Tere hommikust, auväärt Riigikogu liikmetd! Mul on suur rõõm ja au nagu teilgi tervitada siin Riigikogu saalis Poola parlamendi alamkoja esimeest härra Szymon Hołowniat. Eesti-Poola kahepoolsed suhted on tugevamad kui kunagi varem. Me hindame kõrgelt tihedat kaitse- ja kaubanduskoostööd ning jätkame üheskoos Ukraina toetamist. 

Annan nüüd sõna marssal Hołowniale. Your Excellency Pan Hołownia, please, the floor is yours!

Suur aitäh, esimees, juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tulen siia südamlike tervitustega Poola Seimist, Poola alamkojast. Nagu te teate – ma näitan seda kohe –, meie suhted parlamentaarsel tasandil on sügavad. 

Kõigepealt aga ütlen alustuseks väikese eestikeelse lause. Ma ei tea, kas te olete täna juba naerda saanud, aga nüüd kindlasti saate, kui ma selle lause esitan. Ma kasutan kindral Laidoneri sõnu, sest ta oli meie ühine kangelane, tema abikaasa Maria Kruszewska oli Poola aadlidaam. See ei olnud küll meie suhete algus, aga ma mäletan väga hästi, et kui ma olin Tartus – Lauri kutsel –, siis me rääkisime sellest ja jagasime üksteisega oma ajalugu. 

Aga nüüd need sõnad, mis ma püüan öelda. (Ütleb eesti keeles.) Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. (Aplaus.)

Need kindral Laidoneri sõnad väljendavad ühte kõige olulisemat asja, mis meie elus on. Pole oluline, kas oleme poliitikud või tavakodanikud. Ma räägin uhkusest. Ma räägin siirast tundest ja sügavast väärtusest, mis tuleneb teadmisest, et me oleme kogukonna osa, et me oleme koos. Sest meid inimestena ei ole loodud olema üksi, me otsime alati suhteid, me otsime alati võimalust teha koostööd ning üritame üheskoos ehitada paremat tulevikku oma armsamatele ja endale. Kõik algab alati sellest tundest, kuhu ma kuulun, millest koosneb minu identiteet, kes ma olen. Ma ei ole kellegi vastu, vaid ma näitan teistele, et meie – mina ja sina – saame üheskoos midagi üles ehitada. 

Kindral Laidoner, kes oli teie relvajõudude ülemjuht väga keerulistel aegadel, oli ka visionäär. Sest ta teadis, et meie geopoliitiline asukoht on selline, nagu see on, ja see ei muutu ka tulevaste põlvede jooksul. Meie oleme ikka veel siin. See on meie pärand. Aga see on ka tohutu probleem praegusel ajal, kui meil ida poolt, Venemaalt, tuleb iga päev agressiivset poliitikat. Me näeme seda iga päev oma idapiiril Poolas. See on rändesurve ja hübriidsõda, mida Lukašenka ja Putin püüavad läbi viia selles väga haavatavas Euroopa osas. 

Kuid minu naine on hävituslendur. Ta lendab iga päev ja näeb Venemaa lennukeid, mis tulevad Kaliningradist ja millega üritatakse meid provotseerida. Meil Poolas püütakse igati destabiliseerida valimiste protsessi meie valimiste ajal, sellel väga keerulisel ajal. Me saame näidata nendele Kremli inimestele, kes töötavad ööpäev läbi meie lahku ajamise nimel, et me oleme ikkagi koos. 

Laidoner oli visionäär, sest ta ütles, et me peame tegema koostööd. Laidoner oli Piłsudski suur sõber. Piłsudski aga pani aluse meie iseseisvusele. Laidoner püüdis teha kõike, mis ta suutis, et ehitada üles häid suhteid Venemaa, Leedu, Läti ja Soomega. Praegu teeme meie sama asja. Ma alustasin täpselt aasta tagasi – vastvalitud Seimi marssalina – regulaarsete kohtumiste formaati Poola, Eesti, Leedu, Läti ja Soome spiikrite vahel koos meie sõbraga Ukrainast. Viimasel kohtumisel liitus meiega Islandi asespiiker. 

Me alustasime Białystokis, minu kodulinnas. Lauri [Hussar] oli seal. Tookord Lauri kutsus meid Tartusse ja siis me kohtusime Tartus, edasi kohtusime Vilniuses ja Riias ning tõenäoliselt kohtume järgmisel korral Helsingis koos meie sõbra Jussi Halla-ahoga, sest me peame üles ehitama relvajõudude liitlassuhteid, aga me vajame veel midagi palju olulisemat. Me peame parlamentidena üles ehitama oma ühiskondlikud sidemed, sest lõppude lõpuks just siis, kui tuleb tõeline kriis, ühiskonnad kas toetavad või ei toeta poliitikute poliitilisi ja sõjalisi otsuseid. Kui ühiskond ei ole nende otsustega nõus, siis on ükskõik, milline on leping või kokkulepe, siis on ükskõik, mis me poliitikutena ütleme, sest seda kõike ei ole võimalik ellu rakendada. Sellepärast on meie jaoks väga oluline kohtuda, arutada asju parlamentide spiikrite ja komisjonide tasemel ning ehitada üles sõprussuhteid. 

Praegu on ohtlik olukord ja maailm polariseerub, sest kõik muutub nii kiiresti. Ma mäletan aegu, näiteks kümme aastat tagasi, kui ma töötasin Aafrikas, Aasias ja mujal MTÜ-dega. Ma mäletan maailma siis, kui me rääkisime, et enam ei ole ida-lääne telge, vaid on ainult põhi ja lõuna. Nüüd on jälle tagasi tulnud ida-lõuna telg, sest me oleme kriisi keskel USA ja Hiina vahel. Praegu on kõige olulisem see, mis toimub sellel teljel. Ma ei tea, kas teie ühiskonnas on sama lugu, aga meil vähemalt on nii, ma ütleksin, et me näeme seda sada protsenti. Sama on näha natuke Saksamaal ja muude riikide valimistel. Meie ühiskonnas ei ole parem ja vasak tiib kuidagi üksteisest lahutatud, vaid pigem tundub, et eraldusjoon läheb eliidi ja lihtrahva vahelt. 

See on just see, mida kasutavad ära populistid. Sest nad kõnelevad väsinud rahvaga. Meie rahvas on väsinud. Ma olen rääkinud teiste riikidega ja ma olen Poolas teinud kampaaniat pool aastat, ma olen rääkinud inimestega linnaväljakutel, eriti opositsiooni valijatega. Mulle on jäänud mulje, et inimesed on väga kurnatud ja väsinud – pärast COVID-it, pärast seda tunnet, et sõda muudkui läheneb, elukallidus tõuseb ja rändekriis on väga aktiivne. 

Me oleme lähiajal, viimase kümne aasta jooksul üle elanud viis tohutut kriisi, mis võiksid kogu ühiskonna lammutada: kliima-, rahandus-, COVID-i-, Ukraina ja rändekriis. Inimesed on kurnatud. Siis tulevad populistid ja ütlevad, et võtame nüüd sisse sinise tableti või kollase tableti ja kõik ongi palju parem. Ukrainlased on need, keda me peaksime süüdistama, juudid on need, keda peaksime süüdistama, Trump on see ja nii edasi. Me näitame teile seda. 

Aga nüüd ei ole aeg keerulisteks vastusteks. Mida me saaksime teha? Minu viimane märkus tuleb mu enda kogemusest Poolas. Mida me saame teha? Rohkem hirmu? See on see, mille üle meil praegu Poola valitsuses arutelu käib. Eile oli meil usaldushääletus ja me ehitame praegu üles koalitsiooni. Meil oli valimiste seeria, ühesõnaga, neljad valimised: presidendi, parlamendi, Euroopa Parlamendi ja kohalikud valimised. Nüüd tuleb kaks ja pool aastat, mille jooksul meil ei ole ühtegi valimist. See annab meile võimaluse vahepeal natuke tööd ka teha, mitte ainult juttu ajada ja kampaaniat vedada. 

Ma üritan oma kolleege veenda, et on inimesi, kes üritavad inimestele müüa hirmu: "Te ei saa kunagi paremaks, kui nemad on, sest nemad on originaalid, teie jääte alati kopeerijateks." Nii et ärge püüdke olla parim hirmu müüja. Püüdke olla abi müüja ja lootuse müüja, sest lootus müüb. Populistid õpetavad meile, et ainult hirm müüb, sest siis saad sa pärast inimesi lohutada ja nad tulevad sinu rüppe. 

Aga mida me peaksime tegema? Me peaksime näitama inimestele, et on lootust, on vastutustundlikke juhte, on juhte, kelle peale sa saad loota, kui tahad lahendada oma probleeme, ja maailm mureneb meie ümber. Tõenäoliselt. 

Küsimus on, mida meie teeksime parlamendiliikmetena Poolas, Eestis või ükskõik kus. Inimesed vaatavad meie otsa. Ma tunnen seda oma riigis. Mida nad ootavad? Mida nad tahavad näha? Hirmu või lootust? Kas hirmumüüjaid või lootuse müüjaid? 

Aga ma ütlen teile, et ma olen juba kuskil mingis arutelus seda vaidlust pidanud – ma ei olnud siis veel poliitik – ja keegi somes püüdis mind veenda, et seks müüb. "Ei," ütlesin mina, "Lootus müüb paremini kui seks, sest lootus on palju seksikam kui hirm." Sest hirm on seksikas ainult väga lühikest aega, aga lootus on see, mille najal me elame, millele me ehitame oma elu ja oma laste tuleviku. Kriiside keskel ma püüan [anda inimestele lootust]. 

Me olime oma erakonnaga kolm aastat opositsioonis, aga nüüd oleme valitsuses. Mina pakkusin, et me peame nimetama oma erakonna vihaste vanemate erakonnaks. Vanemad, kes ei ole idast ega läänest, vaid kelle ainus eesmärk on meie laste ja lastelaste tulevik. Ja see on ainus vaatenurk, mida me saame jagada 80%-ga elanikkonnast. Me tahame oma lastele paremat tulevikku. 

Kui te otsite poliitikast midagi muud, siis kukute läbi varem või hiljem. Te lähete tagasi koju, nagu minagi lähen tagasi koju. Ja siis mu tütar küsib minult: "Issi, mida sa täna tegid? Praktiliselt, mida sa täna tegid? Te karjute seal parlamendis." Meil Poolas tohib seda teha. Keegi ütles mulle, et teie siin ei tohi seda teha. Aga meil seal Poolas lauldakse ja kakeldakse ka. Nii et mulle jääb mulje, et ma olen seal parlamendis meelelahutaja – ma olin enne meelelahutaja ja mul on vahel tunne, et ma olen ka seal parlamendis meelelahutaja. Aga tütar küsib: "Mida täpselt sa täna inimeste jaoks tegid?" 

Ma soovin teile ja loodan, et meie ühine vaatenurk on alati see: üheskoos. Ja meie ühiskonnas, mida me parlamendiliikmetena esindame, on meil palju võimalusi teha head meie laste tuleviku nimel. 

Ma jään väga tihedasse kontakti teie esimehega, teie parlamendiga. Te olete Poolas alati teretulnud. Ehitagem midagi koos. Poola ei taha olla ainult Ida-Euroopa suur jõujaam, vaid me tahame kuuluda teie klubisse. Me tahame olla Balti riik, me tahame olla Põhjamaa riik. Nii et kui me tuleme, koputame teie uksele ja palume end vastu võtta, siis palun laske meid sisse, sest meil on väga palju kogemusi. Ma arvan, et kuigi Putini poliitika üritab meid lahutada, peame meie sellele vastu seisma ja jääma ühtseks. Suur aitäh selle võimaluse eest! 

Ma tean, et teil ootavad täna ees väga olulised hääletused ja siin peetakse väga tähtsaid arutelusid. Edu teile teie töös! Kinkige meile lootust tulevikuks. Ärge laske kurjadel inimestel meid hirmutada. Ainult ühtsus teeb meid tugevamaks. Aitäh! (Aplaus.)

Head kolleegid! Alustame nüüd Riigikogu istungit kohaloleku kontrolliga. Palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle arupärimise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Sotsiaaldemokraadid ootavad haridusminister Kristina Kallast Riigikogu ette tutvustama, mida on ministeeriumil plaanis teha selleks, et hariduslik ebavõrdsus Eestis enam ei kasvaks, vaid hakkaks vähenema. 

Aina süvenev hariduslik ebavõrdsus pole mitte ainult meie haridussüsteemi, vaid kogu ühiskonna üks põletavamaid probleeme. Lapse haridustee sõltub Eestis liiga palju sellest, milline on tema vanemate sissetulek ja kus ta pere elab. PISA tulemused on meil küll head, aga see fakt varjab suuri sotsiaalseid lõhesid, samuti laialt levinud koolikiusamise ja laste vaimse tervise probleeme. Kõigest sellest hoolimata puuduvad koalitsioonilepingus konkreetsed sammud haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks.

Sotsiaaldemokraadid küsivad Kristina Kallaselt, kas haridusministeerium kavatseb muuta hariduse rahastamise süsteemi, pakkuda enam kaasava hariduse tugiteenuseid ja astuda samme piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Samuti pärime ministrilt, kuidas on kavas tagada see, et laste juurdepääs huviharidusele ei sõltuks pere majanduslikust olukorrast. 

Hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus, seda on võimalik leevendada sihipärase poliitikaga, võtame näiteks Põhjamaad, Kanada või Iirimaa. Nende praktika pakub toimivaid lahendusi: lisarahastus nõrgematesse piirkondadesse, tasuta õpiabi ja eliitkoolidesse saajate varajase valiku piiramine. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. 

Nii nagu ma eile öösel teid, head kolleegid, juba ühe korra informeerisin, kordan veel: Riigikogu 42 liiget on esitanud umbusaldusavalduse justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Vabariigi Valitsus soovib selle arutamist tänasel istungil esimese päevakorrapunktina. Tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2, on Riigikogu esimees täiendanud tänase istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub esimese päevakorrapunktina. 

Urmas Reinsalu, palun! Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Jah, kuulsime just Poola seimi spiikri meeleolukat esinemist. Aga eile õhtul, kui teie informeerisite meid sellest, et valitsus on taotlenud umbusaldusavalduse arutamist täna, venitusteta, nagu tal on õigus taotleda, siis oli juttu ka sellest – mina juhtisin sellele tähelepanu –, et valitsus kavatseb juba järgmisel nädalal vanglarendilepingu allkirjastada ja riigile kohustusi võtta. Veel oli juttu sellest, et tegelikult me oleme juba nädala alul taotlenud [seda, et me võiksime näha] olulisi dokumente, mis sellesse puutuvad, nii Kaitsepolitseiameti salajast dokumenti kui ka Politsei‑ ja Piirivalveameti salajast dokumenti, samuti majanduslikke materjale, mis on valitsuse käsutuses. Neis on vägagi kvalitatiivne ja informatiivne sisu ka tänase umbusaldusavalduse arutelu mõttes. Teie lubasite, et parlamendi kantselei tegeleb sellega ja teeb kogu selle informatsiooni meile kättesaadavaks. Mis seisus see informatsioon on ja kus meil oleks võimalik sellega tutvuda?

Aitäh, hea kolleeg! Tegelikult on olukord selline, et istungiosakond ei tegele ei kapolt ega Politsei‑ ja Piirivalveametilt dokumentide või uurimiste väljanõudmisega. See on ikkagi Riigikogu liikmete võimalus. Nagu ma aru saan, te viitate, et te olete seda juba taotlenud. Mis põhjustel te seda saanud ei ole – kui te ei ole saanud –, need asjaolud ei ole mulle teada.

Aga veel kord: sellist tava ei ole, et [Riigikogu Kantselei] istungiosakond täiendab eelnõu algataja esitatud materjali või esitab ja nõutab uusi dokumente sinna juurde. Täpselt sama kehtib umbusalduse avaldamise nõude kohta. 

Head kolleegid! Nüüd saame minna tänase istungi esimese päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Martin Helme, Helir-Valdor Seedri, Lauri Läänemetsa, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini, Anti Poolametsa, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Mart Helme, Varro Vooglaiu, Siim Pohlaku, Helle-Moonika Helme, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Ester Karuse, Tiit Marani, Anti Allase, Madis Kallase, Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Rene Koka, Andres Metsoja, Mart Maastiku, Urmas Reinsalu, Tõnis Lukase, Jaanus Karilaiu, Henn Põlluaasa, Riina Sikkuti, Ants Froschi, Leo Kunnase, Reili Ranna, Riina Solmani, Priit Sibula, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Kalle Grünthali, Peeter Ernitsa, Jaak Valge, Vladimir Arhipovi, Lauri Laatsi, Tanel Kiige ja Aleksei Jevgrafovi esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale.

Paari sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on ettekanne umbusalduse algatajate nimel, kuni 20 minutit. Seejärel on ettekanne justiits‑ ja digiministrilt Liisa‑Ly Pakostalt, samuti kuni 20 minutit. Ja seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada ministrile kuni kaks küsimust. Läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad, samuti minister. Esimesena saab sõna selle fraktsiooni esindaja, kelle liikmed on umbusalduse avaldamise algatanud. Siin on neid lausa neli. Seejärel toimub hääletus. 

Head kolleegid! Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel arupärimist … Vabandust! Palun Riigikogu kõnetooli umbusalduse avaldamise nõude esitajate nimel Riigikogu liikme, hea kolleegi Martin Helme.

Aitäh, head kolleegid! No Kristen Michali valitsus koosnebki ju piinlikest läbikukkumistest. Nimetame lihtsalt mõned nimed, ma ei hakka isegi kõiki nende skandaale siin ära tooma. Aga meil oli Svet ja tema armastus pronkssõduri vastu. Meil on roppsuu-röökur Ligi. Meil on Taro, kes arvab, et Putin on tore inimene. Meil on Terras, kes on näinud, kuidas lehm sünnitas. Meil on Alender, kes jagab 2,6 miljardit nii, et keegi ei tea kuhu, miks ja kuidas. 

Ja loomulikult on meil pioneerijuhi aktivistliku käitumisega Liisa-Ly Pakosta, kes iga jumala päev mingi uue katastroofi Eesti rahvale kaela tõmbab. Nüüd, selles tihedas konkurentsis, kes suudab rohkem teha kahju Eesti riigile, Eesti rahvale, kes suudab rohkem lagastada Eesti põhiseaduslikku korda? Mul on siiski tunne, et Liisa-Ly Pakosta võidab. Mul on tunne, et tema oma aktivismiga annab teistele silmad ette. Aga kogu selle kahju juures, mida praegune valitsus Eestile teeb, saab keegi kasu ka. Keegi peab ikka kasu saama. 

No me võime siin tuvastada, et ühed kasusaajad on reformierakondlastest omanikele kuuluvad hoolekodud, kus toimub massiline ja pikaaegne vanainimeste vägistamine. Kõik teavad, asutus ise teab, ainult prokuratuur ei tea. Ainult prokuratuur ei näe ega kuule mitte midagi. Krimasja ei tule. 

No me kõik teame, kuidas kasusaajateks on väike seltskond inimesi, kes Lehtme juhtimisel petab välja tublidelt ennastohverdavalt Eesti inimestelt 6 miljonit eurot. Krimasi seisab nagu surnud kass. Kasusaajaks võib ka lugeda neid inimesi, kes Eesti maksumaksjalt tõstsid välja 5–6 miljonit eurot koroonatestihankega. Õigusriigis Eestis on see karistamatu tegevus. 

Ja vot sellisesse õigusriiki – sellisesse õigusriiki! – on nüüd plaanis tuua Rootsi katastroofilise immigratsioonipoliitika tagajärjelaga. Meil on plaanis tuua – ja meil on see põhimõtteliselt juba kokku lepitud – Rootsist Eestisse kõige ilgemad kurjategijad: mõrtsukad, vägistajad, terroristid, narkokaubitsejad ja pedofiilid. Vot seda kampa hakkame me Liisa-Ly Pakosta pioneerijuhiliku innukusega tehtud projekti käigus Eestisse tooma. 

Ja nagu ikka, nii nagu Eestis on juba tülgastavaks tavaks, projekt toimub süstemaatilise valetamisega. Valetatakse avalikkusele, valetatakse parlamendile. Valetatakse selle kohta, mis on eesmärk, valetatakse selle kohta, kui kaugel ollakse, ja valetatakse ka selle kohta, kes mida on teinud. Kõik on suur valetamine!

No näiteks, me [esitasime] arupärimise Pakostale juba oktoobrikuus. Ja Pakosta ütles meile sõnaselgelt, et läbirääkimisi ei ole alustatud mitte ühegi riigiga, väikesed konsultatsioonid küll käivad, aga eelkonsultatsioonid ei tähenda mitte kuidagi projekti realiseerumist. Ja siis kinnitab ta meile: "[…] pean kinnitama, et mitte ühegi riigiga läbirääkimisi alustatud ei ole." Niisuguseid lauseid on selle arupärimise või ka infotundide käigus meile siin ikka ja jälle, korduvalt ja korduvalt öeldud. Näiteks ütleb Pakosta sellesama arupärimise käigus nii: "[…] läbirääkimistesse on võimalik minna üksnes siis, kui on välja selgitatud, et ka kõikvõimalikud turvariskid on maandatavad, et keeleküsimused on lahendatavad, et majanduslik kasu on sellest projektist selgelt tulemas."

Just praegu kuulsime, kui kolleeg Reinsalu küsis selle kohta ja ütles, et me tahaksime näha turvalisuse analüüse, me tahaksime näha ka majanduslikke analüüse. Need pidavat olema olemas, aga näe, kätte ei saa. Nii salajased paberid on, et Riigikogule neid näidata ei saa. No võimalik, et siis praegu kibekiiresti kirjutatakse mingit asjakest kokku, et asi näeks hea välja. Mina ei tea, võimalik, et need on juba ammu kokku kirjutatud, aga selliselt, et ei lähe kokku narratiiviga – selle teie narratiiviga, mis ütleb, et kui me toome Eestisse mõrtsukaid, vägistajaid ja terroriste, siis Eesti julgeolek hoopis suureneb. 

No valitsuse liikmed süstemaatiliselt ei täida oma hoolsuskohustust rahva ja riigi ees. Aga meie opositsioonis ei saa endale lubada hoolsuskohustuse täitmata jätmist. Meie hoolsuskohustus on nõuda teilt vastuseid ning tõsta teie möödapanekud ja Eestile kahjulikud tegevused kõrgele nähtavale kohale, et valijad teaksid, millega te tegelete. Meie ülesanne on avaldada teile umbusaldust. Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli lugupeetud justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Lubage mul alustada ühe looga lapsepõlvest. Kui mina koolis käisin, oli Eesti Venemaa okupatsiooni all, aga koolilõunat siiski pakuti. Me sõime niimoodi, et õpilased sõid isekeskis ja õpetajad kusagil mujal. Üldiselt oli toidu kvaliteet päris kohutav. Ühel ilusal päeval aga pakuti algklassiõpilastele kiluvõileibu. No kiluvõileivad on sellised asjad, mis lastele sageli ei maitse ja mille tegelikku väärtust õpivad eestlased tundma ikkagi alles hiljem, elukogemuse käigus. Mis siis juhtus nende kiluvõileibadega? Juhtus see, et eks poisikesed hakkasid nendega loopima. Ja mis eriti hull, üks kiluvõileib jäi söökla lakke kinni. Aga see poiss, kes oli selle võileiva sinna visanud, ei julgenud seda tegu tunnistada, ta ei julgenud süüd omaks võtta ja miskipärast näitas näpuga minu peale, justkui oleksin mina selle sinna visanud. Mul on see tunne siiamaani meeles. Mind süüdistati milleski, mida ma ei olnud teinud, aga mis veel hullem, see läks põhimõttelisse vastuollu minu enda väärtushinnangutega. 

Ma olen kasvanud perekonnas, kus toidu austamine on alati olnud väga-väga au sees. Meie peres anti maha kukkunud leivatükile suud. Ja ainuüksi mõte toidu loopimisest oli mulle sügavalt vastumeelne, sest see läks täielikku vastuollu minu enda väärtushinnangutega. No ja lisaks see, et mind süüdistati asjas, mida ma tegelikult tõesti ei olnud teinud. 

Täna on olukord samasugune. Mind süüdistatakse asjades, mida ma teinud ei ole, aga mis veel hullem, need asjad lähevad ka vastuollu minu enda väärtushinnangutega. Äsja kõneles meile siin Poola Seimi juht, kes rõhutas kahte asja: esiteks, ärgem mingem populismi õnge, ja teiseks, ärgem muutugem halvemateks inimesteks, kui me tegelikult oleme. Ma loodan väga, et siin Riigikogu saalis me ikkagi hoiame neid väärtusi, sest need on väärtused, mis on Eesti rahva vabaduse püsimiseks äärmiselt vajalikud. 

Hakkame siis otsast minema. Mind süüdistatakse selles, et ma olevat justkui venitanud konkurentsidirektiivi ülevõtmisega. Kuulge, head inimesed, see Euroopa Liidu konkurentsiõiguse direktiiv, mille ülevõtmisest me räägime, võeti vastu 11. detsembril 2018. aastal. Sellel ajal, kui see direktiiv oleks tulnud Eesti õigusesse üle võtta, kandsid valitsusvastutust ja olid justiitsministrid praegused umbusaldajad. Ehk needsamad inimesed, kes ütlevad täna, et ma olla venitanud, on need, kes tegelikult jätsid õigel ajal oma töö tegemata. Miks nad selle tegemata jätsid? Ühtegi piuksu pole kostnud. Aga näpuga näidatakse minu suunas. 

Nüüd on [näpuga näitajate sekka] lisandunud veel sotsiaaldemokraadid, kes ütlevad, et oi-oi, on ikka venitatud. Kuulge, sõbrad, ma sain ministriks eelmise aasta juulikuu viimastel päevadel. Ja juba 6. augustil saatsin ma sotsiaaldemokraatidele parandatud eelnõu. Eelmise aasta 6. augustil! Kusjuures eelmine valitsus on – saate ilusti avalikest allikatest järele vaadata – meedias öelnud, et nojah, meil on siin üks eelnõu, aga see tõesti päris hästi ei vasta põhiõiguste kaitsele, seda eelnõu tuleb parandada ja muuta, justiitsministeerium tegeleb sellega. Juba mõne päeva jooksul ma esitasin selle eelnõu. Mida tegid sotsiaaldemokraadid? Ei vastanud, keeldusid kokkusaamistest ja venitasid nii, kuis suutsid. Ja nüüd näitavad näpuga minu peale. 

Ma olen esimene minister, kes on suutnud selle eelnõu tuua siia saali pärast kõiki neid aastaid, pärast kõiki neid päevi, mida on olnud rohkem kui põhikooli ja gümnaasiumi läbimiseks vaja läheb. See on läbinud teise lugemise. 

Jah, me oleme seisnud selle eest, et Eesti riik ei omavolitseks inimeste kallal, et me euroopalikult tagaksime tarbijatele parima võimaliku konkurentsiolukorra, et me oma ettevõtetele tagaksime parima võimaliku konkurentsiolukorra. Me ei ole seda direktiivi üle võtmas mitte lihtsalt niisama, me isegi kuldame selle üle. Me teeme rohkem, kui Euroopa Liit ette näeb. Üldiselt seisan sellele vastu, ma arvan, et me ei peaks Euroopa Liidu õigust üle kuldama, aga konkurentsidirektiivi puhul olen ma olnud seda meelt, et jah, me lisame siia veel asju – selleks, et meie tarbijad oleksid paremini kaitstud, ja selleks, et meie ettevõtetel oleks parem konkurentsiolukord. 

Ent nüüd need inimesed, kes ise jätsid oma töö tegemata ja kelle süül on tegelikult Eesti rahval nüüd kaelas see ajalooline trahv, näitavad minu peale näpuga. Teate, minu väärtushinnangutega läheb ka see vastuollu, kui inimesed, kes on pandud tegema oma tööd, seda ei tee. Ja tõesti, need justiitsministrid Isamaa Erakonnast, kes pidid aastatel 2019 ja 2020 selle direktiivi Eesti õigusesse üle võtma, jätsid selle töö häbemata kombel tegemata. Nüüd ma loodan, et kolmas lugemine Riigikogus lahendab selle asja lõplikult ära. 

Milles mind veel süüdistatakse? Mind süüdistatakse selles, et ma olen igati vastutustundlikult, igati avalikult, igati kõiki osapooli kaasates otsinud lahendust küsimusele, mis ju tegelikult ei peaks panema meid nii väga kurvastama. Meil on Tartu vangla tühi. Eestis on kuritegevuse tase sedavõrd madal, et erinevalt väga paljudest teistest riikidest on meil tühi kinnine vanglahoone. See näitab tegelikult väga paljude valitsuste väga head tööd aastate pikku, see näitab meie vanglateenistuse väga head tööd ja seda, et nii meie politsei, prokuratuur kui ka kohus on kõik teinud tööd selle nimel, et kuritegevuse tase Eestis oleks madal. 

