Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Tundsin juba teie järele igatsust, kaks päeva teid ei näinud. Aga alustame kolmapäevase kohaloleku kontrolliga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid algatavad täna eelnõu, mis tõstaks pere esimese ja teise lapse lapsetoetuse 100 eurole kuus, samale tasemele, mis on kehtinud juba mõnda aega kolmanda ja järgmiste laste puhul. See on lihtne ja selge samm võrdse kohtlemise suunas …

(Helistab kella.) Härra Randpere, siin on üks oluline eelnõu, mida tutvustatakse praegu.

… öeldes selgelt: iga laps on sama väärtuslik. Samuti sisaldab eelnõu ettepanekut tõsta üksikvanema toetus 100 eurole kuus. Üksikvanemad kannavad sageli kahekordset vastutust, kuid saavad toetust, mis ei kata isegi igapäevaste kulude kasvu. Ka nende pered väärivad samaväärset tuge, olgu laps esimene või kolmas.

Aga see eelnõu ei ole ainult väärtuspõhine. See on ka väga praktiline vastus tänastele oludele – oludele, kus perede toimetulek on muutunud ebakindlaks mitte ainult väikese, vaid ka keskmise sissetulekuga leibkondade jaoks. Viimaste aastate hinnatõusud, eriti toidukorvi kallinemine, on suurendanud oluliselt igakuiseid kulutusi. Üha rohkem keskmise sissetulekuga peresid tunneb, et toimetulek on muutunud hapraks. Need on õpetajate, päästjate, hooldustöötajate pered, meie ühiskonna alustalad. Kui pere peab eelarves tegema kärpeid, siis paraku tehakse neid olude sunnil ka kõige olulisematest kohtadest: kvaliteetne toit, laste osalemine trennis või huviringides. Samal ajal räägivad valitsuserakonnad üha rohkem vajadusest suurendada inimeste omaosalust, olgu see koolilõuna eest maksmisel või huvihariduses osalemisel. See tähendab, et riik eemaldub, samas kui vanema õlgadele pannakse üha rohkem. Sotsiaaldemokraadid ei nõustu selle suunaga.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei jäta kõrvale ka lasterikkaid peresid. Kui peres on kolm või enam last, siis saavad esimesed kaks last samuti senisest rohkem, see tähendab näiteks viieliikmelise pere puhul 40 eurot lisatuge kuus.

Aga nüüd tänan teid.

Loodan südamest, et vähemalt laste võrdne kohtlemine, üksikvanemate toetamine ja perede toimetuleku tagamine on teemad, milles suudame üle erakondade piiride kokku leppida. Aitäh!

Aitäh! Tiit Maran, palun!

Aitäh! Nagu te kõik mäletate, selle aasta märtsis kutsus uus valitsuskoalitsioon ootamatult kokku ettevõtjatest koosneva majanduskasvu nõukoja, kelle ülesanne oleks nagu vähendada bürokraatiat ja aruandlust. Loomulikult, liigne bürokraatia on midagi taolist, mida mitte kuskil ei ole tarvis. Ja siis ootamatult selgusid selle liikmed: Viljar Arakas, Robert Kitt, Paavo Nõgene, Jüri Raidla, Anne Samlik, Taavi Kotka, Veiko Veskimäe, Raul Jeets, Raul Kirjanen, Kai Realo, Ain Hanschmidt ja Hando Sutter. Tekkis huvitav olukord, et ei ole selge, mille alusel need inimesed välja valiti. Samuti ei ole selge, kuidas antud olukorras on lahendatud võimalus, et nendel ettevõtjatel tekib huvide konflikt, sest neil on järsku ootamatult otseühendus valitsusega.

Täna, kui meil oli infotund, sai esitatud valitsusjuhile selgituste saamiseks mitmed küsimused, millele sisuliselt me vastuseid ei saanud. See lihtsalt näitab, et see teema, mille ma tahan püstitada, on oluline. Ehk siis arupärimine on ettevõtjate nõukoja loomise ja selle liikmete võimaliku huvide konflikti kohta. Me tahaksime teada, milliste kriteeriumide järgi nõukogu liikmed üldse valiti. Kuidas on selles valikuprotsessis tagatud, et ei tekiks huvide konflikti, et bürokraatia kaotamise varju all tegelikult ei toimetataks eraettevõtjate erahuvide [põhjal]? Kuidas me ikkagi saavutame selle, et ka kõik muud huvid, mis kaasnevad ühiskonnas, saavad kaasatud selles protsessis?

Aitäh!

Ja nii edasi. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna soovime Keskerakonna Riigikogu liikmete poolt üle anda arupärimise taristuminister Kuldar Leisile ja teemaks on praamiühendus Eesti saartega. Nimelt, see on ju fakt, et kui me külastame saari või siis saare elanikud käivad vahepeal mandril ja lähevad koju tagasi, siis selle teekonna eest makstakse kaks korda rohkem kui siis, kui külastatakse näiteks Võru, Tartut, või makstaks siis, kui Tartu ja Võru elanikud külastaks Tallinna ja nii edasi. Ma arvan, et see ei ole õiglane ja see kindlasti pärsib saarte konkurentsivõimet. Ja loomulikult me räägime ettevõtjate konkurentsivõimest, ühes majandusruumis ju tegutsetakse. Kõik, mis puudutab praamiühendust ja pileti hinda, tegelikult teeb selle teenuse kallimaks.

On tekkinud küsimusi selle kohta, kui läbipaistev kogu see hinnastamine ja pileti hind on. Ka selle kohta on mitmeid-mitmeid küsimusi siinsamas arupärimises välja toodud. Selge on see, et hind peab olema kõigile arusaadav ja läbipaistev. Minu arust on ülekohtune, et meil praegu riigiettevõte teenindab saari, aga samas lepingus on kirjas, et see on võimalik ja ta peab teenima aastas kasumit 8%, mis liidetakse pileti hinnale ja mille meie kõik maksame kinni lisaks kõikidele muudele maksudele. Ja me küsime ka viienda praamihanke kohta mitmeid küsimusi: miks see praamihange tühistati ja millised on uue praamihanke edusammud praegu kogu selles olukorras?

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Ja nüüd on küsimus, oletan, et eilsele istungi juhatajale. Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Ei, mitte eilsele istungi juhatajale, vaid tänase infotunni juhatajale, kes on Riigikogu esimees. Ta lõhkas siin infotunni lõpus uudispommi, teatades Riigikogu saalile, et infotunnis esinevad ministrid ei peagi küsimustele vastama. Ütles, et minister otsustab, kas ta vastab või mitte. Mina tean, et kehtib meil seadus, kus öeldakse, et minister peab vastama küsimusele, muidugi oma võimete ja teadmiste raames, nii nagu see on olnud. Me teame, et küsimus läheb teinekord teemast mööda ja vastus läheb teinekord teemast mööda, aga vastama ikka peab. Kuidas meil on, kas nüüd on muutunud juhatuse suhtumine infotunni läbiviimisse ja ministril on vaba voli ka mitte vastata – lihtsalt vaikib, istub maha ja läheb järgmine küsimus?

Aitäh! Minule teadaolevalt ei ole juhatus oma seisukohti muutnud, nii et minister ikkagi peab vastama infotunnis Riigikogu liikmete küsimustele. Aga nagu sa viitasid, vahel lähevad küsimused vastustest mööda ja vahel vastused küsimustest mööda, seda on ikka juhtunud. 

Aga Lauri Hussaril on samuti protseduuriline küsimus istungi juhatajale ja ilmselt mitte ainult mulle.

Kuna siin juba protseduuriliselt teema tõstatati, siis ma küsin teie käest, lugupeetud istungi juhataja, kuidas meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ette näeb: kui infotunnis küsitakse teemaväline küsimus, kas siis minister peab sellele küsimusele vastama või ta võib sellele küsimusele vastata? Sellepärast et meie kollases raamatus, nii seaduses kui ka kommentaarides, mis puudutavad infotundi, on väga üheselt välja toodud, et minister võib sellele küsimusele vastata, aga ta ei pea sellele küsimusele vastama. Kuidas teie konkreetselt infotunni reegleid tõlgendate lähtuvalt Helir-Valdor Seederi sellekohasest küsimusest? Kas istungi juhataja on õigesti tõlgendanud Riigikogu kodu- ja töökorra seadust teie hinnangul?

Aitäh, hea kolleeg! Üks, millele juhatus üksmeelselt on tähelepanu juhtinud, on see, et kui on soov saada võimalikult konkreetne ja täpne vastus, siis peaks olema küsimus võimalikult konkreetne ja täpne. Siin on juhatus olnud täiesti üksmeelne, et kui on sellised väga abstraktsed [teemad] nagu "Olukorrast riigis", siis ei ole põhjust ka eeldada, et minister vastab küsimustele just täpselt nii, nagu te eeldate. Nüüd küsimus, kas minister peaks vastama või mitte. Ma arvan, et ikka peaks vastama, aga ta ei ole kohustatud sisuliselt vastama, lihtsalt viisakuse mõttes andma teada, et kuna see ei ole [teemaga] seotud, siis ta ei ole selleks valmistunud. Nii et sellest tulenevalt, kui küsimused on väga abstraktsed ja üldised, on igati arusaadav, et minister sisuliselt ei vasta nendele küsimustele. See on ennekõike ikkagi väljakutse Riigikogu liikmetele, kes peaksid oma küsimused võimalikult konkreetselt esitama, siis on võimalus saada ka võimalikult konkreetne vastus.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No võib-olla on härra Hussar teinud siin järeldused. Kuna Riigikohus on andnud Riigikogu juhatusele nii-öelda enesekorraldusõiguse, [õiguse] suvaliselt otsustada, mis on nii ja mis on naa, siis võib-olla ta on sellest teinud oma laiemad järeldused. Aga ma juhiks tähelepanu ikkagi sellele, et Lauri Hussarit infotunni juhatajana ei ole kunagi häirinud see, kui saalist tuleb proteste, mis nõuavad, et ministrid vastaksid konkreetsetele küsimustele konkreetselt. Näiteks täna küsiti konkreetselt, kes isikutest nimeliselt vastutavad selle möödunud nädalal Läänemerel toimunud intsidendi eest. Kes võtab vastutuse? Ei mingit vastust, ei mingeid nimesid, ainult umbmäärased laialivalguvad osundused. Mina küsisin väga konkreetselt, kas peaministri arvates julgeolek tähendab sõtta tikkumist Venemaaga või tähendab julgeolek eelkõige siiski sõjast hoidumist. Ei mingit vastust, loetakse mulle ette mingisugust rahvusvahelise mereõiguse paragrahvi. Me ei küsinud seda. Me ei saa konkreetseid vastuseid ja juhataja ei juhi vastajate puhul tähelepanu sellele, et nad jätsid küsimusele vastamata ja neil on kohustus vastata. Need on väga konkreetsed küsimused, need ei ole laialivalguvad küsimused, aga vastust ei tule. Ja kedagi ei huvita. Süüdi jääb just nagu küsija. Kas see on nüüd ikkagi töö- ja kodukorraga kooskõlas?

Aitäh! Head kolleegid, kui väga täpne olla, siis me läheme sellest formaadist praegu välja. Tegemist on istungiga ja sellega seonduvad küsimused istungi läbiviimise korra kohta oleksid kohased. Seetõttu ma nende kolme küsimusega, mis on üleval, selle lõpetan. Need kolm veel võtan. Ja Mart Helmele samuti püüan vastata.

Veel kord: tihtipeale küsija ei jää rahule ka seetõttu, et vastus ei ole sisuliselt see, mida küsija ootas. Ja siis tehakse sellest järeldus, et [minister] just nagu ei ole vastanud küsimusele. Nii et tihtipeale on ootused midagi muud. Kõik inimesed on erinevad, ka arusaam küsimusest ja arusaam vastusest on samuti väga erinevad.

Ikkagi üldjuhul, veel kord, minu selge sõnum on üks ja ühene, siin on Riigikogu juhatus väga üksmeelne: me eeldame, et ministrite vastused oleksid võimalikult konkreetsed, aga selle väga oluline eeldus on see, et ka küsimused on väga selged ja konkreetsed. Ja tõepoolest ei ole harvad juhtumid, kus minister on valmis hiljem ka kirjalikult vastama. Ma olen igal juhul seda meelt, et kui ei olda kindel oma vastuses, ei teata täpset informatsiooni, on palju õiglasem ja viisakam lubada vastata hiljem kirjalikult.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, ma mõtlesin, et ma võtan ka siis korra sõna ja lisan oma mõtted sellesse diskussiooni, mis puudutab infotunni korda. Kolleeg Seeder esitas eelnevalt küsimuse veidikene tendentslikult, mistõttu te ei saanud vastata sellele päris täpselt, sest asjaolud olid tegelikult oluliselt teistsuguseid. Seal ei olnud küsimus selles, et oleks olnud tegemist teemaga, mis on väga uduselt sõnastatud, ja selle tõttu on raske otsustada, kas [vastus] läheb teemasse või mitte. Infotunnis oli konkreetne olukord, kus küsimus oli registreeritud teemal "Intsident Soome lahel" ja siis täiendav küsimus esitati hoopis relvaseadusega seonduvalt, millel ei olnud absoluutselt mitte mingisugust puutumust selle teemaga. Nii et seal oli täiesti selge, isegi ei olnud vaieldav, kas see on teemast täiesti mööda, teisel teemal või mitte. Minu meelest, olles kuulunud Riigikogu juhatusse, härra Seeder võiks teada, et § 146 lõige 9 meie kodu- ja töökorra seaduses ütleb täiesti ühemõtteliselt, et valitsusliige võib vastamisest põhjendatult keelduda, kui küsimus ei puuduta taotluses märgitud probleemi. (Saalist öeldakse midagi.) On ju täiesti selge, et kui me räägime protseduurikast, kas võib keelduda sellisele küsimusele vastamisest, mis on täiesti teisel teemal, siis seaduses on see selgesõnaliselt kirjas ja härra Seeder saaks seda sealt ka lugeda, kui ta võtaks selle lahti.

Aitäh, hea kolleeg, selle täpsustuse eest! Nagu me näeme, ka Riigikogu liikmed on [eri arvamusel]: üks arvab, et üks küsimus on tendentslik, teine ei ole, [teine] arvab, et ei ole. Nii et selles mõttes on need tõlgendused ja arusaamad väga erinevad. Ma printsiibis nõustun teie tähelepanekuga, aga see arusaam, kust algab [teemaga] seotus ja kust maalt see lõpeb, [on erinev], seda on alati väga raske tõlgendada – kes tahab seda väga laialt tõlgendada, kes kitsamalt. Nii et teoreetiliselt võib iga küsimuse siduda konkreetse [teema] alla, kui seda väga tahta teha. Aga printsiibis, jah, olen teiega päri, et need küsimused võiksid käia ja peaksid käima ikkagi konkreetse [teema] kohta, ka täpsustavad küsimused, mis saalist tulevad. Aga veel kord, me oleme siin suhteliselt liberaalsed olnud. Ka mina juhatajana olen olnud suhteliselt liberaalne, ma ei taha sekkuda küsimuste sisusse ega taha sekkuda ka vastuste sisusse. Eelnevalt oleme sellise põhimõttelise seisukoha võtnud. Ja siin kutsume üles veel kord olema, juba kolmandat korda ütlen, võimalikult konkreetsed, siis on eeldus ka võimalikult konkreetseks vastuseks.

Peeter Ernits, palun!

Härra juhataja! Tore diskussioon on praegu. Varasemates koosseisudes oli suht erinev see, kuidas suhtutakse, kui ministrihärralt või ‑proualt küsida midagi, konkreetne küsimus, aga mõned kogenumad võivad vastata ei tea mida selle peale. Milline on siis praeguses koosseisus see nii-öelda tavaõigus või praktika? Kas võib ministrihärra või ‑proua vastata suvalise vastusega, mis ei puutu [teemasse], vähemalt otseselt, kui on otsene küsimus? Või kas ei peaks äkki meie töö‑ ja kodukorra seadusesse tegema mingit muudatust, et ikkagi tajudes seda, et küsijal on vähe võimalusi, annaks see, kes juhatab Riigikogu istungit, [võimaluse] minna uuele ringile, sest [vastus] ei ole nagu teemasse? Kas peaks täiendama kodu‑ ja töökorra seadust?

Hea kolleeg, ma arvan, et tõenäoliselt seda tegema ei peaks. See on jällegi, võib tunduda, Riigikogu liikmete ahistamine. Ma ütlen veel kord, et igaühe hinnang, kas küsimus on seotud konkreetse eelnõuga või konkreetse teemaga, on väga subjektiivne. Ja veel kord, mina juhatajana ei pretendeeri võtma seisukohta, kas üks või teine konkreetne küsimus on [teemaga] seotud või mitte. Siis meil tekiks siin tohutu laat ja tohutu vaidlus ja kümned protseduurilised küsimused. Pigem on see vastaja valik, kas ta vastab kõikidele nendele küsimustele või ta ei vasta sellele, mis ei ole [teemaga] seotud. Nii et ma arvan, et siin liigset, täiendavat bürokraatiat või piirangut Riigikogu liikmete või ka ministrite jaoks tekitama ei peaks.

Nüüd võtab selle teema kokku auväärt Riigikogu esimees Lauri Hussar. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahan siiralt tänada kõiki kolleege, kes on lõpuks aru saanud, et ka küsimused peavad teemas püsima. Aitäh, siiralt! Pisut üle kahe aasta läks aega, aga nüüd on sellest põhimõttest ka aru saadud, nii et ma tõesti väga tänan.

Suur tänu! Head kolleegid, leidsime üksmeele. 

Aga nüüd, head kolleegid, päevakorra täpsustamine. Nimelt, me jätkame eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse, julgeolekumaksu seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 645 läbirääkimisi. Minule teadaolevalt jäi vastusõnavõtuks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkuti kord. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Eile arutasime valitsuse eelnõu, millega tõstetakse käibemaksu ja tulumaksu ning tühistatakse 2%-line ettevõtete kasumimaks. Ja kuna Maris Lauri väitis oma kõnes, et see ei üllata kedagi, et sotsiaaldemokraadid toetavad astmelist tulumaksu, siis tõesti võtan sõna, et esiteks sotsiaaldemokraatide nimel kinnitada, et me tõepoolest toetame astmelist tulumaksu, ja teiseks, see muidugi ei ole kellelegi üllatus, sest astmeline tulumaks oli sotsiaaldemokraatide programmis. See oli see lubadus, millega me valimistele läksime, milleks me mandaati küsisime ja mida me sooviksime Eestis ellu viia. 

Ega sotsiaaldemokraatidele ei meeldi ka kõrged maksud. Vaat see võib olla kõigile üllatus! Aga arvestades kaitsekulude kiire kasvu vajadust, ei ole aus, et laskemoona soetamise maksavad kinni pensionärid, õppijad või haiged inimesed. Meil on vaja haridusse, tervishoidu ja pensionide maksmiseks raha. Nii et laskemoona soetamist tuleb rahastada õiglaselt. Ja õiglane ei ole see, et maksukoormust kannavad eelkõige madalapalgalised, nii nagu käibemaksu tõusuga juhtub. Seetõttu andsin eile sotsiaaldemokraatide nimel üle ka tagasilükkamise ettepaneku. Aitäh!

Suur tänu, Riina! Ja kui sa lubad veidi nalja, siis ma ei ole päris kindel, et kõik Riigikogu liikmed on lugenud läbi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisprogrammi. Nii et selles mõttes võib olla üllatusi ka Riigikogu liikmetele.

Aga nüüd, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 645 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks Keskerakonna fraktsioonilt ja teine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, mõlemad on ühe ja sama sisuga: on ettepanek eelnõu 645 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aga enne, kui me hakkame saalikutsungit üles seadma, Urmas Reinsalu, palun, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetav juhatuse liige! Ma olen kimbatuses. Kuidas parlamendil on võimalik selle eelnõu tagasilükkamist esimesel lugemisel asuda üldse hääletama? Sellepärast et selle eelnõu menetlemine parlamendi menetluses on praegu vastuolus üldse kodukorraseaduse § 92 lõikega 1. Selle puhul me peaksime nentima, et kui tegemist on eelnõuga, mis on vastuolus kodukorraseadusega, siis me ei saa seda [ettepanekut] ka hääletada. Härra juhatuse liige, kirjeldage palun, kas juhatuses, kes selle eelnõu võttis menetlusse, kerkis esile kodukorraseaduse § 92 lõike 1 küsimus. Ja kui ei kerkinud, siis millistel põhjustel?

Hea kolleeg, minule teadaolevalt tegi juhatus selle otsuse üksmeelselt, järelikult juhatuse liikmetest kellelgi ei olnud kahtlusi selle vastavuses Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse nõuetele. Aeg-ajalt on teatud tehnilisi täpsustusi või väikseid puudujääke ühe või teise eelnõu puhul olnud, aga ma arvan, et see ei ole kindlasti põhjus selleks, et selle eelnõu tagasilükkamise ettepanekut mitte hääletusele panna, seda enam, et sellest oleks võinud ja pidanud rääkima päevakorra kinnitamisel. See oleks olnud see koht, kus selle ettepanekuga välja tulla. Praegu olete, hea kolleeg, sellega lootusetult hiljaks jäänud.

Võtan viimase protseduurilise küsimuse, Urmas Reinsalu, ja siis saalikutsung. Urmas Reinsalu, palun!

Ei, lugupeetav juhatuse liige, ma ei saa sellega põhimõtteliselt nõustuda. Kui seaduse ja reeglite rikkumisest parlamendi liige saab teada sel tööpäeval, siis on loomulikult parlamendi liikme kohustus sellel ajal, kui ta teada sai, seda ka protestiga väljendada. Sellele küsimusele, kas juhatuse liikmed olid teadlikud sellest probleemist või mitte, te ei vastanud. Ma teen sellest järelduse, et juhatuse liikmed kas ei olnud teadlikud või olid teadlikud ja võtsid selle eelnõu siiski parlamendi menetlusse. Nüüd minu osundus sellele, mida tegelikult see § 92 endas sisaldab … (Kõnelejat on halvasti kuulda.) See nõuab selgelt, et eelnõu peab normitehniliselt vastama Riigikogu juhatuse poolt kehtestatud normitehnika eeskirjadele. Normitehnika eeskirjad ütlevad, et parlamendi liikmete esitatud eelnõude puhul ei ole kohustuslik esitada seletuskirjas erinevate institutsioonide kaasamise ja avaliku arutelu käigus tekkinud seisukohti. Nüüd, valitsuse puhul see on nõutav. Reeglistiku § 50 kirjeldab selgelt seda nimistut … (Kõnelejat on halvasti kuulda.) Samas, see eelnõu on tahtlikult sellest mööda libisenud ja ütleb, et tulenevalt eelnõu kiireloomulisusest ei ole seda esitatud kooskõlastamiseks ja … (Kõnelejat on halvasti kuulda.) Punkt. See tähendab kogu ühiskonda puudutavate ajutiste maksutõusude muutmist püsivateks maksutõusudeks. See dialoog, mida Riigikogu kinnitatud normitehnika eeskiri nõuab valitsuselt, on sisuliselt tasalülitatud. Sellele vaatamata on erinevad ettevõtlusorganisatsioonid seisukohti kujundanud, kuid neid ei ole sellesse tabelisse kantud.

Vabandan, härra Reinsalu! Millegipärast ei ole kuulda. Te räägite küll minu jaoks piisavalt kõvasti, aga meie abilised kurdavad, et ei ole kuulda.

Kas ma kordan kogu … 

Ei, jätkake selle koha pealt, kus te praegu olete, mõnevõrra kõvema häälega.

Mis teie ettepanek on, kui ei ole kuulda? 

No kui on juba rohkem … Ettepanek on mikrofonile natukene lähemal olla.

Arusaadav. 

Aga teil on õigus ja võimalus uuesti alustada, kuna on terve rida kolleege, kes ei kuulnud.

Ma arvan, et parlamendi liikmed said minu mõttekäigust aru. Mõttekäik on selline, et valitsuse eelnõude puhul on vaja arvamused, mis on selle eelnõu kohta esitatud, kanda seletuskirja. Ja selle eelnõu, selle teema kohta on esitanud arvamusi erinevad institutsioonid, kuid valitsus ei ole pidanud võimalikuks kanda neid selle eelnõu seletuskirja, pole lubanud ka mingisugust kooskõlastusringi selle eelnõu puhul, millega need ajutised maksud muudetakse püsivaks. Riigikogu eelnõude menetluskord näeb ette, et kui need reeglid, menetluskorra nõutavad elemendid, ei ole täidetud, siis Riigikogu juhatus ei võta eelnõu menetlusse. Juhatus on selle võtnud menetlusse, aga see ei legaliseeri seda rikkumist.

Me hakkame praegu, tõsi küll, esimesel lugemisel kujundama parlamendi seisukohta eelnõu suhtes, mille üle ei ole olnud ühiskonnas minimaalsetki dialoogi. Loetud kuud pärast seda, kui see niinimetatud julgeolekumaksu seadus on samuti vastu võetud, on valitsus nüüd kujundanud teised seisukohad maksude suhtes ilma mingisugusegi ühiskondliku tagasisideta valitsuse esitatud tekstis. Ja minu ettepanek, härra juhatuse liige, on – kuna seda ei ole võimalik sellisel kujul hääletada –, et juhatus peab kujundama selle eelnõu puhul seisukoha, kas on [tagatud] selle eelnõu formaalne kvaliteet, et seda eelnõu üldse saaks parlamendis menetleda. Mul on konkreetne ettepanek teile, härra juhataja, mitte panna seda eelnõu üldse hääletusele ja esimest lugemist selle eelnõu puhul, mis ei vasta kodukorraseadusele, mitte [lõpuni] viia.

Aitäh, hea kolleeg! Kordan veel: juhatus on oma seisukoha kujundanud, juhatus on selle menetlusse võtnud. Ka Riigikogu on oma seisukoha kujundanud, selle nädala päevakorda kinnitades on Riigikogu otsuse langetanud. See asjaolu, millele te viitate, ei ole eile tekkinud, vaid see oli teada ka enne päevakorra kinnitamist, nii et ei ole tegemist mingi uue asjaoluga, mis eile äkki ilmsiks tuli. See oli algselt sarnasena eelnõus kirjas ja kui te vähegi oleksite vaevunud tutvuma sellega, siis te oleksite sellega kursis olnud juba enne päevakorra hääletamist. Ja viimane väide selle kohta, et ei ole mingit debatti olnud – nende maksueelnõude üle on debatti peetud rohkem kui küll. Antud juhul on tegemist alles esimese lugemisega, tulevad teine lugemine ja kolmas lugemine, nii et selles mõttes on debatiks ruumi täiesti piisavalt. Ja veel kord rõhutan, et kui need [seadused] algselt kehtestati, siis oli väga palju debatti nende üle. Nii et selles mõttes ma ei nõustu teie märkusega selle kohta, et see eelnõu ei vasta nendele nõuetele, millele üks eelnõu vastama peaks.

Head kolleegid, nüüd veel kordan, et kuivõrd kaks fraktsiooni on teinud ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 645 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 36 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 645 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. Aitäh teile, head kolleegid! Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Täna kolmandal lugemisel olev ja peagi seaduseks saav puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on läbinud esimese ja teise lugemise vahel pikad arutelud. Julgen kinnitada, et see on saanud tänaseks paremaks, võttes ära selle mure, mis oli nii Eesti Puuetega Inimeste Kojal kui ka Eesti Linnade ja Valdade Liidul seoses punktiga, mille kohaselt ei oleks enam pandud 16-aastast erihoolekandeteenuse järjekorda, rääkimata nende vanemate murekoorma vähendamisest, kellel erihoolekandeteenust vajav laps peres kasvab. 

Täna oleme viie sotsiaalkomisjoni istungi järel saalis eelnõuga, mis erineb esimesel lugemisel olnust just eespool kirjeldatu poolest, jättes võimaluse esitada erihoolekandeteenuse saamiseks avaldus 16-aastaselt. Teise lugemise ajal esitas hea ametikaaslane Lauri Laats küsimuse, kas ta võib rahuliku südamega seda eelnõu toetada. Saan täna kinnitada: jah, võib. 

Peatun aga veel kord tegelikel muredel, millest rääkisin ka teise lugemise ajal. See eelnõu ei too ühtegi erihoolekandeteenuse kohta juurde ega võta neid ka vähemaks. Tegelik probleem on nende kohtade vähesus ja riikliku teenuse, nagu erihoolekandeteenus on, kohtade rahastamise ebapiisavus. Need on olulised mured, mis vajavad sotsiaalministri tähelepanu ning tegutsemist. Kuna valitsus on kärpimisrežiimil, siis on suur oht, et olukord ei parane. Küsimusi tekitab ka see, kas see jääb samaks või hoopis halveneb, ja kas kärped puudutavad jälle kõige haavatavamaid ja nõrgemaid, kellel juba on raske hakkama saada. Muresid on ju sotsiaalvaldkonnas teisigi, aga ka tervishoius, kus on probleeme ravi kättesaadavusega.

Täna teame ka seda, et 25–30 miljonit oleks vaja tagamaks süsteemi töökindlus, mis iga kuu 800 000 inimesele toetusi, hüvitisi ja pensioni arvele kannab. Alles hiljuti saime lugeda, et 12 kuust 11 kuul on olnud probleeme, millega on nii-öelda näputöö põhimõttel tegeldud. Kurvaks teeb aga probleemi lahendamise puhul peaministri väljaöeldu, millega nõndanimetatud süüdlaseks tehakse Sotsiaalkaitseameti juht Maret Maripuu. Tegelikult on kõik eelnevad ministrid, kaasa arvatud peaminister, alates aastast 2016 teadnud, et SKAIS vajab lisaraha ja tegutsemist. Tunnustus siiski tänasele peaministrile selle eest, et vajamineva 25–30 miljoni eest on ta lubanud seista. Vastutus ongi siin kõrgemal tasemel ehk valitsuse tasemel.

Sotsiaalkindlustusameti juht on saanud ülesande kärpida, mitte aga rahalisi vahendeid, et süsteemi töökindlust suurendada. Loodan, et asjad lähevad paremaks nüüd, kui peaminister on minu poolt vähemalt kahel kui mitte enamal korral infotunnis ja ka sotsiaalkomisjonis tõstatatud probleemist seoses pensionide väljamaksmisega aru saanud ja tegutsema asunud. Loodame parimat. 

Eelnõu teisel lugemisel avaldasin lootust, et sotsiaalminister näitab aktiivset tegutsemist valdkonna eest seismisel üles ka eelarve läbirääkimistel ja peab ikka meeles, et tema portfellis on ka sotsiaalvaldkond, mis vajab asjatundlikku tegutsemist, huvirühmade kaasamist ja kuulamist ning nende vajaduste arvestamist. Muret tekitav on see, et minister Karmen Joller on tänaseks otsustanud ära jätta ministrile juba varasemalt regulaarseks saanud kohtumised puuetega inimeste kojaga ja asendada need kvartalis vaid ühel korral toimuvad kohtumised kokkusaamistega ametnike ja koja esindajate vahel. See on ohumärk. Meil puudub tegelikult teine patsiente ja kliente esindav eestkosteorganisatsioon, seda rolli on seni väga edukalt täitnud Eesti Puuetega Inimeste Koda. Mured erihoolekandes, üldhoolduses ja sotsiaalvaldkonnas vajavad poliitilisi otsuseid. Tervishoius kindlasti tugev minister, kes sotsiaalvaldkonda vähem tunneb, saaks selliste kohtumiste abil ennast ju paremini kurssi viia. Täna tuleb meil aga tänada ajakirjanikke, nagu Kadri Ibrus, Kadri Kuulpak, Triin Loide, Kirsti Vainküla, Katrin Lust ja paljud-paljud teised, kes seda rolli – esindada inimesi nende murede korral, mis sotsiaalvaldkonnas ja ka tervishoius esinevad – esile toovad ja julgelt puudustele viitavad. Aitäh neile selle eest! 

Ehk tasuks sotsiaalministril siiski kaaluda seniste ennast töös juba õigustanud kohtumiste ja kokkusaamiste jätkamist. Suur tänu!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 561 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 561 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 588 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga tore, et me oleme jõudnud kolmandale lugemisele eelnõuga, mis tõepoolest annab panuse sellesse, et meil oleks ühiskonnas sooline tasakaal parem. Meil on kõige segregeerunum tööturg Euroopas, meil on väga kõrge, kuigi vähenenud palgalõhe ja teadlaste analüüs ütleb, et kõige rohkem on viimastel aastatel panustanud palgalõhe vähenemisse alampalga kiire tõus, sest madala palgaga töökohtadel töötavad enamasti naised. See, kus meil veel on väga suur sooline tasakaalustamatus, on otsustamise juures olemine. On see poliitikas või ettevõtete nõukogudes, juhatustes – seal on naised meil vähemuses ja see ei ole aja jooksul eriti paranenud.

Vaatame viimast 15 aastat: me oleme jõudnud sellele tasemele, et börsiettevõtete juhtorganites on naisi 11%. 11%! Olukorras, kus ühiskonnas on neid rohkem, kus enamik kõrgharidus[õppe] lõpetajatest on naised. Naiste ülekaal on seal võimas, umbes 70 : 30 on kõrghariduses olukord naiste kasuks. Selliste oskuste, pädevuste ja hariduse juures on äärmiselt kummaline, et me ei jõua Lääne-Euroopa tasemele lähemale. Seetõttu on hea meel, et täna saame üle võtta direktiivi, millega börsiettevõtete juhtorganitele kehtestatakse selline 60 : 40 põhimõte, et juhtorganites peab olema mõlema soo esindajaid vähemalt 40%. See on sümboolne. Ja rahanduskomisjoni arutelust tuli välja, miks me peame seda tegema. Tegelikult ei pea, see on väga pehme meede, ja näiteks on ka riigid, kes nii-öelda loomuliku arenguga on jõudnud sinnani, et juhtorganites on vähemalt veerand naisi. Kui meil oleks juba veerand naisi börsiettevõtete juhtorganites, siis ei oleks vaja direktiivi sellel viisil üle võtta ja sellist nõuet kehtestada. Nii et see ei ole kuidagi piirav. Aga meil seda loomulikku arengut ei ole toimunud ja seetõttu see on nüüd selline vähim sümboolne samm, mida me saame teha.

Mul on kahju, et valitsuses peetud arutelu sel teemal, kas sarnane nõue kehtestada ka riigiettevõtetele, ei jõudnud sellise kompromissini, et koos börsiettevõtetega kehtestatakse samasugune nõue seaduse tasandil ka riigiettevõtetele. Samas, see kompromiss, mille me tegime, oli see, et juba kevadel vastu võetud riigi osaluspoliitika põhimõtetes me sätestasime riigiettevõtetele täpselt samasuguse nõude, nagu börsiettevõtetele kehtib. Jah, see ei ole seaduses, nii et siin on vaja head tahet ja silma peal hoidmist, et riigi osaluspoliitika põhimõtteid järgitakse, aga see on väga oluline. Sooline tasakaal ühiskonnas ja ka siin saalis tagab meile paremad otsused, parema kvaliteediga diskussiooni ja kõigi ühiskonnaliikmete heaoluga arvestamise. Nii et aitäh toetamast selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Jaa, suur tänu! No täna oleme siis jõudnud kolmandale lugemisele seaduseelnõuga 588, mille lühikokkuvõte ka kõigi mitte siin viibivate isikute jaoks kõlab järgmiselt. Eelnõu kohaselt peavad Eestis registreeritud suured börsiettevõtted valima kahe eesmärgi vahel: kas vähemalt 40% nõukogu liikmetest või vähemalt 33% juhatuse ja nõukogu liikmetest peavad kuuluma vähem esindatud soo hulka. Valitud eesmärk peab olema ellu viidud 2026. aasta keskpaigaks ning sellest tuleb teavitada Finantsinspektsiooni.

Kõige lühemalt peab selle eelnõu kohta ütlema, et see on eemaletõukava ideoloogia kehastus. Siin me näeme tõesti väga põhimõttelist maailmavaatelist erinevust erinevate poliitiliste leeride vahel.

Teie, kes te seda eelnõu läbi surute siin parlamendis, nimetate ennast liberaalideks. Vabandust! Kas liberalismi üks baasprintsiipe ei peaks seisnema selles, et võimaldada inimestele ja ka ettevõtetele vabadus korraldada omaenda asju vastavalt oma paremale äranägemisele, kui sellega kellelegi kahju ei tehta? See on liberalismi esimene postulaat, millest peaks juhinduma. Aga mida teie teete? Te kehtestate suurtele börsiettevõtetele – edaspidi kindlasti järgmistele ettevõtetele ja järgmistele professioonidele – esimese sammuna kohustuse: te peate oma juhtorganitesse võtma nii ja nii palju erinevast soost isikuid.

Kujutage nüüd reaalselt ette sellist olukorda. On näiteks suurettevõte, kus juhtumisi on juba pikka aega olnud kõik nõukogu liikmed mehed – hästi kokku töötanud meeskond, kõik oma ala väga head spetsialistid, kogenud, etteheiteid pole, panustavad, töötavad. Aga nüüd omanikud ütlevad: "Teate, midagi pole teha, kulla mehed, me peame vähemalt 40%-st teist loobuma, teid sellelt kohalt minema lööma, sellepärast et riik kirjutab meile ette, et me peame siia naised sisse tooma." Need ütlevad: "Kuulge, aga vabandust, me oleme ju väga hästi ja kohusetundlikult teinud tööd, aidanud ettevõttel areneda ja kasvada. Miks me lahkuma peame?" Ega sisulist põhjust ei olegi, lihtsalt valitsus nõuab, meil on selline liberaalne valitsus, kes on sellise käsu andnud ja ähvardab vastasel juhul karistama hakata.

Nüüd osutan sellele, et kui esimesel lugemisel Jürgen Ligilt sai küsitud sanktsioonide kohta, siis ta vastas selgesõnaliselt, et ei, mingeid sanktsioone ei ole. Tsiteerin: "Mis me oleme saavutanud? Me oleme saavutanud selle eelnõu, direktiivi radikaalse pehmenemise: mingeid sanktsioone ei ole, on lihtsalt kirjeldatud tegevused, mis parandavad alaesindatud soo [---] juurdepääsu juhtorganitesse." See on otsene vale. Te kõik teate seda, et see on otsene vale. On küll sanktsioonid ette nähtud, sellepärast et eelnõu ütleb täiesti selgesõnaliselt, et seadusesse lisatakse § 237⁹¹ pealkirjaga "Soolise tasakaalu parandamiseks individuaalse kvantitatiivse eesmärgi seadmise kohustuse rikkumine", milles öeldakse, tsiteerin: "[…] individuaalse kvantitatiivse eesmärgi seadmise kohustuse rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot."
Tõsi on see, et ei karistata tingimata kohe selle eest, kui see eesmärk ei ole momentaalselt täidetud. Aga kui ei anta Finantsinspektsioonile aru selle kohta, milliseid meetmeid on rakendatud selleks, et liikuda nimetatud eesmärgi poole, siis saab karistada – ja seda ei saa vaidlustada, see on fakt – kuni 400 000 euro suuruse trahviga. Nii et mitte ainult ei kehtestata sellist kohustust, et te peate vahetama välja oma nõukogu liikmeid, et nad vastaksid õigele soole, vaid ka nähakse ette väga jõhkrad trahvid, kui sellele nõudmisele ei alluta. 

Mina ütleksin küll, et see ei ole liberaalne projekt. Seda saab nimetada ühe teise sõnaga, see on olemuslikult totalitaarne. Totalitaarne! Ma tean, et kui ma ütlen sõna "totalitaarne" või "totalitarism", siis see kõlab millegi sellisena, mille puhul esimese asjana silme ette kerkib üks sihuke kitsaste vuntsidega mees, kes kõva häält teeb kõnet pidades. Aga totalitaarne avaramas tähenduses tähendab seda, et riigivõimu käsitlus on totaalne. See tähendab seda, et arvatakse, et riigivõim ei tunnistagi piire, ta võib minna, kuhu ta tahab, ta võib nõuda, mida ta tahab, ta võib kirjutada ette, mida ta tahab. Ja siin me näeme selle ilmingut. Mis õigust on riigivõimul eraettevõtetele ette kirjutada, millisest soost peavad olema tema juhtorganite liikmed? Kust tuleneb riigivõimu voli selliseid ettekirjutusi teha? 

See ei ole loomulikult mingisugune isoleeritud küsimus, täpselt sama ideoloogilist baashoiakut me näeme ka seal, et riigivõim tahab hakata karistama inimesi selle eest, kui nad väljendavad seisukohti, mis ei ole ideoloogiliselt heakskiidetavad. Laiendame neid niinimetatud vaenukõne keelde ja kriminaliseerime selle. Tahetakse karistada selle eest, kui lapsevanemad ei kasvata oma lapsi sellisel viisil, nagu riik nõuab, kui vanemad tahavad näiteks lapsi kodus kasvatada, kodus harida ja neil on selleks piisavalt vahendeid. Eestis on sellega veel suhteliselt hästi, peab tunnistama, aga paljudes riikides on see nii. Saksamaal kehtib siiani Hitleri ajast seadus, mis keelab koduõppe – karistame selle eest. See ei ole riigi asi, kuidas vanemad oma lapsi harivad ja kasvatavad.

Kirjutatakse ette, mida võib oma maale ehitada, mida ei või, millise autoga võib sõita, millise autoga ei või sõita, millises majas sa võid elada, millises majas sa ei või elada, kas sa võid ahjuküttega maja üldse omale ehitada või ei või. Ja siis jõuame sinna välja, eks ole, mida sa pead laskma oma kehasse süstida. Järjest rohkem nõuab, nõuab ja nõuab riigivõim endale õigust ettekirjutusi teha.

Ja siis näeme ka seda: ettekirjutust selle kohta, millisest soost peavad olema juhtorganite liikmed. See ei ole riigivõimu asi, põhimõtteliselt ei ole. See pole ka üldse oluline, mis soost on juhtorganite liikmed. Ettevõtete puhul on oluline see, et tegemist on ausate, pühendunud, usaldusväärsete ja kompetentsete inimestega. Sugu ei ole oluline! Tõesti ei ole.

Muidugi on groteskne kogu selle asja juures ka see, et eraettevõtetele tehakse selliseid ettekirjutusi suure sanktsiooni ähvardusel. Aga vabandust, sotsiaaldemokraadid, kus teie juhtorganites on kehtestatud nõue, et peab olema sooline tasakaal? Reformierakond, kus teie juhtorganites on kehtestatud nõue, et peab olema sooline tasakaal? Eesti 200, kuhu on teie juhtorganite kohta kirjutanud sihuke nõue sisse? Rääkimata sellest, et hakata iseenda suhtes mingeid sanktsioone rakendama. Ja siit veel samm edasi – mitte samm edasi, lõpetame selle küsimuse ära. Näidake eeskuju, hakake näitama, et teil on juhatus triibuline: mees, naine, mees, naine, mees, naine. Ja kui see on tehtud vabatahtlikult, siis hakake rääkima midagi teistele selle kohta. Ma ei ütle, et see on õige lähenemine, mina seda mingil juhul ei poolda. Ma ei arva ka, et parteide juhtorganitesse peaks valima inimesi soo alusel, mitte kompetentsuse ja muude oluliste isikuomaduste alusel. Aga siis ma saaks vähemalt aru, kui te sealt liigute edasi nõudmiste juurde teistele.

Ja veelgi enam, siit me jõuame järgmise tasandini: riik nõuab seda eraettevõtetelt, aga riigiettevõtetelt ei nõua. Kuulge, see on ju naeruväärne! Mõelge nüüd nende börsiettevõtete peale. Mis pilguga nad seda vaatavad? Te ei nõua riigiettevõtetelt sellist asja, aga neid ähvardate kuni 400 000-eurose sanktsiooniga.

Nii et kogu see asi kokku on lihtsalt äärmiselt näotu, rääkimata sellest, et problemaatilisi aspekte on siin veel. Eelnõu ei räägi mitte midagi meestest ja naistest, ei räägi bioloogilisest soost, vaid räägib sellest, et vähem esindatud, alaesindatud sugu peab olema vähemalt 40% või 33% ulatuses. Aga ise te jutustate sooideoloogiast, mis ütleb, et sugusid on palju rohkem kui kaks. Nii et kes siis see alaesindatud sugu seal on? Mõistusevastasus on totaalne.

Igal juhul kutsume üles sellist programmi mitte edendama ja hääletama selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Tõepoolest tundsin ennast puudutatuna nii etteheidete puhul, mis liberaalide pihta tehti, kui ka sotsiaaldemokraatide esiletõstmise tõttu. Ma kinnitan, et pädevad naised on Eestis iga ametikoha jaoks olemas. Varro Vooglaid ilmselt ei ole kursis sellega, mil määral näiteks pangajuhtide valimist reguleeritakse. Seal on sätestatud seaduse tasemel usaldatavusnõuded. Kui Finantsinspektsioon ütleb, et sa ei ole piisavalt usaldusväärne, isegi kui sa oled mees, siis sa sellele ametikohale ei saa. On ettevõtted, kus juhi sugu, pädevus ja usaldatavus on äärmiselt tähtsad, ja need tingimused on seaduses reguleeritud. See ei ole totalitarism, see ei ole riigi poolt piiramine. Nii nagu on siin avaliku rolli täitjatele reeglid, on ka teatud suurte ettevõtete juhtkondadele seatud reeglid. Ja praegu vastuvõetav eelnõu ei lähe kuidagi mustrist kõrvale.

Teine asi on see, kui palju inimeste elu reguleerida. Ma olen nõus, et vabadus on meie oma elu korraldamiseks tähtis. Aga nii nagu riik seab piiranguid selleks, et meil kõigil oleks siin turvaline ja tore koos elada, samamoodi seab kirik koguduste liikmetele ju reegleid. Ja ei saa olla nii, et ühed reeglid on aktsepteeritavad, aga riigi seatud reeglid on kuidagi halvad või ebasobivad või lubamatud. Nii et kahtlemata peame me kõik seadust austama. Me saame siin saalis kokku leppida, millised reeglid on Eesti jaoks sobivad. Ja minu hinnangul eelnõu, mis läheb praegu hääletamisele, sisaldab väga sobivaid reegleid Eesti jaoks. Aitäh!

Aitäh teile! Kõigile teadaolevalt vastusõnavõtule vastusõnavõttu teha ei ole lubatud. Samas ei saa ju teoreetiliselt välistada, et vastusõnavõtt tuleneb [esimesest] sõnavõtust. Ma arvan, et lihtsam on see klaarida sedapidi. Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tõesti oleks huvitav teada, kust Riina Sikkut leiaks näiteks 40% [jagu] kompetentseid naisi, kes oleksid nõus asuma tööle kaevandustesse või tee-ehitusse. Seda oleks päris huvitav teada. Aga vastusõnavõtt loomulikult seisneb selles, et tegelikult ei ole siin mingisuguse üldise mustriga tegemist. Võib-olla on leitavad kusagilt üksikud erandid, nagu ta panga juhtkonnast rääkis, aga see, et kusagil on valet teed mindud, ei tähenda mitte kuidagipidi seda, et peaks valet teed pidi minema edasi ka kõikides muudes sektorites. Tegelikult ei ole ju küsimus siin ainult soolises aluses, vaid võib võtta ka mingisuguse muu aluse – ma ei tea, olgu see seksuaalne sättumus või olgu see rass või olgu see rahvus või olgu see midagi muud – ja öelda, et paneme muud kvoodid ka peale: vähemalt kolmandik nõukogudes ja juhatustes peab olema alaesindatud seksuaalse sättumusega, vähemalt kolmandik peab olema alaesindatud rassist, vähemalt kolmandik peab olema alaesindatud religioonist. Miks siis naised on ainult see üks kriteerium, mis peaks kvalifitseeruma? See on puhtalt ja läbi ja lõhki mõistusevastane.

Aitäh! Vastusõnavõtt Eesti 200 fraktsiooni nimel, Marek Reinaas, palun!

Aitäh! Lihtsalt klaarin ära selle, et härra Varro Vooglaid mainis siin, justkui Sotsiaaldemokraatlik [Erakond] ja Eesti 200 ja Reformierakond on sellised mittetulundusühingud, mille juhatustes on naised olulises vähemuses. See ei vasta tõele. Eesti 200 juhatuses on naissoost inimesi rohkem kui meessoost inimesi. Lihtsalt, et oleks fakt teada.

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Kas Varro Vooglaiul on jätkuvalt küsimus … Aitäh! Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 588 lõpphääletus. Järgmisena seda teemegi. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 588. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid 1. Eelnõu 588 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse, vabandust, Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Euroopa Liidus läbirääkimised kestlikkusaruannete koostamise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks" eelnõu 601 esimene lugemine. Ütlen kohe alguses, et selle otsuse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudnud Riigikogu liige, hea kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Vara veel, Toomas. Küsimus on selles, et eelmise aasta sügisel esitas valitsus parlamendile ulatuslikud raamatupidamise seaduse muudatused, millega kestlikkusaruanded lülitati täiendavalt järkjärguliselt jõustuvana Eesti õiguskorda. Valitsus kaitses rahandusministri isikus vägagi kirglikult seda kestlikkusaruannete tekitamise kohustust, viidates, et see on vastutustunne, mida ettevõtted peavad ilmutama aruandluskeskkonnas, aga sellest johtuvalt ka oma tegevuse kujundamisel. Mõjuanalüüsis oli valitsuse hinnang, kui suur on selliste valitsuse jõustatud kujul kestlikkusaruannete puhul halduskoormus, ähmane, kuid seletuskirja põhjal – ja valitsuse esindaja ei olnud ka võimeline sisuliselt seda ümber lükkama – võime kõneleda ligi 36 miljoni eurosest halduskoormusest nii vastavatele audiitoritele kui ka ettevõtete enda tegevuses.

Kuna see kestlikkusaruande mehhanism tõukub Euroopa Liidu õigusest, on Isamaa ettepanek põhimõtteliselt seda käsitlusnurka revideerida üleeuroopalise konkurentsivõime parandamiseks, aga ka Eesti ettevõtluse konkurentsivõime, sealhulgas kapitalile ligipääsetavuse huvides. Me oleme esitanud sellekohase seaduseelnõu, mis näeb ette, nagu on ka ettevõtlusorganisatsioonid ette pannud, Eestis kestlikkusaruande kohustuse täies mahus edasilükkamise siseriikliku õiguse loogikas. Kuid Euroopa Liidu õiguse loogikas peaks Eesti Vabariigi valitsus väljendama seisukohta, et kogu see täiendav õiguslik mehhanism, mis on loodud kestlikkusaruannete bürokraatiaga, oleks otstarbekas Euroopa Liidu kohustavast õigusest täies mahus kõrvaldada, mitte edasi lükata, mitte nüansseerida või voolujoonestada.

Me oleme näinud tegelikkuses seda, et ka ressursipõhisel ettevõtlusel on Eestis juba tekkinud finantseerimisel probleeme, sest Eesti pangad ütlevad, et mingite ettevõtete äriplaanid ei pruugi kestlikkusaruannetele vastata. Ja needsamad ettevõtted, olen kuulnud, peavad minema siis samade pankade emapankade juurde teistes riikides ja soetama kapitali sealt. Kindlasti oleks meie vaates see [muudatus] asjakohane.

Euroopa Liidu tasemel on selle edasilükkamise initsiatiiv töös, kuid me märgime, et Eesti Vabariigi valitsus ei ole korrigeerinud senini ühtegi kohustavat õigusnormi senise valitsuse poliitilises suunas, mis on jõustatud ja hakkab järkjärguliselt, astmeliselt rakenduma. Ja me peame asjakohaseks kahte asja. Esiteks, et riik asuks kestlikkusaruande kohustuse puhul teistsugusele seisukohale, kui on tänase valitsuse poliitiline agenda. Ja teiseks, et Eesti Vabariigi positsioon oleks, et kogu see kestlikkusaruannete bürokraatia püramiid, mille mõte on regulatiivsete ja administratiivsete meetoditega majandustegevust ümber disainida, kõrvaldataks Euroopa Liidu õiguskeskkonnast täies mahus tingimusteta. Aitäh!

Suur tänu teile aja tõhusa kasutuse ja selguse eest! Ja teile on küsimusi. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loen seda eelnõu seletuskirja ja eelnõu ennast ka – suhteliselt lakoonilised, ei ole seal mõjuhinnangut ega peale ideoloogia põhimõtteliselt midagi. Mul on küsimus. Kestlikkusaruannete mõte, miks need kehtestati nii, et ettevõtjad peavad neid täitma, on see, et hinnata ettevõtte tegevuse mõju keskkonnale, sotsiaalsele heaolule ja majanduslikule jätkusuutlikkusele või kestlikkusele. Aga teie taotlete selle eelnõuga kestlikkusaruannete tühistamist, et neid ei peakski enam olema. Kas need kolm minu nimetatud komponenti, mis on kestlikkusaruannete põhiliseks osaks, ei ole teie arvates olulised ettevõtluse puhul?

Siin on meil põhimõtteliselt kardinaalselt erinevad arusaamad. Ma, vastupidi, ütlen, et see, mille valitsus on esitanud ja loetud kuud, vist neli kuud tagasi siit parlamendist enamushäältega läbi surunud, on ideoloogiline initsiatiiv, mis lähtub sellest mõttekäigust, et ettevõtete ülesanne ei ole mitte loomulikult turumajanduses määratud reeglite alusel kasumi teenimine ja seeläbi ühiskonna jõukuse ja heaolu kasvatamine ning inimestele töö pakkumine, vaid ettevõtete eesmärk on veel sinna kõrvale asetatuna teenindada mingit ideoloogilist, ideelist arusaama. Minu meelest ja Isamaa meelest lasub tõendamise koormis neil, kes soovivad sellisel teemal – ja on selle läbi surunud – muutusi esile kutsuda.

Valitsuse esitatud tekstis, mille alusel me oleme täies mahus selle kestlikkusinitsiatiivi kehtestanud, majanduslikus kategoorias sisulist mõjuanalüüsi, finantsmajanduslikku analüüsi me ju ei näinud. Nagu ma ütlesin, väga pingsa analüütilise töö tulemusena oli meil võimalik jõuda üldse täiendava halduskoormuse tuvastamiseni – [kui suure koormuse] valitsuse tegevus kaasa toob. Aga vaadake, see on sümptomaatiline, ma ei taha teid sugugi rünnata selles valguses. Vastupidi, me näeme seda käekirja ka kõigi teiste valitsuse poliitilise agenda küsimuste puhul, kus võetakse justkui hiilides, möödaminnes ühiskonnale kohustusi, ilma et selle puhul oleks mingi sisulise kvaliteediga dialoogi.

