk ei toimi. Selles mõttes peab midagi siis proovima ja üks võimalik viis võiks olla see. Muude organisatsioonide puhul, mis on Eestis kokku pandud ja mis varasemalt olid eraldi, on see toiminud. Äkki siis võiks ka kohtusüsteemi puhul see toimida. Aga ma arvan, et kohtute eripära arvestades tuleb sinna sisse ehitada ikkagi kollegiaalse juhtimise elemente, isegi siis, kui kohtud on kokku pandud üheks.

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Suur tänu kõigepealt väga asjaliku ja kompaktse ettekande eest! Kuulates neid küsimusi, mis tulevad teile ikkagi valdavalt teie poolt vaadates saali paremast servast ning mis on seotud ideoloogiliste seisukohtade ja poliitiliste seisukohtade võtu sunniga, mul tekkis küsimus. Võib-olla nad lihtsalt ei tea, et kohut tuleb mõista eelkõige lähtuvalt seadusest ja seaduse mõttest. Aga ma küsin teie käest, kas ikka kõik Riigikogu fraktsioonid on saanud võimaluse teiega kohtuda ja teile küsimusi esitada. Ma ei mäleta, et kui te põhiseaduskomisjoni ees käisite, siis peale minu keegi teine oleks teie käest midagi küsinud.

Ma vastan sellele nii, et kõik fraktsioonid on minu teada saanud võimaluse minuga kohtuda, aga mitte kõik ei kasutanud seda võimalust.

Hanah Lahe, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Martin Triipan! Teil on väga pikk kogemus keskkonnaõiguse valdkonnas ja planeeringute valdkonnas samamoodi. Mina keskkonnakomisjoni liikmena tunnen huvi. [Öelge] teie kui nii pika kogemusega jurist ses valdkonnas, mis on Eesti keskkonnaõiguses teie arvates hästi, mis võiks olla paremini ja mis on tuleviku väljakutsed.

Aitäh! Keskkonnavaldkond on tegelikult hästi lai. Siin oli enne ka küsimus, mis puudutas süsinikuneutraalsuse poole liikumist. Sellised eesmärgid on seatud. Aga ma arvan, et üks oluline väljakutse on see, kuidas teha neid otsuseid, et liikuda keskkonnamõju vähendamise suunas. Eriti kui need otsused peavad olema suhteliselt jõulised, kuidas siis ühiskond tervikuna ja ettevõtted terveks jätta ning kuidas ühiskond saab edasi minna ja aktsepteerida seda kurssi. See on kindlasti päris keeruline otsus ja on vaja teha ka keerulisi väiksemaid otsuseid. 

Tavapäraselt peaks see turumajanduses põhimõtteliselt turujõudude moel toimuma. Kui me läheme regulatiivselt väga jõuliselt selle kallale, siis tekivad paratamatud tagajärjed ja võib-olla seda ei aktsepteerita ühiskonnas nii hästi. Siin on kindlasti oluline meetodi valik ja inimestele selgitamine, mida on vaja teha. 

Üldises plaanis mulle tundub, et keskkonnavaldkond ja -organisatsioonid või keskkonnajärelevalve töötab ju hästi. Kohati on vähemasti mul endal selline isiklik tunnetus, et mingites valdkondades on liiga piiravaks mindud. See on ka arutelu, mis siin Riigikogus võiks toimuda. Mõned eelnõud, mis puudutavad looduskaitset, on ju ka menetluses. Kuskil võiks võib-olla leevendada, nii sellepärast, et hoida kokku riigi ressursse, kui ka sellepärast, et tõesti vähendada halduskoormust, mis inimestel ja maaomanikel või ettevõtetel on.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Mul on vähe filosoofilisem küsimus. Kohtuniku roll on vähemal või suuremal määral inimeste saatuse üle otsustamine. Millised isikuomadused aitavad selles ametis hästi hakkama saada?

Ma arvan, et need on sisemine neutraalsus ja erapooletus ning kindlasti mõlema poole ärakuulamine, kindlasti ka rahulikkus ja põhjalikkus. Võib-olla need on omadused, mis võiks iseloomustada õigusemõistjat.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma soovin teile kindlasti edu, sest varsti peale hääletust saab teist tõenäoliselt Riigikohtu liige. Ma soovin teile edu ka nende kolme põhimõtte – põhjalikkus, kiirus ja koostöö – elluviimisel.

Minu küsimus puudutab teie isiklikku arvamust. Kas Eesti inimestele on taskukohane kohtu erinevate astmete kättesaadavus? See on tõesti hinnanguline, sest kiirusega meil ilmselt asjad veel päris korras ei ole. Mitmed inimesed, kes on kurtnud, et neil puuduvad võimalused kohtusse pöördumiseks, jäävad tegelikult õigusabita. Ma tean, et on olemas riigi tasuta õigusabi. Aga mis on teie isiklik hinnang või arvamus selle kohta?

Jah, ma pean tunnistama, et mul on isiklikult natukene raske vastata, olles täna siin advokaadina ja Eesti Advokatuuri juhatuse liikmena, veel selles rollis. Need kingad natukene seda vastust mõjutavad. Aga tõsi on see, et kättesaadavusega on kindlasti probleeme riigi õigusabi rahastuse puhul. Viimastes uudistes on olnud viiteid, et riik võiks vähendada esmatasandi õigusabi andmist Justiits- ja Digiministeeriumi poolt ja see tuleks asendada digitaalsete lahendustega, aga neid ei ole võib-olla veel päris olemas. See on kindlasti koht, mis teeb muret. Tõesti, kui me soovime, et õigus ja õiglus jõuaks ka neile, kellele see muidu on kättesaamatu, siis tuleb sellele tähelepanu pöörata. Ja kindlasti on see ressursside pool oluline teema, vastasel juhul need sotsiaalsed meetmed, mida Riigikogu otsustab rakendada, ei jõua inimesteni, kui tegelikult nendel [juhtudel], kus kohtu abi on vaja, inimesed kohtusse ei jõua.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ka mina tänan teid väga sisukate vastuste eest, eriti arvestades küsimuste äärmiselt laia ampluaad.

Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 744 lõpphääletus. Palun saalikutsung hääletuse ettevalmistamiseks.

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu puhul on hääletus salajane, mis tähendab, et teie tehtud valik ei kajastu teie ekraanil, välja arvatud see hetk, kui te seda valikut teete. Panen lõpphääletusele Riigikohtu esimehe Villu Kõve esitatud Riigikogu otsuse "Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu 744. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid oli 0. Eelnõu 744 on otsusena vastu võetud. 

Head kolleegid, informeerin teid, et Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Arvestades teie rohket kohalolekut ja seda, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida, viime läbi istungi pikendamise hääletuse. Palun saalikutsung.

Head kolleegid, minu ekraanil on selline arusaamatu pilt. Kas ka teie ekraanidel? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Siis katkestan saalikutsungi ja selle hääletuse ettevalmistamise. (Sumin saalis.)

Head kolleegid, sunnitud juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, väike selgitus. On selgunud asjaolu, et me ei saa viia läbi ühtegi hääletust enne, kui me ei ole avanud uut päevakorrapunkti. Meil on praegu üks lõpetatud, aga järgmine ei ole avatud ja süsteem ei võimalda läbi viia ühtegi hääletust. Ehk nüüd ma avan päevakorrapunkti nr 2, seejärel teeme uue saalikutsungi ja seejärel me saame teha selle istungi pikendamise hääletuse. Süsteem on lihtsalt selline. 

Rain Epler, üks küsimus, palun!

Küsingi selle tehnilise [olukorra kohta]. Kas see, ei oskagi öelda, kas viga või lisavõimalus selles tehnikas tekkis seoses uute pultidega või oli vanasti samamoodi?

Mina ei mäleta, et mingit sarnast situatsiooni oleks varem olnud.

Head kolleegid, oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 722 esimene lugemine. Tutvustan ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja kummalegi ettekandjale on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. 

Aga nüüd, head kolleegid, tuleme tagasi selle juurde, et Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Enne kui me läheme teise päevakorrapunkti sisulise arutelu juurde, viime läbi istungi pikendamise hääletuse. Selleks palun saalikutsung, kaks minutit. Kas võime minna istungi pikendamise hääletuse juurde? Kas mõni fraktsioon protestib selle vastu? Kui keegi ei protesti, head kolleegid, siis panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 2. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Jätkame nüüd teise päevakorrapunkti menetlemist. Ma palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Helir-Valdor Seederi.

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Eesti ja Venemaa kontrolljoone sulgemise teema on olnud aktuaalne juba pikemat aega ja ka siin Riigikogus me arutame seda tegelikult juba mitmendat korda. Isamaa saadikurühm on esitanud eelnõu ikka reaalsest ja praktilisest vajadusest tulenevalt. Sellel on mitu põhjust ja mitu eesmärki. Peamine on loomulikult Eesti riigi julgeoleku tagamine, aga kindlasti on sellel otsusel ka poliitiline tähendus ja mõju ning kindlasti ka majanduslik tähendus ja mõju. Teatud mõju on kindlasti ka piiriäärsetele elanikele, erinevatele gruppidele nii Narva piiripunkti juures kui ka Kagu-Eestis. 

Aga eelnõu iseenesest on väga lühikene. See koosneb nimelt ühest lausest: "Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõikest 1 teeb Riigikogu Vabariigi Valitsusele ettepaneku sulgeda riigipiiri seaduse alusel Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon." 

