Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 18. juuni infotundi. Hea meel on tervitada ka kõiki neid, kes jälgivad tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel.

Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ning siseminister Igor Taro. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Riigikogu liige, kes on registreeritud küsimuse esitanud, saab võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Need reeglid on meil püsinud pikka aega muutumatuna. Kokku on meil kümme registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on konkurentsiseadus. Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma küsin konkurentsiseaduse menetlusprotsessi kohta, osaliselt selle perioodi kohta, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, ja ka selle perioodi kohta, kui sotsiaaldemokraate enam [valitsuses] ei olnud. Küsimus puudutab Reformierakonna seisukoha muutumist. 

Teatavasti siis, kui Kaja Kallas oli peaminister, olid valitsus ja Reformierakond, eelkõige Reformierakond, seisukohal, et selline konkurentsiseaduse versioon, mis praegu valitsusest siia Riigikokku on saadetud, ei sobi: see ei aita üle võtta direktiivi ja on konkurentsiõigust silmas pidades kahjulik. Samal arvamusel oli toona – ma ise olin nende arutelude juures – ka Riigikantselei. Selline oli ka Reformierakonna positsioon, mida väljendati meedias, valitsuse istungitel, erakonnaesimeeste omavahelistel aruteludel. Kaja Kallas kaitses seda [positsiooni] väga tugevalt ja ka Riigikogus väljendas Reformierakond [sama seisukohta]. Saan öelda seda, et Eesti 200 tegi juba toona praeguse seaduse loogikat [järgivaid] ettepanekuid, aga selle peale ütles peaminister Kaja Kallas, et ei, see ei lahenda probleemi. 

Nüüd on valitsuse positsioon ja Reformierakonna positsioon selles küsimuses muutunud. Seaduseelnõu on nüüd selline, mille kohta toonane peaminister Kaja Kallas ja ka ülejäänud Reformierakond on öelnud, et see ei aita Eesti konkurentsiruumi paranemisele kaasa. 

Minu küsimus on selline. Palun kirjeldage asjaolusid, mis on vahepeal muutunud. Miks ja millele tuginedes te olete oma positsiooni muutnud? Eelmine peaminister ja ka teie juhitud erakond on varasemalt olnud väga [selgelt] seda meelt, et selline [eelnõu], nagu praegu valitsusest tuli, on Eesti riigile, ettevõtjatele ja tarbijatele kahjulik.

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Te viitate Riigikantselei seisukohale. Õnneks sain minagi küsida Riigikantselei seisukohta selles küsimuses. Riigikantselei positsioon, juristide positsioon läbi aja on ilmselt kaunis sama olnud. Konkurentsiõiguse direktiivi ülevõtmiseks oli kaks varianti – ma veidi vabas vormis kirjeldan seda, arvestades kolme minuti piiratust, püüan seda siiski teha, hiljem saame seda vist Jaak Aabiga jätkata –, kas haldusmenetluse kaudu, nagu oli eelnõu esimeses variandis, või väärteomenetluse kaudu, nagu Riigikogus vastuvõetud variandis. 

Mõlema variandi korral oleks saanud direktiivi üle võtta, seetõttu on see eeskätt õiguspoliitiline valik, kumba varianti kasutada. Otsuse puhul said määravaks õigusekspertide, muu hulgas õiguskantsleri ja teiste osaliste seisukohad ning süsteemi sobitumine Eesti õiguskorda. Valitud sai väärteomenetlus, kuna karistamise jätmine väärteomenetluse raamistikku aitab tagada õigusselguse ja parema põhiõiguste kaitse. 

Ka muud Euroopa Liidu õiguse alusel meie õigusesse üle võetud rahatrahvid on Eesti õigusesse üle võetud väärtegudena. Tegemist on süsteemse ja kooskõlalise õigusarendusega. Sellist lähenemist on toetanud ka paljud Eesti õigusteadlased ja -praktikud. Väärteomenetlus ongi mõeldud karistuse määramise menetlusena ja vastab selliselt ka rahvusvahelise süüteomenetluse standarditele, mistõttu on see karistuse määramiseks sobivam kui täiesti uue menetluse loomine koos sellega paratamatult kaasnevate nii-öelda sünnivaludega. 

See on kõik Riigikantselei ülevaade. Mul on selle kohta olemas ka pikem dokument või pikem ülevaade, palusin sellest teha endale lühendatud ülevaate. 

Ütleme nii, et kui vaadata ajajoont, siis näeme, et tõepoolest 2024. aasta veebruaris oli üks eelnõu, mis [oleks loonud] uue erihaldusmenetluse. Märtsis tuli eelnõu, kus on kaks menetlust. Needsamad menetlused, mis on praeguses eelnõus ehk juba vastuvõetud eelnõus või seaduses, võimaldavad [kohaldada] samu meetmeid, mis 2024. aasta eelnõus. 2024. aasta [eelnõus] toimus kõik ühe menetluse raames, 2025. aasta [eelnõus] on selleks kaks menetlust. Tõendeid kogub ja uurib Konkurentsiamet konkurentsijärelevalvemenetluse käigus, karistuse määramiseks alustatakse väärteomenetlust, mida oma iseloomult [kasutatakse] karistuse määramiseks ka teistes valdkondades – kiiruse ületamine, panga poolt teabe esitamata jätmine Finantsinspektsioonile ja nii edasi. 

Nii et see on Riigikantselei positsiooni kokkuvõte, mille ma olen endale palunud ja saanud. Aga ma saan hea meelega jätkata.

Suur tänu! Ja tõepoolest saame jätkata, sest kolleeg Lauri Läänemetsal on täpsustav küsimus. Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Tänan! Ma võiksin ka pikalt arutada teiega sellel teemal. Aga ma rohkem ei soovi kuulda Riigikantselei positsiooni kohta, seda ma juba kuulsin. Mul on küsimus Reformierakonna seisukoha muutumise kohta. Kirjeldage seda. Teie peaministrina olete seda muutnud. Reformierakonna Riigikogu saadikud seisid siin saalis ühiselt alguses ühe versiooni eest, nad ei olnud nõus, nad olid vastu, majanduskomisjonis käisid vaidlused. 

Peaminister Kaja Kallas on väga [selgelt] vastustanud seda versiooni, mis siit saalist läbi on läinud, erinevates kohtades: avalikkuses, meedias, pressikonverentsil, valitsuse kabinetiistungil, kabineti nõupidamisel. Erinevates kohtades. Koalitsiooninõukogus oli Kaja Kallas sellele vastu. Reformierakond oli seisukohal, et see eelnõu, mis on saanud seaduseks ja mis eile Riigikogus kolmandal lugemisel vastu võeti, kahjustab konkurentsiolukorda Eestis. See ei ole hea. 

Vahepeal, pärast teie peaministriks [saamist] on Reformierakonna [seisukoht] muutunud. Mind huvitavad argumendid, miks Reformierakond oma positsiooni muutis. Kaja Kallas peaministrina väitis – konkurentsiõigusest teab ta arvatavasti rohkem, kui me kõik siin saalis kokku –, et see on kahjulik. Millised on teie argumendid? Kus Kaja Kallas eksis või mida uut te leidsite? Kirjeldage oma positsiooni muutumist, mind huvitab just Reformierakonna positsiooni muutus.

Aitäh! Ma siiski pean veel veidi viitama juriidilistele nüanssidele, jõuame selle üle ka debateerida. Konkurentsiõiguse seaduse kohta olete teiegi ilmselt tahtmatusest esitanud hulga väiteid, mis kõik ei vasta tõele, kui ma hästi leebelt [ütlen]. Näiteks eilnegi väide, et uus, vastuvõetud eelnõu toob kaasa selle, et asju menetletakse mitme erineva menetlusliigi ja -astme vahel nii kaua, kuni asi aegub, varasemas eelnõus see küll nii ei olnud. Selline tekst oli. 

Eile Riigikogus vastu võetud konkurentsiseaduses on tark Riigikogu arvestanud ka aegumisega. See tähendab seda, et vastuvõetud eelnõuga pikendatakse konkurentsialaste väärtegude aegumistähtaega viie aastani. Hetkel on see kolm aastat. Samuti nähakse ette, et aegumine peatub, kuniks otsus vaidlustatakse. See tähendab seda, et Konkurentsiameti otsuse kohtulik kontroll halduskohtumenetluses käib läbi kolme kohtuastme, mille ajaks aegumine peatatakse. Nii et vastuvõetud eelnõu arvestab aegumisega. See on üks asi, mida ma pidasin oluliseks ära korrigeerida. 

Teiseks, millisel viisil üle võtta. Seda ma juba kirjeldasin. See on õiguspoliitiline valik, kas ühel või teisel viisil, kahe valiku vahel oli võimalik valida. Antud juhul said määravaks õiguskantsleri ja [teiste] õigusspetsialistide hoiakud, kuidas see Eesti õiguskorda üle võtta. Ja ega ma ei salga, et lõppkokkuvõttes on meil ju ajaline surve olnud pikka aega. Need muudatused oleks tulnud Eesti õigusesse üle võtta juba 4. veebruariks 2021. See venitamine – ma olen näinud seda pallimängu koalitsioonis – tõi meile ju trahvi, mille põhisumma on 400 000 eurot – [olukorras, kus] me eelarvest või kuskilt mujalt otsime raha – ja iga päev tiksub juurde 3000 eurot. Et iga kuulaja ja vaataja saaks aru, mis selle pallimängu hind tegelikult oli: 3000 eurot trahvi [iga päeva eest]. Homse seisuga või tänase seisuga peaks see olema tiksunud umbes 435 000 euroni ehk põhisumma koos trahvisummaga kokku on umbes 835 000 eurot. 

Loomulikult tuli see asi ära lahendada. Kui valida on ühe või teise valiku vahel ja õiguskantsler ja [teised] õigusspetsialistid toetavad ühte valikut rohkem kui teist, nagu ma teile juba kirjeldasin – te palusite mul seda uuesti mitte kirjeldada –, siis on ju loomulik, et see ära lahendatakse. Eesti riik ei saa lõputult maksma jääda selle pärast, et – palju eile oli? – 16 või 14 saadikut arvab ühtemoodi ja 66 saadikut teistmoodi.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ega me ju sellest vastusest teie erakonna seisukoha muutumise põhjuste kohta midagi ei kuulnud. Te võite ju rääkida, palju saadikuid arvab üht- või teistpidi, lihtne matemaatika ütleb, et kui Reformierakonna fraktsioon oleks jäänud teistsugusele seisukohale, siis oleks parlamendi enamus olnud just nimelt seda meelt, et toetada algset, tugevamat konkurentsiseaduse varianti, ja vähemus teist meelt. Tegelikkuses oli matemaatika ja ka otsus teie kätes ja mingil põhjusel, mida te ei taha avada, otsustas Reformierakond toetada uut, nuditud versiooni, selle asemel et toetada seda varianti, mida peaminister Kaja Kallase juhitud valitsus teie enda erakonna osalusel algselt oli toetanud.

Ja sellest tulenevalt ongi mul teile kolm küsimust. Esiteks, kas teie arvetes on olukord Eesti ravimiturul, kütuseturul ja sideteenuste turul hea, konkurents õiglane, aus ja hinnad tarbijatele kohased? Või näete te siin eksperdipilguga vaadates, peaministrina ikkagi teatud oligopoolse turu momente või ohtu, et turg toimib üksikute ettevõtete ärihuvidest lähtudes ja tarbija, näiteks tervise puhul ka patsient, jääb siin kaotajaks? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus. Kas te hindate enda teadmisi, enda pädevust konkurentsiõiguse valdkonnas [suuremaks] ja paremaks kui teie eelkäijal, peaminister Kaja Kallasel? Annan vihje, et siin saalis varem esinenud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta arvas, et tema ei ole pädevam kui Kaja Kallas. Ta arvas, et Kaja Kallas on temast märksa pädevam, võite stenogrammist järele vaadata. Aga millegipärast leidis see eelnõu heakskiidu just nimelt muditud kujul, mida toetate teie ja toetab Pakosta, aga ei toetanud peaminister Kaja Kallas, kes on endine konkurentsiõiguse advokaat ja ekspert sel teemal. 

Ja kolmas küsimus teile on väga lihtne. Kui peaks juhtuma nii, et Euroopa Komisjon ikkagi ei leia, et need muudatused on piisavad ja et see direktiiv on edukalt üle võetud, ja selle trahvi [maksmine] jätkub, mille kohta teile meeldib rääkida, et meil on vaja selle trahvi maksmine lõpetada, siis kes sel juhul vastutab selle eest, et me oleme hunniku aega kaotanud, jätnud tugevama konkurentsiõiguse seaduse vastu võtmata ja tegelikkuses teinud turu halvemaks tarbijate jaoks ning võib-olla …

Teie aeg!

… jätkub meil ka trahvi maksmise kohustus.

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Siin oli nüüd mitu väidet, ma loodan, et kõik jäid meelde, aga kui ei jäänud, siis eks saate Jaak Aabi küsimuse ajal talle sekundeerida või teda assisteerida ja saan talle vastata. 

