Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Valge, palun! (Helistab kella.) Head kolleegid, palun vaikust! 

Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Tänane minu ja Leo Kunnase arupärimine käsitleb siis režiimi Eesti-Vene ajutisel kontrolljoonel ja seda küsimust, mis puudutab meie riigi julgeoleku alustalasid. Viimastel aastatel on nähtav, et just selles vundamendis on muret tekitavad praod, võiks nii öelda. 

Nimelt, alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale on Venemaalt Eestisse sisenenud 98 000 Ukraina kodanikku. Need on need, kes pole öelnud, et nad liiguvad Eestist edasi. Meie, Eesti Vabariigi Siseministeerium ei ole suutnud meie korduvatele päringutele vastates öelda, kui paljud neist on kontrolljoone kaudu siis Venemaale tagasi pöördunud. Nüüd on selge, et ilma selliste andmeteta ei saa me ju tuvastada, kes liiguvad Venemaa ja Eesti vahel pidevalt edasi-tagasi kas kommertskaalutlustel, poliitilistel põhjustel või kuritarvitades põgenikustaatust. See on otsene julgeolekurisk. 

Veel enam, me küsime ka seda, miks peavad Ukraina põgenikud üldse tulema Eestisse Venemaa kaudu, kui need Venemaa okupeeritud alad on enam-vähem inimtühjad. (Heliseb telefon.) See on ka. Ja lõpuks …

Härra Jaak Valge, teile on telefon. Mis me nüüd teeme, kas me katkestame teid, see on lausa meloodiaga seal.

See on muezzini palvehüüd. Aga ma usun, et see inimene taipas, et ma praegu ei saa vastata. Ma jätkan. 

Niisiis, miks peavad Ukraina põgenikud üldse tulema Eestisse Venemaa kaudu, kui Venemaa okupeeritud alad on inimtühjad? Ja lõpuks, miks peab Eesti erinevalt Soomest hoidma avatuna ajutist kontrolljoont selle agressiivse riigiga? Siseministri selgitus vastuseks mu kirjalikule küsimusele, et piir on avatud, kuna Eesti on demokraatlik riik, absoluutselt ei päde.

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd ka minu võetud aeg on täis.

Piirirežiim ei ole vabaduse, vaid julgeoleku küsimus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina annan Riigikogu menetlusse iseenda ja seitsme kolleegi nimel Eesti lipu seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu on iseenesest lihtne ja selge, lähtub eesmärgist tagada Eesti lipu väärikus ja eristaatus ning koosneb kahest punktist. Kokkuvõtlikult öeldes esimene punkt näeb ette seda, et avaliku sektori hoonetel Eestis võib koos Eesti lipuga heisata teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide lippe vaid ajutiselt ning üksnes protokollilistel eesmärkidel, vastavalt diplomaatilisele protokollile, mitte alaliselt, nagu see on kujunenud praeguseks. 

Teine punkt näeb ette seda, et avaliku sektori hoonetel, samuti Eesti Vabariigi diplomaatiliste välisesinduste hoonetel on koos Eesti lipuga keelatud heisata ideoloogilist sõnumit kandvaid lippe või avalikult eksponeerida muid ideoloogilist sõnumit kandvaid sümboleid. Eelnõu lähtub sellisel kujul arusaamisest, et näiteks see, mida Välisministeerium teeb, heisates pidevalt Välisministeeriumi hoonetele ja ka välisesinduste hoonetele nn seksuaalvähemuste lippe, ei ole kohane. Ei ole kohane muuta valitsusasutusi ja muid avaliku sektori hooneid oma ideoloogiliste ja poliitiliste eelistuste võimendamise instrumentideks.

Ja samuti pole kohane olukord, kus Eesti Vabariigis nüüd juba mitte kuu, mitte kaks kuud, mitte pool aastat, vaid juba aastaid näiteks ka Riigikogu hoonetel ripuvad võõrriigi lipud. Lõppude lõpuks on see ka meie riikliku väärikuse küsimus. Kui te käite teistes riikides, siis te ei näe selliseid asju. Riigi hoonetel peavad lehvima riigi lipud ja seda see eelnõu ette paneb. Eelnõu ei puuduta seda, mida eraisikud teevad oma hoonetel – tehku, mida tahavad –, aga küsimus on riiklikus väärikuses ja riigi hoonete kasutamises. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu.

Teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis vaktsineerimise toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja: Tanel Kiik. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 696 esimene lugemine. Ja head kolleegid, mul ei ole öelda mitte midagi muud kui kuulsusrikkad sõnad. Eelnõu 696 esimene lugemine lõpetada on juhtivkomisjoni ettepanek. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja jõudnud teise juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 655 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli meie hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjonis toimus Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 655 ettevalmistus teiseks lugemiseks 14. oktoobril. Meenutan, et eelnõu näeb ette ehitusseadustiku muutmist nii, et igas uues või põhjalikult uuendatavas kortermajas peab olema kiire internetiühenduse jaoks vajalik taristu juba ette nähtud. See tähendab omakorda, et taristuehitajad, eriti sidetaristu või ka digitaristu ehitajad saavad vajalikku infot võimalikult vara, mis võimaldab nendel vajadusel taristut koos teiste arendajatega planeerida. See koostöö võimaldab säästa kulusid ja muudab tööprotsessi lihtsamaks.

Esimese ja teise lugemise vahepeal teavitas komisjon eelnõu menetlusest paljusid huvirühmi, neid oli kokku 50. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Ühe muudatusettepanekuga liitus ka Isamaa fraktsioon. Oma seisukohad arvamustele ja ettepanekutele esitas majanduskomisjonile eelnõu algataja esindajana Justiits- ja Digiministeerium. 

Oli ka mõned ettepanekud turuosalistelt, mis muudatusettepanekuteks ei vormistunud. Eelnõu algataja, Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad selgitasid, et tegemist on Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ettepanekuga, mis puudutab sidetaristu planeerimise ja ehitamisega seotud probleeme üldisemalt. Näiteks, kui juba planeeritakse vee- ja elektrivõrke, siis oleks kajastatud ka sidevõrkude planeerimine, aga need ettepanekud ei jää tähelepanuta, vaid leiavad käsitlemist majanduskomisjoni menetluses oleva planeerimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõus numbriga 683. 

Kokku sai muudatusettepanekuid neli: kolm majanduskomisjoni ettepanekut – nr 1, 2 ja 4 – ning üks Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanek, muudatusettepanek nr 3. Esimese muudatusettepaneku kohta ütlen, et seal täpsustatakse, milliste kulude hüvitamist võib riigi ja kohaliku omavalitsuse üksus mobiiltelefoni võrgu aktiivseadme omanikult nõuda. Nimelt öeldakse seal, et mobiiltelefoni võrgu aktiivseadme omanikult saab nõuda üksnes käesoleva § lõikes 1 nimetatud aktiivseadme paigaldamise ja edasise kasutamise – ja nüüd lisandub eemaldamisega kaasnevate – kulude hüvitamist. Kuna on vaja lepinguid muuta, siis on muudatuses sätestatud ka üleminekuaeg. Esimese muudatusettepaneku puhul otsustas komisjon konsensuslikult, et arvestada seda täielikult. Teise muudatusettepaneku eesmärk on tagada suurem õigusselgus ja prognoositavus sideettevõtjatele. Ettepanek on esitatud, lähtudes Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoja seisukohtadest. Meenutan, et esialgu kavandatud sõnastus nägi ette riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusele subjektiivse otsustusruumi sideettevõtjate taotluste mitterahuldamiseks. Nüüd peeti mõistlikuks see tekstiosa eemaldada, kus viidatakse tulevikule, kuna see on abstraktne mõiste. Juhtivkomisjoni otsus oli see arvestada seda täieslikult ja konsensuslik. Kolmanda muudatusettepanekuga soovitakse muuta ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu § 1. See ettepanek tuli Isamaa fraktsioonilt. See muudatusettepanek sõnastab varasema eelnõuga võrreldes kitsamalt, et Eestit okupeerinud režiime ja nende relvajõude toetavad rajatised ning sümboolika hoonetele on keelatud. Muudatusettepanekut esitles komisjonis Mart Maastik, kes selgitas, et selle sätte lisamine ei välista hiljem algse eelnõuga sarnaselt laiema ulatusega sätete lisamist vastavalt vajaduse tekkimisele, kuid võimaldaks akuutse probleemi lahendamisega kiiresti edasi liikuda. Eelnõu algataja, ministeeriumi seisukoht on, et ta ei toeta seda ettepanekut, kuna see ei puuduta eelnõu 655 regulatsiooni eset, st ei haaku digitaristu teemaga. Samuti lisatakse Isamaa fraktsiooni muudatusettepaneku kohaselt ehitusseadustiku sätted, mis seonduvad Riigikogus uuesti arutamisel oleva nn monumentide eelnõuga, mille number on 746 UA. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Muudatusettepaneku poolt oli 2, vastu 4. Ja viimase, neljanda muudatusettepanekuga soovitakse muuta seaduse üldist jõustumisaega. Algses eelnõus oli kavandatud 12. novembril 2025. aastal, uus jõustumisaeg on määratud 1. jaanuaril 2026. Juhtivkomisjoni otsus neljanda muudatusettepaneku suhtes oli arvestada täielikult ja siin oli ka konsensus. 

Ja menetlusettepanekud olid: ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. oktoobril, ettepanek teine lugemine lõpetada; kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 5. novembril. Kõik otsused olid konsensuslikud. Tänan!

Suur tänu teile väga selge ettekande eest! Teile on paar küsimust. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on, miks meil ei tohi neid tugimaste püstitada teele lähemal kui 50 meetrit. Põhjamaades ei ole probleemi ja riigimaa on seal ja nende püstitamine oleks kergem. Aga kas meil on siis ilmastik kuidagi väga tormine võrreldes Põhjamaadega või on meie mastid väga viletsast materjalist, et võivad kukkuda teede peale? Miks seda asja ei ole siin selles eelnõus reguleeritud?

Lugupeetud Peeter Ernits! Mina esindan siin komisjonis toimunud teise lugemise arutelu ja sellel arutelul teie püstitatud küsimust ei olnud päevakorras. Palun!

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Eelmise arutelu, kui esimene lugemine oli, siis meil ministriga diskussioon oli selle üle, mis see maksma läheb. Ühtepidi üks ettevõtja paneb selle kaabli, kõri nii-öelda maa sisse. Me lugesime sealt seletuskirjast välja, et sinna peaks vähemalt mahtuma viis kaablit, aga tegelikult selle kõri läbimõõtu ei ole eelnõusse sisse pandud ja ei ole ka tingimust, mis tingimustel keegi teine saab sinna oma kaablit panna. Tühja kõri panekul ei ole nagu mingit mõtet. Me teame näiteid, et Rootsis seda kõri keegi ei kasuta, sest selle rentimine läheb kallimaks kui uue kõri panek. Kas komisjonis oli siis arutelu ka, mis siin esimesel lugemisel päevakorda tekkisid, et millistel tingimustel seda kõri saavad teised ettevõtjad kasutada?

Vaat huvitaval kombel sellist nii täpset arutelu ei ole. Ma mäletan küll, kuidas te siin esimese lugemise ajal seda küsisite ja ütlesite ka, et te olete sellel alal asjatundja. Põhiliselt tulenesid need muudatusettepanekud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning kaubandus-tööstuskoja käsitlustest ja ettepanekutest. Kogu selle muudatuste ikkagi eesmärk on see, et kõik need telekommunikatsiooni ettevõtjad oleksid infoga kursis juba siis, kui hakatakse kuskile teid ja muid asju planeerima, mis kergendaksid tõenäoliselt ka nende kõride paigaldamist õigel ajal. Komisjoni istungil enne teist lugemist meil sellist küsimuseasetust ei olnud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Küsin lisatava § 82² kohta. Seal on olemas ka keeldumise alused, et millal võib keelduda. Kas komisjonis oli mingi arutelu ka, et need on mõnevõrra sellised, kuidas ma ütlen, ambivalentsed või jätavad päris suurt tõlgendamist ruumi, näiteks et ei sobi tehniliselt või arhitektuurilt ja nii edasi? Need punktid. Kas arutati seda, et see võib tekitada meelevaldset keeldumist kohalikes omavalitsustes ja teisipidi hiljem mingisuguseid kohtuasju ja pikki vaidlusi teemal, et näiteks sellesama arhitektuurilise sobimatuse tõttu ei lubata kellelgi sinna seadet paigaldada? Kas see arutelu oli ja kuhu sellega jõuti?

Lugupeetud Rain Epler! Ei olnud sellist arutelu seekord.

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea kolleegid! Tegemist on järjekordse määrusega, otsekohalduva määrusega, gigabititaristu määrusega, mis iseenesest on positiivne. Ta aitab lahendada neid olukordi, kuidas digiriik jõuab inimesteni, jõuab odavamalt ja kiiremini ja paremini. See on üldine selle asja mõte, kuigi tegemist on nii-öelda määrusega, Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega. 

Kui vaadata originaali,  originaal on 40 lehekülge pikk ja väga konkreetne, nii-öelda sätestatud erinevate alapealkirjadega, alates mõistete lahtiseletamine ja kõik muu selline, selges, ka eesti keelde tõlgitud, muuseas. Eelnõu ise, mida me siin praegu arutame, on kümme korda lühem, neli lehekülge. Ja siin võiks hakata norima, miks me oleme võtnud või teinud lühikokkuvõtte ja sugugi mitte nii selge, nagu see euromäärus on.

Peale selle oleme keevitanud siia juurde veel, see on meie ministeerium, digiministeerium on keevitanud juurde veel nende mastide paigaldamise kohaliku omavalitsuse ehitistele, no katlamajadele või kusagile mujale. Samas tuleb välja siin mitu asja, mida ei ole siin lahendatud, aga mis on olulised asjad. Mida ma siin küsisin, et need mastid on nagu Põhjamaades, ei ole nagu probleemi, võib ka olla teele lähemal kui 50 meetrit, aga meil millegipärast on kartus nii suur, et kukuvad äkki tee peale. Ilmastikutingimused ei ole meil sugugi kõige hullemad võrreldes Põhjamaadega. See on selline, mida oleks võinud ka ära reguleerida, sest riigimaad on seal tee ääres ja oleks palju lihtsam. Praegusel juhul jah tõesti katlamajadele ja kohaliku omavalitsuse hoonetele jah nüüd on võimalik neid väiksemaid maste kinnitada ja kirikutornidesse ka. Nii et see on väike nüanss.

Ja teine moment on, mis meil võiks ka olla. Rootsis tuleb välja see, et need sidekaablid ei peaks nii sügaval olema, võiks freesida kusagile maapinna lähedale, hoiab kokku raha ja nii edasi. Aga meil ei saa seda teha, kohalikud omavalitsused on ees. Selline väike asi, aga elu lihtsamaks muutmiseks võiks nagu siiski olla. Aga praeguses selles eelnõus – mis eelnõu, õigemini euromääruse lühendatud variant – seda ei ole peetud vajalikuks suunata. 

Ja tõepoolest, see on ju igapäevane asi, et tulevad mingid vennad, kaevavad kraavi, panevad mingid torud või mingid kaablid sisse ja järgmine nädal või mõne nädala pärast tuleb mingi muu seltskond ja hakkab jälle kaevama. No ja siis tuleb jälle kolmas, neljas ja nii edasi. Selle eelnõuga või selle määrusega peaks asi nagu muutuma selgemaks, et need, kes kaevavad, ja ehitajad ja nii edasi, saavad ehitusregistrist juba järgmise aasta maikuus, kui ma õigesti mäletan, jah, saavad vaadata juba ennetavalt, et kuhu keegi midagi kaevama või midagi hakkab. 

