Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 18. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, mul on teile alustuseks palve: kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on registreerunud 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Lauri Läänemets, palun! Ma võtan kõigepealt ettepanekud ja siis Tanel Kiige protseduurilise küsimuse. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on üks ettepanek päevakorra kohta seoses tänase Eesti Ekspressi artikliga, mis räägib konkurentsiseadusest. Minu arvates avab see päris ausalt neid tagamaid, kuidas konkurentsiseadus siia saali on jõudnud, ja [räägib] sellest, et selle taga võivad olla väga kitsad ärihuvid. Lugesin Ekspressist seda tervikvaadet ja ütleksin, et sellel asjal on ka selline korruptsiooni maitse juures. 

Sellega seoses on mul ettepanek, et me võtaks teisipäevasest päevakorrast esimese punkti välja. Minu arvates ei ole parlamendil väärikas sellises olukorras selle menetlusega edasi minna. Tegelikult tuleks anda aega, et parlamendiliikmed saaksid selle eelnõuga seonduvaga tutvuda, ja lõppkokkuvõttes peaks [parlament] üldse jõudma järeldusele, et oleks vaja uut eelnõu. Parlament peaks olema mitte kitsaste ärihuvide esindamise koht, vaid avaliku huvi esindamise [koht].

Aitäh, hea kolleeg! Ma võtan nüüd ette meie kodu- ja töökorra seaduse § 54 lõike 4. See ütleb väga selgelt, et pärast päevakorra teatavaks tegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Ma ei saa seda ettepanekut praegu kuidagi arvestada, sellepärast et see ei vasta meie kodu- ja töökorra seadusele. 

Küll aga on võimalik see konkreetne eelnõu Riigikogu päevakorras ümber tõsta ja selle kohta ettepanek teha. Aga see on võimalik ainult juhul, kui ükski fraktsioonidest ei ole sellele vastu. Selliseid asju on võimalik teha. Aga praegu ei ole võimalik seda enam sellisel kujul [päevakorrast välja arvata], kuna algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjon ei ole vastavat taotlust teinud. 

Lauri Laats, ettepanek päevakorra kohta.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Teen Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ettepaneku tänasest, esmaspäevasest päeva[korrast] välja võtta arupärimine nr 776.

Selge. Aitäh! See on arupärimine taristuminister Kuldar Leisile, nr 776. Aitäh!

Lauri Laats, teine ettepanek päevakorra kohta.

Jaa, aitäh! Teine ettepanek on ka. Nimelt sooviks kolmapäevasest päeva[korrast] välja võtta 20. [päevakorrapunkti] ehk 631 SE, 21. [päevakorrapunkti] – 625 SE – ja 22. [päevakorrapunkti] – 626 SE.

Selge pilt. Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni ettepanek on, et tänasest päevakorrast jääks välja kuues päevakorrapunkt, milleks on arupärimine taristuminister Kuldar Leisile, ja kolmapäevasest päevakorrast 20., 21. ja 22. päevakorrapunkt. 

Raimond Kaljulaid, ka ettepanek päevakorra kohta.

Tõepoolest, ma tegelikult sooviksin samuti tõstatada sellesama konkurentsiseaduse küsimuse. Tänases Eesti Ekspressi artiklis oli muu hulgas mainitud selle [eelnõu] menetlusega seoses seda, et endine peaminister Kaja Kallas Reformierakonnast on lausa pöördunud selle seaduseelnõu menetlemisel avaldatud surve tõttu Eesti õiguskaitseorganite poole. (Saalis räägitakse.)

Head kolleegid! Ma ei kuule Raimond Kaljulaiu konkreetset ettepanekut, saalis on lärm. Raimond Kaljulaid, palun jätkake!

Ma arvan, et see on oluline ettepanek. Kas ma alustan uuesti?

[Sissejuhatust] me kuulsime, võite jätkata.

Ühesõnaga, kes ei kuulnud, siis selles täna ilmunud artiklis on kirjas, et peaminister Kaja Kallas oli lausa sunnitud konkurentsiseaduse menetlemise küsimuses pöörduma Eesti õiguskaitseorganite poole. Aga loomulikult me ei tea, mis selle tulemus oli. Nii et minu ettepanek on, et enne kui me [hakkame] täiskogus seda [eelnõu] menetlema, peaksime me vähemalt välja selgitama, kasvõi näiteks julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni erakorralisel istungil, mis sellest peaministri pöördumisest on saanud. Eestis ei saa ju olla nii, et kui peaminister näeb seaduserikkumist ja pöördub sellega seoses politseisse, siis lahkuma ei pea mitte seaduserikkujad, vaid hoopis peaminister. See on ikkagi kurioosne lugu. Ma kutsun juhatust üles selle eelnõu menetlemise siin majas peatama, kuni asjaolud on välja selgitatud, näiteks julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni poolt.

Aitäh, hea kolleeg! Sellist kaalutlusõigust meil ei ole. Antud juhul ma ju tõin ka välja § 54 lõike 4, mis ütleb, kuidas on võimalik teatavaks tehtud päevakorrast eelnõusid välja arvata. Ehk siis, [eelnõusid] saab välja arvata eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Kuna neid taotlusi ei ole laekunud, ei saa ma seda [eelnõu] praegu [päevakorrast välja arvata]. Ma tõin ka välja, mida selle eelnõuga on võimalik selle päevakorra raames teha. Ka see võimalus on olemas. 

Ma saan aru, et teil, Kalle Grünthal, on ka ettepanek päevakorra kohta. Enne kui ma lähen protseduuriliste küsimuste juurde, Kalle Grünthal, ettepanek päevakorra kohta. Palun!

Aitäh! Tegelikult on Lauri Läänemetsa ja Raimond Kaljulaidi ettepanek väga tõsine. Ma tuletan meelde, et sellel aastal on õiguskantsler juba kolmel korral käinud meile siin märkust tegemas, et me oleme halba tööd teinud. 

Kui seda [eelnõu] ei saa välja arvata, siis äkki on seda võimalik tõsta või mingite teiste hoobade abil [liigutada], kasvõi edasi lükata. Meil on väga piinlik, kui jälle tuleb välja, et seadus millegipärast ei vasta põhiseadusele.

Kuhu see tuleks teie ettepanekul tõsta? (Kalle Grünthal vastab saalist.) Järgmisse nädalasse? Sellist võimalust meil ei ole, RKKTS seda ei paku. Te saate teha ettepaneku selle nädala [päevakorra] kohta, aga [päevakorrast] välja tõsta ei ole võimalik. Ei ole võimalik! 

Kalle Grünthal, ma kuulan teie ettepaneku siinkohal veel ära. Siis ma võtan protseduurilised. Üks hetk. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Ma teen ettepaneku tõsta see neljapäevase päevakorra viimaseks punktiks.

Neljapäeval kolmandaks. Aitäh! Kui keegi selle vastu ei ole, siis on võimalik see sinna tõsta. 

Õnne Pillak, palun ettepanek päevakorra kohta!

Reformierakond ei toeta teisipäevaste [päevakorrapunktide] tõstmist kolmapäevale. 

Selge, aitäh teile! Võtan nüüd protseduurilised küsimused. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma usun, et siin saalis on domineeriv, valdav osa liikmetest ausad [inimesed, kes] seisavad Eesti riigi huvide eest, Eesti rahva huvide eest. Ma arvan, et meie kõigi jaoks oli see täna hommikul loetud Eesti Ekspressi [artikkel] muret tekitav. Ma olen täiesti veendunud, et inimesed mõtlevad ja mõistavad, et parlament ei saa olla kummitempel, mis kiirkorras kiidab heaks seaduseelnõu, mille puhul on väga tõsised kahtlused, sealhulgas endisel peaministril, konkurentsiõiguse eksperdil, et tegemist on nii-öelda lobitöö ja kitsaste ärihuvide tagajärjel sündinud üllitisega. 

Nii et minu protseduuriline küsimus teile, austatud Riigikogu esimees, on: kas Vabariigi Valitsus on juba teinud ettepaneku eelnõu homsest päevakorrast tagasi võtta, et asjaolud välja selgitada? See on esimene küsimus. 

Aja kokkuhoiu mõttes esitan kohe ka teise küsimuse: kas teie Riigikogu esimehena, kelle roll ja vastutus on tagada Riigikogu hea maine koostöös meie kõigiga, olete pöördunud Vabariigi Valitsuse poole selgituste saamiseks selle kohta, kuidas on võimalik, et selline kitsaid ärihuvisid teeniv eelnõu on jõudnud kolmandale lugemisele? See ilmselgelt ei ole kooskõlas demokraatlike põhimõtetega, õigusriigi normaalse toimimisega.

Aitäh, hea kolleeg! Vabariigi Valitsus ei ole pöördunud, ei ole ka mina pöördunud Vabariigi Valitsuse poole. Ma pean ütlema, et see artikkel ei ole väga palju avanud selliseid tahke, mille puhul Riigikogu esimees peaks pöörduma Vabariigi Valitsuse poole. Homme toimub selle konkreetse eelnõu hääletus ja kõik saavad veel kuni homseni kaaluda, kuidas konkreetse eelnõuga toimetada. Riigikogu liikmetel on võimalik teha väga selge ja kaalutletud otsus. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Siin toimub arutelu väga põneva Ekspressi artikli üle, mida ka mina lugesin. See räägib sellest, et on võimalik, et vahepeal toimus seadustega kauplemine. Ma praegu panin tähele, et hea kolleeg Lauri Läänemets seda kõike justkui ei mäletanud, kui oli esimene lugemine ja teine lugemine, aga pärast Ekspressi artikli ilmumist on ta mälu järsku selginenud. 

Kas te ei pea seda ohuks Eesti parlamentaarsele demokraatiale, et inimesel on selline valikuline mälu? Ta ärkab hommikul üles, loeb enda kohta Ekspressist ja [leiab], et see on väga suur probleem, aga vahepeal ta seda absoluutselt ei mäleta. Kas te ei ole kaalunud, et see on tegelikult päris ohtlik?

Aitäh! Kui te lubate, siis ma ei vasta sellele küsimusele, sest see [ei ole] küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Loomulikult, iga Riigikogu liige on oma mandaadis vaba ja saab ennast väljendada viisil, nagu ta õigeks peab, või mäletada asju viisil, nagu ta õigeks peab. See on Riigikogu liikme õigus. 

Raimond Kaljulaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Nendes protseduurilistes küsimustes on alati mingil määral poliitilist mängu, aga antud juhul ma kinnitan, et ei ole. Kujutame ette, et see peaministri pöördumine õiguskaitseorganite poole on siiski saanud ka nende tähelepanu ja selles küsimuses on praegu näiteks käimas menetlus, mille kohta avalikkusel infot ei ole ega saagi olla, ja see menetlus kulmineerub sellega, et tuvastatakse, et selle seaduse puhul ongi toimunud väga olulisi rikkumisi. Te saate ju aru, et see kahjustab oluliselt Riigikogu mainet, et Riigikogu juhatus [suunas] selle eelnõu kolmandale lugemisele, [kuigi] teadis seda infot, teadis, et peaminister isiklikult … Saate aru? See ei olnud tavakodanik, eks ole, tädi Maali tänavalt, vaid peaminister, kes pöördus Eesti õiguskaitseorganite poole tõsise kahtlusega. Ta kindlasti ei teinud seda kergel käel. Selle teadmisega on selle [eelnõu] lõpphääletusele laskmine kindlasti viga. 

Ma olen ka seda seadust lugenud, ma tean, kuidas see käib. Te saate ju aru, et Riigikogu esimehena on teil alati võimalus valitsusele öelda, et olge palun nii kenad ja tehke teistsugune otsus, või rääkida Reformierakonna fraktsiooniga, kes mingil põhjusel üritab praegu kinni mätsida nende enda endise esimehe võitlust selle nimel, et Eestis ei saaks seadusi osta. Tegelikult on see väga tõsine risk kogu Riigikogu mainele, kui me teadlikult, neid asjaolusid teades, [teades], et peaminister on pöördunud õiguskaitseorganite poole, selle otsuse siin siiski homme koalitsiooni häälteenamusega [vastu võtame].

Aitäh! Hea kolleeg, selles küsimuses oli väga palju oletuslikku. Mina saan lähtuda sellest, mida ütleb Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. See ütleb väga selgelt, mida ja kuidas on võimalik juba teatavaks tehtud päevakorrast välja arvata. Antud juhul minul seda kaalutlusõigust ei ole. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja! Me mõlemad oleme olnud ajakirjandus[väljaannete] juhid. Praegu on Eesti Ekspressi tsiteeritud juba kuuel korral. Ma arvan, [et tsiteeritakse] veel, kaheksa korda vähemalt. Kas sulle ei tundu, et see on natuke ebaproportsionaalne, kuidas üks meediaväljaanne õigel ajal avaldatud artikliga nii-öelda juhib Eesti riiki? Kas seda on varem ka olnud ja kas sellele peaks järgi andma?

Aitäh! Mul on väga hea meel, et Eestis on vaba ajakirjandus ja ajakirjandus saab väljendada oma seisukohti. Loomulikult, ajakirjandus peab kuulama ära kõik osapooled ja ajakirjandus peab olema faktipõhine. Siis me saame rääkida usaldusväärsest ajakirjandusest. 

Kuna see [küsimus] väljub istungi rakendamise protseduuri raamest, siis hea meelega jätkaksin teiega seda diskussiooni pärast seda, kui ma olen siit istungi juhataja alalt lahkunud. See [teema] ei ole kindlasti istungi läbiviimise protseduuri raames käsiteldav. 

Nii. Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on teile üks küsimus ja üks küsimuse vormis ettepanek, kui soovite. Esimene küsimus lähtub kolleeg Korobeiniku sõnavõtust, kus ta arvas, et Läänemets pole sellel teemal enne siin saalis sõna võtnud ja rääkinud. Ma lihtsalt meenutan, et teisel lugemisel ma väga selgesõnaliselt – muidugi saab selle kohta ka meie sotsiaalmeediakontolt [lugeda] – küsisin, mis põhjusel Reformierakond vahepeal sada protsenti ümber mõtles. Kaja Kallas ajas ühte poliitikat, aga kui Kristen Michal tuli, loobus kõigepealt Michal ise sellel teemal asjade ajamisest ja siis mõtlesid ükshaaval ümber need Reformierakonna liikmed, kes majanduskomisjonis olid. Kui alguses Reformierakond arvas, et see eelnõu sellisel kujul on halb, siis nüüd ta arvab, et on hea. Sellest kõigest ma siin puldis rääkisin ja olen tegelikult selle kohta päris palju sõna võtnud. 

Aga mul on küsimus. Kui kolleeg Korobeinik ei ole juhuslikult istungite ajal kohapeal viibinud ja ei ole kursis sellega, millega Lauri Läänemets on saadikuna tegelenud, siis nüüd läheb protokolli kirja jutt, et Läänemets pole oma tööga hakkama saanud. See on natukene ebaõiglane. Sellest tulenevalt küsimus: mismoodi ma saadikuna [saan] selliseid valeväiteid ümber lükata või kas ma saan lasta need stenogrammist ära kustutada? 

Ja mul on teile ka ettepanek. Kui meie siin mingit muudatust teha ei saa, siis teil Riigikogu istungi juhatajana on võimalus võtta nii pikk vaheaeg kui vajalik, et koalitsioonis korra aru pidada, vajaduse korral näiteks komisjoni istung kokku kutsuda või valitsusega suhelda, ja siis langetada otsus selle [eelnõu] päevakorrast välja võtmise kohta. Seda me tegelikult tehniliselt saame teha. Praegu on kõik nii-öelda teie ainuotsustada, te peate ise isikliku seisukoha võtma. Aga minu ettepanek teile on: võtke vaheaeg, kasvõi tund või kaks, ja arutage need asjad läbi. Selle ettepaneku saab teha.

Aitäh! Nii. See esimene teema jälle ei [puuduta] protseduuri. Te lahendasite selle olukorra enda jaoks mitteprotseduuriliselt, te kasutasite sisuliselt vastusõnavõtu võimalust. See on praegu stenogrammis kirjas. (Naerab.) Lauri, see on stenogrammis kirjas! Ja edaspidi ma ei võta neid mitteprotseduurilisi küsimusi, mis väljuvad protseduurika raamest. 

Sellest, mis puudutab teist ettepanekut. Kui Vabariigi Valitsus tahab selle [eelnõu] välja võtta, siis tal on võimalik seda teha kuni homseni. Ma arvan, et selleks ei ole vaja meil siin vaheaega võtta. Või kui komisjon, juhtivkomisjon, soovib seda teha. Täpselt samamoodi. Selleks me küll ei pea kahetunnist vaheaega võtma, et seda olukorda lahendada. Nad saavad iga kell selle [eelnõu] päevakorrast välja võtta. Nii et selles mõttes, head kolleegid, ma ei saa seda ettepanekut arvestada. Väga selge päevakorraprojekt on esitatud ja me asume seda hääletama.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Ma olen teie vastustest ausalt öeldes natuke hämmeldunud. Väga suure meediaväljaande veergudel ilmusid äärmiselt tõsised kahtlustused, millele viitasid minu hea kolleeg Lauri Läänemets, hea kolleeg Raimond Kaljulaid ja teised asjaosalised. Aga teie [väidate], et seal polnud midagi sellist, mille alusel peaks Riigikogu esimees Vabariigi Valitsusega suhtlema. 

Ma [küsin] teilt kui Riigikogu esimehelt sellise küsimuse: aga mis on need kaalutlused? Kui see, et on selgelt fikseeritud ärimeeste lobi, on selgelt fikseeritud endise peaministri pöördumine õiguskaitseorganite poole selle lobiga toimetulekul, ei ole piisav selleks, et hinnata, kas see seadus ikka teenib Eesti rahva, riigi huve, kas see on vastu võetud õigusriigi põhimõttest lähtuvalt või mõne kitsa ettevõtte ärihuvidest lähtuvalt, siis mis on? Millistel juhtudel teie Riigikogu esimehena peate vajalikuks sekkuda ja vaadata, et Vabariigi Valitsuse poolt siia parlamenti kärutatavad eelnõud ei oleks pelgalt üksikute ettevõtete ärihuvides, otse öeldes kas ostetud või survestatud, ma ei tea, läbi parema meediakajastuse, võib-olla ka läbi rahaliste annetuste? Mul pole selle kohta infot. Mis hetkel te peate vajalikuks sekkuda?

Hea kolleeg! Ma juba juhtisin tähelepanu päris mitmele asjale. Esiteks, lõpphääletust ei ole toimunud. Teiseks on ju väga selge kontroll põhiseaduslikkuse järelevalve näol nendele eelnõudele olemas. Kolmandaks, praegu ei ole tulnud välja mingisuguseid asjaolusid, mis sunniks mind Riigikogu esimehena võtma kahetunnist vaheaega [või vastu otsust], et me tänasel istungil ei aruta seda konkreetset küsimust. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks me peaksime teatavaks tehtud päevakorrast eelnõu kuidagi ebaseaduslikult eemaldama. Kui eelnõu esitaja, juhtivkomisjon või eelnõu algataja ei ole vastavat taotlust teinud, siis on see eelnõu selles päevakorras sees. Küll aga on võimalik tekitada istungil näiteks arutelu võimatus – neid variante on igasuguseid, mida saab tekitada. Tõsi, [see eelnõu] läheb lõpphääletusele ja seal seda varianti ei ole, aga siis on teil võimalik tagasilükkamise ettepanek teha ehk siis hääletada selle konkreetse [eelnõu] vastu. See õigus on igal Riigikogu liikmel. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Aga, tõesti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Me läheme väga laiali selle aruteluga.

Mul on sügav mure. Siin vahepeal kõlas täiesti siiras ettepanek kustutada stenogrammist asju. Ja teie kui istungi juhataja seisukoht oli üsna leebe: "No ja mis siin ikka, juhtub, no kustutame ära." Meil, hea Lauri, on parlamentaarne demokraatia. Hea kolleeg Lauri Läänemets ei kustuta asju, mis on stenogrammis. Ma tuletan meelde, et tegemist on selle erakonna [liikmega], kes tahab igale poole Eestis panna politseikaamerad, mis hakkavad inimesi jälgima – näotuvastus ja kõik see. Nüüd läheb ta stenogrammi kallale. See on seesama inimene, kes unustab ära, et temaga toimus seaduse üle kauplemine. Ja teie lihtsalt vaatate pealt – no tuleb saalist ettepanek stenogrammist asju kustutada, mis siis ikka.

Mul on teile kui istungi juhatajale küsimus: kas teie arvates ei pea rangelt [sekkuma] ja ütlema, et sellist asja Eesti parlamendis ei juhtu?

Aitäh, hea kolleeg Andrei! Väga osav! Aga ma pean ütlema, et minu väga selge seisukoht Lauri Läänemetsa [küsimuse puhul] oli, et ta sai oma vastulause väga selgelt sõnastada. Lauri Läänemets ei saa teha ettepanekut stenogrammist midagi kustutada, stenogrammi sellisel kujul ei muudeta. Nii et neid muudatusi ei ole võimalik sinna sisse viia. Ma usun, et kui te olete suutnud oma vastulaused siin protseduuriliste [küsimustena] ära öelda, siis peaks see olukord olema lahenenud, vähemalt selle konkreetse küsimuse raames.

Züleyxa Izmailova, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Te eelnevalt mainisite oma sõnavõtus, et on olemas teisi võimalusi, kuidas kolmandat lugemist kas peatada või katkestada, ja mainisite ka arutelu võimatust. Kas te saaksite palun täpsustada, kuidas täpsemalt …

Ma parandasin ennast.

… ja mis võimalusi veel on?

Aitäh! Ma parandasin ennast. Riigikogu liikmetel on võimalik võtta oma seisukoht ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal. Kui palju nad seda usaldavad või ei usalda, see on juba nende endi [otsustada]. Nad saavad [võtta] väga selge seisukoha ja hääletada homme konkreetselt kas eelnõu poolt või vastu. 

Võtan veel kaks protseduurilist. Siis on Lauri Läänemetsal veel üks ettepanek ja siis läheks päevakorra kinnitamise juurde. Jaak Aab, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Jah, siin on üritatud kahtluse alla seada, mis selles artiklis kirjas on ja mis mitte. Kuidas seda võtta, eks ju, ja kuidas seda hinnata? Arvestades selle küsimuse väga põhimõttelist laadi, on ajakirjandusväljaanded selle tõenäoliselt juriidiliselt väga täpselt läbi mõelnud, sest neid kindlasti ähvardab kohtusse andmine, kui nad väidavad valefakte. Nii et ma ei kahtleks nendes faktides, mis selles [artiklis] kirjas on. 

Aga minu ettepanek, mis puudutab protseduurikat. Riigikogu esimees on valitsuskoalitsiooni üks juhtfiguure, me teame seda kindlalt. Kas te võtaksite vaevaks – te ütlesite, et enne homset ju midagi juhtuda ei saa – pöörduda teie erakonda kuuluva majanduskomisjoni esimehe poole või Reformierakonda kuuluva peaministri poole [ettepanekuga] neid asjaolusid põhjalikult kaaluda ja otsustada, kas on mõistlik selle eelnõuga edasi minna, kui sellised kahtlused selle menetlemise suhtes üleval on?

Aitäh, hea kolleeg! Ma usun, et nii komisjoni esimees kui ka peaministri büroo jälgivad tähelepanelikult seda arutelu, mis siin saalis toimub, ja ettepanek on juba nendeni jõudnud. Neil on alati võimalus seda ettepanekut kaaluda. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Riigikogu kodu‑ ja töökorra [seaduse] § 13 lõike 2 punkt 20 ütleb: "Riigikogu juhatus kutsub vajadusel kokku fraktsioonide esindajad, et kuulata ära nende seisukohad Riigikogu töö korraldamisega seonduvates küsimustes." Praegu on väga oluline küsimus ja teie sisuliselt võtate selle eest ainuvastutuse, [otsustate], et te ei tee mitte midagi, kuna midagi teha ei saa. Ma olen praegu natukene mures selle pärast, et te võtate vastutuse enda peale selles osas, et te ei [võta] selle kahtlase väärtusega seaduse suhtes midagi ette. 

Mul on teile ettepanek: sedasama paragrahvi ja [selles nimetatud] vajadust [aluseks võttes] oleks praegu ikkagi mõistlik juhatuse poolt kokku kutsuda fraktsioonide esindajad ja seda küsimust arutada. Mina küll ei näe mingit põhjust, [miks seda ei peaks tegema], ja ma ei pea ka õigeks seda, et sellise kahtlusega seadus läheb kolmandale [lugemisele]. Selle [küsimuse puhul] on, ütleme, puudutatud teemad ka Riigikogu töö, hea tava – sellised asjad, millest te ise sealt puldist kogu aeg olete rääkinud. 

Nii et ma ikkagi palun, et te [kutsuksite] fraktsioonide esindajad kokku ja arutaksite seda küsimust. Siis kaoksid need pinged ära. Need hoovad on teil olemas. Kui te neid ei kasuta, siis minu [arvates] te üldse ei tahagi Riigikogu head tava ja tööd tunnustada, ainult sõnades.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu vanematekogu on juhatusele nõu andev organ, aga selles protsessis juhatus küll osapool ei ole. Me räägime ju päevakorra kinnitamisest ja sellest, et pärast päevakorra teatavaks tegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Juhatus seda teha ei saa. Me võime juhatusega ja juhatuse nõuandva organiga, Riigikogu vanematekoguga, koguneda, aga see ei muuda olukorda. Selles mõttes, et see praegune RKKTS‑i § 54 säte ütleb meile väga selgelt ette, mida me saame teha.

Anti Haugas, see on nüüd viimane protseduuriline küsimus, siis saab Lauri Läänemets veel võimaluse ettepaneku teha. Palun!

Aitäh teile! Minu küsimus puudutab võimalust esitada katkestamise [ettepanek]. Aga Jaak Aabi küsimusest lähtudes [lisan, et] süüdi on peamiselt ikkagi see, kellel on artiklis rõhuasetus. Mina lugesin [artiklit] ja mulle tundus, et rõhuasetus on sotsidel. 

Kui sotsid tahavad katkestada, siis millal on neil õige hetk seda teha? Kas homme, kui seda menetletakse?

Ma veel kord täpsustan üle. Homme on lõpphääletus. Te saate hääletada kas eelnõu poolt või vastu, katkestada enam ei saa. 

Lauri Läänemets, teil on ettepanek päevakorra kohta. Palun!

Jaa, aitäh! Mul on tõesti ettepanek päevakorra kohta. Ma vaatan, et saalis on palju teadmatust. Kasvõi [meenutades] härra Korobeiniku sõnavõttu selles osas, et ta tõesti ei tea, mida sotsid soovivad, rääkis siin valet nende kaamerate kohta. (Saalis on sumin.) 

Vabandust, üks hetk! Ma ei kuule Lauri Läänemetsa küsimust ja ettepanekut. Lauri Läänemets, palun!

