Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin istungisaali rõdudel või ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 11. juuni infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, taristuminister Kuldar Leis ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud ministrid! Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Lisaks saab küsimuse esitanud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 11 registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on sisejulgeolek. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Teate, mulle tundub, et valitsuse rabe poliitika, nii nagu see oli meretuuleparkide saaga ajal, on nüüd realiseerumas ka teema puhul, millest avalikkus sai teada loetud päevad tagasi: Eesti territooriumile kavatsetakse paigutada 600 kurjategijat, [kes on toime pannud raske kuriteo] ja kes praegu kannavad karistust Rootsi Kuningriigis. 

Rootsi Kuningriigi hoiakust võib täiesti aru saada. Ka Rootsi peaminister on tunnistanud, et Rootsi on kaotanud – ennekõike seoses immigrantidega seotud kuritegevusega – kontrolli kuritegevuse üle. Need kurjategijad, keda kavatsetakse valitsuse mandaadiga Eestisse paigutada, on raskeid kuritegusid sooritanud isikud, kes eeldatavasti on immigranditaustaga ja kellel ei ole peresidemeid Rootsis. Nii et see on Rootsi arusaadav huvi. 

Sellega on seotud rida julgeolekuküsimusi. Me toome siia suure hulga raskeid [kuritegusid toime pannud] kurjategijaid. Justiitsministeeriumil ei ole ülevaadet, kui suureks ja ulatuslikuks kujuneb nende Eesti territooriumil [viibivate] inimeste [vanglas] külastamine. 

Ka sotsiaal-majanduslike mõjude ja maksumuse kohta on kõlanud erinevaid väiteid. Pricewaterhouse'i hinnangus või vähemalt nende analüüsis, mis on eelnõu seletuskirja toodud, on öeldud, otsekui see oleks Eesti maksumaksjate suhtes kuluneutraalne. 

Valitsus kavatseb justiitsministri hinnangul lasta selle lepingu sõlmida juba 18. juunil, see on järgmisel nädalal. Miks te sellega nii kiirustate? Kas te olete analüüsinud ka sisejulgeolekuriske, mis võivad sellest otsusest tuleneda?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Mõned näited teile, et te orienteeruksite selles teemas veidi paremini. 

Kõigepealt, 18. juunil, tõepoolest, valitsus teeb oma otsuse. Eestis ja Rootsis, mõlemas riigis, peab seejärel parlament oma otsuse tegema. Parlamentide otsused saavad sündida 2026. aasta kevadel. Nii et enne kui parlamendid ei ole otsust langetanud, ei ole ka lõplikku otsust olemas. Aga jah, valitsuste vahel see on. 

Nüüd ma toon mõne näite. Andke mulle andeks võib-olla veidi kergem toon siin alguses, aga Isamaa selline kõige-vastu-retoorika, mille te olete nüüd EKRE‑lt sujuvalt üle võtnud, viitab sellele, nagu vanglas peaksid olema ainult ausad inimesed. Aga vanglas on siiski need inimesed, kes sinna kuuluvad. Ja nad püsivad seal vangla sees, nad ei ole mitte väljas, Tartu linnas. Ütlen seda selleks, et see oleks kohe klaar. 

Kõigepealt, jalgratast me Rootsile Tartu vanglas kohtade pakkumisega muidugi ei leiuta. Jah, meil on vangla tühi, see on spetsiifiline kinnisvara, seal tekib kulu. Lisaks saaksid inimesed täiendavat tööd, inimesed, kellel on politseinikega võrdne väljaõpe. See tähendab seda, et meie siseturvalisuse võimekus tõuseb, mitte ei lange. 

Mõni näide. Kõigepealt Hollandist. 2009.–2016. aastal rentis Holland Belgiale kuni 650 vanglakohta Tilburgi vanglas. Kas saate üles tähendada? Esialgu renditi 500 kohta, see suurenes perioodi vältel kuni 650 kohani. Leping oli esiti kolmeks aastaks, võimalusega pikendada. 2015–2018 rentis Holland kolmeaastase lepingu alusel Norrale 242 vanglakohta Norgerhaveni vanglas. Kuritegevusele Hollandis sellel mõju ei olnud. Vaatame näiteks Hollandi parlamendi avalikke stenogramme. Kuidas võeti 2016. aastal vastu justiitsministri teade, et Belgia ei pikenda enam Tilburgis vanglakohtade rentimist? Kas hõisati, et suur kuritegevuse allikas pannakse kinni? Ei hõisatud. Parlamendierakonnad avaldasid hoopis selgelt kahetsust lepingu lõppemise üle, sest selle tõttu läks vangla sulgemisele ja kohapeal kadus üle 400 töökoha. Seda [vanglat] renditi Tilburgis Belgiale kuue aasta vältel. Kui see oleks kuritegevust mõjutanud, küllap oleks parlamendiliikmed seda teravalt märganud. 

Lisaks, te mainisite vangide külastamisega seotud riski. Norra parlamendi ombudsman kontrollis aastal 2016 vangide olukorda Norgerhaveni vanglas ja tõdes avalikus raportis, et vaid 37 vangil oli käinud külalisi 2016. aasta esimese 10 kuu jooksul. 

Nii et see [idee] ei ole midagi ebatavalist. Kui te ütlete, et te kuulete sellest esimest korda, siis soovitan vestelda Lea Danilson-Järgiga, kes rääkis sellest kui ideest juba aastaid tagasi.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Härra peaminister! Minu küsimus oli tegelikult selles, kas teil on selle initsiatiivi koha pealt olemas sotsiaal-majanduslik analüüs. Sellele ma vastust ei saanud. Me oleme nõudnud justiitsministeeriumilt ka Kaitsepolitseiameti ning Politsei‑ ja Piirivalveameti tehtud riskisoovitusi, mis on salastatud. Ärge eksitage! Praegu te kõnelete sellest, et see otsustamine seisab ees järgmise aasta kevadel. Tegelikkuses on see otsustamine plaanitud, kui valitsused sõlmivad kokkuleppe, ju järgmisel nädalal ehk 18. juunil. Korrigeerige mind, kui see kuupäev, mida justiitsminister täna hommikul väljendas, on vale.  

Vaadake, me peame õppima [teiste] riikide immigrantkuritegevuse tagajärgedest. Selles loogikas peame möönma, et Rootsi on kaotanud selle kuritegevuse üle kontrolli, nagu on möönnud ka Rootsi peaminister. Me toimetame meie riigi territooriumile 600 sellise taustaga kurjategijat, keda hakatakse ka külastama. [Külastajate hulk] saab olema oluliselt suurem, kuna inimesed vabanevad nende aastate jooksul ja lisanduvad uued kinnipeetavad. See tähendab, et me tutvustame neile laiemas loogikas Eestit kui keskkonda. Ma arvan, et see strateegiline risk ei võimalda meil paristada sellist tüüpi otsustega ja rabedalt käituda, eriti olukorras, kus rahaline mõju saab olema vähemasti kuluneutraalne.  

Ma hoiatan teid, et õige pea seisab ees umbusaldusavaldus justiitsministrile, sest valitsus on selle teema käsitlemisel valinud praegu sellise tee, mis ei vasta meie laiematele siseturvalisuse huvidele, härra peaminister. 

Härra peaminister, mul on teile lõpuks küsimus selle kohta …

Teie aeg!

Jah! Lõpuks on mul küsimus selle kohta, ühe näitena, et kui üks kurjategija sellest grupist sooritab Eestis vanglas olles kuriteo …

Urmas Reinsalu, teie aeg!

… mis on karistatav vabadusekaotusega, siis mis riigis ta seda karistust kannab, kui selle karistuse kandmise aeg jääb lepingujärgsesse aega.

Aitäh! Härra peaminister, enne kui te vastate: head kolleegid, küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit. Kui me läheme juba 30 sekundit üle, siis see käib teiste kolleegide arvelt ja see ei ole kindlasti korrektne. Härra peaminister, palun!

Oli jah hästi pikk jutt, aga ma püüan vastusega kolme minuti sisse ära mahtuda. Kõigepealt hinnast. Ma tõin näiteid. Belgia maksis Hollandile 500 koha eest Tilburgi vanglas 30 miljonit eurot aastas. Seda on kaugelt vähem kui see, mida Rootsi maksab Eestile. Norra maksis Hollandile 242 vanglakoha eest 25,5 miljonit eurot aastas. See on samaväärne Eesti ja Rootsi lepingus [ettenähtuga]. Rootsi maksab Eestile 300 koha eest 30,6 miljonit eurot aastas. Kui kinnipeetavaid peaks olema üle 300, siis makstakse täiendavalt 8500 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta.  

Miks riigid vanglakohti välja rendivad? Miks näiteks Holland seda tegi? Sellepärast, et vangistamise kui meetodi kasutus karistuspoliitikas seal riigis vähenes ja vanglakohti jäi üle. Valitses sama olukord kui Eestis. Praeguseks on olukord Hollandis muutunud ja vanglakohti on taas puudu. Miks Belgia rentis Hollandilt vanglakohti? Sellepärast, et Belgias oli vanglakohtade puudus ja seda lepingut oli vaja. Miks Norra rentis Hollandilt vanglakohti? Sest olid karistuse kandmise järjekorrad, oli vaja vanglat renoveerida ja nii edasi. 

Te ütlesite, et seda lepingut on tehtud salaja, et seda ei ole ette valmistatud, sellest ei ole räägitud. Seegi ei vasta tõele. Ma viitasin teie enda parteikaaslasele Lea Danilson-Järgile, kes juba varasemates intervjuudes on sellest kui võimalusest rääkinud. Alates 2023. aastast, see on nüüd juba mõned aastad tagasi, ehkki see teema on tegelikult ju vanem, on justiitsministeerium pidanud konsultatsioone partneritega, ka meediat sellest informeerinud. Sellele ma viitasingi, et Lea Danilson-Järg näiteks on seda infot jaganud. Seesama leping ja seletuskiri on olnud avalikud alates 2023. aastast. Valitsuses arutati seda esimest korda 2024. aastal. Mandaat läbirääkimisteks anti 2025. aastal.  

Kui te küsite, kas Rootsi vangidega on seotud risk, et nad sõlmivad siin kohapeal kohalike kurjategijatega sidemeid, siis vastus on ei. Eesti kinnipeetavad paigutatakse ümber Tallinna ja Viru vanglasse. Vangide vastuvõtmise otsustamisel osalevad vanglateenistuse partnerasutused PPA ja Kaitsepolitseiamet. Tartu vangla on moodne kambervangla. Kunagi te olite justiitsminister ja ma arvan, et küllap te jõudsite seda külastada. 

Kõikide muude kuludega, mille kohta te küsite, ka välisvangide ravikuludega, on arvestatud, need on kaasatud. Samamoodi ettekujutus, et me ei ole koostanud või keegi ei ole koostanud …

Teie aeg!

… pädevat hinnangut: Politsei‑ ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet on seda teinud.

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Ma jätkan Urmas Reinsalu küsimusega, millele te ei vastanud või ei jõudnud vastata. Vanglas kehtivad teatavasti Eesti seadused, kuid kokkuleppel Rootsi riigiga on seal ka eritingimusi. Aga küsimus oli see, et kui need raskeid [kuritegusid sooritanud] kurjategijad, kes siia tulevad – seal hulgas on teatavasti vägistajad, mõrtsukad ja nii edasi –, sooritavad vanglas näiteks mõrva, kas siis Rootsi võtab selle juriidilise poole, kohtumõistmise ja vanglakaristuse enda peale, isegi kui [see inimene] jääb Eestisse, kas [Rootsi] maksab need kulud kinni või mis sel juhul hakkab juhtuma. Kui vang sooritab Eestis kuriteo, kas siis edaspidi jäävad need kulud Eesti riigi kanda ja ka selle Eesti pinnal toimepandud kuriteo eest karistuse kandmine [toimub siin]?

Aitäh! Teie huvi detailide vastu on väga positiivne. Kõigepealt, ülevaate, ma loodan, justiitsminister teile andis. Kui vastab tõele Urmas Reinsalu lubadus, et te koos EKRE‑ga püüate teda umbusaldada, siis te saate ju veel küsimustele vastuseid. See on hea. Avalikkus saab ka sellele tähelepanu [pöörata ja kuuleb] sisulisi vastuseid. 

Kui välisvang paneb toime uue kuriteo, siis seda kuritegu esimesena menetleb vanglateenistus, lisaks taotleb ta kriminaalmenetluse ülevõtmist Rootsilt. Meie karistusseadustikud on küllaltki lähedased, nii et üht‑ või teistpidi ei tohiks ka Rootsil olla probleemi, kui meie võtame jurisdiktsiooni üle. Kui on olukord, kus Eesti menetleb kriminaalmenetluse lõpuni, toime on pandud suurt [avalikku] huvi äratav kuritegu, siis antakse isik Rootsile üle peale karistuse määramist. Sellisel juhul toimub Rootsis Rootsi kohtu poolt liitkaristuse mõistmine ja isik asub karistust kandma Rootsis. Rootsi maksab kinni selle aja, kui isiku suhtes käib menetlus, see tähendab kuni viimase, lõpliku otsuseni, alates kriminaalmenetluse lõpetamisest kuni Riigikohtu süüdimõistva otsuseni. Vanglakoha hind on piisav, et katta riigil tekkivat kriminaalmenetluse kulu. 

Nii. Veel sellised viited olid teil küsimustes, et kas neile saab osaks erikohtlemine. Ei saa. Nende kohtlemine toimub Eesti seaduste järgi. 

Töökohtade kohta olgu öeldud, et Tartu vanglas koondati mullu üle 100 ametikoha ja töövõimalused on piiratud ka laiemalt. See leping annab meile võimaluse suurendada sisejulgeoleku valdkonnas ametis olevate ja politseiga võrdse väljaõppega inimeste arvu, tugevdab meie sisejulgeolekut ja aitab meil hoida valmis vanglavõimalusi juhuks, kui neid peaks vaja olema. Kindlasti on see igati positiivne sündmus meie sisejulgeoleku valdkonnas. 

