Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! 1992. aastal, täpsemalt sügisel, kirjeldas president Lennart Meri Eestit kui riiki, mis on kõhn ja vaevatud ning paljude armidega, millest mõned veel veritsevad. Olime just väljunud okupatsioonist ja pidanud tegema lõpu Nõukogude minevikuga. Meie ees seisis suur ülesanne: taastada turvatunne ja kindlustada oma õigusriik, aga ka tugevdada politseid, piirikaitset ja kaitsejõude ning viia lõpule võõrvägede lahkumine. Alles oli loodud Kaitseministeerium ning taas ellu kutsutud Kaitseliit ja Kaitsevägi. Saime hakata üles ehitama oma riiki ning oma iseseisvat kaitsevõimet.
Muuseas, 1993. aasta kaitse-eelarves nähti selleks siin saalis ette veidi vähem kui 124 miljonit Eesti krooni ehk siis 8 miljonit eurot. Täna saan ma kaitseministrina seista teie ees ja kinnitada, et meie kaitse-eelarve on järgmisel aastal enam kui 2 miljardit eurot ja rohkem kui 10 miljardit eurot järgmise nelja aasta jooksul. See on üle 5% meie rahvuslikust rikkusest, mis suunatakse Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamisse. Seda on 250 000 – rõhutan, 250 000! – korda rohkem kui taasiseseisvunud Eesti esimesed kaitse-eelarved.
Nii Kaitsevägi, mina ministrina kui ka Kaitseministeerium koos kõigi oma allasutustega mõistame liigsete emotsioonideta, kuivõrd suur pingutus on see igale Eesti inimesele, igale perele, igale maksumaksjale. Meie ühine pingutus peabki tooma ja looma Eestile lisavõimed, mis on piisavad meie iseseisvaks kaitsevõimeks, heidutuseks agressorile ja kinnituseks kõikidele liitlastele, et Eesti võtab oma kaitsevõimet tõsiselt.
Hea Riigikogu! Mõistmaks, kui palju me enda kaitsevõime arendamisel okupatsiooni tõttu kaotasime, tuleb tagasi minna aega enne teist maailmasõda. 1938. aastal seisis Eesti majanduslikult peaaegu võrdsel tasemel Soomega. Kaks väikest põhjamaa rahvast sarnaste majanduslike võimaluste ja unistustega. Eesti oli majanduslikult Soomega pea võrdne ja isegi veidi ees. Meie SKP elaniku kohta oli pea 3800 dollarit, Soomel 3600 dollarit. Okupatsioon katkestas meie unistused ning 1991. aastaks oli Eestist saanud üks Euroopa vaeseimaid riike. Lihtsalt öeldes, meil ei olnud mitte midagi. Meenutagem kas või 8-miljonilist kaitse-eelarvet!
Kui vaadata Maailmapanga andmeid, oli Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta veel 30 aastat tagasi ehk 1995. aastal veidi üle 3000 dollari inimese kohta ehk samal tasemel, kus me olime enne teist maailmasõda. Samal ajal kui Soomes oli see tollal juba üle 26 000 dollari ehk vahe oli enam kui 8 korda.
Kuid meie vabadus tõi meile tagasi ka usu, et ehitame oma riigi uuesti üles. Aastal 2025 juhib Eesti kõigi Nõukogude okupatsiooni alt tõusnud majanduste ees, olles elaniku kohta enam kui 32 000-dollarilise SKP-ga kaugel ees nii Venemaast, kus on see 15 000 dollarit per capita, Georgiast, kus on see umbes 9000 dollarit per capita, kui ka näiteks Usbekistanist, kus GDP per capita ehk SKP per capita on tasemel, kus meie olime aastal 1995, ehk umbes 10 korda väiksem meie praegusest tasemest.
Meie palgad ja elatustase on mitmekordselt tõusnud, ja see on reaalsus. Jah, ma tean, et paljud tuletavad meelde, et Soome on meist endiselt rikkam, ja see on tõsi. Täna toodab Soome ühe elaniku kohta umbes 53 000 dollarit ehk umbes 1,7 korda rohkem kui Eesti. Aga meenutagem: 30 aastat tagasi oli see vahe kaheksakordne!