Esiteks, siin kõlas väide, et nuditud kujul. Absoluutselt pole nõus. Nagu ma enne kirjeldasin, selle vastuvõetud eelnõu kohaselt, mida te, ma kahtlustan, pole ise läbi lugenud, on võimalik läbi viia kõiki neid menetlusi, mida teiseski [eelnõus]. Ja ei ole ka aegumise riski, millele osutas Lauri Läänemets pigem infopuuduse, mitte pahatahtlikkuse tõttu, ma eeldan. Seda esiteks.

Teiseks, arvamus turu kohta või, vabandust, ravimituru kohta. Ma jõudsin kiiresti guugeldada. Näen, et teie näoga mees on 2024. aasta veebruaris öelnud: apteegireform oli samm õiges suunas. Kui ma õigesti mäletan, olite teie üks selle läbiviijaid. Nii et sellele hinnangu peate ise andma, kuidas teil läks. 

Ja konkurentsiõiguse kohta ma ütleksin nii. Kui Euroopa Komisjon ei peaks rahulduma selle ülevõtmisega, siis kindlasti tuleb seda debatti jätkata. Meie eesmärk on võtta õigus üle nii, et Eestis oleks ettevõtluskeskkond ja aus konkurents tagatud ning ettevõtjad poleks liigselt koormatud, ja lähtuda sellest, mida õiguskantsler on öelnud. Ma eeldan, et parlament on oma parima otsuse teinud.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on migratsioonipoliitika. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Valitsus plaanib tõsta kolmandatest riikidest sisserände kvooti seniselt 1300 inimeselt 4000-ni. Samal ajal on Eestis juba praegu suur hulk kvoodiväliseid sisserändajaid tudengitest kuni ajutiste töötajateni, kelle mõju kohalikule elule on juba tuntav. Kuidas tagab Siseministeerium, et kavandatav sisserände märkimisväärne kasv ei tekita sotsiaalseid pinged piirkondades, kus elanikud juba tunnevad survet töökohtadele, eluasemele ja avalikele teenustele?

Aitäh selle küsimuse eest! Austatud Riigikogu liige, hea Riigikogu esimees ja teised Riigikogu liikmed! Alustan sellest, et valitsuse peamine põhimõte on aidata Eesti majandus kasvule. Kõik need sammud, mida me oleme kavandanud seoses oskustöölistega, ongi suunatud selle ülesande lahendamisele. Täpsustan, miks me üldse selle piirarvu erandiga tegeleme. Tegeleme sellepärast, et tööandjad ehk meie ettevõtjad on öelnud, et neil on probleem. See ei ole olnud mingisugune valitsuse enda lõbuks [otsitud] teema, vaid ettevõtjate poolt selgelt tõstatatud mure, kitsaskoht, mis takistab neil [ettevõtlust] laiendada. Ja see kitsaskoht väljendub selles, et teatud erialadel, teatud ametialadel ongi keeruline Eestis piisaval hulgal spetsialiste leida. 

Olemasolevad piirarvu erandid ei ole seda probleemi lahendanud. Kui me soovime probleemi lahendada ja olemasolevad meetmed ei mõju, siis tuleb rakendada mingisuguseid muid meetmeid, ja sellepärast ongi valitud võimalus teha täiendav erand oskustöölistele, just nimelt oskustöölistele konkreetsetel erialadel, kus [neist] on kõige suurem puudus. Selle arvu suurus hakkab sõltuma sellest, milline on majanduse olukord. Kui majandusel läheb hästi ja ettevõtted kasvavad kiiresti, on erand suurem, kui ei lähe nii hästi, on erand väiksem, et mitte tekitada probleemi kohalikele inimestele. Samuti on olemas väga kindel palgakriteerium, mis tasakaalustab kogu seda olukorda. 

Kõige selle kõrval on olulised ka kõrvalmeetmed lõimumise tarbeks, et kõik inimesed, kes siin elavad, oleksid ühiskonnaga sama nägu. Siseministeeriumi ülesanne ongi tagada, et riskid oleksid kaardistatud, pakkuda välja maandamismeetmed ja pidada konsultatsioone asjassepuutuvate ministeeriumidega, et maandamismeetmed saaksid rakendatud.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab … Vladimir Arhipov, te jõudsite lõpuks reageerida. Hästi, ma annan teile kõigepealt täpsustava küsimuse ja siis läheb lisaküsimus Jaak Valgele. Vladimir Arhipov, palun!

Härra siseminister! Valitsuse plaan suurendada kolmandatest riikidest sisserännanud tööjõu kvooti jätab mulje, justkui Eestis valitseks kriitiline tööjõupuudus. Samal ajal on töötuse määr tõusnud viimase 12 aasta kõrgeimale tasemele – 8,6%-ni. Aktiivseid tööotsijaid on erinevate andmete järgi 60 000 ringis, lisaks veel tööjõuturult tõrjutud pensionärid ja inimesed, kes vajaksid lihtsalt ümberõpet. Miks suunab riik tähelepanu ja ressursid võõrtööjõu sissetoomisele, selle asemel et investeerida siinse inimvara ümberõppesse ja rakendamisse? Kas valitsus on loobunud eesmärgist pakkuda Eesti inimestele tööd oma kodumaal? See meede, millest te rääkisite – kuni 4000 [võõrtöölist] –, võiks mingisugune ajutine variant olla, aga pidevaks seda küll ei tohi jätta.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Ütleme niimoodi, et väga üldiselt võttes on meil kõigil siin Eestis demograafiline mure – tööjõudu ja inimesi jääbki paljudes valdkondades aina vähemaks. 

Te tõite näiteks tööpuuduse numbri. Aga see, millest me praegu kõneleme, on struktuurne tööpuudus. See tähendab seda, et on mõned inimesed, kellel ei ole tööd, ja on mõned ettevõtjad, kellel ei ole töötajaid, sellepärast et nende oskused ei lange lihtsalt kokku. Te tõite näiteks ka pensionärid. Võib-olla on veel hulk [muid] inimesi nende tööotsijate seas. Esiteks, kõik sõltub ka sellest, kas need inimesed on võimelised ümber õppima just nendele aladele, mida kõige rohkem vajatakse. Valitsuse planeeritav nii-öelda täiendav erand lähtub ikkagi väga selgelt ettevõtjate vajadustest, ei saa tuua inimesi ükskõik mis valdkonna peale, vaid on selge valdkondade nimekiri, mis tuleneb OSKA raportist ja on teadmispõhine. See meede on ajutise iseloomuga, see kestab nii [kaua], kui on tarvis, ja sõltub majanduslikust olukorrast. 

Tõepoolest, samal ajal peame panustama ja panustamegi näiteks kutsehariduse arengusse, kõrgharidusse, teadusse, selleks et meie inimeste kompetentsus [suureneks] ja nad oskaksid teha suuremat lisandväärtust toovat tööd. Aga need on küllaltki pikaajalised protsessid, kui me võtame arvesse kogu ühiskonda. Me võiksime anda oma ettevõtetele hoogu juba praegu ajutiste meetmetega, sellepärast et sissetuleva oskustööjõu lisandväärtus on kaks korda suurem kui see palganumber, mis neile välja makstakse, ehk nad toovad Eesti riigile, Eesti ettevõtetele, majandusele oluliselt rohkem kasu. 

Nii et selles mõttes on see küllaltki mõistlik lähenemine, mille puhul on ka kõikvõimalikud muud, lõimumisega seotud väljakutsed maandatavad, sellepärast et see number ei ole lõputu, see on ikka piiratud, ütleme, üsna konkreetse laega.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Valge. Palun!

Suur tänu! Lugupeetud härra minister! Te rääkisite vajadusest ettevõtteid laiendada, aga mina küsin, kas meil on seda laienemist vaja. Vaadake, Eesti Panga Nõukogu esimehe, akadeemik Urmas Varblase peamine sõnum siinsamas Riigikogus oli, et me ei vaja laienemist, me ei vaja rohkem töökohti, vaid vähem, aga targemaid, suurema lisandväärtusega töökohti. Ja nende targemate, suurema lisandväärtusega töökohtade loomiseks on meil praegu kõik võimalused olemas. Eestisse võib piiramatult tulla inimesi Euroopa Liidust, USA-st ja paljudest teistest lääneriikidest ning 1,5-kordse keskmise palga peale piiramatult ka igalt poolt [mujalt] maailmast. Järelikult teie tahate just odavamat tööjõudu. Ma küsin. Miks te jätkate ekspansiivse arengu teed, mille tõttu meie tootlikkus ja konkurentsivõime ning ka elatustase on langenud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Kindlasti ei hakka ma professor Varblasega vaidlema. Ta on olnud ka minu väga hea õppejõud. Siiski pean niipalju täpsustama, et kõik sõltub kontekstist, milles üks või teine mõte on välja öeldud. Kui rääkida ettevõtluse arengust laiemalt, siis ettevõttel on keeruline jõuda lisandväärtuses järgmisele tasemele, kui tal olemasoleval tasemel on mingi ressursi puhul väga terav puudujääk. Antud juhul on teatud erialadel, teatud valdkondades puudu oskustööjõust. Me kindlasti ei räägi mingist madalapalgalisest tööjõust. Need on võib-olla pingioperaatorid, keevitajad, kes kindlasti ei ole kõige madalama palgaga. Aga nagu te märkisite, olemasolevad tingimused, erandid ja meetmed, mida siiani on rakendatud, ei ole ettevõtjate muret lahendanud. 

Ma päris alguses ütlesin, et valitsuse eesmärk on tulla ettevõtjatele vastu selleks, et meie majanduse arengule hoogu juurde anda, ja sellisel juhul tuleb katsuda see mure lahendada teistsuguste vahenditega, sealhulgas ettevõtjatega läbi rääkides, millised on nende vajadused. Kindlasti ei saa nõustuda sellega, et näiteks Võrumaal asuv puidutööstus ei vaja laiendamist. Kindlasti tooks see piirkonnale kasu, kui ta saaks laieneda tänu sellele, et tal on parem ligipääs tööjõule, näiteks nendesamade oskustööliste näol, pingioperaatorite näol. Või kui mõni meie laevaremondiettevõte saaks laieneda ja tänu sellele tooks Eesti riigile rohkem kasu. 

Kahtlemata ei vasta tõele konstruktsioon, et me oleme justkui võtnud lähenemise odava tööjõu või majanduse kahanemise suunas. Vastupidi, iga sellise oskustöölise tulek Eestisse toob majandusse kaks korda rohkem lisandväärtust, kui on see palk, mis talle välja makstakse. See tähendab, et ühiskond saab sellest oluliselt rohkem kasu.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on valitsuse poliitika tagajärjed. Urmas Reinsalu, palun!

No tere, härra peaminister! Igaühel meist, poliitikutest, on oma visioonid, mille alusel meid loodetavasti tulevikus hinnatakse. Kas need on positiivsed või negatiivsed, sõltub nende tagajärgedest. Teie visiooni alusel on Eestis disainitud automaks. 2023. aasta augustis saatsite te kliimaministrina toonasele rahandusministrile nõudmise, et automaksuga tuleb täita kliimaeesmärki ja see peab olema just nimelt kliimapõhine maks. Ja kuigi härra Võrklaev vaidles sellele vastu, et sellise käsitluse korral sunnitakse Eesti inimesed lausa hobuse selga, autodest hobuse selga, oli teie kirja tulemus see, et arvestuslikult kerkis automaksu kogukulu ühiskonnale ligi kaks korda, ligi veerandi miljardi euroni. 

Nüüd on see automaksu saaga jõudnud uude etappi. Mulle näib, et oma sisult on see läbi kukkunud kõigis aspektides. Te kavatsete asuda seda remontima, kulutada sellele jälle raha halduskoormuse mõttes. Minu meelest oleks kõige mõistlikum, kui te võtaksite seisukoha, et automaks tuleb tunnistada läbikukkunud eksperimendiks – selle kliimaautomaksuga te ajalukku ei lähe – ja tühistada. 

Mu küsimus puudutab väga praktilist probleemi. Nimelt, jaanuaris said inimesed automaksuteated 1. jaanuari seisuga registris olnud autode kohta. Osa inimesi tasus automaksu ettemaksuna. Nüüd on välja tulnud asjaolu, et 15. juuni seisuga on automaksu summa real inimestel kasvanud. Sellele on ka ajakirjanduses viiteid olnud. Selgitage palun, härra peaminister, kuidas on niisugune järjekordne hookuspookus võimalik. Kas tõesti on inimesi, nagu meedias väidetakse, kellel automaksu summa võrreldes jaanuaris saadetud arvega on kasvanud? Millest selline metamorfoos tuleneb, härra peaminister?

Aitäh, hea küsija! Rõõm teidki näha selle hooaja viimases infotunnis. Suveks tuleb paus, teie koos Mart Maastikuga peate teises vormis küsima ja mina teises vormis vastama. Teie käsitlus muidugi, nagu ma tihti pean ütlema, ei vastanud reaalsele elule vähimalgi [määral], see-eest on mul võimalus kirjeldada, mille poolest see [tegelikkusele] ei vastanud. 

Kõigepealt, jah, ma olin selle automaksu suhtes kriitiline, see pole mingi saladus. Ütleme nii, et meie soovituste hulgas oli muu hulgas näiteks see, et Eestis registris olevatele autodele registreerimistasu mitte kehtestada. Maksumäär tõusis pigem sotside eestvedamisel ja ma kahtlustan, et suure panuse sellesse andis Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski oma erakonna kaudu. Nii et kui te tahate teada, millise kivi all see võti või konn peitub, siis vaadake ikka sinna. Seda esiteks. 

Teiseks, kui maksuarvestuses on mingeid vigu või parandusi, siis seda saab kommenteerida maksuamet. See ei ole valitsuse tasandi tegevus. Mina töötan selle nimel – ma arvan, et sellest olete küll õigesti aru saanud, tunnustan teid –, et automaksu remontida selliselt, et maksukoormust lastega peredel, eriti väikeste, alaealiste lastega peredel, kellel transpordikoormus on suurem – tean seda omast käest, kui sul on kolm last, siis kõiki asju, lapsi ja kõike muud väga kergesti autosse ei mahuta ja tihtipeale on ka vaja rohkem sõita –, vähendada ja vähendada ka puuetega inimestel. Üks Rahandusministeeriumi välja pakutud lahendusi, mida me oleme ka kirjeldanud, on [tuua] M- ja N-kategooria [sõidukite] maksumäära allapoole. See tähendab seda, et teatud busside ja kaubikute maksumäär tuleks allapoole. 

Homme – võin eelreklaami teha – tutvustab valitsus, Rahandusministeerium oma kontseptsiooni, kuidas lastega peredele [mõeldud] automaksuleevendust või automaksuvähendust ellu viia. Suvel, kui parlamendiliikmed teevad oma tööd teistsuguses töövormis – kui ma seda ilusasti ütlen –, teevad valitsus ja Rahandusministeerium tööd ja septembriks on olemas eelnõu, mida saate arutama hakata. Ma südamest loodan ka teie toetust sellele, et automaksukoormust lastega peredele vähendada ja puuetega inimestele samamoodi. 

Nii et see on see, millega ma tegelen. Ja ajalukku loodan ma siiski minna peaministrina, kelle ajal Eesti kaitsekulud kasvasid, Eesti oli kaitstud, majandus hakkas kasvama ja bürokraatia vähenes. Nii suurt bürokraatia vähendamise programmi ei ole Eesti ajaloos olnud. Nii et küll neid tegusid tuleb veel.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Mu kallis härra peaminister! Ka mina soovin teile ja kõigile teistele valitsuse liikmetele ilusat jaani ja võidupüha. Samas pean tunnistama, et ärge olge kliimaautomaksu autorluse suhtes nii tagasihoidlik, härra peaminister. Te ütlesite, et teie olite perioodilise automaksu vastu. Ma tsiteerin ERR-i uudist 18. augustist 2023. aastal. "Michali sõnul toetab ministeerium ka perioodilist automaksu, kuid ka selle suuruse arvestamise aluseks peab olema CO₂ näit. Ühtlasi teeb kliimaministeerium ettepaneku teatud täismassist alates täiendava maksu lisamiseks [---], mis peaks suunama inimesi heitevabade autode puhul valima väiksemaid sõidukeid." Nii et teie visioon on siin olemas. Ma ei saanud päris täpselt aru sellest [väitest], et valitsus ei tegele niisuguste küsimustega. Kas te olete teadlik sellest, et inimesed on algul, jaanuarikuus saanud väiksema arve, aga nüüd nõutakse neilt suuremat automaksu? Kas te olete sellest üldse teadlik? See on mu esimene küsimus.

Ma tahan teile öelda, härra peaminister, et Isamaa tuleb valitsusele appi. Täna on menetluses – teate, milline eelnõu? – automaksu tühistamise eelnõu. See on viimane punkt tänases päevakorras ja kui me selle vastu võtame, siis ei pea üldse tegelema bürokraatlike eranditega, mängima niisugust suurt venda, et riik võtab inimestelt veerand miljardit eurot ära ja jagab siis mingitele sihtrühmadele tagasi. Teil on niisugune riigikeskne mõtteviis, härra peaminister. Ma ei tea, kust see on korraga tekkinud. Vabanege sellest riigikesksest mõtteviisist! Nagu te ise ütlete, sotse enam valitsuses pole, aga ma näen, et trendid, vastupidi, pigem häirivalt kasvavad. 

Seetõttu, härra peaminister, on minu küsimus väga lihtne. Miks mitte see automaks, see kliimaautomaks, mille arhitekt te olete – ei maksa seda häbeneda –, üldse tühistada? Siis ei pea tegelema erandite ämblikuvõrguga. Kas see ei oleks ratsionaalsem?

Aitäh, hea küsija! Hea tujuga suvesse, nagu ma näen. Kõigepealt ma ütlen, et automaksu määr ei sõltu otseselt sellest disainist. Disain loomulikult oleks võinud olla teistsugune. Nagu ma ütlesin, minu soovitused tollal olid samamoodi selles suunas, et Eesti sees registris olevaid autosid täiendavalt registreerimistasuga ei maksustataks ja nii edasi. (Urmas Reinsalu kohapealt: "Ei-ei-ei-ei, härra peaminister ...") Jaa, ma mäletan oma soovitusi. Tänan pakkumast! Täpselt samamoodi, maksumäär tõusis ikkagi sotside kaasabil. Eks sealt kivi alt tuleb seda otsida. 

Aga tuleme nüüd tänasesse päeva. Me oleme koalitsioonis tõesti kokku leppinud, et auto aastamaks, see, mida me kõik, kellel on auto, maksame, saab olema väiksem lastega peredele ja puuetega inimestele – seesama M- ja N-kategooria sõidukite [aastamaksu] allapoole [toomine]. See igal juhul toob märgatava kergenduse. Aastamaksu puhul on prognoositav tulu – ma rõhutan: prognoositav tulu – umbes 99 miljonit, ütleme, 100 [miljonit]. Rahandusministeeriumi esialgse prognoosi kohaselt – ma rõhutan, et tegemist on prognoosiga, mitte kivisse raiutud numbriga – moodustab lastega perede ja puuetega inimeste leevendus sellest umbkaudu 25–30 miljonit. Nii et juba kolmandik sellest läheb maha. Ülejäänud raha – oleme selles kokku leppinud ka valitsuses, te ilmselt pole tähele pannud –, kogu ülejäänud raha, mis aastamaksust [kogutakse], läheb täiendava rahastusena teedesse. Eks te saate seda debatti jätkata, kas me peame teid täiendavalt rahastama või mitte, see raha läheb sinna.

Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Mul on ka väga hea meel näha, et kõik kolm ministrit on väga heatujulised ja naeratavad. Eks suve ootus paneb meid kõiki naeratama, küll aga ei pane naeratama need maksud, millest me siin räägime. Teie eelmises valitsuses kasutasid sotsid seda retoorikat kogu aeg – võtsid vastu igasuguseid halbu otsuseid, aga kogu aeg rääkisid, kuidas see neile ei meeldi –, et oma reitingut tõsta. Nüüd on imelikul kombel ka suurem vend hakanud sama juttu rääkima. Kõigepealt te ütlesite täna, et te olete väga kriitiline automaksu suhtes ja et see oli tehtud sotside eestvedamisel. Mario Kadastik on meile majanduskomisjonis ja ka siin saalis vastates öelnud, et meretuuleparkide subsiidiumid ja sellest johtuv tohutu riigi raha raiskamine toimus sotside eestvedamisel ja see jääb ära. 

Te olete praegu ikkagi riigi suurima häälejõuga partei. Kas te tõesti tunnistate, et te olete oma väikevendade puudel? Tahaksin teada, millised maksud on teie erakonna tehtud või on kõik olnud väikevendade pahad ettevõtmised?

Aitäh! Mul on teilegi vastu suve häid uudiseid, aga andke see [info] sõna-sõnalt ilusti inimestele edasi. 2025. aasta maksukoormus on 36,8%. See on selle aasta maksukoormus. Järgmisel aastal on maksukoormus 35,6%. Maksukoormus langeb 1,2%. 2029. aastaks langeb see umbes 35% peale. See tähendab seda, et järgmisel aastal jätab langev maksukoormus majandusele ja inimestele umbes pool miljardit ehk 500 miljonit eurot rohkem raha kätte – kõik need muudatused, mis me siin teeme. Ja selle sisse ei ole arvestatud, muuseas, automaksu leevendust lastega peredele. 

Nii et jätame kõigepealt meelde selle, et 2025. aastal on maksukoormus 36,8%, 2026. aastal 35,6%. Maksukoormus langeb 1,2%. Paljud ei pane seda tähele, nad armastavad rääkida kõigest muust, sellest, kuidas maailmalõpp on lähedal, aga teie saate olla täpsem, saate sellest lähtuda. Kui soovite, võin need numbrid ka anda. 

Väga oluline maksumuudatus veel – te küsisite, milline on meie maksumuudatus –, selle autorlust ma ei häbene, ärge teiegi häbenege. Isamaa, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide ühist astmelist tulumaksu, kana-põder-tüüpi tulumaksu, mida inimesed kutsuvad hellitavalt maksuküüruks, hakkab nüüd parandama haud või, täpsemalt, ei parandagi muu kui haud, 2026. aasta alguses see kaob. See tähendab seda, et inimestel tõuseb tulumaksuvaba miinimum üsna järsult 700 euroni. Inimestele jääb rohkem raha kätte. 

Nii et sellised muudatused tulevad. Ma arvan, et need on head sõnumid inimestele, hoolimata sellest, et ajad on rasked. Kaitsekulutused on väga järsult tõusnud, järgmisel aastal on need 5,4% SKP-st. Me oleme kaitsekulutuste poolest NATO riikide seas tipus. See tähendab, et me saame oma asjadega hakkama. Me võtame kaitsekulutuste jaoks laenu ja inimestele jääb tegelikult üle poole miljardi ehk üle 500 miljoni rohkem raha kätte.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teema on majandus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Siit on hea edasi minna sellega, kui palju kellelegi raha kätte jääb. Te ütlesite, et uuest aastast maksuküür kaob, aga 1. juulist tõuseb käibemaks, mis kandub kohe ka lõpphindadesse: see [kajastub] eluaseme[kuludes], lastega perede [kulutustes], kandub kütuse hinda ja toiduainete hindadesse. Te võtate eelnevalt selle raha rahvalt ära ja siis suure võiduna demonstreerite siin tulumaksuvaba miinimumi tõusu 700 euroni. 

Aga läheme riigi majanduse juurde. Sel nädalal avaldati rahvusvaheline konkurentsivõime edetabel, mille nimekirjas on 69 riiki. Eesti on ka seal riikide nimekirjas, aga üllataval kombel mitte viie rikkama riigi seas, vaid – kuidas kellelegi meeldib erinevaid tabeleid ja numbreid vaadata – üldjärjestuses 33. kohal. Tippajal olime 22. kohal. Majanduse seisundi [faktorvaldkonnas] oleme 69 riigi seas 57. kohal. Leedu on selles konkurentsivõime [edetabelis] tõusnud eelmise aastaga võrreldes üheksa kohta ning Läti seitse kohta. Nemad on meie regioonis konkurentsis kõige enam võitnud. Eesti on jäänud millegi pärast toppama, Eesti on jäänud nagu [paigale].

Minu küsimus on selline. Millised on Eesti riigi tegevused? On meil midagi lätlastelt õppida? On meil midagi leedukatelt õppida? Millised on Eesti riigi tegevused, et meie konkurentsivõime antud kontekstis ja üleüldises maailmapildis paraneks?

Aitäh! Asjalik küsimus. Ma mõned märkused siin teen. Kõigepealt, inflatsiooni ehk hinnatõusu juurpõhjus on ikkagi palgatõus. Seda kirjeldab ka Eesti Pank. Kui vaadata Eesti Panga, Swedbanki või teiste analüütikute kirjeldusi, siis [näeme], et umbes kaks kolmandikku hinnatõusust – see on Eesti Panga kirjeldus – on [tingitud] palgatõusust, toormehindade [tõusust]. Põllumajandusega ja toorme hindade kujunemisega, ma arvan, olete teiegi hästi kursis, seal on palju erinevaid nüansse alates haigustest kuni kliima muutumiseni ja nii edasi. Umbes üks kolmandik inflatsioonist on seotud maksudega, peamise osa sellest moodustab autode registreerimistasu. 

See, mida riik saab teha inflatsiooni vähendamiseks – hea uudis on see, et järgmisel aastal hakkab inflatsioonimäär Eestis alanema –, on vähendada riigi kulutusi, avaliku sektori kulutusi. See ei ole kuidagi Eesti enda leid, seda on ka teistes riikides proovitud. Isegi Ameerika Ühendriikides oli vist viimati selline sõnum, et inflatsiooni ohjeldamiseks [tuleb] riigi kulutusi kärpida. Seda on ka mujal tehtud. Me oleme riigis kokku leppinud, et kolme aastaga vähendame erinevaid kulutusi 1,4 miljardi euro võrra. See tähendab, et avalikku sektorit kärbitakse 10% võrra, välja arvatud õpetajad, politseinikud, Kaitsevägi ja pensionid. See tähendab seda, et selle aasta eelarves tööjõu- ja majandamiskulud vähenevad 1,1%. Valitsemiskulud vähenevad esmakordselt – see on päris tähtis – pärast 2009. ja 2010. aasta suuremat majandus- ja finantskriisi ja eelarve kasv on väiksem kui üldine majanduse kasv. Kasvavad eeskätt riigikaitsekulud – 9,3% – ja sotsiaalkulud 7,6%. 

Avaliku sektori palgakasv – ma räägin sellest, mida riik saab kärpimise poole pealt teha – on kaks korda aeglasem kui kogu palgatõus. Kui üldine palgatõus Eesti tööturul, era- ja avalik [sektor] kokku, oli 8,1%, siis avalikus teenistuses oli palgatõus 4% ja ametnike palgatõus 3,7%. See kirjeldab seda, mida me avaliku sektori poole pealt saame teha inflatsiooni kärpimiseks. 

Koos tippettevõtjatega muudame ettevõtluskeskkonda, ärikeskkonda oluliselt konkurentsivõimelisemaks. Valitsus.ee leheküljel on kirjas üle 200, nüüd juba üle 200 sammu, mida me oleme selle heaks teinud, saate sealt vaadata. Viljar Arakase juhtimisel käivad koos Eesti tippettevõtjad. Ja mis puudutab konkurentsi edetabeleid, siis Kaspar Oja on sellest eile Delfis pikemalt kirjutanud. Ma seda lugu soovitaks.

Aitäh! Arvo Aller, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, neid artikleid saab lugeda. Ma olen lugenud ka teie ministri Keldo artiklit ja see oli väga kõnekas – hea, et me jäime samale, 33. kohale. Ma saan aru, et Reformierakonna idee on see, et paigalseis on edasiminek, me ei peagi midagi rohkem tegema ja oleme rahul sellega, mis meil on. Lugesin teisigi artikleid. Leedukad ütlevad, et kõige parem, mis nad on Eestilt õppinud, on see, et nad ei tee Eesti vigu. Meie võiksime ka hakata naabritelt õppima, näiteks leedukatelt. Mida on nad nii hästi teinud või meist palju paremini teinud, et on aastaga tervelt üheksa kohta tõusnud?

Siseminister ütles siin ühes vastuses, et võõrtööjõudu sisse tuues ei lähe nad majanduse kahanemise [teed]. Meil on töötukassas arvel kuskil 60 000 inimest, kes on töötud. Nende inimeste töölevõtmine oleks minu arust väga otstarbekas, selle asemel et tuua riiki inimesi, kes hakkavad Eesti inimeste töökohti hõivama. 

Te rääkisite tippettevõtjate kontekstis, et tippettevõtjad on andnud teile üle 200 soovituse. Millised on riigi tegevused selleks, et Eesti jõuaks jälle Balti riikide niinimetatud lipulaevaks nii oma konkurentsivõime kui ka inimeste heaolu poolest?

Registreeritud töötute number on muidugi veidi teine, kui see, millele te viitasite. Selle saate pärast üle kontrollida. 

Nüüd kõigepealt sellest, mida me teeme. Ütlen alguses, et see, mida me üheskoos, mitmekesi saame teha, üle kogu välja, on sisendada Eesti ellu optimismi. Ma olen peaaegu kindel, et te pingutate selle nimel terve suve, et öelda inimestele, et asjad lähevad paremaks. Kui ma eksin, siis ma vabandan sügisel. 

Maksukoormuse vähendamine – see on kindlasti esimene asi. Ma tõin enne näite teie kolleegile Mart Maastikule, kes, ma arvan, sai kõik need faktid ilusti kirja, et maksukoormus langeb järgmisel aastal 1,2%. See tähendab seda, et inimestele, majandusele jääb rohkem raha kätte investeerimiseks ja [muudeks] tegevusteks. 

Täna on Riigikogu päevakorras seesama eelnõu, millega maksukoormust vähendatakse. Kaob ettevõtete kasumimaks, mis on kindlasti väga oluline sõnum ärikeskkonna mõttes. Ja langeb ka eraisikute tulumaksukoormus. Praegu on seadustes kirjas, et tulu maksustamine algab esimesest eurost. See nüüd kaob. See aitab sotsiaalse õigluse mõttes just väiksema sissetulekuga inimesi, keda see oleks rohkem puudutanud, näiteks pensionäre, aga ka teisi väiksema sissetulekuga inimesi. 

Ja nagu ma ütlesin, majanduse valdkonnas või maksude valdkonnas puudutab inimesi kindlasti selle veidra astmelise tulumaksu kaotamine. Selle tulemusena tõuseb 2026. aasta alguses inimeste tulumaksuvaba määr 700 euroni. Kõigile jääb rohkem raha kätte ja rahvamajandusse jääb sadu miljoneid eurosid. Pensionäride tulumaksuvaba määr jääb 776 euro juurde, [üldisest määrast] kõrgemaks. 

Nüüd bürokraatia vähendamise otsustest. Jah, kui teil on hetk aega, siis võite vaadata valitsus.ee leheküljele, seal on need vaatamiseks kenasti ja mugavalt kokku kogutud. Seal on majanduskasvu nõukoja otsused. Saate sealt täpsemalt järele vaadata. 

Mõned näited. Töölepingu seaduse muutmine, et aidata inimesi paindlikult tööturule tagasi. Selle üle, ma arvan, oleme siin parlamendiski debateerinud. Sotsiaaldemokraadid heidavad seda väga ette, et inimesed saavad paindlikult töötada, aga midagi teha ei ole. Nendega koos me seda tehtud ei saanud, nüüd teeme ilma nendeta. Samamoodi süsinikuturu nõuete edasilükkamine transpordi ja hoonete puhul, see on meie positsioon. Erinevate keskkonnalubade lihtsustamine, looduskaitsepiirangute vähendamine, kestlikkusaruande mahu ja esitajate arvu vähendamine, pabertšekke ei ole vaja välja trükkida, ehituskeeluvööndite vähenemine näiteks üleujutusaladel ja nii edasi. See on väga pikk loetelu. Ma olen toonud siin näited moppidest ja harjadest ja kõigest muust. Kõiki neid asju me teeme. 

Ma ütleksin, et selle valitsuse, praeguse Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuse üsna agressiivne tegevus koostöös ettevõtjatega ongi suunatud sellele, et Eesti majandus oleks tulevikus väga konkurentsivõimeline. Ja eks see positsioon lihtsalt peegeldab veidi meie kahe aasta pikkust majanduslangust. Küllap sellest ka meie positsiooni püsimine samal kohal selles edetabelis.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! No see on tore, mis te meile ette lugesite – piiranguid ja igasuguseid regulatsioone vähendate. 

Minu küsimus on natukene teise kandi pealt kui eelküsija küsimused, aga puudutab siiski majandust. Teatavasti sõlmis Eesti Läti ja Leeduga evakuatsiooni-teemalise lepingu, mis puudutab seda, et ka sealt võidakse tuua või sealt võib saabuda meile hulgaliselt inimesi, keda evakueeritakse. No Vilniuse linnapea on öelnud, et vajaduse korral evakueeritakse kogu Vilniuse linn, see on umbes 600 000 inimest. Kuhu, seda me ei tea. 

Küsimus on selles, kuidas on tagatud nii Eesti oma inimeste toidujulgeolek kui ka juurde toodavate või Eesti oma linnadest maapiirkondadesse hajutatavate, evakueeritavate inimeste toidujulgeolek. Ma ei näe praegu ressursse, millega oleks võimalik ära toita Lasnamäe ja Karoliniškėse ja muud naaberriikide paneelelamute, suurte kortermajade sajad tuhanded inimesed. Minu arvates oleks praegu vaja kiiresti astuda samme, et võtta maha kõik piirangud individuaalmajapidamistes seapidamise, lehmapidamise, kanapidamise ja nii edasi soodustamiseks. Kas valitsuses on olnud sel teemal arutelusid? Kas te kavatsete neid samme astuda? Ma olen rääkinud meie maaettevõtjatega, nad ütlevad, et oma elanikkonna me suudaksime toidaksime veel kuidagi ära, aga kui [inimesi] tuleb kuskilt mujalt juurde, siis lisaressurssi meil kuskilt võtta ei ole. Mis on valitsuse plaan, et toita ära nii oma inimesed kui ka kuskilt mujalt siia saabuvad inimesed? 

Aitäh! Siseminister tegeleb ju selle valdkonnaga. Ta oleks võinud või võib seda teile tulevikus täpsemalt kommenteerida. 

See on tõsi, jah, et sellised evakuatsiooniplaanide lepingud erinevate riikide vahel on ja ehk laienevad need tulevikus ka Põhjamaadesse. Naabrid ikka aitavad üksteist keerulises olukorras ja mis tahes riskideks tuleb valmis olla, eriti kui me teame, et meil on agressiivne naaber. Seal pole ju vähimatki kahtlust. 

Kui teil on ettepanekuid erinevate piirangute kaotamise kohta, siis need ettepanekud on alati oodatud, võtame tänuga vastu. Ka peaministri nõukojas on põllumajandusettevõtjate esindajad olemas, näiteks metsandusettevõtjate esindaja. Selle nõukoja koosseis on avalik. Me täitsa teadlikult astume samme, nagu ma juba ütlesin, ka erinevate nõuete, piirangute kaotamiseks, mis aitaksid Eesti ettevõtjatel, sealhulgas põllumajandussektoris, paremini hakkama saada. Aga veel kord, kui teil on häid ettepanekuid, me hea meelega võtame need ettepanekud vastu. Saatke palun need ettepanekud mulle!

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaak Aab ja teema on konkurentsiseadus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Kõigepealt pean ikka natukene õiendama ka. Jõle mugav on siin jälle sotsiaaldemokraate süüdistada kõigis pattudes, ka nende eelmiste teemade juures. Automaksu puhul on olnud sotsiaaldemokraatide maailmavaateline seisukoht kogu aeg selline, et kallimaid ja luksuslikumaid autosid tuleb maksustada, aga [pigem] registreerimismaksu kaudu. 

Registreerimismaksu ja automaksuga oli tegelikult selline [lugu], et mindi kaotama olematut küüru maksusüsteemis – nagu te ka praegu teete –, mis maksab 500 miljonit ja sellele oli vaja katet. 2%-line tulumaksu tõus oli sellega seotud, selle ettepaneku tegi rahandusminister, aga oli vaja leida veel mingi katteallikas. Ja määritigi automaks peaaegu võrdselt laiali kõigi peale, et saada võimalikult suur tulem ehk võimalikult palju raha. Me viitasime korduvalt, ka läbirääkimiste käigus ja koalitsiooni töörühmades, sellele, et [tekib] probleem seoses puuetega inimestega, nii nagu hiljem on ka õiguskantsler viidanud, ja lastega peredega. See probleem jäi kahjuks lahendamata, sest me ei leidnud ühisosa. 

Aga nüüd konkurentsiseadusest. Eelmises eelnõus, millest siin on juba juttu olnud ja mille üle me oleme debateerinud koalitsiooninõukogus ja töörühmades, oli haldusmenetlus ja trahvimäärajaks halduskohus – terviklik menetlus, terviklik menetlusviis. Nii mõnigi ekspert kiitis selle heaks ja arvas, et see on sobiv viis. Kaja Kallase valitsus kiitis selle heaks ja saatis siia Riigikokku. Pööre tuli ootamatult eelmisel sügisel, kui minister Pakosta muidugi kõigepealt keelas ministeeriumi ametnikel sellega tegeleda. 

Kuidas te kommenteerite sellist kooskõlastamist, mis toimus ühe koosoleku raames selle aasta 20. jaanuaril? See on ka seletuskirjas kirjas. Selle uue eelnõu puhul, mille kohta te ütlete, et see on väga hea, ei ole olnud kooskõlastusringi ega kaasamisi, vaid ainult üks koosolek. Kas nii on normaalne ühte eelnõu ette valmistada?

Aitäh! Ma lugesin teile selle pika ajajoone ette, seda eelnõu on ette valmistatud tohutult kaua. See oleks pidanud meil olema üle võetud juba 2021. aasta alguseks. Kogu see debatt siin vahepeal on olnud tohutu venitamine. Ma kirjeldasin Lauri Läänemetsale – te vist olite ka saalis –, et nii nagu Riigikantselei juristid on kirjeldanud, oli selle direktiivi ülevõtmiseks kaks varianti: kas haldusmenetlus kaudu, nagu eelnõu esialgses versioonis, või väärteomenetluse kaudu, nagu Riigikogu on nüüd vastu võtnud. Mõlema variandiga saanuks direktiivi üle võtta. [See oli] õiguspoliitiline valik. 

Praegu on valitud väärteomenetlus, kuna karistamise jätmine väärteomenetluse raamistikku aitab tagada õigusselguse. Ma juba viitasin ka erinevate õigus[ekspertide] seisukohtadele, õiguskantsleri seisukohale. Kui vaadata ajalugu, siis [näeme, et] jah, 2024. aasta [eelnõus] oli see [lahendatud] nii-öelda uue erihaldusmenetluse kaudu. 2025. aasta [eelnõus] on kaks menetlust, aga need kaks menetlust võimaldavad [kohaldada] samu meetmeid, mis 2024. aasta eelnõus. Sealt ei ole midagi puudu. Vähemasti nii saan mina sellest juriidilisest ülevaatest aru. 2024. aasta eelnõus toimus kõik ühe menetluse raames, 2025. aasta [eelnõus] on selleks kaks menetlust. See tähendab, et tõendeid kogub ja uurib Konkurentsiamet konkurentsijärelevalvemenetluse käigus, karistuse määramiseks alustatakse väärteomenetlust, mis on oma iseloomult karistuse määramise menetlus. Ja trahvi määrab maakohus. Algselt oli plaan halduskohtus seda teha. Ma saan aru, et ka Riigikantselei oli selles võtmes kriitiline või vähemalt juristid olid kriitilised, et halduskohus siiski lahendab peamiselt haldusakte ja -toiminguid puudutavaid kaebusi. Nii loen ma siit välja. 

Ja seda, mis puudutab tiksuvat trahvi, teadsid ju kõik asjaosalised. Lõputu pallimäng oleks tähendanud seda, et iga päev – iga päev! – läheks meile maksma 3000 eurot. Iga päev! Kuidagi tuli see [direktiiv] üle võtta ja ma arvan, et praegu valiti, lähtudes õiguskantsleri positsioonist, lähtudes sellest infost, mis ma Riigikantseleist olen saanud, selline [variant], mis sobib Eesti õiguskorda, sellega on päri ka õiguskantsler, ja mis on ka Eesti ettevõtluskeskkonna seisukohast parim võimalik viis see üle võtta. Loodame, et see täpselt nii ka on.

Suur tänu! Ja täpsustava küsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Veidi täpsustusi. Seesama eelmine eelnõu, mis tuli Kaja Kallase valitsusest Riigikokku ja mille valmistas ette justiitsminister Kalle Laanet, oli eelmisel sügisel valmis nii menetluseks kui ka vastuvõtmiseks. Sealt olid puudu – valitsuse protokollis on see fikseeritud – teatud paragrahvid, mis puudutasid halduskohtumenetlust. Mina majanduskomisjoni esimehena palusin need muudatused ja täiendused saata Riigikohtu kantseleil, kuna ministeeriumil oli keelatud selle eelnõuga tegeleda. Minister Pakosta täpselt nii tegigi ja andis selle uue eelnõu kirjutamise hoopis teistele ametnikele ministeeriumis. Sellest ma võin ka pikalt rääkida. Seda trahvi poleks selle aasta alguses üldse tulnudki, kui me oleksime sügisistungjärgul selle eelmise eelnõu vastu võtnud, ja kõik oleks korras olnud.  

Kui vaadata seda pikka ajalugu, siis [näeme, et] justiitsministri portfelli on pidanud Isamaa ja Reformierakonna ministrid. Tuleb küsida nende käest, mis oli see põhjus, miks ei suudetud selle eelnõuga nii pika aja jooksul siia tulla ja rikkumismenetlus tiksus. Minu oletus, mis põhineb ka teatud informatsioonil, on see, et käis väga tugev lobi- ja mõjutustegevus ja seetõttu ei suudetud siia tulla. Kõik, ka teie ministrid, on [toetanud] seda eelmist, haldusmenetluse sisuga [eelnõu]. Lugupeetud Riigikogu asespiiker, kes meil töörühmas osales, tegi maha selle uue, Pakosta lähenemise ja pooldas eelmist eelnõu. Kust tuli ikkagi see muutus? Kooskõlastamiseks tehti ainult üks koosolek. Trahvi oleks saanud ära [hoida], kui eelmine eelnõu oleks õigel ajal vastu võetud. Nüüd tuldi kiirkorras uue eelnõuga ja me oleme näinud, millise mõjutustegevuse tulemusena. Advokatuuri, kes on siin huvigrupp, peetakse eksperdiks, kõige suuremaks eksperdiks.

Teie aeg!

Millise hinnangu annate kooskõlastamisele või kaasamisele, mis toimus ainult ühe koosoleku raames? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mulle tundub, et – võib-olla ma valin siin sõnu – te olete vist ise jäänud liiga palju kinni sellesse narratiivi, mida te Delfi toimetusele väga osavalt banaanikoorena talla alla sokutasite. Ärge jääge kinni! Lugu, mis on ühe allikaga – Lauri Läänemets ja Vootele Päi on minu meelest üks inimene –, ei ole kindlasti loo alus. Seda esiteks. 

Ja teiseks. Mulle väga meeldis – võib-olla ei ole seda ilus tsiteerida, inimene kirjutas seda oma isiklikul ajajoonel –, et Olari Koppel, kes on olnud sotsiaaldemokraat ja on õiguskantsleri esindaja, kirjutas üsna sirgjooneliselt, mida ta arvab teie jutust, Eesti banaanivabariigist ja sellestsamast loost. Võib-olla vaatate sealt. Seal on kirjeldatud ka õiguskantsleri positsiooni. Ma arvan, et hea küsija Jaak saab sealt kindlasti vaadata. 

Mis puudutab neid valikuid, siis õiguslikke valikuid ja positsioone olen ma siin kirjeldanud päris põhjalikult, ma ei hakka seda üle kordama. Ilmselt see ei rahuldaks ei mind ega küsijat. Võin viidata, et ka akadeemilises maailmas, õigusmaailmas on seisukohad erinevad, kuidas seda direktiivi üle võtta. Seda debatti on pikalt peetud. Mäletan minagi, et aastaid tagasi – see oli tõesti ammu, kui ma juuravaldkonnas või justiitsvaldkonnas tihedamalt toimetasin –, juba siis käisid debatid erinevate haldusmenetluse võimaluste ja erinevate [menetlus]liikide üle. Tol hetkel tundus kõigile, et see uus menetlusliik oleks millegi poolest parem. Tänaseks on jõutud selleni, et ei ole. Aga sellised debatid on päris normaalsed. Näiteks Tartu Ülikooli avaliku õiguse [osakonnas] leiti ühes magistritöös, et võiks valida haldustrahvi. Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna magistritöös leiti jälle, et väärteomenetlus on õige valik. Selliseid seisukohti on väga palju. 

Ma saan aru, et te heidate lobi ette. Mina ei ole lobi suhtes kuidagi kriitiline, õnneks mind sellel teemal ei ole lobistatud. Aga õiguskantsleri positsiooni, ma arvan, võiks siiski austada ja aru saada, et uus menetlus teeb kõike seda, mida oleks eelminegi teinud. Ja aegumise väited, mida Lauri Läänemets esitas ilmselt infopuuduse tõttu, ta ei olnud seda eelnõu läbi lugenud, ei vasta päris tõele.

Ja lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Alustan ka üldise tähelepanekuga. Loomulikult on muljetavaldav, et sotsiaaldemokraate on tänases infotunnis mainitud kõige rohkem. Eks see ole nii koalitsiooni- kui ka opositsioonipoolne tunnustus meie tugevale tööle. 

Aga veelgi enam ei saa markeerimata jätta, kuidas mind hämmastab see, et peaminister ei usu Eesti vabasse ajakirjandusse, ja veelgi enam, sellesse, et suur osa meie ajakirjanikke teeb kvaliteetset tööd. 

Tulen nüüd konkurentsiseaduse juurde. Selget vastust me tegelikult täna ega ka eelnõu menetluse käigus ei saanud, mis on Reformierakonna järsu meelemuutuse taga. Aga võib-olla tõesti see ei kannatagi valjult välja ütlemist. Aga sisu väärib siiski kriitilist tähelepanu. Nii Priit Pikamäe, kes on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor ja endine Euroopa Kohtu kohtujurist, kui ka riigikohtunik Ivo Pilving on korduvalt rõhutanud, et vastuvõetud eelnõu loob killustatud ja mitmekordse menetluse, mis suurendab halduskoormust ja bürokraatiat nii riigile kui ka ettevõtjatele. Seda võrreldes algse tervikliku ja selgema menetlusmudeliga, mille suunas varem liiguti. 

Teie valitsus on sõnades lubanud lihtsamat, selgemat ja väiksema halduskoormusega asjaajamist. Seda enam on üllatav, et konkurentsimenetluse puhul justkui see argument ei kehti ja te valisite lahenduse, mis on riigile keerulisem, ettevõtjale segasem ja tulemuste mõttes küsitava väärtusega. 

Seetõttu ma küsingi. Miks te valisite konkurentsiseaduse puhul lahenduse, mis on ekspertide hinnangul halduslikult keerukam, kulukam ja tulemuslikkuse mõttes ebaefektiivne? Kuidas seletate seda vastuolu valitsuse enda sõnastatud põhimõtete ja lubadustega? Ja kas põhjused olid poliitilised või hoopis seotud survega, millest kuluaarides on ammu räägitud, aga avalikkuse ette jõudsid alles nüüd?

Aitäh, hea küsija! See, et praegune valitsus on majandussõbralik ja pigem ettevõtlussõbralik ning otsib lahendusi, mille korral konkurentsijärelevalve ehk aus turg oleks tagatud ja õigus üle võetud niimoodi, et Eesti ettevõtjaid ja Eesti inimesi liigselt ei koormataks, kahjuks uudiskünnist ei ületa, ehkki ma tahaksin, et ta iga päev ületaks. Niimoodi me püüamegi valitsuses toimetada. Tõsi, pärast sotside lahkumist läks see mõnevõrra lihtsamaks, selle tõttu mainin taas sotse. Olgu seegi mainitud. 

Te räägite dramaatiliselt, et üks versioon on kehvem kui teine. Ma püüan teile öelda ja uskuge seda, et see ajalugu on olnud veidi pikem, see ei alanud Eestis ühest protsessist. Debatt erinevate viiside üle, kuidas konkurentsiõiguse [valdkonnas] samme astuda, kuidas menetleda võimalikke kartelle ja nii edasi, on Eesti õiguses käinud kümneid aastaid. Ütleme nii, et valdkonna mittetundmine ei tee ühte väidet paremaks, vaid pehmelt öeldes teeb selle väite õhemaks. 

Nüüd sellest, mis puudutab meelemuutust. Nagu ma ütlesin, mõlemad variandid on võimalikud. Kui te viitate Riigikantselei positsioonile, siis Riigikantselei on seda kirjeldanud, mis on ühe [või teise] variandi plussid ja miinused. Ka õiguskantsler on seda kirjeldanud. Ma saan aru, et te panete õiguskantsleri ka lobistatud poliitikute ritta. Mina seda viga ei teeks. Te nii kaljukindlalt usute enda õigsusesse, nii sellessamas loos kui ka igal pool mujal esitate sedasama positsiooni. Mina saan kirjeldada seda, mida selle menetluse puhul teha saab ja kuidas see Eesti turgu ausamaks muudab, ja seda ma olen teinud. Ärme häbeneme ja oleme siiski ausad, sotsiaaldemokraatide – näete, jälle mainisin – lahkumisel valitsusest õnnestus see 3000 eurot päevas tiksuv arve läbi raiuda. Me maksame kokku 835 000 eurot ja [samal ajal] arutame, kuidas mingisse valdkonda raha juurde leida, astuda erinevaid samme. 

Kokku võttes, kuulake teistele [antud] vastuseid ka. Ma kirjeldasin Lauri Läänemetsale, ja Jaak Aabile ka, millised on võimalikud õiguslikud valikud. Ja eraldi tänu läheb Jaak Aabile eelmise küsimuse eest, kus ta kirjeldas ausalt ja avatult, kuidas see automaks sotside dirigeerimisel sündis.

Suur tänu! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne me kui edasi liigume, Reili Rand, teil on käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Varasemalt olen ma küsinud – ja sellele ma vastust tean –, kuidas käituda siis, kui ma peaministrilt oma küsimusele vastust ei saa, aga nüüd ma tahaksin teada, kuidas ma pean käituma sellisel juhul, kui peaminister esitab selgelt valeväiteid. [Väide], et meil on konkurentsitrahv seetõttu, justkui sotsid oleksid seda kuidagi pidurdanud, on ju ilmselge vale. Mis on minu kui lihtsa saadiku meetmed, et õiglus jalule seada?

Suur tänu, hea kolleeg! Te olete juba päris kaua siin Riigikogus olnud, nii et teil peaks olema piisavalt kogemust ja teadmisi selles vallas, kuidas sellisel juhul käituda, kui teil mingisugune väide on kõrva riivanud. Kui ma hakkaks teile kõiki neid võimalusi ette lugema, siis tõenäoliselt me kulutaks väga palju kolleegide aega. Aga ma pakun teile ühe võimalusena välja selle, et te võite esitada … Kuna me läheme suvepuhkusele – me küll ei puhka, jah –, me läheme suvel teistsugusesse töörežiimi, siis on teil võimalik esitada härra peaministrile kirjalik küsimus. 

Head kolleegid, me liigume edasi kuuenda küsimuseni, mis on suunatud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on energeetika tulevik. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hiljuti väitsite, et Eesti energiajulgeoleku tagamiseks tuleb ehitada veel 400 tuulikut. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Esiteks, veebruaris ja märtsis olid elektri hinnad Eestis tavapärasest kõrgemad, kuna tuult ei olnud ja tuulepargid ei töötanud. Millest tuleneb teie kindlus, et uute tuulikute ehitamine muudab olukorra paremaks? Võib-olla on hoopis vastupidi: me muutume veelgi enam ilmast sõltuvaks. 

Teiseks, tuuleenergiat subsideeritakse tänapäeval tarbijate poolt. Kas see tähendab, et uute tuulikute ehitamine suurendab veelgi nende subsiidiumide mahtu? Ja kolmandaks, riigiettevõte Enefit Green on teatanud, et madala elektrihinna korral ei toodeta tuuleenergiat üldse. Kas see tähendab, et tuuleenergia tootmine on kasumlik vaid kõrgete hindade juures?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti me vajame rohkem kohapealseid ehk eestimaiseid tootmisvõimsusi ja kuna meil päikeseenergia või päikeseelektri tootmise turg on juba üsna küllastunud, siis kõige kiirem ja kasutamata potentsiaal on just nimelt tuuleenergia. Seda, et taastuvenergia aitab tuua elektri hinna alla, on muu hulgas öelnud ka teie erakonna liige Taavi Aas, kui ta vastutas energeetika eest. 2021. aasta novembris kutsus ka Taavi Aas üles kiiresti rajama taastuvenergia tootmisvõimsusi. Selles mõttes olen ma Taavi Aasaga väga nõus. 

Nüüd, nagu te oma küsimuses ka viitasite, kui meil tuleb turule rohkem taastuvenergiat, siis tulevad ka elektri hinnad allapoole. Ma ütlesin enne, et päikeseenergia tootmine on Eestis … Meil on [päikeseenergia tootmisvõimsusi] installeeritud üle 1200 megavati ja selle tõttu on meil olnud viimastel kuudel väga palju miinushindadega päevi. See on olnud hea tarbijale, aga kindlasti mitte just suur rõõmusõnum tootjale. Möödunud aastal me importisime kolmandiku oma tarbitud elektrist. Nii et ruumi on küll, mida kohapealsete investeeringutega täita. 

Te küsisite toetuste kohta. Tegelikult on toetused ajas vähenenud. Tuuleparkidel, mis kunagi, aastaid tagasi kvalifitseerusid toetuse saamiseks, on 12 aastat täis saanud ja selle tulemusena on nad toetusskeemi alt väljas. Meil on järgmisel kuul kavas välja kuulutada vähempakkumine taastuvenergiavõimsuste loomiseks, selleks, et meil oleks rohkem investeeringuid energeetikasse, ja loomulikult on seal kõige suurem potentsiaal just maismaatuulel. Nii et kasutame need võimalused ära, mis meil on, ja me saame kokkuvõttes kindlasti madalama elektrihinna. Näiteks juunikuus on meil olnud keskmine elektrihind natukene madalam kui 59 eurot megavatt-tund.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei tea, mida väitis omal ajal Taavi Aas, kes ei ole enam Keskerakonna liige, aga ma tean, et põlevkivienergia omahind on 2 eurot, aga tuuleenergial 8 eurot, kui me ei võta arvesse makse. 

Aga küsimus on järgmine. Ma ei tea, kas te olete kursis, kuidas elektri hind Eestis tänapäeval kujuneb. Ma uurisin seda teemat ja sain huvitavat infot. Selgub, et vaid 11% tehingutest Nord Pooli börsil lõpeb reaalse elektri ostu lepinguga, ülejäänud [89]% on spekulatsioonid. Sain ka vastuse küsimusele, miks maksab elekter Eestis rohkem kui Soomes. Selgub, et hinnavahe pistetakse endale taskusse, [seda teevad] meie ettevõte Elering ja selle Soome partner. Mul on küsimus. Kas sellist olukorda saab nimetada vabaks turuks ja ausaks konkurentsiks? Kas ei oleks Eestis aeg kaaluda lahkumist elektribörsilt, kus meie tarbija sisuliselt rikastab spekulante? 

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, kust teie andmed pärinevad, aga kindlasti ei ... Kui ma õigesti kuulsin, siis te ütlesite, et põlevkivienergia või -energeetika hind oleks 2 eurot või 2 senti megavatt-tund, ma ei tea, mis seal täpselt kõlas. Me kõik teame väga hästi, et omal ajal oli universaalteenuse hind üle 15 sendi megavatt-tunni eest. Turuosalised ise on öelnud, et uue põlevkivivõimsuse rajamisel oleks omahind kuskil 18 senti [kilovatt-tund] ehk me räägime 180 eurost megavatt-tund. On selge, et kõige konkurentsivõimelisema hinnaga on taastuvenergeetika. 

Neid mõtteid on aeg-ajalt kõlanud, et me võiksime elektribörsilt lahkuda. Hästi lihtne küsimus sellises olukorras oleks: kui meil oli eelmisel aastal kolmandik elektrist puudu, siis kust me selle elektri ostaksime? Elektribörsilt lahkumine ei ole kindlasti midagi sellist, mis meid edasi aitab. See, et me oleme börsil, tegelikult annab meile võimalikult hea hinna. Kui me tahame hinda veel paremaks saada, siis sellele on lihtne vastus: me peame looma rohkem kodumaiseid tootmisvõimsusi. Ja just täpselt seda eesmärki taastuvenergeetika arendamine täidabki. Sedasama eesmärki täidab ka tuumaenergeetika kasutuselevõtu ettevalmistamine. Tuumaenergeetika [arendamine nõuab] kindlasti pikemat aega, aga seda olulisem on, et me praegu valmistaksime ette seaduseelnõu, mida Riigikogu saaks arutada juba järgmisel aastal. Samamoodi tuumaenergeetika kasutuselevõtuks tuumaregulaatori loomine, nii et see oleks valmis tööle hakkama 2027. aastal. Sel juhul on meil ka energiaportfell mitmekesisem. Meil on olemas taastuvenergeetika, meil on tulevikus olemas ka baaskoormus ja kindlasti on meil vaja juurde juhitavaid võimsusi. [Uute juhitavate võimsuste rajamiseks] on praegu käimas Eleringi hange ja selle juures me räägime [eeskätt] gaasielektrijaamadest. 

Kui pikk jutt kokku võtta – rohkem kodumaist tootmist, juhitavad võimsused, mida vajame taastuv[energia] kõrvale, turvalised välisühendused ja laiemalt kriitilise energiataristu turvalisus on see, mis tagab meile lõppkokkuvõttes konkurentsivõimelisema hinna, energiajulgeoleku ja ka väiksema keskkonnajalajälje.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Aleksei Jevgrafov. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Räägime veel kord põlevkivist. Täpselt kuu aega tagasi olite siinsamas saalis ettekandega riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Arutelu käigus juhtisin teie tähelepanu professor Alar Konisti väitele, et on olemas CO₂ püüdmise tehnoloogia, mille juurutamise maksumus meie elektrijaamades oleks suurusjärgus 200–300 miljonit eurot. Te vastasite toona mulle järgmiselt: "Ma ei tea, et oleks juba olemas tehnoloogia, mida on võimalik tööstuslikus mastaabis kasutada. Kui selline tehnoloogia õnnestub leida, siis see oleks minu arvates suur läbimurre. Ja sel juhul saaks seda kindlasti ka Eestis kasutada [---]." Need on teie sõnad. Austatud minister, on teil vahepeal olnud võimalik uurida, kas Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktori, professor Alar Konisti väide vastab tõele ning kas selle teemaga on võimalik edasi liikuda?

Aitäh! Ma olen kindlasti innovatsiooni ja tehnoloogia usku. Konkreetse väite kohta ei ole jõudnud uurida. Te oma küsimuses mainisite, viidates professorile, et selle investeeringu maksumus on 200–300 miljonit eurot. See on päris märkimisväärne investeering. Küsimus on, kas ja kui, siis millise ajaperioodi jooksul võiks selline investeering end ära tasuda. Investori vaatest: kui investoril on võimalik investeerida 200–300 miljonit, siis ta kaalub erinevaid variante. Tõenäoliselt on kiirema tasuvusajaga ikkagi need investeeringud, mis on tehtud taastuvenergeetika ja salvestuse kombineeritud [lahendustesse], kui need, mis on tehtud tehnoloogiasse, mille maksumus on päris kõrge ja mille [tulevik pole kindel]. On selge, et fossiilse energeetika osatähtsus aastate jooksul ikkagi väheneb ja ühel hetkel me sellest väljume, aga selleni läheb kindlasti veel hulk aastaid. Ma arvan, et pigem on tõsiasi see, et see tehnoloogia on liiga kallis, et ta praegu end majanduslikult ära tasuks.

Suur tänu! Lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise.

Aga liigume edasi. Ka seitsmes küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on energeetika. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister, hea sõber Andres! Eesti Tööandjate Keskliit tellis elektri hinna konkurentsivõime uuringu, mille viis läbi suurte kogemustega Põhjamaade juhtiv konsultatsioonifirma AFRY. Loen ette selle [uuringu] põhijäreldused. 

Esiteks, suhteliselt mõistliku aja- ja rahakuluga on võimalik tellida kvaliteetne uuring. Selle kohta on meil küll väidetud vastupidist, et ei saa. Keskmisele tööstustarbijale on hind Eestis juba praegu kõrgem kui naaberriikides. AFRY prognoosib aeglasemat tarbimise kasvu kui ENMAK. AFRY arvutuste kohaselt võib taastuvenergia tasu ENMAK-iga võrreldes ulatuda 14 euro võrra kõrgemaks megavatt-tunni kohta, kui Kliimaministeerium on prognoosinud. Maatuule- ja päikeseenergia on piisavas mahus konkurentsivõimeline ilma uute toetusteta ning tagaks koos olemasolevate võimsustega varustuskindluse, aga mitte sada protsenti sellest utoopilisest eesmärgist. Orgaaniline stsenaarium toob kaasa madalaima lõpphinna: hulgihind küll tõuseb, kuid teised hinnakomponendid kasvavad vähem kui heldelt toetatud võimsustega. Ülekoormustasu kaudu on võimalik elektri hinda aastani 2035 alandada kuni 7 eurot megavatt-tunni kohta. 

Minu küsimus on selline. Kas te olete selle uuringuga kursis? Ma tean, et see uuring saadeti ka valitsusele. Kas endiselt on teil soov maatuuleparkide rajamisele peale maksta? Kui jah, siis kuidas te seda selle uuringu [taustal] õigustate?

Aitäh, hea küsija! Hea Mart! Kindlasti on võimalik tellida uuringuid mõistliku raha eest ja mõistliku kiirusega. Sellega ma olen täiesti nõus. 

Mis puudutab AFRY uuringut, siis seda käidi meile ministeeriumis tutvustamas. Tutvustati uuringu põhijäreldusi, aga kogu uuringu teksti ei ole meile ametlikult üle antud. Meil tegelikult tekkis selle arutelu käigus õige mitmeid küsimusi eelduste kohta. Vahepeal on avaldatud veel üks uuring. Selle tegid majanduskomisjoni tellimusel TalTechi teadlased, Kadri Männasoo, osales ka Einari Kisel. Ka nende uuringu tulemus näitas, et taastuvenergia kuni teatud tasemeni siiski alandab tarbija lõpphinda. Ma arvan, et selles vastus peitubki. Kui me soovime suurendada kohapealset või kodumaist tootmisvõimsust, ja seda meil on vaja, kuna me jätkuvalt sõltume elektri impordist – möödunud aastal, nagu ma eelnevalt mainisin, [importisime] circa kolmandiku jagu –, siis taastuvenergeetika on selleks kõige kiirem viis. Samamoodi on teada, et taastuvenergia puhul oleksid hinnad odavamad kui alternatiivide korral.

Kui [vaadata] elektrienergia lõpphinda ja Eesti paiknemist riikide võrdluses, siis võib [märgata] erisusi tarbijagruppide vahel. Kui me võtame näiteks Läänemere riigid ja vaatame, kuidas Eesti selle piirkonna riikide kõrval asetub, siis [näeme, et] kodutarbijale on elekter siin odavam. Ka väiksema tarbimismahuga ettevõtetele on elektri hind keskmisest madalam. Aga hind on tõesti kõrgem just suuremahulistele tarbijatele. Ma arvan, et AFRY uuring mitte kuidagi ei ütle seda, et meil ei oleks mõtet rohkem taastuvenergiasse investeerida.

Suur tänu! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, Andres, sul on õigus, loomulikult võib taastuvenergiasse investeerida, aga sinna ei pea investeerima riik, subsiidiumide baasil seda tegema, vaid seda tuleb lasta teha vabal turul. 

Mul on teine küsimus ka. Teatavasti on Eesti ja Läti vahel loodud üks ühisfirma Elwind, mis pidi hakkama tootma Saaremaa läänerannikul meretuulest energiat. Selle jaoks tehti ka projekt[, mis nägi ette,] et Eesti-Läti neljas elektriühendus võiks minna läbi Saaremaa. Ülikallis projekt, üle 2 miljardi läheb maksma. Selle eriplaneering käib siiamaani. 

Küsimus on selles, et teatavasti tegeleb selle rahastamisega ja kogu selle projekti elluviimisega Keskkonnainvesteeringute Keskus ja seda juba 2021. aastast saadik. Miks tegeleb riik endiselt meretuuleenergia arendamisega? Kui palju on selle projekti arendamine meile maksma läinud, kas KIK-i kaudu või riigile? Mis plaanid on selle 330-kilovoldise elektriliini viimisega läbi Saaremaa? Selle vajalikkuse on põhja lasknud kõik juhtivad eksperdid, kaasa arvatud Hando Sutter, kes käis meile rääkimas ja ütles, et see oli mõeldud ainult selle jaoks, et meretuulepark sinna külge pookida, vastasel juhul ei ole sellel üldse mingit mõtet. Ja ka siis on see väga küsitav ja kallis. Eriplaneering Läti neljanda ühenduse [rajamiseks] läbi Saaremaa siiski jätkub. Äkki oskad seda selgitada?

Aitäh, Mart! Nii nagu sa eelmises küsimuses viitasid sellele, et uuringuid on mõistlik tellida, kvaliteetseid uuringuid, ja neid on võimalik teha mõistliku raha eest, sama kehtib ka välisühenduste kohta. Me ei saa langetada otsuseid mitte ühegi välisühenduse kohta, ilma et seda oleks põhjalikult uuritud, ilma et oleks hinnatud ka sotsiaal-majanduslikke mõjusid. See kõik võtab aega ja mõistagi ei toimu see ilma rahata. 

Nüüd küsimus sellest, kas meil on mõistlik omada ühendusi, piisava läbilaskevõimega ühendusi Lätiga ja sealt edasi Kesk-Euroopaga. Meil on olnud perioode, kus elekter on voolanud … (Mart Maastik kohapealt: "Räägime läbi Saaremaa …") Jah, ma saan aru, ma sinna jõuan ka kohe. On olnud perioode, kus Lätist või lõuna poolt on tulnud elekter Eestisse ja osa sellest läinud ka vahel siit edasi Soome. 

Nüüd küsimus selle kohta, miks [plaanitakse] seda neljandat trassi, erinevaid koridore või alternatiive läbi Saaremaa. Sellel on ju ka väga lihtne ja objektiivne põhjus. See kaabel tuleb ju teisel pool kuhugi ühendada ja selleks, et nendest ühendustest oleks kasu ennekõike meie enda vaatest, peaks see ühenduskoht Läti poolel olema Ventspilsis. Ja sealtkaudu tulebki vajadus viia see kaabel läbi Saaremaa. Nii nagu sa ütlesid, see planeering on käimas. Käimas on ka konsultatsioonid ja [arutelu selle üle], milline on optimaalne koridor, kus häiringud on kõige väiksemad. See on planeerimisprotsessi loomulik osa. 

Nüüd küsimus ühenduse rahastamisest. See ühendus on esitatud Euroopa Liidu ühishuviprojektide nimekirja, samamoodi nagu Eesti-Soome kolmas ühendus, ja eesmärk on hästi lihtne: et me saaksime neid ühendusi ühishuviprojektide raames võimalikult suures ulatuses rahastada kesksest rahastust. Kohe on algamas uue eelarveperioodi läbirääkimised ja kindlasti on välisühenduste ja riikidevaheliste ühenduste teema üks prioriteete. See on ennekõike meie enda huvist lähtudes: meil on sellest kõige rohkem võita. Ma saan aru, et see trassikoridor …

Teie aeg!

… võiks sinu arvates minna kuskilt teist rada pidi, aga mingeid kompromisse me ühes või teises kohas peame tegema.

Aitäh, härra minister! Lauri Laats, lisaküsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te olete ise välja öelnud – siis, kui olite majanduskomisjoni liige –, et üheks majanduse mootoriks on kindlasti odav energia, [see on vajalik selleks,] et ettevõtted saaksid üldse tulla siia midagi rajama. Ajatakse roheenergiapoliitikat, mis minu arust väga palju vilja ei kanna ja on tekitanud [mitmesuguseid] muresid. Üldist energeetikamaastikku vaadates [näeme, et] investeerimise soovi nii palju enam ei ole, kui oli varem. See on tingitud väga paljudest asjaoludest. 

Esiteks on see tingitud sellest, et kui me vaatame [Nord Pooli] hindu – kõik ettevõtted ju osalevad börsil –, siis [näeme, et] volatiilsust on hindades päris palju. Praegu on hind kuskil 3 eurot megavatt[-tunni] eest ja osa toodangust läheb kuskile välismaale. Kindlasti Eesti riik ka osa toodangust doteerib, mis on vale ja maksumaksja raha raiskamine. Kui me vaatame, mis toimub meie naabrite juures Rootsis ja Soomes, [aga ka] Suurbritannias ja Saksamaal, siis [näeme, et] seal on roheenergeetikale pidurit tõmmatud. Soomest ja Rootsist tuleva infot kohaselt on tuuleenergeetikaettevõtted seal valdavalt kahjumis. Kui ettevõtted on kahjumis, siis mingil hetkel kukub see turg kokku. Ja sama probleem võib tekkida ka Eestis. 

Sellest lähtuvalt ma küsin. Kas rohepoliitika arendamine on ainuke viis, kuidas majandust tõsta, või võiksime ettevõtetega nii-öelda otse suhelda, pakkuda välja lahendusi, kuidas ettevõtteid ja raha Eesti riiki tuua?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Majanduse konkurentsivõimet [silmas pidades] on puhta energia olemasolu kindlasti väga tähtis. See on ka põhjus, miks Soome – te viitasite ka ise Soomele – on suutnud päris hästi ligi meelitada energiamahukaid ettevõtteid, ükskõik, kas me räägime andmekeskustest või muudest valdkondadest. Kui ma ei eksi, siis Soomes peaks juba [ligikaudu] 95% energiaportfellist olema puhta energia peal. See sisaldab nii tuumaenergiat – tuumaenergia on osa puhtast energiast –, tuult kui ka natukene päikest. Soomes peaks olema hüdro[energiat] ka. 

Samamoodi on tõsi see, nagu te ütlesite, et meil on päeva sees hinna kõikumine päris suur. See on ka üks põhjus, miks üha enam elektrienergia [tootmise] arendajaid ei tee lihtsalt päikeseparki, vaid sinna juurde [otsitakse] ka salvestusvõimalusi, just nimelt selleks, et hinna kõikumisest tekkivat tulu maksimeerida. Ideaalses maailmas on ju kõige parem [variant] see, kui ühenduse juurde või külge oleks võimalik tekitada tuulepark või päikesepark koos salvestusega. Ja veel parem, kui sinna lähedale on võimalik luua ka tootmis- või tööstusettevõtteid, mis aitaksid arendada pikaajalise elektri ostu-müügilepingute ehk PPA-de turgu. 

Ma arvan, et turg otsib õiget tasakaalu või optimumi. Kunagi oli meil päikeseenergia[võimsuste] rajamise buum. Seda toetasid 2022. aasta väga kõrged energiahinnad. Praegu on nii, et kui sa päikese[parki] just enda tarbimise katteks ei raja, siis eraldivõetuna ei kipu Excel enam hästi töötama. Mida rohkem tuleb turule salvestust, sealhulgas lühiajalist – praegu ongi peaasjalikult lühiajaline –, seda rohkem on võimalik hinnatippe allapoole tuua ja ka lohke [vähendada], et oleks vähem miinushinnaga tunde. Praegu on investori jaoks [ülesanne] kindlasti palju [keerulisem], kui see oli varem, tulebki [otsida] eri tootmisviiside ja salvestuse kombinatsioone, et saavutada selline tulemus, mis ka majanduslikult ära tasub.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Michal! Härra Michal, vabandust. Eile õhtupoolikul saabus meile OSCE ODIHR-i raport, mis käsitleb meie e-valimisi. See on vaatamata diplomaatilisele sõnastusele väga kriitiline ja toob plokkide kaupa välja terve hulga puudusi. Näiteks puudujäägid õigusraamistikus ja protseduurides, õigusliku selguse nappus, ebaselged otsustusreeglid, ebapiisavad tagatised hääletuse salajasuse ja aususe jaoks, surve ja rühmahääletuse riskid, puuduvad hääletaja teavitused ja kinnitused, järelkontrolli puudumine, piiratud läbipaistvus ja avalik järelevalve, vähene vaatlejate kaasamine, avaliku arutelu puudus, tehnilised ja turvalisusega seotud probleemid, ebaselged nõuded turvalisusele ja kontrollitavusele, kontrollitavuse standardite puudumine, kaebuste esitamise ja sanktsioonide puudujäägid, kaebuste süsteemne reguleerimata jätmine, kriminaalvastutuse ebapiisavus, poliitiline lõhe ja usaldusprobleemid. See on hästi lühike loend. 

Iseenesest on raport kuskil 30 lehekülge pikk. Ma mõistan, et te ei ole saanud sellega tutvuda. Aga minu küsimus on järgmine. Kas te kavatsete sellega tutvuda? Ja kas te kavatsete selle tutvumise järel kokku kutsuda opositsiooni ning kõhklevaid ja kriitilisi rühmi kaasava ümarlaua või muu foorumi, kus kogu see analüütika lahti võetakse, järeldused tehakse ja astutakse sammud, et need puudused likvideerida või e-hääletus üldse vähemalt eelseisvatel ja järgmistel Riigikogu valimistel kasutamata jätta? See kriitika, nagu ma ütlesin, on vaatamata diplomaatilisele sõnastusele purustav.

Aitäh! Ma arvan, et eks see on loomulik, et mis tahes auditit küsides üldiselt auditid ka soovitusi annavad. Mis tahes ettevõttes audiitor küllap oma soovitusi jagab. Selles mõttes ei ole see ilmselt kuidagi erinev. 

Jah, teil on õigus, ma ei ole jõudnud selle raportiga tutvuda. Küsin endale välja[võtte] ja küllap ma siis vaatan. Ma tean, et see tekitab lainetust just eeskätt nende hulgas, kelle jaoks e-valimised justkui ei ole midagi sellist, mida toetada. Eestis on e-valimised siiski usaldusväärsed. Kui vaadata laiemalt, milliseid teenuseid saavad Eesti inimesed online‑kanalite kaudu kasutada, siis näeme, et Eesti on üks väheseid riike, kus peaaegu sada protsenti teenustest on online-keskkonnas kättesaadavad. Isegi lahutus ja abielu – lõpuks muidugi peab ilmselt ise kohale jõudma –, needki on online-teenuste hulgas kättesaadavad. 

Eesti on väga kõrgelt arenenud digiriik, ehkki me ise tahame, et paljud asjad oleksid paremad. Me teame, et mõned asjad tuleb paremaks teha ja mõnesse [valdkonda] investeerida. Aga mis valimistesse puutub, kui seal on mingeid asjalikke soovitusi, siis ma olen kindel, et valimiskomisjon vaatab need läbi. Valimiskomisjon ei ole poliitiline, vaid poliitikaväline organ. Ta tutvub sellega ja kui seal on mingeid soovitusi või parandusi, siis kindlasti võetakse neid arvesse. 

Ma tean, et meie vaated selles küsimuses on erinevad. Mina arvan, et e-valimised toimivad kenasti, muudavad valimistel osalemise inimestele mugavamaks. Ja isegi kui mingi teine erakond saab kuskil piirkonnas rohkem hääli, ma ei arva, et see on süsteemi viga, küllap see on ikka rahva tahe.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No ma ikkagi soovitan teil väga põhjalikult seda raportit lugeda, sest seal tuuakse väga selgelt välja, et see on auditeerimata. On auditeeritud ainult üksikuid lõike, terviklik auditeerimine on jäänud tegemata. See tähendab seda, et augud on sees just nimelt seal, kus on võimalik hääli vahetada või lugemata jätta või hääli valesti lugeda. Need ei ole minu väljamõeldised. Praegu te võite siin ju öelda, et meil on erinev arvamus. Jah, meil on kindlasti erinev arvamus, mina olen nende umbes 50% inimeste hulgas, kes arvavad, et e-valimised sellisel kujul on kõlbmatud ja manipuleeritavad. Ja ma olen veendunud ka selles, et 2023. aasta valimised on võltsitud ja te ei ole legitiimne. Seega olete te tegelikult Eesti Vabariigile julgeolekuoht. 

Aga mis järelduse me siit nüüd teeme? Järeldus on see, et te ootate ära, kuni stratkom teile jutupunktid ette kirjutab, ja hakkate siis neid stratkomi jutupunkte ketrama, et kõik on korras ja jätkame samas vaimus. No samas vaimus ei saa jätkata, sest nagu ma ütlesin, see raport on ülimalt kriitiline ja toob välja nii õiguslikud probleemid, tehnilised probleemid kui ka, ütleme niimoodi, probleemid kogu selle e-hääletuse usaldatavusega. Tuletame meelde, et alles äsja otsustas valimiskomisjon niinimetatud m-valimisi sügisel mitte korraldada, sellepärast et on väga selge, et need ei ole kontrollitavad, seal on nii tehnilisi kui ka muid probleeme. Me peame ikkagi [jõudma] seisukohale, ühisele seisukohale, et kui me tahame, et meil Eestis võim oleks legitiimne, rahva poolt usaldatav ja tegelikult esindaks rahva tahet, siis ei saa lihtsalt tuima näoga pealt vaadata, kuidas tehakse mõned kosmeetilised liigutused ja minnakse edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Ma arvan, et praegu ootab Eesti avalikkus Stenbocki majast väga selget signaali ja initsiatiivi, et see olukord muutuks. 

Minu küsimus oli, kas te kavatsete kutsuda kokku mingi ümarlaua, kus oleks kaasatud kõik need, kes [e-valimisi] toetavad, need, kes on selle vastased, ja need, kes on kõhklevad, et see asi ikkagi korda teha. Tuletan meelde, et ka Riigikohus on öelnud, et siin on puudujääke, aga need puudujäägid peab kõrvaldama Riigikogu. Riigikogusse ei ole tulnud koalitsioonist mitte mingisuguseid vastavaid initsiatiive. Kas neid initsiatiive on nüüd oodata pärast seda raportit?

Aitäh, hea küsija! Mul ei võtnud just väga mitu minutit – ma selle küsimuse ajal, vabandust, guugeldasin –, et [leida] valimised.ee lehelt, et peaaegu iga aasta on OSCE käinud hindamas ja kirjutanud raporti. Siin on puhtas eesti keeles üleval kõik OSCE raportid, samuti m-valimiste kohta erinevad soovitused ja materjalid. Mulle tundub, et valimiskomisjon on olnud väga avatud: kogu materjal on siia üles pandud kõigile, keda see vähegi huvitab. 

Võtsin näiteks viimase, 2019. aasta raporti. Siingi on e-hääletamisest kenasti kirjutatud ja viidatud ka varasematele OSCE ODIHR-i soovitustele, mida on rakendatud, mis samme on astutud ja nii edasi. Nii et mulle tundub, et see on pigem tavaline, et selliseid analüüse tehakse ja selliseid soovitusi antakse. Kui avada lehekülg "Raportid ja uuringud e-hääletamise kohta", siis siin on olemas 2007. aasta vaatlusraport, 2011. aasta vaatlusraport, 2015. aasta vaatlusraport ja 2019. aasta vaatlusraport, kõikide [valimis]aastate kohta. Siin on ka muid faile, näiteks mobiiliga valimise analüüs, m-hääletamise raportid – kõik asjad on siin kenasti üles pandud. Minu hinnangul on valimiskomisjon väga avatud nendes asjades. 

Ja veel kord, kui raportis või kuskil mujal – ma olen seda öelnud ka muude teemade puhul – on [esile toodud] midagi, mida saab arvesse võtta, paremaks teha või mida on vaja parandada, siis tuleb see ära teha. Ma südamest loodan, et nad vaatavad [selle raporti] läbi ja tutvuvad sellega. See on ju nende töö ja roll. Ja ma rõhutan, et nad on poliitikavälised. See ei ole poliitikute mänguväli, vaid ikkagi valimiskomisjon.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas te olete mõelnud selle peale, et ka teised OECD riigid võiksid hakata Eesti e-valimiste mudelit kasutama või me jäämegi Venetsueela ja Venemaaga ühte seltskonda?

Aitäh! Ma küll südamest loodan, et digitaalsed teenused levivad võimalikult laialt, sest need on paremini jälgitavad, inimestele mugavamad ja nende halduskulu on väiksem. Kindlasti on see ka innovatsiooni poolest üsna kiiresti arenev valdkond.

Väikest riiki – Eesti on ju väike riik maailma mastaabis – ongi keeruline ja kallis pidada. See tähendab seda, et mida rohkem me suudame teenuseid pakkuda nii, et need on kvaliteetsed ja kõigile kättesaadavad just seal, kus nad [elavad], seda parem. Igal pool me ju kontorit mis tahes teenuse osutamiseks pidada ei suuda, nii et online-teenuste areng on minu meelest üsna loomulik. Ma siiski kahtlustan, et ka konservatiivsemad inimesed, vaatamata oma maailmavaatele, kasutavad näiteks maksudeklaratsioonide [esitamiseks] e-maksuametit, ka Riigikogu liikmed. Mul muidugi puuduvad selle kohta andmed, võib-olla keegi täidab majanduslike huvide deklaratsiooni veel käsitsi, aga ma kahtlustan, et kõik teevad seda online'is. Ma loodan, et sellised kogemused, sellised teenused levivad. Näiteks digiretsept muudab meie elu palju mugavamaks. Online-tervisekeskkonnad muudavad meie elu palju mugavamaks, sa saad ise ennast registreerida sinna, kuhu tahad. Mina ise kasutan neid ja olen nendega pigem rahul. 

Ma vaatan – kolleeg Mart Helmele vastates –, et pärast e-hääletamise kasutuselevõttu on OSCE ODIHR käinud Riigikogu valimisi vaatlemas lausa neli korda. Sellest ma võin järeldada, et see on pigem regulaarne tegevus. Ma loodan, et sellised vaatlused annavad meile infot, mida saab kasutada ja mille abil paremaks muutuda. 

Suur tänu! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Üheksas küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Jaak Valge ja teema on Ukraina mobilisatsiooniealistele meestele ajutise ja rahvusvahelise kaitse pakkumine Eestis. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Me oleme Leo Kunnasega esitanud teile ka laiema arupärimise migratsiooni kohta, aga see tuleb vastamisele alles sügisel. Mobilisatsiooniealiste meeste kohta tahtsime juba praegu infotunnis küsida, sest loodetavasti teete siis sügiseks senises poliitikas muudatusi. Kuna see arupärimine on teie ministeeriumisse ja teie lauale juba jõudnud, siis loodame, et olete sellega sisuga saanud põhjalikult tutvuda ja annate täna pädevaid vastuseid. 

Lähen küsimuse juurde. Niisiis, Siseministeeriumi piirivalve- ja rändeosakonna andmetel suureneb Eestis pidevalt ajutise rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealiste meeste arv ja osakaal, samal ajal kui naiste, laste ja vanurite arv ja osakaal väheneb. 31. mai andmete kohaselt oli [mobilisatsiooni]ealisi mehi 11 971 ja nende osakaal ulatus 30%-ni. Nad on isegi rahvastiku struktuuri vaadates üleesindatud, Ukrainas nii palju 18–60-aastasi mehi rahvastiku struktuuris ei ole. Ja ometi on väekohustuslastel üldjuhul keelatud Ukrainast lahkuda. Ma usun, et küllap ka minister nõustub, et ei ole kuidagi usutav, et nii suur osakaal on saavutatud eeskätt erandite najal – need, kellel on lubatud Ukrainast lahkuda. 

Kas teile ei tundu imelik ja isegi, ütleme, naeruväärne, et sõja eest vajavad Eestis kaitset mitte lapsed, naised ja vanurid, mitte eelkõige naised, lapsed ja vanurid, vaid just mobilisatsiooniealised mehed? Kelle eest Eesti riik neid kaitseb? Kas Ukraina riigi eest?

Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu liikmed! Katsun nii nüüd kui ka tulevikus anda võimalikult pädevad vastused. Tahan rõhutada, et Eesti on olnud Ukraina kõrval ja on seda ka tulevikus. Ukrainlased on meie vennad ja me pakume neile igakülgset abi selles keerulises olukorras, milles nad on. 

Ajutise kaitse regulatsioon on Euroopa Liidus üleüldine, samamoodi nagu täiendava kaitse regulatsioon: see ei lähtu sellest, mis soost või mis vanuses inimene on. Kui ta vajab kaitset kõikide kriteeriumide kohaselt, sest tema kodumaal käib sõda, siis ta selle kaitse Eestis ka saab. 

Eesti jagab kindlasti Ukraina seisukohta, et kõik, kellel on võimekus Ukrainat kaitsta, peavad seda tegema. Me oleme korduvalt pakkunud Ukraina saatkonnale [võimalust teha] koostööd erineva informatsiooni vahendamisel Ukraina kodanikele, aga seni ei ole nad seda pakkumist kasutanud. See tähendab seda, et Eesti kindlasti ei kaitse kedagi Ukraina eest. Eesti kaitseb inimesi Venemaa agressiooni eest. Me pakume neile kaitset sellepärast, et Ukrainas on sõda. 

Ma toon teile näite. Kas te nägite paar päeva tagasi kohutavaid pilte ühest suurest kortermajast, kus rakett oli purustanud terve trepikoja? Vaat, minu talus elanud õpetaja elab sellest majast ainult 150 meetri kaugusel. See näitab, et seal riigis on tõesti väga ohtlik viibida. On juhuse tahe, kas saab sinu maja raketiga pihta või saab naabermaja. Mitte keegi ei ole seal kaitstud Venemaa agressiooni eest. 

Ma ei näe, et me saaksime siin teha kuidagi teistsuguseid valikuid. Kui inimene on Eestisse jõudnud ja ta vajab kaitset, siis ta selle saab. Ainus põhjendus, miks keelduda, on julgeolekuoht Eesti riigile ja sellisel juhul kaitset ei anta, sellistel inimestel ei lubata Eestis viibida.

Mul on ettepanek kolleeg Valgele teha lühidalt, ja samamoodi ka ministrile teha lühidalt, siis jõuame veel ühe küsimuse ära käsitleda. Jaak Valge, palun, teil on täpsustav küsimus.

Aitäh! Katsun teha lühidalt. Vaadake, lugupeetud minister, Lätis ja Leedus on ajutise ja rahvusvahelise kaitse [saanute] proportsioonid hoopis teistsugused kui Eestis, seal on rahvusvahelise kaitse saanud ainult üksikud mobilisatsiooniealised mehed. Seega teie väide, et just meil asja ees, teist taga küsivad mobilisatsiooniealised mehed kaitset ja Lätis ja Leedus ei küsi, justkui ei päde. Põhjus peab olema selles, et meie tingimused, mille alusel nad saavad kaitse, on teistsugused kui Lätis ja Leedus, sellepärast et pilt on kardinaalselt erinev.  

2024. aasta alguses Eestis viibides vastas Ukraina president Zelenskõi ajakirjaniku küsimusele, kas Eesti peaks mobilisatsiooniealised mehed Ukrainale välja andma, et need mehed peaksid ikkagi olema Ukrainas ja abistama Ukrainat ja see ei puuduta ainult eesliinil sõdimist. Kas Eesti kontrollib kaitse andmisel tõendit väeteenistusest vabastamise kohta? Kuidas on reageeritud Ukraina presidendi soovile, et Eestis asuvad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed oleksid Ukrainas? Te ütlesite, et Eesti on pakkunud koostööd. Kas Eesti on andnud Ukrainale nende mobilisatsiooniealiste meeste andmed, et Ukraina saaks kontrollida, kas nad on väekohuslased ja ebaseaduslikult Ukrainast lahkunud? Kui ei ole, siis miks ei ole andnud?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt märgin, et ma ei oska kuidagi kommenteerida Läti ja Leedu statistikat ja seda, miks seal asjad teistmoodi on. See, et seal on pilt kardinaalselt erinev, võib tuleneda nende eelnevast kardinaalselt erinevast olukorrast. Nagu te ise mainisite, rahvusvahelist kaitset on kahte liiki. Ajutine kaitse antakse neile, kes olid sõjategevuse puhkemise hetkel Ukrainas, ja täiendav kaitse neile, kes olid sel ajal Ukrainast väljas, näiteks võisid nad olla juba Eesti pinnal. See, et nad olid sel hetkel Eesti pinnal, ei tähenda, et meil on alust neile kaitse andmisest kuidagi keelduda, olukord Ukrainas on ikkagi keeruline. 

Võib-olla on asi selles, et omal ajal, enne täiemahulise sõjalise tegevuse algust võis Eestisse saabuda rohkem Ukraina mehi [kui Lätti ja Leetu]. Nad tulid siia tööle, panustasid meie majandusse ja panustavad siiamaani. Mõned neist läksid sõja esimesel päeval kohe minema, mõned neist jäid siia. Ma ei oska kommenteerida, kui palju see on olukorda mõjutanud. 

Nagu ma juba ütlesin – ma võin selle veel kord üle korrata –, on Eesti pakkunud Ukrainale koostöövõimalust, on pakkunud Ukraina saatkonnale, et kui soovitakse infot vahetada, siis seda on võimalik teha. Ma ei oska kommenteerida, mida Ukraina president oma intervjuus täpselt silmas pidas. Igal juhul Eesti siin kedagi ei varja, ei hoia kinni ja on valmis infot jagama. Koostööd siiamaani ei ole soovitud teha.

Aitäh, härra minister! Ma tänan kõiki tänases infotunnis osalemise eest! Meie tänane infotund on lõppenud. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.