Nüüd see jutt, et Tartu vanglasse tuleb mošee või tulevad erimenüüd. See ei vasta tõele. Olgu seegi ära öeldud. Või see, et ei ole teada, kuidas vangid saabuvad, et transport on teadmata. Seegi on teada. Kõik need detailid võib ülima põhjalikkusega läbi käia.

Lõppkokkuvõttes on olukord selline, et meil on kallis kinnisvara, vangla, meil on vähem vange. Sisejulgeoleku valdkonnas oleks inimestel võimalik tööd juurde saada. Selline võimalus tekib, Rootsi maksab selle eest ja igati võrreldava hinnaga, võib-olla isegi paremini kui mujal. See [vanglakohtade rentimine] ei ole ebatavaline ka mujal Euroopas.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Rootsi vangid. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, ja täitsa ilma õeluseta, et minu meelest on meil peaministrikoha peal lihtsalt tühi koht. Poliitilises mõttes ei ole meil mingit muud poliitikat, kui oli siis, kui Kaja oli peaminister. Kas on see maksuralli või sõjaõhutamine, samahästi võiks öelda, et meil on siin tavaline reformierakondlik mees Kaja. Kui midagi juhtub praeguse valitsuse ajal, siis Kristen Michal mitte kunagi mitte midagi ei tea, tema mitte millegi eest ei vastuta ja asjasse ei puutu. See on nii siis, kui Svet käib pronkssõduri juures võidupüha tähistamas, see on nii siis, kui roppsuu naistevihkaja Ligi solvab Riigikogu saadikuid, see on niimoodi siis, kui Alender jagab miljardeid tuulikuärimeestele, ja see on nii siis, kui Taro räägib, et Putin oli omal ajal täitsa tore mees ja teistsugune kui praegu. Michal kunagi mitte midagi ei tea, millegi eest ei vastuta ja see temasse ei puutu. Aga mina küll arvan, et need on Michali valitsuse ministrid ja puutuvad Michalisse. See on teie valitsus. Ei saa niimoodi, et meil on peaministrikoha peal tühi koht, kõik teised midagi toimetavad ja tema ei tea midagi. 

Te lugesite üles terve hulga näiteid, kuidas mõned riigid on teistele riikidele oma kõrilõikajaid, vägistajaid, mõrtsukaid ja terroriste sokutanud. Mulle jäi mulje, et see oli teie meelest täitsa okei tegevus või nihukene normaalne käitumine. Minu meelest ei ole see normaalne käitumine. Seepärast ma kõigepealt küsin üle, enne oma lisaküsimust, et väljendage oma selget seisukohta, kas teie meelest see, mida Pakosta praegu teeb, on hea ja õige, kas te kavatsete selle eelnõu saata valitsusest parlamenti või on teil mingisugune teine arvamus, kui on Pakostal.

Aitäh! Ütleme nii, et kui sellised epiteedid aitavad teil veidi pikemana paista, siis aidaku. Minu meelest on see, kuidas öelda, nõrkuse märk, kui inimene on ebaviisakas. Ise teate. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab vanglarenti Euroopas, siis ma toon teilegi need näited, sest te ei viibinud ilmselt enne saalis. 2009–2016 rentis Holland Belgiale 650 kohta Tilburgi vanglas. 2015–2018 rentis Holland kolmeaastase lepingu alusel Norrale 242 kohta Norgerhaveni vanglas. Kuritegevusele Hollandis sellel mõju ei olnud. Vähemalt [võib nii järeldada,] vaadates Hollandi parlamendi avalikest stenogrammidest, kuidas võeti 2016. aastal vastu justiitsministri teade, et Belgia ei pikenda enam Tilburgi vanglakohtade rentimist. Kas tulid hõisked, et kuritegevuse allikas pandi kinni? Ei hõisatud. Parlamendierakonnad avaldasid kahetsust, et leping lõppes, sest selle tõttu läks vangla sulgemisele ja kohapeal kadus üle 400 töökoha. Neid [vanglakohti] renditi kuue aasta vältel. Oleks see kuritegevust mõjutanud, küllap siis oleks ka parlamendiliikmed sellele tähelepanu pööranud. 

Külastamisse puutuvat ma enne kolleeg Reinsalule kirjeldasin, kirjeldan teilegi. Norra parlamendi ombudsman käis 2016. aastal kontrollimas vangide olukorda Norgerhaveni vanglas ja ütles avalikus raportis, et vaid 37 vangil oli käinud külalisi 2016. aasta esimese 10 kuu jooksul. Ta soovitas ka mujal vanglates kasutada elektroonilisi suhtlemisvahendeid, näiteks videokõnesid, mida ka Eestis kasutatakse.

Hinnast, et teil oleks pilt ees. Belgia maksis Hollandile 500 vanglakoha eest 30 miljonit eurot aastas. Norra maksis Hollandile 242 koha eest 25,5 miljonit aastas. Rootsi maksab Eestile 300 koha eest 30,6 miljonit. No vot, teil on nüüd faktid olemas. Muid asju ma kolleeg Maastikule kirjeldasin ja kirjeldan edasi. 

Mis puudutab Liisa Pakostat, siis ta on avalikkusele andnud kõikehõlmava ja väga adekvaatse informatsiooni. Sisejulgeolekuasutused on teinud ohtu maandavad hinnangud. See [vanglakohtade rentimine] aitab meil tõsta sisejulgeoleku võimekust ja me ei pea tühja vangla eest niisama maksma, vaid saame juurde palgata sadu inimesi, kellel on ka politseiline väljaõpe, juhuks kui me seda vajame. 

Nii et jah, ma siia lõppu ütlen viisakalt, et Mart Juur kirjutas sellest üsna tabavalt. Kui tahate, vaatate Facebookis, mida ta kirjutas. Ma arvan, et see on ka see põhjus, miks te siin praegu võitlete.

Nii, Martin Helme, palun! Teil on täpsustav küsimus. 

No vot, sellepärast ma ütlesingi, et ilma õeluseta. Tühi vastus oli ju.  

Ma küsin, kas seda, mida Pakosta teeb, on ette pannud, on toonud valitsusse, te ise toetate või ei toeta, kas see on teie meelest hea mõte või ei ole. Te kordate lihtsalt sama statistikat, mida te juba eelmisele kolmele küsimusele vastates olete rääkinud. Ma ei küsinud seda. Ma ei küsinud, mis soovitusi keegi teine annab. Ma küsisin, mis on Michali seisukoht. Tuli välja, et seal seisab tühi koht. Ei tulnud seisukohta. See ei ole õelus, see on lihtsalt konstateering, see on empiiriline fakt. Ikkagi, tegelikult, kas teie meelest on õige, hea ja tore asi, et Eesti riik niimoodi prostitueerib, või ei ole? 

Ja see on absoluutselt orwellilik jutt, et me toome riiki mõrtsukaid, terroriste ja vägistajaid ning siis meil siseturvalisus [paraneb]. See on ju inimeste trollimine, see on ju inimeste lolli jutuga lühisesse ajamine! 

Aga mina ikkagi ütleks, et raha ei ole siin absoluutselt oluline. Riik ei müü ennast niimoodi. See raha, kusjuures, on täiesti tühine võrreldes teie rohepöörde korruptsiooniga. See raha on täiesti tühine võrreldes sellega, mida te kulutate kas või selle LGBT peale kuus. Ei saa võtta riiki sellisena, et müüme ennast, kusjuures inimeste turvatunne väheneb, ja toome siia kõige õudsemat seltskonda maailmast. 

Te räägite töökohtadest. Aga kas te olete vaadanud töötusstatistikat? Sellega me küll töötusstatistikat ära ei paranda. Ja riiklikus sektoris vangivalvurite juurdepalkamisega me Eesti majandust käima kindlasti ei tõmba. 

Ma nüüd vahetan küsimust, ma niikuinii vastust ei saanud. Kas te sellest olete aru saanud, miks siis nendes riikides, mille kohta te meile näiteid tõite, on nii hirmus [suur] kuritegevus? See on ju kõik massiimmigratsiooni tagajärg. See on moslemiriikidest, Aafrika riikidest tuleneva massiimmigratsiooni tagajärg, et nendes vanasti normaalsetes, turvalistes riikides on täiesti ebanormaalne kuritegevuse olukord. Ja teie tahate lasta nüüd neil muuta Eestit oma prügimäeks!  

Teie aeg!

Meie ei ole sellega nõus.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mul on mitu märkust.

Mida tähendab vanglarendileping Tartu piirkonnale ja inimestele? See tähendab, et säilivad olemasolevad 160 töökohta ja juurde luuakse vähemalt 250 uut töökohta. Vanglateenistujad saavad väljaõppe uute sihtrühmadega töötamiseks ja kindlasti panustab vanglateenistus ka jätkuvalt kohalikku kriisivõimekusse ja siseturvalisusesse. Ka praegu on teenistujad aeg-ajalt politseitöös osalenud ja nüüd saab piirkond juurde siseturvalisuse spetsialiste.

Kõigega, mis puudutab ohuhinnanguid ja riskide maandamist, tegelevad Eestis pädevad asutused. Minu usaldus Kaitsepolitseiameti ning Politsei‑ ja Piirivalveameti vastu on kõrge. Sellega nad kindlasti tegelevad. 

Valitsuses ei lähe läbi ükski otsus, kui peaminister sellega nõus ei ole. Nii et ma ei tea, minu meelest see küsimus oli teil veidi [sisu]tühi.

Lisaküsimuse esitab Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Võib-olla on mul jäänud midagi kahe silma vahele, aga mina olen kuulnud meedia vahendusel – ma väga ei süvenenud, aga vähemalt selline pilt jäi silme ette –, et kapo hinnangul sellega julgeolekuohud Eestile kasvavad, mitte ei kahane. Tekibki küsimus, et kui teie räägite ja Pakosta räägib, et vähenevad, aga kapo ütleb, et kasvavad, keda ma peaksin selles küsimuses rohkem tõsiselt võtma. Välistada ei saa, et mõlemad räägivad valesti. 

Ma ikkagi kordan üle Martin Helme küsimuse. Loomulikult, teil on selles mõttes õigus, et valitsusest ei lähe eelduslikult läbi mitte ükski asi, millega peaminister nõus ei ole. Aga Martin ei küsinud ju seda, kas te olete sellega nõus või mitte. See on selge, et te olete sellega nõus, kui te olete selle juba läbi lasknud. Aga kas te ise pooldate sellist plaani? Kas teie kui Reformierakonna esimehe ja peaministri hinnangul on see mõistlik plaan, et Eesti loob endale esiteks sellise rahvusvahelise kuvandi, et ta osutab selliseid teenuseid teistele riikidele, ja et Eesti võtab enda kanda ka need riskid, mis sellise plaaniga kaasnevad? Kõike silmas pidades see tulu, mida me saame, ei saa ju olla eriti suur. Kui ma vaatan neid numbreid, mis meile on esitatud, siis ma ei ole märganud, kui palju me aastas reaalselt rahaliselt võidame, kui me lahutame sellest tulust need kulud. Äkki te oskate meid selle koha pealt ka valgustada?

Kaks täiendavat aspekti ma lisan veel omalt poolt, võib-olla saate ka neid kommenteerida. Kas ei peaks tõstatuma küsimus, kes ja kuidas vastutab selle eest, et meil üleüldse on Tartusse ehitatud selline hiiglaslik vangla, mida tegelikult vaja ei ole? Praegu lähtuvad kõik arutelud sellest, et vaadake, meil on tohutu suur vangla, mis tühjalt seisab, sellega kaasnevad kulud, meil on tarvis see [vangla] kuidagi täita, vastasel juhul läheb see kõik ju täitsa tühja. Miks selline asi üldse ehitati? Kas see oli jälle selline juhtum, kui mingisugune ehitusfirma sai hästi soodsa lepingu, sai kümneid miljoneid, et sihuke asi valmis ehitada, aga üsna pea selgus, et Eesti riigil pole sellist kolossi tegelikult kunagi tarvis olnudki?

Aitäh, hea küsija! Tuleb vaadata ajaloost järele, kes Tartu vangla ehitas. Ma olen kindel, et see on olnud valitsuste ja korrektsioonivaldkonna ühine otsus, et meil on vanglaid vaja. Sel ajal, kui neid vanglaid ehitati, oli meil ka vange rohkem. Meie karistuspoliitika on muutunud mõnevõrra pehmemaks. Ma muidugi ei kahtle selles, et kui EKRE peaks taas võimule saama, eeskätt Isamaad karguna kasutades, siis on vanglates tõenäoliselt jälle rohkem inimesi. Ma selles väga ei kahtle. Jaa, ma saan aru, et te näitate näpuga minu peale, lootuses, et minagi seal olen. No kui see teile kergendust või meelerahu pakub! Ma teen ka kõik, et EKRE võimule ei pääseks, nii et ärge solvuge, pidage vastu. Ja ma loodan, et see püsib väga kaua nii. 

Mis puudutab töökohti, siis töökohtade poole pealt on nii, et kogu välisvangidega seotud kulu katab Rootsi riik. Eesti maksumaksja välisvangide ülalpidamise eest ei tasu. See tähendab, et meil säilivad olemasolevad töökohad, juba mainisin, et neid on 160, ja üle 200 uue töökoha tuleb juurde. See tähendab, et meil suureneb ka võimekus nende inimeste tõttu, kes on võimelised täitma politseilisi ülesandeid või toetama politseid tema tegevuses. Eesti vangid viiakse teistesse vanglatesse, see tähendab, et [välisvangidega] kokkupuudet ei ole. Ka eritingimusi ei ole, kõik käib Eesti reeglite järgi. 

