Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 62 Riigikogu liiget, puudub 39.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole.  

On anda edasi üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Keenia parlamendirühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja: Vadim Belobrovtsev. Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorras on üks punkt, aga oluline: taristuministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne kui palun siia auväärt ministri, tutvustan kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on ministri ettekanne kuni 30 minutit, seejärel on Riigikogu liikmetel võimalus esitada ettekandjale üks suuline küsimus ja läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ja nüüd on suur au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt taristuministri Kuldar Leisi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Taristu arendamine on alati midagi enamat kui lihtsalt füüsiliste ühenduste rajamine. See on otseses seoses sellega, kui mugav ja turvaline on inimeste igapäevaelu, kui tõhusalt saab toimida ettevõtlus ja kui hästi on riik valmis kohanema ootamatute oludega, olgu selleks ekstreemsed ilmastikunähtused või poliitilised ohud, mis kipuvad idapiiri tagant ikka ja jälle esile kerkima. Just see ongi Eesti taristupoliitika eesmärk ja investeeringute tegemise lähtekoht: tugevdada meie kaitsevõimet, toetada tööstust ning tagada, et inimesed ja kaubad liiguksid kiiremini ja turvalisemalt, sõltumata sellest, kus nad parasjagu Eestis asuvad. Ärme unusta, et taristu ei piirdu ainult teede ja trassidega, see hõlmab ka seda, millistes kodudes me elame ja kuidas kasutame seda, mis meil juba olemas on. Eesmärk on hoida loodust, luua kestlikumat majandust ja paremat elukeskkonda.

Tänases kõnes annan ülevaate taristuvaldkondadest, milleks on raudteeühendused, teehoid, ringmajandus, elamumajandus, lennuliiklus, merendus ja veemajandus. Räägin suunast, kuhu liigume, sellest, mis on juba töös, ja millised otsused seisavad veel ees. Nagu ikka, kui pärast tänast ülevaadet tekib küsimusi, siis vastan neile, nii hästi kui oskan. Ja mis vajab täpsustamist, sellele saadan hiljem kirjaliku vastuse järele. 

Aga nüüd alustame Rail Balticast, ühendusest, mis tugevdab nii meie majandust kui julgeolekut. Rail Baltica on Balti regiooni suurim taristuprojekt viimase sajandi jooksul ning üks Euroopa mastaapsemaid kiirraudteeühendusi, kuid selle tähtsust ei mõõdeta ainult rööbaste pikkuses. See on Baltikumi jaoks strateegilise tähtsusega ühendus. 

Eesti jaoks on põhitrassi väljaehitamine riiklik prioriteet. Tänaseks on ehitustegevus alanud või sel aastal algamas 100 kilomeetri ulatuses. Ja eesmärk on, et 2026. aasta lõpuks toimuks töö juba kogu põhitrassi ulatuses. Ligi kaks nädalat tagasi allkirjastasime selleks ka Eesti ajaloo suurimad taristulepingud pea miljardi euro ulatuses. 

Rail Baltica ei ole ainult tulevikku vaatav projekt, juba täna annab see Eestile majanduslikku kasu. Luuakse ligi 6000 töökohta, ehitusfaasi majandusmõju ulatub 1,3 miljardi euroni ning projektist laekub aastatel 2024–2030 riigieelarvesse ligikaudu 660 miljonit eurot maksutulu. 

Rail Baltica kogumaksumus on 3,07 miljardit eurot, millest Eesti panus on umbes 600 miljonit. See tähendab, et tänu Euroopa Liidu toetusele on Rail Baltica meile selgelt plussinvesteering ehk siis maksutulu laekub rohkem, kui Eesti enda eelarve investeering on. 

Lisaks kasvab meie ettevõtete võimekus konkureerida rahvusvahelistel turgudel. Uued standardid, rahvusvaheline koostöö ja tipptasemel referentsid annavad Eesti ehitussektorile uue kvaliteeditaseme. 

Rõhutan, et tegu pole ainult Baltikumi, vaid kogu Euroopa projektiga. Seda kinnitab ka eelmisel nädalal toimunud Rail Baltica kõrgetasemeline kohtumine Leedus. Esimest korda projekti ajaloos osalesid seal lisaks Euroopa Komisjoni transpordivolinikule ka kaitsevolinik ning NATO esindajad. Lisaks olid kohal Poola transpordiminister, saadikud Euroopast ja mitmed teised Põhjamaade ning Ameerika Ühendriikide kolleegid. Selline esindatus näitab selgelt, et Rail Balticast on tänaseks saanud ka julgeolekuprojekt. Leedu ja Läti taristuministrid märkisid, et ida-lääne suund just Lätis ja Leedus raudteega asendub põhja-lõuna suunaga.

Mõne sõnaga ka rahastusest. Etapiviisiline rahastus on sellise mastaabiga projektide puhul igati mõistlik ja tavapärane. Eesti on kasutanud mitmeid allikaid, peamiselt Euroopa ühendamise rahastut, aga ka CO₂ kvoodi tulusid, taasterahastut ja struktuurifonde. Ja töötame selle nimel, et Euroopa rahastus oleks tagatud ka järgnevatel aastatel. 

Veel kord: Rail Baltica ei ole lihtsalt ühendus, see on majanduslikult tark, julgeolekuliselt vajalik ja Eestit maailmaga ühendav transpordikoridor. Balti riigid on korduvalt kinnitanud eesmärki avada 2030. aastaks Rail Baltica kiirraudtee Tallinnast Varssavini. See ei ole pelgalt lubadus, vaid kohustus, vastutus ja võimalus. 

Teiseks liigun järgmise olulise valdkonna juurde ehk teedevõrk. Meie põhimõte on lihtne: investeerime teedesse, mis viivad edasi ettevõtlust ja suurendavad turvalisust. Uue koalitsioonileppega toome tähelepanu valdkonda tagasi. Viimaste aastate teede alarahastatus on nüüd muutunud ehk siis vähemalt 70 miljonit eurot aastas lisame teede rahastusele ja täpsem kava on töös. Oleme teinud otsuse alustada sel aastal 2 + 2 maanteelõikude väljaehitamist Tallinn–Pärnu suunal. Järgmisel aastal jätkame Tallinn–Tartu trassiga. Ehk siis sel aastal algavad tööd nii Päädeva–Konuvere kui ka Libatse–Nurme neljarealistel lõikudel ja samuti liigume edasi Sauga–Pärnu suunal. Lisaks lõpeb Kanama viadukti ehitus ja kuus Rail Baltica trassi ületavat viadukti. Ehk kokku ligi 220 miljoni euro väärtuses investeeringuid, mis loovad parema liikuvuse ja aitavad tagada kriitilise taristu toimivuse. 

Kuid koalitsioonileppega tehtud otsused ei piirdu ainult suurte maanteedega. Suurendame investeeringuid ka väiksematesse teedesse, keskendudes ligipääsu parandamisele tööstusaladele ja sadamatele ning sildade kandevõime suurendamisele. Täiendavaid vahendeid suuname ka kruusateede viimiseks mustkatte alla. Me peame tagama, et taristu toetab elu ja majandust igas Eestimaa nurgas ja igas olukorras. Uus investor ei tule sinna, kus on kruusatee. Aga ka praegused ettevõtjad, kes asuvad juba aastaid seal, kus on kruusatee juurde, me peame ka neid väärtustama, tihtipeale oleme need ära unustanud. 

Teede valdkonnas oleme paraku pidanud otsa vaatama ka tõsisele statistikale. Liikluses hukkunute arv on viimastel aastatel olnud taas tõusuteel. Sügisel valmib uus liiklusohutusprogramm, mille eesmärk on seda statistikat muuta. Fookuses on targem järelevalve, teede turvalisuse parandamine ning liiklejate käitumisteadlikkuse tõstmine. Programmi koostamisel tehakse tihedat koostööd nii ekspertide, ametkondade kui ka kohalike omavalitsustega, et leida lahendused, mis annavad suurima mõju. Ja meie eesmärk on luua turvalisem liikluskeskkond, kus igaüks saab liikuda kindlustundega. Ja me peame õppima ka naabritelt, kuidas naabrid on parimaid praktikaid kasutanud. Näiteks keskmise kiiruse mõõtmine, mida lätlased on väga edukalt rakendanud. Ja see ei tähenda keskmise kiiruse mõõtmist neljarealistel lõikudel, vaid just ohtlikel maanteedel. Kas me Eestis oleme selleks valmis? Praegu ilmselt mitte, sest päris mitmed valjuhäälsed vastased on viinud meid olukorda, kus keskmise kiiruse mõõtmist meil praegu ei tule. 

Ja teema lõpetuseks, võib tunduda küll väike detail, aga koalitsioonileppesse sai kirja ka plaan lubada teedele senisest pikemaid autoronge, muidugi arvestades liiklusohutust ja teetaristu võimalusi. Ka see on oluline eesmärk, et tugevdada Eesti kui transiitriigi konkurentsivõimet. Võimalus vedada sama kaubamaht väiksema arvu vedudega tähendab väiksemat koormust taristule, vähem heitkogust ja lõpuks ka väiksemat kulu ettevõtetele. 

Nüüd ma jätkan ringmajanduse valdkonnaga. Üks olulisemaid samme siin on jäätmereformi elluviimine. Selle tulemusel rajame Eestisse prügimägede asemele toimiva tööstuse. Mai keskel kiitis Vabariigi Valitsus heaks jäätmereformi eelnõu, millega toome Eesti jäätmevaldkonna lõpuks 2021. sajandisse. Eesmärk on luua toimiv ja õiglane süsteem, kus jäätmed ei lähe enam prügimäele ega põletusahju, vaid muutuvad uueks toormeks ja tööstuseks. Tegu on murranguga valdkonnas, mis on püsinud muutumatuna enam kui kümnendi. Senine süsteem on killustunud, ebaefektiivne ja kallis. Umbes pooled Eesti jäätmetest ladestatakse või põletatakse. Selle tulemusel maksavad Eesti maksumaksjad igal aastal Euroopa Liidule 16–20 miljonit eurot, sest suur osa plastpakendist jääb ringlusse võtmata. Samal ajal on maailmas järjest suurem nõudlus jäätmete kui materjali järele ning see saab olla väärtuslikuks sisendiks ka Eesti tööstusele. 

Reformiga korrastame jäätmevaldkonna osapoolte rollid ja vastutuse. Inimese jaoks muutub sorteerimine lihtsaks ja taskukohaseks. Omavalitsused saavad selged eesmärgid ja paremad võimalused nende täitmiseks. Nii saab iga omavalitsus kujundada süsteemi vastavalt oma piirkonna vajadustele. Ettevõtted saavad tänu lihtsale ja läbipaistvale hankesüsteemile keskenduda jäätmeveole või jäätmekäitlusele. Tõuseb konkurents ning stabiilsed materjalivood annavad kindluse planeerida investeeringuid. Muudatuste tulemusel tekib Eestisse uus tööstusharu koos uute töökohtade, maksutulu ja ekspordivõimekusega. Jäätmetest saab väärtuslik sisend uute toodete jaoks, alates biogaasist ja kompostist kuni plastigraanulite, pakendite ja ehitusmaterjalideni. Ringlussevõtu osakaal kasvab märgatavalt. Praeguse 38% asemel jõuab aastaks 2035 ringlusse vähemalt 65% jäätmetest, prügilatesse alla 1%. Nii väheneb ka Euroopa Liidule makstav tasu aastaks 2030 umbes 10 miljonile eurole.

Lisaks jäätmereformile viime ellu ka teisi olulisi ringmajandust arendavaid samme. Loome tekstiilijäätmete tootjavastutuse süsteemi, lihtsustame biojäätmete ringlusse suunamist, toetame korduskasutatavate nõude laiemat kasutust ning anname 14 miljonit eurot toetust ringlussevõtu tööstuse arendamiseks. Samuti eelistame hoonete ehituses sekundaarset ja kohalikku toorainet. Need on konkreetsed sammud, mis suurendavad jäätmete ringlussevõttu ja loovad Eestisse kestliku majanduskasvu. 

Siit on hea liikuda edasi elamumajanduse juurde. Üks olulisemaid asju, mida saame teha, on riikliku toe pakkumine kortermajade renoveerimiseks ja kodulaenu saamiseks. Meil seisab ees tohutu väljakutse: korrastada suur osa eelmisel sajandil rajatud hoonefondist. Kõige keerulisemas seisus on korterelamud. Umbes 14 000 maja vajavad renoveerimist aastaks 2050. Ja see ei ole pelgalt paratamatus, vaid ka võimalus, andes väga konkreetset kasu nii elanikele kui ka ühiskonnale. Just terviklik renoveerimine vähendab kütteenergia tarbimist enam kui poole võrra, tuues elanikele märgatava kokkuhoiu ja kindluse, et kodu on korras ning ei vaja pidevat remonti. Ja samal ajal tõuseb korteri väärtus ja paraneb elukeskkond. 

Mul oli endal aastatel 2010–2013 väga palju lävimist Saksamaa ja Austria energiatõhusa ehituse vedajatega. Väga selge sõnum, mis käis läbi nende suu korduvalt, oli see, et kui te korterelamuid renoveerite, siis kui vähegi võimalik, tehke seda terviklikult ja üks kord, mitte nii, et ühel aastal aknad, teisel aastal küttesüsteem, kolmandal aastal ventilatsioon ja nii edasi. Mul on hea meel tõdeda, et Eestis on enamjaolt ka nii läinud. Edukad ja rahulolevad on need, kes on võtnud oma korterelamute renoveerimise täielikult ette, et teeme kogu maja korraga ja siis ei pea enam pikalt sellega tegelema. Saksamaa läks enamjaolt teist teed, tegi etapiti ja sellepärast nad oma kogemust nii varmalt ka jagasid. 

Renoveerimisturg on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ja valdkonda tuleb juurde uusi ettevõtteid ja kompetentsi. Hea näitena võib tuua puitmajatööstuse, kes on hakanud aktiivselt panustama korterelamute renoveerimisse. Mida kindlam on riigi pikaajaline toetus, seda rohkem luuakse ka töökohti. Selleks olemegi kokku leppinud, et tagame valdkonnale stabiilse rahastuse, mis põhineb CO₂ kvoodi tulude süsteemil. Ja samuti räägime Euroopa Komisjoniga läbi, et suunata sotsiaalse kliimafondi raha sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse, see tähendab just madalama toimetulekuga leibkondade elamutesse. 

Samavõrd oluline on ka see, et inimestel üle Eesti oleks võimalik endale üldse kodu soetada. Seetõttu suurendame riiklikku eluasemelaenutagatist ja laiendame selle kehtivust erinevatesse turutõrkepiirkondadesse. Eesmärk on aidata eelkõige noori peresid ja inimesi väljaspool suuremaid keskusi, kus kodu soetamine on turutingimuste tõttu keerukam. 