Mööngem: me oleme teinud rahvana ja läbi parlamentide ning valitsuste suures pildis õigeid otsuseid. Me peaksime rohkem olema uhked oma saavutuste üle. Kui me suudame sellist tempot hoida, siis varsti on vahe pea olematu ning me oleme lõpuks tagasi võitnud rikkuse, mis agressor meilt kord röövis. Täna on Eesti mitte ainult ellujääja, vaid ka eeskuju. Tõestus, et vaba rahvas, olgugi väike, võib tõusta, areneda ja kanda ka vastutust. Eesti ei ole enam kõhn ja vaevatud, vaid tugev ja sirge seljaga. Eesti suudab ise kaitsta oma vabadust, kodu ja rahu.
Head kuulajad! Täna ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et meie idanaaber on pea neli aastat pidanud verist kurnamissõda Ukraina riigi ja rahva vastu. Venemaa pole oma eesmärke muutnud. Fakt on aga see, et ta valdab vähem Ukraina territooriumi kui 2022. aasta kevadel. Tõsi, selle ajaga on Venemaa küll saavutanud piiratud edusamme sõjatandril, ent kaotused on sealjuures kolossaalsed, ulatudes üle miljoni hukkunu ja haavatuni.
Ka Venemaa majandus kärbub. Sõjakulud, kombineerituna Lääne sanktsioonidega, kasvatavad eelarve puudujääki ja sunnivad Moskvat maksutõusudeks ja kärbeteks, samal ajal kui Ukraina droonirünnakud on rivist välja löönud juba umbes viiendiku Venemaa naftatöötlemise võimsusest.
Loomulikult teeb rahvusvaheline kogukond pingutusi rahu nimel, aga uskuda, et rahu sünnib kokkuleppest Venemaaga, on enesepettus. Ajaloolised faktid räägivad iseenda eest. Baaside lepe lõppes okupatsiooniga, Moskva rahulepe jätkusõjaga ja Budapesti memorandum täiemahulise sõjaga. Rääkimata kunagi reaalsuseks mittesaanud Minski rahulepetest.
Me kõik, sealhulgas tänaseks meie liitlased, teame, et Venemaa mõistab vaid jõudu – majanduslikku ja sõjalist jõudu. Ukrainas toimuv vaid kinnitab seda ajaloolist reeglit. Seetõttu saab meie valik olla vaid üks: toetada Ukrainat võimalikult palju sõjaliselt ning hoida Venemaad pideva surve all kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, sealhulgas sanktsioonidega. Venemaa alustatud kurnamissõjas võidab see, kes suudab säilitada võidutahte ja murda eelkõige vastase moraali ja majandusliku vastupanuvõime.
Kuidas see kõik mõjutab meid siin Eestis? Vastuseid ei pea me kaugelt otsima. Venemaa destabiliseerivad tegevused mõjutavad otseselt meie rahva kindlustunnet. Sõjauudised on muutunud igapäevaseks osaks infoväljast. Sellest tulenevalt kaitsekulude kasv, majanduse ebastabiilsus ja inimeste [kahanenud] turvatunne on vaid mõned märksõnad, mida peame mõistma.
Me peame möönma: Venemaa oht ei kao. Seega me peame kohanduma, hoidma oma selja sirgena ja tugevdama järjekindlalt oma kaitsevõimet. Tahan siinkohal kiita kõiki Eesti inimesi, kelle kindel tahe ja toetus on kandnud meie riigi kaitsevõime tugevdamist. Tunnustan kõiki parlamendis esindatud erakondi, kes on Eesti kaitse seadnud kõrgemaks populistlike punktide noppimisest. Vajadusel me suudame teha head koostööd
Meenutan, et esmalt tõstsime ühena esimestest NATO-s kaitsekulud 2%-ni, seejärel 3%-ni ja nagu mainisin, järgmisest aastast 5%-ni SKP-st. Loomulikult ei ole olnud see kerge tee, sest ei ole ju kellelegi teadmata, et raha ei kasva puu otsas ega tule seina seest. See kogutakse kokku meie kõigi igapäevaste vajaduste ja harjumuste arvelt. Samas me sellega tõestame, et eestlase jaoks kaaluvad oma riik ja vabadus üle ebamugavused, nagu näiteks maksutõusud.
