Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite meid ja meie tänast infotundi ka siniste ekraanide vahendusel! Me alustame 4. juuni infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale on end registreerinud 15 Riigikogu liiget, puudub 86. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja kultuuriminister Heidy Purga. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed!  Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit ja küsiv Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada selle küsimuse raames lisaküsimuse. Kokku meil on 11 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on usalduse kriis. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Enne küsimuse esitamist tsiteerin poliitikaanalüütik Martin Mölderit. Võimul olemine toob alati kaasa toetuse languse, kuid olukord, kus Eesti valitsuserakonnad praegu asuvad, on midagi erakordset. Valitsuserakondi toetab umbes 20% valijatest, opositsioonierakondi aga umbes 80%. See pole enam ajutine kõikumine, vaid pigem meie erakonnasüsteemi püsiv seisund. Mingis mõttes on see Eesti demokraatia lähiajaloo kõige tumedam periood. Valitsuse võimekus sellise madala toetuse juures riiki juhtida kannatab paratamatult, sest ükskõik, mida see valitsus ka ei teeks, suurele osale valijatest see tõenäoliselt ei meeldi. See mõjub hävitavalt demokraatlikule moraalile. Üllatav on, kui kõrge on Eesti avalikkuse ja valijate valulävi selles osas. Võib ette kujutada, et paljudes teistes Euroopa riikides oleks valijad sellises olukorras ammu juba endast välja läinud või pigem ei näeks me seal üldse sellist olukorda, sest poliitiline kultuur sunniks valitsuse, kelle toetus on nii madal, juhtimisvastutusest loobuma. Kuid meie istume rahulikult ja ootame järgmisi valimisi ning paistab, et oleme olukorraga leppinud. Tsitaadi lõpp.

Ja minu küsimus on väga lihtne. Miks te ei astu tagasi?

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt, ilusat Eesti lipu päeva teile! Teile ilmselt ei ole teada, aga Eesti lipu päev on täna. Seda kõigepealt. 

Teiseks, valimiste ja riigi korraldus, riigielu juhtimine on sätestatud kenasti põhiseaduses ja seadustes. Nende järgi see ka toimub. Kui parlamendil on kahtlusi, et valitsusel ei ole piisavat mandaati või usaldust, on sellekski mehhanismid loodud, nagu te hästi teate. Ja kui valitsus suudab oma poliitikat teostada nii, et parlamendi enamus seda toetab või vahel isegi vähemus, siis see poliitika viiakse ka ellu. No ma ütleksin nii, et kui vaadata praegust olukorda, kus meil on käimas neljandat aastat Venemaa agressioon Ukrainas, me peame tegema kõik selleks, et Eesti oleks kaitstud. Ja see valitsus on otsustanud tõsta kaitsekulutused vähemalt 5%-ni SKP-st, mis on enneolematult kõrge tase. Täpsemalt isegi prognoositud 5,4%-ni SKP-st järgnevateks aastateks. Ma arvan, et siin te eksite, või keda iganes te seal parajasti tsiteerisite, eksib temagi. Sellel on Eesti rahva toetus. Täitsa kindlalt on sellel Eesti rahva toetus. 

Teiseks, maksukoormuse alandamine. Praegu parlamendi menetluses on need eelnõud, mis maksukoormust alandavad. Koos sotsiaaldemokraatide lahkumisega koalitsioonist lahkub ettevõtete kasumimaks, kaob esimesest eurost tulumaks. Tulumaksuvaba miinimum järgmisest aastast tõuseb 700 euroni, automaksust teeme leevenduse lastega peredele ja puuetega inimestele. Maksukoormus alaneb. Ma arvan, et ka sellel on Eesti rahva toetus olemas. 

Nii et nii me poliitikaid võime debateerida. Kõik ülejäänud, kuidas riigi elu korraldatakse ja otsuseid tehakse, on kenasti põhiseaduses ja seadustes kirjas.

Suur tänu!

Ja, Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Nojah, kui peaminister räägib, et maksud lähevad alla – no see on naeruväärne. Me just hiljuti lugesime, mina näiteks lugesin Urmas Reinsalu artikli, kus oli juttu 26 uuest maksust.

Aga mul on küsimus. Te räägite meile, et teil on mandaat riiki juhtida. Jah, teil on Riigikogus palju kohti. Aga te saite ju neid pettusega. Te võitsite valimised, lubades Eesti rahvale, et te ei tõsta makse ja tagate julgeoleku. Kogu teie valitsemine oli olnud maksutõusud ja uute maksude kehtestamine. Eesti julgeolek on täna halvimas seisus viimase 30 aasta jooksul. Kuna te saate aru natuke primitiivselt, ma seletan, et ma pean meeles kogu julgeolekut – mitte ainult sõjalist, vaid ka majandusjulgeolekut, energiajulgeolekut, toidujulgeolekut ja nii edasi. 

Nii et minu küsimus on selline: kas te tõesti arvate, et teil on õigus juhtida Eesti Vabariiki?

Aitäh! No vot, selle viitega, mida te seal tegite, et te olete lugenud Urmas Reinsalu artiklit, teie kolleeg Riina Sikkut sai ühe hea nalja võrra rikkamaks. Urmas Reinsalu artiklid tihtipeale on poliitpropaganda klassika, millel on tõega harva veidi pistmist. 

Maksukoormuse puhul maksukoormus koos julgeolekumaksu kaotamisega ja tulumaksu ja käibemaksu määra 24-le jäämisega on 2025. aastal – nüüd loen teile numbreid, on lihtsam jälgida – on 2025. aastal 36,8 protsenti. Sellel aastal on 36,8 protsenti; järgmisel aastal 35,6 protsenti – sellel aastal 36,8, järgmisel 35,6. Ja 2029. aastal on 35,1. 

Noh, ma arvan, et ei ole just väga keerulist matemaatikaharidust vaja selleks, et mõista, et need numbrid näitavad maksukoormuse langemist. 

Järgmisest aastast, võin öelda, seesama Isamaa ja Keskerakonna – ka teie partei – ühine selline astmeline tulumaks – ja ma tean, et see on teile südamelähedane – kaob, ehk, seesama maksuküür kaob – seesama, millega maksustatakse rohkem õpetajaid, politseinikke, palju teisi, keda teie nimetate rikasteks. Ja see tähendab seda, et kui kõigil on tulumaksuvaba miinimum 700 euro juures, keskmise palga saajale tähendab see umbes 1500 eurot rohkem lisatulu aastas juurde. 

Maksukalkulaatorid on ka veebis kättesaadavad, igaüks saab neid ise vaadata; saate teiegi vaadata veebist, te kindlasti olete osav surfaja. Aitäh!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Jaa, eks väga paljud on seda maksukalkulaatorit kasutanud ja sealt on välja tulnud see, et umbes need, kes saavad palka 1300 eurot kuus, saavad aastas kuus 12 eurot võitu ja näiteks parlamendiliikmed saavad 15 eurot aastas võitu. Ei tundu väga õiglane, arvestades kõikide muude maksudega, võetakse veelgi rohkem inimeste taskutest ära, eriti nendel, kellel on väiksem sissetulek.  

Aga tulles selle päevakorraküsimuse juurde, et president Alar Karis kohtus mõni aeg tagasi kõigi parlamendierakondade esimeestega, ja ta tundis muret, et Eesti elanike kuuluvustunne meie ühiskonda on uuringute järgi langustrendis. Ja president tõi välja, et meie inimeste inimeste kuuluvustunde languse põhjustest tuleb aru saada ning otsuseid tehes peab silmas pidama Eesti ühiskonna ühtsust ning vajadust hoida inimeste kindlustunnet ka keerulisel ajal. Ja täna on kindlasti seda kindlustunnet mõjutanud kõik need otsused, mis on viimase kahe aasta jooksul vastu võetud valitsuse poolt. Aga muidugi eelkõige selline sõnamurdlik käitumine – enne valimisi lubati, et maksud ei tõuse pärast valimisi, siis hakati neid hoogsalt tõstma, tõsteti aktsiise, riigilõivusid, viidi sisse automaks. Ja siis muidugi see eraldi lubadus, et käibemaksu tulumaksu tõus 24%-ni on ajutine. Ka siin lõpuks murti sõna, sest nüüd on juba öeldud välja, et see pole enam ajutine, vaid nende maksude tõus 24%-ni jääb püsima.  

Ja muidugi selle tulemusel inimeste usaldus valitsuse vastu, riiklike institutsioonide vastu järjest langemas. Inimesed tunnevad, et nende hääle ja arvamusega ei arvestata, et neid ei võeta kuulda, neid on justkui kõrvale lükatud. Ja selle tulemusel kaobki inimeste kuuluvustunne ühiskonda, kaob ühtsus. Aga Eesti inimeste ühtsus täna, eriti tänasel julgeolekuperioodil, on väga oluline. Kas te saaksite öelda, millised on ikkagi teie sammud, et seda ühtsust jälle taastada, inimeste kindlustustunnet taastada?

Teie aeg!

Ja kui ma võin küsida, mis oli teie vastus presidendile kui ta teile sarnase küsimuse esitas?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Siin oli mitu küsimust. Püüan jõudumööda vastata. 

Kõigepealt, vahepeal, eelmisel nädalal, korra valitsuste usaldusväärsusest on Eurobaromeeter avaldanud uue uuringu, ja see näitab Eesti valitsuse usaldusväärsust täpselt Euroopa 27 keskmisena. Meist paremal on suuri riike, nagu Itaalia, meist paremal ehk madalama usaldusväärsusega on naabreid, nagu Läti, kuni erinevate riikide, Kreekade, Prantsusmaadeni ja nendeni välja. Ja meist usaldusväärsemad, või meie kõrval usaldusväärsuselt kohe on näiteks Saksamaa. Nii et võin hiljem selle joonis edastada, see ei ole teab mis saladus. Eurobaromeetri uuring avaldati just aprilli alguses, nii et Eesti valitsuse usaldusväärsus on täiesti Euroopa keskmisel tasemel. Seda esiteks. 

Teiseks seesama küsimus, mille te püstitasite inimeste usaldusest riigi vastu ja kuuluvustundest. Tõepoolest, ka mina debateerisin sellest presidendiga. See on ju Riigikantselei uuring. Me oleme seda uuringut ka enne näinud ja kindlasti põhjalikumalt. Ma arvan, ja teadus tavaliselt või teadushinnangud ütlevad, et tihtipeale selline usalduse vähenemine on tingitud majanduslikust hinnangust, ebakindlusest, poliitilisest polariseerumisest, rünnakutest, täitsa sihikindlatest, järjekindlatest rünnakutest, propagandarünnakutest riigi erinevate institutsioonide vastu, muu hulgas ka parlamendi maine halvendamisest, parlamendi sellisest tegevusest. Ma mäletan, omal ajal näiteks parlamendi maine kukkus kolinal, kukkus ka valitsuse maine, isegi president sai pihta, kui üks parlamendisaadik, keda enam täna siin parlamendis ei ole, jäi mingisuguse skandaaliga vahele. Nii et see ei olnudki nii ammu. Nii et sellised sammud tegelikult mõjutavad usaldusväärsust kõikide demokraatiat vahendavate institutsioonide vastu, muu hulgas ka parteide, erakondade vastu. 

Nii et millega selle vastu saab? Kindlasti on valitsuse roll, nagu parlamendierakondade roll rohkem rääkida, rohkem läbi rääkida omavahel, otsida üheskoos lahendusi, vähendada poliitilist polariseerumist, selliseid lihtsaid siltide kleepimisi. Ja kindlasti ka majanduse olukorraga tegelemine. Ja siin mul on küll hea öelda, et selle valitsuse südameasi on majandusele kaasaaitamine, et asjad oleksid nii lihtsad kui võimalikud. Ma olen kutsunud ja mul on hea meel, et Eesti riigi tippettevõtjad on tulnud Eesti riigile appi. Kui te lähete valitsus.ee leheküljele, seal on mugavuse huvides kõik sellised erinevad valitsuse majanduskabineti otsuseid ka koondatud. Seal on võimalik vaadata, mida me teeme selleks, et ettevõtlust oleks võimalikult lihtne toimetada.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ning teemaks on 2025. aasta lisaeelarve. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Sellel esmaspäeval esimesel lugemisel olnud 2025. aasta lisaeelarvet tutvustades ütles rahandusminister Jürgen Ligi: "See ei ole mitte tavaline asi, et me lisaeelarveid teeme, aga antud juhul on see seotud eelkõige julgeolekuolukorraga." Ja selle vastu ei ole siin saalis ilmselt mitte keegi, et riigikaitse- ja julgeolekuolukorrast tulenevalt see lisaeelarve on väga vajalik. 

Minu küsimus puudutab aga otseselt toimetulekupiiri ja selle tõstmise hädavajadust – ma ütleksin, et lausa karjuvat hädavajadust. Sotsiaaldemokraatide jaoks on toimetulek julgeolek. Inimeste toimetulek tagab ka selle, et inimestel oleks lisaks kaitsetahtele ka kaitsevõime. Ei ole mitte ebatavaline see, et toimetulekupiiri tõstetakse lisaeelarvega. Näiteks 2022. aastal see toimus ja toimetulekupiiri tõstmine 1. juunist sai teoks just sama lisaeelarve menetlemisega. Tollal tõsteti seda siis 50 euro võrra ja see tõsteti 200 euroni, milleni on ta täna seisnud, aga me teame kõik, et pea viiendiku võrra on kallinenud hinnad, ja tegelikult toimetuleku piiri tõstmine oleks erakordselt ajakohane tegevus. 

Seda tõdes ka Jürgen Ligi, et see on vajalik, aga seda võidakse teha järgmise aasta eelarvega, kui selleks rahalisi vahendeid napib hetkel. Ma küsingi teie arvamust, sest suheldes erinevate inimeste peredega, me näeme, et toimetulek muutub järjest raskemaks. Ma olen aru saanud, et Reformierakonna jaoks on selline vajaduspõhiste toetuste võimaldamine ikkagi just nimelt kõige nõrgematele ja seda toetust vajavatele inimestele ka maailmavaateliselt vastuvõetav. Ma küsingi teie arvamust, et miks ei oleks võinud seda teha nüüd, selle lisaeelarvega, ja kas seda plaanitakse teha. Meie vastava muudatusettepaneku teeme.