Nagu ma ütlesin Urmas Reinsalule, ütlen ka teie meeskonnale, sest Urmas Reinsalu tuli Mart Maastikuga koos, teie tulite ilusti kolmekesi. Ütlen seda selleks, et see oleks fikseeritud. Ees on parlamentide debatid. Parlament peab ka oma debati selle lepingu üle. Rootsis samamoodi. Kui Rootsi parlamendis parlamendisaadikud, kes on oma otsustes alati ju vabad, leiavad, et Eestis võidakse kohelda nende vange liiga karmilt, ja nad loobuvad sellest lepingust, siis me peame midagi muud välja mõtlema, kuidas katta Tartu vangla tühjana seismise kahjusid. See on spetsiifiline objekt, mida võib tulevikus vaja olla. Meil on inimesi sisejulgeoleku valdkonda juurde vaja, et turvalisust tagada, et seda võimekust hoida. Tartu piirkonnas tähendaks see tööd ja võimalusi.

Lõppkokkuvõttes, need vangid tulevad Rootsist ja vabanevad Rootsis, mitte siin. Ma saan aru, et teile sobib inimeste hirmutamine, aga ma siiski soovitaks meeles pidada, et need inimesed tulevad Tartu vanglasse, püsivad seal vanglas ja lahkuvad Eesti riigist, vabanedes Rootsis, nad ei käi mööda Tartut vabalt ringi. Nii et tehke oma parim, aga ma arvan, et Eesti inimesed saavad aru, et tühjana seisva kinnisvara eest ei ole mõtet niisama maksta ja sisejulgeolekusse on jõudu juurde vaja.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on sõnastatud selliselt, et see on toimetuleku kohta. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Loomulikult puudutan ma toimetulekuteemat, seda lasteaiakohtade osas. Teatavasti on Reformierakond nüüd võtnud selle positsiooni, millest sotsiaaldemokraadid on aastaid rääkinud ja mis tõesti oli Reformierakonna üldises valimisprogrammis kirjas, küll mitte Tallinna valimisprogrammis, et lasteaiakoht võiks näiteks Tallinnas tasuta olla. See on kindlasti päris oluline teema. Tasuta asjad, ma tean, on Reformierakonnale läbi aegade meeldinud ja see on kogu teie maailmavaatelise loogikaga ju ka kooskõlas olnud. Viimased muudatused, mis me koos oleme ette võtnud, on ju seda näidanud.

Aga lähen edasi. Tekivad teatud probleemid. Kui Tallinnas saab olema lasteaiakoht tasuta, siis Rae vallas on see näiteks 178 eurot. Suure tõenäosusega kirjutatakse Rae vallast ja ka teistest ümberkaudsetest omavalitsustest paljud lapsed siis Tallinna sisse ja nad võtavad Tallinna laste lasteaiakohad ära. Tallinna lapsed satuvad sellisel juhul suhteliselt hätta. 

Minu küsimus on selle kohta, et sotsiaaldemokraadid on lisaeelarves tulnud selle väikese segaduse tõttu, mis teie peas ja sisemuses valitseb, Reformierakonnale appi ja teinud ettepaneku, et teeme lõpuks ära selle, et kogu Eestis oleks lasteaiakohad tasuta. Selles on ju loogika. Siis ei kannataks Tallinna lapsed. Te praegu püüate seal suure hooga midagi välja võluda. Pärtel-Peetriga, ma saan aru, te kogu aeg seda arutate, sest hommikul on tal üks jutt ja õhtul, kui ta teiega on rääkinud, on jälle teine jutt. 

Minu küsimus on selles, kas valitsus ja Reformierakond toetavad seda ettepanekut, et lasteaiakohad oleks üle Eesti tasuta. Kas te toetate selle ärategemist samal ajal kui Tallinnas, nii et Tallinna lapsed ei kannataks?

Aitäh, hea küsija! Nüüd te läksite küll libedale jääle. Ma viisakalt ütlen, et ma Tallinna Reformierakonna piirkonda juhtisin umbes 11 aastat, tegin erinevaid kampaaniaid ja programme, väga palju erinevaid asju, aga ei küsinud selle juures riigilt nõu. Ma olen kindel, et tänane Tallinna piirkonna juht saab ka Tallinna piirkonna kindlasti juhitud, küsimata tingimata minu käest nõu. 

Aga selles, et alusharidus võiks olla koheldud võrdselt põhihariduse ja isegi kõrgharidusega, olete te absoluutselt õigel teel. Vähemalt minu isikliku veendumuse kohaselt. 

Mulle ei meeldi selle debati juures sotsidega – me ju teame, me oleme seda debatti pidanud –, et teil ja Keskerakonnal on kombeks nimetada tasuta asjadeks neid, mis on tegelikult tasutud asjad. 

Ma kirjeldan veidi, kust see idee tekkis näiteks 2017, kui mina selle esitasin. Ma tollest ajast väga sotse ei mäleta, aga võib-olla hiljem istusid nemadki kelgu peale. Oli ikkagi seesama küsimus, et kui Eestis on kõrgharidus tasuta – me oleme kokku leppinud, et esimene eestikeelne kõrgharidus on tasuta – ja põhiharidus on tasuta, siis miks me alushariduse eest küsime kohatasu. Kus see loogika on? Mujal maailmas on ikkagi see loogika, et tasu küsitakse kõrghariduse eest, mis on erialaspetsiifiline, sa omandad mingi kõrghariduse ja saad sellel erialal tööd. Nii et kogu see hariduspüramiid oma olemuselt oligi ju teistpidi pööratud. Sellest see debatt tekkis. See tekitas väga palju furoori. 

Mulle väga meeldib, et nüüd kõik ütlevad, et nad on selle idee isad ja emad. Nii oli ka eestikeelse haridusega. Kui ma 2017 selle [idee] algatasin, siis, mäletan väga hästi, Isamaa ütles, et see on vabatahtlik, ja Keskerakond ütles, et see on rahvastevahelise vaenu õhutamine. Andre Hanimägi oli tollal veel kindlasti Keskerakonnas. Oli palju erinevaid asju. Sotside hulgast öeldi, kui ma õigesti mäletan, siis teie linnapeakandidaat ütles, et hoidke käed eemale lastest või midagi sellist. Hiljem kõik seda ideed toetasid. Samamoodi on ka alusharidusega. 

Minu arvates ei ole kohane, kui me räägime näiteks Tallinnast, küsida alushariduse eest kohatasu. Tallinnas on väga palju viletsaid kulutusi ja need viletsad kulutused tuleb kokku [tõmmata]. Minu soovitus oli – ma saan aru, et tänane Tallinna linnavõim on veidi seda rada kõndinud, see on iseenesest asi, mida tuleb kiita – panna kinni see keskerakondlik munitsipaalpropaganda, kogu see masinavärk, mille ainukene ülesanne oli kiita linnapead tööle tulemise eest ja kõike muud. Aga lisaks peaks nad tõmbama kokku ka muid kulutusi. Ma olen kuulnud – ma ei tea, kas see tõele vastab –, et Tallinna linnapea vajab rohkem nõu kui peaminister. Võib-olla sa erakonna esimehena pead kontrollima, mis Tallinna linna juhtimises toimub. Sealgi tuleks asju kokku tõmmata. See raha võiks minna lasteaedadesse, lasteaia kohatasusse. Tallinnas on kindlasti kulutusi, mille arvelt saab seda teha. 

Lisaeelarve ei ole kindlasti see koht. See on julgeoleku lisaeelarve. See puudutab julgeoleku kriisivõimekuse tõstmist, vastuluurevõimekuse tõstmist, meediavõimekuse tõstmist. Teisi asju sinna juurde sokutada ei saa. Pärast jätkame.

Jah, tõepoolest saame jätkata, sest Lauri Läänemetsal on täpsustav küsimus. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Me peame tõesti jätkama. Loomulikult, iga sent, mis me paneme haridusse, vahet ei ole, kas alusharidusse, kõrgharidusse või põhiharidusse, on investeering inimestesse, ja riik majanduslikult igatemoodi võidab. Siin on meil ühisosa olemas, teil ei ole mõtet seda rääkida. 

Minu küsimus on jätkuvalt selle kohta, et esiteks on Reformierakonna üleriiklikus programmis kirjas, et lasteaia kohatasu kaotamine on oluline samm ja te tahate seda teha. See ei olnud kirjas Tallinna kohta, aga te teete seda Tallinnas. Minu küsimus on selles, kas valitsuselt ja Reformierakonnalt tuleb nüüd lubadus, et te teete seda üle Eesti. Tallinna lapsed hakkavad kaotama, kui lapsed teistest omavalitsustest, kus lasteaia kohatasu saab olema umbes 200 korda kõrgem, hakkavad tulema Tallinnasse ja võtavad siin lasteaiakohad ära. Kus kohta need Tallinna lapsed siis lähevad? Inimesed on selle olukorra pärast mures. Seda saab lahendada sellega, et kas ehitada Tallinnasse lasteaedu juurde, mis võtab viis, kuus, seitse, kaheksa aastat, või siis see kohatasu üle riigi ära kaotada. 

Mul on küsimus. Te olete üks erakond. Tallinna piirkonda te olete kogu aeg juhtinud, te ise kuulute sinna ja seal lind ka ei lenda ja kägu ka ei kuku, kui teie ei anna selle jaoks luba. Ma tean seda väga hästi, ma eile ka siin saalis teie Tallinna piirkonna liikmetega rääkisin, nad seda kinnitasid, et kõik käib teiega kooskõlastatult. Minu küsimus on, kas Reformierakond teeb poliitpropagandat või te hoolite kõigist lastest, mitte ainult Tallinnas elavatest, tähendab, Tallinna omadest ka, kes võivad sattuda olukorda, kus neile enam ei jätku kohti, sest teiste [omavalitsuste] lapsed hakkavad Tallinnasse tulema. Mul on küsimus, kas teie lubadus on see, et Eesti riigis järgmisel aastal saab olema lasteaiakoht tasuta kõigile lastele ja valitsus teeb selle ära. Või kuidas?

Teil oli jälle mitu sihukest väidet, mida ma pean korrigeerima. Reformierakond on liberaalne erakond. Mina kuulun sinna 1996. aastast. See on tõesti pikk aeg, mööname, varsti saab vist 30 aastat täis. Ma ütleksin nii, et meil on ülesehitus veidi teistmoodi, kui see on sotsiaaldemokraatidel. Meil ei ole kombeks, et erakonna esimees juhatab inimeste igapäevaelu ka piirkondades. Piirkonnad on meil iseseisvad. See on päris oluline vahe. Ei käinud mina piirkonna esimehena Kaja Kallase käest küsimas, kellega või mis programmi ma teen, ja ei käi Pärtel-Peeter Pere ka minu käest seda küsimas. Aga kui kolleegid küsivad nõu, siis ma kindlasti hea meelega seda annan. Ka teile annan nõu, kui te küsite. Aga ma kardan, et te pigem kirjeldate seda mudelit, kuidas te üritate Jevgeni Ossinovskit õpetada. Meil sellist kommet ei ole. Piirkonnad on meil iseseisvad.

Piirkonnad on lausa nii iseseisvad, et näiteks Kanepi, kus me oleme võimul, on juba ammu lasteaia kohatasu kaotanud. Ei ole juhtunud seda, mida te kirjeldate, et inimesed massiliselt sinna tungleks, jätaks oma kodud unarule ja koliks kõik Kanepisse. Samamoodi, see ettekujutus, et Tallinnas lasteaia kohatasu kaotamine teiste halbade Tallinna kulutuste arvelt sellist jooksu põhjustab, ma arvan, ei ole väga hea hinnang. Tegelikult tuleks Tallinnas seda teha ikkagi muude, viletsate poliitikavalikute ja nendeks kulutatud raha arvelt. 

Teised omavalitsused muuseas suudavad palju kiiremini lasteaedu ehitada, kui teie viidatud seitse kuni kaheksa aastat. Kõrvalvallad teevad seda kiiremini, mis võib-olla näitab ka meile mõlemale väga armsa linnavalitsuse tänast haldusvõimekust, eks ju. Tallinna probleem lasteaiatasu debatis – et see oleks siin infotunnis ka viisakalt ära öeldud, küllap küsitakse seda meie mõlema käest – tundub olevat ikkagi see, et linnavalitsus ei saa oma asju ise kokku. Ma ei mäleta, aga mina peaministrina ilmselt ei käinud ja sina siseministrina ei märganud seda, et ma oleks käinud väljas kaeblemas, kuidas ma ei saa juhtimisotsuseid teha, sest teised ei lase neid teha. Kui mingis asjas kokkulepet ei olnud, siis kokkulepet ei olnud, aga praegu Tallinnas, mulle tundub, juhtimiskriis jätkub, debatt jätkub. Aga see ei ole kuidagi riigi, valitsuse ega parlamendidebati teema. Omavalitsus suudab oma asjad ise ära otsustada ja loodetavasti ka ära lahendada. 

Aga kui te küsite minu arvamust, siis jah, tõepoolest, Reformierakonna programmis on kirjas seesama printsiip, et alusharidus peaks olema koheldud võrdselt põhiharidusega, kõrgharidusega samamoodi. Need on tasuta. Miks meil peab siis alushariduses kohatasu olema? Minule on see tänaseni arusaamatu printsiip. Aga jah, kui me riigis selle otsuse tahame teha, siis me kindlasti arutame selle oma koalitsioonipartneriga läbi, mitte ei luba seda loosunglikult kuskil, ilma et see oleks läbi arutatud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! See, mis Tallinnas toimub, ei ole muidugi juhtimiskriis, see on ühe erakonna reitingukriis, see erakond seda alles paar kuud tagasi põdes ja nüüd põeb seda jälle. 

Aga te minu CV‑d ennist natukene [mainisite]. Ma täpsustan, et ma ei ole mitte ainult Tallinna Linnavolikogu liige, ma nimelt olen sündinud ja kasvanud Valgas. Ma pean tunnistama, et kui ma tänast debatti kuulan ja vaatan ka muid otsuseid, siis [mõtlen sellele, et] olla peaminister tähendab olla ju peaminister kogu Eestile ja olla peaministrierakond tähendab, et iga Eestimaa nurk peaks olema teile täpselt sama oluline kui mõni teine Eestimaa nurk. 