Ma tahan siinkohal Riigikogu kõnepuldist tänada ka endiseid ja tänaseid valitsusjuhte ning Riigikogu liikmeid, kes on neid otsuseid tehes ühtsena seisnud. Ja nüüd siin, Riigikogu puldis, kutsun teid uuesti üles tegema uut otsust: ühehäälselt kinnitama sõjaliseks kaitseks 5% pikaajaliselt, just nimelt riigi julgeolekupoliitika alustes, mis on selle saali otsus ja loodetavasti lähikuudel ka siia saali jõuab.
Kui me räägime kaitsekuludest, siis ei räägi me ju pelgalt arvudest paberil. Järgmisel aastal, muuseas, kui me võtame need üle 2 miljardi ulatuvad kaitsekulud, tähendab see circa 6 miljonit eurot päevas. Me kõik teame, et see tuleb muuta terviklikuks ja reaalseks sõjaliseks võimeks, väljaõpetatud sõduriteks, üksusteks, relvastuseks, laskemoonaks, õhukaitseks ja laiemalt meie rahva kaitsetahteks ja turvatundeks. See on suur vastutus, aga ka teadmine, et iga päev tehtud investeeringud tugevdavad Eesti kaitset ja kindlustavad meie tulevikku.
Kaitsevõime kujundamine, head Riigikogu liikmed, on strateegiline ja ajamahukas protsess. Relv üksinda ei sõdi. Sõjaline võimekus ei tähenda vaid rakette, õhutõrjet või kahureid, see on suutlikkus luua sõjalist efekti tervikliku süsteemi abil alates doktriinist mehitatud väestruktuurini, väljaõppest relvastuseni, taristust kaitsetahteni.
Oluline on mõista, et me peame vaatama sõjalist riigikaitset kui tervikut. Kui puudub selge arusaam, millist väge me arendame, ning otsused sünnivad juhuslikult või killustatult, siis lahinguvõimelist ja jätkusuutlikku relvajõudu ei sünni. Riigikaitseline planeerimine peab olema sidus ja toetuma ühiselt seatud eesmärgile. Veelgi enam: seda kõike peame vaatama laia riigikaitse võtmes: kuidas see, mida arendame riigi sõjaliseks riigikaitseks, tugevdab ühtlasi ka ühiskonna mittesõjalist vastupanuvõimet ja toimepidavust. Seetõttu on mul hea meel, et juba homme on siin Riigikogu suures saalis esimesel lugemisel täiesti uus laiapindse riigikaitse raamseadus ehk tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus.
Head rahvasaadikud! Teatavasti seab riigikaitse arengukava kümneaastase sihi, millist sõjalist kaitset me vajame ja saame endale lubada. Paraku katab nelja-aastane riigi eelarvestrateegia vaid lähiaastate vajadused, jättes pika plaani ressursside poolest ebakindlaks. Seepärast olen veendunud, et meil on aeg luua riigikaitse planeerimisele vähemalt kümneaastane eelarveline raam, mis tagaks Eesti kaitsevõime stabiilse arengu ja jätkusuutlikkuse. Selline otsus aitaks tagada, et meie lahinguvõimeline vägi ei jää üksikute otsuste või eelarvepoliitiliste kõikumiste pantvangi, vaid areneks süsteemselt ja usaldusväärselt, kooskõlas nii NATO heidutus- ja kaitsehoiakuga kui ka meie enda põhiseaduslike kohustustega.
Meenutan teile, et just NATO-s leppisime värskelt kokku lausa 20 aasta plaani võimevajadusteks. Lubagegi mul siinkohal veidi lahti seletada meie riigikaitse sõjaline muskel.
