Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 61 Riigikogu liiget, puudub 40. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Riikidel on erinevad siseriiklikud protseduurid. Lätis saab välislepingute denonsseerimist algatada ka parlamendis. Eestis on välislepingute denonsseerimise algatamise õigus kahjuks ainult valitsusel, mistõttu, kui me tahame siin Riigikogus välislepinguid lõpetada, saame me teha ainult alandliku palvekirja valitsusele. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon algatab otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele denonsseerida Istanbuli konventsioon" eelnõu. Istanbuli konventsiooni müüakse meile teatavasti jutuga, et see kuidagi aitab naisi ja aitab naistevastast vägivalda ära hoida. Tegelikult aga on see äärmusvasakpoolsest ideoloogiast kantud, äärmiselt ühiskonda lõhkuv ja kahjulik dokument, millega lõhutakse Eesti ühiskonda ja edendatakse sootundlikke poliitikaid ehk neidsamu 20 või 40 sugu, millest meile siin ministrid puldist on rääkinud. (Vahelehüüded saalist, juhataja helistab kella.) 

Palun vaikust! 

Ma võin veel valjemini rääkida. 

Sellega on pandud Eesti riigile kohustus edendada koolides sedasama 20 ja 40 soo juttu ning sunnitakse Eesti riiki rahastama igasuguseid transsooliste MTÜ‑sid. Sellist asja meil vaja ei ole. Mitmed Euroopa riigid, näiteks Türgi ise, kus asub seesama Istanbul, on pärast allakirjutamist sellest konventsioonist lahkunud, aga hiljuti [algatati konventsioonist lahkumine] ka näiteks Lätis. No ma ei tea, kas me tõesti saame leppida sellega, et lätlased on meist paremad?

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mina soovin anda haridus‑ ja teadusministrile üle arupärimise kohustuslikus õppekavas olevate tegevuste rahastamise kohta. Me teame, et see teema on viimastel päevadel saanud palju tähelepanu. Selle kohta andsid juba kümmekond aastat tagasi hinnanguid ka õiguskantsler ja Riigikontroll. Nagu seadus ütleb – ja seda on juba ka nemad kinnitanud –, kõik, mis on seotud kohustusliku õppetööga, peab olema üldhariduskoolis tasuta. 

Me ei soovi selles arupärimises kuidagi keskenduda üksikjuhtumile, vaid soovime saada laiemat ülevaadet, milliseid samme ja milliseid seaduste täiendusi ministeerium on antud teemal kaalunud või kaalub. Lisaks, kui palju on nendel teemadel suheldud linnade ja valdadega ning Eesti vastava katusorganisatsiooniga? Meie põhiline mure on see, et lõpuks taandub kõik haridusliku ebavõrdsuse süvenemise peale. Uuringud, mida on ka sellel aastal esitletud, näitavad üheselt ja selgelt, et lastevanemate sotsiaal-majandusliku olukorra ja hariduse kättesaadavuse vahel on otsene seos. 

Nii nagu ma alustasin: üldhariduskoolides ei tohiks tekkida olukordi, kus kohustuslikus õppekavas olevate tegevuste eest peavad lapsevanemad maksma. See viib olukorrani, kus kohustuslikus õppetöös osalemine võib sõltuda otseselt lapsevanemate majanduslikust olukorrast. Ma rõhutan eraldi üle, et teine asi on huviharidus, mille puhul on mõistetav, et lapsevanemad maksavad vajaduse korral juurde, et saada oma lapsele paremat spordivarustust, rohkem muusikatunde või mida iganes. Siinkohal ka küsimus kultuuriranitsa kohta: kuidas ja mismoodi on ministeerium teinud selles asjas koostööd Kultuuriministeeriumiga? Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka meie soovime jätkata haridusteemal. Me edastame arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Teemaks on kärped loodushariduse valdkonnas. 

Nagu me teame, KIK on vähendanud rahastust keskkonnahariduse ja loodushariduse tagamiseks väljaspool klassiruume. Kärbe on tehtud umbes 200 000 euro ulatuses ja seoses sellega jääb umbes 40 000 last sellest programmist eemale. Lihtsalt tuletan meelde, et tava-aastatel on programmis osalenud umbes 100 000 last. Kui viia need kärped ellu, siis on see haridus tagatud ainult 60 000 lapsele. 

Teate, minu arust iseloomustab kogu see tegevus väga hästi praegust valitsust. Üks käsi ei tea, mida teine teeb. Ühest küljest me iga päev räägime, kui oluline on keskkonnahoid, millised on kliimamuutused ja mis meetmeid me peaksime tarvitusele võtma, et [neid muutusi] ära hoida, aga teiselt poolt, kui kõne all on selle kohta meie lastele teadmiste andmine, siis me ütleme, et aga selleks meil raha ei ole ja seal me tegime kärpeid. See on kindlasti "väga huvitav" suhtumine. Sellest lähtuvalt esitavad meie fraktsiooni liikmed seitse küsimust selle teema kohta. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe otsuse eelnõu ja kaks arupärimist. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682. Kaks sõna selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Meil on kaks ettekannet. Esmalt teeb ettekande justiits‑ ja digiminister ning seejärel juhtivkomisjoni esindaja õiguskomisjonist Valdo Randpere. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit ja Riigikogu liikmed saavad esitada mõlemale ettekandjale kokku kuni kaks küsimust. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele, samuti ministrile. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt justiits‑ ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Mul on hea meel tutvustada teile kolme Eesti edulugu. Esimesest eduloost rääkides alustagem sellest, et tegelikult ju vaid mõned aastad tagasi oli Eestis vähemalt üks mõrv päevas. Kuritegude [arv] oli meil sellisel tasemel, et see oli ohuks meie inimeste elule ja tervisele, majandusele, terve ühiskonna toimimisele. See oli mäletatavasti aeg, kui Eestisse hakati planeerima uusi kinnipidamisasutusi. Koos planeerimisega võtab ühe vangla ehitus keskmiselt 10–15 aastat, ehitamiseni jõutigi järk-järgult, mõnevõrra hiljem. Ent edulugu on see, et me oleme rahva ja riigina sellisest kuritegevuse [olukorrast] välja tulnud. See on olnud väga paljude politseinike, prokuröride, kohtunike ja vanglateenistujate töö tulemus, see on olnud väga paljude justiits‑ ja siseministrite pingutuse tulemus. 

See edulugu, [mille tunnistajaks] me nüüd oleme, et kuritegevuse tase on madal, on pälvinud väga positiivset rahvusvahelist tähelepanu. Aga tsiteerigem Peeter Näksi, vanglareformi eksperti ja Eesti vanglasüsteemi juhti 1999–2005, nendel pöördelistel aegadel, kes 26. juunil Postimehes kirjutas meie teisest eduloost ehk vanglasüsteemi enda reformimisest: "Selle tulemusena on praeguseks Eestis saavutatud midagi sellist, mida pole suudetud teha mitte üheski teises riigis – kogu vanglasüsteem on täielikult uuendatud nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. [---] Meie vanglateenistujad on oma ala absoluutsed tipud​. Eesti vanglaametnikud, kellest enamik on koolitatud Sisekaitseakadeemias, on oma ala absoluutsed tipud nii Euroopa kui ka maailma mastaabis. Seda ressurssi on mõistlik kasutada, mitte koondada ja lasta neil sisejulgeolekusüsteemist kaduda."​ Ehk see Eesti teine edulugu – see, et meie vanglasüsteem kuulub maailma absoluutsesse tippklassi – on ka osa sellest turvalisusest, mis meil on, tal on suur osa selles, et kuritegevuse tase on meil madal. 

Kolmas edulugu, hea Riigikogu, on väga hästi ettevalmistatud, Eestile väga kasulik ja hea vanglarendileping, mis on praegu teie ees arutelul. Võtame kokku selle lepingu peamised punktid. Meie punane joon on olnud see, et turvalisus peab Eestis olema absoluutselt, selgelt ja kindlalt tagatud. See, et meie kaks edulugu – kuritegevuse taseme [alanemine] ja maailma tippklassi vanglasüsteem – on andnud tulemuseks selle, et pooled vanglakohad on tühjad, on teada olnud mõnda aega. Kui üks minu eelkäijaid Lea Danilson-Järg enne eelmisi Riigikogu valimisi tutvustas Eesti Rahvusringhäälingus Isamaa Erakonna esindajana plaane järgmiseks valimisperioodiks, siis tõi temagi välja, et tühjad vanglakohad plaanitakse rentida mõnele välisriigile. See on väga mõistlik plaan. Selle plaaniga, mille Isamaa justiitsminister välja tõi, oleme meie jätkanud. 

Me oleme sellega jätkanud, [järgides järgmisi] printsiipe. [Esiteks,] Eesti inimeste turvalisus, Tartu inimeste turvalisus peab olema väga kindlalt tagatud. Meie punane joon on esiteks see, et mitte ükski kinnipeetav ei vabane Eestis, kõik kinnipeetavad vabanevad Rootsis. Nad liiguvad Eestist ära vähemalt pool aastat enne kinnipidamisaja lõppu ja nende sotsialiseerimine taasühiskonnastamiseks toimub Rootsis. [Teiseks,] me ei võta vastu mitte ühtegi kinnipeetavat, kellel oleks võimalus saada linnaluba. See tähendab, et kõik kinnipeetavad on täiesti turvaliselt ja kindlalt Tartu vanglas kinni, täpselt nii, nagu seal on praegu kinni välisvangid, kes on eelmiste valitsuste otsustega Tartu vanglasse võetud. Kolmas väga oluline punkt on see, et me täidame Eesti Vabariigi põhiseadust. Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt kehtib Eesti territooriumil Eesti õigus, kehtivad meie reeglid, meie seadused. 

Me oleme maailmas esimene riik, kes plaanib vanglarenti selliselt, et me mitte ei rendi välja tühja hoonet, vaid me võtame väliskinnipeetavad vastu nii, et me säilitame Eestis töökohad teise riigi rahastuse eest ja rakendame [selle kõige juures] Eesti õigust täies ulatuses. See sai võimalikuks muu hulgas tänu sellele, et Eesti ja Rootsi õiguses on vanglateenistuse osad üsna sarnased. Ainukene põhimõtteline erinevus, mis meil on, on nikotiini kui uimastava narkootilise aine lubatavus vangla territooriumil. Eesti on üks nendest kolmest maailma riigist, kes on keelustanud nikotiini tarbimise vangla territooriumil. Muuseas, just täna peaks tulema Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus selle kohta, kas see on lubatav. Nagu ikka, kui kuskil seada keeld, siis tekib sellele vastujõud. Eesti on selle keelu tõttu kaevatud inimõiguste kohtusse, et [selguks,] kas me ikka tohime vanglas inimeste tervist hoida või ei tohi. Ootame otsuse ära, vastavalt sellele vaatame asju edasi. 

Punane joon on olnud ka see, et me peame hoidma seda maailma tippklassi taset, mis meie vanglateenistusel siseturvalisuses pakkuda on. Teatavasti on vanglateenistus ametiabi andja Politsei‑ ja Piirivalveametile ning seda võimalust on politsei korduvalt kasutanud. Vanglateenistujad on väga hea väljaõppega, nad on Sisekaitseakadeemia haridusega professionaalid, kelle jaoks on mis tahes pahalase rajalt mahavõtmine käkitegu. Nad on selleks treenitud, välja õpetatud, nad on absoluutsed maailma tippklassi professionaalid.

Tartu vanglast ei ole mitte keegi põgenenud, seda tüüpi moodsast vanglast ei ole mitte keegi põgenenud. Kõik need hirmud, mis Tartusse vangla ehitamise ajal olid, ei ole kuskilt otsast realiseerunud, seda seetõttu, et kõikide riskide maandamisega on tegeletud, väga tõsiselt tegeletud. Ka sellesama vanglarendilepingu ettevalmistamisel oli meie põhieesmärk maandada kõik teoreetilisedki riskid. Selleks andsid oma tõhusa panuse kaitsepolitsei, politsei ja kõik Eestis siseturvalisusega tegelevad inimesed, kes mõtlesid läbi kõikvõimalikud stsenaariumid ja leevendusmeetmed [probleemide] ärahoidmiseks. Kaitsepolitsei ja politsei saavad Rootsi raha eest lisaks töökohti, et tagada täisturvalisus. 

Ka majanduslikult on see leping Eestile kasulik. Me räägime kokku umbes 400 töökohast, 250 töökohta on otseselt vanglateenistuses, ülejäänud töökohad lisanduvad täiendavalt, sest kinnipeetav ju sööb, vajab puhast pesu ja nii edasi. Kohalik ettevõtlus on nendest võimalustest tegelikult igati huvitatud. Me räägime sisuliselt Eesti ekspordi [suurendamisest]. Äärmiselt oluline on ka see, et mitte ükski kulu selle lepingu kohaselt ei jää Eesti maksumaksja õlule. Kõik kulud tasub Rootsi maksumaksja ja riskimarginaal on märkimisväärne. Rootsi avalikkus on ette heitnud, et [Rootsi] on sõlminud liiga kasuliku lepingu Eestile. See on rootslaste õigus nii arvata. Aga tõsi on, et leping on ette valmistatud selliselt, et absoluutselt kõik kulud, mis tekivad ja mis võivad tekkida, katab Rootsi maksumaksja. 

Me võtame vastu üksnes selliseid kinnipeetavaid, kes ei ole radikaliseerunud ja kes ei ole seotud grupiviisilise kuritegevusega, gängidega ja nii edasi. Selleks, et seda tagada, viib põhjaliku taustakontrolli läbi Rootsi ja täiendavalt teeb seda Eesti. Me kontrollime kõikide vastuvõetavate kinnipeetavate tausta. Kui hiljem peaks ilmnema midagi, mis on Eestile kuidagigi ebasobiv, siis on lepingu järgi õigus see kinnipeetav tagasi saata. Samuti on õigus tagasi saata kinnipeetav, kellel võiks esineda – vaatamata sellele, et kinnipeetavate tervist on eelnevalt põhjalikult kontrollitud – mõni tõsisem haigus või kellel võiks olla mingisuguseid psühhiaatrilisi probleeme. Psühhiaatriline abi tuleb Rootsi maksumaksja raha eest otse Rootsist, seda kohalikud psühhiaatrid ei paku. 

Kui vaadata kinnipidamise sisu, siis jällegi, jättes nikotiini kõrvale, kõik muud kinnipidamise asjaolud jäävad samasuguseks, nagu on Eestist pärit kinnipeetavatel. Samamoodi ei ole ette näha mingit plahvatuslikku külastatavuse kasvu. Kahjuks tuleb öelda, et ka pikaajaliselt kinnipeetavatel Eesti vangidel ei käi külastajaid. Üle maailma kipub olema ikkagi niimoodi, et raske karistuse saab inimene, kellel ei ole lähedasi perekonnasidemeid ega turvalist võrgustikku, inimene, kes on selles ühiskonnas üsna üksinda. 

Nagu öeldud, gängikuritegevusega, grupiviisilise kuritegevusega [seotud inimesi] me vastu ei võta. Kui keegi selles kahtleb, siis ütlen veel kord: meie politsei ja kaitsepolitsei teevad põhjaliku taustakontrolli, me näeme juba karistuse põhjal, mille eest on [inimene süüdi mõistetud]. Veelgi enam, Rootsi uurimisasutused on ju väga huvitatud sellest, et saada kõik grupiviisilise kuritegevusega seotud inimesed kätte Rootsis, neil ei ole mitte mingisugust huvi selliseid kinnipeetavaid Eestisse saata. Me räägime ikkagi üksnes nendest inimestest, kes on tegutsenud üksi ja kes on ühiskonnas üksi ning keda ka siis, kui neile oleks karistus mõistetud, paraku [keegi vaatama ei tule]. Kõik külastajad, kes vanglasse tulevad, läbivad juba praegu Eestis põhjaliku taustakontrolli. Me oleme maailmas üks väheseid riike, kes seda teeb, ja me teeme seda üldise turvalisuse huvides. Kõik, kes soovivad Eestis vangi külastada, ent keelduvad taustakontrollist, juba nüüd külastusluba ei saa. 

Kui ma alguses rääkisin kolmest eduloost, siis lõpetada lubage mul neljandaga, mis on palju laiem kui kriminaalpoliitika või vanglateenistuse edulugu. Me oleme maailmas tuntud väikese vahva digirahvana. Tõsi see on, et meie vanglateenistus paistab silma ka selle poolest, et Eestis on vanglas kasutuses tahvlid, mitte need kivitahvlid, vaid ikka digitahvlid. See on võimaldanud mitut ühiskonna vaates väga positiivset arengut. Näiteks on võimalik võtta lähedasega ühendust ekraani vahendusel. Samuti saavad kinnipeetavad kasutada tahvlis tõlkerakendusi või muid rakendusi, mis on läbinud põhjalikud turvatestid ja on ühiskonna vaates vajalikud ning mis vähendavad mis tahes võimalikku ohtu kogu ühiskonnas ja samas tagavad kinnipeetavate inimõiguste kaitse. 

Keeleküsimus on üks teema, mida on mitu korda tõstatatud. Hea Riigikogu, tuletan teile meelde, et Eestis vanglas olevatest inimestest enam kui pooled ei räägi juba nüüd sama keelt, mida räägib vanglateenistus. Ka see on üsna rahvusvaheline mudel. 

Niisiis, hea Riigikogu, see, et vanglarendileping tekitab küsimusi, on täiesti loomulik. Vanglad tegelevad inimestega, kelle puhul kogu ülejäänud ühiskond on ebaõnnestunud. Vanglad tegelevad inimestega, kes on ilmselgelt probleemsed ja kõik meie ülejäänud siin maailmas oleme nende suhtes ebaõnnestunud. Ent selliste kinnipeetavatega on Tartu linnas tegeletud väga edukalt pikki aastaid. Veel kord: ühiskonna turvatundele ei ole see mingisugust ohtu kujutanud. 

Nüüd me rakendame väga suures ulatuses täiendavat jõudu Rootsi maksumaksja raha eest, et tugevdada meie siseturvalisust, meie siseturvalisusega töötavate inimeste ridu. Tuleb tagada, et meil oleks Eestis olemas väljaõppinud ja hästi töötav, piisava arvukusega vanglateenistus, kes suudaks meie siseturvalisust kaitsta mis tahes kriisis, mis tahes olukorras, isegi sõjalise kriisi korral. Sõjalise kriisi korral viiakse Rootsi kinnipeetavad lepingu järgi tagasi. Meil on olemas väljaõppinud personal, kes saab siis tegeleda sõjavangide kinnipidamisega. Nagu me Ukrainas oleme näinud, võib see tähendada seda, et väljavahetatav sõjavang on, head Riigikogu liikmed, mõni teie lähedastest või pereliikmetest. Hea meelega vastan küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Küsimusi tõepoolest on. Alustab Lauri Laats.

Aitäh! Hea minister! Oma ettekandes, kui see kokku võtta, tahtsite väga halva asja meile maha müüa nende seletustega, mis te praegu andsite. Eks te seda oma vaatevinklist kindlasti ka ilustasite. Aga meile on selge, mis toimuma hakkab. Toimuma hakkab see, et olenemata sellest, mida arvas kohalik kogukond Tartus, mis on meile teada kui teadus‑ ja meditsiinilinn, tahate teie ikkagi läbi suruda seda, et sinna toodaks võõrvangid. Teiselt poolt, Eesti muutubki selliseks alltöövõturiigiks. Te rääkisite, et eksporditurg peaks meil nende arvude mõttes tõusma, ja ma arvan, et statistilises osas on teil õigus, aga ma arvan ka, et neid eestlasi on kindlasti vähe, kes arvavad, et just võõrvangide siin viibimise tagajärjel või selle otsuse jõustumise korral me peaksime …

Aitäh, hea kolleeg!

… oma eksporditurgu tõstma. Kuidas te ikkagi kohalikule kogukonnale silma vaatate, kui te Tartusse lähete?

Aitäh! Umbes 400 on neid perekondi, [mille mõni liige saab nüüd] täiesti normaalse palgaga tööd. Kui vaadata Tartu kogukonna reaktsioone, siis loomulikult on olnud küsimusi, aga on olnud ka väga palju positiivset suhtumist. Võtan selle kokku Rannar Raba, Tartu Postimehe peatoimetaja sõltumatu seisukohaga Tartu Postimehes, et tegemist ei ole reaalse ohuga: "Vangla pole seni Tartut kui meeldivat tarkuse‑ ja kultuurilinna kuidagi kahjustanud. [---] Taoline ootamatu tundepuhang [Ta reageerib ühele arvamusartiklile. – L-L. P.] sunnib otsima puude tagant metsa. Ükskõik, kust otsast ka ei vaataks, paistab tegu olevat ennekõike usaldusdefitsiidiga, mitte reaalse ohuga. [---] Küll aga on Tartu vangla läbi aastate pakkunud stabiilset tööhõivet (kõrg)haritud spetsialistidele, kelle taga on perekonnad: kultuuris, hariduses, ettevõtluses, meditsiinis töötavad abikaasad, lastest rääkimata." Ta toob välja selle suure pahameele, mis pärast Tartu vanglas toimunud koondamisi neidsamu peresid tabas. 

Kui me vaatame teaduse poolt, siis Uppsala ja Tartu ülikool on koos juba vaatama asunud, milliseid teadus‑ ja arendussuundasid saaks ühiselt edasi arendada. Igaks juhuks nimetan, et meditsiinipoolega tegeleb Viljandi Haigla, kes on samuti olnud rendilepingust väga huvitatud. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Seda tänast arutelu võiks pidada umbes samaväärseks [sellega, mis toimus siis], kui Tartusse üldse hakati vanglat planeerima, mõnes mõttes. Täiesti mõistetav on kohalike elanike tähelepanu sellele võimalikule lepingule. Kas te saaksite tuua statistikast rahustavaid näiteid selle kohta, et kui vangla Tartusse ehitati – see on seal juba üle paarikümne aasta olnud –, kas siis kuritegevuses või avalikus korras toimusid mingid drastilised muutused? Kas te veel kord nimetaksite neid turvameetmeid, mis võiksid kohalikke elanikke rahustada – pean siin silmas külastuste arvu, seda, kes saavad külla tulla, seda, et tegemist ei ole avavanglasüsteemiga ja nii edasi –, et see oleks auväärt Riigikogule rohkem selge?

Aitäh! See on väga hea ja täpne küsimus. Alustame turvalisuse olukorrast Tartus. Statistika näitab, et kuritegevus on [vähenenud], Kuritegevuse tase on langenud mitte ainult tänu vanglateenistuse heale tööle, vaid ka seetõttu, mis tegelikult seda rendilepingut ei puuduta: meil on käivitatud ka kriminaalhooldus. 

Aga veel kord: mitte ükski [Rootsi] kinnipeetav Eestis ei vabane, mitte ükski [Rootsi] kinnipeetav linnaluba ei saa. Need inimesed tuuakse Eestisse relvastatud valve saatel, viiakse Tartu vanglasse ja pannakse sinna kinni. Seda tüüpi vanglast, nagu on Tartu vangla, ei ole mitte keegi mitte kunagi põgenenud. Inimestel on vahel ettekujutus, et see Tartu vangla on midagi sellist, nagu on nähtud vanades Ameerika filmides. Ei ole! See on täiesti teist tüüpi arhitektuuriga ehitis, täiesti teistsugune hoone, täiesti teistmoodi ehitatud hoone, kus ka vangid ei puutu massiliselt omavahel kokku. 

Rõhutan igaks juhuks üle veel selle, et ükski väliskinnipeetav ei puutu kokku Eesti kinnipeetavaga. Mitte ühtegi neist ei paigutata avavanglasse. Ma olen tähele pannud, et vahel lähevad inimestel sassi avavangla ja kinnine vangla. Kinnine vangla on selline, kus inimesed on kinni, nad ei käi linna peal. Avavangla on see, kust inimesed saavad aeg-ajalt linnas käia. Mitte ükski väliskinnipeetav ei tule avavanglasse, kõik lähevad kinnisesse vanglasse. 