Aga oluline moment selle eelnõu puhul, mida me ka esimesel lugemisel siin pikalt arutasime ja ausalt öeldes eriti kusagile ei jõudnud – Aivar Kokk on kusagile kadunud praegu siin –, see on nii-öelda see kõriteema. Kui lai kõri peab olema? Noh, maal poe taga arvatakse midagi muud, kui lai peab see kõri olema, aga see on see kõri, kuhu pannakse sisse, topitakse need kaablid. Ja esimesel lugemisel lugupeetud justiitsminister ei suutnud kuidagi vastata küsimustele. Ka mina küsisin mitu korda, kui lai see kõri peab olema ja mis sinna sisse mahub.

Hea kolleeg, viis minutit on täis. Kas kõriteemal on veel täpsustusi?

Ei, nüüd ma tean, et viis kaablit peab mahtuma sinna, lõpuks on selgunud. Aga jah, igal juhul selline seekord oluline määrus, aga natukene ülejala lastud. Minister oleks võinud tulla ja selgeks teha, kui lai, kui suur see kõri peab olema, mis majja läheb ja mis peaks nagu võimaluse andma, et majaelanikele ka teisi pakkujaid, soodsamaid pakkujaid, neid kaableid enda majja lubama. Nii et üldiselt positiivne värk, aga natuke ülejala pandud. Aitäh!

Aitäh teile, täname täpsustuse eest! Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu eelpool öeldud, on selle eelnõu kohta esitatud neli muudatusettepanekut. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult.  

Head kolleegid, oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud ja koos sellega on lõppenud ka eelnõu 655 teine lugemine.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 688 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt regionaal- ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on au teile tutvustada eelnõu 688, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ehk KOKS on Eesti omavalitsuste alusseadus. Selle järgi toimub meie 79 valla ja linna töö, elanike kaasamine, riigi koostöö ja kõik, mis seondub kohaliku tasandi aruteludega. Seadus võeti vastu aastal 1993 ning seda on muudetud rohkem kui sada korda. Üksikute korrektsioonide tulemusel on seadusest saanud killustatud ja kohati vastuoluline tekst, mis ei toeta enam piisavalt tänast praktikat. 

Eelnõu eesmärk on see korda teha, mitte kirjutada uut seadust, vaid teha korda see, mis on aastakümneid toiminud, et see vastaks tänapäeva ootustele: vähem bürokraatiat, rohkem selgust ja suurem usaldus kohaliku omavalitsuse vastu. 

Töö selle eelnõuga algas juba 2018. aastal Rahandusministeeriumi juures moodustatud ekspertkomisjonis, kus osalesid vallavanemad, linnapead, teadlased ja põhiseaduslike institutsioonide esindajad. Tegemist on laiapõhjalise ja tasakaalustatud eelnõuga, mis on valminud koostöös omavalitsuste ja riigiasutustega. 

See eelnõu jõudis Riigikogusse esmakordselt 2022. aastal, kuid ei jõudnud obstruktsiooni tõttu menetluse lõpuni. Täiendatud versioon kiideti valitsuse heaks tänavu 26. juunil ja anti Riigikogule üle 8. septembril. See eelnõu ei muuda volikogude valimise korda ega kohalike maksude süsteemi, ei anna omavalitsustele uusi valdkondlikke ülesandeid ega kohusta neid oma määruseid ümber tegema. Tegemist ei ole uue KOKS-iga, vaid vana korrastatud raamiga. 

Eelnõu annab selgema ja ajakohasema raami omavalitsuste töö korraldamiseks. Vähendatakse volikogude bürokraatiat ja menetluslikke otsuseid, mida saavad edaspidi teha valla- ja linnavalitsused või ametiasutused. Seadusesse lisatakse esmakordselt kohaliku omavalitsuse tegevuse eesmärk luua elanikele turvaline ja toimiv elukeskkond, pakkuda kvaliteetseid teenuseid ja toetada ettevõtlust ning piirkondlikku konkurentsivõimet. 

Samuti muutub lihtsamaks rahvaalgatus. Elanikud saavad esitada kirjaliku taotluse, mitte enam eelnõu. Ehk siis see eelnõu viide ei ole enam vajalik, vaid on tähtis anda edasi see sõnum. Kui vähemalt 10% elanikest seda toetavad, saab korraldada rahvaküsitluse olulises kohaliku elu küsimuses. See on samm, mis toob otsustusprotsessi inimestele lähemale. 

Oluline muudatus on ka KOV-i õigus teha järelevalvet oma volikogu määruste täitmise üle, näiteks heakorra, kaubanduse ja lemmikloomade pidamise osas. See annab omavalitsustele võimaluse tegutseda ennetavalt ja kaitsta kogukonna turvalisust, mitte oodata, kuni kahju on juba sündinud.

Lisaks muutub kohalik õigusloome läbipaistvamaks. Kõigil määruste eelnõudel peab olema juures seletuskiri, mis selgitab muudatuse põhjuseid ja mõjusid. Kaotatakse omavalitsusliitude seadus ja selle regulatsioonid viiakse KOKS-i alla. Nii et omavalitsuste koostöö on edaspidi ühes raamistikus. 

Eelnõu jõustumine on kavandatud 1. jaanuarile järgmisel aastal, kuid vajaduse korral võib seda nihutada märtsini, et anda omavalitsustele piisav üleminekuaeg. See seadus ei muuda omavalitsuste olemust, vaid korrastab selle aluse. See ei võta ära nende iseseisvust, vaid annab seda juurde ja see ei kasvata bürokraatiat, vaid annab rohkem selgust, usaldust ja võimalusi. Omavalitsused on Eesti tugevuse mõõdukuu. Kui kohalik tase on selge ja toimiv, siis on ka riik tugev. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt tunnustan, et kaua tehtud ja kaunikene. Sai ise juhitud seda pikka revisjoni, mida sai kaks aastat tehtud, ja nii nagu sa siin kirjeldasid, parimad eksperdid osalesid selles. Tõesti, siin ei ole mingit revolutsiooni, aga kõik need väikesed, aga olulised muudatused, mis on tulnud KOKS-i praktikast aastakümnete jooksul, on nüüd tehtud. 

Aga minu küsimus puudutab ühte vaidlust, mida on ka poliitilistes vaidlustes olnud palju. Miks see siia varem ei ole jõudnud? See on hallatavate asutuste juhtide volikogu liikmelisuse peatumine, mis kunagi selles eelnõus sees oli, kui see revisjon tehti. Siis on kogu aeg vaieldud selle üle, kas see peaks olema nii või võivad kõik omavalitsuste hallatavate asutuste juhid ikkagi olla volikogus. Kuidas te jõudsite selle tulemuseni, mis siin praegu on?

Aitäh selle küsimuse eest! Ja suur tänu selle eest, et ka teie olete selles protsessis kaasa aidanud ja enda panuse sellesse andnud. See on väga pikalt kestnud ja seda on väga kaua oodatud. 

Selles küsimuses, millele te viitasite, on olnud erinevaid arvamusi, aga kuna siin on olnud mitmeid muudatusi ja protsess on olnud pikk, siis me ei tahtnud selle kännu taha kinni jääda. Aga kuna on erimeelsusi, siis see otsustati sealt välja jätta ja liikuda edasi selle osaga, kus on konsensus, et me saaksime ikkagi asjad tehtud. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ka minule teeb rõõmu, et konkreetselt ja selgelt on ära öeldud, et omavalitsuse üks ülesanne on toetada ettevõtluskeskkonda ja neid arenguid. Küsin, et nagu me ikka teame, ülesannetega peavad tulema kaasa ka vahendid. Kas olete kaalunud, kuidas need vahendid ettevõtluskeskkonna arendamiseks võiksid kohalike omavalitsusteni jõuda, eriti nendes piirkondades, kus täna napib ka nende seniste ülesannete täitmiseks vahendeid?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See on igati mõistetav küsimus ja tähtis arutelu. Aga ma pean mainima, et käesolev seadus ehk KOKS on alusseadus ja siin me otseselt määratleme seda raamistikku, mis alusel kohalikud omavalitsused töötavad. Selle muudatuse eesmärk on anda arengukavadesse, tegevuskavadesse kohalikele omavalitsustele selge raam, mis seal tegevuskavas võiks olla esindatud, et seal oleks kindlasti olemas ka kohaliku majandustegevuse arendamine. Nüüd, meetmeid ja muid selliseid detaile ma arutaksin teistsuguste formaatide raames, praegu keskendume sellele alusseadusele.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tõesti hea meel KOV-idel, et lõpuks see seadus saab oma loogilise edasimineku. See, et hallatavate asutuste juhid saavad edasi olla ja esindada oma valijaid, on minu meelest hea. Aga küsimus on selline. KOV-ide õigus teha järelevalvet volikogu eeskirjade rikkumiste üle ja töödelda isikuandmeid kohaliku halduse raames. Mingisugune regulatsioon oli enne ka, aga kas nüüd tuleb ka mingi juhendmaterjal selle kohta või iga omavalitsus hakkab seda tõlgendama omamoodi?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See arutelu sellel küsimusel pikalt on toimunud. Üks näide sellest on seesama lemmikloomade küsimus, kus on mõned koerad, kes on teatud piirkondi hirmu all hoidnud, et nad on lahti pääsenud, ja kohalikul omavalitsusel ei ole seda õigusraami, et seal seda korda luua ja paluda kohaliku omavalitsuse eeskirjade täitmist. See muudatus sellega tuleb. Ja kindlasti me kohalike omavalitsustega koostöös seda nii-öelda üleminekut, kui see seadus vastu võetakse, me kindlasti aitame teha seda selgitustööd ja toimub palju aruteluformaate, et kõik saaks ühtemoodi sellest seadusemuudatusest aru. Kavatseme seal teha selgitustööd ja olla nagu kaasatud, nii palju kui võimalik.

Jaak Aab, teine küsimus.

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Mul on ikka sama küsimus. Vladimir ka siin ütles, et see on hea lahendus. Tookord eksperdikomisjon pikalt kaalus neid asju – tõesti, see oli pikk protsess. Ja üks sisuline küsimus oli just nende hallatavate asutuste kohta. Absoluutne enamus oli selle poolt, et sellele peaks piiri tõmbama. Peaks peatuma volitused. Ja kui enam pole juht, siis sa võid taastada need volitused volikogus. Võtmata seda seisukohta, ma lihtsalt täpsustan, kuna nüüd on see jõudnud siia. Oli kuulda, et ka praeguses valitsuses oli kahe osapoole vahel ma ei ütle, et vaidlus, vaid eriarvamus selles küsimuses. Ma tean, et Eesti 200 toetas minu arust esialgset varianti, et peaks peatuma need volitused. Kas siis Reformierakond nõudis, et ta sellises vormis siia tuleks?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean kõigepealt ütlema, et on juba teine küsimus järjest, kus te olete ajaraamis küsimuseni jõudnud. Ma ei pea ise nuputama ja ma tänan selle eest! Ma saan sellest põhimõttest aru, kus see komisjon selleni jõudis. Aga argument, mida ma ka mõistan, on see, et väiksemates kohtades on mõistlik, et volikogus oleksid võimalikult kohaliku eluga kursis olevad inimesed. Peaasjalikult me räägime siin koolijuhtidest, kes panustavad väga tugevasti kohaliku kogukonna arengusse. Sellest argumendist ma iseenesest saan aru, et nendel oleks ka võimalus näiteks hariduspoliitikat vallas suunata. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister, aitäh eelmise vastuse eest! Kuid ikkagi see minu mure ja küsimus, et see mure kosmosesse ära ei hajuks: millises raamis ja formaadis me hakkame arutama nende vahendite andmist ettevõtluskeskkonna arendamiseks, kuidas te olete seda planeerinud, mis on ministeeriumi ettepanekud? Tegelikult nii ikka päris ei saa, et ülesanne antakse …Sellega antakse tegelikult selge ülesanne, seda saavad ka kodanikud küsima hakata, kuidas te seda teete. Kust tulevad vahendid ja millal neid meetmeid ja asju hakatakse arutama?

Aitäh selle küsimuse eest! Küsimus oli võrdlemisi sarnane varasema küsimusega. Ma kardan, et mu vastus on ka suht sama, mis ta oli eelmine kord. Meil on erinevaid meetmeid. Ma ei hakka neid praegu siin loetlema, seda me oleme tegelikult juba pikalt arutanud erinevates formaatides ka teiega. Praegu siin alusseaduses me räägime ikkagi raamistikust, ülesannete piiritlemisest. Majandustegevus varasemalt ei ole seal olnud, see on olnud loetelus muu hulgas, ehk siis toome selle täpsemalt välja arengukavade mõttes. Ja selle ressursi tagamine on juba järgmine samm. See on aluspõhimõtete määratlemine kohalike omavalitsuste tasemel.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ettekandes ütlesite, et seadus hakkab jõustuma jaanuarist, vajaduse korral märtsist. Mis see vajadus on, et ta jaanuarist ei hakka kehtima?

Juhul kui Riigikogu, täna on esimene lugemine, juhul kui see Riigikogu menetlus venib pikemale ja on soov selle väga pikalt ettevalmistatud seadusega ka Riigikogu tasandil väga põhjalikku tööd teha ja see peaks venima üle selle aja, siis on täiesti mõistetav, et sellest vastuvõtmisest oleks see vähemalt mõned kuud võimalik kohalikel omavalitsustel sellega kohaneda, ministeeriumil aidata neil sellega kohaneda.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas esmaspäeval, 6. oktoobril siinsamas juba kõlanud eelnõu teemadel. Meil oli selle juures abiks praegu siin eelnõu tutvustanud minister, ta oli ka meie komisjonis. Lisaks oli meil hea võimalus kuulata Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonna inimeste arvamusi. 

Komisjonis oli arutelu päris pikk ja me kõnelesime ka seal päris põhjalikult just nimelt sellestsamast ettevõtluskeskkonna arengust. Meie küsimused olid küll rohkem suunatud pigem sellele, kas piisab sellest, kui on eelnõus väljendatud eesmärk aidata kaasa, või peaks seal olema hoopis täpsemalt veel need ülesanded tagamise osas. Ka siin kõneletud ja arutatud lisavahendite asi on kindlasti oluline, kuid praegu on ülesanne pandud pigem ettevõtluskeskkonna raamistiku ja edendamise ühistele kohustustele, mis kindlasti konkreetsemate ülesannete puhul saab tõenäoliselt kaetud ka rahaliste vahenditega. 

Lisaks oli meil kõne all ka seesama seni koerte-kasside pidamise kord, mis edaspidi peaks saama paremini lahendatud ja käsitlema ka muid lemmikloomasid. Ma usun, et ka see on oodatud muudatus. Ja kui seadus jõustub, siis peaks tõesti olema järelevalve rakendamise üle ka koolitused ja selgitamised täpsemad. 

Kõnelesime veel sellest, et ka isikuandmete töötlemise osas on seni olnud omavalitsustel raskusi. Siin püüab ka käesolev eelnõu seda veidi lahendada, kuigi kahjuks mitte küll piisavalt, nii et siin jääb meile siiski veel Andmekaitse Inspektsiooniga kooskõlas edaspidi ilmselt lahendust vajavaid küsimusi. 

Pikalt rääkisime arutelust rahvaalgatuse ja otsedemokraatia teemadel. Meie protokollis on see kenasti kirjas, keda huvitab. Usun, et siin oli ka asjakohaseid küsimusi ja vastuseid ning arvamusi oli komisjonis erinevaid. 