Me oleme seletuskirjas põgusalt välja toonud need põhjendused, miks Isamaa saadikurühm on sellise eelnõu algatanud. Nii nagu ma ütlesin, peamine on ikkagi julgeolekuküsimus. Me oleme näinud, mis toimub nii meie piiridel ja piiride taga kui ka laiemalt piki kogu Vene Föderatsiooni piiri, pidades silmas meie naaberriike, Ida-Euroopa riike. Küll lendavad üle erinevate riikide piiride droonid ja küll lendavad üle erinevate riikide piiride õhupallid, mis häirivad lennuliiklust, aga kujutavad ka reaalset ohtu. Meil on täpselt teadmata, mis eesmärkidel seda tehakse ja mida lõppkokkuvõttes soovitakse sellega saavutada. 

Loomulikult, sõjalisi õppuseid Zapad 2025, mille Venemaa läbi viis, jälgisid Eesti julgeolekuasutused koos meie NATO-liitlastega tähelepanelikult. Ma tuletan meelde, et ka piirimärgistus Eesti ja Vene vahelisel veepiiril on olnud teemaks ja seda probleemi ei ole siiamaani [lahendatud]. Tõsi, see puudutab küll veepiiri, aga julgeolek ning piiri ja kontrolljoone valvamise küsimus on lõppude lõpuks kompleksne. Nii et selleks, et selliseid riske vähendada ning turvalisust ja julgeolekut tõsta, oleme me selle eelnõu esitanud. 

Me kõik teame, et aktiivne piiriületus käib kuni tänase päevani. Me ei räägi siin üksikutest piiriületajatest, vaid me räägime tuhandetest piiriületajatest, nii nagu kättesaadav statistika meile näitab. Kahetsusväärselt peab küll ütlema, et mina isiklikult ei ole saanud sellega tutvuda ja ka meie saadikurühm ei ole saanud sellega tutvuda ja ma ei tea, kas selline raport on [üldse] olemas, mis puudutab julgeolekuasutuste vastavat [hinnangut], mis on Riigikogu liikmetele kättesaadav. Sellest on varasemalt juttu olnud, selle kohta on esitatud ka küsimusi. Minu teada ka juhtivkomisjonis ehk õiguskomisjonis ei ole seda raportit arutatud ja see ei ole kättesaadav olnud. Nii et kui põhjalik raport meie julgeolekuasutustel tegelikult olemas on, seda me täpselt ei tea.

Aga me ei väljenda sugugi umbusaldust julgeolekuasutuste vastu, kui me sellise ettepaneku Vabariigi Valitsusele teeme. Ma vaatasin arutelu eelmisel korral, kui Isamaa saadikurühm selle [teema] tõstatas siinsamas Riigikogu saalis. Siis tihtipeale küsiti, kas Isamaa saadikurühm ei usalda meie julgeolekuasutusi, et parlament peaks Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegema. No ma isegi ei hakka sellele küsimusele vastama, vaid ma vastan sellele küsimusele küsimusega: kas parlament ei usalda Vabariigi Valitsust, kui me sellise ettepaneku teeme? Kas eelkõige koalitsioonisaadikud, kes selle varem maha hääletasid, ei usalda Vabariigi Valitsust, et Vabariigi Valitsus peaks parlamendi ettepanekul langetama ebaadekvaatse otsuse? Loodame, et see nii ei ole. Pigem võiks see umbusk olla ju opositsioonisaadikutel. Aga minu jaoks oli see kummaline, et üks argument, miks seda eelnõu eelmine kord ei toetatud, oli just eelkõige see.

Julgeolekuteema on üks. Julgeolekukaalutlustel on ka meie mitmed naaberriigid maismaapiiri täielikult sulgenud. See on Soomes niimoodi, see on Leedus niimoodi piiri puhul Valgevenega, ka Poola on sulgenud piiri Valgevenega. Sama arutelu käib ka Lätis. Läti on oma piirirežiimi muutnud rangemaks. Läti on konsulteerinud ka Eesti Välisministeeriumiga, pidades silmas ühtset käitumist, mis puudutab meil kontrolljoont ja Lätis piiri Venemaaga, just nimelt selle sulgemist. Selleni ei ole jõutud ei Eestis ega Lätis. 

Nüüd ma jõuan selle poliitilise sõnumi või eesmärgini: keegi peab selles küsimuses initsiatiivi näitama, et ühtselt käituda. Eesti parlament võiks anda praegu selle poliitilise sisendi ja julgustada Vabariigi Valitsust rääkima läbi ka Läti poolega, et me ühiselt selle piiri sulgeksime. Vähemalt meie saadikrühm on veendunud, et see on julgeolekukaalutlustest tulenevalt mõistlik. Nii et sellel on ka poliitiline ja diplomaatiline tähendus. See aitaks kindlasti kaasa kehtestatud sanktsioonide rakendamisele ja selle üle tugevama järelevalve saavutamisele. 

Selle eelnõu rakendamine ei too lisakoormust Eesti julgeolekuasutustele ka kontrolljoone valvamisel. Pigem vastupidi, sealt hoopis vabaneb ressurss, mida me saame kasutada siseturvalisuse tagamiseks muudes aspektides ja valdkondades. See piiri ületamine omaette on Ukraina-Vene sõja taustal, ma ütleksin, täiesti kummaline. Küsimus ei ole ainult selles, et Eestis elavad Vene kodanikud või kodakondsuseta isikud või kes iganes omavad võimalust piiri ületada. Meil puudub ka täpne ülevaade, mis eesmärkidel kes ja kui palju [seda teeb]. Meil on mingisugune statistiline ülevaade, aga sisuline ülevaade sellest, millistel eesmärkidel ja kuidas [seda tehakse] ning millist ohtu tegelikult kujutab endast see, kui Eesti inimesed, Eesti alalised elanikud, külastavad Venemaad. See on ka risk nendele inimestele. 

Me oleme loonud lisaks sellise kanali, kus [toimub] transiit. Ka inimesed Soomest liiguvad nüüd läbi Narva piiripunkti. Me oleme loonud elava [transiidi], piiriületuse oaasi, mis kuidagi mõistlik ei ole. Ja Eesti Vabariigi turvalisust absoluutselt ei suurenda selline transiitliikluse soodustamine Narvas olukorras, kus meie naaberriigid on käitunud vastupidi.

Nii et nendest aspektidest tulenevalt on Isamaa saadikurühm selle eelnõu algatanud ja me väga loodame parlamendi liikmetelt mõistmist. Ütleme kohe, et see on ettepanek Vabariigi Valitsusele, sellega me ei langeta otsust Vabariigi Valitsuse eest. Me ei võta ära Vabariigi Valitsuse kaalutlusõigust, me ei võta sellega ära julgeolekuasutuste tegevusvabadust. Kindlasti valitsus toetub – vähemalt ma loodan seda siiralt – otsuse langetamisel ka julgeolekuasutuste analüüsidele ja ettepanekutele, kuigi selles ei saa alati lõpuni kindel olla, ja seda enam on vaja parlamendi poliitilist sisendit. 

Ma tuletan meelde, et eelmise valitsuse ajal, kui Politsei- ja Piirivalveamet, PPA, tegi ettepaneku piirata Narvas kontrolljoone ületamist, tollane siseminister ei reageerinud sellele ega lähtunud sellest soovitusest, mille julgeolekuasutused tegid. Ta lähtus päris pikka aega omaenese tarkusest, enne kui liikumist üle kontrolljoone lõpuks mingisuguses ulatuses ikkagi piirati.

Lähiajalugu on näidanud, et selline poliitiline initsiatiiv – ärme räägime poliitilisest survest! – parlamendi poolt valitsusele on igati põhjendatud ja vajalik. Nii et, head kolleegid, loodame teie toetusele selle eelnõu menetlemisel. Aitäh!

Tänan teid igati tõhusa ettekande eest. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi enam-vähem samasuguse ettepaneku, kui puhkes Ukraina sõda. Teie olite siis valitsuses, tookord te seda ei toetanud. No Venemaa ei ole vahepeal muutunud. Aga see selleks.

Aga ma küsin hoopis teisest aspektist. Selle piiriületuse puhul, mis meil praegu sealt Narva poolt tuleb ja mida te tahate kinni panna, oleks asjakohane võib-olla ka üks teine aspekt, mida siin ei ole nimetatud. See, et viimase nädala jooksul esitati Eestis 113 rahvusvahelise kaitse taotlust. Need inimesed – kust nad tulevad? Dublini konventsiooni kohaselt peab esmane riik, kuhu inimene kolmandast riigist tuleb, talle selle kaitse võimaldama, kui ta seda taotleb. Teist kohta, kust meile tulevad need kolmandatest riikidest inimesed, kes rahvusvahelist kaitset paluvad, ei ole. Ukrainlased tulevad, nemad saavad vabalt sõita läbi Läti ja Leedu ja saavad seda siin paluda, aga teised tõenäoliselt ei saa. Kustkohast need inimesed tulevad?

Aitäh!

Ja kui see piir nüüd kinni pannakse, kas see vähendaks meil ka rahvusvahelise kaitse taotluste arvu, mis tulevad sealtpoolt?

Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt sellest, et EKRE tegi omal ajal ettepaneku piir sulgeda. Te ütlesite, et me ei toetanud seda. Ma täpsustan seda [väidet], et me ei toetanud. Isamaa on kogu aeg seda meelt olnud, et see kontrolljoon tuleks kinni panna, aga vastab [tõele], et tollal valitsus, kuhu me kuulusime, seda kollektiivselt ei toetanud. 