Te olete viimasel ajal väga tugevalt rõhutanud, et alusharidus on haridussüsteemi osa ja peab olema tasuta. Ma ei saa sellest loogikast aru. Kuidas on nii, et Tallinnas, kus sissetulekud on palju suuremad, kus esimese lapse kohatasu on 50 eurot ja järgnevatel lastel on koht tasuta, on ülimalt oluline see, et alusharidus oleks tasuta, aga mujal omavalitsustes, mujal Eestis see nii oluline teie jaoks ei ole? Ma arvan, et te ei saa pugeda selle taha, et teil on erinevad piirkonnad ja autonoomsus. Ei, [Reformierakond on] peaministrierakond, teie olete peaminister ja te peaksite võtma vastutuse kogu Eestimaa eest. 

Ma tulumaksureformist ei hakka rääkimagi. See toob täpselt samamoodi ju maapiirkondadesse ülimalt vähe eurosid, samal ajal kui Tallinnasse tänu sellele, et mediaanpalk on siin palju suurem, toob see palju rohkem. Te suretate regionaalpoliitika lihtsalt välja.

Minu küsimus on see: miks arvab Reformierakond, et tasuta peab alusharidus olema vaid Tallinnas? Selgitage palun, miks see peab nii olema. Kas te toetate seda seisukohta, et see ei peaks olema nii vaid Tallinnas, vaid üle kogu Eesti?

Aitäh! Minu arvamuse kohaselt – kui see ei olnud piisavalt klaarilt öeldud, siis kordan üle – tuleks alusharidust kohelda võrdselt põhihariduse ja kõrgharidusega, mis meil on ju tasuta. Et see oleks klaar.

Teiseks, lasteaia kohatasu küsimus on omavalitsuste otsustada. Tallinnas on loodud kõik võimalused selleks, et see tasu kaotada. Nagu ma ütlesin, katteallikad on olemas, viletsad kulutused tuleks kokku tõmmata – Tallinn on jõukas linn –, nende arvelt saab seda teha. 

Tõepoolest, kui me juba ajaloost räägime, siis ma ei ole küll päris kindel, aga ma ikkagi pakun, et küllap ka teie Keskerakonna ridades olles aktiivselt võitlesite selle kohatasu kaotamise vastu Tallinnas. Keskerakond oli vähemalt pikka aega selles suhtes väga vaenulik. Nüüd on nad esitanud sarnase mõtte ja sarnase idee. Mul on hea meel. Tavaliselt ongi heade ideedega nii, et kõik võtavad need omaks, varem või hiljem nii juhtub. Nii juhtus eestikeelse haridusega, põhiseaduse muutmisega, ja ma ennustan, et nii juhtub sellega ka. Ma loodan, et Tallinnas saab see veel enne suve tehtud, sest lastega perede ootus selle järele on kindlasti olemas ja seda on korduvalt ka valimistel mandaadi küsimisel öeldud, et see on üks põhilubadusi, see peab tehtud saama. 

Juhtimiskriis Tallinnas on nende lahendada, kes seal juhtimise eest palka võtavad.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Neljas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teema on Ida-Virumaa teeinfrastruktuur ja ohutus. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Austatud taristuminister! Ida-Virumaal on liiklusohutuse tagamisel mitmeid kriitilisi probleeme, mis on seotud nii taristu seisukorra kui ka piirkonna eripäradega. Sooviksin teada teie seisukohta ja prioriteete seoses Narva-Jõhvi maanteelõigu arendusega. See ligikaudu 45 kilomeetri pikkune teelõik on äärmiselt ohtlik. Tegemist on lookleva, kitsa, kaherealise, tiheda liiklusega teega. Traagilise statistika kohaselt on sellel lõigul olnud surmaga lõppenud õnnetusi igal kilomeetril. On mõistetav, et kohalike elanike usaldus valitsuse vastu võib olla kõikuma löönud, kuna neljarealise maantee ehitamise lubadust on kuuldud juba ligi 19 aastat, kuid tööd on pidevalt edasi lükkunud. See tekitab tunde, et piirkonna probleemid ei ole piisavalt prioriteetsed. 

Millised on Kliimaministeeriumi konkreetsed plaanid ja milline on ajakava selle jaoks, et Jõhvi-Narva maantee lõpuks ometi neljarealiseks või vähemalt 2 + 1 teeks ehitada? Kuidas kavatsete tagada, et selle kriitilise teelõigu ohutus oleks lõplikult [tagatud] ja elanike pikaajaline ootus täidetud?

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ida-Virumaal on liiklusohutus isegi paremas seisus kui Eestis keskmiselt. Ehk kui kogu Eestis hukkus eelmisel aastal 69 inimest, siis Ida-Viru maakonnas 3. See on nagu tunnustus ka piirkonna elanikele, et liikluskäitumine on piirkonnas hea. 

Mis puudutab suuri maanteid ja nende ümberehitamist 2 + 2 teedeks, siis meil on Eestis kolm suunda: suund Tallinnast Narva, Tartu suund ja Pärnu suund. Kõige kriitilisem olukord ja kõige vähem arenenum, arvestades ka liikluskoormust, on kindlasti Pärnu suund, Ikla suund, kuhu nüüd läheb ka täiendavaid investeeringuid, kõige rohkem investeeringuid, et selle suuna ohutust parandada. Teiseks algavad tööd järgmisest aastast väiksemal määral ehk kahekilomeetrisel lõigul Paia ristis Tartu suunal. Narva suunal praegu selle rahastusotsuse põhjal 2 + 2 teede ehitust ette näha pole. Küll aga on Narva suund võib-olla protsentuaalselt kõige paremini 2 + 2 teena senini välja ehitatud. Haljala-Kukruse lõigu ehk pea 70 kilomeetri puhul on käimas riigi eriplaneering ja keskkonnamõjude hindamine, et saaks selle ehitusega edasi minna, aga see on 2030 kuni 2050 … Seda lõpptähtaega täna määrata ei saagi. 

Mis puudutab väiksemaid teid Ida-Virus, siis hooldus ja remont käib Transpordiameti teehoiukava järgi, et ei oleks mingit nii-öelda onupojapoliitikat, mille alusel mingi teelõik ette võetakse. See on avalik materjal, teehoiukava on leitav Transpordiameti lehelt.

Suur tänu! Aleksei Jevgrafov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud taristuminister! Kuulates teie vastust, võib paraku järeldada, et Ida-Virumaa elanikud peavad neljarealise tee lootuse maha matma. Aga ma kutsun teid Ida-Virumaale külla. Proovige sõita Narva ja Jõhvi vahel näiteks kell kaheksa hommikul. Siis võite [otsustada], kas seal on ohutu või mitte.

Aga küsin laiemalt kogu Narva-Tallinna tee kohta. Tallinna-Tartu maanteel on teatud lõikudel lubatud kõrgem piirkiirus, mis ulatub kuni 120 kilomeetrini tunnis. Kas teil on plaanis kaaluda, et teha vajalikud investeeringud ja ka Narva-Tallinna maantee neljarealistel lõikudel lubatud sõidukiirus sarnasele tasemele tõsta? Lisaks, arvestades, et näiteks Leedus on kiirteedel suveperioodil lubatud kiirus kuni 130 kilomeetrit tunnis, miks ei ole Eestis võimalik kaasaegsete ja ohutute maanteede neljarealistel osadel sarnast kiiruspiirangut kehtestada? Millised takistused siin on ja kuidas plaanitakse neid ületada?

Aitäh! See, millise maksimaalse kiirusega on mingil teel lubatud sõita, on vastavate standarditega paika pandud. See 120‑kilomeetrine maksimum on näiteks Tallinna-Tartu [maantee] uuel lõigul, mis on kõige viimane lõik kuni Mäoni, nii et ka Tallinna-Kose lõigul, varasemal lõigul, on maksimum 110 kilomeetrit, nii nagu Tallinnast Narva poolegi [sõites]. See on vastavalt teestandardile paika pandud.

Aga meil on praegu koostamisel, lõppjärgus, liiklusohutusprogramm aastateks 2026–2035. Kuna [praeguse] liiklusohutusprogrammi [kehtivus] lõpeb selle aasta lõpus, siis on kohe välja tulemas uus liiklusohutusprogramm. Seal on üks osa ka kiiruse tõstmine, või vastupidi, ohtlikel lõikudel selle vähendamine. Nii et ka selle teema saab läbi käia liiklusohutusprogrammiga seoses. 

Ma ise eelistaks loomulikult ka, et seal, kus tee kvaliteet lubab, oleks kiirus selline, mis on ühtpidi ohutu, aga teistpidi ikkagi maksimaalselt võimalik. Aga tuleb lähtuda ohutusest ja liiklusohutusprogrammist.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Ma natuke laiendan seda teemat. Hiljuti võttis sõna taristuehituse liidu tegevjuht Tarmo Trei ja ütles, et teedevõrgu säilitamiseks ja sektori jätkusuutlikkuse tagamiseks oleks kohe vaja vähemalt 250 miljonit eurot aastas. Sellel aastal, me teame, on eraldatud 99,6 miljonit ehk põhimõtteliselt üle kahe korra vähem. Samuti kritiseeris ta koalitsioonilepingut, öeldes, et selliste üksikute lubaduste asemel vajab teedevõrk palju rohkem raha. Selline aspekt oli ka välja toodud, et riigil puudub taristuehituse pikk plaan ja löögi all on kogu sektor. 

Vaatame neid numbreid. Remondivõlg on kasvanud 774 miljoni euroni, viimase viie aastaga on see kasvanud 12%. Kohalike teede rekonstrueerimise ja remondi vajadus on hinnanguliselt lausa 3,6 miljardit eurot. Teede seisund aina halveneb ja kui valitsus ei eralda riigiteede hoiuks piisavalt vahendeid, siis teede olukord halveneb märgatavalt. Inimeste jaoks muutuvad teed ohtlikumaks, väheneb ligipääsetavus ja teekonnad pikenevad. See kõik mõjutab muidugi majandust, aga ka inimeste turvalisust. Mida rohkem me neid investeeringuid edasi lükkame, seda rohkem me peame mingi hetk maksma hakkama. Võib-olla [me lükkame neid edasi] ka inimeste elude arvelt.

Ma tean, et suvel pannakse kokku järgmise aasta eelarve. Kas te saate kinnitada, et järgmisesse aastasse on planeeritud rohkem vahendeid, kui oli sellel aastal? Kui palju on planeeritud paralleelselt Rail Balticusse, lisaks sellele 70 miljonile, mis läheb rongide tellimisele?

Aitäh! Jah, vastab tõele, et maanteede korrashoid ja remont on viimastel aastatel olnud alarahastatud. Mul on väga hea meel tõdeda, et see trend on praegu väga jõuliselt muutunud. Meediast on loodetavasti päris korduvalt läbi käinud, et mootorsõiduki aastamaksust, kui võtta maha need soodustused, mida Rahandusministeerium praegu veel arvutab, jääb siiski umbes 70 miljonit eurot, mille kohta on lubatud, et igal aastal see teede rahastusse juurde tuleb, võrreldes selle eelarvega, mis oli varasemalt riigi eelarvestrateegias kokku lepitud. Ehk fakt on, et 70 miljonit tuleb igal aastal teede rahastusse juurde. See on värske ja väga hea uudis. Sellest 70 miljonist läheb raha nii teede remonti kui ka hooldusesse ja kruusateede ümberehitusse, mustkatte alla panemisse, ja see laotub üle Eesti ehk ei lähe mitte ainult suurlinnade lähedale. 

Mis puudutab pikka plaani, seda, et Tarmo Trei käis välja mõtte teha teede pikk plaan, siis jah, just eelmisel nädalal kohtusime Tarmo Treiga ja rääkisime sellest. Me leppisime kokku, et hakkame regulaarselt kokku saama. Sellise pikema vaate kujundamine on õige mõte ja seda teed me läheme. 

Lõpuks Rail Balticu rahastamise kohta: see ei puuduta teede rahastust, aga Rail Balticu rahastamiseks läheb nii palju vahendeid, nagu ette on nähtud, etappide kaupa, kui nad jõuavad töödega sinnamaale, kus on vaja rahastust juurde saada. Siin mingit uudist selles mõttes ei ole. Mis puudutab reisirongide tellimist, siis see on regionaalministeeriumi rida ega puuduta Rail Balticu trassi ehitust.

Aitäh! Lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on välissuhtlus. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud välisminister! Ma loodan, et teil on meeles 7. oktoober 2024, kui meie juudi kogukonna pea proua Alla Jakobson juhtis vanal juudi kalmistul teie tähelepanu sellele, et nad ei tunne ÜRO‑s toimunud hääletuste tõttu – [Eesti hääletas] Iisraeli riigi vastu ja Palestiina omavalitsuse poolt – ennast enam turvaliselt. Esimene kõnealune hääletus toimus 2023. aasta detsembris, kaks kuud pärast terroriorganisatsiooni Hamas toimepandud jõhkrat veresauna, ja teine hääletus 2024. aasta septembris, mil Eesti käitus hääletusel vastupidi meie suurimatele liitlastele, avaldades toetust terroriorganisatsiooni Hamas juhitavale Palestiina omavalitsusele. Sisuliselt see nii oli. Ja mõni päev tagasi külastas Eestit Palestiina välisasjade esindaja, kellega te kohtusite. 

Me teame, et Eesti Kunstiakadeemias, aga ka avalikult on peetud kõnekoosolekuid loosungi all "Jõest mereni". Ma loodan, et teie teate, mida see loosung sisuliselt tähendab. Näiteks Pariisis ei julge juudi rahvusest inimesed enam oma nimel Bolti [taksot] tellida, sest iial ei tea, kes sõidab selle Bolti rooli taga ja ega see isik ei ole radikaliseerunud.

Minu küsimus on: mis te arvate, kui kindlalt tunneb meie juudi kogukond ennast Eestis nende vihakõnede ja ‑tegude taustal? Kas meie riigil on mingisugune strateegia meie juudi kogukonna kaitseks? Kas keegi koguneb kusagil, peab nõu ja loob seda strateegiat? 