Paljud muudatused selles väga olulises eelnõus on siiski tehnilist laadi, mis ei tähenda, et need oleksid vähem olulised. Siin on kvooruminõudeid, on hea õigusloome ja normitehnika eeskirja täpsustusi ja kohustusi pandud kohalikele omavalitsustele. Peatusime põgusalt ka kohaliku omavalitsuse valimistel kandidaadi püsiva elukoha temaatikal, mida küll see seadus otseselt ei lahenda, küll aga aitab see veidi piiritleda seda hindamise ulatust. 

Komisjon tegi menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, konsensuslikult; esimene lugemine lõpetada on meie ettepanek, samuti tehtud konsensuslikult; määrata esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 12. november 2025. Nii et kõik meie otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu ka teile väga selge ettekande eest! Aga teile on rida küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea kolleeg! Eelnõuga tõesti püütakse seda paindlikkust suurendada, et kohalik omavalitsus saaks ise seal elu korraldada. Seda ma iseenesest toetan. Ma toetaks ka seda, kui kohalikul omavalitsusel oleks rohkem võimalusi rahaliste vahendite üle otsustada. Täna ikkagi hoiab keskvõim väga jämedat otsa enda käes, proovime sellega edasi liikuda.

Aga mul on küsimus paindlikkuse kohta. Paragrahvi 22 muudetakse päris oluliselt: volikogu ainupädevus kaob ära, jääb pädevus, nimekiri jääb lühemaks jne. Mu küsimus on, et kui siiamaani sai volikogu teadlikult üht-teist tegevvõimule delegeerida ja see oli võib-olla omavalitsuseti erinev, mida delegeeriti ja mis jäeti volikogule, siis nüüd, kui see seadus jõustub ja kohalik omavalitsus oma põhimäärust ei muuda või ei ole muutnud, siis teatud otsused liiguvad automaatselt n-ö täitevvõimu kätte, volikogust ära. Kas seal mingeid riske ka nähti sellega seoses? Kas sellel teemal mingit arutelu oli. Kui oli, siis võib-olla sa saad avada, mis olid plussid ja miinused?

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis selle üle arutelu tegelikult ei olnud ja küsimust ei tekkinud. Ma usun, et tõepoolest 79 omavalitsuse põhimäärused ja kõik muud, ka volikogu õigusaktid ja volitusnormide andmised, võivad olla väga erineva praktikaga. Nii et sellest ka see eelpool viidatud jõustumisaja piisav ajavälp, et jõuaksime omavalitsustes teha vajalikud muudatused oma seadusloomes ja õigusaktides, see ilmselt selle lahendab. Siiski jäävad teatud küsimused, mida volikogu ei saa edasi delegeerida. Ma isiklikult arvan, et see vahepealne olukord, kus volikogu oli vaikimisi kõikide otsuste tegijaks ja pidi edasi paratamatult tehnilisemat laadi küsimusi delegeerima, saab nüüd võib-olla lahenduse.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete ise ka olnud pikaaegne ja kogenud omavalitsusjuht. Sellepärast ma loodan, et te ei pea paljuks ehk ka isiklikku vaadet jagada lisaks komisjoni arutelule. Ma ikka läheksin edasi selle ettevõtluskohustusega, sellepärast et ma usun, et te nõustute minuga, et üks tegus, oma vallast, linnast hooliv omavalitsusjuht on tegutsenud ettevõtluse toetamise nimel juba enne selle kohustuse või ülesande lisamist. Samas me täna räägime, et seaduse muutmisega siiski nagu ressurssi kaasa ei tule, mis on olnud ju omavalitsuste põhisõnum, mis pigistab selles osas, et ettevõtete ja töökohtade loomisele päriselt hoogu juurde anda. Kuidas te ise näete ja mis see komisjoni lootus oli, et see deklaratiivne punkt päriselt maapiirkondadesse elu tooks, eriti nendesse omavalitsustesse, kes juba täna väga suurtes rahalistes kitsikustes on?

Aitäh! Tõepoolest, meil komisjoni arutelu esmalt oli tõesti veidi isegi teise nurga alt ja seal tekkis küsimus, kas mitte ei ole just nimelt liialt pehmelt öeldud, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on aidata kaasa, et äkki peaks olemagi, et tagada ehk veel rangemalt panna ülesanne, kindel vastutus ka kohalikule omavalitsusele. Oli küsimusi, kas omavalitsus tegutseb ainult siis, kui tal on selleks võimalus, või peakski tal olema ka kohustus nii-öelda ettevõtluskeskkonna edendamiseks ja arendamiseks. Meie arutelu tulemusena oli ikkagi selline arusaam, et tegu on sellise kompleksse ülesandega, mida tagada, ütleme seda, et ettevõtluskeskkond oleks kõigiti kvaliteetne, hea ja toetav, selle tagamine iseenesest ei ole tõenäoliselt jõukohane üksikule osapoolele, vaid ta on alati partneritevaheline töö.  

Ma tooksin siinkohal välja, et ikkagi kohaliku omavalitsuse kohustus on nii või naa iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. See on selline üldine põhimõte. Minu arvates on väga hea, kui on viited nüüd ka ettevõtluskeskkonna edendamisele. Meil on olnud varasemas praktikas tõesti olukordi – nüüd räägin isiklikust kogemusest tõesti –, kus omavalitsused näiteks, taotledes riigilt maad ettevõtluse edendamiseks, said vastuseks, et kuna seda kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ei olegi ette nähtud, siis polekski nagu tegu kohaliku omavalitsuse ülesandega.  

See, mis puudutab nüüd rahalisi vahendeid, on kindlasti väga oluline küsimus, kuid üldiselt siin mina saan küll aru nõnda, et meil on KOKS-i ülesanne antud siis selliselt, et see on selline ülesanne kujundada ettevõtluskeskkonda ja ühise ülesandena siis ka maakondlikult edendada ettevõtluse arengut. Ehk siis rohkem ta taandub sellise strateegilise juhtimise ja analüüside ning ettevõtluskeskkonna korraldusliku poole peale, millele, ma väga loodan, et me leiame praktilised lahendused just nimelt sellises omavalitsusteüleses koostöös, olgu see siis maakondlik või maakondadeülene.  

Läksin natuke võib-olla liialt isikliku arvamuse peale, aga komisjon jäi üldiselt rahule sellega, et see ei ole praegu otsene kohustus tagada ainuisikuliselt või ainsana omavalitsuse poolt, vaid võimalus kujundada ettevõtluskeskkonda koos kõigi partneritega nii oma vallas kui ka laiemalt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin on üks muudatus, mis puudutab arengu kavandamise põhimõtteid: § 37. Vallal ja linnal peavad olema arengukava, eelarvestrateegia ja üldplaneering, mis on omavahel kooskõlas. Meil on väga palju omavalitsusi, kus on arengukava ja üldplaneering vastuolus. Näiteks on üldplaneeringus määratud tuuleenergeetika alad, aga arengukavas neid ei ole kavandatud. Need ei ole kooskõlas. Kuidas vallal peaks see kavandamine olema? Kas ta kõigepealt teeb üldplaneeringu ja selle järgi arengukava või eelnevalt ikkagi arengukava ja siis üldplaneeringu? Ja kui need on juba omavahel vastuolus, siis kuidas seda vastuolu peaks lahendama hakkama?

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis me selle üle arutelu ei olnud. Loomulikult ma usun, et on väga hea, et sõnaselgelt on väljendatud vajadust sellise kooskõla järele. Mil viisil see otseselt peaks olema, esmalt kumb? Ma tahan öelda, et ideaalis liiguvad nad tõenäoliselt siiski ühte jalga protsessina. Kui muutub vajadus näiteks arengu eesmärki muuta, siis tuleks ka kõik teised arengudokumendid alati sellega kooskõlla viia. Või kui on selge vastuolu, siis seda põhjalikumat arutelu on vaja, kas see muudatus tegelikkuses ongi asjakohane. Ma usun, et seesama menetlusprotsess ja kõikide arengudokumentide omavaheline kooskõla on ka selleks välja mõeldud ja meile ülesandeks pandud omavalitsustes, et oleks tõepoolest mitme külje pealt nii planeeringute, arengueesmärkide kui võib-olla mõne huvigrupi soovide omavahelised vastuolud ära analüüsitud ja vastavalt kõigis õigusaktides ühesuguselt kajastatud. Ma usun, et seda on tingimata vaja teha.

Reili Rand, palun! Teine küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ikka jätkan selle teemaga, sest ma kuidagi ei ole rahul, seda enam, et ma tean, et teil on praktiline kogemus ja te teate seda. Ühtepidi on hea, kui see deklaratiivne sõna lisamine või põhimõtte lisamine aitab riigiametitel aru saada, et ettevõtluse ja töökohtade loomisele kaasaaitamine on kohaliku elu edendamise osa. Aga reaalpraktikas omavalitsusjuhid, kes on juba varasemalt tegelenud sellega, et enda piirkonnas oleks töökohti, puutuvad varem või hiljem kokku küsimustega, kuidas KOV oleks valmis ja suudab aidata rajada sidevõrke, juurdepääsuteid, maa kasutusse andmis... Ühesõnaga, kõik need küsimused varem või hiljem maanduvad selles kohas, mis eeldab rahalist ressurssi. Ehk siis me ju tegelikult täna nendime – ma saan aru, teie ka, või vähemalt te sujuvalt võtsite selle niimoodi hästi kavalalt kokku –, et me teame, et see punkt tegelikult liialt palju kaasa ei aita sellele, et eriti kaugemates piirkondades KOV-idel päriselt …

Aitäh!

… tekiksid hoovad töökohtade loomiseks.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole päris sellel meelel, et see ei aita kaasa. Aga ma olen väga rahul, et see punkt sõnaselgelt viitab sellele, et ettevõtluskeskkonna kujundamine ja selle edendamisele kaasaaitamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Mitte päris kõigis omavalitsustes ei ole seesama arusaam seni valitsenud ja just nimelt ka selle pärast, et nad ei ole suutnud leida kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest punkti, mis ütleks, et see on kohaliku omavalitsuse kohustus. See muidugi ei ole vabandus selle nii-öelda tegematajätmiseks ja enamik omavalitsusi tõesti selle küsimusega tegeleb. 

Mis puudutab seda, et paratamatult läheb vaja raha selleks, et midagi konkreetselt teha, siis sellega ma olen ka nõus. Me oleme ju seni näinud praktikat, kus on olnud erinevaid meetmeid, mida on olnud võimalik kasutada ka kohalikul omavalitsusel näiteks taristu edendamiseks või teatud juhtudel omavalitsuse osaluste või toetuste andmiseks. Ma loodan, et siin saab see olema tõukeks kõigile, näiteks kas või arengu kavandamisel läbi mõelda ka ettevõtluskeskkonna arendamise vajadused, millele järgnevad näiteks taotlused vastavalt kas erinevatesse rahastusskeemidesse või – miks ka mitte – riigi poolt otse omavalitsustele tulevikus suunatud. 

Aga ma usun, et siin on üks suund näiteks meetmed, mis praegu juba ütlevadki, kohalike omavalitsuste ühiselt ettevõtluskeskkonna arendamine on näiteks PEEK-meetmes ju väga päevakohane. Kui me ettevõtluskeskkonnast räägime, siis on väga vähe omavalitsusi, kus see keskkond saaks olla isoleeritud teistest ümbritsevatest omavalitsustest. Seetõttu meeldib mulle pigem see muudatus kohalike omavalitsuste ühiselt täidetavate ülesannete juures, kus on ka öeldud, et ettevõtluskeskkonna pikaajalise arengu suundumused ja vajadused on üheskoos vaja kindlasti läbi mõtelda. Ka seda varem ei olnud.

Rain Epler, teine küsimus. Aitäh!

Aitäh! No ma jätkan § 22 teemal. Jätkuvalt on ju hea, kui kohalikul tasemel on võimalik oma asju ise rohkem korraldada ja raamid on mõnes mõttes lõdvemalt ette antud. Aga kuidas sa ise hindad, et kui seaduse jõustumine läheneb, kas siis pigem peaksidki ikkagi volikogud hästi teadlikult otsa vaatama näiteks kohaliku omavalitsuse üldmäärusele ja kogu sellele töökorraldusele, mis puudutab ülesannete jaotust täitevvõimu ja volikogu vahel, et läbi mõelda ja tehagi otsused, milline institutsioon millist rolli täidab? Sest seaduse poolt, eks ole, raamid lähevad lõdvemaks. Kas sa oled sellega nõus ja kas selles osas on plaanis ministeeriumil kuidagi ergutada ka volikogusid mingite teavituste teel, kutsuda neid üles neid asju enda KOV-is ülevaatamiseks? Mulle tundub, et kui KOV-i taseme aktides jääb kõik samaks. Kui uus seadus hakkab kehtima, siis seal võib tekkida selline muutus, mida inimesed ei taju.

Aitäh küsimuse eest! Ma tahaksin loota, et seda olukorda ei teki, sest ma tean, et asjatundlikud kantselei inimesed ja vallasekretärid ja linnasekretärid hoiavad tegelikult silma peal kõikidel seadusemuudatustel ja kindlasti ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmisel. Vahepeal tekkis praegu pigem olukord, kus volitusnorme tuli anda väga palju ja need olid korralduslike ülesannete puhul hästi tehnilist laadi ehk volikogu ilmselgelt ei saanud hakata ei ajalises ega muu ressursi head kasvatust silmas pidades väga tehnilist ja korralduslikku laadi küsimusi oma aktidega lahendama. Seetõttu ka need volitusnormid loodi.

Iseenesest ma usun, et nende küsimuste korral ei ole otseselt vajadust õigusakte muuta, sest need on volitatud ja nende puhul ei ole pädevuses küsimust. Kindlasti on vaja uuesti üle vaadata needsamad pädevusnormid ja uuesti mõelda läbi, kas kõik ülesanded jäävad praegu selle organi teha, kus nad on volitatud, või on vaja muutust. Nii et siin on vaja kindlasti õigusnormi kohalikes omavalitsustes uuendada ja üle vaadata.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Siin on jälle üks väga huvitav ülesanne omavalitsusele antud. Omavalitsusüksus võib moodustada valitsuse korrakaitseüksuse või nimetada ametisse korrakaitsega tegeleva ametniku, kelle põhiülesanne on osaleda avaliku korra tagamisel ja teha pädevuse piires volikogu õigusaktide täitmise üle järelevalvet omavalitsusüksuse määratud tööpiirkonnas. Jääb mulje nagu oleks Metsik Lääs, et meil on oma šerif. Varem on ikkagi korrakaitsega tegelenud riik. Kas on arvestatud ka riigieelarves, et kui omavalitsusele on pandud uus ülesanne korda tagada, siis see on kooskõlas eelarvega ja antakse omavalitsusele rohkem raha juurde selle n-ö korrakaitseüksuse loomise jaoks?

Aitäh küsimuse eest! Pean tunnistama, et komisjonis me küll ei märganud seda käsitleda, kellelgi sellekohast küsimust ei tekkinud. Aga ma usun, et iseenesest see on nüüd sätestatud võimalusena, mitte kohustusena. Ehk siis ka otse rahastust sellele tõenäoliselt ei lisandu kahjuks omavalitsuste jaoks. Ma väga loodan, et sellist šerifiüksust ei teki. Küll aga võib olla erineva suuruse ja võib-olla ka erinevate oludega kohalikes omavalitsustes vajadus mingisuguse korrakaitseüksuse rakendamiseks. Siis on ju hea, kui seda saab teha, sest kohaliku elu küsimuste kohapealne otsustamine ja lahendamine on ju iseenesest selline tuumülesanne ja hea, kui need võimalused on olemas.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Tuleb siiralt ikkagi tunnustada Riigikogu tööd ja rõõmu tunda, et kohalike omavalitsuste korralduse seadus on läbimas, mulle tundub, edukalt uuenduskuuri. Seda on pikalt oodatud, nagu siin saalis ka varem on kuulda olnud. 

