Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale on end registreerinud 71 Riigikogu liiget, puudub 30. 

Järgnevalt, head kolleegid, päevakorra kinnitamine. Ja siin on nüüd ridamisi ettepanekuid. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Mul ei ole küll ettepanekut, aga mul on küsimus selle nädala päevakorra kohta. Kolmapäevane 19. päevakorrapunkt on töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. See on tegelikult väga oluline teema, mis on praegu ühiskonnas tekitanud palju selliseid vastakaid arvamusi, ja kriitilist häält on teinud juba väga paljud. See on ühiskondlikult tõesti väga oluline teema, siin on vist isegi mingi meeleavaldus plaanis. Miks see on pandud … No ma kujutan ette, et see tuleb lugemisele kuskil võib-olla öösel kell üks-kaks. Inimesed, kes tahaksid seda arutelu jälgida – tõenäoliselt on liiga hiline aeg. Miks see on pandud selles päevakorras nii taha?

Suur tänu! Esialgu oli ta planeeritud küll teisipäevaks, aga teisipäevane päevakord on juba nii pikk, et sinna ei ole võimalik seda panna sellepärast, et meil on Riigikohtu esimees Villu Kõve, siis meil on konkurentsiseaduse muutmine, teine lugemine, ja maaelukomisjoni algatatud alusharidusseaduse muutmine. Kõik väga olulised ja pikad punktid, mistõttu teisipäeval lihtsalt ei oleks olnud aega selle konkreetse eelnõu menetlemiseks, seda enam, et teisipäeval on ees teised lugemised. Ja kolmapäeval on soov alustada lõpphääletustega ja teiste lugemistega, mistõttu ta oleks ikkagi jäänud tahapoole. Meil ei ole võimalik seda ettepoole tõsta, sellepärast et tegu on esimese lugemisega. Sellisel juhul … 

Head kolleegid, me oleme siin selle istungjärgu jooksul üritanud päevakordi kokku panna nii, et see päevakord oleks oleks mõistlik ja tehtav. Ma usun, et see, me mõned tunnid istume siin kauem ja teeme tõsist tööd, on siiski jätkuvalt realistlik. Ja see sõltub meist kõigist, et me pingutaksime piisavalt, et me jõuaksime kõik need eelnõud ka selle töönädala jooksul ära menetleda. 

Lauri Laats, ettepanek seoses päevakorraga. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks välja võtta päevakorrast kolmapäevasest päevast punkti 21 – 620 SE – ja punkti 22 – 621 SE. 

Selge. Suur tänu! Ja Andrei Korobeinik, ettepanek seoses nädala päevakorraga. Andrei Korobeinik, palun!

Ma täpsustaks üle. Esmaspäevane punkt nr viis, mis on eelnõu keset põnevaid arupärimisi – mis see põhjus on, miks eelnõu ei ole meil alguses, nagu aastakümneid on olnud?

Jaa, põhjus on väga lihtne. Kuna peaministri päevakava on väga tihe, siis peaminister palus, et ta saaks teie ees olla oma nelja arupärimisega kõigepealt, ja see on ka põhjus, miks see punkt on täna tõstetud viiendaks. Ja see on olnud ka meil mõningatel kordadel varasem praktika. Kui peaministril on olnud reis või peaminister peab teiste ametikohustuste täitmisel viibima kusagil mujal, siis me oleme selles küsimuses peaministrile, arvestades tema koormust, ka vastu tulnud. Nii et praegu, antud juhul see oli kokkulepe. Ma usun, et nii viies punkt kui ka kõik neli esimest punkti pälvivad kindlasti väga palju tähelepanu ja kindlasti Riigikogu liikmed siin saalis aktiivselt võtavad nii arupärimisest kui ka selle eelnõu menetlemisest osa. 

Tõnis Lukas, ettepanek seoses nädala päevakorraga. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma küsin peaaegu analoogilise küsimuse, aga ma tahan teada, kuidas teil see päevakorra lõplik tegemine käib. Siin on kolmapäeval 20. punktina Isamaa fraktsiooni algatatud laulu‑ ja tantsupeo seaduse eelnõu 598. Samamoodi komisjon taotles seda teisipäeva ja minuga käidi veel rääkimas, kas ma olen valmis, mina kui fraktsioonipoolne ettekandja, et see kandub üle kolmapäeva. Ma ütlesin, et kui kandub üle kolmapäeva, mis seal siis ikka teha. Aga siis pärast minuga enam keegi ühendust ei võtnud, ka neljapäeval veel oldi terve päev ikkagi komisjonis teadlikud sellest, et see läheb teisipäevasele istungile. Ma küsin teilt lihtsalt seda, et kui te selle otsuse teete, kas te peaksite küsima või ühendust võtma ka ettekandjatega, kas see sobib, kas panna sinna. Kas käib mingi eelhäälestus ka või lihtsalt teete otsuse ja vaatate, mis saab?

Aitäh! Hea kolleeg! Ma selgitasin ka neid põhimõtteid, millest lähtuvalt juhatus selle nädala päevakorra projekti on koostanud, ja see on seotud ka sellega, et mis meil on juba teisipäeval ees. Seal olid ikkagi väga-väga suured ja mahukad teemad ees. Varasema praktika järgi ma võin öelda, et Riigikohtu esimehe kuulamine võib võtta aega poolteist kuni kaks tundi vähemalt, lisaks veel konkurentsiseadus ja nii edasi. See oli põhjus, et me tõstsime päris mitu eelnõu ka teisipäevalt ära, sealhulgas ka Erkki Keldo eelnõu, lihtsalt põhjusel, et me ei jõua neid teisipäeval ära menetleda. Ja selleks, et me saaksime kolmapäeval alustada teiste lugemistega, sellepärast tõsteti ka see konkreetne eelnõu kolmapäevaks. Aga nagu öeldud, et selle istungjärgu jooksul meil ei ole väga palju ööistungeid olnud ja me oleme väga tõhusalt töötanud, ma usun, et me jätkame täpselt samamoodi ka sellel nädalal.

Peeter Ernits, teil on, ma saan aru, ettepanek päevakorraga seoses. Ma juhiksin tähelepanu sellele, et kui on nagu protseduuriline küsimus, siis pange käsi, ja kui on konkreetne ettepanek päevakorra muutmisega seoses, siis võtke sõnavõtt, siis me suudame seda järge pidada. Aga Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Te ütlesite Moonika Helme ettepaneku peale, et mitte peita töölepingu seaduse öhe, nii-öeda vastu neljapäeva, et panna ta teisipäeva, ja ütlesite, et maaelukomisjoni algatatud alushariduse ja nii edasi seadus on väga oluline. Auväärt juhataja! Maaelukomisjoni liikmena võin öelda, et tegemist on ülimalt, selline vigade paranduse, puhas tehniline eelnõu, üldse mitte nii oluline. Nii et see võiks täitsa vabalt olla ööl vastu neljapäeva. Nii et väike parandus, see ei ole väga oluline eelnõu. Vigade parandus.

Aitäh! Selge. Aga teinekord võtke seesama protseduurilisena, sest ma võtan praegu need ettepanekud päevakorraga seoses ära ja siis ma kuulan veel protseduurilised küsimused ära. Anti Poolamets, teil on ka küsimus päevakorraga seoses, protseduuriline küsimus.

Aitäh armulikkuse eest, et te lubasite küsida! Aga ma tahan rõhutada sedasama asjaolu, et punkt 19, see on ainult üks näide tegelikult. Teema, mis puudutab sadu tuhandeid töötajaid, ja te panete selle ööseks kella kaheks! See jätab mulje, et te peidate selle rahva eest ära. Meie institutsiooni üks eesmärk on töötada avalikult, tagada avalikkus, ajakirjanike ligipääs, kodanike võimalus, huvigruppide võimalus siin rõdul vaadata. Mulle tundub, et Riigikogu juhatus on nüüd obstruktsiooni tegemise üle võtnud, et kui obstruktsioon keelati ära, siis te hakkate ise ööistungeid korraldama. See ei ole prioriteetide paigasolek. Te ütlete, et tuleb mingi kuulamisega tegeleda, kus tegelikult midagi ei otsustata, jorutame ja jorutame kaks kuni kolm tundi, aga nüüd, kui on fundamentaalse tähtsusega seadus, panete selle öö peale. Teil on prioriteedid paigast ära. Minu meelest on aeg teha fraktsioonidele ettepanek, et hakkaksite nagu päriselt mõtlema, et ööistungid ei ole see ala selliste teemade puhul.

Suur tänu! Aitäh, et te muuseas ööistungeid meelde tuletasite. Ma arvan, et selle viimase istungjärgu jooksul meil praktiliselt selliseid tõsiseid ööistungeid ei olegi olnud. Ja ei ole ka olnud sellist klassikalist obstruktsiooni kümneminutiliste vaheaegadega. Kindlasti tunnustan ka selle eest, et seetõttu on toimunud ka oluliselt sisulisem arutelu. Arvestades seda praktikat ja seda, et meil on praegu ka tulnud ettepanek kaks punkti välja võtta, siis ma usun, et teie poolt mainitud kellaajaks me oleme loodetavasti juba istungi lõpetanud. Aga mis puudutab nüüd seda loogikat, kuidas päevakorda kokku pannakse, siis kõigepealt on kolmandad lugemised ja lõpphääletused, siis on teised lugemised ja siis on esimesed lugemised. Niimoodi pannakse see päevakord kokku ja sellest lähtuvalt see järjekord valdavalt on siin teie ees ka laual. 

Helir-Valdor Seeder, ettepanek seoses päevakorraga ja istung läbiviimise protseduuriga. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on ettepanek päevakorra osas, et tõsta kolmapäevaks kavandatud päevakorrapunkt nr 20, eelnõu 598 teisipäeval neljandaks päevakorrapunktiks. Ja teades, et teisipäevane päevakord on pingeline, võib juhtuda, et ei jõua läbi arutada, siis need punktid meie praktika kohaselt nihkuvad kolmapäeval esimesteks, nii nagu ka kultuurikomisjonis see teadmine oli. Ja ka ettekandja, kes neljapäeval veel komisjonis oli, teadis, see läheb teisipäevasesse päevakorda, siis me saame arvestada ka ettekandja tegijaga. Mii et see on igati meie senise praktika ja ka kodukorraga kooskõlas. Minu ettepanek: 20. punkt teisipäeval neljandaks punktiks.

Aitäh! Selge pilt. Kui nüüd keegi sellele ettepanekule vastu ei ole, siis me saame tõsta teisipäeval neljandaks punktiks.

Kalle Grünthal, küsimusi istungil … Isegi … Ei, vabandust! Ettepanek seoses päevakorraga. Palun!

Aitäh, kulla peremees! Mul on selline ettepanek selle töölepingu osas, seaduse osas, mis on siin pandud kolmapäevaks. See on ülimalt oluline punkt, sest teisipäeval toimub siin maja ees ka meeleavaldus selle osas. Äärmiselt vääritu on selline oluline punkt, mis puudutab enamust Eesti ühiskonnast, jäetakse öö peale. Minu ettepanek on tõsta teda kuskile esimese kümne eelnõu hulka, et vähemalt suurem osa inimesi saaks ikkagi jälgida, mis siin saalis toimub.

Aitäh! Selge pilt! Siin oli konkreetne ettepanek ka, kuhu see eelnõu tõsta. Õnne Pillak, ettepanek seoses päevakorraga. Õnne Pillak palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon ei toeta päevakorras muudatuste tegemisi.

Selge. Aitäh! Nii, küsimused istung läbiviimise protseduuri kohta. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Harva ma küsin protseduuriliselt, aga nüüd ma küsin lihtsalt sellepärast, et aru saada Riigikogu kui seadusandja liikmena, et kas siis, kui te teete need viimased otsused, ma küsin lihtsalt, kas te näiteks siis kui te panite … Minult te ettekandjana ei küsinud, kas sobib viia see kolmapäeva 20. punktiks. Aga kas te näiteks 19. punkti ettekandjalt, majandus ja tööstusminister Erkki Keldolt eelnevalt uurisite, kas talle sobib selline päevakorra ümbertõstmine ja punkti nihutamine sinna?

Aitäh! Erkki Keldot on teavitatud sellest, et tema punkt on liikunud teisipäevalt kolmapäevale. Jüri Jaanson, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, aitäh! Kui ma nüüd õieti kuulsin, siis paremalt poolt või vasakult poolt õigemini minust vaadates, siin kahe parlamendisaadiku poolt tuli märge, et ühte seda eelnõu nüüd arutatakse ühel kindlal ajal ehk ühe-kahe ajal öösel. Tahtsin igaks juhuks üle küsida, et ega kuskil ei ole ilmunud mingisugune ajakava, millal mingit eelnõu arutatakse, ja kui see on, siis palun laiemalt ka tutvustada seda.

Suur tänu! See ajakava on meil seaduses kirjas ja ütleb, millal algab kolmapäevane istung ja millal lõpeb kolmapäevane istung. Kõik võivad seda seadusest lugeda ja kõik teavad väga hästi, millal siis kolmapäevane istung lõpeb ja algab neljapäevane istung. Nii et ma usun, et kõik kolleegid siin saalis on sellega tuttavad. Heljo Pikhof … Aa, muuseas, küsimus oli paremalt poolt minu poolt vaadates. Nii, Heljo Pikhof, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu! Tegelikult me õiguskomisjonis tükk aega vaagisime seda, mis kuupäev see võiks olla, kui me arutame töölepingu seaduse eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu suures saalis, ja lõpuks leidsime, et see võiks olla siis teisipäev, 10. juuni. See oli kindel otsus meil komisjonis. Nüüd see sellisel moel, nagu eelnõu pandud kolmapäevasele päevale, et ta on kuskil südaöösel, tegelikult oleks ta pidanud olema teisipäeval, et kui ära ei jõua menetleda, oleks kolmapäevasele päevale edasi läinud. Ei saa sellist, kuidas ma ütlen, sellist lahendust juhatuse poolt kuidagi pidada õigeks.

Aitäh! Aga juhatus on … Ma olen siin juba juhatuse kaalutlusi selgitanud, kuidas juhatus selle päevakorraprojekti koostas ja miks ei olnud võimalik teisipäevasele päevale seda esimest lugemist jätta. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu! Minu tähelepanu köitis lihtsalt asjaolu, et kolleeg juhtis omalt poolt tähelepanu, et õiguskomisjon tegi ettepaneku panna see teisipäevasesse päevakorda. Ma olen väga sageli kuulnud teid ise ütlemas, et meie ikkagi austame komisjonide ettepanekuid ja lähtume nendest. Antud juhul te ei ole andnud mitte mingisugust sisulist selgitust selle kohta, miks te seekord ei lähtunud õiguskomisjoni ettepanekust. Ja kolleeg Helir-Valdor Seederi ettepanek tõsta see teisipäeval viimaseks päevakorrapunktiks, on ju väga mõistlik ja täiesti tehtav. Ma arvan, et teie ka ei vaidle sellele vastu. Seal ei oleks mitte midagi teostamatut. Aga kui praegu ei ole see teostamatu, kuidas ta siis eelnevalt päevakorra projekti koostades juhatuse jaoks teostamatu oli, eriti pidades silmas, et õiguskomisjon just vastavasisulise ettepaneku oli teinud. Saate te seda sisuliselt palun selgitada? Vastasel juhul jääb selline mulje, et te olete sihilikult kavandanud selle kolmapäeva öösse vastu neljapäeva, et see võimalikult vähe tähelepanu saaks.

Aitäh, hea kolleeg! Juhin tähelepanu, et kolmapäevane päevakord on juba täis eelnõusid, mille osas tõenäoliselt meil jätkab arutelu vähemalt kolmeks tunniks, kui mitte neljaks tunniks. Sinna ei olnud mõistlik enam rohkem eelnõusid jätta. Tegu on teise lugemistega. Antud juhul tegu on esimese lugemisega, mis läks oma kohale kolmapäevases päevakorras. Kui Riigikogu suudab toimida efektiivselt, siis me hakkame ka konkreetseid punkte, millele te siin viitate, oluliselt varem menetlema kui teie poolt mainitud kellaajal ja sellisel juhul ma usun, et ka see öötöö siin teid nii palju ei kohuta. Ja teine asi on see, ma ütlen, head kolleegid, et ma mäletan selle koosseisu ajal ka ikka väga palju unetuid öid ja ka kümneminutilisi vaheaegu ja eelnõude ja arupärimiste menetlusse andmist. Hea, et me enam selliste asjadega ei tegele. Mul on väga hea meel, et me tegeleme sisulise aruteluga. Ja ma usun, et sellest praktikast lähtuvalt ja sellest trennist lähtuvalt, mida me siin saalis oleme saanud, ma usun, et ka öösel ja hilistel õhtutundidel töötamine ei tohiks mitte kedagi kohutada. Me oleme selleks valmis ja teame, et ka meie Riigikogu kodukorra seadus annab meile väga selge raamistiku, millistel aegadel Riigikogu täiskogu koguneb. 

Head kolleegid, ma võtan veel kolm viimast protseduurilist küsimust ja siis on kaks ettepanekut seoses päevakorraga ja siis me läheme päevakorra kinnitamise juurde. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, kulla peremees! Vaadake, te olete siin tihtipeale öelnud ühe väga ilusa lause välja, et komisjonidel on väga suur enesekorralduse õigus ja Riigikogu juhatus ei sekku sellesse küsimusse, kui siin vahel tekivad mingisugused vaidlused, ja põhimõtteliselt jääb see kõik nende otsustada. Praegu ma kuulen, et ühel hetkel see teie poolt välja toodud dogma millegipärast ei kehti. Miks on siis niimoodi, et ühel hetkel käib asi niipidi ja ühel hetkel teistpidi. Kui õiguskomisjon on selle asja paika pannud, kellel on väga suur enesekorraldusõigus, nagu te räägite, siis peaks selle eelnõu menetlemine toimub teisipäeval. Teil puudub igasugune kaalutlusõigus seda asja tõsta teistpidi mingi ööistungi peale. Juhin tähelepanu ka veel seda, et samal päeval toimub siinsamas Riigikogu ees ju ka meeleavaldus selles suhtes, kus tööandjad ei ole nõus sellega. Ja see operatiivne info koos selle meeleavaldusega peaks langema kõik kokku. Palun tõmmake selles osas tagasi, sest tuletan veel kord meelde, et teie endi sõnul komisjonidel on väga suur enesekorraldusõigus ja juhatus juhindub sellest. Palun tõsta ta ikkagi, vahetada seal konkurentsiseadusega ära, see ei ole üldse nii oluline.

Aitäh, hea kolleeg! Komisjonil siiski ei ole õigust päevakorra projekti koostada, seda teeb ikkagi Riigikogu juhatus ja lähtub ka sellest põhimõttest, et see päevakord oleks koostatud viisil, mis arvestaks selle päevakorra koostamise põhimõtteid ja arvestaks ka seda, et see päevakord oleks selles ajaraamis tehtav. Nii et see on ka põhjus, miks selline päevakorra projekt on tehtud. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa. Aitäh! Teate, minu teistkordse küsimuse esitamise põhjus seisneb selles, et esimesel korral, kui ma pöördusin protseduurilise küsimusega teie poole, te lihtsalt täiesti tuimalt jätsite sellele vastamata. Ma küsisin ja täiesti konkreetselt. Te hakkasite rääkima, et teil on hea meel, et siin ikkagi ei ole ööistungeid kevad olnud ja et Riigikogu peaks olema harjunud öösiti töötama tulenevalt eelnevast praktikast ja nii edasi. Aga ma ei küsinud selle kohta. Ma küsisin selle kohta, et kui te olete varem alati öelnud, et te juhindute väga tugevalt komisjoni ettepanekust – ja komisjon tegi ettepaneku menetleda seda eelnõu teisipäeval, see on selgelt välja toodud: teisipäeval –, siis miks te tõstsite selle kolmapäevale. Miks te ei järginud komisjoni ettepanekut? Te ei vastanud sellele.

Ja selle tõttu ma küsin uuesti. Miks ei saanud panna nädalakava projektis seda eelnõu, mis puudutab sadu tuhandeid inimesi Eestis ja mille vastu on eelduslikult väga suur ühiskondlik huvi, teisipäeval viimaseks päevakorrapunktiks pärast teisi lugemisi? Palun nüüd ärge rääkige nendest asjadest, mida ma ei küsinud …

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen sellele küsimusele juba vastanud. Me koostasime selle päevakorra lähtuvalt sellest, kuidas see oleks jõukohane Riigikogule nii esmaspäeval, teisipäeval kui ka kolmapäeval. Ja kolmapäeval on meil kõige pikem tööaeg ja vastavalt vastavalt sellele on ka päevakord koostatud. Tegu on esimese lugemisega ja ta läks sellele kohale, kuhu esimesed lugemised lähevad. 

Ma lubasin võtta kolm küsimust. Jaak Valge, ma võtan teie protseduurilise küsimuse, siis ma võtan Priit Sibula ja Heljo Pikhofi ettepaneku ja siis me läheme päevakorra kinnitamise juurde. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Mul on küsimus tänase istungi läbiviimise korra kohta ja nimelt, et kuidas seda istungit läbi viia nii, et ka, ütleme, pealiskaudsel vaatlemisel võiks jääda mulje, et äkki ongi tegemist parlamentaarse riigiga. Meil on nimelt siin kaheksa arupärimist ja arupärimine teatavasti on selline instrument, mille kaudu parlament kontrollib ja suunab kaudselt täitevvõimuorganite või ametiisikute võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist. Aga meil on tekkinud selline halb praktika, et arupärimise poole pealt läheb arupäritav minema. Ja minu küsimus on järgmine. Kas Riigikogu juhatusel oleks võimalik nende ministritega kokku leppida, kellele arupärimine on esitatud, et nad oleksid saalis kuni protsessi lõpuni? Sest ainult niimoodi saab ju arupäritav teada, kas arupärijad on vastusega rahule jäänud või ei ole rahule jäänud, ja saab ka vajadusel lõpukõne pidada. Kui minister läheb minema, siis ta ju ei saa otsustada seda, kas tal on vajadust lõpukõnet pidada või mitte. Ja tegelikult jääb arupärimine poolikuks. Kas oleks selline kokkulepe võimalik?

Aitäh, hea kolleeg! Te mainisite ka ise, et tegu on kokkuleppega. Sellist kohustust otseselt ei ole, aga hea tava see kindlasti on ja mina kindlasti Riigikogu esimehe ja istungi juhatajana teie ettepanekut toetan. Nii, aga nüüd ma võtan Priit Sibula ja Heljo Pikhofi. Priit Sibul, palun, teie ettepanek seoses päevakorra projektiga.

Kuivõrd juhatus ei pidanud võimalikuks komisjoni ettepanekut arvestada, siis me teeme fraktsiooni poolt ettepaneku kolmapäeva 20. päevakorrapunkt, laulu- ja tantsupeo seaduse eelnõu menetlus tõsta neljapäeva hommiku esimeseks päevakorrapunktiks.

Nii, hästi, kui keegi sellele vastu ei ole, siis on võimalik see tõsta neljapäeval esimeseks päevakorrapunktiks. Heljo Pikhof, palun ettepanek seoses päevakorra projektiga. Palun!

Ausalt öeldes jäi mul südamele kriipima, kui te ütlesite, et kui kolmapäeval Riigikogu efektiivselt töötab. Kas te mõtlete tõesti efektiivse töötamise all seda, et Riigikogust lihtsalt eelnõud jooksevad läbi, et me ei aruta mitte midagi, opositsiooni tahate tasalülitada? Tegelikult see teie väljaütlemine Riigikogu esimehena on väga kahetsusväärne.

Ja mida ma tahtsin öelda? Tegelikult seda on siin saalis juba korduvalt öeldud. Ametiühingud, keda ei kaasatud eelnõu lõppversiooni arutelule, tahaksid kuulata, kuidas see arutelu siin saalis kulgeb. Ütleme siis, inimesi, kes on väljastpoolt Riigikogu, te ei austa. Selles mõttes, et südaöösel, kell kaks või kolm, kindlasti inimesed, töövõtjad ja tööandjad, seda istungit jälgima enamasti ei hakka. Siit tulenevalt on ettepanek, et eelnõu esimene lugemine toimuks teisipäeval, nii nagu komisjon üksmeelselt kokku leppis.

Suur tänu! Selle ettepanekuga seoses on Reformierakonna fraktsiooni esimees väljendanud oma seisukohta, et seda muudatust me oleks saanud siis teha, kui keegi ei oleks sellele vastu olnud. Nii et seda ei ole meil võimalik teha. 

Mihkel Lees, palun!

Reformierakonna fraktsioon ei toeta viimati esitatud päevakorra muudatuse ettepanekuid, nii et jääme ikka …

Ehk siis neljapäeval esimeseks päevakorrapunktiks tõstmist, mis puudutab eelnõu 598. Selge, aitäh!

Nii, head kolleegid! Järgnevalt me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, algataja on teinud ettepaneku arvata kolmapäevase päeva päevakorrast välja 21. ja 22. päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 620 ja 621 esimesed lugemised, ning koos selle muudatusega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks üle anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9-le protsendile". Väga hea, et ka peaminister on saalis, saan talle otse üle anda need sõnumid, mida ma sain eelmine nädal, olles Mustamäel ja vesteldes Mustamäe elanikega. Tegelikult olukord on väga halb, just nimelt toimetuleku poolest. 

Esimene küsimus, mis tõstatati, oligi, et toidu hinnad on kallid ja kuidas on võimalik toidu hinnad alla viia. Ja loomulikult selleks on üks võimalus just nimelt käibemaksu langetamine ja selle ettepanekuga ma teie ees siin ka olen. Me oleme seda ettepanekut teinud, ma arvan, kuus korda ja kõik need kuus korda on valitsus selle ettepaneku tagasi lükanud ehk valitsev koalitsioon ja seda ettepanekut lükkas tagasi ka eelmine koalitsioon, kus olid ka sotsiaaldemokraadid. Nii et teema on väga oluline, arvestades ka igapäevaselt toidukorvi hinna kasvu, inimeste üleüldist toimetulekut. Ja kui vaadata ka inflatsiooni, siis tegelikult me väga hästi saame aru, et toidu hind on üle 40% aastate jooksul kasvanud, ja vaadates neid viimaseid statistika näitajaid, viimaseid inflatsiooni näitajaid, siis toit on aastaga veelgi kallinenud 7,1%. Nii et ma loodan, et peaminister saab ka selle asja tõsidusest aru ja võtab suuna õiges teekonnale.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ja head Eesti mehed ja naised! Meil siin Leo Kunnasega on väga mahukas arupärimine siseministrile ja see käib siis Ukraina kodanikele, eelkõige mobilisatsiooniealistele meestele antud ajutise ja rahvusvahelise kaitse kohta. Ja nimelt kasvab meil pidevalt kaitset saanud mobilisatsiooniealiste meeste arv, ulatudes nüüd juba 12 000-ni ja nende osakaal on suurenenud isegi 30%-ni. Ehkki mobilisatsioonikohuslastel on keelatud Ukrainast lahkuda, on see rühm isegi üleesindatud, see tähendab, et Ukraina rahvastikus on nende osakaal väiksem kui 30%. Ja niisiis mööngem, et need, kes kujutasid ette, et sõjakoleduste eest vajavad kaitset eelkõige naised ja lapsed ja vanurid, need on eksinud. Eesti põgenikepoliitika praktika kohaselt tuleb just noortele ja keskealistele valgetele meestele eelistatult kaitset pakkuda. Proua Urve Tiidus, kas teie teadsite, et nemad on just kõige nõrgemad, kes kõige rohkem kaitset vajavad? Aga igatahes siit tõukub edasi rida küsimusi, mida mul pole aega ette lugeda, aga fundamentaalseks küsimuseks on see, et kas Eesti põgenikepoliitika, mis erineb kardinaalselt meie naaberriikidest ja mille tulemusena saavad need valged noored, keskealised mehed siin just elukoha Eestis, et kas see ei õõnesta Ukraina võitlust Venemaa vastu ja kas Eesti Vabariik ei kuritarvita rahvusvahelise kaitse staatust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise, juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Asume tänase päevakorra juurde ja meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Varro Vooglaiu, Rene Koka, Anti Poolametsa, Evelin Poolametsa, Mart Helme ja Rain Epleri 23. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Kõnealune arupärimine sai esitatud juba 23. aprillil käesoleval aastal. See oli seesama päev, mil Eesti Ekspress avaldas artikli, mis kandis pealkirja "Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit", artikli autoriks Madis Hindre. 

Sellest ajast saati oleme muidugi saanud selle süsteemi kohta juba üksjagu informatsiooni, mistõttu võib-olla see esimene küsimus, mis palub peaministril süsteemi kirjeldada, ei olegi enam niivõrd relevantne, aga ülejäänud küsimused on endiselt vägagi relevantsed. 

Kokkuvõtlikult öeldes, tasub meenutada, et jutt käib süsteemist, mille raames opereeritakse üle Eesti rohkem kui 200 kaamerat, mis pildistavad üles kõik nende alt mööduvad autod, eranditult – mitte need, mis ületavad kiirust, vaid kõik, mis sealt läbi sõidavad. Kuus tehakse rohkem kui 20 miljonit pilti, keskmiselt, see kantakse kõik ühte suurde PPA andmebaasi, kuhu saab teha päringuid selleks, et tuvastada, kus mingisugune auto mingil ajahetkel viibis, numbri järgi. 

Teatavasti Riigikogu ei ole kunagi arutanud küsimust sellest, kas Eestis võiks sellise väga tõsise eraelu puutumatuse riive aktsepteerida. Mitte kunagi ei ole Riigikogu sellist küsimust ei arutanud. Rääkimata sellest, et Riigikogu oleks võtnud vastu otsuse, et jah, see on selline ühiskondlik korraldus, millesse me tahame liikuda. See süsteem on üles ehitatud niisiis salaja, mitte ainult Riigikogu eest varjatuna, vaid ka Eesti laiema avalikkuse eest varjatuna. Ja selle käigus seda on kasutatud ma ei teagi täpselt, kui kaua, väidetavalt üle kümne aasta. Sellega on kogutud massiivselt informatsiooni kõigi meie kohta. 

Selline info, isikuandmete kogumine on vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Seda on öelnud õiguskantsler, seda on öelnud ka Andmekaitse Inspektsioon. Kui milline iganes teine juriidiline isik sellisel viisil rikuks isikuandmete kaitse põhimõtteid, isikuandmete töötlemise põhimõtteid, siis teda võiks karistada väärteomenetluse raames kuni 20 miljoni euro suuruse trahviga. Antud juhul on aga rikkujaks riik ise ja me ei näe, et oleks üleüldse tõstatatud mingisugust küsimust sellest, kes ja kuidas sellise rikkumise eest vastutab. 

Seni on teatavasti ainult selle süsteemi kasutamine peatatud, aga isegi pole kustutatud selle süsteemi kaudu kogutud andmeid, kuigi neid ei oleks tohtinud koguda. Aga mitte keegi ei räägi vastutusest, räägitakse sellest, kuidas kiiresti kokku klopsida õiguslik alus, et saaks naasta selle süsteemi kasutamise juurde. 

Seejuures on tähelepanuväärne see, mis selles Eesti Ekspressi artiklis esile toodi: nii peaminister Kristen Michal, toonane siseminister Lauri Läänemets kui ka toonane justiitsminister Liisa-Ly Pakosta kõik ütlevad, et nemad küll ei teadnud sellise süsteemi olemasolust mitte midagi. Pole kuulnud, pole näinud. Ausalt öeldes mina isiklikult pean seda äärmiselt ebausutavaks, et ei peaminister, siseminister ega justiitsminister ehk kolm ministrit, kes võiksid eelduslikult selliste asjadega kokku puutuda, keegi ei tea mitte midagi. Kui see ei vasta tõele, siis meil on tegemist tõsise moraalse probleemiga, et räägitakse üht, aga tegelikkus on midagi muud. 

Aga tõepoolest on ka võimalik, et nad ei teadnudki mitte midagi. Ja sellisel juhul on meil teine väga tõsine probleem. Ja me näeme, et õiguskaitseorganid, jõustruktuurid, toimetavad täiesti omasoodu, ilma poliitilise juhtimise ja kontrollita, ehitavad üles massiivseid jälgimissüsteeme, nii et isegi Vabariigi Valitsuse asjakohaseid ministrid ei tea sellest mitte midagi. 

No vot, need on need asjaolud, millega seonduvalt me oleme esitanud viis küsimust. Esimeses küsimuses palusime seda süsteemi kirjeldada. Nagu öeldud, see on praeguseks hetkeks juba vähem relevantne. 

Aga teiseks küsime, kas tõepoolest peaminister ei olnud teadlik sellisest massiivsest informatsiooni kogumisest kodanike kohta. Küsime selle kohta, kelle otsusega ja kelle korraldusel selline süsteem sai rajatud. Küsime ka selle kohta, kas on veel mingisuguseid massiivseid info kogumise süsteeme kodanike kohta, mille sisseseadmiseks pole Riigikogus otsust langetatud ja mille kohta avalikkust pole informeeritud. Ja küsime ka seda, kas on plaane vastavaid süsteeme täiendavalt kasutusele võtta. 

Omalt poolt ma kindlasti tahaksin lisada küsimuse selle kohta, kes ja kuidas vastutab selle eest, et ilma õigusliku aluseta sellised massiivset info kogumise süsteemid on kasutusele võetud. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Nii. Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele, mille pealkirjaks on numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta. Ja nagu tavaks, loen küsimuse ette, siis on vaatajatel, kuulajatel lihtsam aru saada, millele täpselt vastatakse. 

Kõigepealt esimene küsimus: "Palun kirjeldage täpsemalt kõnealust süsteemi. Mitmest kaamerasse see praegu moodustub? Millist infot ja kelle kohta selle süsteemi kohta kogutakse? Kuhu ja kui kauaks see informatsioon talletatakse? Kes vastavale infole ligi pääsevad? Milleks on lubatud infot kasutada? Kuidas on tagatud, et infot ei kasutataks muudel eesmärkidel? Kui kaua infot säilitatakse? Jne." Vastus. 13. novembril 2009. aastal kehtestati siseministri määrusega politsei andmekogu pidamise põhimäärus ehk andmekogu infosüsteem POLIS, milles esmakordselt reguleeriti kaameratega seonduvat. Määrus kehtestati politsei- ja piirivalve seaduse alusel. Määruse eelnõu koostas 2009. aastal Siseministeerium. Kõnealust määrust on erinevad siseministrid aja jooksul täiendanud 17 korda, teiste hulgas ka üks arupärija ja kunagine siseminister Mart Helme kaks korda. See määrus on leitav Riigi Teataja andmebaasist ja kõigile kättesaadav. 

Tõsi on ka see, et arusaam andmete kaitsest on ajas muutunud. Toona oli küllap ühiskonna suur soov turvalisuse järgi, et peatada erinevaid autovargaid, muid vargaid. Ühiskonnas oli väga suur surve paigaldada erinevaid kaameraid, muu hulgas ka näiteks omavalitsustes. Infosüsteemi POLIS andmekogu pidamise põhimäärus on siseministri määrus, mitte valitsuse õigusakt. 

Süsteemi kirjeldust tean nii palju, kui seda on kirjeldatud Politsei ja Piirivalveameti peadirektori teenistuslikus kontrollis. Põgusa ülevaate andis süsteemist ka PPA peadirektor valitsuskabinetile 24. aprillil 2025. aastal ehk siis pärast seda lehelugu. PPA peadirektori ülevaate kohaselt süsteemis kasutatavate numbrituvastusega kaamerate tehnoloogia toimib selliselt, et see tuvastab sõiduki numbrimärgi ja teeb sellest foto. Sõltuvalt kaamerast, sõidukist, olustikust võib fotole jääda ka sõidukis olnud inimesi, kuid need ei ole väliskeskkonna, ilmastik, päevavalgus, tõttu üldjuhul tuvastatavad, sest kaamerate teravustab registreerimismärki. Numbrituvastuskaamera fotod ei ole isikustatud ja neid ei seota automaatselt auto omaniku ega kasutajaga. See tähendab seda, et politsei viib inimese sõidukiga kokku ainult juhul, kui uuritakse konkreetset juhtumit või lahendatakse kuritegu. Andmete töötlemine on olnud eesmärgipärane, andmeid säilitatakse lühiajaliselt ning sisemised mehhanismid andmete kustutamiseks toimivad. See on PPA peadirektori ülevaade, mis on ilmselt ka avalikkusele kättesaadav. Ja suurema huvi korral saab süsteemi täpsemat kirjeldust küsida Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käest. 

Teine küsimus: "Kas olete peaministrina olnud kõnealuse süsteemi rajamisest teadlik? Kui jah, siis miks olete arvanud selle vastuvõetavaks, olgugi et küsimust ei ole Riigikogus ega ühiskonnas laiemalt arutatud? Kui ei, siis kuidas on võimalik niisuguste süsteemide rajamine ilma peaministri, siseministri ja justiitsministri teadmiseta?" Vastus. Nagu välja tõin, võeti politsei andmekogu pidamise põhimäärus vastu 2009. aastal siseministri poolt. Tegemist ei ole valitsuse õigusaktiga. Endine siseminister Lauri Läänemets on avalikult öelnud, et ei teadnud, et selline süsteem on olemas. 14. mai 2025. aasta infotunnis vahendas Varro Vooglaid Mart Helme sõnu, et ka Mart Helme polnud teadlik varasema siseministrina. Seega ei saa eeldada, et kui endised siseministrid polnud siseministri määrusest teadlikud, siis peaministrid pidid olema teadlikud.

Kolmas: "Kelle otsusel ja korraldusel on kõnealune süsteem rajatud?" Vastus. 13. novembri 2009. aastal kehtestati siseministri määrusega politsei andmekogu pidamise põhimäärus ehk andmekogu infosüsteem POLIS. Regulatsioon numbrituvastuskaamerate kasutuselevõtuks jõustus 2017. aasta jaanuaris. 

Neljas: "Millised on plaanid kõnealuse süsteemi edasiseks kasutamiseks ja laiendamiseks?" Vastus. PPA ehk Politsei- ja Piirivalveameti teenistuslik kontroll numbrituvastuskaamerate kasutuse kohta kinnitas, et PPA on andmeid kasutanud eesmärgipäraselt, tagatuna järelkontrolli võimalus ning andmete õigeaegne kustutamine. Kontrollis on tuvastatud, et PPA on automaatse numbrituvastuse kasutamisel jälginud politsei- ja piirivalve seadust, korrakaitseseadust ning siseministri kinnitatud POLIS-e põhimäärust. Praktika vastavust õiguspõhimõtetele on kinnitatud ka kohtupraktikas, kus ei ole seatud kahtluse alla ei numbrikaamerate kasutamise õiguspärasust ega nende abil kogutud andmete kasutamist tõendina. 

Tuleb nentida, et juristidel ei ole ühest seisukohta seadusliku aluse olemasolust. Siseminister Igor Taro on peatanud käesoleval aastal 14. mai otsusega numbrituvastuskaamerate edasise kasutamise PPA poolt kuni õigusliku selguse loomiseni. Riigikogu õiguskomisjon arutas teemat 3. juuni istungil ja seal leiti, et Siseministeerium esitab numbrituvastuskaamerate kasutamise täpsema regulatsiooni. Tänaseks on vastav eelnõu Riigikogus algatatud, komisjon arutab eelnõu homme ning esimene lugemine peaks minu teada toimuma juba järgmisel nädalal. Komisjon on lubanud eelnõu põhjalikult menetleda, kuulata nii õiguskantsleri büroo kui Andmekaitse Inspektsiooni seisukohti. Usun, et see debatt on põhjalik ja jätkub Riigikogus ka sügisel. 

Viies: "Kas avalikkuse teadmata on rajatud teisigi süsteeme, millega kogutakse kodanike kohta massiliselt infot? Palun andke ülevaade kõigist sellistest süsteemidest – nii juba kasutusel olevatest kui ka rajatavatest ja planeeritavatest." Vastus. Siseministeeriumilt saadud andmetel ei ole Eestis rajatud ega rajamisel varjatud andmekogumissüsteeme, mis massiliselt isikuandmeid koguksid. Kõik olemasolevad infosüsteemid on reguleeritud õigusaktidega ning nende kasutamine lähtub proportsionaalsuse, eesmärgipärasuse ja läbipaistvuse põhimõtetest. Kõiki olemasolevaid andmesüsteeme, sealhulgas POLIS-e infosüsteemi kasutavad ainult need ametnikud, kellel on see vajalik teenistuskohustustest tulenevalt. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kogu see teema on meil kerkinud ju eraelu puutumatuse ja võimaliku põhiseaduse riive pinnalt. Ma tahaks sinna keerata hoopis teise lehekülje ja tuua esile julgeolekuohu teema. Nimelt on tuvastatud selle viimase poole aasta jooksul Euroopa Liidu riikides päris mitmeid juhtumeid, kui just nimelt Hiina toodetud kaamerad, mida on lihtne häkkida, nimelt Hikvision ja Dahua firmade tooted, need on ka Eestis väga laialt kasutusel. Vene luure on kasutanud neid reaalajas objektide jälgimiseks, ka piiride jälgimiseks, sadamate jälgimiseks, liikluse jälgimiseks, õppuste jälgimiseks. Ja küsimus on selles. Kas see konkreetne andmebaas, mis on praegu suletud, on ka kaameratest eraldatud ja kas need kaamerad on ka välja lülitatud?

Aitäh! Tehnilisi spetsiifilisi küsimusi, kuidas andmebaas suhestub kaameratega ja milline nende ühendus on, seda, ma arvan, saate õiguskomisjonis näiteks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käest küsida. Ma tean, et õiguskomisjon seda arutab ja ta kindlasti hea meelega tuleb seda selgitama vajadusel ka EKRE fraktsiooni, kui sellist soovi on, või Isamaa fraktsiooni, kuhu iganes. Ja teiseks, jah see, millele te viitate, sellised riskid on alati olemas, olenemata tehnika päritolust. Küberturvalisus, andmete juurdepääsu piiratus ja nende kontrollitavus ja nende andmete hilisema õigsus peavad mis tahes infosüsteemide puhul olema tagatud, et ei toimuks ka küberrünnakute puhul, mille arv Eestis viimastel aastatel on kasvanud, mitte kahanenud, andmete kuritahtlikku või seadmete kuritahtlikku kasutamist ka meie vastu. Ka nende seadmete, mida kasutatakse avalikuks turvalisuseks. Ega pole just suur saladus, aeg-ajalt ka ajakirjandus kirjutab, kus ta soovitab ikkagi ka kodused kaamerad, kõik, kus on salasõnaga või mingil muul kaitsmata viisil need üleval, üle vaadata, et keegi teine sinna sisse ei koliks.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Vaadake, tollel õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni 13. mai koosolekul, kus numbrituvastuskaameraid käsitleti, seal PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe väitis vastuseks korduvale küsimusele, et kas ta kinnitab, et Eestis pole kunagi kasutatud näotuvastuskaameraid, ja vastas niimoodi, et seda on katsetatud kahel korral. Ühel korral oli siis, kui Ukraina president käis Eestis, ja teisel puhul oli üks kõrgetasemeline kohtumine Eestis. Ja on ju selge küllap nii mulle kui ka teile, et tegemist ei olnud katsetamisega, vaid ikkagi reaalse jälgimisega, eks ole. Kui katsetataks, siis tehtaks seda hoopis vähem oluliste juhtumite puhul. Minu küsimus on, et missugusel õiguslikul alusel niisugused katsetamised siis toimuda saavad ja kes peab katsetamiseks loa andma. Ja kuidas me saame olla veendunud, et niisuguseid katsetusi laiemalt ka meie peale ei kasutata?

