Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale registreerus 63 Riigikogu liiget, puudub 38. 

Ja nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu saadikute nimel üle eelnõu, millega muudetakse Riigikogu liikme staatuse seadust ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust. Teatavasti, head kolleegid, annab kehtiv õigus kõigile Riigikogu liikmetele ametikohajärgse juurdepääsuõiguse Eesti riigisaladusele. Meie ettepanek on see, et edaspidi oleks juurdepääsuõigus nii Eesti riigisaladusele ja salastatud välisteabele vaid neil Riigikogu liikmetel, kes on läbinud julgeolekukontrolli. 

Ja põhjuseid sellise eelnõu esitamiseks on kaks. Esimene neist puudutab seda, et hetkel on tegelikult seaduses vastuolu, kus teoreetiliselt võib kujuneda selline olukord, kus riigisaladusele juurdepääsu õigus on isikutel, kelle puhul julgeolekukontroll on tuvastanud, et nad tegelikult ei ole usaldusväärsed. Selline olukord praeguse kehtiva õiguse kohaselt võib tekkida. Teiseks, ja ma ei eita, et selle eelnõu esitamise ajastuse ajendiks, oli ühe meie kolleegi hiljutine kirjeldus, kus ta nimetas Venemaa Föderatsiooni presidendi aetavat poliitikat kui üldiselt tasakaalukat poliitikat. Ma usun, et meist enamik mõistab, et see näitab, et paraku me ei saa enam päris kindlalt lähtuda sellest, et kõik Riigikokku valitud saadikud jagavad teatud ühiseid erakondadeüleseid alusväärtusi, mida seni on peetud iseenesestmõistetavaks. Ja sellega seoses me selle eelnõu esitame. Aitäh teile!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Huvitaval kombel ma olen täna hea kolleeg Raimondiga ühel lainel, ka meie fraktsioon on tulnud välja täna Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Aga enne, kui me hakkame jagama seaduse nii-öelda riigisaladuse volitusi või laiendama, siis enne tuleks Riigikogu tööle panna. Ja just nimelt sellest me tahamegi täna rääkida. Ka võttes aluseks eilset päeva, kus me lõpetasime siin lugupeetud hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvartiga ainult kahekesti ja teised olid kõik juba läinud, siis mina arvan, et Riigikogu liige ikkagi peab saama palka selle eest, kui ta teeb tööd. Ja sellest see meie ettepanek räägibki. Kui olete saalis, teete tööd, saate palka. Saalis ei ole, tööd ei tee, palka ei saa. Väga lihtne! Minu arust see tagab ka rahva õigustunde ja sellisel viisil peaks tööd tegema. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks seaduseelnõu.  

On ka kaks teadet. Esiteks, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad siin istungisaalis järgmiste rühmade moodustamise koosolekud: tippspordi ja treenerite toetusrühm, kokkukutsuja Jüri Jaanson, ja Eesti-Vietnami parlamendirühm, kokkukutsuja Valdo Randpere. 

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt: Riigikohtu esimehe Villu Kõve ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Enne, kui palun siia Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu esimehe, kahe sõnaga tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt (Saalis on sumin. Helistab kella.) on Riigikohtu esimehe härra Villu Kõve ettekanne kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on seejärel võimalus üheks küsimuseks ja läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonid. Ja nüüd ongi suur au ja rõõm paluda Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu esimehe härra Villu Kõve.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Aasta on möödas ja aeg teha järjekordne ettekanne kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ma traditsiooniliselt annan kõigepealt ülevaate kohtusüsteemist numbrites, mis meil on, räägin arengutest, muredest ja lõpuks ka muudest ettepanekutest seadusandjale. 

Kõigepealt tagasivaade. Alati ma olen kinnitanud ja võin jätkuvalt kinnitada, et kohtusüsteem toimib jätkuvalt korrakohaselt: tagatud on sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmine ja kohtuasjade lahendamine vähemalt enamasti ka mõistliku aja jooksul. Tõsi on aga see, et süsteemi tõhusus on jätkuvas languses, mis seab meid eriti eelarve kärpimise tingimustes keeruliste valikute ette. 

Kõigepealt numbritest. Ma ei hakka ükshaaval ette lugema, teil on olemas tekstid, ma katsun siit lihtsalt järeldusi ja kokkuvõtlikult teha. 

Rahvusvaheline vaade. Meil ei ole võrreldes eelmise aastaga uut justice scoreboard'i veel tulnud, kus me seal edetabelis olime, see peaks varsti tulema. Me olime eelmine aasta veel Euroopa paremate hulgas. On kahtlusi, et me vaikselt langeme selles edetabelis sel aastal. Eks me näe. 

Tuleb tõdeda tervikuna, et uute kohtuasjade arv on üldiselt jäänud samaks või valdkonniti süüteomenetluses isegi vähenenud, kuid kohtute jõudlus kahjuks sellest paranenud ei ole. Vastupidi, menetlustähtajad on võrreldes eelmise aastaga reeglina pikenenud. 

Tsiviilasju on põhimõtteliselt sama palju. Aastal 2024 tulnud 2023 0,3% vahet. Kuid juba viiendat aastat järjest menetlusajad pikenevad. Kahjuks on nii, et eelmisel aastal hüpe oli eriti suur. Kui muidu oli paari päeva kaupa, siis nüüd on see pikenemine olnud 107 päevalt 123-le. Kui aga võtta need asjad, kus ka mõlemad pooled on aktiivsed ehk ka kostja vastab hagile, mida ei lahenda tagaselja otsusega, siis keskmine tsiviilasja menetlusaeg on 372 päeva ehk enam kui aasta tuleb arvestada ühe kohtuasja lahendamisel esimeses kohtuastmes. 

Iseenesest on positiivne, et süüteoasjade arv on juba 2019. aastast kogu aeg vähenenud. Öeldakse, et inimesed teevad vähem kurja, vähem uuritakse, vähem kohtuasju, aga nii ta on igatahes. Eelmine aasta oli langus kriminaalmenetluses 3,1% ja väärteomenetluses 3,6%. Ei ole suur, aga siiski, igal aastal väike vähenemine. Võiks ju eeldada, et ka menetlusaeg läheb paremaks. Tõesti, üldmenetluses ongi läinud menetlusaeg paremaks või lühemaks: 310 päevalt 299-le. Tõsi, 2022 oli 245 päeva, sinna me ikkagi jõudnud ei ole ja on põhjust ka siin muretseda. See-eest on olemas hästi suuri kriminaalasju, mida on menetluses kokku 10 ja nende menetlusaeg on olnud üldiselt 803 päeva. Lihtsaid asju lahendame mõnekümne päevaga. 

Eriti murelikuks teeb haldusasjade arvu kasv. Põhimõtteliselt võib öelda niimoodi, et 2023 oli tõus 11% protsenti peaaegu, 2024 on veel 10% juurde tulnud. Seega on kahe aastaga 20%, viiendik tööd juurde tulnud asjade arvu osas, mis on väga suur number, olgem ausad. Samas tuleb tunnustada halduskohtunikke – ma ei taha öelda, et ainsana, aga siiski –, nemad on menetlusaega suutnud lühendada 162 päevalt 153-ni. 

Kriitiline on seis aga ringkonnakohtutes, kus on ka koormust tulnud jällegi erinevalt. Kui süüteoasjades kriminaalmenetluses on 8% vähem kaebusi, väärteoasjas 4,8% vähem kaebusi, siis tsiviilasjas 4,6% kaebusi rohkem ja haldusasjades 23% kaebusi rohkem. Ühe aastaga enam kui viiendik on juurde tulnud ja see kajastub kindlasti ka menetlusaegades. Halduses lahendatakse ringkonnakohtus kaebusi, apellatsioonkaebusi keskmiselt 322 päevaga, aastaga on üks kuu juurde tulnud. Kriminaalmenetluses, jah, 90 päevaga, aga seal on viis päeva juurde tulnud, vaatamata sellele, et asjad on vähenenud, tsiviilasju lahendatakse ringkonnakohtus 249 päevaga, 10 päeva on juurde tulnud aastal. 

Riigikohtu … Aa, mis veel öelda? On ka erinev edasikaebeprotsent asjades ja see on olnud tegelikult läbivalt meil niimoodi enam-vähem. Tsiviilasjades maakohtu otsuses vaidlustas ainult 5%, ainult 5%, 95 jääb alles. Süüteoasjades on 10, aga haldusasjades 35%. Iga kolmas asi läheb edasikaebamisele, see väärib mõtlemist. 

Riigikohtus on ka tõusnud 10% menetlustaotluste arv. Menetlusaeg on natukene lühenenud ja menetlusse võetakse 12% kaebusi, mida on 2% rohkem kui 2023. 

Kokkuvõttes vaadata viie aasta perspektiivis, siis on menetlustempo ja jõudlus halvenemas. Kriitiline on seis apellatsioonimenetluses. Viie aasta lõikes on maakohtutes keskmiselt olnud menetlusajad pikemad 11% läinud, tsiviilasjades 27%, halduskohtutes 21%, ringkonnakohtutes 44%. Sealhulgas haldusasjades viie aasta lõikes koguni 62%. Aeglustamine on olnud suur.

On erinevused kohtute koormuses jätkuvalt arvestatavad. Samas, ressurss, mida riik on siia rahaliselt sisse pannud, seda on olnud. Kohtuasi on läinud, ütleme, inimressursi mõttes 2020. aastast võrreldes 85% kallimaks iseenesest. Mis need põhjused on? Ega keegi lõpuni seda ei tea. Asjad on mahukamaks ja keerulisemaks muutunud. Põlvkonnavahetus on. On valdkonnad, kus on kohtud hakanud põhjalikumalt asju käsitlema, millest ma räägin veel, tarbijakrediidiasjadest näiteks, kus on kohtupraktika muutunud ja ka töökorralduse teema on.

Meil siis kohtunikkonnast vastu vaatab? Eestis on kohtunike ametikohti 249 põhimõtteliselt ja neist on täidetud 244, ajutised kõikumised siia-sinna. Eelmine aasta maikuust alates on pensioneerunud 16 kohtunikku, üks lahkus ametist pärast peaaegu kolmeaastast teenistust, kaks on samamoodi lahkumas. Rõhutan seda, sest varem ei ole meilt kohtunikud ära läinud noorelt, aga nüüd on kolm tükki põhimõtteliselt ühe aastaga otsustanud, et see amet ei sobi neile või nad ei soovi jätkata. Sealhulgas üks ……. riigikohtunik. Üks kohtunik tagandati ametist. Juurde on tulnud 10 uut kohtunikku, vahetunud on esimehed Tallinna Ringkonnakohtus, Tartus, Harjus, Viru Maakohtus. 

Eesti kohtuniku portree vaatab vastu sellisena, et keskmine vanus on temal 48,5 aastat, mis on pisut langenud võrreldes varasemaga. Põlvkonnavahetus meil jätkub, meil on 15 pensioniõigusega kohtunikku ametis sellel aastal, eelduslikult 9 inimest pensioneerub ja 29 võiks veel pensioneeruda 2030. aastaks. Üle pooltel kohtunikest ei ole enam kohtunikupensioni õigust. 

Töötajate voolavus on tõusnud üle 10% 2024. aastal. Halvasti on olnud kohtunikueksamiga. Kui 2023 soovis kohtunikueksamit teha 33 inimest, 2024 oli neid 13. Mitte ükski inimene eksamit ära ei teinud. Ka see on näitaja. 

Et halbadest uudistest veel mitte lõpetada, siis kohtute usaldusväärsus, mis on tõusnud siin eelmine, 2023 jõudis 71%-ni, väga kõrge, on aastaga langenud 65%-le, väike langus siingi. Ilmselt on see menetlusaegade pikenemine kui ka üldise avalikkuse negatiivne tähelepanu mõne kohtuasja suhtes. See ei tähenda seda, et me ei tegeleks oma probleemidega. Tegeleme vajaduse korral ka distsiplinaarmenetlusega ja seda käsitleti ka värskel kohtunike täiskogul ühe keskse teemana. Viimasel ajal on oluliselt kasvanud kaebuste arv, mis kohtunike peale esitatakse, eriti seoses menetluse venimisega. Teine grupp on kohtunike käitumine ….kohtuistungil. 

Riigikohtusse laekus eelmine aasta rahulolematuse kohta kohtunike tegevusega kuskil 50 kaebust, millest 31 saab pidada taotluseks algatada distsiplinaarasi. Kõikide kohtute esimeeste peale kokku tuli selliseid taotlusi üle 200, mida on märkimisväärselt palju. Enam kui pooltes väljendati rahulolematust menetluse kestvusega. Distsiplinaarkolleegium arutas eelmine aasta kahte väga tõsist süüasja, mõlemal juhul mõisteti kohtunikud süüdi, ühel juhul tagandati menetlusest, teisel juhul karistati kohtunikku palga vähendamisega. 

Oleme üritanud samas kohtumenetlust ka avalikkuse ette tuua rohkem ja mugavamalt. Riigikohtus oleme ka midagi positiivset öelda, teinud avalikest istungitest ülekandeid, eelmine aasta koguni 12 istungilt ja huvi nende istungite vastu oli väga suur. Jätkame loodetavasti nende projektidega ka edasi. 

Nüüd osa Riigikohtu enda tegevusest seaduste kohaldamisel, mille kohta on mul ettekande lisas antud kolleegiumide esimeeste põhjalik ülevaade. Ma katsun siinkohal sellest väga lühidalt öelda, seal on kirjas, millega me kõik tegelenud oleme. 

Eelmine aasta oli meil põhiseaduslikkuse järelevalve asjadest alustades 27 põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetluses, mida kaks vaadati läbi Riigikohtu üldkogus. Kahel juhul tuvastas Riigikohus seaduse või normi põhiseadusvastasuse. Üks oli Vabariigi Presidendi taotlus maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse kohta, sidumine usaldushääletusega Riigikogus. Ja teine oli kohtu taotlus tunnistada põhiseadusvastaseks elektrituruseaduse regulatsioon, mis nägi võrguga liitumise tagatise rakendamiseks ette üheksast kuust lühema üleminekuperioodi. Meil oli valimiste aasta, palju oli valimiskaebusi. Oli ka Riigikogu töökorralduse peale kaebusi ja otsuste peale. Ja uus trend on ilmselgelt omavalitsuste kaebused, mida on tulnud, omavalitsused riigi vastu. Meil on ka praegu menetluses Saue ja Kiili valla taotlused, üks planeerimise korralduse ja teine rahajaotuse peale. Lahendasime eelmine aasta üldhooldusteenuse rahastamise teemalist kaebust väga põhimõttelistes õigusküsimustes. 

Nii. Jah, kohtutest tuli meil ainult kolm taotlust tegelikult. Ma pean õiendama ühe ………… õiguskantsler ei esitanud ühtegi taotlust. Tegelikult ta ikkagi ühe esitas aasta lõpus, ta võttis selle tagasi. Õiendan selle täpsustuse siin ära. 

Tsiviilasjades võib välja tuua ………… ise on välja toonud täpsemalt korteriomandit puudutavad vaidlused jätkuvalt, mida on väga palju, igapäevavaidlused maja juures parkimise kord. On täpsustatud hüvitiste maksmist sotsiaalmeedia kommentaaride eest, töövõtulepingust tulenevat ehitaja tasu nõuet, spordivaidlusi, ühisvara jagamist ja üldse perekonnaasjadega seotud küsimusi. Eriti aga tegeldi tarbijakrediidi probleemidega, kus tarbijad on jäänud võlgu liigkasuvõtjalike laenude tagastamisel.

Süüteoasjades. Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendas mitu avalikkuse tähelepanu all olnud süüasja, süüteo asja. Nagu kahes kohtuastmes vägistamises õigeksmõistmise süüdistamine, seitsmekümnendatel toimepandud kuritegudes rehabiliteerimine, toimingupiirangute rikkumine, autojuhi vastutus kaassõitja vigastamise eest, mittevaralise kahju hüvituse suurus kuriteos kannatanule, riigihangete reeglite rikkumine, rahapesu ja pankrotimenetluses. Ülevaade on põhjalikult antud seal lisas, igaüks detailselt seda lugeda. Ja eriti pikk on ta veel haldusasjades, kus on tehtud väga olulisi lahendeid keskkonnaõiguses. Just nimelt on see meil tõusev teema küll ehitamise …….., rohevõrgustike, kaevandamise, veelubade osas on mitmeid olulisi lahendeid, kinnipeetavate raviga seoses, maksuõiguses, andmekaitses. Ka viimased koroonakaebused on ilmselt loodetavasti Riigikohtusse jõudnud. Omavalitsuse avalike teenuste osutamine, võrguteenus, teemad, struktuuritoetused, mida iganes Riigikohtu halduskolleegiumi eelmine aasta kõike ei käsitlenud. Pikk, põhjalik ülevaade on olemas. 

Kaks kaebust oli kohtunike distsiplinaarasjades Riigikohtu üldkogus, tegeledi ka kohtunikueksamikomisjoni otsuse peale esitatud kaebusega. 

Väline vaade inimõiguste kohtust on selline positiivne. Positiivne on see, et Euroopa Inimõiguste Kohus eelmine aasta 5 sisuliselt läbi vaadatud asjas Eestist mitte ühtegi rikkumist ei leidnud. Tunnustame meie riiki. Samas kaebuste hulk – 97 – on ka vähem, see on 6 kaebust vähem kui 2023, trend on vähenemise osas. Siiski võib öelda, et 10 000 elaniku kohta oleme kaebajatest Euroopa keskmisest kaks korda üle praktiliselt, meil inimeste kaebamise komme on jätkuvalt väga tugev. Pooleli on praegu, aasta alguses oli pooleli 12 asja. 

Euroopa Kohtusse esitati 2024 Eestis, tähendab tegi Euroopa Kohus eelotsuse kolmes asjas: põllumajandustoetuste maksmise, keskkonnateabe direktiivi tõlgendamise, investeerimisprojektide kulude kohta. Sel aastal on tehtud sularahavahetuskursi kohta Euroopa Kohtus otsus. Pooleli on menetlus 7 asjas: keskkonnaasjade üle, sidevõrgu, kohtualluvuse kokkulepete, valimiskautsjoni ja isikuandmete üle muu hulgas. See on esimene osa.

Teiseks: arengud kohtusüsteemis. Kõigepealt jah, kokkuvõte sellest, millest ma rääkisin, on siis see halb pool. Ma kinnitan, et tegelikult see olukord täna, õigusemõistmine toimib, aga tendents on halb. Sellest tuleb vastu astuda, kui me ei taha mõne aasta pärast, et tegelikult oleks ka olukord halb. Keeruline aeg on. Ühiskondlikud ootused meil kohtule, eriti asjade lahendamise kiiruse osas üha tõusevad, samas õigusemõistmise teenus läheb üha aeglasemaks ja kulukamaks, seda tuleb tunnistada. Seda saab põhjendada muu hulgas asjade keerukamaks muutumise, kohtunike põlvkonnavahetusega. Ega see menetlusosalisi ei lohuta loomulikult. Samas ei tohi asju teha ka ülejala, eks ole, kohus peab leidma sobiva tasakaalu kvaliteedi ja menetlusaja vahel. 

Me oleme maha jäämas kohtumenetluse digiteerimise uue etapiga tehisintellektipõhiselt. Paljud riigid on meist ette läinud või minemas. Meie suur digiriigi kuvand käib alla, seda võib ilmselgelt praeguse seisuga öelda. Aastat on varjutanud eelarve kärpimine, kohtumajade sulgemine, sulgemise plaan, inimeste koondamise oht kokkuhoiumeetmena, palkade indekseerimine, jätkuv pidurdamine vastuolus varasemate lubadustega on põhjustanud meelepaha, kohtuvaidlusi, kohtusüsteemi reformikavad, esmajoones kohtute ühendamise plaan on kohtunikkonda lõhestanud, usaldusväärsus süsteemis on vähenenud, kohtunikud on stressis, nagu on ka meediasse jõudnud, menetlusosalised on rahulolematud, rohked distsiplinaarasja algatamise avaldusi, on kolleege asunud süsteemist lahkuma, kuna neile ei sobi töökorraldus või -õhkkond, kohtunike koormused on ikkagi ebavõrdsed sama palga juures. Võiks veel lõpmata jätkata. ….. rohkem ….. halba, aga tendentsid ei ole head. See kõik ei ole tekkinud üleöö, on pikemaajaline suundumus. Põlvkonnavahetus on ilmselt oluline märk. 

Mis on head? Me lahendame asju kohtus ja teeme seda jätkuvalt suure pühendumise ja ma arvan, et ka kõrge kvaliteediga, mida kinnitavad üldiselt madalad edasikaebenumbrid. Jah, mõnevõrra aeglasemalt, aga uued noored kohtunikud entusiastlikult lahendavad asju põhjalikult, seda ma võin küll kinnitada. Võib-olla nad on liiga põhjalikud kohati, aga igal juhul võetakse asju väga tõsiselt enamasti. 

Me kinnitasime uue kohtute arengukava, mis võiks ideaalis meid viia organisatsioonina uuele tasemele. See on ambitsioonikas dokument. Ja kokkuvõttes võiks see olla aluseks, et õigusemõistmine oleks inimeste jaoks kiirem ja kvaliteetsem. Nüüd tuleb seda kava rakendama hakata, mis on kindlasti oluliselt raskem kui seda kokku kirjutada. Seesama räägitud tehisintellektist, me panime kokku ambitsioonika lähteülesande, mida me võiks kohtus kasutada dokumentide läbitöötamisel, esmajoones nüüd tuleks see käima lükata, see on osutunud praegu raskeks. 

Kohtute haldamise nõukoda hoidis ära Jõhvi ja Rapla kohtumaja sulgemise ja inimeste koondamise ja saime viimasel hetkel ka rahalist tuge valitsuselt. Ja ehk siis lõpuks suudab seadusandja muuta kriminaalmenetluse
üldmenetluse regulatsiooni, millest ma juba 4, kui mitte 5 aastat siin rääkinud olen, see ikkagi ei sobi, ja panna piirid võimalustele menetlust kohati lõputult venitada, ressurssi pillata. 

Kuidas edasi minna, et trende pöörata, töörahu taastuks, inimesed süsteemist ei lahkuks ja oleksid motiveeritud? Minu arust on vaja mitmeid erinevaid meetmeid, mida võiks minu poolest ka reformiks nimetada, aga vaja on mitmeid asju. 

Juba Riigikogu menetluses on kohtuhalduse ülevõtmine kohtusüsteemile, kuid selle eelduseks on piisav finantsgarantii süsteemi käivitamiseks ja paindlikud võimalused ressursikasutust ka ise otsustada, muu hulgas kohtunike palgaraha kasutamiseks, mis täna on piiratud. Kontroll ka kohtute infosüsteemi üle oleks vajalik lisaks. 

Seesama tehisintellektil baseeruva kohtute infosüsteemi rajamine. Uue infosüsteemi rajamine tuleks käivitada, mille funktsionaalsuste seas oleks muu hulgas eelmenetluse toetamine, seisukohtade ja tõendite läbitöötamine ja neist järelduste tegemine, samuti abi õiguse analüüsimisel ja kohaldamisel ja miks mitte ka vaidluse tulemuse ennustamise süsteem vaidluste ärahoidmiseks. 

Tagada tuleks asjade jagamine, koormuse keerukate kompensatsioonimehhanismideta ühtne
jagunemine sama kohtuastme piires, kõige paremini sama astme kohtute ühendamisega
üleriigilisteks kohtuteks, kus kehtiks ühtne tööjaotusplaan, suurem spetsialiseerimine
ja tööjaotus. 

Muuta kohtute juhtimismudelit, mis täna sarnaneb, vabandust, natukene kolhoosile ja korteriühistule, kus väga väike õigus on kohtu esimehel. On pakkumine, et kohtujuhi pädevust tuleks suurendada, kohtunikest moodustada eestseisus tema kõrvale. 

Senise kohtunik – personaalne kohtujurist – personaalne sekretär meeskonnamudel peaks saama muudetud
sellisel viisil, et me katsetaks suuremaid menetlusgruppe, kus tööjaotus oleks olemas. 

Me peame leidma lahenduse ajutise töökoormuse tõusu maandamiseks, kui kohtunikud on eemal näiteks.

Rahvakohtunike teema – on täna palju selles juba jõutud ühisele arusaamale, et sellisel kujul nad ei sobi süsteemi enam. 

Kohtust tuleks välja viia asjad, mis ei peaks seal olema, tuleks rakendada tõhusalt kohtuväliseid
lepitusmenetlusi, näiteks perekonnaasjade ja naabrivaidluste lahendamiseks. 

Kohtumenetlusi saab ka lihtsustada ja tõhustada, ka piirata vaidlustamise võimalusi. Olen arvamusel, et halduskohtus 25 euroga tehase kinnipanemise vaidluse algatamise võimalus ilma igasuguse kulude kandmise riskita on liigne luksus, isegi kui sa kaotad selle. Seda võiks ette võtta ja mõelda selle peale. 

Ja kohtunike vastutust tuleks täpsustada, muu hulgas ka distsiplinaarvastutust. Praegu tundub, et olemasolevas süsteemis me ei suuda neid distsiplinaarkaebusi enam ära menetleda, neid on lihtsalt nii palju ja selleks on vaja täiskohaga inimese tööd, kes teostaks järelevalvet ja analüüsiks ja vast ka siis esitaks need avaldused. Ehk teisisõnu tuleks minu meelest süsteemi luua spetsialiseeritud ametikandja, kelle ülesanne ongi sellega tegeleda, sest muidu me lihtsalt ei jõua sellega muu töö kõrvalt hakkama saada. 

Kui kohtusüsteem tuleks kõikide nende reformidega kaasa, siis täitevvõim ja seadusandja võiks meid toetada sellega, et arvaks kohtud koos muu sisejulgeolekusüsteemiga välja edasisest riigieelarve kärbetest ja lubaks seda säästetud raha kasutada süsteemi arenguks. Kui sealt raha välja veel võtta, nagu praegu on kavas järgmisel aastal, siis tegelikult ega midagi paremaks meil ei lähe, kõik läheb hullemaks. Selleks, et pikemas perspektiivis me suudaks midagi kokku hoida, tuleb praegu sinna raha panna sisse, muidu lihtsalt see asi ei lähe edasi. Ehk siis kohtunikud ootavad kindlasti oma palgaindeksi taastamist 2026. aastast, nii nagu eelmine valitsus neile reformide vastu seda lubas. Kohtunikkond ootaks töövõimetushüvitise taastamist kui riigipoolset kindlustust, roteerumise toetamist, ametikitsenduste leevendamist ja ka võimalust tööandjapensioni makseteks. 

Mul paluti ka öelda seadusandjale mõte, et kui me praegu ressursinappuse või ressursi ebaefektiivse kasutamise tõttu laseme tekkida suuri kohtujääke või kohtuasjade jääke, siis nende kõrvaldamiseks kulub rohkem aega ja ressursse kui nende tekkimise vältimiseks. Me praegu võtame süsteemist välja, pärast tuleb sinna rohkem panna, oli selle jutu mõte.

Kohtute ühendamine. Ma olen siin mitu korda seda rääkinud ja toetan seda mõtet. Kohtunikkonnas on see leidnud kohati väga tugevat vastuseisu, mis on ka ilmselt paratamatu. Ka kõikide muude struktuuride puhul ei ole see põhinenud konsensusel, tõenäoliselt nii haiglad, koolid kui kohalikud omavalitsused oleks jäänud liitmata, kui oleks inimeste enda teha olnud see kõik. Kohtute ühendamine ei saa olla eesmärk, vaid vahend, vahend töökoormuse ühtlustamiseks, ressursi tõhusamaks kasutamiseks. On otsitud erinevaid mehhanisme selleks, kuid need on alati jäänud poolikuks. 

Mõte ongi tekitada paindlik kohtuasjade üle riigi jagamise süsteem, võimalik ühtlustada töökoormust, vältida asjade kuhjumist kuskil, näiteks kohtunike eemalviibimisel või isegi haiguse puhul, võimaldada tõhusamat koostööd kohtunikel ja spetsialiseeruda keerulisemate asjade üle riigi. Minu arvates võiks see spetsialiseerumine aidata kaasa kiiremini ja professionaalsemate asjade lahendamisele. Territoriaalset juhtimist arendaks valdkondlik juhtimine, säiliksid kohtumajade kohtunikud, saaksid töötada neile sobivamates kohtades. Ja inimesed ka õigusemõistmist peaksid saama võimalikult elukoha lähedal. 

Ühtse kohtu efektiivse töö aluseks oleks ühtne tööjaotusplaan, mis võimaldaks asjade jagamist intelligentselt juhtida. Selle peaks kehtestama seesama kohus ise, mitte keegi väljastpoolt seda tegema ei pea. Hirmud kohtunike seas ringi sõitmisest ja millestki muust ei ole minu arvates põhjendatud. 

Lisaks soovin lisada ka julgeoleku argumendi. Kõige mustema stsenaariumi korral, kui Eestit peaks tabama agressioon või kohtumajade blokeerimine, saaks maakohus ühtse juhtimise all, üks maakohus edasi töötada ja teha lahendeid vajalikes kohtuasjades, muu hulgas anda nõusolekuid võtta isikuid vahi alla, karistada, korraldada esialgset õiguskaitset ka Eesti viimases vabas kohtumajas, ilma et oleks vaja struktuuri muuta, kedagi üle viia kuskile või asju ümber jagada. See väike nüanss on ka selle asja juures olemas. Ühtne maakohus saaks suuremate ümberkorraldusteta tegutseda ka sõjaaja kohtuna, palju paremini kui praegune maatriks, risti-rästi juhtimisega kohus. 