Kohalik omavalitsus on kodanikule kõige lähem avaliku võimu organ. Kui inimesel on mure, millest endal enam jõud üle ei käi, pöördub ta esimeses järjekorras oma valla- või linnavalitsuse poole. Küllap paljud meist mõistavad, et väga paljude kodanike jaoks on vallamajas ja Toompeal aetavad avalikud asjad üks riik kõik. Ja seepärast on iseäranis oluline, et kohalikud omavalitsused suudaksid oma elu korraldada ja teenuseid pakkuda sama kvaliteetselt kui riigiasutused. 

Kohaliku omavalitsuse tegevuse eesmärkide selgem sõnastamine, õigusloome kvaliteedi tõus kohapeal, vähem dubleerivat detailsust, rohkem enesekorraldusõigust, kaasamise ja rahvaalgatuse kohalikul tasandil lihtsamaks muutmine, paindlikum volitamine ja sujuvam täideviimine, selgem raam volikogu volituste andmiseks valitsusele, kui siis jutt käib mitmest üksikjuhtumist, nende ühendamisest, et kiireloomulisi haldusülesandeid saaks lahendada ilma igakordse eraldi volituseta. Vähetähtis ei ole ka elektrooniliste istungite selge lubamine ning vastava õigusraamistiku ettenägemine. Küllap me mäletame ka seda kõik, kuidas koroonaepideemia tingimustes volikogude tööd korraldades me improviseerima pidime. 

Volikogude töökorraldus saab sujuvamaks muutuda, sest näiteks volikogu liige saab oma volituste peatamist edaspidi pikendada järjest vähemalt kolme kuu kaupa, ilma et ta peaks vahepeal uuesti taastama ja uuesti peatama. Ühesõnaga, vähem bürokraatiat – sujuvam töö. Ja muidugi veel ka näitena, et sama omavalitsuse ametnikuks olemine edaspidi on samuti volituste peatamise aluseks, sarnaselt kohaliku omavalitsuse töötajatele. 

Kasutades seda võimalust siin hetkel puldis, saan rahuldada ka kolleegi uudishimu selle korrakaitseüksuse või korrakaitseametnike töö raamistamist edaspidi. Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et meie pealinnal, Tallinna linnal, on munitsipaalpolitsei tegelikult juba ammu olemas ja täiesti omal algatusel. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatustega sellise võimaluse ettenägemine – veel kord, see on võimalus, see ei ole kohustus – ei ole riiklike ülesannete üleandmine, küll aga selge raamistamine, kuidas siis seda võiks ja peaks tegema soovi korral kohalik omavalitsus.

Kõike seda eespool toodut arvesse võttes Eesti 200 fraktsioon kindlasti tervitab käesolevat kohalike omavalitsuste korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja kutsub seda toetama. Ma olen südamest veendunud, et jõustudes aitab kõnealune eelnõu kohalike inimeste ja seega kogu Eesti elukorraldust ladusamaks ja sujuvamaks muuta. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Väga pikka kõnet ei pea, aga mõned mõtted. Kindlasti meie fraktsioon tervitab seda kaua tehtud kaunikest eelnõu. Lausa seitse aastat! Tegelikult parem hilja kui mitte kunagi, aga mõned väikesed tähelepanekud siiski oleks. 

Kui me näeme, et Eesti Vabariiki on olnud juba päris mitukümmend aastat ja ikkagi ei ole kohalike omavalitsuste ülesannete hulgas olnud ettevõtlusega tegelemise kohustust ja loomulikult ka ei ole vahendeid, siis tegelikult see ei ole päris hästi. Noh, rääkimata võimalustest neid tegevusi ellu viia, oleme pidanud omavalitsustena kõik need aastad vaidlema ka riigi erinevate allasutustega, et kas meil on näiteks maad vaja, tarvis tööstusalade tegemiseks või meil seda ikka ei ole tarvis. Rääkimata sellest, kas maad antakse riigi poolt tasuta või mitte. Need võimalused on väga-väga ahtakesed olnud ja selles suhtes on väga hästi, et nüüd väike selgus saabub, et omavalitsuse üheks ülesandeks on ka ettevõtluse arendamine. Ja siis kindlasti ka muud küsimused, mis sellega kaasuvad, lahenevad kergemini. 

Muidugi, millega ei saa nõus olla, on see, et selle eelnõuga pannakse võib-olla otseselt või varjatult rida ülesandeid, mille katteks pole vahendeid. Ma olen väga seda meelt, et järgmiste lugemiste käigus peab tulema selgus, kust need vahendid tulevad. Ei ole mõtet panna väga kehvas majanduslikus seisus olevatele omavalitsustele ülesannet, mida nad tegelikult teha ei suuda, aga rahva ootus tekib, eriti näiteks selle korrakaitseorgani puhul. Hoidku jumal selle eest, et riik vaikselt ei mõtle seda, nagu meil ikka, et vahendeid napib, tõmbame politseid koomale, siis peab omavalitsus neid ülesandeid täitma hakkama, sest ootus ju inimestel loogiliselt võiks tekkida. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 688 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. november kell 17.15. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud neljanda punkti juurde: Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu 669 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Selle eelnõu, mis meie arvates on hästi positiivne ja mida kindlasti võiks toetada, eesmärk on fikseerida 1. juuni lastepäevana. Kui varem oli mõte, et võiks seda jätkuvalt nimetada lastekaitsepäevaks – selline on nimetus aastaid olnud –, siis praegu on selline idee, et see võiks olla lastepäev. Ja mitte lihtsalt selle nimega fikseerida Eesti Vabariigi kalendris, vaid teha sellest riigipüha ja vaba päev. 

Juttu on sellest tegelikult olnud juba mitu aastat. Ma mäletan, olles Tallinna abilinnapea, kuidas aastal 2020 pöördusin tollase rahvastikuministri poole, kelleks oli tol ajal Riina Solman, ja tegin ettepaneku, et 1. juuni võiks olla riigipüha ja vaba päev, mil nii vanemad kui ka lapsed saaksid aega veeta koos. Võib öelda, et juba viis aastat olen selle teemaga tegelenud. Tol ajal tuli mulle kahjuks negatiivne vastus, aga samas mingi liigutuse oli tollane valitsus teinud. 1. juunist tehti lipupäev. Aga kahjuks ei olnud see minu mõte, sest lipupäevi on meil palju. Minu mõte oli see, et ikkagi lapsed ja vanemad saavad seda päeva koos veeta, näiteks käia loomaaias, kinos, jalutada linnas jne. Aga lipupäev teatavasti ei ole vaba päev, seega kõik jätkub vanaviisi ehk vanemad lähevad hommikul tööle, lapsed lasteaeda või kooli, ja kokku nad saavad alles õhtul. Nii et see päev möödub täpselt samamoodi nagu iga teine päev, mis ei ole püha. Meie mõte on ikkagi teha sellest riigipüha. 

Mul oli väga hea meel, kui 2024. aasta aprillis pöördus Riigikogu poole 36 organisatsiooni, kes ühel või teisel määral seisavad laste õiguste ja heaolu eest. Nende ettepanek oli nimetada 1. juunil tähistatav lastekaitsepäev ümber lastepäevaks ning muuta see riiklikuks pühaks ja puhkepäevaks. 

Ma ei hakka siin kõiki organisatsioone nimetama, neid on hästi palju. Eelnõu seletuskirjas on nad kõik ilusasti välja toodud. Mainin lihtsalt mõnesid neist, need ei ole paremad teistest, aga need on võib-olla natuke rohkem tuntud. Eesti Lastearstide Selts, Eesti Naabrivalve, Eesti Noorsootöötajate Kogu, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Punane Rist, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing, Haridus- ja Noorteamet, Kodutütred, MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liit, MTÜ Lastekaitse Liit, MTÜ SEB Heategevusfond, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeliit, Riigikohus, SA Kiusamisvaba Kool, Sisekaitseakadeemia, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, Tervise Arengu Instituut, Terviseamet jne. Väga soliidsed organisatsioonid, kõik 36. Suur tänu neile selle eest, et nad selle pöördumise tegid! Minu meelest oli see hästi aktuaalne nii tol hetkel kui on ka praegu. Nii et meie kindlasti ühineme nende mõttega. 

Ajaloost nii palju, et Eestis tähistatakse lastekaitsepäeva alates aastast 1990 Eesti Lastekaitse Liidu eestvedamisel. Meie arvates võiks see ikkagi riigipüha olla, sest kui see oleks riiklik pidupäev, mil ühiskonna tähelepanu on suunatud lastele, siis selline otsus meie arvates tugevdaks peresuhteid. Nagu ma juba rääkisin, siis see tekitab vanematele ja lastele võimaluse veeta terve lastepäev koos. Samuti annaks see tööinimestele rohkem puhkeaega, et taastada jõuvarusid, mis meie arvates mõjuks omakorda positiivselt ka tööprotsessile tervikuna.

Kui me vaatame teiste riikide kogemust, siis väga paljudes riikides tähistatakse lastepäeva, mitte ilmtingimata 1. juunil. See on pigem levinud Euroopa maailmajaos, aga mitte ainult. Eri riigid eri kuupäevadel seda tähistavad. Paljudes riikides on see ka riigipüha. 

Veel üks argument, mis meie kasuks räägib, on see, et kuna kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on fikseeritud 11 riigipüha ja üks rahvuspüha, siis ei ole see väga suur number võrreldes teiste riikidega, kaasa arvatud Euroopa riikidega. Nii et meie arvates võiks üks lisapäev riigipühana olla kohane. Euroopa Liidu riikide keskmise arvuga oleks see igatahes täiesti võrreldav. 

Me arvame samamoodi, et lisaks sellele, et see mõjub hästi peresisestele suhetele ning rõhutab perekondlike väärtuste ja laste eest hoolitsemise olulisust, võib see positiivselt mõjutada ka meie demograafilist olukorda. Me kõik teame, mis olukord täna on. Sündimus on ajaloo kõige madalam, sündide arv on rekordmadal. Eelmisel aastal oli circa 9500 sündi, mis on tõepoolest katastroofiline näitaja. Praegu paistab, et aastal 2025 on see näitaja veel hullem. Nii et minu arvates peaks kindlasti Eesti riik, eelkõige valitsus, võtma kasutusele kõikvõimalikud meetmed selleks, et olukorda parandada. Meie pakume omalt poolt välja sellise variandi, mis kindlasti aitaks kaasa – ei lahendaks kindlasti seda olukorda üksi, aga selline väike lisameede mõjub meie arvates positiivselt. 

Kui rääkida veel numbritest, siis eelnõuga väheneks Eestis keskmine töönädala pikkus. Eurostati andmetel töötatakse Eestis keskmiselt 38 tundi nädalas töötaja kohta. See on rohkem kui keskmiselt Euroopas, kus see on 37,5 tundi nädalas. Seega on Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal läheks Euroopa keskmisega võrreldes lühemaks. 

Mis on võib-olla paljude jaoks oluline, on see, et käesoleva eelnõu vastuvõtmine ei too kaasa täiendavaid riigieelarvelisi kulutusi, riigieelarvest ei ole sellele suurt kulutada vaja.

Komisjonis toimus meil arutelu, ma saan aru, mind komisjonis ei olnud, aga meie fraktsiooni esindaja Lauri Laats oli ilusti kohal. Justiits- ja Digiministeeriumi esindajalt tuli valitsuse arvamus, et see on positiivne, aga tegelikult ta seda ei toeta. Me oleme näiteks pidevalt näinud, et kui on riigieelarve teemal diskussioon ja debatid siin saalis, kus näiteks rahanduskomisjoni esindaja ütleb, et Keskerakond alati pakub väga mõistlikke muudatusettepanekuid, siis koalitsioon hääletab tuimalt need kõik maha, vaatamata sellele, et nad on nii head ja mõistlikud. Siin tekkis ausalt öeldes selline tunne, lugedes komisjoni protokolli, et idee on hea, aga me ikka oleme vastu. 

Siis kõlas paar argumenti, miks ministeerium on selle vastu, aga põhiargument oli järjekordselt sama, mida me oleme juba paljude taoliste eelnõude puhul kuulnud, et puudub mõjuanalüüs. Me oleme sellest väga pikalt rääkinud, hästi mitu korda, et tegelikult peaks ministeerium analüüsi ise läbi viima, sellepärast et ministeeriumil on vastavad võimalused ja vahendid olemas, vastav ressurss olemas, Riigikogu liikmetel sellist ressurssi ei ole. Me oleme jälle siinsamas, et ministeerium annab negatiivse hinnangu, sellepärast et puudub mõjuanalüüs. Lisaks on ju hästi keeruline ühiselt seda eelnõu või ka mõnd teist taolist eelnõu analüüsida, kuna on hästi raske öelda, kuidas see võib meie majandust mõjutada. Seda sellepärast, et ühest küljest iga vaba päev, iga lisapüha võib-olla survestab tööandjat natuke rohkem, aga teisest küljest välja puhanud ja õnnelik töötaja on võimeline töötama rohkem ja kvaliteetsemalt. Nii et meie arvates võib see tegelikult kompenseerida seda vaba päeva. Siinkohal võib öelda, et kohati on see lihtsalt subjektiivne, nii et sellist analüüsi on keeruline koostada. 

Põhimõtteliselt ongi kõik. Ma hea meelega vastan küsimustele, kui need peaksid tulema. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku seda eelnõu toetada. Tuletan meelde, et see ei ole ainult meie mõte, vaid me jagame samu mõtteid 36 organisatsiooniga, kes kõik seisavad laste õiguste ja heaolu eest. See, kuidas Riigikogu praegu sellele eelnõule reageerib, on teatud mõttes ka Riigikogu reaktsioon nende organisatsioonide ettepanekule. Aitäh!

Suur tänu teile! Tundub, et saalist on tulemas toetusküsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh selle ettekande eest! See on juba vist kolmas või neljas kord, kui me kaitseme sellist eelnõu siin saalis. Ja tundub väga lihtne eelnõu. On nii imelik, et sellele siiani ei ole valitsuselt toetust tulnud. Aga ma vaatan ka komisjoni istungi protokolli ja minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on selline asi võimalik, et ministeeriumi ametnik, kes tutvustas ka valitsuse seisukohta, põhimõtteliselt ütles, et tegelikult ta ei tea, kuidas valitsuse seisukoht kujunes, mis analüüsidel see põhines, mis arvamustel. Kuidas selline asi üldse võimalik on? Põhimõtteliselt ametnikud tegelikult ei ole isegi teadlikud, kuidas erinevad seisukohad kujunevad, ja isegi ei suuda neid põhjendada. Kas teil on rohkem infot selle kohta?

Aitäh! Küsimuse esimene pool. Tõepoolest, nagu ma juba rääkisin oma kõnes, juba viis aastat on see idee õhus, kui mitte rohkem. Ma ei tea, kas ma olin esimene, kes sellega välja tuli 2020. Ei pruugi. Võib-olla see idee oli üleval ka enne seda, aga siis viis aastat ei suudeta selles kokku leppida. Ja nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et nii palju erinevaid organisatsioone, väga autoriteetseid organisatsioone, on tegelikult jagamas minu mõtet, et see kindlasti võiks olla riigipüha ja vaba päev.