Selle kõige kõrval tegelema ka sellega, et renoveerimise ja ehitamise protsessid muutuksid inimestele ja ettevõtetele lihtsamaks. Selleks viime ellu mitmed praktilised sammud, mis vähendavad bürokraatiat ja kiirendavad otsuste langetamist. Esiteks töötame välja tüüplahendused korterelamute renoveerimiseks, et vähendada projekteerimisele ja ehitamisele kuluvat aega ja raha. Soodustame ka ühispakkumisi, kus mitu maja renoveeritakse korraga. See võimaldab kasutada sama töövõtjat või lahendust korduvalt ning saavutada parema hinna mastaabiefekti kaudu. Ja teiseks ajakohastame ehitus‑ ja kasutuslubade menetlusi, et vähendada dubleerimist ja kiirendada väiksemate muudatuste lubamist. Näiteks teeme lihtsamaks lifti lisamise või rõdu ehitamise kortermajadesse. Ja kolmandaks uuendame ehitusnõudeid, et rõhk oleks energiatõhususel, paremal tänavaruumi kvaliteedil ja ligipääsetavusel. Just ligipääsetavuse teema on on viimastel aastatel tõusnud väga hästi fookusesse. Võin ka kultuuripealinna kogemuse poolt rääkida, kui tänulikud on need inimesed, kes näevad mingit uut kohta, kuhu nad pääsevad ligi, võrreldes sellega, mis oli aasta, kaks või kolm tagasi. Ehk ligipääsetavusele rõhumine on prioriteet ka elamumajanduse valdkonnas. 

Ja ühtlasi vaatame üle ka planeerimisreeglid. Kui detailplaneering ei anna sisulist lisandväärtust, saab tulevikus ehitada projekteerimistingimuste alusel. See säästab nii aega kui raha. 

Kui tahame, et Eesti oleks tulevikus hästi toimiv ja hooliv riik, peab inimestel olema kindlus, et neil on olemas kodu ja et see kodu on korras, soojapidav ja jõukohane. 

Jätkan liikuvusteemadel. Veel natuke raudteest ja rongidest, sest lisaks Rail Balticale investeerime ka olemasolevatesse raudteelõikudesse. Sel aastal jõuavad liinile esimesed uued elektrirongid. Kokku suureneb Eesti rongipark 16 elektrirongi võrra. See on ligi 42%‑line kasv ja suur samm kaasaegse reisiraudtee suunas. Elektrifitseerime ka raudtee nii Tartu kui Narva suundadel ja tõstame liinikiirusi, et pakkuda kiiremat ja mugavamat ühendust meie suurimate keskuste vahel. Lisaks tagame püsiva rahastuse Tartu–Valga–Riia liinile, mis hoiab Lõuna-Eesti rahvusvahelist ühendatust ja toetab piirkondlikku arengut. Ehk siis kokkuvõttes, ka läbi Tartu ja Valga saab Rail Balticale ja seega Varssavisse. Ehk Rail Baltica ei ole Tallinnast Varssavisse, vaid hõlmab ka kõrvalraudteed läbi Tartu. Raudtee arendamine aitab muuta ühistranspordi energiatõhusamaks ja inimestele atraktiivsemaks valikuks igapäevasõitudeks. 

Kui rääkida veel ühendustest, siis loomulikult ei lõpe Eesti ühendatus maailmaga rongi või maanteega. See jätkub ka õhus. Kui tahame olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, peavad Eesti ja Euroopa suurimad lennujaamad olema hästi ühendatud. Siin on meie nurgakivi Tallinna lennujaam. Mul on hea meel, et 2024. aasta oli Tallinna lennujaama jaoks erakordselt edukas. Saavutati uus reisijate rekord, lennujaam teenis Euroopa parima lennujaama tiitli ning teeninduskvaliteet, mida hindasid reisijad ise, tõusis uuele tasemele. Tallinna lennujaama läbib 3,5 miljonit reisijat aastas ja eesmärk on aastaks 2030, et Tallinna lennujaamas oleks reisijaid 5 miljonit. Ja seda kvaliteeti ja ühenduvust toetame ka edaspidi enam kui 9 miljoni euroga. Eesmärk on luua rohkem välisühendusi, toetudes headele ühendustele sõlmjaamadega ning mitmekesisele lennuettevõtete võrgustikule. 

Lisaks on lennujaamal kuni 2027. aasta lõpuni kasutada 14,4 miljonit eurot toetust, et tõsta Tallinna lennujaama ja regionaalsete lennuväljade energiatõhusust. Sarnaselt investeeringutele ei tohi ka ühenduste loomine piirduda ainult pealinnaga. Tartu–Helsingi lennuliin on suurepärane näide sellest, kuidas piirkondlik rahvusvaheline ühendus toetab nii teadust, ettevõtlust kui turismi. Esimese aastaga kasutas liini üle 37 000 reisija. Seetõttu peame oluliseks Tartu–Helsingi liini jätkumist ning regionaalsete lennuühenduste arendamist seal, kus see on mõistlik ja vajalik. Ja selleks on meil kavas ka töötada välja regionaalsetele lennujaamadele oma arenguplaan, mis ei tähenda seda, et neid kõiki mõõta ühe mütsiga, vaid vaadata iga regionaalset lennujaama lähtuvalt selle konkreetse lennujaama olemusest ja tulevikust.

Ja lennuteema lõpetuseks mõni sõna droonidest. Droonid ei muuda meie ettekujutust üksnes sõjapidamisest, vaid toovad murrangulisi muutusi ka lennundussektorisse. Eesti on olnud eesrindlik uute tehnoloogiate kasutuselevõtu soodustamises. Näiteks oli Eesti üks esimesi riike maailmas, kus seadustati ligi 10 aastat tagasi isejuhtivate sõidukite katsetamine avalikus liikluses. Tänaseks on sellest välja kasvanud mitu edukat ettevõtet. Sama lähenemist rakendame nüüd ka lennunduses ehk siis uute ärisuundade edendamiseks loome seadusandliku raamistiku mehitamata lennunduse valdkonnale. Nii saavad droonid Eestis laiemalt kasutust leida, olgu tegemist siis pakiveo, päästetööde või kaugseirega. Selge ja kaasaegne õiguslik raam loob ettevõtetele kindluse ning annab hoogu innovatsioonile. Ja nii saab Eestist üks neist riikidest, kus uute lennulahenduste arendamine ja katsetamine on võimalik kiiresti ja turvaliselt. 

Nüüd veel kaks teemat, mida seni puudutanud ei ole, kuid mis on Eesti tuleviku jaoks sama olulised. Need on meri ja vesi. Alustan merest. Meie eesmärk on tugevdada Eesti kui mereriigi rolli maailmas. Selleks viime ellu uue laevandusepaketi koos laevaregistrite reformiga, et tuua rohkem laevu Eesti lipu alla, kaotame killustunud ja aeglase süsteemi ning anname kogu registri haldamise Transpordiametile. See muudab protsessi kiiremaks, selgemaks ja rahvusvaheliselt arusaadavamaks. Samuti lihtsustame õigusraamistikku, et Eesti lipp oleks atraktiivne ka välismaa laevaomanikele. Meie eesmärk pole ainult rohkem laevu, vaid rohkem ettevõtteid, töökohti ja laevaomanikke siin Eestis. Taastame ka reisilaevanduse toetusmeetme, et hoida alles tuhanded töökohad ja ühendused eelkõige Soome ja Rootsi suunal. Sarnane meede toimis meil koroonakriisi ajal, kuid lõppes 2023. aastal, samas kehtivad püsiva tööjõu maksusoodustused meie lähiriikides edasi. See seab Eesti ettevõtjad kehvemasse seisu. Plaanitav toetus aitab hoida laevad Eesti lipu all, säilitada töökohad ja nendelt tuleneva maksutulu riigile. 

Ja on ka selge, et tulevik kuulub puhtamale meretranspordile. Just selleks käivitasime mai lõpus 25 miljoni euro suuruse toetusmeetme, et rohkem laevu saaks Eestis keskkonnasõbralikumaks ümber ehitatud, meie sadamates ja meie inimeste käe all. Eesmärk on kujundada Eestist piirkondlik laevade ümberehituse keskus. Oskused, taristu ja ettevõtted on meil olemas ja see meede võib Eestisse tuua kuni 170 miljoni euro väärtuses investeeringuid. 

Samaaegselt uuendame ka veeteetasude süsteemi. See uus süsteem soosib just nimelt keskkonnasõbralikke laevu ja loob majanduslikud stiimulid rohetehnoloogiate kasutuselevõtuks: mida puhtam laev, seda väiksem tasu. 

Tugevdame ka merereostusetõrje võimekust ja loome valmisoleku laevavrakkide naftast tühjendamiseks. Ohu ennetamine on sadu kordi soodsam kui tagajärgede likvideerimine. 

Lisaks kestlikkusele peame tagama, et meie mereala oleks turvaline ja ühendused toimiksid ka keerulistes oludes. Me töötame selle nimel, et maandada varilaevastikust ja rahvusvahelise õiguse rikkumistest tulenevaid riske. Varilaevad on kui autod, millel pole ülevaatust ega kindlustust, keegi ei tea, kas need on ohutud või millist kahju nad võivad põhjustada. Aga erinevalt tavalisest autost võib sellises laevas olla 100 000 tonni naftat. Meil on juba näiteid otsustavast tegevusest lipuriigita laevade kontrollimisel. Selle tugevdamise nimel teeme tööd veelgi. See eeldab koostööd teiste Läänemere riikidega ja ka teiste ministeeriumidega.

Samuti ehitame uue, multifunktsionaalse jäämurdja, millel on lisaks jäämurdevõimekusele ka võimalus merekaableid parandada. See on oluline nii taristu kaitseks kui varustuskindluse tagamiseks ja kriisiolukordadeks. Ehk siis ei saa korduda seesama värske näide, kus Estlink 2 parandusele kulus rohkem kui pool aastat ja ligi 60 miljonit eurot, sest paranduslaev ja ‑tiim tulid kaugelt.

Ehitame ka uue, täiselektrilise parvlaeva, mis teenindab suursaarte ühendusi ning aitab vähendada meie meretranspordi keskkonnajalajälge. 

Rahvusvahelise koostöö raames on Eesti südameasjaks jätkuvalt Ukraina merenduse ülesehitamine mille aluseks oleva strateegia oleme koostöös Ukraina kolleegidega ette valmistanud. Nüüd juhime ka rahvusvahelist pingutust, et leida Ukraina merenduse taastamise plaanile vajalik rahastus. Just täna kohtun pealelõunal ka sel teemal Ukraina taristuministeeriumi aseministriga.

Ja lõpetuseks vesi. Eesmärk on tagada toimiv, kriisikindel ja mõistliku hinnaga veeteenus igas piirkonnas. Vee hind on juba praegu Eestis väga ebaühtlane, erinevused võivad olla kuni kolmekordsed. Samal ajal vajavad paljud torustikud ja puhastusseadmed hädasti uuendamist. Investeeringuvajadus järgmise 12 aasta jooksul ulatub hinnanguliselt 2,1 miljardi euroni. Eestis tegutseb üle 100 vee-ettevõtte, kellest paljud on väga väikesed ega suuda lähitulevikus iseseisvalt tagada teenuse kvaliteeti, toimepidevust ega ka mõistlikku hinda. Ja kui me midagi ette ei võta, võib see kaasa tuua järsu vee hinna tõusu koos kvaliteedi langusega. Ja selle vältimiseks viime ellu veereformi, ehk siis eesmärk on hoida vee hind mõistlikul tasemel ja tagada kvaliteetne teenus kõikjal Eestis. Selle reformi põhimõte on lihtne: vee hind peab jääma alla 2% Eesti madalaima sissetulekuga maakonna tasemest. Selleks tuleb vee-ettevõtteid konsolideerida ja korraldada süsteem nii, et see oleks jätkusuutlik. Tugevad vee-ettevõtted on eelduseks ka muude eesmärkide saavutamiseks, nagu vee taaskasutus, parem kriisivalmidus, väiksem reostus ja väiksem keskkonnajälg. Lisaks toetame vee-ettevõtteid energiatõhusamate ja keskkonnasäästlikumate lahenduste kasutuselevõtul ning tugevdame valmisolekut üleujutusteks. 

Head kuulajad! Taristuvaldkonnas ei juhtu muutused üleöö, aga meil on selged eesmärgid, plaan nendeni jõudmiseks on laual ja mitmed kriitilised otsused on juba tehtud. Liigume edasi samm-sammult, tehes ära asju, mis aastaid on ootel olnud. Ja kuigi kõik ei juhtu korraga, siis iga samm viib meid lähemale Eestile, mis on paremini ühendatud ja pakub inimestele turvalisust, mugavat ja kestlikku elukeskkonda. Mul on väga hea meel, et taristu valdkonnas praktiliselt poliitikat ei ole, see on nagu ettevõtlus, see on puhas Eesti paremaks tegemine. Selle tõttu kutsuks kõiki Eesti helgemaid päid ja tarku inimesi koos otsustama ja koostööd tegema, et meie taristu Eestis oleks tulevikus parem. Aitäh!

Suur tänu teile! Kolleegidel on rida küsimusi. Alustab Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus Rail Baltica kohta. Esiteks, kas te oskate öelda, kui palju reisijaid ja kaupu on vaja, et projekt end ära tasuks? Teine, kui see on sõjalise tähtsusega objekt, siis kuidas on kavas tagada 1000 kilomeetri pikkuse raudteetrassi turvalisus, mida saab ühe raketiga rivist välja lüüa? Ja kolmandaks, Lätil on raskusi projekti rahastamisega. Kui realistlik on, et Läti suudab oma osa projektist aastaks 2030 valmis ehitada? Ja kuidas on olukord Poolas, kas seal üldse midagi ehitatakse?

Aitäh! Alustan lõpust. Poola on valmis, Poola väga ootab, et Rail Balticat edasi ehitatakse sellise tempoga, nagu lubatud on. Meil oli kohtumine kaks nädalat tagasi – kolm Balti taristuministrit, pluss Poola taristuminister – ja oli väga hea just aru saada poolakate initsiatiivist või poolakate tahtest, et tehke, tehke, tehke ometigi valmis. Minu arusaam oli ka senini, et seda on rohkem vaja Eestile, Lätile, Leedule, aga poolakad vaatavad samamoodi siiapoole. Nii et see oli hästi positiivne suund Poola ministri poolt. 

Läti ja Leedu on võtnud samuti eesmärgiks 2030, sellest taganetud ei ole. Kohtume pidevalt, mitte ainult taristuministrid, vaid ka peaministrite tasemel oli eelmisel nädalal kohtumine. Nii et me peame uskuma, et ka meie lõunanaabrid Läti ja Leedu saavad 2030 Rail Baltica valmis. Aga loomulikult mina saan rääkida Eesti eest. Meil on selge plaan: 2030 on Rail Baltica valmis, ja selle heaks me töötame. Ja ma ei näe ka praegu, et siin probleemi oleks.

Nüüd see, mis puudutab tasuvust. Ma võin saata pärast õiged numbrid, tänased, mis näitavad Rail Balticu kaubavoogusid ja reisijate prognoose, kui valmis saab. Aga hästi üldistatult öeldes, kui Rail Baltica saab valmis kogu ulatuses, siis alates teisest aastast ei ole vaja enam peale maksta ehk siis jooksvalt on nullis või plussis. Aga täpsed numbrid saab saata, jah.