Aitäh! Mul on väga keeruline kommenteerida kellegi komisjonis midagi öeldut, et seda te peate ikkagi selle inimese käest küsima. Selge on see, et uute tehnoloogiate puhul tuleb alati üle käia õigusliku kasutamise alused. Seda debatti selle andmekogu puhul õiguskomisjonis praegu peetakse. Ja kuna parlament läheb üle suvisele töövormile, mis iganes see töövorm siis parajasti olla võiks, ja jätkab sügisel nagu teiegi, siis sügisel see debatt jätkub. Ja ma südamest loodan, et õiguskomisjonis ja parlamendis laiemalt võetakse ka uuema tehnoloogia kasutamise printsiibid ka laiemaks debatiks, sest meil ei ole mõtet silmi sulgeda, et uus tehnoloogia areneb, seda kasutatakse turvalisuse tagamiseks, sellega on teatavad privaatsusriive riskid. See debatt ongi õiguskomisjonis ja parlamendis igati kohane pidada.

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud peaminister! No üldiselt on tegemist ikkagi selles mõttes korralikult käkiga, et me järjest loema, kuivõrd raskeid ja keerulisi juhtumeid tänu sellele numbrituvastussüsteemile on avastatud, ka teie ise siin täna siit puldist selgitasite, mille alusel on need toimingud tehtud, teenistuslik järelevalve on toimunud, mis näitas, et logifailid on kenasti olemas, on põhjendatult seda süsteemi kasutatud, aga ometigi see süsteem on pime. Ja õiguskomisjoni tõepoolest on tuldud selle eelnõuga, mis ei leidnud toetust, ja nüüd tuldi uuesti koalitsiooni teatud saadikute poolt, mida me homme arutame. 

Minu küsimus on lihtne: kas te peate õigeks, et see süsteem peatati sisuliselt määramatuks ajaks? Ja millise hinnangu annate olukorrale, kus ülioluline instrument on terveks suveks pime ja võib-olla isegi kauemaks, sest valitsus oskas selle süsteemi küll peatada, aga ühtegi lahendust tegelikult siiamaani ei ole?

Aitäh! No vaadake, politsei usaldusväärsus on kõrge, sellepärast et nad on tegutsenud viisil, et avalikkus neid usaldab. Ja mis tahes avalike vahendite kasutamine, muu hulgas andmete kogumine, säilitamine ja kustutamine, peab olema samal viisil toimetatud. Kui politsei on oma juurdluse läbi viinud ja Siseministeeriumiga koos esitanud ettepanekud siia saadikutele, mida õiguskomisjon asub debateerima, ka põhimõtete üle, kuidas meie kohta andmeid kogutakse, kuidas säilitatakse, kuidas kasutatakse, kuidas kustutatakse, siis see ongi ainuõige koht. See ongi parlamendi debati ülesanne. Ja kui te tahate oma õigust parlamendis seda debatti pidada kellelegi teisele ära anda, võite teha, aga see on mõttelaiskus, seda debatti tulebki parlamendis pidada.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Põhiõiguste riived on ühed kõige tundlikumad asjad ja kõik see kaitse algab meil põhiseaduse tasemel. Kui on mingi riive, siis pannakse sinna väga selged alused paika. Andmekaitse olete te kuulutanud niivõrd tähtsaks, et isegi klassipilte ei tohi avalikustada enam. Aga näed, kui on miljonid ja miljonid pildid inimeste liikumisest, siis pole õiguslikku alustki vaja, küll ametnikud teavad. Mind paneb küll imestama see voluntarismi kaitsmine. Teie arvates oleks lausa kõik korras, teil ei ole nagu mitte midagi ette heita ametlikele. Ma ei saa aru selles mõttes, et te peaksite olema nõudlik, et õiguslikud alused oleks korda tehtud, et ilma sellise aluseta ei kogutaks midagi. Minu küsimus ongi: miks te olete nii järeleandlik ametnikele ja miks te üleüldse nõudlikkust ei ilmuta? Te võiksite oma juristiharidust meelde tuletada, et põhiõigused on muide tähtsad.

Veidi jäi segaseks, mis see küsimus on, aga olgu siis nii, et kui ma nüüd pean Politsei- ja Piirivalveametit kaitsma teie nõudlikkuse eest, siis ma hea meelega seda teen. Nemad on kogunud neid andmeid juba kirjeldatud viisil ja kirjeldatud alusel 2009. aastast. Vahepealsetel aegadel on arusaamine isiku privaatsusest, andmete kogumisest kindlasti arenenud. Politsei ja piirivalve seadus annab politseile õiguse töödelda isikuandmeid erinevate eesmärkide ja ülesannete täitmiseks, ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks, korrarikkumiste kõrvaldamiseks ja nii edasi. Aga see debatt, millisel viisil ja millises ulatuses, kuidas neid kasutada nüüd parlamendis õiguskomisjonis ongi ja seda debatti tuleb seal pidada. Nii et ma soovitan siia vähem emotsioone ja rohkem ratsionaalset debatti.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu me oleme politseiametnikelt kuulnud, nende jaoks on see väga oluline tööriist kuritegude avastamiseks ja ka kadunute leidmiseks. Kas siseminister ka teiega konsulteeris, kui sellise olulise tööriista nendelt ära võttis? Ja kas te ei leia, et oleks võinud äkki teha teistpidi: teeks asjad võimalikult ruttu korda juriidiliselt ja teeks selle debati ära, aga jätaks ikkagi politseile nende tööriista alles seniks?

Aitäh! No vot, siin me siis nüüd oleme. Teie ühes parlamendiservas soovite, et see tööriist töötaks ja kiiresti saaks korda tehtud või isegi pole vaja korda teha, ja teine parlamendiserv tahab, et see mitte mingil juhul ei töötaks, ja kordategemine ei aita midagi. See näitab, et tegelikult parlamendil tulebki oma töö teha ära ja see debatt ära pidada. Ja koht selleks on õiguskomisjon. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tahan teie käest küsida sellist lihtsat asja. Kui te ütlete, et 2009 võeti vastu see määrus, sellest ajast saati on neid kaameraid kasutatud, infot massiliselt kogutud, see on rohkem kui 15 aastat tagasi. Ja 2025. aastal peaminister ütleb endiselt, et tema ei teadnud, et selline süsteem oli olemas. Siseminister – siseminister! –, kelle alluvuses PPA tegutseb, ütleb samamoodi, et tema ei teadnud. Oletame, et kõik räägivad tõtt, et ei teadnud, see on võimalik, ma ei eita seda. Kas te ei leia, et sellises olukorras on ikkagi meie riigis midagi tõsiselt valesti läinud, et selline massiivne info kogumine jõustruktuuride poolt toimub, ilma et isegi valitsuse liikmeid oleks sellest informeeritud? Ja ma mõtlen ka selle peale, mida seal Ekspressi artiklis on kirjutatud, sellessamas Madis Hindre artiklis on alguses kohe öeldud, et teie olete varem olnud väga pahane, kui on osutatud sellele, et te olete kuidagi heaks kiitnud sellise numbrite massilise kogumise. Siin on tsitaat teilt: ""Tuleb tagada, et kui inimene ei ole ühtegi rikkumist toime pannud, siis ta andmed kustutatakse," rõhutab Michal ka nüüd, kaks aastat hiljem." Kas te seisate jätkuvalt selle eest, et need, kes ei ole rikkumist toime pannud, nende andmeid ei tohi andmebaasi kanda?

Kas-küsimusele on väga lihtne vastus: jah. Minu arvamus on, et vabadus on väga oluline põhiõigus, mis tähendab seda, et need inimesed, kes ei ole rikkumist toime pannud, ei pea püsivalt andmebaasis olema. Keskmise kiiruse kaamerate puhul see debatt ju käis. Ja see debatt oli selle üle, kuidas lahendada olukord, kus inimene satub keskmise kiiruse mõõtmisse, mida me tunnistame, et Euroopas on ju palju, ja seda debatti ei maksa sassi ajada numbrituvastuskaameratega, sest need kaamerad trahvi ei tee, eks ju, päris oluline vahe. Et inimesed ei säiliks seal andmebaasis, kui nad ei ole rikkumist toime pannud. See debatt oli avalikult ja pikalt, võib-olla te siis ei jälginud. Ma siiski meenutan teile selle küsimuse alguse peale: 14. mail ütles Varro Vooglaid infotunnis 12.49 on siia kirjutanud: "Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud," see on teie tsitaat, "ma rääkisin Mart Helmega sellest küsimusest ja tema ütles, et kui tema oli siseminister, siis PPA ehk Politsei‑ ja Piirivalveamet käis talle rääkimas võrgustiku ülesehitamise plaanist. Aga väga selgelt räägiti sellest, et fikseeritakse ainult õigusrikkumisi ehk kiiruse ületamist. Jutt käis sellistest kaameratest ja sellisest praktikast. Ja tema ütles väga selgelt, et tema tunneb ennast petetuna, et talle ei räägitud asjadest ausalt. Olgugi et sel ajal juba ehitati sellist süsteemi üles, ei olnud juttu sellest, et on lausaline salvestamine, et kõik autod, mis kaamera alt läbi liiguvad, pildistatakse üles. See on iseenesest juba väga tõsine küsimus." Tsitaadi lõpp. No vot, nii siis on, et te peate uskuma kas Mart Helmet ja mind koos või ütlema, et me mõlemad valetame.

(Varro Vooglaid küsib midagi saalist.) Erandkorras, kui peaminister soovib seda kommenteerida, siis … Aga see oli ka kas-küsimus. Lähme edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, vastaja küsimustele! Te ütlesite siin, et üks osa siin saalis ei taha kuidagi, et kaamerad tööd teeksid. Teate, ärge rääkige sellist juttu, millest te aru ei saa! Küsimus on ju selles, et iga kuu tehakse päringuid 4500 ja rohkem ja PPA oma analüüs näitab seda, et tegelikult on suur probleem sellega, millega põhjendatakse nende andmete vaatamist. Ma eeldan, et te olete tutvunud sellega, teid kindlasti briifiti, et seal on suured küsimärgid selles osas, mis on see põhjendus, millega ametnikud, üle 400, nagu ma olen aru saanud, on neid, kellel on juurdepääs, tegelikult vaatama lähevad neid andmeid. Ja siit tahan küsida, et te kindlasti teate, et millised need peamised sellised põhjendused olid, kui ametnikud läksid sinna keskkonda ja põhjendasid seda, miks nad peavad ühte või teist siis pilti sealt vaatama. Mis need peamised väljatoodud põhjendused olid? Kindlasti teate seda.

Aitäh! Minu informatsioon … Ja mulle tundub, et võib-olla teil on õiguskomisjonist üksikasjalikum informatsioon juba. Minul neid andmeid, ametnike numbrit näiteks ei ole. Aga tõepoolest, valitsus ei ole seda ka sellises sügavuses arutanud, ma olen eeldanud, et õiguskomisjon seda võtab arutada. POLIS-e kasutamise õigus antakse neile ametnikele ja töötajatele, kellele see on vajalik teenistuskohustustest tulenevalt. Ja andmepäringute tegemise õiguste tase määratakse teadmisvajadusest lähtuvalt tööülesannete täitmiseks. Näiteks politsei on neid näiteid toonud – numbrituvastuskaameraid, ja veel kord, mitte sassi ajada teiste kaameratega –, jah, põgenevate kurjategijate, sõidukite, tagaotsitavate isikute kohta info kogumiseks, teiseks, teadmata kadunud ja kadunud isikute, eksinud seeneliste, marjuliste asukoha kindlakstegemiseks, kolmandaks, ebaseaduslike piiriületajate sõidukite tabamiseks, ja neljandaks, kuritegude, sealhulgas raskete peitkuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, tõendite kogumiseks süüteomenetluses. See on ülevaade, mis meile on antud, aga nagu öeldud, õiguskomisjonist saate te ju detailsemalt seda debatti pidada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Üks tähelepanek. Te ütlesite, et eelnõu esimene lugemine on suures saalis järgmisel nädalal. Tegelikult õiguskomisjon ei ole veel sellist otsust teinud. Ma arvan, et seda otsustab siiski õiguskomisjon. Ja teine aspekt on see, et ma olen kuulnud kriitikat sotsiaaldemokraatide poolt, et nüüd on keeratud käkk kokku, aga mina mäletan, et Lauri Läänemets oli siseminister ja õiguskantsler saatis eelmisel aastal kirja, kus ütles, et inimeste põhiõigused ei ole kaitstud ja just viidates ka kaameratele. Selles suhtes on vähemalt täna, esimest korda on meil üldse debatt siin nii õiguskomisjonis, aga ka suures saalis sel teemal. Aga probleem on selles, et see eelnõu, mis on meile toodud, seal on kirjas, et kaamerad pildistavad lisaks autodele ka autos olevaid isikuid ja ka isikuid, kes asuvad vahetus läheduses ja jäävad sinna pildile. Ja seejuures politseil ei ole võimalik neid nägusid hägustada. Kuidas te näete, et seda olukorda lahendada? Tuleb välja, et meil ikkagi ei pildistata ainult autosid, aga pildistatakse ka isikuid.

Aitäh kõigepealt selle selgituse eest, kuidas parlament töötab ja kuidas päevakord moodustatakse, see kindlasti on vajalik teadmine kõigile. Tänan! Sain selle teadmise võrra rikkamaks. Seda esiteks. Teiseks, numbrituvastuskaamerad on otstarbe kohaselt, nagu Politsei- ja Piirivalveamet on neid kirjeldanud, ikkagi numbrite tuvastamiseks. Nii et sellisena neid tuleb ka kasutada. Eesmärk peab olema neid sihtotstarbeliselt kasutada, kui neid kasutatakse. Ja see debatt, kuidas neid kasutatakse, millisel viisil, juba öeldud, õiguskomisjonis seisab ees nüüd. Ja kui parlament, nagu te targalt ütlesite, järgmisel nädalal selle küsimuse päevakorda paneb, siis saab seda saalis arutada ja sügisel edasi.

Härra peaminister, te saate klaasi vett endale kallata niikaua kui ma võtan protseduurilise küsimuse Rene Kokalt. Rene Kokk, palun! Nii pikalt ka ei lähe.

Jaa, tänan, hea juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Peaminister sai mu küsimusest natuke valesti aru. Ta vastas mu küsimusele küll sellega, mis on PPA teoorias vastus sellele, kuidas põhjendatakse seda, miks ühte või teist pilti sealt keskkonnast vaadatakse. Küll aga minu küsimus oli see, et mis on päris reaalselt ühe või teise päringu vastused, mida ametnik on kirja pannud. Üks asi on teooria, mis on õpikus kirjas, kuidas peaks käituma, teine asi on praktika, mida praktiline inimene, kes tõesti vaatas ühte või teist pilti, sinna kirjutas. 

Kuidas ma saaksin nüüd peaministrilt teada, et äkki tal on ülevaade, mis seal tegelikult põhjendused olid süsteemis, kui pilte vaadati?

Aitäh! No neid protseduurilise võimalusi on mitmeid. Kindlasti on võimalik läbirääkimistel selle kohta märkida ja loota, et peaminister ka läbirääkimistest osa võtab. Teine variant on esitada kirjalik küsimus. Või kui te suudate probleemina sellisena sõnastada, et ta kvalifitseerub arupärimiseks, siis on võimalik esitada ka uus arupärimine. Ja loomulikult, kolmapäeval ootab meid ees Riigikogu infotund. Nii et neid võimalusi, kuidas peaministrilt küsimusi küsida, on teil Riigikogu liikmena väga-väga palju. 

Aga läheme edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kui te jätkuvalt oma vastustes väidate, et siiani on olnud kõik tegelikult kõik korras, et siseministrite määrustega on kõik kaetud, siis miks ikkagi on praegu vaja seda seaduseelnõu, mis hakkaks seda temaatikat reguleerima? Kui kõik on olnud seaduspärane, nagu te siin pikalt rääkisite, siis miks kõik asjaosalised järsku nii ähmi täis läksid? Ilmselgelt selline tegevus on väljunud seaduse raamidest, seda on tunnistanud ka praegune siseminister, ähmi täis rääkides teleekraanil, ja õiguskantsler on seda arvamust samuti väljendanud. Meil on siin mingi tugev kognitiivne dissonants selle asjaga ja hämamine käib. 

Kui õiguskantsler on öelnud ka, et need andmekogu baasprintsiibid ja kogumise põhimõtted poleks tohtinud sellised olla, määruse tasandil, siis miks on vaikimisi seda õigusselgusetust kasutatud nii pikka aega, võib-olla ka kuritarvitatud? Kas siin ikkagi keegi peab vastutama selle eest või mitte?

Aitäh! Kõigepealt on Rene Kokale, kirjatarbeid kokku ütlen, et mul ei ole täpsemat ülevaadet nende päringute sisust, seda peate küsima õiguskomisjonis PPA juhi käest või vastutava inimese käest. Hoiame aega kokku.  

Teiseks, küsimusele vastates, no vot, teie küsimuses oli kolm korda keegi ähmi täis. Minu meelest on täiesti loomulik, et inimesed mõtlevadki tõsiselt ja arutavadki tõsiselt sellise teema üle, nagu on põhiõiguste kaitse ja vabaduse kaitse. Minu jaoks on see oluline, ma loodan, et teie jaoks ka. Võib-olla jah, meie lähenemine on erinev, mina ei kipu riiki süüdistama, ei kipu süvariiki uskuma ja nii edasi. Meie vaated on veidi erinevad, mis me seal ikka salgame. 

Aga seda, et põhiõiguste kaitse, isikuandmete kaitse printsiibid on ajas arenenud, ju ka keegi ei varja. See tähendab seda, et süsteemid, mis loodi 2009. aastal, küllap loodi tollaste eesmärkide ja teadmiste kohaselt. Neid on ajas kasutatud, PPA on teinud oma järeldused, viinud läbi teenistusliku järelevalve, millised on alused, leidnud ja teinud ettepaneku läbi Siseministeeriumi neid aluseid muuta. See tähendab seda, et õiguskomisjon ja parlament ongi nüüd see koht, kus peetakse ära debatt erinevate tehnoloogiate üle, meie põhiõiguste kaitse üle. Ja see ongi see koht, kus seda debatti tuleb pidada. Vahel on ka nii, et isegi toimivate süsteemide puhul või ajas mis tahes arengute puhul peetakse samal teemal uuesti debatti. Nii et mina seda kuidagi ei pelgaks ja ma ei sildistaks seda, vaid ma ütleksin, et loomulik ongi seda debatti siin pidada. Parlament ongi selleks, et pidada põhiõiguste üle debatti.  

Kui meil on põhiõiguste ja raske kuritegevuse piiramise või raske kuritegevuse omavaheline riive, siis ongi loomulik, et tulebki ära sõnastada, kui palju ühe õiguse või turvalisusele õigus neid kuritegusid peatada või võimalus neid kuritegusid peatada kaalub üle kellegi privaatsusõigus teatud numbrituvastuse puhul. See ongi juristide ja see ongi parlamendiliikmete debatt, minu meelest väga väärtuslik ja vajalik debatt. 

Nii et mina võtaksin seda mitte traagikana, vaid vastupidi võimalusena. Jah, võib-olla oleks see debatt pidanud viis või kümme aastat tagasi toimuma – ei toimunud, aga nüüd toimub. Nüüd ongi see koht, kus seda debatti pidada. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kriminaalmenetluses kasutab politsei tõendina PPA arvutisüsteemist alla laetud … avaliku ruumi kaamerat, niinimetatud numbrituvastuskaamerate ja näotuvastuskaamerate salvestisi. Sisuliselt on tegemist selliste tõenditega, mis ei ole lubatud ja seetõttu ei tohiks neid ka üldse kriminaalmenetluses kasutada. Küsimus on selles, et kui kõik on õige, siis ei peaks praegu tõmblema valitsus selle nimel ega alustama seaduse muudatusi, mis tegelikult viitab sellele, et politsei ei ole tegutsenud kooskõlas kehtiva õiguskorraga. Mis ma tahan öelda veel, et tegelikult on praegu politsei tegevuses olnud karistusseadustiku tunnused, ühe paragrahvi tunnused, riikliku järelevalve teostamine ebaseaduslikus korras. Rõhutan veel kord: need teie laused selle kohta, et ainult rasked kuriteod – ei, seal võetakse kõik ette. Küsimus on aga selles, et miks seda lubatakse praegu, kui kõik on õige, miks on vaja uuesti tegema hakata.

Teil oli päris palju sihukesi erinevaid detaile, osad ei vastanud ka tõele näotuvastuskaamerate jutust, kui ma õigesti kuulsin, ja nii edasi. Võib-olla püüan seda lihtsustada ja ma loodan, et see lihtsustus on adekvaatne, aga kui õnnestub, võib-olla ei jõua ka sõnum kohale. Vaadake, ühiskonnas on erinevate õiguste vahel pidev riive. Seda kaalub parlament, seadusandja muu hulgas, õiguskomisjon. See on parlamendiliikme töö. Ja see tähendab seda, et meil on õigus eeldada turvalisust, meil peavad olema vahendid politsei puhul näiteks selleks, et seda tagada, tabada kurjategijaid, tõkestada raskeid kuritegusid, kõike seda muud. Loomulikult see riivab teatud piirist kellegi privaatsust ja seda tasakaalu parlament peabki seaduste kaudu paika kaaluma. Nüüd, kus see debatt on kerkinud ja on ühe suure andmekogu põhjal selline debatt, siis ongi loogiline, et parlament seda debatti peab. Mina ei näe selles midagi traagilist ja ütleme nii, nagu öeldud, kui miski on toiminud 2009. aastast tänaseni, siis ma arvan, et selle abil, nagu öeldud, ongi suur hulk erinevaid raskeid kuritegusid ära hoitud, on püütud kinni igasuguseid autovargaid, kätte saadud lastega seotud kuritegusid. See on olnud vajalik ja kohane, aga tänaseks me mõistame privaatsust võib-olla veidi teistmoodi. See tähendab seda, et tuleb seda andmekogu sõnastada ka viisil, et avalikkus teab ja magab rahulikult, mille jaoks, kes millise ala andmetele juurde pääseb, kes neid vaatab, kuidas neid kasutatakse tõendina ja kuidas kustutatakse, kui inimene ei puutu sellesse asja. See ei olegi teab mis keeruline, see on iga andmekogu printsiibid.

Andrei Korobeinik, palun! Ei ole, läinud rong. Aga siis on Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! No iseenesest, nagu te mainisite, probleem on tegelikult päris kaua meil olnud. Ja siis, kui see välja tuli, kõik olid üllatunud, et tõesti, on ehitatud sellist süsteemi politsei poolt, ja nagu keegi sellest midagi ei teaks. Kui vaadata ka neid sõnavõtte siseministri poolt, justiitsministri poolt, siis ah soo, et ülla ülla, et selline asi nagu tuli välja ja tegelikult meil ei olegi seadust, mis kogu seda tegevust reguleerib. Ja vaadates ka eelmise siseministri sõnavõtte, siis tema selgelt ütles, et vahet ei ole, kas seadusandlus on olemas või ei ole, mis reguleerivad, tema jätkaks kindlasti kaamerate töös hoidmisega. Praegune siseminister käitus teistmoodi. Mis te arvate, kumb ikkagi see suhtumine oleks nagu õige, nii nagu see Läänemets välja ütles või siis Taro ja see tegevus?

Aitäh! Mina isiklikult ütleks, et on mõistlik see debatt pidada parlamendis ära, otsustada, mida me täpselt mille jaoks kogume, millised on reeglid, kes mida kogub, milliseid vahendeid kasutades, kellel on juurdepääs nendele andmetele ja kuidas need kustutatakse. See peaks olema minimaalne lävend, mis meil on mis tahes andmekogude puhul olemas. Ja meil ei ole mõtet ka pead liiva alla panna, meil on vahendeid, elektroonilisi vahendeid ja viise, kuidas tulevikus kuritegevust ennetada, nii et see ongi parlamendi töö see sama debatt ära pidada. Sest lõppkokkuvõttes ühe bensiinijaama kaamera puhul, kui küsitakse andmeid, mis seal on toimunud, meie suurt ilmselt ei ärritu. Küsitakse kahe või kolme puhul, me ilmselt ka ärritu. Küsitakse 15 puhul ja pidevalt, võib-olla tekib juba küsimus, kuidas kasutatakse. Nii et see tähendab seda, et selliste suuremate andmekogude puhul on igati mõistetav, kui on raskema kuritegevuse tõhustatud takistamise eesmärk, aga see tähendab seda, et ka parlament peab määratlema, kuidas need reeglid on praktikas ellu viidud. Nii et ma iseenesest arvan, et praegune viis, kus parlament seda debatti peab, ongi õige viis. See ongi see koht, kus seda debatti pidada. Parlamendiliikmena, pikaajalisena, julgen ma öelda, et parlamendiliikmed võiksid seda võtta võimalusena selles debatis võimalikult kvaliteetselt kaasa lüüa, sest tegemist on ju ühiskonna turvalisuse, ühelt poolt, ja teiselt poolt põhiõiguste ehk vabaduse ja privaatsuse tagamise debatiga. Mis saaks sellest debatist palju olulisem olla?!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kolleeg Andreid me ära oodata ei jõua ja seda küsimust me võtta ei saa, küll aga enne, kui me alustame läbirääkimistega, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Tõepoolest, see on võib-olla isegi hea, et ma ei saanud oma seda protseduurilist kohe, kui ma selle üles panin. Peaminister sai veel siin mõnele küsimusele vastata ja tõepoolest, peaminister oma vastustes ju ütles korduvalt, et kuna see probleem on välja tulnud, siis on ju nii tore, et me saame seda debatti siin Riigikogus pidama hakata. Kas ma sain õigesti aru, et kui see poleks välja tulnud, siis me seda debatti siin ei peakski ja kõik jätkuks endisel moel? Kas peaministri jutu sisu oli tõesti see, kui ma kuulsin õieti, aru sain õieti, et Riigikogu on siis nagu kummitempel, mis hakkab vormistama ja õigeks lükkama ametkondade ja valitsuse käkke, mida on pikalt tehtud ja, nagu ma ütlesin, võib-olla ka kuritarvitatud? Kas tõesti Riigikogu funktsioon on ajas nii palju muutunud?

Aitäh, hea kolleeg! Mina siin ei ole stenogramm. Te saate täpselt lugeda, mida peaminister ütles, stenogrammist kohe, kui see on ilmunud. Peale selle on meil olemas ka YouTube'i videoülekanne, mida saab kohe järele vaadata ja kust saab täpselt kontrollida seda, mida peaminister ütles. Mina ei saa siin kuidagi hakata üle kordama seda, mida peaminister juba ütles. Peaminister ütles seda, mida ta pidas vajalikuks, ja seda on võimalik ka stenogrammist ja videost kontrollida.

Nii, aga läheme üle nüüd läbirääkimiste juurde ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Varro Vooglaid, palun! Midagi teha ei ole. Kodukord ütleb, et arupärijate esindaja saab võimaluse esimesena esitada. Varro Vooglaid, teie võimalus, palun!

Jaa, suur tänu! No ma olin selle regulatsiooni ära unustanud, ma mõtlesin, et tõepoolest, ma tulen pärastpoole, lisan omalt poolt ka mõned kommentaarid. Aga kui kord on selline, siis mis teha. Kord on ju kõige olulisem parlamendis, nagu me teame. Siin ei tohi mööndusi teha. 

Mida ma tahtsin omalt poolt öelda? Mõned üldisemat laadi tähelepanekud, mis kinnistusid seda tänast juttu kuulates. Esiteks on ikkagi rabav minu hinnangul see, et Eesti Vabariigis toimuvad asjad sellisel viisil, et jõustruktuurid talitavad täiesti omasoodu, ilma et poliitiliselt isegi teataks, millega nad tegelevad, rääkimata sellest, et neile oleks poliitiliselt antud selleks volitus. See on ju see, mida me praegusel hetkel näeme, ja mitte keegi ei saa seda eitada. Kui on tõesti tõsi see, et ükski siseminister alates 2009. aastast ei ole teadnud, et sellele politsei andmekogu pidamise põhimäärusele toetudes on PPA pannud püsti sellise massiivse jälgimissüsteemi – mitusada kaamerat, millega tehakse kodanikest rohkem kui 20 miljonit pilti kuus ja need kantakse andmebaasi, sinna tehakse palju-palju päringuid, ma ei mäleta, kümneid tuhandeid päringuid aastas vist, kui ma õigesti mäletan –, siis meil on tegemist tõsise probleemiga, mis on palju laiem kui see konkreetne juhtum. 

Siis tekib ju küsimus, mille kõigega veel PPA tegeleb, ilma et isegi siseministrid oleksid sellest teadlikud. Kas näiteks on ehitatud üles massiivne näotuvastuskaamerate süsteem? Ja ma ei räägi siin sellistest valvekaameratest, mis salvestavad pidevalt avalikus ruumis ja mille pealt on inimesed äratuntavad, vaid ma räägin sellisest süsteemist, mis on seotud andmebaasiga, kuhu on kantud inimeste näopildid, ja siis tehisintellekt töötleb kogutud informatsiooni, vaatab, kas leiab vastavusi andmebaasis näidispiltide vahel ja nende piltide vahel, mida ta kaamerast näeb, pildistades inimesi, kes kaamera alt läbi lähevad. 

Ma küsisin korduvalt nii õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisistungil kui ka õiguskomisjoni istungil eraldi PPA esindajate käest, kord PPA peadirektori asetäitjalt, kord PPA peadirektorilt endalt: "Öelge nüüd ausalt, kas te olete pannud püsti ka näotuvastuskaamerate süsteemi sellise." Ja mõlemad kinnitavad silma sisse vaadates: "Ei, sellist süsteemi küll ei ole. Ei ole sellist süsteemi." 

No vot, ma nüüd ei tea, mida arvata, sest mina olen mitmetest usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et on selline süsteem kasutusel, ja juba tükk aega on kasutusel. Mitte ainult ei ole seda testitud siis, kui Zelenskõi käis Eestis, ja mingis muus episoodis – ma ei mäleta, mis see teine oli, bussijaamas vist tehti ka mingisuguseid katseid sellega mingi hulk aastaid tagasi –, vaid see on kasutusel laialt. 

Ja vaat, võta nüüd kinni, kumba uskuda. Kas uskuda seda, mida ütlevad mulle PPA esindajad, või uskuda neid allikaid, kust mina olen kuulnud vastupidiseid kinnitusi? Pidades silmas, et avalikkuse eest täiesti varjatult ja isegi parlamendis ilma igasuguse parlamentaarse arutelu ja otsuseta on pandud püsti selline massiivne numbrituvastuskaamerate süsteem, ei saa ma küll seda pidada sugugi võimatuks, et siseministri teadmata on ka näotuvastuskaamerate süsteem juba püsti pandud.

Niimoodi normaalses õigusriigis ei tohiks ju asjad käia, et jõustruktuurid lihtsalt lähevad lappama, teevad, mis tahavad. Ei tohi käia niimoodi asjad! Kui näiteks, peaminister, teie olete minuga nõus, et ei tohiks niimoodi käia, et ilma peaministri teadmata, ilma siseministri teadmata sellised süsteemid üles ehitatakse, siis ju absoluutselt loomulik küsimus peaks olema see: aga vabandust, kui ometi on nii tehtud, siis kes ja kuidas selle asja eest nüüd vastutab? 

Sest kui mitte keegi ei vastuta sellise praktika eest, siis see ju sillutab teed ka edasisele sellisele praktikale. Põhimõtteliselt kiidetakse heaks. Jah, tegite valitsuse teadmata, tegite isegi siseministri teadmata, aga noh, kui välja tuleb, siis mis seal ikka, üritame kiirkorras mingisuguse õigusliku aluse kuidagi kokku klopsida, silume selle asja kuidagi suhtekorralduslikult ära, eks, suhtekorraldusosakondadele anname vastava ülesanne, võib-olla palkame mingi büroo veel appi, kes aitab meil seda teha, ja küll me saame siis selle asja kuidagi korda. Ei! Normaalne reaktsioon peaks olema see: kui nüüd sai selline asi tehtud, ilma et valitsus oleks isegi informeeritud, rääkimata sellest, et oleks loodud õiguslik alus, siis me ei lähe siis mitte ühtegi sammu mitte mingis suunas, ei lähe ühtegi sammu edasi enne, kui ei ole lahendatud küsimus sellest, kes võtab sellise asja eest vastutuse ja kuidas see vastutus reaalselt välja näeb. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Edasi on küsimus ka selles, ma tuleksin ikkagi tagasi selle juurde, mida teie, härra peaminister, ütlesite. Mul ei ole seda artiklit praegu ees, mida ma enne tsiteerisin, aga mul ei olegi tarvis seda uuesti tsiteerida. Te ütlesite Mailis Hindrele, kui ta seda artiklit koostas, kevadel 2025, et teie olete endiselt seda meelt, et mingisse politsei andmebaasi ei tohiks kanda nende inimeste autode numbreid, kes ei ole õigust rikkunud. Ehk teie rääkisite sellest keskmise kiiruse tuvastamise kontekstis. Aga printsiip on ju sama. Ükskõik, kas me mõõdame keskmist kiirust või me lihtsalt pildistame inimeste autosid üles. Ma saan aru, et näiteks pildistatakse autosid üles ja kui näiteks satutakse auto peale, mis on seotud mingi tõsise õigusrikkumisega, vaat siis see pilt läheb andmebaasi, see oleks selline olukord, kus me räägime õigusrikkumise fikseerimisest. Aga kui pildistatakse üles kõik autod, ilma et oleks mingit vahet, kas need autod on seotud mingisuguse õigusrikkumisega või mitte, siis see on ju vastuolus selle printsiibiga, mida te ise jaatasite ehk ehk printsiibiga, et ei tohiks kanda andmebaasi nende inimeste autode pilte, kes ei ole õigust rikkunud. 

Ja kuna te vastasite sellele küsimusele jaatavalt, et te olete endiselt sama meelt, siis ma eeldan, et peaministrina te ka seisate selle eest, et see printsiip saaks edaspidi Eestis austatud, et sellisel viisil massiliselt inimeste autode numbreid üles ei pildistata, kui nad ei ole õigusrikkumisega seotud. Kui Vabariigi Valitsus peaks hakkama vastavasisulist eelnõu välja töötama, siis ma tõesti loodan, et te jääte kindlaks nendele sõnadele, mis te siitsamast puldist ütlesite, 10–15 minutit tagasi, ja käitute vastavalt. 

Ja mida ma lõpetuseks veel ütleksin kogu selle asja kohta, on see, et ikkagi väga sümptomaatiline on see, et te ütlete, et aga väga hea meel on teil, et me saame parlamendis nüüd seda debatti pidada, eks. Siin on ju asi täiesti selgelt pea peale pööratud. Ei ole nii, et kõigepealt ehitatakse üles jõustruktuuride poolt massiivsed info kogumise süsteemid kodanike kohta – ilma et selleks oleks õiguslikku alust, ilma et selle üle oleks peetud ühiskondlikku arutelu, ilma et parlament oleks andnud vastava volituse seaduse tasandil  ja kui see välja tuleb, siis selle asemel, et rääkida, kes ja kuidas vastutab, hakatakse rääkima: aga vaat kui tore, et me saame nüüd õiguse seda parlamentaarset arutelu pidada. No see on ju absurd. Totaalne absurd!

Tegelikult peaks ikkagi olema niimoodi, et kõigepealt peame parlamentaarset arutelu, langetame vastavasisulised otsused ja siis hakatakse ehitama üles neid süsteeme – või siis ei hakata, sõltuvalt sellest, milline see parlamentaarne arutelu ja otsus on. 

Rääkimata sellest, et me ju teame väga hästi, mida see parlamentaarne arutelu tähendab. Otsus on ju langetatud, see süsteem on püsti pandud, see on üles ehitatud, selle kaudu on massiivset infot kogutud, kindel resolutsioon on jätkata selle süsteemi kasutamist. Ja kogu see parlamentaarne arutelu on selles mõttes üks suur illusioon ja fiktsioon. Te teete ikka ju nii, nagu te olete ette otsustanud. See, kas me siin räägime või kritiseerime, on pigem selline ääremärkuste vormistamine. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Head vaatajad! Paraku me peame tõdema, et tegelikult me ju siin saalis juba laiemalt ammuilma ei räägi selle süsteemi juriidilistest probleemidest. Nii nagu ka lugupeetud peaminister ennist välja tõi, nii nagu on välja toonud ka politsei õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni istungil, on töötatud teatud reeglite, teatud protseduuride alusel, sealhulgas ka sellesama määruse alusel ja seaduste alusel. 

Need väited, et kuidagi keegi on teinud mingisuguse jälgimisühiskonna, tegelikult ju ei vasta tõele. Mitte keegi ei vaata neid kümneid miljoneid pilte, millest siin kogu aeg juttu on, et keegi kogu aeg jälgib. Vaevalt küll, see ei ole ka eriti loogiline. Samal ajal me anname vabatahtlikult telefonis AI‑le, igale poole anname õigusi meid jälgida, meil on iga päev telefon taskus, kogu aeg on meil võimalik jälgida, ja me anname seda vabatahtlikult, lihtsalt selleks, et meil on mugav. 

Antud juhul on see süsteem tõesti päästnud inimesi, see on viinud kurjategijaid kohtu alla, see on oluline süsteem. Ja kui nüüd see väide on, et just see süsteem on see punane joon, mille pärast me peame ilgelt muretsema, sellepärast et meil on jälgimisühiskond, siis see on lihtsalt üks poliitiline sõnavaht. Ma ei usu, et see on nii, ja see ka ei ole nii, see ei ole lihtsalt loogiline.

Kui me räägime sellest juriidilisest aspektist, siis nagu ma ka ennist küsimuses ja ka mujal on välja toonud, need tõenditena on seda numbrituvastussüsteemi ka kasutatud, kohtust on need läbi käinud, mitte kordagi ei ole kohus neid tõendeid tagasi lükanud, mitte kordagi selle aja jooksul ei ole olnud olukorda, kus on öeldud, et need tõendid on ebaseaduslikult hangitud. Ei ole sellist asja. 

Ja kui me räägime sellest, et jah, meil on mingisugused täpsustused tegemata, tõepoolest, nii nagu siin ennist oli räägitud, et aeg on edasi läinud. Tõepoolest, aeg on edasi läinud. Aga ka kurjategijad on muutunud targemaks. Meie seisukoht on alati olnud see: jah, kui on vaja, teeme seaduse täpsemaks, selles ei ole küsimust. Me oleme näinud ka seda, et need logifailid on olemas, põhjendused on olemas. Politsei on järginud vähemalt neid seadusi, mis on täna olemas, ja neid määrusi. Kui neid on vaja täpsustada, siis täpsustame. 

Aga kas seda süsteemi pidi sulgema selle ohuga, et meil on nüüd olukord, kus seesama süsteem, mis Euroopas on väga laialdaselt kasutuses, nüüd meil ei tööta, sellepärast et meil on mingisugune foobia, et kõik meid kogu aeg jälgivad? No ma arvan, et see ei ole mõistlik. 

Tegelikult on ka koalitsioon seda mõistnud, et see siseministri otsus oli ennatlik, ja seetõttu tuli Siseministeerium õiguskomisjoni eelnõuga, mida tegelikult nii siseminister ise kui ka Siseministeerium kui ka politsei väga toetasid, aga tuli välja, et siseministri enda erakonnakaaslane justiitsministeerium seda eelnõu ei toetanud. Ja siis päev hiljem, kui õiguskomisjon oli koalitsiooni häältega selle eelnõu otsustanud mitte algatada, päev hiljem tuli neli koalitsioonisaadikut täpselt sisuliselt samasuguse eelnõuga, mida me siis homme, nii nagu lugupeetud peaminister ütles, hakkame homme arutama, et nüüd hakkame seda debatti pidama.

Ja miks ma ütlesin, et see on käkk? Siis sellepärast see ongi käkk. Me oleme raisanud tohutult aega. Me ju tegelikult saame aru ja ma usun, et ka tegelikult peaminister, vaatamata sellele, et ta võib-olla isegi seda nagu otseselt välja ei öelnud, ma usun, et nad on valmis seda süsteemi ikkagi taaselustama, sest see on vajalik, see on lihtsalt vajalik. Ja sellepärast see ongi käkk, et me oleme raisanud tohutult aega, me oleme suveks pimedad ja tõenäoliselt võib juhtuda, et me ka oleme sügisel pimedad, sellepärast et siis läheb veel aega, on kohalike omavalitsuste valimised ja nii edasi ja nii edasi. 

Ma tahaks loota, et sellise olulise süsteemi puhul me suudame asju vaadata ratsionaalselt, mitte sellise foobiaga, nagu ma siit paremalt kuulen, et kõik jälgivad kõiki ja nii edasi ja nii edasi. See ei ole nii. Sisimas, sõbrad, ma täpselt samamoodi ei taha, et keegi meid jälgiks, inimestel on õigus eraelule ja nii edasi ja nii edasi, see on kõik väga õige. Aga samal ajal kui meil on tuhandeid kaameraid omavalitsustes, samal ajal kui meil on need telefonid taskus, samal ajal kui meil on igasugused tehnoloogilised vahendid, samal ajal me ütleme, et vaat see numbrituvastussüsteem on vot see punane piir, kust me ei tohi edasi minna. Ma arvan, et see on jama ja see ei vasta tõele. Ja ma tahaks loota, et Riigikogus me teeme otsuse, et see süsteem taaskäivitada ja seda kiiremas korras, vaatamata sellele, et on tehtud minu hinnangul viga. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! No me kuulsime siin, kuidas Kristen Michali nimeline isake tuli Riigikogu õpetama, kuidas debatti pidada. Pidage oma debatt siin ära ja tehke asi korda ja kui nüüd ikka on vaja ja lollid olete, et siiani ei ole pidanud. Ja siis püüdis teha peasüüdlaseks kogu selle kaameravõrgustiku tegemiste juures mind. Kallis Michal, 2009, kui see süsteem käivitati, oli Marko Pomerants siseminister. Ilmselt tema eellase Pihli poolt algatati, Jüri Pihli poolt algatati kogu see ettevõtmine. Ja mina sisenesin poliitikasse alles 2012–2013, siis see töötas juba pikemat aega. Nii et ei ole mõtet hakata jälle tüüpilist reformierakondlikku plärtsumist tegema, et aga Mart Helme ise, aga Mart Helme ka ja teie ka seal ju, teie olete tegelikult need pätid ja süüdlased. Ei ole! Ei ole. Kristen Michal oli sel ajal oma kilekotid ja valged kampsunid ammugi kuulsaks teinud. Nii et ei ole vaja hakata rääkima.

Nüüd, tulles selle juurde, et keegi ei teadnud midagi. Michal ei teadnud midagi ja keegi teine ei teadnud midagi. Ebakompetentsed olete, sõbrad! Mina küsisin väga selgelt: mis asi on ANTS? Automaatne numbrituvastussüsteem. Miks seda vaja on? Seda on vaja selleks, et kiiruse ületajad tuvastada ja neile trahvid määrata. Väga konkreetne, väga arusaadav, väga mõistlik, midagi vastu vaielda ei ole. Nüüd tuleb aga välja, et süsteemi on laiendatud, arendatud. Ja kui Michal ei tea, et meil neid kaamerasüsteeme on väga erinevaid, piiri peal on oma kaamerasüsteemid, merepiiri peal on oma kaamerasüsteemid, krimi süsteemid on omaette. Näiteks toon sellise näite. 9. mai puhul, kui ma olin värskelt ministriks saanud, kutsuti mind politsei peamajja, õigemini ma ise olin huvitatud sellest, et ma sinna läheksin, ja ma nägin kogu seda kaamerapilti, mis linnas on, kus on kogunemised, kus on politseinikud, kus on mis. Ma ei olnud ebakompetentne, ma teadsin, erinevalt teist, kes te väidate, et te mitte midagi ei teadnud. Järelikult olete täiesti ebakompetentsed, oma valdkonda ei tunne, oma valdkonna spetsiifikat ei tea, ei orienteeru selles.