Ausalt öeldes, kui mina lugesin seda protokolli ja kuulasin seda, mida rääkis mulle minu kolleeg Lauri Laats, kes viibis sellel komisjoni istungil, siis mulle meeldis, kuidas kolleeg Jaak Valge, kes tuleb natuke hiljem siia komisjoni poolt esinema, ütles pärast ministeeriumi esindaja esinemist, et valitsuse põhjendused on hästi kummalised, sellepärast et loogika oleks justkui selline, et mida vähem puhkepäevi on, seda parem ühiskonnale. No võib-olla, ma ei tea, mõni tööandja isegi arvab niimoodi. Ma olen kindel, et kõik tööandjad niimoodi absoluutselt ei mõtle, aga meie sellega kindlasti nõus ei ole. 

Ja mis puudutab seda, mis seal komisjonis toimus, siis ma arvan, et Jaak Valge suudab sellele paremini vastata, ta oli kohapeal. Aga minule jällegi, lugedes protokolli ja kuulates kolleegi mitte ettekannet, vaid lihtsalt seda, kuidas ta kirjeldas, mis seal komisjonis toimus, torkas silma see, et ministeeriumi esindaja ei suutnud eriti üldse küsimustele vastata. Ehk teisisõnu ta lihtsalt tuli sinna, arvatavasti luges paberi pealt ministeeriumi arvamuse ja seejärel vastused olid umbes sellised, et kuna mina ei olnud otsustamise juures ja selle arvamuse koostamise juures, siis mina sellele küsimusele vastata ei saa ja sellele küsimusele ka mitte. Siis tekibki küsimus, miks keegi, kes tegelikult oli otsuse tegemise juures, ei tulnud komisjoni seda lahti rääkima, vaid saadetakse inimene, kes on ministeeriumi esindaja, ministeeriumi töötaja, aga kes sellest protsessist suurt midagi ei tea, kuna ta juures ei viibinud. Ausalt öeldes on see väga kehv praktika. Ja ma saan aru, et sellele mõned komisjoni liikmed tähelepanu ka pöörasid. Aga tõepoolest on raske aru saada, miks üldse ministeerium niimoodi teeb. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan sind selle väga mahuka, aga väga tähtsa eelnõu eest. Ei saagi aru, kes siis võiks selle vastu olla, kui meie lapsed oma vanematega saavad ühe päeva veel juurde, kus koos olla, eriti meie turbulentses maailmas, kus lapsevanemad võitlevad oma toimetuleku eest ja laste heaolu eest. Aga kas te võite arvata, et see eelnõu võiks aidata ka tõsta laste ja noorte teemasid ka valitsuse tasemel, mis innustaks siis valitsust tagastada lasterikastele peredele nende toetuse?

Aitäh! Tõepoolest, me võime meelde tuletada, kuidas enne Riigikogu valimisi kolmikliit – Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Isamaa –, ma saan aru, et viimase survel tõstsid lasterikaste perede hüvitise päris korralikult. Pärast Riigikogu valimisi uus valitsus, kus Isamaa asemele tuli Eesti 200, vähendati see toetus või hüvitis 200 euro võrra kuus, mis oli loomulikult esiteks päris suur löök nendele peredele, ja teiseks, mis võib-olla on isegi olulisem, neil paljudel kadus usk riigi toetusse, kuidas ma ütlen, riigi hoolivusse. Ühest küljest me siis tõstame ja teisest küljest poole aasta pärast otsustame, et tõstsime liiga palju ja nüüd andke osa sellest tagasi, mis loomulikult on hästi masendav.  

Mis puudutab seda küsimust, kas see aitab siis alustada nagu diskussiooni sellest, et lapsed ja noored ja nende heaolu, siis me oleme siin palju diskuteerinud, ka Riigikogus suhelnud ministritega, kaasa arvatud peaministriga, eelmise peaministriga. Teemaks oli alati demograafiline olukord, mis aastast aastasse praegu läheb aina hullemaks. Siis ausalt öeldes ma nägin kahte asja. Asi nr 1: sõnades kõik olid selle poolt, et on vaja väga kiiremas korras midagi ette võtma hakata, sest tõepoolest, kõik saavad aru, et see, mis meie demograafiline olukord praegu on, see on katastroof tuleviku mõttes eelkõige. Aga teine asi, millest ma aru sain, et tegudes kahjuks on lähenemine hoopis teistsugune. Jah, saame aru, olukord on väga keeruline, probleeme on palju, kindlasti tuleks midagi ette võtta. Aga siis, kui hakatakse midagi pakkuma, mis võiks tegelikult seda demograafilist olukorda parandada, siis kas hääletatakse see tuimalt maha või lihtsalt pannakse kuskile riiuli peale. Mingisuguseid initsiatiive valitsuselt, et kuidagi seda olukorda parandada, mina küll ei mäleta, et oleks tulnud viimasel kahel aastal.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma siin ka vaatasin erinevat rahvusvahelist statistikat ja sain numbriliselt suhteliselt erinevaid tulemusi, aga üldine järeldus on ikkagi üheselt selline, et aastas tehtud töötundide arvult on Eesti üks Euroopa esimesi. Meil kusagil 10% rohkem töötatakse kui Lätis või Leedus. Sellest teie ka rääkisite, küll nädala lõikes, aga üldjäreldus on ikkagi sama, et hoolimata erinevast statistikast me töötame rohkem kui Euroopas keskmiselt. Aga samas ma leidsin andmeid, et rohkem puhkeaega on just majanduslikult enam arenenud riikides. Teiseks, ka Euroopa üldtrend on selline, et puhkeaeg pikeneb. Ja ma küsin, kas teie leidsite ka sarnast statistikat, et mida enam arenenud riik, seda rohkem puhkeaega ja et igal pool see puhkeaeg suureneb. 

Aitäh! Just sellist analüüsi ma ei ole teinud, aga minu meelest on see hästi loogiline. Nagu ma juba oma kõnes ütlesin, välja puhanud õnnelik töötaja on tööandjale palju kasulikum kui väsinud ja õnnetu. Tegelikult räägitakse ju hästi palju, et eestlased töötavad väga palju ja siis pärast suurevad tööl, mis on absurdne. Loomulikult me töötame selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. Minu meelest see kõik peab olema tasakaalus. 

Loomulikult ei pea neid puhkepäevi, vabu päevi olema ülemäära palju, aga me praegu oleme väga kaugel sellest Eestis. Põhimõtteliselt 12 riigipüha – 11 riigipüha, üks rahvuspüha – ei ole väga palju, olgem ausad, kui aastas on 365 päeva. Ja üks selline päev, mille sümboolne tähendus on hästi oluline, on perepäev, kus vanemad ja lapsed saavad koos aega veeta, sellepärast et juba selle päeva mõte on selline. Ma arvan, et see on hästi oluline. Ja teiseks, üks selline lisapuhkepäev 1. juunil – ma arvan, et see kindlasti oleks kohane. Nii et mind üldse ei pane imestama see statistika, mille te tõite. Ma arvan, et nii ongi, et kui inimene on õnnelik, kui ta elab arenenud riigis ja neid puhkepäevi on tal piisavalt ja ta saab nendega arvestada, siis on ka tulemus positiivne. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma mäletan, 2020. aastal, kui käis võidujooks, kelle eelnõu, lastekaitsepäev, läbi läheb. Kolm erakonda esitasid ja kõik samasuguse asja ja lõpuks ikka läks. No see lastekaitsepäev on olemas, aga mis see muutub siis, kui on lastepäev?

Aitäh! Iseenesest ega siin suurt vahet ei ole. Seda võib nimetada lastekaitsepäevaks, seda võib nimetada lastepäevaks. Meie jaoks oleks kõige tähtsam see, et see oleks ikkagi riigipüha ja vaba päev, et pere oleks koos, et lapsed ja vanemad saaksid selle päeva koos veeta. Aga lastekaitsepäev – võib-olla mõned ütlevad, et see on lihtsalt selline nimi, mis jäi võib-olla pärandiks NSV Liidu ajast. Kui see on oluline, siis ma arvan, et meie jaoks ei ole see printsipiaalne, kas see peab olema lastekaitsepäev või see peab olema lihtsalt lastepäev. Ma arvan, et need, kes ütlevad – kaasa arvatud needsamad organisatsioonid, kes pöördusid selle ettepanekuga Riigikogu poole –, nad lihtsalt tahavad, et see oleks nagu selline laiem mõiste. Mitte konkreetselt me räägime laste kaitsest, vaid me räägime üldse lastest ja laste heaolust ja laste soovidest ja unistustest, no ja nii edasi, nii edasi. Sest lastekaitsepäev on võib-olla natuke kitsam tähendus, et siis me räägime just sellest, kuidas lapsi kaitsta, kuidas kaitsta laste õigused. Ma arvan, et Eestis nad on paljuski juba kaitstud. Ei saa kunagi olla liiga palju. Aga see on jah selline laiem mõiste, siis me räägime üldse lastest ja nende elust ja olust ja nii edasi.

Tanel Kiik, palun!

… esimees! Austatud ettekandja! Iseenesest igati sümpaatne ja tervitatav ettepanek ja loodetavasti ka parlamendi suur saal peab oluliseks laste väärtustamist olukorras, kus me oleme rahvastikukriisis. Isegi ilma kriisita võiks öelda, et iga laps on väärtus ja lapsi peab loomulikult hoidma. Ma arvan, et ka sellise eraldi päeva tähistamine nii-öelda punase pühana on igati mõistlik ja tervitatav. Aga ma küsin nii, et kas te seda eelnõu välja töötades vaatasite ka teiste riikide kogemusi. Kuidas mujal maailmas praktika on just selle koha pealt, et üks asi on, eks ole, emadepäevad ja isadepäevad, aga kui palju selliseid lastega seotud pühasid teistes riikides on? Ja kas need on reeglina riigipühad ehk vabad päevad või nii nagu Eestis on seni olnud, et see nii-öelda lastekaitsepäev on justkui tähtis ja tähistatav, aga samal ajal tegelikult vaba päeva inimestele ei taga?

Aitäh! Selline väike tabel on mul iseenesest olemas. Võib öelda, et circa 50 riiki üle maailma tähistavad just 1. juunil traditsiooniliselt lastepäeva, rahvusvahelist lastepäeva ehk International Children's Day, nagu võib öelda inglise keeles. Nii et võib öelda, et kõige populaarsemad kohad, et seda tähistada, on just Euroopa ja Aasia. 

Ja siis on hästi palju riike, analüüs näitab, et isegi enamikus maailma riikides on ühel või teisel moel lastepäev selline pidulik päev, ütleme niimoodi. Võib-olla ei ole kõikjal püha, aga seda ikkagi tähistatakse erinevatel päevadel. Noh, mõned näited on Türgi, 23. aprill; Jaapan ja Lõuna-Korea, 5. mai; India, 14. november. Siis on veel üks oluline daatum, 20. november, see on ÜRO UNICEF-i kalendri järgi rahvusvaheline lastepäev. Ja paljudes riikides just 20. novembril seda tähistatakse. 

Aga kuna Eestis on 1. juuni olnud juba aastakümneid traditsiooniline lastekaitse- või lastepäev, siis meie ettepanek on, et see oleks ikkagi 1. juuni. Ja väga paljudes riikides, Euroopas näiteks 20 ringis, tähistatakse seda just nimelt 1. juunil.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma seekord vaigistasin oma telefoni. Sealt minu eelmise etteaste ajal kostus sealt siis muezzini palvehüüe. Ja vabandan selle pärast. Aga samas oli see ka võib-olla oluline teile, teadvustamaks, et kui see massiimmigratsioon jätkub, siis te hakkate seda meie linnaruumis üsna tihti kuulma. 

Aga lähen siis asja juurde. Ma ei hakka siin küll pikalt heietama. Siin oli tõesti korralik ülevaade juba mitte ainult eelnõust endast, vaid ka selle arutelust komisjonis. Mul ei ole põhjust pikalt rääkida, oletan, et võimuliidu otsus on juba tehtud ja käsud jagatud. Nii et kes tahab seda ülevaadet komisjonis täpsemalt toimunust, leiab sellest protokollist. 

Niisiis tutvustas eelnõu ... Ahaa, ütlen kõigepealt, et eelnõu tutvustamise päevakorrapunktile eelnes päevakorrapunkt, mille lõpetuseks komisjon moodustas konsensuslikult töörühma, et üldisemalt üle vaadata pühade ja tähtpäevade süsteem ja ka Eesti lipu seadus. Küllap see andis teatava sellise tausta selle päevakorrapunkti arutelule. 

Eelnõu tutvustas Lauri Laats, nimetades seda peresõbralikuks sammuks, mis aitaks ühiskonnal rohkem tähelepanu pöörata lastele ja peredele. Valitsuse seisukohta esitas Justiits‑ ja Digiministeeriumi nõunik Silja Tammeorg, kes teatas, et kuigi eesmärk on kena, valitsus siiski eelnõu ei toeta. Põhjenduseks toodi negatiivne mõju tööandjatele ning kahtlus, et üks puhkepäev ei muuda demograafilist olukorda, kuna põhjused on sügavamad. See peamine etteheide oli ikkagi klassikaline, nimelt see, et mõjuanalüüs ei ole põhjalik või puudub. 

Helir-Valdor Seeder küsis, kas valitsus leidis ka midagi positiivset. Nõunik Tammeorg vastas, et ei, positiivseid mõjusid ei ole välja toodud valitsuse poolt. 

Seejärel kaldus arutelu teise teemasse. Mina uurisin, millist infot valitsuse esindaja valitsuse istungilt üldse saab, kas protokolli, stenogrammi, otsuseid või midagi muud, et kui tal puudub teadmine arutelu sisust, siis milleks ametnikku üldse kohale saata vaja on. Selguski, et vaene ametnik ei tea, mida istungil arutati, kes mida ütles ja kas üldse hääletati, ainult teadis seda, et otsus oli konsensuslik. Lauri Laats pakkus nüüd edasi, et kui valitsuse arvamuses on toon positiivne, aga suhtumine negatiivne, tuleks siis valitsuselt küsida täpsustust. Seeder lisas, et kui ministeeriumi esindaja ei ole seisukoha kujundamises osalenud, võiks valitsus edaspidi saata komisjoni ainult neid, kes teavad, millest räägivad. Niipalju seda siis oli ja otsustati konsensusega võtta see eelnõu tänaseks päevakorda. Ando Kiviberg kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega arvamuse valitsusele, et edaspidi saadetaks eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. 

Nüüd tuli siis hääletus. Otsustati kõigepealt konsensusega võtta eelnõu tänaseks päevakorda. Ando Kiviberg pani hääletusele ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 4, eelnõu tagasilükkamise poolt: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann ja Timo Suslov. Vastu oli samuti 4: Lauri Laats, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder ja mina, Jaak Valge. Erapooletuid ei olnud. Seega komisjoni esimehe ettepanek toetust ei leidnud ja see tähendab, et komisjon selles osas otsust vastu ei võtnud. Seega siis esitas komisjon eelnõu täiskogu päevakorda komisjonipoolse ettepanekuta. Sel juhul lõpetatakse eelnõu esimene lugemine täiskogus hääletamiseta, kui eelnõu tagasilükkamise ettepanekut ei tehta. Aitäh!

Suur tänu! Selle lõpuga tegite ka juhataja töö palju lihtsamaks, pidin minagi seda ütlema väga täpselt väljendatult. Tanel Kiik, palun, teil on küsimus!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Selle eelnõu kohta on kõik selge, pilt on selge ja eelnõu ise on mõistlik. Ma arvan, et laste suurem väärtustamine võiks olla iga parlamendiliikme jaoks oluline, sõltumata opositsioonist ja koalitsioonist. Tõesti, ka riigipühasid on Eestis teatavasti pigem vähe võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Nende juurde andmine vaevalt kuidagimoodi meie majandusele pidurit paneks, pigem vastupidi, aitaks kaasa inimeste vaimsele tervisele, füüsilisele tervisele, töövõimele ja miks mitte ka perede püsimisele. 