Aitäh! Ma täitsa mõistan seda toimetulekutoetuse kaasajastamise soovi. Selles ma olen ilmselt teiega päri, teiega oli päri ka Jürgen Ligi, nii et me oleme kõik siin omavahel, koos Jürgen Ligiga, üksteisega päri. Ilmselt toimetulekutoetust tuleb suurendada. Selles lisaeelarves ei ole teda sellepärast, et see tõepoolest on riigieelarve, RES-i põhiarutelu teema. See lisaeelarve on seotud tõepoolest julgeolekuga, nagu te mainisite. Mõned näited siin on: rahvusringhäälingul on vaja väljastusseadmeid, generaatoreid, raadiokriisilahendust, küberturvalisust, meedialiidule näiteks erinevate narratiividega võitlemiseks või vastuluure tugevdamine või näiteks idapiiri tehnika varjumise korraldamine või PPA-le uued tugirelvad või Pärnu Haigla toimepidevus või hapnikugeneraatorid kiirabile. Need on kõik pigem sellised soetused või tegevused, mis puudutavad julgeolekuvajadusi selle eelarvetsükli, selle eelarve raames. 

Aga üldjoontes, jah, ma olen ise samal arvamusel nagu teiegi, et toimetulekutoetuse kaasajastamine tuleb läbi arutada. Ja kui juba Jürgen Ligi, maailma mitte kõige lahkem rahandusminister, ütles, et ta seda mõistab ja see tuleb eelarveprotsessis debatiks, siis mina olen samal arvamusel, et me kindlasti peame seda kaaluma. Aga selles lisaeelarves, jah, kuna ta ei ole otse riigikaitse teema, selles lisaeelarves on riigikaitse teemad.

Suur tänu!

Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur aitäh!

Lubage mul teist meelt olla, peaminister, selle arvamusega. Mulle tundub, et see on väga kriitiline ja me oleme eelnevalt lisaeelarvega tõstnud toimetulekupiiri, sellepärast et me võime jääda lihtsalt hiljaks ja suur hulk inimesi satub vaesuslõksu ja hätta. 

Minu teine küsimus puudutab aga ilmselt teile juba tuttavat teemat – see on infotehnoloogilise süsteemi SKAIS parandamiseks vajaminevaid 25 kuni 30 miljonit. Ma oleks vähemalt lootnud, et selles lisaeelarves oleks need vahendid olnud – lihtsalt selle tõttu, et kui see süsteem peaks üles ütlema, alt vedama, siis 800 000 kannete saajat jääksid sellest ilma, ja see on kindlasti nii turvalisuse kui julgeolekurisk. Aga seda ma sealt ei leidnud. Järsku ma ei oskanud seda otsida. Järsku te oskate öelda, millal võiks need vahendid tulla sellesse süsteemi. Sest ega see, et kui me ütleme, et Sotsiaalkindlustusamet on midagi vähe teinud või valesti teinud – no seda süsteemi ei paranda õhust ja armastusest, selleks on ikka raha ka vaja.

Jaa, ma arvan, et teil on väga õigus, et selliseid süsteeme õhust ja armastusest ei pea ja on raha vaja. Teie ees istuv Riina Sikkut võib teile pikemalt kirjeldada, et õhust ja armastusest selliseid süsteeme kindlasti korda ei tee. Ta on seal majapidamises kaua olnud.

Mina meenutan, et olin vist majandus- ja taristuminister, kui – üsna tavatult tegelikult – Taavi Kotka oli tollal selline riigi nii-öelda peainformaatika vedaja asekantsler. Kirjutasime kirja tollastele sotsiaalministritele ja terviseministritele – mis iganes nende ametinimetused tollal olid – ja ütlesime, et selle SKAIS2 projekti haldamine peab olema oluliselt paremini tehtud, kui ta meie hinnangul oli tehtud. Ja sellest hoolimata, kui, jah, kas need ministrid olid vist Rannar Vassiljev, hiljem Jevgeni Ossinovski ja äkki Margus Tsahkna ütlesid, et küllap need majad saavad hakkama, ja Marika Priske, kes oli tollal vist kantsler, nad ütlesid, et nad saavad sellega suurepäraselt hakkama. 

Nagu aeg näitas, selle SKAIS2 muidugi väga suurepäraselt hakkama ei saadud, ta osutus keeruliseks. Selle töö tegija vist vahepeal vahetus ja seal oli erinevaid nüansse, ega ma detaile enam peast ei mäleta. Ma loodan, ma kellelegi ülekohut ei tee. Aga see selleks.

Sellised süsteemid loomulikult vajavad rahalist investeeringut, ilma selleta ei ole võimalik. Nagu ma olen ka öelnud, tänane sotsiaalminister Karmen Joller on Sotsiaalkindlustusameti ja TEHIKuga neid vestlusi pidanud, vajadusel kaasab ka teistest riigiametitest ja vajadusel ka erasektorist asjatundjaid juurde, et hinnata, milline see olukord on. Ilmselt investeering on vajalik. See suurusjärk on umbes esitatud aastateks 2026-2029 ligi 20-miljoniline lisataotlus. Ja selle suurusjärgu vajaduse, tempo, kui kiiresti nad midagi tehtud saavad, peavad nad siis ise ära hindama. 

Tean, et sotsiaalminister on Sotsiaalkindlustusametilt ja TEHIKult palunud ka varuplaani juhuks, kui midagi peaks selles süsteemis järgi andma, midagi peaks töötama mitte nii, nagu ta peaks töötama – siis peab olema ka varuplaan olemas. Ja Sotsiaalkindlustusamet on talle kindlalt kinnitanud, et on olemas nii toimimis- kui kriisiplaan selle töökindluse tagamiseks, aga kindlasti Sotsiaalministeeriumis see käiakse üle, sest tegemist on olulise infosüsteemiga Eestis. Ja nagu ma ka olen varem öelnud, et digitaalriigis sellised infosüsteemid peavad töötama laitmatult.

Nii et kõike seda kokku võttes ma arvan, et eelarvearutelu, mis meil nüüd juba mõne kuu pärast algab tegelikult, sinna tulevad siis taotlused investeeringute tegemiseks. Selleks ajaks on ka selge täpselt, mis investeeringuid mis ajaga saab teha ja mida täpselt vaja on teha. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Enne, kui ma annan sõna järgmisele küsijale, pean Helmen Kütile komplimendi tegema. Te esitasite oma küsimuse täpselt meie kodu- ja töökorra seaduse paragrahv 146 lõike neli järgi, mis ütleb väga selgelt, et küsimus peab olema lühike ja võimaldama lühikest vastust. Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Kinnitan, et Aleksandr Tšaplõgini viidatud Urmas Reinsalu artiklit ma ei ole lugenud just teie poolt välja toodud põhjustel. Usaldus poliitikute vastu on tähtis ja pean vajalikuks mainida ka seda, et Keskerakond omal ajal lubas, et EKRE väärtustega nad koostööd ei tee, aga tulemuseks oli EKREIKE. Seda ei maksa ka unustada. Küsin samuti eelarve teemal. Laia toetust on leidnud koalitsioonileppesse pandud plaan, et automaksu puhul laste eest soodustust võimaldada. Ka mina printsiibis toetan seda ettepanekut. Selle rakendamise realistlikkuse ja tempo osas on tekkinud küsimusi. Seega sotsiaaldemokraadid on esitanud ka eelnõu esimese ja teise lapse toetuse tõstmiseks 100 euroni. Ühelt poolt see ütleb, et kõik lapsed on võrdsed, kõigi laste toetus oleks 100 eurot. See toetaks üksikvanemaid, sest üksikvanema lapse toetus on võrdsustatud esimese lapse toetusega. Teiseks, arvestades elukalliduse tõusu, aitab see väga paljusid lastega peresid ja kuna täiendav tugi esimese lapse kohta ja teise lapse kohta kokku oleks 480 eurot aastas, siis kahelapseline pere, nii öelda kompensatsiooniks automaksu eest, saaks oluliselt suurema summa kui lihtsalt selle maksuerisuse tegemise kaudu. Mida teie arvate, kas Eesti süsteemi ei sobiks paremini lastetoetuste tõstmine, selle asemel, et teha maksuerisusi, mille rakendamine on keeruline, ja arvestades lühikest ajaraami, see tõesti ilmselt on väga suurt kulu ja täiendavat pingutust nõudev, et need andmed kokku saada ja need otsused teha ja see IT-süsteem toimima panna järgmise aasta algusest. Samas, tõepoolest, lastega pered sellise üldise elukalliduse tõusu taustal seda tuge vajavad. Kas selle asemel, et sotsiaalseid muresid maksusüsteemi kaudu adresseerida, nagu ka rahandusminister on öelnud, et seda ei saa ju alati teha, me ei võiks läheneda hüvitiste süsteemi kaudu? Aitäh!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hästi lihtne vastus oleks see, et meil ei ole väga otstarbekas koguda lastega peredelt seda automaksu kokku, et see jagada toetustena laiali. Ma arvan, et me oleme üksteisega nõus. See oleks tõepoolest perpetuum mobile leiutamine, et korjame raha maksudena kokku ja siis jagame nendesamade toetustena tagasi. Ehkki riik, jälle samas teisest küljest, ka nii funktsioneerib, ei saa seda salata. Selle meetme mõte on lastega perede puhul maksukoormuse vähendamine. Kui sa võtad lastega perede kogemust, siis tegelikult laste juurde tulles, eriti kui sul on alaealised lapsed, su liikumisvajadus, transpordivajadus, eriti kui sa parajasti ei ole just suuremas linnas ja kesklinnas ei ela, paratamatult suureneb. Tean oma kogemusest kolme lapsega, et asju autos on palju keerulisem paigutada tihtipeale, kui see enne lapsi oli. Nii et see pilt on veidi teistsugune. Kui vaadata seda üldist lastetoetuste debatti, seda arutelu, siis selle kohta on Sotsiaalministeeriumis analüüs tegemisel. Ma saan aru, et sügisel me saame seda siin parlamendi ees debateerida. Eesti on ikkagi lastetoetuste vaatest Euroopa tipus, sedasama olete te isegi siinsamas puldis olles tegelikult kirjeldanud või sina oled kirjeldanud. Sotsiaalministeeriumi eelarvest umbes miljardiga toetame lapsi ja peresid ja see on umbes 2,2 protsenti Eesti SKP-st. Sellist mahtu on küll ette näidata väga vähestel Euroopa riikidel. Nii et see, mis puudutab automaksu soodustust ehk 100 eurot iga alaealise lapse pealt, mis peaks sellel aastal rakenduma, on ikkagi leevendus ja vähendus selles maksukoormuses, mis puudutab lastega peresid. Rakendamise osas ma olen nõus, paljusid poliitilisi otsuseid võib esimene aasta olla keerulisem rakendada, järgnevatel aastatel lihtsam, aga ma loodan, et see sellisena jääb ja see printsiip, vähemalt niikaua, kui see valitsus püsib ja mina peaminister olen, kindlasti jääb. Teiseks, me teeme automaksus ümber ka M ja N busside maksumäära, madalamaks viime. See aitab kindlasti neid, kellel see maksumäär on olnud tajutavalt kõrgem ja ebaõiglasem. Sellega Rahandusministeerium tegeleb, ma loodan, et umbes kuu-kahega, parlament on ju vahepeal suvisel sessioonil ehk igaüks oma valimisringkonnas järve ääres. Kui parlament sügisel tagasi tuleb, siis on see eelnõu ka olemas ja need lahendused olemas ning sellel aastal saame selle tehtud. Hinnanguline maht sellel on ligikaudu 25 kuni 30 miljonit, nii et aastamaksust umbes kolmandik läheb lastega peredele ja puuetega inimeste soodustuseks. See on ligikaudne hinnang sellele täna. See valik on mõnevõrra loogilisem, kui korjata raha maksuna kokku ja jagada toetusena tagasi. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus, samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Olukord riigis on väga hull. Eestis möllab pidurdamatu hinnatõus ja aastas on hinnad tõusnud 4,6%. Hinnad rallivad inimeste ostujõul eest ära. Me oleme seda teile siin korduvalt ja korduvalt rääkinud, aga teie kordate ikka oma seda mantrat, et inimestele jääb rohkem raha kätte. 26 maksu olete tõstnud, juba ette tõstnud, ja on olnud eeldus, et selle ja järgmise aasta jooksul aktsiiside, lõivude, trahvide tõus saab olema enneolematul määral. Me oleme teile kogu aeg öelnud, et see ei jätta inimestele rohkem raha kätte, aga teie kasutate poliitilises retoorikas poolikuid tõdesid ja ei räägi kaotajatest ja tõusvate maksude varjatud mõjust. 

Aga et seda üleüldist, sellist poliitilist ilukõnet vältida, ma küsin teie käest täiesti konkreetselt. Teie väidate, et inimestele jääb rohkem raha kätte. Näiteks võtame konkreetse näite. Kahelapseline pere, kus mõlemad vanemad teenivad netopalka 1300 eurot kuus ja nende kulud on igakuiselt circa 200 eurot kütusele, 500 eurot toidule, 100 eurot elekter ja 600 eurot üürile. Käibemaksu ja aktsiiside tõusuga kallinevad kõik need kulud. Ja ma küsingi, kas te saate konkreetselt öelda, kui palju see pere võidab või kaotab järgmise aasta jooksul teie kõikide maksupakettide tõttu.