Kõik need mõtted nii eesmärkide kui ka vahendite osas sisalduvad üldjoontes ka kohtute arengukavas. Esimese astme kohtute ühendamine või tegutsemine ei oleks maailmas ainulaadne, näiteks on ühe kohtuasutusena organiseeritud Iirimaa District Court juba ammu. 

Loomulikult võib kõike seda analüüsida, võib pikemalt analüüsida, aga ilmselt see ei aita meid väga.

Ma küsiksin, kas ma võin saada aega pärast juurde natukene. Palju te võite anda mulle?  

Viis minutit.

Viis minutit. Selge.

Tavapäraselt me anname kolm, aga …

Aitäh! Ma katsun kokku võtta oma jutu. 

Kohtuhalduse kohta ma juba ütlesin siin, et ühtpidi on rõõmus, et te kavatsete seda muuta ja vastu võtta selle seaduse, teistpidi tekitab see aga küsimusi, kõhklusi. Ühelt poolt, kas see süsteem ikkagi on elujõuline, kui me muid kohtureformi elemente ei rakenda, kas on piisavalt finantsgarantiid ja kas tuleb kontroll IT-süsteemide üle. Loomulikult ka küsimus ikkagi viimasel hetkel on tõstetud põhiseaduspärasuse kohta ……, mis mina näen siin, küsimust sellest normiloome pädevuse delegeerimist sellele kohtunike otsustuskogule, mis on siin väga teravalt üles tõstatatud. 

Muid murekohti on palju veel, ma katsun neid siin markeerida. Üks konkreetne ettepanek või mõte on tuua Riigikogu põhiseaduskomisjoni põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse võimalikud muudatused ja võimalikud põhimõttelised muudatused, mis puudutavad valimiskaebuste lahendamist, võimalikku opositsiooni kaebeõigust ja palju muid selliseid mõtteid, mis meil on olnud töögrupis, mis Riigikohtu ja Justiits- ja Digiministeeriumi koostöös oli kokku kutsutud. Meil on seal kõik Eesti, Riigikogus ja parimad asjatundjad olid kohale kutsutud. Meie vahearuanne on põhimõtteliselt valmis, loodame sellega välja tulla ja tuua ka selle näiteks Riigikogu põhiseaduskomisjoni, et vaadata, kas te, poliitikud, olete nõus mingite mõtetega edasi minema või tunduvad nad kõik radikaalsed ja kõik teete maha. Eks siis paistab. Kui on olemas mingi nõusolek, siis me läheksime juba ettepanekutega edasi seal töögrupis. Meil on igatahes selline valmisolek olemas. 

Nüüd probleem mul on olnud valimistega seoses Vabariigi Valimiskomisjoni liikmete määramisega meie kohtunike seas. Seadus nõuab, et Riigikohtu esimees peab sinna nimetama kaks kohtunikust liiget. Eelmine aasta ma lihtsalt ei leidnud. Vabatahtlikult ei olnud põhimõtteliselt nõus mitte ükski kohtunik sinna minema, kuna see on täiskohaga töö ja muu töö kõrvalt seda teha ei jõua. Järelikult tuleb midagi välja mõelda, kui me soovime kohtunike osalust seal. Tänan neid, kes lõpuks olid peale pikka veenmist, et mitte öelda sõnu "mangumist" kasutades, nõus sinna minema. Aga Vabariigi Valimiskomisjoni töö peaks olema selline, mis peaks olema väärtustatud ja kuhu kõik tahavad ikkagi minna päriselt. Mitte niimoodi, et me otsime sinna inimesi tikutulega taga. 

Õigushariduse ebaühtlane, kohati halb tase on jätkuvalt teemaks. Õppekavade muudatusi ja integreeritud õppekava kasutamise võimalust ei ole ette valmistatud, ei ole edasi liigutud ühtse kutseeksamiga. Meenutan veel kord, et kohtunikueksamit keegi läbida ei suutnud eelmisel aastal, teema on olemas. 

Kindlasti on murekohaks ka sellised seaduse võimalikud muudatused, mis Riigikogus teinekord algatatakse mingite üksikjuhtumite pinnalt. Ennekõike on seadusandjal millegipärast olnud ahvatlus alati karistusõigust muuta, lisades koosseise ja teha raskemaks midagi. Samas on avalik saladus, et juba praegu prokuratuur ja politsei valivad prioriteetidena, millega nad tegelevad, ja paljude asjadega ei tegele üldse. Nende lisamine sinna veel, koosseisude muutmine ei muuda midagi tegelikult, see on näiline ja tegelikult alandab turvatunnet ühiskonnas, kui on kannatanud, kui on tegu, aga keegi ei tegele nendega üldse. Ja seetõttu meil oli Riigikohtu üldkogus ka üks selline küsimus, kui kaugele Riigikohus võib minna ebaproportsionaalse karistuse hindamisel, ja seal lahati, kus need piirid jooksevad. Seekord leiti, et näete, ei ole veel seda diskretsiooni ületatud, kui on lihtsalt ebamõistlikult hästi kõrge karistus kuhugi pandud minimaalselt. Aga palve oleks igal juhul karistusõiguse muutmisel neid asju arvestada. 

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi põhiline murekoht on tarbijakrediidiasjad. Massiline seaduse eiramine, kiirlaenude andmine inimestele toimub jätkuvalt, vaatamata sellele, et meil on olemas suurepärased normid õiguses. Menetlus ei kaitse inimesi piisavalt, kuna nad lihtsalt ei reageeri. Seadus on rajatud selliselt, et inimene vastaks, aga ta ei vasta. Ta ei vastanud, võlgnikud kaovad ja kohtunud on nendega hädas. Vaja oleks muuta tsiviilkohtumenetluse seadustikku, eelkõige maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni, muu hulgas ka Euroopa Kohtu juhiste järgi. 

Riigikohtu kriminaalkolleegium tõi välja arvutiandmetesse sekkumise kuriteo liiga laia sõnastuse, rahvakohtunikuga seonduva teema kui ka kohtulahendi täitmisel tehtud kohtumääruste avalikustamise probleemid. Kõigist nendest on pikalt mul kirjutatud taga siin selles lisas. 

Riigikohtu halduskolleegium ütles, et täpsustamata on ikkagi kinnipeetavate ravi küsimused, mis kohtus seda lahendatakse. Ohjeldusmeetmete kasutamine, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse täiendamine ei ole edenenud piisavalt. Ei ole seaduse tasemele viidud neid piiranguid, mis on praegu Vabariigi Valitsuse tasandil. Halduskohtumenetlust tuleks ka lihtsustada ja tõhustada. Üldise mõttena paluti seadusandjal väärtustada põhjalikke analüüse, raporteid. 

Lisaks kõigele muule palusid enda eest teie ees seista ka kolleegid notareid, kelle mure oma tasude pärast ei ole ainult nende mure. Ma tean, et nende tasude teema jõudis Riigikogusse, millegipärast siin kuhugi ei liikunud. Notaritel on oma roll kanda kohtuvaidluste ennetamisel ja seepärast on oluline, et notariteenus oleks üle Eesti kättesaadav ja notaritel oleks võimalik oma büroosid pidada. Tasud on püsinud muutumatuna aastakümneid ja väljaspool suuremaid linnasid paiknevad notarid ei tule enam majanduslikult toime. Ei saa ka öelda, et tehke kaugteel toiminguid, sest kõiki toiminguid ei ole võimalik Tallinnast kaugteel teha. 

Ja lõpetuseks on kolleegid palunud teile ja üleüldse poliitikutele edastada palve võimalusel hoiduda kohatistest väga emotsionaalsetest lahmivatest kallutatud rünnakutest kohtuvõimu aadressil, kui lahendid ei meeldi, teadmata asjast lähemalt, ja mitte kütta ühiskonnas üles alusetuid kohtuvastaseid meeleolusid. Kohtunikule on tänapäeva ühiskonnas suured ja kohati isegi üliinimlikud ootused. Kohtunikult oodatakse jumalikku tarkust, maailma kõige õigusnormide filigraanselt tundmist ükskõik mis valdkonnas ja ilmeksimatust. Samas ei ole see võimalik. Pideva tähelepanu all olevad kohtumenetlused, igal hetkel kuskilt vallanduda võiv tihti kallutatud ebaobjektiivne kriitika menetluse ja lahendite kohta meedias ei mõju motiveerivalt. Oleme jõudnud sinna, kus avalikult mõned inimesed jagavad kohtute kohta süstemaatiliselt valeinfot ja laimu ja aeg-ajalt ühinevad nendega ka mõned poliitikud, lubades kohtusüsteemi suurpuhastust, aga see kõik õõnestab kohtusüsteemi autoriteeti ja usku riiki. See ei tähenda, et kohtulahendeid ei võiks kritiseerida, loomulikult on kriitika asjakohane, aga seda saab teha soliidses vormis ja konstruktiivselt, mõelda, mis siis viltu läks, mis võiks olla teisiti. Aga öelda, et kohtusüsteem on kallutatud, seal on kuskil mingid jõud, see ei ole soliidne. See ei ole ka õige. 

Head Riigikogu liikmed, loodan, et räägitu teid kõnetas sel aastal ja ka teie olete valmis andma oma panuse kohtusüsteemi tõhustamisse, murekohtade lahendamisse. Soovin teile jaksu ja jõudu teie raskes töös! Aitäh!

Aitäh! Suurepärane ettekanne, väga informatiivne ja inspireeriv, ja seda peegeldab ka väga suur küsimuste arv. Alustab Helmen Kütt. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, aitäh ülevaate eest! Ja kindlasti tunnustus neile tublidele inimestele, kes selles väga raskes valdkonnas töötavad. Siin tahaksin välja tuua Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kohtunik Kalev Kuningat, kellega on olnud sotsiaalvaldkonnas mitmeid kokkupuuteid ja kes väga tasakaalukalt ja hinnanguid andmata oma tööd teeb ja suhtleb ka nendega, kes näiteks eestkoste korral on esitatud selle eestkoste seadmiseks.

Minu küsimus puudutab aga, või õigemini, teie arvamust palun ma olukorra kohta, mis on tegelikult inimeste õigustunnet riivanud. Inimesed tihti enne kohtusse jõudmist on juba süüdi mõistetud, nende maine ja tervis on kahjustunud ja seejärel pika menetluse järgselt neile, kes ellu jäävad, makstakse tihti miljonitesse küündivaid hüvitisi. Mida teha, et sellist olukorda ei tekiks? Kui on õigus hüvitist saada, selge see, aga kõik see eelnev ja see väga pikk protsess riivab nende inimeste õigustunnet, kes seda kõrvalt jälgivad.

Kui mul oleks kahe lausega võimalik sellele vastata, ma ütleks. Ma olen vist neli või viis ettekannet kogu aeg rääkinud, et kriminaalmenetluse üldmenetluse regulatsioon, mis selle taustaks kõigeks on, selle nii-öelda surnuks menetluse, aegumise, väga pika menetluse ja lõpuks ka hüvitiste maksmise taga, see on tegelikult teie enda kätes siin otsapidi, kuidas see menetlus selliseks on läinud.

Ma eile põhiseaduskomisjonis tsiteerisin, aga ma julgen tsiteerida veel korra kohtunik Paavo Randmat, meie kriminaalkolleegiumi kohtunikku, kes siis kohtunike täiskogul eelmine neljapäev lubas kriminaalmenetluse üldmenetluse kohta väljendi, selle muudatuste kohta, et kui sa oled vale bussi peale sattunud, ei ole vahet, mis peatuses sa maha lähed. See kujund on minu meelest väga kõnekas ja õige. Kosmeetilised muudatused nende inimeste poolt, kes ise on seda kogu aeg teinud, seda ideoloogiat seal rajanud – selles menetluses peab midagi muutma. See menetlus võib teoreetiliselt olla õige ja väga suure vabaduste ja õiguste tasakaalus, aga see nõuab väga suurt raha, väga palju rikkust ja väga tugevat närvi, et läbida kriminaalmenetluse üldmenetlus. Ja tõesti on nii, et meedias sind süüdi mõistetakse, pärast need hüvitised, mida ei ole siiski miljoneid olnud, isegi selles viimases ei olnud, aga nad on kokkuvõttes kindlasti olemas, ei päästa seda asja. Me oleme riigi või rahva ja kõigi raha tuulde loopinud meeletult. 

Ma olen minu arust kaks korda öelnud siin … Ma kohtusin eelmine aasta ka riigi, ei, sel aastal kohtusin riigikontrolöriga ja ütlesin, et minu meelest võiks kriminaalmenetlust auditeerida, just nimelt kas või näiteks sedasama Tallinna Sadama asja, et kuhu ja mille peale me oleme avalikku ressurssi kulutanud kokkuvõttes – ühelt poolt riik ja teiselt poolt menetlusosalised ise – ja vaadata ausalt otsa, kui palju raha kogu see asi on maksma läinud, mis see kõik siis ikkagi tähendab. Ja kui midagi muud sellest Tallinna Sadama kaasusest kasu ei ole, oleks nii palju kasu, et me edaspidi õpiks sellest ja ei teeks neid rumalaid asju, et selline lõpmata menetlemine kestab. 

Jah, ma tean, mul on kolleege, kes ütlevad, et peabki, kriminaalmenetluse üldmenetlus, siin ei aitagi mitte midagi, peabki sihuke olema. Aga mina nii ei arva, sest selle kriminaalmenetluse üldmenetluse taustal on need teised kiired menetlused, mis käivad, tõesti toimivad, aga nende hinnaks on see hirm minna üldmenetlusse. Sulle öeldakse, et näed, kuule, teeme ära kokkuleppe, eks ole. Mõistad süüdi, siin vaikselt kaob tähelepanu. Aga selle asemel kolm aastat ja viis aastat tuled, eks ole, ja saad avalikkuse ees praadimist ja lõpuks kaotad kõik: tervise, raha ja elu võib-olla lõpuks. Selles on midagi kapitaalselt viltu. Aga teie käes on ka see menetlus ise. Aga see ei ole ainult menetlus, see on muidugi ka inimesed. Mulle tundub, et paljudel juhtumitel asi on nii suureks läinud, see käib üle jõu menetlejatel. See lihtsalt on nii suur, ta ei hõlma seda enam ära kuidagimoodi, siis see hakkab venima, käest tulema. 

Ja see, et meedia mõistab kedagi süüdi – jah, see on niimoodi. Selle taust ongi see, et asi kestab liiga kaua. Kui asi käiks kiiresti, siis see asi laheneks ära ja süüdimõistmisel toime on väiksem. Aga praegu on tõesti nii, et asi algatatakse, läheb meediasse, inimesed vaatavad, ahh, ta on nüüd süüdi, ja siis, kui ta kolme aasta pärast õigeks mõistetakse, see unustatakse ära tihtipeale, see ei rehabiliteeri enam inimest. Nii et siin on, mille üle mõelda. Ma olen jumala eest teiega nõus sellega, aga lahendust peab siin kõik koos otsima.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! KrMS-i muudatused, mis peaks kiirendama protsessi, on praegu õiguskomisjonis ja sügisel me kavatseme selle ära menetleda. Aga ma ütlen, et minu jaoks on muret tekitav, et meil see haldusasjade järjekord, eriti Tallinnas, on minu hinnangul ikkagi liiga suur, pea kaks aastat. See on päris muret tekitav. Aga küsimus tuleb hoopis sellest, et te ütlesite, et kohtunikud lahkuvad ise ja sellist asja pole ajaloos eriti palju juhtunud. Ma küsingi siit pinnalt, et miks siis tippkohtunikud lahkuvad, kes on seda asja õppinud, palju vaeva näinud. Miks nad lahkuvad ja millistesse valdkondadesse on kõige raskem üldse kohtunikke leida tänapäeval?

Kõige rohkem vajame kohtunikke tsiviilvaldkonda ilmselgelt ja seal tundub olevat, et ka selline pink ei ole enam väga pikk ja võtta ei ole enam. Halduskohtus on pink suhteliselt pikk, seal on väga spetsialiseerides, see valdkond on väga kitsas, aga seal on inimesed olemas. Ma julgen täna väita, et meil on Eestis üle aegade üks kõige võimsama kvalifikatsiooniga halduskohtunike 25 meeskond, kes on koolitatud, kes on kraadidega, kes on tegelikult, aga nad on noored ja võib-olla veel kogemusi napib neil. Seal ma näen, et nad vajavad veel aega natukene, et kiiremini toimima hakata.

Aga mis puudutab seda lahkumist, siis jah, need, kes on lahkunud, kõigiga ma olen ju pikalt vestelnud, nad ütlevad: jah, tööõhkkond, töökeskkond, kohus on selline, olles tulnud erapraktikast, nad ei ütle, et kohus on riigiasutus, ta on hästi nihukene, ta ongi konservatiivne asutus, eks ole. Muudatuste aldis väga ei ole kuskil seal see, väga individualistlik suhtumine on töösse paljudes kohtades. Selles mõttes see tulek tööle, et meeskonda tulen, see ei ole paljudel juhtudel toiminud. Tundub, et inimesed ütlevad, et siin on see, et võta oma kohtuasjad ja uju või upu, eks ole. Ei ole nagu seda tuge ümber, noored võib-olla tahaksid seda rohkem näha. Või siis tõesti, nagu siin ju on öelnud välja riigikohtunik lahkuvana, et muudatused lähevad liiga aeglaselt. Ja kuigi ma üritasin teda veenda, et need muudatused lähevad aeglaselt, aga nad lähevad, et sa lihtsalt ei saa oodata, et kohtusüsteemis aastaga kõik muutub, see ei ole võimalik, aga kui sa vaikselt ikka lükkad, et küllap nad lähevad lõpuks. Aga tema ütles, et tema jaoks ta ei suuda oodata, kuni muudatused toimuksid siin. Need on need põhjused, et ega ma ei oska siin … Loodame nendest õppida, et me suudame ka paindlikuma ja parema tööandja kuvandi endast luua.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mul selline küsimus. Te mainite siin ühe faktina, et eelmisel aastal tegi kohtunikueksamit 13 inimest, kellest kahjuks keegi eksamit ära ei teinud. Minu küsimus on, et kas see eksam on liiga raske, kas õigushariduse tase jätab soovida. Ja võib-olla siis see praegu väga palju pakutav lahendus, et kas on tõenäoline, et tehisintellekt tuleb ja kahmab need ametid mingis osas endale?

No alustades lõpust, siis, ütleme, ma loodan, et seda viimast ei juhtu ikka. Aga meil on tehisintellektil väga suur roll kohtumenetluse kiirendajana, on ta selles, et töötada läbi neid meeletuid andmemassiive, mis meil on kohtuasjades. Kui meil on siin võib-olla sajad dokumendid, et üldse aru saada, mille üle pooled vaidlevad. Tihtipeale on täiesti sürrealistlik selline, vabandust, aga dokumentide liigutamine kahe poole vahel, kus see, mille üle vaieldakse tihtipeale kipub ära ununema. Kõik saadavad, üks saadab pika kirja, teine saadab pika kirja ja nii ta läheb. Seda tuleks ohjata, masin suudaks välja võtta, et kuule, mille üle te vaidlete, ja ka tõendamise osas aidata dokumente läbi töötada. Ma usun, et ta teeks seda juba täna paremini kui inimene kohati, kui mass on lihtsalt nii suur. See on nagu, see on üks asi. 

Mis puudutab seda eksami tulemust, jah, võib-olla see eksam on liiga raske, ega ma ei tea. Aga minu arvates me peame mõtlema selle eksamikorralduse muutmisele. Mina olen kogu aeg vedanud seda mõtet, et võiks olla ühtne juristieksam advokaatidega koos, prokuröridega koos, kui me ühise lati paneks paika, võtaks ressursid kokku ja katsuks ühiselt seda teha. Millegipärast on see alati sumbunud juristidele omasesse lõpmatusse vaidlusesse, mis on juba kolmandal katsel, üritame seda teha, ja ikka, ei, ikka detailidesse minnakse, et me tahame ikka eraldi teha. Ja siis me olemegi niimoodi, et advokatuuri eksamil on väga palju inimesi, see on professionaalselt korraldatud, kohtunikueksam on põlve otsas nikerdatud natuke, vabandust. 

Ja ilmselt on seal ka see, et kohtunikueksamil täna antakse inimesele kätte kohtuasi, toimik, reaalne toimik, öeldakse, kirjuta otsus. Sa peadki, lähed tööle, pead kirjutama otsuse. Aga tundub, et võimalik, et seda peaks tegema pärast ettevalmistusteenistust. Tegelikult selles faasis on vara hakata otsust lasta teha niimoodi. See on võib-olla üks asi. Aga selle üle kohtunikueksami komisjon loomulikult on vaielnud ja jäänud ikka selle juurde, et me ootame kohtunikul tulemust, et kui ta eksami teinud, peab ta kohe järgmine päev otsuseid minema tegema, eks ole, kui ta kohtunikuks nimetatakse. Mina arvan, et siin ikkagi on vaja neid ressursse kokku võtta, esiteks, seda eksamit ühtlustada advokatuuriga. Me oleme seal samme teinud, käinud vaatamas, advokatuuriga rääkinud, et äkki üritaksin ilma igasugust õigusruumi muutmata ühiseksamit teha, vähemasti osaliselt. 

Nüüd, kindlasti võiks õigushariduse puhul ikkagi selle võimaluse integreeritud õppeks seadusesse tuua sisse. Seda on Tartu ja Tallinna Ülikool mõlemad, mina saan aru, nüüd algatanud, nüüd on selles osas konsensusele jõutud. Aga ka see pole Haridus- ja Teadusministeeriumis kuidagi edasi liikunud. Ma ei tea, mille taha see siis jälle omakorda jäi, et meil oleks see õppekorralduses võimalik paindlikult teha, et täis juristiõpe oleks olemas. Täna on seda materjali nii palju, me peame valima, mida inimene õpib selleks. Kui ta tahab kohtunik või prokurör olla, siis ta võiks mingid asjad olla ära õppinud ikka. Me peaksime riigi poolt selle, see on ebapopulaarne ülikoolile, aga minu arust peaks riik ette kirjutama juristile need asjad, mida peab olema õppinud, muidu ei saa. Muidu õpetab seal juura all igaüks jumal teab mida. Ja lõpuks ei saa me inimest lasta kohtus õigust mõistma, kui ta ei tunne Rooma õigust, minu arvates, protsessi, karistusõigust, vaid ta on õppinud mingit pehmet …. Ma ei taha öelda "pehmeid asju" halvasti. Aga siiski võiks ta olla õppinud ka muid, juura baasteadmised võiksid olla. Täna see kuidagi … Me otsime uut teed. Mul on väga suur lootus, et minu ekskolleeg Pikamäe juhib Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, tal on väga tugev nägemus. Ja selles mõttes ei ole seda teemat, ma usaldan teda, ma usun, et ta läheb õiges suunas.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Ma tuleksin kohtukorralduse muudatuste juurde. Neid arvamusi on olnud päris mitmeid ja just äsja siit osutasite härra Pikamäele, kes hiljuti on osutanud sellele, et ette pandud muudatused ei pruugi olla täiesti põhiseaduspärased, sealhulgas eelarvelise sõltumatuse tagamine, eelnõu, mis on kohe-kohe Riigikogus vastuvõtmisele jõudmas. Riigikogu liikmena on meil kindlasti väga keeruline dilemma siin teha selliseid muudatusi, kus autoriteedid lähevad oma seisukohtadega vastuollu. Mis siis saab, kui keegi kaebab selle lahendi, mis me siin teeme, kohtusse kui põhiseadusele mittevastava? Väga huvitav vaidlus kindlasti, aga teie hinnang või kommentaar sellisele olukorrale.

Tegelikult oleks ju äärmiselt kurb, kui selline kohtukorralduslik asi hakkaks vangutama mingit kohtuvaidlusega kogu kohtus toimuvat. See on kindlasti õige. Mis puudutab hea kolleegi Priidu kriitikat, siis jah, eks ta on mind ka mõtlema võtnud. Ta ei ole üksi ju. Ka riigiõiguse blogis ka teine väga suur riigiõiguse autoriteet Madis Ernits värskelt kirjutas, liitus selle kohta. Meie selle töögrupi vedaja Heiki Loot ütles, on ka öelnud, et ta tegelikult jagab seal mitmeid muresid. Et selles mõttes on mured ikkagi tõsised seal ja võimalik, et nendega tuleks ikkagi veel tegeleda. Lihtsalt küsimus on selles minul ka, et lugupeetud kolleegid, aga kus te varem olite. Eelnõu on avalikult menetletud mitu aastat. Need küsimused ei ole, need on olnud kuskil taustal, aga keegi nagu argumenteeritud ekspertiisi sellisel kujul pikemalt teinud ei olnud, küsimusi välja ei olnud toonud. Ma ise näen, vähemalt konkreetselt tõesti küsimus selles normiloome kompetentsi delegeerimises võib-olla ennekõike, et kas on õige, et kohtusüsteem ise otsustab, ma ei tea, kohtute kinni panemist, sulgemist võib-olla  …… Võib-olla peaks Riigikogu üldse olema, seadusandja antud juhul selles menetluses. Ja kuidas neid asju lahendada. Riigikohus iseenesest avaldas soovi ja palvet menetlust mitte kiirustada, need asjad ikkagi läbi käia. Aga see on teie käes siin, eks, need küsimused on olemas. Ega selles mõttes ei saa eitada, et need oleksid laest võetud ülikoolil või Ernits, kes ka kohtute täiskogul esines sellel teemal väga pikalt. Ma siiski isiklikku arvamust avaldades julgen arvata, et see, kas iseenesest eelarve eest vastutab ja haldab Justiitsministeerium ja kohtud ise, ma arvan, et põhiseadus ei kirjuta ühte ega teist asja ette, see on valik. Ja teistes riikides on ka valik, Euroopas enamuses riikides on mindud isehaldavuse teed. Tõsi, on ka teisi olemas, aga detailid on muidugi küsitavad seal igal pool. Seda niimoodi vastaks praegu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Proovin kaks küsimust ära mahutada. Esimene puudutab seda tarbijakrediiti. Kahtlemata, kui menetlusi on palju, on võimalik kohtu pool teha otsuseid, kuidas kes otsustab, milliste andmete põhjal. Aga kas teie oma töös kokku puutunud lahendite põhjal saate teha ettepanekuid, mida võiks riigi poolt seaduses muuta, et tarbijad oleksid paremini kaitstud? 

Ja teine küsimus. Kuna kõik need suured poliitilised vaidlused jõuavad lõpuks Riigikohtusse, on see teise samba lammutamine või obstruktsioon siin saalis, üldhooldusteenuse rahastamise ümberkorraldamine, homme hakkame siin arutama uuesti kirikute ja koguduste seadust – see tõusev teema ehk Tartu vangla rent, küsin selle kohta. Kui meie räägime peamiselt sisejulgeolekuasutuste ressursist ja taustakontrolli tegemisest ja tervishoiutöötajate ressursist, kes hakkavad teenust osutama vanglas, kuidas on kohtute ressursiga selliste vaidluste lahendamisel? Kui me ei ole seni suutnud ära otsustada, kes Eesti kinnipeetavate ravikaebuste osas neid otsuseid peaks tegema või vaidlusi lahendama, kuidas siis on olemas selgus …

Aitäh!

… mida teha välismaiste kinnipeetavate kaebustega?

Katsun vastata. Tarbijakrediidi osas on kohtud ise võtnud väga suure initsiatiivi üles, kuidas mida võiks muuta. Ka Riigikohtu, meie ühisel kirjutamisel pakkusime välja muudatusi tsiviilkohtumenetluse seadustikku, eelkõige maksekäsu kiirmenetlusse, kus lihtsustada, võimaldada vastuväiteid ja pöörata ära inimese varale sundtäitmine. See käik oleks nihutatud täitemenetluse faasi. Kui inimene veel seal ütleks vastu, siis jääks see täitmine ära ja tuleks minna hagimenetlusse. See oleks üks asi, mis aitaks pöörata seda. Millegipärast ma saan aru, et justiitsministeerium seda ei toetanud, et midagi ise teha seal. Ma arvan, et need, mis ise teevad, ei ole head mõtted. Aga me oleme kaasa kogu aeg mõelnud. 

Aga süsteemne asi, mis siin on, on kindlasti see, et ükshaaval võidelda nende laenuvõlgnike kaitseks, seal olla ja teha nende uuri… Ma ei taha öelda, et see on võitlus tuuleveskitega, aga see siiski ei ole nii edukas, kui oleks riigipoolne jõuline sekkumine laenuandjate tegevusse, pannes selle äri mitte kinni, aga võttes ikkagi selgelt kontrolli alla. Kes rikuvad vastutustundliku laenamise põhimõtteid, neid korralikult trahvida ikkagi, hirmutada. Finantsinspektsioon – kui tal on mingit jõudu puudu, siis tuleks talle seda juurde anda. Seal on see võti tegelikult, millega massiliselt … Ükshaaval inimeste muresid lahendades tegelikult süsteemi ei paranda minu arvates. Me suudame natukene teha, aga tegelikult oleks jõulist sekkumist vaja siin. Võiks Finantsinspektsiooni esimehelt küsida, miks ei ole seda tehtud. 