Aga mu küsimus teile kui ajaloolasele on, kui lubate, natuke laiem, see on komisjoni arutelu kohta. Kuidas meil oli nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal, mis tegelikult on sama kui Eesti Vabariigi ajal? Ma tean, et toona tähistati emadepäeva või isadepäeva, aga kas toona oli mingeid lastega seotud pühasid? Kas tähistati lastepäeva, lastekaitsepäeva või muud taolist ka tol perioodil või millistel päevadel tol ajal laste heaolu tähtsustati?

Jaa, kahtlemata asjakohane küsimus, aga ma jään siinkohal ajaloolasena natukene kimbatusse. Ma ei oska päris täpselt vastata. Ma tean küll, et emadepäev loomulikult oli, aga minu teada isadepäeva ei olnud, ja ma ei tea ka, kas lastepäeva oli. Mulle tundub, et toona Euroopas ja läänemaailmas võib-olla selliseid kvaliteete ei osatud väärtustada nii palju kui praegu. See võib-olla tuli pigem peale teist maailmasõda. 

Aga kui puhkepäevadest rääkida, siis Eesti ajaloos on kõige rohkem puhkepäevi olnud tsaariajal. Sel ajal oli suur osa õigeusupühadest puhkepäevad ja ka luteri pühad olid puhkepäevad ja neid tuli kokku üsna palju, kindlasti rohkem, kui neid on praegu. Kui palju neid oli esimese iseseisvuse aja vältel, ma ei tea.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kuidas teile tundus, kas valitsus ministeeriumi näol üldse võtab tõsiselt need eelnõud, mis opositsioonilt laekuvad? Vaadates seda olukorda, mis seal komisjonis tekkis, on selline tunne, et lihtsalt saadeti vaene inimene, vaene ametnik sinna lugema paberilt mingisugust arvamust, millest tal ei olnud üldse mitte mingit arusaama. Ta ise mitu korda seal tunnistas, et teda ei olnud selle otsuse tegemisel ja selle arvamuse koostamisel. Mida see näitab teie arvates just nimelt valitsuse poolt, mis see suhtumine on?

Jah, paraku peab ütlema, et see on klassikaline olukord, et ega see väga palju ei erine nagu tavaliselt opositsiooni eelnõude menetlemisest. Võib-olla lihtsalt selle võrra, et seekord see ametnik tõesti tunnistas, et ta ei tea suurt mitte midagi. Aga ega muidu ka me nendelt ametnikelt ju sisulisi küsimusi küsida ei saa, nii ehk nii nad ei ole protsessis osalenud, ega nad seal valitsuse istungitel ei käi.

Aga mida see näitab? Tegelikult kui laiemalt võtta, eks see näitab parlamentarismi järkjärgulist hääbumist Eestis. Seda võib vaadata ju puhtalt statistika pealtki, ega see ei ole ainult subjektiivne arvamus. Väga lihtne on vaadata, kuidas näiteks nullindate algusest saadik järk-järgult on opositsiooni esitatud eelnõude lõpuni menetlemine või, ühesõnaga, vastuvõtmine järk-järgult kahanenud. 

Ja muidugi, minu enda arvamuse järgi, ma olen siin teist aega, mulle tundub, et üks murrang selles parlamentarismi hääbumises toimus just selle koosseisu alguses. Võib-olla see sõltub ka komisjonidest, aga mulle tundub, et eelmises koosseisus oli vastastikust respekti rohkem, kui on praegu. See on eriti paradoksaalne ka selles mõttes, et praeguse valitsuskoalitsiooni toetus on samamoodi pretsedenditult madal. Seda enam oleks valitsuskoalitsioonil otstarbekas juurutada seda parlamentarismi tagasi, mida nad paraku ei tee.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatasin oma arhiivist 2017. aasta septembris, kui põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants toona andis sellise hinnangu, et ülestõusmispüha 2. püha riigipühaks eelnõu, mida Keskerakond esitas, prügikasti saata. Mida see nagu tähendab? Kuigi Euroopas oli toona 48 riigis, Malta vist oli ja kusagil oli veel, Portugalis ei olnud. Mida see tähendab? Kas Eesti on siis kuidagi … Kuigi inimesed ju muutuvad, Pomerants ei ole ammu enam siin põhiseaduskomisjoni esimees. Aga mida see näitab?

Eks ta siis näitab seda, mis aspekti poolt vaadata. Kui seda katsuda vaadata sellisel vasak- ja parempoolsel skaalal, siis mulle tundub, et Eesti, kuidas öelda, poliitika on pigem nagu tööandjate poole kaldu. Pigem vaadatakse kogu aeg, kuidas tööandjatel paremini läheks, kohati ka seda, kas või, kuidas öelda, strateegilise miinuse hinnaga, näiteks odavtööjõu hinnaga. Kui sa mõtlesid seda selles mõttes, siis ei ole 2017. aastast suurt midagi muutunud. Jätkuvalt on Eesti poliitika pigem nagu sellise parempoolse kaldega, liiga parempoolse.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma loen komisjoni protokollist, et Ando Kiviberg ehk komisjoni esimees kinnitas, et komisjoni esimehena edastab ta hea meelega arvamuse valitsusele, et edaspidi saadetakse eelnõude kommenteerimiseks või otsuste selgitamiseks esindajaid, kes on protsessis osalenud ja suudavad küsimustele täpselt vastata. On teil teadmine, kuidas sellega jäi? Kas tõepoolest oli selline palve valitsusele edastatud komisjoni esimehe poolt või mitte?

Aitäh! Mul ei ole selle kohta paraku andmeid, aga kindlasti on ülejärgmisel nädalal esimesel põhiseaduskomisjoni koosolekul võimalus seda küsida. Ilmselt tulebki seda küsida ja ka seda, missugune oli valitsuse vastus.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea eesistungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis arutati ka ühiskondlikku ja väärtushinnangulist mõju sellele eelnõule? Ja võib-olla ütlete ka oma kui ajaloolase ja rahvasaadiku hinnangu selle mõju kohta? 

Komisjonis sinnani ei jõutud. Nagu ma enne ütlesin, eelmises päevakorrapunktis käsitleti vastava töörühma loomist puhkepäevade ja lipupäeva defineerimise ja võimalike lisapuhkepäevade puhul. Seal seda kergelt puudutati. Tegelikult on see pigem positiivne, et selline töörühm ikkagi loodi

Nüüd jah, konkreetselt seda ei puudutatud, kuidas see aitaks kaasa sündimusele. Loomulikult on demograafide arvamus täpne. Tegelikult ei ole meil ühtegi võluvitsa, mis üheselt sündimust kasvataks, küll aga on võimalik seda teha rea erinevate meetmetega. Kindlapeale oleks ka lastepäev hea nii selles mõttes, et ta näitaks, et riik lapsi väärtustab ja sünde väärtustab, kui ka selles mõttes, nagu härra Belobrovtsev juba mitu korda toonitas, et ta annaks võimaluse peredel rohkem koos olla. Kindlasti oleks sellest kasu. 

Ja kui meile väga palju räägitakse sellest või tuuakse põhjendusi, et vaadake, mitte ainult Eestis ei ole sündimus langenud, vaid kõikjal mujal ka, siis on tegelik elu selline, et Eestis on see kõige rohkem langenud. Ta on langenud üle 10% rohkem kui näiteks Lätis või Leedus, sündide arv. Ma sündimuse summaarkordajat ei tea, seda pole praegu veel välja arvutatud vähemalt Lätis ja Leedus viimastel aastatel –, aga sündide arv küll. Nii et meil on sellega kõige suurem häda.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iga lapsevanem teab, et kõige väärtuslikum asi, mida saame oma laste heaks teha, ei maksa midagi. See on aeg ja tähelepanu. Mitte ükski mänguasi, mitte ükski rahaline toetus ei asenda hetke, mil lapsevanem päriselt kuulab, mängib ja naerab ning on kohal. Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu, millega 1. juuni, lastepäev, saaks riigipühaks ja puhkepäevaks. See on lihtne, kuid sügava tähendusega samm: anda peredele üks ühine hingetõmbepäev, kus ei ole kiiret, kus laps ei pea ootama, et ema või isa töölt tuleks, ja kus me saame kõik üheskoos meenutada, miks me seda ühiskonda üldse ehitame. Selleks, et meie tulevikul, meie lastel, oleks parem elu. 

Me räägime palju sündimusest, laste vaimsest tervisest, perede toimetulekust, aga liiga tihti jääb nende teemade juures tähelepanuta kõige olulisem: aeg koos olemiseks. See, et laps tunneb end märgatuna ja hoituna, et vanem saab päriselt olla lapsega, mitte ainult tema kõrval. Lastepäev kui riigipüha on sümbol, aga see on ka sõnum. Sõnum sellest, et Eesti väärtustab peresid, väärtustab lapsepõlve ja hoolimist. See on investeering sellesse, et meie ühiskond oleks sidusam ja soojem. 

Head kolleegid! Üks lisapuhkepäev ei lahenda kõiki muresid, kuid ta võib muuta ühe päeva aastas paljude perede jaoks eriliseks – selleks, mis jääb meelde. Ja võib-olla just need hetked, need ühised päevad on need, mille peale tulevikus toetuda. Tugev ühiskond algab tugevast perest. Ja tugev pere algab ajast, mida me üksteisele päriselt kingime. Seega kutsume sotsiaaldemokraatide poolt üles kõiki kolleege toetama selle eelnõu saamist seaduseks. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ei hakka pikalt rääkima, ma esinesin siin juba kõnega, ei hakka nagu aega kuritarvitama. Esiteks tänan loomulikult ka sotsiaaldemokraate selle eest, et nemad eelnõu toetavad. 

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et nagu ma juba mainisin, siis aastal 2020 esimest korda tulin mina välja selle mõttega, et võiks 1. juuni olla Eestis ikkagi riigipüha ja vaba päev. Nagu ma juba mainisin, võib-olla ei olnud ma esimene, kes selle teemaga üldse välja tuli, ma lihtsalt ei näinud, et keegi oleks seda eelnevalt teinud, aga võib-olla oli. Nüüd on juba viis aastat möödas ja nüüd me jälle räägime sellest, et ikkagi võiks selle ära teha. Ja nüüd ei ole ma enam Tallinna abilinnapea, kes sellise ettepaneku teeb, vaid nüüd on 36 väga autoriteetset organisatsiooni, erinevat, väga autoriteetset organisatsiooni, teinud samasuguse ettepaneku. Nad on küll seda teinud juba poolteist aastat tagasi, mis iseenesest näitab seda, kui aeglaselt meie riigivõim töötab, et siiamaani ei ole nende taotlust menetletud. 

Minu suur ja siiras palve kõikidele fraktsioonidele siin saalis on, et see ei ole poliitiline eelnõu, see eelnõu on lastest, on peredest, on sellest, kuidas lapsed ja vanemad võiksid rohkem aega koos veeta tänu sellele, et ilmub meie kalendrisse üks ilus lisa vaba päev. Nii et mina kutsun kõiki seda toetama. 

Me nägime, et isegi komisjonis läksid arvamused lahku ja tegelikult ei teinud komisjon ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma arvan, et see on hästi sümboolne ja see on see koht, kus me tegelikult võiksime unustada kõik need opositsioon versus koalitsioon ja vastupidi ära ja ühe jõuna parlamendis seda toetada. Nii et minu palve on kõigile, palun toetage see eelnõu mitte poliitika nimel, mitte mingi erakondliku kasu nimel, vaid just meie laste ja perede nimel. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh teile, austatud eesistuja! Aitäh teile, kallid kolleegid ja Riigikogu liikmed, kes selle eelnõu on saali toonud! Isamaa loomulikult toetab seda eelnõu, kuna me oleme juba 30 aastat oma erakonnaprogrammis kirjeldanud laste ja perede tähtsust, eriti lasterikaste perede tähtsust. Kõikide eelkõnelejate sõnad, mis soovitasid anda peredele ja vanematele aega lastega tegelemiseks, on ainult teretulnud. Nii et ka mina soovitan seda eelnõu soojalt toetada. 

Aga võib-olla veidi laiemalt, ka pere- ja rahvastikupoliitikas on väga oluline, milliseid signaale annab riik ülalt ja riigijuhid ise. Kindlasti saame meie siin Riigikogus saadikutena olla need inimesed, kes toetavad lastega peresid ja teevad selliseid ettepanekuid. Me kunagi varem juba tegime lastekaitsepäeva lipupäevaks täpselt samal eesmärgil, et väärtustada lapsi ja peresid, aga kindlasti saavad seda teha meie juhtpoliitikud Stenbocki majas ja ministeeriumides. Inimesed väga tihti joonduvad selle järgi, milliseid signaale riik neile annab. Kui nad tahavad automaksu kehtestada, siis inimesed saavad aru, et ahah, meie pere ja laste arvelt sünnib see, lapsed ei ole teretulnud. Aga kui me näiteks sellisele algatusele kõik koos alla kirjutame, siis nad saavad signaali – isegi kui see ei ole rahaline –, et näete, lastega pered on väärtustatud. Ma juhin teie tähelepanu ka sellele, et peagi saabub isadepäev. 

Üks võimalus, kuidas me saame riigina väga odavaid, peaaegu et ilma rahata signaale oma inimestele välja anda, on see, kui me toetame kõike, mis puudutab vanemlust, kui me väärtustame töö tegemise kõrval ka vanemaks olemist. 

Me näeme aeg-ajalt, et saadikutel on siin lapsed kaasas ja lapsed jäävad tihti haigeks ja vanemad teevad laste kasvatamisel ära teise tööpäeva jooksul. Kui me väärtustame vanemaid, toome esile, et ka see on töö tegemine, siis me saame selle kaudu inimestele mõista anda, et isegi kui on rasked ajad, siis meie siin Riigikogus, aga eriti ka ministeeriumi rahvas, meie juhid, kes on väljapaistvad, toetavad ja annavad signaale vanematele, et nad on toetatud, neist hoolitakse ja neid tänatakse selle teise tööpäeva eest, mida nad teevad laste kasvatamisel. Nii et jah, oleme alati laste ja perede poolt. Isamaa toetus sellele eelnõule on olemas. Aitäh!

Suur tänu teile! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, see on tõepoolest natukene tavapäratu, et antud juhul ei ole meil juhtivkomisjoni otsust ei eelnõu esimese lugemise lõpetamiseks ega ka selle eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamiseks. Ent Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõige 6 ütleb, et kui juhtivkomisjon ega läbirääkimiste käigus ükski fraktsioon ei tee eelnõu tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse eelnõu esimene lugemine ilma hääletamiseta. Ja tuginedes sellele punktile on eelnõu 669 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 719 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage mul kõigepealt eelmise päevakorrapunkti jutu täienduseks kaks lauset öelda. Ma saabusin sel nädalal ministeeriumi kontorisse ja küsisin meie abide käest: kuulge, mis on juhtunud, kas on katk või kollektiivpuhkus. Ja mulle öeldi, et koolivaheaeg on, koolivaheajal toetame kodukontoris töötamist, et inimesed saaksid oma lastele pühenduda, ja ka puhkuste võtmist. Nii et tõesti, Eestis on laste väärtustamine isegi ministeeriumides levinud. 

Aga nüüd ma edasi tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Täna räägime eelnõust, milles on juttu nimedest, õigupoolest nime muutmisest. Ühelt poolt on kõik lihtne. Nimi on inimese enda oma, see on tähtis osa inimese identiteedist. Ja nimi on kahtlemata ka osa vabadusest ja täna me teeme nimede ümber tõeliselt suure uuendusliku sammu. See on tehnoloogiline, mitte pelgalt tehniline samm, see on samm tulevikku. 