Anti, ära veel ära mine! Oota! Kuna ka härra Haugas polnud artiklit läbi lugenud ja oli valesti mõistnud, siis selleks, et oleks aega asjaga tutvuda ja järgi mõelda – ja kuna mul ei õnnestunud palvele, et te vaheaja teeksite, vastust saada –, palun mina küll enne hääletamist kümme minutit vaheaega. 

Selge! See oli konkreetne ettepanek. Enne seda, kui me hääletusele läheme, on kümme minutit vaheaega. Enne kui me asume selle töönädala päevakorra kinnitamise hääletuse juurde, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palutud kümneminutiline vaheaeg. Kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

Austatud ametikaaslased! Algataja ettepanekul jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja tänane 6. päevakorrapunkt, milleks on arupärimine nr 776, ning kolmapäevane 20., 21. ja 22. päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 631, 625 ja 626 esimesed lugemised. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 18. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 62 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. See eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia kõnetooli kolleeg Annely Akkermanni, palun!

Tere päevast, austatud esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon on ühehäälselt otsustanud algatada mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mida mul on hea meel üle anda. Eelnõuga luuakse alus mootorsõidukimaksu maksustamisperioodi lühendamiseks olukordades, kus sõidukit ei ole enam võimalik kasutada, näiteks hävimise ja varguse korral. Samuti peatatakse maksukohustus sõiduki ajutisel kustutamisel ajaks, mil see on varguse tõttu Politsei‑ ja Piirivalveameti poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Sellega viiakse mootorsõidukimaksu seadus kooskõlla põhiseadusega ja tagatakse omandipõhiõiguse piirangu proportsionaalsus. Aitäh! Eelnõu on juba saadetud virtuaalselt.

Elektrooniliselt. Aitäh! Järgnevalt kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on natukene maisemad ja inimestele lähedasemad teemad – regionaalteemad. Üks arupärimine on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ja teema on Lääne-Virumaal rändavad punahirved, kes on rahvale väga vastukarva. Rändavatel punahirvedel on Läti kõrvamärgid. See näitab seda, et Läti hirved on jõudnud Kunda ja Viru-Nigula kanti. Kohalikud on selle pärast mures. Kohalik omavalitsus [ei ole saanud] konkreetseid juhiseid. Seda on kajastanud Lääne-Virumaal Virumaa Teataja mitmes erinevas artiklis. 

Kuna tegemist on koduloomadega, siis neid jahtida ei tohi ja see peaks olema Põllumajandus- ja Toiduameti teema. Aga kuna [need loomad] on metsas, peaks see olema Keskkonnaameti teema. Nii et üks igavene tohuvabohu ja pundar. 

See [sai alguse] juba selle aasta kevadel, märtsikuus ja võib-olla nüüd sügisel saavad asjad selgeks, [saab selgeks], kes vastutab, kust farmist need punahirved toodi, millises Läti farmis nad olid. [Seda selleks,] et ametnikud ja kaks riigiasutust – nii Põllumajandus- ja Toiduamet kui ka Keskkonnaamet – oma koostööd jätkaksid ning kaasaksid nii kohalikud ettevõtjad kui ka kohaliku omavalitsuse. Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras.

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 600 ja see on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan ülevaate [eelnõu] esimese ja teise lugemise menetlusest majanduskomisjonis. 

Raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu bürokraatia vähendamiseks algatas Isamaa fraktsioon käesoleva aasta 19. märtsil. Eelnõu esimene lugemine toimus 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 4. juunil, ei laekunud eelnõu kohta Riigikogust ühtegi muudatusettepanekut. 

Eelnõu menetlusest parlamendis teavitati Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Audiitorkogu. Viimane neist saatis komisjonile ka oma arvamuse. Rahandusministeerium kommenteeris Audiitorkogu arvamuses eelnõu kohta esitatud ettepanekuid ning esitas ise komisjonile kaalumiseks mõned tehnilist laadi ettepanekud. Esitatud ettepanekute ja seisukohtadega on võimalik üksikasjalikult tutvuda eelnõukaardil. 

10. juuni istungil arutas majanduskomisjon eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist, [istungil] osalesid lisaks eelnõu algataja esindajatele Rahandusministeeriumi spetsialistid. Rahandusministeeriumi ametnikud selgitasid komisjoni liikmetele ministeeriumi seisukohti kaasamise käigus Audiitorkogult laekunud ettepanekute kohta ning muudatusettepanekute loetelu kavandisse kantud ettepanekuid. Komisjon vaatas muudatusettepanekud läbi ja tegi eelnõu kohta menetluslikud otsused. 

Kõik neli muudatusettepanekut on juhtivkomisjoni ettepanekud, mis leidsid komisjonis konsensusliku toetuse muudatusettepanekute loetelus ettepanekute selgitustes toodud põhjuste alusel. Algataja esindaja toetas neid muudatusettepanekuid.

Menetluslikud otsused ja ettepanekud. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 16. juunil ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 19. juunil. Ma tänan teid!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teil oli komisjonis juttu või kas teie kui komisjoni liige teate täpsemalt, mida see kestlikkusaruanne endas sisaldab? Milliseid nõudeid ja kohustusi toob see üldisemalt ettevõttele kaasa?

Jah. Põhimõtteliselt me lükkame edasi kaks aastat neid kohustusi, mida oleks tulnud juba varakult ja seda … (Hääl saalist). Mida? Kohustusi. Põhimõtteliselt, et hakata täitma kestlikkusaruannet.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Selle ESG aruandega on põhimõtteliselt nüüd minemas nii, nagu poolteist aastat tagasi sai majanduskomisjonis ennustatud. Ma lugesin lehest, et ka ühe teise asjaga – see 100% taastuvenergia eesmärk, mille kohta ma olen ka öelnud, et seda ei ole võimalik täita – on peaminister nüüd sinna välja jõudnud, et jälle kuulas mind. 

Kas teil komisjonis, Kristina, oli ka arutusel, et võib-olla ikkagi ära kaotada selle aruande nõue? Mina ennustan, et kahe aasta pärast jõutakse ka Euroopas selleni, et tuleb teha tööd ja edendada majandust ja kaitsevõimet, ja kogu selline tegelemine tegelemise pärast kaob ära. Kas oli arutlusel see, et kaotaks [selle nõude] üldse ära – täiendaks seadust, Isamaa head ettepanekut sellega? Mitte ei lükkaks edasi, vaid kaotaks.

Aitäh teile küsimuse eest! Jah, oli küll arutelu, et kogu see bürokraatia on mõttetu ja võiks selle edasi lükata. Jah.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kaks aastat edasilükkamist. Aga kas komisjonis oli ka juttu sellest, miks just täpselt selline ajaline printsiip? Miks mitte üks aasta, miks mitte, ma ei tea, viis aastat? Ja üleüldse, kui Euroopas need kestlikkusaruanded üks päev ära lõpetatakse, mis me siis teeme? Kas me täidame neid siin ikkagi rõõmsalt edasi või mis me siis ette võtame? Oli ka sellistest arengutest juttu?

Aitäh! Põhimõtteliselt see oli kompromisslahendus, mis sobis eelnõu algatajale, ja see sai niimoodi ühiselt konsensuslikult vastu võetud. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Sihuke bürokraatia suurendamise eelnõu oli kunagi, ehk siis see ESG. Ka minu [arvates] on väga suure küsimärgi all, miks seda on vaja ainult kaks aastat edasi lükata. Isamaa tegi tegelikult ka teise ettepaneku. Rain Epler küsis selle kohta. Me tegime ettepaneku jätta see vabatahtlikuks või üldse ära kaotada. Sellest oli ka komisjonis pikalt juttu. Aga võib öelda, et see eelnõu, millega Isamaa tegi [ettepaneku] kaks aastat edasi lükata, läks komisjonis läbi ja seda tänu sellele, et ka valitsus ja tänane koalitsioon on sellega nõus ja nende eelnõu, mis paralleelselt oli juba töös, ei oleks praegusesse istungjärku jõudnud. Väga tore, et ükskord toetatakse ka Isamaa mõistlikke ettepanekuid. (Keegi ütleb saalist: "Harva!") Jaa, harva, aga siiski. 

Ka mulle jääb arusaamatuks, miks peab bürokraatia vähendamist edasi lükkama. Mõistlik oleks see ju ära jätta. Aga nii see on.

Me väga loodame, et see kestlikkusaruande [esitamise] edasilükkamine kahe aasta [võrra] annab aega ka Euroopa suures masinavärgis jõuda tõdemuseni, et ehk oleks tark selline rumalus üldse ära jätta või siis, kui see nii hirmsasti kellelegi meeldib, teha see vabatahtlikuks. Teatavasti on see paratamatult seotud sellega, et ka Euroopa pangad ei kipu enam laenu andma, kui ESG aruannet ei ole esitatud. Nii mõnigi Eesti ettevõte on sunnitud selliseid aruandeid esitama. 

Ma olen siin ka varem – vist esimesel lugemisel – rääkinud, et kunagi, kui ma olin puiduettevõttega seotud, üritasime ka sihukest rohelist märki saada, et Inglismaale müües saaks natuke rohkem puidu väärindamise eest raha. Kuid see bürokraatia läbiviimise protsess oli niivõrd kulukas, et kui me lõime kokku, kui palju me selle märgi eest peame maksma ja kui palju me sellest kasu saame, siis saime aru, et bürokraatia maksab rohkem, ja me loobusime sellest. 

Eks see sisu ka. Evelin Poolamets küsis, et mis selle [sisu] on. Näiteks peab ettevõtja tõestama, et seal, kust ta asju tarnib, ei kasutata lapstööjõudu või [ei tehta] mingit muud rumalust. Esiteks on seda raske kontrollida ja teiseks on seda ka võimatu välistada. Meie ju ei tea, mis teistes riikides toimub. See tähendaks seda, et me peaksime saatma mingid eksperdid kuhugile, ma ei tea, Bangladeshi vaatama, kas kuskil lapsed teevad midagi või ei tee. 

Nii et jah, hea eelnõu, vähemalt esialgu. Parem pool muna kui tühi koor. Nii et võtame sellegi siis vastu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 600 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on esitatud neli muudatusettepanekut. Neist esimene on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka teine on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka kolmas on majanduskomisjoni esitatud ning juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka neljas muudatusettepanek on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Oleme eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 600 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 624, see on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelmisel neljapäeval, 12. juunil toimus majanduskomisjoni istung, kus arutati ka Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu 624 teise lugemise ettevalmistamist.

Riigikogust ei laekunud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitas juhtivkomisjonile kaalumiseks omad ettepanekud pärast seda, kui oli saanud arvamuse LHV Groupilt. 

Kokkuvõttes oli viis muudatusettepanekut, millest kaks olid sisulised ehk puudutasid seda, mismoodi paberarvete kaotamine päriselus välja näeb ja mismoodi see eelkõige tarbijaid mõjutab. Ja põhimõtteline [muudatus] oli see, et kirjutati seadusesse sisse põhimõte, et vaidluse korral tõendab tarbijalt nõusoleku saamist kaupleja. Ehk siiras usk on siiski see, et ettevõtja või kaupleja tahab, et arve jõuaks tarbijani ja see saaks kenasti makstud. Aga kui see kogemata kombel niimoodi ei juhtu, siis selle seadusemuudatusega saavad igal juhul tarbija õigused tänu sellele kaitstud. Kui kogemata kombel arve ei jõua inimeseni, siis peab kaupleja tõendama, et kõik oli korrektne.

Teine oluline muudatus on just nimelt see, et kui alguses oli plaanis see eelnõu jõustada 1. jaanuaril, kui mu mälu ei peta, siis meie muudatusettepaneku järgi jõustub käesolev seadus 2025. aasta 1. septembril. Ehk siis soov on võimalikult kiiresti minna üle paberarvetelt elektroonsetele, kui vaja on. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. juunil 2025. aastal, see oli konsensuslik, ja juhul kui Riigikogu juhatus komisjoni eelmist ettepanekut arvestab, siis taotleda Riigikogu juhatuselt eelnõu 624 teise lugemise materjalide puhul vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §‑le 62 dokumentide kättesaadavaks tegemise tähtaja lühendamist ja määrata uueks tähtajaks käesoleva aasta 13. juuni kell 16.00. Seda ka [tehti], et me saaksime igal juhul ka kolmanda lugemise sellel nädalal ära teha. Sellest [tulenevalt otsustati] teha ettepanek teine lugemine lõpetada, jällegi konsensuslik otsus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil, see on kolmapäeval. Nii et sellised otsused. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on esitatud viis muudatusettepanekut. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine on esitatud samuti majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas on esitatud samuti majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka viies muudatusettepanek on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 

Oleme eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 657, see on selle esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Jäätmeseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõuga, lühidalt jäätmereformi eelnõuga, toome Eesti jäätmevaldkonna lõpuks 21. sajandisse. Eesmärk on luua toimiv ja õiglane süsteem, kus suurem osa jäätmetest ei lähe enam prügimäele ega põletusahju, vaid muutub uueks toormeks ja tööstuseks. Tegu on murranguga valdkonnas, mis on püsinud muutumatuna enam kui kümnendi. 

Senine süsteem on killustunud, ebaefektiivne ja ka kallis. Üle poole Eesti olmejäätmetest ladestatakse või põletatakse. Eesti maksumaksjad maksavad Euroopa Liidule igal aastal 16–20 miljonit eurot, sest suur osa plastpakendist jääb ringlusse võtmata. Samal ajal on maailmas järjest suurem nõudlus just jäätmete kui materjali järele. Ka Eesti majandus, olgu selleks siis olemasolevad kõrge lisandväärtusega ettevõtted või uus puhas tööstus, vajab seda kohalikku toorainet. 

Jäätmereformiga korrastame jäätmevaldkonna osapoolte rollid ja vastutuse. Inimesele muutub sorteerimine lihtsaks ja taskukohaseks ning omavalitsused saavad selged eesmärgid ja paremad võimalused nende täitmiseks. Igaüks neist saab kujundada süsteemi vastavalt oma piirkonna vajadustele kindla standardi alusel. Ettevõtted saavad tänu lihtsale ja läbipaistvale hankesüsteemile keskenduda jäätmeveole või jäätmekäitlusele. Tõuseb konkurents ning stabiilsed materjalivood annavad kindluse planeerida investeeringuid. 

Muudatuste tulemusel tekib Eestisse uus tööstusharu koos uute töökohtade, maksutulu ja ekspordivõimekusega. Jäätmetest saab väärtuslik sisend uute toodete jaoks, alates biogaasist ja kompostist kuni plastigraanulite, uute pakendite ja ehitusmaterjalideni. 

Ringlussevõtu osakaal kasvab märgatavalt. Praeguse 38% asemel jõuab aastaks 2035 ringlusse vähemalt 65% jäätmetest. Prügilatesse jääb alla 1%. Nii langeb ka Euroopa Liidule makstav tasu aastaks 2030 umbes 10 miljonile eurole. 

Soovitud tulemus saab teoks tänu mitmele pikalt ja põhjalikult kavandatud muudatusele. Nüüd kirjeldan, millised konkreetsed muudatused on Riigikogule esitatud eelnõus. 

Esiteks kehtestame kogu riigis ühtse standardi, kuidas olme‑ ja pakendijäätmeid kogutakse. Pärast põhjalikke analüüse, arvutusi ja konsultatsioone sektoriga jõudsime lahenduseni, mis on tehniliselt mõistlik ja inimesele taskukohane. Jäätmereformiga pakutud lahendus on inimestele soodsaim ja edukamate Euroopa riikide [tasemega] võrreldes miinimumtase. See põhineb meie enda senisel kogemusel ja tööstuse tegelikul võimekusel. Sorteeriva leibkonna igakuine jäätmearve saab seejuures olema keskmiselt viis eurot. Lähiriikide [hindadega] võrreldes on see kaugelt kõige soodsam hind. 

Tekib küsimus, kuidas me selle saavutame. Tiheasustuse kortermajade juurde tulevad ka pakendikonteinerid. Praegu on seal tavaliselt vaid segaolme‑ ja biojäätmete konteinerid ja pakendijäätmed tuleb viia kas avalikesse konteineritesse või tuleb tellida eraldi konteiner eraldi tasu eest. Kuna see süsteem ei anna piisavat tulemust, lisandub iga tiheasustuse kortermaja juurde kaks konteinerit: üks paber- ja papp‑pakendite ning teine plast- ja metallpakendite jaoks. See tähendab, et tiheasustuse kortermaja ees on neli eraldi konteinerit. Selline [süsteem] toimib edukalt juba kümnes Eesti omavalitsuses ja paljudes uusarendustes ja meie viime selle hea praktika üle kogu Eesti. Klaasi kogutakse jätkuvalt kas avalikesse konteineritesse või vabatahtlikult kodude juures. Vanapaberit ja papp‑pakendeid ei pea edaspidi eraldi koguma – need on ühes konteineris. Nii viime reeglid kooskõlla praktika ja terve mõistusega. Samuti jätkub tagatisraha[süsteemi ehk] pandi[pakendi]süsteemi edulugu. 

Lisaks paneme kokku ühe selge üleriigilise sorteerimisjuhendi, et lõpetada olukord, kus paralleelselt liigub kümneid erinevaid soovitusi ja juhiseid selle kohta, kuhu näiteks panna munakoor. Eelnõus on ka välja toodud, et pakendikonteinerite tühjendamise kulu ei tohi olla suurem kui 50 senti tühjenduskorra kohta. See on kordades soodsam kui praegune vabatahtlik süsteem, kus tühjendus maksab mõnes kohas isegi kuni kaks eurot tühjenduskorra kohta. Ülejäänud pakendijäätmete veo‑ ja käitluskulude eest maksame me kõik juba siis, kui toote poest ostame. Rõhutan: need muudatused ei too kaasa hinnatõusu, need kulud on juba toote hinna sees. 

Nüüd liigun järgmise teema juurde. Jäätmereformiga toome targemate hangete ja lepingutega turule uusi ettevõtteid. Nagu peaaegu kõikjal Euroopas, loob ka Eestis jäätmeveoturu kohalik omavalitsus. Mõni nimetab seda omavalitsuskeskseks süsteemiks, aga teenust osutavad siiski eraettevõtted. Seega, munitsipaliseerimist ei tule. Eelnõuga säilitatakse sisetehingupiirang, see tähendab, et teenuse osutamiseks tuleb alati turult võtta konkureerivad pakkumised. 

Kuid mis siis täpsemalt muutub? Praegu hangitakse jäätmeveo nime all sageli kogu jäätmekorralduse teenuste komplekt korraga. See takistab uutel ettevõtetel turule sisenemist, eriti neil, kes sooviksid spetsialiseeruda ühele konkreetsele teenusele. Seega, edaspidi peavad omavalitsused hankima eraldi veoteenuse ja eraldi käitlusteenuse. Nii saavad konkureerida ka need ettevõtted, kellel puuduvad varasemad lepingulised suhted või infoeelis varasemate teenuste osutamisest. See parandab oluliselt just uute ettevõtete turule pääsemise võimalusi. Praegu veavad osasid jäätmeid omavalitsuse hanke võitnud vedajad, teisi aga tootjavastutusorganisatsioonide koostööpartnerid. See tähendab, et sama maja juures käivad mitmed autod ilma omavahel kooskõlastamata. Kogu see paralleelne süsteem on ebaefektiivne ning tihti segane ja ka kallis. 

Selleks et muuta süsteem selgemaks ja tõhusamaks, annab jäätmereform pakendijäätmete veo korraldamise õiguse omavalitsustele. See tähendab, et kõik jäätmeliigid on seotud ühtse süsteemiga. Konteinerid asuvad mugavates kohtades, vedusid saab paremini planeerida ning hinnad muutuvad stabiilseks. Samuti väheneb topeltvedudest ja koordineerimatusest tulenev kulu. Omavalitsus saab edaspidi ka võimaluse korraldada jäätmevedu nii, et tema ise jääb jäätmevedaja lepingupartneriks. Kui seni pidi iga inimene või ühistu ise vedajaga lepingud sõlmima, siis nüüd võib teenuse tellida omavalitsus ja jagada kulud õiglaselt kõigi elanike vahel. Rõhutan: see on võimalus, mitte kohustus. 

Arveldamine ja klienditeenindus koondatakse ühte kohta. Sõltuvalt süsteemi ülesehitusest maksab inimene kas omavalitsusele, selle koostööorganisatsioonile või otse vedajale. Inimese jaoks tähendab see seda, et arved tulevad ühest kohast ja küsimuste korral on teada, kelle poole pöörduda. Enam ei ole vaja otsida, kas probleemi eest vastutab vedaja, omavalitsus või keegi kolmas. Süsteem on läbipaistev ja loogiline. 

Kolmas suur teema on jäätmekorralduse digitaliseerimine, et andmed oleksid ajakohased ja halduskoormus väiksem. Mida see praktikas tähendab? Praegu on andmete kogumine väga vaevaline. Aruandlus toimub suuresti käsitsi ja otsuseid tuleb teha kahe-kolme aasta taguste andmete põhjal. Lisaks peavad ettevõtted esitama samu andmeid mitmesse kohta: Keskkonnaametile, omavalitsustele ja tootjavastutusorganisatsioonidele. Uues süsteemis täidavad ettevõtted jäätmeveo ja käitluse andmed digitaalselt, elektrooniliste saatekirjade kaudu. Uue digilahenduse abil liiguvad andmed pärast esitamist otse vajalikesse registritesse. Aruanded eeltäidetakse nende andmete põhjal automaatselt. See tähendab, et topeltsisestust ega lisatööd ei ole. Nii saavad riik ja avalikkus ajakohase ülevaate jäätmete liikumisest, ettevõtjate halduskoormus väheneb ning konkurents muutub ausamaks. Lahendus vastab e‑riigi ootustele ja aitab kaasa ettevõtete lisandväärtuse kasvule. Jäätmevaldkonna läbipaistmatu kuvand peab jääma ajalukku. Nüüd räägime uuest puhtast tööstusest, kus valitseb aus mäng. Tänu paremale andmekvaliteedile saavad riik ja omavalitsused oma edusamme lõpuks ka täpselt mõõta. Liigiti kogumise sihtarvud pannakse paika seadusega ja need on kooskõlas ringlussevõtu eesmärkidega. Samuti saavad omavalitsused digitaalse tööriista, mis võimaldab jäätmete kogumistaristut paremini planeerida ning inimestele seeläbi tõhusamat ja mugavamat teenust pakkuda. 

Nüüd liigun lõpuks ringlussevõtu juurde. Ekslikult arvatakse, et jäätmereform sellega ei tegele, kuid tegelikult on just ringlussevõtt üks reformi keskseid eesmärke. Kuigi Eestis on paljudele jäätmeliikidele juba mõningad käitlusvõimsused olemas, on majanduse arengu mõttes selge, et peaksime palju rohkem oma jäätmematerjali siinsamas Eestis väärindama. Jookseme ajaga võidu. Kui me ise neid võimekusi ei arenda, siis teevad seda meie eest naabrid. Praegu ekspordime mitut liiki väärtuslikku materjali odavalt välja ja ostame hiljem tooteid kallilt tagasi. See pole mõistlik ega jätkusuutlik. Jäätmetes peitub potentsiaal, mida peab kasutama, see loob uusi töökohti, kasvatab eksporti ja hoiab väärtuse siin, Eestis. 

Et ringlussevõtt saaks päriselt toimima hakata, peavad ka hinnasignaalid olema paigas. Seepärast viime olme‑ ja tavajäätmete ladestamise ja põletamise tasud samale tasemele ringlussevõtu kuludega. Ainult nii tekib ettevõtjatel huvi investeerida uutesse tööstuslahendustesse. 

Eelnõuga kehtestame selge nõude: biojäätmetest tohib toota ainult sertifitseeritud tooteid, näiteks kvaliteetset komposti või biogaasi kääritusjääki. Ilma sertifikaadita mass ei lähe ringlussevõtuna arvesse ja seda ei sobi ka põllumajanduses kasutada. Eestis on juba olemas tootjad, kes suudavad seda kvaliteeti tagada, anname neile õigustatud eelise ja loome kogu süsteemis ausad mängureeglid.

Lõpetuseks. Vastuses tänasele arupärimisele, mis nüüd [päevakorrast] välja jäi, plaanisin pikemalt peatuda just Ida-Virumaal asuva Uikala prügila probleemidel. See punkt jäi täna küll välja, aga lühidalt seda [probleemi] ikkagi kirjeldan, sest see ilmestab selgelt, miks meil on jäätmereformi vaja. Uikala prügilas on viimastel aastatel esinenud tõsiseid probleeme, sealhulgas keskkonnaalaseid rikkumisi ja puudusi keskkonnaloa nõuete täitmisel. Prügilas on korduvalt puhkenud põlengud, mis viitavad puudustele nii jäätmekäitluse korralduses kui ka riskijuhtimises. Keskkonnaamet on olnud sunnitud ladestamise mitmel korral peatama. 

Murelikuks teeb seegi, et sama ettevõte osutab jäätmeveoteenust enam kui 100 000 inimesele. Kui selline teenusepakkuja peaks ootamatult tegevuse lõpetama, satuksid mitmed omavalitsused keerulisse olukorda. Selline olukord kahjustab keskkonda, õõnestab avalikkuse usaldust kogu jäätmekäitlussüsteemi vastu ja seab ausalt tegutsevad ettevõtted ebaausasse konkurentsiolukorda. Mure ei piirdu vaid ühe piirkonnaga. Mitmel pool Eestis sõltub jäätmevedu ühest ainsast teenusepakkujast. Kui süsteem on monopoliseerunud, jääb omavalitsusel muutusteks väga vähe mänguruumi. 

Olukorra lahendamiseks ja selliste riskide vältimiseks ongi vaja jäätmereform kiirelt ellu viia. Veo‑ ja käitlusteenuste hangete lahutamine vähendab sõltuvust üksikutest teenusepakkujatest ning omavalitsused saavad selged õigused ja kohustused jäätmekäitluse korraldamisel ning võimaluse sekkuda enne, kui kriis on käes. Digitaalsed andmesüsteemid annavad riigile ja järelevalveasutustele parema ülevaate, et riske kiiremini tuvastada ja juhtida. Reformi tulemusel tekib ausam konkurents, selgem vastutus ja toimiv jäätmekorraldus. Just selline süsteem, mille vajalikkust Uikala juhtum valusalt esile tõstab. 

Ja päris lõpuks, Konkurentsiameti novembrikuine jäätmeveoturu raport ütleb otse: jäätmekorraldus eesotsas õigusliku raamistikuga vajab otsustavat muutust. Selle muutuse toobki menetluses olev jäätmeseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu ehk jäätmereform. Need on vajalikud ja otsustavad sammud, mis viivad kogu jäätmevaldkonda edasi. Nagu lubatud, viime Eesti jäätmekorralduse 21. sajandisse. Kutsun austatud Riigikogu liikmeid üles heale ja konstruktiivsele koostööle jäätmereformi menetlemisel. Jäätmekäitluse valdkonnas on seda muutust ka päriselt vaja. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!  

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt ütlen, et meie pere on jäätmeid sorteerinud juba aastaid ilma igasuguse seaduseta. See, mida te teete, on täielik hullumeelsus. Te ütlete, et te maksate Euroopa Liidule trahvi 11–20 miljonit eurot aastas. 

