Tere päevast, austatud ametikaaslased! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 15. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohale on end registreerinud 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Ning järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku jätta selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 9. ja 10. päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 ning Riigikontrolli seaduse, erakonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 599 esimene lugemine. Ja ettepanek päevakorra osas Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud …

Head kolleegid, palun saalis vaikust! Ma ei kuule muidu Lauri Laatsi küsimust. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on küsimus selle nädala päevakorra osas, mis puudutab kolmapäevast ja neljapäevast päeva. Me näeme selgelt, et kolmapäeval on meil hästi palju erinevaid seaduseelnõusid menetluses ja neljapäevasel päeval on ainult kaks punkti. Kui võtta aluseks, et kolmapäeval on meil hästi oluline punkt, nimelt punkt kuus, kus energeetika- keskkonnaminister Andres Sutt tuleb aru andma, siis kas ei oleks mõistlik ikkagi nii oluline punkt suunata neljapäeva peale, kus oleks ka rohkem aega seda arutada?

Te soovite suunata … Millise päevakorrapunkti te tahaksite neljapäeva peale tõsta?

Kolmapäevane päev, punkt number kuus, mis puudutab energeetika- ja keskkonnaministri 2025. aasta ettekannet riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest.

Selge. Ma korra täpsustan, et kolmapäevasest päevakorrast on algataja ettepanekul arvatud või arvatakse välja kaks päevakorrapunkti. See puudutab kolmapäeva. Aga kui kõik on nõus, siis see on võimalik, aga ma näen, et Õnne Pillak soovib siinkohal sõna. Õnne Pillak, palun!

Jaa. Reformierakonna fraktsioon seda ettepanekut ei toeta – hästi lihtsal põhjusel, sest see päev on valitsus väljasõiduistungil Ida-Virus ja minister neljapäeval ei saa siin ...

Selge, aitäh! Siis ei ole võimalik seda ettepanekut arvesse võtta. Tanel Kiik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, lugupeetud Riigikogu esimees! Nii teie kui ka teised Riigikogu juhatuse liikmed on ikka rõhutanud, kui oluline see on, et esmaspäeviti on meil võimalik vastata arupärimistele, eks ole. Õigemini, teil on võimalik vastata, meil on võimalik küsida ja kõnesid pidada ja arutada olulisi teemasid. Tänane päevakord on selline kuidagi natuke rosolje moodi või sihuke, et natuke arupärimisi, natuke eelnõusid ja siis jälle natuke arupärimisi. Äkki te natuke selgitate, kust nüüd selline loogika ja meelemuutus juhatuse tasandil on tulnud?

Jaa. Täna on meil tõepoolest kõigepealt peaministri arupärimised. Kuna peaministril on täna õhtupoolikul veel teised kohustused, siis oli tema palve, et ta saaks vastata kõigepealt arupärimistele. Ja seejärel me tõesti võtame ette kaks eelnõu, mis on määratud ka tänase päeva peale, põhjusel, et see oli ministri ministri palve ja ka komisjon on vastavalt käitunud. Ja kuna minister on ka kohal, siis ta vastab ühtlasi oma arupärimistele ja seejärel siis ka minister Andres Sutt, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt vastab arupärimistele. See on ka põhjus, miks me selle päevakorra sellisena tänaseks kokku panime. See on osalt tingitud sellest, et peaministril on täna õhtupoolikul veel teisi tööülesandeid. 

Lauri Laats, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma pigem ikkagi teen ettepaneku veel päevakorras, mis puudutab tänast päeva, esmaspäevast päeva. Punkt number üheksa, nr 741 arupärimine. No teeme siis ka meie fraktsiooni poolt ministrile Andres Sutile elu natuke kergemaks ja arutame seda küsimust mõnel teisel istungil. Võtaks välja.

Selge! Teie ettepanek on siis arvata tänase istungi päevakorrast välja üheksas päevakorrapunkt, milleks on arupärimine energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Selge pilt! Lisame selle ettepanekute juurde. Tanel Kiik, palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Kas ma saan teie vastusest õigesti aru, et Riigikogu päevakava on tehtud lähtuvalt valitsuse liikmete nagu huvidest ja ajagraafikust? Sain õigesti aru? Kui sellest loogikast lähtuda, oleks vähim, mis oleks soliidne, ma arvan, parlamendi suhtes, oleks sel juhul – hea küll, et peaministril on kiire, usume, et tal on kiire graafik, selles ei kahtlegi –, et ta vastab arupärimised ära ja siis tulevad teised arupärimised ja kõige lõppu tulevad valitsuse eelnõud, oleks võimalik lihtsasti saavutada näiteks niimoodi, et alustab Michal, jätkab Sutt ja siis tuleb härra Keldo. Erinevaid võimalusi oli, aga millegipärast tehti selline – veel kord – Riigikogu liikmete vaates suhteliselt segane lahendus, mille puhul tekib eelnõude paus justkui arupärimiste vahele, siis jälle minnakse nagu arupärimistega edasi. Kokkuvõttes on päevakord täna päris tummine. Kas te ei tahtnud natuke rohkem vaadata parlamendiliikmete huvidest lähtuvalt ja natuke vähem sellest lähtuvalt, kuidas valitsuse liikmetele mugav on?

Aitäh! Me vaatasime mõlemat pidi seda. Vaatasime ka seda, et oleks Riigikogu liikmetel võimalik oma küsimused ära küsida, aga et oleks võimalik ka need eelnõud, mis on tänase päeva peale määratud, ära menetleda. Meil on ka varasemast all Riigikogu juhatuse otsused, mis käsitlevad päevi, kus arupärimised ja eelnõud on koos, ja siis on valdavalt lähtutud sellest, et kõigepealt menetletakse ära eelnõud ja arupärimised. Aga antud juhul, nagu ma ütlesin, meie soov on vastu tulla peaministrile, kellel on täna veel teisi tööülesandeid, et ta saaks kõigepealt vastata küsimustele, seejärel me menetleme ära eelnõud ja siis ka teised arupärimised. See oli ka juhatuse kaalutlus, kui me sellekohase päevakorra kokku panime.

Nii. Rohkem küsimusi ei ole, alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistusega. 

Algatajad on teinud ettepaneku arvata selle nädala esmaspäevase istungi päevakorrast välja 9. päevakorrapunkt ning kolmapäevase istungi päevakorrast välja 9. ja 10. päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 615 ja 599 esimene lugemine. Ja koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 15. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esimeseks, riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu. Teiseks, krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine ja õpetajate karjäärimudel) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus‑ ja teadusminister. Neljandaks, konkurentsiseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Viiendaks, ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu. Riigikogus esindab nende kolme seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits‑ ja digiminister. Ja seitsmendaks, jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli, kolleeg Raimond Kaljulaid!

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Eelmisel nädalal me pöördusime kirjalikult kaitseministri poole ja küsisime tema käest, kas vastab tõele, et ta on hilinenud kaitsetööstusele väga vajalike relvaseaduse rakendusaktide kinnitamisega. Kaitseminister saatis meile kirjaliku vastuse, kus ta kinnitas ja möönis: tõepoolest on hilinetud, seetõttu, et tegemist on keerulise valdkonnaga. 

No kuulge, sõbrad! Kujutage nüüd ette, kui järgmiseks teatab meile majandusministeerium, et teehooldus on teatavasti nii keeruline asi, et ega me neid rakendusakte ikka õigel ajal valmis ei saa, ja ridamisi kõik teised ministeeriumid, viidates sellele, et avalik haldus ja riigipidamine ongi üks keeruline valdkond, ega me asju sellepärast ju õigeks ajaks valmis teha ei saa.

Aga õnneks austatud peaminister, kes viibib täna siin meie hulgas, lubas viia kaitseministriga selles küsimuses läbi õppekasvatusliku vestluse. Ja me loodame, et selle vestluse tulemused saavad olema positiivsed ja me näeme juhtimise paranemist. 

Aga seniks, kuni peaminister õppekasvatab ümber oma kaitseministrit, on meil kaitseministrile arupärimine, kus me küsime tema käest nii selle relvaseaduse kohta kui ka eelmisel nädalal ilmnenud järgmise olulise tegematajätmise kohta. Nimelt, kaitsetööstuspargi rajamisel ütlevad kaitsetööstuse esindajad – täiesti sõltumatuid apoliitilised inimesed –, et oleks tulnud kõigepealt kehtestada, vastu võtta seadusandluses muudatused, mis oleks võimaldanud seda kaitsetööstusparki rajada oluliselt kiiremini. Minister seda ei teinud, tulemuseks 12 kuud maha visatud aega, investeerimisvõimalustest ilmajäämine ja Eesti riigikaitse kahjustamine. 

Sellega seoses on meil kaitseministrile küsimused, millele me soovime sotsiaaldemokraatide poolt esimesel võimalusel vastuseid. Ma ei hakka neid siin ette lugema, aga viimane küsimus on neist kõige olulisem: kes vastutab tekkinud viivituse eest? Sellele küsimusele tahame me kindlasti vastust saada. Aitäh!

Nii, palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa!

Hea juhataja ja kolleegid! Laupäeva hommikul mul oli plaan minna Muraka rappa. Ja sain äkki teate, et Iisaku taimlat hakatakse hävitama. Ma olin pool kaheksa Iisaku taimlas ja töötajad olid otseses mõttes murest murtud. Nende lapsed tuleb täna ja teisipäeval tirida mullast välja ja komposteerida, seekord mitte põletada. Ja mõtlesin, et me hoiame kokku raha kõvasti ja samas riigi ettevõte nii-öelda hävitab riigi vara. Sellest tulenevalt on rida küsimusi. Aga see massimõrv tõesti painas neid inimesi, kes töötasid seal. Aga see on vana asi, et kuna ei ole kusagile panna riigimetsa, siis hävitame ära. Aga sellel on ka positiivne külg, mida ma ei oleks uskunud. Ma nädalavahetusel, täna esmaspäev, olen suhelnud õhtuti, laupäeval ja pühapäeval, RMK juhi Mikk Marraniga ja keskkonna- ja energeetikaminister Andres Sutiga – ja täna hommikuks on probleem lahendatud. See on raske uskuda, kui palju inimesi on minu poole pöördunud täna ja eile, et kust saaks kuuski osta. Ma ütlesin, et mina ei müü neid, mul ei ole neid, need on meie kõigi ühised kuused. Sellest tulenevalt on rida küsimusi laiemas plaanis, et mis siis toimub tegelikult, kuna raied on vähenenud kõvasti, aga nad on vähenenud looduskaitseliste piirangute tõttu. Nii et ootan härra Andres Suti laiemat pilti, kui palju on hävitatud aastate jooksul ja mis edasi saab ja nii edasi. Igal juhul, inimesed, aitäh väga tugeva toetuse pärast! Ainult tänu teile see iga-aastane massimõrv on nüüd lõppenud. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meil on arupärimine kultuuritöötajate palkade kohta kultuuriminister Heidy Purgale. Kui eelmisel nädalal käisin siin puldis esitamas arupärimist siseministrile seoses politseinike ja päästjate ja piirivalvurite palgatõusuga, mida ei ole olnud juba aastast 2023, ja õpetajate palgatõusuga – samamoodi vist 2024 oli viimane palgatõus ja ka see oli hästi marginaalne –, siis nüüd räägin kultuuritöötajate palkadest. Tuletan meelde, et viimane kultuuritöötajate palgatõus toimus põhimõtteliselt 1. jaanuaril 2023. Kokku on kultuuritöötajatel olnud kolm palgatõusu: aastatel 2019, 2021 ja 2023. Oleks nagu loogiline olnud, et 2025 tuleb järjekordne. Kahjuks ei ole seda tulnud.

Samal perioodil on inflatsioon olnud tegelikult meeletu, üle 40%, näiteks toidukaubad läksid 40% võrra kallimaks. Kõrgharidusega kultuuritöötajate palga alammäär on meil praegu, arvake ära, kui suur – 1600 eurot kuus bruto. Nii et ma kardan, et meie kultuuritöötajad ei ole enam nõus ennast lohutama mõttega, et riigi majanduslik olukord on jätkuvalt keeruline ja sellepärast ei saa nende palkasid tõsta. Me küsimegi ministrilt, et millal see palgatõus tuleb, kas see tuleb siis aastal 2026 või peavad kultuuritöötajad jälle meeleavaldustele välja tulema, nagu see oli näiteks eelmise aasta septembris, et ikkagi väärikat palka saada. Aitäh!

Aitäh! Nii, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina soovin anda üle iseenda ja rea kolleegide nimel arupärimise peaminister Kristen Michalile seonduvalt ebaõnnestunud ja sõjalise kokkupõrke ohuga päädinud intsidendiga Läänemerel eelmisel nädalal. Tegemist on ikkagi äärmiselt sünge juhtumiga. Mindi jõudu näitama, aga pigem demonstreeriti oma jõuetust. Teatavasti tõusid õhku selle tõttu Venemaa hävitajad, tõusid õhku Portugali hävitajad Ämarilt. Hea, et see militaarne konfrontatsioon ei päädinud militaarse kokkupõrkega. 

Igal juhul see tõstatab terve rea väga tõsiseid küsimusi. Oleme sõnastanud neid kokku 13 tükki, alates küsimusega sellest, põhimõttelise küsimusega sellest, kes konkreetselt, nimeliselt oli see isik, kes otsustas sellise operatsiooni elluviimise kasuks. Kas tõepoolest on nii, nagu meile väidetakse, et seda otsustas merevägi iseseisvalt, ilma poliitilise heakskiiduta, ilma poliitilise suuniseta või on ikkagi tegemist poliitilise otsuse ja poliitilise suunise, poliitilise heakskiiduga? Minu jaoks isiklikult on küll täiesti ebausutav, et selliseid asju võiks saada otsustada merevägi iseseisvalt, pidades silmas, kui kaugele ulatuvad tagajärjed sellel võivad olla. Ma ka ei arva, et see nii on olnud. Tõtt-öelda tekib küsimus, et meile ei ole räägitud nendes asjades tõtt. 

Samuti küsime, miks Eesti Vabariik on otsustanud selliseid selgelt üle jõu käivaid operatsioone iseseisvalt ellu viia, selle asemel et tegutseda koos teiste Läänemere riikidega, kellel on teatavasti mereväe võimekus tunduvalt suurem kui Eestil. Seda võib öelda nii Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Poola kohta. Küsime ka infosulu kohta, mis leidis aset. Intsident teatavasti leidis aset teisipäeval, meile hakati sellest rääkima alles kolmapäeval. Küsime selle kohta, millised õppetunnid on sellest intsidendist tehtud, ja samuti, milliseid riskianalüüsid on tehtud, et kaardistada ohte, mis niisuguste aktsioonidega võivad kaasneda. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviksime sisse anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja mobiilsideturu konkurentsi suurendamise ja numbriliikuvuse kiirendamise kava". Ja milles on probleem? Probleem on selles, et me näeme pidevalt, et meil sidekulud, hinnad tõusevad. Näiteks eelmine aasta hinnatõus oli 8,5%. Ja kui võrrelda mobiilteenuste maksumust meie naaberriikidega, on siis Läti või Leedu, siis Eestis keskmiselt on teenus kallim 30–35%. Kindlasti on siin ruumi, kuidas on võimalik konkurentsi elavdada. Ja nii nagu me saime ka lugeda eelmine nädal Ekspressi loos, kus tegelikult üks sideoperaator väljendas muret selles küsimuses ja tõi välja ka võimaluse, kuidas seda konkurentsi suurendada. Ehk siis numbrid võiksid kiiremini liikuda, kui kliendid soovivad operaatorit vahetada. Mis praktikas praegu, kuidas see toimib on nii, et kui operaator tõstab hinda või siis olete ustav operaatori klient ja soovite kuskilt mujalt saada teist pakkumist, saate tõenäoliselt odavama pakkumise, siis olemasolev operaator, kes igapäevaselt teile teenust pakub, lihtsalt toob hinna alla, mis tegelikult näitabki, et selles hinnastamises on puhver olemas, mis peegeldub ka sideettevõtete kasumites. Ehk siis ma arvan, et igal juhul, kui me suudame sellisel viisil liikuda, et kiiremini saaks neid numbreid liigutada operaatorite vahel, siis ta tooks üleüldise hinnataseme alla ja loomulikult tarbija sellest võidaks. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaheksa eelnõu ja neli arupärimist ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Rene Koka, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolametsa 19. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Kagu-Eesti piiriala julgeoleku kohta ja arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Juba 2023. aastal ilmus Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse uuringuaruanne, mis puudutas Kagu-Eestit ja sellega seonduvaid riigielu kitsaskohti. Muu hulgas see uuringuaruanne toob välja järgmisi aspekte. Eriti just piirivööndit iseloomustab suur väljaränne, töökohti on vähe, elamistingimuste kvaliteet jätab soovida, seda ka seoses puuduliku infrastruktuuriga. Seal on tegemist sellise demograafilise olukorraga, kus tööealiste elanike osakaal on madal, aga teisipidi jäävad ka sealsed sissetulekud Eesti keskmisele 27% alla. 

Ja sellega seoses me küsisime terve rea küsimusi peaministrilt, kas nüüd, kui see uuring uuringuaruanne on juba kaks aastat väljas olnud ja kus üsna selgelt tuuakse esile neid kitsaskohti, millega peaks tegelema, kas ja mida valitsus on selles osas ette võtnud. Tasub ära märkida ka seda, et Kagu-Eesti lisaks sellele, et tegu on ühe väga kauni ja olulise Eesti piirkonnaga, on kindlasti oluline ka meie julgeoleku vaates. Ja see olulisus ka läbi selle, et kui maa on tühi või tühjenemas, siis kindlasti tekivad uued väljakutsed, et meie piiriala turvalisena hoida. 

Nii et, ütleme, poliitilise juhtimise kvaliteedist või kohatisest puudumisest erinevates valdkondades oleme me siin ennegi arutelusid pidanud. Suure huviga kuulame, kas selles osas, mis puudutab meile kõigile armsat Kagu-Eestit, on peaminister haaranud härjal sarvist ja andnud valitsuse liikmetele korraldusi tegutseda. Nii et olge hea, härra peaminister! Kuulame huviga teie vastuseid.

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma siis küsin küsimused ka või mainin küsimused ka siin ära, et siis on lihtsam jälgida seda arupärimisele vastamist.

Kõigepealt esimene küsimus: "Milliseid meetmeid on valitsus plaaninud või juba rakendanud Kagu-Eesti piirivööndi julgeoleku tugevdamiseks, arvestades, et uuring rõhutab looduslike tõkete ja inimasustuse puudumise tõttu teatud piirilõikude suuremat haavatavust?" Vastus. Kõige olulisem meede on, et riigieelarve välisfondide rahastuse toel saab piiritaristu valmis 2026. aastal. Kuna valitsus 2019. aastal – see oli siis tollal EKREIKE valitsus – vähendas piiriehituse rahastust, siis idapiiri droonide tuvastamise võimekus luuakse aasta võrra hiljem ehk 2027. aastaks.

Teine küsimus: "Kas valitsus on kaalunud spetsiaalseid meetmeid piirivööndi rahvastiku püsimise ja kasvu soodustamiseks, näiteks elamufondi arendamise, maksusoodustuste või sihtotstarbeliste investeeringute kaudu? Kui jah, siis palun täpsustage!" Vastus. Koalitsioonilepingu koostamisel oleme võtnud eesmärgiks parandada tingimusi, et noored ja spetsialistid asuksid elama maapiirkonda ja piirkondlikesse keskustesse. Selleks töötame välja ettepanekud eluaseme kaaslaenu paremaks rakendamiseks ning kodupoliitika ja eluasemepoliitika programmi.

Kolmas: "Uuring soovitab riiklikku tuge piirivalvurite, kaitseliitlaste ja päästjate elamistingimuste parandamiseks ning nn piirivalvetalude loomist. Millal ja milliseid samme plaanib valitsus astuda nende soovituste elluviimiseks?" Vastus. Arupärimises viidatud Tartu Ülikooli uuring tugines piiri arendustes 2018. aasta strateegilistele plaanidele. Tänaseks on piiri valvamise vajadused oluliselt muutunud ning valitsuse eesmärk on kasutada piiri valvamisel kõige moodsamaid tehnilisi lahendusi. Valitsus on töötanud selle nimel, et tugevdada piirivalvet tänapäevaste ja moodsate meetoditega. On loodud tsentraalsed kaugseireüksused, mis võimaldavad piirivalveliste ülesannete täitmist suurte vahemaade tagant. Taktikalise tasandi võimekus ohtude tuvastamiseks ja neile adekvaatseks reageerimiseks on tänu uuendatud tehnikale ja relvastusele oluliselt paranenud. Valitsusel ei ole kavas suurendada mehitatud piiripunktide arvu piiril, küll aga saab kogu piir moodsa tehnilise valve. Sõjalise riigikaitse tagamiseks on valitsus tugevdanud Kaitseväe rahastust ning kokku leppinud eesmärgis investeerida kaitsesse vähemalt 5% SKP-st järgmise nelja aasta jooksul.

Neljas küsimus: "Kuidas plaanib valitsus tagada piirialade elanikele paremad sideteenuseid ja internetiühenduse, arvestades, et praegune olukord kahjustab nii igapäevaelu kvaliteeti kui ka turvalisust?" Vastus. Juurdepääsuvõrkude rajamist maapiirkondades on riiklikult toetatud alates 2018. aastast kokku nelja erineva toetusmeetmega kogusummas 51,1 miljonit eurot. Liitumise võimalusi on saanud üle 47 000 aadressi ja tööd on pooleli umbes 10 000 aadressil. Kokku saavad liitumise seega circa 57 000 aadressi. Ettevalmistamisel on 45 miljoni euro suurune viies toetusmeede, mida rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist ja sellega on kavas välja tulla 2025. aasta jooksul. Selle meetmega on kavas luua liitumise võimalus vähemalt 10 000 aadressile, sealhulgas maapiirkondades.

Viies: "Kas valitsus on kaalunud strateegiliste investeeringute tegemist piiriala julgeoleku parandamiseks, näiteks mehitatud piiripunktide suurendamist, tehnilise seirevõimekuse arendamist või kohalike kogukondade senisest suuremat kaasamist julgeolekumeetmetesse?" Vastus. Valitsusel ei ole kava suurendada mehitatud piiripunktide arvu piiril, küll aga saab kogu idapiir moodsa tehnilise valve. Alates 2022. aastast on oluliselt vähenenud piiriületuste arv. Seetõttu ei ole kavas suurendada mehitatud piiripunktide arvu. Kriisiolukordade lahendamiseks piiri peal on peale 2022. aastat muudetud oluliselt paremaks Politsei‑ ja Piirivalveameti, Kaitseliidu ja Kaitseväe omavahelist koostööd. Näitena võib esile tuua Politsei‑ ja Piirivalveameti, Kaitseliidu ja Kaitseväe 1. jalaväebrigaadi õppust Kilp 2025, mis toimus 28. aprillist 2. maini. Selle käigus mängiti stsenaariumijärgsed tegevused Ida Prefektuuri vastutusalas, täpsemalt Narva maantee piiripunktis ja piiril läbi. Sõjaväestatud piirivalve taastamise järele puudub vajadus, kuna Politsei‑ ja Piirivalveamet, Kaitseliit ja Kaitsevägi on välja töötanud piiri kaitsmise lahenduse ja see on ka läbi harjutatud, kuidas vastavalt sündmuste eskaleerumisele rakenduvad proportsionaalsed meetmed. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Suur osa küsimusest ja sellest tõstatusest arupärimises oli suunatud sellele, et kas riigil on plaanis midagi teha, et soodustada seda, et meil jätkuvalt oleks kagunurgas inimesi, kes seal elada ja töötada saavad, ja läbi selle oleks meie julgeolek tugevdatud. Te oma vastuses rääkisite sellest, mida te koalitsioonilepingus, ma ei saagi aru, kas olete kokku leppinud või olete kokku leppimas, sest teil ju läbirääkimised jätkuvalt käivad. Aga vastates kolmandale küsimusele minu arvates te ütlesite üsna otse, et on plaanis moodsad ja tänapäevased lahendused, mis vastabki küsimusele, et see, et seal oleks inimesi, kes elaksid oma taludes ja igapäevaselt piirkonnal pilku peal peaks, see valitsuse prioriteet ei ole. Kas ma sain sellest õigesti aru? 

