Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite meid ja meie tänast infotundi ka siniste ekraanide vahendusel! Me alustame 4. juuni infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 15 Riigikogu liiget, puudub 86. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja kultuuriminister Heidy Purga. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed!  

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit ja küsiv Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada selle küsimuse raames lisaküsimuse. 

Kokku on 11 registreeritud küsimust, neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on usalduse kriis. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Enne küsimuse esitamist [refereerin] poliitikaanalüütik Martin Mölderit. 

Võimul olemine toob alati kaasa toetuse languse, kuid olukord, kus Eesti valitsuserakonnad praegu asuvad, on midagi erakordset. Valitsuserakondi toetab umbes 20% valijatest, opositsioonierakondi aga umbes 80%. See pole enam ajutine kõikumine, vaid pigem meie erakonnasüsteemi püsiv seisund. Mingis mõttes on see Eesti demokraatia lähiajaloo kõige tumedam periood. Valitsuse võimekus sellise madala toetuse juures riiki juhtida paratamatult kannatab, sest ükskõik, mida see valitsus ka ei teeks, suurele osale valijatest see tõenäoliselt ei meeldiks. See mõjub hävitavalt demokraatlikule moraalile. Üllatav on, kui kõrge on Eesti avalikkuse ja valijate valulävi. Võib ette kujutada, et paljudes teistes Euroopa riikides oleks valijad sellises olukorras ammu juba endast välja läinud. Või pigem ei näeks me seal üldse sellist olukorda, sest poliitiline kultuur sunniks valitsuse, kelle toetus on nii madal, juhtimisvastutusest loobuma. Kuid meie istume rahulikult ja ootame järgmisi valimisi ning paistab, et oleme olukorraga leppinud. 

Ja minu küsimus on väga lihtne. Miks te ei astu tagasi?

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt, ilusat Eesti lipu päeva teile! Teile ilmselt ei ole see teada, aga täna on Eesti lipu päev. Seda kõigepealt. 

Teiseks, valimiste ja riigi korraldus, riigielu juhtimine on kenasti sätestatud põhiseaduses ja seadustes. Nende järgi see ka toimub. Kui parlamendil on kahtlusi, et valitsusel ei ole piisavat mandaati või usaldust, on sellegi [lahendamiseks] mehhanismid loodud, nagu te hästi teate. Aga kui valitsus suudab oma poliitikat teostada nii, et seda toetab parlamendi enamus – või vahel isegi vähemus –, siis viiakse see poliitika ellu. 

No ma ütleksin nii, et praeguses olukorras, kus meil on käimas neljandat aastat Venemaa agressioon Ukrainas, peame me tegema kõik selleks, et Eesti oleks kaitstud. See valitsus on otsustanud tõsta kaitsekulutused vähemalt 5%-ni SKP-st – see on enneolematult kõrge tase –, täpsemalt isegi prognoositult 5,4%-ni SKP-st järgnevateks aastateks. Ma arvan, et siin te eksite. Või keda iganes te seal parajasti tsiteerisite, eksib temagi. Sellel on Eesti rahva toetus. Täitsa kindlalt on sellel Eesti rahva toetus. 

[Järgmiseks], maksukoormuse alandamine. Praegu on parlamendi menetluses need eelnõud, mis maksukoormust alandavad. Koos sotsiaaldemokraatide lahkumisega koalitsioonist kaob ettevõtete kasumimaks ja esimesest eurost makstav tulumaks. Tulumaksuvaba miinimum tõuseb järgmisest aastast 700 euroni, automaksus teeme leevenduse lastega peredele ja puuetega inimestele. Maksukoormus alaneb. Ma arvan, et ka sellele on Eesti rahva toetus olemas. 

Nii et poliitika[suundade üle] me võime debateerida. Kõik ülejäänu – see, kuidas riigielu korraldatakse ja otsuseid tehakse – on kenasti põhiseaduses ja seadustes kirjas.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Nojah. No kui peaminister räägib, et maksud lähevad alla, siis see [jutt] on naeruväärne. Just hiljuti me lugesime – mina näiteks lugesin – Urmas Reinsalu artiklit, kus oli juttu 26-st uuest maksust.

Aga mul on küsimus. Te räägite meile, et teil on mandaat riiki juhtida. Jah, teie [erakonnal] on Riigikogus palju kohti. Aga te saite need ju pettusega! Te võitsite valimised, lubades Eesti rahvale, et te ei tõsta makse ja tagate julgeoleku, kuid kogu teie valitsemine on olnud maksutõusud ja uute maksude kehtestamine. Eesti julgeolek on praegu viimase 30 aasta halvimas seisus. Kuna te saate aru natuke primitiivselt, siis ma seletan, et ma pean [silmas] kogu julgeolekut – mitte ainult sõjalist, vaid ka majandusjulgeolekut, energiajulgeolekut, toidujulgeolekut ja nii edasi. Nii et minu küsimus on selline: kas te tõesti arvate, et teil on õigus juhtida Eesti Vabariiki?

Aitäh! No vot, see viide, mis te tõite – te olete lugenud Urmas Reinsalu artiklit. Teie kolleeg Riina Sikkut sai ühe hea nalja võrra rikkamaks. Urmas Reinsalu artiklid on tihtipeale poliitpropaganda klassika, millel on harva veidi tõega pistmist. 

Maksukoormus koos julgeolekumaksu kaotamisega ja tulumaksu ja käibemaksu määra 24%-le jäämisega on – nüüd loen teile numbreid, siis on lihtsam jälgida – 2025. aastal 36,8%. Sellel aastal on see 36,8%. Järgmisel aastal on see 35,6%. Nii et sellel aastal 36,8% ja järgmisel 35,6% ning 2029. aastal 35,1%. Noh, ma arvan, et ei ole just väga keerulist matemaatikaharidust vaja selleks, et mõista: need numbrid näitavad maksukoormuse langemist. 

Järgmisest aastast, võin öelda, seesama Isamaa ja Keskerakonna ehk ka teie partei ühine astmeline tulumaks – ma tean, et see on teile südamelähedane – kaob. Ehk maksuküür kaob – seesama, millega maksustatakse rohkem õpetajaid, politseinikke ja paljusid teisi, keda teie nimetate rikasteks. Kui kõigil on tulumaksuvaba miinimum 700 eurot, siis keskmise palga saajale tähendab see umbes 1500 eurot lisatulu aastas. 

Maksukalkulaatorid on ka veebis kättesaadavad, igaüks saab neid ise vaadata. Saate teiegi veebist vaadata – te olete kindlasti osav surfaja. 

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko‑Kõlvart. Palun!

Jaa, eks väga paljud on seda maksukalkulaatorit kasutanud ja sealt on välja tulnud, et need, kes saavad palka 1300 eurot kuus, saavad kuus 12 eurot võitu, aga näiteks parlamendiliikmed saavad [500] eurot aastas võitu. Ei tundu väga õiglane, arvestades, et kõikide muude maksudega võetakse veelgi rohkem inimeste taskutest ära, eriti nendelt, kellel on väiksem sissetulek.  

Aga tulen küsimuse juurde. President Alar Karis kohtus mõni aeg tagasi kõigi parlamendierakondade esimeestega ja ta tundis muret, et Eesti elanike kuuluvustunne meie ühiskonda on uuringute järgi langustrendis. President tõi välja, et meie inimeste inimeste kuuluvustunde languse põhjustest tuleb aru saada ning otsuseid tehes peab silmas pidama Eesti ühiskonna ühtsust ja vajadust hoida inimeste kindlustunnet ka keerulisel ajal. Kindlasti on seda kindlustunnet mõjutanud kõik need otsused, mis valitsus on viimase kahe aasta jooksul vastu võtnud. 

Aga muidugi eelkõige [teeb muret] valitsuse sõnamurdlik käitumine – enne valimisi lubati, et maksud ei tõuse, pärast valimisi aga hakati neid hoogsalt tõstma, tõsteti aktsiise ja riigilõivusid ning viidi sisse automaks. Siis muidugi see eraldi lubadus, et käibemaksu ja tulumaksu tõus 24%-ni on ajutine – ka siin lõpuks murti sõna, sest nüüd on juba välja öeldud, et see pole enam ajutine, vaid nende maksude tõus 24%-ni jääb püsima.  

Muidugi, selle [tagajärjel] on inimeste usaldus valitsuse ja [üldse] riiklike institutsioonide vastu järjest langemas. Inimesed tunnevad, et nende hääle ja arvamusega ei arvestata, neid ei võeta kuulda ja nad on justkui kõrvale lükatud. Ja selle tulemusel kaobki inimeste kuuluvustunne ühiskonda, kaob ühtsus. Aga Eesti inimeste ühtsus on eriti praeguses julgeoleku[olukorras] väga oluline. 

Kas te saaksite öelda, millised on ikkagi teie sammud, et seda ühtsust jälle taastada, inimeste kindlustustunnet taastada?

Teie aeg!

Ja kui ma võin veel küsida, siis: mis oli teie vastus presidendile, kui ta teile sarnase küsimuse esitas?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Siin oli mitu küsimust. Püüan jõudumööda vastata. 

Kõigepealt, vahepeal räägin korra valitsuste usaldusväärsusest. Eelmisel nädalal avaldas Eurobaromeeter uue uuringu, mis näitab Eesti valitsuse usaldusväärsust täpselt Euroopa [Liidu] 27 [riigi] keskmisena. Meist paremal on suuri riike, nagu Itaalia, meist paremal ehk madalama usaldusväärsusega on naabreid, nagu Läti, kuni eri riikide, Kreeka, Prantsusmaa ja kõikide nendeni välja. Ja meist usaldusväärsem või usaldusväärsuselt kohe meie kõrval on näiteks Saksamaa. Võin hiljem teile selle joonis edastada, see ei ole teab mis saladus. Eurobaromeetri uuring avaldati just aprilli alguses. Eesti valitsuse usaldusväärsus on selle järgi täiesti Euroopa keskmisel tasemel. Seda esiteks. 

Teiseks, seesama küsimus, mille te püstitasite – inimeste usaldus riigi vastu ja kuuluvustunne –, tõepoolest, ka mina debateerisin presidendiga selle üle, see on ju Riigikantselei uuring. Me oleme seda uuringut ka enne näinud ja kindlasti põhjalikumalt. 

Teadushinnangud tavaliselt ütlevad, et tihtipeale on usalduse vähenemine tingitud majanduslikust hinnangust, ebakindlusest, poliitilisest polariseerumisest, rünnakutest – täitsa sihikindlatest, järjekindlatest rünnakutest, propagandarünnakutest riigi eri institutsioonide vastu –, muu hulgas parlamendi sellisest tegevusest, mis parlamendi mainet halvendab. Ma mäletan, omal ajal näiteks parlamendi maine kukkus kolinal – siis kukkus ka valitsuse maine ja isegi president sai pihta –, kui üks parlamendiliige, keda praegu enam siin parlamendis ei ole, jäi mingisuguse skandaaliga vahele. See ei olnudki nii ammu. Nii et sellised sammud tegelikult mõjutavad usaldusväärsust kõikide demokraatiat vahendavate institutsioonide vastu, muu hulgas parteide, erakondade vastu. 

Nii et millega selle vastu saab? Kindlasti on valitsuse roll, samuti parlamendierakondade roll rohkem rääkida, rohkem läbi rääkida omavahel, otsida üheskoos lahendusi, vähendada poliitilist polariseerumist ja selliseid lihtsaid sildikleepimisi. Kindlasti [on tähtis] ka majanduse olukorraga tegelemine. Ja siinkohal mul on küll hea öelda, et selle valitsuse südameasi on sellele kaasa aitamine, et majanduses oleksid asjad nii lihtsad kui ka võimalikud. Ma olen kutsunud meie tippettevõtjaid Eesti riigile appi. Ja mul on hea meel, et nad on tulnud Eesti riigile appi. Kui te lähete leheküljele valitsus.ee, siis näete, et sinna on mugavuse huvides koondatud kõik valitsuse majanduskabineti otsused. Sealt on võimalik vaadata, mida me teeme selleks, et ettevõtlust oleks võimalikult lihtne toimetada.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ning teema on 2025. aasta lisaeelarve. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Sellel esmaspäeval esimesel lugemisel olnud 2025. aasta lisaeelarvet tutvustades ütles rahandusminister Jürgen Ligi – ja nüüd ma tsiteerin: "See ei ole mitte tavaline asi, et me lisaeelarveid teeme, aga antud juhul on see seotud eelkõige julgeolekuolukorraga." Selle vastu ei ole siin saalis ilmselt mitte keegi, et riigikaitsest ja julgeolekuolukorrast tulenevalt see lisaeelarve on väga vajalik. 

Minu küsimus puudutab aga otseselt toimetulekupiiri ja selle tõstmise hädavajadus, ma ütleksin, et lausa karjuvat hädavajadust. Sotsiaaldemokraatide jaoks on toimetulek julgeolek. Inimeste toimetulek tagab ka selle, et inimestel oleks lisaks kaitsetahtele olemas kaitsevõime. Ei ole mitte ebatavaline see, et toimetulekupiiri tõstetakse lisaeelarvega. Näiteks 2022. aastal see toimus ja toimetulekupiiri tõstmine 1. juunist sai teoks just sellesama lisaeelarve menetlemisega. Tollal tõsteti seda 50 euro võrra ja see tõsteti 200 euroni – seal on see siiani seisnud –, aga me teame kõik, et hinnad on kallinenud pea viiendiku võrra. Tegelikult oleks toimetulekupiiri tõstmine erakordselt ajakohane tegevus. Ka Jürgen Ligi tõdes, et see on vajalik, aga seda võidakse teha järgmise aasta eelarvega, sest hetkel selleks rahalisi vahendeid napib. 