Eesti inimestest ainult 2% leiab, et raske kuritegevus on meile ohuks, Rootsis on see näitaja tõepoolest üle 40%. See vahe on määratu. Juba 23. veebruaril 2023. aastal – ma rõhutan üle: 2023. aastal –, kui Eesti Rahvusringhäälingu eetris tutvustati eri erakondade valimisprogramme, see oli veel enne Riigikogu valimisi, tutvustas Isamaa Erakonna justiitsminister Lea Danilson-Järg seda [plaani] avalikult Eesti Rahvusringhäälingule valimissaates. Ta ütles, et Tartu vangla on tühi, meil on hea olukord, sest meie kuritegevuse tase on madal, ja valitsus kaalub Tartu vangla rendile andmist välisriikidele. Kõik saavad selle järele kontrollida. Isamaa Erakond tegi sellise valimisavalduse. 

Tõepoolest, ka vanglateenistus kinnitab, selleks ajaks olid juba alanud analüüsid ja arutati, mida teha tühja vanglahoonega. Oli juba kaalutud, kas vangla lammutada või hoida maksumaksja kulul üleval sootuks tühja hoonet. Ei, Isamaa arvas enne Riigikogu valimisi – ja ütles selle valimissaates ka avalikult välja –, et valitsus kaalub Tartu vangla rendile andmist välisriikidele. Praegune valitsus on igati avalikult sellesama teema lahendamist jätkanud. 

Head sõbrad! Eelmise aasta augustis andsin ma sellessamas Eesti Rahvusringhäälingus intervjuu, kus ma ütlesin, et valitsus kaalub kolme alternatiivi vahel. See oli eelmise aasta augustis. 

Need kolm alternatiivi olid järgmised. Esiteks, hoida tühja hoonet ja lasta maksumaksjatel kinni maksta 12 miljonit eurot aastas. Sellel hoonel on ju ülalpidamiskulud. Meil seisab muuseas Jõhvis juba 2021. aastast täiesti tühi arestimaja. Ja me oleme kahjuks näinud, kuidas tühjalt seismine seda tüüpi hoonetele mõjub – laastavalt. Tartu vangla on väga kallis hoone. Selle ehitamisel omal ajal oli hind ühe vangistatu kohta terve eramaja ehituse jagu. Mäletate? Toona heideti ette, et maksumaksja maksab ühe kinnipeetava kohta nii palju, et selle raha eest saaks ehitada terve villa. See tundus inimestele hirmutav. Aga see on nii kallis ehitus sellepärast, et ta on maailma üks moodsamaid vanglaid, millest ei ole võimalik põgeneda ja kus turvalisus on tagatud kõige-kõige paremal moel, mida tänapäeva ühiskond üldse suudab ette kujutada. Sealt ei ole ka kunagi põgenetud. 

Valitsus arutas neid kolme alternatiivi – see on ilusti avalikult kajastatud 26. septembril 2024. aastal – ning andis Justiits- ja Digiministeeriumile, toonasele Justiitsministeeriumile mandaadi pidada konsultatsioone, kas vanglarent üleüldse oleks võimalik. Nii et kui te mulle praegu ette heidate seda, et ma tookord ütlesin, et lepingut veel sõlmitud ei ole, kokkulepet tehtud ei ole ... Muuseas, seda ma võin kinnitada ka praegusel hetkel siin: kokkulepet sõlmitud ei ole. 

Tõsi on see – ja me kajastasime seda igati avalikult –, et nii nagu Isamaa Erakond oli välja pakkunud, pidasime ka meie eri riikidega läbirääkimisi ja eelkonsultatsioone ning jõudsime sinnamaani, et see põhimõtteliselt oleks võimalik. Me tellisime ka põhiseaduslikkuse analüüsi – see on ka täiesti avalik dokument. See põhiseaduslikkuse analüüs näitas, et jah, me saaksime seda Eestis teha, aga ainult nii, et me oleme peremehed omaenda maal ja meie vanglas kehtib Eesti õigus. See muutis rahvusvahelised läbirääkimised palju keerukamaks, sest senise vanglarendi praktika kohaselt on maailmas igal pool kehtinud teise riigi õigus. 

Mandaadi läbirääkimiste pidamiseks andis Vabariigi Valitsus mulle alles 13. märtsil 2025. aastal. Pärast seda algasid läbirääkimised. Täna me räägime sellest teemast seetõttu, et valminud on lepingu projekt, mis on eelnõude infosüsteemis avalik. Ja seda avalikku eelnõu projekti me praegu kõik koos vaatame. Kokkulepet saab sõlmida ainult nii, et mõlema riigi parlamendid on sellega nõus. Alles siis sünnib kokkulepe. 

[Teiseks,] turvalisus – erakordselt oluline. Ma loodan, et ma saan veel küsimustele vastates mitu korda seda kinnitada: jah, me alustasime turvalisusest, loomulikult. Nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka Kaitsepolitseiamet kaardistasid võimalikud riskid ja tihedas koostöös, nagu jõuametkonnad on ka pressikonverentsidel kinnitanud, me maandasime kõik riskid. 

Loomulikult, vangla ei ole suhkruvatitehas. Loomulikult on nii vangla kui tegelikult ka liiklus või isegi kooli keemiatund sellised kohad, kus riske ei ole kunagi võimalik täiesti nullini maandada. Aga meie riigis töötavad väga head politseinikud, meil on väga head kaitsepolitseinikud ja maailma tipptasemel vanglateenistujad. Need inimesed on teinud kõik, et maandada riskitase nii madalale kui võimalik. See kõik kajastub ka terves reas lepingu projekti punktides. 

Jah, nüüd heidetakse seda meile ette, justkui oleks alles jäänud niisugused kurjategijad, kelle nimetustki on paha ja tülgastav suhu võtta, nagu nimetust "vägistaja" või "kiremõrtsukas". Ametkondlikus keeles nimetatakse neid madala riskitasemega kinnipeetavateks, sest neil käib väga vähe külastajaid. Meie eesmärk on olnud see, et Eesti kinnisesse vanglasse võiks tulla üksnes sellised [kinnipeetavad], kelle riskitase Eesti ühiskonnale on kõige madalam. Need on need, kes ei ole võrgustunud, nad ei ole radikaalid, nad ei ole seotud terrorismiga, nad ei ole seotud gängikuritegevusega, nad ei ole radikaliseerunud, nad ei ole usuliste äärmuslike vaadetega. Ja nii edasi ja nii edasi. Jah, sealt jääb üsna väike osa alles. 

Lõpetuseks. Mulle heidetakse ette seda, et ma ei ole rikkunud seadust. Vaat see on nüüd see koht, kus ma tahaksin küsida, kas me oleme tõesti sinnani jõudnud. Eestis me oleme näinud, kuidas justiitsministrile on avalikkus heitnud ette isegi seda – ja minu arust täiesti põhjendatult –, kui ta on tundnud huvi mingisuguse menetluse edenemise vastu ja uurinud, kas see liigub piisavalt kiiresti. Isegi seda on Eesti avalikkus varem nii mõnelegi justiitsministrile ette heitnud, rõhutades üle põhimõtet, mis on meil prokuratuuriseaduses juba algusest peale kirjas ja mis ütleb, et justiitsministril on seadusega keelatud sekkuda kriminaalmenetlustesse. Seadusega on keelatud mis tahes justiitsministri sekkumine! Seda sellepärast, et me ei taha Eestis mitte kunagi enam näha neid õudusi, mida me oleme Vene okupatsiooni ajal näinud, kui poliitikud – nimetagem neid siis nii – ja okupandid sekkusid õigusemõistmisse. 

Ei! Meie elame vabas õigusriigis. Meie elame vabas õigusriigis, kus poliitikud ei sekku kriminaalmenetlusse ega lähe näpuga näitama, et nüüd alustage seda või lõpetage see. See on õigusriigi üks alustalasid. Seda väärtust hoian mina ja ma väga loodan, et hoiavad ka kõik järgnevad justiitsministrid Eesti Vabariigis, sest see on väga-väga oluline väärtus. 

Mis puudutab moraalset seisukohavõttu, siis ma olen algusest peale, meediast esimeste uudiste lugemise järel kinnitanud, et nii minu hinnangu kohaselt kui ka terve Eesti Vabariigi seisukohast see on see, mida ka iga Eesti inimene tunneb: iga vägistamine tekitab kahju. Iga vägistamine tekitab tervisekahju, siin ei ole mingisugustki kahtlust. 

Ja ma olen kasutanud kõiki tööriistu, mis mul seaduse järgi kasutada on. 11. aprillil pöördusin advokatuuri poole, kuna riigi määratud kaitsja ei olnud esitanud kannatanute huvides kahjunõuet. Miks ta seda ei esitanud, kuigi riik on tema tegevust rahastanud? Sellele peab vastuse andma advokatuuri aukohus. Aga tõesti, selle avalduse ma olen teinud, ja advokatuur on vastanud, et jah, nad on selle menetlusse võtnud. 

Ma olen kõikides sõnavõttudes seda rõhutanud, et moraalne hinnang sellisele vägistamisele saab olla ainult täielikult hukkamõistev. Ei ole mingitki kahtlust selles, et iga vägistamine tekitab kahju kannatanutele, kannatanute lähedastele, ja see tekitab tervisekahju kannatanutele, kahjuks unetute ööde, rikutud närvide ja hooldekodu puhul ka põletava süütundega, mida me näeme rahvusvahelisest kohtupraktikast, millele olen ka tähelepanu juhtinud, ka lähedastele. Siin ei ole mingitki kahtlust. 

Nii et nagu te nägite, väärtushinnangud on need, mis ma loodan, et meil kõigil on siin saalis ühised. Aga süüdistanud olete te mind paraku asjades, mis oleksid seadusevastased, mis on otseselt valed või mida on teinud keegi teine. 

Vastan hea meelega kõikidele küsimustele. Ja olen selles mõttes tänulik, et me saame siin ehk täna mitu asja selgemaks. Ka mina muretsen selle pärast, et Eesti inimesed saaksid Eestis tunda ennast igati turvaliselt ja et me räägiksime edaspidigi avatult kõikidest ohtudest – sellest, kuidas neid saab maandada, või mida on täpsemalt silmas peetud. Selle kõige üle arutlemine on tegelikult siin Riigikogu saalis vajalik, me oleme seda juba mitu korda teinud, aga olen loomulikult taas ja taas valmis seda tegema. See on äärmiselt oluline. Aga veel kord: seda kiluvõileiba sinna koolisaali lakke mina ei visanud ja toitu tuleb austada. Aitäh!

Aitäh! Teile on terve hulk küsimusi. Alustab Varro Vooglaid. Palun!

Jaa, suur tänu! No alustame lõpust, te just mõned minutid tagasi, võib-olla minut tagasi ütlesite: "Ma loodan, et väärtushinnangud on meil kõigil siin saalis ühised." Kinnitan teile, et päris kindlasti ei ole. See lootus on alusetu, meil on väga erinevad väärtushinnangud. Ja see kajastub väga paljudes asjades, mida teie osalusel tegutsev valitsus on teinud. 

Muu hulgas kajastub see selles, et meie väärtushinnangute kohaselt ei peaks Eesti olema see riik, kuhu hakatakse vedama teiste riikide vange. See on vastuolus juba meie rahvusliku ja riikliku väärikusega. Ja see on väärtushinnangute küsimus, eneseväärikuse küsimus. 

Mis mind aga kogu selle saaga juures, kui me räägime Rootsi vangide Eestisse toomisest, kõige rohkem häirib, on see, millele Martin Helme juba eelnevalt viitas. Nimelt, viimati, kui meil oli arupärimise raames sellest teemast juttu, siis te ütlesite: "Ei, mitte mingisuguseid läbirääkimisi ei ole, mitte mingeid kokkuleppeid ei ole, mitte midagi ei ole. Me ainult uurime, kaardistame ja nii edasi." Ja võib-olla see sel hetkel oligi tõsi. Aga vastuvõetamatu on see, et järgmisel hetkel me ei kuule mitte sellest, et nüüd me astume läbirääkimistesse, vaid me kuuleme juba sellest, et põhimõtteliselt on asi kokku lepitud, nüüd on ainult vaja parlamentides asi ära vormistada. See ei jäta sellist muljet, nagu te käituksite usaldusväärselt.

Väärtuste ja Eesti Vabariigi väärikuse küsimus – jah, kui teie arvate, et maksumaksjalt tühja hoone ülalpidamiseks 12 miljonit aastas korjata on igati väärikas, siis see on teie hinnang sellele, kuidas maksumaksja raha võimalikult otstarbekalt kasutada. Kui teie arvate, et Eesti ei vaja rohkem töötajaid turvalisuse tagamiseks, siis see on teie hinnang. Kui teie arvate, et riigil ei ole vaja Lõuna-Eestisse töökohti luua, siis see on teie hinnang. 

Meie arvame, et 400 töökohta riigi turvalisuse tagamiseks Lõuna-Eestis on äärmiselt vajalikud pikas perspektiivis. Väga lihtne on populistlikult öelda, et oh, see vangla teema on üldse üks vuih-teema. Õnneks me näeme, et rahvusvaheliselt saadakse Eesti riigi väärikusest hästi aru. Õnneks me näeme seda, et rahvusvaheline kajastus on olnud hea. Seal on välja toodud, et Eesti on riik, kus on erakordselt kõrgel tasemel vanglateenistus, väga turvaline ja hästi korraldatud justiitskorrektsioonisüsteem, nii madal kuritegevuse tase, et turistidelgi on siia turvaline reisida, ja inimõiguste austamine on sedavõrd kõrgelt au sees, et maailma tippriik inimõiguste austamises – Rootsi – on valmis just meiega läbirääkimisi pidama. Selline on rahvusvahelise kogukonna, rahvusvahelise meedia kajastus. Eesti Vabariigi väärikus on saanud just nimelt nendel põhjustel au ja tunnustust.

Mis puudutab kuupäevi, siis neid ma enne juba nimetasin. Tõepoolest, seda on ka avalikkuses kajastatud. Kui te ei pane tähele uudiseid, ei loe uudiseid, siis selle eest mina ei saa vastutada. Aga kõik kuupäevad on täiesti avalikud ja need on ka meedias kajastust leidnud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Muidugi, kiluvõileiva näite toomine siin umbusaldusavalduse arutelul oli hästi tore, selline lapsepõlvemälestus. Ma loodan, et see, kes tegelikult kiluleiva lakke viskas, sai pärast karistuse. Aga mina käisin ka koolis vene ajal. Meie koolis, Kohtla-Järve 1. Keskkoolis olid küll väga maitsvad toidud. Ja kui keegi [pahandust] tegi, siis õpetajad selgitasid lõpuks välja, kes selle teo korda saatis. Ma ei kujuta ette, miks teie koolis teistmoodi oli. 

Aga te ütlesite, et Eesti riik ei omavolitse inimeste kallal. Ja seda me näemegi, et teie ministrina ja see valitsus ei omavolitse oma inimeste kallal. Johanna-Maria Lehtme varastas Eesti inimestelt 6 miljonit, nüüd otsi teda nagu tuult väljal. Siis on Pihlakodu juhtum, millega olid seotud oma inimesed, nende kallal te ka ei volitse. Kuid te volitsete Eesti rahva kallal. Ja minu küsimus ongi see: kui kaua see oma rahva, Eesti rahva kallal omavolitsemine kestab?

Alustan siis jällegi sellest kiluvõileivast. Sellel noormehel, kes seda tegi, poisikesel, olid samal ajal mingid muud jamad veel kaelas. Ma sain aru sellest, et üks jama juurde ei oleks talle hästi mõjunud, ja mina tema peale näpuga näitama ei läinud. Selles mõttes vastus teie küsimusele on see, et tookord ei selgitatudki välja, kes tegelikult süüdi oli. Ja me kõik teame, et poisikestel võib koolis probleeme tekkida. Katsume kõik sellesse ikkagi võimalust mööda mõistvalt suhtuda, kui pahateod ei ole ülemäära [hullud]. 

Nüüd see, mis puudutab teie süüdistust, et ma ei ole sekkunud prokuratuuri menetlustesse. Kuidas saaks lõpuks ometi siin selgeks teha, et justiitsminister, ükskõik, mis erakonda ta kuulub, ei saa kriminaalmenetlustesse sekkuda? Seda seadus keelab, prokuratuuriseadus seda ühemõtteliselt keelab. Ja see on üks demokraatliku riigi tunnuseid, et minister ei käi prokuratuuris näpuga näitamas, keda süüdistada, keda mitte süüdistada, kelle vastu alustada menetlust, kelle vastu mitte. Seda tööd teevad sõltumatu prokuratuur ja sõltumatu kohus. Prokuratuur kõiki neid asju menetleb, ja kui ta saab täiendavaid tõendeid, siis alustab uuesti menetlust. 

Siinkohal ma kasutan võimalust ja tänan neid inimesi, kes on andnud politseile teada rikkumistest ja rõlgetest kuritegudest. Iga inimene, kes politseid niisugustest asjadest teavitab, teeb kogu rahvale heateo, sest ainult nii saab politsei ju uurimist alustada ja ainult nii hoitakse ära selle võimaliku kurjategija  – hiljem süüdimõistetud kurjategija – edasine tegutsemine. 

Ma väga tunnustan seda hooldajat, kes läks ja ütles, mida ta Pihlakodus pealt nägi. Nüüd on tulnud välja, et tükk maad varemgi on seda teatud. Hea, et seda nüüdki öeldakse. Kui oleks varem öeldud ja politseisse teatatud … Jah, me oleme nüüd saanud meedia kaudu teada, et teavitusi oli, politsei läks isegi kohale, aga inimene ei olnud nõus tunnistust andma. Sellest me saame inimestena ju ka aru. 

Just see on tegelikult põhjus, miks ma mitte ainult ei saatnud juba 5. mail välja väljatöötamiskavatsust selle kohta, kuidas me saaksime hooldekodus toime pandud vägivallakuritegusid meie karistusseadustiku järgi tõhusamalt menetleda, suuremate karistustega, rohkemate karistustega, nii et vägivallakuritegude eest saaks [karmima karistuse], vaid ma olen kokku kutsunud ka ekspertkogu, et me leiaksime just vägistamise korral palju heidutavamad ja tõhusamad meetodid nende inimeste suhtes, kes on kaitsetud.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Minul on küsimus selle kohta, millisena või millena teie käsitlete sellist asutust nagu vangla. Minu küsimus on seotud sellega, et möödunud neljapäeval, kui siin saalis toimus majandus- ja konkurentsiteemaline arutelu, siis teie hea koalitsioonipartner Anti Haugas küsis Marek Reinaasalt küsimuse. Ja tema käsitles vanglat mitte ennekõike karistus-, vaid sotsiaal- ja haridusasutusena. Kas see on koalitsioonis laiem arusaam? Kas need inimesed tulevad siia saama mingeid hüvesid ja haridust või siiski kandma oma karistust? See, mida te kirjeldasite, on minu arust üsna oluline arusaam sellest, mis asutusega on tegemist. Mis seal siis teie eestvedamisel, kui parlament ja Rootsi Riksdag peaks selle loa andma, siin lõpuks toimuma hakkab?

Aitäh! Seda, mis asi on vangla, milliste eesmärkidega vangla tegutseb, on kirjeldanud mitmed rahvusvahelised konventsioonid, mida ka Riigikogu on ratifitseerinud. Rahvusvaheline ja ka Eesti arusaam vanglast on see, et vangla on üks viis, millega riik saab karistuse saanud inimest suunata justiitskorrektsiooni. Justiitskorrektsiooni all mõistetakse seda, et vangla ei ole mitte lihtsalt koht, mille eest maksumaksja raha maksab. Me ju teame, et vanglateenistuses on kulu ühe kinnipeetava kohta circa 3500 eurot kuus. Iga vang Eesti vanglas nõuab juba praegu Eesti maksumaksjalt 3500 eurot kuus. Seda on rohkem, kui paljud inimesed palka saavad. See on Eesti maksumaksja kulu ühe vangi peale. Ja see kulu sisaldab endas ka selliseid tegevusi, [mis peaksid aitama kaasa sellele,] et vanglast väljudes oleks inimene parem inimene, kui ta oli siis, kui ta vanglasse sisenes. See on nii rahvusvaheline demokraatlike riikide arusaam vangistusest kui ka Eesti Vabariigi oma. 

Ehk vanglal on päris mitu funktsiooni. Aga kõik need tulenevad tõesti rahvusvahelisest arusaamast, alates sellest, et me eraldame inimese, kes on ühiskonnale ohtlik, me määrame talle õiglase karistuse, ülima karistusena vabaduse võtmise, ent samal ajal töötame selle nimel, et see inimene enam vanglasse tagasi ei pöörduks. 

Rahvusvaheliselt mõõdetakse sellist asja nagu retsidiivsusnäitaja. Retsidiivsusnäitaja näitab, kui mitu vanglast vabanenut järgmise kahe aasta jooksul sooritab uue kuriteo. Ja selle retsidiivsusnäitaja [alusel] hinnatakse, kas vangistus oli efektiivne või mitte, kas see täitis seda eesmärki, et inimene tagasi vabadusse pääsenuna enam ei paneks toime kuritegusid. Eesti näitajad rahvusvahelisel tasemel on väga head. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea minister! Te olete võrrelnud Pihlakodu vägistamisjuhtumit olukorraga, kus üks külastaja lööb teist külastajat noaga ja ettevõte selle eest ei vastuta. Eelmisel nädalal ilmus Eesti Ekspressis artikkel, milles ära toodud juhtumite põhjal selgub, et Pihlakodu juhtkond sai teateid vägistamise kohta juba 2023. aastal, aga siis ei võetud neid tõsiselt. Vägistamisjuhtumitele juhtisid tähelepanu kliendi lähedased, vägivallamärkide üle vanurite kehal arutasid hooldajad oma vestlusgruppides, nad jagasid fotosid ja viitasid konkreetsele inimesele. 

Kas te olete endiselt veendunud, et hooldekodud ei vastuta oma territooriumil toimuvate vägistamiste, peksmise ja muude vägivallaaktide eest? Või millised sanktsioonid peaksid teie arvates ettevõttele järgnema? 

Aitäh! Sellelesamale küsimusele ma olen siitsamast puldist juba varem vastanud ja olen teie küsimuses esitatud väite ühe korra juba ümber lükanud. Selle näite tõin ma selleks, et selgitada karistusseadustiku paragrahvi, mis võimaldab määrata karistust ettevõttele, kes oma territooriumil toimunud kuriteo eest vastutab, ning ütleb, millistel juhtudel ta kannab vastutust ja millistel juhtudel ta ei kanna vastutust. 

Olen kohtunud isiklikult ka kannatanute, ohvrite lähedastega. Ja tõesti on niimoodi, et hiljem on välja tulnud uusi tõendeid, millest ka prokuratuur ei olnud varem teadlik. Minu teada peaprokurör kohtub ka isiklikult kannatanute lähedastega, see aeg on kokku lepitud või vähemalt kokkuleppimisel. Olen tõesti prokurörile soovitanud seda teha, olles eelnevalt veendunud, et sellise soovituse andmine ei lähe vastuollu prokuratuuri sõltumatuse põhimõttega. Ma usun, et prokuratuur ja kohus võtavad kõiki neid asju väga tõsiselt. 

Minu üleskutse Eesti rahvale, veel kord: kui kellelgi on mingeid tõendeid või materjale, mis võiksid näidata, et keegi on milleski süüdi, siis palun andke need materjalid ja tõendid politseile. Iga inimene, kes seda teeb, väärib väga suurt lugupidamist. Isegi kui pärast tuleb välja, et asi polnud nii, nagu paistis, on igal juhul otstarbekas, kasulik, õige ja õiglane kahtlustest teada anda.

Ja veel kord: minu väga sügav lugupidamine kõikide inimeste vastu, kes on nüüd, kui see asi on avalikkuse ette toodud, esitanud täiendavaid tõendeid. Ma väga tänan ajakirjandust selle juhtumi kajastamise eest, sest ma usun, et juba on saavutatud üks hea asi: ma tõesti usun, et Sotsiaalministeeriumi järelevalve ja ka edaspidine järelevalve [toimib], sest ministeerium vastutab hooldekodudes toimuva eest – kinnitan, et Karmen Joller võtab seda väga südamega –, nii et hooldekodudes oleks kord tagatud.

Aga ka hooldekodud üle Eesti on vaadanud üle oma korrad ja võtnud kasutusele kõik meetmed, et selliseid õudusi ennetada. Avalikkuse tähelepanu juhtimine sellele on, ma loodan, juba teinud veidigi rahulikumaks nende südame, kelle pereliige praegu kuskil hooldekodus kellegi hoole all on. Ja me kindlasti jätkame seda, nagu ma eelnevalt nimetasin. Olen juba algatanud mitu tegevust, mida me Justiits- ja Digiministeeriumis riigi õiguspoliitika kujundamisel teha saame. 

Olen pöördunud hinnangu andmiseks riikliku, kannatanutele riigi poolt määratud kaitsja tegevusetuse tõttu. Olen algatanud väljatöötamiskavatsuse, mis nüüdseks on juba kooskõlastusringilt tagasi tulnud. Olen [kokku kutsunud] ka ekspertkogu. Ja me tõesti loodame, et need kannatused, nii õudsed, kui need ka olid, toovad kaasa vähemalt selle, et me teeme vajalikud muudatused, mis tagavad selle, et selline olukord enam mitte kunagi ei korduks. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea umbusaldatav! Te olete täna siin mitmeid kordi rääkinud väärtushinnangutest. Iga inimese tegevuse juurde peaks käima tulemuste analüüsimine, kindlasti peaks aga analüüsima ministri tegevust ja otsuseid. Meil tehakse uuringuid nii erakondade kui ka ministrite reitingute kohta. Teie esindatava erakonna reiting on Eestis 3% kandis. Teie kui ministri toetus on 10% kandis. Te räägite palju väärtushinnangutest. Kas te olete analüüsinud, miks on Eesti rahva ja teie väärtushinnangute vahel nii suur lõhe? 

Ma võin muidugi mõned märksõnad välja ka tuua. Näiteks selline väljaütlemine, et isa on mees ja ema on mees. Või siis see, et teie osalusel ja koostööl võttis koalitsioon esimese eelnõuga ette lastetoetuste vähendamise. Või see, et teie sõnul on Lõuna-Eesti turvalisuse tõstmiseks väga oluline Eestisse vange juurde tuua, olukorras, kus meil tegelikult oleks politseinikke juurde vaja. Ma võin päris mitmeid asju veel nimetada. Palun vastake, miks on teie väärtushinnangute ja Eesti rahva väärtushinnangute vahel selline kuristik!

Aitäh! Igal inimesel võib otse-eetris olla üks väike keelevääratus, see tuleb esinemisstressist. Vast on kõik inimesed seda kogenud, et isegi kui sa pead minema kooliaktusel kõnet pidama, ikkagi esinemisnärv tuleb sedavõrd peale, et väike keelelapsus võib sisse tulla. Jah, ma ühes otsesaates, kus ma soovisin just nimelt üle rõhutada seda, et Eesti perekonnaseaduses oli, on ja jääb niimoodi, et isa on mees ja ema on naine – isa on mees ja ema on naine, isa on mees ja ema on naine –, tahtsin seda veel üle rõhutada, aga mul korraks tuli see lapsus sisse. Ja ma parandasin selle ka ära. Nüüd on EKRE erakond loomulikult suure rõõmuga levitanud seda minu esimest lapsust, keelevääratust, mille ma kohe ära parandasin. 

Aga kinnitan siinkohal üle, et Eesti Vabariigi perekonnaseaduses on ja jääb niimoodi, et isa on mees ja ema on naine. Selles mingisugust kahtlust ei ole, see on nii ja see jääb nii. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Te libisesite jälle oma võltspõhjendustega mööda sellest, et teie enda erakonna liige – õigemini endine erakonna liige – on küll suurekaliibrilise süüdistusega prokuratuuris uurimise all, aga tema asi ei liigu mitte kusagile. Te justkui leiate ettekäändeid ja kordate ühte klišeed, kuidas mitte vastutada, aga minu meelest täna te peate just kogu vastutuse enda kanda võtma. Kindlasti saab minister aidata prokuratuuri sellega, et annab talle ressursse, et see saaks oma tööd teha. See ongi [ministeeriumi] ülesanne: võimaldada prokuratuuril tööd teha. Tegelikult on praegu jäänud paljudele siiski selline mulje, et prokuratuur on teie juhtimise all kas võimetu või korrumpeerunud. Seda võib öelda eriti Lehtme kaasuse näitel, aga ka Tallinna Sadama juhtumi näitel, mis tõsi küll, algas enne teie võimule tulekut.

No see teie süüdistus oli nüüd läbivalt vale. Esiteks, Lehtme ei ole kunagi kuulunud minuga samasse erakonda. Teiseks, see inimene võttis vastutuse enda kanda, ta lahkus Riigikogust otsekohe. Kui palju on neid Riigikogu liikmeid, kelle suhtes pole isegi veel kahtlustust esitatudki, aga nad juba vastutavad ja lahkuvad Riigikogust? Kahjuks me näeme järjest enam, et Riigikogu tegeleb sellise õigusliku sammu astumisega, et inimene Riigikogu liikmena üldse [ei] saaks menetluse alla minna.

