Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25. 

Nüüd on aeg ja võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada kiirkorras välja e-hääletamise peatamine" eelnõu. 

OSCE on esitanud meile raporti – täna seda ka tutvustati, arutati korruptsioonikomisjonis – ja sellest raportist võib välja lugeda järgmist. Raportis tunnustatakse edusamme, kuid osutatakse ka tõsistele puudustele, mis ohustavad süsteemi usaldusväärsust, läbipaistvust ja valijate usaldust. Leitakse, et praegusel kujul ei taga süsteem täielikult demokraatliku valimisprotsessi aluspõhimõtteid, nagu valimissaladus, valimiste üldsus ja võrdsus, läbipaistvus, auditeeritavus, usaldusväärne haldus ja sõltumatu järelevalve. 

Eesti Keskerakonna fraktsioon on kindlasti arvamusel, et nii kauaks, kuni need puudused ei ole likvideeritud, peab Vabariigi Valitsus e-hääletuse peatama. Aitäh!

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Täna mõned tunnid tagasi toimus Rootsis – praegu toimub – meie vangide toomise allkirjastamise leping. Seetõttu ei küsi me küsimusi mitte justiitsministrilt, vaid kuna selle lepingu ja kogu selle temaatika põhiküsimus on siiski turvalisus, on meil üle anda arupärimine härra Igor Tarole, siseministrile. 

Tunneme muret. Nii nagu mitmed siseturvalisuse eksperdid, õiguskaitseorganid ja peaprokurör, tunneme ka meie muret ja küsime, milline on olnud Siseministeeriumi, PPA ja kaitsepolitsei hinnang sellele lepingule. Kas nende ametitega konsulteeriti? Kui konsulteeriti, siis mida nad ohtudest ja riskidest rääkisid? Kui palju on PPA-s tegelikult praegu töötajaid puudu? Ja kas konkurents PPA ja vanglateenistuse vahel saab probleemiks, võimaluseks, lahenduseks? Mida see toob kaasa Eesti inimeste turvalisusele? Selle kõige kohta meie arupärimine on. Loodetavasti sügisel – kui mitte varem – oleme kõik targemad. Aitäh!

Härra Lauri Laats, teil on olnud nii kiire selle otsuse eelnõu [esitamisega], et kuupäev on jäänud panemata. Mul on palve, et saaks siia kuupäeva ka. Urmas Reinsalu, palun!

(Kõneleja küsib juhatajalt, kas ta võib esitada korraga mitu eelnõu.) Jah, aga siis ühekaupa, kõigepealt üks ja siis teine.

Oleme kokku leppinud. Lugupeetud parlament! Meie istungjärk läheneb lõpule. Vastavalt kodukorra protseduurile annan ma parlamendile üle riigieelarve kontrolli erikomisjoni selle aasta tööaruanded. Tööd on tehtud. Teemasid on olnud [palju]. Ma tänan kõiki komisjoni liikmeid, kes on heauskselt sellesse töösse panustanud. 

Nüüd teine eelnõu. 1. juulil ootab Eestit ees käibemaksu tõus, lisaks mitmete muude kaudsete maksude, näiteks kütuseaktsiisi tõus. See toob kaasa täiendava hinnatõususpiraali. Pole ka ime, sest kui me võrdleme Eesti prognoositavat hinnatõusu teiste Balti riikide või ka Soomega, siis on olukord millegipärast selline, et pankade ekspertiisi järgi on Läti, Leedu ja Soome inflatsioonimäär prognoosi järgi kaks kuni kolm korda väiksem.

Vähe sellest, et valitsusel ei ole poliitilist käsitlust, kuidas inflatsioonisurvet leevendada, on valitsus ise selle keskne esilekutsuja. Selles kontekstis teeb Isamaa viimase ja viivitamatu nõudlikkusega katse enne eelseisvat, 1. juulil [jõustuvat] uut käibemaksu tõusu, mille parlamendi enamus kavatseb muuta täna menetletava seaduseelnõuga püsivaks, tühistada ees seisev käibemaksu tõus ning kehtestada maksurahu – mitte valitsuse esitatud deklaratiivne, vaid tegelik maksurahu – nii selle aasta kui ka järgmise aasta valitsuse kavandatud maksutõusudele. Kokku teeb [valitsuse otsustatu] – kõigil Eesti inimestel on hea see meelde jätta – 26 tõusu 2026. aastal.

Aitäh! 

Nii et, härra parlamendi juhataja, ma loodan, et seda eelnõu menetletakse rahanduskomisjonis venitusteta.

Aitäh! Selles pole vaja kahelda.

Sellepärast, et see on Eesti majanduse ja ühiskonna huvides. Võime ka erakorralised teha.

Jah. Aitäh! Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Annan üle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kolme liikme arupärimise Hendrik Johannes Terrasele, regionaal‑ ja põllumajandusministrile. [Arupärimise] sisu on kohaliku omavalitsuse tulubaas. 

Konkreetseks ajendiks on rahvusringhäälingu 13. juuni uudislugu "Tartu linn kavatseb järgmisel kolmel aastal tõsta maamaksu" ja seal esitatud väited, kui palju on nõndanimetatud Robin Hoodi meede toonud kaasa lisakulusid. Sellest lähtuvalt küsimegi, kas vastav väide on tõene. Lisaks sellele tahame üldiselt aru saada, milline on omavalitsuste rahastamise seis. Kuidas see Robin Hoodi meede on käivitunud? Kes on võitjad ja millises [ulatuses]? Millised plaanid on üldse omavalitsuste tulubaasiga? Kuidas on [omavalitsuste] võimekusega pakkuda võrdseid teenuseid ning mis tegevusi on [omavalitsuste tulubaasi erinevuste vähendamiseks kavandatud]? See ongi kõik. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu, kaks arupärimist, ühe aruande ja ühe seaduseelnõu.  

Saame minna päevakorra täpsustamise juurde. Nimelt, tänase 19. päevakorrapunkti, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 630 esimese lugemise juures teeb esitajate nimel ettekande Riigikogu liige Anti Allas. Teiseks, tänase 21. päevakorrapunkti, eelnõu 670 esimese lugemise juures teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Anti Haugas.

Ja nüüd, head kolleegid, jätkame eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 esimest lugemist. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Küsijatena olid registreerunud Vadim Belobrovtsev, Reili Rand ja Lauri Laats ning lisandunud on Heljo Pikhof. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eile ma oleksin öelnud, et mu küsimus on enam-vähem sama, mis oli eelmise punkti, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu arutelul. Täna on see meil esimene punkt, aga küsimus on tõepoolest enam-vähem samasugune. Me teame, et e-riigi või digitaalriigi jaoks, milleks Eesti kindlasti ennast peab, on põhimõtteliselt tähtis, et erinevad andmed oleksid eri andmebaasides ega oleks koondatud ühte andmebaasi, kust saaks kõiki andmeid korraga välja võtta. Kas teile ei tundu, et seesama krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu on selle põhimõttega vastuolus? Kõik andmed pannaksegi põhimõtteliselt ühte patta ja sealt saab neid kõiki korraga välja võtta. 

Aitäh! Kõiki andmeid ei panda ühte patta, kuid krediidiandmed pannakse krediidiregistrisse.

 Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkan küsimust seoses sellega, et mul on mure eelnõu jõustumise [aja] pärast. Te väljendasite eile minu küsimusele vastates ka ise muret selle pärast, et see nii kaua aega võtab, enne kui krediidiregister lõpuks inimeste heaks tööle hakkab. Sellest tulenevalt ongi mul kaheosaline küsimus. 

Esiteks, kas te olete analüüsinud, kas siis, kui riik ise selle registri looks, võiks jõustumine sündida kiiremini? Ja teine pool küsimusest. Eile oli põgusalt juttu sellest, et võib olla erinevaid teisi meetmeid, mida riik saaks inimeste laenuorjusesse sattumise vastu ära teha, näiteks laenu ülempiiri kehtestamine, reklaamipiirangud või mingid muud meetmed. Võib-olla te avate veidi seda teemat? Kas te näete, et valitsus saaks veel mingeid samme astuda ja peaks neid astuma?

Aitäh! Seda laenu ülempiiri probleemi ma eelmisel korral möönsin. Eluasemelaenu puhul on Eesti Pank kehtestanud kuiste maksete suhte piiri kuistesse sissetulekutesse, aga kogu võlgnevuse ehk kõigi maksete piiri pole. Seda ma soovitan Riigikogul täiesti tõsiselt arutada. Eluasemelaenude puhul on piir [ehk laenumaksete ja sissetulekute suhtarv] 50%. Me oleme pangaliiduga arutanud, et see võiks olla 60%. Samas ei ole kõik pangad selles ühel meelel. Ja ma ka kõhklen.

Aga tähtajast rääkides, ma arvan, et riik ei peaks sellist registrit tegema. Ma arvan, et need tähtajad on seotud mitmesuguste ettevalmistus[protsessidega] ja riik ei pruugi olla teistest kiirem. Aga riik ei peaks ka sinna raha kulutama. See on ikkagi erasektori asi – üks annab laenu ja teine võtab laenu. Ja need, kes annavad, peaksid seda rahastust … Tegelikult on registri sissemakse muidugi jälle seotud institutsiooni kapitaliga. Aga meil on olemas analoogne kogemus: väärtpaberite keskregistrit peab erasektor.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus. Kui te ministeeriumis seda seadust arutasite, siis kas teile esitati ka laenuturu hetkeülevaade? Või kas te üldse küsisite seda? Ja kas te arutasite eraldi ka kiirlaenude teemat, eriti seda poolt, mis puudutab üleüldist kiirlaenude mahu kasvu? Millest see on tingitud ja missugused peaksid olema regulatsioonid, et kiirlaenude arv sellisel viisil ei kasvaks? Nagu me aru saame, on tarbimislaen või kiirlaen tegelikult ikkagi päris kergesti kättesaadav, interneti kaudu on võimalik lausa ööpäevaringselt seda taotleda ja kohe saada.

Aitäh! Laenuturgu jälgib rahandusminister kogu aeg. Finantsinspektsiooni nõukogu esimehena saan ma regulaarseid ülevaateid Finantsinspektsioonilt. Aga selle eelnõu arutelul tutvustasime seda seisu ka rahanduskomisjonile. Ma ei hakka siin praegu [pabereid] lappama, aga ma kahtlustan, et ka seletuskirjas on selle kohta mingi graafik. 

Küsimus oli, miks [kiirlaenude hulk] kasvab. Laenuvõlgnevuste koha pealt ütlen, et ma ei ole kindlasti nõus ühe eelmise küsijaga ega arva, et riik peaks kuidagi endale tuhka pähe raputama ja ennast süüdistama, kui inimesed ei tule toime ja peavad seepärast laenu võtma. Ei, kui nad toime ei tule, siis just laenu võtta ei tohikski. Nad peaksid lootma ametlikule sotsiaalsüsteemile. Aga ennekõike peaksid nad proovima rohkem raha teenida ja vähem kulutada. Laen ei ole väljapääs, olgu see ka siinkohal ära öeldud. 

Kui statistikat vaadata, siis jah, on näha, et finantsharimatust on üksjagu. Nagu juba mainitud sai, me teeme sel teemal tublisti tööd. Eesti on selles mõttes üsna unikaalne, et me edendame finantsharidust. Küsitluste järgi oleme me koos rootslastega väidetavalt Euroopa Liidu kõige finantsharitum rahvas üldse. 

Aga kindlasti ei ole abiks sellised küsimused, nagu siin [eile] kõlasid, et miks me laenu võtmise põhjustega ei tegele, kui inimesed ei tule toime. Täiesti asjatu on inimestele sisendada, nagu oleks siin midagi pistmist toimetulekuga. 

Muidugi, kui mõelda, mis on olnud poliitikavead, siis võib öelda, et teise samba lammutamine andis kindlasti tõuke kiirlaenuärile. See sai enne juba ära öeldud, et varem oli teine sammas ikkagi justkui kaitstud või vastu kaitstud, kolmandad isikud tegid seda, teist sammast pantida ei saanud, aga siis, kui teine sammas ära lammutati, said kiirlaenuandjad väga palju laenumakseid tagasi ja niimoodi said nad ka võimaluse uusi laene anda. Sellega väikepangad ka 2021. aasta lõpus majandusaasta aruandes kelkisid, et neil oli hea aasta ja laenuportfell [kasvas]. Üks pank ütles ka otse, et [väga hästi aitas kaasa] teise samba lammutamine. Aga see ei tähenda, et paranes laenuvõtjate olukord. Laenuvõtjate jaoks tekkisid uued võimalused, nad said uusi laene võtta. Ka uuring näitab, et siis hakati jälle rohkem laenu võtma. Ma arvan, et tuleks ikka kuidagi inimestele mõistus pähe panna [ja neile selgeks teha], et laenamine ei asenda sissetulekuid.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! 2022. aastal, kui olin õiguskomisjoni esimees, korraldasime avaliku istungi, et saada ülevaade olukorrast kiirlaenuturul ja arutada võimalikke seadusemuudatusi. Komisjonis jõudsime konsensusele, et inkassofirmad ja muud laenuandjad vajavad tõhusat riiklikku järelevalvet, just seetõttu, et sageli lisavad inkassofirmad makseraskustesse sattunud võlgnike [nõuetele] juurde hiiglaslikke menetluskulusid ja viiviseid, mis lõpuks viivad inimesi võlaorjusesse. 

Aastal 2022 oli inkassoteenusepakkujate tegevus reguleerimata, neil ei pidanud olema tegevusluba ja nende kohta ei kehtinud ka mitte mingisugused seadused. Minu küsimus: kas tänaseks on see probleem lahendatud? Kas inkassofirmadele on kehtestatud tegevusloa saamise kohustus? Kas nad on võetud riikliku järelevalve alla …

Aitäh!

… ja kas see järelevalveasutus on Finantsinspektsioon?

Aitäh! Igaks juhuks ütlen, et inkassofirmad ei ole laenuandjad, sellepärast ei ole nad ka laenuandjatega ühesuguse järelevalve all. Regulatsioonide kohta ütlen, et ma natukene kõhklen, sest see ei ole minu eriala. 

Aga kohtupraktika on meil küll selline, mis päris sigatseda ei lase. Ma arvan, et kohtupraktika on selline. Aga jällegi, [ma täpselt ei tea, sest] see ei ole minu ala. Üldiselt ikka mingisugused mõistlikkuse piirid pannakse. Ma ähmaselt mäletan, niipalju kui olen lugenud, et kohtupraktika paneb ikka mingisugused piirid viiviste väljanõudmisele. 

Tõsi, on ka väikepanku ja endisi pandimaju, kes suruvad oma klientidele peale selliseid viiviseid. Laenude kapitaliseerimisel kirjutatakse lihtsalt uus paber alla, seal sees on ka viivised ja intress hakkab jälle otsast peale jooksma. Ma ei ole tõesti selle turuga nii detailselt kursis, aga inkasso ei ole ka rahanduse teema halduse mõttes. 

Heljo Pikhof.

Ma pole seda öelnudki, et inkassofirmad on laenuandjad. Ma ütlesin, et inkassofirmad ja laenuandjad vajavad tõhusamat järelevalvet. Aga see selleks. 

Mu küsimus puudutab ka seda, mida siin juba eelnevalt küsiti, nimelt, see eelnõu hakkab seadusena kehtima liiga hilja – ma mõtlen seda positiivset krediidiregistrit –, 2028 vist lõplikult. Aga kui me vaatame eri aastaid, siis näeme, et paari aastaga on võlgnike arv kasvanud juba neljandiku võrra. Aastal 2022 oli võlgnikke pisut üle 72 000, aga praegu on neid juba 100 000. Kas te olete seda meelt, et selle krediidiregistri võiks jõusse saada varem kui aastal 2028, mis on vist see lõplik kuupäev?

Aitäh! Te siiski ütlesite, et inkassofirmad on laenuandjad. See lausekatke kõlas täpselt nii: inkassofirmad ja teised laenuandjad. Siis jõudsite selleni, et rääkisite Finantsinspektsioonist, kes tegeleb laenuandjatega. Aga ma olen teiega sama meelt ja tänan, et te sellele eelnõule toetust avaldate. Kui saaks, teeks varem. Ma arvan, et kahe lugemise vahel ma kindlasti viin selle küsimuse ka tehniliste töötajateni, kes on seda tähtaega disaininud, ja küsin, kas nende arvates oleks võimalik hankeid ja kõike seda kiiremini teha. Hangetega on muidugi alati vaidlustamise risk ka, kuigi ma ei tea, kui suur see praegusel juhul on. 

Suur aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja langetatud otsuseid tutvustab rahanduskomisjoni liige, hea kolleeg Maris Lauri. Palun!

Head kolleegid! Tutvustan eelnõu 652 [arutelu enne] esimest lugemist rahanduskomisjoni [istungil], mis toimus 10. juunil. Rahandusminister Jürgen Ligi tutvustas komisjonile eelnõu ja vastas koos ametnikega komisjoni liikmete küsimustele. 

Küsimused ja arutelu puudutasid enam-vähem samu teemasid, mis leidsid käsitlemist siin saalis. Täpsemalt sellised teemad. Laenukeelu seadmine on sarnane hasartmängukeeluga, mida inimene saab endale ise seada, ja see kehtib ühtmoodi kõikidele registriga hõlmatud laenudele. Inkassofirmade hõlmamist registrisse kaaluti, kuid sellest loobuti, sest maksehäirete kajastamiseks on olemas eraldi registrid, nii et ei hakata kahe erineva suunitlusega registreid segama. Laenukoormuse piirmäära kehtestamine oli samuti diskussiooniks, kuid eelnõus seda veel ei ole. Arutelu all oli ka mõju tarbijakrediidi väljastamisele. Register aitab ennetada liigset laenamist ja [vähendab] ka kohtute koormust. Sellesse registrisse ei tule eraisikutelt saadud laenud, kuid hinnanguliselt võib register sisaldada miljonit lepingut. Ja oli juttu ka sellest, kuidas leitaks registripidaja. 

Komisjon tegi järgmised menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu 17. juuni päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maris Lauri. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Heljo Pikhof, küsimus istungi juhatajale. Palun! Aitäh, Maris!

Mul oli küsimus. 

On võimalus küsida kaks küsimust. Te küsisite mõlemad küsimused ära Jürgen Ligilt. Nii palju võiks lugeda numbreid, mitmes küsimus on. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Kõnealune seaduseelnõu avab ühte teemat, mis on meile väga oluline. See on inimeste laenuvõimekus ning asjaolu ja probleem, et üleüldiste toimetuleku[raskuste] tõttu on inimesed olnud sunnitud võtma kiirlaenu. 

Ka üleüldisest statistikast on näha, et kiirlaenude maht on kasvanud. Vaatame näiteks 2023. aastat, siis kasvas kiirlaenude maht 12%, ja 2024. aastal oli laenumaht veelgi suurema kasvuga. Ja kui võrrelda – aga arve tuleb alati võrrelda – Euroopa keskmisega, siis Euroopa keskmine oli 5%. Nii et meie inimesed on jälle nii-öelda esireas, aga mitte kõige positiivsemate näitajatega. 

Kiirlaenud on kergesti kättesaadavad, aga need on väga kõrge intressiga. Kiirlaene võtavad inimesed üldjuhul siis, kui on häda kaelas, kui lihtsalt raha ei jätku. Kiirlaen on tarbimislaen. Kui süüa ei ole, palk on otsas ja hinnad on kallid, siis on inimene sunnitud minema võtma kiirlaenu. Aga selle kaudu ta langebki laenuorjusesse. See on väga suur probleem. 

Ei ole mõtet rääkida, et küsimus ei ole toimetulekus. Loomulikult, kiirlaenud on toimetuleku küsimus. See käriseb igalt poolt, sõbrad. Need asjad on omavahel seotud. See, et meil kiirlaenude maht kasvab, on otseselt seotud sellega, et inimeste toimetulek on halvenenud. Ja miks see on halvenenud? Selle põhjus on teie otsused, kaasa arvatud sotside otsused, kui nad olid veel valitsuskoalitsioonis. 

Anti Allas naerab. Ma arvan, et Võru inimesed üldse ei naera praegu, arvestades, et nad peavad just teie otsuste tõttu maksma automaksu, kõrgemat tulumaksu ja kõrgemat käibemaksu. Ma ei usu, et Võru inimesed praegu naeravad selle peale. Aga need olid kõik teie otsused. 

Nii et veel kord: kiirlaenude kohta käivad otsused me peame saama väga kiiresti tehtud, et inimesed ei [peaks sattuma] võlaorjusesse. Ja kuidas eelkõige seda probleemi lahendada? Tuleb tegeleda inimeste toimetulekuga. Aga nende küsimustega valitsus praegu ei tegele. Vastupidi, ta annab veel tõuke sellele, et inimesed ei saaks oma igapäevaste [kuludega] hakkama ja on sunnitud minema kiirlaenu võtma. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Inimesi, kes on võtnud endale üle jõu käivaid laene ja seetõttu mattunud võlakoorma alla, on meil ikka olnud. Suurem lõhkilaenamise buum oli 12–17 aastat tagasi, kui erinevad laenukontorid said üsna vabalt tegutseda, teles ja raadioeetris valimatult reklaami teha ning klientidelt röövellikke intresse koorida. Lisaks lõi sügava haava paljude perede ellu suure majanduskriisi aeg, kui jäädi hätta eluasemelaenude tasumisega ja sellega kaasnes eraisiku pankrottide laine.

Riik on jõudumööda laenuturgu korrastanud. 2015. aastal jõustus krediidiandjate ja -vahendajate seadus, mis oli kantud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Lisaks on tarbimislaenude pakkumine sisuliselt keelatud nii teles kui ka raadios. Ja juba aastaid on siinsed pangad hoidnud oma laenupoliitikas konservatiivset joont. Ometi on enese lõhkilaenamisest saanud taas ulatuslik probleem. Selle nuhtluse all kannatavad just need kiir- ja tarbimislaenude võtjad, kes makseraskustesse sattudes sirutavad käe uute laenude järele, et tasuda eelmisi. Nii elabki arvestatav hulk leibkondi laenude toel, tume tulevik silme ees. 

Paar aastat tagasi valmis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse koostatud väga põhjalik krediidituru uuring, mille tellis Rahandusministeerium. See uuring tõi must valgel välja probleemi sügavuse. Alates 2016. aastast on tarbimislaenude arv kahekordistunud. Eestis oli üle 72 000 täitemenetluse võlgniku, tänaseks on see arv kasvanud 100 000-ni. Täitemenetlust on alustatud pea 413 000 võla suhtes. Kui veel arvusid vaadata, siis on näha, et keskmine võlasumma oli analüüsi koostamise ajal 10 229 eurot ja kolmandiku võlgnike puhul jäi võla suurus vahemikku 1000–5000 eurot. Küll aga on ka neid, kelle kohustused küündivad üle 50 000 euro. 

On tõsi, et päris sageli satutakse võlaorjusesse enese mõtlematusest ja üle jõu elamise soovist. Oma roll on siin muidugi ka puudulikul finantskirjaoskusel, kui kasutada ametlikku kõnepruuki. Pole just mõistlik ja nutikas osta kalleid asju järelmaksuga ajal, kui mitu võlga on juba kukil. Viimane ei tähenda seda, et riik võiks kiretult pealt vaadata, kui arvestatav osa Eesti leibkondadest on vajunud või vajumas laenamise sohu. Ühiskonna jaoks laiemalt tähendab see täiendavaid sotsiaal-majanduslikke probleeme koos lisakuludega, võlgnike endi jaoks aga südamevalu ja pisaraid, kannatusi nende lastele, vahel ka lõplikult rikutud elusid. On üksjagu neid, kes lootusetult suure võlakoorma tõttu ei leia endale muud väljapääsu kui võlausaldajate eest välismaale pageda. Ja ma arvan, et siinkohal võikski lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja tänan mõlemat ettekandjat aja tõhusa kasutuse eest. Heljo Pikhof, küsimus istungi juhatajale. Kui on see soov … Ei taha? Heljo Pikhof, mul on raske mõista, kas te tahate küsida midagi istungi juhataja käest või ei taha. (Saalist vastatakse.) Selge.

Head kolleegid! Ma ei võta enam küsimusi, kuna ma sulgesin läbirääkimised, ja ütlen ette, et vastusõnavõtuks ma ühtegi põhjust ei näinud. Seetõttu ei ole võimalik teie selliseid soove täita. Ma ei võta enam ka ühtegi protseduurilist küsimust. 

Head kolleegid! Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 652 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. juuli kell 16. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine ja õpetajate karjäärimudel) eelnõu 653 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse eelnõu, mille eesmärk on parandada õpetajate karjäärivõimalusi ning tõsta koolijuhtimise kvaliteeti. 

Hetkel puudub Eestis õpetaja karjäärimudel ning kõikidele üldhariduse õpetajatele kehtib sama riiklik töötasu alammäär. Paljud õpetajad ei ole oma töötingimustega rahul ja lahkuvad ametist oma professionaalse karjääri keskel. Alustavate õpetajate töölt lahkumise [peamised] põhjused on järgmised: ebarealistlikud ootused õpetajale, vähene tugi ja halvad suhted organisatsioonis. Lisaks, viimasel viiel aastal on õpetajaametisse asunud suur hulk karjääripöörajaid ehk inimesi, kes on tulnud teistelt elualadelt ning valinud õpetajaameti. Need inimesed vajavad koolis tuge ja karjäärimudelit, mis nende professionaalset arengut õpetajana ka toetaks. 

Õpetajate järelkasvu väljakutsed on muu hulgas seotud koolijuhtimise ja koolipidamise ebaühtlase kvaliteediga. Kavandatud muudatuste kaudu paraneb koolijuhtimise kvaliteet, luuakse läbipaistev karjäärivõimaluste süsteem ning laiendatakse õpetajatele kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid, mis loob eelduse kvaliteetse hariduse pakkumiseks kõigile õpilastele igas Eesti koolis. 

Enne eelnõu väljatöötamise koostati väljatöötamiskavatsus direktorite atesteerimise, arenguvestluste ja [värbamise] teemal ning õpetajate karjäärimudeliga seotud muudatused räägiti osapooltega läbi haridusleppe protsessis. Õpetajate karjäärimudeli ja palgamudeli sisseviimine lähtub haridusstrateegiast 2035 ja õpetajate järelkasvu tegevuskavast, mis koostati aastal 2021. 

Toon ära eelnõu olulisemad muudatused võrreldes kehtiva seadusega. Esiteks, õpetajate karjäärimudeli kehtestamine. Kehtestatakse neljaastmeline karjäärimudel nii üldharidus- kui ka kutsehariduskoolide õpetajatele. Õpetajate karjäärimudeli kehtestamise eesmärk on toetada õpetajate professionaalset arengut ja eriti toetada alustavat õpetajat. Seadusemuudatusega loodav karjäärimudel võtab aluseks õpetaja professionaalsed oskused ja õpetaja kutsestandardis sätestatud pädevused. Õpetajatele [antakse] tulevikus kutsetasemetele vastav karjääriaste: alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja või meisterõpetaja. Karjäärimudeli astmetele vastavad palga alammäära koefitsiendid on aastateks 2026–2028 lepitud kokku järgnevalt: alustava õpetaja ja õpetaja palgamäär on 1,0; vanemõpetaja palgamäär on 1,1 ning meisterõpetaja alampalga määr on 1,3. Kutseõppeasutustes töötavate õpetajate töötasu alammäära ei ole seadusega ette nähtud. Selle seaduseelnõu muudatustega kehtestatakse kõigi õpetajate töötasu alammäär ühtsetel alustel ehk nähakse ette töötasu alammäär ka kutseharidus[kooli] õpetajatele. 

Teiseks, õpetajakoolituses õppivate õpetajatega saab tulevikus sõlmida kolmeaastase tähtajalise töölepingu. Koolijuht saab tulevikus sõlmida töölepingu praeguse üheaastase lepingu asemel kuni kolmeks aastaks nende õpetajatega, kes alles õpivad õpetajakoolituses. See annab nii koolile kui ka õpetajale kindluse, et nõutava kvalifikatsiooni omandamise ajal õpetaja töökoht säilib. Koolijuhi ülesanne on alati hinnata alustava õpetaja kompetentsust ja tema koolitusvajadust ning toetada teda vajaliku pädevuse omandamisel. 

Lisaks laiendame üldhariduse õpetajate ametisse astumise võimalusi, et vajalike erialaste teadmiste ja kogemustega inimestel oleks õpetajana töö alustamine sujuv. Tekib võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastata ja tööle asuda ka neil, kes on küll õpetajakoolituse läbinud, aga ei ole töötanud erialasel tööl. Kaotatakse praegune nõue, mille kohaselt pidi enne 2013. aasta 1. septembrit pedagoogilise keskeri‑ või kõrghariduse omandanud isik olema õpetajana töötanud ka enne nimetatud kuupäeva. Edaspidi vastavad nõuetele lisaks magistrikraadi ja õpetajakutse omanikele ka doktorikraadiga inimesed, kelle eesti keele oskus on seaduses sätestatud tasemel. 

Teiseks viiakse sisse koolijuhtide atesteerimise süsteem. Koolidirektorite atesteerimise süsteemi loomine lähtub Eesti haridusvaldkonna arengukavast, kus on eesmärgiks seatud koolijuhtide professionaalse arengu toetamine ja hindamissüsteemi rakendamine. Direktori töötulemuste ja juhtimisviiside hindamine ehk atesteerimine toimub igal viiendal tööaastal. Direktorit atesteerib atesteerimiskomisjon. Direktor loetakse atesteerituks, kui tema töötulemused ja juhtimisviisid vastavad ametikoha nõuetele. Atesteerimiskomisjoni moodustamise ja direktori atesteerimise üldised tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Atesteerimise viib läbi koolipidaja, kes moodustab atesteerimiskomisjoni, kuhu kuulub lisaks pidajale kaks eelnevalt ettevalmistuse saanud Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajat. Atesteerimise alus on atesteeritava eneseanalüüs, pidaja kirjalik hinnang ja atesteerimiskohtumine. 

Üleminekuaeg on kehtestatud ka direktorite atesteerimisele. Üle 10-aastase staaži korral tuleb direktorit atesteerida hiljemalt 2027. aasta lõpuks, 5–10-aastase staaži puhul 2028. aasta lõpuks ja kuni 5‑aastase staaži korral 2029. aasta lõpuks. Lisaks, direktori professionaalse arengu toetamiseks korraldatakse tulevikus temaga vähemalt üks kord aastas ka arenguvestlus, mille põhjal lepitakse kokku direktori ja kooli arengu eesmärgid. Arenguvestluse korraldamise korra kehtestab koolipidaja. Koolijuhtide juhtimiskompetentsi hinnatakse kompetentsimudeli põhjal, mis on välja töötatud koostöös koolijuhtide ning Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooliga. 

Eelnõuga seotud rahalised mõjud. Õpetajate töötasude diferentseerimiseks ja karjäärimudeli rakendamiseks kasvab õpetajate tööjõukulude diferentseeritav osa järgmiselt: 2026. aastal 22%‑ni, 2027. aastal 23%‑ni ja 2028. aastal 24%-ni. Üldhariduse õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks on 2026. aastal lisavajadus 9,8 miljonit eurot. Kutsehariduses õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks on lisavajadus 2026. aastal 3,7 miljonit eurot ja see kaetakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarvest. Eesti Koolijuhtide Ühendus on kaasatud koolipidaja moodustatud atesteerimiskomisjoni, selle ülesande täitmiseks kuluks hinnanguliselt 100 000 eurot ja see kaetakse HTM-i eelarvest. 

Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muudatus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2026 ning kutseõppeasutuse seaduse muudatus 1. juunil 2026. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mõned küsimused. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Seda eelnõu on kultuurikomisjonis menetletud pikalt ja päris suures üksmeeles. Aga me saime kirja, mille saatsid alustavat õpetajat toetava kooli [algatus], asendusõpetajate liit, Heateo Haridusfond, [arenguprogramm] Noored Kooli, õpetajate Liit ning linnade ja valdade liit. Tuntakse muret – ja sellega võib ka veidi nõustuda – ja leitakse, et kvalifikatsioonita õpetajad ei pruugi olla mitte probleem, vaid võib olla osa lahendusest, kuivõrd just need organisatsioonid toovad mujalt koolidesse õpetajaid, kellel on teistsugune taust ja amet. Kirjas tuuakse ära ka see, et neid on 4210. Ja kvalifikatsioonita õpetajad ei ole eelnõu jõustumisel enam õpetajad õpetajate miinimumpalga mõttes. Kas te jagate mingil määral nende muret …

Aitäh!

… ja mis oleks teie vastus?

Aitäh selle küsimuse eest! See on olnud mureks, et praeguse süsteemi järgi õpetaja, kes täidab küll õpetaja ülesandeid, kellel aga ei ole õpetajakutset, seaduse mõttes ei vasta õpetajakutse nõuetele. Nii et ta täidab õpetaja tööülesandeid, aga motivatsiooni pürgida õpetajakutse taotlemisele on tal väga vähe, sellepärast et praktikas rakendatakse alammäära ühtemoodi nii sellele inimesele, kelle puhul on kinnitatud, et tal on õpetaja pädevus, kui ka sellele, kelle puhul seda kinnitatud ei ole. Praegune seadus võimaldab neid asju eristada, kuigi Haridus- ja Teadusministeerium ei muuda rahastussüsteemi. Ehk pearahasüsteem, mis arvestab õpetajaid sõltumata sellest, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või mitte, haridustoetusena koolipidajale jätkub täpselt samal moel, kui see seni on olnud. Nii et iga õpetajaameti kohta arvestatakse potentsiaalselt ikkagi ühesugune alammäär, sõltumata sellest, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või mitte, aga kohustust koolipidajal enam alammäära maksta nendele, kellel [pole] kvalifikatsiooni, otseselt ei ole. Eesmärk on tõesti see, et [kutseta õpetajad] püüdleksid selle poole, et nad ikkagi kutseeksamile läheksid ja õpetajakutse [omandaksid].

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh kõigepealt eesistujale ja ministrile selle ülevaate eest! Pikalt on seda arutatud. Mu küsimus puudutab koolijuhtide atesteerimise tulemuste avalikustamist ja nendest järelduste tegemist. Kultuurikomisjonis me sellest rääkisime, aga kas sa kordaksid palun üle, kuidas on: kas avalikult teatatakse ainult sellest, et keegi on atesteeritud, või antakse teada ka sellest, millise tulemusega? Ja mis siis edasi saab, kus kohas ja kuidas [tulemustest teatatakse]?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda detaili, kui põhjalik peab olema atesteerimisaruanne, mis avalikustatakse, me hetkel veel kokku leppinud ei ole. See tuleb määruse tasandil kokku leppida. Aga põhimõte on selline, et direktori atesteerimise tulemus on avalik otsus, seda peavad [kõik] teadma, kas ta on atesteeritud või mitte, ja kui ei ole atesteeritud, siis mis on selle põhjused. Igal juhul on selge, et tuleb avalik otsus, see ei ole suletud otsus, aga see, kui detailne peaks see avalikustatav atesteerimisotsus olema, on eraldi arutelu koht. 

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Õpetajate karjäärimudel sai justkui kokku lepitud haridusleppega. Me teame, et haridusleppele andsid oma allkirja väga vähesed kohalikud omavalitsused, aga haridusleppe nimel tegid tööd mitmed spetsialistidest koosnenud töörühmad. Teil oli ka õpetajate karjäärimudeli töörühm. Öelge palun, millise ettepaneku tegi see töörühm teile õpetajate karjäärimudeliks. Kas see [ettepanek] oli samuti selline, et alustav õpetaja on juba kvalifikatsiooniga õpetaja?

See töörühm, mis esitas oma ettepaneku haridusleppe läbirääkimistel, tegi ettepaneku, et alustav õpetaja on kvalifikatsioonile vastav õpetaja.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui me räägime sellestsamast direktorite atesteerimisest, siis siin on kirjas, et tuleb kokku komisjon, kes hakkab seda tegema. Aga mina küll ei leidnud – võib-olla on asi minus – ei sellest eelnõust ega seletuskirjast, kes hakkavad seda komisjoni liikmetena tegema. Kellest koosneb seesama komisjon?

Komisjonil on minimaalselt neli liiget, kaks nendest nimetab Eesti Koolijuhtide Ühendus ja kaks liiget nimetab kooli pidaja. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Nagu te isegi väga hästi teate, sissetuleku, kodukoha ja perekondliku tausta mõju lapse haridusteele on Eestis väga tugev. Meie enda Arenguseire Keskus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti kooli rahastussüsteem ei arvesta piisavalt perede sotsiaal‑majanduslikku tausta. Pole juhus, et paremate tulemustega koolidesse koonduvad jõukamate vanemate lapsed, ja need koolid muutuvad ajas veelgi tugevamaks, samas kui tagumise otsa koolid jäävad aina enam maha. Minu küsimus on selline: kas teie ministrina tunnistate, et senine rahastamismudel ei arvesta piisavalt laste sotsiaal-majanduslikku tausta? Ja millised muudatused on plaanis rahastuse diferentseerimisel? 

Aitäh küsimuse eest! See ei puuduta küll kuidagi kõnealust seaduseelnõu, aga ma püüan selgitada. Eesti rahastusmudel on selline, et kohalikud omavalitsused ehk kooli pidajad rahastavad oma koole ise. Eesti riik maksab haridustoetust kooli pidajale. See toetus koosneb pearahast, mida makstakse õpilaste arvu järgi, ja regionaalsest koefitsiendist. Regionaalne koefitsient võtab väga tugevasti arvesse regionaalse majandusliku arengu eripärasid. Kui me arvestame, kui palju me maksame pearaha ühe Tallinna õpilase kohta ja kui palju me maksame seda näiteks maapiirkonna õpilase kohta, siis on selge, et maapiirkondade õpilaste pearaha on suurem kui Tallinna linna õpilaste pearaha. Ehk regionaalne koefitsient võtab arvesse Eesti piirkondlikku sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma jätkan Vadimi küsimust. Eelnõust ma loen, et atesteerimiskomisjoni moodustamise ja direktori atesteerimise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Ehk selle kehtestate teie. Aga kas te oskate natuke rohkem rääkida sellest, missugused on need tingimused ja see kord?

See ongi see, millest ma rääkisin: milline on atesteerimiskomisjoni koosseis, kes sinna atesteerimiskomisjoni kuuluvad, sinna kuulub kaks esindajat, kelle nimetab Eesti Koolijuhtide Ühendus, ja kaks esindajat, kelle nimetab koolipidaja. Atesteerimiskomisjoni reeglite järgi tuleb komisjon kokku kutsuda viiendal tööaastal, see tähendab siis, kui direktoril on viies tööaasta täitumisel. On ka erandjuhud, näiteks kui direktor on vahepeal olnud vanemapuhkusel. Mismoodi peab atesteerimiskomisjon oma otsuseid tegema ja protseduuri läbi viima? See peab olema ühtlaselt võrreldav, eri atesteerimiskomisjonide töö peab olema omavahel võrreldav. Aga kord on üldine. Ja atesteerimiskomisjoni tööd korraldab siiski koolipidaja.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Siit seletuskirjast ma loen, et allkirjastatud hariduslepe tingis selle eelnõu vajaduse. Ma saan aru, et tegelikult oli see ikkagi paralleelne protsess. Aga see selleks. 

Mina tahan aga küsida selle kohta, et alla on kirjutanud 79-st omavalitsusest üheksa. Olen ise ka olnud osaline selles protsessis ja suhelnud omavalitsustega, kui seda ette valmistati. Ma küsin, mis need peamised punktid ja probleemid olid, mis üles jäid. Enamik omavalitsusi on ikkagi sellele haridusleppele alla kirjutanud. Kas te saaksite neid probleeme loetleda? Või on juba miski leidnud ka lahenduse selle eelnõuga?

Aitäh küsimuse eest! Haridusleppes oli lisaks karjäärimudelile väga palju muid punkte, mis puudutasid õpetajate töötingimusi ja õpetajate töökoormust. Ütleme nii, et kui jagada omavalitsused laias laastus kaheks, siis osa omavalitsusi ei allkirjastanud seda lepet töökoormuse ja töötingimuste tõttu ehk selle tõttu, et 21 kontakttundi on õpetaja keskmine töökoormus ja klassis on 24 last – see oli probleemiks nii Tallinnale, Tartule kui ka mõnele muule natuke suuremale omavalitsusele –, ja teine põhjus oli lihtsalt poliitiline. Tegelikult oli peamini vaidlus vanemõpetaja karjääriastme määramise üle, aga seal me jõudsime kokkuleppele. Nii et karjäärimudel kui selline ei olnud põhjus, miks omavalitsused selle leppega ei liitunud. Põhjus [peitus pigem] teistest teistes punktides, mis me haridusleppe arutelul läbi rääkisime.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kui te võtaksite selle eelnõu kokku õpetaja vaatevinklist, siis mis asi peaks teda motiveerima ja rõõmustama, kui selline eelnõu kunagi siin saalis toetuse saab?

Jaa, kõigepealt karjäärimudel. Karjäärimudeli puhul on esimesel astmel alustav õpetaja, kes on kas ülikoolis õpetaja kvalifikatsiooni omandanud või teinud ära õpetajakutse. Karjäärimudelis on kokku lepitud, millist tuge peab esimesel astmel olev õpetaja koolis saama. Ehk 25% tema tööajast peaks [kuluma] enesearendamiseks. Koolipidaja peab võimaldama esimesel karjääriastmel oleval, alustaval õpetajal tegeleda väga palju enesearendamisega, sest ta alles õpib ametit. Teiseks, tal peab olema mentor ehk sellel õpetajal peab olema tugi. Ja karjäärimudel sõnastab väga selgelt, milline tugi peab alustaval õpetajal olema. Lisaks on alustava õpetaja puhul öeldud, et üldjuhul ta ei tohiks õpetada erivajadustega laste klassides, ta ei tohiks õpetada liitklassides, mis on oluliselt keerulisem tööülesanne, kui õpetada, eks ole, tavaklassides. Nii et see sõnastab natuke täpsemini, millist tuge peab alustav õpetaja koolis saama. Nii et ma väga loodan, et selle rakendamise tulemusena alustav õpetaja, kes on sellel karjäärimudeli esimesel astmel, saab vajalikku tuge. 

Kui õpetaja on otsustanud ja soovib professionaalselt areneda oma erialal ning kui ta arendab oma pädevusi ükskõik millises valdkonnas, näiteks erivajadustega laste toetamisel, aineringide juhendamisel, metoodilise didaktika oskuste arendamine või immigrantlastega spetsiifiliselt tegelemine, siis on tal oma pädevuste tõestamiseks võimalik taotleda vanemõpetaja karjääriastmele liikumist ja sealt edasi meisterõpetaja karjääriastmele liikumist. Õpetajal tekib väga selge karjääriastmete mudel, nii et ta teab, et kui ta need ja need pädevused on ära tõendanud, siis talle [antakse kõrgem] karjääriaste. See on väga sarnane akadeemilisele karjäärimudelile – sa tead, kuidas sa nooremteadurina alustad ja kuidas sa professori ametikohani välja jõuad. Praeguses süsteemis Eestis karjäärimudelit ei ole, nii et õpetajal ei ole selget [teadmist oma võimalustest]. On küll koole, kes on rakendanud oma karjäärimudelit, aga üldiseid, üldtunnustatud põhimõtteid, kuidas me tunnustame õpetajat tema professionaalse arengu eri etappidel, meil Eestis praegu ei ole.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Minu meelest on väga sümpaatne see, mis te Urve Tiiduse küsimusele vastates ütlesite, et alustava õpetaja tööajast 25% peab jääma enesearendamiseks ja tal peab olema mentor. Aga teatavasti me teame seda, et ilma kvalifikatsioonita õpetajate kutsekindlus on oluliselt [väiksem] kui kvalifikatsiooniga õpetajate oma. See tähendab, et ilma kvalifikatsioonita alustavad õpetajad vajavad täpselt samamoodi tuge nagu need, kellel on juba kvalifikatsioon, võib-olla nad vajavad seda isegi rohkem. Minu ees on töörühma ettepanek 30. aprillist 2024 selle kohta, et alustavaks õpetajaks loetakse ka alustavat kvalifikatsioonita õpetajat. 

Aga minu küsimus puudutab karjäärimudeli ja kutsestandardi ühtse süsteemi alla viimist. Millal see kutseseadus võiks jõuda Riigikokku?

Aitäh selle küsimuse eest! Kutseseadusega läheb nüüd tiba kauem, sellepärast et peale nende vastavusse viimise on seal muud kutseseaduse muudatused, mis meil on kutsestandardites tehtud teistel erialadel. Nii et sellega meil läheb lihtsalt natuke kauem aega. Kui ma ei eksi, siis see [eelnõu] peaks Riigikogusse tulema sügisel, nii et 2026. aasta 1. juuniks peaks seadus jõustuma. Nii et pooleaastane tuleb lõtk sisse võrreldes praegu arutatava seaduse jõustumisega.  

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kolleeg Liina Kersna alustas oma küsimust selle teemaga, mis on ka mulle päris lähedane, aga ta ei küsinud päris sel teemal. Aga minu küsimus tuleb just sel teemal. Sedasama kirja, mis meile tuli, on siin juba mainitud. Seal käib jutt sellest, et umbes neljandikul õpetajatest, kes tulevad esmakordselt kooli õpetama, ei ole kogemust, võib-olla ei ole ka kvalifikatsiooni, ja nemad lahkuvad koolist päris kiiresti. Kas te ei arva, et soliidsem palk võrreldes praegusega oleks neile lisamotivaatoriks, et nad ei läheks ära?

Ma saan aru, et teie ettepanek on kvalifikatsioonile mitte vastavale karjääripöörajale maksta rohkem kui ametis olevale kvalifitseeritud õpetajale. Soliidsem palk kõikidele õpetajatele oleks parem, keegi ei vaidle sellele [vastu]. Ma arvan, et siin saalis ei ole mitte kedagi, kes vaidleks, [kõik leiavad,] et õpetajad väärivad palju paremat palka, kui neil praegu on. Meie mure on see, mida ka näiteks Järva valla järelevalve [kinnitas], et kuigi nelja aasta jooksul on võimalik saada pärast magistrikraadi [omandamist] õpetajakutse – selleks on vaja umbes aasta aega koolis töötada, valmistada selle aasta jooksul ette oma portfoolio ja see ära kaitsta, siis mingit motivatsiooni selleks praegune süsteem ei anna. Sellepärast, et kõigil õpetajatel on täpselt ühesugused töötingimused, sõltumata sellest, kas õpetajal on kutse või ei ole. See ongi peamine põhjus. [Meil on vaja] motiveerida inimesi õpetajakutset omandama.

Aga ma ütlen veel kord: rahastussüsteem mitte kuidagi ei muutu. Sellest muudatusest tulenevalt ei muutu omavalitsustele haridustoetuse maksmise kord. Ehk ikkagi iga õpetaja kohta, sõltumata sellest, kas ta vastab kvalifikatsioonile või mitte, saab omavalitsus selle [rahasumma], mis on kokku lepitud riikliku alammäärana.

Heljo Pikhof, palun! 

Suur tänu! Lugupeetud minister! Ma arvan, et te olete minuga nõus, et hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus ja seda on võimalik leevendada sihi[pärase] poliitikaga. Põhjamaade, Kanada ja Iirimaa praktika pakub toimivaid lahendusi. Kui me jätame taustategurid tähelepanuta, siis haridus ei vähenda ebavõrdsust, hoopis võimendab seda. Minu küsimus: miks ei rakenda Eesti põhjamaistest ja rahvusvahelistest näidetest tuntud [sotsiaalse] tausta [ja ebavõrdsuse] tasandamise mehhanisme? See on vägagi seotud ka selle eelnõuga.

Aitäh! Ma tegelikult teie eelmisele küsimusele vastates ütlesin, et haridustoetuse maksmiseks on meil regionaalne koefitsient, mis võtab arvesse piirkonna sotsiaal-majanduslikku tugevust või nõrkust. Tallinna linnas me maksame ühe lapse eest pearaha suurusjärgus 1800 eurot ühe lapse kohta, mõnes teises piirkonnas on see 4000 eurot lapse kohta. Aga näiteks Ruhnu saarel on see 19 000 eurot lapse kohta, sest me võtame arvesse Ruhnu kulusid ja seda, kui palju kulub Ruhnus kooli pidamise peale rohkem raha võrreldes näiteks Tallinnaga. Meil on Eestis olemas sotsiaalset ja majanduslikku seisu arvestav diferentseeriv haridustoetus piirkondliku koefitsiendi näol. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Üldpildis see on, ma arvan, väga tervitatav eelnõu. Kõik see, mis puudutab atesteerimist ja ka õpetajaametisse lihtsamalt pääsemist, kui nii võib nimetada, on igati tervitatav. Aga ma tuleksin ka kolleegi küsimuse juurde, mis puudutab ilma kvalifikatsioonita õpetajaid. Ma saan aru, et kohalik omavalitsus saab, nagu te selgitasite, jätkuvalt ühe õpetaja kohta alammäära ulatuses vahendeid. Aga missugused õigused on ikkagi peale selle seaduse vastuvõtmist kohaliku omavalitsuse kooli pidajal nende vahendite väljamaksmiseks? Kas teoreetiliselt saab kooli pidaja maksta kvalifikatsioonita õpetajale ka Eesti miinimumpalka?

Teoreetiliselt saab. Aga ma väga loodan, et meil ei ole kooli pidajaid, kes maksavad oma õpetajatele Eesti miinimumpalka. Tõenäoliselt ei ole selle palgaga võimalik ühtegi head õpetajat tööle võtta. Ma väga loodan, et kooli pidajad jätkavad kokkulepitud miinimumpalga maksmist kõikidele, kes koolis õpetajana töötavad. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Et oleks sada protsenti kindel – ja ühtlasi on minule väga oluline, et asju oleks aetud ausalt –, küsin üle, kas haridusleppega ühinemine mõjutab või ei mõjuta diferentseerimisfondi saamist. Jätkuvalt on omavalitsuste seas nagu väike hirm selle pärast. Seda väljendas korduvalt teie nõunik ja vist kuulsin sama mõtet ka teie suust. Kas see on sada protsenti kindel?

Ei mõjuta. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! On ju teada, et matemaatika‑ ja füüsikaõpetajatest on suur puudus, muu hulgas ka põhjusel, et vastava haridusega inimestele pole pakutav palk piisavalt atraktiivne. Ma küsingi teie käest, kas ja kuidas aitab õpetajate karjäärimudeli rakendamine heade reaalainete õpetajate puudust vähendada.