Palun, konkreetsed näited, eriti viimase valitsuse viimaste nädalate tegevuse puhul. Jäätmereform, mille valitsus esitas eelmisel neljapäeval parlamendi menetlusse. Tööandjate keskliit palus: "Kulla valitsus …" – mis iganes omadussõnadega praegused mehed ja naised ennast riigi juhtimisel määratlevad – "… ärge tehke seda jäätmereformi! Võtke aeg maha, püüdke minimaalnegi analüüs teha sellele!" Ringmajanduse liidu esindajad on öelnud, mis see maksab täiendavalt järgmisel aastal: suurusjärgus 75 miljonit eurot täiendavat koormust Eesti inimestele ja ettevõtetele. Näete, kui lihtne! Sarnane näide puudutab elektrienergia tasusid, mille me siin kolm nädalat tagasi jõustasime – kes [kiitis] heaks, kes hääletas vastu. Tööandjate keskliidu direktori Hando Sutteri hinnangul on koormus Eesti ettevõtetele ja inimestele järgmisel aastal suurusjärgus 200 miljonit eurot. Näete, kui lihtne see on!

Küsisin täna infotunnis, proua Lahe, tõepoolest peaministrilt, kas valitsusel üldse on mingi minimaalne arvepidamine, kui palju – ja me kõneleme, et üks asi on regulatiivne koormus ja regulatiivselt kehtestatud maksutõusud seadusega – nende hiilivate, niisuguse parašütisti kombel ühiskonnale kaela potsatavate koormiste ja tasudega elukalliduse [tõusu] nii ettevõtetele kui inimestele esile kutsutakse. Peaminister kas ei tahtnud või ei osanud sellele küsimusele vastata. Ma arvan, et see ongi reaalsus. 

Sama küsimus puudutab kogu teemat, mis on seotud 14 erineva õigusaktiga, mis on Euroopa Liidu tasemel jõustatud ja osaliselt siseriiklikusse õigusesse monteeritud "Fit for 55" ehk Euroopa kliimaneutraalsuse realiseerimise [paketiga]. Ma küsisin Kliimaministeeriumi esindajatelt, kui suur on finantsmajanduslikus arvestuses konsolideeritult ja ka eraldi võetuna nende 14 õigusakti koormus Eesti inimestele, Eesti ettevõtetele, avalikule sektorile. Mida mulle vastati? Aastad on möödunud selle asja vastuvõtmisest. Panete tähele, mis mulle vastati? Mulle vastati, et oodake. Oota, see aeg on kiir' küll tulema – Koidulat parafraseerides. Mulle öeldi, et lähinädalatel või lähikuudel – kui palju siis nii-öelda konsultatsioonid aega võtavad – tuleb kliimaseaduse eelnõu ja siis kliimaseaduse eelnõus kukub eesriie ja on näha kõik, kui palju maksab "Fit for 55" pakett Eesti ühiskonnale. Ma olen vägagi umbusklik, sest ma vaatan, et paljudel juhtudel on tahtlikult ja süsteemselt ühiskonda eksitatud, valetatud ja petetud selle tegeliku koormuse mahavaikimisega.

Samamoodi me näeme seda kestlikkusaruannete puhul valitsuse materjale vaadates. Ja nüüd tulen tagasi teie algküsimuse juurde, kas Isamaa leiab, et ettevõtetel, olgu nad Eestis või Euroopa Liidu riikides, on täita ka sotsiaalne missioon ühiskonnas. Enesestmõistetavalt! Ettevõtetel on täita sotsiaalne missioon läbi oma eneseteostuse – ettevõtete töötajatel, ettevõtete omanikel –, mis seisneb majandustegevuses ja loomulikult õiguslikes raamides turumajanduses. Aga täpselt sama sümptomaatiliselt nagu eelmise eelnõu puhul, mida me hääletasime, püütakse ühiskonnas omistada mingisuguseid muid rolle läbisegi, ja see ei ole sugugi tervemõistuslik käsitlus. Ja meil on aeg revideerida nii sellesama "Fit for 55" paketi elemente kui ka tunnistada see kestlikkusaruannete initsiatiiv nii Euroopa tasemel, Eesti tasemel – valitsus on selle jõustanud – kui ka laiemalt mittejätkusuutlikuks. See ei ole kooskõlas, esiteks, vabaduse ideega, sealhulgas ettevõtlusvabaduse ideega, aga täpselt samamoodi ei ole see ka majanduslike kategooriate mõttes ratsionaalne. Lisaks vahetule halduskoormusele selle järelmina on baasinitsiatiiv ja üldse selle jõustamise eesmärk loomulikult ju ettevõtluse olemust redisainida. Ja selle strateegiline eesmärk paraku, kui see kavatsus realiseerida, väljendub sealhulgas nii meie kui ka Euroopa kontekstis, meie puhul siis Eesti ettevõtluse mõttes, konkurentsivõime habrastamises.

Jah, loomulikult öeldakse, et teatud sektorites on olemas tooteid või teenuseid, mis selle kestlikkusdünaamikaga ja -märgisega võivad olla rahvusvahelise, globaalse turu kontekstis konkurentsivõimelisemad või omada selles nišis konkurentsieelist. Aga see on turumajanduses loomulikult ettevõtete vaba tahe neid teenuseid, tooteid pakkuda, kui on olemas turg oma loogikaga. Ja loomulikult me ei ole selle vastu, kui ettevõtted vabatahtlikult soovivad seda vastavat aruandlust ja auditeerimisprotseduuri läbida mingite kavatsuste tõttu, kui see võiks nende turuvõimekust mingis sihtrühmas kasvatada.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt Urmas Reinsalu! Ma nüüd harin teid natukene Vabariigi Valitsuse tegevusest, mis kinnitab, et selle eelnõu sisuline eesmärk on juba täidetud – ja erakond Isamaa on seda ise toetanud. Euroopa Liidu asjade komisjoni selle aasta 7. aprilli istungil arutati Vabariigi Valitsuse seisukohti, mis puudutasid kestlikkusaruandeid. Enne seda arutas neid seisukohti majanduskomisjon, kes toetas neid konsensuslikult. Euroopa Liidu asjade komisjonis oli kohal ka Isamaa liige Mart Maastik ja [komisjon] toetas Vabariigi Valitsuse seisukohti, millest esimene seisukoht on: teeme ettepaneku muuta kestlikkusaruannete esitamine vabatahtlikuks kõigile ettevõtetele. Punkt. Me teeme seda juba niikuinii. Vabariigi Valitsus seisab Eesti ettevõtete eest. (Saalist öeldakse midagi.) Miks te raiute sisse lahtisest uksest? Selle eelnõu sisuline eesmärk on täidetud. Äkki oleks mõistlik see tagasi võtta ja öelda ükskord: "Aitäh, valitsus! Te teete õiget asja!" Ja teie ise, Isamaa, olete seda toetanud.

Eesti Vabariik on õigusriik, vähemasti meie põhiseaduse isade ja emade mõttekäigu järgi, mis tähendab seda, et Eestis on täitmiseks kohustuslikud seadused. Kas kestlikkusaruande kohustus on meil kehtivas õiguses sees või mitte, härra Vaga? Kuidas teie käitusite sellel hääletusel? Mille eest ma siin parteid ja valitsust, kes võimul on, tänama peaksin? Selle eest, et loetud kuud tagasi kehtestati Eesti õiguskorda need kestlikkusnõuded? On nii? On!

Euroopa Komisjoni tasemel, nähes seda dünaamikat, mis liigub Euroopa deindustrialiseerimise suunal, proovitakse vähemasti – küll mitte piisavalt – elementide osas sellel kursil [liikumist] kas muuta aeglasemaks või korrigeerida, kuidas iganes seda retoorikas soovitakse öelda. Ja meie seisukoht on, et kestlikkusaruande kohustuse puhul on valitsusel otstarbekas ühemõtteliselt juhinduda sellest, esiteks, et kehtivas õiguses korrigeerida see, mis seal on jõustuvana kirjas, ja teiseks [tuleks] anda parlamendis suunis selle kohta, et valitsus peab ka vastavaid läbirääkimisi pidama.

Nüüd küsimus sellest, et te ütlete, et aga valitsus on juba sellel [seisu]kohal ja Euroopa Liidu komisjon on andnud mandaadi. Vabandust, härra Vaga! Võtame teise näite, mille puhul mul on jälle ahjusoojalt hea meenutada meie peaministri seisukohti. Täpselt samamoodi käituti ka ETS2 süsteemi puhul. Valitsus võttis vastu, tõsi küll, niisuguse selektiivse … Valitsuse positsioon oli kaaluda ETS2 ehk tegelikult nii diislikütuse kui bensiini efektiivset hinda mitukümmend senti tõstvat [süsteemi], mootorikütuse täiendavat maksustamist Euroopa Liidu õiguses. Signaalid, mis on tulnud Euroopa Liidu Komisjoni heakskiidetud mandaadi kohta, näitavad tegelikult seda, et valitsuse senine taotlus ei ole saavutanud tulemust. Seda on nentinud ka ministeeriumide ametnikud, kellega on ajakirjanikud vestelnud, kellega ma olen vestelnud, et me ei saa täna väita, et me oleme kuidagipidi selles suunas liikunud.

Ma arvan, et on asjakohane, et parlament määratleb oma seisukoha täiskogu hääletusel. Ja parlamendi täiskogu hääletusel [otsustatud] suunis, mandaat valitsusele, peaks olema see, et kestlikkusaruande koostamise kohustus tunnistataks kehtetuks. See, et mandaat, mille valitsus on saanud Euroopa Liidu asjade komisjonilt, ei ole sellega vastuolus, enesestmõistetavalt ei ole ju probleem iseeneses, ja see on ka teile argument, et seda seisukohta toetada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! See ettepanek on tehtud märtsi keskel, natuke on aega möödas. Ma saan ühelt poolt aru kolleeg Hanahi murest, et maailmalõpp võib tulla ülesoojenemisega lähedale ja kestlikkusaruanne nagu aitaks seda vältida. Teiselt poolt see maailmalõpp saabuks veidi hiljem, aga Eesti majandus on niigi mudas. Kuidas see valik on selle koha pealt: kas maailmalõppu püüda vältida kestlikkusaruandega täies mahus, kuigi valitsus on vahepeal, peale märtsi, teinud teatud sammud, või siis vaadata, et Eesti majandus sealt mudast välja pääseks ning lisakulusid ja kive ettevõtjatele jala külge ei seotaks?

Valitsusel, mulle näib, puudub sisulise kvaliteediga ja Eesti riigi positsioonist lähtuv käsitlus ja see on äärmiselt tõsine probleem. Valitsus on valinud seda agendat jõustava tee. Ja meile jõuab just muu hulgas ka lennukimootorikütuste hinda kergitav initsiatiiv. Nii et samamoodi peame küsima seda. Üks asi on signaalid. Kui valitsus näeb, et Euroopas mõni riik võiks mingit positsiooni soovida muuta, siis valitsus on valmis selle positsiooniga kaasuma – see iseenesest ei ole ju kuidagi etteheidetav –, aga valitsusel endal poliitiline käsitlus puudub. Ja sama me tegelikkuses ka ju nägime. Ollakse valmis lihtsalt sisulise analüütilise võimeta kõike jõustama. Ja seesama valitsus, kes täna kõneleb meile siin sellest, et näete, meie oleme võtnud vastu – härra Vaga! – siin mingisuguse positsiooni Euroopa Liidu asjade komisjonis … (Saalist öeldakse midagi.) Mis asi on protokollitud? Mis asi on protokollitud, härra Vaga? (Saalist räägitakse.) Härra Vaga, Eesti Vabariiki ei juhita ELAK-i protokollide alusel. Eesti Vabariiki juhitakse põhiseaduse järgi vastuvõetud seaduste alusel. Valitsus on enamushäältega siin läbi surunud sellesama kestlikkusaruande kohustuse täies mahus. Ja valitsus ei ole minule teadaoleva informatsiooni alusel esitanud menetlusse mitte ühtegi seaduseelnõu, et seda kestlikkusaruande kohustust kehtivas õiguses tühistada. Härra Vaga, millega te seletate seda paradoksi? Mis on siis Eesti õiguskorras tähtsam? Ja ma küsin nüüd ka istungi juhatajalt, juristilt – eks ole, härra Kivimägi –, kas Eesti Vabariigis peab täitma Eesti Vabariigi seadusi või on sellest ülimuslikud ELAK-i protokollilised otsused.

Hea kolleeg, mul on oma sisuline seisukoht, aga mul ei sobi sekkuda sisusse ja diskussiooni istungi juhatajana. Mõlemal on omad rollid: seadustel on omad rollid ja ELAK-il on oma roll.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Siin Kristo Enn Vaga väitis, et majanduskomisjonis arutati seda teemat ja justkui olevat seal samamoodi hääletatud, et see kestlikkusaruande nõue kehtetuks tunnistada. Tegelikult see päris tõele ei vasta. Seal hääletati nii, et kaks aastat tuleks seda edasi lükata. Ja mina tegin tõesti Isamaa poolt ettepaneku see kehtetuks tunnistada, aga arvati, et kuna suuremad riigid lähevad kaasa ainult kaheaastase edasilükkamisega, siis see jäeti tegelikult kõrvale. Nii palju siis sellest.

Aga küsimus ettekandjale: milline on sinu arvates selle sisuline pool? Kas see kestlikkusaruannete bürokraatia reaalselt muudab ka midagi maailmas peale selle, et pannakse ettevõtjatele suuri kohustusi peale?

Muudab, palju muudab. See tähendab, et meie ettevõtetele tekitab see, nagu ma ütlesin, ka ligipääsul kapitalile juba täna kehtivas olukorras kindlasti täiendavaid riske. See tähendab, et olukorras, kus ka näiteks krediidiasutused hakkavad arvestama neidsamu normatiivsed kategooriaid, on see loomulikult piirav. Nii et mõju on sel ennekõike majanduslik. Mõju on sel ennekõike majanduslik selles vaates, et see puudutab seda territooriumi ja seda õiguskorra ala, kus see kohustuslikuna kehtib. See on reaalsus.

Nüüd küsimus, kas see ühiskonnas vastutustundlikkust või sotsiaalset heaolu või õiglust – niisugustes kategooriates – suurendab. Ma oleksin vägagi skeptiline. Riigid toimivad õiguste ja reeglite alusel. Riigid, ühiskonnad toimivad väärtuste ja moraali alusel. Kui neid asju sellise ideoloogilise kontseptsioonina hakatakse jõustavalt kokku segama, nagu praegu kogu selle initsiatiivi dünaamikas on välja kukkunud, siis see ei ole vaba ühiskonna toimimiskultuuriga tegelikkuses kooskõlas.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No põhimõtteliselt ma olen ettekandjaga nõus, et selline totalitaristlik ideoloogia, mida meile peale surutakse, muu hulgas ka kestlikkusaruannete näol, on nii mõistuse kui vaba ühiskonna vastane. Aga me äsja hääletasime siin seoses vähem esindatud sugudega ühte teist mõistusevastast eelnõu, mis valdavalt broileritest ja muidu ajusurnud inimestest koosnevas Riigikogus loomulikult heaks kiideti. Minu küsimus on see. Lugupeetud Urmas Reinsalu, äkki me peaksime võtma kätte ja püsti panema üleüldse kampaania, sealhulgas ka seaduseelnõude kampaania, mis viiks Eesti sellest totalitaristlikuks muutuvast Euroopa Liidust välja?

Aitäh! Ei, ma arvan, et niisugune mõttekäik ei ole asjakohane. Aga küsimus sellest, et selle eelmise … Mulle tõukus see mõte sellest, millele küsija viitas eelmise eelnõu puhul, mis nägi ette sookvootide sätestamise börsiettevõtetele. Vaat siin tekib ka paradoks, härra Vaga. Euroopa Liidu asjade komisjonis Reformierakond varem seda ei toetanud, vaid ütles, et Eestis on, vastupidi, börsiettevõtete puhul põhiküsimus selles, kuidas saada kapitali juurde, kuidas meie kapitaliturge Eestis arendada. Ja mul on meeles, et ajalooliselt üheksast liikmest kaheksa poolt lükati see börsiettevõtete sookvootide kohustus tagasi. Reformierakond oli vastu, teised erakonnad olid vastu, üks [komisjoni] liige minu mälu järgi oli poolt. Ja nüüd on toimunud huvitav niisugune mimikriseerumine. Miks nüüd Reformierakond asus toetama seda seadust Euroopa Liidu asjade komisjonis? Ja nüüd tuleb see huvitav loogika, jälle see paralleel, eks ole: mis on maksev, kas kehtiv õigus, mille me võtsime vastu, või – jälle Reformierakonna loogika – see, et Euroopa Liidu asjade komisjonis ajalooliselt seda börsiettevõtete sookvootide reeglit vägagi ratsionaalsete argumentide alusel, majandusvabadusest tõukuvalt ei toetatud? Kumb siis maksab? Me näeme, et ka siin on retoorika, mida väljendatakse kuskil komisjonides, aga ühiskonda mõjutav, seadusi jõustav tahe on sellega põhimõttelises vastuolus. Mida me uskuma peame? Ma arvan, et sõnade ja tegude vastuolu korral tuleb ühiskonnal loomulikult lähtuda tegudest, millel on seadusandjate puhul oma vahetud tagajärjed.

Hea kolleeg Mart Helme, ma väga vabandan, aga ma olen sunnitud teile tegema märkuse. Teie küsimuses kasutatud hinnangud kolleegide, Riigikogu liikmete kohta olid ilmselgelt kohatud. Mul on siiras palve sarnaseid väljendeid mitte kasutada. 

Rene Kokk, palun! (Mart Helme saalist: "Praktika on tõe kriteerium.")

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Kristo Enn Vaga juhtis tähelepanu arutelule, mis selle kestlikkusaruande üle käis majanduskomisjonis. Ma ei mäleta, et Kristo Enn ise oleks olnud sellel istungil. Mina küll olin, Mart Maastik ka oli. Tegelikult ma tegin seal EKRE nimel ettepaneku, et üldse tuleks see ära kaotada või – miinimum, mida teha saaks – tuleks see edasi lükata järgmiste europarlamendi valimisteni, uue koosseisu aruteluni, 2029. aastaks. Ja see loomulikult toetust ei leidnud. Lõpuks läks see üldse konsensusega edasi, sest me toetasime seda, et võtta see piskugi, mille Eesti tegi, et see natukene edasi lükata. Täpsuse huvides tuleb [öelda], et tegelikult me olime Mart Maastikuga selgelt selle vastu ja tõime välja selle, et tuleks üldse ära kaotada see jama. Et see oleks lihtsalt siin ära mainitud. Ja see on Eesti ettevõtlusele kahjulik ja koormav, kogu see asi.

No ma arvan, et täpsustused on olulised. Tõepoolest, ma ise ei viibinud seal arutelul. Aga siin parlamendi liikmed on kommenteerinud ja osundanud sellele, et see arutelu dünaamika oli võib-olla teistsuguse rakursiga kui ühemõtteliselt suunatud sellele, et toetada vist kuu aega varem algatatud Isamaa eelnõu paatost. Aga kui see tänaseks nii on, kui sellele arusaamale on jõudnud parlamendi liikmed, siis ma tahaks loota, et see pälvib samasuguse toetuse ka täna täiskogus.

Ma tõtt-öelda pean tunnistama, et ma päris täpselt ei saanud aru ka majanduskomisjonis sellest mõttekäigust, et see eeldab koosseisu häälteenamust, et Euroopa Liidu tasemel õiguskorda muuta. Meil on olnud see tõlgendus vist küll siis, kui ma õieti mäletan, kui otsus toob kaasa Eesti seaduse muutmise või rahalisi kohustusi, eks ole. Praegusel juhul see toob kaasa küll Euroopa Liidule töökoormust, ütleme, Euroopa Parlament peab hääletama, Euroopa Ministrite Nõukogu peab kogunema, aga varasemas loogikas me pole vist seda tõlgendust aluseks võtnud, et kui Euroopa Liidu või rahvusvahelise organisatsiooni tegevus on mõjutatud, siis see eeldab koosseisu häälteenamust. Me oleme minu meelest lähtunud ikkagi sellest, et kui see toob kaasa Eesti riigi sees seaduste muutmise või vastavalt eelarve muutmise või rahalised kohustused, siis seda tõlgendatakse koosseisu häälteenamust [vajavana]. Mulle on veidi üllatav see niisugune laiendav loogika, aga jäägu see siis ka selles loogikas komisjoni tõlgendada. 

Ma iseenesest selle mõttekäiguga eraldi võetuna ei saa nõustuda, sest kui me teeksime Riigikogu otsuse, pöördumise näiteks ükskõik mis riikidele rahvusvahelistes suhetes, kutsuksime neid üles mingist tegevusest hoiduma või midagi tegema, siis nende riikide puhul see tooks kaasa ju võib-olla nende seaduste muutmise või täiendava eelarvelise kulu ja siis selle loogika järgi see otsekui tähendaks, et oleks ka koosseisu häälteenamust [vaja]. Ma arvan, et meil ei ole mõtet võtta globaalset vastutust kõigi riikide eest, et meil oleks sel juhul kõrgem parlamendi koosseisu künnis, muidu mingis kolmandas maailma riigis osutub [tegevus] fiskaalseks, kui ta peaks juhtumisi täitma meie nõudeid, peaks sattuma finantsilistesse raskustesse või keerukusse oma õiguskorra vastavusse viimisel Riigikogu otsusega, milles tehakse [ettepanek] kolmandatele riikidele või näiteks Eesti valitsusele ettepanek kolmandate riikide poole pöörduda.

Suur tänu, härra Reinsalu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Mart Helme, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jaa, ma tahan juhtida lugupeetud istungi juhataja tähelepanu sellele, et siin saalis on saanud selle koosseisu ajal täiesti tavapäraseks, et eriti koalitsiooni esindajad esitavad tõele mittevastavaid süüdistusi küll Kremli-meelsuses, küll mingisuguses muus meelsuses, on halvustav üleolev suhtumine teisitimõtlemisse, teistsuguste vaadete esitamisse. See on väga selge ideoloogilise ajusurma tunnus. Ja kui ma sellele tähelepanu juhin, siis täiesti õigustatult, seda enam, et juhatajad üldreeglina ei ole sekkunud, kui näiteks ministrid on halvustanud siin naisi, meie erakonna, meie fraktsiooni liikmeid, ning teinud muid kohatuid märkusi meie, ja mitte ainult meie, vaid ka Keskerakonna ja mõne teise erakonna või fraktsiooni liikmete suhtes. Nii et paluks tasakaalustatust. Paluks tasakaalustatust! Kui keegi ütleb midagi, mis ei ole just nagu päris kohane, siis peaks see üldreegel olema, et kõigi puhul juhitakse tähelepanu, et see ei olnud antud juhul kohane.

Aitäh, hea kolleeg! Ma väga selgelt olen kaitsnud nii opositsioonisaadikuid kui ka koalitsioonisaadikud, kui nende kohta on kasutatud halvustavaid väiteid ehk kohatuid väljendeid – Riigikogu kodu- ja töökorra seadus just sellist sõnastust kasutab. Ja ma jään kategooriliselt oma seisukoha juurde, hea kolleeg Mart Helme, et need [väljendid] olid kohatud, need ei olnud viisakad. Ma ei taha neid isegi korrata, aga loomulikult on need stenogrammist väljavõetavad. Lihtsalt on palve sõnakasutuse kohta. Ja loomulikult, see täiendus "ideoloogiline" annab nüüd asjale teise värvi. Ma isegi mõistan, et siin oleks ruumi, aga te oma esimeses repliigis ei kasutanud seda täiendit seal ees.

Head kolleegid, nüüd palun juhtivkomisjoni ettekandjana Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Tõnis Möldri, kes tutvustab majanduskomisjoni arutelu ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas antud otsuse eelnõu kahel istungil. Esimene kord 24. aprillil käesoleval aastal, kui konsensusliku otsusega otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, ja teine [istung], kus teemat juba sisulisemalt arutati, oli 12. mail. 12. mai istungil tegi eelnõu esitajate poolt Mart Maastik ettekande ja see oli samamoodi selline ülevaatlik, nii nagu eelkõneleja seda siin suures saalis tegi. Seda ma kordama ei hakka.

Küll olid aga lisaks komisjoni liikmetele meie poolt kutsutud nii ministeeriumi kui ka tervikuna valitsuse seisukohta sellel teemal tutvustama Rahandusministeeriumi inimesed. Võib-olla olulisimana rõhutaks seda, et Rahandusministeeriumi [rahandusteabe poliitika] osakonna jurist sõnas, et kestlikkusaruanne ei ole lihtsalt niisama ellu kutsutud dokument ning selle eesmärgid tulenevad roheleppest. Ainus põhjus sellest loobumiseks on ettevõtjate halduskoormuse vähendamine. Samas on kestlikkusaruande esitamisel ka palju positiivseid tulemeid. Nii et see arutelu jäigi pigem seda kandma.

Mart Maastik lausus, et eelnõu ei võta võimalust aruannet vabatahtlikult esitada. Samamoodi oli nii mitmeski komisjoni liikme esitatud küsimuses sees see arutelutemaatika, et kui see kohustus kaob ära, siis vabatahtlikuna võivad ettevõtted seda ju jätkuvalt teha.

Siis komisjoni ametnik uuris, kas hetkel on tehtud kestlikkusaruannete koostamise [kohustuse] kaheaastase edasilükkamise otsus ning edaspidi tuleks Eestis siis jälle oma seisukohti formuleerida, mistõttu tuldaks taas Riigikogu ette küsima Eesti positsiooni. Tegelikult on komisjoni otsusega tõesti see kaheaastane periood vastu võetud, aga see on mõeldud arutelude perioodiks ja peale seda, arutelude käigus selle üle, mis suunas Euroopa Liit teiste liikmesriikidega otsustab sellel teemal edasi liikuda, Eesti kindlasti kujundab oma seisukohad. Ja Eesti seisukohtade kujundamiseks läheb taas kord vaja parlamendi mandaati.

Siis eelnõu algatajate esindaja, komisjoni liige Mart Maastik sõnas ka, et Ursula von der Leyen on antud teemal sõna võtnud ning toetanud vabatahtlikkust. Tema hinnangul on ka Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Liidu kõrged esindajad tervikuna saanud sellest aru, et see on ettevõtjatele koormav ja bürokraatia mõttes päris suuremahuline.

Komisjoni liige Urve Tiidus küsis ka selle variandi kohta, et algsel kujul välja pakutud kestlikkusaruannete lahendus jääb üldse ära. Siin pigem jäi kõlama see, et see on väga vähe tõenäoline, sest – veel kord – väga paljud liikmesriigid pigem toetavad seda. Nii et siin on küsimus võib-olla pigem laiemalt selles, millistele ettevõtetele see kestlikkusaruande kohustus jääb ja millistele mitte. Selle kaheaastase perioodi jooksul need teemad täpsemalt selginevad.

Komisjoni liige Kristina Šmigun-Vähi tundis huvi, kas kõnealuse bürokraatia vähendamine võib Eesti ettevõtjate rahvusvahelisele mainele ja usaldusväärsusele ka kuidagi halvasti mõjuda. Ministeeriumi esindajad jällegi ütlesid, et eks näiteid on erinevaid, aga kindlasti on kestlikkusaruandel olemas ka positiivne mõju. 

Siis küsis komisjoni liige Õnne Pillak samamoodi selle kohta, kas kohustuslikuks jäämise või vabatahtlikuks muutmise arutelu seisab alles ees. See oli see, millele ma sissejuhatuses viitasin: tõesti, see arutelu Eesti seisukohtade kujundamiseks tuleb meil lähiaastatel uuesti parlamenti, aga samal ajal võib mingi sisendi tegelikult ka varem anda – millal parlament ise soovib.

Jaak Aab tõstis esile veel selle, et tuleks ära oodata läbirääkimised komisjoniga ning arutelud, et näha, milline see dünaamika saab lähiaastatel olema, ja siis vastavalt sellele kujundada Eesti seisukohad.

Nagu ka siin suures saalis komisjoni liige Rene Kokk viitas, tõesti, ta tegi ettepaneku, et võiks toetada konkreetselt selle eelnõuga edasi liikumist, aga laiemalt on nende fraktsiooni eesmärk kogu see temaatika Euroopa Liidus ära jätta.

Komisjoni nõunik uuris eelnõu algataja esindajalt, kas otsuse eelnõu eesmärk on Eesti ettevõtjad bürokraatiast vabastada ja raamatupidamise seadust vastavalt muuta. Miks see on oluline koht, ma kohe jõuan sinna. Kuna eelnõu [algataja] esindaja ütles, et see on eesmärk, siis sellest lähtuvalt, et tegelikult on eesmärk seadust muuta, komisjoni esimees Marek Reinaas teavitas, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 103 saab seda laadi otsuse eelnõusid, mis kohustavad valitsust seadust muutma, vastu võtma või algatama, suures saalis vaid koosseisu häälteenamusega vastu võtta. See oli selle arutelu kohta, mida siin ka eelnõu ettekandja ja istungi juhataja omavahel pidasid.

Lühidalt on see komisjonis toimunud arutelust kõik. Komisjon tegi kaks konsensuslikku otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus suures saalis. See on lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Alustab Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu taotleb kestlikkusaruannete tühistamist, nagu me juba kuulsime. Algatajate [esindaja] rääkis siin varem vabast turumajandusest, kasumist, sotsiaalsest komponendist ettevõtluses ja nii edasi. See kõik on õige, aga ta paraku kordagi ei maininud ettevõtluse mõju keskkonnale. Paraku on nii, et kestlikkusaruanded on üks hea vahend, kuidas hinnata ettevõtte mõju keskkonnale. Ja paraku on ka nii, et ilma hea keskkonnata, kust ressursse võtta, ei saa tegelikult ju ettevõtlus toimida.

Minu küsimus on, kas komisjonis eelnõu algataja selgitas ka seda, mis alternatiivi ta pakuks juhul, kui kestlikkusaruannete esitamine tühistatakse. Ja kuidas eelnõu algataja hinnangul ettevõtluse mõju keskkonnale üldse mõõta võiks?

Aitäh! Komisjonis otseselt sellist arutelu ei olnud, aga sellest, mis arutelu oli, mina loen välja pigem [soovi] muuta see süsteem vabatahtlikuks. See oli eelnõu algataja eesmärk, et vabatahtlikkuse alusel saavad ettevõtjad seda koostada, eelkõige need ettevõtjad, kes peavad just nimelt rahvusvahelise väljundina sellise dokumendi koostamist oluliseks. Nii et tegelikult, kui aus olla, eelnõu algatajalt sellist tervikvaadet sellele osale, mis puudutab just nimelt selle kestlikkusaruande positiivset poolt, komisjonis ei kõlanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Kuulge – Tõnis alati asjalik –, ma pean tunnistama, et ma olen nõutu. Praegu on siin kõlanud mingid osundused, et Isamaa otsuse eelnõu murrab nagu lahtisest uksest sisse. Mida siis majanduskomisjon Euroopa Liidu asjade komisjonile täpselt ette pani selles loogikas, mis puudutab kestlikkusaruandeid? 

Ja teiseks, härra Mölder, kommenteerige palun seda. Isamaa algatas 19. märtsil eelnõu, aga 26. märtsil Euroopa Liidu nõukogu ehk siis alaliste esindajate nõukogu kiitis heaks komisjoni ettepaneku ja sellega on Euroopa Liidu tasemel juba see küsimus lahendatud: globaalsetele ettevõtetele lükatakse see aastaks edasi ja väiksematele kaheks aastaks. See läks ka Euroopa Parlamenti, mis praegu kiirkorras menetleb seda aprillikuu hääletustulemuste pinnalt. Millise seisukoha siis … Kui Eesti hääletas üksnes selle asja edasilükkamise poolt, kas siis Eesti on lauda pannud olgu siis vabatahtlikkuse või tühistamise? Et ma saaks nüüd õieti aru, millised olid Eesti positsioonid hääletusel, mida Euroopa Coreperis, alaliste esindajate nõukogus, 26. märtsil läbi viidi.

Aitäh teile!

Kas, Tõnis, komisjonis oli informatsiooni 26. märtsi …

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh! Aus vastus on, et sellel komisjoni istungil sellel teemal nii konkreetset arutelu ei olnud. Küll aga tuleb tunnistada, et majanduskomisjonis tervikuna pidi Eesti enne selle otsuse arutamist kujundama seisukohad ja majanduskomisjon andis ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile oma hinnangu. Ja see oli siis tõesti see, et toetada seda edasilükkamist teatud puhkudel üks aasta, teistel puhkudel kaks aastat. See toetus komisjonist tuli. Aga selle arutelu käigus oli ka komisjonis olemas väga selgelt kas fraktsioonide esindajaid või komisjoni liikmeid, kes panid lauale selle, et Eesti peaks kaaluma tervikuna selle kestlikkusaruande süsteemi lõpetamist ja see võiks olla läbirääkimistel üks lähtepositsioon. Aga see ei leidnud minu meelest komisjoni terviktoetust. Ja seda, millise toetuse see leidis Euroopa Liidu asjade komisjonis, on mul väga raske kommenteerida, sest selle komisjoni aruteludes ma ei osale.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Tõesti, antud arutelu oli meil kaks korda majanduskomisjonis ja käisin ka ELAK-is. Kummalisel [kombel] kuulen ma praegu, justkui Isamaa oleks hakanud lahtisest uksest sisse murdma ja justkui valitsus oleks juba tegelenud täpselt samade teemadega.

Praegu just komisjoni esindaja Tõnis Mölder ütles ka, et sellel komisjoni istungil – kuigi ma tegin ettepaneku kaotada üldse ära see kohustus esitada neid kestlikkusaruandeid, mis on väga koormavad ettevõtjatele, kallid ja üsnagi tarbetud – küll arutati teemat, aga tookordsel hääletusel läks läbi ainult see, et lükata see teatud puhkudel üheks või kaheks aastaks edasi. Ja minu ettepanekut ei hääletatud, minu ettepaneku poolt ei hääletatud.

Ma saan aru, et Hanah Lahe on väga mures meie planeedi pärast ja [tahab], et me oleksime kestlikud. Ma ütlen, et Isamaa on samamoodi mures, eks me kõik oleme mures. Aga ma toon ka näite. Aastakümneid tagasi oli mul üks ettevõte, mis tootis lamellpuitu, ja kogu toodang läks ekspordiks Inglismaale Suurbritanniasse. Sealt me oleks saanud tunduvalt suurema raha sellesama toodangu eest, kui meil oleks olnud üks teatud – no ma ei hakka täpselt seda nimetama – rohesertifikaat, mis pidi tõestama seda, et meie mets on jätkusuutlik. See oli, ma arvan, umbes 20 aastat tagasi. No et meil istutatakse mets ikka uuesti maha, meil ikka taasluuakse metsa. Aga kogu see bürokraatia oli niivõrd kallis ja niivõrd keeruline, et kui me lõpuks arvutasime kokku, kui palju me kasu saame ja kui palju me selle bürokraatia peale kulutame, siis see ei tasunud ära, seda enam, et kogu mets Eestis reaalselt vastab sellele sertifikaadile. Näete, kasu oleks teeninud sellest ainult need, kes seda sertifikaati välja annavad ja kes aitavad seda vastavalt kõlblikuks teha, et see esitlusvorm vastaks üldse nõuetele, ja sellele, kes reaalselt toodangut teeb, see mingit kasu ei too.

Ja praegu on samasugune lugu. Me loome seadust, meil on tegelikult juba [vastu võetud] see seadus, millega me paneme ettevõtjale kohustuse [teha] ülikeerukat – tõesti, ma olen ka lugenud seda nõuet, see on ülikeerukas – toimingut või seda paberimajandust, mille jaoks peab palkama mingisuguse väljaõppinud inimese, nii nagu tihtipeale ka PRIA taotluste puhul. Meil on olemas rida igasugu konsultante, kes teatud raha eest põllumeestele ja teistele ettevõtetele täidavad neid dokumente, et nad üldse saaksid neid esitada. Ja peale selle maksab see – Tallinki näitel – sadu tuhandeid. Kas see teeb kuidagi maailma paremaks või rohelisemaks? Ei tee tegelikult.

Siin Urmas Reinsalu ütles ka oma kõnes, et reaalselt me ju kõik elame selles ühiskonnas, ja ma arvan, et 99% nendest ettevõtjatest mõtleb selle peale, eriti näiteks metsanduses. Need, kes kasvatavad metsa, mõtlevad ju selle peale, et mets uuesti kasvaks. See on ju tegelikult samasugune äri nagu igasugune teine põllumajandusäri, küll aga väga pikaajaline. Ei ole nii, et kevadel istutad kartuli ja sügisel võtad selle maast. Seal on lihtsalt pikem tsükkel, 50 või 70 aastat.

Kogu selle bürokraatia suurendamine iseenesest on veel eriti keeruline selles mõttes, et Euroopa Liidus luuakse mingisuguseid regulatsioone ja need regulatsioonid pannakse ühtlasi peale pankadele. Ja nüüd seesama ettevõtja, kui ta tahab saada mingit suuremat laenu, peabki täitma sellesama kestlikkusaruande, mis maksab sadu tuhandeid.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Ja kui ta on selle ära täitnud, siis vastab ta alles nendele nõuetele ja võib-olla saab laenu. Nüüd ta peabki välja arvutama, et kui ta maksab 300 000 selle aruande eest, kas siis on mõtet võtta laenu, mis on 3 miljonit või 30 miljonit. Ta arvutab välja, need protsendid lähevad sinna otsa.

Nii et reaalselt me loome bürokraatiat juurde. Kuigi ma saan aru ja ma võin tõesti öelda, et praegune üldine arusaam ka koalitsioonisaadikutel – me oleme seda arutanud majanduskomisjonis ja ELAK-is – on see, et reeglina saab enamik inimestest aru sellest, et see on järjekordne bürokraatia pealesurumine. On muidugi üksikuid inimesi, kes ei tahagi aru saada, ükskõik kui palju sa sellest räägid, nad räägivad ainult oma rohejuttu. Aga ma kordan, et me peame sellega tegelema. Kas see tundub teile sellisena, et see on justkui jälle ühe partei eneseupitamine, või ei tundu, mul ei ole sellest ausalt öeldes mitte midagi. Mina leian, et tähtis on tulemus. Ja mida rohkem me sellest räägime, seda kindlam on see, et võib-olla me leiame ka konsensuse ja teeme midagi ära.

Nii et ma igatahes kutsun kõiki praegu, ka koalitsioonisaadikuid, hääletama selle eelnõu poolt, olenemata sellest, et see on Isamaa eelnõu. Tihtipeale rõhutatakse igal pool: vaat, see on meie erakonna [eelnõu]. Järgmisel nädalal on näiteks tulemas kolm eelnõu, mille on teinud Isamaa, Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid – sarnased eelnõud, mis puudutavad kergliikureid Tallinnas ja teistes omavalitsustes. Väga tähtis on justkui see, kes esimesena saab esitada, siis ta saab kuulsuse. Teate, ei ole tähtis see. Tähtis on see, et me ei tegeleks rumalustega, et me ettevõtlust välja ei suretaks, et meil oleks konkurentsivõime, ja see ongi kõik. Nii et kutsun teid kõiki hääletama poolt ja unustama ära need erakondlikud nagelemised. Aitäh!

Aitäh teile! EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Siin on nii mõndagi käsitleda, ma igaks juhuks võtan lisaaja kohe ära.

Igaks juhuks kolm minutit lisaks, kokku kaheksa.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Selle teema käsitlemiseks tuleb minna rohkem ajas tagasi kui möödunud aasta lõppu või sellesse kevadesse. 9. oktoobril 2023 – siis ma olin veel majanduskomisjoni liige – arutati majanduskomisjonis seda kestlikkusaruannet, standardeid ja nii edasi. Ma avaldasin mitu korda seal komisjoni istungil seisukohta, et ärme kehtesta selle aruande esitamise kohustust. Ma ütlesin, et okei, ma oleksin nõus sellega, et me kinnitame mingisuguse standardse vormi, et kõigil ettevõtjatel, kes vabatahtlikult tahavad seda aruannet esitada, oleks siis vorm ühtne ja need aruanded oleksid võrreldavad, aga ärme kehtesta kohustust. Vaidlesid minuga ministeeriumi ametnikud, vaidles minuga ka toonane majanduskomisjoni liige Andres Sutt, rääkides, kui vajalik on selle kohustuse kehtestamine. 9. oktoober 2023!

Eelmisel aastal olid europarlamendi valimised. Enne parlamendivalimisi otsustas Ursula von der Leyen, et selleks, et tagada oma võimul püsimine, tuleb kasutada taktikat, mida Kaja Kallas oli kasutanud Eestis: lubada midagi, mille täitmisest pärast mitte hoolida. Mäletate, Eestis Kaja Kallas ütles, et maksud ei tõuse, ja kohe peale valimisi ütles, et ta valetas. Ursula tegi seda, et ta ütles, et kogu selle rohepöördest tuleneva hulluse me keerame tagasi: leevendame, vähendame bürokraatiat, nõudeid ja nii edasi. Valimised said läbi, õnnestus koalitsioon kokku klopsida, Ursula astus pulti ja ütles: "Loomulikult tuleb rohepöördega edasi minna." Küll aga, tõepoolest, jäi kuidagi ta pähe püsima see mõte, et see kestlikkusaruanne tuleks võib-olla ikkagi mittekohustuslikuks muuta. Ja siis hakkasid Euroopas selles suunas rattad veerema. Kuna Ursula on ka selle poliitperekonna tähtis esindaja, kuhu Isamaa kuulub, eks siis ka Isamaa vaatas suure juhi poole ja leidis, et eelnõu on hea ette valmistada. Ja mõnes mõttes ongi see hea eelnõu, tore, et kolleegid eurooplastest selles osas eeskuju võtsid, mille osas oli mõtet eeskuju võtta. 

Aga nüüd siin kolleeg Vaga tuli kolleege Isamaast süüdistama selles, justkui nad murraksid lahtisest uksest sisse, et näed, juba 7. aprillil ELAK-is, Euroopa Liidu asjade komisjonis, tehti otsus minna läbirääkimistele Euroopas, et see aruandekohustus kaotada. Vastupidi, Kristo, sina murrad lahtisest uksest sisse. Isamaa andis eelnõu sisse 19. märtsil. ELAK hakkas 7. aprillil arutama seda, mida valitsus oli otsustanud 3. aprillil.

Ma arvan, et valitsus selle 3. aprilli otsuseni võiski jõuda kahest impulsist lähtuvalt. Vaadake, Sutt oli vahepeal ministriks saanud, istus valitsuse laua taga. Ju ta hakkas meenutama, et oot-oot-oot-oot-oot, poolteist aastat tagasi vaidlesime Epleriga ja tegelikult tuleb tunnistada, et Epleril oli mõistlik seisukoht, vaatame, mis see seisukoht oli. Vaatas seda seisukohta, samal ajal ametnikud kandsid ette, et Isamaalt on ka tulnud ettepanek see kohustus ära kaotada, ja no siis tuldigi Euroopa Liidu asjade komisjoni justkui enda ettepanekuga, et läheme Euroopasse välja jutuga, et teeme ettepaneku muuta kestlikkusaruannete esitamine vabatahtlikuks. Ja teine kolleeg Reformierakonnast, Hanah Lahe, täna siin justkui rääkis, et küll see on halb, et sihuke aruanne ära kaotati, küll on hea ja vajalik aruanne. Vaatan protokolli: Hanah ELAK-is jällegi hääletas selle poolt. Kas ka noor kolleeg on õppinud juba sellise poliittehnoloogiaga tegelema, et räägib oma noortele fännidele, et see on hea aruanne, aga tegelikult, kui hääletamiseks läheb, siis hääletab [selle vabatahtlikuks muutmise] poolt, sest kes see noortest fännidest ikka seda ELAK-i protokolli loeb?

Aga nüüd siis alguse juurde tagasi. 9. oktoobril ma vaidlesin, põhjendasin oma seisukohta, et ärme tee seda aruannet. Mulle vaieldi vastu. Poolteist aastat läks mööda, tuli tunnistada: Epleril oli õigus. Ma ennustan, et me siin pooleteise või kahe aasta pärast hakkame jõudma eelnõudeni, kus energeetika, metsanduse ja muu osas hakkavad tulema eelnõud, mille puhul tuleb tunnistada, kui protokolle vaadata, et tehakse asju, mille kohta Epler juba tükk aega tagasi ütles, kuidas tuleks teha. Nii et kuulake tähelepanelikumalt. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulasin seda arutelu, see on natuke nagu tõekomisjon siin, et kes nüüd kõige esimesena ütles ja kuidas tegelikult see asi on jooksnud. Minu arust on oluline see, et ettevõtjate vaates tehakse mõistlik otsus – see on kõige tähtsam. Teiseks see, et meie siin seadusloojatena vastutame ka selle eest, et õigusruumi ilmaasjata ei risustataks. Ja sellest me peame oma valikutes siin, hääletustel, vastuvõetud otsustes ka lähtuma.

Selle otsuse eelnõu puhul, mida siin arutatakse, on siin kõik tegelikult juba ära öelnud ka selle, mis ma alguses plaanisin öelda – seesama lahtisest uksest sisse murdmine. Täiesti, noh, fantastiline poliit-show! Mina ei oska nii teha. Miks ma seda ütlen? Nii nagu eelkõneleja härra Epler siin juba ütles, see valitsuse otsus, seisukoht, et Euroopas algaksid arutelud selle üle, et kestlikkusaruanne edaspidi oleks vabatahtlik, saadeti ära juba kuu alguses, seda on seal öeldud. See on täpselt seesama asi, lihtsalt teises sõnastuses. See otsuse eelnõu ütleb, et kohustuslikkuse [võiks] kaotada. Seisukohas, mis kinnitati Vabariigi Valitsuses, nii nagu siin on juba korduvalt öeldud, 3. aprillil ja mida ka ELAK siis Riigikogus arutas ja heaks pidas, lihtsalt öeldakse, et edaspidi oleks see vabatahtlik. Noh, [sõnastuse] küsimus, on ju. Mina alati eelistan positiivsemat varianti ehk vabatahtlikkust. Aga maitse küsimus.

Mis puudutab seda, et seda otsuse [eelnõu tuleks] ikka kindlasti toetada: vaadake, kui me võtame selle vastu, siis tegelikult me teeme midagi, mida on juba tehtud. Seda ei ole vaja, sest see töö juba käib. Ma ise komisjonis küsisin ka – Mart oli kõrval, vastaslauas mul, kuulis –, kas Euroopa tasandil need arutelud kestlikkusaruande kohustuslikkuse versus vabatahtlikkuse üle käivad, kas need tuleb pidada, kas need hakkavad toimuma. Vastus oli jah. No miks meil seda otsust praegu siis vaja on? Lihtsalt sellepärast, et linnuke teha ja keegi saab sotsiaalmeedias postituse teha, et tegin ettepaneku? See asi toimub juba.

Siis see, mis puudutab koostööd. Minu meelest see kestlikkusaruande teema on üks väga hea näide koostööst. Kui on ühised eesmärgid – ja me kõik tahame, et Eestis oleks ettevõtetel parem tegutseda, et oleks vähem bürokraatiat –, siis tegelikult siin koostööd erakondadeüleselt ka tehakse. Ja seda me näeme siin punktis, mille number peaks olema üheksa. Ehk siis kestlikkusaruande kahe aasta võrra edasilükkamine neile, kes peavad selle veel esitama, on väga mõistlik ettepanek. Muidugi me toetame seda. Valitsuses see teema peaks olema homme arutelul. Aga kui selleks et me Riigikogus saaks kiiremini edasi liikuda, selleks et vajalikud otsused kiiremini teha, on opositsioonil mõistlik ettepanek tehtud, siis muidugi liigume edasi. Milleks me peame seda tagasi hoidma? Ja mõistlikke asju, koostööd teha – alati valmis!

Siin oli juttu sellest, kuidas valitsus bürokraatiat juurde teeb. Ma selle lükkaks ka ümber. Ei ole tõsi, see valitsus on võtnud ette väga selged sammud, et bürokraatiat vähendada. Ma ei hakka ette lugema neid 108 otsust, mis on juba tehtud lühikese aja jooksul, aga kõigil, kes tunnevad nende vastu huvi, soovitan minna valitsuse lehele, seal on otsused majanduse elavdamiseks. Seal saab nendega tutvuda, nendele otsa vaadata. Ja need on esimesed otsused, neid tuleb veel. 

Nii et ka mina soovin, et me teeksime rohkem koostööd ja seisaksime parema majanduskeskkonna eest, inimeste heaolu eest. Palun seda poriloopimist ja negatiivsete emotsioonide jagamist vähem siin. See ei ole mitte kellegi huvides. Urmas ka noogutab mulle. Peame siis sellest kinni ja teeme nii, et me õigusruumi risustame vähem, sest see on ka kõigi huvides, sealhulgas ettevõtjate huvides. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd esmalt vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, eeldusel, et on volitus. Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Nojah, mind pani natuke mõtlema Õnne Pillaku ütlus, justkui Isamaa oleks juba valitsuse poolt kiidetud otsuse eelnõuga välja tulnud. Siin tegelikult Rain Epler tõi välja, et meie eelnõu esitati 19. märtsil, küll aga oli minul aprillis ettepanek teha see vabatahtlikuks ja seda kasutati – jumal tänatud, kui seda on ära kasutatud ja valitsus on seda hakanud ellu viima. See ei saa olla niimoodi. Järjekord oli nii: kõigepealt Isamaa tegi ettepaneku, siis arutati seda komisjonis ja komisjonis tuli minu ettepanek.

Ma natukene tahaksin muidugi kiita Rain Eplerit, kes on suurepärane poliitik. Justkui temal oleks 2023. aasta sügisel olnud härra Sutiga vaidlused, millest üldse kõik algas. No ei ole päris nii. Eks me seal, opositsiooni inimesed, mina kaasa arvatud, kõik rääkisime sama juttu. Aitäh sulle, Rain, et sa iseennast ära ei unusta, aga oleme ausad, see on ikkagi jagatud rõõm. Ja kui midagi head on [tulnud] sellest, et me oleme tõstatanud selle probleemi, siis ükskõik kuidas see teoks saab, kas valitsuse mingite ponnistuste näol või Isamaa otsuse eelnõu vastu võttes, tähtis on tulemus.

Aga siiski, ma ei saa sellest aru, miks Õnne Pillak kutsub üles, et ärme nüüd selle eelnõu poolt hääletame, sest valitsus juba tegeleb asjadega. Kuulge, kas kadedus tuleb peale või milles probleem on? Kiidame selle eelnõu heaks ja las valitsus tegeleb. Aitäh!

Aitäh teile! Mul on informatsioon, et volitus vastusõnavõtuks Reformierakonna fraktsiooni nimel on Hanah Lahel. Hanah Lahe, palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Härra Epleri kõnest võis jääda selline mulje, et Reformierakond räägib ühte siin saalis ja komisjonides teeb teist. Ma kinnitan, et me kõik, kes me kuulume Euroopa Liidu asjade komisjoni või mõnda teise komisjoni, oleme sellest teadlikud, et protokolle ka loetakse. Euroopa Liidu asjade komisjonis me toetasime ettepanekut muuta kestlikkusaruannete esitamine vabatahtlikuks, mitte ei toetanud nende tühistamist, nagu see eelnõu [ette näeb]. See on siin nii seletuskirjas kui eelnõu enda tekstis täiesti selgelt välja toodud ja seal on põhimõtteline vahe. Seda soovisingi täpsustada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 601 lõpphääletus. Asumegi seda tegema, aga enne saalikutsung, palun!

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Euroopa Liidus läbirääkimised kestlikkusaruannete koostamise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks" eelnõu 601. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 601 on tagasi lükatud.

Läheme edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572 teine lugemine. Ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tuletan meelde, et eelnõu esimene lugemine toimus käesoleva aasta 9. aprillil ja esimene lugemine lõpetati. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 24. aprilliks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Teise lugemise [ettevalmistamist] viis põhiseaduskomisjon läbi 12. mail, kui otsustas esitada neli muudatusettepanekut ja vaatas üle ka eelnõus tehtud keelelised täpsustused.

Kiirelt tutvustan teile ka muudatusettepanekuid. Muudatusettepanekuga nr 1 asendatakse isikut tõendavate dokumentide seaduses konkreetne Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse nimi viitega valdkondlikule sihtasutusele. Tõesti, konkreetse sihtasutuse nime seaduses välja tuua ei ole mõistlik, sest kui sihtasutus muutub, siis peab ka seadust muutma hakkama.

Muudatusettepanek nr 2: eelnõust jäetakse välja sätted, mis on juba kehtetuks tunnistatud 2025. aasta 26. märtsil vastu võetud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega. See puudutab rändemenetluse tõhustamist ja need muudatused on juba jõustunud.

Muudatusettepanek nr 3 tuleneb Andmekaitse Inspektsiooni ettepanekust. Muudatusettepanekuga täpsustatakse andmekogusid puudutavaid volitusnorme nii, et määruse andjale ei tule volitusest mitte kaalutlusõigust, kas täpsemad andmete säilitamise tähtajad ette näha, vaid kohustus seda teha. Seaduses nähakse ette andmete maksimaalne säilitamise tähtaeg ning volitatakse määruse andjat põhimääruses ette nägema täpsemad säilitamise tähtajad, mis on ju igati mõistlik.

Ja muudatusettepanek nr 4 tuleneb asjaolust, et 2025. aasta 9. detsembril jõustuvad isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatused, mille kohaselt sellest ajast enam ei anta tagasipöördumistunnistusi ega tagasipöördumislubasid, vaid väljastatakse Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus. Selle tõttu tuleb eelnõust nende sätete muudatused välja jätta ja korrigeerida lisatava lõike numbrit. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Põhiseaduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 21. mail. Oli ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2025. aasta 4. juunil ning viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on tehtud neli muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 572 teine lugemine lõpetada ja teine lugemine on lõpetatud.

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642 esimene lugemine. Esimene ettekandja on välisminister Margus Tsahkna. Palun!

Austatud Riigikogu! Hea juhataja! Teie ees on seaduseelnõu 642, mille vastuvõtmisega taganeb Eesti Vabariik halvenenud julgeolekuolukorra tõttu jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist ehk Ottawa konventsioonist.