Ja teine küsimus. 57 000 liitumist?! Sideteenuste küsimusele vastates [ütlesite seda]. Kindlasti piirialadel nii palju inimesi ei ole, kellele need 57 [000] … Kas te rääkisite lihtsalt ühte üldist Eesti numbrit meile, et mingigi vastus oleks?

Aitäh! Vastasin küsimustele küsimuste esitamise järjekorras, lugesin ka küsimused ette, millisele küsimusele milline vastus. Nüüd kordan üle. Teisele küsimusele … 57 000 aadressi puudutab kogu Eestit. Ja ettevalmistamisel on ka täiendav 45 miljoni euro suurune viies toetusmeede, see tuleb välja 2025. aasta jooksul ja sellega luuakse liitumise võimalus taas vähemalt 10 000 aadressile, sealhulgas ka maapiirkondades. 

Nüüd, te küsisite piiri kohta ja piiri kohta ma ka kirjeldasin, et täiendavaid mehitatud piiripunkte, kuna piiriületused on vähenenud, ei ole plaanis juurde luua, küll saab piir moodsa tehnilise valve.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Kuivõrd hästi te olete hetkel kursis sellega, mis toimub Kagu-Eestis, kui uuringute järgi on seal sissetulekud 27% väiksemad kui Eestis keskmiselt? Millal te viimati käisite ja tutvusite kohalike oludega Kagu-Eestis?

Aitäh! Ma käin seal tihti, alles hiljuti käisin ka visiidil ja tutvusin oludega. Ja võin kinnitada, et inimesed ja ettevõtjad on seal tublid. Mõnes kohas on näiteks ka töökäte puudus, võin kinnitada. Ei hakka ühele ettevõttele tingimata reklaami tegema, aga inimesi otsitakse juurde. Ja loomulikult inimesed muretsevad selle pärast, mille pärast nad igal pool mujal muretsevad, et kuidas Eesti julgeolek on tagatud, kuidas majandus kasvab, millised need võimalused on, need plaanid, mis puudutavad bürokraatia vähendamist, asjade lihtsamaks tegemist, muu hulgas ka ettevõtete kasumimaksu kaotamist ja üksikisiku tulumaksu alandamist. Need leidsid kindlasti toetust. Ja mure selle pärast, mis on kogu Euroopa mure, et milline on demograafiline olukord, seda jagab kogu Eesti olenemata piirkonnast. Võimalustena nähakse Kagu-Eestis, ja ettevõtjad ise ka kirjeldavad, eks uued investeeringud, uued tööstused ja eriti see, mida majandus- ja tööstusminister toimetab ja teised valdkonnainimesed toimetavad. Pluss ka kaitsetööstuse kasv on üks võimalus, millesse panustada. Aga see kõik ilmselt käib koos ühenduste ja kvaliteetse oskusliku töökäte olemasoluga. See on see kokkuvõtte. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Heitsite siin, viskasite siin jälle õhku oma toreda loosungi, 5% SKP-st, mis peaks julgeolekut meil tagama rohkem kui kunagi varem. Aga räägime numbrimaagiast, kuigi teile see ei meeldi. Kui majandus jahtub, inflatsioon kasvab maksutõusude ja uute maksude tõttu, ettevõtted lõpetavad tegevuse, inimesed jäävad töötuks, ei tarbi, sest raha ei ole, või lähevad nad üldse minema perekonniti, sugukonniti, siis SKP-st 5% on tegelikkuses ju hoopis vähem kokkuvõttes kui näiteks 3% SKP-st, kui majandus kasvab, ettevõtted arenevad, inimesed töötavad, tarbivad.

Kas teie valitsuse käpardliku tegevuse tõttu riigi valitsemisel on meil 5% SKP-ga tegelikkuses rohkem julgeolekut või pigem jääb vähemaks? Ja kas inimeste kaitsetahet on ka Lõuna-Eestis, millest me praegu räägime, seetõttu pigem rohkem kui vähem?

Aitäh! No ma ei tea, millises maailmas teie majandusvaldkond või finantsvaldkond elab, aga 3% SKP-st ei saa kuidagi ületada 5% SKP-st. Seda esiteks. Lihtsalt sõbralikult öeldes, see käsitlus pole minu arvates päris adekvaatne, aga ilmselt minu arvamus sellest, milline teie käsitlus on, ei muuda seda. Te käsitlete seda endiselt edasi. 

Teiseks, kaitsesse, jah, on meie kokkulepe 5% SKP-st panna ja mind üllatab, et te ründate seda. Minu arvates on üliklaar, et Eesti tunneb oma naabrit. Kaitsesse tuleb rohkem raha panna, see on keeruline, me teame. Me oleme tõstnud selleks makse, me võtame selleks isegi laenu, sest eelarve on ju defitsiidis. Meil kulub rohkem raha, kui meil on. Kõike seda selleks, et Eesti püsiks vabana, iseseisvana. Sellesse tuleb panustada ja ma arvan, et sõnum, et kaitsesse investeeritakse täiendavalt, ostetakse neid võimeid, seda varustust, mida Kaitseväel on vaja, ma arvan, et see mõjub positiivselt igas maakonnas Eesti inimeste kaitsetahtele. Päris tihti, puutudes ka kaitsevaldkonna inimestega kokku, kinnitan, et kaitsetahe Eestis on kõrge ja Eesti inimesed hoiavad Eestit.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! See numbrimaagia ongi see 5%, kas 5 või 3, see suures pildis sõltub SKP suurusest. Aga ma küsin selliselt. Te tõite 5%, see kehtib üle Eesti. Ja kui me räägime idapiirist, siis idapiir läheb ju alt Luhamaalt kuni üles Narvani välja. Võimekus piiri jälgida on üks asi, aga piiril nagu ka reaalselt kaitsta seda, seda võimekust meil ju ei ole, me saamegi ainult piiri jälgida. Ja see ongi seesama tehniline võimekus. Kui inimesi seal ei ole, siis me jälgisimegi seda piiri. Mida näitas tegelikult piiripoide Narva jõelt äraviimine, kus me jälgisime, aga me ei teinud mitte midagi. Aga tulles tagasi selle arupärimise juurde, ma küsiksin ikkagi üle. Millised on riigi tegevused, et tuua inimesed tagasi maapiirkonda ja sellega suurendada ja tagada riigi julgeolekut?

Aitäh! Siis te peate selle küsimustesse ka kirja panema. Kui te küsite piiri kohta ja piiri väljaehitamise kohta, siis saate ka vastused piiri väljaehitamise kohta. Erinevaid tegevusi, mida ma kirjeldasin, on hulga. Need on olnud ka läbi erinevate valitsuste. Ka eelmises valitsuses oli seesama printsiip, mis puudutab välisrahastuse suunamist väljapoole selliseid – ma ei tea, võib-olla parema termini puudumisel – kuldseid ringe või jõukaid piirkondi. Meil oli kokkulepe ja see kokkulepe endiselt kehtib, et sellisest välisrahastusest hulk raha, 40% läheb väljapoole seda kuldset ringi. See tähendab seda, et selle toel luuakse uusi investeeringuid üle kogu Eesti. 

Lisaks, nagu ma kirjeldasin, on erinevaid samme. Ja selle kohta oli ka küsimus, et mida me teeme juurdepääsuvõrkude rajamiseks ja investeeringute tegemiseks, et juurdepääsuvõrgud oleksid tehtud. Nagu öeldud, 2018. aastast on kulunud selleks või investeeritud selleks üle 50 miljoni, 47 000 aadressi on sellest saanud ja pooleli on umbes 10 000 aadressi. Ja nagu ma ütlesin, ettevalmistamisel on ka viies toetusmeede, mis on 45 miljoni euro suurune, millega on liitumise võimalus ka 10 000 aadressil. Sellele lisaks erinevad investeeringud ja võimalused, mis puudutavad tööstuse rajamist. See oli nii selle valitsuse, mis oli koos sotsiaaldemokraatide, kui on ka uue, sündiva valitsuse kindlasti eesmärk. Nii et erinevad tegevused selleks, et elu oleks kvaliteetne ja majandus areneks üle kogu Eesti, käivad. Kui on häid ettepanekuid, tehke neid.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No tüüpiline, tüüpiline üleolev küsijaid, süüdistav küsijaid alandav demagoogiline pläma. Meie küsimused  ei saanud ühtegi vastust. Küsimused puudutavad inimeste elu-olu, küsimused puudutavad investeeringuid elamufondi, sotsiaalsetesse tagatistesse, aga te hakkate ajama siin mingit viite protsenti. Mitte viiest protsendist ei ole jutt praegu. 

Vaadake need küsimused veel kord üle. Küsimus on selles, mida teha, et inimesed ei lahkuks piirialadelt, eelkõige Lõuna-Eestist, et meil oleks seal julgeolekupuhver, et meil oleks tagalatugi meie sõjaväelastele, piirivalvuritele. Nendele küsimustele mitte mingisugust – mitte mingisugust – sisulist vastust ei tulnud. 

Mida te tulete siia? Te olete täiesti ettevalmistamata. Tulete ajama mingit demagoogilist pläma. Pole vaja. Pole vaja, Kristen Michal! Eriti pärast seda läbikukkumist, mis eelmisel nädalal oli Soome lahel. Te ei ole millekski valmis. 

Teie aeg!

Te ei ole mitte millekski valmis!

Aitäh!  

Häiresüsteem ei tööta, mitte miski ei tööta.

Teie aeg, Mart Helme!  

Te räägite sellest, kuidas viis protsenti … See viis protsenti …

Martin Helme, teie aeg!  

… see on see, mille pärast … ära uputada. 

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Mulle jäi segaseks, kas seal oli ka küsimus, selles tiraadis.

Liigume edasi siis. Anti Allas, palun! (Mart Helme: "Vastust ei tule ju!") Mart Helme, Mart Helme! (Mart Helme: "Jah! Kutsuge korrale vastaja, kes ei vasta!") Jäägem palun üksteise suhtes lugupidavaks! Ma palun teil siiski pidada kodu- ja töökorra seaduse reeglitest kinni! (Mart Helme: "Ei pea, sellepärast et vastaja ei pea kinni elementaarsest viisakusest!") Anti Allas esitab järgmise. Aitäh! Anti Allas esitab järgmise küsimuse. Palun! (Mart Helme räägib kohapealt) Aitab, Mart Helme! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Nagu te teate, eelmine regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman andis sisse sellise memorandumi, mille pealkirjaks oli "Töökohtade ja investeeringute toomine piirkondadesse". Aga valitsuses seda veel arutada ei jõutud. Kas te oleksite nii hea ja kirjeldaksite, mis sealt nendest mõtetest leiab täpsemalt kajastamist ka uues koalitsioonilepingus?

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd pean tunnistama, et ma ilmselt seda memorandumit kohe ei suuda meelde tuletada. Võib-olla olen näinud, võib-olla mitte, ma ei ole päris kindel. Ma hiljem vaatan üle selle, et järsku seal on tõesti häid ideid. 

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, noh, eks peab muidugi nõustuma sellega, et vaadates siin nüüd viimase aja intsidente piiril ja, ütleme, jõe peal toimunud poidega seonduvat, nüüd eelmisel nädalal Läänemerel toimunut, tõesti ei teki sellist tunnet, et meil väga suur võimekus on niisuguseid riiklikke funktsioone tagada. Aga ma mõtlesin küsida teie käest ikkagi seonduvalt sellega, millele oli osutatud ka arupärimises, et ehk võiks üks moodus selle tagamiseks, et Kagu-Eesti ka inimtühjaks ei jääks, seisneda siiski selles, et on ka olemas reaalsed regionaalsed maksuerisused. Nii nagu mina aru saan, filosoofilises plaanis inimesed maksavad makse selleks, et saada vastu mingisuguseid avalikke hüvesid, eks. Aga kui me räägime perifeersest piirkonnast nagu Kagu-Eesti, kus koole ja lasteaedu kodu lähedal ei ole, haiglaid ei ole, politsei on kaugel, päästjad on kaugel, postkontoreid suletakse, ühistransporti pole, teedevõrk jääb järjest viletsamaks, eks, tegelikult oleks ju igati loogiline mõneti anda maksuerisused ja selle kaudu muuta seal elamine inimestele atraktiivsemaks. Mis te sellest arvate?

Aitäh! Seda regionaalsete maksuerisuste loogikat, ma julgeks arvata, võib olla ma hindan ekslikult, aga vist on debateeritud niikaua, kui Eestis on olnud selline maksusüsteem, nagu ta praegu on. Seda debatti on kaua peetud ja alati selle arutelu ja ekskursiooni käigus jõutakse selleni, et maksuerisus ei lahenda seda probleemi, kus on inimeste ressursi või töökäte, ettevõtjate, investeeringute puudus. See üksiti ei muuda seda pilti. Pigem lahendab ikkagi probleemi see, kui näiteks kuskil on võimalik juba olemasolevat tööstusala kasutada uute ettevõtmiste tegemiseks. 

Just olin Valgas aprillis, Põlvas oli näiteks veebruaris. Valgast võin tuua näite, kuidas seal on. Tööstusala on kasutatud just selleks, et sinna luua hulga erinevaid ettevõtteid. Ja nende puhul ongi täna nii, et eeskätt on ju vaja ühendusi ja oskuslikke töökäsi. Seal on töökäsi puudu, selleks et saaks teha seda, mis annab kõrgemat lisandväärtust. Pigem ei küsita, jah, maksuerisusi, vaid seda, et oleks võimalusi oma kaupa müüa, ühendused võimalikult head, teedetaristu ka nii hea, ja oskuslikke töökäsi just on vaja. Ka piiri puhul näiteks, ka üle piiri tööjõu liikumisel ja nii edasi. Nii et need on pigem need küsimused, mida küsitakse. 

Ja noh, regionaalse maksuerisuse puhul, tõepoolest, jah, Eesti on nii väike, et kõik need arutelud on alati viinud selleni, et see ei lahenda seda. Ma pigem usun, et see lahendus on selles, mida ka valitsus praegu teeb. Planeerimine saab oluliselt kiiremaks, et juba varemalt näiteks ette kokku lepitud ja väljaarendatavad alad on kasutusel või saavad kasutusele kiiremini uute tööstuste rajamisel. Ja et selline võimalus, muu hulgas ka näiteks toetusprogrammid suurinvesteeringute meetmest, mis siis nüüd on võimalik kasutada, ehk siis, kui lood 30 otsest, 70 kaudset töö kohta, et sul on võimalik ka saada päris arvestatav osa sellest investeeringust rahaliselt tagasi, näiteks sellised meetmed loovad töökohti. 

Nii et jah, seetõttu ma ütlen, et ma pigem ei toeta seda filosoofiat, kuna see ei ole senise arutelu käigus leidnud valideerimist, et regionaalsed maksuerisused looksid neid. Pigem aitavad neid suunatud meetmed, kiiremad planeeringud, kohalike omavalitsustega hea koostöö, omavalitsuste enda kiire tegutsemine, kui seal on mõni ettevõte.

Suur tänu! Lugupeetud peaminister, rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Rain Epleri. Palun!

Aitäh! Peaminister oli kuidagi sihukese nukra ja, ei oska öelda, emotsioonita olemisega täna. Kas ise hakkab ka aru saama, et ta hakkab väsima ja aeg on tagasi astuda? Ma loodan, et hakkab. Nüüd selle arupärimise juurde. Mõned teemad markeeriksin ära. 

Meie küsimusele, et kas valitsus on kaalunud spetsiaalseid meetmeid piirivööndi rahvastiku püsimise ja kasvu soodustamiseks, rääkis peaminister mingisugust mitte väga arusaadavat juttu sellest, et koalitsioonilepingus on midagi kokku lepitud või alles lepitakse kokku. Nagu me teame, koalitsiooniläbirääkimised meil ju käivad veel. Nii et lihtsam oleks olnud otsejoones vastata, et ei ole plaaninud midagi. 

Nüüd, mis puudutab küsimust selle kohta, kus uuring ütleb, et hea oleks aidata kaasa seal piiri ääres elavate inimeste elutingimuste parandamisele, sealhulgas piirivalvurite, kaitseliitlaste ja päästjate elutingimuste parandamisele, vastas peaminister selliselt, et plaanis on kasutusele võtta kõige moodsamad lahendused. Rääkis kaugseirest, droonivõimekusest ja muust. See oli juba üsna-üsna otse ütlemine, et tegelikult valitsuse prioriteet on pigem vastupidises kohas – et neid inimesi seal piirialal ei olekski. Et kasutame moodsaid lahendusi, las maa olla tühi. 

No ja neljanda küsimuse vastuse juures me jõudsime selles mõttes ikka täiesti absurdsesse olukorda. Nii küsijatele ehk meile kui ka peaministrile oli teada, et küsimus puudutab Kagu-Eestit ja piirialasid. Küsimus kõlas, et kuidas plaanib valitsus tagada piirialade elanikele paremad sideteenused ja internetiühenduse, arvestades, et praegune olukord kahjustab nii igapäevaelu kvaliteeti kui ka turvalisust. Ja tõepoolest see nii on, kui ise sattuda sinna piirialadele, siis levi kipub kaduma. Peaminister vastas, et on tulemas meetmed, kus tekib 57 000 uut liitumispunkti. Ei puutu selles mõttes asjasse, et kui sa kusagil, ma ei tea, Rae vallas või Saku vallas või mujal valglinnades kümneid tuhandeid inimesi uute sideühendustega varustad, siis see tegelikult piirialade sideteenuste kvaliteeti mitte kuidagimoodi ei puutu. Ja kui ma täpsustava küsimuse küsisin, siis peaminister tõesti tunnistas, et jah, see 57 000 oli üle-eestiline liitumispunktide number. Nii et käis meil siin jälle mees, kes ei vastanud küsimustele, vaid jutustas mingisugust oma lugu. 

Viimase asjana tahaks markeerida seda, et küsimus oli ka regionaalse erisuse tegemise võimaluste kohta. Vastus juba pikki aastaid on Eestis olnud see, et ei, me ei saa Eestit kaheks eraldi piirkonnaks lüüa. Jutt käib sellest, et meil oleks tegelikult võimalik tuua Eesti maapiirkondadesse, sealhulgas Kagu-Eestisse, ka suuremal määral euroraha, et elu edendada, aga siin on Tallinna mehed, kui nii võib öelda, jämedat otsa kogu aeg enda käes hoidnud ja öelnud, et ei saa teha. Eks kardetakse, et siis võib-olla Tallinnasse tuleb eurorahast vähem, või ma ei tea, mis see hirm on, sest kas või meie head naabrid leedulased saavad seda teha. Saadakse seda piirkondlikku erisust teha ka väiksemates riikides, nii et taas kord peaministri poolt mitte eriti asjalik vastus. 

Nii et jah, ma kutsun üles veel kord, nagu ma ütlesin ka oma sõnavõtu alguses, et härra peaminister, poliitiline juhtimine on väga nõrgaks muutunud viimasel ajal. Aeg on tagasi astuda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ma tulin pulti ausalt öeldes sellepärast, et Kristen Michalit on raske peaministriks nimetada – väga raske on teda peaministriks nimetada –, sest tegelikult ta ei juhi mitte midagi. Ta ei juhi mitte midagi! Seda tõestab see, mis toimus eelmisel nädalal Soome lahel. Uskumatu. Uskumatu! Kas see oli poliitiline korraldus, sellist käkki kokku minna keerama? Või oli see mõne jupijumala isiklik mingisugune initsiatiiv? Ega me teada ei saa, sest vastuseid kunagi ei tule. 

Aga miks ma tulin, on see, et kohe osundati, kuidas EKREIKE valitsus vähendas idapiiri investeeringuid. Või kuidas see täpselt sõnastatud oli? Ei vähendanud, vaid kratsis maha selle, mille oli Reformierakond kokku kirjutanud kõikide tulede-vilede ja ma ei tea, mis asjade peale. Ja me nüüd saame ju väga hästi aru, miks niisugust suurt-suurt-suurt summat – kui ma õigesti mäletan, oli see tookord üle 80 miljoni midagi ... See kirjutati ju kokku selleks, et oleks, mida kantida, oleks, mida varastada, oleks, mida omadele hangetele anda. See on ju puhas korruptsioon! Ja me näemegi, teame ju kõik seda, et võim korrumpeerub alati ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Kuna meil on praegu demokraatliku riigi asemel üdini korrumpeerunud reformierakondlik režiim, siis see ongi absoluutselt korrumpeerunud. 

Ja osundus, et meie võtsime ja vähendasime investeeringuid, ei pea paika. Me viisime investeeringud reaalsusega vastavusse. Ja reaalsusega vastavusse viimise tulemus oli see, et me hakkasime kohe idapiiri, kontrolljoont täpsemalt, välja ehitama. See, millega ei olnud Reformierakonna eelmised valitsused rohkem hakkama saanud kui kolme kilomeetri ulatuses mingi näidislõik, mida siis kõikidele väljamaalastele näidati: vot, näed, missugune meil siin on ja missugune meile tuleb ja kuidas me oleme kõik nüüd ikka jubedalt kõvad tegijad. Kohe-kohe surume Venemaa põlvili, nagu meil presidentki on öelnud. Aga tegelikult millegagi hakkama ei saadud. 

Ja tegelikult see teie poolt ikkevalitsuseks nimetatud väga praktiline ja väga toimekas valitsus pani selle piiriehitamise käima. Pani käima, nii et inertsist läks edasi. Ma ei tea, mis on hetkeseis – ma ei ole oma nina sinna toppinud –, aga meie panime selle käima ja see on nüüd see, mille najal te saate sõita. Täpselt nagu meie ehitasime välja, meie eraldasime raha, et välja ehitada viimane teelõik Mäo suunas Tartu maanteel. Jaa, vastab tõele, et teatud projekteerimised ja asjad tehti siis, kui Kristen Michal oli minister. Aga raha andsime meie. Ja ilma rahata, nagu me teame, miski ei liigu. Mitte miski ei liigu. Aga meie andsime raha ja tänu sellele saab praegu sõita Mäoni neljarealisel teel. 

Ja mis siis veel rääkida? Rääkida tuleb seda, et meie arupärimine oli ju punkt-punktilt keskendunud sellele, et saada valitsuselt vastust, missugused on ikkagi need reaalsed investeeringud, et meil rahvastik ei kahaneks maapiirkondades, eelkõige antud juhul Lõuna-Eestis. Täna lugesin uudist kusagilt, kuidas Lõuna-Eestis elanikkond kiiresti kahaneb ja kõik kohad on täis kinnisvarapakkumisi, mille hinnad ülepakkumise tõttu loomulikult langevad. See on ju teie poliitika tulemus!

Ja kui te räägite kaitsetahtest, siis ma olen üpriski kindel, jälgides seda, mis toimub nii sotsiaalmeedias, meedias kui ka rahva hulgas laiemalt, inimesed räägivad omavahel silmast silma, suust suhu, see teie buldooserirežiim ja Nursipalu on eestlaste kaitsetahet sügavalt kahjustanud. Sügavalt kahjustanud! Te võite rääkida siin, kuidas Siilil silmad säravad, mul on täiesti teistsugune tagasiside seal osalenutelt, kuidas molutamist oli palju. Käsud olid ebaadekvaatsed, üksuste omavaheline koostöö jättis soovida. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ei ole siin mingit … Te kustutate seda silmade sära ja räägite ainult rahast. Ja ilma rahata midagi ei juhtu, vastab tõele. Aga teie rahad on ju suurel määral selleks, et saaks ümber kantida, jällegi mingid omad. No kuhu siis on jooksnud meil need kõrged riigikaitsetegelased? Kõik on ju jooksnud sinna kaitsetööstusse. Miks nad sinna küll jooksnud on, huvitav? Aga sellepärast, et raha on. Sellepärast, et sealt saab raha. See on raha. See on raha kantimine. See on korruptsioon. Teil on muidugi korruptsioonist täiesti teistsugune ettekujutus. 