Täiesti vale on ka see [väide], et prokuratuur ei ole sellega tegelenud. Prokuratuur on sellega tegelenud, on selgitanud mitu korda avalikkuse ees, miks see kõik on võtnud nii palju aega – tegemist on rahvusvahelise menetlusega –, ja nagu ma avalikest allikatest tean, peaks see olema valmis kohtusse saatmiseks. 

Aga veel kord: seniseid justiitsministreid eri erakondadest on avalikkus õigustatult kritiseerinud nendel juhtudel, kus justiitsminister on prokuratuuri läinud ja küsinud: "Kuulge, miks teil see asi venib?" See on olnud ühiskonnas väga taunitud tegevus. Ja see ei ole tõesti kooskõlas prokuratuuri ja kohtu sõltumatusega. See ei ole klišee. Prokuratuuri ja kohtu sõltumatu tegutsemine ilma poliitilise surveta on vaba ja demokraatliku riigi tunnus. Justiitsministril on seadusega keelatud kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esitamises sekkuda, järelevalvet teha. See on seadusega keelatud. Järelevalvet saab ... Okei, läheme küsimustega edasi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Kui ma kuulan sinu ettekannet, siis ma pean küll ütlema, et sa tahad nagu vägisi jätta mulje, et kõik saalisviibijad on pätid, meie väärtushinnangud vajavad laitust, aga see, mis sinu peas toimub, on kõik õige.  

Kui rääkida nendest erinevatest eelnõudest, mis siin menetluses on olnud, siis ma pean tunnistama, et meie küsimustele vastamisel on olnud palju veesogamist. Kui sa vastad, siis teed igasugu jänesehaake, et mitte küsimusele vastata, räägid nagu tänagi kiluvõileivast.  

Aga nüüd ma tulen Tartu vangla teema juurde. Need asjad, millest sa oled rääkinud – siin on suur vastuolu. Võtame kas või selle, et Tartus siis kuidagi inimeste kaitse paraneb. Kas politseinikke on siis rohkem? Tegelikult on politseis juba praegu puudu 200 inimest. Töötajaid otsitakse tikutulega taga. Neidsamu inimesi …

Aitäh!

… kes on täna politseis, tahetakse panna vanglateenistusse. Nende inimeste puhul …

Aitäh, hea kolleeg!

… pääste ja nii edasi, kõik konkureerivad.

Palun küsimus, kui on!

Nüüd öelda, et turvalisus Tartus või Eestis paraneb – no see on lausvale, sellepärast et meil jääb politseinikke oma ametipostidel vähemaks.

Aitäh, Heljo! Aitäh!

Paraku ma olen jälle sunnitud ütlema, et vale. Vale! Kui te ütlete, et kõik see on sündinud ainult minu peas, siis ma tulen tagasi jälle selle juurde, et tõesti, Isamaa minister Lea Danilson-Järg oma valimisintervjuus Eesti Rahvusringhäälingule ütles, et Tartu vangla väljarentimine välisriikidele on valitsuse plaanis. 

Kui me räägime laiemast suhtumisest, siis kolm ajalehte on Eestis teinud juhtkirja. Äripäev on teinud juhtkirja, et Tartu vangla väljarentimine riske maandades on igati mõistlik tegevus, seda me saame võib-olla aru juba lehe nimest. Aga tunnustan väga Tartu Postimeest, kelle peatoimetaja just tegi juhtkirja, kus ta kirjutas, et tegelikult Lõuna-Eesti piirkond ikkagi vajab töökohti. Ja Tartu vanglast ei ole keegi põgenenud. Tartu vanglasse toodaks ju üksnes selliseid kinnipeetavaid, kellel ei ole mitte mingisugust linnaluba ega ka väljasõiduõigust. [Tartu Postimehe peatoimetaja] tõi välja ka selle, et Tartu vangla on meil juba päris mitu aastat tegutsenud ja mitte ühtegi julgeolekuriski, mida alguses kardeti, ei ole seal realiseerunud. Ka Delfi, kolmanda suure meediakontserni juhtkiri on välja toonud selle, et juhul kui kõik toimuks Eesti seaduste järgi, oleks tegemist hea plaaniga. Siinkohal saan veel kord kinnitada: jah, kõik toimub Eesti seaduste järgi. Nii et te süüdistate mind selles, justkui oleks see üksnes minu peas sündinud mõte, aga see kindlasti ei vasta tõele. 

Teine osa teie küsimusest puudutas seda, justkui oleks politseis liiga vähe töötajaid. Ma väga loodan, et politsei sellega täies ulatuses tegeleb. Me oleme korduvalt kinnitanud, ka meie vanglateenistuse juht Rait Kuuse on seda korduvalt kinnitanud, et ei ole mingisugust [kavatsust] politseist inimesi üle võtta. 

Muuseas, kui keegi veel ei tea, siis ütlen, et meil on Sisekaitseakadeemia, kus politseid koolitatakse eraldi ja vanglateenistujaid koolitatakse eraldi. Need on kaks erinevat elukutset, kaks erinevat kunsti, milleks inimesi välja õpetatakse. Tõsi on see, et vanglateenistujad käivad politseile ametiabi andmas, suure riskiga olukordade lahendamisel on nad politseil abis käinud. Ja nüüd, kui inimesi juurde tuleb, käivad edasi. Aga ka ettevalmistusaeg on neil täiesti erinev. Need on erinevad elukutsed.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tõesti siiralt ütlen, et minu arvates umbusalduse esitamine ning umbusaldatava kõnelemine ja enese väidete toomine on äärmiselt ebameeldiv nii teile kui ka teistele, kellele on umbusaldust avaldatud. Aga kuulates seda, kuidas te täna olete esinenud, [jääb mulje], nagu peaksid kõik teised tundma, et nemad on süüdi, ja teile on liiga tehtud. Öelge palun, kas te tunnete, et oleks võinud midagigi teisiti teha. Järsku oleksite pidanud peale meedias avaldatut, mis puudutab Pihlakodu juhtumit või mingit muud teemat, ise varem ekspertide grupi kokku kutsuma, ilma sekkumata prokuratuuri töösse, või käima fraktsioonides vangla teemal rääkima enne, kui see kõik oli juba sama hästi kui ära otsustatud? Kas on midagi sellist, mille puhul te tunnete, et oleks pidanud teisiti tegema?

Loomulikult, ükskõik kellel, kes siin puldis seisab või mis tahes muus eluolukorras on, oleks ju puhta arutu öelda, et mitte midagi poleks saanud paremini teha. See on alati meie, inimeste puhul nii, et kui me tagasi vaatame, siis kindlasti leiame midagi, mida saanuks paremini teha. 

Aga ma rõhutan ikkagi üle, et ekspertkogu ma kutsusin kokku enne, kui meedias avaldati lisainformatsioon. See on ka ilusti jälgitav, sest selle kohta avaldas Eesti Rahvusringhääling minu loo.

Kahjuks ma pean ikka jälle valesid ümber lükkama. See ei ole õige. Ka 5. mail välja läinud väljatöötamiskavatsus tugines sellele informatsioonile, mis oli äsja meedias ilmunud. Tõsi, mõni päev läks aega selleks, et väljatöötamiskavatsus kokku panna. Kas oleks saanud veel kiiremini? Kindlasti oleks midagi saanud teha veel paremini, see on absoluutselt selge. Kõikides nendes asjades – need on väga tundlikud teemad – ma olen ministrina teinud asju nii hästi, kui ma sellel hetkel olen vähegi [osanud], vähemalt olen proovinud teha [oma parima]. 

Lihtsalt, nendes süüdistustes, mis mulle siin täna ette heidetakse, ma pean siiski ka valed ümber lükkama. Jah, valede ümberlükkamist on ebameeldiv teha, minul on ka seda ebameeldiv teha. Selle pärast ma alustasingi sellest, et ma [kordasin] Poola Seimi esimehe [öeldut], et kahjuks me tegeleme siin ka populismi ja selliste asjadega, mis ei ole õiged. Mind on süüdistatud selles – Lauri Laats vist ütles seda –, et ma olen loonud süsteemi, mis hooldekodudes võimaldab vägistamist. Kuulge, vabandust! Need asjad juhtusid 2023. aastal. Ma ei ole saanud kuidagi mingit niisugust süsteemi luua. Ja nii edasi ja nii edasi. 

No see on ikkagi kahjuks selline umbusaldus, mis sisaldab lausaliselt valesid, ja ma pean need ümber lükkama. Kui ma neid valesid ümber ei lükkaks, siis ma võtaksin need ju omaks. Aga seda ma ei taha teha. Täiesti ebaõigeid ja faktiliselt ümberlükatavaid süüdistusi ei ole mul küll põhjust omaks võtta. 

Muidugi tunnen ennast ebamugavalt, sest minu arust ei ole hästi, kui mind ikkagi täiesti ebaõiglaselt süüdistatakse. Aga ma püüan oma vastustes tuua välja selle, mis on Eesti Vabariigi jaoks oluline. Ja ma olen selles mõttes nende küsimuste ja tõstatuste eest tänulik. Seda ma ütlesin ka oma kõnes, et kui mõnigi vastus aitab midagi selgemaks teha, siis vastan hea meelega. Olen alati hea meelega [teie küsimustele] vastanud ja vastan ka edaspidi. 

Martin Helme, palun!

Kulla Liisa! Sa ei tunne õigust, õiglust ja õigusriiki isegi siis ära, kui sa päise päeva ajal talle otsa komistad. Aga eks teda olegi raske ära tunda, sest teie valitsemisajal on ta grupiviisiliselt ära vägistatud vanadekodus.  

Kurtsid siin, et ministriks said kümme kuud tagasi ja pole veel jõudnud konkurentsiseadusega tegeleda. No vabandust väga! Abielu rüvetamise seaduse suutis teie koalitsioon teha ära mõne kuuga. Ja näe, selle vangide riiki toomise oled ka teinud ära supertempoga. Nii et ära aja meile siin käojaani.  

Räägid midagi oma väärtusruumist. No kuulates neid vastuseid ja seletusi, on minul küll täiesti üheselt selge: sinu väärtusruumiks on süstemaatiline küüniline tuim valetamine ja Eesti inimeste üle irvitamine. Vot see on sinu väärtusruum! Aga siis raputad endale tuhka pähe, kuidas sa oled vaene kannataja. Ja siis kinnitasid, et sa ei kavatsegi – sa ei kavatsegi – mingit järelevalvet teha prokuratuuris, sa ei kavatsegi midagi muuta seal. Nii et sinu väärastunud arusaamine õigusest ja õiglusest ongi see, et võibki karistamatult kõik [samamoodi] edasi minna. Ja sinul ei ole mingit arusaamist sellest, mis on sinu kohustus ministrina avalikkuse ees ja Riigikogu ees. Oma töökohustustest sul ei ole arusaamist. 

Aitäh! 

Ja selle tõttu sa ei kõlba ametisse.

Ma pean nüüd jälle valesid ümber lükkama. Nii nagu ma olen siin juba oma vastustes või kõnes öelnud, asusin ma ministriametisse juuli lõpus ja mõne päevaga esitasin konkurentsiseaduse eelnõu – 6. augustil 2024. aastal saatsin ma eelnõu uuendatud versiooni sotsiaaldemokraatidele. Mõne päevaga. Mõne päevaga!

Mis puudutab vanglarendi ettevalmistust, siis seda ei ole tehtud ka kuidagi uisapäisa. Olen neid kuupäevi siin mitu korda nimetanud, alates sellest, et 2023. aasta veebruaris Isamaa minister Lea Danilson-Järg valimisintervjuus tutvustas seda [plaani ja ütles,] et valitsus kaalub Tartu vangla välisriikidele rendile andmist. Ettevalmistused on toimunud sellest ajast saati. Ei saa kuidagi öelda, et midagi oleks tehtud uisapäisa.

Ma kordan veel seda, et prokuratuur ja kohus peavad saama kriminaalasju menetleda sõltumatult. Ministril on seadusega keelatud sekkuda kriminaalmenetlusse ja süüdistuse esitamisse kohtus. Sellekohane paragrahv on prokuratuuriseaduses olnud väga palju aastaid. Väga palju Riigikogu koosseise on sellega rahul olnud sellepärast, et see on üks õigusriigi aluspõhimõtteid. 

Ja kinnitan siinkohal, et ma tõepoolest ei kavatse seadust rikkuda. Ma ei kavatse seadust rikkuda, küll aga teen kõiki neid asju, mis mul ministrina on võimalik teha õiguspoliitika kujundamisel, ja olen ka neid ka teinud. Tutvuge palun selle väljatöötamiskavatsusega! Juba 5. mail läks see välja. Väljatöötamiskavatsus tegeleb just nimelt hooldekodude vägivalla küsimustega, nende parema lahendamisega karistusseadustiku järgi. Need on asjad, mida minister peab tegema. 

Ekspertkogu kutsusime kokku selleks, et me leiaksime ühiskonnas veel, lisaks väljatöötamiskavatsusele, [viise], kuidas me lahendame selle mure, mis on iga Eesti inimese südames, et need Eesti inimesed, kes on abitud – olgu ta laps, eakas, puudega inimene või erivajadusega inimene –, oleksid paremini kaitstud vägistamise eest. Me otsime sellele kõigele lahendusi. Aga väljatöötamiskavatsus on – saate ise kontrollida – juba ringilt tagasi.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Umbusaldamine ei ole tõesti meeldiv ei ühele ega teisele poolele. Seega, inimlikult ma püüan teie demagoogiat siin kuidagi isegi mõista. Aga loodan, et enda küsimustele saan siiski konkreetsemad ja sisulisemad vastused.  

Mina nimelt olen mures selle pärast, et ühiskondlikult väga oluliste ja väärtuspõhiste eelnõude, nagu nõusolekuseaduse, soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse muudatused on teie ametiajal kuhugi takerdunud, nende menetlemine venib. Veelgi enam, oleme teada saanud, et justiitsministeerium on tellinud advokaadibüroolt kavandi soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse muutmiseks, ent selle kavandi sisu on salastatud. Isegi asutused, kes iga päev nende teemade kallal töötavad, sealhulgas volinik, ei ole korduvatele päringutele vaatamata seda kavandit näinud. Samal ajal kuuleme teie soovist liita võrdõigusvoliniku instituut Õiguskantsleri Kantseleiga, kuid eelnõu sisu hoitakse saladuses ja teemaga tegelevaid asutusi ei kaasata. See tekitab tõsiseid küsimusi nii läbipaistvuse kui ka ametkonna tasalülitamise kohta. 

Seega küsingi: miks te olete valinud tee …

Aitäh!

… kus poliitika kujundamine toimub suletult? Ja kuidas te põhjendate seda, et need eelnõud on jäänud toppama?

Aitäh! Need küsimused ei puuduta küll teie esitatud avaldust, aga vastan hea meelega ka nendele. 

Ei vasta sugugi tõele see, et nõusolekuseadus oleks kuidagi toppama jäänud. Olen neid kuupäevi, [ajajoont] ja seda, kuidas nõusolekuseadus liigub, korduvalt siin saalis tutvustanud. Ja olen tutvustanud ka põhimõtet, mille järgi väljatöötamiskavatsus, kahe variandi vahel valimine ja seaduse jõustumine aasta lõpuks liigub edasi samas taktis, nagu oli plaanitud juba enne minu tööleasumist. Nõusolekuseaduse puhul on kõige olulisem see, et me ennetame ühiskonnas uusi kuritegusid ja teeme seda selle kaudu, et ütleme karistusseadustikus selgelt välja: seksuaalaktiks on vaja mõlema poole nõusolekut. 

Arutasime seda ka Riigikogu õiguskomisjonis, ja mul on hea meel, et õiguskomisjon oli selles küsimuses üksmeelne. Me oleme saanud  ühiskonnalt väga palju tagasisidet, nii pooldavat kui ka eitavat. Naisühendused on olnud nii ühel kui ka teisel poolel. See seadus liigub juba mitu aastat tagasi seatud taktis Riigikogu poole ja on loodetavasti selle aasta lõpuks vastu võetud. 

Mis puudutab küsimust teise seaduseelnõu kohta, siis ministeerium tegutseb Vabariigi Valitsuse tööplaani alusel, vastavalt sellele tööplaanile ja selle uuendustele teeme meie ikka oma tööd. 

Tõsi on see, et juba siis, kui ma volinikuna töötasin, nägin seda, missugust kannatust tekitab inimestele see, et õiguskantsleril on palju laiem pädevus, palju rohkem tööriistu, nii nagu see õigusriigis tegelikult laialdaselt on, aga kui inimest tuleb solgutada mitme eri asutuse vahel, siis see tegelikult ei ole kannatanutele hea. Ise [ministri]kohal töötades olen ma pidanud õigeks seda, et tugevdataks Õiguskantsleri Kantseleid, nii et kannatanud saaksid Eesti Vabariigis kõige kiirema ja tõhusama abi. Loomulikult on oluline seegi, et sõltumatu riigiinstants saaks teha ennetustööd ja juhtida tähelepanu ühiskonna valukohtadele. See on tähtis eelkõige parema õiguskaitse [tagamiseks]. Näiteks Lätis on selline lahendus ja seal see toimib väga hästi.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! No see vanglarendi teema kütab kirgi ja [tekitab] emotsioone. Ma pean küll tunnistama, et minule isiklikult ei ole see nii emotsionaalne teema, pigem on see pragmaatiline ja praktiline teema. Kui ma võtan pragmaatiliselt ja praktiliselt, siis minu arvates seisneb probleem pigem selles, et peaprokurör ütleb, et see on probleem, kui kapo ütleb, et see on probleem, ja nagu meil ennist siin juttu oli, politseis on inimesi puudu. Õiguskomisjonis oleme me teiega koos arutanud, et tegelikult seda, kuidas need numbrid kokku klapivad, millised kasumid päriselt on ja kuidas need küsimused on lahendatud, ei ole me piisavalt lahanud. Ometigi varsti pannakse allkirjad alla. Tõsi küll, Riigikogu ei ole veel midagi ratifitseerinud. 

Kas te näete, et tegelikult oleks saanud seda kõike teha paremini, nii et kogu protsess oleks olnud avalikum ja selgem, mured oleks lahendatud ning emotsioonid oleksid rohkem maandatud?

Aitäh! Kõigepealt ma väga tänan heade sõnade eest. Ja ma väga tunnustan teid, et te õiguskomisjoni juhina korraldasite komisjonis selle üle põhjaliku arutelu. Kõigil, kes Riigikogu liikmetest selle teema vastu huvi tundsid, oleks olnud ju võimalik seal osaleda. See arutelu oli pikk ja põhjalik. Veel kord: minu suur ja siiras tänu teile selle eest, et te seda Riigikogus põhjalikult arutada võtsite! Küsimusi oli väga palju, kõik olid igati asjakohased. See arutelu oli väga hästi korraldatud. Ja veel kord: väga-väga suur tänu teile selle eest! 

Samuti soovin tänada heade sõnade eest. Tulebki ju vaadata seda, et tegelikult valitsus, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, on ju kaalunud alternatiive ja mõelnud, kuidas selle tühja vanglahoonega edasi tegutseda. Selle kaalumise tulemusena jõudnud sinnamaani, et tuleks siiski [leida] Eesti maksumaksjatele, Eesti riigile ning Eesti riigi turvastruktuuride ja Eesti inimeste töökohtade mõttes kõige turvalisem, kõige ohutum, aga ka majanduslikus mõttes kõige otstarbekam lahendus. Me räägime siin ju tegelikult tõesti ekspordist. 

Aga me kõik oleme olnud ühel meelel selles, et Eesti turvalisus ei ole müügiks. Me oleme kõik olnud seda meelt, et eesmärk ei ole kasumi teenimine, vaid kui see projekt realiseerub, siis on selle eesmärk tagada, et töökohti Rootsi maksumaksja raha eest oleks võimalikult palju, et Eesti vanglateenistus, Eesti politsei, Eesti kaitsepolitsei, Eesti meditsiin ja üldse kõik osapooled saaksid Rootsi maksumaksja raha eest töökohti ja ka koolitusi juurde ning et meie riik oleks tugevam ja turvalisem Rootsi maksumaksja raha eest. See on ju olnud kogu selle arutelu [mõte]. 

Lisaks, me räägime NATO liitlastega. See on olnud algusest peale punane joon, et me ei lähe läbirääkimistesse mitte kellegi teisega kui ainult riigiga, kes on meie NATO-liitlane. Me räägime laiemast turvalisusealasest koostööst. Nii et me ei ole tõesti kordagi rääkinud kasumist, mida Eesti Vabariik rahalises mõttes peaks sealt teenima. 

Ja me oleme avatult tutvustanud seda, et loomulikult, mis tahes lepingu läbirääkimised on alati sellised, et üks pool tahab maksta võimalikult vähe, aga teine pool jälle tahab saada võimalikult palju raha. Nii on olnud ka seekord. Rootsi meedia süüdistab meid ja ütleb, et leping on rootslastele liiga kallis. Eestis küsitakse aga igati õigustatult, et äkki oleks saanud rohkem raha. Nii see on, jah. Aga see mudelibaas, mida me oleme kulude kohta ette valmistanud, näitab, et kuigi suure riskimarginaaliga, on kulud siiski kaetud. Eesti maksumaksja selle eest midagi juurde ei maksaks. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No lihtsalt sõnu ei ole! Lehtme miljonivarguse mitteuurimine, Pihlakodu vägistamised, mõrtsukvangide import. Tulla siia pisaraid välja kiskuma ning võrdlema kõike tehtut ja tegematajätmisi kiluvõileibade loopimisega – no see on ikka puhas trollimine. 

Aga tänase valitsuse tegevuse tõttu on töötute arv meil teatavasti üle 64 000, see arv on lähiaegade suurim. Ja kui rõhuda sellele, et vägistajate ja mõrtsukvangide toomine Eestisse aitab Lõuna-Eestis tööpuudust vähendada, siis see on jälle suur avalikkuse trollimine, mitte midagi muud. Need 400 uut töökohta on teatavasti kvalifikatsiooninõuetega seotud ametikohad. Kustkohast te Lõuna-Eestis kavatsete leida need lisatöötajad? Turu kõrvalt platsilt neid teatavasti ei leia. Mis me siis pärast teeme, kui selgub, et kõigepealt toome sisse vangid ja pärast peame sisse tooma ka tööjõu, sest kohapealt me neid ikka ei leia? Me teame, et valitsus plaanib ka enneolematult suurt võõrtööjõu sissetoomist. Seletage nüüd uuesti Eesti avalikkusele need asjad ka lahti.

Mul on suur heameel teatada, et teie eeldus, justkui kõigepealt toodaks siia vangid ja seejärel tööjõud, isegi ei saa kuidagi tõele vastata, kuna vanglateenistujad on riigiametnikud ja riigiametnikel peab teatavasti olema Eesti kodakondsus. Sisekaitseakadeemia, kes meil vanglateenistujaid koolitab, on kogu selles projektis üks partner, kes täiendava koolitamise ette võtab – jällegi, Rootsi maksumaksja raha eest. 

Nii et mitte ei ole mitte ainult nii, et Lõuna-Eesti saab 400 lisatöökohta, 400 perekonda saab hea ja tasuva töö, vaid ka haridus võidab sellest. Sisekaitseakadeemia saab lisaressurssi, et uusi vanglateenistujaid koolitada. Selle kõigega on arvestatud. Kui see leping peaks toetuse saama, kui see peaks ratifitseeritama, siis kõige esimese asjana käivitubki koolitus. Ja kui meil on Eestis võimalik Rootsi maksumaksja raha eest ja rahvusvahelisel tasemel koolitada juurde inimesi, kes [asuvad tööle] turvalisuse [tagamise] sektorisse, siis ma arvan, et me Eestis võiksime siiski olla vähemalt rahul, et me saame Rootsi maksumaksja kulul oma inimesi koolitada valdkonnas, mida Eestil igal juhul läheb vaja. Igal juhul on Eestil praeguses julgeolekuolukorras vaja rohkem ja rohkem inimesi, kes on turvalisuse küsimustes, laskmises ja kõikides sellistes [oskustes] väga hästi välja õpetatud.

Eks olnud ju äsja see olukord, kus ka teie olite väga mures, et paar kohtunikukohta Põlvas koondati. Kuulge, praegu me ei räägi paarist töökohast, me räägime 400-st riigi töökohast Lõuna-Eestisse, see on rohkem kui paar ministeeriumit. Nüüd jälle ei sobi!? Katsuge siis kuidagi mingile seisukohale jõuda ja [otsustada], mis see tegelik soov on. 

Meie soovime seista selle eest, et Eesti inimestel oleks tööd ja et neil oleks haridus. Kui Eesti inimestel on tööd ja nad saavad haridust Rootsi maksumaksja raha eest, siis on see tegelikult Eestile hea.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Nii nagu paljud kolleegid pean ka mina tunnistama, et minu arvates see umbusaldusele vastamise kõne oli kummaline. Muidugi, elu ei alga Liisa Pakosta valitsusse jõudmisega, see ei alga ka ühegi teise ministriametisse asumisega ega lõpe siis, kui minister ametist lahkub. Igas valdkonnas on ligi 34 aasta jooksul välja käidud palju ideid, plaane ja eelnõusid. Te olete korduvalt viidanud, et vangla renti valmistas ette Lea Danilson-Järg erakonnast Isamaa. Nii oli. Lea Danilson-Järg pidurdas konkurentsiseadust ja valmistas ette vanglarenti. Nüüd on need kaks teemat sellised, millega teie süvenenult tegelete. 

Aga ministril on õigus prioriteete seada, see ei ole ette tallatud rada, et tuleb teha täpselt samamoodi, nagu kunagi tegi Isamaa minister. Tunnistage, et inimestele tundub kummaline, et teie, kes olete üks osa valitsusest, tegelete prioriteetsena vanglarendi, välistööjõu odavama sissetoomise ja välismaistele veebikasiinodele maksulangetuse tegemisega. 

Aitäh!

Kuidas inimene peab mõistma seda, et toiduainete käibemaksu erandit ei saa, aga veebikasiinode maksulangetuse saab teha, ja seda, et vangla rent on hea ja tasuv Eesti kasvu tagav tulevikutegevus? See on ju kummaline.

Ma olen mitu korda öelnud, et mitte ükski minister ei ärka hommikul üles mõttega, et oh, kui lahe, ma saan vanglateemaga tegeleda. See on tõsi. See ei ole tõesti meeldiv teema. 

Aga ma selles mõttes tunnustan teid selle küsimuse eest, et te ise olite sellelsamal 26. septembri 2024. aasta valitsuse istungil, kus me kaalusime kolme alternatiivi: kas Tartu vangla hoone sulgeda ja konserveerida, kas see hoone üldse maha lammutada või siiski minna edasi vanglarendi teemaga, mille eelmine valitsus juba enne Riigikogu valimisi alustas. 

Kõiki neid asjaolusid kaaludes me jõudsime ühiselt selleni, et jah, teema ei ole rõõmustav, see ei ole midagi sellist, mis tooks tohutult poliitilist profiiti, aga arvestades, et see küsimus tuleb lahendada, sest hoone on juba tühi – eelmisel aastal koondati Tartu vangla töötajatest veel 100 inimest –, ja ilmselt kõike seda silmas pidades otsustasite ka teie, et see on kõige otstarbekam lahendus, millega edasi minna. 

Mitte keegi meist ei ole öelnud seda, et see on erakordselt tore teema, millega tegeleda. Valitsus ei seadnud seda tohutuks prioriteediks 2024. aasta 26. septembril, kui me selle ära otsustasime. See oli lihtsalt eluline paratamatus, millega tuli tegeleda. Hoone on tühi, inimesed on koondatud, me peame mingisuguse valiku tegema. Kas me paneme maksumaksjate õlgadele selle 12 miljonit eurot tühja hoone ülalpidamiseks või me läheme ikkagi seda teed pidi, et me Rootsi maksumaksja raha eest avame uued töökohad ja pakume turvalisuse valdkonnas tegutsevatele inimestele võimalust saada väljaõpet, mida Eesti riigil tegelikult on vaja? Me arutasime seda ja oli päris mitu argumenti, miks me ühiselt selle variandi kasuks otsustasime. Need argumendid on ratsionaalsed. 

Veel kord: see ei ole teema, millest on tohutult tore rääkida, aga see on eluline paratamatus. Saada see lahendus Rootsi maksumaksja raha eest oli meie ühise seisukoha järgi praegust olukorda arvestades kõige parem lahendus, ja mitte ainult meie arvates, vaid, nagu me teame, tõesti ka eelmine valitsus [arutles sama lahenduse üle]. 

Mis puudutab valitsuse muid prioriteete, siis jaa, loomulikult, siin on mitmesuguseid arvamusi. Aga Tartu vangla küsimus tuli lahendada ka ajalises mõttes. Juba 2023. aasta veebruaris oli see selge, sest ka Isamaa minister Lea Danilson-Järg ütles, et hoone on tühi, lahendus tuleb leida. Sellel on ajaline surve.