Nüüd see, mis puudutab rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute liikumist Eestisse ja nii edasi. Raske on prognoosida, mida see praktikas võiks tähendada, aga kindlasti see ei suurenda rahvusvahelise [kaitse] taotlemist, vaid vastupidi, kindlasti vähendab. Ja selle kaudu, ma julgen öelda, see ka [parandab] meie turvalisust ja sellega seonduvalt vähendab muid probleeme ja Eesti riigi kohustusi. Nii et ma arvan, et selles mõttes kindlasti on sellel positiivne mõju.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kas antud eelnõu ette valmistades olete te ka konsulteerinud näiteks Setomaa inimestega? Nagu me teame, päris suur hulk inimesi käib teiselt poolt piiri Eestisse tööle. Julgeolekukaalutlustest on aru saada, aga majandusküsimused jäävad õhku. Sellel on kindlasti majanduslik mõju sellele piirkonnale. Kas te teete selle eelnõuga ettepaneku kaaluda mingit kompensatsiooni selles piirkonnas ettevõtluse säilitamiseks?

Aitäh! Jah, kui tõesti valitsus peaks nüüd kontrolljoone ületamise maismaal sulgema, siis sellel on niisugused komplekssed mõjud, millele ma viitasin. Sellel on majanduslik mõju, see tooks kaasa ka teatud ebamugavusi piiriäärsetele elanikele ja nendele, kes siiamaani seda piiri on regulaarselt ületanud. Aga see on analoogne olukord Leedu, Soome ja teiste riikidega, kes seda teinud on. Siin tuleb kaaluda võimalikke riske ja võimalikku kasu, mis me saame, ja seda, mis mille üles kaalub. Nii et julgeolekuasutused ja valitsus peavad seda kaaluma. 

Kindlasti toob see kaasa mingisuguseid ebamugavusi, nii nagu meil on praegu Saatse saapa küsimuse ja teema puhul, mis puudutab ka julgeolekukaalutlusi. Näete, valitsus võttis vastu otsuse, et me enam Saatse saabast sellisel kujul ei läbi, teeme teatud kulutusi ja teeme inimestele elamise selle tõttu ebamugavamaks. Selle eesmärk oli tagada turvalisus Eesti elanikele ja kodanikele. Analoogne olukord on praegu ka selle kontrolljoone ületamisega. Me vähendame sellega riske, kaitseme oma inimesi, tegelikult kaitseme ka Eesti riigi turvalisust. Ja selle hind on need mõningased probleemid, mis tekivad meil majanduses või kohapeal elavatele inimestele igapäevaselt. 

Aga kas me oleme [sealsete elanikega] suhelnud? Mina esitlen seda eelnõu täna Urmas Reinsalu asemel, kes teatud ootamatutel põhjustel ei saa ise seda ette kanda. Aga ma võin öelda – jah, ma rääkisin ka Urmasega enne –, et tema on selle menetluse ja ettevalmistuse käigus kohtunud ka kohapeal Seto piirkonna inimestega. Nii et see kontakt, see teadmine ja side on ettevalmistajatel olnud.

Anti Poolamets, palun!

Ma olen saanud huvitavat tagasisidet inimestelt, kellel on teatud tööalane ülesanne inimeste kodudes käia. Nad on öelnud, et oma imestuseks on nad [näinud], et nii mõnelgi Ukraina pagulasel, kelle juures nad on käinud teenust osutamas, on laual uhkelt Venemaa Föderatsiooni lipp – häbenematult. See paneb mõtlema, kust nad siis tulnud on. Küllap osa on tulnud üle idapiiri. Ja me ei saa üldse välistada, et need, kes tulevad üle idapiiri, on FSB poolt välja valitud sobivad inimesed, keda siia saata, et mitte öelda, et nende hulgas on ilmselt palju FSB saadetud agente. Tegelikult me ju hävitame oma julgeolekut sellega, kui me võtame Venemaalt vastu suvalisi inimesi, kelle FSB on juba läbi filtreerinud ja [kellel see on] lubanud siia tulla. Kas see aitaks teie arvates ka julgeolekuriske maha tõmmata sellelt suunalt ja lõpetada selline Putini kontrollitud immigratsioon?

Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus on jah. Ma olen täiesti veendunud, et kui me sulgeme selle kontrolljoone ületamise maismaal, siis see kindlasti vähendab riske ja ohtusid, mitte ei suurenda neid. See hõlbustab ka kontrollimist ning teeb Venemaale raskemaks siin igasuguste erinevate diversiooniaktide või sabotaaži [korraldamise] või ka luurajate saatmise ja informatsiooni ja inimeste liikumise üle piiride. Kohe kindlasti! Kui palju ja kuivõrd, ega me sellest täielikku ülevaadet loomulikult ei oma ja ega me kõike ka ei tea. Aga igal juhul – igal juhul! – see vähendab neid riske ja ohtusid.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Piirikontrolli andmekogul ei ole teatavasti seda funktsiooni või vähemalt viimase ajani polnud seda funktsiooni, et fikseeritakse, kas ajutise kontrolljoone kaudu tulnud isik on ka sedasama kontrolljoont ületades lahkunud, ehkki sellise liidese tegemine on ülilihtne. Ilma selleta pole võimalik tuvastada neid isikuid, kes käivad pidevalt Venemaal ostureisidel või muudel eesmärkidel. Samuti pole võimalik tuvastada neid Ukraina põgenikke, kes võivad kuritarvitada Eestist saadud rahvusvahelist või ajutist kaitset, elades tegelikult Venemaal. Mis te arvate, mis on selle põhjuseks, miks seda liidest ei ole? Kas see on kellegi ärihuvi või see on lihtsalt ükskõiksus ja haldussuutmatus?

Aitäh küsimuse eest! Pigem see viimane, ma siiski arvan. Hea kolleeg, me oleme seda teemat ka sinu initsiatiivil ju põhiseaduskomisjonis puudutanud ja me oleme seda korduvalt küsinud. Ka minule on jäänud arusaamatuks, miks meil selliseid [andmeid] ei ole, kui me räägime ise e-riigist ja meil on päris suur võimekus e-teenuseid Eesti riigis osutada. Sellist ülevaadet üle piiri liikumisest senimaani ei ole, kuigi praeguses olukorras on Ukraina-Vene sõda kaasa toonud terve rea põgenikke, aga Venemaa poolt on ka sihipärane ja teadlik tegevus piiririikides. Tehniliselt ei peaks see üldse väga keeruline olema ja rahaliselt ei peaks olema väga kulukas. Vähemalt mõned nädalad tagasi, kui me põhiseaduskomisjonis sellel teemal küsimusi esitasime, vastati, et ei ole. 

Nii et mina arvan, et pigem see teine [variant]. Pigem võib olla huvipuudus, ükskõiksus, ma ei tea, mis iganes. Ma lausa pahatahtlikkust ja teadlikku Eesti riigi vastast tegevust ei julge ametnike ja poliitikute hulgas kahtlustada. Aga kahetsusväärselt see hetkel nii on. Võib-olla see meie arutatav eelnõu ja tänased küsimused-vastused natuke innustavad ka vastavaid ametkondi tegutsema ja mõtlema selle peale, et praeguses olukorras peaks meil selline statistiline ülevaade üle piiri liikumise kohta olema.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tsiteerin teile Seto kongressi otsust Petserimaa kohta: kõiki tegevusi, mis mõjutavad elu Petserimaal, Setomaal, peab alustama kokkulepetest Setomaa esindajatega, eriti kõike, mis puudutab kontrolljoonest ülekäimist. Kas selline kokkusaamine või kooskõlastamine on siis olnud seto rahvaga, keda on tervelt 30 000?

Aitäh! Siin juba kolleeg esitas varasemalt sarnase küsimuse. Mingisugust kirjalikku kokkulepet või ühist memorandumit ei ole küll sõlmitud, aga inimestega on räägitud ja suheldud. Me oleme väga hästi teadlikud, et see toob piiriäärsetele inimestele kaasa ebamugavusi ja täiendavaid probleeme. Sellel on ka majanduslik mõju, mis ei ole positiivne. Aga teiselt poolt see aitab ellu viia kehtestatud sanktsioone, selle üle paremat järelevalvet teostada ning kindlasti vähendab riske ja suurendab Eesti julgeolekut. 

Vaat see teine pool kaalub esimese poole kindlalt üles. Juhul kui üle kontrolljoone liikumine tõesti peaks lõpetatama, siis peavad Vabariigi Valitsus ja vastavad ametkonnad kindlasti mõtlema, kuidas leevendada neid piiriäärsete elanike ebamugavusi, mis on need meetmed ja abinõud, juhul kui selleni jõutakse. Need [ebamugavused] ei ole kindlasti ülemäära kaalukad. Ma arvan, et me võimendame üle selle [piiriületuse] tähendust ja tähtsust, kui me räägime, et see on kohutavalt oluline ja ellujäämiseks igapäevaselt vajalik. Need ajutised raskused ja ebamugavused tulenevad sellest, et toimub agressioonisõda Ukraina vastu, mis on toonud kaasa hiiglaslikke probleeme Eesti riigile ja kõigile teistele riikidele. Ja Venemaa provokatiivne tegevus meie piiridel on ju tegelikult [murede] põhjus, see on perspektiivis palju suurem oht ja suurem probleem ka nendele piiriäärsetele elanikele kui see, kui me oleme sunnitud selle piiri ületamist ajutiselt piirama.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult oleks pidanud ju selle ettepanekuga panna kinni kontrolljoon valitsus välja tulema. Aga kui me vaatame üldse Reformierakonna tegevust ajaloos, siis 2012. aastal tuli Urmas Paet välja sellise mõttega, et teha Venemaaga viisavabadus. Kuidas te hindate, kas valitsus on ikka samal kursil või on neil toimunud ajas teatud muutumine?