Kui vaadata seda, mida on ka kultuuri[tegelased öelnud] selle Tartu vangla kohta, siis on vist hea tsiteerida Enriko Talvistut ja Helen Bunderit. Kui vangla 2003. aastal avati, olid inimesed hirmul, aga midagi ei juhtunud, on öelnud Talvistu. Nüüd on see lihtsalt tühi hoone, mida me ei saa kasutada, ning kui justiitsministeerium saab selle eest raha ja töökohti juurde, on see Tartu jaoks hea. Talvistu lisas naeratades rootslastele ühe soovituse: "Ärge ainult unustage neid pärast koju viia." See oli intervjuu Tartu tuntud kultuuritegelase Enriko Talvistuga. Päris kindel on, et mitte kedagi ei unustata koju viia. Vastupidi, kõik kinnipeetavad vabanevad Rootsis. 

Kõige peamiseks saabki pidada seda, et kohalik kogukond ei puutu nende inimestega mitte kuidagi kokku. Ainult äärmuslikul juhul – ka peamist meditsiiniteenust pakutakse Tartu vangla territooriumil kohapeal –, kui on erakorraline meditsiiniline olukord, siis relvastatud valve saatel liigub see inimene haiglasse. Aga ka nendes oludes, kuna Eestis kasutatakse selles olukorras väljaõppinud relvastatud valvet, ei ole Eestis sel puhul mitte kunagi midagi juhtunud. Need põgenemised, millest meedia on rääkinud, on toimunud avavanglast, mitte kinnisest vanglast. See vahetegemine on oluline. 

Tartu inimestele saan ma kinnitada, et on kinnine vangla, keegi linnaluba ei saa, keegi linna peal ei ole, inimesed on seal [vanglas] kinni, kinni, kinni. Samamoodi kinni nagu varasemate valitsuste otsuste põhjal siia toodud sõjakurjategijad ehk klassikalised välisvangid, keda me Tartu vanglas ju praegu hoiame. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie müügikõnet on väga huvitav kuulata. Teie loogika on selline, et mida rohkem vange, seda rohkem töökohti meie inimestele, kui tore. Selle loogikaga edasi minnes võiks arvata, et mida rohkem liiklushuligaane, seda parem, sest siis on vaja rohkem politseinikke, nad saavad rohkem tööd, ja kui on rohkem kurjategijaid, siis MTA saab võtta inimesi juurde, ning kui tulekahjusid ja avariisid on rohkem, siis see on ju väga tore, sest päästeametnikud saavad rohkem tööd. Teie loogika on ikka väga kummaline. 

Aga nüüd ka küsimus. Te olete kindlasti käinud Tartu ja Tartu valla inimestega avalikel koosolekutel kohtumas. Rääkige, millist tagasisidet te nendelt kohtumistelt saanud olete. Milliseid mõjuanalüüse te teinud olete? Kuidas see inimesi mõjutab, ka psühholoogiliselt, ja kõik see teema? Rääkige, milline on olnud see inimeste tagasiside.

Aitäh! Kõigepealt olen ma sunnitud ütlema, et teie võrdlus on täiesti sobimatu. Me ei räägi absoluutselt sellest, et me kuidagi tahaks ükskõik millist kuritegevust või mingite rikkumiste [arvu] Eestis suurendada. Me räägime sellest, et Eestis on madal kuritegevuse tase, sellest tulenevalt on jäänud vanglakohad tühjaks ja see on väga hea, see on Eesti edulugu. Paraku ei ole Rootsis samasugune olukord. Rootsis on kuritegevus kasvanud, selle tõttu on neil vanglad täis, vanglakohti on puudu. Eesti elanike turvalisusele see kindlasti kaasa ei aita, kui Rootsis kurjategijad vabalt ringi liiguvad ja muu hulgas saavad ilma igasuguse taustakontrollita näiteks ka Eestisse sõita. Me räägime sellest, et kinnises Tartu vanglas me hoiame täiesti kindlalt kinni neid inimesi, kes on oma kuriteo sooritanud Rootsis, ja selle kaudu me hoiame alles Eesti siseturvalisust tagava personali, kes on selle tagamisega siiamaani väga hästi hakkama saanud ja kes kuulub maailma absoluutsesse tippklassi. 

Ka kõik need ohtude maandamise meetmed turvalisuse riskianalüüsi koha pealt oleme koos Kaitsepolitseiameti ning Politsei‑ ja Piirivalveametiga läbi käinud. Need on võib-olla need mõjuanalüüsid ja leevendusmeetmed, mis teid kõige rohkem huvitavad. Kõiki riske on PPA ja kapo põhjalikult analüüsinud, need on kõik välja toonud ja kõikide nende riskide jaoks on [kavandatud] leevendusmeetmed, sealhulgas on tõepoolest ka mõlema asutuse koosseisu suurendamine. Me suurendame neid koosseise Eesti elanike turvalisuse tagamiseks. 

Mis puudutab kohtumisi Tartus, siis jah, olen mõnel kohtumisel käinud. Inimestel on olnud asjalikke küsimusi ja need [kohtumised] on alati lõppenud ikkagi sellega, et kui inimesed saavad oma küsimustele vastused, siis nad ütlevad, et tegelikult on see hea plaan. Võrdluseks võib tuua veel selle, kui te mind ei usu, et ka näiteks Rootsi televisioon küsitles juhuslikke inimesi Tartu tänavatel ja Tartu inimesed ütlesid Rootsi televisioonile, et nende arust on see hea plaan.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh! Heast plaanist räägime kohe. Aitäh selle kõne eest! Te kandsite selle seaduseelnõu väga osavalt ette. See on nagu kompvekipaber, aga selle kompvekipaberi sees on selline väga mõru maiguga kompvek, eelkõige Eesti imago suhtes. Te räägite küll, et see on edulugu, aga lubage mul arvata teistpidi. Te ütlesite oma kõnes, et kui kontrollimisel selgub, et vang on ikkagi ohtlik Eesti riigile, siis on meil õigus ta välja saata. Aga milline see lisateadmine siis peab olema, kui inimene on juba pannud toime raske kuritöö?

Aitäh! Jällegi, tegelikult väga hea küsimus. Tänan siiski ka nende heade sõnade eest. Ma olen selles mõttes teiega täiesti ühel meelel, et see põhjus, miks me üldse inimühiskonnas peame lahendama raskeid kuritegusid, on loomulikult mõru kompvek mis tahes ühiskonnas, nii Eesti ühiskonnas, pean silmas seniseid kinnipeetavaid, kui ka mis tahes teises ühiskonnas. Selles, et meie kõrval on inimesi, kes sooritavad raskeid kuritegusid, mis viivad kohtuotsuste kaudu selleni, et kõige paremaks lahenduseks peetakse äärmuslikku inimeselt vabaduse võtmist ja tema [vangi]panemist, ei ole midagi meeldivat. Vanglateemal rääkimine ei ole tervikuna mitte midagi meeldivat. Ei ole nii, et mis tahes riigis keegi ärkaks ja ütleks, et oh kui tore, ma saan täna vanglaga tegeleda. See ei ole niimoodi. Selles mõttes olen ma teiega ühte meelt. Kahjuks ei ole me inimühiskonnana jõudnud selleni, et kuritegevus oleks absoluutne null. Jah, Eestis on see [tase] väga madal, Rootsis on see kõrge, aga me oleme üks piirkond ja meie laiem huvi on see, et meie piirkond tervikuna oleks turvalisem. Me oleme Rootsiga liitlased ka NATO‑s. 

Nüüd sellest, et kui on vang ohtlik, siis lepingu kohaselt peab Rootsi selle kinnipeetava tagasi võtma. See [ohtlikkus] võib ilmneda väga erineval moel, alates kinnipeetava enda käitumisest vanglas ja lõpetades sellega, et täiendava taustakontrolli käigus või kuskil mujal ilmneb midagi uut. Ma siiski rõhutan üle ikkagi ka seda, et Rootsi maksumaksja raha eest saavad meie Kaitsepolitseiamet ja politseinikud väga hea rahvusvahelise võrgustiku kogemuse, tehes rahvusvahelist koostööd nende [inimeste] tausta uurimisel. Mõnikord võib tõesti juhtuda, et mingi detail ilmneb hiljem. Sellisel juhul on õigus see kinnipeetav tagasi saata. Senine vanglapraktika on näidanud, et mõni inimene on alguses rahumeelne, siis midagi juhtub ja ta enam rahumeelne ei ole. Ka sellisel juhul me saame kinnipeetava tagasi saata. 

Te küsisite ka Eesti imago kohta. Kui me vaatame rahvusvahelist kajastust, siis näeme, et see on olnud Eesti suhtes väga-väga positiivne. Eestit on seoses vanglarendilepinguga rahvusvaheliselt tutvustatud kui väga turvalist riiki, kus on maailma tippklassi kuuluv vanglateenistus ja kuhu on väga turvaline reisida, sest siin on väga turvaline. Meil on tühjad vanglakohad, mis on maailma mõistes ikkagi väga unikaalne. 

Toon ühe näite. Eesti saatkond Suurbritannias võttis eelmise aasta kokku niimoodi, et nii positiivset kajastust Eesti kohta, kui oli seoses vanglarendilepinguga terves Briti meedias, pole kunagi varem Eesti kohta olnud. Tegelikult on see Eesti rahvusvahelisele imagole mõjunud väga hästi, ka Prantsusmaa väljaannete näitel. Prantsusmaa on üks neid riike, kus vanglad on väga täis ja ka Prantsuse meedia on väga-väga positiivselt välja toonud, et Eesti on niivõrd professionaalselt oma vanglateenistust korraldanud ja meil on kuritegevuse tase väga madal. 

Ainuke koht, kus on ilmunud negatiivseid lugusid, on tõesti Rootsi meedia, kes on ette heitnud, et Rootsi on teinud eestlastega liiga kalli lepingu rootslaste jaoks. Seda on rootslased tõesti ette heitnud. See, kas seda pidada Eesti jaoks negatiivseks või mitte, on, hea Riigikogu, teie otsustada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mina pean küll ühinema Rene Koka sõnadega, et see müügikõne on ikka filigraanne, millega te seda [eelnõu püüate] siin Riigikogule müüa. Tegelikult on see täielik farss, otsustada ei ole meil siin ju mitte midagi. Te räägite lepingust. Mina seda lepingut näinud ei ole, see, mis meie ette tuuakse, on kokkulepe. See ei ole mingi leping. Kokkuleppe artikli 55 esimene punkt ütleb, et pooled kohustuvad ratifitseerima, mis tähendab seda, et meil juba on kohustus see ratifitseerida. See, mida me siin praegu arutame, on ju täielik totrus, sest sellest ei sõltu mitte midagi.

Ma tahaksin teada, mis on selle lepingu või kokkuleppe alusel need järgmised huvipakkuvad riigid. Siin on välja toodud Holland, Taani ja Belgia. Kas need kokkulepped teiste riikidega on juba olemas või millal need on tulemas?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägime rahvusvahelisest kokkuleppest, rahvusvahelisest leppest, siis minu hinnangul see erinev asi ei ole, aga ma jään selle juurde, et kokkulepe ... (Protestiv hääl saalist.)

Tss! Laseme ministril vastata palun!

Kokkulepe on kahe riigi vaheline leping. See on kahe riigi vahel sõlmitav välisleping. See, et välislepingus, välisriigiga sõlmitavas kokkuleppes on lause, et pooled kohustuvad ratifitseerima, tähendab õiguslikus mõttes seda, et see kokkulepe ei kehti enne, kui see on ratifitseeritud. Kui kokkuleppes sisaldub selline lause, et pooled kohustuvad ratifitseerima, siis see tähendab, et ilma selleta, et Eesti Riigikogu ja Rootsi Riksdag on selle kokkuleppe ratifitseerinud, ilma selle kohustuse täitmiseta see kokkulepe ei kehti. 

Püüan veel lihtsamalt selgitada. Selleks, et kokkulepe saaks õigusliku jõu, on kohustuslik eeltingimus see, et Rootsi Riksdag selle ratifitseerib ja Eesti Riigikogu selle ratifitseerib. Kui üks kahest poolest jätab selle ratifitseerimata, siis see kokkulepe ei kehti, siis lepet ei ole, siis ei ole osapooled kokku leppinud. Seda see lause tegelikult tähendab. 

Nii et rahvaesindajatena on kogu otsustusõigus ikkagi ainult teie käes ja samasugune otsustusõigus on ka Rootsi Riksdagil. Võib juhtuda, et Eesti Riigikogu selle kokkuleppe ratifitseerib, aga Rootsi Riksdag ütleb, et ei, meie arvates ei ole see ikkagi hea leping, meie seda ei ratifitseeri. Ka sellisel juhul leping ei jõustu ja kokkulepet siis ei ole.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Olles ise korduvalt Tartu vanglas käinud ja [vangla töötajatega] koostööd teinud, olen mina täiesti kindel, et Tartu vangla personal on nii professionaalne, et nad saavad nende Rootsi vangidega hästi hakkama. Aga mina tahtsin, hea minister, sinu käest küsida niisugust asja. On ka hästi teada, et vangid on suured riigiametite poole pöördujad. Ma tean seda Ravimiametist. Ma usun, et Rootsi vangid on samasugused. Kuidas see korraldatud on, kas nad pöörduvad Rootsi riigiametite poole või nad pöörduvad Eesti riigiametite poole? Kas meie riigiametitega on olnud juba rääkimisi või nõupidamisi, kuidas see toimuma hakkab?

Aitäh! Väga hea ja väga asjakohane küsimus. Ma kõigepealt vabandan, hea Irja Lutsar, mul jäi eelnevale küsijale vastamata teiste riikidega läbirääkimiste osa. Kui te lubate, ma vastan kiiresti ära, et ei jääks kahtlust õhku. Ühegi teise riigiga meil läbirääkimisi ei ole ja ei ole plaanis neid ka alustada, see sai nüüd täiesti selgelt välja öeldud. 

Mis puudutab kinnipeetavate kaebeõigust, siis me oleme võrrelnud meie statistikat Rootsi omaga. Selgub, et seni on Eesti kinnipeetavad olnud oluliselt intensiivsemad kaebajad, kui on olnud Rootsi kinnipeetavad. Kas seda põhjustab mingisugune kultuuriline eripära või mis selle taga on, ei oska öelda. See on tegelikult ennustamatu. Ka Eestis me näeme selliseid kinnipeetavaid, kes kunagi kuhugi ei pöördu, [ja näeme neid,] kes on nii-öelda sarikaebajad. 

Jah, me oleme selleks valmistunud. Kõik vajalikud kulud kaetakse, need on arvestatud lepingu riskimarginaali ossa. On täiesti selge, et Eesti kohus peab heaks kiitma iga kohtuotsuse, mille [alusel on vangi mõistetud] inimene, kes Eesti [vanglasse] tuleb. See kulu on kohtute hinnangul umbes 170 000 eurot. See summa kantakse kohtule kohe üle. Edasiste vaidluste lahendamine ja sellega seotud kulud – me vaatame seda kõike nii, kuidas elu seda ette toob. Igal juhul on päris kindel, et kõik väliskinnipeetavatega seotud kulud kaetakse Rootsi maksumaksja raha eest ja täiendavat koormust Eesti maksumaksjale ei jää. 

Rõhutan veel üle, et lisaks lepingusummale, mida Eesti saab, on oluline, et Eestisse tulevad ka Rootsi riigiametnikud. Rootsi riigiametnikud on tegelikult nagu täiendav tulu Tartu linnale, sest nad ju peavad mingi elamispinna üürima, samuti nad ju söövad ja nii edasi. Rootsi riigiametnikud tulevad siia selleks, et neid esmaseid küsimusi lahendada. 

Meie prognoos on see, et võrreldes Eesti kinnipeetavatega tekitavad [Rootsi vangid] kohtutele vähem koormust. Samuti on meil õigus tagasi saata või menetluse jaoks Rootsi saata selline kinnipeetav, kes on vanglas uue kuriteo toime pannud, mida vahel kahjuks juhtub. Nii et kui me vaatame meie vanglateenistust ja teenistujate professionaalsust, siis on selge, et neil on väga suur roll kinnipeetavaga suhtlemisel ja kohe lahenduse leidmisel. Järgmine aste on Rootsi riigiametnikud, kes elavad Tartus, kes on Rootsist siia Tartusse tulnud. 

Kui me vaatame ka seniseid Eesti kinnipeetavate kaebusi, siis näeme, et need on reeglina olnud perspektiivitud.

Anti Poolamets, palun!

Tuleb tõesti tõdeda, et massiimmigratsiooni jõhkrad tagajärjed jõuavad otsapidi Tartusse ehk nende tagajärgede majandamisest kavatseb Eesti äri tekitada. Me oleme näinud Inglismaal viimasel ajal juhtumeid, kui paatidega tulnud tegelased on hakanud alaealisi vägistama juba nädalakene peale maaletulekut, nagu mingid kiskjad saabuksid oma areaali, kus saab murda nii palju, kui süda lustib. Olukord on seal päris õudseks läinud. On juba näha rahva ülestõusu laadset olukorda. 

Aga ma tahan küsida asüüliõiguse kohta. Needsamad mõrvarid ja vägistajad, keda tuuakse Rootsist siia, võivad taotleda asüüli kõigi reeglite kohaselt. Kuna nende maa on Euroopa arusaamade järgi tõenäoliselt ebaturvaline, siis neid ei saa ka sinna tagasi saata ja nad hakkavad küsima asüüli Tartusse või Eestisse elama jäämiseks.

Aitäh! Väga hea küsimus, just selle tagumine osa. Esimese osa peale ma siiski rõhutan üle, et me räägime inimestest, kes saabuvad Eestisse relvastatud valve saatel, kes viiakse kohe Tartu vanglasse ja pannakse sinna kinni. Me ei räägi inimestest, kes ühelgi moel või kuidagi liiguks avalikus ruumis. Me räägime inimestest, kellele on kohtuotsusega mõistetud vanglakaristus Rootsis, Eesti kohus on selle kohtuotsuse üle vaadanud ja selle inimese tausta on Rootsi pool põhjalikult läbi vaadanud. Ka Eestis turvalisuse eest vastutavad ametnikud on selle tausta põhjalikult läbi vaadanud ja andnud loa, et seda inimest üldse võiks Eestisse kinnisesse vanglasse tuua. 

Teoreetiliselt on olemas võimalus, et keegi neist Eestis asüülitaotluse esitab, ent sellised asüülitaotlused – me oleme seda analüüsinud – on täiesti perspektiivitud. Ehk isegi kui kinnipeetav asüülitaotluse esitaks, seda ei rahuldata ja ei ole ka ühtegi alust, et seda rahuldada. Lisaks ma rõhutan, et need inimesed pöörduvad tagasi Rootsi. Rootsi ei ole ohtlik riik. Me ei anna Eestis ju kellelegi asüüli selle pärast, et Rootsi on ohtlik riik, kuhu ei saa tagasi pöörduda. See on ju täiesti päevselge, absoluutselt ilmselge. 

Nii et jah, selline nüanss võib olla, et keegi esitab asüülitaotluse, aga me saadame nad ikkagi tagasi Rootsi, sest Rootsi ei ole selline riik, kus oleks niivõrd ebaturvaline, et me sinna inimesi tagasi ei saada. Minu arust on see ilmselge. Hea, et te seda küsisite. See peaks nüüd olema ikkagi täiesti selgeks tehtud, et Rootsi on riik, kus neil [inimestel] on turvaline paik olemas. Eestist ei liigu keegi ka otse oma päritoluriiki, vaid Eestist liiguvad kõik kinnipeetavad Rootsi. Rootsi on turvaline riik, kuhu inimesi tagasi saata. Aitäh teile selle küsimuse eest!

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sellest, et vangla on tühi, hakkab asi peale. Aga 22. septembril jalutas Tarmo, kes oli oma elukaaslast pussitanud, vaba mehena kohtumajast välja, istus autosse ja sõitis Tartu vangla tagant Nõo kanti. Ja eelmisel neljapäeval ta kordas oma tegu. Ta pussitas taas Annelinnas, sõitis Tartu vangla tagant Nõkku ja sooritas Talibani-laadse enesetapurünnaku, võttes kaasa täiesti suvalise, juhusliku mehe, kes autoga vastu sõitis. Teil oli ilus kõne, muidugi, ma nautisin seda. Aga miks Tarmo ei istunud eelmisel neljapäeval selles Tartu tühjas vanglas?

Aitäh! Kõigepealt tõepoolest kaastunne kõikidele omastele. See väga-väga ebaõiglane ja väga-väga õudne juhtum on tõesti Eesti ühiskonda raputanud. 

Kui me räägime kahest asjast, kui me räägime lähisuhtevägivallast ning alkoholist ja narkootikumidest, siis me räägime tegelikult muu hulgas Istanbuli konventsioonist. Siin istungi alguses kõlas ettepanek, et me võiksime Istanbuli konventsioonist lahkuda. Ma kinnitan, et naiste ja tüdrukute turvalisuse kaitseks me peame rohkem tegema ja meil ei ole mitte mingisugust kavatsust Istanbuli konventsioonist lahkuda. Lisaks on Eesti riik kokku leppinud Euroopa Liidu laste‑ ja naistekaitse meetmetes, sealhulgas lähisuhtevägivalla teemadel. Need katavad täies ulatuses ka Istanbuli konventsiooni. Me igal juhul jätkame Istanbuli konventsiooni liikmesriigina ja igal juhul seisame laste ja naiste turvalisuse ja ohutuse eest ning perevägivalla vastu. 

Seda, miks kohus otsustas, et selles konkreetses lähisuhtevägivalla juhtumis ei rakendatud viibimiskeeldu, ei rakendatud kinnipidamist, ja miks ei määratud kriminaalhoolduses isegi mitte alkoholi või narkootikumide tarvitamise keeldu – see on küllalt tavapärane, et selline keeld peale pannakse –, peab kommenteerima kohus, sest kohus on selle otsuse teinud sõltumatult ja mina ministrina kohtuotsuseid ei kommenteeri. Küll aga on kohtunikud juba enne seda juhtumit välja toonud, et lähisuhtevägivalla juhtumid on sedavõrd keerukad, sest ohvri väljaütlemised võivad menetluse käigus olla mõjutatud hirmust, sunnist, majanduslikust sõltuvusest ja veel väga paljudest asjaoludest, ning lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamiseks on vaja rohkem spetsialiseerunud kohtunikke. Põhja-Eestis on sellised spetsialiseerunud kohtunikud olemas. Lähisuhtevägivalla [juhtumite lahendamisel] peetakse kohtuniku täiendavat väljaõpet terves arenenud maailmas äärmiselt oluliseks. 

Meie peame äärmiselt oluliseks ka seda, et inimesed, kes sõltuvad alkoholist ja narkootilistest ainetest, siiski tuleksid sellest sõltuvusest välja. Veel kord, see on pigem tavapärane, et kriminaalhooldusele suunatud inimesele pannakse peale alkoholi tarvitamise keeld ja narkootikumide tarvitamise keeld. Kui see oleks seekord olnud peale pandud, siis oleks inimene esimese alkoholijoobe peale läinudki kinnisesse vanglasse. Aga kuna sellist keeldu peale ei pandud, mingil põhjusel oli kohus otsustanud, et inimene võib edasi juua ja narkootikume tarvitada, siis ei olnud õiguslikku alust seda teha, vaatamata joobe tuvastamisele. 

Me vaatame terve protsessi koos siseministriga üle. Aga selge on see, et piltlikult öeldes pudel viina on seotud väga paljude inimeste vanglasse sattumisega ja kaugelt üle poolte Eesti kinnipeetavate vähemalt ühe karistuse alus on seotud narkootikumidega. Nende probleemidega tuleb ühiskonnas ikkagi palju tõsisemalt tegeleda. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See, et kokkuleppe sisu ei tutvustatud piisavalt ei tartlastele ega Eestis üldiselt, enne kui te sellele allkirja andsite, on fakt. Fakt on ka see, et senimaani on vasturääkivusi vanglasse võõrvangide toomise põhjendamisel. Kui kuu aega kestnud valimiskampaanias teie erakonna esinaine korduvalt ütles, et neil vangidel pole asüüli taotlemise võimalust, siis teie ütlesite, et põhimõtteliselt neil see on, kuigi see on perspektiivitu. 