Ja veel rahast rääkides, 2011. aastal hakati rääkima Rail Balticust. Mitu kilomeetrit Rail Balticut on valmis ehitatud peale nende mõnede viaduktide ja mingisuguste muude kaasnevate asjade, trammitee ja mis siin veel võib-olla arvesse tulevad? Aga keegi on saanud 2011. aastast prisket palka. Mille eest? Mille eest? Selle eest, et meil ei ole 14 aasta jooksul raudteed tulnud, millega pidi kiiresti saama Berliini ooperisse. Kas eraldati äkki Häädemeestele või Iklasse nüüd ooperiteatri ehitamise raha? Äkki jällegi on asjal mõte, mingid omad joped, ehitusettevõtjad ja muud tegelased, korruptandid saavad raha? 

See teie valitsus on ju absoluutselt riigikõlbmatu, riigi juhtimisega, mitte hakkamasaav seltskond, kes siis, kui midagi tegelikult juhtub, poeb põõsasse. Kristen Michal! Kas Kristen Michal võtab vastutuse selle eest, et ta viis meid eelmisel nädalal Venemaaga praktiliselt sõjalise konflikti piirini? Ei, tema ei tea midagi. Tema ei tea sellest midagi! Tema usaldab spetsialist, tema usaldab neid asjatundjaid. Mingi jupijumal ütles, et nüüd paneme dessandi seal maha rahvusvahelistes vetes, meid ei huvita mingid Vene lennukid ega Vene laevad ega mitte miski meid ei huvita, me oleme sõjaline suurriik, me läheme võtame selle laeva ära. Teate, kui keeruline on ühte suurt tankerit ära võtta? Teate, kui lihtne on ühte suurt tankerit kaitsta? Kaptenisillale pääsemine ei ole naljategu. Seal pannakse rauduksed vahepealt kinni. Mis need mehed seal teinud oleks? Aga võib-olla venelased oleks teise kopteriga toonud oma dessandi sinna peale. Seal tankeril oleks ainult venelaste ja eestlaste vahel tulevahetuseks. Lollakad olete. Lihtsalt vastutustundetud lollakad olete! Ausalt, lihtsalt muid sõnu ei ole.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ka minul jäi mulje peaministri ettekandest, et tegu on ebamugava teemaga ja erilist entusiasmi vastustest välja ei paistnud. Aga kui nüüd kokku võtta, siis Kagu-Eesti piiriala puhul ei ole tegemist lihtsalt äärealaga geograafilises mõttes. Tegemist on Eestiga, meie riigi piirialaga, ja kui riigipiir muutub järjest hõredamaks ja nõrgemaks, nõrgeneb ka Eesti. Piirivööndi elanikkond väheneb aastast aastasse: noored lahkuvad, tööealised kolivad mujale ja alles jäävad vanemaealised. 

Eesti julgeolekupoliitika alustes öeldakse, et elu peab olema elamisväärne ja turvaline kõikjal Eestis, ent Kagu-Eestis see enam ei kehti. Riik tõmbub ääremaalt tagasi, piirivalve olemasolu küll hoiab veel turvatunnet, kuid see ei kompenseeri lagunevaid teid, tühjenevaid külasid ja noorte puudumist. Isegi kui inimesed tahaksid jääda, ei toeta neid ei pangad ega riik. Eluasemelaenu on seal pea võimatu saada või kui saad, siis räigelt halvematel tingimustel kui Tallinnas. Noore pere jaoks tähendab see: koli ära, siin ei ole tulevikku. 

Veelgi muret tekitavam on see, et kui peaminister räägib kaitsetahtest ja valmisolekust, siis piirkonnas, kus oht on kõige vahetum, puudub inimestel sageli üldse võimalus saada kätte igapäevaseid teenuseid. Jah, piiriala tara ehitatakse, aga keda see piir kaitseb, kui selle taga pole enam kogukonda. Me kuuleme sageli, kuidas Reformierakond räägib terviklikust regionaalpoliitikast, kogukonna kaasamisest, julgeolekust, aga see kõik on silmakirjalik vale. Tegelikkus on see, et ei ole raha kohalikele teedele, pole tuge vabatahtlikele päästjatele, pole kriisikindlaid sideühendusi, pole tugistruktuure. 

Hea peaminister, kui te ei suuda või ei taha Kagu-Eestit hoida, siis olge vähemalt ausad ja öelge seda. Ärge rääkige piiri julgeolekust, kui piirivalve peab patrullima lagunenud külatänavatel, mille remondiks ei ole teil raha. Ärge rääkige kogukonna kaasamisest, kui te ei toeta seltsi- ja külaelu ning jätate inimesed oma muredega üksi. 

Riik peab suunama investeeringuid elamufondi parandamisse, et soodustada piirivalvurite ja teiste riigitöötajate elama asumist piirivööndisse. Parandada tuleb mobiillevi ja internetiühendust, tuleb säilitada koolid, noortekeskused ja esmavajalikud teenused. Vajadusel tuleks rakendada piirkondlikku erikoefitsienti hariduse rahastamises ja arendada kaugõppelahendusi, mis võimaldavad väikese õpilaste arvuga piirkondades siiski kvaliteetset haridust pakkuda. Tuleb tugevdada vabatahtlikke organisatsioone, kes panustavad siseturvalisusesse, pakkuda varustustoetusi ning kaasata rohkem inimesi ennetustöösse. Samuti tuleb tagada parem ligipääs hädaabiteenustele ja suurendada politsei ning päästeteenistuse kohalolekut. 

Üks olulisemaid kitsaskohti on laenutingimused, mis ei soosi elukoha rajamist või ettevõtluse alustamist äärealadel. Riik peaks looma käendusmehhanismid ja survestama pankasid, pakkuma soodsamaid tingimusi väljaspool nii-öelda tõmbekeskusi. Need lahendused ei nõua alati suuri kulutusi. Sageli piisab paindlikumast ja piirkonnatundlikumast lähenemisest. Küsimus pole ainult regionaalpoliitikas, vaid ka riigi terviklikkuses ja julgeolekus. Kui me ei suuda hoida oma äärealasid elujõulisena, ei suuda me hoida ka oma piiri. Kagu-Eesti ei vaja suuri loosungeid, nagu "Kindlates kätes", Kagu-Eesti vajab otsustavat poliitilist tahet ja selgeid otsuseid. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja ja peaminister! Mina olen pärit Lõuna-Eestist. Ja ma tunnen neid inimesi, ma tunnen neid olusid. Ma olen väga kurb, kui ma vaatan, mis minu kodukandis praegu toimub. Seal on olnud juba, toimunud juba tükk aega üks riigi suuremaid kokkutõmbumisi, kui nii võib öelda. Eriti, kui võrrelda seda ülejäänud Eestiga, kus ka asjad ei ole üldse enam korras. Inimesed lahkuvad massiliselt sellest nii ilusast ja ma ütleksin, et ühest Eesti kaunimast piirkonnast. Võib-olla ma olen subjektiivne, aga Lõuna-Eesti on tõesti üks ilusamaid piirkondi minu arvates. Ja ma tean, et inimesed tegelikult üldse ei taha sealt ära minna. Pigem vastupidi. Inimesed tahaksid, väga tahaksid minna sinna elama, aga kõik need ohumärgid, mis on Lõuna-Eesti kohal praegu üleval, kõik need ohumärgid hoiavad neid tagasi. Sest me teame väga hästi, et kui sul tööd ei ole, tänapäevaseid teenuseid ei ole, koolid lähevad kinni, arstiabi ei ole – ega mujal ka ei ole. Aga mäletate, kuidas tegelikult Lõuna-Eestist sai alguse üks selline, võib-olla kõige ikoonilisem tervishoiuteenuste kokkutõmbumine üldse, siis kui läks kinni Põlva sünnitusosakond ja kui siis valitsuse, riigi valitsejate poolt jõuti isegi selleni, et hakati rääkima, et aga meie esiemad sünnitasid ju põllu peal kartulivagude vahel, asi teilgi siis seda teha ei ole.

Inimesed muuseas loevadki märke, loevadki märke õhust. Tihtipeale piisab ühest väga väikesest sellisest mentaalsest sisendist ja see toob kaasa terve kaskaadi, nagu doominokivide langemine. Üks asi viib teiseni. Ja lõpuks me olemegi olukorras, kus võime küsida, et kuidas me küll sinna jõudsime. Ja me võime ju kõik need asjad ära seletada, aga kui me teame, et kui inimesed näevad, et riik neist ei hooli mitte ainult suurtes asjades, vaid ka väikestes asjades, siis nad ka ise käituvad vastavalt. Teate ju seda ütlemist, et kuidas küla koerale nõnda koer külale.

Ja me oleme siin täna rääkinud ka kaitsetahtest. Ja ma võin teile öelda, et olles rääkinud Võrumaa inimestega, siis ükskõik, kuidas seda kaitsetahet pusada ja propagandaga üles ei klopi, vahtu ei aja. Siis tegelik olukord, see, mis toimub inimeste südames, see, mis toimub inimeste peades, on kaitsetahte ja ka lõppkokkuvõttes julgeoleku seisukohalt väga-väga kurb. Inimeste kaitsetahe on julgeoleku nurgakivi ja julgeolek on loomulikult oluline. Aga Võru kandi inimesed, muuseas – kui peaminister veel ei tea, kui kaitseminister veel ei tea, kaitseminister on seal küll kohal käinud episoodiliselt –, Võru kandi inimesed käivad suures osas ringi riigi suhtes, rusikas taskus. Sest just julgeolekule rõhudes on Reformierakonna juhtimisel Lõuna-Eestis aetud asju ülimalt käpardlikult. Inimestest on sõidetud üle, inimeste suveräänsusest ja põhiseaduslikest õigustest on üle sõidetud. Ja see, kuidas Nursipalu harjutusväljakut loodi, no see on sada protsenti näide sellest, kuidas asju teha ei tohi.

Kas vajate lisaaega?

Jaa, ma võtaksin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja nüüd jätkatakse täpselt samamoodi ju inimestest ülesõitmist nende tuulikuparkide läbisurumisel.

Nii et see olukord ei ole enam ainult Lõuna-Eesti probleem, see riigikaitsetahe, see riigi toetamine, see on juba muutunud epideemiliseks üle Eesti. Inimesed massiliselt pettuvad oma riigis ja kui inimesed on oma riigis pettunud, siis nad ju ka ei taha seda riiki kaitsta. Väga paljud lähevad ju ära ja see, mida ma peaministri käest küsisin, et kas sellises olukorras, kuhu nad on Eesti riigi ja rahva viinud, on meil siis rohkem julgeolekut või pigem vähem ja kas meil on pigem rohkem kaitsetahet või pigem vähem. Me teame, kuidas inimesi sunniti oma armsaks saanud kodudest loobuma, perekondade pärandist loobuma, hoolega üles ehitatud kinnisvarast loobuma. Ja juba praegu, just eile oli uudis, kuidas inimesed massiliselt müüvad oma kinnisvara Lõuna-Eestis. Kinnisvara on seal väga palju müüki tulnud, aga noh, kõige selle, mida ma just eelnevalt kirjeldasin, kõige selle tõttu inimesed ei julge sinna enam oma kodu soetada. Ja noh, ma võin siin öelda, et õigesti teevad, sest see kõik ongi väga inimlik. Ise ka ei teeks, ise ka ei ostaks, ise ka võib-olla läheks ära, läheks üldse Eestist ära. Ja see ongi nii kurb.

Ma mäletan, kuidas küüniliselt hurjutati kõiki tookord, kes julgesid nendele suurejoonelistele Nursipalu harjutusväljaku rajamise plaanidele vastu seista. Terve Lõuna-Eesti oli teile lõpuks putinistid ja Kremli käsilased. Aga kes nad selliseks teeb? Kes nad selliseks tegi? Teie ise! Järjekindlalt oma tegevusega. Teie, kes ei hooli inimestest, ei hooli eestlastest, ei hooli oma, meie oma inimeste vajadustest, röövite nad paljaks maksudega, muudate töötuks, rahatuks, lootusetuks. See ei ole riigimehelik. See teie tegevus ei ole üldse enam tegelikult mingisuguse väärika debati alus. Teie tegevus, muuseas, ongi kõige ehtsam Putini rõõm. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Andrei Korobeiniku ja Vadim Belobrovtsevi 19. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti põllumajanduse tuleviku kohta. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, täna sooviks rääkida Eesti põllumajanduse tulevikust ja kindlasti ka olevikust. Vastav arupärimine oli esitatud 19. märtsil. Teatavasti märtsis toimus meil ka valitsuse vahetus, kus tuli kõne alla, kas sellisel viisil meil siis Põllumajandus- ja Regionaalministeerium peaks säilima. Erinevatelt poliitikutelt tuli erinevaid sõnumeid. Näiteks Kristina Kallase poolt oli avaldatud arvamus, kus põllumajandusteemade viimine majandusministeeriumi alla oleks Eesti 200 arvates mõistlik. Teiselt poolt oli meil maaelukomisjoni esimees, kes kindlasti ütles hoopis vastupidist. Tänaseks on ju selge, et neid muudatusi ei tehtud. Maaelukomisjon Riigikogus on alles, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium samuti. Ehk mõned küsimused, mis on esitatud on ka tegelikult läbi tegevuse saanud ka vastused. Aga mille osas kindlasti sooviks siin diskuteerida ja debateerida, on tõesti üleüldiselt põllumajanduse tulevik ja põllumeeste olukord. 

Ja kui me vaatame praegust olukorda, siis me teame, et juba 25. aastal alustati läbirääkimisi uue perioodi rahastuse osas, me räägime ühisest põllumajanduspoliitikast Euroopas. Ja kui me vaatame neid eelmisi eesmärke, siis neid oli kümme, kui niimoodi üldistada. Ma loeks need eesmärgid ette, millest püüti ka Eestis lähtuda. Ja tegelikult me peaksime küsima, kas ikkagi lähtusime ja kas need seisukohad, mis kujundati Euroopa Liidus, olid sobilikud ka meie põllumeestele ja oli ka sellest mingi kasu või mitte. Ja need eesmärgid olid: tagada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek, suurendada konkurentsivõimet, parandada põllumajandustootjate positsiooni toidutarneahelas, kliimamuutuste vastased meetmed, keskkonnakaitse, säilitada maastike elurikkust, toetada põlvkondade vahetust, elujõulised maapiirkonnad, kaitsta toidu ja tervise kvaliteeti, edendada teadmisi ja innovatsiooni. 

Soovikski teada, kus me nende eesmärkidega olema ja et ka minister, peaminister, annaks hinnangu, kas siis on toetatud põlvkondade vahetust, kas meil maapiirkonnad on muutunud elujõulisemaks või vastupidi. Ja loomulikult, kas põllumajandustootjad on saanud ikkagi õiglast sissetulekut, et see oleks tagatud. Aga suures plaanis on loomulikult palju põhimõttelisemaid küsimusi, mis puudutab toetusi ja kogu hetke põllumajandusolukorra jätkusuutlikkust. Siin on olemas meil nii kolmas kui ka neljas küsimus, mis on väga sisulised, ja loodame, et tuleb ka sisuline diskussioon. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks peaminister Kristen Michali.

Nii. Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head küsijad! Nüüd on käsil arupärimine Eesti põllumajanduse tuleviku kohta. Siin on erinevad küsimused, loen küsimuse ette ja siis vastuse ka. 

"Kas valitsusel on kavatsus teha muudatusi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi struktuuris või tegevustes ning milliseid muutusi on kaalutud?" See on esimene küsimus. Vastus. Põhimõttelisi muudatusi ei ole kavas teha. Töökorralduslikud otsused on ministeeriumi juhtkonna pädevuses. 

Teine küsimus: "Milline on valitsuse seisukoht Riigikogu maaelukomisjoni rolli ja pädevuse võimalike muutuste osas?" Vastus. Valitsus kui täitevvõim ei sekku seadusandja ehk Riigikogu enesekorralduslikesse otsustesse. 

Kolmas küsimus: "Kuidas plaanib valitsus tagada põllumajandustootjatele stabiilsuse ja kindluse praeguses ebamäärases olukorras, et vältida võimalikke kahjusid Eesti toidutootmisele ja põllumeestele?" Vastus. Valitsuse jaoks on oluline tagada põllumajandustootjatele, aga ka toiduainetetööstusele majanduslik elujõulisus. Majanduskasvuga on võimalik tagada sektori elujõulisust. Majanduskasvu toetavad maksukoormust alandavad otsused on: kaotame ettevõtete kasumimaksu 2%, et toidutootjad ja -töötlejad saaksid enam investeerida tootearendusse; kaotame füüsilise isiku tulumaksu alates esimesest eurost ning kehtestame 700 euro suuruse tulumaksuvaba määra kõigile, et vähendada toidutootjate ja -töötlejate survet palga kasvule. Lisaks on valitsus kinnitanud Eesti raamseisukohad järgmise perioodi ühtsele põllumajanduspoliitikale. Eesti soovib, et uuel perioodil, esiteks, tagatakse põllumajandustootjatele õiglane sissetulek, teiseks, suureneb nende konkurentsivõime ja kolmandaks, suurendada maapiirkondade elujõulisust, edendades teadmisi, innovatsiooni ja digiüleminekut. 

Neljas küsimus: "Kuidas nähakse koostööd põllumajandussektori esindajatega uue Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamisel ja milliseid meetmeid kavatsetakse rakendada, et toetada sektori jätkusuutlikkust ja arengut? Kes on nende läbirääkimiste raames Eesti riigi eestkõneleja täna ja tulevikus?" Vastus. Valitsus kinnitas raamseisukohad järgmise Euroopa Liidu pikaajalise eelarveperioodi kohta tervikuna 9. mail 2024. aastal ning konkreetsemad seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta jaanuaris 2025. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium informeeris, et kinnitatud seisukohad on edastatud Riigikogu juhatusele. Eesti raamseisukohti on tutvustatud põllumajandussektori esindusorganisatsioonidele, Riigikogu maaelukomisjonile ja Euroopa Liidu asjade komisjonile. Ministeerium kinnitas, et esialgsete läbirääkimiste seisukohtade kujundamisse kaasati maaeluministeeriumi partnerorganisatsioonid. 2024. aasta teises pooles toimus esialgsete seisukohtade tutvustus ja arutelu. Põllumajanduspoliitika tuleviku läbirääkimistel on Eesti riigi eestkõneleja Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja regionaal- ja põllumajandusminister Terras. Euroopa Liidu eelarveläbirääkimised on rahandusministri vastutusalas ning lõplik kokkulepe Euroopa Liidu pikaajaliste eelarvete osas saavutatakse ülemkogul riigipeade ühehäälse otsusega. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Sellest oligi küsimus, et kas praeguseks on mingisugused seisukohad kujundatud. Sellepärast, et nii nagu me teame, siis juba kevade lõpus ehk siis suve hakul hakatakse Euroopas läbirääkimisi pidama, mis puudutab uueks perioodiks ühise põllumajanduspoliitika ... Ehk siis kujundatakse nii uueks perioodiks ühine põllumajanduspoliitika kui ka rahastuse küsimus. 

Ja kui te vastasite kolmandale küsimusele, siis te mainisite ära kolm asja, mis on prioriteediks: on tagada põllumajandustootjate õiglane sissetulek, edendada teadmisi ja innovatsiooni ning suurendada konkurentsivõimet. Aga mis nende loosungite taga on? Oskate lahti seletada, mis need kolm eesmärki täpselt tähendavad?

Aitäh! Tähendavad erinevaid tegevusi. Ma võin isegi need seisukohad ju veidi täpsemalt ette lugeda, kui te tahate, mitte kogu seda juttu, aga … 2028. aastal, kui uus eelarveperiood algab, siis üheks Eesti prioriteediks ongi jätkata põllumajanduse otsetoetuste võrdsustamist. 2027. aastaks jõuavad Balti riikide toetused hektari kohta 80%-ni Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Ja läbirääkimistel seisame selle eest, et toetuste võrdsustamine jätkuks, eesmärgiga jõuda Euroopa Liidu keskmiseni. On ilmselt aru saada, et see tõstaks Eesti põllumehe konkurentsivõimet. Ja konkurentsiolukorda parandavad ka maaelu arengu toetused. See on 2021–2027 702 miljonit eurot. Ja need on suhteliselt suuremad riikidel, kelle otsetoetused on olnud madalamad. Ja nende seisukohtade kohta, mille kohta hea küsija küsis, valitsus on ettevaatavalt need seisukohad võtnud ja Riigikogu heaks kiitnud. Nad on siin oodatud. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Konkreetne küsimus eeldab konkreetset vastust. Millised sammud, konkreetsed sammud on valitsuse poolt tehtud, et vähendada Eesti põllumajanduse sõltuvust impordist, eriti niisugustes kriitilistes sektorites, nagu näiteks linnulihatootmine, kus impordist sõltumine võib ohustada niinimetatud toidujulgeolekut?

Aitäh! Nojah, kui me räägime rahalise poole pealt, siis needsamad sammud, mida ma ju kirjeldasin, aitavad Eesti toidutootmist ja põllumajandussektorit olla konkurentsivõimeline. Ja mida konkurentsivõimelisem meie majandus on ükskõik mis sektoris, seda paremini me saame ju hakkama. Selleks on koostatud ka lisaks sellele rahalisele poolele, mida ma uuesti ei hakka ette lugema, on koostatud ka näiteks ka arengukavasid, mis valdkonda puudutavad, mis seovad need valdkonnad kokku ja kirjeldavad, kuidas seda konkurentsivõimet kasvatatakse. Need on jagatud erinevate valdkondade ja sekkumiste vahel. Nii et ma kogu seda programmi ja tegevust ei hakka teile ette lugema, ma arvan, et selle ma võin teile pärast saata, kui tahate. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh,! Te olete mitu korda öelnud, et selle valitsuse üheks olulisemaks suunaks on ka selline bürokraatia vähendamine ja, jah, konkurentsivõime parandamine. Noh, te rääkisite toetustest, aga ka kõik need erinevad keskkonnanõuded, mis täna Euroopa Liidu rohepoliitika raames on kehtestatud, tegelikult päris mitmeid väiketalunikke need ju koormavad ebaproportsionaalselt. Kas te selles osas olete ka valmis läbi rääkima, ette võtma, et tagada selline väiketalunike konkurentsivõime selles osas?

Aitäh! Kui küsimus oli kas-küsimus, siis jah, muidugi. Ka minu minu vaated on üldiselt ju pigem lihtsuse ja majanduse konkurentsivõime poolel, et seal pole küsimust. Esiteks on käimas ka selline kokkulepe või ma ei tea, kas me sellest olemegi veel avalikult teada andnud, aga meil on käimas ka erinevate ministeeriumide õigusaktide revisjon ja valdkonna õigusaktide lihtsustamine, muu hulgas ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis, kellel, ma arvan, mälu järgi on neid õigusakte vist isegi enim. See töö käib. Ja lisaks ka on meil põllumajandusvaldkonna ettevõtjad ja investorid peaministri selles majanduskasvu efektiivsuse nõukojas, kes annavad neidsamu ettepanekuid, mis põllumajanduses reeglite lihtsustamist puudutavad. Nii et sektorist on jah tulnud ettepanekuid ja ka Euroopa Liidust on tulnud igasuguseid ettepanekuid. Nii et kui te küsite kas-küsimuse, siis vastus on loomulikult jah. Minul on olemas valmisolek ja ma arvan, et valitsusel on olemas ka valmisolek. Mida lihtsamaks, praktilisemaks elu saab, seda parem.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Noortest. Noorte huvi põllumajandussektori vastu on vähenenud. Eks ta ole nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides ja siin on põhjuseks nii töö raskus kui ka see, et noored arvavad, et seal eriti kõrget palka ei saa. Ja paljud peavad põllumajandust selliseks vanamoodsaks kolhoosnikutööks, loomulikult innovatiivset ja perspektiivi nad selles valdkonnas ei näe. Milliseid meetmeid on rakendatud või plaanitakse rakendada, et aktiviseerida noorte tulekut põllumajandussektorisse?