16–20 [miljonit].

16–20 [miljonit]! Ma loen sellest seadusest, kui palju kasvavad 2026. [aastal] kulud. See on kokku 70 miljonit eurot. Kellele me selle 50 miljonit [anname]? Kas 50 miljonit läheb nendele, kes teevad neid plastmassist konteinereid – ma rõhutan: plastmassist! –, mille kohta ei ole teada, kuidas ja millal need lagunema hakkavad? Kodudesse neli konteinerit, majaühistute ette neli konteinerit – kõik see ju maksab. Te soovitate, et autod hakkaksid vedama nelja konteineri [sisu] eraldi. Ma ei saa sellest aru, miks omavalitsused neli erinevat hanget peaksid tegema. Te soovitate, et omavalitsus oleks vahendaja ehk võtaks nii, nagu Tallinna linn võttis mingil ajal protsente vahelt. 

Peaminister lubas, et ühtegi maksu enam juurde ei tule. Miks te tulete igal aastal Riigikogu ette tahtmisega võtta …

Teie aeg! 

… lõpptarbija taskust 50 miljonit?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Tegelikult on numbrid sellised, et see 16–20 miljonit eurot on pakenditasu, mida Eesti maksab Euroopa Liidule. Kõik riigid maksavad seda. Arvestuse järgi on peale jäätmereformi see [tasu], mida tuleb maksta, circa 10 miljonit. 

Nüüd teine teema. [Ütlesite], et lisanduv kulu on 50 miljonit eurot. Vastupidi, kui me kõik kulud, tulud-kulud, kokku lööme, siis [näeme, et] jäätmereformiga jääb riik 20 miljoni euroga plussi. (Aivar Kokk räägib midagi saalist.)

Peeter Ernits, palun! 

Ei oska öelda.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! 2017, kui sina olid vist Operaili juht, istusin mina keskkonnakomisjonis. Rainer Vakra juhtis meie vägesid. 14–15 kuud me nii-öelda jahusime seda kupatust. Tekst oli umbes samasugune, lõputu nagu jänese laul. Lõpuks läks toonane kolleeg Kalle Palling juba kurjaks, et milleks selline jobutamine. Nüüd on jälle selline suur kapsas tulnud. 

Sa oled uus mees. Oled sa kursis sellega, mis kõik on toimunud sellesama jäätmeseadusega? Sellega on toimunud selline metsik jorutamine, molutamine. Kas sa arvad, et nüüd läheb paremini kui Rainer Vakra ajal?

Aitäh! Olen kursis, tõesti, neid seadusemuudatusi on praeguseks üle kahe aasta sellisel moel ette valmistatud. Aga see ongi keeruline teema. Viimastel kuudel oleme kohtunud praktiliselt kõikide huvipooltega, kes on selle seadusega seotud, ja viinud [eelnõusse] sisse muudatused, mis on huvipoolte jaoks rahuldavad, näiteks need, mis likvideerisid ära selle, et jäävad sisetehingud. Ehk siis kohalik omavalitsus hakkab piltlikult ise oma autodega jäätmevedu tegema. Ühtepidi jääb ära munitsipaliseerimine. [Eelnõusse] on viidud sisse sellised muudatused, mis on osapooltega lõpuni läbi räägitud. Sellepärast ma nii veendunud olengi, et tagumine aeg on jäätmereform ära teha. Lõpuks on osapooled keskpõrandal koos. 

Lisaks oli enne juttu, et kuskil omavalitsustes juba sorteeritakse, seda on pikka aega [tehtud]. Jah, täpselt nii ongi, et kümme omavalitsust Eestis enam-vähem samasugust süsteemi kasutavad. Me saame selle parima praktika kasutusele võtta süsteemselt üle Eesti.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te tõite välja, et praegu maksab Eesti 16–20 miljonit eurot trahvi. Aga palun tooge välja teiste riikide näitajad, Euroopa Liidu liikmesriikide näitajad elaniku kohta. Kui palju nendel need trahvimäärad on? Mil määral nad on neid kohustusi täitnud? Kas me oleme selles positsioonis esimesed või tagumised? Kuidas teistel riikidel on läinud? 

[Küsimuse] teine pool. Loomulikult, see on järjekordne kohustus, mille me oleme Euroopa Liidus võtnud. Ju siis tolleaegsed ametnikud ja poliitikud arvasid, et see on hea mõte. Aga kui [süveneda], et ikkagi iga aasta [tuleb] selline summa ära maksta – kiita ei ole. 

Lisaks te mainisite, et kulusid ei tule. Selles osas me oleme kindlasti eri meelt. Kulud, mis selle seaduse rakendamisega kaasnevad, on ikka päris suured.

Jah, kuludega on tõesti nii, et neid peab vaatama komplektis. Ei saa öelda, et ühelt poolt tuleb juurde, teiselt poolt läheb võib-olla isegi vähemaks. Aga kokkuvõttes, pärast jäätmereformi on riik 20 miljoni euroga plussis. Nii et seda peab vaatama komplektis. 

Ma ei oska öelda teiste riikide numbreid. Selle võib järgi uurida ja pärast kirjalikult saata. Täitsa õige mõte on vaadata, kui palju teised riigid maksavad. Aga selle juurde on paslik öelda, et Eesti on Euroopa Liidus jäätmete liigiti kogumise poolest ikkagi täiesti tagumises otsas. Nii et igal juhul on meil vaja reeglid paika panna ja Euroopa riigiks saada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister, ma mäletan, et aegu tagasi te tegelesite agaralt ettevõtlusega. Võib-olla viimane ots sellest on olnud selline, et väikeselt omavalitsuselt sai mitte eriti targa tee jaoks raha välja pigistatud. Aga nõudluse-pakkumise vahekorrast ja sellest, mis see endaga kaasa toob, peaks teil siiski mingi ettekujutus olema. 

Te oma avakõnes kõvasti rõhusite sellele, kui väärtuslikuks on muutunud jäätmed ja et toorainena on need aina väärtuslikumad, ja nii edasi. Aga miks siis on nii, et tegemist on tohutult väärtusliku toormega, mida kõik vajavad, aga inimestel kulud kasvavad, KOV‑il kulud kasvavad ja nii edasi? [Toon] võrdluse ettevõtlusest: tahad hästi head kaupa müüa, siis maksa ise peale. Miks siin on selline tagurpidi loogika? Nagu te ise ütlesite, on tegu väga väärtusliku ja nõutud toormega. 

Aitäh! Vastupidi, kulud ei kasva. Täpselt nii ongi. Kulud kasvavad nendel, kes liigiti ei kogu. Leibkonnale, kes kogub liigiti, on kuuarve keskmiselt viis eurot. Sõltub muidugi sellest, kas ta on tiheasustusalas, kas ta on suures korterelamus, korteriühistus või väikses [majas], aga keskmiselt on viis eurot. Nende kulud, kes ei kogu liigiti, on kaks kuni kolm korda suuremad, maksimum kolm korda suuremad. Ja seda sellepärast, et segaolmejäätmed on need, mis maksavad rohkem ja millest me tahame lahti saada, sest neid ei saa ümber töödelda ega uuesti ringlusse võtta. Ehk siis eesmärk on see, et põletusse või ladestusse – veel hullem: ladestusse! – läheks võimalikult vähe jäätmeid.

Aitäh! Võtan küsimuse istungi juhatajale. Peeter Ernits, palun! Teil on käsi püsti. Ei ole? Teil oli käsi püsti. Võib-olla läksite kogemata pihta.

Vabandust, ma ei pannud tähele.

Teil oli küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa. Lugupeetud minister ütles, et ta saadab küsijale vastuse selle kohta, kui palju teised riigid trahvi maksavad. Ma palun, et see ka minu postkasti saadetaks, võib-olla ka teistele.

Nii, aitäh! See jõudis adressaadini. Lähme edasi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et uusi makse ei tule. See on tegelikult täiesti vale. Kui me võtame siin ühe näite korteriühistu arve kohta, siis sellist rida nagu jäätmehoolduskulude katteks makstav tasu siiamaani ei ole. Ja see on 50% kogu eelnevalt liigiti kogutud pakendite ja liigiti kogutud jäätmete summast. Eraldi on veoteenus, eraldi on kogutavad liigid ja lõpuks on lisanumber jäätmehoolduskulude katteks, mis on 50%. Nii et suurenenud jäätmeveohind on juba reaalne. 

Mitu ettevõtet hakkab lõpuks siis neid jäätmeid vedama? Kui on neli konteinerit, siis neli autot käib neid [tühjendamas]. Praegu on võimalik segaolmejäätmed ühe korraga ära vedada, aga siis tuleb neli autot, mis kõik kasutavad fossiilkütuseid.

Aitäh! Siin oli tegelikult kaks küsimust. Esimene [küsimus] oli, et kas tulevad uued maksud. Ei, praegu on jäätmeveoarves kõik need tasud sees ühe maksena. See [süsteem] on läbipaistmatu, [sest pole teada], kui palju sellest on käitlustasu, kui palju on vedamine ja mis iganes veel. Ehk siis see süsteem, kus jäätmevedaja esitab ühe numbri, milles kõik sisaldub, on läbipaistmatu.

Nüüd, uus süsteem on just vastupidi, läbipaistev. Selles on näha, mis on vedamise [kulu], mis on käitluse [kulu], mis on mingid muud võimalikud kulud. Nii et makse juurde ei tule, vaid lihtsalt omavalitsus kirjutab lahti, mille eest raha küsitakse. See on punkt üks.

Teine oli … Läks juba meelest. (Hääl saalist.) Jaa. Praegu veetakse olmejäätmeid eraldi ja biojäätmeid eraldi ja vedajad käivad avalikes punktides, kuhu tootjavastutusorganisatsioon nad kas paberile, pakendile või klaasile järgi saadab. Samamoodi kogutakse ka tulevikus, aga siis juba läbi kohaliku omavalitsuse hanke. 

Probleem on selles, et need avalikud pakendi‑ ja papikonteinerid, mis on kuskil omavalitsuses, on tihti täis ja tootjavastutusorganisatsioonidel tihtipeale puudub motivatsioon neid tühjendada nii sageli, kui vaja oleks. Mul on kasvõi enda kodukohas nii, et kui ma tahan viia paberit või pakendit ära, siis need konteinerid on täis. Kohalik omavalitsus midagi teha ei saa, sest nemad seda ei korralda. Uue süsteemi järgi hakkab [korraldus] käima läbi KOV‑i ja vedusid [tehakse] nii tihti, kui vajalik on.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mina küsiksin uuesti selle küsimuse, mille puhul mulle tundus, et te jätsite minu kolleegile Aivar Kokale vastamata. Nimelt, Reformierakond on peaministri suu läbi lubanud lõpetada maksufestivali, mis on kõiki Eesti inimesi vaesemaks teinud. Aga jäätmereform toob kaasa uued maksud ja kohustused, mis suurendavad inimeste ja ka ettevõtete väljaminekuid ning tõstavad taas kord kõiki hindasid. Kuidas läheb see reform kokku peaministri lubadusega? See oli siis Aivar Koka [küsimus]. 

Aga mina küsiks teie käest veel lisaks seda. Omavalitsustes on ju väga palju teisi muresid ja probleeme, mida on vaja lahendada, aga teie praegu soovite panna omavalitsusi tegelema asjadega, mida siiamaani on teostanud erafirmad. Kuidas see läheb kokku meie varasema loogikaga ja Reformierakonna varasema loogikaga?

Jaa, aitäh! Vastan esimesele küsimusele. Ma ei tea, kust on tulnud see arvamus, et läheb kallimaks või [tulevad] uued maksud. Just selgitasin, et see uus tasu lihtsalt sisaldab erinevaid … Me kirjutame selle tasu lahti: mis on vedu, mis on käitlus ja nii edasi. Uusi makse ei tule. 

Sellest [väitest], et läheb kallimaks. Ei lähe kallimaks. Eestis on praegu hinnad väga erinevad: seal, kus on väiksem konkurents, on ka hinnad kõrgemad. Võtame kasvõi Keila näite: umbes aasta tagasi tõusid Keila linnas hinnad kordades. Kui konkurentsi ei ole ja pakkujaid ei ole, siis läheb hind kõrgeks. 

Meie lööme veo ja käitluse lahku, ehk siis veole saab tekkida palju rohkem konkurentsi. Võtame lihtsa näite: Soome. Seal on samasugune süsteem. Sinna on tekkinud 150 vedajat, kes on sellised lokaalsed, aga seal on suur konkurents ja selle tõttu on ka hind madalam. Meil on praegu Eestis kaks suurt vedajat, kes on ühtlasi käitlejad. See ei ole normaalne. Kui [ajas] natuke edasi vaadata, siis varsti on võib-olla [ainult] üks [vedaja]. Me peame selle olukorra ära lahendama nii, et [tekiks] konkurents. 

Teine [küsimus oli], et miks KOV võtab üle erasektori töö. Ei võta. KOV lihtsalt korraldab hanke ja hanke tulemusel teevad selle töö erafirmad. KOV saab kogu selle reformi jaoks ka toetusi, et seal, kus vaja, teha korda oma jäätmejaamad või osta juurde konteinereid. Ehk siis KOV‑idele on ette nähtud toetusraha, et jäätmereform ellu viia.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Vajalik reform. Inimesed on aastate jooksul püüdnud õppida korrektselt sorteerima, aga sageli saab takistuseks arusaamine, et lõpuks läheb kõik nagunii põletusse – mis selle pingutuse mõte on? 

Kuidas ringlussevõtu võimekusega Eestis on? Kas me saame reformi tulemusel ringlussevõtu võimekust kuidagi parandada? Kas inimene saab teada, et jah, sellel on mõtet, kui ta korralikult sorteerib, lisaks sellele, et arve tuleb siis väiksem? Ja kas reformil on sisulist mõju ressursi kasutuselevõtule?

Aitäh! Selle jaoks ongi see digitaalne pööre, et näha, kuhu need liigiti kogutud jäätmed lähevad. Ehk siis, kui jäätmeid on kogutud liigiti, siis need ei tohi minna põletusse, vaid [need peavad minema taaskasutusse]: papp ja paber lähevad kasvõi, ma ei tea, Räpina paberivabrikusse, klaas läheb Järvakanti, ja nii edasi. Ehk siis me [tahame] näha, kuhu liigiti kogutud jäätmed suunatakse. Kordan veel: eesmärk on, et just põletusse ja ladestuse minevaid jäätmeid oleks võimalikult vähe. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Te väitsite jäätmete sorteerimise kohta, et kui liigiti ei kogu, siis on kaks kuni kolm korda suuremad arved. Küll aga on näiteks Inglismaal tehtud võrdlus, kus üks maakond kogus liigiti, vedas prügijäätmed eraldi kokku, ja teine viis sorteerimistehasesse. Vahe on 10%, tehasesse [viidud] ja liigiti kogutud prügil. Ei tundu kuidagi proportsionaalne. Kas on ikka väga mõistlik liigiti nende autodega paari kilekoti vedamine?

Mul on ka konkreetne küsimus. Kui liigiti kogumine toimub, siis kuhu see väärtuslik materjal viiakse ja milleks seda kasutatakse, näiteks Eestis? Kas teil on mingeid näiteid tehastest, kes seda ostab, ja sellest, mis hinnaga seda ostetakse? Äkki on teil midagi positiivset öelda?

Aitäh! Esiteks, selle Inglismaa näite puhul peaks konkreetselt vaatama, mis seal siis tegelikult on ja miks seda ei ole rakendatud mujal Euroopas, kus on mindud liigiti kogumise [teed]. 

Nüüd sellest, kuhu need liigiti kogutud jäätmed lähevad. Võtame sellesama papi ja paberi. Ma korra juba mainisin, et näiteks Räpina paberivabrik on üks, kes töötleb. Plastijäätmete puhul on hea ja halb näide see, et niikaua kui meie siin jäätmereformi ette valmistasime, tegid lätlased korraliku suure tehase plastpakendi ümbertöötlemiseks – seal on 250 töökohta. Plastpakendijäätmed lähevad praegu osaliselt Lätti. Klaas. Näiteks Järvakandis on kaks tublit ettevõtet: üks on Owens-Illinoisi Järvakandi Klaas, kes teeb uued pudelid-purgid, ja teine töötleb ringi madalama kvaliteediga klaasi ja sellest tehakse ehitusmaterjali ehk klaasgraanuleid. Nii et meil on sellised tehased olemas. 

Küsimus on selles, et kui me saame läbi jäätmereformi anda ette kindla koguse, et meil on ühte materjali tulevikus niipalju, teist materjali naapalju, siis tekib ka ettevõtjatel kindlus investeerida sellistesse tehastesse või seadmetesse, kus saab liigiti kogutud jäätmeid ümber töödelda. Aga kuna praegu tekib [materjali] vähe või ei tea ettevõtjad ette, kui palju mingit sorti liigiti kogutud jäätmeid tekib, siis ei ole neil ka investeerimishuvi. Meil on liikide kaupa ära kaardistatud, kes investeeriksid. Eesti on suuteline pärast jäätmereformi käivitumist ise oma liigiti kogutud jäätmed ümber töötlema. Ehk siis tekivad uued väikesed tööstused.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Härra minister! Käiks selle kulude poole siis korra veel läbi. Mina olen maainimene, elan hajaasustuses ja [tean, et] põhimõtteliselt, kui olla selline tubli maainimene ja selle asjaga tõsiselt tegeleda, on tegelikult võimalik jäätmete teket vältida. Noh, suurema jao toiduaineid saab korduvkasutatavas pakendis endale koju tuua, biojäätmed, ma ei tea, kanad söövad ära ja komposteerin. See mõni üksik paberileht, mille kolleegid enne valimisi postkasti saadavad, läheb ahju tule alustuseks, ja nii edasi. Kas mul siis saab olla kulu null või mul ikkagi tekib mingisugune miinimumtasu, et värvilised konteinerid tühjalt seisaksid? Kas on võimalik niimoodi ise oma käitumisega see kulu nulli viia?

Aitäh! On võimalik nulli viia, aga see eeldab kokkulepet kohaliku omavalitsusega. See on kohaliku omavalitsuse otsustusõigus, kuidas hajaasustuses kogumine käib või ei käi. (Hääl saalist.) No kui kogutakse, siis ikkagi maksab jäätmevaldaja ehk majaomanik. Aga kui tal ei teki jäätmeid, kui ta komposteerib kohapeal ja muid jäätmeid ei teki, siis kulu ei ole. (Hääl saalist.) Kohalikul omavalitsusel, nagu ma ütlesin, on õigus hajaasustuses elanikuga kokku leppida, kas seal tekivad jäätmed või ei teki. Kui ei teki, siis auto ei käi. Senimaani tõesti käis, sest see oli kohustuslik. Aga kui lepingupartner on kohalik omavalitsus, siis on see tema pärusmaa.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma alustan sellest, et minul on arve iga kuu neli eurot. Ausalt öeldes ma ei oska seda kuidagi väiksemaks teha. Olmeprügi [täidab] pool sellest väikesest konteinerist, enam väiksemat konteinerit ei ole võimalik tellida. Paberi ma saan ise ära viia, pakendid saan ära viia. Ma ikkagi ei saa aru, miks te ei taha meile selgitada, miks me seda 70 miljonit eurot peame maksma hakkama, uusi prügikaste juurde panema, kui praegune süsteem toimib. Need kohad, kuhu on võimalik pakendid, klaas, kiled ära viia, on ju olemas – kõik see on ju olemas. Te keelate põletamise ära. Selge, et prügi kõige vähem tekib siis, kui põletad. Kõige vähem raha kuluks siis, kui see läheks kohe kõik põletusahju. [Kui oleks] üks auto, üks konteiner, muresid ei oleks, inimesed saaks sooja, saaks elektrit toota. Või siis teine variant on see, et kui te ütleksite, et ehitame need suured sorteerimisjaamad, kus koha peal sorteeritakse ära. Ka siis ma usuks …

Teie aeg! 

… et oleks võimalik kokku hoida. Aga see, et te räägite, et väikeettevõtjad pakuvad paremat hinda kui suurettevõtjad …

Aitäh!

Olen ise ettevõtja. Mina oma ettevõtjakogemuse põhjal küll ei ole näinud, et kahe lehma pidaja teenib rohkem kui 2000 lehma pidaja.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Ma ütlen uuesti: ma ei tea, kust on tulnud [arvamus], et kulu on 70 miljonit. Sellest ma ei saa aru. 

Teiseks, seal, kus on neli eurot kuus, ja neil, kes juba liigiti koguvad, ja seal, kus toimib, ongi hästi – seal suure tõenäosusega ei muutugi midagi. Umbes kümnes omavalitsuses üle Eesti see süsteem toimib. Aga väga paljudes ei toimi. Me täna räägime kogu Eestist, me ei räägi ühest omavalitsusest. (Hääl saalist.)

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! [Kõigepealt] see pikk jorutamine ja 2019. [aastal tõmmati] vesi peale. Millal selle nii-öelda tubli eelnõu ettevalmistamine peale hakkas? Ma saaks siis arvutada, mitu aastat vahepeal molutati.

Aitäh! See on [kestnud] kaks aastat ja mõni kuu peale. Pidi tegelikult Riigikokku tulema märtsikuus. Kui tuli valitsuse uuendus, siis võtsime uuesti selle eelnõu ette, tegime uue tiiru kõikvõimalike huvipooltega, et kõik veel üle vaadata, et see oleks tulevikku vaatav. Ja see võttis veel kaks kuud [aega]. Tõesti, sellega on väga pikalt tegeldud ja väga paljusid osapooli on kuulatud. Meil on täna vedamisest ja monopoolsusest palju juttu olnud. Ka vedajatega on mitmeid kordi räägitud, kuidas tulevikus mõistlikum oleks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Tõepoolest, praegu on üks hind ja sellega siis veetakse, aga sellisel juhul ongi selle ühe hinnaga kõik asjad veetavad. 

Nüüd, see andmete läbipaistvus tekitab ju bürokraatiat. See, kui kõik read tuuakse eraldi välja, on osa bürokraatiast. See tekitab bürokraatiakoormust nii korteriühistutele kui ka omavalitsuse raamatupidajatele, kes peavad hakkama neid eri ridu välja tooma. Ja see tähendab seda, et tulevad kohtuvaidlused [sellistes] korteriühistutes, kus näiteks [üks elanik] elab [oma korteris püsivalt, teine mitte]. [Elanikule], kes on enamuse ajast korterist ära, pannakse [arvele] see jäätmehoolduskulude tasu, aga kuna tema jäätmeid ei tooda, siis ei ole tal ka põhjust maksta ja nii tekivad vaidlused. Nüüd lükatakse kõik sujuvalt allapoole, et ise ei peaks mitte midagi tegema. 

Selle vedamise kohta. Omavalitsustel ongi kohustus riigihanke korras jäätmevedaja leida. Paljudel omavalitsustel on jäätmeveo hanked läbi saanud. Mis saab nendest, kellel just algasid uued jäätmete vedamise lepingud?

Aitäh! Korteriühistul on lisaks jäätme[veo teenuse tasule] veel terve ports erinevaid tasusid – igasugused hooldustasud ja nii edasi –, mida tuleb hallata. Eks need kõik käivad sinna sama süsteemi alla. 

Jäätmeveo hanked, mis praegu kehtivad, kehtivad edasi. See reform ongi mõeldud nii, et maksimaalselt viie aasta jooksul tuleb see ellu viia. Ehk siis 2030 on tagumine aeg, sest need hanked kehtivad kuni viis aastat. Need, kellel lõpeb selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses, saavad [hankesse] minna juba uue reformi alusel, aga nad ei pea. Kes tahab praegu hankesse minna, saab minna vana süsteemi alusel. Nii et nende jaoks miskit ei muutu. See on kohaliku omavalitsuse otsus, kuidas hankesse minna.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt minister! Mina ei saa teie sorteerimistuhinast aru. Sellest et biojäätmeid on vajalik eraldi koguda, ma saan küll aru. Ja see ettekujutus kohaliku omavalitsuse korraldusest on teil küll väga roosa. 

Võtame kõigepealt selle keskkonnasõbralikkuse. See, et me paigutame neli konteinerit, toodame neid plastikust, veame, on erinevad veoringid, jätab kindlasti suurema jalajälje kui ühe konteineri puhul. 

Mehhaniseeritud sorteerimine kaasaja nõuetele vastavalt ja tehnoloogiat kasutades on kindlasti efektiivsem kui see, et kogu rahvas arhailiselt käsitsi sellega tegeleb. Ma ei saa tõesti sellisest lähenemisest aru. Tänapäeval on võimalik biojäätmed eraldi koguda ja ülejäänud sorteerib sorteerimisjaam. See on efektiivsem, odavam ja keskkonnasäästlikum. Miks me ei vali seda teed?

Aitäh! Me oleme rääkinud suurte käitlejatega ja nad on samal meelel, et liigiti kogumine on mõistlik ja seda teed tuleb minna. Ka need, kellel on sorteerimistehased olemas, ütlevad, et nende jaoks on oluline pluss see, kui nad saavad jäätmed kätte juba liigiti sorteeritult. [Liigiti kogutud jäätmed] on puhtamad ja neid saab oluliselt rohkem ringlusse tagasi võtta. 

Küsimuse esimene pool oli selle kohta, et tuleb rohkem sõita. Tegelikult ju korteriühistu ise määrab, kui tihti tal on vaja jäätmeid ära viia. Poolikute konteinerite vedamist ei ole. Jäätmereformiga muutub ka see, et kui senimaani oli miinimumaeg üks kuu, kus tuli segaolmejäätmete ja pakendite järgi käia, siis nüüd see tähtaeg pikeneb. Seal, kus tekib jäätmeid vähem, on see aeg kuni kolm kuud. Nii et saab sõitudele pikema välpe küsida. Ainsad, mille puhul jääb [kehtima] üks kuu, on biojäätmed, sest need lihtsalt ei kannata üle ühe kuu hoidmist.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Selle eelmise küsimuse jätkuks võib öelda, et minu teada on Eestis sellist sorteerimisliini testitud ja sealt saab kätte umbes 10% materjalist. Kui see toimiks nii, nagu eelpool küsija mainis, siis kasutataks seda ju igal pool. 

Ja lisaks, minu teada ei tule jäätmeid sorteerimisest juurde. Ma olen sorteerinud aastaid ja ei ole märganud, et neid juurde tuleks. Pigem jääb neid ikkagi vähemaks, kui inimese teadlikkus tõuseb. Ehk siis kuidagi ei veeta rohkem jäätmeid ära. 

Aga minu küsimus on hoopis elukeskkonna valdkonnast. Meil on inimestel päris sagedased häiringud seoses põlevate prügilatega. Minu teada ainuüksi Uikala prügila on sel aastal põlenud 11 korda. Kas jäätmereformiga lõppeb sellisel moel ladestamine, et tõepoolest selliseid katastroofe [enam] ei toimuks?