Aitäh küsimuse eest! Karjäärimudel ei ole otseselt mõeldud ühe konkreetse ainevaldkonna õpetajate puuduse leevendamiseks. Küll aga need õpetajad, kes didaktikutena koolitavad ülikoolis tulevasi matemaatikaõpetajaid, tõenäoliselt liiguvad karjäärimudelis väga kiiresti meisterõpetaja tasemele, kus neil on kõrgem alampalga määr. Ehk siis nendel õpetajatel, kes on meisterõpetajad ning kellel on tugev didaktiline, pedagoogiline ja metoodiline pädevus, on 30% kõrgem alammäär. Aga see puudutab kõiki erialasid või kõiki aineid, mida õpetajad koolis õpetavad, samuti klassijuhatajaid ja kõiki teisi pädevusi, mida õpetajal vaja on. Nii et otseselt konkreetselt ühe kitsa ainevaldkonna õpetajaid ei ole eelistatud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nii palju, kui ma olen veidi kõrvalt jälginud seda haridusleppe protsessi – muidugi on igati tervitatav, et need asjad räägitakse osapooltega läbi ja saadakse mingi selgus, lõpuks ka kokkulepped –, siis üks teatud skeptitsism, mida omavalitsused selle karjäärimudeli suhtes tunnevad, on just see, et diferentseerimisfondile eraldatavatest vahenditest, mis käivad palgatoetuse juurde, ei piisa karjäärimudeli rakendamiseks. Nad on arvutanud, et kogu suure valla peale saab olla üks meisterõpetaja ja paar järgmise astme õpetajat, aga rohkem ei saagi. Tekib küll motivatsioon taotleda kõrgemaid astmeid, aga raha selleks ei jätku. Kas te saate kinnitada, et piisab?

Saan kinnitada, et piisab. Haridusleppe läbirääkimistel vaatasime mitu korda arvutuskäigu üle. Ma kohe vaatan, mitu meisterõpetajat meil täna Eestis on. (Lehitseb pabereid.) Meil on 41 meisterõpetajat, neist neli on kutsehariduses ja 37 üldhariduses. Kui me prognoosime, et Eestis hakkab olema natuke üle 100 meisterõpetaja, siis jääb sellest rahast, mis diferentseerimisfondist kooli pidajale eraldatakse, kõvasti üle.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Vabandust, et viibisin! Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mu küsimus on natuke laiem, see ei puuduta niivõrd seda eelnõu – kuigi mõnes mõttes on haridusvaldkonnas kõik seotud –, vaid puudutab hariduslikku ebavõrdsust ja erinevate haridusastmete ehk -tasemete kättesaadavust. Nagu te ehk juba aru saate, ma viitan siinkohal alusharidusele ehk ettepanekule kaotada Eestis lasteaia kohatasu. Kui näiteks selline muudatus teha, siis milline on teie kui vastutava ministri seisukoht – kas sellist muudatust oleks mõistlik sel juhul ellu viia üleriigiliselt, nii et parlamendis võetakse vastu otsus, et kõigis Eesti omavalitsustes oleks lapsed kohatasust vabastatud? Või peate te mõistlikumaks seda, et pealinnas, kus on keskmisest kõrgemad sissetulekud ja lasteaiakohtade puudus, oleks lasteaia kohatasu kaotatud, aga muudes omavalitsustes jätkuks sama olukord, kus nii mõneski lasteaias on kohatasu märkimisväärselt kõrgem kui Tallinnas? Milline on teie positsioon?

Aitäh küsimuse eest! Ka praegu ei ole mingit takistust ükskõik millisel omavalitsusel lasteaia kohatasust loobuda. Aga nii pealinna kui ka muude Eesti piirkondade probleem ei ole mitte see, kui kõrge on lasteaia kohatasu, vaid probleem on lasteaiakohtade kättesaadavus. Tallinna linna kõige suurem probleem on lasteaiakohtade kättesaadavus, seda eriti kõige väiksematele lastele ehk pooleteistaastastele ja kolmeaastastele. Kui viia lasteaia kohatasu nulli, siis surutakse turult välja ka erasektor, kes praegu tegelikult väga tugevasti seda kohapuudust leevendab. Ehk siis erasektori väljasuretamine tekitab olukorra, kus meil tekib kordades suurem lasteaiakohtade defitsiit, kui meil praegu on.  

Seega, ma arvan, et nii nagu ka kõrghariduses, ei peaks me rääkima [ainult sellest], kui palju keegi maksma peab ja kas miski on tasuta või tasuline, sest need ei ole peamised kriteeriumid. Keskendume siiski kvaliteedile ja kättesaadavusele. Lasteaiakohad ei ole Tallinnas kättesaadavad, aga kui me läheme sellise, minu arvates üsna populistliku ettepanekuga edasi, siis need muutuvad veel vähem kättesaadavaks. Kõik võib ju olla tasuta, aga kui lasteaiakohta ei saa üldse, siis mis sellest kasu on? 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu arvates on igati tervitatav, et me neid, kes on lõpetanud näiteks pedagoogikaülikooli, praeguse nimega Tallinna Ülikooli, saanud sealt või mõnest teisest Eesti kõrgkoolist õpetajakutse, rohkem väärtustame. See teeb kindlasti head meelt nii minule, kellel see kutse on olemas, kui ka kõigile teistele, kes on mõne neist koolidest lõpetanud. 

Aga mul on küsimus selle kohta, et kui me räägime kvalifikatsioonita õpetajatest ja nende osakaalust koolides, siis kas võib olla teatud oht siin just väiksematele ja võib-olla kaugematele koolidele – Tallinna poolt vaadates –, kus see protsent on suurem kui Tallinnas? Sest Tallinnas me suudame pakkuda suuremat palka ja võib-olla on siin ka lihtsam õpetajaid koolidesse saada.

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult näitab statistika vastupidist: kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaal on suurem Ida-Virumaa, Tallinna ja Harjumaa koolides, sest õpilaste arv on väga jõuliselt kasvanud, seda seetõttu, Ukraina lapsed on koondunud Tallinnasse ja Harjumaale ning meil on väga kiiresti olnud vaja võtta tööle uusi õpetajaid. Nii et olukord ei ole selline, et maapiirkondades on kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaal suurem kui linnas, vaid on vastupidi. 

Ja veel kord: omavalitsus saab jätkuvalt maksta ning võiks ja peaks ka edaspidi maksma kõikidele õpetajatele, kes õpetaja ülesandeid täidavad, vähemalt õpetaja [töötasu] alammäära, sest riiklik haridustoetus ei sõltu sellest, kas see inimene, kes klassi ees seisab ja õpetaja tööd teeb, kvalifikatsioonile vastab või mitte. Aga kooli pidaja peaks toetama kõiki õpetajaid. Ja neid, kellel veel kvalifikatsiooni ei ole, tuleks toetada kvalifikatsiooni omandamisel. Sellist suhtumist, et [kvalifikatsioon] pole oluline, ei saa soosida. See on oluline. Õpetajakutse on oluline ja selle pädevuste tõendamine on oluline. 

Kooli pidaja peaks andma toetust õpetajale selleks, et ta saaks kutse omandada, ja nii nagu alustaval õpetajal, kes on [madalamal] karjääriastmel, võiks olla ka sellel õpetajal, kellel veel kvalifikatsiooni ei ole, rohkem aega tegeleda enesearendamisega. Ta peaks saama ette valmistada oma portfooliot, millega ta saaks minna magistrikraadi kaitsma, kui tal on õpingud pooleli, või kui tal on magistrikraad olemas, aga tal on vaja ära teha õpetajakutse taotlemise eksam, siis ta peaks saama seda teha. Ma arvan, et meie kõigi huvides on see, et inimesed, [kes töötavad õpetajana, aga kellel veel kutset ei ole,] suunduksid [õppima] ja omandaksid õpetajakutse.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelmisel paaril aastal võis murega jälgida, kuidas haridus- ja teadusminister pingutas selleks, et leida vahendeid õpetajate palga tõusuks, aga valitsus ja peaminister tihtipeale ei tahtnud vastutust enda kanda võtta. Pigem käis diskussioon selle üle, kas on antud ülemääraseid lubadusi või on [lisaraha andmise] taga kogu valitsuse heakskiit. Jäi mulje, et kogu valitsuse pingutust ja heakskiitu seal taga ei olnud. 

Nüüd on [otsustatud, et] õpetajate palga alammäär fikseeritakse valitsuse määrusega. Kas ka karjääriastme palgakoefitsient  ei võiks siiski olla kinnitatud valitsuse määruse tasemel? See tooks kindlasti kaasa [õpetajate] palgafondi eraldamise valitsuse taotletud riigieelarves.

Aga see ongi diferentseerimisfondi suurendamisega määratud. Ja need määrad on haridusleppega [otsustatud]. Aastateks 2026–2028 on praegu kokku lepitud vanemõpetaja ja meisterõpetaja [palga]määr. Need määrad kehtivad 2028. aastani. See, kas pärast seda lepitakse kokku uued määrad, on juba järgmise valitsuse [otsustada].

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles mõttes on see hea eelnõu, et suund on õige. Ma mäletan, neil teemadel sai varem ka valitsuses arutatud. Neid põhimõtteid me kindlasti toetame. 

Aga üks küsimus mul kvalifikatsioonita õpetaja kohta ikka on. Ma ütlen ära, et ma seda toetan kindlasti, et õpetajatel peab olema motivatsiooni pingutada selle nimel, et tal oleks kvalifikatsioon, ja kui palk seda toetab, palgaastmed on erinevad, siis see on väga õige. 

Aga te ütlesite, et õpetajale, kellel ei ole [kvalifikatsiooni], tuleks ikka miinimumpalka maksta. Ometi võimaldab see seadusemuudatus neile maksta ka vähem, kui on riiklik õpetaja palga miinimum. Miks see seal sees on? See on mu esimene küsimus. 

Ja teine küsimus on selline: kas teil seda hirmu ei ole, et tekib probleem – eelkõige riiklikust vaatest, võib-olla mitte kohalikust vaatest –, et koolidesse ei piisavalt palju uusi õpetajaid?

Jaa, miks ei ole sätestatud miinimumi? Õpetaja palga alammäär on sätestatud alustavale õpetajale ja õpetajale, see [koefitsient] on 1,0. Ehk kui õpetajal on kutse, siis talle on garanteeritud riiklikult kokku lepitud õpetaja [töötasu] alammäär. Sealt edasi on veel kaks astet, mis [kehtestatakse] ministri määrusega, nimelt vanemõpetaja ja meisterõpetaja palgamäär. 

Praeguse süsteemiga on garanteeritud õpetaja palga alammäär nii õpetajale kui ka kvalifikatsioonile mittevastavale inimesele, kes koolis töötab. Aga see ongi tekitanud olukorra, kus inimestel otseselt motivatsiooni kvalifikatsiooni omandada ei olegi, sellepärast et [kõigile kehtivad] täpselt ühesugused garantiid, neil on samasugused töötingimused ja samasugused tööülesanded, kuid samal ajal toetust ei alustavale õpetajale ega ka kvalifikatsioonita õpetajale ei pruugi olla. 

Karjääriastmestik seab väga selged tingimused, milliseid toetusi peaks alustava õpetaja astmel olevale õpetajale antama selleks, et ta saaks koolis tööd alustada ja et ta ei peaks tööolukorras läbi põlema, nagu tihti on juhtunud. Kvalifikatsioonile mittevastava õpetaja puhul on tõesti nii, et tal peaks olema motivatsiooni kvalifikatsioon omandada. Aga seadusega peaks olema garanteeritud õpetaja palga alammäär.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Ma küsin üle. Mulle tundub, et oleks kindlam, kui siin seaduses toodud palgakoefitsientide kinnitamine ministri määruse tasemel oleks tõstetud tase kõrgemale ja need palgakoefitsiendid kinnitataks valitsuse määruse tasemel. Miks ma seda arvan? Just sellepärast, et mulle jäi mulje, et sellel leppel, millest te kõnelete, ei ole formaaljuriidiliselt valitsuse otsust taga, vähemalt niimoodi on eri ministrid seni esile toonud. Kui järgmiseks aastaks saab see lepe [sõlmitud] ja valitsuse protokollilise otsusega heaks kiidetud ning saab kinnitatud diferentseerimisfondi seotus sellega, siis ma arvan, et probleemi võib-olla ei olegi. Aga samas, ma ei näinud, et koalitsioonileppes oleks konkreetselt see punkt sees. Kas valitsus on fikseerinud teie kokkuleppe nii …

Aitäh!

… et ka uue valitsuse heakskiit on olemas?

Koalitsioonileppes on fikseeritud nii diferentseerimisfondi tõstmine kui ka karjääriastmed, mis haridusleppes on kokku lepitud. Kui on ettepanek – ma saan aru, et see käib § 4 lõike 2 kohta –, tõsta karjääriastmete nimetamine ja palgakoefitsiendid ministri määruse tasandilt valitsuse määruse tasandile, siis ma arvan, et see on arutelu koht. Aga ma ei näe siin väga suurt vahet.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mu teine küsimus lähtub sellestsamast põhimõttest, mis siin sees on ja mis puudutab erisusi vastavalt olukorrale või vajadusele – kui on rohkem kvalifikatsiooni, tehakse rohkem tööd või keerulisemat tööd, siis on palk suurem. Ida-Virumaal me maksame praegu sellepärast, et on eestikeelsele haridusele üleminek, õpetajatele oluliselt suuremat palka. Kas see on ennast õigustanud? Ja kas me selle põhjal võiksime kaaluda ühel hetkel samasuguse skeemi rakendamist mingites teistes Eesti piirkondades, kus me näeme, et meil on probleeme õpetajate, [eelkõige] kvalifitseeritud õpetajate [leidmisega]?

Aitäh küsimuse eest! On õigustanud igati. Ida-Virumaale on tööle asunud tänase seisuga rohkem kui 500 uut õpetajat, kes on tegelikult just [suurema] palga tõttu sinna tööle läinud. 

Kas see on asi, mida ka teistes piirkondades rakendada? Ma jään siin selge vastuse võlgu, sellepärast et õpetajate puudus on piirkondlikus mõttes eelkõige suurtes linnades. Kõige suurem kvalifikatsioonile vastavate õpetajate puudus hetkeseisuga on, nagu ma olen öelnud, jällegi suurtes linnades, kus laste arvu juurdekasv on olnud väga kiire. Pikas vaates, kümnekonna aasta jooksul kujuneb maapiirkondades probleemiks [õpetajate puudus] eriti gümnaasiumiosas, kuna seal töötab väga palju pensioniealisi või lähitulevikus pensionile minevaid õpetajaid. Praegu seal veel seda kriitilist piiri ega kriisi ei ole, aga pikalt ette vaadates me muidugi näeme, et seal võib [keeruline] olukord tekkida. 

Aga teine teema sellise koefitsiendi puhul on see: kuna me õpetaja palgakoefitsiendi [kehtestamisega] oleme juba ühe pretsedendi loonud, siis ma arvan, et me võiksime arutada STEM-erialade õpetajate palgakoefitsiendi lisamist. Tõesti, tööturu olukorras on nendes valdkondades – matemaatika, füüsika, keemia ja geograafia – konkurents oskuste ja pädevuse omandamiseks mitu korda [suurem] kui teistes valdkondades. Seetõttu on nende valdkondade ainete õpetajaid väga raske kooli tööle meelitada sellise palgaga, mis meil praegu [pakkuda] on.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tunnustan teid, auväärt minister, väga hea informeerituse ning väga täpsete ja konkreetsete vastuste eest. 

Aga nüüd, rõhuasetusi juhtivkomisjonis ja langetatud otsuseid tutvustab hea kolleeg, kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõesti, kultuurikomisjon arutas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatust 3. juunil. Meil olid komisjoni kutsutud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, ministri nõunikud Daniel Kõiv ja Olga Bogdanova, üldhariduspoliitika osakonna juht Ülle Matsin, haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõunik Liis Lehiste ning õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik-analüütik Indrek Kilk ning kutsehariduse valdkonna juht Marili Lehtmets. 

Minister tutvustas komisjonis väga põhjalikult meile seda eelnõu, nii nagu ta praegu ka siin suures saalis tegi, nii et tutvustan teile pigem arutelu osa. 

Kolleeg Tõnis Lukas palus selgitada atesteerimiskomisjoni moodustamise põhimõtet. Minister selgitas – nii nagu praegugi –, et kaks komisjoni liiget määrab koolijuhtide ühendus ja kaks komisjoni liiget määrab kohalik omavalitsus ehk kooli pidaja. Atesteerimiskomisjoni töökorralduse kehtestab kooli pidaja, aga selle liikmeskonnad – kaks pluss kaks – on ministri kehtestada. 

Madis Kallas küsis, keda on mõeldud kooli pidajana arenguvestluste läbiviija all. Minister vastas, et see, kes peab koolijuhiga arenguvestlusi, jääb kooli pidaja otsustada. 

Veel uuris Madis Kallas seda, millised tagajärjed võivad olla atesteerimiskomisjoni otsusel. Kas atesteerimiskomisjoni otsus on koolipidajale kuidagi kohustuslik? Ja kui koolijuht ei läbi atesteerimist, kas siis peab lepingu lõpetama? Saime vastuseks, et lepingut lõpetama ei pea. Küll aga annab mitteatesteerimine kooli pidajale võimaluse pidada koolijuhiga läbirääkimisi lepingu lõpetamiseks, sest mitteatesteerimine annab selgelt märku, et on puudujääke. Ülle Matsin selgitas, et arenguvestlusel peaks kooli pidaja suutma koolijuhiga kokku leppida [sihid, mille poole] koolijuht peaks liikuma, ning atesteerimisel peaks saama kinnitust, kas koolijuht on arenguvestlustel kokku lepitud suunas liikunud ja mida saaks teha paremini või rohkem. 

Lisaks, minister rõhutas, et atesteerimiskomisjon on sõltumatu. Ja kui tuleb otsus "mitte atesteeritud", siis see on avalik otsus. See teema, mille kohta Margit Sutrop siin praegu küsis, oli meil ka komisjonis arutelu all. Aga kui on kooli pidajaid, kelle koolijuhid jäävad regulaarselt atesteerimata, siis saavad lapsevanemad ja koolikogukond kooli pidajat poliitiliselt survestada, et ükski selline [inimene] koolijuhina edasi ei töötaks. 

Siis oli meil arutelu ka sel teemal, kui suurel määral on atesteerimisotsused avalikud. Saime kinnitust, et see, kas koolijuht on atesteeritud või ei ole atesteeritud, on avalik [teave], aga selle üle, milliste põhjendustega on [keegi atesteerimata jäetud] või milline on täpselt [otsuse] sisu, peab veel arutama, sellepärast et miski ei [tohi minna] vastuollu isikuandmete kaitsega. 

Mina tõstatasin küsimuse, kas sarnaselt alles õppivate ja veel ilma kvalifikatsioonita õpetajatega, kellega selle seaduseelnõu kohaselt saab sõlmida kolmeaastase lepingu varem võimalik olnud üheaastase asemel, võiks kas sama põhimõtet rakendada kvalifikatsioonita õpetajate puhul, kes plaanivad taotleda kutset. Saime vastuseks, et põhimõtteliselt võiks selle lahenduse peale mõelda. Ma usun, et me selle ettepaneku arutelu komisjonis jätkame. 

Tegime kultuurikomisjonis järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. juunil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata komisjoni ettekandjaks Liina Kersna. Aitäh!

Suur tänu sulle, Liina! Sulle küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed! Ausalt öeldes on selline kahetine tunne. Ühest küljest peab tunnistama, et eelnõus on vajalikke asju küll ja küll. Iseenesest mõte sellest, et parema kvalifikatsiooniga pedagoogid võiksid saada rohkem palka võrreldes nendega, kes alles alustavad, on loogiline. Kuid on ka mitu aga.  

No aga number üks seisneb selles, et nagu me täna nägime oma postkasti [saabunud kirjast], on olemas kohe mitu organisatsiooni – need on tegelikult autoriteetsed organisatsioonid –, kes arvavad, et selle eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine oleks vale. Ja nende seas on selline organisatsioon nagu Eesti Linnade ja Valdade Liit. Me teame, et meil on hästi palju koole, mille pidaja on just kohalik omavalitsus. Ma pole leidnud konkreetseid andmeid selle kohta, kui palju selliseid koole protsentuaalselt on, aga ise kipun arvama, et 85–90% kõikidest koolidest on sellised, kus kooli pidaja on just kohalik omavalitsus. See, et nemad seda eelnõu sellisel kujul ei toeta, paneb päris korralikult mõtlema, kas meie peaksime seda tegema. 

Eesti Õpetajate Liit on üks nendest organisatsioonidest, kes on sellele kirjale oma allkirja andnud. Samuti on alla kirjutanud Noored Kooli – väga ilus projekt, kõik teame seda –, ja alustavat õpetajat toetava kooli algatus. Ühesõnaga, neid organisatsioone on omajagu. Samas, ma pean ütlema, et olen suhelnud ka Eesti Haridustöötajate Liidu esindajaga, kes ütles, et nemad näevad selles eelnõus tegelikult kasu ja arvavad, et siin on päris palju head. Nii et võib öelda, et mõtted ja otsused lähevad kuidagi lahku. 

Iseenesest meie näeme siin probleemi selles, et kuna kohalikud omavalitsused oma koondorganisatsiooni, Eesti Linnade ja Valdade Liitu kaudu seda ei toeta – nemad on seda öelnud oma kirjas, mille nad panid ministeeriumi poole teele selle aasta jaanuaris. Kuna nende esindaja allkiri on ka sellel kirjal, mida ma juba mainisin, siis võime öelda, et hästi palju koolipidajaid ei ole selle eelnõuga vähemalt sellisel kujul nõus. See paneb kindlasti mõtlema.  

Teiseks oli minul küsimus – ja mitte ainult minul, vaid ka mõnel kolleegil oli ministrile sama küsimus –, et rõhk on pandud nendele pedagoogidele, kellel on kvalifikatsioon, kellel on kraad ja suur kogemus. See on, nagu ma enne ütlesin, iseenesest loogiline, aga teisest küljest me ei näe, et ka alustavat [õpetajat] stimuleeritaks või antaks talle motivatsiooni. Teatud mõttes me ise ju kogu aeg kutsume inimesi koolidesse õpetama. Sama minister on vahepeal avaldanud rahulolu selle üle, et meil on nii palju kvalifikatsioonita või kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid. Tema andis seletas seda sellega, et koolides on ikka päris palju vabu töökohti, palju õpetajaid on puudu …

Palun aega juurde.

Minut.

… ja olgu need kooli tööle tulijad kas või ilma kvalifikatsioonita, vähemalt keegi ikka tuleb. Okei, kui nad on valmis pärastpoole oma koalitsiooni tõstma, siis võib see tõesti olla rahuldav. Aga jällegi, me ei näe, mis neid motiveeriks seda tegema. Kui nemad saaksid, ütleme niimoodi, mingisuguse stiimuli ka selle eelnõu näol, siis oleks olukord ehk teistsugune, aga praegu see nii ei ole. Me teame, et umbes neljandik nendest, kes tulevad kooli alustava õpetajana, lahkuva [töölt] väga kiiresti. Esiteks on õpetaja töötingimused päris karmid ja on viimastel aastatel ainult karmimaks, samal ajal aga palk ei ole päris see, mida need inimesed sooviksid. Nii et see ei lahenda probleemi. 

Iseenesest see, et on mainitud kollektiivlepingut, on teretulnud. Ma saan aru, et kui seda ei õnnestu sõlmida, siis [kehtestab] ministeerium ise palga alammäära [ja otsustab], kui palju õpetajad palka saavad, mis on miinimum.

Aga jällegi, direktorite atesteerimise küsimus tekitab päris palju mõtteid – kuidas seda tehakse, miks seda tehakse ja nii edasi. Mina ei saa siiamaani aru, miks peab just direktori [ametikohal töötav] inimene olema atesteeritud või peab ta viie aasta tagant oma töölepingut kuidagi uuendama ja nii edasi. Meil on hästi palju asutusi, mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid ka teistes valdkondades, [kus juhilt midagi sellist ei nõuta, aga] millegipärast just koolijuhid on need, keda hirmsasti tahetakse iga viie aasta tagant atesteerida, kontrollida, kas nad ikka vastavad oma töökohale ja nii edasi. Mul on ausalt öeldes koolijuhtidest juba natukene kahju. Miks me nendesse niimoodi suhtume?

See kõik paneb tegelikult mõtlema, kas seda eelnõu toetada või mitte. Meie fraktsioon on otsustanud niimoodi, et me [tagasilükkamise] ettepanekut kindlasti ei tee, teeme mõned muudatusettepanekud ja siis vaatame, kuhu see meid viib, kuidas see eelnõu vahepeal muutub või ei muutu, ja siis juba otsustame, kas me edaspidi seda toetame või mitte. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Mul on väga hea meel, et meil on võimalus arutada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle ning et meil on võimalus teha parlamendis eelnõu veel paremaks, kui see juba on. 

Meil on tõesti praegu selline olukord, kus riigikoolides 80% ja kohaliku omavalitsuse koolides 77% õpetajatest on kvalifikatsiooniga õpetajad, ülejäänud ei ole. Kui ilma kvalifikatsioonita õpetajad otsustaksid haridussüsteemist lahkuda, siis kukuks meie haridussüsteem kokku. 

Me oleme väga tänulikud, et on enda seesmist õpetajakutset omavaid inimesi, kes on julgenud minna klassi ette ja tunnevad, et nad tahavad anda oma panuse laste arengusse. Neid on vaja kindlasti toetada. Kui me vaatame alustavaid õpetajaid, siis näeme, et lausa 70% neist on kvalifikatsioonita õpetajad. Vaid 15% kvalifikatsioonita õpetajatest on sellised õpetajad, kes praegu õpivad, osalevad õpetajakoolitusel. Need on inimesed, kellega kooli pidaja tohib edaspidi, selle seadusemuudatuse kohaselt [sõlmida] praegu üheaastase lepingu asemel kolmeaastase lepingu. Neid on ainult 15%. Ülejäänutega peaks tegema ja edaspidi üheaastase lepingu. 

Ma arvan, et me võiksime Riigikogus kaaluda, kas ka kooli pidaja peaks saama ka alustavate kvalifikatsioonita õpetajatega sõlmida kolmeaastase lepingu, kuid tingimusel, et nende kolme aasta jooksul kvalifikatsioonita õpetaja liigub kvalifikatsiooni poole, see tähendab, et ta hakkab kvalifikatsiooni taotlema. See on hästi oluline. 

Sama oluline või isegi veel olulisem on see, et alustavad õpetajad, kellel ei ole kvalifikatsiooni, saaksid samasugust tuge nagu karjäärimudeli esimesel astmel olevad alustavad õpetajad. Ka nende tööajast peaks 25% olema enesearendamiseks, selleks, et saaks omandada kvalifikatsiooni ja leida mentori. Me teame, et väga paljud alustavad õpetajad, kes on ilma kvalifikatsioonita, lahkuvad kiiresti, sest nad ei tule toime, neil puuduvad oskused. 

Mida on riik teinud selleks, et kvalifikatsioonita õpetajad omandaksid kvalifikatsiooni? Jah, riik on teinud pingutusi. Õppeaastal 2024/25 on riik suunanud 7,7 miljonit eurot Tartu Ülikoolile ja Tallinna Ülikoolile selleks, et õpetajakoolituses oleks rohkem õppekohti. Selle rahaga tehti 445 õppekohta juurde. Veel on 4,2 miljonit eurot suunatud õpetaja akadeemia tarvis, selleks et oleksid paindlikud mikrokraadiprogrammid ja õpetajad saaksid omandada kvalifikatsiooni. Veidi üle poole miljoni euro on riik panustanud asendusõpetajate kasvuprogrammi, mille abil 60–100 õpetajat aastas peaks jõudma kvalifikatsioonini. 

Lisaks, programmi Noored Kooli lõpetajaid toetatakse üheaastase magistriõppega Tallinna Ülikoolis, et nad saaksid kvalifikatsiooni. Äärmiselt oluline on koolijuhtide roll: see, et koolijuht annaks kvalifikatsioonita õpetajale aega kvalifikatsioon omandada, see, et koolijuht organiseeriks oma õpetajatele näiteks portfoolio kirjutamise laagreid ja innustaks neid, et nad saaksid [kõik nõudmised] täidetud.

Need on olulised sammud. Ma väga loodan, et sügisel saame selle olulise eelnõu üle arutelu jätkata. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle seadusega astutakse mitu väga olulist sammu. See on lahenduste pakett ja üks [osa] suurest temaatikast: õpetajate kvalifikatsioonid, nende töö hindamine, karjäärimudel. Teine väga oluline teemade ring on koolijuhtide kvalifikatsioon ja atesteerimine. Päris alguses oli ka võimalus tõstatada uuesti tähtajaliste töölepingute teema, aga nüüd me oleme läinud atesteerimissüsteemi käivitamise peale.

Mõned asjad veel, mida ma oluliseks pean, võib-olla ka piskut mainin pärastpoole. See, et lõpuks ometi on märgatud õpetajate kvalifikatsiooni ja karjäärimudeli aruteludes kutsehariduses olevaid õpetajaid, nii kutseõpetajaid kui ka üldainete õpetajaid kutsehariduslikes õppeasutustes. See on hea. See on küll tulnud suure surma peale. Hariduslepet tehes ei peetud neid võrdväärseteks partneriteks, seega ei ole seal sees ka seda diferentseerimisfondi komponenti, mis annaks võimaluse neile palgalisa maksta. 

Aga läheme teemade kaupa edasi. Kohe sissejuhatuseks ütlen, et kõik see jääb petlikuks rõõmuks, kui me ei asu uuesti tõstma õpetajate palka ka üldiselt ja kui me ei taasta seda traditsiooni, et õpetajate palga alammäära tuleb tõsta kõigile. Sest kui me räägime nendest karjääriastmetest, siis koefitsiendiga 1,1 ja 1,3 on vastavalt vanemõpetajad ja meisterõpetajad, keda on kindlasti alla poole kõigist õpetajatest. Järelikult selliste sammudega minek õpetajate palgaküsimust ei lahenda ja suurele osale õpetajatest ei tähenda see palgatõusu. See on ikkagi konkreetselt eelarveläbirääkimiste teema. Ja õpetajaid ei tohi uuesti ära unustada. 

Karjäärimudeli rakendamisel on paar probleemi, mille ma esile tooksin. Kõigepealt diferentseerimisfondi õiguslik alus, mida ma ka oma küsimuses ministrile puudutasin. Nimelt on praegu eelnõus, et palgakoefitsiendid diferentseerimisfondi olemasolul erinevad alammääraga makstavatest palkadest ehk noorempedagoogi ja pedagoogi omadest, mis on koefitsiendiga 1,0. Järelikult nende palkade arvestuses lähtutakse alammäärast. Aga teised [koefitsiendid] fikseeritakse vastutava ministri määrusega. Tuletan meelde, et kui karjäärimudel viimati oli – enne 2012. aastat –, siis palgaastmete alammäärad fikseeriti valitsuse määruse tasemel, sealhulgas vanemõpetaja, õpetaja ja nooremõpetaja palga alammäär. Siis oli kindlus, et selleks on piisavalt raha arvestatud, ja see oli kogu valitsuse vastutus. Ma arvan, et ka edaspidi võiks olla sellised garantiid antud valitsuse tasemel, mitte ainult ühe ministri määruse tasemel. 

Teiseks, omavalitsused saavad võrdse diferentseerimisfondi, vaatamata sellele, millise kvalifikatsiooniga neil õpetajaid on, näiteks kui palju on vanemõpetajaid. Omavalitsused ja koolid on igal juhul väga erinevad. See tähendab seda, et nendel omavalitsustel ja koolidel, kellel on kvalifitseeritumad õpetajad, jääb diferentseerimisfondi [raha] muude tegevuste jaoks puudu. Neil, kellel on kvalifitseerimata õpetajad või siis vähe kvalifitseeritud õpetajaid, kes vastavatele ametijärkudele ei kvalifitseeru, jääb raha üle [ja jätkub ka] muudeks tegevusteks. Nii et siin on sisse kirjutatud tõesti motivatsioon mitte oma õpetajate karjääri ootustele vastata ja jätta nad madalama astme peale. Aga see oleks muidugi väga kahetsusväärne.

Kolmas teemade ring on see, millest siin juba juttu oli ja mida on tõstatatud erinevad organisatsioonid, see puudutab noorte õpetajate hakkamasaamist ja koolis püsimist. Muide, noored õpetajad lahkuvad töölt liiga kiiresti, eriti kvalifikatsioonita õpetajad. Need inimesed, kes on tulnud kooli justkui appi, kes alles saaksid õpetajaks või kellel mingi osa kvalifikatsioonist on olemas, vaatavad, kas nad saavad jätkata, või nad väsivad ära ja lahkuvad süsteemist. Kui õpetajad on jäetud sisuliselt alampalga tasemele – ütleme, omavalitsusel on voli jätta nad tegelikult hariduslikust palgaarvestusest täiesti välja ja otsustada ise, millist palka neile maksta –, siis neil garantiid ei ole, nad võivad lahkuda. Aga see oleks väga halb. Kusjuures suur osa neist ju õpib ja tahab saada päris kvalifitseeritud õpetajaks. 

Ma pakun välja Isamaa lahenduse. Tegelikult lahendaks asja selline koefitsient, mida rakendame lasteaiaõpetajate puhul. Riigitoetust makstakse omavalitsustele nende lasteaiaõpetajate palga tõstmiseks, kellel on madalam kvalifikatsioon kui kooliõpetajatel, näiteks bakalaureuse tasemel kvalifikatsioon, millest lasteaednike puhul piisab, aga neile makstakse palka koefitsiendiga 0,9. Tegelikult võiks sedasama koefitsienti, mis juba haridussüsteemis rakendub, arvestada veel kvalifitseerimata õpetajate puhul, nii et neile palka alla koefitsiendiga 0,9 alammäärast maksta ei või.

Mis puudutab direktorite atesteerimist, siis sellest ma eriti palju rääkida ei jõua. Küll aga toon välja, et väga imelik on lugeda niisugust punkti, mis on tegelikult üks arengukavaline punkt …

Aitäh, hea kolleeg!

… et Haridus- ja Teadusministeerium analüüsib hiljemalt 2032. aastal midagi. See, millal midagi analüüsitakse, ei ole seaduses fikseerimist vääriv daatum. Igal juhul võiks selle siit välja võtta. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 653 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. juuli kell 16.

Jõuame kolmanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 UA) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma olen hästi mitu kõnet pidanud sel teemal saalis. Ma loodan, et see on viimane, sest me kõik saame aru, et eelnõu algatajad ja toetajad enamuse häältega suruvad selle asja läbi ja see läheb uuesti presidendi lauale. President korra juba ütles, et see on vastuolus põhiseadusega. Ma loodan ja arvan, et president teeb seda ka teist korda, sest kõik need muudatused, mis vahepeal viidi sisse, on puhas kosmeetika. Siin ei ole mitte midagi põhimõtteliselt muudetud. Eelnõu sisu on sama. Needsamad klauslid, mis presidendi arvates on põhiseadusega vastuolus, on jätkuvalt eelnõus sees, nad ei ole mitte kuskile kadunud. 

Nii et lihtsalt tahaks öelda, et on natuke kahju, et meil valitseb selline parlamentaarne kultuur, kus põhimõtteliselt dokumendi autorid ja toetajad teavad väga hästi, et dokumendi sisu on põhiseadusvastane, aga ikkagi surutakse see läbi ja üritatakse jätkuvalt ka presidenti sellega kuidagi survestada. Ma arvan, et see ei ole ilus praktika. 

Ma arvan, et tegelikult on olnud võimalus seda teistmoodi teha. Ka presidendi nõunik, kes erinevates Riigikogu komisjonides kommenteeris presidendi otsust, ütles väga konkreetselt, et need kohad, mis on põhiseadusega vastuolus, on võimalik ära parandada. Ja selleks tegelikult esitas Keskerakonna fraktsioon vastavad muudatusettepanekud. Kahjuks ei kiidetud neid muudatusettepanekuid ei esimest korda ega teist korda heaks, enamus hääletas komisjonides vastu. Ja tuleb välja, et ikkagi ei olnud päris soovi see eelnõu vastu võtta niimoodi, et see oleks kooskõlas Eesti põhiseadusega. Päris soov oli ikkagi survestada ühte konkreetset kirikut. 

Sellest on eelnõu algatajad ja toetajad rääkinud ka siit puldist juba päris avatult. Kui esialgu prooviti kuidagi seda maskeerida, et see ei ole ühe organisatsiooni vastu suunatud eelnõu, siis lõpuks räägiti juba väga konkreetselt, et jutt käib Eesti Kristlikust Õigeusu Kirikust ja ongi soov survestada seda kirikut, et see lõpetaks oma kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga. Seda ei ole võimalik teha. Sellest rääkisid kiriku esindajad väga palju ja väga pikalt. Ja iseenesest on survestamine põhiseadusega vastuolus. Sellest rääkis ka president või pigem presidendi esindaja komisjonides. President andis oma esindaja kaudu mõista, et see niimoodi on. 

Ja tulebki välja, et see on meie parlamentaarne reaalsus, et tõepoolest üritatakse, rikkudes põhiseadust – ja meelega rikkudes põhiseadust –, survestada üht organisatsiooni tegema midagi, milleks see organisatsioon ei ole võimeline, mida see organisatsioon iseenesest, lähtudes oma põhimõtetest, üldse oma eksisteerimisest, teha ei saa. Ja kui see organisatsioon seda ei tee, siis lihtsalt hakatakse teda sundlõpetama.

On väga kahju, et see niimoodi on läinud. Aga ma väga loodan, et president jääb truuks endale, jääb truuks Eesti põhiseadusele ja põhiseaduslikule korrale ning vahepeal ei ole muutunud tema arvamus, et selline survestamine sellisel kujul on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus ja järelikult ei saa seda seadust välja kuulutada. Aitäh!

Tänan teid aja säästliku kasutamise eest. Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Eesti on tõesti väga salliv riik. Meil saab olla parlamendis ka inimesi, kes alati valust võpatavad, kui me räägime eesti koolist või räägime punamonumentide äraviimisest või räägime ka Moskva patriarhaadist lahutamisest. Ma tahaks tegelikult tunnustada Siseministeeriumit, õiguskomisjoni ja praktiliselt kõiki erakondi peale Kõlvarti juhitud Keskerakonna ja Varro Vooglaiu, kes võtavad ühiskonda lõhestavaid positsioone. 

Esiteks, see õiguslik alus selle eelnõu vastuvõtmiseks on väga lai, see mandaat on väga suur. 6. mail 2024 võeti vastu avaldus Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Ja samad inimesed, Belobrovtsev, Tšaplõgin ja nii edasi, pluss Varro Vooglaid hääletasid ka sellele avaldusele vastu. Nii et kõik on loomulik, kõik läheb mustrisse, kõik sobitub. Iseenesest midagi ei ole. Ütleme, argumentidega teid veenda ei ole võimalik. Teie hoiakud, meelsus ja dogmad on niivõrd sügaval. 

Eputada selle kanoonilise õiguse mõistega, tulla sellega siia ette, sellega lehvitada on ju samuti tegelikult häbiväärselt piinlik. Kui ma olen ka Varrole [öelnud], et aga 1944. aastal Stalin ja Punaarmee jõhkralt jõuga lõpetasid alluvuse Konstantinoopolile, siis käib ainult käte laiutamine, juhtus jah nii. Aga Eesti Vabariigi ajal loodi hoopiski Konstantinoopoliga see kanooniline side, mis okupantide ja Stalini poolt 1944. aastal jõhkralt lõpetati. Ja teie räägite kanoonilisest õigusest! 

Selles mõttes see avaldus, mis võeti vastu 75 poolthäälega, ja eelnõu, mis siin eelmine kord võeti vastu 60 poolthäälega … Eelmine eelnõu oli ka tegelikult väga hea, aga parlament näitas paindlikkust, näitas sisu ja tuli presidendi kriitikale vastu. Tahan tunnustada ka Siseministeeriumi usuekspertide tehtud 12‑leheküljelist analüüsi, mis näitab ära, et antud eelnõu on põhiseadusega igati kooskõlas.

Ja rääkida ka usuvabaduse piiramisest – seda on korduvalt ümber lükatud. Keegi ei ahista ega piira usuvabadust, võetakse ära ainult juriidiline ja administratiivne kanal, et Moskva patriarhaat ei saaks siia oma kombitsaid ajada. Seda enam, et Moskva patriarh on kuulutanud sõja Ukrainas pühaks sõjaks, ta legitimiseerib tapmist ja vägivalda. Ja meil on parlamendis inimesi, kes vaatavad selle peale, ütleme siis, heakskiitva pilguga. 

Lisaks, eelnõu näeb ette, et tulevikus ka islamiäärmuslus ei tõstaks Eesti ühiskonnas pead. Nii et see eelnõu vaatab kahtlemata tervikut, mitte ei tegele ainult Moskva patriarhaadi lahutamisega Eesti ühiskonnast. 

Nii et jutt sellest, et õigeusk on kuidagi löögi all ja üldse usuvabadus on löögi all, meie usuline mitmekesisus on löögi all, on selgelt hirmutav ja ühiskonda lõhestav. Seda ei ole, seda on korduvalt erinevatel koosolekutel ka räägitud. Me soovime võtta ära igasugused põhikirjalised viited sellele, et Moskva patriarhaadist saaks tulla siia mingit mõjutustegevust. 

Eelnõu on tehtud paremaks ja Isamaa toetab antud eelnõu vastuvõtmist. Loodetavasti ka president arvestab selle suure laiapõhjalise poliitilise mandaadiga, mis anti juba 6. mail 2024 75 poolthäälega. Aitäh!

Suur tänu! Sõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid.

Suur tänu! No eks kolleeg Jaanus Karilaid alustas täpselt niimoodi, nagu oli arvata, sellepärast et selle eelnõu [menetlemisel] on ju pidevalt üritatud kogu seda diskussiooni raamistada sellisel viisil, et meil on siin eestimeelsed versus venemeelsed. Jaanus Karilaid, kes püüab ennast näidata Eesti Vabariigi kõige suurema patrioodina ja teeb siin uperpalle, et sellist kuvandit endast luua, igati ootuspäraselt seda raamistust ka siin jätkab. 

Ma tuletan Jaanusele meelde, et 9. aprillil, kui eelnõu esimest korda vastu võeti, teatasid sa lõpphääletuseelselt, et usuvabadus on Eestis tagatud, seda ei saa eitada mitte keegi, kes mõtleb tervemõistuslikult, seda ei saa vaidlustada keegi, kes mõtleb tervemõistuslikult. Ja sa ütlesid, et sellel eelnõul ei ole usuvabaduse piiramisega mingit pistmist. Tuleb meelde? Tuleb meelde? Ja ei läinud palju aega mööda, kui president jättis seaduse välja kuulutamata. Väga põhjalikule sisulisele analüüsile tuginedes ütles ta, et see on lubamatu usuvabaduse rikkumine. Nii et sa ole natukene tagasihoidlikum, süvene asjadesse natukene rohkem ja äkki hakkad ka nendest asjadest aru saama ühel heal päeval. Lootus kaob viimasena. 

Nüüd, omalt poolt rõhutan, et tegelik raamistus, milles me peaksime seda asja arutama, eriti pärast seda, kui president on öelnud, et see eelnõu tõepoolest oli põhiseadusega vastuolus, ei ole mitte see, kas me oleme eestimeelsed või venemeelsed, vaid see, kas me oleme reaalselt taganud eelnõu vastavuse põhiseadusele või ei ole seda teinud. Mina väidan täiesti selgelt ja ühemõtteliselt, et me ei ole seda teinud. Vastupidi, on tehtud kosmeetilisi muudatusi selleks, et luua illusiooni, justkui oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, aga me teame – me teame! – täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, et presidendi hinnanguga on see eelnõu sellisel kujul vastuolus. 

Kuidas me seda teame? Õiguskomisjonis ma küsisin selle kohta presidendi kantseleid esindanud Mall Grambergilt. Rääkisin sellest ka eelmisel lugemisel toimunud kõnes, nii et te kõik olete saanud võimaluse seda kuulda, kuna ma vahendasin seda teile. Presidendi kantselei esindaja ütles, et ei, ka sellisel kujul, muudetuna on see presidendi hinnangul endiselt põhiseadusega vastuolus. Nii et mitte keegi siin saalis ei saa täna öelda, et ta ei tea, et ta hääletab eelnõu poolt, mis on presidendi [arvates] endiselt põhiseadusega vastuolus. Teate seda ja ometi teete seda. 

See näitab seda, et tegelikku austust põhiseaduse vastu ei ole, seda enam, et presidendi esitatud argumente ei ole ju keegi teist ümber lükanud. Mina ei ole küll kuulnud ühtegi kõnet, kus oleks presidendi argumendid võetud ükshaaval ette ja sisuliselt need ümber lükatud. Kas Jaanus Karilaid näiteks tegi seda? Ei. Ma arvan, et ta ei ole presidendi arvamust lugenudki. Igal juhul tänases kõnes ta ei puudutanud seda poole sõnagagi ja ta ei näidanud mitte üheski aspektis mitte kuidagi, kuidas president eksis oma hinnangut kujundades. Ta lihtsalt rääkis, et Eesti julgeolekut on vaja tagada, me peame ikka eestimeelselt tegutsema, ja nüüd ongi kõik, eks ole. Selle loosungi all me võime kõikidest põhiseaduslikest õigustest üle galopeerida. Õigusriigis ei käi asjad nii, Jaanus. 

Nüüd, mis puudutab seda julgeolekujuttu siin, mida te kogu aeg räägite, siis see on ju puhas vale. Lausvale, ütleme otse. Mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu ei Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ega Pühtitsa klooster ega nende kanoonilised sidemed ei kujuta ega pole kujutanud. Ei ole ühtegi fakti, millest nähtuks, et nad kujutaksid endast mingisugust julgeolekuohtu. Ja te ütlete selle peale, et aga me võtame vastu sellise seaduse, millega välistada selliste ohtude tekkimise võimalus tulevikus. Kuulge, mõelge nüüd natukene! Kas vähekene häbi ei ole? Mis ajast saati õigusriigis käivad asjad sellisel viisil, et me hakkame erinevaid organisatsioone ähvardama sundlõpetamisega selleks, et välistada nendega seonduvate tulevaste julgeolekuohtude tekkimine? Kui me sellise loogika omaks võtame, siis miks ei võiks hakata ka näiteks erakondadelt nõudma sundlõpetamist? Mitte sellepärast, et nad oleksid kujunenud kuidagi julgeolekuohuks, vaid selleks, et välistada võimalus, et nad tulevikus võivad kujuneda julgeolekuohuks. 

Reaalsus on see, et tegelikult selle seadusega, eriti selle jõustamisega, kui asi peaks jõudma sinnamaani, kus hakatakse Pühtitsa kloostrit jõuga sundlõpetama – sest see ju tegelik eesmärk on –, mitte ei kahandata julgeolekuohte, vaid hüppeliselt kasvatatakse. Sellega mitte ei liideta ühiskonda kokku, vaid sellega lõhestatakse ühiskonda. Ja seda ei tohiks niigi keerulises julgeolekuolukorras teha, see on vastutustundetu ja lubamatu. Kusjuures ma olen vähemalt viis korda siin saalis küsinud, kuidas te kavatsete reaalselt hakata seda sundlõpetamist ellu viima, kui järg peaks sinnani jõudma, ja sellele pole mitte kunagi mingisugust mõistlikku vastust antud. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Alati öeldakse, et ei-ei-ei, ära räägi, sinnani asi ei jõua. Aga kõik teavad, et võib jõuda. Ja see on ka üks selle seaduseelnõu põhilisi probleeme. Te olete deklareerinud, et eesmärgiks on Eesti julgeoleku tagamine, aga tegelikuks eesmärgiks on Pühtitsa kloostri, Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku sundimine oma seniste kanooniliste sidemete lõpetamisele. See tuleb väga selgelt välja ka presidendi hinnangust. President ütleb, et kui te tahate tagada julgeolekut, siis selleks on ju kehtivas õiguses kõik võimalused olemas, ja keegi ei saa ka seda ümber lükata. Põhimõtteliselt on presidendil õigus, ta toob karistusseadustikust esile kõik paragrahvid, mis ütlevad, et ei tohi näiteks tegeleda riigireetmisega erinevas tähenduses, ei tohi tegeleda vaenuliku mõjutustegevusega, kõik muud sellised asjad. Tõesti on hoovad olemas, aga ükski nendest hoobadest ei võimalda teil sundida neid oma kanoonilisi sidemeid katkestama. Ja see ongi see põhjus, miks teil on tegelikult seda eelnõu vaja. Aga vot sellisest eesmärgist lähtuvalt usuvabaduse piiramist ei võimalda põhiseadus. Ja see ongi see tupik, millesse te olete iseennast tüürinud kõiki hoiatusi ignoreerides. 

President ei saa seda seadust ka sellisel kujul välja kuulutada, nagu ma juba eelnevalt osundasin, kui ta just oma senistest tõekspidamistest ei tagane, kui ta oma positsioonidest ei tagane, sest see eelnõu muudetud kujul ei ole sugugi vähem vastuolus nendesamade postulaatidega, millele ta oma esialgses hinnangus tugines. 

Ja lõpetuseks, olles peatunud julgeolekuaspektil ja õigusriikluse aspektil, mis ütleb seda, et ühtegi poliitilist eesmärki ei tohi taotleda, ühtegi poliitilist ambitsiooni ei tohi läbi suruda, kui see on põhiseadusega vastuolus, ükskõik kui heaks ja ihaldusväärseks neid ambitsioone ka ei peeta, tahaksin ma peatuda ka inimlikul aspektil. Minu jaoks on hästi ebameeldiv ja lausa eemaletõukav see, kuidas me näeme, et selliste sammudega, mis see eelnõu endast kujutab, muutub Eesti Vabariik üha rohkem sallimatuks, kitsarinnaliseks ja tigedaks moodustiseks. Linnar, mis sa naerad seal taga? Ei ole vaja irvitada minu väljendatu üle. See on kitsarinnalisuse ja sallimatuse ilming, kui me teame, et mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu need organisatsioonid endast ei kujuta, ja sellest hoolimata ähvardatakse neid sundlõpetamisega, kui nad ei lõpeta oma kanoonilisi sidemeid. Siin pole midagi naerda. See on inetu pilt. Mina ei taha sellises Eesti Vabariigis elada. 