Ma küsin sellise asja kohta. Meie põhiseadus ja ka Rootsi vanglakord näevad ette, et vangidel on õppimisvõimalused. Kuidas nende haridusvõimalusi korraldatakse, millistes õppeasutustes ja milliste vahenditega?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kuigi ma selle küsimuse esimese poolega faktiliselt nõustuda ei saa. Me kordan veel üle selle asüüliosa, et see oleks täiesti selge. Inimene võib kirjutada igasuguseid pabereid. Vabas ühiskonnas võib inimene isegi vanglatingimustes kirjutada paberile igasuguseid asju. Aga me oleme seda [teemat] väga põhjalikult analüüsinud. Kinnipeetava asüülitaotlus on täiesti perspektiivitu. Mingit asüüli ükski kinnipeetav Eestis ei saa, kõik saadetakse tagasi Rootsi. Tegelikult ka asüülitaotluse kulud, kui need peaksid tekkima, maksab Rootsi riik kinni veel väljaspool seda lepingut, täiendavalt. Me oleme seda vaadanud kõikides detailides ja see võimalus, et keegi saaks selle lepingu kaudu Eestis asüüli, on täiesti välistatud. Me saadame kinnipeetavad tagasi Rootsi. Rootsi on piisavalt turvaline riik, kuhu inimesi tagasi saata. 

Tartu volikogu ees käis rääkimas Rait Kuuse. Rait Kuuse on vanglateenistuse juht ning Justiits‑ ja Digiministeeriumi asekantsler. Samuti on kohtumised olnud Tartu Linnavalitsusega. Kui te vaatate seda lepingut, siis näete, et hariduse poole tagab Rootsi riik. Eesti ei taga [Rootsi] kinnipeetavatele, kes siin on, haridust. 

Veel kord: taasühiskonnastamiseks saadetakse need kinnipeetavad Rootsi, nad ei vabane Eestis. Loogika on selles, et me pakume Eestis olevatele kinnipeetavatele, kes on Eestist pärit ja kes on meie praegused kinnipeetavad, teatud haridusvõimalusi, sest nad pöörduvad tagasi Eesti ühiskonda ja meile kõigile on kasulikum, kui need inimesed omandavad mingisuguseid oskusi edaspidises elus toimetulekuks. Aga kuna mitte ükski [Rootsi] kinnipeetav Eestis ei vabane, siis puudub igasugune põhjus neile siin haridust anda. Selle hariduse andmise korraldab Rootsi riik. Võimalik on see, et Rootsi koolide mingisuguseid aineid annavad siin Rootsi õpetajad, kes Rootsist siia tulevad, nii-öelda väljaspool selle lepingu mahtu, mis on teie ees. Selline võimalus on täiesti olemas. Samuti on olemas võimalus pakkuda kinnipeetavatele turvaliste e‑kanalite kaudu e‑õpet, mis on sellisel juhul Rootsi riigi poolt tagatud. Ehk lühike kokkuvõte: Eesti ei paku kooliharidust Rootsi kinnipeetavatele. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kodanik Pakosta, teie jutt on ju puhas demagoogia. Alustame sellest, et Eesti edulugu on see, et meil on vähe kuritegevust. Kuulge, inimene, tulge mõistusele! Te lihtsalt ei pane ju inimesi vanglasse. Seesama juhtum, millele härra Ernits tähelepanu juhtis: see inimene oleks pidanud trellide taga istuma, mitmekordne kurjategija, roolijoodik, aga ta kõndis ringi ja tappis ära mitte naisterahva, keda ei kaitsnud Istanbuli konventsioon, vaid tappis ära meesterahva. Nii et ärge rääkige meile siin perevägivallast, see ei puutu üldse asjasse.  

Aga minu küsimus on hoopis millegi muu kohta. Kuidas te ikkagi kuritegevusega võitlete, kui meil Tammsaare pargis käib avalik narkotarbimine, kui meil on õõvastavad juhtumid, et alaealised tapavad kaitsetuid inimesi? Ja siis te räägite meile vähesest kuritegevusest! 

Küsimus on nüüd selline. Aga missugune moraalne õigus on üldse teil 10%‑lise toetusega valitsuse esindajana ja 1% või 1,5%‑lise [toetusega] erakonna esindajana …

Aitäh!

… tulla meile pähe määrima avalikkuse selget vastuseisu omavat kokkulepet võõrriikide vangide vastuvõtmiseks? Missugune moraalne õigus teil on?

Aitäh, Mart Helme!

See on minu küsimus.

Aitäh! Ma pean ära õiendama selle, et Eesti ühiskonnas ei jääks [kõlama], et kui keegi on eluohtlikult pussitanud oma ekselukaaslast, siis selle kohta öeldakse Riigikogu saalis, et oi, sellel küll ei ole perevägivallaga mingit pistmist. Selline järeldus on muidugi täiesti sobimatu ja täiesti kohatu on siin saalis seda üleüldse tuua. Sellega ei saa ma küll mitte kuidagi nõustuda. See traagiline juhtum, kui tõesti sai surma või tapeti, võib ka niimoodi öelda, täiesti süütu inimene, kes hommikul tööle läks, on väga-väga kahetsusväärne. Veel kord: minu sügav kaastunne kõikidele lähedastele ja omastele. Politsei analüüsib seda poolt põhjalikult. Ma usun, et omad järeldused teevad siit ka teised õiguskaitsega seotud organid. 

See, et liikluses aeg-ajalt – väga harva küll õnneks – tekib selline olukord, kus keegi otsustab enesetapu sooritada, sõites teisele autole sisse või vastu, on kahjuks üks kõige vähem ennustatavaid asju. 

Vaatame ikkagi peresisest vägivalda, vaatame seda konkreetset Nõo juhtumit. Me näeme, et seal on ju seos ka lapsepõlvetraumadega, seal on erinevad aspektid, mida me terves ühiskonnas vaatame, kui [soovime] kuritegevust paremini ennetada. 

Vaatame alaealiste poolt. Te tõite välja alaealiste kuritegevuse kasvu. Faktiliselt saab siiski öelda, et alaealiste noorte arv on viimastel aastatel Eestis kasvanud, aga alaealiste sooritatud kuritegude arv on püsinud alla 1000 aastas. Kõige levinumad kuriteod alaealiste puhul on vägivallakuriteod, enamasti kaklused või löömine ja vargused. Väga rasked ja surmaga lõppevad alaealiste toimepandud kuriteod on Eestis väga harvad üksikjuhtumid, aga loomulikult peavad need saama tõsist tähelepanu ja reageerimist. Sellega tegelevad õiguskaitseorganid. 

Te küsisite moraalse õiguse kohta üldse selle küsimusega tegeleda. See moraalne vastutus on olnud meil ühine. Ma alguses tutvustasin, et juba minu eelkäija, Isamaa Erakonna – selle erakonna populaarsuses ei saa ju kuidagi kahelda – justiitsminister Lea Danilson-Järg Eesti Rahvusringhäälingu valimissaates, rääkides järgmise perioodi sammudest, mainis seda, et vanglad on tänu heale kuritegevuse ennetamisele pooltühjad ja on kavatsus need välisriigile välja rentida. Ehk selle moraalse kohustuse tagada Eestis tugeva vanglateenistuse olemasolu ja säästa Eesti maksumaksjat asjatute kulude katmisest olen mina üle võtnud Isamaa Erakonna ministrilt.

Härra Kalle Grünthal, härra Kalle Grünthal! Kalle Grünthal, palun! Teie vestlus, mis on väga pikk, mõnevõrra siiski segab nii kuulamist kui ka vastamist. Kui on lühem jutt, ma alati aktsepteerin ja ei sekku, aga te olete seal taga juba viis minutit lobisenud, kindlasti asja eest, aga see segab vähe teisi. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas on teada, täpselt millised kinnipeetavad Rootsist Eestisse tuuakse? Kas need on rootslased, kes on juhuslikult seadust rikkunud, või migrandid, kes on viimastel aastatel Rootsis kuritegevuse taset järsult tõstnud? Kas te tõesti arvate, et meie vanglasüsteem suudab nendega toime tulla?

Aitäh! See on hea küsimus. Jällegi, ma alustan lõpust. Meie vanglateenistus on tõestanud, et nad suudavad toime tulla väga keeruliste kurjategijatega. Veel kord: varasemate valitsuste otsuste tulemusena meil on juba Tartu vanglas sõjakurjategijad, kes on väliskinnipeetavad, välisriigist pärit kinnipeetavad. 

Täiesti selge on see, et Eestisse ei tooda terroriste, ei tooda võrgustunud kurjategijaid, ei tooda neid, kes vajavad psühhiaatrilist ravi, ei tooda pensionäre või eakamaid inimesi. Ehk me oleme välistanud probleemsemad kinnipeetavad. Kui meil on selline valikuvõimalus olemas – Eestist endast oleme me ju paratamatult sunnitud vanglasse vastu võtma kõik, kes kohtuotsuse alusel sinna tulevad –, siis vanglateenistuse enda tagasiside põhjal neil küll mingisugust hirmu või tunnet ei ole, et nad kuidagi selle ülesandega hakkama ei saaks. Ehk meile tuuakse üksnes selliseid kinnipeetavaid, kes ei ohusta Tartu vangla ega Eesti ühiskonna julgeolekut. Kui seal peaks mingisugune probleem ilmnema, siis on õigus see kinnipeetav Rootsi tagasi saata. Seda on äärmiselt oluline rõhutada. 

Tõsi on ka see, et me räägime ikkagi pikematest kinnipidamisaegadest, sest väga lühikeseks ajaks puuduks edasi-tagasi transpordil lihtsalt sisuline mõte. Nende täisealiste ja pigem tervete meesterahvaste tagasisaatmine toimub ikkagi piisavalt pikalt enne karistusaja lõppu. Resotsialiseerimine toimub Rootsi ühiskonnas. Kokkuvõtteks võib öelda, et see kontingent on mitme näitaja poolest kergem kui see kontingent, kellega vanglateenistus juba tegeleb.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister, suur aitäh nende selgituste eest! Minu küsimus puudutab nende importvangide tervise eest hoolitsemist. Teadupoolest, nagu juba sai mainitud, Viljandi Haiglal on selle teenuse osutamiseks väga suur kogemus ja väga hea pädevus. Minu küsimus puudutab seda, kuidas toimub selle teenuse eest tasumine.

Aitäh! Viljandi Haiglaga on seda lepingut ette valmistades tõepoolest mitu kohtumist olnud. Mõtleme Eesti inimeste peale. Tegelikult Eesti inimene võidab ka meditsiinilises mõttes. Eks Lõuna-Eestis kipub inimesi vähem olema ja nagu me näeme ka Tartu volikogu arvamusavaldustest Tallinna suunal, siis Lõuna-Eestis kipub olema seda muret, kuidas seal ikkagi üleüldse piisav arv patsiente oleks. Meditsiinipersonal on olnud tõesti huvitatud sellest, et oleks professionaalses mõttes tööd, aga ka selgelt sissetulekut nende meditsiiniteenuste eest [tasumiseks]. 

Esiteks, juhul kui mõlema riigi rahvaesindajad selle leppe ratifitseerivad, siis järgneb sellele ratifitseerimisele väikeste detailide kokkuleppimine, sealhulgas selle nimekirja kokkuleppimine, milliseid haigusi kinnipeetavatel üldse ei tohiks olla. Võib olla ei ole meil teatud [haiguste jaoks] väga head arsti pakkuda. Koos arstidega vaadatakse esmalt see pool üle. Me võtame vastu ainult selliseid kinnipeetavaid, kellele me väga selgelt saame mõistlikus ulatuses tervishoiuteenust pakkuda. Tervishoiukulud [katab] täies ulatuses Rootsi maksumaksja. See on meditsiinisüsteemile piltlikult öeldes ka meditsiiniteenuse ekspordi võimalus. Tuletan meelde, et Eestist pärit kinnipeetavate tervislikku seisukorda ei saa me valida. Ja kipub ka nii olema, et hädad käivad karjakaupa ja kinnipeetavate tervislik olukord ei ole sageli väga hea. 

Aga Rootsi [vangide] puhul me hindame ikkagi eelnevalt, kas me saame pakkuda vajalikku ravi ja vajalikke ravimeid. Kui me seda ei suuda või kui see mingil põhjusel on liiga kallis, siis sellist kinnipeetavat me vastu ei võta. Seda näeb ka leping ette. Kui selgub, et kinnipeetav hakkab kinnipidamise käigus siin Tartu vanglas vajama mingisugust täiesti uut tüüpi ravi, mida me näiteks ei suuda pakkuda või mida ei ole mõistlik siin pakkuda, siis ka sellisel juhul saadetakse see kinnipeetav Rootsi tagasi. Üks asi on veel oluline: me võtame siia ikkagi nooremaid inimesi, me ei võta eakaid, mis omakorda vähendab meditsiinisüsteemi koormust. 

Aga oluline on see, et kogu selle protsessi hindamisse on olnud kaasatud Viljandi Haigla ja absoluutselt kõik meditsiinisüsteemi kulud kaetakse Rootsi maksumaksja poolt. Seal on juures veel terve turvavõrk, mida ma teile kirjeldasin. Lisaks, nii nagu ka eespool rõhutatud, psühhiaatrid tulevad Rootsist täiendavalt juurde. See pool on eraldi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ka mina pean ütlema, et väga palju on olnud kuulda sellist loosunglikku juttu. Mulle meeldiks palju rohkem kuulata ettekannet, mis oleks palju veenvam siis, kui te ikkagi tunnistaksite, et selle projektiga kaasnevad mitmed riskid ja ohud, ja analüüsiksite pigem seda, kuidas nendega toime tulla, selle asemel et neid eitada ja maalida sellist pilti, justkui kõik mured ja kriitilised küsimused oleksid ülearused. Näiteks jutt sellest, et kui hakata tooma Eestisse suurel hulgal raskeid [kuritegusid toime pannud] kurjategijaid, siis see kuidagi kasvatab meie siseturvalisust, on ju isegi lapsikul tasandil ebaloogiline. Kuidas saab Eesti turvalisus sellest märkimisväärselt kasvada, kui vedada siia suurel hulgal raskeid [kuritegusid toime pannud] kurjategijaid? Te ütlete, et see aitab meil säilitada inimesi siseturvalisuse valdkonnas, aga samal ajal me ju teame, et nii PPA‑s kui ka kaitseväes on väga palju inimesi puudu. Nii et ei oleks sugugi halb, kui need [vanglateenistuse] inimesed saaksid liikuda teistesse siseturvalisuse valdkondadesse, kus meil on neid reaalselt vaja millekski palju olulisemaks kui Rootsi vangide järelevalve.  

Aga minu konkreetne küsimus teile on see. Kas te räägiksite meile ka Kaitsepolitseiameti ohuhinnangust? Mida nemad selle kohta ütlevad? Kas nemad ka ütlevad, et siseturvalisus sellest paraneb …

Aitäh!

… või on siin ikkagi märkimisväärsed riskid, mida tuleb hakata haldama ja milleks tuleb hakata ressursse kulutama? 

Aitäh! Küsimuse teine pool oli väga hea. Hea meelega seda ka selgitan. Aga ma siiski ütlen teie küsimuse esimese poole kohta, et ma olen siin mitu korda rõhutanud, et see ei ole mingisugune meeldiv teema, me oleme neid ohtusid teadvustanud, me oleme koos kaitsepolitsei ja PPA‑ga nende ohtude maandamisega tegelenud. Loomulikult olen ma rõhutanud ka seda ja rõhutan jätkuvalt, et mitte ükski küsimus ei ole ülearune. Ma ei ole öelnud midagi sellist, [nagu te väitsite]. Vastupidi, ma olen rõhutanud, et kõik need küsimused on täiesti arusaadavad ja ka kõik tartlaste küsimused on olnud täiesti arusaadavad ja mõistetavad. Me nendele igati vastame ja peame neid väga oluliseks. Ma selles mõttes olen kogu aeg rõhutanud täpselt vastupidist kui see, mida te üritasite mulle omistada ja mis ei ole õige. 

Mis puudutab tööhõivet, siis ma tuletan meelde ühe kaunis kurva fakti: meil on praegu noorte töötus rekordtasemel. Meil on rekordilisel arvul noori inimesi, kellel ei ole tööd. Kui Sisekaitseakadeemia [suurendab] vastuvõttu pärast seda, kui see leping ratifitseeritakse, siis on ette nähtud jällegi Rootsi maksumaksja raha eest täiendavad koolitusvõimalused inimestele, kes soovivad vanglateenistusse tööle asuda. Me näeme, et see on Rootsi maksumaksja raha eest üks täiendav võimalus noorte töötuse vähendamiseks, kahjuks rekordtasemel töötuse vähendamiseks. Inimestel on võimalik saada haridus Sisekaitseakadeemiast, kus selleks täiesti eraldi vaeva nähakse. 

Riskid on pikalt ja põhjalikult kaardistatud nii kohapeal kui ka koostöös Rootsi Kuningriigi ametiasutustega. Täiesti selge on see – ei ole ka mingisugust kõhklust või kahtlust, kas seda välja öelda, me oleme seda korduvalt öelnud –, et vangla tegeleb inimestega, kelle suhtes kogu ülejäänud ühiskond on ebaõnnestunud. See ei ole mingisugune meelakkumine või see ei ole mingisugune jalutuskäik lillelisel aasal, vaid see vajab väga professionaalseid inimesi, kes sellega tegelevad, ja see vajab tõepoolest väga tõsist riskide maandamist ja nende riskidega tegelemist väga kõrgel professionaalsel tasemel. 

Nii et riskid on kaardistatud, aga neid riske ei ole mitte kunagi võimalik täiesti nulli viia. Meil oli ju hiljuti väga kahetsusväärne juhtum, kui üks kinnipeetav teise tappis. Väga harva, aga selliseid traagilisi asju juhtub ka vanglaseinte vahel. 

Kaitsepolitseiamet on oma seisukohti ka avalikult tutvustanud ja peamise riskina on ta näinud radikaliseerumist. Selle radikaliseerumise hirmu, mis ilma maandamiseta võiks olla täiesti tõsiselt võetav, me lepinguga välistame. Me ei võta Eestisse radikaliseerunud kinnipeetavaid ja kõikidele külastajatele me teeme taustakontrolli. Taustakontrolli tulemusena on õigus külastajat mitte vastu võtta. 

Nüüd ma püüan, kui te lubate, veidi lihtsustada. Eesti ja Rootsi vahet käib laev ja lennuk. Võin üles tunnistada, et ma olen vähemalt kahel korral Rootsis käinud niimoodi, et ma olen olnud dokumendi maha unustanud. Ma olen ilma dokumendita lennanud ja seda ei ole kunagi keegi kontrollinud. Lihtsalt see tundub nagu nii argine koht, kuhu minna, et sul läheb see vahel meelest ära. Minuga on seda tõesti kahel korral juhtunud. Eesti ja Rootsi vahel liiguvad inimesed praegu ilma taustakontrollita. 

Kui me räägime vanglat külastavast inimesest, siis selle inimese suhtes on eelnevalt tehtud põhjalik taustakontroll. Ka see on üks täiesti selge viis, kuidas ohtu on väga selgelt maandatud. (Varro Vooglaid kohalt: "Kust see raha tuleb?") Kõik need kulud katab Rootsi maksumaksja. (Küsiv hääl saalist.) Jaa, kõik kapo ja kõik PPA kulud, mida nad selleks teevad, katab Rootsi maksumaksja. Selle lepingu tulemusena tekivad täiendavad uued töökohad nii Kaitsepolitseiametis kui ka PPA-s. (Vahelehüüe.) Ma vastan ära, siis jõuame selle artiklini ka. Aga põhimõte on selles, et absoluutselt kõik kulud katab Rootsi maksumaksja. 

Kui esimene oht oli radikaliseerumine, teine oli külastajatega seotud risk, mille me maandasime sellega, et meil on taustakontroll iga külastaja suhtes ja lisaks saab Eesti otsustada taustakontrolli põhjal, kas see inimene üleüldse saab siia külla tulla, siis kolmas risk, mida Kaitsepolitseiamet on näinud, on suhtlemine välismaaga. Selle riski me oleme maandanud niimoodi, et kinnipeetav saab helistada üksnes kontrollitud numbrile. Kui ta soovib teha telefonikõnet, siis eelnevalt see telefoninumber kontrollitakse ära. Kohapeal on vangla julgeolekueksperdid, keda Rootsi oma [ametnikega] toetab, ehk ka see risk on maandatud. 

Kui me vaatame tööhõive poolt, siis ma siiski rõhutan üle, et paljud ametnikud, keda me oleme pidanud vanglateenistusest koondama, on läinud tööle Politsei‑ ja Piirivalveametisse. See näitab ka seda, et me Rootsi maksumaksja rahaga koolitame nüüd Eestis juurde inimesi, keda vajab terve Eesti siseturvalisus. Seda on ka oluline rõhutada.

Oluline on minu arust rõhutada ka seda, et nii Kaitsepolitseiameti vaates, PPA vaates kui ka vanglateenistuse vaates on see täiendav väljaõpe, täiendav praktika, [mille jooksul töötatakse] erineva kultuuritaustaga isikutega ja õpitakse tundma välisriigi taustaga kinnipeetavaid täielikult kontrollitud keskkonnas. See on äärmiselt oluline, et kõik Eesti siseturvalisusega tegelevad valdkonnad saavad Tartu vanglas oma kompetentsi tõsta.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Selle lepingu puhul on tegemist tõelise avantüüriga ja teie, hea minister, olete avantürist. Te võtate Rootsi vangidega teadliku riski. Te ütlete ise ka otse välja, et tegemist on riskiga, mis võetakse teadlikult. Sellist käitumist nimetataksegi avantürismiks. Rootsi ja Hollandi kogemus näitab, et pärast selliste lepingute lõppemist hakkab kuritegevus uuesti kasvama ja vangide arv suurenema. Seletuskirjast jääb paratamatult mulje, et selle lepingu üks eesmärke ongi kuritegevuse suurendamine. Kas siin ei ole mitte vastuolu tsiviliseeritud ühiskonna põhimõttega? Selle asemel, et töötada kuritegevuse vähendamise nimel, teie tegutsete selle nimel, et Eesti riigis kuritegevus kasvaks, seda selleks, et Tartu vanglas töö ei lõpeks? Hea minister, miks te seda teete?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga ma pean küll nüüd tõdema, et teie küsimuses toodud eeldused ei vasta õnneks tõele. Kõigepealt, tõepoolest, me ei ole esimene riik, kes sellise vanglarendiga tegeleb. Senist praktikat oleme me põhjalikult analüüsinud. [Vanglarent] ei ole kaasa toonud mingisuguseid mõjusid kuritegevusele. 

Kui lõppes Hollandi ja Norra vaheline leping – see oli Norgerhaveni vangla, mida renditi –, siis kohalik kogukond oli väga pahane, sest töökohad kadusid. Ja mitte ainult kohalik kogukond ei olnud pahane, vaid Hollandi justiitsminister pidi andma aprillis 2018 Hollandi parlamendi ees lausa aru, miks ta niivõrd kasuliku ja hea lepingu ära lõpetas, miks ta lasi sellel ära lõppeda. Parlament oli täiesti rahulolematu sellega, et kasulik ja hea leping lõpetati ning seda ei pikendatud järgmiseks kolmeks aastaks. Seal renditi 242 kohta perioodiks 2015–2018. Leping oligi kolmeks aastaks ja seda ei pikendatud. Tegelikult ei pikendatud seda sellepärast, et Norra vangid said otsa ja Norra sai oma probleemi ehk vanglate ülerahvastatusega ise hakkama. Leping lõppes 1. septembril 2018. Hollandi töölispartei oli üks kõige aktiivsemaid kritiseerijaid, miks ikkagi ei suudeta vanglaid Hollandis piisavalt kasutada, miks see lõpetamise otsus tekkis ja miks kohalikele inimestele nii palju ebakindlust selle lepingu lõpetamisega kaasa toodi. Seda praktikat me oleme põhjalikult analüüsinud. Kui te mind ei usu, siis äkki te usute hollandlasi. Tõesti, nad olid äärmiselt rahulolematud sellega, et see leping lõppes. Mingisugust kuritegevuse kasvu seal ei tekkinud. 

Ma veel kord rõhutan, et kõik need kinnipeetavad vabanevad Rootsis, ükski kinnipeetav Eestis ei vabane. Tõepoolest on olemas selline probleem, et mõni inimene ei muutu vanglas paremaks inimeseks. Ka Eesti kinnipeetavate hulgas on selliseid, kes sooritavad pärast vanglast vabanemist uue kuriteo, aga antud juhul mitte ükski [Rootsi] kinnipeetav Eestis ei vabane. Ka nendes analüüsides, mis on siiamaani vanglarendi kohta tehtud ja mis on kogu senise teadmise kohta, seda riski küll välja toodud ei ole, et kuritegevus võiks kuidagi kasvada. 