See eelnõu, nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus, teeb ära kaks väga suurt asja. Esiteks, inimene saab oma nime muuta e-teenuses – mugavalt, kiiresti, digitaalselt. Ei mingeid pabereid, järjekordi, ei mingit andmete sisestamist, ümbertõstmist ametniku poolt. Me viime nimevahetuse 21. sajandisse. 

Teiseks, me toome mängu automaatotsused ja -kanded. Tehnoloogia teeb töö ära. See on vähem bürokraatiat, aga rohkem usaldust ja efektiivsust. See on praeguse valitsuse poliitika puhtal kujul: targem riik, mitte suurem ja paksem riik. Mõelge korraks, miks peaks ametnik kulutama tunde ja energiat selle peale, et kontrollida inimese põlvnemise seoseid, mida masin saab teha sekunditega. See on täpselt see, mida oleme lubanud: tark ja personaalne riik, mis vabastab inimese ajaraiskamisest. 

Praegu on meil kaheksa erinevat põhjust, miks eesnime võib muuta, ja kolm piirangut, mida peab arvestama. Kaheksa! See mõjub, nagu eelmise või üle-eelmise sajandi inimene kirjutas need kunagi masinakirja masinal. Aga tõepoolest, aeg on edasi läinud. Me muudame selle lihtsamaks. Me ütleme, et kui inimene tahab oma nime muuta, siis see on tema isiklik asi, sest meie poliitika on inimeseusuline, mitte kontrolliusuline. Me ei ehita riiki, mis ütleb, et ei, sa ei tohi, vaid sellist riiki, mis ütleb: muidugi, kui see teeb su elu paremaks, siis tee ära. Nii et see on vabaduse eelnõu, see on enesemääramise eelnõu ja see on digiriigi tugevdamise eelnõu. 

Nüüd räägime pisut ka rahast, sest me teeme seda targalt. Selle arenduse taga on Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavusrahastu. Meil on selge tähtaeg: detsember 2025. Kui me ei tee neid muudatusi õigel ajal, mida seaduseelnõu ette näeb, siis – pange tähele! – Eesti peab kogu raha tagasi maksma. Mina sellist olukorda kindlasti ei tahaks, valitsus ei taha seda ega ilmselt maksumaksja ka ei tahaks seda. Sellepärast katsume kiiresti tegutseda, targalt ja tulemuslikult, et me ei kaotaks raha ega võimalust muuta riik tõeliselt nutikaks. 

Märgin ka ära, et riigilõivuseaduse muudatused ongi tehniliselt vajalikud, sest need on seotud nimeseaduse muutmisega. Siin mingit otsest revolutsiooni ei ole. 

Ja nüüd, ma tean ka, et seoses nime muutmise teemaga on alati küsitud, et aga mis saab kurjategijatest. Kas nad saavad nime tulevikus väga lihtsalt muuta või ennast peita? See on väga hea küsimus selle teema puhul ja vastus on ei. Me paneme järgmises nimeseaduse eelnõus, uues terviktekstis, mis valmib juba selle kalendriaasta jooksul, paika sisulised piirangud, mis kaitsevad ühiskonda. Meist keegi ei usu sinisilmsesse ja naiivsesse liberalismi, vaid vastutustundlikku vabadusse. Me anname inimestele õigused, aga me tahame, et neid ei kuritarvitataks. See on mõistlik riik, mitte naiivne riik. 

Ja lõpuks ütlen teile ausalt, et see ei ole lihtsalt nimeseadus, see on riigi uuendus, see on usaldusavalduse seadus. Me teeme Eesti riigi lihtsamaks, kiiremaks, inimlikumaks, ja see on alles algus. Kui me suudame automatiseerida nime muutmise, siis me suudame automatiseerida veel kümneid protsesse, mis praegu raiskavad inimeste aega ja maksuraha. See on praeguse valitsuse ja ka minu visioon: riik, mis töötab nii hästi, et inimesed ei pane seda isegi tähele. 

Nii et head kolleegid, teeme ära! Las inimesed saavad muuta oma nime väärikalt, mugavalt, turvaliselt. Las ametnikud teevad vähem paberitööd, rohkem päris tööd. Ja las maailm näeb jälle, et Eesti on nutikas, vaba ja tulevikku vaatav riik. Teeme Eesti veel targemaks ja tõhusamaks! Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Rõõm on näha, et te olete väga heas hoos. Natukene sellist teleturu vaibi viskas vahepeal: aga see ei ole veel kõik, meil on veel häid asju selles eelnõus! Igati positiivne. 

Te küll natukene juba sellest kurjategijate nimevahetusest tegelikult rääkisite, aga ma siiski küsin, kui pikaks te nüüd hindate seda olukorda, kus tegelikult me selle eelnõu võtame vastu, ja siis justkui te ütlesite, et ega neid väga piiranguid nagu enam ei olegi, peaaegu kõik on nüüd automaatne ja pane ükskõik mis nimi te tahate. Aga ma sain tegelikult ka komisjonis aru, et päris nii see ei ole. Võib-olla te ütlete ikkagi, millised need piirangud on. Päris nii vist ei ole, et panen ükskõik millise nime endale. 

Ja teiseks, kui pikaks te nüüd näete, et see olukord, et tõesti need kurjategijad, eriti kes töötavad lastega, loomulikult, on ju, see kahe seaduse vahe ei jääks liiga pikk, et me saaks ka selle teise mure kiiresti ära lahendatud?

Aitäh! Väga hea küsimus. Nagu ma enne ütlesin, see ongi nagu põhjendatud teema, millel arutleda. Kõik sellised olemasolevad varasemad sellised sisuküsimused või sisulised nagu määratlused, need ju jäävad veel mõni aeg kehtima, enne kui me selle uue eelnõu vastu võtame. Aga me katsume igal juhul seda tempot hoida hästi üleval, et see uus terviktekst valmiks meil selle aasta jooksul veel. Nii et tegelikult siin mingil määral oleneb ka sellest, kui kiire on ka Riigikogu nii-öelda järgmise eelnõu menetlemisel. Me teeme seda omalt poolt võimalikult tempokalt, aga nagu ma ütlesin – ma tegelikult seda enne praegu ei öelnud, me rääkisime sellest komisjonis –, need muudatused, mida te välja tõite, need sisulised arutelud, need on sellised, mis vajavad natukene nagu pikemat mõtisklemist, kuidas nende kuritegude puhul täpselt käituda, millised kuriteod sinna siis piirangute alla läheksid. Sest arvamusi on erinevaid, osad tahaks nagu väga laia spektrit, osad ei tahaks nii laia spektrit, osad tahaks, et võib-olla ainult kuni kustumiseni see kehtib, osad tahaks, et võib-olla kehtiks ka pikemalt. Selles mõttes, need on natukene sisulisemad arutelud ja sellepärast me katsume seda siis nagu teises voos arendada. Mõni kuu võib-olla see periood on. 

Ja päris muidugi see tõele ei vasta, et mitte ühtegi piirangut ei ole nende automaatotsuste tegemisel. Automaatotsused tegelikkuses saavad sündida selle eelnõu kohaselt ainult sellisel juhul, kui registripõhiselt on võimalik tuvastada need põlvnemise seosed, et inimese perekonnas on see perekonnanimi juba olnud, et selline isikunimi on juba kellelegi kunagi Eestis antud. Siin ongi võetud selline nagu tüüpolukord, kus ametnik varem on olnud lihtsalt selle otsuse mingil määral nagu läbitembeldaja või lihtsalt nagu, ütleme, heakskiitja, kus ei ole olnud nagu sisulisi kaalutlusi. Need asjad tulevad automaatotsustega ja kusjuures see automaatotsus ei ole inimesele peale sunnitud. Kui tal on veel mingisugused kõhklused või ta tahaks võib-olla kellegagi asja arutada, siis enne, kui ta selle avalduse seal e-teenuses esitab, tema käest küsitakse, et põhimõtteliselt süsteem näitab, et teie taotluse kohta on võimalik teha automaatotsus, kas te olete sellega nõus, et see tehakse, või mitte või tahaksite arutada kellegagi. See vabadus igal juhul inimesele jääb, nii et see kõik ei juhtu päris ilma piiranguteta ja päris ilma igasuguse sekkumiseta, kui inimene seda ei taha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Konkreetne küsimus: kui see seadus nüüd jõustub 2. detsembril ja sul on plaan näiteks 3. detsembril nime vahetada, selle masina kaudu automaatselt, siis kui kiiresti see juhtub, et sa võid tulla juba järgmise nimega, näiteks mina või Arvo Aller?

Aitäh! See on ka väga asjakohane küsimus. Automaatotsusega oma nime muutmine ilma mingisuguse põhjuseta ja ilma lisakaalutluseta on võimalik üks kord elus. Lihtsalt isiku soovil soovin nime muuta, sa ei pea seda põhjendama, korra elus saad niimoodi teha. 

Ma jään hetkel vastuse võlgu, me peame selle rakendumist täpsustama. Kindlasti on rahastamisega seotud see, et kulud peavad olema tehtud enne selle aasta lõppu. Ühesõnaga, enne selle aasta lõppu peab see süsteem rakenduma, vähemalt ühe korra peab olema seda kasutatud. Detsembrikuu jooksul see süsteem kindlasti rakendub, aga kui te küsite, kui kiiresti see automaatotsus sünnib, siis see põhimõtteliselt saab sündida kohe. Kui inimene soovib võtta näiteks oma vanaema perekonnanime ja soovib muuta oma eesnime mingi üldlevinud eesnime vastu, mis on ka teistel inimestel, siis ei ole ühtegi põhjust midagi kaalutleda. Ta saab selle kohe kätte. 

Selles mõttes võib-olla klaariks veel ühe kahtluse ära. Kas inimene võib kahetseda hiljem, et ta tegi sellise otsuse, et muutis oma nime, ja mis siis saab? Praktika ei ole näidanud, et inimesed, kes on nime muutnud, oleksid massiliselt tagasi pöördunud ja tahtnud oma nime tagasi muuta.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mina küsin selle kohta, mis omal ajal oli probleemiks. Pedofiilid ja lapsepilastajad said kergesti võtta ka teise isiku nime. Me näiteks teame Kaur Hansoni näidet, kes võttis endale kodanikunimeks Oliver Rist. Ja see Oliver Rist oli tegelikult juba ühe isiku kasutusel olev nimi ja teda see väga häiris. Ja mitte midagi teha ei saanud. Kas te olete taolised juhtumid või võimalused kuidagi välistanud sellise digitaalse ja uuema ja vaba lähenemisega?

Aitäh! See on nüüd täpselt see sisuline arutelu, mis meil tuleb pidada selle nimeseaduse uue redaktsiooniga seoses. Ma tean, et see lähteülesanne sisaldab sedasama case'i või juhtumit, et kui inimene soovib võtta – mitte ainult kurjategija, vaid ükskõik kes, näiteks teie sooviksite võtta endale mingisugusel põhjusel, see ei ole minu asi, endale täiesti uue nime ja see on täiesti suvaline perekonnanimi ja teistsugune eesnimi –, siis üks lähteülesanne on tõesti see, et sellisel juhul ei tohiks võtta juba olemasoleva isiku, n-ö elavate kirjas oleva isiku nime. Siis tuleb midagi uut välja mõelda, et välistada sellised olukorrad, nagu te ütlesite. See kurjategijate asi – on olemas ka pretsedente, kus kurjategija on üritanud võtta oma advokaadi nime – veel parem, eks! – sihipäraselt. Jah, sellised asjad saab välistada, nii et liigume sinnapoole võimalikult kiiresti. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma arvan, et tegelikult see mure, mille on mitmed inimesed nii komisjoni aruteludes kui ka saalis välja toonud, on hästi adekvaatne. Kindlasti ei saa selline nimevahetus olla võimalus või viis kuidagimoodi põgeneda või varjata oma kuritegelikku minevikku, oma tegusid. Jutt ei ole, ma arvan, ainult lastevastastest kuritegudest, vaid ka laiemalt, kõikvõimalikud kelmused ja muu taoline. See ei tohi kindlasti kuidagi olla selline võimalus, et teen ühe nime all sigadused ära ja siis vahetan kiirelt nime ja teen järgmisega. Ma eeldan, et selle peale loomulikult teie ministeerium on mõelnud ja sellega arvestanud, et me ei aitaks tahtmatult hoopiski kurjategijate elu lihtsustada. See pole ju ometi selle eelnõu eesmärk. 

Aga mu küsimus teile on laiem lisaks sellele. Olete te võrrelnud ka teiste Euroopa riikide praktikat? Ma arvan, et see on päris oluline, et Eesti võiks olla sarnases kultuuriruumis või tegutsemisruumis ülejäänud Euroopa Liidu riikidega. Kui lihtne või kui keeruline on nime vahetada mujal Euroopa Liidus?

Aitäh! Jään tegelikult praegu detailse vastuse võlgu. Täpselt sellist e-teenust, ma eeldan, ja sellist automaatotsust ei ole võib-olla, ilmselt teistes riikides sellisel kujul. Eks me Eestis teemegi asju omamoodi, teeme uuenduslikult. Ja me lähtume ka sellest, kuidas me saaksime bürokraatiat ja halduskoormust võimalikult vähendada. Ma arvan, et see analüüs on tehtud seal taustal, selle pikema protsessi käigus. Mina jään praegu lihtsalt selle vastuse võlgu. Aga kui te soovite, võime edastada kirjalikult vastuse, kui on see soov. Jah, noogutus on. Siis ametnikud panevad kirjaliku ülevaate.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mina küsin teie käest abi ja nõu ühele noorele inimesele, kes on mulle siin viimase paari kuu jooksul kirjutanud just nime muutmise vajadusega. Ta nimelt käib teie ametnikega või ametnikud soovitavad tal minna halduskohtusse, kuna ta on soovinud endale raske saatuse nii-öelda äraunustamiseks ja eluga edasiliikumiseks võtta uue nime ja leidnud sobiva nime, aga see on natukene saksapärane, ei ole eestipärane. Ametnikud talle seda ei luba. Ma saan aru, et peaks olema vist seaduses mingisugune klausel, et peab olema just eestipärane nimi, ja annavad talle nõu, et tule meiega halduskohtusse. Aga noormees, kes on rasketest oludest pärit ja raske saatusega, kus tal peaks olema need finantsid, et riigiga kohut käia. 

Kas teie saaksite teda aidata või kuidas ma saaksin teid kokku viia? Või mis te ise arvate, kas see saksapärane nimi, mis nüüd ausalt öeldes esineb ka meie kultuuriruumis lihtsalt baltisakslaste pärast juba, võib-olla oleks ikkagi võimalik seda kuidagi inimesele võimaldada, kui me vabadustest räägime?

Aitäh! See on väga hea teemapüstitus. Ühelt poolt tõesti me tahaks anda inimesele võimalikult palju vabadusi, teiselt poolt me tahaks kaitsta eesti keelt ja kultuuri, eks ole, kultuuriruumi. Meil on ju olemas mitte ainult saksapärased nimed ajaloost, vaid meil on olemas ka suur nimede eestistamise kampaania ajaloos, eks ole. Me tegelikult oleme riigina, iseseisva riigina kunagi seda ette võtnud. Ka minu suguvõsas oli näiteks kapten Vreeman, kuulus vabadussõdalane, kes Rõuge all noorelt surma sai. Vreemanid muudeti ühel hetkel Veermaadeks. Selliseid lugusid on meil, ma arvan, väga paljudes perekondades.  