Kui palju on räägitud sallimatusest ja sallivuse vajadusest, kui on tarvis olnud normaliseerida homoseksuaalseid suhteid ja ümber määratleda abielu? Palju olete sellest rääkinud. Aga kui on vaja näidata üles sallivust religioossete organisatsioonide vastu, siis on kogu see sallivuse retoorika teil ununenud. Tuletan meelde, et Pühtitsa kloostri nunnad kutsusid teid kõiki endale külla. Paljud teist läksid sinna, et tutvuda kloostriga? Paljud teist on käinud seal reaalselt? Paljud on suhelnud kloostri nunnadega, küsinud küsimusi, kuulanud vastuseid, kaalunud? Ma arvan, et keegi ei läinud. Mina käisin. Ja seda enam on mul kurb vaadata, kuidas neid represseeritakse, ilma et nad oleks Eesti Vabariigile midagi halba teinud. 

Kokkuvõtteks …

Aitäh!

… kutsun üles mitte seda eelnõu toetama, sest vastasel juhul muutub piinlik olukord veelgi piinlikumaks. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Head ametikaaslased! Käime faktid uuesti üle. Vaba maailma õigeusklikud reeglina toetavad ja tervitavad seda eelnõu, mis loodetavasti saab ka seaduseks. Ja siin ma viitan eelkõige Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jumalakartlikule ja ligimest armastavale lähenemisele. 

Vene õigeusu kirik muidugi ei ole kirik, vaid see tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana. Ja vähemalt teise maailmasõja ajast alates, kui isegi mitte varem, juhtis kirikut tšekaa, GPU, NKVD, KGB ja FSB. Eelmise Moskva patriarhi Aleksius II KGB agendi nimi oli Drozdov. Praegune Moskva patriarh Kirill, KGB agendi nimega Mihhailov, luuras ja tegeles vaenuliku mõjutustegevusega Genfis, olles Nõukogude Liidu esindaja Kirikute Maailmanõukogus.  

Seesama Kirill on kuulutanud Vene sõja Ukrainas pühaks sõjaks. Ja veelgi enam, Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse läänega ja Ukraina rahvast pole nende vaates olemas. See niinimetatud Vene maailm või russki mir on täpselt seal, kus Kremlil seda vaja on. See mõttelõng on selline, et Vene impeerium peab ennast taastama ning mõjuala võimalikult palju suurendama ja laiendama. 

Moskva kirik ei ole Venemaal mitte kuidagi riigist lahutatud, vaid see on ikkagi Putini režiimi võimuvertikaali oluline osa. Seepärast tulebki just Moskva kiriku kui vaenuliku organisatsiooni tegevus võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus ei kummardada Jumalat, vaid ikka eelkõige Kremli imperialistlikke Suur-Vene ambitsioone.

Paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu, agente ja kasulikke idioote kasutades jätkuvalt meie elanikkonda lõhestada. See ei ole hea. Moskva kiriku pea ja džihaadile üles kutsuvate radikaalsete mullade vahele võib muidugi rahulikult võrdlusmärgi panna. Jumalat nendes tegudes ei ole, pole mõtet otsida ka. On lihtsalt usu ja usklike ärakasutamine.  

Nüüd, endise Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku nimevahetus on maskeering. Selle kiriku alluvussuhe Moskva patriarhaadiga, mis omakorda allub FSB kaudu Kremlile ehk Putini kuritegelikule režiimile, on iseenesest ebanormaalne ja isegi ohtlik. Ja need alluvussuhted on täitsa selged, nagu ka Moskva patriarhaadi tingimusteta toetus Putini poliitikale. See on osa Putini ja tema seltsimeeste geopoliitilisest mängust hoida Eestit Moskva mõjualas.

Ja nüüd veel ajaloost. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik sai Konstantinoopolist tomose ehk iseseisvusakti 1923. aastal. Moskva on omakorda üritanud seda kirikut kõigi vahenditega hävitada, et kontrolli alla saada kõik õigeusklikud. Jumalal on paraku olnud hoopis teistsugused plaanid. Ma võiks öelda isegi nii, et Moskva kirik Eestis on üks viimaseid, kui mitte isegi kõige viimane Vene okupatsiooni jäänuk. 

Nüüd usuvabadusest. Eesti riik ei soovi mitte kuidagi usuvabadust piirata ega me ei tee ka seda, sellepärast et usuvabadus on põhiseadusega kaitstud. Aga alluvus patriarh Kirillile, agendinimega Mihhailov, ei ole usuvabadus. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus …

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit juurde. 

… on pakkunud Moskva patriarhaadi Eesti kirikule ja kogudustele kristlikku sõbrakätt. Üks võimalusi selleks on vikariaat. Metropoliit Stefanus pakubki oma usuvendadele ja -õdedele võimalust säilitada oma nägu. Lahendus on anda neile võimalus osadust katkestades säilitada oma kiriku kanoonilisus ja kiriklikkus, ilma et nad muutuksid õigeusu mõistes sektiks. 

Ja mida me näeme jälle teiselt poolt. Moskva kiriku Eesti organisatsioon ei ole isegi suutnud painduda ja näiteks minna ühisele palvusele Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. Moskva kirik ja piiskop Daniel on seevastu asunud välismaal vaba Eesti riiki ründama jõhkrate valedega. 

Aga tuletan kõigile õigeusklikule meelde, et tänu Eesti Vabariigile, kus on kirik ja riik aegade algusest olnud lahutatud, on järjepidevalt saanud tegutseda 1473. aastal loodud Petseri klooster ja 1892. aastal loodud Kuremäe klooster, nagu ka paljud õigeusu kogudused Eestis.

Seaduse vastuvõtmisega anname me seadusandliku lahenduse ja selge raamistiku. Kiriklike ja kanooniliste asjade seadmisega saavad õigeusklikud, ma loodan, Jumala abiga ise väga hästi hakkama. Ja sellepärast ma kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõiki ausaid inimesi toetama seda seaduseelnõu. Tänan!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Eelnõu eesmärki tuleb jälle üle korrata. See on piirata usuliste ühenduste haldussidemeid, mille kaudu võib Eestisse jõuda vaenulik mõjutustegevus. See ei takista usu sisulist praktiseerimist, ei piira õigust uskuda, palvetada või järgida vaimulikku eluviisi. Eelnõu ei nimeta kordagi ühtegi usundit ega usku. 

Aga tulenevalt nende diskussioonide pidevast rõhuasutusest tuleb veel kord üle korrata, et Kristus ei võrdu Moskva patriarhaat, õigeusk ega Vene õigeusk ei võrdu Moskva patriarhaat ja tõotus Kristusele ei saa tähendada pimedat kuulekust institutsioonile, mis õigustab vägivallaideoloogiat. 

Moskva patriarhaat kordab pidevalt oma propagandas, et ainult Moskvas on tõeline õigeusk. Teoloog Tauri Tölpt on selle õiguskomisjoni avalikul istungil kenasti ümber lükanud ja toonud välja, et selline kontseptsioon on Vene maailma ideoloogia osa. Ja selles seisnebki patriarh Kirilli ohtlikkus, et kogu Vene õigeusk peab justkui olema Vene õigeusu kiriku all. Ei pea, ei ole nii ajalooliselt ka olnud. 

Andke siis keisrile, mis on keisri oma, ja jumalale, mis on jumala oma. Nii jumalasõna kui ka seaduseraamat ütleb, et ilmalik ja vaimulik võim on lahus. Ka täna me arutame sedasama teemat siin. Ent ajalooliselt on just Vene õigeusu kirik olnud väga tugevalt seotud Vene riigi ja valitsejatega. Viimastel kümnenditel on see seotus muutunud sisuliseks alluvuseks Putini režiimile. 

Paraku me näeme, et Kirill ei ole mitte lihtsalt vaimulik juht, vaid on Venemaa režiimi ideoloogiline tugi. Tema sõnumid sõjast, läänemaailmast, sealhulgas Eestist, on avalikud. Ja tegelikult võiks isegi öelda, et õigeusuõpetus, 15. kaanon, ütleb selgelt, et kui piiskop õpetab avalikult hereesiat, on usklikel mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus katkestada temaga osadus. Ajalooliselt on kloostreid ja kogudusi läinud ühe patriarhaadi alt teise alla. Ukraina kirik on üks näide, aga tõepoolest, ka täna ERR-is tõi metropoliit Stefanus välja, et on erinevaid võimalusi, küsimus on tahtes. 

Muide, tahtest on rääkinud ka Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juht metropoliit Illarion, kui arutati Ukraina kirikule autokefaalia andmist. Ta on öelnud: "Kui Ukraina Kirik tahab meist lahkuda, oleks ta lahkunud juba tükk aega tagasi. Mõistate, et Vene Õigeusu Kirikul pole Kiievi Moskva-orbiidil hoidmiseks mingeid hoobasid – ei poliitilisi, finantsilisi ega halduslikke. Kuid on olemas Ukraina Kiriku piiskopkonna, vaimulike ja kirikurahva tahe jääda Vene Kirikuga ühtseks. Mõni ütleb meile: andke Ukraina Kirikule autokefaalia, laske sel minna – kõigil on parem. Aga kui rahvas seda ei soovi, piiskopid ei taha, vaimulikud ei taha, kuidas saaksime kehtestada autokefaalia? Me ei saa ega kehtesta." Metropoliit Illarion ise annab mõista, et küsimus on alati tahtes. 

Head sõbrad, Eestis on tagatud usuvabadus ja igaüks võib valida, keda ta usub ja kuidas ta seda teeb. Seda aga siiski lähtuvalt seadusest. Ka siin kõlavad pidevalt väited, et riik ei tohi üleüldse, mitte mingil moel usuasjadesse sekkuda. Ometi ei lubaks me kätt maha raiuda vargal ega sabati rikkujat hävitada oma rahva seast ka siis, kui keegi sõna-sõnalt seda nii tõlgendab. Antud eelnõu puhul räägime konkreetselt institutsioonist, mitte usundist. 

Vaatamata kõigele mõistan ma väga hästi, et väga paljude jaoks on tegemist valusa ja isiklikult puudutava eelnõuga ning on hirm, mis saama hakkab. Loomulikult tuleb riigil ja ka meil siin neid hirme maha võtta ja selgitada, et Eesti riik ei pea õigeusklikke süüdlasteks ega räägi sellest, et katkestada tuleb oma usk või tõotus Kristusele. Kaugel sellest, katkestada tuleks selle eelnõu puhul ainult side institutsiooniga, ükskõik millisest usundist me räägime, kui see kasutab oma mõjuvõimu mitte heaks, vaid kurjaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid, palun!

Jaa. Mulle on vist vastusõnavõtt tõepoolest ette nähtud. On kaks asja, mida tahtsin kommenteerida Jaanus Karilaiu öeldu kohta. Esiteks, ta süüdistas mind selles, et mina võtvat oma kõnedes ühiskonda lõhestavaid positsioone. Ma selle peale küsiksin, kes tegelikult ühiskonda lõhestavad, kas need, kes sunnivad Eesti suurimat kirikut ja kloostrit sundlõpetamise ähvardusel oma kanoonilisi sidemeid katkestama ja identiteeti hülgama, ignoreerides seda tehes ka presidendi üleskutset mitte teha niisugust asja põhiseadust rikkudes, või need, kes kutsuvad üles usulisele sallivusele ja sellele, et mitte eelnevalt kirjeldatud programmi ellu viia. Ausalt öeldes on päris naljakas sellist asja kuulata, et viies ise ellu ühiskonda lõhestavat programmi, hakkad sa süüdistama neid, kes sellele vastu väidavad või sellega kaasa ei tule, ühiskonna lõhestamises. Ühelt poolt on see naljakas, teiselt poolt on see muidugi väga näotu.

Teine asi. Karilaid osutas minule järjekordselt, öeldes, et ta on koridoriski mult küsinud, et kuidas siis sellega jääb, et pärast Nõukogude okupatsiooni liideti õigeusu kirik Eestis jõuga Moskva patriarhaadiga, ja mul ei olevat midagi muud vastata, kui et laiutada käsi. Ma mäletan seda vestlust Jaanusega. Ma vastasin talle väga selgelt, et vaata, Jaanus, küsimus on selles, kellest sa eeskuju tahad võtta. Kas sa tahad tõesti võtta eeskuju Nõukogude Liidust, kes jõuga sekkub usuvabadusse ja kujundab ümber usuühenduste kanoonilisi sidemeid, või tahaksime me ikkagi olla õigusriik, mis ütleb, et meil on põhiseadus ja me peame põhiseadusest kinni pidama, muu hulgas mitte sekkuma usuvabadusse, usuühenduste enesekorraldusõigusesse, sellepärast et nii on lihtsalt õigusriigis kombeks. Nii et kui sinu ideaaliks on tegutseda vastavalt sellele, kuidas Nõukogude Liit tegutses Eestis pärast okupatsiooni, siis olgu nii, aga me jääme siin küll radikaalselt eriarvamusele. Mina sealt head eeskuju ei otsiks. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Kolm asja. Kõigepealt, mina hääletasin 2024. aasta 6. mail Moskva avalduse poolt. 75 inimest oli selle poolt ja 8 oli vastu. Et see ei jääks valesti kõlama. Ma ei puudutanud Isamaa nimel [kõne pidades] presidendi kriitikat selle pärast, et ka eelmine eelnõu oli tegelikult väga hea eelnõu, ja keskendusin nendele argumentidele, miks oleks võinud selle eelnõu ka varasemalt vastu võtta. Eelkõige huvitab meid juriidilise ja igasuguse haldussideme katkestamine Moskva patriarhaadiga. Ja peab tunnistama, et lõpuks ometi Varro vastas sellele 1944. aasta argumendile. Praegu rohkem tähelepanekuid ei ole.

Aitäh! Ja vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Varro Vooglaid ütles juba päris palju Jaanus Karilaiu esinemise kohta. See oli kõik väga õige. Tõepoolest, inimene, kes süüdistab teisi ühiskonna lõhestamises, ja nii edasi, teeb hästi palju selleks, et ise seda lõhestada. Ja jälle demagoogiline lemmiktaktika: võimalikult palju kasutada suuri sõnu, mis peaksid nagu mõjuma, à la Putin, Stalin, Kreml ja nii edasi. See iseenesest peaks sõnavõtust tegema mingi suurema asja, kui see tegelikult on. Aga kuna Jaanus Karilaiu puhul on teada, nagu rahvas ütleb, et suuga suur, aga tööga väike, siis siin ei ole nagu suurt mõtet üldse vaielda. 

Mis puudutab Eesti 200 esindaja sõnavõttu, siis nii kahju, kui see ka pole, see lihtsalt kubises vigadest, [mõtetest, mis on] nii terve mõistuse kui ka tavapärase loogika vastu. Inimene ühest küljest ütleb, et see seadus ei ole põhiseadusega vastuolus, ja ei ole sellepärast, et see ei riiva usuvabadust, aga teisest küljest ta ütleb, et nad põhimõtteliselt ise siin otsustavad, kuidas me saame kedagi uskuda ja kuidas ei saa, kuidas me peame seda tegema ja kuidas ei pea seda tegema. 

Ja jääb üle vaid jääda selle juurde, mida ma rääkisin oma kõnes. President on korra juba näidanud, et [eelnõu] on põhiseadusvastane, on oma sõna öelnud selle kohta. Ja kuna selle eelnõu mõte ei ole absoluutselt muutunud ja see on meie arvates jätkuvalt põhiseadusvastane, ma loodan, et president jääb endale truuks ja kuulutab selle teist korda põhiseadusvastaseks. Aitäh!

Aitäh! Ja vastusõnavõtt Eesti 200 fraktsiooni nimel, Peeter Tali, palun!

Tänan, härra juhataja! Soovitan stenogrammist tähelepanelikult lugeda, mida ma ütlesin ja ei öelnud. Seaduseelnõu on ära parandatud ja me loodame, et seaduseelnõust saab seadus ja president kirjutab sellele alla. Tänan väga!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi juhatajale, Andrei Korobeinik, palun!

Jah, aitäh! Mille alusel anti praegu Eesti 200 esindajale võimalus vastusõnavõtuks?

Sellepärast et ei ole vaja kellelgi kahelda, et ka tema seisukohti puudutati nii-öelda teistes läbirääkimistes. Selles ei ole küll vaja kellelgi kahelda. Ma olen olnud siin tõepoolest konservatiivne, kitsama tõlgendusega, et nii esimesel kui kolmandal lugemisel võimaldan ühe vastusõnavõtu [fraktsioonile], kuivõrd ka läbirääkimistel saab osaleda üks. Seetõttu olen liberaalsem seda vastusõnavõttu andma ja ei vea sõrmega järge, kas nüüd [seisukohta] konkreetselt puudutati või mitte, isikut mainiti või mitte.  

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 570 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme. 

Aga Vladimir Arhipov, palun! Kas teil on fraktsiooni nimel? Te soovite … (Hääl saalist.) Ei, ei, ei, küsimus on, kas tahate fraktsiooni nimel … (Hääl saalist.) Veel kord, fraktsiooni nimel on võimalus [pidada] üks vastusõnavõtt, see on minu selge seisukoht. Vastusõnavõttu istungi juhataja ei pea andma, ta võib selle anda. See annab ka mandaadi istungi juhatajale tegelikult piirata seda niimoodi, nagu mina olen tõlgendanud.  

Head kolleegid, veel kord, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 570 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme. 

Head kolleegid, oleme eelnõu 570 lõpphääletuse juures. Esmalt juhin teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 UA). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid oli 0. Eelnõu 570 on seadusena vastu võetud.

Liigume edasi tänase neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu 603 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Ja Isamaa fraktsiooni nimel, ma saan aru, ja volitusega Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Käesolev eelnõu, mis muudab viisade väljastamist või õigemini annab võimalus sellest keeldumise vaidlustamiseks kohtus, on üks omamoodi põnev ja huvitav eelnõu, mis koalitsiooni poolt on meile siia lauale tulnud. Sellepärast et sisuliselt on tegemist umbusalduse avaldamisega PPA-le ning ka meie Sise- ja Välisministeeriumile. 

Teatavasti on viisaotsuste tegemine PPA pärusmaa. Juhul kui keegi keelduvat viisaotsust vaidlustab, siis vaatab PPA selle üle ja vajadusel tegelevad sellega ka nii Siseministeerium kui Välisministeerium. Tänaseni on see süsteem tõrgeteta töötanud. Meie viisaotsuste kohta ei ole pretensioone tulnud mitte kuskilt, kaasa arvatud Schengeni viisasüsteemiga liitunud riikidelt. Ja põhjust selle muutmiseks tegelikult ei ole. Aga ometigi tahetakse nüüd siis lihtsustada Eestisse pääsemist kontingendile, kes on täiesti selgelt kahtlane, võib-olla otseselt Eesti-vaenulik ja kellel ei olegi mingisugust õigust Eestisse saada. 

Välismaalaste seadus, mida me nüüd muudame, sätestab väga kaalukad põhjused, mille alusel viisa andmisest keeldutakse: kui välismaalasel puudub kehtiv reisidokument, kui see on võltsitud, kui väidetav reisi eesmärk ei vasta tegelikkusele, kui puuduvad elatus- ja naasmiseks vajalikud vahendid, kui talle kehtib Eesti või Schengeni sissesõidukeeld, kui ta võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahvatervisele, kui on alust kahelda tema avalduste usaldusväärsuses ja kavatsuses lahkuda Eestist, kui on alus kahelda nende usaldusväärsuses, kelle juurde ta tuleb, või kui vähemalt üks nõutav tingimus ei ole täidetud. See on ju täiesti selge, et need inimesed ei tohigi Eestisse pääseda. Aga ometigi tahetakse seda süsteemi muuta ja anda nendele õigus vaidlustada viisa andmisest keeldumine ja vaidlustada seda kohtus. Täiesti selgelt, nagu ma ütlesin, on see umbusalduse avaldamine meie PPA-le ning Sise- ja Välisministeeriumile. 

Aga lisaks sellele on igal riigil õigus määrata, ja see on suveräänne õigus, kellel on lubatud siin viibida ja kellele seda luba ei anta. Ühelgi teisel riigil ega rahvusvahelisel organisatsioonil ei ole õigust siin mingisuguseid ettekirjutusi teha. Ja kui iga keeldumine peaks olema vaidlustatav kohtus, kahjustab see riigi võimekust kontrollida oma piire ja tagada ka julgeolekut. Eriti oluline on see tänasel päeval, kui käib sõda Ukrainas ja Venemaa peab täiesti varjamatult hübriidsõda ka ülejäänud maailma, Euroopa, NATO, meie ja meie liitlaste vastu. 

Kui aga kohtus hakatakse igat viisataotlust, mis on tagasi lükatud, menetlema, siis lisaks kõigele ummistab see meie kohtusüsteemi, sest igat otsust on ju võimalik veel omakorda vaidlustada. See teeb riigile kogu selle menetlusprotsessi oluliselt keerulisemaks. Nagu ütlesin, ummistab see meie kohtusüsteemi, asjalikud teemad ei [jõua] kohtus arutusele, ja teeb kõik oluliselt keerulisemaks ja kulukamaks, sest kavandatav vaide esitamise riigilõiv, mis on määratud 280 eurot, ei kata … 

Soovite lisaaega?

… halduskohtu menetluskulusid. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Paljudes riikides, nii nagu ka meil oli, ei ole viisa andmisest keeldumise otsust võimalik halduskohtus vaidlustada. See põhineb rahvusvahelisel praktikal, millele oleme tuginenud ka meie siiamaani. Eestis on menetlus kiire, tasakaalus ja ma väidan, et ka õiglane. Sellega ei ole probleeme olnud. 

Kokkuvõtteks ütleksin, et viisa andmisest keeldumise otsuse kaebamine halduskohtusse ei ole õigustatud, kuna see seaks ohtu riigi sisejulgeoleku, riigi suveräänsuse, kohtusüsteemi efektiivsuse ja ka välispoliitika paindlikkuse. Eestis on olemas viisataotlejatele seadusega sätestatud, põhiseadusele vastav ja toimiv õiguskaitsemehhanism, mis tagab igakülgselt protsessi õiguspärasuse. Isamaa ei toeta selle muutmist, seda enam, et peale seaduse vastuvõtmist võib ilmselt oodata ja eeldada massilisi Vene ja Valgevene kodanike kohtuhagisid Eesti vastu. Ja selle värava avamine on sõna otseses mõttes täiesti arulage. 

Viisa saamine või selle pikendamine ei ole mitte kellegi õigus, vaid vastutulek riigi poolt. See on meie vastutulek, see on meie valik, keda me siia laseme ja keda mitte. Ja nagu ma ütlesin, mitte ühelgi riigil, sealhulgas Eestil, ei ole kohustust mitte kellelegi viisat anda. Ma küsin, et huvitav, miks peetakse, head kolleegid, ebasoovitavaid ja kahtlasi tegelasi olulisemaks kui Eesti riigi suveräänset otsustusõigust. Otsustame ise oma asjade üle, otsustame ise, keda me siia laseme. See on iga suveräänse riigi, kaasa arvatud Eesti õigus ja ka kohustus.

Seega, head kolleegid, ma loodan südamest, et see eelnõu lükatakse tagasi. Näidakem oma selgroogu! Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik head inimesed, kes jälgivad seda ülekannet interneti vahendusel! Ma siiski võtsin selle hetke, [et kõnet pidada, kuigi see] ei olnud plaanis. Kuuldes nii palju – kuidas nüüd öelda? –, huvitavat ja tõele mittevastavat informatsiooni, leidsin ma, et on vajalik teha siiski mõned täpsustused ja meie kõigi tähelepanu nendele juhtida. 

Vaatamata sellele, et Eesti on Euroopa Liidus viimane riik, kus viisaotsustest ja elamisloa pikendamisest keeldumise peale kohtule vaidlustust ei saa esitada, juhin tähelepanu, et on ka kaks Eesti Vabariigi Riigikohtu lahendit, mis viitavad sellele puudusele. See on põhiseadusega vastuolus olev puudus, et ei ole võimalik viisaotsusest keeldumist kohtus vaidlustada. See on üks. 

Siin oli väide selle kohta, et Eesti riik annab oma suveräänsust ära. Iga viisaotsuse tegemine ja elamisloa andmine on riigi suveräänne õigus. Õige, muidugi on, absoluutselt! Seda õigust ei võta mitte keegi Eesti Vabariigilt selle seaduse jõustumisega ära. Juhin tähelepanu, et see seadus annab õiguse vaidlustada üksnes menetluse käigus tehtud vigu, mitte sisulist põhjendust. Ei ole võimalik, ma ei tea, sõjakurjategijal või mingil muul moel Eesti ühiskonnale või kodanikkonnale ohtlikku isikut kohtu kaudu Eestisse lubada. Seda võimalust see seaduseelnõu ette ei näe. Nii et ei ole mõtet tonti maalida sinna, kus isegi tondi lõhna ei ole. 

Minu ettepanek on küll, et teeme selle asja korda. Eesti säilitab oma suveräänsuse ja ametnikud teevad edasi tublit tööd, aga anname ka siiski ühe olulise õiguse, mis igale tsiviliseeritud riigile on kohane ja elame edasi veel paremini korrastatud õigusruumis. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, ma ei kuulnud, et teie nime oleks nimetatud. (Saalist öeldakse midagi.) Selge, Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu vastusõnavõtt.

Eelmise kõneleja seisukoht oli veidi vastuokslik. Ta ütles ühelt poolt, et me anname ühe olulise õiguse, mis on kõigis tsiviliseeritud riikides – Eesti otsekui kehtiva õigusega oleks mittetsiviliseeritud riik –, ja teiselt poolt, et tegemist on pisiasjaga, mis puudutab menetlusnormide vaidlustamist. Selle üle on aastaid vaieldud ja selle suhtes on kõige veenvamalt skeptitsismi ilmutanud meie julgeolekuasutus. Seda ei ole mõistlik teha. 

Praegu selle eelnõuga me muudame väga põhimõttelist loogikat ja see tähendab seda, et üle maakera on kõigil inimestel, kelle Eestisse lubamise viisa [taotluse] Eesti Vabariik [tagasi lükkab], võimalik pöörduda kohtusse ja käivitada kohtumenetlus. Ja see enesestmõistetavalt toob kaasa selle, et riigi subjektiivse õiguse ulatus, antud juhul siis nende [otsuste] kohtus vaidlustamise puhul, tegelikkuses kitseneb. See ei ole sugugi mõistlik. Seetõttu hääletab Isamaa selle vastu, nagu härra Põlluaas viitas.

Nüüd, küsimus sellest, mis puudutab üksnes menetlusküsimusi. Me näeme tegelikult, et selles teisele lugemisele esitatud lõpptekstis [olevad] kohtus vaidlustamise võimalused annavad sisuliselt loa otsus kohtulikus menetluses tühistada. See ei ole sugugi mitte nii, et otsekui vorminõuded on valed, aga otsus ise jääb jõusse. Kohus saab, kui kohtu pädevusse on antud selle subjektiivse õiguse läbivaatamine, revideerimine … 

Aitäh! Teie aeg! Kaks minutit vastusõnavõtuks sai läbi. [Rohkem] kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 603 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, kõigepealt juhin tähelepanu, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu 603. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid oli 0. Eelnõu 603 on seadusena vastu võetud.  

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 645 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Lauri Laats, palun, Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid, kes te parasjagu miskipärast lahkute siit saalist! Tõde on raske kuulata. Ja head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Mis puudutab seda eelnõu, siis ma tahaksin lihtsalt tuletada meelde, mida me tegelikult arutame. Me arutame käibemaksu ja tulumaksu mitte ainult tõstmist, vaid me arutame nende maksude [määra] püsivaks muutmist.

2024. aasta detsembrikuus oli siinsamas puldis peaminister, kes ütles, et nende maksude tõus, tulumaksu ja käibemaksu tõus, on ajutine, ja ta nimetas kogu seda paketti julgeolekumaksuks. Lisaks sellele oli paketi sees ka ettevõtte tulumaks 2%. Tema sõnad olid järgmised: olukord on keeruline, julgeolek on meie prioriteet ja kõik me peame solidaarselt panustama, kaasa arvatud ettevõtted. 

Mida me selles eelnõus näeme? Ettevõtete tulumaksukohustus, mis 2024. aasta lõpu poole võeti vastu siinsamas Riigikogus, jäetakse ära, pööratakse tagasi. Ehk siis nüüd ei peagi olema kogu ühiskond solidaarne. Piisab sellest, kui on solidaarsed kõige haavatavamad. Kõige haavatavamad! Tarbimismaksude tõus mõjutab otseselt neid inimesi, kes on väiksema või keskmise sissetulekuga. 

See on praeguse valitsuse ja koalitsiooni väärtushinnang. See on Eesti 200 pikk plaan ja Reformierakonna poliitika. Need inimesed, kes teenivad vähem, peavad rohkem maksma. See on teie hinnang. See on teie arvamus, mis on siia seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Ja ei ole rohkem mingit juttu solidaarsusest. Ei ole rohkem mingit juttu sellest, et see on ajutine, nii nagu käidi siin välja 2024. aasta lõpu poole. Nüüd muudetakse [maksutõusud] püsivaks. 

Kas see ei ole järjekordne vale? Loomulikult on! See on Reformierakonna järjekordne vale, mida toetab sõsarpartei Eesti 200. Me oleme siitsamast kuulnud ka eelmise peaministri sõnavõttu, mis on legendaarne ja kõlas nii, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. See oli jällegi vale. 2024. aasta detsembrikuus kõlas tegelikult ju sama mõte praeguselt peaministrilt, et see on ajutine maks, see on solidaarsusmaks ja kõik ühiskonna liikmed peavad sellest osa võtma. 

Täna teie, kes te kuulasite tol ajal peaministrit, kaasa arvatud sotsid, tahate selle otsuse ümber muuta. Kas te ei arva, et teid tegelikult lihtsalt lollitatakse? Üks päev peaminister ütleb ühte, te noogutate, vajutate rohelist, siis möödub pool aastat, peaminister tuleb, ütleb teise seisukoha, te noogutate pead ja vajutate rohelist. Ja ma olen kindel, et kui peaminister tuleb kolmandat korda samasuguse eelnõuga, te noogutate pead ja vajutate rohelist.

Kas selleks te oletegi siia valitud? Kas te ei peaks praegu [küsima], et aga kuidas selle esimese otsusega jäi, sellega, mille me tegelikult kinnitasime ära eelmine aasta, kui käis selle aasta eelarve [menetlemine]. Ärge laske endaga mängida, lugupeetud koalitsioonisaadikud! See ei ole see koht.  

Ja loomulikult Keskerakond sellist poliitikat, sellist viisi ei toeta ja kutsub üles koalitsioonisaadikuid olema tugevamad. Kui te olete ükskord midagi otsustanud, siis ei tule siia peaminister ja ei ütle, et aga tegelikult teeme teistmoodi ja ärme maksustame ettevõtjaid. Ei ole rohkem solidaarsusest juttu. See julgeolekumaks ei ole ju tegelikult julgeolekumaks. Eks ta meenutab natukene seda, kui tuldi automaksuga [ning öeldi], et automaks on rohemaks [ja on loodud] selleks, et vähendada keskkonnamõjusid. 

Soovid lisaaega? 

Ei. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun kõnepulti Urmas Reinsalu! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Koalitsiooni esindajad naeravad praegu. Kelle üle nad naeravad? Iseenda üle? Oma tegevuse tagajärgede üle. Tänane poliitiline juhtimine ei tooda Eestile mitte tulemusi, vaid tagajärgi. Täna lõpphääletusel hääletab Isamaa täies mahus Reformierakonna maksukalendri järjekordse kuupäevade kehtestamise vastu, millega tehakse ajutistest maksutõusudest püsivad maksutõusud. Nii tõuseb tulumaks püsivalt 24%-le ning 1. juulist jõustub käibemaksu tõus 24%-le. Ettevõtluskonto maksustamine tõstetakse 22%-le ning lisaks maksustatakse täiendavalt erisoodustusi.

See maksude jada – 26 maksu järgmisel aastal – toob kaasa kolm strateegilist probleemi. Esiteks halvendab see meie majanduse konkurentsivõimet ja demonteerib kõikehõlmavat majandususaldust. Seda me näeme ka konjunktuuriinstituudi koostatavatest majandususalduse indeksitest. Teiseks, need püsivad maksutõusud toovad kaasa hinnatõusud. Ja [kolmandaks] on kombineeritult maksutõusude ja hinnatõusude tagajärg Eestis see, et inimeste reaalsissetulekud kahanevad. 2025. aastal leiab see aset nii eakate kui töötavate inimeste puhul. 

Isamaal on alternatiivne vaade sellele valitsuse rabedale poliitikakäsitlusele: kehtestada Eestis tegelik maksurahu, jätta ära see laine plaanitavaid maksutõuse ja jätta ära ka Reformierakonna maksuküüruprojekt. Tulemusena tekib ühiskonnas nii inimestele kui ettevõtjatele mingisugunegi stabiilsus, mis on viimase paari aastaga täielikult ära lõhutud. 2024. aastal jõustus 16 uut maksutõusu, 2025. aasta esimesel poolaastal 16 uut maksutõusu ja nüüd, 2026. aastal 26 uut maksutõusu.

Kes andis selliseks kuulipilduja-maksustamiseks mandaadi? Eesti rahvas seda ei teinud. Valimistel kõnelesid täna neid maksutõuse läbi suruvad parteid sellest, et nad ei kavatse mingeid makse tõsta, mingite maksude puhul deklareerisid lausa oma täielikku eitust. Peaminister Michal kõneles meile pool aastat tagasi, et julgeolekumaks saab olema ajutine maks ja siis on õiglane Eesti rahval valimistel otsustada, milliseid makse nad tahavad ja millised maksud on üle jõu käivad. Praegu on see poliitiline võim tegutsemas ilma tegeliku demokraatliku legitimatsioonita. See on Eesti ühiskonnas valitseva usalduskriisi lähtekoht.

Läheb aega ja seda kehva poliitikat asutakse revideerima. Minu sõnum siit kõnetoolist ei ole mitte nendele kokkadele maksuderestoranist, vaid minu sõnum on Eesti inimestele: Eesti vajab muutust. See muutus leiab hiljemalt aset 2027. aasta parlamendivalimistel, [mille tulemusel] see kehv poliitika vaadatakse põhimõtteliselt ümber nii Eesti ühiskonna kindlustunde, Eesti majanduse väljavaadete kui ka Eesti inimeste toimetuleku huvides. See muutus algab 2025. aasta kohalikel valimistel linnades ja valdades üle Eesti. 

Head Eesti inimesed! Kui te leiate, et Eesti ühiskonnas maksude ilma mingi demokraatliku dialoogita kaela surumine ei ole mõistlik, siis ärge andke oma häält neile jõududele, kes on selle poliitika arhitektid ja kes valetasid enne eelmisi parlamendivalimisi teile näkku, et nad ei kavatse makse tõsta. Sest kui te toetate neid valdades ja linnades, siis te annate neile mandaadi tunnistada see poliitiline agenda õigeks, ja veelgi enam, te võimestate nende jultumust seda poliitikat järele jäänud rohkem kui aastase perioodi jooksul veelgi tugevamalt jõustada. 

Muutus on võimalik. Muutus riigis leiab aset hiljemalt 2027. aastal. 2025. aasta saab olema nendele võimuparteidele, kes täna loetud minutite järel selle seaduse poolt hääletavad, Eesti inimeste kohtuotsus. Muutus algab sellel sügisel. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! 

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Head Eesti inimesed! Sellest maksupaketist rääkides tuleks rääkida oluliselt laiemalt maksudest ja olukorrast, kus kohas Eesti valitsusel tõesti ei ole lahendust ei Eesti inimestele, mis puudutab kõrgeid makse, aga ei ole ka lahendust majanduskasvu ja tugeva majanduse jaoks. Need asjad on omavahel seotud. Ja see, millega parempoolsed erakonnad tegelevad ja milline on parempoolne maailmavaade, on sama, mida 30 aastat on Eestis aetud ning mille tulemuste otsas me kõik istume ja mille pärast me kannatame. 

Eesti maksusüsteem on regressiivne ehk mida väiksem on inimese sissetulek, seda rohkem see inimene oma palgast maksudena ära maksab. Ja me võime öelda Eesti maksusüsteemi kohta seda, et Eestis on vaeste maksud kõrged ja rikaste maksud madalad. Sellise maksusüsteemini ei ole me jõudnud nüüd, viimase aasta jooksul, vaid seda maksusüsteemi on ehitanud majanduspoliitiliselt parempoolsed erakonnad: Isamaa Erakond eesotsas Mart Laariga, Reformierakond ja tegelikult nüüd ka Eesti 200. 

Ja kui me räägime maksudest ja riigi majandusvõimekusest, siis tegelikult on siin seos. Kuna me oleme teinud maksusüsteemi, mis loob juurde ebavõrdsust, mis võtab paljudelt inimestelt ära võimalusi, siis me pidurdame sellega majanduskasvu. OECD ja IMF on oma uuringutes näidanud, et riikides, kus on vähem ebavõrdsust, kasvab majandus pikaajaliselt kiiremini ehk suurenev sissetulekute ebavõrdsus pidurdab majanduskasvu. Kui madalama sissetulekuga leibkondadel puudub juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja tervishoiule, väheneb tööjõu tootlikkus ning tarbimisvõimekus, mis omakorda pärsib majanduse arengut. 

Ja just sellist süsteemi on 30 aastat ehitatud. Tänase valitsuse probleem seisneb selles, et nad jätkavad sama loogikaga olukorras, kus Eesti on jõudnud tupikteele. Me oleme Euroopa top kolmes käibemaksu poolest. Top kolmes! Selline käibemaks, selline maksusüsteem ei paku täna lahendusi ei Eesti tervishoiusüsteemile, ei Eesti haridussüsteemile, ta ei võimalda Eesti tasakaalukat regionaalarengut ja Eesti peredel toime tulla. 

Kui me vaatame maailma tasemel [tehtud] jõukuse jagunemise uuringuid, siis Eestis – me ei räägi varadest, vaid kogu jõukusest, kogu rikkusest – kuulus 2023. aastal 10%‑le kõige rikkamatest inimestest 66,8% kogu Eestis olevast jõukusest ja 2023. aastal oli 1% kõige rikkamate käes 33,2% kogu ühiskonna jõukusest. Ja kui me räägime jõukuse alumisest otsast ehk siis 50% nendest inimestest Eestis, kes on kõige vaesemad ja sealt kuni keskmise elustandardini välja, siis neile inimestele kuulub kogu jõukusest ainult 1,3%. 

Ma arvan, et me kõik, kui me neid numbreid vaatame, saame aru, et kogu selle parempoolse valitsuse maksusüsteemi loogika kõige suurem viga seisneb selles, et kui sul on vaja riigieelarve [tulusid] suurendada ja sa maksustad ainult 1,3% Eestis olevast jõukusest, siis sa ei saa riigieelarvesse mitte midagi ja inimesed, kes ei oma peaaegu mitte midagi, jäävad sellest oluliselt vaesemaks. Ma ei räägi isegi nendest inimestest, kes on kõige madalama sissetulekuga, me räägime täna keskmisest Eesti perest. 

Ja siin on oluline aru saada ka sellest, et perioodil 2010–2023 selle 10% kõige jõukamate jõukus kasvas 1%, aga 1% kõige rikkamate Eesti elanike jõukus kasvas samal perioodil kolm korda rohkem. Ja kui me võtame selle kõige alumise osa, siis [on näha, et] nende jõukus on oluliselt vähem kasvanud. 

Ehk me peaksime aru saama sellest, et sellise maksusüsteemiga, mis ei tasakaalusta rikkuse koondumist väga väheste kätte, me jõuame varsti tupikteele, kus kohas meil on oluliselt suuremad probleemid, suuremad probleemid hariduses, suuremad probleemid tervishoius, suuremad probleemid riigikaitses ja suhtumises sellesse, kas see riik on minu ja kas ma tahan selle eest välja astuda.

Ehk siis üks dogma, mis on meid siiamaani saatnud, ühetaoline maksusüsteem, ei paku Eesti inimestele ega Eesti ettevõtjatele lahendust. Ühetaoline käibemaks kõigile igal pool Eestis ei ole enam normaalne. Me peaks loobuma sellest Reformierakonna dogmast, kus kõik maksud peaks olema millegipärast ühetaolised. Väga normaalne, ülejäänud maailm kasutab [erinevaid maksumäärasid]. Näiteks toiduainete käibemaks võiks Eestis olla vabalt 9%, selle asemel, et 1. juulist saab see olema 24%. Ei ole mitte ühtegi põhjust, miks maksustada keskmist Eesti peret ja vaesemat inimest rohkem, aga kõige rikkamaid peaaegu mitte üldse. Mitte ühtegi majandusloogilist põhjust ei ole, mitte ühtegi moraalset põhjust ei ole, mitte ühtegi, ma julgeksin isegi öelda, eetilist põhjust ei ole siin.

Ja see on õige, kui siin puldis räägitakse, et Eesti vajab muutust. Jah, Eesti vajab muutust, aga Eesti ei vaja seda, et Reformierakond asendatakse Isamaaga, sest ka [nende puhul] jätkuks majanduspoliitiliselt parempoolne lähenemine sellesama maksusüsteemiga. Eesti vajab suunamuutust, muutust loogikas, kuidas me näeme ühiskonda. Eesti vajab seda, et ühel hetkel oleks siin parlamendis rohkem neid inimesi, kes julgevad ära teha astmelise tulumaksu, mis on õiglane, mis võimaldab lõpuks tegelikult ka suuremat majanduskasvu, mis toetab maapiirkondi ja mis toetab keskmist Eesti peret. 

Kuna see eelnõu põlistab 30 aastat valel teel olnud majandus‑ ja rahanduspoliitikat, siis sotsiaaldemokraadid kindlasti hääletavad täna selle eelnõu vastu. Ja ma luban seda, et järgmise kahe aasta jooksul me siit parlamendi kõnetoolist, Eesti rahva seas, igal poolt mujal, kus vähegi võimalik on, räägime ja seletame. Ning ma usun, et me suudame paljude Eesti inimestega lõpuks jõuda sinnamaale, et maksupoliitika, mis maksustab rohkem vaeseid ja vähem rikkaid, saab järgmistel Riigikogu valimistel hävitava hinnangu Eesti rahvalt. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Tere päevast, austatud juhataja! Head kolleegid! Kuulasin härra Reinsalu, härra Laatsi ja härra Läänemetsa kõnesid ja mulle jäi mulje, et nad olid saabunud siia kõnepulti vale päevakorrapunkti all. Need kõned ei käinud selle eelnõu kohta, mida me hetke pärast hääletama hakkame. 

Nimelt, Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõuga, mida me praegu arutame, jäetakse ära 2%-line tulumaksu [tõus] esimesest eurost pensionäridele ja nendele inimestele, kellel täna on 654 eurot tulumaksuvaba ja järgmisel aastal 700 eurot tulumaksuvaba. See eelnõu jätab rohkem raha kätte just kõige madalama sissetulekuga inimestele, mistõttu peaks olema [eelnõu] sotsiaaldemokraatidele igati meelepärane. 

Ja härra Reinsalu rääkis pikalt sellest, kuidas maksud kasvavad. Ütlen juba ette, et Isamaa maksuküür saab järgmine aasta likvideeritud – see on tõeliselt suur [koorem], et mitte öelda kivi maksumaksja kukil – ja seetõttu langeb järgmisel aastal maksukoormus 1,2 protsendipunkti 36,8%-lt 35,6%-le. Ja sularahas tähendab see 500 miljonit eurot, mis jääb rohkem kätte sellele osale Eesti 590 000 töötajast, kes töötavad mediaanpalga ja keskmise palga eest, mis on 1500–2000 eurot. Enamiku Eesti töötajate kukilt võetakse see maksuküür maha. Ja tuletan veel meelde, et Euroopa Liidu keskmine maksumäär on 39% SKP-st ja meile eeskujuks olevates Põhjamaades on see 43% SKP-st. Eesti on ja jääb suhteliselt madala maksutasemega riigiks.

Nii et ma tõesti palun toetada seda eelnõu, sest eelkõige vähendab ta 2% võrra tulumaksu nendel inimestel, kelle palgad on madalad või kes saavad oma sissetuleku pensionist. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma juhin teie ja teiste kuulajate tähelepanu sellele, kuidas Annely Akkermann presenteerib seda eelnõu. Reformierakond tuli välja maksutõusudega ja nüüd loobus väga pisikesest osast maksutõusudest. Ja Annely Akkermann presenteerib seda, justkui oleks tegemist Reformierakonna töövõiduga. Sedasi võib väga mitmeid initsiatiive välja pakkuda. Lubad näiteks inimeselt konfiskeerida maja, siis tuled välja seadusega, et ikkagi pool maja jätame sulle alles, ja siis räägid, et Reformierakond ikka mõtleb inimeste peale.

Ja seesama maksuküüru kaotamine, mida Annely presenteeris järjekordse töövõiduna, läheb maksma pool miljardit. Kujutage ette, pool miljardit aastas! Sisuliselt selle jaoks ongi need maksutõusud tehtud. Kolm pensionäri maksavad oma tulumaksuga kinni Annely [palga]tõusu. Kolm pensionäri! Mõelge selle peale. Kas tõepoolest on kriisi ajal mõistlik võtta raha pensionäridelt selleks, et tõsta Riigikogu rahanduskomisjoni [esimehe] palka. Mulle tundub, et ei ole. 

Nii et ma absoluutselt ei ole Annely käsitlusega nõus. Ma arvan, et see on väga vale eelnõu. Loomulikult ma kutsun üles teid seda mitte toetama. Aitäh!

Ja Isamaa fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Hea Annely! 2023. aastal oli prognoositud maksukoormus Eestis 33,3%. Reformierakonna poliitika on tõstnud maksukoormuse sellel aastal üle 36%. Me oleme ajalooliselt jõudnud kusagil 1996. aasta Eesti maksukoormuse tasemele. Ja me peame aru saama, et väita, et nende maksude kõikehõlmav tõstmine tähendab inimestele maksukoormuse langetamist, on vale. Teie maksude tõstmise poliitika on kaasa toonud jätkuva hinnatõusu poliitika ja kogumis saavad inimesed vähem raha. Teie graafikud ja kalkulaatorid, mida te teete, on valelikud. 

Isamaa esitas täna selge alternatiivse maksurahuseaduse, mis enesestmõistetavalt just nimelt kõikehõlmavalt tühistab teie planeeritud maksutõusud, mitte ühe või teise elemendi. Teie vaade, mille põhjal te praegu kõnelete, et te tegelete maksude langetamisega, [tuleneb] üleolevast ettekujutusest, et Eesti inimestel puudub mälu. Aga inimestel on mälu olemas ja nad teavad seda, et reaalsuses teie majanduspoliitika, paraku maksude jõustamise poliitika, ei teeni ei majanduse ega inimeste toimetuleku huvisid.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Lauri Läänemets.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Siin viidati sotsiaaldemokraatidele, et sotsiaaldemokraadid pole aru saanud, et nad peaks olema rõõmsad selle püsiva käibemaksutõusu üle. Ei, me ei ole rõõmsad. Ma seletasin puldis [teemat], mille [mõistmine on] reformierakondlaste ajus maailmavaate poolest keerukas. Vabandust, ma ei tahtnud kedagi solvata, ma lihtsalt saan aru, et maailmavaateliselt on sellest keeruline aru saada. 

Mida praegu selle maksusüsteemi muudatusega tehakse, on see, et soositakse ainult rikkamaid ja järjest rohkem maksustatakse keskmist Eesti peret. See oli minu sõnum ja sotsiaaldemokraatide sõnum, mida me oleme siin edastanud, et mille vastu me oleme. Tulla siia pulti ja öelda, et rikkamad saavad veel rikkamaks ja nad soosivad jõukuse koondumist veel vähesemate kätte, ei ole midagi head Eestile. See ei toeta ka Eesti majandust, nagu on kõik rahvusvahelised organisatsioonid öelnud, sest lõppkokkuvõttes on see tupiktee. Ja millegipärast sellel tupikteel ollakse. 

Nüüd, ma pean ütlema, et suures pildis ei saa olla ka nendega nõus, kes ütlevad, et kõik maksud tuleb ära kaotada ja tagasi pöörata, sest lõppkokkuvõttes peab riik toimima. Me peame aru saama, et kui me riigi väga õhukeseks teeme, ka maksupoliitiliselt, siis kannatab keskmine Eesti pere. Ta hakkab lihtsalt oma tervishoiu eest rohkem maksma. Kui me kõik kambaga maksame kinni kellegi haiglakulud, on see väga väike osa, mis sa panustama pead. Kui sa pead üksinda 10 000 välja käima oma mingisuguse operatsiooni eest või 20 000, on see oluliselt kallim. 

Ehk makse on vaja, aga meil ei ole vaja maksusüsteemi, mis keskmist peret ja vaesemat inimest väga palju maksustab ja rikast soosib. Tegelikult peaks rikkad inimesed oma õiglase panuse andma ja nii me saaksime tõesti keskmise inimese maksukoormat vähendada. Meil on lõpuks vaja sellist maksusüsteemi, mis majanduskasvu ka pikaajaliselt toetab.

Aitäh! Teie aeg vastusõnavõtuks [sai läbi]. Ja küsimus istungi juhatajale, Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Teate, mul on tegelikult juba korduvalt see küsimus tekkinud. Istudes siin saalis, tuleb siia kuskilt suitsuhaisu väga tugevalt sisse. Ma ise ei ole suitsetaja ja see ajab südame päriselt pahaks. Kas äkki oleks võimalik kuidagi ventilatsiooniga tegeleda, et me ei peaks istuma suitsuhaisu sees?

Aitäh info eest! Ma arvan, et majandusosakond hakkab sellega tegelema. 

Nii, aga nüüd sulgen läbirääkimised, kui enne ei jõudnud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 645 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 645. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid oli 0. Eelnõu 645 on seadusena vastu võetud. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 kolmas lugemine. Ettekandjaks on rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Aga enne on Peeter Ernitsal protseduuriline küsimus.

Hea juhataja! Enne oli kolleegil [mure], et suitsu tuleb aknast sisse. Aga mul on tõsine probleem: minu postkasti tuleb metsik tulv [kirju], et lõpetage kanade piinamine. Kas oleks võimalik kuidagi piirata seda? Juba kolmas päev ja ma ei suuda enam, need matavad kõik ära.

Paraku istungi juhatamisega ega protseduuriga pole see seotud. Peate pöörduma IT-[osakonna] poole.