Milles on probleem? Probleem on selles, et meil ei ole kindlust ja eelkõneleja, kes praegu on saalist lahkunud, sotside poolt ajas ju ikka päris naljakat juttu siin, et mitte öelda lolli juttu, et me kõik kanname ju telefoni kaasas ja meid kõiki võib ju jälgida. Muidugi võib! Ja jälgitaksegi. Ja selles ongi küsimus, et ei ole kontrolli, kui suurel määral kuskil seda säilitatakse, kui suurel määral on see kättesaadav kõige lihtsamate päringute tegemisel, nagu siin juttu on olnud, 400 inimest pääseb sellele andmepangale juurde. Miks seda säilitatakse, miks säilitatakse ka neid, kes ei ole seadust rikkunud? Ja antud juhul jällegi tehakse pudru ja kapsad. Ühelt poolt me räägime sellestsamast ANTS-ust ehk automaatsest numbrituvastussüsteemist, teiselt poolt me paneme selle ühte patta kõikide nende ülejäänud kaameratega, ja räägime siis kurjategijate püüdmisest. No kuulge, ärge ajage sellist lolli juttu jälle! Ei ole meil massilist kuritegevust autoroolis, auto numbrimärgi taga. No ei ole sellist asja! Siin ei ole mingit kurjategijate tabamise juttu, kurjategijaid tabatakse teistmoodi.

Ja loomulikult on kaamerad vajalikud, loomulikult on nende süsteem ja süsteemne kasutamine vajalik. Aga ma meenutan ka seda, et kui ma olin minister, siis käis politsei väga-väga jõuliselt pinda, et seesama näotuvastussüsteem meil käima panna, et meie kaamerad tuvastasid nägusid. Milleks? Aga miks peaks tuvastama nägusid inimestel, kes massiliselt kaubamajades liiguvad? Ja siis tuleb see sotsipoiss meile rääkima siin, et kes töötab neid läbi ja kes neid säilitab ja kes neid kasutab.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga vaadake, meil on tänasel päeval olemas isegi niisugune tore asi nagu tehisintellekt. Meil on igasugused erinevad filtrid, meil on igasugused päringusüsteemid. Ei ole mingit küsimust pilvest kätte saada miljonite ja miljonite säilitiste hulgast seda, mida parajasti otsitakse. Vaadake krimifilme kas või. Vaadake politseifilme. Väga lahe sari "Chicago politseijaoskond". Kõik saadakse kätte, minutitega saadakse kätte. Ameerika, see on ju kordades suurem kui Eesti, mis me räägime siin mingisugusest pisikesest Eestikesest, kus on võib-olla kümneid miljoneid säilitisi, seal on neid miljardeid. Ja saadakse minutitega kõik kätte, mida tahetakse.

Selles ongi küsimus, et kui meil ministrid mitte midagi ei tea, oma valdkonnas ei orienteeru, siis me teeme ju väga lihtsa järelduse: meil ei ole jõustruktuuride üle tsiviilkontrolli. Tsiviilkontroll on puudulik ja see on vaja seadusandlikult ära õiendada. Ja selleks ei ole siin mingit debati pidamist vaja. Selleks on vaja võtta meist kopsakamate, arenenumate ja seadusandlust spetsiifilisemalt välja töötatud riikide juba leiutatud jalgrattad ette ja rakendada siin. Ja selleks on vaja mida? Selleks on vaja poliitilist tahet.

Aga siin me jõuame mingisuguse väga-väga tõsise küsimuseni. See väga tõsine küsimus on see, et ega meil valitsus ei juhi riiki praegu. Ega Kristen Michal ei juhi riiki. Kristen Michal istub seal Stenbocki majas nende armust, kes selle valitsuse on pukki upitanud ja kes seda riiki tegelikult juhivad. Ja need, kes seda riiki tegelikult juhivad, ei taha, et nende üle kehtestatakse tsiviilkontroll ja Michali erakonnakaaslane Kalle Laanet on praegu omal nahal tunda saamas, mis tähendab see, kui üritatakse mõnele asutusele, mille ametnikud peavad ennast karistamatuks ja riiki juhtivateks, kontrolli kehtestada. Ja selles on meil põhiprobleem: ebakompetentsus, korrumpeeritus ja tegelike peremeeste armust riigi ametipostidel, poliitilistel ametipostidel istuvad inimesed. Ja ei maksa tulla siia isatsema ja õpetama meid, mida me peaksime tegema, kuidas me peaksime tegema. Ei ole selle kategooria isa, no lihtsalt ei ole. Aitäh!

Aitäh! Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Täna on meil numbrituvastuse kaamerate võrgustiku ja sellega seonduvate tegevuste arupärimine. Lugupeetud peaminister Kristen Michal ei andnud tegelikult arusaadavaid ja põhjendatud vastuseid. Mina sain ainult aru sellest kõige rohkem, et talle meeldib debatt siin Riigikogus, kus arutatakse asju põhjalikult. Aga selleks, et seda tema juttu, mida ta siin rääkis, täielikult ümber lükata, ma katsun põhineda ainult faktidele. 

Kui see teema avalikuks tuli, siis advokaat Ginter tegi ju päringud, palus saata PPA-d materjali selle kohta, fotod, kus tema autot on pildistatud, ja mitte ainult numbrimärkidega numbreid, vaid kas fotodel oli ka inimesed, kes selles autos istusid. See oli pikema aja peale juba tehtud ja päris palju kuid möödas, nii et fakt on see, et inimesi koos numbrimärkidega pildistatakse. 

Teine fakt. Lugupeetud õiguskantsler Ülle Madise ütles ju väga selgelt välja, et selle süsteemi jaoks ei tohi mitte ühtegi senti kulutada. Miks ta seda ütles? Põhjusel, et tegemist on ebaseadusliku tegevusega, sest Riigikogu pole seda seadustanud. 

Peaministri väited selle kohta, et seda kasutatakse ainult raskete kuritegude puhul, piiririkkujate tabamiseks, kadunud isikute jaoks ja milleks veel, tegelikult see on häma. Mul on olemas kirjalikud tõendid selle kohta, et kõik need salvestised kasutatakse siis ära, kui selleks on vastav vajadus, ja sugugi ei puuduta neid raskeid kuritegusid ega ka mingeid kadunud isikuid, vaid see on süsteemi osa, mida saab kasutada siis, kui selleks tekib vajadus. 

Ja just neidsamu tõendeid, mida tegelikult on kogutud ebaseaduslikult, kasutabki politsei kriminaalmenetluses tõendina ehk siis PPA arvutisüsteemis alla laetud, muu hulgas ka avaliku kaamerate, nõndanimetatud numbrituvastuskaamerate salvestusi. Kohtumenetluses ei ole tegemist lubatud tõenditega, mistõttu ei saaks ega ei tohiks neid tegelikult kasutada. Miks ma saan sellise väite välja öelda? Aga just sellepärast, et kui kõik oleks korras nagu Norras, ütleb kõnekäänd, siis poleks mingit tarvidust praegu seda süsteemi peatada ja tuua ta uuesti Riigikogu menetlusse, et see asi seadustada. See määrus on tegelikult ebaseaduslik. 

Aga asja põhiuba on selles, et tegelikult on need isikud, kes on teostanud sellist salvestust, pilve laadinud ja vajadusel sealt andmeid välja võtnud, on teostanud riiklikku järelevalvet karistusseadustiku mõttes ebaseaduslikus korras. Ja mina tahaks nüüd teada, kas keegi jõustruktuurides, prokuratuuris, politseis algatab ka kriminaalasja selles koosseisus. Kindlasti mitte, sellepärast et hunt hunti ei murra. Aga põhiseadus seda tegelikult ju ei luba, et meil on jälgimisühiskond. 

Ja vaatamata sellele on ka siin saalis neid, kes ütlevad, et nii peabki olema, ütlevad need, kes ei ole näinud Nõukogude aega, kes ei tea, mis on ebaseaduslik jälitustegevus ja mismoodi jälitatakse. Meie peaksime olema õigusriigis ja kui me hakkame seadustama, siis enne seda on vaja need isikud vastutusele võtta selles osas, et nad on teostanud riiklikku järelevalvet ebaseaduslikus korras. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh! Kuulates seda debatti, ega mul, pean tunnistama, ei olnud esialgu plaanis tulla siia oma seisukoha avalikuks tegema. Aga debatt oli tuline ja peab tunnistama, et peaministri vastused ei olnud need vastused, mida oleks tahtnud siinsamas Riigikogu saalis kuulda. Minu arust, mis nagu puudus oli, et kes siis kogu selle asja eest vastutab, kas mingi vastutus üldse on siin olemas või ei ole. 

Mis selgus? Kogu see protsess on kestnud päris pikalt. Päris pikalt on toimunud ebaseaduslik, tegelikult võime seda öelda, jälitustegevus, erinevate ministrite ajal. Ja kui nüüd see tuli ilmsiks, siis tegelikult ühed isegi siin pooldavad, mis siis ikka, kaamerad peavad tegema tööd edasi, ajame selle õigusküsimuse ka korda ja lähme nagu edasi, on ju. 

Aga noh, see ei ole nagu õigusriigile kohane. Kui mingisugused tegevused rakendatakse, siis nad peavad ka vastama seadustele ja olema õiguspärased. See kõik, mis toimus vahepeal nende kaameratega, ei olnud õiguspärane. Ja kes siis selle eest vastutab? Me ei ole seda vastust kuulnud. Tuleb välja, et mitte keegi. Ja sellisel viisil juhitakse riiki. 

Eriti kummastav oli tegelikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja, kes andiski sellise nagu info edasi, et aga lähme edasi, oli mis oli, see, mis oli, ka oli õige, ja nüüd tulebki edasi minna.  

Ja täpselt samamoodi pani imestama, kuidas ka eelmine siseminister Lauri Läänemets oma ühes intervjuus ütles, et jah, tõesti, me peame tegema, õiguslikud küsimused tuleb ära lahendada, seadus tuleb vastavusse viia, aga tema oleks vaatamata kõigele ikkagi need kaamerad hoidnud töös. Endine siseminister, praegune Riigikogu liige ja kummastav, et veel sotsiaaldemokraat. Seepärast et sotsiaaldemokraatidelt oleks seda kõige viimasena üldse arvanud, et kuuleb. Ju siis on ka sotsides uued tuuled ja hoopis teistsugused, kui nende programm seda ette näeb.  

Hanimägi tegelikult oma kõnes ju kaitses eelmist siseministert ja seda seisukohta. Ega tal vist teisi valikuid ei ole. Ja ma arvan, et väga paljuskis, arvestades ka, et eelmine siseminister päris pikalt seda valdkonda juhtis, on eelmise siseministri tegemata töö.  

Ja ma arvan, et praegu, et peatati kaamerate töö, see ongi õige. Enne need kaamerad ei tohigi tööle panna, kui on seadusliku poole pealt asjad klaariks tehtud ja õigus on jalule seatud. Lihtsalt me peame mõistma, et seda tuleks teha päris kiiresti. Et vajadusel ma arvan, et me võime, ja kutsun üles ka Riigikogu esimeest, kutsun üles kutsuma kokku erakorralise Riigikogu istungi,  kui see küsimus tegelikult on päevakorras ja kui minister on valmis seda suvel tulema ka esitama meie ette. 

Nüüd siis päris kummastav oli ka sotside esindaja sõnavõtus, et ta tõi ühe näite, mis puudutab telefone. Ta väitis siin, et telefone ka siin jälitatakse ja kuulatakse pealt, aga ju siis ta teab rohkem kui meie siin. Ta väitis ka seda, et neid ju materjale, neidsamuseid kaamerapilte on kasutatud ka kohtutes, et see on ju kõik seaduspärane olnud. Siin tekib järgmine küsimus, et kas ei ole nagu siis suuremgi probleem kui ainult siis Politsei‑ ja Piirivalveametis, et ongi suurem nagu probleem, kui neid materjale kasutatakse ka kohtutes ja väidetakse, et see on ka nagu nii-öelda seaduspärane. Need on kõik need sõnavõtud või need mõtted, mis ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja siin ju ka meile edastas.  

Ja ma kordan veel üle …

Kas vajate lisaaega?

Ei vaja. Aitäh!

Selge.

Me elame õigusriigis ja ma loodan, et me elame õigusriigis, ja vastavalt sellele tegelikult tuleb ka toimetada. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud esimees! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Ühiskonnas tekib turvatunne siis, kui avalik sektor ja valitsus annab selgeid signaale selles osas, mida nad teevad. Nende politseikaamerate osas need signaalid olid kõike muud kui selged. Esiteks ministritest keegi ei tunnistanud, et selline jälgimine üldse toimub. Iga kuu tehti 20 miljonit pilti inimestest ja avalikkus sellest mitte midagi ei teadnud. Eriti hämmastab see, et ministrid väidavad, et nemad lihtsalt isegi ei teadnud sellest midagi. 

Kuidas see võimalik on? Kas tegelikult teati, aga varjati seda avalikkuse eest või siis on tõesti võimalik selline olukord, kus meil avalikus sektoris võidakse käivitada protsesse, millega isegi valitsuse liikmed pole kursis ja mida isegi ei kontrollita? Tegelikult need mõlemad variandid on ohuks demokraatlikule õigusriigile. 

Politsei täna toob välja, et seadust rikutud ei ole. Tänaseks on tegelikult juba kinnitatud fakt, et sellist seaduslikku alust kaamerate kasutamiseks ei olnud. Ma räägin ka seda, et eraldi teema oli ka see, kuidas Siseministeerium koostas memo, juriidilise analüüsi sellest, kuidas see õiguslik alus siiski on olemas, aga sellele pandi AK-märge ja põhimõtteliselt on salastatud 75 aastaks. Mis mõttes? Me räägime inimeste põhiõiguste kaitsest ja sellest analüüsist ja see on AK-märke all 75 aastaks. Siis, kui ma seda tõstatasin mitu korda ja ka õiguskomisjonis, siis tehti lõpuks avalikuks, mis lõpuks ka tõestas seda, et õiguslikku alust kui sellist ei olnud. 

Ja nüüd muidugi on poliitilised jõud, eelkõige olen kuulnud sotsiaaldemokraatide poolt, kes soovivad seda küsimust kiires korras reguleerida. Esiteks, mina selle protsessiga ei kiirustaks ja teiseks, üldse demokraatlikus õigusriigis ei saa need protsessid toimida vastupidises suunas, et alguses paneme kaamerad tööle, iga kuu pildistame 20 miljonit, teeme 20 miljonit pilti iga kuu ja siis tagantjärele püüame seda kiires korras seadustada. 

Mina ei tõttaks ka samamoodi kritiseerima tänast siseministrit. Mina toetan seda otsust, et see peatati kuni selle õigusliku selguseni. Ja eriti ma arvan, et sotsiaaldemokraadid ei peaks kritiseerima tänast siseministrit, sest teie käes oli see portfell mitu aastat. Eelmisel aastal tuli õiguskantsleri kiri palvega inimeste põhiõigusi kaitsta ja sellele ei reageeritud. Selles osas ma nõustun Marju Lauristini kriitikaga, mis on täna ka ERR-is kajastatud. Täna on vähemalt esimene kord, kui me reaalselt seda avalikult arutame siin saalis, et inimesed kuulevad seda arutelu. Siiamaani seda arutelu kui sellist polnud, seda teemat lihtsalt vaikiti maha. 

Ja veel see jutt on ka, et miks me seda debatti ja teemat üle tähtsustame, teeme kiiresti eelnõu ära, mis see probleem on. Mina soovitan vaadata siinkohal välisriikide praktikat. Seal selline isikuandmete kaitse, kaamerate paigaldamine on väga rangelt reguleeritud. Selline olukord, mis meil on täna tekkinud, lihtsalt seal poleks olnud võimalik, see oleks nii suur skandaal, no ma ei kujutagi ette. Soovitan lugeda ka Euroopa Kohtu lahendeid, kus ei lubata üldse isikuandmeid koguda ja säilitada ja kusjuures seal isegi ei lubata säilitada kurjategijate andmeid. Euroopa Kohus on lausa selliseid lahendeid teinud. 

Ja nüüd siis tagasi tulles selle juurde, kuidas on kaameraid kasutatud? Esiteks, PPA ütleb, et kõik on tehtud õiguspäraselt, aga samas ka siinkohal räägitakse endale vastu. Nimelt oli teostatud kontroll, Politsei- ja Piirivalveamet ise selle teostas ja nad ise tuvastasid mitmeid puuduseid. Esiteks kaamerate panek. Kaamerate ülespanekul peaks iga kord olema analüüs ja hinnang, ohuhinnang ehk siis tegelikult kaameraid ei saa lihtsalt niisama panna kuskile igaks juhuks, äkki läheb vaja. Ja see kontroll tuvastas, et selliseid analüüse tihtipeale ei tehtud. Vähe sellest, et seda võimalikku ohtu ehk alused, et kui on võimalik oht, siis pannakse, eks ole, kaamera üles. Esiteks, seda sätet tõlgendatakse väga laialt, on üks asi. Aga teine asi, et seda isegi üldse ei võetud aluseks. Lihtsalt kuhu sooviti, sinna pandi kaamerad. See on PPA kontrollis olemas. 

Lisaks oli öeldud, et ligipääs on piiratud ametnike ringil. Nüüd ma küsin: 1300 ametnikku, kaasa arvatud Maksu- ja Tolliameti ametnikud – kas see on piiratud ring? Ei ole piiratud ring minu arvates. Lisaks tuuakse välja, et päringud on põhjendatud. Samas ei tooda välja, mis paragrahvi alusel, mis olukordade jaoks kogutud andmeid kasutati. Ja mis kõige olulisem, kas neid logisid on kontrollinud ka sõltumatu organ, nagu näiteks Andmekaitse Inspektsioon, seda välja ei tule sellest kontrollist. 

Ja nüüd ongi probleem selles, et seda kõike püütakse tagantjärele seadustada, andes tegelikult isegi veel rohkem õigusi. Õiguskomisjonis on need eelnõud olnud arutlusel. Nüüd uuesti hakkame, see eelnõu, mille me maha hääletasime, hakkame seda nüüd uuesti homme arutama. Ja seal ongi probleem selles, et tegelikult mida mina näen, et PPA-le antakse väga palju õigusi juurde, aga samas ikka veel inimeste põhiõigused jäävad kaitseta. Näiteks ikka veel ei reguleerita seda, mille alusel kui palju kuskile kaameraid paigaldatakse. Aga minu arvates on see diskussioon vajalik, et kui palju peaks meil olema kaameraid avalikus ruumis, mis tihedusega, mitte nii, et meil on pandud, eks ole, kuidagi suvaliselt need kaamerad ja me nüüd tagantjärele selle eelnõuga selle ära seadustame. Peaks olema väga konkreetne säte, mida ei oleks võimalik kuritarvitada. 

Ja veel üks aspekt, miks see on oluline. Näiteks on kirjas see, mida ma ka peaministrile mainisin, et lisaks sellele, et pildistatakse autosid, pildistatakse ka isikuid, kes autos asuvad, aga ka isikuid, kes viibivad kõrval ja seejuures ei ole võimalik nende isikute nägusid hägustada. See on arutelu koht, kas me seda aktsepteerime. Ja siin käis veel korra selline mõte läbi, et mis te muretsete, mida nende andmetega ikka tehakse. Õiguskantsleri büroo ja Andmekaitse Inspektsioon on välja toonud, et probleem on selles, et tegelikult nende andmete abil on võimalik kindlaks teha inimeste igapäevaseid liikumisharjumusi. Ja siit on jällegi seesama küsimus, mida ma tõstatasin. 1300 ametnikku, et kas me selle eelnõuga, mida me arutame, kas see on see, kas me tahame nii palju õigusi anda.

Ja see, mida ma olen juba ka meedias välja toonud, on vähemalt viis punkti, mida tuleb seadustada, eks ole. Alused, siis on andmed, mida üldse tohib koguda, siis kolmas on hävitamine ehk 100 pärast tuleb andmed hävitada, siis peab olema igal inimesel võimalus andmetega tutvuda, mis on riik tema kohta kogunud, ja viimaseks peaks olema tagatud ka sõltumatu järelevalve, sõltumatu organ, kes seda kõike kontrollib. Aga ilma selleta edasi liikuda ei saa. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Head kaasettekandjad, kes on juba oma kõned ära pidanud! Siin on väga palju nii selle debati käigus kui ka kõnede käigus juba ära öeldud, aga ma lisaksin siia juurde ühe sellise aspekti, mida ei ole veel keegi täna isegi maininud. Ei olnud võimalik ka rohkem küsida, meil on ju arupärimiste formaadis igalühel ainult üks küsimus. Siin on hästi palju räägitud selle arupärimise võtmes ja üldse kogu selle probleemistiku võtmes, mis meil on – üllatus-üllatus! – ühtäkki välja tulnud, ja nagu ka täna siin peaminister korduvalt oma vastustes ütles, et ega probleemi ju tegelikult ei olegi rohkem kui selles, et midagi on nagu välja tulnud ja nüüd me peame sellega tegelema. Mina ikkagi küsin, ma küsisin ka oma küsimuses, tõin välja selle, et kui ei oleks välja tulnud, huvitav, kas me siis ei arutakski seda siin ja ei peakski seda debatti ja ei tulekski keegi peaminister ega keegi valitsusest ei tuleks meile seaduseelnõud, kus siis seletuskirjas oleks kirjas, et seda eelnõu on vaja selleks, et viia see, ütleme, kujunenud olukord vastavusse seadusandlusega ja uute vaadetega seadusandlusele, kõik see andmekaitse ja kõik need teised aspektid, millest on ka täna siin väga palju räägitud. 

Aga siin on selle arupärimise kontekstis tõstetud ikkagi, just nagu selle – kuidas ma ütlen? – õigustajate poole pealt on tõstetud turvalisuse teemat ja seda, et kas kogu see võrgustik oli seaduslik või ei olnud seaduslik – ärme sellest siin praegu räägi –, aga seda oli vaja selleks, et pätid kinni püüda. 

No heakene küll, eks ju, turvalisust me tahame kõik ja pätte me tahame ka, et saaks kinni püütud. Nüüd, natukene kõrvalteema, ma küsiksin irooniliselt, et kui me need pätid kõik oleme kinni püüdnud, kuhu me nad paneme. Vanglasse me neid ju ei pane. Vanglasse me toome Rootsist 600 mõrtsukat, vägistajat ja muidu kurjategijat, eks ole. Vanglasse me neid ju ei pane. Või ma ei tea, kuhu me nad paneme. Et selline kognitiivne dissonants on siin kogu aeg õhus. 

Aga kogu seda asja, kui me räägime turvalisusest ja pättide püüdmisest, on hakatud lahendama valest otsast, kas siis teadlikult, tahtlikult või kogemata või teadmatusest või ebapädevusest või millest iganes. Aga me teame Euroopa näidete varal, ja see on jõudnud ka juba Eestisse, et kui me räägime kuritegudest ja kui me räägime sellistest suurtest kuritegudest – vägistamistest, röövimistest ja üleüldse ka suurematest ja väiksematest pätitegudest ja kuritegudest –, siis ka meil tegelikult on juba see protsent väga suur, et need pätid on immigrandi taustaga. Euroopas on see juba valdav ja nüüd see on jõudnud ka Eestisse. Ja selle asemel, et kontrollida seda teisel viisil, näiteks ma toon Soome näite ja Hollandi näite, võib-olla teistes Euroopa riikides on seda ka, aga lihtsalt Soome ja Hollandi näidet ma tean. Me teame, et meil Euroopa Liidus öeldakse alati selle peale, et meil on inimeste ja tööjõu ja rahade ja kõige vaba liikumine. Hästi. Aga sellest hoolimata näiteks Soome ja Holland kas siis piiravad või vähemalt kontrollivad seda inimeste liikumist niimoodi, et näiteks, kui sa lähed Soome või Hollandisse, tahad minna sinna elama või siis töötama, siis ei ole nii, et tulevad, kes tahavad, ja teevad ja toimetavad, kuidas iganes. Seal on väga lihtne: sul peab olema, sa üürid mingi elamise, selleks peab sul olema legaalne üürileping, ja sa ei saa enne ka pangaarvet avada kohapeal ega sa ei saa ka endale kohalikku telefoniliitumist, kui sul seda ei ole. Niimoodi, et kohalikud nii-öelda turvalisusstruktuurid … 

Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks, palun.

Aitäh!

… kohalikud turvalisusstruktuurid kontrollivadki läbi selliste asjade seda, kes neile tuleb, kus nad elavad, pangakontode kaudu, kuidas nende rahad liiguvad, ja telefoniliitumiste kaudu, eks ole, kellega nad räägivad. Ja sellega nad saavad väga palju sellist, ütleme, vajalikku turvalisuse huvides kontrolli juba ära teha. 

Aga mis meie teeme? Meie ehitame hoopis üles sellise varjatud kaamerate jälgimise süsteemi, jälgime lausaliselt kõike ja kõiki ja siis ütleme, et see on meie endi turvalisuse huvides. Vabandust, kõigepealt tuleb kontrollida immigratsiooni, mitte kontrollida oma inimesi. See on asi, mis tuleb kõigepealt ära teha, ja siis alles hakkame rääkima, kui palju meie oma inimestest peab pättide püüdmiseks pilte tegema. Aitäh!

Suur tänu, sulgen läbirääkimised. Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Üks hetk, veel ei sulge, peaminister soovib öelda mõned sõnad veel lõpetuseks.

Austatud juhataja! Head saalis viibivad Riigikogu liikmed! No vot, niimoodi see debatt siin läheb. Sellised teemad tegelikult peakski parlamendi debati sisu olema, et mismoodi on tagatud Eestis turvalisus ja kuhumaani ulatub turvalisuse tagamise vajadus riives põhiõiguste kaitsega. See debatt on juristide ja parlamentide töö. Ja ma arvan, et ongi väga hea, et parlamendis see debatt on. Sellised sõnavõtud siit näitavad ka, et ühest küljest justkui soovitakse rohkem kontrolli, ja siis öeldakse, et tegelikult vähem kontrolli. Tuleb ära otsustada, mis täpselt on mille jaoks. Näiteks seesama keskmise kiiruse andmebaasi puhul, mis debatti ühiskonnas ka peeti Andmekaitse Inspektsiooniga, kui ma nüüd korrektselt mäletan, siis see puudutab … Varro Vooglaiule ma kirjeldan, aga kohe ta lõpetab lobisemise, siis ma …

Head kolleegid, kas te soovite peaministrit kuulata?

Ei, ma lihtsalt … Varro Vooglaiule ma seda kirjeldasin, et keskmise kiiruse puhul lahendati see niimoodi, et need andmed anonümiseeriti ja hiljem kustutati, et inimesed ei oleks selles andmebaasis. See oli ka avaliku debati objekt, Andmekaitse Inspektsiooni loal seda eksperimenti läbi viidi. See informatsioon on ka avalikult kättesaadav. Õiguskomisjon saab seda kindlasti kasutada, kui seda huvi on, või Siseministeerium, kes iganes. 

Ja üldiselt maailmas meil jah ei ole mõtet panna pead liiva alla, tehnoloogiad arenevad, arenevad nii need, millega on võimalik jälgida, kui ka kurjategijad muutuvad nutikamaks. Ühiskonna huvi on tagada turvalisus raskete kuritegude puhul, nagu mainitud. Ja siis ongi seesama debatt, et see viia lõpuks lihtsaks, et mitut kaamerat tohib kasutada selleks, et püüda näiteks lastevastase kuriteo toime pannud inimene, millisel viisil. Seda debatti tulebki parlamendis pidada, sellisel viisil need debatid tegelikult kaaluvadki paika põhiõiguste võimaliku riive ja siis ühiskond teab. 

Ja selle konkreetse andmebaasi puhul, jah, mind hämmastab selline hoog öelda, et politseis või kuskil mujal peeti andmebaasi, millest me keegi ei teadnud. Kindlasti on töövahendeid või erinevaid andmebaase, millest me ka varem ei ole teadnud. Nüüd, kus me teame, anname au ajakirjandusele, kes selle välja tõi, politsei, kes selle juurdluse läbi viis, ja komisjonile, kes seda nüüd menetleb, ja nendele parlamendiliikmetele, kes on seda algatanud. See ongi debatt, mida parlamendis pidada. Nii et ma soovin jõudu parlamendile kogu suve kestvaks debatiks. Ja sügisel, loodan, on kvaliteetne produkt. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Vabandan veel kord peaministri kolleegide ees, ma ei olnud piisavalt tähelepanelik peaministri soovi suhtes sõna võtta. Ma üldjuhul ikkagi peale seda, kui on läbirääkimised lõppenud, enam rohkem sõnavõtuks võimalust ei anna, aga see oli minu viga ja sellest ei saa uut pretsedenti.  

Head kolleegid! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja oleme jõudnud teise päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Riina Solmani, Andres Metsoja, Priit Sibula, Helir-Valdor Seedri ja Tõnis Lukase 23. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine vaesuse leviku kohta Eestis. Arupärimine on numbriga 757. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Riina Solmani.

Aitäh teile, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Austatud kolleegid siin saalis ja oma telekate taga ning inimesed, kes te meid jälgite! Olen aprillikuus teinud peaministrile arupärimise koos oma fraktsioonikaaslastega, kuna ajakirjandus, aga ka meie teised institutsioonid riigis kajastavad süngeid tulevikuprognoose, mille järgi neljandik Eesti inimesi vaesub ja enim saavad pihta just noored pered. 

Eesti riigil on olemas see peidetud pool, mis jääb väljastpoolt tulnud külalistele nägemata, see on vaesus ja ääremaastumine. Selline olukord on nii meie saartel kui ka Eestimaa teistes otsades – Võrus, Valgas, Põlvamaal –, ja kõige hullem seis on Eestimaa kolmandas nurgas Ida-Virumaal, kus rohkem kui kolmandik elanikkonnast elab suhtelises vaesuses. Kõik need piirkonnad on läbisõitjate jaoks ilusad paigad toredate puhkamisvõimaluste ja kordatehtud linnaväljakutega, kuid vaesusnäitajate poolest jäävad need piirkonnad suurematele tõmbekeskustele – Tallinnale, Tartule, Harju- ja Tartumaale – kõvasti alla. 

Mina olen pärinud peaministrilt aru, mida ta teeb selleks, et ääremaadel ja maapiirkondades inimeste toimetulekut parandada. Nimelt on just peaministri erakond, Reformierakond, nimetanud madalapalgaliste tulumaksusoodustuste süsteemi jutumärkides maksuküüruks ja ta on väga vapralt asunud seda väljamõeldud maksuküüru kangelaslikult kaotama, tekitades sellega iga-aastaselt riigieelarvesse kahju üle 500 miljoni euro, mida tegelikult saaks rakendada just nimelt inimeste toimetuleku toetamiseks. 

Aga Reformierakond ja peaminister said sellest ka ise aru ja nad lükkasid selle niinimetatud maksuküüru kaotamise aasta võrra võrra edasi. Ja meie ei saa siiamaani aru, miks peaministri erakond sellest kümne küünega kinni hoiab, kuigi tegelikult toetas see niinimetatud lineaarne maksuvabastus just madalama otsa inimesi, kes said vähem teenistust või sissetulekuid, ja ülemine ots teenis kuni 8000 eurot, aga sinna küll raha tagasi vaja anda ei ole. 

Ja kui räägitakse ka sellest, et õpetajad ja veidi kõrgemapalgalised saavad sellest niinimetatud maksuküüru kaotamisest 100 eurot või veidi enam kuus raha tagasi, siis maksutõusukaskaad ja maksufestival järgmise kuue kuu jooksul võtab inimeste taskutest aastas miljardi lisaks. Ehk siis 100 antakse 300, võetakse ja nii edasi. 

Aga 2015. aastal seadis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärgi: kaotada kõikjal vaesus ning tagada väärikus ja hea elukvaliteet kõigile. Selle eesmärgi saavutamise tähtaeg, 2030, on seatud ka Eesti riigile ja meie oleme selle nimel nüüd 10 aastat tööd teinud. Viis aastat on veel jäänud. Selle sihini jõudmiseks on Eestis koostatud tegevuskava ja püstitatud mõõdetavad indikaatorid, mille saavutamist hindab Riigikantselei koos Statistikaametiga. Seal ülearu positiivseid tulemusi vaesuse kaotamise osas ei ole. 

Aga samas tahaks teada, kuidas edeneb Eestil vaesuse kaotamine ja elukvaliteedi tagamine kõigile vastavalt seatud eesmärgile ja kuidas peaminister ise hindab Eesti olukorda ja Eesti-poolse tegevuskava mõõdetavate indikaatorite seisukohalt, mille saavutamist jälgib tema Riigikantselei koos Statistikaametiga. 

Kuna vaesus on jätkuv probleem Eesti ääremaadel, siis mind väga huvitab, kuidas kavatseb peaministri juhitav valitsus vaesuse küsimust lahendada, milliste meetmetega ennetada elanikkonna sattumist suhtelise vaesuse piiridesse, kuna meid ootab ju maksutõus ees ja majandusnäitajad ei näita olulist tõusu märki või taastumise märke. Elukallidus on endiselt kõrge ja inflatsioon viib esmatarbekaupade hinnad inimestel eest ära. Inimeste toimetulek on juba sellest kõigest toimunust halvenenud. Ja mind väga huvitab, milles näeb peaminister lahendust inimeste toimetuleku parandamisel. 

Siinkohal ma lõpetan ja tänan kuulamast. Aitäh!

Tänan teid. Ja nüüd ongi suur au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt peaminister vastama teie küsimustele.

Austatud juhataja! Austatud arupärija! Austatud Riigikogu liikmed! Mõned märkused siia algusesse ja siis kohe arupärimise küsimused loen ka ette nagu ikka ja siis vastused, siis on mugavam jälgida. Mulle väga läks südamesse see esitus, et kõigepealt väljamõeldud maksuküür. Oleme siiski ausad, et see maksuküür ehk astmeline tulumaks on välja mõeldud Isamaa, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatide ühises loomingus. Riina Solmani öeldud lause, et selle kahju, selle kaotamise kahju riigieelarvele on 500 miljonit. Väga õigesti olete aru saanud või oled õigesti aru saanud, hea Riina, see tegelikult tähendabki, et inimestel jääb 500 miljonit rohkem raha kätte. Tõepoolest, nii ongi! Ja see tähendab seda, et inimesed saavad oma asjadega paremini toime, sellest ma räägin ka pikemalt. Eraldi läks mulle südamesse mõte, et õpetajad ja teised kõrgepalgalised võidavad. Jah, võidavadki. Aga noh, nimetada politseinikke, õpetajaid, päästjaid kõrgepalgalisteks, jäägu see siis sinu südametunnistusele. Ja faktina muidugi ka maksukoormus langeb, nii et ehk jõuan sellestki rääkida.

Aga võtame nüüd järjekorras küsimused. Kõigepealt esimene küsimus: "Kuidas edeneb Eestil vaesuse kaotamine ja hea elukvaliteedi tagamine kõigile? Kuidas hindate olukorda Eesti poolse tegevuskava ja mõõdetavate indikaatorite seisukohalt, mille saavutamist jälgib Riigikantselei koos Statistikaametiga?" Vastus. Suhteline vaesus on kõige suurem üle 65-aastaste üksi elavate inimeste seas. Samuti on vaesusrisk kõrgem üksikvanemaga leibkondades. Hea meel on tõdeda, et suhtelise vaesuse määr üksikvanemaga perede hulgas oli 2023. aastal 30,3%. Võrdluseks siis viimati Isamaa, EKRE, Keskerakonna valitsemisajal 2020. aastal oli vastav määr 36,6%. Samuti vähemalt kolme lapsega paari suhtelise vaesuse määr on vähenenud, 2023. aastal oli see 12,5%. Võrdluseks, 2019. aastal oli see 16,8%. Valitsus jätkab poliitikat, millega pensione ei vähendata, pensionite indekseerimine jätkub. Tulevikus jääb vanaduspensioniealiste tulumaksuvaba määr samuti kõrgemaks ehk 776 euroni kuus. Tänu sellele poliitikale tõuseb keskmise netovanaduspensioni suhe keskmisesse netopalka 2025. aastal ligi 50%-ni, mis on aegade kõrgeim tase. Pension on kasvanud ka oluliselt kiiremini kui hinnad. Keskmine vanaduspension kasvas esimeses kvartalis 10,6%, inflatsioon esimeses kvartalis oli 4,5%.

Teine küsimus: "Kuidas kavatseb Teie juhitav valitsus vaesuse küsimust lahendada? Milliste meetmetega ennetate elanikkonna sattumist suhtelise vaesuse piiridesse, kui valitsus on tõstnud makse, aga majandusnäitajad ei taastu, elukallidus tõuseb ja inflatsioon viib ka esmatarbekaupade hinnad inimestel eest ära? Inimeste toimetulek on juba sellest kõigest halvenenud. Milles näete lahendust inimeste toimetuleku parandamiseks?" Vastus. Heaolu saab saavutada vaid sissetulekute kasvuga. Valitsus astub otsustavaid samme jätkuvaks majanduskasvuks, alandades maksukoormust, vähendades bürokraatiat, loome keskkonna moodsa tööstuse kasvuks. Taastame lihtsa ühetaolise tulumaksu, kehtestame maksuvaba miinimumi 700 euroni kõigile. Kaotame juba siin mainitud sellesama Isamaa, Keskerakonna ühise astmelise tulumaksu ehk kõrgema maksumäära 34,5% palgavahemikus 1200–2100 eurot. Kõrgem maksumäär puudutas pea kaht poolt sadat tuhandet tööealist inimest. Maksuvaba määra kehtestamisega võidab keskmise palga teenija võrreldes 2025. aastaga 125 eurot kuus ehk 1500 eurot aastas. Kaotame ka praegu kehtiva esimesest eurost tulu maksustamise. Sellest võidavad just väiksema sissetulekuga inimesed või nemad oleksid seda kõige rohkem kandnud. Ja kõigile inimestele, nagu juba mainitud, tõuseb tulumaksuvaba määr 700 euroni, pensionäridele jääb see kõrgemaks: 776 euroni. Tühistame ka ettevõtte 2% kasumimaksu, rohkem raha jääb investeeringuteks.

Kolmas. Eestil on ka peidetud pool, mis jääb väljastpoolt tulnud turistidele nägemata – vaesus ja ääremaastumine. Selline olukord on saartel, kui Eestimaa teises otsas – Võru, Valga ja Põlva. Kõige hullem seis on Eestimaa kolmandas nurgas Ida-Virumaal, kus rohkem kui kolmandik elanikkonnast elab suhtelises vaesuses. Kõik need piirkonnad on läbisõitjate jaoks ilusad paigad toredate puhkamisvõimaluste ja korda tehtud linnaväljakutega, kuid vaesusnäitajate poolest jäävad need piirkonnad suurematele tõmbekeskustele Tallinnale, Tartule, Harju‑ ja Tartumaale kõvasti alla. Mida teete selleks, et ääremaadel ja maapiirkondades inimeste toimetulekut parandada? Vastus. Hea meel on tõdeda, et regionaalne ebavõrdsus väheneb, kuigi aeglaselt. Kui Harjumaa sissetulekud 2025. aasta esimeses kvartalis kasvasid 5,8%, siis näiteks Ida-Virus 6,9%, Jõgevamaal 6,8%, Valgamaal kasvas 6,7%, Saaremaal ja Läänemaal 6,4% ning Võrumaal 6,3%. Ehk siis Harjumaal kasvas vähem kui mainitud maakondades. Valitsus jätkab regionaalarengut toetava poliitikaga. Näiteks suuname vähemalt 40% ettevõtlustoetustest väljapoole Tallinna, Tartut ja nende linnade lähivaldu. Samuti parandame maapiirkondades elavate inimeste ja ettevõtete juurdepääsu kapitalile. Selleks koostab Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium ettepanekud, kuidas parandada laenu ja käendusinstrumentide tingimusi. Parema ühenduse tagamiseks regioonidega suurendame teedeehituse rahastust. Need uudised on praegu nii rahvusringhäälingus kui teistes portaalides. Pea 100 miljonit läheb täiendavalt teedesse, mis kindlasti on väga positiivne uudis.

Neljas. Reformierakond nimetab madalapalgaliste tulumaksusoodustuste süsteemi maksuküüruks ja on asunud seda väljamõeldud maksuküüru nüüd kangelaslikult kaotama, tekitades sellega iga-aastaselt riigieelarvesse kahju üle 500 miljoni euro ulatuses. Reformierakond sai sellest ka ise aru ja lükkas niinimetatud maksuküüru kaotamise aasta võrra edasi. Mis takistab praegu Reformierakonnal loobuda niinimetatud maksuküüru kaotamisest, mille tulemusena oleks vabanev rahahulk juba järgmisel aastal üle 500 miljoni euro, mis aitaks muuseas väga oluliselt lahendada inimeste vaesusprobleeme? Miks te tahate tekitada riigieelarvele üle 500 miljoni euro miinust juurde ja süvendada vaesust? Vastus. Maksuküüru kaotamisega ehk tulumaksuvaba miinimumi järsu tõusuga me alandame maksukoormust ja inimestele jääb rohkem raha kätte. Ühtse maksuvaba määra 700 euro kehtestamisega, maksuküüru kaotamisega võidab keskmise palga teenija igakuiselt 125 eurot ehk aastas 1500 eurot rohkem raha. Näiteks õpetaja, keda te siin enne mainisite, töötasu alammäär on 1820 eurot. Õpetajad saavad juurde vähemalt 1058 eurot aastas. Tegevväelaste 2024. aasta töötasu keskmine määr oli 2574 eurot ja tegevväelased võidavad maksureformiga vähemalt 1420 eurot aastas. Ja sellepärast võidavad, et viskamegi prügikasti Isamaa, Keskerakonna ja sotside ühise astmelise tulumaksu. Nii jääb inimestele rohkem raha kätte. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Auväärt peaminister! Kuulsin teie rõõmsat ülevaadet vastustele. Sain ma nüüd õigesti aru, et vaatamata sellele, et enamik toidukraami ostetakse soodushinnaga ja kõik need muud probleemid, inflatsioon ja stagnatsioon pikalt, võite kinnitada, et elu on Eestis teie valitsemise ajal paremaks läinud, Eesti inimeste elu? Saate kinnitada seda meile?

Ma saan kinnitada seda, et need sammud, mida me astume, alandame maksukoormust, see tähendab seda, et inimestele jääb rohkem raha kätte. Ma saan kinnitada, et see raha, mida me kogume täiendavalt või võtame laenuna, läheb kaitseinvesteeringuteks, et Eesti oleks kindlalt kaitstud. Ma saan kinnitada seda, et väiksema palgaga teenistuses ja keskmise palgaga inimestel läheb elu lihtsamaks. Lastega peredel tuleb kergendus automaksust, puudega inimestel samamoodi ja kogutud raha läheb teedesse. Ma arvan, jah, me teeme elu Eestis paremaks. Nagu koos ettevõtjatega, kui te lähete valitsus.ee leheküljele, siis seal on väga mugav loend, kust saab vaadata, on ka kirjas kõik needsamad nõuded, mida me kaotame. Meil on käimas praegu Eesti ajaloo, ma julgen arvata, Eesti ajaloo suurim bürokraatlike nõuete kaotamise programm. Need on asjad, mida me teeme kaitsmise, majanduse konkurentsivõime kasvatamise kõrval paljudes valdkondades. Nii et see loetelu on päris pikk. Nii et meie pingutus on suunatud sellele, et inimeste elu läheks paremaks.

Riina Solman, teie küsimus peaministrile.

Millal ma saaksin selle protseduurilise küsida? 

Küsimus peaministrile, palun! 

Selge, aitäh! Austatud peaminister! See teie jutt, et raha jääb rohkem kätte, elu läheb lihtsamaks, kõik läheb paremaks, no see ei vasta ju tõele, see on ju silmamoondus. 26 maksu, 26 eri maksuliiki: käibemaksu tõus 24%, juuli 25, inimeste tulumaksu tõus 24% tasemele, jälle, eks ole, samasugune tõus, juriidilise isiku tulumaksu tõus 24% tasemele, 2026 aasta, ettevõtluskonto ja nii edasi ja nii edasi. Ei jää inimestele rohkem raha kätte. Kui te ütlete, et minu südametunnistusele jäägu, et õpetajate, politseinike palgad oleks justkui kõrgepalgaliste inimeste palgad, siis tõepoolest, kui te vaatate ääremaadele, siis seal nad seda kindlasti ka on. Seal pole inimestel üldse tööd ja inimesed siserände korras lahkuvad juba aastaid-aastaid Tallinnas, Tallinnamaale siia, Harjumaale siia kuldse ringi valdadesse ja Tartusse, Tartumaale, sinna ümbrusesse, sest elukallidus tõuseb ja mujalt ei saa enam normaalseid töökohti. Kuidas te kommenteerite, et elu lähebteil paremaks? Rääkige palun tõtt.