Aitäh! Hea küsimus. Meil on isegi uues koalitsioonileppes sõnastus kirjas, et me toetame sedasama põlvkondade koostööd põllumajandussektoris ja otsime võimalusi, et noored põllumajandustootjad saaksid ligipääsu, tuleksid juurde põllumajandusse. Üks meede selleks on näiteks juurdepääsu tagamine riigimaadele. Ja kui ära märkida, mis sellele tegevusele kaasa aitab, noorte tulekule ja uute ettevõtjate tulekule, siis kindlasti teadus ja arendus, mis aitab ka põllumajandusel olla rohkem konkurentsivõimelisem. Aga neid meetmeid on kindlasti veel.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Millised on valitsuse suunad, et vähendada kontrolle või luua ühtne kontrolli andmekogu? Ma ise olen tootjana kokku puutunud PRIA, Põllumajandus- ja Toiduameti ja Keskkonnaameti sageli kattuva kontrollikavaga, et tullakse eri aegadel ja kontrollima ühesuguseid asju. Kas valitsus on liikunud mõttega selles suunas, et ühtlustada neid andmekogusid, et vähendada bürokraatiat ja vähendada ka tootjate aja raiskamist?

Jah, ma arvan, et me oleme teiega isegi väga ühel nõul. See pigem selline riskipõhine kontrollimine ja targalt, mõistlikult kasutatud andmed võiksid olla selle alus mis tahes majandusvaldkonnas, on see põllumajandus või mis tahes muu valdkond. 

No kui te lähete valitsus.ee leheküljele, siis tänahommikuse seisuga seal oli 108 – see on juba päris suur number – erinevat kaotatud bürokraatlikku nõuet ja meedet, mida me siis kas valitsuses ise teeme või oleme teinud koostöös ettevõtjatega, alates sellest, et oleme kaotanud isegi nähtavalt erinevaid alkoholiregistreid. Alkoholiregistri kaotame, mis puudutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valdkonda, mis on bürokraatlik nõue ettevõtjatele.

Astume erinevaid samme, mis puudutavad just nimelt nende kontrollide ja selliste nõuete vähendamist. Neid kurioosumeid on igas valdkonnas, praktiliselt. Selles valdkonnas, põllumajanduses on meil ka kirjas printsiibid, mida me ka järgime ja millest me lähtume, koos ettevõtjatega ka teeme, et asutuste erinevad järelevalveplaanid ühtlustatakse, ühendame need järelevalveinfosüsteemid ja rakendame riskipõhist kontrollisüsteemi, mida ma ka enne mainisin. Lausalise või sellise topeltkontrolli asemel on võimalik riskipõhiselt neid kontrolle läbi viia. 

Nii et mida lihtsam, mida digitaalsem, seda parem see asjaajamine on, olenemata isegi sektorist. Aga me ootame ettepanekuid ja meil on endal ka plaanid olemas. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te rääkisite siin Eesti põllumajanduse konkurentsivõimest, aga kuidas selle Eesti põllumajanduse konkurentsivõimega on, kui Euroopa rohepoliitika on viinud sektori katastroofi äärele ja mitte ainult meil, vaid terves Euroopas? Teistel on ka raske ja paha, aga suurtel riikidel ja nende põllumajandussektoril on suurem puhver, sest juba rohepöörde-eelne toetuste süsteem on olnud selline, et Euroopa teiste riikide põllumehed on aastaid saanud suuremaid toetusi kui meie, sest et Euroopa Liitu astudes Eesti pool ei rääkinud midagi läbi, peaasi oli Euroopa Liitu saada. Meil ei ole midagi vaja, me peame saama Euroopa Liitu. Tulemus on, et meie põllumehed on ka rohepoliitika direktiivide tulemusel rohkem käpuli. Ka seal ei rääkinud Eesti pool millestki läbi, vaid kirjutas kõigele alla ja nüüd on Eesti võtnud Kaja Kallase valitsuse ajal veel suuremad ja kiiremad kliimaeesmärgid. Mis lootus Eesti põllumehel üldse on?

Aitäh! Te olete kuidagi väga nukker täna, vähemalt need küsimused on sellised. Ma veidi siiski parandaks, kui lubate. Ja me ilmselt ei jää ühele nõule, ma täitsa mõistan seda, aga vaadake, mitte rohepööre ei ole probleem põllumajanduses, vaid kliimamuutused. Kui klimaatilised olud muutuvad, see mõjub nii inimestele, metsandusele, põllumajandusele, kõigile. Võidelda pigem nagu vale asjaga, aga ma saan aru, et see on poliitika retoorika. Pigem tuleb aidata kohanemisega ja tuleb aidata edasiminekuga. Jah. Ja kui nendesamade otsetoetuste viide oli, siis sellele ma tegelikult juba enne küsimustes vastasin, et meie eesmärk on saada, saavutada see, et otsetoetused vähemasti oleksid Euroopa Liidu keskmisel tasemel. See on eesmärk. Nii et jah, ja lootust on alati.

Ja Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui ma nüüd Riigikogusse tagasi tulin, siis küsiti, kuhu ma tahan minna. Ma ütlesin, et ma tahan maaelukomisjoni minna. Aga siis öeldi, et see ei ole üldse populaarne koht. Mina küll niimoodi ei arva. Aga ma tahan küsida, lugupeetud peaminister, kas see ei ole kõige populaarsem komisjon valitsuse silmis.

See küll on veider küsimus. Valitsusele on ühtviisi armsad kõik valdkonnad ja kõik komisjonid nagu ka peaaegu kõik Riigikogu liikmed. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Minu küsimus on ajendatud ühest teie eelmisest vastusest, et põllumehe peamine vaenlane on kliimamuutused. Mida te silmas pidasite, kas aastaaegade vaheldumist, kevad-suvi-sügis-talv? Ja me mäletame, et vanasti olid ka põllumehe peamised vaenlased ikka kevad-suvi-sügis-talv ja vahelduvad aastaajad, ikaldumine ja liigniiskus, millega saab välja põhjendada puuduvat või väga ebaõnnestunud põllumajanduspoliitikat. Mida te silmas pidasite?

Aitäh! Jah, ikkagi mitte seda, millele te viitate, et neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Ehkki jah, teie kolleegid võib-olla aeg-ajalt seda silmas peavad. Mina viitan eeskätt ebasoodsatele ilmastikutingimustele, mis on tekitanud ka põllumajandusele suurt majanduslikku kahju. Me oleme ise seda läbi erakorraliste toetuste kompenseerinud. Selle alla käivad nii põuad, öökülmad, kuumalained ja nii edasi. See ei ole midagi ebatavalist. Ja ka keskmise temperatuuri tõus mõjutab nii metsandust kui põllumajandust. 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Kui ma olin juba esimest korda ees, kui lugesin ette arupärimise küsimused, siis lugesin ette ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid. Ja nendest kümnest põhieesmärgist oli minu arust üks hästi oluline eesmärk elujõulised maapiirkonnad. Ja vot elujõuliseid maapiirkondi meil väga palju ei ole ja seda näitavad meil erinevad näitajad nii sissetulekute osas kui ka majanduse näitaja osas, kus tegelikult üle poole SKT-st tuleb Tallinnast. Ja kui vaadata teisi maakondi ja piirkondi, siis päris nukker on olukord. See näitabki, kui nukras olukorras on meie põllumajandus ja põllumajanduspoliitika ja regionaalpoliitika. 

Ja sellest lähtuvalt me ei räägigi enam arengutest, vaid ellujäämisest põllumajandussektoris. Sektor on järjest enam survestatud nii väljastpoolt Euroopa Liidu regulatsioonide kaudu kui ka oma riigi poliitikast tulenevalt maksukoormuse ja toetusteta jäetud probleemide tõttu. Peaminister ütles, et üheks selliseks konkurentsiveduriks on kindlasti, et nad kaotavad ära ettevõtte tulumaksu. No andke andeks! Te ju ise kehtestasite selle 2%-lise ettevõtte tulumaksu ja nüüd te omalt poolt ka likvideerite seda viga. Noh, kuidas võtta – kas see on nagu see mootor, mis viib põllumajandust edasi? Pigem mitte. 

Ja kui me räägimegi rahastusest, siis Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika järgmise rahastusperioodi üle peetavad läbirääkimised määravad, kas Eesti põllumeestel on tulevikku või mitte. Me ei tohi minna laua taha lihtsalt formaalselt osalema, me peame esitama selgelt põhjendatud ja korrektseid vajadusi arvestavaid ettepanekuid. Loomulikult, kui me toome näiteid, siis me räägime toetuste õiglasemast jaotusest ja tulu säilitamise kriiside ajal. Ja seda me oleme näinud, kuidas tegelikult geopoliitilised šokid põhjustavad kahjusid, ja põllumehed on need kahjud ka sisse saanud. 

Teiseks, kodumaised probleemid, millele valitsus on pigem hoogu andnud. See on käibemaks, tulumaks, automaks, aktsiisid – kõik on tõusnud, tõusmas. Ja veel pealekauba me see nädal hakkame arutama, kuidas ajutise maksu asemel teha pidevmaks käibemaksu osas. Kui see tõstab kuidagi konkurentsivõimet – no julgen arvata, et kindlasti mitte. Ja ma arvan, et minu seisukohta toetavad ka põllumehed. 

Siis soovitatakse põllumeestele, et investeerige energiat säästvatesse lahendustesse, salvestustesse, paigaldage päikesepaneele ja kõike ja nii edasi, aga teiselt poolt ei suudeta liitumisi tagada. Siin ei ole küsimus isegi hinnas, hinnad on niikuinii väga kõvasti üles läinud, aga ei ole lihtsalt võimekust. 

Siis põllumajandusmaade vähenemine. Igal aastal kaob kuni 1000 hektarit haritavat maad hoonestuse ja taristuse arenduse alla. Need on need probleemid, millega igapäevaselt põllumehed tegelevad. 

Ja loomulikult seesama küsimus, mida tõstatas ka minu hea kolleeg Vadim Belobrovtsev, see on toidujulgeolekuohust. Näiteks linnuliha tootmine sõltub täielikult haudemunade impordist. Kriisiolukorras lõppeks varu vähem kui kahe kuuga. Need on need probleemid. 

Kolmandaks bürokraatia, Euroopa Liidu bürokraatia. Põldude kohustuslik metsastamine – arusaam, mis on paljudele tootjatele vastuvõetamatu. See on see, mis me oleme Euroopast üle võtnud. Põllumaale istutame metsa. Taimekaitse – väetamise piirangud. Siin on olnud näide meie maasikakasvataja näitel, kus selgelt öeldi välja, et  …

Kas ma tohiks paluda kolm minutit?

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kus tegelikult meie üks suuremaid maasikakasvatajaid ütles, et ta ei ole konkurentsivõimeline ja ta ei suuda odavalt maasikat toota, sellepärast et sama Läti, Leedu, Poola maasikas on soodsam, sellepärast et nad saavad kasutada taimekaitsevahendeid. Eestis on võimalik ainult ühte toodet kasutada ja see on loomulikult probleem. 

Ja veel kord käiks üle maksupoliitika. Kui me räägime maksudest, mis otseselt mõjutab meie konkurentsivõimet, ekspordi potentsiaali, siis tulumaksu tõus 20%-lt 22%-le, 22%-lt 24%-le, käibemaksu tõus samamoodi, samad astmed, aktsiisitõusud, elekter, gaas. Kõik need on tegelikult põllumajanduses vajalikud. Rääkimata siis automaksust, registreerimistasust ja automaksust. Täpselt samamoodi need on need sisendid, mis teevad meie toidu lihtsalt kallimaks. 

Ja nüüd, kui selle asja nagu kokku võtta, ma arvan, et meil on võimalus, kui me seda soovime, et järgmise ühise põllumajanduspoliitika perioodi kaudu suunata sektorit tugevama ja vastupidavama tuleviku suunas. Aga see on juhul, kui seisame järjekindlalt oma rahvuslike huvide eest Brüsselis, loome selge sisulise arutelu selle üle, millise reformi on Eestis enda sees vaja läbi teha ja lõpetame valitsuse tasemel maksude, regulatiivsete koormiste pealesurumise sektorile, mis on niigi surve all. Me ei saa rääkida rohepöördest või isemajandamisest, kui samal ajal suretame välja need, kes meid reaalselt toidavad. Nii et siin on mõtteainet küll. 

Ma jõuan jällegi, tulen tagasi selle esialgse mõtte juurde, et elujõulised maapiirkonnad, see on kindlasti see, mis veab Eestit edasi. See peab olema, muutuma suurema osatähtsusega ja seda on kõik võimalik teha, kui me suuname õiged mõtted õigesse kohta ja seisame enda eest ja meie inimeste eest ka Brüsselis. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seederi. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma tahaksin lühidalt kommenteerida kahte küsimust, mis siin on esitatud arupärijate poolt. 

Esimene puudutas Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi nime ja struktuuri. Tegelikult on see laiem küsimus ja see on tõsine probleem, et iga valitsus, kes Eestis ametisse astub, muudab erinevaid struktuure, millel väga pikaajalist ja selget sihti ei ole, nimetatakse ministeeriumeid-ameteid ümber, tõstetakse neid erinevate valitsemisalade vahel ümber. Tegelikult enamus neist tegutsevad selles ühes suures ministeeriumide kolhoosihoones ja ega sellest nimemuutusest ei muutu muud, kui juhtimises tekib ebastabiilsust, ebakindlust rohkem, see on ka kulukas, aga ametnikud töötavad ikka seal, kes viiendal korrusel, kes seitsmendal korrusel, kes üheksandal korrusel. Aga niisugusel kujul valdkonna juhtimise ühtset tunnetamist ja vastutust, ma julgen öelda, ei teki. See on väga kahetsusväärne.

Ma mäletan veel, kui me Riigikogus arutasime siin valitsusseaduse muudatusi, siis varasemalt, eelmisel korral, oli üks ettepanek lausa selline, et Riigikogu ei peakski valitsuse seaduses üldse ministeeriumi ka määrama, see on täitevvõimu sisene asi, millised ministeeriumid meil on, kuidas neid nimetatakse ja millised on nende vastutusalad, sellega saab täitevvõim ise hakkama, ega parlament ei peagi siin sekkuma sellesse protsessi. Juhin tähelepanu: parlamentaarses riigis. 

Nii et minu lühikommentaar: väga hea meel, et minu arvates on vähemalt see nimi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi õige nimi, kui see valitsemisala saaks korrastatud, pean silmas siin Maa-ametit ja paljusid muid asju ja ka Euroopa Liidu maaelu toetused, kõik muud taolised, siseriiklikud toetused, mis on mõeldud maaelu ja regionaalpoliitika elluviimiseks, et nad oleksid koordineeritult ühe ministeeriumi all, niivõrd kui see võimalik on ja ratsionaalne. See, et kord on maaeluministeerium, siis on mingisugune muu ministeerium, siis põllumajandusministeerium, siis regionaalministeerium – ega sellest nimemuutusest väga palju ju ei muutu tegelikus elus. 

Nüüd kolmas küsimus, mis oli väga sisuline ja puudutas põllumajanduspoliitikat. Sellele küsimusele kahjuks peaminister ei vastanud, puudus täielikult spetsiifiline teemakäsitlus, oli lühikene loosunglik raamseisukohtade tõdemine ja propagandistlik viide maksupoliitikale, seal ka iseenda poolt varem kehtestatud maksude ärajätmine. Ja see oli kõik, millega siis tulevikus püütakse tagada jätkusuutlik põllumajanduspoliitika ja stabiilsus põllumajandustootjatele. No seda on ilmselgelt vähe. 

Mis on meie probleemid jätkuvalt ka Euroopa Liidu sees, ühise põllumajanduspoliitika sees? Ebavõrdsus, mis on tekkinud loomulikult juba ühinemise eel ja ühinemise ajal Euroopa Liiduga ja mida me ei ole suutnud järgmise enam kui 20 aasta jooksul likvideerida. No ma julgeksin öelda, et isegi oluliselt ei ole suutnud muuta. Tegelikult see nii kahetsusväärselt on. 

Sellel on omad objektiivsed põhjused, toon näiteks, et ilmekalt oleks võimalik aru saada: kui soomlased ühinesid Euroopa Liiduga, siis nende toetused enne Euroopa Liiduga liitumist olid oluliselt kõrgemad, kui olid toetused Euroopa Liidus, ja nemad pidasid läbirääkimisi, milliseid toetusi nad peavad vähendama millise aja jooksul. Eesti, Balti riigid ja enamus Ida-Euroopa riike, meie toetused olid peaaegu olematud võrreldes Euroopa Liidu toetustega enne liitumist ja meie pidasime läbirääkimisi, kuidas me hakkame saama suuremaid toetusi, võrdsustama, millise sammu me hakkame minema. 

Ja ausalt öelda, see protsess käib siiamaani ja mingisugust erilist võrdsust ei ole. See ei ole etteheide praegusele istuvale valitsusele ja peaministrile. Aga see on tõdemus, mis on 20 aasta jooksul toimunud. Ja me oleme teosammul selles protsessis edasi liikunud, aga põllumehed sellel niinimetatud ühisel turul on toimetanud ju aastakümneid ja seda on kompenseeritud loomulikult, ütleme nii, teatud mastaabiefektiga, see tähendab, et me oleme pidanud olema efektiivsemad, me koondame, kontsentreerime oma tootmist väikses riigis. 

Maa kontsentreerumine, maakasutuse kontsentreerumine on tegelikult meil tõsine probleem ja nii edasi. Ma ei jõua seda lahata siin selle lühikese sõnavõtu raames. Aga see on üks tõsiseid probleeme, mille arvel me oleme pidanud kompenseerima keskkonnanõuete, kompenseerima maaelu üldise arendamise arvel neid ebavõrdseid tingimusi, et püsida siis Euroopa Liidus konkurentsis.

Eraldi ma oleksin muidugi lootnud – ja ma loodan, peaministril on lõppsõna võimalus –, mis on strateegilise tähtsusega asi ja ma julgen öelda põllumajandussektoris kõige olulisem, mida siin saalis väga vähe puudutatakse ja millest valitsused on hiilivalt mööda läinud, selleteemaline eelnõu on siin kas üle-eelmises koosseisus vist ka korra menetletud, koosseisu volituste lõppemise tõttu langes ta välja, on viljaka põllumajandusmaa kaitse. 

Eestis puudub igasugune viljaka põllumajandusmaa kaitse, aga viljakas põllumajandusmaa on taastumatu loodusressurss, mis halastamatult kahaneb ühelt poolt valitsuskoalitsioonile meeldiva niinimetatud kliimamuudatuste tulemusena, Eestis võib-olla vähem, laias Euroopas rohkem, aga eriti, mis puudutab ohjeldamatut ja läbimõtlematult maakasutust igasuguste rajatiste, hoonete, mõtlematute planeeringute all. Me loome tegelikult piirkondi, kus me ka ei tee korralikke planeeringuid, läbi mõeldud arendusi, ei ole seal korraliku maaparandust. Ma ei räägi praegu soode taasloomisest ja nii edasi. Aga viljakas põllumajandusmaa, mida on vahepeal ka isegi Euroopa toetustega, tõsi, metsastatud ja nii edasi, mis on täielik rumalus. 

Paljudes riikides on olemas viljaka põllumajandusmaa kaitse seadus, seda ei saa hoonestada mõnel pool üldse mitte, ei olegi võimalik viljakat põllumajandusmaa hoonestada. Paljudel puhkudel on mõistlikum võtta maha väheviljakal maal kasvav mets ja sinna hoonestada kui et põldudele hoonestada, mis on väga viljakad. Aga meil see puudub. Ja me oleme koosseisude kaupa rääkinud erinevates koosseisudes ja me ei ole selleni jõudnud. Mul süda valutab selle üle. See on strateegiline ressurss ja seda ei ole võimalik taas pöörata põllumaaks tagasi. Sõbrad, seda ei ole võimalik mitte kunagi ei 100 ega ka 500 aasta jooksul tagasi pöörata viljakas põllumajandusmaaks. 

Nii et ma väga loodan, et see mahub ka põllumajanduspoliitika mappi praegusel valitsusel, kui koalitsiooniläbirääkimised käivad. Otsetoetused, maaelu toetused, järjest rohkem karmimaks muutuvad keskkonnatingimused ja ühine põllumajanduspoliitika on järjest rohkem muutunud ühiseks keskkonnapoliitikaks, kus põllumajandustootjate konkurents on täiesti teisejärguline. Konkurentsivõime on täiesti teisejärguline.

Nii et ma väga loodan, et kui valitsus praegu peab koalitsiooniläbirääkimisi ja mõtleb järgmisele Euroopa Liidu finantsperioodile, siis ta tegeleb nende tõsiste küsimustega. Ja kui peaminister tuleb siia parlamendi ette, siis tal on ka mingisugune sõnum nii saadikutele kui ka põllumeestele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister, soovite? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetame meie teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi ja Lauri Laatsi 26. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Via Baltica väljaehitamise kohta. Ja palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Andrei Korobeiniku. Palun!

Tere päevast! Hea peaminister! See arupärimine oli esitatud mõni kuu tagasi ja siis, kui Pärnut ja tervet Eestit tabas rõõmusõnum, et Pärnu linnapea ühines Reformierakonnaga. Ja see rõõm ei olnud just nagu selle konkreetse erakonna valiku tõttu, vaid selle tõttu, et Romek Kosenkranius ütles, et ta liitus Reformierakonnaga selle pärast, et ta seisab Via Baltica väljaehitamise eest, et see maantee oleks neljarealine. Miks see nii positiivne on? Eeskätt sellepärast, et just Reformierakond oli see erakond, mis lubas kindlalt, et aastani 2050 seda ei juhtu ehk Via Baltica neljarealiseks ei muutu. Tühistati Keskerakonna valitsuse plaan ehitada neljarealine maantee aastaks 2030 koos paljude teiste projektidega, näiteks Haapsalu raudtee, Tallinna Haigla ja nii edasi. Nüüd, kui Pärnu linnapea sai oma lobitööd teha mitu kuud, arupärimine on veelgi aktuaalsem. Väga suur üllatus tabas mind siin paar päeva tagasi, kus ma lugesin, et Reformierakond siiski ei plaani välja ehitada neljarealist maanteed, vaid vastupidi, taotleb lausa Euroopa Liidult erandit selleks, et seda mitte teha. Ja võib-olla nende küsimuste vastamisel me saame rohkem infot selle kohta, kas need plaanid on ikkagi olemas Via Baltica väljaehitamiseks, seda enam, et ka riigikaitse seisukoha poole pealt on see väga oluline. Rail Baltic ei tule niipea ja Euroopaga ühendatud infrastruktuur oleks oleks meile väga oluline. Kas Pärnu linnapea sai petta siis, kui ta Reformierakonnaga liitus? Võib-olla tegemist oli kommunikatsiooni probleemiga ja tegelikult Reformierakond ei plaani siiski neljarealist Via Balticat ja nii edasi. Seal oli kokku umbes neli küsimust. Ma annan siis sõna peaministrile. Aitäh!

Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Täna on kõik kuidagi lahked, annavad muudkui sõna. See on kena. Ja ma kohe alguses ütlen, et Rail Baltic tuleb ka, ikka nii ... Et ei maksa arvata, et seda ei tuleks. Aga nüüd küsimused ja vastused ja küll ma siis saan vastata jõudumööda kõigele muule.