Nii, teine asi. Jah, Tartu vangla rent ka mind teeb murelikuks. Me saime justiitsministeeriumist ka Riigikohtus selle vanglalepingu projekti ülevaatamiseks täpselt sellel päeval, kui meie olime kohtunike täiskogul. Öeldi, et kahe päeva jooksul kujundada seisukoht. Me vastasime, et me ei jõua, ei ole võimalik selle aja jooksul vastata. See on näiv kaasamine. Nüüd, sisulise poole pealt, nagu ma aru sain, see tähendab seda, et kaebused Eesti kohtutele suurenevad, suurenevad kindlasti, sest kõik Eesti vanglatoimingud, siinsed toimingud tulevad meie kohtusse, halduskohtusse. Ja kindlasti tähendab see tõlkeprobleeme, nende inimeste keeleprobleeme, tähendab veel kommunikatsioonimuresid, ma ei tea, võib-olla religioosseid muresid rohkem, tuleb moslemeid, võib teist tüüpi kaebuseid tulla, ehk koormus suureneb. Enne seda istungit minister oli ukse taga, ütles mulle … Ma küsisin, kas raha ka selle jaoks on, minister ütles, et jah. Vaatame siis, kas seda raha ka siis tuleb meile selleks, et seda kohut jõulisemalt rakendada. Sest halduskohus, nagu ma ütlesin, kui on viiendik aastas või veerand tõusnud koormust ja veel tuleb otsa, siis me lihtsalt jääme jänni nende asjadega. Seda tuleb läbi mõelda kindlasti. Ühe käega kohtute tegevust kärpida, teiseks anda tööd juurde – see ei tundu nagu jätkusuutlik. Loodame, usume justiitsministeeriumit.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kui Eesti kohtunikud hakkavad oma töös kasutama tehisintellekti rakendusi eesmärgiga kiirendada menetlustempot, siis milliseid õigusalaseid eetilisi ja praktilisi riske tuleks selle juures arvestada? Ja teine küsimus: kas on olemas ajaperspektiiv või ajakava, millal on kavas tehisintellekt kasutusele võtta kohtunike töös kohtuasjade materjalide töötlemisel?

Aitäh! Ajakava sõltub sellest, kas me saame selle asja liikuma lõpuks. See on selles mõttes olnud huvitav moment, et ma olen käinud juba aasta aega ringi erinevaid riigiasutusi pidi, näpus see lähteülesanne, ja kõik ütlevad, et jaa, see on hea mõte, võiks teha. Aga keegi midagi ei alusta. 

Nüüd meil oli plaan, et me tuleme tegelikult Riigikogusse küsima raha, et võtta vähemasti üks projektijuht, kes seda vedama hakkaks, seda uut tehisintellektil põhinevat süsteemi, ja me üritame mingit meeskonda ikkagi käima saada lähiajal. Lõpuks ometi see, et erinevate asutuste vahel liigutamine ikkagi võiks jõuda kuhugi välja. See on see ajakava. 

Meil on kohtute arengukava 2030 võetud. Mina ei ole arvutiekspert ja raha mul ka ei ole selleks, et seda käima panna, ma ei oska päris hinnata. Meil ei ole täna realistlikke kuupäeva arvestusi. Aga kuna 2030 on võetud arengukava, et vähemasti jõuda kuhugi selleks ajaks, peab olema. Kui 2030 on seis nagu täna, siis me oleme läbi kukkunud sellega ilmselgelt. 

Nii, nüüd see esimene, tehisintellekti riskid loomulikult on olemas. Eks siin ju Euroopa Liidus kogu aeg rõhutatakse seda riski ikkagi esmajoones. Mis need riskid kohtusüsteemis on? Üks tõsisem risk on kahtlemata see, et kohtu info, mille pinnalt neid masinaid tuleb õpetada ja nad töötavad, on inimeste isikuandmed, väga delikaatsed isikuandmed kohati, väga põhjalikud. Üks asi see, et kui see kohtuinfo süsteemi masinalaskmine toob kaasa selle, et lähevad kuhugi jalutama need andmed või neid hakatakse kasutama kuidagi masinate õpetusel, siis see on kindlasti üks tõsine turvarisk, mida me peame maandama. 

Nüüd, sisulisi riske on kindlasti veel, see on ka see, et kas me Eestis suudame ise seda luua, peame mingi välispartneri võtma erasektorist ja siis kas me jääme selle välissektori, välispartneri lõa otsa arendamisel ja tema hakkab kontrollima meil seda. Ka see on murekoht. See on ka väga tõsine risk, et kui palju me suudame ise ära teha ja kas me peaks jupphaaval tellima kuskilt neid tööriistasid sellele tehisintellektile peale. 

Ja muidugi, kõige raskem on saada kokkulepetele ka näiteks õiguse kohaldamisel, et kõik see olemasolev õigusinfo meie kätte jõuaks, et seda saaks läbi töötada. Risk on kindlasti hallutsineerimine, et ta hakkab sulle välja mõtlema kohtulahendeid. Seda tuleb ka maandada loomulikult. Aga need süsteemid arenevad praegu väga kiiresti, lähevad kogu aeg paremaks. Ma selles mõttes olen ikka optimistlik, et need on võimalik maandada. Pigem meil on mure, kuidas üldse liikuma saada, mitte veel ei ole küsimus, et kuidas seda takistada või pidurdada.

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga hea ülevaade, aga mulle tuleb sihuke tunne, et ma olen paljusid neid muresid juba siin varem kuulnud, et me nagu keerleme ringis. Eriti muretsema paneb muidugi see õigushariduse küsimus. Ja minu küsimus oleks praegu selline, et kui need kohtunikud ei tee seda eksamit ära, aga veelgi hullem, nad nagu põrkavad kohe alguses tööle asudes nende hunnikute paberite hulka ja peavad üksi otsustama. Kas oleks võimalik midagi sarnast teha, nagu arstidel on residentuur näiteks, et tegelikult ikkagi mitte kohe sa ei olegi nii-öelda kõige eest üksinda vastutav, vaid sa kõigepealt teed nii-öelda pika praktika, mis on juhendatud praktika, ja seal saad kogemusi ja seda kindlust omandada? Kas sellest on juttu olnud ja kas kuskil mõnel muul maal seda näiteks juba praktiseeritakse?

Aitäh! Loomulikult, ma keerlengi sama jutuga aastaid, aga ma olen, nagu öeldakse, loll, aga järjekindel – selles mõttes, et kui midagi ei ole paranenud, siis ma ei jäta seda teemat kõrvale, ma toon selle uuesti ette, et näidatagi teile, et see ei ole paranenud aastaga. Muidugi jääb sihuke tunne, et see on lahenenud, aga see ei ole lahenenud. Ma vabandan, mu jutt tundub korduvat, aga mõned asjad võib-olla hakkavad lõpuks ikkagi liikuma, kui sa kogu aeg nende kallal oled. Vähemalt see on minu lootus.

Nüüd, mis puudutab seda …. See oli nüüd see … (Saalist täpsustatakse.) Aa, residentuur, jah. Kohtunikuks saamise teemat, siis tegelikult meil oli kunagi aastaid tagasi selline instituut nagu kohtunikukandidaat, oli täiesti olemas, ta võeti tööle. Aga häda oli seal selles, et selle ameti vastu oli väga leige huvi, kuna ta sai suhteliselt vähe raha, inimesed ……, et me töötame parem advokaadibüroos, et me ei ole nagu, et siis tuleks rahastada seda ka. Mina arvan, et põhimõtteliselt on jumala õige see, et inimene peaks saama proovida, ja meil oli ka mõte sellest asenduskohtunikust, mille mu oma kolleegid, riigikohtunikud lasid põhja, et see on ikka põhiseadusvastane.

Mujal riikides on täiesti olemas võimaliku osakoormusega ka proovida seda tööd enne, kui sa päris tõsiseks kohtunikuks tuled. Paljudes riikides ongi isegi kaheastmeline: kõigepealt oledki nagu proovikohtunik ja siis saab sinust päris kohtunik. Mul oma kolleegid on väga jäigad olnud põhiseaduse tõlgendamisel, öelnud, et ei, meil ei ole võimalik justkui seda vaheastet teha, kus inimene võiks menetlust juhtida, proovida, saada, meil on niimoodi, et kas sa oled kohtunik või ei ole sa keegi. Ma olen vaielnud nendega, ma olen alla jäänud praegu, seetõttu on see probleem siin olemas, kust me leiame selle hea variandi, et inimene saaks sisse elada ja proovida. Aga siiski ma usun, et neid elemente me saame katsetada.

Tegelikult ei ole minu meelest õige see, et inimene visatakse saali esimest korda istungit juhtima siis, kui tal on juba talaar seljas, ta on kohtunik, ja samas ta ei ole üldse proovinud. Ta läheb esimesse saali, tal on inimesed ees. See on nagu arstiga, et lähed lõikama, esimene inimene on sul laua peal, eks ole, sa kunagi ei olegi lõiganud kedagi. See ilmselt õige ei ole ja me peame leidma siin mingisuguse vahevariandi kah. Aga me oleme üritanud, mida teha. Neidsamu nõunikke, meil oli üks vahetusprogramm näiteks, advokaadibüroo ja kohtu nõunike vahel, et need saaksid liikuda: advokaadid meie juurde tulla, meie omad saaksid advokaadibüroos näiteks vaadata tööd. Ja pehmete vahenditega ma ikkagi üritaks ja loodaks, et äkki me jõuame kunagi ka millegi selle residentuurilaadseni ka.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Väga hea ettekanne, informatiivne ja põhjalik, oli haarav, oli põnev kuulamine. Kõigepealt üks märkus või õigemini tähelepanek ja siis üks küsimus. Tähelepanek on seotud teie murega, mis te tõite esile kohtusüsteemi laimamise osas, et mõned inimesed teadlikult levitavad valesid asjade kohta. Ma pean ütlema, et see on sihiteadlik tegevus nende inimeste poolt. Ei ole mõtet raisata oma energiat ja aega nende palumise peale, et ärge nii tehke, kui nad seda eesmärgipäraselt teevad ja nende eesmärk ongi asja lõhkuda.

Aga minu küsimus on seotud kohtute reformiga. Just nimelt praegu on käimas, meil on menetluses kohtute halduse tõhustamisega seotud seadusemuudatus. Ja põhiseaduskomisjon, viimane kord, kui arutasime, te olite juures ja ma sain teie sõnavõtust aru, et probleeme põhiseaduspärasusega ei ole, kuigi mõned on need tõstatanud, aga need ei ole liiga olulised. Täna me kuulsime, et tegelikult see on ikkagi teistmoodi …

Aitäh!

… et on olemas. Aga minu küsimus on, ma küsin, kuidas protsessi käigus ikkagi niimoodi sadulasse jääda, kui partner, antud juhul siis kohtud niimoodi perutavad, et kord on nii ja kord on naa.

Aitäh, Ando!

Mu meelest õige märkus, ma saan aru. Ma pean tunnistama, ma ütlesin ka põhiseaduskomisjonis, et need arvamused, mis tulid, tulid minuni pärast seda põhiseaduskomisjoni istungit. Ma jõudsin sellesse süüvida ja rääkisime nii Priit Pikamäe kui Madis Ernitsaga pärast ka veel kohtunike täiskogul, nad olid väga mures, rõhutasid seda. Nad on mõlemad mulle autoriteetsed inimesed. Nagu ma olen öelnud, minul ei ole kindlaid veendumusi ühes või teises suunas kerkinud. Aga lihtsalt on ka küsimus, kas me saame öelda, et nad lihtsalt ajavad jama, eks ole. Ma seda ei julge ka öelda päris. Teatud riskid on ja neid võiks kaardistada, analüüsida. Kui praegu on olukord, et seadus võetakse kiiresti vastu, no ju siis paistab, mis edasi saab. Ega maailm kokku ei kuku ühel või teisel ega kolmandal viisil tõenäoliselt. 

Aga ideaalmaailmas muidugi oleks hea võtta veel inimesed kokku ja rääkida need asjad siis korraks läbi erinevate põhiseaduse asjatundjate poolt, lasta neil ka vaielda vajadusel põhiseaduskomisjoni ees ikkagi see asi lõpuni ära. See oleks ideaalmaailmas. Aga ma olen nõus jah, et see asi niimoodi … Aga nad tõesti tulid ka väga hilja välja oma nende juttudega. Selles mõttes oleks võinud aasta alguseski välja tulla, enne kui valitsus selle esitas Riigikokku. Selles mõttes ma oleksin ka nende suhtes natukene kriitiline ikkagi.

Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma vabandan, et ma natuke kordan seda, mida Margit Sutrop juba ütles. Ma kuulan hoolega teie ettekannet ja mul on meeles, et eelmine aasta oli …

Samasugune.

… õigusharidusega sama jutt. Ja ma kardan, et ma küsisin isegi sama küsimuse, aga ma natuke refraseerin oma küsimust. Eelmisel aastal olid need probleemid, sellel aastal on need probleemid. Mis selle viimase aastaga muutunud on, mis te teinud olete? Ma sain aru, et õigusteaduskonnal on uus dekaan, aga mis te veel teinud olete? Iseenesest ilmselt asjad paremaks ei lähe.

Ei lähe jah. Ega Riigikohtu esimehel mingit pädevust kohtuid otsustama käskida, keelata ei ole, seadusi vastu võtta ka ei ole. Mina olen olnud selline kõnetoru ja esiletooja ja vajadusel siis pidevalt meeldetuletaja. Ma seda rolli olen kandnud, seda üritan teha. 

Mis on muutunud paremaks? Ma ütlesin ka, et eelmine aasta … Me oleme tegelikult suure asja ära teinud, me oleme kohtule arengukava … Arengukava, kui te seda vaatate, on väga ambitsioonikas, inimesekeskne, seal on kõik väga ilus. Me suutsime selles kokku leppida kohtunikkonnas. See oli ka juba suur asi, seepärast et see, mis seal kirjas on, väga paljudele ei meeldi kohtunikkonnas kusjuures. Et õnnestuks nüüd seda ellu viia. Ma ütlen, me oleme aastaga suutnud kokku kirjutada selle tehisintellekti lähteülesande, mis võiks meid viia edasi väga põhimõttelist laadi muutustele. Need kaks asja on igal juhul olemas, mis on aastaga olnud. 

Kolmas on seesama kohtuhaldus, eks ole, mis on tulnud Riigikokku, olgu ta siis ka vaidlustega, aga ta on tulnud. Ja neljas on seesama kohtute ühendamise teema, mis on jõuliselt ette võetud koos menetlusmuudatustega, me oleme teinud erinevaid menetlusmuudatusi. Niisama istutud siiski ei ole, et kuule, tehke, ja keegi, midagi ei ole olnud. Need on need asjad, millega me oleme liigutanud, lihtsalt ei ole tulemuseni veel jõudnud. Aga need ongi pika vinnaga asjad. Seetõttu ma vabandan, et mu ettekanne, jah, kordab ennast. Mul endal oli sama tunne, kui ma seda kirjutasin.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt väga-väga hea ettekanne oli, väga informatiivne. Ma endise haridusinimesena ei saa jätta küsimata seda küsimust. Kui mul oleks olnud eksamil tulemus 13/0, siis ma oleks sügava sisekaemusega hakanud tegelema, et kas on õpetamise juures äkki midagi viltu. Minu küsimus tulenebki sellest, et kas te olete võtnud ülikoolidega ühendust ja tegelenud õppekava arendusega ja lõpuks üles leidnud selle inimese, kes takistab seda integreeritud õppekava edasiviimist, et ta saaks integreeritud õppekavaks. Teadupärast integreeritud õppekava saab olla reguleeritud erialadel, teistel on ta bakalaureuse- ja magistriastmetega lahutatuna. Kas on olemas töögrupp, kes töötab ülikoolidega?

Süüdlane olemas kuskilt. Tähendab, jumala õige, et seda teemat tuleb edasi viia ja meil tuleb muidugi eksamile otsa vaadata, mis meil seal praegu teeme, aga ka ennekõike ikkagi ka sellele haridusele. Minule teadaolevalt on nii Tartu Ülikooli õigusteaduskond kui ka Tallinna Ülikooli õigusteaduskond ühiselt käinud Haridus- ja Teadusministeeriumis presenteerimas integreeritud õppekava teemat. Ma ei ole detailides kursis, ma loodan, et ma ei eksinud kuskil siin. Aga minule on niimoodi seda esitletud, ma olen näinud seda võimalust seda teha. Ma saan aru, et põhiline vastuväide lihtsalt ülikooli enda seest on olnud seal, et sellega koos läheb majandamine kallimaks. Ja see on olnud seal see väide, et vot siis me, kui meil oleksid erinevad õppekavad, siis see ……., me ei saa enam küsida raha ühe, teise ja kolmanda asja eest seal ja kogu finantseeritus õigusteaduskonnas läheb vähemaks. See on olnud, ma olen kuulnud seda vastuväidet, ma ei oska seda kinnitada, ümber lükata. 

Nüüd, ma loodan ikkagi väga, et see ei ole välja surnud teema, et sellega me … Priit Pikamäega hiljuti veel rääkisime ja tema on seda vedanud, et see tuleks, see on tema väga selge programmiline soov. Ma loodan, et ta suudab selles ikkagi läbi suruda. Kes ometi selle vastu on seal kuskil, ma ei ole veel aru saanud. Aga keegi kuskil on selle vastu. Millegipärast see ei liigu. Me oleme varem ka üritanud seda teha. Ei ole isegi küsimus kohustuslikust võimalusest, vaid võimalusest, praegu on keelatud seda õpetada. Ma loodan, et see ikka tuleb, see on tehniliselt väike muudatus seaduses. Õigusteaduskond muudatust hetkel … Ma loodan ikka veel, Pikamäe on 1. jaanuarist ametis, et ta ei ole veel jõudnud lihtsalt, ma arvan. 

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, väga huvitava ettekande eest! Aga mu küsimus tuleb siin põhiseadusega kooskõlas või vastuolus olemisest. Seda epiteeti kasutatakse väga laialdaselt: üks või teine asi on põhiseadusega vastuolus. Ja praegu on üks selline küsimus, mis Riigikogu lävepaku taga seisab, finantsombudsman. Nimelt, digitaalne äri areneb väga kiiresti, rahandusvaldkonnas ka. Formaalselt on just nagu uus ärimudel, aga praktiliselt on ta ikkagi mingit sorti investeerimisühing, nagu näiteks, mis oli, miljonid miljarditeks, Aafrikasse raha läks. Nüüd minu küsimus. Kas te suudate rahanduse valdkonna või fintec-äri arenguga sammu pidada kohtutes, kuhu aeg-ajalt vaidlused jõuavad? Ja kas võiks olla finantsombudsman kui kohtueelne vaidluste ja kaebuste lahendamine Finantsinspektsiooni juures selline hea ja seaduslik lahendus?

Esiteks, jah, öelda, et miski asi on põhiseadusvastane, see on selline kapitaalne argument on ju, see tähendab, et see tapab ära, mitte midagi ei saa teha. Selles mõttes väga mugav argument alati kasutada. See on üks asi. 

Mis puudutab finantsombudsmani, siis selle osas ma seda argumenti kasutaksingi. Küsimus on tegelikult ühes detailis. Miks on see finantsombudsmani eelnõu seisnud? On olnud see küsimus, et teda on üritatud konstrueerida kohtuvälise kohtuna, nii nagu on töövaidluskomisjon. Mina olin sealsamas analüüsigrupis, me tegime põhjaliku analüüsi. Euroopa riikides ei ole kuskil praktiliselt sellist kohtu pädevust kopeeritud haldusasutuses, et ma teen otsuse nagu kohus, see on nagu kohus, aga see ei ole ju kohus. Need menetlused põhinevad lepitusmenetlusel ja kui sellised finantsombudsmanid tuleksid, jumala eest, tehku ära. See üldse ei seisa seal taga. Aga et me arendame edasi seda sellist …

Põhiseaduses on säte: õigust mõistab ainult kohus. Ongi küsimus, kuidas me mõistame seda ühte õnnetut või õnnelikku lauset, eks ole. Millegipärast näiteks Soomes ei ole lubatud nendel organitel öelda, on kohtuasi samamoodi. Ja need organid saavad, eks ole, viia inimesi kokkuleppele, üritada neid ettepanekuid teha, aga nad ei saa teha sundotsust, sundtäidetavat otsust ka tarbijavaidlustes. Aga see vaidlus, ma saan aru, on püsti seal veel. Kindlasti on selles valdkonnas vaja kohtuvälist …, Euroopa Liit isegi nõuab seda. Ja see on ka mõistlik igatpidi nagu tarbijavaidluste puhul. Aga see lahendus võiks olla minu meelest lepitusmenetlus nagu kindlustusvaidluste puhul. Kindlustusvaidluste puhul on lepitusasutus väga hästi tööle läinud ja töötab ja suudab ära viia liikluskindlustusvaidlused kui ka muud kindlustusvaidlused. Kindlustusandjad aktsepteerivad seda. Ja ma arvan, et finantsasutused võiksid ka aktsepteerida seda ombudsmani ja see töötaks väga hästi ka ilma selleta, et me seda töövaidluskomisjoni mudelit jälle üritaks laiendada. See kogu aeg jätab üles selle põhiseadusvastasuse teema. Võiks ära teha selle ilma selle klauslita, et oleks nagu kohus.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud Riigikohtu esimees! Kohtute haldamise kolleegium, mille nii-ütelda liige ka teie olete, andis möödunud aasta lõpus justiitsministrile nõusoleku sulgeda Põlva kohtumaja. Palun esitage argumendid tähtsuse järjekorras oluliselt vähem olulise suunas, mis selle nõusoleku taga oli, ja selgitage ka, kui te omavahel seal arutate, kas sihukene regionaalpoliitiline aspekt kuulub ka nende oluliste aspektide hulka.

Ma alustaks positiivsest. Seesama koda hoidis ära Rapla ja Jõhvi kohtumaja sulgemise, mille mõju oleks olnud määramatult suurem, milline ettepanek tuli tegelikult kohtu juhtidelt, Justiitsministeeriumilt väga jõuliselt kohtute haldamise nõukotta. Nõukogu hääletas selle maha. 

Mis puudutab seda Põlvat, see on olnud pikka aega üleval see teema seal Põlvas. Esimene argument tähtsuse järjekorras ikkagi see oli, et kohtu eelarvet kärbib. Kuskilt pidi mingisuguseid muudatusi tegema. Nüüd, Põlva kohtumaja puhul on olnud laialt arusaam selline, et tema koormus on väike kohapealsete asjadega, Võru ja Tartu on lähedal ja kulud selle maja ülalpidamise ja sisuliselt ühele kohtunikule, kes seal oli, on liiga suured. Prokuratuur kolis ka sealt välja juba enne, maja oli pooltühi. 

Iseenesest mulle ei meeldi, et need majad kinni lähevad, aga mind pandi valiku ette seal, midagi teha ei ole, see on ebamõistlik. Tartu kohtu esimees, kohtudirektor kinnitasid, et majanduslikult seda maja lahti hoida on äärmiselt ebamõistlik. Ja samas ka need kaks kohtunikku, kes olid, käisid Tartust, elasid Tartus tegelikult. Ta pole nii lähedal. Ega Tartu juures on teine samasuguse staatuse kohtu, see on Jõgeva, mis on ka vägagi lähedal seal, ja võiks küsida, kas see on ratsionaalne püsti hoida neid seal mitmeid. 

Aga minu meelest võiks neid otsuseid teha ka seadusandja, mis kohtumajad kinni, lahti on. Aga see peab ka rahaga käima, see ei saa niimoodi olla, et te hoidke seda lahti ja raha me teile ei anna, raha kärpige kuskilt. Küsime, kust me selle raha kärbime. Vot, peavad koos käima need otsused. Antud juhul anti kohtule kärpeülesanne, siis see valik seal tehti. Põlva on jah selline näide olnud. Loomulikult arutati ja Jõhvi puhul arutati eriti seda regionaalpoliitilist argumenti. Ikkagi oli, et seda me ei saa kinni panna, seda Jõhvit. Aga Põlvaga läks kahjuks, nagu ta läks. 

Mina võin …… öelda, et mina tegelikult kaugemas perspektiivis näen ka seda, et meil võib-olla neid suuri kohtumaju võikski olla vähem, tõmbekeskustes. Aga maakondades võiks olla väiksem riigihalduse või riigiasutuse punkt, kus inimesed a) saavad oma dokumendid sisse anda, b) kus nad saavad videoühenduses istuda, näiteks teha ka ühendust saalis, kus nad saaksid dokumente kätte võib-olla ka, kus neid aidataks riigi, mitte ainult kohtuga, vaid üldse riigiasutustega suhelda. Ja kui vajadus on, siis seal istungeid pidada kohapeal. Tuleksid sinna kohale. Neil on vaja seepärast hoida sada protsenti kedagi kohapeal, aga see oleks nagu laiem selline riigi kohaloleku teema, mida võiks niimoodi olla. Ma arvan, et nii võiks perspektiivis olla. Sest ei ole niimoodi, et igas kohtumajas ei ole mõtet püsti pidada ….. saali meil, eks ole, tohutu suurt, et inimesi ……………. igas kohtumajas ei tule.

Liina Kersna, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Esiteks, me arutasime õiguskomisjoni esimehega, et sügisel võtame koos kultuurikomisjoniga ühisistungil õigushariduse teema ette ja uurime, mille taga see integreeritud õppekava rakendamine on. Aga ma tahan küsida tehisaru rakendamise kohta või jätkata diskussiooni sel teemal. Kultuurikomisjonis justiits‑ ja digiminister ütles, et tundlike andmete töötlemiseks tuleb treenida riigipõhist mudelit, mis on täies ulatuses Eesti riigi enda kontrolli all. Selle teemaga tegeldakse. Me oleme samal ajal otsustanud, et doktoriõppekohtade arvu kasvatame 300-lt 500-le just tehisintellekti valdkondades erinevates distsipliinides. Ja minu mõte ongi selles, et äkki sealsamas õigusteaduskonnas võiks olla uurimisrühm, kes töötaks välja koos arvutiteadlastega teile seda tehisintellekti lähteülesandest lähtuvat turvalist programmi. Kas selline variant võiks olla tõenäoline?

See oleks hea. Kas ta tõenäoline on, seda ma ei julge kinnitada. Praegu on kõik läinud väga säästu või ütleme, säästu teemale. Pikamäe on pigem sulgenud ja vaadanud üle niimoodi, et selle rahaga toime tulla seal majas. Muuseas, üks probleem on õigusteaduskonnas, nagu ma olen aru saanud, on seesama IT-õigus, mis kiratseb seal mitmed aastad, mis tegelikult on olnud …… programm, aga huvilisi väga palju ei ole. Ta tegelikult toodab kahjumit ülikoolile. See on küsimus, kuidas seda lahti hoida, leida tegevust, et tehisintellekti peale rajamine oleks kindlasti üks mingisugune, kui sellele tuleks tuge taha, oleks kindlasti üks tee. Ma usun, et ideaalis on see jumala õige, mida minister ütles, et me peaksime tõesti oma kontrolli all hoidma need andmed, sest eesti keel ja kõik see, kui keegi väljast seda tegema tuleb, kõiksugu riskid on suured. Samas ma saan aru, et kuna see on niivõrd kallis asi, kas me lihtsalt oleme võimelised seda tegema. See on see teema, selle oma väikese 1,3-miljonise keele peale treenida teda on kindlasti mõõtmatult kallim. Singapuris on palju lihtsam, eks ole, inglise keele peal kõik, eks ole, et võtad ja kasutad neid olemasolevaid tükke ja teed, aga meil ei ole nii lihtne. Ma usun, et mõtted liiguvad, igal juhul võiks teoks teha.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mina küsin teilt kohtuotsuste täitmise kohta. Keskkonnavaldkonnas on juba mitu sellist näidet, kus jõustub keskkonda ja sellega ka inimesi kaitsev otsus, kuid kuna Keskkonnaametil pole piisavalt ressursse nende otsuste elluviimiseks, siis otsust ei täidetagi. Näiteks metsateatiste väljastamine, kus Riigikohus ütles juba eelmisel aastal, et ei tohi anda välja metsateatisi lihtsalt automaatselt ilma kaalumata, aga kuna Keskkonnaametil pole raha, et palgata inimesi juurde lube päriselt kaaluma, siis jätkub asi laias laastus samas plaanis. Aga kes selle üle järelevalvet teeb ja mis peaks andma Eesti inimestele usalduse, et riigiasutused õiglaselt mõistetud kohtuotsuseid täidavad?

Ja veel samal teemal. Arvestades keskkonnakriiside süvenemist ja nende aina kasvavaid mõjusid inimeste õigustele, samas üldist madalat teadlikkust erinevatest keskkonnakriisidest, siis millist koolitusprogrammi või midagi taolist näeb ette Riigikohus kohtunikele, et kõik kohtunikud oskaksid asjakohaselt arvestada keskkonnaseisundiga otsuste tegemisel, et keskkonnaseisundi baastõdede selgitamine ei oleks vaidlustes ühe, tavaliselt just selle nõrgema osapoole ülesanne ja vastutus?