Aitäh! Kas Riina Sikkutil on istungi juhatajale küsimus, et miks ta lubas eelmisel küsijal küsida oluliselt [pikemalt] kui üks minut?

Aitäh! Mul on tõesti küsimus, aga ei, ajapiiri ületamise kohta ma küsida ei tahtnud. Justiitsminister on korduvalt puldis rõhutanud, et valed tuleb ümber lükata. Aga kuidas on Riigikogu liikmel saalis võimalik seda teha, kui justiitsminister jättis mulje, justkui ma oleksin eelmise aasta 26. septembril toetanud vanglarenti? Tegelikult ta teab, et ma olin valitsusliikmetest üks kõige kriitilisemaid selle plaani suhtes nii valitsuskabineti aruteludel kui ka eraviisiliselt minister Liisa Pakostaga vesteldes. Samuti tuleb nentida, et sotsiaaldemokraadid visati valitsusest välja 10. märtsil ja valitsus otsustas vanglarendi läbirääkimistega Rootsiga edasi minna …

Aitäh, Riina!

… 13. märtsil, sest varem ei olnud võimalik seda otsust teha. 

Minister millegipärast jättis mulje, nagu ma oleksin toetanud vangla väljarentimist. Aga ma kinnitan, et ma tegelikult seda ei teinud. Kas on mõni teine viis valede ümberlükkamiseks siin saalis istuvatel isikutel?

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, kuivõrd tegemist on ettekandega, siis võimalusi liiga palju ei ole. Kui on küsimus varuks, siis on võimalus seda teha, kui küsimusi enam ei ole, siis ainus võimalus on fraktsiooni nimel kõneleda [ja siis oma seisukohad välja öelda]. Aga eks see aeg on piiratud. Selles mõttes, jah, möönan, et võimalusi liiga palju ei ole. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Pean isiklikult teist lugu. Kuid andke andeks, minu arust peab olema pisut kurt ja pime, et mitte märgata tugevate kitsaste ärihuvide olemasolu konkurentsiseaduse läbisurumisel. No mis seal ikka, kahjuks lihtsalt Eesti inimesed pikas perspektiivis maksavad kõrgemat hinda. 

Aga palun kinnitage, et vastavaid niiditõmbamisi pole toimunud. Aga kui siiski lähiajal need ilmnevad kui näiteks täna ikkagi koalitsiooni hääled on teie selja taga ja umbusaldust ei toimu, siis mis te ise pärast seda teete?

Aitäh! Kõigepealt, nõustudes küll istungi juhataja seisukohaga, olen siiski sunnitud ütlema, et 26. septembril 2024. aastal valiti vanglarentimise tee konsensuslikult. Sotsiaaldemokraadid toetasid seda. Ja tõesti, minu sügav lugupidamine Riina Sikkuti vastu. Vastab tõele see, et Riina Sikkut tervisevaldkonna eest vastutava ministrina võttis seda teemat väga tõsiselt, tõi esile mitu asja, mida me peaksime veel läbi vaatama. Me näiteks võrdlesime ravimeid ja vaatasime, kas kõikide ravimite kättesaadavus on tagatud ja kas võib olla selline olukord, et Eesti ja Rootsi kinnipeetavatel on erinevad ravimid. Seal oli veel terve hulk muid asju. Näiteks jõudis lepingusse ka see, et psühhiaatrilisi patsiente me siia ei võta. Me peame seisma selle eest, et Eesti inimestel psühhiaatriline ravi ei halveneks, ja meil on neid spetsialiste vähe. Minu tunnustus Riina Sikkutile ministrina, kes [tõstatas] väga palju teemasid, mis kõik leidsid lepingus kajastamist. Või siis selgus, et ohtu ei ole, näiteks ravimite erinevust ei ole. Aga 2024. aasta 26. septembril sotsiaaldemokraadid hääletasid selle poolt, et minna vangla[rendi teemaga edasi]. (Hääl saalist.) Nojah, hääletust ei toimunud, aga otsus oli konsensuslik. Jah. Vabandust! Olgem täpsed. Otsus oli konsensuslik. Sotsiaaldemokraadid olid selle poolt, mitte ei hääletanud selle poolt. Otsus oli valitsuses konsensuslik. 

Mis puudutab järgmist küsimust – ja tänan ka heade sõnade eest –, siis vaadake, ma olen seda nüüd siin ka mitu korda juba öelnud. Mul on raske mõelda teiega isegi kaasa, kuidas see Euroopa Liit võis tervikuna olla mõjutatud ja kuidas mõni Eesti ettevõte seda on mõjutanud, nagu te üritate siin konstrueerida. Me võtame üle Euroopa Liidu õigust, mille ettevalmistamisel Eesti ise aktiivselt osales. See konkurentsiõiguse direktiiv võeti vastu 11. detsembril 2018. aastal, kui Eesti oli eesistuja. See direktiiv parandab tarbijate ja ettevõtluskeskkonna konkurentsiolukorda. Selle direktiivi me võtame täiel kujul üle, seda isegi veel üle kullates, minnes kaugemale, kui see direktiiv ette näeb. Mul on selles mõttes raske teiega ... Ma tunnistan ausalt, ma ei saa teie mõtteviisist aru. Kuidas te kujutate ette, et need ettevõtted Euroopa Liitu mõjutasid? Ma ei saa sellest konstruktsioonist täpselt aru, seetõttu on mul isegi keeruline sellele vastata.

Te küsisite, kas ma olen osalenud mingis niiditõmbamises. 2017. ja 2018. aastal, kui seda direktiivi ette valmistati, ma osalesin niiditõmbamises ainult nii palju, kui mul on kodus õmblusmasin. Ma ei olnud siis kuidagi valitsusega seotud ega valmistanud seda ka mitte kuidagi ette. 

Veel kord kinnitan: Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud on selle eelnõu ette valmistanud kõige parema arusaama valguses, ka õiguskantsleri ja väga paljude õigusteadlaste seisukohti arvestades. See on olnud igatpidi läbipaistev ja selge protsess. Jah, loomulikult, selle käigus on toimunud hulk kaasamisi. 20. jaanuaril oli meil suur avalik kaasamiskoosolek, kus osales väga palju osapooli, ka ülikoolid. Seal osalesid ka ettevõtlusorganisatsioonid. Aga kui te üritate minu suust kätte saada lauset, et ma ei ole kunagi ühegi ettevõtlusorganisatsiooniga kohtunud, siis seda ma küll ei saa kinnitada. Ainuüksi avalikel koosolekutel juba olen kohtunud. Eraldiseisvalt nendest avalikest koosolekutest ma [ettevõtlusorganisatsioonidega] kohtunud ei ole.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma tänan siinkohal Anti Allast, kes tõi sisse uue vaate sellele konkurentsiõigusele. Täiesti ebaõiglaselt teid küll ei süüdistata. Ja see vassimine tekitab minu jaoks küsimusi juurde. 

Pihlakodu [juhtumist] rääkides ja arupärimistele vastates olete siinsamas puldis mulle öelnud, et kahjuks ei ole maailmas suudetud selliseid koledaid intsidente ära hoida, andes sellega signaali, et meil ikkagi sellised asjad juhtuvad. Alles nüüd hiljem, kui on selgunud, mis seal tegelikult toimus, alles täna ütlete, et te teete kõik, et edaspidi selliseid asju ära hoida. 

Ja minu küsimus ei puuduta Lea Danilson-Järgi, sest vaadake, te ütlesite alguses, et see [ajavahemik, millest me räägime,] on 2009–2022. Siis ei olnud minister mitte Lea Danilson-Järg, vaid oli Raivo Aeg. Vastutage ikka ise oma tegude eest. Vahepealsesse aega jäi veel kaks ministrit Reformierakonnast: Madis Timpson ja enne teda veel Kalle Laanet. Kus siis see konkurentsiõigus oli? Nüüd te tulete ja hakkate usinasti seda menetlema. Nii et aitäh Anti Allasele!

Ja nüüd ma küsin teie käest vangide kohta. Kurjategijad – te lugesite ette, mida kõike nad teinud ei ole: ei ole teinud seda, ei ole teinud toda, ei ole teinud kolmandat asja. Kes seda kontrollib? Kust saab kapo lisarahastuse, et nende tausta uurida? See ei ole Lea Danilson-Järgi aeg, vaid teie aeg. Teie impordite siia vange ja ütlete meile, et need inimesed ei ole mitte midagi teinud. Aga millegipärast te neid siia toote. Missugune siis on nende kurjategijate profiil? Ja palun ärge enam ajage enda asju oma eelkäijate peale!

Üks hetk, lugupeetud minister! Mul on palve fotograafile siiski mitte pildistada Riigikogu liikmete laual olevaid materjale, see ei ole korrektne. Me oleme siin ka väga ebavõrdses seisus: üks tiib on oluliselt lähemal, teised on kaugemal. Jah, palun, Liisa Pakosta!

Aitäh! Nüüd ma siiski pean jälle ebaõigesti [esitatud] fakte korrigeerima. Esiteks, konkurentsiõiguse direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 2021. aasta alguses. Sinnamaani olid justiitsministrid Isamaast. See oli see aeg, kus konkurentsiõiguse direktiiv oleks tulnud üle võtta. Ja sedasi ma ka väljendusin. Igale Euroopa Liidu direktiivile on ette nähtud kaheaastane periood, selle aja jooksul tuleb direktiiv liikmesriigi õigusesse üle võtta. Ja see aeg sai täis 2021. aasta alguses. Ehk see oli see aeg, mille jooksul õiguspäraselt oleks tulnud see direktiiv üle võtta. See oli see, mida ma rõhutasin, ja see oli see, mis on faktiliselt tõde. Faktiliselt on see tõde!

Kust saab kapo lisarahastust kinnipeetavate taustakontrolliks? Ma väga tänan veel kord Kaitsepolitseiametit, kes on tõesti algusest peale olnud kaasas ja teinud ettevalmistusi, kuna me oleme korduvalt korrutanud seda, et meil on mingid niinimetatud punased jooned. Ja ma olen täiesti kindel, et ka Lea Danilson-Järgi punased jooned Isamaa ministrina, kui ta vanglarenti kui valitsuse plaani tutvustas Eesti Rahvusringhäälingu intervjuus, olid needsamad: seda saab teha üksnes siis, kui kõik riskid on maandatud. See, et kõik riskid on maandatud, tähendab seda, et kõigepealt tuleb riskid ära kirjeldada ja seejärel ükshaaval maandada. 

Väga õigesti tõite te välja selle, et on terve hulk kurjategijaid, kelle riskiaste oleks kõrgem, keda külastavad inimesed oleksid ohuks Eesti ühiskonna turvalisusele, need on näiteks gängikuritegevuses või võrgustunud kuritegevuses osalenud. Meie niinimetatud punane joon on see, et me neid inimesi ei võta. Ja mul on hea uudis: siin on meil täpselt ühesugune huvi – tõsi, erinevatel põhjustel – näiteks Rootsi Kuningriigiga. Ka Rootsi Kuningriik on äärmiselt huvitatud sellest, et mitte ükski võrgustunud kurjategija nende silme alt ära ei läheks, sest nad soovivad ju selle võrgustiku kätte saada. Meil on vastastikku – tõsi, erinevatel põhjustel, aga siiski – täpselt ühesugune huvi: tagada see, et mitte ükski võrgustikku omav kurjategija Eestisse ei jõuaks. Sellega oleks tagatud ka see, et teised kurjategijad teda külastama ei hakkaks. Maandatud on see risk selliselt, et Kaitsepolitseiamet saab lisaraha. 

Lisaks kõikidele nendele andmetele, mida Rootsi on juba kontrollinud, mida Rootsi kohus on analüüsinud ja Rootsi kaitsepolitsei on vaadanud, teeb kontrolli meie Kaitsepolitseiamet, saades Rootsi maksumaksjalt selleks lisavahendeid. Lisaks sellele on lepinguprojektis ette nähtud see, et kui kaitsepolitsei näiteks hiljem avastab, et ikkagi on mingi probleem, siis on meil õigus kinnipeetav kohe tagasi saata. 

Ja lisaks kõigele eelnevale on üks täiendav riskimaandamise meede – ma võin veel kord käsi südamel öelda, et me oleme riskide maandamisega väga tõsiselt tegelenud –, nimelt see, mis on Riigikogus juba kenasti läbi arutatud: Eesti on nüüd selline riik, kus kõikide vanglakülastajate kohta tehakse põhjalik taustakontroll. Ma kordan veel: kõikide vanglakülastajate kohta tehakse põhjalik taustakontroll, see kehtib ka nende kohta, kes lähevad külastama Eestis juba varem [karistuse saanud] kinnipeetavat. Kui inimene taustakontrollist keeldub, siis ta vanglasse kedagi külastama minna ei saa. 

Ja nüüd veel üks väga oluline asi. Me oleme väike vahva digiriik. Meil on vanglas täiesti unikaalne lahendus, millega on üsna hiljaaegu alustatud, nimelt, me võimaldame videokohtumisi pereliikmetega. See on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ja saanud positiivset tähelepanu, kuna see võimaldab kõiki riske maandades kinnipeetavatel siiski hoida sidet oma pereliikmetega, näiteks oma lapse või emaga – statistika mõttes on lapsed ja emad [kinnipeetavate] pereliikmetest need, kes üldse vahel külastamiseni jõuavad, sest külastatavus on üldiselt väga väike. Nii et oma lapse või emaga sideme hoidmiseks saab [kinnipeetav] kasutada videoühenduse võimalust. See on väga turvaline lahendus.

Head kolleegid! Kuna lubasin protseduurilise küsimuse Riina Sikkutile, siis ma annan protseduurilise küsimuse võimaluse ka Varro Vooglaiule ja Riina Solmanile. Seejärel toimub juhataja vahetus, ka seetõttu võtan praegu need protseduurilised küsimused. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te tegite enne fotograafile rõdul märkuse, et ei pildistataks saadikute laual olevaid materjale. See on tänuväärne ja õige. Aga ma tuletaksin sellega seonduvalt meelde siin on korduvalt tehtud ettepanekut, et rõdule võiks panna ka väikesed sildid, mis ütlevad, et saadiku laual olevaid materjale ei tohi pildistada sellisel viisil, et on loetav see, mis seal kirjas on. Seda ei ole raske teha. Sellisel juhul ei peaks kogu aeg tagantjärele märkusi tegema. Juba on pildistatud, juba on tehtud ja siis öeldakse jälle: "Palun ärge tehke seda!" 

Nii et ma kordaksin ikka seda ettepanekut: väikesed sildid üles selle kohta, et see ei ole lubatav tegevus, Riigikogu kodukord ei näe sellist võimalust ette. See oleks palju kohasem lahendus. Aitäh!

Aitäh! Kindlasti, ma arvan, kantselei kaalub seda ettepanekut. Tähtis on, et saaks võimalik viisakal moel neid silte välja panna. Ma arvan, et see on teostatav, kuigi siin on ka üsna karmid reeglid kõiksugu siltide paigutamiseks. Nii et palume seda. Aga fotograaf oli igati korrektne selles mõttes, et ta ei ole pilte teinud. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minul on küsimus natuke kodukorra kohta, aga ma usun, et kui me kodukorras sellele vastust ei leia, siis teie targa inimesena kindlasti oskate seda öelda. Kuidas juhatada vastajat vastama eetiliselt? Siin saalis ei ole justiitsminister Lea Danilson-Järgi, küll on aga pärast teda ametis olnud justiitsministrid Madis Timpson ja Kalle Laanet. Ma loodan, et üks nendest on vähemalt sidevahendite kaudu [istungiga kursis], ja näen, et teine tuli saali tagasi. Kriitikat Liisa-Ly Pakosta aga nendele ei suuna selle kohta, mis puudutab vanglaid ja konkurentsiseadust, ometi olid need ministrid vahetult enne teda ametis. Samas võetakse ette inimene, keda siin ei olegi ja kes ei saa ennast kaitsta. Kui eetiline on ministri selline käitumine?

Ma arvan, et minister on vastutav oma tegude eest ka siis, kui ta enam minister ei ole, samuti nende otsuste eest, mis ta sellel ajal tegi, kellele justiits- ja digiminister viitab. No siin ma ei saa küll ette kirjutada, kas ta viitab ühele, teisele või kolmandale. (Riina Solman räägib saalist.) Aga veel kord: jah, ma ei saa välistada, et siin ka teatud subjektiivseid valikuid tehakse. Eks me kõik oleme vahel subjektiivsed oma kohast tulenevalt. 

Aga nüüd küsimus ministrile. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, minule jäi kõrvu ja riivas kõrva see, kuidas te distantseerite ennast kõigest, mis seondub prokuratuuri tegevusega, justkui pesete oma käed puhtaks: "Prokuratuur on sõltumatu ja mina poliitikuna ei saa mitte midagi nende tegevusega seonduvalt teha." Ühelt poolt teil on muidugi õigus, sest prokuratuuriseaduse kohaselt prokuratuur ongi sõltumatu. Aga samal ajal ta ei ole iseseisev asutus, selles mõttes, et ta tegutseb ikkagi Justiits- ja Digiministeeriumi ametialas. Ja justiits- ja digiministrina teie selles olete ikkagi kontrolli teostaval funktsioonil prokuratuuri suhtes. Isegi kui see kontrolli teostamine ei näe välja teenistusliku järelevalvena, on igal juhul täiesti võimalik see, et te näiteks ministrina kutsute peaprokuratuuri lõunale või niisama kohtumisele muus formaadis ja arutate temaga asju, näiteks seda, miks mõni avalikkusele suurt huvi pakkuv kriminaalasi, nagu Lehtme kaasus, toppab, ei liigu. Ja sellega seonduvalt ma küsingi teilt, kas te olete teinud kogu selle aasta jooksul, mis te olete minister olnud, midagi selleks, et saada informatsiooni, kuidas selle asjaga on ja miks see edasi ei liigu.

Aitäh! Ma olen teie küsimuseasetusega igati nõus. Ja olen siin ka kirjeldanud, mida ma olen teinud konkreetselt justiits- ja digiministri kasutuses olevate tööriistade raames ning mida ma olen teinud õiguspoliitiliselt kogu riigi seadusandlust paremaks tehes ja suunates seda, millised on olnud konkreetsed sammud. 

Saan ka teie konkreetsele küsimusele vastata, et jah, 11. aprillil – ma loodan, et mul on see kuupäev õigesti meeles, see oli üsna vahetult pärast seda ajaleheartiklit – osalesin ma prokuratuuri üldkogul või üldkoosolekul – palun vabandust, kui ma nüüd terminiga eksin! – Raplas, kus ma väljendasin oma seisukohti, öeldes, mida peaks prokuratuur oma töös parandama. Andsin vahetult pärast oma sõnavõttu ka Raplamaa Sõnumitele intervjuu, milles ma oma põhiseisukohad avalikult välja ütlesin. Nii et ma ei ole seda teemat arutanud mitte ainult peaprokuröriga – jäädes loomulikult nendesse piiridesse, kuhu justiitsminister peab jääma –, vaid olen seda arutanud ka terve prokuratuuri üldkoosolekuga.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea umbusaldatav! Te kahjuks ei vastanud enne minu küsimusele, miks siis on nii, et teie väärtushinnangud ja Eesti rahva väärtushinnangud üldse kokku ei lange, miks see kuristik nii suur on. Te ei võtnud seda enne kuidagi kommenteerida. Ma tõin ka näite, et kui teie erakonna toetus on 2–3% vahel ja teie toetus ministrina on alla 10%, siis äkki ei ole õige süüdistada Eesti rahvast selles, et nad aru ei saa, ja neid inimesi, kes siin saalis on ja kes teile täna umbusaldusavalduse on üles pannud, vaid äkki peaks analüüsima oma tegevust. 

Ja enne, kui te vastata saate, ma tuletan meelde, et võib-olla ikkagi põhjus, miks see kuristik nii suur on, on selles, et te olete börsiettevõtetele ja eraettevõtetele sookvoote peale surunud, et peab olema mehi, naisi ja kõiki muid sugusid sama palju esindatud. Või siis seesama politseinike teema, mille puhul te ütlesite, et need on kaks erinevat sektorit. Ei ole! Tegelikult see grupp inimesi, kes võiks teha nii politseiniku, päästja kui ka kaitseväelase tööd, on suhteliselt sama. Äkki on põhjus selles, et te eksitate inimesi? Või see, et see 8500 eurot sisaldab seda, et Eesti rahvas ei pea peale maksma. Väga tänuväärne!

Teie aeg!

Teie ühes artiklis oli [kirjas], et midagi ei pea juurde maksma. Äkki see on põhjus, miks see kuristik nii suur on?

Aitäh!

Aitäh! Ma olen sunnitud jällegi korrigeerima seda, et ma ei ole mitte kunagi öelnud, et keegi on süüdi selles, et ta aru ei saa. Vastupidi, ma olen siin algusest peale kinnitanud, et ma hea meelega vastan kõikidele küsimustele, ja see arutelu siin teeb loodetavasti asju selgemaks. Ma olen parandanud faktivigu.

Nüüd, mis puudutab seda kuristikku, ma olen välja toonud ajalehtede juhtkirjad. Mul kahjuks ei ole käepärast vist Postimehe tehtud gallupit ja seda, kui palju inimesi seal ütles, et justiitsminister ei peaks tagasi astuma vanglarendi teema tõttu, aga ma arvan, et ma ei ole kunagi varem nii paljudelt inimestelt toetust saanud. Postimees tegi Tartus ka tänavaküsitluse, kus inimesed ütlesid, et jah, töökohad on head. 

Me teame ka senisest vanglarendi kogemusest, mida me oleme analüüsinud, et Holland on pakkunud teistele riikidele oma tühjalt seisvaid vanglakohti ja seal, kus vanglarent on realiseerunud, on kohalik kogukond olnud rahul sellega, et nad on saanud tööd ja leiba, ning ühtegi julgeolekuriski ei ole realiseerunud. Me oleme seda põhjalikult vaadanud.

Ma saan aru muidugi, et on mure selle teema osas. Mul on ka mure. Loomulikult meil kõigil on mured. Me oleme nende murede maandamisega samm-sammult tegelenud. Vangla ei ole selline asi, mis oleks täiesti muretu, ent kõikide murede maandamisega tuleb tegutseda.

See, et Eesti inimestel on erinev arusaam soolisest võrdõiguslikkusest ja sellest, millised on naiste võimalused ühiskonnas, on ka teada. Meil tõenäoliselt on selles küsimuses jah erinevad seisukohad, aga jäägem siis lugupidavalt eriarvamusele.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Küllap te juba aimate, mis valdkonnast see küsimus tuleb. Olete väitnud, et Tartu vangla väljarentimine toob 400 uut töökohta juurde. Aga akadeemik, Eesti Panga Nõukogu esimees Urmas Varblane väitis siinsamas parlamendis Eesti majanduspoliitika suuna korrigeerimise kohta, et me ei vaja rohkem töökohti, vaid vajame tegelikult vähem, aga targemaid ja suurema lisandväärtusega töökohti. See vastab tõele. Ja pealegi on meil ju 300 politseinikku ja 500 kaitseväelast puudu. Vastab jälle tõele. Niisiis jääb see argument, et asjatult ehitatud vanglakolakas seisab niisama tühi. Kas teile ei tundu kummaline, et püütakse ühte sellist ebaõiget sammu õigeks ajada järgmise ebaõige sammuga?

Jaa, ja ma tegelikult tänan teid selle eest, et te mitte ainult siin saalis ei küsi, vaid te tõesti olete ka varem neid asju minuga arutanud. Minu sügav lugupidamine selles osas. See on alati väga hea, kui Riigikogu liikmed tunnevad teema vastu huvi ja küsivad ka otse. 

Nüüd, siin on kaks asja, mis tuleks selgeks saada. Esiteks, kas need vanglakohad ehitati asjatult? Praegu takkajärgi on seda lihtne öelda. Siin ma väga tunnustan Andrus Ansipit, kes on juba mitu korda meedias seda küsimust kajastanud. Tema oli mäletatavasti Tartu linnapeana nii suure mahu ehitamise vastu ja on tunnistanud, et pole mõtet tagantjärgi nende piikidega vehkida, sest tolle aja kuritegevus oligi väga palju kõrgem. 

Õnneks on inimestel meelest ära läinud, milline oli kuritegevuse olukord Eestis 1990. aastatel. Meil oli siis ligi 500 mõrva [aastas]. Täpset numbrit kahjuks ei mäleta. 460. Aitäh! Saalist [tuli vastus]: 460 mõrva aastas. Täna meil on neid, ka andke andeks, täpse numbriga jään hätta, 25 ringis. Suurusjärk on vähemalt õige. 460 mõrva ja 25 mõrva. Meie kuritegevuse tase on Eesti riigi, Eesti politseinike, Eesti kriminaalhooldajate, Eesti vanglateenistujate, Eesti kohtunike, Eesti prokuröride järjepideva töö, ja tõsi, ka Eesti valitsuste ja Eesti poliitikute, Eesti Riigikogu liikmete järjepideva töö tulemusel viidud nii palju alla. 

Tartu vangla ehitati mäletatavasti selleks, et Patarei vangla sinna üle viia. Patarei vangla ei vastanud nendele arusaamadele inimõiguste kaitsest vangistuses, mis Euroopa Liidus on. Ja Tartu vangla ehitus nagu iga vangla ehitus võttis väga pikka aega. Tartu vangla ehituse plaanid pandi paika oluliselt kõrgema kuritegevuse taseme juures. 

Aga me näeme Hollandi kogemusest järgmist. Nad rentisid vanglakohti välja, sest kuritegevuse tase oli väga madal. Ja ühel hetkel absoluutselt mitte selle tõttu, vaid hoopis Rotterdami sadama kaudu toimuva narkokaubanduse tõttu, mida saadavad relvastatud jõugud, kuritegevuse tase tõusis ja nüüd vajab Holland ise hoopis teiste riikide abi. Nii et see, et meil täna on vanglas tühjad kohad, ei tähenda seda, et see oleks niimoodi ka järgmistel aastakümnetel. Võib-olla kümne aasta pärast läheb neid meil endal vaja, olen ma sunnitud kahjuks ütlema. 

Mis puudutab töökohti ja seda, kas töökohad peavad olema rohkem targad, siis ma olen täiesti nõus akadeemik Urmas Varblasega, kes ütleb, et Eestis kohapeal on meil tõesti vaja rohkem tarku töökohti. Aga nüüd ma korraks tuletan teile meelde, et töökohtade mõttes me räägime ekspordist. Seda on ka Äripäeva artiklid ja majandusinimesed mitu korda välja toonud. Need kohad on puhas eksport. See ei ole üldse võrreldav sellega, mida Urmas Varblane välja tõi, vaid see on puhas ekspordiraha, mis Eestisse tuleb. See on Rootsi maksumaksja raha, mis Eestisse tuleb. Ehk see on täiesti väljas sellest argumentatsioonist, mida Urmas Varblane igati õigesti välja tõi.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on tõepoolest piinlik kuulata neid vastuseid ja seda teie kõnet. See on väga kurb, et õigusvaldkonna eest vastutav minister õigust ei räägi. Ja seda veel Riigikogu saalis! 

Aga tulles tagasi minu kolleegi eelnevalt esitatud küsimuse juurde, mis puudutas võrdõiguslikkuse ühendseadust, lähme natuke ajas tagasi. Eelmisel sügisel ilmnes, et te olite tellinud töövõtulepinguga advokaadibüroolt seaduseelnõu analüüsi. Võrdõigusvolinik soovis selle tellitud tööga tutvuda, aga seda te ei võimaldanud. Ja siis palusin mina, et mina kui Riigikogu liige soovin selle tööga tutvuda. Te ei võimaldanud mulle seda. Nüüd ma pidin pöörduma Andmekaitse Inspektsiooni poole, et uurida, kas teil on üldse õigust muuta analüüse, mis on rahva raha eest tellitud, ametisiseseks kasutamiseks. Miks te varjate analüüse …

Teie aeg! 

… mis kuuluvad seadusega avalikustamisele? Miks te takistate parlamentaarset kontrolli?

Aitäh!

Aitäh! See küsimus ei ole seotud esitatud avaldusega, aga vastan sellegipoolest. Olen korduvalt teie sellele [küsimusele] vastanud, olen andnud seaduse viited, [et näidata,] kuidas tegutsemine on olnud seaduse alusel. Loomulikult on hea, kui seda veel täiendavalt üle vaadatakse ja kontrollitakse. Tõesti, Eestis kehtib selline õiguskord, et kõiki seaduseelnõu ettevalmistavaid materjale ei pea avalikkusega jagama. Antud juhul on Justiits- ja Digiministeerium sellise valiku teinud. Ja liigume siit edasi. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on tunne, et kõigi nende teemade puhul, Pihlakodu juhtumi, konkurentsiseaduse, vangla rendiplaani, innovatiivse plaani puhul ei ole te kahjuks tajunud nende teemade tundlikkust. Võib-olla on tundlik eeskätt Pihlakodu ja vanglate küsimus. Konkurentsiseaduse puhul võib-olla keskmisel Eesti elanikul nii tugevaid tundeid ei ole, kuigi see mõjutab neid vaata et kõige rohkem neist. 