Turvalisus oli …

Jaa, kolmas küsimus oli turvalisus. Ma ei oska sellele vastata konkreetselt. Selles mõttes väga hea küsimus. Ma suhtlen kaitseministriga sel teemal, et kuidas nemad näevad. Aga kujutan ette, et ega ei saa Rail Baltica puhul olla mingit väga teistsugust lahendust võrreldes teiste raudteedega, kõik on meie taristu kaitsmine. Aga selles mõttes ma saan küll küsida, et kas on midagi teistmoodi ka välja mõeldud või midagi täiendavat kavas. Aga ma ise ei näe, et peaks kuidagi teistmoodi käituma kui ülejäänud taristuga.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Lennunduse kohta küsin. Loen paar lauset teie ettekandest. "Kui tahame olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, peavad Eesti ja Euroopa suurimad lennujaamad olema hästi ühendatud. Selleks toetame Tallinna lennujaama, et avada uusi lennuliine, hoida tasud mõistlikud ja liinitoetused lennufirmade jaoks atraktiivsed. Samal ajal panustame ka kohalike lennujaamade arengusse." Sellest ka küsimus, mis need konkreetsed tegevused on. Ryanairiga läks halvasti, Ryanair pani päris suure mahu lende kinni, samas näeme me, et Riias nad lendavad edasi ja väga mõistlike hindadega. Kas selles küsimuses olete ise ka juba midagi ette võtnud? Mis on need uued ettevõtted, kellega olete juba suhelnud? Ja kui me räägime meie kohalikest lennujaamadest, mis olukord on? Äkki kirjeldaksite, mis Pärnu lennujaamaga toimub ja mis on tulevikuvaated? Ja täpselt samamoodi, mis on Tartu lennujaama tulevikuvaated?

Tallinna Lennujaamal on see õnn, ütleme nii, et meil ei ole sellist ühte väga domineerivat lennufirmat, kes siin toimetaks, nii nagu on Riia lennujaamal airBaltic, siis Tallinnas on nii airBaltic, Finnair kui ka Lufthansa ja Ryanair. Eesmärk ongi hoida sellist laia lennufirmade võrku, et kui ühega või kahega peaks midagi juhtuma, siis iseenesest veel ei mõju see oluliselt Eestile. Aga Ryanairi puhul – ega see, mis nad Tallinnas tegid, ei olnud kuidagi Tallinna eripära või Eesti eripära –, nad panid ka mujal lende kinni ja nad on pidevalt nii käitunud: panevad kinni, avavad jälle, vaatavad, kuidas turu olukord on. See on täiesti loomulik tegevus ja ilmselt jääb ka edaspidi kestma. Ryanairi puhul on suuremal määral tagasitulek sama tõenäoline kui see, et ta vahepeal jälle mujal kuskil kinni paneb, ka Tallinnas. Aga Tallinna Lennujaama … Veel korrates seda, et eesmärk on tuua uusi liine ja et oleks lai lennufirmade võrk. Meie tänane õnn on see, et airBaltic on meil ikkagi Baltikumis olemas ja on ka tugevalt Tallinnas olemas. Aga vaatamata Rail Balticu tugevusele või, ütleme, olemasolule teeb Tallinna Lennujaam kõvasti tööd, et see ampluaa oleks palju-palju laiem, kes Tallinnas toimetavad. See on ka õnnestunud tegelikult, sest et ega ei ole lihtne siia, ütleme, suht kaugesse riiki meelitada uusi lennufirmasid ja avada uusi lennuliine.

Nüüd, see, mis puutub regionaalsetesse lennujaamadesse, siis tõesti, meil on kava töötada välja selline regionaalsete lennujaamade oma arenguplaan, mis tähendab seda, et me vaatame igat lennujaama eraldi. Ei ole nii, et vot nüüd on kõigile üks lahendus ja kui Tartu on, nagu ma mainisin, ühtpidi tööle hakanud läbi Finnairi ja Helsingi lennu, siis Pärnust regulaarlende väljaspoole Eestit ei toimu ja mina ei ka näe ette, et see lähiajal võimalik oleks, ehk siis me peame mingisuguse teise lahenduse leidma. Võimalik lahendus on see – mitte ainult Pärnu puhul, vaid ka võib-olla mõne teise lennuvälja puhul ja üldse taristu puhul –, et on suurem koostöö Kaitseväega, kaitsesektoriga. Ehk siis, kuna julgeolek on see teema, mis on läinud ülespoole ja läheb veel, siis ka taristu kasutamine julgeoleku huvides on selgelt tõusutrendis või vajadus taristu järele on, ja sealhulgas ka Pärnu lennujaama osas. Kuna Pärnu lähedale tuleb tänases teadmises kaitsetööstusparke, siis ka lähtuvalt sellest, oleks oleks mõistlik kasutada Pärnu lennujaama rohkem kaitse eesmärgil.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh, lugupeetud minister! Tänu teile sellise põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab Rail Balticut. Mõned päevad tagasi peaminister käis Riias ja muu seas rääkis sellest, kuidas Eesti saab selle trassi ehitamisega hakkama ja kuidas Läti ei saa. Ja kui Läti tähtajaks seda ise välja ei ehita, siis on Eesti valmis seda põhimõtteliselt Läti eest Läti territooriumil tegema. Kidas te seda võtate? Kas see on nali või mida see üldse tähendab? Ja kuidas üldse suhtuda sellesse olukorras, kus peaminister ise ütleb, et Eestil jääb praegu puudu 400 kuni 500 miljonit eurot Rail Balticu valmis ehitamiseks? Ta küll loodab, et Euroopa fondidest saab selle raha kätte, aga kas saab, see on omaette küsimus. Kuidas me siis hakkame veel Läti eest midagi ehitama?

Aitäh! Esiteks, Eestil ei ole mitte puudu, vaid see ongi etapiviisiline rahastus, mis on täiesti loomulik ja peabki aastate kaupa käima. Nii nagu vajadus on, nii leitakse ka rahastus järgnevate etappide ehitamiseks. Aga mis puudutab seda, et Eesti ehitab Läti eest, siis tõesti, nagu ka sõnavõtust näha oli, see oligi mõeldud selles kontekstis peaministri poolt, et me igati toetame, et Läti jõuaks meile järele ja täidaks oma eesmärgi. Ja selleks me pakume välja erinevaid variante, kuidas Lätit aidata. 

Mina näen kahte reaalset varianti. Üks on see, et me koos Balti riikidega taotleme rahastust Euroopa Liidust, mida me oleme ka senimaani teinud, aga me veel rohkem näitame ennast ühtse tiimina Baltikumis, et Euroopast rahastust saada. See on punkt üks. Ja punkt kaks on see, et me saame oma know-how'ga aidata. Ehk siis, kui me oleme ehituses ja ka leedukad on ees Lätist, siis me saame lätlasi aidata infoga, kuidas me seda tegime, kuidas me siiani jõudsime. 

Mis puudutab peaministri ütelust, et me ehitame siis Läti ka, siis see on piltlikult toetamine. Me ei saa seal ehitada, sest Lätil on oma leping ehitajaga, kes leiab allhankijad. Need võivad olla ka Eestist selles. Ja väga hea, kui oleks Eestist, aga see on juba selle Läti peatöövõtja otsus või rida, kust ta leiab. Nii et kokkuvõttes see väljend oli kujundlik, et me oleme Lätit igati nõus aitama. Peaasi, et nad oma eesmärki täidaksid.

 Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Eelnevate vastuste markeeringuks, et ega avalikkus ei peagi kõike teadma, kuidas me midagi täpselt kaitseme, mõned asjad võib-olla peaks jääma ka saladuseks. Ja teine on see, et ühelt poolt kurvastab see, et pidevalt on meil siin saalis ka jõude, kes iga hinna eest sooviks, et see Rail Baltic kunagi valmis ei saaks, mis oleks totaalne viga, arvestades seda perspektiivi ja seda, kuhu me kuulume ja millised on meie ühenduse võimalused ja rääkimata strateegilisest vajadusest. Sellest lubadusest Lätti ehitada avalikkuses minule on jäänud mulje, et meil on päris hea oskus viia läbi hankeid, selle kaudu tegelikult ka hinda alla viia ja selle kaudu ka tegelikult soodustada võimalikku kiiremat valmimist. 

Aga küsimus on lihtne. Kas ma olen õigesti aru saanud, et tegelikult soomlased juba ootavad Rail Baltica valmimist ja pigem valmistuvad teatud kaubavoogudeks? Ja kui see on nii, kas see võiks anda tõuke sellele, et ühel hetkel Helsingi ja Tallinna vahel ikkagi on olemas üks tunnel, mis meie kaubavahetust päris tõsiselt hoogustaks?

Aitäh! Jah, tunneliteema on käinud lainetena viimastel aastatel läbi ja reaalsus on see, et tegelikke samme astutud ei ole. Ma arvan, et kui hakata astuma neid samme, siis peaksid riigid olema eestvedajad, ehk siis Eesti ja Soome. Nüüd, mis Eestit puudutab, siis üks hea eeldus on olemas: see, et rajatav Ülemiste terminal Linda on valmimas ja projekteeritud sellisena, et sinna on tunneli lõpp-punkti võimekus rajatud. Ehk siis, kui me kunagi ükskord sinna jõuame, siis see lõpp-punkt on kõige õigemas kohas üldse, kus see olla võib, sest Ülemiste terminal, kuna ta on nii lähedal ka lennujaamale, siis sellest tekib väga selge Eesti taristu keskpunkt või liikuvuse keskpunkt. Aga uuesti tunneli juurde. Ma ei näe täna, et see lähiaastatel edasi liiguks. Kuigi tahe on ja visioon võiks olla.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, aitäh sisuka ettekande eest! Mulle meeldib selles koalitsioonileppes, et seal on väga palju tähelepanu pööratud Kesk-Eestisse ja on ka väga palju tähelepanu pööratud siis turutõrkepiirkondadele. Ja kuigi mul on teile mitmeid-mitmeid küsimusi, tulen just esile selle ühega. Koalitsioonileppe punkt 340 ütleb, et juba teises kvartalis, mis juba saab lõpu 30. juuni, parandatakse kodude kättesaadavust noortele peredele, suurendades riiklikku tagatist eluaseme toetamiseks ja laiendatakse seda turutõrkepiirkondadesse. Kas te saaksite nendest meetmetest natuke lähemalt rääkida?

Aitäh! Jah, need on praegu väljatöötamisel ja välja kohe tulemas seoses kunagise KredExi, praeguse EIS‑iga. Nii et on uutel meetmetel just mõeldud noortele peredele, uuel meetmel mõeldud noortele peredele ja selle tagatise suurendamisele, kui noor pere tahab eluaset soetada ja eelkõige just väljaspool suurlinnu. Nii et selles mõttes see teine kvartal on jah, napilt, aga loodan, et jõuame.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Eesti ettevõtjad kurdavad tööjõu puuduse üle. Samal ajal meil on üle 60 000 töötu. Paljud neist on töövõimelised inimesed, kes ootavad oma võimalust. See tekitab õigustatud küsimuse, kas me tõesti ei suuda omaenda inimesi tööle aidata. Kas valitsus on loobunud lootusest, et Eesti inimene saab hakkama ja suudab väärt tööd teha oma riigis? Ja kuidas on Eesti arengustrateegias arvesse võetud tööjõupuudus ja kvalifikatsiooni mittevastavus? Kas on olemas mingisugused konkreetsed tegevusplaanid, kuidas viia tööotsijad tööandjaga kokku, ilma et iga kitsaskoht saaks lahendatud esmalt võõrtööjõuga?

Aitäh! See küsimus on tööstusministrile ja haridusministrile. Aga nii palju ma saan öelda, et valitsuse istungitel on töötuse teema, ümberõpe ja töötajate hõivamine tööturule korduvalt jutuks olnud. See on fookuses. Aga siin on mõistlik, kui vastavad sellele nii tööstusminister kui ka haridusminister, mitte taristuminister. 

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mitte igal pool maailmas pole puhas joogivesi iseenesestmõistetav ressurss. Eesti nende riskiriikide hulka õnneks ei kuulu. Küll tahab kvaliteetse joogivee ja reoveeteenuse kättesaadavus jätkuvalt suuri investeeringuid, seda just maapiirkondades ja seal, kus on tiheasustus. Kas te saate lühidalt mõne lausega selgitada, kuidas see kavandatav veereform seda kättesaadavust tagab, ilma et peaks selle eest hingehinda maksma?

Aitäh! Kõige suurem muutus on see, et täna on üldistatult olukord selline. Need piirkonnad, kus on suuremad ja tugevamad vee-ettevõtjad, kas või suurtes linnades või siis nendes piirkondades, kus on juba konsolideeritud need vee-ettevõtjad, et need on toimetanud oluliselt paremini. Nad on saanud välisrahastust, neil on investeeringud tehtud ja selle tõttu vee kvaliteet on tagatud.

Aga need piirkonnad, kus on väga väikesed vee-ettevõtjad, neil ei ole lihtsalt sellist võimekust olnud. Veereformiga seoses ongi üks põhilisi eesmärke see, et korrastada see vee-ettevõtjate turg niimoodi, et üle Eesti oleks ühtlane kvaliteet ja need suuremad vee-ettevõtjad aitaks ka neid väiksemaid ja hõredamaid piirkondi järgi. 

See ei ole kerge, sest et meil tuleb leida motivatsioon, miks suuremad vee-ettevõtjad peaksid seda tegema. Aga seoses veereformiga me selle motivatsiooni neile leiame ja anname täiendavaid vahendeid toetuste näol, et suuremad vee-ettevõtjad võtaksid väiksemad enda hoole alla. Tõesti, vaadates tulevikku, siis kus on investeeringud tegemata ja kus on väikesed kohalikud omavalitsused ja väikesed vee-ettevõtjad, siis nad ei olegi võimelised seda ilma toetusteta tegema neid investeeringuid. Ja täna veel süsteem toimib kuidagi, aga aastate pärast ei toimi enam. 

Seda näitavad ka mingid sellised juhtumid, kus satuvad veesüsteemi mingid valed bakterid või tekivad mis iganes probleemid. Seda võib juhtuda ka suurtes linnades, aga suurema tõenäosusega on need probleemid lähitulevikus väiksemates kohtades. 

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Te elamutest rääkides peatusite eelkõige rekonstrueerimisel, kuid me näeme eriti Tallinnas, et kinnisvarahinnad on läinud kõrgustesse. Eesti teeb siin rekordeid võrreldes muu Euroopaga. Ja ma küsin niimoodi. See üks põhjuseid, miks see hind on läinud kõrgustesse, on kindlasti maa hind. Riigil on erinevaid maatükke ka Tallinnas RKAS-i või MaRu all, nad on küll teise ministri haldusalas, kuid siiski. Kas te näete, et riik selle asemel, et neid kinnisasju müüks ja pidevalt toimuks selline vaidlus linna ja riigi vahel, et kuidas ja kellele, siis riik võiks hoopis enam keskenduda elamute või nii-öelda kodupoliitikale ka nende maatükkide raames, ehk siis teha selline põhimõtteline muutus, et mitte panna lihtsalt oksjonile riigi maatükke, vaid päriselt teha selline poliitika muutus, et elamuasemeid rajada?

Aitäh! Me ei ole seda teemat niimoodi arutanud. Küll aga, kui nüüd paralleeli tõmmata ettevõtlusega, siis on pigem suund sinna, kui ettevõtlus vajab laienemiseks riigimaad, siis lihtsustada neid reegleid, et see ettevõtlus saaks maad juurde ja saaks areneda. Aga see on nüüd teine teema.  

Aga see, mis puudutab eluaseme jaoks, eriti Tallinnas, teistsugust käitumist, siis me ei ole sellist teemat veel käsitlenud, aga arutame. Okei. Sest tõesti, me oleme praegu nagu eluasemeturu mõttes pigem fookuses hoidnud neid turutõrkepiirkondi, et Eesti oleks ühtlasemalt kaetud ja kes vähegi tahab, siis saaks väljaspool suurlinnu elada ja sinna maja või korterit osta. Seal olnud fookus, aga see on õige, et me ei saa Tallinna või Tartut ära unustada selles osas. 

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Suur tänu sisuka ettekande eest, härra minister! Minul küsimus on tõepoolest ka. Selles koalitsioonileppes on palju selliseid ootusi, ootusega ootame tulemusi ja tegevusi. Küsin siis selle eluasemeturu arendamise kohta. Ehk siis, me teame, et üürimajade programmis oli palju kriitikat ja võib-olla ei olnud need tingimused kõige paremini seatud ega eesmärgistatud. Aga kas me võime arvata, et eluaseme soetamine ja siis selle programmi laiendamine turutõrkepiirkondadesse jätkub ehk me näeme ettevõtjate ja kohalike omavalitsuste toel uute kortermajade tekkimise võimalust mingisuguste toetusprogrammide abil?

Aitäh! Üürimajade programmiga edasi ei lähe, aga on üks uus suund. Ehk siis meil on Euroopa Investeerimispangaga läbirääkimised. Euroopa Investeerimispank koos kohalike omavalitsustega ja ettevõtjatega saaks toetada või rajada koos ettevõtjatega just turutõrkepiirkondadesse selliseid elamuid või elamute piirkondi, mis nagu lahendaks mingi turutõrkepiirkonna vajaduse. Kui sinna ettevõtja üksinda ei lähe ja ei tasu, siis just koos Euroopa Investeerimispangaga ja KOV-iga – need KOV-id, kes on huvitatud – luua võimalused, et maapiirkondades, väljaspool suurlinnu, korterelamuid rajada. Sügiseks peaks see võimalus selge olema, et kas me saame sellise programmi käivitada või mitte. Aga ma kordan veel kord, et eesmärk on see, et Eesti oleks ühtlasemalt kaetud ja inimväärne elu oleks üle Eesti, mitte ainult suurlinnades.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesti on piisavalt väike selleks, et saaksime taristut planeerida süsteemselt, et areng oleks ühtlane ja et ei oleks mõttetult dubleeritud kulusid ja raha raiskamist. Kui omavalitsused teevad haridusasutusi, lasteasutusi või siis mõni planeerib koormust oma teedevõrgule, siis tegelikult see, kui efektiivsed need otsused on olnud, sõltub väga palju naaberomavalitsuste või teiste omavalitsuste otsustest, kuhu rajatakse kaubanduskeskus, kuhu midagi muud. Valglinnastumine on ju tähendanud seda, et kaugete piirkondade rahvas kolib, aga mitte päris suurtesse linnadesse, vaid sinna ümbrusesse, või suurest linnast inimesed kolivad sinna ümbrusesse ja muutub kõik. Osa investeeringuid on muutunud tegelikult mõttetuks. Kuidas teie planeerite sellist taristu arendust teha süsteemsemaks, et see ei sõltuks väga juhuslikest otsustest?

Tõesti, arengud on olnud sellised, et valglinnastumine on suuremate linnade ümber toimunud, see on täiesti loomulik, ja järjest laieneb veel, mis iseenesest jälle on järgmine samm, et ei ole enam üks-kaks või viis kilomeetrit linna ümber, vaid see areaal, kust inimesed tööl või koolis käivad, järjest suureneb.

Nüüd, mida taristu saab teha? Just ka täna hommikul oli meil arutelu rattastrateegiast, et näiteks luua just liikuvuse mõttes väga selge suund, kuidas piirkonnas rattaga liigutakse – see ei tähenda nüüd ainult jalgratast, vaid ka kergliikureid ja jalgsi liikujaid ja nii edasi –, kuidas see oleks süsteemne. See ei ole mitte ainult ühe tänava või linnaosa piires, vaid kataks loogilist piirkonda, kus inimesed liiguvad. Rattaga või kergliikuritega liikumine on see, kus riik saab ka läbi kergliiklusteede sõna sekka öelda ja ühistransport muidugi samamoodi. See on küll nüüd regionaalministeeriumiga meil kahe peale või õigemini see on jagatud niimoodi, et ühistransport on nende rida ja taristu on meie rida, aga siin koostöö käib.

Üleriigiline planeering on majandus- ja tööstusministeeriumis väljatöötamisel ja meie panustame ka sellesse protsessi – just, mis puudutab ühistransporti. Kogu Eesti mõistes on selline üleriigiline planeering käimas, aga ma arvan, võib-olla isegi tähtsam on siin tõesti see valglinnastumise küsimus esile tõsta. Ma ise veel võib-olla soovitaks seal, kus võimalik, nendes KOV-ides, kus on nii-öelda vana olukord, kus linn on eraldi ja vald on ümberringi, number üks variandina ikkagi ühineda üheks omavalitsuseks. Siis on igatpidi lihtsam kogu liikuvust ja taristut korraldada. Aga kus see võimalik ei ole, siis lihtsalt peab lootma, et vastava ala ametnikud teevad rohkem koostööd kui senini.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud minister! Hea Kuldar! Kõigepealt võib-olla üks väike küsimus selle osas, mis see uue toetuse siis erinevus on selle nii-ütelda nagu üürimajade toetusele sarnase toetuse puhul. Mis on kõige suurem erinevus?

Aga põhiküsimus on ikkagi selle korterelamute rekonstrueerimistoetuse poliitika muutumise osas. Kas on mingid muudatused tulemas ja võib-olla ka Kagu-Eesti vaates, et millega peaksid inimesed arvestama?

Aitäh! Korterelamute renoveerimine on, selle elluviimine on järjest muutunud. On muutunud just lähtuvalt sellest, mis on tegelik vajadus või kuidas on see tegelik nõudlus. Ehk siis ei saa öelda, et siin nagu poliitika puudub, vaid vastupidi, et meil järjest-järjest paremaks on tehtud, et see renoveerimine jõuaks ka sinna, kus on teda veel rohkem vaja. Tänane seis on pigem see, et need linnad või asulad, kus on olnud väga selged eestvedajad, need on olnud esirinnas. Võtame Eestis kas või Tõrva või Põlva või Rakvere, kus on enamus korterelamuid korda tehtud. Aga seal on ka põhivedur olnud see, et kas need konsultandid või mingid kohalikud firmad, kes tegelevad just korterelamute renoveerimise pakkumise organiseerimisega, need on väga tugevad olnud ja on eestvedajad olnud. Nüüd meie eesmärk on see, et seda head kogemust ka mujale laiendada, et see Tõrva, Põlva või Rakvere kogemus läheks ka Ida-Virumaale või ka mujale, kus on väga vähesed korterelamud korda tehtud. Seal on ka põhjuseid palju. Üks on see, et eestvedajaid pole, teine on see, et pole sellised elanikud, kes oleksid võimelised seda omaosalust maksma. Nüüd nad saavad ja nüüd me oleme neid meetmeid ka ringi teinud, nii et oleks eelistatud need korterelamud, kus on see energiakulu kõige-kõige suurem praegu ehk siis seal on ka vajadus renoveerida kõige-kõige suurem. Ja samas, kui varem oli nagu nobedate näppude voor, kus raha sai väga kähku otsa, siis täna vaatame ikka reaalse vajaduse järgi, kus kõige rohkem vajadust on neid korterelamuid korda teha. Ja mis tähendab ka seda, et ega tulevikus need reeglid võivad veel muutuda, et saaks ikkagi mitte ainult need eesrindlikud kohad tehtud, vaid üle Eesti korterelamud renoveeritud.

(Hääl saalist.) Toetusprotsendid on erinevad selles mõttes, et seal, kus on energiatõhusus kõige madalam, seal on suurem toetusprotsent, ja samas ka seal, kus näiteks tehakse mitu maja korraga ehk on mingi mastaabiefekt, saab korraga renoveerida, et ka seal on toetus suurem. Nii et me diferentseerime, jaa, toetuseid. Lisaks veel see, et suuremates linnades on toetusprotsendid väiksemad kui väiksemates kohtades, aga see on olnud ka varem samamoodi, et Tallinn, Tartu on väiksema toetusprotsendiga olnud ja see kindlasti ka jääb nii.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister. Tänan hea ettekande eest, sisuka ettekande eest! Aga ettekandes oli, et üks eesmärke on Eesti teedevõrgu arendamine. Kui ma õieti aru sain või kuulsin, siis tulevastel aastatel on 70 miljonit plaanis lisaraha. Kas oli ka mingi arutelu, et KOV-ide toetus teehoiule, mis on aastaid olnud 29,3 miljonit – kas selles osas mingi arutelu oli? Võib sinna lisaraha leida või KOV-id saavad ise hakkama ja riik teeb oma teid? 

Selles osas praegu arutelu ei ole olnud. See ei tähenda, et seda ei tule. Aga see konkreetne jutt, mis puudutas seda umbes 70 miljonit eurot, tähendas riigiteede rahastuse suurendamist. See lisandub sellele viimastel aastatel stabiilne olnud summale, see 70 miljonit. See on olnud Eesti osalus, aga loomulikult, kui võimalik, siis Euroopa raha tuleb juurde otsida. See 70 miljonit umbes on mõeldud nii suurte maanteede jaoks, kruusateede viimiseks mustkatte alla kui ka remondiks. Aga kohalike omavalitsuste eraldi rahastamisest praegu juttu ei ole olnud. Aga see ei tähenda, et seda ei tule.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Selle küsimuse ma küsisin eile ka majanduskomisjonis, aga päris selget vastust ei saanud. Korterelamute rekonstrueerimise meede, mis on juba aastaid käinud ja mida nüüd üritame kiirendada ja rohkem vahendeid sinna saada. Ma püüdsin leida ka neid andmeid selle kohta, palju meil siin alates 2023 kuni 2027, kus on ka struktuurifondidest selleks raha meil eraldatud, on ju, ja me oleme otsustanud sinna suunata, lisaks on CO₂-vahendeid juurde pandud, õiglase ülemineku fondi vahendid Ida-Virumaal ja ka taasterahastust üks väike jupp. Ma sain kokku, et enam-vähem 500 miljonit sel perioodil. Eile ma küsisin ka, et kuna nüüd on Kliimaministeeriumil samasugune ülesanne eurorahadest suunata midagi riigikaitsesse, 85 miljonit on see kokku, et palju see siis vähendab korterelamute rekonstrueerimise programmi, selline ülekanne.

Aitäh! See raha, mis läheb siis 200 miljoni jaoks või ümbertõstmiseks, on tõesti nii, et Kliimaministeeriumist on see osa 84 miljonit kõige suurem ülekaalukalt võrreldes teiste ministeeriumidega, aga sel on ka väga lihtne põhjus. See on see raha, mis on Euroopa erinevad fondid, erinevad toetused, mis on Kliimaministeeriumil saadud, aga on välja jagamata ja otsustamata, mis, millal ja kuhu need täpselt lähevad. Selle tõttu oli ka võimalik võtta nendest meetmetest, mis kohe ei lähe töösse ja on jagamata, siis see 84 miljonit eurot sinna julgeolekufondi. 

Nüüd, mis puudutab korterelamuid, siis siin on samamoodi. Kui on Euroopa toetused või ka Eesti enda mingid mingid fondid, mis on korterelamute renoveerimiseks, siis need ei lähe alati samal aastal töösse ja selle tõttu on võimalik neid ka samal aastal kasutada mujal ja see lihtsalt lükkub edasi. Nii et kokkuvõttes see summa ei vähene, mis on korterelamute jaoks renoveerimiseks mõeldud, lihtsalt sel aastal on need kasutamata. Näiteks on sel aastal Lõuna-Eestis midagi kasutamata ja kui ma õigesti mäletan, siis ka Ida-Virus, mis ei tähenda, et need jäävad kasutamata, vaid need saab edasi kanda järgmisse aastasse. Ja ma täiendan veel, võib-olla peab ka neid konkreetseid toetusi siis ümber tegema, et nad tulevikus võetaks välja. Ju siis oli mingi probleem, et seda toetust ei saadud kasutada.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kolleeg Andrus Seeme juba viitas teede, heade teede võrgu olulisusele. Tõesti, maapiirkondades see on elutähtis, sest see annab nii liikumisvabaduse ja ettevõtlusvabaduse, üldse see, et elu maal saaks toimida. 

Te mainisite oma ettekandes, et plaan on kaks olulist riiklikku maanteed neljarealiseks ehitada, jätkata sellega. Aga kas te olete seadnud neid ajalisi plaane ka juba? Jutt oli Tallinn–Pärnu maanteest see aasta juba, aga millal võiks siis inimesed oodata, et nad saavad mööda neljarealist teed Tallinnast Pärnusse ja tagasi sõita, aga samamoodi ka Tartu poole?

Aitäh! See teedesse lisarahastuse otsus on nii värske, et meil on konkreetne plaan, konkreetne jagamine, et millal, kuhu, millise lõigu peale, veel tegemata, aga see toimub, ma loodan, et lähinädalate jooksul. Mida me oleme kokku leppinud, on see, et kui me võtame need kolm põhimaanteed, siis Narva, Tartu ja Pärnu suund, siis Pärnu suund on täna prioriteet, mida eelkõige edasi ehitada, sest seal on koormus kõige suurem ja seal on veokeid kõige rohkem ja see senine 2 + 2 ehituse järjekord on seal kõige taga olnud nii-öelda. Nii et Pärnu suund on prioriteet. Küll aga me oleme aastaid tagasi Euroopa Liidule lubanud, et me need kolm suunda ehitame 2030 2 + 2 maanteedeks. Siis tegelikkus on see, et kuna koormus osadel nendel teelõikudel on väiksem kui 10 000 autot päevas, siis me lähme küsima osade lõikude osas erandit. Ehk näiteks Pärnu suunal Pärnust allapoole Läti poole on koormus väiksem ja seal ei ole täna, me ei näe praeguses etapis ette, et 2 + 2 maantee ehitus edasi läheb, vaid prioriteet on Pärnust Tallinnani välja ehitada. Tartu suunal on samamoodi, et kuni Tartuni on prioriteet, aga sealt allapoole Luhamaale loomulikult mitte. 

Nüüd aga veel kord alguse juurde tulles, siis see konkreetne plaan, millised lõigud, millises aastaks, see selgub meil siis, ma loodan, et lähinädalatel, kui me saame ka tegelikult need summad kinnitatud. Tuletan veel kord meelde, et 70 miljonit, mis me räägime täiendavast teede rahastusest, see on kinnitamata selles mõttes, et Rahandusministeerium peab ära arvutama, kui palju siis tegelikult see summa on pärast soodustuste mahaarvamist, mis on lastega peredele ja puuetega inimestele mõeldud. Peale seda saame need teelõigud paika panna.

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Austatud minister! Kas ma sain õigesti aru, et te olete taristuminister Kliimaministeeriumis ja kliimaministrit enam Kliimaministeeriumis ei olegi? Aga mitte selle kohta ma ei küsi. Ma jätkan teede ja taristute küsimusi. Teie strateegias on üles loetletud suured taristuobjektid ja suured maanteed. Peamiselt rääkisite Ülemiste terminalist, Rail Balticust ja Via Balticast. Aga kõrvalteed ja maanteed, mis jäävad mujale piirkondadesse, maapiirkondadesse, paistavad mulle jäävad vaeslapse ossa. Need lagunevad, on auke täis, aga need teed on hädavajalikud selleks, et meie inimesed maapiirkondadest ära ei koliks. See on üks tingimus, et lapsed ja täiskasvanud saaksid tööle, kooli ja lasteaeda. 

Millal jõuab järjekord teie ministeeriumis maapiirkondade teedeni? Raha napib KOV-idel. KOV-idel ei ole ülearu nagunii ressursse, sest vananeva elanikkonnaga piirkonnad peavad ju inimeste hooldamisele suuremat rõhku panema. Riik üldiselt oma kohustustele lisaraha tihti kaasa ei taha anda. Millal jõuab järjekord väikeste kõrvalteedeni?

Aitäh! Jah, tõesti, koalitsioonilepingus on ära märgitud Tallinn-Pärnu suund ja Tallinn-Tartu suund. On väga hea, et need on selgelt kirjas, et need on prioriteedid. Samas on seal ka kirjas see, et kruusateede viimine mustkatte alla on samuti teemana üleval. Nii et ei saa öelda, et see pole tähelepanu all. Vastupidi, see on ära märgitud isegi koalitsioonilepingus, et kruusateed viime mustkatte alla. Seda ei ole varasematel aastatel peaaegu üldse tehtud.  Meil on olemas teehoiukava ja kui teede rahastuse numbrid saavad kinnitatud, siis me konkreetselt vaatame, mis osa sellest täiendavast teede rahastusest läheb suurtele maanteedele, mis osa läheb nagu tavapäraseks remondiks ja mis osa läheb kruusateede viimiseks mustkatte alla. Aga see teema on väga tähtis.  

Võib-olla tõesti suuremast linnast vaadates seda nagu ei näe, aga need, kes seal elavad või töötavad, ka need ettevõtjad, kes on kruusateede ääres – nende jaoks on see ikkagi väga tähtis. Ja kui me täna imestame, miks ei tule uued investeeringud maale, siis nad ei tulegi sinna kruusateede äärde. Aga samaväärselt me peame hindama seda, et need, kes seal on, saaksid ka ilma tolmuta ja aukudeta ikkagi toimetada. 

See on selline üldine jutt mu poolt, aga kahjuks ongi olukord see, et seda kilometraaži on nii palju, et ega siin head lahendust ja lõpuni lahendust ei tule lähiaastatel. Aga kui me võtame selle suuna, et me teeme neid kruusateid mustkatte alla, siis ma arvan, et seda jätkavad need ministrid, kes on pärast mind. Aitäh! 

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Tänan ka teid, härra minister, väga põhjaliku ja laiali, ütleme, laia spektrit katva ettekande eest! Mulle jäi teie ettekandest kõrva üks väga põnev uudis, mida ma ei ole varem täheldanud. Ma saan aru, et Kliimaministeeriumis on küpsenud plaan asuda kohalikke vee-ettevõtteid konsolideerima. Palun, kas te räägiksite sellest mõttest lähemalt, sest ma juhin tähelepanu, et enamik neist kuuluvad kohalikele omavalitsustele. Millist jõudu või sundi on plaan rakendada selle plaani teostamisel?

Aitäh! See on tõesti selline pikem plaan. Ehk siis kuna täna on reaalne probleem, et lähiaastatel on veesektoris vaja muudatusi teha, sest muidu me ei suuda, eriti just väiksemates piirkondades, vee kvaliteeti tagada, siis on vaja teha veereform. Ja selle üks osa on see, et vee-ettevõtted, kes on tugevamad, võtaksid enda külge või juurde ka need väiksemad vee-ettevõtted. Seda on keeruline läbi viia, täpselt nii nagu mainisite, kuna nad enamjaolt kuuluvad kohalikele omavalitsustele. Aga samas on neid, koos nendega aruteludel jõudsime sinna, et neid on võimalik motiveerida läbi tasude, läbi hinna, läbi erinevate meetmete või koostöö, et see toimuks lõpuks. Aga see on pikk protsess ja siin ei ole niimoodi, et täna on otsus ja homme teeme. Anname täiesti aru, et on väga palju tööd teha. Aga need suuremad vee-ettevõtjad on sellest teadlikud ja nad mõtlevad kaasa, sest lõpuks on ikkagi vaja vaadata meil kogu Eesti peale. Me võime oma külas või oma linnas küll mõelda, et meil on kõik maru hästi ja ükskõik, mis mujal on, aga lõpuks, pärast jutuajamisi jõutakse ikka sinna, et kogu Eesti on tähtis.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister, mina tänan samuti ettekande eest. Mulle jäi ka üks asi kõrvu, nimelt see, et te ütlesite kuidagi nii, et taristuvaldkonnas poliitikat pole, et on Eesti paremaks tegemine. Aga noh, vaadake, eks see poliitika ongi ühiskonna juhtimine ja korraldamine ja ikka selleks, et Eesti paremaks teha. Ja ma usun seda, et suuremal osal teie ja minu ettekujutus sellest, kuidas seda Eestit paremaks teha, ikkagi kattub, aga on ka valdkondi, kus ei kattu. Nüüd, demokraatlikus ühiskonnas tähendab riigi paremaks tegemine seda, et see riik siis muudetakse selle riigi kodanikele meelepäraseks. Teie rääkisite entusiastlikult Rail Balticu väljaehitamisest. Aga kas te teate ka seda, et selle väljaehitamine ikka tähendab Eesti paremaks tegemist? Kas te teate seda, kas ühiskonna enamus praegu seda enam üldse soovib?

Aitäh! Mina usun seda, et kui on tehtud otsused, mis on suured otsused, siis need tuleb ellu viia. Siin ei tohi see sõltuda nagu ühe ministri või ühe isiku või mingist päevapoliitikast. Kui on selline otsus tehtud, on see Rail Baltic või mingisugune muu otsus, siis tuleb see ellu viia.

Ma võin seda öelda, et vesteldes just Läti ja Leedu taristuministritega, siis tuli tuli väga selgelt välja, et Leedus on avalik arvamus nagu väga selgelt Rail Balticu kasuks. Lätis päris nii ei ole, sest Läti on väga palju olnud seotud ka idanaabriga ja seetõttu on palju ka neid, kes jätkaksid vanamoodi. Nii et siin on riikide kaupa erinevus. Eesti puhul ma täna ei tea, mis see selline ootus on. Tegelikult juba tean küll, ehk siis viimased uuringud kinnitavad, et 60% on neid, kes ütlevad, et jah. (Hääl saalist.) Võib-olla. See on nii lühike aeg võrreldes suurte taristuprojektidega, nii et … Aga 60%, ühtepidi ta on hea, et see on üle 50, teistpidi on tõesti nii, et ju siis oleks pidanud juba alguses ja võib-olla ka praegu rohkem seletama ka Eestis, et milleks see hea on või ei ole.

Priit Sibul, palun! 

Austatud koosoleku juhataja! Hea minister! Ma tuleksin tagasi jäätmete juurde, millest te sissejuhatavas sõnavõtus rääkisite. Te ütlesite, et eesmärk on 38%-lt ringlusse võetud jäätmetest jõuda 65-ni. Siis võiks arvata, et tänase 16–20 miljoni asemel tuleb meilEuroopasse maksta 10 miljonit. See on see eesmärk. Aga mulle tundub, et te ei öelnud seda, kui palju see jäätmereform meie maksumaksjale maksma läheb. Mis see summa on, et kui me selle jäätmereformi läbi teeme, siis mis see ühiskonnale maksma läheb?

Jah, me oleme need arvutused teinud. Ja arvutused näitavad seda, et kogumõju on kogu riigile – see on nii riik kui kohalikud omavalitsused kui ettevõtjad, kui elanikud – pluss 20 miljonit. Nii et see mitte ei lähe kallimaks, vaid läheb kokkuvõttes odavamaks. Ja väga palju on selles kinni, et kas me jätkame nii nagu praegu, et läheb suur osa põletusse ja ladestusse, võime ikka saame need vähegi mõistlikud materjalid ümber ümber töödelda. Selleks on vaja kõigi panust. Seal on vaja nii elanike kui ka kohalike omavalitsuste ja ettevõtjate panust.  

Meil on ka üks hea halb näide. Eestis ei ole plasti ümbertöötamise tehast kõige moodsamat. Lätlased tegid ära. Nii et kui me muidu ütleme, et lätlased on meist sellel ja tollel alal tagapool, siis lätlased tegid eelmisel aastal valmis plasti ümbertöötlemise tehase. Seal on 205 töökohta. Nii et me peame ka seda tegelikult arvestama, et kui me ise ei tee neid tööstusi, siis teevad naabrid ja see maksutulu ja muu tulu läheb sinna. Nii et on tagumine aeg jäätmereform ellu viia ja eurooplaseks saada. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab Rail Baltica ja huvitav omandivorm. Tahaks teada, kellele Rail Baltica tegelikult kuulub. Kui te hakkate rääkima meile, siin on erinevad ettevõtted, näiteks AS Baltic Rail, see tegeleb kauba raudteevedudega, osaühing Rail Baltic Estonia, see tegeleb arendusega, peale selle on ka Balti riikide poolt ühisfirmad, kes tegelevad kõik, ütleme, selle haldamise, logistika ja töös hoidmisega. Sama küsimuse ma küsisin eelmises koosseisus ka minister Taavi Aasa käest: kes on Rail Baltica tegelik omanik? Äkki te ütlete mulle pärast seda ülevoolavat kõnet Rail Balticu positiivsuse kohta, kes on Rail Balticu tegelik omanik. Nimetage konkreetselt ettevõtte nimi, äriregistri kood, et ma saaksin kontrollida, kas te räägite siin tõtt või mõtlete midagi välja.

Aitäh! Rail Balticu Eesti osa omanik on Eesti riik ehk siis Eesti riik on seda rajamas läbi taristuministri, läbi Rail Baltic Estonia ja nii edasi. Nii et Eesti riik on omanik.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Mainisite oma ettekandes regionaalseid lennujaamu. Tean ka hästi, et olete ise väga agaralt toetanud ka Tartus lennuliini jätkumist ja selle olulisust kogu Lõuna-Eesti regioonile. Mul on laiem küsimus. Ma tean, Tallinna lennujaama juhtkonnast on tulnud väga selgeid sõnumeid selles osas, et regionaalsed lennujaamad, Pärnu, Tartu, Kuressaare, Kärdla, toodavad lennujaamale päris arvestatavas mahus miinust. Ja siit ka küsimus: kas te peate õigeks, et äriloogikal töötab Tallinnas asuv lennujaam ja kõik need ülejäänud, regionaalset aspekti täitvad lennujaamad on ühes ja samas nii-öelda kulureal ja me käsitleme neid kuidagi ühtsest loogikast? Minu hinnangul need võiks olla eraldi.

Aitäh! Jah, see, kui ma enne mainisin, et regionaalsete lennujaamade jaoks töötame nagu eraldi arenguplaani välja, siis see ongi üks osa, et analüüsida, et mis see õige vorm on. See, et nad täna on Tallinna lennujaama all, see on okei, sellepärast et riik saab anda omanikuna Tallinna lennujaamale suunised, kuidas regionaalsete lennujaamadega toimetada. Aga fakt on see, et Tallinna lennujaama põhifookus on Tallinnal, ja selle tõttu, mida väiksem ja kaugem on Tallinnast lennujaam, seda vähem ka fookust on. Võib-olla Tartu on selles mõttes hea näide, et seal tõesti Tartu linn nägi ise väga-väga palju vaeva ja nad olid väga aktiivsed ise. Selle tõttu see lennugraafik ka Helsingiga nagu toimub või toimib koos Finnairiga. 

Nii et kindlasti minu soovitus on, et need lennujaamad ja need KOV-id, kus nad asuvad, et nad ise peavad olema hästi aktiivsed, et leida lahendusi. Pärnu on aktiivne. Pärnul on ka reaalne probleem, kuidas seda värskelt renoveeritud lennujaama paremini käidelda. Nii et mida rohkem KOV initsiatiivi võtab, seda rohkem me peame ka riigi poole pealt toetama ja lahenduse leidma, mis see tulevikuvorm õige on.

Täna ma ei taha öelda, et kas see on nii, et Tallinna lennujaam jääb nende omanikuks või haldajaks või mitte. Eks see selgub. Pigem ütlen nii, et jaa, see on normaalne, et Tallinna Lennujaam haldab kõiki, aga kas see tulevikus optimaalne on, ma täna ei ütle.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olite vaevalt jõudnud lõpetada lause, tsiteerin, "Mul on väga hea meel, et taristuvaldkonnas praktiliselt poliitikat ei ole, see on nagu ettevõtlus, see on puhas Eesti paremaks tegemine", tsitaadi lõpp, kui tuli kriitiline Rail Balticu teemaline küsimus Tšaplõginilt. Mina tahan, vastupidi, väita, et taristuvaldkond on erakordselt poliitiline. Poliitiliste otsustega võetakse ülalpidamiskulud riigieelarvele aastakümneteks, mõjutatakse tuhandete või sadade tuhandete inimeste elukeskkonda ja liikumist. Näiteks tunneli puhul te ütlete, et te ei näe, et lähiaastatel see edasi liiguks. Tuumajaamaga ometi liigutakse. Tavalisele inimesele tunduvad väga sarnased projektid, poliitiline otsus on tehtud. Valdkonna strateegilised eesmärgid, näiteks ühistranspordiga, jalgrattaga liikujate osakaal, transpordiheite vähendamine liikluses, hukkunute arv, me liigume eesmärgist eemale. Ja näiteks liikluses hukkunute arvu vähendamiseks on veapunktisüsteem, tõenduspõhine ekspertide soovitatud viis, mille rakendamist peaminister ei toeta. Küsin teilt, millal te hakkate tõenduspõhist poliitikat oma valdkonnas ellu viima, et strateegilisi sihte saavutada.

Aitäh! Jah, ma selle mitte poliitikaga sidumise all mõtlesin seda, et tõesti, siin on hästi palju sellist ettevõtlusega seotust ja tavaloogikat. Aga loomulikult jah, teil on õigus, et see suuresti lähtubki poliitikast, mis on kokku lepitud, ükskõik mis ajal ja kelle poolt. Ja pigem ongi, et kuna need taristuteemad on nii pika vinnaga, siis kui on täna midagi kokku lepitud, peab kümne aasta pärast seda samamoodi järgima, sõltumata, kes võimul on.  

Aga see, mis liiklusohutusse puutub. Praegu on lõpetamisel uue liiklusohutusprogrammi väljatöötamine, peaks juunikuus valmis saama Transpordiameti vedamisel ja see hõlmab … See hakkab kehtima alates järgmisest aastast. Nii on plaan olnud. Ja selles uues liiklusohutusprogrammis tulevad ka need uued teemad mitte analüüsimisele, analüüs on juba tehtud, aga läbirääkimisele, et midagi rakendada või mitte. Sellesama keskmise kiiruse mõõtmise ma tõin lihtsalt ühe näitena välja. Kui meil naaberriigid kasutavad seda, siis me võiksime ikkagi analüüsida, kas me lubame kaameral jälgida ennast Eestis või mitte. Esimene vastus on, et me ei tahaks, et kiirtee peal, 2 + 2 tee peal keegi kiirust mõõdaks, keskmist kiirust. Siis jah, nii ongi, et vaja on mõõta seal, nendes kohtades, kus on reaalselt toimunud palju õnnetusi ja kus on vaja kord majja saada nii-öelda. Aga praegu mulle tundub, et pigem on selle keskmise kiiruse osas võetud niimoodi, et ei, isegi ei taha kuulata, mida pakutakse, vaid kohe on ei, keegi jälgib mind seal, kus ma ei taha, et jälgiks. Aga korraks uuesti, et liiklusohutusprogramm on praegu, analüüs on lõpujärgus ja sellega valitsusse tuleme suvel vastu sügist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Mul on küsimus samast valdkonnast, mille tõstatas ka Lauri Laats, et me oleme kaotanud odavlennupartneri Ryanairi erinevad liinid ja põhjus on selles, et lennujaam on tõstnud tasusid. Aga põhjus, miks nad on neid tasusid tõstnud, on selles, et valitsus lõpetas Tallinna lennujaama sihtfinantseeringud ja nüüd nõuab ka dividende, et aastal 2025 kuni 5,6 miljonit eurot, järgmisel aastal 7,2 miljonit eurot. Lennujaama juhid on ise otse ka välja öelnud, et see sööb ära sisuliselt kogu kasumi, neile ei jää mitte midagi muud üle, kui hakata erinevaid tasusid tõstma. Ja siit ka küsimus, kas te plaanite seda dividendipoliitikat ümber vaadata, võib-olla üleüldse sellist Tallinna lennujaama poliitikat. Teine küsimus on ka Nordica küsimus. Mis praegu toimub nende lennukite müügiga? Ma tean, et kogu see protsess on veninud. Kas on lootust, et juunis või suve jooksul see küsimus laheneb?

Aitäh! Tallinna lennujaamaga suhtleme me pidevalt, see on tõesti nende pärusmaa, kuidas lennuliine rohkem avada nii, et need, mis on, ära ei kukuks. Meil on tänagi Tallinna lennujaama üldkoosolek peale lõunat. See on nende pärusmaa, kuidas nad lennuliine juurde saaksid, aga nad teevad väga tublit tööd selles osas. Küsimus ei ole alati mitte mingis ühekordses rahas, vaid küsimus on ka pikaajalises töös. Selle üks lahendus on see – mis on lennujaama ettepanek –, et kui me oleme lennujaamatasusid teinud soodsamaks uutele liinidele, aga need on olnud liiga lühiajalised, uued liinid võtavad sisseelamiseks rohkem aega, et need soodustused, mis on uute liinide jaoks, kestaksid kauem. Nii et see on üks suund, aga jah, see on tõsine teema ja väga selge siht on Tallinna lennujaamale, et uusi liine avatakse. See puudutab nii ärireisimist kui turismi, aga pigem on fookus ärireisidel ja fookus on suurte sõlmpunktidega ühendamises Euroopas Tallinnal.

Ja teine küsimus oli … ? (Saalist täpsustatakse.) Jaa. Dividendipoliitikat peab härra rahandusminister kommenteerima. Kokkuvõttes seal ei ole vahet, kas riik võtab dividendi ja toetab Tallinna lennujaama, või ta ei võta dividendi ja ei toeta. Nii et lõpuks on see ikkagi eraldi otsus. (Saalist räägitakse.) Praegu toetame lennujaama, nii et päris nii ei ole.

Aga Nordica lennukitega on seis selline, et läbirääkimised on lõppjärgus. Juuni lõpuks peaks olema paigas, kas läheb tehinguks või mitte. Liigutakse väga selgelt sinnapoole, et läheb tehinguks, aga kuna ma olen ise ka kõrvalt näinud nii palju igasuguseid tehinguid, siis enne ei taha midagi kindlalt öelda, kui allkirjad on all. Kuigi tunne on selline, et läheb tehinguks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma jätkan sealt, kus me eile majanduskomisjonis algust tegime, Rohuküla raudtee teemal. Rohuküla raudteel on meil ehitusprojekt lõpuni valmis, Ristini on ära tehtud ka kõik eeltööd ehk siis sisuliselt, nii kui ehitushange oleks läbi viidud, homne päev võiks ehitama hakata. Samuti on laialt teada, et taristuinvesteeringud ergutavad majandust väga positiivselt. On ka teada see, et mitmed suured taristuprojektid, mis teie portfellis plaanis on, vajavad veel omajagu eeltööd või on venima läinud, mistõttu sellist mahtu, et lükata nii-öelda torusse veel projekte, võiks ju olla olemas. Aga selleks on vaja tahet. 

Nüüd ma küsingi, mis on teie sõnum Läänemaa ja Hiiumaa inimestele. Miks siis täna Rohuküla raudtee osas me ei näe, et ehitus võiks edasi minna, ja mis on valitsuse plaanid selles osas, millal võiks rong Rohukülla välja jõuda?

Aitäh! Tõesti on nii, et koalitsioonilepingus Rohuküla raudteed ei ole ja otsust selle rajamiseks ka ei ole ja rahastust ei ole, mis ei tähenda aga seda, et see ei võiks uuesti tulla päevakorda. Aga tänases koalitsioonilepingus seda investeeringut plaanis ei ole. Aastat ma öelda ei saa. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No küll palju debateeriks teiega, olles olnud just hiljuti liikluskomisjoni liige, neil teemadel. Rohuküla raudtee ehitamise mõttes üks jupp on ju täiesti valmis. Raadamistööd on tehtud, ettevalmistused on tehtud, projekteeritud, isegi raha on olemas, kui ainult otsustamistahe oleks. 

Aga ma küsin hoopis kodude kohta teie käest. Teatavasti on meil läinud nii nagu muul maailmal, et palgatõus pole olnud nii suur kui kodu hinna ja kodu kättesaadavuse probleem. Kodud muutuvad järjest kättesaamatumaks inimestele. See on fakt. Eestis ja mujal maailmas üldiselt kasutatakse selleks kahte võimalust: kas reguleeritakse kuidagi üürihindu või ehitatakse munitsipaalelamuid või üürielamuid. Te ütlesite, et te üürielamu programmiga edasi ei lähe. Aga kirjeldage siis seda valitsuse plaani, millega te kavatsete edasi minna. Mismoodi näiteks Avo Kruusla Põlvamaalt, kes tahab äri ajada ja on Eesti viies piimatööstur, kuidas ta oma äri saaks ajada? Kuhu need inimesed elama tulevad? Mis see teie lahendus on? Sellest pole aru saanud. 

Aitäh! Üks lahendus, mille poole me liigume, on, nagu ma ka mainisin, koos Euroopa Investeerimispangaga, kohalike omavalitsuste ja ettevõtjatega ehitada korterelamuid või ka muid vajalikke hooneid just turutõrkepiirkondadesse. Need ei ole üürimajad, vaid need ehitatakse juba ettevõtjate ja Euroopa Investeerimispanga koostöös. Otsuse, kas need on korterelamud ja kellele nad kuuluvad, kas jäävad ettevõtjale või müüakse maha elanikele – see programm on töös. Sügisel vastu talve peaks saama vastused, mismoodi ja mil määral me saame seda rakendada järgmistel aastatel. Aga jah, sellise üürimajade programmiga, nagu vahepeal oli, me edasi ei lähe.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud minister! Teie valitsuskaaslane Keldo siin muretseb väga selle pärast, et on vaja hakata Eestisse tooma suures koguses välistööjõudu, et muidu me enam hakkama ei saa. Teie oma kõnes … Mis ei vasta muidugi tõele, saame hakkama küll, tuleb asju lihtsalt targalt teha. Ja teie siin selles kõnes oli ka üks asi, mis te välja tõite, et peaks hakkama vaatama siis selles osas, et Eesti teedele lubada suuremaid ja raskemaid autoronge. 

Siit ka küsimus. Me räägime palju efektiivsusest ja tootlikkusest, et on vaja tõsta seda, mis on igati mõistlik. Ja millised on need teie konkreetsed sammud, mida te olete teinud või hakkate astuma selleks, et võimaldada need suuremad ja raskemad autorongid Eesti teedele, et meil nii logistika‑, transpordisektor, põllumehed, metsamehed saaksid ka päriselt hakata seda kasutama ja tulla konkurentsis järgi oma nendele partneritele, kes mujal, meie naaberriikides on. Et see lihtsalt ei jääks sõnadeks, panite koalitsioonilepingusse sisse, aga midagi ei juhtu. Mis need päris sammud saavad olema?

Aitäh! Päris sammud on need, et Transpordiamet on analüüsinud erineval moel nende pikkade ja ka raskete autorongide laskmist meie maanteedele. See ei ole nii, et kas jah või ei, vaid siin tuleb nagu erinevaid nüansse arvesse võtta, et kuhu nad saavad, mis teedel nad saavad liikuda, kui rasked või kui pikad nad on. Transpordiamet on praegu lõpujärgus, et omapoolne selge analüüs esitada, et mis see mõistlik variant on. See on seotud ka meie naabritega, kas või lätlastega, et need saaksid liikuda mitte ainult Eesti piires, vaid ka Eestist väljapoole. Nii et see on nagu suurem teema.

Koalitsioonilepingusse läks see sellepärast, et kuna see on kokkuvõttes selline pikalt ettevaatav teema, et siis märgime ta ära, et ühel või teisel moel on see selge suund, mida võtta. Aga lõpuni otsust ei ole, et mis on see tonnaaž, mis on see pikkus, millised teed. Aga see selgus tuleb suve lõpuks, kui mitte hiljem.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun, kuna üks kõnesoovija on vahepeal kadunud. Ma vabandan, et see võis tulla teile üllatusena, aga teid ei üllata miski, ma arvan.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Esiteks ma tahaks ministrit tänada selle ladusa ettekande eest. Eks ta selles mõttes oli väga huvitavas vormis ettekanne, et mis võiks ju tegelikult Eestis olla, mille poole suunduda. Aga kui tulid konkreetsed küsimused, aga mis siis nende sõnade jaoks, mis olid välja öeldud, mis tegevused tuleks ette võtta, siis siin jäi nagu vastustes küll vajaka. Ja ma arvan, et ega me ei saa ka pahaks panna, kuna minister on alles värske. 

Aga ma tooksin ikkagi need murekohad välja, mida minister saab kindlasti siit saalist kaasa võtta ja võib-olla rohkem sinna süüvida, nendesse probleemidesse. Esiteks räägime Rail Balticust. Minister tõi välja, et juba praegu Rail Baltic mõjub hästi meie majandusele, kuna läbi lisatöökohtade loomulikult laekuvad ka maksud. Ma arvan, et kui võtta suuremat pilti või väiksemat pilti, kuidas, mis nurga alt vaadata, kui Euroopast tuleb raha ja me paneme selle raha eest kedagi auku kaevama, siis tuleb ka ikkagi natukene lisandväärtust meie majandusele tänu sellele, et luuakse uued töökohad. Küsimus on selles, mis me selle auguga peale hakkame. Rail Balticu puhul on hästi palju küsimusi, millele hetkel vastuseid ei ole, ja eelkõige see puudutab meie naabreid. Kas nemad suudavad seda ehitada, mis vahenditest ehitavad ja mis tähtajaks? Need kõik küsimused on avatud.

Nüüd, millest nagu väga ei räägita või ei taheta rääkida: kes selle kõik lõpuks, kui ta peaks valmis saama – või kulgeb ainult Ikla piirini –, kui ta peaks valmis saama, kes siis kõik selle ülalpidamiskulud kinni maksavad? Need ülalpidamiskulud on väga suured, hinnanguliselt kuskil 300 kuni 450 miljonit kogu Baltikumi peale. Meie osa on seal hinnanguliselt 60 kuni 90 miljonit. Me räägime iga-aastastest kuludest, mis puudutab Rail Balticu ülalhoidmist. Miskipärast nendele küsimustele, kui hakatakse küsima, ei soovita vastata. Kust need rahad tulevad? Me ei suuda õpetajatelegi väikest palgalisa tekitada, aga miskipärast me näeme juba ette, et Rail Balticuga me saame ikkagi hakkama. 

Trassist. Kui me räägime trassi kulgemises, ma juhin lihtsalt ministri tähelepanu, et see trass – ja ma soovitan, et minister ka sinna süüviks –, mis hakkab siitsamast Põhja-Eestist kulgema allapoole, ei läbi suuremaid asulaid. Ja see on probleem. Me teame väga hästi, et siin olid erinevate kohalike omavalitsuste esindajad, kui seda küsimust arutasime komisjonides, kes juhtisid tähelepanu, et selleks, et inimesed saaks sellele rongile, see nii-öelda viimase miili teenus, seda tuleb inimestel oma autoga teha. Kui jätkusuutlik ta on, on juba omaette küsimus. Ja oli ka võimalus tegelikult teatud ajal neid muudatusi teha projektis, aga miskipärast otsustati ikkagi, et neid muudatusi ei ole vaja teha ja et see trass peab kulgema sealt, kus ta esialgu oli planeeritud, vaatamata sellele, et kohalikud omavalitsused ütlesid, et aga kes siis selle rongiga sõitma hakkab.

Nüüd, kui me räägime teede investeeringutest, loomulikult, plaanid on teretulnud kõik. Aga reaalsus, mis paistab silma? Reaalsus on see, et kui me räägime teede investeeringutest, siis ta on tegelikult poole väiksem nii eelmise kui ka selle aasta lõikes, kui oleks võinud ette näha. Me räägime 203 miljonist, mis on Transpordiameti poolt välja öeldud, teed võiksid enam-vähem olla normaalses olukorras, kui selline investeering eraldatakse. Praegusel juhul need investeeringud on poole väiksemad.

Ma sooviks veel kolm minutit.

Jaa, palun!

Aitäh! Ja teine oluline koht, mis puudutab teid, on liiklusohutusprogramm. Liiklusohutusprogrammi alusel peaks 26 miljonit olema eraldatud. Mida me näeme eelarves, mis summasid? 2024 oli 0,8 miljonit, 2025 0,7 miljonit, seal mõned sajad tuhanded veel juures ehk umbkaudu 2 miljonit 26 miljoni asemel. Ja keda see puudutab? See puudutab kõiki meid, kui ohtlik või ohutu teede peal sõita on. Selge on see, et praegu on lihtsalt hoitud kokku ohutuse pealt. Ja eks me hakkame nägema neid, loodetavasti me ei hakka neid nägema, aga ma arvan, et me hakkame nägema neid kurbi liiklusõnnetusi ka.

Teemasid on tegelikult palju, mida minister esitas ja mille osas tahaks ka oma seisukohad esitada. Aga võtame praegu fookusesse viimase teemana lennunduse, mis on hästi oluline teema. Kui me vaatame, kuidas Tallinna Lennujaam on hakkama saanud, siis ma arvan, et mis puudutab teenuse osutamist, siis on väga hästi hakkama saanud. Mina lendan palju ja oskan võrrelda. Tallinna Lennujaam on kindlasti teenuse poolest tipptasemel. Aga milles on tegelik probleem? Selles, et meil siit väga paljudesse kohtadesse lihtsalt ei saa. Ehk seesama, mis selgus ka ministri ettekandest, et loomulikult tööd tuleb teha selle nimel, et siia lennuliine rohkem saada. Aga küsimusele minu poolt ministrile, et kuidas seda kõike on võimalik teha, vastust ei tulnud. Ja kurb on ju see, et Ryanair tegelikult ju pani väga suure mahu oma lendudest kinni, ja ma ei imesta, kui ta paneb ka viimased lennuliinid kinni. Aga samas me näeme selgelt, et selliseid liine, mis just oleks nimelt suunatud äritegevusele, väga palju ei ole. Me räägime siin Frankfurdist, mis on hästi toimiv liin, aga kõik, mis puudutab ülejäänuid, me ei saa kindlasti öelda, et kui meil tšarterlende on juurde tulnud, et see annab meile nagu pikemas plaanis majandusele mingisugust tõuget või boost'i. Me räägime ikkagi ärikeskkonna liinide loomisest. Ka need küsimused on vajaka jäänud. Ja ma arvan, et ministri esimene ülesanne võikski olla külastada Ryanairi kontorit, et aru saada, mis täpselt seal, kus kohas need suusad risti läksid Tallinna Lennujaama juhtkonna ja Ryanairi juhtkonna vahel, ja kindlasti hakata väga kõvasti tööd tegema selle nimel ja külastada ka teisi lennufirmasid, et tõesti nad tuleks ja avaks Tallinna maailmale. See on meile väga oluline ja ma arvan, et see oleks kindlasti üks ministri üks väga tõsiseid tööülesandeid. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid ja inimesed, kes meid jälgivad, keda huvitab Eesti riigi hea käekäik! Minister tegi tõesti ladusa ettekande. Ütleme nii, et selline positiivne suhtumine, et kõik hakkab paremaks minema, iseenesest on ju hea, aga neid vastuseid, kuidas see nüüd paremaks läheb, noh, midagi oli kosta, aga mitte ka päris kõike.  

Ma nüüd puudutan mõningaid teemasid, mis puudutab jäätmekäitlust ja jäätmereformi. Kõigepealt, et siin on suur üllas eesmärk hakata veel rohkem liigiti koguma jäätmeid. Eile just majanduskomisjonis ka minister meile tutvustas seda ideed. Ma olen rääkinud nende jäätmekäitlejate firmade esindajatega. Üks nendest tõi näite, et kui Inglismaal ühes maakonnas korjatakse jäätmeid kokku nii, et on biojäätmed eraldi ja ülejäänud on kõik ühes konteineris, viiakse sorteerimiskeskusesse, siis seal sorteerimiskeskuses sorteeritakse liigiti nad välja, ja teine maakond siis paneb neid erinevaid kaste trobikond, korjab siis niimoodi ükshaaval autodega neid kokku, ja võrdlus, et kui palju siis jäätmetest saab kätte, võrreldes üks, võrreldes teine: vahe on ainult 10%. Küll aga ei ole keegi arvutanud välja, mida läheb maksma iga sellise väikese kastikese korjamine ühest või teisest, siis ühe või teise maja juurest või korterelamu juurest, kui palju kulub selle jaoks kütust veoautodele ja mis see lõpuks tegelikult ka siis, kui nüüd rääkida sellest CO₂ heitmetest, et kui palju sellega paisatakse veel rohkem võib-olla seda CO₂ atmosfääri. Ja ma ei kujuta ette, kuidas nende kortermajade juurde hakatakse järjest rohkem neid erinevaid konteinereid panema, kuhu leitakse see ruum. Päris pöörane idee. Ja kas sellel kõigel mõtet on ja kui palju see kõik maksma läheb ja kas see on tõesti ka rohelisem?  

Korterelamute renoveerimine, iseenesest väga vajalik programm. Selge see, et kui vanu Nõukogude-aegseid korterelamuid soojustada, need viia paremasse konditsiooni, siis saab kokku hoida küttekuludelt ja see on mõistlik. Ma olen ise kogenud seda, et korteriühistu võttis ka laenu, ja selleks, et siis riigipoolset tuge saada, siis oli seal väga palju erinevaid nõudeid sisse toodud, näiteks ka ventilatsiooninõuded, mingisugused sellised ventilatsioonid, mis olid lausa nii kallid, et lõpuks vaatasime, et kas on mõtet seda ventilatsiooni panna, sellepärast et see toetuse pool, mis riik annab, ja ventilatsiooni paigalduse pool ei olnud omavahel nagu normaalses suhtes. Ehk siis peab läbi mõtlema paremini, et kas need sunduslikud sellised klauslid sinna juurde on väga mõistlikud ja vajalikud. Tihtipeale ei ole need ka kuidagimoodi majanduslikult põhjendatud.  

Räägiti sellest ka, et see stabiilne rahastus sellele korterelamute fondile luua, et see kõik tuleb CO₂ rahastusest. Niipalju kui mina tean, praegu läheb ju, lõviosa Eestis kogutud CO₂ rahast läheb Rail Balticusse. Nii et ma ei tea, kuidas seda stabiilselt saab luua sellist fondi ja kui palju sealt raha üldse üle jääb. Seda enam, et Rail Balticusse võime me matta päris palju veel.  

Mis puudutab teid, siis juba pikemat aega on Transpordiameti juhataja rääkinud sellest, et see on alarahastatud, teede remondirahad, rääkimata sellest, et uusi teid on järjest vähem projekteerimisel. Ja kui me praegu hoiame kokku nende teede aukude, ütleme, asfaldiaukude lappimisel, siis see tähendab seda, et see lükatakse kõik lähitulevikku sisuliselt ja siis on need kulud veelgi suuremad. Nii et selle koha pealt ei saa tegelikult arusaadavat vastust, et mille peale me loodame. 

Nüüd, mis puudutab lennujaama … 

Tahaksin natuke lisaaega, äkki läheb vaja.  

Jaa, ikka, kolm minutit. Teie voli.

Aitäh! Mis puudutab lennujaama ja selle head käekäiku, siis see on ilmselgelt Eestile väga oluline, et meil oleksid head ühendused. Kui nüüd vaadata, mis toimub näiteks Lätis, siis Läti ju väga palju rahastab seda Air Balticut, on sellega tegelikult püsti hädas, on pöördunud Eesti, ma tean, Eesti ministrite poole sellesama palvega, et ehk Eesti tuleks ka appi ja teeks siis Läti ja Leedu ja Eesti ühise Air Balticu, nii-öelda. Eks nad kõik ongi Baltimaad. No see on ilmselgelt üsnagi selline ühest küljest väga kulukas tegevus, teisest küljest muidugi võiks ju aru saada, et meil ühendusi vaja on. Aga vähim, mida me tegelikult võiksime teha, on see, et me aitame meie toetada oma lennujaama, mitte nõuda sealt mingeid kasumeid või ots otsaga ise hakkamasaamist, pigem toetada seda. Selle kaudu saame me ehk siia mõningad lennuliinid, kes siis aitavad meid viia Euroopasse või mujale. See oleks mõistlikum tegevus. Nii et siin on juba enne ka räägitud sellest, et Ryanair kaotas mõned liinid ära, et ei saanud kokkuleppele. Ma arvan, et ikkagi minister mainis siin, et võib olla mingid lühiajalised lennud, aga ega keegi ei saagi pikalt ühtegi asja planeerida, kui meil maksud kogu aeg tõusevad ja on selline, tulevikuvaade on selline arusaamatu ja hägune. 

Nii et iseenesest peab soovima ministrile edu ja jõudu. Ma väga loodan, et värske ministrina ta siiski, olles ise ka ettevõtja, tegelikult saab ju väga hästi aru, et üks asi on see, et rääkida kõlavaid sõnu, aga teine asi, tuleks ikkagi reaalselt panustada rohkem raha nendesse valdkondadesse ja mitte teha niisuguseid näitlikke projekte nagu seesama jäätmete kogumine, mis tegelikult toob kaasa ainult kulu ja kasu on sellest vähe. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Hea aseesimees! Head noored, kes te seal rõdu peal kuulate! See kõne on lisaks ministrile paljuski ka teile muidugi. Ma räägin kodude kättesaadavusest, mis ühel või teisel hetkel teile kindlasti mureks või rõõmuks saab.  Nimelt, kui vaadata tänaseid kinnisvara hindasid, siis eriti Tallinnas ja Tartus on tõenäoliselt igaüks meist ühel või teisel hetkel küsinud, kes küll neid eluasemeid endale lubada saavad. Eurostati andmetel on Eesti kinnisvara hinnad viimase 15 aasta jooksul kasvanud enam kui kolmekordseks. See on Euroopa Liidu suurim tõus. Kui Euroopa keskmine hinnatõus oli samal ajal ligi 54%, siis Eestis ulatus see 230%-ni. 

Paraku ei ole sissetulekuid muidugi samas tempos kasvanud ja eluasemekulude osakaal inimeste sissetulekutes on Eestis kiiresti suurenenud. Eurostati metoodika järgi loetakse kriitiliseks piiriks, kui eluasemekulud moodustavad üle 40% leibkonna sissetulekust. 2023. aastal oli 12,7% Eesti leibkondadest juba selle ülekoormuse all ja see osakaal on tõusuteel. Eriti on see karm olnud viimasel neljal aastal.  

Tartu Ülikooli inimgeograafia kaasprofessor Anneli Kährik ütleb otse, et me tüürime kinnisvarahinnas esirinda, aga sissetulekud ei jõua sellele järele. See ei ole ainult Tallinna või Tartu mure, see on tegelikult riiklik mure, sest järjest rohkem inimesi ei näe Eestis võimalust oma kodu rajada. Tallinna keskmine ruutmeetri hind on ligi 3000 eurot, samal ajal kui keskmine brutopalk pealinnas on circa 2300 eurot. 38% tallinlastest on öelnud, et neile ei ole kodu kättesaadav. 

Kõige keerulisemas olukorras on noored ja madalama sissetulekuga inimesed. Kui nad peavad kodu üürima turutingimustel, võib see neelata kuni 100% nende kuisest sissetulekust. Pank ei pruugi laenu anda, sääste ei kogune, aga elada on ju vaja. Selle tulemusel lükkub edasi pere loomine ja laste sünd. Koduturu olukord mõjutab sündimust, kogukonna stabiilsust ja inimeste usaldust riigi vastu. 

Kõik see viib järelduseni, et eluasemeturule sisenemine on muutunud riskantseks ettevõtmiseks. Kui elamiskulud söövad suure osa sissetulekust, jääb vähem raha haridusele ja huvitegevusele, tervisele ja tulevikule. Selline olukord ei ole juhus. See on süsteemsete otsuste ja paraku ka tegematajätmiste tagajärg. Turujõud üksi ei loo õiglast eluasemepoliitikat. Kui me ei sekku, süveneb ruumiline ja  sotsiaalne segregatsioon veelgi. Linn, aga ka riik laiemalt jaguneb piirkondadeks, kus elavad kas väga jõukad, väga vaesed. See mõjutab negatiivselt ka haridust, tööhõivet ja nagu ennist öeldud, loomulikult ka sündimust. 

Võimalusi on ja teadlastelt on mitmeid soovitusi, mida siis tegema peaks. Linnamaa teadlikum kasutus detailplaneeringutes, taskukohaste kodude kavandamine, mittetulunduslikud eluasememudelid, maksutõkked tühjade arenduskruntide omanikele, avaliku sektori eluasemefondid. 

Jah, loomulikult on siin oma roll linnadel, eriti ka Tallinnal, kes saab oma planeeringutega ja planeeringute menetlemisega palju muuta.  Kuid veel kord: see ei ole ainult linna, vaid ka riigi vastutus.  

Läti teatas eelmisel aastal, et Läti riigile kuuluv kinnisvarafirma kavatseb koostöös Euroopa Investeerimispangaga rajada Läti vähemalt 1000 korterit, mille koguinvesteering ulatub 100 miljoni euroni. Plaanitavad üürikorterid on mõeldud noorte ekspertide ja nende perede jaoks.  Ka meil on olnud erinevaid programme, kuid praegu kostitatakse meie ostjaid ja ehitajaid paraku hoopis käibemaksu tõusuga, mis lisab hindadele veel tuhandeid eurosid juurde. 

Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun.

Ka Eestis on vaja selget signaali ja juhtrolli, et see küsimus on meie jaoks oluline. Noored pered ei tohiks kolida Eestist ära lihtsalt seetõttu, et siin ei ole neile kodu kättesaadav. Me vajame riiklikku eluasemestrateegiat. Tuleb selgelt analüüsida ja otsustada ka seda, mida ma ennist lugupeetud ministri käest küsisin: kuidas riik oma maad, mida on Tallinnas, tõsi küll, juba palju vähem, kui oli aastaid tagasi, sest seda maad on müüdud, kuidas seda maad saaks otstarbekamalt kasutada, kui lihtsalt kiireks raha tegemiseks, kui lihtsalt müügiks? 

Arutada tuleb ka, kas ja kuidas reguleerida uusarendustes soodsa hinnaklassiga kodude osakaalu. Aga elavdada tuleb loomulikult ka vähem atraktiivseid piirkondi läbi täiendavate garantiide ja madalamate intressidega laenudega. 

Ja selle eest kiitus eelmisele valitsusele ja eelmisele ministrile, mis oli seoses rekonstrueerimisprogrammiga. Eriti Kagu-Eestis oli väiksemate kortermajade toetusmeede ülioluline meede. Muidugi tuleb vähendada, nii nagu ka minister enne mainis, bürokraatiat, dubleerimist ning kiirendada detailplaneeringute menetlemist. 

Ma tuletan meelde, et see ei ole ainult majanduspoliitika või taristupoliitika, see on rahvastikupoliitika, regionaalpoliitika ja sotsiaalpoliitika ühes. Kui tahame, et noored näeksid Eestis oma tulevikku, siis peame looma neile võimaluse kodu rajamiseks just siin, Eestis. Oma kodu on loomulikult luksus. Kuid see ei tohi olla kättesaamatu luksus. See peab olema põhiõigus.

Meil on teadmised ja uuringud, meil on noored, kes tahavad siin elada. Ja meil on vaja ka poliitilist tahet ja veidi enam ka kriitilist meelt: ainult turg ei pane kõike paika, vaid me peame ka ise oma käega, nii riik kui ka linn, sekkuma. Aitäh! 

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Ando Kivibergi. Palun! Kuidas lisaajaga? 

Katsume läheneda kokkuhoidlikult. 