Mis puudutab otsuste täitmist riigiasutuste poolt, siis ega meil ei ole mehhanismi täna peale selle, et kaevatakse uuesti, siis Riigikohus või kohus ütleb veel halvemini selle kohta. Kui on lahendid, mida saab täita kohtutäituriga, siis saab täituriga neid täita. Kui neid lahendeid kohtutäituriga täita ei saa, et metsateatiste puhul … Ma ei ole kursis detailidega, tõesti, aga ma usun, et kui see nii on, kui te ütlete, et see niimoodi on, et seda jätkuvalt antakse välja teisiti, siis tegelikult on see väga kahetsusväärne muidugi. Mingid rakendusajad on aktsepteeritavad, aga millalgi peab vähemalt liikuma sinna suunas.

Sama asi on sellesama tarbijakrediidiga. Kohus oli öelnud aastaid juba, et teate, see ei sobi niimoodi, et me niimoodi neid asju teeme, et keegi ei uuri neid lähedalt, aga tegelikult läks elu ikka samamoodi edasi. Siis öeldi veel tugevamalt ja veel tugevamalt, lõpuks öeldi seda, et tuua see seadusandjate luua. Lõpuks minu ette näiteks seda siin ei ole toodud halduskolleegiumi poolt, et seda täidetud ei oleks, see on mulle praegu üllatus. Kindlasti ma usun, et halduskolleegium sellesse väga pühendus. Kui see asi uuesti nende kätte jõuab, küll siis mõeldakse juba midagi uut välja. Ja lõpuks tuleb seadusi ju täita. 

Üldiselt ma tahaksin öelda, et meil on siiski parem olukord. 1990. ja 2000. aastatel Riigikohus igal aastal, ettekannetel Riigikohtu esimehed tõid neid Riigikohtu lahendeid, mida ei ole täidetud, see oli tavaliselt mitu lehekülge, kõik vilistasid. Täna ei ole see asi enam nii hull, ikka usutakse ja kuulatakse.

Mis puudutab seda koolitust, ma detailides ei oska siin rääkida. Ma usun, kui te kirjutate, ma saan uurida täpsemalt seda koolitusprogrammi. Aga keskkonnaasjad on alati seal sees olnud. Aga need on väga keerulised asjad muidugi, kogu Euroopa Liidu keskkonnaõigus on ju midagi sellist, milleks, ma arvan, on ka tehisintellekti vaja, et üldse orienteeruda. Kõik need teemad, mis sellega kaasnevad, on niivõrd mitmekihilised ja komplitseeritud. Ma ütlengi, et ühel inimesel seal üldse orienteeruda, ka kohtunikul, on väga raske, vaidlustajatel kindlasti veel raskem. Ma saan aru, kui teie küsimuse kaugem mõte on see, et see, kes kohtusse tuleb, teab kohtunikust paremini, siis see võib niimoodi olla küll, ega ma üldse ei vaidlusta seda. Tema on läbi töötanud selle materjali. Teine küsimus: kas see peab niimoodi olema, et sellega leppida? Me igal juhul koolitame, aga ma uurin ja vaatan üle, mis selle koolitusega siin on keskkonna osas. Ma usun, et meil on ikkagi suhteliselt hea koolitusprogramm olnud, ja keskkonnaõigus on alati seal sees olnud.

Ja teine asi on see, et meil on ikkagi see valdkond, kus on vaja spetsialiseeritud kohtunikke. Ei ole võimalik eeldada, et iga kohtunik teeb endale selle selgeks. No ei ole võimalik halduskohtunike puhul. Aga meil on väga tugevad, ma tean, et meie süsteemi on tulnud igatahes ülimalt tugevalt keskkonnaõiguse spetsialistid, halduskohtutesse, parimad, kes meil siin riigis üldse on. Ma usun, et nad seda teadmist levitavad seal ka edasi.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma küsin spetsiifilisema küsimuse, see puudutab kohtuvaidlusi peretülide ja laste suhtluskorra asjus, kus suurimaks kahjukannatajaks on tülli läinud lapsevanemate vahelised lapsed. Neid kasutatakse tihti ka vahendina teise vanema vastu. Aga kohus, eks ole, peaks just ennekõike kaitsetumat osapoolt kaitsma, kes on lapsed. Ja tülli läinud vanemad asuvad üksteist sotsiaalmeedia vahendusel tühistama, nüüd on tekkinud ka MTÜ, kes küsib avalikkuse käest vahendeid, et võidelda justkui ebaõigluse vastu. Kas siin te näete kohtul võimalust, et kuidagi sõltumatut eksperti otsustesse kaasata? Sest kui vanemad lähevad tülli ja näitavad näpuga ka kohtu peale, et justkui sealt enam õigust ei tule, siis võib-olla oleks asjakohane, et ka kohtuniku otsuste juures ei oleks ainult kirjalikud tõendid, vaid oleks keegi sõltumatu ekspert, kes nõu annab, et ei tekiks sellist üle-eestilist tüli ja osapoolte üksteise vastu üles manipuleerimist.

See on jah äärmiselt kahetsusväärne, kus ema-isa lapse huvid unustavad tihtipeale ja lähevad üksteist mustama. Laps on relvaks, kõik ülejäänu on ka relvaks vastamisi üksteisele – äärmiselt kahetsusväärsed juhtumid. Kohtuniku ründamine, kaebamine igale poole tema peale, kirjutamine, mustamine on täiesti osa igapäevasest elust meil muutunud kahjuks. Saad aru, see on emotsionaalselt väga üles köetud vaidlus, ja mis on nagu kõige kurvem, siis nendel vanematel puudub arusaam, et nad jäävad selle lapse vanemateks alatiseks. See ei ole nii, et me lahendame ühe asja ära, et nüüd on kõik. Ei ole, see laps kasvab edasi, tulevad uued vaidlused, ta saab suureks.

Me peame, tähendab, see on vaidlus, kus ilma leppimiseta ei ole võimalik mingit tulemust saavutada, öelda, et õigus on alati ainult emal või õigus on ainult isal. Minu meelest see ei vii mitte kuhugi. Kui üldiselt vaatasime, mida mina toetaks, oleks see, et meil oleks parem, seesama perelepitus on väga hea samm õiges suunas, mida tehti, see on valusalt, valudes juurdunud, praegu ei ole veel efektiivsust, aga ma usun sellesse, et see võiks nagu leevendust tuua. 

Aga põhiline on see, et see lepitus algaks varem pihta. Mulle tundub, et kui suhted on läinud juba nii halvaks, nagu nad on läinud seal kohtus, siis see lepitamine enam ei tööta lihtsalt. Aga tegelikult peaks olema võimalik inimestel minna, ja mitte ainult laste hooldusõiguse osas, aga minu arvates võiks see olla kompleks, kuna inimesed on koos elanud, lähevad lahku, neil on erinevad teemad alates seal tõesti hooldusõigusest, aga ka laste elatis, aga ka ühisvara jagamisest, elamise kasutamisest. Kui neid saaks koos ühes kohas lahendada, siis vaidlus võib-olla, tihtipeale on seal taga veel mingid teised asjad, eks ole, isa ei taha elatist maksta või keegi tahab lastega koos elada, kuskil välismaale minna. Neid asju peaks kõiki koos saama teha.

Ma usun ja loodan, et see perelepitus ikkagi võtab seda asja maha teoreetiliselt, mida me võiks ju mõelda, eks ole, me ei ole tahtnud just rahvakohtunikke ära kaotada, aga teoreetiliselt see on üks koht, mida kohtus võiks lahendada koos rahvakohtunikega. Või kui inimesed, mitu tükki sind lepitavad, üritavad rahustada, et võib-olla see mõjuks nagu paremini seal, eks ole. Aga kogu see süsteem täna, rahvakohtunikud üldse ära kaotada, et siis muidugi on sellega ka keeruline. Ja kohtunikele muidugi erikoolitust, seda ka tehakse, lastega, vanemate psühholoogi osa on ju äärmiselt suur, õiguse osa on väga väike. Ja kui need rünnakud tulevad, inimesed on kuidagi hästi umbusklikud ka riigi suhtes.

Tegelikult on ju omavalitsuse sotsiaaltöötajad pandud kaitsma, on pandud lapsele esindaja peale. Ei saa ju öelda, et süsteemis ei oleks midagi. Lapsel on advokaat, kes peaks neid esindama, siis seda rünnatakse, kõiki rünnatakse. Vahel on nii kurb lugeda kõiki neid lugusid, mida meediasse jõuab. Ma usun, et siin tuleb midagi … Siin ei ole võluvitsa, mis need vanemad lepitaks ja lapse ellu jätaks. Kohtud kindlasti ei ole ka siin patust puhtad, kindlasti saab paremini neid asju lahendada, kiiremini ja mitte lasta nii ette tuua. Aga tõesti tihtipeale, kui ma vaatan, sotsiaalmeedias tuuakse mingi vaidlus tuleb üles, siis sa võid olla peaaegu kindel, et läheneb kohtuistung mingis asjas, et see on mõjutamiseks tehtud, mitte ainult laste asjas, vaid üldse. Teada juba, meedia saade, tuleb jälle mingis teadaolevas mõnes telesaates lugu, siis sa võid juba teada, et tegelikult tähendab see seda, et see on kohtu mõjutamiseks tehtud. Me peame suutma kuidagi kainet meelt säilitada ka nendes asjades.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kui vaadata nüüd kõrgelt, et sa käid iga aasta siin korra ja kannad ette, aga kui palju tolku või palju villa sellest on olnud, kui võrrelda eelmise aasta nende ettepanekutega, mida sa tegid siin, ja kui vaadata tagantjärgi? Kui palju villa on sellest olnud, ja kasu, mida on võimalik mõõta või aru saada?

Ma ütlesin, võib ju öelda, et ma käin jälle sama jutuga siin, eks ole, et selle pealt võiks öelda, et ei ole väga palju villa olnud või kasu olnud. Aga samas ikkagi ma ütlen, et kui sa ikkagi järjekindlalt räägid, midagi ikka võib-olla toimub. Sama kohtuhaldus on teieni jõudnud, on jõudnud siiski ka kriminaalmenetluse muudatused. Ma loodan, et seekord need ei ole ainult kosmeetilised, et pärast tegelikult midagi ei muutu ikka ja läheb edasi. Seda ma olen mitu aastat rääkinud, et loodetavasti sealt ikkagi mingisugune liikumine tuleb. 

Mitmeid niisuguseid väiksemaid seaduse kohti on ikka parandatud siin ka. Ja eks ma mõistan, need suured asjad ongi väga suure vinnaga asjad. Kohtusüsteemis, ütleme, nende muudatuste tegemine ei käigi nagu üleöö. Aga ma tahaks loota, et järgmine aasta me võime öelda, et mingid asjad on Riigikokku jõudnud, kas need menetluse muudatused, mis siin on välja pakutud, minu poolest ka kohtute tõhustamine vast jõuab ikka Riigikokku. '

Päris niimoodi lootusetu ka ei ole, et üldse korda ei lähe. Riigikogul on piisavalt võimalusi siin teha. Me oleme saavutanud ka Riigikohtu poolt selle põhiseadusinstitutsiooni staatuse, oleme tulnud siia, millest on juttu olnud, seda on tehtud. Nii et mina kiidaks teid ka, ei ole niimoodi, et … Lihtsalt ma saan aru, et kuna paljud asjad algatatakse valitsuse poolt, siis seda mehhanismi ei ole. Ma loodan, et järgmine aasta põhiseadusejärelevalve kohtumenetluse asjad saame avatud. See on väga suur asi, väga oluline asi tegelikult meie riigiõiguse jaoks, kui me suudame selle tuua teie ette, kui Riigikogu põhiseaduskomisjon hakkab neid menetlema päriselt. Ma ikka oleks optimistlik.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No tõesti oli rabav kuulda, et 13-st kohtunikueksami sooritanust mitte ükski seda eksamit ei sooritanud. See, et õigusharidus on pikemat aega Eestis tõsiselt alla käinud, on ju avalik saladus, kõik õigusteaduskonna õppejõud võivad seda kinnitada. Olen isegi neid vestlusi pidanud sel ajal, kui õigusteaduskonnas veel töötasin. Ja seda kõik teavad. 

Aga millest vähem räägitakse, on see, et ega parlamendi liikmete ettevalmistus õigusloome protsessis osalemiseks pole kuigi palju parem, et mitte öelda, on veelgi kehvem, sellepärast et suurem osa inimesi ei oma üldse mitte mingisugust juriidilist haridust. Kas teie arvates oleks see kohane, et parlamendi liikmetele võiks ka olla Riigikohtu abil pakutud mingisugune võimalus enesetäiendamiseks seonduvalt sellega, kuidas hoolitseda selle eest, et need seadused, mis saavad Eesti Vabariigis vastu võetud, tõepoolest oleksid põhiseadusega kooskõlas? Ma arvan, et päris paljud parlamendi liikmed võiksid sellest olla huvitatud. Ja mina isegi, kuigi ma olen õigusteadust õppinud, oleksin küll huvitatud oma teadmiste värskendamisest, kui Riigikohus selleks ka omalt poolt tuge pakuks.

Me oleme tegelikult ju teinud näiteks Riigikohtu poolt kohtumisi, kutsunud põhiseaduskomisjoni külla, on käinud meil mitu põhiseaduskomisjoni külas, õiguskomisjon ka, et rääkida. Me saaksime vabalt omavahel rääkida, kus me näeme neid murekohti või mis loogika järgi me siis näiteks sedasama põhiseaduspärasust kontrollime seadustel, mingi metoodika on olemas. See on jäänud natukene jah tahaplaanile ka kohtunikkonna osas. Me sellel sügisel kavatseme teha kohtunikele ühe suurema põhiseadusteemalise koolituse, kus on kaasatud need …Me homme hakkame arutama seda, kuidas seda koolitust teha. Kui näiteks võiks olla ka parlamendi liikmetel huvi sellise ümarlauatüüpi arutelu vastu – no väga tore, mina oleksin kohe valmis, et me võiksime koostööd arendada. Võiksime tulla rääkida ja arutada, kus need murekohad või võimalikud riskid on siis, kui te neid seadusi ette valmistate. Ja kui tuleb, ma arvan, et väga hea mõte. Kui parlamendi poolt on selline huvi olemas, ma võtaks töösse selle.

Ester Karuse, palun! 

Aitäh, austatud Riigikohtu esimees selle ettekande eest! Ettevõtja Heiti Hääl käis hiljuti "Esimeses stuudios", kus ta avaldas arvamust muu hulgas ka kohtusüsteemi kohta. Ta ütles seal, et Eestis on ainult, et talle tundub, et Eestis on ainult üks kohtuaste, mis sisuliselt asju ka lahendab, ehk siis maakohust pidas ta silmas, kus kuulatakse tunnistajaid üle, inimesed on kohtusaalis, esitatakse ka tõendeid ja käib sisuline töö. Teadupoolest ju järgmises kohtuastmes tullakse omakeskis kokku, vaadatakse pabereid ja siis tehakse otsus, mis väga paljudel juhtudel on täpselt vastupidine eelnevale. Midagi pole teha, mul endal on täpselt samasugune kogemus ehk siis ma vägagi resoneerusin selle jutuga. Aga kuidas teil on, kas teie mõistate, kust tuleb selline tunnetus, arvamus või siis tegelikult ma täna ütlen, et ikkagi päris mure, ja mida saaks teha sellise tunnetuse parandamiseks?

Meie kohtusüsteem on ju kolmeastmeline ja nii palju, kui mina tean, ka teistes riikides ei ole kuskil niimoodi, et igas kolmes astmes tehakse täpselt samas mahus asja uuesti läbi. See tundub ebamõistlik. Mõte on ikkagi see, et igas järgnevas astmes vaadatakse üle, kas eelmise astme kohus on mingeid vigu teinud või seadust erinevalt mõistnud. Selles mõttes ei, ma arvan, et see põhimõte, et õigust mõistetaksegi esimeses astmes, ongi õige. Kui ma ütlesin ka, et maakohtu otsustest ikkagi 5% ainult vaidlustatakse, 95 jääb sinna, kus ta on. Ja ta tehakse tõendite, kõikide … Ma saan aru, et võib-olla mingites konkreetsetes kohtuasjades, kus on muudetud maakohtu otsust, võib-olla kohtu mure või häda kohtu tegevusega on selles, et kohus ei ole selgitanud, miks ta on vastupidise otsuse teinud. See ei ole arusaadav ja mõistetav. Tegelikult ju on ringkonnakohtul ka õigus ja isegi kohustus, kui ta hakkab tunnistaja ütlusi ümber hindama tegelikult põhimõttelist laadi, siis ta peaks need uuesti üle kuulama tegelikult need tunnistajad seal. Ja paljudel juhtudel seda ikkagi tehakse mulle teadaolevalt ringkonnakohtutes ka. Seda, et me seadusega nagu … Kui me seda nõuaksime, siis me lihtsalt upuksime veel ära sinna kõike täiel määral. 

Ja küsimus on, kas kohtuastmeid peaks pigem vähem olema näiteks haldusasjades. Minule teadaolevalt Soomes ja Leedus on halduskohus kaheastmeline, seal ei ole kolmeastmelist üldse, on ainult esimene aste ja teine aste. Meil on nagu väga rikkalik edasikaebevõimalus, võib-olla seda tuleks ka piirata natukene, et see menetlus jääkski esimesse astmesse ja teised astmed vaataksid õigusküsimusi ainult üle. Need järeldused, nüüd tunnistaja ütles, selles mõttes on alati ringkonnakohtus nagu küsimus, mis see roll nagu on. Riigikohus kohaldab õigust, eks ole, esimene aste hindab tõendeid, aga ringkonnakohus on kuidagi seal vahel. Ta võib nagu ümber teha, ta päriselt seda ei korda, mida maakohus tegi, aga ta ikkagi võib midagi muud ka teha. Aga igal juhul nõus teiega, et kui inimesel jääb tunne, et me ei saa aru, et nad ise mitte tõendeid hinnates on tehtud, nende pinnalt teistsugune otsus ja see ei ole põhjendatud, siis on motiveerimisega halvasti, tuleb tunnistada seda. Aga ma ei tahaks seda siiski arvata, et see on valdav niimoodi, et kõikidel juhtudel.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Riigikohus on avaldanud arvamust ühes lahendis, mis puudutab elukoharegistri määrangut seoses sellega, mis puudutab kohalike omavalitsuste valimistel osalemist. Ja avalikkusele on osaliselt jäänud mulje, et kohalikul omavalitsusel on justkui õigus üsna täpselt kontrollida, kas inimene elab seal, kui kaua ta seal elab ja kas see on alus selleks, et see elanikkonnaregistri kanne on õige või õigusõiguspärane. Kas teile ei tundu, et see lähenemine on jäänud ajale jalgu lähtuvalt mitmest printsiibist? Üks puudutab seda, et paljudel inimestel on mitmed elukohad. Teiselt poolt see, et inimese privaatsust selles kontekstis päris kõvasti riivatakse. Ja kolmas see, et kui samamoodi saab kontrollida ja käituda kandideerimise jälgimisel, siis kas sama võiks kehtida ka lasteaiakoha saamisel, kui me räägime sellest, et elanikul on õigus oma õiguslik aadress ise tegelikult määrata.

Teie aeg!

Elva linnaga me oleme tegelenud tõesti väga palju, see on olnud selline spetsiifiline teema Riigikohtus, põhiseaduse järelevalves, halduskolleegiumis ja toonud esile üha suuremaid küsimusi. Ma mõtlesin, ma tahtsin põhiseadust vaadata, aga minu arust põhiseaduses ei ole kirjas, et kandidaat kohalikus valitsuses peab sealne elanik olema, see vist on lihtseaduse tasandil otsus. Tegelt sealt hakkab pihta, et aga miks me nõuame siis seadusega, et inimene peab seal elama. Seejärel me oleme öelnud, et seda me vaatame rahvastikuregistri kande järgi, see hakkab ju sealt pihta, on ju. Ja siis tuleb, et oi aga rahvastikuregistri kanded on valed, eks ole, mis siis määrab. Kas see on kuidagi nagu, ütleme, kas see on kuidagi sissekirjutuse nõudmine? Tegelikult ju ei ole. Kogu rahvastikuregistri kannete õigsuse tagamine peaks olema lihtsalt see, et riigil on õiged andmed inimese kohta, rohkem mitte midagi. 

Aga ma saan aru, et seoses kohalike valimistega, ja meil ka, on hirm, eks ole, kuna need valimised lähenevad, et see kõik hakkab jälle pihta. Ja mitte ainult Elvas, võib-olla veel kuskil mujal. Ma saan aru, et väga dramaatiliselt otsitakse endale elukohti, siis registreerima. Kas sa elad siin, ei ela, kas sa käisid siin, ei ela? Teine küsimus on see, et äkki siis see nõue, et me nõuame, et sa pead siin elama, on juba muutunud relatiivseks. Inimesed elavad täna ju väga erinevates kohtades. Ka mina elan kolm päeva Tartus, neli päeva Tallinnas, vahel neli päeva Tartus ja kolm päeva Tallinnas. Kus mu elukoht siis on lõpuks? Võimalik, et sealt hakkab. Kõik muud asjad viivad meid ikka vaidlusteni, viivad meid alati vaidlusteni. Ja ütleme, kui seadusandja on teinud rahvastikuregistri seaduse, teiselt poolt kirjutanud, et peavad andmed õiged olema, ja mitte tööriistu andnud saamaks seda kontrollida, siis on probleem.

Paljudes riikides on väga range see rahvastikuregistri järgimine. Mina olen aru saanud, et Kesk-Euroopa riikides käib rahvastikupolitsei vaatamas kõigepealt lihtsalt, kas sa ikka elad seal. Käid Brüsselis, pead ennast arvele võtma, eks ole. Meil on olnud selline soft või pehme regulatsioon, et need rahvastikuandmed nagu on, aga see on enda asi, kas need õiged on tegelikult. Tekib küsimus, et mis loogika seal on. Selle järgi jagatakse toetusi, on üks asi, aga teine asi on tõesti valimised, kus see kogu aeg kerkib pinnale. Aga äkki on aeg rahvastikuregister ja valimised lahutada? See oleks ju kõige lihtsam, mis võtaks need asjad ära. Elanikud peavad olema, põhiseadus ise näeb, eks ole, et seal oled, et tallinlased ei hakka Pärnus valimisi korraldama. Aga kandidaatide osas ma arvan, et see läheb ainult hullemaks, kui me niimoodi jätkame.

Toomas Kivimägi, palun!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt Riigikohtu esimees! Üks inimeste õiglustunnet enim riivav asjaolu on minu hinnangul tegelikult aegumise tõttu võimalikust süüst pääsemine ja vähe sellest, ei ole mitte üksnes süüst pääsemine, vaid ka riik peab tihtipeale sellisel juhul väga palju oma rahakotti kergitama. Kas siin on kõik tööriistad kohtul olemas või on vaja ka ja ootusi seadusandja suhtes, et mingeid seadusemuudatusi teha? Veel kasutan võimalust küsida seda, et kas kohtusse pöördumise lävend on liiga madal. Ja kolmas on hoopis omapärane, ma vabandan väga selle eest, et sellise küsimuse üldse küsin. Kas on mõni riik kuskil, kus näiteks kriminaalmenetluse algatamine ei ole avalik ja avalik on see alles sealtmaalt, kui esitatakse süüdistus. Miks ma seda küsin? Küsin seda põhjusel, et tihtipeale ajakirjanduse jaoks on inimene süüdi juba sellest hetkest, kui kriminaalasi algatatakse, pole isegi veel süüdistust esitatud.

Alates lõpust, siis ma ei ole kriminaalmenetluse ekspert, ma ei julge öelda, kuidas avalikkusega on mujal. Ka mind häirivad isiklikult väga selline pompöösne, teatraalne menetluse algatamine koos toimingutega ja pärast selle visisev kokkukukkumine, mis kindlasti ei tee au Eesti õigussüsteemile miskitpidi, sellega saab nõustuda. Teine küsimus on see, kui kaua seda on võimalik kinni hoida, seda infot. Mingil hetkel see kuskilt ju hakkab ikkagi liikuma, kui menetlustoiminguid tehakse. Ja see on meediale nagu kullaauk mingil kujul, et näed, saab kellestki midagi halba kirjutada. See on see põhiline, millest me tahame kirjutada. Selles mõttes on jah see mure minul ka olemas. Võimalik, et see ei peaks nii avalik olema, et sellest esimesest toimingust rõkkame kohe. 

Lävend, ütleme, kriminaalmenetluse puhul liiga kergekäe … Ütleme, see on esimene küsimus, millele ma üritasin vastata, et see menetlus tõesti venib. Ja kohtul on kindlasti ka oma halb roll siin kanda olnud niisuguste menetluste puhul. Kohtuniku isiksusest sõltub kriminaalmenetluses hästi palju seal saalis, kui jõuliselt ta ennast kehtestab. Meil on Harju Maakohtus kohtunikke, keda kõik kardavad, ütleme otse, selles mõttes, et seal advokaadid ei käi, taotlused kogu aeg [näpus], et noh, ma tahan seda, teist ja kolmandat, seal ikkagi viibutatakse rusikat ja kõik käib mööda nööri. Teine kolleeg on kõrval hästi pehme, võib-olla seal tuleb vastu kõigile, siis venib ja venib ja venib ja lõpuks kasutatakse seda ka ära ja see aegub. Selles mõttes see tänane üldmenetlus eeldab hästi tugevaid kohtunikke, hästi kehtestatavaid kohtunikke, aga meil ei ole kõik sellised – no midagi teha ei ole – ja siis nad jäävad hätta. Advokaate on hästi palju ja siis see võib hätta jääda. 

Mis see lävend oli? Vabandust, üks küsimus oli vahepeal veel. Mul läks see nüüd … Kas võib täpsustada seda?

Ei, sellist formaat ei ole. Järgmisena … (Hääl saalist: "On ikka selline formaat. Riigikohus ütles, et meil on ulatuslik enesekorralduse õigus.") Enesekorralduse õigus. Ja selle raames, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teatavasti Riigikogu tegeleb seaduste vastuvõtmisega ja nagu siin praegu siin saalis kõlas, on meil väga suur enesekorraldusõigus. Küll aga see enesekorraldusõigus minu hinnangul peaks seonduma ikkagi normidega, mis on seda võimaluse lubavad. Kahjuks on aga tekkinud olukord, kus tihtipeale koalitsioon surub läbi eelnõu, vaatamata sellele, et opositsioonisaadikud on viidanud sellele, et siin on teatud normid, rikutakse teatud seadusi ja nii edasi ehk kasutatakse teerullitaktikat. Markantsem näide on selle aasta kevadest, kus õiguskantsler pidi kolmel korral sekkuma siia ja ütlema, et see seaduse üks osa on põhiseadusevastane, ja siis ajasid kõik, et oi-oi-oi, teeme ära, Aga hullem on veel see, kui see asi läheb seal presidendi kätte, kes kuulutab täpselt sama olukorra. Kas on olemas mingeid võimalusi, et ka Riigikogu liikmed saaksid ilmsete rikkumiste puhul pöörduda ka kohtusse, selle küsimuse vaidlustamiseks?

Tegelikult on see osa sellest samast teemast, mis ma rääkisin, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse võimalik revisjon. Meie selles töögrupis oli üks teema, mida käsitleti, oli ka Riigikogu liikmete Riigikogu tegevusse sekkumise kaebuste analüüs ja võimalused seda täpsemalt reguleerida. Olukord on selline, et kogu see mehhanism, mis tänaseks vaidlustamiseks ette on antud seal seaduses, on nüüd juba paarkümmend aastat vana. Ja see on niimoodi olnud seal algusest peale ja keegi seda rakendanud ei ole. Nüüd alles, eelmine aasta sisuliselt hakati neid katsetama, et mis siis on ja kuidas see asi käib. Ja tegelikult on seal väga palju segast ja nüansse, kuidas see tasakaalupunkt leida, mille peale saab kaevata, mille peale mitte. Riigikohus on leiutanud igasugu asju siis, mida saab, mida mitte, otsinud ise seda tasakaalupunkti, kuigi see kõik võiks olla minu arvates seaduses täpsemalt kirjas, mida saab vaidlustada ja mida mitte. Minu üks soov ja mõte ongi, mis ma ütlesin, et tuua ka põhiseaduskomisjoni ette need võimalikud muudatused ja analüüsida uuesti läbi see osa rahulikus mõttes, mida saab vaidlustada, mille peale saab pöörduda, et need asjad oleksid selged kõigil, sest keegi kunagi ei tea, millal ta on opositsioonis või koalitsioonis. Need asjad võiksid olla ühtemoodi arusaadavad, kui täna on see mänguruum nii suur. Selles mõttes ma arvan, et see on see seadus, mille kaudu see täpsus tuleb, kus täna see reguleeritud on. Me tahaks tuua selle sügisel teie ette siia. (Saalist räägitakse.) Praegu meil ei ole veel, tähendab, praegu on nii, nagu ta on. Täna Riigikohtu lahendites on need seisukohad välja öeldud. Kuidas praegu hinnata neid, kellele meeldib, kellele mitte, aga need seisukohad on võetud praegu siin ju nende kaebuste lahendamisel ja nendest on praegu lähtutud. Minule ei meeldi, et Riigikohus … Ma olen kindlasti seda meelt, et Riigikohus ei peaks olema parlamendi teine koda, nagu see on hirmutatud. Aga needsamad vaidlused on ju toonud meile selle, me ei saa ka öelda, et me lihtsalt ei lahenda neid. Kui Riigikohus ütleb, et ei, Riigikohtusse ei saa üldse kaevata, lahendame ise kõik ära, siis on ka see lahendus, eks ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav Riigikohtu esimees! Äkki te avate oma vaadet, mis puudutab nüüd siin kohtu halduskorralduse muutmise initsiatiivi, mille valitsus on algatanud, ja puudutab see esimese ja teise astme kohtute halduskorralduse pädevuse andmist siis eraldi haldusorganile, mis saaks määrusandluse õiguse. Kas selle loogika järgi, kui see realiseerub, muutub ka selle organi sisemiseks pädevuseks kohtute, kohtumajade füüsilise paiknemise otsustamine, et nii poliitilist vastutust kandval täidesaatval võimul kui ka seadusandlikul võimul see mõjutushoob või otsustusvõimalus kaob ära? Ja kas te peate seda mõistlikuks?