Siin ongi see nagu, mingis mõttes nagu see otsustuse keerukus. Me oleme tahtnud seda eesti keelt ja kultuuri ja seda ruumi kuidagi nagu toetada ja oleme siis olemasolevas seaduses kirja pannud, et asi peab olema eestipärane, tehes erandeid tõepoolest inimestele, kes tulevad sealt teistest kultuuriruumidest. Näiteks meil on olemasolevas seaduses ka kirjas, et soole mittevastavat eesnime ei tohi võtta. See on täiesti omaette selline vaidlus. Leidke siis need soole mittevastavad nimed. Aga on olemas teatud kultuuriruumid, kus nimi Maria sobib mehele liignimeks või isegi pannakse, see on nagu traditsioonist lähtuv. Sealsamas komisjoni arutelul kuulsime, et nimi Kadri on Türgis mehenimi, eks. Ühesõnaga, see ongi keeruline probleem. 

Aga ma vaatan, et mulle on siin vahepeal info edastatud, et noormees on saanud oma soovitud nime eelmisel kuul. Nii et sel ajal, kui me siin arutasime, probleem lahenes iseenesest. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Tore kuulda, et kõik areneb kiiresti. Me olime sinuga eile Sisekaitseakadeemias ja rääkisime abipolitseinikele n-ö väikeste, aga oluliste õiguste andmisest. Aga sellest on jorutatud juba aastaid ja läheb veel, enne kui need jõuavad siia saali ja need vastu võetakse.

Küsimus ei ole selle eelnõuga seotud, aga on sama suunaga, et kõik areneb kiiresti ja efektiivselt. Millal see abipolitseinikele n-ö minimaalsete õiguste andmise seaduseelnõu tuleb? Kas on lootust, et see jõuab varem plaanitust, pooleteise aasta pärast? Kas on lootust või läheb ikka vanamoodi?

Aitäh! Ma olen nüüd natukene kimbatuses, kuna küsimus ei käsitle käesolevat päevakorrapunkti. Ma pöördun korraks istungi juhataja poole ja küsin, mis ma nüüd teen.

Kui te soovite vastata, siis te vastate, ja kui te ütlete lihtsalt aitäh, siis läheme küsimustega edasi.

Ma ütlen siis aitäh! Me võime pärast istungit sellel teemal vestelda. Läheme siis käesoleva päevakorrapunktiga edasi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Mu küsimus tõukub proua Solmani ja teie enda vastusest. Jah, ühelt poolt peab see olema eestipärane nimi, aga teiselt poolt oli ju ka ennist juttu, et see peab olema perekonnaga seotud või ajalooline nimi, siis see läheb igati läbi. Kas ma saan õigesti aru, et kui ongi siis enne eestistamist olnud perekonnanimi nii-öelda saksa nimi, eks ole, kas ta siis sellel puhul saab rohelise tule või kuidas sellega siis on?

Aitäh! Ma eeldan, et need automaatotsused tulevad sellisel juhul, kui ravastikuregistri andmete põhjal on võimalik need põlvnemise seosed teha. Kui andmed on ravastikuregistris olemas, need on jälgitavad, nii-öelda masinloetavad, siis masin võib selle otsuse teha.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku õiguskomisjoni liige Vilja Toomast. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas eelnõu SE 719 ehk siis pikemalt öeldes Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks õiguskomisjoni istungil 6. oktoobril käesoleval aastal. 

Põhisisu ma teile üle rääkima ei hakka, mida minister ette kandis. Hästi lühidalt toon need teemad välja, mis siis komisjoni liikmetele huvi pakkusid. Nagu oligi arvata – ka täna küsimuste ja vastuste voorus seda ministrilt küsiti –, puudutas see igasuguseid kuritegusid ja et kas kurjategijad saaksid siis või millistel tingimustel ja kui lihtsasti saaksid need kurjategijad oma nime vahetada. Sellele minister vastas ka komisjonis nagu tänagi, et tegelikult see uus terviklik nimeseadus pühendab sellele rohkem tähelepanu, et antud muudatusega siin midagi ei muutu. Küll aga jäi meie arutelust siiski mulle mulje, et ka praegu ei saa automaat-, ütleme siis, küsimise puhul või selle e-rakenduse kaudu, kui on väiksemgi kahtlus või mingis registris on mingi märge, et tegu võib olla kurjategijaga, et siis see nii lihtsalt ei lähe, siis ei saa lihtsalt nupuvajutusega seda nime muuta, siis see läheb siiski ametniku kätte ja läheb edasi selle menetlemisele. Ega siis tegelikult selle seadusemuudatusega jääb siiski Eestimaale neli piirkonda alles, kus töötavad ka perekonnaseisuametnikud, need on Tallinn, Tartu, Pärnu ja Jõhvi. Seda nime saab muuta ka jätkuvalt kohale minnes, mitte ainult siis seda uut rakendust kasutades. See lihtsalt on uus rakendus mugavuse mõttes ja kui selleks raha antakse Euroopa fondist, siis miks mitte seda ka kasutada. 

Siis tunti veel huvi, Heljo Pikhof küsis, et mitu korda siis elu jooksul seda nime saab muuta. Vastus oli, vastas sellele küsimusele Enel Pungas, kes aitas lisaks ministrile ja kes on siis Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juhataja, aitas vastata. Tema vastas sellele küsimusele nii, et sisuliselt üks kord, aga see ei ole absoluutne, et kui on väga mõjuvad põhjused, siis võib seesama ametnik või perekonnaseisuametnik kaaluda ka mitmekordset muutmist või vähemalt siis üks kord muuta. Piirab see muidugi, millest ka minister juba vist natukene rääkis, et üldtuntud isiku nime ei saa kasutada, kui on teada ja tunnustatud isik, no näiteks meie presidendid, peaministrid, et selliseid nimesid võtta siiski selle automaatse toiminguga ei ole võimalik. 

Maria Jufereva-Skuratovski tundis huvi, et kui perekonnanime muuta, siis kas see peab olema kindlasti perekonnaga seotud või võib see olla ka täiesti väljamõeldud nimi. Enel Pungas vastas sellele jaatavalt, et jah, see võib olla täiesti väljamõeldud perekonnanimi, see ei pruugi olla seotud perekonnaga, aga nime grammatilist sobivust ja vormi siiski hindab Eesti Keele Instituut. See tähendab seda, et seda automaatselt siiski teha ei ole võimalik. 

Ma vaatan veel, millest me rääkisime ja millest täna ei ole veel räägitud. Üldiselt on see mõju suhteliselt väike, sest Eestis on see aastane nimedevahetuse number umbes natuke üle 2000 juhu. Nii et see mõju sellele seaduse vastuvõtmisel ei ole väga suur. 

Siis jah, muidugi oli jutuks sellest nime vastassugupoole võtmisest, millest käis ka arutelu. Ka siin käis, et see on väljakujunenud traditsioon, aga samas nenditi, et Eestis on ka nimesid, mis sobivad nii meestele kui naistele. Toodi näiteks Pikne või Kõu, mida tegelikult ei ole kusagil meil märgitud, kas seda võiks panna tütarlapsele või poisslapsele. Iseenesest need sobivad nii mõlemale. Enel Pungas lisas ka sellele, et kui tõesti tekib küsimus sellest, kas seda võiks panna tütarlapsele või poisslapsele, seda konkreetset nime, siis läheb see jälle ametniku kätte hindamiseks, automaatselt seda otsust ei tehta. Mina tõin ka oma näite. Tegelikult ka näiteks minu eesnimi on Soomes kasutatav hoopis mehenimena, mitte naisenimena. Nii et siin erinevusi on. Igal juhul tõepoolest me seda lihtsat mugavat moodust kasutada ei saa. Siiski need ametnikud, kes tööd teevad, peavad tegema, selles valdkonnas siiski kuhugi ei kao, aga mingi leevendus selleks kindlasti saab olema see uus rakendus. Ja nagu veel kord korratud, kui selleks raha on olemas, siis miks mitte neid vabadusi inimestele anda. 

Ja nüüd siis otsused, mis komisjon tegi. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. oktoobril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast ja muudatusettepanekute tähtaeg vist nagu ikka kümme tööpäeva. Kõik need otsused tehti konsensusega. Mina tänan.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Jah, tõesti väga reipalt – vabaduse eelnõu. Noh, tegelikult aus vastus on, et see on viimase häda eelnõu, kuigi sisu on hea. 

Ma tuletan meelde, et eelnõu on väga lühike, poolteist lehekülge kõigest ja ainult kolm paragrahvi, aga selle kaal on kuni 120 miljonit. See tähendab, et kui me seda vana-aastaõhtuks või 2. detsembriks vastu ei võta, või vana-aastaõhtuks ei võta vastu, siis võime saada 120-miljonilise trahvi. Jah, tegemist on eurorahaga, taaste- ja vastupidavusrahastuga. Nii et see on see aus sisu.

Aga see ei tähenda, et tegemist on viletsa eelnõuga. Jah, tõesti, nimeseadust on kaua aega marineeritud, vist 2015 juba. Ja nüüd varsti on lootust ka need probleemid, mida me siin arutasime ka komisjonis – noh, keegi pedofiil või kurjategija või kes iganes, kuidas ta siis oma uut identiteeti saab vormistada või ei saa. Ministrihärra ei suutnud öelda, kas piisab sellest, kui mul tekib ühel hetkel peale seaduse vastuvõtmist soov nime vahetada – jah, üks kord elus –, siis lähen nagu pangaautomaati ja löön seal PIN-koodi sisse ja kui automaadist eemaldun, olen teise nimega.

Jah, minu ürgisa nimi oli – ta oli Ignatsi Jaagu naabrimees – Verikäpa Tann. Ma ei tea, miks tal selline nimi oli, aga ta oli Eesti rahvakooli rajaja naabrimees, kõige lähem naabrimees, samal ajal elasid ja mängisid. Nii et tegelikult võiks ju võtta selle nime, aga see on iseküsimus, kas sellel mingit mõtet on.

Jah, mõju sellel seadusel, nagu on öeldud, on väga väike. Puudutab paarikümmet ametnikku, kes praegu tegelevad sellega. Edasi jääb ainult neli keskust või neli ametnikku kusagile Tallinna, Pärnu, Jõhvi ja vist Haapsalu vahele ja enamik asju saab tehtud arvutis või telefonis. Nii et ei ole nagu mingi probleem. Väike osa sellest 2000-st, 2300-st või 2500-st jääb nende nelja ametniku vormistada, mis ei ole tavapärased või mingid lihtsad, kui keegi tahab mingit keerulisemat nime võtta. Ja see on ka selge, et mingit numbrit või mingit sümbolit ei saa endale selle uue seadusega võtta ega ka teise sugupoole nime.

Vastuvõtmine on väga lihtne: poolthäälte enamus, ei midagi erilist. Aga väike kahtlus oli küll komisjoni nõunikul, kas me ikkagi jõuame selleni enne, kui koit saabub. Presidendile peab jääma ka kaks nädalat. Ma loodan, et jääb aega ja et me ei pea 120 miljonit maksma selle eest, et me ei ole seda õigel ajal vastu võtnud. 

Aga see tekitab tegelikult – miks ma siia tulin? – mõtteid, kuidas seadused liiguvad, mingid asjad. Alles siin oli lastepäeva eelnõu. Väga elegantselt, poliittehnoloogiliselt valitsuse otsust ei olnud, et prügikasti saata, aga lihtsalt jäetakse vaikselt riiulile surema, lämbuma või kuidas me soovime. Ei saa öelda, et me ei ole lastepäeva poolt, aga me ei ütle, et me ei ole ka vastu. Ja nii jääbki just see eelmine eelnõu, tema saatus on ju – kõik saavad aru – selline, et ei tapeta, aga jätame vaikselt hääbuma. 

Soovite te lisaaega?

Jah, paar minutit.

Aitäh! Paar minutit, kaks minutit lisaks.

No võib-olla kolm isegi. 

Praegusel hetkel on nimeseadust tõesti marineeritud, maakeeles öeldakse, või tehtud juba alates kaks tuhat…, ligi kümme aastat ja nüüd mingil ajal jõuab see oma loomuliku, jõuab ka meile siia. Aga mingi teine eelnõu või mingi direktiiv või määrus, mis on Brüsselist tulnud või mille tegemine on seotud eurorahaga, hakkab siis kiiresti liikuma, ülikiiresti. Nii nagu seesama, kordan taas, vajalik ja Eesti kui digiriigi kuvandit kinnitav hea eelnõu. Nii et see on selline filosoofiline, et miks üks eelnõu liigub, teine üldse ei liigu, kolmas tuleb imekiiresti. Aga see on asi, et kui on tajuda piitsa, siis iga loom, kaasa arvatud inimene, püüab vältida, et see piitsahoop või raske trahviraha teda tabab, ja siis hakatakse liikuma, liigutama. Nii et jah, nii ta on. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Nime saab ju praegu ka vahetada, ei pea ootama seda digiaega ära, kui soovida seda Veri… või kuidas see oligi, nime vahetada. 

Aga kui me räägime nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmisest, siis esmapilgul võib see tunduda väike ja tehniline samm, aga tegelikult on see osa sellest, kuidas Eesti riik liigub edasi digiajastul samm sammu haaval targalt ja inimlikult. 

Eesti on väike riik, aga meil on üks suur eelis: me ei karda teha asju nutikamalt. Kui teistes riikides räägitakse alles sellest, kuidas võiks riik olla digitaalsem, siis meie elame juba selles reaalsuses täna. Meie jaoks on tavaline, et makse saab teha mõne sekundiga, lapsi saab kooli registreerida telefonis ja ettevõtte asutada kiiresti. Meil on e-residendid ja meie riigi digitaalseid lahendusi usaldatakse. E-valimised peaks olema meie uhkus, mitte midagi, mida me kritiseerime ja süüdistame, kui valimistulemused ei ole need, mida me ootasime.

See eelnõu, nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmine on väike, aga sümboolne samm edasi. See tähendab, et inimene saab muuta oma nime mugavalt ja turvaliselt veebis, ilma paberimajanduseta, ilma järjekordadeta, ilma bürokraatiata. Meie digiriigi lugu on tegelikult lugu usaldusest – usaldusest, et riik hoiab meie andmeid turvaliselt, usaldusest, et süsteemid töötavad. Ja usaldusest, et riik ei tee elu keerulisemaks, vaid aitab seda lihtsustada. 

See ei ole tulnud iseenesest, see on aastatepikkuse töö, julgete otsuste ja inimeste nutikuse tulemus. Meil on olnud visioon ja veelgi olulisem, meil on olnud julgus seda ellu viia. Me elame maailmas, kus tehnoloogia areneb iga päevaga. Kui me tahame, et Eesti oleks ka tulevikus tugev ja konkurentsivõimeline, siis peame hoidma kinni oma suurimast varast, oma digitaalsest eesrindlikkusest. See on meie visiitkaart maailmas. See on põhjus, miks meist räägitakse kui riigist, kus tulevik on juba kohal. 

Aga digiriik ei tähenda ainult tehnoloogiat, see tähendab inimlikkust tehnoloogia sees. See tähendab, et lapselapsel on lihtsam vanavanemate nime taastada, kui perekond seda soovib. See tähendab, et eestlane välismaal saab oma riigiga suhelda ilma piire ületamata. Ja see tähendab, et inimene tunneb, et minu riik on minu taskus, alati minuga kaasas. Me ei saa lubada, et digiriik muutuks millekski külmaks ja kaugeks. Digiriik peab jääma soojaks ja hoolivaks – selliseks, mis seisab inimese kõrval ja aitab tal elada mugavamalt, kiiremini ja kindlamalt. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib osaleda? Ei soovi. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu puhul on juhtivkomisjon teinud ettepaneku eelnõu 719 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. november kell 17.15. Oleme läbinud viienda päevakorrapunkti, päevakord on ammendunud ning istung on lõppenud.