Hetkel koosneb meie sõjaaja struktuur umbes 44 000 tegevväelasest, reservväelasest, Kaitseliidu liikmest ja liitlasüksusest. Täna siin teie ees seistes ütlen, et meie eesmärk on järgmise 10 aasta jooksul kasvatada see 44 000-ne vägi 55 000-liseks väeks. Selle väe keskne juhtimistasand on diviisi staap ning struktuuri tuumiku moodustavad kaks mehhaniseeritud jalaväebrigaadi, mida toetavad territoriaalne maakaitse 20 000 võitlejaga ja erinevad liitlasüksused, kes on nii integreeritud meie brigaadidesse kui allutatud siia siirmisüksustena, nagu näiteks Ühendkuningriigi 4. brigaad. Tegemist on tervikliku struktuuriga, millel on olemas juhtimisvõime, lahingutoetus, väljaõpe, varustus ja ka taristu.
Kui vaadata viimaste aastate samme sõjaliste võimete arendamisel, siis mehhaniseerisime 2. jalaväebrigaadi, viies selle soomustatud platvormidele. See suurendas oluliselt brigaadi liikuvust, kaitstust ja tulejõudu. Diviisi juhtimisahelas alustasime suurtükiväe rügemendi loomisega, mille koosseisu kuuluvad täna nii roomikutel K9-d kui ratastel Caesar-platvormid, aga ka mitmikraketiheitjad HIMARS ning varitsev õhuründemoon. Need annavad Eestile esmakordselt võime mõjutada vastase koondumis-, varustus- ja juhtimisalasid juba vastase territooriumil.
Samuti oleme jätkanud mitmekihilise õhukaitse arendamist. Keskmaa õhutõrjevõime loomine on käimas ning järgmisel aastal võtame kasutusele IRIS-T süsteemid. Lühimaa õhutõrjesüsteemide tugevdamiseks oleme soetanud täiendavalt laskeseadmeid Mistral ja moona, et kaitsta väeüksusi nende koondumis- ja liikumisaladel. Samuti oleme suurendanud üksuste lähikaitsevõimet kaasaskantavate õhutõrjerelvadega Piorun.
Mereväele lisandus strateegiliselt oluline laevatõrjevõime Blue Spear rakettide näol, mis võimaldab loomulikult efektiivselt katta ja kaitsta meie rannikualasid.
Valitsuse kevadel otsustatud täiendava ressursiga aastani 2029 arendamegi eeskätt neid sõjalisi võimeid, mida Kaitseväe juhataja peab kriitiliseks oma sõjaliste ülesannete täitmiseks ja milles oleme ühiselt kokku leppinud oma NATO-liitlastega kollektiivkaitse ülesannete täitmiseks. Tehtud otsused lähtuvad nii Ukraina kogemustest, meie rahvusvahelistest kohustustest kui ka loomulikult otseselt ohuhinnangust.
Samas on oluline märkida, et meie valikud ei käi ebavajaliku ja vajaliku, vaid vajaliku ja vajaliku vahel. Küsimus ei ole ainult selles, milliseid võimeid on vaja Eesti kaitsmiseks, vaid ka selles, milliseid võimeid suudame olemasoleva inimressursi, rahaliste vahendite ja liitlastega reaalselt luua ning ka üleval pidada.
Mõistkem: tõhus riigikaitse põhineb selgetel prioriteetidel ja kestlikul terviklahendusel, mitte kõikide soovunelmate ühekordsel realiseerimisel. Kaitsekulude tõstmine 3,4%-lt üle 5%-ni võimaldab meil astuda järgmise olulise sammu ka õhukaitsevõime süsteemsel arendamisel ja alustada sealjuures õhukaitsebrigaadi loomisega. Selle koosseisu on plaan koondada erinevad õhukaitsedivisjonid, mis hõlmavad juba olemasolevaid ja juurdeantavaid keskmaa õhutõrje ning lühimaa õhutõrje relvi, ja lisaks loome mobiilse lühimaa õhutõrjeüksuse, mis suurendab manööverüksuste katmist ja reageerimisvõimet muutuvas taktikalistes operatiivolukorras.