Aga tõsine probleem on olnud see, et selles vanglarendi küsimuses on olnud väga palju segadust, on olnud väljaütlemisi stiilis, et tulevad siia madala riskiga [vangid], ja on antud justkui mõista, et [saab] 30 miljonit kasumit, olukorras, kus tegelikult see on käive ja kasumit ei pruugi sealt tulla. Ja kas see on üldse koht, kus peab kasumit teenima? Ja Pihlakodu juhtumi puhul on empaatiast meeletult puudu jäänud. 

Minu küsimus teile ongi lihtne. Kas te olete mõelnud ka, kui te võtate liiga palju ette selliseid tundlikke teemasid, tundlikke algatusi, siis vähim, mis te saate teha, on anda endast parim, et olla kommunikatsioonis läbipaistev, aus ja selge, mis kahjuks – täna näitab seda ka see umbusaldusavaldus – parlamendi väga suure osa hinnangul ei ole õnnestunud?

Aitäh! Kas minister teeb liiga palju tööd? Te küsisite, kas minister võtab liiga palju ette. Seda vast otsustavad tulevased põlved. Aga ma vastan niimoodi, et me oleme ju praegu ajalooliselt, ja seda on öelnud väga paljud eksperdid, sellises julgeolekuolukorras, millist ei ole nähtud alates teisest maailmasõjast. Me oleme sedavõrd kriitilises julgeolekuolukorras, kus julgeolekueksperdid on välja toonud võrdlusi teise maailmasõja eelsete päevade ja kuudega. 

Mul on kaks magistri tasemel kõrgharidust, üks on ajaloos, teine õigusteaduses. Ja ma usun, et siin saalis olevate ajaloolastega me saame seda jagada, et hiljem tagasi vaadates me oleme leidnud, et ka Eestis olid mõned asjad, mida oleks pidanud rohkem tegema enne teise maailmasõja algust. Ma olen seadnud endale selle moraalse majaka, et ma teen nii palju, kui ma vähegi jõuan täita neid ülesandeid, mis mul Eesti Vabariigi ees on ja mis mul Eesti inimeste ees on. Ma tõesti ei ole lugenud töötunde. Ja mind on juba mitu korda süüdistatud selles, et ma teen liiga palju tööd. Aga ma arvan, et praegu on ajalooline aeg, mil me ei saa jätta asju tegemata. 

Ka Tartu vangla puhul on seda välja toodud, et meie riigi turvalisuse suhtes oleks kuritegelik jätta see hoone tühjaks või see maha lammutada. Ja kuritegelik oleks ka meie rahva turvalisuse mõttes jätta inimesed turvalisuse osas väljaõpetamata, jätta nad tööle võtmata. Seda on välja toonud eeskätt turvalisusevaldkonda hästi tundvad eksperdid. 

Nüüd, mis puudutab Pihlakodu, ma olen kõikides oma sõnavõttudes väljendanud kaastunnet. Olen väljendanud ja väljendan edasi ka seda, et toime on pandud jäletud kuriteod. Olen tunnustanud lähedasi, kes on meelekindlalt õigust ja õiglust otsinud. Olen lähedastega ka kohtunud. Tagasiside on tulnud, et kohtumine oli igati empaatiline. Olen teinud kõiki samme, mida ma ministrina saan teha. Olen algatanud järelevalve seal, kus ma saan seda algatada. Olen saatnud välja väljatöötamiskavatsuse just hooldekodudes vägivallakuritegude ennetamiseks ja karistusseadustikus karistuste karmimaks muutmiseks. Olen kokku kutsunud ekspertkogu või ette valmistanud selle kokkukutsumist. Seda kõike me oleme siin juba mitu korda täna [arutanud]. 

Loomulikult, need teemad on rasked. Justiitsministri portfell ei ole üheski riigis kerge portfell. Tegeleda tuleb ühiskonna kõige jubedamate teemadega ja leida nendele õiguspäraseid, õiglasi lahendusi. Muide, paljudes riikides on justiitsministritel ka turvamees, kui teistel valitsusliikmetel ei ole, seda just tulenevalt selle portfelli raskusest. Nii et ma saan aru sellest, et see töö on raske. Ma saan aru, et selles töös on palju asju, mis inimestele tunduvad keerulised. Ja ma hea meelega olen valmis kõiki asju seletama. Seda olen korranud siit puldist juba palju-palju kordi.

Tanel Kiik, protseduuriline küsimus juhatajale.

Jaa, see on nüüd väga selgelt protseduuriline. Äkki on võimalik paluda mingit tehnilist tuge või abi, sest ilmselgelt minu küsimus ei jõudnud adressaadini ja see vastus oli midagi täiesti muud. Ma küsisin, kordan siis igaks juhuks üle, selle kohta, kas tajutakse, et nende teemade käsitlemine peab olema faktipõhine, aus ja läbipaistev. Vastuseks kostus mingi hoopis muu vastus selle kohta, kui palju minister tööd teeb, kui raske see töö on ja et enne eelmist sõda oleks pidanud vist Eesti Vabariik Pätsi ajal hakkama hoopis rohkem vange Eestisse tooma, see oleks kuidagi meie julgeolekut tugevdanud ja paremini valmistanud meid ette võimalikuks kokkupõrkeks Nõukogude Liiduga. Pole võimalik muul viisil aru saada, kui ilmselgelt minister ei kuulnud mu küsimust, sest nii seosetut vastust ei oleks muidu olnud võimalik ju anda. Äkki on võimalik üle vaadata, kas mikrofonid ikka toimivad, või milles asi on?

Minu andmetel tehnilised süsteemid toimivad siin, midagi lisaks tuua meil praegu ei ole võimalik. Ministril on olemas ka pliiats ja paber, ta saab vajadusel küsimusi omale kirja panna. Te praegu täpsustasite [oma küsimuse] üle, nii et kui minister [tahab], siis ta võib järgmise vastuse ajal täiendada oma eelmist vastust. 

Aga Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Esiteks, ma tahan öelda, et te kauplete kahjuga, sellepärast et Rootsis on vanglate täitumus üle saja protsendi. Lihtsalt pole kohta, kuhu [vange] panna. Ja tegelikult on nende kulu vangi ülalpidamisele kuus 11 500 eurot. Teie saite 3000 euro võrra odavama pakkumise ehk 8500 eurot. Me kaotame aastas 21 miljonit! No milleks sellist äri ajada nendega? See on ärilise külje pealt. Ma muid teemasid ei tahagi puudutada. 

Aga teate, lepinguid tuleb lõpuni lugeda ja ka peenes kirjas osad läbi lugeda. Ja teie ei ole meid valgustanud paljudest kummalistest asjaoludest. Üsna lepingu lõpus artikkel 53 ütleb, et Rootsi hüvitab kulud, mis tekivad kinnipeetava ootamatul viibimisel Eestis seoses asüülitaotlusega. Kas need vägistajad ja mõrvarid võivad siis pärast majas karistuse kandmist ootamatult asüüli küsida? Kuidas selle asjaga on? Mina olen küll väga mures.

Aitäh! Igati asjakohased küsimused. Kõigepealt räägime sellest ärilisest poolest, nagu te nimetasite, või maksumusest. Tõsi on see, et Euroopa Nõukogu avalikustab igal aastal vanglakoha maksumuse Euroopa Nõukogu liikmesriikides. Seal on see kõigile avalikult kenasti jälgitav. Eestis jääb see kulu 3200 ja 3500 euro kanti. Ja Rootsis tõesti, nagu te nimetasite, on 11 500 eurot. Lepingusse on jõudnud 8500 eurot kinnipeetava kohta, ent sõltumata kinnipeetavate arvust ka hinnapõrand, mis on 30,6 miljonit eurot. See on minimaalne summa, mida Rootsi maksaks Eestile sõltumata kinnipeetavate arvust kuni 300 kinnipeetavani. See 8500 eurot rakenduks piltlikult öeldes alates 301. kinnipeetavast. 

Muidugi on õigustatud küsimus, et kuidas siis niimoodi, et 11 500 ja 8500 eurot. Kõigepealt on see hinnapõrand 30,6 miljonit eurot, mis rakendub ka ühe kinnipeetava korral. See hinnapõrand katab ära kõikvõimalikud kulud. Ja sealt edasi on lihtsalt väga hästi. 

Miks see vahe juba täna on Eesti ja Rootsi vahel nii suur? See tuleneb peamiselt kahest asjaolust. Esimene on see, et Rootsis on vanemaid väikeseid vanglaid. Eestis on kolm suurt ja ülimoodsat vanglat. Meil on maailma ühed kõige kaasaegsemad ja moodsamad vanglad – maailma, mitte Euroopa. Maailma! Ja need vanglad on suured, nad on erakordselt efektiivsed. Meil on väga kõrgel tasemel vanglateenistus, mille näitajad on globaalsel tasemel väga head. Ja see suur vangla versus väike vangla tähendab juba oluliselt väiksemaid kulusid ühe kinnipeetava kohta. 

Teiseks, me oleme väga häid digiteenuseid pakkuv riik, sealhulgas ka vanglates. Sellist asja, et kinnipeetavatel on tahvlid, ma tõtt-öelda ei tea, kas kusagil mujal üldse on. Võib-olla kuskil on. Aga meil on terve rida digiteenuseid, mida me väga efektiivselt vanglates kasutame ja mis on olnud väga kulutõhusad. Eestit kui maailma juhtivat digiriiki on ju igal pool maailmas eeskujuks seatud. Lihtsalt ilmselt on ära unustatud, et need ägedad, väga efektiivsed digiteenused on meil ka vanglateenistuses. Ja ka need toovad meie või on juba toonud meie enda kulusid objektiivselt võttes kõvasti alla. Ja veel kord tuletan teile meelde: 3500 eurot ja 11 500 eurot. Ja nagu te ütlesite, see rahasumma jääb sinna vahele. 

Nüüd, kui te panete tähele – väga hea, et te olete seda lepingut tähelepanelikult lugenud – on seal terve rida kohustusi, mille katmine jääb Rootsi riigi kanda. Ehk selle [summaga ei võta arvesse] neid kulutusi, mida Rootsi riik katab. 

Esiteks, transpordi katab Rootsi riik, ja see ei ole odav. Teiseks, Rootsi riik maksab täiendavalt kinni kõikide Rootsi ametnike Eestis viibimise. See vangistuslepe näeb ette seda, et Eestisse tuleb täiendavalt Rootsi riigi kulul terve rida Rootsi ametnikke, kelle kõik kulud, mis ei ole kaetud selle lepinguga, maksab kinni Rootsi riik. Need inimesed tähendavad Tartu piirkonnale täiendavat tulu. Need inimesed rendivad kuskil korteri, need inimesed söövad. Need inimesed on nagu kõrge lisandväärtusega välismaalased ikka. Need on Rootsi riigiametnikud, kes tulevad Tartusse. Lisaks maksab Rootsi riik kinni näiteks psühholoogi kulu, kui seda peaks vaja minema. Ka need inimesed tulevad täiendavalt Tartusse ja kõik nende kulud maksab kinni Rootsi riik. Nii et need inimesed tulevad Rootsist Eestisse Rootsi riigi kulul. Seda on põhjalikult kajastanud ka Rootsi meedia, et Rootsi jaoks jääb see kulu samaks, nagu neil see täna on. Eesti riigi jaoks aga on kõik kaasnevad võimalikud kulud, kõik riskid kaetud kuhjaga.

Te küsisite asüüli taotlemise kohta samuti. Jaa, see punkt on lepingus tõesti, et juhul, kui Rootsi kinnipeetav taotleb asüüli, siis need kulud katab Rootsi riik. Ma korrigeerin teie küsimust, see on äärmiselt oluline. Tuleb üle rõhutada seda, et mitte ükski kinnipeetav ei vabane Eestisse mitte ühelgi tingimusel. Mitte ükski! 

Tõsi on see, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada asüülitaotlus. Teoorias võib juhtuda selline olukord, kus kinnipeetav, viibides kas Rootsi vanglas või Eesti vanglas, esitab asüülitaotluse. Seda asüülitaotlust menetletakse. Ausalt öeldes ei ole meil praktikast teada, et seda rahuldatud oleks. Aga põhimõtteliselt võib see kaasa tuua selle, et kui kinnipeetav peaks juba saadetama tagasi – ma rõhutan, et see kinnipeetav on endiselt nelja müüri vahel kindlalt kinni –, aga see menetlus võtab veidi aega, siis need täiendavad kulud iga päeva, iga tunni eest maksab kinni Rootsi riik ja seejärel saadetakse see inimene ikkagi tagasi Rootsi, nii nagu leping ette näeb. 

Nii et jah, selline võimalus on, aga ka selle [kulu] me oleme katnud Rootsi riigi maksumaksja [rahaga]. Te juhtisite tähelepanu väga õigele asjale. See teoreetiline võimalus on tõesti kaetud, aga ma rõhutan üle, et ükski kinnipeetav Eesti ühiskonda ei vabane.

Martin Helme, palun!

Ausalt öeldes ma soovitaks lühemalt vastata. See tekst on ju täiesti ebaadekvaatne, vastuseid me nagunii ei saa ja ta kordab kogu aeg. No ma selle ebaadekvaatsuse näiteks toon selle, et esmaspäevasel pressikonverentsil te põhjendasite vangide siia toomist sellega, et siis need on meie inimesed, kes on, käsi soe, seal tööl ja lähevad sõjaolukorras piirile sõjavange võtma ja siis me saame nende sõjavangide võtmise abil venelastega sõjavange vahetada. Noh, see on teie arusaamine maailma asjadest. 

Enne rääkisite sellest, kuidas Eesti on turvaline, vanglateenistus töötab, on tõhus ja efektiivne, hea mainega. Ja nüüd te kavatsete ju selle ise kõik ära rikkuda. Te ju kavatsete selle kõik ära lagastada. Enne siin kurtsite, kuidas teile tehakse etteheiteid, et te teete palju tööd. Keegi ei süüdista teid selles, et te teete palju tööd. Kõik me arvame, et te teete hullusid asju, valesid asju, kurja teete, ja jubeda innukusega. Enne rääkisite ka sellest, kuidas teil on ministrina keelatud prokuratuuri asjadesse sekkuda. Miljon erinevat napakat eelnõu olete meile toonud, aga tooge üks eelnõu, mis muudab seda keeldu, et saaks prokuratuuri tööle panna! Äkki teete selle ära?

Teate, praegu ma olen küll šokeeritud. Šokeeritud olen ma sellepärast, et [mõtlen], kas tõesti kõlab aastal 2025 Riigikogu saalis ettepanek, et poliitikud hakkaksid sekkuma sõltumatu prokuratuuri ja sõltumatu kohtu töösse? Kas tõesti on meil Eestis erakond, kes toetab seda, et me pöörduks tagasi õigusriigist nendesse oludesse – see ilmselt oleks teie jaoks ideaal –, mis meil oli Vene okupatsiooni ajal, kui poliitikud sekkusid kohtupidamisse ja prokuratuuri töösse, kui poliitikud olid need, kes näpuga näitasid, mida kohtunikud ja prokuratuur peab tegema? (Hääl saalist.) Te tegite praegu selle ettepaneku ja ma olen sellele ettepanekule täiesti resoluutselt vastu. (Lärm saalis. Martin Helme saalist: "… siin näitas näpuga Kert Kingo peale …")

(Helistab kella.) Kuulame ettekandja lõpuni. (Lärm jätkub. Martin Helme: "Ära aja lolli juttu, piinlik on!")

Sellele ettepanekule … (Mart Helme kohalt: "Õigusriiki ei ole ja justiitsministeerium seisab selle eest, et õigusriik oleks lagastatud." Juhataja helistab kella.)

Kuulame ministri lõpuni. Aitäh!

Sellele ettepanekule, mis te just tegite, et ma tuleksin Riigikokku eelnõuga, mis tühistaks keelu (Mart Helme protesteerib.) ministril sekkuda prokuratuuri töösse. (Mart Helme jätkab: "Öeldi, et teostaks oma põhiseaduslikku kohustust teha järelevalvet prokuratuuri üle.")

Kuulame ministri lõpuni. Aitäh! (Mart Helme jätkab: "Kui ta siiani ei ole aru saanud aasta jooksul, siis võiks ta aru saada pärast tänast ja lõpetada demagoogia ajamise!") Kuulame ministri lõpuni, Mart Helme, aitäh! (Mart Helme jätkab: "Jah, aitäh ministrile, et ta meid lolliks peab!" Hääl saalist: "Mis toimub?")

Prokuratuuriseaduse §-s 9 on toodud sõnaselge keeld, et minister ei tohi teha järelevalvet prokuratuuri üle. (Mart Helme kohalt: "Oi-oi-oi, seda oleme vähemalt viis korda kuulnud. Äkki lõpetaks meie lollitamise ja demagoogia ajamise?!")

Kuulame ministri sõnad lõpuni, siis saame pärast stenogrammist seda järgi vaadata.

Prokuratuuriseaduse §‑s 9 on sõnaselge keeld, et justiitsminister – nüüd siis justiits‑ ja digiminister – ei tohi teha järelevalvet prokuratuuri üle kriminaalmenetluste raames ja prokuratuuri poolt riikliku süüdistuse esitamisel kohtus. Stenogrammist saab järgi vaadata, et te tegite ettepaneku tulla minul ministrina ja tühistada see paragrahv, mis sellist järelevalve [keeldu muudab]. 

Ma kinnitan siinkohal, et mina seisan õigusriigi eest. Mina sellist ettepanekut, nagu te just tegite, ei tee. Ja ma ei tee seda sellel põhjusel, et demokraatliku vaba õigusriigi üks aluspõhimõtteid on see, et prokuratuur ja kohus töötavad sõltumatult, teevad kriminaalmenetlusi sõltumatult ja poliitikud ei käi näpuga näitamas, mida menetleda, mida mitte menetleda, milliseid asju algatada, mida mitte algatada. See eristab Eestit kui õigusriiki näiteks Venemaast, kus sellisest põhimõttest absoluutselt kinni ei peeta. Ja selles väärtuspõhises erinevuses seisan mina selle eest, et Eesti on demokraatlik õigusriik jätkuvalt edasi.

Jaak Aab, palun! 

Mul jäi, vabandust, küsimuse teisele osale vastamata, mis puudutab neid sõjaaja ametikohti. Vanglateenistujatel on sõjaaja ametikohad. Ja kahjuks Ukraina kogemusest, ka vanglateenistuse [kogemusest] – minge koha peale, õppige, vaadake, mis seal toimub – oleme me õppinud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Mina saan küll öelda, et me oleme sisuliselt täiesti erinevatel seisukohtadel, mis puudutab konkurentsiseadust, aga oleme suutnud korrektselt ja kultuurselt suhelda ning arutada ka sisu. 

Minu küsimus puudutab teie koostööd advokaadibüroodega, sest jah, advokatuur on olnud väga aktiivne nii eelmise [konkurentsiseaduse muutmise] eelnõu menetlemisel kui ka [praeguse] eelnõu menetlemisel. Minu hinnang majanduskomisjonis, mille ma ka ütlesin välja, [on see, et] advokatuur ei ole ekspertteadmise edastaja, vaid on selge huvigrupp, kes võib-olla lobistab teatud ettevõtjate eest, ka monopoolsete ettevõtjate eest. Ja kõik need kohtuvaidlused on selgelt nende huvi. 

Aga nüüd ma küsiksin seda. Te olete varem tellinud avalikult eelnõu analüüse tuntud advokaadibüroodelt. Minu küsimus on see, kas te saate siin kinnitada kätt südamele pannes, et ette valmistades seda konkurentsiseaduse muutmise eelnõu, mis meil jõudis Riigikokku teie algatusel, ei kasutatud ühegi tuntud advokaadibüroo seadusprojekti, eskiisi, jutupunkti ega analüüsi?

Aitäh! Kõigepealt ma ei saa kuidagi nõustuda. Meil on erinev hinnang advokatuurile. Mina olen siiski väga tänulik tervele Eesti Advokatuurile selle eest, et nad mõtlevad väga paljude eelnõude osas kaasa. Me näeme väga paljude eelnõude puhul, et advokatuur, mis koosneb erinevatest ekspertkomisjonidest, on kaasa mõelnud, kaasa rääkinud ning väga sageli väga häid ja asjakohaseid seisukohti [esitanud], mis on äärmiselt vajalik, et õigusloome oleks kvaliteetne ja hea. Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon on tõepoolest olnud selle eelnõuga kaasas tõenäoliselt algusest peale ja see on igati õiguspärane tegevus, et konkurentsiõiguse ekspertkomisjon – juba oma nime poolest [on see loogiline] – kaasa mõtleb ja kaasa räägib.

Selle eelnõu, mis on siin saalis, on koostanud Justiits‑ ja Digiministeeriumi ametnikud. Mina ei ole sellesse eelnõusse mitte ühtegi paragrahvi kirjutanud. Ja nii nagu eilsest arutelust siin saalis ilusti näha oli ja nagu tõi välja majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas, asus tegelikult advokatuuri ettepanekuid alles kaaluma majanduskomisjon. Justiits‑ ja Digiministeeriumist tuli Riigikokku eelnõu, kus advokatuuri ettepanekutega ei olnud arvestatud. Seda te saate faktipõhiselt protokollidest järgi vaadata. Seda te tõenäoliselt majanduskomisjoni liikmena teate ka ise väga hästi. Advokatuuri ettepanekutest ka selles eelnõus, mis nüüd teise lugemise läbis pärast kõiki neid muudatusettepanekuid, mida majanduskomisjon tegi, ei ole ikka veel kõikide ettepanekutega arvestatud. Aga ma rõhutaks üle just teie küsimust silmas pidades selle väga olulise [asja], et Justiits‑ ja Digiministeeriumist tuli Riigikokku eelnõu, kus ei olnud advokatuuri ettepanekutega arvestatud. Neid ettepanekuid hakkas Riigikogu majanduskomisjon nullist arutama. Ja alles Riigikogu majanduskomisjoni töö käigus arvestati osa advokatuuri ettepanekuid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No ma loodan, et lisaks Eesti maksumaksjale vaatab seda ülekannet mõni Rootsi maksumaksja, kes levitab ka Rootsi avalikkuses seda ministri korduvalt välja öeldud väidet, kuidas nüüd Eesti riik hakkab suurelt Rootsi maksumaksjat lüpsma. Ma saan aru, et siin puldis on mõnus trollida avalikkust ja näidata ennast heategijana, kes hakkab Eesti rahvale õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma, aga selline pulbitsev eneseõigustamine ja lapsikud väljendid – no see ei näita umbusaldatavat just heast küljest. 

Näiteks väide, kuidas nüüd Eestile vajalikuks ekspordi [toetajaks] ja turvalisuse allikaks saab olema mõrtsukate import – no selle peale ikka annab tulla. Või siis on käinud korduvalt läbi ka põhjendus, et meie vanglad on tühjad. No muidugi nad on tühjad! Just tuli uudis, kuidas üks kohalik mees, kes vägistas alaealist ja tegi temaga muudki inetut, mõisteti küll süüdi, aga vanglasse ei pandudki. Või siis lastakse meil oma vangid välja kriminaalhooldusele, kus nad teevad uusi pätitegusid, mida nad tegelikult teha ei tohiks, aga vanglasse nad tagasi ka ei lähe, vaid öeldakse kriminaalhooldajatele, et tegelege ise nendega. Muidugi on siis vanglad tühjad. 

See kõik on Eestis täiesti käest ära. Aga selle asemel, millega te tegelikult peaksite kohapeal tegelema, trollite siin praegu avalikkust, et vangide sissetoomine on hea. 

Teie aeg! 

No näete, isegi [fraas] "riigile kasulik haridusprojekt" käis siit läbi!

Aitäh! Ma faktide põhjal ei saa nõustuda teie esitatud süüdistustega. Kui te vaatate Rootsi meediat, siis päris mitu Rootsi ametiühingut on Rootsi meedias pahameelt avaldanud selle üle, et Rootsi maksumaksja hakkab kinni maksma töökohti, mis on Eestis. Nii et see Rootsi ametiühingute pahameel on Rootsi meedias juba laiaulatuslikult välja toodud.  

Nüüd, mis puudutab meie kriminaalhooldajate tööd, siis mitme Eestis läbiviidud uuringu andmed näitavad seda, et kriminaalhooldusel olev kinnipeetav sooritab rohkem kui poole väiksema tõenäosusega uue kuriteo. Need kinnipeetavad, need vangid, kes vabanevad vanglast otse, sooritavad palju suurema tõenäosusega uue kuriteo. Nii et kriminaalhooldajate tööd – kasutan siin võimalust – tunnustan. Faktipõhiselt on nende töö efektiivne, edukas ja just nimelt [kasulik] selleks, et säästa ühiskonda uutest kuritegudest, ennetada uusi kuritegusid. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma lugesin ühte meediaväljaande pealkirja, kus te väidate, et Rootsi mõrvarite ja vägistajate toomine Tartu vanglasse tõstab Lõuna-Eesti turvalisust. Ma igaks juhuks mainin, et ma ise olen ka Lõuna-Eestist pärit. Ja no tekib küsimus, kuidas siis täpselt käib see turvalisuse tõstmine. 

Tõsiasi on ju see, et plaani elluviimiseks on vaja palgata sadu uusi vanglaametnikke. Samal ajal on juba praegu Politsei- ja Piirivalveametis ligi 200 täitmata ametikohta ja tegelikult sama profiiliga inimesi otsivad endale ka teised sisekaitsevaldkonna [asutused]. Kust need 400 uut inimest Tartu vanglasse tulevad? See ei ole ju saladus, et juba aastaid tehakse vanglas vahetusi just politseinike arvelt, ja ma olen kindel, et ka tulevikus nad lähevad sinna vahetusi või lisatööd [tegema] või vahetavad koguni ametikohta. Ja kui te värbate politseinikud vanglasse, siis kes jääb kaitsma meie Lõuna-Eesti tänavaid, Tartu tänavaid?

Aitäh! Esiteks, ma muidugi kinnitan – kuigi tundub nagu magus lause seal alguses –, et turvalisust tõstab ikkagi 400 täiendavat turvalisusega seotud töökohta Lõuna-Eestis. Ja Eesti võtaks vastu üksnes Eesti ühiskonna jaoks madala riskiga kinnipeetavaid, pärast kõiki välistusi. Madala riskiga on need kinnipeetavad, kes ei ole ühelgi moel võrgustunud, kes ei ole radikaalid, kes ei ole terrorismikuritegudega seotud, kes ei ole gängikuritegevusega või võrgustunud kuritegevusega seotud. Ehk alles jäävad siis tõesti pika karistusajaga, ent täiesti üksi tegutsenud inimesed.  

Ja nüüd, mis puudutab teie ettekujutust, justkui hakkaks vanglateenistus uusi töötajaid värbama politseist, siis ma ei tea, kust teil see mõtteviis pärineb. Me näeme, et vanglateenistujaks ikkagi asuvad õppima inimesed, kes soovivad Eesti riigi turvalisusesse panustada, aga soovivad Eesti riigi turvalisusesse panustada niimoodi, et nad omandavad selleks vastava väljaõppe, mis erineb politseiniku väljaõppest. 

Need on Eesti inimesed, Eesti kodanikud, kes seda tööd teevad. Võib-olla nad on täna ilma tööta. Siin saalis on mitu korda välja toodud seda, et töötute arv on suur. Me saame Rootsi maksumaksja raha eest neile uusi töökohti pakkuda. Rootsi maksumaksja raha eest saame ka pakkuda koolitust. Ja niimoodi me saame suurendada inimeste hulka, kes Eestis on turvalisuse alal välja õppinud ja turvalisuse alal töötavad. See on see eesmärk, mille me algusest saati koos sotsiaaldemokraatidega oleme ju võtnud. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma jätkan nõusolekuseaduse ning võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse seadusega. Kõigepealt, nõusolekuseaduse puhul ma ikkagi tahaks natuke konkreetsemalt aru saada, millal me seda eelnõu siin saalis menetleda võiksime. Kas on lootust enne valimisi või peale valimisi seda siin saalis esimest korda näha? 

Teine osa on aga soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamine. Nagu öeldud, valdkonna inimesed ootavad seda pikisilmi. Teatavasti on täna [kehtiva] kahe seaduse kõige markantsemad näited sellised, kuidas diskrimineeritakse eakaid ja puuetega inimesi avalike teenuste saamisel. Uus ühendseadus ongi vajalik just selle jaoks, et ta tooks võimaluse selline diskrimineerimine lõpetada ja eakatele võrdsed võimalused luua. See on teie pädevus ja teie kohustus eakate diskrimineerimine keelustada. Samal ajal on see eelnõu kümme kuud teie sahtlis midagi oodanud. Tahakski teada, mida ta on oodanud ja millal võiks selle eelnõu menetlemine edasi minna.

Aitäh! Need küsimused ei ole jällegi seotud tänase päevakorrapunktiga, aga ma vastan nendele sellegipoolest. Esiteks olen korduvalt siin öelnud, et nõusolekuseadus jõuab Riigikokku 2025. aasta sügisistungjärgul. Seda ma olen korduvalt öelnud. 