Ma rõhutan veel ühte olulist asja, kui te lubate. Eesti vanglateenistus on maailma tipptasemel. Seda, kuidas meie vanglateenistus on tegelenud kinnipeetavate subkultuuride kaotamise ja kõige sellega, on ka rahvusvahelises praktikas tõelise eduloona välja toodud. Mul on öelda ainult häid sõnu kõikide inimeste kohta, kes meie vanglateenistuses töötavad. Nende tase on absoluutne maailma tippklass. Suur tänu kõikidele eelnevatele justiitsministritele ja siseministritele, kes on kogu seda arendus‑ ja tugevdustööd teinud! Aitäh teile!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te olete meile siin pikalt rääkinud, kuidas nii ja naa, kuidas vangid tulevad ja lähevad relvastatud valve all, kirjeldasite väidetavalt kasulikke haridus‑ ja tervishoiukokkuleppeid. Aga teie kolleeg Rootsi justiitsminister ütles just, et Rootsi parlamendis sellele plaanile, mida teie siin esitlete, toetust pole, ja pole ka näha, et seda tuleks. Mismoodi te neid vange siia Rootsist siis tooma hakkate? Te teate seda kõike ise ka, aga ometi olete seda müügijuttu meile siin rääkimas. Kas te tõite selle eelnõu siia selleks, et saada vanglate väljarentimisele mingit nii-öelda blankovekslit, et isegi kui Rootsi parlament seda kõike ei võimalda, aga meie parlamendist on see eelnõu madala toetusega valitsuse otsusega läbi surutud, siis saab selle seaduse alusel tuua pärast Eestisse vange ükskõik kust? Aga sellisel juhul olete te siin praegu Riigikogu ees meid petmas, eksitamas ja avalikkusele valetamas. Kui ei, siis miks me tallame siin praegu tühja ja raiskame Riigikogu tööaega?

Sellele küsimusele on mul ainult see vastus, et kõik, mis te oma küsimuses välja tõite, on vale.

Margit Sutrop, palun!

Austatud minister! Lugupeetud eesistuja! Aitäh ministrile nende väga põhjalike selgituste eest! Minul on küll pilt nüüd palju selgem. Mul on küsimus selle kohta, mida te ütlesite, et ka praegu väga paljud vanglatöötajad ei räägi seda keelt, mida räägivad vangid. See olukord ilmselt ainult süveneb. Minu küsimus on selles, kuidas see keeleline suhtlemine toimub. Neid keeli, mis juurde tulevad, on ilmselt aina rohkem. Kas on olemas mingid tehnilised vahendid? Äkki saaks selle kohta pilti anda? 

Teine, võib-olla seotud küsimus on see, et me peame rahuldama vangide usulisi vajadusi. Ilmselt tuleb palgata nii katoliku preester, õigeusu preester kui ka moslemi imaam, võib-olla ka mõni Rootsi kiriku vabakoguduse õpetaja. Mismoodi see on korraldatud ja kas ka need kulud on Rootsi riigi poolt kaetud? Samas on küsimus ka personali kohta, sest just see meil puudub.

Aitäh!

Aitäh! Väga head küsimused. Ma kõigepealt vastan keeleosale ja seejärel jõuame usuliste vajaduste juurde. 

Jah, tõepoolest on nii, et ka Eestis juba süüdi mõistetud ja vanglakaristuse saanud inimestest üle poole ei räägi sama keelt, mida räägivad meie vanglateenistujad. Ehk tõlkeküsimus on meil igapäevane. Ma rõhutan üle, et varasemate valitsuste otsuste põhjal on Tartu vanglas rahvusvahelised sõjakurjategijad, kes samuti ei räägi ju eesti keelt. Tõlkeküsimuste lahendamiseks on Tartu vangla – tegelikult mitte ainult Tartu vangla, vaid kogu meie vanglateenistus – kasutanud kaasaegseid digilahendusi. Nagu öeldud, vanglates on kasutusel digitahvlid turvaliste tõlkelahendustega, mille abil saab ära ajada enamiku igapäevasest vajalikust suhtlusest. Praegu arendatakse koostöös Politsei‑ ja Piirivalveametiga keskset tõlkelahendust, mis [rahuldaks] terve õigussüsteemi vajadused. 

Me ei ole ainus riik, kes sellega tegeleb. Tõlkeküsimuste lahendamisega tegelevad ikkagi kõik riigid. Paraku on niimoodi, et kurjategijate hulgas, kes saavad vanglakaristuse, on kõikides riikides selliseid inimesi, kes riigikeelt ei räägi. Tõlkeseadmeid me kasutasime näiteks koostöös Leedu piirivalvega, kui Leedus oli, mäletate, hübriidsõjarünnak. Ka siis tekkisid ju keeleküsimused. Digivahendite kasutamine on väga erinevates olukordades juba läbi proovitud ja nende kasutamist on harjutatud. Keskse tõlketeenuse uue digitaalse lahenduse loomine on töös. Nagu öeldud, see peaks aitama kogu õigussüsteemi ja võtma kulusid maha ka näiteks prokuratuuris ja kohtus. 

Meil on juba Tartu vanglas ka imaam, aga kui peaks tekkima veel mingeid usulisi vajadusi, mida Eesti katta ei suuda, siis need tagab Rootsi täiendavalt. Ehk lepingust tulenevalt on see Rootsi kohustus. 

Ma rõhutan igaks juhuks üle, et ei Rootsis ega Eestis ei pakuta mingisugust eriliselt valmistatud, usulistele vajadustele vastavat toitu. Samal ajal on kõigil, kes on huvitatud näiteks üksnes vegantoidust, võimalik selline komplekt valida, aga seda ei valmistata eraldiseisvalt. Piltlikult öeldes, kui ühele kinnipeetavale pakutakse sealihasousti kartuli ja salatiga, siis teisel on võimalik valida üksnes kartul ja salat. Mingisuguseid täiendavaid asju sealjuures ei tehta, neid ei tehta ei Eestis ega ka Rootsis. 

Nii et keeleküsimused lahendame keskselt veel paremini, nii ehk teisiti me selle teemaga tegeleme ka kohtutes, prokuratuuris ja PPA‑s. Veel kord toon sellesama Leedu hübriidsõja näite. Selle teemaga tuleb nii ehk teisiti tegeleda. Teiseks, usuliste vajaduste mõttes ei muutu praeguse olukorraga võrreldes midagi. Küll aga pakume vanglateenistujatele täiendavat inglise keele õpet, kuna näiteks Rootsi kolleegidega on suhtluskeeleks igapäevaste asjade ajamisel tõenäoliselt inglise keel. Selles mõttes saab meie vanglateenistujate haridus tõhusat täiendust. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister, võib-olla mõni täpsustus. Mina näiteks ei ole Tartus kohanud ühtegi inimest, kes need Rootsi vangid avasüli vastu võtaks. Aga kui rääkida Viljandi Haiglast ja sellest [väitest], et seal ollakse rendilepingust väga huvitatud, siis mina olen arstkonna käest saanud, vastupidi, hoopis teisi signaale. Meie tervishoiusüsteem on niigi üle koormatud, arste ja psühholooge ei jätku ka meie oma inimestele. Me toome siia Rootsist inimesed, kelle kohta isegi Rootsi ütleb, et nad vajavad keerulist ravi, eriarste, turvasüsteeme ja nii edasi. Minu küsimus on, kust me need spetsialistid võtame. Kas Eesti laste vaimse tervise arvelt või kuidas?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus, mis tuleneb juba sellest, et sedasama küsimust on siin saalis mitu korda esitatud. Ma hea meelega vastan sellele uuesti. Tundub, et see on üks teema, mis tõesti veel ja veel selgitamist vajab. 

Ma alustan selle rõhutamisest, et päris kindlasti ei jää ükski Eesti laps ega ükski Eesti inimene psühholoogi- ega psühhiaatri[teenusest] ilma ja see [ravivõimalus] ka kuidagi ei vähene. Esiteks, me ei võta üldse vastu psühhiaatrilist ravi vajavaid kinnipeetavaid. Sellise ravivajaduse ilmnedes on õigus kinnipeetav ka tagasi saata. Teiseks, lepingus ettenähtud rahalises mahus saame me Rootsist täiendavalt psühhiaatreid. Ehk psühhiaatreid ei võeta mitte Eesti lastelt või Eesti täiskasvanutelt kuidagigi ära, kõik Eesti psühhiaatrid ja psühholoogid saavad täies ulatuses jätkata Eesti inimeste teenindamist, ilma et nad kuidagigi oleks [Rootsi vangide ravimisse] segatud. Kui kinnipeetavatel, kes tulevad Rootsist, on vaja täiendavat psühhiaatrilist abi, siis tulevad psühhiaatrid Rootsist. Meie ei taga Eesti poolelt psühhiaatrilist ravi. 

Nüüd vastuse teine osa. Tartu vanglas on juba tööl arstid, nad on seal kogu aeg tööl olnud ja nad jätkavad oma tööd. Ka selles mõttes Eesti inimeste jaoks nagu midagi ei muutu. Ei vasta tõele ka see, et me võtame vastu kinnipeetavaid, kes vajavad keerulist ravi. Seda me ei tee. Me ei võta vastu kinnipeetavaid, kes vajavad keerulist ravi. Kõikide kinnipeetavate ravivajadused, tervislik seisukord ja ravimivajadus vaadatakse eelnevalt läbi. See on üks võimalikke välistuse aluseid. 

Igaks juhuks rõhutan üle, et Tartu vanglas on tööl üks psühhiaater, tema jätkab oma tööd, aga ta teenindabki Tartu vanglat, ta teenindab seda juba praegu ja jääb ka edasi teenindama. Eesti inimeste jaoks meditsiiniteenustes mitte midagi halvemaks ei lähe. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oma kõnes te juba mainisite, et see on töötajatele hea võimalus parandada oma inglise keele oskust. Aga Eesti Vabariigi põhiseaduse § 52 sätestab, et riigiasutuste asjaajamiskeel on eesti keel. Samas antud kokkuleppe artikli 14 lõige 1 räägib sellest, et töökeeleks on inglise keel. Kas te leiate, et see on põhiseadusega kooskõlas? Kas Tartu vanglas tööle asumisel on seega uus tingimus inglise keele oskus? Samas ei pruugi iga saabuv välisvang inglise keelt osata. Kuidas peab sellisel juhul Tartu vangla töötaja oma tööülesandeid täitma?

Aitäh! See on jällegi väga hea küsimus. Kõigepealt, lepingu kohaselt tõlgitakse kogu dokumentatsioon eesti keelde. Jah, ametlik keel on loomulikult eesti keel ja kõik dokumendid tõlgitakse eesti keelde. Ka praegu on Tartu vanglas väliskinnipeetavad, rahvusvahelised sõjakurjategijad, kellega suhtlemise keel on inglise keel. Tegelikult käib selline igapäevane suhtlemine Tartu vanglas olevate väliskinnipeetavatega ka praegu inglise keeles. Piltlikult öeldes, kui vangivalvur suhtleb praegu vanglas oleva välisriigist pärit kinnipeetavaga, siis ta suhtleb temaga inglise keeles ja igapäevast suhtlust, näiteks "Kas sa soovid lisaportsjonit?" või mis iganes, eesti keelde ei tõlgita. Sellel puuduks ju meile kõigile arusaadavalt igasugune mõte. Aga kõik ametlikud töödokumendid tõlgitakse loomulikult eesti keelde. Keeleseadust me kõik täies ulatuses täidame, kõik originaaldokumendid, kõik asjad on ikkagi täiesti selgelt eesti keeles. Keelenõukogu on teinud ka ettepaneku täiendada vangistusseadust. Me kaalume, kas seda on vaja teha või mitte. See võib-olla lahendaks selle küsimuse lihtsalt täpsemalt. 

Nagu ma ütlesin, me ikkagi võtaks tööle ju uusi inimesi. Me räägime otseselt vanglateenistuses 250 uue töökoha loomisest. 250 uue töökoha loomine tähendab tõesti seda, et neid inimesi koolitatakse, neid koolitatakse täiendavalt ja neid koolitatakse Rootsi maksumaksja raha eest. Rootsi maksumaksja raha eest me pakume nendele inimestele ka inglise keele õpet. 

Mitte ühtegi olemasolevat töötajat me lahti laskma ei hakka, ka siis mitte, kui ta üldse inglise keelt ei oska. Meil on, veel kord, olemas tõlkerakendused tahvlites ja töövõimalusi on küll. Me pakume ka koolitust, kui vähegi huvi on, aga ka see ei ole olemasolevatele töötajatele kohustuslik. Nii et kui on vaja mingeid olmeküsimusi lahendada, siis ka täna kasutatakse selleks tõlkeseadmeid. Piltlikult öeldes, kui te ise reisite mõnda kaugesse riiki ja teil on vaja taksojuhiga suhelda, siis te kasutate ka ju mobiiltelefoni tõlkerakendust, te saate sellega hakkama. Enam-vähem samamoodi näeb see välja ka vanglas. 

Veel kord: vanglas on olemas täiesti turvalised nutitahvlid, mis neid tõlkerakendusi pakuvad ja mida juba praegu vanglas kasutatakse. Loomulikult on võimalusi teha need tõlkerakendused veel paremaks. Nagu ma enne ütlesin, me vaatame seda terve õigussüsteemi jaoks, et see oleks ka kohtus ja igal pool kasutatav, aga see tuleneb muudest asjaoludest, see ei tulene sellest lepingust. Näiteks kohtutööd saab ökonoomsemaks teha selliste tõlkerakenduste abil, mis on spetsiaalselt kohtule kohandatud, ja see ei ole mitte ainult Eestis niimoodi, sellega tegelevad tegelikult kõik riigid. Muu hulgas on justiitssüsteemi digiteerimine ja kohtutes digiabivahendite kasutamine üks Euroopa Liidu prioriteete, seda täiesti sõltumata vanglarendilepingutest. 

Rõhutan ikkagi veel üle, et selle lepingu kohaselt tulevad kohapeale Rootsi ametnikud, kes vajaduse korral saavad ka keele asjus tuge pakkuda. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kulla Liisa, sa valetad siin juba varsti kaks tundi, nii et suu suitseb, mis puudutab kulude katmist, et kõik kulud kannab Rootsi. Ei kanna Rootsi. Kõigepealt on küsimus selles, et selle lepingu artikli 50 punkt 1 ütleb selgelt, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega selle kokkuleppe standardite ja õiguslike nõuete kohaseks. Eestil on kulud olemas. Edasi oled tulnud siia jälle valega sisse, et tahad selle ratifitseerimiseks võtta vastu põhiseaduse § 73 alusel, mis sätestab, et selleks on vajalik häälteenamus, lihthäälteenamus. Aga selle lause teine osa ütleb, et kui põhiseadus ei sätesta teisiti. Põhiseaduse § 104 punkt 15 ütleb konkreetselt ära, et selle seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu häälteenamus …

Aitäh! 

… kui riigile võetakse varalised kohustused. Ja küsimus: nimetage, milline on see varaliste kohustuste rahaline maht artikli 50 punkti 1 alusel, mille osas Eesti peab oma kulud katma.

Aitäh! Lubage mul teile veel kord selgitada, kuidas ikkagi kõik kulud, mis selle lepinguga seonduvad, katab Rootsi maksumaksja. 

Alustame sellest, et kõik maksed Eestile tulevad ettemaksuna. Jah, see vastab tõele, et Tartu vangla üks hoone on seisnud juba mõnda aega täiesti tühjalt ja vajab seetõttu veidi kohendamist. Tuletan teile, hea Riigikogu, meelde, et meil on paar aastat seisnud täiesti tühjana ka terve suur arestimaja Jõhvis. Paraku on niimoodi, et kui sellist suurt betoonkolossi täitsa tühjalt hoida, siis ta amortiseerub kaunis kiiresti. Ehk tõsi on see, et mingeid niisuguseid kohendustöid ja värskendust see Tartu vangla hoone vajab, ent need kulud tulevad tulupoolele Rootsi riigi ettemaksust ja kaetakse seejärel Eesti poolt kuluna, nii nagu see ikka käib. Ehk mitte rootslased ei remondi seda vanglat, vaid meie ikka ise remondime, aga see raha tuleb Rootsilt. 

Võib-olla on lihtsam sellest aru saada niipidi, et kui me võrdleme kulusid, siis Eestis on kulu ühele kinnipeetavale 3500 eurot ja eelarvest te näete, et Rootsi kinnipeetava puhul on see 8500 eurot. 3500 eurot ja 8500 eurot – seal on ikkagi väike vahe. Nii et meie maksumaksja võidab juba ainuüksi selle pealt, et me peame Tartu vanglat niikuinii hoidma ajakohasena ja need kulud Tartu vangla hoonete ja kompleksi peale on maksumaksjal täiesti selgelt olemas. Me maksame ka Riigi Kinnisvara AS‑ile ju iga kuu. Küsimuse tuum on ikka selles, kas me hoiame Tartu vanglat tuleviku tarbeks Rootsi maksumaksja raha eest või me hoiame seda Eesti maksumaksja raha eest. Meie soovitus on, et seda on mõistlikum teha Rootsi maksumaksja raha eest. Mingist nulliprojektist me ei saa siin rääkida. 3500 eurot ja 8500 eurot, lisaks on veel ettemaks ja pluss hinnapõrand, mis tähendab, et sõltumata sellest, kui palju on kinnipeetavaid, Rootsi maksab alates 300. kinnipeetavast iga kinnipeetava pealt täiendavalt veel 8500 eurot. Tuletan meelde, et Tartu vangla eest maksab maksumaksja praegu 12 miljonit eurot aastas. Lepingu minimaalne maht on 30,6 miljonit ehk see on see hinnapõrand. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt konkreetne küsimus. Kas on olemas ka paberil kirja pandud Kaitsepolitseiameti ohuhinnang, millega meie Riigikogu liikmetena saaksime tutvuda? 

Teiseks, te ütlesite eelnevalt, et lepingus on kirjas, et Kaitsepolitseiametile kaasnevad lisakulutused, mis saavad kindlasti olema väga suured seonduvalt tohutu suure, ulatusliku kohustusega teostada taustakontrolle, maksab kinni Rootsi riik. Te olete ilmselt risti ja põiki selle lepinguga tutvunud. Palun öelge meile, kus kohas see lepingus kirjas on. Ma vaatasin korduvalt lepingu läbi – mitte midagi sellist minu hinnangul lepingus kirjas ei ole. Kusjuures võtsin lahti ka seletuskirja lehekülje 85, kus on kulude ja tulude kohta kirja pandud üht-teist. Ka siin ei ole mitte midagi selle kohta kirja pandud. 

Kui suured on ootuspärased Kaitsepolitseiameti lisakulutused seonduvalt selle massiivse taustakontrolli tegemise kohustusega? Mis siis saab, kui need kulud osutuvad oluliselt suuremaks, kui on prognoositud? Kust see raha tuleb? Ja kus ikkagi on lepingus kirjas, et Rootsi riik katab kõik sellised kulud? Mina seda lepingust ei leia. 

Aitäh! Alustame Kaitsepolitseiameti ohuhinnangust. Ma soovitan teil suhelda otse Kaitsepolitseiametiga, nemad on info valdajad. (Varro Vooglaiu rahulolematu täpsustus saalist.) Dokument on olemas, meile tutvustas seda Kaitsepolitseiamet ja Kaitsepolitseiamet saab seda ka teile tutvustada. Seda on kõige mõistlikum küsida Kaitsepolitseiametist, leppida nendega kokku kohtumine või teha seda nii, kuidas te ise seda soovite. Aga suhelge palun sellel teemal otse Kaitsepolitseiametiga, kuna nemad on info valdajad. See on AK-info, nemad on info valdajad. Loomulikult, Riigikogu liikmed selle teabe saavad, aga soovitus on, et te suhtlete otse Kaitsepolitseiametiga. 

Mis puudutab eelarvet, siis leping reguleerib selle [summa], mida Rootsi riik Eesti riigile maksab, ja reguleerib ära ka, kuidas ta seda maksab. Nagu ma eespool just küsimusele vastates tutvustasin, ongi täiendavad kulud kaetud selle hinnavahega. Veel kord: Eesti kinnipeetav – 3500 eurot, Rootsi kinnipeetav – 8500 eurot. Ehk selle vahe sisse, mis seal on, mahuvad kõik täiendavad kulud ka korraliku riskimarginaaliga. Seda kulude täpset lahtikirjutust Eesti poolel leping tõesti ei sisalda, aga väga kenasti on seda rõhutanud Kaitsepolitseiameti peadirektor, kes on avalikult kinnitanud, et nemad on endale vajalikud summad öelnud ja hinna kujundamisel, mille käigus selle 8500 euroni jõuti, on sellega arvestatud. Nii et Kaitsepolitseiameti kulud on Kaitsepolitseiameti peadirektori hinnangul kaetud.

Auväärt minister! Head kolleegid! Informeerin, et Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kuivõrd meil on küsimusi piisavalt ja on ka küsimuste varu, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega planeerida, siis vabandan ministri ja küsijate ees, et teeme ära selle hääletuse istungi pikendamise kohta. Võib-olla on palve, et lugupeetud minister härra Vooglaiule vahepeal selgitaks, miks ta ei saanud tema küsimusele vastata. Aga, head kolleegid, palun saalikutsung istungi pikendamise üle hääletamiseks!  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Varro Vooglaid, kuna õige pea toimub istungi juhataja vahetus, siis küsimus istungi juhatajale. Palun!

Suur tänu! Mul on väga spetsiifiliselt just nimelt istungi läbiviimist puudutav küsimus. Hetk tagasi ilmnes, et tegelikult on Kaitsepolitseiamet koostanud ohuhinnangu seonduvalt selle projektiga, mida me siin täna arutame. Minul on küll teile kui istungi juhatajale ja Riigikogu juhatuse liikmele väga konkreetne ettepanek, mida te võiksite arutada. Kui Riigikogu ette tuuakse aruteluks mingisugused küsimused, millega seonduvad tõsised julgeolekuohud ja nende kohta on ka julgeolekuasutused koostanud ohuhinnangud, siis võiks sellest eelnevalt Riigikogu liikmetele teada anda, et kõik Riigikogu liikmed, keda asi huvitab, saaksid võimaluse minna kapo komisjoni ja nende materjalidega tutvuda. Siis me oleksime selleks ajaks, kui siin on esimene lugemine, kõik piisaval määral informeeritud, oleksime kõik ühises inforuumis ja saaksime selle pinnalt pidada ka palju sisukamat diskussiooni. Väga halb on, kui sellised asjad ilmnevad alles diskussiooni käigus, see muudab esimesel lugemisel toimuva diskussiooni paljuski sisutühjaks, sest meil ei ole seda informatsiooni, millele toetudes esiteks sõnastada oma küsimusi ja teiseks kujundada oma seisukohti. Minister loomulikult ei saa nendest asjadest, mida kapo on kirja pannud, siin suures saalis rääkida, sest see istung on avalik, eks, ja see on riigisaladuseks kuulutatud informatsioon, aga ma ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei võiks meid Riigikogu liikmetena selliste dokumentide olemasolust eelnevalt informeerida, et me saaksime ennast kurssi viia. Kuidas te seda kommenteerite?

Hea kolleeg, ma arvan, et tegelikult on kõigile Riigikogu liikmetele teada, et vastav kaitsepolitsei raport on olemas. (Hääl saalist.) Ei, ma räägin, et raport kui selline on olemas, mis tähendab seda, et tegelikult oleks ikkagi kõigil teil olnud võimalus sellega soovi korral tutvuda, kui te oleksite seda soovi väljendanud. Nagu sa ise väga kenasti ja täpselt märkisid, see ei ole paber, mida me saame siin mööda Riigikogu saali laudadele avaliku dokumendina laiali jagada. Nii et selles mõttes ma arvan, et antud juhul on see siiski üsna loogiline. Veel kord: see võimalus oli Riigikogu liikmetel tegelikult olemas. Kui te ei pidanud vajalikuks seda võimalust kasutada, siis paraku ei saa te süüdistada teisi selles, kui te ise seda ei kasutanud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei saa teiega nõustuda, sest meie tavapraktika on see, et kõik eelnõud, mis tuuakse saali, on ikkagi täielikult komplekteeritud. See, et me peame kuskilt midagi ise otsima hakkama, ei tähenda nüüd küll hea seadusloome läbiviimise protsessi. Teiseks tahan ma öelda ka seda, et kui siin oli näiteks vist riigikaitseseadus, mis oli 1600 lehekülge, siis meid informeeriti ilusti-kenasti, et kui keegi tahab paberil saada, siis see [tekst prinditakse], ja kes lepib nii-öelda veebiversiooniga, saab seda kasutada. 