Aitäh! Teil oli siiski suur hulk erinevaid väiteid siin alguses, mis tuleb võib-olla veidi ära markeerida. Inflatsiooni juurpõhjus – see on viimasel ajal väga levinud termin – on palgatõus. Palgatõus, mis läheb üle teenustesse, põhjustab ka päris palju sedasama hinnatõusu. Ma tuginen siin Eesti Panga presidendi, keskpanga presidendi Madis Mülleri kirjeldusele. Nad on seda ilmselt teinud, aga sama saavad ka teised analüütikud teha, eks igaühel ole oma hinnangud täpse määra kohta. Aga umbes kaks kolmandikku inflatsioonist tuleb palkade tõusust ja toormehindadest. Seda me näeme tihti ka erinevate toiduhindade puhul ja olen minagi lugenud, näiteks ka Delfis mõni nädal tagasi ilmus päris asjalik lugu sellest, kuidas toidutootjad, lihatootjad kirjeldasid, kuidas toormehinnad tõusevad maailmaturul erinevate haiguste, probleemide tõttu, Eestiski praegu ju näiteks veiste puhul on suu- ja sõrataud mõjutamas seda, ja nii edasi. Nii et põllumajanduse erinevad riskid tõstavad seda hinda, mitte kellegi ahnus, vaid pigem maailmas levivad haigused ja turu eripärad. Aga inflatsiooni juurpõhjus Eestis on palgatõus. Ja palgatõus on, ütleme nii, et kahe kolmandiku sisu koos toorme hinnaga. 

Nüüd, mida saab teha inflatsiooni ohjeldamiseks? Inflatsiooni ohjeldamiseks saab astuda samme, vähendada riigi kulutusi. Seda me ka teeme. Kokkulepe on, et riigieelarve kulutusi vähendatakse kolme aastaga 1,4 miljardit. Kokkulepitud avaliku sektori kärbe 10%, selle sisse ei käi pensionid, õpetajad, kaitsevõime ja sisejulgeolek, kõik muu on. 2025. aasta eelarves tööjõu- ja majandamiskulud ka vähenevad, 1,1%. Ja see on esmakordselt pärast 2009. aasta majanduskriisi või finantskriisi. Eelarves kõige suuremad kasvajad üldse on riigikaitse ja sotsiaalkulud. Ja avaliku sektori palk kasvab ka oluliselt aeglasemalt kui muu palgatõus. See annab teile võib-olla veidi seda konteksti erinevate väidete esitamisel. 

Nüüd, mina jah saan opereerida erinevate andmetega. Kui te edastate oma andmed, siis ma võin teile arvutuse ka täpsemalt teha. Keskmise palga puhul maksuküüru kaotamine, mis on Isamaa ja Keskerakonna ühislooming, ehk astmelise tulumaksu kaotamise puhul on ligikaudne kokkuhoid inimesele, kes saab keskmist palka aastas või tulu, 1500 eurot. Selle baasilt sealt maksukalkulaatorist saab teha ka muud arvutused. Jah, ma arvan, et igaüks saab ise vaadata, mis täpselt on tema võit või majanduslik hinnang.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus, palun.

Aitäh! No vot, siin me nüüd siis oleme. Teie ütlete, et palgatõus on see, mis veab inflatsiooni, aga need on omavahel täiesti nagu sellises seoses, nagu uss sööb oma saba. Ehk ikkagi need teie kõrgemad maksud põhjustavad hinnatõusu, hinnatõus suurendab inflatsiooni, see jälle vähendab reaalpalka, mis omakorda vähendab elatustaset. Investeeringud vähenevad, töökohtade loomine pidurdub ja see kõik viib selle olukorrani, kus Statistikaamet, kes muidu esitab hea meelega valitsusele meeldivalt statistikat, siis näiteks reedel avaldatud andmetel majandus isegi nende prognooside osas mitte ei kasva, vaid on vähenenud 0,3%. Ehk et valitsuse eelnevad prognoosid panid mööda tervelt 140 miljoniga.

Ja 13 kvartalit järjest on Eesti majanduslanguses olnud, oleme täielik punane latern Euroopas. Konjunktuuriinstituudi peadirektor Peeter Raudsepp ütles eile Kuku raadio intervjuus, et olukord on väga nutune. Tema prognoosid erinevalt näiteks Eesti Panga prognoosidest on olnud ikkagi täpsed. Eesti Pank on muuseas kogu aeg prognoosidega mööda pannud. Kui te riigijuhina eelistate ise elada nendes ilusates valedes ja arvate, et riigi kodanikele valedega pilti ilustades teete head, siis tegelikult see ei ole küll asi, mis oleks riigi peaministrile kohane. Kui te teete seda teadmatusest, on asjad halvasti, aga kui te teete seda meelega, siis on tegelikult probleem veelgi suurem. Äkki lõpetaks selle pooltõdede, valede esitamise ära ja teeks iseendale reaalsuskontrolli ja hakkaks rääkima asjadest nii, nagu nad on.

Jah, palju poliitiliselt laetud juttu siin selles. Kõigepealt süüdistate Statistikaametit, et ta esitab valitsusele meelepärast statistikat, ja siis ütlete, et ta esitas valitsusele mittemeelepärast statistikat. Isegi lihtloogikavead on juba päris koledad selles tekstis. Ütleksin niimoodi, et Statistikaameti statistika on ikkagi Eestis sõltumatu, meeldivad meile numbrid või mitte. Vaielda võib metoodika üle. Mina ütleks ka, et tõepoolest, statistikas on osutatud varem päris mitmele metoodikaveale. Ma ei räägi praegusest numbrist, vaid varem. Eesti Pangast näiteks Kaspar Oja on küsinud, et mille alusel käib teatud liikide kulude arvestamine, kas see on korrektne. Ma ei tea, kas Statistikaamet on seda oma arvestustes arvele võtnud. Ma võin ju öelda, et näiteks – see tänaseks küll muutunud ei ole – apelsinimahla kallinedes arvutatakse teatud hulgal mahlal kohe hinnad ümber. Öeldakse, et see on väga tähtis indikaator. Kas inimesed joovad nii palju apelsinimahla, kas see on ainukene, kas selle hinnaga ostavad, keegi ei tea. Samamoodi loeme me, et tohutu hinnatõus on toimunud tervishoiusektoris. Ja mis vahepeal toimunud on, on tõusnud eriarstiabi visiiditasu 5-lt 20-le. Nii et statistika on tõepoolest selline, kuidas öelda, üldine. 

Ja nüüd see mudel, millele te viitate, see hinnang, et majandus kasvab 1,2%, eelmise aasta lõpus ta kasvas, nüüd on see ümber arvutatud nulli, –0,3% sellessamas statistikas. See on Statistikaameti enda hinnangu ümbervaatamine Statistikaameti enda poolt, mitte kellegi teise hinnangu ümbervaatamine kellegi teise poolt. Ja kui vaadata seda sesoonselt korrigeerituna, liigaasta välja võtta, kõik muud, siis majandus kasvas 0,1%, lisavad nad selle pressiteate lõpus. Sinna te ilmselt oma lugemisega ei jõudnud, aga tasub jõuda. 

Ja kui te vaatate oma kolleeg Aivar Sõerdi postitust – Aivar Sõerd on seda ka minu meelest päris hästi lahti võtnud, ma ise ka vaatasin seda –, siis kui sellest välja võtta energiahindade või energiaturu madalseis, energiaga kaubeldi vähem, kodusooja osteti vähem, elektrit maksti ilmselt vähem, siis tegelikult majandus kasvas 0,4%. Aga see, mis meile, tarbijatele, on hea uudis: me maksame kodusooja eest vähem, see tähendab, et ka SKP kasvab vähem. Selles on see paradoks statistika puhul. Ja sellepärast, ma arvan, analüütikud vaatavad ka sisse ja isegi ka kriitilisemad analüütikud, kes täna, ükskõik, on nad Postimehes, Delfis või ERR-is, kirjeldavad seda pilti ja ütlevad, et need markerid, mis puudutavad väliskaubandust, oluliste harude edenemist, investeeringuid olulistesse sektoritesse, kirjeldavad ikkagi, et Eesti majandus liigub kõrgema lisandväärtusega mõistlikus suunas. Ja absoluutselt, ega põhiline mure, mis meil on majanduses ja maailmas tegelikult, mis seda praegu kõigutab, on Ameerika administratsiooni ja presidendi erinevad tollisõnumid. See tekitab ebakindlust. Kõik muu, Euroopa, on, ma arvan, üldiselt kasvutsüklis. Pigem Eesti ka.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

No ma ei tea, me elame jah tõesti erinevates maailmades. Teie elate mingis ulmemaailmas ja me oleme reaalses maailmas. Ja reaalne maailm ütleb väga selgelt, et maailma majandus tervikuna on praegu retsessioonis ja no ega Eestil ei saa siis teistmoodi minna. OSCE, OECD prognoosid Eestile on muide väga nutused, ja ma neid usaldan rohkem muidugi kui Eesti Panka, mis koosneb teie – no kuidas ma ütlen – propagandistidest. 

Aga ma küsida tahan hoopis teisel teemal. Kuna te olete teinud julgeolekust oma niisuguse leivanumbri, siis puudutame nüüd toidujulgeoleku teemat. Ja toidujulgeoleku puhul on meil praegu seis selline, et Eesti toodab ajakirjanduse andmetel umbes pool siin vajaminevast kartulist. Me ei suuda ennast varustada loomalihaga, me ei suuda ennast varustada sealihaga. Meil on teraviljatoodang sõltuv sellest, kuidas on parajasti aasta. Kui on hea aasta, jäädakse kergelt plussi, kui on halb aasta, ollakse miinuses. See tähendab seda, et kui on halb aasta, me võime ka teravilja osas jääda sõltuvaks sisseveost. Ja nii me võime tuua välja terve hulga muid – me enamikku köögivilju ei tooda ise piisavas koguses. Ja kui me nüüd paneme ennast sellesse praegusesse julgeolekuolukorda, kus ei ole välistatud sellised olukorrad, kus me oleme blokaadis ükskõik mis põhjusel, on see sõda, on see mingisugune majanduse kokkuvarisemine, on see finantsturgude kokkuvarisemine. Siin väga palju erinevaid variante on, kõik ei pruugi olla sellised, et kohe pommid kukuvad. Julgeolek on ta nii või teisiti. Siis vaatamata sellele, et meil on olemas niisugune asi nagu varude agentuur – mille käivitasin muide mina siseministrina –, meil tekib olukord, kus meie toidujulgeoleku osas oleme väga haavatavas olukorras. Ja minu küsimus on nüüd, kas valitsuses on kaalutud selles olukorras ka seda, et peatada või olla valmis peatama teatud tingimustes elanikkonna toiduainetega varustamiseks ka teatud europiirangute ja muude bürokraatlike (Juhataja: Aitäh! Teie aeg!) piirangute rakendamine, et ka väiketootmine saaks leevendada seda toidukriisi, mis võib meid tabada?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No jah, ma arvan neid faktiväiteid te peate veidi kontrollima. Piim ja teravili on ikkagi numbrites netoekspordis meil, mitte vastupidi. Aga üldjoontes sellega, et toiduga varustatus peab olema stabiilne, olen ma ju päri. Riigis me oleme astunud samme ja astume veel. Kui numbrites vaadata, siis Eestis on toidu lõpptarbijani jõudmiseks kaardistatud juba 46 kriisipoodi, mis varustatakse generaatoritega, ja 2026. aasta lõpuks peab olema sellise varustusega 110 erinevat kriisipoodi. Nii et kriisivalmiduse tõstmine käib, sellega tööd tehakse, nagu numbritest kuulsite, päris ulatuslikult. Seda esiteks.

Teiseks, põllumajanduses, millele te osutate, et asju lihtsamalt saaks teha, selleks ei ole isegi vaja kriisi ette manada. Nagu ma ka varasemalt teie kolleegidele vastates kirjeldasin, peaministri juures on majanduskasvu efektiivsuse nõukoda, valitsus.ee leheküljelt saab vaadata. Seal on erinevaid nõudeid, mida me kaotame. Seal on ka põllumajandusettevõtjate esindaja. 

Olen viimasel ajal mööda Eestit sõites käinud päris hulgas Eesti põllumajandusettevõtetes ja palunud neil ettevõtetel ja ettevõtete inimestel anda ettepanekuid, mida me saame teha lihtsamaks, millist bürokraatiat kaotada, et Eestis oleks lihtsam põllumajandusega tegeleda. Ja mul on hea meel, et neid ettepanekuid nad edastavad. Ettevõtjatega me oleme kenasti samal lehel. Mida kiiremini me erinevaid muudatusi saame teha selleks, et Eestis oleks lihtsam ettevõtlusega, ka põllumajandusega tegeleda, seda kiiremini me teeme. See valitsus – noh, mul on baas võrrelda ikka päris mitmega – on teinud, ma arvan, selle mõne kuuga rohkem kui mõned valitsused mitme aastaga. Nii et ma arvan, et me oleme kenasti õigel teel. Kui teil on konkreetseid ettepanekuid, on neidki oodatud.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teemaks on eesti keele roll avalikus ruumis.  Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja!

Lugupeetud minister! Ilusat Eesti lipu päeva kõigepealt sissejuhatuseks! Aga selle lipu all meil avalikus ruumis eesti keele mõju ja roll tegelikult vähenevad kogu aeg, teenindussektoris eriti. Aga ametlik statistika eelmisest aastast ütleb, et meil on tööturul 80 000 inimest – või oli siis tööturul 80 000 inimest –, kes eesti keelt ei valda vajalikul tasemel või üldse mitte, ja nendest 20 000 sellistel ametikohtadel, kus on keelenõuded riiklikult kehtestatud, aga ikkagi ei täideta neid. Eriti kriitiline on olukord taksonduses platvormitöötajate puhul, toitlustuskohtades, teeninduses üldisemalt. 