Riigikogu võttis Ottawa konventsiooniga ühinemise seaduse vastu 24. märtsil 2004 ja konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. novembril 2004, tänaseks siis üle 20 aasta tagasi. Võrreldes liitumise ajaga on Euroopa ja Läänemere piirkonna julgeolekukeskkond märkimisväärselt halvenenud ja sõjaline oht NATO liikmesriikidele suurenenud. Venemaa Föderatsioon jätkab sõjalist agressiooni Ukraina vastu oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks, rikub rängalt oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas rahvusvahelise humanitaarõiguse norme, ning on rahvusvahelistest kokkulepetest kas lahkunud või rikub jultunult neid, milles ta veel osaline on. 

Venemaa ei ole Ottawa konventsiooni osaline ning kasutab jalaväemiine Ukraina vastu peetavas sõjas laialdaselt, olles mineerinud rohkem kui 170 000 ruutkilomeetri ulatuses Ukraina territooriumi. Samal ajal puudub Ukrainal õiguspärane võimalus ise Venemaa relvajõudude vastu jalaväemiine kasutada, et takistada oma maa-alade rüüstamist ja miinidega risustamist okupantide poolt. Ukraina nimelt on Ottawa konventsiooni osaline, nii nagu ka Eesti.

Venemaa Ukraina-vastase sõja õppetunnid näitavad selgelt, et kui riik seab endale relvastuse alal ühepoolseid piiranguid, mida vastaspool ei järgi ega kavatsegi järgida, siis asetatakse end vastasega võrreldes ebasoodsamasse positsiooni.

Hea Riigikogu! Ottawa jalaväemiinide konventsioonist taganemise eesmärk on tagada halvenenud julgeolekuolukorras Eesti Kaitseväele suurem paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteemi, arvestades meie vastu suunatud ohu iseloomu ja vastase võimalikku käitumist. Paindlikkus riigi sõjalise kaitse planeerimisel ja enesekaitseks vajalike võimete valikul parandab Eesti julgeolekut. Konventsioonist väljumine annab Kaitseväele tulevikus võimaluse hankida ja rakendada jalaväemiine juhul, kui selleks peaks tekkima sõjaline vajadus ja seda toetab Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. Sõltumata sellest jätkame me aga oma igapäevatööd selle nimel, et niisugust vajadust tegelikult kunagi ei tekiks.

Sarnaselt Eestiga on Ottawa konventsioonist taganemise protsessi algatanud ka teised regiooni riigid, kes jagavad piiri Venemaa või Valgevenega, kelleks on Soome, Läti, Leedu ja Poola. Lätis ja Leedus on vastav seadus juba parlamendis vastu võetud. Soome ja Poola parlamendis on arutelud ees lähemal ajal. Lahkumisotsustega saadavad NATO idatiiva riigid selge sõnumi, et on valmis ja võimelised kasutama agressori vastu kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta oma territooriumi ja vabadust. Need ei ole kerged otsused, kuid karmistunud julgeolekuolukorras tuleb kaaluda kõiki vahendeid, mis tugevdaksid meie heidutus‑ ja kaitsevõimet.

Ottawa konventsiooni näol on tegemist ühe kõige laiemalt heaks kiidetud rahvusvahelise humanitaarõigusalase kokkuleppega, millest siiani ei ole mitte ükski lepinguosaline taganenud. Neid riike on 165, kes on Ottawa konventsiooniga ühinenud. Seetõttu toob otsus konventsioonist lahkuda paratamatult kaasa ka suurenenud rahvusvahelise tähelepanu ja kindlasti ka küsimusi ja kriitikat. Meie partnerid ja liitlased Euroopa Liidus ja NATO-s, kes jäävad ise Ottawa lepingu osalisriikideks edasi, valdavalt siiski mõistavad lahkuda soovivate riikide otsuseid. Eesti on teinud ja jätkab aktiivset rahvusvahelist teavitustööd, selgitamaks, et konventsioonist taganemine on mõjuvatest riiklikest julgeolekukaalutlustest tingitud suveräänne otsus, mis johtub ühemõtteliselt Venemaa käitumisest ja agressioonisõjast Ukraina vastu.

Ottawa konventsioonist taganemine ei mõjuta Eesti pühendumust rahvusvahelise humanitaarõiguse täielikule järgimisele. Kohustume jätkuvalt piirama sõjategevuse mõju tsiviilisikutele ja kaitsma relvakonfliktide ohvreid. Võimalikku jalaväemiinide varumist ja kasutamist reguleerivad ka muud rahvusvahelised humanitaarõiguse ja relvastuskontrolli normid ja kokkulepped, millega Eesti on seotud, alustades 1949. aasta Genfi konventsioonidest. Need jäävad kehtima. Eesti jätkab ka Ottawa konventsioonist taganemise järel humanitaar-, demineerimise ja relvakonfliktide ohvrite abistamise projektide toetamist, mida me oleme seni teinud. Ja oleme seni ka pikema aja vältel panustanud demineerimisprojektidesse mitmel pool maailmas ja soovime esmajoones jätkata koostööd Eesti ja Ukraina demineerijate vahel.

Loodan, et Ottawa konventsioonist taganemise eelnõu leiab teie, Riigikogu toetuse. Kui Riigikogu võtab seaduse vastu ja Vabariigi President kuulutab selle välja, teavitab Eesti oma taganemisotsusest kõiki konventsiooni osalisriike ja ÜRO peasekretäri, kes on lepingu hoiulevõtja. Ametlikku taganemiskirja esitades peavad olema ära toodud põhjused, mis tingivad konventsioonist lahkumise. Taganemine jõustub kuue kuu möödumisel vastavast teavitusest. Läti, Leedu ja Eesti koordineerivad omavahel taganemiskirjade esitamist ning soovivad esitada need võimaluse korral samal ajal.

Ja üks aspekt on veel oluline: Ottawa konventsioonist saab taganeda vaid rahuajal, kuivõrd taganemine jõustub üksnes siis, kui riik ei osale nimetatud kuue kuu möödumisel relvakonfliktis. Vastasel korral jõustub lepingust taganemine alles pärast relvakonflikti lõppu. Mõnes mõttes me näeme just sellist olukorda Ukrainas. Kui neil oleks soov lahkuda Ottawa konventsioonist, siis nad praegu seda faktiliselt teha ei saaks. Seetõttu on vajalik, et teeksime vastava otsuse praegu, välistamaks võimalust, et otsese sõjalise ohu tekkimise korral ei jää enam aega ega võimalust meie riikliku julgeoleku huvides konventsioonist taganeda. 

Hea Riigikogu! Ma loodan, et see otsus saab siin laiapindse toetuse ja Eesti teeb midagi oma iseseisva julgeolekuvõimekuse parandamiseks. Suur tänu!

Aitäh! Ja teile on ka küsimus. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eestlastel on vanasõna: parem hilja kui mitte kunagi. Iseenesest on väga hea meel näha, et te selle eelnõuga siin olete. Pean aga mainima, et EKRE tegi samasisulise ettepaneku juba aastal 2023. Ehk siis 18. jaanuaril 2023 oli siinsamas arutelu samasuguse eelnõu üle, sisuliselt sama ettepaneku üle. Ma tahan küsida, kui valulikult see protsess teil valitsuses käis. Kui ma vaatasin üle, kes olid tollel ajal selle vastu ja lükkasid tagasi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõu Ottowa konventsioonist lahkumise kohta, siis nende hulgas olid ka mõned tänased ministrid. Näiteks peaminister arvas, et ei peaks väljuma, ka olid nende hulgas meie rahandusminister ja Andres Sutt, meie majandusminister. Äkki kirjeldate, kuidas valitsuses see arutelu läks? Kas nüüd oli ümbersündimine ja jõuti arusaamiseni, et see siiski on oluline? Ja see ongi väga oluline ja EKRE kindlasti toetab seda eelnõu.

Aitäh, hea küsija! Mina isiklikult mäletan seda debatti siin Riigikogu saalis juba enne 2004. aastat. Ma ei olnud küll siis Riigikogu liige. Helir-Valdor Seeder vist mäletab ka seda aega, kui – loodan, et mu mälu ei peta – Isamaaliit hääletas vastu selle konventsiooniga ühinemisele, kuna juba toona olid küsimused, miks me peame seda tegema, kui Venemaa seda pole teinud. Sellised ajaloolised meenutused siis siin saalis. Ka mina olin toona Isamaaliidu inimene. 

Aga kui tagasi tänapäeva tulla, siis tegelikult see arutelu on käinud. Meie eesmärk oli mitte võtta üksinda neid otsuseid vastu, et need otsused ei oleks siseriiklikud – kuigi ma arvan, et enamus Eesti inimestest seda otsust kindlasti toetavad –, vaid et koordineerida seda mõtteviisi ja debatti just nimelt regionaalselt. Nagu ma ütlesin, osalisriike on seal 165, lisaks on meie territooriumil, kui me vaatame kogu regiooni, NATO liitlaste [üksused]. See protsess on tegelikult käinudki umbes aasta. 

Kindlasti ka teie algatatud eelnõu andis sellele positiivses mõttes hoogu juurde. Aga Eesti riik on näidanud ennast usaldusväärse partnerina ja et meie otsused oleksid ka tagatud, ainult Eestist üksi ei piisa. Tänaseks me olemegi jõudnud niikaugele, et Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola sellest konventsioonist lahkuvad. Kui vaadata meie geograafilist asukohta, siis see on väga oluline sõnum Venemaale ja tegelikult, kui vaadata sõjalist võimalust tulevikus kasutada jalaväemiine, väga tugev kaitse lisaks kõigele muule. 

Ma võin öelda, et valitsuses mingisugust valulikku arutelu sel teemal ei toimunud. Lihtsalt teatud protsessid olid jõudnud niikaugele, et me saime langetada otsused, mis olid vajalikud selleks, et nüüd valitsus selle eelnõuga siia tuli. Kokku võttes ma loodan, et Riigikogu seda eelnõu toetab. Ma väga soovitan mitte hakata mängima siseriiklikke pisikesi mängukesi ja minu teada peakski praktiliselt kõikide fraktsioonide toetus sellele eelnõule olemas olema. Meie asi on eelkõige rahvusvahelisel tasemel näidata, et me tegutseme, tagame oma julgeolekut ja samal ajal oleme usaldusväärsed partnerid edasi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud minister! Tõepoolest, 2004. aastal, kui seda konventsiooni arutati Riigikogus ja Eesti otsustas sellega ühineda – väga lühinägelikult, ma julgen öelda –, siis seda aktiivselt toetasid tol ajal peavooluideid kandnud nii diplomaadid kui poliitikud väga aktiivselt. Isamaa saadikurühm oli ainus, kes 2004. aastal hääletas selle vastu, rõhudes just pikale perspektiivile ja ettenägelikkusele. Kahjuks meid ei kuulatud. Täna me oleme olukorras, kus 20 aastat hiljem me selle tühistame ja püüame leppest lahkuda. 

Minu küsimus teile on selline. Kas tagantjärgi vaadates, tagantjärgi tarkusena tuleks tunnistada, et see oli tol ajal siiski viga ja kas me võiksime sellest ka õppida, et eriti julgeolekuküsimustes tuleb vaadata pikka perspektiivi? Julgeolek on asi, milleks me just rahuajal peame valmistuma, et kriisiaegadeks valmis olla. On väga lühinägelik rahuaja stabiilsest olukorrast lähtuvalt teha niisuguseid otsuseid. Nii et lühike küsimus on, kas teie hinnangul oli viga või ei olnud.

Teie aeg!

Aitäh, hea küsija! Täna ma olen siin puldis välisministrina ja ma võin öelda, et ma ei saa seda pidada veaks, mis midagi oluliselt on muutnud. Õnneks kogu selle aja jooksul ei ole Eestit tabanud otsene relvastatud kallaletung Venemaa poolt. Küll aga, oleme ausad, ka mina töötasin tol ajal küsijaga koos ja tõepoolest me siis nägime, et Venemaa on agressiivne riik ja tulevikus kujutab endast ohtu. 2004. aastal ei olnud aga Venemaa veel aktiivselt tunginud kallale isegi Gruusiale ja Ukrainale tungis ta kallale aastal 2014. Aga me võime öelda, et meil oli õigus, mis puudutab Venemaad. 

Ent öelda, et liitumine oli viga, ei saa, kuna samal ajal toimusid ka mitmed teised rahvusvahelised protsessid: Eesti ühinemine NATO-ga ja Euroopa Liiduga ja nii edasi. Võib-olla sellest tingituna oli meil vaja väga selgelt kuuluda kogu sellesse perekonda, kust me täna oleme otsustanud koos kogu idatiiva liitlastega lahkuda. Ma arvan, hea küsija, et igal asjal on oma aeg. 

Eesti õnneks ei ole teinud strateegilisi vigasid oma kaitse planeerimisel. Lihtsalt me oleme jõudnud olukorda, kus valdav osa meie liitlastest läänemaailmas saab aru, et 2000. aastate algus ei olnud ajaloo lõpp. Ka see käsitlus oli ju väga kõvasti meil siin debati all. Ma tuletan meelde veel igasuguseid ettepanekuid, mis on kõlanud, näiteks ajateenistuse kaotamine, mille vastu on seistud. Ühel hetkel tundus, et see on elementaarne, ja mitmed meie lähiliitlased tegid selliseid otsuseid. Nad on pööranud need otsused tagasi. Need on olnud tegelikud vead, mis on läinud palju maksma nii maksumaksjatele kui ka kaitsevõimetele. 

Õnneks me oleme täna Riigikogu ees olukorras, kus need erinevad sammud ei ole tegelikult toonud meile mingisuguseid halbu tagajärgi. Valitsus on nüüd selle ettepaneku siia toonud just sellepärast, et me seoksime oma käed lahti, et meil oleks õigus kasutada vahendeid, mida meie Kaitsevägi peab vajalikuks, et Eesti oleks rohkem kaitstud. Nii et seepärast ma soovitan kõigil teil seda eelnõu toetada.

Jaanus Karilaid, palun!

(Algust ei ole kuulda.) … ajalist ressurssi, et jalaväemiinide varud taastada? Ja mis see hinnanguline maksumus võiks olla 2026. aastal ja millised oleksid strateegilised partnerriigid nende varude taastamisel?

Aitäh, hea küsija! Mina kui välisminister praegu tegelen selle lepingulise baasiga ja sellega, et teavitada meie liitlasi ja kõiki lepingus osalevaid riike. Nii spetsiifilisi küsimusi ma tõesti soovitan küsida Kaitseväe juhatajalt ja vastavatelt ekspertidelt. Kui Riigikogu otsustab Ottawa konventsioonist lahkuda, siis Eesti puhul võimalikud paigutamised, võimalikud varud – kõikide nende teemadega tegeleb Kaitsevägi vastavalt Kaitseväe juhataja suunisele. Nii et ma hetkel jään need konkreetsed vastused võlgu. Aga ma edastan kindlasti selle küsimuse Kaitseväe juhatajale, kes saab vastata.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena palun arutelu juhtivkomisjonis ette kandma riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Välisminister! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist käesoleva aasta 12. mai istungil. Eelnõu algatajat esindasid komisjonis välisminister Margus Tsahkna, Välisministeeriumi NATO ja Atlandi-üleste suhete osakonna relvastuskontrolli büroo direktor Arti Hilpus ning rahvusvahelise õiguse büroo direktor René Värk. 

Eelnõu eesmärgiga oli seotud ka minu ja riigikaitsekomisjoni liikme Mati Raidma 2024. aasta 11. detsembri kohtumine Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) esindajate, regionaalse piirkonna juhi Denise Durani ja nõunike Agnieszka Kurkiewiczi ning Margherita D’Ascanioga. Pärast arutusel oleva eelnõu Riigikogu menetlusse võtmist kohtusid riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu, aseesimees Leo Kunnas ja liige Enn Eesmaa 2025. aasta 14. mail videosilla vahendusel International Campaign to Ban Landminesi (ICBL) ehk Nobeli rahupreemiaga tunnustatud Rahvusvahelise [Jalaväemiinide Keelustamise Liikumise] esindaja Tamar Gabelnicki ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee esindaja Fahad Ahmediga. Nendel kohtumistel püüti meid veenda loobuma Ottawa konventsioonist taganemisest eelkõige humanitaarsetele kaalutlustele tuginedes. 

Eelnõu Riigikogus vastuvõtmisega taganeb Eesti jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist ehk Ottawa konventsioonist. Taganemise põhjuseks on Venemaa täiemahuline agressiooni Ukrainas ning selle tõttu halvenenud julgeolekuolukord. Kujunenud julgeolekuolukorras on Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ning lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja potentsiaalse vastase käitumist. 

On üpriski selge, et Ottawa konventsiooniga osalisriikidele keelatud jalaväemiinide paigutamine võib kõne alla tulla peale seda, kui Eesti on konventsioonist välja astunud, ja eeskätt idapiiri aladel koos teiste vajalike vahenditega, et tõkestada agressori hordide pealetungi. On selge, mida agressor on toime pannud okupeeritud aladel Ukrainas nii inimeste kui maaga, ning meie kindel kavatsus on seda Eestis mitte kunagi ja mitte mingitel asjaoludel lubada. Kaitseme oma rahvast ja oma riiki igal juhul ja mis tahes vahenditega. Seda kõike sai öeldud ka rahvusvahelistele huvigruppidele.

Samuti meenutan, et esimesed osalisriigid andsid oma allkirjad Ottawa konventsioonile 3. detsembril 1997. aastal. Olin toona Eesti Vabariigi suursaadik USA-s ja Kanadas ning viibisin kohapeal allkirjastamise tseremoonial, paraku sõnumiga, et Eesti ei ühine konventsiooniga. Me polnud ainuke [sellest keeldunud] Venemaa naaberriik Euroopas. Venemaad valitses siis Boriss Jeltsin. Aeg oli küll teine, kuid meie kõhutunne on väga hästi treenitud. Me oleme agressori kõrval elanud tuhat aastat. 

Eesti ühines Ottawa konventsiooniga aastaid hiljem, mais 2004 – otsus jõustus küll novembris 2004 –, Läti 2005. aastal ning Soome alles 2012. aastal. Me tegime seda pika hambaga, sest kahtlustasime, et võib tulla aeg, kui me peame konventsioonist lahkuma. See aeg kahjuks tuli ja nüüd peame oma otsuse ära tegema. 

Sellesuunalisi algatusi on olnud ka varem, kuid siis polnud aeg nähtavasti nii küps, kui ta on praegu. Eestiga paralleelselt on algatatud Ottawa konventsioonist taganemise menetlused või need on isegi juba lõpule viidud ka Lätis, Leedus Poolas ja Soomes. 

Tagasi eelnõu menetlemise juurde. Riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel soovitas lisada eelnõu tekstis oleva ainsa lause lõppu sõnad "ning avati allakirjutamiseks Ottawas". Neli vajalikku täpsustavat sõna. 2004. aasta 24. märtsil Riigikogus vastu võetud konventsiooniga ühinemise seaduse tekstis on Ottawat nimetatud ning seda jalamiine keelustavat konventsiooni tuntakse eelkõige Ottawa konventsioonina. Eelnõu algatajate esindaja välisminister Margus Tsahkna toetas seda täiendust. Riigikaitsekomisjoni liikmed pidasid eelnimetatud täpsustust oluliseks ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõikele 1 otsustas komisjon konsensuslikult esitada eelnõu algataja nõusolekul eelnõu 642 esimesele lugemisele muudetud kujul. 

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused olid järgmised. Komisjon otsustas oma käesoleva aasta 12. mai istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 22. mai istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. 

Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1, otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu esimehele ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks selle aasta 13. mai kell 10, sest eelnõu tekst on ühelauseline ja valikuks on kas Ottawa konventsioonist taganeda või mitte. Lisaks on Läti ja Leedu parlament Ottawa konventsioonist taganemise otsuse juba teinud. Balti riigid soovivad konventsioonist taganemisest osalisriikide depositaari ehk hoiulevõtjat, kes on ÜRO peasekretär, ja ÜRO Julgeolekunõukogu koos teavitada. Tänan teid!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kas teil komisjonis tuli juttu või te ise oma ekspertiisist tulenevalt oskate tuua ka näiteid selle kohta, et me teame, et Ukraina on Ottawa konventsiooni liige, samal ajal kui Venemaa ei ole? Kas te saate tuua näiteid, mida see on tegelikult lahinguväljal tähendanud, kui üks osapool on ja teine pool ei ole konventsiooni liige?

Ütlen kõigepealt, et sellisel viisil me seda küsimust antud eelnõu menetledes komisjonis kindlasti ei arutanud. Me ei ole läinud detailidesse, mis puudutavad jalaväemiinide kasutamist lahinguväljal, sealhulgas Ukrainas. Ka ei arutanud me küsimust, kas Eesti pärast konventsioonist väljaastumist neid tegelikult soetab ja hakkab kasutama. See jääb väljapoole antud diskussiooni.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Te ütlesite oma ettekandes, et Eesti ühines omal ajal selle konventsiooniga pika hambaga. Mina mäletan seda arutelu 2004. aastast, kus ma ise osalesin ja kus Isamaa jäi ainsaks, kes oli sellega ühinemise vastu. Siis mina siin saalis küll ei tunnetanud mingisugust pika hambaga ühinemist. Kõik koalitsiooni kuuluvad saadikud ja ka mitte koalitsiooni kuuluvad saadikud, ülejäänud opositsioonierakonnad kõik toetasid suhteliselt üksmeelselt konventsiooniga ühinemist. Mille alusel te nüüd järeldate, et tol ajal me ühinesime pika hambaga?

Aitäh! Ma ei pidanud selle väljendiga silmas mitte seda, et otsuse tegemise hetkel oli see nõnda, vaid seda, et see võttis nii palju aastaid, et me selle otsuseni jõudsime. Kui seda ei oleks olnud, oleksime ühinenud kohe 1997. aastal, aga me tegime seda seitse aastat hiljem. Ma pidasin seda silmas.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Kuid on väike täpsustus kõnes kõlanu kohta: muudatusettepanekute tähtaeg on 30. mai, mitte 13. mai. 

Jaa, vabandust!

Aitäh! Ja läheme edasi läbirääkimiste juurde, kus saavad sõna fraktsioonid. Henn Põlluaas, ma saan aru, et volituse alusel Isamaa fraktsiooni nimel. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Eesti ühines maamiine keelustava Ottawa konventsiooniga 2004. aastal. Praktikas on selle näol tegemist populismi ja soovmõtlemisega. Riigikaitsekomisjoni esimees sotsiaaldemokraat Sven Mikser väitis tookord siinsamas puldis, et see olevat välispoliitiliselt vajalik. Ta rõhutas, et jutud, justkui Eestit võiks ohustada rünnak jalaväe osavõtul, kelle vastu me hakkaksime miine kasutama, on reaalsusest ja adekvaatsest hinnangust väga kaugel. Venemaa endast ohtu ei kujuta. Ühesõnaga, kõik need, kes hoiatasid Venemaa agressiivsuse eest ja tuletasid meelde ähvardusi võtta tagasi niinimetatud põlised Vene alad Eesti, Läti ja Leedu, ning leidsid, et maamiinid on tõhusaim ja odavaim kaitse vaenlase liharünnakute vastu, nagu seda Ukrainas kutsutakse, kuulutati ebaadekvaatseteks, vaat et ullikesteks. 

Isamaa hoiatas, et me ei tohi end desarmeerida, olla naiivsed ega püüdlikumad, kui reaalne elu lubab, ja tegi ettepaneku eelnõu menetlus katkestada. Selle poolt hääletas vaid Isamaa, kõik ülejäänud erakonnad toetasid Ottawa konventsiooniga ühinemist. Eesti loobus vabatahtlikult odavast ja väga efektiivsest kaitsemeetmest. Hoopis see oli ebaadekvaatne! Sellega lõhuti Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome ühisrinne, kes meie geograafilisest asendist ja riigikaitselistest kaalutlustest lähtuvalt ei soovinud konventsiooniga ühineda. Eesti mõtlematu sammu ja välissurve tõttu nad seda siiski lõpuks tegid ja täna kahetsevad nagu meiegi ning astuvad järjest konventsioonist välja. 

Pole sugugi välistatud, et välissurve allhoovused olid orkestreeritud Moskvast. Samamoodi nagu 1960–1970. aastate lääne niinimetatud rahuliikumised, oli see ju kasulik vaid Kremlile. Õnneks ei läinud Eestis läbi samadel aastatel ringelnud Reformierakonna ja sotside kavatsus kaotada ajateenistus ja saata laiali Kaitseliit. See oleks olnud katastroof, mis sarnanenuks kutse esitamisega Kremlile pidada siin teravmoonaga maha üks võidukas "sõjaväeparaad". 

Tuletan meelde, et Eesti ja kõikide teiste nimetatud riikide kaitsejõud taunisid teravalt maamiinidest loobumist. Soome kaitseminister Niinistö ütles, et miinide keelustamise otsuse teinud poliitikud kannavad sõja süttides vastutust, mida mõõdetakse noorte meeste ja naiste verega. 

Venemaa agressiivsus ja ambitsioonid ei ole muutunud, kuid Riigikogu ja valitsus on ka hiljem lükanud tagasi kõik ettepanekud konventsioonist lahkumiseks. Viimane tagasilükkamine, mis on Ukraina sõja taustal täiesti arusaamatu, toimus alles eelmisel aastal. Selle taga olid Reformierakond, sotsid ja Eesti 200. 

Täna mõistavad pea kõik, et Isamaal oli õigus ja hoopiski neil, kes toetasid konventsiooniga ühinemist ja jalaväemiinidest loobumist, puudus reaalsustaju ja võime adekvaatseks hinnanguks. Nii meie suurim vaenlane Venemaa kui suurim liitlane USA ei ole jalaväemiine keelustava konventsiooniga liitunud, lisaks terve hulk muid riike. Venemaa kasutab neid massiliselt. Kombineeritud jala- ja tankitõrjemiinide väljadega peatasid nad Ukraina vastupealetungi ning samade vahenditega takistavad ukrainlased venelaste pealetunge enda suunal. 

Uued sõjapidamise vahendid droonid ei asenda maamiine, ükskõik kui head need ka poleks. Nad täiendavad teineteist. Ka juhitavad miinid ei asenda jalaväemiine, sest need seovad võitlejaid, kes peaksid täitma hoopis olulisemaid ülesandeid kui passida põõsas ja oodata vaenlase tulekut, et lõhata miin. Pealegi avastatakse ja tapetakse nad tõenäoliselt vastase droonide poolt juba enne, kui vaenlane üldse nendeni jõuab. Küsige ükskõik milliselt Ukraina sõdurilt või ohvitserilt – jalaväemiinidele pole alternatiivi. 

Miinid ei ole ründe-, vaid kaitserelvad. Meil on keeruline maastik ja vähe kaitsjaid. Miiniväli on odav, väga oluline ja tõhus kaitsevall enda ja vaenlase vahel. Miinid tekitavad ründajates hirmu ja ebakindlust ning nõrgestavad nende võitlusmoraali. Miinide ülesanne on paralüseerida vaenlase operatiivne tegevus ja sundida neid taganema või loobuma kavatsusest teatud alal läbi murda. 

Miinid pannakse maha strateegilistes kohtades täpsete kavade järgi ning asukohad kaardistatakse. Võimalus, et omad mehed või tsiviilisikud meie miiniväljadele satuvad, on pea olematu, sest miinid paigaldatakse alles konfliktiohu tekkides ju võetakse hiljem üles. Me saame kasutada ka jalaväemiine, mis teatud aja järel neutraliseeruvad ise. 

Meie paigaldatud miinide asukohti teavad loomulikult ka meie NATO-liitlased. Väiteid, justkui nende ind meile appi tulla on väiksem, kui nad teavad, et meie kaitseliinid on miinidega turvatud ning vaenlase kaotused ja heidutus on suuremad, on totrad. NATO [tervikuna] ega ükski liitlasriik ei ole Balti riikide, Poola ja Soome konventsioonist lahkumise peale protesteerinud. Saadakse aru, et me oleme eesliinil. 

Näited tsiviilohvritest riikides, kus jalaväemiine puistatakse kontrollimatult igale poole laiali, Eesti puhul ei päde. Ainus, kes siin selliselt käituda võib, on Venemaa. Meie ühepoolne miinidest loobumine seda ei takista. Küll aga takistab konventsioon meil end ise kaitsta. Meie ühepoolsel ja vabatahtlikul enesepiiramisel puudub igasugune loogika ja mõte. Eesti jätkamine Ottawa konventsioonis oleks suitsiidlik. 

Mul on väga hea meel, et tänaseks on arusaamad muutunud ja pea enamik Riigikogu erakondadest toetab maamiinide taas kasutuselevõttu. Ukraina sõja kogemus on näidanud, et teisiti ei ole võimalik end agressori eest kaitsta. On hea, et me oleme sellest õppinud. Meie kohus on kaitsta oma riiki ja rahvast kõikide meie käes olevate vahenditega, nii nagu tegid meie vaarisad vabadussõjas ja teise maailmasõja lahingutes. Meil ei ole õigust maksta oma noorte meeste ja naiste verega. 

Isamaa Erakond kutsub kõiki teisi erakondi ja saadikuid toetama Ottawa konventsioonist lahkumist. Aitäh!

Ja järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusega Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Eesti liitus Ottawa konventsiooniga 2004. aastal, kui julgeolekukeskkond tundus stabiilsem ja rahvusvaheline koostöö tõhusam. Meie otsus põhines teatud väärtustel, soovil vähendada sõjaliste konfliktide humanitaarset mõju. Need väärtused ei ole kuhugi kadunud. Paraku on sõjal ja inimlikel väärtustel praktikas vähe pistmist. Oleme seda selgelt näinud okupeeritud Ukraina aladel, kus humaansuse asemel [valitsevad] julmus ja kuriteod. Sõjas on vähe inimlikkust ning reegleid täidetakse valikuliselt. 

Ühtlasi peame tunnistama, et rahvusvahelised kokkulepped ei pruugi tagada meie julgeolekut enam samal määral kui varem. Üha keerulisemaks muutuvas olukorras peame riigina tasakaalustama humanitaarseid väärtusi ja praktilisi kaitsevõime vajadusi. Sellele järeldusele on jõudnud meie kõrval ka Soome, Läti, Leedu ja Poola – ju põhjusega. Ja me kõik mõistame, miks. 

Viimastel päevadel on Riigikogu liikmed saanud oma postkastidesse kirju, milles kutsutakse üles mitte taganema Ottawa konventsioonist, rõhutades jalaväemiinide ohtlikkust tsiviilelanikkonnale. Jalaväemiinid on kahtlemata relv, mis ohvrit ei vali ning mille kasutamine tsiviilaladel võib tuua kaasa pikaajalisi kannatusi ja ohte. Me oleme kõik seda näinud. Aga ma kinnitan nii meie välismaa sõpradele kui ka täna meid vaatavatele Eesti inimestele, et me siin saalis mõistame neid ohte väga hästi, kaasa arvatud seda, et ka demineerimine loomulikult on kallis, raske ja ajamahukas töö. 

Ühtlasi tuleb aga endale teadvustada, et kallis on ka iseseisvus ning piiratud ressursside tingimustes loeb iga vahend Eesti riigi ja Eesti inimeste kaitsmiseks. Jalaväemiinid on väikeriigile odav ja tõhus viis vaenlase liikumist piirata. Seda enam, kui me teame, et võimalik vastane nende kasutamisest ei hoidu – ei ole hoidunud ega hoidu tõenäoliselt ka tulevikus. Venemaa on korduvalt rikkunud rahvusvahelist õigust ja demonstreerinud, et konventsioonid ja lepped ei heiduta teda, kui ta soovib jõudu kasutada. 

Ukraina kogemus on selge: kaitsevõime peab olema mitmekihiline ja strateegiline. RAND Corporationi vahendatud uuring näitas, et Ukraina esmasel kaitsmisel olid miiniväljad – tõsi, eelkõige oli jutt tankitõrjemiinidest – üliolulised, aeglustamaks sõja esimeses faasis agressorite pealetungi, naelutades ründeüksused paigale. 2023. aasta suvel toimunud Ukraina vastupealetungi ajal oli aga Vene poole ulatuslik miiniväljade rajamine see, mis takistas omakorda Ukraina üksuste liikumist. 

Ning olgu selgelt öeldud, et kuigi Ukraina on Ottawa konventsiooni liige, on Venemaa Ukrainas alates 2022. aasta veebruarist kasutanud vähemalt 13 tüüpi jalaväemiine. Seda on tehtud laialdaselt ja ulatuslikult. Ukrainlased ise hindavad, et nende maast on circa 140 000 ruutkilomeetrit mineeritud. Ukrainlased on seejuures õigustatult küsinud, kuidas nad saavad rääkida inimlikkuse printsiibist, kui Vene armee istutab nende maale neid miine, ning milliseid vahendeid saab kasutada, kui vaenlane ohverdab nii meelsasti oma jalaväge. 

Täna me ei räägi mitte lihtsalt ühest konventsioonist, vaid tegelikult õigusest ja kohustusest kaitsta oma kodu, oma inimesi, oma riiki oma territooriumil. Kas üldse ja kui, siis mil moel Eesti Kaitsevägi seda võimalust kasutama hakkab, jääb muidugi sõjaliseks otsuseks. Küll aga annab seadusandja sõjaväelastele võimaluse see otsus teha nii, et neid ei piiraks konventsioon, mis ei piira võimalikku agressorit. Taganemine Ottawa konventsioonist ei tähenda, et me loobume humaansusest. Küll aga anname meie inimestele ja rahvusvahelisele üldsusele selge sõnumi, et me kaitseme oma maad ja iseseisvust. Sotsiaaldemokraadid eelnõu toetavad. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rene Kokk.

Tänan, hea juhataja! Head kolleegid siin saalis ja kes jälgivad meid ekraanide vahendusel! Kahtlemata on hea meel selle üle, et me täna seda seaduseelnõu siin arutame. Küll aga peab ütlema, et viimasel ajal juhtub järjest tihedamini seda, et siin saalis tuleb öelda: "Aga me ju ütlesime, et nii läheb!" Olgu tegemist automaksuseaduse läbisurumisega või kestlikkusaruannete või elektrituruseadusega. Sama kehtib Ottawa konventsioonist väljumise kohta. 

Pean ütlema, et tegelikult EKRE tegi selle ettepaneku juba 2022. aasta lõpul ja see arutelu oli siin 12. jaanuaril 2023, kui me arutasime jalaväemiinide kasutamise konventsioonist väljatulemise seaduse eelnõu. Tollel ajal suur osa poliitilisi jõude ei osanud julgeolekuolukorda sellel määral hinnata, et seda toetada. Kahjuks olid siis Ottawa konventsioonist väljumise vastu ka meie praegune peaminister Kristen Michal ning meie rahandusminister Jürgen Ligi, samuti meie praegune [energeetika- ja keskkonnaminister] Andres Sutt, kes olid siis Riigikogu liikmed ja hääletasid sellest konventsioonist väljumise vastu. Iseenesest tore, et nüüd vahepeal on kohale jõudnud arusaamine, et sellisel väikeriigil nagu Eesti on väga oluline omada jalaväemiinide kasutamise võimalust ja sellest lepingust väljuda.

Ma olin [2004]. aastal parasjagu ajateenija, kui Eesti liitus Ottawa konventsiooniga. Ma mäletan väga hästi seda, ma ütleks, vähemalt ajateenijate seas valitsenud mõningat nõutust või arusaamatust, mida poliitikud teevad. Meie väljaõppe osana olid jalaväemiinid taktikaliselt igapäevaprogrammis sees, ja siis ühel hetkel tuli selline otsus, et me [loobume neist]. See tekitas päris palju arusaamatust inimestes, kes Eesti riigikaitset tollel ajal planeerisid. Aru nad sellest hästi ei saanud, miks see samm tehakse.

Aga kuna võib-olla täpselt ei saadagi aru, miks see Eestile oluline on, siis ehk käime üle mõned punktid, mis võimalused see meie Kaitseväele annab, kui me saame uuesti õiguse vajaduse korral, mida meil loodetavasti kunagi vaja ei lähe, jalaväemiine kasutada.

See annab meie üksustele võimaluse vaenlase liikumist aeglustada, takistada, suunata, tugevdab meie kaitsepositsioone või õigemini annab võimaluse selleks. On ilmselge, et kõik, kes on kaitsmise või Kaitseväega kokku puutunud, teavad, et miiniväljade kohta juures tehakse miiniväljade passid. Siin on tihti välja toodud, et väga halb on, et pärast me ei tea, kus miinid on. Jah, sõda ongi väga halb, see ongi väga-väga halb asi. Aga selleks, et meie Kaitseväel oleks üks [lisa]võimalus või -hoob, mille abil rünnakut ennetada või vähemalt teha see võimalikule agressorile võimalikult valusaks, kalliks ja ebamugavaks, on jalaväemiinide kasutamine meie kaitsjate arsenalis üks potentsiaalne tööriist, mida kasutada, kui selleks peaks olema vajadus. Ja loomulikult, küll tehakse meie kaitsjate poolt ka need vajalikud dokumendid, nii nagu vaja on, parimal võimalikul viisil.

Üks pluss, mille jalaväemiinide puhul kindlasti võib välja tuua, on nende suhteline odavus võrreldes tänapäeva väga kallite ja infotehnoloogiliselt keeruliste relvadega. Jalaväemiinid on odavad, suhteliselt pika säilivusajaga ja madala hoolduskuluga. Ka on sisuliselt iga üksikvõitleja võimeline nendega opereerima. See aitab ka ära kasutada meie looduslikke eripärasid, et kaitset üles ehitada.

Palun kaks minutit lisaaega.

 Kaks minutit lisaks.

Kindlasti on jalaväemiinide omamine julgeoleku seisukohalt üks lisaelement, mida me saame võimalikuks kriisiks hoida ja kiiresti kasutusele võtta, kui meil seda vaja on. Ja nagu ma enne juba ütlesin, on väga oluline, et meie potentsiaalne vaenlane seda teaks. Miiniväljade olemasolu, nende kasutamine on potentsiaalne heidutus ja teeb meie ründamise kordi-kordi kallimaks nii rahaliselt kui ka tehnika ja elavjõu mõttes.

Ja me ei peaks kartma. [Ütlen] neile, kes toovad välja erinevaid põhjusi, miks me ei peaks Ottawa [lepingust] lahkuma, et me ei tohi alahinnata oma kaitsjaid. Kindlasti meie kaitsjad kasutavad [neid] juhul, kui see peaks vajalikuks osutuma – ma loodan, et seda mitte kunagi ei juhtu –, arvestades kõiki rahvusvahelise õiguse reegleid ja koostööd meie liitlastega ja praktikat. 

Ja teisest küljest ei ole mõtet olla silmakirjalik. Me teame, et Ukraina on ju tegelikult liitunud Ottawaga, aga Ukraina kasutab oma kaitses jalaväemiine ja ma mitte kuidagi neile seda pahaks ei pane. Ma arvan, et kui kanda see üle oma isiklikku ellu, siis me oleme kõik valmis oma perekonda, oma naist ja lapsi kaitsma ründe eest igasuguste vahenditega, mis meil võtta on. Ei saa keegi öelda, et äkki sa eed vaenlasele liiga palju kahju, kui sa kaitsed ennast. 

Nii et kutsun kõiki üles seda eelnõu kindlasti toetama. On hea meel, et lõpuks oleme sinnamaani jõudnud, et me arutame siin ettepanekuid, mille EKRE tegi juba mitu aastat tagasi. Aitäh!

Aitäh! Ja Alar Laneman Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel ja samuti volitusega, saan ma aru. (Kõneleja paluib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu, head kolleegid! Erilised ajad nõuavad erilisi otsuseid ja erilised otsused eeldavad, et otsuste langetajatel on piisavalt arusaamist ja ennekõike julgust. Kõigepealt sissejuhatuseks mõnest asjaolust, mis avalikkusel seondub maamiinidega. Sellel teemal on kahjuks ajaloo vältel olnud traagiline taust. Inimestele kangastuvad hukkunud tsiviilisikud, koduloomad ja muud kurvad ja traagilised asjaolud. See teema on vähemal või rohkemal määral olnud seotud poliitilise võitlusega, mida me teame nime all "võitlus rahu eest", kuid mille taga on olnud varjatud poliitiline agenda. Kuid need traagilised asjaolud, tuleb tunnistada, pole ju seotud mitte [selle kindla] vahendiga ja tema tehniliste omadustega, vaid ennekõike selle vahendi vastutustundetu kasutamisega. Süüdi ei ole püss, süüdi on see, kes päästikule vajutab. 

Eraldi pööraks tähelepanu ühele fraasile, millega mainitakse kavatsusi kasutamise osas. See esmapilgul tähelepanuta jääv fraas tegelikult annab tugeva sõnumi sellest, et Eesti kavatseb neid miine kasutada väga vastutustundlikult. Reformierakonna fraktsioon toetab antud otsust, peab seda väga vajalikuks ja väga selgelt võtab seda kui [sammu], mis on kooskõlas valitsuse seniste pingutustega riigikaitse arendamise vallas ja on selle loogiline osa. 

Nüüd mõned olulised pidepunktid antud teema puhul. See [eelnõu] on märk sellest, et Eesti ei kavatse jätta kasutamata ühtegi vahendit, kui me peaksime põrkama kokku eksistentsiaalse ohuga. Väikeriigina me ei põlga ära ühtegi vahendit, meil ei ole sellist luksust. [Maamiinide puhul] on terve rida valdkondi, kus need oleks äärmiselt olulised. Me räägime oma piirialade kaitsmisest, me räägime kaitsetegevuses olulistest ja kriitilistest piirkondadest, võib-olla me hakkame rääkima ka kriitilise taristu kaitsmisest, kui olukord peaks seda nõudma. Kõikjal seal oleks see vahend äärmiselt väärtuslik. Tänane otsus on ka märk suhtumisest, märk, mis demonstreerib meie kaitsetahte tõsidust. Me näitame, et me [ei jäta tegemata] ühtegi pingutust. Me rakendame kõiki vahendeid. 

Töö käigus, arutades maamiinide leppe kõiki aspekte, oli väga selge, et Kaitsevägi suhtub sellesse relvasüsteemi väga vastutustundlikult: väga selgelt peab olema vajadus selle järele. Kui me vaatame maamiinidega seonduvat, siis meie riigikaitseasutuste kultuur on ju eeldatavalt hoopis teine. Kui neid relvasüsteeme kasutatakse nii, nagu rahvakeeles öelduna kord ette näeb, siis on olemas ju vastav dokumentatsioon, on olemas tähistatud piirkonnad ja on mõeldud läbi meetmed, kuidas oma elanikkonda hoida ja kaitsta. Kõik see on vajadus- ja planeerimispõhine. 

Need näited ajaloost, mida me kahjuks ei saa unustada, on kõik seotud sellega, nagu üks hea eelkõneleja mainis, et miine tihti puistati läbimõtlemata, markeerimata, tähistamata, mis tõigi kaasa need õnnetud juhtumid. 

Me oleme ajaloos ka näinud, et maamiinide keelustamine ei taga, et neid ei kasutata. Siin saalis toodi hea näide, et meie idanaaber näiteks ei ole leppega ühinenud. Agressorriik kasutab maamiine, kasutab neid ka praeguses agressiivses sõjas Ukrainas. Nii et leppe olemasolu ei kaitse tsiviilelanikke. Veelgi enam, deklareerimine, et neid ei kasutata, ja tarnimise piiramine on toonud kaasa uued relvad, niinimetatud improviseeritud lõhkekehad, isevalmistatud või koduste vahenditega valmistatud lõhkekehad, mis on palju suurem probleem, sest need on reeglina maskeeritud, neid on raskem avastada. Ja kui see teadmine hakkab levima tsiviilelanikkonna seas, siis leiab see ilmselgelt üsna varsti ka kuritegelikus maailmas rakendust. Nii et lepe ei ole suutnud tegelikult tagada seda, milleks ta oli mõeldud. 

Kutsun üles kõiki kolleege toetama seda väga olulist otsust. Me elame praegu keerulisel ajal ja see nõuab meilt julgust teha õiged ja riigikaitsele vajalikud otsused. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 642 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. mai kell 10. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti. 

Seitsmes päevakorrapunkt on energeetika- ja keskkonnaministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandjaks palun energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Menetlemisest ka: ettekanne kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks suuline küsimus ja siis on läbirääkimised fraktsioonidele.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt head jätkuvat looduskaitsekuud kõigile! Hea on elada riigis, kus ühiskond jälgib pingsalt ja nõudlikult, kuidas läheb uutel elektritootmisvõimsustel, metsadel, loodushoiul, puhtal õhul. Julgen öelda, et kõigi nende asjadega on hästi, aga mõnega võiks olla paremini. Ent kõigest järgemööda. 

Puhtast energiast saab Eesti majanduse selgroog. Praegu on ebakindlust liiga palju ja osa sellest ebakindlusest on kindlasti võimalik maandada. Kõrged ja hüplikud energia hinnad ei sisenda kindlust ei majapidamistele ega ettevõtetele. Kuna ma olen majandusinimene, siis tean, et kui mingi asi on liiga kallis, siis järelikult pakkumist on liiga vähe. Kui elekter on liiga kallis, siis me toodame elektrit liiga vähe. 

Eelmisel aastal importisime umbes kolmandiku oma elektrist. Juba 2030. aastaks suureneb meie taastuvelektri tootmise võimekus võrreldes eelmise aastaga kahekordseks. Sellel on mitu eesmärki. Tänaseks on selge, et kõige puhtam on ka kõige soodsam, vähemalt selles kontekstis, et me vajame suuri investeeringuid niikuinii. 

Ja siin ei ole meil põhjust piinlikkust tunda. Eelmisel aastal moodustas Eesti elektritoodangust kaks kolmandikku taastuvenergia. Sellest omakorda kaks kolmandikku tuli päikesest ja tuulest. Selgelt on tuuleenergial veel palju potentsiaali, mille kõrvale vajame kindlasti salvestust ja häid välisühendusi. 

Kui me räägime tuulikutest, siis neid on juurde vaja orienteerivalt vaid 200–300 tükki. Täna opereerib Eestis veidi üle 200 tuulegeneraatori. Aastaks 2035 peab Eestis olema piisavalt oma tootmisvõimsust ja salvestust, et tagada madal hind ja kindel varustatus. Peame pingutama, et inimesed tunneksid, et nende elu läheb selle tagajärjel paremaks. Ja mitte ainult selle pärast, et elektri hind langeb. 

Me vajame, et seda kasu tunnetaksid ja tunneksid ka need inimesed, kelle koduvalda tuulikuid planeeritakse. Kui inimestel on mured, tuleb need ära kuulata. Aitame sellele ise kaasa. Näiteks võib oma küsimustega helistada riigi infotelefonile 1247, kus on pädevad kõneoperaatorid, et neile küsimustele vastata. Minu tagasihoidlik soov on, et me jõuame olukorrani, kus inimesed tahaksid oma naabrusesse tuuleparke, sest nendest saadav kasu on piisavalt suur. 

Näiteid reaalsest kasust juba on. Saarde vallas asub üheksa tuulikuga park, Eestis võimsuselt neljas. Sellest laekus möödunud aastal valla eelarvesse üle 100 000 euro. Pool vallale laekuvast rahast jaotatakse tuulikute lähedal olevate majapidamiste vahel. Möödunud aastal tähendas see iga elumaja kohta 3053 eurot. 

Lisaks seadusega nõutud tasule on taastuvenergia arendajad pakkumas kohalikule kogukonnale ka erinevaid täiendavaid soodustusi, sealhulgas näiteks madalama hinnaga elektriostulepinguid. See aitab luua usaldust ja vähendada hirme. Ja igaks juhuks kordan kohe üle, et kellegi koduõuele tuulikuid ei ehitata ega saagi ehitada. 

Teiseks: energeetiline iseseisvus vajab juhitavat võimsust. Taastuvenergia edu ei tähenda juhitavate võimsuste kadumist. Nii praegu kui ka edaspidi peab Eestil olema lisaks välisühendustele, päikesele, tuulele ning lühi- ja pikemaajalisele salvestusele piisavalt oma juhitavat tootmist. Võib-olla on klišee küsida, et mis siis saab, kui päike ei paista ja tuul ei puhu, aga loomulikult on sellele tegelikult vaja vastust. 

Praegu pakuvad tagavara peamiselt meie erinevad põlevkivijaamad. Pikas perspektiivis on nende käigus hoidmine liiga kallis, rääkimata sellest, et nende eluiga ei ole lõputu. Asemele tulevad gaasielektrijaamad, mille käigus hoidmine on odavam ja puhtam, eriti arvestades, et mujal maailmas on see läbi proovitud ja töökindel tehnoloogia. Eleringi juhitavate võimsuste vähempakkumine on käimas ja tulemused selguvad juulis. Üks gaasijaamade oluline eelis on nende suhteliselt [hea] reageerimiskiirus. Põlevkivijaamadel on suur inerts ja paaritunnise hinnakõikumise pehmendamiseks ei ole reeglina põlevkivijaama käivitamine mõistlik. 

Üks võimalus stabiilse ja juhitava võimsuse pakkumiseks on tuumajaam. Seega, tuumaenergia on kaalutletud, mitte ideoloogiline valik. Tuumaenergia suunas astutud sammud ei tähenda pimesi selle suunas tormamist, vaid süvenemist ja kaalutletud otsuseid. See on vastutustundlik tee energiajulgeoleku ja kliimaeesmärkide saavutamiseks, kus iga otsus peab põhinema teadusel ja ühiskondlikul kokkuleppel. 

Tuumaenergia sobib meile, kui ühiskondlik rahulik arutelu on peetud ning põhjalik eeltöö tagab ohutuse ja toob soodsama hinna. Ja see põhjalik eeltöö on käinud juba mitu aastat. Nüüd oleme jõudnud järgmisse etappi. Mai alguses läks kooskõlastusringile tuumaenergia ja tuumaohutuse seaduse väljatöötamiskavatsus. Koos seaduse jõustumisega on kavas luua tuumaregulaator, tegelemaks tuumajaama tegevuslubade väljastamise ja ohutu käitlemise järelevalvega. Regulaatori tegevuse algusajaks on planeeritud 1. jaanuar 2027. Tuumaregulaatori ülesanneteks on kehtestada ohutusnõuded ja kontrollida, et tuumategevus toimuks ohutult ja vastavalt seadustele. Amet hakkab väljastama tegevuslubasid, kinnitama tuumarajatiste projekte ning teostama järelevalvet, et käitlejad täidaksid ohutusnõudeid ja rakendaksid parimaid praktikaid. 

Ka siin rõhutan üle, et Eesti riik ei ehita tuumajaama, Eesti riik loob regulatiivse võimaluse Eestisse tuumajaama ehitamiseks. Seejärel jääb investorite otsustada, kas [ja kui, siis] mis tingimustel see ennast ära tasub. 

Neljandaks: jõuame uute tehnoloogiatega eesmärkidele lähemale. Kolm Eestis käivitatud geotermaalenergia pilootprojekti näitavad, et suudame Eestis mõelda kastist välja, testida ja rakendada uusi tehnoloogiaid. Katsetamist väärt mõtteid ja ideid on Eestis veel, nii neid, mis on Eestis välja töötatud, kui ka neid, mis siia veel jõudnud pole. Aga oleme oma seadusruumiga julged ja paindlikud. 

Puhta tehnoloogia vastu on huvi väga suur kogu maailmas, eriti aga Euroopa. Tehnoloogia areng ja tootmise laienemine on toonud alla päikese- ja tuuleenergia, aga ka salvestuse hinnad. Ent olulisim on olla mitte ainult tehnoloogia importija, vaid ka selle looja ja arendaja. Üle maailma on tugev konkurents, et oma riigis või piirkonnas puhta tehnoloogia tööstusharule ruumi teha ja innovatsiooni soosida, aidata innovaatilised asutajad esimestest takistustest üle.

Eile esinesin Cleantech Capital Dayl. Cleantech Scandinavia tähtsündmus tõi Tallinnasse kokku asutajaid ja investoreid Euroopast ja kaugemaltki. Miks oli Rootsi, Norra, Taani ja Soome järel selle konverentsi järgmine sihtpunkt Eesti? Sest siin on asutatud ettevõtted, mis on cleantech-valdkonnas uuenduslikud, kiirelt kasvavad ja rahvusvahelise haardega tegijaid. Täna algav Latitude59 on iduettevõtete ja investorite seas üleilmselt hinnatud regionaalne suursündmus. See kõik on kinnituseks, et me ei ole vaid tehnoloogia importijad, vaid ka loojad. Et nii oleks ka edaspidi, siis on ootus meile lihtne. Investorid peavad ennast tundma Eestis teretulnuna. Sellest ootusest lähtume oma igapäevases töös ministeeriumis. 

Viiendaks: kliimakindla majanduse seadus sünnib laiapõhjalisest koostööst. Ühiskonna ootus selle seaduse suhtes on kõrge. Seaduseelnõu uuel kujul või vähemalt nii, nagu me ministeeriumis sellele vaatame, on sisuliselt valmis. Oleme ennekõike teinud selle eelnõu lühemaks ja kompaktsemaks. Oleme seadnud üldised riiklikud eesmärgid ja sektoripõhised eesmärgid. Tulevad juurde teekaardid, kuidas nende eesmärkideni jõuda. Ja me hindame regulaarselt, kuidas eesmärkide suunas liigume, et vajadusel reageerida muutustele meie ümber. Loomulikult jätkuvad arutelud komisjonides ja ka siin saalis ja laiemas avalikkuses. Aga ma usun, et me oleme teinud mõistliku eelnõu. Sellel, et seadust on vaja, on väga lai toetus. 

Seega valmib Eestis kliimakindla majanduse seadus, mis põhineb laial kaasamisel, sisulisel ja avalikul arutelul. Mitte midagi ei tehta salaja. See loob aluse pikaajaliseks, samas paindlikuks, realistlikuks, jõukohaseks ja Eesti oludele sobivaks trajektooriks puhta majanduse poole liikumisel. Kohanemisvõimeline, puhas ja suurema lisandväärtusega majandus on omakorda aluseks kaasaegsele, mitmekesisele ja puhtale elukeskkonnale. Me teeme seda kõike selleks, et meil oleks ühised ja selged mängureeglid, et oleks teada, kuhu on mõistlik investeerida, et aastaks 2035 on meil mitu sammu puhta ja suurema lisandväärtusega majanduse poole astutud. 