Aitäh! No valitsusel ei olegi vaja siia ettepanekuga tulla, et see kontrolljoone ületus sulgeda. Valitsus saaks [seda teha] ja peaks selle otsuse ise tegema. Täna me oleme teises olukorras: parlament näitab initsiatiivi ja me tõukame valitsust taga. Mina oleksin ka olnud tunduvalt rõõmsam, kui valitsus oleks selle otsuse juba ära teinud. Me ju arutame seda teemat siin sellel aastal juba teist korda.

Mis puudutab viisavabadust, siis mulle tundub, et see praegu, muutunud olukorras, ei ole aktuaalne üheski ringkonnas – ei valitsusringkondades ega mujal Eestis. Ja mulle tundub õnneks ka, et piirilepingu küsimuses praegune valitsus ei kavatse initsiatiivi näidata. Õnneks! Ma loodan vähemalt, et see nii jääb. Mulle tundub, et selle küsimusega on vähemalt mõneks ajaks rahu.

Ma väga loodan, et juhul, kui ühel hetkel saabub vaherahu või jõutakse lausa rahulepinguni, mis puudutab Venemaa agressiooni Ukraina vastu, ja pöördutakse tagasi nii viisavabaduse kui ka Eesti-Vene piirilepingu juurde, siis me oleme ühe olulise kogemuse võrra targemad, oleme võimelised vaatama mõningaid küsimusi väga pikalt või lausa igavikuliselt ette – ma pean silmas eelkõige Eesti-Vene piirilepingut – ja me ei pöördu selle praegu ettevalmistatud piirilepingu juurde mitte kunagi tagasi ilma Tartu rahule viitamata ja ilma Tartu rahu kehtivust rõhutamata. See peab olema kindlasti piirilepingu osa, kui me läheme perspektiivis piirilepingu küsimuses Venemaaga üldse mingisugustesse läbirääkimistesse. Me oleme saanud väga valusad vitsad ja peame tõdema ja tunnistama, et see enam kui 20-aastane naiivne piiriläbirääkimiste protsess ei ole ennast kuidagi õigustanud Eesti pikka julgeolekuperspektiivi silmas pidades.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tartu rahu osas olen teiega täiesti nõus. Tänase teema juurde tulles: kui on sellise, ütleme, vastasega või mitte nii väga heatahtliku naabriga üks pilu lahti, on täiesti selge, et sinna koondub organiseeritud kuritegevus ja sellega seoses on julgeolekuohud. Tõenäoliselt valitsus arvab, et ta suudab olukorda kontrollida ja et teistpidi [tegutsemine] ehk siis piiri sulgemine oleks veel ohtlikum. Mina arvan, et siin ollakse rohkem illusioonide küüsis. Arvatakse, et sealne vene elanikkond – ma mõtlen Ida-Virumaal, Narvas – tahab traditsiooniliselt käia üle piiri ja las neil olla [see võimalus], et olla nende vastu hea. Mis sa arvad, kas nad on seda märganud ja on tänu sellele, et Eesti riik on erandi teinud näiteks Soomega võrreldes, hakanud Eesti riiki rohkem armastama?

No sellele küsimusele on mul raske vastata. Ma ei ole lugenud taolisi uuringuid või küsitlusi ja ma ei tea, kas neid üldse sellest aspektist lähtuvalt tehtud on. Aga ma empiiriliselt tunnetades ja vaadates, mõeldes ka viimaste kohalike valimiste tulemustele, sellist järeldust küll teha ei saa, et saaks öelda, et piiriäärsete elanike lojaalsuses Eesti riigi suhtes – pean silmas siis eelkõige Narva regiooni – oleks mingisuguseid märkimisväärseid positiivseid muudatusi toimunud, olgu see lojaalsusküsimus siis Eesti kodanike, Vene kodanike või kodakondsuseta isikute puhul. Ma usun, et seda ei ole toimunud.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie esitatud eelnõu eesmärk on kahtlemata väga eestimeelne ja isamaaline. Selles pole kahtlust, ja see on meeldiv. Aga olles nüüd märganud, et äsja toimunud kohalike valimiste puhul on Isamaal olnud tarmu võtta ette küllalt paljude riigi küsimuste lahendamine, siis ma sellest lähtuvalt pean küsima, kas te olete oma eelnõu ka Keskerakonna fraktsiooni või Keskerakonna juhatusega kooskõlastanud. Tallinnas läksid teil läbirääkimised edukalt, ma saan aru. Kas see oli ka jutuks ja kas saite heakskiidu?

Aitäh! Hea kolleeg! Mina Tallinna läbirääkimistel küll ei osale, nii et ma ei tea, kas see on laua peal seal arutelul või ei ole. Aga te andsite väga täpse ja minu arvates hea hinnangu sellele eelnõule. Ma panin lausa kirja: eestimeelne, isamaaline ja meeldiv. Mul on raske kujutada ette, et te selle eelnõu vastu hääletate või seda ei toeta – eestimeelset, isamaalist ja meeldivat eelnõud. (Vahelehüüe.) Eelnõu! Just, jah, eelnõu! Aga ei, me ei ole kooskõlastanud seda ei Eesti 200 saadikurühmaga ega ühegi teise saadikurühmaga, aga komisjonis said kõikide saadikurühmade esindajad sellega tutvuda. Nii et selles mõttes on kõik saanud olla osalised ja teie ka. Aitäh selle positiivse hinnangu eest ja juba etteruttavalt [aitäh] toetava seisukoha eest!

Suur aitäh! Selle koha peal on kena lõpetada teie ettekanne, kuna rohkem küsimusi ei ole. 

Aga nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata, mis toimus juhtivkomisjonis. Selleks on Riigikogu kõnetooli tulemas hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Jaanus Karilaid, kes tutvustab arutelu õiguskomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Head kolleegid! Kahju, et Ando ära läks, tahtsin ka tegelikult teda tunnustada. Väga harva kuuleb poliitiliste konkurentide suust eelnõude kohta nii ilusaid sõnu.

Aga õiguskomisjoni istung oli 3. novembril, kohal oli kümme õiguskomisjoni liiget. Analoogseid argumente või isegi võiks öelda, et identseid argumente, nagu oli eelkõnelejal siin suure saali ees, kostis ka Urmas Reinsalu suu läbi. Põhiküsimus on selle eelnõu puhul julgeolekumotiiv. Korduvalt kostsid ka õiguskomisjonis tegelikult needsamad küsimused, mis olid siin suures saalis. Lahendusena nähtigi koostööd ka Lätiga, et neid tegevusi ühiselt planeerida. Otsuse eelnõu kannab poliitilist, ütleme, initsiatiivi või survet, et valitsus hoiaks seda lisainstrumendina kogu aeg laua peal, et vajadusel saaks seda kasutada. Miks valitsus pole seda varem kasutanud? Seda julgeolekuraportit õiguskomisjoni liikmed näinud veel ei ole.

Aga otsustati konsensuslikult panna eelnõu täiskogu päevakorda 11.11.2025, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus ja et siinolija oleks selle eelnõu komisjonipoolne ettekandja.

Aitäh! Teile on üks küsimus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Jaanus! Sinu eelkõneleja siin rääkis raportist. Mis sa tead sellest raportist? See pidi nagu riigi valitsuse poolt tulema. Kui kaugel see on ja oled sa seda küsinud, enne kui siia saali tulid?

Jah, meie õiguskomisjoni istungil viibis ka rahandusminister, kes sellele raportile viitas. [Ta ütles], et on olemas julgeolekuraport, aga nad ei ole sellega veel tutvunud. Nii et eks valitsus, kelle pädevuses on vastav otsus teha, kindlasti siis lähtub sellest raportist. Ma arvan, et igal Riigikogu liikmel, kellel on sügavam huvi nende analüüside vastu, on võimalik sellega tutvuda. Aga õiguskomisjon eraldi selle raportiga tutvunud ei ole.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No mina ei saanud osaleda sellel arutelul juhtivkomisjonis, aga mul on küsimus. Raporti kohta siin juba küsiti. Kas selle menetluse käigus on juhtivkomisjoni – komisjoni liikmetele või komisjoni – jõudnud ka julgeolekuasutustelt mingisugune signaal, et selle eelnõu tõttu tekiks mingisuguseid täiendavaid probleeme, mis kuidagi meie julgeolekut kahjustaks või tekitaks juurde sisepoliitilisi probleeme?

Aitäh! Nii nagu sa ka ise mainisid, tegemist on kompleksse küsimusega. Mina olen suhelnud Siseministeeriumi vastavate ekspertidega. Loomulikult, kui sa midagi hakkad lahendama, siis sa pead vaatama neid kaaluvihte, seda, kas sa tekitad probleeme juurde või lahendad neid. Antud eelnõu tegelikult, kui valitsus sooviks sellega tegeleda etteantud kujul, pigem ikkagi lahendaks probleeme. Miks Eesti 200 ja Reformierakond pole seda probleemi ära lahendanud, on omaette küsimus. Sellele me ei saanud tegelikult vastust. Ja see on tõesti väga kummaline, kui valitsuse liige viskab õhku lause, et meil on olemas kuskil mingi raport, aga me sellega tutvunud ei ole. Siis loomulikult ei saagi minna otsustamise juurde. Enne seda otsust tuleb ka selle raportiga tutvuda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te mainisite, et see toob probleeme juurde. Äkki te tooksite välja, milliseid probleeme täpsemalt?