Esiteks küsimus: "Milline on Via Baltica arendamise reaalne ajakava ja kas Reformierakonna valitsus kavatseb taastada investeeringud neljarealise tee väljaehitamiseks?" Vastus. Aastatel 2014–2024 on Eesti investeerinud Via Baltica trassi arendamisse, liiklusohutuse parandamisse ja liikluse läbilaskevõime suurendamisse kokku ligikaudu 100 miljonit eurot. Hetkel on Tallinna–Pärnu–Ikla maanteel kaks pluss kaks teelõike 26,7 kilomeetrit ning kaks pluss üks teelõike 16 kilomeetri ulatuses. 2025. aastal valmib Sauga–Pärnu neljarealine teelõik pikkusega kolm kilomeetrit ja maksumusega 13,3 miljonit eurot. 2025. aastal alustatakse Libatse–Nurme teelõigu, pikkusega 22 kilomeetrit ja maksumusega 96 miljonit eurot, ehitusega ning Päädeva– Konuvere teelõigu, pikkusega 16,6 kilomeetrit ja maksumusega 82 miljonit eurot, neljarajaliseks ümberehitusega. Need plaanitakse liiklusele avada 2027. aastal. Via Baltica arendamiseks ettenähtud vahendid on kavandatud riigi eelarvestrateegias 2025–2028. Riigi eelarvestrateegias ehk RES-is ei ole arvestatud veel Euroopa Liidu eelarveperioodi 2028–2034 vahenditega, kuna uue eelarveperioodi võimalused selguvad Euroopa Liidu tasandi otsustusprotsessi tulemusena.

Kaks: "Milline on valitsuse seisukoht Euroopa Liidu kaasrahastuse kasutamise võimaluste kohta Via Baltica arendamiseks?" Ja vastus. Via Baltica arendamiseks on saadud kasutada Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Ühendamise Rahastu ehk CEF-i vahendeid. Ühtekuuluvusfondist eraldatava toetuse abil ehitati 2024. aastal neljarealiseks Pärnu–Uulu teelõik ning ehitamisel on Libatse–Nurme ja Sauga–Pärnu teelõigud kogueelarvega 169 miljonit eurot, millest Ühtekuuluvusfondi toetus moodustab 143,7 miljonit. CEF-meetmest rahastatakse Tallinna ringtee Kanama viadukti rekonstrueerimist 2024–2025. aastal 5 miljoni euro ulatuses, millele lisandub samuti riigi kaasfinantseering koos mitteabikõlbliku käibemaksuga 7 miljonit. Arvestades tänast julgeolekuolukorda, on Euroopa Komisjon kaardistamas liikmesriikide sõjalise liikuvuse taristuobjektide arendamise rahastamisvajadusi, mille järel otsustatakse CEF-i sõjalise liikuvuse meetme maht ja taotlemise tingimused. Taotlusvoorude avanemisel on Eesti koheselt valmis esitama rahastustaotlused, kuna projektid on juba ette valmistatud. Positiivsete rahastusotsuste korral tagatakse ka riigipoolne kaasfinantseering.

Kolmas küsimus: "Kas Romek Kosenkraniusele anti Reformierakonda astumise eel mingeid lubadusi Via Baltica arendamise osas ning kui jah, siis millised?" Vastus. Reformierakonna poliitiline kultuur erineb oluliselt Keskerakonna poliitilisest kultuurist ja sellisel kujul lubadusi liitumisel ei anta.

Neljas küsimus: "Kas Reformierakond plaanib Via Baltica osas oma varasemaid otsuseid muuta, või on härra Kosenkranius langenud pettuse ohvriks?" Vastus. Reformierakonnaga soovitakse liituda, et edendada parempoolset liberaalset väärtuspõhist poliitikat. Romek Kosenkranius on ise erakonnaga liitumist kommenteerinud nii, tsitaat: "Ainult kõigele vastu olles ei saa Eestis elu edendada – sestap valisin Reformierakonna, kellega koos Eestit ja Pärnut edasi viia." Tsitaadi lõpp. Aitäh!

Suur tänu ja teile on ka küsimusi! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Peab tunnistama, et ei lähe meil kuidagi liiga kergelt nende Balticatega. Rail Balticaga on nüüd tükk-tükk probleeme, Via Baltica ei saa kuidagi valmis. Äkki me peaksime rohkem keskenduma nagu mingi ühe asja peale, näiteks seesama Via Baltica, ja ehitada see lõpuni, sest teatud mõttes on see kindlasti meie julgeolekupant? Ja siis juba hakata selliseid projekte nagu Rail Baltic edasi arendama.

Aitäh, hea küsija! Mina jälle ütleks, et vastupidi, meil läheb ikkagi paremini, kui näiteks isegi meie naabritel on läinud. Rail Balticu ehituses me oleme ju Baltimaade kõige tublimad, me ei pea seda kuidagi häbenema, et Eesti Rail Balticu meeskond, naiskond, kes seal toimetavad, ettevõtjad, kes on sellega seotud, ka ametnikud, poliitikud on minu meelest päris kenasti toimetanud. Üks pikem ajanihe tuli, ma mäletan, tollal ma olin vist parlamendi majanduskomisjonis, kui majandusminister oli vist Taavi Aas, siis ta tuli komisjoni, ühtäkki andis teada, et nihkus neli aastat edasi see valmimise tähtaeg. Muul ajal on ta ikkagi päris tempokalt liikunud. Ja olenemata sellest tähtaja muutusest tollal ma julgeks, jah, vist isegi objektiivselt öeldes, et Eesti on Rail Balticu rajamisel Baltimaadest kõige tublim. Nii et ma ütleks, et Rail Balticuga läheb siiski päris kenasti. Seda esiteks. 

Balticuga, Air Balticuga, ma ütleks nii, et jah, meil ei ole osalust, aga klientidena, ja ma olen seda ka varem öelnud valitsuse pressikonverentsil, on meil põhjust olla lätlastele väga tänulikud, et neil nii kvaliteetne lennukompanii on. Meie jaoks hoiab see väga olulisi ühendusi ja vähim, mis me teha saame, on öelda aitäh lätlastele, et nad sellise kompanii on valmis teinud ja see kenasti lendab. Mida kauem ja kvaliteetsemalt see lendab, mida rohkematesse sihtkohtadesse, seda rohkem on meil põhjust olla tänulik. See on meie inimeste jaoks kindlasti oluline ühendus. 

Via Baltica osas mäletan, olin mina 2015–2016 majandus- ja taristuminister, tollal sai käima pandud ju Eesti ajaloo, endiselt meenutan, suurim teedeehitus, vaba Eesti ajaloo, Kose-Mäo. Ja tollal ma tegin ka valitsusele soovituse, et kõik suuremad ehk põhimaanteed me ehitame neljarealiseks välja. Valitsus tollal kukkus, uus valitsus seda soovitust ei pidanud, mis on ka loogiline, võib-olla poliitilised vaated olid veidi teised. Ja kui te küsite minu isiklikku eelistust ja arvamust, siis kui Romek Kosenkranius ütleb, et Via Baltica eest tuleb seista ja see tuleb neljarajaliseks ehitada või, ütleme, kas või alguses mõned lõigud 2 + 1-ks, siis ma olen temaga väga nõus, seda tulebki teha. Meie põhilised rahaprioriteedid praegusel hetkel, nagu on teada, on ju kaitsekulutused. Aga lisaks on võimalik panustada ka militaarse mobiilsuse programmide kaudu, nagu ma mainisin, ja kui selleks avanevad võimalused ja meil on võimalik sinna raha juurde panna ja saada ka juurde raha, siis me seda kindlasti teeme.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et Rail Baltic on tähtis militaarobjekt, aga samas iga sõjaväelane ja raudteellane ütleb, kui kergesti haavatav ta on. Lendab siin mingisugune raketikene ja polegi mingit ühendust. Kas ei oleks … 

Vabandust! Ma korra … Saate äkki mikrofoni rääkida? Sealt tagant sumisevad peale kangesti. 

Võin jätkata? 

Jaa, jaa, rääkige kõvemini, seal taga sumiseb. 

Aa, kõvemini lihtsalt. Rail Baltica, on, nagu te ütlesite, militaarobjekt ja tegelikult ju kõik sõjaväelased ja raudteellased teavad, kui kergesti haavatav ta on. Võib-olla oleks mõistlikum ikkagi Via Balticale tõesti rohkem tähelepanu suunata, et siis oleks vähemalt paralleelne ühendus Euroopaga just sellest vaatevinklist.

Aitäh! Me ju tegelikult panustame jõukohaselt ja võimet mööda mõlemasse. Rail Baltic, ma meenutan, mis kindlasti Pärnumaa inimestele ka sama tähtis on nagu kogu Eestile, keskkonna vaatest hea ühendus, julgeoleku vaatest, reisimiseks, kaupade veoks hea ühendus. Ja on juba Lennart Meri ajast olnud Eesti üks suur unistus, et meil oleks kiire rongiühendus ka Euroopa südamesse. Seda on igal juhul vaja ja avab ka kaupade transiidiks ehk majanduse arenguks uusi võimalusi, sest kui vaadata ka Soome huvi kaupade nihutamiseks põhjast lõunasse ja nii edasi, et tohutu võimalus. Sellesse me panime ju eelmisel aastal, isegi kui meil oli eelarvel päris keerulised ajad, panime pea paarsada miljonit juurde. Selleks me raha leidsime, ja kui vaja, leiame ilmselt veel. Igal juhul valmis ta saab ja õigeks ajaks. 

Via Balticale täpselt samamoodi, nagu ma kirjeldasin, siis me otsime erinevaid rahastusvõimalusi. Ja hulk lõike on ka juba ehituses. Ja kui avaneb võimalusi juurde, näiteks sellestsamast militaarse mobiilsuse programmist, millest me ju taotlesime raha, mis aitab edasi, või mingitel muudel viisidel, ka eelarvest näiteks võimalik selleks raha juurde panna on, siis mina isiklikult arvan küll jah, et Eesti põhimaanteed peaksid olema 2 + 2, mõne lõigu peal võib-olla tõesti, kus liikluskoormus väiksem, 2 + 1. Aga vähemalt suured teed võiksid seda olla, sest see vähendab aegruumilist vahemaad, liiklusstressi, õnnetusi ja aitab majandusel kasvada. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Loodame, et see Euroopa süda ei piirdu Iklaga ja Rail Baltic tõesti saab liikuda Euroopa südamesse. Loodame, et seal läheb kõik hästi. Aga ma pigem keskenduks praegu liiklusohutusele. Kui lugeda erinevaid raporteid, siis Via Baltica on üks Eesti ohtlikumaid maanteid, kus toimub ka iga aasta õnnetusi. Teiselt poolt on olemas Eesti liiklusohutuse programm, kus tegelikult näeb ette, millised tegevused tuleks ette võtta. Tegelikult vaadates kogu seda tegevust, mis oli planeeritud 2024.–2025. aastaks, siis esialgne eelarve oli 12,3 miljonit, aga praegu on sinna eraldatud meie liiklusohutuse parandamiseks, parendamiseks 1,5 miljonit. Mis me sellises situatsioonis teeme, kus meil on selged probleemid, aga teiselt poolt ei ole raha ja lausa kärbe on kaheksakordne, liiklusohutuse tagamiseks?

Aitäh! Hea uudis on see, et uus liiklusohutusprogramm on ju tulemas. Seda saab kirjeldada nende võimalustega, mis on. Aga eks liiklusohutus on selline kogum paljudest asjaoludest: liikluskultuurist, teede ohutusest, ka maanteede, aga ka linnade ohtlike kohtade ümberehitusest ja erinevatest järelevalvemeetmetest. Kui oleks üks imevits, mis muudaks liiklust ohutumaks üksiti, siis küllap kõik riigid seda nagu kasutaksid. Aga kvaliteetne teedevõrk, jah, ma ei vaidle vastu, kindlasti on selle osa. Ja see on ka üks põhjus, miks tulevad ka sellised põhimaanteed, tasub välja ehitada nii, et seal oleks võimalik liikuda ilma liigselt stressi ja riski sattumata. Aga samamoodi tuleb ilmselt ka omavalitsustes, linnades panustada erinevate ohtlike kohtade väljaehitamisse, ümberehitamisse, nagu ka järelevalvesse, ja veel olulisemana liikluskultuuri, sest lõppkokkuvõttes eks ikka need, kes rooli taga on, otsustavad väga tihti, kuidas see kõik lõpeb.

Andrei Korobeinik, palun!

Ja, aitäh! Sa alguses tsiteerisid siin Romekit. Ma guugeldasin, leidsin selle pressiteate, mida Reformierakonna spinnidoktorid on valmis küpsetanud, ja seal, ma arvan, neil ei ole hea meel selle üle, et peaminister luges ainult esimest lauset. Nad tegid tööd ja kirjutasid pika teksti. Ja kõige olulisem lause jäi sul kahe silma vahele. 

Ma tsiteerin, kui tohib: "Kuid Via Baltica on Eesti kõige olulisem kaubandustee ning selle neljarealiseks ehitamine peab saama nii Pärnu kui valitsuse suureks eesmärgiks."

Aga sinu vastustest seda küll kuidagi välja ei kooru. Kas tõepoolest Pärnu linnapea eksis ja sellest ei saagi valitsuse suurt eesmärki? Ja kui nii on, siis miks?

Aitäh! Ma loodan, et see inimene, kes selle pressiteate koostas, ei kurvasta. Aga mina olen Pärnu linnapeaga absoluutselt nõus, et Via Baltica peab saama võimalikult tempokalt valmis. Ja oleme ausad, kui meil oleks parem naaber, siis selle raha, mida me kaitsesse paneme, võiksime ju praegugi teedesse panna, me ei peaks seda arutelu pidama. Või kui oleks järgitud 2016. aastal majandus- ja taristuminister olnud inimese soovitusi, et ehitada need teed neljarajaliseks, oleks nad ammu valmis neljarajaliseks ehitatud. Tollal see järgmine valitsus neid ei järginud. 

Nii et jah, ma üldiselt olen Romekiga nõus, et igal juhul tuleb pingutada. Kui meil on vähegi rahalisi vahendeid, võimalusi, tasub suunata teede kvaliteetsemaks tegemiseks, et oleks võimalik kiiremini ja ohutumalt. väiksema stressiga suuri teid läbida.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja Riigikogu liige Andrei Korobeinik, palun!

Tõepoolest, hea Kristen Michal luges ette päris mitu numbrit ja tõi välja ka selle, et teatud lõigud sellel maanteel tõepoolest ehitatakse ümber. Reaalsus on paraku see, et need lõigud on pärit veel mitte isegi Keskerakonna koalitsiooni ajast, vaid Keskerakonna peaministri ajast, kus see plaan oli kinnitatud aastani 2030. Ja praegu viiakse ellu need projektid, mis toona said alguse. Midagi uut paraku see valitsus ei plaani Via Baltica osas, ja vähe sellest, nad taotlevad Euroopa Liidult erandit selleks, et seda neljarajaliseks mitte ehitada, ja praegust raha eelarves isegi ei piisa selleks, et seda teed hoida korras. 

Ka Reformierakonna saadikud on juhtinud tähelepanu sellele, et liiklusohutus on tegelikult langenud. Iga eelarve, mis küll väga – riigieelarve siis – loetav ei ole, sisaldab igasuguseid meetrikaid ja liiklusohutuse osas on vaatepilt seal väga nukker. Kui Kristen ütleb, et neljarajaline Via Baltica peab saama tõepoolest prioriteediks ja võiks olla kiiresti valmis, siis ta unustab lisada, kuidas see täpsemalt juhtub, kui praegune valitsus loobub selle projekti arendamisest. Jah, võimalik, et Rail Baltic tuleb kunagi, aga väga selgelt seda ei juhtu sellel kümnendil. 

Lisaks see väide siin jällegi, nagu ka Jürgen Ligi ütles, et Vladimir Putin teeb Eesti eelarvet. Seda narratiivi jätkab ka peaminister, et just nagu tema pärast, Putini pärast ei tohi Via Balticat ehitada. Siis ma juhin tähelepanu sellele, et ainuüksi rikaste soodustusele, mis rakendub järgmise aasta 1. jaanuarist, saaks seda ehitust alustada. Iga Riigikogu saadik saab iga aasta 500 eurot juurde. Selle asemel, et soodustada seda ühiskonna lõhe suurendamist, võiks investeerida taristuprojektidesse, mis raskel ajal paneb majandust käima. See ei ole Putini valik, see on Kristen Michali valik, ja kahjuks selles Eestis me praegu elame. Aitäh!

Aitäh! Soovib peaminister? Jah, palun, peaminister ka.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! See lõpp, ma ütleks siiski, ma saan aru, et Keskerakond ei tunnista, et kaitsekulutusi tuleb teha selle pärast, et meie naaber on agressiivne, aga ma siiski soovitan vaadata tõele näkku. Me ei tee seda ilu ega edevuse pärast, vaid selle pärast, et me tahame, et Eesti püsiks vabana. Seda esiteks. Ja teiseks, ma just rääkisin teile – küllap te lihtsalt samal ajal sosistasite naabriga, mis ei ole mingi patt, aga te lihtsalt ei kuulnud seda vastust –, et taristu rahastamisse, muuhulgas näiteks Rail Balticusse panime eelmine aasta pea 200 miljonit, veidi peale juurde raskel ajal. Nii et te olete ka numbrites täitsa valel teel. Aitäh!

Vastusõnavõtuks Andrei Korobeinik, palun! Kaks minutit.

Kahjuks hea peaminister jälle, nagu ka selle pressiteate tekstiga, ei kuulnud nagu päris seda täisteksti. Juttu ei olnud kaitsekuludest, jutt oli rikaste soodustusest, mis on aastases eelarves üle poole miljardi. Üle poole miljardi jagatakse rikkamatele inimestele Eestis, selle asemel, et investeerida taristuobjektidesse, mis paneb majanduse kasvama ja parandab tegelikult meie kaitsevõimet, sellepärast et kui sõda algab, siis Via Baltica on väga oluline, väga oluline tee. Ja mul on väga kahju, et Reformierakond teeb sellist valikut, mis on kahjulik nii Eesti elanikkonnale kui ka Eesti kaitsevõimele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ning ühtlasi oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja muutmise dokumentide ratifitseerimise seaduse eelnõu 590, selle esimene lugemine. Ja ettekandjaks majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Käesoleva eelnõu eesmärk on ratifitseerida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ehk ILO põhikirja muudatused. ILO on rahvusvaheline organisatsioon, kuhu Eesti kuulub ja mille eesmärgid on tööstandardite ja tööalaste aluspõhimõtete edendamine ja realiseerimine, inimväärse töö tagamine, sotsiaalkaitsega hõlmatuse ja tõhususe suurendamine ning kolmepoolsuse ja sotsiaaldialoogi [tugevdamine]. Konkreetsete muudatuste eesmärk on muuta ILO haldusnõukogu liikmeskond esinduslikumaks, peadirektori ametisse nimetamise protsess liikmeid rohkem kaasavamaks ning võimaldada ILO põhikirja olulisemaid põhimõtteid muuta senisest suurema ILO liikmete toetusega.

Ratifitseerimisega väljendab Eesti toetust ILO põhikirja muudatustele, mis tagab ILO liikmetele laiema kaasatuse organisatsiooni tegevuses ja otsuste vastuvõtmisel. See omab positiivset mõju riigi välissuhetele. Välissuhete vaates on oluline, et ILO võtab vastu otsuseid, mis on võimalikult esinduslikud ja pälvinud organisatsiooni liikmete seas laiapinnalise toetuse. Oluline on märkida, et ILO põhikirja muudatuste ratifitseerimise tõttu ei tehta Eestis õigusaktidesse muudatusi ning sellega ei kaasne riigile ei kulusid ega tulusid. Kokkuvõtvalt puudutab eelnõu kolme teemat: esiteks, haldusnõukogu koosseis, teiseks, ILO peadirektori valimine, ja kolmandaks, ILO põhikirja muutmiste reeglid. Aitäh! Olen valmis küsimusteks.

Aitäh ülevaate eest! Küsimusi teile ei ole. Edasi kuulame ära juhtivkomisjoni ehk õiguskomisjoni toimunud arutelu. Selleks palun Riigikogu liige Vilja Toomast!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, lühidalt ILO, põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu numbrimärgiga 590 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist esmaspäeval, 5. mail. Ettekande tegi nagu ka täna majandus- ja kommunikatsiooniminister Erkki Keldo. Ja küsimustele aitas vastata … Majandus- ja tööstusminister, vabandust! Parandan oma vea. Ja küsimustele aitas vastata ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna töösuhete poliitika juht Maria-Helena Rahumets. Arutelu komisjonis oli suhteliselt lühike, põhiliselt oli kolm teemat, millele me keskendusime. Miks tõstetakse selle haldusnõukogu liikmete arvu? Teiseks, kas Eestil on nende aastate jooksul, mil ta on olnud ILO liige, ka seda organisatsiooni vaja läinud? Ja kas ja millised on tõepoolest olnud ka praktilised hüved, mis selle organisatsiooni liikmeks olemise ajal Eestil on olnud? Ja samuti küsiti ka, nagu ka minister vastas, kas see toob ka juurde rahalisi kohustusi. Hetkel ei too. Kui Eesti hakkaks kuuluma haldusnõukogusse, siis tuleksid, jah, teatud lisakulutused, aga hetkel mitte. See ongi minu poolt kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 590 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 2. juuni kell 17. Ja edukalt on läbitud neljas päevakorrapunkt.

Liigume viienda juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse §4 muutmise seaduse eelnõu (624 SE) esimene lugemine. Ja selleks palun ettekandjaks majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tarbijakaitseseaduse muutmine on oluline just selle pärast, et ostukviitungite ja paberarvete esitamise sätteid muudeti tarbijakaitseseaduses viimati kümme aastat tagasi. Praktikas on tekkinud vajadus uuteks muudatusteks, seda tulenevalt sellest, et selle ajaga on tehnoloogia teinud suure edasimineku. Näiteks ei olnud kümme aastat tagasi levinud võimalus oma ostukviitungeid elektrooniliselt säilitada või arveteavitusi SMS-i teel tarbijatele saata, mis on aga täna kasutusel olev praktika. 

Seetõttu ajakohastame eelnõuga tarbijakaitseseaduse norme, mis reguleerivad kaupleja ja tarbija vahelisi suhteid. Olles suhelnud kauplejatega, on selge, et kehtivad paberil ostukviitungeid ja ostuarveid nõudvad õigusnormid ei ole piisavalt paindlikud, seda tulenevalt sellest, et tehnoloogia areng võimaldab üha enam dokumente edastada elektrooniliselt ning ka neid elektrooniliselt säilitada. Kehtivate nõuete tõttu kulub endiselt suur hulk paberit, mis suurendab nii kauplejate keskkonnajalajälge kui ka halduskulusid. Muudatuste eesmärk on soodustada kaasaegseid digilahendusi, andes kauplejatele võimaluse edastada dokumente digitaalselt.

Rõhutan, et seadusemuudatusega ei kohustata kauplejaid oma kassasüsteemi ja majandustarkvara muutma, vaid luuakse õiguslik pinnas selliste muudatuste vabatahtlikuks tegemiseks. Kauplejatel on võimalik jätkata senise praktikaga ehk printida ostukviitungeid vaikimisi välja või jätkata paberarvete saatmisega, kui nad seda soovivad. 

Muudatustel on mitmeid positiivseid mõjusid. Halduskoormus väheneb, kuna paberarvete printimise ja saatmisega seotud kulutused vähenevad. Keskkonnamõju väheneb just selle pärast, et paberit ei ole vaja nii palju kasutada. Lisaks muudavad digitaalsed lahendused arveldamise ja dokumentide haldamise tarbija jaoks mugavamaks, lihtsamaks ja kiiremaks. Muudatuste väljatöötamisel arvestati, et paralleelselt ettevõtjate halduskoormuse vähendamisega oleks tarbijate kaitse, eelkõige vanemaealistel, tagatud jätkuvalt kõrgel tasemel. Muudatuste tegemiseks tuli initsiatiiv kauplejatelt endalt, täpsemalt kaupmeeste liidult ja Sihtasutus Rohetiigrilt, kes kaasati ka eelnõu koostamise protsessi. Mul on hea meel tõdeda, et oleme kauplejate ettepanekul tehtud muudatused eelnõuks vormistanud ning saame neid siin täna tutvustada. 