Kuuendaks: õhk on puhas ja peab puhtaks jääma. Eesti õhukvaliteet on parimate seas nii Euroopas kui kogu maailmas. See on ka hea näide sellest, et isegi maailma tipus peab edasi pingutama. Õhk ei ole kunagi liiga puhas. Puhas õhk on elu alus ja mõjutab igaühe tervist. Laisaks ei saa jääda ka seepärast, et normid lähevad aja jooksul rangemaks. Peame tegema pidevat tööd, et nendega vastavuses olla. See tähendab investeeringuid seireseadmetesse, regulatiivseid samme, kütteseadmete moderniseerimist. 

Õhu kvaliteedi tõus on seejuures üks tõelistest edulugudest, mida ei maksa ära unustada. Mitte kõik siin saalis istujad [ei tea] või ei mäleta lugusid sellest, kuidas Eesti linnade õhk oli nii halb, et majad kattusid kiiresti tiheda sodikihiga, aga paljud mäletavad. Need otsused tunduvad tagantjärele lihtsad ja loogilised – puhas õhk on ju parem kõigile –, aga me alahindame kunagiste valikute keerukust. Oli ka siis tarvis vastuseid küsimustele, kust tuleb raha ja kust võtame tehnoloogia. 

Seega, ärme libastu! Vajame rohkem puhast ööstust ja puhast energiat, sest see kindlustab meile puhtama õhu. Asjad ei juhtu iseenesest, seega tasub olla nõudlik ja püüelda selles suunas, et Eestis oleks ka tulevikus maailma puhtaim õhk. Ja sellele aitab kaasa kindlasti ka järgmine punkt.

Seitsmendaks: metsades on tasakaal majandamise ja loodushoiu vahel. Eesti inimesed on oma metsade üle põhjusega uhked, seda erinevatel põhjustel, mis seejuures üksteist ei välista. Eesti metsad täidavad ja peavad täitma korraga ökoloogilist, majanduslikku ja sotsiaalset rolli. Nagu ikka, stabiilsus on väärtus, mis aitab nii majandust kui loodushoidu, aga stabiilsus ei teki iseenesest. 

Uuenev metsapoliitika tagab, et raiemahud, elurikkus ja kohalik heaolu oleksid tasakaalus ka väga pikas perspektiivis. Mitte kümne aasta, vaid liialdamata aastasaja perspektiivis, et meie laste ja lastelaste võimalused metsa majandada või metsast rõõmu tunda oleks vähemalt sama head kui praegu. Loodushoid ja metsa majandamine vajavad seega kindlust ja selgust, ühist tasakaalupunkti. Seepärast panemegi praegusele kaitse all oleva metsa ja majandusmetsa kujundlikule joonele piirikivi ja ütleme, et majandatav olgu 70% metsadest. Täpsemad reeglid, kuidas me selle tasakaalu läbi aja tagame, pakume välja metsaseaduse muudatustena. Nii anname investeerimiskindluse, mis on eelduseks puidu kohalikule väärindamisele maksimaalses ulatuses. 

On selge, et ka metsa majandamine peab olema pikaajaliselt jätkusuutlik ja lähtuma säästliku metsanduse põhimõtetest. Seepärast on vale ja alusetu väita, et selle otsusega algab Eestis metsa massiline lageraie. Ei alga. Julgen arvata, et hoolides metsast, istuvad metsamehed ja looduskaitsjad tegelikult samal pool lauda. Märkame enam, mis meid ühendab, ja ärme õhutame vastandumist. Palju on küsitud ja räägitud ka hüvitistest. Hüvitiste tõstmine erametsaomanikele näitab, et riik väärtustab elurikkuse säilitamist mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. 

Kaheksandaks: looduse seisund püsib. Teaduspõhine, tõhusal seirel ja usaldusväärsetel andmetel tuginev looduskaitse aitab tagada meie ökosüsteemide toimimise, liikide säilimise ja ka meile endile hea ja rikka elukeskkonna. Näeme ette, et riiklik looduskaitse hõlmab 30% maismaast ja 30% merest. See on nii meie enda kokkulepe meie looduse heaks kui ka osa üleilmsest eesmärgist. Tõhustame elupaikade seiret, kahjustunud ökosüsteemide seisundi parandamist ning tagame, et kaitse oleks tulemuslik kogu maastikus. 

Ka siin tasub mõnikord astuda samm tagasi ja märgata kõiki neid asju, mis meil on hästi. Käisin mõne nädala eest Ukrainas, kus kohtusin ka nende keskkonnaministriga. Loodushoid on Ukraina riigi jaoks endiselt olulisel kohal. Osalt seepärast, et sõjategevus mõjutab loodust otseselt, kas või tammide õhkimise ja rindejoonelähiste maastikutulekahjude tõttu, mida tõrjuda ei saa. Aga osalt ka sellepärast, et keskmine ukrainlane ei saa täna muid riike niisama lihtsasti külastada. Seda kompenseerib Ukraina loodus, mida on hakatud senisest rohkem avastama ja hindama. Eesti on väiksem kui Ukraina, aga meie võimalused looduses viibida on palju vabamad. Hinnakem seda! 

Üheksandaks: kriitiline infrastruktuur on turvaline. Talv on õnneks läbi, aga sisuliselt iga Kiievi ettevõtte välisukse kõrval seisab generaator, oodates järgmist lööki energiataristu pihta. Rääkisin Ukraina ministrite ja parlamendi saadikutega ka nende kogemusest energiataristu käimas hoidmisel. Meil on kontaktid ja me õpime Ukraina kogemusest ja püüdleme samas selle poole, et meil seda tarkust praktikas mitte kunagi vaja ei läheks. Nende üldine soovitus on oma elektritootmist hajutada ja see soovitus pädeb ka teistsuguste kriiside korral. 

Elektri-, sooja- ja veetaristu läheb aja jooksul keerulisemaks, selle võrra on nende töökindlus ning turvalisus, sealjuures küberturvalisus järjest olulisemad. Strateegilised investeeringud, varustuskindluse meetmed ja digikaitse tagavad, et elutähtsad teenused toimivad igal ajal ja igas olukorras. 

Mandri-Euroopa võrkudega sünkroniseerimine oli oluline, kuid kindlasti mitte viimane samm. Nagu ka see, et valmis kolmas sünkroonkompensaator ning rekonstrueeriti Eesti-Läti kolmas elektriühendus. Turvalisus ja julgeolek on teema, mida ei saa ära lahendada, mis ei saa kunagi valmis. See on pidev töö. Iga kriitilise taristu ostu ja hanke puhul tuleb muu hulgas selle pärast küsida, kuidas taristu erinevates olukordades vastu peab ja mida me saame teha ja peame tegema, et seda kindlalt käigus hoida. 

Kümnendaks: Eesti süsinikuheide väheneb veel. Oleme 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki silmas pidades liikunud vajaliku tempo ja trajektooriga. Seda mõjutavad kõik seni mainitud punktid, hoides seejuures riigi konkurentsivõimet kõrgena. Meenutan, et see ei ole ühe riigi projekt. Ka meie kaubanduspartnerid ja investorid eeldavad, et me ei tee sohki. 

Tänaseks on süsinikuneutraalsus täiesti hoomatav ja realistlik projekt. Me teame, et meil läheb aega. Aga 2035 ega 2050 ei ole enam nii kaugel, et meil ei oleks mõtet teha konkreetseid plaane. Me teame ka seda, et plaanid ja prognoosid ei täitu kunagi täpselt nii, nagu me tahaks. Kavas on kirjas, et aastal 2035 emiteerime aastas 7 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Läheb see täpselt nii või on see 8,2 või hoopis 6,2 miljonit? Ei tea. Aga lahendus ei ole plaanide mittetegemine. Lahendus on püüda parimat. 

Samas on räägitud palju sellest, et süsinikuneutraalsus on kallis, aga see ei ole niisama kulu, see on investeering. Isegi jättes välja kliima ja kaubanduspartnerid, saame me tõhusama transpordi, soojapidavama kodu, puhtama õhu ja puhtama keskkonna. See kõik on seda väärt. 

Head kuulajad! 2015. aasta 15. detsembri Postimehes on pealkiri: "Riigijuhid leppe saavutamisega väga rahul". Jutt käib Pariisi kliimaleppest. Iga poliitik ja minister tahab rääkida oma valdkonnast ainult head. Aga ma arvan, et ülesanne on siiski juhtida tähelepanu ka nendele asjadele, millega ei ole väga hästi ja mille puhul me saame teha paremini. 

Esiteks kliima ise. Ma ei jaga pessimismi, et Eesti on väike ja Eesti ei saa maailma heaks mitte midagi ära teha. Ka Eesti käitumisest oleneb, kuidas käituvad teised. Eesti võib olla eeskuju, aga peab olema ka hea koostöö- ja kaubanduspartner. Me oleme osa Euroopa Liidust, mis on maailma suuruselt teine majandus. Aga me ei räägi enam kliimamuutuste ärahoidmisest, me räägime nende leevendamisest. Selles võtmes oleme juba hiljaks jäänud ja nüüd on küsimus selles, kui palju me veel hiljaks jääme. 

Meil on selles vedanud, et me elame Eestis, mida kliimamuutuse protsessid on vähemalt seni löönud vähem kui näiteks Lõuna-Euroopat, kus tormid ja üleujutused on aina hävitavamad. Aga ärme kujutame ette, et see meid ei mõjuta. Meie loodus on juba muutumises ja teeb seda aina kiiremini. 

Ja teiseks, julgus Eestis asju ära teha. Eesti riik ei ole nii lihtne süsteem, et meil saaks teha suuri otsuseid ilma ettenägematute tagajärgedeta. Aga üha sagedamini tundub mulle, et meil Eestis kipub vigade [otsimine] olema eesmärk iseeneses. Ja sageli on selle tulemuseks tõdemus, et lihtsam on mitte midagi teha – kartus eksida paneb otsustamist edasi lükkama. Loomulikult peab nii ajakirjandus kui avalikkus ja ka Riigikogu saal olema poliitika kujundajate vastu nõudlik, nägema vigu ja neid laitma. Aga sellel vanasõnal on teine pool ka. 

Lugupeetud kuulajad! 2035. aastani on kümme aastat. Tundub pikk aeg, aga samas 2015 oli justkui hiljuti. Teeme nii, et aastal 2035 kõlaks vähem pettunud lauseid, et juba aastal 2025 oleks pidanud mingi otsuse vastu võtma, siis oleks elu nüüd palju parem. Et nii sünniks, soovin meile konstruktiivseid arutelusid ning julgeid otsuseid. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Sel nädalal oleme siin saalis korduvalt arutanud nii keskkonna kui ka energeetika tulevikku. Soovin täna uuesti pöörduda küsimuse juurde, mis puudutab tuumajaama rajamise otstarbekust Eestis. Sain esmaspäeval teie vastusest aru, et valitsus ei ole teinud senistest tuuleparkide viivitustest ja kulude mitmekordistamisest järeldusi ja läheb tuima enesekindlusega nende eelduste loomisega edasi. Sestap küsin veel kord: millistele majanduslikele ja tehnoloogilistele hinnangutele tugineb valitsus, kui ta loob eeldusi võimaliku tuumajaama rajamiseks?

Aitäh! Ma oma kõnes ka mainisin, et Eesti riik ei ehita tuumajaama. Eesti riik loob regulatiivse keskkonna selleks, et investoril või investoritel oleks võimalik tuumajaam siia ehitada. Nüüd, kui küsimus on selle kohta, kas tuumajaama ehitamine maailmas täna on perspektiivikas tegevus, siis Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel möödunud aastal investeeriti maailmas tuumajaamade rajamisse 65 miljardit. Järgneval neljal aastal investeeritakse sellesse nende hinnangul 70 miljardit aastas. Aastani 2040 on investeeringute vahemik 1 ja 3 triljoni vahel. Nii et tuumaenergeetika ja tuumaenergia tagasitulek on reaalsus ja ma ütleksin, ka vajadus väga lihtsal põhjusel. Kui süsteemis on rohkem ilmastikuoludest sõltuvaid võimsusi, siis kuskilt peab tulema ka baaskoormus ja kuskilt peab tulema ka juhitavat võimsust. Kui me ei soovi kasutada fossiile ja ei soovi kasutada ka tuuma, siis ma küsin, mida me siis soovime kasutada.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kogu metsamaast 70% maharaiumise plaani kohta on efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, aga ka te ise öelnud, et sellise selge ja tasakaalustatud raamistikuga looksime kindluse metsandussektorile ja see toetaks ka Eesti looduskaitselisi eesmärke. Minu küsimus on väga lihtne: kuidas jõuti just arvuni 70? Milles väljendub selle selgus ja tasakaalustatus ning mille poolest oleks näiteks 30% hävitatud metsa ebaselgem või näiteks 50% hävitatud metsa tasakaalust väljas? Ja milliseid looduskaitselisi eesmärke sellises mahus lagedaks raiumine täpsemalt täidab? Kuidas toetab see looduskaitset paremini kui väiksemad raiemahud?

Aitäh! Ma kuulasin teie küsimust ja mulle tundub, me näeme sedasama metsa väga erineval moel. Teie näete metsa sellisena, et kui metsaseaduses on see 70% piirmäär seadustatud, siis selle tulemusena raiutakse mets maha. See on vale. Seda ei kavatse mitte keegi teha. Ja ma arvan, et see ei tule mitte kuidagi kasuks, kui me õhutame vastandumist. Ka metsa majandamine toimub reeglite järgi. Ei saa minna metsa ja seal majandada nii, nagu pähe tuleb. Ja vastutustundlik metsaomanik seda ka ei tee. 70% majandusmetsa on suures piiris väga lähedal sellele joonele, kus praegune majandusmetsa pindala on. Peapiirmäär on SMI järgi 68,4%. Vea piirmäär on 1,7% ja majandatava metsa puhul 1,2%. Nii et see on enam-vähem seal, kus me täna oleme. 

Mulle tundub, et see on mõistlik tasakaalu koht. Me anname kõigile selguse: see osa metsast, mis on 70%, seal saab metsaseaduse järgi vastutustundlikult ja säästlikult majandada. Ja me anname kindluse ka selles, et me kaitseme Eesti metsa, ja mitte ainult metsa, vaid ka muid maastikuvorme. See on see, ma arvan, mida ühiskond vajab. Ja mul oleks väga hea meel, kui me peaksime seda arutelu viisakalt ja vaenu õhutamata.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meil on ju kõikidel siin üks eesmärk, et oleks puhas õhk ja odav elekter. Aga paistab, et teed, mis sinna helgesse tulevikku viivad, on erinevad. See on nii lai debatt, et siin võiks sellest kas või hommikuni rääkida ja oma seisukohti arendada. Aga ma küsin lühidalt. Eesti Energia juht Andrus Durejko väidab, et põlevkivi kasutamine viiks elektri hinna sama madalale, kui see on praegu Soomes. Kas te jagate seda seisukohta?

Vaat mina olen näinud teistsuguseid numbreid. Selles mõttes mul on väga keeruline sellele küsimusele vastata. Põlevkivienergeetika omahind ei ole kindlasti selline, nagu on elektri hind Soomes. Ma ei tea, mis eeldustel need väited on esitatud.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! See oli hästi nunnu ja tore jutt. Te rääkisite palju kokkulepetest ja läbirääkimistest ja tasakaalust. Siin peaks natukene rääkima ikkagi sellest 30%-st ja 70%-st. Esiteks, tegemist on ju eelkõige siltidega. Nagu te väga hästi teate, 30% sees ei ole majandustegevus keelatud, see on ainult 1%-l maal keelatud. Ehk siis seda 30% on ühel hetkel hakatud sisustama väga erinevate asjadega. Näiteks kaldavööndis on metsaraiepiirangud peaaegu olematud. Kõik see ilus jutt tasakaalustatusest ja dispuudist – 30% tahetakse seadusesse tuua tegelikult ilma igasuguse varasema põhjaliku aruteluta, see tuli lihtsalt kuskilt ühel hetkel alla. Ja täpselt sama on ka selle 70%-ga: see otsustus tuli, aga kus on see, millest te räägite, see dispuut või läbirääkimine või tasakaalustatud otsustamine? Seda enam, et kui me mõtleme, et meil on olemas KEVAD, keskkonnavaldkonna arengukava, mida kahe aasta jooksul ei ole vastu võetud, aga mis tegelikult annaks tasakaalustatud arenguks suurepärase aluse. Miks seda ei ole kasutatud?

Metsanduse arengukavaga aastani 2035 me siia Riigikokku kindlasti tuleme. Ma arvan, et see 30 : 70, seda debatti me saame siin pidada. Teil on argumendid kindlasti olemas, niisamuti on need meil. Nüüd, kui te ütlete, et selle 30% sees on ka võimalik metsa majandada, siis ma olen sellega nõus. Loomulikult on seal võimalik sõltuvalt kaitseala rangusest üht ja teist teha. Aga ma arvan, et äkki me ei peaks siiski minema nii kaugele, et me selles 30%-s ei luba üldse mitte midagi. Ma arvan, et seda te vist ei mõelnud ka. 

Ja kui Keskkonnaamet oma otsuseid metsateatiste kohta teeb, siis ta ju lähtub ka sellest, kas see soovitud raievorm selles konkreetses asukohas selle konkreetse koosluse ja kaitsevajaduse juures on sobiv või ei ole. Ja kui ta leiab, et ei ole sobiv, siis sellist raieluba ei anta. Ma arvan, et me peame rohkem rääkima, arutama, ja ma arvan, et enamik nendest lahendustest peavad olema lihtsalt rätsepalahendused. Ei ole olemas kahte ühesugust metsatükki, nad kõik on erinevad. Aga see üldine põhimõte, et me lähtume säästliku metsamajandamise printsiipidest ja et metsaomanik on huvitatud metsa pikaajalisest väärtusest ja selle kasvust – ma siiski julgen arvata, et enamik, suur osa metsaomanikke nii mõtleb.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Aitäh sellise haiku laadi ettekande eest – ega ei olegi võimalik seda pikemalt kirjeldada. Aga ma küsin seda. Alles jaanuaris see oli, kui eelmise valitsuse parteijuhid leppisid ühel pühapäeval kokku energeetika suure ja detailse arengukava. Aga siis selgus, et kõik need suured meretuulepargid ja kõik muu, mis selles oli, tegelikult [ei lähe käiku] ja praegu on hoopis teine pilt. Toona, nagu ma aru olen saanud, ei võetud isegi keskkonnaministrit arutelu juurde. Ma loodan, et sina oled tugevama selgrooga. Mis siis tegelikult juhtus selle ilusa, detailse ja laiahaardelise energeetikaplaaniga ja mis sellest on sinu ajal alles jäänud?

Aitäh! Energeetika suur plaan või suur pilt saab esitatud energiamajanduse arengukavas. Selle arengukava vastuvõtmiseni soovime jõuda selle aasta jooksul, mis tähendab, et sügisel saame sellest rääkida ja seda arutada ka siin Riigikogus. Praegu me täiendame seda [varianti], mis on ette valmistatud, just sellise strateegilise vaate ja fookustega. Ma usun, et me saame valmis dokumendi, millega saab anda selge suuna, kuhu me liigume, ja [kirja panna] ka erinevad tööriistad, millega me saame seda suunda ja seda liikumist toetada. Nii et sügisel saame kõigest sellest detailides rääkida.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, austatud minister! Mina samuti tahan küsida põlevkivi ja põlevkivielektri tootmise kohta. Lauri Karp, kes on Enefit Poweri juht, ütles, et elektri tootmise omahind Auvere elektrijaamas on 30–40 eurot ja ülejäänud osa moodustab CO₂-kvoodi hind. Küsimus on selle kohta, et on teada, et Eestis on olemas CO₂ püüdmise tehnoloogiad. Mida sa arvad nende tehnoloogiate juurutamisest?

Aitäh! Ma ei tea, et oleks juba olemas tehnoloogia, mida on võimalik tööstuslikus mastaabis kasutada. Kui selline tehnoloogia õnnestub leida, siis see oleks minu arvates suur läbimurre. Ja sel juhul saaks seda kindlasti ka Eestis kasutada, kui siis Excel töötab – kujundlikult muidugi.

Nüüd, mis puudutab Auvere jaama, siis kindlasti on Enefit Poweri juht [kompetentne] seda kommenteerima. Võib-olla nii palju siiski juurde, et me ei saa sealt ära võtta erinevaid kulukomponente, sealhulgas CO₂. Me ei saa valida turul, mis reegleid me täidame ja mis reegleid me ei täida. Teiseks – ja ma arvan, et seda saab kindlasti Enefit ise täpsemalt kommenteerida – ka Auvere jaamas on tõstetud biomassi osakaalu ja biomassi puhul on hoopis teised heitmed. Ka see aitab tegelikult konkurentsivõimet hoida.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus selle kohta, millest siin on juba räägitud, aga vähem. Eesmärk on, et looduskaitse hõlmaks 30% maismaast ja 30% merest. Kuna 70% metsadest on majandatavad, siis järelikult ülejäänud on mingil kujul mingi kaitse all. Mind huvitab selle 30% kontekst. Milline see seis on täna? Mind ei huvita, mis on teiste riikide eesmärgid, aga mis seisus teised riigid on ja milline meie tänane seis on? Kui palju meil on kaitse all, kui eesmärk on 30? See on üks küsimus.

Ja kui lubate, siis hea pinginaabri ettepanekul põimin ka teise siia sisse. Küsimus on selles, et teie eelkäija on juba tegelenud selle kliimakindla majanduse seadusega ja minu meelest see on praegu päris õiges kohas, kuskil peldikus. Ma soovitan ka selle eelnõu, mida te kavatsete teha, viia sinnasamma kohta ära ja mitte sellega rohkem tegeleda.

Vajalike eelnõudega me kindlasti tegeleme edasi ja kui see [ütlemine] nüüd oli kliimakindla [majanduse] seaduse kohta … (Saalist öeldaks, et jah.) Jah, just-just. Nagu ma ütlesin, selle eelnõuga me jõuame siia Riigikokku ja siis saame seda rahulikult arutada.

Nüüd, millest koosneb see 30% ja kuidas me rahvusvahelises võrdluses teistega paistame? Pigem oleme nagu rohkem kaitse alla võtnud. Ma arvan, et see iseenesest ei tähenda mitte midagi halba. Vastupidi, see näitab seda, et meil on vääriselupaiku, elurikkust ja metsa, mida me saame kaitsta. Nii nagu siin sai varemgi küsimustele vastatud, ka kaitsealustes metsades, välja arvatud siis, kui me räägime päris range kaitse all olevatest, on teatud ulatuses majandustegevus võimalik. Ja 70% metsamaast majandusmetsana on midagi, mille kohta on ka metsa- ja puidutööstus leidnud, et see on mõistlik vahekord. Ma arvan samuti, et see ongi mõistlik vahekord. Kui me saame siin saalis seda rahulikult arutada, siis ma usun, et kogu ühiskonnas on arutelud rahulikumad.

Evelin Poolamets, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! RMK on defineerinud end kui Eesti metsa ja elurikkuse hoidjat. Nende kodulehel seisab: oleme meile usaldatud Eesti metsa ja elurikkuse hoidja ning kasvataja. 2024. aasta lõpus kuulutas RMK välja oksjoni hoonestusõiguse andmiseks seoses tuuleparkide rajamisega, millega kaasneb metsade ulatuslik raadamine. Minu küsimus: mis hetkest muutus RMK metsade hoonestajaks ja kuidas väljendub see tasakaaluna majandamise ja loodushoiu vahel?

Aitäh! Need platsid või krundid, mille RMK on oksjonile pannud, et seal oleks võimalik ka taastuvenergiat arendada, on ju välja valitud selle loogika järgi, et see lahendus on majanduslikust ja ka loodushoiu vaatest ratsionaalne. Seal ei ole mitte midagi muud, mingit keerukust taga. Ma arvan, et see on iseenesest väga mõistlik, kui on võimalik kohta, kus tuuleolud sobivad ja kus konkreetne metsatükk ei vaja eraldi kaitset, luua tuulepark.  

Ja kui nüüd jutt oli ulatuslikust raadamisest, siis "ulatuslik" on ju suhteline mõiste. Nii on! Selles mõttes, et meil 1% metsamaast on umbes 23 000 hektarit. Need tükid – peast ei julge praegu öelda, kui suur see pindala on, mis on läinud tuuleparkide rajamiseks – moodustavad imeväikese osa. Selles mõttes ma arvan, et meil ei ole mõtet võtta luup ja teha suur pilti sellest, et meil on nüüd tohutu raadamine toimunud. Ja enne ma jäin osa vastusest võlgu: maismaast on meil kaitse all 28–29%. 

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Kui ma kunagi küsisin peaminister Kaja Kallaselt, millisena tema näeb meie juhitavat energiat, ja pakkusin välja, et äkki see võiks olla tuum, siis Kaja ütles, et tuum ei ole juhitav. Tal selles mõttes on õigus, et ta on juhitav, aga aeglaselt juhitav. Huvitaval kombel alati, kui me energeetikast räägime, siis me räägime kas tuulikutest ja päikesest või tuumast. Aga kui me jääme selle juurde, et tuum ei ole väga hästi juhitav, siis milline see tulevikuperspektiiv teiste juhitavate energiaallikate osas on? Me siin alles nägime, et gaasijaama ehitame. Ja kui me neid juhitavaid energiaallikaid piisavalt ehitame, siis kas te näete, et ka tuum ikkagi vaatamata kõigele mahub Eesti energiapoliitikasse?

Aitäh! Osalt te ise juba vastasite, mis need teised juhitavad võimsused on. Gaasijaamad kindlasti on kõige paindlikumad, kõige kiirema reaktsiooniajaga, ja ma usun, et need ka tulevad. Lisaks, me oleme ju valitsuses teinud põhimõttelise otsuse, et Kiisa avariielektrijaam läheb erastamisele. Nii et selles mõttes ka gaasijaamadel on siin roll. Ja mingis ulatuses on loomulikult ka tuumajaam juhitav võimsus. Loomulikult ei ole teda mõistlik üles ja alla koormata sajast nullini või nullist sajani. See on nagu ikkagi teine funktsionaalsus. Ma saan aru, et küsimus oli selles, kas energiapoliitikasse tuumajaam mahub. Energiapoliitikasse kindlasti tuumajaam mahub. Kas tuumajaam Eestisse tuleb? Kui leidub investor, leidub rahastaja, riik on loonud regulatiivse raamistiku, siis minu arvates tuleb. Riigikogu mõistagi peab andma hulga nõusolekuid selleks, et lõpuks ühe tuumajaamani jõuda.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Sa mainisid, et energiapoliitika arengukava meil puudub, mida me kõik teame. Küll aga võetakse vastu järjest otsuseid: taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine käib meil, vähempakkumised maatuuleparkidele, meretuuleparkide eriplaneeringud jätkuvad. Aga konkreetselt sellist läbimõeldud programmi, kui palju meil üldse on vaja taastuvenergiat ja kui palju meil on vaja juhitavat energiat, ju pole. Nüüd, sa ütlesid ka seda, et meil on kliimakindla majanduse arengukava või [seadus] vaja vastu võtta. Aga kas poleks mõtet vastu võtta hoopis konkurentsikindla energiapoliitika arengukava, mis käsitleks tingimusi mitte ainult kliimast lähtuvalt, vaid ka majanduse aspektist lähtuvalt?

Aitäh! Ma oma kõige esimeses teesis väga selgelt ütlesin, et puhas energia on puhta majanduse selgroog. Selles mõttes kogu energiapoliitika on kindlasti suunatud sellele, et Eesti majanduse ja ettevõtete konkurentsivõime oleks toetatud. Ma arvan, et seal vastuolu ei ole. Aga me saame kõigest sellest rääkida palju suurema detailsusega siis, kui me tutvustame energiamajanduse arengukava.

Urmas Reinsalu, palun!

Kallis härra minister! Konkreetsed küsimused palun märkige üles. Kui palju teie analüüsi järgi tarbijate ja ettevõtete kogukoormus kasvab teie esitatud, valitsuse esitatud jäätmereformi tõttu riigis 2026. aastal? 

Teiseks, kui palju teie analüüsi järgi 2026. aastal seoses täiendavate elektritasude kerkimisega, mille valitsuskoalitsioon loetud nädalad tagasi võttis vastu Riigikogus, see suureneb? Siin on arvutused olnud erinevad, tööandjate liit on viidanud 200 miljonile eurole. Öelge oma ekspertiis!  

Kolmandaks, Eesti oleks juba pidanud vastavalt Euroopa Liidu nõudele jõustama uue mootorikütuste direktiivi muudatused. Seda ei ole tehtud. Teie kui energeetikavaldkonna eest vastutav minister palun kirjeldage, milline on valitsuse visioon selle direktiivi jõustamiseks ja kui palju see tõstab mootorikütuste hinda. Öelge palun ka, on teil informatsiooni ETS2 süsteemi võimaliku …

Teie aeg! 

… edasilükkamise kohta, mida valitsus on lubanud.

Aitäh! Ma arvan, et jäätmereformi kohta kindlasti on minu hea kolleeg Kuldar Leis pädev vastama ja ma tean, et ta tuleb ka siia oma ettekandega. (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Ei, no veel kord: jäätmereformiga tegeleb härra Kuldar Leis. Nii on. 

Nüüd, see küsimus, mis puudutas ETS2. Need arutelud on käimas. Praegu ei ole selget kokkulepet, milline paindlikkus sinna võiks sisse tulla. Meile on väga selgelt Riigikogust antud mandaat, et me ideaalis sooviksime selle tühistamist või miinimumina vähemalt edasilükkamist. Neid seisukohti oleme seal esitanud. Arusaadavalt on selleks, et üks või teine otsus sünniks, vaja üksmeelt. On liikmesriike, kes seda toetavad, on neid, kes ei toeta. Võib-olla mõni toetaja tuleb nüüd teisest poolaastast juurde, nii et sellega me toimetame edasi.

Erinevate energiatasude mõju – ma ei tea küll, mida küsimuses täpselt silmas peeti. (Urmas Reinsalu seletab saalist.) Jaa, sagedusreservi hoidmise selle aasta lõpuni on katab Elering ülekoormustasust. Milline saab olema pikaajaline lahendus, see on meil veel kokkuleppimisel, aga natukene on aega ka.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Võib-olla räägiks nüüd korra inimestele väga selgelt, millise hinnaga me millest elektrit toodame ja müüme. Ilusad asjad on need tuulepargid ja päikesepargid, aga kahjuks elu näitab seda, et heal juhul need katavad 40% meie vajadusest, ja mitte igal ajal. Vaadake kas või Hiinat, ikkagi iga aasta toodetakse juhitavat elektrit juurde. Kuidas sina suhtud sellesse, et vanad põlevkivikatlad võiks ju kasutada Eestis toodetud pelletit ja hakkepuitu? Siin küll konkurendid on selle hinna näidanud väga kõrge, aga seal on natuke või päris palju bluffi sees. Kui ma vaatan Inglismaad, siis kivisöekatelde puhul, mis on üle viidud pelleti peale, on tegelikult elektri omahind täitsa mõistlik ja konkureeriv. Võrreldes gaasiga ikka kordades või mitte kordades, aga kõvasti odavam, võib öelda, et lausa …

Teie aeg! 

… 40–60% odavam.

Siin oli nüüd suur hulk küsimusi. Elektri hind: Eesti on üks väike osa Nord Poolist ja seal on väga-väga palju tegureid, mis energia hinda mõjutavad. Kui me vaatame praeguseid suvekuid, siis tegelikult on olnud hulk päevi ja tunde, kus Eesti on tegelikult olnud elektri eksportija. Kui päike ei paista ja tuul ei puhu, siis selleks meil ongi praegu põlevkivijaamad reservis. Selleks on samamoodi [olemas gaas]. Nagu ma ütlesin, juulis saab teada, kuidas lõppes Eleringi hange gaasijaamade loomiseks. Ja samamoodi on olulised ühendused. Nii me oma energiasüsteemi püsti hoiame. On oluline, et me investeeriksime Eestis rohkem kohalikku tootmisvõimsusse ja täpselt sellega me tegeleme, et investoritel see huvi oleks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Oma ettekandes te mainisite muu seas ka tuumaenergeetikat. No mis siin salata, ka Eestis räägitakse hästi palju sellest, et oleks vaja ehitada tuumajaam ka Eestisse. On pooldajaid ja on inimesi, kes on kategooriliselt sellele vastu. Viimane uudis, mis tuli Kanadast, kus põhimõtteliselt ehitataksegi praegu tuumajaama, tegi selgeks, et see asi võib venida, võtta rohkem aega ja võtta rohkem raha. Nii et kui me räägime sellest, et kui ehitada Eestisse tuumajaam, siis kas a) teie arvates oleks seda tuumajaama Eestile vaja, b) kas saame sellega hakkama ajaliselt ja rahaliselt, kui pidada silmas sedasama Kanada [kogemust], ja c) kas ei oleks sel juhul, kui te seda pooldate, mõistlik koopereeruda näiteks Läti ja Leeduga?

Aitäh! Mina leian, et tuumaenergeetikal on koht Eesti energiaportfellis. Me liigume edasi ka tuumaenergeetikat võimaldava seadustiku Riigikokku toomisega ja regulaatori loomisega. Nüüd, nagu ma mainisin oma kõnes ja ühes eelnevas vastuses, Eesti riik ei hakka tuumajaama ehitama, tuumajaama ehitab erainvestor. Ma usun, et erainvestor vaatab hoolega, kuidas Kanadas projektil läheb. Lihtsalt Kanada projekti puhul tuleb arvestada ka seda, et tegemist on esimese omalaadsega ja tavaliselt esimene on alati kallim kui teine ja teine on kallim kui kolmas ja nii edasi. Ma arvan, et esiteks on sinna aega, ja see on ikkagi ennekõike erainvestori hinnang ja vastutus, kas see investeerimisotsus tuleb või ei tule.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Võib-olla te olete minuga nõus, et üks väga suur probleem on, et selline pikema vaate puudumine energiamajanduses on meile päris suured tagasilöögid andnud viimastel aastatel. Tegelikult on ka ju ettevõtjad väga hädas, sest see ei ole valdkond, kus ainult vaba turg otsustab. Tegelikult oodatakse ka, kuhu suunas riik eelkõige elektri tootmisega liigub. Minu lihtne küsimus on see. See peaks olema ministri ABC, millal tehakse see otsus ära. Millal saab see ära tehtud? Millal saab otsustatud, millise eesmärgi te olete võtnud? Millal valmib Eesti energiamajanduse arengukava?

Aitäh! Ma tegelikult sellele küsimusele juba korra vastasin, aga kordan veel kord üle. Eesmärk on see energiamajanduse arengukava saada kinnitatud või vastu võetud selle aasta lõpuks. See tähendab seda, et sügisel saame energiamajanduse arengukava ka Riigikogus arutada. Siis saab küsida kõik küsimused, saame anda vastused. Ja nagu ma ütlesin, ma pean väga oluliseks, et energiamajanduse arengukava annaks selge strateegilise vaate, milline on Eesti energiapoliitika, kuhu suunas me liigume ja kuidas me soovitud eesmärkideni jõuame.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja läheme edasi läbirääkimistega. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Kliima soojeneb, majandus jahtub ja nagu härra keskkonnaminister nentis oma ettekande loosungis, õhk on puhas. Kui nüüd vaadata seda kümmet punkti, niisugust arvamusartikli mahus [juttu], selle kohta, mis peaks olema Eesti kriitilise [tähtsusega] edu-, aga ka edutuse[sektoris] energeetikas tegevus, mis on viimase aasta jooksul juhtunud – see pidi olema ju tegevusaruanne –, siis mis on tulemus? Loomulikult, tegevust ei ole olnud, kaos on ju olnud. 

Selle võttis väga selgelt kokku härra Läänemets, kes andis siin parlamendis väga avameelse hinnangu: valitsusel – ja me räägime viimasest aastast, ma saan aru, see on see periood, mille kohta me saime ministri ülevaate – polnud siin kirjas mitte ühtegi indikaatorit, mitte ühtegi tegevust, mis selle aasta jooksul tehtud on. Härra Läänemets nentis, et valitsusel puudus nendes aruteludes, kui langetati otsuseid, mida siis ülepeakaela, rabedalt tõtati muutma, kompetents. Panete tähele, seda tunnistas valitsuse liige!?  

Härra Sutt on muidu asjatundlik mees ja mõistlik mees ning ma saan aru sellest kimbatusest, kuhu ta praegu on sattunud. Ettevõtjate jaoks, investorite jaoks on tekitatud igas perimeetris, igas valdkonna sektoris totaalne ebakindlus. Sellega on saadud hakkama viimase aasta jooksul! Millega on tegeletud? Tegeletud on kliimaseadusega. Tõepoolest, kaks aastat on ressurssi ja energiat sinna pandud. Ettevõtlusorganisatsioonid, eksperdid, muu hulgas keskkonnavaldkonna inimesed, on tunnistanud härra Michali vedamisel tehtud kaks initsiatiivi, mida jätkas proua Alender ministrina, ebakvaliteetseks, läbikukkunuks. Nüüd lubatakse kolmandat katset. Nüüd lubatakse kolmandat katset, et saavutada kliimaneutraalsuse eesmärkide täitmine. 

Härra Sutt, pange tähele: 14 õigusakti – me kõnelesime sellest paarkümmend minutit tagasi – võtavad Eesti riigile finantsmajanduslikke kohustusi ettevõtlusele, inimestele, ka avalikule sektorile, aga meil pole tegelikult ülevaadet, kui suur on selle maksumus. Härra Sutt, teie ministeeriumi esindajad ütlesid, et nüüd esmakordselt saabub objektiivne aruanne selle kohta, kui suur see [summa] tuleb. See saabub kliimaseadusega. Mu selge ettepanek on teile, härra Sutt, ma annan nõu valitsusele – härra Sutt, nõuandeminut, tasuta! –: lõpetage see destabiliseeriv poliitiline agenda ja visake – vaadake, kui hea nõuanne! – see kliimaseadus prügikasti. 

Teiseks on nõuanne: demonteerige see Kliimaministeerium! Te valisite üksnes oma visiitkaartide ümbertegemise kulu ja ilmselt ka ministri silt ukse peal muutus, ma oletan, küllap muutus. Kuid vale on olnud see lähtenurk, mida on härra Michali juhtimisel ellu viidud selle Kliimaministeeriumi projektina. See on lõppenud sisulisse pankrotti jõudmisega energiavaldkonnas. See paraku ei anna meile sisulise kvaliteediga vastuseid, mida me ei saanud ka täna. Härra minister kõneles sellest, et aasta lõpul tuleb tegevuskava. Vaadake, kui vahvad mehed ja naised! 

Otsuseid langetatakse, kohustusi võetakse, aga tegevuskava, mis väidetakse olemas olevat – näidake seda ühiskonnale! Te ütlete, et see on [olemas]. Kus see tegevuskava on? Ma loodan, et te ei pea selle tegevuskava silma all silmas kogu ühiskonna jaoks naljanumbrit, mis jooksis lati alt läbi, ehk energiamajanduse arengukava aastani 2035. Nii tõsised sõnad, kui need ka ei ole. Te olete esimese lausena selles kavas seadnud eesmärgiks aastaks 2030 toota aastapõhiselt sama palju taastuvenergiat, kui ise tarbimine. 

Jälle tasuta nõuanne, heldes meeleolus olen täna. Visake prügikasti see ettepanek! Võtke see ambitsioon välja! See ei ole meile majanduslikult jõukohane, ka ei ole see energiavarustuskindluse mõttes, energiajulgeoleku mõttes otstarbekohane. 

Nüüd, praktilistest tegevustest, mida valitsus on teinud selle aasta jooksul lisaks sellele, et ta on suutnud ärikeskkonnas tekitada täieliku tohuvabohu. Ma ei tea, mul on telefon punane: ettevõtjad helistavad ja ütlevad, et nad ei tea, mis toimub. Nad ei tea, mis toimub! Aga on töötatud ühel teemal, millele on eesmärk üks ja selge: tõsta elektri hinda. Selleks ollakse küll hakkajad mehed. Sinna jõudu jagub! 45% elektriaktsiisi tõusu, härra Sutt, maikuus, 1. maist. Selle maksustame omakorda 2% võrra käibemaksu tõusuga. Sealt edasi, 1. jaanuarist tulevad erinevad tasud elektri hinna puhul, mida te, härra Sutt, panete tähele, ei osanud öelda. Ma mõistan teid. Ega ametnikud ka ei oska öelda. 

Seadus võeti vastu. Valitsuse üks visioon ütleb, et see tõstab elektrienergia hinda nii tootjatele kui ka tarbijatele. Valitsus on hinnanud seda malbelt – näete, kui malbed mehed! –, et 96 miljonit eurot. 4 miljonit on puudu, et 100 täis saada. 

Tööandjate keskliidu juht ja me näeme ka, et tegelikkuses sõltumatud elektriga kauplejad, samuti praktika esimestest kuudest Balti varustuskindluse börsil kõnelevad juba teistest numbritest. Tööandjate keskliit opereerib 200 miljoni euro suuruse summaga. Aga vabandust, härra minister ütleb, et seda ei tea, see alles selgub. Seadus on saadetud presidendile väljakuulutamiseks. Esmaspäeval ma rääkisin temaga ja tõesti soovitasin tal jätta see välja kuulutamata. Me ei saa oma riigiga niisugust nalja teha. 

Härra Sutt, te olete keskkonnaminister Kliimaministeeriumis. See kõlab uhkelt. Ma küsisin teilt jäätmereformi kohta, mis minu meelest on keskkonnaküsimus. Te ütlesite, et te ei tea, sellega tegeleb transpordi eest vastutav minister. Te olete ühes hoones, ühes majas, ühe valitsuse liikmed. Jäätmetega te aga ei tegele, te ei tea sellest, te ei oska selle kohta midagi öelda. Ma võin teile informatsiooni anda. 

Mis oli tööandjate keskliidu sõnum sellele valitsusele, kes ilustab ennast väga elegantsete ja baroksete verbaalsete ornamentidega? Esimene ülesanne: visake prügikasti! Näete, jälle tasuta nõuanne, seekord jäätmereformi kohta: ärge tegelege ühiskonnale täiendava koormuse tekitamisega! Milline oli ringmajanduse liidu analüüs, tasude prognoos järgmise aasta kohta? Me kõneleme siin kümnetest miljonitest, suurusjärgus 75 miljonist eurost, ja vabandust, nagu möödaminnes!

Nüüd kütusest. Kütusehindadest ma ei hakka kõnelemagi. Siseriiklikud sammud, mis on suunatud bensiini- ja diisliaktsiisi tõusule: oli 1. mai ja seisab ees 1. juuli. Samal ajal ma ei saanud vastust mootorikütuste direktiivi kohta, aga see on energiasisend, baasinfrastruktuur. Mis on valitsuse poliitiline agenda? See peaks olema Euroopa Liidu tasemel juba üle võetud. Ettevõtjad küsivad, aga mitte mingisugust vastust. Täpselt samamoodi niisugune külg-ees-loogika on kahjuks ETS2 süsteemi puhul. Juba otsused tulevad, valitsus hakkab kellelegi mingeid maju ehitama. Kellele? Mis maju? Sellepärast, et see ETS2 rakendub või? Kuhu me liigume? Mis meil riigis toimub? 

Sellise tohuvabohuga, dramaatilises olukorras, mis on tekkinud, on meil tegelikult kümme punkti, mille ainukene niisugune verbaalne kese on esimese lehekülje alguses: õhk on puhas. Millest me siin õhku puhtaks teeme praegu, mul tekib küsimus? Küsin seda täiesti avameelselt.

Aga nüüd on küll teie aeg.

No on aeg, aga kuule, Lauri, sa näed ise, tead, mis siin toimub.

Aga, Urmas, ma ei saa teha erandeid. Kui me oleme juba pool minutit üle läinud, siis on aeg täis.

Ma mõistan. Ma mõistan, aga see ei ole [vajaliku] sisukvaliteediga dokument praegu.

Ma saan aru. Ma saan aru.

Te olete möllanud aasta, kaks aastat energeetikas …

Ma saan aru …

… ja te tulete lagedale paberiga: "Õhk on puhas."

See ei ole aus teiste suhtes, sellepärast et kolm minutit lisaaega on antud ja praegu me oleme 44 sekundit üle läinud.

Nõus! Nõus, Lauri! Aga kelle suhtes see ei ole aus? Vabandust … (Aivar Kokk räägib saalist midagi elektritarbijatest ja Eesti ettevõtjatest. Kõnepuldi mikrofon lülitatakse välja, kuna Urmas Reinsalu jätkab.)

Urmas Reinsalu, palun, te olete minuti üle läinud. Nüüd on küll teie aeg täis. 

Ma saan aru. Loomulikult! Anna andeks!  

Aitäh! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Züleyxa Izmailova. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud kolleegid! Armsad Eesti inimesed! Täna kuuldud ülevaade Eesti 2035. aasta eesmärkide elluviimisest on nagu hoolikalt lihvitud reklaambrošüür. Kliimaneutraalsus, looduskaitse, puhas õhk, elurikkus – kõlab ju hästi! Nagu oleks Erakond Eestimaa Rohelised ise meile siin rääkimas. Aga seda vaid seni, kuni vaatame, mida valitsus tegelikult teeb.

Jah, aastaks 2030 lubatakse taastuvelektrit nii palju, kui ise ära tarbime. Aga mida me päriselt näeme, on see, et iga suurema arenduse juures seisab takistuste laviin, mis tuleb sageli just riigilt endalt. Lubatakse kiiret võrguarendust, aga investeeringud takerduvad. Salvestustehnoloogiast räägitakse, aga garantiisid ei anta. 

Kõige selle kõrval kaalutakse tõsimeeli elektrijaama plokkides puidupelletite põletamist. Kas see ongi see paljuräägitud kõrgem loodusressursside väärindamine? Aga see pole ju puhas energia, see on lihtsalt suitsukate. Ministri sõnul ei ole tuumaenergia ideoloogiline, vaid teaduspõhine otsus. Lubage selles sügavalt kahelda. Kui tuumaraporti tegemisse ei kaasatud ainsatki sõltumatut teadlast ning valitsus kiidab takka väikese grupi lobistide ette valmistatud suunale, siis pole see teadus, vaid turundus. Seda enam, et seesama valitsus on sisuliselt hülgamas Pariisi kliimalepet ja keeldub selgelt ütlemast, kuidas sobitub tuumaenergiaplaan süsinikuheite vähendamisega aastaks 2035.

Räägime metsast ka. On ta siis majandusvara või elus ökosüsteem? No mõlemat on! Aga kui rääkida 70% metsade majandamisest kui tasakaalust, siis see pole mitte lihtsalt rumal, vaid lausa ohtlik. See tähendab reaalselt veelgi intensiivsemat majandamist Eesti looduskapitali arvel, teisisõnu rohkem lageraiet, vähem linde, vähem süsiniku sidumist, vähem metsakogemust meie lastele, vähem puhast õhku, vähem võimalusi majanduseduks ja arenguks. Samas, sama valitsus, kes räägib [metsade] kaitsel osakaalust 30%, on paralleelselt kaotamas järelevalvet ja lubamas raieid ka kõige väärtuslikumates kooslustes. See pole tasakaal, see on topeltmäng.

Kõige kahetsusväärsem on praeguse valitsuse rünnak meie ühiskonna tugisammaste vastu. Minister räägib seadustest ja raamidest, aga samal ajal kärbitakse Keskkonnaametit, marginaliseeritakse teadlasi ja püütakse süsteemselt nõrgestada valdkondi, mis tagavad looduse tervise ja elurikkuse kaitse. Kui loodushoid muutub tülikaks lisandiks majandustegevusele, siis tegelikult ei toimi enam mitte ükski arengukava. 

Avalikkus ei näe, kuidas otsused sünnivad, ega ka seda, kes neid sisuliselt kujundab. Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaorganisatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte laiema avalikkuse kaitse nimel. Kui ettevõtted, kes on seotud rikkumistega, hakkavad mõjutama keskkonnaseaduste sisu, siis ei ole see enam mitte halduskorraldus, vaid see on demokraatia põhialuste murendamine.

Kõigist ministri ettekandes kõlanud tühjadest loosungitest kõige õõnsam on väide, et Eesti liigub kindlalt ja teaduspõhiselt kliimaneutraalsuse poole. Faktid räägivad vastupidist. Teaduslikke tõsiasju lihtsalt eiratakse. Süsinikuheide on kasvamas. Kliimaseadus seisab ja ambitsioonitu, nõndanimetatud kliimakindla majanduse seadus asendab tegelikku tegutsemist. Peame küsima, miks 2050, mitte 2035? Kui kogu maailma teadus ütleb meile väga selgelt ...

Ma palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… et kriis süveneb iga aastaga, siis miks me teadlikult venitame? Minister rääkis Ukrainast. Jah, ukrainlastele on ka sõja ajal loodushoid väga oluline. Tõepoolest, meenutagem, et Ukraina riik, mis kaitseb end iga päev Venemaa rünnakute eest, suutis koostada ja vastu võtta kliimaseaduse vaid kaheksa kuuga ning seadis aastaks 2030 Eesti omadest märksa ambitsioonikamad eesmärgid. Miks Ukrainast palju väiksem Eesti siis seda tehtud ei saa? No ikka sellepärast, et Reformierakond tegelikult ei taha.

Kokkuvõtteks. Kui see on valitsuse arusaam tulevikku vaatavast poliitikast, siis on see poliitika, mis jätab Eesti teiste riikide tihedas konkurentsis kaugele maha. Sotsiaaldemokraatidena ei saa me leppida sellega, et arengukavad on vaid ilukõnede kogum avalikkuse eest varjatult tehtavatele otsustele, mis ainult süvendavad eluslooduse hävitamist ja kliimakriisi. 

2035. aastal väärib Eesti jätkuvalt enamat kui PR-trikid. Eesti väärib ausust, visiooni ja tegusid. Ja meie lapsed väärivad tulevikku, mis ei ole kivisse raiutud kompromiss eelmise sajandi majandusmudeliga. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni nimel läbirääkimistel osalema siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! On kiiduväärt, et valitsus tegeleb Eesti tuleviku planeerimisega, kuid minu südamesse on jäänud mure ühe olulise aspekti pärast. Kas valitsus ikka arvestab oma strateegiates piisavalt reaalsusega ja Eesti inimeste heaoluga? Minister rääkis pikalt taastuvenergiast, tuumaenergeetikast ja rohelisest tulevikust, mis on iseenesest üllameelsed eesmärgid. Meie ees seisavadki suured ülesanded: puhtam keskkond, energiajulgeolek ja taskukohane elekter. Aga küsimus ei ole eesmärgis, vaid teekonnas selle eesmärgi poole. Ja siin tuleb mängu ka vastutus – vastutus meie tööstuse eest, vastutus meie inimeste eest, vastutus riigi energiajulgeoleku eest. 

Elering on selgelt öelnud: meie elektrisüsteemi minimaalne vajadus juhitava võimsuse järele on umbes 1000 megavatti. See ei ole spekulatsioon, vaid tehniline baasvajadus, millele peab süsteem igal hetkel toetuma, eriti siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Praegu on see võimsus olemas tänu põlevkivile. Just põlevkivijaamad on need, mis tagavad baaskoormuse ja juhitava võimsuse ka kriitilistes olukordades. Härra minister ütleb, et me peame liikuma säästvama tootmise poole. Aga see üleminek peab toimuma nii, et elektri hind ei tõuse, vaid langeb. Praegune valitsuse poliitika seda ei taga. 

Mul on kahju, et lugupeetud minister ei räägi tööhõive olukorrast Ida-Virumaal. Eesti Statistikaameti andmetel on Ida-Virumaa tööhõive määr oluliselt seotud tööstussektoriga, mis pakub ligi 20% kogu maakonna tööhõivest. Põlevkivisektori sulgemine toob kaasa otseselt ja kaudselt tuhandete töökohtade kaotuse, mis mõjutab oluliselt piirkonna majanduslikku ja sotsiaalset stabiilsust. Meie arvates tuleb arendada innovatsiooni ja teha investeeringuid süsinikuvabasse põlevkivienergeetikasse. CO₂ püüdmise tehnoloogiad annaksid põlevkivisektorile uue elu, uusi kvalifitseeritud töökohti inseneridele, tehnikutele ja paljudele teistele spetsialistidele. Miks valitsus ei arvesta selle tohutu potentsiaaliga oma strateegiates? 

Väidetakse, et põlevkivielekter on kallis. Kuid Enefit Poweri juht Lauri Karp on öelnud, et kui võtta Auvere jaama elektritoodang lahti kaheks osaks, siis megavatt-tunni elektri tootmise omahind on 30–40 eurot ning ülejäänu hinnast moodustab CO₂-kvoodi hind. Ehk CO₂ on see oluline tegur, mis mõjutab tarbija lõpphinda. Aga siin on olemas lahendus. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist räägib sellest, et tänapäeval on olemas CO₂ püüdmise tehnoloogiad. Kui need seadmed paigaldada olemasolevatesse elektrijaamadesse, oleks investeeringute suurusjärk umbes 200–300 miljonit eurot. See on kümneid kordi väiksem raha kui see tohutu summa, mille valitsus soovis eraldada ainult meretuuleparkidele. Ja ärgem unustagem, et meil oli juba 20 aastat tagasi olemas Narva jaamade töötajate leiutis, mille eesmärk oli vähendada CO₂-heidet. Küsimus valitsusele ja elektrijaamade juhtkonnale on: miks me ei kasuta ära omaenda teadmisi, teadlasi, insenere ja ressursse, et tagada odav, juhitav ja keskkonnasõbralikum elekter? 

Kallid kolleegid, meil on kaks valikut. Esimene: sulgeda põlevkivijaamad lootuses, et taastuvenergia, tuumaenergia ja import suudavad meie vajadused katta. Ning ka loota, et tarbija maksab lihtsalt rohkem ja lepib sellega. Ja teine: investeerida innovatsiooni, süsiniku püüdmise tehnoloogiatesse ja tugevdada meie olemasolevat energiasüsteemi nii, et see oleks juhitav, stabiilne ja tulevikukindel. Meie eelistaksime teist varianti ja …

Ma küsin korra, kas vajate lisaaega.

Ei, ma lõpetan ära.

Jaa, selge, lõpetage siis.

Viimane lause. Me kutsume teid üles tegema sama. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Kõigepealt, andestust otsekohesuse eest, härra minister, aga igav jutt oli. Selles mõttes, et te saatsite teesid ette ja nüüd olite puldis sellise monotoonse häälega, lugesite neid ette. See on nagu ülikoolis, teinekord lähed mõne õppejõu loengusse, ta on materjali saatnud, slaidid, ja siis ta lihtsalt seisab tahvli ees ja loeb sulle seda ette, mida sa näed ise ka lugeda. Ministrilt ootaks ikkagi, et tuleb selline ettekanne, et on huvitav kuulata, mida räägitakse. Too ette saadetud poolteist lehekülge oli tegelikult juba läbi loetud. 