Aitäh!

Aitäh! Nii, maksukoormuse numbritest kõigepealt, et oleks olemas need numbrid. Maksukoormus on sellel aastal 36,8%, järgmisel aastal 35,6% ja aastaks 2029 langeb ta umbes 35%-ni 35,1%, 35%. Maksukoormuse langus tähendab seda, et nii majandusele kui inimestele jääb rohkem raha kätte. Ja mind isegi veidi üllatab mõningase poliitika kogemusega, et Isamaa Erakond, mida te ju esitate, endiselt võitleb nii visalt selle astmelise tulumaksu säilimise eest, mis korjaks inimestelt 500 miljonit eurot rohkem ära. Ma ei tea, miks te selle eest nii innukalt võitlete, ma ei saa sellest aru, tunnistan ausalt. Tegemist on ebaõnnestunud astmelise tulumaksu kehtestamisega. Kui te leiate Keskerakonnaga ja EKRE-ga ühisosa või sotsidega ühisosa astmelises tulumaksus, siis ilmselt sedagi oleks võimalik paremini teha, kui see ebaõnnestunud maksuküür. Nii et igal juhul see kaob. Ma tean, ka sotsiaaldemokraatidel on olnud aeg-ajalt mõtteid, et seda tuleks edasi lükata. Aga kõige suurem sellise astmelise tulumaksu eest võitleja on Isamaa, kes ütleb, et maksuküüru ei tohi mitte mingil juhul kaotada, sest see toob riigieelarvele kahju 500 miljonit. Aga tuleb panna see teine pool juurde, seesama 500 miljonit jääb inimestele rohkem raha kätte, ja see on oluline.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui te vastasite hea kolleegi Peetri küsimusele, no see pani küll kulmu kergitama, ja ma arvan, et mitte ainult mul, vaid kõikidel inimestel, kes parasjagu vaatab ja kuulab meid. Meil on nagu kõik hästi, tundub nagu ilus muinasjutt. Ma oleksin tegelikult väga õnnelik, kui see teie väljaöeldu vastakski tõele.  

Nüüd jõuame tagasi maksukoormuse juurde. Te ütlete, et maksukoormus meil langeb. Samas, vaadates 2024. aastat, oli 33,6%, 2023 oli see 34,2%, 2024. aastal oli 35% ja nii nagu te ütlesite, on meil 36,8% see aasta. Rääkimata tarbimismaksudest. Ja tõsi on ka see, mis on statistikast välja toodud, et tegelikult inimeste toidukorv on õhem. Ehk siis tänu tulude vähenemisele ostetakse vähem toitu ja see tegelikult mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist.

Aitäh!

Ma isegi ei saanud aru, mis see küsimus täpselt oli. Aga kui te ütlesite, et te oleks väga õnnelik, kui minu öeldu vastaks tõele, siis täpselt needsamad programmid, bürokraatia vähendamine, valitsus.ee leheküljelt kergesti kontrollitav, see ei ole meile kummalegi üle jõu käiv, me saame mõlemad järgi vaadata, kas see vastab tõele. 

Ja ma olen kindel, et ettevõtjad võivad kinnitada, et see töö käib päris hoolega. Mina ütleksin, et isegi täiesti 1990-ndate mastaabis, asjad liiguvad päris-päris kiiresti. Minu meelest see valitsus töötab päris hästi. 

Teiseks, maksukoormuse alanemine on ka fakt. Me võime rääkida erinevaid ajastuid ja erinevaid asju. Aga see, mida mina valitsuses saan kujundada, on see, mis tuleb – tulevik. Ja selles tulevikus maksukoormus alaneb, maksusüsteem läheb lihtsamaks. Kaotatakse ära seesama astmeline tulumaks, mille loomingus siis ka Keskerakond on olnud osaline, aga mille eest täna võitleb Keskerakonna eest rohkem isegi Isamaa – ma ütleks ausalt, et nad on asunud teie eest astmelise tulumaksu võitlusesse. Eks te peate siis omavahel arutama, kumb on suurem astmelise tulumaksu pooldaja, kas teie või nemad. Ja fakt on see, et selle astmelise tulumaksu kaotamisel 2026. aastal inimestele jääb rohkem raha kätte. Selleks on ka needsamad maksukalkulaatorid, kust igaüks saab vaadata järgi. 

Ma möönan loomulikult, ma olen seda korduvalt ka avalikult öelnud, et näiteks tulumaksumäär ja käibemaksumäär on kõrgem, kui meile meeldiks. Aga kaitsekulud on samamoodi kõrgemad, kui meile meeldiks. Selle põhjus on sõda ometi. Ja see tähendab seda, et järgmisel aastal on meie kaitsekulud pretsedenditult kõrged üle 5% SKP-st aastas. Üle 5%, see on miljardeid raha. Selle täitmiseks me võtame laenu, üksiti maksudest ei piisa selleks, selleks et järgmised põlvkonnad saaksid Eestis ennast hästi tunda. Sõja põhjus ja probleem on Putini, mitte Eesti poolel. Nii et see raha, mida me kogume, läheb oma riigi pidamiseks ja kaitsekulutuste kasvatamiseks. Eelarve ja kõik muu kasvab ju vähem kui kaitsekulutused ja sotsiaalkulud. 

Nii et jah, ma arvan, et me võime seda debatti siin veel korduvalt pidada. Ilmselt suvel peame seda debatti vähem. Sügisel siis jätkame jälle. Aga ma ütleksin kenasti, et need faktid siiski, mis näitavad maksukoormuse vähenemist, on reaalne. Ja see tähendab seda, et inimestele jääb rohkem raha kätte. 

Ja maksuküüru kaotamist meie edasi ei lükka. Ma saan aru, et Isamaa ja sotsid võitlevad või Keskerakond, aga nii see on ju kokku lepitud, ära seadustatud ja nii juhtub. 

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te rääkisite põhjalikult ja pikalt sellest, kuidas õpetajad ja politsei ja päästetöötajad võidavad maksuküüru kaotamisest, kuidas automaksu korral laste eest tuleb lisavabastus. Aga on terve hulk inimesi, kellel aastas tuleb võitu võib-olla 12 eurot, võib-olla mitte sedagi, ja on inimesed, kellel ei olegi võimalik olnud autot muretseda ja neil on lapsed. Mina räägin toimetulekutoetusest ja selle piirist. 

Ja küsimus ongi, et lisaeelarvesse esitasid sotsiaaldemokraadid ka muudatusettepaneku toimetulekupiiri tõstmiseks, sellepärast et viimase kahe aastaga on toiduainete hinnad kerkinud 40% ja väga palju on tulnud juurde abi vajavaid peresid. Küsimus on, kas teie meelest see toimetulekupiir peaks tõusma, sest see on tegelikult hetkeolukorras praegu hädavajalik, et lahendada need olukorrad, mis tulevad sügisel kütteperioodiga seoses.

Aitäh, hea küsija! Me ju seda vist eelmise nädala infotunnis omavahel arutasime. Ja sellel hetkel ma ju ütlesin, et julgeolekulisaeelarves, kus meil on muu hulgas ka meediavõimekuse tõstmine, aga ka vastuluurevõimekuse tõstmine, kriisivalmiduse tõstmine, riigieelarve muid teemasid ei lisata, vähemalt meie ettepanek see ei ole. Aga RES-is ehk augusti või riigieelarve arutelus, augustis mis algab, kindlasti oleme nõus seda arutama ja peame seda vajalikuks arutada. Sest nagu te ka infotunnis küsisite ja meenutasite, et Jürgen Ligigi, kes ei ole maailma just kõige lahkem rahandusminister, on öelnud, et selle järgi võiks olla vajadus. Nii et me kindlasti arutame seda augustis. See debatt oli meil just mõned päevad tagasi.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Teile ka väga tuntud investor ja ettevõtja Kristi Saare on öelnud sellise mõtte – ma ei tsiteeri, aga enam-vähem ütlen selle edasi –, et iga järgneva koalitsioonileppega on oluliselt rohkem pihta saanud väiksema sissetulekuga inimesed. Ta tõi näiteks päästjad, poemüüjad. Ta ütleb ka seda, et ta vaatab seda protsessi piinlikkuse ja häbitundega. Mis te arvate peaministrina, miks väga hästi hakkama saav inimene niimoodi mõtleb?

Aitäh! Faktides on siiski nii, et sellesama maksuküüru kaotamisega, mis siin tundub see peadebatt olevat, ehk tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega võidavad just väiksema ja keskmise sissetulekuga inimesed. Nagu me tuvastasime, õpetajad, te vist mainisite, poemüüjad, politseinikud, paljud teised. See on pigem sedapidi. Ja seesama esimesest eurost, vabandust, tulumaksu kaotamine, mis sotsidega koos sai kehtestatud ja nüüd, mille see valitsus tühistab, seegi aitab väiksema sissetulekuga inimesi, see on selles koalitsioonileppes. Nii et võib-olla hea kõneleja ei olnud kursis kõikide faktidega. Aga minul ei ole vähimatki selle vastu, kui inimene soovib ise ühiskonda rohkem rahaliselt panustada, tal selleks võimalusi on. See on temast väga liberaalne ja igati mõistlik viis, nii et ta saab seda kindlasti teha.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kuulge, härra peaminister! Te ju teate väga hästi, et me kõik teame seda, et teie valetate. Kui me loeme kokku kõik need juba olnud maksutõusud, lõivud ja tasud, mis on tõusnud ja mis veel tõusevad, siis lihtne aritmeetika näitab, et maksukoormus mitte ei alane, nagu te väidate, vaid hoopistükkis on juba tõusnud ja tõuseb veelgi täiesti kolossaalse määral. Sellele lisaks hinnad tõusevad, inflatsioon möllab, kõik erinevad toetused vähenevad, ostuvõime väheneb meie inimestel. Ja teie väidate, et meie inimestel läheb ikkagi üha paremini. Kas teil piinlik ei ole?

Aitäh! See debatt oli päris kvaliteetne teie küsimuseni, ma ütlen viisakalt. Aga ma ei vasta samaga. Ma vastan viisakalt. Andmete kvaliteet on Rahandusministeeriumist, mis näitab maksukoormuse vähenemist. Seesama andmestik, mida ma enne lugesin ka Riina Solmanile vastates ette, kirjeldab seda, kuidas paljudes maakondades on tõusnud sissetulekumäär kiiremini kui näiteks Harjumaal, kuidas pensionide asendusmäär on oluliselt kasvanud, nagu on kasvanud alampalk ja nii edasi. 

Nii et need on kõik viisakad faktid, mille allikad on olemas. Seetõttu proovige jah seda debatti faktidest lähtuvalt pidada, mitte inimesi, kuidas öelda, sildistada.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Hea kolleeg Riina Solman, siin on üks küsimus selles. Jaa, küsimus istungi juhatajale, Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma juhin tähelepanu, et peaminister nimelt nimetas minu nime, kui ta ettekannet tegi, isegi korduvalt ütles ta Riina Solman.

Aga see ei ole läbirääkimised, hea kolleeg. 

Kuidas?  

Need ei ole läbirääkimised praegu? (Räägivad samal ajal.)

Et siis ta võib nimetada? Ma ei saa nagu vastata sellele, mis mulle tundub, et on nagu kohatu?

Vastusõnavõtu vormi praegu nagu ette nähtud ei ole, see on läbirääkimistel see võimalus olemas. Aitäh, head kolleegid! Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti probleem ei seisne selles, et me oleksime vaene riik ega suudaks tagada kõigile elanikele väärikat elatustaset. Meie probleem on prioriteetides. 

Eesti kulutab sotsiaalvajadustele 15% oma SKP-st, mis on kaks korda vähem kui Prantsusmaal, Austrias ja paljudes teistes Euroopa riikides. Inimene, kes elusaatuse tõttu peab sõltuma riigi abist, on määratud elama vaesuses. 

Samas kuulub Eesti riigivalitsemise kulude poolest Euroopa esiritta. Iga 52 elaniku kohta on meil üks ametnik, samal ajal kui näiteks Saksamaal teenindab üks bürokraat 160 kuud kaks maksumaksjat. Kui Eestis on toimetulekutoetus häbiväärsed 200 eurot kuus ja tervishoiu rahastamiseks jääb igal aastal puudu 250 miljonit eurot, kulutame samal ajal miljardeid mastaapsetele projektidele, mille kasulikkus on enam kui küsitav – 2,7 miljardit eurot Rail Balticu jaoks, mille kohta on juba selge, et sellel ei hakka kunagi olema piisavalt reisijaid ega kaupu ning maksumaksjad peavad igal aastal doteerima projekti vähemalt 35 miljoni euroga; 2,6 miljardit eurot toetust tuuleparkide omanikele, veel üks projekt, mis ei hakka kunagi kasumit teenima. Kui ohutud on tuulepargid loodusele, on suur küsimärk. Samas on kindel, et tuuleta nad ei tööta. 

See riigirahanduse hullumeelne põletamine, mida võib võrrelda raha lennukilt ara alla pildumisega, kaetakse lõputute maksutõusudega. Maksusüsteem on üles ehitatud nii, et suurim koormus langeb madala ja keskmise sissetulekuga inimestele. Riigi gigantism pöördub enamiku elanike vaesuseks. Tööinimesed annavad riigile ühe suurema osa oma sissetulekust, samal ajal kui ühiskonna jõukaim osa saab maksusoodustusi. Selle tagajärjel on tekkinud ebanormaalne olukord, kus vaid 5% peredest kontrollib 95% kogu leibkondade varast. Ja nende hullumeelsete projektide elluviimine muudab need 5% üha rikkamaks. 

Me vajame uut maksupoliitikat, mis ei röövi tööinimesi. Me vajame vähem ametnikke ja rohkem töötajaid, kes suudavad tagada majanduskasvu. Me peame suunama ressursid inimestele, mitte väljamõeldud suurprojektidele. Me vajame uut valitsust. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult, see teema on väga oluline ja puudutab väga palju inimesi. 

Meil elab Eestis absoluutses ja suhtelises vaesuses ligikaudu 300 000 inimest. Kui me vaatame, et kuidas nad igapäevaselt nende hinnaralliga peavad hakkama saama, kuidas toime tulema, on ju väga keeruline. Väga keeruline, arvestades kõiki neid otsuseid, mida on praegune ja eelmine valitsus teinud maksude tõusude osas, uute maksude rakendamise osas, aktsiiside tõusude osas, siis loomulikult reaalsed tulud on ju langenud. Reaalsed tulud on langenud, aga meie seda nagu peaministrilt ei kuulnud täna. 

Peaminister rääkis edulugu, kuidas valitsus teeb, toimetab, vähendab bürokraatiat, maksukoormus langeb. Selles mõttes tundub, nagu oleks mingisuguses muinasjutus. Aga kui sa lähed nagu, räägid tänavatel inimestega, siis sealt peegeldub hoopis teine, see pilt, mis sealt peegeldub tagasi, on täitsa kohutav. Inimesed saavad hädavaevu hakkama. 

Statistika selgelt näitab ju, et inimeste ostukorv on muutunud väiksemaks. See tähendab seda, et inimene kulutab vähem raha toidule, inimene ostab vähem väärtuslikku toitu. Ja loomulikult see mõjutab füüsilist tervist ja vaimset tervist ta mõjutab ka ja läbi vaimse tervise on tegelikult ka füüsiline tervise langus märgatav.  

Kui me vaatame, kuidas tegelikult kogu see surutis inimesi mõjutab, on ju, või kuidas Reformierakond suunab inimesi, et sotsiaalosakondadesse, et kui te hakkama ei saa, on ju, sellise suure hinnatõusu ja maksude tõusuga, et minge sotsiaalosakonda, paluge sealt toetust ehk siis almust. See oli eelmise nädala debatt, kus siis sellise seisukoha tegelikult ütles välja rahanduskomisjoni esimees, kes on samuti Reformierakonnast. Niimoodi nagu juhtida riiki ei saa. 

Ja kui vaadata kogu seda maksusüsteemi, mis meil on, siis ta selgelt ju maksustab vaeseid, maksustab vaeseid rohkem. Ja kui me vaatame eelarvet ja numbreid, siis ta ei ole ju pelgalt numbrid, see on ju tegelikult väärtushinnang, väärtushinnang praeguse valitsuse poolt, et kuidas nad suhtuvad inimestesse.  

Siin peaminister ütles välja, et meil väidetavalt maksukoormus langeb. Tegelikult, kui me vaatame neid numbreid, siis meil maksukoormus on pidevalt ju tõusnud. Tuletaks lihtsalt meelde, et kui peaminister ütles, et selle aasta maksukoormus on 36,8%, aga see on ju tänu sellele, et erinevad maksud on tõusnud ja aktsiisid on tõusnud ja uued maksud on rakendatud nagu automaks, siis 2022. aastal oli see maksukoormus 33,6%, 2023‑ndal 34,2% ja 2024. aastal 35%. See on järjepidevalt tõusnud, tõusnud, tõusnud, tõusnud, Reformierakond on olnud võimul ja ta on pidevalt tõusnud.  

Nüüd räägitakse, et me kaotame ära selle maksuküüru, mis tegelikult on tõesti ajale jalgu jäänud, seda oleks pidanud indekseerima ehk siis mitte indekseerima, vabandust, vaid nii-öelda nihutama seda piiri, seda küüru. Seda praegune valitsus ju ei teinud. Ja nüüd nii-öelda mängitakse, et nad kaotavad ära, või see otsus on juba vastu võetud, et see on mingisugune suur võit, et nüüd saavad inimesed sealt rohkem raha kätte. See raha, mis sealt kätte palgana või palgalisana tuleb, või tänu sellele, et seda maksuküüru kaotatakse ära, siis see kindlasti ei korva seda üleüldist inflatsiooni. 

Kui tohiks paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaks, palun! 

Üleüldist inflatsiooni. Me teame seda, et kõikide nende aastate jooksul kokku alates 2022. aastast on hinnad hüppeliselt tõusnud, inflatsioonimäär kokku on seal 40% ja rohkem. Kui me vaatame prognoose selleks aastaks ja ka värsket statistikat, mis alles välja tuli, et aasta lõikes inflatsioon on olnud seal 4,6%, 7,1% on toiduained. Selleks aastaks prognoositakse täpselt samamoodi 5–6% inflatsiooni, oleneb sektorist, kuskil on see number suurem, toiduainetel on loomulikult jällegi suurem. Ja teiselt poolt öeldakse, aga näete, 1200 euro pealt, palk suurus 1200 eurot, inimesele jääb lisaraha kätte 12 eurot, kuna me kaotame maksuküüru. Mis viisil see korvab kõiki neid hinnatõuse, mille nagu nii-öelda tõukeks on tegelikult valitsus teinud neid otsuseid? 

Ja tarbimismaksud. Jällegi, ma just ütlesin, et see maksusüsteem, mis meil on siin rakendatud, ta maksustab rohkem vaeseid ja keskklassi, nad kannatavad rohkem selle all. Ja jõukamaid inimesi see puudutab vähem. Ja nüüd me vaatame tarbimismakse, siis me oleme jällegi esirinnas seal. Need on otsesed kulud, mida me igapäevaselt kanname, kui me läheme poodi, tangime autot, tarbime elektrit ja kõike nii edasi. See osakaal meie eelarve tuludest on väga suur ja see on Euroopas kindlasti esireas, mis on halb, sellepärast, et see tekitabki vaesust, see ei anna tõuget meie ettevõtlussektorile ja majandusele. 

Ja loomulikult, see süsteem tuleb kardinaalselt muuta. Sellele on viidanud ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kui nad on käinud ja teostanud järelevalvet ja edastanud meile ka omad mõtted. 

Nii et kindlasti ei saa päri olla nende mõtetega, mis minister, peaminister, siin välja ütles, et meil on kõik korras. Ei ole, meil on kõik halvasti praegu. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma väga tänan teid, et tulite rääkima meile, mida te arvate vaesusest. Aga minu arvamus sellest on muidugi samasugune, nagu te mulle osundasite, et koputage palun oma südametunnistusele. Millega te tegelete seal valitsuses? Te peaksite tegelema Eesti majanduse konkurentsivõimega, mis taastaks inimeste ja perede toimetulekut. Väga paljud inimesed pole praegu näiteks veel teadvustanud seda, et kõik saavad varsti kätte ka maamaksuteatise, see on väga suur üllatus neile. Valitsus kaotas ära kodualuse maa maksuvabastuse. Ja samamoodi, nagu Reformierakond väidab, et nad langetavad makse ja inimestele jääb raha rohkem kätte, siis tegelikult jäetakse see 24%-line käibemaks ja tulumaks, mis pidanuks kehtima 2028. aastani, ju püsivalt selliseks. See võtab inimeste taskutest aastas 250 miljonit eurot. Ja kõik tehtud maksuotsused suurendavad inflatsiooni ja tabavad kõige valusamalt just meie peresid ja inimesi. 

Aga peaminister räägib meile loosungite keeles. Tema ütleb, et on maksuküüru kaotamas, mis annab inimestele rohkem raha kätte. Samas me teame, et see annab ülemisele otsale rohkem raha kätte, aga vaesematelt koorib rohkem ära. Ta ütleb meile: üldse jääb inimestele rohkem raha kätte ja elu läheb lihtsamaks. Tegelikult need 26 erinevat maksuliiki, mida ma ei hakka praegu ajapuudusel ette lugema, suurendavad inimeste maksukoormat, teevad nende elu halvemaks. Kõik sisulised analüüsid ja tulevikuprognoosid annavad signaali, et Eesti elanikkonnast koguni nii neljandik võib lähiaastatel sattuda vaesusesse või vaesuspiirile. Ja meie tugev keskklass saab käesoleva aasta jooksul läbi muserdatud – kordan veel kord üle – läbi 26 erineva maksuliigi. Eriti muret tekitav on see, et prognooside kohaselt on need just noored pered, kelle toimetulek sõltub sageli mitmest ebastabiilsest sissetulekust, ka laenukoormusest ja kõrgetest eluasemekuludest. Ja selline areng seab ohtu mitte ainult meie inimeste toimetuleku, aga see mõjutab otseselt meie demograafilist olukorda, mis on niigi halb, ja laiemalt mõjutab see üldse noorte motivatsiooni Eestisse elama jääda või siia peret rajada. Viimase majanduslanguse ajal lahkus hinnanguliselt Eestist 150 000 inimest ja need olid kõik pereloomeeas noored inimesed, kes valdavalt välismaale minnes lõid seal oma perekonna, ja nendest tagasitulijaid on käputäis võrreldes sellega, kes on laia maailma jäänud. See on ilmne, et tegemist ei ole üksnes isiklike probleemidega, vaid küsimus puudutab Eesti riigi strateegilist tulevikku ja ka tegelikult õiglast heaolu jaotust.

Ma küsisin peaministrilt üsna selgeid küsimusi. Mida valitsus plaanib nende nukrate tulevikustsenaariumide ärahoidmiseks ette võtta? Aga vastused, nagu kuulsite, olid kesisevõitu või üritati musta valgeks rääkida. Meile öeldi korduvalt, kuidas elu läheb lihtsamaks, elu läheb paremaks, inimestele jääb rohkem raha kätte, samas ise peaministrina inimeste taskutest võttes miljard eurot käesoleval aastal. See on pöörane. 

Ma ei hakka neid absoluutse ja suhtelise vaesuse näitajaid enam ette lugema – Lauri Laats kolleegina on juba seda kõike teinud. Aga Isamaa on seisnud selle eest kindlalt, et Eestis oleks võimalik üldse oma kodu rajada, peret kasvatada, et Eesti oleks koduomanike riik. Ja siin on ka mõttekoht võib-olla meie peaministrile: lastega perede maksuvabastuse taastamine, mille teie valitsus ära kaotas mitte ainult lasterikastelt peredelt, aga kõigilt lastega peredelt. Taastage! See on otsene investeering Eesti kestmisesse.

Seda, et te pensioneid elukallidusega peaksite siduma. Te olete küll indekseerinud ja väitnud, et neid arutelusid pole Reformierakonnas olnud, et indekseerida pensionid elukallidusest lahti. Tegelikult see ei vasta tõele. Loomulikult on Reformierakonnas seda tehtud, seda on ministeeriumis arutatud. Aga tõepoolest, teie targa peaministrina teadsite, et meie eakamaid inimesi ei saa välja vihastada, muidu läheb valimistel veel halvemini, kui teil praegu reiting näitab. 

Mis veel? Ütlesite mulle, et minu südametunnistusele jääb, kui ma räägin, et õpetajad ja politseinikud on siiski suhteliselt hästi teenivad inimesed, seda just äärealadel. Tarvis on regionaalseid toetuspakette. Infrastruktuur, kaasaegsed teed ja taristu ning arstiabi ja haridus ei tohi olla kättesaadav vaid Tallinna ja Tartu ning neid ümbritseva kuldse ringi piirides. Mujal piirkondades on just julgeolekuaspekti silmas pidades, mida teie armastate rõhutada, tarvis samamoodi elu üleval hoida. Aga mis toimub? Siserände korras on pidev äravool, inimeste äravool Tallinnasse ja Harjumaale – siin elab juba üle 600 000 Eesti inimese – ja Tartusse ja Tartumaale. 

Aga mis on veel lahendus? Töötava inimese maksukoormuse leevendamine, mitte 26 erineva maksuliigi üleskruvimine ja sinna juurde silmamoonduslikult rääkimine, et kõik läheb paremaks, tehes ise tegelikult inimeste elu halvemaks. Miljard eurot maksumaksja taskust käesoleval aastal arusaamatute selgituste saatel. Kuhu raha läheb? Alati on varnast võtta julgeolek. Aga ega meie keegi pole ju julgeoleku vastu, kui me näeme, et see on läbipaistvalt teostatud, et kõik see raha, mida te ka taskutest võtate, sinna läheb, et see ei lähe kusagile mitmekesisuse programmidesse, et see ei lähe niinimetatud puhtasse majandusse, rohepöördesse, mis tegelikult pole sugugi nii puhas, on jälle silmamoonduslikult nii-öelda puhas. 

Igal juhul ei ole valitsuse tänase maksufestivali sarnane lähenemine mingisugune lahendus. Inimesed ei saa pausile panna oma arveid ega oma laste kasvatamist. Seepärast ma palun valitsusel hinnata ja läbi vaadata ka kehtiv sotsiaalpoliitika, mida ka Helmen Kütt mainis, toimetulekupiirid. Vaadata peale noorte perede ja madalama sissetulekuga leibkondade toetamisele. Planeerida konkreetseid samme, et vältida vaesusriski kasvu maapiirkondades ja toetada noori peresid lähiaastatel, reformides maksusüsteemi, tõstes lastetoetusi või toetades eluasemepoliitikat, et leevendada noortele peredele langevat koormust. Teil on vaja pikaajalisi strateegilisi ettepanekuid ja tööd selles pinnas, mis puudutab seda, et meie inimesed Eestist ei lahkuks. 

Siiski, uuringute põhjal on peaministri parteil täna rekordmadal arv toetust Eesti rahva hulgas. Te peaksite kuulama, mida nad teile ütlevad, sest paljud ei taha teid enam näha ega kuulata. Me peame kohustuslikus korras taluma teie juhitavat valitsust veel ligi kaks aastat, mil toimuvad Riigikogu korralised valimised. Aga selline väljavaade ei tekita ühiskonnas enam entusiasmi ega optimismi tuleviku ees, sest 80% valijatest näeb seda olukorda ja ei toeta teid enam. Ma ütlen kohe otse välja teile, et sellest olukorrast, kuhu te olete valitsusega täna laskunud, on ainuke pääsetee erakorraliste valimiste korraldamine.

Mida me veel kuulsime? Aastaid sisserändajaid võõrustanud Rootsi vanglatesse ei mahu gängsterikurjategijad ja vägistajad enam ära ja osa tuleb Eestisse ja kulusid-tulusid kokku lüües me ei võida mitte midagi. Jah, te räägite uhketest miljonitest, aga 6,4 miljonit on kõigest ettevalmistustööd ja unustate ära kaasneva mainekahju riigile, Tartu linnale. Seletuskirjas ütlete seal, et sadu inimesi säilitab töökoha vaid siis, kui pärast lepingu lõppemist kuritegevus Eestis suureneb. See ei saa ju olla meie eesmärk. 

Aga aeg saab otsa ja mul on siin veel palju öelda. Tegelikult oleks tarvis ikkagi uut ühiskondlikku kokkulepet. 

Aga ma tänan teid, et te võtsite vaevaks süveneda vaesusteemasse. Lõpetan oma kõne ning tänan kõiki kuulajaid! Aitäh!

Aitäh teile! Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud peaminister. Kõigepealt tänan arupärimise esitajaid, sellepärast et teema on väga vajalik, väga terav ja sellest kõnelemine siin saalis äärmiselt oluline. Sotsiaaldemokraadid esitasid lisaeelarvele muudatusettepaneku, mille alusel tõuseks toimetulekupiir tänaselt 200 eurolt 250 euroni, et leevendada kitsikuses elavate perede majandusraskusi. Toimetulekutoetuse kohene suurendamine on ülimalt hädavajalik olukorras, kus viimase kahe aasta jooksul on näiteks toiduainete hinnad kerkinud 40% ja abi vajavaid peresid on juurde tulnud. Kuigi peaminister ütles, et see on järgmise aasta ehk 2026. aasta eelarve arutelu teema, siis lubage mul meelde tuletada, et lisaeelarvega toimetulekupiiri tõstmises ei ole midagi ebatavalist. Nii tehti ka 2022. aastal ja nii tuleks teha ka tänavu. Selle otsusega ei kannata oodata, vastasel korral satub suur hulk inimesi vaesuslõksu ja hätta. 

Reformierakond on alati rõhutanud, et aidata tuleb neid, kellel on päriselt raske. Toimetulekutoetuse korral on tegu just vajaduspõhise toetusega, mis ongi mõeldud kõige nõrgematele ja ka ajutiselt raskustesse sattunud inimestele ning peaks olema peaministri erakonnale maailmavaateliselt vastuvõetav. Viimasest toetuse tõstmisest on möödunud kolm aastat. Kappav inflatsioon on aga kriitilisse seisu pannud väga mitmeid peresid ja inimesi ja sellepärast tulekski kohe tegutseda. 

Sotsiaaldemokraadid on ka valmis arutama kompromissi muudatusettepanekus, et uus toimetulekupiir jõustuks 1. septembrist, kui ukse ees on näiteks kütteperiood koos paljudele üle jõu käivate küttearvetega ning toetuse taotlejaid tuleb juurde. Meil ei ole aega oodata 1. jaanuarini 2026.

Kellel on õigus saada toimetulekutoetust? Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elavatel inimestel või perekondadel, kelle kuusissetulek jääb pärast eluasemekulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri. Näitena, kui pere esimese liikme toimetulekupiir tänaselt 200 eurolt jõuab 250-le eurole esimese pereliikme kohta, siis iga pere alaealise lapse eest lisandub 300 eurot ja iga täisealise pereliikme eest 200 eurot ehk nelja[liikmelise] kahe lapsega pere jaoks tähendab see vastav piir [tõusu] tänaselt 840 eurolt 1050 euroni. 

Toimetulekupiiri kergitamine 50 euro võrra läheb poolaasta eelarvele maksma umbes 6 miljonit eurot, aga mõistagi kulu on väiksem, kui see jõustuks septembrist. Selle muudatusettepaneku arvesse võtmine toetab kõiki hädasolijaid, olgu see siis üksikvanem, töö kaotanud lastega pere või üksi elav eakas. Ja selle tõttu toimetulekutoetuse suurendamine on puudust kannatavate inimeste jaoks kriitilise tähtsusega. Väga loodan koalitsiooni toetust sellele muudatusettepanekule. Aitäh!

Tänan teid aja säästliku kasutamise eest, muu hulgas. Vadim Belobrovtsev, palun! Ma tänasin, Helmen, sind aja säästliku kasutamise eest! See oli kompliment.

Head Eesti inimesed! Me räägime siin vaesusest ja viimastest valitsuse algatustest, mis, ma arvan, seda vaesust ainult suurendavad. 

Eelkõige tahaks rääkida kahest inimgrupist, mis, ma arvan, on kõige suuremas ohus, kus riskifaktor on kõige suurem, need on lastega pered, eelkõige paljulapselised pered, ja meie pensionärid. 

Vaadates seda, millega on valitsus viimaste aastatega hakkama saanud just nende kahe grupi vaatevinklist, võib öelda, et vaesusriskis on nüüd palju rohkem inimesi võrreldes sellega, mis on siiamaani olnud. 

No vaadake ise. Kui me räägime paljulapselistest peredest, siis me kõik mäletame, et hiljuti sai valitsus hakkama sellega, et vist esimest korda Eesti Vabariigi lähiajaloos vähendati lapsetoetusi. Nimelt võeti 200 eurot kuus ära paljulapselistelt peredelt, mis on loomulikult hästi suur summa, ja see kindlasti tegi nende perekondade toimetuleku palju keerulisemaks. 

Veel üks suurepärane näide on automaksu kehtestamine. Kui veel automaksu eelnõu menetleti siin Riigikogus, siis sai kokku ka paljulapseliste perede toetusrühm, mis töötas välja sellised meetmed, mis oleksid rakendusmomendil toetanud neid peresid, sellised maksuerisused, maksusoodustused. Praegu ma juba konkreetselt ei mäleta, olid need 50% või 75%, sõltuvalt laste arvust, alustades kolmandast lapsest. Aga päeva lõpus ei olnud sellel niikuinii mitte mingit vahet, sellepärast et eelnõu algatajad … Vabariigi Valitsuse ja koalitsioonisaadikud lihtsalt tuimalt hääletasid kõik need ettepanekud, mis tehti, maha, ja need ettepanekud, mida tegi seesama toetusrühm, lihtsalt isegi ei võetud arvesse. Nii et nüüd on olukord selline, et ka paljulapselised pered peavad maksma automaksu täiel määral. Loomulikult, praegu valitsus lubab, et hakatakse erandeid tegema pärast seda, kui kaevati kohtusse, teatavasti, ja õiguskantsler ütles, et põhimõtteliselt automaks on põhiseadusega vastuolus. Nüüd siis lubatakse, et võib-olla hakatakse neid soodustusi tegema. Elame-näeme. Siiamaani ei ole seda veel juhtunud. 

Ja pensionäridest rääkides, noh, millega on hakkama saanud jällegi seesama valitsus eelmisel aastal – hakati uuesti tulumaksuga maksustama keskmist pensioni, mida ei ole mitu aastat järjest olnud. Ja see tähendab seda, et kui pensionisumma kasvab, kas või tänu indekseerimisele, siis samal ajal kasvab see maks, maksumäär, mis inimestelt, kes on pensionil, juba ära võetakse. 

Meil on väga huvitav olukord Eestis, meil on 55% pensionäridest, kes jätkuvalt käivad tööl, see on kõige suurem näitaja Euroopa Liidus, ja kahjuks peab nentima, et meie pensionärid käivad tööl mitte sellepärast, et neile väga meeldib tööl käia ja nad ei ole piisavalt tööl käinud juba oma elus, vaid lihtsalt sellepärast, et neil ei ole piisavalt raha, sest pensionid on liiga väikesed. Ja need näitajad on teistes arenenud riikides absoluutselt teistsugused. Kui me vaatame näiteks, mis need numbrid on Šveitsis, Taanis, Hollandis või Norras, keskmiselt on see number 24% ehk nii palju pensionäre töötab.

Paluks aega juurde. 

Kui palju te soovite juurde? 

Just. Soovin kolm minutit. (Juhataja annab.) Ja 24%, see on täiesti normaalne, on sellepärast, et noh, ongi nii palju inimesi, kes tahaksid jätkata tööga. Aga lihtsalt nendes riikides on pensionid sellised, et inimesed ei pea seda tegema selleks, et üldse ellu jääda, vaid tehakse seda selleks, et lihtsalt meeldib – 60% on öelnud, et nad oma tööga jätkavad, sellepärast et neile lihtsalt meeldib see töö ja nad lihtsalt naudivad seda.  

Nii et päris nukrad numbrid, mis näitavad tegelikult seda, et meie pensionärid elavad jällegi vaesusriskis, väga paljud neist. Tuletan meelde, et veel üks algatus, mis tuli valitsuse poolt, oli üksikpensionäri toetuse kaotamine.  

Nii et ma arvan, et kui niimoodi läheb edasi, siis lastega perede, eriti paljulapseliste perede ja pensionäride elu Eestis läheb veel keerulisemaks. Räägitakse siin palju sellest, et kaotatakse maksuküür, inimesed hakkavad rohkem saama sellepärast, et tuleb 700 eurot sedasama maksuvaba tulu osa. Aga tegelikult, kui vaadata, kui palju on hinnad kasvanud, 40% võrra kahe viimase aasta eest, kui vaadata, kui palju ja kui kiiresti kasvavad maksumäärad, aktsiisid, kehtestatakse veel uusi makse, siis on selge see, et seesama maksuküüru kaotamine ja see maksuvaba miinimumi kehtestamine eriti ei aita. Ja kui aitab, siis marginaalselt, inimesed isegi ei pane seda tähele.  

Nii et soovitaks valitsusel ikkagi rohkem rahvaga suhelda, ikkagi vaadata rohkem, kuidas inimesed päriselt elavad – mitte Exceli tabelites, vaid päriselus. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea peaminister! Võib-olla ma jagan siis mõningaid mõtteid, mida olen viimastel nädalatel just selle kehvemas seisus olevate inimeste toimetuleku osas siin saalis ise jaganud, proovinud siis valitsuselt seisukohta saada, oma mõtteid edasi öelda. Ja need minu mõtted väga selgelt peegeldavad terve Sotsiaaldemokraatliku Erakonna suhtumist sellesse probleemi. 

Aga kõigepealt siis läheks tagasi selle peaministri vastuse juurde, mis ta andis mulle äsja siin, kui ma küsisin, miks edukas investor, väga hästi toimetulev inimene Kristi Saare annab sellise hinnangu, et iga viimane koalitsioonileping, mis on sõlmitud, et ta vaatab seda piinlikkus‑ ja häbitundega. Ja peaministrilt sain tegelikult sellele ainult sellise ideoloogilise vastuse, et noh, midagi näpuotsaga üritame teha, aga kahjuks struktuurselt ja terviklikult ta seda probleemi ei hoova. Ja selleks tulebki siis võib-olla talle appi minna ja selgitada, milles siis kogu see uba on. 

Eesti maksustruktuuril on väga suur viga, et tõesti, kui me tõstame käibemaksu ja tõstame tulumaksu, siis need löövad kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi. Ja tegelikult see maksukoormus just sellel segmendil on jõudnud täiesti kriitilisele tasemele ja tegelikult seda peaks aru saama. Et võib-olla sellises tavalises olukorras, kui majanduskasv on suur ja nii-ütelda elu õitseb ja kõik edeneb, võiks ju vana maksusüsteemiga edasi minna, aga kuna seda ei ole, siis tuleb otsida muutuseid. 

Ja võib-olla kõige valusam ongi see, et täna nii koalitsioon, peaminister kui terve valitsus ei saa aru ühest asjast, et väga hästi hakkama saavad inimesed saavad juba aru Eestis, et niimoodi edasi minna ei saa, sellepärast et kokkuvõttes toimetulekuraskused osadel inimestel hakkavad lööma majanduskasvu, ja tegelikult annavad nad väga selge sõnumi, et aeg on Eesti maksustruktuuri muuta. Ja seda tuleb muuta sinna suunas, et rikkamad ja parema sissetuleku inimesed lihtsalt panustaksid rohkem. 

Ma olen täiesti selles osas veendunud, et praegune nii-öelda maksuküür kindlasti vajab kaotamist, kuid Eesti vajab õiglast klassikalist astmelist tulumaksu. Ja mis see tähendab? See tähendab seda, et mingist toimetuleku‑ või õigemini nagu palganumbrist ülespoole inimesed panustaksid rohkem. Kui näiteks alates 3500 eurost ülespoole maksaksid inimesed rohkem ja see annaks väga selge lisatulu. 

Ja me teame ju väga hästi ka, et ei ole ju Eesti riigis valdkonda, kus ei käriseks, kus ei oleks probleeme, mis ei vajaks vahendeid. Siin kolleegide sõnavõttudest võib jääda mulje, nagu neid probleeme ei oleks, et meil ei ole riigina vaja sissetulekuid. Aga tegelikult nii see ei ole. See on tegelikult vastutustundetu suhtumine. Ja tuleb ausalt öelda ja tegelikult hästi toime tulevad inimesed on andnud sõnumi, et aeg on Eesti maksustruktuur üle vaadata, ja tegelikult hästi toime tulevad inimesed on valmis sellesse rohkem panustama. Aitäh!

Väga tänan teidki aja säästliku kasutuse eest. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt ülemteener! Me oleme kõik rahva teenrid ja peaminister peaks olema kõige ülem teener. Aga ma ei plaaninud rääkida, aga kuuldes ülemteenri kinnitust, et Eesti inimeste elu läheb aina paremaks ja on läinud, ma otsustasin siiski tulla siia. Maaelukomisjoni liikmena ma näen pidevalt ja kuulen iga nädal hoopis vastupidist juttu, kuidas singi partei on asendunud odava vorsti parteiga. See on selline väljend. Inimesed ei saa lubada endale ja üle poole ostudest tehakse odava kraami seast. Igasugused brändid, nii-öelda ökomärgised enam ei tööta. See on üks asi, mida inimesed saavad endale süüa osta. Inimesed söövad vähem. Aga kõige loogilisem, aga kummalisem on see, et inimesed käivad vähem ka tualetis. Või kui käivad, siis käivad kas enne kojutulekut bensiinijaamas või metsa all. Aga see jutt, mida on mulle kinnitanud korduvalt need, vanasti nimetati neid sibiautod, kes veavad neid hoidlaid tühjaks.

Ja see on reaalsus ja see räägib hoopis midagi muud keelt kui see, et Eesti inimeste elu on läinud paremaks. Jah, see tuletab meelde Orwelli või teiste klassikute loomingut ja valitsejana või ülemteenrina tõenäoliselt peakski ütlema, et kõik see, mida te räägite, siin – noh, saal on küll kahjuks tühi praegu –, aga kõik see on jama. Enesekindel esinemine, kehahoid veenavadki ja kindlasti kedagi võib-olla veenavad, aga mulle tundub, et mida päev edasi, seda vähem veenavad. Praeguse valitsuse toetus on ju naeruväärselt väike. Kui praegu toimuksid valimised, siis siin saalis, kus on 101 kohta, oleks koalitsioonil kusagil paarkümmend kohta. 20, 19 võib-olla 21 kohta. Aga see ei ole enam vähemusvalitsus, vaid see on eriti vähemusvalitsus.

Aga mulle meeldib, et ülemteener või peaminister on rõõmsameelne ja optimistlik ja on veendunud, et elu tema valitsuse ja tema juhtimise all läheb aina paremaks. Ja ma arvan, ma tahaksin ka, et see nii oleks, ja tahaksin kaasa aidata, aga teerullina käitudes siin saalis on väga raske uskuda, et asi läheb paremaks, sest ühel hetkel on ka peaminister siin opositsioonis. Ja siis tuleb uus teerull ja sõidab tema ka headest plaanidest, ettepanekutest sama julmalt ja tuimalt üle. Aga ikka rõõm kinnitada peaministri sõnadega, et hea Eesti rahvas, elu läheb praeguse valitsuse juhtimisel aina paremaks. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ja tänan teidki aja säästliku kasutamise eest. Miks ma, head kolleegid, seda rõhutan? Me oleme alles teise päevakorrapunkti juures ja mul on väga suur mure, et me ei suuda kõiki neid arupärimisi, ma ei kavatse kellegi aega piirata, aga ma hindan seda, kui te saate hakkama viie minutiga. Veel kord, ma ei hakka piirama. Aga lõpetuseks läbirääkimistel taas kord võimalus peaministril.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mõni märksõna vaid. Kui me räägime maksukoormusest läbi aastate, siis tõepoolest jah, faktina see edasi langeb. Neid numbreid ma kirjeldasin. Selle languse põhjused on ilmsed: seesama astmeline tulumaks, Isamaa, Keskerakonna ja sotside loodu, see kaob. See tähendab seda, et 2026. aasta alguses tõuseb inimeste tulumaksuvaba miinimum päris järsult, 700 euroni. See tähendab, inimestele jääb rohkem raha kätte, õpetajatel, politseinikel, paljudel teistel keskmise palga teenijatel umbes 1500 eurot. Nii et see on reaalne fakt. 