Aitäh, lugupeetud küsija! Kõigepealt ma soovitan tõsiselt, kui te hoolite Eesti riigist ja hoolite tegelikult ka juudi kogukonnast ja sellest, et me oma ühiskonda koos hoiaksime, nendel keerulistel aegadel sellel päris tundlikul teemal, ajalooliselt tundlikul teemal kõneldes oma kõnet valeväidetega mitte üle külvata ja viha õhutada. See ei ole ausalt öeldes väga sobilik ja vastutustundlik tegevus. Seda esiteks. 

Teiseks. Me oleme väga heades suhetes Eesti Juudi Kogukonnaga. Ma sain eelmisel nädalal kokku Eesti Juudi Kogukonna uue esimehe härra Klasiga ja teiste juhtkonna liikmetega. Meil on pidev side Eesti Juudi Kogukonnaga. Kui neil on muresid, siis on Välisministeerium neile avatud, ka Siseministeerium on avatud. Me tagame julgeoleku, kui vaja, nende haridusasutustes. Selles mõttes on meie suhted väga head. Ma võin öelda, et juudi kogukond Eestis võib ennast tunda väga kindlalt. Nende suhestumine Eesti ühiskonda on ju väga tugev ja vastupidi. 

Selles mõttes on mul tõesti natuke kahju, et ka teie võib-olla ei saa täpselt aru, mis on rahvusvahelises poliitikas tegelikult toimunud. Kuid ma soovitan [teil selle kohta lugeda]. Kui te soovite, siis näiteks Välisministeerium võib kutsuda teid sinna või [ametnikud võivad] tulla teie juurde Riigikokku, teha teile briifi selle kohta, millised resolutsioonid, mis sisuga on olnud nendel hääletustel, harida teid selles mõttes natuke rohkem. Riigikogu liikme vastutus Eesti ühiskonna ees on väga suur. Me oleme valmis teid viima sisuliselt kurssi sellega, mis on toimumas Gazas, mis on toimumas ÜRO‑s ja kuidasmoodi me suhtleme oma juudi kogukonnaga. 

Ma ei oska kommenteerida seda Pariisi väidet. Võib-olla te olete seda kuskilt lugenud. Aga me oleme hea meelega nõus andma teile kogu informatsiooni, et te saaksite selles kõiges paremini orienteeruda.

Riina Solman, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea välisminister! See oli väga asjakohatu käitumine teie poolt, ülbe ja üleolev. Süüdistada küsijat, Riigikogu liiget, valeväidete esitamises! Ma ei esitanud siinkohal ühtegi valeväidet. Nende ÜRO hääletuste kohta olen ma siinsamas Riigikogu saalis teilt ka varem küsinud ja siis te ei rääkinud valeväidetest. Rääkimata sellest, et juudi kogukonna esinaine Alla Jakobson kutsus teid vanal juudi kalmistul 2024. aasta 7. oktoobril korrale ja väitis, et ta ei tunne ennast oma kogukonna eesotsas enam turvaliselt nende hääletuste tõttu. Siin ei olnud ühtegi valeväidet, nii et ärge demagoogitsege!

Mul on teile järgmine küsimus. Kas keegi teie haldusalas tegeleb strateegilise kommunikatsiooniga, mis on alates 7. oktoobrist 2023 paisatud avalikku ruumi ka Eestis ja mis puudutab terroriorganisatsiooni Hamas ühepoolseid arvandmeid ja olustikukirjeldusi selle kohta, mis toimub Gazas, mis toimub nende territooriumil? Ma ei räägi siin mitte riigist, vaid Palestiina omavalitsusest, millel ei ole riigi tunnuseid ja mille esindajaga te alles hiljuti kohtusite.

Aitäh, hea küsija! Ei tasu ärrituda, ma lihtsalt pakun välja võimaluse [saada infot], mida Välisministeeriumil on oluliselt [rohkem] kui näiteks teil. Meil on ju terve võrgustik inimesi, professionaalid, diplomaadid tööl, [me saame] teid viia kurssi jooksvalt ja ka tagantjärele sellega, mis tegelikult toimub [ja on toimunud]. Infomüra on väga palju. Tõepoolest, ärge võtke seda kuidagi isiklikult. Ma lihtsalt kutsun üles rääkima asjadest nii, nagu nad on. See on ka põhjus, mispärast me oleme pidevas ühenduses Eesti Juudi Kogukonnaga. Ameerika juudi kogukonna esindajad olid üle-eelmisel nädalal Eestis, minul on järgmine nädal visiit Iisraeli, meie president käis Iisraelis veebruarikuus, meie siseminister oli Iisraelis kaks nädalat tagasi. Samamoodi suhtleme me ka Palestiina omavalitsuse esindajatega, et omada objektiivset informatsiooni. Ma soovitan teil samamoodi teha. Kuna te seda kõike oma töö kõrvalt ei saa teha, siis ma kutsungi teid üles saama seda briifi või informatsiooni. Siis te saate lähtuda nii objektiivsetest andmetest kui võimalik. 

Mis puudutab kas hukkunuid või mittehukkunuid, siis olukord ongi selline, et meil ei ole võimalik saada täiesti objektiivseid andmeid. Me saame andmeid Iisraelilt ja me saame andmeid Palestiina omavalitsuselt. Olukord on ju päriselt väga keeruline, mis puudutab Gaza sektorit. Sinna ei saa ju sisse keegi väljastpoolt ei vaatlejana ega tunnistajana. Veel keerulisemaks teeb selle see, et humanitaarolukord on läinud seal päris katastroofiliseks. Ühel poolt kannatavad süütud inimesed, kes ei kuulu Hamasi ridadesse, ja teiselt poolt on jätkuvalt ju ikkagi ka pantvangid Iisraeli poole pealt Hamasi käes. Nii et see olukord on seal väga-väga keeruline. 

Eesti riik üritab koos liitlastega üles kutsuda ikkagi sellesama kahe riigi lahenduse [elluviimisele], et seal saabuks mingisugunegi rahu, mis oleks pikaajalisem ning respekteeriks Iisraeli õigusi ja [tagaks] inimeste ellujäämise. See ei ole emotsionaalne teema. See on üks väga tõsine konflikt, võib-olla üks tõsisemaid konflikte praegu maailmas, peale selle, et Venemaa ründab Ukrainat.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh! Väga huvitava teema tõstatas kolleeg Solman. Kui me vaatame natukene ajalugu, siis me näeme, et kõik need rahuvahenduskatsed, mis on olnud, Camp Davidi ja Oslo ja Madridi lepingud, tegelikult ei ole ju olukorda parandanud. See vastasseis, vastastikune veristamine on seal jätkunud läbi aastakümnete. Nüüd on Eesti võtnud väga selge positsiooni teie juhtimisel, Välisministeerium ja praegune valitsus, et toetada Palestiina omariiklust, ja on sellega selgelt valinud poole. Eesti ei ole enam niisugusel – kuidas ma ütlen? – positsioonil, et tuleks kuulata mõlemat poolt ja püüda leida kompromissi ja lahendust, mis sobib mõlemale poolele. Me oleme selgelt valinud poole ja on selge, et Iisraelile see meie positsioon ei sobi. 

Eile käis siin Palestiina omavalitsuse esindaja, kes muu hulgas ütles, et Eesti võiks olla üks nendest, kes on selles konfliktis vahendaja rollis. Minu küsimus on, et kui me vaatame ajaloo peale, mis ei ole viinud tegelikult konflikti lahenduseni, siis kas Eestil oleks mingi konkreetne reaalne plaan, mis oleks vastuvõetav ka Iisraelile, et sellist vahendustegevust arendada.

Aitäh! Kõigepealt, ma ka selle konkreetse küsimuse puhul lükkan ümber selle valeväite, mis ei tule teie suust üldse üllatuslikuna, et Eesti riik tunnustab Palestiina riiki. Ei, Eesti riik ei tunnusta Palestiina riiki ja sellist plaani ka ei ole. Selles mõttes soovitan teil mitte nagu reaalselt valetada, Riigikogu saalis Eesti Vabariigi valitsuse nimel. Tõepoolest, ärge palun seda tehke.

Mis puudutab seda, kas Eesti võiks olla vahendaja või mitte, siis ma arvan, et see on teema, mis käib meile reaalselt üle jõu, sest olukord on seal oluliselt keerulisem. Järgmisel nädalal toimub New Yorgis Saudi Araabia ja Prantsusmaa poolt kokku kutsutud kahe riigi lahenduse konverents, kus Eesti riigi poolt osaleb president Karis. Samal ajal olen mina Iisraelis visiidil. Kaks nädalat tagasi oli Iisraelis ametlikul visiidil meie siseminister. Ehk me suhtleme täiesti selgelt Iisraeliga ja nüüd olid üle päris mitme aasta siin visiidil ka Palestiina omavalitsuse esindajad. 

Kas seal on võimalik leida mingit lihtsat lahendust? Kindlasti ei ole. Muidu oleks see lahendus juba ammu leitud. Eesti ametlik poliitika on aastaid olnud see, et lahendus, mis tooks pikaaegse rahu, kui seda tegelikult soovitakse, on kahe riigi lahendus. Aga see konflikt on hetkel palju keerulisem ja ma ei näe, et seal mingisugune lahendus praegu väga kergelt tuleks.

Suur tänu! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme kuuenda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Riina Solmanil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Riina Solman, palun!

Protseduuriline küsimus puudutab välisministri väljaöeldut. Kas see on kohane, et kui ta tuleb Riigikogu saali Riigikogu saadikutele vastama, siis ta hakkab süüdistama Riigikogu liikmeid valetamises ja esitab ise valeväiteid? Kas see võib kvalifitseeruda laimuks? (Riina Solman jätkab, kuigi mikrofon on välja lülitatud.)

Aitäh! Head kolleegid, mulle tundus, et te klaarisite täpsustavas küsimuses selle konkreetse teema ära ja et erimeelsused said lahendatud. Mis puudutab Palestiina riiki, siis tõepoolest, Eesti ei ole Palestiina riiki tunnustanud, nii et siin oli välisministril väga korrektne faktiväide.

Läheme edasi. Mart Helme on tänane kuues küsija, adressaat on peaminister Kristen Michal ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

No eelmise teema puhul ma ei rääkinud Palestiina riigi tunnustamisest, ma rääkisin sellest, kuidas Eesti diplomaatia on selgelt valinud poole. See on Palestiina poole eelistamine ja toetamine. Sõnad võivad ju väita ühte, aga teod väidavad hoopis midagi muud. See oli eelmise teema kohta. 

Aga see, mida ma soovin nüüd küsida Kristen Michalilt, on tõepoolest seotud julgeolekuga. Julgeolekuaspekt on siin antud juhul see, et küsitluste kohaselt leiab üle 40% inimesi, et nad on nagu võõrdunud, võõrandunud Eesti riigist ega näe Eestit enam selle riigina, selle kohana, mis esindaks nende huve ja mis oleks see riik, mida nad on ka ise valmis toetama ja aktsepteerima sellisel kujul, nagu ta praegu eksisteerib. 

Mis on selle põhjuseks? Ma püüan omalt poolt neid põhjuseid leida. Põhjuseks on muidugi see, et viimase kolme ja poole aasta jooksul on avalikkusele kogu aeg valetatud, alates sellest väitest, et maksud ei tõuse, ja lõpetades selle väitega, et inimesi kaasatakse, olgu siis tegemist mingite sõjaväepolügoonidega või mingite tuuleparkide või päikeseparkidega. Tegelikult sõidetakse inimestest kogu aeg üle, kohalikest inimestest, kohalike inimeste initsiatiividest sõidetakse üle. Nüüd me näeme, kuidas tahetakse hakata riigi eriplaneeringutega üle sõitma kohalike omavalitsuste õigusest detailplaneeringute ja muu sellise osas. Kas te ei tunneta Stenbocki majas ja ministeeriumide majades, et see on meile väga tõsine julgeolekuoht, kui meie oma rahvas on pettunud oma valitsuses, on pettunud oma riigis ja ütleb, et ta on [Eesti riigist] võõrandunud ja see valitsus ei esinda Eesti rahva huve?

Aitäh, hea küsija! Seda teemat on käsitletud. Te viitate ilmselt Riigikantselei uuringule, mis on ka avalikkuse ees olnud. Vastab tõele, et Eesti elanike ühiskonda kuulumise tunne on vähenenud: eestlaste seas 12%, muust rahvusest elanike seas koguni 22%. Mitte-eestlastele lisaks on kuuluvustunne madalam ka madalama haridustasemega ja sissetulekuga inimeste hulgas. 

Ütleme nii, et eks neid põhjuseid võib otsida erinevaid. Teie tahate öelda, et valitsus on nii halb, valitsemissüsteem on halb, küllap jõuate ka e‑valimisteni ja kõige muuni. Mina arvan, et tõenäoliselt on põhjus ikkagi käimasolev sõda. Mitte et see üksi seda selgitaks, aga sellest on tekkinud regioonis ka ebakindlus ja majandussurutis. Meil ei ole mõtet üksteisele rääkida, et inimesed ei küsi sõja kohta, et nad ei muretse selle pärast, mis toimub ja kuidas Eestis ennast kindlalt saab tunda. Sellise mure vastu saab ikkagi sellega, et tuleb tagada nii julgeolek kui ka majanduse konkurentsivõime. Ma ütleks nii, et uus valitsus, mis nüüd juba mõned kuud toimetab, toimetab minu hinnangul selles suunas väga hästi. Üle hulga aja on mul selline tunne, et meil on ikkagi selline võib-olla heas mõttes nii-öelda 1990‑ndate valitsus, mis tegutseb kiiresti ja õiges suunas, ilma tegevust aeglustamata. 

Esiteks, peaaegu esimene otsus, mille me selleks tegime ja mis peaks andma kindlustunnet meile kõigile, on kaitsekulutuste tõus 5%‑ni. See ei ole 3.50, nagu Kreisiraadio ütles, vaid miljardid – sellesse, et Eestis oleks vajaminev tehnika, vajaminevad relvad ja varustus ning sõbrad teaks meie peale loota ja vaenlane taipaks mitte torkida. 