Edasi ministri ettekande juurde. Te siin, ma ei mäleta, kas see oli ettekandes või pigem küsimuste-vastuste voorus, ütlesite, et kus häda näed laita, seal tule ja aita. Täiesti nõus! Ja nagu meie üks endine peaminister on öelnud, eesti keelt ja eesti vanasõnu tuleb au sees hoida ja neid kasutada. Ja selle vanasõna endaga ma olen nõus. 

Aga noh, tänagi oli meil juttu sellest ESG-aruandlusest, Andres. Me vaidlesime sinuga ja ma püüdsin sind aidata juba poolteist aastat tagasi majanduskomisjonis, aga sa ei võta kuulda. Siin ka kolleegid annavad väga häid nõuandeid. Sa siin kellelegi, kes ütles, et vaadake, teadlased on arvutanud ja öelnud niimoodi, ütlesid, et ei, mul on teised arvutused. Kõik püüavad aidata. Minu soovitus ongi kuulata, nagu sa ise ka rõhutasid, just seda teist poolt, et tule ja aita. Abikäed on sirutatud pidevalt, aga see on nagu peaga vastu seina jooksmine. Proovi kuulda võtta, abi on kogu aeg pakkumisel. 

Nüüd veel sellest tänasest debatist. Kolleeg Arhipov ütles, et meil kõigil ju eesmärk on ühine, et oleks puhas õhk ja odav elekter. Ma ühes mõttes ei ole päris nõus. Ma ütleksin, et meie ühine eesmärk on, et oleks vaba Eesti riik, säiliks eesti kultuur ja keel ja et me saaksime siin oma asju ajada. Puhas õhk ja odav elekter, loomulikult, ma arvan, on olulised, et me seda teha saaksime. Aga teie seal vastuses ütlesite, et õhk ei ole kunagi liiga puhas, et kogu aeg saab puhtamat õhku teha. 

Tegelikult te olete ise majandusmees ja ma arvan, nii majanduses kui ka teaduses ikkagi inimesed saavad aru, et kusagil on alati mõistlikkuse piir. Eestis on praegu väga puhas õhk, ei ole vaja enam kulutada, et veel puhtamat õhku saada. Juba olemegi maailma number üks, kõik hingavad, kopsud käivad läbi. Nii et jälle: püüdke, vaadake seal oma asjad üle, mida ametnikud teevad. Mõne koha pealt võib-olla leiate, et siin meil on kõik väga hästi. Isegi ärge öelge neile, et tehke nüüd midagi muud, vaid laskegi need lahti, kes õhu veel puhtamaks tegemisega tegelevad. Saate bürokraatiat ka vähendada. 

Nüüd selle energeetikadebati juurde. Teie teesid algasid selle mõttega, et juba 2030. aastaks oleme võtnud eesmärgi 100% tarbimisest taastuvatega toota, ja sellest hoiame kinni ja küll me oleme tublid ja liigume õiges suunas. Tegelikult ei liigu õiges suunas. See on rumal eesmärk. Tegelikult tuleks võimalikult kiiresti see eesmärk seadusest välja võtta puhtalt selle pärast, et see on rumal eesmärk, aga tegelikult ka kas või selle pärast, et me kõik ei peaks aastal 2030 tõdema, et me ei [saavuta] seda eesmärki. Kohtumine reaalse eluga varem või hiljem tuleb. 

Te ütlesite veel, et on juba olnud päevi, kui Eesti ekspordib elektrit. See päevapõhise ekspordiga vastu rinda tagumine – ma olen sellest ka mitu korda rääkinud. Esiteks, me võiks võtta aastad kokku ja vaadata seda, kas me ekspordime rohkem, kui me impordime. Eesti on juba mitu aastat olnud netoimportija, mis tähendab, et me toome sisse rohkem elektrit, kui me suudame välja müüa. 

Loomulikult selle päikeselistel päevadel tekkiva päikeseelektri ja tuulistel päevadel tekkiva tuuleelektri eksport rahalises mõttes meid kuigivõrd rikkamaks ei tee. Kui vaadata ekspordi ja impordi bilanssi, siis me impordime kallilt ja ekspordime odavalt tegelikult ühte ja sama kaupa. Nii et selle kauba puhul oleme me miinuses ja siin küll midagi rõõmustavat ei ole. 

Maailmast saab näiteid [leida], kui huvi on. Las ametnikud teevad ettekande sellest, kuidas näiteks on läinud Ontariol Kanadas samasuguse projektiga, et impordime kallist ja ekspordime odavat. 

Tegelikult oleks pidanud energeetikaettekanne algama ikkagi sellega, et nüüd me seame fookuse sellele, et meil oleks juhitavaid võimsusi piisavalt. Lõpetaks ära selle tuule- ja päikeseenergeetika edendamise. Tegelikult see töötab vastu ka unistusele tuumajaama poole liikumisest ja loomulikult teeb kallimaks põlevkivielektri, teeb gaasist elektri tootmise kallimaks, sellepärast et need võimsused peavad väga suure osa ajast seisma. Kui sa subsiidiumide toel tekitad juurde elektritootmisvõimsusi, mis tuulise ilmaga ja börsireeglitest tulenevalt pakuvad elektrit nullise hinnaga, siis tuumajaam seisab. Tuumajaama CapEx on päris suur, see tuleb kuidagi tasa teenida. See tähendab, et nendel päevadel, kui tuumajaam turule pääseb, annab ta kallimat elektrit. Ja siis tulevad sotsid ja ütlevad, et vaadake, tuumajaam tahab ka toetust või tahab liiga kallist elektrit turule pakkuda. Siis olemegi selles lõksus, et unistus nihkub eest ära. 

Eelmine nädal oli väga hea "Esimese stuudio" saade. Ahti Asmann oli saates ja ajas ülitervemõistuslikku juttu. Tervet saadet ei ole mõtet siin ette kanda, aga ta ütles minu arust muu hulgas, muude oluliste mõtete hulgas ühe [väga hea mõtte]. Ta ütles, et meil on praegu, eks ole, rohepööre, siis meil on vajadus julgeolekut kasvatada ja meil on soov ka inimeste sotsiaalset heaolu parandada. Need on kõik raha välja viivad projektid. Ja kui sa riigis tahad mõistlikke otsuseid teha, siis sa peaks leidma ka mõne lähenemisnurga, mis raha sisse toob, sest muidu ei pea kaua vastu. Ja energeetika on kindlasti alus selleks, et majandus saaks toimida nii, et raha tuleb riiki sisse. Selles mõttes ma jällegi liitun siin eeskõnelejatega: keskendume põlevkivile praegu lähiperspektiivis, vajadusel teeme juurde uusi tootmisvõimsusi. See on meie enda riigis asuv energiaallikas, millest me saame toota elektrit ilmastikust sõltumata. 

Mis puudutab seda, mis siin kolleeg Jevgrafov ütles süsiniku püüdmise tehnoloogia kohta, siis seal ma jällegi vaidlen vastu. Teadlased, kes ütlevad, et süsiniku püüdmise tehnoloogia oleks maruhea, ütlevad ka seda, et selleks, et see turul toimiks, võiks süsinikukvoodi hind olla kuskil 200. Siis oleks see püüdmise asi tasuv. See tähendab, et tegelikult kusagil 200 või veidi vähem paneks elektri hinnale otsa, kui me süsinikku kinni hakkame püüdma. 

Nii et jätkame nii, et korstende otsas on filtrid, mis erinevad heitmed, mis põlevkivist elektri tootmisega kaasnevad, kinni püüavad, et ka Ida-Virumaal ei oleks õhk saastunud. Aga süsiniku püüdmise tehnoloogiat praegu veel näha ei ole. See on jälle selline tuleviku tehnoutopism. Praegu ma selle peale liialt ei looda. 

Ja veel kord, lõpetame kogu selle suure hurraaga tuule- ja päikeseenergeetika arendamise. Me ei jõua seda kõike kinni maksta, pluss see tapab ära meie mõistliku unistuse saada kunagi siia tuumajaam. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head Riigikogu liikmed! Aitäh ministrile hea kõne eest! Olen nõus teatava kriitikaga, et võib-olla elavust oleks võinud esituses olla rohkem, aga kõne oli see-eest väga sisukas. Aga siiski mõned sellised detailikirjeldused ka siia selle arutelu järel. 

Eesti on tegelikult valdkonnas, mis puudutab looduskaitset, keskkonnakaitset, tõepoolest eeskujuks. Ja Eesti on eeskujuks ka metsamajandamises ja selle kestlikkuses. Nii et need eesmärgid on ühildatavad. Siin küsiti, kuidas on näitajatega. "Eesti 2035" – tõepoolest, vaadake, selline hea tammelehtedega Tõetamm on olemas internetis, sealt saab vaadata kõiki neid näitajaid, kuidas me liigume selle arengukava eesmärkide poole. 

Eestis on tõepoolest olemas puhas õhk, puhas joogivesi ja võimalus üheksal inimesel kümnest oma tiheasustusala lähedal käia ujumas puhtas jõe-, järve- või merevees ja veeta aega roheluses. See on erakordne ja seda tuleb hoida. Samuti, võib-olla ka sellest tulenevalt, kolm inimest neljast on väga rahul oma elukeskkonnaga Eestis. Loomulikult võiks see number olla veel suurem, ent psühholoogid tavatsevad öelda, et kahjuks circa 20% inimeste puhul võibki leida, et kui tehakse küsitlusi, siis nad on alati pigem vastu.  

Kuidas meie teistel liikidel läheb, nendel 40 000 liigil, kellega me siin koos elame? Nende elupaikades umbes 56%-l liikidest läheb hästi ehk siis läheb paremini, kui neil on varasemalt läinud. Miks on Eestis looduskaitse edukas? Sest see põhineb väga pikal traditsioonil. Tegelikult on ka Eesti taasiseseisvumise juured osaliselt olnud looduskaitseliikumisega seotud, see on väga tugevalt identiteediga seotud teema. Ja seda tuleb hoida, seda ei tohi lõhkuda, mida kahjuks minu meelest mõned sõnavõtud siin täna on natukene teinud. 

Miks on vaja teada neid protsente, millest on jutu olnud? Maaülikooli professor Metslaid kirjutas hiljuti, et me peaksime tegelema sisulise looduskaitse ja metsamajanduse kestlikkuse parandamisega, võib-olla mitte niivõrd nendele protsentidele keskenduma. Aga oma kogemusest nende arutelude juures ma tean, et niikaua kui me ei tea neid protsente, kui [vajalikku] selgust ja kindlust ei ole riigi poolt seadustega antud, kui me ei ole [loonud] seda usaldusväärset alust, niikaua need debatid, need arutelud maanduvadki vaidlusesse, kui mitu protsenti ikkagi on millise kaitse all, kui mitmel protsendil peaks saama majandada. 

Nii et ma arvan, et need on head eesmärgid. 30% looduskaitse alla võtmist [tuleb selgitada], et ei oleks seda narratiivi, et looduskaitse on nagu pärmseen, mis vohab. See ei ole tõsi. Selle taga on meeletu hulk teadlaste tööd, mitte ainult Eestis, vaid üle maailma. See 30% tagab selle, et loodus saab hakkama koormusega, mille inimtegevus tema peale paneb. Eestis meil see 30% on juba peaaegu saavutatud. 

Miks on Eestis metsade puhul ranget kaitset nii palju? Sest vahepealsetel aastatel lasti nii-öelda nõrgema kaitsega aladel päris ulatuslikult majandada, ilma korralikult neid mõjusid hindamata. Sellele juhtis Riigikontrollgi tähelepanu ja järgnes ka Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus. See on teema, millega me tegeleme seaduse raames ja mis puudutab Natura mõju hindamist, mis on meil Riigikogus. Ma arvan, et on väga oluline …

Palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… et me selguse ja kindluse selles valdkonnas saame loodud. 

Natuke ka sellest, mis on tehtud. Näiteks siin tuli jutuks RMK: uued omanikuootused RMK-le, uus arengukava, praktikad, mida RMK rakendab. Ei raiuta Natura piiranguvööndi metsaelupaikades, on väiksemad langid, antakse eelis kodumaisele väärindamisele, jättes säilikpuid rohkem ja suuremates kooslustes, et need paremini vastu peaksid ja et see visuaalselt oleks inimestele meeldivam. Need on praktikad, mida tõesti tasub seadusandlusesse üle võtta ja selle kohta ongi loodetavasti ettepanekud tulemas. Metsatööstus on Eestis mehaanilises väärindamises juba tipus, edasi tuleb liikuda keemilise poole pealt. 

Paar sõna lõpetuseks ka energeetikast. Väga hea, et minister tõi siin välja konkreetse kohaliku kasu, kuna muu hulgas on ka selle kohta siin saalis levitatud pisut valeväiteid. Tõepoolest, näiteks sealsamas Saardes makstakse 3000 eurot aastas majapidamisele, perele, kelle läheduses 3 kilomeetri raadiuses on üheksa tuulikut. Ma arvan, et on väga mõistlik, et Riigikogu sellise kohaliku kasu instrumendi on rakendanud. Aga kindlasti saaksime veel enam kohapeal inimesi nendest võimalustest informeerida. 

Ja tõepoolest, hajus ja kütusevaba kohalik tootmine aitab meil energiajulgeolekut tagada. Aga siin küsiti, mida on ära tehtud. Me oleme ennekõike sel aastal ära teinud desünkroniseerimise, tugevdanud oma võrke 1,6 miljardi eest. Oleme toonud Riigikogusse ja ära menetlenud eelnõu, mis aitab põlevkivijaamasid reservis hoida. Muide, kui põlevkivist saaks sama hinnaga elektrit, nagu see on Soomes – no võiks saada igasuguseid asju, poest võiks saada tasuta asju, kui riik need kinni maksaks. Mis asi see riigi raha siis on? See ongi ju meie kõigi, meie kõigi raha. Nii et ei maksa endale lubada ka selliseid päris absurdseid ütlusi.

Kõige odavamat energiat siiski saab meile pakkuda normaalne, mitmekesine energiamiks, kus on olemas nii taastuvenergia salvestus, mille edendamiseks on siin eelnõud ära menetletud sel aastal, ja loomulikult ka juhitavad võimsused, millega on samuti tegeldud ja tegeldakse edasi. Miks gaasijaamad? Sest gaasijaamade rajamine on oluliselt odavam kui näiteks uute põlevkivijaamade ehitamine. Seni kuni meil on need vanad ja me suudame neid töökorras hoida – see 1800 megavatti, mis praegu on olemas –, loomulikult tuleb neid hoida. Tahtsin veel ära mainida ka biogaasi, mille toetuseks samuti riigi poolt on sel aastal läinud mitmed projektid käiku. 

Ma arvan, et tegelikult Kliimaministeeriumi loomine, nende oluliste valdkondade kokkutoomine on olnud üks väga mõistlik ja tulevikku suunatud samm, et me kõik siin saaksime oma tööd teha nii, et me oma lastele saame selgelt silma vaadata ja teame, et me oleme andnud endast parima, et ka neil oleks sama hea elukeskkond nagu meil. Aitäh!

Aitäh! Nii, hea kolleeg Anti Allas, ma ei saa teile kahjuks sõna anda, sellepärast et teie fraktsiooni nimel on juba sõna võtnud kolleeg Züleyxa Izmailova, ja seda volituse alusel. Nii et ma … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, me saame anda sõna, sõna võivad võtta ainult fraktsioonide esindajad ja kui fraktsiooni nimel on juba volitusega sõna võetud, siis rohkem ma sõna ei saa anda. 

Siis edasi, Aleksei Jevgrafov, ma ei kuulnud teie nime mainitavat. (Saalist öeldakse midagi.) Rain Epler mainis teid? (Jevgrafov saalist: "Jaa." Keegi pakub, et nimetati  Keskerakonda. Jevgrafov: "Ei, otse ütles.") Hästi, Aleksei Jevgrafov, kui Rain Epler tõesti mainis teid oma sõnavõtus, siis teil on võimalus vastusõnavõtuks.

Aitäh! Mina tahaksin apelleerida Rainile. Sina ütlesid, et CO₂ püüdmise tehnoloogial on ebaselge tulevik. Aga mina rõhutan seda, et minu käes on elektrijaama töötajate leiutis, mis on dateeritud 20 aastat tagasi ja mis otse räägib sellest, et on võimalik vähendada CO₂-heidet ja isegi teenida selle abil. Kui sulle pakub huvi, ma võin sulle näidata. Aitäh!

Aitäh! Nii, Rain Epler, ma ei kuulnud küll teie nime mainitavat siin ettekannetes. (Rain Epler selgitab saalist.) Okei, Rain Epler, te tõesti põhjendasite väga hästi. Teil on võimalus vastusõnavõtuks. Palun!

Ma vastusõnavõtu aega siiski ei kuluta selle üle arutlemisele, kas ministril oli hea või halb [ettekanne]. Ma tahan puudutada ühte teist teemat. Reformierakonna mantra viimasel ajal on olnud see, et nad panevad palju raha – 1,6 miljardit oli vist see, mis Yoko täna ütles –, et põlevkivijaamu ikka elus hoida. Tegelik matemaatika on selline, et põlevkivijaamad saaksid turule, kui valitsus võtaks ja läheks edasi meie fraktsiooni esitatud eelnõuga, et vabastame meie põlevkivielektri tootjad CO₂-kvoodi ostu kohustusest. Me saaksime nad turule väga mõistliku hinnaga ja nad saaksid ka ise raha teenida. Lisaks oleks meil elekter soodne ja riik ei peaks midagi ekstra subsiidiumidega toetama. Andres Sutt iseenesest on mul meeles vanast ajast majandusmehena. Andres peaks suutma nendest arvutustest küll niimoodi üle käia, et ei ole ametnike abi vaja, ja saab fraktsioonis ka Yokole ehk need arvutused kiirelt paberi peal selgeks teha. Aitäh!

Aitäh! Nii, enne kui ma sulgen läbirääkimised, on mul veel küsimus, kas härra minister soovib sõna. Jaa, palun Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Lihtsalt paar fakti täpsustuseks. Faktid võidavad alati. Möödunud aastal maailmas 85% uutest elektritootmisvõimsustest, mis loodi, oli taastuvenergia. 25% kõikidest autodest, mis maailmas müüdi, olid elektriautod. Keegi meist võib kahtlemata soovida vastuvoolu ujuda, aga maailm liigub väga selgelt ühes suunas.

Ja veel mõni eksitav väide, mis siit kõlas. 1,6 miljardit ei ole seotud kuidagipidi sellega, [mis väideti]. See on seotud desünkroniseerimisega, võrkude tugevdamise ja muude taoliste tegevustega. Suurusjärk 30 miljonit on see number, millest oli juttu põlevkivienergeetika hoidmisel. Nii et olgem palun faktitäpsed, aitab kõiki paremini elus edasi. Aitäh!

Aitäh! Nii, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. See on nüüd siis tänane seitsmes päevakorrapunkt, jah? Loeme tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitletuks.

Liigume edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 622 esimene lugemine. Palun eelnõu tutvustama Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Tegemist on muudatusega, mis võimaldab Eestis korraldada kestlike lennukikütuste kasutuselevõtuga seotud järelevalvet ja vastutust. Selle seadusemuudatuse eesmärk on tagada, et Eesti oleks hästi ette valmistatud lennukikütuste turu muutusteks Euroopas, mis meid tulevikus ees ootavad. Euroopa Liit on kehtestanud selged reeglid kestlike lennukikütuste tarnimise, tankimise ja päritolu tõendamise kohta. Sellega seonduvalt täpsustame vedelkütuse seadust, määrates kindlaks selleks pädevad asutused, kelleks saavad Transpordiamet ja Keskkonnaamet. Ka näeme ette kestlike lennukikütustega seotud selged järelevalve ja vastutuse põhimõtted. Mõlemad nimetatud asutused tegelevad juba mõnda aega ettevalmistustöödega ning toetavad ettevõtjaid kestlike lennukikütuste kasutuselevõtul. 

Muudatused ei ole tehtud üksnes Euroopa Liidu nõuete täitmiseks, vaid on ka praktiline samm meie enda huvides, et vähendada sõltuvust fossiilsetest lennukikütustest ning tagada, et meie ettevõtted ja asutused ei satuks tulevikus raskustesse, kui kestlike lennukikütuste kasutamine muutub Euroopas ja mujal maailmas tavapäraseks. 

Oluline on rõhutada, et üleminek ei toimu üleöö. Alates käesolevast aastast kehtib lennukikütuse koostises 2% kestliku kütuse osakaalu nõue. Selle täitmiseks kasutatakse paindlikku arvestusmeetodit, mis võimaldab kütusekoguseid arvestada aastapõhiselt ehk siis mitte iga lennu ega tankimise põhiselt. See annabki sektorile aega kohanemiseks. 

Euroopa Liidu kestlike lennukikütuste miinimumosakaal tõuseb järk-järgult, 2050. aastaks. Kuid selleks, et Eesti ettevõtted ei jääks maha ega satuks ebasoodsasse konkurentsiolukorda, peab ka Eesti ette nägema selge ja toimiva järelevalve- ja vastutussüsteemi. Kogu lähenemine on järkjärguline ning arvestab sektori eripärasid ja praegust turuolukorda. 

Turuolukorda jälgivad tähelepanelikult ka Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament, et vajadusel reageerida Euroopa ettevõtjate konkurentsivõime ja kestlikkuse tagamise eesmärgil. 

Mõistetavalt on küsitud kestlike lennukikütuste ohutuse kohta. Tänapäeval kasutatavad biokütused on rahvusvaheliselt sertifitseeritud ning laialdaselt juba kasutuses. Need on lennukimootoritele ohutud. 

Mis puudutab piletihindu, siis kestlike lennukikütuste reeglistik kehtib juba praegu ning senine kogemus näitab, et nende lennukikütuste kasutuselevõtt ei ole piletihindu märgatavalt mõjutanud. Oluline on märkida, et konkurentsi tingimustes kujuneb tegelik kütusehind turul sõltuvalt turu olukorrast. Seejuures on lennukikütuste hinna suurim mõjutaja toornafta hind maailmaturul. Kestlike lennukikütuste mõju piletihinnale jääb muude tegurite kõrval, nagu mainitud nafta hind või nõudluse-pakkumise kõikumine, tagasihoidlikuks. 

Lennukikütuse tootjad, tarnijad ja lennuettevõtjad tegelevad fossiilkütustele alternatiivide [otsimisega] üle maailma. Ettevõtjatele on oluline, et neil oleks tulevikku suunatud stabiilne ja usaldusväärne raamistik. Kestlike lennukikütuste järkjärguline kasutuselevõtt aitab lisaks lennunduse keskkonnajalajälje vähendamisele ka reageerida globaalsetele turumuutustele, sest üle maailma otsitakse võimalusi fossiilsetest kütustest sõltuvuse vähendamiseks, kütusekulu vähendamiseks ning lennukimootorite töö efektiivsemaks muutmiseks. See ei ole pelgalt keskkonna teema, vaid loomulik osa lennunduse tehnoloogilisest arengust. 

Kokku võttes võib öelda, et vedelkütuse seaduse muutmine ei tekita koormust lõpptarbijale ega mõjuta tajutavalt ka lennukipiletite hinda, kuid aitab koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega tagada, et lennundus ja taristu ei jää arengus maha. 

Oluline on rõhutada, et Eestis ei rakendata rangemaid nõudeid kui mujal Euroopas. Seadusemuudatus aitab vältida olukorda, kus meie lennuettevõtjad või teenusepakkujad satuvad ebasoodsasse konkurentsiolukorda lihtsalt määratlemata järelevalve ja vastutuse tõttu. Kuna lennundus on globaalse mõõtmega, on oluline tagada, et Eesti saab olla usaldusväärne partner rahvusvahelisel turul ning lennundussektor saab valmistuda vältimatuteks muutusteks mõistlikult ja õigeaegselt. Samuti toetab see pikemas vaates taastuvenergia lahendusi ja kliimaeesmärkide saavutamist. Palun eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Sa ütlesid, et see kütuse segamine ei avalda mõju tarbijatele. Aga meile tuli just vastus küsimusele, mille me majanduskomisjonis esitasime, ja siin on kirjas, et lennukikütuse keskmine hind 2023. aastal oli 816 eurot tonni kohta, aga kestlike lennukikütuste keskmine hind oli 2768 eurot tonni kohta ehk 3,5 korda kõrgem. Ja kui nüüd praegu, jah, tõesti on see nõue ainult 2%, mis tuleb sekka segada, siis aastaks 2050 on see 70%. See tähendab seda, et hinnanguliselt läheb kütus vähemalt 2,5–3 korda kallimaks. Ja see tähendab seda, et kuna kütuse hind on 30% piletite hinnast, siis ilmselgelt piletite hinnad vähemalt kahekordistuvad. Kuidas sa kommenteerid seda? Sa ütlesid, et see nõue ei avalda tarbijale mõju. 

Aitäh! 2%-line biokütuse komponendi osatähtsus tõesti ei avalda märgatavat mõju või tajutavat mõju. See, milline on kütuse hind aastal 2050 – kui kellelgi on kristallkuul, siis ta võib sinna sisse vaadata ja öelda, mis see hind siis on. Ma arvan, et pole erilist mõtet neid spekulatsioone arendada. See on lennuettevõtjatele juba ammu teada, juba ammu kasutusel. Säästlike lennukikütuste arendamisega tegelevad väga paljud kütuseettevõtted üle maailma nii meile lähedal kui ka kaugemal. See turg kindlasti areneb. 2050 on 25 aasta pärast, eks saame näha, kuidas me siin vahepeal liigume ja kas on vaja teha mingeid muudatusi. Aga 2%-line biokütuse osatähtsus kindlasti ei ole tajutava mõjuga. Neid tegureid, mis mõjutavad lennukipiletite hindu, on palju rohkem, need on hoopis teised.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Seesama: ma lugesin seletuskirjast, et mõjud on minimaalsed. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima. Ja samas selle kütuse hind, tõesti, kuni viis korda võib [kallim] olla. Aga sinu konstruktsioon on see, et kuna kuni 2030. aastani on nõue ainult 2%, ta ei tõuse kogu aeg, siis ka viiekordne tõus ei avalda suurt mõju. Oled sa selles kindel? Ma küsin: kas see jääbki niimoodi, et kuni 2030. aastani on nõue ainult see 2%? Kas alles siis hakkab tõus peale?

Aitäh! Kuni 2030. aastani on see osakaal 2% ja sealt edasi on tõusuredel. Veel kord, 2%-line biokütuse osatähtsus lennukikütuses mõjub ülimarginaalselt. On tuhat muud tegurit, mis mõjutavad lennukipiletite hindu, kaasa arvatud see, kui palju inimesed reisivad, kaasa arvatud see, mis ajal pileteid ostetakse ja müüakse. Ma saan aru, et see pakub elevust, aga see tegelikult ei ole määrava tähtsusega.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Jah, tõepoolest, ent me räägime ainult sellest ühest komponendist. Aga rohehullusest tingituna ju tulevad lennupileti hinnale juurde ka kõikvõimalikud muud komponendid ja säästlikkuse [nõude] tõttu samuti. Kas või see, et olenevalt lennuki tüübist võis varasematel aegadel üks mootor töötada võib-olla 30 000 tundi, siis vahepeal 3000 tundi ja uutel Airbusidel minu teada tuleb iga 300 tunni tagant mootor ära vahetada just nimelt sellepärast, et need peavad olema ülisäästlikud ja see põletab need läbi. Ja selle kütuse hinna ja muude tegurite tõttu lõpuks ehk üleüldse ei ole võimalik enam lennata. Seda enam, kui tegelikult peale 2030. aastat kestliku kütuse osakaal veelgi suureneb. Kas te peate seda ka silmas ja klaaskuulis, nagu te ütlesite, näete seda, et me varsti enam ei ole võimelisedki lendama?

Aitäh! Mina ei ole seda öelnud, et me ei ole võimelised lendama. Ma arvan, et inimeste võimalus lennata on jätkuvalt olemas ja huvi lennata on jätkuvalt olemas, kaasa arvatud Eestis. Tallinna Lennujaama eelmine aasta oli reisijate arvult kõigi aegade parim ja ka see aasta on alanud väga hästi. See konkreetne eelnõu räägib ainult ja kitsalt 2% ulatuses säästliku kütuse olemasolust lennukikütuses. Ma arvan, et meil ei ole mõtet selle eelnõuga siduda seda, kui efektiivseks püüavad lennukitootjad arendada lennukeid. Tegelikult ma arvan, et mida efektiivsemaks on arendatud lennuk, mis peab nii või naa vastama kõikidele tsiviillennunduse ohutusnõuetele, seda parem. Efektiivsem lennuk on kindlasti parem kõigi jaoks, kaasa arvatud reisijate jaoks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! No elevusega pole siin mingit pistmist. Need probleemid, millest teile siin räägitakse, on reaalsed probleemid. Kui kordades on kütuse hinna vahe, siis ei saa kuidagi öelda, et mõju ei ole. Te ütlete, et piletite hind pole märgatavalt tõusnud. Vaadake, see, kas piletite hind on märgatavalt tõusnud või mitte, sõltub väga suuresti sellest, palju te palka saate. Kui te saate palka 10 000 neto, siis see võib-olla tõesti teile märgatavalt ei mõju. Aga kui te saate palka 1000 eurot, siis on on selle märgatavus teile hoopis teine. Ehk siis seda ei saa niimoodi hinnata. 

Aga ma küsisin seda teie käest komisjonis ka. Äkki te olete täna paremini ette valmistatud. Üks Eesti inimeste kõige sagedasem sihtpunkt on Stockholm. Kuskil 10% reisijatest või natuke peale lendab Tallinnast Stockholmi. Tooge palun reaalne näide, et inimesed, kes meid kuulavad, saaksid aru. Kui palju läheb kallimaks lennupilet [Stockholmi] vastavalt sellele redelile, mida mööda hakkab biokütuse osakaal tõusma?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski tulen selle küsimuse alguse juurde ka. Ma ei ole kordagi võrrelnud inimeste ostuvõimet nende piletite puhul. Väide, mis selle otsekohalduva määruse puhul siin kõlanud on, oli, et 2%-line biokütuse osatähtsus ei mõjuta tajutavalt lennukipiletite hindu. 

Nüüd, te küsite seda, milline saab olema selle juba kehtiva määruse mõju piletite hinnale – see ei jõustu kunagi tulevikus, see juba kehtib –, [täpsemalt,] milline saab olema selle mõju Tallinna-Stockholmi pileti hinnale. Ma arvan, et iga inimene, kes on kunagi tegelenud analüüsiga, vaadanud hinnakujundust, vastab teile niimoodi (Saalis räägitakse.) – kui ma nüüd saan tähelepanu korraks –, et sellele küsimusele sellisel kujul ei saagi vastata. Ma arvan, et sellele ei vasta ka Tallinna-Stockholmi lende opereeriv firma. Ja ma arvan, et oleks väga vale ajakasutus panna ministeeriumis inimesi tööle, et hüpoteetiliselt välja arvutada, kuidas kujuneb lennukipileti hind. See kujuneb välja vastavalt sellele, milline on turul nõudluse ja pakkumise vahekord.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra minister! Tegelikult oleks pidanud seda kandma ette taristuminister, kuna me räägime lennundust puudutavast asjast. Aga näed, asjad on meil kuidagi sassis. Aga too tolleks.   Nüüd, see otsekohalduv määrus on jõus 2024. aastast ja teatud artiklid 2025. aasta algusest. Korrigeerige mind, kui see ei vasta tõele. 

On  nii. 

Ja nüüd on küsimus, et seda ühte elementi me implementeerime oma õiguskorda. Mu küsimus on, et kui määrus ise juba kehtib, miks siis tegelikult on vajadus või miks te õigusloomeliselt näete vajadust selle Eesti õiguskorda lülitada. 

Ja teine küsimus sellest tõukuvalt on see. Me peame ikkagi vaatama, me oleme siin öelnud, et see ETS2 initsiatiiv Euroopa Liidu tasemel on küsitav. Selle loogika järgi Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon hindab, mida kogu investeerimis- ja jooksvatele ülalpidamiskuludele selle projekti elluviimine tegelikult globaalselt tähendab. Pean silmas nii-öelda kliimaneutraalsust kogu lennunduses 2050. Mis on Eesti rahvuslik seisukoht selles küsimuses, mis puudutab kestlikku lennukütust 2050. aastaks? Mis meie seisukoht selles loogikas on?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Nii nagu te väga õigesti ütlesite, see määrus ongi otsekohalduv ja kehtib 2024. aastast ja teatud sätted 2025. aastast. Mida me praegu selle eelnõuga teeme, on see, et ennekõike määrame kindlaks pädevad asutused, mida iga riik peab tegema. Meie puhul on need siis Transpordiamet ja Keskkonnaamet. Täpselt seda me selle seaduseelnõuga teemegi. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Mina mäletan seda, kui biolisandi või biokütuse lisandi nõue tuli autokütustele. Ja alguses siis seda kõik meie kütusemüüjad hakkasid lisama ja selle tulemusena automootorid hakkasid üles ütlema ja tasapisi niimoodi vaikselt sellest biolisandist loobuti. Autod autodeks, on ju, käivad korra hoolduses ära, omanik, kui jaksab, maksab kinni. Aga kui lennukiga mingid sellised asjad hakkavad juhtuma, siis lennukid kukuvad ehk lihtsalt alla. Kuidas seda välistada? 

Ja teine asi on ikkagi see, et te nagu täiesti sirge seljaga ütlete, et ega ministeerium ei tööta seaduseelnõu välja ja nagu inimeste peale ei mõtle. See ei olegi teie ülesanne arvutada mingisuguseid lennupileti hindasid välja. Aga te teete seadus[eelnõusid]. Ma tuletan meelde, et seadused peavad olema ikkagi tehtud inimeste jaoks. Kui inimesed küsivad, et mis saab pärast, kas me saame üldse lennata või mitte, siis teie ütlete, et teate, see meid üldse ei huvita, me siin lihtsalt mingit eurodirektiivi, euronõuet viime ellu. See on meie funktsioon. See nagu päriselt nii ei ole.

Aitäh! Ma hakkan sealt lõpuotsast pihta. Ma ei ole mitte kordagi seda väitnud, mida te ütlete: et lennupiletite hinnal ei ole mitte mingisugust tähtsust. Ma ütlesin seda, et iga lennufirma kujundab oma hinnapoliitikat ise, nii nagu iga ettevõte kujundab oma hinnapoliitikat ise. Ja antud juhul me räägime juba kehtivast nõudest, mille mõju on hinnatud, kaasa arvatud Euroopa Komisjoni poolt, mittetajutavaks. Selle osatähtsus pileti hinnas on nii väike. 

Nüüd, te küsisite selle kohta, kas need biokütused, mida kasutatakse kuni 2% ulatuses lennukikütuse osana, on ohutud. Vastus sellele küsimusele on: jah, need on ohutud. Seda on standardiseerinud ja kontrollinud nii Euroopa kui muu maailma lennundusametid. Ohutus on lennunduses kindlasti kõige tähtsam ja seal ei ole kellelgi põhjust muretsemiseks. 

Urmas Reinsalu, palun!

Andres, tead, see on veidi eluvõõras jutt. Ma avasin praegu Lufthansa kodulehe ja ma loen, et sellesama ReFuelEU Aviation akti tõttu, mida me praegu implementeerime, ja ITS-süsteemi tõttu on Lufthansa kehtestanud eraldi [tasu] lennukipiletitele, kuni 72 eurot pileti kohta kõigile lendudele, mis Euroopa kontinendilt või Euroopa Liidu õigusruumi alalt õhku tõusevad. Ja nüüd väita, et tegelikult sellel ei ole mingisugust mõju – kes siis hämab? Kas hämab Lufthansa, kes lihtsalt soovib rikastuda, tuues ettekäändena selle sinu poolt tutvustatava ReFuelEU Aviation akti implementeerimise [seadustikku]? Või tegelikkuses ikkagi kulud lennundusettevõtetele on olemas? Seda me näeme ju reaalselt lennupiletite hindadele lisatavate [tasude] näol.

Aitäh! Ma ei ole kordagi öelnud, et mõju ei ole üldse. Ma ütlesin seda, et selle konkreetse 2% biokütuse nõude lisamine Euroopa Komisjoni hinnangu kohaselt ei mõjuta piletite hinda tajutavalt. Ka Lufthansa kodulehelt te ilmselt ei näe, milline komponent on seal [hinnatõusus] täpselt seotud selle 2%-ga. Kui Lufthansa seda näitaks, siis oleks teil võimalik seda öelda. Seal on erinevad tasud, millele Lufthansa antud juhul viitab. Mõned lennufirmad neid ei näita, teised näitavad. Nii et selles mõttes, ma arvan, ei ole mõtet selle ühe konkreetse või selle konkreetse määrusega siduda seda viidatud 72 eurot, nagu see oleks ainuke mõjutaja. (Urmas Reinsalu kommenteerib saalist.)

Aga läheme edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord sõna andmast! Jah, tõesti, praegu 2%. Ja nagu te ütlete, selle mõju ei ole tajutav. Aga biokütused on märkimisväärselt kallimad. See 2% praegu tõesti tajutavalt ei mõju, aga 2030. aastaks [on ette nähtud] 6% ja sealt edasi ja edasi, kuni 2050 on 70%. No ma loodan, et me sinnani ei jõuagi, sellepärast et, punkt üks, kuskil 20% lisamise juures võib-olla hakkavad lennukid alla kukkuma. Jah, 2% tõesti võib olla ohutu, aga kui on juba 20% ja 30% ja isegi kuni 70% biokütus, siis ma ei ole väga kindel, et lennukid suudavad mingi palmiõli baasil tehtud kütusega lennata. Ja kes neid palme kasvatama hakkab ja kust neid maha võetakse, seda me ka ei tea, neid vastuseid me samuti ei ole saanud. Te võite siin praegu rääkida ja räägitegi selle 2% piires ja ütlete, et probleemi ei ole, märgatavalt seda ei tajuta. Aga kuue aasta pärast võib-olla inimesed suurt enam ei jaksa lennata, 2035. aastal ei jaksa kohe üldse enam lennata. Teie olete siis ikkagi inimesed sunnismaiseks teinud seoses sellega, et te olete mingeid ideoloogilisi komponente hakanud lennuki kütusesse lisama. Kui see nii tore ja hea asi oleks … 

Teie aeg! 

 … lennundusettevõtted oleks seda juba ise teinud. Te lihtsalt sunnite peale, need on puhtalt ideoloogilised asjad.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Kõigepealt, et oleks üheselt arusaadav: biokütuse komponendi kasutamise puhul ei ole tehtud mitte ühtegi hinnaalandust turvalisusele. Ei ole tarvis inimesi eksitada või hirmutada! Ja teiseks, kui me räägime nüüd aastast 2030 ja sealt edasi, siis jällegi, ma ei tea, et oleks kristallkuul kellelgi, kes oskab öelda, kui palju maksab siis tavaline lennukikütus, kui palju maksab jätkusuutlik lennukikütus. Need hinnad muutuvad, nii nagu muutub nafta hind nüüd ja praegu ja muutub ka homme. Selles mõttes ei ole olemas turumajanduses fikseeritud hinda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Jah, tõepoolest, lennukikütuse hinnad, nii nagu ka muu kütuse hinnad, lähevad kallimaks. Aga tahan küsida. On olemas ju terve rida lennukeid, eeskätt just väiksemad, mis lendavad tavalise bensiiniga või diislikütusega. Nad ei kasutagi seda erilennukikütust. Kas see määrus, kui see meil seadusena vastu võetakse, mõjutab ka neid lennukeid? Ma ennustan, et see mõjub küll kahtlemata nende mootoritele üsnagi hävitavalt.

Aitäh! Seda määrust ei kohaldata hobilendudele, koolituslendudele ega riiklikke lende tegevatele õhusõiduki käitajatele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui palju on selle kohta tehtud mõjuanalüüse? Kes on Eestis need, kes pakuvad sellist toodet, ja kas see kõik mõjutab ka biokütuse hinda maailmaturul? Milline on selle eelnõu tagajärg?

Aitäh! Eestis ühtegi lennukite biokütuse tootjat ei ole. On kaks ettevõtet, kes pakuvad Tallinnas lennukite tankimiseks sellist kütust. Nii et kindlasti meie siit maailmaturu hindu ei mõjuta.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Siin see arutelu, et 2% ainult ja et see väga vähe tõstab või ei mõjuta üldse lennukipiletite hindu – kolleeg Urmas Reinsalu ütles, et 72 eurot on juba praegu Lufthansal see juurdehindlus. Selle summa eest saab tegelikult lennata Ryanairiga kuhugile soojale maale ja tagasi, eks ole. (Saalist öeldakse midagi.) Aga küsimus on ikkagi ka turvalisuse teema. Teatavasti muruniidukid läksid vahepeal tuksi, sellepärast et 5–10% lisati biokütust bensiinidele. Sa pidid väga hoolas olema bensiinijaamas, vaadates, et sa jumala eest seda ei võta. Ja rääkida, et kui see 70% veel tuleb, siis see ei mõjuta – see on äärmiselt ohtlik. Minu küsimus on: aga mis siis juhtub, kui me ei võta seda vastu? Kas meid trahvitakse või mis siis juhtub?

Aitäh! Ma siiski selle õiendan ära, et muruniidukites kasutatud kütust loomulikult ei Euroopa ega rahvusvaheline lennundusohutusamet ei sertifitseerinud. Need standardid on ikkagi erinevad ja see kütus on tunnistatud täiesti ohutuks. Nii et veel kord: keegi ei peaks muret tundma ohutuse pärast. 

Aga küsimus oli selle kohta, et kui me üle ei võta. See määrus on otsekohalduv niikuinii, meil on vaja lihtsalt määrata pädevad asutused, kes aitavad meie ettevõtteid. Nii et sel juhul me, ma ütleks, tekitaksime oma ettevõtetele probleeme.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! No ma jään enda juurde, et tegelikult piletite hinda saaksite te välja tuua küll, näitamaks inimestele, mida see [muudatus] kaasa toob. Vähemalt saaksite võrrelda praegusi piletite hindasid sellega, mis hakkab juhtuma, kui tuleb see kallim kütusekomponent juurde. On ju teie ministeerium suutnud kümme aastat ette ennustada elektri hinda sendi täpsusega. Ärge alahinnake oma ametnikke! Teil on väga võimekad ametnikud ja nad saavad sellega väga hästi hakkama. 

Aga te ütlesite, et teie ei saa turumajanduse puhul ette näha, mis toimuma hakkab. Aga see ei olegi ju turumajandus. Kus kohas siin vaba turumajandus on, kui me tegelikult reguleerime nii jõuliselt ehk paneme 2050. aastaks kirja 70% biokütuse kohustuse? Te ei saa öelda, et see on turumajandus. See on ju selgelt turumajandusse sekkumine. Ettevõtjad tulevad ise kaasa, kui nad näevad, et see on mõistlik majanduslikult ja ka tehnoloogia mõttes. Aga see ei ole turumajandus.

Aitäh! Ma toon siis mõned näited, mida teised riigid väljaspool Euroopa Liitu teevad. Ühendkuningriik rajab jätkusuutliku lennukikütuse tehaseid ja kehtestab lennufirmadele selle kasutamise kohustusi. Kestlike lennukikütuste kasutamise miinimumnõue kehtib alates aastast 2025. 

Hiina, Jaapan ja Korea valmistuvad ja keskenduvad esialgu kodumaise tootmise arendamisele. Suuremad lennuettevõtjad on [käivitanud] pilootprojekte kestlike lennukikütustega. 

Ameerika Ühendriigid: käivitatud on [strateegia] SAF Grand Challenge – SAF on jätkusuutlik lennukikütus –, mille eesmärk on katta 100% USA lennukikütuse vajadusest kestlike alternatiividega aastaks 2050. 

Sinna suunda maailm liigub. Ma arvan, et on mõistlik selle ülemaailmse liikumisega kaasas käia.

Mario Kadastik, palun! 

Aitäh! Ma tahtsin lihtsalt, Andres, su tähelepanu juhtida sellele, kuidas Urmas üritas sulle siin kärbseid pähe ajada ja Eesti rahvale samamoodi. Ma vaatasin ka Lufthansalt järele. Ma ei tea, võib-olla Urmas Reinsalu tõesti reisib kogu aeg kontinentide vahel ja ainult esimeses klassis. Kui nii, siis see on asi, mida võiks uurida, sest see ei ole tavapäraselt meil siin lubatud, ainult oma raha eest võib. Aga tavaklassis on Lufthansa Euroopa-sisestel lendudel see juurdehindlus 1 euro või äärmisel juhul 5 eurot, äriklassis 1,5–7 eurot. Ma saan aru, et Urmas Reinsalu võib-olla tõesti tahab äriklassi asemel kogu aeg esimeses klassis ja kontinentide vahel lennata, aga see 72 eurot on absoluutne maksimum esimese klassi pileti puhul. Ärme selles mõttes ikkagi päris lollusi ka räägime.

Aitäh! Ma saan aru, et siin küsimust ei olnud, oli rahva valgustus.

Evelin Poolamets, palun, teil on küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kes hakkab Eestis läbi viima seda kontrolli ja kuhu need trahvid laekuvad?

Aitäh! Kontrollimise funktsioon on Transpordiametil ja Keskkonnaametil. Ja trahvidega on nii, et loodetavalt neid ei tule ja neid reegleid täidetakse. Kui tulevad, siis on oma reeglistik, kuidas neid määratakse.

Ja Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Miinimum on see 2% 2025. aastal, aga 2050. aastal juba 70%. Kas see tõus – ma ei ole infot leidnud – on võrdne või on mingisugune [rütm], et algul läheb vaiksemalt ja siis läheb taevasse? Ja ikkagi, millised on prognoosid, kui arvestada ainult seda kestlikku kütust, mida see lennureisijale läheb piletihinnana maksma?

Aitäh! Eritasude mõju piletihinnale tõi Mario Kadastik siin ilusti välja. See algas 1 eurost ja jäi sinna 2 euro alla, kui just ei lenda esimeses klassis kontinentide vahel. Ma arvan, et see suurusjärk tegeliku hinna puhul ei ole suurem. Küsimuse esimene pool oli, kas on kokku lepitud graafik. Jah, graafik on kokku lepitud. 2035. aastast on jätkusuutliku lennukikütuse miinimumosakaal 20%, 2040. aastast 34%, 2045. aastast 42% ja aastast 2050 on 70%. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ning järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu liikme Urve Tiiduse. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu enne esimest lugemist 12. mail. Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu tutvustas minister Andres Sutt ja komisjoni liikmetele jagas selgitusi ka Kliimaministeeriumi lennundusosakonna nõunik Silja Vöörmann. Liikmetel oli päris palju küsimusi. Need keskendusid laias laastus biokütuse kasutamise ohutusele, kui see on segatud tavakütusega, kestliku kütuse mõjule piletite hindadele, turukonkurentsile ja kestlike lennukütuste kättesaadavusele. Vastustest selgus, et eelnõu mõjutab esialgu üksnes ärilist lennutegevust ja selleks on reisijate, posti‑ ja kaubavedu. Eelnõu muudatuse mõju ei laiene hobilendudele, koolituslendudele ja riiklikul eesmärgil toimuvatele lendudele. Selle põhjus on omakorda asjaolu, et mitteärilise transpordi puhul ei pruugi alati olla juurdepääsu biokütustele, kuna lennukid alustavad oma lende teistest lennujaamadest, mitte näiteks Tallinna lennujaamast. See aga ei tähenda, et see ei võiks edaspidi muutuda.

Oli küsimus, kas 2%-line biokütuse osakaal on ka arvestatava mõjuga [piletite hindadele]. Me saime teada, et [osakaal] 2% on alustuseks selline põhjusel, et see ei halvaks ärilist lennutransporti ega vähendaks Euroopa Liidu ettevõtjate konkurentsivõimet võrreldes Kolmanda Maailmaga. 2030. aastaks on protsent juba kõrgem ning seda on plaanitud tõsta järk-järgult. Ja nagu täna siingi kuulda oli, selgitati ka komisjonis, et aastaks 2050 on eesmärk, et vähemalt 70% ärilises lennutranspordis kasutatavast lennukikütusest on kestlik. Aga protsent tõuseb ka vastavalt tootmise suurenemisele ning erinevate võimaluste turule toomisele.

Küsimus oli ka tavalise ja biokütuse segamise ohutuse kohta. Minister selgitas, et ohutus on peamine, ka bioelemendi lisamise korral peab lennukikütus vastama täpselt samadele kvaliteedinõuetele ja turvalisuse nõuetele kui seni. Tõstatus küsimus turukonkurentsist võrdluses nendega, kellel biokütusenõudeid ei ole. Küsija ise prognoosis, et kui aastaks 2050 peab kestliku kütuse osakaal olema 70% ja arvestades, et biokütuse hind on kordades kõrgem, siis ilmselt lähevad lennukipiletite hinnad kordades kallimaks. 

Ühtlasi avaldati komisjonis soovi näha ministeeriumipoolset seadusemuudatuse mõjuanalüüsi, kuidas ikkagi biokütuse osakaalu tõus piletite hindu mõjutama hakkab. Saime selgituse, et kestliku kütuse nõue kehtib kõikidele lennuettevõtjatele, kes Euroopas lende teevad, sõltumata sellest, kas pärit ollakse Euroopast, Aasiast või mujalt. Seega siinsete lennuettevõtjate konkurentsivõimet muudatus ei mõjuta.

Soovi peale saada tutvumiseks reaalne mõjude analüüs, mis annab ülevaate ohututest kütustest, nende maksumusest ja mõjust piletite hindadele, saime komisjonis kohe selgitused kütuse teemal proua Vöörmannilt. Ta selgitas, et kütused on ohutud, neid toodetakse Euroopas käitatavate õhusõidukite tarbeks ja [kõnealune] protsent tõuseb järk-järgult. Praegu kasutuses olevad õhusõidukite mootorid on valmis töötama kütusega, milles on kuni 50% kestlikku lennukikütust. Aja jooksul ja ka praegu neid mootoreid täiustatakse ja muudetakse. Ta lisas ka, et aastal 2050 praegused õhusõidukid tõenäoliselt enam ei lenda.

Kui ohutusest veel rääkida, siis Euroopa Liidu lennuettevõtjatel on võimalus taotleda erandit igakordse tankimise osas. Selle kohta oli pikem selgitus, mis on protokollis kenasti kirjas. Ma seda siin ei korda. Toodi ka näiteid, et kui Kolmanda Riigi lennuettevõtjal on võimalik lennata Euroopa Liitu sellise kütusega, mida ta kasutab oma asukohajärgses riigis või lennu alustamise riigis, siis Euroopa Liidust lahkudes on tal kohustus tankida Euroopa Liidus. Seega, Kolmanda Riigi lennuettevõtja tangib samuti Euroopa Liidus seda kestlikku kütust. Ja kui Euroopa Liidu lennuettevõtja lendab Euroopa Liidust välja ja seejärel tagasi, siis temal on võimalik tankida jällegi fossiilkütust Kolmandas Riigis. Aga ülemäära seda kaasa tuua ei saa, öeldi meile.

Täna kõlas ka siin küsimus mõjuanalüüside kohta. Komisjoni istungi ja tänase istungi vahepeal laekuski komisjoni liikmetele kestlike lennukikütuste kasutuselevõtu mõjuanalüüs. Nimelt, Euroopa Komisjon on koostanud mõjuhinnangu kestlike lennukütuste määruse kohta ning see sisaldab ka arvatavat mõju lennukipiletite hinnale. Komisjonis kõlas ka seisukoht, et lennukikütuse hinna suurim mõjutaja on siiski toornafta hind maailmaturul. Seda kinnitas minister. Ja selle osakaal lennukikütuse hinnas on muidugi päris suur.

Komisjoni liikmed rõhutasid veel kord soovi näha analüüsi, aga konkreetsemat, kus on valitud välja mõned kõige populaarsemad Eestist väljuvad liinid ja uuritud, mida toob kõnealuse seaduse vastuvõtmine piletite hindades aastatel 2025, 2030, 2040. Minister tõdes seal komisjonis, et kui me räägime lennukipiletite hindade prognoosimisest, siis sellega seonduvaid komponente on väga palju. Ka Euroopa Liidu mõjuanalüüsis on näha, et kui me tõstame välja ainult ühe komponendi ja väidame selle põhjal, kuhu suunas hind liigub, siis päris täpset, objektiivset ja praktilist tulemust ei saa.

Komisjonis nenditi vajadust see eelnõu veel sel kevadel lõpuni menetleda. Seda nõuab praktiline vajadus, nagu minister juba seletas, [pidades silmas] Transpordiameti töökorralduslikke küsimusi. Oli ka väga hea küsimus, kas huvigrupid saavad eelnõus kavandatavate muudatustega tutvuda. Proua Vöörmann selgitas, et Eestis on lennujaamas kaks lennukikütuse tarnijat, kes on aktiivselt selle teema aruteluga kaasas käinud ja ka avalikkuses sõna võtnud. Need ettevõtjad on tõdenud, et olukord on keeruline, kuna teema on uus, kuid nad ei ole viidanud sellele kui ületamatule probleemile.

Niimoodi. Mis siis veel? Huvitav info oli ka see, et neid kestlikke lennukikütuseid on tegelikult kolme tüüpi, millest ühed on biokütused, millest täna siin rohkem räägiti. Need on juba kasutuses. Aga tegeldakse ka sünteetiliste lennukikütuste ja ringlussevõetud süsinikupõhiste lennukikütustega. Nende kasutuseletulek on alles ees.

Menetlusotsused olid järgnevad: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. mail – konsensuslik otsus –, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – poolt oli 7, vastu 2 komisjoni liiget – ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks viis tööpäeva, see on 28. mai kell 17.15. Selle poolt oli 7 ja vastu 2 komisjoni liiget. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Korrektne nagu alati. Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja need inimesed, kes jälgivad seda rumalust, mida me siin arutame! Tegemist on järjekordse Euroopa Liidu enesehävitusprogrammiga. Huvitav on see, et kui ülejäänud maailm astub sellelt hullumeelselt rongilt, mis kihutab kuristiku poole, maha, siis meie oleme alati need ühed viimased, kahjuks ka Euroopa Liit, kes ei saa aru, kuidas sellise rohepöörasuse egiidi all pidevalt omaenda konkurentsivõimet hävitatakse. See on täiesti uskumatu! 