Ja kui vahepeal küsida vahepealsete aastate kohta, siis ma siiski meenutan ka, et Eesti riik on tõstnud ja tõstab väga jõuliselt kaitsekulutusi. Oli 2%, siis 2,4, siis 3%, nüüd on 3,5, järgmisel aastal on 5,4. Eesti riigikaitsesse investeerimine kasvab väga kiiresti. 

Aga hea meel mul on muidugi selle üle, et nii Keskerakonna esindaja kui sotsiaaldemokraatide esindajad möönsid, et see astmelise tulumaksu asi, mida ainsana on jäänud kaitsma Isamaa, on oma aja ära elanud ja tulebki ära kaotada. Mis on minu meelest üsna pentsik olnud poliitikas pikka aega, et vasakerakonnad tunnistavad ausalt, et see astmelise tulumaksu segane looming on ebaõnnestunud, ja siis ainsana justkui Isamaa on jäänud seda astmelist tulumaksu kaitsma, öeldes, et selle ärakaotamine jätab inimestele 500 miljonit eurot kätte, see on halb. Mina arvan, et see on hea. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Oleme sellega teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kolmanda juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 23. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine peaministrile rahvastiku vähenemise kohta. Arupärimine numbriga 758. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma pean tunnistama, eelmise punkti juures peaminister jälle eksis. Kindlasti Keskerakonna esindajana, ja mina olin siin puldis ju, ma ei kinnitanud, et see maksuküüru kaotamine on õige tegu. Kindlasti mitte! Mida ma ütlesin, et see maksuküür ehk see küüru osa oleks pidanud ajas progresseeruma ja seda küüru oleks vaja vastavalt üleüldise keskmise palga kasvuga nihutama, see oli minu sõnum. Ja seda miskipärast praegune valitsus ja ka eelmine valitsus, kus olid sotsiaaldemokraadid, ei teinud. Ja nüüd jõuti nii kaugele, et kaotatakse see maksuküür üldse ära, mis tegelikult jätab eelarves päris suure augu, lausa rohkem kui 500 miljonit. Ja loomulikult teiselt poolt see tähendab teisi maksutõuse. Nii et ma lihtsalt mõtlesin, et parandan korraks, et ei jääks küsimärke veel. 

Mis puudutab seda päevakorrapunkti ehk siis meie arupärimist, mis Keskerakonna fraktsiooni poolt on, lugupeetud peaministrile siin esitame, see puudutab rahvastiku vähenemist. Ja vaat, see on küll nagu, ma arvan, et küsimus number üks siin riigis. Kui meil ikkagi rahvaarv väheneb ja praegune valitsus ei võta ette mitte ühtegi meedet selleks, et rahvaarvu kasvuteele suunata, siis meil on väga suured probleemide ees. Me räägime loomulikult, kui väheneb rahvas, siis ka majandusele see mõjub väga halvasti ja üldiselt Eesti riigi jätkusuutlikkusele. Me võime ju Eesti riiki kaitsta, aga kui me ei kaitse oma inimesi ja me ei suuna seda noolt, demograafilist noolt ülespoole, siis need probleemid, mis sealt peegeldavad, on väga suured. 

Ja kui me vaatame ka viimaste aastate tendentsi, tegelikult see tendents on juba kümme aastat, aga viimased kaks aastat on näidanud langust veelgi suuremas mõõtmes, ja vaadates ka prognoosi, siis 2050. aastaks meie rahvaarvu vähenemist prognoositakse lausa rohkem kui 100 000. 100 000! 

Ja kõik need otsused, mis on siin välja toodud ja tehtud valitsuse poolt, ei ole suunatud demograafilise kriisi lahendamiseks, vaid vastupidi, see on süvendanud demograafilist kriisi, meil on langenud sündivus. Mikspärast on langenud sündimus? Sellepärast et ei ole kindlustunnet, ei ole sotsiaalset kindlustunnet homse ees. Ja mida rohkem inimestel reaalsed sissetulekud langevad, toimetulekuga on probleemid, maksud tõusevad, peretoetused kärbitakse … See oli üks esimesi otsuseid, mida tegelikult tegi veel eelmine valitsus, kus olid ka sotsid pundis. Jällegi ei oleks kunagi arvanud, et sotsid oma käega hakkavad lapsetoetusi kärpima, aga seda nad tegid. Ja nüüd siis jääb veel õigust üle nendel miskipärast. 

Nii et nendel teemadel, mis puudutab demograafilist kriisi, hea meelega peaksin väikest viisi debatti ja loodame, et ka peaministrilt on konkreetsed lahendused ja ettepanekud ka olemas, mis peaksid siit puldist kõlama. Aitäh!

Tänan teid! Peaminister on debatiks igati valmis. Palun, teie võimalus!

Nii. Austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Loen küsimuse ette ja siis vastuse, nagu ikka, siis on lihtsam jälgida. Arupärimine on rahvastiku vähenemise kohta.

Esimene küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavatseb valitsus astuda sündimuse suurendamiseks ja noorte perede toetamiseks?" Vastus. Madala sündimuse mure on tabanud Euroopat laiemalt. Sama probleem on Euroopas Soomest Itaaliani. Madalat sündimust siinkandis kindlasti põhjustab ka ebakindlus tuleviku suhtes, eeskätt sõda Ukrainas. Lisaks eelnevale on sünnitusealiste naiste arv Eestis 2024. aastal võrreldes 2001. aastaga vähenenud pea 15%. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on aastatel 2023 ja 2024 tellitud ja läbi viidud 11 põhjalikku analüüsi, mis käsitlevad sündimust mõjutavaid tegureid, nagu vanemahüvitis, peretoetused, väärtushoiakud, töö ja pereelu ühildamine ning perede majanduslik toimetulek. Selle teadmise ja teaduspõhise sisendi põhjal on Sotsiaalministeerium välja töötamas lahendusettepanekuid kuues sündimust mõjutavas valdkonnas. Esiteks, perepoliitika ja toetussüsteemid, sealhulgas vanemahüvitise ja peretoetuste reformid. Teiseks, töö ja pereelu ühildamine, sealhulgas lastehoiuteenuse kättesaadavus. Kolmandaks, eluasemepoliitika, et noortel peredel oleks paremad võimalused iseseisvaks toimetulekuks. Neljandaks, tervisevaldkond, pöörates tähelepanu vaimsele tervisele ja perede varasele toetamisele. Viiendaks, haridus, sealhulgas vanemlust toetav koolikeskkond ja teadlikkuse tõstmine. Ning kuuendaks, hoiakud ja väärtused, mis mõjutavad pereloomeotsuseid, näiteks isade kaasatus, ühiskondlik suhtumine laste kasvatamisse. 

Teine küsimus: "Kas valitsusel on olemas ajakohastatud rahvastikupoliitika kava, mille eesmärk on peatada rahvaarvu langus ja tagada rahvastiku kestlikkus?" Vastus. Rahvastiku kestlikkuse küsimustega tegeletakse erinevates arengukavades. Sotsiaalministeerium juhindub perepoliitika kujundamisel heaolu arengukavast 2023–2030, mille eesmärk on teha Eestist hea koht pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. 

Kolmas: "Millist rolli näete Teie immigratsioonipoliitikal rahvaarvu säilitamises? Kas kavandatakse muutusi seadusandluses või meetmetes, et tõhusamalt integreerida sisserändajaid Eesti ühiskonda?" Vastus. Eesti on ja jääb konservatiivse rändepoliitikaga riigiks. Valitsus ei muuda aastast piirarvu, mis on 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast ehk ligi 1300 elamisluba. Eestisse sisserände trendid on muutunud. Kui aastatel 2016–2023 täitus piirarvu vabajaotuse osa täiel määral, siis 2024. aastal piirarv enam ei täitunud ja ilmselt 2025. aastal oluliselt ei kasva. OSKA raporti kohaselt jääb Eesti tööturul järgneva kümnendi vaates igal aastal puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat. Nende vajadust Eesti tasemeharidusõpetajad ei suuda katta, sest Eestis on juba järgmisel kümnendil tööturule jõudvate noorte arv väiksem kui tööturult lahkujate arv. OSKA prognoosi kohaselt suureneb tippspetsialistide, juhtide ja tehnikute vajadus. Kui me soovime kasvatada tootlikkust ja sellega koos Eesti inimeste jõukust, siis vajame siia spetsialiste, kelle kaasamine annab omakorda tööd kohalikele ja kasvatab Eesti inimeste majanduslikku heaolu ja meie jõukust. Valitsus on kokku leppinud, et sisserändepoliitikas rakendatakse oskustöötajate erandit kriitilistes tööjõupuudusega valdkondades. Oskustööjõu kasutamine toimub kontrollitult, vajalik on tööle tulemiseks kehtiv tööleping ja kui tööleping lõpeb, tuleb kodumaale naasta. Oskustöötajate maksimaalne elamislubade arv on seotud valdkonna tööjõupuudusega ning majanduskasvu olemasoluga. 

Toon paar positiivset näidet, kus oskustööjõust on kasu saanud kohalik majandus ja Eesti elanikud. Näiteks Magnetic MRO, kus alustati 2016. aastal kommertslennukite värvimisega. Seda teenust Eestis varem ei olnud tehtud, seetõttu toodi välisspetsialistid Eestisse. Järgnevate aastate jooksul aitasid nimetatud spetsialistid koolitada välja Eesti kohalikud tegijad. Tänaseks on enamus algusaja välismaalasi Eestist lahkunud ja ettevõttes töötavad kohalikud. Teiseks, Viljandis asuv tootmisettevõte sai tänu sellele, et neil on tööl kolmandatest riikidest vajalike oskustega töötajad, teha investeeringud uude tootmisliini ja värvata juurde vähemalt kaks korda rohkem kohalikke töötajaid. 

Neljas: "Milliseid toetusi või maksusoodustusi on kavas pakkuda peredele, et innustada laste saamist ja aidata peresid, kellel on soov perelisa saada, kuid kes jäävad toimetulekuraskuste tõttu sellest kõrvale?" Vastus. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvest ehk riigieelarvest circa miljardiga toetatakse lapsi ja peresid. See moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP‑st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata väga vähestel riikidel. Me oleme oma peretoetustega Euroopa tipus. Analüüsid ka kinnitavad, et pelgalt peretoetuste suurendamine ei ole piisav meede sündimuse suurendamiseks. Laste saamist ja kasvatamist toetavad lahendused eeldavad valdkondadeülest lähenemist. Perede toetamine ei ole üksnes sotsiaalvaldkonna ülesanne, vaid nõuab koostööd hariduse, tööhõive, eluaseme‑ ja tervisepoliitika vahel. Taskukohase eluaseme võimalus, paindlik töö ja pereelu ühitamine, kättesaadavad teenused, stabiilne riiklik perepoliitika – kõik need loovad eeldused, et pered saavad langetada laste saamise otsuseid kindlustundega. Nagu esimeses vastuses välja tõin, siis Sotsiaalministeerium on praegu nendes valdkondades välja töötamas lahendusettepanekuid. Lahendusettepanekute väljatöötamine võtab veidi aega, aga mul on hea meel informeerida, et kiireim peresid puudutav otsus on seotud mootorsõiduki aastamaksuga. Pered saavad mootorsõidukimaksust vajalikku leevendust iga alaealise lapse kohta 100 eurot. Eesmärk sellel on vähendada lastega perede maksukoormust, kellel on liikumisega suuremad transpordikulud. 

Viies: "Kuidas hindate seni rakendatud perepoliitikate mõju ning milliseid järeldusi on nende põhjal tehtud?" Vastus. Senised perepoliitilised meetmed on loonud tugeva aluse lastega perede majandusliku kindlustunde toetamiseks. Vanemahüvitisel on olnud positiivne mõju nii sündimusele kui järjestikuste laste sündidele, eriti kõrgharidusega naiste seas. Samas statistika näitab, et ühest hetkest ei ole raha enam üksiti määrav motivaator. Seda kinnitab ka rahvusvaheline statistika. Näiteks Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP-st, aga madalaim sündimuskordaja, 1,12, samas kui Bulgaarias rahalised toetused SKP-sse on 2,2 korda väiksemad kui Eestis, sündimuskordaja Euroopa suurim. Ehk ainult raha ei ole määrav, tuleb tegeleda ka lastehoiuvaldkonnaga, vanemlust toetava koolikeskkonnaga ja teadlikkuse tõstmisega, eluasemepoliitikaga ja palju muuga. 

Kuues küsimus: "Kas valitsus on analüüsinud demograafiliste muutuste pikaajalist mõju Eesti majandusele, haridussüsteemile ja tervishoiule? Kui jah, siis milliseid samme on kavandatud selle mõju leevendamiseks?" Vastus. Küsimus sisuliselt kordab esimest küsimust, aga veel kord, jah. Sotsiaalministeeriumi tellitud, 2023. ja 2024. aastal valminud analüüsid käsitlesid põhjalikult sündimuse vähendamise ja rahvastikumuutuste mõju Eesti ühiskonnale. Sotsiaalministeerium on välja töötamas lahendusettepanekuid kuues eelpool mainitud sündimust mõjutavas valdkonnas. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused, alustab Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Osad vastused pärinevad perepoliitika tegevuskavast 2025–2035, aga sõnadena see jällegi mõjub hästi, aga tegevused, selle taga nagu tegevusi ei ole. Ma lihtsalt tahaks siit mõned sellised punktid välja tuua, mis puudutavad esimest etappi selles tegevuskavas 2025–2027, mis puudutab perepoliitikat, peretoetusi ja ka tasuta lasteaiakohta, näiteks. Ja sellessamas tegevuskavas, esimeses etapis, kordan üle, et 2025–2027 nähakse ette, et seaduse garantii tasuta lasteaiakoha olemasolule igale lapsele alates poolteisest eluaastast. Kuidas meil selle rakendamine Eesti riigis edeneb?

Mille rakendamine, vabandust? Selge. Ma küll ei tea, et meil oleks mingit täiendavat tasuta lasteaiakoha rakendamist käimas. Minu isiklikku arvamust te teate. Mina olen Tallinna piirkonnas küll varasemalt volikogus olles, aga nüüd juba pikemat aega sealt eemal, seisnud selle eest, et me linna mittevajalikud kulutused, muu hulgas ka näiteks Keskerakonna ajal – meenutan, te olite ka tollal Mustamäe linnaosas, kui ma õigesti mäletan – kasvanud propagandaaparaadi töötajad laseksime lahti, vähendaksime kas või näiteks linnavalitsuse nõunike arvu, aga ka muud kohad, ja selle tulemusena selle raha annaks lasteaedadele, lastega peredele ehk kaotaks alushariduses kohatasu küsimise. Minu veendumus on kõigile avalikult kättesaadav ja selle juures ma olen. Mina ei ole tänaseni saanud tegelikult ühtegi head vastust küsimusele, miks Eestis hariduspüramiid on pööratud teistpidi, et kõrgharidus on meil tasuta, muu haridus on tasuta, alushariduses küsime kohatasu. Miks? Väikeste lastega peredel on koormus kindlasti kõige kõrgem. See on minu veendumus, seda ma olen korduvalt öelnud ja mulle tundub nii palju, kui ma uudiseid jälgin, ilmselt jälgite teiegi, et Tallinnas ehk õnnestub see ära teha. Hoian pöialt!

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Need teie poolt toodud näited, nagu Magnetic MRO ja see Viljandi näide ja samuti väidetavalt kõrge peretoetuste näide, on tegelikult ju mitu korda siit saalist läbi käinud. Tegelikult saadikud on tõestanud, et need näitajad hästi ei sobi. Vaadake, see Magnetic MRO tippeksperte ja Viljandi tippspetsialiste ei saa kuidagimoodi näiteks tuua sel puhul, kui te väidate, et tuleb meie välismaalaste poliitikat muuta, sellepärast et neid spetsialiste on nagunii saanud sisse tuua piiramatul määral, kuna 1,5 keskmise palgaga saab tuua igalt poolt maailmast piiramatul määral sisse. Peretoetuste puhul võtsite jälle arvesse ainult otsetoetusi, mitte kaudseid toetusi. Kui kaudseid toetusi ka arvesse võtta, siis on Eesti allpool keskmist Euroopas. Nii et ma muidugi mõistan, et ega teie ei saa ka kõikide küsimustega tegeleda.

Aitäh, hea kolleeg, teie sõnavõtt tuleb veel.

Aga ma ütlen, et … Küsimus on see, et kes teile ette valmistab neid vastuseid. Tehke talle peapesu. 

Aitäh! Ma küll ei tea, mille eest ma peaksin talle täpselt peapesu tegema. Ma kardan, et hea küsija, teiegi panete oma väites võib-olla soovides midagi millenagi esitleda selle populismivõsa poole, kui olla viisakas. Oleme siiski ausad, haridusse näiteks Eestis panustatakse väga palju, võrreldes teiste riikidega, kui te räägite kaudsetest kuludest. Väga paljudesse valdkondadesse panustatakse väga-väga palju. See on väike riik, maksumaksjaid, inimesi on vähem, ühiku kohta on see kindlasti kõrgem. Nii et see väide teil ka vett ei pea, kui me peaksime seda kunagi mõõtma.  

Ja mis puudutab otseseid toetusi, siis lugesin mina näiteks Soome teadlaste kokkuvõtet, kus nad kirjeldasid väga lihtsalt ja soomlastele otsekoheselt, et rahaga lapsi ei osta. Midagi teha ei ole, see on reaalne elu. See tähendab seda, et laste sünd on ikkagi seoses sellega ka, kui kindlalt ennast inimesed tunnevad, ja meil ei ole mõtet panna pead liiva alla ja öelda, et Ukraina sõda seda ei mõjuta. Kindlasti mõjutab. Lastevanemate gruppides olen minagi näinud, kuidas lapsevanemad, kes ei ole tingimata investorid, arutavad reaalselt, kas nad peaksid kuskile mujale endale ostma kinnisvara, sest sõda on tegelikult see, mis hirmutab inimesi, tekitab ebakindlust. Selle vastu saab nii, et sa investeerid sellesse, mis annab inimestele kindluse, ehk kaitsekuludesse. Seda me teeme, mul on hea uudis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Ma tahaksingi jätkata sel teemal, et te mainisite juba lausa kaks korda, et üheks põhjuseks, miks inimesed Eestis ei taha lapsi saada, on sõda Ukrainas. Kaudselt see võib niimoodi olla, sest jah, inimesed kardavad, see on selge, aga sõda ei käi Eestis, sõda käib Ukrainas. Samas kas te ei arva, et näiteks nii mõnegi valitsuse liikme sõnavõtud, praegu räägin näiteks välisministrist Margus Tsahknast, kes ühes telesaates ütles konkreetselt, et kui siis sõda peaks Eestisse tulema, ja suure tõenäolisusega tulebki, ja siis räägib edasi, kas te ei arva, et just sellised sõnavõtud suurendavad seda inimeste ebakindlust palju rohkem kui Ukraina sõda, mis on meilt siit päris kaugel?

No ma arvan nii, et Ukraina sõjaga ehk Venemaa agressiooniga Ukrainas, kus tapetakse süütuid inimesi, neljas aasta käimas, selle puhul ei loe, mida keegi kohapeal tingimata ütleb. Me kõik teame, et see seal toimub ja me panustame riigina inimese kohta kõige rohkem, et see sõda võimalikult kiiresti läbi saaks, õiglane kestev rahu tuleks. Sellest vaikimine ei ole ka kuidagi lahendus. Lahendus on see, et me paneme kaitsesse selle, mis vaja, et inimesed teaksid, et me oleme valmis. Ja mulle väga meeldib soomlaste ütlemine, mis ütleb, et mitte karta ei tule, vaid valmis tuleb olla, ja sellest mina lähtun.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma tuleksin korraks selle tasuta lasteaia juurde. Tõesti on lootust, et võib-olla ühel või teisel viisil õnnestub see asi ära teha Tallinnas, aga Eesti ei ole ikkagi ainult Tallinn. Mis te näete, kuidas selle teemaga võiks liikuda edasi ka üleriigiliselt? Kas riik saaks siinkohal tulla appi ka teistele omavalitsustele? Tallinn on tõesti rikkam omavalitsus, saab seda eelarveliste vahenditega lubada. Aga mida te näete, kas seda oleks võimalik ka üleriigiliselt lahendada, et tõesti see tasuta lasteaed oleks võimalik ka sellistes väiksemates omavalitsustes?

Aitäh! No ma teeksin kõigepealt tehnilise sellise nagu semantilise märkuse. Võib-olla meil on siin see maailmavaateline erimeelsus, et teie nimetate tasuta, mina ütlen, et see on tasutud tegelikult, eks ju, sest Tallinna puhul, nagu te ilmselt olete ka näinud, Tallinn on jõukas linn. Seal on väga palju viletsaid kulutusi, ja see on poliitika valik, kui sa võtad need viletsad kulutused kokku, lased lahti need inimesed, kelle ülesanne ei ole teha midagi muud kui aidata linna peal sentimeetri pikem paista. Neid inimesi tõenäoliselt ei ole vaja. Ja kindlasti on muid kulutusi ka. Kui sa need kokku tõmbad, selle raha paned lasteaedadesse ja ütled, et lasteaias kohatasu ei ole vaja küsida, vaid see raha on lasteaedadel olemas, siis see on poliitika valik. Ja Tallinn on selleks täitsa suuteline.

On teisi omavalitsusi ka, ma ei ole nüüd viimasel ajal uut ülevaadet teinud, aga mäletan Kanepi valdagi, kes on näiteks – vist on seal, ma kahtlustan, endiselt reformierakondlased võimu juures – kohatasu kaotanud. On teisigi omavalitsusi, kes seda kaaluvad. Nii et omavalitsused, kes peavad seda konkurentsieeliseks ja võimaluseks, kindlasti tasuks seda teha. 

Ja veel kord: mina sõnastan selle pigem küsimusena. Miks Eestis on nii, et kõrgharidus, mida mujal maailmas saab oma professionaalse karjääri stardipunktiks, mille eest sa hiljem saad väga kõrget palka, kui sa saad hea hariduse ja nii edasi, see meil on tasuta. Olgu, me leppisime kokku: me oleme väike rahvas, esimene eestikeelne kõrgharidus on tasuta, arusaadav. Põhiharidus on tasuta. Aga alushariduses, kui lapsed on väikesed ja kulud on suuremad – noh, vähemalt Tallinnas, ma südamest loodan, saab see tehtud. Pärast seda, ma arvan, võtavad eeskuju ka teised omavalitsused.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea peaminister! Hiljuti oli üks huvitav seminar siin, kus räägiti, miks naised ei taha sünnitada. Seal tuli ka välja, et üks mure on neil peale selle, vähemalt 10%-l ja see on tõusev, et nad on maailma valu ja kartus, kõik, mis võib tulla, aga teine oli see, et ei leia nagu sobivat meest. Auväärt peaminister, miks Eesti naised ei leia endale sobivat meest Eestist, kellega lapsi teha?

No tõepoolest! Ma arvan, et Eesti meestel tasub haridust omandada, ennast hoida vormis, siis on võimalik vastata Eesti naiste, kes tõesti on ilusad, targad, ka kõrgetele nõudmistele.

Aitäh! Väga kena vastus. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun! Aa jah, kui on … Jah, ole hea, Jaak Valge! Järgnevalt pakun seda võimalust.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Eesti mehed ja Esti naised! Kahtlemata on Eesti riigi tuumküsimuseks just madal sündimus, mitte iseenesest rahvaarvu vähenemine. Ja see asjaolu, et me pika aja jooksul lahendusi pole leidnud ega olukorda pole leevendanud, ei tee seda vähem tähtsaks, vastupidi. Küll aga tahan öelda, et me ei peaks sellest sündide arvu langusest meeleheitesse või apaatiasse kukkuma ja niimoodi käega lüües oma ühiskonna hääbumist pealt vaatama. Sündide arvu langus on pikaajaliselt taastetasemest allpool olnud sündimuse tulemus. Ja tagantjärgi teatavasti sünnitada ei ole võimalik. Ja minu arust on käegalöömine ka see, kui me ei otsi lahendusi, vaid püüame erinevate, kuidas öelda, meist mitte sõltuvate tegurite taha peituda, nagu Ukraina sõda.

Mul jäi andmete otsimine natukene pooleli, aga mul on enam-vähem peas, mäletan seda, et vabadussõja ajal, mis ju toimus Eesti pinnal, oli sündide arv Eestis umbes kolm korda kõrgem, kui ta praegu on, ja siis ka aastatel 1941–1944, mis oli suur sõda, siis ka ütleme, et vähemalt kaks korda oli sündide arv praegusest kõrgem. Tõepoolest, see Ukraina sõda ei ole ju Eesti pinnal. Nii et ka see, kui me anname massiimmigratsioonile hoogu juurde, nagu valitsuskoalitsioon soovib, see on sama kui oma ühiskonna hääbumise pealtvaatamine.

Nagu ma enne ütlesin, et see, et rahvast jääb vähemaks, pole traagika iseenesest, sest näiteks Eestist mitu korda väiksem Island on märksa jõukam ja jätkusuutlikum, vaid probleemid tekivad siis, kui käest ära läheb see proportsioon töövõimeliste ja töövõimetute vahel. Ja see olukord meil tõepoolest ees seisab, et sellest me ei pääse. Aga meil on tegevusvõimalused olemas, aga selleks peab olema tarkust ja tahet. Ja kõigepealt vajab sündimuse kasvatamine teistsugust poliitilist hoiakut, riigi tuge. Ja siin on palju võimalusi, alates targalt suunatud rahalistest otsetoetustest kuni kaudsemate meetoditeni, nagu nende ülikooli lõpetanute õppelaenude kustutamine, kes on lastega pere loonud, ja siis ka pensionisumma selge kokkuviimine laste arvuga. Kõik need aitavad kaasa. Ja ma arvan, et kui tekitada üks selline töörühm, kus on demograafid ja majandusteadlased, kus oleks siis ütleme viis kuni seitse inimest, ja anda neile, öelda nendele, et neil on aastas ütleme nii mitusada eurot sündimuse toetamiseks, siis nad mõne kuu jooksul töötaksid meile välja kõige ratsionaalsema poliitika komplekti ja see ei võtaks mitu aastat nagu praegu Sotsiaalministeeriumis see tänaseni kestev tervikanalüüs, mis suudab ka mind, vana küünikut imestama panna, kuidas nii kaua saab ühte asja välja töötada.

Nii, aga loomulikult ei vii kui tahes hea poliitika komplekt kohe taastetasemeni. Aga kui teised asjad õigeks teha, vaadake, siis hakkab bioloogia ja täpsemalt siis geneetika tööle, et lapsi mitte tahtvad geenid lihtsalt ei kandu edasi ja trend muutub. See on paratamatu. See esimene asi oli niisiis, et seda hoiakut tuleb muuta ja selline sündimust toetav meetmete komplekt välja töötada.

Teiseks tuleb peatada massiimmigratsioon ja Eesti ei ole mitte konservatiivse immigratsioonipoliitikaga riik, mina jälle ei tea, kes teile ütleb, pakub neid sõnumeid selliseid. Ja sisserände piirarv on meie sisserände reguleerimisel umbes sama suure tähtsusega kui tromboon trash metal bändis, eks ole. Seal ei ole tähtsust. Meie tegelik sisseränne on kümme korda suurem, oli eelmisel aastal kui sisserände piirarv. Muide, äärmiselt kõnekas on ka see, et ligi 70 000-lisest migratsioonisaldost hoolimata aastatel 2019–2023 pole Eestis sündide arv tõusnud. Ei ole ju tõusnud sündide arv, 70 000 inimest on meil rohkem, sündide arv pole tõusnud. Ja see tuleneb sellest, et idaslaavlasete sündimus on juba päritoluriigis eestlaste omast madalam ja reeglipäraselt uues asukohamaas langeb immigrantide sündimus veel, nii et see meid ei päästa. Seega siit on järeldus, et kui näiteks Ukraina põgenikud ei naase … 

Härra Valge, teil on hoog sees. Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit lisaks.

Suur tänu! Kui Ukraina põgenikud ei naase peale sõda oma kodumaale, siis teravdab see rahvastikuprobleeme nii meil kui Ukrainas. Ja paraku seda just, mulle tundub, et meie valitsus soovib, et nad ei naaseks, ja ma ei tea, kas see on diletantlusest või millestki muust.

Nii. Ja kolmandaks tuleb muuta seda mõtteviisi, mida ma ka lugupeetud peaministri suust kuulsin, et meil justkui töökohtade juurdeloomine on vajalik ja positiivne. Kui me seda mõtteviisi muudame, siis on meil võimalik üle elada see aeg, mil meil on see paratamatu auk tööealises elanikkonnas. Eelmisel neljapäeval oli siin saalis majanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Peakõnelejaks oli akadeemik professor Urmas Varblane ja tema üheks peamiseks sõnumiks oli, et me ei vaja rohkem töökohti, vaid vajame vähem töökohti, aga targemaid, suurema lisandväärtusega töökohti. Tsiteerin: see on senisele täpselt vastupidine loogika, mis praegu peaks hakkama domineerima. Senisele vastupidine loogika.

Nii. Ma väga loodan, et peaministrile jääb see meelde. Ma ise olen seda samuti juba varem väitnud, aga ma ei imesta, et mind pole kuulda võetud, küll aga imestan, et akadeemikut, Eesti Panga Nõukogu esimeest ja majandusteaduste professorit ei ole kuulda võetud. Eile oli näiteks kummastav raadiost kuulda, et sotsiaaldemokraatide kohalike valimiste programmis seisis ikka see vananenud nõue luua rohkem töökohti või et Tartu vangla väljarentimise üheks argumendiks on töökohtade loomine, ehkki sarnaseid töökohti, nagu need Tartu vangla vangivalvurid, meil on ju puudu või ühesõnaga, et meil on ju rohkem. Meil on 500 kaitseväelast ja 300 politseinikku puudu, mitte üle. Meil ei ole neid töökohti vaja, ei ole vaja. Ja vaadake, et EIS, KredEx ja töötukassa kõik mujalt, need finantseerivad riiklikud programmid ei peaks toetama seda ekspansiivset arengut töökohtade loomise kaudu, nagu praegu teevad, vaid vastupidi, suunda tootlikkuse tõusule. Ja nagu te kuulsite, on see paradigma muutus teadlaste seas juba toimunud, nüüd peavad poliitikud ja ametnikud järgi tulema. Ja nii on meil sellest kuristikust võimalik väljuda, mis sündimuse langusest on tekitatud, ja ühtlasi on meil võimalik liikuda jõukamate riikide hulka. Nii, seega on olukord keeruline, aga ei ole lootusetu, lahendused on olemas ja need lahendused sõltuvad meist endist, mitte Putinist ega Trumpist. Aitäh!

Tänan teid. Järgnevalt arupärijate esindajana hea kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Hea kolleeg Jaak Valge ütles, et sündivuse vähenemine on probleem. See kindlasti on ja seepärast me siin olemegi. Aga ka rahvaarvu vähenemine on samuti väga suur probleem.  

Ja me räägime, toon veel ühe mõõtme juurde, me räägime riigikaitsest. Kui vaadata, seda tendentsi vaadata ja sündivuse arvu ja selle vähenemist, siis tegelikult me näeme, et meil on juba ka kaitseväe osas tekivad väga suured probleemid. Juba umbes viie aasta pärast, aga võib-olla isegi varem, meil ei jagu nii palju noori mehi, et täita oma kaitseväe siis iga-aastaseid kohti, teenistuskohti. Ja see on juba väga suur probleem. Me küll räägime, et meil on siin, ja me teame, et meil on idanaaber, kes ei ole praegusel hetkel kõige sõbralikum, kui pehmelt öeldes. Aga teiselt poolt me räägime, et meie eelarvet mõjutab hästi palju Ukraina sõda ja Putin ja sinna me peame panustama. Aga see kolmas aspekt, aga mis me siis teeme, kui meil ei ole rohkem poisse, keda saata kaitseväkke. Ja see ongi tegelikult veel üks mõõde kogu selles temaatikas, mispärast, me peame väga kiiresti sündimust kasvatama. 

Meil on sündimuskordaja praegu 1,37. Ja tegelikult, et säilitada praegune rahvaarv samas suuruses, meil oleks vaja see tõsta 2,1 peale. Vastasel juhul meid 50 aasta pärast on 100 000 ja enam isegi vähem. Ja see on loomulikult suur probleem. Ma arvan, et me peaksimegi endale püstitama eesmärgi, kus me ütleme selgelt, et me sündimuskordajaks paneme 2,1, ja kui eesmärk on paigas, hakkame sinnapoole liikuma.  

Peaminister ütles, et raha ei pane sünnitama, et seda on öelnud ja teiste riikide kogemust või vist tõi meile ette soomlaste kogemuse. Siinsamas ma võin vastu panna erinevate riikide kogemust, kus see sündimuskordaja on just nimelt tänu rahalise boost'ile on suudetud tõsta. Toome näiteks Prantsusmaa, kus on sündimuskordaja 1,8–2. Ja mis neil on siis? Tasuta lasteaed, tugev isapuhkus, regionaalsed toetused, peretoetuste stabiilsus. Kui me räägime peretoetuste stabiilsusest, siis me teame väga hästi, mis siin mõni aasta tagasi juhtus, kus siis tegelikult see lubatud lastetoetus ju kärbiti peredel. 

Ungari. Ungaris on selline programm, kus tegelikult, kus peres on kolm last, siis ema, pereema, vabastatakse tulumaksu maksmisest. Ja ma saan aru, vaadates, jälgides, mis Ungaris veel toimub, siis uue programmina tullakse välja, et selline nii-öelda meede kehtestatakse alates teisest juba lapsest. Ja täpselt samamoodi on olemas kodulaenutugi. 

Ja nüüd siis vaadates ka, mis toimub Põhjamaades, siis tegelikult Põhjamaades on hästi oluline just nimelt pere väärtustamine ja tehakse kõik selleks, et pere oleks väärtustatud ühiskonnas ja oleks tagatud võimalikult palju aega, et pereisa ja pereema oleks oma lastega koos. See kindlasti ka annab kindlustunde.  

Mis siis on need põhieesmärgid, mille poole püüelda? Loomulikult, me peame Eestis looma sellise majandusliku ja sotsiaalse keskkonna, kus noortel oleks julgust ja võimalusi peret luua. 

Ma sooviks veel kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Ja peredel oleks majanduslik kindlus lapsi kasvatada, lapse sünd ei tähendaks peredele majanduslikku nõrgenemist ja ühiskond väärtustaks lapsi ja peret. Need on sellised märksõnad, osa nendest kõlasid ka peaministri suust. Aga need on reaalsed, tegelikult peaks olema tegevuskavad.  

Ja kui nüüd hakata lahti mõtestama, mis need kõik eesmärgid võiks tähendada, siis loomulikult see tähendabki ju majanduslikult ja sotsiaalselt kindlat keskkonda, kus meil oleks arusaadav, kuhu Eesti riik läheb, kus meil ei oleks nii, et täna otsustame maksu tõsta, homme langetada, ja kolmandal päeval võib-olla vaatame veel need kõik maksupoliitikad üle. Või siis oli hea näide, kus peredele lubati peretoetust, siis pärast kärbiti. See ei ole kindlasti see keskkond, mis paneb lapsi sünnitama. 

Ja loomulikult kindlustunne lastele. Ja ma arvan, et üheks meetmeks on tasuta lasteaiakoht. See peab olema üleriigiline, mitte ainult tugevates kohalikes omavalitsustes nagu Tallinn. Ma arvan, et Tallinn on väga tugev kohalik omavalitsus ja ka Tallinn kannab selle välja, teised kahjuks mitte. Aga me ei saa nagu, ja ma loodan, et tallinlased juba sellest sügisest, nende lapsed saavad tasuta lasteaeda minna. Aga me ei saa piirduda ainult Tallinnaga, see peab olema üleriigiline meede.  

Ja loomulikult, kui me räägime, et ühiskond väärtustab lapsi ja peret, see on ju tegelikult kogu nii-öelda mõttemalli muutmine. Me tihtipeale, lapsevanemad vähemalt, sest tagasiside, mis on tulnud, tunnevad, et tööandjate poolt on mingisugune surve, et kui lapsevanemal on parasjagu vaja minna kas lapse kooli, lasteaeda, perearsti juurde, arsti juurde, mis iganes, olla rohkem lapsega koos, siis väga paljud tööandjad tegelikult panevad pahaks. Aga et seda muuta, see peab olema üleüldine suunamuutus ja see peab olema nii-öelda riiklik programm, mida täpselt samuti ei ole tegelikult ju käivitatud, sellega ei ole tegeldud. See kindlasti väga paljuski, ma arvan, muudab kogu seda tendentsi.  

Ja selle nii-öelda mõtte juurde ma tulen tagasi, mis puudutab sellist rahalist preemiat ja neidsamuseid näiteid, mis oli ka siin Ungaris ja Prantsusmaal. Kahjuks on nii, et praeguses mitte väga stabiilses majanduskeskkonnas kindlasti üheks selliseks mootoriks, sündimuse kasvumootoriks on rahasüstid, on ta siis odavam eluase, on ta siis otsetoetused, on ta lasteaia tasuta kohad.

Aitäh!

Need on väga vajalikud. Aitäh!

Tänan teid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head Eesti inimesed! Ma ei hakka siin praegu rääkima kõikidest nendest miinusmärgiga rekorditest, mida Eesti demograafia viimastel aastatel on tekitanud. Me kõik teame neid numbreid, iga aastaga läheb see olukord aina halvemaks. Ja kahjuks on selline tunne, et meie valitsejad ei tea väga, mida sellega ette võtta. 

Samas minu meelest kõik on päris lihtne. Sündimuse suurendamiseks on vaja kolme faktorit, mis on ka üksivõetuna hästi olulised, aga mis on veel lisaks omavahel tihedalt seotud. Esiteks, perekond peab ennast tundma hästi majanduslikus mõttes. Kui me räägime pereplaneeringust, siis mida keerulisem on perekonna majanduslik seis, seda väiksema tõenäosusega mõtlevad need inimesed laste saamise peale. Kui perekond vireleb vaesuses, olgu see suhteline või absoluutne, siis mõeldakse eelkõige sellele, kuidas ots otsaga välja tulla ehk kulude vähendamise peale, mitte perekonna suurenemise peale, mis aina tõstab neid kulusid. 

Teiseks kindlustunne ja turvatunne. Kindlustunne homse päeva ees, usk sellesse, et pere seis lähitulevikus parimal juhul jääb samaks, aga vähemalt ei halvene märgatavalt, võib-olla isegi läheb paremaks, see oleks veelgi parem. Ja turvatundega on kõik veelgi selgem, et perekond ei pea midagi kartma, ei pea mõtlema selle peale, et homne päev toob nende jaoks midagi hirmsat. See on see, mille kohta ma küsisin ka peaministrilt. Kas tema arvates olukord, kus meedia pidevalt kirjutab sellest, et võib-olla Eestis varsti puhkeb sõda, et me kõik peame selleks valmis olema, kui mitte 2026, siis 2027 kindlasti meid rünnatakse? Ja ehe näide oli loomulikult välisminister Margus Tsahkna esinemine TV3-s, kus ta ütles lause stiilis, et kui Eestisse peaks sõda tulema ja suure tõenäosusega see ka tuleb, no ja siis jätkas oma lauset. Ma arvan, et kui selline retoorika on kasutusel valitsusliikmetel, poliitikutel, ekspertidel ja nii edasi, siis loomulikult tavainimene, kes mõtleb selle peale, et näiteks planeerida oma perekonda ja saada veel lapsi juurde, hakkab topelt või isegi kolm korda järele mõtlema, kas seda tasub teha olukorras, kus kogu aeg niimoodi hirmutatakse. 

Ma olen nõus peaministriga selles, et loomulikult me peame igasugusteks olukordadeks valmis olema ja me ei pea tegema nägu, et näiteks Ukrainas midagi ei toimu. Loomulikult toimub, toimub sõda, saame sellest kõigest väga hästi aru. Aga kas oma elanikkonna selline pidev hirmutamine võimaliku sõjaga on õige, see on omaette küsimus. 

Ja kolmas faktor perekonnal peab olema usk oma riiki ja selle abisse. Kui perekond usub sellesse, et riigipoolne tugi on olemas ja ei kao kuskile ära vähemalt lähiajal, et riigile on iga ilmale tulev laps oluline ja riik on valmis vähemalt esialgu vanemaid toetama, siis suureneb ka kindlustunne ja soov lapsi saada. 

Mida me näeme tegelikkuses? Vähendatakse peretoetusi, näiteks 200 euro võrra vähendati paljulapseliste perede toetust, mis loomulikult lööb augu pere eelarvesse. Ja seda kindlustunnet on hästi keeruline nüüd kuidagi taastada, seda usaldust riigi vastu on selles küsimuses hästi keeruline taastada. Ja ausalt öeldes paistab, et valitsus väga ei muretsegi selle pärast. Ma ei ole neid katseid isegi näinud, et seda usaldust taastada. Vastupidi, tuleb automaks peale ja paljulapselised pered näiteks maksavad täpselt sama palju nagu kõik teised, ei mingeid erandeid ja nii edasi ja nii edasi. 

Paluks natuke aega juurde. 

Kaks minutit juurde, palun!

Aitäh! Piisab. Ja selles mõttes ma arvan, et loevad mitte sõnad, vaid ikka teod. Kui me räägime näiteks lasteaedadest ja kohatasu kaotamisest või lastevanemate vabastamisest sellest kohatasust, siis väga hea näide oli kogu aeg Keskerakonna lähenemine Tallinnas sellele küsimusele, kus omal ajal alustati sellest, et vabastati paljulapselised pered kohatasust kolmanda lapse pealt. Siis, kui kolm last käisid lasteaias, siis kolmanda lapse kohatasu kaotasime ära. Natukese aja pärast kaotasime ka kohatasu teise lapse pealt. Hariduslike erivajadustega lapsed – jällegi, mõnest hetkest hakkasid samamoodi kohatasuta lasteaias käima. Siis loomulikult see süsteem, kus majanduslikes raskustes pered olid kohatasust vabastatud sellise lisameetmena. Ja nüüd siis on loomulikult loogiline jätk, et nii Tallinnas kui loomulikult ka ülejäänud riigis võiks koht lasteaias olla tasuta kõigile lastele. Nii et me oleme loogiliselt sinna jõudnud. 

Kui vaadata, millega on näiteks valitsus, ma mõtlen, riigi tasandil hakkama saanud viimastel aastatel, siis aastal 2021 moodustati demograafiapoliitika komisjon, mis pidi just nende teemadega tegelema, demograafia teemadega, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kui mälu mind ei peta, sai see komisjon vist neli korda kokku. Esimene koosolek oli üldse selline asutav koosolek, seal ei toimunud üldse midagi suurt, ja aastatel 2024–2025 ei käinud see komisjon üldse koos. Nii et selles mõttes peab tunnistama, et see oli selline läbipõrunud mõte. 

Nii et ikka loodame selle peale, et valitsus võtab teema ette ja hakkab sellega päris korralikult tegelema, sellepärast et just demograafia mõttes me varsti olemegi katastroofi lähedal. Aitäh!

Tänan teid. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Kui me räägime rahvastikukriisist, kui me räägime vähesest sündimusest, siis minu hinnangul päris vähe siin saalis tegelikult räägitud noorte toimetulekust ja noortest peredest.