Isamaa on esitanud korduvalt vajalikud muudatusettepanekud, et kaasajaga sammu pidada ja keelenõuded reaalselt kehtestada, aga valitsuskoalitsioon on need maha hääletanud ja on kogu aeg lubanud juba siin paar aastat järjest, et kohe-kohe tuleb oma eelnõu, valitsus esitab selle. 15. mail te siit Riigikogust mulle vastates ütlesite, et te loodate, et ülejärgmisel nädalal – see oli nüüd eelmisel nädalal juba – on see kindlasti Riigikogus, see keeleseaduse eelnõu. Ei ole seda ja ootame, ei tea. Ei tea, mis seal sees on. Igal juhul ma tean, et taksondust ja platvormitööd, mida on väga vaja reguleerida, te seal täiendavalt ei reguleeri, te olete jätnud suhteliselt vähe nendest eelmistest sätetest sinna sisse. 

Aga annaksite äkki ülevaate, millest see keeleseadus, mida te ette valmistate ja siia Riigikokku …, tegelikult seisneb, mis seal on, sest me ei ole sellest informeeritud.

Aitäh, annan hea meelega ülevaate. Keeleseadus on viimasel nii-öelda kooskõlastusringil Justiitsministeeriumis, selles mõttes, et ta on kooskõlastusringi läbinud, ta on valmis tehtud ja nüüd see viimane Justiitsministeeriumi kooskõlastus on see, mis seisab tal veel ees, või, õigemini, ta on seal, enne kui ta jõuab valitsusele ja valitsusest siia teie juurde.

Olulisemad punktid. Kõigepealt, eesti keele oskuse nõue kehtestatakse lisaks vallavalitsuse ja linnavalitsuse liikmetele ka volikogu töö, komisjonide töökeelena ehk siis sellena, et kõik volikogudes toimiv töö peab toimima eesti keeles, ehk siis et sa ei saa toimida üheski teises keeles. 

Teiseks, suurendatakse sunnirahasid ja trahvirahasid sel juhul, kui töötaja ei valda eesti keelt seaduses nõutud tasemel. 

Kolmandaks, keeleseaduses keelatakse ära täiskasvanute filmide dubleerimine võõrkeelde. Ehk siis, valdavalt see puudutab venekeelsete dublaažide näitamist kinodes, et võõrkeelne film peab olema originaalkeeles – täiskasvanute film, all on eestikeelsed subtiitrid. 

Pikem vaidlus oli keeleseaduses – miks see keeleseadus ka nii kaua viibis – oli Lõuna-Eesti keelte staatuse sätestamine. Seal oli vaidlus põhiseaduse, kooskõlast põhiseadusega ja rahvusvahelise õigusega. Tänaseks on see Lõuna-Eesti keelte staatuse sätestamine kokku lepitud järgnevalt, et see sätestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kui olulise hariduskeelena, mille tõttu on siis, tänu millele siis loodetavasti on ka Lõuna-Eesti keelte rääkijatel võimalik nõuda ja eeldada selle keele kasutamist haridussüsteemis.

Nii et mis puudutab platvormitöötajaid – pika analüüsi ja ka platvormivaldkonnas tegutsevate ettevõtetega aruteludes ja ka statistika näitab, Keeleameti või Keeleinspektsiooni statistika näitab, et platvormitöötajate keeleoskuse puudulikkuse kohta on kaebusi äärmiselt vähe võrreldes näiteks teenindussektoris toimuvaga, ehk siis, teenindussektor – see on siis hotellid, toitlustus, muu avalik teenindus –, kus ei ole võimalik, kus olukordades on juhtunud, et ei saada eestikeelset teenindust, seal on kaebusi kordades rohkem, seal on tõesti vaja nii sunniraha suurendamist kui ka trahvimäära suurendamist. Aga platvormitöö puhul ei ole kaebuste arv märkimisväärne selleks, et muretseda selle üle, et inimesed tegelikult teenust kätte ei saaks.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Nüüd see, kui palju on kaebusi, on üks pool sellest asjast. Loomulikult eestlased saavad ka teiste keeltega hakkama, aga omal maal me ei ole kohustatud vaatama asju niipidi, kui teised rahvad seda ei tee, ei Soomes, Saksamaal, paljudes teistes, Lätis, te teate, nüüd järjest rohkem. Ei ole sellist lähenemist, et meie ise paindume selle järgi, kuidas meiega suvatsevad suhelda need, kes eesti keelt ei oska siin Eestimaal. Ja selle tõttu, kui vaadata riiklikust aspektist, teenindussfääris, ma väidan, et asi on hullemaks läinud, taksondus on täpselt samamoodi. Taksondus on tegelikult puudulikult reguleeritud, see on pikk jutt, see lahustati siin 2016. aastal ära, need nõuded. Aga te teate, et taksoteenust eesti keeles saada on näiteks Tallinnas väga raske. Ja ma ütlen teile, et asi pole niivõrd isegi alati selles, et ei saaks justkui hakkama. Aga kui siin avalikus ruumis on näiteks audioreklaamides või siis samas teenindussfääris kõlab teine keel ja me ei suuda seda kontrollida ja siia tulevad töötajad, kes jah, ise töö juures on see töötaja, kes ei oska keelt, aga kes toovad perekonna kaasa, ja kui üldine suhtumine on siin, et tekivad mullid – ja nad ise ütlevad, et nad saavad hakkama nii inglise kui vene keeles, et eesti keelt ei ole vaja –, nad ei ole motiveeritud õppima, siis me tekitame niisugused mullid, mida on vaja. Meil on vaja neile informatsiooni anda, jälle kasutame nende keelt, ja varsti on need ametlikud keeled meil. Hakkab surve, et nad muutuksid riigikeeleks. 

Kuidas te kavatsete tegelikult siia tulnud täiskasvanutele eesti keelt õpetada piisaval määral, nii et nad integreeruksid siia ühiskonda?

Aitäh! Jällegi see on selline klaas pooltühi või pooltäis vaidlus, et kas eesti keele positsioon Eestis ja tegelikult rahvusvaheliselt on tugevam, kui ta kunagi üldse olnud on, või on nõrgem, kui ta on varasematel aegadel olnud. Ma arvan, et see vaidlus ilmselt siin arvamuste tasandil väga kuhugi ei vii meid. Mina isiklikult tunnetan, et eesti keele positsioon on oluliselt tugevam, kui ta ajaloos üldse kunagi varem olnud on. Tegemist on Euroopa Liidu ametliku keelega. Nii Eesti riigi asjaajamine, kohalike omavalitsuste asjaajamine, valdav osa erasektori asjaajamisest ja Euroopa Liidu tasandi asjaajamine toimub eesti keeles. Eestis areneb ka eesti keel teaduskeelena, Eesti haridussüsteem toimib, loodetavasti kuue aasta jooksul liigub sajaprotsendiliselt eestikeelseks. Nii et eesti keele positsioon minu tunnetuse alusel ikkagi ühiskonnas väga tugevasti tugevneb. Kui eesti keele positsioon tugevneb, siis see loob ka eelduse selleks, et inimesed, kes siia elama tulevad, selle positsiooni tugevusest tulenevalt kohanevad selle keelekasutusega, mitte ei kohane ühiskond nende keelekasutusega. Ja ma uuesti väidan, et ka kõrghariduses, ka teaduses, ka koolihariduses on liikumine sinna suunda, et siia tulnud inimesed peavad kohanema selle keelekasutusega, mis siin ühiskonnas on. 

Hea näide on Ukraina sõjapõgenikud. Üle 60% Ukraina sõjapõgenikest lastest õpib eestikeelses koolis, mitte venekeelses koolis. Ehk siis nad on valinud eestikeelse õppe. Jah, see on väga suur väljakutse koolidele, koolid on pidanud väga palju pingutama selle nimel, et neid inimesi siia integreerida, aga ka eesti keele oskus areneb neil ikkagi ainult nii, et nad toimivad eestikeelses keskkonnas. Täpselt samamoodi puudutab see venekeelseid lapsi. Nende eesti keele oskus areneb sel juhul, kui nad toimivad eestikeelses keskkonnas, eestikeelses haridussüsteemis ja eestikeelses koolis. 

Nii et arutelu koht, võib vaielda. Julgen siiski väita, et eesti keele positsioon on ühiskonnas oluliselt tugevamaks liikumas, kui ta on üldse kunagi varem olnud. Ja võib-olla isiklikust kogemusest, et kui ma kümme aastat tagasi Narva tööle läksin, siis ei olnud võimalik Narvas peale kesklinna Statoili praktiliselt mitte kuskil eesti keeles teenindust saada. Minge proovige täna, saate enamus kohtades Narvas tegelikult eestikeelset teenindust.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh!

Lugupeetud minister, ma ei oleks ilmselt tulnud siia küsimust esitama, aga see, mis te ütlesite siin platvormiteenindajate kohta ehk siis taksojuhtide kohta, et on vähe kaebusi, see on absoluutselt vale, täielikult vale. 

Paar kuud tagasi olin ma siinsamas Riigikogus ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõuga, selleks et likvideerida olukord, kus teenindajad, kes peavad valdama B2-tasemel eesti keele nõuet, ei vasta sellele nõuet kriteeriumitele. Ja võib-olla ma eksin, ütleme, selle numbriga siin, aga, ütleme, nad on teenindajad. 

Ja mis selle, ütleme, selle menetluse käigus ja ka komisjoni istungi käigus selgus, et, ja ka minu nii-öelda kohtumisel taksojuhtidega ja ka mulle esitatud kaebuste põhjal, et tegelikult on probleem väga tõsine, sest näiteks juba see keeletunnistuse osas käib tegelikult selline mafioosne tegevus, kus lennujaama juures, ütleme, need lõunapoolse nägudega inimesed on kõik ühesuguse nägudega, meie nendel vahet ei tee, keeleoskaja teeb need eksamid ära seal ja inimene läheb sõitu, tegelikult eesti keelt ei oska.

Te võite naerda seal küll, aga see probleem on tõsine. 

Nüüd on minu küsimus aga teile mitte selle kohta, mis te räägite ebaõiget infot, aga te ütlesite niimoodi, et kaebusi on vähe – oli vist selline lause. Ja mina sooviksin teada, kui palju on siis, ütleme, laekunud platvormiteeninduse klientide poolt kaebusi selle kohta, kui palju siis keele kasutamise nõudeid on rikutud, ja kui palju on ka siis keeleamet menetlenud keeleseaduse rikkumisi.

Aitäh! 

Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest!

Ma siiski ei saa teile täna neid numbreid öelda, sellepärast et ma ei ole selle … kui te oleksite küsinud täpse küsimuse ka kirjalikult, oleks … Ma saan need numbrid teile keeleametist täna üle küsida, aga need numbrid tuleb lihtsalt keeleametist järgi küsida.

Keeleseaduse ettevalmistamisel need protsendid olid ülimadalad, need olid seal alla, kõvasti alla viie protsendi oli kõikidest kaebustest seotud platvormitöötajatega. Enamus nii-öelda keeleseaduse rikkumise kaebustest, kus inimene ei saanud eestikeelset teenindust, ei olnud seotud platvormitööga, olid seotud valdavalt teenindussektoriga – hotellid, toitlustuskohad, juuksurid, kinod, sellised kohad, kus … tervishoiuteenused, kus inimesed ei saanud eestikeelset teenindust. Platvormitöö osakaal oli seal absoluutselt marginaalne, kuna suur osa platvormitööga ja selle teenusega kokku puutuvad inimesed tegelikult ei suhtle teenuse osutajaga otse, suheldakse läbi rakenduse ja rakendus on olemas neil eesti keeles. Nii et ei ole kaebusi, tõesti, kaebuseid on väga vähe. Aga ma võin täpsustada teile seda statistikat, kui te soovite.

Suur tänu! Sellega lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Ka viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on "Palgad ja koolitoit". Vadim Belobrovtsev, palun!

-Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti on hiljuti alanud kõnelused Eesti Haridustöötajate Liidu ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel, mille teemaks on õpetajate palgad, eelkõige siis selle palga alammäär, mis tänapäeval on hästi madal. Ma arvan, et te ei hakka sellele vastu vaidlema. Aga kui vaadata, mis on need soovid, siis 2184 eurot aastal 2026 oli see ettepanek, mis on võrreldav prognoosiga, keskpalga prognoosiga järgmiseks aastaks. Tuletan meelde, et koalitsioon on aastast 2023 lubanud, et aastaks 2027 on õpetajate palgamäär 120% Eesti keskmisest. Järgmisel aastal, 2026 oleks siis see 100%, mitte 120 isegi. Aga siis te ütlesite, et see ei ole realistlik, kuna see on kasv 20%. Minu küsimus ongi see: mis on realistlik? 

Kui me vaatame, mis viimastel aastatel on juhtunud, siis enne seda, kui teist sai haridusminister 2023, tõsteti alammäära 24% võrra. Teie saite ministriks, tõsteti 3% võrra, ja siis lisati veel 17 eurot bruto pärast õpetajate streiki, ehk kokku 4%. 2025 – null protsenti, 2026 – küsimärk. Nii et küsimus ongi see, et kui Eesti Haridustöötajate Liidu ettepanek ei ole realistlik, siis mis on realistlik ettepanek? Mis on see number, mis 2026 on õpetajate palga alammäär?

Aitäh küsimuse eest! Siiski, ajalooarhiivide korrektsuse täpsustuseks – õpetajate palgatoetus ei koosne ainult alammäärast. Te teate seda ka väga hästi. Õpetajate palgatoetus koosneb alammäärast ja sinna juurde makstavast diferentseerimisfondist. Ehk kui me räägime 120%-lisest õpetajate palgatoetusest, siis see on alammäär pluss diferentseerimis fond. Kui me tõstame diferentseerimisfondi, siis liigutakse 120% suunas, ehk 120% suunas liikumine ei eelda alammäära tõstmist 100% peale riigi keskmisest, sest me oleme otsustanud suurendada ka diferentseerimisfondi kuni 24%-ni. Ehk siis, kui diferentseerimisfond tõuseb 24%-ni, siis alammäär 100% ei ole realistlik, sellepärast et sel juhul oleks oleks õpetajate keskmine palk 124% Eesti keskmisest. Lihtsalt korrektsuse huvides, et me räägime siin ikkagi tervikpildist, mitte ainult alammäärast. 