No, ütleme, see, miks valitsus pole praegu seda otsust teinud – eks nad lähtuvad ju ka sellest, et Eesti Vabariigis on 70 000 Venemaa kodanikku, kes seda kontrolljoont … Nädalas on vist tuhandeid piiriületusi ja Venemaalt saavad Eestit külastada ka nende lähisugulased. Võrrelda ennast tänases olukorras, ma saan aru, Soomega me ei saa. Aga meie nägemus on see – ma ei saa rääkida Reformierakonna ja Eesti 200 poole pealt –, et see eelnõu pigem ikkagi lahendab probleeme, mitte ei tekita neid.

Suur tänu teile ettekande eest! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Me arutame eelnõu, mille peamine sõnum on lihtne ja kõlav: sulgeda kontrolljoon Venemaaga. Sõnum, mis kõlab hästi sotsiaalmeedias ja parteikampaaniates. Kuid poliitika ei ole loosungid. Riigikogu otsused peavad arvestama tegelike inimeste eluga, mitte ainult ideoloogilise mürtsuga siin saalis. Selle eelnõu puhul on mitmed rühmad täielikult arutelust välja jäetud, näiteks setod, Petseri inimesed, Narva inimesed. Setomaa kongress on sõna võtnud väga selgelt, tsiteerin veel kord: kõiki tegevusi, mis mõjutavad elu Petserimaal, Setomaal, peab alustama kokkulepetest Setomaa esindajatega, eriti kõike, mis puudutab kontrolljoonest ülekäimist, Eesti passide väljastamist ja liikumist üle piiri. See oli Seto kongressi otsus Petserimaa kohta ja kongress esindab 30 000 Setomaa inimest. See tähendab, et kohalikud ei ole mitte ainult arutelust kõrvale jäetud, vaid esitatud eelnõu ignoreerib teadlikult nende õigust olla kaasatud. 

Meil ei ole õigust siit Toompealt öelda neile, kelle kodud, hauad ja pered on teisel pool joont, et teie elu, teie ajalugu ja teie mured pole olulised, sest meil on vaja poliitilist loosungit. Kas me tõesti tahame karistada Eesti inimesi nende geograafilise [asukoha] tõttu?

Piiriäärsed elanikud ja ettevõtted – räägime nendest siis ka. Me ei tohi unustada humanitaarkaalutlusi. Paljud käivad oma kinnistutel, vanurite juures ja esivanemate haudade peal. Kas on tehtud mingisugune majandusliku mõju hinnang? Kas on analüüsitud kaudseid kahjusid? Eelnõus ei ole sellest loomulikult mitte ühtegi sõna. Selle asemel räägitakse emotsioonidest ja karmist käitumisest. Aga karmilt käituda saab tugev riik, mitte riik, kes ei tea oma otsuse tagajärgi. Strateegiline juhtimine on ju ettenägemine, milliseid tagajärgi üks või teine otsus toob oma inimestele. 

Poolal on maismaapiir nii Valgevene kui ka Kaliningradiga. Küsimus: kas piir Kaliningradiga on suletud? Ei ole. Aga Poola on üks NATO kõige karmimaid Venemaa-poliitika ajajaid. Norra piir [Venemaaga] on avatud. Soome kodanikud liiguvad üle meie piiri, samamoodi transport töötab. Miks peaks Eesti olema riik, kes karistab eelkõige oma inimesi? 

Ja kõige olulisem: kontrolljoone sulgemine ei tee meid automaatselt turvalisemaks. Turvalisuse tagab tugev luure, piiri valvamine ja koostöö liitlastega. Ka Siseministeerium on korduvalt öelnud, et vajadust piiri sulgemiseks ei ole, saame hakkama. Ja kui vaja, piir suletakse, tahab seda Isamaa või äkki ei taha. 

Iga otsus, mis puudutab piiri ja Eesti inimesi, peab algama nendega rääkimisest, mitte tagantjärele teavitamisest. Setode hääl peab olema kuuldud, Petseri inimestega peab arvestama ja teiste piiriäärsete inimestega ka. Täna esitatud eelnõu ei arvesta nende inimestega. Ja see ei ole riigimehelik, see on poliitiline loosung. Kutsun teid hääletama selle eelnõu vastu või saatma see tagasi põhjalikuks täiendamiseks, kuni kõik mõjud on läbi hinnatud ja kuni me oleme rääkinud inimestega, keda see puudutab kõige rohkem. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Iseenesest palus Helir-Valdor Seeder siin selle eelnõu mõistmist ja toetust. Mõistmist jätkub mul täitsa küllaga. Eriti kui ma oleksin opositsioonis, siis ma üldse ei välistaks, et ma teeksin samasuguse eelnõu ise, esitaksin ise selle siin ja vaataksin, kuidas siis valitsus selle lahendab. Tegelikult on vastupidine olukord ka juhtunud. Reinsalu, kes meil käis komisjonis seda tutvustamas, on olnud ka valitsuse liige sel hetkel, kui sarnane eelnõu sinna tuli, ja siis oli ta selle tagasilükkamise poolt. Nii et siin see vahe on. Kui sa opositsioonis oled, siis sa saad endale lubada selliseid suhteliselt läbimõtlemata eelnõusid, ja kui sa oled valitsuses, siis sa pead vaatama, mida teevad naabrid, mida teeb Läti, ja võtma arvesse neid ohuhinnanguid, mis on teinud meie julgeolekuasutused. 

Aga ma kujutan ette, et kui Reinsalu, keda täna kahjuks siin ei ole – ma tõesti ei osanud arvata, et ma temast kunagi puudust hakkan tundma, aga täna ma tunnen, sest ta esitas seda [eelnõu] komisjonis sellise paatosega, et kohe hea oleks temaga vaielda. Kui ma esitaksin sellise eelnõu ja oleksin opositsioonis, siis Reinsalu vastus oleks umbes selline: arvestades regionaalse geostrateegilise konjunktuuri ja transpiiriliste interaktsioonide multifunktsionaalset iseloomu, ei ole hetkel operatiivne ega pragmaatiline initsieerida piirisuhete totaaldiskonnekteerimist idasuunal. Saite aru? Head lugemist või kuulamist!

Mis puudutab seda, et Helir rääkis, et selle eelnõu esitamise põhjus või selle taga on erinevad riskid – nimetas veepiiril asuvaid piiripoisid, õhupalle ja lennukeid –, siis tegelikult ühtegi nendest ohtudest maismaapiiri sulgemine ei kõrvaldaks. On ju nii? Ja kui me vaatame seda olukorda, mis praegu tegelikult meil toimub Venemaa piiriga, siis [tasub] rääkida asjadest natuke täpsemalt, kui Helir seda tegi.

Soome sulges piiri Venemaaga kogu ulatuses seoses ränderündega. Midagi sellist Eesti piiril juhtunud ei ole. Küll aga, mida ei tea ei Reinsalu ega ei teadnud Helir kahjuks, on see, et Soomest toimub endiselt raudteetransport Venemaale. Nii et piir täiesti hermeetiliselt suletud ei ole. Samal põhjusel on Leedu sulgenud piiri Valgevenega: lennutati õhupalle ja asju. Ka seda ei ole Eestis juhtunud. See ei ole samuti päris adekvaatne võrdlus. 

Reinsalu tuli meile komisjoni ja teatas, et on ainult kaks piiririiki, kes lasevad piiri ületada: Eesti ja Läti. Siis sai kohe kohapeal selgeks, et ei ole päris nii. Norras on piir lahti, nagu ka eelkõneleja juba viitas, Poolast saab minna Kaliningradi, ka Leedust saab muide minna Kaliningradi. Nii et ei ole päris õige seda väita.

Küll aga on Eesti piiripunktis tänapäeval piiriületus ikkagi väga restriktiivne. Narva maanteepiiripunkt on öösel suletud, Narva 2 jalakäijate piiripunkt on üldse kinni. Üle piiri ei lubata Eestisse Venemaa Föderatsiooni kodanikke, kellel on küll Schengeni viisa. Neid lubatakse siia ainult siis, kui neil on siin lähisugulased, nad on ülenejad või alanejad ning humanitaarkaalutlustel. Üle piiri ei lubata ka Venemaa Föderatsiooni numbrimärkidega sõidukeid. 

Mis puudutab seda ohuhinnangut, millele on viidatud, või seda raportit, nagu seda nimetatakse, siis tegelikult on see ju kättesaadav kõigile Riigikogu liikmetele teadmisvajaduse põhiselt. Pöörduge kapo komisjoni poole, kui tahate, sealt saate kindlasti selle ohuhinnangu kätte. Nii et ei maksa väga kurta ka selle üle.

Vaatame natuke üldse ajalukku. Siin olekski tahtnud, et Reinsalu oleks alles olnud. Reinsalu on alati olnud väga entusiastlik nii piiri sulgemise kui üldse Vene ohu teemadel. Piiri sulgemise puhul tuleb meelde, et 2020. aastal, kui COVID algas, oli Reinsalu see, kes initsieeris ja viis ellu selle, et Eesti sulges esimesena piiri Lätiga ja kohe seejärel sulges ka piiri Soomega, enne kui nemad, Läti või Soome, midagi sellist jõudsid ette võtta või isegi mõelda. Tagantjärele vaadates olid need piiri sulgemised ausalt öeldes COVID-i ajal kogu selle epideemia vastu võitlemise koha pealt kõige mõttetumad ettevõtmised. Küll aga oli tore vaadata seda, kui Eesti valitsus oli teises otsas. Kui meie tahtsime piire lahti teha, siis ei tahtnud neid avada ei Läti ega Soome ja siis me olime väga üllatunud, miks nemad nüüd kaasa ei tule, kui meie ütleme, et nüüd võiks lahti teha. Nii et see on alati selle asja teine pool: paned kinni, aga kui pärast tahad ise millegipärast lahti [teha] ja üle saada, siis võib probleem olla. 