Kui palju probleeme tekib seoses igasuguste kunstlike regulatsioonide tekkimisega, aga mis on saadav kasu? Väidetavalt me võitleme meie planeedi eest, ülejäänud maailm aga sõidab rahulikult või lendab edasi fossiilse kütusega ehk spetsiaalse lennukibensiiniga. Meie jälle päästame planeeti.

Ja kui nüüd vaadata seda, et tõesti, enne ma rääkisin ka sellest – härra Sutt küll naeruvääristas seda –, et muruniidukid, milles paljud inimesed kasutasid seda biolisandiga kütust, läksid lihtsalt rikki. Hiljem puhkes ka ajakirjanduses selle peale poleemika ja saadi aru, et see ei kõlba sinna. Ja siis olid inimesed sunnitud ostma 98 bensiini, mille puhul oli kindlasti kirjas see, et seal on null biokütuselisandit sees. Nüüd me üritame seda lennukitele pookida. Ma ei kujuta ette, kas on olemas juba praegu [turvalist] tehnoloogiat või kui palju see kõik maksma läheb, et hakata tootma lennukimootoreid, mis biokütust 70% ulatuses välja kannataksid. 

Räägime nüüd siis ka biokütusest. Me räägime, et see on hästi roheline. Ma ei ole siiamaani aru saanud, kuidas saab olla üks biokütus, biogaas näiteks, rohelisem kui maa seest tulev gaas. Ta on küll kordades kallim. Selle jaoks, et seda toota, pead sa vedama näiteks sõnnikut või mingisuguseid toidujäätmeid kuhugile punktist A punkti B, see on tohutu [töö]. Autosid tangitakse fossiilse kütusega, et seda kraami vedada edasi-tagasi. See tehnoloogia on kallis, selle kütuse tootmiseks kulub hästi palju energiat. Ja seda nimetatakse nüüd selliseks hästi roheliseks. 

Kui me räägime sellest, et me peame seda subsiidiumide abil [toodetavat] biokütust lennukimootorites hakkama põletama, ja ütleme seejuures, et see kuidagi ei mõjuta piletite hindu – no see on ju puhas vale! Mul ei ole mõtet hakata seda siin selgitama, me oleme sellest juba rääkinud. Aga ainuüksi see analüüs, mille me saime nüüd ministeeriumi käest, näitab, et kui 2% lisada seda biokütust, siis kallineb lennukikütuse tonni hind 4,6%, mitte 2%. See on kirjas ministeeriumi [analüüsis]. Nende kütuste hindade vahe on 3,3 korda, kui võtta 2023. aasta võrdlused. 

Nüüd teine asi, millest me komisjonis ka rääkisime. Kui näiteks Hiinast tuleb lennuk Euroopasse, siis ta tangib seal loomulikult oma paagi täis. Nemad ei hooli sellest, et meil on siin omad seadused, ja nad on konkurentsivõimelisemad. Ja nüüd, kui ta peaks tankima siin Euroopa Liidus, siis väidetavalt peab tema ka sisse võtma seda solgitud kütust. Aga kuigi me oleme nii hirmus rohelised, me võtame sellesama Lufthansa lennuki, mis lendab Hiina, ja loomulikult võtab ta sealt enne tagasilendu paagi täis, aga ilma lisanditeta kütust. Ja nii toimib see edasi. 

Osaliselt me nagu teeme näitemängu, vene keeles показуха't. Me oleme hirmus rohelised, aga teisest küljest peaksime endale aru andma, et see kuhugi ei vii. Majandusele paneb see ilmselgelt põntsu ... 

Ma paluksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

… ja konkurentsivõime tapab ära. Katsuksime mõelda selle peale! Minister siin ütles, et see on otsekohalduv määrus, et meist midagi ei sõltu. Sel juhul ma üldse ei saa aru, miks me seda arutame. Aga Eesti võiks oma seisukoha julgelt välja öelda ja öelda, et rumalustega me ei tegele. Me ei tegele sihukese näitemänguga, me ei taha tappa Eesti konkurentsivõimet ega Euroopa konkurentsivõimet. See ongi meie suur probleem siin, et me tihtipeale komisjonides ka arutame asju, mis justkui on otsekohalduvad, ja ütleme: "Mis me teha saame?" Kui kõik samamoodi teevad, kõik riigid, siis me ei saagi midagi teha. 

Nii et katsume sellelt rohepöörasuse rongilt maha hüpata, teeme mõistlikke otsuseid. Kindlasti Isamaa ei toeta seda rumalat eelnõu ja me teeme tagasilükkamise ettepaneku. Aitäh!

Nii, palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Koka. Palun!

Tänan, hea juhataja! Head kolleegid! Palun kohe igaks juhuks kolm minutit lisaaega, äkki läheb vaja.

Kolm minutit lisaaega.

Kes seda arutelu siin täna kuulasid, ilmselt said aru, et minister kinnitas, et kõik on hästi ja tegelikult lennunduses piletite hinnad kallimaks ei lähe. Kõik hästi ja rohi on veel rohelisem ja taevas veel sinisem kui varem. Aga kahjuks see nii ei ole. Väga lihtne, iga inimene saab ju ise ka aru, et kui lennukikütuse hind biokütuse puhul on circa kolm korda kallim kui praegune, siis mitte ühegi loogika kohaselt ei ole võimalik, et lennupiletid jäävad samasse hinnaklassi, kus nad praegu on. Minister tõi siin välja, et pole täheldatud märkimisväärset lennupiletite hinna muutust. Nagu ma enne küsides ka ütlesin, tõesti, võib-olla ei märka muutust need inimesed, kes saavad 5000 eurot palka või 7000 eurot palka, aga ma arvan, et need, kes saavad 1000 eurot palka, tõenäoliselt märkavad lennupiletite kallinemist. 

Nüüd, jah, Euroopa Liit on praegu edasi minemas plaaniga, et 2% on 2025. aastal biokomponendi kohustus, ja me jõuame 2050. aastal 70% peale. 70% peale! Ükskõik, kuidas seda vaatad, ei ole võimalik väita, et see ei muuda meil hindasid. 

Siin on muidugi veel mõned aspektid. Sellessamas direktiivis on kohustus, et igal lennuväljal maandumisel peab iga kord tankima. No ma ei tea, kas tõesti on siis võimalik, et see ei muuda lennuhinda kallimaks. Kujutage nüüd ette, et buss hakkab sõitma Tallinnast Tartusse ja siis ta peab tankima põhimõtteliselt igas kohas, kus buss kinni peab. Ma ei tea täpselt, palju neid peatusi on, aga neid võib tulla oma 5–10 Tallinna ja Tartu vahel. Ja igas kohas peab bussijuht minema maha, samal ajal ka reisijad maha laskma, läheb tanklast läbi ja tangib. Väita, et see ei muuda sõitu kallimaks – ma ei tea, kuidas ikka ei muuda. 

Kas sa, Mario, tahad väita näiteks, et lennuväljal lisateenus, [kui lennuk tahab edasi lennata] lennuettevõtte järgmisse riiki või veel kolmandasse riiki [ja] vahepeal on tellinud tankimisteenuse, et see on nullkuluga? Ma arvan, et sa ei saa väita, et see oleks nullkuluga. Eks Mario tuleb ja räägib pärast mind, kuidas ta seda näeb, aga kõigile on selge, et sellele lisanduvad kulud ja see ei ole kuidagi soodsam, kui me kehtestame selliseid lisanõudeid. Ma arvan, et siin saalis ei ole väga palju inimesi, kes vaidleks vastu, et vähem tarbimine ja keskkonnahoid on okei. Küllap sellega me oleme laias laastus kõik nõus, aga neid asju tuleb teha sedasi, et need on mõistlikud. Ettevõtja saab ise aru, kuidas on majanduslikult kasulik ja mõistlik. 

Komisjonis toodi välja, et edulugu on see, et väheneb fossiilkütuste kasutamine. Tõsi, kui me paneme kohustuse lõpuks 70% ulatuses kasutada biokütust, siis tõesti on loogiline järeldus, et fossiilkütuste kasutamine väheneb. Aga samal ajal suureneb biokütuste tarbimine 70%-ni. Täna ei ole seda võimekust olemas. Kui see kõik on nii hea, siis las see majandus areneb ise, las tarbimine areneb, lennukitootjad saavad aru, et see on tulevik, samuti need, kes seda biokütust toodavad. Siin minister ütles, et ärge olge siin progressi või arengu vastu. Ei olegi vastu, aga laseme sellel minna mõistliku tempoga ja nii, et nii turg kui ka ettevõtlus tuleb sellele järgi. See ei ole ju kuidagi turumajandus. 

Minister ütles, et tegemist on turumajandusega ja tema ei saa öelda, mis hinnad on ühel päeval. Aga me ju reguleerime nii jõuliselt, et nende hindade puhul ei ole tegemist turumajandusega. See on täpselt sama teema nagu see, kui me mõned päevad tagasi arutasime siin seda, kas kusagil börsiettevõtete nõukogus peab olema nii või nii palju mehi ja naisi. Riigis me seda ei reguleeri, siin koalitsioon ei arva, et peaks ära reguleerima, et igal pool peab olema täpselt nii palju mehi ja nii palju naisi. Aga eraettevõtlusele kirjutame ette, et nii palju peab olema mehi, nii palju naisi. See ei ole ju mõistlik lähenemisviis. Ja nagu ma ütlesin, sõltuvus biokütustest suureneb. Tuleks lasta sellel turul rahulikult selles suunas areneda, kui see on jätkusuutlik. Ja küll siis tuleb turg järele.

Nüüd, lennukipiletite hindade kohta me ei saanud infot. Minister ütles, et ei ole võimalik seda välja arvutada. No ma ju tõin välja ka, et alles hiljuti ministeerium suutis küll välja arvutada 10 aasta pärast kehtivad elektri hinnad sendi täpsusega. Oleks võinud natuke pingutada ja tuua välja ka enam-vähem hinnaklassid, arvestades tänaseid hindu ja pannes juurde biokütusekomponendi. Inimesed saaksid aru, millisest hinnatõusust me tegelikult räägime. 

Aga mis see põhiprobleem on? Põhiprobleem on see, et Eesti on Euroopa Liidu ääreala. Tõsi, võib-olla see nõue tõesti ei mõjuta kusagil Euroopa keskel mingisuguseid väiksemaid reise. Võib-olla see ongi suhteliselt talutav. Aga meie peame siit igale poole saamiseks lendama väga pikki otsi. Ja Eesti vaates tegelikult on see, ma arvan, päris suure hinnamõjuga. Võib-olla kuskil Euroopa keskel tõesti oleks see talutav, aga see paneb Eesti riigi ja meie reisijad oluliselt suuremasse rahalisse kahvlisse, kui muidu oleks olnud. 

Nüüd, see väide, et erinevad riigid väljaspool Euroopat toimetavad teatud suunas. Väga tore, kui see turg areneb ja nad leiavad põhjenduse biokütuste tarbimisele. Väga hea, las nad tegutsevad. Aga täna, nagu siin ka eelkõneleja välja tõi, on täiesti ebavõrdne olukord. Meile tulevad kuskilt väljastpoolt Euroopat sisse lennukid, kes [kasutavad] tegelikult hoopis teise hinnaga kütust. See solgib oluliselt lennuturgu. On ju Euroopa siselennud ja firmad, kes teevad lende ka väljaspool Euroopat, kus see nõue ei kehti. See on põhimõtteliselt konkurentsi olulisel määral halvendamine. Me ise võtame vastu otsuseid oma konkurentsivõime halvendamise kohta.

Mina ütlen ka sama, et Eesti ei pea häbenema minna Euroopasse ja tuua seal välja, et näete, sõbrad, praegu võib-olla ei ole õige aeg. Eesti teeb ettepaneku, et ei peaks neid nõudeid sedasi kohaldama. Aga meie toome kogu aeg komisjonides välja, et ülejäänud Euroopas ka partnerid teevad nii ja näed, juba on asi paika pandud. Aga tuleb tuua välja meie argumendid: me oleme ääremaa, meilt siit lendamine on niigi kallis. Tuleb proovida läbi rääkida, äkki saab Eestile selles osas erisusi. Me ei tohi häbeneda riigina enda eest seista. Me peame enda eest seisma ja oma argumendid välja tooma. See ei ole kuidagi häbiasi, selle eest tuleb seista. 

Praegusel juhul ei ole küll võimalik mitte kuidagi seda seaduseelnõu toetada, annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt üle selle seaduseelnõu tagasilükkamise ettepaneku. Aitäh!

Aitäh! Ja Reformierakonna fraktsiooni nimel on kõnesoovi avaldanud kolleeg Mario Kadastik. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Tahtsin lihtsalt siin mõned aspektid välja tuua. Esiteks, igas [lennujaamas tankimise kohta]: tegelikult võib ka aasta keskmisena selle nõude ära täita, ei pea igal korral seda tegema. 

Aga see, mille pärast ma kõnenupu sisse panin ja rääkima tulin, on see, et see on ikka uskumatu, kuidas Urmas Reinsalu lihtsalt tuima näoga valetab. Ja see ei ole esimene kord. Ka eelmistel nädalatel, kui me rääkisime energeetikaeelnõudest, olid meil siin pikad arvutused. Ja iga kord tuli välja, et isegi kui Urmas käis minu juures veel eraldi seda matemaatikat küsimas, ta läks ja valetas tuima näoga puldis. 

Ja täna ka! Selle asemel et öeldagi ära – ta tõesti leidis, kui palju Lufthansa hinnangul on see keskkonnamõjudest tulenev hinnalisa, mis [tegelikult] ei tulene ainult sellest nõudest, vaid kõikidest keskkonnaaspektidest, SAF-ist ja kõikidest muudest asjadest kokku –, et see on tavapiletitel umbes 1 euro. Jaa, tõesti, kontinentidevahelisel lennul esimeses klassis on see maksimaalselt 72 eurot, mis on muuseas alla 1% pileti hinnast, sest sellised piletid ei ole odavad. Ma ei ole ise kunagi lennanud sellises klassis, ma ei tea, kui palju see täpselt maksab, aga see on väga kallis. 

Ja siis tulla väitma, et aga ma ju ütlesin, et see oli 1 kuni 72! Ma võin ka öelda, et minu podcast'il on iga nädal 1 kuni 2 miljonit jälgijat, sest suvaline number jääb sinna vahele, number 1 ja 2 miljoni vahele. Aga ilmselgelt ma üritan tekitada pilti, nagu see oleks oluliselt rohkem, kui see tegelikult on. 

Ja see on süsteemne! See ei ole üks intsident, see ei ole üks vale number, üks eksimine, see on alati. Urmas tuleb pulti, räuskab, räägib, kuidas kõik on halvasti, ja valetab tuima näoga kõiki numbreid nimetades – need on poolvaled või täisvaled. 

Ja vot ma leian, et see Urmase etlemine siin puldis, ma saan aru, on talle hästi armas. Aga ma arvan, et me peame hakkama ikkagi faktikontrolli tegema iga kord, kui sihuke jama toimub. Seetõttu ma tahtsin selle välja tuua. Ei ole nii! Tõesti, me räägime 1–2 eurost tavapiletite puhul, mis võtab kogu selle keskkonnamõjude aspekti kokku. (Saalist öeldakse midagi.) Lennupiletite puhul, jah. See ei ole selline suur, tohutu summa, et on katastroof, 72 eurot [pannakse juurde]. Ja siin tuuakse välja võrdlusi tervete lennupiletite hindade kohta. See on vale, see on selge viitamine olukorrale, mis ei ole tõsi. 

Ma arvan, et seda ei peaks tegema siit puldist. Kuigi meile on seadusega lubatud siit puldist rääkida, mis iganes jama me tahame, siis seda tegema ei peaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 622 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks Isamaa fraktsioonilt, teine Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Need ettepanekud on identsed. Need ettepanekud näevad ette Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 622 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 622 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on eelnõu 622 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. mai kell 17.15. 

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu bürokraatia vähendamiseks, 600 SE. See on selle esimene lugemine ja ma palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun! Head kolleegid, palun tähelepanu, kuulame ettekandjat! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! No me oleme täna juba teist korda rääkimas sedasama teemat. Meie eelnõu sisu, raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu sisu on bürokraatia vähendamine. Ja kui me siin täna enne arutasime seda, et [valitsuse esitatud raamatupidamise seaduse muutmise] eelnõu oleks üldse õige ajaloo prügikasti saata ehk siis teha ettevõtjatele kestlikkusaruande esitamine vabatahtlikuks, siis meie eelnõu on küll sarnane, kuid siin on ettepanek lükata aruande esitamise kohustus edasi vähemalt kaheks aastaks. 

Täna me oleme pikalt sellel teemal arutanud. Siin on vahepeal [välja käidud] erinevaid arvamusi, kuidas see eelnõu üldse on tekkinud. Isamaa justkui tahab tegeleda populismiga – praegu valitsus sellega ju juba tegeleb. Aga ma natuke räägiksin ajaloost. 

2023. aasta 9. oktoobril oli majanduskomisjonis esimest korda arutusel arvamuse andmine Euroopa Liidu asjade komisjonile Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse kohta, millega kehtestatakse Euroopa kestlikkusaruandluse standardid. Siis oli see teema komisjonis esimest korda arutelul.  

Mind väga üllatab, et me praegu väidetavalt justkui me tahame selle eelnõuga lahtisest uksest sisse murda, sest valitsus tegeleb sellega. Tol korral me arutasime seda teemat, tõstatasime needsamad probleemid – mina, Rain Epler ja Lauri Laats. Ja kui läks eelnõu hääletamiseks, siis hääletas kogu koalitsioon rõõmsasti selle eelnõu poolt. Meie kolmekesi hääletasime selle vastu ja juhtisime tähelepanu täpselt samadele probleemidele, millest me siin täna juba rääkinud oleme. Aga see eelnõu võeti tegelikult juba vastu. 

Ent nüüd räägitakse kangelaslikult, kuidas valitsus juba tegeleb sellega, et Euroopa Liidus ikkagi üritada selle määruse mõju muuta, seda vähemalt kaks aastat edasi lükata. See on sama ettepanek, mille me tegime juba ka märtsis – ammu enne seda, kui valitsus sellega uuesti tegelema hakkas. Tänane teine selleteemaline eelnõu oli, kus me tegime ettepaneku, et see aruandlus võiks olla vabatahtlik, mitte sunduslik. 

Igal juhul on 600 SE hea eelnõu. Ma ei hakka teie aega siin rohkem sellele kulutama, sest me oleme täna sellest juba väga pikalt rääkinud, ja teen ettepaneku seda eelnõu, mida ka valitsus [sisuliselt] juba toetab, toetada. Nii ongi, et lugupeetud koalitsioonisaadikud, näidake siis mehisust üles! Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi teile ei ole. Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama majanduskomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan ülevaate 12. mail majanduskomisjonis toimunust. Mart Maastik tegi täna väga sisuka sissejuhatuse, täpselt nii nagu ka majanduskomisjonis. Ma ei hakka seda üle kordama. Aga hästi lühidalt öeldes Rahandusministeerium kinnitas, et valitsus valmistab direktiivi alusel ette samasisulist eelnõu, kuid see jõuab Riigikokku alles juuni alguses. Eelnõud on sisult identsed, kuid erinevad tehniliselt. Ministeerium ei ole vastu, et Riigikogu menetleb edasi 600 SE-d, ning vajadusel muudetakse see tehniliselt korrektseks teisel lugemisel. 

Komisjon otsustas üksmeelselt võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, lõpetada esimene lugemine ja liikuda menetlusega edasi, et tagada ettevõtjatele õigusselgus võimalikult kiiresti. Suur aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teil oli komisjonis juttu ka sellest, mida täpsemalt kestlikkusaruanne ettevõtjatele kaasa toob?

Aitäh küsimuse eest! Seda sellel istungil ei arutatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Ja liigume edasi läbirääkimistega. Avan läbirääkimised ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! On tõsi, et selle eelnõu eesmärk on ajutiselt vähendada ettevõtetele langevat halduskoormust ja bürokraatiat. Aga küsigem ausalt, kuidas me üldse jõudsime sinnamaani, et Eesti ettevõtja peab oma aruandesse kirjutama, kuidas ta suudab mitmekesist juhtkonda värvata või kuidas ta soolist tasakaalu edendab. Kestlikkusaruanne ei ole lihtsalt uus tehniline lisa bilansi[aruandele], see on Euroopa Liidu vasakpoolse bürokraatia pealetung ettevõtluse autonoomiale, ideoloogiline surve, mis sekkub otseselt ettevõtte sisemisse juhtimisse. 

Nüüd, kui Euroopa Liit on suvatsenud seda kägistavat haaret ajutiselt lõdvestada, antakse meie ettevõtjatele mõned lisakuud hingetõmbeks. Kuid me ei tohi unustada, et see surve ei ole kadunud. Alles pool aastat tagasi kehtestati siinsamas saalis ettevõtetele kohustus hakata koostama ulatuslikke kestlikkusaruandeid. Juba siis hoiatas EKRE fraktsioon, et tegu on mõttetu koormusega, mis lähtub euroametnike ideoloogilistest unelmatest, mitte Eesti ettevõtete tegelikest vajadustest. Aga mida me sel hetkel siin saalis nägime? Ma vaatasin toona [saali] keskmise rea saadikutele otsa ja vastu vaatasid mõistmatud pilgud – ükskõiksed ja mõistmatud pilgud, mis ütlesid, et neile on täiesti ükskõik, kas ESG tähendab elektri hinda, Euroopa struktuurifondi või mõnda uut maksuliiki.

Ja nüüd ka komisjonipoolselt ettekandjalt kuulsime, et kedagi ei huvitanudki, mida see kestlikkusaruanne tegelikult tähendab. Ma ei tea ka praegu, kui palju koalitsioonisaadikud üldse mõistavad, mida see kestlikkusaruandluse kohustus sisuliselt tähendab. Paljud peavad seda ehk prügi sorteerimise [sarnaseks], aga see ei ole lihtsalt ühe Exceli tabeli [tegemine], see on süstemaatiline sekkumine ettevõtte juhtimisse. See on keerukas, kallis ja ideoloogiliselt laetud kontrollimehhanism.

Kestlikkusaruande puhul me räägime kohustusest mõõta ja kirjeldada ettevõtte tarneahelate keskkonnamõjusid üle maailma, koostada strateegiaid soolise ja kultuurilise mitmekesisuse edendamiseks, hinnata tarnijate puhul inimõiguste [arvestamist], kaasata aruandlusesse huvigruppe, kes ei ole ettevõtte äritegevusega seotud. Ja lõpuks tuleb kõik see koondada Euroopa Liidu formaadi kohaseks aruandeks, mida mõistavad ainult kalli raha eest [palgatud] ESG-konsultandid. See ei ole väike asi, see ei ole vormitäide, see on suund, ja see suund on kallis.

Meie ettevõtjad ei palunud seda. Nad palusid lihtsust, nad palusid võimalust keskenduda töökohtade loomisele, ekspordile, tootlikkusele, aga selle asemel anti neile roheline raamatupidamine, mis [käiakse üle] punase pliiatsiga. 

See seadusemuudatus, mis lükkab aruandluskohustuse edasi 2027. ja 2028. aastasse, on küll samm paremuse suunas, kuid olgem ausad, see on vaid sümptomite leevendamine, mitte haiguse ravi. Kui me ei tee poliitilist pööret, kui me ei sea uuesti keskmesse ettevõtlusvabadust ja majanduse konkurentsivõimet, siis jõuab see kestlikkuse surve meie ettevõtjateni niikuinii, ainult hiljem ja veel keerulisemal kujul. Minu ettepanek on, et ärme piirdume ainult tähtaja edasilükkamisega, vaid lõpetame selle rumaluse alatiseks. Aga parem pool muna kui tühi koor. Ma tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 600 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. juuni kell 17.15.

Järgnevalt tänane kümnes päevakorrapunkt, see on Isamaa fraktsiooni algatatud maksurahu kehtestamise seaduse eelnõu 607 esimene lugemine. Eelnõu palun Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Aivar Koka. Aivar Kokka ei näe praegu saalis. Aga Helir-Valdor Seederil on käsi püsti ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta või ma eeldan, et pigem isegi selgitus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus juhatajale. Kui ettekandjal ei ole kõhuga kõik korras ja ta on hetkel tualetis, kas siis jääb punkti ettekandmine ära või me ootame ära inimese, kuni ta tualetist tuleb ja saab ilusti ette kanda?

Kas teie ettepanek on, et istungi juhataja võtaks väikese vaheaja? (Helir-Valdor Seeder saalist: "Jah, ma palun.") Kümme minutit sobib? Viis minutit? (Saalis reageeritakse häälekalt.) Viis minutit, hästi. Head kolleegid, istungi juhataja võtab viis minutit vaheaega.

V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Jätkame Isamaa fraktsiooni algatatud maksurahu kehtestamise seaduse eelnõu 600 esimese lugemisega. Palun ettekandjaks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Nagu me teame, Eestis maksukoormus pidevalt tõuseb. Me täna küll kuulsime peaministrilt, et nüüd see hakkab langema, aga ta unustas kõige olulisema asja ära: et see ei lange kuidagi sellele tasemele, mis oli enne Riigikogu valimisi. 

Meil on väga head kogemused. Me oleme valitsuses olnud just sellel ajal, kui oli kõige kriitilisem aeg kogu maailmas – see oli koroona. Eesti Pank hoiatas, et nüüd on majandus langemises ja üle maailma on majanduskriis. Mida tegi Isamaa sel hetkel valitsuses? Väga lihtne: koos oma partneritega, Keskerakonna ja EKRE-ga, me vähendasime makse, tühistasime aktsiiside tõusud, langetasime aktsiise, toetasime ettevõtjaid kolme kuupalga ulatuses. Ja ennäe imet, kõik, kes rääkisid kõva häälega, kuidas majandus hakkab langema, nägid, vastupidi, et Eesti majandus järgneval kahel aastal oli Euroopa tipus, kõige kiiremini arenev majandus.

Mida on tehtud viimase kahe aasta jooksul? Viimase kahe aasta jooksul kõigepealt alustati sellega, et võeti [osaliselt] ära toetus lasterikastelt peredelt. See aasta jõuti selleni, et tuleb pensionäridelt ära võtta 17 miljonit. 2027. aastal on see lausa 76 miljonit, kui vaadata seaduseelnõu seletuskirja. Keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. 

Me oleme mõelnud, et kui tõesti on pikk plaan ja Reformierakond ei saa veel aru, et ämbrid kolisevad kogu aeg, siis hommikust õhtuni tõstetakse nii aktsiise kui makse ainult ühel eesmärgil: et kõrgepalgaliste tulumaksu [vähendada]. Aga majandus ei taha kuidagi tõusma hakata. Selle peale küll öeldakse, et näed, viimased kaks kvartalit oleks nagu majandus tõusuteel. Kui vaadata viimaseid numbreid, siis tõesti ainuke number, mis on plussis, on tulumaksu laekumine, aga selle põhjus on väga lihtne: tulumaks on lihtsalt 10% kõrgem kui aasta tagasi. Käibemaks on 10% kõrgem kui aasta tagasi. 1. juulist lisatakse veel 10% juurde ehk siis võrreldes paari aasta tagusega on lausa 4% [võrra] kõrgem. Järgmise aasta 1. jaanuarist soovitakse tulumaksu tõsta. 

Ma olen aru saanud, et valitsusel eon valguskiir tekkinud. Mul on väga hea meel selle üle, et me oleme märganud, et kui Isamaa annab mõne eelnõu sisse, siis on pea seitse nädalat aega valitsusel arutleda, kas on head mõtted või ei ole head mõtted. Ja kui me selle eelnõu Riigikogus üle andsime, siis oli teada, et tulevad veel erinevad maksud ehk siis julgeolekumaks. 

Isamaa erakond tegi ja teeb ka täna ettepaneku plaanitav 1. juulist käibemaksu tõstmine 2 protsendipunkti võrra tühistada. 1. jaanuarist 2026 füüsilise isiku tulumaksu tõstmine 2 protsendipunkti võrra tuleks ka tühistada ja jätta ära järgmisest aastast kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustus], mis viiks riigieelarvest rasketel aegadel ära üle poole miljardi euro. Kui me räägime, et seda raha on tegelikult vaja kaitsekulude katteks, siis siiamaani ei ole seda veel kasutama hakatud, aga räägitakse, kuidas kasutama hakatakse ja et tuleks veel makse tõsta. Ja loomulikult tuleb ettevõtete 2%-lise kasumimaksuga naljategemine ka lõpetada.

Me eile arutasime valitsuse ettepanekut ja õnneks seal üks punkt oligi, et ettevõtete [kasumi]maksu võtmise järgmisest aastast võiks tühistada. Meie neljast ettepanekust üks on ka valitsuse eelnõus sees. Aga näe imet, kui julgeolekumaksuga siia saali tuldi, siis peaminister siinsamas pukis, käsi piibli peal, lubas, et rohkem makse tema ajal ei tule, enne valimisi ei tule. Aga julgeolekumaks oli kokku lepitud ja seadustatud, et see on ajutine. Ja Eesti rahvas ütles, et okei, ei meeldi, aga me pingutame, 2028 lõpeb see ära. Aga täna ma küsisin peaministri käest kaks korda lühilausega, kas veel mõni maks tuleb. Kummalgi korral sellele küsimusele ei vastatud. Ja me näemegi seda, et mees annab sõna ja mees ka võtab sõna. 

Täna toodi siia lauale eelnõu, mis läks esimesel lugemisel ka edasi: ajutised maksud soovitakse põlistada. Ehk siis enne jaanipäeva suure tõenäosusega koalitsiooni teerull töötab päris hästi õlitatuna, neid makse tahetakse tõsta. Isamaa on ikkagi selgelt seisukohal, et tuleb õppida oma parematest saavutustest. 2020. aastal tehti kahe nädalaga vajalikud otsused, et tuleb vähendada ettevõtjate ja inimeste maksukoormust. Tänu sellele majandus hakkas vuhinal kasvama ja tõusis Euroopas esimeseks. Nüüd ma veel kord mainin, et üheksa kvartalit järjest oli Eesti majandus languses ainult tänu maksude tõusule. 

Me näeme praegu, mida teeb inflatsioon. Inflatsioon ei lange ja iga maksutõus suurendab seda. Peaminister ütleb, et palkade [tõstmine] teeb inflatsiooni. Noh, ma mäletan selle aasta riigieelarve arutelu. Siis öeldi, et me peatame valitsusasutuste palgatõusud. Mõni nädal tagasi kuulsime, et haridusministeeriumis palku tõsteti. Nüüd on uusi ministreid [sama sõnumiga] tulemas. Järgmisest ministeeriumist tuli meile lisaeelarve, kus me nägime, et kümneid ja kümneid miljoneid tõstetakse ühest kohast teise, et vaja juurde saada siin ja seal. 

Samas kurdetakse, et SKAIS2 ei taha töötada, aga SKAIS1 ka veel töötab. Ma võin teile, sõbrad, öelda, et suure tõenäosusega pidi 2015. aastal SKAIS2 kohe-kohe valmis saama ja SKAIS1 pidi pensionile saadetama. Täna ei ole SKAIS1 veel pensile saadetud ja SKAIS2 programm ei ole veel valmis. Ei ole midagi, kümme aastat nagu siuhti läinud, raha on kordades rohkem kulutatud ja nüüd öeldakse, raha on puudu! Kes süüdi on? Vaene ameti juht sai selle süüdistuse enda peale. Lihtsalt viimased valitsused Reformierakonna juhtimisel on unustanud ära, et nende programmideks tuleb piisavalt raha anda. Ja ükskord tuleb need programmid ka nii kokku panna, et nad üksteisega ühilduvad, et inimesed ja ettevõtjad ei peaks kümnesse kohta kuhugi andmeid panema. 

Aga tuleme maksude juurde. Mis siis tänane seis on? Kui me rääkisime seda, et uus aasta tuli tulumaksu tõusuga, tuli automaksu seadustamisega, tuli pensionäridelt raha äravõtmisega. Väidetakse küll, et näed, pension ju natuke tõusis, aga unustatakse ära, et lausa 17 miljonit lihtsalt võetakse pensionifondidest raha ära. 

Me räägime 1. maist, see ei olegi nii kaugel: elektriaktsiisi tõus, gaasiaktsiisi tõus, diisli tõus. 1. juulil tuleb käibemaksu tõus, bensiini hinna tõus. Ja ennäe imet, tuleb ka maamaksu maksma hakata! Koalitsioon on leidnud, et maamaksu võiks igal aastal lausa 100% tõsta. Õnneks ma näen, et Tallinna linn on mõistuse teel. Ta ei saanud maamaksu tõstmata jätta, sest seadusesse on sisse kirjutatud, et vähemalt 10% peab tõstma, sõltumata sellest, kas omavalitsus seda soovib või mitte. Aga õnneks või kahjuks, ma ei tea, kuidas seda seadust loetud on, aga ka rahanduskomisjonis ametnikud ütlesid, et kõigil võib [kodualuse maa puhul] 1000 eurot [maksust] vabastada. Kui seadust lugeda, siis sealt saaks küll välja lugeda, et see soodustus on erivajadustega inimestel ja pensionäridel. Seal on ees üks punkt, kus on öeldud, et see 1000 eurot võib tulla. Kuigi kui lugeda, siis mina loen, et seal all on primmis kirjutatud, kellele see mõjub. Aga mina ütlen, et rahanduskomisjoni protokollis on sellesama eelnõu väljamõtleja, kokkukirjutaja, väga selgelt öelnud, et see kehtib kõigile. Ma usun, et pärast keegi ei hakka vaidlustama, et see kõigile mõjub. 

Aga mis me siis ikkagi lõpuks teeme? Kui olukord on selline, et kaks sellise napi enamusega võimul olevat erakonda ei taha nagu uskuda, et Eesti majandus võiks tõusta. See väike tõus, mis korra siin tekkis, tulenes sellest, et detsembris paljud inimesed ostsid automaksu ja registreerimistasu hirmus endale auto ära ja mõistlikud ettevõtjad maksid detsembris kõik palgad välja, mitte jaanuari alguses. Ja nad maksid maksud ka kindlasti ära, sest muidu oleks pidanud 10% rohkem maksma. Aga paljud inimesed ei viitsinud seda teha. Kindlasti riigisektor, kuhu Eestis kuulub neljandik palgasaajatest – nende maksud ilusti tulid sellesse aastasse ja see näitab, et kõik on hästi. 

Ma võin teile öelda, et vaadake omavalitsuste tulubaasi. Esimesed kaks kuud olid väga head, lausa uskumatult head. Aga märtsikuu langus oli nii suur, et see jaanuari-veebruari tõusu tühistas ära, seis läks nulli. Me näeme, kuidas töötus on kasvanud, 60 000 inimest on järjekorras, aga valitsus soovib, et äkki tooks kuskilt väljastpoolt juurde. Ja ma saan aru, et soov on tuua nendest riikidest, kus usk on natukene teistsugune – nii saab siia mingit muud usku ka Eestisse tuua. Samas meil on omad inimesed täna tööta. 

Pluss see, et me oleme väga selgelt aru saanud, et Eesti maksumaksjad ei suuda enam seda 140 000 maksumaksjate palgal olevat inimest üleval pidada. Nende hulgas me räägime ligi 24 000-st, kes on sõna otseses mõttes valgekraed. Nad on tublid, keegi ei ütle siin pukis, et need ei ole tublid inimesed. Aga nad on nii tublid, et nad võiksid panustada erasektoris, toota seal, tuua tulu meie majandusele, meie ettevõtlusele ja maksude näol ka riigieelarvesse korralikult raha. Aga ei! Me näeme, et soovitakse aina juurde uusi kohustusi, uusi makse. 

Tõesti, väga valus on täna inimestele rääkida, kuidas siis nüüd ikkagi nii on, et Reformierakond täidab oma valimislubaduse. No selle 650 euro tulumaksust vabastamise asemel nüüd saab järgmisest aastast olema 700 eurot. Ma peaks ütlema, et Isamaa on palju kõvem. 2018. aastal ta vabastas 180 euro asemel tulumaksust 500 eurot. Aga mingisugust meeletut maksutõusuraginat ei olnud. Tehti ka vigu, tõsteti ka mingeid aktsiise liiga palju, tekkis piirikaubandus. Aga Isamaa Erakond on õppimisvõimeline. Paari aasta jooksul aktsiise vähendati, piirikaubandus lõppes, tulud tulid Eestisse ja Eestis majandus hakkas kasvama. 

Millal tuleb see aeg, kui Reformierakond ja Eesti 200 jõuavad järeldusele, et [nad rapsivad?] No Eesti 200 peaks ammu seda mõtlema, sest noh, kurb on kõrvalt vaadata, kuidas reiting [langeb] või õigemini seda reitingut ei ole. Aga väga tublid inimesed on seal seltskonnas – siinsamas saalis ja üle Eesti. 

Ma loodan siiralt, et järgnevatel nädalatel Reformierakond mõtleb, kuidas on võimalik Eesti majandust uuesti turgutada. On tore, kui Riigikogu liikmed saavad järgmisest aastast iga kuu ligi 100 eurot palka juurde tänu sellele, et too tulumaksu[muudatus] on. Aga kas tõesti meie palga juures see vajalik on, samas kui madalapalgaliste võit on praktiliselt tulumaksu ühtlustamise puhul minimaalne? Tulumaksu[soodustus] toob inimestele kaasa pool miljardit, aga kõikide maksude ja aktsiiside tõusud tekitavad järgmisest aastast, kui võrrelda 2023. aastaga, 2 miljardit kulu. Kui kaalule panna: kas te soovite 500 000 ehk poolt miljardit kätte saada ja ära anda 2 miljardit? No ma ei usu, et keegi väga selle üle rõõmustab. 

Ma saan aru, et tore on rääkida, et vaadake, me vabastame ettevõtted [kasumi]maksu maksmisest. Ei saa vabastada! Veel ei kehti see seadus! Ja kes selle tegi? Ise valitsus tegi! Ise määras seadusega, et ettevõtjad peaksid [kasumi]maksu maksma. Nüüd ma ise võtan selle ära. Jumal tänatud, et see seadus veel ei kehti, see hakkaks alles järgmisest aastast kehtima. Selle 100 miljoni kokkukorjamisega on ettevõtjad piisavalt targad. Maksuametile tahetakse nüüd küll anda kõik õigused, mis vähegi võimalik on anda, ja natuke rohkemgi, aga oleme nüüd ausad: maksud tulevad ikkagi eelkõige ettevõtlusest. Kõikidest muudest kohtadest tuleb tühine osa. 

Nii et veel kord panen koalitsioonipoliitikutele südamele: toetage seda eelnõu! Selle eelnõu vastuvõtmisel, uskuge meid, majandus hakkab kiirelt arenema, ettevõtjatel tekib usk, et neid ei maksustata surnuks, vaid mõistuse hääl hakkab kõlama. Ettevõtjad hakkavad julgemalt investeerima, inimesed julgevad poodi minna ja ostma hakata. Täna me näeme, et isegi toidukaupluses on ostujõud langenud, sest paljude toiduainete hinnad on juba üle kahe korra tõusnud. Ühel hetkel on käes majanduskrahh, kus inimestel lihtsalt ei ole võimekust ise endaga hakkama saada. Siis tuleb neil hakata sotsiaalabi ukse taga käima, aga ka selle jaoks peab maksuraha tulema. Ja kui ei tule maksuraha, siis pole ju ka mitte kusagilt seda maksta. 

Seega Isamaa Erakond teeb teile ettepaneku toetada seda väga head eelnõu. Samasuguse otsusega aastal 2020 me suutsime majanduse viia tõusuteele. Kui te seda eelnõu toetate, siis uskuge mind, juba kvartal hiljem me näeme, kuidas majandus on tõusuteel. Kui te seda ei toeta, siis me oleme jätkuvalt Euroopa Liidu punane lipp seal kõige lõpus oma majanduslangusega, aga seda me keegi ju ei taha ei oma inimestele ega oma ettevõtjatele. Meie eesmärk on ettevõtlus tõusuteele viia, läbi selle [maksuraha] saada ja see laiali jagada just nendele, kes seda kõige rohkem vajavad – kas või teedeehitusse, mis on juba viimased kolm aastat saanud raha 70% vähem, kui pidanuks.  

Nii et ootame komisjoni esinaiselt positiivset toetust ja läheme julgelt edasi. Aitäh!

Kas te ignoreerite oma kolleegide küsimusi? (Aivar Kokk vastab saalist.) Ma kardan, et ega midagi asjalikku sealt ei pruugi tulla, aga ikkagi viisakas oleks nad ära kuulata, on ju.

Aitäh, Toomas! Aitäh! (Naerab.)

Kõne oli muidugi väga pikk. Minu arust siin ei ole enam midagi küsida, aga ikkagi. (Mõlemad naeravad.)

Ma tundsin sinu tuge siin selja taga.

Just, täpselt nii. Aitäh! Ja alustab Helir-Valdor Seeder.

Aitäh ettekandjale! Tõepoolest, väga põhjalik ja arusaadav ettekanne, aga kogu selle maksutõusude ja uute maksude kehtestamise puhul ei saa mainimata jätta, et sotsiaaldemokraadid on aidanud sellele suuresti kaasa. Me ei saa rääkida praegu ainult kahest võimu erakonnast. Suur au, jutumärkides au kuulub ju ka sotsidele, kes on seda vundamenti ladunud, et meil oleks kõrge maksukoormus. Kõike seda on põhjendatud ikka küll energiakriisi ja kõrgete energia hindadega ja Venemaa agressioonisõjaga ja nüüd tollidega ja nii edasi, aga samas olukorras on ka ju meie naaberriigid, soomlased ja lätlased ja teised. 

Sinul rahanduskomisjoni esimehena on kindlasti ka mingisugune laiem ülevaade. Kas sa oskad nüüd võrrelda, kas ka meie naabrid on valinud sellise suure maksutõusu poliitika ja leiavad sealt lahendusi või oleme meie tõesti nüüd need ainsad, kes on läinud nii-öelda eksperimentaalselt maksutõusudega majandust elavdama ja kriisi lahendama?

Aitäh! Kõigepealt stenogrammi jaoks täpsustus: Annely Akkermann on rahanduskomisjoni esimees. Et oleks nagu õige. Ma olen seal esimees olnud küll, aga praegu olen ainult lihtliige.

Aga jah, meie naabrid on kõik läinud vastupidist teed. Rootsi alustas, Soome järgnes, Läti ja Leedu ei ole ka selliseid tõuse teinud. Vastupidi, praegu on ikkagi eesmärk oma majandust turgutada ja ettevõtlust toetada. Naabrid on makse langetanud ja langetamas. Sest täna ei ole teist varianti, et majandus ellu jääks: sa pead investeeringuid meelitama, nii oma ettevõtjate tehtavaid kui ka välisinvesteeringuid. Ja investeeringud tulevad ikkagi sinna, kus maksukoormus on väiksem, kus tööjõukulud on väiksemad. 

Aga millegipärast jah kuidagi … No sotsiaaldemokraadid alustasid ikkagi väga selgelt, kõigepealt tühistasid [suures osas] lasterikaste perede toetuse. See oli ausalt öeldes uskumatu, et sotsiaaldemokraadid, kes alati on öelnud, et nemad on nõrgemate poolt, esimese otsusena eelmises koalitsioonis selgelt läksid laste kallale. Järgmine otsus oli, et lähme pensionäride kallale ja siis võtame kõik ülejäänud rahvamassid suurema maksukoormuse alla. Aktsiisitõusudest ma ei räägigi. 

Sa mainisid siin energiakulusid. See oli aeg, kui Reformierakond ja Keskerakond olid võimul. Seal võeti 1,7 miljardit kiiresti, energiakulude kasv toimus nii gaasi kui ka elektri puhul. Ja kui täna siin räägiti energiaturust ja ühendustest, siis oleks pidanud minister siin ees selgelt ütlema, et kõige suurem viga oli sel hetkel kolmanda kõrgepingeliini avamine Läti ja Leedu vahel, mis praktiliselt miljardi meie Eesti majandusest välja viis, rääkimata sellest, et LNG-terminaliga venitati. Nii et kokku oli arvutuslikult 1,7 miljardit energiakandjate tõttu hinnatõus. 

Ja oleme ausad, elektri hinnast võitsid kaks võrguettevõtet: Elering Eesti poole pealt ja Soome ettevõte, kes jagasid selle kasumi [suures osas] endale, mitte tootjaid ei saanud seda kasumit nii palju. Siin on kuluaarides räägitud nagu Soome tuumaenergiast, aga ka Venemaalt tuli elektrienergiat, mida siis müüdi läbi Eesti Lätti ja Leetu. Ja kuna Lätis ja Leedus toodeti elektrit enamasti gaasi abil, siis loomulikult oli võimalus turul hind ajada nii taevasse, et mingil hetkel taheti panna hind kõrgemaks, kui börsil üldse on võimalik panna. 

Nii et jah, austatud küsija, teil on õigus. Sotsiaaldemokraatide abi on olnud siin hindamatu. 

Urmas Reinsalu, palun!

Jah, maksualandustega tuleb tegeleda. 2026. aastal peaks valitsuse poolt [otsustatuna] rakenduma käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, juriidilise isiku tulumaksu tõus, ettevõtluskontot [puudutav] tõus, erisoodustusmaksu tõus, bensiini- ja diisliaktsiisi tõus, tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõus, ladestamistasu tõus, vee erikasutuslubade [tasu] tõus, ravimite müügilubade tasu tõus, tervisevaldkonna lõivude tõus ja taimekaitsevaldkonna lõivude tõus. See on [esialgne] nimekiri uue valitsuse kavandatud maksutõusudest 2026. aastal. Minu küsimus on: kas rahanduskomisjon on analüüsinud seda loogikat, kas tuleb miljard täis täiendavaid maksutõuse 2026. aastal või ei tule? Siin võib vaielda selle üle.

Alati võib vaielda. Ma muidugi kurvastan sind, et käibemaksu tõus tuleb juba selle aasta 1. juulist. Nii et ma loodan, et 24%-le ei tule käibemaksu veel otsa järgmine aasta. Aga ega ei või teada, sest peaministrilt täna kahel korral lihtsale küsimusele vastust ei saanud. Ma küsisin, kas veel tuleb mingeid makse selle Riigikogu koosseisu ajal. Sellele vastust ei tulnud, räägiti kõigest muust. 

Selge on see, et kui lüüa alates 2023. aastast järgmise aasta jaanuarini kokku maksude ja erinevate aktsiiside tõusud ja kõik muud [koormised], siis suurusjärk on 2 miljardit, mis ettevõtjate ja inimeste taskust ära korjatakse. Ja siis räägitakse, et võit on see, et 500–550 miljonit tehakse tulumaksu[soodustusega] tagasi. 

Aga unustatakse ära üks oluline asi. Eile ja täna läbis esimese lugemise uus maksusüsteem, mille puhul öeldakse, et ettevõtluse 2%-list [kasumi]maksu ei tule ja see viib järgmise aasta planeeritavast riigieelarvest välja üle 100 miljoni. Nii et kui [liita] kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustus] ja ettevõtete [kasumi]maksuvabastus, siis pea 700 miljonit kaob nagu siuhti järgmise aasta eelarvest, võrreldes seni planeeritud summaga. [Seda muidugi,] kui enne jaanipäeva seadus vastu võetakse. 

Samas räägitakse, et kaitsekuludeks on umbes sama palju raha vaja, kaitsekulude tõstmiseks on raha vaja. Mina ütlen, et makse ei tõsteta kaitsekulude tõstmiseks, makse ei oleks selleks vaja tõsta. Makse tõstetakse ainult selleks, et kõrgepalgalistele tulumaksu[soodustus] teha järgmisest aastast.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea kolleeg! Kõigepealt tahan tänada sind sellise hea ja helge tuleviku ülevaate eest. Aga nüüd, meenutades ühte Reformierakonna valimiseelset reklaami, küsin, mida meie, tuleviku pensionärid, kõigist nendest maksutõusudest saame. Äkki oskad seletada?

Meie pensionäridelt – väga lihtne, nagu ma ütlesin – see aasta võeti keskmise pensioni tulumaksuvabastuse lõpetamisega ära 17 miljonit. Ja mul on meeles, et 2027. aastal see number on 76 miljonit, mis võetakse pensionäride taskutest ära. Aga me räägime ka kõikidest maksudest. Käibemaksust ja tulumaksust me rääkisime, ent räägime ka kõikidest aktsiisidest ja kõigest muust. Käibemaks on ju see, mis läheb kõikidele toodetele ja müügiartiklitele otsa: olgu see elekter, olgu see vesi, olgu see kanalisatsioon, olgu see prügivedu, olgu see gaas, olgu see küte. Ja kõik see [kandub] üle toiduainetele, sest poodi ei jõua need kuidagi teistmoodi, kui need tuleb transportida. Aga enne tuleb põldu harida ja tööstuses toota. Ja kõikidel nendel ridadel jookseb ka käibemaksurida. Netosumma suurenedes ka käibemaksuosa ju kasvab, sest lihtsalt brutonumber suureneb. Nii et pensionäridel see väike pensionitõus kaob ära nagu sipsti, kui 1. juulil käibemaks tõuseb. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Ma tänan.

Võtke heaks! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni, kes tutvustab arutelu rahanduskomisjonis – loodetavasti mõnevõrra lühemalt – ja ka langetatud otsuseid.

Tere õhtust, austatud juhataja ja head kolleegid! Tõepoolest, Aivar väga pikalt juba tutvustas seda eelnõu. (Saalist öeldakse, et põgusalt. Annely Akkermann naerab.) Jah, Aivar tutvustas põgusalt seda eelnõu. Komisjonis ta nii pikalt ja põhjalikult [ei rääkinud], aga lisada ka enam midagi ei ole. Seda eelnõu arutas komisjon 12. mail. Ja sai öeldud ka, et valitsus eelnõu ei toeta. 

Komisjon langetas konsensuslikult järgmised otsused: määrata komisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja ja võtta eelnõu päevakorda täna. Häletus toimus selle üle, kas lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Selle poolt, et eelnõu tagasi lükata, oli komisjoni enamus, 6 liiget. See ongi minu poolt kõik.

Aitäh! Helir-Valdor Seedril on üks küsimus teile.

Aitäh! Austatud komisjoni esimees ja ettekandja! Kas valitsus ka kuidagi põhjendas ja argumenteeris, miks ta ei toeta inimeste maksukoormuse ja ka ettevõtjate maksukoormuse vähendamist praeguses majanduslikult keerulises olukorras?

Jaa, ma kohe vaatan, kas mul on see siin kaasas. Ahaa, öeldakse nii: "Viimatised geopoliitilised arengud maailmas on kinnitanud arusaama, et kaitsekulude finantseerimiseks ei piisa tähtajalisest julgeolekumaksust, vaid vajalik on pikaajaline, stabiilne eelarvetulu. Seetõttu on koalitsiooni uus koosseis otsustanud julgeolekumaksu leevendada, kehtestades selle asemel nii tulu- kui ka käibemaksu määraks 24%. Seega jäävad vähemkindlustatud maksumaksjad maksutõusust sisuliselt puutumata, sest tulumaksule – erinevalt julgeolekumaksust – rakendub ka maksuvaba tulu. Mis puudutab ettevõtlust ja majanduskasvu, siis hoogustab seda ettevõtete jooksvast maksustamisest loobumine. Eelnõu algatajate mured leiavad seeläbi olulist leevendust – maksumaksjate olukord paraneb. Paranemisele aitab kaasa ka ühtse maksuvaba tulu laiendamine kõigile maksumaksjatele, mis tõstab ostujõudu ja elavdab tarbimist." Seetõttu pole võimalik nõustuda eelnõus tehtud ettepanekutega.

Urmas Reinsalu, palun!

Hea Annely! Mina sain järgmisel aastal – ma ei arvesta neid, mis 2025. aastal on juba rakendunud – 26 uut maksu ja muud koormist, mis tulevad juurde. Rahanduskomisjonil on kindlasti keskne ülevaade selle kohta olemas. Ma ei tea, võib-olla ma eksin, võib-olla neid on rohkem, võib-olla on mõni vähem kui minu arvestuse järgi. Kui mitu maksu ja muud koormist, olgu füüsilistele isikutele või ettevõtetele, 2026. aastal jõustuvana juurde tuleb ning kui suur on nende konsolideeritud finantsmajanduslik mõju, proua rahanduskomisjoni esimees?

Sellest konkreetse eelnõu käsitlemise juures juttu ei olnud, seetõttu mul ei ole vastavaid andmeid kaasas. Te olete kokku lugenud, ma saan aru, ka kõik tasud ja lõivud ja küsite nende mõju majandusele seaduste tõttu, millega neid määrasid on muudetud. Praegu mul neid andmeid küll ei ole ja nende kokkukogumine oleks päris suur töö.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Annely! Just sinu viimase vastuse peale, et praegu sul neid andmeid ei ole ja et see oleks suur töö, [märgin], et kõik inimesed Eestis teevad tööd. Tööd on vaja teha ja ma mõtlengi, et sisuka debati huvides ja selleks, et nii parlamendi liikmed kui ka avalikkus oleks hästi informeeritud, äkki on võimalik, et rahanduskomisjoni esimehena sa korraldad, et see konsolideeritud mõju, kõik need koormiste muutused saavad üheks dokumendiks ja saab see dokument laiali saadetud kõigile Riigikogu liikmetele?

Ma arvan, et rahanduskomisjoni ametnikud võivad teile saata näiteks kevadise majandusprognoosi, kus on kokkuvõtted tehtud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida, kas teil komisjonis sellel teemal ka veidikene arutelu oli, et mingitpidi ju mõnes mõttes on piinlik. Selles mõttes, et kui seda julgeolekumaksu kehtestati, siis anti väga selge lubadus, et nii käibemaksu tõus kui ka tulumaksu tõus saavad olema tähtajalised. Kui nüüd tehakse ettepanek, et tühistaks selle plaani sellisel kujul, nagu ta on ette pandud, siis võiks ju olla see moment, et kuulge, me ju lubasime, et on tähtajalised, nüüd tuleb välja, et ei ole tähtajalised. Ehk oleks siis mõistlik minna tagasi alguspunkti, kus me alustasime selle valega, ja ütleme, et teeme ikkagi siis ausalt. Või nagu see aspekt ei aktualiseerunud üldse?