Miks me oleme valmis suurendama diferentseerimisfondi, mis ka haridusleppes sai kokku lepitud, on see, et õpetajate tööülesanded on väga diferentseerunud täna. Ja just nimelt diferentseerimisfond on see, mis võimaldab koolipidajal diferentseerida õpetajate palkasid lähtuvalt tööülesannetest. Ja kuna rakendub ka karjäärimudel 1. jaanuarist 2026, siis need diferentseerimisfondi vahendid on need, mis karjäärimudeli rakendamiseks on. On kokku lepitud, et 2028. aastaks tõuseb diferentseerimisfond 24%-ni. See on kokku lepitud ka koalitsioonilepingus. 

Nüüd õpetajate alammäära tõusust. Tõepoolest, õpetajate ametiühingu ettepanek on tõsta õpetajate alammäär juba järgmisel aastal samale tasemele riigi keskmisega. See on väga suur tõus, riigieelarveliselt tähendab see üle 100 miljoni järgmisel aastal riigieelarvest. Tõenäosus, et ta oleks 20% palgatõus, me teame, majanduskasv meil nii kiire ei tule – kui kiire ta tuleb, me täna veel ei tea, ootame suvist prognoosi –, mille tõttu ma olen ka õpetajate ametiühingutele öelnud, et väga palju sõltub õpetajate palga alammäära kokkuleppes sellest, milline on meie suvine majandusprognoos. Nagu teada, OECD täna juba tõmbas alla Eesti majandusprognoosi ja üldist maailma majandusprognoosi tervikuna. Nii et ega see väljavaade väga roosiline ei ole. 

Aga see kokkulepe, et õpetajate palga alammäär tõusma peab, see kokkulepe on olemas, küsimus on selles ulatuses, milles me suudame seda koos majanduskasvuga tõsta.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus, palun. 

Jaa, tahaks loomulikult natuke konkreetsemat vastust, kui et see tõuseb. Aga kui palju, keegi ei oska öelda praegu, kas või orienteeruvalt. Õigluse mõttes on ka nagu diferentseerimisfond ja palga alammäär ikka kaks väga erinevat asja. Palga alammäär tähendab seda, et see jõuab iga õpetajani põhimõtteliselt. Aga diferentseerimisfond, nagu te ise ütlesite, annab lihtsalt koolipidajatele võimaluse maksta kellelegi rohkem, aga ei tähenda seda, et maksta igaühele mingid summad. Selles mõttes, et kui tõuseb palga alammäär, mis tähendab seda, et tõuseb igal õpetajal seesama baasosa, aga diferentseerimisfondi puhul tähendab see seda, et väga paljud õpetajad ei saa sellest mitte midagi. Aga see selleks. 

Minu teine küsimus on koolitoitlustamise kohta. Me teame, et aastast 2018 pole riik oma osalust koolitoitlustamise katmisel suurendanud ühegi sendi võrra. See on jätkuvalt 1 euro päevas ühe õpilase kohta. Ja vaatamata sellele, et juba selle Riigikogu koosseisu ajal esitasime juba kaks korda ettepaneku tõsta see 2 euroni, ma arvan, et nüüd isegi 2 eurot on vähe, sellepärast et inflatsioon vahepeal on olnud meeletu. Ja me teame, et kahe viimase aasta jooksul näiteks toidukaupade hinnad kerkisid keskmiselt 40% võrra. Vaatamata sellele koalitsioon ikka hääletas kõik meie ettepanekud maha. Ja näiteks lähiajal jõuab siia juba kolmandat korda vastav seaduseelnõu, äkki seekord õnnestub, aga ma ei ole väga optimistlik. Minu küsimus ongi see: kas te arvate, et sellest 1 eurost piisab täna? Et põhimõtteliselt maksabki koolilõuna 1 euro? Ja kui teie arvates see nii ei ole, siis jällegi küsimus: 2026 kas see tõuseb või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd jällegi, ajalooarhiivide huvides püüame kuidagi ühtemoodi aru saada sellest, mis on riigi roll koolitoidu tasustamisel. Te ütlete, et kas koolilõuna maksab 1 euro – ei maksa koolilõuna 1 euro. See 1 euro ei ole mitte koolilõunakulude katmine, vaid see 1 euro on omavalitsuste toetamine koolilõunakulude katmises. Ehk siis koolilõunakulud, nii nagu ka paljud teised kooli pidamise kulud, on koolipidaja kanda. Ja valitsus või riik on omalt poolt võtnud ülesandeks toetada teatud hulgal, teatud määral koolilõunakulude katmist. 

On täiesti fakt tõesti see, et koolilõunakulud on tõusnud. Keegi selle üle selles mõttes ei vaidle, aga nii nagu on riigi rahalised võimalused väga piiratud, nii on ka omavalitsuste võimalused väga piiratud. Saan täiesti aru omavalitsustest, kellel on äärmiselt keeruline kasvavaid kulusid katta, mistõttu on paratamatu tõenäoliselt liikuda ka sinna suunda, et lastevanemate panus tuleb sisse. Meil on omavalitsusi, kus lapsevanemad panustavad koolilõuna tasumisse, meil on omavalitsusi, kus nad ei panusta. Riik on ka läinud oma koolides, riigikoolides, nõudma lapsevanematelt panust: koolilõuna ei ole lastele enam täiesti tasuta puhtalt selle tõttu, et kasvavate kuludega me ei suuda katta ühisest kukrust tegelikult reaalseid koolilõunakulusid. Nii et ka riigikoolides peavad lapsevanemad koolilõunasse panustama.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh! Eelmisel kahel aastal on suurt segadust tekitanud pärast valimisi alustanud koalitsiooni leppes olev eesmärk 120 protsenti õpetajate palk võrreldes keskmise palgaga. Selline eesmärk võeti, ja oli lubatud ka valimiste ajal, aga sellest jäädi järjest kaugemale. Ja tegelikult ei kavatsetud või ei proovitudki seda lubadust täita. Uues leppes ei ole seda eesmärki ja ei ole ka kirjas eesmärki, et õpetajate palk võiks liikuda näiteks inflatsioonikõveraga koos. Mind huvitabki, et kuidas teil strateegiline vaade on? Sest kui seda ei ole, siis on lihtsalt oht, et praegu õpetajate reaalpalga vähenedes me kukume läbi põranda. Me ei liigu varsti enam keskmise palgaga koos, vaid vaid hakkame sealt oluliselt-oluliselt maha jääma. Diferentseerimisfondi kasutamine on tõepoolest planeeritud, lisaks muudele kuludele, ka vanemõpetajate, meisterõpetajate palgatõusuks, mis on seotud karjäärimudeliga. Aga nii nagu siin juttu on olnud, puudutab see 30 protsenti, maksimaalselt 35 protsenti õpetajatest. Enamus jääb sellest ikkagi puutumata ja peab lootma alammäära tõusule. Minu küsimus on, et te olete ju ametlikult rahandusministeeriumile esitanud haridusministeeriumi poolt taotluse järgmise aasta eelarve jaoks. Mis numbri te palgatõusu ja alammäära tõusu taotlusena sinna sisse kirjutasite, ametlikult ministeeriumi poolt? Aitäh!

Ma siiski täpsustan veel seda diferentseerimisfondi tõusu. 24 protsendi peale diferentseerimisfondi tõus on palju suurem tõus, kui see, mida arvestuslikult läheb vaja õpetajate karjäärimudeli katmiseks, ehk omavalitsustele, koolipidajatele jääb oluliselt rohkem raha kätte selleks, et diferentseerida õpetajate palkasid. Ja kui omavalitsus otsustab ühtlaselt kõigile õpetajatele sellega palgatõusu teha, siis on see igal juhul omavalitsuse õigus. Ehk selle 24 protsendise palgafondi osakaalu üle otsustamise õigus on koolipidajal, kuidas ta seda kasutab. Ja see on oluliselt suurem summa, kui see, mis reaalselt ühel koolipidajal läheb vanemõpetajate, meisterõpetajate palkade katmiseks. Lisataotluste ettevalmistamise faas praegu veel käib. Nii et me teeme seal selles mõttes arvutusi. Loomulikult ei ole mitte keegi tegelikult loobunud 120 protsendilisest keskmisest arvestuslikust, see on meil ka streigi lõpetamise kokkuleppes õpetajatega kokku lepitud, et me sinna suunas liigume. Haridusministeerium teeb oma arvutused lähtuvalt sellest eesmärgist, mis streigi lõpetamise kokkuleppes olid kokku lepitud. See on vastus.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, siis on käsi püsti kolleeg Vadim Belobrovtsevil ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Mul on selline küsimus, et te teate paremini, mida see reglement ette näeb olukorras, kus ma küsisin ministrilt väga lihtsa küsimuse, väga konkreetse küsimuse, et kuidas siis võiks ikkagi ministrile võimalust anda sellele küsimusele vastata. Sellepärast et ta vastas minu küsimusele, ta rääkis sellest, mis on selle riigiosaluse sisu ja eesmärk, rääkis sellest, mis on praegune olukord. Aga minu küsimus oli väga konkreetne: kas 2026. aastal see osalus tõuseb? Sellist vastust ma kahjuks ei saanud. Võib-olla on mingi viis, kuidas minister saaks ikkagi sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Jaa, neid viise on päris palju. Te saate esitada ministrile kirjaliku küsimuse. Juhul kui tegu on probleemiga ja te leiate selles ka probleemi, mis puudutab otseselt ministri võimkonda, siis te saate esitada arupärimise ja tõesti selle arutluse käigus ka põhjalikumalt küsimust käsitleda. Või siis tulla tagasi siia Riigikogu infotundi esitama neidsamu küsimusi. Neid võimalusi on teil veel päris mitmeid. Ma usun, et te leiate kindlasti sobiva viisi, kuidas uuesti ministrilt see küsimus küsida. Eks see ongi parlamentaarse debati osa, et kui võib-olla on küsimusi juurde tekkinud või soovite täpsustada, siis see võimalus on alati olemas. Rain Epler, ma ei lähe selle teemaga edasi. Ma väga vabandan, aga meil on pooled küsimused käsitlemata. Tõepoolest, ärme raiska aega protseduurikale, vaid üritame püsida sisus.

Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teemaks on Eesti inimeste toimetulek. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Ma usun, et te jagate arvamust, et kõigi inimeste vähemalt minimaalnegi toimetulek, rahvakeeli "hinge sees hoidmine", on üks osa riigikaitsevõimest. Aga samas, kui ma lugesin pingsalt koalitsioonilepingut, ei leidnud ma kahjuks sealt selgeid tegevusi sõnumiga, et raskel ajal ei jäeta kedagi maha, et tugevad aitavad nõrgemaid. Vastupidi, näiteks meie, Riigikogu liikmed, ja teised kõrgepalgalised saame senisega võrreldes hoopis kopsakaid maksukingitusi tulumaksuvaba miinimumi taastamise läbi. 

Siit aga konkreetne küsimus. Mis takistab teil, teie erakonnal, koalitsioonipartneril tunnistamast reaalsust, et tänane Eesti maksustruktuur tervikuna kui ka praegused maksutõusud on pankrotis ja ei toeta majanduskasvu ega ka taga inimeste toimetulekut? Miks muidu jätame inimesed lausa nälga? Nagu kuulsime, toimetulekupiiri soovite lisaeelarvega jätta tõstmata, kuigi teame, et hinnad on selle aja jooksul 20–40% tõusnud. 

Ja teiseks, mis siis takistab küsida meietaolistelt, kõrge palga saajatelt pisut suuremat panust õiglase astmelise tulumaksu kaudu, et sellest saadud tuluga hoida kõiki paadis, et keegi ei kuku reaalselt põlvili, et kedagi ei jäeta maha?

Aitäh, hea küsija! Jah, teie kolleegile Helmen Kütile vastates ja Riina Sikkutile vastates ma juba toimetulekutoetusest rääkisime. Seda ma uuesti kordama vast ei hakka. 

Need teie hinnangud. Kõigepealt, te ütlete, et inimesed saavad kopsaka kasu – midagi sellist ütlesite –, kopsaka kasu sellest tulumaksuküüru kaotamisest või maksuküüru kaotamisest, ehk sellest Isamaa ja Keskerakonna ja vist ka sotsiaaldemokraatide ühisest astmelisest tulumaksu kaotamisest 2026. aasta alguses. Vastab tõele. Vastab tõele! Teie kolleegid siin uksepoolsetes ridades üritavad rääkida, et sellest mingit kasu ei tule. Siis tõepoolest vastab tõele. Ja seda saab igaüks sellestsamast maksukalkulaatorist järgi vaadata, ligikaudselt keskmise palga teenijale tähendab see tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni umbes 1500 euro lisandumist aastas. Nii et seda saab igaüks vastavalt iseenda sissetulekule hinnata. Seda esiteks. 

Teiseks, kui te nüüd ütlete, et Eesti riik on pankrotis, siis pankrot on väga tugev termin, väga laetud termin. Võin öelda, et Eesti riik ei ole pankrotis. Eesti riigi rahaasjad on hoitud. Jah, mööname, meil läheb täna rohkem raha välja, kui me maksudena kokku kogume. Eesti Panga president Madis Müller on seda kirjeldanud piltlikult nii, et kui 100 eurot tuleb Eesti riigil riigikassasse, siis välja anname defitsiidi korral näiteks 103 või 104,5 või kuidas iganes see defitsiit parajasti on. Ja täpselt nii ka on. Teisest küljest suureneb defitsiit, mitte küll suureneb, aga defitsiit olemuses tähendab seda, et sellesama rahaga majandust ka elavdatakse ja see hoiab majandust teatud tsükli käimas, kui ajad on keerulisemad. 