Aga Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu, 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 19. mail. Esimene lugemine toimus 2. juunil ja teine lugemine 11. juunil. Rahanduskomisjon arutas eelnõu kolmanda lugemise ettevalmistamist 12. ja 16. juunil. 

Menetluse käigus eelnõu sisu pisut muutus ning muutusid ka tulude-kulude ja investeeringute mahud. Lisaeelarve eelnõuga suurendatakse nüüd muudetud kujul tänavusi tulusid 26,3 miljoni võrra, kulusid 36,9 miljoni võrra ja investeeringuid 41,9 miljoni võrra. Kuludest ja investeeringutest 44,2 miljonit ehk lõviosa läheb laia riigikaitse projektidele ja sellest omakorda lõviosa ehk 30 miljonit Siseministeeriumi haldusalasse. Menetluse käigus lisandus 12 miljonit ka teedeehitusse. Ülejäänud kulude ja investeeringute kasv on seotud välisvahenditest ja majandustegevusest laekuvate tulude arvelt tehtavate kuludega, mida algne 2025. aasta riigieelarve ei sisalda.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 13. juunil kell 16.00 laekus kaks muudatusettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Need olid identsed teiseks lugemiseks esitatud ettepanekutega. Täpsemalt oli [soov] toimetulekumäära tõsta ja tasuta lasteaiakohti pakkuda kõigis omavalitsustes. Vastavalt sooviti selleks eraldada raha valitsuse reservist, toimetuleku piiri tõusuks 6 miljonit eurot ja tasuta lasteaiakohtade võimaldamiseks 22 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele. Rahanduskomisjonis need muudatusettepanekud toetust ei leidnud. Samuti ei toeta neid Vabariigi Valitsus. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 120 lõikele 5 ei kuulu need kaks muudatusettepanekut Riigikogus hääletamisele. Eelnõusse on sisse viidud ka keelelised ja tehnilised täpsustused. Eelnõu on hääletamiseks valmis. 

Komisjonile laekus Riigikontrolli kiri ettepanekuga täpsustada eelnõu § 2, määrates minimaalselt vähemalt valitsemisalade kaupa laiale riigikaitsele eraldatav konkreetne rahasumma, millele § 2 režiim laieneb. Nimelt on teksti §-s 2 antud koodid, mis tuleb lisada nendele kuludele, mida laiaks riigikaitseks kasutatakse, sellel põhjusel, et neid oleks võimalik eristada ja neid ei saaks järgmisesse aastasse üle kanda. Regina Vällik selgitas, et Riigikontrolli palvele või soovitusele kahjuks ei saa vastu tulla, kuna teksti paragrahvid on üldised ja seal ei saa konkreetseid eraldisi niimoodi välja tuua. Kuid komisjon jäi seisukohale, et Riigikontrolli ettepanek on oluline ja täiendavat kaalumist vajab see, kuidas selliseid ettepanekuid edaspidi siiski lahendada. Kuid §-s 2 konkreetsete summade väljatoomine ei ole kohane, kuna tegemist on üldregulatsiooniga.

Rohkem sisulist arutelu ei toimunudki. Seda siiski veel, et Riigikontrolli kirjas oli ka välja toodud põhjus, miks nad sellise ettepaneku tegid. Teksti paragrahvides ja ka seletuskirjas oli öeldud, et laiapindsele riigikaitsele kulutatakse 44 miljonit, kuid seletuskirjas suudeti tuvastada vaid 42 miljonit. Selle kohta [ütles] Regina Vällik, et seletuskirjas ja kommunikatsioonis kasutatakse käibemaksuga summasid. Aga vastavalt riigieelarve seadusele arvestatakse käibemaksu arvestuslikult kulude ja investeeringute üleselt ning see ei eelda eraldi kodeerimist, ehk siis kulud on eelarves ilma käibemaksuta. Aga kuna 44 ja 42 vahe ei ole käibemaksu suurune vahe, siis selgitas Regina Vällik, et mõned kulud, näiteks vastuluurele eraldatud kulud, on kaetud riigisaladusega ning seal jälle omakorda käibemaksu ei eraldata. Samuti ei pruugi laiapindsele riigikaitsele eraldatud kulud olla kõik kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad käibemaksuga maksustamisele. Niimoodi seda vahet hinnata ei saa. 

Menetluslikud otsused nüüd veel. Komisjon otsustas kiita heaks eelnõu kolmanda lugemise tekst ja tegi ettepaneku eelnõu kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Konkreetses eelnõus on – lehekülg neli – teil ära toodud Kultuuriministeeriumi valitsemisala all meediapoliitika kujundamine ja rakendamine koos numbritega. Ja põhjalikumalt on meediapoliitika kujundamine ja rakendamine erinevate numbritega välja toodud lisatabeli leheküljel üheksa. Seal on muud tegevused, investeeringud. Ja minu huvi puudutab meediamajadevahelist rahajaotust. Mis meediamajad need on, kas on eelistatumaid meediamajasid ja kuidas see raha nende vahel jaotub täpsemalt? Ma loodan, et see ei ole riigisaladusega kaetud, sest ma kujutan ette, et see võib olla meediamajade toimepidevuse jätkamiseks oluline.

Nii, ma ei teagi nüüd, kas te vaatate eelnõu teise lugemise teksti, järsku seal on seletuskirja leheküljel neli … (Riina Solman räägib saalist.) Ei ole. (Riina Solman räägib saalist.) See on teiseks lugemiseks. Kolmandaks lugemiseks. (Riina Solman räägib saalist.) Üks hetk. (Riina Solman räägib saalist.) Jaa, meediapoliitika kujundamine ja rakendamine – sellest oli meil juttu küll. Nii, aga kust ma selle nüüd üles leian? Ma vaatan, kas esimese lugemise materjalides oli see selgitus. (Lehitseb pabereid.) Nii, jaa, ma loen seda nüüd algse eelnõu seletuskirja leheküljelt 13. Siin on Eesti Rahvusringhäälingu kriisikindluse suurendamiseks 4 miljonit eurot; ERR-i väljastusseadmed – 922 000 eurot; ERR-i generaatorid – [744 000] eurot; ERR-i raadiokriisilahendus – 1,7 miljonit eurot; ERR-i küberturvalisuse suurendamine – 670 000 eurot. Nii, rohkem ei olegi siin praegu.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind täitsa üllatas see, et sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek, mis puudutab lasteaia kohatasu kaotamist üle Eesti, ei leidnud toetust. Peaministri erakond Tallinnas elu eest võitleb selle eest, et see tehtud saaks. Mingisugune väike kakofoonia on minu arvates tekkinud, et riigi tasandil kuidagi üldse ei taheta seda teha, aga Tallinnas tehakse ja räägitakse, kui oluline see igal pool on. Ja lõppkokkuvõttes on riigi tasandil seda ka odavam teha kui omavalitsuste kaupa, sest mõnes omavalitsuses asetaks see eelarvelistel põhjustel surve alla muud kulutused, mis puudutavad kultuuri, lapsi, tervishoidu. Mul on küsimus, äkki te saate meid valgustada, mis valitsuse argumendid olid, miks ei toetata lasteaia kohatasu kaotamist. Ja mis komisjoni liikmete arvamus selle koha pealt oli? 

Komisjonis [eelnõu] kolmanda lugemise ettevalmistamisel sotsiaaldemokraatide esindajat ei olnud ja seetõttu komisjonis ka arutelu ei tekkinud. Aga nagu ma juba teisel lugemisel ütlesin, Riigikogu tasemel ei peaks kindlasti sekkuma kohalike omavalitsuste eelarvelistesse ja poliitilistesse otsustesse. Kui Tallinn soovib tasuta lasteaiakohti [pakkuda], siis palun, ja kui teised omavalitsused seda soovivad, siis palun.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mina olen natuke hämmelduses. Sotsiaaldemokraadid läksid teadlikult väga mõistliku ja võiks öelda, et lausa Reformierakonna sõnades toetatavate ettepanekute peale. Toimetulekupiiri tõstmise vajadust on rõhutanud isegi rahalisest poolest enam kui konservatiivne rahandusminister Jürgen Ligi. Ta on nõustunud sellega, et tegelikult inimeste toimetulek vajab toetamist, nii nagu ta vajas 2022. aastal, kui viimati seda piiri tõsteti. Ja teine ettepanek, nagu hea kolleeg Läänemets juba viitas, oli see lasteaia kohatasu [kaotamine], mis tundub niivõrd oluline teema, et isegi peaminister on korduvalt väljendanud, et see on Reformierakonna pikaajaline seisukoht, ja selle hinnaga ollakse valmis pealinnas koalitsiooni lõhkuma ja palju muid asju tegema. Kuidas see nüüd võimalik on, et need muudatusettepanekud komisjonis toetust ei leidnud? Kas tõesti Eesti 200 ja teiste erakondade häältega hääletati Reformierakonna [soov] maha või? Kuidas täpselt need hääled ikkagi jagunesid olukorras, kus teie erakond ju ometigi toetab mõlemat ettepanekut ja neid toetab ka opositsioon? Kui palju neid Eesti 200 saadikuid ometi olla saab seal komisjonis?

Nii. Otsin nüüd üles selle hääletuse koha. Ahaa, see on protokollis. Nii. Muudatusettepanek nr 1, mis puudutas siis toimetulekutoetuse piiri tõstmist. Selle muudatusettepaneku poolt oli 3, Andrei Korobeinik, Aivar Kokk, Kersti Sarapuu, ja vastu siinkõneleja, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Aivar Sõerd, Tanel Tein ja Mart Võrklaev ning erapooletuid ei olnud. 

Jaa, tõepoolest, rahandusminister on kõnelenud sellest ja kõik, kes vähegi rahandus‑ või sotsiaalpoliitikaga tegelevad, teavad, et toimetulekutoetuse piiri tuleks tõsta. Selle peale mõeldakse, selleks otsitakse ministeeriumides võimalusi tegelikult juba järgmise aasta eelarve [koostamise] protsessi raames.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Kahju, et selle mõtlemise tulemusena see toimetulekutoetus ikkagi ei kasva. Muidu oleks ju väga tore. Ma siiski olen kaitsnud selle vennaliku sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni ettepanekuid komisjonis. Päris nagu ei saa väita, et arutelu ei olnud, oli ikka natuke. Suurem arutelu tekkis lasteaedade teemal. Ja mul on sulle küsimus. Me näeme, et Reformierakond Tallinnas väga tahab seda. Pärnus on lasteaed tegelikult hästi kallis, umbes 100 eurot maksab lasteaiakoht. Reformierakond on praegu Pärnus võimul veel mõni kuu. Oleks ju päris hea, kui riik maksaks lasteaiatasu kinni kohalike omavalitsuste eest. Ma usun, et iga omavalitsus leiaks, kuhu seda raha kulutada. 

Teie aeg!

Miks Reformierakond ei toeta seda ettepanekut?

Jaa, tõesti. Prantslastel on selline vanasõna, mida ma kunagi lugesin "Sõjast ja rahust", et kõigil on enda arvates ebaõiglaselt vähe raha, aga küllalt mõistust. Kindlasti oleksid kõik omavalitsused rõõmsad, kui nad saaksid riigieelarvest raha juurde, aga riik saab eelarvesse raha maksudest ja maksumaksjatele maksutõusud kohe üldse ei meeldi. Nii et ühest küljest, kui me 22 miljonit kohalikele omavalitsustele maksuraha saadaks, siis me peaksime selle maksumaksjatelt küsima. Siis te oleksite jälle siin puldis ja ütleksite, et makse ei tohi tõsta. Tõesti, maksufestival on läbi. Jääme selle juurde, et kohalikud omavalitsused saavad ise lasteaiakohti tasuta pakkuda.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahanduskomisjoni esinaine! Ma tegelikult ei jäänud selle vastusega rahule, mis te mulle ennist andsite. ERR-i toetus on arusaadav, aga toimepidevuse jätkamiseks on minu teada ka teised meediamajad toetust saamas. On oluline, et riik väldiks olukorda, kus poliitilise juhterakonna toetus muutub kas otseseks või kaudseks poliitilise lojaalsuse hinnaks. 

Seetõttu ma palun vastust järgmistele küsimustele. Kas valitsusel või valitsusasutustel on kavas eraldada rahalist toetust või muud tuge Delfi Meedia grupile? Kui jah, siis millistel alustel, mis tingimustel ning kes langetab need otsused? Viimastel nädalatel on olnud mitmest sõltumatust allikast kuulda, et Delfi Meedia kontserni töötajad, sealjuures juhid, eravestlustes räägivad, et Delfi juhtkond loodab praegusele valitsusele, et sealt tuleb lisatoetusi ja rahastust riikliku toetusena. Neid ootusi on saatnud märgatav ja järjest intensiivistuv ajakirjanduslik surve Reformierakonna poliitilistele vastastele, mida on raske pidada tasakaalustatud või objektiivseks meediakajastuseks.

Aitäh!

Nii. Te küsisite eelnõu kolmanda lugemise versiooni 4. leheküljel oleva Kultuuriministeeriumi valitsemisalas konkreetse "Meediapoliitika kujundamine ja rakendamine" eraldise 4,1 miljonit kohta. Ma lugesin teile tegelikult selle 4,1 miljoni [jaotuse] seletuskirjast ette. Ma vastasin väga täpselt sellele küsimusele, mis te küsisite. Aga seda, mida te vist tegelikult teada tahtsite, komisjonis ei arutatud ja ma üldse ei oska nendele küsimustele vastata.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on veidi laiem. Reformierakond on aastakümneid esitlenud ennast sellise majanduserakonnana, just majanduslikust aspektist ratsionaalselt kaalutleva parteina. Aga viimastel aastatel ja nüüd aina enam on selge – erinevad eksperdid ja institutsioonid toovad selle välja –, et Eesti maksupoliitika ei toeta Eesti pikaajalisi strateegilisi eesmärke. Öelge palun, kas Reformierakonnas mõeldakse ka selle peale, kuidas Eesti maksupoliitika ja maksusüsteem oleks jätkusuutlik ja toetaks Eesti pikaajalisi strateegilisi eesmärke.

No Eesti maksusüsteem on OECD riikide poolt valitud maailma parimaks 11 aastat järjest. Ma ei oska kuidagi jagada teie seisukohta, et Eesti maksusüsteem ei toeta Eesti strateegilisi eesmärke. Konkurentsivõimeline maksusüsteem on väga oluline konkurentsivõimelise majanduse ja konkurentsivõimelise ekspordi võimaldaja. Ma tõesti ei oska seda kommenteerida kuidagi ja me selle eelnõu käigus ei arutanud seda ka komisjonis.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Te viitasite sellele, mis hääletustulemus oli. Aga mind huvitab ikkagi selle sisu. Teie erakonna esimees, peaminister ERR-i otse-eetris ja erinevates sõnavõttudes, ka teie erakonnakaaslased Tallinnas on rõhutanud, et see on teie erakonna programmiline seisukoht, et tasuta lasteaiakoht tagada. Ja kontrollisin teie erakonna valimisplatvormi nii 2019. aastal kui ka 2023. aastal, tõsi, see lasteaia kohatasu kaotamise punkt oli seal selgelt sees. Teades, et see on niivõrd oluline teile ja teie peaministrile, kuidas on võimalik, et rahanduskomisjonis see ettepanek toetust ei leidnud? Kas te läksite siis vastuollu peaministri seisukohaga ja oma erakonna programmilise seisukohaga, üldise loogikaga, et kohatasu mitte soodsaks teha või kaotada ainult pealinna elanikele, vaid ikkagi kõigile lastele? Iga laps ju loeb. Kuidas on see sisuliselt võimalik, et me sellise lahenduseni jõudsime olukorras, kus kõik justkui toetavad ja raha riigieelarves on, ma rõhutan? Kui on raha, et pool miljardit jagada eeskätt 20%-le kõige jõukamatele …

Teie aeg! Aitäh!

… siis ei ole see tõsiselt võetav jutt, et meil pole selleks muudatuseks rahalisi vahendeid.

No ütleme, et see on nüüd emotsiooni [pinnalt öeldud], et raha riigieelarves on just nimelt selle jaoks. Raha on riigieelarves tõesti 18 miljardit, aga see on ka kulude maht, mis sisaldab samuti laenu. Riigieelarve tulude maht on väiksem. Selles mõttes ma kindlasti ei saa teiega nõustuda, et raha riigieelarves on. Tulude puudusel laenatakse riigieelarvesse juurde, selleks et katta kulusid. 

Aga kohalikel omavalitsustel on tõesti autonoomia lasteaiatasu ära kaotada, nagu Tallinn seda soovib teha. Ja mitte keegi ei keela lasteaia kohatasu kaotada kõigis omavalitsustes. See on kohaliku omavalitsuse autonoomia. Siit Riigikogust ei peaks neid survestama ega neist kuidagi üle sõita proovima.

Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, tõepoolest, raha riigieelarves on, Reformierakonna tõttu küll iga aastaga aina vähem. Aga üks probleem on see, et me ju ei tea, mis raha see on seal. Need ülekantavad kasutamata jäägid ministeeriumides mõnel puhul on salastatud. Kas sulle ei tundu, et enne kui me läheme lisaeelarve kallale või siis sügisel tuleva eelarve kallale, võiks selgusele jõuda selles küsimuses, mida ministeeriumid tassivad aastast aastasse? Enne, kui meil seda infot ei ole, ei saa tegelikult riigirahandust juhtida. Me näeme ka, et viimased kolm ja pool aastat on juhtimine viinud sinna, kuhu ta on viinud. See võib olla osa probleemist. Kas sa näed seda probleemina või mitte?

Selles küsimuses sisaldus mitu valeväidet. Üks on see, et riigi rahakott on aina vähenenud Reformierakonna juhtimisel. Tegelikult on riigieelarve maht, nii tulude kui ka kulude maht viimastel aastatel kasvanud. Teine valeväide on see, et Reformierakonna juhtimisel on rahanduse seis läinud järjest halvemaks. Vastupidi, see oli vist eelmisel või üle-eelmisel nädalal, kui reitinguagentuur Fitch kinnitas Eesti riigireitingu, mis oli A+ tasemel. See ei ole halb hinnang. See ei ole halb hinnang. Ma ei oska rohkem kommenteerida seda.

 Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma kordan üle, et sotsiaaldemokraadid on esitanud riigi lisaeelarvesse muudatusettepaneku, mis võimaldaks kaotada lasteaia kohatasu kõigis Eesti omavalitsustes. Ja kuna peaministri erakond on hakanud toetama tasuta lasteaeda pealinnas, siis on viimane aeg laiendada seda põhimõtet riiklikule tasandile. Ma loen ette väljavõtte Reformierakonna 2023. aasta Riigikogu valimisprogrammist. "Kaotame lasteaia kohatasud. Lasteaia kohatasu kaotamine on oluline samm ühtse eestikeelse hariduse suunas. Rakendame järkjärgulisi meetmeid lasteaia kohatasu kaotamise suunas, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata." Teie programmiline lubadus on riigieelarve teema. Ja nüüd, kui peaministri erakond toetab tasuta lasteaeda Tallinnas ja te olete lubanud oma viimases valimisprogrammis sedasama teha kõikjal Eestis, on viimane aeg laiendada seda põhimõtet riiklikule tasandile …

Teie aeg!

… ja aidata igati kaasa selle olulise valimislubaduse täitmisele.

Aitäh!

Miks te ei tegutse selles suunas, mida te lubasite?

Peaministri erakond tegutseb selles suunas näiteks Tallinna omavalitsuses, aga valitsuse seisukoht selle parandusettepaneku suhtes oli, et ei saa toetada eelarvesse püsikulude juurde võtmist.

Andrei Korobeinik, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Mul on mure. Nimelt, hea kolleeg Annely ettekandjana siin esiteks ei vastanud minu küsimusele, mis puudutas ülekantavat raha näiteks Siseministeeriumis, ja teiseks opereerib moonutatud infoga, mis selle küsimusega absoluutselt ei haaku. Ta räägib reitingust siis, kui jutt on riigieelarvest. Sama hästi oleks ta võinud rääkida sellest, et ilm on ilus ja suvi tuleb. See kõik on nagu tore, aga kuidas ma ikkagi saan head poliitilist debatti siin parlamendis nautida, kui ettekandja väldib seda? Äkki teie kui istungi juhataja saate anda suunise? See on ikkagi teie roll. Teie ja iga inimene ju [saab aru], et kui kõlab küsimus ja vastus sellele ei ole absoluutselt küsimusega seotud, siis on probleem.

Jah, küsimusele on alati vaja vastust saada. Praegu Annely Akkermann kannab ette rahanduskomisjonis toimunud arutelu. Teie küsimused on selle arutelu kohaselt ette nähtud ja vastavalt nendele saab vastata, kas [komisjonis] oli selle kohta arutelu või seda ei olnud. Aga nüüd Züleyxa Izmailova, palun!

Kas ma tohiks ikkagi vastata Andrei Korobeinikule?

Ei, praegu ei saa. Züleyxa küsib küsimuse ära, siis võite [märkusena] vastata ka Andreile. Aitäh!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te olete korduvalt oma vastustes viidanud kohalike omavalitsuste autonoomiale. Aga sellegipoolest, teie enda erakonna valimisprogrammis on korduvalt ja korduvalt lubatud üle Eesti lasteaia kohatasu kaotamist. Minu küsimus ongi, miks te siis praegu sellega ei tegele ja miks te räägite autonoomiast. Kohalikel omavalitsustel võib ju olla autonoomia, aga neil ei ole neid vahendeid. Seepärast te ju oletegi selle lubaduse andnud. Palun täitke siis seda lubadust!

Me ei ole praegu Reformierakonna koosolekul. Rahanduskomisjonis selle punkti arutelu juures Reformierakonna valimislubadusi ei arutatud. 

Ja Andrei Korobeinikule [ütlen, et] selle konkreetse päevakorrapunkti juures jääkide ülekandmist seekord ei arutatud. Jääkide ülekandmist arutati küll rahanduskomisjonis sellel nädalal, aga teises kontekstis. Ülevaade jääkide ülekandmisest on rahanduskomisjoni liikmetel olemas, välja arvatud Siseministeeriumi kohta, kes oli jätnud liigendamata majandus‑ ja personalikulud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Võib-olla ma loen veel kord ette, et pilt oleks selge. Reformierakonna 2023. aasta Riigikogu valimisprogrammis on kirjas: "Kaotame lasteaia kohatasud. Lasteaia kohatasu kaotamine on oluline samm ühtse eestikeelse hariduse suunas. Rakendame järkjärgulisi meetmeid lasteaia kohatasu kaotamise suunas, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata."

Nüüd, kui peaministri erakond toetab tasuta lasteaeda Tallinnas ja on lubanud oma viimases valimisprogrammis seda teha kõikjal Eestis, siis igal juhul sotsiaaldemokraadid, ma usun, et ka terve rida teisi erakondi siin Riigikogu saalis tuleks selle mõttega igati kaasa. Minu jaoks oli üllatav see, kui te ütlesite, et te püsikuludele polegi mõelnud. Kui teete valimisprogrammi ja siis ütlete, et püsikuludena selleks raha kulutada ei saa, siis on see minu jaoks üllatus. Kuidas te tegite valimisprogrammi, kuid ei mõelnud rahalisele kulule?

Jaa, teate, rahanduskomisjonis ei arutata Reformierakonna valimisprogrammi üldse. Ja teile vastates ma lugesin lause protokollist, mis on minu kohus ettekandjana. Regina Välliku sõnul on Vabariigi Valitsuse seisukoht jätkuvalt lisaeelarve protsessis mitte toetada täiendavate püsikulude tekitamist. Ja kui mõnel erakonnal, sotsiaaldemokraatidel või Reformierakonnal mõnes omavalitsuses on soov lasteaiatasu kaotada, siis on see selle omavalitsuse volikogu autonoomne otsus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Siin oli mõtteid, et Tallinn nagu olekski kogu Eesti. Minule kui Kagu-Eestist tulevale inimesele teeb see haiget, ka lasteaia kohatasude mõttes. 

Aga küsimus on hoopis muu kohta, seda te kindlasti arutasite. Kui sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku, mis on väga mõistlik – minu arust ka rahandusminister on siin puldis seda [toetanud] ja öelnud, et see on mõistlik –, et toimetulekupiiri oleks juba täna vaja tõsta, milleks siis lükati see otsus edasi, kui juba täna on inimestel väga suured toimetulekuraskused? Kas te arutasite seda ja mis need [mõtted] olid, miks see praegu ära teha, kui inimesed enam tõesti ei saa hakkama?

Ma pean siinkohal ikkagi kordama valitsuse seisukohta, et ei toetata lisaeelarvega täiendavate püsikulude tekitamist. Ma ütlen seda ka juba mitmendat korda, et valitsusele on teada, et toimetulekupiir on jäänud väga maha kulude kasvust ja otsitakse võimalusi järgmise aasta eelarve koostamise käigus toimetulekupiiri tõsta.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin lisaks lihtsa, sihukese tavalise inimese küsimuse: aga mida teevad need inimesed siis järgmised pool aastat?

Mis ma oskan öelda? Kohalikel omavalitsustel on võimalik lisatoetusi anda, seda enamus kohalikke omavalitsusi teeb. Samuti tasub proovida oma isiklikku või pere eelarvet sättida nii, et otsida töövõimalusi või otsida kokkuhoiu võimalusi. Need kolm varianti ongi.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh selle hariva ettekande eest! Järjekordne õppetund Annelylt. Annely rääkis pool aastat, aasta tagasi sellest, et kui pensionär peab maksma kuus 15 eurot tulumaksu, siis ta ei pane seda tähelegi. Ja nüüd tuli soovitus, et kui sa järsku avastad, et 200 eurot kuus on liiga vähe, siis vaata, kust saaks säästa. Võib-olla siis, noh, ma ei tea, ei käi iga kord poes, proovi ilma, võib-olla iga päev süüa on luksus tänapäevases ühiskonnas. See ongi Reformierakonna loogika. 

See on seesama Reformierakond, nagu Annely räägib, kes on viinud Eesti majanduse kõrgustesse, eelarve paraneb iga aastaga, elu läheb aina paremaks. Ja seda vaatamata sellele, et statistika näitab, et ostujõu poolest on Eesti praegu langenud tagasi aastasse 2015, ehk siis Reformierakond on kustutanud meie majanduse arengust kümme aastat. Põhimõttelist kolme aastaga suutsid nad meid viia kümme aastat tagasi. Ja see trend jääb alles ka lähiaastatel, Reformierakonna põhimõtted ei muutu. 

Ja nüüd me oleme siin lisaeelarvega. Annely küll ütles, et selle lisaeelarve kontekstis saab arutada väga konkreetseid teemasid, aga reaalselt me näeme seda, et tänane Eesti rahandus ei ole läbipaistev. Meil on ministeeriumid, kes tassivad aastast aastasse 10 miljonit, ning Riigikogul ja ilmselt isegi ministril puudub ülevaade, mida selle rahaga tehakse. 

Sisuliselt võib tänast valitsuskabinetti võrrelda dementsete oravatega, kes peidavad pähkleid igale poole, unustavad, kus need pähklid on, ja siis lihtsalt ütlevad, et ega ma ei oska teile vastata, võib-olla midagi oli, võib-olla ei olnud, aga andke mulle veel pähkleid, küll ma hakkama saan. Näiteks siseminister Igor Taro, kes on küll üsna värske minister, jätkab eelmise ministri Lauri Läänemetsa strateegiat. Ta lihtsalt ei ütle, kuhu Siseministeerium kavatseb raha kulutada. Ja meie siin tõsimeeli planeerime mingisuguseid eelarvelisi kulutusi ja tulemus on see, et keegi ei tea, kuhu Eesti riigi raha tegelikult läheb.

Siin teise lugemise ajal oli arutelu ka selle üle, kas lisaeelarve võib sisaldada põhimõttelisi otsuseid. Reformierakonna ettepanek oli see, et see on selline tehniline dokument ja põhimõttelised otsused saavad sündida ainult eelarve menetluses ehk siis poole aasta pärast, mis tähendab seda, et me kaotame veel pool aastat. Ja kui me analüüsime seda, millest Reformierakond on lähtunud enda majanduspoliitikas, siis selge on see, et ka riigieelarves, mida Riigikogu menetleb sügisel, ei ole ühtegi põhimõttelist otsust, mis vähendaks ühiskonna lõhet ja viiks Eesti majanduse taas kasvule. Meid ei oota väiksem toidu käibemaks, meid ei oota toimetulekutoetuse kasv. 

Ja tõepoolest, nagu siin täna juba kõlas, järgmisel aastal võidavad rikkad inimesed. Paluks aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Mina ja Annely saame 500 eurot palgale lisaks ja kolm pensionäri maksavad selle palgatõusu oma tulumaksuga kinni. See ongi Reformierakonna loogika eelarve koostamisel. Ja on ülikurb, et see on see Eesti, mida Reformierakond üritab üles ehitada. 

Selle asemel, nagu me oleme korduvalt maininud, on paremaid lahendusi. Nimelt astmeline tulumaks, mille puhul rikkamad inimesed panustavad proportsionaalselt rohkem ja millest võidab kogu ühiskond, kaasa arvatud nemad ise. Riigisektori vähendamine, millega ei saanud hakkama Reformierakond, Eesti 200 ega sotsiaaldemokraadid – iga aasta võetakse ametnikke tööle juurde selle asemel, et muuta riigisektor efektiivsemaks ja säästa raha. Selle rahaga oleks võimalik teha tasuta lasteaiad, selle rahaga võiks tõsta toimetulekutoetust, aga selle asemel läheb riik aina paksemaks iga Reformierakonna juhitud aastaga. Valimisteni on kaks aastat, mis tähendab seda, et riigieelarve seis halveneb. 

Kahtlemata väärib tähelepanu ja mainimist ka see, et Reformierakond loobus pangamaksust. Meil on väga muret tekitavaid näiteid. Hiljuti oli sotsiaaldemokraatide lemmikajalehes Postimehes artikkel sellest, kuidas Leedu ettevõtja ütles, et Leedu edu võti on väga lihtne: teha Eestiga võrreldes teistmoodi. Ja ma arvan, et ka Eesti jaoks võiks see edu võti olla. Võtad Reformierakonna programmi ja teed teistmoodi. Siis Eesti majandus kasvab ning lõhe rikkamate ja vaesemate vahel väheneb. Ja siis äkki me kunagi jõuame ka sinna, kus reiting mitte ainult ei püsi kohal, vaid Eesti inimesed hakkavad reaalselt ka paremini elama. Seni aga kutsun teid üles seda lisaeelarvet mitte toetama ja näitama punast kaarti Reformierakonna poliitikale. Aitäh!

Järgmiseks Eesti 200 fraktsiooni nimel Diana Ingerainen.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Meie ees olev 2025. aasta lisaeelarve ei ole tavaline eelarve. Tegemist on olulise sammuga Eesti julgeoleku kindlustamiseks. Paraku jätkuvad ajad, mis nõuavad reageerimist ettenägematutele ohtudele. Ümber hinnatakse olemasolevad ressursid ja suunatakse need sinna, kus on vajadus – riigikaitsesse. 

Paindlikkus ja otsustusjulgus on kaks olulist Eesti edu tegurit ja me peame suutma reageerida muutustele, mis meie ümber toimuvad. Ei ole saladus, et lisaeelarve koostamisel on tulnud teha kompromisse. Ressursse napib ja tähelepanu vajavad paljud valdkonnad. Aga hetkel on esmane riigikaitse ja sellest on ka lisaeelarve koostamisel lähtutud. Jah, tuleb nõustuda, et konkreetsed summad ei pruugi otseselt tähendada relvi või mundreid, aga laiapõhjaline riigikaitse ongi palju laiem.

Loomulikult sooviksime rohkem läbipaistvust, täpsustavaid mõjuanalüüse ja tulemusmõõdikuid, kuid praeguses olukorras on oluline mitte jääda seisma. Kutsun teid toetama seda lisaeelarvet kui sammu, mis aitab meil suunata ressursse sinna, kus neid praegu kõige rohkem vajatakse – Eesti turvalisuse ja stabiilsuse tagamisse. Aitäh!

Aitäh! Nüüd sõnavõtt kohapealt vastusõnavõtuna. Annely Akkermann, palun!

Jaa, mind nimetas nimepidi oma kõnes kolleeg Andrei Korobeinik ja ta on seda teinud ka varem palju kordi. Ta väidab, et minu palga tõusu 500 eurot maksavad kinni, ma ei tea, kolm pensionäri oma tulumaksuga. Järgmisel aastal, kui kõigile on 700 eurot tulumaksuvaba ja tulumaks kasvab 2 protsendi võrra 24%-le, siis näiteks 1200 eurot teeniv inimene maksab 120 eurot tulumaksu ja tema tulumaksumäär on 10%. Aga 8000 eurot teeniv inimene maksab tulumaksu 1752 eurot ja tema tulumaksumäär on 21,9%. Ehk kõrgema sissetulekuga inimestel on efektiivne, reaalne tulumaksumäär peaaegu poole kõrgem kui madala palgaga inimestel, rääkimata nominaalsest summast. Nominaalne summa on isegi 10 korda suurem. Andrei Korobeinik, ära lihtsalt räägi niimoodi. Räägi õigust!

Vastusõnavõtt oli nüüd. Protseduuriline küsimus. Ma ei tahaks siin alustada matemaatika[tundi]. Aga Andrei Korobeinik, protseduuriline küsimus.

Ma olen tegelikult sellesama küsimuse juba esitanud teile. Mul on sügav mure Annely pärast. Ta tuleb pulti, ta võtab sõna kohapealt ja ta räägib täiesti veidraid asju, mis ei ole üldse seotud teemaga. Ta räägib mingist 1200 eurost ja 8000 eurost. Mis maailmas ta elab? Me räägime pensionäridest, austatud istungi juhataja. Kus on pensionär, kes saab 8000 eurot?

Teie sõnavõtus oli tõesti juttu pensionäridest. Vastusõnavõtu puhul kohapealt ei saa istungi juhataja anda teemat ette. Vastusõnavõtt kohapealt oli selline, nagu ta oli. 

Aga nüüd sõnavõtt puldist, volitusega. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun!

Palun kolm minutit lisaaega ka igaks juhuks.

Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid, kõik, kes te arutate siin 2025. aasta lisaeelarvet, ja kõik, kes jälgivad meid ekraani vahendusel! Sotsiaaldemokraadid esitasid selle lisaeelarve kohta kaks olulist ja vajalikku muudatusettepanekut, mis paraku mõlemad jäeti arvestamata. Meie ettepanekute sisu oli see, et lisaks julgeolekuvaldkonnale peame toetama kriisi ajal meie inimesi ja nende toimetulekut toimetulekupiiri tõstmise ja lasteaia kohatasu kaotamise kaudu.  

Ja tegelikult on see väga oluline, et me saaks aru, et julgeolekukriisis pole võimalik Eesti ühiskonda koos hoida, tugevana hoida, toimivana hoida, kui me jätame muud valdkonnad peale otsese riigikaitse kõrvale. Nagu sotsiaaldemokraadid ütlesid ka eelmistel Riigikogu valimistel: julgeolek on toimetulek või toimetulek on julgeolek. Need on tegelikult omavahel seotud. Mul on väga kahju, et valitsuskoalitsioon ei suuda sellest väga lihtsast ja loogilisest põhimõttest aru saada. 

Täpsemalt oli meie esimene muudatusettepanek tõsta toimetulekupiir 200 eurolt 250 euroni, et parandada majanduslikes raskustes olevate inimeste ja perede toimetulekut. See on praeguses olukorras hädavajalik, kuna viimaste aastate kiire hinnatõus on kõige valusamalt tabanud just madalapalgalisi ja eakaid, kellele siin hea kolleeg Korobeinikki viitas. Näiteks toiduainete hinnad on kerkinud pea 40%. Ning toit on inimeste jaoks sundkulu, mitte valik. See ei ole miski, millest võib loobuda või mida edasi lükata, see on vajalik, see on hädavajalik igaühele meist.  

Toimetulekutoetust on teatavasti õigus saada üksi elaval inimesel või perekonnal, kelle kuu sissetulek jääb pärast eluasemekulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri. Ehk see on väga otseselt kindlale sihtrühmale määratud. Võib lausa öelda, [et see on] vajaduspõhine toetus. Toimetulekupiiri kergitamine 50 euro võrra, mis me välja pakkusime, oleks tänavu maksnud umbes 6 miljonit eurot, mis on riigieelarve mastaabi vaates väga väike summa võrreldes selle 18 miljardiga. Samas oleks see raha läinud just kõige nõrgemate aitamiseks.  

Valitsuse hoolimatus meie inimeste suhtes on seda kurvastavam, et teatavasti alates 1. juulist jõustub tähtajaline käibemaksu tõus, mis raskendab veelgi inimeste igapäevast toimetulekut.  

Koalitsioonisaadikutele on meeldinud selles debatis rääkida, et lisaeelarvega ei saa teha põhimõttelisi muutusi, mis toovad riigile kaasa püsikulu. See kõlas tänagi. Aga see väide paraku ei vasta tõele. Viimati tõsteti toimetulekupiiri just 2022. aasta lisaeelarvega ning see muudatus jõustus 1. juunil 2022. Ehk on küll võimalik lisaeelarvega võtta riigile püsikulusid, teha põhimõttelisi otsuseid olukorras, kus neid peetakse vajalikuks. Asi ei ole muudatuse võimalikkuses, vaid me näeme, et asi on poliitilises tahtes ja prioriteetides. Inimeste toimetuleku toetamine kahjuks selle valitsuse prioriteetide hulka ei kuulu, nii kurb kui see ei ole.  

Head siinviibijad, sotsiaaldemokraatide teine muudatusettepanek oli kaotada lasteaia kohatasu kõigis Eesti omavalitsustes. Ja see muudatus kattub ju Reformierakonna enda retoorikaga, et alusharidus peaks olema lastele tasuta kättesaadav, nagu seda on ülejäänud haridustasemed. Seda räägib teie peaminister Kristen Michal, seda räägivad teie Tallinna kolleegid. Seetõttu on päris märgiline, et sõnades väga jõuliselt lasteaia kohatasu kaotamist toetav Reformierakond hääletas ka selle ettepaneku komisjonis ja suures saalis korduvalt maha. Küllap ta teeb seda ka tulevikus.  

Reformierakond on Tallinnas lasteaia kohatasu kaotamise ettekäändel esile kutsunud suisa poliitilise kriisi, kahjustanud sellega kogu linnavalitsuse ja linnavolikogu tööd. Meie pakutav lahendus oleks tegelikult taganud tasuta lasteaiakoha nii pealinna elanikele kui kõigile teistele Eestis. Igati õiglane on ju kohelda lapsi võrdselt ning tagada lasteaiakoht kõigis Eesti omavalitsustes, mitte kuidagimoodi suhtuda privilegeeritult pealinna elanikesse. Iga laps loeb.  

Reformierakonna küüniline populism pealinnas on seda jaburam, et nende enda juhitud omavalitsused torkavad silma just keskmisest kõrgema lasteaia kohatasuga. Tallinnas langetati juba 1. aprillil lasteaia kohatasu 50 euro peale ning alates teisest lapsest ja vähekindlustatud peredele on see sootuks tasuta. Samal ajal on Reformierakonna juhitavas Tartus näiteks kohatasu 81 eurot ning Rae vallas suisa 133 eurot. Pole mitte ühtegi ratsionaalset argumenti, miks peaks olema lasteaiakoht tasuta kättesaadav ainult pealinnas, kus on just kõrgemad sissetulekud ning probleemiks pigem kodulähedaste lasteaiakohtade puudus, mitte kohatasu hind. 

Ma palusin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Ja meie ettepaneku kohaselt oleks kohalikele omavalitsustele eraldatud nelja kuu katteks 22 miljonit eurot, et kaotada lasteaia kohatasu 2025. aasta lõpuni. Edasi tuleks vajalikud vahendid loomulikult planeerida juba järgmistes riigieelarvetes. Arvestades, et valitsus leidis mitusada miljonit eurot nii-öelda maksuküüru kaotamiseks, mis aitab – ja see on fakt, austatud kolleegid – eeskätt keskmisest jõukamaid inimesi, on selge, et riigile oleks tasuta lasteaiakoha tagamine jõukohane. Meil on Rahandusministeeriumi enda arvutused, et valdav osa sellest saamata jäänud maksutulust läheb 20% rohkem teenivate inimeste taskusse. See on fakt, need on Rahandusministeeriumi arvutused, mitte minu omad. Selle jaoks raha leitakse, aga lasteaia kohatasu kaotamiseks ja toimetulekupiiri tõstmiseks [raha leida], vot see kuidagimoodi käib riigile üle jõu. 

Eraldi rõhutan, et lasteaia kohatasu vaidluses pole mul ühtegi etteheidet Eesti 200 saadikutele, sest nemad on väga selgelt välja öelnud, et nemad ei toetagi lasteaia kohatasu kaotamist, ei taotle seda ka pealinnas. Seda kinnitas täna ka nende erakonna esimees, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, nii et nende maailmavaade siin on selge. 

Reformierakond seevastu käitub silmakirjalikult. Ma arvan, et te teate ise ka seda. Kõigepealt te küsite 2019. ja 2023. aasta Riigikogu valimistel rahvalt mandaati lasteaia kohatasu kaotamiseks, saate suure mandaadi, kuid nüüd, kui on võimalik seda teha, siis keeldute seda toetamast. Kuulsin põhjendusena, et Reformierakond ei toeta seda, sest Eesti 200 ei toeta. Aga huvitav, kuidas see riigi koalitsiooni puhul toimib, aga Tallinna koalitsiooni puhul täpselt sama loogika nagu ei päde. Minu teada Eesti 200 ei toeta ka Tallinnas seda. Nii et siin võiks oma retoorikas ja vastulausetes järjepidev olla. Vähemalt mingi loogika võiks olla. 

See poliitiline teater, mis siin lasteaia kohatasu ümber toimub, on tegelikult piinlik, ja see, mida Tallinnas korraldatakse, on piinlik. Olen üsna kindel, et valijad näevad selle läbi ja annavad osalistele õiglase hinnangu. Eks kõik erakonnad peavad siin tegema oma järeldusi, milliseid koalitsioone moodustada ning milliseid partnereid saab usaldada ja milliseid mitte.

Austatud saadikud! Kuna riigi 2025. aasta lisaeelarve eelnõu ei paranda Eesti inimeste toimetulekut ega toeta meie peresid, siis sotsiaaldemokraadid hääletavad selle vastu. Me väga loodame, et järgmiste aastate riigieelarved, millega valitsus parlamendi ette tuleb, adresseerivad neid murekohti, meie perede toimetulekut, demograafilist kriisi ja loomulikult nõrgemaid, vähekindlustatud peresid toimetulekupiiri tõstmise kaudu, mis on olnud muutumatu alates 1. juunist 2022. aastal. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Koka. Palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustame sellest, et see eelarve on lihtsalt piinlik. Tänasel hetkel oleks lisaeelarve pidanud olema kulude kokkuhoiu eelarve, mitte kulude kasvatamise eelarve. Koalitsioonilepingus, nii eelmises kui [praeguses], on selgelt kirjas, et kulusid tuleb kokku hoida, aga me ei näe selles lisaeelarves mingisugust kulude kokkuhoidu. Tegelikkuses me näeme selles eelarves hoopis seda, et üks minister oli oma Riigikogu valimiste ringkonnas juba varem kokkuleppe teinud, et Tapale peaks midagi tulema. Nüüd on see lihtsalt ära vormistatud, ka seadusesse sisse kirjutatud.  

Me oleme kuust kuusse, kvartalist kvartalisse, aastast aastasse oma majandusega olnud punaseks laternaks. Kui siin hõisati poolteist kuud tagasi, et vau, esimene kvartal, majanduskasv, siis ennäe imet, ikka 0,3%-ga on majandus miinuses. Kui me küsime, millest need miinused tulevad, siis on ainult üks vastus: Reformierakond on otsustanud [teha] kõrgepalgaliste tulumaksuvabastuse vaesemate arvelt ja maksude tõusuga.  

Kui enne küsiti, kas pensionärid maksavad kinni selle, et kõrgepalgalised saavad tulumaksuvabastuse, siis [vastus on] jah. Pensionäridel peatati tulumaksuvabastus keskmise pensioni pealt. See aasta kaotavad nad, kui arvestada veel 20%-lise tulumaksuga, 17 miljonit. 2027. aastal, arvestades 20%-lise tulumaksuga, on see 76 miljonit. Kui paneme sellele 20% juurde, kui palju tulumaks järgmisest aastast tõuseb, siis see on see raha, mis võetakse meie emade-isade ja vanaemade-vanaisade taskust.   

Me räägime, et majandust oleks vaja elavdada. Kuidas on võimalik majandust elavdada, kui meil ei lähe kvartalitki mööda, ilma et me järjekordselt mingisugust maksu ei tõsta? Aasta alguses alustasime tulumaksutõusuga. 1. aprill – aktsiiside tõus, 1. juuli – aktsiiside ja käibemaksu tõus, järgmise aasta 1. jaanuar – jälle tulumaksu tõus. Selle lühikese ajaga, kolme aastaga on 1. jaanuari seisuga käibemaks ja tulumaks tõusnud 20%. Kahjuks mõned Reformierakonna Riigikogu liikmed ei ole aru saanud, et see on 20%. Nad räägivad, et see on ju ainult 4%. Ei, see on 4 protsendipunkti, mitte protsenti. 

Mina lootsin küll siiralt, et siia tullakse eelnõuga, kus vähendatakse otseselt riigiametite kulusid. Väga selgelt on koalitsioonilepingus kirjas, et kulutused ametkondadel vähenevad. Me ei näe seda mitte kusagil, me näeme siin päris palju pimedust. Me kuuleme, kuidas kaks Eesti 200 erakonna ministrit ei soovi Rahandusministeeriumile teavitada, kuhu üleminev raha läheb. Üks ministritest ütles, et ma seda kindlasti ei [ütle], teine, ma saan aru, on öelnud, et on jäänud hilja peale, pole jõudnud. Ma loodan, et mõlemad ministrid kindlasti need paberid toovad, sest väga imelik on hakata sügisel järgmise aasta riigieelarvet rahanduskomisjonis arutama, kui kuskil on mõnekümned miljonid raha, mida keegi ei tea. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me näeme, mis on juhtunud ühe väikse soovi ja valimislubadusega, mis viib järgmisel aastal riigieelarvest ära kindlasti rohkem kui pool miljardit eurot. Ehk siis kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus. Kogu see maksude plejaad, mis on meie inimestele ja ettevõtetele kaela sadanud, tähendab seda, et juba kolmas aasta oleme selgelt oma majandusega Euroopas punane lipp.

Ja kui keegi räägib seda, et 2019.–2020. aasta valitsus ehk Isamaa, Keskerakonna ja EKRE valitsus tegi mingid valed otsused, siis see on kõige suurem vale. Tolle hetke lisaeelarve, mida me siin menetlesime 2020. aasta aprillis-mais, tõi kaasa järgneva kahe aasta jooksul Eesti majanduse kasvu. [Eesti oli] kõige kiirema ja kõige suurema kasvuga riik Euroopas. Peale seda, kui [ametisse] astusid järgmised valitsused, kõik Reformierakonna juhtimisel, on tegelikult suudetud majanduse tõus viia sügavasse langusesse, praktiliselt juba kolm aastat.

On loogiline, et erakonnad annavad Riigikogu valimistel lubadusi ja soovivad neid täita. See on täiesti loomulik soov. Isamaa saab öelda, et kui nad olid võimul, siis 2019. aastal antud valimislubadused täideti. Aga alati tuleb vaadata, kas need on realistlikud. 

Kui ma kuulen, et keegi ütleb, et 1200 eurot saav inimene võidab kõrgepalgaliste tulumaksuvabastusest, siis on see puhas vale. 1200-eurose palgaga inimesel ei ole täna praktiliselt tulumaksu. Me räägime, et pensionärid võidavad. Pensionärid selgelt kaotavad, kaotavad selle pärast, et keskmine pension ei ole tulumaksuvaba. Tulumaks tõuseb 1. jaanuarist järgmisel aastal 20%, praegu on 10% tõusnud. 

Ma väga loodan, et sügisel, kui tuleb 2026. aasta riigieelarve siia saali, siis me [tunneme] selle väga selgelt ära, kui ministeeriumid blufivad oma eelarved taevasse, kui haridusminister ütleb, et raha ei ole, ja siis selgub, et raha jäi üle. Eelmine siseminister ütles, et raha ei ole, peab Kopli depoo kinni panema, ja siis selgus, et kordades rohkem on raha üle jäänud sama rea peal. Tuleks hakata väga selgelt aru saama, et majandust ei saa kasvatada kulude kasvuga, vaid kulude vähendamisega. 

Isamaa Erakond kahjuks ei saa seda lisaeelarvet kuidagi toetada. Kulude kasv ei saa olla eesmärk. Ja kui keegi räägib, et raha läheb kaitsekuludesse, siis see on kõige suurem bluff. 

Teie aeg! 

Näidake neid ridu, kus kaitsekulud kasvavad selliselt, nagu on lubatud koalitsioonilepingus. Aitäh! 

Aitäh! Nii, head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne kui me saame asuda juhtivkomisjoni ettepaneku juurde, milleks on viia läbi eelnõu 651 lõpphääletus, me peame vaatama üle ka selle eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. Kokku on esitatud eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. Neist esimene on esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Tulenevalt RKKTS-i § 120 lõikest 5 ei kuulu see hääletamisele. Ning ka teine muudatusettepanek on esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Ka see ei kuulu sama paragrahvi ehk RKKTS-i § 120 lõike 5 alusel hääletamisele. Me oleme eelnõu 651 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 651 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid ei ole. Eelnõu 651 on seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 518 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 518 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu mitte ühtegi ning 1 Riigikogu liige on jäänud erapooletuks. Eelnõu 518 on seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane kaheksas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine) eelnõu. See on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil on siin eelnõu taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamise kohta. Tõepoolest, kiirendamisest siin juttu on, kiirendamisest, mis toimub Eesti inimeste õiguste, looduskeskkonna, kultuuripärandi ja terve mõistuse arvelt. 

Mis on selle eelnõu tegelik sisu? See on seadus, mis annab rohehulluses riigile ja arendajatele õiguse mööda vaadata detailplaneeringutest, sisulistest keskkonnamõju hinnangutest ja kohalike kogukondade seisukohtadest. 