Õhukaitsebrigaadi koosseisus alustame ettevalmistusi ka ballistilise raketikaitsevõime loomiseks, kuid suuremahulisemad investeeringud kaugmaa õhukaitsesse saame teha alles pärast 2029. aastat. Kõik see annab Eestile esmakordselt võime tõrjuda nii droone, tiibrakette kui ballistilisi rakette ja tähendab suuremat kaitset kõikvõimalike õhurünnakute eest. Seda võimet on Eesti inimesed meilt ju aastaid oodanud.
Diviisi arendamisel keskendutakse lähiaastatel kaug- ja täppislöögivõime, juhtimisvõime ning üksuste kaitstuse suurendamisele. Luuakse juurde luure- ja tulejuhtimispataljon, mis ühendab endas luure-, vaatlus-, sihtmärgistamis- ja tulejuhtimisvõimed ning võimaldab avastada ja mõjutada vastast tema sügavuses. Diviisi tegutsemisvabaduse ja liikumisvõime tagamiseks on plaan luua diviisile ka pioneeripataljon, mille ülesandeks on toetada üksuste liikumist ning suurendada nende kaitstust takistuste, miiniväljade ja muu mõjutustegevuse tingimustes.
Tulejõu suurendamiseks saavad brigaadid ja maakaitseüksused mehitamata õhuründerühmad ning hangime täiendavalt loomulikult ka ründedroone. Mehitamata lennuvahendite üksused integreeritakse olemasolevate üksuste koosseisu, et parandada reaalajas olukorrateadlikkust ning suurendada iseseisvat tulejõudu.
Paralleelselt arendame droonivastase võitluse ja elektroonilise sõjapidamise võimekust, et tõsta üksuste kaitstust vaenlase mehitamata ja elektrooniliste rünnete vastu. Samuti loome raketikaitserühmad ning alustame kaudtule-tõrjesüsteemide ehk militaarkeeles C-RAM-ide väljaehitamist, mille eesmärk on kaitsta üksusi ja kriitilist taristut rakettide, suurtükimürskude ning miinipildujatule eest.
Eesti suurt mereala arvestades peame möönma, et Eestil on vajadusi selgelt rohkem kui ressursse. Kuid suurenenud kaitsekulude tingimustes saame uuendada olemasolevad mereväe alused ning alustada ka laevade väljavahetamisega esimesest patrull-laevast.
Kõik need arendused eeldavad loomulikult ka ulatuslikke investeeringuid taristusse, alates väljaõppealadest, lasketiirudest ja õppehoonetest kuni hajutatud juhtimispunktide ning Balti kaitseliinini. Need on vajalikud nii meie enda üksustele kui ka liitlastele.
Samavõrd olulised on investeeringud juhtimis- ja sidevõimekusse. Ilma nendeta ei jõua ükski käsk ega luureinfo õigeaegselt otsustajate ja üksusteni.
Selle kõige kõrval on võtmetähtsusega liitlaste pikaajalise kohaloleku tagamine Eestis, mis eeldab meie valmisolekut ja ka logistilist tuge. Loomulikult, ükski lahinguvõimeline üksus ei toimi ilma lahingumoonata. Aastatel 2022–2029 oleme laskemoonavarude loomiseks ja täiendamiseks juba soetanud või soetamas või eraldanud ligikaudu 5 miljardit eurot. Sest nagu köögiski, ka parim kokk ja parim köögitehnika ei aita, kui sahver on tühi.
Siinkohal toon välja ühe olulise fookuse täiendavalt, milleks on kaitsetööstus. Kodumaine kaitsetööstus ning selle arendamine on loomulik ja vältimatu osa meie kaitsevõimest. Seetõttu soovitan siinkohal kõigil Riigikogu liikmetel ja ka laiemalt, kel soov, tutvuda mõni kuu tagasi kinnitatud värske kaitsetööstuspoliitika raamdokumendiga, kus oleme koos kaitsetööstusettevõtetega võtnud suunaks jõuda praeguse circa poolemiljardilise käibega majandusharust 2-miljardilise käibega sektoriks juba aastaks 2030.
Selleks vaatame üha enam majandust, innovatsiooni ja julgeolekut ühtse tervikuna, sest majanduslik heaolu ja innovaatiline mõtlemine kasvatavad otseselt ka meie julgeolekut. Valitsus on selgelt võtnud suuna, et võimalikult palju kaitseinvesteeringuid jääks Eestisse ja toetaks meie enda kaitsetööstuse arengut.