Suheldes erinevate peredega, me näeme, et inimeste toimetulek muutub järjest raskemaks. Ma olen aru saanud, et Reformierakonna jaoks on vajaduspõhiste toetuste võimaldamine just kõige nõrgematele ja toetust vajavate inimeste toetamine ka maailmavaateliselt vastuvõetav. Ma küsingi teie arvamust. Miks ei oleks võinud seda teha nüüd, selle lisaeelarvega, ja kas seda plaanitakse teha? Meie vastava muudatusettepaneku teeme.

Aitäh! Ma täitsa mõistan seda toimetulekutoetuse ajakohastamise soovi. Selles ma olen ilmselt teiega päri ja oli päri ka Jürgen Ligi. Nii et me oleme kõik siin omavahel, koos Jürgen Ligiga, üksteisega päri. Ilmselt tuleb toimetulekutoetust suurendada. 

Selles lisaeelarves ei ole seda sellepärast, et see on riigieelarve ja RES-i põhiarutelu teema. See lisaeelarve on seotud tõepoolest julgeolekuga, nagu te mainisite. Mõned näited siinkohal: rahvusringhäälingul on vaja väljastusseadmeid, generaatoreid, raadiokriisilahendust, küberturvalisust; meedialiidul näiteks on vaja [raha] erinevate narratiividega võitlemiseks; [veel on] vastuluure tugevdamine; idapiiri tehnika varjumise korraldamine; PPA-le uued tugirelvad; Pärnu Haigla toimepidevus või hapnikugeneraatorid kiirabile. Need on kõik pigem soetused või tegevused, mis puudutavad julgeolekuvajadusi [ja mida on vaja] selle eelarve raames. 

Aga üldjoontes, jah, ma olen ise samal arvamusel nagu teiegi, et toimetulekutoetuse ajakohastamine tuleb läbi arutada. Ja kui juba Jürgen Ligi – maailma mitte kõige lahkem rahandusminister – ütles, et ta seda mõistab ja see tuleb eelarveprotsessi debati teemaks, siis mina olen samal arvamusel, et me kindlasti peame seda kaaluma. Aga jah, kuna see ei ole otse riigikaitse teema, siis selles lisaeelarves [seda ei ole]. Selles lisaeelarves on riigikaitse teemad.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur aitäh! Lubage mul teist meelt olla, peaminister, selle arvamuse puhul. Mulle tundub, et see on väga kriitiline. Me oleme eelnevalt lisaeelarvega tõstnud toimetulekupiiri, sellepärast et [muidu] me võime jääda lihtsalt hiljaks, nii et suur hulk inimesi satub vaesuslõksu ja hätta. 

Minu teine küsimus puudutab aga ilmselt teile juba tuttavat teemat, infotehnoloogilise süsteemi SKAIS parandamiseks vaja minevat 25–30 miljonit. Ma lootsin, et selles lisaeelarves on vähemalt need vahendid – lihtsalt selle tõttu, et kui see süsteem peaks üles ütlema, alt vedama, siis jääks 800 000 kannete saajat [rahast] ilma, aga see oleks kindlasti nii turva- kui ka julgeolekurisk. Aga seda [rida] ma sealt ei leidnud, järsku ma ei osanud otsida. Äkki te oskate öelda, millal võiks sellesse süsteemi [rahalised] vahendid tulla? Me võime öelda, et Sotsiaalkindlustusamet on midagi vähe teinud või valesti teinud, aga no seda süsteemi ei paranda õhust ja armastusest, selleks on ikka raha ka vaja.

Jaa, ma arvan, et teil on õigus, et selliseid süsteeme õhust ja armastusest ei pea, raha on vaja. Teie ees istuv Riina Sikkut võib teile pikemalt kirjeldada, et õhust ja armastusest selliseid süsteeme kindlasti korda ei tee, ta on seal majapidamises kaua olnud.

Mina meenutan, et olin vist majandus- ja taristuminister, Taavi Kotka oli tollal riigi peainformaatika vedaja, asekantsler, kui me – tegelikult üsna tavatult – kirjutasime kirja tollasele sotsiaalministrile ja terviseministrile, mis iganes nende ametinimetus tollal oli, ning ütlesime, et SKAIS2 projekti haldamine peab olema oluliselt paremini tehtud, kui ta meie hinnangul oli tehtud. Sellest hoolimata nad ütlesid – minister oli siis vist Rannar Vassiljev, hiljem Jevgeni Ossinovski ja äkki Margus Tsahkna ning Marika Priske oli tollal vist kantsler –, et küllap nad saavad suurepäraselt hakkama. 

Nagu aeg näitas, SKAIS2‑ga muidugi väga suurepäraselt hakkama ei saadud, see osutus keeruliseks. Selle töö tegija vist vahepeal vahetus ja seal oli erinevaid nüansse, ma detaile enam peast ei mäleta. Ma loodan, ma kellelegi ülekohut ei tee. Aga see selleks.

Sellised süsteemid vajavad loomulikult rahalist investeeringut, ilma selleta ei ole võimalik [midagi ära teha]. Nagu ma olen öelnud, praegune sotsiaalminister Karmen Joller on Sotsiaalkindlustusameti ja TEHIK-uga vestlusi pidanud. Vajaduse korral kaasatakse teistest riigiametitest ja ka erasektorist asjatundjaid juurde, et hinnata, milline see olukord on. Ilmselt on investeering vajalik. See suurusjärk on selline, et aastateks 2026–2029 on esitatud ligi 20-miljoniline lisataotlus. Seda suurusjärku, rahavajadust ja ka tempot, kui kiiresti nad midagi tehtud saavad, peavad nad ise hindama. 

Tean, et sotsiaalminister on Sotsiaalkindlustusametilt ja TEHIK-ult palunud varuplaani juhuks, kui miski selles süsteemis peaks järel andma. Juhuks, kui miski ei peaks töötama nii, nagu peaks, peab olema ka varuplaan. Sotsiaalkindlustusamet on ministrile kinnitanud, et kindlasti on olemas nii toimimis- kui ka kriisiplaan süsteemi töökindluse tagamiseks. Aga Sotsiaalministeeriumis see käiakse kindlasti veel üle, sest tegemist on Eestile olulise infosüsteemiga. Ja nagu ma olen varemgi öelnud, digitaalriigis peavad sellised infosüsteemid töötama laitmatult.

Nii et kõike seda kokku võttes ma arvan, et eelarvearutelule, mis meil juba mõne kuu pärast algab, tulevad taotlused investeeringute tegemiseks. Selleks ajaks on ka täpselt selge, milliseid investeeringuid mis ajaga saab teha ja mida täpselt on vaja teha.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Enne, kui ma annan sõna järgmisele küsijale, pean Helmen Kütile komplimendi tegema. Te esitasite oma küsimuse täpselt meie kodu- ja töökorra seaduse § 146 lõike 4 järgi – see ütleb väga selgelt, et küsimus peab olema lühike ja võimaldama lühikest vastust. Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Kinnitan, et Aleksandr Tšaplõgini viidatud Urmas Reinsalu artiklit ma ei ole lugenud – ei ole lugenud just teie nimetatud põhjustel. Usaldus poliitikute vastu on tähtis. Ja ma pean vajalikuks mainida veel seda, et Keskerakond omal ajal lubas, et EKRE väärtustega nad koostööd ei tee, aga tulemuseks oli EKREIKE. Seda ei maksa ka unustada. 

Küsin samuti eelarve teemal. Ma ütleksin, et laia toetust on leidnud koalitsioonileppesse pandud plaan automaksu puhul laste eest soodustust võimaldada. Ka mina printsiibina toetan seda ettepanekut, aga selle rakendamise realistlikkuse ja tempo kohta on tekkinud küsimusi. Seega, sotsiaaldemokraadid on esitanud ka eelnõu, mille kohaselt esimese ja teise lapse toetuse tõuseks 100 euroni. Ühelt poolt see ütleb, et põhimõtteliselt on kõik lapsed võrdsed, kõigi laste toetus oleks 100 eurot. See toetaks ka üksikvanemaid, sest üksikvanema lapse toetus oleks võrdsustatud esimese lapse toetusega. Teiseks, arvestades elukalliduse tõusu, aitab see väga paljusid lastega peresid ja kuna lisatugi esimese ja teise lapse kohta kokku oleks 480 eurot aastas, saaks kahelapseline pere nii-öelda kompensatsiooniks automaksu eest oluliselt suurema summa kui lihtsalt selle maksuerisuse tegemise kaudu. 

Mida teie arvate, kas Eesti süsteemi ei sobiks paremini lastetoetuste tõstmine selle asemel, et tehakse maksuerisusi, mille rakendamine on keeruline? Lühikest ajaraami arvestades on see tõesti ilmselt väga suurt kulu ja nõuab lisapingutust, et [kõik vajalikud] andmed kokku saada, vastavad otsused teha ja panna IT-süsteem järgmise aasta algusest toimima. Samas, tõepoolest, lastega pered üldise elukalliduse tõusu taustal vajavad tuge. 

Kas me selle asemel, et [lahendada] sotsiaalseid muresid maksusüsteemi kaudu – ka rahandusminister on öelnud, et seda ei saa alati teha –, ei võiks läheneda hüvitiste süsteemi kaudu?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hästi lihtne vastus oleks see: meil ei ole väga otstarbekas koguda lastega peredelt automaksu, et siis jagada see toetustena laiali. Ma arvan, et selles me oleme ühel nõul. See oleks tõepoolest perpetuum mobile leiutamine, et korjame raha maksudena kokku ja siis jagame sellesama raha toetustena tagasi. Ehkki samas, teisest küljest, riik nii funktsioneeribki, seda ei saa salata. 

Selle meetme mõte on lastega perede puhul maksukoormuse vähendamine. Lastega perede puhul – eriti kui sul on alaealised lapsed, eriti kui sa parajasti ei ela just suuremas linnas ja kesklinnas – liikumisvajadus, transpordivajadus paratamatult suureneb. Tean oma kogemusest kolme lapsega, et tihtipeale võib autos asjade paigutamine olla palju keerulisem, kui see oli enne lapsi. Nii et pilt on veidi teistsugune. 

Kui vaadata üldist lastetoetuste debatti ja seda arutelu, siis sellekohane analüüs on Sotsiaalministeeriumis praegu tegemisel. Ma saan aru, et sügisel me saame siin parlamendis selle üle debateerida. Eesti on lastetoetuste poolest ikkagi Euroopa tipus, sedasama olete te isegi siinsamas puldis olles kirjeldanud, õigemini sina oled kirjeldanud. Sotsiaalministeeriumi eelarvest umbes miljardiga toetame lapsi ja peresid, see teeb 2,2% Eesti SKP-st. Selline maht on ette näidata küll väga vähestel Euroopa riikidel. Nii et mis puudutab automaksu soodustust ehk 100 eurot iga alaealise lapse kohta, mis peaks sellel aastal rakenduma, siis see on ikkagi lastega peredele leevendus ja maksukoormuse vähendus. 

Rakendamise koha pealt ma olen nõus, et paljusid poliitilisi otsuseid võib esimesel aastal olla keerulisem rakendada, järgmistel aastatel on lihtsam. Aga ma loodan, et sama printsiip jääb kehtima – vähemalt nii kaua, kuni see valitsus püsib ja mina peaminister olen, kindlasti jääb. 

Teiseks, me teeme ümber ka M- ja N-[kategooria] busside maksumäära, [muudame selle väiksemaks]. See aitab kindlasti neid, kellele maksumäär on olnud tajutavalt kõrgem ja ebaõiglane. Rahandusministeerium tegeleb sellega. Ma loodan, et umbes kuu-kahega – parlament on ju vahepeal suvisel sessioonil ehk igaüks oma valimisringkonnas järve ääres –, kui parlament sügisel kokku tuleb, on see eelnõu olemas ja ka lahendused leitud ning me saame sellel aastal selle tehtud. Hinnanguline maht on ligikaudu 25–30 miljonit, nii et aastamaksust umbes kolmandik läheb lastega peredele ja puuetega inimeste soodustuseks. See on praegune ligikaudne hinnang. Selline valik on mõnevõrra loogilisem kui see, et korjata raha maksuna kokku ja siis jagada toetustena tagasi.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Olukord riigis on väga hull. Eestis möllab pidurdamatu hinnatõus ja aasta jooksul on hinnad tõusnud 4,6%. Hinnad rallivad inimeste ostujõu eest ära. Me oleme sellest teile siin korduvalt ja korduvalt rääkinud, aga teie kordate ikka oma mantrat, et inimestele jääb rohkem raha kätte. 26 maksu olete juba ette tõstnud ning on eeldus, et selle ja järgmise aasta jooksul tuleb enneolematu aktsiiside, lõivude ja trahvide tõus. Me oleme teile kogu aeg öelnud, et see ei jäta inimestele rohkem raha kätte, aga teie kasutate poliitilises retoorikas poolikuid tõdesid ega räägi kaotajatest ja tõusvate maksude varjatud mõjust. 

Aga et üleüldist poliitilist ilukõnet vältida, ma küsin teie käest täiesti konkreetselt. Teie väidate, et inimestele jääb rohkem raha kätte. No võtame konkreetse näite: kahelapseline pere, kus mõlemad vanemad teenivad netopalka 1300 eurot kuus ja nende igakuised kulud on umbes sellised: 200 eurot kulub kütusele, 500 eurot toidule, 100 eurot elektrile ja 600 eurot üürile. Käibemaksu ja aktsiiside tõusuga kallinevad kõik need kulud. 

Nüüd ma küsingi, kas te saate konkreetselt öelda, kui palju see pere võidab või kaotab järgmise aasta jooksul teie maksupakettide tõttu.