See seadus tühistab tegelikult planeerimise mõtte. Nüüd võib tuuleparki, ilma et detailset lahendust üldse koostataks, üles panna. Avalikustamine, kaasamine, läbipaistvus? Jah, justkui midagi on ette nähtud, aga see on vormiline, linnukese pärast, mitte sisuline. Miks on see ohtlik? Sest see murendab niigi õhukeseks kulunud riigi ja kodanike vahelist usaldust. 

Me näeme juba, kuidas tuuleparkide planeerimine on muutunud konfliktiallikaks. Inimesed, kes elavad oma kodudes ja on oma maad põlvkondi harinud ja hoidnud, peavad täna kuulma, et nende akna taha kerkivad hiigeltuulikud – 250–300 meetri kõrgused tuulikud. Kõrgemad kui Tallinna teletorn! Nende mõjude kohta öeldakse, et ärge muretsege, meil on Hollandi uuring aastast 2020 või Saksamaa uuring aastast 2014. Aga Eesti ei ole ei Holland ega Saksamaa. Eesti inimesed ei ela tihedas linnakeskkonnas, kus tuulik on kaugel. Me elame hajaasustuses looduse keskel. Meie kodud on tihti vanad majad, talumajad, kus infraheli ja vibratsiooni mõju on vahetum. 

Meie teed, mida mööda rasketehnika hakkab liikuma, ei ole mõeldud selliseks koormuseks, aga riik ütleb: "Kiirendame!" See seadus jätab omavalitsused hammasrataste vahele. Kohaliku volikogu liikmed, kelle õlul on vastutus oma kogukonna ees, surutakse nurka. Kui nad peaksid hääletama eriplaneeringu vastu, tekib surve arendaja ja ka riigi poolt kohtu näol. Kui nad hääletavad poolt, siis vastutavad nad tagajärgede eest: mürasaaste, infraheli, elukeskkonna hävingu, kinnisvara hinnalanguse ja ääremaastumise eest.

Reformierakonna valitsus tuleb jutuga, et seadus on vajalik rohepöörde elluviimiseks. Aga olgem ausad, see ei ole roheline seadus, see on arendajate seadus. See seadus annab tuuleparkide arendajatele vaba tee. Mis kõige iroonilisem, need hiiglaslikud tuulikud, mille nimel meie inimesed oma kodurahu ja tervise ohvriks toovad, vajavad kogu elutsükli vältel naftasaadusi. Need ei tooda endale vajalikku energiat. Tuulikud ei ole lahendus, kui nende rajamine, hooldamine ja utiliseerimine sõltuvad fossiilkütustest.

Samuti ei lahenda tuulepargid meie energiajulgeolekut. Tuul puhub, kui puhub. Kui tuul ei puhu, on tuulikud kasutud. Kui puhub liiga tugevasti, tuleb tootmine peatada. Kui me tahame tasakaalustada seda kõikuvat toodangut, vajame fossiilkütuseid või juhitavat energiat, mida rohepöörde fanaatikud samal ajal keelata tahavad. 

Saarde ja Tootsi tuuleparkide mõjuhinnangutes ei nähtud ette suuri probleeme. Täna näeme, kuidas müra, infraheli ja varjutus rikuvad inimeste elukvaliteeti. Eelnõu põhjal hakatakse avalikkust teavitama ja arvamust küsima, aga sisuliselt tehakse see kõik formaalselt. Kui …

Kas soovite lisaaega? (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Kui sa ei vasta tähtajaks, loetakse välja, et sa ei olegi midagi öelda tahtnud. Kui sa vastad, siis on see otsus nagunii juba tehtud. Nii luuakse [mulje] kaasamisest, mille sisuks on kodanike arvamuste neutraliseerimine. Ka keskkonnamõjude strateegiline hindamine on selles eelnõus sisuliselt devalveeritud. Detailne lahendus, mis võiks anda vastuseid, asendatakse asukoha eelvalikuga, mis lubab projekti [hõlpsasti] ellu viia. Kust tuleb garantii, et looduskaitsealuseid väärtusi ei hävitata? Kes kontrollib, et meie metsad ja roheala ei muutu tööstuslikuks tühermaaks? 

Eelnõus on pikalt juttu rahalistest mehhanismidest: toetused, tasud, vähempakkumised. Jah, arendajatele kindlustatakse tulu, kohalikule inimesele lisatakse lohutuseks paar eurot elukohaga seotud tasu. Justkui see raha hüvitaks kadunud vaikuse, rikutud elukeskkonna või langenud kinnisvarahinna. See seadus on kirjutatud, et tuuleparkide rajamine käiks kiirelt ja lihtsalt, aga kiiresti ja lihtsalt saab käia ainult üle inimeste. 

Meie põhiseadus ütleb, et riik peab kaitsma loodust, kultuuri ja inimeste tervist. See seadus seda ei tee. See seab kõik selle ohtu. Ma kutsun üles mitte hääletama selle eelnõu poolt. Tegemist on arendajate tellimusliku seadusega, mis ohustab meie rahva õigusi, meie loodust, meie elukeskkonda. Eesti vajab tasakaalukat, teaduspõhist, inimkeskset energiapoliitikat, mitte sellist seadust, mis jätab inimesed võitluses suurtööstuse vastu kaitseta. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ütlen kohe ära, kogu see roheagenda on üks suur pettus. Selgitan, miks. Ainult petturid suudavad välja mõelda skeemi, kus tarbija on sunnitud subsideerima elektri tootmist ehk maksma tuuleparkide omanikele lihtsalt selle eest, et nad on need pargid ehitanud. Väga kasumlik äri! Investeerid raha, omades riiklikku garantiid, et saad oma investeeringud tagasi ja teenid pealegi veel kasumit. Just nii töötab roheagenda Eestis. Ükski teine äri ei toimu meil sellistel soodustingimustel nagu taastuvenergia tootmine. See pole isegi äri, see on kindel viis teenida riigi arvelt ehk meie lugupeetud tarbijate arvelt. 

Siin tekib küsimus, kes valib ja kuidas valitakse neid ettevõtjaid, kellele antakse võimalus riigi toel rikkaks saada, ja kuidas näeb välja nende tänulikkus selle eest, et nad on söödalaua äärde lubatud. 

Aga probleem ei ole ainult selles. Veel üks probleem on see, et selline skeem võtab inimestelt ja tarbijatelt ära ligipääsu odavale energiale. Tulemuseks on see, et inimesed vaesuvad ja ettevõtted vähendavad tootmist. 

Meil ei ole vaja roheagendat sellisel kujul, meil on vaja odavat energiat, konkurentsivõimelist majandust ja kodanikke, kes ei peaks kokkuhoiu nimel pimedas istuma. Seda kõike saab pakkuda ainult aus konkurents. Ja selles konkurentsis võidab täna igal juhul põlevkivi, seesama põlevkivi, millest see valitsus kavatseb loobuda. 

On ilmne, et kellelgi on kasulikum keerutada nutikat roheenergiaskeemi, selle asemel et pakkuda põlevkivi abil meie inimestele ja ettevõtetele odavamat elektrit. Eesti Keskerakonna fraktsioon selles pettuses osaleda ei soovi. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Jällegi tuleb selles mõttes tulla ja asju natuke ümber lükata. Alustame sellest, millest siin lõpupoole [juttu oli]. Väita, et põlevkivi on konkurentsivõimeline ja odav, on loomulikult vale. Sellepärast et põlevkivi ei ole ei odav ega konkurentsivõimeline. Põlevkivi kohta on Enefit Power ise öelnud, et tema omahind on tootmisel kuskil suurusjärgus 100 eurot megavatt-tund, millele lisanduvad CO₂ tasud. Ehk siis see tuleb kuhugile sinna 170–200 euro kanti megavatt-tund. Sest olgem ausad, Euroopa Liidust me lahkuma ei hakka. Ja isegi kui oleks imekombel selle CO₂ tasu puhul [mingit paindlikkust], on hind üle 100 euro megavatt-tund, mis on kallim kui ühegi taastuvenergia projekti puhul, isegi koos toetustega. 

Nüüd, puudutades planeeringute teemat, siis esiteks, tegemist ei ole ainult tuuleparkide jaoks mõeldud planeeringuga. See on üldine planeeringute, menetlusprotsesside optimeerimine selleks, et ei oleks pidevat venitamist. Meil on vaja just nimelt sellesama majanduse konkurentsivõime ja arengu jaoks seda, et planeeringute protsessid ei jääks niisama venima, vaid neid etappe tehtaks konkreetsemaks. Keskkonnamõjusid hinnatakse täpsemalt esimeses etapis, [erinevalt varasemast], ja tänu sellele on teises etapis võimalik teatud juhtudel, kui tingimused on täidetud, jätta ära see detailsem osa. On võimalik minna kohe projekteerimistingimuste kaudu ehitus- ja hoonestusloa juurde. Ehk see on siiski väga konkreetne etappide vahel koormuse ringijagamine ja protsessi kiirendamine. Kas või see, et ei ole niimoodi, et iga kord on ettepanekute tegemiseks 30 pluss päeva ja seda saab teha mitmeid ja mitmeid kordi, iga kord seda protsessi venitades. Ühe korra on võimalik selle kohta arvamust avaldada. See on ainus kord, mil saab seda teha. Kogu mõte on selles, et vähendada bürokraatiat, [pidurdada] bürokraatlikku masinat. Nii et Reformierakond igal juhul toetab seda eelnõu. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 541 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid ei ole. Eelnõu 541 on seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 573. See on selle kolmas lugemine ja järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 573 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 573 on seadusena vastu võetud.

Ja läheme edasi. Kümnes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetustoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 604. See on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. Palun!

Austatud juhataja! Head riigikogulased! Nagu te kõik teate, on viimastel aastakümnetel meditsiin suuresti edasi arenenud, mistõttu pole ka suremise protsess enam selline, nagu ta oli 50–60 aastat tagasi. Ühelt poolt on paljude haiguste prognoos paranenud, aga teisalt on kaasaegse intensiivraviga võimalik hoida elutähtsaid organeid töös ka siis, kui aju funktsioneerib vaid minimaalselt ning elukvaliteet ei vasta sellele, mida inimene ise sooviks. 

Elulõpu tahteavaldus ongi võimalus väljendada iseenda tahet edasise ravi suhtes, juhuks kui see [tulevikus] raske haiguse tõttu enam võimalik pole. Ka praegu on seda võimalik teha, aga [asjakohane teave] ei pruugi ei omastele ega meedikutele kättesaadav olla ajal, mil seda tarvis on. (Saalis on lärm.) On ju hästi teada, et surmast rääkimine on paljudes peredes tabuteema. 

Arutluse all …

Üks hetk, lugupeetud ettekandja! (Helistab kella.) Head kolleegid, saalis on lärm. Palun austame ettekandjat, et me saaksime kuulata, mida tal öelda on. Palun jätkake!

Arutluse all olev seadus annab kindluse nii inimesele endale, et tema tahet arvestatakse, kui ka tema omastele, kes ei pea inimese eest rasket otsust tegema, aga ka arstidele, kes võivad kindlad olla, et elu lõpus inimesele osutatud ravi on tema enese soov.  

Olen korduvalt näinud lootusetus seisundis haigeid ja nende omakseid, kes on sunnitud elu lõpus olulisi otsuseid tegema. Nad isegi teavad, mida nende lähedane sooviks, aga pole kindlad, kas julgevad seda välja öelda.  

Samas saavad kindluse ka need, kelle omaksed elulõpu tahteavaldust teinud pole või on selgelt väljendanud, et nemad elu lõpus ravi piiramisega nõus pole. Nende ravi jätkub ka lootusetus olukorras vastavalt arstide parimatele teadmistele ja midagi inimese enda tahte vastaselt ei tehta.  

Väga oluline on rõhutada, et elulõpu tahteavaldus on inimese vaba tahe, see on ainult tema enda otsus ja seda võib elu jooksul korduvalt muuta. 

Elulõpu tahteavaldus ei ole abistatud vabasurm ega eutanaasia. Selle seaduse vastuvõtmine ei tähenda, et koheselt seadustatakse ka eutanaasia. Siiski olen nõus, et abistatud vabasurm on meil reguleerimata. Seda, mis niisuguses olukorras juhtuda võib, nägime niinimetatud Tammerti juhtumi korral. Kui seadus on ambivalentne, kasutavad aktiivsed kodanikud lahendusi, mis lõpuks kellelegi vastuvõetavad pole. Niisugust segadust nii tundlikul teemal pole ükski Eesti inimene ära teeninud. Usun ja loodan, et ka abistatud vabasurm saab seaduse tasemel korrastatud.  

Samuti ei tähenda elulõpu tahteavaldus, et me ei peaks edasi liikuma palliatiivravi kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise poole.  

Menetluse käigus oli ka minul mitmeid küsimusi, millele seaduse koostajad arusaadavalt vastasid. Isegi kui elulõpu tahteavalduse nimi pole ideaalne, selle lühend PET on meditsiinis kasutusel, tähistamaks positronemissoontomograafiat, nõustun ekspertidega, et see nimi oli parim, mis antud olukorras konsensuse leidis.  

Üheks sagedasemaks hirmuks, mida elulõpu tahteavaldusega seoses on väljendatud, on see, et meditsiiniabi ei osutata noortele, eelnevalt täiesti tervetele inimestele, kes satuvad õnnetusse või kellel tekib raske terviserike. Seda küsiti korduvalt ka sotsiaalkomisjoni kaasamisistungil ekspertidelt. Viimased kinnitasid kui ühest suust, et nii see siiski pole. Kui inimene satub õnnetusse või tal tekib eluohtlik seisund, siis kohale tulnud meedikud, enamasti kiirabimeedikud, teevad esmalt kõik, et haige elu päästa, ta eluohtlikust seisundist välja tuua ja kiirelt haiglasse toimetada. Elulõpu tahteavaldus tuleb sellisel juhul päevakorda alles siis, kui selgub, et haige seisund on pöördumatult lootusetu ning elukvaliteeti, mida inimene ise sooviks, enam kuidagi saavutada pole võimalik. Sellised otsused nõuavad aega, neid tehakse… 

Üks minut palun lisa.

Üks minut lisaaega, palun!

… neid tehakse väga hoolikalt, kaaludes nii poolt‑ kui ka vastuargumente. Usun, et elulõpu tahteavalduse puhul on tegemist väga olulise seaduseelnõuga. See annab võimaluse neile, kes tahavad oma elu lõpus otsustada ravi ja hoolduse ulatuse üle. Samas aga ei kitsenda seadus kuidagi ravi neile, kes oma elu lõpu kulgu sekkuda ei taha. 

Eesti 200 kutsub kõiki Riigikogu liikmeid inimese autonoomiat austama ja seaduseelnõu 604 poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma olen hea kolleegi Irja Lutsariga ühel meelel, et meditsiin on edasi arenenud. Aga meie EMO-s surevad inimesed järjekorras. Seda me saime just hiljuti lehest lugeda, mille pärast: selle pärast, et EMO-s lihtsalt ei suudeta inimesi õigeaegselt ette võtta ja ravida. 

Need on puudujäägid. Juba pikemat aega seisame silmitsi mitmete tõsiste probleemiga tervishoiusüsteemis, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO, Euroopa Komisjon kui ka Eesti Riigikontroll. Samal ajal kui me arutame elulõpu tahteavaldust, on meie tervishoiusüsteem täis tõsiseid puudujääke, mis vajavad kiiret lahendamist. 

Kas me oleme valmis prioriteediks seadma seaduse, mis puudutab elulõpu tahteavaldust, samal ajal kui põhiküsimused, nagu ravi kergendamine ja rahastamise probleemid jäävad lahendamata? Keskerakond ei ole nõus.

Alustame kõige olulisemast. Eesti tervishoiusüsteem on tõsistes raskustes. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaade hoiatab, et kui süsteemi ei tehta sisulisi muudatusi, võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluse kulud tervishoius kahekordistuda ja ravijärjekorrad veelgi pikeneda. 

Euroopa Komisjoni 2023. aasta raporti kohaselt on Eesti elanike, kes on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, osakaal Euroopa Liidu kõrgeim. 12,9% elanikkonnast on need inimesed, kes on loobunud tervishoiuteenusest. Põhjuseks, miks inimesed loobuvad ravist, on kõrged hinnad, pikkade ooteaegade probleem ja liigsed distantsid. 

Kui meil on juba täna süsteemis ülekoormus ja puudujäägid, kuidas saab eelnõu, mis keskendub elulõpu tahteavalduse võimaldamisele, õigustada selle prioriteeti? Meie tervishoiusüsteem peaks esmalt keskenduma sellele, et iga inimene saaks vajaliku ravi õigeaegselt ja kvaliteetselt. Me ei saa eeldada, et seadus, mis võimaldab inimestel määrata, millal ja kuidas nad ravist loobuvad, on parem lahendus kui ravi ise, kui see tagatakse [õigel ajal] ja õiglaselt. 

Kui meil on täna rahalised kitsaskohad, mis takistavad patsientide ravi, siis peaksime eelkõige leidma lahendused, kuidas tagada kõigile õigus kvaliteetsele arstiabile. Ma võiks välja tuua väga palju probleeme, mis puudutavad üleüldist tervishoiusüsteemi. See puudutab palliatiivset ravi, see puudutab koduhooldusteenuseid ja nende puudusi ning seda, et meil ei ole [piisavalt] inimesi, kes saaks seda teenust osutada. Loomulikult on veel ka usulised vaated, mille üle me saame ka siin palju diskuteerida. 

Aga selge on see, et meie ei ole otsustanud, millal me siia sünnime ja kuidas me siia sünnime. Aga me oleme siia sündinud ja iga elu on väärt, et elada. Meie riigina peame omalt poolt tagama inimesele väärika elu ja ligipääsu tervishoiule. Paraku on nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ka Euroopa Komisjon ja Eesti Riigikontroll andnud selgelt mõista, et meie seda praegu teha ei suuda. Me pakume alternatiivi sellesama elulõpu tahteavalduse näol, mille me kirjutame seadusesse. 

Eesti Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Põhjus on loomulikult asjaolu, et enne me peame tegema korda enda tervishoiu, enne me peame tagama inimestele palliatiivse ravi. Alles siis me saame rääkida ka kõikidest muudest võimalustest. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head kuulajad! On vähe seaduseelnõusid, mida on nii põhjalikult erinevate osapoolte ja huvigruppidega, erinevate ekspertidega koos läbi kaalutud ja arutatud. Tegemist on seaduseelnõuga, mis kaitseb inimeste vabadust, väärikust, autonoomiat ja mis paneb ka arste mõtlema sellele, et nende ülesanne ei ole ainult ravida ja hoida inimesi elus ja nende elu pikendada, kui see elu on sellise kvaliteediga, mida inimene ei suuda enam taluda. 

Arstide jaoks tähendab see teatavat muutust mõtlemises. Nad peavad – selle asemel et ainult elusid päästa, ravida ja hoida inimesi elus – mõtlema, mis on patsiendi parimates huvides. Paraku nii on, et inimesed peavad leppima sellega, et meditsiin ei ole kõikvõimas, et nad on surelikud. Isegi need, kes religioossetel kaalutlustel selle seaduseelnõu peale vaatavad, on [sellega] nõustunud, minu hinnangul on sihtgrupid, ka kirikute nõukogu, seda heaks kiitnud, sest just nimelt siin on armas jumal andnud inimesele tegelikult juba elu lõpu sammud astuda, aga meditsiin ja eelkõige tehnoloogia astuvad vahele ja ei luba inimesel väärikalt surra. 

Selles tähenduses on see väga oluline eelnõu. Kuigi võlaõigusseaduse järgi on juba praegu võimalik nii-öelda mõttetu ravi lõpetada, annab see [eelnõu] teatava aluse, et arstidel oleks julgust seda rakendada. Patsiendi seisukohalt on tema huvide kaitseks parim see, et [elulõpu] tahteavaldust tehakse arsti nõustamise abil, mitte lihtsalt notari juures, kes kinnitab, et inimene seda tõesti soovib. Me saame loota, et patsient saab parima nõustamise. See on informeeritud nõusolek, kui ta ütleb, et minu jaoks selline elu pikendamine või õigemini suremise pikendamine ei ole vastuvõetav, ma ei taha olla elus ainult aparaatide toel. 

Sellepärast on tegemist väga-väga olulise sammuga. Eesti Reformierakond toetab seda seaduseelnõu. Me oleme ka oma fraktsioonis, sotsiaalkomisjonis selle põhjalikult läbi kaalunud ja minu ülesanne siin on öelda parimas usus, et see on üks oluline samm inimese tahtevabaduse, otsustusvabaduse ja autonoomia kaitseks. Ma tahaksin tänada kõiki neid inimesi, kes on panustanud, erinevaid organisatsioone, eelkõige arstide liitu, tänast Eesti arsti doktor Katrin Elmetit, kes aastal 2020 Eesti Arstide Liidu patsienditestamendi konverentsil ütles, et see on lubamatu, et meil on see asi reguleerimata. Anestesioloogid ja intensiivraviarstid näevad igapäevaselt, kuidas inimesi hoitakse elus, kuigi arvatavasti nende tahe oleks surra. See ei ole mõistlik ka tervishoiuressursside mõttes, aga rõhutan veel kord: seda ei tehta ressursside kokkuhoiuks, vaid kannatuste vältimiseks. Ressursside kokkuhoid on see, mis sellega kaasa tuleb, kui mõttetut ravi vahetevahel aastate või aastakümnete jooksul ei pea rakendama. 

Ma olen nõus sellega, et on ka teisi muresid. On tõepoolest ka selliseid haigusi, mis on ravimatud ja põhjustavad kannatusi. Debatt selle üle, kas assisteeritud enesetapp peaks olema Eestis legaliseeritud, peaks algama. Aga siin ei ole tegemist ei assisteeritud enesetapu ega eutanaasiaga. Siin on tegemist sellega, et jõustatakse neid õigusi, mis inimestel juba võlaõigusseaduse järgi on, öeldes, et teatud hetkest alates nende suremise takistamine tuleks lõpetada.  

Palun üks minut juurde.

Üks minut lisaaega, palun.

Ja väga tähtis on see, et inimesed saaksid teha elulõpu tahteavalduse arsti nõustamisel ja saaksid [oma otsust] igal ajal muuta. See on vabatahtlik, ükski arst ei saa neile seda peale sundida, nad saavad [patsienti] nõustada. Hiljuti, eelmisel nädalal, kohtudes haiglajuhtidega, eetikakomiteede liikmetega, erinevate sihtgruppide esindajatega ja ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppeprodekaaniga, leiti ühiselt, et koolitus arstidele on siiski vaja välja töötada, et nad oskaksid kõige paremal viisil nõustada, et nad saaksid abi pakkuda ja oleksid valmis kõigile neile küsimustele vastama. Sest et eriarstide, olgu nendeks psühhiaatrid, onkoloogid või teised eriarstid, vajadused [patsientide] nõustamisel võivad olla [erinevad] ja seda tuleb arvestada. 

Nii et kindlasti see töö siin ei lõpe, arstid võtavad selle töö üle. Aga palun, võtame selle seaduse vastu, siis saavad arstid oma tööd teha. Aitäh teile ja head hääletamist!

Suur tänu! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun kõnetooli kolleeg Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mina isiklikult ei ole selle eelnõu vastu, sellepärast et, nii nagu eelkõneleja kirjeldas, me tegelikult ei anna selle eelnõuga juurde mitte ühtegi uut õigust. Küll aga on sellel eelnõul üks suur voorus. Inimesel on juba praegu võlaõigusseaduse järgi võimalik väljendada oma vaba tahet, aga [asjakohane teave] ei pruugi kahjuks olla kättesaadav tervishoiutöötajatele. Selle murekoha nüüd see eelnõu lahendab. Selles mõttes, et kui inimene on tõesti kirjeldanud ära, kuidas, mil viisil, millist ravi ta tahab või millal ta tahab, et tema ravimine lõpetataks, siis ei jää see ainult tema või lähedaste teada, vaid arstide nõusolekul ja koos läbimõeldult saab selle tahte nüüd kirja panna ja see on kättesaadav igale tervishoiutöötajale. 

Aga ma ei toeta seda eelnõu ja mitte selle sisu pärast, vaid selle pärast, mis sellega kaasneb, mida ka eelkõneleja mainis. See on seotud hoopis järgmiste teemadega ehk abistatud enesetapu ja eutanaasiaga. Noh, paraku nii on, et kui kusagil hakatakse muutma piire, siis ei tea, kuna, kus ja kes pidama saab. Selle eelnõu juures ei olnud meil konkreetseid projekte või arusaamist, kuidas ja mis saab [tahteavalduses] kirjas olla. Ehk lisaks sellele, et räägitakse arstiga läbi, saab inimene endiselt ka lihtkirjalikult selle [avalduse] teha. Minu jaoks tekib küsimus, kuivõrd arusaadav see ikkagi kõigile tervishoiutöötajatele on, kui see on endiselt lihtkirjalik. Ja teine teema: kui inimene võib sinna kirja panna asju, mida tervishoiutöötaja hiljem tegelikult arvestama ei pea, siis ma lihtsalt ei pea mõistlikuks ja vajalikuks, et me anname selliseid võimalusi, vähemalt mitte [sellisel kujul], nagu on kirjeldatud projektis. Sel põhjusel ma ei toeta seda eelnõu sellisel kujul, aga nii nagu ma ütlesin, vastu hääletama ka ei hakka. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 604 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetustoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 2. Eelnõu 604 on seadusena vastu võetud. 

Aga liigume edasi. 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 611. See on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 611 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 611 on seadusena vastu võetud.

Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 613. See on selle kolmas lugemine ja avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised, sest kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 613 lõpphääletus ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

See on lõpphääletus. Me lõpphääletusel oleme reeglina lasknud selle kutsungi kaks minutit ära.

Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 613 seadusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane 13. päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 622. Ka see on kolmas lugemine ja järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 622 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 46 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid ei ole. Eelnõu 622 on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt tänane 14. päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse, riigihangete seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 623. See on selle kolmas lugemine. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 623 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse, riigihangete seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 623. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 623 on seadusena vastu võetud.  

Liigume edasi. Tänane 15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 624. See on selle kolmas lugemine. Aga enne kui ma avan läbirääkimised, informeerin, et selle eelnõu teise lugemise teksti oli kandmata jäänud üks täielikult arvestatud muudatusettepanek. Ettepanek, mida nii komisjon kui täiskogu toetas, oli muudatusettepanekute loetelus esitatud korrektselt, kuid jäeti ekslikult teise lugemise teksti kandmata. Seetõttu ei sisaldunud see ettepanek ka tänase kolmanda lugemise jaoks ettevalmistatud tekstis. Tänaseks on see viga parandatud ja arvestatud muudatusettepanek kanti kolmanda lugemise teksti. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 624 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 624. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 624 on seadusena vastu võetud.

Tänane 16. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning makse- ja arveldussüsteemide seaduse muutmise seaduse eelnõu 634. See on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 634 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, kuidas te suhtute ettepanekusse, et kiirendame protsessi? (Saalist vastatakse.) Keegi vastu ei ole? Enne lõpphääletust me oleme reeglina lasknud kaheminutilisel kutsungil kõlada, aga praegu, kuna keegi pole saalist lahkunud, võiks me asuda lõpphääletuse juurde, kui keegi selle vastu ei ole. (Saalist vastatakse.) Kõik on nõus? Hästi! 

Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning makse- ja arveldussüsteemide seaduse muutmise seaduse eelnõu 634. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 634 on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt tänane 17. päevakorrapunkt, milleks on maaelukomisjoni algatatud alusharidusseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) muutmise seaduse eelnõu 644 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 644 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Kas me võime asuda hääletuse juurde, head kolleegid? (Saalist vastatakse.) Selge pilt! Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele maaelukomisjoni algatatud alusharidusseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) muutmise seaduse eelnõu 644. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 644 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, meie 18. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lõpetamise seaduse eelnõu 666. See on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lõpetamise seaduse eelnõu on teiseks lugemiseks ette valmistatud. Esimene lugemine toimus 9. juunil. Teise lugemise ettevalmistamiseks arutati eelnõu 12. juunil. Muudatusettepanekute tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Eelnõu kohaselt lõpetab valitsus tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepingu Valgevenega, mis kehtis alates 1998. aastast. Komisjon langetas konsensuslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda teiseks lugemiseks täna ja komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek, nagu me kuulsime, on viia läbi eelnõu 666 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lõpetamise seaduse eelnõu 666. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 666 on seadusena vastu võetud.

Tänane 19. päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 630. See on selle esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Me võime sama tempoga jätkata. Kui te ütlete, et see on hea eelnõu ja toetate seda, siis ma väga pikalt ei tee, aga kui soovite, siis räägin pikemalt. Aga olgu, nali naljaks! On küll hiline õhtutund, aga siiski väga oluline otsuse eelnõu. Nimelt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitab Riigikogu otsuse eelnõu, mis teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja pettustevastane tegevuskava. Seda selleks, et võidelda järjest keerukamaks ja laialdasemaks muutuva pettuste laine vastu, mis toob igal aastal Eesti inimestele miljoneid eurosid kahju. 

Nagu me teame, langevad inimesed üha enam petuskeemide ohvriks. Levinud on nii investeerimiskelmused, libakõned, identiteedivargused kui ka armupettused. Tehisintellekti kiire areng – luuakse usutav pilt, heli, inimese hääl – muudab pettused järjest usutavamaks. Sageli langevad pettuste ohvriks eakad, kuid järjest rohkem ka digiteadlikud noored, kes satuvad järjest keerukamate skeemide võrku.  

Tihti ei suudeta kahjusid kuidagi hüvitada ega isegi menetleda. Kui 2023. aastal registreeriti CERT-EE-s kokku 546 mõjuga pettust, aasta hiljem oli neid juba 624. Ja 2024. aasta esimese 11 kuu jooksul kaotasid Eesti inimesed pettusega seitse miljonit eurot.

Oluline on märkida, et Vabariigi Valitsus ei ole kohustatud selle tegevuskava väljatöötamiseks algatama ega heaks kiitma õigusakte ega eraldama ette vahendeid riigieelarvest. Eelkõige on tähtis kaardistada tänased ja tulevased võimalikud probleemid, analüüsida parimaid praktikaid välismaal ning teha praktilisi ettepanekuid, kuidas Eesti inimesi ja nende toimetulekut paremini kaitsta. Eelnõu esitajate hinnangul kannab see esitatud Riigikogu otsuse eelnõu endas poliitilist tahet pettuste vastu võitlemiseks ja annab suuna vajalike ettevalmistustega alustamiseks. 

On oluline veel rõhutada, et tegemist ei ole ainult ühe ametkonna või ministeeriumi probleemiga, vaid siin peab toimima koostöö justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi, Riigi Infosüsteemi Ameti, Politsei- ja Piirivalveameti, Finantsinspektsiooni ning telekommunikatsiooniettevõtete ja pankade vahel. Kokkuvõttes aitaks see tegevuskava inimesi petuskeemide eest paremini kaitsta. Pettuste ennetamine on osa õigusriigi usaldusväärsusest. Kui jätame inimesed omapead, siis murenevad nii õiglustunne kui ka usk riiki. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Kuulates teie mõtteid ja ettepanekut, et me võiksime otsustada täna saalis, tahaks arvata, et see pälvib väga laiapõhjalise toetuse. Ei tohiks ju olla – ma arvan, et ma ei ütle valesti – mitte isegi ühtegi erakonda, vaid mitte ühtegi poliitikut, kes kuidagimoodi arvaks, et Eesti riigis ei ole probleemiks kasvavad pettused, kübervõltsimised, kõikvõimalikud libakõned ja muu taoline, mille ohvriks on langenud väga palju süütuid inimesi ja kaotanud nii raha. Ma arvan, et nad on selle tagajärjel kannatanud nii füüsilise kui vaimse tervise häireid. Milline on teie prognoos seda eelnõu ette kandes ja ka praegu saali vaadates? Kas Vabariigi Valitsuse koalitsiooni esindavad parlamendisaadikud tulevad siin appi ja kas saate loota ka opositsiooni häältele olukorras, kus osad opositsioonierakonnad on vist koju läinud? 

Aitäh, hea küsija! Ma olen tõesti kindel, et meil on saalis väga palju vastutustundlikke saadikuid ja nemad kindlasti toetavad seda eelnõu. Ma töötasin läbi komisjonis toimunud arutelu ja siis ma sain selgelt aru, et sihuke tegevuskava koostamine võib tunduda kuidagi nagu igavana. Aga sisuliselt on tegemist ikkagi ju koostööplaaniga, kuidas seda väga tõsist ja Eesti inimestele väga suurt kahju tegevat probleemi lahendada. Nii et ma olen siiralt seda usku, et toetushääli tuleb nii opositsiooni kui ka koalitsiooni poolelt piisavalt.

 Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Inimeste toimetulek praegu [väheneb] ja samal ajal satuvad needsamad inimesed järjest enam petuskeemide ohvriks ja kaotavad oma viimased säästud, viimase raha, mis neil on võib-olla mustadeks päevadeks kõrvale pandud. Nüüd levivad ka uued petuskeemid, kus kasutatakse tehisaru, tehisintellekti, kus võidakse kasutada isegi su sugulase häält. Kas teie olete teadlik, kuidas on üldse võimalik selliste skeemide vastu võidelda? Ma ise ei ole täpsemalt kuulnud, kuidas politsei on selle vastu võidelnud. Võib-olla teil on infot, kuidas saab selliste skeemide vastu võidelda, kus kasutatakse juba ka tehisaru, tehisintellekti.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et just selle pärast olemegi selle eelnõu esitanud, et need teemad erinevate ametkondade – nii eraõiguslike kui avalik-õiguslike – vahel läbi arutada, et pakkuda välja kõige paremad lahendused. Ja ma olen täiesti veendunud, et kuna kurikaelad on tihtipeale sammu võrra ees, peab seda [tegevuskava] pidevalt uuendama. Aga mis kõige olulisem: need osapooled on vaja kokku tuua. Täna võime ju möönda, et nii erinevad riigi ametkonnad kui ka ettevõtted, kes pakuvad meile teenuseid erasektoris, neid samme ise ka astuvad, aga just koordineeritud tegevusest jääb puudu. Just see oleks selline paindlik, kiire, muutuv plaan, millega kiiresti ja otsustavalt pettuste vastu võidelda.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Minu meelest on igati kiiduväärt, et Vabariigi Valitsusele on tehtud ülesandeks töötada välja pettustevastane tegevuskava, et võidelda järjest keerukamaks ja laialdasemaks muutuva pettuste laine vastu. Selleks on ka viimane aeg. Usun, et iga inimese lähikonnas on inimesi, keda on kas proovitud petta või kes on langenud pettuse ohvriks. Minu poole on pöördunud igal juhul üle 10 inimese – ma täpselt ei oska seda arvu öelda –, kes on langenud petuskeemi ohvriks. Nagu siingi otsuse eelnõus on välja toodud, langetakse eelkõige libakõnede, identiteedivarguse ja armupettuste ohvriks. Mis te arvate, et kui nüüd see tegevuskava saab tehtud ja mingid sellekohased eelnõud, kas on lootust, et midagi läheb paremaks?

Aitäh, hea küsija! Loomulikult, selle jaoks seda plaani kokku pannaksegi, see on ikkagi üle sektorite. Kõige olulisemat rolli näen ma koordineeritud teavitamises. See teavitus ei tohi olla ühekordne, vaid see peab käima kaasas nende näidetega. Sinna kulub kindlasti ka vahendeid, et seda infot edastada. Seda peab loomulikult tegema erinevate infokanalite kaudu, et just eri sihtrühmad info kätte saaksid, sest me teame, et meedia ja muu info tarbimine on eri sihtgruppides väga-väga erinev. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Eesti Pangaliit saatis eile pressiteate, millest ilmnes, et pangapettustest ja muudest kelmusjuhtumitest tulenev kahju on tänavu võrreldes viimase kahe aastaga kordades suurem. Vist ei möödu päevagi, ilma et me loeks jälle uudistest nendest inimestest, kes kaotavad oma raha. See tegevuskava, ma usun ka, aitaks just koordineerida ja tegelikult aitaks ka anda laiemat sõnumit, et Eesti riik selle probleemiga tegeleb ja see on laialdane küsimus kogu ühiskonna jaoks. Aga siin on olnud ka arvamusi, et eks igaüks vastutab iseenda raha eest. Mis te sellest arvate? Milline on tegelikult see [laiem] kahju, kui inimene saab petta ja kaotab oma raha? See ei ole ju tegelikult ainult rahakaotus. Milline see kahju ühiskonnale laiemalt teie hinnangul sel juhul on?

Aitäh, hea küsija! Loomulikult see kahju on väga suur ja laialdane selle tõttu, et kui inimene saab [pettuse tõttu] suure kahju, siis ta võib ühiskonnast välja langeda ja sattuda veel suuremate probleemide küüsi, kuna ta ei suuda sealt välja rabeleda. Sellega kaasneb nii majanduslik kahju kui ka sotsiaalne kahju ja tervisekahju – neid kahjusid ei oska kokku lugeda. Seetõttu ma olen täiesti veendunud, et kui Vabariigi Valitsus seda [probleemina] näeb, peaks sellega kohe ja kiiresti tegelema asuma, selle protsessi käivitama. Ei ole mõtet mõelda, et siin peab mitu aastat tegevuskava koostama. Ma arvan, et need koordineeritud esialgsed tegevused saab väga kiiresti paari kuuga paika panna ja toimetama asuda. Sellest oleks Eesti inimestele suur-suur kasu. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Anti! Summad, mida meie vanaisad-vanaemad on kaotanud, on tõesti suured. Kas on infot selle kohta, kas Vabariigi Valitsus on seda teemat kuidagi arutanud? Tegelikult see mure ei ole ju uus. See mure on iga aastaga ainult süvenenud. Kas on infot selle kohta, kas valitsus on seda arutanud, kuidas oleks võimalik lahendada seda muret ja neid pätte tuvastada ja tabada nii, et meie elanikkond oleks kaitstud?

Aitäh! Ütlen ausalt, et ma täpselt ei tea, kas valitsus on seda arutanud või ei ole arutanud. Olen küll kuulnud, et ametkonnad, igaüks omas spektris, on sellele lähenenud, seda teemat ühel või teisel viisil käsitlenud. Aga ütlen veel kord: [ei ole] sellist terviklikku plaani, mis ka inimestele välja paistaks, see on üldine mure. Ma olen täiesti veendunud, et paljud inimesed veel ei saagi nagu aru, nad saavad lihtsalt selle kahju osaliseks, aga tegelikkuses [ei saa nad aru], mis toimub. Need muutused on niivõrd kiired, uued skeemid tulevad nii kiiresti peale, et paljude inimeste jaoks on see arusaamatu. Nad on väga õnnetud ja satuvad reaalselt majanduslikesse ja sotsiaalsetesse raskustesse nende löökide tõttu, mis nad saavad. Aga täpselt valitsuse tegevust selles osas ei tea. Ei ole lugenud, ei ole kuulnud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelküsija jutu jätkuks esitan sellise küsimuse. Ma tean, et saadikud on siin Riigikogus juba mitu korda esitanud ministrile või isegi ministritele küsimuse, kuidas edeneb pättide püüdmine. Vastused on sellised piisavalt ümmargused, et me üksikasjadega ei taha tegeleda, me peame ikkagi terve maailma võrgustiku kätte saama. Õnneks mõne päti püüavad vahel kinni ka. Aga kuidas teie seda näete? Milline ministeerium hakkab sellega tegelema? See on olnud üle ametkondade mure, kus Justiits- ja Digiministeerium ja Siseministeerium peaksid pead kokku panema. Kuidas teie seda näete?

Aitäh, hea küsija! Ma võrdleksin seda koolikiusamisega. Kui selles koolis, kus kogu koolipere on otsustanud, et koolikiusamist ei ole, siis seal teda ka päriselt ei ole. Aga kui seda asja ei võeta tõsiselt, väga-väga tõsiselt, siis tekib ikkagi kahjuks [koolikius]. Ja see on väga halb. Täpselt nii on ka selle pettustevastase tegevuskavaga. Kui Vabariigi Valitsusel on selgelt prioriteet, väga-väga oluline prioriteet kaitsta oma inimesi, ja sealt tuleb koordineeritud plaan läbi selle tegevuskava, siis kõik ametkonnad annavad maksimumi. Täna nad osaliselt seda ju teevad, tuleb tunnistada, aga see ei ole piisav. Inimesi langeb järjest rohkem ja rohkem selle küüsi. Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, ei ole üldse imestada, kui ka siin saalis on mõned inimesed selle küüsi langenud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ettekandja! Jah, suurepärane ettepanek, taolisi asju võiks üsna palju teha. Aga selline konkreetne küsimus, kuna see maastik kiiresti muutub: kui näiteks keegi helistab sulle Lauri Läänemetsa häälega, kuidas sa veendud, et see just Lauri on, aga mitte keegi kelm, kes on tema häälega sinu poole pöördunud? Või Kristen Michal näiteks.

Aitäh! Eelmises ametis peaminister tõesti mulle paar korda pool üks helistas, kui koroonakriis Võrus hoogu võttis. Tookord ei olnud tegemist pettusega. Nüüd on aeg edasi läinud, nüüd tõesti ei tea, et kui Kristen Michal helistab, kuidas siis tegelikult on, tuleb kahelda võib-olla. Aga ma arvan, et üks soovitus – kuna meid kuulavad ja vaatavad inimesed igalt poolt Eestist – on see, et ära kuulata ikka võib, aga igasuguste otsuste tegemisel tuleb ikka aega võtta. See on minu siiras soovitus. Ja väga pikkade numbrite puhul tuleks kõne kiiresti lõpetada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Ma olen nõus, et praegusel infotehnoloogia ajastul ja erinevates e-maailmades toimetavad inimesed satuvad väga tihti erinevate rünnakute ohvriks, mida võib-olla veel 10–20 aastat tagasi me ei osanud ette näha. Vaadates seda, et tänasel hetkel tundub, et komisjon seda ei toeta ja edasi sellega sellisel kujul ei liigu, on mul küsimus. Millised ministeeriumid või kes selle asjaga Eestis tegelema peaks, kui komisjon ei näinud vajadust sellisel kujul sellega edasi liikuda, kuigi me teame, et Eesti inimestele tekitatud kahjud on ulatunud miljonitesse ja [see ei tähenda] mitte ainult rahalist kahju, vaid väga palju ikkagi ka teistsugust kahju?

Aitäh! Väga hea küsimus. Tegelikult ma olen eelnevalt ka siin juba paar korda öelnud, toonud välja selle peamise. Peamine [küsimus] on see, kas Vabariigi Valitsusele on see tähtis, on see prioriteet. Nad peaksid väga kiiresti seda probleemi teadvustama ja astuma samme, et neid tegevusi ellu viia. See on see küsimus. Ma ütlen, et kui ma lugesin seda komisjonis toimunud arutelu, siis oli tõesti näha, et kaheldi, kas nüüd tegevuskava lahendab selle probleemi. Minu jaoks on küsimus see, kas Vabariigi Valitsuse jaoks on see prioriteet, olgu tegevuskava sisu mis tahes. Kui see on kas või paarileheküljeline väga hea plaan, siis võib seda ka ütelda. Ka seda ei ole meil täna. Ma loodan, et selline hea plaan tekib väga ruttu.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Eesti politsei tegelikult väga palju pingutab. Hiljuti said nad üle-euroopalise tunnustuse selle eest, et väga suur võrgustik paljastati. 1000 petuskeemilehte pandi kinni ja see põhileht, kustkohast uusi lehti sai toota, samuti. Ja veel kümnetele tuhandetele inimestele saadeti sõnumeid, et me teame, kes te olete ja kus te tegutsete. 

Neid edulugusid on, aga politsei väljakutse seisneb selles, et kui kuritegevuse liike tuleb juurde, aga ressursse juurde ei panda, siis on politseil väga raske, hoolimata sellest heast pingutusest, midagi saavutada. Mina saan aru, et selle tegevuskava mõte on, et see on valitsuse otsus, et see on meile prioriteet. Kui valitsus selliseid otsuseid teeb, siis ta paneb ka eelarve tegemisel sinna raha taha, Siseministeerium selle raha saab. Ehk siis, võib-olla te valgustate seda õhukeseks viilitud politsei olukorda ja avaksite selle poole pealt seda mõtet.

Aitäh, hea küsija! Teie ise kindlasti teate seda olukorda palju paremini, aga minule kodanikuna ja Riigikogu liikmena tundub – ja ma olen seda ka inimestelt kuulnud –, et paljude asjade puhul inimesed ei oska kuhugi oma murega pöörduda. Kuidas nad saavad selle vastuse? Kindlasti mingites lõikudes – tänast Eesti politseid tuleb tõeliselt kiita – on saavutatud edu. Aga veel kord, koordineeritud tegevust ei ole ja inimesed on suhteliselt nõutud ega oska tõesti isegi abi küsida. See on ka üks osa. Aga ma olen täiesti kindel, et ilma vahenditeta ei ole see võimalik. Tegevuskava koostamise kaudu selgub ka vahendite vajadus.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Õiguskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea eesistuja! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu – millal see oli? – 9. juunil. Arutelul osalesid esindajad ka Justiits- ja Digiministeeriumist ja prokuratuurist. Ja rohkem ei olnudki kedagi. Komisjoni liikmed ka. Andre Hanimägi kandis eelnõu ette, rääkis sellest, milleks seda vaja oleks. Ja siis nii prokuratuuri kui ka Justiits- ja Digiministeeriumi inimesed vastasid punkthaaval kõigile küsimustele, et tegelikult asjad nendel teemadel juba toimuvad. Samal päeval oli just saanud valmis Justiits- ja Digiministeeriumil kelmuste [analüüs]. Ma ütlen teile täpselt. "[Valmis] kelmuste analüüs koos ettepanekutega selles osas, mida oleks vaja teha nende juhtumite vähendamiseks". Prokuratuuri esindaja tõi esile ka seda, et nad on tegelenud nende teemadega juba aastaid. Nad nentisid ka, nad olid nõus sellega, et viimase kolme-nelja aastaga on kelmuste hulk suurenenud. Kelmid on aktiveerunud, aktiivsemaks muutunud. Päris palju kelmusi pannakse toime välismaalt.

Tekkis ka debatt teemal, kas netikelmus on kõigis riikides karistatav. Ma ise väitsin, et näiteks Suurbritannias on netikelmus karistatav ainult siis, kui see pannakse toime grupiviisiliselt ja suures ulatuses. Ma kahjuks unustasin kontrollida tänaseks, kas see on ikka nii. Aga nii oli see paar aastat tagasi, ma tean. See on ka üks selline värav, kust inimestel on võimalik välja pugeda. Ma tean, et mõned aastad tagasi tegutsesid Suurbritannias – ei taha nüüd küll naabreid kiruda, aga nad pole ka otseselt naabrid – väga usinalt Leedu kelmid. Aga ka seda arutasime. 

Arutasime igasugu teemasid. Toodi esile küsimus, mida teeb riik või mida teevad riiklikud organid, ütleme Justiits- ja Digiministeerium. Mida teeb prokuratuur ja mida teeb erasektor? Väga paljuski on lahendus tegelikult pankade käes, sest enamus kelmusi viib paratamatult sinna, kus meie raha on. See, kui keegi sul kapist sularaha varastab, ei käi ju selle tegevuskava [teemade] alla. Käib ikka see, et inimestelt petetakse välja raha, mis on kusagil pangas. Pankadel on oma vastutus ja oma süsteemid. Ja kõik tegelevad. 

Nüüd Andre Hanimägi tõi küll välja, et pangaliit just eile tegi pressiteate, ütles, et mure on suur. Ma saan aru, et mure on suur, aga ma ei saa sellest aru, kuidas üks riiklik tegevuskava aitaks otseselt kaasa kelmuste vähenemisele. Tänane esimene ettekanne oli iseenesest tänuväärne teemapüstitus esitaja poolt, absoluutselt. Ainuke veelahe läheb siit selle vahelt, et mina ei usu, et riikliku kampaania korras saab kuidagi kelmusi vähendada. See on ikkagi õiguskaitseorganite ja erasektori koostöö, mis peab sinna viima. 

Sellised riiklikud kampaaniad. Me oleme näinud – kes mäletab nõukaajast –, kuidas võideldi alkoholi vastu. Joomine läks ainult populaarsemaks. Riik ei pea olema selline lapsehoidja, kes katsub kõiki valdkondi reguleerida ja kuidagi ennetavalt mingi tegevuskava kaudu tegutseda. See on rohkem nagu nisukene tühi dokument minu arvates. 

Oli kaks põhiküsimust, mis täna siin esimese ettekande ajal minu arvates tekkisid. Kas meie elanikkond on kaitstud? Xyleixa vist küsis niimoodi. Ma arvan, et see jooksis läbi paljude teiste mõtetest ka. Ma kinnitan teile: meie elanikkond on kaitstud. Meil on endiselt olemas väga tublid õiguskaitseorganid, kes tegelevad selle teemaga. Meil on väga hea erasektor, meil on väga kompetentsed inimesed töötamas pankade juures, kes teavad neid probleeme. 

Sellele lisaks jõudsime õiguskomisjoni arutelul järeldusele, et millega riik saab tegelda, on teavituskampaaniad. Tuleks teha teavituskampaaniaid mitte ainult tavameedia kaudu, vaid katsuda saada inimesi kätte nende meediakanalite kaudu, kus varem ei ole tehtud nii palju sellist teavitus[tööd] ja kustkaudu tulevad need pettused ja petised.

Ja nii ongi, et eelkõige me näeme … Issand jumal, kus on küsimusi! Me näeme prokuratuuri, justiisministeeriumit, politseid ja erasektorit, kes koostöös peaksid selle probleemi lahendama ja selle eest seisma. Aga lõpuni me seda kunagi välja ei juuri. Niikaua kui on olnud raha, nii kaua on olnud kelme. Kelmused lihtsalt ajas muutuvad. See on üks osa paraku sellest asjast, mida me võime nimetada ka progressiks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ja tõepoolest, küsimusi on lisandunud, nagu öeldakse, eksponentsiaalselt. Aga nüüd tõepoolest küsimuste juurde. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Mida pikemaks ettekanne läks, seda rohkem küsimusi tuli. Aga sa ütlesid, et tuleb tegeleda teavituskampaaniaga, et inimesi teavitada, kuidas ennast kelmide eest kaitsta. Ma jätkaks võib-olla Peeter Ernitsa küsimust. Kuidas inimesed saavad olla kindlad, et kui neile helistab Kristen Michal öösel, siis see on kindlalt Kristen Michal, aga ei ole näiteks tehisintellekti abiga tekitatud sarnane hääl? Võib-olla on mingid küsimused, mida peaks küsima, et kindlaks teha, kas see on Kristen Michal. Tuleks näiteks küsida, kas maksud tõusevad, ja kui vastus tuleb, et ei, maksud langevad ja lõpeb ka maksufestival, siis saavad inimesed kindlad olla, et see on ikkagi Kristen Michal, mitte tehisintellekti abil tekitatud hääl ja petukõne.