Maksukoormuse vastavusest majandusele. Ilmselt ei ole teile saladus, et kui teie erakond valitsusest lahkus, siis maksukoormus ja maksusüsteem hakkab oluliselt rohkem vastama ettevõtluse ja jõukuse loomise printsiipidele. See tähendab seda, et parlamendis ka praegu on menetluses eelnõu, ma ei tea, kuidas te kavatsete sellega hääletada, aga ettevõtte kasumimaksu me kaotame. Ja see tähendab seda, et Eesti ettevõtted, Eesti ettevõtted on tublid, ettevõtetes töötavad tublid mehed ja naised on viimastel aastatel väga palju investeerinud näiteks teadus- ja arendustegevusse, kõrgema lisandväärtusega tootmistesse, ja nii edasi. Kasumimaksu kaotamine aitab neil kindlasti teha väärtuslikke investeeringuid kõrgema lisandväärtuse ehk kõrgema jõukuse loomisse. Ma pärast jätkan hea meelega.

Suur tänu! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus, palun.

Aitäh! Austatud peaminister! Palun ärge väänake minu sõnu, ma ei ole poolt sõnagi öelnud, et maksuküüru kaotamisest pole … Et see oleks nagu mingi suur kingitus. Vastupidi, ma ütlesin, et kõrgepalgalistel ei oleks vaja nii-ütelda maksuvaba miinimumi kaotada. Maksuküür selles mingis osas on väga mõistlik ära kaotada, aga teises osas mitte. 

Aga ma küsiks ikkagi edasi laiemalt. Ja samuti ei öelnud ma seda, et Eesti riik oleks pankrotis. Ma ütlesin, et praegune maksusüsteem, mida Reformierakond on aastaid ehitanud, on paraku praeguses kriisisituatsioonis pankrotis ja varem või hiljem tuleb kõigil meil ja ka teil seda tunnistada. Ehk siis need maksutõusud enam ei tööta praegu ja teistpidi ei taga ka seda majanduskasvu, mis võimaldaks pisut ka toimetulekut parandada teisest otsast. Laiemalt siis ongi minu küsimus: millal ikkagi see arusaam teile, valitsusele jõuab, et me peame tegema riigina muutuse? Lepime selle omavahel kokku, et need asjad, mis töötasid võib-olla 10–15 aastat tagasi, enam praegu ei tööta ja tuleb võtta teine suund ja küsida raskel ajal abi nendelt, kellel on. Ma usun, et Eesti rahvas saab sellest väga hästi aru, et kellel on pisut, oleks valmis aitama. Miks te selle vastu seisate?

Aitäh! Mina olen valmis kuulama kõiki argumenteeritud debatte. Ma olen alati öelnud, et kõik argumenteeritud ettepanekud on teretulnud. Kui teil on ettepanekuid, kindlasti kuulan, kuid see ei tähenda, et ma nendega tingimata nõustun. Mul on õigus oma arvamusele nagu teilgi. 

Ma nüüd ikkagi veidi parandaks. Sellesama Isamaa, Keskerakonna ja teie erakonna, sotsiaaldemokraatide ühine astmeline tulumaks, mida maksuküüruks kutsutakse lihtsuse huvides, selle kadumine 2026. aastal tähendab, et kõigil tõuseb järsult tulumaksuvaba miinimum 700 euroni. See tähendab seda, et inimeste kätte jääv raha kasvab. Te ütlete, et need on jõukad. Aga vaatame seda lähemalt: see tegelikult on ju keskklass, need on needsamad õpetajad, politseinikud, päästjad. Kui see on sotsiaaldemokraatide maailmas jõukuse määr, siis ma arvan, et me oleme ilmselt erineva majandusliku lähenemisega. Need on Eesti inimesed, kes teevad iga päev hoolega oma tööd pühendumuse ja kutsumusega ja keda lihtsalt karistatakse kõrgema maksumääraga, sest siin on tehtud vahepeal mingisugune astmelise tulumaksu katsetus, mis on ebaõnnestunud täitsa selgelt. See tuleb ära kaotada ja me kaotame selle ära. 

Teiseks, mis puudutab majandusloogikat, te ütlete, et ei tööta. Eesti maksusüsteem on, võib-olla panen aasta-paariga mööda, 10–11 aastat valitud maailma parima maksusüsteemi hulka ettevõtlus- ja majandusmaailmas. Esimene kord, kus see võib-olla oleks võinud olla keerulise olukorra ees, oli seesama teiega sündinud ja teile ideoloogiliselt, ideeliselt lähedal olev idee, et ettevõtteid tuleb täiendavalt kasumimaksuga maksustada. Seda ei ole sotsiaaldemokraadid kunagi varjanud ja ma austan seda. Veel kord, kõigil on õigus erinevale arvamusele. Mina arvan, et see nii ei peaks olema, teie arvate. Arusaadav. Selle me nüüd tühistame. Nii et ma ütlen, et Eesti ettevõtluse maksusüsteem juba jaanipäevaks tõenäoliselt saab taas sellekssamaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks.

Seal kõrval me tühistame veel, mis puudutab just väiksema sissetulekuga inimesi ja on sotsiaalselt ka õiglane, esimesest eurost tulumaksu. See puudutab väiksema sissetulekuga inimesi ja pensionäre. See oleks mõjunud neile kõige rohkem. Samamoodi, sellele lisaks leevendame automaksu mõju lastega peredele, neile, kellel on alaealised lapsed ja kellel on paratamatult suurem liikumisvajadus, eriti kui sa elad kohas, kus ühistransport ei ole nii ladusalt korraldatud või parajasti ei käi pidevalt, sul on vaja paratamatult rohkem autotransporti teha. Ja ka erinevate M- ja N-kaubikute ühtlustamine, mis aitab ka puuetega inimesi ja nende kaubikute kasutajaid. Ja maksukoormuse numbrid: võin lühidalt öelda, et sellel aastal on 36,8%, järgmisel 35,6% ja 2029. aastal 35,1%. Maksukoormus Eestis langeb.

Suur tänu!

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja!

Hea peaminister, esmalt valitsuseaegse pinginaabrina nii-öelda ma siiski täpsustaks, et Anti Allas kindlasti ei öelnud seda, mida te tõlgendasite maksuküüru ja astmelise tulumaksu teatud võrdlusena või teatud siis meiepoolse nägemusena, et see kindlasti nii ei ole. Olgu see üheselt ja selgelt välja öeldud. 

Aga mul on küsimus selles vaates, et te mainisite, et te olete päris palju Eestis ringi liikunud; olen ka ise näinud teie neid postitusi ja asju. Kindlasti olete kuulnud ka inimestelt tagasisidet, mis puudutab meie toimetulekut, meie inimeste hakkamasaamise võimet. 

Ja koalitsioonilepingust on päris palju räägitud ja seal on mitmeid punkte, mis kindlasti on lootustandvad, aga selleks tuleb veel teatud sammud astuda – ootame ja vaatame. 

Aga mul on küsimus selles vaates, et kindlasti nende kuude jooksul, mis koalitsioonilepingut kokku pandi, oli  ju laua peal väga palju erinevaid ideid ja ettepanekuid seoses Eesti inimeste toimetuleku parendamise osas. Mis oleks need konkreetsed ideed, mida teie näiteks soovisite toimetuleku parendamiseks sisse panna, aga mis sinna ei mahtunud? Ja kui ei mahtunud, mis oli see põhjus, miks nad ei saanud koalitsioonilepingu osaks? Aitäh!

Aitäh, hea pinginaaber valitsuse aegadest! Ma ei tahtnud Anti Allase suhtes kuidagi ebaõiglane olla, lihtsalt ma pidin selle ära parandama, justkui jääks mulje, et – mida siin teie kolleegid ka aeg-ajalt on loonud –, et maksuküüru kaotamine soosib jõukamaid – seda ikkagi Anti Allas ütles, selline viide oli. Võib-olla sain kuidagi valesti aru, aga, vaadake, see ikkagi puudutab õpetajaid, politseinikke, päästjaid. Räägime sellest nii, nagu ta on. Ja keskmise palgaga inimesele tähendab see, veidi üle kahetuhandese palgaga inimesele tähendab umbes poolteist tuhat eurot aastas kätte, nii et – et oleks see orientiir olemas. 

Nüüd, kindlasti peaministril on erinevaid unistusi, mida igas koalitsioonileppes ei õnnestu realiseerida, aga ma ütleks, et see valitsus, nagu ma siin enne ka kirjeldasin, erinevate valitsuse võrdluses on väga lühikese ajaga teinud väga suure hulga otsuseid, mida ma tegelikult tahakski teha. Nii et mulle tegelikult täitsa see valitsus meeldib. Üllatav, aga nii on. 

Ja kui ma vaatan seda, et kuidas me oleme suutnud käima saada ja Eesti riigi tippettevõtjad on appi tulnud bürokraatiat kaotama, mis on Eesti 200-le ja minule südamelähedane asi – väga hästi toimib, valitsus.ee leheküljel on üle 100 erineva õigusakti, erineva normi, sellise bürokraatliku ettevõtmisi, mille me oleme juba suutnud ära kaotada. Ja neid asju tuleb järjest juurde ja me kavatseme samas tempos jätkata, me ei anna kuidagi selles järgi. 

Teine asi – ma tunnistan, ega siis see pole ju kuidagi häbiasi, et ega siis sotsiaaldemokraatidega – ei ole sotsiaaldemokraatidele ka saladus ilmselt juba tänaseks, eks, et minu südant kriipis küll see, et me pidime ettevõtete tulumaksu süsteemi muutma, mis Eestis on ju suunatud jõukuse kasvule. Me pidime tegelikult jooksvat kasumi maksustamist tegema. See ei ole edukas, kuna Eesti üks müügiargumente on just seesama maksusüsteem, mis tegelikult maksustab ettevõttest raha väljavõtmise hetkel, ta laseb sellel kasvada. Ja see on suunatud just sellele, et Eestis jõukus kasvaks ja investeeritaks. Nüüd me saame selle mõistlikuks tagasi teha. 

Ja kõik needsamad otsused, mis puudutavad ka muu hulgas näiteks lastega peredele automaksu leevendust, puudega inimestele automaksu leevendust, need on sellised asjad, mis mulle meeldivad, nii et ma ei saa öelda küll, et selles koalitsioonileppes oleks liiga vähe neid asju, mis oleks olnud minu unistused. 

Ja ütleme nii, et kui hiljem mõõta, ma arvan, et selle valitsuse üks oluline mõõt ka tulevikus on ja selle parlamendi üks oluline mõõt ka tulevikus on, kas kolm aastat, viis aastat, seitse aastat hiljem me saame öelda, et meie järeltulijatel, kas siis järgmistel valitsustel, lastel on Eestis rahulik elada, kas me tegime kõik selleks, et Eesti riik oleks kaitstud – see on kõige olulisem absoluut, mille eest me seisame.

Suur tänu! Sellega ma lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teemaks on Rail Baltic. Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister, kas Rail Balticu raudteed mööda saab 2030. aastal sõita rongiga Tallinnast Varssavisse?

Mina teen kõik selleks, et saaks.

Nüüd ma pean tegema Rain Eplerile komplimendi. Kui meie kodu- ja töökorra seaduse paragrahv 146 lõige neli ütleb väga selgelt, et küsimus peab olema lühike ja võimaldama lühikest vastust, siis nii küsimus kui ka vastus, tunnustus ka härra peaministrile, olid tõepoolest meie kodu- ja töökorra seaduse kohased. Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh kõigepealt komplimendi eest. Kuigi pean teile tegema vastu märkuse. Ma kasutan aega, mu järgmine küsimus on ka lühike. Te mulle protseduuriliseks sõna ei andnud, aga näete, jälle kasutate enda võimupositsiooni, et ise protseduuriliselt sõna võtta. Aga nüüd lähen asja sisu juurde. Peaminister, küsimus otseselt ei olnud selle kohta, mida teie teete. Küsimus oli sootuks veel lihtsam. Kas saab sõita Varssavisse või ei saa? Seda täpsustuseks. Riigikogus käis hiljaaegu külas kolleeg Läti parlamendist, kes väga kindlalt väitis, et see ei ole võimalik, et see Läti lõik, seal on maid omandamata, projekteerimist ei ole tehtud paljudel lõikudel ja nii edasi. Aga see ei olnud küsimus praegu. Nüüd on lihtne küsimus. Kas see Läti parlamendiliige valetas meile, et Läti lõik ei saa valmis?

Suur tänu! Enne, kui te vastate, härra peaminister, Rain Eplerile lihtsalt kommentaariks, et me astume siin kõik koos samme parlamentaarse kultuuri parandamiseks. Aga palun, härra peaminister!

Aitäh, hea parlamendi esimees! Aitäh, hea küsija! Minagi tunnustan kõiki, kes parlamentaarset kultuuri muudkui parandavad. Kohe tuleb suvi vastu ja sügisel paraneb see jälle kindlasti edasi. Mis puudutab Rail Balticut, siis küsisite pikemalt, vastan ka veidi pikemalt. Rail Baltic on ülioluline taristuühendus, Eesti jaoks on see unistus olnud Lennart Meri ajast, et meil oleks kvaliteetne ühendus Euroopa südamesse. Ka kuuluvuse, ruumilises mõttes on ülioluline, et meie kaubavahetus ei ole mitte itta, vaid põhjast lõunasse, see on soomlastele oluline, poolakatele oluline. Nii Euroopas erinevad riigijuhid, kui võin kinnitada, et Eestis valitsus, peaminister, taristuminister, kõik valdkonda puudutavad ministrid ja Rail Balticus vastutavad inimesed teevad kõike selleks, ära unustamata ka erasektorit, sest Eestis, oleme siiski ausad, meil ei ole kombeks ennast kiita, aga me oleme Rail Balticu ehitamises küll kõige tublimad. Kolmandik trassist on juba ehituses. 2026. aasta lõpuks on praktiliselt kogu trass erinevate töödega kaetud. Hiljuti toimus meil kolme Balti riigi peaministrite kohtumine. Seal Leedu kinnitas, et nemad jõuavad õigeks ajaks valmis ja Läti peaminister kinnitas nii minule kui Leedu peaministrile, et ta teeb kõik, et põhitrass saaks õigeks ajaks valmis. Ta möönab, et see on raske, see on keeruline, see on väga suur objekt, nõuab palju raha. Meie omalt poolt aitame kaasa sellega, millega suudame ja naljaga pooleks, aga võib olla ka mitte tingimata naljaga pooleks, ma pakkusin, et kuna Eesti poolel me suudame seda ehitada pea kaks korda odavamalt ja oluliselt kiiremini, siis kui nad peaksid meie abi vajama, siis ma olen kindel, et meie Rail Balticu ettevõtted, eraettevõtjad on nõus seda tegema, loomulikult nende kulude ja kirjadega. Nii et veel kord kinnitan, et kõik, kes asjasse puutuvad, teevad selleks kõik, et see valmis saaks. Ja meie Eestimaal, mille eest me saame vastutada, ehk Eesti trassi eest, selle teeme kindlasti ära. Aitäh!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Ilusat Eesti lipu päeva kõigepealt!