Ostukviitungite osas on niimoodi, et edaspidi tuleb tarbijale vaikimisi paberkviitung väljastada üksnes siis, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta sellist kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal hiljem ostuajalooga tutvuda. Samuti tuleb tarbijale paberostukviitungi väljastada siis, kui ta selle saamise soovist kauplejat ostuhetkel teavitab. Seega puudub kauplejal kohustus paberkviitungi väljastamiseks, kui see on talle saadetud elektrooniliselt. Digitaalne ostukviitungite säilitamine on kasulik ja turvaline ka tarbijale endale, sest paberkviitungid kipuvad ikka kaduma või nendes olev tint ajapikku kuluma. Kui kaupleja ei ole tarbijale andnud ostuhetkel paberkviitungit ega väljastanud seda ka elektrooniliselt, on kauplejal kohustus see tarbijale viimase soovil tagantjärgi väljastada, näiteks olukorras, kus tarbija soovib esitada ostetud toote osas pretensioone. See kohustus ei kohaldu ka olukorras, kus kaupleja loeb tarbija ostu tõendatuks pangakonto väljavõtte abil, mis on juba täna osade kauplejate puhul toimiv praktika. Eelduslikult on selline tagantjärgi ostukviitungite väljastamine aga pigem harv, sest tarbijate poolt pretensioonide esitamine ei ole igapäevane tegevus ning selline kauplejapoolne kohustus kohaldub üksnes eelpool mainitud tingimustel.

Selline muudatus avaldab enim mõju näiteks toidukauplustele, kes ka täna kõige rohkem ostukviitungeid välja prindivad, kuid kellel on ka juba täna olemas head süsteemid ostukviitungite digitaalseks säilitamiseks. Näiteks säästis toidukauplus Rimi 2023. aastal digitaalsete ostukviitungite abil kogu Baltikumis kokku 31,7 tonni paberit. 31,7 tonni! Juba täna on mitmete kaupluste klientidel võimalik olnud valida, et neile väljastatakse digikviitungid, kuid selleks on nad ise pidanud kliendisüsteemis tegema vajalikud muudatused. Tulevikus ei pea tarbijalt enam sellist nõusolekut küsima, kuid selle eelduseks on see, et kaupleja kliendikaardisüsteem võimaldab tarbijale hilisemat juurdepääsu ostuajaloole. Rõhutan: tarbijal säilib paberkviitungi saamise võimalus, kui ta sellest teavitab, ja teistpidiselt peab olema tagatud ka ostuajaloo nägemine digitaalsetes keskkondades.

Paberarvete osas. Kauplejal on õigus loobuda tarbijale paberarve saatmisest, kui tarbija on kauplejale endaga suhtlemiseks edastanud oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Täna puudub kauplejal seaduslik võimalus loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus kliendile saadetakse ka näiteks arve e-posti aadressile. Tarbijat tuleb paberarvel muudatustest teavitada ning määrata talle mõistlik tähtaeg, mille jooksul on võimalik tarbijal kauplejat informeerida, kui ta ei ole muudatustega nõus, see tähendab, kui ta soovib ka edaspidi paberarvet saada. Lisaks tuleb tarbijaid informeerida sellest, et kui tarbija pöördub kaupleja poole, loetakse ta vaikimisi arve saamise kanali muutmisega nõustunuks. Kauplejad on ka ise teinud erinevaid kampaaniaid, et tarbijad loobuksid paberarvetest, mida paljud saavad vanast harjumusest, kuid kampaaniatele pakub paremat lahendust seadusemuudatuste reaalne tegemine. 

Muudatuste jõustumisel luuakse kauplejatele võimalus saata tarbijale arveteateid SMS-i teel. Näiteks, mitmed kauplejad saadavad juba täna tarbijatele arveteateid sõnumi teel, kuid seda dubleerivad lisaks arve edastamisega posti- või e-posti aadressile. Seda tulenevalt sellest, et kehtiv seadus näeb arve edastamise kanaliteks üksnes kas posti- või e-posti aadressi. Lisaks sätestatakse kauplejale võimalus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui viimane soovib saada arvet nii elektrooniliselt kui ka posti teel. Eelnõu koostamise käigus on kauplejad avaldanud, et ühe paberarve saatmine maksab kauplejale keskmiselt üks euro ning üldjuhul saadetakse arveid igakuiselt. Erandiks jääb aga e-arve. See tähendab seda, et kui tarbija on vormistanud endale e-arve ning soovib saada arvet ka postiga, siis kauplejal ei ole õigust nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist. Seda tulenevalt sellest, et osad tarbijad, eelkõige vanemaealised, on endale küll lähedaste abiga vormistanud e-arve, et arve tasumine toimuks automaatselt, kuid tegelikult võimekust neil digitaalselt saadetud arvetega tutvuda ei ole. Seega tuleb neile ka edaspidi tasuta paberarveid saata. Arvestades, et ühe paberarve saatmine maksab kauplejale hinnanguliselt üks euro, on see kauplejale oluline kokkuhoiukoht.

Eelnõu on kavandatud jõustuma järgmise aasta 1. jaanuaril. Tänan tähelepanu eest ja vastan hea meelega küsimustele.

Tõepoolest, seekord on küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu meelest on ikkagi tervitatav eelnõu, aga tahaksin küsida. Kas eelnõu analüüsimise käigus õnnestus teil tuvastada mingisuguseid peidetud riske ettevõtjate jaoks, näiteks raamatupidamises ja aruandluses? Ja teine küsimus: kas selline uuendus hakkab maksma midagi riigile?

Aitäh! Ei tuvastanud peidetud riske. Nagu ma ütlesin, see eelnõu on tehtud heas kooskõlas koos kaupmeeste liiduga ja just hea näide sellisest heast seadusloomest, kus tegelikult sisend on tulnud sektori osapooltelt endalt, et saaks muutuda efektiivsemaks, saaks bürokraatiat vähendada, saaks keskkonnahoidu suurendada ja tegelikult ka tarbija elu mugavamaks muuta. Selles mõttes ei olnud ... 

Ja riigile see midagi täiendavalt maksma ei lähe, selles mõttes me pigem anname lihtsalt täiendava võimaluse mitte paberarveid väljastada- Ja sellega pigem on lihtsalt kokkuhoid erasektorile.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tundub nagu mõistlik muudatus, mis võiks tarbijakaitseseaduses teha, aga ma lihtsalt nagu tuletasin meelde ja vaatasin, kuidas see asi praegu toimib. Vaatan, et käibemaksuseadus on, tegelikult § 37 meil reguleerib seda küsimust, kus on selgelt välja öelnud, et tarbijale ei ole kohustatud paberarve automaatset väljastamist, seda tehakse ainult siis, kui klient seda soovib. Aga tegelikult tarbijakaitseseaduses on samuti see punkt välja toodud. Mis siis selle täiendusega veel lisatakse? Praegu on ka kehtiva korra järgi, kui sa lähed kassasse, siis ei väljastata sulle arvet, tegelikult sa võid küsida seda ja siis väljastatakse. Või ma siin internetiavarustes olen eksinud?

Kuna te korra juba käisite käibemaksuseaduse juures, kui te ütlesite, siis ma ei ole kindel, kas te olete õigete allikate juures. Küll aga ma mõtlen lihtsalt seda igapäevaelu, kui ma ise poes käin. Kui ma ei andnud teada soovist, et ma ei soovi kviitungit või tšekki, siis ma ikkagi saan selle ja pean selle prügikasti viskama. Ehk tarbijakaitseseaduse § 4 on vaja muuta, et vaikimisi, kui teil on olemas seesama kliendikaart, mis teie ostuajalugu nii-öelda automaatselt salvestab, et teil on võimalik pärast kontrollida, kui teil on pretensioone, siis jah, te peate täna enne ütlema, et te ei soovi, vaikimisi antakse. Tulevikus oleks niimoodi, et vaikimisi ei anta, aga kui ostu hetkel te avaldate soovi, siis saate. Aga me kindlasti saame seda huvitavat diskussiooni jätkata, mis täpselt andmeallikates te olete.

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tegemist ju täiesti kena eelnõuga. Ma tahaks küsida natuke võib-olla etteruttavalt, ettevaatavalt, milliseid selliseid bürokraatiat vähendavaid ja keskkonda säästvaid ettepanekuid võiks teie haldusalast veel lähiajal oodata olla.

Aitäh, hea kolleeg! See on küll nii pikk, avatud vastusega küsimus. Ma arvan, ma lihtsalt jään lühidalt selle juurde, et jah, meil on tervikuna võetud väga põhimõtteline positsioon, et nii inimestele, aga ka ettevõtjatele igasuguse tarbetu aruandluse kohustamise vähendamine, kus on võimalik ressurssi kokku hoida, on see tööressurssi, on see loodusressurssi säästa. Esimesed paketid said siin tehtud, mis puudutas tööohutust. Järgmisena on kindlasti tulemas ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt erinevat ebavajaliku bürokraatia vähendamist, mis inimeste elu muudab lihtsamaks. Aga siinkohal on ka väga oluline rõhutada, et tarbijakaitse kui selline kindlasti ei tohi kannatada. Tarbija peab saama abi, kui on ebaausaid kaubandusvõtteid või midagi muud. Aga väga palju sellist ebavajalikku bürokraatiat ja teistpidiselt digitaalsete lahendustega, milles Eesti on ju eesrinnas, meil on võimalik mitmeid süsteeme muuta väga palju efektiivsemaks. Nii et kindlasti tasub kõrvad, silmad lahti hoida, jätkuvalt on tulemas ettepanekuid, kuidas tarbetut bürokraatiat vähendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks võtab arutelu kokku juhtivkomisjonis majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu kahel korral: esiteks, neljapäeval 24. aprillil, kui tegi otsuse, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, ja seejärel 5. mail toimus sisuline arutelu, kus kohal oli ka majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo ja teda abistas siis ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas. Minister tegi põhjaliku ülevaate sellest eelnõust, mida te täna siin ka kuulsite, nii et sellel pikemalt peatuma ei hakka. Toimus ka üürike, aga see-eest sisukas diskussioon. Kõigepealt uuris Urve Tiidus seda, kas plaanitavate muudatustega suureneb ka digitaalse prügi kasv ning kas nende muudatustega kaasnevad tarkvaraarendused lähevad kauplustele kulukaks maksma. Ja pigem oli vastus selline, et praegused jae‑ ja hulgimüügi ettevõtetel on sellised tarkvarad juba olemas, mis ei nõua selle seadusemuudatusega neile lisaarendusi tarkvara jaoks. Ja digiprügi kohta samuti arvati, et ega seda nüüd liiga palju juurde ei tule.

Õnne Pillak uuris, et tahtes olla veel ambitsioonikam, kas me saaksime hoopistükkis rakendada neid muudatusi, mida me planeerime, mitte 1. jaanuarist, vaid hoopistükkis 1. septembrist, et läheme kiiremini üle nendele digiarvetele. Ja Erkki Keldo vastas, et ministeerium on kaupmeeste liiduga pikalt ja laialt suhelnud sellel teemal ja põhimõtteliselt ja teoreetiliselt oleks võimalik ka muudatuste varasem sisseviimine, aga tuleb arvestada seda, et Riigikogu lõpetab juunis korralised istungid ja kas me jõuame selle kõik siin enne suve ära menetleda. Nii et Õnne Pillaku ambitsioonikas ettepanek pigem jäi õhku rippuma.

Aga see-eest majanduskomisjoni nõunik Piia Schults pööras tähelepanu asjaolule, et kestvuslepingutel, mis on seotud pikka aega tagasi sõlmitud lepingutega ning mille puhul inimene on saanud märkida, kuidas ta arvet saada soovib, ning juhul, kui on tellitud paberarve, peaks mingil hetkel tarbija seda ümber seadistama. Aga ta pööras tähelepanu asjaolule, et antud seaduseelnõus ei ole ühtegi rakendussätet, mis ütleks, kuidas see üleminek siis täpselt toimuma hakkab. Ning Mari-Liis Aas vastas selle peale, et tarbijat tuleks arvet saates kindlasti teavitada ning anda seal mõistlik tähtaeg, mille jooksul tuleks pöörduda kaupleja juurde, kui ta jätkuvalt soovib saada paberarvet. Aga ta nentis ka seda, et tõepoolest neid rakendussätteid võiks võimaluse korral menetluse käigus täiendada.

Ja siitkohalt ongi väga otstarbekas minna siis otsuste juurde. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. mail, mis oli konsensuslik. Samuti oli konsensuslik ka otsus teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ning selle otsuste tegemisega majanduskomisjoni arutelu sellel teemal ka lõppes.

Aitäh põhjaliku arutelu eest! Ja küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuni kell 17.15. Sellega on meil läbitud viies päevakorrapunkt.

Ja liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi ja Aleksei Jevgrafovi 7. aprillil 2025 esitatud arupärimine välisriikide vagunite kasutamise kohta Ukrainas, number 740. Ettekandjaks Riigikogu liige Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Siin aprillikuu alguses tuli üks uudis, mis puudutas Ukrainat ja puudutas vagunite kasutamist Ukrainas meie ettevõtjate poolt, kes seal tegutsevad. 

Ja ma ei mäleta, kas see lugu ilmus Postimehes või Delfis, aga igal juhul oli see mure seal kirjeldatud ja vastavalt sellele murele otsustasime esitada arupärimise 7. aprillil. No täna on juba 19. mai. Aga loodame ka sisulisi vastuseid ja loodame, et Eesti riik kaitseb ka Eesti ettevõtteid välismaal, on see Ukraina või mõni muu riik. 

Nimelt, Eesti ettevõtjaid on tugevalt mõjutanud Ukraina raudtee otsus keelustada välisriikide kaubavagunite kasutamine Ukraina territooriumil. Selle otsuse tagajärjel on rohkem kui 500 Eesti ettevõtetele kuuluvaid kaubavaguneid pandud seisma. See oli aprillikuu alguses. Ja koguväärtuses 20 miljonit. 

Selleks, et oma ettevõtetele luua turul paremaid tingimusi, otsustati välisriikide vagunid kõrvale jätta, märkis Skinesti üks asutajaid. Ja tema sõnad, ma tsiteerin: ,See on pragmaatiline ja küüniline lähenemine. Nad aktsepteerivad Eesti maksumaksjate abi, kuid nad ei luba neil oma
territooriumil töötada. Ukraina on loonud oma ettevõtetele eelistused. Kohalikud vaguniomanikud tegid lobitööd välismaiste vagunite kasutamise keelamise nimel. Kõik
Baltikumi vagunid on peatatud."

No see on ärimeeste sellised tsitaadid, mis on välja võetud siis aprillikuu alguse kas Delfi või Postimehe lugudest, mis ilmusid portaalis. Ja sellest lähtuvalt me esitasime ka majandus- ja tööstusministrile, Erkki Keldole küsimused. Kuidas siis ettevõtjad peaksid hakkama saama, kas Eesti riik ka neid kaitseb, kas on juba suheldud ka Ukraina poolega, erinevate ametitega, ja kui on suheldud, mis ajal on suheldud ja mis siis on kogu selle situatsiooni võimalikud lahendusstsenaariumid? Nii et loodame sisukat debatti. Aitäh!

Järgmiseks arupärimisele vastama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Nii nagu kolleeg siin sissejuhatuse tegi, siis ma lähen kohe, liigungi siis konkreetselt vastustele, küsimustele, mis te edastasite. 

Küsimus üks: kas olete isiklikult suhelnud ettevõtjatega, keda see otsus puudutab? Ei, ettevõtjad ei ole ei minu ega majandusministeeriumi ametnike poole pöördunud. 

Punkt kaks: kas MKM on olnud kontaktis Ukraina Raudtee või teiste Ukraina ametiasutustega, et saada selgust keelustamise tagamaade kohta ja väljendada Eesti riigi muret? Majandusministeerium ise ei ole Ukraina Raudtee ega teiste Ukraina asutustega suhelnud. Seda on teinud peamiselt Välisministeerium ja Eesti saatkond Kiievis, kes seda suhtlust koordineerivad. 

Punkt kolm: kas MKM on antud probleemidega seoses teinud koostööd Välisministeeriumiga, sealhulgas infot vahetanud ja tegevusi koordineerinud, millised on konkreetsed ühised sammud? Jah, majandusministeerium on korduvalt ühenduses Välisministeeriumiga ja Eesti saatkonnaga Kiievis, et olla välismaiste vagunite tegutsemiskeelu asjaolude ja viimaste arengutega kursis. Hetkel veab teemat peamiselt Eesti saatkond Kiievis. Eesti saatkond Kiievis on korduvalt taotlenud kohtumisi erinevatel tasemetel Ukraina kogukondade ja territooriumide arendamise ministeeriumis, mis tegeleb konkreetselt transporditaristu ja teiste nende valdkondadega. Küsitud kohtumisi ei ole minule teadaolevalt seni kinnitatud. Suursaadik Annely Kolk suhtles eelmisel nädalal vagunite teemal Ukraina asevälisminister Mariana Betsaga ning asejuht Vahur Soosaar Ukraina välisministeeriumi Eestit katva osakonna peadirektoriga. Tallinnas on vagunite teemast teadlik ka Ukraina saadik Eestis, kes püüab omalt poolt lahenduste otsimisel kaasa aidata. Teemaga tegeleb aktiivselt veel Euroopa Liidu delegatsioon Kiievis. Aprilli keskel kohtuti Ukraina Raudtee esindaja Roman ……, kes ütles, et mõistab Baltikumi ettevõtjate probleemi ja andis lootust, et asjale leitakse lahendus. Eesti saatkond Kiievis on suhelnud ka Läti ja Poola saatkonnaga Kiievis. Läti saatkonnalt pole Läti ettevõtjad toetust küsinud. See teema pole ka prioriteetne Poola saatkonnas Kiievis, mis on info meile edastatud. 

Küsimus neli: kas Eesti kavatseb ametlikult tõstatada teema Ukraina valitsusega ja seista meie ettevõtete investeeringute kaitse eest? Nagu varasemalt mainitud, käib töö probleemi lahendamisega mitmel rindel. Korduvalt on kohtumist taotletud taristuvaldkonna ministeeriumis. Kohtutud on Välisministeeriumi kõrge ametnikuga ja asevälisministriga. Nii nagu ka algselt püstitatud küsimus, jah, Eesti kaitseb ja toetab enda ettevõtteid nii Eestimaal, välismaal, kui on võimalik abistada, toetada suhtlusega, kontaktidele leidmisega, siis kindlasti seda teeme. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et ikkagi Välisministeeriumiga teil on arutelu olnud ja ka saatkonnaga Kiievis. Kas te äkki ka olete pärinud – on arusaadav, sõda käib ja seal sõja ajal juhtuvad igasugused asjad –, mis saab peale sõda? Kas need vagunid saavad edasi liikuda seal Eesti ettevõtjate huvides või kuidas?

Aitäh! Mul ei ole täiendavat informatsiooni, et kas ja mida. Ja nagu ma ütlesin, pigem on see, et seda koordineerivat tegevust on hetkel Välisministeerium ja saatkond Kiievis teinud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Härra minister! No ei ole väga ilus lugu. Selles mõttes Eesti on ikka silma paistnud sellega, et oleme Ukrainat väga palju abistanud, viimastel aastatel väga palju toetanud ja siis, kui tekib selline probleem … Juba meie arupärimise päevast on möödunud rohkem kui poolteist kuud ja mitte midagi, ma saan aru, pole muutunud selle aja jooksul. Ehk võib-olla tasuks Eesti valitsusel see teema ette võtta, saada aru, et läbi saatkonna seda nii kiiresti, kui üldse, lahendada ei saa ja ikkagi proovida seda lahendust leida kõrgemal tasemel ehk võib-olla just ministeeriumite vahel.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, et lisaks saatkonnale seda tegevust ongi koordineerinud Välisministeerium, kellega esindajad on kohtumisi palunud ja taotlenud. Ja kindlasti see ei jää ainult saatkonna tasemele, vaid Välisministeerium koos oma kõrgete ametnikega ka seda eest veab.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Tundub, et sealtpoolt toimub lihtsalt venitamine. Ja eks võta ühelt poolt, teiselt poolt, aga paraku on nii, et nii nagu ka USA uus administratsioon on välja öelnud, et huvid ja eelkõige huvid ja enda riigi huvid. Loomulikult, meie huvi on ka see, et Ukrainas sõda kiiresti lõpeks ja Ukraina võiduga, ja me oleme toetanud Ukrainat tublisti. Need rahad, mis on Eesti maksumaksjalt läinud, on päris märkimisväärsed. Aga teiselt poolt me peame ka seisma loomulikult meie ettevõtjate eest, kes seal tegutsevad erinevates valdkondades. Ja sellest vaatevinklist ma arvan, et Eesti valitsus peaks rohkem panustama sinna, et need probleemid, mis on tekkinud, ka lahenduse saaks.

Aitäh! Siin väga küsimust ei olnud selles mõttes. Aga nõus, kui Eesti ettevõtjatel on välisriikides muresid, küsimusi ja arusaamatusi, siis Eesti riik läbi oma diplomaatilise korpuse, saatkondade, Välisministeeriumi kindlasti peab olema abiks nõu- jõuga, aitama vajadusel välisriigis nii seadusandluses või ametkondade vahel koordineerida. Selles mõttes saab nõustuda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Me oleme Ukrainat üks põhilisi üks suuremaid aitajaid per capita. Aga paraku riiklikud huvid sageli prevaleerivad ja ka siin prevaleerivad. Me oleme rääkinud, et tahame Ukrainat kiiremas korras Euroopa Liitu ja avada neid turge, Euroopa Liidu suurt turgu ja nii edasi. Nüüd tuleb välja, et meie ettevõtjaid nagu eriti ei tervitata, ei saa neid kasutada. 

Kas valitsus või kas sina oled … Mis meelt sa oled? Kas Eesti peaks rohkem omaettevõtjate eest seisma, mitte ainult esitlema ennast Ukraina eeskõnelejana, vaid oma huve kuidagi tugevamalt esindama?

Aitäh! Ma usun, et tänane valitsus, aga ka eelnevad ja loodetavasti ka tulevased seisavad Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate eest nii kodumaal kui ka välismaal. Mis puudutab, hea kolleeg, seda näidet, et kui me oleksime ühises Euroopa Liidu siseturus, siis tegelikult selliseid täiendavaid siseriiklikke reegleid ei saaks panna, mis tähendab, et Euroopa Liidu siseturul peavad olema ettevõtted võrdselt koheldud. Ehk tõesti see, et kui tulevikus Ukraina liigub tugevama integratsiooni suunas Euroopa Liidu siseturuga, Euroopa Liiduga, siis see teistpidiselt annabki ka meie ettevõtjatele, kes Ukrainas tegutsevad, selge õiguskindluse, sest kõik reeglid ja seadused peavad kehtima siis sellisel juhul ühtemoodi nii Ukraina ettevõtetele kui ka teistele välismaa omadele. Nii et ma arvan, et see on samm õiges suunas, et me anname rohkem õiguskindlust ja -selgust.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Kuues päevakorrapunkt on läbitud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 7. aprillil 2025 esitatud arupärimine tööjõu tootlikkuse, Eesti konkurentsivõime ja odavtööjõu kohta (nr 742). Arupärijate poolt palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jaak Valge.

Head kolleegid! Eesti mehed, Eesti naised! Peab tunnistama, et Eesti majanduse suund vähemalt pika sihikuga vaadates on allapoole. Meie tööjõu tootlikkus, mis 2021. aastal oli veel kusagil tubli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja pidi strateegia "Eesti 2035" kohaselt kasvama 110%-le, on kukkunud OECD värskemate andmete järgi, mida ma täna vaatasin, hoopis 70%-le. 