Aitäh, Anastassia! Just seda küsimust me paraku komisjonis ei arutanud. Aga kui inimesel on probleem, et talle kesköösel helistab keegi, keda ta arvab olevat Kristen Michal, siis võib-olla käib selle kohta vanasõna, et lollid tulebki rahast ära lahutada.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea ettekandja! Kõigepealt ma pean alustama kiitusega. Õiguskomisjonis oli Valdo Randpere aktiivne, küsis ja mõtles kaasa. Ja tegelikult, kui ma seda tegevuskava esitasin, siis see oli ka üks tegevuskava eesmärke: panna inimesi mõtlema ühiselt, kuidas me saame asju paremaks teha. Õiguskomisjonis ma nägin, et see töötas, see võib töötada ka laiemalt. 

Mis puudutab seda, kas tegevuskavad võivad aidata või mitte, siis Eestis on tegevuskavu päris palju. Näiteks on korruptsioonivastane tegevuskava, mille kohta me ei ütle, et see on mingisugune suvaline paber. Täitsa asjatundlik ja mõistlik asi. 

Aga minu küsimus on järgmine. Õiguskomisjonis oli arutelu ka selle kohta, et see on justkui ideoloogiline küsimus. Et sotsid jälle tegelevad mingi sellise lapsehoidjariigi [edendamisega], tahavad inimeste raha päästa. Äkki sa annaksid sellest väikese ülevaate ja ütleksid, mis see sinu seisukoht on? On see sotside eelnõu või on see ikkagi vajalik eelnõu?

Ma olen absoluutselt sinuga nõus. Ma leian ka, et see on selline riigi panemine lapsehoidja [rolli] või siis, nagu ma komisjonis ütlesin, olukorda, kus traktor veab kõigile teki peale. Meil on oma vastutus ja oma vabadus ja oma osa selles ühiskonnas. Me ei saa kõiki asju riigi kaela ajada ja me ei saa eeldada, et riik suudab mingi tegevuskava kaudu kelmusi peatada. Aga et me sellest räägime, ma arvan, see on tore. Seda enam, et enamus sellest teavitusest ja teabest võiks inimesteni jõuda meedia kaudu – sellest on nii palju iga päev juttu.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te oma eelmises vastuses ütlesite, et ametnikud tegelevad selle probleemiga. Aga kas ei või olla niimoodi, et paari aasta pärast tuleb valitsus või tulete teie välja sellise mõttega, et ametnikud on ebaseaduslikult pätte püüdnud, nagu meil on praegu seoses liikluskaameratega tõstatunud see küsimus? (Saalist vastatakse.) Ja te ütlesite ka seda, et see peaks olema erasektori vastutus. Kas Reformierakond arvab siis seda, et oma elanike, oma kodanike kaitsmine on erasektori vastutus? Kas riigil ei olegi siin mitte mingit vastutust? Miks te asute jälle pättide kaitsele?

Aitäh, Züleyxa! Sinu küsimus koosnes mitmest osast. Kas me lõpuks avastame, et äkki riik tegi midagi valesti ja jahtis ebaseaduslikult pätte? Võib juhtuda. Meil ongi head näited seoses kaameratega, mis ilmselgelt on ebaseaduslikult kasutusel olnud. Kui me suudame selle seaduse ära muuta, siis me selle ka seadustame ja seame ka reeglid, kuidas neid kaameraid kasutada tohib. 

Aga see teine väide oli, et ainult erasektor peab sellega tegelema. [Järelikult] sa kuulasid ainult ühte kolmandikku minu vastusest. Ma rääkisin väga selgelt: see peab toimuma koostöös erasektori, prokuratuuri, politsei, aga ka seadusandjatega. Aga see ei pea toimuma mingi riikliku tegevuskava raames.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te võib-olla teete Eesti politseile liiga, kui te ütlete, et arvamus, et riik peab siin tegutsema, [põhineb] sotsiaaldemokraatlikul nägemusel. Olles hiljuti olnud siseministri positsioonil, istusin Põhja prefektuuris, kus me politseiga neid küsimusi arutasime. Tegelikult politsei kindel seisukoht on, et sellega peab tegelema riik, inimene ja ettevõtja ei saa sellega hakkama. Neil on väga terviklik nägemus sellest, mida kõike võiks seal teha. Küsimus on ressursipuuduses ja küsimus on tõesti koostöö puudumises. Selle loogikaga on see eelnõu ju esitatud. See on see, mida arvavad need inimesed, kes on tegelikult Eestis eksperdid, kes oskavad meist siin saalis paremini seda valdkonda hinnata. Teie nüüd räägite vastupidist, on ju. Ma küsiksin, kas te esitate siin enda arvamust või riigis olevate ekspertide arvamust.

Aitäh! Mul on kahju, Lauri, et sa ei ole aru saanud sellest arutelu vormist siin. Kõigepealt kannab algataja ette eelnõu ja siis tuleb komisjonipoolne esindaja, kes kannab ette komisjonis toimunud arutelu sisu. Vastus sinu küsimusele, kas ma esindan iseennast või, ma ei saanud aru, veel kedagi teist, eksperte, on, et mina esindan siin õiguskomisjoni.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma proovin siis kinni pidada täpselt sellest, mida te rääkisite. See jutt tekitas teatud kummastust. Ühelt poolt ma sain aru, et komisjonis räägiti sellest, et tegevuskavadega ei ole võimalik midagi teha. Mina [leian], tegevustega saab midagi teha. "Kõik asjad päästab ära haridus" – kõiki asju ei päästa haridus, midagi muud on ka alati tarvis. "Erasektor lahendab asjad" – osad lahendab, kindlasti ei lahenda kõiki asju. Aga selle kõige juures jäi minu jaoks midagi puudu. Kas komisjonis sellest ei räägitud, kas meie politseil, riigisüsteemil on küllaldaselt võimekust nende asjadega hakkama saada, kui me arvestame, kui palju keerulisemaks läheb kogu aeg kõik see, mis on seotud kelmustega? Mul on endal kogemus sellega olemas. Öeldakse, et jah, see on tore, aga äkki te saate otsa lahti teha ja uurima hakata, siis me võib-olla tuleme pärast kaasa. Küsimus on selles, kas meie enda riigiorganitel on küllaldaselt võimekust. Kas sellest räägiti?

Absoluutselt [sellest] räägiti ja seda ma rõhutasin ka oma esialgses ettekandes, et Justiits‑ ja Digiministeerium tuli samal päeval, kui oli õiguskomisjoni istung, välja kelmuse vastu võitlemise strateegiaga. Nii et kindlasti riigiasutused tegelevad sellega. Ja see ongi see küsimus. Ega ei õiguskomisjon ega mina ega keegi teine arva, et kelmustega ei pea võitlema. Küsimus on selle vormis ja selles, kas see annab midagi juurde, kui me teeme veel ühe riikliku tegevuskava selleks. See on see kahtluse koht.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! See tegevuskava nimi võib-olla tõesti ei meeldi, saab olema järjekordse igava plaaniga. Aga ikkagi, kas komisjon koostöö sisu ei arutanud? See sõnum, mida ma üritasin enne puldist ütelda – mida terve meie fraktsioon ütleb –, on täna see, et nii erasektori kui ka riigisektori vastavate ametkondade, kes selle teemaga kokku puutuvad, koostööst on puudu ja vahenditest on puudu. Kuidas siis seda [lahendada], kui ühist plaani ei tehta? Mis see alternatiivne plaan on?

Aitäh! No minule ei jäänud õiguskomisjonis nüüd küll seda muljet, et mingit koostööd ei tehta ja mingit tegevust ei toimu. Vastupidi, kõik [panustavad], nii komisjonis kohal olnud kui ka erasektor. Ma tean, et pangad on väga hoolikalt tegelemas sellega ja eelkõige nemad ongi siin väravavahid. Kusagilt otsast ei jäänud seda muljet kellelegi, et midagi ei tehta või et tegutsemiseks oleks vaja [riiklikku] tegevuskava. Ja kuna seda muljet ei tekkinud – ja ma arvan, et see mulje oli õige –, siis ei olnudki vaja seda tegevuskava tõsiselt plaani võtta.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on ju asi nii tõsine, et ma küll arvan, et [see on põhjendatud], kui parlament võtab käsile ja annab suunised, kuidas seda tegevuskava teha. Aga nendele küsimustele, mis ma olen eelnevalt esitanud nii siseministrile kui digiministrile, saadud [vastustest] mina küll aru ei ole saanud, et siin väga tormatakse. Jah, politsei töötab niipalju, kui palju võimekust tal on, töötab hästi, aga sellest on loomulikult vähe. Nii et selle suunise andmine parlamendi poolt on minu meelest täitsa õigustatud.

Aga on [kaheldav], et siin mingisugused ametnikud või ametid hakkavad sellega tegelema. Me oleme näinud seda siin päris tihti. Kui me rääkisime näiteks Sotsiaalministeeriumis toimetulekupiiri tõstmisest, siis öeldi ju ka, et oodake poolteist aastat, kuni komisjon mingisuguse aruande või uuringu teeb. Oli teisigi küsimusi. Nii et mina küll ei saa aru, mis see põhjus ikkagi oli, miks komisjon selle eelnõu tagasi lükkas.

Komisjon lükkas selle tagasi selle pärast, et nagu paljud muud otsuse eelnõud, mis siia saali jõuavad, on see tegelikult rohkem selline – kuidas öelda? – ideoloogiline enesenäitamine, et teeme nüüd selle tegevuskava, samal ajal kui tegevused juba käivad. Milleks me peame veel kedagi koormama mingi ekstra bürokraatiaga, mis ei anna asjale suurt midagi juurde?

Züleyxa Izmailova, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jaa. Kuna ettekandja mainis eelnevalt minu nime, kas ma võin sellele [sõnavõtule] vastata?

Seda formaati meil ei ole.

Ta rääkis, et mina rääkisin sellest, et ma muretsen selle pärast, et meie elanikkond ei ole kaitstud nende kuritegude eest, ja rääkis ka sellest, et ametnikud juba tegelevad selle murega. Aga tõsi on ju see, et me oleme korduvalt ja korduvalt näinud seda, et kui ametnikud on ise aktiivsemad, aga neil puudub suunis, nagu eelkõneleja just ütles …

Aitäh, Züleyxa!

… suunis seadusandjalt, siis pärast võib tulla välja see, et nad tegutsesid ebaseaduslikult, nagu on praegu nende politseikaameratega seoses olukord.

Aitäh, Züleyxa! See ei olnud protseduuriline, aga kuna sul oli alles mõned päevad tagasi sünnipäev, siis ma ei seganud kohe alguses. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Kui te leiate, et see, kui inimene langeb pettuse ohvriks, on tema enda probleem, siis ma toon ühe näite. Kui pensionär või üksikvanem annab petjale oma viimase raha, viimased säästud või võtab suisa võlgu, jääb selle tagajärjel rahatuks ja võlgu veel ka, siis ta pöördub kohaliku omavalitsuse poole, et saada sotsiaaltoetust. Siis pöördub ta arsti poole, sest vaimne tervis on saanud kannatada. Teie loogika siin minu arust küll ei päde. Kas pettustele piiri panemine pole tõesti üldse riigi mure?

Aitäh! See küsimus iseenesest on tagurpidi, pea peale pööratud asi. Keegi ei ütle ju, et kelmused on head. Samal ajal ei saa keegi öelda, et inimene ise üldse ei vastuta oma tegude eest. Kas sa tahad, et meil tekiks selline süsteem, et kõik, kes rahast ilma jäävad, saaksid kohe mingi kompensatsiooni selle eest? Issand jumal, kuhu me välja jõuaksime, milline äriidee! Nii ei saa ka päris olla! Ärge nüüd matke inimeste oma vastutustunnet maha. Tegelikult ka su küsimusest kõlab läbi [mõte], et okei, siis ta pöördub kohaliku omavalitsuse poole. Ka siis tuleb talle appi, tegelikult küll mitte riik, aga kohalik omavalitsus. Väita, et riik ei tegele kelmustega, on täiesti vale. See ei ole küsimus sellest, et riik ei tegele või politsei, prokuratuur, Justiits- ja Digiministeerium ei prioriseeri neid. Sellest ma rääkisin, seda nad teevad. Aga tulla nõudma veel mingit tegevuskava lisaks, nagu see päästaks midagi – ma ei jaga teie entusiasmi selles osas.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Pean tunnistama, et teie vastused ja üldse see hoiak on olnud päris jahmatav. Ma arvanuks, et te tulete siia empaatilise jutuga, räägite, mida juba tehakse, mis tegevused on töös. Selle asemel annate te mõista, nagu te siin sõna otseses mõttes ütlesite, et noh, lollidelt tulebki raha ära võtta. See oli mõni aeg tagasi, see on stenogrammis. Samal ajal teatate, et tegevuskavad on mõttetud, olukorras, kus valitsus istus alles koos kaks kuud ja pani kokku oma tegevusprogramme, selleks et Eesti elu edasi viia, loodetavasti. Ausalt öeldes kuidagi vastuoluline jutt. 

Arvestades seda, et Eestis on pettuste ohvrite hulk päris suur – me räägime suurusjärgus 10 miljonist eurost aastas, mis viimastel aastatel on kaotatud, see on märkimisväärne kulu –, on elementaarne, et riik koondab tegevuskava kaudu needsamad mõtted, tegevused kokku. Meil on Eestis, ma ei tea, vähitõrje tegevuskava, vaimse tervise tegevuskava. Juba see protsess ise aitab paremini mõtestada, asutuse tööd koordineerida ja ühiseid tulemusi saavutada. Nii et ausalt öeldes on küsimus teile väga lihtne: miks te naeruvääristate väga tõsist probleemi ja väga vajalikku algatust?

Aitäh, hea Tanel! Vastus sinu küsimusele on väga lihtne: ma esindan siin õiguskomisjoni seisukohti. Ära kleebi mulle külge mingeid tahteavaldusi, mida ma ei saa oma käe peal nagunii teha. Isegi kui ma tuleksin siia pulti praegu ja ütleksin, et minu meelest on see tegevuskava õudselt vajalik, mida iganes te teha tahate, ei muuda see midagi. Õiguskomisjon on oma istungi pidanud, õiguskomisjoni ettepanek on see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Mõned inimesed olid selle vastu, aga suur enamus oli selle poolt.

Aitäh teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun! Repliigina vahepeal lisan, et kui on ettekanded, siis vastusõnavõtud ei ole ette nähtud. Vastusõnavõtud on võimalikud siis, kui on sõnavõtud. Aga antud juhul oli komisjonipoolne ettekanne. Sellisel juhul vastusõnavõtte ette nähtud ei ole. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tegelikult mul ei olnud plaanis siia kõnepulti tulla, aga kui ma lugesin, et komisjoni otsus on [eelnõu] tagasi lükata, siis see pani mind muidugi hämmastama. Sest see on nii tähtis seadus[eelnõu] ja komisjoni esindaja väide, et olge kõik rahulikud, asi toimib ja meil seal ametnikul tegelevad sellega … 

See oli vist veebruarikuu, kui ma pöördusin sotsiaalministri poole toimetulekutoetuse piiri tõstmise teemal. Kui te ei mäleta, siis ma värskendan teie mälu. Siis öeldi mulle, et 2026. aasta kevadel saab uuring valmis ja siis läheb see alles menetlusse ja võib-olla 2027. aastal muudetakse toimetulekupiiri. 200 eurot on toimetuleku piir. Pensionid on ka väikesed. Nii et kui meil ühelt poolt koorib rahvast riik oma maksudega, siis teiselt poolt teevad seda petturid ja pätid. Inimesed saavad topelt karistada. 

Ma arvan küll, et parlament võiks siin jõuliselt oma tahet näidata ja moodustada ikkagi komisjoni, või kuidas nad selle kava koostaksid. Ja võiks mingi tähtaja anda, et meie inimesed tunneksid, et nende eest hoolitsetakse. Mul ei ole pretensioone politseile, sest juba endine siseminister ütles, et tegelikult nad teevad nii palju, kui neil praegu võimalust on. Aga rahaline kate peab seal olema. 

Aga ma tahtsin rääkida ka kodanikuvastutusest. Kõikidel meil on sugulased, eakad emad-isad ja nii edasi. Me peame ise ka panustama sellesse. See annab tulemusi, uskuge! Sest kui meie ei räägi, kes meil ikka räägib. 

Ma toon näite, kuidas meie mu kodulinnas Maardus tegime. Me võtsime [tööle] ühe puuetega noormehe, kes tunneb väga hästi IT-valdkonda. Tema teeb meil vanuritele, eakate klubile [koolitusi], õpetab neid, kuidas [telefonikõnedele] vastata, mida teha, õpetab igasuguseid digivõtteid, kuidas pettureid ära tunda. [Mis oleks], kui me kõik pöörduksime oma tuttavate poole? Või järgmine samm oleks näiteks pöörduda Harjumaa Puuetega Inimeste Nõukogu poole. Võib-olla neil on võimalik selliseid inimesi, näiteks tudengeid kaasata. Nii et siin peab ühiskond ka jõuliselt oma abi osutama meie eakatele inimestele ja kõigile, kes nendest pettustest aru ei saa. 

Nii et selline palve on teile kõikidele. Kindlasti ma toetan seda, et selline suund valitsusele parlamendi poolt antakse. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Hea aseesimees! Iga päev me loeme uudiseid sellest, kui palju Eesti inimesi saab petta. Kui ma seda tegevuskava üle andsin, siis mul oli üks paber, kus kajastusid 24 tunni jooksul toimunud erinevad petuskeemid, numbrid. Inimesed olid kaotanud mitukümmend tuhat eurot.

See tendents paraku ei ole mitte vähenev, vaid järjest süvenev. See ei ole mitte ainult sellepärast, et pettureid on rohkem, rääkimata sellest, et inimeste ohuteadlikkus on vähenenud. Ei. Petturid on läinud järjest kavalamaks. Ja me näeme ka seoses AI tulekuga, et sa võid teha väga hea petuskeemi niimoodi, et meist keegi siin saaliski ei saa aru – vähemalt mitte kohe alguses –, et tegemist on pettusega. 

Nii et see ei ole enam ammuilma eakate inimeste mure või küsimus. Me näeme iga päev, kuidas meedias, ka sotsiaalmeedias, noored, digiteadlikud inimesed kirjutavad ja annavad edasi oma kogemusi. Nad said kas petta või said napilt-napilt viimasel hetkel aru, et tegemist on pettusega. 

Muide, ka mul oli hiljuti üks huvitav olukord, kus ma sain oma healt Riigikogu kolleegilt e-kirja, et Andre, et äkki sa saad mind aidata. Ma vist vastasin kohe, et ikka saan, sest nimi ja kõik tundus väga usutav. Kiri oli puhtas eesti keeles, mitte nii, nagu vanasti, kui kiri oli kirjavigu täis ja said kohe aru, et tegemist on pettusega. Alles siis, kui hea kolleeg küsis, et Andri, et äkki sa oskad aidata mul iTunesist mingeid vautšereid osta, sain ma aru, et tõenäoliselt ei taha minu Riigikogu kolleeg iTunesi vautšereid osta. 

Aga õiguskomisjonis ka tegelikult nii ministeeriumi esindajad kui ka prokuratuur ütlesid, et see on oluline teema. Jah, mingid tegevused on töös, ja nii nagu ka ennist välja toodi, ka pangaliit ja loomulikult ka telekomiettevõtted, erinevad ametid tegelevad sellega. Aga selle tegevuskava eesmärk on ju koordineerimine, laialdane koostöö. Et igaüks ei nokitseks mitte lihtsalt omaette, vaid me otsiksime ühiselt koos parimaid praktikaid. Ja võib-olla annaksime sellele saalile teada, milliseid seadusemuudatusi on vaja selleks, et petturitega paremini tegeleda. See on selle tegevuskava eesmärk. Kui keegi küsib, milleks sellist lisapaberit vaja on Eesti ühiskonnas, siis nagu ka enne välja toodi, meil on väga palju erinevaid tegevuskavasid: korruptsioonivastane tegevuskava, vaimse tervise tegevuskava. Ka iga koalitsioon teeb valitsemiseks oma tegevuskava. Me ei küsi kordagi, milleks seda vaja on, kellele. Aga ometigi nüüd, kus Eesti inimesed kaotavad miljoneid eurosid – miljoneid! – , me ütleme, et seda ei ole vaja mitte kellelegi. 

Mina sellega nõus ei ole. Tegelikult õiguskomisjonis ka päriselt, ma arvan, ei olnud päris sellist meeleolu, et ah, las igaüks ise tegeleb oma probleemidega. Tõsi, mõningad sellised väited seal ka ju olid. 

Mul on hea meel, et võib-olla ka selle otsuse eelnõu tänane arutelu paneb ministeeriumid, sealhulgas Justiitsministeeriumi, ja ametid rohkem selleks tööle, et sellega tegeleda. Ja võib-olla see tänane arutelu siin saalis ka annab lisateadmisi, lisakommunikatsiooni ja usku inimestele, et Eesti riik ei vaata niisama pealt, kui meie inimesed kaotavad miljoneid, vaid tegelikult ka tegeleb kõige kõrgemas sfääris ehk siin Riigikogu saalis. Ma väga loodan, head sõbrad, et see ei jää selliseks opositsiooni …

Palun üks minut juurde.

Kaks minutit juurde, palun.

… et see ei jää selliseks opositsiooni-koalitsiooni vägikaikaveoks. Tegelikult on siin saalis suudetud küll otsuse eelnõusid vastu võtta. Ma mäletan, et üks selline oli üks otsuse eelnõu, mis nägi ette valitsuselt paremat ja viisakamat suhtluskorda – ma ei tea, kui kaugele see jõudnud on. Meie roll täna siin saalis on, ma arvan, öelda selge ja kõlava häälega: pettused on probleem. See ei ole üksikisikute probleem. Ma veel kord kordan, nagu ka ennist hea kolleeg tõi välja, et jah, me võime öelda, et igaüks on oma õnne sepp ja igaüks vastutab ise oma raha eest nii hästi, kui ta oskab. Aga tegelikult, head sõbrad, kõik, kes te nii arvate, [teadke], et ühel või teisel moel on ühiskond täpselt nii tugev, kui tugev on meie kõige nõrgem lüli. Me peame neid inimesi aitama, kui nad kaotavad oma kirsturaha, kui nad kaotavad oma viimased säästud. Mis me siis ütleme? Seda, et ise olid loll? No ei ütle, vähemalt ei tohiks öelda. Ükski enesest lugupidav riik ei tohiks nii öelda, et ise sa jäid selle hammasratta vahele. Kas see tegevuskava lahendab kõik mured? Loomulikult ei lahenda. Loomulikult ei lahenda! Aga me saame täna anda olulise sõnumi, et see on meie jaoks prioriteet, iga inimene on meie prioriteet ja pettusi me tõepoolest soovime vähendada. See on see sõnum, ma loodan, mille saal siin täna edasi annab. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 630 lõpphääletus ja me teeme seda saalikutsungi järel.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 630. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 18 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Eelnõu 630 on tagasi lükatud.

Head kolleegid, 20. päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse … (Lärm saalis. Helistab kella.) Väga palju emotsioone on saalis, aga õhtu on veel noor. Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu 667 esimene lugemine. Suur au ja rõõm on tervitada Riigikogu kõnepuldis energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Sellise lahke tervituse peale saab ainult öelda, et loomulikult on suur rõõm siin olla.

Olla siin tagasi. 

Jah, ja seda eelnõu teile tutvustada. 

Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on võtta üle Euroopa Liidu õiguses sätestatud muudatused kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemis ehk HKS‑is, eelkõige HKS‑i laiendus merendusele ning lennunduse ja maismaatootmisüksuste täpsustused. 

Kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem ehk lühidalt HKS on Euroopa Liidu kliimapoliitika keskne tööriist juba 2005. aastast ja see on osutunud efektiivseks viisiks, kuidas vähendada tööstussektori heitkoguseid. Süsteemiga hõlmatud valdkondades on heide vähenenud alates 2005. aastast 41% võrra ja meil Eestis isegi 58% võrra. See on lahendus, mis toimib saastaja-maksab-põhimõttel ning aitab järk-järgult vähendada sõltuvust fossiilkütustest ja suurendada väiksema heitega alternatiivide kasutuselevõttu. 

Uuendusena laiendatakse heitkogustega kauplemise süsteemi merendusele. Seni on suured kauba‑ ja reisilaevad, mis on olulised heitkoguste allikad, süsteemist välja jäänud. Samas peame kliimamuutuste pidurdamiseks vähendama heidet kõikides sektorites. Edaspidi kuuluvad heitkogustega kauplemise [süsteemi] alla reisi‑ ja kaubalaevad, mille kogumahutavus on vähemalt 5000 GT‑d. Tegemist on sammuga, mis on kooskõlas ka Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni otsusega rakendada sarnast süsteemi alates aastast 2028 üle maailma. See otsus tagab, et Euroopa Liidu merendussektor säilitab oma konkurentsivõime võrreldes kolmandate riikidega. 

Merenduse laiendus puudutab hinnanguliselt kümmet Eesti ettevõtet. Laevade heite vähendamiseks tuleb järk-järgult suurendada alternatiivkütuste kasutusele võtmist, samuti uuendada kütte‑ ja ventilatsioonisüsteeme, optimeerida laevade juhtimissüsteeme ja nii edasi ehk tegelikult teha laevad energiaefektiivsemaks. Parvlaevaliiklust seejuures süsteemi ei lisata, sest meie parvlaevad on liiga väikesed süsteemi arvamiseks. Seega ei avalda süsteem mõju mandri ja saarte vahelisele liiklusele. 

Selleks, et ettevõtetel oleks aega kohaneda, rakendatakse süsteemi astmeliselt. Sellel aastal tuleb tasuda 40% eelmise aasta heite eest, 2026. aastal 70% selle aasta heite eest ja alates 2026. aasta heitest rakendub [süsteem] täies ulatuses. Samuti rakendub meie laevade suhtes jääklassierand, mis heitkoguste kompenseerimisel arvestab nende [laevade] suuremat kütusekulu. 

Täiendavalt taastatakse, vastavalt koalitsioonileppes kokkulepitule, koroonapandeemia ajal kehtinud reisilaevanduse toetamise meede, mis aitab säilitada töökohti ja Eesti laevanduse konkurentsivõimet. Samuti suuname Kliimaministeeriumist 25 miljonit eurot laevade ümberehitamiseks, et muuta neid keskkonnasõbralikumaks, kasutades selleks just heitkogustega kauplemisest saadud tulu. 

Lisaks eeltoodule tehakse eelnõuga järgmised muudatused. Kaotatakse tasuta heitkoguste ühikud lennunduses, mis asenduvad säästlike lennukikütuste kasutuselevõttu soodustavate ühikutega. Muudatus rakendub Euroopa Liidu keskselt, puudutades ka Eesti kahte lennundusettevõtet. Muudatustel puudub otsene mõju piletihindadele.

Teiseks, maismaakäitiste osas tehakse tehnoloogiliste muudatuste täpsustusi, mis lubavad alla 20‑megavatise võimsusega üksustel piiratud aja jooksul süsteemis edasi osaleda ja tasuta ühikute kaudu tulu teenida. Ettevõtted, mis on võtnud kasutusele vähese heitega kütused ning kasutavad 95% ulatuses säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise kriteeriumidele vastavat biomassi, arvatakse 2026. aastast süsteemist välja. 

Palun teie toetust eelnõule, mis suunab Eesti majandust puhtamale ning konkurentsivõimelisemale kursile. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Andres! Sellest kvootide süsteemist on natuke keeruline aru saada. Äkki sa saad konkreetselt öelda, kas antud muudatus on Eestile kasulik või kahjulik?

Kvootide süsteemist oleme me rahastanud väga paljusid projekte ja prognoosi järgi laekub meile nelja aasta jooksul kvoodisüsteemist suurusjärgus miljard eurot. Selles mõttes on ta kindlasti kasulik. Laevandusele on sellel muudatusel mõju ja selle tõttu on ette nähtud ka seesama laevade retrofit'i või ümberehitamise toetusmeede, samamoodi taastame reisilaevade toetamise meetme. Nii et Eesti meremajandus saab siit ikka hoogu juurde, mitte vastupidi.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Komisjonis ütlesid merendussektori esindajad millegipärast väga selgelt, et nad ei saa seda eelnõu toetada. Ei saa toetada selle pärast, et õigusruum selle eelnõu kehtestamise korral laieneb justkui tagasiulatuvalt ja neile ei ole see kahtlemata vastuvõetav. Väidetavalt on siin küsimus ka konkurentsivõimes turuosaliste kontekstis pluss terenduvad ilmselt täiendavad hinnatõusud, sest ega kuskilt mujalt raha ei tule kui ikka tarbijate taskust. See kõik tuleb kinni maksta. Ma saan aru, et ministeeriumis mitmeid kordi kohtuti. Aga kas siis hea kokkulepe jäi ikkagi sõlmimata?

Nii nagu ma ütlesin, me rakendame kahte toetusmeedet, mis on suunatud just Eesti laevanduse konkurentsivõime toetamisele. Üks meede on seesama 25 miljonit, mis on juba avatud ja mida on võimalik kasutada laevade efektiivsemaks tegemiseks. Teine meede, mis on tulekul veel sellel aastal, puudutab just reisilaevade tööjõukulude toetamise meedet, samamoodi kehtib selline meede Lätis, Soomes ja Rootsis. 

Mis puudutab selle seaduse ja määruse jõustumist, siis seirekohustus otsekohalduva määruse järgi kehtib ettevõtete kohta merenduses juba 2018. aastast ja need laevad, mis selle kohustuse alla Eestis lähevad, on ka oma heitkoguseid raporteerinud. Nii nagu määruses on kirjas, tuleb esimest korda maksta möödunud aasta eest selle aasta 30. septembri seisuga. Need otsekohalduvad määrused ja nende täiendused on olnud juba pikemat aega jõus. Ettevõtted on ka raporteerinud ja üks ettevõte on heite eest juba tasunud. Näiteks on ettevõtteid, kes on lisanud selle lisatasu klientide piletihinnale. Seepärast ei näe me siin ka vastuolu põhiseadusega.

Urmas Reinsalu, palun!

Oi-oi-oi, Andres, mõistlik mees, aga nüüd korraga on niisugune ogarus lauda tulnud! Kuidas see võimalik on, Andres? Ma ei tunne sind ära! See tähendab ju tagasiulatuvate kohustuste pealepanekut, mille Eesti üks mõjukamaid ettevõtted Tallink on vaidlustanud, ja nüüd sa sellise loogikaga ütled, et see toetab merendust. Paariaastase tsükliga paneme Tallinkile peale 19 miljonit eurot maksu aastas. Ma saan aru, et te olete andnud veksli, et 9 miljonit eurot hakkate te toetusmeetmest mõne aastaga tagasi maksma. Kas see ei ole mingisugune kummaline sotsialism? Paneme ühele Eesti ettevõttele, mis tegutseb väga olulises konkurentsivõime valdkonnas, merenduse valdkonnas, maksud peale ja siis hakkame toetust tagasi maksma. Kas see ei ole kuidagi nagu Põhja-Korea? Andres, mis toimub meie riigis?

Hea küsija! Siin on ju pilt igatepidi selge. Nagu ma ütlesin, see määrus on seirekohustuse vormis kehtinud juba 2018. aastast. See on olnud merendusettevõtetele teada, nad on raporteerinud oma heitkoguseid. Konkreetselt Tallinki puhul on ka piletihinnas sellesama CO‑ühiku komponent sees. Kui merendusettevõtted või laevandusettevõtted neid kohustusi ei täida, siis muutub neil võimatuks osutada teenuseid Euroopa Liidu piires. 

Ei saa kuidagipidi väita, et me oma ettevõtteid Eestis ei toeta. Vastupidi, needsamad meetmed ongi mõeldud meie ettevõtete konkurentsiolukorra parandamiseks või ettevõtete toetamiseks. Samamoodi on Rahvusvaheline Mereorganisatsioon kehtestamas suurtele laevadele heitmekaubanduse nõudeid 2028. aastast. See on suund, kuhu maailm liigub, ja meie liigume koos sellega. Saame paremad ja efektiivsemad lahendused, puhtama keskkonna ja parema konkurentsivõime. Nii et siin ei saa ma paraku teiega nõus olla.

Aga Urmas Reinsalul on veel küsimusi varuks. Palun!

Küsimus ongi selles, et ma päris täpselt ei saa aru sellest mõttekäigust konkurentsivõime loogikas, kui kehtestatakse tagasiulatuv kohustus Eesti ettevõtetele, pannes neile maksud peale, ja siis hakatakse osa raha tagasi maksma mingite toetuste kaudu, nimetades seda konkurentsi edendamiseks. Vastupidi, see on ju konkurentsi moonutamine. 

Minu küsimus on selle kohta, et valitsus on ETS2‑süsteemi vaidlustanud. Kas tegelikkuses, mis puudutab kogu olemasolevat ETS‑süsteemi, ei oleks mõtet esitada Eesti rahvuslikke, sealhulgas majandushuvisid puudutav tervikkäsitlus ja ka selles küsimuses taotleda dialoogis nende asjade ümbervaatamist? Viide praegu IMO tasemel toimuvatele läbirääkimistele ei ole päris relevantne, sest mis puudutab seda heitmekaubanduse loogikat, siis me ju ei tea, kuhu viivad need läbirääkimised võrreldes Euroopa Liidu tasemega. Praegu on Euroopa Liidu merendus tervikuna oma konkurentsivõimet globaalses merendussektoris selgelt kahjustanud. Kas te olete minu väitega nõus?

Aitäh!

Ma ei saa kindlasti olla nõus küsimuse sellise ülesehitusega, seepärast ka mitte selle sisuga või selle väitega, nii nagu see esitati. Selles, mis kehtestatakse 2025. aastal, ei ole midagi uut. Need nõuded kehtivad otsekohalduvalt juba varasemast. Konkurentsivõimeline laevandus ei ole mitte see, mis kulutab rohkem kütust, või see, mis saastab rohkem. Konkurentsivõimeline laevandus tähendab kindlasti efektiivsemat kütusekulu, innovaatilisust, valmisolekut võtta kasutusele alternatiivseid kütuseid. Ma arvan, et Euroopa on siin olnud pigem suunanäitaja ja IMO tuleb rahvusvaheliselt sellele järele. Needsamad toetusmeetmed, mida me oleme plaaninud, aitavad konkreetselt meie oma laevandusettevõtteid.

Suur tänu teile, härra minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun juhtivkomisjoni arutelu ja langetatud otsuseid Riigikogu kõnetooli tutvustama keskkonnakomisjoni liikme, hea kolleegi Tarmo Tamme.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Esmaspäeval, 9. juunil toimus Riigikogu keskkonnakomisjoni istung, kus osales enamus keskkonnakomisjoni liikmetest. Ma ei hakka siin ministri juttu üle rääkima. Aga komisjon oli suhteliselt aktiivne, küsis palju ja sai ka küsimustele vastused.

Küsiti näiteks, millised on jääklassilaevad ja kuidas hakkab nende kohta kehtima erand, sest raskematele laevadele on ette nähtud erand. Need laevad, mis sõidavad Vahemerel, ja need laevad, mis sõidavad Läänemerel, kulutavad kütust ilmselgelt erinevalt. Selgus, et Läänemere-äärsed riigid on saanud siin erandi. 

Siis oli arutluse all veel see, kes omavad jääklassilaevu. Valdavalt [kuuluvad] Tallinki laevad sisuliselt jäälõhkuja jääklassi, enamik meie laevastikust vastab nendele nõuetele. 

Oli veel küsimus, kuidas jagatakse liikmesriikide vahel HKS‑i tulu. Vastus oli see, et tulu laekumine ei ole jaotatud lipuriikide alusel, vaid Euroopa Komisjon kinnitab vastava nimekirja. Eesti nimekirja lisandub ettevõtteid, kui laeva EL‑i esimene sõit tuleb Eestisse. HKS‑i tulu läheb üleeuroopalisse fondi ja Eesti tulu ei mõjuta nimekirjas olevate ettevõtete hulk. Eestile on kasulik, kui meie laevade heide on väike, ja see ei mõjuta kuidagi sellest fondist saadavat tulu. 

Selgus ka, et selline väga jäme prognoos on see, et Eesti võiks saada umbes 15 miljonit [eurot] aastas, eeldusel, et ühiku hind on 60 eurot. Ma ütlen kohe ära ka teise poole, et Eesti laevandussektor peab maksma umbes 8 miljonit eurot 2024. aasta eest, eeldusel, et ühiku hind on 60 eurot.

Siis oli veel arutlusel kaubandus-tööstuskoja ja Tallinki seisukoht, et eelnõu on põhiseadusvastane, sest ta omab tagasiulatuvat ebasoodsat mõju. Ministeerium kinnitas, et põhiseaduslikkusega ei ole probleemi, sest eelnõu ei ole tagasiulatuva mõjuga ja need reeglid on kehtestatud juba varasemalt. 

Uuriti veel, milline on Eesti seisukoht IMO HKS‑i kohta ja milline näeb välja IMO saastekaubanduse turg. Seda rahvusvahelist ülemaailmset süsteemi veel ei ole. Ministeerium kinnitas, et topeltmaksustada ei ole kedagi plaanis, pigem on EL‑i, võib öelda, maksusüsteem natukene [teistest] ees ja võib olla eeskujuks ülemaailmsele süsteemile. 

Oli küsimus, kuidas puudutab HKS kõiki EL‑i sadamatesse saabuvaid laevu. Vastus on selline, et kui laevad sõidavad Euroopa Liidu sees ühest sadamast teise, siis [on HKS‑iga kaetud] 100%, ja kui laev saabub Euroopa Liidu liikmesriigi sadamasse või lahkub sealt, siis tuleb maksta 50%. 

Siis uuriti veel, kui palju ühikuid peavad ostma Eesti laevandusettevõtted. Vastus ongi seesama, et Rahandusministeeriumi arvutused näitavad, et laevade suurusest tuleneb erinev ühikute kompenseerimise maht ja et Eestis oli koguheide 2024. aastal 353 000 tonni, millest peab kompenseerima 40%. 

Oli veel küsimus, kas IMO kopeerib Euroopa Liidu HKS-i. Vastus oli selline, et täpset süsteemi ei ole veel kokku lepitud, aga see hakkab baseeruma Pariisi leppe artiklis 6 sätestatud HKS‑il.

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. juunil aastal 2025, seda otsustati konsensuslikult, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see otsustati samuti konsensuslikult, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tarmo Tamm, ka konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Selle teema [käsitlemist] on pikalt edasi lükatud. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Just sellest johtuvalt, et viidatakse, nagu justkui varasemalt on midagi kokku lepitud ja nüüd me selle kuidagi seadusandlikus raames tagasiulatuvalt jõustame. Vabandust, aga see register tehti ja sinna pidi hakkama andmeid kandma. Seda on laevandusettevõtted ka teinud. Nüüd siis jõustatakse tagasiulatuvalt. Kuna register on loodud, siis ei ole ka mingit põhjust öelda umbes nii, et seda kohustust ei ole võetud. Aga olgem ausad, registri loomise kohustus võetakse andmete esitamiseks, mitte tasude maksmiseks. Need tasud antud eelnõuga ju tegelikult jõustatakse.

Keskkonnakomisjoni istungil pärisin ma selle kohta, mida laevandusettevõtted saaksid teha, ja nad ütlesid, et ega laevade rekonstrueerimise kontekstis ei ole väga palju häid lahendusi, et see biokütuste teema ei päde, seal ongi kas täiselekter või vesinik ja need lahendused ei ole turul väga valiidsed. Segadus ka ümberehitamise kontekstis on ettevõtetel suur. Rääkimata sellest, et see üleminek on justkui lauge, see ei tule 100% ja kohe selga, see aasta-aastalt kasvab, aga paari aasta pärast me räägime juba kümnetest miljonitest, see summa ületab 20 miljonit. 

Tõsi, ministeeriumit ka kiideti. Algul oli see eelnõu päris hull, aga istuti maha ja saadi eelnõu paremaks. Ministeeriumit kiideti selles mõttes, et ministeerium on [ettevõtetele] vastu tulnud. Aga eks see ole viimasel ajal ettevõtete traditsiooniline käitumine, et kui sul on valida päris hullu või vähem hullu vahel, siis millegagi tuleb nõus olla. Tegelikult oldi ka selle üle natuke õnnelik, et vähemalt ümberehitusfondi raha on võimalik paremini kasutada, neid tingimusi vaadati üle.

Merendust me oleme ju läbi aegade tahtnud siin saalis toetada. Millisesse olukorda selle eelnõu valguses meie meretransport ja merendus [satuvad]? Seda on raske ilmselt lõpuni [teada], ka mingit põhjapanevat analüüsi ju ei ole. Sektor ütleb, et need kulud tuleb kanda tarbijal, mis on iseenesest ju täiesti loogiline meie sellises toimivas majanduslikus ühiskonnas. Aga milline see ostujõud siis ühel hetkel on? Või kas valitsus tuleb teise käega appi, et teeme selle ülemineku ära, aga hakkame ikkagi näiteks Tallinki kuidagi toetama sellel raskel perioodil nende miljonitega, et ühtpidi makske ära, aga teistpidi tuleme ja toetame seda üleminekut? See kõneleb natuke jälle õpitud abituse ühiskonnast, kus me lõputult kõike toetame, ühtpidi energiatootjat nagu põrandaga, teistpidi laevatransporti toetusrahaga, et ta ellu jääks. Lõpuks nõrgestab see ju kogu majandusmudelit. 

Nii et Isamaa fraktsiooni arvates tuleb proovida [minna] uuele katsele. Rehkendus ei ole päris hästi kokku saanud ja me teemegi Isamaa fraktsiooni poolt ettepaneku eelnõu tagasilükkamiseks. Aitäh!

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 667 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te äsja kuulsite, on Isamaa fraktsioon esitanud ettepaneku eelnõu 667 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me saalikutsungi järel hääletame. Palun, saalikutsung! 

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu 667 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Eelnõu 667 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. juuli kell 16.

Saame minna 21. päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud ettekandeks Riigikogu liige, hea kolleeg Anti Haugas. Palun!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed, head kolleegid! Antud seaduseelnõu eesmärk on kehtestada selge ja õiguspärane regulatsioon numbrituvastuskaamerate kasutamiseks Politsei‑ ja Piirivalveameti tegevuses. See vähendab senist õiguslikku ebaselgust ning tugevdab isikuandmete kaitset.

Me oleme olukorras, kus numbrituvastuskaameraid on senimaani kasutatud 2009. aasta POLIS-e määruse alusel. Aga nii Andmekaitse Inspektsioon kui ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et see vajaks reguleerimist seaduse tasandil. Seda see eelnõu adresseeribki. 

Seaduseelnõu näeb ette, et numbrituvastuskaameraid võib kasutada kuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, menetlemiseks, kõrgendatud või olulise ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks, korrarikkumise lõpetamiseks või tagaotsitavate isikute ja esemete asukoha kindlakstegemiseks. Ühtlasi reguleeritakse seaduse tasandil, kui pikalt tuleb salvestisi säilitada ning kuidas nende andmetega tuleb edaspidi toimetada. 

Miks me andsime selle eelnõu sisse just praegu, enne kevadistungjärgu lõppu? Meie eesmärk on see, et õigusselgusetust valitseks Eestis võimalikult vähe ning politsei saaks esimesel võimalusel tagasi niivõrd olulise töövahendi, mis aitab seadusrikkumisi tõkestada ja ka ennetada. Aga olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen põhjalikult selle eelnõuga tutvunud. Kindlasti on küsimusi, mida ka kolleegid küsivad, üksjagu. Aga mul on üks küsimus mõjuanalüüsi kohta. See on seotud sellega, et analoogseid Hiina päritolu kaameraid kasutas väga laialdaselt näiteks Rumeenia oma piirialadel. Käesoleva aasta aprillis või mais tuvastasid Rumeenia julgeolekuasutused, et nendesse kaameratesse, mille abil oli võimalik jälgida ka sõjalise abi liikumist Ukrainasse, oli häkkinud Vene sõjaväeluure. 

Minu küsimus ongi, kas selles mõjuanalüüsis oleks pidanud olema märge ka selle kohta, kui palju maksab nende valdavalt Hiina päritolu kaamerate väljavahetamine Eestis.

Aitäh! Mina isiklikult ei olnud teadlik sellest Rumeenia juhtumist. Ma jään võlgu ka vastuse, mis riigist pärit kaameraid Politsei‑ ja Piirivalveamet ning teised Eesti asutused kasutavad. Aga kindlasti, kui eelnõu peaks jõudma teisele lugemisele, siis see teema väärib minu arust Riigikogu liikmete ja komisjoni liikmete käsitlust.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! See selgitus oli, et me esitasime eelnõu kiiresti, kuna on vaja midagi ette võtta ja siis võib esitada ka selliseid praakeelnõusid, nagu see eelnõu kindlasti on. Kõige tähtsam on, et see riivab inimeste põhiõigusi. Sellele on viidanud muidugi ka õiguskantsler. Näiteks, te ei toonud seda välja, aga eelnõus on kirjas, et lisaks sellele, et tehakse foto sõidukist, [jäävad pildile] nii sõidukis kui ka selle läheduses viibivad isikud. PPA ütles, et neil ei ole võimalust hägustada inimeste nägusid. Mina ei mäleta, millal oli arutelu selle üle, et me võiksime ikkagi anda õiguse hakata pildistama inimesi, ka inimesi, kes on vahetus läheduses, kusjuures need andmed jäävad politseiregistrisse. Kuidas me selle sättega saame üldse edasi liikuda, arvestades, et ka õiguskantsleri büroo on olnud selles suhtes väga kriitiline?

Aitäh! Viimasel komisjoni koosolekul andis õiguskantsler pigem rohelise tule, et selle eelnõuga võiks edasi minna. See eelnõu kahtlemata piirab inimeste õigusi, aga otse loomulikult tuleb vaadata ka mündi teist poolt: numbrituvastuskaamerate kasutamine aitab tagada ühiskondlikku turvatunnet, ka kõikide siin viibivate inimeste, saalisviibijate, Eesti kodanike turvatunnet. Kaamerad, analoogsed kaamerasüsteemid on kasutuses väga suures osas teistes Euroopa Liidu riikides. 

Eks siin ole võimalik seda eelnõu veel parandada. Ma isiklikult näen, et kahe lugemise vahel vajaks lõige 7 kindlasti natukene selgemat lahtikirjutamist. Aga me oleme valmis uuesti ära kuulama nii PPA, Andmekaitse Inspektsiooni kui ka õiguskantsleri seisukohad, et mis need muudatusettepanekud või teoreetilised muudatused võiksid olla. Kindlasti võiksime komisjonis neid arutada. 

Selge on see, et kui tuvastatakse õigusrikkumine või on vaja õigusrikkumist kõrvaldada või tulevikus [tuleb anda see asi] menetlusse, siis need tulevased andmete töötlemise etapid riivavad inimeste privaatsust veel enam, see pildi tegemine ei ole kindlasti see kõige suurem inimeste õiguste riive. Aga nagu ma ennist mainisin, alati tuleb vaadata ka mündi teist poolt, et mis on see turvatunde mõttes tekkiv kasu, mida me neist numbrituvastuskaameratest saame.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa võiksid ju ütelda, kes tegelikult selle eelnõu tegi. Mina tean, kes tegi. See ei olnud teie. 

80 000 pilti tehakse, nendest kolmandikku on siiamaani [kasutanud] maksuamet. Selle eelnõuga kaovad maksuametil kõik õigused [selleks] ära. Kui ma vaatasin neid pilte, seda, mis on see alus, siis enamiku piltide puhul, mida maksuamet küsis, polnud selleks mitte mingisugust alust. Nad lihtsalt küsisid välja numbreid, [et näha,] kus kellegi auto oli olnud päevade, kuude või aastate viisi. Me anname praegu õiguse kuhugi, aga me ei tea üldse, mis seal toimub. See on väga kurb, et me ei tea, kuidas need kaamerad on turvatud. 

Te tulete siia eelnõuga, aga tegelikult te selle sisust ei tea midagi, sest eelnõu on ette valmistanud PPA, mitte teie. On mul õigus?

Eelnõu on tegelikult ette valmistatud koostöös Siseministeeriumi ning Justiits‑ ja Digiministeeriumiga, mitte PPA poolt. Selles te eksite. (Vahelehüüe saalist.) PPA on kindlasti kursis ja nad on sõna sekka öelnud. PPA seda eelnõu ette ei valmistanud, seda tegid ikkagi Siseministeerium ning Justiits‑ ja Digiministeerium. (Vahelehüüe saalist.) Ma arvan, et ei ole saladus, et mina olin üks nendest, kes selle esitas. Aga ma arvan, et siin Riigikogus on tihtipeale eelnõusid, mille ettevalmistaja on olnud ministeerium. Me lihtsalt nägime, et selleks, et seda õigusselgusetust ei oleks niivõrd pikalt, vaid me saaksime suvel teha kahe lugemise vahel tööd, on mõistlik esimene lugemine läbi teha. Tõsi ta on, et Maksu‑ ja Tolliametile õigust numbrituvastuskaameraid kasutada antud eelnõu raames ei anta. Küll puudutab see Politsei‑ ja Piirivalveametit ning julgeolekuasutusi, see tähendab Kaitsepolitseiametit ja Välisluureametit.

Kuna põhiseaduskomisjoni esimees tahab sekkuda küsimusega istungi juhatajale, siis ma võtan selle vahele. Palun, Ando Kiviberg!

Kuidas meil nüüd see kord ikkagi on, kui ettekandjale esitatakse küsimus, aga [vastamise] ajal hakkab saalis viibiv kolleeg lihtsalt vahele hüüdma? Kas ongi niimoodi, et teda ei ole võimalik kuidagi pidurdada? Laseks ikkagi vastajal korralikult vastata. (Hääl saalis.)