Teine asi, mis toimib väga hästi: meil on koos Eesti riigi tippettevõtjatega käima lükatud Eesti ajaloo suurim bürokraatia vähendamise programm. Mugavuse huvides ütlen neile, kellel on soovi seda vaadata, et valitsus.ee leheküljelt saab seda näha. Seal on kokku koondatud erinevad normid, aktid, bürokraatlikud tegevused, mis me oleme [kaotanud]. Ma olen ka varem toonud neid näiteid, kuidas Terviseamet peab otsima moppi, ämbrit ja kummikindaid Elroni rongist, peab redelit kontrollima ja nii edasi. Juba sel nädalal on valitsuses järgmised ettevõtjate ettepanekud, mis puudutavad planeerimise lihtsustamist.

Proovides kogu seda pikka juttu kolme minutisse suruda: jah, kuuluvustunne on vähenenud, ilmselt on selle põhjus ebakindlus, sõda ja majandussurutis. Majanduse tunneli lõpus paistab valgus, tööstuses on kasv alanud. Nii et ma arvan, et lähiaastad toovad kindlasti ka paremaid uudiseid.

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Muidugi on häiriv see, mida on ka teiste ministrite suust ja varem teiegi suust kuulda olnud, et madalama haridustasemega inimesed, et nii ja naa ja kolmandat moodi. Teate, madalama haridustasemega inimesed on täpselt samuti Eesti rahvas nagu kõrgema haridustasemega inimesed. Siin ei ole võimalik vahet teha, et need on head Eesti inimesed ja nemad saavad asjast aru, aga need on halvad Eesti inimesed, nad ei saa asjast aru, nad on harimatud ja nende arvamusega me seetõttu eriti arvestama ei pea. Nii ei saa asju võtta. Riik on tervik, rahvas on tervik ja kõikide [inimeste] huvidega tuleb arvestada, olgu nad harimatud või haritud. 

Aga ma tulen tagasi tänase infotunni esimeste küsimuste juurde. Ma vaatan neid reaktsioone, kuidas on inimesed sotsiaalmeedias põlema läinud seoses selle vangide lepinguga, mis on täiesti võrreldav prostitutsiooniga, riik prostitueerib, riik müüb ennast, kusjuures müüb väga odavalt, peenraha eest. See ei ole tõsiselt võetav raha. Kui te väidate, et Rootsi riik maksab selle kinni, siis no teate, prostituut ostab ka kliendi raha eest preservatiivid ja libestid ja muud vajalikud asjad, mida tal selles töös tarvis läheb. Ma tõesti võrdlen seda prostitutsiooniga ja võrdlen veel kõige odavama, tänavaprostituudiga, sest kõrgklassiprostituut küsiks ikka rohkem raha. 

See on järjekordne näide selle kohta, kuidas te tuimalt – tuimalt! – panete siin meil Riigikogus vastates ja kuidas valitsus jällegi tuimalt avalikust arvamusest üle sõidab, rääkides mingisugusest parlamentaarsest debatist. Küsimus ei ole parlamentaarses debatis, küsimus on selles, et te tahate Eestis vähendada turvalisust, [tuues siia] neid inimesi, kes on kuskil väga võikaid kuritegusid korda saatnud. Jutt sellest, et nad vabanevad Rootsis, kui nad siin 10–15 aastat ära istuvad … Ei mäleta siis keegi seda, et kunagi oli keegi Liisa Pakosta ja kunagi oli keegi Kristen Michal, kes ütles siin saalis, et mis te muretsete, nad vabanevad ju Rootsis. Ei ole niimoodi.

Teie aeg!

Rootsi riik võib-olla laiutab käsi. Aga kujutage nüüd ette, te ütlete, et vangla on tühi ja riik ei pea tühja vanglat hoidma. Võib-olla meil tekib olukord, kus meil on vaja seda vanglat täita. Näiteks vahetub valitsus ja hakkab tänaseid korruptante trellide taha saatma ja paneb vangla täis.

Aitäh, Mart Helme! Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Kas te ei arva, et see teie poliitika on lühinägelik ja ka julgeoleku seisukohast mitmes aspektis ohtlik?

Mart Helme! Vabandust, härra peaminister! Mart Helme, 40 sekundit läks üle. See käib teiste kolleegide arvelt. Meil on siin kümnes küsija Varro Vooglaid. Me ei jõua temani, kui teie küsite 40 sekundit kauem. Üritame natukenegi ikkagi sellest ajaraamist kinni pidada. Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt, sotsioloogilistes küsitlustes kasutatud rühmituste [mainimine] ei ole kindlasti kellegi halvustamine. Nii lihtsalt grupeeritakse ja see on Riigikantselei uuringus sellisel viisil välja toodud. Sellist woke-katset teie poolt ei olekski oodanud, et te peate sotsioloogilise grupi nimetamist halvustavaks. Kui keegi ütleb 50+-mehed, siis see ei ole halvustamine, vaid teadmine, et sinna gruppi kuuluvad 50+-mehed. Seda esiteks.

Teiseks, tunnistan, et teie teadmised prostitutsiooni üksikasjadest ja kaubanduslikud ülevaated on hämmastavad, ilmselt põhjalikud. Alati on väga hariv teid kuulata. See ülevaade oli pehmelt öeldes meeleolukas. Olge tänatud. 

Mis puudutab maksumust – ma ei tea, kas te siin enne olite, vist olite –, siis kui ma pean selle maksumuse kirjelduse tooma, ütlen loomulikult, et meil on tühi vangla, mille [tühjalt] seismine oleks nii või teisiti kallim, meil oleks siis sisejulgeolekus vähem töötajaid ja kui meil on tulevikus vaja vanglat kasutada, siis oleks meie võimekus madalam ja Tartu piirkonnas oleks vähem töökohti. 

Hinna kohta: tõepoolest, Rootsi maksab kinni kõik välisvangidega seonduva. Hinnavõrdluse näiteid ma olen ju siin toonud, aga toon veel. Belgia maksis Hollandile 500 vanglakoha eest, kui Belgia rentis Hollandist vanglakohti Tilburgi vanglas, 30 miljonit eurot aastas. Seda oli vähem, kui Rootsi maksab Eestile. Norra maksis Hollandile 242 vanglakoha eest 25,5 miljonit eurot aastas. See on üsna samaväärne Eesti-Rootsi lepinguga. See annab teile selle konteksti, kuidas Euroopas see maksumus on. Rootsi maksab Eestile 300 koha eest aastas 30,6 miljonit eurot. Kui neid kinnipeetavaid on üle 300, siis makstakse täiendavalt 8500 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta. Jah, nii et siin on teile numbrid, et teil oleks ülevaade.

Lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Ma tulen tagasi selle Riigikantselei tellitud küsitluse tulemuste juurde, millele Mart Helme oma algses küsimuses osutas ja mida teiegi kommenteerisite. Aga ma ei saa päris täpselt aru, kust te võtsite need numbrid, et eestlaste seas on see Eesti ühiskonda kuulumise tunne langenud 12% ja muu rahvuse esindajate seas 22%. Ma ei näe siin isegi lühiajalises plaanis sellist langust, mina näen teistsuguseid numbreid. Ma näen, et lühiajalises plaanis on see eestlaste seas langenud 17% ja muu rahvuse esindajate seas 5%. 

Aga teie vastus on ka selles mõttes huvitav, et kui teil on see uuring endal juhuslikult ees või kui te leiate selle kiiresti üles, siis te näete ju seda, et võrreldes 2022. aasta lõpuga, kui Reformierakond tuli võimule, on eestlaste seas – kuulake nüüd hoolega, see on tõesti tähelepanuväärne, minu jaoks oli see ka rabav – langenud Eesti ühiskonda kuulumise tunne 79%‑lt 51%-le. Ma ei räägi siin kõikidest Eesti elanikest, vaid ma räägin eestlastest. See on ikkagi päris sünge, sest kui te nüüd ütlete, et põhjuseks on Ukraina sõda, siis mulle tundub, et sõjaline olukord võiks pigem inimesi liita ja ühtekuuluvustunnet suurendada. Aga me näeme mitte ainult vastupidist protsessi, vaid me näeme drastiliselt vastupidist protsessi: 79%-lt 51%-le. 

Sellega seonduvalt ma mõtlesin teie käest nüüd küsida, kas te äkki [selgitaksite] meile oma tunnetust ja annaksite ülevaate, kuidas teie seda tõlgendate. Miks on sellest ajast saati, kui Reformierakond võimule tuli, Eesti ühiskonda kuulumise tunne eestlaste seas langenud 79%‑lt 51%‑le? Kas sellel võib olla midagi pistmist maksutõusudega, kas sellel võib olla midagi pistmist abielu ümbermääratlemisega, kas sellel võib olla midagi pistmist meie ebausaldusväärse valimissüsteemiga? Lõppkokkuvõttes, kas te arvate, et Rootsi vangide Eestisse vedamine süvendab või parandab seda probleemi?

Aitäh! Jah, seda uuringut mul ees ei ole. Need numbrid, mida ma tsiteerisin, olid väljavõte sellest uuringust, aga ma saan need alati üle kontrollida, pole küsimust. 

Ma siiski ütlen, et te jälle unustasite sellest loetelust olulise välja. Kui vaadata kõiki sotsioloogilisi küsitlusi selle kohta, mis inimestele Eestis muret teeb, ja kui inimestega vestelda, siis selgub, et põhiline ei ole mitte e‑valimiste süsteem, vaid ikkagi sõda, see, kuidas lõpeb sõda Ukrainas. Mul on väga kahju, et te ei märka, et see põhjustab ebakindlust. 

Samamoodi jääb teil märkamata, et kaitsekulutuste kasv on meile peale sunnitud valik, et Eesti püsiks ka tulevaste põlvede vältel. Meie kaitsekulutused kasvavad väga kiiresti, 3,5% peal on need praegu, järgmisel aastal on need 5,4%. Selleks on vaja meil kõigil maksuraha panustada. Jah, maksusüsteem saab lihtsamaks. Maksukoormus küll langeb, aga me võtame laenu juurde, et katta kaitsekulutusi. 

Selle kuuluvustunde koha pealt – ma teie kolleegile juba seda kommenteerisin – mina ise hindaks nii, et tõenäoliselt on selle põhjus sõda ja majanduslik surutis, mis on ka seotud sõjaga. Majanduslik olukord on ju viimased paar aastat olnud, kuidas öelda, viletsa suusailma sarnane, tegelikult on majandus ju kahanemises olnud. Eelmise aasta lõpus pöördus majandus kasvurajale. Statistiliselt näidati esimest kvartalit nullilähedasena, 0,3‑ga miinuses, või kui korrigeerida päevade arvu ja kõige muuga, siis 0,1‑ga plussis. No ütleme, et nullilähedasena. 

Selle põhjus oli eeskätt – tasub vaadata Aivar Sõerdi postitust, ta on selle lahti võtnud, teised analüütikud samamoodi – soe talv ja soe kevad. Meil kulus toasoojale ja energiale vähem [raha]. See tähendas seda, et ka SKP kasv jäi selle võrra väiksemaks. Selle mõju oli päris suur, 0,7. Nii et seda tasub vaadata. 

Kui te küsite poliitilise polariseerumise ja valeinfo kohta, siis mina arvan, et, jah, see poliitiline polariseerumine, eriti selliste Kremli-meelsete narratiivide levitamine, nagu Eestis mõned seda teevad, kindlasti põhjustab ka inimeste võõrdumist avalikust võimust ja parlamendist. Nii et ma kutsun ka teid üles valeinfost hoiduma ja selle vastu aktiivselt võitlema. (Pahane hääl saalis.)

Suur tänu, head kolleegid! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on suurenevad raied pühapaikades. Tiit Maran, palun!

Aitäh selle võimaluse eest! Nagu koalitsioonileppest on näha, siis praegune valitsus teeb kõik võimaliku, et ülemõõdulise puidutööstuse toormevaru säilitada. Sellest siis ka see [mõte, et] 70% metsamaast vabastada toormepõldudeks, sõltumata sellest, mis on meie rahva esteetilised, kultuurilised ja sotsiaalsed väärtused. Paratamatult tekib küsimus, kas valitsusel on üldse mingi arusaam meie süvakultuuriväärtustest ja mingi suhtumine neisse või mitte.

Ma räägin siin ühest aspektist, mis puudutab pühapaiku, sellest aspektist, millel on meie kultuuri süvaolemusele äärmiselt suur tähendus ja seda täiesti sõltumata sellest, kas tehnokraatlik mõtteviis seda mõistab või kas tehnokraatlik mõtteviis üldse saab aru, mis on sõna "püha" taga. Ma toon mõningad näited selle kohta, mis on toimunud, hiljuti avaldatud aruandest. Aastast 2008 alates on looduslikest pühapaikadest lagedaks raiutud 8,4 ruutkilomeetrit metsa. Lageraiet on tehtud 645 pühapaigas, mis moodustab kolmandiku, ma kordan, kolmandiku kõikidest pühapaikadest. Seitsmeteistkümne aasta jooksul on pühapaikadest eemaldatud peaaegu veerand miljonit tihumeetrit puitu, mille maksumus on umbes 14 miljonit. Mis on kõige hullem? See ei ole mitte taanduv protsess, vaid [laienev] protsess. Nii on viimastel aastatel lageraiete maht peaaegu kahekordistunud. Seetõttu võib öelda, et selline brutaalne marodööritsemine ja rüüstamine, nagu praegu toimub meie looduslikes pühapaikades, on täiesti pretsedenditu. Sellist asja pole ajaloos kunagi enne olnud. Need on need pühapaigad, mis on meie rahvale, meie rahva esindajatele pühad. 