Ma siin ju mitmele inimesele vastates tegelikult seda teemat juba puudutasin. On esile toodud tõesti meil mitmed sellised argumendid, et äkki see delegatsioon, esiteks, kas ta on lõpuni põhiseaduspärane, ja teiseks, kas see on õige, et kohus ise seda otsustab. Praeguses eelnõus on niimoodi kirjas, et seda otsustab seesama kohtute haldamise arendusnõukogu kohtumajade asukohad, nagu minule teadaolevalt see eelnõus on. Kas see võiks olla Riigikogu? Miks mitte. Aga siin ma teie kolleegile vastates ütlesin ka, et kui see otsus on selline, et kohtumaja ärge kinni pange, aga raha me teile ei anna, pigem kärbime, siis see otsus ka kuidagi jälle ei tundu õige. Et ütleme, et me tahame, et siin piirkonnas õigusemõistmine säilib, eks ole, aga peaksid nagu koostöös olema.

Kui midagi ette kujutada, mina ausalt öelda kujutan ette seda kohtusüsteemi haldust, kui ta tuleks ette. Igal aastal läheb ju Riigikogu, peaks minema Riigikogu rahanduskomisjoni kohtuhaldusega. Sisuliselt võiks see ju olla midagi sellist nagu leping kohtusüsteemi ja Riigikogu vahel. Meie anname teile raha, me tahame saada sellist õigusemõistmist vastu ja seda me saame selle raha eest nii paljudes kohtades. See võiks ju olla, Hollandis näiteks minul teatud kolleegid käisid seal, ütlesid, et niimoodi enam-vähem ongi. Öeldakse, et mis selle raha eest saab, ja ka prioriteedid, mida seadusena saab paika panna. Selline mehhanism seal on, eks ole. Kui seadus ütleb, et kuule, kui te panete kinni siin Jõhvi kohtumaja, siis me teile järgmist raha ei anna, siis see teoreetiline võimalus on igal juhul olemas läbi selle mõjutada, aga võiks olla ka vabalt minu arust niimoodi, et need kohtumajade piirkonnad näiteks või kohtumajade sulgemine võiks ka olla miks mitte parlamendi otsustada. Siin on kindlasti küsimus, mille üle mõelda.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Kõigepealt tänan muidugi väga põhjaliku ettekande eest. Korra te mainisite seal ka seda, et kohtusüsteemis on ka neid spordiasju üksjagu olnud. Ma tahtsingi küsida, et kui pädevana või kindlana tunneb kohtusüsteem ennast spordiasjades. Ja asja teine pool on see, et meil on olemas muidugi juures ka spordiarbitraaž. Kuidas need spordiarbitraaži otsused peaksid kohtusüsteemile või kohtunikele mõjuma?

Selles mõttes on see väga huvitav valdkond, kogu see spordiõigus üle maailma. Paraku on kohtusüsteemid sinna ikka oma näppe sisse ajanud. Euroopa Kohus on ju teinud mitmed väga põhimõttelised lahendid, ennekõike ju teemadel, mis puudutavad näiteks jalgpallurite "müümist" klubide vahel, seal on konkurentsiõigus ja piirangud, suured rahad on mängus. See ei ole niimoodi, et see on ainult meie siseasi siin. Meil on kohtus, Riigikohtus olnud ju ka teemad, kus on vaidlustatud alaliitude otsuseid. Näiteks on Riigikohtus käinud inimene nõudmas endale ralli Eesti meistri tiitlit. Jalgpallur on käinud oma võistluskeeldu tühistamas kohtus. Need on olnud asjad, mis on meieni jõudnud. Me ei saa öelda, et ei tohi tulla, eks ole. Inimesed tunnevad, et neil on probleem, nad tulevad. Spordisüsteemis on selline, ütleme, püüe eneseregulatsiooniks olnud, mis on ka õige ja mõistlik, ei ole õiget kohust. Samamoodi nagu kohus ei peaks eksamihindeid hakkama muutma kuskil kellegi kaebuse peale, ei pea ma ka seda õigeks, et kohus hakkab võistlustulemusi kinnitama või ümber lükkama, selleks on olemas pädevamad inimesed. 

Aga samas on selles spordivaldkonnas tihtipeale selliseid, minule tundub, natukene kahtlasi skeeme, vabandust. See on nimelt see, skeemid on see, et me üritame hoida vaidlused maja sees niimoodi, et ei saa kohtusse tulla. Te tahate võistlusel osaleda, siis te peate alla kirjutama teatud õigustest loobumise kokkulepetele. Selle üle võib jälle küsida, kas see on õige ja õiglane viis selle asja tegemiseks. Spordiarbitraaž, ma usun, on samm õiges suunas. See vahekohus kui menetlus on ju tegelikult igal juhul spordiasjades üle maailma väga tuntud, mis tähendab seda, et nende otsuste peale saab minna kohtusse ainult protseduurilistes küsimustes, vaadata, kas on aus menetlus olnud. Üldiselt sinna sekkuda ei saa, nii et ma arvan, et see spordiarbitraaž, kui ta ise ennast tõestab hästi, küll see kohus ka rahuneb seal. Aga mingid spordiasjad võivad ikka tulla, välistada ei saa.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Mul on päris lai küsimus. Siin on räägitud sellest kohtute töökoormusest ühes või teises valdkonnas, kuidasmoodi me saame oma seadusandlusega, kõige muuga vähendada ja inimeste elu ja kohtunike elu selles mõttes kergemaks teha. Mul on selline ühiskonnale natuke laiema vaate küsimus. Kas sellest, kuidas me oma elu korraldame Eestis, kas teie vaadates oleks ka siin võimalik suhtumises mingisuguse teistsuguse muutusega võimalik vähendada olukordi, kus kohas asjad jõuavad sinnamaale, et nad kohtusse jõuavad? Ja kui, siis mis umbes loogikad nad on, noh, ma mõtlen näiteks mulle vähemalt tunduks, et kui meil oleks, ma ei tea, kas muud moodi reguleeritud või toetatud see, mis puudutab pereelu, või jõuaks asjad vähem või mingisugused muud asjad mingid töösuhetes, näiteks, et äkki teil selline suurt vaadet saate ka anda.

Mina väga toetan lepitusel põhinevaid eelmenetlusi, nagu ma olen siin ka öelnud. Minu arvates Eestis üks suur valdkond, mis vajaks seda, on naabritülide lepitamine laiemas mõttes. See naabritüli on Eestis ikkagi niivõrd massiivselt levinud, naabri vihkamine on nii massiivselt levinud. Siin on vaja abi inimestel. Ja see ei ole nii väga õigusküsimus, see on just nimelt see, et inimesed saaksid koos edasi elada. Sama nende lastega suhtlemise osas. See kultuur või see muutus ühiskonnas võikski olla see aktsepteerimine, eks ole, et see Pearu elabki mul üle aia ja ta jääbki sinna elama ja me peame kuidagi koos eksisteerima seal. Mina võidan ühe asja, sina võidad teise asja, me raiskame lõputult raha, käime lõputult kohut, eks ole, kuni kogu viimane raha on ära raisatud.

Lastega veel hullem, eks ole. Me käime muudkui laste pärast kohut. See mentaliteet võiks muutuda. See on üks asi, et kui me riigi poolt toetaksime näiteks paremini seda lepitusmenetlust nendes valdkondades ja annaks, inimesed, näete, see on päris ehtsalt teile alternatiiv. Need inimesed, kes lepitavad, on olemas, riiklikult toetatud. Seda ei saa loota, et oma erainitsiatiivil see tekiks, sinna on vaja teatud ikkagi sisendit riigi poolt ja reklaami ka muidugi. Reklaami ka. Ma ütlen, et kindlustusvaidluste puhul see lepitus toimima hakanud. Meil öeldakse: Eesti inimesed ei lepi. Lepivad küll kokku, kui on professionaalne inimene, kes neid lepitab. Nad ei taha kohtusse minna, see raiskab seal raha ilmaasjata, et läheb küll kaasa.

Ja teine asi, mida ma tegelikult tehisintellektilt ootaks võib-olla, on see, et me võiksime, meil võiks olla inimeste kasutuses kohtuvaidluse ennustamise süsteem tegelikult, tulemuse oma. Ja see ei ole päris ulme sugugi. Pannes sisse kohtupraktika, seadused, kommentaarid, võid sa tegelikult suure tõenäosusega hinnata, kas ja kuidas sul kohtus läheb. Täna ju ka advokaadid kogu aeg prognoosivad, aga nad arvavad isikliku arvamuse pinnalt. Masin aitaks siin kaasa. Ja tegelikult kui inimesele ikka öeldakse, et kuule, sa lähed nagu olemasoleva süsteemi vastu, sinu tõenäosus võita on 3%, siis sa tead seda, et see on 3%, sa võtad raha, sa võib-olla võtad kalli advokaadi, sa lähed muutma kogu süsteemi. Kui süsteem ütleb, et üle 95% on tõenäosus, lähed teistmoodi, aga kui ma olen 3%-ga, siis ma tean, kas ma hakkan võtma seda ette või mitte.

See võiks ka hoida tegelikult mõttetuid asju ära ja kibestumist inimestel, et kuule, mulle siin lubati, et läheb kõik hästi, tegelikult läheb kõik halvasti. Siin on küll liikuda, see mentaliteedi muutus on jumala õige, et see võiks ka olla, aga kohut ei peaks kartma. See ei tohiks olla kohus on hirmus, jube koht, eks ole, kuhu me mingil juhul ei peaks minema. Minu meelest see ka ei ole õige. Tegelikult kohus pakub inimestele vaidluslahenduse teenust ja võiks seda hästi teha.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui läheme läbirääkimiste juurde, on tulnud üks ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt istungi pikendamise osas, ja seda me peame hakkama hääletama.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku 10. juuni 2025 istungi pikendamiseks kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kuni 14.00. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 47 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. 

Ja läheme edasi läbirääkimistega fraktsioonidele ja kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Möödunud neljapäeval arutas Riigikogu rahanduskomisjon lisaeelarvet. Isamaa erakond oli esitanud sinna muudatusettepaneku valitsemiskulude vähendamiseks. See oli ebamugav valitsusliidule, kuna tegelikkuses valitsemiskulud, härra Riigikohtu esimees, hoopis kasvavad, mitte ei kahane sellel aastal. Ja rahanduskomisjoni liikmete enamus otsustas, et olgugi et Riigikogu kodukorra seadus näeb ette, et kõik muudatusettepanekud tulevad parlamendisaali hääletusele, seda muudatusettepanekut ei panda saali hääletusele. Ma küsisin, kuidas see on võimalik, mis on teie analüüs, millele te põhinete. Öeldi: aga me otsustame enamushäältega. See tähendab tegelikult seda, et seaduses paika pandud, kodukorraseaduses paika pandud ühe rahva mandaadi alusel institutsiooni sisemised protseduurireeglid tegelikkuses ei toimi. Ja see on väga tõsine probleem. 

See on üks osa usalduskriisist, mis praegu Eestis on. Selles kontekstis on jah Riigikogu tegevuse üle, enamuse tegevuse üle andnud täna siin saalis enamuse poolt tõlgendatava blankovekslina mandaadi, et demokraatia toimimise mõttes ehk enamuse tahte realiseerimise mõttes võib kõike teha, ka kirjutatud seadusesättest üle astudes. Ma arvan, et see on põhiseaduse vastane tõlgendus tänase enamuse poolt siin parlamendisaalis. Ja ma kinnitan teile, et me ei muutu teiesarnaseks. Kui tuleb aeg ja jõuab kätte muutuse hetk, siis kindlasti jäigalt me selle tõlgenduse lükkame tagasi. Ärgu olgu see teile, tänasele enamusele, põhjus tänase päeva enesekindluseks.

Omaette probleem, mis puudutab demokraatia kvaliteeti ja õigusriigi tõrgeteta toimimist, on kahtlemata põhiseaduse järelevalve kanalite ahasuse küsimus. Viimase 15 aasta perspektiivis on meie riigiõiguse eksperdid korduvalt pakkunud välja ideed selle kohta, et täiendada meie põhiseadust sellega, et parlamendi teatud kvalifitseeritud vähemusel, olgu ta fraktsioonil või mingil parlamendi liikmete grupil, oleks õigus pöörduda põhiseaduse järelevalve menetluse korras jõustunud või jõustumata seaduste puhul – see on valiku küsimus – Riigikohtusse. Täna seda õigust ei ole. Õige on, et me oleme korduvalt kirjutanud, meie kanal on siis otsekui Vabariigi President, et jätta seadusi välja kuulutamata, ja president on siis selektiivselt neid kas heaks kiitnud või mitte.

Ma arvan, et üleskutse tänasest arutelust on vaadata ka seda, et kui me kõneleme õiguse kättesaadavusest, siis praegu varasem arutelu keskendus selle logistilisele organisatsioonilisele suutlikkusele kohtunikkonna poolt, kuid ma arvan, et me peame vaatama ka põhiseaduslike kanalite tõrgeteta toimimist. Täna need tõrked on olemas nii kodanikule, kellel ei ole individuaalselt põhiseadusliku järelevalve õigust teda, kogu ühiskonda puudutava seaduse, kehtiva seaduse üle otse pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalvesse, aga ka muu hulgas parlamendi liikmetele olukorras, kus enamus ütleb, et neil on voli teha, sest valimised on läbi. See on väga ohtlik mõtteviis. 

Teine tõsine probleemide ring puudutab teemat, mida härra Riigikohtu esimehe kõne puudutas: seaduste ühetaolist kohaldamist, aga seda ka puudutavalt õiguspärast ootust. 2024. aastal 16 uut maksu, 2025. aasta esimesel poolaastal 16 uut maksu, 2026. aastal jõustub 26 uut maksu. Loetud kuudega muudetakse riburadapidi neid makse, mis on vastu võetud, aga ei ole jõudnud veel jõustudagi. See ei ole õiguspärase ootuse järgi kogumis põhiseaduspärane olukord Eesti riigi poliitilises juhtimises. See on absoluutselt aktsepteerimatu. Mitte see, et see teeb ühiskonnale haiget ja halvendab majanduse väljavaateid, see ei ole ka õigusriigile kohane olukord, kuidas täna poliitikat ellu viiakse. See on väga põhimõtteline probleem. 

Meil on näited selle kohta, kus asutakse ka tagasiulatuvalt kohustusi peale panema. Meretranspordi puhul toon näite: ETS-süsteemi lülitamine, mida see nädal parlamendi keskkonnakomisjon arutas. Kümnetesse miljonitesse eurodesse puutuvad kohused pannakse peale tagasiulatuvalt. Ja mida ütleb konjunkturistlikult valitsus? Me maksame teile osaliselt selle mingi toetusega kinni, kui vait olete, võib-olla ka siis, kui kohtusse ei lähe, te saate pappi, ja olge vait. Kolme aastaga tõuseb see kohustuste lävend Tallinki puhul 19 miljoni euroga. Sellisesse voluntarismi oleme me jõudnud õigusriigi toimimisega.

Sõbrad, midagi on kardinaalselt lahti selles riigis. See ei ole normaalne olukord. Jah, vormiliselt on pakid pabereid, vormiliselt on tohutu ametkondlik tahe, aga kuskil on meil õigusriik hakanud põrandalaudade vahelt laiali libisema. Juba teist aastat võetakse siin saalis vastu seadusi, langetatakse kümnetesse, sadadesse miljonitesse eurodesse puutuvaid otsuseid viitega mittekehtivale õigusele. Ma tuletan meelde, et me ise oleme seaduse siin vastu võtnud, kes selle poolt, kes on vastu hääletanud, et kliimaseaduse eelnõu nõuab seda. Seadus, mida ei eksisteeri, fantoomseadus. Aga vaadake, kui mõnus see on, isegi formaalselt ei ole kohustatud subjektidel õiguskaitset mitteeksisteeriva seaduse puhul. 

See seltskond, kes on tegelenud meretuuleparkidega ja kõige muuga, on võtnud nüüd ette kohtuorganisatsiooni, nii kohtuorganisatsiooni tasandi organisatsioonilise korralduse kui ka ülesehitusliku halduskorralduse. Ma olen vägagi skeptiline, sellel seltskonnal ei ole minu jaoks piisavat usaldusmandaati, et tegeleda põhiseadusliku kolmanda võimuharuga, kogu õigusemõistmisega ülepeakaela organisatsioonilises mõttes. Rida nendest, ma kõnelen nendest kahest eraldi seaduspaketist, mis on parlamendi menetluses … Väga palju ka Eesti riigi autoriteetseid riigiõiguse eksperte on tõstatanud üles vägagi kriitilisi küsimusi. Ja me kuulsime härra Riigikohtu esimeest, ka läbi ridade tema kõneles siin mitmelgi korral hoiatavalt meile. Ma kutsun üles seda tänase legitiimsusdefitsiidiga koalitsiooni mitte ülepeakaela läbi suruma põhimõtteliselt kohtuorganisatsiooni korraldust muutvaid seadusi ilma sisulise riigiõigusliku dialoogita, mida praegu piisava kvaliteediga ei ole. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlament! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Alustaks sellest, millest vähe räägitakse, aga millest paljud mured alguse saavad. Ma usun, et me kõik täna tööle tulles nägime ametiühingu esindajaid siin maja ees ja need inimesed ei olnud mitte niisama siin maja ees. Need inimesed olid väga suure murega siin maja ees. See mure lähtus sellest, et millegipärast on Eesti Vabariigis hakanud tähendama parempoolne ilmavaade seda, et tehakse edaspidi otsuseid, mis ei arvesta inimestega, ühiskonna ega majanduse vajadusi ja väljavaateid. 

Ametiühingute esindajad olid siin selle pärast, et peaminister on lubanud teha Eestist siis odavale tööjõule, odavale võõrtööjõule rajatud ja vähese tootlikkusega riigi. Mis muud saab öelda selle kohta, kui töötajate õigusi vähendatakse, neil pole lõpuks ühtegi mingit turvatunnet ja võimalust enda eest seista ja tööandjale antakse võimalus ekspluateerida. Mitte et tööandjad oleks halvast, aga rasketel aegadel püüab igaüks ellu jääda. Väga paljud Eesti inimesed hakkavad hammasrataste vahele jääma. 

Ja üldine suur probleem, mis lõppkokkuvõttes väga palju meie riigis mõjutab, mida ei taha parempoolne ilmavaade tunnistada, on see, et otsuseid tehakse järjest rohkem kitsa ringi, kitsa ringi äri huvides, mitte siis avalikes huvides. Ma rõhutan, avalikud huvid ja erahuvid ei pruugi alati võrduda, erahuvi ei ole alati avalik huvi. Ja seda me näeme. Seda me näeme erinevast statistikast, me näeme seda ka tegelikult sellestsamast Praxise uuringust, mis täna võrdõiguslikkuse voliniku büroo poolt avaldati. Need otsused ei ole Eesti inimeste huvides, need ei aita Eesti inimesi, need aitavad, ütleksin nii, võib-olla 1% eestlastest, kes on kõige rikkamad, võib-olla 10% eestlastest, kes on kõige rikkamad, aga mitte ülejäänusid. 

Ja kuidas see nüüd kõike siin riigis toimivat mõjutab? Kui ebavõrdsus läheb suureks, vaadake, kui ebavõrdsus ühiskonnas läheb suureks, siis see lööb sisse igasse teise valdkonda. Alates sellest, et meil on majanduses tulevikus vähem töökäsi, kes on saanud töötajaid, kes on saanud hea hariduse, sellepärast et su pere rahakott enam ei võimalda seda head haridust saada. Meil on tekkimas hariduslik ebavõrdsus, see on viimase 30 aasta Reformierakonna ja parempoolse maailmavaate poliitika tagajärg. Need inimesed ei saa head tervishoiuteenust, see tähendab, et nad rohkem haigemad, nad käivad vähem tööl, panustavad vähem majandusse. Niimoodi me siin oma selliseid edetabelikohti majanduses loovutama. 

Aga see mõjutab ka tegelikult nii kohtusüsteemi kui kogu Eesti õigusvaldkonda. Selles loogikas kõik, mis on riigieelarves, on kulu ja ainuke õige koht, kus kohas parempoolse maailmavaate järgi tulu tekib, on see, kus kohas on ettevõtlus. Jah, ettevõtlus loob väga palju tulu, aga me peame aru saama, et igaüks panustab riigis sellesse, et ettevõtjad seda tulu saaks luua, kaasa arvatud need inimesed, kes Eesti kohtutes töötavad. Seega see suhtumine ja vaade sellele, et kui riigil raskelt eelarveliselt läheb, siis hoiame kõige rikkamaid ja kärbime sealt, mis lööb tavalist keskmist Eesti peret, on vale. 

Me oleme näinud korduvalt, kuidas tegelikult kohtute eelarveid vähendatud on. See surve, ma pean ütlema, et sinna viimastel aastatel olnud väga suur olnud. Õnneks on olnud võimalus seda natukene leevendada. Aga see lõppkokkuvõttes väljendub ka näiteks palkades. Ega lõppkokkuvõttes, kui sa oled kitsi, nõus vähem panustama inimeste töötasudesse, siis loomulikult minnakse erasektorist sinna, kus kohas need töötasud on oluliselt suuremad. Ja me saame vastu teenuse, mis ei ole võib-olla selline või ei ole inimesed nii motiveeritud nii kiiresti tegutsema, töökoormus on suur, kõik muud probleemid saame sealt vastu. Ja kui keegi arvab, et see kuidagi toetab Eesti majandust või teeb Eesti elu kiiremaks või paremaks, siis nii see ei ole, ei ole. Ja minu arvates, kui me räägime majandusest või ettevõtjatest, taas kord, siis nende huvides on ka, et kõik need protsessid oluliselt kiiremini käiks. 

Ja loomulikult, toimetulekuküsimus on ka lõpuks inimese suur mure. Me teame, et väga palju on neid inimesi, kes peavad minema kokkuleppele või loobuma oma õiguse ja õigluse eest, nendest võitlustest, sellepärast et nende rahakotis lihtsalt pole raha, et palgata häid juriste. Ei saa öelda, et Eesti riik väga suuri pingutusi täna teeks, et neil inimestel selline võimalus tekiks, ei nende töötasu järgi, ei nende teenuste ja toe järgi, mida riik neile inimestele tegelikult võimaldada võiks. Ehk siis me ei saa vaadata ühiskonda ja ei tohi vaadata seda ühiskonda sellisena, et igaüks vaadaku, kuidas ta hakkama saab. Riik tõmbab ennast kokku, riik tõmbab ennast õhukeseks ja riiki ei ole ei ettevõtja ega Eesti inimese jaoks sellel hetkel, kui tal tuge kõige rohkem vaja on. 

Seevastu toetatakse ja tehakse seadusi selliselt, et ainult väga väike kildkond juhtumisi, kindlasti on nende seas ka neid inimesi, kes on Reformierakonna läbi aastate suured rahalised toetajad olnud, et neil läheks ainult paremini. Mismoodi läheb inimestel riigisektoris, mismoodi läheb nendel inimestel, nendel tublidel Eesti pereinimestel, kes hommikust õhtuni tööd teevad, kes pingutavad oma lasteaia, oma tuleviku nimel? Neid tegusid näha ei ole. 

Seetõttu minu arvates me peaksime rohkem rääkima nendest põhiprobleemidest, kust see alguse kõiksugu paljud muud asjad saavad, kaasa arvatud see, et kui meil on vaja mingisuguseid andmebaas ja mingisugust AI-d kasutusele võtta Riigikohtu süsteemis, no siis selle jaoks ju ei ole raha. Raha ei ole selle pärast, et seda raha võetakse sealt, kus seda ei ole, ehk vaesematelt inimestelt ja jäetakse neile, kellel seda raha on ehk rikkamatele. Et panustada sellesse, et riigi õigussüsteem toimiks, et inimeste õigused ja see õiglustunne, et selle eest oleks seistud, seda ju teha ei taheta. See on minu arvates tõsine mure. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lisan ka mõned tähelepanekud omalt poolt meie fraktsiooni nimel. Alustame sellest, mida saime kuulda härra Riigikohtu esimehe ettekandest. Eelmisel aastal 13 isikust, kes proovisid ära teha kohtunikueksami, ei õnnestunud see mitte ühelgi, ehk 13-st null. See on ikkagi väga tähelepanuväärne fakt, mis peaks mõjuma vägagi alarmeerivalt kõigile nendele, kes on õigusharidusega Eestis seotud. Ja mitte ainult õigusharidusega, vaid üleüldse kõrgharidusega. Ma arvan, et see on koht, kus tegelikult Tartu Ülikooli kõrgemal juhtimistasandil tuleks kokku tulla ja küsida, mis meil siin nüüd ometi toimub. See ei ole selline olukord, mida saab tegelikult sallida või mille jätkumist saab sallida, et on küll kehvasti ja tuleks küll midagi teha, aga eks me siis vaatame tulevikus, äkki teeme midagi. 

Seda enam, et mina küll tean, et see olukord on väldanud juba väga palju aastaid. Ma töötasin ise Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, nüüdseks juba päris palju aastaid tagasi, 2000-ndate lõpus ja 2010-ndate alguses. Juba toona oli see täiesti avalik saladus ja ma ei liialda siin – ma arvan, et härra Villu Kõve võib seda kinnitada, isegi kui ta avalikult seda teha ei taha –, kõik õppejõud teadsid, eriti need, kes olid pikemat aega õpetanud, et tase käib alla. Tase käib järjest alla ja see, millised inimesed lõpetavad Tartu Ülikooli, nende kompetentsus on järjest piiratum. 

Ma ei tea, et midagi radikaalselt oleks sellega seonduvalt tehtud, et olukorda parandada. Kindlasti on siit-sealt üritatud midagi natukene muuta, aga mingites aspektides, mulle tundub, on olukord isegi halvemaks läinud. Näiteks, nagu ma olen kuulnud tudengite käest, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas näiteks kohustusliku ainena ei õpetata tudengitele enam loogikat ega ka õiguse filosoofiat. Kui näiteks lõpuaktusel küsida tudengite käest, mis on õiglus, saate te mulle anda palun määratluse õiglusest, millest te ise juhindute, või mingid erinevad määratlused, mida ta oluliseks peate, siis võib olla tegemist sellise küsimusega, mille peale nad kehitavad õlgu ja ütlevad, et ei tea, stuudiumi jooksul pole nendele küsimustele tähelepanu pööratud. Mis on ju omakorda tegelikult katastroof. 

Eks see õigusharidus on ka muutunud järjest selliseks tehnilisemaks, selles mõttes, et ta ongi nagu tehnikumiharidus. Seal taustal on tegelikult palju kaugemale ulatuv küsimus sellest, mis üleüldse on akadeemiline kõrgharidus, mis üleüldse on ülikool. Kui tegelikult õigusharidus taandub millekski selliseks, nagu näiteks santehniline haridus kuskil tehnikumis, siis ta ei ole ju kõrgharidus tegelikult. Nagu santehnik õpib kasutama teatavat oskusteavet selleks, et lahendada teatavaid praktilisi probleeme, nii võib õpetada välja ka juristi, kes oskab kasutada teatavat õigusteavet, teatavaid meetodeid selleks, et lahendada teatavaid praktilisi probleeme. Aga see pole akadeemiline kõrgharidus. Aga see on ilmselt laiema diskussiooni objekt. 

Nüüd, milleni ma tahtsin jõuda, on see, et ega siin parlamendis paraku pole ka parlamendiliikmete ettevalmistus õigusloome protsessis osalemiseks parem kui nendel inimestel, kes üritavad kohtunikueksamit ära teha. Ma arvan, et pigem vastupidi. Parlamendis paraku on selline olukord, et enamikul inimestest pole üldse mitte mingisugust juriidilist kõrgharidust, olgugi et me tegeleme siin ju õigusloomega. Mingisugune elementaarne ettevalmistus selleks minu hinnangul peaks olema. Ja see on ka see põhjus, miks ma eelnevalt Riigikohtu esimehe poole pöördudes panin ette, et võib-olla Riigikohus saaks omalt poolt ka siin natukene appi tulla koos Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga, et pakkuda välja ka mingisugune konkreetne enesetäiendamise võimalus parlamendiliikmetele. Vähemalt selles osas, mis puudutab kohustust tagada, et vastuvõetud seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega. 