Nii et ma leian, et selle seaduseelnõu ettevalmistamise protsessis ei ole Riigikogu liikmeid informeeritud sellest, et on võimalus tutvuda kaitsepolitsei aruandega. Ma leian, et see on väga oluline küsimus selle seaduseelnõu menetluses. Peaks nüüd kindlasti [lugemise] katkestama ja andma nendele Riigikogu liikmetele võimaluse, kes soovivad selle [aruandega] tutvuda. Mis on teie arvamus?

Aitäh, hea kolleeg! Kordan veel kord, et see, et vastav raport on olemas, ma arvan, on olnud Riigikogu liikmetele teada juba päris mitu head nädalat. Kui te oleksite soovinud [sellega tutvuda], siis see võimalus oleks teil olnud. Kui te ei ole seda võimalust kasutanud, siis te ei saa süüdistada teisi. Ma kordan veel kord, küsisin ka oma kolleegi käest vasakul käel, et see on tõepoolest AK-märkega dokument, mis ei ole nii-öelda laiali jagatav paberkujul, nii nagu kõik teised materjalid eelnõude juures. 

Võtan kaks viimast protseduurilist küsimust ja siis läheme edasi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, ma ei saa teiega nõustuda, et kõik Riigikogu liikmed on olnud teadlikud sellest, et niisugune ohuhinnang paberile panduna eksisteerib. Mina ei olnud sellest teadlik. Oma selja tagant kuulen kolleegide selgitust, et nemad ka ei olnud teadlikud. Kuidas me peaksime sellest teadlikud olema? Kas on näiteks mingisugune veebileht meile Riigikogu liikmetena tehtud, kus on kirjas kaitsepolitsei ohuhinnangud, mis seonduvad Riigikogu menetluses olevate küsimustega? Põhimõtteliselt võiks ju olla. Riigikogu siseveebis võiks olla mingi lehekülg, et näete, praegu on Riigikogu menetluses see, see, see ja see eelnõu, nendega seonduvad ohuhinnangud ning kui te soovite nendega tutvuda, siis on teil Riigikogu liikme õigustest tulenevalt võimalus seda teha julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjonis. Aga sellist asja ei ole. 

See ei ole üksikjuhtum. Näiteks eile oli õiguskomisjonis samasugune olukord. Jürgen Ligi lahkus õiguskomisjonist eelmise päevakorrapunkti arutamiselt ja siis me hakkasime arutama Isamaa esitatud otsuse eelnõu sulgeda ajutine kontrolljoon. Lahkudes ütles Ligi üle õla: "Noh, te võite seda siin arutada, aga ma võin teile öelda, et tegelikult valitsuses me oleme juba näinud Kaitsepolitseiameti salajast ohuhinnangut selle küsimusega seonduvalt." Jällegi, kust mina pidin teadma, et selline ohuhinnang eksisteerib? Loomulikult, õiguskomisjonis oleks ma tahtnud arutelus osaleda täie informatsiooni pinnalt, olles eelnevalt materjali läbi töötanud, aga fakt on see, et mitte ühtegi reaalset kanalit, mille kaudu Riigikogu liikmed saaksid teada, millised ohuhinnangud on koostatud, ei eksisteeri. Seetõttu ma palun, et te selgitaksite oma seisukohta, et see oli kõigile eelnevalt teada. Kust me pidime seda eelnevalt teada saama?

Hea kolleeg, ma ei saa viidata küll konkreetsele ühelegi paberile või must valgel kirjapandule, aga ma arvan, et sellest on juttu olnud ka siin saalis. Ma arvan, et sellest oli juttu ka õiguskomisjonis. EKRE‑l on oma esindaja õiguskomisjonis olemas, teil on piisavalt suur fraktsioon. Kui see komisjoni liige kas ei osalenud [komisjoni istungil] või ei andnud sellest [ohuhinnangust] teada, siis [sellest hoolimata ongi komisjoni töös osalemine] see vorm, mille kaudu ka teised Riigikogu liikmed peavad saama informeeritud, kui on mingeid dokumente, mis võiksid pakkuda laiemat huvi. Ma arvan, et päris kindlasti me sellist veebilehte, nagu te ette panite, tegema ei hakka. 

Rene Kokk, viimane protseduuriline küsimus ja siis läheme …

Aitäh! Mul on analoogiline küsimus, nagu Varro Vooglaid küsis. Tahtsin küsida, millele tugineb see teie väide, et kõik Riigikogu liikmed seda teavad. Ma pean tunnistama, et mina ka ei tea. Ma üldse ei jaura siin praegu mitte kuidagi jauramise pärast. Te võite seal naerda või mitte naerda. Aga töö mõttes, kus see info oleks olnud? Kui see info oleks olnud esimese lugemise [materjalides] kirjas, näiteks oleks päevakorra juures olnud punkt, et on olemas kapo ohuhinnang või raport, ja kes soovib tutvuda, minge vaadake seda komisjonis, siis see oleks olnud juhatusel korrektselt tehtud päevakord ja see info oleks olemas olnud. Aga praegu ei maksa see jutt mitte midagi, kui te räägite siin seda, et kõik sellest teavad. Kui te seda räägite, siis viidake konkreetselt mingisugusele kohale, mis kuupäeval, kus on tehtud see informatsioon kõigile Riigikogu liikmetele teatavaks, nii et nad on saanud võimaluse näiteks enne esimest lugemist selle [hinnanguga] tutvuda. Te peate aru saama, et see ei ole korrektne käitumine. Ettepanek tulevikuks on küll selline, et kui mõne materjali juures, mis tuleb meile arutelule, on selliseid ohuhinnanguid, millega Riigikogu liikmetel on võimalik tutvuda, või on muid selliseid dokumente, siis palun viidake sellele juba päevakorras, pange sinna juurde, et meil on võimalik seda näha, et meil on võimalik sellega tutvuda, enne kui me seda menetlema hakkame. See oleks korrektne käitumine.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, mingit vastavat teadaannet, ilma irooniata, loomulikult ei ole olnud, et kõigile Riigikogu liikmetele sellest [hinnangust oleks teada antud]. Aga lihtsalt mina olen ise seda kolmel-neljal korral avalikus ruumis kuulnud, nii meedias kui ka siin saalis ja tõenäoliselt ka õiguskomisjonis. Nii et tõepoolest, vabandan, kui ma väitsin, et kõik teavad sellest. Ütleme, et valdav osa, enamus, ma söandan väita, teavad. 

Aga seda teist ettepanekut olen ma valmis igal juhul arutama, et kuidas sarnastel juhtudel Riigikogu liikmeid eraldi teavitada. Kuigi ma jään jätkuvalt selle juurde, et juhtivkomisjon on tegelikult see koht, kus fraktsioon peaks seda teada saama, ja siis ütlema, kas neil on selle vastu huvi või mitte. See on see koht, kus süvenetakse põhjalikult selle valdkonna eelnõudesse. Aga veel kord: ma olen valmis juhatuses seda arutama, kuidas Riigikogu liikmed oleksid paremini informeeritud võimalikest sarnastest dokumentidest, analüüsidest, mis on tehtud, et mis see vorm on. 

Aga, head kolleegid, ma lubasin kaks [protseduurilist küsimust] võtta. Vabandan Heljo Pikhofi ees! Ma lubasin kaks võtta, teie [nime] ei olnud tol hetkel veel üleval. (Protest saalist.) Kuna on juhataja vahetus, siis läheme küsimuste ja vastustega edasi. Rain Epler, palun, küsimus! (Vihane hääl saalist.) Ma vastasin sellele ära, ma jään oma seisukoha juurde. Kõik dokumendid on korrektselt esitatud, ühtegi etteheidet ei ole põhjust teha. (Protest jätkub.) Head kolleegid, läheme edasi. 

Rain Epler, palun, küsimus ministrile!

Aitäh! Proua Pakosta, see kulude pool, millest te siin olete rääkinud, et kõik kulud on kaetud – see põhineb valdavalt teie lootusel, et see 3500 ja 8500 vahe katab selle ära. Aga tegelikult võtab Eesti kohustuse teha kõik rahvusvahelistest nõuetest tulenevad kohandamised nüüd ja ka tulevikus, kui need nõuded muutuvad. Me räägime ka vangide õigustest tõlgile ja dokumentide tõlkele. Kõik kahjud, mida vang tekitab oma tavapärase elu või muu tegevuse käigus nii vanglale kui ka personalile, katab Eesti. Lisaks on terve rida erisusi. Näiteks ütleb Eesti vangistusseadus, et kinnises vanglas on kambrid, mis võimaldavad pidevat visuaalset ja elektroonilist jälgimist. Leping ütleb, et kui on kohtumine advokaadiga, siis tohib jälgida ainult juhul, kui vang või advokaat seda nõuab. Lisaks, Eesti seadus ütleb, et tagatud peab olema joogivesi, aga leping ütleb, et on kuumad joogid ja nii edasi. Need erisused toovad kaasa kulusid, mille katab Eesti.  

Kas ma saan õigesti aru, et teie lootus, et kõik maksab kinni Rootsi maksumaksja, põhineb sellel, et see …

Teie aeg! 

… rohkem võetav 5000 eurot katab selle ära?

Hea küsija! Ma siiski rõhutan, et see on 5000 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta. Tõepoolest, me ka praegu katame ju kinnipeetavate tõlkekulusid. (Täpsustus saalist.) Veel kord: ma rõhutan, et ka täna ei räägi üle poole kinnipeetavatest seda keelt, mida räägib vanglateenistuja. Me oleme teinud koos audiitoritega põhjaliku analüüsi võimalike kulude kohta ning jätnud sinna ka riskimarginaalid. 

Advokaatide puhul ei ole mingeid erisusi. Advokaatide töö on inimõiguste kaitseks rahvusvaheliselt reguleeritud. 

Kuum jook ei ole vanglateenistuse hinnangul mingi kuluteema. (Vahelehüüe.) Üldiselt jah, tass teed on ikkagi midagi sellist, millega me saame vanglas ka praegu hakkama. 

Nii et jah, koos väliste sõltumatute audiitoritega tehtud analüüsid ja hinnangud kinnitavad, et see leping katab kõik kulud ja jätab ka piisava riskimarginaali.

Nii. Paar protseduurilist küsimust on tulnud. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Mul on sama küsimus, mida siin juba varasemalt on küsitud. Tegelikult oleks Riigikogu liikmed nendest ohuhinnangutest pidanud teadma. Nagu ma aru saan, siin saalis ei ole keegi nendega tutvunud. Minu jaoks on väga kummastav, et me teeme otsuse ja ostame nagu põrsast kotis. Inimesed ei tea täpselt, millised need ohud on. Kindlasti on seal veel rohkem neid ohte, millest me täna oleme siin ääri-veeri teada saanud. Selline manipulatsioon meiega on täiesti lubamatu. 

Aitäh selle küsimuse eest!

Oot! Vabandust, lugupeetud minister! See küsimus oli istungi juhatajale. See kattus eelmiste küsimustega ja eelmine juhataja ka vastas sellele, et ta on valmis viima järgmiste eelnõude puhul selle asja juhatusse. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kuna see on meile töökorralduslikult väga oluline küsimus, siis ma pean selle teemaga jätkama. See, mida eelmine juhataja Kivimägi siin ütles, et ta eeldab, et kõik niikuinii seda teavad, ja seetõttu pole probleemi, et niikuinii on fraktsiooni esindaja ühes või teises komisjonis, on täiesti vastutustundetu jutt. Meil on terve hulk aknaaluseid, kes kindlasti ei kuulu kõigisse komisjonidesse. Meil võib olla väga vabalt ka mingisugune arutelu rahanduskomisjonis või majanduskomisjonis või riigikaitsekomisjonis, kus on juures erinevad analüüsid, aga me nende olemasolust isegi ei tea. Kas need inimesed, kes istuvad seal akna all, lülitatakse üldse välja sellest tegevusest, nad ei saagi kuidagi seda teada? See ei ole mitte kuidagi vastuvõetav. 

Mul tekib küsimus, kui palju võib veel olla selliseid eelnõusid, mida me oleme menetlenud, aga me pole isegi osanud küsida, kas kuskil on olemas erinevate jõustruktuuride analüüsid nende kohta, sest meile seda infot mitte kuskilt ei jagata. Ettepanek on juhatusele, et võtke see kindlasti nüüd selgelt arutelu alla. Tulevikus peavad olema need viited võimalikele materjalidele kindlasti päevakorra juures, et meil oleks võimalik nendega tutvuda.

Aitäh küsimuse eest! Tuleviku mõistes on väga oluline jah, et see oleks kaetud, et AK‑ga märgitud asju oleks Riigikogu liikmetel võimalik kasutada ja lugeda kas või tinakambris. 

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu! Esiteks, olles tutvunud mõningate ohuhinnangutega, pean ma ütlema, et ma ei näe üldse mitte mingisugust põhjust, miks need peaksid olema salastatud. Avalikkusel on täpselt samasugune õigus nagu Riigikogu liikmetel teada, millised ohud kaitsepolitsei hinnangul kaasnevad Tartusse võõrastest riikidest retsidivistide toomisega. Alustame sellest. 

Teiseks, isegi kui need [hinnangud] on salastatud, pole mitte mingisugust adekvaatset põhjust salastada infot selle kohta, et sellised ohuhinnangud üldse eksisteerivad. Seda ei ole põhjust salastada ei avalikkuse eest ega ka Riigikogu liikmete eest. Edasi, isegi kui see on salastatud avalikkuse eest, ei tohiks see mitte mingil juhul olla salastatud Riigikogu liikmete eest, kes peavad neid küsimusi arutama ja nende küsimustega seonduvalt informeeritud otsuseid langetama. 

Täna aga opereerime me just nimelt sellises olukorras, et salastatuks on tunnistatud dokumendid, mis ei peaks salastatud olema, ning on salastatud info selle kohta, et need dokumendid üleüldse eksisteerivad, ja mitte ainult avalikkuse eest, vaid ka Riigikogu liikmete eest. Kui Riigikogu liikmed nendest asjadest teada saavad, siis vaid juhuslikult, täiesti juhuslikult. Ma enne kirjeldasin, kuidas ma eile kuulsin – see oli õiguskomisjonis – Ligi üle õla antud hinnangut, et tegelikult selle piiri sulgemisega seonduvalt on olemas ka salajased ohuhinnangud. "Teie arutage, arutage siin, aga meie valitsuses opereerime ikka täisinformatsiooniga."

Miks ma üldse täiendava protseduurilise küsimuse esitasin? Eelnev istungi juhataja härra Toomas Kivimägi rääkis täiesti valet juttu, et komisjonides ju nendest asjadest räägitakse, teil oli ka võimalik õiguskomisjoni liikmena nendest asjadest kuulda ja nii edasi. On tõsi, et sel päeval, kui seda asja õiguskomisjonis arutati, ei viibinud ma kohal, sest ma viibisin arsti juures. Aga ma võtsin lahti õiguskomisjoni istungi protokolli, mida ma olen ka eelnevalt teinud, võtsin selle lahti ka praegu ja vaatasin protokolli. Mitte midagi selle kohta seal räägitud ei ole. Nii et Toomas Kivimägi ajas maakeeli väljendudes puldist lihtsalt kelbast. [Tema jutt] ei vasta tõele. Selline käitumine ei ole minu arvates ka aktsepteeritav, et niimoodi tuimalt õigustada, selle asemel et vaadata faktidele näkku, tunnistada probleemi ja mõelda kaasa, mida siis ette võtta. 

Nii et minu ettepanek teile kui praegusele istungi juhatajale on küll samasugune kui see, nagu ütles kolleeg Rene Kokk, et see teema tuleks juhatuses tõsiselt üles võtta ja suunduda selle poole, et Riigikogu liikmetele antaks vähemalt informatsiooni selliste analüüside olemasolu kohta, enne kui me neid küsimusi hakkame siin suures saalis või ka komisjonis arutama.

Aitäh märkuse eest! Kindlasti viiakse see informatsioon juhatusse. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Jah, mul on täiesti protseduuriline küsimus. Ütleme niimoodi, et päevakorraküsimuse arutamisel peavad dokumendid olema kättesaadavad õigeaegselt. Selles asjas, ma arvan, puudub vaidlus. Nüüd on küsimus selles, et selle lepingu või selle seaduse üks osa on ka kaitsepolitsei aruanne. Seda ei ole meile teatavaks tehtud ja see sai selgeks alles nüüd, istungi käigus. Alles nüüd! Mida ütleb meie Riigi[kogu] kodu‑ ja töökorra seadus? Paragrahvi 73 "Päevakorraküsimuse arutamise võimatus" esimene lõige ütleb, et istungi juhataja ei ava päevakorraküsimuse arutamist, kui päevakorraküsimuse arutamise aluseks olevad dokumendid ei ole Riigikogu liikmetele õigeaegselt kättesaadavaks tehtud. See on sellisel juhul nii, kui meile on teada, et kõiki dokumente pole. Aga kui see asjaolu ilmneb just praegu, istungi käigus, siis tuleb see asi tagasi pöörata, sest me ei saa seda praegu arutada, kuna dokumendid ei ole kättesaadavaks tehtud. Ehk siin tuleb kohaldada sedasama seadust tagasiulatuvalt, kuna informatsioon on puudunud. Kui te nüüd hakkate ütlema, et ei, meil istung juba käib, siis võin öelda, et tihtipeale on ka kohtutes näiteks see võimalus, et tähtaeg ennistatakse, kuna, ütleme, isik ei teadnud mõnedest asjaoludest. Liisa Pakosta, ärge öelge ette, tähendab, midagi seal, teie olge vait praegu! Ma palun kohaldada praegu seda § 73 selles ulatuses, et meile ei olnud teada istungi käigus, et kõiki dokumente pole meile teatavaks või kättesaadavaks tehtud. Seetõttu tuleb kohaldada seda § 73.

Ma ootan, lugupeetud Arvo Aller, et teil on riigimehelikkust ja julgust teha see otsus praegu ära. Ka EKRE fraktsiooni liikmed kõik ütlevad, et see informatsioon ei ole kättesaadav olnud. See, et kunagi tulevikus midagi [muudetakse] ja võib-olla paremuse poole, ei tähenda seda, et me saame praegu rikkuda töö‑ ja kodukorra seadust. Ma esitan protestina ettepaneku katkestada selle päevakorraküsimuse arutelu ja niikauaks, kuni dokumendid pole Riigikogu liikmetele teatavaks, kättesaadavaks tehtud – mitte teatavaks, vaid kättesaadavaks –, katkestada istung.

Nojah, see AK-dokument tõepoolest ei ole siin. Kuid ma vaatan seletuskirja ja seal on öeldud, et on hinnatud 36 riski ja on toodud välja kõik need riskid, mis võivad olla seotud sellesama kokkuleppega. Kas need 36 riski kattuvad selle kaitsepolitsei hinnanguga, seda ma ei oska öelda. Seda me ei oska keegi öelda. Minister oma ettekandes mainis seda kaitsepolitsei hinnangut.

Aga mis puutub istungi katkestamisse, siis kui pole kõiki dokumente, me ei saa istungit alustada. Kuna me oleme seda alustanud, siis esimene lugemine jätkub, sellega me saame praegu ainult edasi minna. Tuleviku jaoks on see väga oluline ja kõik dokumendid peavad olema tulevikus materjalide juures ära märgitud. 

Rain Epler, protseduuriline küsimus.

Mu protseduuriline küsimus võtab mõnes mõttes kokku nii selle, mida rääkis kolleeg Vooglaid, kui ka selle, mida rääkis kolleeg Grünthal. Ma tahan sissejuhatuseks öelda, et see, et kaitsepolitsei sellise dokumendi üldse salastab, ka avalikkuse eest, või paneb sellele AK-märke, on minu hinnangul vale. Aga see muidugi ei puuduta istungi protseduuri. Aga ma siiski ütleks, et jah, seadus ütleb, et me ei saa alustada, aga ma arvan, et liiga lihtne oleks põhjendada seadusrikkumist sellega, et kuna Kivimägi [istungit] alustas, siis paneme edasi. Selles mõttes ma, Arvo, kutsuks üles, et siin on päriselt ka juhatusega nõupidamise koht, sest eelnõu menetlemiseks vajalikud dokumendid ei ole olnud Riigikogu liikmetele kättesaadavad. Ma arvan, et te peaksite kolmekesi tõsiselt seda asja arutama ja võtma meie õigusosakonna ka juurde. Kui me nüüd läheme edasi nii, et kuna juba alustati, siis paneme aga edasi, siis see avab tulevikuks – sind ma eriti ei kahtlusta – Kivimäele ja Hussarile eriti laialdased võimalused üle rullida kõigest, mis seaduses kirjas on. Nii et ma küll kutsun üles sind, Arvo, võtma kas või 15-minutiline juhataja vaheaeg, et juhatusega koguneda, õigusosakond juurde võtta ja seda küsimust arutada. See ohuhinnang on üks võtmeaspektidest selle eelnõu arutamisel ja Riigikogu liikmed peaksid kindlasti teadma, mis seal ohuhinnangus kirjas on.

Jah, kui ohuhinnang on olemas, siis tuleb sellega võimaluse korral tutvuda. Nii et täiesti kokkuvõttev ... (Rain Epler täpsustab kohalt.) Aga jah, kuna seal on AK, siis me ei saa seda materjali siia juurde panna, samas võiks olla viide. Ma tunnistan, et see on puudu. 

Aga, Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Küsimus on ikkagi asjaolus, et need dokumendid ei ole meile kättesaadavad olnud. See on lihtne fakt, selle üle vaidlus puudub. Küsimus ongi praegu selles, et me ei saaks nagu istungit tagasi pöörata. Aga saame küll, sest see istungi päevakorra küsimust lahendav asjaolu ilmnes alles istungi käigus. Kuigi, ütleme, seadus ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas siis käituda, sest eeldatakse siiski, et kõik dokumendid on Riigikogu liikmetele kättesaadavad. Tihtipeale siin Riigikogu saalis nii Kivimägi kui ka Hussar toovad mingisuguseid hoopis teisi võrdlusi, piirates Riigikogu liikmete seaduslikke õigusi. 

Mul on ikkagi ettepanek. Arvo Aller, teie olete tänase istungi juhataja, teil on ainupädevus seda teha ja teil on õigus seda teha. Mitte keegi ei saa teile teha etteheidet selle eest, sest fakt on see, et need dokumendid ei ole kättesaadavad olnud. Võtke süda rindu ja tehke see otsus ära! Katkestage päevakorraküsimuse arutamine ja läheme järgmise punktiga edasi. 

Aitäh! Asjaolude selgitamiseks võtan 15 minutiks juhataja vaheaja. 

V a h e a e g

 

Head Riigikogu liikmed, jätkame istungit. Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Selguse huvides selgitasime välja, et eelnõu on tulnud Vabariigi Valitsusest, Vabariigi Valitsuse eelnõu menetlemisel koosneb dokumentide hulk eelnõust ja seletuskirjast, suurde saali esimeseks lugemiseks tuleb eelnõu selliselt, nagu valitsus on selle saatnud, komisjon saab teha seal muudatusi. Samas, komisjon materjalide osas muudatusi ei teinud ja suurde saali tuli [eelnõu] sellisel kujul, nagu see praegu teie käes on. Teadmisvajaduse tõttu ja lisadokumentide saamiseks ongi kahe lugemise vahel [aeg], et teha muudatusettepanekuid, tuginedes laiemale teadmisele. Praegusel juhul ongi seaduses ettenähtud dokumendid eelnõu ja seletuskiri ning sellisel kujul ongi need esimesel lugemisel praegu kasutusel. 

Kahe lugemise vahel saab komisjoni kaudu küsida vajaduse korral dokumenti ohuhinnangu kohta. Igal Riigikogu liikmel on võimalus ise küsida ohuhinnangut Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi ja sellest lähtuvalt edastatakse teile see kas lugemiseks eraldi kambris või AK-märkega [dokument] lugemiseks asutuse sees. 

Nii et me saame jätkata esimest lugemist. Kalle Grünthalil on protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma kuulasin teie selgituse ära, aga ma ei tahaks sellega kuidagi nõustuda. Kõigepealt on see asjaolu, et seda kapo aruannet või raportit, või kuidas seda nimetataksegi, ei ole Riigikogu liikmetele õigel ajal kättesaadavaks tehtud. Ma arvan, et selle üle meil üldse vaidlus puudub. 