Muide, mis puudutab tänapäeval Eesti-[Vene] piiri ületust, siis see on põhimõtteliselt ainuke koht, kus Euroopa Liidu diplomaadid ületavad piiri, kui nad sisenevad Venemaale. Nii et see on ka üks argument, miks see võiks lahti olla.

Aga vaatamata sellele, et Reinsalut siin ei ole, lõpetan umbes nii, nagu ma alustasin. Et võtta kokku Reformierakonna seisukoht selles küsimuses, [teeks] äkki sellise kokkuvõtte: valijad on andnud eri vektoriga signaale ja me püüame sisemiselt maksimeerida otsuse tulemit, säilitades samas ühtse juhtimisjoonise, mis peegeldab meie ühemõttelist sõnumit nii rahvusvahelises kui ka globaalses kommunikatsioonis. Aitäh!

Aitäh! Härra Seeder, teid küll mainiti sõnavõtus, eelmises sõnavõtus, aga kuulame [kõne] Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ära, siis saate vastusõnavõtu. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No siin eelnev kõneleja muidugi tegi meile show'd. Väga tore, show käib poliitika juurde, nagu me aru saame. Ma ei tea, kas selle show' oli talle ette valmistanud tehisintellekt või oli see tema enda vaimusünnitis, aga kohati ajas naerma. Aitäh!

Aga tulen nüüd konkreetselt teema juurde. Jaa, EKRE tegi ettepaneku kontrolljoon sulgeda kohe, kui puhkes täiemahuline sõda. Ma ei ütle praegu peast kuupäeva, aga üsna alguses. Loomulikult lükati see tagasi. Tol korral oli valitsuses ka Isamaa, kes ei toetanud meie ettepanekut. Ta ütles, et ei olnud kollektiivset otsust. Aga ma tuletan meelde, et on olemas ka niisugune asi nagu kollektiivne vastutus. Nii et te vastutate kollektiivselt selle eest, et tol hetkel, kui ikkagi kired olid väga üleval ja sõna otseses mõttes avalikkus ootas, et me nüüd astuksime selle drastilise sammu ja paneksime selle kontrolljoone kinni, et sealtpoolt ei tuleks diversante ja ma ei tea keda kõike – immigrante, desertööre –, siis te seda ei toetanud. Eks te peate sellega elama. Ja nagu me näeme, elate ka. 

See, mis te praegu pakute, on samm õiges suunas, aga see on poolik samm, nii nagu Isamaa puhul ikka. Teie olete sellised pooleteramehed, te ei taha kunagi lõplikke ja resoluutseid lahendusi, teie tahate alati [teha] sussa-vussa, kuidagimoodi. Täna – palun! – teen hommikul ERR-i portaalis uudised lahti: käesoleval aastal on Eestisse saabunud 6500 immigranti, sisuliselt odavtöö tegijat. 6500! Ja lõviosa nendest on Ukrainast, Moldovast ja Usbekistanist. Vaadake, sõbrad, mitte ainult idapiir – kasutame kontrolljoone kohta praegu seda sõna – ei tule kinni panna, vaid ka meie lõunapiiril ja põhjapiiril on vaja kontroll sisse seada. Mitte kinni panna, aga kontroll sisse seada. 

Sõbrad, kolme ja poole aasta jooksul, kui on kestnud Ukraina sõda, on Eesti silmnähtavalt venestunud. Silmnähtavalt venestunud! Vene keel on igapäevane keel Tallinna tänavatel. Kui te arvate – reformierakondlased eelkõige muidugi arvavad seda –, et me toome siia tööjõudu ja ilma selleta Eesti ei saa hakkama, siis eksite, sõbrad.

Murdepunkt saabub ühel hetkel, kui orjad hakkavad mässama. Te käsitlete neid ju orjadena. Võtame näiteks selle, mis toimus Ameerika Ühendriikides 19. sajandil. Missuguse tohutu sisepoliitilise kriisini ja lõpuks kodusõjani viis see, et jonnakalt toodi Aafrikast orje. Jonnakalt toodi Aafrikast orje! See oli põhiline põhjus, miks puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis oli muide Ameerika ajaloos esimese ja teise maailmasõjaga võrreldes tunduvalt verisem sõjaline konflikt, [verisem] kui ükskõik missugune hilisem sõda, kus Ameerika Ühendriigid on osalenud.

Nii et orjad hakkavad varem või hiljem mässama. Ja orjade kontsentratsiooni tekitamine, venekeelse elanikkonna suurendamine on absoluutselt vastuvõetamatu ja vastutustundetu. Seetõttu me loomulikult toetame Isamaad. Mis meil siin üle jääb? Parem varblane peos kui tuvi katusel või parem tainas peas kui pirukas – eks ole, seda võib ka öelda. Isamaa puhul kehtib see, ma arvan, kõige paremini. Vaadates, kui osavalt nad ajavad oma asju nii Tallinnas, Tartus kui mõnes teises kohas – noh, ikka tainas on peas päris kerkimas. 

Aga me ikkagi toetame seda. Me ikkagi toetame seda, ja toetame seda selle mõttega, et paneme praegu kinni selle kõige keerulisema rindelõigu ehk idapoolse kontrolljoone. Varem või hiljem, ma usun, me jõuame selleni, et me taastame piirikontrolli ka lõunapiiril ja põhjapiiril, sest hetkel ei ole Eesti julgeolekuoht kõige akuutsem kontrolljoone ulatuses. Me võime rääkida küll igasugustest õhupallidest ja droonidest ja muust jurast, aga tegelikult saabub meile viies kolonn, tegelikult saabuvad meile GRU diversandid üle lõunapiiri ja põhjapiiri.

Ja ma võin teile öelda, mida nad kavandavad. Nad kavandavad Eesti ülevõtmist mitte kolme päevaga – meil siin räägitakse, et ei, kolme päevaga ei tule kõne allagi –, vaid nad võtavad [selle üle] kolme tunniga, sellesama viienda kolonni ja diversantide abiga. Kolme tunniga võtavad ära!

Soovite lisaaega?

Jaa, ma soovin lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Üks siin saalis viibiv inimene on kord öelnud, et linnahalli juurest üles Stenbocki majja jookseb, ma ei mäleta, 10 või 12 või 9 minutiga. Ta võib ise täpsustada, kui ta soovib. Ja see ongi see.

Nii et vaadake, sõbrad, me siin taome muudkui vastu rinda: "Julgeolek! Julgeolek!", aga ise tegelikult õõnestame oma julgeolekulist positsiooni sellega, et suurendame kümnete tuhandete kaupa siin olevate võõrinimeste, venekeelsete inimeste [hulka], kelle tausta me ei tea. Siin jällegi räägitakse, et meie usaldame – meil hirmsasti armastatakse kõike usaldada, küll me usaldame arste ja küll me usaldame, ma ei tea, teadlasi ja küll me usaldame oma eriteenistusi. Aga mina ei usalda. Mina ei usalda, sellepärast et minu arvates teevad nad halba tööd. Nad ei pane kanda maha ega ütle, et lõpetame selle slaavlaste impordi Eestisse.

Meil on probleem Nõukogude ajast alates, me ei ole suutnud neid inimesi integreerida. Käivad ringi küll Georgi lintidega, küll ma ei tea mis muude sümbolitega. Probleem on meil akuutne juba 33 aasta jooksul. Me teeme selle probleemi veel suuremaks ja räägime ilusat lolli juttu selle juurde. 

Nii et, lugupeetud isamaalased, te saate meie toetuse, aga te ei pälvi meie usaldust, sest te olete pooleteramehed, kellel on alati ainult poolikud lahendused. Me neid poolikuid lahendusi ei aktsepteeri ja ma olen veendunud, et nende poolikute lahenduste hind ka julgeolekuliselt saab pikemas perspektiivis olema raske. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh, head kolleegid, et te sisustasite ka minu läbirääkimiste sõnavõttu oma eelnevate sõnavõttudega.

Hea kolleeg Mart, sa alustasid ja lõpetasid Isamaa nuhtlemisega selle eelnõu puhul. Kõigepealt sellest kollektiivsest vastutusest. Kollektiivne vastutus on valitsuses erinevatel osapooltel, kui nad on eri meelt, ja kollektiivne vastutus on ka parlamendis, kui parlamendisaadikud on eri meelt. Nii et paraku peab sellest loogikast lähtuvalt tõdema, et me sinuga pärast tänast hääletust kanname ühist vastutust selle eest, kui seda eelnõu heaks ei kiideta. Kahjuks see nii on, nii et tuleb ka teil siis see kollektiivse vastutuse koorem enda õlule võtta.

Aga mis puudutab nüüd pooleteravärki, siis jah, ma olen ka nõus, et parem on mingisugused poolikud lahendused õiges suunas kui mitte mingisugune lahendus. Ja tänasel opositsioonil kahjuks midagi enamat teha võimalik ei ole kui siin algatada eelnõusid ja survestada valitsust, teha taolisel kujul ettepanekuid. Ma ei saa sinuga, hea kolleeg, kogenud inimesega, kuidagi nõustuda, et kui EKRE nüüd küll ei usalda Isamaad, aga toetab seda eelnõu, siis te osutate mingisuguse teene Isamaale suure tähega. Pigem isamaale väikse tähega on vaja teenet osutada. Meile ei ole vaja mitte mingisugust teenet, Eesti riigile on vaja teenet osutada. Ja ma eeldan, et teis on ikka riigimehelikkust, mitte mängulust ja poliittehnoloogia.