Ei ole kusjuures sugugi piinlik. Piinlik oleks seda muudatust mitte teha. Kui te mäletate, siis tähtajalise julgeolekumaksu seadus võeti vastu olukorras, kus Kaitsevägi leidis, et lisaks seni eelarvesse planeeritud 3%-lisele kaitsekulude tasemele SKP-st on tarvis juurde 1,6 miljardit eurot, et aastate jooksul maksta teatud uute võimekuste soetamise eest. Aga vahepeal olid presidendivalimised USA-s, kes on väga oluline NATO liige, ja uus president on hoopis teistsuguseid seisukohti väljendanud, rääkides Euroopa riikide enesekaitsest. Ta ootab, et Euroopa riigid kulutaksid 5%, ja ei ole näha, et sellel oleks mingisugust piiri. Ma arvan, et oli ainuõige reageering, et julgeolekumaksu seadust niimoodi muudetakse muutunud olukorras ja muutunud info pinnalt.

Varro Vooglaid, palun!

Aga see pani mind mõtlema, et täna siin saaliski küsiti peaminister Kristen Michalilt, kas nüüd siis lõpuks ometi on ikkagi maksutõusudega kõik. Vist oli kolleeg Aivar Kokk, kes seda küsis. Ja mulle jäi mulje, et te ikkagi ütlesite, et nüüd on kõik. (Saalist öeldakse midagi.) Ei öelnud niimoodi lausa, jah? Hakkas keerutama? (Saalist öeldakse, et üldse ei vastanud.) Üldse ei vastanud küsimusele? No jah, aga mulle selline mulje jäi … (Saalist öeldakse: "Midagi ta ütles. Päris nii ka ei olnud.") Midagi ta ütles, aga kes täpselt aru sai, mida ta ütles? 

Head kolleegid, see ei ole klassiõhtu, praegu on Varro Vooglaiu võimalus küsida.

Ei, ma ei pane pahaks, sest see on tõsine küsimus. Keegi ei saanudki nagu aru, mida ta ütles või ei ütelnud. See on ka sümptomaatiline. Aga kui homme leiab aset mingisugune uus poliitiline sündmus? Oletame, et peaminister ütles, et nüüd siis rohkem ei tõsta, et lubasime küll eelmisel suvel, et ei tõsta rohkem, aga tegelikult tuli välja, et ikka tõstsime, aga nüüd rohkem ei tõsta. Kui aga homme leiab aset mingi uus poliitiline sündmus või Kaitsevägi ütleb, et meil on tegelikult ikkagi veel mingeid asju juurde vaja, kas siis ülehomme võite tulla juba järgmise maksutõusupaketiga siia? Kas asi nii käibki ja lubadustest kinnipidamine või mis?

Ma tänast infotundi kahjuks ei saanud jälgida, mul olid siin külalised, õpilased Saksamaalt ja Horvaatiast. Ma tutvustasin neile Eesti demokraatia toimimist. Aga peaminister Kristen Michal on küll öelnud, et maksufestival on läbi. Mul ei ole põhjust tema sõnu kuidagi kahtluse alla seada. Aga noh, ütleme, kui te nägite, kuidas rahvusvaheline poliitiline olukord muutus seoses USA presidendi vahetumisega, siis on selge, et me peame muutunud olukordadele vastavalt käituma.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellel teemal, et kuna väga paljud pensionärid elavad vaesuspiiril, siis võiks pensioni tulumaksu alt välja võtta?

Pensionäridel on alates pensionieast veidi kõrgem maksuvaba tulu: 774 eurot kuus. See on juba praegu tulumaksu alt väljas. Ja kui julgeolekumaksust kõneleda, siis eile läbis esimese lugemise seadus, mille kohaselt sellest 2%-lisest julgeolekumaksust, mida oli kavas võtta ka selle 774 euro pealt, otsustati loobuda. Julgeolekumaksu muudatused tõesti pensionäride olukorda leevendavad.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Räägime ikkagi jälle meie maksukoormusest, mis on praegu 36% ja millega Reformierakond kiitleb, öeldes, et see on konkurentsivõimeline ja nii edasi. See peaks nagu tagama siia ka investeeringuid. See on selge sõnum ka ettevõtjatele, et meil on väga madala koormusega maksusüsteem. Aga miskipärast Reformierakond unustab rääkida teisest poolest ehk meie tarbimismaksudest, mis praeguseks moodustavad juba 42%. Kui me räägime tarbimismaksudest, siis on ju selge ja sellele on viidanud ka Euroopa Komisjon ja OECD, et need löövad otseselt nende inimeste pihta, kes teenivad väiksemat või keskmist [palka]. Ja see on arusaadav, sellepärast et nende palgad on väiksemad ja toidule kuluva raha osakaal on suurem. Ka IMF juhtis tähelepanu, et võiks maksusüsteemi üle vaadata, et see muutuks jätkusuutlikuks. Samas me tõstame käibemaksu ehk üht tarbimismaksu veel. 

Aitäh, hea kolleeg!

Mis ikkagi teie arvamus tarbimismaksude kohta on? Kas nendel on liiga suur osakaal meie eelarve tuludes?

Jaa, tarbimismaksud meil on üsna ülemise piiri peal, ainult mõnedel riikidel Euroopa Liidus on näiteks käibemaks veel pisut suurem. Ja seda on meile öeldud nii OECD-st, Euroopa Liidust kui ka nüüd viimati IMF-i poolt, et tarbimismaksud on ülemise piiri peal. Sellest hoolimata on üldine maksukoormus Eestis ikkagi madal võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. Me oleme selle madalama kolmandiku hulgas. Ja ka rahvusvaheline mõttekoda, kes võrdleb OECD 44 riigi – need on maailma kõige arenenumad riigid – maksusüsteeme, leiab, et Eesti maksusüsteem on kõige konkurentsivõimelisem.  

Makse on alati raske maksta ja raha teenimine lihtne ei ole, sealt maksude äramaksmine samuti. Meile endile tundub, nagu oleks asjad väga halvasti, aga võrreldes teistega on meil maailma kõige konkurentsivõimelisem maksusüsteem, hea maksutahe ja madal maksutase. Need on konkurentsieelised.  

Mis puudutab madalama sissetulekuga inimeste hakkamasaamist, siis meil on suhteliselt kõrge tulumaksuvaba tulu määr. See tähendab, et [vähem teenivad] inimesed küll kulutavad rohkem esmatarbekaupadele ehk maksavad suhteliselt suure osa oma sissetulekust käibemaksuna riigieelarvesse, aga nad tulumaksu maksavad üsna vähe.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Lisa? Kindel? Kaheksa minutit.

Parlamendi juhataja ütles, et meil ei ole siin klassiõhtu. Aga meil on praegu olukord, kus meil on Isamaa ettepanek maksude osas ja valitsuse ettepanek, valitsuse poliitika maksude osas. Isamaa paneb väga lihtsa asja ette. Praeguses tõepoolest objektiivselt keerulises rahandusolukorras on mõtet loobuda Reformierakonna maksuküüru[lubadusest]. Proua Akkermann kõneles julgeolekupoliitilisest olukorrast. Valitsus obsessiivselt jätkab selle Reformierakonna valimislubaduse elluviimist, lootes, et see toob tegelikult [kaasa] Reformierakonna poliitturundusliku tõusu. Ma arvan, et ühiskond seda nõnda ei taju, see on pettekujutelm. 

Teiseks me paneme ette seda, et jätta ära käibemaksu tõus selle aasta juulist. See tähendaks seda, et hinnatase on madalam ja inimeste toimetulek parem. Inimesed võidavad netopositsioonis, neil on aasta lõpul tegelikult sissetulekud suuremad, ka eakatel inimestel ja tööd tegevatel inimestel, kui aasta alul. 

Lisaks paneme ette jätta ära tulumaksu tõstmine nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele ja loomulikult ettevõtete kasumimaksu kehtestamine. Sellest lollusest on tegelikkuses ka valitsus ise loobunud. Ja see ongi maksurahu esimene samm. See on esimene ehe samm selles suunas, et vähendada inflatsiooni, tagada stabiilsus ja mitte muuta meid regiooni kõrgeima juriidilise isiku tulumaksuga riigiks ja mitte tõsta hüppeliselt tulumaksu määra. 

Milline on olukord, kus valitsus Reformierakonna juhtimisel kõneleb sellest, et nad langetavad makse? Kujutate ette, millised tublid mehed ja naised, langetavad makse! Teate, ma hakkasin praegu kokku lugema, kuidas näeb välja maksude langetamine selles olukorras, kus tõde on vale selle valitsuse poliitika järgi. Lihtne loend. 

Mis meid ootab ees 2026. aastal? Esiteks, 75 miljonit eurot võetakse ära juriidiliste isikute tulumaksu muutmisega, 24% esimest korda. Teiseks, käibemaks 24% muudetakse püsivaks, 235 miljonit eurot võetakse inimestelt täiendavalt ära. Kolmandaks, füüsilise isiku tulumaks tõstetakse püsivalt 24%-le, [võetakse ära] 181 miljonit valitsuse prognoosi järgi. Neljandaks, ettevõtluskonto – selle pealt võetakse ära 0,9 miljonit eurot. Erisoodustusmaksu tõus – selle kohta valitsuse seletuskiri seletusi ei anna. Aktsiisid: 1. jaanuarist alkoholi puhul 21 miljonit, tubaka puhul 27 miljonit eurot, bensiini puhul 8 miljonit eurot järgmisest aastast, lisaks diisliaktsiisi tõus. Saastetasu määrade kehtestamine, see tähendab, et ladestamistasu kehtestatakse – 8,8 miljonit eurot ettevõtlusele täiendavat koormust –, vee erikasutustasu ehk 3 miljonit eurot koormust. Ettevõtetele kehtestatakse lisaks eritasu, mis puudutab taimekaitsevahendite [kasutamist]. Tervisevaldkonna lõivude kehtestamine, ravimite müügilubade tasude kehtestamine. Ja see on algus. 

Järgmisena võtame ette koduomanikud. Maamaksu tõus kuni 100%. Üleriigiliselt kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine. Järgmisena võetakse ette pensionäride [sissetuleku] maksustamine summa puhul, mis ületab keskmist pensioni. Valitsus prognoosis sellest [saavat] 22% korral täiendavalt 53,2 miljonit eurot, kui pensionide maksustamise tulemust kokku luges. 

Lisaks ootavad meid ees peidetud tasud. Ringmajanduse liidu hinnangul [tekib] jäätmereformi täielikul jõustumisel kuni 75 miljonit eurot täiendavat koormust lõpptarbijatele ja ettevõtetele. Lisaks siis kolme – kolme, niisuguse kübaratriki, näete, suudab valitsuskoalitsioon teha! – täiendava tasu kehtestamine elektritarbijatele ja -tootjatele. Selle kohta ütles ka härra Sutt, et nad ei teagi, palju see maksab, tuleb veel uurima hakata selles loogikas, mille nad on kehtestanud. Valitsus kahe tasu puhul räägib tagasihoidlikust 96 miljonist eurost, kolmanda puhul me kõneleme 8 miljonist eurost. Tööandjate keskliidu direktor hindab nende tasude kogumõjuks 200 miljonit eurot. Sellise eksperimendi olukorras me oleme. 

Kui meil on selline olukord, siis asetame asjad perspektiivi. Meil on olukord selline, et meil täiendavaid makse ja muid koormusi tekkis inimestele juurde miljard eurot 2025. aastal. 2026. aastal, tõepoolest, me võime kõneleda lisaks sellele koormusele, mis on miljard eurot, ligi kolmveerand miljardi eurosest täiendavast maksude ja tasude koormast. See on suurusjärk, millega me opereerime. 

See on minu esmase analüütilise pealevaatamise järeldus ja mul oleks väga hea meel olnud, kui rahanduskomisjoni esinaine oleks olnud võimeline ütlema, milline ikkagi on täiendav konsolideeritud tasude ja koormuste määr, mille me ühiskonnale asetame. Selle peale ütles istungi juhataja, et meil ei ole klassiõhtu. Meil ei ole klassiõhtu! Vabandust, kes see klass on? Eesti inimesed ei ole lapsed, neil on õigus teada, kui me opereerime siin miljardites eurodes täiendavate maksutõusudega. Ja meile öeldakse, et me ei saa küsida, sest meil ei ole klassiõhtu siin. Eesti inimesed ei ole lapsed!

Minu küsimus on väga selgelt selles, et üks asi on solidaarsus. Meie valitsus [võtab] see aasta meilt miljardi, järgmisel aastal plaanib veel täiendavalt [võtta]. Hästi, kui me võtame Reformierakonna [soovil] maksuküüru maha, siis jääb ikkagi järgi sadades miljonites eurodes täiendavat maksukoormust. Ja siis öeldakse, et valitsus on solidaarne, vaadake, ta vähendab ka valitsemiskulusid. 

Isamaa tõepoolest ka tulude kokkuhoiu mõttes – riigil on rahanduslikult raske olukord – nägi ette negatiivse eelarve tegemise ja valitsemiskulude tegeliku vähendamisega 300 miljoni ulatuses katta ka see sissetulekute vähenemine, kui maksutulud eeldatavasti kahanevad. Milline on tegelik olukord? Sellel aastal valitsemiskulud mitte ei vähene 132 miljonit eurot, nagu lubas härra peaminister, vaid hoopis kasvavad 155 miljonit eurot. Mingisuguseid müütilisi kokkuhoiutabeleid on riigi eelarvestrateegia täis kuhjatud! 

See ei ole klassiõhtu, see on Eesti Vabariik. Need kümned maksud on tegelikkus ja see valitsemiskulude kokkuhoid, millest meile räägitakse, sajad miljonid eurod, vabandust, on kantud nimest – mäletate veel seda asja? – nulleelarve. Ma näen, et inimesed muigavad siin saalis. Jah, oli niisugune mõiste, millega lubati sadu miljoneid eurosid riigi eelarvestrateegias kokku hoida. 

Selles olukorras on Isamaa üleskutse: lõpetame selle kaose! Lõpetame selle tõmblemise maksukeskkonnas, mis destabiliseerib majanduskeskkonda, halvendab inimeste toimetulekut ja tekitab täiendava inflatsioonilise surve. 

Esimene eelnõu selles vaimus, mis puudutab julgeolekumaksu küsimust, ongi Isamaa eelnõu. Ja panete tähele, teed on ideeliselt kardinaalselt erinevad, kuigi nii valitsuse plaan kui meie plaan viib välja julgeolekumaksu tühistamiseni, mille puhul kolm kuud tagasi kõneleti, et sellele …

Aitäh teile!

… alternatiivi ei ole. Alternatiiv on, ja see on Isamaa. Aitäh!

Hea kolleeg Urmas Reinsalu! Pean vajalikuks selgitada, et kui ma kasutasin sõna "klassiõhtu", siis pidasin ma silmas seda, et te läbisegi rääkisite, takistasite härra Varro Vooglaiul küsimust esitada. Nii et sellel põhjusel ma kasutasin seda sõna, ei mingil muul põhjusel. 

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult see, mis toimub maksude ja nende tõusuga, kõik need Reformierakonna mõtted ja väljaütlemised – tegelikult on selgelt näha, et see pärsib nii praegu kui ka edaspidi Eesti arengut ja meie inimeste toimetulekut. 

Teate, alustaks sellest klassikalisest väljaütlemisest, mis kõlas siin 2022. aastal peaministri suust: "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse." Aga tõusid ja tõusevad veelgi. Ma arvan, et mitte keegi ei oleks uskunud, kui 2023. aasta kevadel oleks keegi ütelnud, et teate, 2025 on see aasta, kui käibemaks 1. juulist tõuseb 24% peale ja 2026. aastal tõuseb tulumaks 24% peale. Ma arvan, et siis oleks öeldud, et need on opositsiooni luulud. Aga see on tegelikkus. See on tegelikkus, mis toimub. 

Ja kogu seda tõusu tahetakse väga oskuslikult varjata sellise ettepanekuga nagu maksuküüru ärakaotamine. See on lihtsalt suitsukate tegelikult. Me oleme jälginud, kuidas seda retoorikat on hakanud kasutama Reformierakonna ministrid, ka Riigikogu liikmed, kuidas aina rohkem ja rohkem on seda tulnud meediasse arvamuslugude kaudu. Ja seda on hakanud kasutama ka Reformierakond oma reklaamsotsiaalmeedias, et tulge ja vaadake kalkulaatori abil, kui palju inimesed võidavad, kui me maksuküüru ära kaotame. 

Miks ma ütlen, et see on suitsukate? Sellepärast, et praegune valitsus tahab lihtsalt, et inimeste silmad pöörduks ära sellelt tõsiasjalt, et 1. juulist tõstetakse käibemaks 24% peale ja see lööb otseselt nende inimeste pihta, kes on väiksema ja keskmise sissetulekuga. Maksuküüru kaotamise tõttu tegelikult jääb väga suur auk eelarvesse, mida hakatakse kuskilt mujalt teiste maksude abil katma. Üheks katteallikaks on loomulikult seesama käibemaks 24% sellest aastast, tulumaks 24% järgmisest aastast. Maksuküüru kaotamise tõttu ka väga paljud teenused ei jõua inimesteni selle kvaliteediga, mida me tegelikult soovime. 

Tänagi olid meil fraktsioonis külas Päästeameti töötajad, tuletõrjujad, kes ütlesid selgelt, et netona 800–900 eurot kätte – väga raske on nii teha tööd, mis tegelikult neile meeldib. Ja arvestage, et needsamad tuletõrjujad ju päästavad teiste inimeste elusid, riskides oma eluga, ja saavad Eesti riigi poolt netona 800–900 eurot. Au ja kiitus nendele, et nad teevad seda tööd sellise raha eest! Järelikult nendele meeldib, aga puhtalt sellega, et neile see meeldib, ju ei toida peret ära. 

Ja nüüd siis Reformierakond soovib oma lubaduse ellu viia, luua olukorra, kus ta paneb maksuküürule stopi, pöörab selle tagasi, lõpetab ära, tekitades sellega eelarves augu suurusega 500 miljonit pluss. Aga teiselt poolt me saame aru, et selle raha oleks võinud suunata tegelikult päästjatele, tuletõrjujatele, tervishoidu, sotsiaalvaldkonda ja nii edasi ja nii edasi. 

Me selgelt näeme, et meil on vaja julgeolekusse panustada. Ent räägitakse, et julgeolekusse me panustame teised rahad. Me vaatame üle Euroopa struktuurifondidest saadud toetused, mida peaks süstima majandusse, aga suuname need julgeolekusse, võtame laenu, suuname selle raha julgeolekusse, aga igal juhul kaotame maksuküüru ära. See on tegelikult asi, mida praegu tahetakse teha ja mille vastu me kindlasti võitleme, kõik koos siin opositsioonis. 

Nüüd, kui me räägime käibemaksu tõusust ja selle mõjust majandusele ja käibele, siis loomulikult see on laastav. Kõik ju saavad aru, et kui makse tõstetakse, siis hinnad lähevad kallimaks. Järelikult käibed absoluutväärtuses võib-olla suurenevad, aga inimeste toimetulek väheneb. Raha kulub rohkem, et soetada endale igapäevased asjad, teenused, toiduained. Inimene jätab rohkem raha poodi. 

Ja loomulikult sellele on juhtinud tähelepanu erinevad organisatsioonid. OECD, Euroopa Komisjon ja IMF on selgelt öelnud, et teate, see Eesti maksusüsteem, mida Reformierakond kiidab ja toob esile, et teil on maksukoormus hästi väike, 36% ainult ja Euroopa keskmisest allapoole, peaks tagama meile mingisuguse konkurentsivõime. See peaks tagama, et siia peaks tulema suured investeeringud, aga neid ei ole ja me näeme, et neid ei tulegi. Ei tule sellepärast, et meil on lisaks maksusüsteemile muidki probleeme, ja nii ei tagagi see maksutase, mis meil praegu on, meile tegelikult mitte mingisugust konkurentsivõimet. 

Teine pool puudutab tarbimismakse ja nendega me oleme Euroopas esirinnas. Tarbimismaksude osakaal meie eelarve tuludes on 42%, see on Euroopa kõrgeimaid. Mida see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et need inimesed, kes igapäevaselt vaevaga leiba teenivad, näiteks needsamad päästjad, kellest ma rääkisin, kui nad lähevad poodi, siis nad jätavad suurema osa rahast sinna, ja vajalike teenuste eest maksmiseks ei jätkugi raha. Ja nii meil vaesemad muutuvad vaesemaks ja keskklass kaob üldse ära. See süsteem, mille meil Reformierakonna koostöös Eesti 200-ga – kunagi olid ka sotsid osalised – tegelikult on ehitanud selle peale, et vaesem maksab rohkem. Ja see on vale. 

Ja kui me ei saa aru, et tegelikult Eesti riik vajab keskklassi selleks, et meie ettevõtetel läheks hästi, selleks, et meie ettevõtjatel oleks kellelegi oma toodangut müüa, siis ei saagi majandust tõsta. See on üks juurpõhjusi, miks meie majandus kogu aeg kiratseb. Ta ei saagi tõusta, sellepärast et ei ole keskklassi, kes jõuaks tarbida. Ma ei räägigi eksporditurgudest, mis on ka suurtes raskustes. 

Kui me pidevalt niimoodi võtame ära kindlustunde nii inimestelt kui ka ettevõtjatelt, siis midagi head siit ei tule. Nii et igal juhul tuleb toetada seda esitatud eelnõu ja tagasi pöörata kõik need maksud. Aitäh! (Keegi plaksutab saalis.) 

Aitäh teile! Sulgen … Urmas Reinsalu, kui, siis vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel. Ma küll tõepoolest … No alati võib öelda, et teie seisukohti puudutati, sest siin ei ole võimalik nii rääkida, et ei puudutaks teie seisukohti. Teema on nii lai. Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Ma tahan tegelikult juhtida tähelepanu valetamisele, kui kõneldakse, et hakatakse makse langetama. Tõepoolest, tegelik maksude langetamine sisaldub Isamaa ettepanekus. Kui me vaatame praegu valitsuse alternatiivi, mis on Isamaa ettepaneku kõrval laual, siis praegu seal väidetakse, otsekui langetatakse maksukoormust. Püütakse ehitada üles õhuloss selle loogika järgi, et kui näiteks homme [teatataks] Eestis, et me tõstame kõiki makse kokku triljon eurot, ja ülehomme teatataks, et me langetame selle [tagasi], ja siis väidetaks, et inimeste maksukoormus langes aastase etteteatamisajaga triljoni võrra. Loomulikult see seda ei ole.

Tegelikult on selle valitsuse eelnõu mõju väga lihtne. See näeb ette füüsiliste isikute tulumaksu määra tõstmise, mille mõju on 181 miljonit eurot, juriidiliste isikute tulumaksu määra tõstmise, mille mõju on 75 miljonit eurot täiendava maksukoormusena järgmisest aastast, ja ettevõtluskonto puhul maksumäära 22%-ni tõstmise, mille mõju on 0,9 miljonit eurot. Tegelikult näeb valitsuse eelnõu ette mitte maksude langetamist, vaid efektiivses reaalsuses veerand miljardi euro võrra maksude tõstmist. Loomulikult püütakse rääkida musta valgeks ja loodetakse, et sellel valel võiksid olla pikad jalad. Aga ei lähe läbi. Ei lähe läbi, Toomas, kogu lugupidamisega. Aitäh!

Aitäh teile! Head kolleegid! Nüüd sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 607 esimesel lugemisel tagasi lükata. Järgnevalt seda ettepanekut hääletamegi. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 607 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 607 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

(Saalis on suur sumin.) Head kolleegid, jätkakem debatti juba väljaspool seda saali! Päevakorrapunkt nr 11: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 597 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, Riigikogu liikme Rene Koka.

Tänan, hea juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) Ma olen siin puldis teie ees tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga 597. Ega meil muud midagi siin opositsioonis üle jää, püüame ikka jõudumööda järjest tulla eelnõudega, mis aitaksid meie maksupoliitika uuesti tagasi pöörata õigele rajale. Selle eelnõu sisu on suures pildis üsna lihtne, loogiline ja arusaadav kõigile. Eelnõu ettepanek on tulumaksu määra vähendamine ja kehtestada selleks 20%. Praegu on see Eestis 2[2]%. Ja teadupärast pärast viimaseid maksumuudatusi, nagu me oleme kuulnud, plaanib valitsus tõsta tulumaksu määra tähtajatult järgmisest aastast 24% peale. Eelnõu ettepanek on tuua see alla 20% peale. 

Toon välja mõned aspektid, miks see hea oleks ja miks me peaksime tulumaksu määra vähendama. Esimene asi on see, et see suurendab nende inimeste netotulu, kes palka saavad. See jätab inimestele raha rohkem kätte ja annab neile võimaluse kas säästa, tarbida või investeerida. 

Teisest küljest võib ka öelda, et see väärtustab inimeste töötegemist. Inimene saab aru, et riik hoolib temast ja arvestab temaga, tema tehtava töö pealt võetakse vähem maksu, mis tegelikult läheb riigi majandusse tagasi. Ja [raha võetakse] ka muude maksude abil, näiteks käibemaksu ja aktsiiside abil. Nii et kui püütakse öelda, et see on ühesuunaline liiklus, et kui me makse ei suurenda, siis riigieelarve laekumised vähenevad, ja kui me makse vähendame, siis jääb raha [ikkagi] vähem kätte, siis see päris nii ei ole. See raha läheb tegelikult majandusse tagasi. 

Üks väga oluline aspekt, millele võib-olla põhjendamatult vähe tähelepanu juhitakse erinevate maksutõusude puhul, on varimajanduse aspekt. Aeg-ajalt tuleb see teemaks, aga on ju selge, [millega tegu]. Me oleme näinud seda piirikaubandusest, me oleme näinud seda aktsiisi[tõusudest]. Me mäletame kõik erinevaid arutelusid ja kajastusi, kuidas on erinevate kütuste hankimisel käitutud, proovitud neid soodsamalt osta, kuidas maksu[raha] on liikunud ära naaberriikidesse. Ja tegelikult ongi nii, et kui maksudega üle pingutatakse, mida ilmselgelt on juba tehtud ja tehakse edasi, siis hakkab järsult suurenema varimajanduse oht. Ja varimajandus omakorda lisab riigile kulusid, sest varimajandusega tegelemine tuleb välja selgitada ja nii edasi. 

Maksudega mängimine on selline asi, mis ei too riigile loodetud kasu, vaid tegelikult muudab inimesed riigile vähem lojaalseks, paneb nad vähem maksu maksma. Hakatakse rohkem tegelema varimajandusega. Ametlikult töötamise vormistamise asemel pigem otsitakse rohkem kokkuleppeid, püüdes sissetulekuid optimeerida, ja tõtt-öelda seda inimestele pahaks panna ei saa. Kui me vaatame seda maksufestivali, mis siin toimunud on ja mis toimub edasi, siis see on käsiteldamatu, rääkimata inflatsioonist, mis on viimastel aastatel olnud. Kõik need maksud – käibemaks, aktsiisid, tulumaks ja nii edasi –, ega inimesed ei püüa makse optimeerida sellepärast, et nad kuidagi pahatahtlikud on või ei taha maksu maksta. Küsimus on selles, et inimesed ei saa enam hakkama. 

Päris suur hulk inimesi on hädas. Ma arvan, et me kõik saame inimestelt kirju samal teemal, et palutakse abi ja öeldakse, et nad ei tule enam ots otsaga välja. Asi on tõsine. Ja seesama tulumaksu vähendamine on üks reaalne võimalus, millega me anname oma inimestele, peredele selge [sõnumi], et riik ei ole neid ära unustanud. Tegelikult saab sellest aru, et inimesed vajavad abi. 

See vähendamine annaks peredele võimaluse rohkem raha laste kasvatamiseks jätta, hariduseks, kodu soetamiseks ja muude asjade jaoks. Kindlasti ei ole see tulumaksu vähendamine lihtsalt üks rahanduslik otsus. See on väärtuspõhine valik, mille me saame teha ja millega me näitaksime, et me usaldame oma inimesi ja tahame tegelikult ka, et neil läheks paremini. Ma kutsun küll kõiki üles, et hakkame vähemalt selle eelnõu puhul väikeste sammudega uuesti õiges suunas minema Eesti maksupoliitikaga. Kutsun kõiki üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! Rene, minu peale võid ka loota, ma hääletan kindlasti eelnõu poolt. Ma tahtsin sellele aspektile kuidagi [viidata], et meil oli siin saalis alles eile Euroopa parim rahapesuminister, kes ise ka kinnitas, et siis, kui ta eelmine kord oli rahandusminister, rahapesuga läks kõik Eestis hästi. Tema tõi meile ka ühe maksueelnõu, mis jutu järgi on selle parempoolse valitsuse maksulangetamise eelnõu. See oli meile eile siin. Mis see erinevus siis on, kui meie eelnõu tema omaga [võrrelda]? 

Nojah, see maailma parim või Euroopa parim rahandusminister toob meile siia ju maksude põlistamise eelnõusid. Kõige markantsem on see, et – ma ei tea, kui palju meil siin Eestis on inimesi, ma loodan, et neid on väga vähe, kes seda ei mõista –, meie rahandusminister üritas meile eile selgeks teha, et maksud vähenevad jälle. Ehk siis piltlikult öeldes meie valitsus toob meile ühe üüratu maksupaketi, mille ta lepib kokku kellegagi omavahel kuskil kabinetis, et me teeme nüüd sellised maksud. Ja siis ühel hetkel ta tuleb ja ütleb, et me nüüd natuke muutsime seda, me tegelikult üldse makse ei tõsta. Päris hämmastav on vahepeal istuda ja selle üle mõelda ning näha, kui rumalaks inimesi peetakse. Ehk siis plaan oli neil selline, et inimene ei saa sellest aru, et need ettenähtud maksutõusud, mis olid prognoositud, teeme neist mõne natukene silmamoondusega nagu väiksemaks. Aga tegelikult me seda ei tee ja teeme mõned maksud tähtajatuks. Ehk siis, kui maha müüdi plaan teatud maksude tähtajalisusega, siis nüüd tehti need maksud tähtajatuks. Silm ka ei pilgu!

Aga ega me kahjuks ei saa üldse väga tõsiselt võtta seda, mida meie tänane rahandusminister räägib või räägi. Nagu ma siin eile ühe teise eelnõu juures näiteks tõin: alles 2023. aastal, kui me siin Ottawa konventsiooni arutasime, needsamad kolm ministrit – peaminister Kristen Michal, meie rahandusminister Jürgen Ligi ja meie majandusminister või kliimaminister, ministeeriumid muutuvad ka nii kiiresti, et ei jõua siin Riigikoguski enam näppu peal hoida … 

Andres Sutt äkki?

Jaa, Andres Suti nimi oli mul meeles, aga tema staatuse või ministriportfelli nime juba peab kuskilt järgi vaatama, sest need muutuvad nii kiiresti. Igatahes nad hääletasid sellest Ottawa konventsioonist lahkumise vastu, mis oli igati mõistlik. Iga talupojamõistusega ja reaalselt mõtlev inimene sai juba siis aru, kui see eelnõu meie poolt siia toodi, et see tuleb kohe ära teha, kuna julgeolekuolukord on selline maailmas. Aga siis hääletati sellele vastu. Ma täna küsisin ka välisministri käest, kuidas valitsuses oli, kuidas see arutelu välja nägi. Ei, keegi väga vastu polnud. Ehk siis me näeme, et mingisugust analüüsi pole. Siin on sageli öeldud, et tehke koalitsiooni poolt häid ettepanekuid ja häid eelnõusid, küll me siis toetame. No ei toetata ju! Seesama Ottawast väljatulemise eelnõu oli väga mõistlik eelnõu, millest said aru kõik, kes vähegi süvenesid sellesse.

Samamoodi praegu see tulumaksu määra muutmise eelnõu. See on ju väga mõistlik, seda tegelikult peaks igal juhul toetama. Selle arutelu peaks avama, valitsus peaks uuesti tegema need arvutused, kui palju [muutub] sellest, et [esialgu] oleks 2% see vähenemine, aga järgmisel aastal 4%. Kui palju raha tegelikult tuleb riigi majandusse tagasi tänu aktsiisidele, käibemaksule ja muudele maksudele. Aga seda ei vaevuta tegema, pole oluline. Selles mõttes on pilt kurb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et siin saalis me mäletame kõik, kuidas Reformierakond on lubanud pensionäridele, et pensioneid ei tõsteta. Aga enne me juba kuulsime, kuidas Annely Akkermann rääkis, et pensionidelt võetakse siiski tulumaks maha. Minu küsimus on: kas pole ülekohtune, et inimene, kes on kogu tööelu jooksul makse maksnud, peab nüüd oma väljateenitud puhkuseaastatel endiselt maksukoormust kandma, samal ajal kui pensioni suurus ei taga enamasti isegi elementaarset toimetulekut? [Me ju näeme,] millised hinnad on ja mida teeb inflatsioon.

Aitäh, hea küsija! Väga asjakohane küsimus. Ma pean jälle tegema tagasipõike ühe teise seaduseelnõu arutamisse, et anda aimu, mismoodi minu arvates valitsus näeb meil Eestis elamist ja poliitika tegemist. Meil oli siin täna arutelu teemal, et tahetakse lennukikütusele kehtestada biokomponendi nõue: 2025. aastal 2% ja lõpuks jõuame kuni 70%-ni. Kui minister vastab küsimusele, mida see piletihindadega teeb, et see suures pildis ei ole määrav, see ei muuda eriti midagi, siis tõsi, see võib-olla ei muuda ministril midagi. Tema palga juures tõesti see ei muuda midagi. Meil on vist tekkinud arusaam, et kõik elavad siin nii hästi, et saavad 7000–8000 eurot palka. Aga ei ole nii, meil on ikkagi suur hulk inimesi, kes peavad väga nappide vahenditega hakkama saama. Minu arusaam ongi, et tegelikult ei suudeta ennast valitsuse tasandil samastada keskmise Eesti inimesega. 

Ja kui nüüd tulla pensionäride juurde, siis on täpselt sama. Ma olen sada protsenti nõus, et pensionär on oma elutöö ära teinud, ta peaks saama väärikalt pensionil olla ja alles jäänud elupäevi nautida. Aga ei, me võtame pensionäride seljast ka mitu nahka. Eriti grotesksed on siin erinevad valimisreklaamid, mida Reformierakond on teinud pensionäridega enne valimisi. Kindlasti, kahtlemata on see väga ebaõige lähenemine pensionäridele.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Rahanduskomisjon saab kogu aeg ülevaateid maksulaekumistest ja riigi rahanduse olukorrast, seda küll mõnekuulise viiteajaga. Ja selline pealkiri või reklaamtekst, mis sinna juurde käib, on, et maksud laekuvad meil hästi ja on üldiselt prognoosiga kooskõlas. Aga kui vaatad sellesse tabelisse sisse, et mis maksud laekuvad ja missugused ei laeku, siis näed, et on kaks maksu, mis laekuvad hästi. Üks on ettevõtte tulumaks. Ja see on tingitud sellest, et ettevõtjad kardavad ettevõtte [kasumi]maksu kehtima hakkamist, mille meie oleme teinud ettepaneku ära lõpetada, aga millest valitsus räägib. Ja teine on üksikisiku tulumaks, mis on ka võrreldes eelmise aastaga suurem, aga sinna pannakse hästi väikse tärnikese all juurde, et uue maksumäära või maksumäära kasvamise tõttu laekub see paremini. Tegelikult see ei laeku paremini, tegelikult seda laekub rohkem. See on väga oluline vahe. 

Ja kui majandusest rääkida, siis majandusest on nad raha välja võtnud. Valitsus on teinud inimesed vaesemaks, et ise paremini raha saada. Minu meelest oleks vaja uuesti üle rõhutada: kui maksud tõusevad, siis inimestel läheb kehvemaks. Aga sellest meie valitsus nagu üldse ei saa aru.

Aitäh!

Jah, tõsi. Neid aspekte on mitmeid. Nagu ma ütlesin, kui maksud tõusevad, siis tõuseb kohe hüppeliselt varimajanduse protsent. Hüppeliselt! 

Teine asi: meilt inimesed hakkavad ära minema. Meil on siin saalis pidevalt juttu sellest, et meie demograafiline olukord on väga halb. Ja siis me ühel ja samal [ajal] näeme, et  meil on 64 000 ja rohkemgi töötut, mis on viimse 12 aasta kõige suurem number, ja siis tuleb majandusminister ja teatab, et kohe on vaja hakata meile sisse vedama teise usulise taustaga riikidest "kvalifitseeritud" tööjõudu. 

Noh, mulle vägisi tundub juba pikemat aega, et tegelikult valitsust ei juhita enam absoluutsete andmete pealt. Või siis on vastupidi: võib-olla juhitakse just andmete pealt, aga andmed on lihtsalt nii valed. Kui tulla tagasi selle valitsuse juurde, kus olid EKRE, Isamaa ja Keskerakond, siis meie võitlesime nende ametnike turmtulest läbi, kes tõestasid meile, et maksulangetamine piirikaubandust ära ei lõpeta ja polegi probleemi olemas. See võibki nii olla, et manatakse täiesti vale pilt valitsusele. 

Ja kui seal ei võeta endale aega asju selgeks teha ja süveneda, kui see mentaliteet on selline, et tehke ministeeriumis nii, et jama ei oleks, nagu kiputakse tihti ütlema, siis me jõuamegi selleni, et hulk ministreid ei tee endale valdkonda selgeks ja tegelikult päriselt ei saagi aru, mis olukorras [riik] on. 

On tõsi, et jah, maksude tõstmine tegelikult summa summarum lõpuks ei suurenda laekumisi. Leitakse muud lahendused: varimajandus, viiakse ettevõtlus ära, hakatakse jagama raha erinevate kontode peale ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Eks neid asju peaks asjaomased ministeeriumid ja ametkonnad hästi teadma. Aga kuidas maksulaekumisega lõpuks lood on – nagu öeldakse, tibusid loetakse sügisel. Seda me saame veel näha. Ma olen täiesti kindel, et need numbrid ja selline optimism ei püsi, sellepärast et maksutõusud alles tulevad peale. Selle päris maksukaskaadi tulemuse saame kätte selle aasta lõpus, järgmise aasta esimesel poolel. Siis me alles näeme, millised need mõjud päriselt on.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Teate, eilse päeva parim pärl minu meeles siin Riigikogus oli siis, kui multitalendist rahandusminister Jürgen Ligi vastas küsimusele, mida see annab lihtsale tööinimesele, et nüüd nii käibemaks kui tulumaks tõstetakse 20%-lt 22%-le ja edasi 22%-lt 24%-le. Jürgen Ligi vastas selle peale: see annab talle suurema kindluse, et tema riik saab hakkama. Mina mõtlen küll selle peale, et kogu aeg öeldakse meile, et neid maksutõuse on tarvis selleks, et riik saaks hakkama selles keerulises julgeolekupoliitilises olukorras. Aga paralleelselt ma olen lugenud varem ja lugesin ka mõne päeva eest uudist ERR-ist, et Läti ei plaani kaitsekulutuste tõstmiseks maksutõuse. Samamoodi nad plaanivad tõsta kaitsekulud 5%-ni SKT-st, aga maksutõuse ei plaani. Ehk siis kuidagi on võimalik ka teistmoodi. Paralleelselt me loeme ka sellest, et neil ei ole raha eraldatud Rail Balticu ehitamiseks Eesti poole, mis on ju mingitpidi mõistlik. Kui on prioriteedid paigas, siis tuleb neist lähtuda. Kas Eestil ei oleks äkki midagi Lätist õppida?

Aitäh! Ma mäletan seda tsitaati küll. Aga ega ma ei imesta, sest mul on olnud rahandusministriga debatte selle üle, kust kohast riik maksuraha tegelikult saab. Rahandusminister väga südikalt väidab siiani, et ettevõtjatel ei ole riigi maksude maksmisega suurt mingit seost. Mulle meenutab see üht arutelu kunagi ühe riigiametnikuga, kes jäi lõpuni veendunuks, et riik püsib tema makstud maksude peal. Kui ma proovisin selgitada, kas ta saab aru ka, kes tegelikult lisandväärtust tekitab ja kes valdavalt maksab riigieelarvesse raha, ja ütlesin, et need on ettevõtjad, siis ta mind ei uskunud. Ja seda ei usu ka meie rahandusminister. See teie näide eilsest vestlusest ilmestab väga hästi, et tegelikult ei saada aru, kust kohast tegelikult maksuraha tuleb, kes on maksumaksja. 

Ja kõige kurvem on see, et ei saada ikkagi sellest aru, et ettevõtjad suures pildid ei hädalda. Nad teevad oma ettepanekud, aga ühel hetkel nad lihtsalt kolivad soodsamasse maksukeskkonda. See avaldub meil statistikas siis, kui ettevõtted on siit läinud. See juba avaldub. Me juba näeme, et meil 64 000 pluss inimest [on tööta], on 12 viimase aasta kõige suurem tööpuudus. Nii palju inimesi on töötuna arvel. 

Need on [arvud], mida peaks igal juhul nägema. Kui sa tunnetuslikult ei saa aru, mida sa teed, siis need on ju numbrid, mis [asjade seisu] näitavad, aga selle peale teine minister ütles siin, et Statistikaamet ei tea, mida ta publitseerib, et need on valed andmed. Kuna need ei sobinud, siis öeldi, et need on valed andmed. Ma tänase päevani küll ei ole näinud, et need ümber oleks lükatud. Ma palusin ministril saata õiged andmed, kui Statistikaamet valesid andmeid publitseerib, aga neid pole tulnud. 

Aga tulen tagasi selle juurde, et meie naabrid on aru saanud, et majanduse maksudega kägistamine [on kurjast]. Ometi see on majandusfilosoofia mõttes selge. Kõik, kes majandust õppinud on, saavad aru, et sa ei saa [kõrgelt] maksustades riiki madalseisust välja tuua. Maksude tõstmisega sa võid [kriisi] mõnda aega edasi lükata, aga siis kukub riik oma majandusega täiesti kokku. Ja sellel teel me täna oleme. Seesama töötute arvu nii suur tõus on esimene selge märk, mille peale peaks praegu ülikiirelt tegutsema ja lahendusi leidma. Aga isegi see ei pane veel punast tuld põlema. Selles mõttes on asi kurb.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Rene! See valitsus siin rapsib igas suunas nende maksudega. Ma vahel mõtlen, et millest see tuleb, kas nad ise ei saa millegagi hakkama või kuulavad kusagil kedagi teist. Me oleme kuulnud, kuidas väljastpoolt on meile kogu aeg antud nõu, mida teha. Ma äsja lugesin, et IMF on öelnud, et tegelikult peaks Eestis veel automaksu tõstma, et kodualuse maa [maksuvabastust tuleks piirata] ja kinnisvaramaks tuleks kehtestada, samuti luua üleriigiline vararegister. Ilmselt sellega varsti meie ette tullakse, ja ikka jutuga, kuidas see jätab inimestele rohkem raha kätte. Mis sa arvad, kas jätkub jultumust seda teha ja niimoodi öelda? Ja keda siin ikkagi teenitakse, kas oma rahvast või kedagi teist? Või on see lihtsalt suutmatus riiki valitseda?

Aitäh! Hea küsimus. Ei, minu hinnangul ei ole tegemist suutmatusega, tegemist on arrogantsusega, üleolevuse ja karistamatuse tundega. Enne neid viimaseid Riigikogu valimisi osalesin ma nagu me kõik väga paljudes erinevates debattides. Ma olen seda mitmeid kordi öelnud, et kui ma rääkisin, et automaks tuleb, kui te Reformierakonna valite, siis üks vahepeal rahandusminister olnud kodanik süüdistas mind, et ma hirmutan inimesi. Aga lõpuks automaks tuligi. Aga oli ka üks teine debatt, kus üks Reformierakonna liige tõi selgelt välja, et Eesti ei pääse varamaksust, et kinnisvaramaks tuleb teha, varem või hiljem see kindlasti tuleb. Nii et sellega asi ei piirdu. Kahtlemata me varem või hiljem näeme, et Reformierakonnalt tulevad ka ettepanekud varamaksude kehtestamiseks. 

Meil on fundamentaalne probleem, millest ma olen korduvalt rääkinud, aga ma räägin selle veel kord üle. Ikkagi meie ametkonnad ja meie valitsus ei julge seista Eesti rahva ja Eesti riigi, Eesti majandushuvide eest. Seesama näide, mida ma olen palju toonud: see oli ilmselt ebaõnnestunud ütlemine Eleringi juhilt, aga ta ütles, et me ei peagi Eesti energiajulgeolekus lähtuma Eesti huvidest. Aga kui selliseid lauseid öeldakse välja eestimaalastele, Eesti ettevõtjatele, siis mida me võiksime siin kõik tunda? [Kuidas] see ei ole oluline?! 

Täna me arutasime eelnõu, mille kohaselt lennukikütustes tõstetakse biokomponendi osakaal lõpuks 70%-ni. See biokomponent on üle kolme korra kallim kui kütus, mida täna lennukid kasutavad. Ma ütlesin, et me oleme tõenäoliselt kõik selle poolt, et looduskeskkond oleks puhtam ja nii edasi, aga see peab minema normaalselt, nii et ühiskond saab aru, nii et ettevõtja saab aru, et tal on mõistlik seda teha, et sellel on mingi mõte. Aga me teeme surudes. Meie oleme tegelikult Euroopa Liidu ääremaa. Ega see [muudatus] võib-olla väga palju Kesk-Euroopat ei kõigutagi. Seal siselennud lähevadki võib-olla kallimaks mõned eurod, eks. Aga meie peame lendama selleks, et kaugemale maailma saada, kõigepealt kuskile Euroopa keskele või äärenurka ja edasi lendama. 

Ent meie ei julge teha või ei tee ettepanekut, et tegelikult, saage aru, palun, Eestile see ei sobi. Meie arvestame oma rahva lendamisvajadusi ja meile ei sobi see. Aga seda ettepanekut ei tehta, seda isegi ei võeta lauale. Ei noh, kus me nüüd ikka lähme, ja noh, mis seal ikka, oleme ikka kõik sõbrad siin Euroopas ja kannatame ära, piltlikult öeldes. See mentaliteet on vaja ära murda, sellest on vaja lahti saada, et meie läbirääkijatel, meie valitsuse liikmetel oleks selg sirge ja me läheksimegi nende ettepanekutega ja nende mõtetega, mis on Eesti rahvale ja Eesti riigile ja meie majandusele kõige olulisemad. Loomulikult on siis läbirääkimised, räägitakse, arutatakse ja jõutakse kuskile või ei jõuta. Aga me peame ära murdma mentaliteedi, et me lihtsalt ei julge midagi rääkida, et me tahame olla mingisugused kiidetavad Euroopas. Selle murdmine on võtmekoht.

Ja küsimustevooru lõpetab Evelin Poolamets.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui me nüüd hindame praegust olukorda, siis tegelikult me oleme ju majanduslanguses. Ettevõtetel on raske, energia hinnad on kõrged ja hiljuti tulid ka andmed töötute kohta: töötute arv on üle 64 000. Ja sellisel hetkel veel tõsta tulumaksu! Kas me ei hakka ületama seda piiri, kus inimene tunneb, kus ühiskonnas tekib õiglustunne, mille peale hakatakse teadlikult maksudest kõrvale hoidma, hakatakse ümbrikupalkasid maksma ja tekib kaos, mis sellele järgneb?

Aitäh! Väga õige täheldus ja küsimus. Minu hinnangul on see piir juba murtud. Me mitte ei hakka sinna jõudma, kus see vint üle keeratakse, vaid me oleme sinna juba jõudnud. Ja me oleme sinna mõnda aega tagasi juba jõudnud. Kui ma kuskil satun rääkima inimestega, kes on Eestist ühte või teise riiki mingil põhjusel elama läinud, siis ma püüan ikka aru saada, miks see valik tehti, miks inimesed kolisid ühte või teise riiki. Soome puhul tuleb alati välja see, et inimesed on [Eestis] väsinud – nad on lihtsalt väsinud sellest pidevast seaduste muutmisest, õigusselgusetusest. Sa kunagi ei tea, mis juhtub. Magama lähed ühtede seadustega või ühtede maksudega, kui hommikul ärkad, siis on juba hoopis teine olukord. Inimene on loomult selline, et ta tahab stabiilsust. See on ka üks moment, miks inimesed lähevad ära. Nad lihtsalt tahavad elada stabiilses keskkonnas, kus nad teavad, et kui nad teevad tööd, siis seda väärtustatakse, nad saavad selle eest raha. Ja inimene teab, et kui ta ühel päeval läheb pensionile, kui ta on oma panuse tööealisena andnud, siis riik tunnustab seda väärikalt, ta saab väärika pensioni. Aga täna meie riigis kahjuks seda ei ole. Õigusselgusetus ja ebakindlus on tegelikult tagasipöördepunkti minu hinnangul juba ületanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

No vot, ma tulen tagasi selle juurde, kelle pärast või mille pärast seda kõike siin tehakse ja keda siin teenitakse. Me mäletame, eks ole, kuidas Kaja siin maksuteemalistele küsimustele vastas. Mina just küsisin tookord, eks ole, et kas tuleb automaks, kas tuleb kinnisvaramaks. Ja siis ta tõusis siin püsti ja raius kaks korda, käskis huultelt lugeda, et maksud ei tõuse. Vale, eks ole! Aga selle eesmärk oli tegelikult saada võimule ja tegelikult makse tõsta, et saada Eesti rahva kannatuste arvel endale see kõrge koht Euroopa Komisjonis. Ja nüüd me näeme, kuidas teda europarlamendis mõnitatakse, kuuldavasti ei ole ka Ursula von der Leyen enam temaga rahul. Ma mõtlen, kas tasub ikka nii hirmsasti seal pugeda? Eesti rahvas kannatab ja endale see ka tegelikult hästi ei lõpe.

Aitäh! No ma ei oska muidugi Kaja Kallase eest vastata. Mulle tundub, et temal tasub pugeda, kui sa nii küsisid. Aga kogu selle maksude tõusu juures või selle maksustamise juures jällegi pean selle välja tooma, et inimene on oma loomult tegelikult ju valmis makse maksma, kui ta saab aru, kuhu see maksu[raha] läheb, miks seda vaja on. Kui see ära seletatakse ilusti, miks on seda vaja teha, kuhu see läheb, ja pannakse tähtaeg ka mõnele asjale, siis tegelikult kõik sõltub summadest, aga inimene on põhimõtteliselt valmis maksma. Kui talle seletatakse ja põhjendatakse ja teda veendakse, siis on ta valmis asja arutama ja [maksuga leppima].

Aga meil on ju nii, et võta või jäta, sulle pannakse koormised peale. Kas sa kuidagi hakkama saad või ei saa, kõik needsamad automaksu näiteid ja maksutõusud, eks – see ei huvita absoluutselt. Rahandusminister ütleb siin, et üksikindiviid ei olegi oluline, oluline on riik. Üksikindiviid ei ole üldse oluline! Talle üksikindiviid ei ole oluline, talle ei ole ettevõtja oluline, kes tegelikult makse maksab. Ega inimene ei ole rumal, ta saab aru, kui suhtumine on selline.

Aga kõige halvem selle juures on see, mida ma olen ka välja toonud: me iga aasta näeme seda, kuidas riik ei suuda oma eelarvet planeerida, kuidas igal aastal käib summade ülekandmine. 500– 750 miljonit kuni 950 miljonit eurot kantakse igal aastal eelarvest eelarvesse üle. Selge, seal on põhjusi ka, on kindlasti [põhjendatud] asju. Valdavalt suur osa ongi erinevad projektid, mis lähevad järgmisesse aastasse edasi. Aga seal on ka suur osa raha, mis lihtsalt on planeerimata, mille vajalikkust ja planeerimist ei ole läbi mõeldud. 

Ja inimene ju näeb seda kõike. Meie näeme siin ja näeb inimene, kes vaatab ja loeb uudiseid, saab aru. Ja siis tulla ja rääkida, et raha ei ole … Või ütleb üks minister, et raha kulub igale poole ära, kui küsitakse, kuhu te selle raha panete. Ja siis järgmine ütleb, et ettevõtlus pole üldse oluline, et maksud tulevad avalikust sektorist. Ja veel järgmine ütleb, et üksikindiviid pole oluline, riik on oluline. Aga mis see riik on? Riik on meie rahvas, meie inimesed, meie ise, meie ettevõtlus. Meie olemegi see Eesti riik. Sellise käitumise peale ei olegi võimalik eeldada, et inimesed kuidagi mõistaksid kogu seda jama, mis meiega siin tehakse.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole, auväärt ettekandja. Küll on aga üks küsimus istungi juhatajale. Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Mul ongi täiesti protseduuriline küsimus, mis on seotud istungi juhtimisega. Kuulates nüüd nii selle eelnõu käsitlust kui ka siin täna mitut varasemat, mõtlesin, et siin väga palju tuuakse esile faktilisi asjaolusid Reformierakonna tegevusest. See, et Kaja Kallas ütles, et maksud ei tõuse, ja tunnistas ise kohe peale valimisi: valetas. See, et ministrid käisid mitte sugugi ammu puldis ja ütlesid, et teatud maksutõusud on ajutised. Nüüd nad tulevad ja räägivad siin, et tegelikult need muutuvad püsivaks. 

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et te ju ikkagi olete Reformierakonna liige. Kui te nüüd seda kuulate, kas teil tekib ka selline stress, mingi torge hinges? Kas te mõtlete: oi pagan, kus me oleme inimestele valetanud? Või te suudategi täiesti kehastuda istungi juhatajaks ja heidate endalt justkui peast minema selle, et te olete Reformierakonna liige? Mingit stressi ei ole, saate rahulikult istungit juhatada, sõltumata sellest, mida te koos erakonnakaaslastega olete teinud?

Aitäh, hea kolleeg! Teil on tõesti õigus: kui ma istungit juhatan, siis ma unustan ära selle, et ma olen Reformierakonna liige. 

Aga nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni ettekannet. Ja mul on hea meel, et mõned küsimused on ka Annelyle varuks jäänud. Rahanduskomisjoni esimees, hea kolleeg Annely Akkermann, palun!

Tere õhtust, austatud juhataja ja head kolleegid! Sedagi eelnõu siin esitaja esindaja väga põhjalikult avas ja seetõttu ma lähemalt seda ei tutvusta. 

Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 8. aprilli istungil ja seal viibis veel Inga Klauson Rahandusministeeriumist. Tema käest küsiti, kui suur oleks [seaduse] mõju eelarvele, ja ta ütles, et see oleks 200 miljonit eurot miinussuunas. Eelnõus mainitud tarbimismaksude laekumine kompenseerib seda miinust, aga isegi kui kogu täiendav raha, mida füüsiline isik saaks sellest maksumäära langetusest, läheks tarbimisse, siis käibemaksu näol laekub sellest ainult 24%. Rain Epler arvas, et ministeeriumide võimekus jääb alla plaanidele ja numbritele, mis on eelarves kirjeldatud ja kajastatud. 

Otsustati teha ettepanekud menetluslikeks otsusteks. Ja need olid, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail, see on nüüd erinevatel põhjustel liikunud tänasesse päeva, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Need otsuste ettepanekud tehti konsensuslikult. Aga kolmanda ettepaneku üle, nimelt eelnõu tagasi lükata, toimus hääletus. Selle poolt oli 6 rahanduskomisjoni liiget, see tähendab enamus. Nii et rahanduskomisjoni enamuse arvates tuleks eelnõu tagasi lükata. 

Aga ma kuulasin seda eelnõu tutvustust ja mulle jäi kõrva, kui raskeks on läinud pensionäride olukord sellel ajal, kui Reformierakond on valitsust juhtinud. Ma tahaks meelde tuletada, et kui Isamaa kehtestas oma maksuküüru, siis töötavad pensionärid said selle kõige enam oma kaela, sest … (Saalist öeldakse midagi.) Ma lükkan ümber valeväidet, Siim Pohlak, ma lükkan ümber valeväidet. Nimelt, pension ja töötasu liideti. Ja sellistel puhkudel näiteks õpetajatel see ületas 2100 euro piiri ning töötavad pensionärid, kes said keskmist palka, ei saanud mitte sentigi – mitte sentigi! – tulu oma maksustatavast tulust maha arvestada. Kui Reformierakond, Kaja Kallase juhitud valitsus tuli võimule, muudeti see ära. Ja selle muudatuse tulemusel, et igal juhul on vanaduspensionieas oleval inimesel keskmine pension tulumaksuvaba, on pensionärid 100 miljonit eurot Kaja Kallase valitsuse esitatud eelnõu punkti järgi pärast seaduse jõustumist rohkem raha kätte saanud.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel hea kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid saalis, tubades ja inimesed ekraanide taga! Tegelikult see tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu on Vabariigi Valitsusele appi tulek. Me tahame nende tööd teha lihtsamaks, me tahame, et kõik vaataksid koos rahva poole. Ja see on puhtalt Eesti rahva jaoks tehtud eelnõu, sest tulumaksu maksjale jääb raha rohkem kätte. Ehk siis tööinimesele, kes töötab Eestis, kes kasvatab peret, kellel on elukoht Eestis, kes töötab siin, jääb tulumaksu maksmise järel rohkem raha kätte. Ja see on kõige suurem garant, kõige suurem garantii inimestele ja riigile, et Eesti riik on kaitstud. 

Mida me veel teeme? Selle seaduseelnõu headus väljendub ka selles, et me läheme edasi samm-sammult. Kui seni ei ole toetatud teisi maksulangetusi, siis antud maksufestivali ajal on tulumaksu vähendamine, selle vähendamise protsent üks suur oluline otsus Eesti tööinimestele. Ja seda sellepärast, et see kätte jääv raha ju läheb uuesti ringlusesse. Ja kuna käibemaksu on tõstetud ja käibemaks tuleb läbi tarbimise, siis see kätte jääv [suurem summa] läheb uuesti kasutusse. Ja läbi selle tuleb ka rohkem laekumisi riigieelarvesse. 2020, kui EKRE oli valitsuses, see käidi läbi. See on praktiliselt läbi proovitud, et kui me langetame makse, siis on laekumised eelarvesse garanteeritult stabiilsemad ja ka suurenevad. 

See ei ole pseudoteema. Rahandusministeeriumi ametlik tuli ja ütles, et 200 miljonit jääb vähemaks. Mille pealt see 200 miljonit tuli? Võib-olla oleks Exceli tabelist ühe linnukese ära võtnud, ja oleks 100 miljonit raha rohkem olnud. Nii et seda Exceli tabelit arvestades on see väga põnev. Numbritega on alati hea manipuleerida ja öelda, et see toob vähem raha. Aga nüüd me näeme ju aasta algusest peale, et tulebki vähem raha tegelikult. Maksutõusud ei ole toonud loodetud tulu riigieelarvesse. 

Mida praegune valitsus on maksudega teinud? Kõige esimene samm oli, et suurperede toetust [vähendati]. Siis hakati järjest aktsiise tõstma. Sellest aastast on kehtestatud uus maks ehk siis automaks. Auto on tavalisele Eesti inimesele, kes elab maapiirkonnas, tarbeese. Ja selle pealt ta peab maksma maksu! Suureneb maamaks. Need on kõik eluliselt vajalikud tegevused ja nendele pannakse maksu otsa! See on seda hullem, et tulumaksu protsendi suurendamisega võetakse kätte jäävat raha vähemaks. 

See näitab seda, et praegune valitsus ei hooli oma rahvast. Ta teeb kõik selleks, et rahvalt viimane raha kätte saada. Peidetakse ennast selle taha, et on vaja julgeolekumaksu, sõda ju käib. Rahandusministri kuldsed sõnad eile olid, et nemad maksu ei tõsta, maksu tõstab Putin. Nemad tahaksid hoopis kõike teistpidi teha, aga Putin on see, kes maksu tõstab. Sellest saab mõtlev inimene aru nii, et rahandusminister ja praegune valitsus tegelevad Putini propaganda elluviimisega. Makse tõstab ja langetab ikkagi meie Vabariigi Valitsus koos praeguse Riigikoguga. Ja kui Riigikogu enamus on otsustanud neid tõsta, siis see näitab seda, et nad ei hooli oma rahvast.

Palun lisaaega.   

Kolm minutit lisaks.  

Aitäh! Läti näide: nemad maksude kallale ei läinud, kuid ometi riigikaitsekulud tõstetakse 5% peale. Kui meile öeldakse – eile rahandusminister ütles –, et kogu maailm ei oska mitte kuidagi toimida, tema ainult teab, kuidas kõik läheb õigesti. Aga Lätis ometi riigikaitse[kulude] protsent läheb viieni, maksu ei tõsteta ja inimesed püüavad hakkama saada. Ja saavadki hakkama! 

Muidugi kurb on see, et endised koalitsioonipartnerid, kes olid sotsid, suured rahva teenrid, tõstsid makse. Nüüd, kui on vaja näidata, et võiks ka midagi langetama hakata, rahva heaks teha, on nad kadunud. Õhtu on vabaks võetud, tore on olla! Ja nii see valitsemine käibki, kord võetakse ühtepidi, kord teistpidi. Nii et ma ütlen kindlasti, et antud eelnõu tuleb toetada, sest antud eelnõu teeb Eesti rahva olemise paremaks. Aitäh!

Suur tänu teile. Sulgen läbirääkimised. Vaatamata kõigele eelnevale on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 597 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja kohe me seda hakkamegi hääletama. Aga enne seda saalikutsung palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 597 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 597 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Oleme jõudnud viimase päevakorrapunktini. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 596 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Siim Pohlaku.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Käesolev eelnõu räägib käibemaksumäära langetamisest 22% pealt 20% peale. Selle eelnõuga pöörab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tagasi Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside väga halva otsuse tõsta käibemaksumäära. Käibemaksu tõstmise otsus on kahjulik Eesti inimestele, kahjulik Eesti ettevõtetele. Pöörame selle lühinägeliku ja rumala otsuse tagasi! 

Selle eelnõu vastuvõtmisega kaasnevad olulised positiivsed mõjud. Kõigepealt leeveneb inflatsioon. Kaja Kallase ja tema jätkuvalitsuse juhtimisel on ju Eestist saanud Euroopa meister hinnatõusus. Maksumäära vähendamine aitab aeglustada hindade kasvu ja teatud kaupade puhul võib tuua kaasa hinnalanguse, see leevendab inflatsiooni mõju nii Eesti peredele kui ka ettevõtetele. Selle eelnõu seaduseks saamisega kaasneb ka üldine majanduskasv. Käibemaksu langetamisega kaasnev ostujõu suurenemine ja ettevõtluse elavnemine kasvatab Eesti majandust, mis omakorda tõstab töökohtade arvu, parandab maksulaekumisi ja suurendab meie ettevõtete konkurentsivõimet. 

Käibemaksu langetus aitab tuua võrdsema maksukoormuse. Käibemaks koormab vaesemaid inimesi rohkem, kuna enamus nende kulutustest on sundkulud esmatarbekaupadele. Käibemaksumäära vähendamine muudab seeläbi maksusüsteemi õiglasemaks. Paraneb ka ettevõtluskeskkond. Maksukoormuse vähendamine tähendab ettevõtetele väiksemaid sisendkulusid, mis parandab likviidsust ja võimaldab investeerida innovatsiooni ja laienemisse. 

Selle eelnõu kohaselt hakkab eelarvetulu suurenema tänu majanduskasvule. Esialgu võib riigieelarvesse laekuv käibemaksu summa korraks väheneda, aga selle kompenseerib majanduse elavnemine ja selle kaudu kasvav maksulaekumine. Seega pole eelnõu seadusena vastuvõtmisel eelarvele pikas perspektiivis negatiivset mõju. 

Seadus jõustub vastuvõtmise korral 2026. aasta 1. jaanuaril, mis annab piisavalt aega muudatustega kohanemiseks ja ettevalmistusteks. 

See on lühidalt kõik. Tegemist on väga hea ja mõistliku eelnõuga ja ootame sellele Riigikogu toetust. Ka sotsid võiksid kapist välja tulla ja tunnistada, et maksutõusudega läks kehvasti. Pöörame need tagasi! Kõik tervele mõistusele tuginevad riigid Eesti naabruses on viimastel aastatel majanduse elavdamiseks makse langetanud ja otsivad näiteks riigikaitsekulude katmiseks teisi võimalusi, nagu kulude kokkuhoid. Ainus, kes lähiriikidest Reformierakonna juhitava Eesti kõrval suurte maksutõusudega silma paistab, on sõjamasinat rahastav Putini Venemaa. Aitäh! 

Tänan väga teid! Evelin Poolamets, küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te juba mainisite ka, et käibemaksu tõus puudutab kõige enam vaesemaid inimesi. Ja kui ka valitsus ise on teinud neid mõjuhinnanguid, siis need näitavad, et käibemaks mõjutab kõige rohkem inimesi, kelle sissetulek on väike. Nad kulutavad peaaegu kogu oma sissetuleku toidu ja esmatarbevahendite peale. Kui aga mõelda, kuidas see mõjutab ühiskonnas tervikuna inimeste toimetulekut, siis [on selge], et see ju suurendab ka sotsiaalset ebavõrdsust. Kuidas te kommenteerite, mis võiks olla Reformierakonna eesmärk, kui nad on just vaesematele inimestele sellise koormuse peale pannud?

Aitäh! Reformierakond on teada-tuntud ebaõiglast majanduspoliitikat ajav erakond. Alustasid nad ju ka oma valitsemist, järgmist valitsemisperioodi peretoetuste vähendamisega. Suurperede toetusi võeti vähemaks. Neile ei lähe korda ebavõrdsus, ebaõiglus. Vastupidi, Reformierakond surub jõuga läbi maksuastme kaotamist, mis just nimelt jõukamale osale Eestist, sealhulgas ka Riigikogu liikmetele jätab rohkem raha kätte, samal ajal kui vaesem osa Eestist [kannatab] käibemaksu tõusu tõttu, millega makstakse kinni see Reformierakonna ja tema valijate ja toetajate pralle. 

Martin Helme, palun!

Jaa. No kui vanasti oli käibemaks 18%, siis Reformierakond tõstis ta ajutiselt 20% peale. Sellest ajutisest on nüüd möödas juba 15 aastat varsti. Nüüd hiljuti nad tõstsid ajutiselt 22% peale, süüdistades oma otsuses loomulikult Putinit, ja siis nad teatasid, et me tõstame ajutiselt 24% peale. See 24% hakkab, kui me seda seadust enne jaanipäeva ära ei muuda, varsti kehtima. Ja siis tuli välja, et ka see ajutisuse jutt oli ikkagi vale, nüüd on nad alustanud seadusemuudatust, et see ajutine muuta alaliseks. Ehk me räägime läbi ajaloo 18%-lise käibemaksu tõstmisest nüüd juba 24% peale. Lähiajaloos on tõus 20% pealt 24% peale. Me tahame tagasi 20% peale esialgu saada. 

Kui me räägime seda, et see toob majanduskasvu ja majanduskasv toob tegelikult raha parema laekumise riigieelarvesse, siis varem või hiljem hakatakse rääkima, et aga kaupmees paneb selle raha tasku. Mis sa selle peale vastad?

Esiteks, Reformierakond on sisuliselt tõstnud 6% võrra käibemaksu 15 aasta jooksul. Ma arvan, et see on Euroopa rekord. Ja meie ümber teised riigid langetavad praegu käibemaksu. Näiteks langetatakse teistes riikides toiduainete käibemaksu, kartmata, et ahned kaupmehed võtavad raha endale. Meil maaelukomisjonis olid hiljuti kaupmeeste liidu esindajad ja me küsisime otse, mis nemad sellest arvavad. Kaupmeeste liidu sõnum oli, et maksulangetused on väga oodatud, konkurents turul on suur ja kindlasti jõuaks see mõju ka hindadesse.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Midagi on sellel pildil väga valesti. Meie saame aru, et sellel pildil on midagi väga valesti. Selge on see, et kõik tarbimismaksud tegelikult koormavad inimesi, ja kõige rohkem koormavad just neid inimesi, kellel on väiksemad sissetulekud. Aga see kindlasti pärsib ka majanduskeskkonda ja ettevõtete arengut samuti. Midagi on pildil valesti ja meie saame sellest aru. 

Mul on küsimus: kas Reformierakond nagu ei näe seda pilti või milles konkreetselt probleem on? Sellele on juhtinud tähelepanu ka erinevad rahvusvahelised organisatsioonid: Euroopa Komisjon, OECD, IMF. On selgelt välja öeldud, et tegelikult kogu see maksustruktuur tuleks üle vaadata, sellepärast et see ei ole jätkusuutlik. Ja teine pool on see, et kui me vaatame tasakaalu, siis ikkagi tarbimismaksude osakaal eelarve tuludes on märkimisväärselt suur võrreldes teiste Euroopa riikidega.

Ma arvan, et siin tuleb vaadata ka Reformierakonna personaalia otsa. Suur osa neist on olnud 20 aastat või kauem juba võimu juures. Nad on istunud Riigikogus, neil puudub reaalne tunnetus, mis toimub Eesti ettevõtluses ja kuidas elavad tegelikult oma igapäevaelu Eesti inimesed, kes sedasama maksuraha peavad valitsusele teenima. Ma arvan, et neil puudub lihtsalt teadmine ja arusaam. Ja seetõttu nad teevadki täiesti valesid otsuseid, millega tehakse asja ainult hullemaks. Sisuliselt võideldakse ainult iseenda sissetuleku eest ja ülejäänud Eesti rahvas on jäetud tõmbetuulte kätte.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Lauri küsis, et meie näeme probleemi, rahvas näeb ja tunneb seda oma nahal, kas siis Reformierakond ei näe. No ma arvan, et neil pole vaja midagi näha ega ka [mõelda], mida nad ütlevad. Nad võivad teha, mida nad tahavad, sest nad teavad, et e-valimiste pult on nende käes. Ja niikaua kui see on nende käes, nii kaua nad on selles positsioonis, kus nad võivad teha, mida nad tahavad, öelda, mida nad tahavad. 

Aga tulen käibemaksu juurde tagasi. Me teame, et käibemaks tõstab kaupade hindu. Seda on igaüks oma poearvetel märganud. [Käibemaksu tõttu] inimestele jääb vähem raha kätte. Tulemus: inimesed ostavad vähem, mille tulemusena ettevõtjatele [laekub] vähem raha. Järgmine doominokivi sealt edasi ongi nagu riik. Ütle nüüd sina, kas riigile jääb käibemaksu tõusu tulemusena rohkem raha kätte või siis pigem vähem.

Aitäh! Sa kirjeldasid selle asja ära. Tegelikult ei ole selles maksurallis, mida Reformierakond korraldab, ühtegi võitjat. Kõige esimesena kaotavad Eesti ettevõtjad, ettevõtted, kes lähevad lõpuks pankrotti või koondavad töötajaid. Järgmiseks kaotavad needsamad Eesti inimesed, kellel ei jätku enam raha, ei jätku tööd. Ja lõpuks kaotabki ka valitsus, kaotab riik, kellel maksutulud vähenevad. Nii et selle Reformierakonna poliitika puhul ei saa olla ühtegi päris võitjat. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, miks nad seda teevad.

Martin Helme, palun!

Kunagi, kui Reformierakond turundas ennast – ka juba tookord loomulikult valelikult, nii nagu kõik tema asjad on valelikud – ettevõtjate ja majandust teadvate inimeste erakonnana, siis neil oli reklaam maksuvabast reedest. See oli sihuke freudistlik libastumine, lahke härra andis matsidele ühe päeva vabaks. See nende vaade inimestele ei ole ju muutunud, vaid hullemaks läinud, süvenenud. 

Aga ma tuleksin tagasi selle küsimuse juurde, mis ma enne ka küsisin. Väga tihti kuuleme seda kriitikat, et te langetate maksu, aga siis võtavad ettevõtjad, kaupmehed selle raha endale. Mina mäletan, kui me langetasime nii alkoholi- kui ka kütuseaktsiisi, siis oli see jutt põhiline, et sellest ei ole mingit kasu, hinnad ei tule alla. Aga oli ainult vaja vaadata seda, et meil on kütuseturul ja ka alkoholimüügi turul ehk jaeturul olnud väga tihe konkurents. Piisas sellest, et ma sain ühelt suurelt turuosaliselt kinnituse, et nemad kindlasti turuosa võitmiseks ja konkurentsieelise saamiseks langetavad selle maksualanduse võrra hindu. Oli selge, et need hinnad langevad, ja täpselt nii läkski. Konkurents on võti, mitte riiklik regulatsioon, aga seda ei ole ära õpitud.

Aitäh! Ammu ei ole reeded maksuvabad ja enam ei ole ka laupäevad ega pühapäevad. Eesti ettevõtjad, inimesed rügavad, tegelikult teevad ületunde õhtuti enda ja oma pere arvel, selleks et maksutõuse kuidagi katta, kulusid katta. Reformierakond on oma kampaaniates läbi aegade valetanud. Ta valetas ka eelmisel korral, et maksud ei tõuse, ja ma olen täiesti veendunud, et ta jääbki valetama.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Minu jaoks on kõige suurem probleem kõikide nende maksutõusude puhul just nimelt see, et mitte mingit mandaati ei ole rahvalt küsitud ega saadud. See muudab selle asja ikkagi fundamentaalselt ebademokraatlikuks. Põhiseadus ütleb §-s 106 huvitaval kombel, mis minu meelest pole kunagi põhjendatud olnud, et maksude küsimust ei tohi referendumile panna. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas saab rahvaesindus langetada otsuseid, mida rahvas ise ei saa otsustada. 

Aga põhimõtteliselt saaks selles küsimuses referendumi korraldada ja ühtlasi küsida mandaati maksutõusudeks – nii tehtuteks kui ka tulevasteks siis ilmselt – lihtsalt niimoodi, et ikkagi teha erakorralised valimised. Võib-olla see võiks reaalselt olla väljapääs sellest olukorrast, kus lõhe ühiskonnas on muutunud väga suureks ja väga paljud inimesed ikkagi tunnevad ennast väga sügavalt petetuna. Kuidas te seda kommenteerite? Äkki meil peakski olema nii-öelda maksureferendumina lihtsalt erakorralised valimised, mis keskenduks ühele tsentraalsele küsimusele?

Aitäh! Olen absoluutselt nõus, et Eestis peaks olema rohkem referendumeid, rohkem rahvahääletusi, rohkem otsedemokraatiat. Ilmselgelt tänane valitsus seda ei soosi ja ei toeta. Erakorraliste valimiste vajadus on äärmiselt suur ja tegelikult päris märkimisväärne osa Eesti inimestest on erinevates uuringutes välja toonud, et nad sooviksid praegu erakorralisi valimisi, sest nad ei ole rahul sellega, kuidas valitsus toimetab. Tänaste valitsuserakondade toetus reitingutes on ju alla 20%, mis on täielik huumor tegelikult.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Käibemaks ei mõjuta mitte ainult Eesti inimesi, vaid väga oluliselt ka turismi. Öeldakse, et kui me siin üksteisel juukseid lõikame, siis me rikkaks ei saa, aga käibemaksu tõstmisega me peletame eemale turistid. Näiteks Soome turistid käivad tihti Eestis just odavate hindade tõttu. Kas me võime kaotada ka meie head turistid selle hinnatõusu mõjul?

Aitäh! Ma arvan, et me ei kaota mitte ainult häid Soome turiste. Tegelikult mul on ka sõpru, kes käivad Soome vahet, käivad seal tööl, neil on seal ettevõtted. Nad räägivad, vastupidi, et nemad ostavad Soomest Eestisse toidukaupa kaasa, sest Soomes on hinnad odavamad ja ka paljud teenused on juba odavamad. Nii et Reformierakonna juhtimisel on meist saamas Läänemere regiooni kõige kallim riik.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Siim! Hiljuti meie lugupeetud [rahandus]minister Jürgen Ligi väitis siit puldist, et makse ei tõsta mitte Vabariigi Valitsus, vaid president Putin. Aga Lätis teatavasti maksud püsivad tasakaalus ja Soomes hoopis langevad. Siim, kas sulle ei tundu, et meie naabrist diktaatori maksupoliitika erinevate naaberriikide suhtes on väga erinev?

Aitäh! Ma arvan, et Jürgen Ligi võib-olla lobises siin tahtmatult midagi välja. Kui me vaatame, siis Reformierakond on tegelikult ju alati paistnud silma Venemaa-lembusega. Küll on nad alles hiljuti soovinud kehtestada viisavabadust Venemaaga, siis ajasid eelmise esimehe lähikondsed Venemaaga äri. Reformierakonna juhtimise ajal toimus aktiivne Vene raha pesemine läbi Eesti pankade. Samuti on Reformierakond ja Putini Venemaa siin regioonis ainsad, kes fanaatiliselt e-valimiste eest seisavad. Ka Venemaal on e-valimised, see on lisaks Eestile üks väheseid riike, kus need on. 

Ja kui vaadata Reformierakonna maksupoliitikat, siis see on täielik koopia sellest, mida teeb Putin Venemaal. Meie naabrid Läti, Soome ja Rootsi ei tõsta makse või langetavad makse, aga kui vaadata üldpilti, siis Putini Venemaa ja Reformierakonna Eesti on ainsad kaks riiki, kes siin regioonis maksutõusudega oma eelarvet püüavad täita. Teised saavad kõik aru, et majandus toimib vastupidi: kui makse tõstad, siis majandus langeb. Nii et ma olen täiesti veendunud, et Jürgen lobises kogemata välja, et Reformierakonna maksupoliitika eeskuju asubki meist ida pool.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd kuulame juhtivkomisjoni ettekandjana rahanduskomisjoni esimeest. Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist 8. aprilli istungil. Arutelul osales külalisena Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna juhataja Erle Kõomets. Ettekandja andis siin väga põhjaliku ülevaate eelnõust, seetõttu ma eelnõu sisusse rohkem ei lähe. 

Annan teada, et Vabariigi Valitsus on teinud ettepaneku eelnõu mitte toetada põhjusel, et pole esitatud ettepanekuid selle kohta, millega asendada puudujääv 260 miljonit eurot maksutulu ja kuidas tagada maksulangetuse tarbijahindadesse edasikandumine.

Menetluslikest otsustest. Komisjon langetas järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. aprillil, see on nüüd kuidagi tänasesse päeva nihkunud. Ja veel: juhatus on selle suunanud 7. mai istungi päevakorda, aga kuidagi oleme jõudnud 21. maini. Teine ettepanek on eelnõu tagasi lükata. See nõudis hääletamist, 5 inimest oli poolt, aga sellest piisas, et komisjon otsustas selle ettepaneku juurde jääda. Konsensuslikult otsustati, et juhtivkomisjoni esindaja siin on siinkõneleja. Ega pikemat arutelu selle üle ei toimunudki. Komisjonis tutvustas Rain Epler eelnõu eesmärki ja sisu ja ta tegi seda palju lakoonilisemalt kui Siim Pohlak siin. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti maksud ei ole ainult numbrid, need on ka väärtushinnangud. Tänane Eesti maksusüsteem ütleb väga selgelt: kõige nõrgemad maksavad kõige rohkem. See on väärtushinnang. Teie hääletasite selle eelnõu tagasilükkamise poolt komisjonis ja sellest lähtuvalt ma küsin teilt kui komisjoni liikmelt: kas te olete tõesti päri selle väärtushinnanguga, et nõrgemad maksavad Eesti riigis rohkem?

Nõrgemad kindlasti rohkem ei maksa. Kõige madalamate detsiilide sissetulekud jäävad reeglina tulumaksuvabasse piirkonda. Lisaks moodustavad kõige madalama sissetulekuga elanikel suure osa nende sissetulekust sotsiaaltoetused, mida loomulikult ei maksustata tulumaksuga. Neid makstakse kõige nõrgematele ühiskonnaliikmetele juba kogutud maksudest. Ma ei nõustu teie väitega, et kõige rohkem maksavad Eestis kõige madalama sissetulekuga inimesed.

Varro Vooglaid, palun!

Mõtlesin küsida teie kui pikaajalise rahandusspetsialisti käest seda: kuidas te hindate, mis juhtuks, kui käibemaksu 24%-ni tõstmise asemel seda langetataks 18%-ni? Mis juhtuks ühe aasta perspektiivis, mis kahe aasta perspektiivis, mis kolme aasta perspektiivis? Kas te arvate, et käibemaksulaekumised hakkaksid kasvama või hakkaksid need vähenema? Jah, ma arvan, et me kõik saame aru, et võib-olla esimese hetkega korraks need väheneksid kindlasti, selle üle meil ilmselt vaidlus puudub, aga kui me võtame natuke pikema perspektiivi – aasta, kaks või kolm –, siis kas te prognoosiksite laekumiste tõusu või langust?

Ma arvan, et esialgu tõesti laekumised väheneks ja võib-olla hiljem taastuks sellele tasemele, mis on praegu. Aga ma olen täiesti kindel, et selle võrra, mille võrra laekumised järgmisel aastal või järgmisel poolaastal alguses väheneksid, kasvaksid jaemüüjate tulud. Kui oli suure inflatsiooni aeg, siis nendestsamadest riigirahanduse ülevaadetest, millest teie pinginaaber siin rääkis ja mida Rahandusministeeriumis iga kuu koostatakse ja rahanduskomisjoni liikmetele edastatakse, oli näha, et samal ajal jaemüüjate tulud kasvasid. Hind turul on ostja ja müüja vaheline kokkulepe ja maksud ei mõjuta hinda nii palju, kui me tahaksime. Ehk siis maksulangetus ei kandu hindade alanemisse kahjuks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas ma sain õigesti aru, et te ütlesite, et käibemaksu langetamine ei aita madalama palgaga inimesi, et see nagu ei muuda eriti midagi? Minu loogika ütleb seda, et kas kõrgemat palka või madalamat palka saavad inimesed söövad ikka suhteliselt ühepalju. Nende leibkondade kulud eluasemele on ka suhteliselt sarnased. Kas te saate oma loogika lahti seletada? Minu loogika ütleb seda, et kulud igapäevasele toimetulekule on ka suhteliselt sarnased, kui me ei räägi just luksustegevustest või -kaupadest või muudest sellistest asjadest. Kuidas see loogiline on, et see ei aitaks madalama sissetulekuga inimeste leibkonda, kui me käibemaksu vähendaksime? Mul on natuke keeruline sellest aru saada. Palun, räägite äkki selle lahti kuidagi selgelt?

Jah. Tegelikult ma vastan sama osundusega, millega ma eelkõnelejale vastasin. Ei ole täheldatud, et käibemaksulangetus kanduks tarbijahindadesse, ehk siis inimesed maksavad oma esmatarbe[vajaduste rahuldamise] eest sama palju kui varem. Maksulangetusest ei oleks nendele mõju, see raha liiguks jaekaupmeeste ja tootjate kasumitesse. Nii et muudatus ei leevendaks madalapalgaliste inimeste toimetulekut. Ja Eestis tõesti on madalapalgalised eelistatud sellega, et juba praegu on 654 eurot maksuvaba, nad ei maksa sellelt 20% tulumaksu. Siin käib jutt üldisest maksukoormusest, sellest, et madalapalgalised suurema osa oma sissetulekust kulutavad toidule ja esmastele teenustele, mille puhul on käibemaksu osakaal kõrge. Aga sellelt summalt, mida nad kulutavad, ei ole madala palga puhul makstud tulumaksu. Niimoodi, sellisel moel riik maksusüsteemiga toetab madala sissetulekuga inimeste toimetulekut.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, orjus on vabadus ja vabadus on orjus. Me just saime teada, et käibemaksu tõusuga – Annely Akkermanni sõnul – riik toetab madalapalgaliste inimeste toimetulekut. Ja siis me kuulsime veel, et ettevõtjad on ühed igavesed varganäod. Tee aga maksulangetus, ja kohe nemad varastavad kõik vahelt ära, ei saa sellest riik rikkamaks ja inimeste heaolu ka ei parane. Te nagu mõtlete ikka ka? Te tulete siia pulti ja räägite täiesti mingisugust sousti! Mida ettevõtjad peavad arvama sellest jutust? Mida peavad vaesed inimesed, just madalapalgalised inimesed, arvama, kui nad just kuulsid, ma ei tea, et käibemaksu tõus teeb nad rikkamaks? Saate ise ka aru, mida te räägite?

Jaa, väga hästi saan aru. Selle eelnõu sisu on käibemaksu langetamine kahe protsendipunkti võrra. Mina väidan, et tõenäoliselt see ei kanduks üle tarbijahindadesse ehk ei kanduks üle madalapalgaliste inimeste rahakotti. See liiguks ettevõtete kasumitesse. Ma olen ettevõtja aastast 1991 ja ma ei nimeta kasumi teenimist sugugi varastamiseks. Ma ütlen, et turul, kaupade-teenuste turul, kus on konkurents, on hind ostja ja müüja kokkulepe, ei midagi enamat.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! No mina ei ole üldse nõus selle jutuga, et kõik need maksulangetused liiguvad ettevõtete kasumitesse. Te olete selles mõttes igatepidi ummikus oma loogikaga, et isegi juhul, kui see raha liiguks ettevõtete kasumisse, siis ega ettevõtja kasumihunniku otsas ei istu, ta midagi teeb sellega. Ta kas investeerib või maksab dividende – midagi ta teeb sellega. Ja see raha jõuab uuesti ringlusesse. 

Nii et esiteks on sedapidi võttes see jutt vale, aga teistpidi, kui vaadata ülejäänud maailma kogemusi, siis meie lähinaabrid langetavad julgelt toiduainete käibemaksu ja paljud muud Euroopa riigid langetavad üleüldist käibemaksumäära. Igal pool on tõestatud faktide ja numbritega ära, et sellel on positiivne mõju. Mis imeriik see Reformierakonna juhitav Eesti siis on, et siin hinnad ei lange, kui maksud langevad?

Mis puutub Eesti toidukaupa, siis näiteks köögiviljal on Lätis 5%-line käibemaks, aga ei ole selle võrra Lätis köögiviljade hinnad odavamad kui meil. Tõepoolest, kui see raha liigub ettevõtjate kasumitesse, siis muidugi see on ringluses. Aga selle eelnõu mõte on see, et madalapalgalistel oleks [tänu väiksemale] käibemaksule lihtsam toime tulla, et nende jaoks oleks esmatarbekaupade ja toidukaupade hinnad madalamad. Aga seda ei juhtu. Teie eelnõu seletuskirjajärgne [eesmärk] ei ole raha ettevõtete kaudu rohkem ringlusesse suunata. See lihtsalt ei ole teie eelnõu eesmärk.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Raharingluse paranemine kaasneks ju paratamatult selle eelnõu seaduseks saamisega, nii et selles mõttes see on, ütleme, kaasnev mõju. Aga miks inimesed siis käivad Lätis poes, kui Lätis hinnad niivõrd palju kallimad on? Te just ütlesite, et käibemaksu langetamine ei ole Lätis aidanud. Vastupidi, mul on tuttavaid lätlasi, kes ütlevad, et selge see, et neil juurviljade ja kodumaiste puuviljade käibemaksu langetus aitab. Rääkige mulle siis, miks meie inimesed seal Lätis käivad, kui seal hinnad odavamad ei ole.

Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks käinud Lätis kapsast ja porgandit ostmas. Küll on rääkinud Läti rahandusminister, et tarbijahindadele see madal maks ei mõju. Te nüüd ütlesite, et kui ettevõtjate kasumid kasvavad, siis see raha läheb ju ringlusse. Vaadake, kui riik kogub makse, siis see 200 miljonit läheb ka ringlusesse. Riik täpselt samamoodi maksab palku, maksab toetusi. Sotsiaalministeeriumi eelarve on näiteks 7 miljardit ja see tuleb maksudega koguda. Ega see kogutav käibemaks riigieelarvesse seisma ei jää.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Annely, ma siin mõtlesin enne, et ühe asja sa panid üsna selgelt paika. Kui nüüd nii-öelda tavalise inimese jaoks jääb elu samaks, nagu sa ütlesid, et hinnavõitu ei teki, kui käibemaksu langetada, siis ma saan aru, et kui on valida, kas rohkem raha oleks ettevõtjate käes või riigi käes, siis sa selgelt eelistad, et oleks riigi käes võimalikult rohkem raha. Aga mõtleme tagasi ka selle peale, mida Martin Helme enne rääkis: see maksulaekumiste info on täiesti avalik info ja me tõepoolest näeme suurt numbrit ja on justkui kasv, ja kasv tuli sellest, et ettevõtjaid hirmutati sellega, et tuleb kasumimaks. Ja siis ettevõtjad, et seda vältida, tegid liigutusi, mis tõid kaasa tulumaksu ülelaekumise. Aga ülejäänud maksud alalaekuvad. Kas sa ei leia mingitki mõtet enda peas, et äkki me keerame kuskil vindi üle ja maksulaekumine lõpuks saab pihta? Ja siis ei ole …

Teie aeg!

… riigil rohkem raha ja ka inimesed on vaesemad ja ettevõtjatel ei ole rohkem raha. Kas kuskil mingi selline kalkulatsioon on, et ikkagi komplektis peaks vaatama?

Jah, hea kolleeg, teil on selles mõttes täiesti õigus, et just ettevõtte tulumaks on piiri peal kõrge, küllalt kõrge, ja see maksubaas on küllalt kitsas, rakendub dividendidele. Aga Eestis kehtib ettevõtetele siiski selline tulumaksusüsteem, et niikaua, kui ei võeta kasumeid välja dividendideks, ma ei tea, kolm või viis aastat, mille jooksul üks tavaline ettevõte jõuab kasumisse, [tulumaksu maksma ei pea]. See on ikka väga helde [lahendus] arenevale ettevõtjale. (Rain Epler kommenteerib saalist.) Jah, statistiliselt ... Jah, ma vastan sellele korrektse lausega. Jah, ma olen nõus, hea kolleeg. Eesti ettevõtted on küllalt hästi kapitaliseeritud tänu sellele, et ei maksustata kasumeid nende tekkimisel, vaid kasumi jaotamisel. Dividendide väljavõtmisel Eesti ettevõtted on küllalt hästi kapitaliseeritud, keegi ei taha ju seda tulumaksu maksta, seda lükatakse edasi. Ettevõtted on tänu sellele ka küllalt hästi Eestis kriise üle elanud, kriisidega toime tulnud. 

Ja kui praegu võeti välja dividende, et madalama maksumääraga neid välja võtta, siis ma arvan, et see on hea põhjus dividende välja võtta. Maksude maksmine ettevõttes on finantsisti töö ja muidugi tahetakse maksta makse nii vähe kui võimalik. Selle eest makstaksegi finantsistidele palka. Kui sa maksad makse lohakalt või rohkem kui turu keskmiselt, siis sa oled konkurentsis kaotaja ja lähed pankrotti, kukud turult välja. See on nagu finantsjuhtimise tuum ettevõttes.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Kanäe, mingi kasu sellest, et me siin õhtusel kellaajal maksudebatti peame! Reformierakondlane tunnistas üles, et ettevõtetel on liiga palju raha, valitsuse maksupoliitilised sõnumid hirmutasid nad raha maksma, ja riik sai ülelaekumise. Asi seegi, et tunnistati üles: Eesti ettevõtetel on liiga palju raha ja nüüd on see valitsuse käes. Hästi tegite! 

Ja ettevõtted on liiga hästi kapitaliseeritud – see on ka, ma arvan, tänase õhtu parim kild. Ma ei ole küll näinud ühtegi Eesti ettevõtjat, kellega ma olen viimase nelja aasta jooksul rääkinud, alates sellest ajast, kui Kaja Kallas tuli meil eelarvet korda tegema ja majandust kasvatama ja energeetikat päästma, ma ei ole näinud ainsamatki ettevõtet, kes ütleks, et hästi läheb, raha jääb üle, võiks riigile rohkem maksta. 

Aga tuleme eelnõu juurde: maksulangetus, käibemaksu langetus. Ma tunnistan täiesti ausalt, et kuidagi emotsionaalselt on käibemaks minu silmis üks vastikumaid makse. See ei ole ratsionaalne, see on selline emotsionaalne seisukoht. 

Kui me olime valitsuses, kui EKRE oli valitsuses, me tegime ära kaks päris korralikku, suurt maksulangetust väga kiiresti. Kohe, kui valitsusse saime, tegime esimese maksulangetuse, see oli alkoholiaktsiisi langetus. Kõik Reformierakonna nii-öelda spetsialistid, kelle tiibadel seisid ametnikud spaleeris, kinnitasid, et selle raha panevad kaupmehed endale taskusse, hindasid see alla ei too, piirikaubandust see ära ei kaota, lihtsalt riik kaotab raha. Kõik, mis meile räägiti selle kohta, osutus valeks. Kaupmehed lasid hinnad alla, piirikaubandus lõppes ära, käive tuli Eestisse ja maksutulu ei vähenenud, vaid hakkas järgmisel aastal suurenema.

Siis muidugi tuli koroona peale. Mis me siis tegime? Kuidas lahendas normaalne Eestist hooliv, päris parempoolne, päris konservatiivne rahandusminister olukorda, kus majandus oli hapnikupuudusel seiskunud? Langetasime diisliaktsiisi. Ja jälle räägiti meile: ei tule hinnad alla, kaupmehed panevad selle raha endale taskusse, riigieelarve võtab õudse paugu miinust vastu ja lõppkokkuvõttes midagi kasu ei ole, midagi paremaks ei ole läinud. Jälle oli mul õigus ja kõigil reformierakondlikel nii-öelda tarkuritel, spetsialistidel ja ekspertidel läks kõik võssa, mis nad rääkisid. 

Mitte midagi sellest, mis nad rääkisid, ei läinud täppi. Esiteks, diisel oli 99 senti liitri pealt. Kohe, kui me langetasime aktsiisi, samal päeval – pumm! – tulid hinnad alla. Teiseks, piirikaubandus oluliselt vähenes, tarbimine tuli Eestisse. Kolmandaks, needsamad ettevõtted, kellele jäi rohkem raha kätte, tõstsid töötajate palka. 

Jaa, vastab tõele, et valitsus ei saa inimeste palka tõsta. Valitsus saab inimeste ostujõudu oluliselt kahjustada, nii nagu Reformierakond on teinud viimase nelja aasta jooksul, kui ta on vähendanud inimeste ostujõudu ehk sisuliselt vähendanud nende palka, ja on vähendanud ka pensionide ostujõudu ehk vähendanud sisuliselt pensionit. Aga valitsus, kui me ei räägi just haridusministeeriumi ametnikest või mingitest muudest otse riigi palgal olevatest inimestest, palku ei tõsta. Erasektoris mitte. 

Küll aga maksulangetuse tagajärjel transpordisektoris jäi rohkem raha kätte ja seal kohe tõsteti palkasid. Ja selle tõttu hakkas üle laekuma – seda muidugi Rahandusministeeriumi prognoos ei olnud võimeline ette ennustama, aga noh, ütleme niimoodi, et minister ja tema nõunikud nägid seda ette ka – tulumaksu ja sotsiaalmaksu, aasta hiljem, juba natukese aja pärast, ka käibemaksu. 

Nii et see aktsiisimaksu ja diisliaktsiisimaksu langetuse miinus, mis tuli, oli esiteks poole väiksem, kui ekspertide prognoos ütles. Teiseks oli see väiksem kui sotsmaksu, tulumaksu ja käibemaksu ülelaekumine selle liigutuse tagajärjel. 

Teile on see kõik loomulikult hiina keel, raketiteadus. Te ei saa sellest isegi siis aru, kui ma joonistan tahvlile ja pistan teid ninapidi sisse. Aga nii oli. 

Ja nüüd Lätist. Lätiga on lugu lihtne. Läti näide toiduainete käibemaksu alandamisest. Meile kogu aeg räägitakse, praegu ka Annely Akkermann ütles …

Palun kolm minutit juurde, jah. 

Kolm minutit lisaks.

… et Lätis see hindasid alla ei toonud. See on poolik tõde. Tõi hindasid natuke alla ka, aga põhiline, mis toiduainete käibemaksu langetus Lätis tegi, oli kaks asja. 

Esiteks, see lõpetas varimajanduse selles sektoris. Nii-öelda uuem, madalam määr [tõi kaasa selle], et inimesed hakkasid käibemaksu päriselt maksma. Ja ka ettevõtted hakkaksid seda päriselt maksma. Ning üllatus-üllatus, inimesed Reformierakonnas, maksulaekumine paranes! Uue, madalama määraga maksu laekus rohkem kui enne kõrgema määraga maksu, sest varimajandus kadus ära. See on fakt. Fakt! 

Teiseks, see on sama oluline – ja jälle, see on hiina keel, millest teie aru ei saa –, sellele sektorile jäi maksu alandamise tagajärjel raha rohkem kätte ja sektoris tõsteti palka. Ettevõtetele jäi rohkem raha, et inimestele rohkem palka maksta. See ongi viis, kuidas poliitikud teevad maksualandustega inimeste ja ettevõtete elu paremaks. Konkreetsed inimesed hakkasid saama paremat palka. 

Te tahate meile rääkida, et ärme langetame makse, sest keegi ei võida. Kõik võidavad – peale ametnike ja poliitikute, kes leiavad, et ettevõtjatel on liiga palju raha käes. Kõik võidavad! Noh, ütleme, selles mõttes, mis sa ullikestega ikka teed. Jalgupidi kinni ja peaga vastu seina lödiks, öeldi vanasti Lõuna-Eestis. Ega mitte midagi ei parane senikaua, kuni Reformierakonna geeniused meil rahandust korda teevad.

Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Kui Annely Akkermannilt küsiti, kas käibemaksu alandamine leevendab nende inimeste olukorda, kellel on väiksem või keskmine sissetulek, siis ta vastas, et ei leevenda. Ka tõi mängu [väite], et nendel inimestel tegelikult on juba praegu eelis olemas seoses sellega, et neil kehtib tulumaksuvaba miinimum. Need aga ei ole nagu võrdväärsed [tegurid]. Ehk siis me räägime nendest inimesed, kes saavad vähem [palka], ja siis tuuakse näitena, et aga neil on juba eelis olemas, nad ei maksa tulumaksu selle 600 millegagi euro pealt. Päris huvitav suhtumine ausalt öeldes! 

Vot seda võiks rääkida nendele inimestele, kellega ma täna kohtusin Mustamäel koosolekul. Nad väljendasid nördimust praeguse valitsuse tegevuse üle, [sealhulgas] selle üle, et 1. juulist tõuseb käibemaks. Kuidas need inimesed hakkama saavad? Ja see oligi nende siiras küsimus mulle: "Lauri, kuidas me hakkame saame?" Minu arust peaksid Reformierakonna ja Eesti 200 poliitikud selliseid kohtumisi tegema, mitte siin meile seletama, et tegelikult on elu hea. Ja need on Tallinna inimesed. Need on Tallinna inimesed! 

Aga läheme Tallinnast kaugemale, läheme maapiirkondadesse, läheme Kagu-Eestisse, läheme saartele! Seal on inimeste sissetulekud poole väiksemad kui siin. Ja teie ütlete, et me tõstame käibemaksu 20%-lt 22%-le ja 24%-le, tõstame tulumaksu, aktsiise, rakendame automaksu! No ei ole hullu, saate hakkama! No kuidas see niimoodi võimalik on? Kas te tõesti ei suhtle inimestega? Kas te tõesti ei saa aru, kuidas inimesed elavad? Elavad suust suhu. See on probleem. 

Ja te räägite siin sellest, et neil on eelis olemas, ja kui on vaja, lähevad sotsiaalosakonda. Sotsiaalosakonnast saadavalt toetuselt ka ei pea tulumaksu maksma. See on ju almuse palumine! Inimene ei saa hakkama, te tõstate tal makse, tal ei ole süüa, ta ei jõua kinni maksta oma kommunaalarveid. Ja siis te ütlete, et on olemas võimalus minna sotsiaalosakonda. 

Mina olen Mustamäel kuus aastat töötanud, ma tean väga hästi neid inimesi, kes käivad sotsiaalosakonnas. See ei ole lihtne. Nad käivad ja kerjavad, paluvad almust seetõttu, et Eesti riik ei suuda neid teistmoodi kohelda. Te pidevalt koormate neid. Ja nemad peavad omakorda käima sotsiaalosakonnas, et abi küsida. See ei ole lihtne. Te murrate inimesi lihtsalt psühholoogiliselt. 

Ja kui te ütlete, et käibemaksu alandamine ei leevenda olukorda, siis see ei päde. See on vale. Loomulikult leevendab! Vaadates praeguses olukorras kogu teie maksupoliitikat, [on selge], et see on täiesti vales suunas. Meil on häid näiteid, kuidas koroonaajal väga paljud riigid Euroopa Liidus võtsid vastu väga olulisi otsuseid: rasketel aegadel kärbiti makse, osal teenustel fikseeriti hinnad, mis olid inimestele soodsamad. Ma [pean silmas] nii elektrit kui vett kui ka kommunaalmakseid. Erinevad riigid, erinevad näited, aga tuldi inimestele appi. 

Praegu on selgelt näha, et majandusel ei lähe globaalses mõttes hästi. Euroopa on kaotamas konkurentsivõimet, paljud riigid Euroopa Liidus on kaotamas konkurentsivõimet rohepöörde tõttu, mida liberaalsed jõud viljelevad. Sellest saavad aru näiteks Soome ja Saksamaa, kes võtavad meetmeid ette, alandavad makse. Vaatame tarbimismaksude koormust erinevates riikides, ma toon mõningad näited. Meie tarbimismaksude osakaal riigieelarve tuludes on 42%, Soomes 32%, Rootsis veidi alla 30%, Saksamaa on 30% lähedal, Prantsusmaa natuke alla 30%, Itaalia 30% lähedal, Holland 35% lähedal. [Kas] need riigid ei oska rahaasju ajada? 

Sooviksite lisaaega? 

Jaa, võtaks veel kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Ei oskagi ajada? Siin Eestis Reformierakond ajab rahaasju kõige paremini, tema teab, kuidas neid teha. Aga äkki lähete ja õpetate neid riike, kuidas on võimalik viia majandus sellisesse auku, nagu te olete praegu viinud Eesti majanduse, väites, et tarbimismaksude tõstmine on hea asi, seda tuleb teha, ja tegelikult uhkustate, et üldine maksukoormus on 36% juures. 

Need numbrid tavainimesi ei aita, kui et te ütlete, et üldine maksukoormus on 36% juures ja et see nagu tagab meile konkurentsivõime. Mina ei näe, et siin oleks järjekorras välismaa ettevõtjaid, investoreid, kes tahaks praegu Eestisse investeerida tänu sellele, et meil on üleüldine maksukoormus 36% ja see peaks tagama meile konkurentsivõime suurel turul, nagu te ütlete. Kui oleks, kui ukse taga koputataks, et me tahame hirmsasti tulla tänu sellele Eestisse investeerima, siis ma sellist juttu ei räägiks. Need väited, mis praegune valitsus on välja käinud, millega ta uhkustab, millega uhkustab rahandusminister – siin ei ole millegagi uhkustada. 

Rahvas muutub vaesemaks, see on fakt. Pensionärid olid vaesed ja on siiamaani vaesed. Ja mis kõige hullem: vaesus läheb ka noorte hulka. Selle kohta on olemas statistika. Meil on väga suur nende inimeste osakaal, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses. Ja nende seas on kasvanud ka noorte hulk, seda me teame. Ja siis te ütlete, et käibemaksu alandamine ei lahenda probleeme, ei vii leiva, saia ega piima hinda alla, selle raha nagunii võtavad kaupmehed endale ära. See ei vasta tõele. 

Euroopas on hästi palju riike – tegelikult on nii enamikus Euroopa Liidu riikides –, kus kehtib toiduainetele väiksema määraga käibemaks. Kaks riiki on Euroopa Liidus, kus on ühtne käibemaks. Need on Taani, kus on, kui ma ei eksi, käibemaks 24% või 25%, ja ka Eestis hakkab alates 1. juulist kehtima käibemaksumäär 24%. Kõikides teistes Euroopa Liidu riikides on vähemalt toiduainete ja esmatarbekaupade käibemaks alla toodud. Tuleb välja, et on rumalad riigid, rumalad valitsused! Äkki lähete ja aitate neid, viite ka seal käibemaksu üles, sellepärast see ju kuidagi ei mõjuta inimeste toimetulekut! Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Ma tahtsin natuke nagu matemaatikat siin klaarida. Nimelt, 654 eurot on meil tulumaksuvaba. Kolleeg Laats väitis, et kui me jätame käibemaksu 2% võrra alandamata, siis see sunnib inimesed toimetulekutoetust taotlema. 654 eurost moodustab 2% 13 eurot ja miinimumpalgalt võib-olla 20 eurot. Aga toimetulekutoetuse piir on 200 eurot ühe inimese kohta. Nii et mitte kuidagi – mitte kuidagi! – ei ole käibemaksu mittealandamise põhjus see, et inimene surutakse taotlema toimetulekutoetust, mille piirmäär on 200 eurot kuus esimese pereliikme kohta. See ei saa seda mõjutada, seda mõju seal ei ole. See illustratsioon sellele seisukohale matemaatiliselt kohe mitte kuidagi ei päde. 

Ja teine [teema] on see Läti köögivili: et kui Läti köögiviljal on nii palju väiksem käibemaksumäär, siis kasumid on nii palju suuremad ja nii tohutult kasvasid palgad. Igas arenenud riigis on põllumajanduse osakaal SKP-st kusagil 3–5% juures. Ma olen kindel, et Lätil jääb see ka sinna vahemikku. Ja kui palga sisaldus selles 3–5%-s SKP-st on kolmandik, 1% SKP-st, siis, ütleme, köögiviljatootjate palga tõus Läti palgatõusu ja üksikisiku tulumaksu laekumise ega sotsiaalmaksu laekumise seierit üldse ei liiguta. Matemaatiliselt ei saa see jutt pädeda – ma küll Läti konkreetsetest numbritest midagi ei tea, aga lihtsalt puhtmatemaatiliselt. 

Ma näen tagapool Pipi-Liisi. Meil oli ühine sõbranna Kaia Iva, kes oli elukutselt matemaatik. Tema ütles sellistel puhkudel, et kuna suurem osa liiklusõnnetuste põhjustajaid on kained, siis tuleb jõuda järeldusele, et ohutum on sõita purjus peaga. Nii et peaks soovitama võtta üks naps enne igat sõitu. Kui saab valesti tõlgendada arve, siis see mitte kusagile ei vii, sõbrad!

Aitäh! Ja Lauri Laats, vastusõnavõtt. Teie nime tõesti nimetati.

Aitäh! Siin tõesti läks midagi väga viltu selle arusaamisega. Me kindlasti ei toonud neid paralleele, mida hea kolleeg Annely Akkermann välja tõi. Lihtsalt küsimus on selles, et ei saa tuua eelistusena välja seda, et need inimesed, kes tegelikult saavad väiksemat palka, et nendele kehtib tulumaksuvaba miinimum. Sellest nagu piisaks. Need inimesed on niigi vaesuspiiril, elavad suhtelises vaesuses. Ja nüüd tuua välja, et see on mingisugune eelis – no see ei ole õige. See oli minu mõte. 

Nüüd see teine pool, toimetulekutoetus [esimese] pereliikme kohta 200 eurot. See ongi see koht, kus ma ütlen, et need inimesed, kes on viidud juba nii kaugele, et nad murduvad psühholoogiliselt ja lähevad sotsiaalosakonda, on see siis linnas kohalikus omavalitsuses või vallas – see on [asi], mida me tegelikult peaksime võimalikult vältima. Aga praeguses olukorras, kui tõstetakse erinevaid makse, nende inimeste hulk suureneb. Ja need on tulevikus katkised inimesed. See on probleem, mida me ei tohi endale lubada.

Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Martin Helme. 

Jaa. No siin tuli Lätist juttu ja Annely hakkas jälle täiesti aiaaugust rääkima. See ei oma mingit tähtsust, kui suur on põllumajanduse osakaal Läti SKP-s või kui suur on põllumajanduses või aianduses [töötajate palga pealt makstavate maksude osakaal] Läti eelarves. Küsimus on võrdluses, [mis toimus] selles sektoris enne maksulangetust ja pärast maksulangetust. Selles sektoris maksud hakkasid paremini laekuma, sest maksu[langetuse] tagajärjel varimajandus lõppes ja selles sektoris palgad tõusid [parema] maksulaekumise tagajärjel. Loomulikult see sektor ise ei ole suur ja ei mõjuta Läti majandust ega Läti riigieelarvet kuigi palju. Aga selles sektoris läks paremaks. 

Ja meie tänane eelnõu räägib üleüldisest käibemaksumäärast. See puudutab praktiliselt kõike. Õhtusel kellaajal, ma ei tea, jutt sellest, et äkki peaks enne autorooli istumist napsu võtma – minu meelest enne pulti minemist tuleb ka sama nõu kuulda võtta.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 596 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda on meil vaja hääletada ja alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 596 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 37 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 596 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Sellega on meie päevakord läbitud ja istung on lõppenud.