Teine küsimus on see, et selle päevakorraküsimuse aluseks on ka ju seesama kapo hinnang, seesama dokument, mida meile ei ole kättesaadavaks tehtud. See asjaolu on ilmnenud just praegu. Nagu selgus – teie oma sõnavõtust tuli see välja –, on olemas seaduseelnõu ja seletuskiri ja ongi kõik, eks ju. Aga mitte keegi pole osanud ju küsida seda kapo hinnangut. Seetõttu ma ikkagi tuginen praegu §‑le 73, "Päevakorraküsimuse arutamise võimatus", lähtudes ka kehtivast õiguspraktikast, kus on näiteks ka tähtaja ennistamise võimalus, kui isik pole seda enne teada saanud. See on kohtupraktikas täiesti tavaline asi. Meil ei ole see reguleeritud, aga me peame kohaldama siin analoogiat. 

Ma olen ikkagi seisukohal, et praegu on päevakorraküsimuse arutamise võimatus, kuna Riigikogu liikmetele ei ole õigel ajal päevakorraküsimuse aluseks olevaid dokumente esitatud. 

Aitäh! Nagu ma enne selgitasin, päevakorraküsimuse aluseks olevad dokumendid on eelnõu ja seletuskiri. Need on korrektselt siia tulnud ja need on valitsusest tulnud, see ongi täiskomplekt. Eelnõu saab muuta komisjon. Komisjonist muudatust ei tulnud, [eelnõu] tuli sellisel kujul suurde saali ja sellisel kujul ta praegu arutlusel on.

Mart Helme, palun, protseduuriline!

Ma ei saa selle selgitusega nõustuda. Me võtsime omalt poolt ühendust nii õiguskomisjoni kui ka julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjoni esindajatega. Nende kinnitusel praegu neil siin meie majas seda raportit ei ole, seda analüüsi ei ole. Järelikult ei ole meil võimalik seda praegu kätte saada. Kas me peame hakkama nüüd üksiksaadikutena taotlema kaitsepolitseist, et kaitsepolitsei väljastaks selle meile, või on see ikkagi juhatuse ülesanne tagada, et Riigikogu saadikutele oleks kõik need dokumendid kättesaadavad? Kuna need ei ole meile kättesaadavad, siis ei rahulda absoluutselt see väide, et enne teist lugemist on võimalik selle [raportiga] tutvuda, et parandusettepanekuid teha. Aga võib-olla enne teist lugemist ei saa me sellega mingitel põhjustel tutvuda ja siis me ei saa ka parandusettepanekuid teha. Ma täiesti nõustun Kalle Grünthaliga, et praegu on arutelu võimatus, mistõttu selle punkti arutelu tuleks katkestada, kuni meil on olemas kindlus, et komisjonides, asjakohastes komisjonides – võib-olla mitte ainult kaitsepolitsei komisjonis, nii-öelda kapo komisjonis, ja õiguskomisjonis, vaid võib-olla ka väliskomisjonis ja riigikaitsekomisjonis – oleks need raportid liikmetele kättesaadavad. Seetõttu teen ma ettepaneku praegu see arutelu, see esimene lugemine katkestada. Mul ei ole hetkel veel see paberil vormistatud. Me vormistame selle ka paberil. Siin on veel küsimusi ja ma olen veendunud, et kuna juhatus on nii otsustanud, siis see arutelu jätkub. Aga minu arvates on meil praegu tegemist arutelu võimatusega, mistõttu see arutelu tuleks katkestada ja tuua [eelnõu] saali pärast seda, kui kõik analüüsid ja dokumendid on saadikutele kättesaadavaks tehtud.

Aitäh! No katkestamisettepanekuid saame ka läbirääkimiste käigus teha, nii et selles suhtes on meil see täielik õigus. Mis puutub dokumentidesse, siis praegu me arutame Vabariigi Valitsuse eelnõu ning siin on eelnõu ja seletuskiri. Kaks asja on käsikäes. Kui seal on viidatud nendele ohuhinnangutele, siis see on komisjonis tehtav töö ja komisjoni kaudu on seda [hinnangut] võimalik välja küsida ja ka iga Riigikogu liige on võimeline seda hiljem ise välja küsima. Aga komisjoni kaudu muudetud teksti ei tulnud, muutmise soovi ei tulnud. See ongi see komisjoni autonoomia. Komisjon saab muudatusi teha. 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma ei saa teiega päris hästi nõustuda. Selle päevakorraküsimuse alusena on teie poolt toodud välja kaks dokumenti, need on seletuskiri ja seaduseelnõu, aga seesama § 73 ei sätesta ära, milline on see dokumentide loetelu, kas see võib piirduda ainult eelnõu ja seletuskirjaga või on seal veel midagi juures. Eelduslikult, kuna Riigikogu võtab vastu seaduse ja otsuse, peab olema meil absoluutselt selge, mis tegelikult selle lepingu raames toimub. Vaidluse all ei ole ka see, et kaitsepolitsei hinnang ei ole meile kättesaadav olnud. Võib-olla, kui me saame tutvuda kaitsepolitsei hinnanguga, on meie küsimused hoopis teistsugused. Meil on puudu info selle kohta, mille alusel Eesti riik võtab endale varalised kohustused. Ma toetan Mart Helme seisukohta, et meil ei ole võimalik praegu selle päevakorraküsimusega edasi minna, enne kui need asjaolud on selged. Nii et ma paluksin ikkagi selle päevakorraküsimuse arutelu katkestada, lähtudes õigusanaloogiast ka kohtute tegevusega, kes ennistavad tähtaja, kui isikud ei ole saanud õigel ajal teada vastavate toimingute tegemise kohustusest.

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, see on valitsusest tulnud eelnõu ja selle eelnõu koosseisus on see eelnõu tekst pluss seletuskiri. Muudatust saab küsida komisjon, juhatus saab saata selle ainult komisjonile, komisjon teeb selle sisulise töö. Pealkirja põhjal juhatus ei saa aru, kas tegemist on AK-dokumendiga või mitte. See on komisjoni töö ja komisjon küsib välja need vajalikud dokumendid, et arutada. Muudatust komisjonist ei tulnud, tuli terviktekst, samasugusena nagu valitsusest. 

Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

No ikkagi avalikkuses sedavõrd suurt huvi ja vastukaja tekitanud küsimuse puhul ei saa tugineda ainult sellele. Tõepoolest, töö‑ ja kodukord ütleb, et piisab seletuskirja ja eelnõu esitamisest valitsuse poolt. Aga siin on ka esineja, minister, korduvalt juhtinud tähelepanu, et niisugune analüüs on olemas ja te võite sellise analüüsiga tutvuda. Kuidas me saame tutvuda millegagi, millega me ei saa tutvuda? Siin on ju täielik loogikaviga. 

Nii et arvestades avalikkuse kõrgendatud huvi antud teema vastu, arvestades seda, et ka kaitsepolitsei varasematest raportitest me teame, et nad on hoiatanud islamiradikalismi leviku eest ja islami kogukonna väga kiire kasvu eest Eestis, teades, et mingi hulk kavandatavalt [siia toodavatest] vangidest on tõenäoliselt islamistlikud terroristid, ei ole võimalik, et me langetame siin otsuseid, lähtudes ainult sellest, et meile öeldakse, et aga te võite sellega tutvuda, minge ja tutvuge. Mine sinna, too seda, ei tea mida. Nii ei käi korrektne parlamentaarne töö ega seadusandlus. Ainult banaanivabariikides saab niimoodi teha. 

Kui minister ei taha olla banaanivabariigi formaalne minister, siis ta peaks praegu ütlema, et ta nõustub parlamendiliikmete ettepanekuga, katkestame ajutiselt selle teema arutamise ja tuleme tagasi selle juurde siis, kui me oleme kõik need pretensioonid suutnud rahuldada ja saame edasi minna juba väga selgelt uuel kvalitatiivsel alusel. Nii et minu ettepanek on, veel kord, tungiv ettepanek on, et jutt ei käi praegu mitte katkestamisest, vaid menetlemise võimatusest seoses sellega, et rahvasaadikutel ei ole piisavalt sügavat ja ulatuslikku ülevaadet aruteldava teema tagamaadest ja võimalikest järelmitest. 

Aitäh! Ma kipun jälle ennast kordama. Komisjon ju millegipärast ei ole küsinud seda analüüsi, aga komisjoni töö üks formaate ongi küsida lisadokumente. Esimesel lugemisel saab teha tagasilükkamise [ettepaneku] ja kahe lugemise vahel saab muudatusi teha, ehkki see eelnõu on üherealine. Komisjonis saab kindlasti ülevaate ka dokumentidest, mis on tulnud lisaks kahe lugemise vahel. 

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Hea juhataja! Head kolleegid! See teema on väga oluline. Juhin teie tähelepanu, et eile me arutasime õiguskomisjonis ühte teist eelnõu. Rahaminister Ligi, kes juhtumisi oli ka komisjonis, mühkas vahepeal, et jaa, nad ka valitsuses üritasid midagi analoogset, üritasid eelnõuga välja tulla, aga selgus, et kapo raport on risti ees. Nii et teile teadmiseks, et taolised asjad, need miinid, võivad välja tulla täitsa juhuslikult. Rahaminister juhuslikult ütles: "Kuulge, sõbrad, see eelnõu, mida te siin menetlete, me valitsuses üritasime sama teha, aga näed, kapo raport oli risti ees, ei saanud teha." See olgu teadmiseks kõigile.

Aitäh! Kõigile teadmiseks. Aga protseduuriliselt saab ka õiguskomisjon küsida need raportid ja asjad välja. Nii et õiguskomisjonil on see järgmiseks tegevuseks. 

Heljo Pikhof, protseduuriline küsimus.

Suur tänu! Võib-olla ma kordan ühe asja üle. Ei protokollis ega seletuskirjas pole mitte sõnagagi juttu analüüsist. Kui seda ei ole, siis, ütleme, õiguskomisjon on pidanud leppima puuduliku infoga, ja nüüd me oleme siin saalis, kus me peaksime tegema lõpliku otsuse, ja ikka pole kogu infot.

Aitäh! Protokolli ma lugenud ei ole. Seletuskirjas on leheküljel 10 julgeolekuriskide analüüs, kus on see välja toodud, ja leheküljel 2 on see samamoodi välja toodud. Õiguskomisjoni esimees ja aseesimehed ja liikmed saavad sellele tuginedes selle välja küsida. See on politsei ja piirivalve, kaitsepolitsei ja Siseministeeriumi koostöös tehtud julgeolekuriskide analüüs.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma tulen ikka selle juurde, et minu jaoks on arusaamatu, kuidas me saame menetleda seadust, kui meil puuduvad selleks piisavad lähteandmed. Te viitate siin praegu komisjonile ja sellele, et komisjon ei ole seda ära märkinud, aga siis tuli ju teie jutust välja, et ka komisjon ei olnud sellest teadlik. Ma ei saa aru, kust pärineb Toomas Kivimäe informatsioon, et see on teatavaks tehtud. Ei ole ju teatavaks tehtud! Ka kohtus näiteks ei saa ju tugineda nendele dokumentidele, mida ei ole menetluse käigus esitatud. Aga praegu tuleb niimoodi välja, et meie eest varjatakse infot. Küsimus ei ole, ütleme, Riigikogu liikmetes, praegu on küsimus selles, et kogu Eesti rahva eest varjatakse infot selle kohta, mis tegelikult toimuma hakkab. Sellepärast, et on puudu see väga oluline dokument, mis ei ole meile kättesaadavaks tehtud. Me ei saa sellisel kujul seadusloomet teostada.

Info puudumise kohta komisjonis ei oska ma midagi öelda. Komisjon tegi oma otsused, tuginedes seletuskirjale. Ma eeldan, et nad on kõik selle läbi lugenud. Leheküljel 2 on [kirjas, et eelnõu ja seletuskiri] on valminud julgeolekuriskide ja maandamismeetmete uuringu põhjal, ja alates leheküljest 10 on samamoodi need julgeolekuriskid välja toodud. 

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, ma kuulan ka seda arutelu siin. Tõepoolest, valitsusest on tulnud meile eelnõu koos seletuskirjaga. See saal ongi tegelikult see koht, kus me kaevume asjadesse, küsime küsimusi, saame vastuseid või siis ei saa. Vastustes on ka viidatud, eks ole, sellelesamale seletuskirjale, kus on omakorda viited mingisugusele ohuhinnangule. Aga nüüd selgub, et me arutame midagi, mis peab olema lihtsalt usuküsimus. Me nagu usume seda, et kui valitsusest on tulnud eelnõu, mille seletuskirjas on mingi viide, siis me peame seda siin praegu heauskselt menetlema, et kõik on nagu korras. Aga samas, kui praegu on tõusetunud küsimus, kus on see ohuhinnang, millega meil Riigikogu liikmetena on õigus tutvuda, siis selgub, et siin majas seda ei ole. 

Kuna see on komisjonist siia tulnud, nagu siin on juttu olnud, siis minul on küsimus, et kui komisjon ei ole teinud oma tööd korrektselt – nagu nüüd on selgunud, eks ju –, mismoodi me saame siis ikkagi menetlemisega edasi minna. Komisjon peaks tegema praegu koosoleku, täpselt nii, nagu seda on ka varem tehtud, sest kui suures saalis selguvad mingisugused asjaolud, mida ei ole enne kuuldud, mida ei ole enne nähtud, siis komisjon kutsub kokku koosoleku ja võtab selle eelnõu suurest saalist tagasi. 

Kas me võiksime praegu taotleda, et komisjon seda teeks? Me võtaksime vaheaja ja komisjon võtaks selle eelnõu tagasi. Me saame siis vahepeal [dokumentidega] tutvuda ja saame tulla uuesti esimesele lugemisele menetlema. Ma ei ole nõus sellega, et me heauskselt siin praegu menetleme lihtsalt selle eelnõu ja seletuskirja alusel seda asja.

Aitäh! Esimesel lugemisel tulevadki dokumendid valitsusest. Komisjoni töö on see, et nad peavad üle vaatama, kas kõik on korrektne. Kahe lugemise vahel saab teha muudatusi. Siis tuuaksegi välja erimeelsused ja [esitatakse] võimalikud parandused eelnõusse. Kvaliteedi eest jääb vastutus ikkagi valitsusele ja komisjonile. Kui muudetud dokumenti komisjon ei ole teinud, siis nii ta praegu esimesel lugemisel on. 

Züleyxa Izmailova, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mina olen siin saalis üks väiksema kogemusega rahvasaadikuid. Minust palju kogenumad on täna siin välja toonud ja tegelikult ka istungi juhataja puldist on kõlanud laused, et see eelnõu ikkagi ei täida neid kriteeriume, mida peab eelnõu täitma selleks, et siia saali jõuda. Ajal, kui rahva usaldus poliitikute, valitsuse ja Riigikogu vastu on väga õhukeseks kulunud, oleks äkki siiski õige ja õiglane teha asju korrektselt. Mida meil sellega kaotada on, kui me võtame korraks sammu tagasi, teeme asjad korda ja tuleme selle teema juurde tagasi?

Istungi juhataja saab ainult kuulata protseduurilisi küsimusi ja kuulata ära teie ettepanekud, kas eelnõu tagasi võtta või mitte. Vabariigi Valitsus või juhtivkomisjon saavad peale esimese lugemise lõpetamist teha muudatusi komisjonis kahe lugemise vahel. 

Evelin Poolamets, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Me oleme praegu küll väga halvas olukorras. Meie peame võtma vastutuse selle otsuse eest, mitte valitsus ei võta seda vastutust. Samas on meil puudu väga oluline dokument, see on selgunud siin arutelu käigus. Tekib küsimus, et äkki on puudu veel mõni dokument, mille olemasolust me ei pruugi teada. Kas ikkagi ei saaks võtta sammu tagasi, katkestada esimene lugemine ja välja selgitada, kas kõik vajalikud dokumendid on eelnõu juures olemas?

Eelnõu esimeseks lugemiseks on dokumendid siin olemas. Need on eelnõu ja seletuskiri. Protseduurika on täidetud. Mis puudutab lisadokumente, mis siit võivad välja tulla, siis komisjon peab ütlema, kas ta tahab sinna midagi juurde või ei taha. 

Aga läheme esimese lugemisega edasi. Küsimused ministrile. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõepoolest, me arutame siin olematu toetusega valitsuse eelnõu. Seda surutakse ja surutakse edasi, ükskõik mis. Minu esimesele küsimusele vastas minister, et kõik minu küsimuses oli vale. Ma tulen selle juurde tagasi. Rootsi parlamendis vangide siia toomise lepingu ratifitseerimisele toetust pole. On nii? On. Pole ka teada, kas seda toetust tuleb, sest Rootsi parlament peab selleks oma [riigi] põhiseadust muutma. On nii? On küll. Mis selles valet oli? Järelikult ajate te siin lihtsalt mingit mõttetut müügijuttu.

Ma küsin uuesti. Kas te tõite selle eelnõu siia selleks, et saada vanglate väljarentimisele blankovekslit, et isegi kui Rootsi parlament mitte kunagi seda [lepingut] ei ratifitseeri, siis meie parlamendist on see eelnõu läbi käinud ja saab selle seaduse alusel hakata pärast tooma Eestisse vange teistest riikidest? Sellisel juhul te valetate ise ja valetate avalikkusele ja ajate siin lihtsalt müügijuttu.

Teie aeg!

Kui te seda ei tee, siis miks me seda eelnõu siin üldse arutame?

Aitäh!

Ma alustan peale eelnevat arutelu repliigiga ja kõnelen siin kui kolmes Riigikogu koosseisus olnud Riigikogu liige. See on ikkagi häbitu, kui te oma täielikku laiskust ja suutmatust tööd teha ajate kellegi teise kaela. (Protesteeriv hääl saalist.) Eelnõu seletuskirjas on väga selgelt kirjas – alates leheküljelt 2, nagu ka istungi juhataja on mitu korda viidanud –, et eelnõu tugineb kaitsepolitsei (kapo) ning Siseministeeriumi (SIM) koostöös valminud julgeolekuriskide ja maandamismeetmete uuringule. Alates leheküljest 10 on sellest uuringust tehtud kokkuvõte. Teil on olnud kõik võimalused selle uuringuga täiendavalt tutvuda. Seda ütlen ma nüüd kui kolmes koosseisus olnud Riigikogu liige, kes ise on mitu korda küsinud vajalikke dokumente, kui mul on nende vastu huvi olnud. Eelnõu seletuskiri tutvustab neid riske ja nende maandamise meetmeid, mis kapo uuringus on välja toodud, väga põhjalikult. Kui kellelgi on olnud vähegi huvi selle kohta veel rohkem teada saada, siis kõik võimalused on selleks olnud. Me oleme neid [võimalusi] ka täiendavalt juurde pakkunud. Juba 25. märtsil käisime me õiguskomisjonis seda eelnõu tutvustamas. Selleks hetkeks oli see kapo analüüs ju valmis ning neid riske ja maandamismeetmeid me Riigikogu õiguskomisjonis tutvustasime. Vähemalt alates sellest ajast on Riigikogu õiguskomisjon, sealhulgas ka EKRE esindaja selles komisjonis, olnud täies ulatuses teadlik nii sellest uuringust kui ka sellest, millised need meetmed on. Veel kord: eelnõu seletuskiri kajastab seda põhjalikult. 9. juunil oli avalik pressikonverents Siseministeeriumis. Jah, avalikke pressikonverentse ei pea Riigikogu liikmed jälgima, ent õiguskomisjon on sellest täies ulatuses teadlik olnud, seda kajastab pikalt ja põhjalikult ka eelnõu seletuskiri. Ärge palun jätke Eesti rahvale muljet, et siin on inimesed, kes ei oska nagu üldse lugedagi! 

Nüüd jätkan ministrina küsimusele vastates. Ei vasta tõele see, et Rootsis ei ole olemas toetust selle eelnõu läbiminemiseks Riksdagis. 18. septembril külastas Rootsi Riksdagi opositsioon Tartu vanglat ja pärast seda külastust teatasid nii opositsioonis olev Rootsi sotsiaaldemokraatlik erakond kui ka keskerakond, et mõlemad erakonnad toetavad selle lepingu ratifitseerimist Rootsi Riksdagis. Järelikult on Rootsi erakondade ametlikud esindajad meedias teatanud, et toetus sellele eelnõule on olemas. Me tuleme siia ikkagi selle teadmisega, mida Rootsi opositsioonierakonnad on Rootsi meedias kinnitanud, et nad seda lepingut toetavad. Seega on vajalik toetus Rootsi parlamendis sellele eelnõule olemas. Ei vasta tõele, et seda toetust ei ole. Tõele vastab, et see toetus on olemas.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh! Proua minister! Ma ei ole nõus nende kolleegidega, kes väitsid, et teie esinemine on filigraanne müügikõne. Ma nimelt arvan, et see on olnud robustne müügikõne. Te korrutate pidevalt väiteid, mis on ümber lükatud. Ma märgin ainult ühte: see on see jutt ligi 300 heast töökohast. Majandusteadlased on näidanud, et me ei vaja seal valdkonnas töökohti juurde, meil on neid üle. Politseinikke ja sõjaväelasi on ligi 1000 inimese jagu puudu. 

Teiseks peaks meie eesmärk olema madala lisandväärtusega töökohtade asendamine kõrgema lisandväärtusega töökohtadega. Noorte tööpuudus ei puutu siin üldse teemasse, ka noortel on vaja just tarku töökohti. Kui te olete majandusteadlastega nõus, et me vajame ikkagi tarku töökohti, siis miks te tegutsete siin teises suunas? 

Aitäh! See on hea ja asjakohane küsimus, millele mul on loodetavasti ka teie vaates võimalik asjakohaselt vastata. Me oleme siin mitu korda tutvustanud seda, kuidas meie vanglateenistus on maailma tippklassis ja kuidas me teeme seal digiarendusi, mida kusagil mujal maailmas ei tehta, ja kuidas me neid ka jätkame. Kindlasti hõlmab see vanglateenistuse arendus ka majandusteadlaste silmas peetud töid ja arendusi IT-valdkonnas. Ka senised arendused on olnud tegelikult maailma tippklassis ja me neid jätkame. 

Teiseks, ega nendel inimestel, kellel tööd ei ole, ka nendel noortel, kellel tööd ei ole, pole väga suure tõenäosusega võimalik otse tööturule siseneda, hakates tegema kohe tehisaruarendusi või muid väga spetsiifilisi süvateadmisi nõudvaid asju. Me pakume inimestele haridust Rootsi maksumaksja raha eest, nii et nad saavad edasi liikuda. Rõhutan siinkohal veel üle, et haridus sisaldab ka inglise keele õpet. 

Täiesti üldarusaadavalt, kui me räägime kõrge lisandväärtusega töökohtadest, siis nendel töökohtadel töötavatel inimestel on võõrkeeleoskus siiski vajalik. Me koolitame inimesi, kellel võõrkeeleoskust üldse ei ole, ja kõigepealt me õpetame neile Rootsi maksumaksja raha eest inglise keele selgeks. Sealt on neil ilmselgelt palju lihtsamini võimalik edasi liikuda kõrgema lisandväärtusega töökohtadele, kui oleks võimalik ilma selleta. 

Õppimise ajal, ma rõhutan, me säilitame palga vanglateenistuses. Ka nendel praegustel vanglateenistujatel, kes soovivad inglise keelt õppida või ennast täiendada, palk säilitatakse ja ka nende kvalifikatsioon tõuseb oluliselt. Nii et ma usun, et siin me oleme kõik ühel meelel, et tarkade töökohtade loomiseks on see leping igati kasulik.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus.

Mul on üks protseduuriline küsimus. Ma kuulsin lihtsalt, kui minister ütles, et Eesti Vabariigi valitsusel on olemas kokkulepe Rootsi opositsiooniga …

Ei, ma ei öelnud seda. 

… parlamendis. Seetõttu me oleme praegu siin saalis ja arutame seda kahe riigi vahelist väga põhimõttelist teemat ja hakkame seda [kokkulepet] siin ratifitseerima. Kas ma olen õigesti aru saanud, et kui Eesti parlamendi opositsioon läheks kusagile teise riiki ja lepiks midagi kokku, siis see teise riigi valitsus saaks minna selle asjaga parlamenti ja öelda, et kahe riigi vahel on kokkulepe olemas, sest teise riigi opositsioon seda asja toetab?