Leedust jäime maha juba 2020. aastal. Tšehhist, Sloveeniast ja Slovakkiast oleme maha jäänud juba varem, nende rongile me üldse ei jõudnud joosta. Ja 2022. aastal lendas meist mööda ka Poola. Ja nüüd, 2023. aastal põrutasid mööda Läti ja Ungari. Läti kolleegid, Läti läks meist tööjõu tootlikkuse poolest mööda. Ja kui veel keegi mäletab, pidime siis rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis tõusma 10. kohale. Tõusu asemel saime korraliku vabalanguse: 2024. aastal oleme kukkunud juba 33. kohale. 

Nii, aga mis meil on siis vastu panna? Statistikaametist saame teada, et aastatel 2019 –2023 asus Eestile püsivalt elama 97 000 mitte Eesti kodakondsusega isikut. Seal ei ole Eesti kodakondseid, tagasirändajad ei ole nende hulgas. Ja rändesaldo 68 000, see on siis nüüd, ütleme, viimase 70 aasta rekord. Nii suurt sisserännet ei olnud isegi mitte ministri vanaisa ajal ja ma arvan, et isegi mitte vanavanaisa ajal, see tähendab, et okupatsiooniaja alguses.

Ja loogiline oleks, et uus majandusminister võtab hetkeks pausi, võtab oma analüütikud kokku, numbrid lahti, rahvusvahelised võrdlused, ja mõtleb, et äkki oleme eksinud, äkki läks midagi valesti, äkki peaksime liikuma väärtusloome või innovatsiooni või intensiivse kasvu suunas. Aga mida me oleme kuulnud? Ei. Minister kuulutab hoopis, et lahendus on veel rohkem välistöötajaid ja selleks veel üks uus erand. 

Nii, võtame siis ministri enda toodud näited: Magnetic MRO, kes arendab reaktiivmootorite hooldust ja vajab spetsialiste. Aga selgub, et ettevõtte personalijuhi sõnul ületavad nende palgad mitmekordselt Eesti keskmist. No kui nii, aga härra minister, milles küsimus siis? Seadus lubab 1,5 keskmise palgaga sisse tuua nii palju inimesi Hiinast – sellesse Hiina ettevõttesse, muide, Hiina omandusega ettevõttesse –, Sierra Leonest, eks ju, Nigeeriast. Nii palju, kui vaja on, lennukid võivad käia, kõik võivad tulla. Ja tooge nii palju, kui vaja, mingit erandit ei ole vaja, eks ju. 

Edasi, Neo magnetitehas. Minister räägib magnetiininseneridest, keda leidub kogu maailmas kahe käe sõrmede jagu. Tõsi, eesti keeles sihukest terminit ei ole, aga jätame selle keelekorrektuuri kõrvale. Kui neid geniaalseid magnetmeistreid on maailmas nii vähe, kahe sõrme jagu, siis on üsna kindel, et nad, ütleme, alla 1,5 keskmise Eesti palgaga Eestisse ei tule. Milles asi? Midagi muuta ei ole vaja. 

Ja nüüd kirss tordil: minister ütleb, et Eesti on konservatiivse rändepoliitikaga riik, kuna näiteks Soome ja Läti ei ole seadnud kolmandate riikide tööjõule piirarvu. Nii, aga ehk teab, enne me rääkisime ministriga, ehk ta nüüd teab ka seda, et see piirarv mängib sisserände summas umbes sama suurt rolli, ütleme, kui kui näiteks trash-bändis tromboon: ta võib seal lava taga olla, aga ta kunagi ei tule mängima. Kui teile see midagi ei ütle, Lauri Laatsile võib-olla ütleb see tromboon trash-bändis, eks ju. Tegelik sisseränne oli meile 10 korda suurem, kui piirarv ette nägi eelmisel aastal, ja 2023. aastal oli 16 korda suurem.

Ja kui rääkida võrdlusest naabritega, siis 2019–2023 oli sisseränne Eestisse proportsionaalselt 2,3 korda suurem kui Lätti ja 2,1 korda suurem kui Soome. Nii et kui see meil on konservatiivne rändepoliitika, nagu minister täna muide diskori kiirusega Vikerraadios umbes neli korda kordas "konservatiivne rändepoliitika" ja nii edasi, siis ma tahaks teada, milline on see liberaalne rändepoliitika. Ma loodan, et minister loeb need arupärimise küsimused ette. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele tuleb vastama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Kõigepealt igaks juhuks faktitäpsustus. Ma arvan, et mida hea kolleeg Jaak Valge kuulas, oli Äripäeva raadio hommikul siiski. Igaks juhuks, et mitte valesti minna. Aga tõesti, siin on mitmed küsimused, vastan neile jooksvalt. 

Küsimus nr 1. Kas te tunnistate, et sisseränne Eestisse aastatel 2019–2023 on viimase 70 aasta suurim ja suhtena püsielanikkonda mitmekordsem, võrreldes teiste naaberriikidega? Kas te tunnistate, et alates aastast 2020 on Eesti majandus orienteeritud suhteliselt madala lisandväärtusega, pigem odavale tööjõule? Kui peate seda indikaatorit õigeks, siis palun esitage andmed, mille alusel? Esiteks, kindlasti ei pea. Kuna me jõudsime ka kolleeg Valgega juba enne arutada, siis mulle tundub, et ühte- või teistpidi kindlasti tuleb algandmeid võrrelda, sellepärast et ka algandmed ja reaalsed võrdlusnumbrid on meil täiesti erinevad. 

Aga vastates küsimusele, siis tõesti Ukrainas toimuv sõda on viimastel aastatel sisserännet Eestisse tõstnud, samuti ka naaberriikidesse. Üle poole aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid Ukraina kodakondsusega. Sealjuures üle 85% neist rändasid Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk aastatel 2022 ja 2023 Statistikaametist. Ja siinkohal tasub märkimist, et üle poole nendest Ukraina sisserännanutest olid naised, umbes veerand lapsed. Ehk tegemist ei ole tüüpilise välistöötaja profiilile vastava inimesega, kuna siin üritati kokku rääkida tööjõu vajadusest ja rändajatest. Ehk siis need sõja eest põgenenud naised ja lapsed kindlasti ei ole see oskustöötaja, keda siia üritati ühte patta panna. Kui võrrelda Eesti ja Läti sisserände numbreid ilma Ukraina kodanike ja sõjapõgeniketa, siis enam mitmekordsest erinevusest kindlasti rääkida ei saa, kuigi nendime, et tõsi on see, et Lätiga võrreldes on mittekodanike sisseränne Eestisse olnud suurem. 

Ja kui me võrdleme numbreid näiteks naaber Soomega, samamoodi Soome statistikaamet, siis ületab Soome kodakondsuseta inimeste immigratsioon vaadeldud perioodil 1,9 korda Eesti immigratsiooni. Soome oma ületab! Ilma Ukraina kodakondsuseta isikuteta ületab lausa 3,7 korda Soome immigratsioon. (Hääl saalist.) Seega väide Eesti mitmekordsest immigratsioonist võrreldes naabritega võib sõltuvalt naabrist ja vaadeldavast näitajast erineda, kuid kindlasti ei kehti see laiemalt, ning kui me vaatame teemasse sisuliselt ja arvestame reaalselt viimaste aastate traagilisi sündmusi, siis mitte kuidagi see ei vasta tõele. Võimalik, et Ukraina sõjapõgenike tõttu on immigratsioon olnud viimase 70 aasta vaates suurim, mis oli etteheide või väide. Kuid konkreetselt sellele küsimusele jään täpse vastuse võlgu, sest küsimuse kaaskirjas viidatud allika andmete põhjal saabus perioodil 1956–1960 Eestisse 149 000 inimest, mis on suurem kui perioodil 2019–2023, kus saabunute arv oli 129, kuid kuna seal pole konkreetselt välja toodud, kui paljud neist tol ajal olid Eesti kodanikud, siis ei saa viimaste aastate statistikat võrrelda detailsuse tasemel lihtsalt teha. 

Nüüd väide viimastel aastatel odavale tööjõule orienteeritud majandusest ei pea ka kindlasti paika. Eesti majanduses on sel kümnendil kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, nagu näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika- ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid, samas kui keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud, Statistikaamet. Kõige enam on hõive aga kasvanud teadusmahukate turuteenuste tegevusaladel, näiteks programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevaid äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid. Ametiala lõikes on perioodi 2019–2024 tööjõu-uuringu põhjal kõige rohkem kasvanud tippspetsialistide arv – üle 30 000. Kõige rohkem on vähenenud juhtide arv – miinus 19 000 – ning seadme- ja masinaoperaatorite arv. Ehk siis Eesti majandus, nii nagu meil, ma arvan, kõigi ühine soov on, on liikumas aina kõrgtehnoloogilisema väärtusahela poole, kus inimestel oleksid kõrgemad palgad, kõrgem kvalifikatsioon ja sellega ka süstemaatiliselt valitsus tegeleb. 

Punkt kaks või küsimus nr 2. Kas te tunnistate, et Reformierakonna majanduspoliitika on läbi kukkunud ning tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärkidest oleme kaugenenud? Milliseid meetmeid olete võtnud ja kavatsete võtta, et tõsta Eesti töötajate töö tootlikkust ja konkurentsivõimet? Kas strateegias "Eesti 2035" seatud eesmärgid on pärast mitmeaastast majanduse allakäiku enam realistlikud? Eesti tööjõu tootlikkus on tõesti Euroopa Liidu keskmisest endiselt madalam, moodustades 2023. aastal 76,8% Euroopa Liidu keskmisest. Märkimisväärne on siiski, et võrreldes 2010. aastaga, mil tootlikkus oli vaid 65% Euroopa Liidu keskmisest, oleme teinud märgatava edasimineku. 

Jah, alati tahakski rohkem ja meil on ka majandusministeeriumis väga palju erinevaid programme, meetmeid, kuidas Eesti ettevõtjate ja inimeste tootlikkust tõsta. Toon näiteks ühe näitena rakendusuuringute programm, mis läheb teadus- ja arendusrahadest. Kui seal olevad ettevõtted 2023. aastal voorus taotlesid, oleme teinud tagantjärgi hindamise, seal olevate ettevõtete keskmine tootlikkus on 110% Euroopa Liidu keskmisest ehk meie suur unistus, kuidas päriselt Eestis saaks olema tootlikumaid ettevõtteid, kõrgemapalgalisi inimesi. Samamoodi on nendes ettevõtetes teadus- ja arendustöötajate osakaal kasvanud ja nende ka käive. Konkurentsivõime osas me tõesti näeme, et meil on alati võimalik parandada ennast, aga sellega süstemaatiliselt töö käib. 

Et me sedasama "Eesti 2035" strateegiat reaalselt saaks ellu viia ja edukalt täita, siis keskendume kolmele võtmevaldkonnale: haridussüsteemi tõhusamale sidumisele ettevõtluse vajadustega, kapitali kättesaadavuse parandamisega. Näiteks toetused tootearenduseks, automatiseerimine, digitaliseerimine, teadus- ja arendustöötaja finantsstiimul, rakendusuuringute programm, rakendusuuringute keskus, kus erinevaid Eesti fookusvaldkonda, milleks on näiteks puidutööstus, toidutööstus, kaitsetööstus, et selline süstemaatiline lähenemine käib. Nagu ma olen öelnud, riik majandust ei juhi ega ei peakski juhtima, küll aga meie ülesanne on pakkuda väga konkurentsivõimelist majandus- ja ettevõtluskeskkonda. Ja muidugi Eesti, ma julgeks öelda, trumpala, mis on digitaliseerimine läbi erinevate, ja bürokraatia vähendamine läbi erinevate e-teenuste, mis säästab ettevõtjatele märkimisväärselt aega ja ressurssi. 

Küsimus nr 3. Kas te tunnistate, et teie plaan oskustööjõu erandi kaudu sisserännet suurendada vähendab realiseerumise korral just madalama palgaga tööjõu lisandumist? Seega Euroopa Liidu riikidest võib Eestisse tulla piiramatu arv tööjõudu, paljudesse valdkondadesse üle maailma piiramatu arv tööjõudu ja samuti 1.5 Eesti keskmise brutopalgaga samuti piiramatu arv tööjõudu. Ei, kindlasti mitte. Nagu öeldud, välistööjõu kaasamisel jäävad kehtima palgakriteeriumid. Kolleeg valge on pannud, rääkides tööjõurändest on pannud kokku õpirände, pererände, kõik muud ja …… tervikpoliitikat. Ehk ühesõnaga, millest mina olen alati rääkinud ja rõhutanud, ehk tööjõuränne on meil kõige kontrollitum rändeliik. Miks? Sellepärast, et seesama oskustöötajate erandi alusel tulev inimene saab tulla siia ainult, kui tal on olemas kehtiv tööleping, tal on olemas ka palgakriteerium. Nii et mitte kuidagi ei ole võimalik tuua siia odavat tööjõudu, vaid palgakriteerium selle tagab. Ja samamoodi me kasutame seda Kutsekoda ehk milleks on siis, kus on akadeemikud ja eksperdid, tööandjad, ametiühingud, kaubanduskoda, kes vaatavad, milline on meie tööjõu tulevikuprognoos ja millistel tööstussektoritel reaalselt vajadust on. Seda kindlasti ei tehta meie inimeste arvelt. Ja samamoodi, nagu öeldud, ka tänasel kvoodil tõesti on, selle 0,1 kvoodil on Eesti keskmise brutopalga nõue. Nii et ei üht- ega teistpidiselt ei ole võimalik kuidagi piiramatult tuua veel vähem kuidagi madalapalgalisi. 

Küsimus nr 4. Kas te tunnistate, et madalama töötasuga tööjõu lisandumine vähendab veelgi Eesti tootlikkust ja konkurentsivõimet, pidurdab uuendusi ning Eesti töötajate palgakasvu? Nagu öeldud, siia kuidagi ei ole ega saagi tulema madalama töötasuga tööjõudu, vaid vastupidiselt, palgakriteeriumid on kõikidel siia täiendavalt tööjõudu tulevatel isikutel. 

Küsimus nr 5. Kas te tunnistate, et eakate osakaal Eestis kasvab? Kui jah, mida olete teinud, et kohandada Eesti majandusstruktuuri enam vastavaks, et tagada eakate inimeste tööhõive? Erinevad rahvastikuprognoosid näitavad, sõltumata stsenaariumist, et eakate osakaal Eestis kasvab, sealhulgas just põhjustel, et eluiga pikeneb. Senise poliitika tagajärjel ja võib öelda ka, et olukorra sunnil, on Eestis eakate hõive määr üks kõrgemaid Euroopas ehk siis eakad on ühe kõrgema määraga, töötamismääraga just Eestis. Eurostati andmetel oli 2024. aastal Eesti tööhõive määralt vanusegrupis 60–64 Islandi ja Rootsi järel kolmandal kohal, 65–69-aastaste seas teisel kohal ning vanemate elanike tööhõive määr oli Euroopas kõige kõrgem Eestis. Ehk siis ühtepidiselt jah, meie eakatele on tehtud võimalus tööturul osaleda. Kindlasti tulenevalt ka meie kurvemast ajaloos, kus väga paljudel eakatel ei olnud võimalik pensioni jaoks endale koguda tulenevalt okupatsioonist, siis mingis määras ka mingid eakad on kohustatud töötama, aga ma usun, et väga paljude eakate jaoks see, et me oleme teinud eakatel töötamise paindlikumaks, teeme ka paindlikud töölepingud, see kindlasti on oluline, et nad saavad olla aktiivsed, nad saavad olla tööturul aktiivsed, ühiskonnaelus osaleda. Nii et eks seal on nii plusse kui miinused. Aga kuidagi jah, selles mõttes, et eraldi, ütleme, majandusstruktuurid vastaks eakate tööhõivele, on võib-olla palju, pigem on see seadusandlus, kus me saame eakate sisenemist tööturule muuta paindlikumaks, mitmekesisemaks just siis, kui eakas inimene seda ise soovib. 

Küsimus nr 6. Peaminister ja teised valitsuse liikmed on lubanud 20% Eesti ametnikke koondada. Kas valitsus on analüüsinud, kust need endised ametnikud töökoha leiavad? Jah, valitsuse selge fookus on avaliku sektori tõhususel, tarbetu bürokraatia vähendamisel. Just enne oli siin meil üks eelnõu, mis oli üks väike näide, aga seda me väga süstemaatiliselt teeme. Me just tahamegi väga väikese halduskoormusega efektiivselt toimivat riiki. See muidugi tähendab personali vähenemist seal, kus prioriteedid ei lasu või kus on võimalik näiteks tugiteenuseid koondada. Ametnikud on aga väga erinevates rollides, on need analüütikud, juristid, konkreetsete valdkondade spetsialistid, ja mitmekesise väljaõppega. Ehk ühesõnaga, mitmekesise väljaõppega spetsialistid, kindlasti kui avalikus sektoris me suudame efektiivsust tõsta, küllap nad leiavad ka erasektoris endale väga konkurentsivõimelise ja sisu pakkuva töö. Aga nagu me oleme öelnud, esimene eesmärk on lahti saada ebavajalikust bürokraatiast, tarbetust aruandlusest, et asjaajamine muutuks lihtsamaks ja kui tänu sellele saab riiki ja avalikku sektorit muuta efektiivsemaks, saab ressursse kokku hoida, milleks on raha või inimressursid, siis see kindlasti on boonuseks ja plusspooleks. Aitäh! Ja vastan hea meelega järgnevatele küsimustele. 

Aitäh! Siin vist küsimuste numeratsiooniga oli natuke sassis, aga esimene küsimus läks kahe küsimuse pähe loetuna. Aga jah, suutsime jälgida. Ja teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Nojah, seda statistilist muna võib siin vuristada, see absoluutselt ei veena mitte kedagi. Kui te tahate siin statistiliselt meile seda trikki teha, et võrdlete tootlikkust 2010. aastaga, siis see ei ütle meile midagi. Võiks rääkida isegi sellest, mis oli tsaariajal, aga see ei anna meile mitte midagi, sellepärast et kui me vaatame seda, mis on teinud tootlikkus naaberriikides, meiega sarnastes naaberriikides, Läti-Leedu, palun väga, siis see on seal kasvanud kiiremini kui meil. Seda sellepärast, et teie erakonnakaaslane Taavi Rõivas tegi viimase kingituse enne, kui ta peaministri ametist kinga sai, ja ka lõdvendas sisserännet. Selle tagajärjel Eestis tootlikkus kahanes ja me kõik oleme selle tõttu vaesemaks jäänud. 

Nüüd, kui te tahate statistikast rääkida, siis just eelmisel nädalal tuli välja uudis, et Statistikaamet ütleb, et viimase 12 aasta kõrgeim tööpuudus on Eestis. Ja absoluutselt mitte millegagi te ei veena meid, kui te ütlete, et odavtööjõudu ei tule. Praegu on välismaalaste seaduses 18 erandit, mis lubavad kvoodist mööda minna, ja üks neist on 1,5-kordne palk. Kõik, kes maksavad sellest suuremat palka, saavad siia tööjõudu tuua, rääkimata, Euroopa Liit, rääkimata Ameerika Ühendriigid. Te tahate ju tuua siia odavtööjõudu, muidu seda vaja ei oleks. Muidu meil seda vaja ei oleks. Nii et sellest 1,5-sest palgast ei saa üle ega ümber. Te tahate tegelikult allapoole sellest tuua inimesi siia.

Jaa, siin oli mitu küsimust või väidet. Ühesõnaga, tuleb eristada tööturuanalüüsi, või ütleme, reaalset tööturu olukorda, mida jälgib igapäevaselt Eesti Töötukassa. Kolleeg Martin Helme viitas siin Statistikaameti uuringule, mida laiendatakse. Tegelikud numbrid on Töötukassas igapäevaselt näha. Tundub, et Statistikaametil kas valim läks natuke aia taha. Ehk tegelik, reaalne töötus – me ju näeme registreeritud töötute arvu. Martin, sa võid ka ise seda vaadata, see ei ole kuidagi saladus. Ei ole tegelikult niimoodi, mis puudutab, et keegi kordan, üle ei taha siia mingit odavat tööjõudu tuua, selleks jäävad palgakriteeriumid, samamoodi reaalselt koos akadeemikute, ekspertide, turu osapooltega vaadatakse, millised on need sektorid, kus meil isegi kui kõik meie inimesed sinna tööle läheks, ikka jääb oskustöötajatest puudus. 

Ja mis puudutab seda, et selles mõttes on väga õige, et Eesti töörändepoliitika ongi läbi aegade disainitud niimoodi, et meil on väga madal range kvoot, milleks on 0,1% Eesti elanikkonnast, ja siis vastavalt olukordadele, kui me näeme, et kuskil majandusarengus king pigistab, on selleks olnud näiteks infotehnoloogia ja kommunikatsioonisektor, on saanud teadus erandid, on need õppejõudude erandid, et me tekitame sellise erandi, kus me näeme, et väga sihitult sinna saab tulla täiendavaid töötajaid niimoodi, et Eesti enda inimeste ja ühiskonna jõukus kasvaks ja tegelikult ka maksulaekumised kasvaks, kuna needsamad, näiteks töötlev tööstus, tänu sellele saab rohkem eksportida ja saab rohkem lisandväärtust Eestis luua.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea minister! Tegelikult me oleme demograafilises kriisis. Mõned faktid. Punkt üks: sündimus väheneb. Punkt kaks: väljaränne suureneb. Punkt kolm: meil on vahepeal tulnud Ukrainast tööjõudu üle 40 000, mis on natukene turgutanud meie majandust. Punkt neli: kui need inimesed lähevad ära ja see teadmine, et meil siin aastaks 2031 siseneb tööjõuturule vähem kui 30 000 inimest, siis tegelikult me oleme väga suure kriisi ees. Ja siis me räägime kindlasti tootlikkuse langust veelgi suurema numbri osas. Nüüd on siis lihtsustatud kujul, te tahate päästa olukorda, mida te olete ise tekitanud läbi oma erinevate tegevuste, mis puudutab üleüldist puudulikku majanduspoliitikat, maksude tõusu ja nii edasi ja nii edasi, lapsetoetuste äravõtmist, võõrtööjõuga kompenseerimisega. On see nii?

Ei, see ei ole nii.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas valitsusel on üldse mingi arusaam, et kuhupoole selle migratsioonipoliitikaga liikuma peab? Sest need praegused sammud, tahes-tahtmata lihtsalt tekib selline tunne, et valitsus on nagu meeleheitel ja üritab kuidagigi parandada seda olukorda, mille on minu kolleeg Lauri Laats siin äsja päris detailselt kirjeldanud, et varsti me oleme väga suures tööjõukriisis ja selleks, et seda kriisi kuidagi lahendada, siis mõeldakse välja, et vot nüüd hakkame inimesi niimoodi siia importima. Kas on meil mingisugune terviklik strateegia, kuhupoole me sellele migratsioonipoliitikaga liigume, või siis tõepoolest hakkamegi niimoodi juhuslike sammudega seda lahendama?

Jaa, aitäh! Ma just kirjeldasin seda, et Eesti on ja jääb konservatiivse migratsiooniga riigiks. Lihtsalt tuues näiteid, seesama, ma tõin näite: Eestis on tavaline rändekvoot, see on 0,1% meie elanikkonnast. Siin toodud Leedut on mitu korda näidatud, Leedus on see protsent 1,4 – 14 korda suurem – ja samamoodi rakenduvad neile ka täiendavad oskustöötajate erandid, kõrgepalgalised erandid. Ja see ei ole kuidagi etteheide, vaid see on objektiivne olukord, mida naaberriigid teevad. Läti ja Soome näide: kolleeg Jaak Valge ütles, Lätil ja Soomel ei ole üldse kvoote rakendatud, vaid nad vaatavad, kas nendel endal nende vastavuses töötukassas on sellise kvalifikatsiooniga inimest võtta – kui ei ole, võivad tuua välismaalt.