Siinkohal ongi paslik märkida, et ühena viimastest otsustest oleme loomas uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks Kaitseväe tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatust. Samuti on teatavasti töös kaitsetööstuspargi rajamine ning oleme käivitanud koolides drooniõppeprogrammi. See aitab noortel omandada esmased oskused valdkonnas, mis muutub tuleviku sõjapidamises järjest kesksemaks.
Head Riigikogu liikmed! Kõike eeltoodut on vaja Eesti vabaduse hoidmiseks. Seda vabadust saab hoida vaid siis, kui oleme rahvana ühtsed ja mõistame, et Eesti kaitsevõime selgrooks on läbi rahvusliku kaitsetahte meie inimesed, väljaõppinud tegevväelased, ajateenijad ja reservistid. Nende ettevalmistus nõuab aastaid ja nende lahingvalmiduses hoidmine järjepidevat väljaõpet, motiveeritust ja loomulikult ka ühiskonna tuge.
Selleks suurendame nii ajateenijate kui ka reservväelaste toetusi ja tõstame tegevväelaste palkasid. Meil on ülesanne hoida kogenud inimesi teenistuses ning motiveerida uusi inimesi liituma tegevteenistusega. Lähiaastatel lisanduvad võimed tähendavad sadade uute tegevväelaste vajadust, mille tagamiseks peab palkade ja toetuste süsteem olema motiveeriv ja pikaajaliselt jätkusuutlik. Ja samavõrd oluline on ka see, et meie kaitsetahe kanduks edasi võidutahteks, valmisolekuks võita, mitte üksnes vastu pidada.
Ja tahan siinkohal rõhutada, et võidutahe ei ole küsimus sõjast või rahust, vaid mõtteviisist "Jah, me suudame!". Just see annab meie kaitsevõimele tegeliku veenvuse. Ehk veel lihtsamalt öeldes peab meie hoiak olema: Eesti võidab, sest me tahame võita!
Ja pean tunnistama siin, täna teie ees: just seetõttu on mul raske mõista kõiki neid, kes tulihingeliselt võitlevad harjutusalade või kaitsetööstuspargi vastu ja avavad šampanja, kui kohtu hinnangul on riigikaitse arendamiseks aega küll. Kas me tõesti oleme juba unustanud selle, et 50 aastat olime ikke ja okupatsiooni küüsis, kui Eestist välja sisuliselt ei saanud ja isegi Saaremaale sõitmiseks vajasime eriluba ja meri oli vabaks seilamiseks suletud ning kui Raadi või Kiltsi lennuväljalt igapäevaselt õhku tõusnud Vene hävitajad panid tartlaste ja haapsallaste aknad klirisema ja sealsamas Nursis tehti lõhkamisi rohkem, kui on Eesti Kaitseväe tulevikuplaanides ette nähtud suurtükilaskmisi ehk mõnedkümned päevad aastas?
Meenutagem, et okupatsiooni ajal oli Nõukogude Eestis ligi 800 paigas 1565 sõjaväeobjekti kogupindalaga 90 000 hektarit. Seetõttu kordan siinkohal selgelt ja kõhklemata: mina kaitseministrina ei kavatse istuda käed rüpes ja oodata, kuni Vene kirsa Eesti territooriumile astub. Me peame tegutsema kiirelt ja täpselt, jätkama Eesti riigikaitse tugevdamist ja kaitsevõime tõstmist planeeritud tegevuste abil kiirendatud tempos.
Head inimesed! Meie suurim varandus on meie vabadus ja usk oma riiki. See usk ja pühendumus on kandnud meid läbi raskuste ning teinud Eestist enesekindla ja tugevana seisva maa. Täpselt nagu Lennart Meri oma esimeses kõnes presidendina kinnitas: "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel." See mõte kehtib endiselt, sest meil on vabadus. Aga see, milliseks kujuneb meie vabaduse tulevik, on meie enda kätes.
Head Riigikogu liikmed! Hoidkem Eestit ja arendagem riigikaitset! Aitäh!