Täna me teame, et inimestel pole seda kindlustunnet, noortel peredel pole kindlustunnet. Ja tõesti, see täna on viinud selleni, et meil on negatiivne rekord sündimuses. Eelmisel aastal sündis meil 9646 last ja seda on vähem kui näiteks ka kõige ebakindlamatel aegadel, nagu see oli vabadussõja või ka teise maailmasõja ajal. Põhimõtteliselt iga aastaga väheneb Eesti elanikkond ühe Rapla jagu, umbes 5000 inimese võrra. 

Kui me räägime noortest, siis kahjuks täna on olukord, kus noortel on aina keerulisem nii-öelda jalule saada. Ja tõesti, üks põhjus, miks see nii on, miks on keeruline iseseisvat elu alustada, peret luua, on kinnisvara hind – see, mis meil toimub tegelikult kinnisvaraturul. Paljudel ongi keeruline lubada endale oma elamiskohta, elada iseseisvalt. Paljudel ei ole võimalik koguda raha ja raha kõrvale panna. Ja kokkuvõttes see on ka põhjus, miks aina rohkem lükatakse laste saamist edasi. 

Tegelikult ministeeriumides on koos teadlastega välja töötatud erinevate ettepanekud ja programmid koostöös omavalitsustega, kuidas teha eluasemepinnad kättesaadavamaks, kuidas kinnisvaraturg teha kättesaadavaks, aga täna pole sellega piisavalt tegeletud. Ja eriti ma vaatasin üht uuringut – selle oli teinud SEB pank –, kus oli eraldi välja toodud esiteks põhjused, miks noored lükkavad edasi eluasemelaenu võtmist. Siin on toodud välja sellised asjad. Esiteks on muidugi kinnisvara hinnatase. Teiseks, omafinantseeringu puudumine, millele ma juba juhtisin tähelepanu, ja hapram majanduslik kindlustunne. Need on kolm põhiaspekti, miks noored tegelikult endale eluasemelaenu ei julge võtta ega suuda võtta.

Ja on väga huvitav statistikaga ka vanuse osas. SEB pank tõi välja, et keskmine tänane kodulaenu võtja on 36-aastane. Kui vaadata nooremaid laenuvõtjaid, näiteks 25-aastaseid, siis neid on kõigist vaid 2,5%. Tegelikult selle järgi võibki järeldada, et selline kodu soetamine lükkubki 30-ndatesse ehk kuskil alates 36-aastaselt suudetakse lubada endale oma elamine. Paralleelselt me siin näeme seda, et laste saamine lükkub aina kaugemasse tulevikku. Sellel kõigel on omavahel seos olemas. 

Ja veel üks aspekt, millele ka tegelikult ei pöörata tähelepanu, on noorte vaimne tervis. Kahjuks majanduslik ebakindlus süvendab vaimse tervise probleeme, seda eriti noortel. Meil noored vaevlevad aina rohkem ärevuse, depressiooni ja läbipõlemise käes. Kui sul on selline igapäevane võitlus põhimõtteliselt ellujäämisega, et üür, toit, õppelaen, tööturg, lasteaiakoht, siis ei olegi ruumi planeerimiseks, ei olegi ruumi, et pere luua ja ei ole nagu selliseks vaimseks tasakaaluks. Kahjuks selline ebakindlus homses päevas seda ärevust noortes aina rohkem süvendab. 

Võtaksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Ja veel üks moment on üksikvanem. Üksikvanematest ka täna piisavalt minu arvates ei räägitud. Üksikvanemad on üks suurim vaesusriskis olev rühm. Meil on pensionärid vaesusriskis, aga teine vaesusrisk on üksikvanemad. Ja tõesti, 90% üksikvanematest on naisterahvad. Ja tegelikult see on ka üks põhjus, miks naised kardavad lapsi saada – nad kardavad, et kui üks hetk nad peaksid jääma üksi, siis nad lihtsalt ise ei saa hakkama. Ehk siin tulebki mõelda ka selle peale, kuidas me saame üksikvanematele olla paremini abiks. 

Mis puudutab lastetoetusi, siis ma arvan, et esimese ja teise lapse toetus on ajale jalgu jäänud. Need toetused on väikesed. Me ei saa ei üle ega ümber sellest, kuidas meil siis vahetult enne valimisi tõsteti suurperede toetusi, siis pärast valimisi võeti need ära. See kõik samamoodi tekitab ebakindlust kõikides lastega peredes. 

Kõik need uued maksud, automaks. Samamoodi, et automaks tuleb täielikult tühistada. Ja muidugi nüüd üks lahendus, mida Keskerakond praegu püüab pakkuda ja teha, on tasuta lasteaed, mis puudutab Tallinnas. Selline muudatusettepanek sai lisaeelarvele esitatud. Juba minu kolleegid rääkisid, et iga aasta on Keskerakond selles suunas liikunud. Alguses oli kaotatud lasteaia kohatasu HEV-lastele, haridusliku erivajadustega lastele, siis kolmandale lapsele, igale perele, kus oli näiteks kaks last, siis igale teisele lapsele, kes käisid lasteaias, ja nüüd on võimalik ära teha see, et kaotada üleüldse kogu lasteaiatasu. 

Minu jaoks on nagu tegelikult selline arusaamatu moment tekkinud, et näiteks eelmine päevakorrapunkt – erinevad erakonnad siin võtsid sõna, kuidas nemad muretsevad perede toimetuleku pärast, lastega perede toimetuleku pärast, aga millegipärast, kui meil on see arutelu tasuta lasteaiakoha üle praegu Tallinna Linnavolikogus, siis, eks ole, seda äkitselt ei soovita toetada. Sotsid on valmis kulutama 2,4 miljonit eurot puude istutamisele, et igale lapsele puu, aga reaalselt teha lastega peredele selline toetus, selline abimeede, mis reaalselt neid aitaks, ehk siis see tasuta lasteaiad, no siin on äkitselt selline, kuidas öelda, maailmavaateline küsimus. Mis ajast nagu puud on saanud olulisemaks kui lapsed? Minu hinnangul on selline käitumine silmakirjalik. Siin ei peaks olema vastuolu, vaid see peaks olema konsensuslik otsus kõikide erakondade vahel. 

Aga kindlasti tuleb mõelda, kuidas ikkagi tasuta lasteaia küsimus laiendada teistele omavalitsustele üleriigiliselt. Ja siinkohal ma tegelikult peaministriga ei nõustu. Mina arvan, et riik peaks tulema appi teistele omavalitsustele, ja arvestades, et see on osa rahvastikupoliitikast, osa sündimuspoliitikast, mis on riigi poliitika, see on koht, kus riik peaks tulema tervele Eestile appi. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Linn kihab praegu, norrakaid on Tallinn täis, paljud on neist korraliku auru all. Wolti taks on tõusnud vist neli korda. Staadioni väravad avatakse ka varsti. Meie siin arutame kollastiliselt, muuseas, kõige tähtsamat küsimust Eesti riigis: kas olla või mitte olla? Kui ei ole rahvast, kui ei ole keelt, kultuuri, noh, kindlasti keegi tuleb siia, aga Eesti riiki sellisel kujul siis ei ole. 

Aga kõik algab peale tegelikult väga lihtsast. Inimene on heteroseksuaalne olend ja lapse saamiseks on vaja nii meest kui naist. Nagu ma juba ütlesin, et Eesti nooremate naiste arvates sobilikke mehi lapse tegemiseks ei ole. Viimane number on noorematel kuni 29, 42%. Ei ole. Järelikult tuleb vaadata kas norrakate või kellegi teise seast või kusagilt mujalt. 

Aga mis puudutab naisi, eriti nooremaid põlvkondi – need on jälle nüüd faktid –, on hirm kogu maailma ees, kogu ebakindlus, tuleb sõda siia, majanduslik olukord on sant ja nii edasi. Ja 10 plussiga protsenti Eesti naistest, eriti noorematest põlvkondadest, on kindlalt veendunud täna, et ei ole mõtet siia uut ilmakodanikku tuua. Aga see on, nagu rahvastikuteadlased ütlevad, tegelikult alles algus. Nool läheb ülespoole. Saksamaal pidi olema kusagil 25% ulatuses, aga Saksamaa on suur riik ja seal on palju migrante ja rikkust ja see tõmbab ka jälle uusi juurde, nii nagu Ameerikassegi. Aga Eesti on väike ja me asume sellise mitte just kõige sõbralikuma naabri juures, keda me millegipärast teadlikult üritame ärritada, ütleme, et surume põlvili, oleme ülimalt sõjakas. Eesti on üks ülimalt sõjakas riik Euroopas. Kui keegi rääkis siin Ungarist, et kus on lapsi keskmiselt rohkem, Ungari kuulub …, üks kõige mittesõjakamaid riike praegu. 

Aga mis selle tulemus siis praegu on? Ühelt poolt, kui naised ja nooremad põlvkonnad ei taha tuua siia ilma või sellesse riiki oma last, on loobunud sellest – vähemalt, ma ei tea, kui peaminister suudab neid veenda, et nad oma arvamust muudaksid kuidagi, oma tegevuse või valitsuse tegevusega, oleks tõesti jumalale meelepärane samm. Aga praegu on see nii. Ja kogu see üldine taust, ebakindlus ja … Tegelikult me elame liitkriisi ajal. On olemas majanduskriis, oleme julgelt siin, rahvastikukriis, julgeolekukriis, poliitiline kriis. 

Praegune auväärt peaminister istub siin, aga toetus valitsusele on ju imeväike, imemadal. See tähendab, et usaldust ei ole, rahva seas usaldust ei ole. Kuigi peaminister on väga optimistlik, et elu on paremaks läinud ja läheb veelgi paremaks. Annaks jumal, et nii juhtubki. Aga usaldust ei ole ja selle tulemusel, kui usaldust ei ole, ei ole ka mingit lootust rääkida, mida kõike plaanitakse ja kõige paremaid plaane. 

Nii et tegelikult kogu selle segipuntra või suure või kõige olulisema teema jaoks on kõigepealt vaja tagada kuidagi usaldus. See tähendab poliitilist usaldust. Kui ei ole usaldust siin saalis, siis ei ole ka kusagil mujal. Ja rääkida selle kõige olulisema küsimuse lahendamisest, see tähendab demograafilise kriisi, ja et Eesti säiliks eestikeelsena ja eestimeelsena, on lootusetu. 

Nii et mida teha? Mina küll ei tea, mida siin teha. Mulle tundub, et tegelikult peaks olemasoleva pildi kapitaalselt segi lööma ja alustama otsast peale ja leidma inimesed, kes on usaldusväärsed, ja siis proovida teistmoodi …

Aitäh!

… niimoodi jätkata. 

Jah, kui paar minutit saaks.

Teil pool minutit üle, aga ma arvasin …

Jaa, ega ma rohkem ei taha, sest õhtu on juba ja jalgpallimatš hakkab ka varsti peale.

Just, just! Minut juurde, palun, kui sobib.

Nii et igal juhul peaks olema optimistlik, ei tohiks nagu põrnitseda koalitsioon-opositsioon ja vastupidi. Ja see on meie kõigi ühine mure. Kuidas käituda selles olukorras? Peale selle pildi täieliku lõhkumise ja uuesti alustamise ma muud ei näe. Aitäh!

Aga jalgpall algab varsti.

Aga kes see võidab? (Hääl saalist.) Aitäh! Oleme sellega kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Jõuame neljanda juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi – Lauri on ka suur jalgpallisõber, ma tean –, Aleksei Jevgrafovi ja Vadim Belobrovtsevi 24. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse ja rahvusvaheliste kogemuste kohta Eesti energiapoliitika kujundamisel, arupärimine numbriga 763, ja see on peaministrile. Ettekandeks on juba jõudnud Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laats.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, tuuleenergia on teemaks ja tooks mõningaid sõnumeid välismaalt. Viimaste kuude jooksul on mitmed Põhjamaadest pärit allikad avaldanud kriitilisi hinnanguid tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse kohta. Näiteks Rootsi majandusteadlaste analüüsi kohaselt on Rootsi tuuleenergia sektor tegutsenud kahjumiga juba seitse aastat järjest, keskmise kahjumimarginaaliga 35%. 2023. aastal ulatus sektori kogukahjum 4,6 miljardi kroonini, Rootsi kroonini, see on umbes 416 miljonit eurot. Eriti raskes seisus on investeeringud Norrlandi piirkonnas, kus keskmine kahjumimarginaal ulatub lausa 65%-ni. 

Samuti on Soome päikesepaneelide tootja Valoe ning Rootsi rohepöörde sümboliks peetud Northvolt jõudnud pankroti äärele. Kõnealused arengud on tekitanud arutelusid nii tuuleenergia kui ka laiemalt rohetehnoloogia elujõulisuse ja avaliku sektori investeeringute tõhususe üle. 

Sarnased probleemid on tõstatatud ka Saksamaal, kus mitmed tuulepargid on muutunud kahjumlikuks suurenevate hoolduskulude ja turuhindade volatiilsuse tõttu. Ka Suurbritannias on tuuleenergia arendaja kasumlikkus seatud küsimärgi alla, eelkõige suurprojektide tühistamise ja edasilükkamise tõttu. 

Rootsi analüütikute hinnangul on tuuleparke rajatud poliitilise võimalikkuse, mitte majandusliku otstarbekuse alusel. Minu arust see lause on väga oluline. Samuti on märgatud, et suurema kasumlikkusega on olnud [projekteerijad, mitte] jaamade omanikud ja haldajad. See seab küsimuse alla senise taastuvenergiapoliitika jätkusuutlikkuse. 

Ja sellest lähtuvalt tahaksin peaministrit uurida, kas ta on kursis, kuidas roheenergial läheb väljaspool meie riiki, kas me võtame sealt need nii-öelda häirekellad, mis seal helisevad, teadmiseks ja kujundame vastavalt sellele ka oma rohepoliitika või me seda olukorda, üldse ei pööra sellele tähelepanu. Tegelikult neid signaale on tulnud ka siitsamast Eestimaalt, kus paljud arendajad, kes omavad tegelikult päikese- või tuuleparke, näevad, et selline olukord, mis praegu valitseb, kus siis, kui päike paistab, energia hinnad on miinuses, kui tuul puhub, siis kogu piirkonnas puhub ja täpselt samamoodi viib elektri hinnad miinusesse. Tänase päeva puhul, kus ei ole ei tuult ega ka päikest, ja vaadates ka homset prognoosi, siis tegelikult ei tooda need paneelid ega ka tuulikud elektrit ja elektri hind on jällegi nagu laes. See süsteem ei ole jätkusuutlik.

Lisaks on ka pangaliit pööranud tähelepanu, et sellises olukorras, vaatamata sellele, kas doteeritakse või mitte, sellele sektorile lihtsalt investeeringuteks rohkem raha sellises mahus ei anta, mis tähendab seda, et oma osakapital peab suurenema, mis omakorda jällegi tähendab seda, et elektri hind muutub kallimaks ja investeering arendajatel lihtsalt ei tasu ära. Sellisel viisil lihtsalt see ei ole jätkusuutlik ja kui see kaua kestab, siis samasugust signaali, nagu on Rootsist tulnud meile, kus sektor on pikemat aega kahjumis. Aga kui pikemas perspektiivis on sektor kahjumis, see tähendab seda, et sellele järgneb lihtsalt kogu süsteemi kokkuvarisemine. 

Vastavalt ka uutele teadmistele ja ma loodan, et need teadmised on ka peaministri laual olnud, siis tegelikult see eesmärk, mis on ENMAK-is kirjeldatud 2030. aastaks, kus me eesmärk oli toota ja tarbida samas mahus roheenergiat, siis lihtsalt ei ole see tehniliselt võimalik teostada, sellepärast et meie võrgud lihtsalt ei ole selleks valmis. Ja teine pool, mis puudutab ka minu arust Hispaania, Lõuna-Hispaania, Andaluusia piirkonna näidet, minu arust väga hästi iseloomustab seda olukorda, mis võib tehnilistelt juhtuda, kui sinna eesmärgi poole suunduda. Nii et loodame konstruktiivset debatti. Aitäh!

Aitäh! Ja taas kord ongi peaministril võimalus ja kohustus vastata teie küsimustele.

Hea juhataja! Head arupärimiste esitajad või arupärimiste esitajad, jah! Ja head Riigikogu liikmed! Tahaks öelda, need ülejäänud, aga ilmselt neid ei ole siin. Mulle väga meeldib Lauri Laatsi selline optimism, et ta tervitab alati interneti vahendusel olevaid inimesi, aga ma kahtlustan, et te tervitate kolme Riigikogu liiget, sest ülejäänud vaatavad kas Timberlake'i või jalgpalli. Nii et püüan vastu pidada. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, arusaadav. Aga ise küsisite, mina vastan, midagi teha ei ole. Töö. Nii, arupärimine seekord tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse ja rahvusvaheliste kogemuste kohta Eesti energiapoliitika kujundamisel. 

Esimene küsimus: "Millisel määral on Eesti energiapoliitika kujundamisel arvestatud teiste riikide (sh Rootsi, Soome, Saksamaa, Suurbritannia) praktilisi kogemusi tuuleenergia arendamisel ja selle majandusliku tasuvusega seotud probleemidega?" Vastus. Eesti energiapoliitika kujundamisel tugineb Kliimaministeerium muu hulgas ka teiste riikide praktikatele, sealhulgas juba mainitud Soome ja Rootsi. Ka teiste riikide kogemus näitab, et kindla ja taskukohase energiavarustuse tagamiseks on vaja mitmekesisest siseriiklikku tootmisvõimsuste portfelli ja välisühendusi. Näiteks Soomes ja Rootsis on lisaks olemasolevatele tuuma- ja hüdroenergiarajatistele juurde rajatud vastavalt 8,2 ja 9,2 gigavatti maismaatuulikuid. 

Teine küsimus: "Kas valitsus on tellinud või läbi viinud sõltumatuid analüüse tuuleenergia pikaajalisest tasuvust ja süsteemisurvest […]? Kui jah, palume esitada viited […] nimetatud analüüsidest ja uuringutest." Vastus. Kliimaministeerium on koostamas energiamajanduse arengukava aastani 2035. Kliimaministeerium kinnitab, et selle raames on läbi viidud ning selle sisendina kasutatud mitmeid mahukaid uuringuid, mis otseselt või kaudselt taastuvenergia mõjusid ja kasusid käsitlevad, näiteks 2022. aastal valminud analüüs kliimaneutraalne elektritootmisele üleminek Eestis, elektrivõrgu pikaajalised arengukavad. Rohkem uuringuid ja taustainfot on leitav energiamajanduse arengukava koostamise lehelt, see on https://kliimaministeerium.ee/energiamajanduse_arengukava. 

Kolmas küsimus: "Kui põhjalikult on valitsus tutvunud teiste riikide – sealhulgas nende, kus tuuleenergia on osutunud majanduslikult kahjumlikuks – strateegiatega ning milliseid järeldusi ja poliitikamuudatusi on Eesti nende põhjal teinud?" Vastus. Kordan esimest vastust. Kliimaministeerium on Eesti energiapoliitika kujundamisel tuginenud muu hulgas ka teiste riikide praktikatele, sealhulgas Soome, Rootsi. Ka teiste riikide kogemus näitab, et kindla ja taskukohase energiavarustuse tagamiseks on vaja mitmekesist siseriiklikku tootmisvõimsuste portfelli ja välisühendusi. Näiteks Soomes ja Rootsis on lisaks olemasolevatele tuuma- ja hüdroenergiarajatistele juurde rajatud vastavalt 8,2, 9,2 gigavatti maismaatuulikuid. Balti riikidest on näiteks Leedus praktiliselt mõne aastaga rajatud ligi 1,7 gigavatti maismaatuuleparke. 

Neljas küsimus: "Kas valitsus on valmis oma tuuleenergiapoliitikat korrigeerima, kui ilmnevad sarnased probleemid nagu naaberriikides […]?" Vastus. Jah, oleme alati valmis oludega kaasas käima. 

Viies küsimus: "Kuidas tagatakse Eestis taastuvenergia investeeringute läbipaistvus ja mõjuanalüüs maksumaksjale ning lõpptarbijale?" Vastus. Taastuvelektri tootmisseadmed, juhul kui need rajatakse toetuse vastu, saavad toetust vähempakkumiste raames. Vähempakkumised tagavad, et võidavad vähimad toetust küsivad projektid. Vähempakkumiste tulemused, võitnud projektid, küsitud toetuste mahud on leitavad: https://www.elering.ee/tulemused. 

Kuues: "Millised on seni pakutud toetused ja soodustused tuuleenergia arendajatele ning kuidas hindate nende mõju Eesti energiajulgeolekule ja elektrihinnale?" Vastus. Ülevaade taastuvelektri toetusmeetmetest on leitav Elering AS kodulehelt. 2019. aastast korraldatakse toetuste maksmist vähempakkumiste alusel. See tähendab, et toetust saavad vähimat toetust küsivad projektid. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks on meil lisaks välisühendustele vaja ka piisavas mahus kohalikku tootmist, sealhulgas juhitavat võimsust. Fossiilkütustel jaamad on juhitava võimsusena meile kahtlemata vajalikud, kuid nende jaamade nõrkus on kõrge elektrienergia hind. Eestisse rajatud tuule- ja päikesejaamad toovad neil tundidel, kui nad töötada saavad, meile soodsama hinna ning vähendavad kulukate fossiilkütustel jaamade töötamise vajadust. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma selle neljanda küsimuse juures, te vastasite, et jah. Aga mis see tähendab, konkreetselt tähendaks? Me näeme seda, et olukord on muutunudki kahjumlikumaks ja muutub veelgi, kui korrektuure selle volatiilsuse osas ei tule. Me näeme selgelt, et praegu on meil menetluses SE 541, mis on küll toetuspõhine seaduseelnõu, aga samas on tulnud signaalid nii pankade poolt kui ka nii-öelda arendajate poolt, et see seaduseelnõu ei rakendu seetõttu, et keegi selles vähempakkumistes ei osale. Kuna pangad on ka välja arvutanud kogu selle nii-öelda investeeringute efektiivsust, siis ta lihtsalt ei vea välja. Ja teine pool, me peame ju selgelt mõistma, et turul on kaks osalist, tarbija ja tootja, aga kui tootja pikalt nagu on kahjumis, siis ta nagu ei toimi, siis tekivad tõrked. Kuidas me neid tõrkeid nagu siis hakkame likvideerima?

Jah, ma arvan, et see vastus oligi põhiliselt selles, et Kliimaministeerium teeb praegu seda energiamajanduse arengukava aastani 2035. Selle raames erinevad debatid peetakse ära. Kui ma nüüd ei eksi, siis energeetika‑ ja keskkonnaminister on endale nõunikuks võtnud ka Einari Kiseli, kes seda tööd teeb, seda energiamajanduse arengukava koostamist koordineerib. Aga kindlasti seal on energeetikaosakonnas ka võimekaid inimesi, kes seda teevad. Nii et selle debati käigus saab hinnata teiste riikide kogemusi ja milline on siis tootjate ja tarbijate vahekord. Noh, turuosalisena või tootja omanikuna, nagu te olete, teate te hästi tegelikult, mis sellel turul toimub, nii et saate eks sisendi anda sellesse energiamajanduse arengukavasse ka.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Millised mehhanismid on kehtestatud selleks, et vältida arendajatepoolset hinnaspekulatsiooni või riigipoolsete subsiidiumide kuritarvitamist tuuleprojektide puhul? Ja millised oleksid valitsuse tegevused ja vastutusmehhanismid olukorras, kus tuuleparkide arendamine osutub majanduslikult kahjumlikuks ja arendajad taanduvad projektidest?

Aitäh! No selles küsimuses oli mitu sellist võib-olla mitte päris omavahel kokku käivat komponenti, ma ütleksin. Kui arendajad arendavad ja projekt osutub kahjumlikuks, siis nad on sellesse projekti pannud rohkem raha, kui nad tagasi saavad. Ilmselt vaevalt nad spekuleerivad sellel turul edukalt. Seda esiteks. Teiseks, see mehhanism on ikkagi see, mida ma kirjeldasin – vähempakkumised või siis tulevad nad turutingimustel. Need tegelikult ongi kõige kindlamad viisid. Kui on vähempakkumised, nagu Euroopa reeglid ette näevad, siis see, kes pakub väiksema hinna, saab turule või selle toetuse püsimiseks, ja kes tuleb turutingimustel, saab turutingimustel tegutseda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on lihtne, et kõik need majanduslikud kalkulatsioonid ja need kahtlused, mida ettevõtjatel on praegusel hetkel, mu küsimus on see, et kas maa täitub tähtajaliselt siiski tuulikutega ja meri ka.

Ma ei tea, millist tähtaega te endale olete seadnud, aga ma julgeks ennustada, et enne kohalike omavalitsuste valimisi erinevad ratsionaalsed protsessid pidurduvad märkimisväärselt, sest ka teie varasem erakond on asunud leppimatusse võitlusesse taastuvenergiarajatistega, nii maismaatuuleparkide kui päikseparkidega.

Tänan! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme sellega ka neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lõpetamise seaduse eelnõu 666 esimene lugemine. Ja mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusminister Jürgen Ligi ja vabandan tema ees, et päevakord oli täna just selline, et te pidite pikka aega ootama oma etteastet. Aga ma väga tänan, et te saite oma ajagraafiku niimoodi ümber sättida, et me saame selle punkti kenasti ära menetleda. Palun teid nüüd Riigikogu kõnetooli.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Valitsus esitab teile otsustamiseks eelnõu, millega lõpetatakse Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vaheline tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise leping. Sellele lepingule kirjutati alla 21. jaanuaril 1997. aastal ja jõustus ta 22. juulil 1998‑ndal. 

Maksulepingute eesmärk on soodustada rahvusvahelist ettevõtlust, vältides topeltmaksustamist ja pakkudes õiguskindlust osalevate riikide ettevõtjatele. Need lepingud piiravad tuluallikariigi õigust maksustada teise riigi residentide tulu, võimaldades seeläbi investoritele stabiilsust ja etteaimatavat maksukeskkonda. Sellised lepingud põhinevad vastastikusel usaldusel ja koostöötahtel. 

Valgevene suhtes meil mõistagi usaldust enam piisavalt ei ole. Ja 21. märtsil 2024. aastal teavitas Valgevene ise Eestit ametlikult, et peatab ühepoolselt maksulepingu oluliste sätete, artiklite 10, 11 ja 13 kohaldamise. Need puudutavad dividendide, intresside, vara võõrandamisest saadava kasu maksustamist. Siin ei ole meil väga palju kaalutlusõigust ega ‑ruumi, sest maksuleping ise ei sisalda sätteid selliseks osaliseks või ajutiseks peatamiseks. See tähendab, et Valgevene otsus ei ole kooskõlas lepingu tingimustega ega rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega. Kui üks pool ei soovi enam lepingut täita, on korrektseks viisiks tema lõpetamine ja seda näeb ette lepingu 28. paragrahv. 

Lisaks lepingu rikkumisele ei saa me mööda ka Valgevene rollist Venemaa agressioonis Ukraina vastu. Eesti ei pea võimalikuks hoida jõus maksulepingut riigiga, mis toetab rahvusvahelist õigust rikkuvat sõda ja mille tegevus on vastuolus Eesti julgeoleku‑ ja välispoliitiliste huvidega. Topeltmaksustamise vältimise leping ei tohi olla vahend, millega Eesti tahtmatult toetab režiimi, mis rikub inimõigusi ja rahvusvahelist õigust. 

Pärast lepingu lõpetamist maksustavad Eesti ja Valgevene tulusid ainult oma riigisisese õiguse alusel. See tähendab, et senised lepingust tulenevad piirangud näiteks dividendide või intresside maksustamisel enam ei kehti. Kuigi see võib teatud juhtudel suurendada maksukoormust, tuleb arvestada, et Valgevene on juba asunud kõrgemaid maksumäärasid kohaldama, nii et meil ei ole siin isegi suurendamise ruumi. Ja ebasõbralikkus meie riikide vahel on kahtlemata vastastikune. 

Me vastame Valgevene sammule antud juhul. Eesti jätkab endiselt ühepoolselt maksustamise vältimist oma residentide suhtes tulumaksuseaduse kohaselt. Eesti ja Valgevene vahelise maksulepingu lõpetamise näol ei ole tegemist pelgalt tehnilise otsusega, vaid ka välispoliitilise seisukohavõtuga, nagu mu jutust selgub. Seaduse vastuvõtmisega saadame signaali, et Eesti ei ole valmis pakkuma erikohtlemist režiimile, mis rikub rahvusvahelist õigust ning ohustab Euroopa julgeolekut. 

Palun sellele eelnõule Riigikogu toetust. Aitäh!

Ja järgmiseks kuulame juhtivkomisjonis toimunud arutelu. Ettekandjaks palun, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann!

Head kolleegid, tere õhtust! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil, mis toimus käesoleva aasta 5. juunil. Minister tutvustas ise juba küllaltki põhjalikult eelnõu. 

Lisaks tõusetus komisjoni istungil veel paar küsimust. Aivar Kokk küsis, kas Eesti on esimene, kes lepingu lõpetab, ja sellele vastas Tiina Hansson Rahandusministeeriumist, et Leedu lõpetas lepingu käesoleva aasta jaanuaris ja Läti on lepingu peatanud. Saksamaa on samuti lepingu peatanud ning äraootaval seisukohal. Kuna leping ise peatamist ette ei näe. Viini konventsioonile toetudes öeldi, et kui teine pool rikub oluliselt kehtivat lepingut ning vastumeetmena see peatatakse. 

Aivar Kokk avaldas mõtet, et tavaliselt teevad naaberriigid selliseid otsuseid koos. Ja Aivar Sõerd tõi esile sellise huvitava fakti, et selle lepingu allkirjastas 1997. aastal. maksuameti peadirektor. Tiina Hansson ütles, et kui tegemist ei ole pea- ega välisministriga, võib mõni teine ametiisik selliseid lepinguid volitusega ka sõlmida. 

Ja tehti ka menetluslikke otsuseid. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil, aga päevakorda on ta jõudnud varem. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Esimene lugemine lõpetada. Ja ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 13. juuni kell 16, muidugi käesoleval aastal. Kõikides menetluslikes otsustes oli komisjon üksmeelne, nii et otsused võeti vastu konsensusega. 

Eelnõu on selles mõttes kiireloomuline, et kui me suudame kevadistungjärgul selle seaduse vastu võtta, siis saame lepingu lõpetada alates järgmise aasta algusest. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 666 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 13. juuni kell 16.00.

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Rene Koka, Mart Helme ja Martin Helme 9. aprillil 2025 esitatud arupärimine tuugenitööstuse mõju kohta kaitsevõimele ja julgeolekule (nr 747). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud kaitseminister! Head vaatajad rõdul, head vaatajad üle interneti! Meil on tükk aega olnud juba teada probleemistik, mis puudutab tuuleparkide negatiivset mõju Eesti kaitsevõimele. Tuletame meelde rootslaste otsustavat käitumist meretuuleparkide osas, mil nad oma rannikule keelasid parkide ehituse, ja ka järgnevad reaktsioonid Eestis. Ja peab ütlema, et Kaitseväe juhtkond on olnud murelik. Samamoodi on tuugenid ja päikesepaneelid samuti väga tõsiselt tekitamas raadiohäireid. Ja sellest meetodist, millest juttu on olnud, et piirame ida suunal teatud joonega meie raadioluure ja muude seirevõimekuste huvides tuugenite ehitamist, sellest ei piisa. 

Üks Eesti kuulsamaid ja parimaid raadioinsenere on öelnud väga lihtsalt – ma soovitan tema poole eraldi pöörduda –, et sõja ajal ei ole meil mingit muud võimalust, kui tuugenid esimesena õhku lasta, sest meie oma raadioside ei toimi selle müra, tohutu eetrimüra olukordades. Nii et teil on uus ülesanne, valmistada ette lõhkeainekohad iga tuugeni vundamendi juures, et see otsekohe õhku lasta, kui lähtuda kuulsa raadioinseneri ütlusest. Ehk see häirib Kaitseväe silmi ja kõrvu nii maal kui merel. 

Samamoodi, kui vene allveelaevad peaksid tundma huvi Eesti ranniku vastu, siis tegelikult on neid väga raske avastada. Neid on praegugi raske avastada, sest meil ei ole piisavalt seiretehnikat, aga kui ehitatakse valmis Saare tuulepark, Liivi tuulepark, siis seal on raadiohäiringud erakordsed ja annab vastasele ideaalse võimaluse seal ennast peita ja teha, mida soovib. 

Samamoodi on ju meie relvad pimedad nendes tsoonides, kui meil oleks vaja potentsiaalse vastase laevu tabada. Tuulealade piirkonnas, meretuuleparkide piirkonnas on häiringud nii suured, et meie täppisrelvad ei leia ennast enda täpsust seal enam üles. 

Ja ka rahuajal on Kaitseväe uuringud tuvastanud kontrollmõõtmiste kaudu, et tuulikud tekitavad ja peegeldavad keskkonnas häiringuid, mis mõjutavad meie raadioside ja seirevõimet. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet registreeris viimasel neljal aastal 16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna tuulikute poolt tekitatud tsiviilraadiohäireid, need ületasid hajaasustuse normeeritud elektrivälja tugevuse sajakordselt. Nendel häiringutel on mõju signaalluurele. Ja kõike seda, mis puudutab mereseiresüsteeme, seda kõike on kinnitanud mereväe ülem kommodoor Ivo Värk. 

Nii et olukord on kehv. Ma leian, et iga tööstuse puhul, iga tuuletööstuse puhul tuleks teha eraldi töö ehk tuvastada häiringud. Nii nagu me tegeleme linnustiku uurimisega, nii peaks tegema iga tuugenitööstuse, tegelikult ka päikeseparkide puhul analüüsi nende mõjust kaitsevõimele ja julgeolekule, raadiohäiringute tekitamisele. Ootan lugupeetud ministri vastuseid.

Ja nüüd palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Hea Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Püüan esitatud küsimustele vastata. Esimene küsimus oli, millised protseduurid ja mehhanismid on olemas, mille kaudu Kaitseministeerium teeb teiste ministeeriumidega koostööd planeerimis‑ ja arendusprotsessides. Juhin tähelepanu, et Eestis kehtib ehitusseadustik. Ehitusseadustiku § 120 lõike 1 kohaselt tuleb Kaitseministeeriumiga kooskõlastada kõik – rõhutan üle: kõik – kavandatavad tuulegeneraatorid ja tuulepargid. Täpsustatud on lisaks seda ka kaitseministri määrusega nr 133, mille kohaselt tuleb Kaitseministeeriumiga kooskõlastada planeeringud, kui planeeringuga ….. tuulegeneraatorid, tuuleparki või planeeringu elluviimine võib kaasa tuua riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise. Ja need kooskõlastusnõuded kehtivad nii eraisikutele kui ka ministeeriumidele. Nii et kui kuskil ministeeriumis on mingi planeering töös, siis Kaitseministeeriumiga seda koostööd ka tehakse.

Teine küsimus. Kuidas tagab Kaitseministeerium, et tuugenitööstuse planeerimisel ja arendamisel võetakse arvesse Kaitseväe seisukohad ja mured? Lühidalt öeldes sama seaduse ja määruse koostoimes elik iga selle kooskõlastuse käigus loomulikult Kaitseministeerium küsib seisukoha kujundamiseks ka Kaitseväe arvamust, kas küsitud alal kehtivad asukoha või kõrguse piirangud elektrituulikute ja tuuleparkide püstitamisel, millised need piirangud on ning kas nimetatud piirangud võivad tulevikus mingil moel muutuda. Ja nende erinevate arvamuste tulemusel Kaitseministeerium ka vastava oma seisukoha kujundab.

Kolmas küsimus. Milliseid samme on ministeerium astunud või kavatseb astuda, et hinnata tuugenitööstuse võimalikku mõju kaitseväe seire‑ ja luurevõimekusele? Siinkohal kinnitan teile, et me tegeleme väga tõsiselt selle teemaga juba väga pikka aega, nagu ma ütlesin, erinevate kooskõlastusringide kaudu, aga ka läbi erinevate analüüside. Kaitsevägi on neid analüüse teinud päris palju. Oleme kogunud kokku ka meie lähiriikide analüüsid ja sellest tulenevalt võin teile kinnitada, et ka hetkel on üks täiendav analüüs meie põhjanaabrite juures Soomes töös. Ja lisaks oleme eraldi teinud ühe analüüsi või tellinud ühe analüüsi sõltumatult Briti ettevõttelt, kes on andnud meile meretuuleparkide kohta võimaliku mõju hinnangud ja võimalikud leevendusmeetmed. Ehk lühidalt kokku võttes loomulikult küsime teadlastelt ja ekspertidelt kogu aeg erinevaid täiendusi ja arvamusi.

Neljas küsimus. Kas on plaanis läbi viia täiendavaid uuringuid ja analüüse? Nagu ma ütlesin, üks värske analüüs sai just valmis, mis käsitles kitsamalt ja täpsemalt meretuuleparke. Ja seal on nüüd olemas meil väga täpne analüüs. Nagu ütlesin, meie põhjanaabrid on praegu tegemas ühte täiendavat analüüsi küll vaadatuna, täpsemalt ka päikeseparke.

Viies küsimus. Arvestades tuugenitööstuse mõju, laiemalt ka NATO eelhoiatust, siis kuidas toimub koostöö liitlastega? Loomulikult me oma liitlastega, nagu ma mainisin varasemates vastustes, koostööd teeme. Ärgem unustagem, et õhuseiresüsteem tervikuna on osa NATO integreeritud õhu‑ ja raketikaitsesüsteemist millel on olemas õhuseirekatte miinimumnõuded ehk siis ….., mida kõik NATO liitlased peavad järgima ja loomulikult need nõuded kehtivad kõikidele NATO liitlastele. Muuseas, need nõuded ütlevad ja need põhimõtted ütlevad, et tuuleparkide rajamine seirekatte alasse ei ole välistatud, kui selliste tuuleparkide negatiivseid mõjusid saab kompenseerida. Ja sellest tulenevalt me näiteks Eestis seda oleme ka ju teinud. Ja me vaatasime läbi ka teie poolt küsimuses mainitud või siin puldis räägitud Rootsi juhtumi. Seal on küll olukord natuke või oli olukord hoopis teistsugune võrreldes Eestiga. Eestis on kogu aeg kehtinud Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise nõue. Rootsis seda ei olnud. Rootsis kehtis merealade kasutamisel niinimetatud avatud uste süsteem, kus tuuleenergeetika arendajad said hoonestuslube taotleda kõikjale ja erinevate huvide tasakaal on toimunud alles ehituslubade menetlemise käigus. Meil oli teatavasti mereala puhul üleriigiline mereala planeering ja seal oli Kaitsevägi ja Kaitseministeerium algusest peale kaasatud. Nii et põhimõtteliselt täiesti erinev seis võrreldes Rootsiga ja kindlasti me lähinaabritega ka edaspidi hoiame tihedat kontakti.

Kuues küsimus. Kas on olemas ühised standardid või juhised, mida järgitakse tuugenite arendamisel, et oleks tagatud nende kooskõla NATO kaitsevajadustega? NATO-l sellist ühtset regulatsiooni pole, küll on olemas Eurocontrol 2014 nõuded ehk täpsemalt ingliskeelne dokument Eurocontrol guidelines for assessing the potentially impact of wind turbines on surveillance sensors ehk eurokontroll on selle kehtestanud. Ja seal on ka soovitused elektrituulikute mõjude leevendamiseks.

Seitsmes küsimus. Milliseid täiendavaid seadmeid ja lahendusi on hetkel planeeritud seirevõimekusele ja muude julgeolekut puudutavate asjaolude mõju vähendamiseks? Saan teile kinnitada, et me oleme praegu juba töös erinevate täiendavate õhuseire‑ ja mereseireradaritega ja passiivsensoritega. Osa neist on juba paigutatud, osa on veel paigutamisel. Aga loomulikult, kui me räägime uutest arendustest ja eelkõige meretuuleparkide arendustest, kui nad ühel päeval peaksid sinnamaale jõudma, siis me oleme ka meretuuleparkide arendajatega kohtunud ja nad on valmis meie vajadusi arvestama, kuni sinnamaani välja, et oma positsioonidest eraldama riigikaitselisteks vajadusteks ka positsioonid, et saaks sinna paigutada näiteks radarsüsteeme või ükskõik, kas passiivradareid või mingid muud sensorid.

Kaheksas küsimus. Kui palju lähevad maksma täiendavad meetmed? Siis selle koha pealt saan öelda, et tuuleparkide mõju leevendamiseks Mandri-Eesti aladel on hetkel kavandatud 61 miljonit eurot pluss käibemaks. Meretuuleparkide mõju leevendamiseks on hetkel planeeritud 67 miljonit eurot pluss käibemaks. Ja kui vaadata nüüd veel täiendavaid mereseireradareid, võib hinnata, et see suurusjärk tulevikuks on enam-vähem samas suurusjärgus, mis oleks vaja täiendavalt veel kompensatsioonimeetmeteks panna. Loomulikult konkreetsed hinnad ja hindamised tulevad siis, kui jõutakse meretuuleparkidega nii kaugele, et üldse neid ehitama hakatakse. Aga nagu ma ütlesin, ka arendajatel on valmisolek seda koostööd teha ja vajadusel ka neid summasid ise katta. Tänan!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg on väljendanud muret, et tuulikud lühendavad eelhoiatusaega ja raskendavad vastase tegevuse tuvastamist. Samas on Eestis planeeringutes väga palju tuulikuid. Kui palju te igapäevaselt kokku puutute nimetatud murega ja kas on põhjust karta, et tuulikud siiski vähendavad Eesti kaitsevõimet?

Aitäh! Puutun sellega kokku väga palju ja väga tihti. Meil on jätkuvalt ju mõned kohtuvaidlused riigi ja arendajate vahel. Meil on jätkuvalt menetluses sellesama määruse täpsustamine, et tuua sisse ka täpsemalt päikeseparkide mõju leevendused. Ja me oleme just kohe nüüd valmis saamas Ida-Virumaal uue seirepositsiooniga, kuhu tuleb uus radarpositsioon. Nii et loomulikult me sellega kogu aeg tegeleme. Kõik, ütleme, et selleks, et saada rohelist energiat, siis selle jaoks me tegelikult kõik need leevendusmeetmed käima panime juba enne seda, kui mina olin kaitseminister või sain kaitseministriks. Nii et see kompenseerimise pool, et vabastada suur osa maismaast just nimelt tuuleparkide paigaldamiseks, on tehtud koos erinevate osapooltega. Meie asi praegu on see, nagu ma ütlesin, hinnata ära mitte ainult tuuleparkide mõju, vaid kui me räägime ka, siin tuleb ära lahutada raadioluure ja radarid ehk õhuseire, ja kindlasti, mis puudutab õhuseiret, siis need kompensatsioonimeetmed, mis on praegu pandud, siis need võimaldavad suure osa mandrist vabastada või ongi vabastatud. Ja see niinimetatud tinglik Jõhvi-Iisaku joon on see, kust me ida poole tõepoolest enam ühtegi tuulikut ei lase. Nii et see on see, kus me oleme praegu. Aga kui küsimus on, et kui tihti kokku puutun, siis väga tihti.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Te mainisite mõningaid uusi uuringuid, mida plaanitakse teha. Aga samas on selge, et tuulikutehnoloogia on päris uus, selle koha pealt, et nii kõrgeid tuulikuid ikka naljalt ei ole kusagile püstitatud, eriti maismaale. Meil on meretuulikute massiline püstitamine maismaale, et püüda kuskilt kõrgelt seda tuult kätte.

Ja ei saa jääda nii pinnapealseks. Ehk kui me kuulame raadioinsenere, kelle kriitika on hävitav, täiesti hävitav, siis tippraadioinsenerid räägivad nendel teemadel ja ütlevad, et see häiring on tohutu. Väga raske on ka tavalise sõjalise raadioside pidamine. Kas me ei peaks nagu hoopis süvendatumalt seda tegema kui mingid üksikud uuringud, tegema suure, mitmemiljonilise uuringuprojekti?