Teiseks, ma pean jällegi ümber lükkama teie küsimuses kõlanud ettekujutuse, justkui eakate diskrimineerimine oleks Eestis kuidagi lubatud. Absoluutselt ei ole lubatud! Täiesti ilmselgelt ei ole lubatud! Meil on põhiseaduse § 12, mis keelustab igasuguse diskrimineerimise Eestis. See paragrahv on otsekohalduv.  

Õiguskantsler peab selle paragrahvi üle järelevalvet ja inimesed järjest pöörduvad õiguskantsleri poole, saamaks õigusabi, ja õiguskantsler neid asju lahendab. Mulle meenub kohe ka laialdast avalikkuse tähelepanu saanud juhtum, kus õiguskantsleri poole pöörduti ühe kasside varjupaiga tegevuse tõttu. Nad oli seadnud vanusepiiri, millest eakamatele varjupaik kasse välja ei andnud. Ja inimene, kes soovis endale kassipoega võtta, pöördus õiguskantsleri poole kahtlusega, et teda on vanuse tõttu diskrimineeritud. 

Ma veel kord rõhutan, et Eesti Vabariigis kohaldub otse põhiseaduse § 12, mis täiesti ühemõtteliselt keelab vanuse tõttu diskrimineerimise. Õiguskantsler seda pöördumist menetles ja jõudis seisukohale, et jah, sellise vanusepiiri seadmine kasside võtmisel kasside varjupaigast … Ma vabandan, kui mul mingi detail on valesti meeles, aga seal vist oli mingi selline põhjendus, justkui eakad inimesed ei tea, kuidas kassi õigesti hooldada, või mingi täiesti absurdne põhjendus. Selle pärast mulle see täpselt meelde ei jäänud, et absurdseid asju on keeruline meeles pidada. Aga õiguskantsler otsustas, et jah, see on diskrimineerimine, kui kasside varjupaik sellise vanusepiirangu seab. Niimoodi ei tohi teha. 

See näitlikustab väga hästi, et Eestis õiguses on eakate diskrimineerimine ühemõtteliselt keelatud. Meil on olemas Õiguskantsleri Kantselei, kes neid asju menetleb. Meil on olemas kohtud, kes vanuselist diskrimineerimist menetlevad. Meil on mitu sellist kaasust kuni Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja. Meil oli juhtum puude alusel, eks ole, mis läks – vabandust! – Euroopa [Liidu] Kohtu, mitte Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja. Muide, vanglateenistuja kaasus oli see.  

See on kõik kenasti toiminud. Kui ma sain teie küsimusest õigesti aru, siis te minu arust küsisite seda, millal eakad saavad diskrimineerimise vastu kaitse. Ma saan teile kinnitada, et Eesti eakatel on kaitse diskrimineerimise vastu igati olemas. 

Seadus aga jõuab [siia] vastavalt Vabariigi Valitsuse praegu just kokkupandavale tööplaanile. Ma seda kuupäeva hetkel ei oska öelda, sest Vabariigi Valitsus seda tööplaani just teeb. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma kordan üle, et tööturul on väga tugev konkurents, nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. PPA-s on niigi täitmata sadu ametikohti, kelle puudumist kaetakse abipolitseinike ja ületundidega.

Tänases julgeolekuolukorras on lausa patt tegeleda Politsei- ja Piirivalveameti nõrgestamisega. See vähendab, mitte ei suurenda inimeste turvatunnet. Ka PPA peadirektor on tundnud muret. Väga hästi sobivad politseinikud vanglateenistusse. Ei hakka Sisekaitseakadeemiast tulema vanglaametnikke nagu Vändrast saelaudu. Samuti on öelnud nii kohus kui ka prokuratuur, et nende töökoormus suureneb. 

Pikenevad ka ravijärjekorrad. Väide, et vägistajad ja kiremõrvarid on üdini terved inimesed, ei vasta ju tõele. Rootslased on öelnud, et neil kulub selle kontingendi raviks suuri summasid ja rakkes on palju eriarste, psühhiaatreid ja psühholooge näiteks. 

Ja veel üks asi. Vanglajuht on öelnud, et …

Teie aeg! 

… ülalpidamiskulu aastas on 12 miljonit. Teil on see summa kasvanud 20 miljonini. Nii et me oleme täna kuulnud siin palju valesid.

Kõigepealt, ma hakkan lõpust peale. Ma küll ei ole öelnud 20 miljonit, summat 21 miljonit kasutas hea kolleeg küsimust esitades, aga 20 miljonist ma ei ole rääkinud. 

Ja mis puudutab terviseküsimusi, siis juba eelnevalt kiitsin siin endist terviseministrit Riina Sikkutit, kes vanglarendi ette valmistamisel oli tõesti hingega kaasas. Vaatasime koos üle, kas kõik tervist puudutavad küsimused saab hästi lahendada, ja jõudsime sinnani, et saab hästi lahendatud. Seetõttu oli Sotsiaaldemokraatlik Erakond selle konsensusliku otsuse juures, et me vanglarenti kaalume, vanglarendi läbirääkimistesse läheme. 

Nüüd, mis puudutab neid täitmata ametikohti, siis ikkagi rõhutan üle, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond ise täies teadmises, et see nõuab teise riigi maksumaksjate raha eest uute töökohtade loomist, oli 26. septembril 2024. aastal seda meelt, et vaatamata kõigele on see kõige parem lahendus, millega edasi minna. 

Ei ole õige kuidagi see süüdistus, justkui vanglateenistus läheks politsei kallale. Ei ole ka kuidagi mõistlik arvata sedasi, et julgeolekuasutused ei taha teha kõige paremat koostööd. Nad on alati tahtnud teha väga head koostööd ja teevad edaspidigi väga head koostööd. Täitmata ametikohad, nii nagu on politsei ka ise öelnud, on sageli seotud hoopis ressursivähesusega. 

Ja nüüd tuleb meil ressurssi Rootsi maksumaksjatelt juurde. Me saame Rootsi maksumaksjate raha eest täita ametikohti, mida Eestil on väga vaja. Ma usun, et me oleme kõik ühel meelel selles, et Eestis on vaja palgata juurde inimesi, kes turvalisuse tagamisega tegelevad. Ja see probleem Eestis on olnud selles, et meil on selleks endal olnud liiga vähe raha, eelarve on olnud liiga kitsas. Absoluutselt kõik osapooled on ju öelnud, et töötajaid oleks juurde vaja, oleks ainult raha. Ja nüüd me selle raha juurde toomisega ekspordi põhimõttel, ekspordituluna, kui üksnes rahanumbreid vaadata, ju tegelikult tegelemegi. 

Nii et ma usun, et meie mure on suures pildis ühine. Aga tõepoolest, nii nagu ma olen täna korduvalt siin juba vastanud, me räägime välisriigi maksumaksja kinni makstud täiendavatest töökohtadest Eesti riigisektoris.

Heljo Pikhof, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Tegelikult on kurb kuulda, kuidas sa väänad Riina Sikkuti öeldut. Riina Sikkut ei toetanud …

Istungi juhatajale.

… valitsuses olles Tartu vanglasse vangide toomist. Sa jätad mulje, justkui ta oleks seda teinud.

Heljo Pikhof, aitäh! See [küsimus] oli istungi juhatajale ja ma ei ole sõnagi lausunud Riina Sikkuti kohta. Minister rääkis oma seisukohast. Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete täna agaralt süüdistanud Isamaa ministreid ja jätnud tähelepanuta vangla[rendi] ja konkurentsiseaduse teemal selle, et [kahe] Isamaa justiitsministri vahele jääb tervelt kaks Reformierakonna justiitsministrit, Madis Timpson ja Kalle Laanet, ning vahetult enne Lea Danilson-Järgi kolmaski Reformierakonna justiitsminister, Maris Lauri. Neist kolmest persoonist libisesite kriitikas sujuvalt mööda. Kas see on seotud sellega, et te olete täna Reformierakonnaga koalitsioonis ja koalitsioonikaaslaste tegevus ei kuulu teie vaatluse ega kriitika alla? 

Tahan veel öelda ka seda, et pean võimude lahusust ja õigusriigi sõltumatust väga oluliseks. Kohtuotsuseid tuleb austada ja [kohtute] sõltumatust tagada. Aga kuidas läheb õigusriigi alusväärtustega kokku asjaolu, et kohtu enda hinnangul on juhtivprokurör kohtus korduvalt jäänud vahele valetamisega, valeandmete esitamisega, ta saab kohtu poolt ettekirjutusi, aga seepeale ei juhtu midagi. Ja teie siit puldist ütlete, et sellise prokuröri üle järelevalvet teha ei tohigi. Ta võib teha valelikku tööd, sest ta on puutumatu. Just sellisele tüübile te annate karistamatuse tunde siit puldist. Kas ei oleks ehk aeg kaaluda osalise järelevalve taastamist, nii nagu põhiseadus seda lubab, selliste valesti käitunud prokuröride üle?

Aitäh! Nüüd saab kindlasti protokollist järgi vaadata, et ma ei ole Lea Danilson-Järge kordagi kritiseerinud. Vastupidi, ma olen välja toonud selle, et juba eelmine valitsus arutas vanglarenti. Ja Lea Danilson-Järg on valimisintervjuus, mis ilmus 23. veebruaril 2023. aastal enne Riigikogu valimisi, oma valimislubadustes välja toonud, et Tartu vangla on tühi ja valitsus kaalub selle rendile andmist välisriikidele. Ja ma olen öelnud, et tõepoolest, juba sellel ajal arutati selle üle, mida teha selle tühja vanglahoonega, ning esmased analüüsid ja asjad olid juba kokku pandud. 

Mina tunnustan Isamaa ministrit Lea Danilson-Järgi selle eest, et ta tegeles selle probleemiga, mis meil tegelikult on ju ühine, et meil on Tartus tühi suur hoone, mis on väga kallilt ehitatud. Meil on turvalisusesse vaja rohkem inimesi tööle, nende inimeste koondamine on väga valus, eriti praeguses julgeolekuolukorras. Isamaa minister Lea Danilson-Järg pälvib minu lugupidamise selle avalduse eest. Ka tema asus ju lahendama küsimust, mis lihtsalt vajab lahendamist. 

Nii, mis puudutab konkurentsiseadust, siis ma olen korduvalt rõhutanud, et see ECN+ direktiiv, konkurentsidirektiiv, võeti vastu Eesti eesistumise ajal 11. detsembril 2018. aastal. Ja nii nagu me kõik väga hästi teame, tuleb direktiiv liikmesriigi õigusesse üle võtta kahe aasta jooksul. Nii nagu ma olen kogu aeg öelnud, õige aeg selle direktiivi ülevõtmiseks jäi Isamaa ministrite aega. See oli see aeg, kui see direktiiv oleks tulnud tegelikult üle võtta. See on fakt, faktiline asjaolu, mida ei ole võimalik kuskilt otsast vaidlustada, sest kõik need kuupäevad on väga selgesti kontrollitavad. Ka järgmised valitsused ei ole seda teinud. See on tõesti kahetsusväärne. 

Ma olen mitu korda öelnud, et nüüd me oleme jõudnud sellesse olukorda, kus mina ministrina olen toonud Riigikokku selle eelnõu, mis läbis teise lugemise just eile. Või oli see tänase päeva numbri sees? Eile siiski. Ja ma olen tähelepanu juhtinud sellele, et mina ministrina olen esimestest tööpäevadest saati tegelenud selle eelnõu õiguspäraseks tegemisega, kuna eelmised ministrid olid juba nii kaua aega venitanud. Nüüd olen saavutanud selle, et see on Riigikogus läbinud teise lugemise. Ja nüüd heidetakse mulle seda sedavõrd suurelt ette, et mulle on selle eest tehtud umbusaldusavaldus. See oli see paradoks, millele ma tähelepanu juhtisin. 

Aga ma olen teiega selles mõttes nõus, et jah, see on olnud järjest mitmes valitsuses lahendamata küsimus. Nüüd loodetavasti saab see lähi-, ma ütleks, lausa tundidel ikkagi lahendatud ja Eesti pääseb sellest häbiväärsest trahvist.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätame kõrvale selle poole, kas vangide toomine on õige või vale – kuigi Keskerakond arvab, et see ei ole õige suund –, ja räägime äriplaanist, puhtalt arvudest. Te olete välja toonud, et on olemas kaudsed mõjud. Ehk siis tõenäoliselt, nii nagu te rääkisite, on olemas kaudsed tulud, aga räägime otsestest tuludest. Piltlikult öeldes kulud miinus tulud võrdub kasum. Meil on siin avalikkuse ette toodud, et vange on seal 300, leping hõlmab 600 vangi ülalpidamist ja on erinevad numbrid: 30 miljonit, 60 miljonit. Lahkaks natukene kogu seda äriplaani ja otsese kasumi [teemat]. Kui palju tuleb riigieelarvesse tänu sellele?

Aitäh! Kõigepealt vabandan Riina Solmani ees, mul jäi tõesti vastamata tema küsimusest sellele osale, mis puudutas järelevalve suurendamise võimalusi prokuratuuri üle. (Saalist öeldakse midagi.) Valesti käitunud prokuröri üle. 

Nüüd, tegelikult on ikkagi riigi peaprokurör see, kes neid menetlusi peab tegema. Kui tema jätab oma kohustused täitmata, siis tõesti saab justiits‑ ja digiminister riigi peaprokuröri üle järelevalvet teha. Üks põhjuseid, miks Astrid Asi sai valitud riigi peaprokuröriks, oli just see, et ta on olnud see kohtunik, kes on kõige enam toonud teisi kohtunikke, teiste kohtunike vastu ebaõige käitumise süüdistusi vastava komisjoni ette. Ehk ta on see inimene, kes väga tõsiselt suhtub oma kolleegide õiguspärasesse käitumisse. Nüüd on tal minu teada tulemas ka üks järgmine asi, kus ta tegelikult ikkagi prokuröri, ütleme, ebaõige käitumise pärast vastutusele võtmiseks suunab. 

Nii et see on riigi peaprokuröri ülesanne. Ja kui ma näen, et riigi peaprokurör seda ülesannet piisava tõsidusega ei täida, siis ma loomulikult sekkun. Need tööriistad on olemas. Ja kindlasti ei tohi ükski kohtunik ega prokurör oma tööd valesti teha, ei tohi seadust rikkuda. Ja kui see peaks juhtuma, on vastavad menetlusviisid olemas. Ja veel kord rõhutan, et üks Astrid Asi valiku põhjuseid oligi see, et ta on ka varasemalt näidanud oma sirgeselgsust selliste olukordade lahendamisel.

Nüüd hea kolleegi Lauri Laatsi küsimuse juurde. Olen siin ka korrutanud, et vaadake, Eesti julgeolek ei ole kauplemiseks, Eesti julgeolek ei ole müügiks, Eesti julgeolek ei ole äriplaan. Eesti julgeolek, Eesti turvalisus on midagi sellist, mille eest me seisame täie riikliku tõsidusega koos teise NATO liikmesriigiga. See on see lähtepunkt, mis meil on olnud. Me ei räägi äriplaanist, me ei räägi kasumist. Me räägime julgeolekuriskide maandamisest, me räägime ühe hea liitlase abistamisest. Me räägime julgeolekualasest, turvalisusealasest koostööst teise NATO liikmesriigiga, meie hea partneriga, Rootsi Kuningriigiga. Ja me räägime sellest, et kogu kulude analüüs on tehtud selliselt, et mitte ükski kulu ei jää Eesti maksumaksja õlgadele. Kõikide kulude puhul on arvestatud ka piisava riskimarginaaliga.

Jah, Eesti riigile tekib terve rida kaasuvaid tulusid. Meile tuleb maksutulu. Rootsi maksumaksja maksab kinni kõik palgarahad. Nendest palgarahadest makstakse Eesti riigi eelarvesse sotsiaalmaks, tulumaks, töötuskindlustusmaks ja teise pensionisamba maksed. Need ametnikud või ka psühholoogid, kes siia tulevad Rootsist ja kelle [kulud] maksab kinni Rootsi riik, toovad Eesti majandusse kaasa täiendavat tulu, olgu siis eluaseme, hotellitoa, söögi eest, mis iganes muid teenuseid vaja läheb. Meil on ju hästi teada, kuidas välisturistid on Eestile väga oluline eksporditulu. Me teame, et ka kohalikku kogukonda laekub sellest väga oluline maksutulu.

Te küsisite, kas juttu on 30 miljonist või 60 miljonist. Lepingus on tõepoolest ära kirjeldatud hinnapõrand ehk see raha, mida Rootsi riik maksab ettemaksuna igal aastal, sõltumata sellest, kui palju on kinnipeetavaid. See on aasta kohta 30,6 miljonit eurot. See on hinnapõrand, mida Rootsi riik maksab sõltumata sellest, kui palju on kinnipeetavaid, juhul kui kinnipeetavaid on alla 300. See hinnapõrand on selles lepingus selleks, et mitte mingil juhul ei jääks ükski kulu Eesti maksumaksja kaela, sest nii nagu me oleme siin korduvalt arutanud, täiendavad kulutused tekivad ka Eesti õiguskaitseorganitel. Näiteks Kaitsepolitseiamet teeb ju turvakontrolli enne, kui kinnipeetav üldse Eestisse jõuab, ja need kulud tuleb eelnevalt katta. Ka väljaõppekulud tuleb eelnevalt katta.

Lepingu maht näeb ette seda, et kinnipeetavaid võib olla kuni 600. Pärast seda [300 kinnipeetavat] lisandub iga täiendava kinnipeetava kohta, alates nii-öelda 301. [kinnipeetavast], 30,6 miljonile summa 8500 eurot. Leping sisaldab ka elukalliduse indeksit ehk ilma igasuguste läbirääkimisteta igal aastal need kulud, mida Rootsi riik Eestile maksab, kasvavad 3,5% võrra. 

See lähtepunkt on olnud see, et igal juhul peavad olema kõik turvariskid maandatud ja igal juhul peab olema tagatud see, et Eesti maksumaksjale kulusid ei lisandu. Küll aga lisandub Eesti maksumaksjale kergendus. Eesti maksumaksja ei maksa 12 miljonit eurot tühja hoonekompleksi ülalpidamise eest. See 12 miljonit tuleb täiendavalt Eesti siseturvalisusesse juurde lisaks sellele lepingule ja Rootsist tulevale rahale.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tegelikult see probleem ja ka tänase umbusaldusavalduse tuum on ju laiem. Kui me vaatame teie ja valitsuse tegevust selle Pihlakodu juhtumi puhul, või õigemini tegevusetust, kui me vaatame vanglarendiga seotud häma, eksitavaid sõnumeid, selgusetust, mis on tegelik plaan, mis on tegelikud kokkulepped, mis on tulevikuriskid, ja vaatame ka seda kitsastes ärihuvides läbi surutava konkurentsiseaduse menetlust, siis kahjuks ei ole näha, et seistakse Eesti riigi ja Eesti rahva huvide eest. Nii kurb, kui seda öelda pole. Seal on näha erakondlikud huvid, on näha kitsad ärihuvid ja paratamatult see kajastub ka erakondade reitingutes. Te võite öelda, et opositsioon kiusab teid ja teeb asjatut kriitikat, aga tegelikult Eesti rahva enamus, kahekolmandikune enamus või veel enam ongi seda meelt, et tänane valitsus ei seisa nende eest. Ja tegelikkuses ka tänased vastused näitavad, et valitsuse liikmena te pole seda kriitikat omaks võtnud ega arvesse võtnud. Ma soovitan teil seda teha. Ma ei oota teilt mingit vastust.

Aitäh! Ma siiski kasutan võimalust vastata. Ma selles mõttes olen teiega nõus, et selle praeguse umbusalduse taust on laiem. Eks see tõesti on niimoodi, et opositsioon ei ole kunagi rahul valitsuse tööga. See on laiem taust. Opositsioon alati ütleb seda, et valitsus ei seisa rahva huvide eest. Aga valitsus teeb oma tööd nii hästi, kui ta vähegi seda teha suudab. See taust on tõepoolest laiem ja selle laiema taustaga me siin praegu tegeleme. Kui iga valitsus astuks tagasi selle peale, kui opositsioon esimest korda ütleb, et ta ei ole rahul valitsuse tööga, siis meil vist ei suudaks ükski valitsus 24 tundigi vastu pidada. Ma olen täiesti nõus, et see on laiem küsimus opositsiooni tavapärasest rahulolematusest valitsuse tööga.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma täpsustan uuesti esimest küsimust ja parafraseerin seda, et ministrit sõnast, härga sarvest. Kas te kinnitate siin Riigikogu ees, et enne selle praegu menetluses oleva eelnõu avalikuks saamist, selle koalitsioonipartneritele saatmist, ka minule saatmist, ei ole ei teie, Eesti 200 liikmed, juhtkonna liikmed, töötajad, ametnikud ega nõunikud kuidagi saanud mingit sisendit üheltki tuntud advokaadibüroolt selle eelnõu sisu osas kas siis projektina, teesidena või mingite märkustena? Ma palun teilt siin ühte ja selget vastust: jah või ei?

Aitäh! Kinnitan siinkohal, et uue eelnõu, mis ma 6. augustil eelmisel aastal välja saatsin, koostasid Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud. Mina sinna eelnõusse mitte ühtegi paragrahvi kirjutanud ei ole. Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud koostasid selle eelnõu. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te küsisite enne, kuskohast tuleb minul see arusaam, et need inimesed tulevad politseist. Ma siis selgitan veidike. See ongi päris maailm. See täna toimubki niimoodi. Ma tean faktiliselt, et väga paljud politseinikud teevad lisatunde just vanglateenistuses, aga mitte ainult, ka kiirabiautojuhtidena, ka päästes. Selline see elu ongi, lisaraha on ju vaja. Ja loomulikult on sellest kahju, sest see kõik tuleb ju pereaja arvelt. 

Aga nüüd, kui te rääkisite, et meil on palju töötuid, ma loodan, et te siiralt mõistate, et need inimesed peavad olema ikkagi ju spetsiaalse väljaõppega. Ehk nad peavad oskama kasutada teenistusrelva, käeraudu, nuia, gaasi ja oskama spetsiaalseid võtteid. Ärge alahinnake neid inimesi, kes täna seda tööd teevad. See ei ole ilmselt nii lihtne, et neid nii-öelda töötukassast saab võtta. Äkki on teil välja tuua mõni reaalne arv või prognoos selle personali kohta ja millised on nende palga‑ ja motiveerimismeetmed?

Aitäh! No te ise tõite ju tegelikult väga hästi välja, et inimesed, kes täna töötavad politseis, teevad lisatunde vanglas, aga nad töötavad politseis. Teie süüdistus enne oli, et me justkui võtame inimesi politseist ära. Ei, sellist eesmärki meil ei ole. Inimesed töötavad politseis ja töötavad loodetavasti ka edaspidi politseis. Tõsi on see, et ajaloos on muidugi olnud selliseid olukordi, kus vanglateenistuja on teinud karjääripöörde ja liikunud politseisse või kus politseinik on teinud karjääripöörde ja liikunud vanglateenistusse. Selles ei ole ju midagi taunitavat või halba, kui inimesed karjääripöördeid teevad.  

Te küsisite selle kohta, kas töötu inimene saaks kohe asuda vanglas tööle. Kinnitan, et ei. Ma olen korduvalt siin rõhutanud, et Sisekaitseakadeemia on see õppeasutus, kes ikkagi koolitab vanglateenistujaid. Vanglateenistusse ei saa ilma vastava koolituse läbimiseta tööle asuda. Sisekaitseakadeemiaga on selle lepingu ettevalmistamise ajal peetud läbirääkimisi [ja neile on öeldud], et neile tuleb täiendavaid ressursse, kui nad sellist koolitust pakuvad. Nii et rohkematele Eesti inimestele avaneb võimalus saada vajalik ettevalmistus Eesti turvalisuse eest seismiseks ja Eesti riigi hüvanguks Eesti riigiteenistusse tööle asumiseks.  

Küsisite ka töötajate arvu kohta. 400 töökohta on need, millest me räägime. Sellele lisanduvad ka muud, toetavad töökohad, kuna, ma ei tea, süüa on vaja ja mida iganes. Aga 400 töökohta. Nendest sadakond koondati alles eelmisel aastal. Me oleme korduvalt ju avalikult välja öelnud, et me loodame, et need inimesed, kes eelmisel aastal Tartus vanglateenistuses oma töö kaotasid, leiavad võimaluse tagasi tulla, sest tegemist oli äärmiselt väärtuslike inimestega. 

Ja kindlasti ma ei saa nõustuda teie küsimuses väljatooduga, justkui ma kuidagi alahindaks vanglateenistujaid. Vastupidi, ma olen siin korduvalt rõhutanud, et meil on maailma tipptasemel vanglateenistus. Mul on väga sügav lugupidamine nende inimeste vastu. Nii et jah, 400 töökohta tooks see Eesti riigile kaasa ja see on 400 töökohta, mille palgaraha tuleb Rootsi maksumaksjatelt. 

Lauri Laats, palun!

 Ja sealjuures ka väljaõpperaha. Vabandust!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kahjuks te mu esimesele küsimusele ei vastanud, küsimusele, mille ma püstitasin. Ma ei tahtnud vastust kaudsete tulude või mõjude kohta, vaid ikkagi otseste kohta: tulud miinus kulud võrdub kasum. Neid numbreid te välja ei toonud. Ma ei tea, kas teil mõjuanalüüs on olemas või mitte. Kas te olete jälle selle [eelnõuga] tulnud siia täpselt nii nagu väga paljude seadus[eelnõude] ja maksutõusude puhul, et tegelikult mingisugust mõjuanalüüsi ei ole? Ma loodan, et te ikkagi vastate. 

Teine küsimuse pool puudutab teie tänast sõnavõttu, kus te ütlesite, et teie eesmärk on olnud see, et Eesti kinnisesse vanglasse võiks tulla üksnes sellised, kelle riskitase Eesti ühiskonna jaoks on kõige madalam. Need on need, kes ei ole võrgustunud, ei ole radikaliseerunud, ei ole seotud terrorismiga, ei ole seotud gängikuritegevusega, ei ole äärmuslike usuliste vaadetega. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Konkreetne küsimus: mis karistusega vangid siia meie vanglasse ikkagi soovitakse paigutada?

Aitäh! Vastan mõlemale küsimusele. Veel kordan üle selle, et tulud on lepingus sätestatud. Kulud on välja arvestatud audiitorbüroo poolt. Kulud on loomulikult ju ka tänaste Eestis kinnipeetavate puhul mõnes osas ettenägematud. Selle tõttu ei ole tulud miinus kulud ka selle lepingu puhul väga täpselt sendi pealt välja [arvutatavad]. Küll aga on need lepingu rahalised mahud välja arvestatud niimoodi, et tulud miinus kulud annab piisava riskimarginaali. 

Ma veel kordan üle seda, et Eesti turvalisus ei ole müügiks. Me ei räägi kasumist, me räägime täiesti piisavast riskimarginaalist, mis on ette nähtud selleks, et [katta] kõikvõimalikud ettenähtavad kulud ja ka need, mida me praegu ei oska ausalt öeldes ette näha. 

Kõik vähegi kulukamad asjad, mis me näiteks tervishoiu mõttes ette näeme, on juba lepinguga välistatud. Me ei võta vastu inimesi keeruliste haigustega, me ei võta eakamaid inimesi, me ei võta psühhiaatrilist ravi vajavaid inimesi. Ja te lugesite õigesti ette ka need, kes on turvalisuse alusel välistatud. 

On kaks asja, mille alusel me võtame. Esiteks, kinnipeetaval peab olema pikk karistusaeg, kuna ka edasi-tagasi transport on teatud riskifaktor ja seda tuleks vähendada. Me ei võta neid, kellel on mõnekuulised karistused väiksemate kuritegude eest. Ja madala riskitasemega kurjategijad on need, kes on oma kuriteo – tõsi, väga raske kuriteo, muidu ei oleks karistusaeg pikk – toime pannud üksinda. 

Nii et sellised karistuskoosseisud ja see, et kurjategija on [kuriteo] toime pannud üksinda, ent kuriteo raskus on sedavõrd suur, et ta karistusaeg on pikk. Need on need kurjategijad, kes selle lepingu järgi väga kindlalt nelja seina, nelja müüri vahele ilma igasuguse linnaloata pandaks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahaks küsida teemal, mille kohta, ma usun, täna ei ole veel keegi küsinud, aga kui keegi on, siis palun vabandust. Ma ei ole kõike jälginud, esimesest minutist viimaseni. Tegu on otsusega, mille tegi justiitsministeerium eelmise aasta sügise hakul. Ja otsus oli, et lõpetatakse seaduste tõlkimine vene keelde. Otsus oli selline, et ametiühingute keskliit näiteks hakkas seda väga teravalt kritiseerima, sest nende sõnul on Eestis ligikaudu 400 000 elanikku, kes räägib vene keelt ja moodustab olulise osa tööjõust, ja on hädavajalik jätkata tööga seotud seaduste tõlkimist eesti keelest vene keelde, sest see mitte ainult ei paranda venekeelsete töötajate teadlikkust oma õigustest, vaid aitab ka ennetada töövaidlusi ning tõhusamalt lahendada töiseid konflikte. Omalt poolt lisan, et meil on ka päris palju Ukraina põgenikke, kes saavad vene keelest aru ja kelle jaoks see oli päris oluline asi. Tookord ütlesite, et põhjuseks oli kokkuhoid, 12 900 eurot aastas, mis on, nagu ma arvutasin …

Teie aeg! 