Aga nüüd, Valdo, sinu kriitika juurde. Ega mul ei olnud ettekandes võimalik avada kogu maailma ja kõiki riske tervikuna ja näidata oma teadmisi ka küsimustes, mis on palju suuremad, kui siin kümne minutiga välja paistis minu sõnavõtust. Sellest, et Soome riik on sulgenud maismaapiiri, aga jätkub raudteeületus ja kargo, oleme me väga hästi teadlikud. See ei ole mitte mingisugune uudis meile, eelnõu algatajad on sellest väga hästi teadlikud. 

Ma vaatasin ka eelmine kord, kui menetleti sellist eelnõu, et räägiti, et Soomega me ei saa üldse ennast võrrelda, soomlastel ei ole ränderünde puhul selliseid valmis olevaid lahendusi, nagu on Eesti seadusandluses. No kuulge, sõbrad, aga miks soomlased siis ei valinud oma siseriiklikus seadusandluses analoogseid lahendusi, kui on Eesti riigil, vaid eelistasid astuda sammu kaugemale ja sulgeda kogu piiri? Nad oleks võinud ju ka piirduda siseriiklike seaduste muudatustega, nii nagu Eestis, ma tuletan meelde, Isamaa initsiatiivil tehti ränderünde kartuses seadusesse muudatused. Aga Soome valis tunduvalt tugevama lahenduse tee. Nii et oleme teadlikud sellest erisusest. 

Nüüd see, et opositsioon võib siin mõtlemata eelnõusid esitada. No ei esita me eelnõu mõtlemata, see mõtlemise koht on Vabariigi Valitsusel. Meie esitame siin praegu ainult ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Ja kui kolleeg Valdo Randpere on arvamusel, et valitsus kindlasti langetab seejärel mõtlematu [otsuse], no siis see on otsene umbusaldusavaldus Vabariigi Valitsusele. Mina ei oleks etteruttavalt nii kriitiline isegi Vabariigi Valitsuse suhtes. 

Nüüd jutt õhupallidest ja kõigest muust – et need ei kujuta ohtu maismaal. Loomulikult, aga ma ka ütlesin, et kogu see julgeoleku tagamine kontrolljoonel ja naaberriikides piiridel on ikka kompleksne küsimus, puudutab nii õhku, vett kui maismaad, mida iganes. See on üks osa ja kindlasti [on need] ka omavahel seotud. 

Kaliningradi näite toomine, justkui see on põhjus ja motivatsioon, miks me ei peaks oma kontrolljoont sulgema – vaat siin on jällegi väga põhimõtteline erisus nii sisulise poole pealt kui ka rahvusvahelise õiguse poole pealt. Sellega blokeeritaks üks autonoomne, täiesti eraldiseisev üksus ühest riigist, aga Eesti kontrolljoone [sulgemise] puhul seda ei juhtuks. See on ikkagi selgelt ainult Eesti riigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piiri või siis kontrolljoone küsimus, aga Kaliningrad [eraldataks] sel juhul täielikult oma emamaast ja see on hoopis teine ka rahvusvahelise õiguse seisukohalt. Nii et see võrdlus ei ole kindlasti adekvaatne. 

Mis puudutab Euroopa Liidu diplomaate, siis see tundus ääretult kummaline, et Eesti riik ei saa kontrolljoone ületamist sulgeda selle tõttu, et see on ainus [koht], kus Euroopa Liidu diplomaadid saavad piiri ületada. Vaat see on nüüd küll väga huvitav lähenemine. Kõigepealt, muidugi on ka teisi võimalusi maismaad ületades Venemaale [minna]: läbi teiste riikide, kolmandate riikide. Need kanalid on kõik olemas. Aga ma ei saa aru, miks diplomaadid, kellel on vaja Venemaale siseneda või sealt väljuda, peaksid üldse üle Narva piiripunkti minema, kui on võimalik [seda teha] nii õhuliikluse, millest sa rääkisid – tõid näiteks, et see ei ole seotud piiri ületamisega – või veeteede kaudu. Suure Venemaa piiride puhul on diplomaatide ülejäänud võimalused piiri ületada ammendamatud. [Näeme seda], kui me kaardile vaatame. Nii et see üks kitsas, väikene "elutee" Moskvasse ei pea Euroopa Liidu diplomaatidele küll avatud olema. See on üks kummalisemaid põhjendusi, mida ma selle eelnõu menetlemisel kuulnud olen.

Nii et, head kolleegid, ma jätkuvalt loodan teie toetusele ja rõhutan: meie eelnõu on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. Kui me ei usalda Vabariigi Valitsust ja eeldame, et Vabariigi Valitsus ei langeta adekvaatset otsust, siis tõepoolest ei ole mõtet seda eelnõu toetada. Kui meil on mingisugunegi lootus, et Vabariigi Valitsusel on tervet mõistust ja ta langetab kaalutletud otsuse, siis on selle eelnõu heakskiitmine ja selle ettepaneku tegemine igati asjakohane. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on siin paar vastusõnavõttu. Kõigepealt Helir-Valdor Seeder, palun! Aa, juba läks maha? Vabandust! Vastusõnavõtt, Valdo Randpere.

Aitäh! No põhimõtteliselt muidugi võib teatud määral Heliriga nõus olla: tegemist on kompleksse probleemiga. Aga see komplekssus sisaldab ju endas ka koostööd teiste riikidega ja Eesti puhul on see eelkõige koostöö Lätiga. Põhimõtteliselt, kui Helir oleks lugenud seda ohuhinnangut ja kui tal oleks selle vastu huvi olnud, siis ta oleks leidnud äkki sealt vastuse ka näiteks diplomaatide kohta. 

Iseenesest on Eesti ja Läti ühine seisukoht praegu see, et otsest vajadust piiri sulgeda pole, aga kui see vajadus peaks tekkima, siis saame me seda teha väga operatiivselt. Nii et selles mõttes ei kujuta see endast mingit julgeolekuriski. Aga Mart Helme oli väga kindel, et Isamaa endiselt toetab seda eelnõu ja tema ka toetab, või mingi selline mõttekäik käis sealt läbi. Mina Mardi asemel nii kindel selles küll ei oleks. Vaat, see eelnõu on esitatud enne 19. oktoobrit ja nüüd on asjaolud ikka nii muutunud, et mina ei ole kindel, kas Isamaa ise ka seda eelnõu enam toetab.

Mart Helme, sõnavõtt koha pealt.

Aitäh! No ma tahan öelda, et me ei osuta siin teenet ei isamaale väikese tähega ega Isamaale suure tähega. Me oleme põhimõtteliselt sellel seisukohal, et agressorriigiga peab olema meil piir kinni. Põhimõtteliselt oleme sel seisukohal! Aga oleme põhimõtteliselt ka sel seisukohal, et meil peaksid kõik ülejäänud piiri[punktid] olema kontrolli all. Me peame teadma, kes Eestisse tuleb, miks ta siia tuleb, mis asju ta siin ajab, kes ta on, mis ta taust on ja nii edasi. Vaat see on riigina käitumine. 

Aga kui me teenetest räägime, siis Isamaa võiks meile vastuteene osutada ja toetada meie ettepanekut väljuda Istanbuli konventsioonist, mitte ilkuda selle kallal, nagu Reinsalu siin on teinud, et see on tähelepanu püüdmise katse. Ei, see ei ole tähelepanu püüdmise katse. See on ka põhimõtteline seisukoht, et lõpetada ühe pervokonventsiooni rakendamine Eestis, meie laste ajupesu, kogu see voolavate sugude jura ja kõik muu, mis on sinna sisse kirjutatud. See on põhimõtteline küsimus! Ma saan aru, et Isamaal põhimõtteid ei ole, aga meil on. Ja see ongi meie suur erinevus. Nii et kui Reinsalu siin keksleb jalalt jalale, nagu tal kombeks on, siis meie ei keksle jalalt jalale. Me anname silmade vahele, ja kohe valusalt anname.

Lõpetuseks ütlen ma muidugi seda, et meil on probleem. Ja see probleem ei lahene selle eelnõu vastuvõtmise või tagasilükkamisega, sest probleem on meil viies kolonn ja kasvav slaavistumine, vene keele pealetung. Ja vene keele Eesti avalikust ruumist kõrvaldamine, sealhulgas valitsuse ja kõikvõimalike ministeeriumide ja ametite kodulehekülgedelt vene keele eemaldamine, ei idane ega mädane Eesti Vabariigis. Millegipärast on ka Isamaa selles suhtes olnud läbi aegade, kui nad on olnud valitsuses, täiesti hambutu. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Vastusõnavõtt oli. Ja vastusõnavõtt, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, kolleegid! Ma siiski kutsun teid üles toetama seda eelnõu, mis puudutab kontrolljoone ületamist. Ma kordan veel kord, et see ei lahenda kõiki Eesti riigi julgeolekuprobleeme, rääkimata laiemalt muudest probleemidest, aga võtame [need ette] jõukohaselt ja piirdume selle eelnõuga. 

Head kolleegid, ma muidugi saan aru nii EKRE kui ka Reformierakonna hingelisest seisundist – siin viidati ka 19. oktoobrile –, see kindlasti on muutunud. Aga leidke endas ikkagi riigimehelikkust, julgust ja väärikust tulla selle eelnõuga kaasa ka pärast 19. oktoobrit toimunud muudatusi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 722 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 722. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Otsuse poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Otsus ei leidnud toetust.