Ei, selliselt ta vist ei väljendanud. Stenogrammis on kirjas, et Rootsi opositsioon käis Eestis. (Hääl saalist.) Jah! Rootsi ajalehed tsiteerisid neid opositsionääre, seda, mida nemad Eestis nägid. Kuidas seda tõlgendada, kas kokkuleppena, seda ma ei oska öelda, aga te saate stenogrammist järele vaadata. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Eesti filmiklassikas, filmis "Nukitsamees", on sihuke huvitav [koht], kus peanõid ütleb, et üks on laisk ja teine on loll. Natuke aega tagasi kuulsime teie epistlit selle kohta, et Riigikogu liikmed on laisad, ei viitsi lugeda. Üritame siis selgitada, kes see loll on.  

Küsisin teie käest, miks te valetate, et Eesti ei kanna mingeid kulusid. Sellesama lepingu artikli 50 punkt 1 ütleb konkreetselt, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega. Te hakkasite mulle igasuguseid muinasjutte rääkima, et jah, vangla vajab natukene remonti ja pärast saame selle raha tuluna tagasi, aga me ei muuda seda olukorda, et see on kulu. Minu küsimus on, kui suur summa läheb vangla kohandamise peale ja kui suur summa läheb varustamisele. Palun nimetage need numbrid, ärge rääkige mulle mingisugust Nukitsamehe juttu siin!

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh! Protseduurilise küsimuse kohta siiski see repliik, et ma selgitasin, et Rootsi kaks opositsioonierakonda on Rootsi meedias oma ametlike esindajate kaudu kinnitanud, et nad seda lepingut toetavad. Üheks Rootsi opositsioonierakonnaks on sotsiaaldemokraatlik töölispartei. Selle ma leidsin üles, et nad on seda kinnitanud Rootsi meedias 25. septembril. Teine erakond, kes samasuguse avalduse tegi, on keskpartei, aga seda kuupäeva ma nii kiiresti üles ei leidnud. 

Mis puudutab kulude katmist Tartu vanglas, siis sellega on lihtsustatult öeldes niimoodi, et raha tuleb meile Rootsist sisse ja selle raha eest me katame kõik kulud. Ehk raha tuleb sisse ja meie katame selle raha eest kulud. Selles mõttes on igati õige see, et meie katame kulud, ja samal ajal on õige ka see, et raha tuleb Rootsist. Õige on ka see, nii nagu lepingus on kirjas, et raha tuleb ettemaksuna, ehk juba enne esimeste kinnipeetavate saabumist tuleb esimene makse Rootsi riigilt. 

Me oleme arvestanud, et vangla remondi kulud, mis tulenevad sellest, et see hoone on tühjana seisnud, on umbes 1,6 miljonit eurot. See mahub väga kenasti kogu selle eelarve sisse, mida Rootsi vanglarendi eest Eestile maksab. Ehk see ei ole kulu, mida kataks Eesti maksumaksja. 

Pean oluliseks veel üle rõhutada, et remonti tuleb majades aeg-ajalt ikka teha. Seda te teate ju igaüks, et aeg-ajalt tuleb kodus remonti teha. Tartu vangla on pikka aega tegutsenud ja see 1,6 miljonit eurot remondiraha tuleks meil katta ka siis, kui meile ühtegi väliskinnipeetavat ei tuleks. Sellisel juhul tuleks see summa katta lihtsalt Eesti maksumaksja taskust. Nii et see kulu tuleks Eesti Vabariigil niikuinii teha, selleks et hoonet kasutatavas seisukorras hoida. Sellest tulenevalt ei ole tegemist mingi kahjuliku asjaga, vaid vastupidi, tegemist on Eestile väga kasuliku lahendusega, sest selle kulu, mis niikuinii tuleks teha, katab ikkagi Rootsi maksumaksja.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Mul on selline küsimus. Kas te olete veendunud, et puldis esinev Liisa-Ly Pakosta on ikka täie tervise juures, kui ta räägib, et Eesti ei kanna mingeid kulusid? Küsimus on selles, kas ta oskab lugeda. Tal peaks olema juristiharidus. Lepingu artikli 50 punkt 1 ütleb, et Eesti katab kulud. Ta ei vastanud ka mu küsimusele, milline number seondub vangla varustamisega. Ma paluksin, et ta ütleks mulle ka selle numbri. 

Aitäh! Protseduuriliselt me loeme seda seletuskirja kõik ühtemoodi ja minu arust üks selline number nagu 1,6 miljonit käis siit läbi. (Hääl saalist.) Täpsustavalt saab minister järgmise küsimuse kontekstis võib-olla vastata. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea minister! See oli päris huvitav, kuidas te vahepeal astusite kuidagi ministri rollist kõrvale ja olite keegi teine. Ma ei tea, kes te olite, kas eraisik, naine, erakonna liige. Aga siis te astusite tagasi ministri rolli ja hurjutasite siin Riigikogu liikmeid. Te oleksite võinud selle lõpuni lahti rääkida. Siin on väga suur vahe, kas sa kuulud koalitsiooni või opositsiooni, kas minister käib fraktsioonis sulle infot andmas, kui palju ta räägib, kui palju infot kinni hoitakse. Te rääkisite oma kolmest koosseisust ja oma tööst. Te jätsite muidugi jälle palju asju rääkimata, aga see on teie tavapärane käitumine. 

Aga mind ikkagi huvitab see, et teadupärast need inimesed – 400 inimest on küll kokku, aga 150–200 inimest tuleb võtta tööle sinna vangla juurde – on tegelikult samad inimesed, keda vajab kaitsevägi. Nende inimeste profiil on sarnane nende omaga, keda vajab kaitsevägi, keda vajab PPA politsei ridadesse, ka Maksu‑ ja Tolliamet vajaks neid oma ametnike ridadesse, neid vajaks ka Pääste[amet]. Kas te olete arutanud nende valdkondadega seda, kui palju inimesi te veel ära korjate sealt, kus niikuinii on juba alamehitatus?

Aitäh! Ma alustan vastamist sellest, kui palju on lisaks sellele 1,6 miljonile, mis läheb remondiks, planeeritud sisseseadele. Sisseseade kulu on umbes 1 miljon eurot ja see läheb valdavalt digilahendustele. Neid digilahendusi ma olen korduvalt siin puldis tutvustanud. Need teenivad tervet Eesti õigussüsteemi, sealhulgas kohut, prokuratuuri ja politseid. Jällegi, tegelikult on see väga kasulik ja mõistlik asi, kui me saame Rootsi maksumaksja raha eest digilahendused, mis aitavad meil laiemalt lahendada õigusvaldkonnas olevaid küsimusi, sealhulgas näiteks tõlkeküsimusi. Kuna voodid ja kõik muud sellised asjad on ju Tartu vanglas olemas, siis näiteks uue voodipesu ostmisele läheb tõesti väga väike osa sellest rahast, see on täiesti marginaalne kulu. Tuletan teile igaks juhuks meelde, et Eesti maksumaksja maksab Eesti vanglasüsteemi ülalpidamise eest 74 miljonit eurot. See on see [raha], mida Eesti maksumaksja omast taskust maksab Eesti vanglasüsteemi ülalpidamiseks. Lisaks nende digilahenduste [väljaarendamisele] tuleb juurde osta digitahvleid, ka see on selle 1 miljoni sees. 

Nüüd hea küsija [küsimuse] juurde. Te küsisite tööjõu kohta, nende inimeste kohta, keda vajab Eesti siseturvalisus. Jaa, ma olen teiega täiesti nõus. See ongi väga hea, et me saame Rootsi maksumaksja raha eest täiendavalt juurde koolitada inimesi, kes [hakkavad seisma] Eesti siseturvalisuse eest. Õige on see, nii nagu me oleme siiamaani näinud, et vanglateenistusest liigutakse edasi kaitseväkke ja politseisse. See on küllalt tavapärane liikumisviis: vanglateenistusse sisenemise lävend ületatakse, mõnda aega töötatakse vanglateenistuses ja sealt liigutakse edasi politseisse või ka kaitseväkke. Antud juhul me koolitame täiendavalt inimesi juurde ja teeme seda koolitust teise riigi maksumaksja raha eest, mis on Eestile äärmiselt kasulik. 

Sealhulgas me loodetavasti lahendame suurel määral ka meie noorte rekordkõrgeks tõusnud töötuse küsimust. On äärmiselt oluline pakkuda sellist võimalust, mis ühtlasi võimaldab ka rahvusvahelist karjääri, ja mis, nagu me eelnevas vastuses tuvastasime, on tänu inglise keele õppele ka hea hüppelaud targemate töökohtade suunas. 

Nii et see on täiesti hea, kasulik ja normaalne. Meie siseturvalisus vajab rohkem inimesi, meie kaitsevägi vajab rohkem inimesi ja me saame niimoodi lahendada ka noorte töötuse küsimust. Kindlasti ei ole noorte töötuse küsimuse lahendus see, et me haridust ei anna ja töökohti juurde ei loo. Vastupidi, me anname haridust ja loome töökohti juurde.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! On kokku lepitud, et organiseeritud kuritegevuses osalenud jõukude liikmeid Rootsist Tartu vanglasse ei tooda. See teadmine saab tõenäoliselt lähtuda kas süüdistuse koosseisust või kohtuotsusest. Aga me teame, et kurjategijate puhul osa süüdistusest jääb otsusest välja, on tõestamatu. See ei tähenda, et nendest inimestest kindlasti keegi ei ole [organiseeritud kuritegevusega] seotud, et nad on, nagu te ütlesite, suured üksildased ja keegi neist ei ole seotud mingite jõukudega. Meie politsei ja kaitsepolitsei peaks tegema ka taustakontrolli. Kas meie politseil ja kaitsepolitseil on õigus teha taustakontrolli nii süvitsi, et nad saavad täiendada Rootsi kohtute otsuseid ja öelda, et need inimesed on siiski organiseeritud kuritegevusega seotud, meie andmetel, mitte teie andmetel?

Aitäh! See on väga hea ja väga oluline küsimus. Lubage mul natukene selgitada just seda, mida selle riski maandamiseks on koostöös meie Kaitsepolitseiametiga plaanitud. 

See on õige, et kohus mõistab inimese süüdi üksnes tõendatud süütegude eest. Aga nii nagu Eestis tegutseb Kaitsepolitseiamet laiemalt inimeste tausta uurimisega, niisamuti tegeleb ka vastav organisatsioon Rootsis laiemalt inimeste tausta uurimisega. Oleme koos meie kaitsepolitsei esindajatega kohtunud Rootsi vastavate esindajatega. Siin on kahel riigil tegelikult huvi väga ühesuunaline ja väga ühesugune ja sellest on ka, ma usun, üsna lihtsasti võimalik aru saada. 

Kuritegevuse vähendamiseks – see on ka Eestis ju tõendatud, et see on väga tõhus – on äärmiselt oluline kuritegelike jõukude mahasaamine, kuritegelike jõukude lõhkumine, riigi tegevus kuritegelike jõukude vastu. Organiseeritud kuritegevus on üks kõige ohtlikumaid kuritegevuse liike. Absoluutselt kõik riigid, aga eriti sellised arenenud ja turvalisusest väga hoolivad riigid nagu Rootsi ja Eesti on sellest väga-väga huvitatud. Loomulikult, kui keegi on saanud süüdistuse ja seal taustal on jäänud näiteks midagi tõendamata, aga kahtlus on üleval olnud, siis seda inimest jälgitakse, jälgitakse nii Eestis kui jälgitakse ka Rootsis täiendavalt edasi, et vaadata, kas tema kontaktides on midagi, mis võiks siiski viidata organiseeritud kuritegevusele. Huvi on ju kätte saada see võrgustik, juhul kui on kas või mingeidki viiteid, et see võiks olemas olla. Kuna huvi see võrgustik kätte saada on täiesti ilmselgelt olemas, siis puudub Rootsi poolel igasugune huvi saata meile selliseid inimesi, kelle suhtes see kahtlus võiks vähegi üleval olla, sest [Rootsi] huvi on see, et saada kätte ka see ülejäänud võrgustik, ehk nad soovivad jälgida seda kinnipeetavat Rootsis kohapeal, jälgida tema võimalikku suhtlust Rootsis kohapeal ja leida juurde mingisuguseid tõendeid või mingit infot võimaliku kuritegeliku organisatsiooni olemasolu kohta. Nii et Rootsi mitte mingil juhul ei võta riski, et ta saadaks Eestisse mingeid gängiliikmeid, kes pole nende vahetu ja otsese kontrolli all, kuna see ilmselgelt seaks ju ohtu ka Rootsi julgeolekut. Nii et taustakontroll on äärmiselt oluline Rootsi enda vaates ja see on äärmiselt oluline meie vaates. 

Tõepoolest, kui juhtub niimoodi, et meie siin näeme, et võib olla mingeid kahtlusi, kui meie kaitsepolitsei näiteks siis, kui inimene on juba Eestisse toodud, leiab ikkagi mingeid andmeid selle kohta, et seal võiks olla [seoseid] mingi kuritegeliku organisatsiooniga, siis me saadame selle inimese tagasi. See on täiesti selge, et inimene ei pea olema süüdi mõistetud organiseeritud kuritegevuses, aga kui ta on olnud gängi liige, kui selle kohta on mingisugust infot, siis Rootsi seda inimest meile ei saada, meie selliseid inimesi vastu ei võta. Kui hiljem selgub, et on ikkagi mingi kahtlus, siis me saadame selle inimese tagasi. Leping näeb eraldi ette välistuse, et kui mõni kinnipeetav on Rootsis erijärelevalve all ehk otsitakse tema võimalikke seoseid gängikuritegevusega, siis sellist kinnipeetavat Rootsi ei saada ja meie vastu ei võta. Rootsi isegi ei taotle meilt sellisel juhul siia saatmist.

Rain Epler, palun! 

Oo, jaa. Aitäh! Vat see oli nüüd huvitav lugu. Enne te ütlesite, proua Pakosta, et me võtame vastu üksnes selliseid kinnipeetavaid, kes ei ole radikaliseerunud ja kes ei ole seotud grupiviisilise kuritegevusega, gängidega ja nii edasi. Kolleeg Lukas tegi teie jutu põhjal kohe järelduse, et on kokku lepitud, et grupiviisilise kuritegevusega [seotuid] ja gängide liikmeid vastu ei võeta. Te ise enne defineerisite, et see, et on kokku lepitud, tähendabki, et on leping. Lepingus öeldakse, et ei võeta vastu noori, naisi ja raskelt haigeid, ja siis öeldakse, et vastu ei võeta neid, kes on [toime pannud] terrorikuriteo või riigivastase kuriteo, välisriikide kodakondsuseta isikuid või mittekodanikke, keda juba plaanitakse Rootsist välja saata. Nii et ainukesed punktid on artikli 20 lõike 1 punkt h, kus öeldakse, et Eestil võib olla ka muu põhjus, ja ka artikli 20 lõike 2 punkt e, kus öeldakse, et Rootsi võib muul põhjusel [seda inimest siia] mitte saata. Aga motivatsioon on ju selline, et Rootsi tahab 300 kohta siin täidetuna hoida, sest muidu ta maksab tühja. Eesti ametnikke me teame. Hiljaaegu oli siin eelnõu, et teeme superandmebaasi, sest me saame Euroopa Liidust raha. Küllap on Eesti ametnikel motivatsiooni ikka 8500 eurot eest iga [piirarvu] ületava [vangi] eest saada. Nii et lepingus ei ole kirjas, et organiseeritud …

Teie aeg! 

… kuritegevusega seotud isikuid ei saadeta, niimoodi konkreetselt. On need lisaklauslid, et me võime mitte saata, aga teie räägite, nagu oleks see lepingus. 

Üks hetk, ma kohe kontrollin üle. Suur tänu selle küsimuse eest! Lepingus on artikkel 22, mis räägib karistuse Eestis täideviimise lõpetamisest. Lõikes 2 on tõesti välja toodud, et kui Rootsi pool leiab, et on mingeid asjaolusid, mille tõttu Rootsi tunneb selle kinnipeetava vastu ise varem huvi, siis ta saab seda otsustada. Näiteks, kui Rootsi pool leiab, et nad on leidnud mingi seose organiseeritud kuritegevusega. Lõikes 3 on [antud] see õigus ka Eesti poolele. 

Ma veel kordan üle: see on mõlema riigi huvi, et organiseeritud kuritegevust siin ei oleks. (Rain Epler täpsustab kohalt.) Siin on väga konkreetne punkt, mis jätab selle täiesti lahtiseks, sest seal võib esineda veel ka muid [asjaolusid]. Artiklis 22 on toodud, et mis tahes põhjusel võib Eestist [vangi] tagasi saata ja mis tahes põhjusel võib Rootsi [vangi] tagasi kutsuda. 

Lihtsalt, mõelge mahu peale. Rootsis on 11 000 kinnipeetavat, 11 000 vangi. Nad peavad saatma meile – nad ei pea saatma, aga neil oleks mõistlik meile saata, ütleme niimoodi – 300. 11 000 vangi, kelle seast nad ilmselgelt ju valivad sellised, kellel üldse organiseeritud kuritegevusega seost ei ole. Ma veel kord rõhutan: Rootsi huvi on saada ise kätte see organiseeritud kuritegevuse võrgustik. Kui 11 000 vangist tuleb leida 300, siis on ikkagi päris lihtne seda valikut teha. 

Vaatame veel lepingut. Üks hetk. (Lehitseb pabereid. Rain Epleri täpsustav küsimus kohalt.) Jah. Kuid kui te vaatate sedasama artiklit 20, millele te õigesti viitasite, siis näete siin ikkagi [punkti]: " … on muul viisil Rootsi vanglateenistuse hinnangul suur julgeolekurisk." Sinna alla käib ka gängikuritegevus. See on nende olukordade jaoks, kui hiljem ilmneb, et [see inimene] on gängi liige. 

Ma ütlen veel kord, et kõik kinnipeetavad, kes Eestisse tulevad, läbivad eelnevalt Eesti kaitsepolitsei taustakontrolli. Siis on meil võimalik öelda, et oot, meile tundub, et seal on mingi seos gängikuritegevusega, me ei võta seda inimest vastu. Need punktid lepingus või kokkuleppes, kuidas soovite, on toodud selleks juhuks, kui hiljem ilmneb, et ikkagi mingisugune seos on. Nii et siit me näeme, et see on võib-olla laiemaltki reguleeritud, kui te oleksite soovinud.

Rain Epler, protseduuriline küsimus juhatajale.

Mul on kaks protseduurilist küsimust. Üks on see, et vist 2023. või 2024. aastal sai tehtud muudatusettepanekuid ühe välislepinguga seotud eelnõu kohta. Muudatusettepanekud puudutasid välislepingut ennast. Siis me saime teada, et muudatusettepanekuid lepingu kohta ei saa Riigikogu liikmed teha, me saame teha neid eelnõu kohta, mis [käsitleb] lepingu ratifitseerimist. Ma küsin üle, kas see ongi selline üldine printsiip ja kehtib ka siin. 

Teine protseduuriline küsimus on mul täitsa eraldi teemal, see on pigem ettepanek juhatusele, et seda võiks arutada. Võib-olla võiks meil istungitel olla, kuidas ma ütlen, keeleredaktor või ‑kontroller, kes pärast selgitaks mõnda asja näiteks läbirääkimistel osalejatele. Minu isiklikul hinnangul oli niimoodi, et minister ütles, et on kokku lepitud, et organiseeritud kuritegevusega seotud isikuid siia ei tooda, ja ta ise enne defineeris, et kui ta ütleb, et on kokku lepitud, siis ongi see leping, et see tähendab sedasama, aga lepingus seda niimoodi kirjas ei ole. Siis minister ütles, et see, et igasugustel muudel põhjustel võivad ametnikud otsustada, et nad ei saada või nad ei võta, katab kõike, aga siiski võib see jätta augu sisse, nii et mõni organiseeritud kuritegevusega seotud isik siia tuleb. Noh, võib-olla siis vahepeal läbirääkimiste käigus see keelekorrektor tõstaks käe – täiendame ametnike hulka, eks ole – ja ütleb, et vabandage, kui nüüd kuulata, mida te eesti keeles rääkisite, siis see tegelikult päris õige ei ole. Ma ei tea, kas juhatusel on selline võimalus, et täiendada seda ametkonda, kes meid siin meie töös toetab. Nii et kaks küsimust.

No stenogrammi huvides: see täpsustav asi, ma arvan, on lisakulu. Ja lepingu muutmine, kuna see leping on alla kirjutatud, siis seda teksti meie muuta ei saa, meie saame anda või mitte anda oma nõusoleku, kas kinnitada see täideviimise kokkulepe või mitte. 

Ester Karuse, palun, küsimus ministrile!

Aitäh! Ma olen varasemalt väljendanud sellesama eelnõu puhul muret just kvalifitseeritud tööjõu pärast, arvestades ja teades, et siseturvalisuse valdkonnas on juba praegu ligi 200 täitmata ametikohta. Viimati saigi siin saalis selle teema kohta küsitud. Sellest sai räägitud juunikuus. Nüüd on piisavalt aega möödas, et küsida, mis on selle ajaga muutunud. Kas teil praegu on olemas konkreetne prognoos või on ette näidata näiteks mingid konkreetsed arvud, millised ametikohad täidetakse, kelle arvelt ja millise palgapaketiga? Suure tõenäosusega täidetakse need töökohad just olemasolevate politseinike, päästjate või kiirabitöötajate arvelt, kes juba teevad ületunde ja [töötavad] mitmel töökohal. Kuidas te tagate selle, et saaks selle konkreetse mure ära hoida?

Aitäh! Kui te lubate, siis ma kõigepealt vastan eelmisele küsijale. Seletuskirja leheküljel 10 on selgesti välja toodud, et kinnipeetava profiili on mõlemal riigil õigus kitsendada. See artikkel, et välisvangi on võimalik tagasi saata, kui mingisuguseid täiendavaid riske ilmneb, on antud võimalikult laialt. Nii et ka see punkt 2 artiklis 20, kus on öeldud, et Rootsi vanglateenistusel on väga laiad alused inimest meile üldse mitte saatagi, on olnud tegelikult Rootsi poole soov, et nad saaksid oma 11 000 vangi hulgast valida välja just nimelt need, kellel ei ole mingeid seoseid organiseeritud kuritegevusega, kuna neil on huvi see organiseeritud kuritegevuse küsimus ise ära lahendada. 

Nüüd ma tulen personaliküsimuse juurde. Väga hea ja õige küsimus, seda me oleme siin täna juba mitu korda puudutanud. Kordan üle, et kõigepealt on meil ikkagi vaja ratifitseeritud lepingut, enne me kulutusi tegema ei hakka. Kui leping on ratifitseeritud ehk leping on leidnud mõlema riigi rahvaesindajate toetuse, sellisel juhul käivituvad tegevused. Me ei võta kulutuste tegemist ette enne, kui meil on kindlus ka nende kulude katmise ehk tulude kohta. See on ju täiesti selge. Tartu vanglas on ka praegu mõned vabad töökohad, aga üldiselt ei ole olnud probleemi nende kohtade täitmisega, vaatamata sellele, mis ümberringi toimub. 

Rõhutan üle, et meil on ikkagi siseturvalisusesse kokkuvõttes vaja rohkem inimesi. Ei ole niimoodi, et inimesi on vaja ainult politseisse. Inimesi on vaja politseisse ja inimesi on vaja ka vanglateenistusse. Meil on vaja rohkem siseturvalisusega tegelevaid inimesi. Pärast lepingu ratifitseerimist me pakume Sisekaitseakadeemias nullist alates koolitust. Seal valmistatakse eraldi selle jaoks ette koolituspaketti, et inimesed saaksid koolitust ja nad saaksid selle valiku teha. 

Lisaks rõhutan üle, et me oleme just vastselt Tartu vanglast koondanud 100 inimest. Ka need inimesed otsivad uut tööd, osa nendest saaks kindlasti oma töökohale tagasi tulla. Rõhutan üle ka selle, et ega see ei ole niimoodi, et kohe asuvad kõik 250 inimest tööle, vaid värbamine toimuks ikkagi järk-järgult. Arvestada tuleb, et kui leping ratifitseeritakse, siis olemasoleva koosseisuga saame me Tartu vanglas kuni 2026. aasta lõpuni kenasti hakkama. Selle aja sees jõuab inimesi ilusti juurde koolitada. Esimesed uued ametnikud asuksid tööle alles 2027. aasta alguses.