… mingi kaks sajandikprotsenti justiitsministeeriumi eelarvest. Küsimus: miks seda ikkagi tehti?

Aitäh! Jah, seda küsimust tõesti pole mulle täna veel esitatud. See ei ole ka seotud selle päevakorrapunktiga, aga vastan sellegipoolest. 

Jah, praegu Eesti riik – ja mitte ainult Eesti riik – vähendab põhimõttekindlalt vene keele kasutust riigis. Ja tegelikult me näeme, et ka väikesed lapsed kasutavad laialt kasutada olevaid tõlkeprogramme, mida on võimalik tasuta kasutada. Neid on võimalik [kasutada] iga ekraani peal. Riigi Teataja on meil ainult elektroonilisel kujul olemas. Nii et igal inimesel on võimalik ekraanil tasuta tõlkefunktsioon sisse lülitada ja masin teeb selle tõlke ära.

Me seisame koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga, nii nagu ka viimased 13 aastat on haridusministeerium tegelikult selle eest seisnud, et eesti keel oleks väga hästi esindatud kõikides masintõlke[programmides]. Eesti Keele Instituut on teinud väga tänuväärset tööd selle nimel. Kuidas täpselt see vene keele roll seal on, ma ausalt öeldes ei tea. Aga ma usun, et venekeelne maailm on sellega tegelenud nii, et see seaduste tõlke kvaliteet ei ole sugugi halb ka vene keele puhul.

Härrased, teie kõne kostub siia ette välja, see segab nii vastajat kui ka küsijat. Järgmisena Urmas Reinsalu. Ma loodan, et te ei jätka kõnelemist seal kõrval.

Proua justiitsminister! Demokraatlikus õigusriigis on olemas niisugune mõiste nagu poliitiline vastutus, mis jõuab siia saali. Isamaa on kaugel sellest [arvamusest], et minister peaks Pihlakodu juhtumis kuidagi käsitsi juhtima prokuröride tegevust õigusmenetluses. Aga minu küsimus on teile selline: kas riik jooksis selles kaasuses omaste jaoks lati alt läbi? Ja kas riik on vabandanud? Kui riik teie hinnangul jooksis lati alt läbi selle menetlemises, mille kohta me kuuleme, et omaste advokaat on pidanud viima läbi menetlusi, mida tegelikult oleksid pidanud tegema õigusmenetlejad, siis kes kannab Eesti Vabariigis selle eest poliitilist vastutust? Te viitasite esmaspäeval, et vastutab prokuratuuri kommunikatsioonijuht, kes on ametist lahkunud, aga see ei ole valitsuse tasemel poliitilise vastutuse kategooria demokraatlikus õigusriigis.

Teie aeg! Aitäh!

Kõigepealt [alustan] küsimuse lõpust. Prokuratuur on ise öelnud, et nende kommunikatsioon ei ole olnud hea ja nad soovivad kommunikatsiooni oluliselt parandada. Prokuratuur on ka ise välja pannud töökuulutuse, kus nad otsivad kommunikatsioonijuhti. Olen küsinud ja õnneks on sinna väga palju häid kandidaate. Ja olen ka avalikult kinnitanud, et need kaks asja ei ole omavahel seotud. Tõesti, kahte erinevat lauset öeldes selline ekslik mulje jäi ja olen ka senise prokuratuuri avalike suhete juhi ees vabandanud, et selline täiesti ebasobiv konnotatsioon tekkis. 

Teie küsimus oli selle kohta, kas Eesti riik on Pihlakodus kannatanute omaste jaoks lati alt läbi jooksnud. Olen kohtunud Pihlakodus [elavate kannatanute] lähedastega ja see kohtumine läks mulle väga hinge. Me vaatasime koos, mida me saame veel paremini teha ja mida saab Justiits- ja Digiministeerium paremini teha. Olen tõesti palunud ka peaprokuröril nende lähedastega kohtuda, et vaadata, mida prokuratuur ise saab veel teha. 

Aga olgem nüüd siiski koos tänulikud väga heale advokaadile Olavi-Jüri Luigele, kes on kogu südamega seda asja ajanud. Ma olen muuseas siit puldist ka varem teda kiitnud väga hea ja asjakohase käitumise ning asjaajamise eest. Praegu on ju välja tulnud uued tõendid. Inimesed on tänu ajakirjanduse tööle võtnud ühendust ja toonud välja uusi tõendeid. 

Olen ka siin saalis üles kutsunud ja kutsun jätkuvalt üles, et kui inimestel on mingeidki tõendeid mingite kuritegude kohta, palun, esimesel võimalusel võtke politseiga ühendust ja viige need tõendid politseile, et politsei saaks neid hinnata ja nende alusel siis menetluse [läbi viia]. Ma väga loodan, et kõikides sellistes küsimustes jõuab kohus lõpuks õiglase otsuseni. Ja ma veel kord väga tänan kõiki inimesi, kes on täiendavaid tõendeid välja toonud selles asjas. Ma loodan, et need jõuavad ka politsei kätte, et saaks asjakohast uurimist teha.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma püüan aru saada sellest niinimetatud rohelisest koridorist, mida te olete püüdnud kirjeldada, mille kaudu tulevad Rootsi vanglatest Eestisse pedofiilid, mõrvarid, vägistajad ja nii edasi. Tundub, et see kadalipp või see eelvalik, mida me teeme, on justkui roheline koridor neile, kes pääsevad Tartu vanglasse. Mul on küsimus. Te olete kirjeldanud, et üks [tingimus] on see, et tal ei tohi olla Rootsi ühiskonnaga seost, tal ei tohi seal olla lähedasi, pere, suhteid ja nii edasi. Mul on küsimus, mis riigi kodanikud siia tulevad siis.

Aitäh! Mul on muidugi kahju, et teil on kuidagi rohekoridoritunne tekkinud. Veel kordan üle selle, et Eesti Kaitsepolitseiamet teeb iga kinnipeetava kohta põhjaliku taustakontrolli ja vastavad kulud on selleks ette nähtud. 

Nüüd, mis puudutab kinnipeetavate kodakondsust, siis väga paljude maailma riikide vanglates on ka Eesti kodanikke. Ehk kodakondsused vangistatute hulgas ei jookse päris täpselt sedapidi, kes selles riigis üldiselt kodanikud on. Ja me oleme lepingu projektiga ju välistanud selgelt Eesti kodanikud. Eesti kodanikud selle leppe raames Eesti vanglatesse ei tule. Samuti oleme me välistanud need inimesed, kellel on Eestisse sissesõidukeeld või kes on Eestis kuulutatud tagaotsitavaks. Need on teie küsimusest lähtuvalt, mis te kodakondsuse kohta küsisite, lepingu projektis toodud välistused. 

Milline on nende inimeste kodakondsus, kes, juhul kui mõlema riigi parlamendid … Ma veel kord rõhutan üle, et me räägime lepingu projektist. Kui mõlema riigi rahvaesindused selle ratifitseerivad, siis me saame alles rääkida lepingust, rahvusvahelisest lepingust kahe riigi vahel. Rohkem kodakondsuseteemalisi välistusi selles lepingu projektis ei ole. Edasi hinnatakse siis iga kinnipeetava võimalikku riskiastet Eesti ühiskonnale.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult teile heidetakse palju ette, aga ausalt öeldes mina ise ei nõustu osa süüdistustega. Ja ma küsin nõnda: kas teie ise näete võimalusi oma töös rohkem areneda, midagi võib-olla teistmoodi teha? Kas te näete, et teil on kitsaskohti, mida võiks parandada? Ja üldse pärast tänast päeva, kuidas te käitute lähitulevikus?

Aitäh! Ma südamest tänan selle küsimuse ja küsimuseasetuse eest. Paraku see poliitikas niimoodi on, et kui sa ministrina midagi ei teeks, siis poleks sulle ka midagi ette heita või millegi kohta kriitiliselt küsida. Ja siin ma pean küll tunnistama, et ma ikkagi täie vastutustundega neid olulisi küsimusi, mis on Eesti ees, lahendan, ka siis, kui see lahendus või see küsimus ise ei ole kõige meeldivam. Ikkagi ma arvan, et ma pean oma tööd tegema ausalt ja ka ebameeldivatele küsimustele lahendusi otsima.

Mida edaspidi paremini teha? Ma tegelikult vaatan, et ma ei ole jõudnud näiteks arvamusartikleid peaaegu üldse kirjutada, ma ei ole jõudnud selgitada Eesti ühiskonnale paljusid asju, mida tegelikult peaks rohkem selgitama. See on näiteks üks asi, mida ma tõesti kavatsen rohkem teha. Ja ma ka juba alguses ütlesin, et ma olen tegelikult tänulik tänase päevakorrapunkti eest, sest see võimaldab Eesti rahvale selgitada mitmeid küsimusi, mille puhul on arusaadav, et tekib ärevust, tekib muret, ja mida on tõesti vaja rohkem selgitada. Ma olen selles mõttes väga tänulik, et see võimalus täna siin on, et rohkem selgitada. Kõik asjad, mida ka edaspidi tuleb mul lahendada, ei ole tõenäoliselt meeldivad, aga ma tõesti püüan rohkem selgitada ning rohkem, veel pikemalt ja põhjalikumalt vastata, mida ma olen ka täna teinud nii pikalt, et seda on mulle juba mitu korda ette heidetud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Mina tulen tagasi senise teema juurde. Teie vastustest ma sain aru, et põhjuseks ikkagi ei olnud rahaline probleem, nagu te väitsite eelmise aasta sügisel. Järelikult – ma ütleksin diplomaatiliselt – te ei rääkinud tookord päris tõtt, mis ei ole nagu ministrile väga ilus. 

Aga mis puudutab seda, et on olemas igasugused tehnilised võimalused tõlkida ja nii edasi, siis me kõik teame, et seal, kus on vaja täpsust, sajaprotsendilist täpsust, et mitte puusse panna, usaldada neid tehnilisi lahendeid on veel natuke vara, sest vahepeal nad tõlgivad niimoodi, et see ei ole päris see tõlge, mida oodatakse. Kas siis asi ei olnud ikkagi rahas? Kas tookord te rääkisite – mis ma ütlen? – mitte päris tõtt, nagu ma ütlesin?

Aitäh! Ma usun, et me saame aru, et mõlemas osas on see vastus ju tegelikult õige. Esiteks oli Eesti riik juba hakanud kokkuhoidu tegema riigi kodulehtedelt vene keelt eemaldades. Ja kuna Justiits- ja Digiministeerium täitis ka kärpeülesannet, siis see oli üks koht, kus juba tulenevalt väljakujunenud mustrist oli võimalik raha kokku hoida.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! Mul on kahju, et te kas ei söandanud või ei osanud vastata minu küsimusele, kas riik jooksis Pihlakodu juhtumis omaste jaoks lati alt läbi ja kes kannab selle eest poliitilist vastutust. 

Vanglarendi küsimuses kahjuks me parlamendiliikmed ei ole saanud senini ei Pricewaterhouse'i analüüsi, ei justiitsministeeriumi kuluarvestust ega ka salajasi PPA ja Kaitsepolitseiameti riskihinnanguid. Mis põhjusel ei ole neid parlamendiliikmetele seni vaatamata palvetele kättesaadavaks tehtud? 

Minu [soov] on hinnata kvaliteeti julgeolekuriskide maandamisel. Need raske kuriteo [sooritajad], kes siia Eesti riiki peaks tulema viieaastase lepingu puhul, kellel ei ole perekondlikku seost Rootsiga – kui suur saab olema nende inimeste käive? Sest osa nendest inimestest vabaneb vanglast ja osa selle [600] seast tuleb juurde. Nende inimeste käivet on kindlasti võimalik ekstrapoleerida, seda valimit, võrreldes nendega, kes kannavad praegu karistust Rootsi vanglates. Kindlasti on riskianalüüsis seda [analüüsitud]. Kui suur saab olema nende inimeste …?

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh! No ma olen siin mitu korda korranud juba ja ka tõesti avalikult mitu korda välja öelnud – tõesti, jõudsin lõpuks ka arvamuslooni ja Eesti Rahvusringhääling selle avaldas –, et me oleme Pihlakodu juhtumis selles olukorras, kus [kahjustatud] on inimeste tuumturvatunnet. Me tegelikult ju kõik, Eesti inimesed, usume, et eriti jälk on nende inimeste vägistamine, kes ise ei saa ennast kaitsta. Olgu tegemist eaka inimesega, puudega, erivajadusega inimesega, lapsega – see on eriti jälk. Ja see suhtumine on täiesti lubamatu – seda ma olen mitu korda öelnud –, kui me ütleksime või kui on öeldud, et vägistamine ei tekita kahju või ei tekita tervisekahju. Seda ma olen mitu korda öelnud. 

Ma olen võtnud selge moraalse seisukoha selles asjas algusest peale. Ja minu poliitiline vastutus on see, et ma astun kõiki samme, mida ma ministrina saan astuda, et sellised õudused enam kunagi ei korduks. Ma olen kokku pannud väljatöötamiskavatsuse karistusseadustiku muutmiseks. See läks 5. mail kooskõlastusringile ja on sealt juba tagasi. Ma olen algatanud järelevalve riigi määratud kaitsja üle, mida seadus võimaldab ministril teha. Ma olen otsimas lahendusi koos ekspertidega sellele, mida veel karistusseadustikus muuta. Me oleme loonud koostöös sotsiaalminister Karmen Jolleriga ametkondadevahelise töögrupi, mis on juba koos käinud ja mis otsib ka lahendusi. Ehk see on poliitiline vastutus, mida ma kannan – otsida kõik need lahendused. Moraalse selge hinnangu juhtunule olen ma andnud. Ja minu edasine tegevus on suunatud sellele, et need asjad paremaks teha [kohtades], kus saab vähegi midagi paremaks teha. 

Samuti, tõesti olen mitu korda öelnud, kuidas ma tunnen [ohvrite] lähedastele kaasa ja ma saan aru sellest, et nende kogemused riigiga suhtlemisel ei ole olnud need, mis me Eesti riigis tahaksime, et need oleksid. Olen sellest rääkinud prokuratuuri üldkogul, olen sellest suhelnud riigi peaprokuröriga. Ja prokuratuur on selle eest vabandanud. Nüüd, kui uued tõendid on välja tulnud, ma saan aru, need kohtumised toimuvad ja loodetavasti need tõendid jõuavad ka politsei kätte. 

Nüüd, teie küsimus oli selle kohta, miks ei ole veel teieni jõudnud Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti dokumendid. Minu käest küsisite te neid eile. Minu teada on teile selles osas ka vastatud. Vastus minule teadaolevalt oli see, et jah, Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet on need, kes neid otse väljastavad. Ma usun, et need asjakohasel moel teieni jõuavad. 

Teie küsimus puudutas seda … Aa, vabandust! See küsimus oli, et miks veel ei ole jõutud. Ma arvan, et küsimus on nendes minutites, mis jäävad päringu ja käesoleva hetke vahele. Neid minuteid ei ole olnud piisavalt palju. 

Te küsisite selle kohta, et kui ekstrapoleerida kinnipeetavate arvu, siis mis see suurusjärk võiks olla. Kinnitan siinkohal üle kõik lepingus välja toodud tingimused. Esiteks, me võtame ainult pikaajalise karistusega inimesi. Võib juhtuda nii, et kinnipeetav, kes Eestisse tuleb, on Eesti vanglas ja enne vabanemist – ma veel kordan, et ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane, ühelgi kinnipeetaval Eestis linnaluba ei ole, need inimesed on täiesti turvaliselt nelja müüri vahel kinni – ta liigub Rootsi tagasi. 

Aga võib juhtuda ka selline olukord, et vaatamata eelnevalt tehtud Kaitsepolitseiameti kontrollile ilmneb kinnipidamise ajal uusi asjaolusid, mis selle kinnipeetava kohta on, ja me saadame selle kinnipeetava vastavalt lepingule üsna kiiresti tagasi, sest ta võib kujutada ikkagi ohtu Eesti turvalisusele. Ja sellisel juhul on Rootsi riigil võimalik see koht uuesti täita. Seda täpsetes numbrites ei ole võimalik ette ennustada. Sellest me saame ju tegelikult kõik aru. See risk on maha võetud tõesti sellega, et Eesti Kaitsepolitseiamet teeb põhjaliku taustakontrolli. 

Avalikkuses on ju ka välja toodud asjaolu, et Kaitsepolitseiamet mitte lihtsalt ei saa täiendavaid töökohti, vaid tegelikult omandab ka rahvusvaheliselt väärtuslikke kogemusi uuel tasandil, rahvusvahelises koostöös, mis paraku võib Eestile vajalikuks osutuda tulevikus.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Palun anna oma hinnang sellele, mis toimub Narva piiril. Inimesed on sunnitud järjekorras terve päeva või isegi rohkem veetma. Kas selles olukorras on tagatud nende põhiõigused? Kas nende õigused on üldse kaitstud ja tagatud?

Aitäh! Mõnes mõttes ma küll esindan siin tervet valitsust, aga ma pean tunnistama, et mul ei ole hetkel põhjalikku ülevaadet Narva piiril toimuva kohta. See küsimus peaks minema siiski siseministrile. Ma uudiste järgi püüan meenutada, et õiguskantsler on oma seisukohta selles osas avaldanud, ja pidades väga lugu sellest tööst, mida õiguskantsler teeb, julgen ma öelda ilma asjaoludega tutvumiseta, et kõigega, mida õiguskantsler on selles asjas öelnud, olen ma nõus.

Helmen Kütt, palun! 

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Aitäh teile nende vastuste eest, mis te [andsite]! Uskuge, lõpp oli palju parem kui algus, kui kõik saalis istujad tundsid, et nemad on nagu umbusalduse saajad, sest see algus oli ründav. Selge, et valeväited tuleb kummutada, see on ka tõsi. 

Minu küsimus on järgmine. Kui sotsiaaldemokraadid 14. aprillil andsid üle arupärimise, millele te 2. juunil vastama tulite, siis seda kõike, mida te siin täna juurde räägite – ma lugesin stenogrammi läbi selle aja jooksul –, ei olnud. Mulle tundub, et see empaatia on tekkinud peale seda, kui ajakirjandus on leidnud rohkem tõendeid ja materjale selle kohta ja väga tubli kaitsja on võtnud [enda peale] nende kannatanute eest kõnelemise. Ja minu küsimus on väga lihtne ja eeldab ainult lühikest vastust: millal te kohtusite lähedastega?

Aitäh! Ma kohtusin lähedastega hiljaaegu. Ma tõesti väga vabandan, aga ma ei suuda seda kuupäeva praegusel hetkel öelda, aga hiljaaegu, jah.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena avan läbirääkimised. Ja kuna [umbusaldusavalduse esitajad] on neli fraktsiooni, siis Tõnis Lukas Isamaa fraktsioonist, palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Riigikogu liikmed! Me oleme siin selle päevakorrapunkti juures, sest usaldust ei ole. Küsimus on usalduse puuduses, ei vähem ega rohkem. 

Pealtnäha toimub valitsuses rapsimine, mille varju jäävad niisugused igapäevased hoolt nõudvad küsimused ja nende lahendamine, millele viitas siin ka Urmas Reinsalu, küsides selle kohta, kas valitsus on lati alt läbi jooksnud seoses Pihlakodu juhtumi lahendamisega. Aga vaat just sellist igapäevast hoolt selle suure rapsimise kõrval ootavad kodanikud, nad ootavad õiglast valitsemist ja juhtimise kvaliteeti.

Me ei ole kindlad, et kõik asjad on lõpuni läbi mõeldud. Valitsusel puudub näiteks strateegiline arusaam, mida toob meile juba toimuv massiimmigratsioon, [milline on] selle mõju tulevikus. Seda on näha Rootsis, kus oli ka omal ajal kindlasti pikk plaan, mille alusel oldi avatud uuele tööjõule, uutele põlvkondadele mujalt maailmast. See pikk plaan on viinud Rootsi selleni, et vanglaid on puudu ja kodanike turvatunne ühiskonnas on kahanenud. 

Nüüd soovite tuua sellestsamast Rootsist Tartu vanglasse just neid Rootsi mujalt saabunud kurjategijaid, kelle kohta öeldakse, et neil ei ole Rootsis konkreetseid sidemeid, perekondi. Seda, et neil Rootsis neid ei ole, võib ju isegi uskuda, kui nad on uusimmigrandid, aga seda, et neil ei oleks oma kildkonda, et neil ei oleks võrgustikku kogu maailmas, kindlasti uskuda ei saa. Üksikud kurjategijad nendest rahvastest, kust nad tegelikult pärinevad – see ei ole võimalik. Klanniühiskondades ei ole üksikuid inimesi, kellel ei oleks mitte mingisuguseid suhteid. 

Nüüd need kildkonnad saavad teada, et on selline geograafiline asukoht, Tartu, selline kena koht. Ja kui tulevikus hakatakse Rootsis neid jälle pitsitama, siis [meenub neile] see koht, kus tuttav oli, see koht, mis on Rootsile suhteliselt lähedal. [Tartu] on jõudnud nende nii-öelda radarile, kaardile.  

Võib öelda, et need on lihtsalt väljamõeldud teemad, aga juba mitu päeva oleme taotlenud jõuagentuuride ja jõustruktuuride aruandeid, raporteid Tartusse kurjategijate toomise kohta ja me ei ole neid näinud siiski. Ei oska täpselt öelda, aga aimamisi ja julgeolekuekspertide arvamust kuuldes me saame aru, mida jõustruktuurid ohuna näevad. 

Ja need ohud, need probleemid on tegelikult pikaajalised. See ei ole lihtsalt operatiivküsimus, et me lahendame ühe kinnisvaraobjekti edasise haldamise küsimust. See mõju on väga pikaajaline. Ja see ei ole tühine küsimus Eesti jaoks mitte ainult selle pärast, vaid see puudutab Tartut, ülikoolilinna, ja siin ei ole piisavalt arvestatud Tartu mainega. Tartu Linnavalitsusega ei ole piisavalt räägitud. Tartu Linnavolikogu ei ole seda asja saanud arutada. Isamaa kindlasti algatab Tartu volikogus selle punkti arutelu ja kutsume sinna vastavad ametkonnad, et aru saada, mida siis Tartu vanglalinna staatus rahvusvahelises plaanis endaga võiks kaasa tuua.  

Usaldust ei ole. Valitsus on vassinud päris paljudes küsimustes või õigemini kõigis nendes suurtes küsimustes, mida valimiste ajal ei puudutatud ja [mille lahendamiseks] ei ole tegelikult taotletud mandaati. Me näeme segadust maksudega. Me näeme praegu neis küsimustes, mida me täna arutasime, otsuseid, mille jaoks tegelikult mandaati ei ole. 

Asi algab ju sellest, et mitte ainult opositsioon ei usalda valitsust, vaid ka rahvas on kaotanud valitsuse suhtes igasuguse usalduse. Elevant teie toas on see, et valimisealistest Eesti elanikest ainult 14% toetab teid, kui maha arvestada need, kes oma arvamust ei ütle, aga toetajate hulka nad ka ju ei kuulu. Ainult 14% kõigist valimisõiguslikest elanikest toetab praeguseid valitsuserakondi. Seda mandaati ei ole. Seda usaldust ei ole.  

Ainukene innovatiivne samm, mida demokraatlikus riigis tehtaks sellisel juhul, [on see, et] needsamad valitsuserakonnad peaksid esile kutsuma erakorralised valimised. Siin võib muiata, aga te näete, et Euroopas teised riigid niimoodi ju käituvad, kui valitsuse usaldus on langenud viimase piirini. Mõnikord on see taktikaline, millal need valimised välja kuulutatakse. Mõnikord tulevad valitsejad sellest võiduga välja, mõnikord nad kaotavad, nad teavad seda. Aga ilma usalduseta, rahva toetuseta valitseda ei saa ega lahendada ka igapäevaseid küsimusi, sest võimatu on usaldada seda valitsust, võimatu on usaldada teda isegi pisiasjades.  

See aeg, mis on jäänud korraliste valimisteni, on Eestil mahavisatud aeg, just sellepärast, et teil on endal võimatu asju ellu viia. Selle tõttu ma kutsun üles mõtlema, kuidas seda usaldust ka erakondadena, poliitikutena taastada. Seda usaldust siia saali ei tule enam tagasi. Ka siis, kui lahendatakse üksikuid operatiivküsimusi, ütleme, tulusalt ja õigesti, ei saa me ikkagi uskuda, et kõik on strateegiliselt läbi mõeldud, et ohud Eestile, tulevikuohud on läbi mõeldud, et see ei tekita probleeme meie tulevaste põlvkondade jaoks. 

Nii et selline ilma mandaadita rapsimine tuleb ära lõpetada. Siin ei ole asi ju ainult ühes ministris. Täna on. Liisa Pakosta, ka teid me ei saa usaldada, kuna te olete selle valitsuse liige, keda rahvas ei usalda. Et meil oleks Eestis võimalik üldse mingeid otsuseid langetada tulevikus, siis, valitsus, astuge tagasi. Ainult sellisel juhul on võimalik seda mandaati, seda usaldust taotleda uuesti.

Aitäh! Teie aeg!

Võib-olla te saavutate selle, aga seda tuleb uuesti taotleda. Praegu seda ei ole. 

Teie aeg! Aitäh! Ja enne [ütlen] täpsustuseks, et me räägime umbusalduse avaldamisest. EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud umbusaldatav! Piinarikas oli siin! Me kuulsime tundide kaupa sotsiopaadist eneseimetleja demagoogilist ja teisi süüdistavat teksti. Piinlik ja piinarikas! No tõepoolest, kas Lea Danilson-Järg on see, kes praegu seda vanglajura ajab? Kas tema on praegu see, kes on lasknud sisuliselt isevoolu teed minna kogu sellel Pihlakodu asjal? No ei ole ju! See on Liisa-Ly Pakosta, kes on praegu minister ja on võtnud ministriametit vastu võttes vastutuse tegeleda nende asjadega. 

Ja muidugi eriti alatu, samas ka küüniline ja rumal on süüdistada meie fraktsiooni selles, et me nõuame sekkumist prokuratuuri töösse. Ei nõua! Küll nõuame aga seda, et minister kutsuks välja peaprokuröri ja ütleks: "Avalikkus on rahulolematu Pihlakodu uurimisega. Avalikkus on rahulolematu Lehtme kaasuse uurimisega. Avalikkus on rahulolematu vanglate teemaga. Mind huvitab, mis on teie plaan." 

See ei ole sekkumine, see on kontroll. See on poliitiline kontroll. Ja peabki olema poliitiline kontroll, aga mitte niimoodi, et minister ei tea midagi, minister ei saa sekkuda, ministril ei ole volitusi. On küll! Valitsus saab kõike teha. Sellepärast ta valitsus ongi. Valitsus valitseb, ametnikud ei valitse. Ja sellest tuleb aru saada.  

Nüüd tuleme kogu selle temaatika juurest mõne üksikteema juurde lähemalt. No see Pihlakodu lugu on ju lihtsalt kohutav. See on kogu meie ühiskonda šokeerinud ja kogu ühiskond näeb siin reformierakondlikku ja tema satelliidi, Eesti 200 ringkaitset. Ringkaitset! Sest Pihlakodu, hooldekodude süsteem, võrgustik kuulub reformierakondlastele ja kogu avalikkus ütleb nagu üks mees  – lugege kommentaare, lugege sotsiaalmeediat! –, et sealt ei tule mitte midagi, sest see on võimulolijate maffia. Ja selle peale ütleb minister, et see ei vasta tõele ja tema ei saa sekkuda. Avalikkuse huvi on sedavõrd ülekaalukas, et tuleb sekkuda ja tuleb vaadata, et see asi ei jääks karistamatuks.

Ja need mingisugused pakazuhha-sammud siin, et ta on kokku kutsunud mingisuguse, ma ei tea, ümarlaua või mingisugused muud konsulteerimise vormid, on ju kõik lihtsalt lolli mängimine selleks, et jätta muljet, nagu tegeletakse millegagi. Aga tegelikult ei tegeleta.  

Ja eriti piinlik on muidugi see vanglate teema. Eesti käitub tõeliselt mageda odava banaanivabariigina. Banaanivabariigina! Rendib [vanglat] välja võileivahinna eest. Ja siis on jultumust veel rääkida umbes niimoodi, nagu Eesti saaks üleöö rikkaks. Aga ei saa rikkaks!