Aitäh! Teil oli suur hulk erinevaid väiteid siin alguses, mis tuleb siiski ära markeerida. Inflatsiooni juurpõhjus – see on viimasel ajal väga levinud termin – on palgatõus. Palgatõus, mis läheb üle teenustesse, põhjustab ka päris palju hinnatõusu. Ma tuginen Eesti Panga, keskpanga presidendi Madis Mülleri kirjeldusele. Nad on keskpangas ilmselt [sellekohast analüüsi] teinud, aga sama saavad teha teised analüütikud. Eks igaühel ole oma hinnangud täpse määra kohta. Aga umbes kaks kolmandikku inflatsioonist tuleb palkade tõusust ja toormehindadest. Seda me näeme tihti ka toiduhindade puhul. Olen minagi selle kohta lugenud, näiteks Delfis ilmus mõni nädal tagasi päris asjalik lugu, milles toidutootjad, lihatootjad kirjeldasid, kuidas toormehinnad tõusevad maailmaturul haiguste ja muude selliste probleemide tõttu. Eestiski praegu näiteks veiste puhul mõjutab seda suu- ja sõrataud. Ja nii edasi. Nii et põllumajanduse erinevad riskid tõstavad hinda – mitte kellegi ahnus, vaid pigem maailmas levivad haigused ja turu eripärad. Aga jah, inflatsiooni juurpõhjus Eestis on ikkagi palgatõus. Ja palgatõus on, ütleme nii, kahe kolmandiku sisu koos toorme hinnaga. 

Mida saab teha inflatsiooni ohjeldamiseks? Inflatsiooni ohjeldamiseks saab astuda teatud samme, näiteks vähendada riigi kulutusi. Seda me ka teeme. Kokkulepe on, et riigieelarve kulutusi vähendatakse kolme aastaga 1,4 miljardit eurot. Kokkulepitud avaliku sektori kärbe on 10%, selle sisse ei käi pensionid, õpetajate palk, kaitsevõime ja sisejulgeolek, aga kõik muu käib. 2025. aasta eelarves vähenevad ka tööjõu- ja majandamiskulud 1,1% – seda esmakordselt pärast 2009. aasta majanduskriisi, finantskriisi. Kõige rohkem kasvavad eelarves riigikaitse- ja sotsiaalkulud. Ja avaliku sektori palk kasvab oluliselt aeglasemalt kui muu palgatõus. See annab teile võib-olla veidi konteksti, kui te oma väiteid esitate. 

Mina saan opereerida erinevate andmetega. Kui te edastate oma andmed, siis ma võin teile ka täpsema arvutuse teha. Keskmise palga puhul, maksuküüru – see on Isamaa ja Keskerakonna ühislooming, astmeline tulumaks – kaotamise puhul on ligikaudne kokkuhoid või tulu inimesele, kes saab keskmist palka, aastas 1500 eurot. Selle baasilt saab maksukalkulaatori abil teha ka muud arvutused. Jah, ma arvan, et igaüks saab ise vaadata, mis täpselt on tema võit. Saab teha majandusliku hinnangu.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No vot, siin me nüüd siis oleme. Teie ütlete, et palgatõus on see, mis veab inflatsiooni, aga need on omavahel täiesti sellises seoses nagu see, kui uss sööb oma saba. Ehk ikkagi need teie kõrgemad maksud põhjustavad hinnatõusu, hinnatõus suurendab inflatsiooni, see jälle vähendab reaalpalka, mis omakorda vähendab elatustaset. Investeeringud vähenevad ja töökohtade loomine pidurdub. See kõik viib sellise olukorrani, kus Statistikaamet, kes muidu esitab hea meelega valitsusele meeldivat statistikat, on näiteks reedel avaldatud andmete põhjal kirjeldanud, et majandus mitte ei kasva, vaid on vähenenud 0,3%. Ehk valitsuse eelnevad prognoosid panid mööda tervelt 140 miljoniga.

Ja 13 kvartalit järjest on Eesti majandus olnud languses, me oleme täielik punane latern Euroopas. [Konjunktuuriinstituudi] peadirektor Peeter Raudsepp ütles eile intervjuus Kuku raadiole, et olukord on väga nutune. Aga tema prognoosid on erinevalt näiteks Eesti Panga prognoosidest olnud ikkagi täpsed. Muuseas, Eesti Pank on kogu aeg prognoosidega mööda pannud. Teie riigijuhina eelistate ise elada nendes ilusates valedes ja arvate, et oma valedega riigi kodanike jaoks pilti ilustades teete head, aga tegelikult see ei ole küll asi, mis oleks riigi peaministrile kohane. Kui te teete seda teadmatusest, siis on asjad halvasti, aga kui te teete seda meelega, siis on probleem tegelikult veelgi suurem. 

Äkki lõpetaks selle pooltõdede ja valede esitamise ära, teeks iseendale reaalsuskontrolli ja hakkaks rääkima asjadest nii, nagu nad on?

Jah, teil oli siin palju poliitiliselt laetud juttu. Kõigepealt süüdistasite Statistikaametit, et ta esitab valitsusele meelepärast statistikat, ja siis ütlesite, et ta esitas valitsusele mittemeelepärast statistikat. Isegi lihtloogikavead on juba päris koledad selles tekstis. 

Ütleksin niimoodi, et Statistikaameti statistika on ikkagi Eestis sõltumatu, meeldivad meile numbrid või mitte. Vaielda võib metoodika üle. Mina ütleks ka, et tõepoolest, statistikas on varemgi osutatud päris mitmele metoodikaveale. Ma ei räägi praegusest numbrist, vaid varasemast. Näiteks on Eesti Pangas [ökonomist] Kaspar Oja küsinud, mille alusel käib teatud liiki kulude arvestamine, kas see on korrektne. Ma ei tea, kas Statistikaamet on seda oma arvutustes arvesse võtnud. Ma võin ju öelda, et näiteks – see tänaseks küll muutunud ei ole – apelsinimahla kallinedes arvutatakse teatud hulgal mahlal kohe hind ümber. Öeldakse, et see on väga tähtis indikaator. Kas inimesed joovad nii palju apelsinimahla, kas see on ainukene, kas nad selle hinnaga mahla ostavad – keegi ei tea. Samamoodi loeme, et tohutu hinnatõus on toimunud tervishoiusektoris. Aga mis on vahepeal toimunud? Eriarstiabi visiiditasu on tõusnud 5 eurolt 20 eurole. Nii et statistika on tõepoolest selline, ütleme, üldine. 

See mudel, millele te viitate – hinnang, et majandus kasvab 1,2% –, eelmise aasta lõpus majandus kasvas, nüüd on see ümber arvutatud nulli, nii et –0,3% sellessamas statistikas. See on Statistikaameti enda hinnangu ümbervaatamine, seda tegi Statistikaamet ise, mitte keegi teine. Ja kui vaadata seda sesoonselt korrigeerituna – kui liigaasta välja võtta ja teha kõik muud [vajalikud asjad] –, siis [tuleb välja, et] majandus kasvas 0,1%, nagu nad lisavad oma pressiteate lõpus. Sinna te ilmselt oma lugemisega ei jõudnud, aga tasub jõuda. 

Ja kui te vaatate oma kolleeg Aivar Sõerdi postitust – Aivar Sõerd on selle minu meelest päris hästi lahti rääkinud, ma ise ka lugesin seda –, siis kui sellest välja võtta energiahindade või energiaturu madalseis – see, et energiaga kaubeldi vähem, kodusooja osteti vähem ja elektri eest maksti ilmselt vähem –, siis selgub, et tegelikult majandus kasvas 0,4%. Aga see, mis meile, tarbijatele, on hea uudis – see, et me maksame kodusooja eest vähem –, tähendab, et ka SKP kasvab vähem. Selles on see paradoks statistika puhul. 

Sellepärast ma arvan, et analüütikud vaatavad ka [neid andmeid täpsemalt]. Isegi kriitilisemad analüütikud, ükskõik kus nad on, kas Postimehes, Delfis või ERR-is, kirjeldavad seda pilti ja ütlevad, et nende markerite järgi, mis puudutavad väliskaubandust, oluliste harude edenemist, investeeringuid olulistesse sektoritesse, liigub Eesti majandus kõrgema lisandväärtusega mõistlikus suunas. Absoluutselt! 

Eks põhiline mure, mis meil ja maailmas praegu majanduse seisu kõigutab, on Ameerika Ühendriikide administratsiooni ja presidendi erinevad tollisõnumid. See tekitab ebakindlust. Kõik muu, Euroopa, on, ma arvan, üldiselt kasvutsüklis, Eesti pigem ka.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

No ma ei tea, me elame tõesti erinevates maailmades. Teie elate mingis ulmemaailmas ja meie oleme reaalses maailmas. Reaalne maailm ütleb väga selgelt, et maailma majandus tervikuna on praegu retsessioonis ja no ega Eestil ei saa siis teistmoodi minna. OECD prognoosid Eestile on muide väga nutused. Ja neid ma usaldan muidugi rohkem kui Eesti Panka, mis koosneb teie – no kuidas ma ütlen? – propagandistidest.  

Aga ma tahan küsida hoopis teisel teemal. Kuna te olete teinud julgeolekust oma leivanumbri, siis puudutame nüüd toidujulgeoleku teemat. Ja toidujulgeoleku puhul on meil praegu seis selline, et Eesti toodab – ajakirjanduse andmetel – umbes pool siin vajaminevast kartulist. Me ei suuda ennast varustada loomalihaga, me ei suuda ennast varustada sealihaga. Meie teraviljatoodang sõltub sellest, milline on parajasti aasta – kui on hea aasta, jäädakse kergelt plussi, kui on halb aasta, siis ollakse miinuses. See tähendab seda, et kui on halb aasta, siis me võime ka teravilja koha pealt jääda sõltuvaks sisseveost. Ja nii me võime tuua siin veel terve hulga muid näiteid. Enamikku köögivilju me ei tooda ise piisavas koguses. Meie praeguses julgeolekuolukorras ei ole välistatud sellised olukorrad, kus me oleme blokaadis – ükskõik mis põhjusel, on see sõda, majanduse kokkuvarisemine või ka finantsturgude kokkuvarisemine, siin on väga palju erinevaid variante, kõik ei pruugi olla sellised, et kohe pommid kukuvad, aga julgeolek on see nii või teisiti. Vaatamata sellele, et meil on olemas niisugune asi nagu varude agentuur – selle käivitasin muide mina siseministrina –, võib meil tekkida toidujulgeoleku mõttes väga haavatav olukord.  

Ja minu küsimus. Kas valitsuses on kaalutud ka seda, et me võiksime olla valmis peatama teatud tingimustes elanikkonna toiduainetega varustamiseks teatud europiirangute ja muude bürokraatlike …

Aitäh! Teie aeg! 

… piirangute rakendamise, et väiketootmine saaks leevendada seda toidukriisi, mis võib meid tabada?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No jah, ma arvan neid faktiväiteid te peate veidi kontrollima. Piim ja teravili on meil numbrite järgi ikkagi netoekspordis, mitte vastupidi. 

Aga üldjoontes sellega, et toiduga varustatus peab olema stabiilne, olen ma ju päri. Riigis me oleme astunud sellekohaseid samme ja astume veel. Kui numbreid vaadata, siis Eestis on toidu lõpptarbijani jõudmiseks kaardistatud juba 46 kriisipoodi, mis varustatakse generaatoritega. Ja 2026. aasta lõpuks peab olema sellise varustusega 110 kriisipoodi. Nii et kriisivalmiduse tõstmine käib, selle kallal tööd tehakse, nagu numbritest kuulsite, päris ulatuslikult. Seda esiteks.

Teiseks, selleks et põllumajanduses, millele te osutate, saaks asju lihtsamalt teha, ei ole isegi vaja kriisi ette manada. Nagu ma ka varasemalt teie kolleegidele vastates kirjeldasin, peaministri [büroo] juures on majanduskasvu efektiivsuse nõukoda. Leheküljelt valitsus.ee saab selle kohta vaadata. Me kaotame ära erinevaid nõudeid. Seal on ka põllumajandusettevõtjate esindaja. 

Olen viimasel ajal mööda Eestit sõites käinud päris hulgas Eesti põllumajandusettevõtetes ning palunud ka nende ettevõtete inimestel teha ettepanekuid, mida me saame teha lihtsamaks, millist bürokraatiat saaks kaotada, et Eestis oleks lihtsam põllumajandusega tegeleda. Ja mul on hea meel, et ettevõtjad edastavad meile oma ettepanekuid. Ettevõtjatega me oleme kenasti nii-öelda samal lehel. Mida kiiremini me erinevaid muudatusi saame teha selleks, et Eestis oleks lihtsam ettevõtluse ja ka põllumajandusega tegeleda, seda [parem]. 

See valitsus – noh, mul on baas võrrelda ikka päris mitmega – on teinud, ma arvan, selle mõne kuuga rohkem kui mõni teine valitsus mitme aastaga. Nii et ma arvan, et me oleme kenasti õigel teel. Kui teil on konkreetseid ettepanekuid, on needki oodatud.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on eesti keele roll avalikus ruumis. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ilusat Eesti lipu päeva kõigepealt sissejuhatuseks! Aga selle lipu all meil avalikus ruumis eesti keele mõju ja roll tegelikult kogu aeg vähenevad, teenindussektoris eriti. Ametlik statistika eelmisest aastast ütleb, et meil on tööturul 80 000 inimest – õigemini siis oli tööturul 80 000 inimest –, kes ei valda  eesti keelt vajalikul tasemel või üldse mitte, ja nendest 20 000 on sellistel ametikohtadel, kus keelenõuded on riiklikult kehtestatud, aga ikkagi neid ei täideta. Eriti kriitiline on olukord taksonduses, platvormitöötajate puhul, aga ka toitlustuskohtades ja teeninduses üldisemalt. 

Isamaa on esitanud korduvalt vajalikud muudatusettepanekud, et ajaga sammu pidada ja keelenõuded reaalselt kehtestada, aga valitsuskoalitsioon on need maha hääletanud. Valitsus on kogu aeg lubanud, juba paar aastat järjest, et kohe-kohe tuleb oma eelnõu, valitsus esitab selle. 15. mail te siin Riigikogus minu küsimustele vastates ütlesite, et te loodate, et ülejärgmisel nädalal – see oli juba eelmisel nädalal – on keeleseaduse eelnõu kindlasti Riigikogus. Ei ole seda. Ootame, ei tea, mis seal sees on. Igal juhul ma tean, et taksondust ja platvormitööd, mida on väga vaja reguleerida, te täiendavalt ei reguleeri ja te olete jätnud suhteliselt vähe eelmisi sätteid sinna sisse. 

Aga annaksite äkki ülevaate, milles see keeleseadus, mida te ette valmistate ja siia Riigikokku toote, tegelikult seisneb ja mis seal on? Sest me ei ole sellest informeeritud.

Aitäh! Annan hea meelega ülevaate. Keeleseadus on viimasel kooskõlastusringil justiitsministeeriumis. [Eelnõu] on kooskõlastusringi läbinud, ta on valmis tehtud ja nüüd see viimane justiitsministeeriumi kooskõlastus on see, mis seisab veel ees, õigemini ta on seal enne, kui ta jõuab valitsusele ja valitsusest siia teie juurde.

Olulisemad punktid. Kõigepealt, eesti keele oskuse nõue kehtestatakse lisaks vallavalitsuse ja linnavalitsuse liikmetele ka volikogu ja komisjonide töökeelena. Ehk siis kõik volikogudes toimuv töö peab olema eesti keeles, see ei saa olla üheski teises keeles. 

Teiseks suurendatakse sunniraha ja trahviraha summasid sel juhul, kui töötaja ei valda eesti keelt seaduses nõutud tasemel. 

Kolmandaks, keeleseaduses keelatakse täiskasvanute filmide dubleerimine võõrkeelde. Valdavalt puudutab see venekeelsete dublaažide näitamist kinodes. Võõrkeelne film, täiskasvanute film peab olema originaalkeeles ja all peavad olema eestikeelsed subtiitrid. 

Pikem vaidlus oli keeleseaduses – see on ka üks põhjus, miks see keeleseaduse eelnõu nii kaua viibis – Lõuna-Eesti keelte staatuse sätestamise üle. Seal oli vaidlus põhiseadusega kooskõla ja rahvusvahelise õiguse üle. Tänaseks on see Lõuna-Eesti keelte staatuse sätestamine kokku lepitud järgnevalt: see sätestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kui oluline hariduskeel, tänu millele loodetavasti on ka Lõuna-Eesti keelte rääkijatel võimalik nõuda ja eeldada selle keele kasutamist haridussüsteemis.

Mis puudutab platvormitöötajaid, siis pikk analüüsi ning ka arutelud platvormivaldkonnas tegutsevate ettevõtetega näitavad ning ka Keeleameti ja Keeleinspektsiooni statistika näitab seda, et platvormitöötajate keeleoskuse puudulikkuse kohta on kaebusi äärmiselt vähe võrreldes näiteks teenindussektoris toimuvaga. 

Ehk siis teenindussektoris – hotellid, toitlustus ja muu avalik teenindus – on juhtunud, et ei saada eestikeelset teenindust. Seal on kaebusi kordades rohkem, seal on tõesti vaja nii sunniraha suurendamist kui ka trahvimäära suurendamist. Aga platvormitöö puhul ei ole kaebuste arv märkimisväärne ning ei pea muretseda selle pärast, et inimesed tegelikult teenust kätte ei saa.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nüüd, see, kui palju on kaebusi, on üks pool sellest asjast. Loomulikult, eestlased saavad ka teiste keeltega hakkama. Aga omal maal me ei ole kohustatud vaatama asju niipidi, kui teised rahvad seda ei tee. Soomes, Saksamaal, Lätis või paljudes teistes riikides, nagu te teate, ei ole sellist lähenemist, et meie ise paindume selle järgi, kuidas meiega suvatsevad suhelda need, kes meie keelt ei oska, eesti keelt siin Eestimaal. 

Ja selle tõttu, kui vaadata riiklikust aspektist, ma väidan, et teenindussfääris on asi hullemaks läinud. Taksonduses on täpselt samamoodi. Taksondus on tegelikult puudulikult reguleeritud – see on pikk jutt, 2016. aastal lahustati need nõuded ära. Aga te teate, et näiteks Tallinnas on väga raske saada taksoteenust eesti keeles. 

Ja ma ütlen teile, et asi pole alati isegi niivõrd selles, et [inimene] ei saaks [keelega] hakkama. Aga tihtipeale avalikus ruumis, näiteks audioreklaamides või siis teenindussfääris kõlab teine keel ja me ei suuda seda kontrollida. Siia tulevad töötajad, kes ise töö juures ei oska keelt, aga nad toovad siia ka oma perekonna kaasa. Kui üldine suhtumine on selline, nagu nad ise ütlevad, et nad saavad hakkama nii inglise kui ka vene keeles ja eesti keelt ei ole vaja – seega nad ei ole motiveeritud õppima –, siis me tekitame niisugused mullid, et kui meil on vaja neile informatsiooni anda, siis me kasutame jälle nende keelt. Varsti on need [teised keeled] meil ametlikud keeled, hakkab tekkima surve, et need muutuksid riigikeeleks. 

Kuidas te kavatsete siia tulnud täiskasvanutele eesti keelt õpetada piisaval määral, nii et nad integreeruksid siia ühiskonda?

Aitäh! Jällegi, see on selline klaas-pooltühi-või-pooltäis‑vaidlus, kas eesti keele positsioon Eestis ja tegelikult ka rahvusvaheliselt on tugevam, kui ta kunagi üldse on olnud, või on see nõrgem, kui on varasematel aegadel olnud. Ma arvan, et see vaidlus ilmselt arvamuste tasandil meid eriti kuhugi ei vii. Mina isiklikult tunnetan, et eesti keele positsioon on oluliselt tugevam, kui see ajaloos üldse kunagi varem olnud on. Tegemist on Euroopa Liidu ametliku keelega. Eesti riigi asjaajamine, kohalike omavalitsuste asjaajamine, valdav osa erasektori asjaajamisest ja Euroopa Liidu tasandi asjaajamine toimub eesti keeles. Eestis areneb ka eesti keel teaduskeelena. Eesti haridussüsteem toimib eesti keeles ja loodetavasti liigub see kuue aasta jooksul sajaprotsendiliselt eestikeelseks. Nii et eesti keele positsioon minu tunnetuse järgi ühiskonnas ikkagi väga palju tugevneb. 

Kui eesti keele positsioon tugevneb, siis see loob eelduse selleks, et inimesed, kes siia elama tulevad, selle positsiooni tugevusest tulenevalt kohanevad selle keele kasutusega, mitte ei kohane ühiskond nende keele kasutusega. Uuesti väidan, et ka kõrghariduses, teaduses ja koolihariduses me liigume selles suunas, et siia tulnud inimesed peavad kohanema selle keele kasutusega, mis siin ühiskonnas on. 

Hea näide on Ukraina sõjapõgenikud. Üle 60% Ukraina sõjapõgenikest lastest õpib eestikeelses koolis, mitte venekeelses koolis. Ehk siis nad on valinud eestikeelse õppe. Jah, see on väga suur väljakutse koolidele, koolid on pidanud väga palju pingutama selle nimel, et neid inimesi siia integreerida, aga eesti keele oskus areneb neil ikkagi ainult nii, et nad [õpivad] eestikeelses keskkonnas. Täpselt samamoodi puudutab see venekeelseid lapsi. Nende eesti keele oskus areneb sel juhul, kui nad [õpivad] eestikeelses keskkonnas, eestikeelses haridussüsteemis ja eestikeelses koolis. 

Nii et arutelu koht, võib vaielda. Julgen siiski väita, et eesti keele positsioon saab ühiskonnas oluliselt tugevamaks, kui ta on üldse kunagi varem olnud. 

Ja võib-olla isiklikust kogemusest: kui ma kümme aastat tagasi Narva tööle läksin, siis ei olnud võimalik Narvas peale kesklinna Statoili peaaegu mitte kuskil eesti keeles teenindust saada. Minge, proovige täna, saate enamikus kohtades Narvas eestikeelset teenindust.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei oleks ilmselt tulnud siia küsimust esitama, aga see, mis te ütlesite platvormiteenindajate ehk taksojuhtide kohta, et on vähe kaebusi, on absoluutselt vale. Täielikult vale!

Paar kuud tagasi olin ma siinsamas Riigikogus ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõuga, selleks et likvideerida olukord, kus teenindajad, kes peavad valdama B2-tasemel eesti keelt, ei vasta sellele nõudele ega kriteeriumitele. Võib-olla ma eksin, ütleme, selle numbriga. Aga nad on teenindajad. 

Mis selle menetluse käigus, komisjoni istungi käigus selgus, samuti minu kohtumisel taksojuhtidega ja ka mulle esitatud kaebuste põhjal? Tegelikult on probleem väga tõsine, sest näiteks juba keeletunnistuse andmise puhul käib tegelikult selline mafioosne tegevus lennujaama juures. Ütleme, need lõunapoolsed inimesed on kõik ühesuguste nägudega, meie nendel vahet ei tee, nii et see, kes nendest on keeleoskaja, teeb need eksamid ära, aga sõitu läheb inimene, kes tegelikult eesti keelt ei oska. Te võite naerda seal küll, aga see probleem on tõsine. 

Nüüd on minu küsimus teile, mitte selle kohta, vaid selle kohta, mis te räägite, andes ebaõiget infot. Te ütlesite niimoodi, et kaebusi on vähe – oli vist umbes selline lause. Mina sooviksin teada, kui palju on siis laekunud platvormiteeninduse klientidelt kaebusi selle kohta, kui palju on keele kasutamise nõudeid rikutud. Ja kui palju on Keeleamet menetlenud keeleseaduse rikkumisi?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski ei saa teile täna neid numbreid öelda, sellepärast et ma ei ole selleks [valmistunud]. Kui te oleksite küsinud täpse küsimuse kirjalikult, siis ma oleksin saanud Keeleametist teile need [andmed] küsida. Need numbrid tuleb lihtsalt Keeleametist küsida.

Keeleseaduse ettevalmistamisel need protsendid olid ülimadalad, kõvasti alla 5% oli kõikidest kaebustest seotud platvormitöötajatega. Enamik keeleseaduse rikkumise kaebustest, kus inimene ei saanud eestikeelset teenindust, ei olnud seotud platvormitööga. Kaebused olid valdavalt seotud teenindussektoriga – hotellid, toitlustuskohad, juuksurid, kinod ja tervishoiu[asutused] olid sellised kohad, kus inimesed ei saanud eestikeelset teenindust. Platvormitöö osakaal oli seal marginaalne, kuna suur osa platvormitöö ja selle teenusega kokku puutuvad inimesed tegelikult ei suhtle teenuse osutajaga otse, suheldakse läbi rakenduse ja rakendus on olemas neil eesti keeles. Nii et ei ole [eriti] kaebusi, tõesti, neid on väga vähe. Aga ma võin täpsustada seda statistikat, kui te soovite.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Ka viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ning teema on palgad ja koolitoit. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti on hiljuti alanud kõnelused Eesti Haridustöötajate Liidu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel. Teemaks on õpetajate palgad, eelkõige palga alammäär, mis tänapäeval on hästi madal. Ma arvan, et te ei hakka sellele vastu vaidlema. 

Aga kui vaadata, mis on soovid, siis ettepanek oli tõsta alampalk 2026. aastaks 2184 euroni. See on võrreldav keskpalga prognoosiga järgmiseks aastaks. Tuletan meelde, et koalitsioon on aastast 2023 lubanud, et aastaks 2027 on õpetajate palgamäär 120% Eesti keskmisest. Järgmisel, 2026. aastal oleks see siis 100%, mitte 120% isegi. Aga siis te ütlesite, et see ei ole realistlik, kuna see on kasv 20%. Minu küsimus ongi see: mis on realistlik? 

Kui me vaatame, mis viimastel aastatel on juhtunud, siis enne seda, kui teist sai haridusminister, aastal 2023, tõsteti alammäära 24% võrra. Kui teie saite ministriks, tõsteti 3% võrra, ja siis lisati veel 17 eurot bruto pärast õpetajate streiki, ehk kokku 4%; 2025 – null protsenti; 2026 – küsimärk. Nii et küsimus ongi see: kui Eesti Haridustöötajate Liidu ettepanek ei ole realistlik, siis mis on realistlik ettepanek? Mis on see number, mis aastal 2026 on õpetajate palga alammäär?

Aitäh küsimuse eest! Siiski, ajalooarhiivide korrektsuse täpsustuseks: õpetajate palgatoetus ei koosne ainult alammäärast. Te teate seda ka väga hästi. Õpetajate palgatoetus koosneb alammäärast ja sinna juurde makstavast diferentseerimisfondist. Ehk kui me räägime 120%-lisest õpetajate palgatoetusest, siis see on alammäär pluss diferentseerimisfond. Kui me tõstame diferentseerimisfondi, siis liigutakse 120% suunas. Ehk 120% poole liikumine ei eelda alammäära tõstmist 100% peale riigi keskmisest, sest me oleme otsustanud suurendada ka diferentseerimisfondi kuni 24%-ni. Ehk kui diferentseerimisfond tõuseb 24%-ni, siis alammäär 100% ei ole realistlik, sellepärast et sel juhul oleks oleks õpetajate keskmine palk 124% Eesti keskmisest. Lihtsalt korrektsuse huvides: me räägime siin ikkagi tervikpildist, mitte ainult alammäärast. 

Miks me oleme valmis suurendama diferentseerimisfondi, nagu haridusleppes sai kokku lepitud? Õpetajate tööülesanded on väga diferentseerunud. Ja just nimelt diferentseerimisfond on see, mis võimaldab koolipidajal diferentseerida õpetajate palka lähtuvalt tööülesannetest. Ja kuna rakendub ka karjäärimudel 1. jaanuarist 2026, siis diferentseerimisfondi vahendid on need, mis on mõeldud karjäärimudeli rakendamiseks. On kokku lepitud, et 2028. aastaks tõuseb diferentseerimisfond 24%-ni. See on kokku lepitud ka koalitsioonilepingus. 

Nüüd õpetajate alammäära tõusust. Tõepoolest, õpetajate ametiühingu ettepanek on tõsta õpetajate alammäär juba järgmisel aastal samale tasemele riigi keskmisega. See on väga suur tõus, riigieelarveliselt tähendab see üle 100 miljoni järgmisel aastal riigieelarvest. [Kui suur on] tõenäosus, et tuleks 20%-line palgatõus? Me teame, majanduskasv meil nii kiire ei tule – kui kiire ta tuleb, me täna veel ei tea, ootame suvist prognoosi – ja seetõttu ma olen ka õpetajate ametiühingutele öelnud, et väga palju sõltub õpetajate palga alammäära kokkuleppes sellest, milline on meie suvine majandusprognoos. Nagu teada, OECD täna juba tõmbas alla Eesti majandusprognoosi ja üldist maailma majandusprognoosi tervikuna. Nii et ega see väljavaade väga roosiline ei ole. 

Aga see kokkulepe, et õpetajate palga alammäär peab tõusma, on olemas, [see kehtib,] küsimus on selles ulatuses, kui palju me suudame oma majanduskasvu juures seda määra tõsta.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, tahaks loomulikult natuke konkreetsemat vastust, kui see, et [palk] tõuseb, aga kui palju, keegi ei oska öelda praegu, kas või orienteeruvalt. Ja õigluse mõttes: diferentseerimisfond ja palga alammäär on ikka kaks väga erinevat asja. Palga alammäär tähendab seda, et see jõuab põhimõtteliselt iga õpetajani, aga diferentseerimisfond, nagu te ise ütlesite, annab lihtsalt koolipidajatele võimaluse maksta kellelegi rohkem, kuid see ei tähenda seda, et saaks maksta igaühele mingi summa. Selles mõttes, kui tõuseb palga alammäär, siis see tähendab seda, et tõuseb igal õpetajal seesama baasosa, aga diferentseerimisfondi [summa kasvatamine] tähendab see seda, et väga paljud õpetajad ei saa mitte midagi [juurde]. Aga see selleks. 

Minu teine küsimus on koolitoitlustamise kohta. Me teame, et aastast 2018 pole riik oma osalust koolitoitlustamise katmisel suurendanud ühegi sendi võrra. See on jätkuvalt 1 euro päevas ühe õpilase kohta. Vaatamata sellele, et juba praeguse Riigikogu koosseisu ajal oleme kaks korda esitanud ettepaneku tõsta see 2 euroni – ma arvan, et nüüd oleks isegi 2 eurot vähe, sellepärast et inflatsioon on vahepeal olnud meeletu ja me teame, et kahe viimase aasta jooksul on näiteks toidukaupade hinnad kerkinud keskmiselt 40% võrra –, hääletas koalitsioon ikka kõik meie ettepanekud maha. Lähiajal jõuab siia juba kolmandat korda vastav seaduseelnõu – äkki seekord õnnestub, aga ma ei ole väga optimistlik. 

Minu küsimus ongi see: kas te arvate, et sellest 1 eurost piisab? Et põhimõtteliselt maksabki koolilõuna 1 euro? Ja kui teie arvates see nii ei ole, siis jällegi küsimus: kas aastal 2026 see tõuseb või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd, jällegi, ajalooarhiivide huvides püüame kuidagi ühtemoodi aru saada sellest, mis on riigi roll koolitoidu [eest tasumisel]. Kui te küsite, kas koolilõuna maksab 1 euro, siis mina ütlen, et koolilõuna ei maksa 1 euro. See 1 euro ei ole mitte koolilõunakulude katmine, vaid see on omavalitsuste toetamine koolilõunakulude katmiseks. Ehk koolilõunakulud – nii nagu ka paljud teised kooli pidamise kulud – on koolipidaja kanda. Ja valitsus või riik on võtnud ülesandeks toetada teatud määral koolilõunakulude katmist. 

On tõesti fakt, et koolilõunakulud on tõusnud. Keegi selle üle ei vaidle. Aga nii nagu on riigi rahalised võimalused väga piiratud, on ka omavalitsuste võimalused väga piiratud. Saan täiesti aru omavalitsustest, kellel on äärmiselt keeruline kasvavaid kulusid katta, mistõttu on paratamatu, et tõenäoliselt liikuda ka sinnapoole, et lastevanemate panus tuleb sisse. Meil on omavalitsusi, kus lapsevanemad panustavad koolilõuna tasumisse, ja meil on omavalitsusi, kus nad ei panusta. Riik on ka läinud oma koolides, riigikoolides nõudma lapsevanematelt panust. Koolilõuna ei ole lastele enam täiesti tasuta, puhtalt selle tõttu, et kasvavate kulude tõttu me ei suuda katta ühisest kukrust reaalseid koolilõunakulusid. Nii et ka riigikoolides peavad lapsevanemad koolilõunasse panustama.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh! Eelmisel kahel aastal on suurt segadust tekitanud pärast valimisi alustanud koalitsioonileppes olev eesmärk: õpetajate palk 120% võrreldes keskmise palgaga. Selline eesmärk võeti ja seda oli lubatud ka valimiste ajal, aga sellest jäädi järjest kaugemale. Tegelikult ei kavatsetudki või ei ole proovitudki seda lubadust täita. Uues leppes ei ole seda eesmärki ega ole kirjas ka eesmärki, et õpetajate palk võiks liikuda näiteks inflatsioonikõveraga koos. Mind huvitabki, milline teie strateegiline vaade on, sest kui seda ei ole, siis on lihtsalt oht, et õpetajate reaalpalga vähenedes me kukume läbi põranda. Me ei liigu varsti enam keskmise palgaga koos, vaid hakkame sellest oluliselt maha jääma. 

Diferentseerimisfondi kasutamine on tõepoolest planeeritud lisaks muudele kuludele vanemõpetajate, meisterõpetajate palgatõusuks, mis on seotud karjäärimudeliga. Aga nii nagu siin juttu on olnud, puudutab see 30%, maksimaalselt 35% õpetajatest. Enamik jääb sellest ikkagi puutumata ja peab lootma alammäära tõusule. 

Minu küsimus. Te olete ju ametlikult rahandusministeeriumile esitanud haridusministeeriumi taotluse järgmise aasta eelarve jaoks. Mis numbri te ministeeriumis ametlikult palgatõusu ja alammäära tõusu taotlusena sinna sisse kirjutasite? 

Ma siiski täpsustan veel seda diferentseerimisfondi tõusu [loogikat]. Tõus 24% peale on palju suurem tõus kui see, mida arvestuslikult läheb vaja õpetajate karjäärimudeli kulude katmiseks. Ehk omavalitsustele, koolipidajatele jääb oluliselt rohkem raha kätte selleks, et diferentseerida õpetajate palkasid. Ja kui omavalitsus otsustab ühtlaselt kõigile õpetajatele palgatõusu teha, siis on see igal juhul omavalitsuse õigus. Ehk selle 24%-lise palgafondi osakaalu üle otsustamise õigus on ju koolipidajal, kes ise otsustab, kuidas ta seda raha kasutab. Ja see on oluliselt suurem summa kui see, mis reaalselt ühel koolipidajal läheb vanemõpetajate ja meisterõpetajate palkade katmiseks. 

Lisataotluste ettevalmistamise faas praegu veel käib, nii et me teeme alles arvutusi. Loomulikult ei ole mitte keegi tegelikult loobunud 120%-lisest keskmisest arvestuslikust, meil on ka streigi lõpetamise kokkuleppes õpetajatega kokku lepitud, et me selles suunas liigume. Haridusministeerium teeb oma arvutused lähtuvalt sellest eesmärgist, mis oli streigi lõpetamise kokkuleppes [seatud]. See on vastus.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Vadim Belobrovtsevil ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa. Lugupeetud istungi juhataja! Mul ongi selline küsimus. Te teate paremini, mida reglement ette näeb olukorras, kus ma küsisin ministrilt väga lihtsa ja konkreetse küsimuse. Kuidas siis võiks ikkagi ministrile anda võimaluse sellele küsimusele vastata? Sellepärast, et vastates minu küsimusele, ta rääkis sellest, mis on riigi osaluse sisu ja eesmärk, ja rääkis sellest, mis on praegune olukord. Aga minu küsimus oli väga konkreetne: kas 2026. aastal see osalus tõuseb? Sellele ma kahjuks vastust ei saanud. Võib-olla on mingi viis, kuidas minister saaks ikkagi sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Jaa, neid viise on päris palju. Te saate esitada ministrile kirjaliku küsimuse. Juhul kui tegu on probleemiga ja te leiate probleemi ka selles, mis puudutab otseselt ministri võimkonda, siis te saate esitada arupärimise ja tõesti selle arutluse käigus ka põhjalikumalt küsimust käsitleda. Või siis võite tulla tagasi siia Riigikogu infotundi esitama neidsamu küsimusi. Võimalusi on teil päris mitmeid. Ma usun, et te leiate kindlasti sobiva viisi, kuidas uuesti ministrilt see küsimus küsida. Eks see ongi parlamentaarse debati osa: kui küsimusi on juurde tekkinud või te soovite midagi täpsustada, siis see võimalus on alati olemas. 

Rain Epler, me ei lähe selle teemaga edasi. Ma väga vabandan, aga meil on veel pooled küsimused käsitlemata. Tõepoolest, ärme raiskame aega protseduurikale, vaid üritame püsida sisus.

Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on Eesti inimeste toimetulek. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Ma usun, et te jagate arvamust, et kõigi inimeste vähemalt minimaalnegi toimetulek, rahvakeeli "hinge sees hoidmine", on üks osa riigikaitsevõimest. Samas, ma lugesin pingsalt koalitsioonilepingut, aga ma kahjuks ei leidnud sealt selgeid tegevusi sõnumiga, et raskel ajal ei jäeta kedagi maha ja tugevad aitavad nõrgemaid. Vastupidi, näiteks meie, Riigikogu liikmed, ja teised kõrgepalgalised saame senisega võrreldes hoopis kopsakaid maksukingitusi tulumaksuvaba miinimumi taastamise kaudu. 

Siit aga konkreetne küsimus. Mis takistab teil, teie erakonnal, koalitsioonipartneril tunnistamast reaalsust, et Eesti praegune maksustruktuur tervikuna ja ka praegused maksutõusud on pankrotis, need ei toeta majanduskasvu ega taga inimeste toimetulekut? Miks muidu me jätame inimesed lausa nälga? Nagu kuulsime, toimetulekupiiri soovite lisaeelarvega jätta tõstmata, kuigi teame, et hinnad on selle aja jooksul 20–40% tõusnud. 

Ja teiseks, mis takistab küsida meietaolistelt, kõrge palga saajatelt pisut suuremat panust õiglase astmelise tulumaksu kaudu, et sellest saadud tuluga hoida kõiki paadis, et keegi ei kukuks reaalselt põlvili, et kedagi ei jäetaks maha?

Aitäh, hea küsija! Jah, teie kolleegile Helmen Kütile vastates ja Riina Sikkutile vastates ma juba toimetulekutoetusest rääkisin. Seda ma vast kordama ei hakka. 

Need teie hinnangutest. Kõigepealt, te ütlete, et inimesed saavad kopsaka kasu – midagi sellist te ütlesite – maksuküüru kaotamisest ehk sellest Isamaa ja Keskerakonna ja vist ka sotsiaaldemokraatide ühisest astmelise tulumaksu kaotamisest 2026. aasta alguses. Vastab tõele. Vastab tõele! Teie kolleegid siin uksepoolsetes ridades üritavad rääkida, et sellest mingit kasu ei tule. Tõepoolest, vastab tõele. Ja seda saab igaüks sellestsamast maksukalkulaatorist järele vaadata, ligikaudselt keskmise palga teenijale tähendab see tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni umbes 1500 euro lisandumist aastas. Nii et seda saab igaüks vastavalt iseenda sissetulekule hinnata. Seda esiteks. 

Teiseks, te ütlete, et Eesti riik on pankrotis. "Pankrot" on väga tugev termin, väga laetud termin. Võin öelda, et Eesti riik ei ole pankrotis. Eesti riigi rahaasjad on hoitud. Jah, mööname, meil läheb rohkem raha välja, kui me maksudena kokku kogume. Eesti Panga president Madis Müller on seda kirjeldanud piltlikult nii, et kui 100 eurot tuleb Eesti riigikassasse, siis välja anname defitsiidi korral näiteks 103 või 104,5 või kui palju iganes see defitsiit parajasti on. Ja täpselt nii ka on. Teisest küljest suureneb defitsiit. See küll mitte ei suurene, vaid defitsiit oma olemuses tähendab seda, et sellesama rahaga majandust elavdatakse ja samas hoiab see majandust teatud tsükli käimas, kui ajad on keerulisemad. 

Nüüd maksukoormuse vastavusest majandusele. Ilmselt ei ole teile saladus, et nüüd, kui teie erakond on valitsusest lahkunud, hakkab maksukoormus ja maksusüsteem oluliselt rohkem vastama ettevõtluse ja jõukuse loomise printsiipidele. See tähendab seda, et parlamendis on ka praegu menetluses eelnõu – ma ei tea, kuidas te kavatsete selle puhul hääletada –, millega me ettevõtte kasumimaksu kaotame. Ja see tähendab seda, et Eesti ettevõtted on tublid, õigemini ettevõtetes töötavad tublid mehed ja naised ning ettevõtted on viimastel aastatel väga palju investeerinud näiteks teadus- ja arendustegevusse, kõrgema lisandväärtusega tootmistesse, ja nii edasi. Kasumimaksu kaotamine aitab neil kindlasti teha väärtuslikke investeeringuid kõrgema lisandväärtuse ehk kõrgema jõukuse loomisse. Ma pärast jätkan [vastamist] hea meelega.

Suur tänu! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Palun ärge väänake minu sõnu, ma ei ole poole sõnagagi öelnud, et maksuküüru kaotamine oleks nagu mingi suur kingitus. Vastupidi, ma ütlesin, et kõrgepalgalistele ei oleks vaja nii-ütelda maksuvaba miinimumi kaotamist. On väga mõistlik maksuküür mingis osas ära kaotada, aga teises osas mitte. 

Aga ma küsiks ikkagi edasi laiemalt. Samuti ei öelnud ma seda, et Eesti riik oleks pankrotis. Ma ütlesin, et praegune maksusüsteem, mida Reformierakond on aastaid ehitanud, on paraku praeguses kriisisituatsioonis pankrotis ja varem või hiljem tuleb meil kõigil – ka teil – seda tunnistada. Ehk siis need maksutõusud enam ei tööta praegu ja teistpidi ei taga ka seda majanduskasvu, mis teisest otsast võimaldaks pisut toimetulekut parandada. 

Laiemalt ongi minu küsimus selline: millal ikkagi see arusaam teile, valitsusele [pärale] jõuab, et me peame tegema riigina muutuse? Lepime selle omavahel kokku, et need asjad, mis töötasid võib-olla 10–15 aastat tagasi, praegu enam ei tööta, nüüd tuleb võtta teine suund ja küsida raskel ajal abi nendelt, kellel [seda anda] on. Ma usun, et Eesti rahvas saab väga hästi aru, et need kellel on, peaksid olema valmis pisut teisi aitama. Miks te selle vastu seisate?

Aitäh! No mina olen valmis kuulama kõiki argumenteeritud debatte. Ma olen alati öelnud, et kõik argumenteeritud ettepanekud on teretulnud. Kui teil on ettepanekuid, siis kindlasti kuulan, kuid see ei tähenda, et ma nendega tingimata nõustun. Mul on õigus oma arvamusele nagu teilgi. 

Ma nüüd ikkagi veidi parandaks. Seesama Isamaa, Keskerakonna ja teie erakonna ehk sotsiaaldemokraatide ühine astmeline tulumaks, mida lihtsuse huvides maksuküüruks kutsutakse – selle kadumine 2026. aastal tähendab, et kõigil tõuseb järsult tulumaksuvaba miinimum 700 euroni. See tähendab seda, et inimeste kätte jääv raha[summa] kasvab. Te ütlete, et need on jõukad. Aga vaatame seda lähemalt: see tegelikult on ju keskklass, need on needsamad õpetajad, politseinikud ja päästjad. Kui see on sotsiaaldemokraatide maailmas jõukuse määr, siis ma arvan, et me oleme ilmselt erineva majandusliku lähenemisega. Need on Eesti inimesed, kes teevad iga päev hoolega oma tööd, pühendumuse ja kutsumusega, keda aga lihtsalt karistatakse kõrgema maksumääraga, sest vahepeal on tehtud mingisugune astmelise tulumaksu katsetus, mis täitsa selgelt on ebaõnnestunud. See tuleb ära kaotada. Ja me kaotame selle ära. 

Teiseks, mis puudutab majandusloogikat, siis teie ütlete, et see ei tööta. Eesti maksusüsteem on, võib-olla panen aasta-paariga mööda, juba 10 või 11 aastat valitud ettevõtlus- ja majandusmaailmas maailma parimate maksusüsteemide hulka. Esimene kord, kus see võib-olla oleks võinud olla keerulises olukorras, oli seesama teiega sündinud ja teile ideoloogiliselt lähedal olev idee, et ettevõtteid tuleb täiendavalt kasumimaksuga maksustada. Seda ei ole sotsiaaldemokraadid kunagi varjanud. Ja ma austan seda. Veel kord: kõigil on õigus erinevale arvamusele. Mina arvan, et see nii ei peaks olema, teie arvate, [et peaks]. Arusaadav. Aga selle me nüüd tühistame. Nii et ma ütlen, et Eesti ettevõtluse maksusüsteem saab tõenäoliselt juba jaanipäevaks taas sellekssamaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks.

Seal kõrval me tühistame veel – see puudutab just väiksema sissetulekuga inimesi ja on sotsiaalselt ka õiglane – esimesest eurost [makstava] tulumaksu. See puudutab väiksema sissetulekuga inimesi ja pensionäre, nende [toimetulekule] oleks see mõjunud kõige rohkem. Lisaks leevendame automaksu mõju lastega peredele – neile, kellel on alaealised lapsed ja kellel on paratamatult suurem liikumisvajadus. Eriti siis, kui sa elatakse kohas, kus ühistransport ei ole nii ladusalt korraldatud või parajasti ei käi pidevalt, on sul paratamatult vaja rohkem autotransporti teha. Samuti tuleb erinevate M- ja N-kaubikute ühtlustamine, mis aitab puuetega inimesi ja nende sõidukite kasutajaid. Ja maksukoormuse numbrid: võin lühidalt öelda, et sellel aastal on see 36,8%, järgmisel 35,6% ja 2029. aastal 35,1%. Maksukoormus Eestis langeb.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Esmalt, valitsuseaegse pinginaabrina ma siiski täpsustaks, et Anti Allas kindlasti ei öelnud seda, mida te tõlgendasite maksuküüru ja astmelise tulumaksu teatud võrdlusena või meie nägemusena. Nii see kindlasti ei ole. Olgu see üheselt ja selgelt välja öeldud. 

Te mainisite, et te olete päris palju Eestis ringi liikunud. Olen ka ise näinud teie postitusi ja neid asju. Kindlasti olete kuulnud ka inimeste tagasisidet selle kohta, mis puudutab meie toimetulekut, meie inimeste hakkamasaamise võimet. Koalitsioonilepingust on päris palju räägitud ja seal on mitmeid punkte, mis kindlasti on lootustandvad, aga selleks tuleb veel teatud sammud astuda – ootame ja vaatame. 

Aga mul on küsimus selles vaates, et kindlasti nende kuude jooksul, kui koalitsioonilepingut kokku pandi, oli ju [arutelu all] väga palju erinevaid ideid ja ettepanekuid Eesti inimeste toimetuleku parandamise kohta. Mis oleks need konkreetsed ideed, mida teie näiteks soovisite toimetuleku parendamiseks sisse panna, aga mis sinna ei mahtunud? Ja kui ei mahtunud, siis mis oli see põhjus, miks need ei saanud koalitsioonilepingu osaks?

Aitäh, hea pinginaaber valitsuse aegadest! Ma ei tahtnud Anti Allase suhtes kuidagi ebaõiglane olla, lihtsalt pidin selle ära parandama, sest muidu jääks mulje – teie kolleegid siin on ka aeg-ajalt sellist muljet loonud –, et maksuküüru kaotamine soosib jõukamaid. Seda Anti Allas ikkagi ütles, selline viide oli. Võib-olla sain valesti aru. Aga vaadake, see puudutab ikkagi õpetajaid, politseinikke ja päästjaid. Räägime sellest nii, nagu see on. Ja keskmise palgaga inimesele, veidi üle 2000 euro palka saavale inimesele tähendab see umbes poolteist tuhat eurot aastas kätte – et oleks orientiir olemas. 

Kindlasti on peaministril erinevaid unistusi, mida igas koalitsioonileppes ei õnnestu realiseerida. Aga ma ütleks, et see valitsus, nagu ma siin enne juba kirjeldasin, on eri valitsuste võrdluses väga lühikese ajaga teinud väga suure hulga otsuseid, mida ma tegelikult tahaksingi teha. Nii et mulle tegelikult täitsa see valitsus meeldib. Üllatav, aga nii on. 

Vaatame seda, kuidas me oleme suutnud käima saada [bürokraatia vähendamise] – Eesti riigi tippettevõtjad on appi tulnud bürokraatiat kaotama –, mis on Eesti 200-le ja minule südamelähedane asi. See toimib väga hästi, veebileheküljel valitsus.ee on üle saja erineva õigusakti, erineva normi ja bürokraatliku ettevõtmise, mille me oleme juba suutnud ära kaotada. Ja neid asju tuleb järjest juurde. Me kavatseme samas tempos jätkata, me ei anna kuidagi selles järele. 

Teine asi – ma tunnistan, et ega see pole ju kuidagi häbiasi ja sotsiaaldemokraatidele ei ole see ilmselt tänaseks enam saladus –, eks minu südant kriipis küll see, et sotsiaaldemokraatidega koos me pidime muutma ettevõtete tulumaksu süsteemi, mis Eestis on ju suunatud jõukuse kasvule. Me pidime tegelikult jooksvat kasumit maksustama. See ei ole edukas, kuna Eesti üks müügiargumente on just seesama maksusüsteem, mille järgi tegelikult maksustatakse ettevõtet raha väljavõtmise hetkel, [ettevõttes hoidmine] laseb rahal kasvada. Ja see on suunatud just sellele, et Eestis jõukus kasvaks ja [et siia] investeeritaks. Nüüd me saame [süsteemi] selle mõistlikuks tagasi teha. 

Ja kõik needsamad otsused, mis puudutavad ka muu hulgas näiteks lastega peredele automaksu leevendust, puudega inimestele automaksu leevendust, on sellised asjad, mis mulle meeldivad. Nii et ma ei saa öelda küll, et selles koalitsioonileppes oleks liiga vähe neid asju, mis on olnud minu unistused. 

Ja ütleme nii, et kui hiljem mõõta, ma arvan, et selle valitsuse üks oluline mõõt ka tulevikus on ja selle parlamendi üks oluline mõõt ka tulevikus on see, kas me kolm, viis või seitse aastat hiljem saame öelda, et meie järeltulijatel – kas järgmistel valitsustel või meie lastel – on Eestis rahulik elada, kas me tegime kõik selleks, et Eesti riik oleks kaitstud. See on kõige olulisem absoluut, mille eest me seisame.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on Rail Baltic. Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Kas Rail Balticu raudteed mööda saab 2030. aastal sõita rongiga Tallinnast Varssavisse?

Mina teen kõik selleks, et saaks.

Nüüd ma pean tegema Rain Eplerile komplimendi. Meie kodu- ja töökorra seaduse § 146 lõige 4 ütleb väga selgelt, et küsimus peab olema lühike ja võimaldama lühikest vastust. Nii küsimus kui ka vastus – tunnustus ka härra peaministrile! – olid tõepoolest meie kodu- ja töökorra seaduse kohased. Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, kõigepealt aitäh komplimendi eest! Kuigi pean teile tegema vastu märkuse. Ma kasutan aega, mu järgmine küsimus on ka lühike. Te mulle protseduuriliseks sõna ei andnud, aga näete, jälle kasutate enda võimupositsiooni, et ise protseduuriliselt sõna võtta. 

Aga nüüd lähen asja sisu juurde. Peaminister, küsimus otseselt ei olnud selle kohta, mida teie teete. Küsimus oli sootuks veel lihtsam: kas saab sõita Varssavisse või ei saa? Seda täpsustuseks. 

Riigikogus käis hiljaaegu külas kolleeg Läti parlamendist, kes väga kindlalt väitis, et see ei ole võimalik, sest Läti lõigul on maid omandamata, projekteerimist ei ole tehtud paljudel lõikudel ja nii edasi. Aga see ei olnud veel küsimus. Nüüd tuleb lihtne küsimus: kas see Läti parlamendiliige valetas meile, et Läti lõik ei saa valmis?

Suur tänu! Enne, kui te vastate, härra peaminister, Rain Eplerile lihtsalt kommentaariks: me astume siin kõik koos samme parlamentaarse kultuuri parandamiseks. Aga palun, härra peaminister!

Aitäh, hea parlamendi esimees! Aitäh, hea küsija! Minagi tunnustan kõiki, kes parlamentaarset kultuuri muudkui parandavad. Kohe tuleb suvi ja sügisel paraneb see jälle kindlasti edasi. 

Mis puudutab Rail Balticut, siis kuna te küsisite pikemalt, ma vastan nüüd ka veidi pikemalt. Rail Baltic on ülioluline taristuühendus, Eestil on olnud juba Lennart Mere ajast unistus, et meil oleks kvaliteetne ühendus Euroopa südamesse. Ka kuuluvus ruumilises mõttes on ülioluline – et meie kaubavahetus ei oleks mitte itta, vaid põhjast lõunasse, see on soomlastele oluline ja ka poolakatele oluline. Nii Euroopa riigijuhid kui ka, võin kinnitada, Eesti valitsus, peaminister, taristuminister ja kõik ministrid, kelle valdkonda see puudutab, ning Rail Balticu eest vastutavad inimesed teevad kõike selleks, unustamata ka erasektorit, [teevad oma parima], sest Eestis, oleme siiski ausad, meil ei ole kombeks ennast kiita, aga me oleme Rail Balticu ehitamisel küll kõige tublimad. Kolmandik trassist on juba ehituses. 2026. aasta lõpuks on peaaegu kogu trass erinevate töödega kaetud. 

Hiljuti toimus meil kolme Balti riigi peaministrite kohtumine. Seal Leedu kinnitas, et nemad jõuavad õigeks ajaks valmis, ja Läti peaminister kinnitas nii minule kui Leedu peaministrile: ta teeb kõik selleks, et põhitrass saaks õigeks ajaks valmis. Ta möönab, et see on raske, see on keeruline, see on väga suur objekt, mis nõuab palju raha. 

Meie aitame kaasa sellega, millega suudame. Ja naljaga pooleks, aga võib-olla ka mitte tingimata naljaga pooleks, ma pakkusin, et kuna Eesti poolel me suudame seda ehitada pea kaks korda odavamalt ja oluliselt kiiremini, siis kui nad peaksid meie abi vajama, ma olen kindel, et meie Rail Balticu ettevõtted, eraettevõtjad, on nõus seda andma – loomulikult nende kulude ja kirjadega. 

Nii et veel kord kinnitan: kõik, kes asjasse puutuvad, teevad selleks kõik, et see valmis saaks. Ja meie Eestimaal teeme selle, mille eest me saame vastutada, ehk Eesti trassi kindlasti ära. 

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Ilusat Eesti lipu päeva kõigepealt! Ja tõepoolest, tükk aega Eesti liputeemaks on olnud Rail Baltic. Loodame, et see tõepoolest õnnestub ja saab lõpuks saab valmis ning et inimesed näevad selles tulevikus mobiilsuses suurt võitu, ja mitte ainult inimesed, vaid ka ettevõtted. 

Samal ajal me teame, et sõjalise mobiilsuse raha on tulemas Euroopast, ka riigieelarvesse, et meie taristuid parandada, ka selleks, kui peaks olema hädavajadus sõjaväge liigutada, evakuatsiooni korraldada. See on reaalsus, millega me peame tegelema. 

Ma saan aru, et üks objekt, mis läheb plaanipäraselt töösse, on Papiniidu sild. Samal ajal seal kõrval on ära projekteeritud ka Rail Balticu sild kahe eraldi sillana. Ma mäletan, et omal ajal see oli üsna suur teema Pärnu linna sees, sellepärast et seal on kõrguste vahe, ja kui Rail Balticu silda planeeriti, siis see tekitas eraldi väga kõrge mulde ühe Raeküla ristmiku peale, mis omakorda tekitas järjekordse probleemi. Alles hiljuti kohtusime. Võib-olla see on ka üks koht, kus uuesti sõlmena vaadata üle ja projekteerida maanteesild ja raudteesild koos. Võib-olla see on ka üks kokkuhoiukoht, kus Rail Balticus on võimalik saada säästu, sest eraldi tegemine tegelikult [ei ole mõistlik]. Papiniidu silla vajadust toona ei nähtud, eks ole, ja ka rahalisi vahendeid ette ei nähtud maantee silla kontekstis. Äkki valitsus võiks selle korra ette võtta ja vaadata selge pilguga üle?

Jah, aitäh, hea küsija! Ma võtan selle mõttekäigu kaasa ning edastan asjaomastele, kes tegelevad maanteede ja sildade projekteerimisega. Valitsus, nagu te teate, teeb suuri otsuseid, mis puudutavad ajakava, rahastust ja kõike muud. Konkreetsete üksikobjektide üle otsustavad eeskätt taristu valdajad näiteks kas Transpordiametis või Rail Balticus. Ma annan neile kindlasti selle mõtte edasi. Kui on hea idee, siis loodan, et nad kasutavad seda. Aga nad ise otsustavad.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kaheksas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teema on taristuinvesteeringud. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mõneti üllatav teema on taristuinvesteeringud kultuuris ja spordis, aga tegelikult ju nii on, et taristuga seal on lahutamatu osa. Eesti keeles on sihuke vanarahvatarkus, et rege rauta suvel ja vankrit talvel. Kohe-kohe toimub Alutagusel rattamaraton, saabuval nädalavahetusel, aga me teame, et ka meie suur spordikultuurisündmus Tartu suusamaraton toimus see aasta Alutagusel, kuna lumeolud olid sellised, nagu nad olid. Käisin ise hiljuti Alutagusel. Alutaguse on üks selline omavalitsus, kes peab tervisespordikeskust omavahenditest 100% ja ka Jõhvi vald, tegelikult linn tuleb appi. 

Ja omakorda on küsimus selles, et kui üle Eesti meil tervisespordikeskused on loodud sihtasutuse mudeliga, kus on riik ja kohalik omavalitsus koostöös toimetamas. Tegelikult me näeme, et võib-olla ühel hetkel ongi meie traditsioonilist suusavõistlust vaja pidada kuskil mujal, kui senini harjumuspäraseks saanud asukoht. Kas võiks korra tõsta teemaks Alutaguse loo ja selle läbi analüüsida? Tegemist on looduskaitsepiirangutega alaga, seal kõrval on tegelikult ka RMK maad, kus tegelikult ka sedasama suusamaratoni külastajate parkimist korraldati, sest looduskaitsealadel seda teha ei saa, parklaid sinna rajada ei saa. Äkki võiks riik ja kohalik omavalitsus selles Ida-Viru piirkonnas korra maha istuda ja mõelda, kas ka seal oleks võimalik juurutada seesama mudel? Tegelik elu näitab, et vajadus selle järele on olemas.

Aitäh, hea küsija, selle küsimuse eest! Alutaguse infoga Kultuuriministeerium nii täpselt kursis ei ole. Läbi spordiosakonna olen uurinud Jõulumäe ja Tehvandi investeeringu- ja tegevustoetustega seoses ka teisi piirkondi. Mingisuguseid küsimusi Kultuuriministeeriumile või initsiatiivi Alutaguselt me tänaseks saanud ei ole. Küll aga ei tähenda see seda, et häid ettepanekuid ei võiks arutada. Lihtsalt uute sihtasutuste moodustamine on praeguses eelarveolukorras äärmiselt keeruline. Ma vaatan näiteks investeeringuid Jõulumäele ja Tehvandile. Ütleme, et alates aastast 2023 kuni käesoleva aastani on investeeringud eelarvenappuse ja pingelise olukorra tõttu vähenenud. 

Küsimus on selles, kui palju riik jõuab üldse sihtasutusi eri paikades üleval pidada ja millised on nende sihtasutuste ülesanded, mis asutaja on neile andnud. Aga loomulikult saan aru, et Alutaguse oli valmis Tartu maratoni enda juurde võtma ja selle seal teostama. Loomulikult on Ida-Viru piirkond saanud justkui mingisuguse sellise suunise, et sporditaristut rajatakse ja arendatakse seal eri linnades väga intensiivselt. Kohtla-Järve, Jõhvi ja nii edasi. See võib-olla ei ole üldse halb mõte, aga laseks spetsialistidel ja asjaosalistel seda välja pakkuda. Meie oleme küll avatud, aga ütleme nii, et ma suhtuksin ettevaatlikult ennekõike lubaduste andmisesse.

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Teise küsimusega hüppaks tagasi Tartusse – ka kultuuriteema, pikalt ette valmistatud teema, kultuurikeskus Siuru. Täpselt nii on, et raha eriti millekski ei jätku, aga teemana üleval on olnud ja kultuurkapital on ka teinud selle otsuse ära, et Siuru keskust võiks rahastada. Samal ajal, olen kuulnud, et Tartu linnal oma panuse panemise osas on keerukusi – no kellel ei oleks, kõigil on praegu rahaliselt raske, eriti kui on vaja samal ajal koolivõrku korrastada ja teha valikuid omavalitsuse sees. 

Aga mulle on jäänud [kõrvu] kõlama see, et kesklinna selle keskuse alla peaks tulema ka varjend. Kuskilt jäi kõrvu, et ka meie kaitserahastusest, täiendavast, olgu sõjalise mobiilsuse rahastu või mis tahes muu, plaanitakse minna Tartule appi seda varjendit ehitama, et Süku saaks siis lõpuks valmis. Ei tea, kuidaspidi, kas eesmärk pühendab abinõu või vastupidi. Kas te oskate seda poolt ka kommenteerida? Kas laiapindse riigikaitse rahastu liigub samm-sammult ka riigi kultuuriobjektidesse?

Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus on väga kohaliku omavalitsuse spetsiifiline. Laiapindse riigikaitse investeeringutest mulle teadaolevalt Siuru varjendi jaoks raha küsinud ei ole. Aga seda peab täpsustama. 

Lihtsalt tuletan meelde, et kui Siuru leping sõlmiti, Tartu Südalinna Kultuurikeskuse arenduse ehituse rahastamiseks, siis oli aasta 2022 ja sellel hetkel veel varjendiks vajadust ette ei nähtud. See vajadus on tekkinud nüüd hiljaaegu. Ja mis puudutab ehituslepingut kultuurkapitaliga, siis kulka rahastus suureneda ei saa. Suurenemise kokkulepe on ainult selles osas, mis puudutab ehitushinnaindeksit. Aga eraldi varjendi jaoks kulkassse pöörduda ei saa. Küsimus, kas seda rahastatakse laiapindsest riigikaitsest või mujalt, Kultuuriministeeriumi haldusalasse ei puutu, see on väga konkreetselt siiski KOV-i valdkond. Võib-olla te saate siis kohaliku omavalitsuse, Tartu linna käest seda küsida täpsemalt. 

Kordan veel üle: mulle teadaolevalt ei ole praegu laiapindsest riigikaitsest varjendiks raha planeeritud, aga võin teie heaks seda täpsustada.

Suur tänu! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on haridusvõimaluste kooskõlla [viimine] ettevõtluse vajadustega. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Aasta-aastalt investeerib Eesti riik maksumaksja raha haridussüsteemi, mis toodab tuhandeid kraadidega noori, kelle teadmised aga tihti ei vasta tegelikule tööturunõudlusele. Meil on inseneride ja tehnikute puudus, kuid ülikoolidest tulevad tihtipeale inimesed, kelle diplomiga pole tööandjal eriti midagi peale hakata. 

Kuidas te kommenteerite seda, et haridusvõrk pole siiani ettevõtluse vajadusega kooskõlla viidud? Millal tekib olukord, kus kutseharidus ja rakenduskõrgharidus on esmatähtsad? Sest just need võiksid lahendada Eesti tööjõupuuduse ja anda võimaluse loobuda plaanitava uue sisserändekvoodi 4000-ni tõstmise vajadusest.

Aitäh selle küsimuse eest! Alustaksin kõrgharidusest. Ühesõnaga, kui ma nüüd küsimusest õigesti aru saan, siis küsimus ei ole haridusvõrgus, vaid küsimus on õppekavades. Meil on eesmärk suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu, see on riigi strateegiline eesmärk, mis on võetud juba 2021. aastal riikliku strateegiaga "Eesti 2035". Kõrgharitute osakaal on meil praegu 43% vanusegrupis 20–34, eesmärk on suurendada see 45%-ni. See kasv tuleb valdavalt rakenduskõrghariduse suuna laiendamisest. Rakenduskõrghariduses on võetud suund tervisevaldkonna ja tehnoloogiavaldkonna õppekavade ja õppekohtade suurendamisele. 

Kutsehariduse reform, millega on algust tehtud sellel õppeaastal ja mis tuleb nüüd 1. septembrist 2025, avaneb 13 uut õppekava kutsekeskhariduses ehk rakendusgümnaasiumis, mis on valdavalt seotud inseneeria- ja tehnoloogiavaldkonnaga. Need on mõeldud põhikooli lõpetajatele selleks, et nad omandaksid gümnaasiumihariduse koos vastava kutsega. 

Me oleme kutsehariduses üle läinud OSKA raportite põhisele koolitustellimusele. Kahjuks senimaani see nii ei olnud. Aga OSKA raportite põhine koolitustellimus tähendab ka seda, et vähendatakse – juba on haridusministeerium saatnud koolidele sellekohase suunise – koolituskohtasid nendel õppekavadel, kus OSKA raporti järgi tööjõupuudust ei ole, nagu aianduse, linnaarhitektuuri, maastikuarhitektuuri, mesinduse, kunsti, käsitöö ja mööblirestauraatori oma, ning suurendada vastuvõttu nendel erialadel, kus OSKA raporti järgi on tööjõuvajadus suur, näiteks on tarvis puidutööpingioperaatoreid, metallitööpingioperaatoreid, laotehnikuid ja hooldustöötajaid. 

Nii et me oleme kutsehariduse reformiga, mida me poolteist aastat tagasi algatasime, jõudnud tänaseks sellisesse faasi, kus algavast õppeaastast käivituvad reformiga kaasas käivad muutused. Loodetavasti on kutseharidus oma tellimuselt palju rohkem kooskõlas tööturu vajadustega.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Eestis on sadu tuhandeid tööealisi inimesi, kelle oskused ei vasta tööturu nõudmistele. Paljud neist sooviks ümber õppida. Töötukassal tuleks muuta oma tegevus eesmärgipärasemaks, tööotsijad tuleks suunata tõhusale ümberõppele, sest neist üle 60 000 töötu hulgast võiks ju leida 4000 inimest, kes tahavad ümber õppida, siis meil ei oleks vaja kvoote kordades kasvatada. 

Milline on teie koostöö töötukassaga, kui seda üldse on? Praegu on neil päris tugev juht. Kuidas nemad suunavad inimesi ümberõppele ja kas neil on tihe koostöö haridusministeeriumiga?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga-väga õige küsimus. Kui ma nüüd ei eksi – kuna ma Töötukassa tegevuse eest ei vastuta, mul nii põhjalikku informatsiooni ei ole –, siis inimeste ümberõppele või täiendõppele suunamine käib läbi Töötukassa konsultandi, kes inimesega vesteldes ja nende oskusi analüüsides annab soovitusi, millise koolituse inimene võiks läbida. Ehk tööandja esitab Töötukassale tellimuse. Nii et on kaks erinevat viisi: koolituskaardi ja tööandja tellimuse kaudu. Ja valdavalt juhib seda protsessi Töötukassa konsultant. 

Nüüd, homme on meil tegelikult valitsuskabinetis see teema arutelul, sellepärast et OECD tehtud täiskasvanute PISA-uuring – PISA-testi teadupärast ei tehta mitte ainult noortele, vaid tehakse ka täiskasvanutele, mõõdetakse täiskasvanute funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja adaptiivset probleemilahendusoskust – viis Eesti küll kõrgele tasemele, me oleme maailmas kuuendad täiskasvanute oskuste taseme poolest, meist eespool on Põhjamaad, aga me oleme kuuendal kohal valdavalt tänu kõige nooremale põlvkonnale ehk tänu 16–25-aastaste oskuste tasemele. Mida vanem on täiskasvanute eagrupp, seda madalamaks üldised oskused lähevad.

Suunis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Töötukassale on see, et täiskasvanute koolituste tellimise planeerimisel tuleks tõepoolest lähtuda sellestsamast täiskasvanute PISA-uuringu tulemustest, sest inimestel on vaja baasoskusi, mis neil praegu puudu on. Neil on vaja sõna otseses mõttes matemaatilist kirjaoskust, adaptiivset probleemilahendusoskust, tehnoloogia kasutamise oskust ja digipädevust, mis tänapäeva tööturul on väga kõrgelt hinnatud. Nii et Töötukassale läheb siit siiski suunis, et nad peavad oma koolitustellimuse ümber kujundama lähtuvalt sellest, millised on need reaalsed oskused, mida tööturul on vaja.

Aitäh! Ja kuna lisaküsimuse taotlust kelleltki teiselt ei ole, siis, Vladimir Arhipov, te saate võimaluse esitada ka lisaküsimuse.

Teema jätkuks esitan veel ühe küsimuse. Kas ministeeriumil on ka plaanis luua tingimusi, et Eestis saaks hakkama omaenda tööjõuga, nii et me ei sõltuks mujalt toodud inimestest?

Jaa, aitäh, selle küsimuse eest! Ma siiski nii optimistlik ei ole. Isegi kui me jõuame kutsehariduse reformiga sellesse faasi, kus igal aastal saavad praegusega võrreldes 1200 noort inimest rohkem kvaliteetset oskustööjõu haridust, on meil puudujääk oskustööjõust sellegipoolest väga suur. Ehk siis meie majanduse kasvupotentsiaal on kordades suurem kui meie inimressurss, mis suudab seda kasvupotentsiaali juhtida. Nii et meie hinnangul on nii, et kuigi me suudame kutsehariduse reformi ja oskuste kasvatamisega tuua tööturule praegusega võrreldes juurde umbes 1200 noort, kes muidu jääksid põhiharidusega ja ilma oskusteta, ei ole see piisav Eesti majanduse kasvupotentsiaali mõttes.

Suur tänu! Lõpetan tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Kümnes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Me loeme ajakirjandusest ja kuuleme ka ministrite käest, näiteks härra Keldo on käinud meile rääkimas seda, et Eestis on väga suur tööjõu vajadus, meil on vaja spetsialiste. Ja neid spetsialiste tuuakse meile muuhulgas sellistest riikidest nagu Kesk-Aasias Usbekistan ja mõned teised. Samal ajal me näeme, kuidas meil peaaegu et glorifitseeritakse ajakirjanduses seda, kui noored pered kolivad ära kusagile Hispaaniasse või mõnda veel eksootilisemasse kohta. Samal ajal oleme me enneolematult keerulises julgeolekuolukorras, kus tegelikult peaks kogu meie rahvas olema ühel meelel selles suhtes, et Eestist ei minda praegu ära, see oleks Eesti hülgamine saatuslikul hetkel, ja et Eestisse ei [tuleks] lasta inimesi, kes võivad olla ohtlikud meie julgeolekule. 

Minu küsimus ongi selline: kuidas teie näete seda olukorda, et meil oma inimesed kipuvad lahkuma ja me püüame neid asendada immigrantidega meile kultuuriliselt võõrastest, aga võib-olla ka julgeolekuliselt ohtlikest piirkondadest? 

Aitäh! No ma ütleksin niimoodi, et kui te vaatate kitsalt majandusprismat, nagu te vaatasite korraks, siis Eesti majandushuvi kindlasti on anda Eesti inimestele võimalikult head ja kõrged kutseoskused mis tahes alal tegutsemiseks, et oleks võimalik kõrge lisandväärtusega jõukust kasvatada, nii oma ettevõttes kui ka mis tahes palgatööd tehes. Selles pole ju midagi eripärast, selle nimel kogu haridussüsteem käsikäes ettevõtlusega Eestis ju töötab. Seda esiteks. 

Teiseks, Eestisse tuuakse küll oskustööjõudu, aga seegi ei ole teab mis eriline sündmus tänapäeval. Eestis eelmisel aastal see kvoot, mis meil oli, isegi ei täitunud, majandustsükkel oli selline. Nüüd, kui majandus hakkab kasvama, see on kasvutsükli alguses – loodetavasti on nii, et isegi kui majandus kasvab algul aeglasemalt, siis hiljem kiiremini –, on tõenäoliselt vaja ka rohkem teatud oskustega töötajaid, keda meie haridussüsteemist ei tule. See süsteem iseenesest on kaunis lihtne, umbes kaks kolmandikku lisatööjõust või oskustööjõust tuleb meile praegu erinevate erandite kaudu.

Ja tulevikus peaks olema nii, et Siseministeerium, tuginedes OSKA raportile, mille teeb Kutsekoda – see on väga laiapõhjaline organisatsioon, nad on üle paari aasta neid raporteid teinud, saate veebist vaadata –, ütleb, millistele erialadele meil töötajaid juurde on vaja, kas teatud pingioperaatoreid, konstruktsioonide kokkupanijaid või keda iganes parajasti vaja on. Siis on võimalik oskustööjõudu selle klausli alusel, oskustööjõu erandi alusel tuua.

See ei ole kuidagi lihtne ega bürokraatiavaba protseduur, nii et tihtipeale on esimene valik, nagu Eesti ettevõtjad kirjeldavad, ikkagi Eestist tööjõu otsimine ja tööjõu kasutamine. Eesti inimesed saavad ikkagi kõik tööd. Ja mida paremad oskused meie oma Eesti inimestel on, seda kiiremini me riikide majanduse konkurentsis jõukuse poole liigume. See peaks olema ju ometi kõigi ühine eesmärk. Seda esiteks. 

Teiseks, oskustööjõud versus näiteks madalama kvalifikatsiooniga tööjõud. Loomulikult, eesmärk on ikkagi pürgida selle poole ja seada siht, et me toomegi neid, kellel on spetsiifilised oskused ja keda meie koolidest ei tule. Nende taust on ka kontrollitud. Sisesüsteem suudab teha taustakontrolli, nii et siia tuleksid inimesed, kelle tausta me teame, kes tulevad siia tööd tegema, konkreetse eesmärgiga.

Kindlasti ei ole majanduses vaja minevate oskustöötajate toomine siia kuidagi vastuolus Eesti inimeste jõukuse kasvu või turvalisusega. Vastupidi, teatud oskuste olemasolu aitab ka meie inimeste jõukust kasvatada. 

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! No ma ei küsinud niivõrd tööjõu seisukohast, kuivõrd ma küsisin ikkagi julgeoleku seisukohast, sest nii palju, kui mul on olnud kontakte meie julgeolekuasutuste esindajatega, nad ütlevad, et neil on protsess kontrolli alt väljumas. Nad ei suuda kontrollida kõiki neid – no lausa masse ei saa öelda, aga on ikkagi väga arvukalt inimesi –, kes meil siin pendeldavad nii hooajaliste töölistena, lepinguliste töölistena, renditöölistena kui ka muul moel. 

Sellel on väga selge julgeolekuline aspekt. Kui me räägime ka näiteks islamikogukondadest, siis nende puhul on ju väga selgelt näha, Lääne-Euroopa praktika põhjal, et nad moodustavad kultuuriliselt võõraid rühmitusi riigis, nad ei integreeru. Isegi kui nad kuskil keele selgeks õpivad, näiteks Rootsis või mujal, siis see ei tähenda veel nende integreerumist – nad elavad paralleelmaailmades, nad korraldavad igasuguseid ekstsesse, tänavarahutusi ja terroriakte. See on siseturvalisuse küsimus.

Aga minu küsimus oli laiem. Kuidas meil ikkagi üldse on niisuguse suhtumisega, kui noored inimesed ütlevad, et nad ei taha enam ennast Eestiga siduda ja tahavad Eestist ära minna, mujale, sest seal on paremad palgad, seal on inimlikum suhtumine ja seal on parem kliima? Meil tekib olukord, kus Eesti rahvas vahetataksegi välja.

Ja need niisugused manipulatsioonid siin statistikaga, et meil on ainult nii vähe mingi kvoodi alusel tulnud – no see kõik ei pea ju paika. Meie lõunapiir on sama hästi kui täiesti kontrollita. Teistest Euroopa Liidu riikidest võib meile tulla inimesi sisse ilma igasuguste piiranguteta, tuleb ka inimesi kolmandast maailmast, nad tulevad teiste riikide kaudu Eestisse. 

Nii et küsimus on ikkagi väga tõsine: keda me siis ühel hetkel kaitseme? Keda Eesti poisid lähevad kaitsma ühel hetkel, kui tõesti peaks tekkima …

Aitäh! Teie aeg! 

… idanaabriga konflikt? Kas neidsamu kolmandast maailmast tulnud inimesi või …? Siin on ikkagi mingisugune kontseptuaalne segadus.

Aitäh! Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! No sellist võimalikku ebasoovitavat mõju aitavad vältida välismaalaste seaduses sätestatud tingimused ja kaalutlusõigus elamisloa andmisel või sellest keeldumisel, samuti Politsei- ja Piirivalveameti tõhus järelkontrollimenetlus. Kui neid tingimusi ei täideta, siis tunnistatakse elamisluba kehtetuks. Eesti Politsei- ja Piirivalveamet on selles väga tõhus. Kui peaks selliseid põhjuseid ja aluseid leiduma, siis väljasaatmises me oleme kaunis tõhusad – ma arvan, et Euroopas ühed paremad. 

Nüüd, mis puudutab veidi sisserändajate vaadet, siis ma ütleks nii, et Eestis on lõimumismonitooring, mida võib-olla teil tasuks ka lugeda. See on 2024. märtsil avalikustatud, 2023. aasta oma, ja kirjeldab seda, et suurem osa neist, kes on siia rännanud, valdav osa, 76% peab end hästi kohanenuks. Pea 80%, täpsemalt 79% hindab oma elukvaliteeti Eestis paremaks, kui see oli päritoluriigis. Neist pea 70% seob oma tuleviku Eestiga. Ja nii edasi. Vastanutest 65% tahaks taotleda Eesti kodakondsust, see soov on ühtlaselt kõrge kõigis vaadeldud vanuserühmades. Nii et see kirjeldab samuti, et me oleme siiski kaunis tõhusad valimisel, kes siia tulevad. Ja need inimesed, kes siia tulevad, tahavad ennast Eestiga ka tulevikus siduda. Seda kindlasti [esiteks].

Teiseks, see, et maailm on lahti ja noored käivad maailmas haridust omandamas, õppimas, tööd tegemas, reisimas ja kõiki võimalusi kasutamas, on ikka avatud maailma osa. Ma arvan, et noortel tasubki ringi käia, kuni on võimalus – võib-olla neil ei ole kodulaenu, muid kohustusi ja kõiki muid muresid –, tasubki käia haridust mujal omandamas, ringi vaadata ja tulla pärast tagasi. Väga paljud tulevad tagasi. Ja ma arvan, et Eesti elu saab selle võrra rikkamaks, kui inimene on läinud ka muud maailma, mitte ei ela ainult ühe koha peal, nägemata, mis on muu maailma head ja vead.

Aitäh! Ma teen ühe väikese täpsustuse. Mart Helme, kui te suudate kiiresti küsida, ja kui härra peaminister kiiresti vastab, siis ma saan selle lisaküsimuse veel võtta. Kuna lisaküsimusi registreeritud ei ole, siis see on, Mart Helme, teie võimalus lisaküsimuseks. Palun!

Aitäh! Ma teen tõesti kiiresti. No ei ole niimoodi, et inimesed lähevad ainult kuskile õppima või rändama. Inimesed müüvad oma vara siin maha ja lahkuvad kavatsusega lahkuda igaveseks ja siduda oma elu mõne teise riigiga. Need ei ole mitte üksikjuhtumid, isegi ajakirjanduses leiavad sellised juhtumid kajastamist päris palju. Aga tegelik pilt on ikkagi päris troostitu. Ja tihtipeale on need elujõulised lastega pered. 

Nii et mis on nüüd valitsuse mõte, kuidas ikkagi tekitada olukord, et inimesed tunneksid, et Eesti on nende kodu ja nad tahavad siin olla, mitte siit koos lastega ära minna, müües maha kõik, mis neid siin materiaalselt seob?

No kuna paluti lühikest vastust, siis ma vastan nii: teha seda, et Eesti oleks kindlalt kaitstud, kasvava majandusega arenenud riik, kus inimesed tunnevad ennast hästi ja poliitikas ei ole sellist polariseerumist, mida me aeg-ajalt näeme.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Peaaegu jõudsime lõpuni. Hea kolleeg Jaanus Karilaid, me kahjuks ei jõua teie küsimust võtta. Aga ütleme nii, et kümme küsimust infotunnis läbi võtta – kindlasti tunnustan siinkohal nii küsijaid kui ka vastajaid, tempo oli väga hea. Saime tõesti paljusid teemasid mitte ainult käsitleda, vaid kuulsime ka väga selgeid ja otsekoheseid vastuseid. 

Ma tänan, head kolleegid, teid osalemise ja küsimise eest. Ja tänan ka lugupeetud valitsuse liikmeid selles infotunnis vastuste andmise eest. Tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.