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Selle kahe aasta jooksul, mis mina olen parlamendiliige olnud, olen ma küll näinud ühelt poolt nii seda, et parlamendiliikmetel väga paljudel ei ole mitte mingit elementaarsetki arusaamist selle kohta, kuidas tagada, et seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas, kuidas tunda ära, et nad seda ei ole, ega ei ole ka enamikul tegelikult kuigi suurt muret selle pärast, et peaks pingutama seaduseelnõude vastavuse pärast põhiseadusega. Selline hoolimatus põhiseadusest on üsna valdav mitte ainult parlamendis, vaid mulle tundub ka Eesti riigis laiemalt. Ja sageli ongi nii, et kui on mingisugused poliitilised ambitsioonid, mis on põhiseadusega vastuolus, siis selle üldise hoiaku kohaselt ei pea taanduma mitte need ambitsioonid, vaid pigem peab taanduma see põhiseadus ise. Konkreetsetest juhtumitest ei hakka siin praegusel hetkel rääkima, selleks ei ole aega. 

Aga minu meelest puudutab see ka kohtusüsteemi ennast. Ja mulle tundub, et kui me räägime kohtukorraldusest ja Riigikohtu esimees käib ja teeb meile ülevaate kohtukorraldusest, siis jah, ma saan aru, et ta keskendub peamiselt sellistele praktilistele probleemidele, millega kohtusüsteem silmitsi seisab. Aga see ei tähenda, et me ei peaks mõtlema ka sellistele laiematele probleemidele, mis võib-olla ei ole niivõrd pakilised, niivõrd – kuidas öelda? –, ei suru ennast nii tugevalt peale, aga mis pole selle tõttu sugugi vähem reaalsed. Ja üheks sellistest suurtest probleemidest on minu hinnangul see, et me peaksime mõtlema ka selle peale, kas Eestis ei peaks paljude teiste riikide eeskujul üleüldse eraldama konstitutsioonikohut kassatsioonikohtust.

Eestis teatavasti Riigikohus on üks organ, mis kätkeb endas mõlemat funktsiooni. See ei ole selles mõttes ainulaadne, on ka teisi riike, kus see nii on. Sellel on kindlasti omad teatavad eelised, mis on ennekõike sellist praktilist laadi, see on ilmselt odavam lihtsalt. Aga on ka mitmed väga kaalukad argumendid, mille tõttu võiksime mõelda, kas meil ei oleks kohane rajada ka konstitutsioonikohut eraldi. Ja kui keegi ütleb, et sel kohtul ei oleks võib-olla piisavalt tööd ja tegevust, siis siin on jällegi medali teiseks pooleks küsimus sellest, et võib-olla me peaksime ka laiendama neid võimalusi, kuidas saab konstitutsioonikohtu poole pöörduda. Paljudes riikides, kaasa arvatud Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, saab ka parlamendi vähemus näiteks kas abstraktse normikontrolli raames või laiemalt pöörduda kassatsioonikohtu poole, et taotleda hinnangut sellele, kas mingisugused seaduseelnõud või juba vastuvõetud, aga jõustumata seadused või siis ka juba jõustunud seadused on põhiseadusega kooskõlas. Kui me sellise mehhanismi tekitaksime, kus meil on spetsialiseerunud konstitutsioonikohus ja on ka laiem võimalus selle poole pöörduda, siis see väga selgelt näitaks, et me võtame põhiseadust tõsiselt ja päriselt tegutseme selle nimel, et Eesti Vabariigis reaalselt teostatakse riigivõimu vähemalt seadusandlikul tasandil kooskõlas põhiseadusega, nagu põhiseaduse § 3 seda nõuab. 

Aga isegi kui me eraldi konstitutsioonikohut ei raja, siis ka olemasoleva süsteemi raames peaks mitmed aspektid minu meelest läbi mõtlema. Kuidas näiteks otsustatakse selle üle, kes on need riigikohtunikud, kes tegelevad konstitutsioonikohtu rollis vastavate asjadega? Milline on nende ametiaeg? Kas ongi nii, et konstitutsioonikohtu kohtunikud on määratud ametisse terveks eluajaks? Paljudes riikides see nii ei ole, sest paljuski konstitutsioonikohtu liikmetena nad tegutsevad ju parlamendi ülemkoja rollis, sest neist lõppude lõpuks sõltub, kas üks või teine või kolmas seadus jääb jõusse või mitte. Ja sellises positsioonis ei peaks ükski inimene olema eluks ajaks, mina arvan. On see ametiaeg 9 aastat või on ta 12 aastat, nagu paljudes teistes riikides, see on arutelu küsimus, aga mitte eluaegne. Ja sellisel juhul, kui me räägime eraldi konstitutsioonikohtust, oleks meil ka võimalus, et meil vastavaid asju otsustavad spetsialiseerunud kohtunikud. Argumente selle positsiooni toetamiseks on teisigi. Minu aeg on läbi, ma ei saa sellest pikemalt rääkida, aga ma arvan, et see debatt vajab pidamist. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson.

Aitäh! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Ma ütlen küll, et ma arvan, et parlamendisaadikutelt me ei saa eeldada, et me kõik omaksime siin õigusharidust. Väike sissejuhatus kindlasti oleks vajalik, aga tõsiasi on see, et juristide arv siin saalis ju aastast aastasse väheneb järjest. Konstitutsioonikohtu temaatika on samuti minu mäletamist mööda 30 aastat räägitud ja minu arvates me oleme liiga väike riik selleks, et seda sellisel kujul sisse viia nagu Prantsusmaal ja Saksamaal. Aga see on tõesti minu isiklik arvamus. Samamoodi kohtunike eluaegsuse nõude ärakaotamine. See tehti omal ajal kindlatel põhjustel, ma arvan, et ei ole põhjust seda muuta. Mis puudutab siin kolleegide kriitikat parempoolse maailmavaate osas, siis ma julgen küll kinnitada, et ei meie põhiseadus ega ka kohtusüsteem ei ole parem‑ ega vasakpoolne, vaid on täiesti iseseisev, kuigi ajaloost, kui mu mälu mind ei peta, siis kahekümnendatel aastatel tehti seda põhiseadust parlamendisaadikute eestvedamisel, kus sotsid olid ülekaalus.

Nii, kaasamisest. Ma julgen küll öelda, et kaasamine ei tähenda seda, et kõikide arvamust peab sada protsenti kuulda võtma. See ei ole kaasamine – kaasamine selles mõttes, et kuulad nad ära ja võtad paremad asjad kaasa. Ja midagi õigusvastast siin ei ole, kui kõikide soove kohe kirja ei panda, selles ma olen peaaegu kindel. Ja kui me räägime siin mingist 1% või 10%-st, see on kümnekordne vahe, uskuge mind, ma ise olen tööandja olnud, et kui ikkagi on hea töötaja, siis hoiad tast kümne küünega kinni. Ja keskmist palka teenivad inimesed saavad ka nüüd seoses selle maksuküüru kaotamisega rohkem raha tagasi.

Aga ma julgen täie veendumusega öelda, et Eesti on õigusriik, kuigi siit saalist on kostnud ka vastupidiseid väiteid. Mina sellega ei nõustu, alati saab paremini – sellega ma olen nõus. Ja nagu me Riigikohtu esimehe ettekandest siin aru võisime saada, nagu ta on siin tegelikult juba mitu aastat rääkinud, et süsteemi tõhusus eelmisel aastal oli languses, see on fakt. Me tegelikult, see on kompleksne probleem ja ega siin ühte ja head lahendust ei ole, mis kogu asja ära lahendaks. Me peamegi tegelema samm-sammult, et inimestele tunduks, et nad on ikkagi Eesti riigi kodanikud ja saavad kohtust õigust. Loomulikult, kohtusse pöördumine võib olla kallis mõnes mõttes, kuigi peab tunnistama, et kui ma kuulen, et Tallinna Halduskohtusse pöördumise järjekord on kaks aastat ja see riigilõiv haldusasjades on 25 eurot, siis ühe tehase planeeringu stoppamine 25 euro eest, mulle tundub, ei ole võib-olla väga proportsionaalne.

Edasi. Mulle tundub, et nii nagu ka Riigikohtu esimees siin viitas, meie edukas Eesti e-riik on natukene maha jäänud. Kuvand on küll meil hea siiamaani, aga meil võib-olla see tehnika pool on maha jäänud ja selles mõttes ma väga toetan uute lahenduste kasutuselevõtmist kohtusüsteemis. Mina mäletan seda uut kohtute infosüsteemi 2000-ndate keskelt kunagi, kui see tehti uus, ja ega ma siiamaani ühegi kohtuniku käest ühtegi kiidusõna selle kohta kuulnud ei ole. Eelmisel reedel oli Viljandis kohtunike täiskogu ja seal isegi siiamaani sain kriitikat, kuigi mõni aeg on juba möödas, et kuidas see asi üldse niimoodi juhtus. Ma arvan, et see kohtute infosüsteem, mis tugineb AI-le, võiks olla kindlasti parem ja tulevikku vaatav ja aitaks ka kohtunikke. Ja kui kohtunikest veel rääkida, siis ma arvan, et me võiksime nad vabastada sellisest ballastist, millega nad peavad tegelema, et anda neile võimalus tegeleda põhitööga ehk siis kohtus õigusemõistmisega ...

Palun lisaaega natuke.

Kolm minutit lisaks.

… õigusemõistmisega, et kohtunikud on kõrgelt haritud, nende ressurss on kallis ja kui me nüüd piltlikult öeldes raiskame tilulilu peale, siis see ei ole mõistlik ressursikasutus.

Nii, õigusharidusest oli jutt. See on väga tõsine teema, tegelikult seda mitmed ettekandjad puudutasid. Me siin Liina Kersnaga leppisime kokku, et võib-olla sügisel korraldame Tartus mingisugusel neljapäevasel päeval komisjonide ühisistungi, kus me seda teemat käsitleme, et kuidas saaks seda integreeritud õpet teostada. Ma arvan, et see midagi raketiteadust ei ole, aga kui on tahtmine, siis on see võimalik teha. Ja ma arvan, et selle tahtmise taha on jäänud ka päris paljud asjad. Kohtunikud ja üldse juristkond on väga konservatiivne selline auditoorium ja lõputud vaidlused alati ju on olnud. Alustades sellest juristieksamist, mis kunagi oli laual, nüüd on kolm korda seda arutatud, mina mäletan seda aastast 2008-2009, kus hakkas pihta samuti see kohtuhaldusreform, mida on ka pikalt käsitletud. Alati saab paremini, aga mingi moment on vaja panna punkt ja edasi minna. Kui me siin arutame, arutame, siis me jäämegi arutama. Mingi moment on vaja hakata otsustama ka.

Ja mulle väga meeldis, kui Riigikohtu esimees edastas ka notarite mure, et nad on natukene hädas. Ma olen nõus sellega, et me peame tegelema notaritega mitte ainult Tallinnas, vaid ka regioonides. Notarid on peale Tallinna ja Tartu ka Viljandis ja Võrus ja Põlvas. Ja ma arvan, et kui vaadata seda süsteemi tervikuna, siis me peame vaatama üle Eesti, mitte ainult Tallinna notareid, kes teenivad võib-olla mõne inimese arvates liiga palju raha.

Nii. Ja loomulikult üks asi veel, millele ka Riigikohtu esimees juhtis tähelepanu ja millele juristid on juhtinud tähelepanu, on see kuulus tarbijakrediidivaidlus. Ma väga tunnustan kohtunikke selle initsiatiivi eest, mis nad on võtnud, võtsid, tegid palju tööd, ja nii nagu ka Riigikohtu esimees väga viisakalt viitas, on nüüd pall seadusandja kätes. Ja ma loodan, et see saab tehtud. Vot!

Ja lõpetuseks. Riik lubas kohtunikele taastada nende palga. Seda ei ole siiamaani tehtud ja üldiselt riik ei saa käituda sõnamurdlikult. Selles ma olen küll kindel. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja ühtlasi on ka sellega läbitud meie tänane esimene päevakorrapunkt.

Liigume täna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on maaelukomisjoni algatatud alusharidusseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) muutmise seaduse eelnõu 644 teine lugemine. Ja ettekandjaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Head kuulajad! Antud eelnõu teise lugemise ettevalmistamist maaelukomisjon arutas 2. juunil. Tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei teinud.

Aga tõsi on see, et selleks ajaks komisjon koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga valmistas ette ühe muudatusettepaneku. Selle muudatusettepaneku ettevalmistus või ettepanek kui selline oli tingitud sellest, et kohalikud omavalitsused hakkasid pöörduma nii Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poole, et alusharidusseaduse muudatusest lähtuvalt, mis hakkab siis sügisel kehtima, ei pruugi nad jõuda kõiki kohalikul tasandil vajalikke määrusi jõustada. Selle tõttu tehti ettepanek, et selle jõustamise tähtaegu pikendatakse, aga mitte kauemaks kui järgmise aasta 31. augustini ehk 2026. aasta 31. augustiks. Sellega olid komisjoni liikmed konsensuslikult nõus ja see muudatusettepanek sai sisse viidud ja see on ka teil materjalides olemas. 

Sellest tulenevalt otsustas maaelukomisjon teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil ehk täna, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil 2025. aastal. Kõik otsused komisjonis võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Just Riigikohtu esimees siin lõpetas oma jutu ja see eelnõu sobiks suurepäraseks näiteks õigusloomest, millega me tegeleme. Jah, juriidilist haridust on vähestel, mul ka ei ole, aga seaduste tegemine on väga peen kunst. Ja see tähendab seda, et kui me õmbleme ülikonna ja ülikonnal on ka nööbid ja nööpaugud, aga kui need ei ole õige koha peal, siis selle ülikonna kas võib ära visata või tuleb uued nööpaugud või nööbid õige koha peale panna. 

Ja see ongi vigade parandamise seadus. Kolm seadust on siin: alushariduse seadus, haridusseadus ja toiduseadus. Kolm seadust, mis on valmis küpsetatud, mõned on isegi samal ajal või enam-vähem samal ajal, aga omavahel ei haaku. Ja nüüd ametnikud on avastanud need õigel ajal õnneks ja on tulnud nende parandustega välja. Nii et kokku võttes võib öelda, et selline suhteliselt õnnelik õnnetus, et vigu hakatakse parandama või me parandamine praegu, enne kui, või õigel ajal, õigemini, enne, kui sellest võiks tekkida probleeme. Ja selle koha pealt on see hea. 

Mis siin on rääkida? Tegemist on normitehniliste muudatustega. Näiteks ka sõnastuse küsimus, ma ei hakka täpsemalt paragrahve ette lugema, see oleks nagu liiga tappev praegu. Näiteks "koolieelne lasteasutus" on asendatud või mõnel pool asendatud sõnaga "lasteaed". Aga see on oluline parandus, kuna tegemist, et need kõik kolm seadust, et lapsed saaksid süüa, lasteaia lapsed või koolieelse lasteasutuse, sõltuvad neist sõnadest. Või teine asi näiteks. Teine asi on viite vigadega. Noh, kusagil mingi paragrahvi mingisugune primmi üks asemel on kaks või kolm. Ja lõppkokkuvõttes kokku need asjad hästi ei klapi. Neid parandusi. Nii et viitevead, siis normitehnilised muudatused. Ja need võivad saada oluliseks, kui tekivad vaidlused hiljem. 

Teine asi on siin, et haridustöötajate andmed ei pruugi sobida, aga ma ei hakka teid koormama sellega. Aga vast kõige olulisem on siin, et meil on Eestis 127 lapsehoiuteenuse asutajat. Selle ma loen need ette. Lisaks lapsehoiuteenust pakkuvatele ettevõtetele mõjutab muudatus ka ettevõtteid, kes pakuvad toitlustusteenust lasteaiahoidudele. Ja teavituskohustuse muutmisel loa kohustuseks ei ole ette nähtud ülemineku aega. Aga see tähendab tegelikult seda, et kui praegu 1. septembrist muutub kohustuseks ja kui me enne seda ära ei paranda, ja ma arvan, et me parandame selle eelnõuga, siis võivad mudilastel tekkida probleeme söögi ja joogiga. 

Nii et selline suur vigade parandamise seadus vahetult enne õiget aega, kui need kolm seadust koos hakkavad toimima. Nii et selle koha pealt võiks kõik seda, kes lastele mõtlevad ja ka seaduste kvaliteedile, mis peaks olema elementaarne, peaksid seda eelnõu toetama. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! See eelnõu on hea ja me kindlasti toetame seda just nendel põhjustel, millest äsja rääkis minu kolleeg Peeter Ernits. Tõepoolest, teatud mõttes on see vigade parandus ja loomulikult ei saa me olla vastu mõttele, et asutused, mis pakuvad lastehoiuteenuseid, saavad vähema või väiksema bürokraatia tingimustes tegutseda edasi. Nende elu on ka praegu juba üpris raske ja ma arvan, et teha nende elu veelgi keerulisemaks ei ole üldse mõistlik. 

Aga lisaks sellele tahaks ma rääkida sellest, kus riigil on jätkuvalt väga konkreetne kitsaskoht. Riik kahjuks valitsuse näol ei taha seda mitte kuidagi ära parandada erinevalt sellest eelnõust. Ma arvan, et muuseas ka tänu sellele, et see ikkagi nõuab päris suurt investeeringut. Aga see on investeering meie laste tervisesse ja ma arvan, et see summa ei ole nii oluline kui see põhimõte. Mina räägin loomulikult lasteaia- ja koolitoidust. Sest kui rääkida lasteaedadest, siis me teame, et riik üldse ei panusta lasteaia toitlustamisse. Seda teevad kas kohalikud omavalitsused või siis lisaks lapsevanemad, kes ise katavad neid kulusid, mis sellega seotud on. Ma arvan, et päris paljudes omavalitsustes vanemad maksavad sajaprotsendiliselt selle kinni. 

Ja kui rääkida koolidest, siis riigi panus koolitoidu pakkumisse on aastast 2018 üks ja sama: üks euro päevas ühe õpilase kohta. Seitse aastat pole see muutunud. Ja lihtne näide: kahe viimase aasta jooksul on inflatsioon olnud selline, et toidukaupade või toiduainete hinnad on kerkinud 40% võrra. Kaks viimast aastat! Ja me räägime sellest, et riigi panus ei ole seitse aastat juba muutunud. Üks euro päevas! Loomulikult on hästi keeruline niisuguse raha eest pakkuda lastele kvaliteetset, tervislikku ja rikkalikku toitu. Ja ma saan aru, et väga paljud omavalitsused ei saagi seda enam teha, nad kas lisavad omalt poolt midagi … Näiteks, kui me räägime Tallinna linnast, siis Tallinna linnas on see fikseeritud summa üks euro ja 80 senti, mis tähendab seda, et sellele eurole linn omavalitsusena lisab veel 80 senti, peaaegu sama palju nagu riikki. Ja kui rääkida teistest omavalitsustest, kes erinevalt Tallinnast näiteks ei saa endale niisugust asja lubada, siis juba Tartu linn on kehtestanud korra, kus vanemad kompenseerivad ise seda maksumust. Ja 1. septembrist 2025 on juba lubatud, et Tartus lähevad need hinnad ja nendega koos vanemate panus veelgi suuremaks. 

Me oleme siin Keskerakonna fraktsioonina esitanud juba kaks korda viimastel aastatel vastava eelnõu, et suurendada riigi osalus kahe euroni. Tegelikult ka see ei ole enam piisav, aga vähemalt oleks see juba midagi. Kahjuks mõlemad korrad hääletati meie eelnõu maha. Kolmas katse käib, menetluses on sama sisuga järjekordne Keskerakonna fraktsiooni eelnõu. Tahaks küll optimist olla ja loota, et seekord ikka toetatakse, aga saades aru, et eelarve läbirääkimistel seda isegi ei võeta teemaks juba kaks aastat järjest, siis on loomulikult keeruline sellesse uskuda. Aga ma arvan, et oleks juba aeg tegelikult valitsusel väga konkreetselt mõelda selle peale, et see riigipoolne panus peab suurenema, ja peab suurenema päris korralikult. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja eelnõule on tehtud üks muudatusettepanek ja läheme selle läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on maaelukomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Ja juhtivkomisjoni ettepanek: eelnõu 644 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Ja läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 teine lugemine. Ettekandja justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eks see mõneti tavatu on, et minister siin seisab. Praeguse seaduse kehtivuse ajal on see kolmandat korda, kus minister esindab arutelus algatajat eelnõu teisel lugemisel. Ja eks selleks on ilmselt palju põhjuseid. Üks nendest, et me menetleme endiselt Euroopa Liidu õiguse ülevõtmist, õiguse ülevõtmist alates 11. detsembrist 2018. aastal. Sellest on möödunud 2373 päeva. Kui me paneme õppeaasta päevad kõrvuti, siis on see isegi rohkem kui kogu põhikool ja gümnaasium kokku. 

Meie ees on eelnõu teisel lugemisel, mis parandab konkurentsiolukorda Euroopas, Eestis. Euroopa õiguse sisu, mida me üle võtame, on olnud see, et tõstetakse trahve, selle tasakaalustamiseks tugevdatakse leebusmeetmeid, võimestatakse Konkurentsiametit ja seda kõike selleks, et inimestel oleks kasutada paremad, uuenduslikumad teenused ja kaubad ikka kõige õigema hinna eest tänu õiglasele konkurentsiolukorrale. See on see peamine eesmärk, millega me siin tegeleme ja mida Eesti on ka läbi aegade toetanud ja toetab ka praegu kõhklusteta. Konkurentsiolukorra parandamine on majandusele äärmiselt oluline, aga veelgi olulisem tarbijatele õiglase hinna tagamiseks ja samuti ka selle tagamiseks, et ikka oleks usinust kõige paremaid teenuseid ja kaupu leiutada ja pakkuda. 

Selle vaidluse tuum, tuletan veel kord meelde, on olnud selles, et kui lihtsalt saavad ikkagi Eestis järelevalveasutused inimesi ja ettevõtteid karistada. Või veel lihtsamalt, kas Eesti riigis saab väga lihtsalt inimesi karistada. Eesti riigi eesmärk on ikka õiglus, mitte võimalikult lihtne karistamine. 

Meil on praegu nii, et karistamiseks peab olema olemas konkreetne süüteokoosseis. Konkreetne süüteokoosseis tähendab seda, et karistusõiguses on ära kirjeldatud see, mida teha ei tohi ja mille eest karistada oleks võimalik. Ja riik peab tõendama väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust, kes ja kuidas selle koosseisupärase teo tegi. 

Ja teisel poolel on olnud soov teha seda karistamist tavapärases haldusmenetluses. Tavapärane haldusmenetlus on nõustamine, suunamine, kohustuste panemine, kusjuures täpselt polegi justkui vaja konkreetset süüteokoosseisu, kus karistused peaksid olema kiired ja karmid, kus tõendamise standard on madalam ja see, kelle kallal riik niimoodi toimetab, peaks veel ise iseenda karistamisele innukalt kaasa aitama. Et Eesti õiguskorda pole selline riigi omavolitsemine sobinud, on olnud läbi kõikide valitsuste selle eelnõu venimise põhjus. 

Kui ma nüüd siin juba nimetasin seda enese mittesüüstamise privileegi, siis see on olnud Eesti riigi seisukohtades alates selle direktiivi menetluse algusest Euroopa Liidus. Ja direktiiv resulteerus teatavasti artikliga 8, mis ütleb, et kaks asja peavad juhtuma samaaegselt. Samaaegselt peab olema tagatud enese mittesüüstamise privileegi kaitse ja samaaegselt tuleb kõikidel kõik tõendid esitada. 

No kui meil on praegu raamatuaasta, siis ega see tõesti esmakordne olukord ei ole, kus tuleb kahte asja, kahte vastandlikku asja korraga teha. See on paljudes Euroopa talupojajuttudes nii nagu Eestiski, et öeldakse talupojale, et mine sinna, tee nii, aga ära mitte mingil juhul käi tee peal, ära käi ka tee ääres. Ja siis on ikka see kaval talupoeg seda niimoodi lahendanud, et ta käib üks jalg teel või teine kraavis, sõltuvalt loost. Mõnes loos ka paneb saapad kätte ja käib käte peal, üks käsi tee peal, teine kraavis. 

Ka selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahepeal on see enese mittesüüstamise privileegi arutelu korduvalt tõusetunud ja peamiselt sellest aspektist, kas see privileeg laieneb juriidilistele isikutele või siiski mitte. Põhiseaduse järgi on täiesti ilmselge, et füüsilistele isikutele on täielik õigus mitte esitada tõendeid, mis inimest ennast halvas valguses näitaksid. Küll on aga õigusteadlased, sealhulgas ka õiguskantsler, rõhutanud, et põhiseadus ei võimalda enese mittesüüstamise privileegi osas eristada füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Teised õigusteadlased, näiteks Priit Pikamäe, on jälle esitanud arvamust, et juriidilistele isikutele ei peaks see siiski laienema. 

Kuidas siis tõlgendada põhiseaduse § 22, mis ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda vastu? See privileegi täpne ulatus on olnud kohtuvaidluste teema Euroopa Liidus laiemalt, mitte see küsimus ei ole üleval ainult Eestis. Ja eelnõu on jõudnud teisele lugemisele mõneti ebatavaliselt selles osas, et eelnõusse on jäetud enese mittesüüstamise privileegi osas väga lai tõlgendamisruum. Seda tulenevalt sellest, et konkurentsiõiguse praktika on olnud ka Euroopa Kohtus tegelikult tõlgendamistes vastuoluline. Eelnõu on võtnud selle seisukoha, et siin on otsad lahti ja edaspidi jääb see täpne ulatus iga kord tulenevalt täpsetest asjaoludest ikkagi kohtu tõlgendada. See on mõnevõrra tavatu lähenemine. 

Aga tõesti, kui vaadata siin Euroopa kõige tunnustatumat Euroopa Liidu õiguse käsiraamatut, Paul Craigi ja [Gráinne] de Búrca juba kaheksandas trükis Oxfordi Ülikooli kirjastuselt ilmunud eelmisel aastal, lehekülg 1036, kus neid Euroopa Liidu aluspõhimõtteid avatakse, on ka seal välja toodud, et tõesti konkurentsiõigus on küll väga olulise koha peal Euroopa Liidu õiguses, aga see roll on aja jooksul muutunud, isegi eesmärgid ei ole püsivalt samaks jäänud. Leheküljelt 1037 loeme, et pendeldatud on nii õigusloomes kui ka kohtulahendites võimu kontrolli ja majanduse efektiivsuse tagamise vahel. Ja ka järgnevad leheküljed toovad välja küsitavusi ja vastuolusid Euroopa Liidu kohtupraktikas.

Aga tagasi meie eelnõu juurde. Tõesti, eelnõu võtab siin enese mittesüüstamise privileegis võib-olla tavapäratult avatud lähenemise. Kuidas täpselt seda kohtud hakkavad tõlgendama, veel kord, sõltub tõenäoliselt konkreetsetest asjaoludest konkreetsetes juhtudes. Kas siis on nii nagu, kui Vanapagan käskis Kaval-Antsul panna nuia pilve peale, see sinna üles visata, siis Kaval-Ants ootas rahulikult ära, kuni pilv maandus ja pani ilusti ja pehmelt selle nuia pilve peale. 

Aga nüüd muudatusettepanekute juurde. Tahan väga tänada majanduskomisjoni ja majanduskomisjoni juhti Marek Reinaasa selle eest, et ära on tehtud väga suur ja põhjalik töö. Ja ma isiklikult olen alati väga rõõmus selle üle, kui Riigikogu ei ole kummitempel, vaid võtab oma tööd igati väga tõsiselt, töötab erinevaid osapooli kaasates eelnõu põhjalikult läbi. Nende pikkade ja põhjalike arutelude käigus tuli välja ka see, et osadest sõnastustest oli võimalik mitmel erineval moel aru saada. Nii et tihedas koostöös majanduskomisjoniga esitasime ka meie Justiits- ja Digiministeeriumi poolt terve rea ettepanekuid, nendest suur osa on tehnilist laadi või, ütleme, sõnastust selgemaks ja täpsemaks saamise kohta. Kui vaadata seda kaasatust, mis on olnud ka Riigikogus, siis see on tõesti olnud märkimisväärne ja olen väga tänulik majanduskomisjonile, et on tehtud nii tihedas koostöös erinevate osapooltega, Konkurentsiametiga ja Justiits- ja Digiministeeriumiga selle eelnõu kallal tööd. 

Justiits- ja Digiministeerium esitas koostöö pinnalt juhtivkomisjonile kaalumiseks 36 ettepanekut. Ja need ettepanekud lühidalt kokku võttes enamasti arvestavad Konkurentsiameti ettepanekutega, tehes eelnõu selgemaks, tehes Konkurentsiameti ülesandeid selgemaks, täpsustades mõisteid, et edaspidine õiguse tagamine oleks kõikidele osapooltele selgem. Siis äärmiselt oluline ikkagi ka see muudatus, mis oli Konkurentsiameti ettepanek, et Konkurentsiameti haldusjärelevalve ei pea tingimata lõppema väärteomenetlusega, see on ka täiesti õigusselgelt siin välja toodud. 