Ja ei räägita meile seda – teema, mille tõstatas Anti Poolamets –, et peenikeses kirjas on selgelt öeldud, et nendel vangidel, kes meile siia tuuakse, on asüüli taotlemise võimalus. See tähendab seda, et kui nad vabanema hakkavad, annavad nad ilusti-kenasti sisse asüülitaotluse ja ei lähe ära Rootsi, vaid jäävad siia, kuni nende asüülitaotlust menetletakse. Aga menetletakse aasta, võib-olla kaks. Nad jalutavad [siin] ringi, hakkavad kuritegusid tegema. Statistika näitab ju väga ilusti, et laias laastus 50% vabanenud vangidest läheb uuesti kuritegelikule teele. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Lisaks täiesti rääkimata jäetakse see, et neil vangidel on eelisjärjekord meil meditsiiniteenistuses. Ütleb, et hammas valutab, politseieskordiga viiakse hambaarsti juurde väljaspool järjekorda hambaarsti tooli peale. Istub seal, kuni tal mingisugune protseduur ära tehakse, ja siis läheb politseieskordiga tagasi. Aga kes maksab transpordi, maksab politsei, maksab hambaarsti eest? Maksumaksja maksab! Ei maksa hakata meile puru silma puistama, et see on Rootsi maksumaksja, kes kõik need meditsiiniteenused kinni maksab. Pluss ka kõik muud meditsiiniteenused loomulikult [maksab maksumaksja kinni]. 

Ja siis armastatakse meile siin korrutada ja korrutada ja korrutada ja korrutada, kuidas see suurendab Eesti julgeolekut. No ei tea, kuidas? Ei tea, kuidas saab 600 räiget kriminaali, kes tulevad Eesti vanglasse, suurendada Eesti [julgeolukut]? 

Aga ma soovitan mõelda, [mis siis juhtub] – eriti kui siin korrutati jälle: praeguses julgeolekuolukorra –, kui praeguses julgeolekuolukorras väljub olukord kontrolli alt ja rohelised mehikesed, viies kolonn, GRU eriüksuslased või ma ei tea kes need vangid sealt ühtäkki lahti laseb? 600 kriminaali, kõrilõikajat, vägistajat on ühtäkki Tartu linna peal lahti. Kas te kujutate ette, missugune sotsiaalne ja julgeolekuline katastroof see on? 

Meil on näide olemas idanaabriga. Mis 1940. aastal toimus? Ühe esimese asjana tehti vanglauksed lahti. Öeldi, et vabastati poliitvangid. Mõni poliitvang oli ka, aga põhimõtteliselt amnestia oli poliitvangidele enne ära toimunud. Aga kriminaalid lasti lahti väga selge taotlusega destabiliseerida Eesti võimu, destabiliseerida sotsiaalset tasakaalu, külvata segadust, näidata, nagu Eesti rahvas oleks oma valitsuse vastu üles tõusnud. 

Kas te selle peale ka mõtlete oma julgeolekujuraga? Teil on ju pool aju seal peas ainult, kui te valitsuses selliste julgeolekujuttudega üksteist lohutate ja hellitate ja meelitate. (Ohkab sügavalt.) Lihtsalt ohkama paneb. 

Ja kõigele lisaks te ju valetate. Lakkamatult valetate, süüdistades küsijaid valetamises. Te valetate muu hulgas ka selle kohta … Rootsi allikad on meile kättesaadavad ja Rootsi allikad ütlevad, et juba aasta või isegi rohkem on Eesti ja Rootsi vahel vastavad läbirääkimised käinud. Ma ei tea, võib-olla teie ei tea seda, aga me Rootsi allikatest oleme igatahes sellise info saanud.

Nii et kui te tulete siia pulti, siis lisaks loomulikult sellele sotsiopaatilisele eneseimetlusele, oma hääle imetlemisele võiks lõpetada valetamise, küünilise, alatu, ühiskonnaga manipuleeriva valetamise. Juba ainuüksi selle valetamise pärast peaks minister ise tagasi astuma. Ma ühinen eelkõneleja Tõnis Lukasega, kes ütles, et terve see valitsus on kaotanud täielikult avalikkuse usalduse. No ja selle valitsuse väiksema partneri Eesti 200 usaldust ei ole olemaski, see varsti ei mahu enam isegi statistika veapiiridesse. Nii et ka see oleks põhjus, Liisa-Ly Pakosta, tagasi astuda.

Teie aeg! 

Pikema jututa! Uksest välja! Siit majast välja! Stenbocki majast välja! Ministeeriumimajast välja! Ja poliitikast üldse minema! Aitäh!

Teie aeg! Järgmisena Lauri Laats Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka mina alustan sealt, kus eelkõneleja lõpetas, et tõesti, sellel valitsusel ei ole usaldust Eesti ühiskonnas. Seda näitavad ka erinevad küsitlused. Ja eelkõneleja ütles, et sellisel juhul tegelikult – Tõnis Lukas oli see – valitsus demokraatlikus riigis astub tagasi ja tekitab olukorra, kus on võimalik alustada uute valimistega. Ehk siis erakorralised valimised oleks tegelikult ainuõige tee. Aga kahjuks, vaatamata sellele, et me oleme sellest kogu aeg rääkinud, see valitsus seda kindlasti ei tee, sellepärast et sellel valitsusel ei ole lihtsalt riigimehelikkust. Kui me tahaksime, et ühiskonnas tekiks usaldus institutsioonide vastu, Riigikogu, valitsuse vastu, siis tegelikult tuleks see samm ette võtta. 

Nüüd, mis puudutab tänast arutelu ja umbusaldusavaldust ministrile, siis minister Pakosta juhtimisel on Eesti valitsus asunud pidama läbirääkimisi Rootsiga, et tuua Tartu vanglasse kuni 600 meesvangi, kelle seas on seksuaalkurjategijad, mõrvarid ja raske majanduskuriteo [sooritajad]. Kas me mõistame, mida see tähendab? Meie enda inimesed peavad igapäevaselt muretsema oma turvalisuse pärast, samal ajal kui minister valmistub sisuliselt kriminaalturismi importimiseks. See ei ole pelgalt julgeoleku küsimus, kuigi ka julgeolekuasutus on sellele viidanud, see on ka väärtusküsimus. Eesti riik ei ole odava teenuse pakkuja ega tohi selleks ka muutuda, et ta müüb oma vanglakohti raha eest ning seab seejuures ohtu omaenda kodanikud. 

Ja veel hullemgi [on see], kui minister valetab. Minister on valetanud Riigikogu saalis, valetanud meedias, valetanud avalikkusele. Ta on jätnud mulje, nagu oleks tegemist alles võimaluste kaardistamisega. Tegelikkuses on kirjavahetus ja plaanid palju konkreetsemad. Selline käitumine ei ole kooskõlas usaldusväärse ja ausa ministri ametikohaga. 

Ja kui vaadata täna küsimuste ja vastuste vooru, siis peab tõdema, et väga paljudele küsimustele siitsamast puldist ministrilt vastuseid ei tulnud. Kui ma küsisin, et kui jätta kõrvale see temaatika, kas üldse on eetiline siia neid vange tuua, siis mis see konkreetne rahaline tulu ehk kasum Eesti riigile on, kas on olemas mõjuanalüüs, kus on välja toodud arvud – kordasin seda küsimust tegelikult kaks korda –, siis minu küsimusele, mis puudutas just otsest kasumit, kui jätta see eetiline küsimus kõrvale, vastust ei tulnud. 

Nii on väga paljude seaduseelnõude puhul, mida me oleme siin menetlenud, on need siis maksutõusud või uute maksude juurutamine, automaks. Kui küsimus jõuab sinna, kas see üldse tasub ära, mis on tegelikult mõju ühiskonnale, majandusele, [kas on] mõjuanalüüs, siis nende küsimuste puhul ennast taandatakse, keerutatakse, minnakse väga ümmarguseks või lihtsalt ei vastata. Ja see tegelikult ju näitabki seda, et kogu see temaatika on ette valmistamata. Kogu see temaatika on ette valmistamata!

Teiseks, loomulikult me ei saa vaikida Pihlakodu juhtumi [teemal]. Me räägime hooldekodust, kus kaitsetu eaka inimese suhtes sooritati vägistamine. Ja see ei olnud ju ainus juhtum. Need on inimesed, kelle eest ühiskond peab seisma ja mitte vaikima [nende suhtes]. Sotsiaalkindlustusamet tegi kontrolli, tuvastas töökorralduse puudused, olid tõendid, kuid prokuratuur, justiitsministri haldusalas tegutsev institutsioon otsustas mitte alustada kriminaalmenetlust juriidilise isiku vastu. Kuidas see on võimalik, mina küsin. 

Ma sooviksin kolme lisaminutit. 

Kolm lisaminutit, palun! 

Kuidas on see võimalik? Aga näete, on võimalik, kahjuks. Ja kui prokuratuur otsustas mitte alustada kriminaalmenetlust juriidilise isiku vastu, siis tegelikult oleks minister pidanud sekkuma vähemalt järelevalve kaudu. See oli tegelikult ühiskonna ootus, et vähemalt see käik oleks tehtud, aga ka seda ei tehtud. Ja minister põhjendas, et tal ei olegi volitusi selleks, et oma haldusalas oleva institutsiooni üle järelevalvet teha. No see ei vasta tõele. See lihtsalt ei vasta tõele!

Ja seoses nende kahe juhtumiga loomulikult me [esitasime] umbusaldusavalduse. Ma loodan, et täna saalis liituvad sellega ka teised Riigikogu saadikud, kes näevad seda täpselt samamoodi, nagu näeme meie, Keskerakonna fraktsioon, ning toetavad umbusaldus[avaldust] Liisa-Ly Pakosta vastu. 

Ma kordan üle, et see, mis puudutab vange ja kuidas suhtutakse Pihlakodu juhtumisse, on lihtsalt väärtushinnangu [küsimus]. Ja selline on Eesti 200 väärtushinnang. Kui Eesti 200 kui uus poliitiline jõud tuli poliitmaastikule, siis ta lubas, et tal on uus suund, et ta on uuenduslik, uuemeelne ja tal on olemas pikk plaan. Kogu aeg käib jutt pikast plaanist. Kui me küsime mõne küsimuse, [siis vastatakse, et] ärgu me muretsegu, neil on plaan olemas, nad vaatavad tulevikku, nad vaatavad pikalt. 

Aga nüüd on välja tulnud, mis see pikk plaan on. Pikk plaan on tegeleda vangide turismiga. Vanglaturismindus on pikk plaan. See on see, kust tuleb Eestis õnn. Ei ole lihtsalt sõnu! Võõrriigist tuuakse siia seksuaalkurjategijad, mõrvarid ja majanduskurjategijad, raskeid majanduskuritegusid toime pannud inimesed, ja siis öeldakse, et tegelikult me vaatame, jälgime, et nad ei oleks seotud kartelliga ja nii edasi. Aga juba see nimetus "raskeid majanduskuritegusid toime pannud isikud", ei ole niisama, need ei ole üksikud inimesed. Järelikult on nendel organisatsioonid taga ja need organisatsioonid tulevad neid inimesi külastama. Ja see ongi see turismindus, millest rääkis Liisa-Ly Pakosta, et siis tulevad täiendavad tulud, tuleb turism, nad tulevad hotelli, tulevad Tartusse sööma. Neid turiste me ei vaja, Eesti neid turiste kindlasti ei vaja. 

Nii et mul on kahju, et minister ei suutnud täna konkreetselt küsimustele vastata ning ei tekitanud [mõtet], et muudaks oma meelt ministri usalduse osas. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendisaadikud! Lugupeetud minister! Sotsiaaldemokraadid on sellele umbusaldus[avaldusele] alla kirjutanud kõigil kolmel põhjusel, mis selles umbusaldus[avalduses] ära toodud on: sellel, mis puudutab Rootsi vangide Eestisse toomist, sellel, mis puudutab Pihlakodu juhtumit, ja sellel, mis puudutab loomulikult ka konkurentsiseadusega toimuvat. 

Tagantpoolt ettepoole tulles, konkurentsiseadusest me tegelikult eile rääkisime päris pikalt. Sotsiaaldemokraatide jaoks seisneb mure eelkõige selles, et see ei aita Eesti ettevõtjaid, see ei tee tingimusi paremaks, konkurentsi ausamaks ja see on [tehtud] väga kitsastes ärihuvides. Me julgeme seda öelda. 

Ja see konkurentsiseaduse teema on siin umbusaldusavaldusel selle pärast, et sotsiaaldemokraadid teavad seda, kuna me viimased ligi kolm aastat valitsuses olime, kuidas see teema arenes, millist rolli Eesti 200 selles mängis, kuidas Liisa-Ly Pakosta need kitsad ärihuvid valitsusse tõi ja need kitsad ärihuvid suutis ka – kellegagi koos loomulikult – Reformierakonnale selgeks teha, maha müüa, ning kuidas parlament neid nüüd seadustab.

Me teame seda, mis seal taga on, mitte me ei oleta. Vastupidiselt sellele, mida minister rääkis eile siin ja on rääkinud avalikus meedias, ei ole see Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate parimates huvides. See on see põhjus, miks sotsiaaldemokraadid umbusaldust tegemas on. 

Teine põhjus puudutab Pihlakodu juhtumit. Ma olen nõus sellega, et ükski minister ei saa prokuratuurile ette kirjutada, mida täpselt prokuratuur tegema peab, ta ei saa toimingutesse sekkuda poliitiliselt. Seda ei tohi teha, meie seadused on sellised. Ja me ei eeldagi seda, et minister läheb näpuga näitama. Aga justiitsministril nii palju jõudu, veenmisjõudu, peaks olema, et ta suudab prokuratuurile selgeks teha ühiskonna mure ja ootuse, et nad pingutaksid nende küsimuste uurimisel ja lahendamisel. 

Muidugi on väga kurb, et Pihlakodu juhtumi puhul Pihlakodu juhtide ja omanike või organisatsiooni võimalikku süüd, võimalikku seotust ja võimalikku teadmist sellest, mis seal Pihlakodus toimus, ei suudetud tuvastada õiguskaitseorganite poolt. Seda pidi tegema lõpuks meedia, seda pidid tegema juristid, kes lähedaste palvel olid tegutsema tulnud. Väga kurb! 

Aga seda, et midagi on võimalik ette võtta ja see jäeti tegemata, on ju näha. Me eile saime lehest lugeda, et minister teatas, et nõuandev ekspertide komisjon võeti kokku ja hakati asja arutama. Nüüd, lõpus, hilja, mitte siis, kui oli [õige aeg] reageerida. See ongi ministri poliitiline vastutus – suuta selgeks teha, et kui kuskil on probleem, kui kuskil on moraalne probleem, siis midagi nagu juhtuks. Nüüd tagantjärgi tegutsemine ei ole enam see vabandus, millega siit on võimalik välja tagurdada. 

Ja mis puudutab Rootsi vange, siis mina olen Rootsi justiitsministriga mitu korda kohtunud ja sellel teemal rääkinud, valitsuses täpselt samamoodi seda kõike näinud. Ja vastupidiselt paljudele ma olen saanud lugeda kaitsepolitsei ja politsei ohuhinnanguid ja muresid. Tõesti, osa on siin lahendatud. Aga hoolimata sellest, mida valitsus väidab, ja hoolimata sellest, et valitsus paneb nende õiguskaitseasutuste juhid seda kõike rääkima, siis fakt jääb faktiks, et politseil on jätkuvalt julgeolekualane probleem sellega. 

Aga minu arvates suurem mure seisneb lõppkokkuvõttes sellessamas asjas, mida me valitsuses rääkisime, mida toona terviseminister Riina Sikkut ütles, et ükstapuha, kui palju keegi Eesti riigile raha maksab, Eesti riigil lihtsalt ei ole neid inimesi, kes vaimse tervise abi teenust suudaks osutada. Ja see teenuste pakett ei ole mitte väikene ja lihtne, vaid me teame, et vangid, kes on seksuaalkurjategijad, vangid, kellel on mingisugune muu probleem, meie jaoks hälve, ühiskonna normaalsusest kõrvalekaldumise probleem, vajavad pidevat ravi, pidevat nendega tegelemist. See tähendab, et nad vajavad pidevalt tervishoiuressurssi, mis tuleb Eesti inimeste arvel – Eesti laste ja Eesti noorte arvel, kelle vaimne tervis on niigi habras tänasel päeval. Ja me teame, et meil lihtsalt ei ole seda inimressurssi oma inimeste jaoks. Ja nüüd me paneme nad riiklikku äritegevusse. 

See väide, et Lõuna-Eestis läheb turvalisemaks – vabandust, endise siseministrina, kes selle teemaga on tegelenud ja kes väga hästi teab, kuidas on vanglaametnikega, kuidas on kogu siseturvalisuse väljaõppe küsimusega, kuidas on politseiga, ma saan öelda, et see ei vasta tõele. See lihtsalt ei vasta tõele! Ei ole mõtet tulla rääkima, et kui me võtame ära 200 inimest, kes võiks minna politseinikuks Põlvasse, kes võiks minna politseinikuks Valka, ja paneme nad kuskile vanglasse kinni, siis läheb Eesti elu turvalisemaks. Vabandust! Proua minister, see on ju … Ma isegi ei oska öelda, mis asi see on. See ei ole ju pädev. 

Ma saan aru sellest poliitkonstruktsioonist, retoorikast. Väga tore, võib-olla mõned inimesed Eestis ostavad ära [selle jutu]! Aga see ju päriselus nii ei ole. Päriselus konkureerivad Lõuna-Eestis samadele inimestele vanglateenistus, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet ja Kaitsevägi. Ja te lähete, võtate ära need inimesed tööturult ja müüte selle teenuse Rootsile, selle asemel et oma inimeste turvalisust tagada. See on ju politsei mure ja sõnum täna ning see oli politsei mure ja sõnum ka varem. Selle koha pealt võiks aus olla.

Ja lõppkokkuvõttes, Reformierakonnast ma muidugi ei saa aru. Miks toetada kõike seda, sest tegelikult võetakse ära inimesed tööturult, ettevõtjatelt, kes võiks palju suuremat rikkust ja jõukust Eestile luua? Riik läheb tegema äritegevust, osutama teenust Rootsile. Seda ei ole Eesti avalikes huvides vaja. Ja ma ei saa aru, kuidasmoodi see aitab siis Lõuna-Eesti ja Tartu linna majanduse arengule kaasa. 

Nii et need on need kolm põhjust. Sotsiaaldemokraadid mitte ei oleta, vaid olles olnud valitsuses ja kõigi nende kolme teemaga – vabandust, Pihlakoduga me kokku ei puutunud – kokku puutunud, me teame, millest me räägime. Me teame, miks me seda umbusaldust avaldame. 

Teie aeg! 

Aitäh!  

Aitäh! Ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma [teen] selle sõnavõtu just selle mõttega, et siin ei jääks prevaleerima ühesuunaline [mõte], et kui halvasti kõik on. Umbusalduse avaldamine on ühes demokraatlikus riigis täiesti tavapärane asi ja loomulikult igal ministril on vigu, isegi minul on mõni viga, ja nii edasi, meil kõigil on arvatavasti. Aga ma ütlen, et minu hinnangul on umbusaldus[avalduse] tekst ja selle põhjendus üldiselt küündimatu.

Ja hakkame järjest nüüd võtma. See vanglate teema. Minister on tegelenud ühe teemaga, mis tuleb niikuinii Riigikokku ratifitseerimisele. Te tahate nagu ette juba umbusaldada, sellepärast et inimene tegeleb teemaga, mis tuleks nagunii siia rahvasaadikute ette. Saab heakskiidu, läheb edasi, kui ei saa, siis ei saa. Mulle tundub see natukene kummaline.

Ja kui me nüüd vaatame seda retoorikat, [siis öeldakse,] et meile siia tuuakse vange, kes on vangi pandud. No loomulikult, korralikke inimesi vangi ei panda, isegi Rootsis, ka Eestis mitte! Ei tasu loota, et meile tuuakse siia süütuid inimesi vanglasse istuma. Mina küll usun Eesti vanglasüsteemi, mille vanglad on väga head. Ei ole ükski inimene Tartu vanglast põgenenud ja ei maksa kohe paanikat siin hakata kergitama. Selles mõttes, et kui jutt käib riskide maandamisest, siis seda võib arutleda. 

Aga ma ei heidaks seda ette, kui keegi otsib lahendusi meie seisvatele vanglahoonetele, mille eest me maksame, kui me neid konserveerime, nagu on tulnud ettepanek. Me maksame iga aasta miljoneid peale, selle asemel, et saada sealt tulu umbes 30 miljonit. Meenutan, et õpetajate streik käis 10 miljoni peale. Inimesed saavad tööd, et oma peret toita. Ma ei kujuta küll ette, mis seal siis nii väga hullu on. Isegi Belgia on rentinud Hollandis omal ajal vanglakohti. Kas siis Holland on mingi banaanivabariik? Ma kahtlen selles väga tõsiselt. (Saalist räägitakse.) Jaa, aga nad tegid seda!

Eneseväärikuse küsimus. No mina küll ei tunne siin mingit eneseväärikuse halba maitset, kui inimesed saavad tööd, et peret toita. Ausalt ei tunne! Meie vanglad on maailma tasemel ja me kindlasti saame veel arutada seda vanglate teemat, kui ta jõuab ratifitseerimisele.

Pihlakodu juhtum. Siit saalist on kostnud väga palju kordi, et Eesti pole õigusriik. Loomulikult on see Pihlakodu juhtum kole lugu, aga Eesti on õigusriik. Minister ei saa minna prokuratuuri ja öelda, et sinu asja hakkame menetlema. Mina ei taha elada riigis, kus justiitsminister läheb prokuratuuri, ütleb, nii, Laurit tuleb menetleda, Urmast tuleb menetleda, Riinat tuleb menetleda, midagi tuleb leida. Mina ei taha elada sellises riigis, aga võib-olla mõned tahavad.

Oli juttu ka sellest, et koalitsioonil pole usaldust. Ma võin kinnitada, et koalitsioonierakonnad taotlevad valimistel uut mandaati. Võite rahulikult magada. See juhtub mõne aja pärast.

Konkurentsiseadus. Minu nimi [käis] läbi – kolleeg Solman läks ära – viitega, et eelnevad ministrid pole midagi teinud, on seanahka vedanud. Tuletaksin meelde, et mina justiitsministrina tõin selle eelmise aasta kevadel Riigikogu saali. Esimest korda tuli ta siia saali. Seda oli menetletud ma ei tea kui mitu [aastat]. Erinevate erakondade ministrid [menetlesid], nimesid ma ei nimeta. Ja tegelikult minu hinnangul ta vastas Euroopa Liidu õigusele.

Ehk siis kokkuvõtteks, kui see on meie Riigikogu tase, [vaadates] umbusalduse põhjuseid, siis on see madal, intellektuaalselt tagasihoidlik. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kuulajad! Olles küll noor Riigikogu liige, mitte muidugi vanuse poolest, ei ole ma kunagi kuulnud, et opositsioon oleks usaldamatust avaldanud selle suhtes, kui minister kas väga vähe teeb või mitte midagi ei tee. Kritiseerida ei saa ju siis, kui midagi ei [tehta], kritiseerida saab ainult siis, kui inimene midagi teeb. Ja minister Pakostat kõrvalt nähes pean ütlema, et ta on tõesti väga mitmeid asju ette võtnud. Osa asju on tegemata, osa asju on uued. Nii et [ei saa] inimest süüdistada selles, et ta teeb reforme, et ta tahab asju paremaks teha, et minister Pakosta ei taha, et Eesti riik 12 miljonit iga aasta maksab tühjalt seisva [vangla]hoone jaoks, vaid tahab, et seda raha kasutataks kas või Eesti tervishoius, kus on krooniline rahapuudus. 

Me siin kuulsime, ka eelnevalt võttis härra Läänemets sõna ja ütles seda, et vangid on väga haiged. Ei tea, kui palju teie siin saalis olete tegelenud vanglas olevate inimestega. Mina ei ole küll otseselt vange ravinud, ma olen lastearst, aga ma olen teinud vanglas uuringuid. Me oleme päris mitmeid HIV-alaseid uuringuid vanglas teinud. Seetõttu ma olen korduvalt Tartu vanglas käinud. Peab ütlema, et need vangid on reeglina nooremad inimesed, ja see ei ole ka ilmselt kellelegi uudis, et noorem inimene on tervem. Jah, nendel vangidel on probleeme, neil on vaimse tervise probleemid, neist paljudel on HIV-infektsioon. 

Aga sealgi peab positiivselt ütlema, et pigem läheb nende tervis vanglas paremaks kui halvemaks, kuna vanglas on tervishoiuteenus olemas, seal on tublid õed. (Hääl saalist. Kõneleja teeb pausi. Juhataja helistab kella.) Ma võin jätkata nüüd, jah? Seal on tublid õed ja arstid, kes saavad hakkama nende haigetega, kes ravi vajavad. Nii et ma Eesti tervishoius nüüd väga suurt probleemi küll ei näe, kui siia tulevad Rootsist vangid. Ja meie meditsiinisüsteem, mille [abi] on ju neile ka korraldatud, peab neile teatud olukordades arstiabi osutama.

Ja lõpetuseks ma tahaksin öelda, et ma usun, et siin saalis kõik, ka need, kes on minu vastu, nõustuvad sellega, et meil on Eestis hädasti reforme tarvis. Ja kui me kõik reformid juba eos maha surume või kõik ministrid, kes midagigi muuta püüavad, siis neid reforme ju ei teki. Mina küll loodan, et meil on rohkem niisuguseid ministreid nagu Liisa Pakosta, kes tõesti tahavad reformida ja tahavad Eesti elu paremaks teha. Ja selle tõttu ma kutsun teid pigem teda toetama, kui teda umbusaldama. Aitäh!

Urmas Reinsalu, läbirääkimistel teie seisukohti ei olnud, aga kas nimetati teie nime? Urmas Reinsalu nime nimetati. Palun, kohapealt vastusõnavõtt kaks minutit!

Me asume siin loetud minutite pärast kujundama seisukohta minister Liisa Pakosta umbusaldusavalduse suhtes. Poliitiline vastutus ei ole kriminaalõiguslik vastutus ega määratletav haldusliku vastutusena. See on tegelikult küsimus parlamendi usaldusest. Ja umbusalduse avaldajad deklareerivad, et nad ei usalda ametis olevat ministrit. Konkreetselt Pihlakodu küsimuses ka proua minister ise tunnistas, et Eesti Vabariik ei saanud hakkama, vaadates seda, mis sai osaks ohvrite omastele. 

Ja selge on see, et keegi ei kõnele siin sellest, ka Isamaa ei kõnele sellest, et minister peaks olema prokuröri rollis, vaid olemas on poliitiline vastutus, kui riik jookseb lati alt läbi. Ja seda poliitilist vastutust möönis ka proua minister ise, viidates, et ta näeb oma vastutust edaspidises süsteemi tõhusustamises, mis puudutab õiguskaitset selles vallas.

Nüüd vangide koha pealt. Eelmisel nädalal sai avalikkus teada sellest lepingust, lepingu tekstist, et juba 18. juunil ehk järgmisel nädalal kavatseb justiitsminister võtta valitsuse nimel Eesti Vabariigile Rootsi Kuningriigiga lepingukohustusi. Rootsist võib aru saada ja Rootsi käitumine on täiesti ratsionaalne. Ka mina justiitsministrina töötasin selle nimel, et välisriigi kurjategijad Eestist välja saata. See on enesestmõistetav ratsionaalne poliitiline joonis. Kuid praegu oleme sattunud hoopis tagurpidisesse olukorda. Rootsi kanalite kaudu on järk-järgult tulnud informatsiooni, et me kõneleme siin rasketest kurjategijatest, kes on tegelikult immigrandi taustaga. Seda on tunnistanud ka proua minister, viidates, et kokkulepe Rootsiga on selline, et Eestisse ei tule isikud, kellel on Rootsis peresidemeid. 

Ja mis on veel oluline viimane aspekt …

Teie aeg! 

Just. Kaks sekundit. Vanglakohtade ülejääk on Euroopa Liidus ligi kümnes riigis: Lätis, Leedus, Luksemburgis, Bulgaarias, Maltal, Hispaanias, Saksamaal.

Teie aeg! Aitäh! 

Ja me ei ole ju tegelikult praegu, paar päeva enne, kui minister sõlmib lepingu, [saanud] vastust, miks need riigid ei ole nii altid seda tüüpi lepinguid sõlmima. See küsimus jääb õhku. Isamaa kutsub üles …

Aitäh! Aitäh, Urmas Reinsalu! 

… hääletama umbusalduse poolt ja mitte seda lepingut sõlmima järgmisel nädalal.

Juba on läinud üle poole minuti üle! Aitäh! Lõpp läks kiireks. Kas minister soovib läbirääkimistel osaleda? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Nüüd on vaja viia läbi hääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt oli 29 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 0. Riigikogu ei avaldanud justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale umbusaldust.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul lihtsalt oli selline tunne, et kuna Reformierakond ei jõudnud siia tulla, siis võib-olla ei kuulnud nad kutsungit. Või on äkki mingi muu küsimus muul teemal?

Kutsung peaks olema kõikides kabinettides ja ka üldkoridorides, nii et see oli kuuldav. Aga tänud küsimuse eest! Istung on lõppenud.