Aitäh! Rahasumma uuringu kvaliteeti ei pruugi kuidagi tõsta. Ja veel kord: tuleb ära eristada tuulikute mõju õhuseireradaritele ja erinevad mõjud raadioluure signaalidele. Nii et siin on meil luurekeskusega loomulikult väga tihe koostöö ja luurekeskus teeb ka oma mõõtmisi. Uuring uuringuks, meile on lõpuks vajalik see, et meie enda seadmed, mida me kasutame, et nende mõõtmistulemused ja nende kasutamine ei oleks piiratud. Selles mõttes, uskuge mind, me vaatame seda väga tähelepanelikult ja eelhoiatus on Eesti jaoks kriitiline. 

Ma võin teile täiesti kindlalt kinnitada seda, et meie eelhoiatussüsteemid on üles ehitatud niimoodi, et meil oleks tagatud maksimaalne eelhoiatus. Ja ka raadioluure poole pealt me vaatame täpselt. Ja kindlasti raadioluure poole pealt küsimus ei ole ainult tuulikus. Küsimus on päikeseparkides, küsimus on raadioluure puhul igast raadiolainet mõjutavast seadmest, ja seetõttu tegelikult meil sellised suuremad pargid ja suuremad erinevad arendused loomulikult on väga kõrge tähelepanu all. Iga ehitis, kus kasutatakse mingit raadiosagedust mõjutavat seadet, on meie huviorbiidis. Nii et me loomulikult seda jälgime. 

Võin teile kinnitada, et kõikide riikide vaatest on see oluline. Aga kui see oleks nii lihtne, nagu te ütlete, ja kui tuulikud nii väga segaks, siis võiks ju küsida ka Venemaa poole pealt, et miks sinna ei ole sellist tuulikute kardinat meile ette pandud. Nii et nii on. Kinnitan teile veel kord: me ei anna grammigi järele meie eelhoiatussüsteemide töövõimest.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana Anti Poolamets kõigepealt.

Aitäh! Lugupeetud minister! Hakkame kõigepealt mälu värskendama. 2011 ilmus Postimehe majanduse sektsioonis üks väga huvitav artikkel nimega, pealkirjaga "Pevkur tõrjuks tuulikud elamutest eemale". "Sotsiaalminister Hanno Pevkur tegi eelmise aasta viimasel päeval [Tsiteerin. – A. P.] ettepaneku keelata tuuleparkide ehitamine elumajadele lähemale kui kaks kilomeetrit, põhjendades seda müra ja varjutuse mõjuga [inimeste] tervisele. Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte juhi Ando Leppimani hinnangul tähendaks sellise keelu seadustamine tuulegeneraatorite püstitamise lõppu Eestis. "Kui see keeld jõustub, siis ei ole enam võimalik tuuleparke püsti panna. Hajaasustusega Eestimaal on iga natukese aja tagant mõni elumaja," kommenteeris ta." Pevkur saatis keskkonnaminister Tamkivile kirja ja seal sisalduski ettepanek: miinimum kaks kilomeetrit. Ja sotsiaalminister kirjutas tabavalt, tõepoolest tabavalt, et vahel vaatad, et polegi nagu sama mees, et kunagi on päris mõistlikku juttu rääkinud, öeldes selles kirjas: tuulegeneraatorite toodetud energia positiivsetele mõjudele on viidatud erinevates töödes, kuid vähem on tähelepanu pööratud negatiivsetele mõjudele, müra ja varjutusega kaasnevatele võimalikele tervisekahjudele. 

Aga täna esines minister ideoloogiatöötajana, mitte kaitseministrina, kes, hambad ristis, kaitseb julgeolekut ja kaitsevõimet. Muidu oleksite te juba ammu üks esivõitleja selle pärast, et tuulikute pealetungi piirata. Ning paraku jääb kehtima see, mis siinsamas puldis, need sõnad, mis tulid siitsamast puldist Kaja Kallase suust, et lugege mu huulilt, maksud ei tõuse. Me kuulsime vähemalt kaks korda ministri suust, et meie eelhoiatussüsteemid on õige head, nad on väga läbimõeldud. No te võite siis tõlkida selle rahvakeelde ehk asjad on väga halvad, asjad on väga halvad.  

Meile aetakse kärbseid pähe. Nimelt, mereseireradarid on väga kehvas seisus ja need teie abimeetmed ei kompenseeri seda. See investeering, et näiteks meretuulepargi müra maha võtta, on väga-väga suur, ei ole ka õiget tehnilist lahendust, kuidas nii tohutu pargi piirkonnas üldse seda asja üles ehitada. Ehk siis juba lihtsalt lihtlabane tehnoloogiline lahendus on väga keeruline ja väga kallis. 

Teisalt just ka me räägime uutest tehnoloogiatest, aga sellisel puhul sihuke hõiskamine ei ole asjakohane, et meil on kõik hästi, meil on kõik hästi. Ei ole kõik hästi, sest seda tehnoloogiat õpivad isegi need ühemehefirmad, kes praegu proovivad riigilt saada 700 miljonit eurot dotatsioone, nad täpselt ei tea, mida nad teevad. Tõesti, Puna-Hiinas Xi võimu all püstitatakse neid tuulikuid, tuuakse see tehnoloogia siia teie tahtel ja me maksame maksumaksja taskust üüratuid summasid, selleks et Xi režiim saaks 70–80% nende tuugenitootmiste või siis tehnoloogilise poole pealt endale, mida me siia ostame. Juba see on ebaeetiline riigikaitselisest, julgeolekuliselt vaatenurgast. Nii et olukord on kehv. Ja lähen mõnede faktinäitajate juurde. 

Ühtlasi palun ka kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Tegelikult faktiliselt, kui neid tuugeneid püstitatakse, kehtib ka siis päikeseparkide kohta suurel määral, ehk ei arvestata raadioside planeerimisel piirkonnas asuvate tuuleparkide tekkivate kiirgusmõjudega. Piisavalt seda kindlasti ei tehta. Ei arvestata sellega, et sidevahendite side kaugus väheneb, sidevahendite side kaugus väheneb ka andmesiderežiimis, raadiolinkide ja sidetrasside planeerimisel ei arvestata signaali ja müra suhte vähenemisega, mida põhjustab tuuleparkide emiteeritud laiaribaline kiirgusmüra, mobiilsete tugijaamade levi kaugus väheneb, WiFi tugijaamade levi kaugus väheneb, GPS-i signaalide tugevus väheneb. Ja erinevates ilmastikutingimustes muutuvad tuulejaamade töörežiimid, mille tulemuseks Sommerfeldi tsoonis emiteeritakse muutuvaid elektromagnetilisi laiaribalisi häiresignaale ning kiirgusmüra. See on ülisuur müra, millest räägitakse. Ja olukord on ülitõsine. 

Ma arvan, et te peaksite ise proaktiivselt võtma selle teema ette, mitte lohisema sabas tuulikuideoloogide ja nende subsiidiumide kerjajate ja korjajate selja taga, sest teie vastutusele jääb see, teie vastutusele. Ma tuletan isiklikult seda meelde, et teie lasite selle kergelt läbi, mida te siin nimetasite, ja jääte ka vastutama, kui meie raadioside olukord kaitseväes oluliselt halveneb. 

Rootsi näide. Muidugi, ma tean, et Eestis pidi erinevalt Rootsist ka kliima kiiremini soojenema. Meie kuldsuud ja kuldajud on seda öelnud, Eestis soojeneb kliima kiiremini. Et ju siis seal Läänemere peal on mingi nähtamatu müür, et meil see kõik kiiremini toimub, et siis kui sauna kütad, siis universum läheb liiga kuumaks. Ehk siis me erinevalt Rootsist oleme väga hooletud oma seire tagamisel ja unustate ära, et meie oleme NATO eesliin, me oleme Venemaa piiririik, me peame siin nägema. Ja kui tehakse nalja ja vaadatakse ainult punkte, kuidas saaks ideoloogilisi punktikesi ja muinasjutte rääkida taastuvenergeetikast siis see on lubamatu. 

Aga ma tsiteerin veel ühte raadioinseneri, kes kirjutas Saarte Hääles. Rene Liiver on tema nimi. Ta ütles: tuugenite lähedal ei aita passiivsonari keerukad signaalitöötlus‑ ja analüüsitehnikad, sest tuulikud on kokku seganud ütlemata valju sageduste kokteili, mille spekter pidevalt muutub, sellisel foonil on väga raske kui mitte võimatu eristada allveelaeva tekitatud heli. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna valitsust on haaranud suur tuuleenergiavaimustus, kuid üks aspekt jääb selles rohelises tuhinas sageli tähelepanuta. Nimelt, tuuleparkide reaalne ja tõsine mõju meie riigi julgeolekule ning kaitsevõimele. Minister tundus mures olevat, kuigi ministri vastused olid nagu ikka Reformierakonna stiilis reaalsust eitavad. 

Valitsuse energiapoliitika ei ole kooskõlas riigi julgeolekuga, vaid see poliitika on muutunud julgeolekuriskiks. Eesti Kaitsevägi, inimesed, kelle ülesanne on hoida ja kaitsta meie iseseisvust, meie õhuruumi ja meie merd, on andnud korduvalt märku, et tuulikud tekitavad raadiosignaalide häiringut. Kaitseväe Luurekeskuse ülema kolonel Ants Kiviselgi sõnul lühendavad tuulikud eelhoiatusaega ja raskendavad vastase tegevuse tuvastamist. Need pole oletused, need on mõõdetud faktid. 

16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna on tuulikute poolt tekitatud raadiosignaalide häiringud ületanud elektrivälja tugevuse hajaasustuse normi koguni sajakordselt. Kordan: sajakordselt. Selline signaali häiring ei ole lihtsalt müra, see on oht. Oht, mis puudutab mitte ainult tsiviilkommunikatsiooni, vaid meie Kaitseväe operatiivvõimekust. See tähendab, et me ei pruugi õigel ajal tuvastada vaenulikku tegevust. See tähendab, et me riskime pimeduses olemisega. 

Veelgi tõsisem on olukord merel. Mereväe ülema kommodoor Ivo Värgi sõnul mõjutavad meretuulikud otseselt Eesti mereseirevõimet ja võivad raskendada isegi relvasüsteemide, sealhulgas laevatõrje rakettide kasutamist. 

Kui Saaremaast lääne poole kavandatud meretuulepark katab ala, mis ulatub 50 kilomeetrit põhjast lõunasse, ja kui 50 kilomeetrit laiuti, siis on see sisuliselt radarit varjav barjäär. Kas tõesti ehitame omaenda radaritele füüsilisi takistusi? Kas tõesti takistame iseenda seirevõimet, samal ajal kui oht idapiiril ei ole mitte kadunud, vaid järjest akuutsem? Samal ajal kui NATO rõhutab vajadust tugevdada kollektiivkaitset, suurendada eelhoiatusvõimekust, me rajame takistusi nendele võimekustele. On äärmiselt oluline küsida, milliseid analüüse on tehtud enne, kui need arendused rohelise tule saavad. Millised on mehhanismid, mille kaudu Kaitseministeerium saab sekkuda, kui tuulepargid ohustavad radari, luureseadmete või laevade tööd? 

Meile on teada, et Rootsi, kes on julgeolekult üks põhjalikumaid ja süsteemsemaid riike Euroopas, lõpetas meretuuleparkide arendamise oma idarannikul just nimelt julgeoleku kaalutlustel. Kas me oleme Rootsist rumalamad või lihtsalt vähem ettenägelikumad? Ükski energialahendus ei tohi tulla riigikaitse arvelt. Riiki ei kaitse tuulikud ega rohelised loosungid, vaid Kaitsevägi, kes vajab oma tööks toimuvat luuret ja seiret. 

Me peame peatama tuuleparkide arendamise kõikidel nendel aladel, kus on tuvastatud või võimalik tõsine mõju kaitseotstarbelisele infrastruktuurile. Kaitseministeerium peab olema igas planeeringus mitte lihtsalt kaasatud, vaid olema otsustav osaline. 

Head kolleegid! Rohepööre ei kaalu üles meie kaitsevõimet. Kui me selle loogika vastu eksime, siis ei küsi me enam, kui palju energiat suudab toota tuul, vaid kui palju maksab meie suveräänsus. Ma tänan!

Aitäh! Saalist kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Minister vist ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme ka kuuenda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 16. aprillil 2025 esitatud arupärimine Tallinna Kaitseväe kalmistu probleemide kohta (nr 752). Ettekandja Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja. Austatud minister! Head Eesti mehed, Eesti naised! Tuletan arupärimise sisu lühidalt meelde. Teatavasti on sõjaväekalmistud langenute mälestamiseks ja austamiseks ja kannavad ühtlasi ka rahvuslikku ajaloolist mälu. Ja nii nagu perekondade kalmistute hooldamine märgib elavate austust oma eelkäijate vastu, märgib seda ka riigi hool oma kangelaste vastu. Ja tuleb paraku möönda, et erinevalt meie naaberriikidest ei ole see meil just kõige paremini välja kukkunud. 

Eestis meil kujundati enne 1940. aastat selliseks keskseks kalmistuks Tallinna Kaitseväe kalmistu ja siia maetigi vabadussõjas langenud Eesti sõjamehed. Nõukogude okupatsioonilt polnud midagi muud oodata, kui sel ajal tehti Tallinna Kaitseväe kalmistu eestiaegsed hauad maatasa ja meie vabaduse eest langenud kangelaste peale maeti Nõukogude sõjaväelased ja nende pereliikmed. Nüüd mõni aasta peale Eesti iseseisvuse taastamist otsustas valitsus alustada tegevusi kalmistu taastamiseks ja tänaseks on üsna palju tehtud. Aga üldjäreldus on paraku ikkagi see, et töid on tehtud vähe ja aeglaselt. 

Ja samal ajal on kontrastina kalmistul … tegutsetud Venemaa Föderatsiooni Tallinna saatkonna initsiatiivil ja rahastusel. Ja näiteks on Nõukogude armee sõjameeste haudadel olevate hauatähiste restaureerimise ja konserveerimise sildi all hakatud nende peale asetama kenotaafe. Näiteks on vabadussõjas langenud ülemleitnandi haua kõrvale, hauakivi kõrvale paigaldatud 1941. aastal langenud politruki kenotaaf ja kalmistu B-3 kvartalis on suisa iga sõduri kalmule paigutatud üks Nõukogude sõjaväelase hauatähis või kenotaaf. Ja mõned kalmudele asetatud graniidist mälestuskivid on väga suured, nad on ebaproportsionaalselt suured, kuidagi jätavad meie riiklusest, ei jäta mitte kõige paremat muljet. Ja lisaks veel seda, et paljudelt kenotaafidelt selgub, et mälestatakse neid sõjaväelasi, kes on hukkunud ajavahemikul 1945–1953 ehk siis suure tõenäosusega on tegemist hukkunutega võitluses Eesti metsavendade vastu. 

Ja et sellest kõigest veel justkui vähe oleks, siis nüüd Tallinna Kaitseväe kalmistu kõige suuremaks vaatamisväärsuseks ja rituaali läbiviimise paigaks on kujunenud nõukogude sõduri monument. On selgusetu, kas see sinna jääb. Ja kui jääb, siis on äärmiselt raske ette kujutada, kuidas see monstrum üldisesse Kaitseväe kalmistu ansamblisse peaks sobituma. 

Hakkan lõpetama siis. Objektiivsuse huvides tuleb märkida, et sel kevadel oli kalmistu hooldamine korraldatud paremini kui varem. Ja ka pronkssõduri külastamine 9. mail on viimasel kahel aastal korraldatud nii, et külastajad ei tallu enam meie kangelaste kalmudel. Aga siiski, laiemas mõttes on ikkagi tegemist meie riiklusele alandava kaootilise olukorraga ja vähemalt pealiskaudselt vaadates näib, et puudub üldine selline kontseptuaalne plaan, kuidas seda kalmistut üldse edasi arendada. 

Nii. Ja nüüd ma hoian aega kokku, sest mul on alust arvata, et minister on koostööaldis ja loeb need küsimused ise ette. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd siis palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Aitäh, hea aseesimees! Head arupärijad! Aitäh väga põnev arupärimise eest ja hea arupärimise eest! Püüan kiiresti vastata otse küsimustele. Jaak sissejuhatuse tegi ära, lähen otse küsimuste juurde. 

Esimene küsimus: kas sõduri monument kavatsetakse jätta Kaitseväe kalmistule ja mis tast edasi saab? Meenutuseks, me ju kõik teame, et 2007 ta sinna viidi. Ja ma pean küll tunnistama, et minu ajal ei ole ei valitsuses ega Kaitseministeeriumis arutatud, kas peaks midagi muutma, kas peaks midagi teistmoodi tegema. Nii et hetkel ei ole, minu teada ei ole ka seda sõjamuuseumis tehtud, kes meil kalmistute eest vastutab. 

Teine küsimus Kaitseväe kalmistu taastamise kohta. Võiks ju naljaga pooleks öelda, et Kaitseväe kalmistu on natuke nagu Tallinna linn, et ei saa kunagi valmis. Sealt on alati … Aga kalmistu ja kalmistuga seonduvalt loomulikult nalja ei tasu teha. Juhin teie tähelepanu, et Kaitseväe kalmistul on viimastel aastatel taastatud kõik Nõukogude okupatsiooni ajal hävitatud mälestusmärgid. Ja me jätkame ka Eesti kaitseväelaste hauatähiste taastamisega. Aga loomulikult oleks võimalik seal veelgi rohkem teha, aga eks me peame praegusel ajal eriti vaatama, et kus on tasakaal kaitsevõime loomise ja sõjamuuseumile eraldatud vahendite kasvu juures. Me seda ka Kaitseväe, vabandust, seda siis ka sõjamuuseumi juhatajaga oleme arutanud, kas ja kuidas me saaksime sellega edasi minna. 

Kolmas küsimus, mis puudutab Venemaa Föderatsiooni saatkonna algatusel ja rahastusel toimuvaid tegevusi seal. Meile teadaolevalt nüüd omavoli see ei ole. Venemaa Föderatsiooni saatkond on sõlminud tõesti ühe Eesti ettevõttega lepingu, kes seal tegevusi teeb. Seda Laidoneri muuseum või siis maakeeli sõjamuuseum jälgib, mida nad seal teevad, ja kui on tehtud või on tegemisel midagi, mis ei lähe Kaitseväe kalmistu eeskirjadega kokku, siis loomulikult seda on neile koheselt öeldud, nad on need tegevused siis sellisel juhul lõpetanud ja alati on juhitud tähelepanu, et kõikvõimalikud puhastamistööd, mis hauaplatsidel tehakse, tuleb teha vastavalt kalmistu kasutamise eeskirjadele. Ja kui ei ole tehtud, siis on antud ka ülesanne taastada endine olukord. 

Neljas küsimus kalmistu tulevikuplaanide kohta. Siin on töös, või kuna sõjamuuseum nende tegevuste eest vastutab, siis sõjamuuseum teeb koostööd kalmistu taastamisprojekti autoritega, samamoodi sõjahaudade komisjoni ja Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. Ja näiteks 2024. aastal taastati Vabadusristi kavaleride mälestusmärgi juurde viiv tee ja selle rajamiseks maeti ümber muu hulgas näiteks 38 Nõukogude sõjaväelase hauda. Juba sel aastal on eemaldatud kalmistult kaks viimast okupatsioonisümbolitega mälestusmärki. Ja tegin eraldi veel kohtumise eelmisel nädalal sõjamuuseumi direktoriga, kes ütles, et ka nemad jätkavad siis sel aastal kaitseväelaste hauatähiste taastamisega. 

Ja viienda küsimusega siit ongi hea edasi minna: millal või mida edasi tehakse? Ja kinnitan teile, et sõjamuuseum jätkab tegevusi Kaitseväe kalmistul. Kui tahate väga täpselt, kuna te olete ajaloolasena selle teemaga kursis, siis ütlen, et sel aastal minnakse sektorisse B3. Sektoris B3 siis jätkatakse Eesti kaitseväelaste hauakivide taastamisega, korrastatakse haljastust. Ja kui me vaatame nüüd järgnevaid tegevusi veel, siis on planeeritud sinna kalmistu reservmaa korrastamine, projekteerimine ja ühendamine Kaitseväe kalmistuga ning kujundamine tänapäevaseks matmispaigaks. Ja koostöös muinsuskaitse seltsiga ning Tallinna Ühisgümnaasiumiga korraldatakse teatavasti ka igal kevadel Kaitseväe kalmistul talguid. Ja siin, hea Jaak, ma võib-olla soovitaks sul lõpetuseks võtta ühendust, või kui sa soovid, ma viin teid kokku, Eesti Sõjamuuseumi poolt Hellar Lillega. Heller hea meelega selgitab kõiki neid tegevusi, mis meil on planeeritud. Ja loomulikult Hellar on teinud ka omapoolsed taotlused selleks, et seda rahastamist natukene suurendada, et nad saaksid kiiremini neid tegevusi teha. Nii et kinnitan, et tegevused jätkuvad selleks, et Kaitseväe kalmistu oleks väärikas matmispaik kõikidele sinna maetud inimestele.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Härra minister! Ma ikkagi natukene uurin seda edasi. Vaadake, juhul, kui see pole olnud omavoli, siis kuidas ikkagi see olukord on saanud tekkida, et vot sellestsamas kolmandas kvartalis, millega hakatakse alles tegelema, sinna on iga Eesti sõduri kalmule paigutatud nõukogude sõjaväelase hauatähis või kenotaaf? Lisaks on viimastel aastatel ka esimeses maailmasõjas Saksa sõdurite matmisalale ilmunud hoopis peale sõda hukkunud nõukogude sõjaväelaste hauatähised. See ei ole ju loogiline, see ei ole ju normaalne. Siis on järelikult ikkagi selle lepingupartneriga midagi lahti, kes seda on lubanud sinna teha. Küllap te olete nõus sellega, eks ole?

Kui nüüd on paigaldatud midagi sellist, mida seal ei pea olema, ja see on paigaldatud nüüd viimasel ajal, kui te ütlete, siis see on minu jaoks uus info. Selle ma pean sõjamuuseumiga üle kontrollima. Kui see tõepoolest nii on, siis tuleb taastada eelnev olukord. See on Kaitseväe kalmistu eeskirjades kirjas. Ja seda sõjamuuseum kindlasti jälgib.  

Nii et kui teil on mingit täiendavat infot, ma hea meelega võtan selle info kohe kaasa ja räägin selle kohe üle Sõjamuuseumiga, kes meil Kaitseväe kalmistu eest hoolt kannab. Sellist asja kindlasti ei saa olla. Aga ma usun, et me saame selle info pärast arupärimisele vastamist ära vahetada. 

Anti Poolamets, palun!

Ma aitaks teid ka selles osas, et ei piisa lihtsalt sõjamuuseumi juhiga kokkusaamisest, vaid tuleb ka ise süveneda teemasse. Kenotaafe on seal olnud palju, ma arvan, et neid on siiamaani palju. Kenotaaf on ju sisuliselt mälestusmärk, kuhu alla ei ole mitte kedagi maetud. Nii et küsige asjatundjate käest, palju tegelikult kenotaafe on. Need võiks kõik rahumeeli sealt ära võtta ja kellelgi ei oleks õigust midagi öelda, sest tegu ei ole sõjahauaga, vaid mälestusmärgiga. 

Aga ma tahtsin veel üle küsida, et kuidas selle halva traditsiooniga on, mis vähemalt kaitseminister Kalle Laaneti ajal veel oli olemas, nimelt et kaitsejõudude teenistujatele anti korraldusi hoiduda Filtri linnaku ümbruses kaitseväe vormis ringiliikumisest 9. mai paiku. Ma loodan, et teie sellist traditsiooni ei jätka.

Aitäh! Ei ole sellist korraldust andnud ega ei kavatsegi kanda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea minister! Eesti mehed ja naised! Ajalugu on relv, nagu Postimehe juhtkirjas kirjutatakse, ja väga kahju oleks see, kui me laseme vastasel seda relva kasutada meie oma territooriumil. Et vaadake, see kaootiline olukord Eesti Kaitseväe kalmistul või Tallinna Kaitseväe kalmistul on kestnud ikkagi liiga pikka aega. 

Mul on pisut kahju sellest, et härra minister arvas või ütles, et veel pronkssõduri kohta ei ole mingit otsust võetud ega vastu võetud ega seda küsimust ei ole isegi arutatud. Sellest on kahju. 

Teisalt ma tõesti ise loodaks ka, et see olukord seal paraneb selle tänase terava tähelepanujuhtimise tulemusena. Ja ega ta iseenesest ei parane. Ilmselt kõike ei saa ka sõjamuuseumi nii-öelda töövaldkondadesse lükata. Ilmselgelt vajaks siis ka sõjamuuseum suuremat finantseerimist, et ta saaks tõesti neid töid piisavalt hästi teha, et sellest kalmistust kujuneks kiiresti ja tõhusalt selline Eestile väärikas meie kangelaste mälestamise pühapaik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove saalist ei ole. Kas minister soovib? Ei soovi? Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Vladimir Arhipovi ja Vadim Belobrovtsevi 17. aprillil 2025 esitatud arupärimine nõunikule makstud lahkumishüvitise kohta, nr 753. Arupärijate poolt ettekandjaks Riigikogu liige Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Aprillikuu oli see kuu, kus vahetus minister ja Signe Riisalo asemel tuli Karmen Joller. Aga Signe Riisalo juures töötas üks nõunik nimega Gerli Baida ja ta jätkas tööd uue ministriga. Aga vaatamata sellele Signe Riisalo nõunik sai ka lahkumishüvitise päris suurel määral. Ja mis on tegelikult ju päris huvitav. Sellisel viisil võiks tööd teha küll, ainult tuleks loota, et ministrid vahetuks tihedamini, et siit saaks kogu aeg seda lahkumishüvitist ka. 

Meie arust see kindlasti ei ole kohane, rääkimata sellest, et see on mõistlik. Kui ikkagi inimene jätkab samas ministeeriumis tööd, siis kindlasti vaheetapiks, kui ministrid vahetuvad, ei peaks ta saama lahkumishüvitist. Eks tegemist ongi sellise õiglustunde küsimusega. Ühest küljest valitsus eesotsas peaministriga räägib, kuidas tuleb kokku hoida hirmsasti, kuidas tuleb vähendada bürokraatiat, aga teisest küljest nagu külvavad edasi. Ja selline asi, mis toimus seal ministeeriumis, siis kindlasti ei tohiks sellist asja korduda, rääkimata sellest, et see asi juhtus. 

Ja sooviksime teada uue ministri sellist hoiakut selles küsimuses ja sooviks teada, et kas Karmen Joller on oma nõunikuga, kes oli eelmise ministri nõunik, kas ta on temaga rääkinud selles osas, et võib-olla lugupeetud nõunik nimega Gerli Baida tagastaks selle raha riigile, sellepärast et ta jätkab täpselt samas kohas, kus ta töötas. Või on äkki mingisugused teised suunad seal võtnud hoo sisse.

Nii et hea meelega debateeriks, küsiks. Loodame, et Karmen Joller vastab ka konkreetselt meie küsimustele. Ja veel kord kordan üle: see, kuidas ja millisel viisil Signe Riisalo nõunik, tolleaegne nõunik Gerli Baidale lahkumishüvitis välja kirjutati, ei ole kindlasti ühiskonnas vastuvõetav. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd siis palun arupärimisele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head inimesed! Kõigepealt loen ette küsimused ja siis vastan. 

Esimene küsimus: "Millistel alustel ja õiguslikel põhjustel maksti lahkunud sotsiaalkaitseministri nõunikule
Gerli Baidale lahkumishüvitist, kuigi ta tööleping jätkus ning ta reaalselt töölt ei lahkunud?" Kaks: "Kas selline praktika on tavapärane ning kas sotsiaalministeeriumis või muudes
riigiasutustes on varem sarnaseid juhtumeid esinenud?" Kolmas: "Kes otsustas antud lahkumishüvitise maksmise ja milliseid dokumente või otsuseid sellele aluseks võeti?" Neli: "Kas Teie peate sellist lahendust eetiliseks ja kooskõlas olevaks avaliku teenistuse head tava ning maksumaksja huvidega?" Viis: "Kas antud juhtumi valguses plaanite läbi viia sisekontrolli või auditi, et selgitada välja
võimalikud süsteemsed vead, et edaspidi välistada sarnaseid juhtumeid riigiasutustes?"

Ja minu vastus on väga lihtne. Minister Signe Riisalo nõunikule ei makstud lahkumishüvitist. See oli lisatasu täiendava töö eest. Otsuse tegi eelmine sotsiaalkaitseminister, kes allkirjastas vastava käskkirja. 

Ma palusin üle kontrollida, kas kõik oli õiguspärane. Ja vastus oli: "Jah, on küll." Vastavalt Sotsiaalministeeriumi palgajuhendile on juhil õigus teha ettepanek lisatasu maksmiseks, mis on teenistuja muutuvpalga osa ja ei tohi aastas ületada 20% põhipalgast. Muutuvpalga maksmine on tavapärane ka teistes riigiasutustes. Lisatöö ja ületunnid peavad olema töötajale tasustatud nii era- kui ka riigisektoris. Ja siin ei ole maksumaksja huvidega mitte mingisugust vastuolu. Pigem oleks ebaeetiline eeldada, et töötaja teeb lisatööd ilma selle eest õiglast tasu saamata. Ja ma ei leia, et siin oleks vaja eraldi auditit. Minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Väga huvitav pööre. Siis järelikult Delfi artikkel, mis ilmus 15. 04. 2025, on ju lausa vale. Ehk siis kas te olete pöördunud Delfi toimetuse poole või kas on pöördunud teie ministeerium Delfi toimetuse poole, et nad neid valesid tagasi lükkaks ja parandaks? Antud juhul on ju teie ministeeriumi maine saanud kahju. Kui juhul, kui see, mis te ütlesite, vastab ka tõele, siis ka selle nõuniku maine on ju saanud kahju. Aga ma lihtsalt tuletan meelde, et kui see kõik tuli ka avalikkuse ette, siis Signe Riisalo kindlasti ei parandanud seda Delfi seisukohta, vaid möönis, et tõesti, et vahetustega ikkagi tehakse, kirjutatakse välja tasusid, et mis siin ikkagi nii imelikku. Mis need tegevused siis ministeeriumilt on olnud, arvestades teie praegust vastust?

Ajakirjanikule anti päringu peale vastus, et tegemist on lisatasuga, ja me ei ole rohkem midagi ette võtnud. Ei ole pidanud vajalikuks.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma lähen siit arupärimisest palju laiemaks. Me järjest näeme, kuidas erinevates ministeeriumides, noh, see on eelkõige olnud näiteks haridusministeeriumis, on tõstetud ametnike tasusid ja palkasid. Mul on küsimus teie ministeeriumi osas. Kas lähiajal on ka selline plaan ametnike palkade tõstmiseks? Ja paralleelselt on küsimus, et milline on plaan ka tervishoiusüsteemis olevate inimeste palga tõusuks.

Kollektiivlepingu järgi tervishoius palgatõus oli see aasta 1,5%, järgmisest aastast on 5%. Ministeeriumi ametnike palkadega tegeleb kantsler ja meil ei ole olnud sellel teemal juttu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Aa, sõnavõtt kohapealt. Selge. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Selgus huvitav asi. Ma ei tahaks nagu kahtlustada, et kas ministeeriumis tehti tagantjärgi mingisugused muudatused väljamaksmisdokumentide osas. Kindlasti ei tahaks sellega spekuleerida. Aga samas loomulikult tõstatub küsimus, et kui sellise väitega ajakirjanik tuli välja ja kui see ei vastand tõele ja tegelikult on ju päriselt tõsise süüdistusega ja läbi selle süüdistuse on kannatada saanud nii ministeeriumi kui institutsiooni maine kui ka antud nõuniku maine ja ka ministri maine tegelikult, ka eelmise ministri maine, siis ma arvan, et oleks pidanud ka koheselt sellele reageerima. Et siin kindlasti jällegi on küsimärke jääb õhku, aga ei sooviks sellel teemal spekuleerida. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib kõnesoovi? Jah, palun, minister, läbirääkimistel!

Kontrollisin üle vahepeal, vaatasin Delfi artiklit. Üks on pealkiri, teine on sisu. Soovitan lugeda artikli sisu. Delfi võib-olla tõesti peaks oma pealkirja muutma, kus on mainitud lahkumishüvitist, aga kogu tekst räägib lisatasust. Ehk et eks me vaatame, kui nõunik seda soovib, siis me korrigeerime seda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja sellega oleme läbinud tänase kaheksanda päevakorrapunkti. 

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Aleksandr Tšaplõgini 23. aprillil 2025 esitatud arupärimine tervishoiusüsteemi kestlikkuse ja kättesaadavuse kohta, number 759. Ja arupärijate esindajana palun kõnetooli, Riigikogu liige Lauri Laats.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Arupärimise teema on tervishoiusüsteemi kestlikkus ja kättesaadavus. Ja Eesti tervishoiusüsteemi on rahvusvaheliselt tunnustatud selle kulutõhususe eest. Samas on süsteemil mitmeid olulisi struktuurseid probleeme, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Maailma Terviseorganisatsioon WHO kui ka Eesti Riigikontroll. Peamised kitsaskohad on kasvavad ebavõrdsused sotsiaal-majanduslike rühmade vahel, piiratud ravi kättesaadavus ning süvenev tööjõupuudus tervishoiusektoris. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaates hoiatatakse, et kui süsteemi ei tehta sisulisi muudatusi, võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluskulud tervishoius kahekordistuda, ravijärjekorrad veelgi pikeneda ning tervisekassa eelarve puudujääk ulatuda 900 miljoni euroni.

Euroopa Komisjoni 2023. aasta andmetel oli Eestis Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus. 12,9% Eesti elanikest teatas, et nad on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, kuna see on kas liiga kallis, eeldas liigset sõidukaugust või väga pikka ooteaega. Euroopa Liidu keskmine näitaja oli 2,4%, Leedus 3,8%, Lätis 7,8% ja Tšehhis vaid 0,4%. Kordan üle, Eestis on see 12,9%. Lisaks valitseb Eestis tervishoiutöötajate nappus. 2021. aastal oli Eestis 17% vähem arste ja 24% vähem õdesid kui Euroopa Liidus ja Euroopa Liidu keskmine on 3,4 arsti 1000 elaniku kohta ja … Vabandust, mitte Euroopa keskmine, vaid Eesti vastavalt sellele protsentidele on 3,4 arsti 1000 elaniku kohta ja 6,5 õde 1000 elaniku kohta. Ja Euroopa Liidu keskmine on vastavalt 4,1 ja 8,5. Mis selgelt viitabki, et meil on arstide ja õdede puudus. Leedu paistab Balti riikidest silma suurema arstkonnaga, umbes üks arst rohkem on 1000 elaniku kohta.

Eraldi tuleb esile tõsta perearstisüsteemi muresid, vananev arstkond, täitmata nimistud ja noorte spetsialistide vähene huvi ähvardavad esmatasandi arstiabi kättesaadavust mitmel moel Eestis. Ja siis me oleme kuulnud siin erinevate ministrite poolt kui ka loomulikult peaministri poolt, kuidas meil kõik tervishoius on väga hästi. Ma arvan, et meie tervishoiutöötajad teevadki ju valdavalt head tööd, aga kõik need probleemid, mis olid ka minu poolt kirjeldatud, need kindlasti ei saa piisavalt tähelepanu valitsuse poolt. Nii et loodame vähemalt selles punktis sellist debatihõngulist arutelu. Aitäh!

Aitäh! Ja palun arupärimisele vastama, sotsiaalminister Karmen Joller!

Hea koosoleku juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head ülejäänud inimesed Eestis! Ma loen ette küsimused ja siis järjest vastan. Ja loomulikult olen valmis vastama hiljem küsimustele. 

Esimene: "Millised on ministeeriumi konkreetsed plaanid tagamaks, et tervishoiuteenused oleksid
inimestele kattesaadavad sõltumata nende elukohast või sissetulekust?"

Enne kui ma vastan, ma ütlen ka seda, et Lauri Laatsil on absoluutselt õigus. Meil on Eestis väga keeruline olukord tervishoius. Tervishoiutöötajate nappus on võib-olla üks suuremaid probleeme, aga on ka muud. Samas, Eesti pakub maailma tasemel kvaliteediga tervishoidu igas valdkonnas. Näiteks vastsündinute suremus on meil maailma üks madalamaid, emade suremus pärast sünnitust samuti üks maailma madalamaid ja nii edasi ja nii edasi. Inimeste rahulolu tegelikult … Kuigi tundub, et nurinat on palju, inimeste rahulolu tervishoiusüsteemiga on pigem kasvanud tasapisi. 

Viimasel ajal, jah, rohkem räägitakse sellest, et ei saa arsti kätte, näiteks perearsti või pereõde ei saa õigel ajal kätte. Neid probleeme on palju. Ja kui ma nüüd räägin nendest lahendustest, siis need on need, mida me oleme ette võtnud. Kindlasti ma olen valmis kirjeldama ka järgmisi lahendusi. Ja tulevikus, kui me hakkame ellu viima neid lahendusi, me päriselt loodan tuge ka Riigikogu poolt. Sellepärast, et ega need otsused ei ole ükski kerged, mida tuleb teha. 

Aga vastus esimesele küsimusele. Olen nõus, et tervishoiuteenused peavad olema inimestele kättesaadavad sõltumata sellest, kus nad elavad või kui suur on nende sissetulek. Meie tervishoiusüsteem põhineb solidaarsusel. See on väärtus, mida me peame hoidma. Ja inimeste omaosalus ehk see, kui palju inimene ise maksab, tõepoolest võiks jääda võimalikult madalaks. Et süsteem töötaks paremini ja kättesaadavus ja kvaliteet oleks ühtlane üle Eesti, peame esmalt tugevdama tervishoiu vundamenti, mis on esmatasandi perearstiabi eelkõige, aga ka muud, kiirabid, EMO-d ja nii edasi. 

On väga tähtis, et inimesed ei satuks erinevate süsteemide nii-öelda aukudesse. Ja me teame ka seda, et sotsiaalprobleemid tingivad tervishoiu muresid ja vastupidi, mistõttu me oleme võtnud suuna, mida on võtnud väga paljud maailma riigid, eriti Euroopas, et me omavahel integreerime sotsiaalsotsiaalsüsteemi ja tervishoidu. Meie plaan on luua ka piirkondlikud võrgustikud, kus eriarstid, perearstid, sotsiaalvaldkond teevad omavahel koostööd ja kus eesmärk on eelkõige see, et inimesed saaksid õigel ajal õiget abi ja väheneks vajadus kallima arstiabi järele. Lihtsalt öeldes, et inimesed satuksid näiteks haiglasse vähem või vajaksid ravi erinevate tüsistuste tõttu vähem. 

Eesmärk on ka see, et inimesed saaksid võimalikult kaua elada oma kodus, mida nad armastavad, ja tuleksid toime seal. Eestis on hooldekodudes viibimine üks kõrgemaid Euroopas. Ja tegelikult need kirjeldatud funktsioonid või kirjeldatud muudatuste osas meil on plaanis suve jooksul tuua avalikkuse ette eelnõu väljatöötamiskavatsus. Siis loomulikult saate kõik ka seda kommenteerida. 

Nii, edasi. "Mida on plaanis ette võtta selleks, et vähendada arstiabist loobumise määra, mis Eestis on Euroopa Liidu kõrgeim?" Ma saan aru, et siin on peetud silmas katmata ravivajadust, mida te siin ka enne kommenteerisite. Ja tõepoolest, see on Euroopas, Euroopa Liidus Eurostati andmetel tõesti üks suuremaid. Ja mida me teeme selleks, et inimesed … See siis näitab seda, mida me teeme selleks, et inimesed, kes vajavad arstiabi, ka arstile jõuaksid. Eestis ei ole kaugus, isegi mitte ravi hind ja maksumus need põhilised probleemid, miks inimesed ei saa arstiabi. Pigem on mureks see, et meil on mureks töökorraldus, ka rahastus ja tegelikult me saaksime palju abi ka targematest digilahendustest. Eestis on juba päris mitmeid digilahendused kasutusel. Aga on veel võimalusi, ja seda loomulikult niimoodi, et digilahendused ei hakkaks iialgi asendama täielikult tervishoiutöötajat, see kindlasti meie eesmärk ei ole. 

Mida me oleme juba praegu teinud? Tervisekassa on kehtestanud maksimaalse lubatud ootejärjekorra raviteenustele. See on aastakümneid pikk lahendus, võib-olla aastaid, aastakümneid pigem. Aga tegelikult ravijärjekord ei tohiks olla ühesugune kõikidele inimestele. Ja see peab olema selline, et inimene, kellel on kiirem vajadus arstiabi järele, ka saaks kiirema abi. Teistpidi, kellel on aega oodata, et nemad ootaksid. Ja veel kolmas, kes päriselt ei vaja meditsiinilist teenust, vaid vajavad muud teenust, saavad siis selle muu teenuse. Seda ei pea inimene ise otsustama, seda otsustavad meedikud, aga tuleb luua triaažisüsteemid ehk prioriseerimise süsteemid, nii et inimesed saaksid õigel ajal õiget abi ja õige tervishoiutöötaja või muu spetsialisti juures. 

Tervishoiupersonal kasutab patsiendiga suhtlemiseks erinevaid suhtluskanaleid. Selles osas on pandeemia meid aidanud. Pandeemia järgselt on oluliselt suurenenud kaugvastuvõttude arv. Ehk arstid ja õed saavad täiesti seaduslikult suhelda patsientidega nii video teel kui ka telefoni teel. Telefonivisiidid muidugi olid ka varem lubatud. Aga selline kaugkonsultatsioon eeldab seda, et inimesed ei ole vaja näiteks läbi vaadata või teha mingeid protseduure sama visiidi ajal. Teatud juhtudel on see võimalik, aga jällegi tavalist visiiti, see sada protsenti ei asenda. 

Kogu maailmas on Eesti silma paistnud e-tervise edulooga. Me oleme … Ükskõik kuhu riiki mina olen läinud, igal pool tuuakse meid eeskujuks. Ja me tegelikult oleme sellega nii harjunud, et me ise isegi ei kujuta ette, kui erinevaks teeb e-tervis meie elu siin Eestis võrreldes paljude teiste riikide inimestega mujal, kus e-tervis kindlasti ei ole üleriigiliselt kasutusel, vaid on piirkondlikult või siis mõnes kohas polegi seda varianti. Meil on täiesti tavaline ja elementaarne, et retseptid on digiretseptid, saatekirjad on digisaatekirjad, me saame kasutada digiregistratuuri ja on olemas ka e-konsultatsioon, mis võimaldab prioriseeritud suunamist, mida ma enne just kirjeldasin. Kõik need kindlasti vajavad veel täiustamist. Meie e-tervise osa struktuure hakkavad jääma vanaks, mistõttu me neid tasapisi uuendame, kuna ka IT-maailm väga kiiresti uueneb. Ja me saame digilahendusi kindlasti veel paremini kasutada. Aga selles osas me oleme tegelikult tõesti maailma mastaabis väga edumeelsed.

Ja tervishoiutöötajate puudus on tõepoolest väga märkimisväärne. Eesti on Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvanud eeldatava elueaga riik. Ja nagu ma mainisin, meie tervishoiusüsteem tegelikult pakub väga kõrgekvaliteedilist abi. Kohati on see süsteem ebaühtlase kvaliteediga, aga siin ei saagi alati süüdistada tervishoiutöötajaid, vaid pigem on küsimus töökorralduses. Ja tervishoiutöötajaid, kes meil on, tuleb väärtustada. Me peame vaatama, et nad täidaksid neid ülesandeid, milleks nad on õppinud. 

Hiljuti just on olnud avalikkuses suur diskussioon EMO-de teemal. Täna just küsisin PERH-i EMO juhatajalt, kuidas on nendel lood EMO-s puukidega. Tema ütles, et ta ise oli vastuvõtul laupäeval kuni kella neljani ja selle aja jooksul eemaldas tema – kõrgelt õppinud EMO arst – kuus pruuki. 