Aitäh! Tõesti, jäätmereformi üks eesmärke ongi see, et oluliselt kukuks just ladestamise osakaal, ka põletuse osakaal, aga [peamiselt] ladestamise osakaal. Praegu on eesmärk see, et ladestusele läheks kuni 1% kõikidest jäätmetest. Sel juhul selliseid Uikala-laadseid prügilaid enam ei saa tekkida ja sellise keskkonnaprobleemi [tekkimise] risk oluliselt väheneb. Üks läbivaid probleeme ongi see, et ei ole valikut, kuhu saaks – kasvõi ladestusele – jäätmeid saata, sest neid on nii palju ja prügilaid on vähe. Nii et eesmärk on ladestust võimalikult [palju] vähendada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Hea kolleeg Yoko Alendril on ju õigus selles osas, et jäätmete hulk väheneb. Aga jäätmete hulk ei vähene mitte seetõttu, et me menetleme seda seadust, vaid seetõttu, et Reformierakond koos oma partneritega on siin järjepidevalt tõstnud makse. Arvud ei valeta, statistika ei valeta. Ma toon lihtsalt mõningad näited. Vaatame 2023. aasta Eesti jaemüügi kogukäivet. See langes 2022. aasta [käibega] võrreldes 8%. 8%! Vaatame aastat 2024 ja võrdleme seda 2023. aastaga. Langus oli 3%. Kahe aastaga juba 12%. Ja kui me vaatame selle aasta esimest kvartalit, siis langustrend on sama. Samal ajal hinnad tõusevad. Kokkuvõttes tähendab see seda: inimesed tarbivad vähem ja maksavad rohkem ja tekib vähem jäätmeid.

Nüüd ma ei jõudnudki küsimuseni. Vabandust!

Ma võin vastata. Iseenesest see aitab jäätmereformile kaasa.

Lauri, kui see oli esimene küsimus, siis nobedad näpud, ja on võimalik pärast Riina Solmani teist küsimust esitada uus küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Enne ütlesite, et konteineri eest maksmise kohustust ei oleks juhul, kui see on tühi. Siin kolleeg küsis, et [mis saab siis], kui ta üldse ei pane sinna midagi sisse. See ju tegelikult ei vasta tõele, sellepärast et kohalikul omavalitsusel on tehtud hinnakiri. Saaremaa näitel võin öelda, et miinimum, mida saab kokku leppida, on kord kvartalis, aga reeglina kord kuus. [Olenemata sellest], kas sul on seal prügi või ei ole prügi, igal juhul auto tuleb ja sa maksad selle eest. 

Nüüd, kuidas te kujutate ette seda, et iga inimene hakkab omavalitsusega eraldi tingimusi kokku leppima? [Inimene] helistab kuhugi ja siis [otsustatakse], et tema [konteinerit tühjendatakse] kahe nädala või [ühe], kahe, kolme kuu tagant. See on täiesti ebareaalne. Sellist asja pole võimalik teostada. Kuidas te seda ette kujutate, et hakkab neli autot käima? Ja kes maksab kinni kõikide nende autode küttekulud? Kuidas see saab olla odavam kui vedada üht konteinerit, mis on niigi võib-olla tühi? 

Aitäh! Ma juba tegelikult vastasin sellele küsimusele, vähemalt osaliselt. See teie kirjeldatud [olukord], mis praegu Saaremaal on, ongi see, mis on enne jäätmereformi. Praegu on jah olukord, kus tuleb maksta siis, kui konteiner on, isegi siis, kui selles jäätmeid ei ole. Jäätmereformi käigus on kohalikul omavalitsusel õigus vabastada see kodanik või kes iganes jäätmete kogumisest, kui tal neid reaalselt ei teki või kui ta näiteks koopereerub naabriga või komposteerib ise. Siis on kohalikul omavalitsusel õigus see elanikuga kokku leppida. Praegu seda [õigust] ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) 

Nii, aga liigume edasi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mul on praktiline küsimus. Mul on suvila, kus ma käin ainult suviti ja seda ka kahjuks väga harva, sest aega ei ole. Ja mul ei ole seal isegi mitte prügikasti. Kui seal prügi tekib, võtame selle alati kaasa. Aga sellele vaatamata ma saan keskkonnateenustelt arveid mingisuguse olematu prügikasti tühjendamise eest, sest vallal on leping olemas. Ja kui mina keeldun ostmast sinna neid lisaprügikaste, mida mul vaja ei ole, siis teie jutu ja selle seaduseelnõu järgi ma hakkan kordades rohkem maksma mitte millegi eest – te enne ütlesite, et kolm, neli või viis korda arved suurenevad. Kuidas on võimalik, et inimestele lihtsalt müüakse õhku ja mitte millegi, osutamata teenuse eest küsitakse raha?

Aitäh! Olukord on täpselt vastupidine. See, mida te kirjeldasite, on tänane olukord, kus teil on leping keskkonnateenustega või kellega iganes. (Henn Põlluaas räägib saalist.) Jah. Tänaste reeglite kohaselt te peategi maksma, sest seda ei korralda kohalik omavalitsus. Jäätmereformiga tuleb kohalikule omavalitsusele õigus [elanik] jäätmete äraandmisest vabastada, kui ta seal ei ela või kui tal jäätmeid ei teki.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kuulan teid ja püüan ka aru saada, aga see muutub üha keerulisemaks, ükskõik kui palju te küsimustele vastate ja seda [teemat] seletate. Aga mina ei saa sellest aru. Eesmärk on rohkem ringlusse, taaskasutusse võtta, aga teie nimetate jäätmereformiks olukorda, kus te toote näiteks suuremate omavalitsuste puhul prügikastid inimestele kogumiskohtadest, no ma ei tea, kellele 500 [meetri], kellele kilomeetri kauguselt koduhoovi. Kas see tuleneb sellest, et ka teis on nüüd veidikene oravat, või on mingi muu põhjus? 

Tegelikult ju ei ole võimalik aru saada. KOV‑ile antakse sisuliselt arve väljastamise võimalus, eks ju, ja [õigus] selle eest raha küsida, ilma et ta midagi teeks, ja see võib olla suurem, kui praegu on jäätmevedajatel. Kõik need õigused, mida te kirjeldate, on praegu KOV‑idel olemas. Kas ma saan õigesti aru?

Praegu teeb KOV veo‑ ja käitlushanke korraga ja kodanikul on leping kas Ragn-Sellsi või keskkonnateenustega – KOV sinna vahele ei sekku. Lisaks on need pakendikonteinerid kuskil linna peal ja KOV jällegi sekkuda ei saa, sest neid tühjendavad tootjavastutusorganisatsioonid või nende lepingupartnerid. Reformi kohaselt on KOV lepingupartner ja KOV teeb hanke ja väljastab ka kodanikele arved. Nii et see on KOV‑i rida.

Riina Solman, palun! (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, ma ei kuule Riina küsimust. Riina, palun!

Viis sekundit. Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Aitäh selle lisaaja eest! Lugupeetud minister! Ka minu hinnangul, kui ma nüüd Priit Sibula sõnasabast kinni võtan, peaks jäätmereform olema tegelikult pigem ringluse tekitamise reform. Ka Euroopa Liit nõuab meilt jäätmete ringlusse võtmise eesmärkide täitmist. Samas, jäätmereform ei sea omavalitsustele jäätmete ringlusse võtmise eesmärke. Ometi seab see eesmärgiks, et kõik hakkavad rohkem maksma, palgata tuleb uusi töötajaid. See tähendab, et riigi kulud ikkagi kasvavad, aga samal ajal jäätmete ringlusse võtmise eest keegi ei vastuta ja tegelikult ei ole ka näha, et [liigutaks] selles suunas, mis peaks olema asja tegelik mõte. Kas me võime siis tegelikult öelda, et just selle ringlusse võtmise seisukohalt on see reform juba enne rakendamist läbi kukkunud? Milles te näete lahendust? Kas võiks siis põletamisele rõhuda, et me saaksime jäätmetest vähemalt sooja ja elektrit?

Jah. Vastus on, et just jäätmereformiga seoses pannaksegi KOV‑idele need sihtarvud, kui palju peaks olema liigiti kogutud jäätmeid versus segaolmejäätmeid. Nii et kui praegu ei ole pandud, siis just jäätmereformiga seoses need eesmärgid pannakse, et liigiti kogumist igati soodustada. See on ka seaduses kirjas.

Hanah Lahe, palun! Vabandust, härra minister! Jätkake. 

Ma nii palju täpsustan veel, et Euroopa Liidu tasemel on ka paika pandud need sihtarvud. Nii et me saame lihtsalt Eestisse selle kogemuse üle võtta.

Suur tänu! Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on küsimus digitaliseerimise kohta. Siin eelnõus on täitsa eraldi peatükk selle kohta, et jäätmevaldkonda hakatakse digitaliseerima. Milliseid probleeme aitab digitaliseerimine selles valdkonnas lahendada ja mis need lahendused on?

Aitäh! Probleem on selles, et see, kui palju ja mida tekib, käib kõik käsitsi saatelehtedega. Digitaliseerimise kaudu saame teada, kui palju ja kus kohas mingeid jäätmeid liigiti tekib. Analüüsist [selgub], kuhu need saadetakse ja kui palju saab jäätmeid ringlusse võtta. Digitaliseerimine on ühekordne protsess, mis tuleb läbi viia, ja edaspidi on see juba tavatöö osa. Ehk siis me saame teada, kui palju, kus kohast, millisest omavalitsusest, millisest korterelamust liigiti kogutud jäätmeid tekib.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te olete oma sõnavõtus ja vastustes korduvalt kasutanud väljendit: KOV‑idel on õigus vabastada maksust. Aga kui nad ei vabasta, mis siis saab? KOV‑idel on raha vähe ja nad ei vabasta. Millised hoovad on olemas, et saaks oma õigusi kaitsta sellega, et ei peaks maksma teenuse eest, mida tegelikult ei tarbita?

Aitäh! Jah, sellest on täna päris palju juttu olnud, et KOV‑idel on õigus vabastada. Aga need on ikkagi üksikud pered ja üksikud inimesed, kes ongi kuskil hajaasustuses, kes on kuskil kaugel. Neil tõesti tekib vähe jäätmeid ja [nad elavad kohas], kuhu ei ole mõistlik sõita. Siis ongi KOV‑il õigus vabastada. Kartus, et KOV kasutab seda teenimise eesmärgil ja ei anna vabastust, ei ole loogiline, sest küsimus on viies euros. Ma ei tea sellist KOV‑i, kes hakkab selle pärast jonni ajama, et mitte vabastada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Veel kord: me tahame rohkem taaskasutada, jätta ringlusse, aga selles kontekstis ühtegi eesmärki ei sea. Eesmärgi seame hoopis KOV‑idele, et nemad prügi liigiti kokku koguksid. Ma tegelikult ei saa aru. Praegu juba kogutakse liigiti, ainult need kohad muutuvad. Aga selles [kontekstis], et rohkem [taas]kasutada, eesmärke ei muudeta. See on üks küsimus.

Teine küsimus puudutab põletamist. Juba täna imporditakse Eestisse üsna suur hulk prügi, sest muidu tehas ei toimiks. Kui teie nimetatud reform õnnestuks, siis tõenäoliselt kohalikku prügi põletataks vähem. Kas see tähendab seda, et Eestisse hakatakse ka täiendavalt prügi importima, ja kas sellel lasuvad ka kõrgemad tasud või tulevad mingid erandid?

Aitäh! See esimene küsimus, et kas liigiti kogumisel ei ole eesmärke. On küll eesmärgid, lihtsalt praegu ei olnud sellest mu kõnes juttu, ei olnud ka varasemalt juttu. Me rääkisime KOV‑ile kehtestatud eesmärkidest, aga tegelikult on kogu riigil liigiti kogumise eesmärgid, ka Euroopa Liidu poole pealt on paika pandud, mis aastaks ja kui palju peab liigiti kogutud jäätmeid olema. Nii et on küll eesmärgid. Nende täitmiseks ongi vaja teha järgmine samm. (Saalist räägitakse.) Praegu kogumegi liigiti vähe, segaolmejäätmeid tekib liiga palju. See, kui keegi meist juba kogub liigiti, on väga hea ja eeskujulik, aga kokkuvõttes tekib segaolmejäätmeid nii palju, sest enamus rahvast ei kogu liigiti. See on probleem.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teie jutus oli paar asja, mis tegelikult tõele ei vasta. Nimelt, te ei saa rääkida KOV‑ide eest, et KOV‑id ei hakka jonnima selle viie euro pärast. Teie ei saa seda [väita], teie olete minister, kohalikul omavalitsusel on iseotsustusõigus selles piirkonnas. Selles osas, ma usun, te nõustute minuga. 

Teine [väide] oli see, et üks pere elab kusagil eemal hajaasustuses ja viis eurot ja nii edasi. Aga tegelikult on meil hajaasustus maakohtades [valdav] ja selliseid peresid on kümneid tuhandeid. [Arve] kokku lüües [näeme], et need summad lähevad päris suureks. 

Kas teil on kavatsus mingisugused eelnõud välja tuua, mingisugused hoovad panna seadusesse sisse, et kaitsta neid peresid, kes tegelikult tahaksid vabastust, aga kellele KOV [vabastust] ei anna?

Aitäh! Jah, tõesti, ma ei saa selles mõttes lõpuni KOV‑ide eest rääkida. Kui mõni KOV on pahatahtlik ja ei saa elanikega kokkuleppele, siis on juba teised jutud. 

Hajaasustuse puhul on eesmärk see, et need, kellel jäätmed tekivad, ei pea üksinda oma majas hoidma nelja konteinerit, vaid nad võivad koopereeruda naabritega, kui see on mõistlik. (Saalist kommenteeritakse.) Jah. Aga sel ühel talul ongi KOV‑iga vaja läbi rääkida, kas seal tekib ja kas sinna on mõistlik käia või mitte. Me ei saa seda üksiku talu teemat jäätmereformis sügavuti ära lahendada. Sellepärast ongi antud õigused just kohalikele omavalitsustele, kes on kohapeal ja teavad, mis on õige. Me ei saa Tallinnast täpselt ette öelda, et teeme kuskil seal metsa taga täpselt nii.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On täiesti ilmne, et Eesti kohalike omavalitsuste haldussuutlikkus on väga erinev. Mõned saavad väga hästi hakkama, teistel on probleeme. Ja vaevalt et kohalik omavalitsus suudab praeguse ressursi juures hakata teostama põhjalikku ülevaadet sellest, kes millist prügi toodab, kuidas seda ära viia ja nii edasi. See tähendab seda, et tegelikult mõjuanalüüs selles osas, millise täiendava koormuse te panete kohalikele omavalitsustele, puudub. Mina seda igatahes ei näinud. Või on see kuskil arutusel olnud?

Aitäh! See on olemas. Esiteks, selleks et seda reformi ellu viia, on kohalikele omavalitsustele [ette nähtud] toetus. Aga see on ajutine. Teiseks, kohalikel omavalitsustel on õigus küsida haldustasu. See on koguhinna sees ja katab ära ka kohalike omavalitsuste töö, mis on jäätmete liigiti kogumisega seotud. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Praegu on väga hoogustunud nii päikesepaneelide kui ka tuulikute planeeringute [koostamine]. Päikesepaneele on juba väga palju paigaldatud nii eraomandisse kui ka ühiskondlikele ruumidele. Mida [näeb ette] kava, kuidas hakatakse päikesepaneele ümber töötlema ja millised plaanid on teil näiteks tuulikulabade ümbertöötlemisega? Kas on juba mingid plaanid, kuidas seda korraldada?

Aitäh! Päikesepaneele saab taaskasutusse võtta. Tuulik on nagu tavaline ehitis või ehitus, millest osa saab taaskasutada. Tegelikult on 95% päikesepaneelidest taaskasutusmaterjalidest. Seda ei tehta Eestis, vaid need võetaksegi uuesti ringlusse. Aga see on ainult üks osa materjalist. Me ei saa sellele nii keskenduda, me praegu räägime [peamiselt] olmejäätmetest. Aga küsimus on selles mõttes õige, et nii tuulikuid kui ka päikesepaneele saab uuesti kasutusele võtta.

Urmas Reinsalu, palun!

Tervist, härra Leis! Taristuminister peaks tegelema teedega, raudteeliiklusega, infrastruktuuriga, aga teie olete kuidagi võtnud nüüd huvi alla prügiasjad. Kuidas see juhtus, et te endale niisuguse pädevuse võtsite? Kuidas see tekkis teile? 

Teine küsimus. Püüame ära fikseerida [tasud]. See seadus jõustub 2026. aastal. Palun nimetage, millised tasud – uued tasud – tegelikkuses juurde tulevad, millised olemasolevad tasud peaksid eeldatavasti seaduse eesmärgi järgi tõusma, kui palju on nende tasude maksumus eraldi ja kokku ning kellele teie hinnangul see koormus lõpuks asetub.

Aitäh! Esiteks, ma ei tegele mitte prügiga, vaid jäätmetega. Nii on need vastutusvaldkonnad jagatud, et taristuminister tegeleb lisaks õhule ja maale ja veele ja raudteele ka elamumajanduse ja jäätmetega ehk ringmajandusega. Nii on. Ja rõõmuga tegelen! 

Teiseks, tasud. Korra ka seletasin, et kui senimaani on olnud üks tasu ühe summana, mille jäätmevedaja elanikule saadab – arve peal on üks summa –, siis tulevikus saab selle ühe summa lahti kirjutada, et [oleks näha], millest see koosneb. Ehk siis mitte ei lähe kallimaks elaniku jaoks, vaid läheb selgemaks, mis selles tasus sisaldub. Maksud ei tõuse. Tasud [ei tõuse].

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Umbes 45 aastat tagasi tootis Tallinnfilm sellise suurepärase teose nagu "Ideaalmaastik", kus Arvo Kukumägi tegi külvivolinikuna võimsa rolli. Kas me oleme praegu Eestis jõudnud sinnamaale, et kohalikes omavalitsustes on vaja leida inimesed, kes on prügivolinikud või teie käsitluse järgi jäätmevolinikud? Ilma kohalikule omavalitsusele vastavat ressurssi andmata ei pruugi see üldse õnnestuda.

Aitäh! Tõesti, kohalike omavalitsuste roll suureneb. Aga see on selline teema, mis vajabki kohalike omavalitsuste organiseerimist ja millega KOV‑id peaksid tegelema. See on täiesti loogiline. Selliste kaebuste lahendamine, mille puhul elanikud ei tea, kelle poole pöörduda, ei vii väga kaugele. Nii et kindlasti on üleminek süsteemile, kus KOV‑id tegelevad hangetega, et leida jäätmevedajad ja -käitlejad, mõistlik. 

Eelmisele küsimusele lisaks. Tõesti, põletamise ja ladestuse tasud tõusevad. See on selle eesmärgiga – seda on ka pikalt arutatud –, et motiveerida, et liigiti jäätmete kogumine toimiks. Selle tõttu on põletusele ja ladestusele [kehtestatud] uued tasud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra minister! Võib-olla katsume siis täpsustada. Kui suur saab jäätmete põletustasu olema järgmisest aastast ja kui suur see on enne seaduse jõustumist ehk sellel aastal? Teiseks, kui suur saab olema jäätmete ladestamise tasu järgmisel aastal ja kui suur see on sellel aastal? Kolmandaks, kui palju saavad omavalitsused korraldatud jäätmeveo kuludeks maksimaalselt tasu küsida järgmisel aastal ja kui palju nad saavad küsida sellel aastal? Ja neljandaks, segaolmejäätmete seest pakendijäätmete käitlemine. Kui suurt lisakulu peavad tootjad eeldatavalt kandma seoses sellega – kui suur see on praegu ja kui suur saab see olema pärast seaduse jõustumist?

Aitäh! No nüüd oli küll nii palju numbreid korraga, et ma ei tea, kas mul kõik meelde jäi. Aga esimene ots jäi meelde. Praegu on ladestustasu 30 eurot tonni kohta, reform [näeb ette] 90 eurot tonni kohta. See on selge motivatsioon, et ladestusele võimalikult vähe jäätmeid satuks, ja see on ka teistpidi motivatsioon nendele, kes ei kogu liigiti. Ehk segaolmejäätmete tasu tõuseb ja motivatsioon on liigiti koguda. Põletustasu praegu ei ole, tulevikus on see 60 eurot tonni kohta. 

Miks on need tasud sellised? On võrreldud naaberriikidega, et me oleksime konkurentsivõimelised. Naaberriikides on tasud veel kõrgemad, aga kui transport sinna juurde lisada, siis ei tasu sinna vedada. Ehk siis praegu on sellised hinnad pandud, see on ka huvipooltega läbi räägitud. Need on mõistlikud [hinnad], et [jäätmed] jääksid Eestisse. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma saan aru, et see on suur planeedi päästmise üritus. Eesti päästab nüüd jälle planeedi Maa tohutust reostusest. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et kui prügi liiga palju sai, siis kaevati maasse auk ja pandi see sinna auku. Sellest on enam kui 70 aastat möödas ja planeet ei olegi hukkunud. Sõitsid sibid, tühjendasid lampkaste, veega käimlaid väga palju ei olnud, enamalt jaolt olid tavalised kuivkäimlad. Ja näe, planeet elab, inimesed ei surnud ära, nakkushaigusi ei olnud. Olid avalikud prügikastid, rotid jooksid ringi, sanepidjaam tuli ja mürgitas nad aeg‑ajalt ära. Ka planeet elab tänase päevani. 

Tegelikult ma ei ole selle vastu, et prügi sorteeritakse, ise usinalt sorteerin prügi. Aga see on ökofašistlik eelnõu, sest see ei arvesta eripäradega. Üks asi on Lasnamäe kortermaja, üheksakorruseline, mis produtseerib väga palju eri sorti prügi. Ja teine on mingi mutikene kuskil metsa veerel, kes ei produtseeri, kes praktiliselt kõik kasutab ära, põletab ära oma koldes, viib kompostihunnikusse ja nii edasi.

Aitäh!

Võtke see tagasi ja diferentseerige ära …

Aitäh, hea kolleeg! Aeg on täis!

… erinevate elanikkonnagruppide vajaduste ja kohustuste …

Tänan!

… diferentseerimiseks.

Aitäh! Tegelikult see, mida te kirjeldasite, on kõik siin seaduses olemas. Täpselt nii ongi, et Lasnamäe tiheasustusalal on ühed reeglid ja on need neli konteinerit ja kuskil metsa taga hajaasustusalal on hoopis teised reeglid. Tegelikult nii see täpselt ongi seaduses kirjas. Ja ega me maasse kaevamisega enam ei saa edasi purjetada, see on rohkem nihuke Aafrika teema. 

Aga ma veel tuleksin korraks tagasi härra Reinsalu küsimuse juurde. Pakendijäätmete täiendav käitlustasu on 50 senti tühjenduskorra kohta. Selline tasu on [ette nähtud] pakendikonteineri tühjendamise eest kodanikule või korteriühistule. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Viimasel ajal – ma ei tea, vähemalt aasta jooksul – [on olnud nii], et kui Eesti inimene uudiseid sirvib, siis ega ta häid uudiseid Eestist [ei leiagi], välja arvatud tantsu- ja laulupidu. Maksud tõusevad, aktsiisid tõusevad. Inimesed saavad paanikahoo – see ei ole väljamõeldis, see on reaalne elu.

Tänane eelnõu ju näitab väga selgelt, et inimesed hakkavad rohkem maksma. Te väidate, et ei hakka rohkem maksma. Kohustused ettevõtetel [suurenevad]. Millele te tuginete, kui te väidate, et hinnad ei tõuse?

Aitäh! Seda on korduvalt analüüsitud ja läbi arvutatud, et kokkuvõttes kulud ei kasva, ka nendel inimestel, kes koguvad liigiti, ei kasva. Aga nendel, kes ei kogu liigiti, võib arve tõesti kaks kuni kolm korda suurem olla. Nii et igal juhul on mõistlik liigiti koguda. 

Ka täna on need hinnad väga erinevad. Näiteks minul on kogu jäätmete kulu ainult viis eurot, aga ma komposteerin ise ja nii edasi. Osas omavalitsustes on hind palju kõrgem. Ehk siis seal, kus on konkurents väike – konkurents järjest väheneb selle süsteemiga, mis praegu on –, hinnad tõusevadki. Meie eesmärk on, et tekiks juurde nii vedajaid kui ka käitlejaid ja et hinnad läheksid allapoole. Ma ei tea, kust on tulnud väide, et hinnad tõusevad, aga see ei ole õige.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minister! Minu küsimus on kaudselt selle eelnõuga seotud. Valitsus soovib vange hakata importima. Prügi me veame üle Euroopa juba ammu Eestisse kokku. Öelge palun, kui me hakkame sorteerima nii, nagu teie seda ette kujutate, ja meie kodumaine prügi muutub kvaliteetsemaks, siis kas see vähendab ka potentsiaalselt Eestisse toodava prügi hulka, mida laevadega üle Euroopa tuuakse ja on toodud. Ja kelle pädevusse kuulub selle koguse määramine? Kas see on Keskkonnaameti ülesanne või on see ka nüüd taristuministri ülesanne ja teie tegelete sellega?

Aitäh! Ma isegi ei oska kommenteerida, kas see vähendab sissetoomist. Praegu on pigem nii, et need ettevõtted, kes töötlevad ja lasevad uuesti ringlusse tooteid, peavad kuskilt oma tooraine saama. Eesmärk ongi see, et meie kogume liigiti ja anname selle toorme Eesti ettevõtetele. Sellepärast ka sissetoodava prügi [hulk] väheneb. See on õige. Aga kelle pädevusse see jääb? See on Keskkonnaameti teema, jah. Kuigi ma ei vasta päris kindlalt sellele. See jääb selle pädevusse, kelle [pädevuses] see praegu on, aga ma isegi ei … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, siis on Keskkonnaamet, siin miskit ei muutu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ikkagi, hinnad tõusevad neil, kes prügi ei sorteeri. Kes selle sorteerimise eest hakkab vastutama? See on selge, et iga liigutuse eest vastutab kohalik omavalitsus, aga kas korteriühistud peavad kedagi palkama, mingisuguse kupja, kes hakkab hommikust õhtuni vaatama, kes mis prügi viib? Kuidas seda reguleeritakse? Kes vastutab sorteerimise eest?

Aitäh! Vastus on kaheosaline. Esiteks, osas omavalitsustes tegelikult liigiti kogutakse. Seal asi toimib. Ehk siis aja jooksul kõik lihtsalt loksub paika. Kui ikkagi korteriühistus on mingid pahad inimesed, kes viskavad valesse konteinerisse, siis jah, see on teema, aga see on korteriühistu enda lahendada, korteriühistu juhtide lahendada, miks nii tehakse. Ma arvan, et see on alguse küsimus, hügieeni küsimus. Miks rikkuda seadust ja panna oma korteriühistus teised löögi alla? Need [reeglid] saavad korteriühistus väga kiiresti paika tänu ühistu pealikele. Piltlikult peab ühistu juht või keegi [teine] olema heas mõttes kubjas. Ega küsimus ei ole ainult jäätmetes, sama [kehtib] on igasuguste teiste korteriühistu reeglite puhul.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni nimel tutvustama seal [toimunud] arutelu ja langetatud otsuseid hea kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Tutvustan teile komisjonis toimunud arutelu. Arutelu toimus 10. juunil, arutelu oli väga huvitav. Puudus kaks liiget. Kutsutud olid lisaks ministrile asekantsler Ivo Jaanisoo, ministri nõunik Erko Siitan, ringmajanduse osakonna juhataja Peep Siim, olmejäätmete valdkonna juht Katrin Koppel ja nõunik Dagny Kungus. 