Kindlasti tasub tähelepanu pöörata sellele, et küll ühelt poolt mõistest "kartell" loobuti, aga loobuti sellepärast, et see mõiste ei ole võib-olla piisavalt õigusselge. Sama mõiste on igal pool pikemalt ja selgemalt lahti kirjutatud. Kindlasti võitlus kartellide ja kartellikokkulepete vastu on selles eelnõus nii nagu ka Euroopa Liidu ja Eesti õiguses laiemalt ja üheste arusaamade kohaselt igati tagatud. Samuti muudeti ettevõtja mõistet. Nüüd on näiteks see sõnastatud järelevalve all olevaks isikuks, et oleks ikkagi arusaadav ja ühtlustatud menetlusõiguslikult poolelt, millega täpsemalt tegeldakse. 

Kui nüüd vaadata advokatuuri poolt näiteks või ettevõtjate poolt arvestatud ettepanekuid, siis neid arvestati oluliselt vähem. Tõsi on see, et advokaatide kutsesaladuse kaitse vastavalt rahvusvahelisele õigusele täpsustati. See on kindlasti äärmiselt oluline. Näiteks siis, kui on ikkagi läbiotsimine advokaadibüroos, advokatuuri esindaja on juures ja tuleb tagada see, et kogutud andmete puhul see osa, mis ilmselgelt ei ole Konkurentsiameti poolt menetletava võimaliku rikkumisega seotud, ei saaks ärisaladusena avalikuks menetlusdokumentide kaudu teistele konkurentidele. Olgem ausad, ka see on üks osa, üks täiesti loomulik rahulik osa õiglase konkurentsi tagamisest ja sellest põhilisest eesmärgist pakkuda tarbijatele kõige odavama hinnaga kõige paremaid teenuseid. 

Kui vaadata veel muudatusettepanekuid, siis jah, ka Justiits- ja Digiministeerium ei toetanud sotsiaaldemokraatide esitatud ettepanekut pöörduda tagasi haldustrahvide kontseptsiooni juurde ja seda peamist vaidlust, selle argumente ma oma ettekande alguses ka põhjalikumalt tutvustasin. 

Ma veel kord jah, ei hakka vast kõiki muudatusettepanekuid ükshaaval kommenteerima, põhilise ülevaate olen siin andnud. Vast tõesti on ka selgemaks tehtud seda, täpsemalt lahti kirjutatud seda, et kui Konkurentsiamet saavutab kokkuleppe ettevõtjaga, mis on ka direktiivi järgi üks kõige peamisi eesmärke, ka direktiiv ei sea eesmärgiks mitte tingimata karistamist, vaid seda, et tarbijate jaoks läheb olukord paremaks ja et ettevõte teeb muudatused tarbijate kasuks, ja kui on selline kokkulepe Konkurentsiametiga saavutatud, et ettevõte need muudatused teeb, siis seda, kuidas seda täpsemalt tagada, on ka muudatusettepanekute käigus täpsustatud. 

Aga siinkohal oma tutvustuse lõpetan. Aitäh teile!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seda, et kuidas siis teised Euroopa Liidu riigid, kuna te tulite ise rääkima, siis me ei räägi ainult muudatustest nende lugemiste vahel, vaid küsin laiemalt, kui nõus olete, et kuidas on nad selle konkurentsidirektiivi üle võtnud. Ja ma tahan rõhutada, et direktiiv ei ole eesmärk omaette, tegelikult on sisu oluline, kuidas meil see konkurents toimib turul ja kuidas seda järele valvatakse ja kas neist reeglitest kinni peetakse. Minu teada, nii nagu seletuskirjas on olnud selles, nii eelmises, ma ei tea, kas selles oli, et kõik Euroopa Liidu riigid on selle uuendatud konkurentsidirektiivi üle võtnud enamuses haldusmenetlusena, mõnel pool erisusena haldusmenetlus pluss tsiviilkohus. Ma ei ole jurist, ma ei tea täpset vahet, aga mulle on väidetud, et see tsiviilkohus nendes riikides vastab enam-vähem sellele, mis meil on halduskohus. Oskate seda kommenteerida, miks teised on teinud nii ja seal ei tunta omavoli konkurentsiameti poolt? Meil te ütlete, et äkki tekib omavoli.

Nii nagu teie küsimusest välja tuli, on tõesti seda Euroopa Liidus üle võetud väga erineval moel. Eesti on ka varasemad haldustrahvid Euroopa Liidu poolt üle võtnud just nimelt väärteomenetluses. See on olnud erinevates valitsustes järjekindel suhtumine. Sellist väärteomenetlust, nagu Eestis on, ka osades riikides näiteks üldse ei ole, erinevates riikides on erinev õiguskord. Küll on aga selles eelnõus tehtud kahe lugemise vahel üks väga oluline muudatus, mida tõesti on väga kohane teie küsimusele vastates veel põhjalikumalt tutvustada. Ja see on nimelt muudatusettepanek 34, mis oli Priit Pikamäe, meie karistusõiguse üks peamisi autoreid, kes selle ettepaneku tegi. Selle ettepaneku sisuks on see, et me muudame karistusseadustiku kõige esimesest paragrahvi kõige esimeses lõikes ehk et me muudame Eesti Vabariigi karistusseadustiku algust. Ja me ütleme selle alguse muutmisel seda sisuliselt, et kui Euroopa Liidust tuleb veel selliseid mõtteid, kuidas liikmesriigid peaksid oma karistusõigust korraldama, siis edaspidi on meil olemas üldviide sellele, et see muudab ka Eestis senised haldustrahvide ülevõtmised, mida me oleme teinud kõiki väärteomenetluses, muudab need ka Priit Pikamäe arvates üheks loogiliseks tervikuks. Võib-olla see vastus näitlikustab, kuidas Eesti õiguskorda see tervikuna sobitub, ja veel kord, erinevatel riikidel on erinevad õiguskorrad, erinevad detailid nende sees. Aga siin ma väga tunnustan meie karistusõiguse ühte kõige suuremat korüfeed Priit Pikamäed, kes on leidnud väga elegantse ja pikka aega toimiva lahenduse, kuidas see kõik kokku sobitub Eesti õigusesse ja sobitub ka edaspidi Euroopa Liidu algatuste puhul.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! See on omamoodi irooniline, et me sellist paralleelmenetlust täna arutame. Esimese päevakorrapunktiga oli siin Riigikohtu esimees, kes rääkis kohtute ülekoormusest ja sellest, kuidas ka siin saalis me peaksime muutma menetlusi, et nad oleks vähem koormavad erinevate osapoolte suhtes, ja nüüd me tegelikult liigume vastupidi. Aga tegelikult ei ole oluline, mis seal eelnõus kirjas on. Rohkem kui kahe aasta jooksul valitsuses ei ole Eesti 200 jaoks olnud mitte ühtegi teist teemat või eelnõu, mis oleks nii oluline kui konkurentsiseaduse ülevõtmine. Selleks ajaks, kui Liisa Pakosta jõudis justiitsministeeriumisse, oli Margus Tsahkna juba loendamatu arvu kordi võtnud selle teema välja nii valitsuse istungi päevakorrast, kabineti aruteludest, koalitsiooninõukogu päevakordadest. Kuidas saab erakonna jaoks olla selline pigem tõesti tarbijaid kaitsev, konkurentsiolukorda parandav eelnõu poliitiliselt niivõrd oluline, sõltumata sellest, mis sinna kirja on pandud?

Teie aeg!

Kelle ärihuvide eest te seisate?

Alustan kõigepealt kohtute koormusest. Siin on eelnõus valitud kohtuid kõige vähem koormav lahendus, mis on ka kõikide osapoolte jaoks absoluutselt selgelt kõige kiirem. Me ei saa rääkida mingisugusest halduskorras karistamise tõhususest. Ka eelnevates ettekannetes te kuulsite, kuidas Tallinna Halduskohtus on järjekord kaks aastat. Halduskohtus on menetlusaeg kolm korda pikem kui väärteoasja arutamine kõigi kolme kohtuastme peale kokku. Ma kordan selle veel kord üle: halduskohtus on menetluse aeg kolm korda pikem kui väärteoasja arutamine läbi kolme kohtuastme. Ehk et valitud on kõige kiirem ja kõige efektiivsem lahendusviis.

Mis puudutab seda, mille eest seisab Eesti 200. Eesti 200 seisab kõhklematult tarbijatele odavamate hindade ja hea konkurentsiolukorra tagamise eest. Aga täpselt samamoodi me seisame sellise riigi eest, kus karistused ei ole omavolilised, kus karistatakse ikkagi sellisel juhul, kui karistuse süüteokoosseis on olemas. Jah, me oleme näinud, et Eesti riigis on terve rida riigiasutusi, kes teevad järelevalvet ja kes on väga huvitatud sellest, et saaks lihtsamini, kiiremini, tühja sellest, kas inimene on üldse milleski süüdi või ei ole, saaks lihtsalt kiiremini nagu karistada. Ja vot sellisele suhtumisele meie oleme vastu. Meie seisame selle eest, et karistus peab olema alati õiglane, alati peavad olema mõistlikud kahtlused enne karistamist riigi enda poolt välja selgitatud ja kõrvaldatud. 

Ja rõhutan üle: me oleme sama meelt Eesti 200-s Euroopa Liiduga. Ka Euroopa Liidu eesmärk selle direktiiviga on olnud see, et karistamine on üleüldse kõige viimane võimalik lahendus. See direktiiv väga palju laiendab just nimelt leevendusmeetmeid, laiendab just nimelt koostööd Konkurentsiameti ja ettevõtja vahel selleks, et ettevõtja mitte ei saaks karistust kandma, vaid et ettevõtja teeks vajalikud parandused tarbijate jaoks olukorra parandamiseks. Ja see on see, mille eest me koos Euroopa Liiduga koos kogu muu konkurentsiolukorra parandamisega kõhklematult seisame.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Tahtsin seda küsida, et see direktiivi üks põhilisi eesmärke on piirideülene konkurentsikaasuste menetlemine. Ja väga palju Euroopa riike on selle võtnud üle haldusmenetluse korras. Ja küsimus on selles, et kuigi antud eelnõus Eesti õiguse kontekstis on toodud sisse, et me saame tõendeid kanda üle haldusest, ühest menetlusliigist teisi menetlusliiki, siis küsimus on, kuidas on see tehtav riikide vahel, arvestades, et teised riigid võivad väga otseselt öelda, et kuna teil on rikkumismenetlus, siis meie oma haldusmenetluse tõendeid üle ei anna. Kas see, kuidas see on maandatud ja kas see võib olla aluseks sellele, et Euroopa Komisjon ütleb, et me ei ole direktiivi üle võtnud?

Meile teadaolevatel andmetel see eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Ja veel kord: ka Euroopa Liidu ülesed varasemad haldustrahvide ülevõtmised on meil samuti olnud lahendatud väärteomenetluse korras. Euroopa Liidus üldiselt on see praktika, et kuna riikide õiguskorrad on erinevad, siis ei lähtuta mitte formalistlikest piirangutest, et teil on selle menetluse nimi nii ja teil on selle menetluse nimi naa, vaid lähtutakse ikkagi selle menetluse eesmärgist. Vastasel korral ei oleks ükski piiriülene menetlus võimalik, kuna erinevates riikides on menetlusliikide osas väga palju erinevusi. 

Ja tõesti, ka selles nüüd kahe lugemise vahepeal on täpsustatud seaduse sõnastust tõendite ülekantavuse kohta konkurentsijärelevalve menetluse ja väärteomenetluse vahel. Ehk et oleks täiesti ilmselge see, et kui Konkurentsiamet on kogunud haldusmenetluse käigus ehk selle konkurentsijärelevalve menetluse käigus, mida Konkurentsiamet teeb praegu ja jääb ka edaspidi samamoodi haldusmenetlusena tegema, kui selle menetluse käigus on tõendeid kogutud, siis on välistatud see, et neid väärteomenetluses välja arvataks üksnes formalistlikul põhjusel, et need on kogutud muu kui väärteomenetluse toiminguga. See on tegelikult Eesti õiguses ikkagi suur tagasiastumine sellest riigipoolse mõistliku tõendamise nõudest. Aga oleme pidanud seda jällegi vajalikuks just nimelt selleks, et oleks ilma mingite vaidlusteta selge, et mingisuguse formalistliku vabanduse taha ei saa pugeda konkurentsijärelevalve menetluses. Haldusmenetlusest tõendid on ülekantavad. Loomulikult alati otsustab kohus mis tahes tõendi puhul, et kuidas ta seda arvestab või ei arvesta. Aga see on üks nendest asjadest, mis on kahe menetluse vahel veelgi täpsemini eelnõusse kirja saanud, nagu ka neid muudatusettepanekuid üldiselt, mida majanduskomisjon üksmeelselt toetas.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ka minul on kurb, et me ei ole saanud sellel teemal jätkuvalt lahendust, mis võtaks erinevaid süüdistusi või ärihuvide kahtlusi maha. Ja ma olen aru saanud, et ka majanduskomisjoni poolt tellitud eksperthinnang ütles üheselt ja selgelt, et kahe eraldi menetluse läbiviimine on kallim, ajamahukam ning keerulisem. Palun teil veel kord selgitada või põhjendada, miks ikkagi sellisel kujul edasi minnakse.

Aitäh! Kinnitan veel kord üle, et sellel eelnõul ei ole mingit pistmist kellegi majandushuvidega. See eelnõu on valminud Justiits- ja Digiministeeriumi ametnike poolt. Mina ei ole kirjutanud, Eesti 200 liikmed ei ole kirjutanud siia mitte ühtegi paragrahvi. Kõikide õigusanalüüside tulemustega, kust see veelahe jookseb, kas lahendada niipidi või lahendada naapidi, mõlemal versioonil on olnud erinevaid toetajaid. Mitte minna haldustrahvide peale on ka õigusvaldkonnas toetajaid olnud oluliselt rohkem. Nimetan siin näiteks Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, õiguskantslerit, kes tegi pretsedenditu sammu, kirjutades Riigikogule. Rääkimata tervest reast siis tõesti silmapaistvatest konkurentsiõiguse asjatundjatest. Ja veel kord rõhutan üle, et tänan väga ka Priit Pikamäed, kes sellise muudatusettepaneku tegi, millega on siin eelnõus ka ilusti arvestatud, et tõesti, karistusõiguse alguses juba võtta arvesse see Euroopa Liidu üldine lähenemine ja Eesti õiguskorda austavalt minna edasi. Ehk see võiks vast võtta kokku, see Priit Pikamäe parandus võiks võtta kokku need senised vaidlused, pakkudes väga elegantse lahenduse, kuidas me õiguse üldprintsiipidest alates juba näeme, et meie Eestis lahendame neid asju niimoodi. 

Rõhutan ka üle selle, et kõik varasemad haldustrahvid, mida Euroopa Liit on välja pakkunud haldustrahvide nime all, on erinevad valitsused Eestis võtnud üle väärteomenetluse kaudu. Ehk et kui siin asuda süüdistama, et haldustrahvist hoidumine on kuidagi seotud mingite majandushuvidega, siis noh, sellisel juhul kehtiks see nagu kõikide kohta. Ei, see on valesüüdistus. Õige on see, et just nimelt õiguskorra selguse huvides ja selle huvides, et me Eestis näeme, et karistamine ei tohi olla liiga lihtne, karistamine peab olema õige ja õiglane, just nimelt selle tõttu me oleme kõikide haldustrahvide puhul valinud väärteomenetluse tee. Väärteomenetlus ei ole kriminaalmenetlus, seda me näeme ka väga selgelt vaenukõne raamotsust üle võttes ja Euroopa Liidu mustvalgete seisukohtadega selles osas tutvudes. 

Nüüd, mis puudutab seda kiirust ja efektiivsust, siis ikkagi täiesti ilmselgelt ka need senised haldusmenetlused, mis on väärteomenetluse kaudu üle võetud, meil on kohtutel pikk praktika, allmenetlused on kiired, põhimõttelisi vaidlusi ei ole, asjad liiguvad kiiresti edasi, efektiivselt edasi. See on ikkagi kokkuvõttes kõige odavam. Ja veel kord rõhutan üle: haldusmenetlus konkurentsijärelevalvemenetlusena jääb alles. Nii nagu Konkurentsiamet tegi ta seda siiamaani, teeb ta veidi täiendatud tööriistadega seda edaspidi. Ja see on ka direktiivi eesmärk, suunata ikkagi Konkurentsiametit liikmesriikides võimalikult kiiresti ettevõtjaid oma käitumist muutma ja/või õiglast konkurentsi tagama. See on ka selle eelnõu eesmärk.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma heitsin pilgu peale statistikale ja see näitab, et Eestis on konkurentsirikkumisi tuvastatud väga vähe. Kuidas teie ministrina hindate praegu konkurentsijärelevalve toimimist ja konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamist Eestis? Kas Eestis konkurents toimib tõesti nii hästi või tegelikult puuduvad lihtsalt Konkurentsiametil vajalikud seaduslikud tööriistad parema järelevalve teostamiseks? Ja nüüd, tulles konkreetselt selle teie eestvedamisel koostatud eelnõu juurde: kuidas see konkreetne eelnõu parandab seda olukorda, kui jätkuvalt tuleb Konkurentsiametil tõestada rikkumisi mitme menetlusviisiga?

Aitäh! Alustan küsimuse lõpust. Ei ole senimaani pidanud Konkurentsiamet mitme menetlusviisiga tõestama rikkumisi ja ei pea seda tegema ka edaspidi. See kindlasti ei vasta tõele. Mis on tõesti tõsi, on see, et Eesti on väike riik, meie riigi suuruseks on umbes pool Hamburgi linna. Ja kui me eeldaks, et seal pooles Hamburgi linnas on tohutult palju neid konkurentsirikkumisi … Meil ei ole andmeid selle kohta. Mina jätkuvalt kutsun üles, et kui keegi teab, et konkurentsirikkumine on toime pandud, palun andke otsekohe Konkurentsiametile teada. Konkurentsiamet on kõiki asju menetlenud, on ka mitmeid rikkumisi tuvastanud, on ka mitmeid karistusi määranud. Seega ei saa öelda, et Konkurentsiametil pole olnud tööriistu. 

Mis on tõesti Konkurentsiamet ka ise tunnistanud, et pöördumisi rikkumiste osas on vähe. Ja ka need kohad, kus nad on neid rikkumisi kahtlustanud ja on uurinud – on siiski selgunud, et rikkumist ei ole toime pandud. Ma toon näite, mis on Eesti rahvale vast lihtsalt arusaadav. Inimesed on tähele pannud seda, et bensiinijaamades muutub tablool ühel bensiinijaamal hind ja kohe muutub ka teisel bensiinijaamal üle tee hind. Mõistagi võib sellises asjas tekkida kahtlus kartellikokkuleppes, et kas äkki on see hind kokku lepitud. Seda on Konkurentsiamet uurinud ja on jõudnud järeldusele, et ei, ja seda on ka meedias ilusti tutvustatud, et sellel üle tee oleval bensiinijaamal on olnud kaamera, mis on vaadanud seda üle tee oleva bensiinijaama hinnatablood, ja nähes seal muutust, on automaatselt viinud sisse muutuse ka üle tee oleva bensiinijaama tablool. See ei ole keelatud ei Eesti õiguse ega Euroopa Liidu õiguse alusel. Ehk ka sellistel juhtudel, kus võib tunduda, et äkki on rikkumine, kui asja uuritakse, on selgunud, et rikkumist siiski pole olnud. Aga veel kord rõhutan, mitmed rikkumised on ju tuvastatud. Kõige suuremate trahvidega oli viinakartell mäletatavasti, kus tõesti hindu kokku lepiti. Konkurentsiamet selle tuvastas, väga suured karistused määras. See eelnõu teeb vastavalt Euroopa Liidu õigusele, ja seda isegi pisut üle kullates, Konkurentsiameti olukorda veelgi tugevamaks.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud minister! See viimane näide nüüd küll õnnestunud ei olnud. Aga eelnõus väljapakutud paralleelmenetluse mudel raskendab ju oluliselt ja põhjendamatult konkurentsi rikkumiste menetlemist ja kõik märgid näitavad, et see jääb tulevikus sama elujõuetuks kui kehtiv menetluskord. Kuna eelnõu eesmärk on Euroopa Liidu uuendatud konkurentsidirektiivi ülevõtmine, võib kahelda, kas eelnõus konstrueeritud paralleelmenetluse mudel vastab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmises kehtivatele võrdväärsuse, efektiivsuse nõuetele. Ja minu küsimus on, kes vastutab selle eest, kui praeguse eelnõu vastuvõtmisel seadusena jätkub rikkumismenetlus ja Eesti maksab edasi suurt rikkumistrahvi. Kas teie olete valmis vastutama ja tagasi astuma, kui Eesti peab ka tulevikus ebapädeva seaduse tõttu trahvi maksma? Minu palve on vastata otse ja mitte jälgi segada.

Täiesti jälgi segamata, nii nagu ma alguses tõin näite, et seda eelnõu on menetletud ju sisuliselt 2373 päeva. Mina olen sellest ajast minister olnud üsna üürikese aja ja see, et trahvi maksmine on Eesti õuele jõudnud, ei saa kuidagi olla seotud minu tagasihoidliku isikuga. Justiits- ja Digiministeeriumi parima teadmise järgi on see eelnõu Euroopa Liidu õigusele vastav. 

Nüüd, süüdistus selle kohta, kas paralleelmenetlused takistavad menetluse kiirust kuidagi. Vastupidi, eelnõu on üles ehitatud niimoodi, et üks menetlus ei sega teist. Konkurentsiamet teeb ka täna kahte erinevat menetlust. Konkurentsijärelevalve menetlus haldusmenetlusena ei sega võimalikku väärteomenetlust ja ühega on võimalik edasi minna, teise ajal on võimalik teha neid eraldi. Konkurentsiametil on kõik tööriistad, et valida kõige kiirem võimalik menetluseviis õiglase olukorra saavutamiseks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Esiteks aitäh, et te isiklikult teise lugemise ajaks tulite saali, tavaliselt teise lugemise ajal on komisjonipoolselt ettekandja. Aga jah, tõesti, ma lähen selle enese mittesüüstamise privileegi punkti juurde. Kriminaalmenetluses ei pea enda vastu ütlusi andma, see tuleneb põhiseaduse §-st 22. Ja nüüd selles eelnõus jääb see õigus ebaselgeks. Kas see laieneb juriidilistele isikutele ja kui see juriidilistele isikutele ei laiene, kas see pole vastuolus põhiseadusega ja ka õiguskantsleri seisukohaga?

Aitäh! Teie küsimus on igati õigustatud. Nii nagu ma oma algses ettekandes tutvustasin, selles eelnõus on tavapärasele õigusloomele võib-olla pisut tavapäratu lähenemine, kus tõepoolest on jäetud see küsimus mõneti lahtiseks ja on see ülesanne osaliselt delegeeritud kohtutele, et konkreetsete asjaolude pinnal võimaliku vaidluse korral see igakordselt konkreetselt ära lahendada. See lahti jätmine on tingitud ka Euroopa Kohtu enda vastandlikest seisukohtadest või erinevatest arvamustest Euroopa Liidus ja tõesti ka väga erinevatest seisukohtadest Eesti õigusteadlaste hulgas. Oleme pakkunud välja sõnastuse, mis on natuke Kaval-Antsu ja Vanapagana stiilis: ta küll vastab direktiivi sõnastusele, aga tõesti jätab need otsad lahti. Kasutasin seda paralleeli. Võib tuua veel sarnasest asjast, ühest teisest Kaval-Antsu ja Vanapagana loost, kus Vanapagan ütleb, et söö ära kõik, aga ära söö midagi, ja Kaval-Ants sõi kõik ära, aga jättis kondid taldrikule ehk midagi jättis ikka söömata. Noh, raamatuaasta puhul toon neid näiteid. Selline see lahendus siin praegu on. Möönan, see on mõneti ebatavaline.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Olgu tõe huvides kõigepealt öeldud, et see uhke päevade arv, mida te välja tõite eelnõuga tegelemise ajast, et valdav osa sellest läks sisulisele tööle selleks, et eelmist eelnõu versiooni meie ette tuua, ja Eesti 200 ikkagi väga aktiivselt nägi vaeva, et see eelnõu kunagi siia saali ei jõuaks. Alles Reformierakonna esimehe muutus tõi meelemuutuse ka peaministri erakonnas ja seetõttu me täna siin sellist eelnõu menetleme. Aga kui teilt nii esimesel lugemisel kui ka täna küsiti selle vastutuse koha pealt, et kui ikkagi komisjon ütleb, et me ei ole direktiivi korrektselt üle võtnud, siis te ütlesite, et te endal selles vastutust ei näe ja mis siis ikka, Eestil tuleb maksta ja läheme edasi, varemgi on eksitud. Siis ma küsin, aga mis sealt edasi saab. Kas te sellisel juhul näete, te olete valmis tulema meie ette tutvustama eelnõu, mis oli esialgne versioon ja mis ka täna muudatusettepanekuna on sotsiaaldemokraatide poolt sellele eelnõule esitatud?

No siiski olgem faktides täpsed, et Eesti oleks pidanud selle eelnõu üle võtma 2021. 2021. aasta alguses oli viimane tähtaeg seda eelnõu üle võtta. Siis hakkas rikkumine jooksma. Teiseks, veel kord kordan, kõik senised Euroopa Liidu haldustrahvid on Eestis üle võetud väärteomenetlusega. Euroopa Liidule on see sobinud. See eelnõu on tehtud parima teadmisega, kas eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. See tugineb senisele praktikale, seniste haldustrahvide ülevõtmise praktikale, senise Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisele ja senistele Euroopa Liidu poolsetele vastulausetele, mis puudutavad kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse erisust, mida Eesti on mitu korda üle küsinud. Me oleme mitmekordselt välja selgitanud, et see eelnõu peaks vastama Euroopa Liidu õigusele. Samas kõik, kes on Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega tegelenud, ja nii vastasin ma ka eelmine kord, teavad, et nagu ikka, on kaks juristi ja kolm arvamust. Mitte ükski, mitte ükski erakond, mitte ükski minister ei ole mitte kunagi kaitstud selle eest, et Euroopa Komisjon võib siiski avastada, et mõni koht nende tõlgenduses vajaks kohendamist. Vastavalt sellele, mis see seisukoht sealt tuleb, kindlasti need kohendused on Eesti alati ära teinud. Alati on vastavalt sellele konkreetsele ettepanekule need muudatused tehtud. Kui sealt peaks tulema mingisugune selline seisukoht, loomulikult me vaatame sellele otsa, võimalikult kiiresti need muudatused ja parandused teeme, aga veel kord kordan, selline eelnõu senise praktika põhjal peaks vastama Euroopa Liidu õigusele.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mina küsisin, kelle ärihuvide eest seisate, te ütlesite, et tarbijate huvide eest seisate. See on vale. Näiteks kollektiivse esindushagi eelnõu puhul teie isiklikult olite täiesti ükskõiksed selle osas, kes esindab tarbijate huve. Eestis puuduvad tarbijate ühendused ja näiteks tarbijate arv, mis on see minimaalne arv, et kohtusse pöörduda, see sai paika alles Riigikogu õiguskomisjonis. 

Ja teiseks, üle-eelmises koalitsioonileppes, väga paljud tarbijad, kes on hädas tarbijakrediidi ja kiirlaenudega, ja täna kuulsime, et kohtute koormus, halduskohtute koormus on väga palju kasvanud, suuresti tingitud tarbijakrediidiga seotud menetluste kasvus, selle reklaami piiramine jäi Eesti 200 taha. Nii et tarbijate huvide kaitsmise eest te kindlasti ei seisa. 

Nüüd, teil konkreetselt töölaual on näiteks nõusolekuseadus, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadus, mis on mitmes koalitsioonileppes kokku lepitud, et nendega tuleks edasi liikuda. Need eelnõud ei ole siia saali jõudnud, aga ometi arutame me mitmendat versiooni konkurentsiseadusest. Kuidas on see üks eelnõu teie jaoks olnud kõige olulisem?

Selles küsimuses sisaldus nii palju eksitavaid väiteid, et ma ei teagi, kust alustada. Tarbijakrediidivaidlustega tegeleb ikka maakohus. Ja mis puudutab tarbijate ühenduste loomise soodustamist, siis tolle direktiivi eesmärk oli ju Euroopa Liidus ikkagi toetada seda, et just nimelt kodanikuühendused, kodanikuühiskond saaks seista aktiivsemalt tarbijate õiguste eest. Ja direktiivi eesmärk oli see, et liikmesriigid loovad selge õigusliku aluse, kuidas kodanikuühendused saaksid raha küsida tarbijate õiguste eest seismiseks, sest ka kodanikuühendustel on vaja ressursse selleks, et tegutseda. Nii et ma ei tea. Kui teie arvate, et kodanikuühendustel ei ole kohta Eestis või et neid ei peaks toetama kuidagi, siis me oleme selles osas küll erineval arvamusel. Mina tõesti arvan, et väga tuleks soodustada seda, et Eestis tekiks rohkem kodanikuühendusi, kes tarbijate huvide eest seisavad, ja olen jätkuvalt igati valmis selleks samme astuma, nii nagu me oleme astunud. 