Kas see on päris otstarbekas lähenemine? Siin me peame kindlasti haiglatega koostöös mõtlema läbi, kuidas inimesi suunata õigetesse kohtadesse, et nad saaksid oma abi ikkagi kätte, ja tuues näiteks puugi, siis inimese tervise seisukohalt kõige parem on puuk ise kiiresti eemaldada. Mida kauem on puuk sees, seda rohkem haigestumise risk tõuseb. 

Ehk tervishoiutöötajaid me väärtustame siis, kui me pakume neile adekvaatset töökeskkonda ja kui me pakume neile seda tööd, milleks nad on õppinud, lisaks loomulikult töötasu, mis on viimastel aastatel, viimase kahe aasta jooksul tõusnud umbes kolmandiku võrra. 

Ja edasi, juba mainisin e-konsultatsiooni. Me tahame minna e-konsultatsioonidele rohkem üle. Ehk me anname arstidele võimaluse, eriarstile võimaluse öelda, kui kiire selle inimese tervisemurega on, nii et tagada raskema tervisehäirega inimestele kiirem vastuvõtt. 

Me tahame laiendada saatekirja nõuet. Esmapilgul tundub, et see võib halvendada kättesaadavust, aga näiteks psühhiaatrias, kus meil on väga suur puudus psühhiaatritest, eriti lastepsühhiaatritest. Nii et isegi suitsiidikatse teinud lapsed teinekord ei saa piisava kiirusega psühhiaatri vastuvõtule. Kui me kehtestame saatekirja sellele erialale, siis me tagame selle, et raskes seisus patsiendid pääsevad kiiremini ja need patsiendid ja need inimesed, kes saavad abi perearsti juures, siis ka saavad selle abi seal perearsti juures. 

Digilahendust ma juba mainisin. Ja kindlasti tuleb üle vaadata, kuhu kulub raha meie tervishoius. Siin on väga suur roll just nimelt töökorraldusel, aga ka põhjendamatute uuringute ja visiitide ärahoidmisel. Inimestele tundub, et mida rohkem uuringuid, mida rohkem eriarste, seda parem tervis. Aga tegelikult uuringud näitavad vastupidist: põhjendamatud arstivisiidid ja põhjendamatud uuringud tegelikult teevad inimese tervise halvemaks. Ja seal on omad kindlad põhjused, aga neist ei ole mul aega siin rääkida hetkel, kui keegi tahab, siis saab hiljem küsida. 

Nii, kolmas küsimus: "Millised on meetmed tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks, eriti arvestades, et Eesti jääb EL-i keskmisele alla nii arstide kui ka õdede arvult?" Meil on loomulikult, nagu mainitud, probleem väga suur. Me oleme oma hea kvaliteedi tervishoius saavutanud tervishoiutöötajate arvel, nende ületöö ja pühendumuse arvel. Me peame seda seetõttu ka tervishoiutöötajaid, kes meil on olemas riiklikus süsteemis, väga hoidma. Aga et neid juurde saada, siis koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga on plaanis tõsta arstitudengite vastuvõtu arvu. Lisaks on olemas nii arstide kui ka õdede jaoks projektid, mis aitavad, kutsuvad nad tagasi tervishoidu, et need, kes süsteemist juba lahkunud, oma pädevuse kaotanud, saavad need taastada. 

Õdede puhul me püüame teha tervishoiukõrgkoolidega pikemad lepingud, nelja-aastased lepingud, et ka kõrgkoolidel tekiks kindlus rahastuse osas, et ei oleks ebakindlust ja oleks kergem planeerida õpetamist. Meditsiiniõdede koolitamisel me loome õppekohti ka väljapoole Tartut ja Tallinna rohkem. Arstide puhul see on juba olemas, aga ka õdede puhul rohkem, et õed õpiksid ka väiksemates piirkondades ja nende iseärasusi tundma. 

Lisaks, kui mõni õde või arst soovib eriala vahetada, siis loome mikrokraadiprogrammid, näiteks, kes soovib eriarstidest saada perearstiks, et tal oleks võimalus. Ja praktikas tegelikult väga paljud eriarstid sooviksid töötada perearstikeskustes või tervisekeskustes, sest kui pensioniiga hakkab lähenema, võib-olla öövalveid ei jaksa enam teha, siis just perearstikeskused on väga ahvatlev töökoht. OSKA uuring näitas, et põhiline põhjus, miks tervishoiutöötajad lahkuvad töölt, on töökeskkonnas toimuv, ütleme, töökorraldus ja suhted töökohal. Ja seetõttu praegu Tervise Arengu Instituut töötab välja riikliku standardiseeritud töö, heaolu ja patsiendiohutuse küsimustiku, mille abil saab hinnata töötajate rahulolu. 

Neli: "Kas ja millal plaanitakse …

Mul läheb rohkem aega, kas on võimalik paar minutit? Ei ole?

Ei ole. Siin lisaaega ei anta. Püüdke hakkama saada.

Jah. Kas ja millal plaanitakse suurendada Tervisekassa rahastust? Seda peame … Ma vaatame, praegu teeb Arenguseire Keskus uuringut, kus hinnatakse, kuidas, milline peaks olema Tervisekassa rahastus tulevikus. Ma vastan siis hästi lühidalt, et kui on lisaküsimus ka veel, siis saab … Jah.

Aitäh! Teie aeg. 15 minutit on jah küsimustele vastamiseks, arupärimisele vastamiseks. 

Küsimus on lihtsalt väga mahukas. 

Ja teile on ka küsimusi ja esimeseks Anti Poolamets. Palun!

Te mainisite probleeme seoses õdede ja arstide arvuga. Üks probleem, mis sellega kaasneb, on viimastel aastatel süvenenud, nimelt arstide probleemid sellega, et nad peavad Eestis justkui valdama ühtlasi ka Venemaa riigikeelt ja teenindama arste vene keeles, aga nooremal põlvkonnal arstidel ei ole see sugugi nii enesestmõistetav, nagu seda vanasti loomulikuks peeti. Ja asi on läinud nii kaugele, et osad löövad sellele käega ja siis lähevadki Soome ära, sellepärast et nende jaoks on üle mõistuse käiv, et nad peavad veel ühe keele ka omandama Eestimaal. Nii et kuidas selle olukorraga on? Minu andmetel on see asi päris tõsine, et noored arstid ei oska vene keelt ja patsientidega suhtlemine on raskendatud, eriti keeruline veel, kui kümned tuhanded pagulased on ka tulnud.

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! See on väga hea ja õigustatud küsimus. Meil ei ole probleem ainult vene keelega, aga on ka inglise keelega probleem. Eakamad arstid jällegi ei valda inglise keelt, mitte küll seda ei saa öelda kõigi kohta, aga ei valda nii hästi kui näiteks noorem põlvkond. Ja Eestis on tervishoiuteenuste saamiseks ikkagi eesti keel. Me ei näe ette seda, et arstid peaksid tingimata rääkima ja ka õed ega koristajaid, hooldajad, kõik peaksid siis rääkima võõrkeeli. Kui tervishoiutöötaja tahab, ta võib heast tahtest rääkida vene keeles või inglise keeles või minu poolest prantsuse või mis iganes keeles, aga ta ei pea seda tegema. Ja oodata seda Eesti tervishoiuasutuses ei ole asjakohane. Õnneks on PERH juba eeskuju näidanud ja oma kodulehele välja pannud teate, et nemad teenindavad eesti keeles. Ja kui inimesel, kes pöördub tervishoiuasutusse, on hirm, et ta ei saa eesti keelega hakkama, siis see inimene tegelikult peab ise korraldama selle, et ta aru saaks, kas ta võtab kaasa kellegi. Väga populaarne on viimasel ajal ka telefoni teel, et inimene helistab mõnele lähedasele ja siis see lähedane aitab tõlkida. Ja õiguskantsler on ju andnud oma seisukoha ka just noortele arstidele. Me teame seda, see on avalikkuses ja väga head noored arstid küsisid seda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete intervjuus öelnud, et tulevikus peaks EMO-sse pöördujatel olema perearsti saatekiri. Kas te olete kursis, kui palju on neid inimesi, kes ei kuulu ühessegi perearstinimistusse? Mis soovitus teil neile oleks?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea, et te küsisite. Ma ei ole kunagi öelnud, et tulevikus peaks olema inimestel EMO-sse pöördumisel perearsti saatekiri. Mida ma ütlesin, on see, et Põhjamaades on kasutusel süsteem, kus perearsti tööajal eeldatakse, et inimesel on saatekiri. Kas see ka Eestis kasutust leiab, seda näitavad arutelud. Pigem mitte, ma arvan, aga mine tea. Siin ma annan eelkõige otsustusõiguse arstidele, kes töötavad EMO-s, me kohtume nendega ja ilmselt see kohtumine ei jää ainsaks, sest meil päriselt tuleb lahendada EMO-de ülekoormuse probleem. Perearstidest rääkides, PERH tegi hiljuti küsitluse oma nii-öelda rohelise prioriteediga patsientide seas ehk siis need EMO-sse pöördujad, kes peaksid olema tegelikult tervisemurega perearsti juures, ja 70% nendest isegi ei olnud proovinud perearsti kätte saada. Siin on ka ühiskondlike ootuste ja mõtteviisi küsimus. Ma ei taha seda öelda, et inimene peab suutma absoluutselt igas olukorras ise otsustada, kas EMO või perearst, aga ta võiks perearstilt vähemalt küsida. Meil on olemas ka 1220 perearsti nõuandetelefon, mis on avatud ööpäev läbi, ka sealt võib küsida.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te siin palju juttu, vähe villa. Aga te kirjeldate ka oma jutus kõiki neid probleeme, millega Eesti inimesed igapäevaselt kokku puutuvad, aga fakt on, et Eesti inimesed on hädas. Aga teie siinkohal kasutate väljendeid: põhjendamatud arstivisiidid, mõttetud vastuvõtud, triaaži tugevdamine. No see ei lisa ju tegelikult eriti inimeste usku ja kindlustunnet meie meditsiinisüsteemi ja konkreetselt ka teisse. 

Tahate, et inimesed ei satuks haiglasse nii palju, nagu te ütlesite. Aga nad satuvad ja tegelikult nad vajavad abi veelgi rohkem, kui süsteem praegu pakub. Et kuidas siis sellega … Te juba lükkasite tagasi, et ei, mina ei ole seda öelnud, et peab perearsti saatekirja võtma, et EMO-sse pääseda. No ma ei tea, terve meedia oli seda täis. Ma ei tea, mida te siis ütlesite. Samas olete te ka öelnud, et patsiendi rahulolu ei olegi esmatähtis selles tervishoiusüsteemis. 

Et äkki te selgitate praegu rahvale ka, mis asi see siis on esmatähtis meie tervishoiusüsteemis, kus ei ole patsiendi rahulolu, mille nimel peaksid töötama ministrist alates ja tõesti pereõeni ja kõige viimasena sanitariga lõpetades.

Aitäh küsimuse eest! See võimaldab mul tõesti selgitada natuke paremini, mis võib-olla on jäänud mõnele inimesele arusaamatuks. Loomulikult, inimesed on hädas ja see on täiesti arusaadav. Hädas nad ongi sellepärast, et on põhjendamatud visiidid, ehk näiteks eriarsti vastuvõtule satub umbes kolmandik statistika järgi neid patsiente, kes peaksid abi saama tegelikult perearstikeskuses. Kuna sinna on sattunud need patsiendid, kes ei peaks abi saama, pikeneb järjekord nendele, kes peaksid abi saama. 

Mulle ei sobi, kui te oma nägusid teete. Mulle sobib väga hästi, kui te kuulate, mis ma räägin, ja pärast võime omavahel edasi arutada. Aitäh!

Ühesõnaga, pikeneb vastuvõtuaeg neile, kes vajavad arstiabi. Selle tulemusena nende abi ja nende tervis halveneb ja nad satuvad kergemini haiglasse. Eesmärk on see, et inimesed ei satuks nii kergesti haiglasse mitte sellepärast, et meeldib või ei meeldi, vaid sellepärast, et meie soov on, et inimeste tervis ei läheks halvemaks. 

Ja rahulolu on oluline, aga see on üks kvaliteedinäitaja. Ainult rahulolust ei peaks lähtuma. See on üks näitaja. Kindlasti tuleb patsiendi rahulolu uurida ja tuleb kindlasti vaadata … Tähendab, mis on tähtis? Tähtis ongi see, mida ma juba ütlesin, et iga inimene, kui tal on tervisehäire, saaks õigel ajal õiget abi õige tervishoiutöötaja juures. Ja praegu seda ei juhtu, sest meil on mõned asjad tegemata. Ma püüan nende vähem kui kahe aasta jooksul need asjad ära teha.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! No mina jätkaksin sealt, kus te pooleli jäite, ehk viienda küsimuse juures, et räägiks perearstisüsteemist ka. Teil on nüüd võimalus sellele küsimusele vastata ja arvestades, et te olete päris pikalt ka perearstina töötanud, siis te teate seda valdkonda päris hästi. Ja sellest lähtuvalt küsingi, et kas perearstisüsteemil sellisel kujul on ka tulevikku. Esiteks me näeme selgelt, neid probleeme on seal palju, te teate väga hästi nendest, aga meil on pensionieelikud, pensionil hästi palju, kes perearstina siiamaani veel töötavad. Kui nemad peaksid tööjõuturult ära minema, siis probleem süveneb veelgi. Uut põlvkonda peale nii kiiresti ei tule ja on näha, et ei olegi tulemas. Ja teine pool, tervisekeskused. On minu arust kaks klassikalist sellist lähenemist, kuidas tervisekeskused nagu võiks toimetada. Üks on selline, kus lihtsalt tervisekeskuses on keha, betoonkeha, aga teine on tervisekeskus, kes suudab rohkem teenust ka pakkuda. Kuidas teie sellesse vaatate sisse?

Aitäh küsimuse eest! Perearstid tegid koos Sotsiaalministeeriumiga väga-väga hea arengukava, mis tegelikult vastab väga paljudele küsimustele. Kuna nende probleemidega ei asutud tegelema õigel ajal, siis üks on kindel: olukord läheb kindlasti mõnda aega halvemaks. Te tõite ise näiteks, et kolmandik perearstidest on üsna pea pensionile minemas. Ja meil tuleb kuidagi üle elada see keeruline aeg ja tuleb ka mõelda, milline on tuleviku perearstisüsteem. Ajalooliselt perearstikeskus nägi sageli välja nagu üksikpraksis: üks arst, üks õde, võib-olla vahel oli koos ka kaks või kolm arsti. Ja aastal 2011 tehti tervisekeskuste reform, mis eeldaski seda, et tekivad sellised keskused, nagu te kirjeldasite, kus on koos mitu arsti, oluliselt rohkem õdesid ehk iga perearsti kohta vähemalt kaks õde, teinekord ka kolm. Lisaks pakutakse ka muid teenuseid, mis on psühholoog näiteks, füsioterapeut, ämmaemand ja nii edasi ja nii edasi, erinevaid teenuseid.

Ekslikult on neid vahel peetud nõukogudeaegsete polikliinikute tagasitulekuks. Aga ei, toonastes polikliinikutes olid eriarstid, aga meil tegelikult üks tervisekeskus suudab teenindada ka peaaegu eriarsti tasemel ära või ka nõukogude ajal tegid neid asju tegelikult paljud eriarstid, aga suudab teenida ära väga suure hulga inimesi. Vähemalt umbes 10 000 – 20 000, suuremad keskused isegi 50 000 või 30 000 – 40 000 inimest. Ja mõte ongi selles, et kui meil perearste jääb vähemaks … Perearst on kõrgelt haritud eriarst, kes oskab näiteks psühhiaatriaat, naistehaigusi, silmahaigusi, lastehaigusi ja nii edasi, väga-väga erinevaid valdkondi, ja perearst tuleb toime ka väga mitme kroonilise haigusega inimestega. Kui see kvaliteet püsib, siis tegelikult on erinevate riikide kogemused näidanud, et väheneb koormus eriarstisüsteemile. Ja nagu ma enne mainisin, raskemini haiged inimesed pääsevad kiiremini eriarstile. Ja praegu on meil plaanis tuua perearstikeskustesse juurde rohkem üldarste, kes aitaksid nende lihtsamate tervisemuredega perearste, perearstikeskuste koormust vähendada. Ja omakorda perearstisüsteemi mõistes keerulisemate probleemidega inimesed pääseksid perearsti vastuvõtule.

Siin tuleb paratamatult luua selline astmeline süsteem, mis põhineb kogu meeskonnal. Ja see tähendabki, et kui inimene käib, on kuskil perearstikeskuses patsiendinimekirjas, siis ta mitte tingimata ei olegi alati oma perearsti vastuvõtul, vaid kohtub näiteks õega või füsioterapeudiga, vaimse tervise õega või hoopis mõne üldarstiga. Ja kui on väga vaja, siis loomulikult ka alati oma perearstiga. See on selline hästi lühike kokkuvõte. Aga Sotsiaalministeeriumi kodulehel on üleval perearstide esmatasandi arengukava ja ma soovitan lugeda, seal on väga ilusti kirjeldatud, millised on mured ja kuidas neid lahendada plaanitakse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma ka jätkan sealt, kus need arupärimise küsimustele vastamised katkesid. Ma esitan sellesama viimase küsimuse, mis meil arupärimises oli number kuue all, et just see, mis puudutab seda, kuidas on plaanitud tagada esmatasandi arstiabi kättesaadavus eelkõige hajaasustusega piirkondades, kus need täitmata nimistud on muutumas püsivaks probleemiks. Kindlasti te olete ette valmistanud selleks küsimuseks, kui saaksite, siis andke palun ülevaade.

Aitäh! See on ette valmistatud mitu aastat tagasi juba sellesama arengukava raames. Hajaasustustes väga sageli ongi sellised pisikesed perearstikeskused, kus on üks arst ja üks kuni kaks õde. Ja väga suur mure on nendes keskustes sellega, et kui perearst soovib minna puhkama, siis ta ei leia asendajat, ja samamoodi õega. Hullem on olukord siis, kui näiteks perearst või õde haigestub või midagi muud juhtub. Aga ka perearst tahab võib-olla lapsi saada või oma elus teisi muudatusi teha, see takistab selliseid pikaajalisi muutusi. Üks lahendustest on see, et selline üksikpraksis võrgustub mõne teise suurema perearstikeskusega või võrgustuvad mitmed üksikpraksised omavahel. Ehk et nad loovad koostöölepingud, koostöömeetmed, kuidas nad saavad üksteist asendada, või siis näiteks suunatakse perearstikeskuse patsiendid teise keskusesse. Või näiteks, kui nad on võrgustunud tervisekeskusega, siis ka selle pisikese keskuse patsiendid saavad lisateenuseid, näiteks füsioteraapiat, psühhoteraapiat, ämmaemandusabi, mida muidu üksikpraksis ei suudaks endale lubada. Eesmärk on ikkagi, et sellised pisikesed praksised teeksid koostööd suurematega ja et see tagaks inimestele arstiabi kas või mingilgi moel. Mis võib inimese jaoks muutuda, on see, et näiteks võib juhtuda, et ta peab käima mõnda aega kaugemal perearstikeskuses, aga tal on vähemalt abi olemas. Tõenäoliselt on näiteks õde kohal, aga vahel on ka vaja arsti, alati õest ei piisa. Püüame oma parimat.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate nimel, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Nii nagu me teame, siis tervishoius tööpõld on väga lai ja rahapuudus on ju pidev. Me räägime siin erinevatest asjadest ja loomulikult fookuses on inimeste tervis. Ja kogu selle asja juures minu arust kaob üks väga oluline küsimus: aga kuidas tegeldakse inimeste vaimse tervisega? Kuidas see olukord, mis praegu kestab päris kaua, on mõjunud vaimsele tervisele ja mis tagajärjed on ja kuidas see on, mis mõjud on läbi selle avaldanud inimese füüsilise tervisele? Peab ju tunnistama, et kõik need aastad on olnud üpriski stressirohked ja õhus on küsimusi rohkem kui võiks olla. 

Alustame stressiallikatest: COVID, energiakriis ja loomulikult praegune olukord, sõda ja neljandaks, praegune valitsus ja valitsuse otsused, mis puudutavad erinevaid maksutõuse ehk inimeste üleüldine toimetuleku halvenemine. 

Kui Keskerakond valitsuses, me mitte ainult ei juhtinud tervishoiukriisi edukalt, vaid suutsime süsteemile anda püsivamat rahastust, pensionäridel sotsiaalmaksu kaudu, ravivõimaluste avardamise kaudu ning haigekassa struktuurse tasakaalu parandamise kaudu. Täna näeme kahjuks, et need saavutused kipuvad taas kaduma, investeeringuid lükatakse edasi ja haigekassa miinus süveneb. 

Ma toon mõningad arvud välja, mis puudutavad meie valitsemisaega alates 2016 kuni 2021. Haigekassa kogu eelarve 2016. aasta alul oli natukene üle miljardi ja 2021. aastal see oli 1 650 000 000. Väga suur vahe. Ja loomulikult olid eraldised, olid lisaeraldised ja eesmärk oli vähendada eriarstide ravijärjekorda ja kogu süsteem oleks jätkusuutlik. 

Mind väga huvitab, millal see lõpeb, kus eriarstide järjekord koosneb kahest sellisest ajast. Üks on see aeg, mis on tasuta ehk mida katab haigekassa, aga see teine aeg, mida peab patsient ise kinni maksma, kui soovib eriarsti juurde minna. Ja vaatamata sellele see järjekord on ikkagi pikk, kuigi loomulikult need, mis on tasulised ajad, sinna põhimõtteliselt saab alati endale aja ka märkida. Aga huvitaval kombel, on see tasuline või mittetasuline, arst on ikka sama. Tahes-tahtmata tekib selline tunne, et see on kunstlikult tekitatud järjekord. Ja see kindlasti riivab inimeste õiglustunnet, et kuidas siis niimoodi, et arst on sama, aga ühel päeval ta võtab vastavalt haigekassa tellimusele või tervisekassa tellimusele patsienti vastu ja järgmine päev on ta tasuline ja kõik see raha läheb siis vastavalt raviasutusele. Aga vastus sellele küsimusele, miks selline süsteem on üles ehitatu – seetõttu, et see raha, mis siit riigieelarve poolt sisse sinna läheb, ei ole lihtsalt piisav. 

Püüdsime süsteemi muuta, aeg läheb eest ära. Kui uued valitsused sinna tervishoiule raha sisse ei anna, nii nagu ka Riigikontroll on seda välja toonud, siis need järjekorrad pikenevad, tasuliste aegade maht ainult suureneb. See ongi see koht, mis tõi välja ka Euroopa Komisjon oma aruandes, kus tegelikult Eesti on Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus, lausa 12,9% Eesti elanikest. Nad on seda ka andnud teada, et nad ei saa vajalikus koguses arstiabi ja nad on loobunud tegelikult juba nendest teenustest. 

Ja loomulikult perearstide probleem. Ma arvan, ega praegune minister Karmen Joller kaardistas ju väga hästi kogu selle …

Pool minutit võtaks juurde. 

Pool minutit lisaaega.

Kogu selle temaatika, kõik need asjaolud, mis olid ka meie poolt välja toodud, leidsid kinnitust. Nüüd on see küsimus, et millisel viisil ikkagi praegune valitsus soovib neid probleeme lahendada ja kas valitsus suudab neid probleeme lahendada. Kuri kahtlus on, et ei suuda. See tähendab seda, et need asjad nagu tervishoius paremaks ei lähe enne, kui tuleb uus valitsus. Ja see on nagu see tõdemus kahjuks, kahjuks on see praegune tõdemus. Aga kordan üle, kui Keskerakond oli valitsuses, siis haigekassa, tolleaegse haigekassa eelarve väga lühikese aja jooksul tõusis 57%, oli tõus. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Nojah, siin me kuulsime palju selliseid loosunglikke suuri sõnu, et olen kaardistanud ja probleeme on palju ja mida kõike me hakkame tegema. Aga meil on tegelikult Eestis üks perearst, see on Tõstamaa perearst Madis Veskimägi, kes on just hiljuti, 13. aprillil 2025 kirjutanud pika artikli "16 näidet, mis paljastavad Eesti meditsiini tegelikud probleemid". Ja seal on tegelikult toodud välja probleemid ja näidatud ära ka lahendused. Tegelikult, võtaksite ta endale nõunikuks ja siis ta ütleks teile, mida peaks tegema. Aga teie algatusel visati ta pigem kunagi perearstide seltsist välja, sest ta oli liiga aus ja rääkis ära, mis on päriselt probleemid. 

No selge, meie tervishoiusüsteem on täpselt nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli, ja see kõige nõrgem lüli on siinkohal minister, mitte arstid, õed, perearstid, kes kõik igapäevaselt oma rasket tööd inimeste terviseprobleemide lahendamisel teevad. Ja põhjus on väga lihtne: minister Jolleri näol ei ole meil tegu ju ministriga, vaid tegu on poliitaktivistiga, kes on sattunud ministriks, ja seetõttu meil ei olegi lootust, et tema juhtimisel meie tervishoiusüsteemis midagi paremaks läheks. 

Näide sellisest poliitaktivismist oli hiljuti sotsiaalmeedias üks teine perearst, kes kirjutas, sekkus siin, võttis suu täis veel teatud poliitilisel teemal ja rääkis, nimetas inimesi: riigireeturid, soveti kummardajad, skisod ja muidu mõrapead. Vabandust, kui üks arst kasutab inimeste kohta sõna "mõrapea", siis tekib tõsine küsimus, kas selline arst üldse sobib arsti ametisse. Või kui ta ütleb skiso, mis on ilmselgelt ühe kliinilise haiguspildi stigmatiseerimine ja halvustamine ja mis näitab ju tegelikult täielikku empaatiapuudust. Ilma empaatiavõimeta arstid on, nagu ajaloost teame, milleks iganes võimelised. 

Arstid peaksid tegelikult olema üldse esimesed, kes poliitikas end ei positsioneeri, sest muidu me saamegi niinimetatud staarperearstid, kes on poliitilise võimu eestkõnelejad nii tundmatute ainetega massvaktsineerimises ehk osalemises inimkatsetes või tuulikutest tulenevate tervishoiuprobleemide üleolevas pisendamises, mis on jällegi inimkatsed ja sotsiaalne eksperiment. Ja tasuks selle eest muidugi riigisüsteemis edutamine, esialgu arvamusliidriks, kes loomulikult arvab seda, mida ideoloogiliselt on vaja rahvale peale suruda. Ja terviseküsimustes on vägagi kasulik riigivõimul omada kreatuure, kes silmagi pilgutamata kas või rasedatele ja imetavatele emadele neid läbikatsetamata vaktsiine sisse süstiks, sest neil on veits poogen tegelikult, kas eritub läbi platsenta lootesse või rinnapiima siis vastsündinutele. 

Sealt edasi premeeritakse selliseid arste heade kohtadega Riigikogu valimisnimekirjades ja kui on läbitud edukalt ka truudusvanded valitsuse poliitikate kindlustamisel, kuulutades kõik arvamused, mis lähevad vastuollu valitsuse poolt normiks kehtestatud ideoloogiatega, kuulutavad need väärinformatsiooniks, siis nagu juuresolevalt pildilt näha võime – praktika on tõe kriteerium teatavasti – saavadki niinimetatud perearstid ülendatud koguni ministriametisse. Milline tähelend, eks ole. No tehke järele või makske kinni.  

Seda kinnimaksmist me näeme praeguse poliitilise kliki võimutsemise juures ju igapäevaselt. 2,6 miljardit tuulikuärimeestele kõlbab propagandat Terviseameti lehel perearstil teha küll, et tuulikutel pole häda muud midagi, kui et nad ajavad inimesed lihtsalt närvi. No kujutate ette, eks ole, miljardeid Häädemeesteni kulgevasse rahapesuprojekti või siis tervelt 5% rahva teenitud majanduslikust koguproduktist oma sõpradele kaitsetööstusse  – pole probleemi! 

Ja siin me nüüd oleme. Väga suurt ja väga olulist valdkonda on pandud juhtima inimene, kes on truu ja ennast ideoloogiliselt tõestanud parteisõdur. Perearst, keda patsiendid on hinnanud kõigest 1,5 punktiga viie palli süsteemis ja kelle arvamused sealsamas patsiendiportaalis on väga negatiivsed praeguse ministri suhtes: ülbe eneseimetleja, näiteks, abi ei saanud, ei saatnud analüüsidele, ei mõõtnud vererõhku, ainus soovitus oli, et guugeldage abi saamiseks, väga ebameeldiv kogemus. 

Ma võtan lisaaega ka. 

Kolm minutit lisaks.

Just, aitäh!

Ja lapsega arsti juures käies, siin keegi räägib, mainis põletikulist protsessi, perearst Joller ei vaevunud isegi üle vaatama, olukorra aga päästis kirurgiline sekkumine teise arsti poolt. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Küsimus ei ole siinkohal ainult mõnes sõnas või väljendis, mida minister on praegu öelnud niimoodi välja – see võib olla mingi kommunikatsioonihäire või mida iganes –, küsimus on suhtumises patsienti ja inimestesse. Sellise suhtumise ja nägemusega tervishoiuteenrist on saanud, see inimene on saanud kahjuks võimaluse süsteemi oma äranägemise ja suhtumise järgi korraldada, mis patsiendi ja rahvatervise seisukohalt ilmselgelt saab olema hävituslik. 

Ja see valdkond, mille eest Karmen Joller on vastutav, on väga lai. See on lisaks tervishoiuvaldkonnale ka veel sotsiaalvaldkond. Selles vallas ministril paraku puudub nii elu- kui töökogemus. Ja arrogantne suhtumine lööb ka siin läbi: selle asemel, et end valdkonna probleemide ja muredega kurssi viia, jätab Karmen Joller ära seni toimunud regulaarsed kohtumised puuetega inimeste kojaga ja lihtsalt ütleb: muidu ma põlen läbi. No muidugi põleb läbi, kui oled arvanud, et õigel poolel kõvasti ideoloogiliselt propagandat teha, kui ainult partei käsib ja kõigele turja ja säärde karata, vaenata ja kõvahäälselt sinu partei vaenlasteks kuulutatult sarjata ja sildistada. Et tõesti, kas sa arvad, et ministriks saanuna jätkub sama õnnis seisund, et andis partei ameti, annab ka mõistuse. Oh ei. 

Minister rapsib siin oma küündimatuses ringi nagu tumm leilis. EMO-sse ei tohi eestlane oma hädaga enam pöörduda, peletame eemale stiilis: köha ja punn. No mis siis, et köha võib olla ka infarkti üks sümptomeid ja punn ohtlik nahavähk, aga ära tule tülitama. Aga miks inimesed lähevad EMO-sse? Sest võib-olla on neil perearst nagu praegune minister, keda ei huvita, või perearst, kellel on veits poogen ja kes ütleb, et sa oled rahvavaenlane ja sa oled mõrapea, ära tule mulle siia oma peahaavaga. 

Ega siin polegi midagi. Selles olukorras, mida minister Joller oma ebakompetentsuse tasandil on tervishoiusüsteemist nüüd ellu viimas, noh, nüüd tuleb tegelikult valitsusel vist tõesti haarata viimasest õlekõrrest. Nagu me oleme kuulnud, et hakatakse ette valmistama eutanaasiaseadust. Ehk et pole patsienti, pole probleemi. Töö selle nimel igatahes käib, seltsimehed. Või siis lähme laste kallale ka, et vaktsineerime need lapsed ära niikuinii, kas või siis, kui vanemad on vastu. 

Neid näiteid on nii palju ja nii palju, et tõesti, et kui kuulutatakse siin nurmenukutee ja hanerasv ja homöopaatia libameditsiiniks, mille vastu tuleb seaduse jõuga võitlema hakata, samas soovitab minister kõigil endale haigusi ja ravi guugeldada, enne kui alandlikult perearsti julgevad tülitada. Ega siis selles olukorras ei olegi midagi teha. Mina arvan, et kahte aastat see minister meil siin vastu ei pea. Ja ma arvan, et kaks aastat tema juhtimisel tervishoiusüsteemi reformida, saab ainult halvemaks minna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem saalis kõnesoove ei ole, aga minister soovib. Jah, palun! Sotsiaalminister Karmen Joller.

Aitäh! Kõigepealt Lauri Laatsile, küsimus kas suudab praegune valitsus neid probleeme lahendada: ei suuda. Kindlasti ei suuda. Probleemid on tekkinud väga-väga pika aja jooksul ja nende lahendamiseks kulub kaua aega. 

Aga nüüd eelkõneleja kasutas palju isiklikke rünnakuid. Ja ma lihtsalt tahan nentida, et inimene, kes hakkab teiste inimest isiklikult ründama, see näitab seda, et lihtsalt teised sisukad argumendid on puudu ja muud moodi ei osata oma emotsiooni välja elada. Eelkõneleja on seda ka varem teinud ja me oleme seda ka kohtus lahendanud minu võiduga ja kogu erakond kaotas selle protsessi. 

Aga kui on mainitud Madis Veskimägi, siis Madis Veskimägi on kindlasti hea perearst ja tema sarnaseid perearste on Eestis palju. On väga palju perearste, kes teevad ultraheli, pakuvad neid erinevaid teenuseid. Ma ka enne kirjeldasin tervisekeskusi. Eestis on väga palju, väga palju, sadu arste, kes teevad samasugust tööd. 

Mis puutub sellesse, kas arstid peaksid osalema poliitikas. Arstidel on õigus osaleda poliitikas täpselt nii nagu igal teisel ametialal, õpetajal, lauljal, ajaloolasel. Igal inimesel on õigus osaleda poliitikas. Ja kui poliitikas on meil eksperdid, ükskõik mis valdkonna eksperdid, ma arvan, et poliitika ja Eesti inimene võidab sellest. Ja arste on tegelikult meil igas erakonnas, absoluutselt igas erakonnas. Ja nad on kõik targad ja head kolleegid. Mul ei ole mitte kellegi kohta midagi halba öelda. 

Rääkides veel eutanaasiast, eutanaasiat me ei plaani seadustada, meil ei ole sellist kavatsust, see on väärinfo. Siin kõlas puldist just erinevat väärinfot. Ja kunagi siin üks endine Keskerakonna poliitik, väga soliidne kolleeg ütles, et Riigikogu pult peaks olema koht, mis on püha koht. Ja ma arvan, et väärinfo levitamine Riigikogu puldist näitab taset, seda taset, mis inimese jaoks on püha või ei ole püha. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase üheksanda päevakorrapunkti. Ja siin on põhipäevakord ammendunud. 

Ja nüüd peale haamrilööki on võimalus osaleda vabas mikrofonis. Vabas mikrofonis palun, Lauri Laats!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! 

Täna tahaks rääkida Tallinnast. Ja miks just Tallinnast? Sellepärast, et Tallinn on väga oluline majanduskeskus, lausa üle 40% SKP-st tuleb Tallinnast. On hästi oluline, kes Tallinna juhib. Ja praegune valitsus on selgelt näidanud ebapädevust, ebakompetentsi. See ei ole hea ei Tallinna inimestele ega üleüldiselt Eestile, arvestades asjaolu, et Tallinn on väga oluline majanduskeskkond.

Millega siis praegune valitsus on silma paistnud, mis on need edulood? Hakkame neid loetlema. Kaarli puiestee märgi teema. Üleöö tekkisid iga meetri tagant erinevad märgid, mis pidid reguleerima jalakäijate paremat liikuvust. Aga selgus, et need märgid tegelikult ei täida eesmärki, neid on liiga palju, ja otsustati need demonteerida. 

Paldiski maantee liiklus. Rattatee tuli, rattatee läks. Ja kui me täna loeme uudist. no probleemi ei ole kadunud, veel on hullemaks läinud, on olnud juba avariisid. Anti sõnum: teeme veel paremini. 

Piirkiiruse alandamine just linnavalitsuse hoone ees, kus hommiku anti teada, et … Vabandust! Tegelikult tõstmine. Hommikul anti teada, et piirkiirust tõstetakse 30 pealt 40 peale ja õhtul me juba saime teada, et linnapeale see ei meeldinud, ja märgid vahetati taas 30 peale. 

Lumekoristus kõnniteedel. No ainuke, mis tegelikult praegu Tallinna valitsust päästis, oli see, et lund lihtsalt ei olnud. Aga kui me vaatame, et meil hankeid ei ole toimunud, mingisugused eesmärgid on seatud, päris ei saa aru ka, mis toimub. Ja tegelikult, vaadates ka hanke mahtu, siis nad on juba täis, ja väga paljud linnaosad on sellega hädas, aga ei ole mitte ühtegi signaali, ei tule valitsuselt, aga mis edasi teha. On väga suur tõenäosus, et aga võib-olla see talv ei koristata lund, kui see valitsus jätkab.

Pingid. Oh, see on küll uus tase! Vot sellist asja me ei ole veel näinud. Kui te lähete ja vaatate, kuidas need pingid on kinnitatud, siis te saate väga kiiresti aru, et need pingid seal väga kaua asfalti küljes ei seisa. No ei ole alust lihtsalt. Ja kuidas, millisel viisil on paigaldatud ja mida see vaene inimene peab nägema, kui ta seal pingil istub, saate kogeda siis, kui te lähete käite ise Tallinnas ringi ja avastate need pingid. 

Trall eelarve ümber. Siin on juba teine nädal, mil käib võitlus, sisemine võitlus. Näha on see, et anti stardipauk, valimiste stardipauk, aga võib-olla on see liiga varajane stardipauk. Igal juhul on jälle külvatud hästi palju segadust. Üks süüdistab teist, teine süüdistab esimest ja kokkuvõttes kõik need neli erakonda süüdistavad veel üksteist. 

Seda loetelu võiks ju jätkata. Tundub, et kohutavalt naljakas on. Aga ei ole, tegelikult on väga kurb. Väga kurb, mida tehakse praegu Tallinnaga. Kes siis kogu selle mängu juures on kaotaja? No loomulikult Tallinna inimene. Kõik need naljakad seigad, mis ma ette lugesin – need ju tegelikult võtavad maksumaksja raha. 

Üks asi veel ununes: 2,4 miljoni eest soovitakse puid istutada. Samas, RMK riigis lihtsalt põletab neid istikuid. No leppige siis kokku, minge võtke RMK-lt need istikud, istutage maha, säästate 2,4 miljonit. Midagi võiks ju ka asjalikku teha. No ei ole seda asjalikkust. 

Ja mida Tallinn siis tegelikult vajab? Tallinn vajab stabiilsust. See, mis praegu toimub, ei vii Tallinna mitte kuskile. See, mis praegu toimub, on tegelikult selle tagajärg, kuidas see valitsus Tallinnas sündis. Ja kuidas ta sündis, seda lugu te teate, selle loo taga ei ole mitte midagi ausat, mitte midagi demokraatlikku. 

Need jõud on püüdnud seda punti, mis tuli võimule mittedemokraatlikul viisil, aasta aega hoida kuidagi koos, tehes neid eelnevaid tegevusi, mis ma siin loetlesin. Ja see ei ole kindlasti see jõud, mis viib Tallinna edasi. Nii et Tallinn vajab uut valitsust, stabiilset valitsust. Aitäh!

Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Täna toimus korruptsioonivastase erikomisjoni istung, kus me käsitlesime e-valimisi. Nimelt on ilmsiks tulnud, et 2023. aasta valimistel oli teoreetiliselt võimalik e-häältega manipuleerimine, kuna meil ei toimu täielikku kontrolli häälte lugemise üle. Nagu te teate, võib e-hääletamise puhul mitu korda hääletada. Ja kui sa hääletad paberil ja siis hääletad elektrooniliselt, siis läheb viimane e-hääl arvesse. Nüüd on välja tulnud, et selles etapis, kui kehtivad hääled eraldati nendest kordus‑ ja paberhääletamisega tühistatud häältest ja tehti need anonüümseks, siis oli võimalik esitada loendamiseks täiesti uued sedelid. Need ei pidanud üldse pärinema valimiskastist, vaid võisid olla eelnevalt valmis võltsitud avalikult saadavate andmete põhjal. Ja seda etappi, just seda, mida ma mainisin, seda etappi ei kontrollitud. Sellele probleemile viitas ka OECD raport, kus öeldi, et kriitilist sammu, mille käigus eemaldati internetis või valimisjaoskonnas antud hääled, antud teise häälega ülekirjutatud hääled, ei kontrollitud. Ja oli isegi välja toodud selline lause: piisavaid vahendeid omav siseringi kuuluv isik võib, kui ta suudab teha seda märkamatult, kontrollida, millised hääled eemaldatakse, ja seega osaliselt mõjutada tulemusi. Ja valimisteenistus on avalikult väitnud, et need kõik etapid olid kontrollitud, olid tehtud pistelised kontrollid, kaasa arvatud ka see osa oli kontrollitud. Aga mis tuleb välja? Mitte kuskil pole selle kohta tõendeid, pole audiitori aruandes mitte midagi selle kohta kirjas ja pole kuskil ka muul moel seda tõendatud. 

Täna me komisjoni istungil mitu korda küsisime, kas valimisteenistusel on esitada tõendid nende kontrollide kohta. Ei olnud neid tõendeid, ei ole ei märkmeid, ei ole mitte mingeid tõestusi. Ei ole tõestusi ka nende pisteliste kontrollide osas. Meile öeldi, et teate, lihtsalt kõiki asju ei protokollita. Põhimõtteliselt meile öeldi, et te peaksite lihtsalt uskuma, et need kontrollid teostati. Aga olukorras, kus 40% inimestest ei toeta e-valimisi, no ei saa selline vastus olla vastuvõetav. Põhimõtteliselt täna sellega valimisteenistus ei tõendanud ära seda, et 2023. aastal oli võimalik manipuleerimine ja et see oli kuidagi ära hoitud, ei tõendatud ära. 

Ja kogu see probleem ongi selles, et e-valimised pole meil otsast lõpuni kontrollitavad. Eesti Teaduste Akadeemia küberturvalisuse komisjon tegi riskide kontrolli, tõi välja kuus riski, millest kaks on väga tõsised. Üks on see, et põhimõtteliselt ei olegi võimalik kõiki etappe auditeerida, kuna meil teatud süsteemid pärinevad välistelt osapooltelt. Ja seda on komisjon kusjuures pidanud kõrge taseme ohuks. Ja samuti, praegu puudub selline detailne auditeerimisjuhend, detailne auditi raport, mis omakorda kinnitab seda, et kui audiitor tuleb, ta ei auditeeri kõiki etappe. Põhimõtteliselt audiitoril ei ole kohustust kuidagi sõltumatult kontrollida neid asju, mis talle ette antakse. Ehk siis põhimõtteliselt audiitor täna usaldab seda tarkvara, mis talle kontrolliks antakse, ja tema selle üle oma sõltumatut kontrolli ei teostata. Ja selleks, et teha neid lisakontrolle, ongi vaja otsida spetsialiste, spetsiaalseid audiitoreid ja muidugi see on väga keeruline. 

Üks põhjus, miks siis seda sellist nii-öelda algusest lõpuni kontrolli tänaseni pole tagatud, sest see teeb kogu selle e-hääletamise läbiviimise palju keerulisemaks. Ja see on probleem paljude jaoks. See on ka ju põhjus, miks paljud riigid ei kiirusta ega soovigi seda e-valimiste süsteemi sisse viia.

Ja tegelikult pärast kõike seda täna on tõstatunud ka küsimus, aga miks meil üldse on lubatud see, et elektrooniliselt me võime mitu korda hääletada ja me saame elektrooniliselt kirjutada üle ka paberhääle. Kas see oligi see võimalus manipuleerimiseks? 

Ma kindlasti soovitan seda istungit järele vaadata. Järgmisel istungil on meil arutlusel m-valimiste küsimus. Minul on küll küsimus, kuidas üldse me saame sellega edasi liikuda, kui meil siiamaani e-hääletamise kontroll ja turvalisus pole tagatud. Ja järgmine kolmapäev esitleb ka OSCE oma viimast raportit e-valimiste osas. Kindlasti jälgige neid istungeid, need on avalikud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sellega on istung lõppenud.