Nagu ma ütlesin, arutelu oli väga huvitav. Esiteks, minister koos asekantsleriga tutvustas jäätmereformi sisu, peamisi kaasnevaid muudatusi, mida see seadus kaasa toob või ei too. Komisjoni liikmete küsimused puudutasid erinevaid teemasid, näiteks seda, milliseid jäätmeid jäätmereform puudutab. Jäätmevedude teemal räägiti üsna palju. Arvete kohta küsiti. Metallijäätmete, investeeringuvõimaluste ja majanduse elavdamise kohta küsiti. Räägiti rohepesust, digitaliseerimisest ja Euroopa Liidu pakendimäärusest. Kõik küsimused said head ja ammendavad vastused, nii et komisjon otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. juunil. Vahepeal see muutus, kuna me arutame seda täna, 16. juunil. See otsus oli konsensuslik. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Hanah Lahe. Ja ka need viimased kaks otsust olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit kokku.

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Arutelu käigus kõlasid erinevad väited ja mõtted. Üks, mis kindlasti kõrvu jäi, oli, et see seadus makse ei tõsta, hindu ei tõsta ja seega ei peaks tarbija muretsema. 

Teine huvitav näide. Üks hea kolleeg ütles, et temal juba praegugi toimib kõik hästi, milleks sekkuda, ta on niigi korralik inimene, liigiti kogub prügi. See on ka õige. Ma arvan, et meist enamus, kes Riigikogus on, käitub vastavalt. 

Ja siis olid mingid munakoored. Et on selge teadmine, kuhu prügikasti või konteinerisse need munakoored lähevad. Vaata, hea kolleeg, praegu on tekkinud selline olukord, et munad on nii kalliks läinud, et ei tekigi munakoori. Räägime sellest väitest, et prügi, jäätmete kogus väheneb, nii nagu Reformierakonna kolleeg ütles. Sellel väitel on tõsi taga, see peab paika – prügi ja jäätmeid ongi vähem. Ja see tuleneb puhtalt statistikast. Me räägime ikkagi toimetulekust. Vastavalt statistikaandmetele langes 2023. aasta Eesti jaemüügi kogukäive võrreldes 2022. aasta [käibega] 8%. Käive langes. Kui käive langeb, siis järelikult langeb ka jäätmete kogus. 2024. aastal langes kogu jaemüügi kogukäive veel 3% võrreldes 2023. [aasta] käibega. Sama tendents on tegelikult ka praegu, 2025. 

Teiselt poolt me näeme seda, et hinnad on hüppeliselt tõusnud – näiteks toiduainete hinnad on üle 40% tõusnud –, aga jaemüügi kogukäive on langenud. Mida see tähendab? See tähendab lihtsalt seda, et inimene viib küll poodi rohkem raha – ka raha hulk on tegelikult vähenenud –, aga mis veelgi hullem, ta ostab vähem tooteid ja vähem toitu ja sellest loomulikult tekib ka vähem jäätmeid. 

Nüüd see teine pool, mis puudutab kogu seda seadust ja seadusemuudatust. Selles on selgelt väga palju probleeme. Eesti Ringmajandusettevõtete Liit on vastavad märkused teinud, vastavad ettepanekud samuti. Selles on põhiseaduse riive täiesti olemas, sest selle seadusega jäetakse ühed turuosalised lihtsalt välja, näiteks keelatakse jäätmekäitlejatel osaleda tootja[vastutus]organisatsioonides, kogu selles protsessis. Kui me vaatame kogu seda ettepanekut, mis meie ette on toodud, siis ma arvan, et selles osas kindlasti õiguslik analüüs ja finantsanalüüs puudub. [Pole selge], kuidas see tegelikult meie majandust ja meie inimesi mõjutab. 

See kuidagi sarnaneb selle süsteemiga, mida rakendati energeetikas, CO₂ turul, kui mindi ellu viima rohepööret. Selleks et see õnnestuks ja Euroopa ja Eesti läheksid kiiremini roheenergiale üle, toodi sisse see CO₂ kvoodindus, CO₂ turg. Mis on reaalsus? Reaalsus on see, et see on mõjutanud absoluutselt kõiki energiaid, hinnad on üles läinud ja lahendusi ei paista ollagi. 

Hea kolleeg Vladimir Arhipov mainis, et see tõenäoliselt mõjutab ainult neid inimesi, kes jäätmeid liigiti ei kogu. See ei ole õige. Ma arvan, vastupidi, selle [mõju] on üle välja. Räägime hindadest. Minister ütles välja, et ladestushind tõuseb 30 eurolt tonni kohta 90 eurole tonni kohta, põletustasu rakendatakse nullist, 60 eurot tonni kohta. See kõik tuleb hindadesse, tarbijahindadesse. Prügikäitlus, prügi äraviimine, muutub kallimaks. Vähe sellest, et te tõstate toiduhindasid, teenuste hindasid läbi erinevate maksude, eelkõige tarbimismaksude, mis otseselt löövad inimeste pihta, eriti nende inimeste pihta, kes saavad väiksemat või keskmist tulu, nüüd te maksustate ka prügi, mis siis, et jäätmeid on aastate jooksul vähem tekkinud, sellepärast et inimesed lihtsalt ei osta asju. Nüüd te soovite ka selle ära maksustada. 

Nii et, hea Vladimir, see kindlasti – kindlasti! – mõjub üle välja. See mõjutab nii neid, kes liigiti koguvad, nagu [teevad] meie head kolleegid, kes sellega eeskuju näitavad, kui ka neid, kes liigiti ei kogu.

Minu arust oli see korteriühistute näide väga hea näide. Kui mõni, aga võib-olla ka üks inimene, viskab konteinerisse jäätme, mis sinna ei kuulu, ja rikub nii kogu konteineri sisu, mis peaks olema liigiti kogutud, siis kogu maja vastutab ja maksab täiega. 

Ehk siis veel kord: Keskerakond, Keskerakonna fraktsioon kindlasti ei saa sellisel kujul sellist seadust vastu võtta, mis punkt 1: tõstab prügi hinda. Punkt 2: osaliselt on isegi põhiseaduse riive olemas, mille on välja toonud Eesti ringmajanduse liidu ettevõtjad. Ja kui süvitsi sisse minna, [näeme, et see] tekitab väga palju segadust KOV‑ides. Sellisel viisil me seda edasi menetleda ei tohiks. Toit on niigi kallis, nüüd veel tehakse järgmine lüke: pannakse jäätmetele ka maks otsa, et [inimesed] maksaksid ka jäätmete eest topelt. See ei ole lihtsalt inimlik. Seetõttu teeb Keskerakonna fraktsioon tagasilükkamise [ettepaneku]. Aitäh!

EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis, kodudes ekraani taga! See muutmise seadus on nii paks, et ma tõmbasin siit paar lehte välja, millele eraldi tähelepanu pöörata.

Jäätmeseadusega, nagu me näeme, püütakse meile panna kohustus – Eestil on juba kohustus – koguda jäätmeid [liigiti]. Seda tehakse praegu, seda teevad inimesed vabatahtlikult ja seda teevad ka erinevad korteriühistud vastavalt seadusele, kus on oluline segaolmejääde ja ka biolagunev [jääde].

Minister väitis, et asjad lähevad lihtsamaks: igaüks peab neli konteinerit omale panema ja saab võtta eri vedajad. Igat konteinerit võib vedada erinev vedaja, mis tähendab seda, et iga vedaja teeb ka arve. Sinna vahele tuuakse kohalik omavalitsus. Kohalikule omavalitsusele antakse õigus sellise asja jaoks nagu jäätmehoolduskulud. Jäätmehoolduskulusid põhjendatakse sellega, et saab teha liigiti kogumise jäätmekeskuseid. Jäätmehoolduskulude katteks võib võtta kuni 50%. See 50% kujuneb selliselt, et kõik vedamised ja veoteenused ja jäätmete käitlemine liidetakse kokku ja sellest summast võib võtta 50%. See tähendab seda, et kui teenuse hind läheb kõrgemaks, siis omavalitsusel on võimalik võtta seda 50% kogu aeg juurde. 

Minister väitis, et korteriühistutel ei muutu midagi, kuna neil on muud halduskulud ka. Loomulikult on. Aga kui on neli erinevat vedajat, neli erinevat konteinerit, tuleb neli erinevat arvet ja neli erinevat jäätmehoolduskulu. Hakkasin mõtlema, et hästi, ühistud jätame välja, maainimene saab hakkama, on leidlik, aga mis saab sellisel [juhul], kui on kohalikule omavalitsusele kuuluvad kalmistud? Kalmistutel koguneb prügi, on erinevad vedajad ja jäätmehoolduskulud on kuni 50%. Kellele esitatakse see jäätmehoolduskulude arve? Kas see jagatakse platside vahel ära, mis seal on, vaikivatele inimestele, või on see valla kulu ja vald peab selle leidma oma eelarvest? Nii et selles mõttes selline sasipundar, kus on väga palju lahendamata küsimusi. 

Mõjuanalüüs räägib sellest, et tuleb arvesse võtta, et omavalitsused on erinevad ja erineb ka jäätmehoolduse tase. KOV‑id saavad oma kulutusi katta jäätmehooldustasu abil, et jõuda riigi kehtestatud sihtarvu tasemeni. Mulle meenus sellega, et me läheme tagasi plaanimajandusse, kus riik annab ette, kui palju peab midagi tegema. Kui plaani täidetakse, on kõik õnnelikud, kui plaan jääb täitmata, hakatakse rakendama trahve. Mõjuanalüüsis on kirjas, et kohalik omavalitsus peab tagama jäätmehoolduse kulude lahususe teistest kuludest, pidades raamatupidamises eraldi arvestust just jäätmehoolduse kulude, tulude ja vara üle. See tasu võetakse jäätmevaldajalt ehk inimeselt. Ja see on see 50% lisatasu, mille kohta minister ütles, et see ei ole maksutõus, see on tasude tõus. Aga see lõppkokkuvõttes võetaksegi inimesel käest ära ja inimesed jäävad veel rohkem vaesemaks. Ja nüüd veel eriti põnev on see, et [tagatakse] jäätmehoolduskulude lahusus teistest kuludest raamatupidamises ja nende [kulude katteks kogutava tasu vastavust teenuse] olemusele ja kulutõhusust võib kohaliku omavalitsuse volikogu revisjonikomisjon kontrollida ja vaidlustada. See tasu on suuresti KOV‑i enda kogukonnas debateeritav küsimus. Nii et me läheme nüüd inimeste juurde ja hakkame volikogus vaidlema selle üle, kui suur on jäätmekäitlustasu, jäätmehooldustasu protsentides kohalikele inimestele. 

See on järjekordne näide sellest, kus riik lükkab oma kohustused kohalikule omavalitsusele. Pühib käed puhtaks ja [ütleb]: "Näete, me anname teile võimaluse raha küsida, tehke see ära, ja me anname teile ette plaanimajanduslikult sihttasemed, kuhu te peate jõudma, ja sellest lähtuvalt me hakkame teid kontrollima. Kui hakkama ei saa, hakkame trahvima. Ja kust trahviraha võetakse? Trahviraha võtkegi sellestsamast jäätmehoolduse tasust." 

Nüüd sellest, mis nende kulude hulka [kuulub]. Millest võiks koosneda see 50%? On ilusti öeldud: kõik tegevused, mis on vajalikud jäätmete taaskasutamise sihtarvude saavutamiseks. Ehk seesama: trahvide maksmiseks, plaanimajanduse täitmiseks ja oma inimestelt, valla inimestelt, omavalitsuste inimestelt raha äravõtmiseks. Ja seal võivad sees olla täiendavate töötajate ehk jäätmespetsialistide, järelevalvespetsialistide, klienditeenindajate [tasud], lisaks veel uute IT‑lahenduste rakendamise [kulu]. Me hakkame jälle mingeid uusi IT‑lahendusi rakendama, et seda jäätmemajandust veel bürokraatlikumaks teha ja inimestelt veel rohkem raha käest ära võtta. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ühineb eelpool esitatud tagasilükkamise avaldusega. Jäätmete kallinemine kindlasti ei vähenda jäätmeveo hinda, vaid suurendab jäätmeveo hinda ja lõppkokkuvõttes ka vähendab Eesti inimeste toimetulekut. Aitäh!

Jah, sain aru, te suuliselt ühinete, kirjalikku taotlust ei ole. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me võime lihtsalt öelda, et maksureform, maksufestival jätkub. Minister räägib, et ühtegi kulu ei ole. Ma vaatasin, et minister on andnud siin mõned päevad tagasi intervjuu, kus ta väga selgelt teatas, et kohalikud omavalitsused saavad jäätmereformiks 35 miljonit eurot. Ma loodan, et ettevõtjast minister [arvab] samamoodi, nagu kümme aastat tagasi [üks] minister, kes siin saalis ütles, et raha tuleb Eesti Pangast ja Eesti Panka tuleb [raha] riigieelarvest. Praegu tundub küll niimoodi, et kui Euroopa [Liidu] Ühtekuuluvusfondist tuleb raha, siis see ei ole maksumaksja raha. Kõige parem on see, et kui siin pikalt räägiti, kuidas kohalikele omavalitsustele antakse 35 miljonit, siis sellesama teksti lõpus on, et jäätmereformi läbiviimiseks ja riigi ringmajanduse edendamiseks investeerib Kliimaministeerium Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi abil valdkonda erinevate toetustega kokku 100 miljonit. Mina ei tea, kumb see on, kas 35 miljonit või 100 miljonit, aga kui vaatame aasta tagasi antud pressiteadet, siis seal on kirjas, et antakse lausa 111 miljonit. 

Vaatame seda reformi. Peaminister siin lubas, et ükski maks ei tõuse, aga ministri pressikast nägime, et vähemalt 100 miljonit – äkki on see 35 miljonit selle 100 miljoni sees? – maksumaksja raha kulub. Selle võiks kuhugi mujale panna. Samas me kuulsime, et Euroopa Liidule võime aastas trahvi maksta maksimaalselt 20 miljonit. Ehk juba viie aasta trahvi saame kokku. 

Minister ütles, et mitte ükski kulu ei tõuse. Mina loen siit – võtsin need numbrid kokku –, et reformi tulemusel tõuseb maksukoormus kusagil 75 miljonit aastas. Mida selle eest vastu saab? [Vastu saab] dubleerivad tegevused, hulganisti riigipalgalisi töökohti, märkimisväärselt rohkem transpordikulu, sealhulgas põletatud kütust, lisaveokeid. Kas ja kui palju jäätmete ringlusse võtmine kasvab, reformist välja ei tulegi, sest ringlusse võtmine pole eriti fookuses. Rõhk on omavalitsustele raha [andmisel] ja töökohtade tegemisel ning jäätmete liigiti kogumisel. 

Loomulikult, küsimusele, kui palju see maksufestival tegelikult lõpptarbijale maksma läheb, on natukene keeruline [vastata], sest ega me kõiki algandmeid ju kätte ei saa. See sõltub ka väga palju sellest, kuidas käituvad omavalitsused. Üks pisike punkt lepingus võib tähendada, et teenuse osutaja peab tegema suuri kulutusi selle punkti täitmiseks. Näiteks, kui kohalik omavalitsus otsustab korraldada igale jäätmeliigile eraldi hanke, siis see tähendab, et kaob ära võimalus kasutada autosid, mis suudavad mitut jäätmeliiki korraga koguda. Seega läheb kogu transport kuni neli korda kallimaks. Ja siis me räägime keskkonnasõbralikkusest, CO₂ kokkuhoiust. Ma ei tea, mis autod need on, [kas need liiguvad] kondimootori või millegi muuga, aga siiamaani on need enamuses olnud diislikütusel töötavad autod.

Ma toon välja ka numbrid, et oleks väga selge, kuidas mina 75 miljonit kokku sain. Maks jäätmete põletusele. Selle puhul on kaks varianti: kas 50 või 60 eurot. [Võtame] keskmise: 55 eurot. Suurim põletaja Eestis on Iru jäätmepõletustehas, aastane maht on 250 000 tonni, seega tuleb umbes 14 miljonit eurot maksuraha juurde. Saastetasu tõus jäätmete ladestamisele on 60 eurot. Jäätmeid ladestatakse umbes 170 000 tonni, seega maksukulu kokku umbes 10 miljonit eurot. Omavalitsustele lubatakse edaspidi oma kulude katteks lisada …

Palun kolm minutit.

Jah.

… kuni 50% korraldatud jäätmeveokuludest. Ehk nad teevad ära veo ja käitlushanked, saavad sealt hinnad, aga siis võivad sinna 50% otsa keevitada. Ma tean, et algses versioonis oli see lausa 100%. Täna on need kulud Eestis umbes 60 miljonit eurot aastas. Seega, kui kõik omavalitsused rakendavad seda tasu ja rakendavad maksimummääras, siis tuleks kusagil 30 miljonit eurot maksu juurde. 

Segaolmejäätmete sees on kusagil 100 000 tonni pakendijäätmeid, mida reformi käigus soovitakse sealt kätte saada ja mille käitlemise eest peavad hakkama maksma tootjad. Arvestades, et ühe tonni pakendijäätmete käitluskulud on kusagil 160 eurot, peavad tootjad edaspidi kandma lisakulu, mille nad arvestavad loomulikult toodete hindadesse – 16 miljonit eurot. Lisaks tuleb neil osaliselt kompenseerida ka jäätmete veo kulu, mis võib olla suurusjärgus 5–10 miljonit eurot, sõltuvalt sellest, millised hinnad lõpuks hangetest saadakse. Ütleme, et tootjate kulud kasvavad vähemalt 20 miljoni euro võrra, võib-olla rohkemgi, sõltuvalt sellest, millised on jäätmematerjalide maailmaturuhinnad. 

Kõik muud kulud, mida veel ei ole juurde pandud, on 75 miljonit eurot aastas versus 20 miljonit, maksimaalselt. Ehk siit tuleb, nagu ma enne küsimuseski ütlesin, 50–55 miljonit eurot iga aasta maksumaksjate arvelt maksmist. 

Räägitakse, et keegi ei kogu. Minu arvates juba eelmises koosseisus võeti vastu seadus, et peab korjama eraldi. Meil on kodus kõigil vähemalt kaks konteinerit: üks on bio[jäätmetele] ja teine on sega[olmejäätmetele]. Meil on kõigil võimalus viia oma pakendid ära konteineritesse, meil on kõigil võimalik viia klaas ära kogumispunktidesse, meil on võimalik paberid ja pakendid ära viia.

Meil oli näide Tallinna linnast, kes vahendas prügivedajaid. Siinsamas saalis oli meeletu kisa. Nüüd me tuleme seaduseelnõuga, kus me teeme prügiveo 50% kallimaks ainult sellega, et keegi vahepeal vahendab. Praegu teeb ka omavalitsus hankeid ja tal on õigus öelda, et kuskil suvilas või hajaasustusega kohas ei pea prügi vedama. Kui seda ei teata, siis peaks oma ministeeriumi ametnikud saatma mõnda omavalitsusse küsima. Mina tunnistan, et on piinlik kuulata, kui arvatakse, et sada väikest ettevõtet teevad odavamalt kui suured ettevõtjad. Konkurents on õige, konkurents peaks olema. Aga kas veab üks auto või veavad neli autot? Ettevõtjana ma ütlen, et nii rumalat juttu pole tükk aega siin saalis kuuldud. 

Isamaa Erakond ei saa sellist maksufestivali, inimeste koormamist mitte kuidagi toetada ja teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja ma annan selle üle koos eelnõuga, et oleks teada, mis see on.

Seda me ei vaja.

Ega noh, me ei tea. Igaks juhuks.

Ma selle annan tagasi. (Aivar Kokk vastab talle.) Ma ei tea, mis sa oled sinna sisse peitnud. 

Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun! 

Suur tänu, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid, kes on jäänud siia saali kuulama! Ja kõik head inimesed, kes jälgivad seda ülekannet! Kuulan siin neid sõnavõtte ja neid küsimusi ja vägisi jääb mulje, et Vabariigi Valitsus kavandab järjekordset suurt kuritegu Eesti rahva vastu. (Saalist hõigatakse midagi.) No las ma räägin lõpuni! Aitäh, lepime kokku! Mina nii tähelepanelikult kuulasin sinu rumalat juttu, kuula sina palun minu rumalat juttu ka. Aitäh!

Nüüd on niimoodi: tundub, et kui valimised lähenevad, siis inimesed lähevad peast sassi. Täitsa muidu toredad, tublid, asjalikud nupukad inimesed hakkavad järsku ajama imelikku juttu suust välja. No kuulge, see on suurepärane eelnõu. See on väga hea eelnõu! (Aplaus saalis.) Aitäh aplausi eest! See on suurepärane eelnõu, arvestades seda olukorda, kus me täna viibime. (Saalist hõigatakse midagi.) 

Siin saalis on õige mitu kohaliku omavalitsuse taustaga inimest. Te peaksite väga hästi teadma: jäätmekorraldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Nii! Täna, sõbrad, on kuidas? Täna on meil jäätmeveoturule jäänud täpselt üks ettevõte – üks terve Eesti peale! Üks, number 1! Kuidas selle olukorra nimi on? Monopol! See on monopol. See eelnõu, mis teie ees täna on, aitab selle monopoolse seisundi lõpuks ükskord ära lõpetada.

Minule väga meeldib turumajandus. Mulle meeldib turumajandus, aga turumajandus on siis, kui turul on võistlus, kui pakkujate vahel on konkurents. Siis läheb hind paika. Sõbrad, täna on meil monopol ja me peame lõpuks ometi midagi tegema, et kohalikud omavalitsused saaksid hakata valima erinevate pakkujate vahel. Päriselt valima, päriselt võrdlema, kes nendele teenust pakub. 

Aga mul on mitu head mõtet veel. (Saal reageerib häälekalt.) Monopolism, sõbrad, on kallis. See on kallis. Täna on kallis. Kui tuleb võistlus, kui tulevad erinevad pakkumised, siis läheb hind paremaks. (Sumin saalis.) 

Head kolleegid, palun natukene [vaiksemalt]! 

Kui ma kuulen neid vahelehüüdeid, jääb mulle mulje, kallid sõbrad, et te saate kuskilt veel palka, mitte ainult siit majast! Jaa!

Aga nüüd: täna selle eelnõuga kohalikud omavalitsused saavad esiteks endale vabamad käed. Ma juba ütlesin seda, aga ma rõhutan üle: saavad vabamad käed valida pakkujaid. Kui on võistlus, peab tulema õiglane hind. Nad saavad oma valikuid teha senisest oluliselt paindlikumalt.

Teiseks, me saame lõpuks tekitada olulise muudatuse, nii et turg saab hakata päriselt toimima. Saab hakata toimima! Siin oli üks mure veel. Ma ei mäleta, kes täpselt selle esile tõi, aga [see seisnes selles], et tootjavastutusorganisatsioonid lastakse turule. Sõbrad, jälle tuletan meelde – see on fakt –, et on kaks suurt Eesti jäätmekäitlusfirmat ja mõlemal on loodud – pane tähele! – MTÜ, mittetulundusühing, tootjavastutuse korraldamiseks. Kus siin konkurents on? Kuidas see saab toimida, kuidas see saab töötada? See ei saa töötada, sõbrad. Me peame looma tingimused, et tootjavastutusorganisatsioonid oleksid päriselt tootjate poolsed. Et need, kes päriselt pakendijäätmeid tekitavad, nende [jäätmete] eest ka vastutavad. 

Selles mõttes, sõbrad, on see eelnõu väga hea eelnõu. Lõpuks ometi me tuleme inimestele vastu. Seda, mitu autot hakkab sõitma järgi, otsustavad pakkujad. Turumajanduses jõuab pakkuja, ettevõtja, alati kõige tõhusama, kõige säästlikuma, mõistlikuma lahenduseni. 

Sellepärast, kallid sõbrad, soovin meile optimismi, usku. Katsume seda eelnõu teha veel paremaks. Kui teil on häid ideid, ma olen kindel, et need võetakse vastu. Aga ärme võitle selle vastu niimoodi kirglikult, eks ole, et krohvi kukub. Tegelikult on meil vaja kord majja saada. Monopolism ei ole normaalsus. Aitäh teile!

Suur tänu teile, hea kolleeg, ettekande eest! Ja vabandan, kui teid saalist natukene liiga palju segati. Aga te natukene oma sõnavõtuga seda ka provotseerisite. Väike debatt on ikka lubatud. Kui see teinekord segab, andke märku, juhataja kohe sekkub. Seekord oli rohkem kui tavapäraselt, aga olgu peale. 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tõde tuleb. Kui palju meil siis olmejäätmeid tekib? Siin visati õhku mitmeid väiteid, justkui jäätmeteke oleks vähenenud ja see on märk majanduse kehvast käekäigust. Kui nüüd päriselt numbritele otsa vaadata, siis tõepoolest, Eestis tekib 70% jäätmetest põlevkivitööstuses. Vaat seal on tõesti jäätmeteke vähenenud, sest põlevkivist toodetakse energiat vähem, kuna see on nii kallis, et pääseb turule harva. 

Olmejäätmeid, neid, millest räägib jäätmereform, mida me täna arutame, on üsna ühtlaselt tekkinud alates eelmisest majanduslangusest, sellele järgnenud tõusust. Ehk umbes aastast 2014 toodab igaüks meist umbes kilo olmejäätmeid päevas. Päris lihtne number meelde jätta. See on väikeste kõikumistega püsinud muutumatuna alates sellest ajast. Kõik, alates imikutest kuni kõige väärikamateni välja, toodavad keskmiselt sellise koguse jäätmeid. 

Nüüd mõned müüdid, mis tõesti on liikvel. Kas on mõtet jäätmeid liigiti koguda? Mulle tundub, et Eesti inimesed leiavad, et jah on, sest juba 63% neist ütleb, et jah, sorteerin. See [väide] kõlas ka siin saalis nii vasakult kui ka paremalt poolt pingiridadest. Selle üle on ainult hea meel. Aga tõepoolest, inimesed peavad saama kindluse, et see on mõttekas, et see on tasuv rahalises mõttes. Me oleme ju tegelikult näiteks nende pakendite eest, mida me ostame, juba poes tasunud, ja seda enam peabki olema motiveeriv see, et sellest pakendist, mille ma poest koju toon, saab uuesti toode, saab uuesti ressurss. Selle eest ei saagi küsida sama palju tasu kui selle eest, kui tõepoolest – keegi siin soovitas augu kaevata jäätmetele, aga seda vast enam keegi ei [tee] – viskan [kõik] lihtsalt ühte kotti. Loomulikult see võimalus ju jääb, aga sellega kaasneb ka pisut kõrgem arve. Kas see 15 eurot kuus versus 5 eurot kuus majapidamise kohta on piisavalt motiveeriv? Eks seda näitab aeg. 