Nüüd küsimus sellest, et miks me üleüldse selle eelnõuga siia tulime. Võib-olla ikkagi sellepärast tulime, et seal parasjagu on rikkumismenetlus ja et seda 2021. aasta alguseks ehk tähtajaks ei olnud üle võetud. See on see kõige peamine põhjus, miks me selle eelnõuga siin oleme.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Teil oli muidugi väga armas kõne, aga kahjuks liiga demagoogiline. Ja minu arust on kahju, et te ei kuulanud Riigikohtu esimehe ülevaadet, te oleksite saanud mõned olulised faktivead oma ettekandes ära parandada. Aga küsin otse teie käest, et miks te tegutsete monopolistide, mitte Eesti rahva huvides laiemalt ja miks te tegelete ausa konkurentsi ja vabaturu takistamisega. Miks te tahate, et eestlased maksaks teenuste ja kaupade eest teistest palju rohkem? Ja kui te väidate meile siin vastupidist, siis põhjendage ka, kuidas täpsemalt tavalised inimesed, kes tänu teile peavad hakkama isegi toidu eest maksma kordi rohkem kui teistes Euroopa Liidu riikides, sellest kasu saavad.

Siin küsimuses oli absoluutselt kõik vale, alates sellest, et justkui ma poleks kuulanud Riigikohtu esimehe sõnavõttu kuni kõikide muude süüdistusteni. Eelnõu seletuskiri vastab kõikidele teie küsimustele, kuidas see eelnõu tarbijate olukorda ikkagi teeb paremaks.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister, kõigepealt aitäh, et te tulite siia suurde saali seda teist lugemist ette kandma! Ma arvan, et see on väga oluline selle debati mõistes. Ja teine asi, mis ma tahaksin ära klaarida, on see, et ega ma väga täpselt aru ei saa, kust see sääsk neid sotsiaaldemokraate on hammustanud ja kus neil täpsemalt sügeleb. 

Aga ma tulen korra selle eelnõu menetlemise juurde. Kas ma saan õigesti aru, kui me võtame esimese ja teise lugemise vahepealset perioodi, kus tegelikult ministeerium on tulnud väga suure hulga muudatusettepanekutega välja, et kas see lähenemisnurk on natukene selline põhiõiguste vaate printsiibist lähtudes, et rohkem on pööratud põhiõiguste teemal kaitse mõttes rõhku füüsilistele isikutele ja vähem juriidilistele isikutele või koheldakse neid ikkagi seaduse mõttes võrdselt? Just nimelt see põhiõiguste riive.

Aitäh! Need 36 ettepanekut, mida Justiits- ja Digiministeerium töörühmade toimumise ja majanduskomisjoni arutelude tulemusena tegi, lähtuvad sellest väga põhjalikust tööst, mida Riigikogu majanduskomisjon tegi. Ja veel kord tänan kõiki osapooli, kes oma arvamusi esitasid ja nendes asjades kaasa mõtlesid, kaasa rääkisid, see nimekiri on tõesti äärmiselt pikk, peaaegu terve lehekülg. Esimene lehekülg teise lugemise seletuskirjast ju seda pikka loetelu kajastab. Mis puudutab teie küsimust põhiõiguste osas, siis veel kord tulen tagasi selle juurde, mida ma oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesin, et jah, enese mittesüüstamise privileegiga on olnud siin probleeme, on olnud erinevaid seisukohti ja eelnõu mõnevõrra tavatult jätab osad küsimused siin kohtu lahendada, jätab seda avatumaks, kui võib-olla tavapäraselt see on. 

Kindlasti ei saa öelda seda, et see eelnõu riivab lubamatult põhiõigusi. Tavaliselt selline väide oleks väga lai, umbes nagu et öelda, et see on demagoogiline või et see on, ma ei tea, kelle kasuks tehtud või mis iganes. See eelnõu on ikkagi tehtud ja ka eelnõu muudatusettepanekud on tehtud parimate teadmiste alusel. Eelnõu muudatusettepanekud on parandanud advokaadi kutseõigustest tulenevaid küsimusi eelnõus, mis on ilmselgelt rahvusvahelisest õigusest tulenevad. Nii et see osa on kindlasti tehtud paremaks. Ja teine osa, mis on vast põhiõiguste vaates kindlasti tehtud paremaks, on just see ärisaladuse kaitse väljaspool seda, mida Konkurentsiamet menetleb. Ka need tähelepanekud on olnud igati asjakohased ja tõesti on ka muudatustena ja parandustena eelnõusse sisse viidud. Kõigile, kes on murelikud, et eelnõu on ühtpidi kaldu, ma ikkagi rõhutan üle, et valdavas osas need 36 ettepanekut tuginevad Konkurentsiameti enda muudatusettepanekutele, mida on siin arvestatud ja kenasti ka leidnud üksmeelset toetust majanduskomisjoni poolt ja on teise lugemise raames teie ees.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Konkurentsiamet muidugi tegi need ettepanekud, et noh, ütleme, siis seda seaduse teksti kas või olemasolevas sisus paremaks teha, aga Konkurentsiamet varem ja minu teada ka praegu on samal seisukohal olnud kogu aeg, et lihtne, selge ja läbipaistev menetlus, mis oleks võinud olla haldusmenetlusena, väga õieti te märkisite, et tegelikult need trahvid … Kellegi eesmärk ei ole ju suurelt trahvida, vaid teha ettevõtjaga koostööd, et sellised rikkumised või moonutused saaks likvideeritud lihtsalt. Ka minu küsimus on see. Kui esialgse, selle eelmise eelnõu kohta justiitsministri ministeeriumi ametnikud ütlesid, selle kohta küsiti ka Euroopa Komisjonilt esialgset kooskõlastust, kas see vastab direktiivile, siis mitu korda nüüd komisjonis küsides. Miks teie ei ole sellist esialgset arvamust sealt küsinud? Ja ametnikud tõesti ütlevad, et selle eelnõu kohta seda küsitud ei ole.

Siin oli kaks küsimust. Justiits- ja Digiministeerium on küsinud ka selle eelnõu kohta esialgset arvamust, seda ei ole veel laekunud ja sellist esialgse arvamuse ametliku esitamise kohustust ka Euroopa Komisjonil ei ole. Nad tegelikult ametlikult seda ka kunagi ei anna. Nüüd teiseks, ma rõhutan siiski üle ja võib-olla see vastab mitmele eelnevale küsimusele eelnõu võimaliku kallutatuse kohta: Konkurentsiameti kaks eelmist juhti, kaks Konkurentsiameti eelmist juhti on väga selgelt toetanud seda eelnõu, seda väärteomenetlusepõhist eelnõu ja väga selgelt välja toonud selle eelnõu plussid ja väga selgelt olnud sellel seisukohal, et see eelnõu on parem kui haldusmenetluse, haldustrahvide põhine eelnõu. Nii et siin rääkida mingist Konkurentsiameti üldisest vastuseisust kindlasti ei ole õige. Aga praegune Konkurentsiameti juht on kinnitanud, et selle eelnõu alusel nad saavad igati tõhusalt konkurentsiolukorda Eestis kaitsta. Ja tänan siinkohal Konkurentsiameti juhti, kes on tõesti eelnõu menetlemise käigus kogu aeg kaasa mõelnud ja teinud ka siia terve rea ettepanekuid, mida me oleme toetanud. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mina arvan ka, et on väga tore, et te siin olete teisel lugemisel, ühtlasi ka üllatav, et tavaliselt ministrid ei käi. Ju siis see huvi selle seaduse osas on väga suur. Ja ei tea, kas see on hea või halb, aga eks ajalugu näitab. Minu küsimus teile puudutab ikka seda, seletage nüüd ära, et ma ei saa sellest aru, kuidas siis Eesti majandusel paremini läheb. Siin üks kriitika selle puhul ja see on fakt, et kui kõik need haldusmenetluse, kriminaalmenetluse etapid ära teha, kuus etappi, siis võib juhtuda, et see läheb nii pikaks, et need juhtumid aeguvad. Ja kui nad väga pikaks lähevad, siis teatud asju pole mõistlik isegi alustada või poole peal edasi minna või kaevata siit riigi poolt või Konkurentsiameti poolt. Kuidas see siis tõesti nagu Eesti konkurentsikeskkonda aitab ja kuidas see majandusele kasulik on? Ja kuidas väikseid ettevõtteid aitab, sest tegelikult on ju suurte huvides?

Aitäh! No kõigepealt ma pean nüüd jälle ümberlükkamisega alustama. Esiteks tuletan tagasihoidlikult meelde, et kuni 2003. aastani, kui praegune Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus vastu võeti, käisidki ministrid sageli teisel lugemisel ette kandmas, eriti 90-ndate alguses oli see pigem reegel kui erand. Ja praegu kehtiva Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse alusel, kui Riigikogu komisjon otsustab, et eelnõu algataja kutsutakse saali, siis eelnõu algataja tuleb. Kui teie olete sellest aru saanud niimoodi, et mina hirmsasti tahtsin siia praegu tulla, siis te olete täiesti valesti aru saanud, sest sellist võimalust tahtmise järgi siia tulla ei ole, vaid ainukene võimalus saali tulla on siis, kui komisjon seda käsib. Ja loomulikult täitevvõimu esindaja kuulab oma ülemuste sõna, Riigikogu sõna ja siia kohale tuleb. Tõesti, kolmandat korda selle seaduse kehtimise ajal on minister saalis. Nüüd süüdistada, et see on nagu ministri mingi erihuvi, see kindlasti ei ole õige ka kahe eelneva ministri puhul, kes siin saalis on käinud. Sellise konstruktsiooni ehitamine kehtiva seaduse peale ei ole ühemõtteliselt õige. See tuleks nagu, ma loodan, et see sai nüüd ümber lükatud.

Nüüd, mis puudutab seda, kuidas on konkurents Eestis paremini tagatud. Konkurents on Eestis paremini tagatud vastavalt Euroopa Liidu arusaamadele, seda isegi me oleme, veel kord rõhutan, see direktiivi ülevõtmine on Eestis tehtud ka pisut üle kullates. Me oleme siia lisanud asju, selleks et see oleks veel tõhusam, kui Euroopa Liit ette näeb. Ja see on tagatud niimoodi, et Konkurentsiamet saaks kasutada omal valikul kõige kiiremaid tööriistu. Kõige kiiremaks tööriistaks on Euroopa Liit pidanud ja peame ka meie ja oleme pidanud seda ka direktiivi ettevalmistamise ajal kõik ühiselt seda, et ettevõte muudab võimalikult kiiresti konkurentsi rikkuvat olukorda ehk et ettevõte muudab oma praktikat, oma käitumist ja teeb need muudatused tarbijate kasuks. See on kõige kiirem viis tarbijate aitamiseks. Juhul kui ettevõte ei nõustu seda tegema ja alustatakse karistuslikku menetlust, siis ka selleks karistuslikuks menetluseks on valitud kõige kiirem viis selle karistuseni jõudmiseks. Ühtlasi on eelnõu üles ehitatud niimoodi, et üks ei sega teist. Ehk et Konkurentsiametil on täispakett valida kõige kiirem viis tarbijatele soodsa olukorra saavutamiseks.

Ka on aegumistähtajad, te muretsesite selle üle, et äkki läheb liiga kaua. Aegumistähtajad on viidud maksimumini, need vastavad teise astme kuriteo aegumistähtaegadele. Ühtegi menetlust pole kaugeltki nii pikalt olnud, kui on siin praegu need aegumistähtajad. Nii et kõik turvameetmed tarbijate huvide kaitseks on kasutusele võetud. Kõik turvameetmed.

Head kolleegid, ma vaid repliigina, et mina näen seda igati positiivsena, kui minister on valmis osalema ka teisel lugemisel. See kindlasti ei tee olukorda halvemaks. Minu veendumus on see, et minister peaks olema ja valdavalt ka on kõige enam kursis selle teemaga. Nii et siin ei jää kõrvale ka tegelikult komisjoni esimehepoolne ettekanne. Nii et veel kord, meie kollane raamat seda võimaldab ja see on igati asjakohane. Ma küll loodan, et ma ei tee Marekile liiga, võib-olla Marek on veel paremini informeeritud kui minister Pakosta, aga printsiibis, ma arvan, et see niimoodi on, et ministritel on see ikkagi igapäevane töö. 

Lauri Läänemets, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma saan aru, et te osaliselt vastasite siin saalile tulenevalt minu küsimusest. Lihtsalt, et õigesti aru saada, ma täiesti kiitsin ministrit alguses, aga muidugi seda huvi, mis põhjusel, mis siin veel taga on kontekstis, loomulikult Marek Reinaas ei pruugi olla nii palju asjadega kursis kui Liisa Pakosta, kes nende asjadega kokku puutunud on. Aga tõesti, minul oli siiras tunnustus alguses ja teistmoodi ka muidugi mure nende ärihuvide pärast, mida siin esindatakse.

Veel kord, et Marekile liiga ei teeks, ei saa üldse välistada, et Marek on veel paremini kursis, aga printsiibis … Aga veel kord, selles mõttes on, ma arvan, see igati õiglane. Ka mina oma repliike öeldes ei andnud hinnanguid seisukohtade suhtes, mis on siin kõlanud, see oli pigem formaalne kinnitas. 

Aga lähme edasi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma loodan muidugi, et te vastate ausalt mu järgmisele küsimusele, aga lootus selleks on ju väga väike, aga sellegipoolest. Kuidas kavatseb justiitsministeerium tagada, et konkurentsiseadus oleks tõhus ja ajakohane instrument suurte turuosaliste mõju piiramisel, selleks et kaitsta väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid, tarbijaid ning Eesti ettevõitluskeskkonna jätkusuutlikkust? Kas on kavas analüüsida ja kuidas muuta seaduse rakendamise praktikaid nii, et saaksime tõhusamalt ennetada ja ohjata turgu moonutavaid kokkuleppeid ning struktuurseid konkurentsirikkumisi?

Aitäh! Ma kõigepealt ka omalt poolt tänan kõiki heade sõnade eest. Kinnitan veel kord üle, et ma ei esinda siin ärihuve. Me võtame üle Euroopa Liidu õigust, seda veel isegi üle kullates. Vastus hea Riigikogu liikme küsimusele. Täiesti ausalt, nii nagu seadus ja hea õigusloome tava ette näeb, igale õigusaktile tuleks teha umbes kolme kuni viie aasta möödudes järelhindamine, kuidas selle õigusakti rakendamine on läinud, kas midagi tuleks muuta, kas midagi tuleks parandada. Ma olen kindel, et Justiits- ja Digiministeerium sellise järelhindamise ka selle eelnõu seaduseks vormumise järel teeb. See on täiesti tavapärane praktika.  

Mis puudutab seda laiemat küsimust, kuidas me kavatseme tagada õiglast konkurentsiolukorda Eestis. Loomulikult, kui on kellelgi tähelepanekuid, veel kord kordan, esimene asi, palun pöörduge Konkurentsiameti poole, kui teil on kahtlus, et kuskil rikutakse konkurentsiõigust, kui kuskil on mindud seadusega vastuollu. Konkurentsiamet kurdab, et ta saab aastas ainult paar sellist pöördumist. Minu üleskutse, veel kord kordan, on see, et palun inimestel, kes märkavad kuskil, et konkurentsiõigust on rikutud, palun tingimata tehke see pöördumine Konkurentsiameti poole. Ainult nii saab Konkurentsiamet tõhusalt oma ülesandeid täita. Konkurentsiamet tegutseb sõltumatult. Otsustab ise täiel määral oma analüüside, otsuste, menetluste algatamise ja menetluse läbiviimise ja kõige muu sellise üle. Aga selleks, et nad saaksid seda tõhusamalt teha, kõige suurem ja kõige kiirem abi oleks Konkurentsiametile sellest, kui tehtaks võimalike rikkumiste kahtluse puhul neile teavitus.

Raili Rand, palun!

Istungi juhataja! Hea minister! Hiljuti saime teada, et Konkurentsiamet koondas ja vähendas oma võimekust just nimelt kartellikokkulepete uurimise või üksuse menetlejate hulgas või koondas kartellikokkulepete uurimise menetlejaid. Selle kohta ma tahakski veidi taustainfot. Kas tegemist oli teiepoolse survega valitsuse kärpeülesande täitmiseks või mis tingis selle muudatuse? Mis käimasolevatest menetlustest siis ametis edasi saab? Küsimuse teine pool on, et kuidas antud eelnõu mõjutab Konkurentsiameti võimekust ja ressursivajadust.

Aitäh! Nagu ma eelmisele küsimusele vastates juba ütlesin, siis Konkurentsiamet tegutseb sõltumatult. Ja see on üleeuroopaline põhimõte, et poliitikud ei juhi Konkurentsiameti valikuid, keda nad koondavad, keda nad ei koonda. Ma olen varem ka avalikult öelnud, et minu jaoks oli selline Konkurentsiameti otsus küsimusi tekitav. Ma ise ei oleks niimoodi teinud. Miks koondas Konkurentsiamet just nimelt menetlejaid, aga ei koondanud näiteks ürituste juhti või ei koondanud näiteks, ma ei tea, PR-inimest või ei koondanud … Mul ei ole midagi nende kahe inimese vastu, aga lihtsalt kui ma vaatan Konkurentsiameti koosseisu, siis veel kord, mina isiklikult oleksin juhina teinud teistsuguseid otsuseid. Aga Konkurentsiamet tegutseb sõltumatult, Konkurentsiameti juhil on täisvolitused oma meeskonda koostada nii, nagu tema seda õigeks peab. Miks ta just nii valis, seda eriti olukorras, kus see teadaolevalt … Et kriminaalkriminaalmenetlused lõpevad, oli teada juba tõesti 11. detsembrist 2018. aastal. Seda peab Konkurentsiamet ise täiendavalt selgitama. Minu isiklik arvamus on olnud, et mina ei oleks menetlejaid koondanud. Aga veel kord, ameti juht vastutab ameti juhtimise eest ja teeb oma otsustused ise.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu jaoks on äärmiselt muret tekitav teie lähenemine, et nagu te ütlete ainult, et keegi soovib siin, et kui lihtsalt saab Eesti riigis karistada. Kindlasti mitte. Oluline on täna see, et kas Eestis konkurentsireegleid toimiksid ja inimeste ja tarbijate hinnad oleksid ikka madalad, selle eest seisame. Aga minu küsimus on see, et kuidagi lihtsustatult on nüüd välja toodud, et nii-ütelda, kui me teeksime haldusmenetluse kaudu seda, kas siis haldustrahv ei olegi kohtus vaidlustatav, nagu sinna see lõpeks, et kedagi lihtsalt karistatakse ja pärast seda ei saa vaidlustada. Seda saab ju samamoodi vaidlustada. Miks te selle järgmise osa ära unustate?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, kindlasti ei unusta ära. Veel kord, kõiki seniseid haldustrahve on Eestis üle võetud väärteomenetluse korras. Meil Eesti õiguskorda üldiselt iseloomustab see, et halduskohus kaitseb inimest riigi ülemvõimu eest, riigi ülemäärase võimutarvituse eest. Maakohus on see, kes trahvidega tegeleb, maakohtul on pikk kohtupraktika, seetõttu on menetlused kiired, õigusselged, tulemused arusaadavad, keegi ei pea midagi uut leiutama. Sellest ei tohi kindlasti välja lugeda, et mul oleks mingeid kõhklusi või kahtlusi selles osas, et kas halduskohus ei saaks hakkama trahvide menetlusega. Absoluutselt saaks, selles ei ole mingisugust kõhklust ega kahtlust. Meil on suurepärased halduskohtunikud ja suurepärased maakohtunikud. Lihtsalt kogu senine kohtupraktika on olnud maakohtus. Meil on pikk kohtupraktika all ja see annab kõikides riikides, mitte ainult Eestis õiguskindlamad tulemused. Kohtunikel on väga palju tulnud sarnaseid asju juba lahendada ja nad seetõttu suudavad teha neid otsuseid kiiremini. Praktika on välja kujunenud. Riik on õigusselgem, paremini on kohtuotsused ette ennustatavamad, mis kõik on ju hea õigusriigi tunnused. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Siin ennist oli just juttu kärbetest. Võib-olla saaksite minna pisut konkreetsemaks ja tutvustada meile ka kui Riigikogu liikmetele, kui palju see kärpeülesanne oli siis, kui me räägime Konkurentsiametist ja kui me räägime sellest aastast ja ka järgnevatest aastatest. Ma usun, et see oleks tegelikult oluline teadmine praegu siin.

Aitäh! See, et meil on riigieelarvega olukord pingeline, ei tule mitte ühelegi Eesti inimesele üllatusena, see, et avaliku sektori lõputu laienemise asemel tuleb mõistlikul määral koomale tõmmata, leides sealjuures veel ka täiendavaid ressursse riigi turvalisuse tõstmiseks, meie julgeoleku parandamiseks. Vaatasin, just täna on järjekordne uudis, oli vist Saksa luurejuht, kes toob välja, et kõik Euroopa riigid peavad väga tõsiselt suhtuma võimalikku Venemaa ründesse Eesti vastu ja selleks tuleb valmistuda. See, et me riigieelarves pöörame tähelepanu riigikaitsele, et me tõstame riigikaitselisi kulutusi, tähendab seda, et me peame muudes valdkondades pisut kokku tõmbama. Kõikides valdkondades on minu üleskutse olnud see, et kokkutõmbamine ei oleks inimeste arvelt, et me vähendaksime remonte, et me vähendaksime ruutmeetreid, et me vähendaksime selliseid kulusid, kus inimestele kahju oleks võimalikult väike või olematu, et me kasutaksime rohkem digitaalseid vahendeid, meie kui väga tubli digiriik. Ma olen teinud ka ettepaneku, et Rahandusministeeriumis oleks digikulud ja personalikulud ühel real, et oleks paremini näha, kuidas digitaalsete vahendite kasutamine võimaldab tegelikult võib-olla muid kulusid kokku hoida. Sarnase tee on valinud näiteks Taani, maailma digiriik number üks. Ja nagu on näha ka koalitsioonileppest, on see suund selgelt võetud. Ehk meie eesmärk on tagada kõige paremad teenused Eesti inimestele, sealhulgas ka kõige tõhusam võimalik konkurentsijärelevalve ja konkurentsirikkumiste menetlemine, ja tagada see nii, et võimalikud kokkuhoiukohad on seal, mis teenuse kvaliteeti ei halvenda, vaid vastupidi, näiteks digivahendite abil tegelikult parandavad.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Väga austatud minister! Kas siis enamus Euroopa riike, kes kasutavad haldusmenetlust, soovivad oma osalisi siis võimalikult lihtsalt karistada? Mis nende taust on siis? Palun selgitage, miks nad teevad seda.

Aitäh! Sellele küsimusele ma vastasin juba alguses ja kordan sama vastust, et erinevates riikides on erinevaid menetlusi, erinevaid menetlusliike. Need menetlusliigid on ka erinevalt sisustatud, et iga riik on valinud ikka igaks lahenduseks enda riigile sobiva korra. Sellist väärteomenetlust, nagu Eestis on, paljudes riikides näiteks üldse ei olegi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Esmalt ma tänan. Tegelikult vastused on väga põhjalikud ja pikad. Minul on ka selline küsimus, mis võib-olla nõuab natuke pikemat vastamist, aga siiski, miks ikkagi ei võiks jääda ainult haldusmenetlus või kriminaalmenetlus, ma ei tea, kui seda on võimalik kuidagi lühidalt edasi anda. Miks me ei saa ainult ühe lahendusega edasi minna?

Aitäh! Konkurentsiametile on antud kaks tööriista. Üks tööriist on see, et ta saab panna ettevõtetele kohustusi, muuta tarbija jaoks olukord soodsamaks. Seda ta teeb haldusmenetluse käigus. Ja see tähendab seda, et tingimata ei pruugi see ettevõte veel milleski üldse süüdi ollagi, vaid et ettevõtja ja Konkurentsiamet vaatavad koos seda olukorda, jõuavad järeldusele, et tõepoolest, tarbija jaoks saaks siin olukorda parandada. Ja nad lepivad kokku, et ettevõte niimoodi teeb. Sellisel puhul ei tähenda üldse see seda, et ettevõtja oleks milleski süüdi. Võib olla täiesti selline olukord, et ettevõte pole sellist võimalust märganud või et Konkurentsiamet oma analüüsiga pakub välja mingi täiesti uue lahenduse, mis ka ettevõtjale sobib, ja ühiselt tehaksegi olukord tarbija jaoks paremaks. See ei ole karistuslik menetlus ehk et seda menetlust ei ole mõtet teha nagu karistamist. Seda ongi mõtet teha riigi ja ettevõtjate heas tõhusas koostöös. Ja see on ka direktiivi üks kõige peamisi eesmärke tegelikult, et seda koostööd veel edendada ja pakkuda konkurentsiametitele veel tööriistu, kuidas võimalikult hästi tagada tarbijate õigusi. 

Kui nüüd aga ettevõte siiski keeldub tarbija olukorra parandamisest või on ettevõtja teinud sellise raskusastmega rikkumisi, et Konkurentsiamet otsustab, et siin küll muud asja ei saa olla, kui ikka karistamisele tuleb minna, juba kas või selleks, et edaspidi ka teisi ettevõtjaid heidutada selliste rikkumiste eest, siis ettevõtete läheb sinna potti, kus teda võib ähvardada ikkagi karistamine. Ja selle karistamine, trahviga karistamine, trahvimine, heidutava trahviga karistamine võib-olla 10% globaalsest käibest, võib olla hiigelsuur trahv, mis tegelikult ikkagi Eesti oludes, nagu on öelnud üks eelmine Konkurentsiameti juht, meie Eesti oludes ikkagi lõpetab selle ettevõtte tegevuse, inimesed kaotavad töö, see ettevõte turult kaob. Sellise karistuse puhul ongi see menetlus teistsugune ja sellist karistust määrab kohus. Sellepärast on need kaks menetlust erinevad. Ja veel kord, eelnõu näeb selgelt ette selle, et mõlemad võib teha korraga, võib olla niimoodi, et on üks ja sama ettevõte ja see üks ja sama ettevõtte ühte asja siis parandab, aga teises on üleval tema trahvimine. Ka see võib olla nii. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh! See on hästi huvitav diskussioon siin. Selle diskussiooni käigus teil oli üks selline huvitav väide, et seda seadust on tehtud mitte kellegi, ühegi ettevõtja huvides. Ma arvan, et te olete lihtsalt natuke eksinud sõnastuses, sest see seadus sellisel kujul peaks olema väga paljude huvides ja väga väheste monopoolsete huvide vastu. Mäletan, kui te varasemates sõnavõttudes olete ütelnud kogu aeg, et hästi oluline on vaadata, et kedagi põhjuseta ei karistata. Sada protsenti nõus. Aga samal ajal on väga oluline, et kogu see protsess, mis toimub, see peaks olema võimalikult kiire, et ta ei jääks pidama lõpututesse kohtuaruteludesse, eriti siis, kui ta on mitmejärguline. Ja siit võib vaadata ka kokku selle küsimuse. Kas teile ei tundu, et see mitmejärguline arutelu viib lõpuks meid olukorda, kus need, kes võiksid olla monopoolses seisundis, nende puhul me ei olegi suutelised jõudma välja, sest see kõik takerdub mingitesse kohtulikesse lõpututesse aruteludesse?

Aitäh! Kõigepealt, selles osas ma täiesti nõustun loomulikult teiega, et kõik ettevõtted Eestis väärivad õiglast konkurentsiolukorda, nii nagu kõik tarbijad väärivad õiglast konkurentsiolukorda. Konkurentsiameti menetlused on nende kodulehel kõik jälgitavad. Sealt te näete seda, et nad on ka tervel real juhtudel menetlenud ikkagi väikeettevõtteid ka või väikeseid ettevõtteid ka. Seal oli – mulle nüüd peast ei tule need näited meelde –, mingisugune hobuse registreerimise tasu oli kuskil küsimuse all näiteks. 

Veel kord kordan üle seda, et siin on valitud kõige kiirem võimalik menetluse liik ja menetluste kombinatsioon kõige kiirem võimalik, üks ei sega teist. Halduskorras karistamine on oluliselt aeganõudvam. Halduskohtus on menetlusaeg kolm korda pikem kui väärteoasja arutamine läbi kolme kohtuastme. Ja päris kindlasti tasub veel kord üle rõhutada, et see eelnõukohane menetlus ei sea järelevalvet ega karistamist üksteisest sõltuma ja mõlemad protsessid saavad edasi minna isegi siis, kui teine mingil põhjusel peaks kauem aega võtma. Nii et siin on kõikide meetoditega tagatud kõige kiirem võimalik menetlus kõikides asjades.

Head kolleegid, natukene tavapäratu, ainult küsin. Kas on veel küsimusi peale Lauri Läänemetsa, kes sooviksid küsida ministri käest? Kuna ministri osalemine on siiski meile lisavõimalus, siis kui on küsimusi jäänud ainult üks, siis ma tõepoolest rikun mõnevõrra kodukorda, aga oleks valmis selle võtma, selleks et vähemalt ministril on siis võimalus teiste asjadega toimetada. Kuulan Lauri Läänemetsa küsimust istungi juhatajale.

Vabandust, istungi juhataja! Kuna algas komisjon ja ma pean tõesti minema komisjoni, sest üks sotsiaaldemokraatide eelnõu tuleb seal just päevakorda, siis ma pean selle küsimuse kahjuks homme küsima.

Selge, tänan! Aitäh teile, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud.