Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimised nr 761 ja 773, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi 11. ja 13. päevakorrapunktina.

Järgnevalt ettepanek päevakorra kohta, Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel soovime võtta tänasest päevakorrast välja punktid 4 ja 9, vastavalt [arupärimised] nr 741 ja 759. 

Selge, 4 ja 9. Täpsustan: Keskerakonna ettepanekul jäävad selle nädala päevakorrast välja tänane 4. päevakorrapunkt, mis on arupärimine nr 741, ja 9. päevakorrapunkt, mis on arupärimine nr 759. Rohkem ettepanekuid päevakorra kohta ei ole. Asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja tänase istungi 4., 9., 11. ja 13. päevakorrapunkt, mis on arupärimised nr 741, 759, 761 ja 773. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 77 Riigikogu liiget, erapooletuid on 1 ja vastu ei ole keegi. Päevakord on kinnitatud.  

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia, Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esimeseks hädaolukorra seaduse muutmise ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Teiseks Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. 

Kolmandaks kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. Neljandaks raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lõpetamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nende eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. 

Kuuendaks atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Seitsmendaks tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister, keda toetab Riigikantselei. Kõik seitse seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Soovin anda kuue sotsiaaldemokraadi poolt üle arupärimise haridus- ja teadusministrile seoses õpetajate töötasude erinevustega Eesti kohalikes omavalitsustes. Eesti koolivõrgu kaardistus näitab taas kord, et hariduslik ebavõrdsus on suurenemas ja seda väga erinevates vaadetes. Väga olulisel määral on erinevused sees ka õpetajate töötasudes. Minnes numbrite taha ja vaadates põhjalikumalt, on eriti nukras seisus nende piirkondade koolipidajad, kus kohalikud omavalitsused panevad riigi toetusele vahendeid juurde, aga töötasud ei küündi ka sõltumata sellest 1,2- või 1,1-kordse Eesti keskmise palgani. 

Töötasude seis on pigem mõnevõrra parem Harjumaa omavalitsustes ja Ida-Virumaal, aga seal on ka selged põhjused. Harjumaa puhul on peamine põhjus koolide suurus ehk õpilaste arv ühe õpetaja kohta on suurem. Ida-Virumaal on riigi poliitiline otsus, mis võimaldab piirkonnas rakendada õpetajatele täiendava koefitsiendi alusel suuremat palga alammäära. Aga vaadates neid omavalitsusi, kus õpetajate töötasu on väiksem, joonistuvad taas kord välja, küll mõningate eranditega, suurema hajaasustusega piirkonnad ja tõmbekeskustest kaugemad piirkonnad, kuna neis piirkondades on rohkem väiksemaid koole. Palume ministril vastata kuuele küsimusele õpetajate palkade erinevuste ja haridusliku ebavõrdsuse jätkuva kasvu kohta. Aitäh!

Nii, palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nagu te kõik teate, eile oli 1. juuni, lastekaitsepäev.  Oli väga hea meel näha, kuidas kõik vanemad oma lastega tulid õue, käisid muuseumides ja veetsid pühapäevast päeva koos. Väga palju rahvast oli väljas. Ma mõtlesin selle peale, et järgmisel aastal, kui 1. juuni on esmaspäev, siis saavad arvatavasti vähesed seda endale lubada. Nii et me tulime tagasi idee juurde, mille ma käisin välja juba aastal 2020, kui ma, olles veel Tallinna abilinnapea, tegin ettepaneku valitsusele kuulutada välja 1. juuni lastekaitsepäevana või lastepäevana riigipühaks ja vabaks päevaks. Tookord otsustati piirduda sellega, et tehti sellest päevast lipupäev, aga see ei anna võimalust peredele aega koos veeta. 

Eelmise aasta aprillis pöördus Riigikogu poole 36 erinevat organisatsiooni, kelle hulgas on väga autoriteetsed organisatsioonid ja kes kõik tegid ettepaneku kuulutada välja 1. juuni lastepäevaks, riigipühaks ja vabaks päevaks. Kuna juba aasta on see ettepanek Riigikogu menetluses olnud ja tulemust jätkuvalt ei ole, siis me teeme omalt poolt ettepaneku ikkagi see asi ära teha. Kui ühel hetkel peaks see ettepanek jõudma siia suurde saali enne, kui jõuab meie eelnõu, ja see kiidetakse siin saalis heaks, siis me oleme iga kell valmis oma eelnõu ka tagasi võtma. Seni aga las see olla Riigikogu menetluses. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab … Vabandust, kaheksa. Jaa, muidugi, valitsuse eelnõud ka. Kaheksa eelnõu ja üks arupärimine. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Aga asume tänase päevakorra juurde. Täna on meil esimene päevakorrapunkt Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Esitlen teile tänavust lisaeelarvet. See ei ole mitte tavaline asi, et me lisaeelarveid teeme, aga antud juhul on see seotud eelkõige julgeolekuolukorraga. Selle eelarve peamine eesmärk ongi riigikaitse tugevdamine. Me ei suuda kaitsehankeid lõputult kiirendada, kuid kuna tulevaste aastate eelarvete koostamine on veel pingelisem kui selle aasta oma ja kuna selle aasta seisu oleme suutnud parandada, siis otsustasime mahutada osa laia riigikaitse asju tänavusse aastasse, et tulevastel aastatel oleks kergem. Need asjad on ühekordsed kulud. Selleks suunatakse 44 miljonit eurot projektidele, mis on vajalikud riigikaitseks mittesõjalistes valdkondades. Ametikohti juurde luua selle raames ei lubata.

Laia riigikaitse mõju nominaalsele eelarvepositsioonile on tänavu ligikaudu 39 miljonit eurot ehk 0,1% SKP-st. Lisaeelarvega korrigeeritakse ka välistoetustest ja majandustegevusest laekuvaid tulusid 26,6 miljoni euro võrra ning nende arvel tehakse kulusid 37 miljonit. Need on projektid, mis 2025. aasta alguses riigieelarves ei kajastunud. Lisaeelarve sisaldab ka valitsemisalade [asutuste] esitatud muudatusettepanekuid eelarve ümbertõstmiseks vastavalt projektide täpsustumisele või prioriteetsusele. Need eelarve kogumahtu ei muuda, aga me otsustasime nendega alustada varem kui sügisel. Üks põhjus muidugi, et see vajadus selgus, on eelarve aina detailsemaks tegemine, mis ei ole ainult positiivne tendents. 

Finantseerimistehingutesse lisab see eelarve 25 miljonit eurot. Sellest 17,6 [miljonit] on investeerimisfondi ja Eesti Energia aktsiakapitali, ülejäänu üle 7 miljoni. Lisaeelarvega suurendatakse [tulusid] 26,6 miljonit eurot, kulusid 46,5 miljonit ja investeerimistehinguid 32,5 miljonit. Peamine eesmärk sai mainitud. Jah, ma rohkem ei räägikski.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh võimaluse eest! Ma arendaks seda vestlust ikkagi edasi. Paar nädalat tagasi oli meil arutelu majanduskasvu üle ja sa ütlesid, et majandus tegelikult kasvab. Aga ma nädalavahetusel lugesin ERR-ist, et see siiski langes eelmises kvartalis. Keda uskuda?

Aitäh! Lisaeelarve majanduskasvu ei suurenda ega vähenda. Uskuda tasub ametlikke teateid. Esialgne hinnang oli selline – mina ise neid ei tee, aga te muidugi innustute eksitavatest numbritest –, et esimene kvartal võrdluses neljanda kvartaliga andis tõepoolest miinuse, aga me teame ka neid ühekordseid põhjusi. Kõige tuntavam oli ostubuum aasta lõpul, mis oli seotud autodega, ja mõõn järgmises kvartalis. Nii et mina küll teie asemel ei juubeldaks ja ei loodaks, et mina, minister esitab siin mingisuguseid oma kõhutundeid. Ma nimetan alati ikkagi ametlikke andmeid. Kui soovite [hinnangut] aasta kohta, siis mikroskoopiline kasv on kvartal kvartali lõikes ja aasta jooksul on endiselt kehtinud kasvuprognoos. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Nii eelmise aasta eelarvet kui ka selle aasta eelarvet oli päris kõvasti kritiseeritud selle eest, et need ei ole väga arusaadavad. Need on kirjutatud niimoodi, et tavainimesed väga ei saa aru sellest, kuhu raha läheb ja mis mahus. Ausalt öeldes minu arvates ei ole ka see lisaeelarve tekst palju paremini vormistatud. Ma huvi pärast andsin paarile inimesele, kes ei ole poliitikaga, majandusega või rahandusega seotud, seda lugeda ja nemad tunnistasid, et päris keeruline on aru saada, mis raha kuhu läheb. Kas teie arvates on see lisaeelarve tehtud paremini ja arusaadavamalt võrreldes selle eelmisel aastal [vastu võetud] riigieelarvega?

Aitäh! Ma ei tea, mida tähendab see "eelmine aasta oli kritiseeritud". See on mingi toortõlge, täisenneminevik on eesti keeles kasutusel ainult erandina. Ma ei tea, kes kritiseeris, umbisikuline jutt. Ma autoriteete valiks ise, et kelle kriitikat lugeda asjakohaseks ja kelle oma mitte. Eelarve on professionaalselt koostatud dokument. See ei ole ka kunagi asjaarmastajatele, kes sellega kokku ei puutu, lihtsalt hobi korras hindamisel. Nii et ma ei soovitaks sellist kõrvalarvamust küsida. See on väga mahukas, detailne. Inimesed, kes sellest aru ei saa, võiksid sellega leppida – siis esitage küsimusi selle kohta, millest te aru ei saa. Ja esitage ka endale küsimus, kas te peate kõigest tingimata aru saama. Riigikogu liige sealhulgas saab alati küsida nendelt, kes on tehnilise poolega paratamatult kursis paremini kui Riigikogu liige. Aga eelkõige on eelarvepoliitika ja erinevad poliitikad need, mida peab Riigikogu arutama, mitte [eelarve] tehnoloogiline külg.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, palun!

Härra rahandusminister! Mul on niisugune põhimõtteline küsimus. Miks valitsus nende eraldi võetud kulutuste puhul ei näinud ette võimalust, et valitsemiskuludest esiteks katta eeldatavasti prioriteetsed kulud, mida praegu on selles lisaeelarves kirjeldatud, ning esitada sellega koos kulude ümbertõstmise kõrval negatiivne lisaeelarve parlamendi menetlusse? Sellekohase ettepaneku on Isamaa mitmeid kordi teinud. Praeguses olukorras, nagu meil värske informatsioon on, on üle 300 miljoni euro valitsemiskulusid kantud eelmisest aastast üle kasutamiseks sellel aastal. See on suurusjärgus rohkem, kui praegune lisaeelarve suurendab defitsiiti. See on põhimõtteline poliitikavalik. Miks teie rahandusministrina praegu niisugust poliitikavalikut siin kaitsete?

Kui teie nimetate seda küsimust põhimõtteliseks, siis ma pean aktsepteerima teie õigust niimoodi asju nimetada. Ise ma seda ei usu, sest täpselt samas sõnastuses te olete erinevates kohtades küsinud sedasama küsimust, aga vastusest te ei ole huvitunud. 

Need suurusjärgud, mida on praegu lisaks vaja riigikaitses, on võrreldamatud sellega, mida annab riiki oluliselt kahjustamata teha valitsemiskuludes: valitsuse enda kuludes, tegevuskuludes, personalikuludes. Terminoloogilist segadust ma ei taha siin pikalt klaarida, aga negatiivne lisaeelarve piltlikult öeldes ei pea olema tingimata eraldi formaat. Küll aga on kõigis valdkondades põhimõtteline ettekirjutus vähendada aastati kulusid 5%, 3% ja 2% järjest. See tähendab, et sisuliselt on palga- ja majanduskulud sellise kärpe all juba põhieelarve raamides, aga lisaeelarves on valdkonnad, mis neid kulusid ei tohi suurendada. Need puudutavad ka hoopis teisi asju, need on ühekordsed asjad.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Meil täna rahanduskomisjonis käis eelarvenõukogu esindaja, kes selle eelarve läbipaistvuse osas oli suhteliselt kriitiline. Me oleme näinud ka õiguskantsleri arvamust eelmisel aastal. Sa vastasid siin hea kolleegi küsimusele nii, et sa valid, mis kriitikaga arvestada. Aga kas tohib küsida, et kelle kriitika loeb? Need inimesed selgelt ei ole sinu arvamusliidrid, aga kas neid üldse eksisteerib tänases vabas maailmas?

Oi, neid on palju. Mina alati hindan inimesi, kes on omal erialal minust targemad. Mina pean väga paljude inimeste erialaseid teadmisi liitma. Aga sellesse eelarve läbipaistvuse juttu ma paratamatult olen harjunud suure irooniaga suhtuma, sest eelarve ei hakka kunagi läbi paistma. Mida keerulisemaks te seda ajate ja mida rohkem seda nõuate, seda lootusetum on sealt midagi leida. See on see paratamatus. Igal juhul tuleb asja võtta filosoofiliselt ja loomulikult kohendada eelarve vormi vastavalt tungivatele nõudmistele, aga et tavakodanik seda lugema hakkaks, see on lootusetu. Ja mida täpselt ütles Peter Lõhmus, seda peab ta ise ütlema. Ma selliseid vahendatud hinnanguid ei tahaks kommenteerida. 

Suur tänu! Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea istungi juhataja! Hästi lihtne küsimus oli: kes on Jürgen Ligi arvamusliidrid? Ja mis me vastuseks kuulsime praegu? Väga pikk vastus, aga mitte minu küsimusele. Mis formaadis ma saaks vastuse? Kas tõepoolest peab arupärimise tegema või on lootust, et ettekandja ikkagi vastab küsimusele?

Jaa, me oleme seda diskussiooni siin väga pikalt pidanud. Ei suuda, ei saa ka mina panna ettekandjale ette vastuseid või kangutada sõnu välja. Ettekandja vastab ise ja kui ta püsib teemas, siis Riigikogu istungi juhataja ei saa sekkuda. Nii on see siin saalis olnud ja nii on see ka edasi. Aga teil on veel kümneid võimalusi, kuidas esitada rahandusministrile küsimus. Te saate seda teha Riigikogu infotunnis, te saate esitada arupärimisi ja te saate esitada kirjaliku küsimuse. Nii et teil on neid võimalusi päris palju. Ma usun, et te olete väga aktiivne Riigikogu liige ja kasutate neid võimalusi alati. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! Mul on küsimus. Kui ma vaatan seda eelarvet, siis siin on ridamisi niisuguseid pisikesi mõne tuhande euroseid eraldisi erinevatele objektidele üle riigi. Siin on mõni tuhat eurot Ugala teatrile, muuseumidele, Tehvandile ja nõnda edasi. Minu küsimus on … Ja need kangesti meenutavad katuserahasid enne kohalikke valimisi. Ma tahaksin, et te täpsustaksite, selgitaksite, härra rahandusminister, kuna seletuskirjast ei selgu, et kas need rahalised vahendid, ridamisi mõne tuhande eurosed objektid, mida on siin remonditud või parendatud ja nõnda edasi, kas need on lihtsalt rahavajak selle tõttu, et remondid on juba käigus ja [remondieelarvet] oli vaja suurendada, või need on iseseisvad rahalised kulutused. Seletuskirja leheküljel 14 näiteks on toodud üks loend.

Aitäh! Siin on sihuke huvitav formaat juurde tulnud viimastel aastatel, mis minus küll ainult põlgust tekitab, et protseduuriliste küsimuste vormis laimatakse ettekandjat. Andrei Korobeiniku küsimus juhatajale oli tegelikult minu laimamine. Ma pean seda ütlema. Minu vastus, et kes on minu arvamusliidrid, oli selge: erialal minust targemad inimesed on minu jaoks alati arvamusliidrid. Võin nimetada Sven Kirsipuud, asekantslerit, Kadri Klaost, Regina Vällikut – alati küsin nendelt mitu küsimust päevas. Täna tulin komisjonist ja paljud vastused, mida komisjoni esimees kirgliku raamatupidajana tahtis teada saada, delegeerisin neile. Nii et igal juhul olete teie tõenäoliselt minu jaoks autoriteet Keskerakonna siseasjades ja maleliidu juhtimises, aga rohkem mul praegu ei tule ette. Nii et vabandust, kui ei tule. 

Urmas Reinsalu küsimusele ma tegelikult komisjonis ju vist vastasin, kui ma nüüd meenutan. (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Aa, need väikesed detailid seal. Sai ju vastatud, et suur hulk nendest on aasta sisemised täpsustused, mitte lisaraha. Ümbertõstmised. Ma ei jaksa, pean tunnistama, jälgida, mida kõike eelarvelt nõutakse, aga pidev reaktsioon on muuta seda aina jäigemaks. Kui on mingi rida aetud väga detailseks ja kui tegelik elu näitab, et sama raha on vaja hoopis kuskil mujal, siis seda tehakse. Ei saa välistada, et on ka mingisugune projekt, mis lisandub kuskil, aga see ei ole kaugeltki selle eelarve põhiteema, need mõned kümned tuhanded, mida nihutatakse haldusala sees siia-sinna, ühest projektist teise. Need kindlasti ei ole asjad, mis on valdavad ja millele teie tähtsa komisjoni juhina peaksite kogu aja ära kulutama, nagu te kulutasite äsja poolteist tundi minuga koos.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma loen siit eelnõust välja, et Eesti Energia ja Tallinna ühendhaigla aktsiakapitali sissemakseks kasutatakse laenuraha. Kas see on teie arvates vastutustundlik rahanduspoliitika olukorras, kus eelarve defitsiit ulatub juba 1,6%-ni SKP-st?

Aitäh! See ei puuduta üldse eelarve defitsiiti, see on eelarveneutraalne tegevus. Eesti Energia kasutab seda omakapitali investeeringuteks ja loomulikult võimendab seda võõrkapitaliga. Tallinna haigla on üks projekt, milles see väike summa, mõnikümmend tuhat oli see vist, võimaldab lihtsalt projekti edasi edendada, aga mitte haiglat ehitada. Haigla ehitamine võib olla, muide, eelarvevastutustundliku rahandusega väga kooskõlas, aga see teema praegu ei puutu sellesse.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma otsisin, aga ei leidnud sellest dokumendist midagi halduskulude kärpimise kohta. Ma ei tea, kas te olete kursis, aga Eesti on Euroopas esimene ametnike arvu poolest ühe maksumaksja kohta.

Aitäh! Urmas Reinsalu proovis sama asja küsida. Kui jutt on halduskuludest, siis see on lisaeelarve selles mõttes, et tehakse ühekordseid asju, mis tuleks teha veel pingelisematel aastatel, kui defitsiidi piir on pandud täielikult proovile. Kaitsehangetes nii suur kiirenemine võimalik ei ole. See on laiapindse riigikaitse menüü enamuses ja lisakulu, aga ühekordne. Nii et nagu ma ütlesin, nende halduskulude, või kuidas keegi neid nimetab, kärbe on juba eelarvesse sisse kirjutatud.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Lisaeelarves on tõesti palju selliseid tehnilisi täpsustusi, nagu te õigesti ütlesite. Aga seal on vähe selliseid, ütleme, otse inimesi puudutavaid muudatusi, näiteks sotsiaalvaldkonnas, toimetuleku valdkonnas. Mulle meenub üks teine lisaeelarve aastast 2022, kus näiteks tõsteti toimetulekupiir 150 eurolt 200-le. Praegu, kui meil on hinnad märkimisväärselt kasvanud, on ka sel aastal reaalpalga ootus pigem negatiivne: mõnel erialal palk võib-olla tõuseb, aga mõnel langeb. Kas teie ja valitsus tervikuna ei pea vajalikuks tõsta toimetulekupiiri, et just nimelt kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed saaksid täiendavat abi ja tuge? Te ütlesite, et lisaeelarvega ei saa suuri tehnilisi muudatusi teha. Aga ma sellepärast tõingi võrdluse 2022. aastast, kui oli ka Reformierakonna juhitud valitsus, toona Keskerakonnaga koos, ja siis tõsteti toimetulekupiiri just nimelt lisaeelarvega – toona 1. juunist 2022.

Aitäh! Kui teie kriteerium inimesse puutuva [hindamisel] seisneb ainult vähekindlustatutele raha andmises, siis mina riigi sellise pisendamisega nõus ei ole. Riik peab toimima igakülgselt. Antud juhul tegeleb see lisaeelarve väga erinevate teemadega, mis kõik on inimestele olulised, sõltumata toimetulekust. Aga selle lisaeelarve üks eeltingimus [ettepanekuid] koondades ja sõeludes oli, et need on ühekordsed kulud. Toimetulekupiiri tõstmine on üks poliitikavalikuid, mida ma praeguses seisus ise toetaksin, aga ma ei tea, kas see on meile jõukohane. Aasta keskel seda selles formaadis lihtsalt teha ei saa. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Mõnda aega on olnud juttu tõesti lisaeelarvest või ka lisaeelarvetest. Põhiliselt on teema olnud tegelikult riigikaitsehanked ja investeeringud. Kas te saate kinnitada, et see praegune lisaeelarve jääb sellel aastal viimaseks? Minu arust põhiline asi, millest see sõltub, on, kas just riigikaitsesse on võimalik lisaeelarvega panustada, kas on võimalik nii laskemoonahankeid kui teisi investeeringuid Kaitseministeeriumil ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel teha. Kas tuleb sel aastal veel mõni lisaeelarve sel teemal või ei tule?

Aitäh! Mul ei ole mingit voli väita, et tuleb. Üldiselt on ikka nii, et neid asju ei tohiks liiga sageli olla. Praegu ka mina pean endale paremini selgeks tegema, miks see arusaamine, et muudatusi tuleb teha, et eelarve muutmise formaadis peab mahtu suurendama, nii varakult ministeeriumides tekkis, ja kui suur see otsuse ruum on, kus me oleme täpsuse tagaajamisel saavutanud jäikuse. Aga kaitsehangete puhul, nagu ma mainisin, ei ole võimalik järjekorras ette trügida. Kaitsetööstused on praegu suure surve all ja Kaitseministeerium on tunnistanud, et tänavu veel kiiremini kaitsevarustust hankida ei saa. Sellepärast me piirdusime selles eelarves mittesõjaliste asjade ja kulutustega. Ma mõtlen, kas mul jäi midagi vastamata. Ei, vist ei jäänud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud rahandusminister! Kindlasti ma ei pidanud oma eelmise küsimusega kuidagi silmas seda, et eelarves [tehtavad] muudatused on vähetähtsad. Kahtlemata, riigikaitse valdkonnas, ma arvan, me oleme teiega suhteliselt ühel lainel, aga tihtipeale tundub, et valitsuse sammud on pigem lühemad, kui sotsiaaldemokraatidele meeldiks, ja aeglasemad. Ehk siis me kindlasti julgustame ambitsioonikalt toimetama selle 5% suunas. Neid otsuseid me toetame. 

Põhjus, miks ma küsisin just nimelt inimeste vaates, on see, et keset kriisi – ma nüüd kasutan teie enda sõnavara – mina eeldaksin, et Vabariigi Valitsus keskendub vähekindlustatud inimeste toetamisele, sealhulgas ka lisaeelarve puhul. Öelda praegu, et noh, vaatame, kas järgmine või ülejärgmine aasta on raha – inimestel on juba täna rahaliselt raske. Te teate seda, olite nõus. Teie vastusest tuli välja, et te tajute seda, et tegelikkuses on toimetulekuraskustes olijate hulk päris suur ja toimetulekupiiri tõstmine hinnatõusu valguses oleks asjakohane. Ma küsin: kas valitsuskabinet on valmis seda küsimust arutama või kas teie erakond on valmis parlamendis seda ettepanekut toetama?

Aitäh! Minul seda muljet ei ole küll jäänud, et sotsiaaldemokraadid oleks kunagigi olnud riigikaitses mingisugused liidrid ja ambitsioonikad kulutajad. Ambitsioon kipub neil tekkima siis, kui neil on enda käes näiteks siseministri portfell. Siis järsku muutub sisekaitse sõjale vaatamata kuidagi proportsionaalselt sama tähtsaks kui sõjaline kaitse ja tehakse ka asju, mida valitsuse enamus tegelikult heaks ei kiida. Tehakse ka asju, mis isegi oma valdkonda ei puutu – [pean silmas] lasteaedu. Nii et ma seda iseenda partei iseloomustust hoiaksin natukene tagasi teie asemel. 

Ma ei tea, kas te tahate jätta muljet, et kui aasta keskel ei ole mitu korda tehtud kõige nõrgematele uut toetust või toimetulekupiiri tõstetud, siis järelikult ei ole üldse midagi tehtud. See on praegu lisaeelarve – ühekordsed kulud. Püsikulusid ei lubatud sinna kirjutada. Me tulime [lisaeelarvega] välja lihtsalt selleks, et teha järgmistesse aastatesse eelarveruumi. Toimetulekupiiri tõstmine on loomulikult püsikulu, mis, kuigi see mulle tundub vajalik, on paraku vajalik paljude muude ambitsioonide ja soovide keskel. Nii et ma ei tea, mis saab olema teie idee saatus. Aga aasta keskel lihtsalt öelda, et meil on kriis ja nüüd me avastasime, et aasta keskel tuleb kiiruga toimetulekupiiri tõsta – sellega ma päri muidugi ei ole.

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa. Lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on ainult tehniline täpsustus või parandus. Austatud minister enne heitis meie heale kolleegile Andrei Korobeinikule ette, et ta kasutab protseduurilist küsimust kuidagimoodi [vastaja] maine kahjustamiseks. Antud juhul kasutas minister Riigikogu istungi pulti pigem meie erakonna ründamiseks, mitte küsimusele vastamiseks. Lihtsalt kui me tahame, et parlamendi liikmed heast tavast kinni peavad, siis eeldaks sedasama ministrilt. Ainult selline tehniline täpsustus.

Aitäh! Mina siin istungi juhatajana eeldan, et lugupidavad ollakse mõlemat pidi. See võiks olla kõige parem viis siin saalis diskussiooni pidada. 

Priit Sibul, teil on küsimus. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite, et ega me ei jõua ja ei ole võimalik täiendavaid relvastuse hankeid läbi viia, sest tehastel on [piiratud] võimekus. Ma ei usu, et nüüd on täpselt aru saada, mis vajadus meil kiirkorras selle lisaeelarve kontekstis on. Mulle jäi mulje, et teie enda arusaam on ju samamoodi see, et kui üldse kuhugi peaks raha täiendavalt panema, siis on see riigikaitse. Teil oli ka viide selle kohta, et järgmiste aastate eelarved on veel keerulisemad. Miks neid kulutusi, mida te praegu siin lisaeelarvega tulete tegema, ei saaks järgmise aasta eelarvega teha? See jäi mulle selles sissejuhatavas sõnavõtus veidi arusaamatuks.

Aitäh! Te jäite hiljaks. Me siin mingis asjas oleme ühel meelel, aga ma vastan siiski ära Tanel Kiigele, kes jõudis õigeks ajaks, aga millegipärast suhtleb minuga istungi juhataja kaudu. Ma arvan, et õige debatt on see, kui ei jäeta väiteid õhku. Teie kasutasite seda küsimise pulti oma erakonna kiitmiseks ja valitsuserakondade kehvemana näitamiseks, mis puudutab kaitsekulusid. Ma võin teile kinnitada, et sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi olnud kaitsekulude eestvedajad. Kas nad peavad olema? Ma arvan, et tingimata ei pea. 

Ma mäletan aega, kui nad nõudsid ka kaitsekulude vähendamist. Ma olin siis rahandusminister. Aga vahetu mälestus teiega koalitsioonist on lihtsalt see, et siseministri kulud tulid palju kergemini, sest erakonna esimehel oli läbirääkimistel jõud. Ja siis me tegime asju, mis mitte kellelegi teisele ei meeldinud: mingi libedarada kusagil – kui igal pool maja põleb, teeme järsku libedaraja – või piirivalve asjadega militariseerimine, mis on selgelt sõjaväe funktsioon. Olimegi valitsuses päris kurjad sellel teemal ühiselt Eesti 200‑ga. Nii et jätke see iseloomustus endale tegemata, siis ma ei pea ka sellele vastama. 

Aga lisaeelarve vajaduse kohta ma ütlesin kohe alguses – ma olen seda ka vahepeal öelnud, härra Sibul –, et me otsustasime ühekordseid asju tõsta tulevastest veel pingelisematest aastatest sellesse aastasse, et tulevikus oma 5%-ga [SKP-st] ja rohkemate kuludega mahtuda eelarvereeglitesse paremini ära. Vaatamata ka sellele vabastusklauslile, mis lubab 3%-st 1,5% rohkem SKP-st kulutada eelarvet miinusesse, oleme väga suurtes raskustes järgmise aasta eelarve tegemisel, kui see 5,4%, või palju välja hõigati, peaks realiseeruma. Üks võimalus on, et see ei realiseeru, nagu kaitsehangetega tihti juhtub, sest need võtavad aega, nihkuvad aastate vahel. Aga me ei saa eelarve tegemisel seda eeldada. Sellepärast tõstsime neid ühekordseid asju järgmistest aastatest praegusesse aastasse, kui oleme eelarvega toime tulnud paremini, kui on lootust toime tulla järgmisel ja ülejärgmisel aastal. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt täpsustus. Minister väitis, et aasta keskel seda sellises formaadis teha ei saa. Toimetulekupiiri tõstmise kohta ma lihtsalt meenutan, et viimati tõsteti toimetulekupiiri 200 euroni 1. juunist 2022 sama aasta lisaeelarvega. 

Aga küsin selle kohta. Tõepoolest, te olete korduvalt seletanud, kuidas tuleviku pingelistest eelarvetest tõsteti ühekordsed kulud sellesse aastasse, et järgmisel aastal paremini eelarvereeglite sisse ära mahtuda. Ehk siis praegu on pingutus teha ikkagi maksimaalselt kulusid. Täna rahanduskomisjonis andis eelarvenõukogu ülevaate oma seisukohtadest ja on fundamentaalne mure, et enne COVID-it püsitulud ei katnud püsikulusid, ei katnud pärast COVID-it, ei katnud enne sõda, ei kata pärast sõda, ei kata ka selle RES‑i perioodi lõpuks. Kuidas lahendada ära mure, et meie püsitulud ei kata püsikulusid?

Ongi keeruline, aga ärge mulle sõnu suhu pange. Mina ütlesin toimetulekupiiri tõstmise kohta aasta keskel lisaeelarve formaadis seda, et [lisaeelarve] lähteülesanne oli mitte tekitada püsikulusid juurde. Lähteülesanne oli lisaeelarvele antud: püsikulude keeld. Ja sellepärast ei arutanud me selles formaadis toimetulekupiiri tõstmist, kuigi, nagu ma mainisin, me oleme seda teemat mitteametlikult puudutanud küll järgmise aasta kontekstis. Aga lubadusi kahjuks anda ei saa, sest eelarvega on praegu väga halvasti järgmistel aastatel kaitsekulude vajaduse kasvamise tõttu.

Jaa. Mis veel vastamata jäi? (Saalist vastatakse midagi.) Aa, see suur … See ei ole kindlasti selle eelnõu raamidesse jääv küsimus, aga ma pean tunnistama, et ma ise olen minevikus Riigikokku viinud ainult struktuurse ülejäägiga eelarveid, kuus tükki. Ja olen väga pettunud, et see kultuur vahepeal kadus, ja kadus selliselt veel, et otsa tulid kriisid. Me ei olnud ei COVID-iks, energiakriisiks ega sellega seotud Ukraina sõjaks eelarveliselt valmis. Me ei olnud manööverdamisruumi endale tekitanud. Eelarve seisu hakkas 2016. aasta valitsus, kus teiegi minister olite, lõhkuma ja see läks kohe miinusesse, viivitamata. Juba 2016. aasta lõpul suutsite sama aasta eelarvet halvendada. See oli eelarvepoliitika muutus, seda peab meenutama. Lihtsalt nii on, selle vilju me praegu sööme. Püsikulud ja püsitulud ei klapi kokku.  

See juhtus Ratase esimese valitsuse ajal. Valitsuse otsusega lubati struktuurset miinust, mida varem ei lubanud isegi [riigieelarve] seadus. Võib-olla oleks võinud sinna kirjutada suurema paindlikkuse, vältimata oleks varem või hiljem seda tulnud teha, aga siis oleks pidanud seda ka järgima. Jah, me olime kriisideks ikkagi miinuses ja sealt see miinus tuli, nii et vale mehe käest küsite. Mina kritiseerisin seda poliitika muutust pidevalt, niikaua kui Postimees oli veel vaba ajakirjandus ja selliseid tekste avaldas. Nii et lugege ja te saate teada. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Alustan positiivsest. On väga positiivne, et selle eelnõuga oleme lõpuks ometi riigikaitsesse lisaraha [panustamise] üle otsustamiseni jõudnud või jõudmas. Aga teatavasti on ka inimeste toimetulek osa julgeolekust. Olete oma ettekandes siin korduvalt rõhutanud muret, et riigieelarve on keerulistes oludes. Aga üha rohkem peresid tunneb sarnast kitsikust või suurematki kitsikust enda pere rahakotis. Küsin selle kohta: kas lisaeelarvet menetledes oli kõne all, et ka peresid toetavaid või [nende olukorda] leevendavaid [meetmeid] võiks meile otsustamiseks siia tuua? Räägin peretoetuste ühtlustamisest, või kui toetusi jagada ei ole soovi ja valmisolekut, siis näiteks koolitoidu suuremal määral kompenseerimisest.

Aitäh! Toimetuleku julgeolekustamine on mulle küll väga ebausutav, sest Eesti ei ole nii kihistunud, et meil peaks siin klassiviha ja klassivastuolud kuidagi olema need, mis riiki lõhuvad. Aga koolitoit, jah, sellised näited muidugi pigem tekitavad jällegi kiusatust olla irooniline. Minu arust ei ole koolitoit isegi osa haridusest, aga igatahes ei pea see olema keskvalitsuse poolt täielikult kinnimakstav. See, et üldse riik vist 1 euroga koolitoitu toetab, on suur vastutulek. Tegelikult peaks see olema koolipidaja roll ja vastutus, aga me siin kombineerime: midagi paneb riik ja midagi paneb omavalitsus. Ma ei tea, kas inimesed, lapsevanemad tänapäeval [maksavad], kuidas nendega suhe on, see vist erineb [omavalitsuseti]. Ei ole mul sellega päris otse kokkupuudet momendil. Julgeolekuks seda teemat ei maksa pöörata, olekuks küll. 

Kuidas ma ütlen, et kui hariduskuludest rääkida, siis mina rõhuksin ikka hariduse sisule ja õpetajatele ja jätaksin toiduraha pigem teisejärguliseks, kuna üldiselt saavad lapsed ikkagi kõhu täis. Need erandid peavad olema paremini sihitud, kui nad seni on. Ka lastetoetuste kohta ütlen sama. Ilmselt näiteks minu lapsed ja lapselapsed päris õiglaselt maksumaksja arvel koolitoitu ei saa, aga eks see ole jällegi töökorralduse seisukohalt võib-olla mõistlik. Ma ei taha pikalt arvustada seda valikut. Vahepeal oli siin ju hariduse põhiteema koolitoit, nagu oleks kotlet tähtsam kui õpik. Sellega ma praegu küll sõdin siin natuke rohkem, kui vaja oleks selle teema raames. Julgeolek see kindlasti ei ole, ükskõik mis.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on küsimus. Kultuuriministeeriumi haldusala, seletuskirja lehekülg 14. Te olete ikka lubanud saadikuid aidata, kui nad aru ei saa. Ja nüüd ma veidikene abi palungi, et nendest eelarvemuudatustest aru saada. Kas see esimene punkt, kus räägitakse osaliselt 9 miljonist ja siis 5 864 001 eurost, sisuliselt tähendab, et osa eelmise aasta vahenditest, mis jäi kasutamata, tõstetakse sellesse aastasse ja kasutatakse siis? Ja siis siin lehekülje viimases punktis räägitakse osa remonttööde korrigeerimisest, kus arendustegevusest tõstetakse vahendeid remonttöödeks. Siin on objektide loetelu. Me oleme teiega käesoleva aasta eelarve menetlemisel mitmel korral rääkinud ka Põlva lasketiiru küsimusest. Küsimus on, et kas ka selle eelarve menetluse ajal arutati Põlva lasketiiru või ei olnud see päevakorras, sest siin on osa objekte konkreetselt nimetatud.

Te räägite eelarve sisemisest ümbertõstmisest. See ei puuduta ületoodavaid vahendeid. Sellele ma võin küll niimoodi esimese hooga ära vastata, aga ma tõesti ei tea nende kõikide väikeste muudatuste tausta. Ja kui te ütlete, et mina olen lubanud teid kõiges aidata, siis tegelikult on pigem nii, et minu ametnikud aitavad enne mind, kui ma teile appi tulen. See on hästi-hästi tehniline raamatupidamislik asi, kus ma ei tahaks ennast siduda mingisuguse isikliku arvamusega. Ma kiiruga ei leia siin seda kohta, nii et kui te tahate [vastust] kirjalikult, siis ma hangin need andmed. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle on hästi sümpaatne see, kui te ütlete, et oma valdkonda – ja ma arvan, et te oletegi rahanduses pädev – te teate ja teistel teemadel austate neid, kes oma valdkonnas kõnelevad. Lubage mul jääda eriarvamuse juurde, mis puudutab koolitoitu ja toimetulekupiiri, kuigi pean tõdema, et te olete toimetulekupiiri osas alati olnud seda meelt, et seda tuleb tõsta.

Minu küsimus puudutab aga seda – mina ei oska nii täpselt eelarvet lugeda –, et kas selles eelarves, lisaeelarves, mis praegu on, on sees ka see mure, mis puudutab 25–30 miljonit eurot, mis on vajalik infotehnoloogilise süsteemi SKAIS parandamiseks. See mure, ja seda muret jagab ka peaminister, on tõsine. Sotsiaalkindlustusamet on selle probleemiga mitmel korral [välja] tulnud. Ja ei ole mõtet Maret Maripuud märtriks või ohvriks tuua selles mõttes, nagu see tema tegemata töö oleks. Tegelikult on selleks, et seda tööd teha, vaja rahalist ressurssi. Kas lisaeelarve selle [mure] lahendab?

Aitäh! SKAIS on natuke pikema vinnaga asi kui lisaeelarve. See mure on teadvustatud ja sotsiaalminister on selle ka mulle edastanud. Aga jah, ma arvan, et see on järgmise aasta eelarve üks prioriteet, mitte selle lisaeelarve oma.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Aastal 2016 olin mina kahe lapsega kodus olev sotsiaaldemokraatide valija. Ekskursid eelarvepoliitika lõdvendamise teemalisse ajalukku on väga huvitavad. Aga kuna meil on tõesti varsti kümme aastat olukord, kus püsitulud ei kata püsikulusid, siis minu küsimus oligi seotud sellega, et kui lisaeelarve motivatsioon, ka teie kirjelduses, on lubada maksimaalselt kulude tegemist järgmistel aastatel ja tuua ühekordsed kulud ettepoole, siis see on samalaadne tegevus nagu teie meelest taunitud käitumine aastatel 2016 ja hiljem: meil ei ole püsivaid tulusid kulude katmiseks. Praegu me ka manööverdame, et seda maksimaalset kulu kuhugi erinevate aastate vahele ära mahutada. Kuidas te näete, kuidas seda muret tuleks siis lahendada, et me saaksime jätkusuutliku eelarvepoliitika ja püsitulud kataksid püsikulusid?

Aitäh! Põhjus, miks mina tulin [siia] alati kergelt struktuurses ülejäägis eelarvetega, oli just nimelt see, et neid küsimusi ei tekiks, vaid et me saaksime olla manööverdamisvõimelised ja kriisideks valmis. Sellepärast me ei saa ilma selle ekskursita. Kui te küsite, kuidas sellest üle saada, siis küsimus algab sellest, kuidas me sinna sattusime. Kas te olete seda toetanud? Kas te olete selles süüdi? Ma ei ole seda toetanud ja ma ei ole selles süüdi. 

2016. aastal ametisse asunud valitsus asus eelarve seisu kohe halvendama. Need kommentaarid siin puldis toonaselt rahandusministrilt olid sellised: "No kuulge, kas teid rahuldab siis majanduskasv? Meid ei rahulda!" Majanduskasv oli umbes 3%. Täiesti korralik Eesti potentsiaalile vastav majanduskasv. Nemad otsustasid, et nad muudavad ära eelarvereegli, sest siis hakkab … Teie otsustasite. Mina arvasin, et te olite 2016. aasta lõpus juba ametis. Aga täpselt selline retoorika oli, et riigi kulude peal seisab majandus. Läks veel aastat kolm, siis uus rahandusminister rääkis juba seda juttu, kuidas majandus seisab riigile makstud maksude peal. See oli nagu eriti kole. Ta rääkis muidu igasugu asju. [Ei tea,] kui palju ta neid kontrollis, kui palju ta koperdas lihtsalt sõnastustes, aga see oli päris õudne. 

Mina olen ikkagi eelarvekonservatiiv. Ma tean, kui raskelt on poliitikas protsessid pööratavad. Kui minna [eelarvereegleid] lihtsalt jõuga lõdvendama, nagu mindi aastal 2016, siis on ette teada, et me satume sellesse [olukorda]. Ma kirjutasin sellest toona päris palju. Me oleme selles olukorras. Ka kogu [poliitiline] kultuur on nii palju muutunud, et siin saalis ei leia piisavalt inimesi, kes oleksid nõus seda seisu muutma. Teen, mis suudan omalt poolt, aga ma ei hakka praegu lubadusi lisaeelarve arutelu raamides andma. Vaatame, kas järgmise aasta eelarves saab teha midagi paremaks, kui praegu paistab. 

Reili Rand, palun!

Aitäh! Jätkan oma küsimust perede toetamise kohta. Oma esimesele küsimusele, kuidas lisaeelarve perede toimetulekut toetab, ma vastust ei saanud. Ma küsin siis konkreetsemalt. Meil Tallinna linnas on üks põnev arutelu alanud seoses lisaeelarve menetlemisega. On tehtud ettepanek lihtsalt öeldes lasteaedade kohatasu kaotada või luua nii-öelda tasuta lasteaiakohad. Just lisaeelarve raames on teie erakonnakaaslased sellise ettepaneku teinud ja põhjendanud seda nii, et nüüd on ootamatu vajadus tekkinud. Seetõttu on sellise olulise muudatuse tegemine lisaeelarves põhjendatud. Kujutame ette, et Tallinn sellise muudatuse teeb. Siis tõenäoliselt suurendab see oluliselt lisakoormust lasteaiakohtade [pakkumisel] pealinnas. Tung kõrvalomavalitsustest, ma kujutan ette, kasvab veelgi. Sellest tulenevalt küsin: kas see ettepanek võiks hoopis olla üleriigiline muudatus, et lasteaed oleks osa haridusteest ja olekski Eesti peredele ja lastele tasuta?

Aitäh! Tõesti, see [küsimus] ei puuduta seda eelnõu ja Tallinna eest mina vastutust ei võta. Võin küll lisada, et ma ise haridusministrina selgitasin, et kuna lasteaed ei ole kohustuslik, siis on mõistlik siiski mingisugust lasteaiatasu hoida, kuni me ei leia sellele eelarvekatet. Kas praegu on leitud, ma pole kindel. Aga loogika, et alusharidus võiks pigem olla tasuta ja kõrgharidus mitte, on jällegi järgmine loogika, mida ma olen kaitsnud. Võib-olla tõesti. Miks me pakume tasuta ülikooliharidust ja lasteaia kohatasu küsime? Siin väga head loogikat ei ole. Nii palju on, et kumbki [haridus] pole kohustuslik, kooliharidus on.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Eelmise aasta piirmääraga eelarvest kannab Rahandusministeerium 2025. aasta eelarvesse üle 584 miljonit eurot. (Mikrofon ragiseb.) No ma saan aru, et juurde midagi ei tule, lihtsalt siin jagatakse seda …

Palun rääkige mikrofoni.

… laiali. Mitte laiali, vaid ümber.

Vabandust, proua Helme, kas te saate mikrofonile lähemal rääkida?

Rääkige mikrofoni, mitte paberile. Mul läks algus täitsa kaduma.

Siis me kuuleme kõik paremini. Selles mõttes oli härra ministril õigustatud märkus, et me kuuleme halvasti. Kui te mikrofonile natukene lähemal räägite, siis me kuuleme kõik paremini. Aga suur tänu! Proua Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma saan aru, et selle lisaeelarvega ei jagata siin midagi laiali, vaid jagatakse juba olemasolevat raha ümber, sest enamus on juba 2025. aasta eelarvesse sisse planeeritud. (Mikrofon ragiseb edasi.) Ma näen, et siin on sellised huvitavad prioriteedid, näiteks Riigikantselei saab 2,5 miljonit eurot. Siin on erinevad suunad, aga põhimõtteliselt on eesmärk võimendada riigi propagandat, mis muu hulgas räägiks rahvale musta valgeks ehk et kuidas maksud tõusevad, aga maksukoormus ei tõuse; kuidas tulevad uued maksud, aga inimestele jääb selle kõige tulemusena ikka rohkem raha kätte, ja nii edasi ja nii edasi. Samas, õpetajatele 8 miljonit palgatõusuks ei jätkunud. Miks sellised prioriteedid? Ma loodan, et te kuulsite nüüd selgelt.

Aitäh! Äkki saaks nüüd teile veel mikrofoni anda, et te esitaksite ka küsimuse, mis teid tegelikult huvitab. Suutsin kinni püüda selle krabina seast, mis ei ole küll teie süü, lihtsalt võib-olla telefon teil kutsus, et te rääkisite, kuhu oleks võinud teie arvates raha minna. Aga mis see üks prioriteet on, see läks tõesti kaduma. (Saalist räägitakse.) Kui te suudaks oma küsimused niimoodi formuleerida, et te minut aega ei tänitaks, siis ma saaksin aru, mis teie huvi on. Ma hea meelega diskuteerin teiega, kui ma saan täpselt aru, mille üle peaks diskuteerima. Heitsite mingisugust artiklit ette, mille te neelasite ise alla ja mille kohta ma kuulsin igasugu halbu asju, kuidas valesid asju tehakse. Proovige äkki uuesti või delegeerige see küsimus oma naabrile, kes oli võib-olla lähemal ja sai aru, mida te küsisite.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Püüan hästi rahulikult formuleerida oma küsimust. Ma loen siin lisaeelarves tööjõukulude ridu. Neid on küll keeruline siin kokku arvutada, aga enamus neist on miinusmärgiga ehk siis tööjõukulud suurenevad. Ma tahaksin teada teie käest, kas teil on ka täisülevaade, milline on selles lisaeelarves kulude ja tulude bilanss seoses tööjõukuludega. Kas tööjõukulud suurenevad või vähenevad ja kui palju kokkuvõttes selle paksu lisaeelarvega? 

Jah, see on piisavalt paks, et olla konkreetne vastustes ja näidata neid kohti. Ma kindlasti küsin sellistel juhtudel ise ametnike abi, aga eelarve tegemise tingimus oli meil poliitiline valik, et me püsikulusid ei tõsta. Kui seal on palgakulud plussiga, siis kuskil mujal on analoogsed kulud järelikult miinusega. Need ümbertõstmised on üks selle eelarve osa. Bilanss iseenesest võib olla ka sedapidi hoopis tööjõukulusid suurendav, et näiteks finantstehingud kaudselt tekitavad ka tööjõuvajadust. Kui Eesti Energiale eraldatakse 100 miljonit eurot, siis selle rakendamisel, ei saa salata, tekib ka mingisugune tööjõuvajadus. Nad küll teistpidi jällegi vähendavad tööjõudu. Sellist kaudset personali liikumist on selle taustal. 

Aga me oleme eelarve tegemisel, tegelikult esimese koalitsioonilepingu tegemisel seadnud eesmärgiks, pannud ministritele kohustuse leida 5%, 3% ja 2% järgemööda aastati kokkuhoidu artiklites, mis seisnevad tööjõukuludes, majanduskuludes ja toetustes. See on olnud valdkonniti väga erineva raskusega ülesanne. Eriti raske on see olnud kultuuri [valdkonnal], kus on toetused ja sedasorti tegevuskulud. Nemad on olnud struktuursetel põhjustel justkui kõige valusamas seisus. Aga jah, selle lisaeelarve eeltingimus on, et püsikulusid juurde ei tekitata, järelikult ka uusi ametikohti ei looda ega looda ka palgatõuse.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on kahju, et te Riigikogu liikmete suhtes ei ole lugupidav, vaid esimese asjana võtate neid kohe nuhelda. Mina olen vähemalt kümneid kordi kuulnud, kui te olete Moonika Helmele öelnud, et ta tänitab teid. See on ikka kummaline vastuste stiil küll teil. Aga jäägu see teie südamele, kuidas te olete kriitika talumatuses peaaegu et nullilähedane. 

Aga proovige lahti seletada, mida tähendab kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine. Seletuskirjast ei saanud ma aru, millele see kõik kulub ja kuidas me siis kliimamuutustega kohaneme selle lisaeelarve kaudu. Küll oli siin … Kõik need olid väga kummalised kulud. Mina ei saanud aru, äkki aitate.

Kõigepealt, proua Helme puhul see ei käinud selle kohta, et ta mind tänitaks, vaid ta tänitab Eesti riiki, tänitab eelnõu, tänitab halvemal juhul ka ettekandjat, seda ta tavaliselt ikka natuke teeb. Aga minu etteheide on see, et selle küsimuse sissejuhatus, kogenud kolleegina ütleks, peaks viima küsimuseni, mitte igale poole laiali, nii et lõpuks see küsimus ise kaob ära. Ei ole loogilist seost eelneva tänituse – siiski ma nimetan seda tänituseks, kuna see ei ole suunatud sellele küsimusele – ja küsimuse vahel. Sellepärast lähebki …

Härra minister, ma teen ettepaneku, et läheks nüüd selle konkreetse küsimuse juurde. Küsimus oli hästi konkreetne, katsuks sellele vastuse leida. Siis me …

Aga see ongi ju …

Siis me suudame siin väga lugupidavalt diskussiooni jätkata.

Kliimamuutuse küsimus ei olnud konkreetne. Küsijal on ees mingisugused kirjeldused ja tegevused, mida mina peaksin hakkama täpsemalt otsima. Samamoodi saaksin ette lugeda seda, mis tema nina all on. Mina ikkagi saan aru, et see on praegu tema hinnang kliimapoliitikale. Ma kujutan ette, et tegevusi, mis kliimamuutustega kohaneda aitavad, on riigis väga erisuunalisi. Kui te oleksite küsimusse pannud loetelu, siis me oleks proovinud neid natukene mõtestada. Aga üldjoontes rahandusminister ikka koondab kokku poliitikavalikud teistest ministeeriumidest, mitte ei tee ise neid rohkem kui üldises poliitilises loogikas.

Aga jah, ma ei saa keelata näiteks Kliimaministeeriumil edendada projekte, mis aitavad kohaneda kliimamuutustega, või ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil, kes edendab mingisuguseid uuringuid, projekte või ennetavaid meetmeid. Ei saa kuidagi eitada. Aga teil on paber ees, lugege, saate targemaks. Proovige küsida nii, et ma saaks kirjeldada poliitikavalikut nii palju, kui ma tean.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mul on küsimus seoses Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga. Siin lisaeelarves oli suhteliselt väike osa, mis puudutas seda ministeeriumi. Siit on küsimus: kas sellelt ministeeriumilt tuli mingisuguseid täiendavaid ettepanekuid lisaeelarvesse või neid ei tulnud? Ennekõike huvitab just näiteks ühistranspordi rahastamine. Kas see oli kuidagi laual, et juba enne suve puudujääk [katta], või ei olnud?

Aitäh! Selle lisaeelarve eeltingimus, nagu ma olen juba mitu korda öelnud, oli püsikulude mittesuurendamine. Kui regionaalministeerium oleks tulnud ühistranspordireformiga, mida me ootasime juba Piret Hartmanilt, siis oleks valitsus saanud arutada, mis rahavajadus või kokkuhoid sealt tuleb ja mis on struktuurne võit kogu selles asjas. Aga sellist asja pole tulnud. Mina tean, et ministrilt tuli pressiteade, et ta sooviks 50 miljonit eurot juurde saada, aga nii need asjad ei käi. Ma võin mõista tema võimet seda ära kulutada ja ka [ühtse] ühistranspordi idee ei ole mulle mitte kauge, aga mul ei ole seda raha kuskilt niimoodi võtta. Lisaraha [andmisel] peab olema mingi äärmiselt ahvatlev põhjus teiste ministrite jaoks, mingi väga tuntav muudatus üldises elukorralduses, et üldse seda arutama hakata. Praegu on ikkagi kõik need toredad plaanid vaja ellu viia olemasoleva ja ühest servast kogu aeg kärbitava eelarve raamides, mitte pressiteadete ja kirjadega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, et lubatakse siin veel küsida! Meile on siia toodud seaduseelnõu 651 ehk riigi 2025. aasta lisaeelarve seadus. Vaat seda me siin loeme ja lähtuvalt sellest me ka küsime. Mina küsisin oma eelmise küsimuse väga selgelt raha suunamise prioriteetide kohta, mida saabki siin ju ainult küsida. Minu järgmine küsimus on samamoodi selle kohta. Ma loen, et Justiits- ja Digiministeerium saab 3,1 ja isegi rohkem miljonit eurot, et tagada e-valimiste jätkusuutlikkus ja parendada e-hääletuse infosüsteemi. Proovige nüüd mulle lahti seletada, äkki te kirjeldate, mida saab muuta turvalisemaks süsteemis, mis on juba a priori põhiseadusvastane ja täiesti ebademokraatlik.

Aitäh! See viimane on ju ainult teie hinnang. Aga IT-süsteemi saab alati paremaks teha. Infotehnoloogia areneb, ka ründevõimalused suurenevad, samuti tehnilised seadmed vahetuvad. Nii et ma ei oska sellele täpsemalt vastata. Mida te ütlesite prioriteetide kohta? Ma ei tea, minu jaoks oli nagu väga laialivalguv kirjeldus asjadest, ei olnud prioriteetide kirjeldust. Prioriteet tuleb sõnast prio, mis viitab ühele kõige tähtsamale. Mina teie esimesest küsimusest aru ei saanud. Mis selles pikas jutus teile tähtis oli? Mis oli lihtsalt hinnangute jagamiseks ja mis oli küsimuse esitamiseks? Läks täiesti kaduma. Ma vabandan, aga teil oli võimalus uuesti küsida. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt rahandusminister! Minu küsimus on seotud kulude planeerimise täpsusega, ütleme siis nii. Üks võimalus on lisaeelarve tekitamiseks planeerida tulusid vähem ja kulusid rohkem. Aga ma ei kahtlusta, et sellega praegu tegemist on, kui ma vaatan üldist planeerimise täpsust Rahandusministeeriumis. Siiski ma loen, et Rahandusministeeriumi valitsemisalas tõstetakse raha ümber. Põhjenduseks on, et soodsa elektri hinna tõttu on kulud osutunud planeeritust väiksemaks. Ja siit minu küsimus. Kui Rahandusministeerium on planeerinud [kulusid kalli elektri hinna järgi] ja elektri hind on Rahandusministeeriumi arvestuste kohaselt osutunud üllatavalt soodsaks, miks siis teistes ministeeriumides [ülejääki] ei teki. Kas nemad on arvestanud teistsuguse energia hinnaga? Kas teie arvates on ka praegu Eesti riigis elektri hind soodne?

Aitäh! Ma arvan, et praegu on see väga soodne, börsihind on tihti päeva jooksul negatiivne. Minu arust on elektri hind ülehaibitud teema. See moodustab ettevõtete kuludest keskeltläbi alla 1%, perede omast umbes 4%, aga juttu on üle 100% kõik elektri hinnast. See rida seal viitab lihtsalt sellele, et Rahandusministeerium on juba hööveldatud üsna õhukeseks ja põhjendamisega, kust siiski raha leiti, mindi üsna konkreetseks. Aasta keskel võib tõesti elektri hind olla oodatust madalam, eriti suvel, taastuvenergia olemasolul. Ja sealt kokkuhoid ja selle ümbertõstmine markeeriti ära. Aga jah, need põhjendused võiksid ka teistes ministeeriumides olla sama detailsed. Mul ei oleks selle vastu midagi, kui nad leiaksid kokkuhoidu ka selles, et elektri hind on väga odav. 

Aga muidugi ei ole poliitiliselt küll kuidagi tark mul tunnistada, et elektri hind on odav, kui see on negatiivne või nullis. Mina peaksin ikkagi oigama siin sellest, kuidas elekter teeb inimesed vaeseks. Aga mulle endale tundub natuke teisiti. See on ülepingutatud, ühe artikli üle kurtmine. Üldine elukallidus, toiduainete hinnad on kahtlemata teine [asi], aga elektri hind ei ole põhiline.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Targutasite siin elektrihindade üle, kuidas see on nii väike osa [kõigist kuludest], aga arvestades seda, et energiahinnad mõjutavad kõiki teisi aspekte samamoodi, on teie nimetatud 1% ju naeruväärne. Aga ma räägin siiski sellest lisaeelarvest. Ma nüüd natuke näppude peal lugesin kokku, et tööjõukulud suurenevad üle 5 miljoni euro. (Saalist räägitakse.) Ma ikkagi paluks nüüd selgust, et mis koha peal siis meie valitsus pingutab ja kuskohalt see kokkuhoid hakkab meil tulema, kui reaalselt on näha, et tööjõuhinnad on tegelikult tõusnud. Tähendab, eelarves on tööjõuhinnad tõusnud.

Tööjõuhinnad?

Tähendab, palgad. (Saalist räägitakse.) Palgakulu. Ühesõnaga, lisaeelarvega küsiti üle 5 miljoni lisaraha just nimelt tööjõukuludeks.

Selle elektri hinna kohta on jällegi kommentaar, et see ongi arvestus: elektrikulu ettevõttel on keskeltläbi alla 1% praegu. Ei ole nii tähtis teema, nagu te räägite. See, et see mõjutab kõiki teisi hindu – no 0,9% mõjutab järgmisi asju. Aga keskeltläbi on valdkondi, kus see on väga olulise … Küllap te olete ettevõtetes käinud. Kui te neilt mõistlikult küsite, siis lüüakse käega – et ei, see ei ole üldse määrav, määravad on muud kulud. Aga ma ei tea, mis see maksuralli, mis jutt … Te rääkisite nüüd maksude alandamisest või millest te rääkisite?(Mart Maastik vastab saalist.)

Aa, maksudega on nüüd niimoodi, et maksukoormus kukub selle aasta 36,8%-lt 35%-le aastaks 2029 viimaste otsuste ja eelnõude tulemusena. Kõige suurem võit maksude langetamisel kodanike vaates, mitte riigi vaates, tuleb Isamaa maksuküüru kaotamisest, mille hind on peaaegu pool miljardit eurot, läheneb 500 miljonile, aga maksusüsteemi taastamine on seda väärt ja ühtlasi ka majandusele stiimul. 

Oli veel mingi küsimus? Tööjõu hind. Tööjõu[kulu] on peidus siin ja seal kuludes, aga selle lisaeelarve eeltingimus oli, et see ei suurenda püsikulusid. Tööjõu[kulu] võib olla ka ühekordne. Kuna siin on väga palju sisemisi ümbertõstmisi, siis ei ole mina eitanud, et ka tööjõu[kulu] real võib olla mõni koht plussiga. Mingis muus kohas on järelikult miinus. Ja mis on suur tulemus, on loomulikult see, et kui me prioritiseerime riigikaitset, siis riigikaitses tuleb ka meestele palka maksta. Kus tõesti on arvestatav tööjõukulude kasv, on tervishoius, nii inimeste arvu kui ka palgakasvu enda tõttu.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sooviks teilt aru saada, palun selgitage, miks ikka jätkub ühistranspordis sihuke kummaline rahastamine, mis on valitsusest valitsusse ja aastast aastasse kestnud ning mille puhul me kõik teame, palju ühistranspordi dotatsiooniks kulub. Need kulud kasvavad. Väga palju kasvavad need taristutasude tõttu aasta-aastalt, aga ometi pole üheski eelarves seda õiget kulu sinna lähedalegi sisse planeeritud ja käib sihuke kummaline tants. Kas selliseid valdkondi on Eestis veel? Miks see lisaeelarve lõpuks seda ära ei lõpeta? Mis need põhjused on? Palun selgitage.

Tantsu ei toimu. Aga nagu ma juba korra mainisin, siis kui ma valitsusse tulin, oli minister Piret Hartmanil kohustus tulla välja struktuurse reformiga ühistranspordis. Me ei välistanud ka kokkuleppe tegemist mingis lisarahas, aga eelkõige oleks [reform] pidanud olema struktuurne võit. Peab tunnistama, et sellist toimivat projekti ei tulnud, kuigi valitsuses [ideega] käidi. Ja nüüd on praegusel regionaalministril sama ülesanne. 

Tantsu ei toimu. Kuna seda reformi oodatakse, siis planeeritakse osa ühistranspordi rahast sihtotstarbelise [toetusena] valitsuse reservist ja vastavalt vajadusele see eraldatakse. Ega ühistranspordi kulu planeerimine ei ole ka väga lihtne, seal on omad valemid. Kütuse hind, nagu ma mäletan, on üks komponent, mis võib muuta üldsummat päris palju. Nii et see on selline poolik reform. Ma loodan, et me ükskord jõuame tulemuseni ka.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! [Jätkan] sama teemaga, sest ega sealt tegelikult vastust ei tulnud, et miks siis niimoodi rahastatakse ühistranspordikeskusi. Praegu on üle riigi transpordiliikluses eelarve puudujääk kokku 37 miljonit eurot. Arvestamine, palju [eelarves] peab olema aasta alguses või eelmise aasta lõpus, on ju tegelikult väga lihtne: iga ühistranspordikeskuse juhatus teab neid summasid ja ilmselt teab ka Rahandusministeerium. Miks siis kohe ei panda sedasama 35 või 37 miljonit [eelarvesse] sisse? Miks venitatakse kogu aeg? Kuskil septembris-oktoobris hakkavad ühistranspordikeskused rabelema, ehitama plaane B ja C ja D, et kui rahastust ei tule, mis siis hakkab juhtuma. Miks selline lähenemine on, et kohe ei panda eelarvesse raha sisse?

Aitäh! See [küsimus] ei puuduta tõesti lisaeelarvet. Ühistranspordikeskuste [teema] ka ei puuduta lisaeelarvet. Ma ei hakka kogu riiki ära kirjeldama. Niigi liiga pikalt vastasin sellele küsimusele.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oluline on riigikaitsekulude kasvatamine ja teie räägite ka sellest kohati täitsa õigel moel. Aga laia riigikaitse all on siin kummalisi asju, nagu Riigikantselei toetuste eelarve suureneb 2,5 miljoni euro võrra, laia riigikaitse vahendite võrra. Eesmärk on suurendada meediamajade suutlikkust kriisis tegutseda ja nii edasi. Muu hulgas on toetuse eesmärkide alla kirjutatud, et arendada kohalike väljaannete jätkusuutlikkust. See on nii universaalne asi: sisuliselt te maksate erameediale raha, mille puhul on veel suur oht, et see muutub riigivõimu käepikenduseks, kui Riigikantselei seda teeb. Ma arvan, et kui EKRE niimoodi teeks, siis te ütleksite, et küll on paha lugu, nüüd tehakse midagi hullu. Kuidas teie seda kommenteerite?

See on õige küll, et kui EKRE seda teeks, siis minus oleks suur umbusk, sest te olite paralleelmeedias ja sõltumatute institutsioonide kriitikas ju Eesti meister. Mina ise olen jällegi sellise poliitika vaenlasena medalimees, võib-olla mitte meister. Tõesti, ma olen neid tauninud rohkem, kui ma olen kedagi teist seda tegemas kuulnud. [Tehakse] sellist poliitikat, ajakirjanduslaadseid tooteid ja ajupesu oma auditooriumile. 

See konkreetne asi on kergem juhtum, kui on EKRE, see on Riigikantselei ülesanne riigi üldist toimimist garanteerivaid asju-ideid koondada. Need paar miljonit eurot on projektitaotluste vormis võimalik saada meedialiidu ettevõtetel. Siia kuuluvad respekteeritud ajalehed, sealhulgas, et oleks selge, kuulub siia ka Aivar Koka Vooremaa. Ta siin oli väga mures teiste [toetuse] saajate pärast, aga võin veel kord rahustada: ka tema võib sealt oma ajalehele raha taotleda.

Aga need on projektitaotlused ja peavad olema ausad ja riiklikel eesmärkidel. Ma ei kujuta ette, et keegi saaks siin vähimalgi määral näidata partei mütsi. Minu arust see on välistatud, ma ei karda väga. Aga et see on delikaatne teema, kui valitsus eraldab raha meediale, sellega ma olen nõus. Teie küsimus on täiesti arusaadav. See jätab kahtlase mulje opositsioonile, aga ma arvan, et vastus siiski on rahustav, ka mulle on rahustav. Ma ka ei saanud kohe hingerahu, aga praegu ma võtan seda suhteliselt leplikult.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt aitäh, et te minu küsimusele vähemalt püüdsite vastata, kolleegi omale enam eriti ei soovinud. Aga palun ikka selgitage. Kui Riigikogus küsitakse ministri käest või tehakse ettepanek, et näiteks lisaeelarvega võiks likvideerida sellise aastaid [kestnud] puudujäägi – ei ole ju loogiline, et valitsus jagab päris suuri miljoneid ja sellesse ei sekku selgelt parlament, kes peaks läbi eelarve andma loa, kas seda raha kasutada nii või mitte –, siis palun selgitage, miks võetakse ühistranspordi mitukümmend, 30 ja enam miljonit eurot järjest nii-ütelda reservist? Miks see ei ole riigieelarves? Miks te seda [probleemi] ära ei soovi lahendada? 

Aitäh! See raha on sihtotstarbeliselt planeeritud ja jagatakse välja vastavalt täpsustusele. Seal on omad kuluvalemid, mida arvestatakse, nii palju kui ma olen kursis asjaga. Ma arvan, et see on endistviisi niimoodi. See ei ole minu valik, ei ole minu eelistus, aga mitu aastat on niimoodi olnud. Ja vastavatelt ministritelt on oodatud siiski ühistranspordi reformi. Palju lihtsam oli muidugi tasuta [ühistransporti pakkuda] ja kinni maksta ja siis kulud läksid taevasse. Me loobusime sellest poliitikast ja loobumine oli õige, aga nüüd on uue transpordisüsteemi ehitamine ilmselt esialgu käinud sellele ministeeriumile natukene üle jõu. Aga küll nad midagi välja mõtlevad, ma arvan, et midagi paremat. Neid märksõnu on palju olnud. Ma ei hakka neid kordama, et mis suunas see peaks arenema. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas oma istungil eespool tutvustatud eelnõu 20. mail. Rahanduskomisjoni oli palutud ka rahandusminister Jürgen Ligi. Rahandusminister tutvustas eelnõu, komisjoni liikmed said küsida, osa vastuseid saadeti ka hiljem kirjalikult järgi. 

Lõpuks tehti otsused. Konsensuslikult otsustati, et võetakse eelnõu täiskogu päevakorda 2. juunil, see on täna. Konsensuslikult otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas konsensuslik otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Tehti ka neljas otsus: teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 6. juuni. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeiniku. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma alustaks tsitaadiga: "Kõik, mida Partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisiti kui Partei silmade läbi." See alati meenub siis, kui hea kolleeg rahandusminister Jürgen Ligi esineb siin Riigikogus. Kohe, kui tuleb mõni ebamugav küsimus, on süüdi küsija, ja kõik, mis Jürgen arvab, ongi tõde. Keset majanduslangust tutvustab Jürgen majanduskasvu. Ta selgitab siin, et lisaeelarve ei ole mingisugune majanduskasvu tekitamise instrument, ja sisuliselt väidab, et lisaeelarvel ei olegi mingit mõtet. Aga tegelikult meil on olukord, kus Eesti majandus langeb kolm aastat. Seda ei saa põhjendada välisfaktoritega, kuna selliste riikide nagu näiteks Leedu [majandus] kasvab samal ajal, olukorras, kus Leedu riigil on ühine piir nii Venemaaga kui ka Valgevenega. [Majanduslanguse] põhjus on väga selgelt Reformierakonna juhtimises.  

Reformierakond muidugi ei ole ainuke. Siin on väga tore näha, kuidas sotsiaaldemokraadid avastasid, et toimetuleku[piir] on väga väike. Need on samad inimesed, kes vähem kui pool aastat tagasi hääletasid maha keskfraktsiooni ettepaneku tõsta toimetuleku[piir] 250 euroni. See ja paljud muud küsimused on tegelikult lisaeelarve teemad.  

Meil on olukord, kus riik võtab raha kõige vaesemate inimeste käest ja põhjustab sellega tugevat majanduslangust. Jürgen rääkis siin sellest, et kohe hakkab maksukoormus langema, majandus hakkab kasvama. Ta unustas mainida, et see rikaste maksusoodustus, mis on plaanitud 1. jaanuariks, läheb riigile maksma üle poole miljardi euro. Seesama niinimetatud maksuküür läks maksma omal ajal kolm korda vähem ja jättis raha kõige vaesemate kätte. See on põhjus, miks Eesti majandus kasvas koroonaajal ja enne koroonat kiiremini kui pea kõik Euroopa Liidu majandused. See on põhjus, miks Reformierakond ei suuda majanduskriisi ajal teha ühtegi päästvat sammu: kuna nemad jagavad raha vaid rikkamatele. Lisaeelarve oleks üks instrument, kuidas seda olukorda parandada. Aga selle asemel jagatakse seal uuesti ainult ülekantavaid summasid ja ühtegi sisulist sammu ei tehta.  

Siin kolleegid küsisid ka tööjõu[kulu] kohta. Tõepoolest, kui vana koalitsioon – Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid – tuli võimule, lubas ta optimeerida riigiaparaati, et ametnike arv enam ei kasvaks, vaid saaks teha riigivalitsemist soodsamaks ja efektiivsemaks. Tulemuseks on see, et iga aasta on meil aina rohkem ametnikke, ja see aasta ei ole erand. Ka see lisaeelarve suurendab rõõmsalt ametnike palka ja mitte ükski minister tegelikult ei kavatse enda ministeeriumis midagi optimeerida. Suur riigiaparaat on üks põhjus, miks Eesti majandus langeb olukorras, kus teiste riikide majandused saavad kriisiga palju paremini hakkama. Võib-olla kõige suurem … 

Võtaks veel lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Kõige suurem probleem on see, et eelarve koostamise põhimõtted ei ole piisavalt läbipaistvad. See võib olla enam-vähem sobilik olukorras, kus majandus kasvab ja nende suurte programmide abil suudavad ministeeriumid raha jagada, kui iga aasta tuleb raha rohkem. Aga praegu on meil mitu aastat kestnud majanduskriis ja reaalselt ei saa nende programmide sisust aru mitte ainult ministrid, vaid ka ministeeriumide esindajad. Selle asemel et korraldada Eesti majandusele saneerimist, korraldab Reformierakond Eesti majanduse matuseid, mis kestavad juba hästi mitu aastat. Kõige suurem probleem on see, et kui koalitsioon vahetub, siis uus koalitsioon peab opereerima eelarvega, mis on läbipaistmatu, ja Eesti riigi majanduse päästmine võtab tegelikult rohkem aega, kui ta oleks võinud võtta. 

Nii et mul on lootus, et vähemalt järgmise aasta eelarve koostamisel teeb Reformierakond muutuse eelarve koostamise printsiibis. Siis ta jätaks neile, kes tulevad Reformierakonna asemele, võimaluse Eesti majandus kiiresti päästa. Kui ta seda ei tee, siis me kaotame veel aastakese ja jätkame Euroopa Liidus majanduskasvu poolest viimasel kohal. Jõudu tööle!

Ja mul on veel muide ka [eelnõu] tagasilükkamise ettepanek. Kohe leian selle, siin ta on. 

Suur tänu! Uues vormis, aga tõepoolest, tagasilükkamise ettepanek on minu lauale jõudnud. 

Nii, järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Lugupeetud rahvaesindus! 2024. aastal jõustus 16 Reformierakonna maksutõusu ja koormist. See tempo ajalises vaates kiirenes kaks korda. Selle aasta esimesel poolaastal jõustub juba sama palju maksutõuse ja koormisi. Vaatega 2026. aastasse plaanib Reformierakonna valitsus tõsta juba 26 maksu ja koormist. See tähendab selle aasta vaates üle miljardi euro täiendavat maksukoormat Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele. 

Valitsus peaministri isikus kõneleb, et valitsus on solidaarne ühiskonnaga ja vähendab sellel ajal ka valitsemiskulusid. Mis on aga tegelikkus? Valitsuse sõnul vähendatakse valitsemiskulusid 2025. aasta eelarves kokku 132 miljoni euro ulatuses ehk niinimetatud 5%. Tegelikkus on kardinaalselt vastupidine: nimelt, Riigikontrolli analüüsi järgi kasvavad 2025. aasta eelarves, mis me oleme vastu võtnud, valitsemiskulud sellelt platoolt, mille pinnalt neid arvestati, 155 miljonit eurot. Ehk kulud ei vähene 5%, vaid hoopis kasvavad 5%. 

Kuid ka sellestki pole vähe. Eelmisel aastal ei kasutanud valitsus ära vahendeid, mis neile kasutamiseks oli antud – kokku 2,27 miljardi euro ulatuses. Valitsus on otsustanud, et sellest summast tõstetakse omakorda valitsemiskuludesse kasutamiseks sellel aastal üle palgavahendeid 32 miljonit eurot, majanduskulusid 132 miljonit eurot ja erinevaid toetusi kokku 208 miljoni euro ulatuses ehk kokku 372 miljonit eurot. Koos lisaks baaseelarve alusel tõusva 155 miljoni eurose valitsemiskulude tõusuga saame kokku efektiivset valitsemiskulude tõusu sellel aastal 527 miljonit eurot. Panete tähele? See hakkab tõusma juba samasse suurusjärku maksukoormusega, ainult et valitsemiskulud mitte ei vähene, vaid samal ajal kasvavad riigi eelarvestrateegia 2024–2027 baaslähtealusel. 

Selles olukorras on valitsusel jultumust tulla lagedale riigi kulusid kasvatava lisaeelarvega. See on häbematuse tipp olukorras, kus kõiki maksutõuse käsitletakse kui alternatiivituid seoses riigi majandusliku ja rahandusliku olukorra keerukusega. Paari nädala pärast jõustub 2%-line käibemaksu tõus üle riigi, mis toob kaasa selle, et inflatsiooniline spiraal saab uuesti hoogu juurde. Nii nagu pankade analüütikud on öelnud, tähendab see seda, et palka saavate inimeste ja pensionäride ostujõud – ehk nende elukvaliteet – on selle aasta lõpuks madalam kui aasta alul. Kahetsusväärselt puudub valitsusel igasugune inflatsioonitõrjepoliitika ja see on probleem nii majandusele kui ka inimeste toimetulekule. 

Isamaa ei vaidlusta sugugi neid laiapindse riigikaitse kulutusi, mida valitsus paneb ette selles lisaeelarves teha. Vastupidi, me toetame neid. Samas on selles eelarves rida väga väikseid, kuid konkreetse rahaeraldise perimeetriga rahaeraldisi, mis kangesti meenutavad – enne kohalikke valimisi – niinimetatud katuserahasid, mille kohta on valitsus deklareerinud, et ta ei kavatse selle poliitikaga enam jätkata. 

Meie ettepanek on selge ja ühemõtteline: valitsus peab esitama parlamendile negatiivse lisaeelarve valitsemiskulude vähendamiseks vähemalt selles mahus, kui palju tõsteti valitsemiskulude vahendeid üle 2025. aastasse. See tähendab ka sisulise kvaliteediga katteallikat sellele lisaeelarvele, nendele valitsuse vaates vajalikele kulutustele, mis puudutavad sisejulgeoleku teemade lahendamist. 

Praegu valitsus tõdeb oma käpardlikkust, et ta ei olnud võimeline ühe kümnendiku ulatuses – ühe kümnendiku ulatuses – ületõstetavatest valitsemiskuludest kokku hoidma selle aasta valitsemiskulusid, et see eelarve esitada minimaalselt vähemalt sisuliselt tasakaalus olevana. See on halb signaal riigi rahandusele ja see on usalduskriisi suurendav signaal Eesti ühiskonnale, nii inimestele kui ka majandusele ja ettevõtetele. 

Isamaa ettepanek on see eelarve eelnõu sellisel kujul tagasi lükata siin parlamendisaalis ja anda valitsusele seeläbi suunis esitada sisulise kvaliteediga valitsemiskulusid vähendav lisaeelarve ning selle ühe osana näha ette ka need vajalikud kulud, mida valitsus arvab heaks teha, et sisejulgeoleku vajadusi rahuldada. Praeguses olukorras on valitsus koostanud uue koalitsioonilepingu ja kahjuks ei olnud rahandusminister võimeline sisulist vastust andma, aga möönis ausalt, et selle koalitsioonilepingu kvantitatiivseid ehk rahalisi kulusid hõlmavaid arvestusi keegi teinud ei olegi. Vähemalt rahandusministri või Rahandusministeeriumi käsutuses seda ei ole. Selle koha peal haigutavad küsimärgid. 

Ainukene ettepanek, mis maksude valdkonda puudutab, on koalitsioonil välja tulla internetikasiinode maksu langetamisega, mis on seda paradoksaalsem, et needsamad mehed ja naised, riigi juhtkond, on seda internetikasiinode maksu tõstnud 2024. aastal jõustununa ja seaduses määranud ka 2026. aastal jõustuvana. Nüüd on millegipärast võetud prioriteet kõikide muude maksutõusude kontekstis, et just nimelt see on valiku loogika, mis lähtub tõdemusest, et kui maksumäära langetada, siis laekub maksutulu ühiskonnale ja ennekõike riigieelarvesse rohkem. Hämmastav, et see seaduspärasus ei päde ühegi teise 26 maksu [ja koormise] puhul, mida valitsus kavatseb jõustada ja mis on juba seaduses määratud eelseisva aasta perspektiivis. 

Nii et Isamaa annab üle ettepaneku lükata see rahanduspoliitiliselt sisult ebakvaliteetne lisaeelarve eelnõu tagasi. Aitäh!

Aitäh! Nii, palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Kahtlemata, täpne eelarveseadus on parem kui ebatäpne, nii et on tehnilisi muudatusi, mida on vaja teha. Teiseks, laia riigikaitset puudutavate kulude tegemist, mis on sellesse aastasse lisaeelarvega plaanitud, sotsiaaldemokraadid toetavad. 

Samas, nii nagu eelmise aasta detsembrist, mil riigieelarve vastu võeti, on muutunud nii palju, et me tõesti teeme lõpuks kümnete miljonite eurode eest muudatusi lisaeelarves, on täpselt samamoodi muutunud olud ka inimeste jaoks. Sotsiaaldemokraadid tõesti arvavad, et toimetulek on julgeolek. Kui inimene ei suuda oma pere ostukorvi poes [täita], on väga keeruline loota, et tema motivatsioon riiki kaitsta oleks kõrge. Sotsiaaldemokraadid on esitanud ettepaneku toiduainete käibemaksumäära langetamiseks, et tõepoolest anda eelis nii Eesti toidutootjatele kui ka muuta toidukorv inimesele soodsamaks, aga arusaadavalt on selles küsimuses siin saalis ideoloogilised erimeelsused. 

Samas, arvestades vajaduspõhist toetamist, ma arvan, et ei ole siin ideoloogilist erimeelsust selles, et toimetulekupiiri tuleks tõsta. Ja seda seisukohta rahandusminister siin puldis ka väljendas. Hea näide on suvest 2022, kui toimetulekupiir tõsteti 1. juunist 200 euroni. Juunist 2022 on möödunud enam-vähem täpselt kolm aastat. Selle aja jooksul on hinnad pea viiendiku võrra kallinenud ja seetõttu on toimetulekupiiri tõstmine erakordselt asjakohane. 

Kui vaadata toimetulekutoetuse kulusid eelarves, siis näiteks 2024. aastal need kulud vähenesid 2023. aastaga võrreldes. Vaatamata sellele, et abivajajaid on palju – eelmisel korral toimetulekupiiri tõstmise järel nende arv kasvas, lisandus tuhatkond leibkonda, aga paljudel inimestel läheb ka paremini ja toimetulekutoetust ei ole olnud vaja –, kogukulu oli 38,7 miljonit eurot 2024. aastal, siis isegi kui see viiendiku võrra tõuseb, mahub see ilusti lisaeelarve raamesse. Seda muudatust on võimalik tahte korral kiiresti rakendada. Nii nagu valitsus peab oluliseks tõsta laia riigikaitse kulud aasta võrra ettepoole ja teha nüüd ära, ei kannata toimetulekumurede lahendamine samamoodi oodata. 

Eelmisel korral oli 50 euro võrra toimetulekupiiri tõstmise kulu hinnanguliselt 5,3 miljonit eurot ja võimalik, et jääb sellesse suurusjärku ka tulevikus. Sotsiaaldemokraadid teevad lisaeelarvesse vastavasisulise muudatusettepaneku ja tõesti otsivad siin saalis poliitilist toetust selle sisulise mure lahendamiseks. Vajaduspõhiseid toetusi toetavad siin saalis tegelikult kõik. Me räägime abi võimaldamisest neile, kellel on tõesti kõige raskem. Lisaeelarve eesmärkidega peaks see olema kooskõlas. Nii nagu on vaja kiiresti reageerida laia riigikaitse teemadel, on vaja kiiresti lahendada ka toimetulekumured. 

Selle kõrval küsisin rahandusministri käest tegelikult kaks korda, kuidas lahendada küsimus, et püsitulud ei kata püsikulusid. Ei ole mingi argument öelda, et kuna me oleme sellises puudujäägis, ei ole võimalik ka toimetulekupiiri tõsta, sest kõiki teisi kulusid me selles puudujäägis teha ikkagi saame. Meil on enne COVID-it, pärast COVID-it, enne energiakriisi, pärast energiakriisi, enne sõda ja pärast suurt sõda pidevalt olukord, kus püsikulud on suuremad, kasvavad kiiremini kui püsitulud. Ka praegu ei vastanud rahandusminister sellele küsimusele ja ei ole ka valitsuse koalitsioonileppest seda lahendust tulemas. Nii et siin on ainult üks järeldus. Rahandusminister teab seda muret, selle olemust, teab ka valitsus, aga selle lahendamine lükatakse 2027. aasta valimiste järgsesse aega, sest tegemist on ebapopulaarse teemaga, mida arutada. 

Nii et, kolleegid, kutsun teid üles toetama sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekut toimetulekupiiri tõstmiseks. Panen valitsusele südamele, et tegelikult ei ole võimalik ka jätkusuutliku eelarvetrajektoori peale liikumist lükata 2027. aasta valimiste järgsesse aega. Ausat arutelu peaks pidama varem. Aitäh!

Aitäh! Palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Kahjuks ei saa siin ministriga näost näkku debatti pidada, sest ta ilmselt arvaks siis, et Riigikogu liikmed on jälle tänitama hakanud. See paistab olevat siin meie põhitegevus tema arvates. Samas, kui kriitikataluvus on nii madal, kas siis ikka tasub siia pulti tulla?

Jürgen Ligi on jah omas elemendis. Kunagi ta oli omas elemendis ka siis, kui ta tegi palgaarmeed ehk tahtis Kaitseväge likvideerida. Siis ta oli omas elemendis, kui Eestis toimus maailma suurim rahapesu. Ja nüüd ta on jälle omas elemendis: ta korraldab majanduse kidumist, mille kohta on tõendid laual: majanduslangus oli 0,3% esimeses kvartalis. Ehk siis praeguse koalitsiooni tegevuse peamine karakteristik on võimetus tagada majanduskasvu ja samal ajal kindla käega meie juhtimine kidumise ja tegelikult ka majanduskriisi poole. Ja mitte ainult majanduskriisi, vaid ka energiakriisi poole: me nägime Hispaanias ja Portugalis juhtunut, aga paraku ei avanud see silmi. Juhuelektri peale kulutatakse ka selles lisaeelarves märkimisväärne summa raha. 

Kõike seda oleks vaja riigikaitsele. Kõik, iga sent, mis pannakse valesse kohta, jääb ju puudu olulistest asjadest, nagu riigikaitsest, mis peab olema kindlasti prioriteet. Probleem on selles, et kui majandus kidub, siis tegelikult jääb raha vähemaks, olgu või protsent 5. Nii et sellisel keerulisel ajal ei tõsta minu optimismi ka 5%. Minu optimismi tõstaks see, kui meil oleks majanduskasv ja siis oleks 5% – on täiesti usutav, et me saavutaksime kaitsevõimes märkimisväärse hüppe. Aga nüüd on see kõigest number majanduse kidumise tingimustes. 

Toon mõned praktilised näited. Oma küsimuses ma tõstatasingi selle: nimelt [kulutatakse] 2,5 miljonit eurot, et arendada kohalike väljaannete jätkusuutlikkust. Tuleb tuttav ette? Koroonaajal supsutati meediat selleks, et ta räägiks seda juttu, mida valitsus tahab. Nüüd supsutatakse kohalikke väljaandeid ja kohalikku meediat, nagu neil oleks väga kehv olukord. Minu meelest Ekspress Grupp aina laieneb ja laieneb igas suunas, ka Leetu, Lätti ja kuhu veel. Miks me peaksime Ekspress Grupile peale maksma kodanike rahaga? Ekspress Grupp, võiks öelda, nii kurb kui see ka ei ole, kunagine Eesti ajakirjanduse lipulaev, on muutunud vasakäärmusluse hääletoruks. Näiteks tuulikuteemalisi kriitilisi artikleid seal lihtsalt ei avaldata. Vasakäärmuslik arvamusdiktaator Paris lihtsalt lükkab need tagasi ja ütleb: "Ei sobi, ei sobi. Ei sobi kahjuks!" Tema abikaasa lükkab need Õhtulehes tagasi. Nii et meie rahvas saab ajupesu, valet, informatsioonilist moonutust, tegelikkuse moonutust. Ja seekord pannakse sinna jälle 2,5 miljonit eurot juurde. 

Õigupoolest algab ju tarkade otsuste tegemine tegelikkuse korralikust peegeldusest. Aga me ei saa peegeldust, me saame helgiheitja tuld endale silma näiteks Ekspress Grupist, selle asemel et saada informatsiooni või vähemalt debatti. Me ei saa sealt isegi debatti, me ei saa minimaalseltki sõltumatu ajakirjanduse kriteeriumile vastavat informatsiooni. 

Mina palun kolm minutit lisaaega.

Ja selle kolm minutit lisaaega te saate. Palun!

Nii et siin on kurb lugu, kuidas riik mõjutab ajakirjandust endale meeldivas suunas. Me oleme seda varem näinud, ja mis kõige hämmastavam, Jürgen Ligi tunnistas seda ohtu ise siit puldist ja ütles, et opositsioonil on õigus seda küsida küll. Hetkeks ta unustas tänitamise jutu. Ma olen siin väga murelik. 

Nii, läheme edasi. Riigikogu Kantselei suunab, just, Riigikogu Kantselei … Meie kantseleil on kogu aeg rahast puudus, isegi välisreiside jaoks ei jätku raha sellel kriitilisel ajal, kui on vaja Riigikogu liikmetel teha välispoliitikat, toetada Välisministeeriumit, tugevdada meie pisikest diplomaatilist korpust oma tegevusega. Aga ei, Riigikogu Kantseleilt suunatakse ehk võetakse ära Justiits- ja Digiministeeriumi eelarvesse üle 3 miljoni euro, et tagada mobiiliga valimiste jätkusuutlikkus, parandada e-hääletuse infosüsteemi, tagada valimiste infotehnoloogiline tugi ja turvaline e-valimisprotsess. No ravimatut haiget ei saa ravida. Kaua te ravite? Ebaseaduslik hääletamisviis, pime valimisviis, mida ligi pool elanikkonnast ei toeta – kuidas saab sinna raha veel panna? 

Te peaksite kiiremas korras rahvusvahelise avalikkuse ees oma näo taastama. Muidu võib-olla tuleb meie juhtiv liitlane USA ja ütleb, et kas teil ikka on demokraatia. Kas teil on sõnavabadus? Kas teil on demokraatia? Kas sellisesse riiki peaks investeerima tähelepanu? Kas siia peaks investeerima riigikaitse raha? Nad on andnud signaali oma liitlastele, et kui te sõnavabadust ei taga, siis miks me peame teie selja taga olema. Diktatuuririike ju ei toetata, autoritaarseid riike nad ei toeta. Kuhu meie siirdume, on kahtlane. Ja kõik selle rumalusele kuluva raha, nagu ma ütlesin, 3 miljonit, oleks me võinud panna välispoliitikasse: USA-suunalise tegevuse arendamiseks, Ukraina-suunalise diplomaatia arendamiseks. Aga ei, M-valimised on ikka tähtsamad. Läbipaistmatu valimissüsteem on justkui parem.

Ja muidugi, läheme edasi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium suunab 35 000 eurot Kliimaministeeriumi valitsemisala infotehnoloogiakeskusesse, Maa- ja Ruumiametile ja nii edasi ja nii edasi. 82 töökohale tarkvaralitsentsid, arvutitehnika. Selliseid pudinaid, mis lähevad kliimamajanduse peale, on siin ikka lugematu hulk. Oleks võinud koolidele vähemalt mõne droonikomplekti selle raha eest osta. Mul on ka siin häid nõuandeid. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 651 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut: üks neist Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt. Mõlemad on identsed ja teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 651 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. juuni kell 16. 

Nii. Enne kui me läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Kogemata? (Saalist vastatakse.) Selge, kogemata läks vastu. Seda juhtub siin saalis üsna tihti, arusaadav.

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Anti Allase, Jaak Aabi, Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Tiit Marani, Helmen Küti, Tanel Kiige, Reili Ranna ja Raimond Kaljulaidi 14. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Pihlakodu juhtumi ja prokuratuuri tegevuse kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Head kolleegid! Austatud minister! 14. aprillil käesoleval aastal esitasime sotsiaaldemokraatidega justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale arupärimise seoses Pihlakodu juhtumiga. Mõned nendest küsimustest on saanud vahepealse aja jooksul võib-olla mitte just kõige soovitumad vastused. Aga meie küsimused olid järgmised. Kas minister jagab seisukohta, et prokuratuuri hinnang, mille kohaselt vägistamine ei pruugi põhjustada kannatanule kahju, on vastuolus Eesti õiguse ja väärtusruumiga? Kas ministri hinnangul on prokuratuur sellise käitumisega rikkunud haavatavate isikute õigusi ja seadusest tulenevat kohustust neid kaitsta? Kas ministri hinnangul saab prokurör, kes on öelnud, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset või füüsilist tervisekahju, oma ametis jätkata? Millised distsiplinaarsed või sisekontrollimeetmed on justiitsministeeriumi pädevuses seoses prokuratuuri töö hindamisega selle konkreetse juhtumi puhul? Kas on plaanis algatada sõltumatu järelevalvemenetlus, et hinnata kogu kriminaalasja käsitlemist prokuratuuris? Milline on ministri järgnevate kuude tegevuskava, mille tulemusel poleks Eestis enam ühtegi prokuröri, kes seaks kahtluse alla, et iga vägistamine tekitab alati tervisekahju? Ja milliseid muudatusi tuleb ministri hinnangul teha, et selliste juhtumite puhul oleks edaspidi kannatanute õigused ja inimväärikus paremini kaitstud? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Hakkan siis küsimustele järjest vastama.  

Esimene küsimus: "Kas Te jagate seisukohta, et prokuratuuri hinnang, mille kohaselt vägistamine ei pruugi põhjustada kannatanule kahju, on vastuolus Eesti õiguse ja väärtusruumiga?" Kõigepealt ma siiski rõhutan üle, et prokuratuuril ei ole sellist seisukohta ja ei saagi olla sellist seisukohta, sest vägistamine on igal juhul sellise kahju ulatusega, et meil on selleks karistusseadustikus ette nähtud 1–[6] aastat vanglakaristust, raskendavatel asjaoludel 6–15 aastat vanglakaristust. Selliste karistustega asume me Euroopa Liidus keskkohas. Nii pikkade vanglakaristuste korral me igal juhul ju oleme seisukohal, et kahju vägistamine igal juhul tekitab. Ja ka prokuratuur on seisukohal, et vägistamine põhjustab alati kahju. Olen seda ka siin saalis juba mitu korda [öelnud], et jah, tõesti oli tegemist ühe äärmiselt ebaõnnestunud väljendusega teises kontekstis. Aga rõhutan üle ka selle, et prokurör on ju taotlenud kannatanutele abi riigi poolt määratud kaitsja näol. See kaitsja riigi poolt ka määratud sai. Miks advokaat jättis kahju hüvitamise avaldused esitamata, seda uurib vastavalt seadusele advokatuuri aukohus.  

Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul on prokuratuur sellise käitumisega rikkunud haavatavate isikute õigusi ja seadusest tulenevat kohustust neid kaitsta?" Siin ma siiski rõhutan üle, et prokuratuur ongi loodud ju ainult ühel eesmärgil. Prokuratuuri tegutsemise ainus eesmärk on seista kannatanute õiguste eest kuritegude kvaliteetse menetlemisega ja teo toimepanijate vastutusele võtmisega. See ongi prokuratuuri olemasolu mõte. Samuti on prokuratuur see asutus, kes võtab ja peabki võtma kannatanute taasohvristamise vältimist väga tõsiselt. Erilise hoolega püütakse hoida neid kannatanuid, kes kuuluvad ühiskonna haavatavamatesse gruppidesse. Iga rasket kuritegu menetlev prokurör annab endast parima, et olla kannatanute poolel ka empaatilises vaates. 

Tõsi on ka see, et prokuröride igapäevane töö ongi kohtuda kannatanute ja nende lähedastega, ja tõsi on ka see, et sageli elavad kannatanud ja nende lähedased inimlikult arusaadavalt võib-olla läbi oma elu kõige hullemaid hetki. Seetõttu ei ole tõesti harvad need olukorrad, me saame inimlikult sellest kõik aru, kus täiesti arusaadavate emotsioonide tõttu võib osa infot kaduma minna. Veel kord: inimlikult on see arusaadav ja üleilmne nähtus. 

Loomulikult prokuratuur pingutab, et infovahetus oleks võimalikult täpne. Aga siin on üks asjaolu veel, mida meil tuleb silmas pidada. Nimelt, prokurör peab menetlusosalistega ikkagi teatud distantsi hoidma, see tuleneb uurimise erapooletuse nõudest. Uurimise erapooletuse nõue tähendab seda, et prokurör peab välja selgitama kohtumenetluseks vajalikud määrava tähtsusega faktid ja tõendid ning tegutsema igati objektiivselt. 

Inimlikult me saame aru, et olukorras, kus kannatanud või kannatanu lähedased kogevad parasjagu tõesti inimlikult arusaadavalt väga suurt valu, väga suuri psühholoogilisi raskusi, võib see neutraalsuse nõude täitmine prokuröri poolt neile tunduda kuidagi kauge ja külmana. Aga tasakaalupunkt õigusriigis ette nähtud neutraalsuse ja erapooletuse, faktipõhisuse ja teiselt poolt empaatia ülesnäitamise vahel on kindlasti äärmiselt oluline. 

Prokuratuur on Tabasalu Pihlakodu juhtumit analüüsinud, omad järeldused teinud. Kui te olete tähele pannud, praegu on väljas kuulutus prokuratuuris uue avaliku suhete juhi leidmiseks. Ja ma veel kord rõhutan üle, et antud juhtumil just prokurör oli see, kes kannatanutele taotles riigi õigusabi kaudu esindaja määramist. Ehk siis ta tegi kõik, mis on prokuröri võimuses, et kannatanuid maksimaalselt aidata. See esindaja ka määrati. Kannataja esindaja roll ongi seista kannatanute ja nende lähedaste varaliste õiguste kaitsel. Prokuratuuril ei ole seaduse järgi muuseas õigust kuidagi takistada kannatanu esindajaid ja antud juhul ei olnud seda ka kuidagi plaanis.

Lisaks on nii prokuratuur kui ka Justiits- ja Digiministeerium kohtunud Sotsiaalkindlustusametiga, et leida viise hoolekandeasutuste klientide õiguste paremaks kaitsmiseks. Ka menetluses selgunud detailid, kuidas süüdistatav tõenäoliselt toimis, aitavad hooldekodudel edaspidi selliseid juhtumeid, noh, tõenäoliselt mitte lõpuni vältida – see ei ole kusagil maailmas päris lõpuni õnnestunud –, aga vähemalt viia need riskid absoluutse miinimumini. 

Kindlasti nende õppetundide arutelu jätkub järgnevatel ümarlaudadel. Tõesti, kõik osapooled on väga tõsiselt sellesse suhtunud. Ma ikkagi rõhutan veel kord, et kui me vaatame seda, kuidas prokuratuur seksuaalkuritegusid või seksuaalsüütegusid kriminaalasjades lahendab, siis tuleb Eesti prokuratuuri tunnustada. Eesti prokurörid on selles edukad olnud. 

Vaatame kas või viimast meediakünnise ületanud juhtumit. Rain Elmiku puhul, keda kahtlustatakse praegu selles, et ta võis vägistada vähemalt 18 naist, kannatanud leiti tänu sellele, et politsei ja prokurörid pöördusid avalikkuse poole, et rohkem kannatanuid üles leida. Kui me kahtlustaks prokuratuuri selles, et nad ei võta asja südamega, siis kas või juba see juhtum näitab, et vastupidi, väga-väga tõsiselt võetakse kõiki neid asju. Eelmisel aastal registreeriti Eestis 472 [kontaktset] seksuaalkuritegu, nendest üle kolmandiku Põhja ringkonnaprokuratuuris. Registreeritud kuritegudest on tänase seisuga kohtusse saadetud juba 249 kuriteo materjalid.  

Kolmas küsimus: "Kas Teie hinnangul saab prokurör, kes on öelnud, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju, oma ametis jätkata?" Sellele konkreetsele küsimusele ma olen ka varem siin saalis vastanud, kui seda küsis Riigikogu liige Izmailova 15. aprillil. Jään selle seisukoha juurde, et tegemist oli äärmiselt ebaõnnestunult öeldud lausega. Prokuratuur on seda korduvalt kahetsenud. Prokuratuur on seda kahetsenud avalikult Eesti Rahvusringhäälingu saates, ka konkreetne prokurör Arika Lepp on seda isiklikult kahetsenud. Päris tõsiselt, kõikidel inimestel võib töö käigus juhtuda, et nad ütlevad valesti mõistetud lause vales kontekstis. 

Me üldiselt ikkagi Eesti õigusriigis seisame selle eest, et inimesi ei vallandataks, noh, tõesti, ebaõnnestunud ütluse tõttu. Ma rõhun üle, et Arika Lepp on tegelikult väga hinnatud ekspert nii prokuratuuris kui ka koostööpartnerite silmis. Ta tegeleb alaealiste asjadega ja lähisuhtevägivalla kuritegudega vanemprokurörina. Kui te meenutate kas või eelmise aasta arvamusfestivali, siis Arika Lepp võttis seal sõna ja tutvustas väga kirglikult põhimõtteid, kuidas tuleb prokuratuuris rohkem rakendada kannatanukeskset menetlust ja kuidas ta toetab ka nõusolekuseaduse eelnõu jah-mudeli põhimõtet. Seda just selleks, et kannatanute õigused oleks maksimaalselt tagatud ja teo toimepanija võetaks igal juhul vastutusele. Selles konkreetses kriminaalasjas käib praegu kohtumenetlus, prokurör on viinud kõik temast sõltuva kohtusse. Veel kord, kannatanute varaliste õiguste kaitseks prokuröri algatusel taotletud riigi õigusabi korras abi andnud advokatuuri esindaja suhtes käib aukohtu menetlus. See viga tekkis nagu teise koha pealt.  

Nüüd järgmine küsimus. Siiski, eelmisele küsimusele vastates ma korraks peatun sellel, et prokuratuur on meil sõltumatu. See ei ole nii, et minister jalutab prokuratuuri sisse ja hakkab prokuröre vallandama. Ja 16.04.2025 saates "Pealtnägija" prokurör avalikult vabandas. Tsiteerin: "Ma vabandan selle eest. Ma vabandan enda nimel, ma vabandan prokuratuuri nimel." Prokurör on korduvalt kinnitanud, et nii tema kui ka prokuratuur on üheselt veendunud, et vägistamine tekitab kannatanule alati kahju. Tsiteerin: "Vägistamine on äärmiselt raske isikuvastane kuritegu. Olen kohtus süüdistuskõnedes korduvalt ja korduvalt öelnud, kuidas vägistamine ja üldse seksuaalkuriteod on need, mis mõjutavad inimpsüühikat kõige laastavamalt. Nendesse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt. Need teod on ohtlikud ja ühiskondlik hukkamõist nende tegude eest peab olema ühene." 

Neljas küsimus on distsiplinaarsete või sisekontrollimeetmete kohta, justiitsministeeriumi pädevuse kohta selles vallas. Justiits- ja Digiministeeriumil on õigus algatada distsiplinaarmenetlus riigi peaprokuröri, juhtiva riigiprokuröri või juhtivprokuröri suhtes. Antud juhtumi raames oleme täiendavalt suhelnud prokuratuuriga ja saanud ka kõik vajalikud selgitused. Konkreetselt distsiplinaarmenetluse algatamise õigust ministeeriumil ei ole. 

Viies küsimus: "Kas olete algatanud või plaanite algatada sõltumatu järelevalvemenetluse, et hinnata kogu kriminaalasja käsitlemist prokuratuuris?" Õigusriigile kohaselt ei ole ministeeriumil õigust – see on välja toodud prokuratuuriseaduse § 9 lõikes 1 – prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve tegemise õigust jälitustegevuse planeerimise, kohtueelse kriminaalmenetluse ja riikliku süüdistuse esindamise korral kohtus. Rõhutan veel üle, et ka kriminaalmenetluse seadustiku § 30 lõige 2 toob välja selle, et prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes üksnes seadusele, mitte poliitikutele.  

Kuues punkt: "Milliseid muudatusi tuleb Teie hinnangul teha, et sellistes juhtumites oleks edaspidi kannatanute õigused ja inimväärikus paremini kaitstud?" Ma vastasin sellele suures osas juba teisele küsimusele vastates. Kõige olulisem on ikkagi Eestis kuritegusid ära hoida. Ja kuritegude ärahoidmisel on äärmiselt oluline nõusolekuseaduse jah-versiooni vastuvõtmine. Muus osas teises küsimuses ma sellele vastasin. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Riina Sikkut, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Ebaõnnestunud väljaütlemisi on kõigil ja te väga ilusti selgitasite ja tõite välja prokuröri sõnavõtud erinevatel teemadel, sealhulgas vägistamise kohta ja nõusoleku vajalikkuse kohta. Ja siit ma küsingi. Millal me saame siin saalis arutada jah-mudelil põhinevat nõusolekuseadust? Kui kaugel see protsess on? See Pihlakodu juhtum ise on väga kahetsusväärne, aga see tõstis teema üles ja tõesti suurendab teadlikkust sellest, et meil on vaja mõlema partneri nõusolekut vahekorraks. Millal me nõusolekuseadust menetlema hakkame?

Aitäh! Väga oluline küsimus. Ma väga loodan, et sügisesel istungjärgul.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Riina võttis mul sõnad suust väga olulise küsimusega, aga mina tulen teie vastuse juurde tagasi. Ma tegelikult ei saanud hästi aru, mida te oma haldusalas ette näete, et tuleks teha, et edaspidi ükski haavatav inimene ei jääks õiguskaitseta pelgalt seetõttu, et Eesti õigussüsteem ei suuda ohvrite puhul [tuvastada] kannatusi ja kahju, kui ohver ei suuda enda kogetut ise sõnades väljendada. Palun selgitage seda poolt uuesti. 

Aitäh! Hea meelega selgitan seda veel kord. Prokuratuur on täie rangusega kuriteos kahtlustatava saatnud kohtusse, kohtumenetlus praegu käib. Prokuratuur nõuab kahtlustatava täie rangusega karistamist. Mis puudutab lähedaste varaliste õiguste kaitset ehk võimalikku mittevaraliste kannatuste eest kahjutasu, siis seda oleks pidanud kannatanutele taotlema riigi poolt riigi õigusabi korras määratud esindaja. See on meil Eesti riigis niimoodi korraldatud, et on võimalik kriminaalmenetluse käigus juba see taotlus esitada. Miks kannatanute esindaja seda taotlust ei esitanud, selle küsimusega olen ma pöördunud vastavalt seadusele advokatuuri poole ja taotlenud neilt menetlust, et nad selgitaksid välja asjaolud, miks seda ei tehtud. 

Püüan veel lihtsamalt. Prokurör tegeleb karistamisega ja mittevaralise kahju hüvitamisega, näiteks lähedastele ka selle kahju hüvitamisega, mida kõike nad pidid üle elama. Me kõik saame aru, millised kohutavad need üleelamised võisid olla, kui sa saad teada, et sinu lähedasega on midagi sellist toime pandud. Selle eest on võimalik tõesti taotleda hüvitist. Selle kahju hüvitamise taotluse oleks pidanud see esindaja esitama. 

Rõhutan üle: prokurör ise oli see inimene, kes soovis, et kannatanutele see riigi esindaja määratakse. Ta tegi kõik temast oleneva, et kannatanuid aidata. Miks kannatanutele määratud esindaja seda taotlust ei esitanud, selles suhtes on ministril volitus taotleda selgitust advokatuuri aukohtult, mida ma tegin ka kohe esimesel võimalusel.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan, et siin üks oluline küsimus on siiski jäänud puudutamata, just see, mis puudutab prokuratuuri. Miks ei algatatud menetlust siiski juriidilise isiku vastu? Me oleme seda juba varem arutanud. Kui peaprokurör oli korruptsioonivastases erikomisjonis sel teemal rääkimas, siis tema vastus minu küsimusele, miks siis ei algatata, oli see, et see säte on väga keeruliselt mõistetav ja väga lai. See oli ka põhjus, miks nad ei soovinud minna kohtusse ja hakata, eks ole, siis seda sätet testima. Minu hinnangul on sellega loodud negatiivne pretsedent.

Ja mida see signaal meie jaoks ikkagi tähendab? Kas meie seadusandjana peame ümber vaatama sätte, mis puudutab just juriidilise isiku vastutust? Ja võib-olla ka justiitsministeeriumil on ettepanekud, et peaks seda muutma ja täpsustama.

Aitäh! Kuna teie suurepäraselt teate seda küsimuse tausta, siis vastuse [laiemaks] mõistmiseks lubage, et ma korra selgitan neid asjaolusid. Meil on tõesti karistusseadustik, kus on ette nähtud 1. novembril 2023. aastal jõustunud seadusemuudatus, millega on lisatud juriidilisele isikule organisatsiooniline vastutus. See tähendab seda, et juriidiline isik vastutab sellisel juhul, kui kuritegu pannakse toime juriidilise isiku huvides – seda me praegu hetkel ei kahtlusta keegi, eks ole – või siis juriidilise isiku kohustusi rikkudes paneb selle kuriteo toime keegi madalama astme töötajatest või isegi selline inimene, kes ei olnud töötaja, ja kui kuritegu toimus ka seetõttu, et ettevõtte töökorraldus ja järelevalve oli puudulik. 

See on tõesti selline ühiskondliku valiku küsimus. Mina ministrina ja kodanikuna olen seda meelt, et me ei tohiks Eestis tekitada ka sellist olukorda, kus näiteks mingi ettevõtte territooriumil üks külastaja lööb teist külastajat noaga ja nüüd selle eest kohe vastutaks ka see ettevõte, kelle territooriumil selline asi juhtus. Siin peab ikkagi olema tegu sellega, et ettevõtte töökorraldus on puudulik või järelevalve on puudulik ja see viib kuriteo tegemiseni. Või siis oma kohustusi ei täideta sellisel määral, et kohustusi täites oleks võimalik olnud kuritegu ära hoida. Kahjuks kuriteod toimuvad, neid on osadel juhtudel võimalik ära hoida ja osadel juhtudel on see ärahoidmine peaaegu et võimatu või vähemalt väga raskendatud. 

Antud juhul kogus prokuratuur pikalt tõendeid ja otsis neid variante, et kas võiks olla niimoodi, et Pihlakodus sai see kuritegu toimuda puuduliku töökorralduse või puuduliku järelevalve tõttu. Prokuratuuri hinnang oli, et pole tõendeid, mis viitaks sellele, et kui oleks ettevõte teinud midagi teistmoodi, siis sellisel juhul ei oleks seda kuritegu toimunud. Nad selliseid tõendeid ei leidnud. Nad leidsid terve rea asju, mida oleks saanud paremini teha, aga need ei oleks ära hoidnud sellist liiki kuriteo toimepanemist. 

Kohtumaterjale, kõik neid asju me saame kunagi tulevikus näha, praegu on see kõik kinnine. Ka mina ei tea rohkem kui neid prokuratuuri seletusi, mis on avalikult antud. Aga nendes seletustes kõlab see loogika, et kui meil ei ole kindlaid tõendeid, et kellegi vastu süüdistus esitada, siis me süüdistust ei esita. See on ju tegelikult selline Eesti, millist me tahame. Sellest on ka siin saalis mitu korda juttu olnud. Me ei tohi esitada Eestis inimeste vastu süüdistusi, kui meil ei ole süüdistuste esitamiseks kindlaid [tõendeid].

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Noh, see näide, et territooriumil lüüakse noaga ja siis selle territooriumi omanik vastutab, päris ei päde selle juhtumi korral. Ükskõik millise ettevõtluse puhul, olgu see omavalitsuse pakutud teenus või olgu see eraettevõtja poolt pakutud, ideaalne on see, kui selliseid juhtumeid ei juhtu. Selle poole tuleb püüelda. Aga see, et ei vastutata millegi eest, ja et te tõite välja siin selle, et [puudujääke] ei leitud – no kas või elementaarne pereliikmete soov oli, et ei oleks meeshooldajad. Ka nõuab kord, et kui ei ole vastavat koolitust ja haridust, siis on kaks inimest tegutsemas. Selliseid juhtumeid ei saa õigustada. Millegipärast tulevad vabandused ja hakkab kiire tegutsemine siis, kui ajakirjandus, meedia sekkub ja asi kipub halvaks minema. Mida sellest on nüüd õpitud ja mis edasi parem on? Tegelikult see riivas väga nii lähedasi kui ka kogu sotsiaalsüsteemi ja -valdkonda. Hinnad on ju millised? On väga kõrged! Selline ei ole teenus, mida selle hinna eest peaks pakkuma.

Aitäh! Ma nõustun teiega täies ulatuses selles, et kahtlemata ühiskonna õiglustunnet on see juhtum väga sügavalt riivanud. Inimesed, kelle lähedased on praegu hooldekodudes, kindlasti magavad oluliselt halvemini kui enne selle juhtumi ilmsiks tulemist ja sellest arusaamist, et täielikku turvalisust, sajaprotsendilist turvalisust tagada on äärmiselt keeruline. 

Kõigepealt, selles me vahest oleme kõik ühel meelel, et erialase hariduse puudumine ei vii vägistamiseni. Noh, see on kindlasti abiks, kui inimene on väljaõppinud, aga kuriteo sooritamise seisukohast ei ole sellel otsest seost. Mis puudutab seda, kuidas sotsiaalsüsteem on siit õppust võtnud ja mida paremaks teha, siis sellele, ma saan aru, vastab sotsiaalminister Karmen Joller, kellele on samal teemal arupärimine. (Saalist öeldakse midagi.) Jah. 

Mis puudutab Justiits- ja Digiministeeriumi vaadet, siis see punkt, mis käsitleb juriidilise isiku karistusõiguslikku vastutust, keskendub sellele, et juriidilist isikut on võimalik organisatsioonilise vastutuse alla panna juhul, kui tema hooletus on nii suur, et kui ta oleks teistmoodi käitunud, ei oleks saanud midagi säärast juhtuda. Mina ei ole neid tõendeid, mis prokuratuur kogus, näinud. Prokuratuuri otsust on võimalik ju ka edasi kaevata. Eelmistele küsimustele vastates ma tõin välja selle, et lisaks organisatsioonilisele vastutusele on ka varaline vastutus ehk kohustus hüvitada mittevaralist kahju. 

Kui me vaatame maailma praktikat, siis kahjuks on selliseid juhtumeid olnud ka teistes riikides. Ja maailma praktika näitab sedagi, et mittevaralist kahju on hooldekodude omanikud kaunis sageli hüvitanud. Mittevaraline kahju on see, mis ei ole karistusseadustiku järgi organisatsioonilise vastutuse all, vaid see, mida lähedaste esindajana oleks pidanud riigi poolt määratud õigusabi andev advokatuuri esindaja taotlema ja mida saab tsiviilmenetluses veel juurde taotleda. 

Proovin keerulise jutu lühidalt kokku võtta. Ütleme nii, et ettevõtte territooriumil juhtub kuritegu, või õigemini mitte ei juhtu, vaid pannakse toime kuritegu. Siis on kaks varianti. Esimene variant on see, et ettevõte on ka süüdi, ja teine variant on see, et ettevõte otseselt süüdi ei ole, aga ta peab hüvitama mittevaralise kahju. Antud juhul prokuratuur jõudis sinnamaani, et sellist süülist osa, mis oleks viinud karistamiseni, nad ei leidnud, kui tõendeid otsisid. Ja sealt tuli see minu vastus, et me tegelikult tahame elada Eestis, kus inimesed antakse kohtu alla siis, kui on vähemalt mingidki tõendid, mis näitavad, et süü on olemas. Ja teine pool: mittevaralise kahju hüvitamine lähedastele on eraldi ka tsiviilmenetluses võimalik. Kahjuks jäeti see võimalus kasutamata kriminaalmenetluses.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! Muidugi, me kõik tahaksime elada Eestis, kus prokuratuur alustab süüdistusi ainult siis, kui mingidki tõendid on olemas. Kahjuks me ei ela sellises Eestis. Me teame, mis on Eesti õigusriik. Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga meie kõik ülejäänud ju näeme, et meil on selline õigusriik, kus on üks raudkindel reegel. Neid asju, millega Reformierakonna maffia on seotud, prokuratuur ei torgi. Te ütlesite enne, et prokuratuur ei tahtnud minna seda sätet testima. No prokurör läks innukalt sätet testima näiteks Kert Kingo puhul või Marti Kuusiku puhul – innukalt testis sätteid, erapooletult. 

Ma küsiksin ikkagi niimoodi: kas te siiski ei arva, et prokuratuur kukkus täielikult läbi selles kaasuses? Ma ei räägi siin kommunikatsioonist, ma räägin õiguse ja õigluse kaitsmisest. Ja kui te ei arva niimoodi, siis mina ütleksin, et te olete täielikult läbi kukkunud, muu hulgas selle vastusega, mis te ütlesite, et oi ei, mina küll mingit järelevalvet ei saa teha, see oleks poliitiku sekkumine asjadesse. Aga kes siis sekkuma peab, kui prokuratuur läbi kukub?

Ma ei saa teie küsimusepüstitusega kuidagi nõus olla. Teie hea kolleeg Kalle Laanet minu arusaama mööda kuulub Reformierakonda. See lükkab ümber kogu teie esitatud konstruktsiooni Eesti õigusriigi mittetoimimisest. (Saalist hõigatakse midagi.) See ei vasta tõele. Prokuratuur on andnud vägistaja kohtu alla, nõudes tema kõige karmimat karistamist. Kui prokuratuur annab [süüdistatava] kohtu alla ja nõuab tema kõige karmimat karistamist, siis on prokuratuur enda ülesande täitnud.

Ma veel kord rõhutan üle: prokurör oli see, kes ise taotles kannatanutele riiklikku õigusabi advokatuuri näol, et see abistaja aitaks kannatanutel kätte saada mitte ainult karistusõigusliku osa, vaid ka selle kahju hüvitise. Miks seda ei tehtud, selles osas ma olen algatanud järelepärimise vastavalt seaduses antud võimalusele, ma taotlesin selle väljaselgitamist advokatuurilt.  

Nüüd, see, et minister ei algata teenistuslikku järelevalvet, ei ole mitte minu väljamõeldis. See on olnud Riigikogu selge tahe, mis väljendub prokuratuuriseaduse § 9 lõikes 1, mida ma juba tsiteerisin. Justiits- ja Digiministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele kolmes asjas: jälitustegevuse planeerimisele ei laiene, kohtueelsele kriminaalmenetlusele ei laiene ja riikliku süüdistuse esindamisele kohtus ei laiene. Riigikogu on otsustanud, et ministeeriumil puudub võimalus teostada teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, juhul kui prokuratuur on ette valmistanud kohtueelset kriminaalmenetlust või esindab riiklikku süüdistust kohtus. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Tegelikult probleem on ju ühiskonna õiglustundes laiemalt. Ma ei kahtlegi selles, et prokuratuuris valitseb tegelikult – valdavas osas vähemalt – nulltolerants selliste juhtumite osas. Võib-olla on ka erandeid, igas asutuses võib neid olla.

Aga inimesed ju vaatavad tervikpilti. Need väljaütlemised antud kaasuse puhul, mis, nagu ütlesite teiegi ja on teised öelnud, olid ebaõnnestunud – neid esialgu õigustati, pärast vabandati ja taganeti nendest. Aga inimesed kõrvutavad nii seda käitumist, neid väljaütlemisi kui ka seda konkreetset otsust jätta see menetlus algatamata teiste otsustega. Me näeme mõne kaasuse puhul, et prokuratuur vaidleb olematute, vähemalt avalikkuse ees olematute eksimuste, pisieksimuste või küsitavate asjade üle mitmes kohtuastmes, vaidleb siin, võtan viimase näite, ka endiste politseijuhtidega ja nii edasi, samas kui paralleelselt on meil on ilmselge kuritegu aset leidnud, aga ei peeta vajalikuks kriminaalmenetlust algatada. Kas te selles näete probleemi, selliste otsuste kõrvutamises ühiskonna ja inimeste poolt?

Aitäh, äärmiselt õigustatud küsimus. Ma olen täiesti nõus teiega selles, kuidas te kirjeldasite ühiskonna arusaama. Loomulikult, ilmselgelt see üks ebaõnnestunud lause riivas väga sügavalt inimeste õiglustunnet. Ja sellest tulenevalt me juba mitmendat korda siin saalis seda küsimust arutame. See on väga hea, sest loodetavasti me selle arutelu käigus saame pisutki leevendada seda valu, mis ühiskonnas selle lause peale tekkis. 

Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, siis ma kuidagi ei heida ette seda, et inimesed kõrvutavad erinevaid otsuseid ja leiavad, et need ei vasta nende õiglustundele. Absoluutselt on igal inimesel õigus seda teha ja oma muret väljendada. Ka minule inimesena, kodanikuna on tundunud nii mõnigi asi pisut ebaselge. Ma olen ka varem avalikult öelnud, et tõesti, näiteks see Elmar Vaheri kaasus jääb mulle arusaamatuks. 

Aga veel kord: kohus on see, kes prokuratuuri samme täiel määral kontrollib. Kõiki prokuratuuri otsuseid saab edasi kaevata ja sedapidi on meil siiski lõppkokkuvõttes ikkagi õigusrahu ja õiglus Eesti ühiskonnas tagatud. Paremat süsteemi me senimaani ei ole suutnud välja mõelda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selle teema puhul oleme ühes paadis kindlasti, et valitsus ei saa prokuratuurile ette kirjutada, milliseid liigutusi teha tuleb ja mida ei tule teha. Demokraatlikus riigis nii olema peab ja mul on hea meel, et te seda väärtust kaitsete. Aga Tanel Kiik kindlasti ei viidanud siin sellele, et inimesed on kuidagi valel teel oma õiglustundega. Mõte oli selles, et inimesed tunnevad niimoodi, ja õiglus on meil oluline põhiseaduslik väärtus, mida me peame hoidma. Selles mõttes antud juhtumi puhul probleem on ja valitsusel lasub vastutus, et kui midagi on valesti ja seda on võimalik muuta, siis tuleb seda teha. Vaadates üldse neid uuringute tulemusi, kuidas usaldus kogu riigi ja riigiaparaadi vastu väheneb, on selge, et see on meile julgeolekuoht ja kõik muud probleemid. Palun öelge väga konkreetselt kolm asja, mida te ministrina seadusloome mõttes nagu teete või muudate, et selliseid asju kunagi enam ei juhtuks.

Ma väga tahaks öelda, et need kolm võluvitsa, et selliseid asju enam mitte kunagi ei juhtuks, et need kolm võlulahendust oleks mul võtta. Paraku ei ole mitte üheski riigis õnnestunud kuritegevust viia nullini. Ükskõik kui palju me pingutame, mingi risk jääb ikkagi alles. Ma ei tahaks olla populistlik ja öelda, et jah, minul on need kolm võluvitsa olemas, et need asjad ära lahendada. Konkreetses asjas, mis puutub õigusruumi, ei olnud advokaadil ühtegi takistust seda kahjutasunõuet esitada. See ei tulenenud õigusruumist. Miks jättis advokatuuri esindaja, kes oli riigi poolt määratud riigi õigusabi raames, mida prokurör oli taotlenud, selle tegemata, selle väljaselgitamine on praegu käsil. Nagu öeldud, esimesel võimalusel ma selle pöördumise tegin.  

Nüüd teine osa. Jah, ma loodan, et Sotsiaalministeerium vaatab üle, mida saab konkreetselt hooldekodude töökorralduses teha veel paremaks. Selle arutamiseks on Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad ja ka prokuratuuri esindajad kohtunud Sotsiaalministeeriumiga mitu korda. Meil on tegelikult loodud ümarlaud ja selles ümarlauas on juba selgunud mitu lahendust, mida me saame teha paremaks. Aga ükski nendest ei puuduta konkreetselt just seda juhtumit, need puudutavad teisi hooldekodudes esile kerkinud probleeme.  

Nüüd kolmas küsimus, et kas midagi saab teha paremaks Sotsiaalministeeriumi järelevalves hooldekodude üle. Loodetavasti ka seal saab midagi paremaks teha. Oleme omad ettepanekud sellekski teinud. Konkreetsel juhul oleks olnud abi sellest, kui lepingus oleks olnud sees meessoost hooldaja välistamine. Lepingus seda sees ei olnud. Kindlasti saaks sellele tähelepanu pöörata, et lepingu sõlmimisel arvestaks edaspidi tõesti lähedaste soove. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tegelikult on ohvrite lähedased ise rääkinud, et just prokuröri soovitusel loobuti süüdistusest miljoneid kasumit teeniva Pihlakodu vastu. Seda põhjendusega, et lihtsustatult öeldes oli tegu liiga ebahariliku kaasusega, kus polnuks võidulootust, kuna vägistamised ei pruukinud ohvritele kahju tekitada. Ja siin me jõuamegi asja tuumani. Algselt oli ikkagi riigipoolne väide ohvrite lähedastele, et Pihlakodu kui juriidilise isiku vastu ei saa nõuet esitada. Ja siis me nägime meedias seda vabandamist, mis mõjus väga ebasiiralt, ja lõpuks jõudis ikkagi prokuratuur uuesti seisukohale, et ei alusta kriminaalmenetlust Pihlakodu suhtes. 

Kuidas saab väita, et seda poleks saanud ära hoida, kui rikuti tegelikult kokkuleppeid, neidsamu, millest me oleme siin täna juba mitu korda rääkinud? Kuidas oleks saanud ära hoida, et hooldekodu võttis vägistaja tööle, lasi majja sisse? Seal hoiatati, aga ei tegutsetud.

Aitäh! Kahjuks ma pean tunnistama, et selles küsimuses esines rida ekslikke väiteid, mida ma peaksin hakkama korrigeerima, sest muidu meil ei ole võimalik ühes inforuumis seda arutelu pidada. Esiteks, hooldekodu viis läbi enne töötaja tööle võtmist kõik vajalikud kontrollid ja keegi neid ei hoiatanud millegi eest. Sellest oli põhjalikult juttu Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil, kus eraldi seda kaasust analüüsiti. Soovitan tutvuda protokolliga, sealt tuleb välja terve rida olulisi detaile. 

Nüüd, mis puudutab seda, et kokkulepe peaks olema lepingus, siis seda ma juba teie heale kolleegile vastates rõhutasin. Prokuratuur ei ole ka sellist lauset öelnud, nagu te tsiteerisite. Ma veel kord rõhutan üle, et olukord oli selles mõttes tavapärasest keerukam, et Tabasalu Pihlakodu seksuaalse väärkohtlemise kriminaalmenetluses ilmselgelt ei olnud kannatanud võimelised enda õiguste eest seisma. Ja just sellel põhjusel taotles just nimelt prokurör kannatanutele riigi õigusabi kaudu esindaja määramise. Prokurör tegi kõik endast oleneva, et kannatanute huvid oleksid kaitstud.

Edasine menetlus näitas, et tõepoolest on väga oluline, et kannatanute ja nende lähedaste varaliste õiguste kaitse ja kannatanu esindaja roll nende varaliste õiguste tagamisel nüüd üle vaadataks, et selguks, miks see nihu läks või miks see ei toimunud nii, nagu kannatanud eeldasid. Seadus näeb ette, et sellise taotluse puhul ei saa prokuratuur mitte kuidagi takistada selle esitamist. Prokurör tegi kõik endast oleneva, esitades taotluse esindaja määramiseks kannatanutele, et kannatanute lähedased saaksid enda varalisi õigusi kaitsta.

Nüüd, kas keegi tegi siiralt või mittesiiralt selle vabanduse, sellel teemal ma olen ka ise prokuratuuriga mitu korda suhelnud. Prokuratuuri kahetsus ühe ebaõnnestunud lause pärast ebaõnnestunud kontekstis on täiesti siiras. Ja tõesti, prokuröridega kohtudes te näete, kuidas need inimesed seisavad selle eest, et just nimelt kaitsta kannatanute heaolu ja tagada, et kuriteo toime pannud inimesed saavad õiglustundele vastava karistuse ja kõikide menetlusosaliste põhiõigused on tagatud. Prokuratuuril on eraldi strateegiline eesmärk, et Eestis tuleb tagada kuritegevuses tekkiva kahju ja kannatuste vähendamine. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastustest jääb ikkagi mulje, et te täpselt aru ei saa, mis on juhtunud, või ei taha aru saada. Te toote näite, et ettevõte ei saa vastutav olla, kui üks külastaja lööb teist noaga. Aga need ei ole ju võrreldavad olukorrad, seda enam, et ei ole ju tegu kahe külastajaga antud juhul, vaid üks on töötaja. Samuti ei ole olukord võrdväärne selles mõttes, et kannatanu ei olnud võimeline enda eest seisma. Ja te ei anna lähedastele lootust, et nende vanaema või emaga midagi sarnast ei toimu. Mida siis ministeerium on antud juhtumist õppinud ja mida saaks teha, et tulevikus selliseid asju ei juhtuks?

Aitäh! Nüüd, teie küsimusest tuleb tegelikult välja see – teil on igati õigus loomulikult sellist küsimust esitada –, kuidas teises kontekstis öeldud lause, kui see tõsta ümber teise konteksti, hakkab mõjuma veidralt või isegi õõvastavalt. Ma tõin selle näite selle kohta, et on küsimus, kas Justiits- ja Digiministeerium peab karistusseadustiku täiendamist või muutmist praegu oluliseks. Selle seadustiku § 14 muudatused jõustusid 1. novembril 2023. 

Milline on praegune informatsioon, mis meil on? Ma väga kiidan, et Anastassia Kovalenko-Kõlvart on seda asja väga tõsiselt võtnud, on [pea]prokuröri välja kutsunud, on välja selgitanud üksikasju selles asjas. Ja see lause, millega on prokuratuur põhjendanud seda, miks ta karistusõiguslikku asja ei alustanud ehk miks ta ei leidnud tõendeid selle kohta, et karistada Pihlakodu, on see, et Pihlakodu asjas ei leidnud tõendamist see, et hooldekodu töökorralduses esinenud puudused tekitasid olukorra, kus ei nähtud ette ega hoitud ära hooldaja võimalikku kuritegu. Töökorralduses küll leiti puudusi, aga need ei olnud toimunuga põhjuslikus seoses. Kuriteo toimepanemist polnud võimalik mõistlikul viisil ette näha. 

Kahjuks see tõesti niimoodi on, et kogu maailma praktikast me teame nii naissoost kui meessoost hooldajate puhul vägistamisjuhtumeid hooldekodudes, kus kannatanud on ju eriti haavatavas olukorras ja neil on ka usaldussuhe hooldajaga. Päris nullini seda ohtu ei ole suudetud kuskil maailmas viia. Ma väga tahan anda lootust kõikidele inimestele, kelle lähedased on hooldekodudes. Hooldekodud võtavad oma tööd täie südame ja täie tähelepanuga. Kindlasti pärast seda juhtumit ja kindlasti pärast seda tähelepanu, mis selle asja vastu on olnud, teevad hooldekodud kõik võimaliku, et selliseid juhtumeid edaspidi veel rohkem vältida. Kindlasti ka Sotsiaalministeerium, kes otseselt hooldekodude töökorraldusega tegeleb, hoiab näpuga järge, et need muudatused saavad tehtud. 

Nii et ma väga loodan, et just tänu sellele arutelule, mida on siin Riigikogu saalis mitu korda väga põhjendatult ja õigesti algatatud, me saame seda lootust ühiselt anda. Ma olen tegelikult väga tänulik selle eest, et me oleme saanud siin Riigikogu saalis mitu korda seda teemat käsitleda. Avalikkuse teadlikkus ja kõikide nende nüansside märkamine on ka üks viise, kuidas neid kuritegusid ära hoida. Tõesti, kindlasti on olnud sellest palju kasu ka hooldekodude töötajate teadlikkusele, et panna tähele võimalikke käitumuslikke muutusi. See on äärmiselt oluline arutelu. Ja loodetavasti iga sõna ja lause, mis me siin ütleme, viib edasi selleni, et inimesed on rohkem teadlikud, töötajad on rohkem teadlikud, hooldekodude juhid, omanikud on rohkem teadlikud ja teevad kõik endast oleneva, et inimesed oleksid haavatavates olukordades palju-palju paremini kaitstud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei ole kindlasti see, kes hakkaks väitma, et kellegi pead peaksid lendama. Küll aga teeb mul hinge haigeks see, et me jätkuvalt nagu õrnalt kaitseme seda juhtumit ja nagu õigustame, et oli üks ebaõnnestunud lause. Olgem ikka ausad, kui kõik see lahti võtta ja lugeda, et kuna proua oli arusaamisvõimetu, ei olnud tal võimalik seda tõendada, hagi sisse anda. 

Tegelikult oleks palju parem, kui seesama prokurör räägiks lahti probleemi, mis selle olukorra tekitas. Seda tuleks mõista ja seda tuleks meil riigina siis proovida ära parandada. Olge hea, öelge veel kord, mis siis ära tuleks parandada, et sellist olukorda ei juhtuks.

Prokuratuur on teinud väga selged järeldused avaliku suhtluse osas. Nagu ma enne ka ütlesin, võib-olla kõige paremini ilmestab seda praegu üleval olev konkursikuulutus, millega prokuratuur otsib avalike suhete juhti. Kui keegi meid vaatab praegu ja tahab sinna tööle kandideerida, siis ma kindlasti väga julgustan kandideerima. Olgu see reklaamipaus, et prokuratuur saaks võimalikult hea kommunikatsioonijuhi. 

Aga ma püüan hästi lihtsalt selgitada, riskides jällegi küll sellega, et mõni lause asetatakse hiljem mõnda teise konteksti. Kui on toimunud kuritegu, siis selle eest saab kedagi karistada ja lisaks karistusele saab veel ka taotleda kannatuste eest raha. Ehk siis kaks eraldi asja tegelikult: üks on karistus, inimene läheb vangi, ja teine on see, et näiteks ettevõte maksab kannatanule raha. Karistust vaadatakse praegu täie rauaga. Prokuratuur on viinud selle asja kohtusse ja loodetavasti saab väidetav süüdlane õiglase karistuse. 

Selleks, et kannatanud saaksid ka raha kannatuste eest – see ei ole mitte karistus, vaid kannatuste leevendamine –, prokurör taotles eraldi kannatanutele riigipoolse abistaja, kes oleks pidanud seda raha taotlema. Mingil põhjusel see inimene seda raha ei taotlenud. Miks ta seda ei taotlenud, selle küsimusega ma justiits- ja digiministrina väga kiiresti pöördusin, nii nagu seadus ette näeb, advokatuuri aukohtu poole, et nad menetleksid seda, selgitaksid välja, miks riigipoolne esindaja, kelle prokuratuur taotles just selleks, et ta kannatanuid abistaks, ei teinud oma tööd õigesti. Loodetavasti sellest lahendusest tuleneb ka vastus, kas edaspidi on tõesti äkki vaja midagi muuta. Miks ikkagi see inimene, kes oleks pidanud kannatanute nimel seda kahjuhüvitist taotlema, seda siiski ei teinud?

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me oleme kõik siin ühe asja eest väljas. Me soovime ennetada uusi kuritarvitusi, et teised iniomesed ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema. Te ütlesite, et te loodate, et hooldatavad on selle juhtumi tõttu tulevikus paremini kaitstud. [Küsin] aga prokuratuuri vastutuse kohta. Nad on öelnud, et nad ei leidnud töökorralduslikke vigu. Üks asi ongi ju see kriminaalvastutuse pool, kuid milline on meie kui riigi vastutus laiemalt, kui endiselt saab tekkida olukord, et tööle saab inimene, kes [hooldekodus] töötada ei tohiks? Olukord on ju endine. Senikaua kui riik ütleb vägistatu perekonnale, et on äärmiselt kahju, ja vabandab, aga olukord on edasi selline, et keegi ei vastuta tegelikult toimunu eest, siis miski ei muutu. Tavakodaniku seisukohast peaks Eesti riigi õigusloome olema selline, et peaks olema selge vastutusahel määratud. Tõlgendusruum on meil täna selline, et vastutavad kõik, aga tegelikult mitte keegi. Nii et milline võiks olla see lahendus? Kes peaks paika panema vastutaja, kes teeb järelevalvet? Muidu on justkui nii, et oleme abstraktselt kõik süüdi Pihlakodu juhtumis. Ja milline ministeerium on selle seadusloome koduministeerium?

Aitäh, väga hea küsimus! Ma täielikult nõustun teie küsimuses toodud väga täpse väljendiga, et tegelikult ilmselt me kõik tunneme ennast süüdi, et selline asi üldse Eesti Vabariigi territooriumil juhtuda sai, ja tervelt ju mitme kannatanuga. Tõesti, ka mina olen siin puldis mitu korda öelnud, et mul on väga-väga kahju ja ma tunnen väga kaasa kõikidele kannatanutele ja nende lähedastele. 

Nüüd edasi konkreetselt küsimuste-vastuste juurde. Te küsisite mitme asja kohta. Kuidas saab tööle inimene, kes niisugusele tööle saada ei tohiks? Antud juhul vastavalt sellele informatsioonile, mille me saime Riigikogu sotsiaalkomisjoni arutelu käigus, kus spetsiaalselt seda juhtumit vaadati, tegi tööandja kõik lubatud päringud töötaja kohta. Ja senine töötaja kohta käinud informatsioon ei näidanud, et tal oleks midagigi, mis oleks takistanud tema töölevõtmist.

Teine osa. Kindlasti peaks hooldekodude tegevuses üle vaatama erinevaid asju, mida saab teha paremaks. Selle eest vastutav ministeerium on Sotsiaalministeerium, alates tõesti sellest, et lepingulised suhted kaitseksid paremini perekonna huve, nagu siin on mitu korda juba välja toodud. [Kas] oli tegemist olukorraga, kus lähedased küll olid seda soovi väljendanud, aga lepingus seda ei olnud? Kuidas me saaksime lähedaste soovid lepingus hooldekoduga paremini välja toodud? Kindlasti see on koht, kus saab asju paremaks teha. 

Mitu korda on ka välja toodud seda, et meil on ilma [erialase] hariduseta inimesi seal tööl. Ma veel kord ütlen, et tõenäoliselt erihariduse puudumine vägistamiseni ei vii. Aga vahest aidanuks hariduse [suurem tähtsustamine], rohkem haritud personal kaasa sellele, et tolle töötaja käitumuslikke muutusi oleks paremini märganud. 

Nii et Sotsiaalministeeriumi juhtimisel, kuhu on ka prokuratuur ja Justiits- ja Digiministeerium kaasatud, vaadataksegi üle, mida kõike saaks paremaks teha. Samuti oleme väga valmis pidama arutelu, kas karistusseadustikus tuleks laiendada või täpsustada juriidilise isiku organisatsioonilist vastutust nii, et teda oleks võimalik süüdi mõista lisaks sellele kahju hüvitamisele. Praegu ühtegi konkreetset ettepanekut tegelikult ei ole tulnud. 

Veel kord, praegu nähakse seda niimoodi, et seos peaks olema põhjuslik: kui seda [või teist] oleks tehtud, siis oleks kuritegu ära jäänud. Tõendite põhjal hinnates – saan väga hästi aru, et see ühiskonna õiglustunnet riivab – aga prokuratuur praegu sellise seisukohani jõudis.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänane arupärimine polnud tegelikult lihtsalt rida küsimusi õigusvaldkonna eest vastutavale ministrile. Pihlakodu juhtum ja seda saatnud arutelu on olnud minu arust meie ühiskonna peegliks, kust ka meie rahvasaadikutena peame julgema endile otsa vaadata. Pihlakodus toimunu, kus korduvalt vägistati dementsusega inimesi, neid inimesi, kes ise ei suutnud end kaitsta ja isegi juhtunut kirjeldada – see on midagi veel enamat kui kriminaalne tegevus. See on ebaõnnestumine, ja mitte ainult ühe inimese või asutuse, vaid meie õigussüsteemi, selle järelevalvemehhanismide ja moraalse vastutuse kobarkäkk, ma ütleks. 

Traagilised pole siin mitte ainult inimeste vastu toime pandud kuriteod, traagiline on ka see, kuidas riik sellele alguses reageeris ja siis hiljem reageerimata jättis. On infot, et hooldekodu sai vihjeid juba varem, aga selle peale ei astunud hooldekodu vajalikke samme olukorra uurimiseks ega uute kuritegude ärahoidmiseks. Sellele vaatamata leidis prokuratuur, et hooldekodu ei vastuta [asutuses] loodud keskkonna eest, kus nii võikaid kuritegusid hoolealuste suhtes korduvalt toime pandi. Üks vägistaja võib lihtsalt sisse imbuda ja vägistada! Murelikud inimesed helistavad ja saadavad kirju, neid ignoreeritakse, aga hooldekodul pole ikkagi mingit vastutust. Kuidas see on võimalik? 

Hooldekodu ei tohi olla õuduste maja, kus halvad asjad lihtsalt juhtuvad. See peab olema turvaline koht, kus hoolitsetakse haavatavas seisukorras inimeste eest, mitte koht, kus nende õigusi saab karistamatult rikkuda. Aga kui juriidiline isik ehk siis antud juhul Pihlakodu ei vastuta ega taga seda, mida ta on lubanud – ta ei [garanteerinud] seal hoolt, nende inimeste eest ei hoolitsetud –, ehk kui juriidiline isik saab lihtsalt oma käed vastutusest puhtaks pühkida, siis jääb mulje, et elementaarne hoolsuskohustus neile ei kehti. Ja nüüd on tegelikult prokuratuur seda kinnitanud. 

Sellele eelnevalt öeldi, et vägistamine ei pruugi vaimset ja füüsilist kahju tekitada. Ma ütleksin, et see ei ole mitte ainult õiguslikus mõttes väärastunud [ütlemine], vaid ka moraalselt täiesti lubamatu. Me teame, et hiljem üritati seda siluda, öeldes, et tegemist oli lihtsalt ebaõnnestunud sõnakasutusega. Aga nähes, mis on sellest juhtumist tänaseks saanud, on ju täiesti selge, et probleem pole ainult sõnades, vaid probleem on mõtteviisis ja väärtustes ja vastutuses. Me ei räägi lihtsalt paarist eksinud ametnikust, me räägime süsteemist, mis ei kaitse kõige haavatavamaid. Kuidas see kaasaegses Eestis on võimalik, et riiklikud institutsioonid teavitavad ohvreid, et vastutajaid polegi, et nende [naiste] emade kannatused ei vasta kriteeriumidele? Selline suhtumine ei kaitse mitte kedagi, vaid hoopis reedab kõiki, kes on juba niigi nõrgemas seisus. 

Ma näen, et me ei tohi normaliseerida sellist olukorda, aga praegu see justkui on normaalne. Minister tuleb siia ja räägib, et tegelikult tal ei ole isegi ettepanekuid, ta ei näe kohti, kus tema haldusalas oleks võimalik midagi ette võtta. Ja ta ei olegi mitte midagi ette võtnud. 

See ei ole ainult juriidiline küsimus, see on väga selgelt südametunnistuse küsimus. Meie sotsiaaldemokraatidena peame väga oluliseks, et Eesti oleks õigusriik mitte ainult paberil, vaid ka sisult, et meie väärtusruum ei annaks järgi, kui ohver on vaikne, haige või tal ei ole võimalust end väljendada või kui miljoneid teeniv asutus eirab kokkuleppeid ja lubab vägistaja lihtsalt majja. 

Austatud minister on nüüd lahkunud, aga head kolleegid! Meie ühiskond väga selgelt ootab õiglust ja see ei ole mitte mingisugune poliitiline nõue, see on täiesti inimlik vajadus. Sest hooldekodus …

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Hooldekodudes toimuv puudutab varem või hiljem meid kõiki. Ja meie moraalne kompass ei tohi olla kaldu võimupositsiooni ega ametkondade poole, eriti selliste juhtumite puhul. 

Mul on väga kahju, sest ma lootsin, et minister on vähemalt selle kahe kuuga tulnud välja mingite ettepanekutega, kuidas sarnaseid olukordi edaspidi vältida. Kahjuks ta tunnistas, et tal ei ole neid. Ja see on tõesti väga kurb, et minister täna selliseid sõnumeid meile siin Riigikogus andis. Väga kurb! Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit kokku. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Muidugi, Pihlakodu kaasuse puhul on tegemist ühe süngeima looga, mis on viimasel ajal avalikuks tulnud. Ja mul on väga kahju, et riik on saatnud selle kaasusega seoses väga vastuolulisi signaale nii ühiskonnale kui ka ohvritele. 

Esiteks see, kuidas Pihlakodus endas sellele reageeriti või õigemini ei reageeritud. No ei ole mitte kuskilt otsast vastuvõetav, et kui meeshooldaja, tänaseks süüdistatav, tuli Pihlakodusse tööle, siis hakkasid päris kohe tema kohta kaebused tulema. Ta juba jäi vahele ahistamisega. Aga need olukorrad vaikiti maha. Pihlakodu juhtkond ei võtnud mitte midagi ette. Veelgi enam, see meeshooldaja töötas tegelikult tavalises osakonnas, aga mingi hetk – siiamaani on see minu jaoks mõistetamatu, kuidas on see võimalik – ta sattus osakonda, kus olid dementsed inimesed, kuhu ta üldse ei tohtinud sattuda. Kuidas on üldse võimalik, et ta sinna lasti? Ja veel: ohvri sugulased, täpsemalt lapsed, palusid eraldi – see punkt oli eraldi lepingus kirjas –, et nende emaga tegeleks ainult naissoost hooldaja. Aga sellele palvele, põhimõtteliselt sellele lepingu punktile lihtsalt vilistati.  

Tänaseks on süüdistatav tunnistanud oma süüd vähemalt kaheksa naisterahva vägistamises. Aga need sõnumid, mis on riigi poolt kuriteo ohvritele antud, on sellised, mida mitte ükski vägistamise ohver ei tohiks mitte kunagi kuulda. On muidugi prokuröri väljaütlemine, mis on siin juba kõlanud ja mida ma ei soovi korrata. See sõnum oli vastuvõetamatu. Jah, tänaseks on prokurör vabandanud – vabandanud ohvri ees, tema sugulaste ees, avalikkuse ees. Aga need sõnad kõlasid. See signaal oli avalikkusele saadetud, see esialgne signaal.

Ja teine aspekt: mis nüüd sellele järgnes. Miks ei algatatud menetlust juriidilise isiku vastu ehk Pihlakodu enda vastu? Me korruptsioonivastases erikomisjonis eraldi käsitlesime seda teemat. Ma püüdsin vastust saada, mis on juhtunud. Riigikogu on eraldi võtnud vastu sätte, mis jõustus hiljuti, aga mis põhjusel, kuigi minu hinnangul need tõendid on üheselt mõistetavad, seda menetlust ei algatatud? 

Mida peaprokurör ütles? Mul on see protokoll ees: "Juriidilise isiku vastutuse puhul on tegemist väga uue sättega. Seda on keeruline tõlgendada, selle puhul puudub kohtupraktika." Just nimelt: see kohtupraktika tulebki luua! Ja Pihlakodu kaasuse puhul oligi väga oluline luua pretsedent, saadagi aru, kuidas me tõlgendame seda sätet, saada aru, kuidas see toimib, ehk testida neid piire. See oleks juba iseenesest väga oluline samm, aga ka ennetusmeede tulevikus sarnaste kaasuste ärahoidmiseks. Selle jaoks me selle seaduse siin Riigikogus vastu võtsime.

Nüüd on tekkinud küsimus, et me võtame vastu seaduse, me tahame kaitsta inimesi just selliste olukordade eest, ent meile öeldakse: "Aga teate, kohtupraktikat ei ole ja tegelikult me ei tea, kuidas seda tõlgendada. Me ei algata menetlust." 

Ma ei mäleta, et keegi oleks meie poole pöördunud ja palunud, et me seda seadusesätet muudaksime. Meie poole ei ole pöördutud. Kõik olid nõus, et see säte on üheselt mõistetav, aga nüüd, kui on selline kaasus laual, äkitselt see säte ei sobi.  

Kui mina loen täna seda seadusesätet, siis mina näen kindlat alust menetluse algatamiseks. Praeguses seaduses seisab: juriidiline isik vastutab teo eest, kui selle on toime pannud töötaja selle juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Minu arvates siin on kõik väga selge. Ja kui prokuratuur ütleb, et ei olnud puudulikku töökorraldust ja järelevalvet, siis mis mõttes ei olnud? Mis peab siis juhtuma, et puudulik töökorraldus või järelevalve oleks? Kas see, kui oli saadetud mitmed signaalid, et meeshooldaja oli jäänud vahele ahistamisega, ja sellele ei reageeritud, ei olnud puudulik töökorraldus? Või see, et ei täidetud seda eraldi palvet, et inimesega tegeleks naishooldaja, mitte meeshooldaja? Kas see ei ole puudulik järelevalve? Või see, et meeshooldaja sattus äkitselt dementsete osakonda, kus ta ei tohtinud olla, ei pidanud seal olema – kas see ei ole puudulik järelevalve? Kuidas on võimalik, et kui on nii konkreetsed, üheselt mõistetavat faktid ja ma ütleksin, ka tõendid, ikkagi ei soovitud selle sätte põhjal hakata pretsedenti looma?

Võrdluseks toon, et meil on toimingupiirangu säte, mille kohta on ka alati öeldud, et see on väga raskesti tõlgendatav, väga laialivalguv säte. See ongi väga laia tõlgendamisruumiga ja see on muuseas muutmisel. Aga selle sätte puhul on prokuratuur küll kogu aeg valmis neid piire testima, uusi kohtukaasusi algatama. Kõige parem näide: Kajar Lemberi kaasus kestis kaheksa aastat ja läks maksumaksjale maksma 1,5 miljonit eurot. See juukselõikuse kaasus lõppes õigeksmõistva otsusega. Aga oldi küll valmis kõik kohtuastmed läbi käima, et luua pretsedent, testida piire, et aru saada, kuidas me seda sätet tõlgendame, kui lai see tõlgendusruum on.

Nüüd on meil paralleelselt kaasus, mille puhul on vana inimest vägistatud, tekitatud talle füüsilist ja vaimset valu, ja seda olukorras, kus juriidiline isik ei teostanud järelevalvet, oli hooletu oma töökorralduses. Ja selle kohta ütleb prokuratuur: "Aga teate, meie pigem tõlgendame sätet kitsalt. Me ei hakka seda testima. Ja teate, me ei hakka looma kohtupraktikat, algatama menetlust."  Paratamatult jääb mulje, et kui on vaja süsteemi kaitsta, siis ollakse valmis seaduste tõlgendamise ruumi testima. Aga kui me räägime vägistamisohvritest, räägime kaasusest, mille puhul on inimestele põhjustatud füüsilist valu ja kannatusi – vaat see kaasus ei olegi nii oluline.  

Riigi töö ja kohustus on tagada ohvritele parem kaitse ja kindlustunne. Selles kaasuses kahjuks seda ei tehtud. Ja mis veel kurvem: ei ole tehtud ka järeldusi. Aitäh! 

Suur tänu teile! Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis! Ma tänan ka nende heade sõnavõttude eest neid, kes enne mind on siit puldist käinud rääkimas. Küsimus on tõsine ja arutelu tulemus peaks olema ühesugune. Me soovime ennetada uusi kuritarvitusi, et teised inimesed ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema.

Justiitsminister, kes enne siin arupärimisele vastas, pigem andis signaali, et midagi pole teha, maailmas need asjad ikka juhtuvad ja neid auke kinni topi. See tegelikult ei saa olla rahuldav lahendus, kuna me peame siiski tegema kõike. Me teame, et meie ühiskond vananeb, dementsuse küsimused on üha enam päevakorral, väga paljudel meie enda tuttavatel on vanemad hooldekodudes ja vajavad abi. Kõik me teame, mida see tähendab, kui inimene kannatab dementsuse all. Ega et need inimesed on ka hooldekodudes kaitseta ja turvaküsimused kerkivad üles – see ei saa lihtsalt nii olla, et ups, juhtub. Siis [peab olema] kriminaalmenetlus, prokuratuur, ja siis [peavad olema] leevendavad meetmed, kahjutasunõuded ja kurjategija [peab minema] vangi. Aga me ei räägi midagi sellest, kuidas me tulevikus seda ennetame.

Üks asi on hooldekodu vastutus: ta [peab] tulevikus palju rohkem kontrollima inimesi, keda ta tööle võtab, ja need peavad olema koolitatud spetsialistid. Aga see ei pane tegelikult seda turvaauku kinni. Tõepoolest, üks asi ongi hooldekodu kriminaalvastutus, mille kohta prokuratuur ütles, et töökorralduslikke vigu ju päeva lõpuks ei leitudki. Aga milline on riigi vastutus laiemalt, kui meil saab ikkagi täna tekkida selline olukord, et tööle läheb inimene, kes seal töötada ei tohiks? Olukord on endine. 

Ühesõnaga, me anname ka siit Riigikogu saalist justiitsministri [suu läbi] signaali, et hooldekodudes teie vanematel endiselt turvaline ei ole. Ja senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale ainult sõnumi, et meil on väga kahju, aga olukord on selline, et keegi ei vastuta toimunu eest, siis see olukord ei saa olla rahuldav. 

Tavakodaniku seisukohast peaks Eesti riigi õigusloome ja tema asutused olema sellised, kus selge vastutusahel on ära määratletud. Täna on tõlgendusruum selline, et kõik vastutavad, mis tähendab, et lõpuks ei vastuta keegi. Seadusloome peaks paika panema vastutaja, kes teeb järelevalvet. Me ei saa niimoodi jätkata, et kõik ütlevad, et me oleme abstraktselt ühiskonnana süüdi Pihlakodu juhtumis. Mis on selle käsuahela paikasaamise või järelevalve paikasaamise koduministeerium?

Siin justiitsminister ütles, et on vaja juriidilise isiku vastutuse koha pealt karistusseadustikku muuta. Sellise lahenduse ta välja pakkus. Tegelikult on ju see võti tema enda käes, miks ta siis seda ettepanekut ei tee? Üks asi ongi selle hooldekodu kriminaalvastutus. Me kohtusime oma ühisel koosolekul sotsiaalkomisjonis – ka proua Helmen Kütt oli seal – nii justiitsministri kui sotsiaalministriga. Me saime neidsamu küsimusi küsida ja ka seal andis Sotsiaalkindlustusamet tagasisidet, et neil on õigus järelevalvet teha säärasel kombel, et nad ei saa isegi ette kirjutada midagi. Nad saavad hooldekodule vaid tähelepanekuid teha, sest nende ülesanne ei ole represseeriv, sanktsioneeriv, vaid lihtsalt sisuliselt nõuandev. 

Ühesõnaga, riigipoolset vastutajat meil täna ei ole. See ei saa tõepoolest niimoodi edasi kesta. Me tahame näha õigusloomet ja käsuahelat, mis reageerib ühiskonna valupunktidele ja muredele. Täna me seda kohta ei näe.

Dementsusega inimeste toimetuleku probleem ühiskonnas on kasvav. See tähendab, et tegelikult tuleks kõik õigusaktid üle vaadata ja need paremaks teha. Korra ma juba mainisin, et Sotsiaalministeeriumi juhtimisel on töögrupp kokku kutsutud. [Sotsiaal]minister tuleb ka varsti pulti arupärimisele vastama, ta on lubanud hooldekodude toimeahelad üle vaadata. 

[Justiits]minister ütles meile, et prokuratuur on täie rangusega nõudnud selle inimese vastutust, kes selle kurja teo toime pani, ja hiljem pakkunud ka õigusabi advokaadi näol. On nagu loodud õige ja hea lahendus, et prokuratuuri abiga saab ka tsiviilnõude esitada. Ta on öelnud, et meil on olemas õigusruum ... 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit.

… et saab ka tsiviilnõude kohe kaasa panna, aga seda selle kurva juhtumi puhul ei tehtud. 

See kõik on tagantjärele reageerimine ja juba toime pandud teost põhjustatud kannatuste leevendamine. Justiitsministri jutt, kes meile siin väga empaatiliselt selgitab asju, erineb pisut sotsiaalministri jutust. Mina olen nendelt varem küsinud just soopõhise lähenemise kohta: kuidas me ei saa tagada, et hooldekodudes [arvestataks] perekondade palvet, et lähenetaks nende vanematele soopõhiselt. Justiitsminister just täna meile kinnitas, et see tuleb lepinguliselt paremini reguleerida. 

Aga komisjonis ütles meile sotsiaalminister, et soopõhist lähenemist tänases situatsioonis hooldekodudes olla ei saa. Neil on sisuliselt niigi raske. Tegelikult on tegemist inimese väärikuse küsimusega. Täna kinnitavad ministrid siit puldist, et hooldekodudes tehakse kõik selleks, et inimeste väärikus tagada. Aga kui soovitakse soopõhist hooldust, siis see ongi väärikuse küsimus. Dementne inimene andis hooldekodus toimuvast märku, aga neid märke ei võetud tõsiselt. Järelikult tuleb kuidagi meie seadusloomega talle väärikus tagada. Kas siin on see reguleerimise koht lisaks karistusseadustikule? Selle üle palun mõlemal ministril mõelda.

Ma tõstatan lõpuks ka küsimuse, kas kolm aastat tagasi [käivitatud] hooldekodude reform on oma kõigis eesmärkides õnnestunud. Pihlakodu asjas öeldud sõnad tõid tegelikult välja väliselt välja paistvad probleemid, aga sisu osas tuleks silmad suunata töö sisulisele kvaliteedile. Hooldustöötajad peavad olema koolitatud ja uusi kuritarvitusi tuleb ennetada ja vähendada kahjusid, mitte ainult tegeleda tagajärgede ja kannatuste leevendamisega. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tabasalu Pihlakodu hooldekodu juhtum ei ole pelgalt isoleeritud tragöödia. See on paljastanud süsteemse läbikukkumise nii moraalses kui institutsionaalses plaanis. Ja kõige selle keskmes on justiitsministeerium ja prokuratuur, kelle tegevusetus või valikuline reageerimine on õigustatult põhjustanud ühiskonna usalduse kaotamise. 

Riigiprokuratuur otsustas, et Pihlakodu AS suhtes ei alustata kriminaalmenetlust. Kuigi Sotsiaalkindlustusameti järelevalveakt ja kogutud tõendid näitasid, et hooldekodu töökorraldus oli puudulik, ei näinud prokuratuur selles piisavalt põhjalikku seost töötaja sooritatud seksuaalkuritegudega. Nende sõnul oli tegemist ettenägematu riskiga, mille vastu hooldekodu oli justkui piisavalt kaitstud, kuna töötaja karistusregister oli puhas ning tema tööleping oli sõlmitud korrektselt. 

Hämmastav oli ministri toodud võrdlus: et see on nagu võrreldav olukorraga, kus ettevõtte pinnal kaks külastajat lähevad tülli ja üks neist ründab teist noaga. Antud kontekstis ei ole sellised olukorrad võrreldavad, sest tegu ei olnud kahe külastajaga. Üks osapool oli töötaja ja teine osapool oli abitu naine. 

Aga mida see tähendab reaalselt? See tähendab, et süsteemis, kus dementsusega naised on abitus seisus, on võimalik, et nende kallal saab korduvalt toime panna vägistamisi, ilma et asutus selle eest vastutaks. Ühe mehe ohvrite arv ulatus Pealtnägija sõnul kaheksani. Ja me oleme olukorras, kus ei saa kedagi vastutusele võtta! 

See ei ole mitte õigusemõistmine, vaid vastutusest kõrvale põiklemine. Prokuratuuri veelgi jahmatavam otsus oli mitte nõuda ohvritele mittevaralise kahju hüvitamist. Väideti, et puuduvad tõendid selle kohta, et kuritegu tõi kaasa tervisekahju. Prokurör Arika Lepp väitis lausa, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset või füüsilist kahju. Lubage mul küsida: mis veel peab juhtuma, et riik loeks vägistamise kahjuks? 

Seksuaalvägivald ei ole pelgalt füüsiline trauma. See on inimeseks olemise väärikuse purustamine. Seda ei tohi mõõta üksnes sinikate, luumurdude või kliinilise depressiooni diagnoosiga. Eriti küüniline on, et seda kõike öeldakse dementsete vanainimeste kohta, kes ei ole võimelised end kaitsma, kes ei suuda enam isegi aru saada, mis nendega toimub, ja kelle puhul pole nõusolek isegi mõeldav mõiste. See ei ole mitte ainult juriidiline lühinägelikkus, vaid moraalne läbikukkumine.

Justiitsministeerium, kelle alluvuses prokuratuur on, ei saa vastutust selle kõige eest lihtsalt hajutada. Me ei tohi aktsepteerida olukorda, kus vägistamised hooldekodus, ohvrite vaimne ja füüsiline abitus ning institutsioonide tegematajätmised võetakse lihtsalt kokku sõnadega "ettenägematu risk". Seadus võib vabastada juriidilise isiku vastutusest juhul, kui tegu oli tõesti vältimatu olukorraga. Aga kas oli? Sel juhul ongi meie uus norm, et hooldekodus toimuvad seksuaalkuriteod ei too mitte kellelegi peale toimepanija kaasa kriminaalvastutust ega kohustust kannatanule tekitatud kahju hüvitada. Sellega ei saa nõustuda, sest muidu ei oleks meil tegu õigusriigiga, vaid ükskõiksusega riigivõimu tasemel. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud päevakorrapunkti nr 2 arutelu ja jõudnud kolmanda juurde.

Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme, Rene Koka ja Rain Epleri 14. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine tuuleenergia arendamise mõjude ja regulatsioonide kohta Eestis, arupärimine nr 749. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli jätkama hea kolleegi, Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan minister Andres Sutile arupärimise tuuleenergia arendamise mõjude ja regulatsioonide kohta Eestis. 

Me oleme olukorras, kus me vastuseid keskkonnamõjude kohta oma kodukoha saame välismaistest uuringutest, Taani, Saksamaa või Soome allikatest, samas kui Eesti riik vaikib või viitab napilt normidele, mis ei vasta tegelikkusele. 

Kohalik inimene, kelle kodurahu, tervis ja elukeskkond on kaalul, vajab selgeid ja usaldusväärseid vastuseid Eesti teadlastelt, Eesti seadustest ja Eesti ametkondadelt. Praegune tuuleenergia planeerimise praktika on killustatud, läbipaistmatu ja tekitab õigustatult umbusku. Eestis puudub selge metoodika, mõõtmaks paljusid mõjusid, sealhulgas pole kumulatiivse mõju hindamiseks siseriiklikku seiremehhanismi, samuti puudub õiguslik alus madalsagedusliku müra ja vibratsiooni realistlikuks modelleerimiseks. 

Selle arupärimise eesmärk ongi saada ministrilt selgeid ja sisulisi vastuseid küsimustele, mis puudutavad tuuleparkide mõju hindamise õiguslikku ja teaduslikku raamistikku ja kohalike elanike kaitset ning keskkonnaseiret. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil kõigil hea võimalus kuulata auväärt energeetika- ja keskkonnaministrit Andres Sutti, kes vastab arupärijate küsimustele.

Aitäh, hea juhataja! Austatud arupärijad Evelin Poolamets, Arvo Aller, Helle-Moonika Helme, Rene Kokk ja Rain Epler! Vastan teie esitatud kaheksale küsimusele järjekorras. 

Esimene küsimus: "Kas teie hinnangul vastavad Eestis kehtivad müranormid, infraheli, vibratsiooni ja varjutuse hindamise põhimõtted tegelikele oludele ja ohutasemetele?" Vastan nii, et negatiivse tervisemõju vältimiseks on Eestis kehtestatud üldised müra, infraheli ja vibratsiooni normväärtused. Nende kehtestamisel on lähtutud parimatest teadus- ja tõenduspõhistest andmetest, mis aitavad erinevate allikate mõju – ja nende erinevate allikate seas on ka tuulepargid – hinnata ja olulist tervisemõju vältida. Nende üldiste normväärtustega tuleb arvestada ka tuuleparkide planeerimisel ja kasutamisel. Spetsiifilisi normväärtusi tuuleparkidele õigusaktides kehtestatud ei ole. Normväärtused on kehtestatud sotsiaalministri määrusega ning Sotsiaalministeerium hindab norme üle ja kaasajastab vajadusel määruse uue rahvatervishoiu seaduse vastuvõtmise raames hiljemalt selle aasta 1. septembriks. 

Sotsiaalministeeriumi hinnangul on normväärtused elukeskkonnale kehtestatud hetkel teadaoleva parima teadmise alusel. Tuulikulabadest tingitud varjutamise efektile ei ole Eestis normväärtusi õigusaktidega kehtestatud. Tuulikute tekitatava varjutamise mõju inimese tervisele on väga ebatõenäoline, kuid siiski hinnatakse keskkonnamõju hindamise raames ka varjutuse võimalikku mõju ning hindamise raames töötatakse vajadusel välja meetmed selle ajalise kestuse piiramiseks. Eestis läbiviidavates keskkonnamõju hindamistes on heaks tavaks järgida teistes Euroopa riikides kehtivaid piirväärtusi ja juhendmaterjale. Eelkõige oleme kasutanud Saksamaa ja Taani metoodikat ning varjutamise kestuse hindamisel võrreldakse tulemusi üldjuhul mõlema riigi piirväärtustega, mis on Saksamaal 30 ja Taanis 10 tundi aastas. 

Teine küsimus: "Eestis puuduvad seni siseriiklikud suunised, sh juhendid, kuidas arvutada tuulikute madalsagedusliku müra levikut ja vastavust ruumides kehtivatele väärtustele. Millised on ministeeriumi sammud nende puuduste kõrvaldamiseks?" Eestis käsitleb madalsageduslikku müra sotsiaalministri määrus, mille nimi on "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid". Madalsagedusliku müra häirivuse hindamisel, mis kehtib kõikide madalsageduslike müraallikate kohta, nagu kütteseadmed, tuulepargid ja nii edasi, kasutatakse määruse lisas toodud soovitusi. Niisiis ei saa väita, et pole siseriiklikke suuniseid. Madalsagedusliku müra mõõtmise käigus saadud tulemusi võrreldakse määruse lisas toodud madalsagedusliku müra häirivustasemetega. Eestis on mõju hindamise praktikas seni neist lähtutud, et hinnata võimaliku mõju olulisust. Häirivustasemete ületamine ei ole lubatud. 

Kolmas küsimus: "Eestis ei ole kehtestatud konkreetseid normtasemeid ega metoodikaid tuuleparkidest põhjustatud vibratsiooni hindamiseks. Kuidas plaanib ministeerium neid lünki täita?" Eestis reguleerib vibratsiooni sotsiaalministri määrus, mille nimi on "Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni mõõtmise meetodid". Seega ei ole korrektne väita, nagu ei hinnataks tuuleparkide vibratsiooni. Määrusega on kehtestatud muu hulgas inimeste tervisekahjustuste vältimiseks üldvibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes. Vibratsiooniallikaid, mille alla kuuluvad ka tuulepargid, tuleb määruse kohaselt paigaldada, hooldada ja kasutada sellisel viisil, et nende tekitatud vibratsioon elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ei ületa määrusega sätestatud piirväärtusi. 

Kliimaministeeriumi tellitud ja ettevõtte Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ koostatud 2025. aasta tuuleparkide keskkonnamõju analüüsis on välja toodud, et teaduskirjandusele tuginedes ei peeta tuuleparkide tööga kaasnevat vibratsiooni oluliseks häiringuks. Analüüsis on ka välja toodud, et kuigi tuulikute töötamise käigus tekkiv vibratsioon võib otseselt mõjutada tuulikute läheduses esineva vibratsiooni taset, on maismaa tuuleparkide puhul teadusuuringud leidnud, et kaasaegsete kõrge mastiga tuulikute puhul jääb tuulikutest tekkiva vibratsiooni tase juba vähem kui 300 meetri kaugusel alla inimese taju läve ehk ei kujuta ohtu inimestele ja nende tervisele. 

Seni püstitatud tuuleparkidest on lähim kaasaegne kõrge mastiga tuulik rajatud Saarde tuulepargis eluhoonest 1,1 kilomeetri kaugusele ning Sopi-Tootsi tuulepargis 1,2 kilomeetri kaugusele. Tuuleparkide töötamisest tuleneva võimaliku vibratsioonihäiringu esinemisel viiakse läbi järelevalvemenetlus. Terviseamet teostab asjakohase kaebuse korral riiklikku järelevalvet, sealhulgas võib läbi viia vajalikud mõõtmised. Kui tuvastatakse normtasemete ületamine, on käitaja kohustatud taseme normiga kooskõlla viima. Sarnaselt Eestiga on võrdlusriikides Taanis, Saksamaal ja Leedus kehtestatud normtasemed, silmas pidades kõiki võimalikke vibratsiooni allikaid. Soomes ja Lätis puuduvad ka üldregulatsioonid. Seepärast ei plaani Sotsiaalministeerium kehtestada eraldi normtasemeid tuuleparkide vibratsioonile. 

Neljas küsimus: "Tuulikute poolt tekitatava varjutamise mõju hindamiseks puuduvad Eestis ühtsed õiguslikud alused ja metoodikad. Millised on ministeeriumi sammud, et nimetatud puudused kõrvaldada?" Selgitan, et Kliimaministeerium tellis 2025. aastal keskkonnamõju analüüsi, milles käsitletakse välisriikide, kelleks on Taani, Soome, Saksamaa, Läti ja Leedu, praktikaid tuulikute keskkonnamõju hindamisel. Selle analüüsi põhjal selgus, et üheski võrdlusriigis ei ole õigusaktidega kehtestatud tuuleparkidega kaasneva varjutamise hindamise metoodikat ega normtasemeid. Küll aga on Taanis ja Saksamaal välja töötatud varjutamise hindamist reguleeriv juhendmaterjal. Eestis lähtutakse samasugusest praktikast. Tuuleparkidega kaasneva varjutamise hindamisel lähtutakse vastavast juhendist. Eesti juhendmaterjali on koostanud Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ ning see valmis Kliimaministeeriumi tellimusel 2025. aastal. Juhendis on selgelt välja toodud, millisel viisil tuleb keskkonnamõju hindajal varjutamist hinnata ning millistest piirväärtustest lähtuda. 

Viies küsimus: "Tuuleparkide kumulatiivsete mõjude hindamiseks puudub Eestis selge metoodika. Kas ja millal on kavas see välja töötada?" Vastan. Tuuleparkide kumulatiivset mõju tuleb hinnata keskkonnamõju hindamise käigus. Suunised selleks annab tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend. Nii tuuleparkide rajamisel kui kasutamisel tuleb jälgida nõudeid, mis on seatud asjakohastes õigusaktides, nagu mainitud seaduste alusel kehtestatud määrused. 

Esmane kohustuslik meede tuulikute mõju vähendamiseks on kõigi tuulikute tekitatava müraga arvestamine tuuleparkide kavandamisel. Teostatakse asjakohane müra hindamine ning kavandatakse optimaalse suuruse, tuulikute paigutuse ja muude parameetritega tuulepark, mis võib tähendada ka väiksemaid tuulikuid. Keskkonnamüra, sealhulgas helirõhutaseme mõõtmisel järgitakse peamiselt ISO standardit, kus on toodud juhised ja nõuded keskkonnamüra, sealhulgas liiklusmüra ning tööstusmüra mõõtmise teostamiseks. Standardis on toodud täpsed juhised ja tingimused, kuidas tuleb mõõtmised läbi viia, et need oleksid esinduslikud ning hindaksid reaalset müraolukorda. 

Kuues küsimus: "Millised meetmed on kavandatud, et ennetada ja leevendada tuuleparkide negatiivset mõju kohalike elanike elukvaliteedile, tervisele ja heaolule?" Selleks, et ennetada ja leevendada võimalikku negatiivset keskkonnamõju, viiakse iga tuulepargi rajamisel läbi põhjalik keskkonnamõju hindamine. Selle käigus analüüsitakse tuulepargiga kaasnevat võimalikku keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, ning pakutakse välja vastavad leevendusmeetmed võimaliku negatiivse keskkonnamõju ennetamiseks ja minimeerimiseks. Keskkonnamõju hindamine peab olema põhjalik ja kvaliteetne, mistõttu kehtivad õigusaktidega sätestatud konkreetsed nõuded nende mõjude hindamiseks. 

Seitsmes küsimus: "Kuidas tagab ministeerium, et kohalike kogukondade muresid ja ettepanekuid arvestatakse planeerimisprotsessis sisuliselt, mitte üksnes formaalse ära kuulamisena?" Vastus. Planeeringud algatatakse arendajate palvel ning nende läbiviimise eest vastutavad kohalikud omavalitsused. Seejuures on riik kohalikele omavalitsustele toeks heade kaasamispraktikate kasutuselevõtul ning arendajad korraldavad arutelusid kohalikega, et selgitada välja kohalik väärtuspakkumine. 

Esiteks, kõige olulisem on see, et kogu planeerimisprotsess on väga täpselt reguleeritud planeerimisseadusega. Seadus paneb ametiasutustele väga täpsed ülesanded ja annab asjast huvitatud isikutele võimaluse oma arvamuse esitamiseks. Ametiasutustel, sealhulgas planeeringuid korraldaval omavalitsusel, on kohustus kirjalikult esitatud arvamused läbi vaadata ja esitada nende kohta põhjendatud seisukoht. 

Teiseks, sisulised mured ja ettepanekud on enamasti seotud keskkonnamõju hinnangutega. Seatakse kahtluse alla hinnangu tulemused ja ei usuta neid, nõutakse täiendavaid hinnanguid. See tõepoolest võib tekitada inimestes tunde, et muresid ja ettepanekuid ei ole sisuliselt arvestatud. Keskkonnamõju hindamine on aga planeerimisprotsessi üks osa. Keskkonnamõju hindajad peavad kõik kavandatava tegevusega seonduvad keskkonna- ja terviseaspektid läbi vaatama, ära hindama ja veenduma, et kavandatav tegevus ei mõjutaks oluliselt keskkonda ega kahjustaks inimeste tervist. Ekspertide töö üle teevad järelevalvet nii omavalitsus kui Keskkonnaamet. Seega, kui inimestel on mured keskkonna või tervise pärast seoses keskkonnale või tervisele avalduva mõjuga, siis elanikud peavad saama mõjuhinnangust vastused kätte. Tuleb siiski tõdeda, et vastused ei pruugi kõigile olla meelepärased, ja me ei saa sundida inimesi uskuma seda, mida nad uskuda ei soovi. Sestap, mida me teha saame, on korduvalt selgitada, täpsustada, seletada lihtsamalt, seletada vajadusel uuesti, murede ja ettepanekute korral otsida vajadusel täiendavat infot, veendumaks, et kavandatav tegevus on keskkonnale ja inimesele ohutu. 

Lõpetuseks selle küsimuse juures: nii Kliimaministeerium kui ka teised riigiasutused on aktiivselt abiks omavalitsustele, kohalikele kogukondadele ning ka teistele huvigruppidele nende murede lahendamisel. Ministeeriumi huvi on, et planeeringud saaks tehtud, et mõjuhinnangud oleks sisukad ja kohalikud kogukonnad saaksid kõikidele muredele ja ettepanekutele vastused. Oleme kogukondade ja huvigruppide esindajatega suhelnud ka otse, et leida muredele ja ettepanekutele lahendused juba enne, kui planeeringud on avalikul väljapanekul või kui toimuvad avalikud arutelud.

Kaheksas ja viimane küsimus: "Eestis ei ole välja töötatud seire- ja järelevalvemeetodeid tuuleparkide keskkonnamõjude hindamiseks, mis on oluline ka teadusuuringute tegemiseks, et hinnata tuuleparkide keskkonna mõjusid. Millised on ministeeriumi plaanid nende loomiseks ning seire- ja järelevalvetegevuse korraldamiseks?" Kinnitan teile, et Eestis on seire- ja järelevalvemeetodid tuuleparkide mõjude hindamiseks olemas. Neid käsitleb muu hulgas tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend. Tuuleparkide arendmise protsessis on seire integreeritud keskkonnamõju hindamise ja planeerimise protsessidesse. Tuulikutega seotud seiretingimused on võimalik seada planeerimise või asjakohase loamenetluse protsessis, tuginedes keskkonnamõju hindamise tulemustele. Üldjuhul tehakse mõjuhinnangus ettepanek regulaarse seire teostamiseks, kui projekti elluviimisega võib kaasneda oluline negatiivne keskkonnamõju ehk vajalik on leevendusmeetmete rakendamine ja nende tõhususe kontroll. 

Järelevalvemenetlus tuuleparkidest põhjustatud häiringute üle sõltub konkreetse kaebuse sisust ja liigist. Tuuleparkide müra-, infraheli- ja vibratsiooninormide täitmise ning nende [tegurite] võimalike tervisemõjude osas on järelevalveorganiks Terviseamet. Tuuleparkidest tulenevate häiringute korral tuleb esitada ametlik kaebus Terviseametile. Terviseamet hindab olukorda ja vajadusel algatab järelevalvemenetluse. Järelevalvemenetlus võib hõlmata mõõtmisi kaebuse esitaja elukohas, et tuvastada, kas lubatud tase ületab kehtestatud piirnorme. Neid näiteid ei ole, kus on mõõdetud ületus. Seega arendajad järgivad kehtestatud norme. On aga sammud, mida saaks edasi teha, kui registreeritakse ületus. Seni ei ole piirnormide ületusi järelevalve käigus mõõdetud. Tuuleparkide müra ei ole varasemate aastate jooksul kuigi palju mõõdetud, sest ei ole olnud ka kaebusi. Viimase paari aastaga on see rohkem fookusesse sattunud. Nende mõõtmiste põhjal, mis on tehtud, pole ületusi [tuvastatud]. Aitäh!

Suur tänu teile! Ka saalist on rida küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma ütleksin, et on ikka küll korrektne väita, et ei hinnata korralikult müra ja vibratsiooni. Ja on küll korrektne väita, et piirnorme tegelikult ei eksisteeri. Te ise ka räägite, et on soovitused, on naabrite eeskujud, ja siis on Kliimaministeerium tellinud mingisuguselt firmalt suuniseid. Aga see ei ole sama asi. Ma ütleksin küll: valetada ei tohi. Minister ka ei tohi valetada. Aga te valetasite, kui te teatasite sirge näoga, et teadusanalüüsid väidavad, et kogu see tuuliku ümber käidav ažiotaaž on vale ja mingit ohtu tervisele ei ole. Tegelikult on vastupidi: teadusuuringud on selgelt näidanud, et on negatiivsed mõjud tervisele. On olemas teadusuuringud, mis seda kinnitavad. 

Ja mul on küsimus. Meil on probleem, tõsine probleem: terav vastuseis, inimesed on häiritud. Miks te edasi pressite selle asjaga? Miks aega maha ei võeta? Kas asi on lihtsalt selles 2,6 miljardis või veel suuremas rahas? Kas asi on lihtsalt korruptsioonis?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on olemas erinevaid uuringuid, nii nagu teaduses alati. On uuringuid, mis jõuavad ka teistsugustele järeldustele. Need uuringud, mida on kasutatud – ega tuuleenergeetikat ei arendata ainult Eestis. Tuuleenergeetikat arendatakse väga paljudes, enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Ja seetõttu ma julgen tugineda nendele uuringutele, mis ütlevad, et tuuleenergeetikal ei ole negatiivset mõju inimeste tervisele. Selle jaoks tehaksegi sedasama keskkonnamõjude hinnangut, kus vaadatakse mõju inimestele ja vaadatakse mõju ka keskkonnale.

Nüüd, küsimuse teine pool: kuidas Eestis tuuleenergeetikat edasi arendatakse. Me oleme kokku leppinud, et me korraldame 1–2 teravatt-tunni mahu suuruse vähempakkumise, kus turuosalised saavad osaleda. See puudutab maismaatuule energiat. Meretuulega ei ole hetkel mingeid plaane, sest meretuuleprojektid ei ole panga jaoks rahastatavad. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et tuuleenergiat Euroopas arendavates riikides on tehtud juba neid uuringuid. No teate, kas võib üleüldse usaldada mingeid Euroopas tehtud uuringuid, kui on käima lükatud see üleeuroopaline roheideoloogia, mille oluline osa on tuuleparkide rajamine? Loomulikult ei tehta ühtegi hindamist ega uuringut, mis tooks kaasa mingisugusegi negatiivse hinnangu tuuleparkide tekitatava müra, vibratsiooni ja võimalike tervisekahjude kohta. Aga näiteks [üsna] hiljutine, 2021. aastal Taiwani teadlaste koostatud mahukas uurimus tõi esile väga muret tekitavad seosed tuulegeneraatorite madalsagedusliku müra ja südametervise vahel. Samuti on seal kirjas, et paljudes majapidamistes ületas uurimistöö andmetel tuulegeneraatori madalsageduslik heli öösel pea 100% ajast Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud piiri, mis tähendab, et inimene ei saa üldse tunda päris sügavat vaikust. Me nägime, et Terviseamet üritab seda asja inimestele nüüd siis selgitada …

Aitäh!

Perearst Piret Rospu ütles, et see ajab inimesi lihtsalt närvi, et ärge minge närvi, siis te ei kuule ka seda.

Aitäh!

Milliseid teadusuuringuid te kasutate? Äkki kasutaksite ka mingeid teadusuuringuid mujalt maailmast?

Teadusuuringuid on kasutatud väga palju. Nii nagu ma ütlesin, Kliimaministeerium tellis ka eraldi analüüsi, mis tugines teaduskirjandusele. Teie väide, et tuuleenergiat arendatakse ainult Euroopas, aga selles mõttes ei päde, et möödunud aastal moodustasid üle maailma 85% kõikidest uutest elektritootmisvõimsustest, mida arendati, taastuvenergia[võimsused]. Taastuvenergiat arendatakse ühel ja väga lihtsal põhjusel: selle abil toodetud elektri hind on lihtsalt kõige konkurentsivõimelisem. 

Anti Poolamets, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Meil on riigikaitse arendamise hoogtöö aeg. Sellega ma olen nõus, seda tuleb teha ja teid peab kõvasti suruma, et te ikka seda teeksite. Ja nüüd on paha lugu sellega, et tuulepargid häirivad väga tugevalt Kaitseväe signaalluure tööd. Näiteks veel aasta lõpul käsitles teemat ka ERR ja siis öeldi, et need signaalid, elektromagnetlained, on häiritud, kuna need peegelduvad tagasi tuuliku labadelt, olenemata sellest, kas tuulikud seisavad või töötavad. Nii et vaadake, neid võltssignaale on Eesti täis. See müra on tohutu, mis meie Kaitseväe silmadele mõjub. Ja mitte ainult meretuuleparkidele, vaid tegelikult peaks iga tuulepargi jaoks selle uuringu tegema. Kuidas te seda plaanite ja kas on valmisolek neid mürauuringuid teha?

Aitäh küsimuse eest! Kõik need teemad, mis puudutavad riigikaitset ja meie võimekust seirata, mis toimub kas õhus või teisel pool piiri – loomulikult nendega arvestatakse. Seepärast on ka tõmmatud joon idasuunale, kust ida poole tegelikult tuulikute arendamist ei saa toimuda. Ja loomulikult on ka Kaitseministeeriumi arvamus kõikide arenduste korral olemas ja neid on kuulda võetud. Ka seda vaadatakse mõjuhinnangute käigus. Nii et riigikaitses kindlasti tuuleenergia puhul kuidagi selle arvel kompromissi ei tehta.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Alles hiljuti kinnitas valitsus energiamajanduse arengukavas 2035, et põlevkivienergiast loobumine võiks toimuda aastal 2040 eeldusel, et taastuvenergia ja võrguarendus suudavad tagada varustuskindluse ja hinnastabiilsuse. Nüüd, aastal 2025 on valitsuse retoorika järsult muutunud: räägitakse vajadusest säilitada põlevkivienergia võimekus ka pärast 2040. aastat.

Minu küsimus on selline: kas valitsus sai lõpuks aru, et taastuvenergia, eriti tuuleenergia, ei suuda tagada Eesti energiajulgeolekut usaldusväärselt ja taskukohaselt, ja kas see uus arusaam tähendab ka seda, et tuuleenergia arendamise projekte vähendatakse?

Aitäh! Selleks, et elektrisüsteem toimiks, on lisaks taastuvenergia abil elektritootmisele loomulikult vaja ka juhitavaid võimsusi. Kui juhitavaid võimsusi pole turule tulnud piisavas mahus, siis senikaua saame me kasutada põlevkivienergiat kui ühte juhitavat võimsust. Selleks et juhitavaid võimsusi tuleks turule rohkem, on Elering välja kuulutanud ka vähempakkumise just gaasielektrijaamade turule toomiseks. Võrreldes põlevkivijaamadega on gaasielektrijaamad kiiremad, paindlikumad, suudavad turu [vajadustele] operatiivselt reageerida. Aga senikaua, kuni meil on vaja juhitavaid võimsusi ja ilma põlevkivijaamadeta neid ei ole, saab ka põlevkivijaamu selleks kasutada.

Nüüd, mis puutub sellesse, kas taastuvenergia arendamisel peaks tempot muutma, siis nii nagu ma enne ütlesin, me kuulutame välja ühe vähempakkumise kuni 2 teravatt-tundi. Kui on tulemused teada, siis saab vaadata, kui kiiresti meil taastuvenergia areneb. Aga üldiselt ette vaadates ütlen, et mida rohkem seda arendust tehakse vastu turgu, seda parem on. Ja ma arvan, see hakkab ka tempot kujundama ja dikteerima. Selleks, et süsteem toimiks, ei ole meil vaja ainult tuule- ja päikeseenergiat, meil on vaja ka salvestust. Meil on vaja juhitavaid võimsusi ja meil on vaja ühendusi teiste riikidega. Siis on meil energiajulgeolek tagatud. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te viitasite pidevalt oma vastuses tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhendile, mille on koostanud üks OÜ. Aga ma ei saa aru, kas see juhend on ministeeriumis vastu võetud õigusakt, mis [käsitleb] neid norme. Hetkel jääb küll väga kummaline mulje, et meil on mingi juhend, aga me ju Riigikogus ei ole seda kooskõlastanud. Kas selle juhendi, millele te viitasite, on teadlased koostanud? Ja kuidas korraga on juhtunud selline olukord, et meil ei olegi justkui vaja siseriiklikke norme, mingeid õigusakte, vaid piisab juhendist?

Aitäh! See analüüs, millele ma viitasin, oli küll tellitud väljastpoolt maja. Aga siin küsimustes kõlas läbi ka vibratsioon ja selle piirväärtus ning näiteks seda reguleerib sotsiaalministri määrus. Nii et tegemist on ikka riigi kehtestatud dokumentidega ja reeglitega. Sama kehtib keskkonnamõju hindamise kohta. Nii et need on riigi kehtestatud reeglid.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Koos sellega, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. (Saalist öeldakse midagi.) Head kolleegid, ma olen küll sulgenud läbirääkimised, aga kui me jõuame sellisele kokkuleppele, et on üks läbirääkija, kes antud juhul on Anti Poolamets, siis … Tõepoolest ei olnud kedagi ekraanil, ma ootasin mõne hetke. Kui nüüd mõni teine fraktsioon nõuab, siis ma annaksin ka neile võimaluse. Lepime kokku siis, et üks läbirääkija fraktsiooni kohta. Kui te olete päri, siis ma tulen tagasi selle juurde. Ei pea, loomulikult, kui keegi ei soovi.

Avan läbirääkimised uuesti. Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! See oli nagu stardi fikseerimine 0,0 sekundi täpsusega. (Juhataja naerab.) Ma loodan, et ma jäin õigele poolele. Ja seda teemat tahakski käsitleda. 

Toon ühe näite, praktilise näite, mille on postitanud korduvalt selline kodanik nagu Toomas Toimeta, kes elab Sopi-Tootsi tuulepargi läheduses. Ta ise on akustik, kõva akustikaga tegeleja, muusik, kellel on endal vägagi head mõõtmisseadmed. Ta on teinud päris head ja sisukat kriitikat praeguste mõõtmistulemuste kohta. Toon ainult ühe näite. Tsiteerin, Toomas Toimeta: "Väga paljud inimesed, kes elavad Saarde või Sopi-Tootsi tuulepargi läheduses (läheduses pean silmas 10+ km) räägivad mingist müstilisest "lendava lennuki mürast". Lennuk, mis lendab ja lendab ja jääbki lendama. Esimest korda kuulsin seda kusagil möödunud aasta sügisel, kui käisin spetsiaalselt Tootsi lähedal seda kuulamas. [---] Täpselt sama heli kuulen ka oma koduhoovis ca 6 km Tootsi tuulepargist, kui tuul on tuulepargi poolt meie maja suunas. Olen seda korduvalt salvestanud nii videokaamera kui ka Zoomi audiosalvestiga."

Omaette teema, nagu ta ütleb, on see, kuidas Baltikumi suurima tuulepargi müra mõõdeti. Näiteks Kajaja Acousticsi juhatuse liige Marko Ründva selgitas, et seepärast ei saagi väga kõva tuulega müramõõdistusi teha, et puulehtede kohin varjab tuulikute heli. Selle kohta ütleb Toomas Toimeta: "See kuuldav müra käib üle igasuguse puulehtede kohina ja nagu minu isiklik kogemus näitab, siis isegi üle kõrval töötava diiselmootoriga bussi heli!"

Nii et väga hea küsimus: mida see ettevõte siis üldse mõõtis? Ja see tema analüüs on pikem, kuidas valitakse referentspunktid, mis on väga kummalised, ja samal ajal ei mõõdeta summeeritud tuulikute heli. Tootsi tuulepargis on 38 tuugenit ja kõik tekitavad kuuldavat müra. 

Panen teile südamele, et need uuringud oleksid päris professionaalsed ja arvestaksid kriitikaga, sest kriitikud võivad olla meie kõige paremad õpetajad. 

Nüüd Kaitseväe juurde. Tsiteerin uuesti nagu oma küsimuses. 

Ma palun kohe ka lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Seesama detsembrikuine ERR-i küsimuste esitamine seoses Kaitseväe probleemidega tuule- ja päikeseparkide tõttu, mis segavad julgeoleku tagamiseks üliolulise signaalluure tööd. Välja pakutud leevendusmeetmed täielikult ei aita. Teadlaste hinnangul võiks abi olla ühtsetest raadiomüra kriteeriumidest. Vaadake, neid kriteeriume ei ole sugugi olemas, need tuleb alles korralikult välja töötada, sest tuulikud on täiesti spetsiifiline müraallikas. Päikesepargid tekitavad samuti raadioluurele suuri probleeme. Vaadake, sellest ei piisa, et kusagile on joon tõmmatud ida suunal. Tegelikult on üks tohutu elektromagnetiline kaos, mürahäire, mida tekitavad tuulikud kogu Eestis. Me ei näe lihtsalt. Me ei näe, see on, nagu oleks kott pähe [tõmmatud]. Lühidalt öeldes, see on nagu kott pähe meie raadioluurele. 

Ja muide, üks asjatundja ütles selle kohta väga lihtsalt: kui peaks olema sõjaseisukord, siis esimese asjana tuleks õhku lasta tuulikud, sest me ei näe mitte midagi [nende tekitatava] raadiomüra tõttu, millele lisandub veel vastase raadiomüra tekitamine. 

Nii et see kaos, mida te praegu riigikaitsele tekitate, on mõõtmatu – sõna otseses mõttes mõõtmatu. Sellised mõõtmised peaksid kestma kuid ja kuid ja olema kõrgprofessionaalide tehtud, keda meil ei olegi praegu. Selliste suurte uuringute jaoks me peaksime need [inimesed] välismaalt sisse ostma. Ja alles siis võib-olla te avastate, et tornid, mis te püsti olete pannud, laastavad meie Kaitseväe silmad ja kõrvad.

Või siis võtame meie relvade täpsuse. Kui me paneme püsti meretuulepargid, siis vastase allveelaevad võivad seal lihtsalt tukkuda, aga me ei näe neid, sest tuulikud tekitavad nii tohutut mürasignatuuri. Me ei saa vastase laevadele pihta, sellepärast et seal on tohutu raadiomüra. GPS ei tööta ka senisel moel. Häired tekivad muu hulgas laevade, ka tavaliste tsiviillaevade navigatsioonis. Ehk siis olukord on väga keeruline. 

Kumb on siis tähtsam, kas juhuelekter, dotatsioonid või riigikaitse? Tsiteerin kolonel Kiviselga, kes ütles, et kompensatsioonimeetmed ei asenda sajaprotsendiliselt seda kadu, mis päikese- ja tuuleparkide mõjul tekib. "Paraku ma pean tunnistama, et viimase näiteks kümne aasta jooksul on olukord läinud meie jaoks halvemaks, sest nii-öelda tavapärane mürafoon on ka juba olemas, mis tuleneb linnadest, suurtest elektrijaamadest, ülekandeliinidest, kõrgepingeliinidest." 

Mõelge, kui tavaline ülekandeliin tekitab raadioluure jaoks või tavalise raadiosaatja jaoks müra, siis need tohutud tuugenid, 300-meetrised tuugenid tekitavad täieliku kaose. Me ei näe! Rootslased on asunud otsustavalt oma rannikul tuuleparkide ehitamist piirama, sest neil on silmad ära võetud. Aga meile räägitakse muinasjuttu, et viskame vette ühe poi ja küll tema meile näitab, kus vastane on. Tõstame sinna ühe laevukese, mis vaatab, kuidas tegelikult on. Sellest ei piisa! Sellise asja jaoks peaks üles ehitama hiiglasliku kalli süsteemi, mis hoiaks meie piiridel Kaitseväe silmad lahti. Ja iga tuulepargi jaoks eraldi tuleks töötada välja uuringumetoodika. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme koos sellega, head kolleegid, kui just minister hiljaks ei jäänud, kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Ta ei soovinudki sõna, vabandust!

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa ja Züleyxa Izmailova 8. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kohta. Palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Reili Ranna.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja austatud minister! Noortevaldkonna spetsialistid ja katusorganisatsioonid on aastaid juhtinud tähelepanu [vajadusele], et valdkonnas saaks sätestatud kvalifikatsiooninõuded ja standardid. Selleks on ministeeriumi poolt moodustatud ametlik töörühm ja justkui koostöös nende väljatöötamine käib.

Aga paari kuu eest võttis minister Postimehe arvamusküljel nendesamade kvalifikatsiooninõuete teemal sõna, kus sai see valdkonna poolt kaua oodatud reeglistik noortetöö tegemiseks justkui liigse regulatiivse juhtimise tähenduse. Selle peale kümned noortevaldkonna töötajad ja organisatsioonid mobiliseerusid ja väljendasid muret ministri sellekohase väljaütlemise ja valdkonna arengu pärast tulevikus. 

Sellest tulenevalt esitasime me ministrile järgmised küsimused. "Kuidas selgitate vastuolu ministeeriumi poolt käivitatud ametliku töörühma töö ja Teie avalike väljaütlemiste vahel, kus iseloomustate kvalifikatsiooninõuete kujundamist kui liigset "regulatiivset juhtimist"? Kas noorsootöö tulevik saab olema esimene kärpesae ohver?" Teiseks: "Kas toetate noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist, mis on ette nähtud arengukavas aastani 2035?" Kolmandaks: "Millised on Teie juhtimisel ministeeriumi järgsed sammud noortevaldkonna kvaliteedi tõstmisel ja noorsootöötajate väärtustamisel?" Neljandaks: "Milliseid meetmeid näete, et soodustada valdkonna avatud tööjõuturgu? Kas Teie hinnangul tuleks anda võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks ka nendele, kes tulevad väljastpoolt formaalharidust?" Ja viiendaks: "Kuidas hindate koostööd valdkonna esindusorganisatsioonidega ning kuidas plaanite nende soovitustega tulevikus paremini arvestada?" Ootame ministrilt nendele küsimustele vastuseid.

Suur tänu teile!  Ja nüüd on meil kõigil hea võimalus kuulata auväärt haridus- ja teadusministrit Kristina Kallast.

Lugupeetud Riigikogu eesistuja! Lugupeetud arupärijad! Ma pean sellele arupärimisele vastamist alustama selgitusest. Tegu ei olnud minu arvamuslooga, tegu oli ajakirjanduse intervjuuga seoses tööülesannetega Haridus‑ ja Teadusministeeriumis. Ja tõepoolest on mul noortevaldkonna osakonnaga olnud Haridus‑ ja Teadusministeeriumis vaidlus selle üle, mis on noorsootöö poliitika puhul need tegevused, mida peaks tegelikult tegema. 

Me ei ole vaielnud selle üle, kas noorsootöötajatele tuleb kehtestada kvalifikatsiooninõuded. Me oleme vaielnud selle üle, millised need kvalifikatsiooninõuded olema peavad. Veel rohkem oleme tegelikult vaielnud selle üle, kas kvalifikatsiooninõuete kehtestamine on ainuke asi, millega noortevaldkonna poliitikas peab tegelema. 

Minul on jätkuvalt see mure, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks on välja töötatud Euroopa Liidu vahenditest toetuste andmise tingimused ja kord, mille kohaselt nende nõuete väljatöötamiseks ja koolitamiseks läheb 2,6 miljonit eurot. Minu küsimus oli minu enda töötajatele majas: kas te tõesti arvate, et see 2,6 miljonit on väärt kulutada kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks? See on tegelikult bürokraatlik tegevus. Kas me saame sealt mingi raha suunata otse noortele, nii et ka noored sellest 2,6 miljonist osa saavad? 

Meil on väga vähe malevaid, meil on väga vähe laagreid ehk siis noorsootöötegevusi, mis jõuaksid otse noorteni. Ma soovisin selle 2,6 miljoni kulutamise plaani ümbertegemist, et mingi osa sellest rahast suunataks otse noortele, et see ei oleks ainult ametkonna poolt nii-öelda kvalifikatsiooninõuete väljatöötamiseks kulutatav raha. 

See on olnud peamine vaidlus. Vaidluse all ei ole kunagi olnud noorsootöötajatele kvalifikatsiooninõuete kehtestamine või mittekehtestamine. Küll aga oleme tõesti arutanud ka selle üle, millised need kvalifikatsiooninõuded olema peaksid. Täna teadupärast mingeid kvalifikatsiooninõudeid otseselt haridustaseme ja kutsetaseme kohta ei kehti. 

Sellesama töörühma töö antakse meile loodetavasti üle juulis 2025. Meile on eelnevalt edasi antud informatsiooni, et töörühma ettepanek on kehtestada kutsetaseme- või kutsenõue noorsootöötajatele, ja selle kutsenõudega ollakse igati nõus ka poliitilisel tasemel.

Koalitsioonilepingu läbirääkimistel me rääkisime selle tegelikult läbi ka noorsootöötajate esindusorganisatsoonidega. Koalitsioonilepingus on konkreetselt kokku lepitud, et see noorsootöötaja kutsenõue tuleb noorsootöötajatele. Esialgne ettepanek, mis tuli meie enda, haridusministeeriumi ekspertide poolt, oli kehtestada kõrghariduse nõue noorsootöötajatele. See oleks tähendanud seda, et üle poole noorsootöötajatest peaks ametist lahkuma ja minema ülikooli kõrgharidust omandama. Me saame aru, et see kitsendab, viib väga suure hulga inimesi sellest ametist minema. Need oleksid liiga ranged nõuded selles valdkonnas. Vähemalt tänase seisuga me neid nõudeid kehtestada kindlasti ei saaks. Seega on kvalifikatsiooninõuete osas kokkulepe saavutatud ja ma seal otseselt probleeme ei näe. 

Nii et alustasin täpsustusest, mis on olnud vaidluskoht. Vaidluskoht ei ole mitte see, kas kehtestada kvalifikatsiooninõuded, vaid vaidlus on selle üle, millised kvalifikatsiooninõuded kehtestada ja kas kvalifikatsiooninõuetega tegelemine on ainuke asi, mille peale peaks minema kõik selles valdkonnas ettenähtud rahalised vahendid. Ma arvan, et ei peaks. Ma jätkuvalt olen seda meelt, et me peaksime [nende summade kasutamise] ümber vaatama ja mingi osa nendest peaks minema näiteks malevate ja noortelaagrite korraldamisele ja üldse sellisele noorsootööle, millest otseselt tänu ürituste korraldamisele noored ise osa saaksid. 

Nii. Loodetavasti tähendab see seda, et ma vastasin esimesele küsimusele. Küsimust noorsootöö tuleviku ja kärpesae kohta peate täpsustama, sellepärast et otseselt noorsootöötajate palkasid ega tegevuskulusid haridusministeeriumist ei kaeta. Need on kohaliku omavalitsuse eelarvetes olevad summad ja tegevused, mille eest kohalikud omavalitsused vastutavad. Aga mis puudutab noorte omaalgatusprojekte ja Euroopa Liidu vahendeid, mis sinna suunatud on, siis neid summasid hetkel kärbitud ei ole. Seoses Euroopa Liidu vahenditest 200 miljoni eraldamisega kaitsevaldkonda olen mina igal juhul teinud otsuse, et noortevaldkonna raha me ei kärbi.  

Kas toetate noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist? Vastasin, et toetan, ja me oleme tegelikult selles ka kokkuleppele jõudnud. Ootan ka selle töörühma lõplikku aruannet, mis need erinevates kohtades ja valdkondades noorsootööd tegevate inimeste ettepanekud on. Niipalju kui ma tean, on ettepanek noorsootöötajale kehtestada noorsootöötaja kutse omamise kohustus, huvihariduse õpetajale erialase kompetentsi [kohustus], mida hindab tööandja, ning pedagoogilised kompetentsid, mida tõendatakse kas pedagoogilist pädevust [eeldava] kutse omamise või pedagoogilise kõrgharidusega. [Veel on järgmised nõuded]: projektipõhisele noorsootöötajale noorsootöötaja, tase 5 osakutse; noorsootööasutuse juhile noorsootöötaja, tase 6 kutse; huvikoolidirektorile juhtimiskompetentsi olemasolu ning kõrgharidus; kohaliku omavalitsuse ametnikule, kes noorsootööga tegeleb, kõrgharidus ning valdkonna korraldamiseks ja arendamiseks vajalikud kompetentsid, mida hindab tööandja. Samuti on arutelu all treenerile kutsenõuete kehtestamine ehk siis vähemalt tase 3, abitreenerile aga kutse omal erialal, huvitegevuse juhendajale ehk siis mitte huvikoolijuhile või huviharidusõpetajale, vaid huvitegevuse juhendajale kesk‑ või keskeriharidus ning huviringi läbiviimiseks vajalikud kompetentsid. Riiklikult toetatavatele noorteühingutele tahetakse seada nii-öelda turvalisusvoliniku rolli kohustus, mille täitmiseks peab olema noorsootöötaja, tase 5 osakutse. 

Küsimus: "Millised on Teie juhtimisel ministeeriumi järgmised sammud noortevaldkonna kvaliteedi tõstmisel ja noorsootöötajate väärtustamisel?" Osaliselt olen ma sellele küsimusele vastanud. Ühelt poolt on kvalifikatsiooninõuete kehtestamine, ühtse noorsootöö ja huvihariduse seaduse väljatöötamine, mille väljatöötamiskavatsusega on juba mõnda aega teel oldud. Aga on ka terve rida tegevusi, mida nende 2,6 miljoni eest, mida ma siin korduvalt maininud olen, tehakse: täiendusõpe noorsootöötajatele, ka huviharidusõpetajatele, juhtimiskompetentside koolitus noorsootööasutuste juhtidele, siis on treenerikutse taotlemise koolitused ja erialakoolitused. Me selle rahaga tasume ka noorsootöötaja kutse taotlemise tasud. Aastas aegub umbes 50 noorsootöötaja kutset ja inimesed peavad seda uuesti taotlema. See maht tegelikult lähiaastatel suureneb. Meil on vaja teha ära ka riikliku järelevalve võimekuse tõstmine, on kommunikatsiooniküsimused, selleks et inimesed saaksid aru, millised kutsenõuded kehtima hakkavad. Meil on vaja teha andmebaaside arendused. Nii et tegelikult see kulu, mis on seotud kutsekvalifikatsiooni tõstmisega, on päris suur. Seda ma igal juhul kinnitan. 

Küsimuste järjekord läks sassi. Küsimus nr 4: "Milliseid meetmeid näete, et soodustada valdkonna avatud tööjõuturgu? Kas Teie hinnangul tuleks anda võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks ka nendele, kes tulevad väljastpoolt formaalharidust?" Ma ei ole kindel, et ma saan täpselt aru, mida on selle all mõeldud, et väljaspool formaalharidust. Kutsestandardis on kutsetasemete puhul haridusnõuded kirjas. Inimene, kes kutsenõuetele vastab, peab vastama formaalhariduse nõuetele, tal peab olema teatud [taseme] formaalharidus. Kutsetaseme 5 puhul on see keskharidus. See peab tal olema. Selles mõttes väljastpoolt formaalharidust ikkagi sellesse ametisse asuda ei saa. Aga kutse saab omandada nii, et tuleb minna ülikooli õppima noorsootööd ja omandama selles valdkonnas kõrghariduse või siis tuleb minna ja teha kutseandja juures, kelleks on Eesti Noorsootöötajate Kogu, ära kutseeksam. Nii et on ka need võimalused olemas: saab tulla nii läbi ülikooli, läbi kõrghariduse kui ka otse, tehes kutseandja juures noorsootöö eksami ära. Aitäh! 

Suur tänu teile teile! Aga on ka mõned küsimused. Alustab Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te olete öelnud ja täna ka siin kordasite üle, et noorsootöötajatele kutse omamine muutub kohustuslikuks ja see on ka koalitsioonileppesse kirja saanud. Aga kas te oskate täpsustada, millal on kavas see norm kehtestada ja jõustada ja mis võiks olla ajaraam selleks üleminekuperioodiks? 

Kõigepealt me ootame ära selle töörühma töö tulemused. Ma sain aru, et töörühma ettepanekud tulevad juulis 2025. See ettepanek vaatab noortevaldkonda tervikuna. Seal ei ole ainult noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuded, seal on üheksa töötajaprofiili, kellele tõenäoliselt tehakse ettepanek teatud kvalifikatsioonid kehtestada. Sellele peaks järgnema väljatöötamiskavatsuse tegemine, mis hindab mõjusid ja seda, kas on olemas ka alternatiivseid lahendusi sellele, et lihtsalt kohustuslikus korras seaduses need nõuded kehtestada. Ma loodan, et see väljatöötamiskavatsus hiljemalt selle aasta jooksul mingis vormis tuleb. Sel juhul pärast väljatöötamiskavatsust me liigume seaduse suunas. 

Aga seadusega on nii, et kuna tegemist on uue ühendseadusega, siis see on väga mahukas töö. Praegu meil on kaks erinevat seadust: noorsootöö seadus ja huvihariduse seadus. Eesmärk on neid asju tervikuna vaadata ja nii tuleb üks seadus. Aga see ei takista kohalikel omavalitsustel – ja väga paljud kohalikud omavalitsused seda ka teevad – kutsenõuded kehtestada oma noorsootöötajatele juba praegu. Otseselt küll volitusnormi praeguses seaduses selleks ei ole, aga ka takistust seda teha ei ole. Ja meil on omavalitsusi – kui ma nüüd peast õigesti ütlen, siis need on Tartu, Pärnu ja Tallinn –, kes neid kutseid noorsootöötajatelt juba eeldavad. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma võin kinnitada, et spordivaldkonnas treenerite puhul see tõesti toimib, kui me räägime kolmandast tasemest või viiendast tasemest. Erinevaid kriteeriume kohalikud omavalitsused määranud on, et saadaks teatud kohalike omavalitsuste toetusi lisaks riigi palgatoetusele. Aga mul jäi eelmise küsimuse peale natuke arusaamatuks ja ma olen tegelikult kusagilt lugenud, et see üleminek võiks olla neli-viis aastat, kuna see nõuab päris palju muudatusi. Aga tekkis küsimus, kas see on põhjendatud, et see üleminek on nii pikk. Tegelikult te ju pooleaastase töö baasil näete ette, et tulevikus võiks kutse võiks inimesele anda. Miks see üleminek siis nii pikk on? Iseenesest see on ju tervitatav.

Aitäh küsimuse eest! Meil on täna noorsootöötajaid umbes 1700, kellest vastav kutse on olemas umbes 700-l. Ehk siis 1000 inimest, kõvasti üle poole noorsootöö valdkonnas töötavatest inimestest, peaks minema kutset tegema. Küsimus on ka selles, et need inimesed vajavad koolitust, kutse saamine ei tule neil niimoodi käigu pealt. 

Teiseks, ka noorsootöötajate kogu peab suutma nii suurel hulgal tööd teha. Nad ütlesid, et aastas annavad nad praegu kutse umbes 50 inimesele. Aga siin on 1000 inimest, kes peavad kutse hindamise läbi tegema. Nii et need mahud on lihtsalt väga suured. Vähem kui pooled tänastest noorsootöötajatest omavad kutset. Millal on lõpptähtaeg, millal kõik peaksid omama kutset? See ei saa juhtuda aasta või kahe pärast. Siin ongi seda üleminekuperioodi vaja.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te väga põhjalikult vastasite ja tõite välja ka selle, et keskharidus on see esimene tase, ilmselt tase nr 5 tegelikult, eks ole?

Jah.

Ja siis edasi saab õppida, omandada kõrghariduse ja kutse, õppida täiendavalt. Aga kuidas te ise arvate, kas tase nr 5 või keskharidus on piisav selle töö tegemiseks? Sest tegelikult lisaks sellele, et tegu on suure vastutusega, on noorsootöö tegelikult tõeline kunst, mis eeldab ka vaimse tervise probleemide [lahendamist] ja muid selliseid sotsiaalseid oskusi. Kas ikkagi keskhariduses saab selleks piisav olla?

Aitäh! Ma muidugi arvan, et me varem või hiljem, aga pigem hiljem jõuame kõrghariduse eelduseni. Kui me vaatame praegu üldhariduse suundumusi, siis üldhariduse suundumus on see, et erinevat liiki spetsialistide puhul, kes noortega töötavad ja lastega töötavad, on mitteformaalse ja formaalse hariduse piirid hägustumas. Inimesed töötavad mitteformaalses hariduses ehk huvihariduses, teevad noorsootööd. [Nende töö] on muutumas osaks ametlikust hariduse andmisest ja sel juhul nende inimestega, nende töötajatega, kes seda tööd teevad, on [seotud] rohkem ootusi nende töö kvaliteedi ja nende suutlikkuse osas. 

Ma ütlen, et varem või hiljem me sinna jõuame, et ka noorsootöötajatele, huvijuhtidele ja huvikooli õpetajatele kehtivad selged kõrghariduse nõuded. Aga me ei jõua sinna kiiresti, ma tahan lihtsalt seda öelda. Kui me kehtestaksime täna kõrghariduse nõude, siis me tekitaksime olukorra, kus väga suur hulk noorsootöötajaid peaks sisuliselt astuma ülikooli. Meie ülikoolidel ei ole praegu võimekust nii suurel hulgal inimesi õppesse vastu võtta. Seal tekiksid järjekorrad, aga inimene on tööl, ta on ehk teinud noorsootööd väga pikalt – me ei hakka teda lahti laskma. Noorsootöö kvaliteet on küll ebaühtlane ja selle 5. taseme kutse kehtestamisega saab seda ebaühtlast kvaliteeti ühtlasemaks muuta, aga ma arvan, et see on selline kümnendi teema: kas kümne aastaga jõutakse selleni, et noorsootöötajale kehtib kõrghariduse nõue.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud minister! Nagu ma aru sain, te toetate seda, et noorsootöötaja miinimumtasemeks võiks olla kõrgharidus. Ja ütlesite ka seda, et kümme aastat võib-olla oleks see loogiline aeg, mil sinna jõutakse. Aga mis oleks need sammud, et me ikkagi reaalselt ka selle saavutaksime?

Ma näen seda trendi, et me sinna jõuame varem või hiljem. Kui te küsiksite, kas ma toetaksin täna kõrghariduse nõude seadusesse panemist, siis ma seda ei toetaks. Puhtalt selle tõttu, et me sel juhul suunaksime valdkonnast välja väga suure hulga inimesi, kes seal praegu töötavad ja kes teevad oma tööd hästi. Mul ei ole põhjust noorsootööle midagi ette heita. Eestis [tehtav] noorsoo on üks parimaid Euroopas – see, kuidas see meil korraldatud on. Aga lihtsalt arvestades üleüldist oskuste ja pädevuste taseme tõusu ühiskonnas tervikuna ja ka seda toe vajadust, mis lastel ja noortel arenguks tarvis on eri valdkonna inimestelt, varem või hiljem me jõuame sinna, et noorsootöötaja, kes noortega töötab, kes tegeleb ka riskinoortega, kes tegeleb ennetusega, kes tegeleb noorte nii-öelda aktiivse osalusega [elus], hoiakute ja väärtus[hinnangute] kujundamisega, [peab kindlasti olema] kõrgharidusega.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Noorsootöö on oluline, me oleme sellest rääkinud. Kui me räägime noorsootöötajast, kes selle töö keskmes on, siis me räägime tema tänasest kvalifikatsioonist ja [sellekohastest] nõuetest. Mida paremini see töötaja ette valmistatud on, mida rohkem tal teadmisi on, seda paremini ta tõenäoliselt selle tööga hakkama saab, tulemus on parem. 

Aga kas te olete ministeeriumis mõelnud ka selle peale, kuidas seda tööd väärtustada? No väärtustada võib erinevat moodi, aga tihtipeale me jõuame ikkagi palgani välja, eks ju. Kui me räägime õpetajatest, siis te teete tugevalt pingutusi, et jõuda leppeni omavalitsustega, koolipidajatega, et ka mingid palgakriteeriumid oleksid kokku lepitud. Kas te noorsootöö valdkonnas näete ka midagi taolist, sellist protsessi, et oleks see töö nagu ühtlasemalt väärtustatud?

Aitäh küsimuse eest! Me tegelikult õpetajate palkade puhul liigume vastupidises protsessis. Hea meelega annaks vastutuse ja rahalised ressursid sinna, kus tegelikult vastutus ja rahalised ressursid olema peaksid, ehk siis nende käes, kellel on õigused reguleerida õpetaja palka. Haridusministeeriumil õigust reguleerida õpetaja palka ei ole, küll aga on vastutus ja ressursid. Ma arvan, et õigusselguse ja juhtimise kvaliteedi huvides oleks, kui need õigused, vastutus ja ressursid on ühes kohas. Nii et ärme seda noorsootöös uuesti segamini ajame. Ma esindan – ja ma olen seda ka avalikkuses alati öelnud – parempoolset liberaalset maailmavaadet, aga teatud valdkondades – ja haridusvaldkond on üks neist – ma tegelikult toetan kollektiivlepinguid ja seda, et me selle valdkonna töötajatega sõlmime pikaajalisi kokkuleppeid. (Lauri Läänemets ütleb midagi saalist. Kristina Kallas naerab.)  

Ja nüüd on võimalus Lauri Läänemetsal oma rõõmu kõigiga jagada ja küsimust samuti. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kunagi see huvitegevuse toetus, mida sotsiaaldemokraadid eest vedasid, saigi loodud sellepärast, et kohalikul tasandil esiteks polnud raha ja teiseks, kui raha oligi, siis prioriteedid olid mujal. Minu küsimus teile on selle kohta, et kui see raha panna ühisesse potti, nii nagu valitsuse idee on, siis mis garanteerib, et huvitegevuse toetamiseks mõeldud raha jõuab ka tegelikult huvitegevusse. Kohalik omavalitsus võib sellega päästa lasteaeda, kooli, võib ka teid remontida ja kõiki muid asju teha. See tähendab, et tegelikult see riiklik garantii, mille me oleme täna paljudele peredele ja noortele andnud, võib ära kaduda. Pealegi me oleme näinud, et riigi tasandil on huvitegevuse rahastusele [osaks] saanud kaks nihukest kärpehammustust, ega seda väga palju alles pole jäänud. Omavalitsuste seis on, nagu ta on. Ma olen väga mures. Kirjeldage siis, kuidas tekib garantii, et tegelikult jääb selline rahastus püsima.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, garantiid ei saagi tekkida, sellepärast et selle raha äraandmise mõte on omavalitsuste autonoomiat siiski suurendada. Me ei saa tekitada sinna juurde garantiisid, omavalitsusel on autonoomne õigus neid asju otsustada. 

Aga olen sellest murest teadlik. Eelmisel nädalal oli ka pikk kohtumine huvitegevuse esindusorganisatsioonidega ja me leppisime nendega kokku, et me teeme selle huvitegevuse rahastuse kohta natuke põhjalikuma analüüsi, millised oleksid alternatiivsed huvihariduse rahastamise viisid. Me kõik teame, et Põhjamaades, näiteks Islandil, on pearahapõhine huvihariduse rahastamine. Igal perel on nii-öelda huvihariduse rahastamise pearahakott, mis on lapsevanema ja lapse käes. Selle raha saab suunata sellisesse huviharidusse, mida perekond ise [soovib]. See on viis, kuidas sa maksumaksjana saad oma raha kasutamist juhtida. 

Aga me leppisime huvihariduse organisatsioonidega tõesti kokku kaks asja. Me teeme huvihariduse raha [kasutamise] kohta esialgu sellise analüüsi, et kui me jätaksime selle haridusministeeriumi eelarvesse, siis milliseid tingimusi me siiski täpsustaksime. Praegu on ka see mure, et mitte alati ei jõua [summad] sinna huviharidusse, kuhu need võiks jõuda. Millised on need tingimused, mida me sinna juurde veel paneksime? No näiteks, et selle raha eest saab rahastada ainult eestikeelset huviharidust, mis suunaks Narvat ja Kohtla-Järvet [teatud suunas]. Tegelikult selle rahaga, selle väga väikese piskuga, mis riigilt tuleb, soodustaksime eestikeelse huvitegevuse või huvihariduse teket Narvas. 

Teiseks me leppisime kokku, et me teeme huvihariduse suurema rahastamise potentsiaalse muutuse analüüsi. Ehk annaks pearahapõhine huvihariduse rahastus paremaid tulemusi. See raha oleks huvihariduses ja selle kasutust oleks võimalik lastevanematel nii-öelda prioriteetidena ise rohkem juhtida.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, mina ka rõõmustan. Tervishoius kollektiivlepped annavad väga head tulemust ja ma arvan, et hariduses saab seda edulugu korrata. Küsin kahe aspekti kohta noorsootöös. Seal on ka palju projektipõhist rahastamist. Millise murena teie seda näete? Ja teine asi. Kahtlemata raha ja vastutus ja võimalus asju juhtida võiks olla ühes kohas koos ja vahel võiks olla see kohalikus omavalitsuses. Aga nii nagu me teame, sotsiaalhoolekande puhul ja ka näiteks õpetajate palku makstes omavalitsused seavad väga erinevaid prioriteete. Nende võimekus on erinev. Milliseid riske te näete noorsootöö puhul, kui see kogu vastutus koos rahastamisega jääb kohalikele omavalitsustele?

Aitäh! Siin on natukene võib-olla selline nägemuse erinevus. Mina siiski omavalitsusi usaldan ja usun, et mida lähemal on otsustus inimesele, seda kvaliteetsem see otsustus on. Inimene saab seda mõjutada palju tugevamini, kui noorsootöö ja huvihariduse otsustus on kohalikul tasandil versus see, kui ta on haridusministeeriumis. Ma siiski usun, et vastutuse, õiguste, ressursside ja kohustuste hoidmine ühes kohas [on õige] ja mida madalamal see on, mida inimesele lähemal, seda parem. Selle tõttu ma arvan, et huvihariduse ja noorsootöö rahastuse toomine riigi tasandile seda valdkonda kindlasti paremaks ei tee. Küsimus on lihtsalt üleüldises omavalitsuste finantsautonoomias ja selles, et neil on sõltumatuid isiklikke tulusid vähe. Sellest tulenevalt sõltuvad nad juba täna väga palju riigist ja keskvalitsuse otsustest. Ma arvan, et see võiks olla muutus, mille suunas Eestis liikuda, seda finantsautonoomiat võiks suurendada. Aga noorsootöö valdkonna projektipõhisus tuleneb sellest, et suur osa raha, mis seal täna arendustöödeks on, on Euroopa Liidu vahendid.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Viimasel ajal tundub sõna "analüüs" omavalitsustele selline väga hirmus asi olevat. Kõik hakkavad mõtlema, mis nüüd ära võetakse. Täna oli meil siin minister Ligi, kes kasutas ka ühistranspordist rääkides sõna "analüüs". Ma vapustusin sellest kohe, et nüüd võtavad veel viimase ka ära. Huviharidusest rääkides viitasite teie ka analüüsile. Kas see tähendab seda, et näiteks Ida-Virumaal [läheb see raha] keeleõppeks, nagu te ütlesite, ja huviharidus jääb täitsa ilma või? Kui te sellise ümberkorralduse teete, kas mingil teisel moel võetakse veel üks amps ära? Kaks ampsu juba oli, nagu mu kolleeg Lauri ütles. Kas võetakse veel midagi ära?

Aitäh! Ma ütlesin, et eestikeelseks huvihariduseks, mitte keeleõppeks. See on olnud meie eestikeelsele õppele ülemineku järelevalve üks peamisi järeldusi, et lastel ei ole eestikeelset huviharidust näiteks Narva linnas võimalik saada. Aga kärpeid ei ole plaanis rohkem kui see, mis me selle huvihariduse rahaga ära tegime.

Reili Rand, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma kõigepealt alustan sellise kommentaariga, et siin kolleeg väljendas muret seoses sellega, et huvihariduse muutub ehk väga selliseks omavalitsuse suvast sõltuvaks. Meil oli teemaks ka noorsootöövaldkonna suur projektipõhisus. Ikkagi valdkonna rahastuse jätkusuutlikkus on väga suure küsimärgi all. Me näeme ju tänagi seda, kuidas tublimad omavalitsused, kus on suutlikkus rohkem projekte kirjutada, saavad rohkem rahastust noorsootöö erinevateks tegevusteks. See ei ole sugugi alati kooskõlas sellega, kus võib-olla rahavajadus kõige suurem on. 

Aga minu küsimus ei ole tegelikult üldse nii väga seotud rahaga. Selleks, et üks valdkond tunneks, et ta on tunnustatud ja märgatud, piisab vahel väga vähesest. Võiks toimuda kasvõi valdkonna üle-eestiline kokkusaamine, näiteks valdkondlik tunnustusüritus. Meil on õpetajatele sellised tunnustused, meil on sotsiaaltöötajatele sellised tunnustused. Kas ministeeriumil on äkki olnud ka arutlusel või plaanis, et ka noorsootöötajaid vähemalt …

Aitäh!

… sõnaliselt rohkem esile tõsta?

Meil on juba palju aastaid toimunud noorsootöötajate tunnustamise gala. Juba mitmeid aastaid on see toimunud, igal aastal.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen koalitsioonilepet, mis on Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepe. Ja siin on selline klausel nende kvalifikatsiooninõuete kohta, et kvaliteedi parandamiseks ja töötajate väärtustamiseks lisame uude noortevaldkonna ühendseadusesse noorsootöötaja huvihariduse õpetajana töötamiseks minimaalse kvalifikatsiooninõudena 5. taseme erialase kutse olemasolu. Natukene me sellest juba siin rääkisime. Kas teil on andmeid selle kohta, kui palju on praegu neid töötajaid, kellel see 5. tase puudu on? Ja kas te ei karda, et ühel hetkel need inimesed, kes nendele nõuetele ei vasta – jah, neil on keskharidus, aga täiesti võimalik, et on päris palju töötajaid, kes nendele nõuetele ei vasta –, lahkuvad sellest valdkonnast?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll vastasin juba sellele, siin oli ka enne seesama küsimus. Meil on 1700 noorsootöötajat, kellest ligi 1000-l ei ole vastavat kutset. See on põhjus, miks üleminekuaeg pole mitte üks aasta ega kaks aastat, vaid arvatavasti kolm kuni viis aastat. Praegu on arutelu koht, kui pikk see üleminekuperiood peaks olema, mis hetkest kutse peaks kõigil käes olema. Jah, ma olen nõus, et väga suurel osal ei ole täna. Seda enam olen ma olnud seni selles mõttes mitte väga entusiastlik selle koha pealt, kui on tahetud kehtestada kõrghariduse nõue noorsootöötajatele. See oleks viinud enamuse töötajaid sellelt tööturult ära. See oleks liiga kõrge nõue olnud.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Teil on õigus, kui te ütlete, et eestikeelsele õppele üleminekut toetab eestikeelne huviharidus. Esmane tegevuskava on alustada koolidest, et oleks kindlasti ka nendes piirkondades, kus on enamasti muukeelsetest peredest lapsed, eesti keelele üle minevates koolides eestikeelne huviharidus. Nendes kooliruumides teistmoodi ei tohiks olla. Kas siis, kui te nüüd tegite auditit Ida-Viru linnades, te arvestasite seda aspekti ka? Mis pilt seal praegu [avanes]? Ja sinna juurde ma küsin, et kui riik annab toetusi näiteks noorte- ja lastelaagrite läbiviimiseks, kas seal on pedagoogilisele personalile keelenõue kehtestatud?

Aitäh küsimuse eest! Kui me tegime järelevalvet, siis me huvihariduse tegevuse üle järelevalvet ei teostanud. Küll aga küsisime koolijuhtide käest informatsiooni, mis keeles toimub huvitegevus koolis. 

Nii palju, kui saab koolijuhtide antud informatsiooni usaldada, on teave, et väga paljudes koolides on mitte kõik, aga osa huviharidusest kättesaadav ka eesti keeles. Siiski vähem, kui võiks. On ju keeleõpetuse kohta teada-tuntud fakt, et mida suurem on keeleõppe maht või keele sees olevate tundide arv päevas, seda paremini keel omandatakse. Kui me mõtleme esimese klassi lapse peale, siis tal on [kooli]tunde päeva jooksul neli korda 45 minutit, mis on väga väike osa tema päevakavast. Kui ta sellega ainult piirdub, siis tema keele areng ei ole piisavalt kiire selleks, et ta võõra keele omandaks. On öeldud, et kui laps [puutub võõra keelega kokku] alla 20% ärkveloleku ajast, siis ta keeleliselt piisavalt ei arene. Nii et see kokkupuude võiks olla kindlasti kõvasti üle 20–25% ajast. 

Aga üldiselt koolijuhid kinnitasid, et nad liiguvad eestikeelse huvihariduse suunas. Noh, probleem, nagu arvata võib, on see, et ei ole piisavalt õpetajaid, kes huviharidust koolis annaksid. 

Mis puudutab laagrikasvatajaid, siis töörühma ettepanek on kehtestada eesti keele oskuse nõue iga profiili puhul. Meil on täna üheksa profiili ja soovitakse kehtestada väga selgelt eesti keele oskuse nõue. Praegu on kehtivas õiguses kaks nõuet, mis kohalduvad noortevaldkonna töötajatele. Peab arvestama lastekaitseseaduses sisalduvat üldist piirangut laste ja noortega töötamiseks ning vähemalt kuus ööpäeva kestva noorte püsi- ja projektilaagri kasvatajale ja juhatajale on kehtestatud nõue, et neil on laagrikasvataja või -juhataja oskuste ja esmaabikoolituse läbimise tunnistus. 

Kas eeldatakse ka, et eesti keele oskus peab olema? Jään kahjuks vastuse võlgu. Aga üldiselt on need nõuded ainult [vähemalt] kuuepäevaste laagrite puhul, lühemate laagrite puhul meil laagrijuhtidele seni kvalifikatsiooninõudeid ei eksisteeri.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reili Rand, palun. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ja head ülekande jälgijad! Me räägime täna siin valdkonnast, kus igapäevatöö sisuks on noorte kõrval olemine, märkamine, kuulamine, usalduse võitmine, vaimse tervise toetamine, riskide ennetamine. See pole mitte lisatöö, vaid ennetav töö, mille mõju näeme tihti alles aastate pärast, kui üldse. Sest kui see töö on tulemuslikult tehtud, siis midagi muret tekitavat ei järgnegi. Aga see ei tähenda, et tehtud tööl poleks tohutut tähtsust.

Hiljuti kirjutas noorsootöötaja Maarja-Liisa Lepsalu rahvusringhäälingu portaalis väga otsekoheselt: kvalifitseerimata noorsootöötaja on julgeolekuoht. See võib tunduda karm hinnang, aga sisu on tõsi. Kui me ei sea selgeid ootusi ja standardeid, siis me ei saa olla kindlad, kelle me oleme noorte kõrvale pannud. 

Kvalifitseeritud noorsootöötaja oskab märgata riske, luua turvalisi suhteid, arendada noorte võimekust iseseisvaks eluks. Nagu noorsootöötajad ise on viidanud, on ka Eestis olnud juhtumeid, kus usalduse kuritarvitamine on viinud noortele ohtlike olukordadeni. Me ei saa lubada, et süsteemis on augud, millest noored läbi kukuvad. Just seetõttu on valdkond ise korduvalt palunud selgeid kvalifikatsiooninõudeid ja raamistikku ja lõpuks ka väärilist töötasu. 

Mis on olnud riigi vastus? Aastaid on küsitud valdkonna tegijatelt sisendeid, aga otsusteni ei jõuta. Nagu kuulsime täna taas, võtavad muudatused veel aastaid aega. Samal ajal on töötajad väsinud, tublimad lahkuvad ning uus põlvkond ei näe põhjust alustada. Me ei saa öelda, et noored on prioriteet, ja samas vältida otsustavat tegutsemist seal, kus see kõige rohkem loeb: professionaalide tunnustamisel ja süsteemi ülesehitamisel. 

Kui õpetajatele koolides ja lasteaedades on loodud palgatoetused ja arenguprogrammid, siis miks me noorsootöö puhul kõhkleme? Kas see ei ole meie silmis päris töö? Kas see pole piisavalt oluline? Seadus ütleb, et omavalitsus peab noorsootööd korraldama, aga ei ütle, kuidas. Ei ütle, mida selleks tööks temalt oodatakse, kes selleks sobib, milliseid tingimusi peab täitma kas või näiteks noortekeskus. Kuidas me saame nii tagada, et igas Eestimaa paigas oleks noortel võrdselt hea tugi ja keskkond? 

Teame, et noorsootöö sõltub suures osas projektidest. Ma mäletan, kuidas ma omavalitsusjuhina valla noorsootöötajate tublidust projektide ja raha koju toomisel tunnustasin. Projektipõhisuse varjukülg on see, et raha saavad need, kes oskavad kõige paremini projekte kirjutada, mitte alati need, kelle piirkonnas on kõige suurem rahavajadus. Nii tekibki piirkondlik ebavõrdsus ja see muudkui süveneb. See ei ole noorte ja noorsootöötajate suhtes õiglane. 

Ja lõpuks. Me näeme, et kui ühiskonnas juhtub midagi, mis puudutab noorte vaimset tervist või kogukonna kriisi, siis ootame just noorsootöötajaid appi. Aga samal ajal oleme esimesed, kes nende rahastuse kärpimisel silma kinni pigistavad. 

Lugupeetud minister! Küsimus ei ole ainult sõnades või arengukavades ja seadusemuudatustes. Küsimus on usalduses. Kas noortevaldkond on riigi jaoks päriselt oluline? Kas me seisame selle eest, et noorsootöö oleks professionaalne, jätkusuutlik ja õiglaselt tasustatud? Meie fraktsioon usub, et noored väärivad rohkem kui ainult kavatsusi. Nad väärivad süsteemi, mis töötab nende heaks järjepidevalt ja õiglaselt. Noorsootöötajad ootavad selget sõnumit, et nad loovad ühiskonna jaoks väärtust, mida märgatakse ja hinnatakse. Suur tänu teile!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Koos sellega, head kolleegid, oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seedri, Andres Metsoja, Riina Solmani ja Priit Sibula 23. aprillil 2025 esitatud arupärimine koolivõrgu kohta, nr 760. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Väga austatud stenogramm! Meil on haridusvaldkonnas rida teemasid pidevas käsitluses, aga mõnest räägitakse hooti. Koolivõrk on valdkond või üks niisugustest teemadest, mis puudutab läbivalt haridusvaldkonna paljusid teisigi teemasid ja teemajuppe. See puudutab õpilasi, õpetajaid, regionaalpoliitikat ja õppe sisu – kõike, mis kooliga vähegi haakub. 

Koalitsioon on kokku leppinud koolide omandi ja halduskohustuse jaotamise omavalitsuste ja riigi vahel nii, et põhikoolide haldamine ja põhikoolivõrgu korrastamine jääb, nagu ta senigi on olnud, täiesti kohalike omavalitsuste teha, aga gümnaasiumitaseme haridus, nii gümnaasiumi kui rakendusliku gümnaasiumi korraldamine, selle nii sisu kui vormi eest vastutamine jääb tulevikus riigi kanda. Strateegiliselt on siin ilmselt tähtajaks seatud 2035. aasta, kuid arvestada tuleb, et neid samme tõenäoliselt hakatakse astuma varem. Ja küllap on see jällegi üks neid teemasid, üks neid arenduskäike, mida hakatakse meie riigis reformiks nimetama, ja selle tõttu on vaja detailid kõik täpselt läbi mõelda, et ei juhtuks nii, et on illusioonid, aga rakenduslikult kukub välja nii, et mõnele asjale ei ole piisavalt rõhku pandud. 

Selle tõttu küsivad Isamaa fraktsiooni liikmed teilt, lugupeetud haridus- ja teadusminister, koolivõrgu korraldamise üldiste punktidega seotult rohkem selle kohta, mida gümnaasiumitaseme lahutamine põhikoolidest endaga kaasa toob, mida see toob kaasa nii omavalitsustele kui ka sisulisele õppetööle. Ministeerium lubas omal ajal, kui see teema tõsisemalt üles tuli, et eelmise aasta lõpuks viiakse väiksemate gümnaasiumide valdajatest omavalitsustega läbi konsultatsioonid, et nendega kokku leppida, kuidas, mis tempoga edasi minnakse, mis seisus nad on. Seal oli seatud paar niisugust arvupiiri, üks oli 100 õpilast gümnaasiumis, teine oli 40 õpilast gümnaasiumis. Mina sain aru, et eelmise aasta lõpuni pidite te kuni 100 õpilasega gümnaasiumide eest vastutavate omavalitsustega läbirääkimisi pidama. Tahamegi teada, millistele järeldustele on jõutud, mis sellest välja tuli. 

Riigigümnaasiumide ellukutsumine oli omal ajal, kui see algas, hoopis teise eesmärgiga, kui see lõpuks on välja tulnud. Eesmärk oli anda kõigile maakondadele võimalus, et maakonnakeskuses on olemas sellisel tasemel uute laboritega gümnaasium, kus maakonna parimad pead saavad gümnaasiumihariduse [kodu]maakonnas ega pea õppima minema kodust väga kaugele, Tallinnasse või Tartusse. Aga üksvahe hakati neid lepinguid tegema millegipärast selliste omavalitsustega, kes üleüldse ei vajanud mingit toetust. Kui me eeldame, et riik võtab gümnaasiumi pidamise üle, siis see on ju suurte gümnaasiumide puhul omavalitsusele rahaline kingitus, suure kohustuse ülevõtmine. Seda tehti nii-öelda Tallinna kuldses ringis ja see oli süsteemitu. Alguses oli plaan, kui me selle seadsime, et [võimaluse saavad] maakonnakeskused ja eesti õppekeelele üle minevad koolid Tallinnas ja Ida-Virumaal. Aga see läks süsteemitult käima. Et see süsteemitus [kaoks], oleme me esitanud kuus küsimust, millele palume ministril vastata.

Aitäh teile! Ja taas kord on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, vastamaks [arupärijate] küsimustele.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärimise esitajad! Vastan küsimustele ühekaupa. "Millisele tulemusele on jõutud gümnaasiumihariduse korralduses omavalitsustega, kelle peetava kooli gümnaasiumiastmes on alla saja õpilase?" Tõepoolest, eelmisel aastal, 2024. aasta esimesel poolaastal alustas Haridus- ja Teadusministeerium kohtumisi ja arutelusid 18 kohaliku omavalitsusega, kelle pidamisel on alla 100 gümnasistiga koolid. Kohtumiste eesmärk oli koguda infot kohalike omavalitsuste tulevikuplaanide kohta seoses väikeste gümnaasiumide pidamisega. See info on oluline selleks, et riik saaks kujundada poliitikat ning kavandada riigikoolidega seotud investeeringuid, näiteks, kas mõnda piirkonda on vaja rajada õpilaskodu. 

Kohtumised leidsid aset kõigi omavalitsustega, kelle puhul näeb Haridus- ja Teadusministeerium lähiaastatel potentsiaalset vajadust koolivõrku muuta. Omavalitsustega, kes peavad küll alla 100 õpilasega gümnaasiumiastet, kuid sealne õppetöö on hea kvaliteediga ning ka õpilaste arvu osas on tulevikuperspektiiv hea, Haridus- ja Teadusministeerium ei kohtunud. 

Millised olid kohtumise tulemused? Saime teada ja otsused on ära teinud Maardu linn. Volikogu otsustas lõpetada 2024/25. õppeaastast vastuvõtu Kallavere Keskkooli gümnaasiumiastmesse ja eestikeelne gümnaasiumiharidus tagatakse Maardu Gümnaasiumis. Otsuse tegi ka Mustvee, kus Mustvee Gümnaasium ja Peipsi Gümnaasium pandi kinni ja liideti eesti kooliga. Alles on selles vallas Avinurme Gümnaasium. 

Tapa linn tegi otsuse, et 2024/25. õppeaasta sügisest tegutseb kahe eraldi kooli asemel ehk Tapa Gümnaasiumi ning Tamsalu Gümnaasiumi asemel uus kool, mis on Tapa Valla Gümnaasium. Kaks gümnaasiumiastet viidi ühtse juhtimise alla. Esialgu jätkatakse kahes õppekohas, aga kummaski on 50 õpilast, nii et kahe õppekoha peale kokku on vallas 100 [gümnaasiumi]õpilast. 

Viru-Nigula vallas on Kunda Ühisgümnaasium. Koolil on uus juht ning vallal uus haridusnõunik. Nad kavandavad tegevusi gümnaasiumiastme atraktiivsemaks muutmisel. Vald tellis ka koolivõrgu analüüsi ja lähtuvalt selle [tulemustest] kavandatakse järgmisi tegevusi. Kunda Ühisgümnaasiumi õpilaste arv siiski, kui tulevikuperspektiivi vaadata, tõenäoliselt ei kasva. Nii on küsimus ka selle gümnaasiumi kohta. 

Türi valla, Põhja-Sakala valla ning Räpina vallaga arutati mitte niivõrd gümnaasiumiastmete sulgemist, kuivõrd hariduskeskuste loomise mõtet. Põhja-Sakala vallas arutataks koos Orissaare Kutsehariduskeskusega, Türi vallas Järvamaa Kutsehariduskeskusega ja Räpina vallas Räpina Kutseõppekeskusega, kuidas koondada põhikoolijärgne haridus hariduskeskustesse. Seal antakse statsionaarset ja mittestatsionaarset gümnaasiumiharidust, nii akadeemilist kui ka rakenduslikku gümnaasiumiharidust. 

Sellel aastal Haridus- ja Teadusministeerium neid arutelusid jätkab. Ülejäänud kohalikud omavalitsused – need, kes ei ole Türi, Põhja-Sakala, Räpina, Viru-Nigula, Tapa ja Maardu – olid seisukohal, et muudatused nende gümnaasiumivõrgus ei ole vajalikud. 

Väikseim gümnaasium, mille tulevikku arutati, on käesoleval õppeaastal 16 gümnasistiga. See asub Loksal. Selles omavalitsuses on sündimus väga madal ja gümnaasiumi pidamise tulevikuperspektiiv on väga suure küsimärgi all. Näiteks 2024. aastal sündis Loksal ainult viis last. Eks see on küsimus. Seal on arutelu seotud ühelt poolt Ida-Harju Riigigümnaasiumi ehitamisega kui ka tegelikult Kuusalu Gümnaasiumi tulevikuga. Loksa lapsed saaksid väga hästi käia Kuusalu Gümnaasiumis. 

Teine küsimus: "Millise muutuse toob gümnaasiumi ja põhikooliastme planeeritav lahutamine nii gümnaasiumi- kui ka põhikoolivõrgus?" Olenemata sellest, kas keskhariduse vastutust seadusandlikul tasemel muudetakse või mitte, on kahaneva rahvastikuga kohalikud omavalitsused olukorras, kus muudatused koolivõrgus on tegelikult vajalikud. 

Statistikaameti rahvastikuprognoos näitab, et 5–19-aastaste vanusegrupp väheneb Eestis võrreldes tänasega 2030. aastaks 8%, 2035. aastaks 16% ja 2040. aastaks lausa 40%. Ehk siis 2040. aastal on Eestis Statistikaameti hinnangul enam kui 55 000 5–19-aastast last ja noort vähem. See ilmselgelt tekitab küsimusi koolivõrgu kohta. Nende arvude sees on ka Tallinna ja Tartu ning teiste linnaregioonide näitajad, mis tähendab seda, et maapiirkondades on [vähenemisprotsess veelgi märgatavam]. 

Nagu arupärija ise oma sissejuhatuses ütles: gümnaasiuminoorte arv on vähenenud veelgi kiiremini, sest gümnaasiumiastmes muutuvad õpilased aina mobiilsemaks. Gümnaasiumisse õppima liigutakse väga palju Tartusse ja Tallinnasse, seda isegi siis, kui kodulähedane gümnaasium on olemas. Põlva, Võru ja Valga riigigümnaasiumis me näeme, et seal ei ole alati kõik kohad täidetud, aga Tartu munitsipaalgümnaasiumides on garanteeritud see, et kõik tartlased sinna ei mahu, sest Lõuna-Eesti õpilased valivad endale gümnaasiumis õppimiseks pigem Tartu linna. 

Kui vastutust keskhariduse [andmise] eest seadusandlikul tasemel muuta, jääb kohalike omavalitsuste korraldada põhikoolide võrk ning riigi tagada kõik õppekohad keskhariduse tasemel tervikuna või siis kutseõppe tasemel. Juba täna õpib märkimisväärne osa gümnasistidest riigikoolides. 2024. ja 2025. õppeaastal õpib Eestis statsionaarses õppes kokku 27 432 gümnasisti, kellest 37% õpib riigikoolides. Kui Tallinna linn arvestusest välja jätta, siis õpib riigikoolides üle poole tänastest gümnasistidest. 

Kutseõppeasutustest on vaid kaks kohalike omavalitsuste pidada ning täiskasvanute gümnaasiumide pidamist on riik aasta-aastalt aina enam üle võtnud. Täna on jäänud minu mälu järgi Tallinna, Kuressaare ja Tartu. Järgmisel nädalal allkirjastame Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi ülevõtmise. Eelmisel õppeaastal võeti üle Narva ja Kohtla-Järve, nii et meil on üksikud täiskasvanute gümnaasiumid, mis veel on jäänud omavalitsuste pidada.

Keskhariduse tasemeõppe kohad 2035. aasta vaates tagatakse väga suures osas riigi pidamisel olevates koolides: riigigümnaasiumides ja kutseõppeasutustes või nende baasil loodavates hariduskeskustes. Juba praegu on mitmeid maakondi, kus vaid tänase riigikoolide võrgu baasil on võimalik katta kogu keskhariduse õppekohtade vajadus. Aga maakondades, kus me näeme, et õppekohtade vajadus on suurem, kui riigikoolides on võimalik pakkuda, kaasatakse ka kohaliku omavalitsuse koolide ning ka erakoolide pidajaid, kellega sõlmitakse halduslepingud.

Haridusministeerium töötab praegu välja koolivõrgu analüüsi maakondade ja piirkondade kaupa, milline on prognoos aastaks 2035: kus ja kui palju on vaja põhikoolijärgseid õppekohti. Selle prognoosi järgi tehakse ettepanek koolivõrgu korraldamiseks just nimelt põhikoolijärgses õppeastmes: kus ja kellega sõlmida halduslepinguid ja tellida põhikoolijärgset õpet ja kus on riik võimeline juba praegu ja eriti aastal 2035 pakkuma seda õpet riigikoolides. 

Kolmas küsimus: "Millised kulud kaasnevad riigieelarvele seoses seni kohalike omavalitsuste pidada olnud gümnaasiumide riigi hallata võtmisega?" Meie partneritega, kelleks on kohalikud omavalitsused ja ka erakoolide pidajad, lepitakse konsultatsioonide käigus kokku, milliseid kohustusi, tingimusi ja vastutust mainitud halduslepingud täpselt sisaldama hakkavad. Ja sellest lähtuvalt kujunevad ka halduslepingutest tulenevad [kulud]. Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanek on, et halduslepingu[järgsed kulud] võiks kujuneda sarnaselt riigigümnaasiumide rahastusele, mis sisaldab endas majandamiskulusid ja õpilaste pearaha ja tegevuskulusid. 

Meil ei ole plaani üle võtta hooneid. See on ka vastus järgmisele küsimusele, kuidas kavatseb valitsus lahendada gümnaasiumihoonete omandi ja koolipidamise kohustuse ülevõtmise juriidilised küsimused juhul, kui seni on gümnaasiumi ja põhikooli aste olnud samas koolimajas. Kui tänane koolipidaja lahutab põhikooli ja gümnaasiumi kaheks eraldiseisvaks juriidiliseks kehaks, siis need tegutsevad võib-olla samas hoones, aga eraldi hoone osades. Iga asukohalahenduse selgitame välja just nimelt läbirääkimistel omavalitsustega või siis erakoolidega. Halduslepingu sõlmimisel hooneid või hoone osi riigi omandisse ei võõrandata, kuid halduslepinguga kaetakse gümnaasiumiastme tegutsemiseks vajaliku hoone või hooneosa kulud ja partneritega konsultatsioonide käigus võib tulla ka teistsuguseid võimalikke lahendusettepanekuid.

Viies küsimus: "Kuidas lahendab gümnaasiumide riigi vastutusele võtmine praeguse valitsuse poolt täitmata jäänud õpetajate palgatõusu lubaduse täitmise ja seega ka õpetajate järelkasvu küsimuse?" Vastus on lühikene. Õpetajate palgatõusu lubadust gümnaasiumide riigile vastutusele võtmine ei täida. Raha kokkuhoidu sellest muutusest ei tule, seda muutust ei tehta raha kokkuhoiu eesmärgil. Riigi fookuses keskhariduse eest vastutuse võtmisel on ligipääs [haridusele], selle kvaliteet ja järjepidevus. Kui riik garanteerib need õppekohad, siis tänane ebakindlus nii mõnegi gümnaasiumi puhul, kas nad püsivad või ei püsi, loodetavasti kaob. Riigi koolivõrk on selgelt kujundatud valdavalt demograafiast lähtuvalt ja see tagab ka selle, et koolivõrgu järjepidevus on kindel, on garanteeritud teadmine, kus on gümnaasium, kus on hariduskeskus ja kus noor mida õppida saab.

Kuues küsimus: "Mis saab maapiirkondades neist põhikoolidest, kus praegu on õpetajate koormus ja kvalifikatsioonitase olnud konkurentsivõimeline just gümnaasiumi- ja põhikooliastme koosmõjus." Oma vastuses ma kasutan nende omavalitsuste näiteid, kes tänaseks ei vastuta enam gümnaasiumihariduse pakkumise eest, kes oma koolivõrgus vastutavad üksnes põhikooliastme hariduse pakkumise eest. 

Tuginedes EHIS-e andmete baasil kokku pandud andmestikule, kus on võrreldud õpetajate kvalifikatsioonile vastavust ning keskmist koormust lähtuvalt koolide asukohast – kas see on maaliline, väikelinnaline või linnaline –, ei eksisteeri olulisi erinevusi põhikoolide ja täistsükli ehk 1.–12. klassiga koolide näitajates. Kui seni ei ole gümnaasiumiastme sulgemisest tingituna olulisi erinevusi tekkinud, puudub alus eeldada, et see edaspidi peaks tekkima. EHIS-e andmed näitavad, et 9-klassiliste põhikoolide ja täistsüklikoolide õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavuse näitajad suurt ei erine: põhikoolis on see 75%, täistsüklikoolides 78%. Põhikoolide ja täistsüklikoolide õpetajate keskmise koormuse näitajad ei erine samuti. Põhikoolide õpetaja töötab keskmiselt 0,8 ja täistsüklikoolide õpetaja keskmiselt 0,81 koormusega. Maapiirkondades asuvate koolide puhul on põhikooli ja täistsüklikooli puhul väga väike koormuse erinevus: maapiirkonnas töötatakse keskmiselt põhikoolis 0,74 koormusega ja täistsüklikoolis 0,79 koormusega. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on üks küsimus või õigemini kaks. Tõnis Lukas alustab. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Aitäh nendele küsimustele vastamast. Eks me arutelu käigus saame täpsemalt igal vastusel peatuda. Mind huvitab praegu see mudel ja selle mudeli erinevad osised. See on mudel, mille alusel riik hakkab gümnaasiume üle võtma kas siis läbirääkimiste abil – teisiti nagu ei saakski – või konkreetselt seaduse jõuga. Me kuulsime praegu, millistel põhjustel seda tuleb teha väiksemate gümnaasiumide puhul, aga millise mudeli alusel riigistatakse traditsioonilised ajaloolised gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas? Treffneri gümnaasium, reaalkool, Gustav Adolfi Gümnaasium – kuidas riik neile läheneb? 

Aitäh küsimuse eest! Treffner ja reaalkool on selles mõttes erinevad koolid, et Treffner on puhas gümnaasium oma hoone ja oma varaga. Reaalkool on nii-öelda täistsüklikool ehk 1.–12. klassini. Kuidas lähenetakse? Lähenetakse läbirääkimiste kaudu. Seaduse jõuga natsionaliseerida omavalitsuste koole ei ole võimalik.

Seaduses sätestatakse vastutuse piirid. Põhihariduse andmise ja alushariduse andmise eest vastutab kohalik omavalitsus, mis tähendab tegelikult seda, et läbirääkimiste [objektid] on kohe ka riigi pidamisel olevad põhikoolid – näiteks Ida-Virumaal –, millises etapis riik tegelikult need omavalitsustele annab. Need on ju omavalitsustele tagastatavad koolid. Ja samamoodi on läbirääkimiste [objektid] gümnaasiumid: millised omavalitsused ja milliste kokkulepetega gümnaasiumiastmes õppekohti riigile üle annavad või millistes kohtades sõlmitakse halduslepingud. Riik seaduse jõuga kelleltki kooli ära võtta ei saa ja seda kindlasti tegema ei kavatse hakata. Ehk siis küsimus on pigem selles, et kui riik on selles piirkonnas aastast 2035 valmis ise gümnaasiumiharidust andma ja saab ise gümnaasiumiharidust pakkuda, siis ei ole tal enam kohustust rahastada omavalitsuse pidada olevat gümnaasiumi.

Riina Solman, palun! 

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te rääkisite, et demograafia määrab meie koolivõrgu. See on huvitav, et te selles küsimuses demograafiat usaldate. Aga kui me räägime lasterikastest peredest, siis teie valitsus kärpis lastetoetusi ja siis demograafia ei olnud teil üldse kilbi peal.  

Aga ma räägin praegu Toila Gümnaasiumi sulgemisest, mis on halb näide sellest, kuidas palju räägitud koolivõrgu korrastamine töötab vastu eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärgile. See eesmärk peab koolivõrgu optimeerimise eesmärgi suhtes ülimuslik olema, seda eriti Ida-Virumaal, kus eesti keelt kõnelevate inimeste osakaal on järjepidevalt vähenenud. Lubage, ma toon teile natukene statistikat. Viimase rahvaloenduse andmetel on eestlaste ja eesti keelt kõnelevate inimeste hulk Ida-Virumaal kahanenud kiiremini kui maakonna elanike arv keskmiselt. Ida-Virumaal on üksnes kolm kohaliku omavalitsuse üksust, kus eestlased moodustavad rahvastikus enamuse. Need on Alutaguse vald, Toila vald ja Lüganuse vald.

Suur tänu, Riina!  

Ja ma küsin, miks te võitlete selle koolipere vastu, kui nad tahavad kooli säilitada. Aga Pärnumaal – mis selle kooli nimi oli? – te käisite isiklikult kohal ja võitlesite selle kooli säilitamise eest.

Mina ei ole võidelnud ühegi kooli sulgemise eest. Seda esiteks. Teiseks, väga suur erinevus on, kas me räägime gümnaasiumiastmest või me räägime 6-klassilisest koolist, väikeste laste kooliskäimisest. Selles on minu jaoks väga suur erinevus. 

Kui rääkida 6-klassiliste koolide sulgemisest, siis need on kodulähedased koolid. Väike laps, 7-, 8-, 9- või 10-aastane, peaks saama koolis käia kodu lähedal. Nendele lastele on oluline, et klassid on pigem väikesed ja ka koolid on pigem väikesed kui suured. See on tegelikult ka hariduspedagoogika ja teaduse seisukohalt väga oluline. Gümnaasium ei ole selline õppeasutus, mis ilmtingimata peab olema kodu lähedal. 

Ja kõige olulisem: gümnaasiumiharidus on tegelikult valikuvõimaluste andmine. Kõik need moodulid ja suunamoodulid on selleks, et noor inimene saab juba valiku teha. Gümnaasium on ettevalmistus ülikooli õppima asumiseks ja seal kodu lähedus ei ole primaarne. Primaarne on õppekvaliteet ja ettevalmistus ülikooli õppima minekuks. 

Aga Toila Gümnaasiumi puhul ei ole keegi võidelnud selle eest, et see kinni pandaks. Aga Pärnumaal … See ei ole Pärnumaal, see on Läänemaal, [kui te mõtlete] Metsküla 6-klassilist kooli. See on 6-klassiline kool, see on väikeste laste kool.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus ühe piirkonna kohta. Nimelt, ma tean, et Saaremaal on päris kaua käinud läbirääkimised, mis puudutavad kohaliku omavalitsuse gümnaasiumi. Aga selle aasta lõpetajate arv põhikoolis näitab, et suurusjärgus 160 lõpetajat on meil rohkem, kui mahub Saaremaa riigigümnaasiumisse. Ma tean ka, et väga palju on praegu avaldusi esitatud Orissaare Gümnaasiumisse, mis on ühtpidi meeldiv, aga teistpidi on pidevad jutud võimalikust Orissaare Gümnaasiumi sulgemisest tekitanud kohapeal väga palju hirmu. Vaadates lõpetajate arvu, küsin: kas selline tendents, et praegu on meil väga palju kohti riigigümnaasiumis puudu, annab põhjust vähemalt mõneks ajaks Orissaare gümnaasiumi sulgemise jutu ära unustada? 

Aitäh! Meie ei ole Saaremaaga Orissaare Gümnaasiumi sulgemise üle läbirääkimisi pidanud. Me peame Saaremaaga läbirääkimisi täiskasvanute gümnaasiumi üleandmisest riigile, selleks et kasvatada põhikoolilõpetajate võimalusi õppida kutsehariduskeskuses. Need 160 põhikoolilõpetajat, kellele ei jagu praegu õppekohti – me ei saa kindlasti gümnaasiumivõrku ehitada selle järgi, et kõigile põhikoolilõpetajatele peab gümnaasiumis õppekoht olema. Valikud on pärast põhikooli lõppu oluliselt suuremad, ka kutsehariduses peab õpilastele palju rohkem valikuvõimalusi olema. Ma julgustaks Saaremaa Vallavalitsust pigem riigiga läbi rääkima täiskasvanute gümnaasiumi riigile üleandmisest. Me ei ole Orissaare teemal praegu otseselt mingeid läbirääkimisi pidanud.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Koolivõrgu teema on see kohe kindlasti. Ma küsin, et järsku saate mõne sõnaga rääkida, kuidas kulgeb Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatava seitsme riigiasutuse ümberkorraldamine uueks kooliks, Maarjamaa Riigikooliks. Kuidas see on edasi läinud, kuidas asjad laabuvad? Kas inimesed kaotavad seal ka töö või kõigile pakutakse midagi? Järsku mõne sõnaga räägite.

Aitäh küsimuse eest! Võrreldes sellega, kui ma viimati siin teiega sellest kuu aega tagasi rääkisin, ei ole mul selle kohta täpsemat informatsiooni rohkem anda. Ma ei ole vahepeal selle teemaga otseselt tegelenud. Mul ei ole täpsemat infot.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kindlasti riigigümnaasiumide tegemine maakonnakeskustesse on riigi poolt tänuväärne samm ja vähemalt minu kodupiirkonnas on see hästi mõjunud. Küsin, millised järgmised sammud on plaanitud. See on ikkagi ka regionaalpoliitiliselt oluline, et õpilased rohkem [kodukanti] jääksid ega läheks näiteks Kagu-Eestist Tartumaale konkureerima. Ja kuna sisse võetakse hinnete ehk tulemuste alusel, siis lükkavad nad osa kohalikke eemale. Mis need sammud oleks? Näiteks kuskilt 25–30 kilomeetri kauguselt tulev õpilane peab kaaluma, [kas lahendus on] õpilaskodu või midagi muud. Võib-olla [valibki] kohe Tartu ja õpib hiljem seal edasi. Äkki peaks maakonnakeskuste koolide puhul neid samme kiiremini astuma?

Aitäh selle küsimuse eest! No ma olen selle peale väga palju mõelnud, aga mul ei ole tegelikult lahendust. Kodu lähedal saab inimesi õppima [panna] sunniga. Näiteks nii, et Tartu gümnaasiumid ei võta vastu kedagi Võrust [või mujalt], võtavad ainult tartlasi vastu. Aga ma arvan, et see ei ole kindlasti see eesmärk, eks ole, mida me soovime. Me näeme tõesti, aasta-aastalt suureneb 16-aastaste haridusmobiilsus. See on aina kasvav trend, ehk üha rohkem ja rohkem 16-aastasi läheb kodukohast kaugemale õppima. Trend on, et liigutakse Tallinna ja Tartu suunas. 

Aga muidugi on erandeid. Ma olen nendele väikestele, või no mis väikestele, regionaalsetele riigigümnaasiumidele öelnud, et nende tulevik sõltub väga palju sellest, mis on nende eritugevus, mille nad välja arendavad. Alati on hea näide Noarootsi, hea näide on Nõo. Need asuvad tegelikult maapiirkonnas, aga kuna nad on välja arendanud oma väga tugeva profiili, siis sinna minnakse õppima ka mujalt. 

Gümnaasiumiaste on mobiilne. Sa lähed üle Eesti, sa tegelikult valid endale kooli päriselt üle Eesti. Väga paljud noored valivad endale kooli üle Eesti. Silma jääb see kool, kus on noortele mingi eriline pakkumine, miks tahetakse sinna õppima minna. Nii et Põlva, Võru, Valga, Narva koolid, Jõhvi, Kohtla-Järve jac Viljandi koolid peaksid valima endale väga tugeva profiili. 

Ma arvan, et heaks näiteks on ka Mustamäe ja Pelgulinna riigigümnaasium. Nad eristuvad üksteisest väga selgelt. Üks on väga tugeva tehnika-, spordi- ja inseneeriakallakuga, teine on keskkonna-, kogukonna-, demokraatia- ja liberaalsete kunstide suunaga. Nad ei konkureeri üksteisega. Noored tegelikult juba teevad teadlikke valikuid. 

Ma arvan, et teistel riigigümnaasiumidel tuleb hakata tegema täpselt samasuguseid õppekavavalikuid. Gümnaasiumi õppekava võimaldab seda, sest 30% gümnaasiumi õppekavast moodustavad valikained ja see tuleb täita tugeva sisuga. Nii et kui keegi ütleb, et ma lähen Saaremaalt Võru riigigümnaasiumi õppima sellepärast, et … Vot, mis selle "et" järel põhjus on, miks sa sinna õppima lähed? On mingi põhjus, miks sa sinna õppima lähed. On see metsandus – ma arvan, et see võib olla vabalt metsanduse valdkond – või keskkonnahoid. Sealsamas piirkonnas, Lõuna-Eestis, on ka teine kutsekool, Räpina, on Võru kutsekool, on Luua metsakool.

Ühesõnaga, küsimus on koolide valdkonnaspetsiifikas, nende profiilis. Siis nad suudavad noori ka nendes koolides hoida. Aitäh! (Saalist öeldakse midagi.) Riigi osa on seal see, et riik tegelikult, nagu me nüüd koalitsioonilepingus kokku leppisime, kujundab soovituslikud kolme valdkonna erialamoodulid. Riigikaitsemoodul – milline peaks välja nägema riigikaitsesuunitlusega gümnaasiumiõpe. Seda on meilt väga palunud Tapa näiteks, kes tahab riigikaitsesuunda oma gümnaasiumiastmes arendada. Veel oleme kokku leppinud, et teeme IT- ja inseneeriasuuna mooduli ja spordisuuna mooduli. Spordisuunale on praegu hakatud tormi jooksma, kõik tahavad spordisuuna moodulit pakkuma hakata. Aga koalitsioonis on kokku lepitud, et igaühes Eesti neljast piirkonnast on olemas riigigümnaasium, kus saab spetsialiseeruda spordiõppele. Aga on vaja leida ka need, kes riigikaitset õpetavad, IT-d, liberaalseid kunste ja nii edasi.

Ja nüüd on Jaak Valge kord. Palun! 

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Ma mõtlen praegu, vaadates, kui palju neid osalejaid on, et tegelikult oleks meil ühte uut formaati vaja. Mingisuguse ümarlaua ääres saaks hoopis paindlikumalt debateerida. Aga jah, see selleks.

Küsimus on järgmine või taust kõigepealt on järgmine. Me teame, et kutseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe madal osakaal ei vasta Eesti tööturu ja Eesti ühiskonna vajadustele. Minu selline lühiküsimus on, et kas, ja kui jah, siis kuidas koolivõrgu korrastamine ja gümnaasiumihariduse koondamine riigi kätte aitab luua tasakaalu ühelt poolt ülikoolihariduse ja teiselt poolt rakenduskõrgharidusõppe ja kutseõppe vahel.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, kui kogu vastutus põhikoolijärgsete õppekohtade loomise eest läheb riigile, siis riik planeerib neid õppekohti rakendusgümnaasiumis, [pidades silmas] nii kutsekeskharidust, kutseõpet kui ka statsionaarset ja mittestatsionaarset akadeemilist gümnaasiumiharidust. Täna läheb meil nii-öelda puhtasse gümnaasiumiharidusse 70% põhikooli lõpetajatest, aga me oleme eesmärgiks seadnud, et kümne aasta jooksul võiks see protsent nihkuda 60 peale ja 40% noortest teeb valiku rakendusgümnaasiumi, kutseõppesuuna kasuks. Aga selleks on vaja nendes valdkondades rohkem õppekohti luua ja samal ajal [tavalises] gümnaasiumiastmes õppekohti juurde mitte luua. Tegelikult tuleb suunata õpilasi rohkem rakendussuunda. 

Rakendusgümnaasiumi õppekavalt võiks olla palju tugevama seosega väljund rakenduskõrgharidusse. Need kutseoskused, mis omandatakse rakendusgümnaasiumis mingis valdkonnas, on see tervisevaldkond, IT- või inseneeriavaldkond, [on aluseks], et sealt on võimalik ilma eeldusaineteta liikuda edasi rakenduskõrgharidusse ja täiendada oma oskusi tehniku tasemelt inseneritasemele. Seda tööd me rakenduskõrgkoolidega täna teemegi, et seos kutseõppe ja rakenduskõrghariduse vahel oleks palju otsesem, kui see täna on.

Palju tänu, auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu nende vastuste eest! Loomulikult on õpilaste arvu kahanemine praeguses rahvastikuolukorras ilmselt [paratamatu]. Õnneks tekib see mingi viitega, praegu saame veel rääkida gümnaasiumi tasemel isegi kasvavatest koolidest, aga tulevikuks tuleb kindlasti valmis olla. 

Nüüd, ajagraafik. Kui me räägime mingist päris suurest muudatusest, mis senisest seadusandlusest tulenenud süsteemi oluliselt muudab – kuigi tõepoolest, kõiki asju ei ole hea teha seaduse jõuga, parem on teha kokkuleppel kohalike omavalitsustega –, siis on vaja päris kindlat ajagraafikut, mille alusel mingeid otsuseid tehakse. Siis omavalitsused saavad otsustada, [mis kool] millisel hetkel jääb, sest kaalukausil on mitu asja. Võidakse olla kaotajad eelarves või võitjad eelarves, võidakse olla kaotajad ka rahva väljavoolu tõttu. Eks see ole igal kohalikul kogukonnal mõtlemise koht. 

Mis puudutab seda, et läbirääkimised pidid olema alla 100 õpilasega gümnaasiumiosadega koolide puhul eelmise aastaga tehtud, siis te ütlesite, et neid läbirääkimisi on omavalitsustega peetud. Samas ma ei saa päris hästi aru. Orissaare kooli kohta te ütlesite, et neid läbirääkimisi pole peetud. Orissaares on alla 100 õpilasega gümnaasiumiosa ja kahtlemata tuleks Saaremaa Vallavalitsusega enne, kui neid signaale hakkab niisama ringlema, läbi rääkida. 

Tartu ja Tallinna, võib öelda, ajalooliste gümnaasiumide ülevõtmise üle on loomulikult vaja läbi rääkida, teistmoodi see ei ole võimalik. Osal neist on põhikooli- ja gümnaasiumiosa ühes ja samas hoones. Oleks ju väga kummaline üldse ette kujutada, et jäävad sellised [koolimajad], kus ühes hooneosas on riigikool ja teises osas on omavalitsuse kool. Teatud ühiskasutus on praegu Nõo puhul riigi ja omavalitsuse kooli vahel, aga sisuliselt on siiski tegemist eraldi hoonekompleksidega.

Nii et, ütleme, sellist mängu kindlasti ei ole hea mängida. Ja tõenäoliselt on vaja ikkagi selgeid kokkuleppeid, mitte nii, et pleksiklaasist sein on vahel või vaheuks on koridori peal ja sealt algab riigi või omavalitsuse valdus. 

Teine asi Tallinna ja Tartu gümnaasiumide puhul on muidugi otstarbekus. Kuidas teha see selgeks kohalike omavalitsuste volikogudele? Tõenäoliselt on mängus rahaline argument. Tallinnasse külvati neid riigigümnaasiume ja Tallinna linn hoiab kokku päris palju raha, mida väiksemad vallad oma gümnaasiumide pidamiseks peavad ise leidma. Aga siiski, ajalooliste gümnaasiumide puhul sisulist põhjendust päris tihti ei ole – pole probleemi ei tasemega ega sellega, et õpilasi ei jätku. Miks seda teha, eks see tuleb kohalike volikogudega läbi rääkida. 

Milline mudel? On valitud halduslepingute sõlmimise mudel. Iseenesest on nende läbirääkimiste pidamine ja kinnisvara ülevõtmine selliste lepingute puhul riigile loomulikum kui omandi üleviimine täies koosseisus. Teine asi on aga, kui vanemad tahavad teisiti – ega see haldusleping ei siis päästa. Näiteks Toila lastele antakse võimalus saada gümnaasiumiharidus Jõhvis või Kohtla-Järvel, aga kui perekonnad ei kasuta seda võimalust ära …

Palun kolm minutit juurde.

Jaa, kolm minutit lisaks.

… siis viivad või saadavad nad oma lapsed mujale õppima, teevad selle otsuse ise. Siin on tähtis, et ei oleks korraldajatel illusioone, et näete, me pakkusime ju võimalust, paberil on kõik väga hästi, teatud arv õpilasi paigutatud, aga tegelikult tähendab see ikkagi [elanike] väljavoolu või sissevoolu, ja seda kaunis sporaadiliselt. Nii et igasugune planeerimata protsess toob kaasa regionaalpoliitilised valud. Ja nii nagu on juttu olnud, põhikooli ja gümnaasiumi puhul tihti jagatakse ka kahe tasemeastme vahel õpetajaid ning selline muudatus toob siiski kaasa tasemeriski.

Te ütlesite, et riik võtab koolid üle ja see annab kindluse, tagab järjepidevuse. No tegelikult muidugi kohalikud omavalitsused kardavad, et see just järjepidevust ei taga. Senised näited on pigem [teistsugused]. Võtame näiteks Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, kes on hooneid üle võtnud nii haridussüsteemis kui ka sotsiaalsüsteemis, ükskõik. Mängima on hakanud hoopis teine aspekt: mitte hariduslik, mitte sotsiaalhoolekande, vaid kinnisvaraline prioriteet. Otsuseid hakati tegema selles valguses. 

Nüüd, kui koolide pidamine läheb riigi käsutusse ja riik näeb, et kuskil on õpilasi vähe või mingi kool tuleks kuskil püsti hoida, siis tahetakse õpilased ümber paigutada ja see võib tähendada just nimelt kohaliku [elu] järjepidevuse kaotust. Ja teisalt, kui on kokku lepitud, et põhikool antakse omavalitsusele tagasi, siis ma palun küll väga, et ei juhtuks sellist olukorda nagu Lüganuse kooli puhul, et selleks ajaks oli juba nii palju ebastabiilsust külvatud ja räägitud, et küll lapsed lähevad Kiviõlli ja teid pannakse varsti kinni, nii et ei olegi midagi tagasi anda. Nii et palun seda kokkulepet ka pidada.  

Mudel, mida tähendab hariduskeskus, tuleb muidugi väga hästi läbi mängida. Reaalselt on näiteks Tartu kutsehariduskeskus praegu rakenduslik kolledž. On täiesti olemas mudel, mille puhul õpilasel on oma individuaalne õpitee, mida saab täiendada, [valides] gümnaasiumiainete ja erialaainete vahel. See on väga hea. Samas [võivad olla] piirkondlikud probleemid. Näiteks Hiiumaal on just gümnaasium populaarsust võitnud ja seal ei ole tegelikult võimalik hakata põhikoolijärgselt pakkuma kutsehariduses õppegruppe. Kui keegi seda lubab, siis on see tegelikult illusioon. Niimoodi hävitatakse seal mõlemad, nii gümnaasiumi prioriteetsus kui ka kutseharidus.

Suur tänu!

Nii et kõik asjad tuleb läbi mõelda ja edu selleks Haridus- ja Teadusministeeriumile!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. 

Head kolleegid, oleme lõpetanud ka viienda päevakorrapunkti menetlemise ja jõudnud kuuenda juurde: Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 5. mail 2025 esitatud arupärimine eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise ja ülikooliõppe kvaliteedi kohta. Arupärimine numbriga 764. Ettekandeks on juba liikumas Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Eesti mehed ja eesti naised! See arupärimine on 17. märtsi kahe arupärimise jätk ja järjepidevuse huvides ma alustan lugupeetud ministri tsitaadiga. Tsitaat on selline: "Nii teaduses kui kõrghariduses kui avalikus ruumis kui ühiskondlikus elus [---], inimeste igapäevases keelekasutuses [---] pole mitte kunagi eesti keelel olnud paremaid aegu kui praegu." Vaat see olukorra hinnang on väga selges vastuolus trendiga, mida meie arupärijatena näeme. Kui lugupeetud minister oleks möönnud, et jah, eesti teaduskeele kasutus, samuti eesti keele kasutusala avalikus ruumis aheneb ja see on tendents, mida tema ei kavatse peatada, siis oleks rahu majas olnud, tänast arupärimist poleks olnud mõtet esitada. Oleks tulnud järeldada, et minister viib läbi poliitikat, mis ei ole arupärijatele vastuvõetav. Aga selle asemel me praegu peame polemiseerima selle trendi üle, sest muidu äkki minister võib-olla ei ole lihtsalt kursis asjadega. 

Nii. Mul ei ole aega siin palju arve välja tuua, aga ikkagi tahan ministrist erineda selle poolest, et põhjendan oma väiteid. Vaadake, kui 2010/11. õppeaastal oli eestikeelsetel õppekavadel 2374 doktoranti, siis täna on täpselt 2374 korda vähem. [Ehk siis üks eestikeelsel õppekaval õppiv doktorant!] Ja kui 2010/11. õppeaastal oli 6% magistriõppekavadest võõrkeeles, siis praeguseks on see neljakordistunud ja peaaegu kõik doktoritööd kirjutatakse inglise keeles. 

Nii, edasi. Kõik, kes lahtiste kõrvadega ringi käivad, võivad kogeda küll, et avalikus ruumis pole eesti keelel sugugi parim aeg, ja numbrid tõestavad seda samuti. Mitte-Eesti kodakondsusega isikute rändesaldo viimasel viiel aastal on peaaegu neli korda suurem, kui on eesti keele tasemeeksamite sooritanuid. Eraldi tahaksin pöörduda nende poole, kes loodavad, et eestikeelsele õppele üleminek tagab ka eesti keele domineerimise avalikus ruumis. Kahjuks mitte, mitte sinnapoolegi! Tuleb numbreid vaadata! Selleks et eesti keel hakkaks domineerima, tuleb muuta migratsioonipoliitikat. 

Nii, eelmisel korral juhtisin tähelepanu, et Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool ei täida halduslepinguid eesti teaduskeele hoidmisel ja edendamisel. Ma teisi koole ei vaadanud ja heauskselt eeldasin, et minister teeb ülikoolidele märkuse ja olukord muutub. Nüüd siis vaatasin uuesti üle sel kevadel kaitsmisele tulevad doktoritööd. Tehnikaülikooli puhul vaatasin kahte tööd. Ühel oli veerandleheküljeline eestikeelne kokkuvõte ehk siis teadussaavutusi tehti teatavaks veerandi lehekülje ulatuses. Teisel tööl oli see kolmveerand lehekülge. 

[Tartu Ülikooli] haldusleppes on selle kohta punkt 3.1.1.[1], kui ma ei eksi, ja Tartu Ülikoolil oli olukord parem. Tartu Ülikooli, rahvusülikooli puhul vaatasin kõik kuus tööd üle, keskmine [kokkuvõte] oli üle kahe lehekülje ja kõige põhjalikum oli kaheksa lehekülge. Ma arvan, et minimaalselt nii põhjalikud nagu see kaheksa lehekülge peaksidki kokkuvõtted olema. Mis mul muud üle jääb, kui tõstan esile ka selle doktorandi ja tema juhendajad. Need on Elisabeth Kaukonen ja professorid Liina Lindström ja Raili Marling. Mul ei ole au neid tublisid naisi tunda, aga hoian pöialt, et kaitsmine 16. juunil läheks hästi ja akadeemiliselt viljakalt. Muidugi kõige parem oleks, kui kaitsmine oleks eesti keeles. Kui see keel on emakeel, siis ongi tegemist mitte ainult eesti teaduskeele edendamisega, vaid selline kaitsmine ongi akadeemiliselt kõige viljakam – emakeelne. 

Ma võiksin aru saada, kui ingliskeelestumine tooks kaasa akadeemilise edukuse, aga kuna näitajate järgi pole see seda teinud, siis on see enam kui arusaamatu, et me ei saa oma teaduskeelest loobumise eest mitte midagi vastu. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Siin oli tubli ettekanne, ma loodan, et minister tuvastas ka küsimused või vähemalt on need paberil olemas. Nii et kolmandat korda on teil võimalus, hea kolleeg, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Siiralt, tegelikult on rõõm siin hilisel esmaspäeva tunnil arutleda selle üle, kas eesti keele kasutuses on klaas pooltühi või pooltäis. Kui ma tookord pidasin teiega arutelu, kas eesti keele positsioon avalikus ruumis, teaduses, ühiskondlikus kasutuses, inimestevahelises suhtluses on praegu tugevamal positsioonil kui kunagi varem, siis ma ühelt poolt lähtusin sellest, et eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel. Selles keeles kujundatakse enamikku poliitikaid või peaaegu kõiki poliitikaid nii Eesti riigis kui ka Euroopa Liidus. See keel areneb riigikorraldusliku keelena. 

See keel areneb inimestevahelise suhtluse keelena – me näeme seda ka integratsiooni monitooringutest. Tegelikult inimestevahelise suhtluse keelena on ta kasutusel oluliselt rohkem kui veel üheksakümnendatel aastatel. Ma lähtusin ka sellest, milline on minu isiklik kogemus. Ma olen keskeas inimene ja olen elanud pool oma elu piirkonnas, kus eesti keelt ei olnud võimalik kasutada ühiskondliku keelena, ei olnud võimalik kasutada inimestevahelise suhtluse keelena. Aga ka oma isiklikus elus ma näen, et eesti keele kasutusala on märkimisväärselt laienenud võrreldes 90. aastatega, võrreldes Nõukogude Liidu perioodiga ja võrreldes varasema ajaga veel enne Nõukogude okupatsiooni. Eesti esimese vabariigi ajal oli siin Riigikogu puldis inimestel võimalik rääkida lisaks eesti keelele ka saksa keeles, vene keeles ja rootsi keeles. Kasutati väga palju muid keeli. Täna me siin Riigikogu puldis räägime ainult eesti keeles. 

Lugupeetud Jaak Valge, ma arvan, me võimegi teiega vaidlema jääda selle üle, kas eesti keele kasutus on ajaloolises tipphetkes ja kas seda kasutatakse palju suurematel aladel, kui kunagi Eesti ajaloos üldse tehtud on. 

Aga lähme sellest vaidlusest konkreetsete küsimuste juurde. Teie küsimus: "Kas Te nõustute, et kiire ingliskeelestumine Tartu Ülikooli näitel ei mõjuta või mõjutab isegi negatiivselt õppe kvaliteeti ja kohta rahvusvahelises edetabelis. Kui Te ei nõustu, siis paluks tuua sisulised argumendid." Väidan, et ei nõustu. Vastupidi! Ma ei saa nende väidetega nõustuda. Ingliskeelne õpe võimaldab kaasata rahvusvahelisi õppejõude ja tudengeid ning hoida õppe kvaliteetsena ka nendes valdkondades, kus õppejõudude järelkasv kohapeal on tegelikult piiratud. Ja [probleeem pole] mitte ainult õppejõudude järelkasv, vaid meil ei jagu ka tudengeid. 

Selline [õpe] suurendab Tartu Ülikooli rahvusvahelist nähtavust ja tugevdab tema positsiooni edetabelites. Times Higher Education World University Rankingsi pingerida koostatakse 18 tulemusnäitaja alusel, mis kirjeldavad õppekeskkonda, teadustöö kvaliteeti, teadustöö mahtu, akadeemilist mainet, rahastust, innovatsiooni ja rahvusvahelistumise ulatust. Edetabeli koht [oleneb] mitme teguri koosmõjust, mitte sellest, kas ingliskeelsete õppekavade osakaal on suurenenud või vähenenud. Ja seetõttu Tartu Ülikooli koha tõusmise potentsiaali mitte ärakasutamist – nimetame seda nii, sest Tartu Ülikoolil potentsiaali tõusta on, aga ta ei ole tõusnud – ei saa mitte kuidagi seostada ingliskeelestumisega. 

Tegelikult olulisemad tegurid on 2023. aastal tehtud muudatused metoodikas ehk varasema 13 indikaatori asemel on THE indikaatoril 18 tulemusnäitajat. Kõige suurem muudatus on see, et sinna etteotsa, tippu on roninud uued Aasia ülikoolid, need on lisandunud sinna ülemisse otsa. Nii et ingliskeelestumine, mida tegelikult ei saa nimetada massiliseks, sellepärast et valdavas enamuses, väga dominantselt valdavas enamuses toimub õppetöö Tartu Ülikoolis eesti keeles, ei ole kindlasti põhjus, et Tartu Ülikool ei ole edetabelites saanud edasi liikuda. Seal on muud muud põhjused ja tihti need ei ole üldse Tartu Ülikoolist tingitud. 

Teine küsimus: "Kas Te nõustute, et doktoritööde koostamine inglise keeles pärsib Eesti teaduskeele arengut? Kui Te ei nõustu, siis paluks tuua sisulised argumendid." On tõsi, et inglise keeles kirjutatud doktoritööd ei toeta otseselt eesti teaduskeele arengut, aga samas ei saa ka öelda, et nad seda pärsivad. Väikese riigina seisame valiku ees, kas avaldada oma teadustööd eesti keeles ja nende mõju jääb väikeseks, või inglise keeles. Jah, meie teaduskeel areneb selle võrra võib-olla aeglasemalt, aga ei saa öelda, et ta ei arene. Oleme teinud valiku olla rahvusvaheliselt nähtav ja mõjus ning toetada teaduskeele arengut ka teiste meetmetega. Kui meil ei ole mõjusat teadust, ei ole väärtust ka arenenud eesti teaduskeelel. 

Võttes arvesse teaduse rahvusvahelist olemust, ei ole eestikeelse doktoritööga võimalik globaalses akadeemilises diskussioonis osaleda. Teadustööde avaldamine ainult eesti keeles muudab siinse teaduse rahvusvaheliselt vähem nähtavaks. See piiraks võimalusi rahvusvaheliseks rahastuseks ja kahjustaks tegelikult ka meie teaduse kvaliteeti. 

Pikemas plaanis tähendaks see, et Eesti teadus sulgub endasse ja tekib niinimetatud konnatiigi efekt. Nõrgenenud teadussüsteemis ei saa olla ka teaduskeel hästi arenenud. Teaduskeel areneb koos teadusega, mille eelduseks on osalemine rahvusvahelises teadusarutelus. Doktoritööde koostamine inglise keeles ei pidurda eesti teaduskeele arengut, kuna see toetab teaduste mõju ja nähtavust ja toetab selle kaudu ka teaduskeele arengut. 

Ingliskeelse doktoritöö autorid on võimelised ja sageli ka valmis panustama teadusesse eesti keeles. Igapäevases õppetöös nad seda tegelikult teevadki. Eesti teaduskeelt ohustab pigem see, kui Eesti noored ei suundu enam doktoriõppesse. See seab ohtu nii teadlaskonna järelkasvu kui ka emakeelse teaduskeele arengu. 

Sellele vastusele vaatamata jagan ma teie muret eesti teaduskeele arengu pärast. Olen ka ise teinud üleskutse ülikoolidele, et töötajate akadeemilise karjääri hindamisel oleks rohkem väärtustatud teaduse tegemine eesti keeles. Me oleme üle vaatamas rahvusteaduste rahastamise aluseid ja soovime edaspidi rahvusteadusi rahastada just eestikeelsete artiklite ja kogumike põhjal. Otsime ka võimalusi suurendada eestikeelsete teadustööde avaldamist teistes teadusvaldkondades ja teeme pingutusi, et kasvav doktoriõppe tellimus täituks just kohalike eesti keelt emakeelena rääkivate doktorantidega. 

Ja kui te tõite näiteid protsentidest, kaitstud doktoritööde keelest, siis siin on küll väike selline statistiline nipp, kuidas see protsent ei näita tegelikult, mis on selles protsessis juhtunud. 2020. aastal kaitsti 21 doktoritööd eesti keeles, 2024. aastal kaitsti 19 doktoritööd eesti keeles. Ehk siis eesti keeles kirjutatud doktoritööde arv on justkui [kahe] võrra vähenenud. Aga samal ajal 2020. aastal kaitsti 185 doktoritööd inglise keeles ja 2024. aastal 236 doktoritööd inglise keeles. Märkimisväärselt ei ole vähenenud mitte eestikeelsete doktoritööde arv, vaid väga tugevasti on suurenenud ingliskeelsete doktoritööde arv, mille tõttu see eestikeelsete doktoritööde protsent on langenud. 

Kolmas küsimus: "Kas Te mõistate, et välisüliõpilaste koolitamise vormis, mis ei taga suuremale osale neist eesti keele omandamist, kitsendab nende võimalusi Eestisse tööle jääda ja seega on Eesti maksumaksjale majanduslikult kahjulik? Kui jah, siis miks ei õpetata välistudengitele rohkem eesti keelt? Kui ei, siis paluks tuua sisulised argumendid." Nagu sai ka eelmises arupärimises öeldud: välisüliõpilaste koolitamine ei ole Eesti maksumaksjale kahjulik isegi siis, kui välisüliõpilane ei jää pärast õpinguid Eestisse või ta oma õppe eest ei tasu. 

Rahvusvahelised üliõpilased panustavad Eesti kõrgharidusse, teadusesse, majandusse väga mitmel viisil. Isegi siis, kui välisüliõpilane on Eestis ainult õpingute ajal, on see meie majandusele kasulik. Statistikaameti andmetel tõid välisüliõpilased ja välisvilistlased 2023. aastal riigi tuludesse maksude näol 23 miljonit eurot. Välisüliõpilaste panus Eesti tööturul on aastatega kasvanud. 2023. aasta andmetel on aasta pärast lõpetamist välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 57%. 

Viimase viie aasta jooksul on välistudengite arv ja osakaal olnud aga languses. 2019. aastal oli välistudengite osakaal 12%, eelmisel õppeaastal oli see 9%. Kõik ülikoolid pakuvad välisüliõpilastele eesti keele õpet. See kohustus sätestati juba 2019. aastal halduslepingutes ning on kinnitatud 2022. aasta perioodilepingutes. Ülikoolid on määranud oma õppekava statuutides, et ingliskeelsetes õppekavades on eesti keele ja kultuuri õpe vähemalt kuue EAP mahus. Välisüliõpilastel on võimalus läbida eesti keele õpe ka suuremas mahus. 

Kui välisüliõpilane ei plaani õpinguid alustades püsivalt jääda Eestisse, pole suuremas mahus eesti keele õppimise läbimist realistlik nõuda ega tegelikult ka oodata. Seega, kui me tahaksime, et nad rohkem õppekavaväliselt eesti keelt õpiksid, peaks neil olema motivatsioon jääda pärast õpinguid Eestisse. Kahtlemata on üheks motivatsiooniks pärast lõpetamist töö leidmine. 

Lisaks soovitame kõrgkoolidel mõelda rohkem erinevate viiside peale, kuidas välisüliõpilasi rohkem kohalikega integreerida, et tekiks tugevam kontakt Eesti ühiskonnaga. Kusjuures õpingute ajal töötamine on paratamatult üks viis, kuidas paremini integreeruda ja sellega kaasnevalt ka keelt õppida. 

Neljas küsimus: "Väitsite eelmisel korral, et samme eesti keele oskuse parandamiseks on tehtud, sest vähemalt pooled doktorilõpetajad peavad doktorikraadi omandamisel omandama ka eesti keele oskuse kesktasemel. Käesoleval õppeaastal on doktorante 2324 ja neist välisdoktorante 816. Kas Teile ei tundu see samm naeruväärselt lühike, isegi kui tegemist on valdkondadepõhise arvestusega?" Eesmärk, et doktoriõppe lõpetanutest vähemalt pooled oskaksid eesti keelt, seati ülikoolidega kuni aastani 2025 sõlmitud halduslepingutesse, et tagada eesti keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasv. 2023/24. õppeaastal oli doktoriõppe lõpetajaid 262 ning neist välisüliõpilasi 112, mistõttu on tegemist piisavalt ambitsioonika ülesandega ülikoolide jaoks. Mure eesti keeles õpetavate õppejõudude järelkasvu pärast on valdkondlik, sest teatud valdkondades on välisdoktorantide osakaal märkimisväärselt suur, näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogias ja tehnika, tootmise ja ehituse valdkondades. Ma ei pea sammu naeruväärselt lühikeseks. Vastupidi, nii mõnelegi valdkonnale on see päris suur väljakutse. 

Viies küsimus: "Eelmisele arupärimisel sedastasime, et Haridus- ja Teadusministeeriumil on ka venekeelne koduleht ja küsisime, millal Haridus- ja Teadusministeerium tõestab enda tõsiseltvõetavust, seab riigikeele au sisse ja oma kodulehe venekeelse versiooni likvideerib." Vastan. Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht on kättesaadav lisaks eesti keelele ka inglise, vene ja ukraina keeles. Selleks et erineva emakeelega lapsevanemad saaksid infot haridusvaldkonna kohta, on võõrkeelsetel lehtedel on üleval peamiselt põhiinfo. Need ei dubleeri eestikeelset lehte. Veebilehti uuendame lähtuvalt vajadusest. 

Hetkel on haridusvaldkonnas üheks aktuaalseks teemaks üleminek eestikeelsele haridusele ja kuna see teema puudutab otseselt või kaudselt kõiki Eestis elavaid inimesi, siis on see info üleval lisaks eesti keelele ka inglise ja vene keeles. Ukraina keeles on meil haridusvaldkonna põhiinfo just Ukrainast saabunud peredele. Kui edaspidi vajadus võõrkeeltes infot jagada väheneb, saab kaaluda ka veebilehe vastava osa sulgemist. Tõenäoliselt juhtub see pigem varem kui hiljem.

Kuues küsimus oli … Kui palju mul aega on? 

Teil on aega üks minut ja [vaja vastata] viis vastust.

Ma teen lühikese vastuse. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli sätestatud eestikeelsete kokkuvõtete kohta [vastates] ma pigem sedastan seda, et nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis tegutsevad valdkondade terminikomisjonid, mis tegelevad väga aktiivselt eestikeelse teadusterminoloogia arendamisega, selle loomise, korrastamise ja defineerimisega. Sellel aastal töötab näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis kümme terminikomisjoni. 

Vast siis praegu on kõik. Aitäh!

Lausa 30 sekundit jäi üle. (Minister naerab.) Aga tõepoolest, küsimused olid väga põhjalikud ja vastused samuti, nii et seda ei olnud võimalik 15 minutiga vastata. Nii see on. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Doktoritööde tegemine, kirjutamine ja kaitsmine inglise keeles on kahtlemata rahvusvaheliselt suhteliselt tavapärane, aga valdkonniti on siin riikidel väga suured erinevused. Ja ma mõtlen, et just väikeste riikide puhul selline teatud eneseusk ja oma kultuuri hoidmine paljuski determineerib ka selle, missugune süsteem tehakse. 

Meil on Tartu Ülikoolis käsitletud seda asja nii, et üks oponent peab olema välismaalt, mujalt. See kirjutab paljuski keele ette, mistõttu ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes kirjutatakse ja kaitstakse ingliskeelseid töid ka valdkondades, kus seda ei oleks absoluutselt vaja. Kas sellise süsteemi peaks ümber tegema ja usaldama oma õppejõudusid rohkem, nagu tehakse Saksamaal, kus sisuliselt doktorandi juhendaja määrab …

Aitäh!

… selle, kas töö on kaitsmiseks küps või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et Eesti ja Saksamaa teadussüsteemide ressursimahtu ei ole võimalik omavahel võrrelda. Ka sotsiaal- ja humanitaaria valdkonnas teadustöö kvaliteet sõltub sellest, milliseks see teadustöö on hinnatud rahvusvahelisel tasemel. Ja ma arvan, et ka selleks, et Eesti keeleteadus ja muud humanitaaria valdkonna teadused oleksid maailma tipptasemel, et nad püsiksid, et nad areneksid, on oluline, et nad rahvusvahelisel tasemel dialoogi peaksid. Väga palju doktoritöid kaitstakse mitte monograafiatega, vaid kaitstakse teadusartiklitega. Teadusartikkel on teadlase jaoks peamine oma töö kaudu teadlaskonnaga dialoogi pidamise viis. Nii saab ta tegelikult tagasisidet, saab teada, milline on tema teadustöö kvaliteet. Seda [dialoogi] võib pidada väga väikese ringkonnaga siin Eestis, aga sellel on ka omad negatiivsed tagajärjed, kui see seltskond, kellega sa dialoogi pead, on väga väike, kui ring on väga kitsas. Humanitaarteadlased on ka ise teinud valikuid, et nad publitseerivad ka eesti keele kohta käivad teadustööd rahvusvaheliselt. [Seda tehakse], et teadustöö kvaliteeti hoida, aga mitte ainult, vaid ka selleks, et eesti keele teemal rahvusvahelist teadusdialoogi pidada.

Ja Jaak Valge, palun, teil on küsimus.

Suur aitäh! Proua minister! Eelmisel korral juhtisime tähelepanu teie enda väitele, et töötamine bakalaureuse- ja magistriõpingute kõrvalt tähendab paratamatult õppimises järeleandmisi. Teie vastus oli, kuidas öelda, intelligentselt taganev. Te väitsite, et te pidasite silmas tegelikult Eesti tudengeid, ja jäi mulje, et töö mõjutab ainult eestlaste ajumahtu. Välistudengitega on midagi teistmoodi, ehkki neil tuleb ju hoopis rohkem õppida, et eesti keel selgeks saada. Aga kui on juba teada, et töökoormus tähendab kvaliteedi langust, siis miks te pole tulnud välja ettepanekutega, mis välistaks järeleandmise eelkõige selles, millest me ise kõige rohkem puudust tunneme, välistudengite eesti keele oskuses? Aga vastupidi, te enne just tõstsite positiivselt esile seda, et välistudengid töötavad. Nad on tulnud siia ju tegelikult õppima, mitte tööle.

Aitäh! Nüüd mul jäi segaseks, kas te tahaksite, et nad töötaksid ja eesti keelt õpiksid, või te ei taha, et nad töötaksid ja eesti keelt õpiks. Ma püüan vastata pikalt, see oli üks teie küsimustest. Välisüliõpilaste võimalus töötada Eestis on täna juba võrreldes Eesti üliõpilastega seaduses piiratud. Nende Eestis viibimise aluseks on Eestis õppimine. Õppimisega seotud elamisloa sees on neil õigus töötada, aga töötamise õigused on oluliselt piiratud võrreldes Eesti üliõpilastega. Kui te vaatate statistikat, siis kohalikest üliõpilastest ehk Eesti üliõpilastest töötas 85%, mis on ülikõrge näitaja. Välisüliõpilastest töötas Eestis 50–56% ehk siis pooled neist. See on see ongi see, millele ma viitasin ka oma eelmises vastuses: välisüliõpilastest käib tööl oluliselt väiksem hulk kui Eesti üliõpilastest. Ja loomulikult see mõjutab ka nende õppimisele pühendumist. Tööl käimine paratamatult võtab selle aja, millal tegelikult saaks rohkem pühenduda õppimisele. Nende välismaalaste, kes Eestis õpivad, tööl käimise keelamist ma absoluutselt õigeks ei pea. Esiteks seepärast, et see seob neid rohkem Eestiga. Tõenäosus, et kui inimene õpingute ajal juba töötab, siis ta jääb ka pärast õpinguid Eestisse, on kordades kõrgem. Nagu ma juba ütlesin, Eestis töötades kindlasti areneb nende eesti keel rohkem kui siis, kui nad Eestis ei töötaks ja õpiksid ülikoolis ainult ingliskeelsetel õppekavadel. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsin sellesama välisüliõpilaste teema jätkuks: millised on plaanid õpperände soodustamiseks nendel erialadel, kus Kutsekoja OSKA projekti raportites on tuvastatud, et meil on järgneva kümne aasta jooksul täiendavate töökäte vajadus. Kas on plaanis nendel erialadel välisüliõpilasi vastu võtta ja neile õpingute jooksul eesti keelt õpetada selle [väljavaatega], et nad leiaksid pärast tunnistuse või diplomi saamist erialast rakendamist?

Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus on, et ei ole konkreetset plaani, aga on üksikud erialad, kus juba väikeseid samme selles suunas astutakse. Siin oli küsimus ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kohta, kes tõesti reklaamib magistriõppe õppekava välismaalastele ja kus ühtlasi on soovitus ka töötada. See on mõeldud nendele radioloogiatehnikutele, kes juba Eestis töötavad, aga keda on kutsutud ühelt poolt oma kutsekvalifikatsiooni täiendama tervishoiu kõrgkoolis ja teiselt poolt on see ka loomulikult võimalus eesti keel selgeks saada. Nii et paindlikke õppekavasid, mis on mõeldud nendele välismaalastele, kes teatud kutsealadel Eestis tegelikult juba töötavad, on plaanis rohkem arendada. Aga sellist strateegilist suunda, et me hakkame nüüd meeletult välismaalt sisse tooma inimesi, kelle me siin kutsevaldkonnas ära koolitame, et nad Eestis tööturule läheksid, hetkel ei ole.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Jätkuks kolleeg Jaak Valge küsimusele: millised konkreetsed piirangud siis Eestis on välisüliõpilastele töötamise osas võrreldes Eesti üliõpilastega?

Peamine piirang tuleneb sellest, et välisüliõpilase Eestis viibimise alus ei ole tema töötamine. Ehk siis, kui ta tegeleb ainult töölkäimisega ja õppimisega ei tegele ja tema õpingutes on mahajäämus, siis tal tühistatakse see Eesti elamisluba. Ehk siis, kui Eesti üliõpilasel ei ole probleemi, kui ta töötamise pärast õpingutes maha jääb, siis välismaalasel on selles osas väga selge piirang.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, nüüd on loengu teine osa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma siis katsun nüüd natukene kommenteerida. Ja mul on ikkagi jälle sarnaselt eelmise korraga kahju, et me päris aruteluni ei jõudnudki. Ma olen võib-olla tõesti subjektiivne, aga mulle tundus, et selle niinimetatud rahvusvahelistumise ehk tegelikult ingliskeelestumise protsessi puhul proovisin mina ikkagi fakte ja argumente tuua, aga minister vastas üldiste tõekspidamiste või ideoloogiaga.  

Sama asi on ka sellega, et peaks ju olema selge, et ingliskeelestumise puhul või üleüldse eesti keele kasutusala ahenemise puhul me ju räägime viimasest viiest aastast. Tõesti, ministril ei olnud mõtet võrrelda seda 1989. aastaga. Me räägime ju trendist. Ja trend on viimasel viiel aastal selgelt eesti keele kasutusala ahenemine. 

Ja ma väidan uuesti, et mina ei oska mitte mingeid märke leida, et ingliskeelestumine oleks meie ülikoolide võimekust tõstnud. Ma ei ole üleüldse arvanud, et kõik doktoritööd peaksid olema eesti keeles – mitte sinnapoolegi! –, aga ei ole mõtet kirjutada kõiki doktoritöid inglise keeles. Mind ka selles mõttes ministri väited ei veennud.  

Tartu Ülikool on ka minu alma mater ja mina asun lepingujärgselt varsti jälle sinna tööle ja ma olen väga huvitatud selle ülikooli heast mainest ja heast õppekvaliteedist loomulikult. Aga ausalt öeldes, eesti keelest ja Eestist hoolin ma veel rohkem. Niisiis, ma võiksin [toimuvast] aru saada, kui ingliskeelestumine tooks kaasa akadeemilise edukuse, aga kuna ta pole seda teinud, siis [võib öelda], et me ei saa tõesti teaduskeelest loobumisel mitte midagi vastu.  

Ja minister apelleeris siin ühe ülikoolide edetabeliga. Ma vaatasin seitse tükki läbi. Ja tõepoolest tuleb ministrile au anda, sest ta käsitles siiski kõige mainekamat edetabelit. Ma olen temaga selles mõttes nõus, et selles edetabelis Tartu Ülikooli positsioon ei ole muutunud, see on sama. Ingliskeelestumine ei ole toonud mingit kasu. Aga ma vaatasin ka teisi edetabeleid. Eelkõige vaatasin edetabelit CWTS Leiden Ranking, mis näitab, kui suur osa ülikooli publikatsioonidest kuulub oma valdkonna 10% enim tsiteeritud tööde hulka. Vot see on just see, mis näitab, kas inglise keel on tulnud meile kasuks või mitte. Tartu Ülikool oli 2014. aastal, kui teda hakati hindama, varem ei hinnatud, 511. kohal, aga nüüd koos jätkuva ingliskeelestumisega on langenud 798. kohale. Igaüks võib seda oma silmaga vaadata.  

Mul on imelik kuulda, et minister on teadlastega eriarvamusel teaduskeele osas. On selge, et kui doktoritööd ja suurem osa teadustekste kirjutatakse inglise keeles, siis väheneb eesti keele kui teaduskeele kasutuspraktika. Keeleoskuse säilitamine ja arendamine kõrgtasemel ehk teaduslik argumentatsioon ja erialane terminoloogia eeldab pidevat kasutust. Tsiteerin siin Martin Ehalat: kui teadust tehakse üksnes võõrkeeles, ei teki eesti teaduskeeles ei mõisteid ega väljendusvahendeid. Sama on väitnud keelekeskuse juht terminoloog Peeter Päll. Ma võiksin hästi palju tuua veel mujalt maailmast ka näiteid, et kui Eesti teadlased ei sobi.  

Kui Eesti teadus jääb ingliskeelseks, muutub see eestikeelse avalikkuse jaoks kättesaamatuks. [Pean silmas] ka neid veerandil leheküljel doktoritöö kokkuvõtteid eesti keeles. See on tõesti naeruväärne. Ega me täna ei saanud ka mingit vastust selle kohta, mida minister arvab, kas on siis need haldusleppe tingimused täidetud või ei ole. 

Nii, edasi. Välisüliõpilased ei tohiks Eestis olla mitte selleks, et nad saaksid stuudiumi vältel teha odavtööd. 

Kas ma saaksin kolm minutit juurde?

Jah, kolm minutit lisaks.

Uuesti kordan üle: välisüliõpilased ei taga kõrgemat õppetaset. Me ikka võrdleme Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli. Kulude tase üliõpilase kohta on sarnane, nagu Aaviksoo raportist välja tuli, arvestades muidugi ostujõu pariteeti. Ei ole nii, et Helsingi Ülikool on rikkam, nagu tavaliselt arvatakse. Ei ole nii! Aga Helsingi Ülikool on märksa kõrgemal kohal ja välisüliõpilasi on seal üle kahe korra vähem kui Tartu Ülikoolis: Helsingi Ülikoolis 6%, Tartu Ülikoolis 13%. 

Nii. Kui me ei õpeta välisüliõpilastele eesti keelt, siis teeme välisüliõpilaste transiitkoolitust. Selle nimi on transiitkoolitus! Minister rääkis siin ühest aastast, aga OSKA raporti järgi on viie aasta järel kaks kolmandikku välistudengitest lahkunud Eestist. Statistikaameti järgi on kolme aasta pärast juba kaks kolmandikku lahkunud, sellepärast et enamik Eesti töökohti, eriti avalikus sektoris, eeldab eesti keele oskust. Ja juba 2020. aastal Riigikontroll järeldas, et välisüliõpilaste panus Eesti tööjõuturule jääb lühiajaliseks ning nende sideme tugevdamiseks oleks vaja süsteemset keeleõpet. 

Ma saan nüüd ka aru, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumil hakkab olema pikaaegselt edasi venekeelne koduleht sarnaselt mõne Euroopa riigiga veel: Moldovaga ja Gruusiaga, kui me Gruusia ka Euroopasse arvestame. See asi on selge. Meil oleks nagu tegemist, ütleme, Venemaa haridusministeeriumi, ma ei tea, Peterburi filiaali Eesti osakonnaga või midagi nii. Selle vastuse me saime nüüd kätte, et minister peab seda õigeks, ja enam me seda ei küsi. Aga kindlasti me küsime veel teiste asjade kohta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei … Aa, on ikka. Tõnis Lukas, palun! See oli napikas. Ole hea, Tõnis! (Tõnis Lukas ütleb midagi saalist.) Ole hea, Tõnis!

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Head Riigikogu liikmed! Jah, paljud meist mõtlevad eesti keelele ja eesti meelele mõeldes südamega. Osa meist ei mõtle südamega ja selle tõttu me ehk oleme juba eos natukene erinevatel lähtepositsioonidel. Võib-olla tõesti on siin pragmaatilisemad ja aatelisemad vaated. Erinevaid lähtepunkte ei saa pahaks panna, aga diskussioonis me peame lähtuma ikkagi tõsiasjadest. 

Ja tõsiasi on see, et ühe keele arenguvõime tegelikult [oleneb] sellest, kas teda kasutatakse või teda ei kasuta. Kasutusareaali osade kaupa öelda, et seal see pole tähtis, seal me ei pea teda kasutama, ka teises kohas me ei pea teda kasutama, seal kasutame vähem ja nii edasi – see tegelikult töötab vastu selle keele püsimisele, selle kultuuri püsimisele. [Tähtis on] kasutamine isegi siis, kui sa võid kasutada midagi muud. [Tähtis] on otsus, et siin on sellised reeglid, siin me töötame selle nimel, et eesti keel oleks arenguvõimeline, ja mitte ainult suhtluskeelena meil omavahel, vaid ka riigikeelena – see tähendab keelena, milles õpitakse ja tehakse teadust nii palju kui võimalik, aga mitte järjekorras teise või kolmandana, kui justkui muud üle ei jää ja see oleks nagu kuidagi alaväärsem. 

Muidugi on õppejõudude järelkasv peamine küsimus, mille puhul me peame olema väga järeleandmatud igasugustele illusioonidele. On täiesti selge, et kui me loodame, et eestikeelne kõrgharidus tulevikus püsib, siis peavad ka õppejõud eesti keelt valdama. See ei tähenda rahvusprintsiipi, see tähendab nii nagu paljudes teistes riikides, et kohalik keel tuleb ära õppida, kui tahad seal õppejõud olla. Selliseid valikuid tehakse. Meie millegipärast oma alaväärsustundes peame seda suureks vastutulekuks, kui mõni õppejõud, kes on siin paarkümmend aastat või üle kümne aasta olnud, suhtlustasemel eesti keelt oskab ja isegi õppetööd on valmis eesti keeles läbi viima. See ei ole vastutulek, mille eest me täname, vaid see on tegelikult täiesti elementaarne. Kuidas öeldagi? See on hoolsusnõude täitmine nii ühelt kui teiselt poolt ja see on elementaarne. 

Nüüd, kuidas selleni jõuda? Keelenõudeid, mis doktorantidele on halduslepingutes pandud, tuleb vaagida, kontrollida, kas neid täidetakse. Eestikeelse doktoriõppe tingimuste loomist erialadel, kus sellel on mõtet, tuleb igal juhul toetada ja sellega tuleb edasi minna, mitte jätta seda justkui marginaaliks kusagile äärealadele.

Jutt sellest, et teiskeelne õpe tagab siin kõrghariduse hea taseme ja avatuse, eestikeelne õpe aga tähendab madalat taset ja suletust, ei kannata mingit kriitikat. Ei ole see [ilmnenud] ei üldises teadusetasemes ega Eesti läbilöögis. Suur osa meie rahvusvaheliselt tuntud teadlasi on omandanud kõrghariduse ja teadust teinud siin Eestis ka eesti keeles. See ei ole takistanud neil rahvusvaheliselt läbi lüüa. Teaduste akadeemia liikmetest on enamus õppinud eesti keeles. Nii et me peaksime sellest alaväärsustundest lahti saama.

Jah, loomulikult, publitseerida tuleb, aga praegusel ajal, 2025. aastal rääkida, et töö tuleb kirjutada ja kaitsta inglise keeles, sest me peame teadustulemusi avaldama rahvusvaheliselt – kuulge, see on ju naeruväärne! Need saab tõlgituna avaldada väga lihtsasti. Kui tase on kõrge, siis avaldada on võimalik alati. Teha see väike pingutus, et doktorandilt nõuda – eestlane eestlaselt, eriti kui töö on eesti kultuuri ja ajaloo või millegi muu sellise kohta –, et kokkuvõte võiks olla üle ühe lehekülje ja ise kirjutatud, mitte lastud teha rahvusvahelise keskkonna tõlkemehhanismil ja kõnerobotil koostada – see oleks ju elementaarne. See õppejõul uhkuseasi, auasi viia niisugune teadmine ja moraal oma üliõpilasteni. Aga vaat siin on meil kohati tegelikult suured lüngad, seda ei peeta oluliseks. 

Te räägite, et avaldada saab ja doktoritöid kaitstakse piisavalt. No 258-st eelmisel aastal kaitstud doktoritööst 19 olid eestikeelsed. See tegelikult ei ole tase, kus me võiksime olla, kui me peaksime ka oma teaduse sisest diskussiooni rahvusvahelises teadusdebatis osalemise kõrval oluliseks. Näiteks, meil on 30 aastaga või tegelikult ka pikema aja jooksul, kui me arvestame rahvusvahelises läänes uues teadus- ja kvalifikatsioonisüsteemis võrdväärsena osalemise järgi, mitmes valdkonnas kujunenud välja oma kohalik väga tugev teadustase, mida hinnatakse ka rahvusvaheliselt. Meil on oma teadlased täiesti olemas, mitmetel aladel kümneid doktoritöö kaitsnud kõrgel tasemel teadlasi. Miks me ei usalda neid, et nad võiksid juhendada ja olla ka oponendid kas või teises ülikoolis või teises õppetoolis juhendatud doktoritöö puhul? See on elementaarne. See umbusk on alaväärsusest tingitud, et igal juhul – igal juhul! – eestikeelne töö on madal ja inglise keeles kaitstud töö viib meid rahvusvahelistes reitingutabelites kõrgele. See ei ole kahjuks niimoodi. 

Kui on õppejõudude keelenõue halduslepingutes – ja ma tean, et on –, siis nüüd hakkavad need halduslepingud läbi saama, üks periood [lõpeb]. Tegelikult tuleks riigil kontrollida, kas doktorandid on keeleoskuse nõutud tasemele jõudnud. See annaks ülikoolidele stiimuli keeleõpet doktorantidele tõsiselt võtta. 

Aga minu meelest ministri ja meie vaheline debatt ei ole keeleküsimustes väga viljakas, sellepärast et eesti keele rolli avalikus ruumis me hindame erinevalt. Ja kui eesti keele roll nõrgeneb, nagu praegu paistab, ja valitsus laseb sellel sündida, siis kahjuks mõjutab see ka eestikeelsele õppele ülemineku motivatsiooni muukeelsete perekondade hulgas. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Meie järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Riina Sikkuti, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Ester Karuse, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Tiit Marani, Helmen Küti ja Reili Ranna 14. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Pihlakodu juhtumi ja hoolekodude turvalisuse kohta. Arupärimist palun siia tutvustama Riigikogu liikme Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Telesilla kaudu ülekande jälgijad! Lugupeetud sotsiaalminister! 14. aprillil esitas 12 sotsiaaldemokraati arupärimise Pihlakodu juhtumi ja hooldekodude turvalisuse kohta. Sellest ajast on päris palju vett merre voolanud. Me tõepoolest tuginesime oma arupärimises 9. aprillil Eesti Ekspressis avalikustatud põhjalikule ülevaatele valusasti šokeerivast juhtumist Pihlakodu hooldekodus, kus töötaja vägistas korduvalt hooldekodu elanikke. Prokuratuuri sõnumid, mis pisendavad kannatanute läbielamisi, ning hooldekodu selgete vastuste puudumine tekitasid õigustatult pahameelt.

Me oleme selle kohta esitanud viis küsimust, ma loodan, et minister loeb need ette. Nii nagu alguseski sai öeldud, päris palju vett on merre voolanud. [Nüüd soovime] võib-olla isegi küsimusi laiendades [teada], mida vahepeal on tehtud. Pea kaks kuud on varsti sellest möödas. Nii et jääme vastuseid ootama. Kindlasti on meil veel täiendavaid küsimusi tulenevalt aja möödumisest.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Tere, head Riigikogu liikmed! Loen küsimused ette ja vastan nii hästi, kui oskan. 

"Milliseid samme on Sotsiaalministeerium viimastel aastatel astunud ning plaanib praeguse juhtumi valguses astuda, et tagada hooldekodudes parem järelevalve ja ennetada sarnaste kuritegude kordumist?" Viimastel aastatel on Sotsiaalministeerium astunud mitmeid samme, et tugevdada hooldekodude järelevalvet ja tagada seal elavate inimeste turvalisus. On tõhustatud järelevalve ja riskihindamised. Sotsiaalkindlustusamet viib regulaarselt läbi järelevalvemenetlusi ning hindab riskitegureid juba varajases staadiumis ja see võimaldab probleeme kiiremini tuvastada ja pakkuda hooldekodudele nõustamist, et parandada teenuste kvaliteeti. On loodud uued juhised ja standardid. SKA on üldhooldusteenuse kvaliteedi ja teenuse osutamise sujuvuse tagamiseks koostanud teenuse osutamise juhise ja kvaliteedijuhised. Need juhised aitavad teenuse osutajatel pakkuda hooldusteenust vastavalt kehtivatele standarditele ja parimatele praktikatele. Kõik need on kättesaadavad ka SKA kodulehel. Lisaks on loodud tihedam koostöö asutuste vahel. Sotsiaalministeerium teeb koostööd õiguskantsleri, kohalike omavalitsuste ja teiste järelevalveasutustega. Kohtumiste ja ühiste arutelude eesmärk on jälgida hooldekodude tegevust pidevalt ning rakendada vajalikke parandusmeetmeid.

Number kaks küsimus: "Kuidas kavatseb ministeerium parandada hoolekandesüsteemi töötajate taustakontrolli ja ennetada ebausaldusväärse personali töölevõtmist?" Sotsiaalkindlustusameti ülesanne on tagada, et hoolekandeteenuseid pakutakse vähemalt kehtestatud miinimumkvaliteedi tasemel. Kui kontrolli käigus tuvastatakse puudusi, tehakse teenuse osutajale ettekirjutusi, et kvaliteeti parandada. SKA hindab hoolekandeasutustes töötavate inimeste pädevust vastavalt nõuetele. Samas on töötajate väärtushinnangute ja hoiakute kohta parim ülevaade ikkagi tööandjal, kes puutub nendega igapäevaselt kokku. Ja tööandjal lasub ka vastutus pidevalt jälgida oma töötajate sobivust, väärtushinnanguid ja käitumist. Kui tekib vähimgi kahtlus, et töötaja ei pruugi sobida oma ametikohale, peab tööandja kiiresti sekkuma ja vajadusel võtma tarvitusele meetmeid, et tagada hooldekodu elanike turvalisus. 

"Milline on hooldekodude omanike ja juhtide vastutus sellistes olukordades? Kas see tuleks õigusaktides praegusest selgemalt sõnastada?" Eesti seaduste järgi hooldekodude omanikud ja juhid vastutavad selle eest, et hooldatavad inimesed oleksid turvaliselt hoitud, tunneksid end hästi ning saaksid väärikat kohtlemist. Nende kohustus on järgida kehtivaid seadusi ja tagada piisavad ressursid ning pädev personal, et teenuse kvaliteet püsiks kõrgel tasemel. Teenuse osutaja vastutus hõlmab järgmist. Loen ette neli punkti. Esiteks peab tagama teenuse kvaliteedi, mida ma juba mainisin. Omanik peab kindlustama, et hooldekodu vastab kõikidele kehtivatele nõuetele ning pakub professionaalset ja kvaliteetset hooldust. [Teiseks,] ressursside ja personali tagamine. Tuleb tagada piisav rahastus ning pädev ja piisav personal, et kaitsta hooldatavate turvalisust ja tagada nende heaolu. Mis puudutab personali, siis hiljuti muudeti neid nõudeid. [Edaspidi] peab olema vähemalt üks töötaja 36 hooldatava kohta. Ma tean omast käest, et minevikus see number oli hoopis teine. [Kolmandaks,] seaduste ja eetika järgimine. Omanik vastutab selle eest, et asutus järgib seadusi ja eetilisi põhimõtteid, sealhulgas hooldekodu elanike õiguste kaitset ning nende väärikat kohtlemist. [Neljandaks,] järelevalve ja arendus. Teenuse kvaliteeti tuleb regulaarselt hinnata ning vajadusel viia ellu parendusi, et tagada teenuse jätkuv areng ja vastavus ootustele. 

Neljas küsimus: "Millised muudatused on veel plaanis, et parandada hooldekodude elanike inimväärikuse ja õiguste kaitset? Eriti kriitiline on see sellistes olukordades, kus inimene ei suuda ise oma tahet väljendada ja oma õiguste eest seista." Eestis on hoolekandeasutustes inimväärikus ja õiguste kaitse tagatud kahel tasandil: riiklikult Sotsiaalkindlustusameti järelevalve abil ning asutusesiseselt hooldekodu enda vastutusel. Mõlema eesmärk on kindlustada teenust saavate inimeste väärikas kohtlemine ja kvaliteetne hooldus. Hoolekandeasutused peavad juba täna vastama kehtestatud miinimumnõuetele. Järgmisest aastast lisandub juba mainitud nõue töötajate ja hooldajate suhtarvu kohta, mis aitab tagada paremad tingimused ning võimaldab pakkuda kvaliteetsemat ja inimväärikusele vastavat teenust. Teenuse osutamise juhised, mida hooldekodud järgivad, põhinevad soovituslikel kvaliteedinõuetel. Neid vaadatakse regulaarselt üle ja vajadusel täiendatakse, et teenus vastaks ajakohastele ootustele ja vajadustele. Oluline on, et hoolekandeasutustes töötaks piisavalt kvalifitseeritud töötajad, kes on suutelised tagama klientide heaolu ning kaitsma nende õigusi. Lisaks on Eesti seadusandluses ette nähtud nende inimeste kaitse, kes ei suuda ise oma tahet väljendada ega oma õiguste eest seista. Sellisel juhul saab kohus määrata eestkostja, kes esindab inimese huve ning tagab tema õiguste kaitse. 

Viies küsimus: "Kuidas kommenteerite sotsiaalministrina prokuratuuri seisukohta, et iga vägistamine ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju?" No see on prokuratuuri poolt ka välja öeldud, et see oli vale seisukoht või oli sõnastus vale. Igatahes see ei ole vastuvõetav seisukoht. Ja see, et meie hoolekandesüsteemis esineb selliseid kuritegusid, on samamoodi täiesti vastuvõetamatu ja ma ei saa mingil juhul seda tolereerida. Iga inimene, sõltumata oma vanusest või seisundist, väärib kaitset ja austust. Kehaline puutumatus peab olema tagatud kõigile, alates lapseeast ja lõpetades vanainimesega, sõltumata sellest, kas suudetakse enda eest seista või ei suudeta. See on inimõigus ja põhiväärtus. Ka dementsed inimesed, kes elavad oma isiklikus tajumaailmas, väärivad samaväärset lugupidamist ja väärikust. Me kindlasti peame riigina seisma selle eest, et kehalist puutumatust käsitletakse universaalse väärtusena. See ei tohi sõltuda sellest, kuidas erinevad osapooled seda tajuvad või tõlgendavad. 

Õnneks on tegu erakordse juhtumiga ja loodetavasti [see nii ka jääb]. Me ei saa öelda, et Pihlakodu juhtum on olnud kuidagi tavapärane. Ja kui me räägime sellest, et meie inimeste õigused vajavad kaitset ja seesama õigus puutumatusele ei tohi sõltuda kellegi tajust või hinnangust, kellegi [väljaspool seisva] inimese hinnangust teise inimese kannatustele, siis me ju tegelikult läheme edasi – vähemalt selles koalitsioonis ja ka selle nõusolekuseadusega, mis väga konkreetselt annab hinnangu sarnastele olukordadele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Aitäh, lugupeetud sotsiaalminister, nende vastuste eest! Mu küsimus puudutab tegutsemist teie haldusalas. Kas teil on ka justiitsministriga või ministeeriumide tasemel toimunud mingid arutelud? Sotsiaalkindlustusamet ju tegi kontrolli ja leidis seal väga mitmeid puudusi, millega tegelikult rikuti lepingus olevaid tingimusi [ja ka nõudeid], mitu töötajat oleks pidanud olema ja kuidas seda [tööd] oleks pidanud tegema. Selles asutuses leiti päris suur hulk puudusi. Nüüd, sõltumata üldse sellest, ma ei võta kohtumõistja rolli, [ma küsin, lähtudes sellest, et] prokuratuur ei leidnud alust algatada menetlus [Pihlakodu] kui sellise asutuse kohta, kuhu inimesed heas usus oma lähedased viivad, sest nad ise hooldamisega enam toime ei tule. Kas teil on olnud [sel teemal] ühiseid arutelusid või plaanite te justiitsministeeriumiga midagi koos arutada? Sest tegelikult süsteemi [usaldusväärsus] sai kannatada, sotsiaalvaldkonnas eriti.

Jaa, me oleme justiitsministriga sellest loomulikult rääkinud. Aga kuidas selles konkreetses hooldekodus nõudeid järgitakse, see jääb Sotsiaalkindlustusameti vastutusalasse. Sotsiaalkindlustusamet peab järelevalvet jätkama ja see on kindlasti plaanis. Meil justiitsministriga ei ole mitte midagi muud öelda kui täpselt sedasama, mida ma juba ütlesin: see olukord on vastuvõetamatu. See oli sõna otseses mõttes kuritegu, tegu ei ole 100% ulatuses teenuse kvaliteedi küsimusega. [Kõrge] kvaliteet küll aitab vähendada selliseid raskeid kuritegusid, aga see ei saa neid 100% ära hoida. Lõpuks [otsustab] ikkagi ühe inimese kuritegelik soov ja mõtlemine. Ta paraku kipub leidma ka neid võimalusi. 

Meie riigina peame loomulikult selle eest hoolitsema, et need võimalused oleksid viidud miinimumini. SKA järelevalve jätkub, sellega tegeletakse. Ma arvan, et juba see, et juhtum välja tuli, et hooldekodu töötaja raporteeris, oli ainuõige käitumine. Ma loodan, et ka teistes hooldekodudes või teistes sarnastes olukordades inimesed, kes näevad pealt kuritegu, annavad sellest teada ja ei jää lihtsalt kõrvalseisjaks.

Kolleeg Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti väga pahasti on, kui sellised juhtumid aset leiavad. Eks seal on väga palju erinevaid põhjuseid ja nendest me siin ka räägime. Aga kindlasti üks mure puudutab seda, kuidas me näeme üldse hoolekandeteenust. Kui me näeme seda, et tegemist on raha teenimise kohaga ja äriga, siis pole ka ime, et sellised asjad võivad juhtuma hakata. Riik annab selle nii-öelda ära ja tekib sinna vahele teisi tegelasi, kes selle kõigega tegelevad. Millegipärast me ei näe, et näiteks haridus, mis on täpselt sama oluline asi kui inimese elu eest hoole kandmine, on mingisugune koht, kus kohas äri peaks tegema ja raha teenima. Aga hoolekandes näeme. Vahepeal on need hinnad väga palju tõusnud. Mind huvitab see, kas te olete teinud analüüsi ja kas teil on plaanis midagi teha, et ärilises mõttes neid hindu nii palju ei tõstetaks ja teenus tegelikult oleks inimestele kättesaadav?

Jaa, on koostatud teenuse pakkumise kulumudel. See nüüd küll vist ei vasta täpselt temaatikale, teema on natuke teine, aga on olemas teenuse pakkumise kulumudel, mis aitab KOV-idel hinda kaubelda, kui vaja. Hooldekodudel võib olla lisaks sellest konkreetsest tegevusest saadud tulule olla ka muid tulusid, näiteks õendusteenuste osutamine ja nii edasi. Siin ei saa üheselt öelda, millest on tekkinud kasumid, tuleb nendesse andmetesse sisse vaadata.  

Kui on mingeid konkreetseid küsimusi, siis esiteks, need andmed on äriregistris avalikud. Ja võib-olla tasub küsida konkreetselt hooldekodult, kust need kasumid tulevad, mille arvel need tulevad, kas tõesti on olnud olukord, kus ei ole osatud hinda alla kaubelda, või on seal mingid muud asjad taga. Siin ei saa niimoodi üheülbaliselt öelda.

Ja viimaks, eks rahastusmudeleid ongi erinevaid. Ka erahooldekodul on omad plussid ja omad kasud, mispärast osa inimesi eelistab seda valida ja võib-olla ka maksta rohkem teatud teenuste eest, mida riik alati ei kompenseeri. Jõukamad inimesed valivad võib-olla mingeid lisateenuseid ja ka sealt võivad kasumid tulla. Ehk see on selline filosoofiline küsimus pigem, ma arvan, ja ka ideoloogiline.

Aga sellega ma olen nõus, et seda on ka praegune hooldereform näidanud, et inimesele peab olema hooldekodu koht jõukohane. See on muutunud jõukohasemaks ja seda tänu ka sotsiaaldemokraatidele, kes on aidanud hooldereformi läbiviimisel ja selle väljatöötamisel. Kui meil enne oli omaosalus üle 80%, siis nüüd on see üle 50%. Kuigi hinnad absoluutväärtustes on tõusnud, siis, ütleme niimoodi, et kui omaosalus oleks endine, siis absoluutväärtustes hinnad oleksid veel kõrgemad. Ma arvan, et selles mõttes see reform on ennast õigustanud ja selle suunaga me peame jätkama.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui lubate, ma küsiksin natuke laiemalt. Siin aprillis oli lubadus, et mais, mai alguses tuleb kokku töörühm, kes paneb paika pikema plaani dementsusega inimeste hooldamise kohta. [On vaja] leida lahendus neile dementsetele, kes on endale või teistele ohtlikud, ja tõepoolest [lahendada probleem], et meil tegelikult sotsiaaltöötajad ja perekonnad otsivad paaniliselt kohta ja inimene peab korduvalt ja korduvalt kohta vahetama, sest ta on endale või teistele ohtlik. Kas te võiksite anda ülevaate, millised mõtted on kõlanud ja kuhu võiksime lähiajal jõuda?

See töörühm alles alustab. See on väga alguses. Mai lõpus mulle teadaolevalt töörühm käis koos, aga praegu on vara mõtetest rääkida. Neid mõtteid ma olen tegelikult küll kuulnud, aga väga vara on praegu rääkida millestki, mis on valmis. Ma ei mäleta, peab vaatama koalitsioonilepingust, mis kuupäevaks me lubasime need ettepanekud esitada. Ja selleks ajaks me need teeme ka ära.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma lähen siitsamast Andre Hanimäe küsimusest ja teie vastusest edasi. Me tõesti olime koos – sotsiaalkomisjon, teie ja Liisa-Ly Pakosta – ja saime siis aru, et töörühm käib koos. Minule vähemalt jäi mulje, et see hakkabki nüüd koos käima ja lahendusi otsima. Millal see tuleb? Kas on uusi uudiseid? Ja ma küsiksin veel kord küsimuse, mille ma küsisin ka Liisa-Ly Pakosta käest. Kas seadus ei peaks panema paika vastutajat, kes teeb järelevalvet? Või on nii, et abstraktselt oleme kõik nüüd süüdi Pihlakodu juhtumis, sest käsuahelad ei ole paigas? Mina sain aru, et Sotsiaalministeerium ei vastuta. SKA ütleb, et ta teeb järelevalvet küll, aga tegelikult tal ei ole mingit sanktsioneerimise ega ettekirjutuse õigust, ainult tähelepanekute tegemise õigus on. Justiitsministeerium reageerib tagantjärele ja tegelikult inimesed on abita, olukord on muutumatu. Kuidas me saame paika selle käsuahela, kes vastutab?

Kui küsitakse, kes vastutab, siis väga sageli tahetakse, et keegi saaks justkui karistatud või keegi saaks kedagi karistada. (Saalist öeldakse midagi.) Et tulevikus ei juhtuks kuritegusid? Ühesõnaga, siin ma tooks uuesti välja selle, et needsamad kvaliteedinõuded, mis on juba kehtestatud, need tagavad kvaliteetse hoolduse ja annavad suunised selle kohta, milline võiks olla see minimaalne kvaliteet. Eks iga hooldekodu vaatab ise, mida ta juurde pakub. 

Aga Pihlakodu juhtum ei olnud kvaliteedijuhtum. See oli võib-olla osaliselt seotud kvaliteediga, aga seal taga on kuritegelik mõtteviis, ühe inimese korduv kuritegelikkus. See on hoopis teine teema. [Nõutav] kvaliteet ikkagi suunab neid inimesi, kes päriselt soovivad olla head, panustada ja teha asju hästi. Aga see oli konkreetselt kuritegu. 

Loomulikult, kõik need probleemid, mis hooldekodus tulid menetluse ja järelevalve käigus välja, tuleb lahendada. Sellega ma olen absoluutselt nõus. Aga kes vastutab? Vastutama peab kurjategija ja kurjategija tabamise eest peab vastutama meie õiguskaitse, peavad vastutama õiguskaitseorganid. Ma tahaksingi siin ikkagi natuke eristada. See oli kuritegu ja see on erakordne, see on kohutav. Sellist asja ei tohi lasta juhtuda. Aga [nõutav] kvaliteet suunab ikkagi inimesi, kellel ei ole kuritegelikke [kavatsusi].

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te tunnistasite oma sõnavõtus alguses ka seda, et vahetu vastutus lasub ikkagi asutuse pidajal, kes peab vähimagi kahtluse korral tegutsema. Kahjuks antud juhtumi puhul jättis asutus vägistaja tegevuse kohta laekunud kaebustele õigel ajal reageerimata ja need vägistamised said edasi toimuda. Ja kahjuks leidis prokuratuur, samuti justiitsminister, et asutusel ei ole kuritegude toimepanemise takistamisel mingit rolli. Aga kui nüüd vaadata sellesse sisse, kuidas see kõik toimus ja kuidas see lõpuks välja tuli, siis ka sealt on tegelikult näha, et asutuse sees võttis ikka päris mitu päeva aega, kuni see info jõudis õigesse kohta. Kas te näete, et seal võiks praktikat parandada ja kui midagi juhtub, siis tuleks kiiresti ja operatiivselt tegutsema asuda?

Kahtlemata! Ma ütlengi, et kui on leitud puudujääke, siis need tuleb kõrvaldada. Miks see võttis mitu päeva aega, seda on vähemalt mul praegu keeruline öelda, sest see on teema, millega peavad õiguskaitseorganid tegelema. Nad peavad leidma, kas see põhjustas suuremat kahju, et ei reageeritud piisava kiirusega, või kas see inimene, kes avastas kuriteo, oleks pidanud teavitama kedagi teist, või kas asutus oleks pidanud reageerima kuidagi teisiti. Selle hinnangu peab andma ikkagi õigussüsteem vastavalt kehtivatele seadustele. Ja kui praegu on antud see hinnang – me ei tea kõiki neid detaile, me ei saagi avalikustada. See on nii delikaatne teema, et me ei saa kõiki detaile avalikkuses ilmselt arutada, ja me ilmselt ei tea ka neid. Aga neid detaile, ma usun, teab see asutus, kes otsustas seda, et antud juhul karistada ei saa. 

Teinekord õiguse puhul on nii, et meile kõigile tundub, et vastutus peaks olema ja nii edasi. Aga ei ole meie ka siin Riigikogus need, kes saavad õigust mõista, õigust mõistavad teised asutused. Ja kui nad on öelnud oma sõna, siis ma usaldan Eesti õigusruumi. Kui on mingi seadus, mida oleks vaja parandada, et selliseid olukordi tulevikus saaks tõesti efektiivsemalt vältida, siis needsamad õigusorganid peaksid meile ütlema, mis seadus see on. Mina olen valmis toetama, kui keegi tuleb minu juurde konkreetse seaduseelnõuga, seadusemuudatusega, mis võimaldaks tulevikus neid olukordi vältida. Aga see oli kuritegu, ma veel toonitan, seal taga oli kurjategija tahe ja võib-olla ka asutuse šokk. Ma ei tea.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Seda on täna siin küll korduvalt mainitud, aga ma siiski rõhutaksin veel kord üle ja küsiksin. Kindlasti te olete valdkonna eest vastutava ministrina selle olukorra peale palju mõelnud. Ma arvan, et nii teie kui ka paljud teised ei mäleta tegelikult nii suurt ühiskondlikku pettumust Eesti riigis [seoses] nende kommentaaridega ja hilisemate otsustega, mis on jäänud tegemata. Me teame väga paljusid juhtumeid, mida prokuratuur on algatanud ja mille puhul ühiskondlikku ootust ei ole nii väga üldse olnud. Aga prokuratuur on õigluse huvides hakanud asja uurima ja sageli kivist vee välja pigistanud. Minu küsimus on: kas te siiski olete veel kord mõelnud selle peale, et vastutava ministrina mingisugust täiendavat uurimist nõuda või algatada, et see ühiskondlik pettumus saaks maandatud?

Ma arvan, et ühiskonna emotsioonid on õigustatud. See on normaalne, et sellises olukorras tekivad erinevad emotsioonid. Aga me peame ikkagi lähtuma seadustest ja nagu ma juba ütlesin, kui on seadusi, mida oleks vaja muuta, [siis seda tehakse]. Mina usun, et prokuratuur lähtub Eestis seadustest ja esitab süüdistuse, kui see on õigustatud ja vajalik. Ja kui nad näevad, et on vaja midagi muuta, küll nad lähevad siis oma ettepanekutega justiitsministri juurde. Mina ei ole see, kes annab prokuratuuri tegevusele hinnanguid. Kohe kindlasti mitte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! See oli vist juba kaks aastat tagasi, kui õigusteaduskonna doktorandi Mari-Liis Viirsaluga oli väga huvitav intervjuu. Ta viitas väga selgelt sellele, et põhiseaduses on nii vanadus kui ka pikaajaline hooldusvajadus toodud välja sotsiaalsete riskidena ja riigil on kohustus tugi nendele inimestele tagada. Seda tuge võib pakkuda omavalitsus, võib riik, võib kolmanda sektori organisatsioon, võib ka erasektor. Ta ütleb väga ilusti, et oma põhiseaduslikke ülesandeid erasektorile delegeerides ei vabane riik kui peremees vastutusest. Selle eest, millise kvaliteediga teenuseid osutatakse ja kas selle raha eest saab klient või riik seda, mida ta ostab, tuleb ikkagi riigil vastutada. Ja halduskoostöö seaduse § 5 järgi võib avaliku ülesande erasektorile täitmiseks üle anda üksnes juhul, kui see on majanduslikult põhjendatud. Me saame sealt odavama teenuse, me saame sealt parema teenuse. 

Kas praegu, kui me oleme suure osa üldhoolekande teenusest delegeerinud erasektorile, on meil mingi kindlus öelda, et me saame sealt võrdväärse teenuse munitsipaalhooldekodudega? Või saame parema teenuse või halvema?

Esiteks, õigus eraerasektorile delegeerida – ma arvan, et meil on väga paljudes valdkondades erasektor. Ka tervishoius näiteks, kus sa olid ise minister, samamoodi kasutatakse erasektori teenuseid. Me ei saa ju erasektorit kõrvale lükata. Ja teinekord erasektor annab just kiirema ja paindlikuma teenuse, pakub lisalahendusi, mida inimesed võib-olla soovivad, on kohati palju innovatiivsem, sest riigis teatud seadused-määrused nõuavad pikki protsesse, et neid muuta. 

Mina arvan, et on väga õigustatud, et meil on ikkagi olemas ka erasektor. Mida see erasektor siis peaks tegema? Ma ei kujuta ette, kui me absoluutselt kõik hooldekodud riigistaksime. Ma ei arva, et me saaksime paremat teenust. Inimesed soovivad ka valikuvõimalust. Seesama teenuste paindlikkus sageli tuleneb just erasektori paindlikkusest.

Riina Sikkut, te tahtsite küsida protseduurilise küsimuse?

Jah, protseduuriline. Vaat siin saalis me seaduste vastuvõtmist ei saa erasektorile delegeerida. Aga tõepoolest, ma oma küsimuses nentisin: üldhooldusteenuse korraldamiseks on täielikult vaba maa, absoluutselt võib ka kogu teenuse erasektorist sisse osta. Lihtsalt riigil on vastutus kindlustada, et me saame mõistliku tehingu, et see on majanduslikult põhjendatud.

See ei ole protseduuriline küsimus.

Okei, ma vastan ikkagi.

Palun vabandust!

Ma vastan ära. Kui küsida, kas see on võrdväärne teenus, siis ma arvan, et ma vastasin tegelikult. Meil on minimaalsed nõuded kehtestatud, nendele peavad vastama kõik. Seega see on samaväärne teenus, vähemalt samaväärne.

Aitäh! Aga nüüd ma pean, head kolleegid, kõigile meelde tuletama seda, et küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta peab olema tõesti küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta, mitte nii, et see on täpsustav küsimus, millele proua minister ka vastab. Ma pean teile ütlema, et edaspidi ma katkestan sellise protseduurilise küsimuse ja katkestan vastuse ka. Ühelt poolt kindlasti debatti see elavdab, aga teiselt poolt see ei ole aus teiste kolleegide suhtes, kelle puhul küsimused on väga täpselt arvel. Istungi juhatajal on siin väga vähe võimalusi teistmoodi käituda. Aga Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna me räägime kahetsusväärsest juhtumist, kus on mitmed haavatavas olukorras inimesed, ütleme, juba kahju kannatanud. Aga minu küsimus, kui te lubate, on natukene laiem. Me piirdume ainult hoolekandeteenustega. Milliseid tegevusi näeb Sotsiaalministeerium ette, et erinevate hoolekandeteenuste kvaliteeti parandada, on need siis erasektori poolt pakutavad või need, mida pakuvad kohalikud omavalitsused või riik?

No ma tegelikult rääkisin sellest. Ma väga pikalt ei vastakski, aga lühidalt öeldes üks tegevus, mille ma tõin välja, on see, et on muudetud seda suhtarvu, et meil ühe hooldaja kohta on vähem hooldatavaid. Juba see parandab kvaliteeti. Veel on tehtud seda, et on suurendatud rahastust, nii et on võimalik olnud tõsta hoolekandeasutuste töötajate palkasid. Tänu sellele on suudetud võtta tööle rohkem töötajaid. Ja uuesti, need miinimumkvaliteedi nõuded ja nii edasi. Võib-olla tasub need kvaliteedinõuded lahti võtta, need on tegelikult Sotsiaalkindlustusameti kodulehel olemas. Kui on soovi, siis ma võin lasta need teile saata. Seal on täpselt näha tegevused, mida on vaja. Aga üldjuhul seal [on kirjas] ruumi kvaliteet, toidu kvaliteet, teenuse kättesaadavus ja nii edasi. Seal on erinevaid [tegevusi], see on väga lai teema tegelikult.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Tegelikult on ju inimestele vajalikud erinevad teenused, mitte ainult see üldhooldusteenus, mida hooldekodus pakutakse. Väga olulised on tegelikult teised teenused, mida üldiselt pakuvad omavalitsused, kas siis erasektori abiga või oma struktuuride kaudu, oma töötajate abil. Näiteks toon koduhoolduse, kus on mitmeid teenuseid. Kui hoolekandereformist või hooldereformist juttu oli, siis tegelikult oli ju eesmärk omavalitsusi nügida ja aidata ka rahaliste ressurssidega, et just arendataks välja ka neid teisi teenuseid. Tihtipeale me kuuleme siiski, et põhirõhk on läinud just hooldekoduarvete maksmisele, vastavalt sellele, kuidas see valem on kujundatud. Kas te kavatsete analüüsida seda, millised on need teised teenused ja kas aitaks kuidagi tõsta nende kvaliteeti, mida omavalitsused pakuvad?

Kui me räägime omavalitsuste sotsiaalteenustest, siis loomulikult oli juttu juba dementsetele suunatud teenustest. Kindlasti on plaanis üle vaadata erihoolekandeteenus ja selle kvaliteet. Ja ütleme niimoodi, et jah, loomulikult on plaanis kõik üle vaadata, aga nii dementsete inimeste teenuste mudeli väljaarendamine kui ka erihoolekandeteenuse ülevaatamine on tegelikult väga suur ülesanne. Aga me püüame selle ära teha. Erihoolekandeteenuse puhul me vaatame ka seda, millised inimesed teenusel on. Meil ongi ju ka need inimesed, kelle kohta kolleeg Hanimägi küsis ja kes peavad liikuma tegelikult sellelt teenuselt välja, kui nad jõuavad pensioniikka. Ehk siis seesama dementsuse küsimus, need on omavahel väga seotud. See on väga suur ülesanne, aga me püüame sellega tegelda.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, kuritahtlikku käitumist ja haiglast käitumist päris nulli viia ei ole võimalik. Kahjuks ikkagi seda leiab aset. Aga mis oleks need kolm sammu, millega sotsiaalvaldkonnas saaks selle tõenäosust vähendada, mis juhtus?

Ma arvan, et sotsiaalvaldkond ei ole otseselt suunatud kuritegeliku käitumise vähendamisele. Kaudselt küll, kui suunatakse kurjategijad muu hulgas ka sotsiaaltöötajate järelevalve alla. Siis on oluline ikkagi see, kuidas inimene toime tuleb, et tal oleks võimalik seaduslikult ja ilusti elades ennast teostada. Antud juhul sellel inimesel sotsiaalseid toimetulekuprobleeme ei olnud, ma arvan. Ta oli tööl käiv inimene, ta oli lugupeetud inimene, aga ta ikka tegi kuriteo. 

Millised kolm sammu? Ma arvan, et need sammud on sotsiaalsüsteemis tehtud. Kas justiitssüsteem saab midagi muud moodi teha, seda peavad nad ise ütlema.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud sotsiaalminister ja telesilla abil ülekande jälgijad! Turvalisus, väärikus ja austus on elementaarsed õigused, mis tuleb tagada igale inimesele sõltumata soost ja vanusest, seda nii oma kodus, avalikus ruumis kui ka hooldekodus. Paraku ei ole tegemist siin esmakordse juhtumiga, hoolealuste väärkohtlemisi on tuvastatud varemgi. Neile on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. 

Samal ajal on sotsiaalvaldkond jätkuvalt alarahastatud, teenused ei ole inimestele piisavalt kättesaadavad ja valdkonnas, tõsi, valitseb tööpuudus. Iga selline juhtum lööb mõra kogu süsteemi, sajad südamega tööd tegevad sotsiaaltöötajad saavad selliste juhtumite tõttu mainekahju. Lähedased on mures inimeste pärast, kes viibivad hoolekandeasutustes, nad ei tea, kui turvaline neil seal on. Väga mitmed inimesed võib-olla otsustavad selliste juhtumite pärast jääda lähedase inimese hooldajaks, sest nad kardaksid tema pärast. Mõistagi, sellised asjad võivad juhtuda mitte ainult eraasutustes, vaid ka munitsipaalasutustes.

Aga kõik sammud, mis sellise loo avalikuks saamisel tehakse, peavad olema sinnapoole astutud, et selliseid juhtumeid üldse ei oleks, aga kui need on, siis need avalikustatakse ja asjaosalised saavad õiglase karistuse – need, kes sellise võimaluse on [andnud] kas oma tegematajätmise või valesti tehtuga, ja ka need, kes selle [teo] on korda saatnud. Ma olen ka varem öelnud, et selline inimene, kes sarnaselt käitub, lihtsalt töölt lahti lasta ei ole kindlasti lahendus. Tegelikult sellised inimesed tuleb kinni panna. 

Aga nüüd natukene ka teemast laiemalt. Tänan ministrit nende vastuste eest, mis ta andis. Ma näen, et siin on siiski kahe ministeeriumi vahel vajalik tihedam koostöö. Hoolekandeasutuste juhid ja tegelikult ka sotsiaalametite juhid ja teised töötajad on pöördunud meie poole murega, mis puudutab andmete saamist isikute kohta, kellel on karistused. Neid karistusi prokuratuuriga kokkuleppele minnes ei kanta, nad hüvitavad tekitatud kahju. Ma ei räägi küll praegu nii grotesksetest tegudest, nagu on Pihlakodu näide, aga need põhimõtteliselt on ka sellised teod, mille puhul on [teise inimese pangakaarti] kuritarvitatud. Ka need rikuvad sotsiaaltöö mainet ja toovad väga palju kahju sellele valdkonnale.

Üks teema, millest ma täna kindlasti tahan veel rääkida, puudutab koalitsioonilepingut. Koalitsioonilepingus on punkt, mis on tekitanud väga palju küsimusi, pöördumisi ja helistamisi. Loodetavasti minister vastab minu kirjalikele küsimustele ja selgitab laiemalt, miks mitte ka sotsiaalkomisjonis, [sellist asja]. Koalitsioonilepingusse on kirja pandud, et vähendatakse kohalike omavalitsuste halduskoormust hooldereformi rakendamisel, kaotades nõude inimese omaosaluse kompenseerimiseks keskmise pensioni ulatuses. Selline sõnastus – ja mitte ainult endise sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo väitel, vaid ausalt öelda ka nende arvates, kes sotsiaalvaldkonnas töötavad – tekitab palju küsimusi ja tekitab segadust. Kui on öeldud, et … 

Ma palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! On öeldud, et see on lihtsalt bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine. Kui nii, siis oleks selles punktis olnud, et vähendatakse kohalike omavalitsuste halduskoormust hooldereformi rakendamisel. Sotsiaalhoolekande seaduse teine peatükk, § 15 kehtestab hindamiskohustuse ja otsuse abi andmise kohta. Me tegelikult väga ootame, et see lause, mis on koalitsioonilepingusse pandud, saaks sisuga täidetud. Kui tõuseb kohamaks, kui tõuseb inimese pension, siis kõikide nende inimeste puhul, kes viibivad hoolekandeasutustes, nagunii omavalitsus peab tegema hindamise. Küsimus on, kelle bürokraatia väheneb. Ei kujutagi ette, et bürokraatia saaks väheneda, sellepärast et juhtumipõhiselt – juhtumipõhisus on sotsiaaltöös väga oluline komponent, eriti kui tegu on riigi ja omavalitsuse raha lisamisega inimese enda osalusele – raha tulebki lugeda. Raha tulebki [lugeda] ka kohamaksu arvutamisel. Aga täna on tekitanud see sõnastus inimestele, kelle lähedased viibivad hoolekandeasutustes, mure, et näiteks rahvapensioni saaja puhul enam ei olegi omavalitsusel vaja kompenseerida kohamaksu keskmise pensionimäärani. 

Oleks väga hea, kui need selgitused saaks. Nagu siin saalis on öeldud ja samuti artiklites, mis on [ilmunud], et viidatakse Riigikontrollile, kes viitab bürokraatiaprobleemile. Riigikontrolli peamine kriitika on ikka see, et ei ole mehhanisme, mis ohjaks hinnatõusu. Meil erihoolekandes, millest minister ka rääkis, on olemas kehtestatud hind. Kas see on piisav kohamaks? Aga see on riiklik teenus, on kehtestatud hind. Oleme ausad, tõesti, erahooldekodud on tulnud appi, sest järjekord on suur, inimesed vajavad seda teenust. Aga hinnalage või hinnasoovitust ei ole tehtud ja kas seda üldse teha saab? Lihtsalt asi on selles, et me ei peaks riigina kinni maksma erategijate nõndanimetatud kasumit, mis investeeringu kiire tagasisaamise nimel on teenitud. 

Ootaks tegelikult neid selgitusi. Ma tean, et aastal 2026 tuleb analüüs – väga hea. Sellepärast et on [tähtis], et tullakse lähedastele appi. Samas toon viimase näite, kus kohamaks tõusis 1. aprillil 400 eurot. Ja kui väidetakse, et head teenust saab pakkuda, kui töötajatele kõrget palka maksta, siis Sotsiaalkindlustusamet on teinud väga tänuväärset tööd ja teinud analüüsi, mille kohaselt mitte need ei ole alati kõrge palga maksjad, kes kõrge kohamaksu on kinnitanud. Tihti on omavalitsused seda teinud palju mõistlikumalt ja inimesi säästvamalt. 

Nii et me ootame kindlasti sellekohast debatti ja esitame küsimusi. Aga veel kord: see ühiskonda ja sotsiaalvaldkonda väga lõhestanud juhtum, mis Pihlakodus [aset leidis], ei ole kindlasti saanud sellist hinnangut, nagu ootab üldsus. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid, kes te veel olete õhtul kuulamas, ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Me räägime täna väärikusest, sest Pihlakodu juhtum on riigi väärikuse küsimus. Haavata said meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed. Ja minul on praegu siin seistes see hirm, aga teisest küljest motivatsioon – täna me räägime sellest Riigikogus, aga vahepeal nädal aega olid käsitlusel teised probleemid ja Pihlakodu juhtum hakkas juba meie huviorbiidilt ära kukkuma –, et kuidas me ikkagi saavutame selle, et me suudame mingi intervalliga hoida silma peal, kas meie ministeeriumid, antud juhul siis justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium, teevad selles osas koostööd edasi, kas tuleb järgmine koosolek, kus nad pakuvad välja, kuidas nad probleemi lahendavad, et tõepoolest selliseid asju enam ei juhtuks või need vähemalt minimeeritakse. 

Sotsiaalminister ütles meile, et tegelikult kvaliteediküsimusi oli siin natukene vähem kui kriminaalküsimusi. Ja kvaliteedi nagu tagab see, kui teha uusi juhiseid, veel paremaid juhiseid ja muudkui reguleerida. Tegelikult see tähendab bürokraatiat. Aga suurem probleem on kurjategijatega. Kurjategijate puhul lahendab juhtumi ainult prokuratuur, on kriminaalmenetlus ja karistus. Aga tegelikult peamine küsimus on ju ennetuses. Kuidas vältida seda, et hooldekodu ei palkaks edaspidi kurjategijaid? Sellele mina täna vastust ei kuulnud ei justiitsministrilt ega ka sotsiaalministrilt. 

Kokku võttes ma olen väga nõus eelkõnelenud Helmen Kütiga, kes on oma ala asjatundja. Ma nõustun tema räägituga ja küsin omakorda otsa, kas see kolm aastat tagasi tehtud hooldekodude reform on kõigis eesmärkides õnnestunud. Riigikontroll on toonud välja väga palju puudusi. Aga selle hirmsa ja õõvastava Pihlakodu juhtumi alt paistavad välja tegelikud sisulise kvaliteedi probleemid, seda ka selles osas, et hooldustöötajad peavad olema koolitatud. Ja selle kohta, kuidas teha järelevalvet ja kuidas ennetada uusi kuritarvitusi, mina ei ole vastuseid saanud kummaltki ministrilt. Ma loodan, et need ühised kahe ministeeriumi koosolekud annavad tulevikus ka sellele küsimusele vastuse. 

Turvalisuse kasvatamine hooldekodudes on kulukas. See tekitab juurde uut bürokraatiat. Ja samas turvalisuse kasvatamine vähendab ka vabadusi ühiskonnas. Meie siin praegu peame debatti, kas järelevalvet tuleks tugevdada ja kui, siis mis on selle hind. Aga ma ei ole ka päriselt saanud vastust sellele, et kuidas järelevalve peaks aitama meil uusi kuritarvitusi vältida, kui Sotsiaalkindlustusametil, kes järelevalvet teeb, ei ole mitte mingisuguseid õigusi peale selle, et ta saab oma tähelepanekuid hooldekodudele edastada. Kusagil on mingisugune käsuahela [lüli] puudu või mingi kontrollimehhanism puudulik. 

Vananeva rahvastikuga ühiskonnas on selge, et hooldekodude haldamine on suure tulevikuga äri. Selleks oleks tarvis luua süsteem. Mina parempoolse erakonna liikmena toetan erasektorit. Aga meil on vaja süsteemi, kus seda äri ajaks motiveeritud ettevõtjad, kes pakuvad oma töötajatele konkurentsivõimelist palka, hoiavad standardi kõrge, kus palgatakse koolitatud töötajaid, hea kvalifikatsiooniga spetsialiste, aga samas pakutakse klientidele taskukohast ja turvalist teenust. Kui sellise keskkonna loomine tähendab hooldereformiga tehtud vigade tunnistamist ja selle uuesti pulkadeks lahtivõtmist, siis ei maksaks seda häbeneda. 

Pärast ka Helmen Küti mainitud Riigikontrolli auditit ei ole poliitikud suutnud järeldusi teha. Pihlakodu juhtumi järel tuleb tegelikult hooldekodude toimemudel tõsiselt ette võtta. Mina soovin jõudu nii justiitsministrile kui ka sotsiaalministrile, sest see debatt on valus, aga äärmiselt vajalik. 

Ma võtan kolm minutit veel juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Minul ei ole mitte midagi mõne firma kasumi ega ka müügitulu kasvatamise vastu, aga siiski tekib küsimus, kas 2022. aastal loodud süsteem teenib laiema ühiskonna huve, kui üha kallimad hooldekodukohad täidavad eelkõige haldusfirmade omanike taskuid. Riigikontroll on öelnud, et rahastamismudel tuleks ümber vaadata. Üle tuleks hinnata ka see, millisel alusel palgatakse hooldekodu töötajad. 

Ma tõesti usun, nii nagu ka Helmen Kütt enne väitis, et hooldekodutöötajatest enamik teeb oma tööd südame ja hingega, kuid me peame olema suutelised vältima oma vanemate põlvkonna edaspidist kuritarvitamist. Meie eakatest on praegu umbkaudu 10 000 hooldekodudes. Rahvastik vananeb ja küsimus, kuidas korraldada oma vanematele turvaline vanaduspõlv, kerkib igas peres ühel päeval esile. 

Eesti riigi madala sündimuse kõrval me räägime vähem faktist, et me vajame aina enam üldhooldekodu kohti. Rahvastikuprognoose vaadates on samaaegselt ülimalt muret tekitav lugeda Riigikontrolli auditist, mis on juba korduvalt läbi käinud, et lubatud hooldekodukoht keskmise pensioni eest muutub üha ebarealistlikumaks unistuseks. Teenus kallineb ja kõik ei saa seda endale lubada. 

Poliitikas pole alati üheseid lahendusi, on valikud. Kui kaalukausil on hooldekodukohtade haldajate kasuminumbrid ja hooldekodukoha hind, siis milline peaks olema õiglane tasakaal nende vahel? Ettevõtja peab saama teenida kasumit, muidu keegi ei tegutseks selles valdkonnas. Ometi näib meile, et kehtiv süsteem ei taga soovitud tasakaalu ja pigem soosib kasumeid, mitte taskukohasust, ja ka võimalust palgata kvalifikatsioonita spetsialiste, kes võivad osutuda ka kurjategijateks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane kaheksas punkt päevakorras – mitte selles, mis teie laudadele on välja jagatud, vaid juba parandatud päevakorras – on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse, Reili Ranna ja Andre Hanimäe 24. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta. Ja palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Eestis on mõned viimased aastad käinud teatav pingpong ja selle pingpongi põhipalliks, mis lendab mööda all-linna ja ülalinna tänavaid, on Tallinna Haigla. Sotsiaaldemokraadid on Tallinna Haigla eest väga konkreetselt seisnud, sellepärast et meil on vajadus kaasaegse haiglahoone järele, mis arvestaks täiel määral tänapäevase nakkuskontrolli vajadusi, lisaks haiglavoodeid ja võimaldaks paremini kasutada meie piiratud meditsiinipersonali, tuues sellega kaasa olulise edasimineku kogu Eesti tervishoius. 

Vaatamata sellele, et koalitsioonist eemaldati üks tuntud pidur ja lubati teha kiireid ja häid otsuseid, ei ole valitsus siiski teinud ühtegi otsust, mis annaks kindluse nii Tallinna Haigla rajamise kui ka rahastamise osas. Kuna Sotsiaalministeerium ja Tallinna linn on aastate jooksul kõik vajalikud analüüsid ja põhjaliku eeltöö ära teinud, oleks vaja ainult otsust. Ja selleks, et aru saada, kuhu see otsus siiski jäänud on, esitasime tõepoolest juba kuu aega tagasi ühe arupärimise. Tuleb tunnistada, et selle aja jooksul on päris palju vett merre voolanud. Tallinn on teinud väga konkreetse otsuse. Vaatamata sellele, et riigi otsust ei tulnud, Tallinn siiski leidis, et Tallinna Haigla on küll nii oluline objekt, et selle osas võiks mõningaid otsuseid siiski teha. 

Seetõttu me küsime viis küsimust lugupeetud sotsiaalministrilt. Nende küsimuste sisu lühidalt võttes ongi see, kuidas siis sotsiaalminister ja valitsus näevad, mis me Tallinna Haiglaga edasi teeme. Kas selle rajamist toetatakse? Milliseid otsuseid on uus valitsus teinud, et seda haiglat rajada ja millist finantseerimismudelit toetatakse? Ja mis on kõige olulisem: mis aastal me reaalselt ehitama hakkame? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogust! Loen ette need viis küsimust ja annan ka vastused ning pärast vastan hea meelega lisaküsimustele. 

Esimene küsimus: "Kas toetate sotsiaalministrina Tallinna ühendhaigla loomist, st Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Tallinna Lastehaigla ühendamist koos uue meditsiinilinnaku rajamisega Lasnamäele? Milline on valitsuse seisukoht selles küsimuses?" Tallinnas asuvate haiglate ühendamine on vajalik samm, et korrastada eriarstiabi osutamine Tallinna, Harjumaa ja tegelikult kogu Põhja-Eesti elanikele, mõnes osas aga isegi kogu Eesti elanikele. Loodav haigla oleks tõesti kõrgema taseme pädevuskeskus ning samal ajal tagaks ka kodulähedased teenused ehk et siis maakonnahaigla, teise taseme haiglateenused Tallinnas ja mujal Harjumaal. Ühendamise käigus aga tuleb kriitiliselt üle vaadata ka infrastruktuuri seis ja investeeringute vajadused, samuti senine teenuste jaotus nii Tallinnas kui ka kogu Eesti eriarstiabi osutamisel.

Küsimus nr 2: "Milliseid otsuseid on uus valitsus seni teinud Tallinna Haigla loomiseks?" Vabariigi Valitsus arutas ühendhaigla loomist 8. ja 15. mail kabinetinõupidamisel. Otsustati, et haiglate ühendamisega minnakse edasi ja lisaks seni tehtud ettevalmistavatele tegevustele vaadatakse üle ja lepitakse kokku teenuste jaotus nii haiglate vahel kui Tallinna vaates, aga tegelikult, nagu ma juba mainisin, ka kogu Eesti tervishoiu kontekstis. Me leidsime, et vajalik oleks kaasata ka Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli. Aga koostöös Tallinna linnaga liigume edasi haiglate ühendamisega. 

[Küsimus nr] 3: "Millist finantseerimismudelit toetate Tallinna ühendhaigla loomisel ja uue meditsiinilinnaku rajamisel? Kas Teie seisukohta jagab ka valitsus tervikuna?" Töörühmas on koostöös Rahandusministeeriumi ja Tallinna linnaga arutatud erinevaid finantseerimisallikaid, sealhulgas ühendhaigla enda investeerimisvõimekust. Aga olulisem [kui otsustada] finantseerimismudeli üle on enne avaliku raha suurteks investeeringuteks suunamist uue meditsiinilinnaku ehitamiseks üle hinnata teenuste vajadus muutunud olukorras, lähtudes uuendatud prognoosidest haiglate ühendamise vaates. Senised plaanid on tehtud kümmekond aastat tagasi ning vahepeal on tervishoius toimunud mitmed muutused, mida tuleks enne otsustamist ja projekteerima asumist kindlasti arvesse võtta. 

[Küsimus nr] 4: "Millises ulatuses on võimalik Tallinna ühendhaigla loomist ja uue meditsiinilinnaku rajamist toetada Euroopa Liidu struktuurifondidest?" Hetkel ei saa sellele vastata. Euroopa Liidu uue rahastusperioodi summad ja nende jaotus erinevate fondide vahel riigiti ei ole veel kokku lepitud, rääkimata strateegilistest eesmärkidest, toetusemääradest ja muudest detailidest. 

[Küsimus nr] 5: "Mis aastal on Teie hinnangul realistlik alustada tervishoiuteenuste osutamist Tallinna Haigla uues meditsiinilinnakus?" Tallinna ühendhaigla loomisel tuleb läbi analüüsida praegune olukord ja taristu kasutamise vajalikkus edaspidi. Seejärel tuleb mõelda, milline on ruumiprogramm, milline on vajadus luua lisataristu. See tähendab seda, et me peame ikkagi jõudma selgusele, milliseid teenuseid Tallinna Haigla, uus haigla, osutab ja millised on vajalikud ressursid. Pärast ühendhaigla loomist on juhtkonna esimene ülesanne kujundada uus asutus toimivaks ja ühtseks organisatsiooniks. Siis tehakse investeerimisplaanid, vaadatakse need läbi ja hiljem siis vaadatakse ka seda, kuidas, mida täpselt, kuhu. Kui ma ütlen hästi piltlikult, siis kui meil on mõte rajada näiteks kaubamaja, siis me enne peame teadma, milliseid teenuseid me pakume, milliseid kauplusi seal on, kas keskendutakse tööriistadele või hoopis toidukaupadele või on seal mõlemad. Me ei saa hakata enne ehitama, kui me teame, millised on teenused. Aitäh! Ootan küsimusi.

Suur tänu! Küsimusi tõepoolest on. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kui 2024. aasta detsembris kinnitas valitsus haiglavõrgu arengusuunad, siis seal oli tähtsal kohal haiglavõrgu konsolideerimine Tallinnas ja veel lisaks nelja haigla ühendamine. Riigi strateegiadokumendid peaksid justkui olema erakondadeülesed ja sellised, et Eesti pikemaajalised sihid püsiksid. Aga praegu on sama peaministri ja kahe sama koalitsioonipartneriga valitsus, kes enda poolt pool aastat tagasi tehtud otsust ei soovi ellu viia. Mis siis on muutunud selle poole aasta jooksul, et valitsuse siht on kadunud?

Miski ei ole muutunud. Praegu on koalitsioonilepingus sees, et Tallinna haiglate ühendamine jätkub, aga läbimõeldumalt lihtsalt.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma pean tõdema, et lisaanalüüsimine ja lisaprojekteerimine ja lisamõtlemine kõlab ikkagi natuke sellise viivitamise või venitamisena. Minule teadaolevalt on neid analüüse ja projekteerimise uuendamisi tehtud mitte kümme aastat tagasi, vaid ikkagi ka hiljuti. Pidevalt on selle tööga tegeletud. Ka te ise ütlesite, ja väga õigesti, et me peame neid teenuseid vaatama kompleksselt. Meil on tegelikult täna olukord, kus – me ju ei tea, kas Tallinna Haigla üleüldse tuleb ja kui tuleb, siis millal – haiglad istuvad investeerimisvajaduste otsas ja tegelikult nad ei tea, kuidas seda raha kõige mõistlikumalt kulutada. Ehk siis tegelikult see on ka ravi mõttes igati halb variant, kui me selliselt nii-öelda õhus ripume. Ma küsin siiski, millised analüüse teil veel vaja oleks. Miks need analüüsid, mis on juba tehtud, ei ole teie hinnangul pädevad või ei sobi?

Aitäh küsimuse eest! Tallinna Haigla kodulehel on praegugi üleval funktsionaalne arengukava, millel põhinevad needsamad projektid. Ja seal on andmed alates 2015. aastast. See sai valmis 2018. aasta lõpus, detsembris, kui ma ei eksi. See on päris ammu. Vahepeal on olnud COVID, vahepeal on ägenenud sõda Ukrainas, vahepeal on muutunud poliitiline tasakaal kogu maailmas. On rahastus muutunud, on olnud inflatsioonid ja kõik muud asjad. 

Me oleme aru saanud hoopis teistsugustest vajadustest tervishoius. Me ei saa põhineda sellel [arengukaval]. Ma tean, et on kavandatud varjendeid ja nii edasi, see on okei. Lisaks, kui me vaatame Tervisekassa eelarvet, siis me näeme seal puudujääki. Meil on vaja leida lisarahastus, aga mitte ainult, meil on vaja ka tervishoiuvõrku optimeerida. Kogu maailmas – just arenenud maailmas – on suund ambulatoorsetele tervishoiuteenustele, esmatasandile, kirurgias ja ka [osas] muudes teenustes aga statsionaarse ravi ehk haiglas olemise asemel päevaravile, mis on soodsam. 

Kui ma rääkisin Tallinna linnaga, siis ma sain aru, et nende kavatsus on arvestada nendesamade rahaliste mahtudega, nendesamade teenustega, mis juba on Tallinna linnas kasutusel. Aga mina leian, et need tuleb üle vaadata – võib-olla jäävad samaks, võib-olla ei jää samaks. Ja see analüüs on tegemata. 

Tallinna linn on öelnud, et ... Ühesõnaga, mida nad tegid? Te ütlesite enne siinsamas, et Tallinna linn on edasi läinud ja on ühendanud oma haiglad. Tõepoolest, lisaks haiglatele ka kiirabi ja hambakliiniku. Aga sisulist ühendamist ei ole toimunud. Ja ma väga tahaksin teada, milline on plaan sisu poolest ühendada. 

Kui me vaatame praegust ühendamist, siis see on olnud ikkagi selline, et juriidiline keha on loodud, ja see on kõik. Meile ei ole teada, mismoodi nad on plaaninud näiteks logistikat või laboriteenust parandada või ühtlustada, kas neil on kvaliteedisüsteemide ühtlustamine plaanis, kas on plaani tarkvara kuidagi nagu ühtlustada. Seni ma ei tea seda. Ma loodan Tallinna linnaga ühel hetkel kohtuda ja rääkida nendest asjadest. Ma tean, et meie majas on need kohtumised juba ka toimunud. Kui on edasiminek sisuliste teenuste ümberkujundamisele, siis on kindlasti vaja, et riik oleks kõrval. Ja sellisel juhul oleks tore, kui teenuste ümberkujundamine, ühendamine vaadatakse üle selle mõttega, et ehk on ka PERH kaasas. Siis me saame edasi minna.

Aga lisaks nendele tuleb muudki üle vaadata. Nagu ma mainisin, tegemist on suure haiglaga, kui see valmis saab. See mõjutab kogu Eesti tervishoidu. Avalikkuses on juba kriitikat tulnud Tartust – Tartu Ülikooli Kliinikumilt, Tartu Ülikoolilt. Ka nendega tuleb arvestada, ka nendega tuleb kokkuleppele jõuda, sest tegemist on ühe väikese riigiga, kus on kaks väga suurt haiglat. Ja me peame leidma võimaluse, et arstide õpe jätkuks samal tasemel, et ei tekiks näiteks patsientide puudust Tartus. Või siis, kui tekib see puudus, me saame suunata arstid õppima Tallinnasse ja nii edasi. 

See kõik on väga keeruline. Need teemad olid läbi mõtlemata, läbi arutamata. Ilmselt oli meeskonna soov liikuda edasi natuke teistpidi: teha ära juriidiline ühendamine ja siis minna sisu juurde. Aga valdkonnale see ei sobinud. Tervishoiuvaldkond pahandas selle peale, ja mina arvan, et õigustatult. Tegelikult tuleb ikkagi ka arstide ja õdedega läbi rääkida, nendega, kes seal hakkavad tööle, ja nendega, kes on teistes linnades tööl. Minu eesmärk on koostöö. Mõtleme asjad läbi ja teeme nii, et saaks hästi kindlasti edasi minna Tallinna Haiglaga, Tallinna ühendhaiglaga.

Reili Rand, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma loodan, et te ei pahanda, et minu küsimus puudutab haiglate jätkusuutlikkust veidi laiemalt, ja seda selles vaates, et hiljutine Arenguseire Keskuse raport tervishoiutöötajate liikumisest era- ja avaliku sektori vahel kinnitas tegelikult laialt teada olevat ja murettekitavat trendi, et viimase 10 aasta jooksul on üha enam tervishoiutöötajaid lahkunud riiklikust süsteemist erasektorisse. Ja miks ma sellele viitan, on see, et me teame, et see mõjutab eriti tugevalt maakondades tegutsevaid väiksemaid haiglaid. Minu küsimus ongi sellest vaatest, mis on teie sõnum nendele maakondade haiglatele. Kuidas sellises tööjõunappuses tagada spetsialistide olemasolu ka väiksemates haiglates ja seeläbi ka tervishoiuteenuse kättesaadavus?

Aitäh! Me peame üle vaatama, mis üldse tööga demograafilises mõttes toimub. Ega siis ainult meedikud ei lahku, teatud maakondades on elanike arv üldse vähenenud. Tuleb vaadata, kuidas inimesed liiguvad. Teatud vanuses inimesed liiguvad pealinna poole või teistesse suurematesse linnadesse näiteks õppima või tööle. Aga teatud vanuses keskeas inimesed sageli liiguvad hoopis servadesse tagasi. Ostetakse maakodud ja minnaksegi päriselt sinna elama. Me kõik neid lugusid teame. 

Siin tuleb arvestada demograafilisi trende, tuleb arvestada maakonnahaigla piirkondlikke vajadusi, vaadata, milline tõenäoline inimeste liikumine on seal maakonnas teatud ajal. Meil praegu arengusuunad on [seatud] kuni aastani 2040. Teiseks [tuleb arvestada], millised tervisehädad inimesi kõige enam võivad tabada. Me teame hästi üldiselt seda – siin tuleks võtta iga maakonna kohta eraldi vaade, mis tegelikult on olemas –, et Eesti rahvastik väheneb, vananeb ja kroonilisi haigusi on rohkem. Kõige rohkem esineb meie inimestel südame-veresoonkonnahaigusi ja vähki. See tähendab, et nende haiguste ennetus ja ravi peavad olema kõige paremal tasemel. Lisaks tuleb tagada sotsiaalteenused, mille kättesaadavus on neid haigusi põdevate inimeste ja vananevate inimeste puhul ülioluline. 

Ehk siis suures plaanis, nii nagu ütleb ka seesama arengusuundade dokument, on teatud teenused, mida me peame tsentraliseerima. Need on teenused, mida on [hädasti] vaja, ja need peame viima keskele kokku suurtesse haiglatesse. Ja on teatud teenused, mis on suunatud just nendele eakatele inimestele, kellel on mitu kroonilist haigust. Need tuleb tuua kodu lähedale. 

Nüüd, haiglate profiil. Ma enne mainisin, et 10 aasta jooksul on tervishoid väga palju muutunud. Haiglates näiteks on see suund, et vähem ollakse haiglas sees ja rohkem pakutakse abi, kui haiglas tuleb olla ainult üks päev. See tähendab, et ei pea alati igal erialal olema ööpäevaringset teenust. Võib-olla piisab mõnes piirkonnas päevaravist või ambulatoorsest ravist. See sõltub piirkonna vajadustest ja seda saab [arvestada]. See tähendab seda, et meil väheneb ka vajadus nende spetsialistide järele ja päevaks minna tööle teise linna on võib-olla lihtsam, kui ei pea ööseks jääma. See kõik on nii ja naa, sõltub ka piirkonnast. 

Ma tean, et teie olete Hiiumaalt. Hiiumaa on erandlik piirkond, seal on [arstiabi] kättesaadavus üldse teistsugune. Seal tuleb tagada kindlasti teistsugune abi. Aga tulebki vaadata konkreetse piirkonna konkreetseid vajadusi. Üldiselt öelda ma ei saa, et (Juhataja helistab kella.) tagame kõigile haiglatele kõik spetsialistid.  

Suur tänu, lugupeetud minister! Kuna see jutuvada hakkas natukene siin ministri vastust segama, siis sellepärast ma kella helistasin. Aitäh märkamast! Ja Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma eelmise arupärimise juures rõhutasin, et oma põhiseaduslikke ülesandeid saab riik delegeerida, aga ta ei vabane, riik kui peremees ei vabane vastutusest. Tervishoiuteenuste osutamine on riiklik vastutus, mitte omavalitsuse oma. Ja ma olen täiesti nõus, et Tallinn kui suur omavalitsus saab hakkama paljude asjadega, millega väiksemad omavalitsused ei saa. Aga see teie loogika, et mõtleme, milliseid teenuseid me pakume, ja arutame – tegelikult tuleb see juriidiline ühendamine enne ära teha ja siis see meeskond, uut juriidilist isikut juhtiv meeskond saab Põhja-Eesti vajadusi tervikuna kaardistada. Kui teha vastupidi, siis see tähendab, et Tallinn, kelle haiglate taristu on vananenud, läheb ise planeerimise, projekteerimisega edasi ja riigi jaoks ei ole tulemus optimaalne. Tuleb teha teistpidi, riik peab olema juhtrollis. Tartu Ülikool muidugi ka. Olnud algusest peale olnud elementaarne, et uue juriidilise isiku nõukogus on Tartu Ülikool kaasatud, ta osaleb juhtimises, valikute tegemises ja sõlmitakse koostöölepe õppe korraldamise kohta. See ei ole uudis, see ei ole kuidagi arusaamatu või lahendamata teema. See täpselt nii tulekski lahendada ka uue juriidilise isiku puhul. Miks sellest lihtsast ja loogilisest plaanist, mis tegelikult eelmise aasta lõpus olemas oli, edasi ei saa minna?

Esiteks, kui me vaatame praktikat, siis seaduse ees tõepoolest on tervishoid riigi vastutada. Aga päriselus vastutavad ka KOV-id, alates sellest, et nad omavad haiglaid, omavad ka perearstikeskusi, neil on väga suur roll taristu tagamisel ja nii edasi. Ei ole mitte mingit kahtlust, et KOV-il on oma roll. 

Teiseks, Tallinn tegi ära juriidilise ühendamise. Ma ainult tervitan seda, nad peavadki üle vaatama, millised nende haiglate võimalused on, ressursid ja vajadused on. Siis on riigil lihtsam minna nendega läbi rääkima ja koostööd tegema. Minu jaoks ikkagi on oluline see, et ma teaksin mingitki sisu, teaksin mingitki mõju Eesti tervishoiusüsteemile. Me ei saa luua uut asutust nii, et me ei tea, mis juhtub Eesti tervishoiusüsteemis. Minule ei ole seda siiani piisavalt põhjendatud. See oli minu soov ja minu maja soov, kui me olime asjad läbi arutanud. Ja sellega nõustus ka valitsus. Me ei ole asju seisma pannud, me läheme sellega edasi, aga võib-olla natuke rohkem asju läbi rääkides. 

Ma ei ütle, et eelmine minister tegi midagi halvasti, aga igaühel on oma stiil. Lihtsalt praegu on nii. Ja mina olen valmis edasi minema. Lihtsalt Tallinna linn kui partner on seadnud tingimuseks, et me peame alustama kohe taristu ehitamist. See ei ole mulle vastuvõetav, sest nagu ma enne ütlesin, me ei saa ehitada ühtegi asutust enne, kui me teame, mis seal asutuses peab olema. Projekteerida niimoodi on võimatu. Ja hetkel me teame, kui palju on tervishoius muutunud isegi viimase viie aastaga. Meil ei ole võimalik lihtsalt niisama projekteerima hakata. See ei olnud minu jaoks okei.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Olles ka natuke selle Tallinna Haigla ajalooga tutvunud ja ka töötanud sellise ametikoha peal, ma tean, et neid funktsionaalseid arengukavasid tehti väga põhjalikult ja kooskõlastati ka ministeeriumiga. Noh, ikka mingid muudatused ju aastatega toimuvad, samuti juhtumite mahud, aga see ei ole ju mingi leiutis. Need kooskõlastati Sotsiaalministeeriumis ja tegelikult said välja öelda oma arvamuse nii Tallinna haiglad kui ka Tartu haiglad. See oli väga põhjalik protsess. Võib-olla tuleb [tehtule] tõesti uuesti otsa vaadata, aga kas te oleksite nõus ise olema see initsiaator, et arutada Tallinna Haigla projekti vedajatega, kelle hulgas on palju tarku inimesi, ja linnaga need arengukavad üle? Võib-olla tuleb neid täiendada, aga kindlasti ei pea kõike otsast peale alustama. Ma arvan, et nii jõuame kiiremini tulemuseni. Ma tahaks teie vastust kuulda.

Ma arvan, et ma olen juba olnud see initsiaator. Üks mu esimesi kohtumisi oli linnapeaga, et arutada sedasama teemat. Ma olen kohtunud ka abilinnapeaga ja nii edasi. Ma arvan, et me ei viivita põhjendamatult.

Kui rääkida juhtumite mahtudest, siis me teame statistikast, et näiteks ambulatoorses eriarstiabis umbes kolmandik on neid patsiente, kes ei peaks seal olema. Saaks võtta kohe kolmandiku vähemaks ja lühendada järjekordi. Me peame ikkagi kõigepealt selgeks saama, mis teenuseid millises mahus me inimestele pakkuma hakkame. Piltlikult öeldes, kui hetkemahtude järgi on meil kabinetis vaja näiteks kolme kardioloogi, siis tulevikus võib-olla kahte. Me peame tegelikult üle vaatama kogu Eesti tervishoiuvõrgu ja sellega koos tegema ka Tallinna Haigla plaanid.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Vaadake, ma saan aru, et teie olete valitsuses uus liige ja peate nüüd analüüsima ja tutvuma. Aga tegelikult see töö on ju varasemalt ära tehtud eelmise ministri poolt, kes siin saalis praegu istub. Valitsus on seda väga pikalt arutanud. Ka mina isiklikult olen seda peaministriga arutanud, kui oli samamoodi ka terviseminister laua taga. Ja siis põhimõtteliselt suund oli valitud, kokkulepped olid tehtud. 

Ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid pole valitsuses. Mulle tundub, et seal on asi natukene nagu poliitiliseks läinud. Aga tegelikult ei pea ju valitsuse tasandil minema detaili. Küsimus on põhimõttelistes otsustes ja põhimõtted ja loogikad olid paigas. Need on kirjas ka arengukavades, mis valitsus on ju heaks kiitnud. Mind paneb imestama, et nüüd järsku on [toppama jäädud]. Ma saan aru, et teie peate kõigega tutvuma, aga äkki te ikkagi valgustate, millest see meelemuutus ülejäänud valitsusel ja Reformierakonnal tulnud on. Valitsus ei peaks ühest inimesest sõltuma, on tervik ja süsteem.

Esiteks, ma arvan, et eelmine minister tegi head tööd. Ja ka teised ministrid. Seda Tallinna Haiglat on loodud üle kümne aasta. Miks siis kõige esimene minister seda ära ei teinud, mis siis puudu oli? Ongi igasugused loogikad, igasugused praktikad, kuidas ühte või teist asja tehakse. Selline suur asutus võtabki aega, ja see on normaalne, ma arvan. 

Ja kui mul ei ole selja taga arstide tuge, siis mina ei lähe edasi. Mina olen ise ka arst ja ma tean, kui oluline on, et valdkond on su selja taga. Ja mul ei olnud arstide tuge selja taga selle plaaniga edasi minnes. Praegu juba on. 

Meil ei ole muutunud mitte midagi. Valitsus on otsustanud, et me läheme selle plaaniga edasi. See on koalitsioonileppes sees ja me läheme sellega edasi. (Saali kostab riigilipu langetamise signatuur.) 

Suur tänu! Nagu me kuuleme, päike on tänaseks loojunud, aga meie läheme siinkohal veel edasi. Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Aga järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tallinna haiglate ühendamist ja uue taristu ehitamist tõepoolest on arutatud pikalt. Minister küsis siin, miks siis ei teinud minister ära seda kümme aastat tagasi. Sellepärast, et keskerakondlik Tallinna linnavõim ei olnud huvitatud haiglate konsolideerimisest. Kogu aeg oli riigi plaanide ja linna plaanide vahel vastuolu. Nüüd on meil esimest korda [avanenud] poliitiline aken, tänu millele on Tallinnas koalitsioonileppes kirjas nelja haigla ühendamine, nii et meil ei oleks enam linnahaiglat ja riigihaiglat, kes omavahel konkureerivad, vaid tõepoolest, neljast haiglast saab selline tervishoiuasutus, mis vastutab kogu Põhja-Eesti piirkonnale tervishoiuteenuste osutamise eest. Nii et esimene asi on tõesti see harukordne poliitiline aken. 

Teisalt, uue maja ehitamine on tähtis, aga kallis, ja see võib osutuda komistuskiviks. Aga vaatame, milline oleks 30 aasta pärast see hoone Põhja-Eesti piirkonnas, kus saab kaasaegset tervishoiuteenust osutada? Sellist ei ole mitte ühtegi. Kui me soovime, et 30 aasta pärast oleks Põhja-Eesti piirkonnas üks haiglahoone, mis kõlbab teenuste osutamiseks, siis tuleb seda praegu planeerima hakata. J

a seda saab planeerida nii, et juriidiline ühendamine nelja haigla puhul on ära toimunud. Niikaua kui plaane tehakse nelja haigla baasil, otsivad kõik oma: meie mahud, meie osakonnad, meilt see, teilt see. Nii ei teki seda riigi jaoks ja ka Põhja-Eesti ja Tallinna jaoks vajalikku optimaalset lahendust. Seda tuleb plaanida kui ühist teenuste osutamise kohta, ühist haiglahoonet, mitte niimoodi lipp lipi peal, lapp lapi peal. Ja selleks peab olema üks juriidiline keha ja üks meeskond, kes vaatab vajadusi tervikuna ja ei ole sellist sulle-mulle kauplemist. 

Seetõttu on erakordselt tähtis praegust poliitilist akent kasutada ja see otsus ära teha. Võimaluse selleks loob lisaeelarve, mille esimene lugemine täna siin saalis läbiti. Lisaeelarvega luuakse ka Sotsiaalministeeriumile finantseerimistehingu rida, kus tõepoolest on olemas summa Tallinna Haigla osakapitali sissemakse tegemiseks. Praeguse eelarve raames sellist otsust teha ei oleks saanud, 2025. aasta lisaeelarvega see võimalus luuakse ja nüüd on puhtalt küsimus valitsusele, millal nad on valmis selle otsuse tegema. 

Omalt poolt tunnustan Tallinna. Tõesti, omavalitsused ei vastuta tervishoiuteenuste osutamise eest ja riigi strateegilistes dokumentides seatud sihtide, näiteks Tallinna haiglate konsolideerimise eest. Aga Tallinn on teinud otsuse kolm haiglat, kiirabi ja hambaravikliiniku organisatsioonid liita ja tõepoolest hakata tugiteenuseid konsolideerima. Minister viitas, et teemegi siis etapiviisiliselt. Aga siis tuleb üks puder ja kapsad. Tallinn konsolideerib, läheb üle ühele kvaliteedisüsteemile kolmes haiglas, ühele IT-süsteemile kolmes haiglas. Ja siis me otsustame kolme aasta pärast, et liidame ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla – jälle toimub mingi IT-süsteemi vahetus ja kvaliteedisüsteemi muutus. Selline etapiviisiline üleminek on tervishoiutöötajatele keerulisem ja riigile kulukam. 

Lisaks, seda, et kõik tervishoiutöötajad, kõik osapooled jõuavad täiuslikule üksmeelele ja noogutavad ministrile kaasa, et teeme ära – sellist olukorda ei tule. Sellist olukorda ei ole tervishoius kunagi olnud, selliseid olukordi suurte muutuste puhul ei ole. Mingisugune vastuseis või eriarvamused on normaalsed, need enamasti viivad edasi. Ei ole võimalik oodata. Poliitiline aken, mis [võimaldab luua] konsensuse valdkonnas, võib sulguda. Kõik neli haiglat tegelikult toetavad sellise muudatuse tegemist. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Ja eraldi tuleks välja tuua, et meil seni on ju haiglaliigid. Praegu nelja Tallinna haigla puhul meil on kaks piirkondliku vastutusega haiglat: lastehaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla, mis asuvad kõrvuti kinnistutel, mis on omavahel tunneliga ühendatud ja jagavad diagnostikaseadmeid ja teevad tihedat koostööd. Kui üks neist liidetakse ülejäänud Tallinna haiglatega ja teine mitte, siis see tegelikult vähendab optimaalset teenuse korraldust, mitte ei suurenda seda. 

Ma tõesti panen valitsusele südamele kasutada seda poliitilist akent ja teha otsus Tallinna nelja haigla juriidiliseks ühendamiseks. Seejärel saab selle ühe haigla baasil kavandada investeeringuid taristusse, mis võimaldavad järgnevatel aastakümnetel Põhja-Eesti piirkonnas kaasaegset teenust osutada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan ka selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas ja viimane päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa ja Kersti Sarapuu 7. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine selle kohta, kas ainult suurmesinikud tegelevad toidujulgeolekuga. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja ja mõned üksikud kolleegid! Kõik need Pihlakodud ja haiglad on juba [arutatud] ja nüüd on aeg, kui mesilased on ammuilma juba tarudesse kadunud. Aga mesinikud, ma arvan, kindlasti vaatavad veel.  

Võib öelda, et näiliselt selline tühine asi, mingid mesimummid ja nende hooldajad. Aga mina arvan või meie arvame, et ei ole tühiseid asju. Arupidamine tulenes sellest, et tavaliselt mesinikud saavad igal aastal mesilaspere toetust. Aga nagu ikka, raha on vähe, ja nüüd otsustati maaeluministeeriumis, et mesimummidele tuleks 800 000 euro asemel 560 000 ära jagada. Kui on raha vähem, siis loomulikult vaadati, kust kulutusi kokku tõmmata. 

1. jaanuari seisuga oli Eestis kokku 3264 registreeritud mesinikku. 3264! Ja arupärimise alus oli see, et otsustati, et sellest aastast on 2532 mesinikku [väikemesinikud], kuna neil on kuni 15 mesilasperet. [Selliseid mesinikke on] 77,6% mesinikest ja millegipärast loetakse need Eesti Vabariigis väikemesinikeks. Ja need, kellel on 16 või rohkem taru, on suurmesinikud. 

Praegusel ajal on moodne rääkida toidujulgeolekust. Ja nüüd selle jagamise puhul kasutati ka toidujulgeoleku [argumenti], igal pool on toidujulgeolek. Ja millegipärast ainult need, kellel on üle 15 taru, tegelevad toidujulgeolekuga. Aga need, kellel on alla 15, need ei tegele millegipärast toidujulgeolekuga. 

Ja sellepärast, et need, kellel on 16 või rohkem taru, tegelevad toidujulgeolekuga, otsustasid tublid ministeeriumiametnikud jagada neile tarutoetust. Need on nii-öelda suurmesinikud. Aga ma rõhutan, et nendel aruteludel see arv 15 lihtsalt pakuti välja mesinike erinevate ühenduste arupidamistel ministeeriumisakstega. Oleks võinud olla ka 50, aga noh, on 15. 

Nüüd otsustati see 560 000 eurot, mis jäi järgi sellest 800 000-st, jagada suurmesinike ehk 732 mesiniku vahel, kellel on üle 15 mesitaru. Võite ise ka arvata, et 70% või isegi ligi 80% mesinikest on tavalised inimesed, niipalju kui ma tean, enamik on pensionärid, kes elavad üle Eesti. Ja nemad otsustati jätta sellest toetusest ilma. Minu ettekujutuse järgi on ka nii, et mesinikke või mesitarude pidajaid on üle Eesti, aga suuremad mesinikud sätivad oma tarud suurte massiivide, kas rapsipõldude või sügisel kanarbikuväljade lähedale. Ja see ebaõiglus paljusid mesinikke närib. 

Sellest ka need küsimused, mida ma ei hakka praegu ette lugema, aga lugupeetud härra minister vast loeb ja vastab, miks nii. Kas siis ainult suured, kellel on vähemalt 16 taru, [on tähtsad]? Kui, Helmen, sul oleks 16 taru, siis sina tegeleksid toidujulgeolekuga, ja kui minul oleks 14 taru, siis ma nagu ei tegeleks? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed. Ma väga tänan austatud arupärijaid Kersti Sarapuud ja Peeter Ernitsat. Te andsite mulle võimaluse sellel teemal vastata teie arupärimisele, mis puudutab mesindussektori toetuse põhimõtteid ja toidujulgeolekut. Teie tõstatatud teema on väga päevakajaline ja puudutab väga paljusid Eesti inimesi. Ma annan endast parima, et selgitada kujunenud olukorra tagamaid ning ministeeriumi seisukohti ja edasisi plaane, rõhutades meie ühist huvi Eesti mesinduse hea käekäigu vastu. 

Mesindus on kahtlemata valdkond, millel on sügav ja mitmetahuline tähendus nii meie loodushoiule, põllumajanduse kestlikkusele kui kultuuripärandile. Härra Ernits küsimusi ette ei lugenud ja palus mul seda teha. Ma tulen sellele soovile vastu. 

"Kuna seni toetas riik kõiki mesinikke, aga nüüd on otsustanud toetada vaid suurtootjaid, on tegemist riikliku poliitika muutusega. Millistel kaalutlustel seda tehti?" Lugupeetud küsijad, teie tähelepanek riikliku poliitika fookuse muutmise kohta on korrektne. Ma mõistan sügavalt, et eelarve vähenemine ja sellest tulenev vajadus toetuspõhimõtteid ümber vaadata on paljudele mesinikele, eriti väiksematele, pettumust valmistanud. Peamine põhjus toetuse maksmise põhimõtete ümbertegemiseks on paraku selle eelarve vähenemine, nagu härra Ernits ka välja tõi. See seadis meid keerulise valiku ette, kuidas tagada olemasolevate vahendite võimalikult tõhus ja mõjus kasutus. 

Selleks et leida piiratud eelarve tingimustes parim lahendus, on mesindussektoriga teemat arutatud 2024. aasta detsembrikuus. Ma tahan rõhutada, et just mesindussektori enda esindajate ettepanek ministeeriumile oli edaspidi maksta toetust neile mesilaspere pidajatele, kellel on vähemalt 16 mesilasperet. Selle arvu valikul lähtuti omakorda põllumajandusministri 15. juuni 2006. aasta määrusest nr 72 "Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded". See määrus eristab väikeses koguses mee esmatootjaid – kuni 15 mesilasperet – ja teavitatud meekäitlejaid, kel on 16 või enam peret. See määrus peegeldab teatud tegevusmahtu ja vastutust seoses toiduohutusega, mis on oluline aspekt, kui me räägime turule suunatud toodete tootmisest. Seega sai selleks kriteeriumiks vähemalt 16 mesilasperet, nagu oli välja pakutud mesinike poolt. 

Statistikale tuginedes võin öelda, et 2024. aastal taotles mesilaspere toetust 1932 mesiniku kokku 35 468 mesilasperele. Taotlejate hulgas oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739 mesilasperet, kusjuures perede arv mesiniku kohta varieerus ühest kuni 119-ni. Oleme seisukohal, et mesinikud, kellel on 16–19 mesilasperet, tegelevad juba arvestatava ettevõtlusega, mille puhul on kohane ka tulusid deklareerida ning makse tasuda. 

Sellest tulenevalt oli muudatuse üks eesmärke suunata ettevõtlusega tegelevaid füüsilisi isikuid end juriidiliselt korrektselt vormistama kas äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana, mis aitab kaasa sektori üldisele läbipaistvusele ja professionaalsusele. Otsus suunata toetus ettevõtetele ja FIE-dele lähtubki sellest kaalutlusest. 

Eeltoodust johtuvalt ei maksta enam mesilaspere toetust neile füüsilistele isikutele, kes peavad mesilasi peamiselt isiklikuks tarbeks. Oluline on märkida ja ma soovin seda eriliselt toonitada, et hobimesinikele jäävad kättesaadavaks mitmed teised väärtuslikud toetusvõimalused ja tegevused mesindussektorisse sekkumise toetuse tegevuskava raames, millest saavad kasu kõik mesinikud, sõltumata nende tarudeb arvust. 

Teine küsimus. "Mesinike liidu hinnangul on mesilaspere toetuse muutmine olnud nagu vilets telefonimäng, mille mängujuhid istuvad superministeeriumis. Miks nii olulist asja sektoriga läbi ei arutatud?" Mul on tegelikult kurb kuulda, et selle protsessi kommunikatsioon ja kaasamine on jätnud mulje, et sektori häält ei ole piisavalt kuulda võetud või et arutelud pole olnud täielikult rahuldavad. Aga ma kinnitan teile, et ministeeriumi eesmärk oli pidada dialoogi ja kaasata sektorit sellesse otsusesse. 

Seda teemat arutati mesindussektori esindajatega esmakordselt 17. detsembril eelmisel aastal. Sellel kohtumisel esitasid mesinikud ettepaneku, et toetust peaks saama need, kellel on 16 või enam mesilasperet. See oli parim kompromiss, mis sellel koosolekul välja käidi. Teine kohtumine toimus 9. aprillil käesoleval aastal täiendavalt sektori esindajatega, kus arutati eelnõude infosüsteemi kaudu esitatud sektori ettepanekuid ning selgitati põhjalikumalt toetuse muutmise tagamaid ja eesmärke. 

Seega on muudatust mesindussektoriga arutatud mitmel korral ning püütud leida võimalikult hea vastastikune mõistmine. Vaatamata juba toimunud kohtumisele oleme alati valmis täiendavateks selgitusteks ja aruteludeks, et tagada võimalikult hea koostöö ka edaspidi. 

"Miks on Eesti riik otsustanud edaspidi toetada vaid suurtootjaid?" Ma mõistan, et fookuse seadmine ettevõtjatena tegutsevatele ja vähemalt 16 mesilasperega mesinikele võib tekitada küsimuse, kas riik väärtustab vaid suuremaid tegijaid. Ma kinnitan teile, et see ei ole nii. 

Soovin veel kord rõhutada, et otsus mesilasperede toetuse muutmiseks sündis tihedas koostöös mesindussektoriga ja arvestades eelarve vähenemise juures just sektorist tulnud ettepanekut. Seega ei ole tegemist riigi ühepoolse otsusega eelistada üksnes suurtootjaid, vaid pigem pragmaatilise lahendusega, mis püüab piiratud eelarve vahenditega maksimeerida mõju sektori professionaalsele tegutsemisele ja arengule. Professionaalsemate ja majanduslikult elujõulisemate mesindusettevõtete toetamine aitab tagada Eesti mee stabiilsemat pakkumist, potentsiaalselt ka ekspordivõimekuse kasvu ning suuremat suutlikkust investeerida kvaliteeti ja innovatsiooni, mis tuleb kasuks kogu sektorile. 

On tõsi, et selle kriteeriumi alused jäid otsesest mesilasperetoetusest ilma paljud hobimesinikud, kelle panus on samuti hindamatu. Samas on neil võimalus seda toetust edaspidi saada, kui nad otsustavad oma tegevust laiendada, suurendades mesilasperede arvu vähemalt 16-ni ja registreerides ennast äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana. 

Lisaks sellele, ja see on väga oluline, on olemas mesindussektorisse sekkumise toetus, mis on disainitud laiapõhjaliseks ja kättesaadavaks kõikidele mesinikele. Selle raames saavad kõik mesinikud, sealhulgas füüsilisest isikust hobimesinikud, tasuta osaleda teabepäevadel, kursustel ja rahvusvahelistel üritustel, küsida nõu usaldusmesinike käest ning taotleda vahendeid kahjurite, näiteks varroalesta tõrjeks. Samuti on võimalik kasu saada mesilaste korjealatoetusest, mis on suunatud tolmeldajatele täiendava toiduressursi pakkumisele põllumajandusmaastikus. 

Neljas küsimus: "Kuna määrusest on üheselt selge, et Eesti riik toetab sellest aastast vaid suurmesinike, siis miks pole senine tarutoetus nimetatud ümber mesilaspere ettevõtjatoetuseks?" Teie küsimus selle nimetuse kohta on asjakohane ja ma mõistan soovi, et nimi ja sisu oleks paremini vastavuses, et vältida võimalikku vääriti mõistmist. Samas on esmatähtis silmas pidada, et määruse nõuded ja toetuse tingimused tulenevad eelkõige määruse sisust ja eesmärgist, mitte formaalsest nimetusest. 

Oleme aga kindlasti avatud aruteluks sellel teemal. Oleme palunud mesindussektoril esitada hiljemalt selle aasta 1. oktoobriks omapoolsed ettepanekud mesilasperetoetuse võimalike alternatiivide kohta ning vajalike uuringute kohta sektoris. Selle tulevase arutelu käigus oleme kindlasti valmis kaaluma kõiki aspekte, sealhulgas toetusmeetme nimetust, et see peegeldaks võimalikult täpselt selle eesmärki ja sihtrühma. Ja seejärel arutame ühiselt, kuidas või kas üldse peaks mesilasperetoetust ja sellega seonduvat alates 2026. aastast muutma. 

"Kas Eesti Vabariigi valitsuse hinnangul enamik ehk 77,6% meie mesinikest ei panusta toidujulgeoleku tagamisse?" Lubage mul olla siin ühemõtteline: iga mesinik ja mesilaspere Eestis on väärtuslik ning nende panus meie toidujulgeolekusse ja keskkonna heaolusse on hindamatu. Eesti Vabariigi valitsus hindab kõrgelt absoluutselt kõikide mesinike panust, sõltumata nende mesilasperede arvust. Toidujulgeolekusse panustavad nii hobimesinikud, kellel on vaid mõni mesilaspere ja kes toodavad mett peamiselt oma pere tarbeks ning hoiavad alal mesindusoskusi, kui ka need, kes toodavad mett turustamise eesmärgil nii Eesti kui ka välismaa tarbijate jaoks. 

Just see mitmekesisus alates oma pere tarbeks tootvatest hobimesinikest kuni suuremate tootjateni toetab meie toidusüsteemi vastupidavust ja tagab kohaliku mee kättesaadavuse erinevates piirkondades. Veelgi enam: mesilaste roll on palju laiem kui ainult mee tootmine, neil on äärmiselt oluline osa kogu ökosüsteemi terviklikkuse tagamisel. Tolmeldamisega annavad mesilased taimekasvatuses [hindamatu] panuse nii looduslike kui ka kultuurtaimede mitmekesisuse ja saagikuse suurenemisel. Seega saab mesilastest väga olulist kasu kogu põllumajandussektor ja laiemalt kogu meie elukeskkond. Iga mesilaspere ja mesinik on selles väga oluline lüli. 

Kuues küsimus: "Kas nii jääb ka edaspidi?" Meie eesmärk ei ole luua jäiku süsteeme, vaid kohandada meetmeid vastavalt tegelikule vajadusele, uutele teadmistele ja sektori arengule. Nagu olen maininud, ministeerium on avatud dialoogiks ja valmis muudatusteks, kui need on põhjendatud ja aitavad kaasa Eesti mesinduse jätkusuutlikule arengule.

Me oleme valmis koos sektoriga kujundama tulevikupoliitikat, mis teeniks Eesti mesinduse pikemaajalisi huve parimal võimalikul moel. Meie eesmärk on leida parimad lahendused, mis arvestavad nii sektori vajadusi, eelarvelisi võimalusi kui ka laiemaid ühiskondlikke huve, sealhulgas toidujulgeoleku tagamist, elurikkuse hoidmist ja maaelu mitmekesisuse säilitamist.

Loodan, et need vastused selgitasid olukorda ja ministeeriumi samme. Olen valmis vastama täiendavatele küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Arupärijal on teile küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh sellise ilusa vastuse eest! Nagu ma aru sain, selline olukord vist järgmine aasta ei pruugi korduda. Aga ma küsin, kas sellest rahast jäi midagi kasutamata ka või läks see 530 000 nendele suurtele seekord ära.

Täpsed andmed selle meetme täitmise kohta ma võin teile saata. Üldiselt on praktika see, et kõik jagatakse ikkagi taotlejatele ära, on päris palju nõudlust.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Minu poolt ka suur tänu põhjaliku vastuse eest. Küsin, kui palju oli neid väiketaotlejaid, kellel oli alla 16 mesilaspere, ja mis summa neile [mullu] välja maksti.

Väga spetsiifiline statistika. Kordan üle, et eelmisel aastal taotles mesilaspere toetust 1932 mesinikku kokku 35 468 mesilasperele ja seal oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739 peret. See on see statistika, mis mul hetkel on. Kui te tahate täpselt teada saada, mis [väljamakstud summa] üldine suurusjärk on, siis ma võin need andmed teile saata. Ma ei taha siin peast öeldes nende numbritega eksida. (Saalist öeldakse midagi.) Jah.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärija Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Härra minister, aitäh selle ilusa vastuse eest! Ma tean, et paljud mesinikud praegu ka vaatavad, kuigi nende hoolealused puhkavad kuni päikesetõusuni. 

Ma olen natuke vaadanud ja arutanud mesinikega seda asja ja mulle tundub, et kõige taga oli tegelikult selline nagu vilets telefonimäng, et üks ütleb ühe sõna, aga rea lõpus tuleb välja hoopis teine sõna. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, kes jättis võib-olla mingitel põhjustel midagi ütlemata – mõtlen mesinike esindajatest – ja kes mõistis seda juttu nagu teisiti. Sest tõesti, mesinikel on mitmeid organisatsioone. Ja loomulikult huvid on suurtel ja väikestel erinevad, nii nagu igal pool. Aga nii palju, kui mina olen aru saanud, mesinikel lihtsalt kujunes omavahel välja vilets kommunikatsioon. Võib-olla nad ei saanud aru, mida ministeeriumisaksad ütlesid või tahtsid teada. Kasvõi seoses selle arvuga 16 ja mis sellest tuleneb. Ühesõnaga, mulle tundub, vilets kommunikatsioon oli. 

Aga kui rääkida, et raha ei ole – no täna, kui me arutasime siin lisaeelarvet, siis riigieelarve arusaadavaks muutmise töörühma liikmed arutasid koos õiguskantsleriga, kui arusaadav on üldse meie eelarve. Ja mingisugune 800 000 või 530 000 on kommiraha kõige kõrval. Me oleme [pimedad], me oleme edevad – ma arvan, et enamik meist – ja pealiskaudsed ega tunne huvi, mis seal tegelikult nende ridade ja nende miljonite taga peitub. Ja ohvriks langevad loomulikult kõige enam väikesed, aga mitte ainult väikesed. 

Nii et tegelikult me peaksime vaatama peeglisse, isegi Helmen, kes teab kõike väga paljudest asjadest, rääkimata teistest. Peaksime olema palju nõudlikumad ja [uurima], mis nende eelarveridade taga tegelikult on. Ja ma arvan, et me leiaksime raha palju rohkem – raha, mida oleks mõistlik kasutada. Ma ei räägi ainult mesilindudest. 

Aga oli, kuidas oli. Nii palju ma härra ministri jutust aru sain või vähemalt aimasin, et järgmine aasta, kas see nüüd tööõnnetus oli, olukord võib nagu taastuda. Ja need ilusad sõnad loevad muidugi palju. Ilus sõna on sageli väga väärtuslik, eriti kui minister seda ütleb. Aga raha on samuti oluline, eriti kui sa oled pensionär. Ja enamik nendest, 80% väikemesinikest, kellel on kuni 15 taru, on pensionärid, kes elavad üle Eesti igal pool väikestes külades või suuremates asulates. Nad vajavad peale tunnustava sõna, mida härra minister kenasti meile jagas, ka väikest rahalist toetust. 

Ja veel üks asi, mida ma ei saanud küsida, aga võib-olla ministrihärra ütleb veel mõne sõna pärast. Mesinikud on mulle öelnud, et küsi, millal mesindusseadus tuleb. See tekst pidi olemas olema juba ammuilma, mingi viis või kuus aastat ministeeriumis kusagil sahtlites, nii et härra minister tõenäoliselt ei teagi sellest. Aga paluks uurida välja, kus see tekst on. Äkki oleks [tark] sellelt tolm ära pühkida ja tulla [eelnõuga] siia. Võib-olla sellest oleks nii rohkem kasu. Omal ajal see mesindusseaduse [eelnõu] kirjutati valmis, see oli viis või kuus aastat tagasi. 

Nii et kena õhtut kõigile! Ja ma loodan, et ka väikesed saavad reaalset tunnustust, mitte ainult ilusaid sõnu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga kas härra minister soovib sõna? Jah, palun! Ei soovi, selge. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetame üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik pärast haamrilööki registreeruda teil kõigil Riigikogu vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole. Tänane Riigikogu istung on lõppenud.