Tõepoolest, hetkel veel on meil olmejäätmete ringlussevõtu määr Euroopa keskmisest pisut madalam. Meil võetakse umbes 38% olmejäätmetest ringlusse, Euroopa Liidus circa 48%. See tegelikult sõltub väga palju just ringlussevõtu võimekusest. Kas ettevõtjatel on olemas kindlus, et Eestisse on mõtet teha selliseid ettevõtmisi, mis aitavad meil oma olmejäätmeid uuesti ressursiks muuta? Praegu on kõik see, mida me ringlusse ei võta, ühiskonna jaoks kaduma läinud ressurss. Põletamisest, jah, me saame kätte teatud hulga energiat, aga siiski, eriti ladestamise puhul, ei ole ju mitte mingisugust positiivset mõju ühiskonnale. See peab olema. Seega, need käivad käsikäes: teadmine, et on mõtet sorteerida, et see on mõttekas nii rahalises mõttes kui ka sisulises mõttes, et ma tean, et kui mina teen omalt poolt kodus oma osa, siis pakuvad ka ettevõtjad sellele ressursile uue kasutuse. 

Nüüd, aruandluse digitaliseerimine. See on olnud selles valdkonnas suureks probleemiks, sellele on ka Riigikontroll korduvalt tähelepanu juhtinud. Me suudame väga paljusid asju teenustest digitaliseerida, oma aruandlust riigis, ja loomulikult suudame seda teha … 

Aitäh! Palun lisaaega.

… ka jäätmete valdkonnas …

Kolm minutit.

… ja aidata sellega kaasa sellele, et ettevõtjad teavad, milline ressurss on tulemas ja milliseid investeeringuid on mõistlik teha.

Lisaks on inimese vaatest muidugi ülioluline, et oleks teada, kuidas ikkagi Eestis sorteerimine käib. Lõputud vaidlused meenuvad ka oma tutvusringkonnas: kuhu see klaas ikkagi läheb, kas võib pakendisse panna või ei või? Ühel pool on nii, teisel pool on naa. Peale reformi elluviimist see enam nii ei peaks olema. Selged juhised: tiheasustuses kehtivad sellised põhimõtted, hajaasustuses teistsugused põhimõtted. Selge ja kindel süsteem, et ka sellised inimesed nagu ühistu esimehed oskaksid oma ühistutes seda vastutust kanda ja inimestele selgitada, kuhu tuleb millised jäätmed panna.

Ma arvan, et see on tegelikult meile kõigile üks väga mõistlik ülesanne, sest natuke on see kõik ikkagi ka mõtteviisi küsimus. Me oleme elanud inimkonnana sellist väga lineaarset elu ja pole võib-olla suutnud toimida nii nagu ülejäänud loodus – väga ringselt. Ma loodan, et eri osapooled saavad selgema vastutuse, saavad selgemad õigused ja inimesel tõesti tekib motivatsioon teha oma osa. 

Ja muidugi on oluline – käsitlesime seda ka komisjonis – pakendite disain. Mina sorteerin juba aastaid ja alati, kui ma pakendikoti ära viin, ma mõtlen, kas me tõesti peame poest seda nii palju koju tooma ja kui suur osa sellest on ringlusse võetav. Aga seda on mõistlik lahendada Euroopa tasandil, sest tõepoolest, kaubad ju liiguvad väga palju riikide vahel. 

Aga kindlasti see reform teeb asjad selgemaks. Veel kord: juba 63%, kaks kolmandikku inimestest kogub liigiti. Ma arvan, et see [reform] aitab seda protsenti veelgi suurendada, aga veel enam, aitab kaasa sellele, et see, mida inimesed kokku koguvad, võetakse ja muudetakse uuesti ressursiks. Ehk oluline samm puhtama majanduse suunas ja muidugi ka tegelikult selgema ja parema aruandluse suunas. Me elame siiski ühiskonnas, kus andmed võiksid olla otsuste aluseks, ja see reform sisaldab väga olulise elemendina ka seda. Nii et kui on detaile, mida saame komisjonis teha paremaks, siis kindlasti teeme. Reformierakond kindlasti tervitab jäätmereformi. Aitäh!

Suur tänu teile! Hea kolleeg Vladimir Arhipov, teie nime mainiti, aga üksnes teie enda fraktsiooni poolses kõnes, mistõttu on see [sõnavõtusoov] minu jaoks tõlgendatav sellise subjektiivse eelisena, et saada lisa kolm minutit võrreldes teiste kolleegidega. Seetõttu ja kuna vastusõnavõtu andmine või mitteandmine on Riigikogu istungi juhataja voli, siis antud juhul ma seda ei anna. Väga vabandan, andke andeks. 

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 657 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks ettepanekut: üks igati korrektselt Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa saadikurühmalt. Seda moodustist ma väga täpselt ei tea ja kollase raamatu järgi pole saadikurühmal isegi õigust seda teha, aga ma tõlgendan seda kui fraktsioonipoolset ettepanekut. Ma käsitlen seda antud juhul kui fraktsiooni poolt tehtud ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Võtan repliigi korras Helir-Valdor Seedri märkuse, mis on ilmselt sellesama märkuse kohta. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mina olen selle käsikirjas kirjutanud teile. Ja ma juhin tähelepanu, et kodukord ei nõua üldse mingisuguste kirjalike lipikute saatmist juhatajatele, vaid piisab sellest, kui puldist kõneldakse. Aga meil on traditsioon, et me tahame kasutada seda nii-öelda bürokraatlikku teed ja me seda siiski teeme. 

Aga miks ma kirjutasin "saadikurühm"? Ma kirjutasin meelega "saadikurühm", sest ma olen seda meelt, et "saadikurühm" on eestikeelne sõna, mis võiks ka meil kodukorraseaduses olla, ja ma jään seda kasutama. Ma usun, et te saate sellest mõttest väga hästi aru.

Jaa, ma saan sellest mõttest, hea kolleeg, igati aru, aga kollane raamat räägib teist keelt. Selles mõttes me peame seda muutma. Te veate sõrmega väga täpselt kollasest raamatust järgi sõna tähenduse ja täpsusega. Kirjapanemine on tava, et oleks selge, mida keegi soovib. Ma arvan, et see ei ole liigne bürokraatia, sest tihtipeale on väga raske aru saada, mida täpselt puldist kõneledes taotletakse. 

Ja viimane protseduuriline küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma väga ei tahaks nõustuda selle teie tõlgendusega. Mina oma kõnes mainisin ära häid kolleege nii Isamaa fraktsioonist, Reformierakonna fraktsioonist kui ka Keskerakonna fraktsioonist. Neil kõigil oli pärast seda võimalus sõna võtta, kui oleks soovi olnud. Keskerakonna fraktsiooni liige avaldas oma soovi, kuna ma [nimetasin] teda oma kõnes, ja see kindlasti tuletas talle meelde, et see seaduseelnõu, mida me praegu menetleme, tekitab lisasurvet tarbijale suuruses 80 miljonit eurot.

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd te juba hakkate oma sõnavõttu pidama, te rikute protseduurilise küsimuse [esitamise] reegleid. Head kolleegid, rohkem me protseduurilisi küsimusi ei võta. 

Veel kord: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 657 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt laekunud ettepanek seaduseelnõu 657 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda ettepanekut hääletama. Selleks saalikutsung. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 657 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 657 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuli kell 16.

Nii. hääletus on lõppenud. Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662 esimene lugemine. Ettekandja on siseminister Igor Taro. Aga Kalle Grünthalil on istungi … (Hääl saalist.) Eelmise punkti kohta? Aga anname kõigepealt ministrile sõna. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Muudatuste eesmärk lühidalt ja konkreetselt: tugevdada riigi, omavalitsuste, kogukondade ja üksikisikute kriisivalmidust. 

Märgin sissejuhatuseks, et Eesti julgeolek ei ole pelgalt mõne eelnõu sõnastuse küsimus. Eesti julgeoleku tagamine algab meist endist, sealhulgas iga üksikisiku tegevusest ja valmisolekust, ning elanikkonnakaitset peame vaatlema terviklikult. Kriisivalmiduse tagamiseks on vaja nii sobivat taristut kui ka kiiret ohuteavitust. Samuti peavad inimesed teadma, kuidas kriisiolukorras tegutseda. Selle eelnõuga astume siiski suure sammu edasi, et parandada meie riigi võimekust kriisidega toime tulla.

Lähemalt eelnõuga kaasnevatest suurematest muutustest. Fookuses on varjumisvõimaluste loomine, kiire ohuteavitus ning elanikkonnakaitsealase teadlikkuse suurendamine. Kõige olulisem on, et eelnõu abil saame lõpuks määratleda, mis konkreetselt on varjend ja mis on varjumiskoht. Arutellu sellel teemal on kaasatud ehitussektor, teadlased, omavalitsused, arendajad ja katusorganisatsioonid. Ehk kehtestatavate nõuete puhul on tegemist põhjalikult kaalutud nõuetega, milleni on jõutud koostöös TalTechi, arhitektide liidu, aga ka näiteks ehitusettevõtete ja Aktsiaselts Riigi Kinnisvara ning Tallinna Linnavalitsuse esindajatega. Seejuures on varjendinõuete aluseks võetud Soomes juba ennast tõestanud nõuded, mida kohandatakse Eesti oludele. Konkreetsemad nõuded kehtestatakse määrusega ning eelnõu juurde on lisatud ka nende kavandid. Ehk siis kõik inimesed, kes soovivad juba praegu muuta enda kodu või mõne muu hoone kriisikindlamaks, saavad võtta aluseks näiteks rakendusaktide mustandid või eeskujuks Soomes kehtestatud nõuded. 

Eelnõu näeb ette tulevase kohustuse varjendi loomiseks. Alates 1. juulist 2026 tuleb rajada avalik varjend hoonetesse, mida külastavad suured rahvahulgad ja mille pind on üle 10 000 ruutmeetri. Alates 1. juulist 2028 tuleb rajada mitteavalik varjend kõikidesse uutesse elu‑, majutus-, toitlustus‑, büroo‑, kaubandus‑, haridus‑, tervishoiu‑ ja muudesse avalikesse hoonetesse, mille suletud netopind on vähemalt 1200 ruutmeetrit, ning uutesse tööstus‑ ja laohoonetesse alates 1500-ruutmeetrise pinnaga. Täiendavalt tuleb olemasolevates hoonetes koostada varjumisplaan hiljemalt 1. juuliks 2027 ning sobiva varjumisvõimaluse olemasolul tuleb hoone vastavad osad kohandada varjumiskohaks hiljemalt 1. juuliks 2028.

Oluline on esile tuua, et varjumisnõuetega ei kaasne lisabürokraatiat, sest kontrollimine integreeritakse olemasolevatesse protsessidesse. Näiteks saab varjumisplaaniga tutvuda tuleohutusnõuete kontrolli käigus. Samuti ei pea varjumisplaani kuskile esitama, see jääb hoonesse kohapeale ja on kontrollitav tavapäraste ohutuskontrollide käigus. Päästeamet ei hakka plaanide olemasolu massiliselt kontrollima ega kedagi karistama, vaid keskendub inimeste teadlikkuse ja valmisoleku tõstmisele teavituse ja nõustamisega. 

Samuti ei ole varjendi loomine rahakotile liialt kurnav. Kinnisvaraettevõtjate prognooside alusel ja ka eelnõu seletuskirjas sisalduva mõjuhinnangu alusel jääb uute kortermajade ehituse hinna kasv 1–3% piiresse. Kinnisvaraettevõtjate sõnul ei avalda see suurt mõju müügihindadele, arvutuste järgi ka mitte kodulaenu osamaksetele.

Edasi aga teavitusest. Kindlasti olete kursis hiljutise õppusega, kus muuseas katsetati nii sireenivõrgustikku kui ka sõnumiga [ohust] teavitamise süsteeme. Toimiv ja tõhus ohuteavitus on varjumise eeldus, aga Eesti õigusruumis on seni reguleerimata riikliku ohuteavituse süsteem EE-ALARM. Seetõttu on siin eelnõus ette nähtud ka mõningad muudatused. 

Õiguse EE-ALARM-i kasutamiseks saavad kindlad asutused ja isikud. Häirekeskusele antakse ülesanne vahendada ohuteade EE-ALARM‑i kaudu kõigile edastajatele. Täiendavalt määratakse see, kellel on õigus otsustada sireenide käivitamise üle. Hetkel on eelnõus näiteks määratletud, et Päästeametil on õigus edastada ohuteavitus kõige rohkem kord aastas EE-ALARM‑i terviktestimiseks. Kuigi see on seal hetkel niimoodi kirjas, saab õppuse kogemuse pinnalt juba täna öelda, et testimine võiks olla kindlasti tihedam kui kord aastas. Näiteks Soomes testitakse ohuteavitussüsteemi iga kuu kindlal kuupäeval. Eks see on edaspidise arutelu koht, mis on see piir, mille võiksime Eestis ette panna. Aga kahtlemata on meil Riigikogu menetluse käigus võimalik veel sel teemal arutleda. 

Viimase suurema muudatusena on eelnõus käsitletud meie inimeste teadmiste tõstmist. Avaliku sektori töötajatele ja elutähtsate teenuste osutajatele saab elanikkonnakaitse koolitus kohustuslikuks. Üks selline koolitusvõimalus on Päästeameti ja Sisekaitseakadeemia loodud veebipõhine koolitus. See on tänaseks juba valmis ja osal avaliku sektori töötajatest ka läbitud. Saadud tagasisidet kasutasime koolituse täiustamiseks. Nimetatud veebikoolitus on loodetavasti kättesaadav kõigile huvilistele alates sügisest. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid eelnõu tutvustamise kuulamise eest ning loodan, et nii nagu riigikaitsekomisjonis on ka siin saalis suur üksmeel ja me saame selle eelnõuga võimalikult kiiresti edasi liikuda. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! No kahtlemata, arvestades geopoliitilist olukorda ja seda, et tegelikult on Eestis varjendite teemat juba pikalt arutatud, tasub sellekohaseid samme astuda. 

Aga mu küsimus on selline. Teinekord on õilsate tegude taha peidetud ka nii mõndagi varjatumat. Sa istusid enne seal kolleeg Leisiga kõrvuti. Kas Põlva inimesed – võib-olla ka mõne teise linna inimesed, aga ma küsin eelkõige Põlva kohta – võivad karta, et ei tule mitte lihtsalt varjend, vaid tuleb tark varjend? Kulud lähevad üles, kui pannakse mõni lamp juurde ja nii edasi. Või on nii, et eelnõus selliseid varjatud ohtusid ei peitu?

Aitäh selle küsimuse eest! Tähtis on see, et tuleks miinimumnõuetele vastav varjend. Varjendi üldnõuded on seaduses määratletud, [seal on kirjas eelkõige see,] mille eest varjend peab kaitsma. See peab kaitsma näiteks plahvatusega [kaasnevate] kildude eest, lööklaine ja rõhu eest ning õhusaaste, sealhulgas ioniseeriva kiirguse eest. Kuidas see saavutatakse, see on hoone omaniku teha. Määruses me ilmselt mõnevõrra tehnilisi tingimusi täpsustame. Aga põhimõtteliselt on hoone omaniku otsustada, kui palju ta soovib panustada varjendi loomisesse. 

Olles hiljuti käinud Iisraelis, ma ütleksin, et varjend ei pea olema midagi üle mõistuse – kõikide kellade ja viledega. Tuledega peab küll, sest seal peab olema valgus. Aga miinimumtingimused on suhteliselt lihtsasti täidetavad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on tehtud realistlikke tehnilisi katsetusi, mis kinnitavad, et mobiilioperaatorite võrgud suudavad kriisiolukorras EE‑ALARM-i kaudu massiliselt inimesi teavitada, ilma et võrk kukuks [kokku] või sõnumid viibiksid?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga asjakohane, eriti pärast meie esimest süsteemi testimist. Siin tulebki selgitada, et testimise ajal tekkis kõige rohkem küsimusi lühisõnumite ehk SMS-ide kohalejõudmise aja kohta. Ja võib-olla siin tekkis ka natuke vale arusaam nende SMS-ide rollist. SMS-id olid sellel õppusel mõeldud eelkõige selleks, et anda inimestele teada: tegu on õppusega ja ohtu ei ole. 

Kui me hakkame rääkima päris ohuolukorrast, siis loomulikult, kiire ohu korral ei sobi täpselt selline lahendus, et sõnum jõuab kohale kas mitme minuti või alles 30 minuti jooksul. Siin olen jällegi saanud mõne äsjase visiidi käigus kogemusi ja näinud, millised on toimivad lahendused. Tegelikult olen andnud ka ministeeriumis vastavad korraldused, et me liiguksime edasi teistsuguse lahenduse juurutamise poole. See ei ole enam lühisõnumipõhine, vaid on üldise kärjeteate või võrguteate edastamine, nii et sõnum jõuab hetkega kõikide mobiiltelefonide ekraanile – vahet ei ole, kas on nutiseade või on nuppudega telefon, kõikidele jõuab sõnum ühtemoodi loetavana. 

Lühisõnumile jääb kindlasti oma [roll], võib-olla on seda vaja mingite teistsuguste ohtude puhul ja lokaalsete teavitusvajaduste puhul. Aga üldiselt liigume selliste lahenduste juurutamise poole, et kõik saaksid teate kätte hästi kiiresti ja et see jõuaks võimalikult paljude inimesteni.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kas on arvutatud, kui palju lähevad ehitused pärast selle seaduse kehtima hakkamist kallimaks? Ütleme, eraehitused ja omavalitsuste ehitused. Milliseid objekte võiks ära kasutada neist, mis on juba olemas, ja kuhu saaks varjendeid või midagi teha? 

Me kõik saame aru, et see on oluline. Aga asja teine pool on see, et me teame, milline on praegu majanduslik olukord – raha on kuidagi kokku kuivanud. Kuigi ma saan aru, et sina teatasid rahandusministrile, et sina enam ei ütle ühtegi numbrit Rahandusministeeriumile ja teed, mis sa tahad. Seda me saime täna teada rahanduskomisjonis. 

Aga kuidas nüüd on – kust tuleb see raha, mis on sinna juba plaanitud, kas ainult omavalitsuste ja inimeste taskust või kusagilt mujalt ka?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma esitaksin selle peale retoorilise küsimuse: mis on inimelu hind? Kuidas näiteks teie, siin saalis olijad, hindate oma elu? (Hääl saalist.) Kas see on väärt näiteks 1% sinu elamispinnast või on see väärt 3%? Selles mõttes on see selline huvitav küsimus: mis meil siis kaalul on? (Saalis räägitakse midagi.)

Nagu mõjuanalüüs ütleb, iseenesest ehitushinnale proportsionaalselt väga suurt mõju ei tule. Me arvestame seda, et on väga mõistlik [toimida] Soome kogemuse põhjal ja teha nii, et varjendiruumid oleksid kaheotstarbelised. Ehk täpselt nii ongi mõeldud, nagu te ütlesite: need on ruumid, mida me vajame ja saame kasutada ka rahuajal, näiteks parkimisruumid või mingid hoiuruumid, võib-olla isegi rendiruumid. Sellisel juhul võib arutleda selle üle, kas ehitushind kujunes suuremaks või mitte, sellepärast et neid ruume on nagunii vaja ka rahuajal. 

Aga mis puudutab finantseerimist, siis ehitushinna tõus ja müügihind ei ole omavahel täielikus seoses, sest, esiteks, ehitushinda võivad mõjutada päris paljud muud asjad, näiteks energiatõhususe tingimused ja mingid teised nõuded või kohustused, mis ehitamise puhul nagunii kehtivad, ja neid on palju rohkem, kui ühe väikese varjendi puhul. Näiteks mõjutab müügihinda päris palju asukoht, siis mõjutab asukoht ja veel mõjutab asukoht. Selles mõttes ei ole see kindlasti mingisugune ebaproportsionaalne nõue, arvestades seda, mida me soovime saavutada. 

Aga rääkides veel sellest kohustusest, ütlen, et kindlasti ei ole meie mõte jätta omavalitsusi kuidagi oma murega üksi. Laiapindse riigikaitse lisarahastusest on osa raha juba suunatud Päästeametile selleks, et amet saaks omavalitsusi või korteriühistuid toetada [uute] nõuete rakendamisel. Ma arvan, et on väga mõistlik, kui kohustuste täitmine ja raskuse kandmine mingil määral jaotatakse ära, nii et mingi osa teeb riik, mingi osa teeb omavalitsus. Tallinna linn on juba oma initsiatiivi üles näidanud. Ja mingi osa peab ikka jääma ka omaniku ehk inimese enda kanda, kuidagi muud moodi seda saavutada ei saa. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Väga vajalik eelnõu, ainult mitukümmend aastat hiljaks jäänud. Ja me oleme veel lasknud okupatsiooniaegsed varjendid ära laguneda. Aga parem hilja kui mitte kunagi. 

Nüüd mu küsimus. Tundub, et kõige suurem kontsentreerumine on linnadele, kus muidugi ongi kõige suurem oht. Aga kas me näeme mingisuguseid meetmeid ette ka maapiirkondadele? Hajaasustuses jääb siis ainult mets või? Kas on ideid? Omavalitsused vajavad ju samamoodi toimepidevust. Omavalitsushooned vajavad samuti kaitset. Ukrainas ma nägin, kuidas esimese asjana pommitati omavalitsushooneid, kui oli võimalik, selleks et juhtimine halvata. Kas näete siin ka võimalusi peale linna kortermajade?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea tähelepanek, et parem hilja kui mitte kunagi, sest need asjad, millega me ei ole mingil põhjusel tegelenud viimased 30 aastat – kõige parem aeg nendega tegelema hakata ongi täna. 

Mis puudutab maapiirkondi, siis tõepoolest, ega eelnõu otseselt ei räägi ju maa- ja linnapiirkonnast, vaid hoonetest ruutmeetrite mõistes. Maapiirkondades tõesti väga suuri avalikke hooneid nii palju ei ole, seal ei ole ka väga suuri elamuid, pigem on väiksemad hooned. Ütleme, kõige suurema hulga inimeste turvalisuse tagamine algabki suurematest hoonetest. Aga ma arvan, et maapiirkonnas tuleb appi – nii nagu ka linnapiirkonna eramajade puhul – terve talupojamõistus, mis peab olema hoone omanikul, kellel küll otseselt seadusega pandud kohustusi ei ole, aga loodetavasti on tal olemas maakelder või mõni muu sobiv ruum, mida ta saab vastavalt kohandada.

Mis omavalitsusi puudutab, siis ma ei oska öelda – mul puudub sellest ülevaade –, mitme ruutmeetrised meil omavalitsuse hooned tavaliselt on. Mõnikord asub omavalitsus näiteks kultuurikeskusega samas majas. Kui seal tuleb ruutmeetrite arv kokku, siis peavad nad igal juhul sinna avaliku varjumiskoha tegema. 

Ma arvan, et omavalitsusjuhtidel ja ka volikogudel on mõistlik natuke nagu mõelda ja kaaluda seda teemat. Ka siis, kui mu hoone on näiteks alla 1200 ruutmeetri, aga see on piisavalt oluline hoone, ei keela ju keegi mul sinna varjumisvõimekust tekitada. Ma arvan, et see oleks hästi mõistlik. Seadus ei piira kindlasti midagi ega takista kellelgi nende asjade arendamist. Kõike võib teha varem ja kõike võib teha rohkem, kui seadus nõuab. 

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Olen kolleegiga nõus, et see asi oleks võinud olla tehtud juba palju varem. Aga minu küsimus puudutab seda. Te korra siin juba mainisite Soomet. Kuidas meil need lahendused tulevad? Kas me oleme selle eelnõu [koostamisel] näiteks Iisraelist, Soomest või kuskilt eeskuju võtnud?

Aitäh! Kõige rohkem oleme me selle eelnõu puhul tõesti võtnud eeskuju Soomest, näiteks nende parameetrite sättimisel, et mitmest ruutmeetrist alates ja milliseid hooneid [kohandada] ning kuidas neid nõudeid rakendada. 

Soomes käies nägin ka suurepäraseid näiteid sellest, kuidas kahese kasutusega ruumid toimivad. Suurtes varjendites on neil näiteks autoparkla. Olen näinud autoparklat, olen näinud saalihoki mängimise platsi ja olen näinud ka batuudikeskust. Need on kõik sellised ruumid, kus on võimalik suhteliselt kiiresti asjad nii-öelda kokku kerida ja ära koristada. Selliseid ruume saab väga kiiresti ümber teha ja kohaldada. Nii et Soome näide on kindlasti positiivne. 

Iisraelis on natukene teistmoodi, nemad kasutavad suhteliselt palju turvaruume, mis asuvad maa peal, mitte maa all, mõnikord võib see ruum olla isegi kõrgemal korrusel. Või on ohtlikes piirkondades pandud hoonele juurde kuubikulaadne punker, mis on suletud akendega. 

Tõenäoliselt on nende tavapärased ohud mõnevõrra erinevad nendest ohtudest, millega meie oleme pidanud mingil määral arvestama, võttes näiteks Ukrainas toimuvat. See, millega Ukraina silmitsi seisab, on täiesti teistsugune olukord, kui on näiteks see, millega Iisrael on silmitsi seisnud.

Sellepärast oleme eelnõu [seletuskirjas] öelnud, et me oleme võtnud eeskuju Soomest, aga kohandanud seda Eesti oludele. Nii et jah, me saame teistest riikidest eeskuju võtta ja [ideid] ammutada, aga peame alati kõike kohandama. Peame mõtlema, et üht-teist tasub küll kõrva taha panna, sest me ei pea probleemi lahendamiseks alati [kasutama] mingit meeletut raketiteadust, vaid mõnikord piisab lihtsamatest lahendustest, mis ajavad asja ära.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on arvestatud teiste riikide, näiteks Soome või Iisraeli praktilisi kogemusi ja tõhusalt toimivaid tehnoloogilisi lahendusi, nii et teavitus jõuab inimesteni ka siis, kui telefon on hääletu, lukus või isegi välja lülitatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata on sellega arvestatud. Kõigepealt on hästi oluline, et me ei jääks ohuteavitussüsteemi võtmes mõtlema ja lootma ainult ühele seadmele, ainult telefonile. Mingisugune osa on sireenivõrgustikul, mis muidugi puudutab rohkem neid inimesi, kes on õues. Praegu on see suhteliselt piiratud, 22 asulat, seal on meil veel mõned tehnoloogilised vajakajäämised, mis esimese testimistega välja tulid, ja need asjad tuleb ära lahendada. Aga on ka teised elemendid. 

Kõik side- ja meediateenuste pakkujad, kellel on rohkem kui 10 000 kasutajat, peavad selle eelnõu kohaselt süsteemiga liituma. See tähendab seda, et kui keegi näiteks arendab äppi, mis on suure kasutajaskonnaga, peab ka tema selle süsteemiga liituma. Siis on niimoodi, et isegi sellisel juhul, kui inimene ei ole telefonis, aga kasutab parasjagu arvutit või iPadi, vaatab seal mingisugust asja, või vaatab telekat, ilmub tema ekraanile see teade.  