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen sarnasele küsimusele tegelikult vastanud, et emotsioonid ja selline väike debatt käivad asja juurde. Ma käisin alles hiljuti Prantsuse Rahvusassamblees. Seal nähtud pilti ma siia saali küll ei tahaks, meie oleme sellest päris kaugel. Ma olen ühte-kahte repliiki, niikaua kui need ei ole ettekandjat seganud, aktsepteerinud. Kui need hakkavad ettekandjat segama, siis ma otse loomulikult püüan sekkuda. Aga üks-kaks repliiki, kui need ettekandjat ei sega, neid olen ma valmis [lubama]. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! On erinevaid arusaamu, kas need kaamerad on head või ei ole. Minu hinnangul on nad vajalik tööriist PPA jaoks. On ka väga-väga-väga palju näiteid selle kohta, et tänu nendele kaameratele on kurjategijad saadud kohtu alla. Ma usun ka, et see [tööriist] peab kiiremas korras tagasi tööriistakasti jõudma ja kaamerad peavad jälle pildi ette saama. 

Sellest tulenevalt ma küsin teie käest, hea ettekandja. Kohtus on nendesamade numbrituvastuskaamerate [abil hangitud] asitõendeid minule teadaolevalt aktsepteeritud. Kas teie hinnangul oli siseministri otsus need kaamerad niimoodi sulgeda, et me suure tõenäosusega ei jõua neid suveks tagasi saada, õige otsus või on sellel Eesti turvalisusele väga karm mõju?

Alustan sellest, et tõepoolest, meil on õigusselgusetus. On inimesi, kes arvavad, et praegune õiguslik alus ei olnud piisav, on neid, kelle arvates õiguslik alus oli piisav, aga kohus ei ole kuidagi vaidlustanud nende materjalide kasutamise lubatavust, mille aluseks oli numbrituvastuskaamera salvestis. 

Ma saan aru Igor Tarost, kes peatas numbrituvastuskaamerate kasutamise kuni õigusselguse saavutamiseni, aga mulle isiklikult on ta öelnud, et põhjus oli see, et säilitada politsei usaldusväärsus, kuna politsei on Eesti riigi üks enim usaldatud organisatsioone. Politsei‑ ja Piirivalveamet ei ole täpselt samamoodi huvitatud sellest, et nende töö legitiimsus oleks kuidagi kahtluse alla seatud. Igal juhul on see PPA huvi, et õigusselgus oleks saavutatud. See on ka minu huvi.  

Kui te küsite, kas mina oleksin peatanud numbrituvastuskaamerate kasutamise, siis mina isiklikult ei oleks seda teinud. Ma olen pigem seda meelt, et senimaani, aastast 2009 kehtiv määrus on olnud sobiv. Jah, on juhitud tähelepanu, et seadusesse võiks tuua need paragrahvid, mis on senimaani olnud POLIS‑e määruses. Aga senimaani ei ole see [olukord] häirinud ühtegi [erakonda]. Meil on Riigikogus kuus erakonda, kõigi kuue erakonna siseministrid on olnud nende 16 aasta jooksul valitsuses, kaasa arvatud kaks Isamaa ministrit: Marko Pomerants ja Ken-Marti Vaher.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Anti! Ma küsin niimoodi. Need kaamerad on ju rahvale teada kui kiiruskaamerad ehk nende ülesanne on mõõta sõiduki kiirust ja tuvastada sõiduki [registreerimis]number, [mille alusel saab] saata sõiduki valdajale või omanikule trahvi[teate]. Mind teeb murelikuks, et need kiiruskaamerad ei ole ainult kiiruskaamerad, vaid nad tuvastavad ka sõidukis olevaid inimesi. 

Mis sina arvad, kas see on õigustatud, et me selliselt toimetame, või peaks mõtlema sellele, et fotot sõidukis olevatest inimestest siiski ei tuleks teha?

Politseil on kasutusel eri sorti kaameraid. Kiiruskaamerad on seatud pisut madalamale. Kiiruskaamera pildilt on võimalik natukene paremini tuvastada, kes sõidukis viibisid. Numbrituvastuskaamerad on seatud üldiselt kõrgemale ja kaamera on fokuseeritud eelkõige numbrimärgile, mistõttu inimeste näod niivõrd hästi tuvastatavad ei ole. Andmebaasis, kuhu [fotod] talletatakse, ei ole need kuidagi seotud inimestega, isikutega, vaid on seotud sõidukite [registreerimis]numbritega. Tõesti, kui hiljem menetluse käigus neid fotosid töödeldakse, siis on võimalik tuvastada ka fotol olevaid isikuid. Aga jah, politsei numbrituvastuskaameratega isikupõhiselt andmeid ei kogu, kuid hiljem on töötluse käigus tõesti võimalik tuvastada ka fotol olevaid isikuid. 

Ma siiski tuletan meelde, et numbrituvastuskaamera pildilt on üpris keerukas aru saada, kes on roolis. Võib-olla võib aru saada, kui mitu inimest autos viibis, võib olla võimalik ka aru saada, kas autos on mees või naine, aga isikusamasuse tuvastamine numbrituvastuskaamera foto põhjal ei ole kõige kergem.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No kuidagi ühepoolne on see argumentatsioon. Mina räägin teile inimeste põhiõigustest, teie vastate mulle, et see kõik on turvatunde tagamiseks. Mina olen aru saanud, et numbrituvastuskaamerate [kasutamine] peatati üldse seetõttu, et inimeste põhiõigusi oli riivatud. Selle eelnõu eesmärk ei peaks olema see, et me tagantjärele seadustame need kaamerad, mis olid ebaseaduslikult paigaldatud, vaid see, et me siin arutame [seda teemat]. Debatt peaks olema inimeste põhiõiguste kaitsest ja sellest, kuidas me edasi liigume. 

Korra veel ka sellest kommentaarist kohtu kohta. Kohus on need materjalid vastu võtnud. Selle kohta oli õiguskantsleril tehtud eraldi analüüs. Probleem on selles, et mitte kordagi ei olnud vaidlustatud korrakaitseseaduse paragrahvi. Ehk kui see korrakaitseseaduse paragrahv oleks vaidlustatud, siis oleks see tegelikult õigusvastane. 

Minul on teile küsimus ametnike hulga kohta. Nagu me teame, 1300 ametnikku, see on see number, saavad selle ligipääsu. Kas te arvate, et see on proportsionaalne?

Kusagilt pihta hakates: ka inimese vangipanek on põhiõiguste piiramine. Samamoodi on erinevaid protsesse, millega me Eesti riigis põhiõigusi piirame. Pigem on õiguskantsler ja Andmekaitse Inspektsioon juhtinud tähelepanu sellele, et numbrituvastuskaamerate kasutamine kui selline ei ole põhimõtteliselt vale, kuna sellega tagatakse ka inimeste turvatunne. Probleem oli selles, et see ei olnud reguleeritud mitte seaduse tasandil, mida põhiõiguste riivamine eeldaks, vaid senimaani oli see reguleeritud määruse tasandil. Seda probleemi see [eelnõu] ka lahendab.

Võib-olla täpsustate, mis see küsimuse teine pool oli? (Saalist täpsustatakse.) Kas see on proportsionaalne? Numbrituvastuskaameraid tohib kasutada ka praegu, või tohtis kasutada, ainult siis, kui see oli tööks vajalik. PPA viis läbi kontrolli viimasel perioodil tehtud päringute kohta. Väärkasutamist ei tuvastatud, valdavalt oli [nende salvestiste] kasutamine ikkagi seotud kuritegude uurimisega ja see oli põhjendatud. Täpselt samamoodi tohib tulevikus numbrituvastuskaameraid paigaldada ainult ohuhinnangu alusel ning andmeid või neid numbrituvastuskaamerate salvestisi tohib töödelda ainult kuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, menetlemiseks ja nii edasi. Kergemate distsiplinaarkuritegude või väärtegude puhul oleks ka tulevikus numbrituvastuskaamerate salvestiste kasutamine keelatud.

Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina küll loen sellest konkreetsest eelnõust välja, et see eelnõu on kokku pandud ennekõike turvalisuse tagamise eesmärgil, et me saaksime kaasaegses infoühiskonnas kasutada kõiki tehnoloogilisi võimalusi, selleks et ühelt poolt tagada turvalisus, ja teiselt poolt annab see eelnõu väga selgelt ka need raamid, kuidas inimeste põhiõigused oleksid kaitstud.

Minu küsimus ongi seotud just võimaliku põhiõiguste riivega. Kas te saate välja tuua, mis konkreetselt selle eelnõu puhul tagab selle, et inimeste põhiõigused on kaitstud? Millised on need konkreetsed sätted selle eelnõu puhul?

Jah. Nii AKI kui ka õiguskantsler on välja toonud need probleemid, mida eelnõu peaks katma. Antud eelnõu neid ka katab. See eelnõu kirjeldab väga selgelt ära, millistel tingimustel tohib päringuid teha. Teiseks, eelnõu kirjeldab ära, kuidas peab andmeid säilitama – seda tehakse 45 päeva – ning kui kaua peavad hiljem säilima ka need logifailid. Kui on kahtlusi, kas mingil hetkel tehtud päringul oli piisav õiguslik alus või mitte, siis kuni kaks aastat hiljem on võimalik seda tuvastada. Kuidas see välja näeb? Vastav ametnik peab selle ära kirjeldama, päringu juurde peab panema näiteks menetluse numbri ja märkima juurde ka selle paragrahvi, mille alusel ta selle päringu teeb. Järelevalvet teostab sisekontroll ning loomulikult on võimalik PPA ja sisekontrolli üle järelevalvet teostada ka Andmekaitse Inspektsioonil. Ehk tulevikus on selle eelnõu järgi tagatud järelevalve, et üleliigselt ei sekkutaks inimeste põhiõigustesse, [vaid tegutsetaks] piirides, mis võimaldavad tagada ühiskondlikku turvatunnet, tehes seda võimalikult kuluefektiivselt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ütlesid, et midagi üsna hullu võib juhtuda, kui ei ole võimalust neid kaameraid kasutada. Aga kas on olemas mingi analüüs, mida see võib reaalselt tähendada? Homme seda seaduseks teha ei saa, läheb kuu, kaks või mis iganes. Millised kohutavad tagajärjed sellel võiksid olla, kas sellised arvestused on olemas?

Ma ei oska tuua arvestusi, aga saan tuua näiteid praktilisest elust. Näiteks oletame – need on muidugi negatiivsed näited, aga neid on olnud –, et röövitakse laps, sooritatakse tema suhtes seksuaalkuritegu ja on vaja kuumade jälgede põhjal tuvastada, mis suunas see sõiduk liikus, kui see laps oli pandud autosse või sõiduki pagasiruumi. Kui politsei peaks hakkama välja võtma asutuste videosalvestisi, siis nende põhjal oleks väga keeruline tuvastada, just kuumade jälgede põhjal, [piiratud] ajaraamis, mis suunas sõiduk liikus, kust ta läbi sõitis. Selline andmete kogumine on päris ajamahukas, sest tuleb ettevõtteid läbi käia ja neid videoid edasi-tagasi läbi kruttida. Kui näiteks on teada, mis värvi see sõiduk võis olla, mis marki see võis olla, siis on võimalik kaamerasalvestiselt tuvastada näiteks selle sõiduki numbrimärk ning juba üpriski kiirelt, väga lühikese aja jooksul tuvastada, mis suunas see sõiduk liikus, ning seadusvastane tegevus lõpetada ja inimest kaitsta.

Täpselt samamoodi, kui näiteks peaks siia taas tulema Leedu autovargad, kes panevad midagi pihta, näiteks Võrus pandi eelmine nädal üks sõiduk pihta, siis kui meil oleks numbrituvastuskaamerad kasutusel, oleks politseil kiire päringuga võimalik tuvastada, kus see auto viimati numbrituvastuskaamera vaatevälja sattus ja kus ta võib asuda. Kui selliseid andmeid ei ole, on jälgede ajamine üpriski ajakulukas.

Ma neid kõige negatiivsemaid näiteid ei taha tuua, aga selge on, et kui lihtsalt patrulliga jälgida või passiivselt videopilti jälgida, siis see peab olema juhus, kui kurjategija sülle jookseb. Eelkõige sellistel juhtumitel on neid numbrituvastuskaameraid vaja. Ka narkokuritegevuse puhul. PPA ise on toonud välja, et Leedust tuli info, et narkootikume [veeti] suures koguses üle piiri. Eesmärk oli neid ebaseaduslikult käidelda, aga juhuse tõttu kuskil Kesk-Eesti kandis see auto patrullpolitseinikele lihtsalt nagu [kukkus] sülle. Numbrituvastuskaameraga oleks olnud võimalik selle auto liikumisteekonda oluliselt tõhusamalt tuvastada. 

Neid juhtumeid on selle kuu aja jooksul juba olnud, õnneks küll mitte midagi väga kurba. Ma tõesti loodan, et selle ajaga ei juhtu midagi kurba, mida oleks saanud nende kaamerate kasutamisega ennetada.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eestis kehtib seadus, et kui soovitakse jälitustegevusega tegelda, siis peab prokuratuur saama kohtult loa. 80 000 päringut tehakse nende kaamera[salvestiste kohta]. Oskate te öelda, kui mitu kurjategijat on tegelikult nende abil kätte saadud?  

Ma veel kordan, et kui me käisime seda [süsteemi] vaatamas, siis me vaatasime paari kuupäeva ja maksuametil ei olnud ühtegi selgitust, miks neid [päringuid tehti]. Kaheksa [tulemuse hulgas], mis ühekorraga lehe peale tuleb, oli kuus nii-öelda vale küsimust, mis ei avanudki mitte midagi. Mis see tulemus tegelikkuses on, kas üks või kaks kuritegu, ja kuidas ikkagi on võimalik, et numbrituvastuse abil saab jälitada inimesi nii, et ei pea kohtunikult luba võtma, või kuidas?

Aitäh!

Ma julgen natukene kahelda selles väites, et Maksu‑ ja Tolliamet ei osanud teile vastata, miks nad teatud päringuid on teinud. Ma arvan, et need põhjendused on kindlasti olemas, kui te uuesti küsite. 

Aga siin seletuskirjas oli ka natukene statistikat, mis põhjustel on päringuid teostatud. Kõigest 3% numbripäringutest moodustasid väärteomenetluste ja tagaotsimistega seotud päringud, 65% päringutest olid senimaani seotud raske või raske peitkuritegevusega ja 32% moodustasid muu kriminaalmenetlusega ja info kontrollimisega seotud päringud. Ehk need päringud ikkagi on seotud kuritegevusega, mitte väärtegude või kergemate distsiplinaarrikkumistega. (Hääl saalist.)

Peeter Ernits, palun! (Hääl saalist.)

Aitäh! Kas saab küsida? Ma ootan viivu. 

Ikka saab! Ikka saab, palun!

Sa ütlesid, et selle kuuga midagi hirmsat ei juhtunud. Aga kui tuleb järgmine kuu ja veel järgmine kuu? Ikkagi, kui palju hirmsat siis võib juhtuda? Sa rääkisid mingite seksuaalpervertide ja narko liikumisest ja nii edasi. Kas on mingid kaalutlused, et jah, põhimõtteliselt võib üles lugeda küll, mida kõike võib juhtuda? Palju pahu asju võib juhtuda. Põhiseaduslikust küljest ei ole juttu nagu olnud. Aga ikkagi, kas on mingit analüüsi? Kui ühe kuuga midagi hullu ei juhtunud, kas siis teise kuuga hakkab midagi eriti hullu juhtuma, või kolmandal kuul?

Eestis on isikuvastased kuriteod aja jooksul õnneks päris palju vähenenud, aga need siiski eksisteerivad. Ma igaks juhuks kinnitan üle, et hetkel on numbrituvastuskaamerate kasutamine peatatud. Aga on olemas tõenäosus – ma ei oska teile öelda protsenti, kui suur see on –, et mõni kuritegu ei saa piisavalt kiirelt lahendatud, kui meil numbrituvastuskaamerate kasutamise võimalust ei ole. Selleks et seda riski minimeerida, on kindlasti oluline, et selle suve jooksul nii Riigikogu, PPA, Justiits‑ ja Digiministeerium, Siseministeerium, õiguskantsler kui ka Andmekaitse Inspektsioon teeksid selle seadusega tööd, nii et septembri alguses oleks meil teisel lugemisel eelnõu, mille kohta kõik võivad öelda, et sellega ollakse rahul. Ma arvan, et meil on suvel piisavalt aega sellega tööd teha ja mina isiklikult sellega tööd teen, et see vastaks tingimustele, nii et AKI ja õiguskantsler oleksid rahul. Ma toonitan, et see oli 2009. aastal reguleeritud määruse tasandil. See nõuab ajakohastamist ning selle regulatsiooni seadusesse toomine on kindlasti vajalik.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Kas eelnõu autorite meelest sisaldab põhiseaduses sisalduv õigus isikupuutumatusele ka õigust isiku konfidentsiaalsusele? Teiseks, mida õiguslikult tähendab see häma, milleks neid numbrituvastuskaameraid saab kasutada? Siin ei ole juttu mingist raske kuritegevuse suletud loetelust. Ma loen siit: korrarikkumise lõpetamiseks. Korrarikkumine on tegelikult teisiti defineeritud: avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi rikkumine. Avalik kord on omakorda ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Täielik sasipundar! Selgitage palun, mida tähendab see korrarikkumise definitsioon, kui korrarikkumise lõpetamiseks võib seda [süsteemi] kasutada. Korrarikkumine on selle loogika järgi muu hulgas näiteks automaksu mittemaksmine. Kas te peate võimalikuks, et neid kaameraid kasutatakse ka näiteks automaksu mittemaksjate tuvastamiseks?

Te ilmselt lugesite seda seletuskirjast, mul ei ole seda ees. (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.) Korrakaitseseaduse §‑st 34? (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.)

Aitäh-aitäh! (Urmas Reinsalu jätkab.) Aitäh! Aitäh, härra Reinsalu! Just, ma tänan. Sõnavõtud tulevad veel, teie sõnavõtt tuleb, te saate seda täpsustada. Just, jaa.

Urmas Reinsalu, te olite justiitsminister aastail 2015–2019, sel ajal, ja ma arvan, et te oma kõnes suudate kindlasti selle definitsiooni täpselt ette lugeda. Kahjuks ei ole mul seda legaaljuriidilist definitsiooni korrarikkumise kohta kohe võtta. Aga ma arvan, et te saate pärast täpsustada, mis see täpselt on.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, hea Anti! Küsin nii. Minu jaoks on veidike arusaamatu see, miks väga paljud inimesed siin Riigikogus tunnevad, et tohutult on kellelegi liiga tehtud. Mulle isiklikult lihtsalt niimoodi tundub. Kellele siis liiga on tehtud? Kas selle arutelu käigus on välja tulnud, kui paljude õigete hõlma siis on hakatud? Kas see analüüs on olemas? Ma siiralt ei saa aru, miks ikka tahetakse pätte kaitsta.

Ma natukene tõin enne välja statistikat. Õigete hõlma hakatud ei ole. Kui rääkida sellest, mis on olnud päringute tegemise alus, siis 65% olid seotud raske või raske peitkuritegevusega ning 32% moodustasid muu kriminaalmenetlusega ja info kontrollimisega seotud päringud. Küll väga marginaalse osa, aga siiski 3% moodustasid väärteomenetluse ja tagaotsimisega seotud päringud. Ehk jah, kõik ei ole seotud kuritegevusega, osa on seotud ka kadunud inimeste tagaotsimisega. Miks peab taga otsima kadunud inimesi, kes liiguvad näiteks autoga? Ma arvan, et me suudame kõik neid situatsioone silme ette manada. Tõesti, ka kadunud inimeste tagaotsimiseks see eelnõu aluse annab. Ma näiteid ei hakka tooma.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimees, hea kolleeg Madis Timpson, et ta tutvustaks arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina teen lühidalt kokkuvõtte sellest, mis meil õiguskomisjonis toimus. 

Õiguskomisjoni [istung] toimus teisipäeval, 10. juunil. Anti Haugas tegi ka seal lühidalt kokkuvõtte sellest eelnõust. Peamine, mis jäi kõlama, oli see, et kuna Riigikogu istungjärk on peatselt lõppemas ning ei soovita, et liiga [pikk] paus jääks sisse, siis oleks hea, kui eelnõu läbiks [nüüd] esimese lugemise, et suvel oleks võimalik eelnõuga tööd teha. 

Võrreldes selle eelnõuga, mida õiguskomisjon ei algatanud, Siseministeeriumi nädal tagasi [tutvustatud eelnõuga], on erinevusi kaks. Välja on jäetud Maksu‑ ja Tolliametit puudutav säte ja lisaks on täpsustatud ühte paragrahvi ehk seda, millistel alustel võib Politsei‑ ja Piirivalveamet teha kaameraga foto mootorsõidukist või haagisest ning selle registreerimismärgist salvestada. 

Kutsusime komisjoni istungile Siseministeeriumi, Politsei‑ ja Piirivalveameti, Õiguskantsleri Kantselei, Justiits‑ ja Digiministeeriumi ning Andmekaitse Inspektsiooni esindajad. 

Siseministeeriumi esindaja ütles, et ta toetab seda eelnõu ja peab seda väga positiivseks algatuseks ning kui esimene lugemine on lõpetatud, siis on võimalik suve jooksul selle eelnõu kohta ette valmistada korrektsed ettepanekud. Õiguskantsleri Kantselei esindaja sedastas, et õiguskantsler peab põhjendatuks seda, et numbrituvastuskaameraid saaks kasutada kuritegude uurimisel ja nende inimeste leidmiseks, kelle elu või tervis võib olla ohus. Siiski on õiguskantsleri hinnangul andmete kasutamise kohta oluline märkida, et nende inimeste fotosid, kes viibivad mootorsõidukis või selle vahetus läheduses, ei peaks kasutama ja selle välistuse võiks edaspidise menetluse käigus seadusesse sisse viia. Justiitsministeeriumi esindaja andis kommentaari, et [eelnõu] on kindlasti parem kui see, mis algselt oli. Andmekaitse Inspektsiooni [esindaja] ütles, et eelnõu on sellisel kujul, et selle võiks aluseks võtta ja sellega edasi minna. 

Komisjonis kõlas eelkõige Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajate poolt, et nende arvates oli halb, et selle eelnõu esitasid neli Riigikogu saadikut, seda oleks võinud teha siiski õiguskomisjon. Keskerakonna esindaja kommenteeris, et eelnõu on sisuliselt ja põhimõtteliselt sama, mis oli kunagi esitatud, jätkuvalt ei ole tervikpaketti ning inimeste põhiõiguste kaitset puudutav osa ei ole piisav. 

Juristid laskusid siis omavahel õigusteoreetilisse vaidlusesse, mida oli väga huvitav kuulata. Ma säästan teid siin sellest. Aga kolleeg Randpere küsis, kas eelnõus ei ole mingit märget selle kohta, kuidas tuleks inimesi teavitada kaamerate olemasolust ja asukohtadest. Sama probleem esineb ka teiste kaameratega, sealhulgas mobiilsete kiiruskaameratega, millel ei ole hoiatavat märki ees. Kas seda on plaanis kuidagi teha? See oli päris omaette teema. Ta sai vastuse, et kiiruskaamerad ei ole avaliku ruumi kaamerad, mistõttu on õiguslik regulatsioon teine. 

Edasi oli veel juriidilist diskussiooni, eelkõige õiguskantsleri ja justiitsministeeriumi esindaja vahel, selle üle, kuidas mõningaid asju paremini sõnastada. Selle pinnalt tegi komisjon järelduse, et neid arutlusi ja dialooge me menetluse käigus jätkame. 

Jõudsimegi sujuvalt menetlusotsusteni, mis olid järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. juunil, see tehti konsensusega, ettepanek oli esimene lugemine lõpetada, selle poolt oli 7, vastu 1, kolmandaks oli ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 30 tööpäeva, ja neljandaks see, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ettekandeks Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Urmas Reinsalu. Ma ei usu, et te soovite sõnavõttu kohapealt, kaks minutit on teie jaoks ilmselgelt ebapiisav. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Eesti Vabariik on põhiseadusriik. See tähendab seda, et põhiseaduse §‑s 26 määratletud inimeste õigus eraelu puutumatusele sisaldab ka õigust inimeste privaatsusele ning õigust konfidentsiaalsusele. Väga oluline põhimõte! 

Puudutavalt Nordrhein-Westfaleni liidumaa seadust ja puudutavalt ka numbrituvastuskaameraid määratles Saksa põhiseaduskohus 17. veebruaril 2008. aastal Saksa põhiseadusliku põhimõttena õiguse konfidentsiaalsusele. See on ka meie põhiseaduse, põhiõiguste, proportsionaalsuse testis ja kultuuris aluslähtekohaks. Saksa põhiseaduskohus jõudis arusaamale, et eksisteerib õigus konfidentsiaalsusele, inimesel on see põhiõigus, kui ta ei soovi, et teda tähele pannakse. Väga oluline! Enesestmõistetavalt on teatud asjaoludel legitiimselt ja proportsionaalselt võimalik seda põhiõigust piirata, ennekõike raske kuritegevuse piiramiseks. 

See seaduseelnõu on aga mis asi? Hoolimata kogu lugupidamisest nelja sümpaatse autori vastu, see on tegelikult katse tagantjärele seadustada, ilma mitte mingisugusegi sisulise kvaliteediga, juriidilise, põhiõigusi puudutava käsitluseta. Kõigepealt me peaksime parlamendina üldse tegelema määratlemisega. Meil on hakanud erosioon põhiõiguste valdkonnas väga kiiresti toimuma. Me arutasime, ja homme hakkame siin arutama mis teemat? Superbaasi! Ütleme, paralleelselt – kas panete tähele? –, superbaas, rahapesubaas. Näete, vägagi legitiimsed seosed. See omakorda võimaldab andmekaevet, võimaldab opereerida AI‑süsteemidega ja anda informatsiooni üle ka teistele julgeolekuasutustele. 

Nüüd me anname sellel alusel õiguse piirata kõikide Eesti inimeste, kes liiguvad sõidukitega, eraelu puutumatust või õiguse neid tuvastada, [kui seda on vaja] korrarikkumise lõpetamiseks. Nagu ma eelnevas küsimuses sugugi mitte norivalt viitasin, see on ise ennast defineeriv mõiste. Korrarikkumine on avalikku korda puudutav rikkumine ja avalik kord on omakorda subjektiivsete õiguste kaitse, korrakaitseseaduse alusel. See tähendab kõike, absoluutselt kõike. See on tegelikult sellises loogikas definitiivselt määratlematu. Normaalses põhiseaduskultuuris ei kannataks see sekundikski kriitikat. 

Vaadake, see ei ole mitte pisiasi, või ütleme, sihukene mugavusküsimus, nagu siin härra Allase küsimuses oli, et me tegeleme mingisuguse nipet-näpet asjaga, et see muud ei ole, sest kes siis ei taha kurjategijaid püüda. Me ütleme: põhiõiguse kaitse, õigus eraelu puutumatusele. Parlament peab kõigepealt määratlema selle, mida see eraelu puutumatuse õigus endas sisaldab, ja kas ka eelnõu autorite [arvates]. Sellepärast minu küsimus oli, kas see sisaldab endas ka õigust konfidentsiaalsusele, privaatsusele, ja mis on ülekaalukad kaalutlused, et seda põhiõigust saaks rikkuda. Praegu on selles käsitluses esitatud ammendamatu loend. 

Loomulikult, ma esitasin groteski kalduva küsimuse, mis puudutas seda, kas korrarikkumine on ka automaksu mittemaksmine. Muide, see ei olegi laest võetud küsimus. 2023. aasta suvel tegid liikluskindlustusettevõtted, kui ma õigesti mäletan, ettepaneku, et automaksu maksmist tuleks hakata just nimelt numbrituvastuskaameratega jälgima. Selle eelnõu sõnastuse järgi on see täiesti mõeldav. 

Parlament on muutunud – andke mulle andeks, see on, ma tean, väga valus diagnoos – otsekui tankistiks. Siia tullakse lihtsalt, eks ole, ametkonna eelnõuga. Ametkond on arusaadavalt Parkinsoni seadusest lähtuvalt enesekaitse või enda organisatsiooni kaalutluste alusel huvitatud selle asja tagantjärele reguleerimisest. Nüüd me hakkamegi sellega tegelema. 

Kahjuks ei ole piisavalt kvaliteeti ilmutanud ka valitsus. Avalikkusele tuli see üllatusena, seda ei ole mõtet ju eitada. Aga poliitikud … Ma kahtlen selles, et nad ei eksitanud avalikkust, kui nad ütlesid, et ka nende jaoks oli see teadmata. Pärast seda esitatud käsitlust ei ole see olnud veenev. Seda on käsitletud kui ebamugavat meediateemat, mis tuleks [päevakorralt] maha võtta. Ajakirjanduse rahustamiseks need kaamerad peatati. Nüüd on sisuliselt vormistatud kõikehõlmav õigus. Ma ütlen, et see õigusväline pädevus on isegi väiksem õiguste riivamine, kui me sellises ulatuses sätestame, et Eestis on võimalik avatud nimekirjaga, kõikide inimeste, kes ruumis ringi liiguvad, asukohta tuvastada. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. 

Hea parlament! Meie teeme ettepaneku niisugune eelnõu tagasi lükata. Ma ei näe alternatiivi. Valitsus peab esitama veenva ja selge käsitluse ning see peab hõlmama ennekõike põhiseaduspärasust, puudutades isikute eraelu puutumatust ja valitsuse õigusteoreetilist, aga poliitilist käsitlust inimese vabadusest, nii positiivsest vabadusest midagi teha kui ka negatiivsest vabadusest, muu hulgas peab see hõlmama õigust, nagu Saksamaa põhiseaduskohus viitas, konfidentsiaalsusele. 

Loomulikult tuleb kaasaegses ühiskonnas kasutada tehnoloogilisi võimalusi, et olulisi, ühiskonna õigusrahu või ka inimeste põhiõigusi olemuslikult riivavaid õigusrikkumisi ära hoida või süüdlasi tuvastada, aga mitte sellisel moel esitatud teksti alusel. See kahjuks ei vasta kaasaegse põhiseaduskultuuriga riigi tasemele. Meie areng praegu on taandareng põhiseaduse, põhiõiguste valdkonnas ja see on väga häiriv trend, ma hoiatan. Aitäh teile!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel hea kolleeg Stig Rästa. Palun!

Austatud Riigikogu [ase]esimees! Head kolleegid! Täna arutatav eelnõu on samm edasi turvalisema Eesti suunas. See ei ole eelnõu, mis ohustaks meie privaatsust, vaid vajalik tööriist korrakaitsjatele, et kiiresti ja täpselt reageerida ohtudele, tuvastada tagaotsitavaid ja ennetada kuritegusid. Kaamerate küsimus ei ole lihtsalt tehniline ega juriidiline vaidlus. See on väärtuspõhine valik: kas me anname oma korrakaitsjatele tööriistad, mida neil on vaja, et ennetada ja avastada tõsiseid kuritegusid, või jätame nad seaduste ebaselguse taha ootama?

Politsei- ja Piirivalveamet peab saama oma seaduslikke ülesandeid täita kaasaegsete vahenditega. Me elame digitaalses maailmas. Kaamerad on tänapäevane tööriist, mitte jälitamisvahend, vaid kuritegude vähendamise ja kogukonna kaitsmise abinõu. Salvestisi tohib kasutada ainult selgelt piiritletud juhtudel, nagu kuritegude menetlemine või ohu tõrjumine.

Võrdleme ennast korraks meie naaberriikidega. Soome, Rootsi ja Läti on juba ammu sarnased süsteemid rakendanud. Eestis on kaamerate kasutus olnud seni väga piiratud. Igasugused väited suurest jälgimisühiskonnast ei pea vett. Me ei ela eraldatud maailmas. Infovahetus, kiired reageerimisvõimalused ja tehnoloogiline võimekus on osa 21. sajandi turvapaketist.

Isiklikult – mitte ainult parlamendiliikmena, vaid ka lapsevanemana – ütlen, et ma tunnen end turvalisemalt, kui tean, et meie tänavatel ja ristmikel on olemas tööriistad, mis aitavad ära hoida liiklusõnnetusi, tuvastada tagaotsitavaid või ära hoida kuritegusid. See teadmine ei ahista, vaid rahustab. Küsimus ei ole selles, kas me usaldame oma riiki, vaid selles, kas me anname riigile tööriistad, et saaks täita oma kohustust kaitsta inimesi.

Selle eelnõu eesmärk ei ole salajane jälitamine, vaid läbipaistev, seadusega piiritletud tegevus. Küsimus ei ole ainult õiguses, vaid ka usalduses. Eesti inimesed usaldavad oma politseid ja nad ootavad meilt, Riigikogult, et me looksime selge, läbipaistva ja tasakaalus seadusandluse, mis tagab nii turvalisuse kui ka privaatsuse. Sellepärast on tähtis, et viiksime eelnõu menetluse viivitamatult lõpule ja annaksime politseile tagasi õiguse kasutada kaameraid selgelt reguleeritud alusel. 

Seetõttu kutsun teid, head kolleegid, üles toetama siseminister Taro tööd ja numbrituvastuskaamerate seadusandlikku reguleerimist. Me ei saa lubada, et seadusandlik vaikus jätab meie turvalisuse poolikuks. Vastupidi, me peame tagama, et Eesti oleks riik, kus privaatsus ja turvalisus käivad koos, mitte ei vastandu. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel hea kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Hea aseesimees! Millest me siis räägime? Me räägime 175 kaamerast üle Eesti, mis teevad fotosid sõidukitest. Keskne fookus on numbrimärgil, mitte inimestel, ja foto [kehva] kvaliteedi tõttu üldjuhul need inimesed, kes seal kuskil taustal on, [äratuntavad] ei ole. Ehk tegelikult on arusaadavad sõiduki registreerimisnumber, kuupäev ja kellaaeg. Mingit isikustamist tollel hetkel ei toimu.  

Millal toimub see nii-öelda isikustamine, mille puhul me räägime, et see on tohutu riive? Mõned näited, sest ennist ju küsiti, milleks politseil seda kõike vaja on: PERH‑i ülemarsti ründamine koroonaviiruse kõrgperioodil, tulirelvade abil toimunud kurjategijate arvete klaarimine Lasnamäel, Austraalia ärimehelt vabaduse võtmine ja väljapressimine, suure mahuga vargus Apple'i tehnikapoest. Kõige valusam näide, mis toodi avalikul istungil, oli see, et üks 9‑aastane laps tõmmati maasturisse ja vägistati. Tänu numbrituvastuskaamerale on see kurjategija nüüd vanglas. Ehk kui ennist oli juttu teooriast ja praktikast, siis saab öelda, et neid näiteid juba on. 

175 kaamerat – see on siin saalis kõlanud justkui kõige suurema põhiõiguste riivena, mis meil Eestis on. Ma ei ole sellega nõus. Meil on neid kaameraid igal pool palju-palju rohkem. Kui te sõidate kaubanduskeskusesse, näidatakse teie auto numbrimärki, kui te olete tanklas, teavad kõik, et te seal olete. Iga päev on meil taskus telefonid, kus on absoluutselt kõik erinevad jälgimissüsteemid meie enda aktsepteeritud, Google Maps ja nii edasi ja nii edasi. Ometi, see numbrituvastussüsteem, mis on ülimalt oluline PPA jaoks, on punane joon ja räägitakse jälgimisühiskonnast. Ma ei ole sellega nõus.  

Kui me räägime sellest juriidilisest poolest, siis nagu ennist ettekandja välja tõi, tegelikult on see süsteem töötanud karistusseadustiku alusel ja POLIS‑e põhimääruse alusel erinevate siseministrite ajal. See oleks võinud töötada ka täna, on minu aus hinnang. See oleks võinud töötada ka täna ja me oleksime võinud paralleelselt selle küsimusega siin Riigikogu saalis tegeleda. Tõesti, mitte ükski erakond siin saalis minule teadaolevalt ei ole vaidlustanud seda, et me võiksime luua õigusselgust, teha asjad konkreetsemaks ja selgemaks, analüüsida ja teha seaduses vajalikud muudatused. Mitte keegi ei ole seda siin saalis vaidlustanud.

Seda öeldes tuletan ma meelde, et ka kohus ei ole asitõendeid kaaludes ja arvestades kordagi vaidlustanud numbrituvastuskaamerate [kasutamist], olgu selle põhjuseks mis iganes. Kas keegi on vaidlustanud või ei ole vaidlustanud, see ei olegi oluline. Lõppkokkuvõttes on kohus Eesti Vabariigis see, kes ütleb, kas miski on ebaseaduslik või ei ole ebaseaduslik. Kohus minule teadaolevalt ei ole teinud sellist otsust, et numbrituvastussüsteem on ebaseaduslik ja see tuleb kinni panna.

Täna on olukord, kus me läheme vastu istungivabale suvele, et alles sügisel kokku tulla. Aga numbrituvastussüsteem on pime, politseilt on ülimalt oluline instrument ära võetud. Siin ma olen tõepoolest kriitiline. Esiteks selle pärast, et siseminister selle otsuse tegi, kuigi tal võisid loomulikult olla head kavatsused. Ma arvan, et see oli viga. Ma arvan, et see on probleem, ja ma loodan väga, et me sügisel ei kuule ühestki sellisest juhtumist, nagu ma siin enne ette lugesin. [Loodan,] et siis pole olnud ühtegi sellist juhtumit, mille oleks saanud numbrituvastussüsteemi abil kiiresti lahendada, aga mida ei lahendatud sellepärast, et seda süsteemi lihtsalt ei olnud. See on väga-väga ohtlik mäng, mida me siin saalis mängime ja mida siseminister oma otsusega harrastas.  

Palun minut aega juurde

Üks minut juurde, palun! 

Sellepärast ma väga lootsin, kui Siseministeerium tuli uuesti oma eelnõuga õiguskomisjoni, et me oleme kõik seda meelt, et see olukord tuleb kiiremas korras lahendada. Õiguskomisjon, kui Siseministeeriumi, Justiits‑ ja Digiministeeriumi ning erinevate ametite [esindajad] meie juures olid, otsustas, et me ikkagi ei algata seda eelnõu. Mõned päevad hiljem, võib-olla isegi järgmine päev, tulid head kolleegid sisuliselt sama eelnõuga uuesti. Tõsi, seal olid mõningad asjad muutunud, aga suures plaanis oli see sama eelnõu. Ja nüüd õiguskomisjon ja koalitsioon seda toetasid. 

Ma ütlesin ka õiguskomisjonis, et esimese ja teise lugemise vahel on muudatusettepanekute tähtaeg. Me saame neid alati algatada. Loomulikult, selles eelnõus on probleeme ja me saame neid jooksvalt parandada, nii nagu meie menetluskord ette näeb.  

Tegelikult oli päris suur segadus. Ma vaatasin, Postimehes siseminister ütles, et jah, see läks viltu. Tegelikult läkski viltu. Mul on küll väga suur palve, vaatamata sellele, et mul on kahetised tunded. Veel kord, mitte et ma oleks kade, aga ma arvan, et õiguskomisjon oleks pidanud selle algatama. Ei algatanud. Nüüd on see justkui nelja saadiku oma. Aga tegelikult ärme seda sellise fookusega võta. See on oluline eelnõu, milles on murekohti, absoluutselt. Aga me suudame seda siin saalis parandada, selleks et see oluline süsteem töötaks. Jälgimisühiskonnaga ei ole nende kaamerate puhul küll mitte mingit pistmist. Selle ideoloogia üle ei ole meil antud instrumendi puhul minu arust mõistlik siin omavahel vaielda. Meil on vaja vaielda selle üle, milline on see juriidiline lahendus, ja see asi ära parandada. Nii lihtne see ongi. Aitäh! 

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Tegelikult tekitab hirmu see, mis suunas me oleme liikumas. Mind häirib, kui ühepoolne ja primitiivne see debatt siin saalis on. Ma ei tea, kas see on seetõttu nii, et on juba hiline aeg ja kõik mõtlevad suvepuhkusele. Aga tõesti, kuhu me oleme liikumas, kui lihtsalt ollakse valmis sõitma üle inimeste põhiõigustest ja alluma survele! 

Selles päevakorrapunktis me arutame politseikaameraid. Tundub, eks ole, et ei ole midagi nii hullu. Eile oli arutlusel ja homme on lõpphääletusel eelnõu, mis on palju hullem, mida juba korra ka mainiti, kus pannakse kokku 11 andmebaasi ja antakse Rahapesu Andmebüroole võimalus tehisaruga kõiki inimesi profileerida. 

Kuhu me oleme liikumas? Mina ei mäleta, millal oli ühiskonnas selle üle diskussioon ja millal anti ühiskonnas roheline tuli, et me liigume selliste andmebaasidega ja selliste kaameratega edasi. No ja siis muidugi on alati see põhjendus, et kui sa oled aus inimene, siis sul ei ole ju midagi karta, see kõik on sinu kaitseks. Või nagu kõlas eelnõu ettekandja lause, et vangipanek on ju ka põhiõiguste riive. Sellise loogika järgi, kui me räägime kuritegude ennetusest, on mul ettepanek, et miks ei võiks ka komandanditunni kehtestada. Väga hea ennetusmeede! Võib-olla on seal mõned põhiõiguste riived, aga see on ju teie kaitseks! See on, inimesed, teie turvalisuse tagamiseks! Meie demokraatlikus euroopalikus ühiskonnas, kus inimeste vabadused, privaatsus ja põhiõiguste kaitse on väga olulisel kohal, ei ole selline debatt tegelikult kohane. 

Mis kõige olulisem, ühiskonnas tekib turvatunne siis, kui inimesed saavad aru, mida teeb avalik sektor, kui antakse selgeid signaale, mis toimub. No selles kaamerate küsimuses olid need signaalid kõike muud kui selged. Alguses keegi ei tunnistanud, et need kaamerad üldse olemas on. Kõik ministrid väitsid, et ei, nad ei ole mitte kordagi midagi selle kohta kuulnud. Iga kuu tehti 20 miljonit pilti. Ei tea, kust need tulid, ei tea, kust need kaamerad välja ilmusid, keegi ei tea! Mul on küsimus, kes hämab. Kas ministrid valetasid, et nad ei teadnud, või tõesti on võimalik, et meil avalikus sektoris käivitatakse sellised protsessid, millest isegi valitsuse liikmed ei tea? Ja nad ei tea seda kümneid aastaid. No igal juhul on mõlemad variandid ohuks demokraatlikule õigusriigile. 

Ühest küljest on muidugi väga tore, et PPA ja Siseministeerium äkitselt käivad kõikides komisjonides nendest kaameratest ja nende kasutusest rääkimas. Ma muidugi ei tea, miks viimased 15 aastat seda ei tehtud, kui neid seadusvastaselt kasutati. Aga nüüd toimub ju ka survestamine. Iga päev põhimõtteliselt seadusandjale öeldakse, et teate, kui te seda eelnõu vastu ei võta, siis ei tea, mis saab, toimuvad ikkagi sellised kuriteod ja see kõik jääb teie hingele. 

Aga mida ei räägita, on see, et kui näiteks otsitakse kadunud inimesi, kadunud lapsi – seesama näide, mida kogu aeg tuuakse –, siis ei räägita sellest, et nende puhul kasutatakse muid kaameraid. Ei kasutata numbrituvastuskaameraid, vaid kasutatakse teisi avalikus ruumis olevaid kaameraid, ka erasektoris olevaid kaameraid, näiteks kaubanduskeskustes ja nende läheduses olevaid kaameraid. PPA‑l on õigus neid [salvestisi] saada, neid kaameraid kasutatakse. See ongi silmakirjalik. 

Ma olen tegelikult kurb, et väga paljud Riigikogu liikmed on sellele survele allunud ja on valmis toetama seda praakeelnõu, mis annab lisaõigusi PPA‑le, tagantjärele seadustab kogu selle seadusvastase tegevuse, aga kus inimeste põhiõiguste kaitsest ei ole midagi. Siin saalis ei ole olnud üldse debatti selle üle. 

Ma toon välja veel mõningad probleemid, mis on selles eelnõus. Lisaks sellele, et pildistatakse sõidukit, pildistatakse nii sõidukis kui ka selle läheduses viibivaid isikuid. Seejuures ei ole PPA‑l võimalik nende nägusid hägustada, see oli eraldi välja toodud. See on väga suur inimeste põhiõiguste riive. 

Teine küsimus on ametnike ring – 1300 ametnikku. Kas see on adekvaatne arv? Minu hinnangul mitte. Meile öeldakse, et aga teate, me võtsime siit hulgast ära Maksu‑ ja Tolliameti, kellel varem see õigus oli. Muidugi, ma tean, et Maksu‑ ja Tolliamet hakkab iga päev kirju saatma ja seda õigust endale nõudma, nagu nad nõuavad seda kõikide muude eelnõude puhul. Siis on muidugi ju lihtsam vaadata, kes käib üle Läti piiri alkoholi ostmas. Praegu ei saa seda vaadata. 

Aga kui tõsiselt rääkida, siis õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et nende piltide, nende tuvastuskaamerate abil on samamoodi võimalik luua inimese kohta profiil, saada teada, kus ta käib, kui tihti, kellega. Nii tuleb välja. 

See on ka põhjus, miks põhiõiguste kaitse küsimus on nii oluline, ja põhjus, miks ka ametnike ring on oluline. 1300 ametnikku teevad neid päringuid iga päev. Mul on ka küsimus: kus on see statistika, kui paljude inimeste andmeid vaadati, ja proportsionaalselt see, kui palju kuritegusid avastati? Kus on see statistika? Seda ei ole! 

Midagi ei ole kirjas ju ka sõltumatu järelevalve kohta. Kuidas me saame tagada, et kõik need 1300 ametnikku teevad seda korra kohaselt? Selle kontrolli puhul, mis seal oli, ei olnud kirjas, mis alustel neid päringuid tehti. No lihtsalt oli vaja. Oli vaja! 

Nüüd kaameratest enestest. Näiteks ei reguleerita üldse seda, mille alusel ja kui palju kuskile kaameraid paigaldatakse. Tegelikult peaks olema diskussioon, kui palju meil üldse peaks kaameraid olema ja mis tihedusega [need peaksid paiknema]. Kõige olulisem, kui PPA neid kaameraid paigaldas – nad tõid selle enda kontrollis välja –, siis nad ei teostanud ohuhinnangut. Täna on eraldi säte selle kohta, et sa ei saa kaameraid niisama kuskile panna, peab olema ohuhinnang. Seda ei [olnud]. Nüüd selle eelnõuga püütakse tagantjärele need suvaliselt pandud kaamerad seadustada ja äkitselt on need kaamerad kõik õiges kohas. Nad on äkitselt sattunud kõik õigesse kohta. Mingit analüüsi ei pea tegema. 

Ma olen ka varem välja toonud, et on vähemalt viis küsimust, mis oleks tulnud inimeste põhiõigusi [silmas pidades] lahendada: alus, hävitamine ja kui kaua üldse andmeid hoitakse, iga inimese võimalus tutvuda andmetega, sõltumatus ja järelevalve, isikuandmete koosseis. Neid küsimusi lahendatud ei ole, kuigi see on miinimum. See on ka põhjus, miks ma annan üle Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, sest tegemist on tõesti praakeelnõuga. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu … (Vahelehüüe saalist.) Hea kolleeg, ma olen tähelepanelikult jälginud kõiki sõnavõtte. Peab olema lausa võlur, et tekitada endale vastusõnavõtu õigus. See oli teil üleval juba enne seda, kui te ise kõnelema tulite. Nii et tõepoolest, ei teie nime ega seisukohti pole üheski sõnavõtus mainitud. Antud juhul ei anna ma luba ka protseduuriliseks küsimuseks.  

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 670 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks ettepanekut. Üks on Isamaa fraktsioonilt ja teine on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlema ettepaneku sisu on see, et eelnõu 670 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Me hääletame neid ettepanekuid peale saalikutsungit.  

Head kolleegid, oleme eelnõu 670 juures. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Eelnõu 670 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 1. august kell 17. Ja see, head kolleegid, oli minu viimane haamrilöök kevadistungjärgul. Aitäh!

Jätkame, lugupeetud Riigikogu liikmed, ja läheme tänase viimase ehk 22. päevakorrapunkti juurde: Isamaa fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 647 esimene lugemine. Ettekandja on Riigikogu liige Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi Riigikogu liiget, kes armastaks seda mootorsõidukimaksu. Eks koalitsioonil ole see mure, et ta peab hääletama nii, nagu keegi ütleb. Ma saan aru Reformierakonnast, kes võib-olla armastab seda sellepärast, et kõik Riigikogu liikmed saavad järgmine aasta tulumaksutagastust ehk 700 eurot on tulumaksuvaba, sellel põhjusel see eelnõu on üldse tehtud. 

Isamaa Erakond on algusest peale öelnud, et see on üks vale eelnõu. Valimiste ajal ei lubanud mootorsõidukimaksu ehk automaksu mitte keegi. Eriti mäletan ma Eesti 200 lubadust, et ainult üle nende laiba tuleb see maks. Aga no eks seda ongi reiting näidanud, see 2%‑line reiting, et kui ikka valimistel annad rahvale lubaduse, aga seda ei täida, siis võib juhtuda, et reiting lihtsalt kukub.  

Eelnõu eesmärk on mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamine alates 1. jaanuarist 2026. Vaatamata sellele, et tarbijahinnad tõusevad Eestis kiiresti ning meie majandus pole sisuliselt kasvama hakanud, soovib Vabariigi Valitsus jätkuvalt tõsta makse ja jõustada ka uusi makse. 

Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogus läbisurutud automaks jõustus selle aasta algusest ja on juba halvendanud Eesti inimeste majanduslikku kindlustatust ja meie ettevõtete konkurentsivõimet. Nagu me teame, ei ole ju väga palju tunde mööda läinud sellest, kui mootorsõidukimaksu esimene makse tuli ära maksta.  

Automaksu läbisurumise näol on tegemist ka suurejoonelise valijate petmisega, kuna ükski valitsuskoalitsioonierakond ei lubanud enne valimisi sellise maksu kehtestamist. 

Reformierakond lubas enne valimisi oma programmis: "Hoiame maksukoormuse nii madala kui võimalik ja ühiste kulude rahastamiseks hädavajalik. Maksusüsteem peab koormama kodanikke ja majandust võimalikult vähe ning motiveerima riiki oma tulusid targalt kasutama." No me näeme, et maksud tõusevad, maksufestival on kestnud varsti kaks ja pool aastat ning kestab edasi. 1. juulist, me näeme, tõuseb käibemaks, tõuseb bensiiniaktsiis ja tõusevad veel mõned aktsiisid. 1. mail oli elektri‑, gaasi‑ ja diisliaktsiisi tõus, 1. juulist tõusis ka käibemaks. 