Nüüd tuleb küsimus. Kas valitsus üldse peab pühapaikade säilimist oluliseks või mitte? Kui jaa, siis mida valitsus kavatseb teha, et need säiliksid, needsamad paigad, mis meie inimestele on olulised? Kui mitte, siis kas on oodata, et ühel hetkel lähevad käiku ka kirikuaiad ja surnuaiad, ikka selleks, et liiga suure puidutööstuse toormevajadust rahuldada?

Aitäh, hea küsija! Ma kõigepealt korrigeerin küsimuse algust ja siis jõuan pühapaikade juurde. Seesama 70 : 30 printsiip oli meil ju teemaks ka eelmise valitsuse ajal, kuhu sotsiaaldemokraadidki kuulusid. Minu meelest on seda kaitstava ja majandatava metsa vahekorda arutatud ikkagi väga-väga pikalt, see ei saa ometi üllatus olla. Me ei pruugi üksteisega ju nõustuda, aga minu arvates [on õiged] need ütlemised, et head, selged reeglid loovad ka rahu või et hea aed teeb head naabrid. See, et on teada, et meil on 30% maismaast ja merest kaitse all ning 70% metsast majandatav, annab kindluse tööstusele, mis on, me ei salga, ju suur tööandja. Teisest küljest annab see meile teadmise, et meil on kaitse all väga palju väärtuslikku. Ma arvan, et selle kaitse alla võtmise pärast me ei pea kuidagi silmi maha lööma, me oleme Euroopas ja maailmas ühed tublimad tegelikult, mitte kehvemad. Seda ütlesin alguseks, konteksti jaoks. 

Teiseks, mis puudutab pühapaikasid, siis jah, kuna te täpsemalt ei öelnud, siis ma eeldan – eeldus on tihtipeale vigade ema, nii et te saate mind parandada –, et te viitate Hiite Maja looduslike pühapaikade kaardikihile. Tegemist on kaardikihiga, mis on loodud sihtasutuse poolt, mis lisaks Muinsuskaitseametile on kaardistanud pärimus‑ ja pärandkultuuri. Asi on selles, et Hiite Maja looduslike pühapaikade kaardikiht ei ole ametlik kaardikiht, aga riiklikus kaardirakenduses jätab ta mulje, nagu oleks tegemist riiklikult tunnustatud kaardikihiga. Maa-amet on selle üles pannud kui üldhariva materjali maaomanikele. Maaomanikku ei ole teavitatud looduslike pühapaikade alade inventeerimisprotsessi kaasamisest ja piiravate tingimuste kehtestamisest ning seetõttu saavad paljud alles tagantjärele teada, kui midagi on kas maha võetud või soovitakse müüa või kui midagi muud toimub. Selline segadus kahjustab loomulikult nii metsaomanikke, riiki ja riiklike registrite usaldusväärsust kui ka tekitab juurde bürokraatiat ja juriidilisi vaidlusi. Oluliste kultuuriobjektide seiret ja kaardistamist maastikul teostab ikkagi Muinsuskaitseamet. Muinsuskaitseametil on selleks olemas kindel metoodika. Muinsuskaitseametil on kohustus objekti kontrollimisest maastikul ja andmebaasi kandmisest maaomanikku teavitada. Aga me saame [seda teemat] veel jätkata.

Suur tänu! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Paraku ei vastanud te mu küsimusele. Ma kordan veel korra. Umbes kolmandik meie pühapaikadest on rüüstatud. Seda sõltumata sellest, kas on olemas mingisugune süsteem, mis praegu töötab või ei tööta. Minu küsimus oli: mida valitsus plaanib ette võtta sellise rüüstamise lõpetamiseks? Vastust ma ei saanud. Aruanne on sellel aastal välja antud tõesti Hiite Koja poolt. Kas te väidate, et nende andmed on kõik väärad? Kui need on väärad, siis millised on tõesed andmed? Ikkagi on küsimus, kas te peate pühapaikade säilitamist oluliseks või ei pea. Ma ei saanud vastust. Palun [vastake] uuesti!

Aitäh, hea küsija! Tunnistan, et aeg sai lihtsalt otsa. Aga õnneks on [mul jälle] kolm minutit ja ma saan jätkata. 

Muinsuskaitseamet – see on vastus sellele küsimusele, mis siis edasi saab – kontrollib jõudumööda ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu abil neid objekte üle. Ta on juba otsustanud mitmed objektid riikliku kaitse alt välja jätta kui mitte piisavalt esinduslikud objektid. See tähendab, et see Hiite Maja kaardistus, need objektid tingimata ei kuulu nende objektide hulka, mis kaitse alla lähevad. See tähendab, et see andmestik sellel kaardil ei ole 100% usaldusväärne ja piirangud tingimata põhjendatud. 

Keskkonnaamet annab koos metsateatisega – raiet lubav või mitte – infot ka Muinsuskaitseameti kaardistatud objektide kohta, on kaardistatud olulised pühapaigad ja kultuuriliselt olulised objektid maastikul ja metsas. Riigil ega inimestel ei ole siis, kui vabatahtlik organisatsioon mingi kaardikihi loob, kohustust selle järgi käituda. Selleks on ikkagi loodud reeglid, mida ma just kirjeldasin ja mille alusel peavad kõik oma otsuseid ja toimetamisi sättima. 

Kui te küsite, kas riik peab neid oluliseks, siis loomulikult peab oluliseks. Sel viisil, nagu ma kirjeldasin, riigiametid ka sellega tegelevad, vaatavad üle ja on isegi selle nii-öelda vabatahtliku kaardikihi üles pannud. Aga sellest iseenesest õiguslikud tagajärjed ju veel ei tulene.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Kui hea kolleeg Tiit Maran küsis konkreetselt pühapaikade kaitse kohta, siis mina soovin laiendada küsimust väärtustele üldisemalt. 

Austatud peaminister! Küsimus ei ole ju ainult metsamajandamises või hektarites ja tihudes ega isegi ainult eurodes mitte, vaid meie ühise kultuurilise südametunnistuse olemasolus või selle puudumises, selles, kas meie kui rahvas tahame järgmistele põlvkondadele alles jätta midagi sellest pühast ja puutumatust. Pühapaigad ei ole ju mets kui ressurss. Need on oluline osa meie kultuuri sügavamast loost, meie keele, kommete ja identiteedi oluline osa. 

Küsin teilt, austatud peaminister, kas valitsus on oma otsustes lähtunud kultuuri ja loodusväärtusi arvestavatest kaalutlustest või on praegu selgelt prioriteediks saanud üksnes teatud majandusharude surve ja huvid. Kuidas on nende otsuste tegemisel hinnatud näiteks Eesti inimestele oluliste identiteedikohtade, pühapaikade väärtust ühiskondliku sidususe ja rahvusliku identiteedi hoidmise seisukohast?

Aitäh! Ma teie kolleegile Tiit Maranile vastates juba kirjeldasin, et vabatahtliku [organisatsiooni], MTÜ, sihtasutuse loodud kaardikihi objektide seiret ja kaardistamist maastikul teostabki Muinsuskaitseamet, kellel on olemas oma metoodika, kohustused ja reeglid, kuidas see kõik käib. See ongi see, kuidas riigis vaatab pädev asutus üle objektid, otsustab, kas nad on riikliku kaitse jaoks piisavalt esinduslikud, või nagu ma juba viitasin, ta on otsustanud mõned objektid ka kaitse alt välja jätta või neid kaitse alla mitte võtta. Kogu see andmestik ei ole tingimata alati nii usaldusväärne ja kõik piirangud põhjendatud. Sedasi ju riik tegelikult toimibki, et meil on reeglid, kuidas teatud piirangud [millegi] kaitseks seatakse. See kõik toimub sellepärast, et riik peab neid objekte – ütlen nii parema termini puudumise tõttu – kaitsmist väärivaks ja vajalikuks. Sellisel juhul, kui nad väärivad kaitsmist ja on vajalikud, on nad ka osa sellest identiteedist, mida kaitstakse.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on pensionärid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Peab tunnistama, et viimase kahe aasta jooksul on Eesti pensionärid saanud valitsuselt kohe mitu halba uudist. Ma arvan, et kõige häbiväärsem neist oli koalitsiooni otsus – selle koalitsiooni, kuhu kuulusid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond – taaskehtestada tulumaksuvaba miinimum vanaduspensionäridele, 776 eurot kuus, ja kõik, mis sellest üle läheb, maksustatakse tulumaksuga. Vahepeal on tulumaksumäär teatavasti tõusnud 20%‑lt 22%‑le, aastal 2026 tõuseb veelgi rohkem, 24%‑le. See kindlasti ei ole päris see, millest need erakonnad rääkisid enne valimisi. Tuletan meelde, et näiteks teie juhitav Reformierakond lubas tõsta pensioni 1000 euroni kuus. Praegu on [keskmine vanaduspension] 817 eurot ja osa sellest on nüüd ka tulumaksuga maksustatud.

Lisaks, loomulikult mõjuvad pensionäridele negatiivselt kõik juba mainitud maksupoliitilised otsused: näiteks käibemaksu tõus 24%‑le, sest see tähendab toiduainete, kommunaalteenuste ja ravimite kallinemist. Toidukaubad on viimase kahe aasta jooksul niigi kallinenud keskmiselt 40% võrra ja hinnad tõusevad veelgi. Uus automaks on ka vanemaealistele halb uudis, sest valitsus ei ole neile ega ka teistele haavatavatele ühiskonnagruppidele teinud mingeid erisusi ega soodustusi. 

Saate te võib-olla seda kõike kommenteerida, esiteks, ja teiseks, saate ehk öelda, mida head on see valitsus siis viimase kahe aasta jooksul teinud, mis oleks ka pensionäridele kasulik?

Aitäh, hea küsija! Teid on peaaegu ihuüksi siia saali jäetud – nüüd tuli kolleeg toetuseks juurde –, ehkki me käsitleme pensionäridele olulisi teemasid. 

Kõigepealt, jah, ma siiski meenutaks, võib-olla teil pole meeles, et üks Keskerakonna valitsus ju kaotas selle pensionäride maksuvaba määra. Seegi on ajalooline oluline nüanss, ehk tasub meenutada. 

Teiseks, pensionide puhul, ma arvan, on üsna üldteada, et mina olen peaministrina öelnud, et nii kaua, kui mina peaminister olen, pensione kärpima ei minda ja indekseerimine jätkub nii, nagu on, hoolimata sellest, et Parempoolsete partei liikmed [on teinud ettepaneku see kaotada]. Ma mäletan ka varasemast ajast, kui Isamaa, see oli siis sihuke Mart Laari aegne Isamaa, tegi ettepanekuid pensionide kärpimiseks. Tollane peaminister Andrus Ansip lükkas need tagasi. Olgu see sõnum siis antud, et pensionide indekseerimine jätkub ja pensionid kasvavad.

Vaatame nüüd numbreid, sest muidu on ju väga palju emotsioone ja neid võib olla erinevaid. Keskmise netovanaduspensioni suhe keskmisse netopalka tõusis 2024. aastal 49%‑ni ja 2025. aastal on keskmise netovanaduspensioni suhe keskmisse netopalka samuti ligi 50%. See on päris tähtis number tegelikult, mida meelde jätta. Kui te räägite oma maailmavaatest ja asjadest, siis mina võin öelda, et näiteks Keskerakonna valitsemise ajal 2018. aastal oli keskmise netovanaduspensioni suhe keskmisse netopalka vaid 39%, mis iseenesest ei ole ka väike number, aga see vahe on tohutu suur: 39 ja 50. Tegelikult on pensioni suhe keskmisse netopalka oluliselt kasvanud. 

Vanaduspension on viimastel aastatel tõepoolest kasvanud kiiremini kui palgad, ka inflatsioonist kiiremini. Vanaduspensioniealistele jääb ka tulevikus kõrgem tulumaksuvaba miinimum. 2026. aasta alguses – see on ju samamoodi teada, ma olen seda öelnud – see Isamaa, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide ühiselt loodud astmeline tulumaks, mida kõige kirglikumalt kaitseb viimasel ajal Isamaa, ikkagi kaotatakse meie poolt, visatakse loodetavasti ajaloo prügikasti. 2026. aasta algusest tõuseb tulumaksuvaba miinimum järsult, 700 euroni. See tähendab, et näiteks keskmist palka saavale inimesele jääb umbes 1500 eurot rohkem kätte. Pensionäridele jääb ka kõrgem tulumaksuvaba miinimum ehk 776 eurot kuus. Pensionäridel, näiteks, valitsuses tegime ka selle otsuse, eriarstivisiidi tasu ei tõusnud. Vanadus‑ ja töövõimetuspensionäridel kehtivad suuremad soodustused retseptiravimite ostmisel. Keskmine vanaduspension kasvas 1. aprillil pea 6%, ulatudes 817 euroni.

Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Alustame sellest, et see teie mainitud suhe on kasvanud eelkõige tänu indekseerimisele ja oleks kasvanud ka ilma Reformierakonnata. Indekseerimine igal aastal on meil [seaduses] kirjas ja väga tore, kui te lubate, et see ei kao mitte kuskile. Loodetavasti tõepoolest ei kao, aga seda me saame näha. 

Teiseks, kui mälu mind ei peta, siis viimane, kes erakorraliselt pensione tõstis, oli ikkagi just nimelt Keskerakond, olles valitsuses. Tõus ei olnud küll väga suur, aga [seda tehti] põhimõtte pärast. 

Loomulikult, kui ma küsin, mida head on see valitsus teinud, siis ega ma ei oota vastust stiilis, et me pole tõstnud näiteks eriarstivisiidi tasu. Teisisõnu: oleks võinud ju tõsta kõike, aga me seda ei teinud ja see ongi juba hea. Ma ootasin midagi stiilis, et kehtestasime küll automaksu, aga näiteks jätsime pensionärid sellest kõrvale. See oleks, ma arvan, olnud päris hea samm, aga kahjuks seda ei juhtunud ja pole kuulnud, et valitsusel oleks lähitulevikuks selline plaan olemas. 

Vaatame Eurostati andmeid. 55% Eesti elanikest, kes on juba pensionieas, töötavad. See on kõrgeim näitaja kogu Euroopa Liidus. Tegelikult ei ole see nii sellepärast, et nad väga tahaksid töötada, vaid nad vastavad, et nad teevad seda sellepärast, et üldse ellu jääda, sest meie pensionid on hästi tagasihoidlikud, nüüd on need ka veel tulumaksuga maksustatud. Kas teie arvates meie pensionärid elavad Eestis hästi, kas nende sissetulekud on piisavad ja kas nad peaksid sellise elu üle rõõmu tundma?

Aitäh! Teil oli väga palju selliseid küsimusi, mida ma veidi parandan või mille kohta ma annan tagasisidet. Te ütlesite, et indekseerimine toimuks ka ilma Reformierakonnata. Ma olen korduvalt rääkinud, et indekseerimine ei toimugi tänu ühelegi ametisolevale valitsusele. Aga ometi on neid poliitjõude, kes varjatult või otse tahavad rääkida – kordan taas, et näiteks parempoolsed, aga varem on seda öelnud ka isamaalased –, et tuleks minna pensionide kallale. Tõnis Lukas, kes ajalugu mäletab, on siin saalis. Omal ajal, kui oli eelmine majanduskriis, soovitas Isamaa Andrus Ansipil pensionide kallale minna. Andrus Ansip otsustas seda mitte teha. Mina teen sama otsuse, et pensionide kallale me ei lähe. Ütlen seda, et oleks hästi klaar, et pensionärid võivad ennast turvaliselt tunda. 

See mind muidugi veidi ehmatas – ma arvan, et te saate seda lauset korrigeerida –, kui selle kohta, et indekseerimine tulevikus ei muutu, te ütlesite, et seda saame näha. Ma loodan, et inimesed ei saanud signaali, et Keskerakond tahab minna pensionide kallale, indekseerimise kallale. Ma südamest seda loodan ja kutsun teid üles sellest mõttest loobuma, kui teil selline mõte oli. See on väga oluline. 

Viimane erakorraline pensionitõus, kui ma õigesti mäletan, oli vist seitse eurot ja see tõepoolest tehti Keskerakonna poolt, see on fakt. 

Vaatame pensioni üldist ostujõudu. Pensioni ostujõud on viimase 27 aastaga kasvanud pea 4 korda, 3,9 korda. Võrreldes COVID-i-eelse perioodiga on pensionide ostujõud kasvanud 17%, peaaegu viiendiku võrra. Nii et pensioni ostujõud on kasvanud ja peab kasvama, sest inimeste toimetulek vanaduspõlves peab olema tagatud. 

Aga kui me vaatame kaugemale tulevikku, siis mina oleks mures. Selles on teie osalus samamoodi ilmselt olemas. Minu meelest üldse kõige suurema riski pensionisüsteemile on tekitanud see, mis Isamaa juhtimisel toimus. See on seesama käsi kassasse ehk ettekujutus, et teise pensionisamba maksete arvelt, inimeste tulevikukindluse arvelt on võimalik jooksvaid kulutusi rahastada. Ma tean Isamaa plaani. Nende [plaan] on teine pensionisammas praktikas likvideerida, võtta see raha jooksvate kulutuste katteks. See on Isamaa erinevate plaanide katteallikas. Sellised katsed pensionisüsteemi sisse käppa ajada lõhuvad tuleviku pensionisüsteemi. Need inimesed, kes uskusid Isamaa juttu – ma saan aru, et Isamaa liidrid ise teisest pensionisambast ei väljunud –, said vastu püksa. Vastu püksa saame me kõik koos, kui me peame nendele inimestele maksma sedasama pensioni, kui saavad need inimesed, kes pensioni kogusid. Need [teisest sambast loobunud inimesed] seda ootavad, aga nemad Isamaa juhtide õhutusel viisid [selle raha] poodi. Mõni ostis teleri, mis vanaduspõlves äkki südant või silma soojendab, mõni sõitis Soome ja kolmas ostis küprokit, õige vähesed ainult investeerisid seda edasi. See oli tegelikult sigadus pensionisüsteemi suhtes. 

Lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Lisaks teile endale naudin ka mina väga teie etteasteid ja sõnaseadmist. Jah, Isamaa on tõesti viimasel ajal, paistab, teil südamel ja teie lemmikerakonnaks saanud. Mis teid seal Reformierakonnas veel kinni hoiab? Ega ma ei saagi õieti aru. 

Ma küsin pensionisüsteemide kohta. Kui meil on töökäsi üldises plaanis vähe, siis ühiskond ikka mõtleb strateegiliselt, kuidas asju lahendada. Ütleme, et praegune suhteliselt kõrge tööpuuduse faas on midagi ajutist, nagu need asjad ikka tõusevad ja langevad, aga pikas plaanis on rahvastikupoliitilised sammud meid kahjuks viinud sellisesse olukorda, kus meil on perspektiivis näha töökäte puudust. Taani tõstis – ta tegelikult tegi seda juba varem, aga nüüd fikseeris selle uuesti – pensioniea 70. eluaastani. Meil tuleb kohe kätte see viimane piir, see on kunagise otsuse najal 65. eluaastani liikunud. Kuidas te sellele vaatate? 

Üks soovitus valitsuse liikmetel on olnud kontrollitud sisseränne, või ütleme, et te planeerite suuremat sisserännet, et töökäte puudust lahendada. Aga kas te praegu olete rahul nii-öelda pensioniealiste tööhõivega? Mida siin paremaks saaks teha? Kas on arenguid, et pensioniealised saaksid tööturul rohkem oma rolli kanda, et me ei peaks mõtlema nii suurele sisserändele?

Aitäh! Ma olen nõus, et see on päris oluline tulevikuküsimus, et kui meil tööealine elanikkond väheneb, siis kuidas me tagame selle, et me suudame tulevikus maksta pensione, riiki ülal pidada, sest jah, ega asjad odavamaks pole läinud, seda me oleme ju läbi aegade näinud. Teatud teenuseid on võimalik muuta elektrooniliseks, muuta efektiivsemaks, ja see on kindlasti üks osa sellest [lahendusest]. Teatud hulk teenuseid on võimalik anda üle erasektorile, et riik neid ei peaks osutama. Seegi muudab seda lihtsamaks. Aga väikese iseseisva riigi pidamine ühiku kohta, inimese kohta on kindlasti kallim kui suure riigi puhul. See nii on, aga vabadus, iseolemine on jälle hindamatu. 

Mis puudutab seda võtit, siis ütleme nii, rääkides tööhõivest ja tööhõiveprognoosist, et Eesti Panga eilse majandusprognoosi kokkuvõtlik sõnum oli, et majanduses on pilt parem, kui meile endale tundub. Rasmus Kattai kirjutas sellest pikema loo Delfis, kes tahab, saab ise lugeda. Seal oli kirjeldatud hõive potentsiaali, hõive jääb ikkagi üsna kõrgeks. 

Töötuse kohta on erinevat statistikat. Üks on töötukassa statistika, mis on ametlik, teine on Statistikaameti küsitlus, mis küsib inimestelt, kas neil on töö või mitte. Need pigem indikeerivad, et majanduse taastudes jääb meil ühel hetkel teatud asjade tegemiseks tõepoolest töökäsi puudu. Samas jälle, kui me vaatame rändetsükleid, rändekvoote, siis näeme, et 2024. aastal see [kvoot] ei täitunud, ka 2025. aastal see tõenäoliselt ei täitu. Tegelikult siia nii palju ei tulda. Kaks kolmandikku tuleb nii või teisiti valitsuse kehtestatud erinevate erandite alusel, mis puudutavad teatud sektoreid. 

Tulevikus on oskustööjõudu eeskätt vaja siis – esimene eesmärk peab loomulikult olema Eesti inimestele kõrgemate oskuste andmine lisandväärtuse loomiseks –, kui Eesti inimesed tahavad luua kõrgemat lisandväärtust, jõukust, aga mingis valdkonnas on mõni spetsialist puudu, ma ei tea, mõne pingi operaator või mis tahes tehnoloog, siis seda inimest ongi meil vaja selle tööperioodi või ‑protsessi jaoks. See saab olla ainult see nii-öelda kontrollitud rändeosa ja see saab toimuda OSKA raporti alusel. Siseministeerium kontrollib, et see vastaks ka julgeolekutingimustele. 

Aga tuleviku võti on ilmselt ikkagi asjade tootlikumalt tegemine. See tähendab kas või sedasama, mida haridusministeerium praegu veab koos ettevõtjate ja Vabariigi Presidendiga – tehisintellektihüpe. Ka paljud muud tegevused tõstavad oluliselt tootlikkust ja võimet toota kõrgema lisandväärtusega, kallimaid asju. See suurendab ka Eesti inimeste jõukust ja majanduse mahtu ning parandab võimet riiki tulevikus ülal pidada.

Aitäh! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme üheksanda küsimuse juurde, on Vadim Belobrovtsevil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Lihtsalt ei tahaks, et Eesti Vabariigi peaminister tunneks hirmu mingite minu sõnade pärast, nagu ta väljendas. Ta palus mul ise oma sõnu korrigeerida, aga ma neid ei korrigeeri, ma lihtsalt seletan: kui mina ütlen, et kui peaminister lubab, et indekseerimine jätkub, ja mina ütlen, et seda me näeme, siis see on tingitud pigem sellest, et näiteks tema eelkäija peaministritoolis …

Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks [küsimuseks].

… lubas ka, et maksud ei tõuse, aga kahjuks me näeme vastupidist. Nii et me seda lihtsalt näeme, me näeme, kas peaminister peab oma sõna. Kogu lugu!

Suur tänu! Ainukene asi, mis siin protseduurikat puudutas, oli sõna "hirm", see, kuidas Riigikogu liige ennast saalis tunneb, aga ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. 

Läheme edasi. Üheksas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on regioonide ebavõrdsus. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Kunagi, kui nad olid valitsuses, siis Jüri Ratas ja Jaak Aab surusid seda poliitikat, et praktiliselt igal ministeeriumil oleks selline regionaalne mõõde, et saaks näha tervikut. Eelkõige peaminister ja tol ajal ka regionaalhalduse minister sellega süsteemselt tegelesid. Meil on kaks tugevat nii-öelda tõmbekeskust, Tartu ja Tallinn. Regionaalsed lõhed ülejäänud Eestiga ainult suurenevad. Kui me vaatame analüüse, vaatame tegelikku elu, siis me näeme, et valitsuse poliitika väga palju neid lõhesid vähendada ei aita. Mind huvitab üldisemalt, milline on teie kui ministri vaade sellele, kuidas te vähendate neid lõhesid. Mis on see tegelik poliitika, mida te kujundate, et me jõuaksime selle tulemuseni, et need lõhed väheneksid?

Aitäh, hea küsija! Kuna ma ise olen väga väikesest kohast pärit, siis ma arvan, et ma suhteliselt adekvaatselt saan aru, mis toimub Eestis seoses regionaalse ebavõrdsusega. Paraku on see trend ka mujal maailmas või vähemalt Euroopas. Teen küll omalt poolt tõesti kõik, et nii väikeses riigis oleks regionaalne ebavõrdsus võimalikult väike. Vaatame kas või SKT‑d elaniku kohta: Tallinnas on see 110% Euroopa Liidu keskmisega võrreldes ja Kagu-Eestis on see keskmiselt 50%. See on tõesti päris valuline olukord, et Kagu-Eestis elavad kodanikud on nagu kaks korda väiksema tootlikkuse või võimekusega. 

Aga eks see regionaalne teema ole hästi mitmetahuline. Taristu on siin üks teema, aga see tõesti sõltub kõigist valdkondadest. Valitsuse tasemel on see eelkõige regionaalministri teema, et seda süsteemselt vaadata. Aga mis taristut puudutab, siis üks teema, millel mul kogu aeg on silm peal, on kruusateede viimine mustkatte alla. Neid on eriti palju just Lääne-Eestis ja Lõuna-Eestis.

Kui me räägime veel investeeringutest väljapoole Tallinna, Tartut ja Pärnut, siis jah, ühtpidi me tahame maale investeeringuid meelitada. Neid ei tule sinna siis, kui seal on kruusateed või ei ole internetti või elektrit. Aga teiselt poolt peame väärtustama ka neid, kes juba on oma ettevõtet tegemas väiksemates kohtades, ka sinna peaks viima korralik tee ning seal peaks olema internet, elekter ja muud kommunikatsioonid. Aga see ei ole ühe päeva teema, taristuteemad kestavad väga-väga pikalt. 

Mul ei ole mõtet siin lubada, et homme on kõikjal roosamanna ja kõik on korras, need ongi pikalt tegelemist vajavad teemad ja tihti on nad ka poliitikaülesed, ükskõik, kes on võimul või kellega rääkida, siin ootaks hästi laiapõhjalist koostööd, et seda regionaalset ebavõrdsust vähendada. Vabandust, tuli natuke ümmargune vastus, aga see põhimõte oli seal sees.

Suur tänu! Rohkemateks küsimusteks meil täna aega … (Hääl saalist.) Jah, aga kui küsimuseks on aega kaks minutit ja vastuseks kolm minutit, siis kokku on viis minutit. (Hääl saalist.) 20 sekundit. 20 sekundit küsimus, minut vastus. Palun, Jaanus Karilaid!

Eesti Raudtee on andnud välja ehitusloa Rohuküla raudteele, see kehtib 2028. aastani. Reformierakond, üldse kõik erakonnad on lubanud selle valmis teha. Kui kaugel see on? Tegelikult Eesti Raudtee on rakendusüksusena valmis. Kas tegevus juba käib?

Aitäh! Tegevus ei käi ja koalitsioonilepingus ei ole Haapsalu-suunalise raudtee edasiehitamise punkti, nii et see jääb järgmiste aastate tegevuseks. Eesti Raudteel on sihid paigas, on Tartu suund ja Narva suund. Haapsalu raudteed seal praegu sees ei ole.

Suur tänu! Head kolleegid, meie tänane infotund on lõppenud. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja tänan kõiki kolleege väga sisuka arutelu eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.