Ando Kiviberg, palun! 

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jälgides seda debatti, mis kohati päris raevukaks kisub, jääb mulle mulje, et Eesti riik on mingit väga suurt rumalust sooritamas või vähemalt käitumas väga läbimõtlematult. Kas te äkki oleksite nii kena ja valgustaksite lugupeetud kolleege, millised alternatiivid võiksid Eesti riigil olla meie tühjenevate vanglate probleemi lahendamisel? Ma juhin tähelepanu, et seda probleemi on püütud lahendada mitme valitsuse ajal. Nagu te ise oma kõnes viitasite, selle teema tõstatas esimest korda Isamaasse kuuluv justiitsminister juba 2023. või 2022. aastal, enam täpselt ei mäletagi. Ühesõnaga, mis need muud, alternatiivsed lahendused võiksid olla? 

Jah, tõesti, tõsi on see, et esimest korda langes kinnipeetavate arv Eestis alla 2000 aastal 2023 ning eelmisel aastal koondati Tartu vanglas üle 100 ametikoha ja suleti terve E-hoone. See on olnud ka põhjus, miks valitsus vaagis kolme võimalikku stsenaariumit, kuidas selle küsimusega edasi minna. 

Üks variant oli see, et Eesti maksumaksja maksab edasi tühjade hoonete ülalpidamise eest. Selleks, et need ei amortiseeruks, tuleb neid ju ka kütta ja tuulutada. Seal peab olema mingi personal, kes selle kõigega tegeleb. Me siiamaani maksame Tartu vangla puhul ka iga-aastast kinnisvarakomponendi kulu. Teine variant oleks olnud Tartu vangla üldse lammutada. Kolmas variant oleks olnud see, võttes eeskuju teistest riikidest, et vanglahoone välja rentida. Vaatasime ka rahvusvahelist praktikat riikides, kus vanglahooned on suletud või kus need on lammutatud. See on olnud ebamõistlik otsus. Esiteks on vangla ehitamine äärmiselt kallis. Ma tuletan teile meelde, et ajal, kui Tartu vanglat ehitati – siin on mitu inimest seda juba nimetanud –, oli suur ühiskondlik diskussioon. Ühe kinnipeetava kohta maksis Tartu vangla ehitus toona sama palju, kui maksis ühe eramaja ehitamine. See näitlikustab kõige paremini seda, kui kallis on tegelikult maksumaksjale ehitada vanglahooneid. Selle moodsa hoone lammutamine ei tulnud selle tõttu kõne alla, see oleks olnud erakordselt ebamõistlik. 

Alternatiiv oleks olnud see, et me küsime Eesti maksumaksjalt raha tühja hoonekompleksi ülalpidamiseks. Ma rõhutan siin igaks juhuks üle, et tegemist ei ole seda tüüpi vanglaga, mida te olete võib-olla külastanud Patarei merekindluses või mida te olete näinud filmides. Tegemist on kaasaegse kambervanglaga, kus kambrigruppide [elanike] omavaheline suhtlus on takistatud. Seal on pisikesed vangikongid, mis [paiknevad] nii-öelda gruppidena. Seda hoonestut ei saa kasutada muudeks eesmärkideks. 

Jäi alles see variant, et säästa Eesti maksumaksjat, tuua riiki sisse raha, mida me saame kasutada siseturvalisusele, haridusele, inimeste ettevalmistamisele, siis laekuks ka märkimisväärselt maksutulusid. Lepingu maht on ju üle 60 miljoni euro aastas Eestisse tulevat välisraha. Me vaatasime üle ka teiste riikide praktika, kus sellist renti on varem olnud. See on mõjunud kohalikule kogukonnale hästi, see on tekitanud töökohtasid, käivet. Kohalikud kogukonnad on olnud vanglarendiga väga rahul. Vaatasime läbi kõik julgeolekuriskid, millele viitab põhjalikult eelnõu seletuskiri. Kes soovib täiendavat infot, on saanud seda mitu korda küsida. Peale jäi variant, et Eesti maksumaksja ja Eesti siseturvalisuse suhtes on mõistlik, kui selle teemaga minnakse edasi. 

Me võtsime sihiks, et me tegeleme ikkagi siseturvalisuse ja turvalisuse küsimuste laiema tagamisega. Seetõttu oli üks punane joon see, et läbirääkimisi peetakse üksnes teiste NATO liikmesriikidega. Ehk kogu vaade turvalisusele on ikkagi laiem kui üksnes see kitsas küsimus. Jah, meil säilib võimalus kohapeal Eestis vajaduse korral ka [kurjategijatega] tegeleda. Meil on selleks olemas inimesed, meil on olemas hoonestus. Seda kõike me pidasime oluliseks.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Jätkan ikkagi selle tööjõu defitsiidi probleemiga, kuna seda on siin küll arutatud, aga kahjuks on vastused olnud poolikud. Küsin siis konkreetsemalt: milliseid konkreetseid samme on plaanis ette võtta, et politseinikud ja piirivalvurid ei [lahkuks valdkonnast], kus niigi on tööjõust nappus? Kas on plaanis nii-ütelda teenitava kasumi arvelt märgatavalt tõsta politseinike palka? Sellist [lahkumist] on juhtunud, seda on elus varasemalt juhtunud. Kas te olete seda siseminister härra Taroga arutanud?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Palgatõus siseturvalisuses on olnud selle valitsuse üks prioriteete. Järgmise aasta riigieelarvega on ette nähtud märkimisväärne palgatõus Politsei‑ ja Piirivalveametis. Palgatõus on tõesti olnud terve valitsuse prioriteet. 

Nüüd konkreetsed sammud, veel kord selgitan. Kõigepealt, lepingu ratifitseerimine. Juhul, kui leping ratifitseeritakse, siis pärast seda avatakse Rootsi maksumaksja raha eest täiendavad õppekohad Sisekaitseakadeemias, pakutakse täiendavat koolitust. Sellele koolitusele oodatakse peamiselt inimesi, kes [soovivad] kas karjääripööret või otsivad mingisugust uut võimalust oma elus. Meil on töötusega probleem. 

Ma usun, et te ei pidanud oma küsimusega silmas diskrimineerivat käitumist. Kindlasti me oleme ühel meelel, et me ei kirjuta töökuulutusse kunagi, et palun politseil mitte tülitada, või et see, kui ollakse kunagi varem töötanud politseis, kuidagi välistaks töötamise vanglateenistuses. Pigem me näeme ikkagi praktikas seda, et vanglateenistusest on inimesi liikunud politseisse. Siseturvalisusealane koostöö politsei ja vanglateenistuse vahel on väga tihe. See on ikkagi Eestile tervikuna oluline, kui me suurendame nende inimeste hulka, kes siseturvalisuses töötavad, mitte ei võta neid politseist ära. Politseitöö on muutumas ka üha atraktiivsemaks, just tänu nendele palgatõusudele, mis järgmisel aastal ees ootavad. 

Heljo Pikhof, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen tagasi selle küsimuse juurde, mille tõstatas kolleeg Kalle Grünthal. Vaatame seda lepingut. Artikkel 53 ütleb sõnaselgelt, et Rootsi hüvitab kulud. Ma ei hakka siit edasi lugema. Aga vaatame artiklit 50. Siin on sõnaselgelt öeldud, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega selle kokkuleppe standardite ja õiguslike nõuete kohaseks, ning kohanduste vajalikkus otsustatakse dialoogis Rootsi vanglateenistuse ning Eesti vanglateenistuse vahel. 

Siin on sõnaselgelt öeldud, et Eesti katab kulud. Palun öelge, kus kohas on see sõnastus, mis selle ümber lükkab.

Aitäh! Eesti katab kõik kulud nende tulude arvelt, mida me Rootsi riigilt saame. Me katame ka vanglateenistujate palgad, me katame ka sotsiaaltöötajate palgad, me katame ka meditsiinis tekkivad kulud, me katame ka täiendavate digitahvlite ostmise kulud. Me katame kõik kulud, lihtsalt raha nende kulude katmiseks tuleb Rootsi poolelt. 

Vaadake rahasummade osa. Veel kord: ühes kuus maksab Eesti kinnipeetav Eesti maksumaksjale 3500 eurot, Rootsi kinnipeetava eest [makstakse Eestile] 8500 eurot. Ühes kuus ühe kinnipeetava kohta! Lisaks on olemas hinnapõrand, see on natuke üle 30 miljoni euro ja see hinnapõrand tuleb ettemaksuna. Hinnapõrand on lisaks kõigele muule indekseeritud, see kasvab 3,5% igal aastal. Rootsist tuleb raha, meie katame selle raha eest kokkulepitud kulud ja niimoodi see jätkub.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Minu mäletamist mööda kehtestab vangistusseadus, et kõikidel vangidel, ka kõige hullematel kurjategijatel, on õigus saada vanglast puhkust. Mind huvitabki, kas kõik need pedofiilid ja vägistajad ja muud kaabakad, kes Rootsist siia tulevad, saavad puhkust ja võivad siin vabalt ringi kolada. Lisaks sellele, et meil on pealinn ja talvepealinn ja suvepealinn, tuleb meile ka vanglapealinn, kus tavainimesed sugugi julgeolekutunnet ei saa omada.

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Mul on võimalik väga selgelt kinnitada, et kokkulepe välistab Rootsi kinnipeetavate vaba liikumise Eesti ühiskonnas. Juhul kui mõnel Rootsi kinnipeetaval peaks olema mingil põhjusel võimalus nii-öelda vabalt ühiskonnas ringi liikuda, siis ta teeb seda Rootsis. See kinnipeetav viiakse tagasi Rootsi ja seal rakendatakse vastavaid asju. Mitte ükski [Rootsi] kinnipeetav ei liigu ringi Eesti ühiskonnas. Ainukene erand on eluohtlike olukordade lahendamine, kui kinnipeetav liigub [meditsiiniasutusse] relvastatud vanglateenistujate saatel, nii nagu see toimub ka praegu Eesti kinnises vanglas olevate vangide puhul. 

Nii et juhul, kui tekib olukord, kus mingil põhjusel üks või teine kinnipeetav peaks vabaduses ringi liikuma, siis eelnevalt transporditakse ta selleks Rootsi ja Rootsi riske [hinnates] vaatab, kuidas ta seal Rootsis liigub, aga mitte ükski [Rootsi] kinnipeetav Eesti ühiskonnas ringi ei liigu. See on täiesti selge. Puhkust saab ainult Rootsi territooriumil ja sellisel juhul on kinnipeetaval kõigepealt transport – järelevalve all loomulikult – tagasi Rootsi territooriumile. Eestis mitte ükski Rootsi kinnipeetav ringi ei liigu. Aitäh teile selle küsimuse eest! 

Vanglapealinnast veel ka. Ma siiski tuletan meelde, et meil on kinnimaja Tartus täis olnud. Ka siis ei olnud tegemist vanglapealinnaga.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kahjuks see, et meil Tartu vangla on tühi, pole uhkuseasi. Selle eest, et iseendale ja ühiskonnale ohtlikud isikud meil vangi ei jõua, me maksame inimeste eludega. Küsimus pole kahjuks selles, et Eesti oleks niivõrd turvaline riik, et meil on positiivne probleem, et pole kuskilt vange võtta, vaid mure on selles, et pikalt Reformierakonna juhitud Eestil pole lihtsalt raha, et ohtlikke inimesi ühiskonnast isoleerida. Vägivallajuhtumite kasv ja tegelikult ka olukord linnatänavatel on välja toonud selle, et meil on juba puudus süsteemsest tegevusest nende inimeste ühiskonnast isoleerimisel ja meil ei jätku ka patrulle tänavatele. Kas te saate, käsi südamel, kinnitada, et pärast Rootsi vangide siia saabumist …

Teie aeg! 

… Eesti inimeste elud ja tervis ei satu …

Aitäh!

… Eestisse tulevate vangide sugulaste ja sõprade ja nii edasi pärast kuidagi ohtu?

Aitäh!

Ma ei saa teiega kuidagi nõustuda selles, et tühjalt seisev vangla ei oleks uhkuseasi. Ikka on. Meil on retsidiivsus pidevalt vähenenud. Meil on siin maailma ühed kõige paremad näitajad. Üle 80% kriminaalhooldusalustest saab talle kriminaalhoolduseks seatud tingimustega kenasti hakkama ja täidab neid. 73% vangidest, kes on Eestis vanglas olnud ja vabanevad, ei soorita rahvusvaheliselt mõõdetava aja jooksul ehk kahe aasta jooksul pärast vangistusest vabanemist uut kuritegu. See on ikkagi rahvusvaheline edulugu, mida on ka teistes riikides väga mitu korda väga positiivselt Eesti vaates välja toodud. Me oleme oma vanglateenistust ja vangistuspoliitikat hästi korraldanud. 

Te küsite võimaliku külastajate tõttu tekkiva ohu kohta Tartu elanikele või Eesti inimestele laiemalt. Me oleme korduvalt [rääkinud], et Eesti rakendab juba praegu kõikidele vanglaid külastavatele inimestele taustakontrolli. Kui inimene ei nõustu taustakontrolliga, siis ta vanglat külastada ei saa, ja juhul, kui ta nõustub, siis talle see taustakontroll tehakse. Kui seal ilmneb midagi, miks teda ei saaks vanglasse lubada, siis ta sinna minna ei saa. Täiesti selge on see, et meie ümber liigub täiesti kontrollimatuid inimesi, aga need vähesed inimesed, kes soovivad vanglat külastada, läbivad ikkagi kõigepealt taustakontrolli ja alles siis, kui nad on taustakontrolli läbinud, saavad nad vanglasse minna. Lisaks on meil digitahvlid, videokohtumised, mis on maailmas unikaalne [lahendus] ja mille üle võib ka täiesti uhkust tunda.  

Te ütlesite, et Eesti inimeste olukord on väga ebaturvaline. Meil ei ole kuritegevus täiesti nullis, see on tõsi, aga ka selles [valdkonnas tehakse rahvusvahelisi võrdlusi]: Eestis leiab umbes 2% inimestest, et kuritegevus on probleem, Rootsis leiab seda üle 40% inimestest. 

Anti Poolamets, palun!

Ma tahaks tsiteerida seda, mida PPA arvas sellest vanglaprojektist. Suvine artikkel refereeris, et PPA pigem eelistaks tühjaks jääva hoone konserveerimist kui siia kahtlase taustaga välisvangide toomist. Sealsamas artiklis toodi näiteid radikaliseerumise kohta. Rootsi vanglates on radikaliseerumine kujunemas tõsiseks julgeolekuohuks. Vanglad, mis peaksid olema rehabilitatsiooniasutused, muutuvad mõnel juhul hoopis pinnaseks, kus äärmuslikud ideoloogiad saavad juuri alla ajada. Tüüpilised radikaliseerumise vormid on religioosne ekstremism, eriti seoses salafistliku islamiga. Nüüd siis kerkib siia terve ökosüsteem, [kinnipeetavate] sugulased, külalised, kes võivad olla radikaliseerunud, kuigi teie seda ei tea. Te võite kõike arvata, aga teie taustakontroll ei anna mingit tulemust.

Teie aeg! 

Ehk siis küsimus: kuidas te sellesse PPA hinnangusse suhtute, riskihinnangusse, ja kas ikka hoitakse ära radikaliseerumist?

Aitäh!

Aitäh! Väga tõsiselt suhtume, väga tõsiselt suhtume. Eelnõu seletuskiri toob seda väga tõsist suhtumist ka välja, väliskokkuleppe tekst samamoodi. Loomulikult, see risk oleks olemas, kui me ei oleks tegelenud selle maandamisega. Veel kord: taustakontroll enne ja tagasisaatmise võimalus siin viibimise aja jooksul, kui ilmneb mingisuguseid probleeme. Me ei too siia äärmuslasi.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! No see, mis siin viimased peaaegu neli tundi toimunud on, annab meile päris hea arusaamise, miks on Eesti 200-l toetusprotsent üks koma millegagi ja miks te saite 78 omavalitsusest vaid ühes kolm saadikukohta, kuigi kokku oli neid Eestis 1640. See on süüdimatu valetamine, küüniline Eesti inimeste turvalisuse ja arvamuse eiramine, jõhker demagoogia ja Eesti riigi väärikuse alandamine. Seda on siit [puldist] tulnud nüüd peaaegu neli tundi. See ongi see Eesti 200 ja Kristen Michali valitsuse tase.  

Mul on praktiline küsimus. Me kuuleme, et Tartu reformierakondlased on väga reljeefselt võtnud selle vastu sõna ja on teatanud, et nemad ei ole selle asjaga nõus. Tartu Reformierakond on teatavasti valitsuserakond, peaministrierakond. Ma tahaksin teada, kas Reformierakonna fraktsioon või Reformierakonna ministrid on teie juurde tulnud viimastel aegadel – just kohalike omavalitsuste valimiste järgsel ajal – jutuga, et see projekt tuleb seisma panna. Või nad võtavad siin ainult poose valija jaoks?

Teie aeg!

Aitäh! Tuletan veel kord meelde, et see oli Isamaa, väga populaarne erakond, kes tõstatas enne viimaseid Riigikogu valimisi oma justiitsministri kaudu Eesti Rahvusringhäälingus vajaduse vanglaid välisriikidele rentida. See probleem on olnud täiesti ilmne ja erakondadest sõltumatu. 

Terve Tartu volikogu on kutsutud Tartu vanglaga tutvuma. Juhul kui see volikogu saab ära nimetatud ja kinnitatud, siis on tõesti ettevalmistamisel Tartus kõikidele võimalikele küsimustele vastamine kohapeal, asja ülevaatus. Selline partnerpäev Tartu vanglas on meil plaanis. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma olen tähelepanelikult kuulanud küll saalis, küll oma kabinetis vastuseid küsimustele, mida te olete andnud, ja järjest segasemaks selles mõttes nagu läheb. Te ütlete, et Tartu volikogu tuleb tutvuma, on partnerpäev. Kas need asjad ei peaks toimuma enne, kui selline otsus on valitsuse poolt langetatud ja [kokkulepe] sõlmitud? Kas ei ole mitte nii, et enne mõeldud ja siis tehtud? Praegu tundub, et on tehtud ja nüüd mõelge, et kui te tahate salastatud dokumente saada, siis te oleks pidanud ise seda taipama ja minema neid kuskile lugema. 

Teine asi on see, et mind küll väga huvitab, kas Tartus loodav uus võimuliit, Isamaa ja Reformierakond, seda tõepoolest toetab. Kui nad mingil põhjusel ka ei toeta, siis otsused on ju langetatud. 

Minu küsimus on aga see. Te ütlete, et kui selgub mingi probleem, siis see vang saadetakse tagasi. Kas ka seda lepingut on võimalik katkestada, kui selguvad väga suured ohud ja probleemid, mida oleks tulnud üldse vältida ja mitte sellist lepingut sõlmida? Kas seda lepingut on võimalik katkestada ja see lõpetada?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Tartu volikogus, selles volikogus, mis oma tegevuse lõpetab, on vanglateenistus käinud eelnevalt seda lepingut ja neid küsimusi tutvustamas. Samuti on olnud täiesti normaalne koostöö Tartu Linnavalitsusega, ka Tartu volikogu on olnud ka senimaani kaasatud. Nüüd volikogu koosseis vahetub, uue volikoguga me jätkame seda koostööd. 

Teiseks, nii nagu me oleme avalikust meediast lugeda saanud, on Tartus kokku lepitud, Tartu uus koalitsioon on kokku leppinud selle, et Tartu esindajad osalevad õiguskomisjoni töös Riigikogus. Neid kutsutakse sinna ja Tartu linna esindajad saavad kõiki vajalikke küsimusi küsida. Nii nagu ma enne ütlesin, vastan veel kord eelmisele küsimusele, et jah, Tartust on minuga ühendust võetud ja me oleme pakkunud kõikidele küsimustele avatud vastamist, nii nagu ikka, nii nagu see on ka senimaani olnud, ja pakkunud ka tervele volikogule võimalust külastada Tartu vanglat ja need asjad seal kõik üle vaadata. 

Salastatud dokumentide osa on siit mitu korda läbi käinud. Kokkuvõte ja viide on ilusti olemas eelnõu seletuskirjas. Kui keegi soovib sellega põhjalikumalt tutvuda, siis Riigikogu liikmetel loomulikult see võimalus on. PPA ja Kaitsepolitseiamet tegid selle kohta ka avaliku pressikonverentsi. Mitte midagi ei ole olnud varjatud. 

Jah, lepingut on võimalik lõpetada ka enne tähtaega. Selle kohta on artikkel 61. Artikkel 57 räägib force majeure'ist, mis annab võimaluse alla aastase tähtajaga see leping üles öelda. Tartu linn saab olema kaasatud ka uude vanglakomisjoni, see on juba otsustatud.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, 30 miljonit on muidugi parem kui 0 miljonit, aga 843 kohta on veel vaba. On teil pika plaani erakonnana plaanis veel [midagi]? Arvutati umbes, et 500 miljonit võiks veel teenida. Jõhvi vanglas on veel 60 kohta ootel. On veel mingeid plaane või kokkuleppeid? Saaks ju veel kõvasti teenida. Minu arvutuste järgi 500 miljonit julgelt kohe, 50, vabandust, 500, jah-jah, või 50, jah.

Üle 60 miljoni on aastas selle lepingu maht. Katsume ikkagi kõigepealt ühe asjaga hakkama saada. Ei, praegu ei ole mingeid täiendavaid läbirääkimisi plaanis. 

Täienduseks selle Jõhvi kohta: ma nüüd peast ei mäleta, mis see täpne tühjade kohtade arv seal on, aga töökohti saaks luua 60, sealt tuli see 60. 

Ja vabandust, parandan ka eelmist osa: artikli 55 lõige 3 lepingus ütleb, et 12 kuud saab lepingu lõpetamisest ette teatada, ja artiklis 57 on see force majeure.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma jätkan sealt eelmisest kohast, minu eelmisest küsimusest. Hiljutised juhtumid ja vägivalla kasv tegelikult ikkagi näitavad, et meil on puudujäägid ja meil on puudu vahenditest, mille abil tegeleda kuritegevuse ennetamisega ja ka sellega, et inimesed, kes on teistele ohtlikud, ei viibiks vabaduses. Aga paraku nad vabaduses on. 

Minu küsimus oli selle kohta, et kui nende vangide tõttu hakkavad Eestisse reisima inimesed, kes võivad potentsiaalselt olla kuritegevusele altid, siis kas te saate, käsi südamel, kinnitada, et Eesti inimeste elu nende tõttu kuidagi ohtu ei satu. Me ju ei tea tegelikult, kes meile riiki tulevad, enne kui nad on midagi halba teinud.

Kõigepealt, ei vasta tõele see, et me seda ei tea, sest, veel kord, kõikidele vanglakülastajatele tehakse eelnevalt taustakontroll. Teiseks, ikka kohus on see, kes otsustab, kes on vabaduses ja kes ei ole. (Vahelehüüe.) Kolmandaks, ma nõustun teiega täiesti selles, et ennetusse on meil rohkem raha vaja, kuritegevuse ennetusse. Antud juhul me siiski selle raha nii-öelda juurdesaamisega siin saalis ka tegeleme.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus.

Ma väga vabandan oma kolleegide eest, aga nagunii enam suurt küsida ei jõua. Ma lihtsalt mõtlen, kas üldse on võimalus, et kui minister stenogrammis ütleb – see jääb ajalukku, stenogramm jääb ajalukku – kategoorilises imperatiivis, et jah, nii on, nii ei ole, nii saab olema, nii ei saa olema, aga kui tulevikus asjad lähevad täpselt vastupidi, [suureneb] kuritegevus, [tekivad] ohvrid, siis kas on võimalus teda nende sõnade eest, mida ta siin on öelnud ja mis on stenogrammis kirjas, vastutusele võtta.

Protseduuriga ei ole see kuidagi seotud, aga stenogramm jääb ajalukku. Sellest lähtuvalt on see tulevastele põlvedele nähtav ja siis saavad valijad otsustada. 

Aga meil on minut küsimuseks ja vastuseks ning kell saab kohe kaks. Ma võtan minutiks ja kümneks [sekundiks] juhataja vaheaja. Seega on istung lõppenud.

V a h e a e g