Eesti 200 kinnitas enne valimisi, et automaksu ei kehtestata: "Me ei karista omanikke maksudega, vaid loome head toimivad lahendused." Nüüd on aga uut poliitikat ja pikka plaani lubanud erakond hakanud oma sõnu süües inimesi ja ettevõtteid just automaksuga karistama.  

Me nägime eelneva eelnõu puhul ka seda, et needsamad kaks erakonda ju väga selgelt toetavad numbrituvastussüsteemi. Jumala pärast, kui mõni perekond on automaksu maksmata jätnud, siis oleks selle kaamera abil võimalik nad ju kinni püüda, sest nagu me lugesime, selles seaduseelnõus on selleks väga selgelt antud kõik õigused ja võimalused.  

Tänane valitsuskoalitsioon eirab fakti, et Eestis on juba varasemalt kehtestatud mootorsõidukimaks. Selleks on kütuseaktsiis. Rääkimata sellest, et nii auto kui ka kütuse ostul on ka veel selline asi nagu käibemaks. Valitsuskoalitsioon sisuliselt maksustab tänaseid ja tulevasi autoomanikke seega kahekordselt, mis ei ole majanduslikult põhjendatud ning on sotsiaalselt ebaõiglane.  

Isamaa on olnud automaksu vastu ja leiab, et mootorsõidukimaksu seadus tuleb tunnistada kehtetuks. Eriti valusalt mõjub automaks lastega peredele ja maapiirkondade elanikele. Kahetsusväärselt pole Vabariigi Valitsus pidanud isegi vajalikuks analüüsida automaksu mõjusid lastega peredele. Mingeid maksusoodustusi ega maksuerisusi mootorsõidukimaksu seadus lastega peredele ette ei näe. Lastega perede jaoks ei ole aga auto omamine mitte luksus, vaid auto on tarbeese, mida on vaja näiteks laste kooli ja huviringi viimiseks ning sealt koju toomiseks. Lasterikkad pered kasutavad enamasti enamate istekohtadega autosid, mis on suuremad ja mida ka maksustatakse kõrgemalt. Just maapiirkonnas, kus ühistranspordivõrk on hõre või puudub sootuks, on auto sageli ainus võimalus laste kooli ja huviringi viimiseks. 

Väga paljud lastega pered on saanud šokeerivalt suuri automaksuarveid. Näiteks on teada juhus, kui kuuelapseline pere sai automaksuteate summas 875 eurot. Ma rõhutan, et selleltsamalt lasterikkalt perelt on seesama koalitsioon aastas ära võtnud 2400 eurot. 2400 eurot! Silm ka ei pilkunud! Tänase koalitsiooni ja sotsiaaldemokraatide esimene otsus oli minna lasterikaste perede kallale. Ja siis arutatakse, miks peredesse viimastel aastatel lapsi ei taha sündida!  

Automaks põhjustab suuri probleeme ka puuetega inimestele. Näiteks on teada juhtum, kui ratastoolis lapse üksikvanem peab maksma automaksu 864 eurot kuus, kusjuures selle pere jaoks pole auto jällegi mitte luksus, vaid auto on ümber ehitatud ratastoolis inimese veoks ja see on ainuvõimalik viis lapse transportimiseks. 

Selline lastega perede ja puuetega inimeste automaksuga maksustamine on äärmiselt rumal ja ebaõiglane. Ka õiguskantsler Ülle Madise on juhtinud tähelepanu asjaolule, et lasterikastele peredele ja puuetega inimestele erandite tegemata jätmine võib olla vastuolus põhiseadusega.  

Ma ei hakka siin rääkima sellest, et automaks on ka ettevõtjatele koormuseks, või seda, et automaksu vastu andis allkirja üle 70 000 inimese. Need allkirjad anti Riigikogule üle. Aga ma saan aru, et Reformierakonna ja Eesti 200 pikale plaanile meie inimesed tähtsust ei oma.  

Seoses sellega on väga selge sõnum: inimestele suurt maksukoormust tekitav mootorsõidukimaks tuleks tühistada. Sellise eelnõuga ongi Isamaa täna Riigikogu saalis. Aitäh!

 Aitäh! Teile on ka küsimusi. Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kahtlemata, igasugune maks on ju koormus. Makse taluda on kellel keerulisem, kellel lihtsam. Automaksu on eestlastel kindlasti kaunis keeruline taluda, aga kuidagi me oma kulutusi peame ju tegema. 

Aga selles ei olnud küsimus. Küsimus oli selles, et te viitasite hästi palju lastega perede koormusele, mis kahtlemata alguses ka oli. Äkki te ei ole veel jõudnud ennast kurssi viia, et koalitsioonilepingus on kokku lepitud, et lastega perede automaksu leevendatakse 100 euro ulatuses pere iga lapse kohta? Lisaks lepiti koalitsioonilepingus kokku, et aastamaksu suuruse võrra investeeritakse täiendavalt Eesti teedesse, mis võiks autoomanikele natukene rohkem leevendust pakkuda. Kas võib olla, et see info on teist mööda läinud, või ei jäänud see siin praegu kuidagi kõlama?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et esimest koosseisu Riigikogus olles võib-olla ei saada aru, et koalitsioonileping ei ole seadus. Seadus on see, mis Riigikogus vastu võetakse ja mille president välja kuulutab. Ma ei tea, miks teie kui koalitsiooni liige ei ole seda eelnõu Riigikogus üle andnud. Rahanduskomisjonis on eelnõu automaksu muutmiseks, aga ma ei ole näinud, et Reformierakond või Eesti 200 oleks seal teinud seda muudatust, et lastega peredel oleks mingi soodustus. 

Kui te räägite teederahast, siis peaks teil olema suhteliselt piinlik. Eestis peaks teederaha olema aastas keskmiselt 400 miljonit, minimaalselt. Riigieelarves on see number 150 miljonit. Kui teie koalitsioonilepingu numbreid vaadata, siis seal tahetakse umbes 30 miljonit juurde panna. Kui maksumaksjatelt tahetakse automaksuga ja registreerimismaksuga võtta aastas üle 200 miljoni ja teie räägite, et teedesse läheb 30 miljonit, siis oleks õige, et võiks leida kuskilt ka selle 250 miljonit.

Oli sihuke aeg kolm koosseisu tagasi, kui natukeseks ajaks said Reformierakond ja sotsid võimule. Nende esimene töö oli see, et kütuseaktsiis seoti teederahast lahti. Varem oli nii, et 70% aktsiisirahast pidi minema teedesse. Seal küll kasutati seda trikki, et ka Euroopa Liidu raha suunati selleks, et seda 70% kätte saada. Kahjuks 2015. aastast seda [aktsiisi seost teederahaga] enam ei ole ja see on sinu enda parteikaaslaste tehtud.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Lihtsalt täpsustuseks tahaks küsida. Kui ma teie kõnest õigesti aru sain või kuulsin õigesti, siis te väitsite, nagu automaksu kehtestamine ja madal iive oleks omavahel seotud, et seetõttu ei ole viimastel aastatel väga palju lapsi sündinud. Kuidas need asjad omavahel seotud on teie arvates?

Aitäh küsimuse eest! Te vist saite natukene valesti aru. Ma rääkisin seda, et suurperedel on tavaliselt suured autod, sest soovitakse perega kõik koos sõita. Mida suurem auto, seda suurem on ka teie poolt – te olete üks koalitsioonipoliitik, kes on hääletanud mootorsõidukimaksu poolt, on teinud suure mootorsõidukimaksu – suurperedele tekitatud koormus. Aga enne seda te 2023. aasta kevadel võtsite iga kuu lasterikastelt peredelt ära 200 eurot, mis oli eelmise koosseisu ajal kõigi Riigikogus olevate erakondade poolt ühiselt vastu võetud. See tähendab, et Reformierakonna tõttu on lasterikaste perede sissetulek iga aasta 2400 eurot väiksem. Pluss, nagu ma siin tõin ühe näite, kui 800 eurot on veel automaks, siis see teeb kokku 3200 eurot. Kui teil on ühel hetkel peres lapsed, siis te teate, et 3200 eurot on lasterikkale perele väga suur raha, rääkimata sellest, et 70%‑le Eesti inimestest, kes saavad alla Eesti keskmise palga, on see samamoodi väga suur raha. Väga paljudel peredel on praegu mure, sest kraabiti raha kokku selleks, et maksta ära mootorsõidukimaks, samas kui kooli lõpetamiseks oleks olnud vaja ühte, teist või kolmandat osta.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Majanduse hammasrattad keerlevad tagurpidi juba tükk aega. Eks automaksu kehtestamine pani eelarve paika ja keeras majanduse veel rohkem tuksi. Ega uuest koalitsioonilepingust ka midagi väga head Eesti majandusele välja ei lugenud. Aga mis tehtud, see tehtud. 

Ütleme, kui me praegu tühistame selle maksu ära, siis millega te mõtlete seda asendada? Milliste vahenditega? Kas siin sobiks pangamaks või tuleks lasta kõik need maksud, mis on tõusnud, hoopiski allapoole, et Eesti majandust elavdada ja panna need hammasrattad ikkagi õiges suunas keerlema?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma olen siin kõnepuldis toonud mitu korda näite 2020. aastast, kui oli koroona ja oli vaja kiiresti otsuseid teha. Siis olid võimul Isamaa, Keskerakond ja EKRE. Olin ise tol ajal rahanduskomisjoni esimees. Me tegime kiirelt otsused vähendada aktsiise ja toetada ettevõtjaid kolme kuu palgatoetusega. Tänu sellele oli Eesti majandus järgneval kahel aastal Euroopa kõige kiiremini arenev majandus.

Peale seda on Reformierakonna juhtimisel tekkinud järgmised koalitsioonid. Eriti kurb on muidugi tõdeda, et see koalitsioon, mis oli loodud koos Keskerakonnaga, tekitas kõige suuremaid probleeme. Energiahinnad tõusid lakke. Sellele aitas kaasa see, et ei suudetud kontrolli all hoida Eleringi juhti, kes küll enam ametis ei ole. Aga uus juht ütles ka, et ega Eesti majandus ei ole oluline, vaadata tuleb kõike muud. 

Selge on see, et mootorsõiduki[maksu abil] me saame 200 miljonit kogu majanduses kokku hoida. Meil on maksumaksja palgal 140 000 inimest. Nendest 24 000, sealhulgas meie, on valgekraed. Kui nendest lihtsalt üks neljandik koju saata, siis mitte midagi ei juhtuks. Kokkuhoid oleks 300–500 miljonit eurot aastas. 

Eelmine koalitsioon ja see koalitsioon on lubanud, et hakatakse kokku hoidma. Me ei näinud seda täna lisaeelarves: mitte kokku ei hoitud, vaid kulusid suurendati. Me näeme, mida riigieelarves ülemineva rahaga tehakse: ministrid viisakalt öeldes ütlevad Rahandusministeeriumile, et nad ei ütle, kuhu nad need kümned ja kümned miljonid panevad. Olukord on jõudnud selleni, et Riigikogu võib teha otsuseid, võtta paberi peal vastu riigieelarve, aga ministrid võivad selle sisemise rahaga teha täpselt seda, mida tahavad. Kui on suurusjärgus 2 miljardit eurot üleminevat raha, siis see tähendab, et riigieelarves on vaba raha küll ja küll. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Pooleldi naljaga: kui te ütlesite, et Keskerakonnas tehti väga halbu otsuseid, kaasa arvatud energeetikas, siis õnneks need suured juhid on nüüd Isamaas, kaasa arvatud Taavi Aas, kes neid otsuseid tegi. Ma loodan, et te saate neid inimesi harida, et nad tulevikus ei teeks selliseid otsuseid, mis teie hinnangul ei olnud kõige paremad. Aga see selleks. 

Mind huvitab pigem selline õiguslik küsimus. Tänaseks on tunnistatud, et automaks on põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler oli siin Riigikogu ees, Riigikogu hääletas ja tunnistas seda põhiseadusvastasust, aga nüüd on kaks kuud või isegi rohkem olnud vaikus. Rahandusministeerium pole mitte midagi teinud ega edasi liikunud, pole seda maksu ei tühistanud ega seda muutnud ja laseb inimestel maksta maksu, mis on tegelikult põhiseadusega vastuolus. Kas te oskate selgitada, mis rahanduskomisjonis toimub? Te olete rahanduskomisjoni liige. Miks siis ei tehta ega muudeta midagi?

Aitäh! No ma pean siin parandama, et tegelikult on rahanduskomisjon algatanud eelnõu. Ma küll tunnistan, et ainult täpselt rida-realt vastavalt sellele, millele õiguskantsler tähelepanu pööras, ehk kui autoga midagi juhtub, siis ei pea terve aasta eest maksma. Me loodame, et küll sügisel jõuavad ka muud teemad, nii puuetega inimeste kui ka suurperede ehk laste teemad rahanduskomisjoni ja järgmisel aastal ei pea [need autoomanikud nii palju] maksma. Aga ma pean ütlema, et rahanduskomisjoni esimees on selle eelnõu Riigikogus üle andnud ja rahanduskomisjonis on seda eelnõu arutatud. 

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on hea meel öelda, et uues koalitsioonileppes on kokku lepitud, et lastega pered saavad automaksuleevendust ja päris tuntaval viisil. Mu küsimus on lihtsalt see, et kui see [ettepanek] siia saali jõuab, kas Isamaa on nõus ja valmis ka toetama seda, et lastega pered saaksid automaksuleevendust.

Aitäh, Toomas! Räägime nüüd numbritest. Kui peres on neli last, siis teie ettepanek on 400 eurot automaksu vähendada, nii loen ma koalitsioonilepingust, aga ära võtsite te 2023. aasta kevadel 2400 eurot. Ehk 2000 eurot olete te nendelt peredelt ikkagi ära võtnud. Loomulikult, me toetame igat otsust, mis toetab lasterikkaid peresid. Aga veel korra ütlen, et teie südametunnistuse peale jääb see, et lasterikastelt peredelt te olete iga aasta ära võtmas 2400 eurot ainult lasterikaste perede toetust. Rääkimata sellest, et tulumaks tõuseb järgmise aasta 1. jaanuarist 20%, kui võtta kokku kogu teie valitsemise aeg, käibemaks 1. juulist 20%, rääkimata sellest, et elektriaktsiis tõuseb iga aasta mais 45%. Kui vaatame elektri hinda, siis näeme, et Eestis on kogu regiooni kõige kõrgem elektri hind, kui juurde lisada võrgutasud, sest meil on võrgutasud väga kõrged. Ma ei räägi kütuseaktsiisist, gaasiaktsiisist, [kusjuures gaas on] kõige puhtam kütus. Kui keegi tahab sellele vastu vaielda, siis ma tahaksin temaga diskuteerida. Nii et me seda väikest sammu kindlasti toetame, aga see on väga väike samm pikal teel. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aivar! Tavaliselt eelnõu esitades konsulteeritakse, eks ole, ka teiste erakondadega ja kui ollakse opositsioonis, siis teiste opositsioonierakondadega. Anti Allas on läinud küll oma koha pealt natuke tahapoole, aga ta on rääkinud, et sotsid ja eriti tema tegelikult ei poolda automaksu. Ta küll igaks juhuks ostis džiibi ära enne automaksu kehtima hakkamist, et tal oleks see džiip olemas. Aga kuna sa neid konsultatsioone oled pidanud, kas sa oskad siis ennustada, kas sotsid tegelikult kabinettides praegu kuulavad ja kui hääletuseks läheb, tulevad toetama seda eelnõu, mida sa praegu esitled? Või mis su tunnetus selles asjas on?

Aitäh hea küsimuse eest! Mida keegi otsustab … Näed, Anti tuleb ilusti tagasi. Ma tean, et Anti on olnud vähemalt sõnades mootorsõidukimaksu vastu, kuigi ta teab ise täpsemalt öelda, et kui ta koalitsioonis oli, kuidas ta siis hääletas. Mina ei oska seda öelda. Aga opositsioonis olles ollakse alati meeskonnas ja Anti on olnud vähemalt sõnades mootorsõidukimaksu vastu. Ta on ainukene – ma küll juba ette vabandan, aga minu arust oled sa olnud ainuke oma erakonnas –, kes on julgenud seda ka kõvema häälega öelda. Ma loodan küll, et ta täna selgelt toetab seda, et see inimesevaenulik maks tühistada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kasutan võimalust, kuna see [teema] on kuidagi minu personaalküsimuseks tehtud. Igal juhul tänan teid, head kolleegid, võimaluse eest seda ütelda. 

Mis puudutab automaksu, siis jah, ma olen üks kord juba toetanud selle lõpetamist ja täna toetan ka. See oli plaanis. Nii et ei ole vaja minu pärast muretseda. Aga ma ütlen ka, miks. Kui toimusid automaksuarutelud, siis kõik need punktid, just need valukohad, millele juhitakse tähelepanu, olid meil laual. Aga need kahjuks pühiti selle maksu eestvõitleja poolt [laualt maha]. Ma ei valeta, ma võin seda siiralt ütelda. Tollane rahandusminister võttis need laualt järjest maha. Seda teab ka Toomas Uibo ja teavad veel mitmed teised. Ükskõik, mida sa räägid, need on need probleemkohad, nagu näiteks …

Teie aeg! Küsimus!

… lastega pered ja nii edasi. Paraku, kuna neid asju arutada ei ole võimalik, siis …

Aitäh!

… tuleb tõesti sellele vastu hääletada, tähendab, poolt hääletada.

Aitäh, Anti! Ma olen ka olnud koalitsiooniläbirääkimiste juures ja ma olen ka riigieelarve arutelude juures olnud. Ma ei tea, aga kui Isamaa Erakond on koalitsioonis olnud, siis ei ole küll olnud võimalik teha mitte ühtegi otsust, kui Isamaa on öelnud, et see ei lähe läbi. Siis see suurde saali ei saa tullagi, valitsusse see ei saa jõuda. 

Teine pool on see, et kui komisjoni esimees juhib komisjoni, nii nagu peab juhtima, siis ta selle eelnõuga lihtsalt peale esimest lugemist, kuigi eelnõu peab seitsme nädala jooksul siia tulema, ei tule siia. Kui tundus, et erakonnale see ei sobi, siis Eesti 200 hoidis ühte eelnõu siin kinni seitse nädalat ja hoiti kinni ka ühte EKRE eelnõu, mille kohta küll paljud koalitsioonipoliitikud arvasid, et kui teha õiged muudatusettepanekud, siis oleks see päris mõistlik. Nüüd sügisel me näeme [muid asju].

Loomulikult tehakse koalitsioonis olles omad otsused, aga koalitsiooni minnes võideldakse seal oma mõtete ja ettepanekute eest. Mul on kurb [meel]. Ausalt öeldes on kurb, et selleks, et kõrgepalgalised saaks tulumaksusoodustust suurusjärgus 500–600 miljonit eurot aastas, pügatakse inimesi ja ettevõtjaid iga aasta järgmisest aastast alates 2 miljardiga. Nii et kolm neljandikku tuleb taskust ära anda, et saada ühte neljandikku tagasi. Ja mitte madalapalgalised ei saa seda, vaid saavad need, nagu meie siin, kes saavad kordades kõrgemat tasu kui keskmine eestlane.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Noh, muidugi see nutulaul, sellesse ma päris tõsiselt ei suhtuks. Üks asi on see, mis on koalitsioonis, eks ole, koalitsiooniläbirääkimistel, koalitsiooninõukogus, aga teine asi on see, mis toimus rahanduskomisjonis. Opositsioonilt tulid väga olulised muudatusettepanekud, mis puudutasid lasterikkaid peresid. Ma mäletan, et teie neid esitasite, Keskerakond esitas. Ma usun, et ka EKRE esitas. Need kõik seoti kokku ja neid ei lastud isegi eraldi hääletada, meil ei lastud muudatusettepanekuid hääletada. Sotsiaaldemokraadid hääletasid selle poolt, et ei läheks läbi ükski selline muudatusettepanek, mis puudutas lasterikkaid peresid, mis puudutas puuetega inimesi, eakaid ja nii edasi. Siin nüüd rääkida, et teate, me nii väga tahtsime, aga kuri Reformierakond jälle ei lubanud, on natukene silmakirjalik. (Hääl saalist.)

Aitäh! Selles mõttes on sul sada protsenti õigus, et sellist teerulli ei ole minu kogemuse põhjal, kuigi see ei ole ka kõige lühi[ajalisem], siin Riigikogus olnud, mis oli nii rahanduskomisjonis kui ka saalis, kui [ettepanekud] niimoodi kokku seoti. Ma saan aru, kui teemade kaupa seotakse. Vahel – olen ka ise komisjoni esimees olnud – lepime kokku, et me hääletame, ma ei tea, Liina eelnõud ära, me teame, mis hääletamistulemused on, siis me ei pea neid ükshaaval hääletama. Aga seekord ei olnud seda kokkulepet, vaid lihtsalt öeldi, et tuleb viis hääletust ja võta või jäta. Ei olnud nii, et oleks sinu eelnõud või ettepanekud, vaid seoti ka erinevate seltskondade, inimeste eelnõusid. Ma arvan, et see ei olnud hea näide. Hea näide ei olnud ka Riigikohtu [otsus]. Ma arvan, et Riigikohus ei arvestanud sellega, et seda hakatakse väga kuritarvitama. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Aivar! Mulle tundub, et Škoda reklaamnäole Mardile tehakse ikkagi juba liiga siin saalis. Vahepeal jääb mulje, nagu oleks tema ainuke automaksu toetaja olnud, aga minu mäletamist mööda oli neid hääli märksa rohkem. Mart oli minister, ta ei saanudki lõpuks ise siin saalis hääletada, selle [otsuse] võtsid ikka vastu teised. 

Aga mul on küsimus. Vaat see Eesti 200 räägib nagu kangelasteost, et nad vabastavad pered osaliselt automaksust, lastega pered. Kas see ei ole samasugune kangelastegu nagu Reformierakonnal, kes päästab nüüd ettevõtjaid ettevõtte tulumaksust? Kõigepealt kehtestame maksud ja siis hakkame tegema suuri kangelastegusid, kas osaliselt vähendame neid makse või kaotame nad ära. Kas siin kannatab mingit paralleeli tõmmata? Ja kas Mart on süüdi kõiges, millest siin räägitakse, või oli neid inimesi rohkem?

Aitäh! Alustame sellest, et minu arvates pandi Mart (Vahelehüüe saalist.) tanki. Täpselt. Ma ei tahtnud seda sõna öelda, ma kordasin sinu sõna. Minister peab koalitsiooni kokkuleppeid vedama. Aga meil on olemas väljavõte, kes mille poolt hääletas. Eks kohalikel valimistel nii Võrus, Tartus kui ka mujal Eestis need nimed välja tulevad, kes tahtsid näiteks maamaksu, nii nagu sotside suur unistus on, 100% tõsta. Ma ei näinud seal Reformierakonna sära kuskil. 

Mootorsõidukimaksu kohta ma ütlen, et Mart on rahanduskomisjonis väga asjalik mees, aga see [omadus] on tal nüüd tekkinud, [seda ei olnud siis,] kui ta minister oli. Ma ei tea, mis tal juhtus sel hetkel, aga peale seda, kui Škoda reklaam sai ära tehtud, on ta olnud täiesti asjalik. 

Seal ei ole mitte midagi küsida. Aga väga suur vahe on: Reformierakond kutsub tagasi iseenda maksu tõstmise, kusjuures see seadus pole veel rakendunud, aga Eesti 200 lause oli natukene piinlik. Kui sa võtad 2000 eurot ikka selle tulemusena perelt ära ja esitad siis kangelasteona, et 2400‑st 400 annan tagasi, siis tekib küll küsimus, kas see ikka on see, millest peaks väga kõva ja selge häälega rääkima. Muidugi ma naeran ka, et kus see kangelastegu Reformierakonnal on: määrasin 2% ja võtan nüüd 2% ära, aga selle eest, sõbrad, teen ma tulumaksu ja käibemaksu [tõusu] teile ikkagi mitte ajutise, vaid alalise.

Mart Võrklaev, küsimus ettekandjale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas sa said aru, miks Anti Allas ei suutnud Jevgeni Ossinovskile selgeks teha, et me ei peaks mootorsõidukimaksu tegema? Teatavasti on sotsid need, kellele meeldivad uued maksud: automaks, suhkrumaks, astmeline tulumaks, ettevõtte tulumaks. Kõiki neid tahaks nad hoogsalt teha. Sotsid olid ikkagi need, kes tulid välja sellega, et automaksu võiks teha, ja Jevgeni Ossinovski oli see, kes kord keeras peale massikomponenti, siis CO₂‑komponenti. No andis taltsutada, et see vähegi mõistuse piiresse jääks. Mäletame ju hästi, et algul oli plaan koguda kokku 100 miljonit, siis sai sellest 200 miljonit. Loomulikult tähendab see seda, et maks tõuseb. Kas sa said aru, miks sotsid ei suutnud oma maksuhullust maha võtta ja Jevgenit natukene leebemaks teha? Jevgeni oli põhiline eestvedaja. Said sa sellest aru?

Aitäh! Ma kahjuks pean, Mart, tunnistama, et sa ei kutsunud koalitsiooniläbirääkimiste juurde ega nende arutelude juurde Isamaa liikmeid, et nad saaksid nüüd konstateerida, kas midagi sellist oli või mitte. Ma tunnistan, et kõik, kes on esimest koosseisu Riigikogus, võib-olla ei ole päris hästi aru saanud, kuidas valitsuses ja koalitsioonis otsuseid tehakse. Eks elukogemust peab ka olema. 

Aga, Mart, mul on hea meel, sinu üle on väga hea meel. Kas sa tead ka, mis sa nüüd välja ütlesid? Sa ju väga selgelt toetad seda, et vähemalt poole väiksem võiks see maks olla, sest sa ütlesid, et sinu ettepanek oli 100 miljonit, mitte 240 miljonit. Nii et ma saan aru, et Reformierakonnas on vähemalt üks poliitik, kes on aru saanud, et see ei ole hea seadus, mis täna kehtib, ja tuleb toetama Isamaa ettepanekuid. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Aivar, mul on küsimus. Selle kohta, mida Mart küsis, ütlen, et mina saan aru, miks Anti ei suutnud Jevgenile seda selgeks teha, sest ühed punased mõlemad. Aga kas sa said aru, miks Mart sellele Jevgeni šantaažile allus ja 100 miljonist 240 sai?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et pikka aega pole nii raskeid küsimusi olnud, nagu head kolleegid siin järjest esitavad. Aga eks ka Mart õpib, tema on õppimisvõimeline. Ma näen, kuidas ta iga päev on rahanduskomisjonis, sära silmades. Ta mõtleb vähemalt kaasa. Aga ega ta veel lõpule ei ole jõudnud, ta hääletab ikka koalitsiooni moodi. Kui sa Reformierakonnas oled, kui sa huntidega koos oled, siis pead huntidega koos uluma. 

Aga täna ta ütles ikkagi väga selge sõnumi, et 100 miljonit on see, mida tema näeb. Noh, ma loodan, et ta täna toetab seda eelnõu, see läheb esimeselt lugemiselt siit edasi ja me saame vajaduse korral teha ka mingeid parandusi, kui on vaja mingeid parandusi teha. Aga Isamaa on seisukohal, et mootorsõidukimaks tuleb tühistada. Kui Isamaa peaks ühel hetkel koalitsiooni minema, siis esimene seaduseelnõu, mis Riigikokku tuuakse, on mootorsõidukimaksu tühistamise eelnõu. 

Rain Epler, palun!  

Aitäh! Nüüd on siin arutatud, kuidas ma ütlen, poliitilise kogemuse teemat mõnda aega. Aivar, sina oled kogenud poliitik ja sinult on hea küsida. Mina olen siin esimest koosseisu. [Mind huvitab,] kas võib juhtuda ka niimoodi. Nagu me kõik teame, Anti on hääletanud nii-öelda vilkuvalt, eks ole, ta on mõnel lugemisel hääletanud automaksu poolt ja siis vastu. Minu arust on ta pidanud isegi südika kõne sellest, et automaks on küll halb, aga raha on jällegi riigieelarvesse vaja ja siis tuleks ju toetada, ning siis on ta hääletusega vilgutanud. Ta ise postitas selle video, et ta ostis džiibi igaks juhuks ära, et sai selle enne automaksu ära osta. Kuna ta oli saanud Riigikogu liikme suure palga peale, siis ta ostis igaks juhuks endale džiibi ära. (Hääl saalist.)

Sina oled siin läbi mitme koosseisu olnud. Kas sealt paistab mingi poliittehnoloogiline taust ka läbi, et sa ise tegutsed lähtuvalt sellest, mille kohta sa tead, et see tuleb, aga siin võib-olla mõnel hääletusel loetakse hääled kokku ja öeldakse küll, et, Anti, sina võid vastu hääletada? Kas võib ka seda olla siin?

Aitäh! Eks see elu ole niimoodi, et otsused sõltuvad tihti istekohast, sellest, kas sa oled opositsioonis või koalitsioonis. Mulle meeldib rääkida ühte lugu. Jahikoer ajab jänest taga, ühel hetkel mõlemad lõõtsutavad, üks ühel pool puud ja teine teisel pool puud, ja siis koer ütleb jänesele: "Ega mul su vastu midagi ei ole, aga amet on selline."

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Priit Sibul, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Mulle tundub, et äkki juhatajal on mõistlik üle kontrollida ja täpsustada seda Raini küsimust, [kus ta ütles,] et Anti on hääletanud vilkuvalt. Ma ei ole selles sugugi kindel. Ma arvan, et Anti võib olla hääletanud ainult poolt: kord seaduse vastuvõtmise poolt ja siis seaduse tühistamise poolt.

Protseduurikaga ma seost ei näinud, aga stenogrammi see sõnum läks. (Hääled saalis.) Nüüd räägime edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelust ja ettekandjaks palun rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist arutas komisjon 10. juunil. Algataja esindajad komisjoni istungil ei viibinud, seetõttu sellel teemal pikemalt ei räägitud. Valitsus eelnõu ei toeta. Komisjoni ettepanek on eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. See on minu poolt kõik.

Teile on ka küsimus. Aivar Reinsalu, palun! (Naer saalis.) Urmas, Urmas Reinsalu. Urmas Reinsalu, palun!

Nii, tuju tõuseb. Tähendab, küsimus on, proua Akkermann, vägagi põhimõtteline. Meedias on ilmunud väited selle kohta, et inimesed, kes said jaanuarikuus automaksuteate, peavad, nagu nüüd on selgunud, 15. juuniks maksma hoopis suurema summa. Selgitage, kuidas see on tehniliselt võimalik. Kas komisjon on seda uurinud?

Teine küsimus. On tulnud välja uudis, et 16 000 inimest peab tagasiulatuvalt automaksu maksma. Selgitage, mida see tähendab.

Ei oska selgitada, ei ole neid uudiseid lugenud ja komisjoni istungil [neid küsimusi] ei arutatud.

Urmas Reinsalu, palun!

Te ei oska selgitada. Ma küsisin seda täna peaministrilt ja tema vastas, et poliitikuid see ei peagi huvitama, see on tehniline küsimus. Aga ütleme siis kokku võttes, et võimuliit on ju selle grandioosse projekti arhitektid ja just nimelt teie peategi selgitama. Kes siis Eesti Vabariigis peaks seda selgitama?

Ma kordan oma küsimust. Kuidas on võimalik, et inimesed peavad maksma suuremat automaksu võrreldes sellega, [mida nägi ette] registriandmete alusel jaanuarikuus neile esitatud automaksuteatis?

Mul ei ole sellist informatsiooni, ma ei oska sellele kuidagi vastata.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Ma küsin, kuidas sa suhtud sellesse, et Mart, sinu kolleeg nii rahandusministrina kui ka nüüd rahanduskomisjoni liikmena, tegi ettepaneku, et mootorsõidukimaks võiks ikkagi aastas [tuua] riigieelarvesse kokku 100 miljonit, mitte nii palju, nagu täna, et 240 miljonit on planeeritud. Kas sa toetad Mardi ettepanekut?

Ma arvan, et teil oli siin väike arusaamatus. Mootorsõidukimaksuks on planeeritud 100 miljonit. (Hääled saalis.) Registreerimistasu on eraldi, ma peast ei julge öelda, ma ei mäleta, mis [summa] see oli.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Isamaa esitab siin parlamendisaalis automaksu tühistamise seaduse eelnõu nii kaua, kuni saabub päev ja see parlament enamus[häältega] selle seaduse tühistab. Ma luban Eesti rahvale, et see päev saabub, kui see on inimeste tahe ja poliitiline soov. 

Automaks on läbi kukkunud kõikides aspektides: nii riigi tulude mõttes, nii selles mõttes, mida kõneleti siin mingitest ökoloogilistest eesmärkidest, ja selles mõttes, et ta on tegelikkuses väga palju halvendanud nii majanduse väljavaateid kui ka tekitanud ebakindlust Eesti inimestes, ennekõike erivajadustega inimestes, lastega peredes, maaelanikes. See on olnud piinlik ja kohatu saaga, kuidas seda maksu on valede abil läbi surutud.

Algses projektis oli kirjas – toonane rahandusminister Võrklaev ei valetanud – 100 miljonit eurot. Siis sekkus toonane kliimaminister Kristen Michal, kes saatis nõudekirja ja nõudis, et sellest tuleb teha kliima-automaks kliimaeesmärkide realiseerimiseks. Selle tulemusena kerkis kogu selle maksu konsolideeritud koormus ligi veerand miljardi euroni. Isegi Mart Võrklaev oma vastuses ERR‑ile augustis 2023 ähkis, et kui viia ellu see utoopia, mida nõuab kliimaminister Michal, siis peavad inimesed hakkama hobusega sõitma. Kuid see viidi siiski ellu. (Hääl saalist.)

Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus selle valeliku poliitika arhitektid põgenevad mitte oma poliitika tulemuste, vaid tagajärgede eest. Sotsid viskavad selle koeraraipe ehk automaksu eest tekkinud poliitilise vastutuse Reformierakonna sülle, Reformierakond näitab näpuga sotside peale. Te vastutate kõik: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja siit saalist küll vara veel, aga siiski lahkunud Eesti 200. Saabub teie jaoks kohtuotsuse päev. (Hääl saalist.)

On võimalik see maks tühistada. See maks ei vasta Eesti ühiskonna vajadustele ja see maks ei ole kuidagi põhjendatud sisuliste argumentidega. 

Praegu kõneleb oma poliitika tagajärgede eest põgenev valitsus armuandidest, mis puudutavad lapse pealt auto[maksu]toetuse kehtestamist ja erivajadustega inimeste teatud tüüpi sõidukitele kergema või leebema maksu määramist või nende suisa maksust vabastamist. Sellest me saame lähiajal teada. 

Kuid ma juhin tähelepanu sellele, millele on tähelepanu juhtinud erivajadustega, puuetega inimeste koda. Erivajadustega on ju tegelikult inimene. Kui me räägime üksnes teatud tüüpi sõidukite madalamast maksutasemest või sellest maksust vabastamisest, siis me räägime sõidukite sellest vabastamisest. Jutt aga käib ju inimestest. Täpselt sama küüniliselt ongi selles koalitsioonilepingu värskendatud versioonis kirja pandud. 

Eriti näotuks – me saime kokku puuetega inimeste kojaga – muudab selle ülbus, kuidas survestati puuetega inimeste koda andma 2024. aastal nõusolekut. Härra Allas teab, kuidas see juhtus. Öeldi, et puuetega inimeste organisatsioonid jäävad rahast ilma, kui nad ei ole selle automaksuga nõus. Nii pani toonane minister Riisalo puuetega inimeste organisatsioonid surve alla. Nii see on. Julmad mängud! Väga julmad mängud käivad Eesti riigis! Puuetega inimeste organisatsioonid on hapras positsioonis. 

Täna me menetlesime siin loetud tunnid tagasi tagasiulatuva maksu kehtestamist Tallinkile. Ka seal me näeme sarnast šantažeerivat käekirja. Öeldakse, et leppige, leppige 19 miljoni euro suuruse täiendava maksustamisega, siis me anname teile jooksvalt 9 miljonit eurot riigieelarvest toetusena tagasi. Pange tähele: sama, niisugune etatistlik käekiri kordub. Kõigepealt kogume hunniku raha maksudena kokku ja siis hakkame seda valikuliselt tagasi jagama, ja vähem tagasi jagama. 

Asetame asja perspektiivi. Automaksu vähemasti kogu planeeritud maht esimesel täisaastal on 238 miljonit eurot ja praegu kõneldakse paarikümne miljoni euro võrra maksu leevendamisest, iga lapse pealt 50 eurot ja vastavalt realiseeritavale kavatsusele [soodustus] erivajadustega inimeste või nende sõidukite puhul. 

Sõnum siit saalist sellele seltskonnale, kes täna riigis võimu teostab, on üks ja selge: Eesti rahvas ei vaja seda maksu. Eesti rahvas ei ole mitte ühelgi valimisel ausate valimisarutelude, programmide põhjal andnud enda tahte alusel sellele maksule mitte mingisugustki legitiimsust. 

Eesti vajab muutust. See muutus leiab riigis aset hiljemalt 2027. aastal ja see tähendab põhimõtteliselt senise läbikukkunud ja ebakvaliteetse poliitika revideerimist. See muutus algab 2025. aasta sügisel valdades ja linnades.  

Head Eesti mehed ja naised! Need valimised ei ole üksnes teie valla või linna konkreetsete kohalike probleemide küsimus. See on ka hinnangu andmine ja kohtuotsus sellele poliitikale, mis on mõjutanud teie tulevikku, teie toimetulekut ning meie maa majanduslikku ja sisemist sidusust. Need valimised saavad olema kohtuotsus neile poliitikutele, kes on ajanud kehva poliitikat, mille puhul ühiskonnal ei ole olnud mitte mingisugustki mandaati oma sõna öelda.

Nüüd, sellel sügisel on teil hääl. Nad kardavad teie hinnangut ja seetõttu põgenevad oma poliitika tagajärgede eest. Nad loodavad sellele, head Eesti mehed ja naised, et te unustate või lasete ennast eksitada hämast, otsekui maksude tõstmine tähendaks maksude langetamist. Ei, see ei tähenda seda! Järgmisel aastal jõustub 26 uut maksu.  

Armsad inimesed! Saabub päev, kui automaks tühistatakse. Ma ennustan teile, ma teen ennustuse: hiljemalt 2027. aastal, kui see päev saabub, ei hääleta siin saalis mitte ükski inimene selle maksu säilitamise poolt. Sest ühiskond on andnud sellele oma hinnangu ja ka Eesti kodanike valitud esindajad peavad selle hinnangu realiseerima. 

Teie aeg! Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mõned mõtted seoses selle eelnõuga. Algatuseks ütlen ära, et jah, ma toetan automaksu tühistamist ja hääletan täna selle eelnõu poolt. Aga ma siiralt vihkan populismi ja paatoslikke sõnu, mis tegelikult ei aita Eesti inimesi edasi. Kui öeldakse, et keegi põgeneb millegi eest, siis ei, mina ei põgene kunagi mitte millegi eest, vaid ma hakkan sellele populismile ja lollusele vastu. Ehk ma tahan ütelda ausalt Eesti inimestele, et automaks mingis määras ja mingis kohas on väga õige, kui see pisutki suunab säästlikkusele. 

Aga paraku, tõesti, õnnetus oli selles, et kui esimene kord see [seadus] vastu võeti, siis ma tõesti selle poolt ei hääletanud ja siis saatis president selle tagasi, täiesti arusaamatul ja minu arust väga ebaõigel põhjusel, kuna ümberehitatud autod olid [maksust] vabastatud. Ma ei saa siiani aru, miks niimoodi tehti. Nagu te näete, kui ma täna ka poolt hääletan, siis see maks jääb ju kehtima, sest 52 häält on siin Riigikogus olemas, see ei ole minu küsimus. 

Aga ma jätkan ikkagi selle mõttega, et automaks mingil kujul ja mingis määras, kui ta vähendab keskkonna reostamist ja suunab meid tarbimist paremini kontrollima, et meil kõigil oleks [rohkem] aega ja ei oleks ummikuid, on täiesti põhjendatud. Erinevalt Urmas Reinsalust olen ma täiesti veendunud, et varem või hiljem seesama saal kehtestab sellise automaksu, mis on Eesti inimesi ja Eesti elu toetav. See [maks seda] praegu ei ole. (Saalis püüab keegi plaksutada.) Plaksutamiseks ei ole mingit põhjust. 

Eelkõige Urmas Reinsalu sõnavõtust kuulsin ma sellist asja, nagu neid makse keegi siin rõõmuga kehtestaks. Aga tead, mille pärast me kehtestame neid makse siin kõik koos ja vahepeal ka eraldi? Sest Eestis on vaja pakkuda teenuseid ja selle jaoks ei piisa meil raha. Aeg oleks ka Isamaal ükskord vaadata reaalsusele otsa ja [näha], et igalt poolt on [raha] puudu. Ma soovitan Aivar Kokal käia näiteks mõnes ministeeriumis, rääkida kantsleriga ja küsida sealse seisu kohta. Tegelikult on väga halvasti. (Hääled saalis.) Eesti riigi võimekus kvaliteetseid teenuseid pakkuda on väga-väga [vähene]. 

Okei, sellisel kujul, nagu ta praegu on, ei ole automaks õige ega eelkõige õiglane, ta kohati töötab [oma eesmärkidele] vastu ja sellepärast ma ka tagasikutsumist täna toetan. Aga õiges määras ja õiges kohas [kehtestamist] tasuks tõeliselt kaaluda. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

(Hääled saalis.) Kas oleks võimalik paluda, et … (Juhataja helistab kella.) Aitäh! 

Räägime edasi sellest, kus meil [raha] puudu on. Tõesti, igalt poolt on puudu, alates riigikaitsest, haridusest, teedeehitusest. Igalt poolt on puudu. Parempoolne poliitika on siin Eestis näidanud, et paraku majanduskasv ei too neid vajalikke vahendeid, see ei ole neid toonud. 

Aivar Kokk siin kiitles enne, kuidas ikkagi 2020. aastal tehti igasuguseid kingitusi ja soodustusi, mis tollel hetkel veidikene aitasid, aga ta pole pakkunud plaani, kuidas see võlg tagasi teenida. Võla tagasiteenimiseks ühtegi plaani pole pakutud. (Hääled saalis.)

(Helistab kella.) Härrased, kuulame ja laseme ettekandjal lõpuni rääkida. Härra Reinsalu ka, võib-olla pärast saate vastusõnavõtu, aga kuulame nüüd [kõneleja] ära.

Seda dialoogi, jah, pole tekkinud. 

Kokkuvõtteks ütlen seda, et kui automaks tõesti töötab praegu maaelule vastu ja on suurperedele väga raskesti talutav, ning kuna me teame, kui palju on Eestis hajaasustust, mistõttu autotranspordile ei ole tõesti lähiajal näha mingit alternatiivi, siis on vaja see maks tõsiselt üle vaadata. Kuna sellega ei tuldud kaasa – ma siiralt ütlen, et need arutelud siin Riigikogus olid, oli ettepanekuid, mina vähemalt töörühmas neid korduvalt tegin, et tuleks teha muudatusi, [kaotada] just need kõige suuremad kitsaskohad, aga nendega ei nõustutud –, siis ma täna tõesti protestiks toetan automaksu tühistamist. Aitäh!

Aitäh! Kuna praegu on fraktsioonide sõnavõtud, siis ma annan Reformierakonna fraktsiooni nimel õiguse vastusõnavõtuks kohalt Signe Riisalole. Palun!

Aitäh! Aga mul ei ole fraktsiooni sõnavõtt. Minu nime nimetati läbirääkimistel ja ma tahan vastusõnavõttu. Tahan öelda seda, härra Urmas Reinsalu, hoolimata kogu lugupidamisest, et lahmivad süüdistused ei ole siiski mõistlikud ja asjakohased. Me räägime puuetega inimestest ja automaksust. Ma pidasin pool aastat läbirääkimisi, millele oli aluse pannud toonane rahandusminister Mart Võrklaev, selleks et leida see … (Naer saalis.) Mis siin naljakat oli? (Urmas Reinsalu kohalt: "Härra Võrklaev on nagu patukott, kes peab kogu maailma lunastama!") Võib-olla sa laseksid vahelduseks teistel rääkida?

Kuulame vastusõnavõtu ära. Aitäh!

Pool aastat pidasime läbirääkimisi, millised on need viisid, mismoodi puuetega inimesed kõige paremini seda abi saaksid vastu võtta, olukorras, kus automaksu kehtestamine oli reaalne ja tuli sellega arvestada. Need leevendused pakkusid välja puuetega inimeste kotta [kuuluvad] organisatsioonid ise. Nad olid totaalselt vastu sellele, et kohalikud omavalitsused oleks need, kelle kaudu abi nendeni jõuaks. Neil ei olnud ka suurt ootust, et kõigil puuetega inimestel toetused tõuseksid. Küll aga oli nende huvi lahendada praktilisi elulisi [probleeme], nende hulgas olid abivahendite hindade tõus ja loendite muutmine. Nii et ma tõesti palun, et ärme lahmime niimoodi süüdistusi, sisu teadmata.

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Jah, puuetega inimeste organisatsioonide esindajatega ma kohtusin ja oli ka rida teisi inimesi, kellega ma kohtusin. Ma pean tunnistama, et automaksufänne ei näinud ma nende inimeste seas ühtegi, need sõnavõtud ja hoiakud olid vägagi kriitilised. Ootused on inimestel sellised, mis ei vasta tulemusele. Tõepoolest – ma küsisin seda eraldi üle –, inimestel on paraku selline tunnetus, et need asjad, mis olid ka rahaliste vahendite loogikaga seotud, olid ühemõtteliselt seotud sellega, et nii-öelda vastukaaluks peavad nad asuma seda automaksueelnõu sellisel kujul toetama. 

Nii et kui praegu püütakse niisuguse poliitilise käekirjana jätta muljet, otsekui oleks eksisteerinud entusiasm selle automaksu puhul ja toetus sellele, siis kahjuks minu kohtumiste pinnalt ei ole objektiivset alust seda väita. Pool aastat läbirääkimisi – no küllap te olete neid läbirääkimisi pidanud, ma ei eita nende läbirääkimiste loogikat. Kuid see joonis, mis puudutab puuetega inimeste organisatsioone, see joonis, mis puudutab lasterikkaid peresid, see joonis, mis puudutab ettevõtlusorganisatsioone, see joonis, mis puudutab autoomanikke ja autoomanike organisatsioone – siin on kümneid ja kümneid organisatsioone, sealhulgas puuetega inimeste organisatsioone, kelle seisukohtadest on selle automaksuga üle sõidetud. See automaks ei vasta ei ühiskonna ootustele ega vajadustele, proua Riisalo. 

Nii viis, kuidas seda tehti, kui ka tagajärg on osutunud käpardlikuks. Tegelikult te ju selle nii-öelda viilulise või elemendilise demontaažiga tunnistate ka ise oma poliitilise aktsiooni sisulist ja täielikku ebakvaliteetsust. Aitäh!

Aitäh! Aivar Koka nime nimetati. No võtame Aivar Koka ja siis on Mart Võrklaev. Aivar Kokk, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh! Ma lihtsalt tahan Antile natuke majandust selgitada. 2020. aastal tehtud otsused viisid majanduse tõusule. Kui majandus tõuseb, siis see tähendab seda, et maksud laekuvad paremini. Kahel järgneval aastal maksud laekusidki ja kulud tänu sellele vähenesid. Ma saan sinust aru, valimised lähenevad ja nüüd sa pead seda toetama. Nii nagu kolleeg ütles, et sa iga kord toetad, nii siis, kui seadus vastu võetakse, kui ka siis, kui seda tühistama hakatakse. Aga ei tasu öelda, et meie ei tea, kuidas majandus [toimib]. Ma arvan ettevõtjana – sa oled ju ka ise selles valdkonnas [tegutsenud] –, et ükski riik ei ole ennast maksudega rikkaks teinud. Aitäh!

Aitäh! Püüame saalis vaikust hoida, siis kuuleme ka vastusõnavõtte. Aitäh Aivar Kokale! Mart Võrklaev, teid ka nimetati. Vastusõnavõtt, Mart Võrklaev, palun!

Aitäh! Kommenteerin ka seda erivajadustega inimeste toetusmeedet. See, mida Reinsalu räägib, ei vasta tõele. Kedagi ei ole sunnitud ühtegi eelnõu toetama ja nad ei pidanudki seda eelnõu toetama. Küll aga … (Vahelehüüded saalist.) Ei, nad ei pidanud seda toetama, nad ei ole minu meelest kunagi toetanudki. 

Aga me tegime seda, et 8 miljoni võrra me mootorsõidukimaksu arvelt tõstsime erivajadustega inimeste toetusi. Seda just selleks, et anda neile vahendeid abivahendite soetamiseks, transpordikulude katteks, et läheneda inimestele vajaduspõhiselt, mitte selle järgi, kas kellelgi on auto või mitte. Ka nendel erivajadustega inimestel, kellel võib-olla ei ole võimalust autot kasutada, ise seda juhtida või seda omada, on vaja liikuda, saada tööle, erivajadustega lapsega arsti juurde ja nii edasi. [Me soovisime] anda täiendava toetuse selleks, et ka need erivajadustega inimesed, kellel ei ole autot või kellel ei ole soovi või võimalust omada autot, saaksid [suurema] toetuse, et kasutada näiteks eritransporti või leida mingeid muid liikumisvahendeid ja neid kulusid katta. 

Me pakkusime seda ja see oli koostöös erivajadustega inimestega leitud lahendus, kuidas toetada neid just vajaduspõhiselt. Minu hinnangul oli see väga soliidne ja viisakas kokkulepe. Kedagi ei ole kuskil survestatud, kedagi ei ole sunnitud mingit eelnõu toetama. See oli nende täiesti vaba valik, kas nad seda toetavad või mitte. Meie tegelesime toetusmeetme pakkumisega. See toetusmeede oli koos nendega kokku lepitud. Ma jätkuvalt arvan, et see toetusmeede, mille me tegime, kui me suunasime 8 miljonit täiendavalt erivajadustega inimeste toetamiseks, on vajalik. See on õige asi, mida teha, ja see on väga hästi suunatud toetusmeede. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 647 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 647 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust.

Eelnõu 647 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud. Head ööd kõigile!