Ja tõepoolest, tükk aega Eesti liputeemaks on olnud Rail Baltic. Loodame, et ta tõepoolest õnnestub ja lõpuks saab valmis, ja et inimesed sellest ka tulevikus näevad mobiilsuses suurt võitu, ja mitte ainult inimesed, vaid ka ettevõtted. Samal ajal me teame, et sõjalise mobiilsuse raha on tulemas Euroopast, ka riigieelarvesse, et meie taristuid parandada, ka selleks, kui peab olema hädavajadus sõjaväge liigutada, evakuatsiooni korraldada. See on reaalsus, millega me peame tegelema. 

Nüüd ma saan aru, et üks objekt, mis läheb töösse plaanipäraselt, on Papiniidu sild. Samal ajal seal kõrval on ära projekteeritud ka Rail Balticu sild kahe eraldi sillana. Ma mäletan, et omal ajal see oli üsna suur teema Pärnu linna sees, sellepärast et seal on kõrguste vahe ja kui silda, Rail Balticu silda planeeriti, siis see tekitas eraldi väga kõrge mulde ühe Raeküla ristmiku peale, mis omakorda tekitas järjekordse probleemi, ja alles hiljuti kohtusime. Võib-olla see on ka üks koht, kus uuesti sõlmena vaadata üle ja projekteerida maanteesild ja raudteesild koos? Võib-olla see on ka üks kokkuhoiu koht, kus Rail Balticus on võimalik saada säästu, sest eraldi tegemine tegelikult, Papiniidu silla vajadust toona ei nähtud, eks ole, ja rahalisi vahendeid ette ei nähtud maantee silla kontekstis. Äkki valitsus võiks selle korra ette võtta ja vaadata selge pilguga üle?

Jah, aitäh, hea küsija! Ma võtan selle mõttekäigu kaasa ja edastan asjaomastele, kes tegelevad maanteede ja sildade projekteerimisega. Valitsus, nagu te teate, teeb suured otsused, mis puudutavad ajakava, rahastust ja kõike muud. Konkreetseid üksikobjekte, neid otsustavad eeskätt taristu valdajad kas Transpordiametis näiteks või Rail Balticus. Ma annan neile kindlasti selle edasi. Ja kui on hea idee, loodan, et kindlasti kasutavad. Nad ise otsustavad.

Suur tänu! Sellega lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kaheksas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teemaks on taristuinvesteeringud. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mõneti üllatav teema on taristuinvesteeringud kultuuris ja spordis, aga tegelikult ju nii on, et taristuga seal on lahutamatu osa. Eesti keeles on sihuke vanarahva tarkus, et rege rauta suvel ja vankrit talvel. Kohe-kohe Alutagusel on toimumas rattamaraton, saabuval nädalavahetusel, aga me teame, et meie suur spordikultuurisündmus Tartu suusamaraton toimus see aasta Alutagusel, kuna lumeolud olid sellised, nagu nad olid. Ja käisin hiljuti Alutagusel. Alutaguse on üks selline omavalitsus, kes peab seda spordikeskust, tervisespordikeskust oma vahenditest 100% ja ka Jõhvi vald tuleb tegelikult, linn tuleb appi. 

Ja omakorda on küsimus selles, et kui üle Eesti meil tervisespordikeskused on loodud sihtasutuse mudeliga, kus on riik ja kohalik omavalitsus koostöös toimetamas. Tegelikult me näeme, et võib-olla ühel hetkel ongi meie traditsioonilist suusavõistlust vaja pidada kuskil mujal, kui senini harjumuspäraseks saanud asukoht. Kas võiks korra tõsta teemaks sellesama Alutaguse loo ja analüüsida läbi? Tegemist on looduskaitsepiirangutega alaga, seal kõrval on tegelikult ka RMK maad, kus tegelikult ka sedasama suusamaratoni külastajate parkimist korraldati, sest looduskaitsealadel seda teha ei saa, parklaid sinna rajada ei saa. Äkki võiks riik ja kohalik omavalitsus selles Ida-Viru piirkonnas korra maha istuda ja mõelda, et kas ka seal oleks võimalik juurutada seesama mudel, sest tegelikult elu näitab, et see vajadus selle järele on olemas?

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Alutaguse infoga Kultuuriministeerium nii täpselt kursis ei ole. Läbi spordiosakonna olen uurinud seoses siin Jõulumäe ja Tehvandi investeeringu ja tegevustoetustega seoses ka teisi piirkondi. Mingisuguseid küsimusi Kultuuriministeeriumile, initsiatiivi Alutaguse poolt tänaseks me saanud ei ole. Küll aga ei tähenda see seda, et häid ettepanekuid arutada ei võiks. Lihtsalt uute sihtasutuste moodustamine selles hetke eelarveolukorras on meil äärmiselt keeruline. Kui ma vaatan siin näiteks investeeringuid Jõulumäele ja Tehvandile, ütleme, et alates aastast 2023 kuni käesoleva aastani need investeeringud on seoses eelarvenappuse ja selle pingelise olukorraga ka vähenenud. 

On küsimus selles, et palju riik jõuab üldse sihtasutusi erinevates paikades üleval pidada ja millised on nende sihtasutuste ülesanded asutaja poolt. Aga loomulikult saan aru, et Alutaguse oli valmis Tartu maratoni enda juurde võtma ja selle seal teostama. Ja loomulikult on see Ida-Viru piirkond saanud justkui mingisuguse sellise suunise, et sporditaristut rajatakse, arendatakse seal erinevates linnades väga intensiivselt. Kohtla-Järve, Jõhvi ja nii edasi. See võib-olla ei ole me üldse halb mõte, aga laseks spetsialistidel ja asjaosalistel seda välja pakkuda. Me oleme avatud, aga ma ütlen, et et avatud küll, aga ütleme nii, et suhtuksin ettevaatlikult lubaduste andmisesse just ennekõike.

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus, palun.

Aitäh! Teise küsimusega hüppaks tagasi Tartusse – ka kultuuriteema, pikalt ette valmistatud teema, kultuurikeskus Siuru. Ja täpselt nii on, et raha eriti millekski ei jätku, aga teemana üleval on olnud ja kultuurkapital on ka teinud selle otsuse ära, et Siuru keskust võiks rahastada. Samal ajal, olen kuulnud, et Tartu linnal oma panuse panemise osas on keerukusi. Kellel ei oleks täna. Kõigil on rahaliselt raske, eriti kui on vaja samal ajal ka koolivõrku korrastada ja teha neid valikuid omavalitsuse sees. 

Aga mulle on jäänud kõlama see, et sinna kesklinna selle keskuse alla peaks tulema ka varjend. Kuskilt jäi kõrvu, et ka meie kaitserahastusest, täiendavast, on see siis sõjalise mobiilsuse rahastu või mis iganes muu, on plaanitamas minna appi Tartule selle varjendi ehitamisega, et saaks Süku siis lõpuks valmis. Ei tea, kudapidi, kas eesmärk pühendab abinõu või vastupidi. Kas te oskate seda poolt ka kommenteerida, kas laiapindse riigikaitse rahastu on liikumas ka samm-sammult riigi kultuuriobjektidesse?

Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus on väga kohaliku omavalitsuse spetsiifiline. Laiapindse riigikaitse investeeringutest mulle teadaolevalt hetkel Siuru varjendi jaoks raha ei ole küsinud, aga seda peab täpsustama. Lihtsalt tuletan meelde, et kui Siuru leping sõlmiti, nimega "Tartu Südalinna Kultuurikeskuse arenduse ehituse rahastamiseks", oli aasta 2022 ja sellel hetkel veel varjendiks vajadust ette ei nähtud. See vajadus on tekkinud nüüd hiljaaegu. Ja mis puudutab ehituslepingut kultuurkapitaliga, siis KULKA-poolne rahastus suureneda ei saa. Seal on kokkuleppe osa suurenemises ainult selles, mis puudutab ehitushinnaindeksit. Aga eraldi varjendi jaoks KULKA-sse pöörduda ei saa. See, kas see saab olema rahastatud laiapindsest riigikaitsest või mujalt, Kultuuriministeeriumi haldusalasse see küsimus ei puutu ja käib väga konkreetselt siiski KOV-i valdkonda. Võib-olla te saate siis kohaliku omavalitsuse, Tartu linna käest seda küsida täpsemalt. Kordan veel üle, et mulle teadaolevalt ei ole praegu laiapindsest riigikaitsest varjendiks raha planeeritud, aga võin seda täpsustada teie heaks.

Suur tänu! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teemaks on haridusvõimalused kooskõlla ettevõtluse vajadustega. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Aasta-aastalt investeerib Eesti riik maksumaksja raha haridussüsteemi, mis toodab tuhandeid kraadidega noori, kelle teadmised tihti ei vasta tegelikule tööturunõudlusele. Meil on inseneride ja tehnikute puudus, aga ülikoolidest tihti tulevad inimesed, kelle diplomiga pole tööandjal eriti midagi peale hakata. 

Kuidas te kommenteerite seda, et haridusvõrk pole siiani ettevõtluse vajadusega kooskõlla viidud, ja millal tekib olukord, kus kutseharidus ja rakenduskõrgharidus on esma…, sest just need võiksid lahendada Eesti tööjõupuuduse ja annab võimaluse loobuda plaanitava uue sisserändekvoodi 4000-ni tõstmise vajadusest?

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd, alustaks võib-olla kõrgharidusest. Ühesõnaga, kui ma nüüd küsimusest õigesti aru saan, et küsimus ei ole haridusvõrgus, küsimus on õppekavades. Selles mõttes, et meil on eesmärk suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu, see on riigi strateegiline eesmärk, võetud juba 2021. aastal riikliku strateegiaga "Eesti 2035". Täna on kõrgharitute osakaal 43% vanusegrupis 20–34, eesmärk on suurendada see 45%-ni. See kasv tuleb valdavalt rakenduskõrghariduse suuna laiendamisest. Rakenduskõrghariduses on võetud suund tervisevaldkonna ja tehnoloogiavaldkonna õppekavade ja õppekohtade suurendamisele. 

Kutsehariduse reform, millega on algust tehtud sellel õppeaastal, mis nüüd tuleb 1. septembrist 2025, avaneb 13 uut õppekava kutsekeskhariduses ehk rakendusgümnaasiumis, mis on valdavalt seotud inseneeria- ja tehnoloogiavaldkonnaga. Ja need on mõeldud põhikooli lõpetajatele selleks, et nad omandaksid gümnaasiumihariduse koos vastava kutsega. Me oleme kutsehariduses üle läinud OSKA raportite põhisele koolitustellimusele. Kahjuks senimaani see nii ei olnud. Aga OSKA raportite põhine koolitustellimus tähendab ka seda, et vähendatakse ja on juba haridusministeerium saatnud koolidele suunise vähendada koolituskohtasid nendel õppekavadel, kus OSKA raporti järgi tööjõupuudust ei ole, nagu näiteks aiandus, nagu näiteks linnaarhitektuur, maastikuarhitektuur, mesindus, kunst, käsitöö, mööblirestauraatorid, ja suurendada vastuvõttu nendel erialadel, kus OSKA raporti järgi on tööjõuvajadus suur, näiteks puidutööpingioperaatorid, metallitööpingioperaatorid, laotehnikud, hooldustöötajad. 

Nii et me oleme kutsehariduse reformiga, mida me aasta tagasi, poolteist aastat tagasi algatasime, jõudnud täna sellisesse faasi, kus algavast õppeaastast käivituvad need reformiga kaasas käivad muutused. Ja loodetavasti on kutseharidus oma tellimuselt palju rohkem kooskõlas tööturu vajadustega.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus, palun.

Eestis on sadu tuhandeid tööealisi inimesi, kellel puudub … või kelle oskused ei vasta tööturu nõudmistele. Paljud neist sooviks ümber õppida. Ja Töötukassal tuleks muuta oma oma tegevus eesmärgipärasemaks, suunates tööotsijad tõhusale ümberõppele, sest sellest üle 60 000 töötust 4000 inimest võiks ju leida, kes tahavad ümber õppida. Meil ei oleks vaja kvoote kordades kasvatada. Milline teil koostöö on Töötukassaga, kui ta üldse on? Praegu on seal päris selline tugev juht neil. Kuidas nemad suunavad inimesi ümber õppimisele ja kas neil on tihe koostöö haridusministeeriumiga?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga-väga õige küsimus. Kui ma nüüd ei eksi – aga kuna ma Töötukassa tegevuse eest ei vastuta, siis mul nii põhjalikku informatsiooni ei ole –, siis inimeste ümberõppele või täiendõppele suunamine käib läbi Töötukassa konsultandi, kes inimesega vesteldes ja oskuste analüüse tehes teeb soovitused, millist koolitust inimene võiks läbida läbi tööandja tellimuse ehk tööandja esitab Töötukassale tellimuse. Nii et on kaks erinevat viisi: läbi koolituskaardi, läbi tööandja tellimuse. Ja valdavalt juhib seda protsessi Töötukassa konsultant. 