Mis puudutab mobiiltelefone, siis meil on paralleelselt planeerimisel või arendamisel mitu lahendust. Üks lisavõimalus, mida ma juba mainisin, on kärjeteate või võrguteate kuvamine ekraanile. Aga lisaks on üle Euroopa arendamisel Galileo satelliitvõrgustiku põhjal toimiv süsteem, mis tõepoolest käivitab taskusireeni igasuguses olukorras, ka siis, kui telefon on [hääletule režiimile] pandud, ja ka siis, kui telefon asub mobiilside võrgulevist väljaspool, aga on satelliidilevis.  

Ehk need süsteemid ikkagi täiendavad teineteist. Nendes lahendustes ei ole mitte ühtegi sellist, mis üksinda, eraldiseisvalt oleks ideaalne. Satelliidilahenduse mure on see, et kui te olete keldris, siis suure tõenäosusega see [teavitus] ei jõua teieni. Aga mobiilsidevõrgu puudus on see, et kusagil võib olla võrk maas või on torniga midagi juhtunud, ja siis ei jõua signaal kohale.  

Nii et kui me kõik need erinevad süsteemid käivitame, siis me saavutame kõige parema katvuse, niimoodi et telefoniga inimesed saavad [sõnumi kätte] – erinevate telefonidega, nii nuppudega kui ka ilma –, samuti need, kes telefoni ei kasuta. Ja võib-olla ka see, kes on lihtsalt õues ja tal ei ole mitte ühtegi seadet [käepärast], kuuleb seda signaali kuskilt mujalt. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister! Oma sõnavõtus sa panid asjad kuidagi sellisesse valgusesse, et need SMS-id olidki selleks, et anda teada, et on õppus. Aga tegelikult ju oligi arendatud see lahendus SMS-ide peale. Selle õppuse käigus tuli välja see, mida minu andmetel olid tehnoloogiat tundvad inimesed juba vähemasti aasta tagasi tegijatele soovitanud, nimelt, et võiks kärjeteadetele üle minna. Aga nüüd me oleme sealmaal, et ikkagi peame süsteemi kuigivõrd ringi tegema. 

Oskad sa mingi kulu- ja ajanumbri ka öelda, kui palju me nüüd selle tõttu ajas kaotame? Ja mis see lisaraha vajadus on seoses sellega, et nüüd tuleb ikkagi teha vastavalt nendele soovitustele, mida tegelikult juba ammu [anti]?

Aitäh! Ma ei ütleks, et me peame kõik ümber tegema. Me peame ühe arenduse veel tegema. (Hääl saalist.) Just, lisaks. Lühisõnumite süsteemil on oma plussid ja kindlasti on sellel funktsioon ka tulevikus. Näiteks, kui meil kusagil ühe omavalitsuse piires juhtub mingisugune keemiaõnnetus või mis tahes õnnetus, midagi sellist lokaalset, siis on see väga mõistlik süsteem. Sel juhul lähevad sõnumid väikesele hulgale inimestele küllaltki kiiresti kohale. Ja võib-olla need ei ole ka sellist laadi sõnumid, millega peab inimese öösel üles äratama. Teatud ohuteavituse puhul ei ole seda vaja. Piisab sellest, kui inimene hommikul ärkab ja siis loeb telefonist sõnumit ning tegutseb selle järgi. 

Nüüd see, mis puudutab järgmist lahendust. See maksab viie aasta peale – ilmselt me räägime praegu ainult suurusjärkudest – umbes 5 miljonit. Ehk siis aasta kohta on kulu umbes miljon eurot. Ja see kulu oli minu teada ka põhjus, miks alguses selle arendamisest loobuti, sest tundus, et see on väga suur kulu lihtsalt testimiseks. Me saime selle ühe testi, mis meil oli, tehtud umbes 100 000 euroga. 

Mõtleme Soome kogemus peale. Soome testib oma süsteemi iga kuu ehk aastas üle kümne korra. Kui me nüüd korrutame selle summa rohkem kui kümnega, siis me saame teada, et tegelikult olekski see kulu peaaegu miljon, puhtalt testimiseks. Aga kui me võtame arvesse ka selle, et tegu on tõhusa süsteemiga ja signaal tõepoolest jõuab kõigini otsekohe, siis ilmselgelt on see mõistlik. Ka selles mõttes, et kui arvestada proportsionaalset kulu versus säästetud elusid, siis on kasutegur hoopis teistsugune. Sest meie eesmärk ei ole ju teha võimalikult odavaid teste, vaid eesmärk on lahendus, mis töötab ja päästab inimesi. Nii et selle raha me kahtlemata peame leidma. 

Nii. Ma vist vastasin kõigile küsimustele? (Hääl saalist.) Jah.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt siseminister! Kaitseminister ütles üsna hiljuti – otse kuulsin –, et see patsient, keda te praegu siin püüate ravitseda, on määratud mahalaskmisele, sest see seadus lõpetatakse sügisel ära, asemele tuleb suur sõjaseadus, ja veel paar teist seadust kaob. 

Ja minu küsimus. Ma vaatan, et koostaja Priit Laaniste on juba lahkunud kusagile teistele jahimaadele. Kas on arukas nii‑öelda mahalaskmisele määratud subjekti siin veel praavitada, parandada?

Aitäh! Saan kinnitada, et kedagi ei lasta maha. Kogu see töö, mis selle kallal tehakse, läheb edasi. Isegi kristlikus maailmas on ikkagi elu pärast surma olemas. Aga kõik need seaduse normid, mis siin Riigikogus vastu võetakse selle eelnõu menetluse käigus, kanduvad üle järgmisesse eelnõusse. 

Mis on praegu selle mõte, miks me seda eraldi menetlust teeme? Nii nagu kolleegid siin on juba maininud, on see üks teema või probleem, mille lahendamisega me oleme jäänud mõnevõrra ajahätta. See kõik oleks pidanud juba ammu tehtud olema. Ja nüüd selleks, et mitte jääda taas ajahätta või toppama, sellepärast et teine seadus, millest te räägite, on päris mahukas, paberipakk oli … (Hääl saalist.) Just, täpselt, ikka päris paks. Selleks, et võimaldada Päästeametil ja kõikidel teistel ametitel tegutseda ja ellu tegeleda juba kõige sellega, mis on vajalik varjumisvõimaluste kohandamiseks, igasuguste programmide läbimõtlemiseks, võib-olla toetusskeemide läbimõtlemiseks, et ehitajad ja arendajad saaksid ka kindluse tuleviku ees ja teaksid, mis nõuded neid ees ootavad, on mõistlik see eelnõu täna korralikus töises tempos ära menetleda. Sel juhul saavad kõik oma tegevusega edasi minna ja me teame, et needsamad normid kanduvad üle uude seadusesse siis, kui Riigikogu peab õigeks uus seadus vastu võtta. Nii et kindlasti ei ole see mahavisatud aeg ega energia. 

Ja ma arvan, et võib-olla see natukene tükeldab ka Riigikogu töökoormust, sest sel juhul tuleb tolle suure seaduse menetlus natukene kergem. Me arutame juba praegu siin ühe tüki sellest läbi ning kui kõik huvigruppide kaasamised on juba tehtud ja kõik vaidlused on ära vaieldud, siis tuleb teine menetlus selle võrra kergem.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud siseminister! Minu käes on ühe mureliku kodaniku kiri. Nimelt, evakuatsiooniga tegeledes kindlasti tegelete ka infosõdade küsimusega. Nimelt, Facebookis ringleb kiri – see pandi üles nüüdseks 11 tundi tagasi ja seda levitatakse väga tõhusalt – selle kohta, kuidas 13. juunil 2025 allkirjastasid Eesti, Läti ja Leedu siseminister Luksemburgis memorandumi regionaalseks koostööks massilise evakuatsiooni juhtimisel. Ja siis öeldakse, et inimesi ässitatakse ja hirmutatakse. Ametlik teade räägib tsiviilkaitsest, infovahetusest ja valmisolekust, kuid memorandumi tegelik sisu ei ole avalik. Me ei tea, mis on kokku lepitud, aga räägitakse küüditamisest ja sellest, mis hakkab juhtuma siis, kui rahvas ära viiakse, mis oht sunnib rahvast lahkuma, samuti rahva süsteemsest eemaldamisest. Lõplik järeldus on, et kusagil kavandatakse salaja rahva liikumist ja see ei ole enam kaitsmine, vaid küüditamine. 

Ühesõnaga, palun öelge siit puldist, mida te kokku leppisite kolme Balti ministriga ja kuidas te võitlete selliste infosõdade vastu, sest ma arvan, et see on väga halb näide.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest. Leppisime kokku ainult riikidevahelises koostöös elanike ulatusliku evakuatsioonivajaduse korral. Nii nagu me nägime Ukraina sündmuste näitel, on tõsiste kriiside puhul ju niimoodi, et suured rahvamassid hakkavad liikuma ja liigutakse sinna, kuhu peetakse kõige eesmärgipärasemaks minna, kõige ohutumasse kohta, ja see liikumine käib üle riigipiiride. Selles mõttes on mõistlik, kui meil on naabritega omavahel hea koostöö ja arusaam. Ega me ei oska ette näha, kustpoolt see liikumine võib tulla ja kuhupoole see võib [minna]. Kriise võib olla väga erinevaid, näiteks looduskatastroofe, sõjalisi kriise või veel mingisuguseid kriise. Sel puhul on väga mõistlik naabritega koostööd teha. 

Samal teemal rääkisime näiteks Soome siseministriga, sest me ju teame, et kui Eestist kuhugi minnakse, siis tavaliselt üle lahe, tihtipeale on mindud üle mere. Kõikide nende riikidega võiks mingisugune ühine arusaam ja koostöö olla. Võib juhtuda ka teistpidi, lõunanaabritega seoses. Selles mõttes on see igati viisakas naaberriikide omavahelise koostöö kavandamise dokument.

Vandenõuteooriate kohta ma ei oskagi midagi targemat kosta kui seda, et osa inimesi võitleb taevas näha olevate lennukitriipudega ja ei suuda kunagi ära tõestada, et need ei ole mingid keemiapilved, vaid lihtsalt kondensjäljed, ehkki näiteks mulle õpetati seda juba algkoolis. 

Ma arvan, et siin toimib ainult teavitus ja harimine, päriselt me ei saa välistada, et levitatakse mingeid pahatahtlikke sõnumeid. Seesugused sõnumid võivad olla ka osa hübriidsõjast ja infosõjast. Kindlasti ei ole välistatud, et igasuguste selliste väikeste asjadega üritatakse Eesti ühiskonda proovile panna. Nii et me peame ise olema targemad ja tõese informatsiooniga vastu astuma.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Eelmise küsimuse ajal ma tuletasin meelde, et okupatsiooni ajal pandi küllaltki palju betooni varjendite peale. Mõned varjendid paiknesid suurte tehaste all, nagu Dvigatel, aga praegu ei pruugi selliseid tehaseid enam üldse eksisteerida. Teisalt on varjendeid, millel on hea asukoht. Samas ei ole selge, kuidas need haakuvad selle seadusega. Siin on varjenditele päris kindlad nõuded, kui kiiresti peab kusagile pääsema, need on seotud olemasolevate keldrite või hoonete all paiknevate rajatistega. Võtame näiteks Suure Rannavärava juures olnud küllaltki korraliku kapitaalse tsiviilkaitsevarjendi. Mis saab sellistest hoonetest? Kuidas need haakuvad seaduse nõuetega? Vahel tundub, et need lähevad raisku. Kunagi on Eesti maksumaksja raha sinna väga palju sisse pandud.

Aitäh! Eks nõukogudeaegne tsiviilkaitse ja varjumise kontseptsioon erines ilmselt üsna palju sellest, mis vajadused meil võivad tänapäeval olla. Tänapäeval me suuname oma põhilise jõupingutuse ikkagi sellele, et inimesed, kes on konkreetsel ajal konkreetses kohas, saaksid võimalikult kiiresti varjuda. Ehk päevasel ajal on kõige olulisemad varjendid avalikud varjumiskohad, kui inimesed on näiteks kusagil suurtes kultuurikeskustes, kaubanduskeskustes või mingitel objektidel. Tänapäevased vajadused lihtsalt ei pruugi haakuda endisaegsete objektide ja nende asukohtadega. Ei pruugi olla mõistlik sinna eriti panustada. 

Samamoodi on öisel ajal kõige olulisem see, et inimesed saaksid võimalikult enda hoone lähedal või selle piires kuhugi varjuda. Ohusireenide kõlamise järel ei ole sugugi mõistlik kedagi õue saata või juhatada talle teed kusagile [kaugele], isegi naaberkvartalisse. Selles mõttes ma ei oska siin hetkel konkreetsete objektide kohta midagi tarka kosta. Seal, kus hooned mingilgi määral võivad kasu tuua ja neid saab seaduse nõuetega ühildada või kohandada, võib need kasutusele võtta. 

Aga üks oluline vahe nõukogudeaegse varjumisideoloogiaga on ka see, et siis üritati luua varjumisvõimalusi teatud eliidile või mingile koorekihile. Nüüd me lahendame ikkagi sellist ülesannet, et vastavalt oma võimalustele peab kuidagi saama varjuda 1,3 miljonit inimest, mitte ainult mingisugune väike hulk inimesi.

 Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Austatav minister! Kõnealune eelnõu näeb ette elanikkonnakaitse veebikoolituse avaliku sektori ja ETO‑de ehk elutähtsa teenuse osutajate töötajatele. Aga kuidas te plaanite koolitada ülejäänuid? Mis saab siis ülejäänud inimestest, kes parasjagu avaliku sektori käest palka ei saa?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest tundus mõistlik panna seadusega esimene kohustus avaliku sektori töötajatele, kes saavad riigi käest palka, just sellepärast, et nende peale vaadatakse mingil määral kui riigi esindajate peale. Sellega me saame 130 000 pädevat inimest, ainuüksi selle kohustusega. 

Samal ajal on mõte selles, et koolitus peab olema vabalt kättesaadav ka kõikidele teistele. Me võiksime eeldada, et need 130 000 inimest on võimelised midagi teistele edasi rääkima, see on esimene lootus, võib-olla nad soovitavad ka teistel vabatahtlikult selle koolituse läbida. 

Lisaks on meil hulk inimesi, kes on vabatahtlikud eri valdkondades ja kes töötavad erasektoris, näiteks abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad või kaitseliitlased. Ma arvan, et hästi mõistlik ja ratsionaalne oleks nendel organisatsioonidel ja ametitel teha see samamoodi oma vabatahtlikele kohustuslikuks. See on asutusesisese regulatsiooni küsimus. Suur hulk asutusi, mis vabatahtlikke kaasavad, on ka meie valitsusalas. Ma arvan, et saab anda nende asutuste juhtidele tungiva soovituse, et selline ringi laiendamine toimuks. Aga sealt edasi ma loodan, et kõik mõistlikud inimesed saavad aru: hästi tark on õppida.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Miks on mitteavalike varjendite rajamise nõuet kahe aasta võrra edasi lükatud võrreldes avalike varjenditega ehk 2026. aasta 1. juulist 2028. aasta 1. juulini? Kas selline lähenemine ei ole praeguses julgeolekuolukorras ohtlik? Sel juhul me praktilisi töid sellel alal lähema kolme aasta jooksul sisuliselt ju ei tee.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see on muidugi õige tähelepanek, mis lähtub, ma usun, Kaitseväe juhataja nõuandest, et kolme aastaga peaksime saavutama uue kvaliteedi riigikaitses, ja ma loodan, et on mõeldud ka laiapindset riigikaitset. Eks see oli kaalumise ja arutamise koht. Iseenesest, nagu ma olen siin mitu korda toonitanud, seaduse jõustumise tähtaeg ei takista selle kolme aasta jooksul tegevusi. Kui inimene on vähegi ratsionaalne, kui ta mõtleb oma tuleviku peale ja tal on pikk plaan, siis ta võiks tegutsema asuda kohe. 

Me kaalusime koostöös huvigruppidega ka seda, kuidas teha nii, et üleminek oleks võimalikult talutav kõigile. Näiteks need inimesed, kes hakkavad praegu hoonet projekteerima ja planeerima, jõuavadki ehitusloa ja ehitusprotsessini umbes paari aasta jooksul, tavaliselt see käib nii. Tänasest on tegelikult juba kõigile teada, millega neil tuleb paari aasta jooksul silmitsi seista. Me ei soovi panna liiga paljusid osapooli sellisesse olukorda, kus nad on oma protsessis juba piisavalt kaugele jõudnud, aga siis peavad hakkama kõike ümber tegema. Samas, see seadus ei keela arvestada ka julgeolekupoliitilist olukorda ja kohandada oma plaane sellega. 

Selles mõttes on see kokkuleppe küsimus. Eks te saate Riigikogu menetluse käigus ilmselgelt ju enne teist lugemist kokku ka huvigruppidega ja siis võite seda arutada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelust ülevaate saamisega. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Siseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma käesoleva aasta 10. juuni istungil. Eelnõu algataja esindajana osalesid siseminister Igor Taro, Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantsler Tuuli Räim, ministeeriumi nõunik Mari Tikan ning Päästeameti ohutusjärelevalve osakonnast varjumise ekspert Leho Lemsalu. 

Eelnõu eesmärki kirjeldas siseminister. Märgin siinkohal, et eelnõu on äärmiselt oluline laiapindse riigikaitse, täpsemalt elanikkonnakaitse kontekstis. Nii nagu eelnõu seletuskirjas on ära toodud: toimiv ja efektiivne ohuteavitus on võimalikult kiire, ulatusliku ja ohutu varjumise eeldus. Eelnõu käsitleb nimelt mõlemat omavahel tihedalt seotud eesmärki: ohuteavitust ja varjumist. Kusjuures tuleb tõdeda, et praeguse seisuga ei ole seadusega reguleeritud ei varjumise korraldust, nõudeid varjendile ega varjumiskoha kohandamise põhimõtteid. Sama kehtib ohuteavituse kohta, sealhulgas sireenide puhul, mida testiti esmakordselt Kaitseväe suurõppuse Siil 2025 raames – nimelt Kaitseväe õppusel, et seda testimist oleks võimalik läbi viia seaduslikus raamistikus. 

Märgin siinkohal, et eelnõuga sisustatakse hädaolukorra seaduses selliseid mõisteid nagu "ohuteade", "varjend" sealhulgas uute ehitatavate hoonete puhul varjendi rajamise kohustus, "varjumine" ning riiklik ohuteavituse süsteem EE‑ALARM. 

On iseenesest selge, et eelnõu 662 annab suure panuse elanikkonnakaitsesse nii mittesõjalises kui ka sõjalises kriisiolukorras, mille puhul tuleb esmajärjekorras inimesi päästa ja kaitsta. Sest keda või mida muud on meil tõsise ohu korral kaitsta kui inimesi, nende tervist ja elu toetavat keskkonda, eriti elutähtsaid teenuseid, mis on samuti hädaolukorra seaduse oluline osa. 

Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu käigus küsisin muu hulgas eelnõus toodud tähtaegade kohta, mis puudutavad uutesse hoonetesse rajatavaid vahendeid ning olemasolevates hoonetes varjumiskohtade kohandamist, kus on võimalik. Kas üleminekuperiood kuni 1. juulini 2028 on optimaalne? See on siseministri ja Siseministeeriumi spetsialistide sõnul igati kohane arvestades uute hoonete projekteerimise ja ehitamise ettevalmistamise tavapärast protsessi. Samas, mitte miski ei takista varjendeid ehitada uutes hoonetes juba praegu, samuti saab olemasolevates hoonetes varjumiskohti kohandada. Riik, eriti aga Päästeamet on valmis selles abistama. 

Kokku võttes, riigikaitsekomisjoni liikmed toetavad eelnõu üldpõhimõtteid ning peavad seda sisejulgeoleku ja laiemalt riigikaitse mõttes oluliseks, sest need aitavad riigil paremini valmis olla erinevateks kriisideks.

Järgnevas toon ära riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 10. juuni istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult: teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 17. juuni istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjoni ettekandjaks määrati mind. Eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt 10 tööpäeva. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Enne, kui ma avan läbirääkimised, Kalle Grünthalil on käsi püsti, [õigemini käemärk,] aga tal oli vist [küsimus] eelmise päevakorrapunkti kohta. Kallet küll saalis ei ole, aga äkki saab selle maha võtta, et ei oleks segadust. Aitäh! 

Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me kõik soovime, et kriisiolukorras jõuaks ohuteave inimesteni kiiresti ja usaldusväärselt. Seda lubatakse meile süsteemiga EE-ALARM. Kuid selle toimivus pole mitte ainult küsitav, vaid paljude ekspertide hinnangul tehniliselt võimatu. Massiliste SMS-ide kaudu teavitamine võib kõlada hästi kontorilaua taga, aga mitte sidevõrguinseneride jutu järgi. Operaatorite võrgud lihtsalt ei kannata sellist koormust. Nad ei suuda tagada, et kriisi korral jõuab info inimesteni sekunditega. 

Kui EE-ALARM on justkui meie nurgakivi, siis tuleb tunnistada, et see nurgakivi on valatud liivale. Veelgi kummalisem on see, et me ei kasuta teiste riikide toimivaid lahendusi, näiteks Soome või Iisraeli omi. Neil on sellised süsteemid, et teavitused jõuavad inimesteni ka siis, kui telefon on lukus, hääletu või isegi välja lülitatud. Ja see on reaalsus. Aga me räägime praegu mingisugustest testidest, mis võib-olla kunagi toimima hakkavad. See ei ole vastutustundlik. 

Tekib küsimus, kas see eelnõu üldse käsitleb tänapäevaseid mobiilirakendusi. Eesti on e-riik, inimesed kasutavad sadu erinevaid äppe. Meil on olemasolevad lahendused, mis võiksid juba praegu töötada, kui neid integreerida. Aga eelnõust jääb mulje, nagu oleks tehnoloogia areng peatatud umbes 2010. aastal. 

Veel, kas kriisiolukorras on meil tagatud võimekus katkestada raadiosaated kõikidel sagedustel, et anda otseheidutus? Täna ei [oska] keegi vastata küsimusele, kas mis tahes FM‑sagedusel mängiva jaama võib kriisi korral peatada, et edastada elupäästvat infot. Selline õigus ja tehnilised mehhanismid peavad riigil olema, ilma selleta me lihtsalt ei jõua kõikide inimesteni, eriti vanemaealisteni ja nutiseadmeid mitte kasutavate inimesteni. 

Meil ei ole aega ega luksust eksida. Kriisi ajal maksab valearvestus inimelusid. EE-ALARM-i praegusel kujul ei saa pidada töökindlaks ega elutähtsaks teenuseks. Kui tahame tõelist elanikkonnakaitset, siis me ei tohi mitte süsteemi simuleerida, vaid peame looma toimiva süsteemi. 

Varjendite kohta meil küsimusi ei ole. Me saame väga hästi aru, et selle seadusega oleme me jäänud nii hiljaks, kui veel jääda saab. Keskerakond ei tee katkestamise ettepanekut, vaid leiab, et me võime liikuda sellega teise lugemiseni ja [vahepealsel] ajal saab teha igasuguseid ettepanekuid ja parandusi. Ja ma soovitaksin ministril teha veel katsetusi. Las ta maksab 100 000 eurot, sest me peame kindlad olema, et süsteem EE‑ALARM töötab. Aitäh!

Aitäh! Esimesel lugemisel saab teha tagasilükkamise ettepaneku, katkestamine oleks teise lugemise ajal. (Saalist vastatakse.) Tagasilükkamine, jah, mõte oli arusaadav. 

Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Läheme siit kohe edasi. Härra Arhipov ütles, et mõned asjad on võimatud. Kui niimoodi mõelda, siis esimese maailmasõja ajal võis samuti tunduda võimatu, et impeerium laguneb ja Eesti saab iseseisvaks. Ja siis veel hiljem, kuidas oli võimalik, et Eesti sai uuesti iseseisvaks ja Vene okupatsiooniväed läksid Eestist välja? Aga me kõik koos tegime seda ja see oli võimalik. Mina arvan küll, härra Arhipov, et me koos mõtleme selle siin enne teist lugemist läbi ja leiame lahendused. Koos me saame seda teha. 

Teisipidi, ma olen nõus ka sellega, et oleme jäänud küll selle seaduseparandusega natuke hiljaks. Aga nüüd me ei tohi enam aega kaotada, me peame võtma ennast kokku ja asjad ära tegema. Sellepärast, et see seaduseparandus teeb kolme olulist asja.

Esiteks, teavitus. Meil on siin õppida Iisraelilt, Soomelt ja Ukrainalt. Seesama asi, mis meid teavitab, teavitussüsteem peab mahtuma meile taskusse ja olema moodne. Olgu see kas või Naiskodukaitse meisterlikult töös hoitava äpi "Ole valmis!" edasiarendus või hoopis uus äpp.

Teiseks, koolitus ja veebikoolitus. Väga hea, kuskilt tuleb alustada. Minu maitse järgi võiks muidugi teha kiiremini ja rohkem, aga parem on tõesti alustada nendest, kes on ETO-de töötajad ja inimesed, kes saavad keskvalitsuselt palka, ja need saavad siis edaspidi omakorda teisi õpetada, nagu minister targalt ütles. 

Lõpuks, varjendid ja varjumiskohad. Me oleme liiga palju aega kulutanud, aga nüüd me peame otsustavalt edasi minema. Me ju kuuleme isegi tänaval inimestelt: "Kuulge, kuidas te olete mõelnud, mida teha?" Meie, seadusandjate kohustus ongi nüüd öelda, et me kehtestame ehitusele sellised reeglid, et ühtegi uut suurt hoonet ilma varjendita enam ehitada ei saa. Täpselt samamoodi on olemasolevaid hooneid võimalik kohandada niimoodi, et seal on varjumiskohad. 

Nüüd veel. Jah, me peame selle seadusega edasi liikuma, aga samal ajal on alates 2. juulist Riigikogu menetluses tsiviil[kriisi] ja riigikaitseseadus, mis on praegu riigikaitsekomisjoni käes ja otsapidi härra Raidma kindlates kätes. See tsiviil[kriisi] ja riigikaitseseadus ühendab senise riigikaitseseaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja hädaolukorra seaduse. Ehk see kõik teeb selle arusaamise veel lihtsamaks. 

Kuna eelmainitud seadus on aga väga mahukas, võib selle kallal töötamine võtta väga palju aega. Aga meil ei ole aega kaotada, sellepärast ongi mõistlik hädaolukorra seaduse muutmise seadus ja teiste seaduste muutmise seadus võimalikult kiiresti vastu võtta, et meie elanikkond oleks igasugusteks kriisideks valmis. 

Ma kutsun ikkagi üles konstruktiivselt seadust parandama või veel paremaks tegema teise lugemise käigus. Kõik koos me saame selle tehtud ja lõppude lõpuks on kaalul ikkagi meie Eesti elanike tervis ja elu. Tänan!

Aitäh! Tõepoolest, Vladimir Arhipov, teid nimetati, Peeter Tali tegi seda. Vladimir Arhipov, vastusõnavõtt, kaks minutit.

Mul pole nii aega palju vajagi. Aitäh, et lubasite! Eelmine eesistuja ei lubanud mul rääkida, kuigi mind nimetati. Aga see selleks. 

Väga hea, et kolleeg Peeter Tali ütles, et me saame seda väga tähtsat inimestele seadust koos paremaks teha, ja seda me teemegi. Ma ei hakka praegu tehnilistest kirjeldustest rääkima. Miks ma ütlesin, et see on tehniliselt võimatu? Sest sinna tuleb nii palju nüansse juurde, võib-olla kümme tuhat, seega ma arvan, et Eesti inimestel pole huvitav seda kõike kuulata. Aga tehniliselt on seda väga raske teha. Aga noh, võtame kõik meetmed vastu. Kas me siis vahetame välja selle EE-ALARM-i või läheme sellega edasi, eks seda näeb läbirääkimistel ja selle suure ajavahemiku jooksul, mis meil on kuni järgmise, teise lugemiseni. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 662 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuli kell 16. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti. 

Ja liigume edasi viienda juurde. See on Riigikogu liikme Riina Solmani 6. mail 2025 esitatud arupärimine avalikkusele eksitava info edastamise kohta (nr 765). Ettekandja on Riigikogu liige Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud siseminister, minu kolleegid siin saalis ja oma tubades televiisorite taga ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! 

Ütlen kohe ära, et minu koostöö ja kaastöö meie julgeolekuasutuste ja Siseministeeriumi kolleegidega on olnud väga hea. Olen ise töötanud aastatel 2019–2021 Siseministeeriumis rahvastikuministrina ja kõik mu kokkupuuted sealsete töötajatega alates 2007. aasta pronksiööst ja hilisemal ajal, nagu ma märkisin, Siseministeeriumis rahvastikuministrina ning edaspidi riigisaladuse luba tehes on olnud eranditult väga head ja positiivsed. Ma olen uhke, et meil on olemas sellised sisejulgeolekujõud ning et me saame rahulikult oma tööd teha ja teame, et Eesti on kaitstud. 

Aga ka kõige paremates peredes vahel juhtub, et eksitakse, tehakse vigu. Teate, mis on kõige parem? Vigade puhul on elementaarne, et neid saab alati parandada. Ja mis puudutab meie nii-öelda jõuministeeriume või jõuasutusi, kui neid nii tohib [nimetada], siis nemad kontrollivad meid, nad saavad meid sanktsioneerida, mistõttu nad eeldavad, et meie käitume korrektselt ja õiguskuulekalt. Ma arvan, et ainuüksi sellepärast, aga ka inimlikult vaadates peavad nad ka ise olema laitmatud ja ilmeksimatud.

Minu arupärimine puudutabki ühte seika, eksitust, mis on alguse saanud ilmselt meie meediakanalitest. Nimelt, avalikkusele on 2023. aasta detsembris ja sellele järgnenud kuudel korduvalt kinnitatud, et kriminaalpolitsei koostöös Kaitsepolitseiametiga uurib Eesti Vabariigi endise siseminister Lauri Läänemetsa auto ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit. 

Kaitsepolitsei 2024. aasta aastaraamatus märgitakse, et juhtunu puhul võib olla tegemist Vene eriteenistuste koordineeritud hübriidoperatsiooniga, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas hirmu ja pingeid külvata. Samal ajal on mitmes avalikus allikas, sealhulgas Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldi ja ERR-i ajakirjaniku Sofia Suhhareva väitel kinnitatud, et Šumakovi nimele ei ole registreeritud sõidukit, tal puuduvad juhiload ning rünnaku objektiks olnud auto kuulus ja kuulub siiani hoopis tema toonasele abikaasale Darja Saarele. 

Samuti on teada, et sama öö jooksul rünnati samas piirkonnas, kus Šumakov toona väidetavalt siiski elas, veel ühte sõidukit, kuid asi lõpetati kiiresti, viidates koosseisu puudumisele. Avalikkusele jääb arusaamatuks, kas need intsidendid on omavahel seotud või mitte. 

Veelgi enam, kui Vene eriteenistusel oli kavatsus rünnata Eestis lisaks Läänemetsale ja Šumakovile teisi isikuid, siis tekib küsimus, miks me ei ole sellest avalikkuses kuulnud, kes need inimesed olid või miks peab selline teave üldse olema saladuses. Selgusetuks jääb ka see, kas saame olla kindlad, et eelmine siseminister Lauri Läänemets ei kasutanud seda intsidenti ära hoopis oma poliitilise kasu eesmärgil, sest teadaolevalt sõitis minister toona riigile kuuluva autoga ja koos autojuhiga. See ei ole muidugi vabandus, et rünnatud auto oli pere käsutuses, sest see on samuti väga kahetsusväärne, kui ministri perekonna käsutuses olevat autot rünnatakse. Aga siinkohal võib-olla ministrile väike osundus: vähemalt mina küll ei läheks sellega avalikkuse tähelepanu kerjama. 

Seepärast ma küsingi praeguse siseministri, hea Igor Taro käest küsimusi vastavalt eeltoodule. Kas riigiasutuste teadlik eesmärk oli informeerida avalikkust nii, et jääks mulje, nagu oleks rünnatud ajakirjanik Andrei Šumakovi autot, kuigi see auto kuulus tegelikult tema endisele kaasale, kes elab teisel aadressil, ning Šumakovil ei ole teadaolevalt juhiluba ega sõidukit? Veel küsin, miks kapo aastaraamatusse sattus see väide, et rünnati Andrei Šumakovi autot, kui auto kuulus Darja Saarele ja korrektne olnuks kirjutada, et rünnati Darja Saare autot. Miks ei ole avalikkusele siiani esitatud täpsemat teavet selle kohta, kes olid teised isikud, keda Vene eriteenistus väidetavalt sihtmärgiks pidas? Ja kuidas põhjendatakse samal ööl samas piirkonnas aset leidnud autoründamisi? Kas need juhtumid olid või ei olnud seotud Šumakovi ja Läänemetsa sõiduki väidetava lõhkumisega? Kas on välistatud võimalus, et juhtunust avalikkuse teavitamine, just nimelt Šumakovi nime esiletõstmine, kuigi rünnati tema endise kaaslase autot, võis olla hoopis teadlik manipulatsioon? Kuidas te hindate tagantjärele kommunikatsiooni täpsust, ausust ja läbipaistvust, mis selle juhtumi käsitlemisel avalikkusele on pakutud, ja miks on väljastatud sedavõrd vastukäivaid signaale? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastab siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine avalikkust eksitava info edastamise kohta ning esitati viis küsimust. Ütlen kohe alguseks, et vastused saavad olla seekord lühikesed, sest tegemist on delikaatseid isikuandmeid puudutavate küsimustega ning ka veel käimasoleva kriminaalmenetlusega. Nende rünnakute veel kohtu alla andmata ja süüdi mõistmata organisaatorite suhtes kriminaalmenetlus alles käib. Nad on tagaotsitavaks kuulutatud ning nende suhtes on väljastatud vahistamismäärus. 

Vastus esimesele küsimusele. Kaitsepolitsei on oma töö käigus kindlaks teinud, kelle vara Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse mõjutusoperatsiooni käigus kavatseti rünnata. Venekeelse Delfi peatoimetaja ja toonane siseminister olid nende isikute hulgas. Kuna nende suhtes pandi rünnak toime avalikus ruumis ning olid tõendid, mille põhjal sai rünnaku kavandamise omistada Venemaa sõjaväeluurele, informeeriti sellest avalikkust. Teavitamise eesmärk oli mõjutusoperatsiooni tõkestamine, mis ka õnnestus. Küsimus, kelle omandis auto õiguslikult on ning kes täpselt sellega sõitis, pole julgeolekuohtude ennetamise kontekstis määrav. 

Vastus teisele küsimusele. Siin saab korrata osalt juba eelmise küsimuse vastamise juures öeldut. Küsimus, kelle omandis auto õiguslikult on ning kes täpselt sellega sõitis, pole julgeolekuohtude ennetamise kontekstis määrav. Määrav oli GRU antud ülesanne ning selle ülesande kontekst. 

Vastuseks kolmandale küsimusele saan öelda, et teisi isikuid kaitsepolitsei täiesti teadlikult ei ole ise avalikustanud, kuid on neid informeerinud, et nad oleksid teadlikud ja oskaksid riskidega arvestada. Riskide maandamise meetmete hulka kuulub ka soovitus ise mitte avalikustada ründamise kavatsust, kuna see võib anda võimalikele jäljendajatele ohtlikke ideid. Meie hinnangul on inimeste andmed, keda plaaniti rünnata, delikaatsed isikuandmed, mida ei avalikustata. Selline teave on avaliku teabe seaduse alusel kaitstud kuni 75 aastaks. Ehk lühidalt: neid isikuid, kes olid selle mõjutusoperatsiooni sihtmärk, on otse teavitatud. 

Vastus neljandale küsimusele. Oleme teadlikud, et samal ööl lõhuti Tallinnas veel teiste autode klaase, aga need ei ole Kaitsepolitseiameti menetluses oleva Venemaa hübriidrünnakut puudutava kriminaalasjaga seotud. Kõiki, kes olid selle mõjutusoperatsiooni võimalikud ohvrid, on otse teavitatud. 

Viiendaks, kaitsepolitsei on oma kommunikatsioonis olnud täpne ja avaldanud nii palju kui võimalik ning andnud avalikkusele julgeolekuohtudest teada. Aitäh!

Aitäh! Ja küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma olen kõigepealt väga tänulik, et see arupärimine sai vastused. Esimesed signaalid millegipärast tekitasid segadust, justkui oleks see arupärimine tagasi lükatud, aga ju see siis ikka nii ei olnud. Tundlikul teemal anti vastused, see on tervitatav ja väga õige käitumine. 

Tänan ka ministrit täpsuse eest. Aga siiski, mul on paar märkust. See lugu on veidi kummaline ja muret tekitav. Kuna te olete öelnud, et seal aastaraamatus vigu ei esinenud, ja kinnitasite, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ning Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto, siis see on niivõrd tõsine süüdistus, mida tõepoolest ei tohi kuidagi kergekäeliselt võtta. 

Aga siiski, kui me tahame täpsust taga ajada ja päris ausad olla, siis juba enne seda, 19. märtsil 2024, kirjutas ERR-i ajakirjanik Sofia Suhhareva selgelt ja ühemõtteliselt: Šumakovil puudub auto, tal puuduvad ka juhiload ning lõhutud auto kuulub tema eksabikaasale Darja Saarele. Sama kinnitas seejärel, aga siiski hiljem, Šumakovi tööandja, Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald. 

Tõepoolest, mina usun, et politsei, kelle tegevus kuulub siseministri valitsemisalasse, keskendus õigele asjale. See andis võimaluse konstrueerida selline narratiiv ohust Eesti julgeolekule, kus kesksel kohal hiilgab ka kangelaslik siseminister Läänemets poliitikuna. Tol hetkel anti piisavalt vähe teavet, et muljet jätta. Ei võinud olla kindel, kas see on tegelik juhtum või poliitiline lavastus. Kuna teiste autode vastu tehtud rünnakutest vaikiti, võis jääda mulje, et ametkondliku pädevuse rakendamine toimus sotsiaaldemokraadist siseministri ja mõned aastad Eestis elanud venekeelse Delfi peatoimetaja esiletoomiseks selle juhtumi kaudu. Ka minul on raske uskuda, et Eesti Vabariigi Siseministeeriumile alluvad ametkonnad ei suudaks päriselt kontrollida, kellele kuulub üks auto. Ja auto ei kuulunud Andrei Šumakovile, vaid tema endisele elukaaslasele, kes elas hoopis teises tänavas. Seega, ma jään endale kindlaks: tegemist on vale ja eksitava info levitamisega. 

Ja mida ma siinkohal küsin? Seda, kas see oli poliitiline tellimus. Kas meie jõustruktuure saab kasutada valitsuse ministrite ja eesti keelt mitterääkiva vene infokanali juhi maine kujundamiseks? Me ei saa lubada olukorda, kus Eesti julgeolekuorganid või õiguskaitseasutused kaotavad usaldusväärsuse, sest nad käituvad nagu võimul olevate erakondade PR-talitus, et ühte või teist inimest upitada. Veelgi vähem tohib lubada seda, et kaitsepolitsei aastaraamat muutub poliitilise kommunikatsiooni ja poliittehnoloogide tööriistaks. 

Ma küsin otse: miks kirjeldati rünnakut kui Šumakovi autole suunatud tegevust, kui ta ei oma autot ega juhilube? Mis huvi pärast seda tehti? 

Šumakov on muuseas tuntud oma venemeelsete seisukohtade ja Kremli jutupunktide levitamise poolest. Kas või näiteks asjaolu, et varem on ta võidelnud Vene propagandakanali Sputnik sulgemise vastu ja Kremli mõjuagentide väljasaatmise vastu ning pisendanud Eesti rahva kannatusi 1940-ndatel, näiteks suurküüditamisi. Miks keskendus endine siseminister oma avalikus kõnes ainult kahe juhtumi esiletoomisele, jättes teised samal ööl toimunud juhtumid tähelepanuta? See ei olnud kena. Seepärast võis toonasest juhtumist jääda mulje kui poliitilisest lavastusest, et siseminister saaks paista julgeolekuohu sihtmärgina ja kannatajana. Mina ei usu, et tegemist oli haldussuutmatusega. Või pigem usun, et siseminister koos oma nõunikuga proovis jõustruktuure poliitiliselt kallutada. 

Seega, avalikkus väärib veel vastuseid – mitte valikulisi ja kaude, vaid selgelt ja ausalt. Vigu saab alati parandada ja vigu tuleb alati tunnistada, aga riigi usaldusväärsus ei tohi muutuda tööriistaks võimulolijate poliitilise kasu nimel. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tegelikult tahtsin siseministrile esitada ühe küsimuse, aga ma jäin nupulevajutusega hiljaks, nii et nüüd ei olnud mul muud võimalust, kui tulla siia pulti kõnet pidama. Aga ma teen lühidalt. 

Esiteks on need väga-väga olulised punktid, millele Riina Solman osundas. Kas on põhjust kahtlustada, et juhtunut kasutati ära riigisisese poliitilise profiidi lõikamiseks? Tundub, et selleks on täiesti alust. Nagu me näeme, selgusetust ja vassimist on selle juhtumi ümber palju.

Aga ma tahtsin küsida tegelikult hoopiski selle kohta. Uurimise käigus tuvastati, et GRU värvatud jõuk kavatses rünnata kümmet isikut, kes on esinenud kriitiliste avalduste ja seisukohtadega Venemaa suhtes, aga neid nimesid on keeldutud avalikustamast. Minu meelest see, et see salastati 75 aastaks, nagu me ministrilt kuulsime, ei ole teps mitte õige. 

Venemaa on ju ka varem lahterdanud meie inimesi – ajakirjanikke, sõjaväelasi või poliitikuid – nii-ütelda ohtlikeks, kuulutanud nad Venemaa Föderatsiooni vaenlasteks ja pannud neid musta nimekirja. Ka mina olen üks nendest. Kui Venemaa seda tegi, siis Välisministeerium teavitas meid kõiki sellest. Põhjust küll ei öeldud, seda ma ei teagi. Aga ma ei ole iialgi Venemaa imperiaalsete kavatsuste, käitumise ja poliitikaga nõus olnud. Olen seda ka avalikult alati välja öelnud. Nii et ega siin ei olegi midagi imestada.  

Aga kui GRU kavatses rünnata veel kümmet inimest, siis ma arvan, et ühiskonnal oleks ikkagi väga vaja täpsemalt teada, kes ja miks olid selles sihtrühmas, kes olid ohvriteks valitud. Ma ei tea, mis laadi rünnakut silmas peeti. Vaevalt et kõikide puhul oleks piirdutud autoakna lõhkumisega. 

Aga selleks, et me teaksime, mis võib meid ees oodata, kui me oleme liialt julged oma seisukohtade väljaütlemises, Eesti huvide eest seismisel, Ukraina eest seismisel ja nii edasi, oleks meil vaja teada kas või seda, millisesse kategooriasse on need 10 inimest kuulusid. Kas nad olid poliitikud? Kas see võib ähvardada meist ükskõik keda, kes ei ole venemeelne? Kas nad olid ajakirjanikud, kes on julgenud avaldada tõeseid materjale ja kirjutada Venemaa kohta? Kas nad olid meie sõjaväelased, kõrgemad sõjaväelased? Olid nad meie ministeeriumide ametnikud, valitsuse liikmed? Ja nii edasi ja nii edasi. 

Tegelikult on ühiskonnal sellist teadmist vaja. Kui me lihtsalt ütleme, et me ei avalikusta neid asju – ükskõik mis ettekäändel, kas või mingisuguse isikuandmete kaitsmise sildi all –, siis ei tasu imestada, et leidub inimesi, kes ei usugi, et üleüldse mingisugused sellised intsidendid toimusid, ja kes väidavad, et kõik need rünnakuplaanid on välja mõeldud. Vandenõuteooriaid ja nende levitajaid – ka Venemaa ja Putini narratiivi levitajaid – on meil palju. 

Selles kontekstis ja selles võtmes ma ei leia, et selline salastamine alati annab loodetud efekti. Vastupidi, mida rohkem me teame, mida rohkem ühiskond ja inimesed teavad, kuidas on asjad tegelikult, millised on tagamaad ja kes on seal taga, seda tugevamad meie ja me ühiskond lõpptulemusena on. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib lõppsõna? Tahad? Ei taha. Siis sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud ja meie viies [päevakorra]punkt on ammendunud.

Läheme tänase viimase osa juurde. See on vaba mikrofon. Peale haamrilööki saate registreeruda [sõnavõtuks] vabas mikrofonis. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mina soovin taas rääkida hariduslikust ebavõrdsusest, kuna see võtab üha rohkem võimust pea igas Eestimaa piirkonnas, seda eriti kooliaasta lõpu taustal. Me kuuleme üha rohkem, kui erinevad on olukorrad ja võimalused Eesti eri paikades. Kõik soovijad ei pääse oma piirkonna gümnaasiumi. Üle Eesti on selgelt näha: me ei olnud valmis selleks, et meil on lõpetajaid põhikoolis niivõrd palju. Ei möödu päevagi, kui ei peaks lugema uudistest või ei kuuleks oma tutvusringkonna kaudu sellest, et kõik põhikooli lõpetajad ei saa kohta piirkonna gümnaasiumis. Me võime vaielda, kui paljud peaksid minema gümnaasium või kui paljud kutsehariduse tee valima. Aga seda ei saa teha kiirustades ja niivõrd järsku. Ülekohtuselt on nii, et noored kannatavad.

Praegused põhikoolilõpetajad ja nende lähedased ei vääri sellist stressi ega teadmatust. Riik ei olnud selleks olukorraks valmis ja selle pärast kannatavad ennekõike meie noored. Põhikooli matemaatikaeksamil peab noori rohkem toetama. Hariduslik ebavõrdsus, [mida on näha] eri koolide eksamitulemuste [põhjal,] on tekitanud olukorra, kus meil on ka maakonnakeskustes koole, milles üle poole lõpetajatest ei suutnud näiteks teha matemaatikaeksamit positiivsele hindele. Me võime vaid ette kujutada, mida need noored enne suve peavad läbi elama ja seda niigi keerulistel aegadel. Riik peab selgelt astuma samme, millega tagada igas põhikoolis õppivale noorele võrdne stardiplatvorm gümnaasiumisse või kutsekooli astumiseks. Põhikooli lõpetamine on üks olulisemaid vahefinišeid haridusteel, seal ei saa lubada lõpetajate altvedamist. 

Väiksemaid koole peab teisiti rahastama. Kõige suurem koolidevahelise ebavõrdsuse kasvataja ja otseselt ka nendevaheliste pingete tekitaja on see, mismoodi üks kool saab hakkama. See sõltub sellest, kui suur kool on, ja see sõltub sellest, kuskohas kool asub. Suured koolid ja seetõttu ka suuremad klassid loovad pearahapõhises haridussüsteemis üha selgemalt olukorra, kus suurematel on võimalusi rohkem. Neil on võimalus pakkuda õpetajatele suuremat palka, samuti rohkem valikuid noortele ning üldse saavad nad pakkuda paremaid tingimusi kõigile, ja seda iga päev. See kõik aga töötab aga selle vastu, et me saaksime rääkida kodulähedasest koolist, et kõik meie noored saaksid käia oma kodule võimalikult lähedal koolis. Me vajame üheselt ja selgelt rohkem erisusi rahastuses, nii nagu on kuueklassiliste maakoolide meetme puhul või ka väikesaarte koolide rahastuse puhul.

Mida me saame teha, et meil oleks võimalik leida igasse kooli õpetajaid? 

Esiteks, kõik õpetajad ja õppeained on olulised, kuid kui meil on vaja matemaatikaõpetajaid, siis me peame kaaluma matemaatikaõpetajatele suurema töötasu maksmist.

Teiseks, peame julgemalt kaaluma piirkondade erisusi. Iga piirkonna õpetajad on tähtsad, aga kui meil on vaja lahendada just konkreetse maakonna või piirkonna väljakutseid, siis ei tohi ka seda välistada. Suurem diferentseerimisfond ja suurem otsustusvabadus koolijuhtidele selle kasutamisel oleks kindlasti see, mida koolid vajaksid. 

Järgmiseks, sõidukulude hüvitamine. See on midagi sellist, mis võiks päriselt luua eeldused selleks, et õpetajad oleksid valmis käima kaugemalt kooli, kui kool ei ole õpetaja enda kodulähedane kool. 

Ma palun kolm lisaminutit. 

Ei saa kolme minutit, viis minutit on kokku.

Selge, aitäh! Lisaks, elukohateema, mis on seotud just üürikorterite ja eluasemepoliitikaga. Lähtetoetus tuleks muuta paindlikumaks. Ja tuleks [leida] täpsemad ja sihipärasemad meetmed iga konkreetse probleemi [lahendamiseks]. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun! Vabas mikrofonis kõnelemiseks on aga viis minutit. Siin lisaaega kahjuks ei saa anda. (Kõneleja lubab mahutada oma kõne viie minuti sisse.)

Aitäh, hea juhataja! Valitsuses küpseb plaan tõsta kolmandatest riikidest sisserände kvooti, mis võimaldaks senise 1300 inimese asemel võtta aastas vastu 4000 inimest, väidetavalt majanduse arenguks hädavajalikku välistööjõudu. Plaani põhjendatakse mitmes valdkonnas väljakujunenud olukorraga, kus töökäte puuduse kõrvaldamiseks nähakse ainsana võimalust eksportida spetsialiste kolmandatest riikidest. Välistööjõu kvoodi tõstmise puhul ei räägita aga sellest, milline sotsiaalne mõju kaasneb migratsioonikasvuga ning kas riigil on võimekust neid [pingeid] maandada. Lähtutakse üksnes tõsiasjast, et tööturul, eriti tervishoius, inseneerias ja julgeolekus, on tekkinud terav puudus praktiliste oskustega spetsialistidest. Lihtsaim võimalus see tühimik täita olevat tööjõu import. 

Aga Eesti on juba avatud tööjõu piiramatule sissevoolule. Mitmekordseks kasvada ähvardav sisserändekvoot puudutab üksnes kolmandatest riikidest pärit töömigrante. Piirarvu alt jäävad välja õppimiseks elamisloa taotlejad, rahvusvahelise kaitse taotlejad, Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed ning Ameerika Ühendriikide, Jaapani ja Suurbritannia kodanikud. Lisaks ei kuulu piirarvu alla välismaalastest tippspetsialistid, kellele tööandja maksab vähemalt pooleteistkordset Eesti keskmist palka, ning inimesed, kes tulevad Eestisse tööle teadlaseks, õppejõuks või info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialale ehk asuvad tööle iduettevõttesse, plaanivad Eestis iduettevõtlusega tegelema hakata või tegutsevad suurinvestorina. Samuti ei piira kvoot pereliikmete juurde tulijate elamisloa taotlemist. 

Kvoodiväliseid sisserändajaid on kümneid tuhandeid ja kolmandate riikide rändekvoodi mitmekordistamine lisab migratsioonile hoogu. Kes tahab odavat tööjõudu sisse vedada, teeb seda järelevalve nõrkust kasutades ja seadusi eirates. Ent muidugi oleks mugavam, kui saaks viidata kõrgemale kvoodile, mis tööjõueksperdile rohelise tule annab. Sestap on kavandataval kvoodi suurendamisel eeskätt poliittehnoloogiline väärtus ja see võimaldaks valitsusel esitleda end avalikkusele ettevõtjasõbraliku, liberaalseid globalismi aateid kandva ja edumeelse erakonnana, mis sellest, et kutsuvalt avatud piiridest ülevoolav migratsioonilaine muudab [tuntavalt] meie igapäevast elu nii Tallinnas kui teisteski linnades. Kvoodivälise migratsiooni ühe võimalusena kaalutakse ka poolteisekordse keskmise palganõude alandamist, mis annaks lisavõimaluse massiliseks kvoodivabaks tööjõu ja pereliikmete sissevooluks. 

Aga vaba tööjõud on kohapeal olemas. Kogu kolmandate riikide tööjõukvootide ümber toimuva valguses tahaksin meelde tuletada, et Eestis pole töökäte puudust, nagu meil räägitakse. Kindlasti teavad valitsuse liikmed, et meil valitseb riigis kõrgeim, 8,6%-line töötuse määr. Aktiivseid tööotsijaid on statistika andmetel enam kui 64 000. Neile lisanduvad pensionärid, kes nii oma tervisliku seisundi kui ka oskuste poolest võiksid töötada, ent tööjõuturul vanuselises diskrimineerimises väljenduvad eelarvamused ei võimalda neil vanal töökohal edasi töötada või jätkata karjääri mõnes uues ametis. 

Aasta esimeses kvartalis vähenes tööga hõivatute arv Eestis peaaegu 12 000 inimese võrra. Aga sellises olukorras heietavad valitsuse liikmed ja end ettevõtjate esindajaks nimetavad lobistid töökäte puudusest. Töötaja aga kindlustab vajadusi arvestav haridussüsteem. Kahjuks eiravad tööjõu sisseveo usku oponendid tõsiasja, et hea tahtmise korral võime vabad töökohad täita oma kodanikega ja vajadus töötajaid importida tegelikult puudub. 

Seega, [jutt sellest], et Euroopa kõrgeima töötusnäitajaga riigis on töökätest puudus, on kahetsusväärne rumalus. Kadunud mainet ideoloogiliste spinnide abil parandada püüdev valitsuskabinet on ilmekas näide sellest, milleni viivad katsed eksportida ministrite kabinettidesse vajaliku ettevalmistuseta kaadrit erakondade tagatubadest. Eesti riik väärib paremat juhtimist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove vabas mikrofonis ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud, seega on lõppenud ka tänane istung.