Kokkuhoidlikult, selge. Palun!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu härra ministrile veel kord selle väga põhjaliku ja tegelikult tõesti optimistliku ettevaatava plaani eest. Praegu, ma arvan, häid uudiseid on Eesti ühiskonnal vaja ja kinnitust selle kohta, et meil on ka plaanid olemas. Aga siiski ma tahaksin tuua nüüd kolm sellist, ma ütleksin, et murekohta esile, mille peale võiks näpu panna. 

Esiteks, rääkides taristu arendamisest, olukorras, kus majandus ilmselgelt vajab lisatuge, on suuremahuline taristu rajamine ju igati tark mõte. Aga nüüd selle foonil tundub, et pingutuse suunamine sellele, et kaubelda Euroopa Liidult välja erandit teatud juppidele, ei paista pikas plaanis kõige arukama fookuse seadmisena. Kavandatavad neljarealised on ju osa üleeuroopalisest teedevõrgust. Nad on osa tervikust ja need aitavad, eks ole, siis meie inimestel, tegelikult kogu Euroopa inimestel Euroopa piires liikuda, kaupasid liigutada, nii nagu seda tarvis on. Nagu härra minister väga targasti tõi näite, et on mõttekas kortermaju renoveerida terviklikult, mitte jupikaupa, samamoodi leiame, et ka teid on mõttekas ehitada terviklikult, et ei tekiks olukorda, kus sa sõidad suure laia tee pealt üle piiri ja siis satud kitsikusse korraga ja siis jälle natuke aega sõidad kitsikuses ja ühel hetkel jälle see tee läheb laiaks ja mugavaks. See on üks tähelepanek.

Teine tähelepanek puudutab kavandatavat veereformi. Elanikele kvaliteetse kanalisatsiooni ja joogivee tagamine on kahtlemata õige ja mõistlik eesmärk. Idee konsolideerida ehk liita väiksemad vee-ettevõtted üle kogu Eesti suuremate külge vajab aga tõepoolest põhjalikku läbimõtlemist, läbirääkimist ning ka väga head selgitamist. Olukorras, kus usaldus kohalike kogukondade ja riigi vahel ei paista olevat kõige paremas seisus, tasub nii oluliste küsimuste puhul, nagu seda on veevarustus, teha väga palju tõhusamat selgitustööd, kui tavapäraste selliste haldusotsuste puhul, nagu me oleme võib-olla harjunud. 

Ja kolmandaks, viimaseks. Jäätmereformist ka. Mul on suur rõõm, et ümberkorralduste ettevalmistus käib, et kohalikud omavalitsused saavad jäätmekorralduse hangete korraldamisel oluliselt suuremad õigused. See kindlasti teeb kogu asja ladusamaks, loodetavasti ka taskukohasemaks kodanikule. Aga ma loodan siiralt, et selle reformi käigus õnnestub päitsed pähe saada ka täna erakordselt suuri lisakulusid põhjustavale tootjavastutussüsteemile. Nagu meile kõigile on teada, siis kahel suurel Eestis tegutseval jäätmekäitlejal on loodud oma tootjavastutuse MTÜ-d. Nad on turul oligopoolses seisundis, dikteerivad hindu ja see turg kahjuks ei toimi nii, nagu peab. Pakendite käitlemise me maksame kõik täna kinni liiga kallilt. Ja ma väga tahan loota, et see valitsus, kogu Eesti 200 nimel tahan loota, et see valitsus eesotsas meie tubli ministriga jäätmereformi käigus ka sellele küsimusele oma tähelepanu pöörab ja me jõuame lahenduseni, mis selle asja korda teeb. Suur tänu!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets. Palun!

Suur tänu, juhataja! Lugupeetud saadikud! Head vaatajad rõdul! Head vaatajad üle veebi! Kahjuks ei ole põhjust ministri optimismi jagada. Hull olukord on Rail Balticuga, mille kohta on tõendid laual. Läti Rail Balticu uurimiskomisjoni juht on käinud mitu korda Eesti komisjoni ees esinemas ja tõdenud, et Lätis on asjad eriti halvad. Aga paraku siis, kui Lätis on asjad halvad, on ka Eestis asjad halvad, sest Rail Baltic pidi ikkagi jõudma Varssavisse, mitte Häädemeestesse. Ja täna ehitame me siiski Häädemeeste Ekspressi, kui ei leita üle 10 miljardi euro lisaraha, millega ka Euroopa Liidus hakkab kitsaks jääma. Aga mis kõige hullem Rail Balticu puhul – selle järele lihtsalt puudub nõudlus. See on kõige suurem probleem, et Rail Baltic ei hakka ennast ära tasuma ja isegi siis, kui 10 miljardit ja veelgi on ära kulutatud, on probleem selles, et me hakkame ülejäänud taristu arvelt maksma raudteele väga suuri summasid igal aastal, mis teeb olukorra keerulisemaks. 

Ma toon ühe näite, kuidas oleks võinud teedeehituse küsimuse lahendada. Taristuehituse liit on teedearendusse lisaraha leidmiseks pakkunud era- ja avaliku sektori koostöömudelit PPP-d ja Eestis kaaluti seda mudelit tõsiselt 2019. aastal, kui rahandusminister oli Martin Helme. Tema nägi, et PPP-mudeliga õnnestuks kiiresti ehitada põhimaanteed neljarealisteks. Nii pidi olema Libatse-Nurme teelõik selle meetodi katseprojekt, aga niipea kui tuntud Autorollo-minister Keit Pentus-Rosimannus võimule tuli, tõmmati Martin Helme plaanile kohe pidurit. Kus me täna teedeehituses pärast seda oleme? Asfalditehased on kinni pandud, suured tee-ehitusprojektid, mis on isegi projekteeritud, seisavad, sest raha ei ole. Kui 2022. aastal oli teehoiuks ettenähtud 231 miljonit eurot, siis tänavuseks aastaks on teehoiule jäänud 168 miljonit eurot, nende hulgas ka Rail Baltic. Kui rahastuse vähendamine teehoiu kavas avalikuks tehti, ütlesid teedeehitajad, et selline mahtude vähendamine jätab nad nälga ja suretab valdkonna välja. Riigi vastus oli: kohanege, Rail Balticusse lähevad suured summad, hakake teede asemel raudteed ehitama. Teedeehitajad kohanesid, müüsid asfalditehased maha, koondasid üleliigsed töötajad. Kellel läks hangetel hästi, rajavad nüüd raudteetamme. (Saalist kostab juttu.) Jaa. Aga samal ajal kui kusagile upub raha ära, siis kusagile ju raha ei jõua. Nii ei jõua ta Tallinna-Haapsalu raudtee valmisehitamisse. Nii ei julge mõeldagi sellele, et Rakverest võiks reisirong jõuda ka Kundasse, kuigi raudtee on olemas, ainult sõida. Ma ütlen härra ministrile saladuse, et ta võiks endale rasvase ristikese juurde saada, kui see raudteelõik tööle pandaks, mis on olemas. Miks ei või olla rong siis aeg-ajalt Kundas? See ongi riigi enda sisemine ühendamine. Kahjuks Häädemeeste puhul ma seda varianti ei näe. Ma vaatasin, kuhu te soovite Rail Balticu kohalikke peatusi teha: tihtipeale on tegu väga väikese rahvaarvuga kohtadega. Kõigepealt võiks alustada oma suuremate kohtade äraühendamisega. Ma küsin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja tõesti, asfalditehaste sulgemine on nii tõsine lugu, et mitmetes kohtades on tõsine asfaldipuudus. Just nende suurte vähendamiste tõttu on tehased kinni pandud ja neid tänaseid projekte, mis veel toimivad, nendega on tõsised piirangud.

Nüüd tahaks rääkida ka eluasemetest. Päris tabavad ettekanded olid sel teemal. Ütleksin ühe hea positiivse asja, mis ikka veel eksisteerib. Nimelt, EKRE osalusega valitsuse ajal pingutasime selle nimel, et maaelu sihtasutus hakkaks andma noortele peredele laenu nendes piirkondades, kus on turutõrge. Ja selle üle on siiralt hea meel. Nii võime tuua näiteid, kuidas noored pered on tõesti turutõrkest hoolimata saanud endale oma kodu ehitada. Kui ma lugesin ühte kommentaari, siis selgus, et paljud pered ikka ei teagi kaaslaenuvõimalustest. Maapiirkondades on olukord ju veel hullem kui siinsamas Tallinnas, kus on hinnapiirang noortele peredele väga suur, aga maapiirkondades on olukord nii hull, et pank ei anna lihtsalt laenu. Kuidas noor pere saab endale uue kodu? Õigesti on öeldud, et selle tõttu lükkub laste soetamine edasi. Nii et kui me vaatame oma sündivusnumbreid – 1,3 –, siis on olukord väga kurb ja noorte perede kodulaenud võivad olla siin väga tähenduslikud. Et üks kord oleks jälle meie sündivus taastetasemel. 

Mida veel lisada? Taristu on läinud ikkagi rohepöördeteed. Aga ma kinnitan teile, rohepööre saab otsa. Mida kauem me rohepöörame ja raha ära kulutame, seda vähem jääb mõistlikumate asjade, kas või maanteetranspordi jaoks. Süsiniku vähendamise programm saab olema väga valus ettevõtjatele. Ja samas ärme unusta, et maanteetransport on paindlik ja just head teed võiksid meid hoopis Rail Balticu asemel viia Riiga, Vilniusesse, Varssavisse ja Berliini. Igaüks saab nendel headel teedel valida sellise kellaaja ja paindliku sõitmisviisi, nagu ta ise soovib. Rail Baltic seda eesmärki ei täida. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Maido Ruusmanni. Palun!

Auväärt Riigikogu esimees! Head kolleegid! Külalised, head vaatajad! Aitüma kõigepealt ministrile väga põhjaliku ja lootustandva ja optimistliku vaate eest ka tulevikku, mida see kahtlemata ka on. Taristu ja eelkõige ühendused, on nad siis maanteeühendused või raudteeühendused, on alati kindlasti see teema, kuhu raha ei ole piisavalt kunagi ja mis võiks alati olla paremad, laiemad – rohkem ühendusi. Selle poole pealt on kahtlemata, ma arvan, kompromisside leidmine nii ministril kui meil kõigil ütlemata keeruline. Aga need sõnumid, mis ministri esituses täna meile siin saalis esitati, julgen öelda, et on lootustandvad, on Eestit edasi viivad. 

Taristu ju ei ole ainult vahend jõudmaks punktist A punkti B. Tegemist on väga olulise vereringe osaga, mis puudutab inimeste elu Eestimaal, mis puudutab ettevõtluskeskkonda, mis puudutab teenuste kättesaadavust nii oma inimestele kui tegelikult teenuste eksporti ka väljapoole. Teatavasti ju teenuste eksport on Eestis tugevalt tõusuteel. Ja kui me vaatame, räägime Rail Balticust või räägime käivitatavast Tartu-Riia rongiühendusest või Tartu-Helsingi lennuühendusest, siis need on just need kahtlemata, mis majandusele suure sõõmu positiivsust võimaldavad ja aitavad nii inimesi tuua väljastpoolt meile Eestisse, kes aitavad meie majandust elavdada-turgutada, kui ka meie inimestel liikuda väljapoole. See on oluliselt enamat kui selline kitsas vaade peaks olema. 

Mis meil Eesti väljakutsed on? Maad palju, rahvast vähe, teid on palju ja hajali. Selle poole pealt kahtlemata sellised julged ja head lepped, mis äsja on tehtud, mis puudutab automaksu aastatasu võrra teedesse täiendavate investeeringute tegemist – nii nagu ka minister siin välja ütles, ligi 70 miljonit täiendavaid vahendeid teedesse –, on, ma arvan, märkimisväärne kokkulepe. 2 + 2 teede ehituse jätkamine on oodatud, nõutud ja vajalik kahtlemata. Kruusateede kõvakatte alla viimine on üks suuremaid Kagu-Eesti inimeste ootusi ja unistusi kahtlemata. Tervikuna, kui me võtame tegelikult ju, ütleme, sellist nagu ka … Mina, olles maaliberaal, vaadates ka regionaalpoliitilist vaadet, siis teede ja ühenduste, sealhulgas ka raudteeühenduste osakaal, mis puudutab ka regionaalpoliitilist vaadet, on ütlemata oluline. Üleriigilise planeeringu "Eesti 2050" üks stsenaarium ennustab, et aastaks 2050 võib rahvaarv langeda rohkem kui 25% lausa 41 omavalitsuses Eestis, ja seda ennekõike just Kesk- ja Lõuna-Eestis. Seetõttu on ühenduste arendamine suurte keskuste ja tagamaade vahel veel olulisemalt väärtuslikum ja vajalikum, sellepärast et omakorda, kui me vaatame trende, siis pendelrände osakaal aasta-aastalt suureneb ja pendelränne kindlasti on tulnud selleks, et jääda, on mõistlik ja on ka vajalik. Ilmselgelt meil regioonides … 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ilmselgelt meil regioonides selliste töökohtade tagamist, mis kõiki vajadusi rahuldaks, ei ole võimalik ega saagi, vaid neid peavad asendama kindlasti head ühendused. 

Mis puudutab üldse uuringulist vaadet ja tõenduspõhisust, siis koguni 40% noortest tegelikult eelistaksid elada maal ja väikeasulates. Ja nende jaoks ei ole oluline, et töökoht asuks just kõrvalmajas, oluline on kindlus, et nende kodu ei saa takistuseks eneseteostusele. Siin kahtlemata on lisaks just pikalt räägitud teedele ja raudteeühendustele ka elupindade kättesaadavuse küsimus. Ka siin on hea meel tõdeda, et neid erinevaid lahendusi on välja pakkuda, ka minister täna pakkus, mis puudutab kapitali kättesaadavust investeerimispangaga või ka tegelikult korterelamute rekonstrueerimisega jõuline jätkamine. Kvaliteetsete elupindade kättesaadavus regioonides on üks suurimaid probleeme. 

Ja noh, punkt Rail Balticuss ka. Meeldib või ei meeldi, aga kokkuvõttes ühendatud me peame olema. Ühendatud me peame olema rohkem kui varem. Kui me vaatame ka julgeolekulist olukorda, raudtee on see, kus kohas saab ja peab ja tuleb vajadusel ka kaitse-eesmärkide vedusid teha. Nii et ma arvan, et siin neid vaateid on rohkem kui üks, miks just välisühendusi tuleb arendada. Me oleme igal juhul veendunud, et iga täiendav ühendus välismaailmaga aitab meid majanduslikult, aitab meid julgeolekukaalutlustel. Edu meile ja edu meile taristu arendamisel erinevatest vaatenurkadest! Aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga meie kodu- ja töökorra seaduse § 71 ütleb, et Vabariigi Valitsuse liikmel on õigus esineda sõnavõtuga. Ja kommentaari osas täpsustatakse, et ka läbirääkimiste käigus ja läbirääkimiste lõppedes on Vabariigi Valitsuse liikmel võimalus sõna võtta. Ma praegu heldelt seda võimalust ministrile pakun. Aga minister raputas pead. Nii et suur tänu selle põneva arutelu eest! 

Sellega on meie tänane päevakord ammendunud ja ühtlasi on lõppenud ka tänane Riigikogu istung.