Nüüd homme on meil tegelikult valitsuskabinetis see teema arutelul, sellepärast et OECD poolt läbiviidud täiskasvanute PISA-uuring – PISA-testi teadupärast tehakse mitte ainult noortele, vaid ka täiskasvanutele ehk siis mõõdetakse täiskasvanute funktsionaalse lugemise oskust, matemaatilist kirjaoskust ja adaptiivset probleemi lahendamise oskust – viis Eesti küll kõrgele tasemele, me oleme kuuendad maailmas täiskasvanud inimeste oskuste taseme poolest, meist eespool on Põhjamaad, aga me oleme kuuendal kohal valdavalt tänu kõige nooremale põlvkonnale ehk tänu 16–25-aastaste oskuste tasemele. Ja mida vanem on täiskasvanute eagrupp, seda madalamaks tegelikult need üldised oskused lähevad.

Ja suunis siit on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Töötukassale tõepoolest lähtuda koolitustellimuse planeerimisel täiskasvanutele lähtuvalt sellesama täiskasvanute PISA-uuringu tulemustest, kus inimestel on vaja baasoskusi, mis neil täna puudu on. Meil on vaja sõna otseses mõttes matemaatilist kirjaoskust, adaptiivset probleemi lahendamise oskust, tehnoloogia kasutamise oskust, digipädevusi, mis tänapäeva tööturul on väga kõrgelt hinnatavad. Nii et Töötukassale läheb siit siiski see suunis, et nad peavad oma koolitustellimuse ümber kujundama lähtuvalt sellele, mis on need reaalsed oskused, mida tööturul täna vaja on.

Aitäh!

Ja kuna lisaküsimuse taotlust kelleltki teiselt ei ole, siis, Vladimir Arhipov, te saate võimaluse esitada ka lisaküsimuse.

Teema jätkuks veel ühe küsimuse, et kas ministeeriumil on ka plaanis luua tingimusi, et Eestis saaks hakkama oma omaenda tööjõuga, et me ei sõltuks mujalt toodud inimestest?

Jaa, aitäh, selle küsimuse eest! Ma siiski nii optimistlik ei ole. Isegi kui me jõuame kutsehariduse reformiga sellesse faasi, kus tänasega võrreldes 1200 noort inimest rohkem iga aasta saavad kvaliteetset oskustööjõu haridust, on meil puudujääk oskustööjõust sellegipoolest väga suur. Ehk siis et selle meie majanduse kasvupotentsiaal on kordades suurem kui meie inimressurss, mis suudab seda kasvupotentsiaali juhtida. Nii et meie hinnangul tegelikult lisaks sellele, et me suudame läbi kutsehariduse reformi ja oskuste kasvatamise tuua tööturule rohkem umbes 1200 noort võrreldes tänase seisuga, kes täna jäävad põhiharidusega ja ilma oskusteta, ei ole see piisav Eesti majanduse kasvupotentsiaali vaadates.

Suur tänu! Sellega lõpetan tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. 10. küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Me loeme ajakirjandusest ja kuuleme ka ministrite käest, näiteks härra Keldo on meil käinud rääkimas seda, et Eestis on väga suur tööjõu vajadus, meil on vaja spetsialiste. Ja neid spetsialiste tuuakse meile muuhulgas ka sellistest riikidest nagu Kesk-Aasias Usbekistan ja mõned teised. Samal ajal me näeme, kuidas meil peaaegu et glorifitseeritakse ajakirjanduses seda, kui noored pered kolivad ära kusagile Hispaaniasse või kusagile veel eksootilisemasse kohta. Ja samal ajal oleme me enneolematult keerulises julgeolekulises olukorras, kus tegelikult peaks kogu meie rahvas olema ühel meelel selles suhtes, et Eestist ei minda praegu ära, see on Eesti hülgamine saatuslikul hetkel. Ja et Eestisse ei lasta inimesi, kes võivad olla ohtlikud meie julgeolekule. Minu küsimus ongi, et kuidas teie näete seda olukorda, et meil oma inimesed kipuvad lahkuma ja me püüame neid asendada immigrantidega meile kultuuriliselt võõrastest, aga võib-olla ka julgeolekuliselt ohtlikest piirkondadest? Aitäh!

Ma ütleksin niimoodi, et kui te vaatate kitsalt majandusprismast, nagu te vaatasite korraks, siis Eesti majandushuvi kindlasti on anda Eesti inimestele võimalikult head ja kõrged kutseoskused mis tahes alal tegutsemiseks, et oleks võimalik kõrge lisandväärtusega jõukust kasvatada, nii oma ettevõttes kui ka mis tahes palgatööd tehes. Selles pole ju midagi eripärast, selle nimel kogu haridussüsteem käsikäes ettevõtlusega ka Eestis ju töötab. Seda esiteks. Teiseks. Eestisse tuuakse küll oskustööjõudu, seegi ei ole teab mis eriline sündmus tänapäeval. Eestis eelmisel aastal see kvoot, mis meil oli, isegi ei täitunud, majandustsükkel oli selline. Nüüd, kus majandus hakkab kasvama, majanduse kasvutsükli alguses, loodetavasti isegi kui alguses aeglasemalt, hiljem kiiremini, siis tõenäoliselt on vaja ka rohkem teatud oskustega töötajaid, keda meie haridussüsteemist ei tule. See süsteem iseenesest on kaunis lihtne, umbes kaks kolmandikku tänasest lisatööjõust või oskustööjõust tuleb meile erinevate erandite kaudu. Ja tulevikus peaks olema nii, et Siseministeerium, tuginedes OSKA raportile, mille teeb Kutsekoda, see on väga laiapõhjaline organisatsioon, üle paari aasta nad neid raporteid teevad, saate veebist vaadata, ütleb, milliseid erialasid, milliseid töötajaid meil on juurde vaja, kas siis teatud pingioperaatoreid, teatud konstruktsioonide kokkupanijaid, keda iganes parajasti vaja on. Siis on võimalik oskustööjõudu selle klausli alusel, selle oskustööjõu erandi alusel tuua. See ei ole kuidagi lihtne ega bürokraatiavaba protseduur, nii et esimene valik ikkagi, nagu Eesti ettevõtjad ka kirjeldavad, tihtipeale on Eestist tööjõu otsimine ja tööjõu kasutamine. Eesti inimesed saavad ikkagi kõik tööd. Ja mida kõrgemad, paremad oskused meie oma Eesti inimestel on, seda kiiremini me riikide konkurentsis, majanduste konkurentsis ka jõukuse poole liigume. Ja see peaks olema ju ometi kõigi ühine eesmärk. Seda esiteks. Teiseks, oskustööjõud versus näiteks madalama kvalifikatsiooniga tööjõud. Loomulikult, eesmärk on ikkagi pürgida selle poole ja siht seada selle poole, et me toomegi neid, kellel on spetsiifilised oskused, keda meie koolidest ei tule ja nende taust on kontrollitud. Sisesüsteem suudab selle taustakontrolli läbi viia, et siia tuleksid inimesed, kelle tausta me teame, kes tulevad siia tööd tegema, konkreetse eesmärgiga. Ja kindlasti majanduses vajaminevate oskustöötajate toomine ei ole kuidagi vastuolus Eesti inimeste jõukuse kasvuga või turvalisusega. Vastupidi, teatud oskuste olemasolu aitab ka meie inimeste jõukust kasvatada. Aitäh!

Aitäh!

Ja, Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh!

No ma ei küsinud niivõrd tööjõu seisukohast, kuivõrd ma küsisin  ikkagi julgeoleku seisukohast, sest et niipalju kui on olnud siin kontakte ka meie julgeolekuasutuste esindajatega, nad ütlevad, et neil on protsess kontrolli alt väljumas, nad ei suuda kontrollida kõiki neid, lausa masse ei saa öelda, aga ikkagi väga arvukaid inimesi, kes meil siin pendeldavad nii hooajaliste töölistena kui ka lepinguliste töölistena kui ka renditöölistena kui ka muud. 

Sellel on väga selge julgeolekuline aspekt. Kui me räägime ka näiteks islamikogukondadest, siis islamikogukondade puhul on ju väga selgelt näha Lääne-Euroopa praktika najal, et nad moodustavad kultuuriliselt võõraid rühmitusi riigis, nad ei integreeru. Isegi kui nad keele selgeks õpivad nagu kuskil Rootsis või mujal, siis see ei tähenda veel nende integreerumist – nad elavad paralleelmaailmades, nad korraldavad igasuguseid ekstsesse, tänavarahutusi, terroriakte. See on nüüd niisuguse siseturvalisuse küsimus.

Aga minu küsimus oli laiem, et kuidas meil ikkagi on üldse selle niisuguse suhtumisega, kui meil noored inimesed ütlevad, et nad ei taha ennast siduda enam Eestiga ja tahavad ära minna Eestist mujale, sest seal on paremad palgad, seal on inimlikum suhtumine, seal on parem kliima. Meil tekib olukord, kus meil Eesti rahvas vahetataksegi välja.

Ja need niisugused manipulatsioonid siin statistikaga, et meil on ainult nii vähe mingi kvoodi alusel tulnud – noh, see kõik ei pea ju paika. Meil lõunapiir on praktiliselt täiesti kontrollita. Meil teistest Euroopa Liidu riikidest võib tulla inimesi sisse ilma igasuguste piiranguteta ja sinna tuleb inimesi ka kolmandast maailmast ja tulevad teiste riikide kaudu Eestisse. 

Nii et küsimus on ikkagi väga tõsine: keda me siis ühel hetkel kaitseme? Keda Eesti poisid lähevad kaitsma ühel hetkel, kui tõesti peaks (Juhataja: "Aitäh! Teie aeg!") tekkima idanaabriga konflikt – kas neidsamu kolmandast maailmast tulnud inimesi või …? Siin on ikkagi mingisugune kontseptuaalne segadus.

Aitäh! Teie aeg!

Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees!

Hea küsija! Sellist võimalikku ebasoovitavat mõju aitavad vältida välismaalaste seaduses sätestatud tingimused ja kaalutlusõigus elamisloa andmisel või sellest keeldumisel ja samuti Politsei- ja Piirivalveameti poolt läbi viidav tõhus järelkontrollimenetlus. Ja kui neid tingimusi ei täideta, siis tunnistatakse elamisluba kehtetuks. Eesti Politsei- ja Piirivalveamet on väga tõhus selles, et kui peaks selliseid põhjuseid ja aluseid leidma, siis väljasaatmises me oleme kaunis tõhusad – ma arvan, et Euroopas ühed paremad. 

Nüüd, mis puudutab veidi neid sellist sisserändajate vaadet, siis ma ütleks nii, et Eestis on lõimumismonitooring, mida võib-olla teil tasuks ka lugeda, mis kirjeldab seda – see on 24. märtsil avalikustatud, 2023. aasta oma –, et suurem osa ikkagi neist, kes on siia rännanud, neist peab ikkagi valdav osa, 76 protsenti hästi kohanenuks. Pea 80 protsenti, täpsemalt 79 hindab oma elukvaliteedi Eestis paremaks, kui see oli päritoluriigis. Neist pea 70 protsenti seob oma tuleviku Eestiga ja nii edasi. Ja neil on, ütleme, soov, 65 protsenti vastanutest tahaks ka taotleda Eesti kodakondsust. See soov on ühtlaselt kõrge kõigis vaadeldud vanuserühmades. 

Nii et see ka kirjeldab, et me siiski oleme kaunis tõhusad valimisel sellest, kes siia tulevad. Ja need inimesed, kes siia tulevad, tahavad ennast Eestiga ka tulevikus siduda. Seda kindlasti.

Teiseks, see, et maailm on lahti ja noored käivad maailmas haridust omandamas, õppimas, tööd tegemas, kõiki võimalusi kasutamas, reisimas – no see on ikka avatud maailma osa. Ma arvan, et noortel tasubki ringi käia, kuni on võimalus, võib-olla ei ole kodulaenu, muid kohustusi, kõiki muid muresid, tasubki käia haridust mujal omandamas, ringi vaadata ja tulla tagasi. Väga paljud tulevad tagasi ja ma arvan, Eesti elu saab selle võrra rikkam, kui inimene on läinud ka muud maailma, mitte ei ela ainult ühe koha peal, nägemata, mis on muu maailma head ja vead. Aitäh!

Aitäh! Ma teen ühe väikese täpsustuse. Mart Helme, kui te suudate kiiresti küsida, ja härra peaminister kiiresti vastata, siis ma saan selle lisaküsimuse veel võtta. Kuna lisaküsimusi registreeritud ei ole, siis Mart Helme, palun lisaküsimus.

Aitäh! Ma teen tõesti kiiresti. No ei ole niimoodi, et inimesed lähevad kuskile ainult õppima või rändama. Inimesed müüvad oma vara siin maha ja lahkuvad kavatsusega lahkuda igaveseks ja siduda oma elu mõne teise riigiga. Ja need ei ole mitte üksikjuhtumid, isegi ajakirjanduses leiab nende juhtumite kajastamist päris palju. Aga tegelik pilt on ikkagi päris troostitu. Ja need on elujõulised lastega pered tihtipeale. 

Nii et mis on ikkagi valitsuse mõte, kuidas ikkagi tekitada olukord, et inimesed tunneksid, et Eesti on nende kodu ja nad tahavad siin olla ja mitte siit koos lastega ära minna, müües maha kõik, mis neid siin materiaalselt seob?

Paluti lühikest vastust, siis ma vastan nii, et teha seda, et Eesti oleks kindlalt kaitstud, kasvava majandusega arenenud riik, kus inimesed tunnevad ennast hästi ja poliitikas ei ole sellist polariseerumist, mida aeg-ajalt me näeme.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Me peaaegu jõudsime lõpuni. Hea kolleeg Jaanus Karilaid, me kahjuks ei jõua teie küsimust võtta. Aga ütleme nii, et kümme küsimust infotunnis läbi võtta, kindlasti tunnustan siinkohal nii küsijaid kui vastajaid, tempo oli väga hea ja saime tõesti väga paljude teemade osas mitte neid ainult käsitleda, vaid kuulsime ka väga selgeid ja otsekoheseid vastuseid. Ma tänan, head kolleegid, teid osalemise ja küsimise eest ja tänan ka lugupeetud valitsuse liikmeid selles infotunnis vastuste andmise eest! Tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.