Liigume edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni liikme Mait Klaasseni.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 8. septembril käesoleval aastal. Tuletan veidi meelde ka eelnõu sisu. Eelnõuga täpsustatakse kemikaaliseaduse sätteid, millega on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/18/EL ehk nõndanimetatud Seveso III direktiiv. Muudatused selgitavad avalikkuse, sealhulgas naaberettevõtete teavitamise kohustust, ametiasutuste, nagu Päästeamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, ülesandeid ning nende koostööd suurõnnetuste uurimisel. Sisulisi uusi nõudeid tegelikkuses ei lisandu, kuid seadust muudetakse õiguslikult selgemaks. Direktiiviväliselt vähendatakse ettevõtete halduskoormust, nõudes edaspidi dokumentide esitamist ainult elektrooniliselt Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infosüsteemi kaudu.

Eelnõu esimene lugemine toimus 8. oktoobril käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 22. oktoobriks laekus ainult üks muudatusettepanek, Riigikogu liikmelt Rain Eplerilt. Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks 4. novembri istungil ja Rain Epler tutvustas komisjoni istungil oma esitatud muudatusettepanekut. Istungist võttis osa ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja. Istungil toimunud arutelu käigus kujundas komisjon seisukoha eelnõu kohta esitatud muudatusettepaneku suhtes ja tehti ka vastavad menetluslikud otsused. Kohal viibis enamik keskkonnakomisjoni liikmetest, puudusid vaid Züleyxa Izmailova ja Lauri Laats. Külaliseks oli seekord Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööstusohutuse nõunik Maris Raudsepp.

Komisjonis toimus järgnev arutelu. Kõigepealt tutvustas Yoko Alender olukorda. Järgmisena tutvustas hea kolleeg Rain Epler oma muudatusettepanekut. Ta märkis, et eelnõu säte oli sõnastatud selliselt, et ettevõtja kohustub teavitama inimesi õnnetuse korral, kuid leiti, et piisab sellest, kui teavitada Päästeametit. Seaduse säte ja mõte tuleks Rain Epleri selgituse järgi viia kooskõlla ja sellest ajendatult oli ka koostatud muudatusettepanek. Ettepaneku eesmärk on täpsustada, et ettevõtja teeb väljaspool oma ettevõtte territooriumi teavituse Päästeameti kaudu, mitte ei ole kohustatud isikuid otse teavitama. Maris Raudsepp selgitas, et muudatusettepanek on igati mõistlik ja aitab viia sätte kooskõlla Seveso direktiiviga. Nii Siseministeeriumile kui ka Päästeametile sobis ettepanek samuti. 

Edasi esitati mõned küsimused. Minu küsimus oli otseselt seotud seletuskirjaga, kus on märgitud ühe võimaliku teavituse meetodina see, et teavitus viiakse lähiümbruses läbi jalgrattal sõites. Mul tekkis küsimus, kas see on päris mõistlik. Maris Raudsepp täpsustas, et näiteks ammoniaagitehase suurõnnetuse korral ei minda jalgrattaga teavitama. Ohtlikke ettevõtteid on palju, näiteks kütuseterminalide suurõnnetuse puhul on ettevõttel olemas sireenipostid, kuid on ka väiksemaid ohtlikke ettevõtteid, näiteks äärealade väikesed tanklad ja nii edasi. Seletuskirjas tuuakse välja erinevad variandid, aga kõige tõhusam on kasutada siiski EE-ALARMI süsteemi. Yoko Alender selgitas, et seletuskirjas on kirjeldatud kohalikku ohtu, mille korral tuleb teavitada kohalikke, ja selleks võib olla kiireim viis teha seda siiski jalgrattaga. Tiit Maran sõnas, et julgeolekusituatsioonides peab teisi teavitama iseendale ohutul viisil. See on analoogne sellega, et kui lennukis langevad alla hapnikumaskid, siis esimesena pannakse hapnikumask iseendale ja siis lapsele, sest see toob päästja ohu alt esimesena välja, et tal oleks võimalik edasi tegutseda.

Jüri Jaanson küsis, kas muudatusettepanek välistab, et käitaja saab ise teavituse läbi viia, ja seda peab alati tegema koostöös Päästeametiga. Maris Raudsepp vastas, et ettevõte võib ise ohust teavitada ja umbes 60 ettevõttel on endal ka sireenipostid olemas.

Yoko Alender pani siis muudatusettepaneku hääletamisele. Juhtivkomisjon jõudis seisukohale, et muudatusettepanek on sedavõrd hea, et seda tuleb arvestada täielikult, ja see otsus võeti vastu konsensuslikult. Tehti ka järgnevad menetluslikud otsused. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. novembril käesoleval aastal, teiseks, ettepanek teine lugemine lõpetada, ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. novembril käesoleval aastal. Kõik need ettepanekud tehti konsensuslikult. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta tehti üks muudatusettepanek ja asume seda läbi vaatama. Muudatusettepaneku esitaja on Rain Epler, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 701 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja oleme lõpetanud kolmanda päevakorrapunkti [arutelu].

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 676 teine lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Meenutan, et nende jäätmeseaduse muudatustega käsitleme patareide ja akude direktiivi ülevõtmist. Vahepeal teist lugemist ette valmistades käisime keskkonnakomisjoni istungil 4. novembril läbi neli muudatusettepanekut. Kohal olid kõik peale Züleyxa Izmailova ja Lauri Laatsi. Kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo ning ringmajandusosakonna tootjavastutuse ja ohtlike jäätmete valdkonna juht Piret Otsason tegid ülevaate nendest muudatusettepanekutest.

Need puudutavad eelkõige elektroonikajäätmeid ja ka digiplatvormide vastutust. Kogu selle teema taustaks on see, et nii patareid kui akud ja elektroonikaseadmed sisaldavad väga palju väärtuslikke materjale, mida me tahaksime siis, kui need tooted on oma eluaja ära elanud, sealt võimalikult suurel määral kätte saada, ringlusse võtta ja uuesti kasutada, selle asemel et neid – enamasti on need muldmetallid – kaevandada.

Esimene muudatusettepanek on seotud digiplatvormidega. Need on need edasimüüjad, mis reeglina asuvad väljaspool Euroopa Liitu. Meil on vaja ka nendega saavutada see, et need organisatsioonid või ettevõtted, kes neid tooteid seal müüvad, oleksid ikkagi tootjavastutuse süsteemiga ühinenud, et meie ettevõtjad ei peaks ringlussevõtu kulusid ise kandma. Nüüd me loomegi selle muudatusettepanekuga võimaluse registreerida nendel digiplatvormidel end tootjana ja siis [saavad] nad oma väga paljude tuhandete kauplejate eest laiendatud tootjavastutuse kohustusi täita. See tähendab seda, et siia süsteemi tuleb oluliselt rohkem õiglust juurde.

Tegelikult käis see arutelu väga palju just selle ümber, kas nende platvormidega see süsteem ka päriselt juba toimib. Tõepoolest, Temu ja erinevate muude müüjatega, kellest paljud on Hiina taustaga, see koostöö just sel moel Euroopas toimib. Mida enam need platvormid ise vastutuse saavad võtta, seda enam nendest materjalidest ringlusse jõuab.

Olulised on ka erinevad kuupäevad, millal need nõuded kehtima hakkavad. See puudutab näiteks päikesepaneele. Eesti puhul on oluline, et sel ajal, kui see asi algas ja ei olnud veel nii täpselt neid kuupäevi kirjas, meil veel tegelikult päikesepaneele ei olnud. Aga Eestis on vaatamata sellele kõik, kes päikesepaneele müüvad, nüüd liitunud selle süsteemiga ja see asi tegelikult toimib.

Samuti puudutab see näiteks akude puhul elektritõukerattaid, mida ka see eelnõu käsitleb. Eestis on meil vaja saavutada kogumise sihtarv 65%, hetkel on see vaid 40–42%. Nii et neid paremaid süsteeme [akude] kokkukogumiseks me kindlasti väga vajame.

Siis oli pikk arutelu selle üle, kuivõrd inimesed tegelikult üldse teavad, kuhu vanu elektroonikaseadmeid viia, olgu need arvutid, kohvimasinad, mikserid, mis iganes. Selle koha pealt püütakse teavitust just laiendatud tootjavastutuse raames ja nende vahendite eest paremini teha, et kõikides suuremates kaubanduskeskustes oleksid need kogumispunktid ja inimesed muutuksid sellest teadlikumaks. Sest kindlasti on ringlussevõtt parem lahendus kui nende materjalide kaevandamine.

Siis käisime need muudatusettepanekud üks ühele läbi. Kõik komisjoni liikmed, kes olid kohal, toetasid neid muudatusettepanekuid konsensuslikult. Siin on väga palju erinevaid direktiivide nimesid ja kuupäevi. Ma ei hakka seda protokolli teile lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes ette lugema, aga protokollis on meil kõik väga selgelt fikseeritud.

Üldiselt komisjon igati toetab nii seda eelnõu kui ka neid kõne all olevaid teise lugemise ettevalmistamisel olnud muudatusettepanekuid ja näeb, et see on kõik liikumine paremini toimiva ringmajanduse suunas. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on juhtivkomisjon teinud neli muudatusettepanekut ja asume neid läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 4, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 676 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Ühtlasi on päevakorrapunkt ammendunud ning istung on lõppenud.