Aga siis, mis on ülimalt oluline öelda uuesti, et see on väga kontrollitud rändeliik, nagu ma ütlesin, selles mõttes, et inimene saab tulla siia ainult, kui tal on olemasolev tööleping, tal on kindel palganõue, kvalifikatsioon, et ta tegelikult reaalselt panustab Eesti majandusse. Aga tulles isegi kaks sammu tagasi, siis ilmselgelt iga ettevõtja esimene eelistus on palgata oma inimest. Sul puudub, sul ei ole vaja paberimajandust, lennupiletit, täiendavaid kulusid. Ja samamoodi ka valitsusega: ma usun, et nii eelnevad valitsused, see valitsus, aga loodetavasti ka tulevased valitsused ütlevad, et meie enda inimeste kvalifikatsiooni tõstmine, väljaõpe, hariduse parandamine, kvaliteedi suurendamine on prioriteet number üks. On see siis rakenduskõrghariduses, kutseharidusreform, kus just koostöös ettevõtjatega, et tulevikus kutseharidusest välja tulnud noored vastaksid paremini tööturutingimustele, see on prioriteet number üks. Seda tulebki teha süstemaatiliselt, et me suudaks järjest enam noori tööturu reaalsete vajadustega rohkem vastavusse viia.

Mart Helme, palun!

Jah, noh, me teame, Nõukogude Liidus võrreldi tõesti 1913. aastaga kogu aeg. Ma mäletan kogu oma elu, kuidas nii kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kui kaheksakümnendatel aastatel räägiti, kui heaks on elu Nõukogude Liidus läinud võrreldes 1913. aastaga Tsaari-Venemaal. Niisugused võrdlused muidugi on kohatud ja kohatud on võrdlused teiste riikidega. Meie ei tee teist riiki, me teeme Eesti riiki. Ja minu küsimus on seotud sellega, et te käsitlete kogu aeg tööjõu ja oskustööliste seisukohast. Aga need on inimesed, neil on sotsiaalsed vajadused, nad räägivad mingis keeles, neil tekib integreerumisvajadus, neil on perekondade kaasa toomise vajadus ja kõik muu. Missugused ikkagi on teie analüüsid nüüd, kui me toome siia võõrkogukonnad Usbekistanist, Tadžikistanist, kus muu hulgas on, eriti Tadžikistanis, väga äge islamimeelsus, islamiradikaalsus? Kas te nende sotsiaalsete tulemuste ja tagajärgede peale ka olete mõelnud või on teil ainult spetsialistid, kes tahavad väiksemat palka saada kui Eesti inimesed, ja kõik muu ei lähe korda?

Aitäh! Miks ma toon võrdlusi teiste riikidega? Arupärimine ja kolleeg Jaak Valge sissejuhatus oli, milline on meie migratsioonipoliitika võrreldes teiste riikidega. Ma tõin lihtsalt objektiivsed faktid võrreldes naaberriikidega, milline on nende poliitika ja kui palju konservatiivsemad on meie kvoodipoliitika, tööjõu siia tulemise poliitika. Mis puudutab … Uuesti rõhutan üle, et siia ei saa kuidagi tulla odava tööjõuga inimesed, sellepärast et nii praegu kui ka tulevikus oskustöötajate erandil on palganõue, mida mitte kuidagi ei ole võimalik eirata selles mõttes. 

Ja jällegi, kogu see diskussioon ideaalmaailmas võiks üles olla ehitatud reaalselt akadeemikute, ekspertide hinnangule. Ma ei tea, kas te, head kolleegid, olete ka kutsekoja raportit lugenud, millised on olukorrad meie tööturul. Nagu öeldud, ettevõtjate esimene eelistus on alati eestimaalasi, Eesti inimesi palgata. Aga lihtsalt meil on olukord, kus näiteks iga aasta kutsehariduses suurusjärk 200 tasemelõpetajat, jääb puudu mehhatroonikutest, pingioperaatoritest. Ühtepidi me soovime, et meie lisandväärtus majanduses kasvaks, töötlev tööstus saaks areneda, eksport saaks suureneda. Ma ei tea, kui palju te olete käinud kas või erinevates ettevõtetes, kus on väga hea näide, kus tänu täiendavale tööjõule on saanud palgata kõrgema palgaga rohkem eestlasi, on saanud tehtud investeeringuid maapiirkondadesse. 

Ja rõhutan uuesti, et seesama rändeliik on väga kontrollitud. Et see inimene siia saaks üldse tulla, peavad julgeolekuasutused andma loa, et sellel inimesel ei ole täiendavaid riske, mida te kõike siin väitsite. Ja see hetk, kui inimene siin midagi korda saadab või muud, on täielik õigus inimene välja saata.

Jaak Valge, palun!

Hea minister! Te räägite siin oskustööjõu puudusest. Vaadake, turumajanduses on sellised neli tootmistegurit: esiteks tööjõud, teiseks kapital, kolmandaks loodusvarad ja neljandaks ettevõtlus. Vaadake, kui ettevõtja nõuab tööjõudu juurde, selle asemel, et maksta kõrgemat palka ja hankida puuduvad töötajad turult, ja valitsus allub sellele, siis rikub see valitsus turumajanduse põhimõtet. See on seesama, kui valitsus hangib ettevõtjale turuhinnast madalamat toorainet. Et vaadake, andke mulle odavad töötajad ja odav tooraine. Vaadake, ma usun, et minust saab ka väga edukas ettevõtja, rääkimata, ütleme, Martin Helmest ja Lauri Laatsist, nemad oleksid miljonärid, eks ole. Aga kas olete nõus sellega, et see ei ole turumajandus, vaid käsumajandus ja see ei ole kusagil edukas olnud?

Aitäh, hea küsija! Võib-olla erinevalt siis, mis meie vahe on, jah, et ma kuidagi Eesti ettevõtjatele ennast ei vastanda, et Eesti ettevõtjad oleks kuidagi liigkasuvõtjad, vaid vastupidiselt meil on süstemaatiline arutelu nii ettevõtjate, tööandjatega. Aga tervikuna me vaatame seda, kuidas, millised on vajadused Eesti majanduses selleks, et tegelikult majandus saaks kasvada, kuidas tegelikult Eesti ühiskonnas jõukust suurendada. Võib-olla me jäämegi seal erimeelsusele. Ja mis puudutab, mul lihtsalt tuli meelde, jah, kolleeg Martin Helme ettevõtlus, seda ma mäletan. Varasemad ettevõtlused nii vist hästi ei läinud, aga võib-olla tõesti, et kui uuesti prooviks, oleks edukam.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No mina ei saa aru, mis mõte sellel reipal mulal siin oli. Sellel puudub igasugune seos reaalsusega. Reibas jutumula oli märgiline. Aga no te ei saagi teisiti kui ennast õigustada. Mõtle, kui tore! Nõukaajal oli ikka suurem immigratsioon, praegu ainult 120 000, justkui 120 000 oleks midagi väga positiivset. 

No Reformierakonna majanduspoliitika on ju läbi kukkunud – mitte Euroopa viie rikkama riigi hulgas, vaid Euroopa Liidu kõige viimaste sekka oleme jõudnud teie ogara ja küündimatu riigivalitsemise tõttu. No näitajad on ju tegelikult nii halvad, et seda ei ole võimalik eirata. Aga noh, reipaks raporteerimiseks kõlbab ikka hõiskava propagandaga asfaldiaukude täitmine. 

Kas te tõesti arvate, et saate sinikad inimeste tagumikult sellega ära? No ei saa! Teie ei tunne oma poliitikat omal nahal, aga Eesti inimesed tunnevad. Ja töötuid on meil muuseas 64 000. Te tahate tööjõudu sisse tuua, aga mitte ainult, nendega koos ka kõik pereliikmed, olgu neid siis kas või 10 või 20, kõik on lubatud ja oodatud. Aga saate aru, et lisandub sellele koormus meie sotsiaalsüsteemile ja haridussüsteemile. No ei lähe ju paremaks, halvemaks läheb!

Teie aeg! 

Eesti rahvas jääb ka oma kodumaal vähemusse nagunii. Aga noh, mis teil sellest.

Jaa, aitäh! Siin oli ilusti ette loetud küsimus, aga küsimust kui ennast sellist vist ei olnudki, nii et … Ma ei … Aa, ainuke asi, et miks ma tõin neid numbreid. Sellepärast et kolleegid Jaak Valge ja Leo Kunnas küsisid võrdlusarve. Muidu ma lihtsalt heast poliitikadebati tavast vastasin küsimusele. Mul erinevalt teil naabrist, kes ka viitas kuidagi nõukogude ajale ja nendele, minul kuidagi sellega kogemust ei ole ja ma ei oskagi rohkem isegi juurde öelda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No kuulen teie esitlus siin ja vägisi tundub, et valitsusele enam vist tõenäoliselt briife ei tehta. Teid vist ametkonnad enam harimas ei käi, te vist teete kõiki otsuseid seal omakeskis üksteist veendes. Kui ERR-i satub ühele lehele uudis, kus Eesti on viimase 12 aasta suurimas tööpuuduses ja töötute arv on suurim, ja järgmine uudis kohe seal üle mõne uudise on see, kuidas te hakkate sisse tooma võõrtööjõudu, siis mulle tundub küll, et valitsuse need nõuandjad on ilmselt lahti lastud äkki või nad ei taha teie juures käia või te ei kutsu. Ma ei tea, milles see probleem on. 

Te ise osalesite ju saates "Täistund", kus oli ka üks endine kaitsepolitseiametnik, kes väga hästi seletas lahti selle olukorra, mida te tekitate, kui te hakkate siia tooma välistööjõudu – usbekke, tadžikke, kasahhe ja ühel päeval ilmselt filipiine ka. Kas te olete saadet vaadanud ja kas te saate aru, et tegelikult need kapo ohuhinnangud ei ole mingi naljaasi? See on tõsine, tõsine teema, millega te tegelete ja kuhu te Eesti tõukate.

Aitäh! Kaks teemat. Hea Rene, kui sa oleks ka varem kohal olnud: just ma selgitasin Statistikaameti uuringu vahet ja reaalselt tööturu statistikat, mida on võimalik igapäevaselt näiteks Töötukassa kodulehel jälgida. Need on väga suure erinevusega. Tundub, et seekord Statistikaametil läks valim natuke sassi, aga ei ole hullu, kordamine on tarkuse ema. Ja tõesti, näiteks siin konkreetselt, kui ma peast ei eksi päevaga, äkki oli see 8. mai, kus küll päevases võrdluses, aga ma vaatasin, et oli viimase kuue aasta madalam töötuse määr. Üks on uuring, teine on reaalne registreeritud töötus. Soovitan mõlemat vaadata. 

Mis puudutab erinevaid julgeolekuasutuste ohuhinnanguid, siis muidugi, jällegi, kordamine on tarkuse ema. Oskustega töötaja saab tulla siia ainult tingimusel, et tal on olemas kehtiv tööleping, ja julgeolekuasutused peavad andma loa ja nõusoleku, et ta tuleb siia, et ei oleks täiendavaid riske või muud. Et selles mõttes ronite natuke lahtisest aknast sisse.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te oma eelnevates küsimustes osaliselt vastasite, rääkides kutsehariduse tähtsusest ja sellest, kuidas ettevõtjatelt uurida, milliseid ameteid oleks vaja õpetada. Aga tegelikult on meil olukord, kus meil on väga suur ja kahjuks kasvav hulk nõndanimetatud NEET-noori. Meil on nii noori, kes ei tööta, ei õpi, praktiliselt ei tee midagi, või me vähemalt ei tea, mida nad teevad, aga meil on ka erinevas tööealises eas inimesi, kes mingil põhjusel on kas töötukassas või üldse mitte kuskil, ja nad on ka ravikindlustuseta. Kas ei oleks mõistlik kogu ressurss ja see panna sellesse, et neid inimesi, meie enda inimesi tööturule tagasi tuua ja mitte neid jätta maha?

Aitäh, hea kolleeg! Väga hea küsimus. Nagu te mainisite, ma varasemalt ütlesin seda, et ma olen ettevõtjatega rääkinud. Iga ettevõtja ütleb, et nende esimene eelistus on alati Eesti enda inimene puhtpraktiliselt: see on odavam, vähem bürokraatiat, lennupileteid, asjaajamist. Ja kuna ma olen ameti poolest ka töötukassa nõukogu liige, siis töötukassa uus juhatuse esimees on öelnud ja tervikuna töötukassa prioritiseerib just sedasama NEET-noorte täiendavat ümberõpet, kaasamist. See on väga keeruline valdkond. Nagu te mainisite õigesti, noored, kes ei õpi ega tööta, võivad heituda väga kergesti. Töötukassas on aastate jooksul ja suure töö on teinud ka varasemad ministrid, töötukassa juhatus. Seal on väga palju erinevaid täiendkoolitusi, täiendõppevõimalusi, mida tegelikult nii noortele, aga ka Eesti tööturul olijatele pakutakse just sellesama mõtte pärast, et meie enda inimeste kvalifikatsiooni ja oskuseid tõsta, tänu millele nende palgad reaalselt saaks suureneda. See on prioriteet number üks alati.

Ja kui pole Eestis konkreetsete oskustega, nagu ma siin enne kirjeldasin, ma ei tea, masinaoperaatorit, pingioperaatorit, konstruktsioonide kokkupanijat võtta, aga me tahaksime, et ettevõte saaks eksportida, Eesti inimesi saaks hoida ka maapiirkondades palgal, pakkuda konkurentsivõimelist palka, no siis väike osa täiendavate oskustega töötajaid on juurde vaja. Muud midagi. See saab väga heas sümbioosis olla. Käies ise igapäevaselt, -nädalastelt erinevate ettevõtjatega kohtumistel, siis neid positiivseid näiteid üle Eesti on väga palju. Ma olen varasemalt toonud ABB näite, Incap Saaremaal, Magnetic MRO-le siin viidati, kus väliseksperdid on aidanud Eesti inimestel välja õppida ja nii edasi. Neid näiteid on, aga ma saan aru, et see diskussioon alati on läinudki väga emotsiooniderohkeks, tihti faktid on tahaplaanile jäänud. Võiks proovida seekord teisiti, vaatame, kuidas läheb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te viitasite ka oma vastustes juba, et julgeolekuasutused teevad põhjaliku taustakontrolli sisserändajatele. Aga on ju kapo aastaraamatus juhitud tähelepanu, et viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud moslemi kogukond, on juba 10 000 inimeseni kasvanud. Kas sellega siis ministeerium tegeleb, kas te vaatate neid taustasid, kas te teete erandeid, et kui inimesel on moslemi taust, piiratakse seda sisserännet? Või millised on need meetmed, millisele ohule on kapo tähelepanu juhtinud?

Aitäh küsimuse eest! Ohuhinnangud teeb täielikult julgeolekuasutused, ministeeriumidel, ei majandusministeeriumil ega ka Siseministeeriumil seal mingit otsustusõigust kui sellist ei ole. Julgeolekuasutused teevad riskihinnangud, ja kui nad keelduvad inimese siia lubamisest, siis ei ole ka neil mingit kohustust ega teistpidiselt ettevõtjal pole mingit õigust küsida, millistel alustel antud inimest siia ei lubata. Selles mõttes on täielik autonoomia. Ja julgeoleku eest vastutavad asutused saavad tegutseda täielikus tegutsemisvabaduses, et julgeolek, nagu ma ka mainisin, ja riskianalüüs ennekõike.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No mina ei kuulnud, ütlen kohe algatuseks ära, kuidas te küsimustele vastasite. Jõudsin väikese viivitusega. Seetõttu võib-olla mingites asjades olete juba nendele asjadele või vastanud. 

Aga mind huvitab just see, kas te neid fakte, mis selles arupärimises on esile toodud, ikkagi tunnistate või ei tunnista. Esiteks, sisseränne Eestisse aastatel 2019–2023 kuni viimase 70 aasta suurim ja suhtena püsielanikkonda mitmekordselt suurem kui meie naaberriikidesse. Teiseks, välistööjõudu on juba praegu Eestis suuremal määral kui kunagi iseseisvuse taastamise järgsel perioodil. Kolmandaks, tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärkidest oleme nendel aastatel kaugenenud, mitte nendele lähenenud. 

Kas te tunnistate neid kolme fakti või te ei tunnista neid kolme fakti? Ja kui te ei tunnista siis, miks te ei tunnista? Lükake palun ümber. Aga kui tunnistajate, siis millised järeldused te teete nende faktide pinnalt, mis siis valesti on läinud, kui me oleme seadnud teatavad eesmärgid tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärkide poole liikumiseks, aga faktid näitavad, et liigume nendest eemale? Mis siis teisiti tuleks teha?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma kõiki neid konkreetselt kolme punkti ka päris pikalt varasemalt puudutasin. Rände puhul ma sain isegi noomida kolleeg Helle-Moonika Helme käest, et miks ma neid rääkisin. Ma viitasingi sellele, et küsiti. 

Nagu ma ütlesin, sellestsamast rändest, millest te rääkisite, ma toon tõesti, et 2019–2023 Eestisse rännanud kodakondsuseta isikutest üle poole olid Ukraina kodakondsusega, kellest siis 85% omakorda rändasid pärast sõja aktiviseerumise perioodi, 2022 ja 2023. Ja siis tasub märkimist, et üle poolte neist olid naised, umbes veerand lapsed. Ehk tegemist ei ole tüüpilise, ütleme, välistöötaja, oskustöötaja profiiliga. Seda ma kirjeldasin.

Tootlikkust ja seda ma ka rääkisin hästi pikalt, ma ei hakka kõikide kolleegide pärast täpselt seda kordama. Aga jah, nii-öelda tootlikkuse tervikuna tulebki tööd teha. Meil on väga palju erinevaid programme ja algatusi majandusministeeriumis, kuidas teadus- ja arendustöötaja finantsstiimul, rakendusuuringute programm, kus selles programmis 2023. aasta esimene tagasivaade seal programmis osalenud ettevõtetel oli 110% Euroopa Liidu keskmisest tootlikkusest. Ehk see on väga kõrge ja suur eesmärk. Me neid erinevaid programme ja tegevusi teeme, et just kõrgema lisandväärtuse juurde jõuda, eksporti suurendada. Neid programme on hästi palju. 

Ma mõtlen, mis see kolmas oli. Selles mõttes viimane aasta, ma seal kohal tegelikult tunnustaks ettevõtjaid, on olnud see, et tõesti, faktiliselt viimastel aastatel me näeme, et meie tootlikkus on langenud. Kui me vaatame sisse, miks on tootlikkus langenud, siis tulenevalt keerulistest majanduslikest olukordadest Euroopas meil on välisnõudlus viimase kahe aasta jooksul olnud väga madal. 

Aga kuna ettevõtete käibed ja kasumid on langenud, siis ettevõtjad on teadlikult hoidnud oma töötajatest kinni just sellepärast, et oskustega kvaliteetne töötaja on kuldaväärt ja pigem ettevõtja on valmis võtma väiksemat kasumit või kasumi arvelt ja käibe arvelt oma ettevõtte töötajaskonda toetama. See näiliselt tekitab olukorra, kus tootlikkus langeb, aga tegelikult, kui välisturgudel nõudlus taastub, siis see ettevõtja ise ütleb, et ta on kohe nii-öelda heas mõttes stardipakkudel valmis, et oma töötajatega edasi minna, ekspordi mahtu suurendada ja pikemas vaates tegelikult edukam ettevõte olla.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina olen suhteliselt palju ettevõtjatega kohtunud üle Eesti erinevates kohtades, alati kui ma kuskil käin, siis minu ….. on kindlasti ettevõtjad, ja ütleksin, et eriti maapiirkonna ettevõtjad on meie aja kangelased. Keerulistes tingimustes suudavad ellu jääda. Ja tõesti, ka viimastel aastatel on üritatud töötajaid palgal hoida, see on üks tootlikkuse langemise põhjuseid olnud, see on üldteada. Aga minu küsimus on see, et kui me nüüd võimaldame keskmise palgaga tuua neid oskustöölisi, noh, ma ei ole seda statistikat teinud, millistel erialadel, millised palgad on, aga ma arvan, et pigem on need keskmisest kõrgemad nendel oskustöölistel juba praegu. Kui me lubame tuua Eesti keskmise palgaga oskustöölise, kas see mitte ei pärsi just nimelt seda palgatõusu ja tootlikkuse tõstmist, kui saab odavamalt oskustööjõudu juurde tuua?

Jaa, siin on mitu põhimõttelist kohta, nagu ma ütlesin, ka ise ettevõtjatega suheldes, seesama väljastpoolt Eesti riiki töötaja palkamisel on nagunii päris suured täiendavad kulud, alustades lennupiletitest, asjaajamisest, bürokraatiast, kõigest muust. Ehk siis ettevõtjate esimene eelistus on niikuinii Eesti inimesed. Samamoodi, Eesti ettevõtjad on väga tublid ja proovivad nii-öelda aktiivselt enda tööstust, tootmisi automatiseerida, digitaliseerida seal, kus on võimalik. Aga isegi kõiki neid ponnistusi tehes, kuidas on võimalik tootlikkust kasvatada, on ikka oskustega töötajate – nii nagu OSKA uuring, ekspertide, akadeemikute uuring näitas – puudu. Ja samamoodi, kui me võtame näiteks keskmise palga, siis enam kui 60% töötajate brutopalk on alla Eesti keskmise. Selles mõttes see hirm, et kuidagi hakatakse sellega palku jõuliselt alla suruma, siis see nii faktiliselt kui statistika seda ei toeta. Selles mõttes jällegi ma ütlen sedasama, täiendava töötaja toomine pigem on viimane lahendus ettevõtjate jaoks, mida ma usun, et ka needsamad maapiirkondades olevad ettevõtjad on teile rääkinud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te räägite küll palju, aga enamus sellest jutust on ikka täielik jama. Teie poliitika peegeldab täpselt seda globalistlikku lähenemisviisi, mis tänaseks on tegelikult juba läbi kukkunud ja mille vastu EKRE on alati võidelnud, et hoida piirid lahti, tuua massiliselt sisse immigrante ja odavat tööjõudu. Eestis te allutate Reformierakonna poolt Eesti majandust erinevatele eksperimentidele, selle asemel, et tegelikult lahendada päris probleem Eesti majanduses, te teete lihtsalt katseid, mille tagajärjel me liigume suurel kiirusel Lääne-Euroopa nii-öelda läbikukkunud immigratsioonipoliitikat kordama. Seal ei tulda rändeprobleemidega enam ammu toime. Kas selline rahvaste sulatuskatel, nagu Malmö näiteks on meil hea näide, et kas see ongi teie visioon Eestist? Mis see visioon siis ikkagi on? Ja teine küsimus on ka: kuidas teile tundub, kas Eestis on täna juba liiga palju migrante, sisserändajaid või ei ole? Räägime nüüd totaalsest kogusummast, mitte üksikute rahvusgruppide või erialade lõikes. Kas on Eestis liiga palju migrante või ei ole, palun vastake.

Aitäh, hea kolleeg Siim! Paljusid, mitmeid teemasid me enne käsitlesime siin, kui te veel saali ei olnud kahjuks jõudnud. Aga hästi lühidalt öeldes uuesti: seesama tööjõuränne, siin hästi tihti lähebki segamini, me räägime ühtpidiselt töörändest, siis räägitakse kogu rändest, õpiränne, pereränne, kõik muud asjad. Siin on hästi mitmeid erinevaid numbreid, fakte sassis. Ehk ühesõnaga, ei, meie soov kindlasti ei ole ei mingit massilist migratsiooni, ei odavat tööjõudu. Selle pärast ongi valitud seesama oskustega töötaja erand. 

Ma igaks juhuks kordan üle, et jääks ka siia stenogrammi, et see inimene saab tulla siia ainult, kui tal on olemas kehtiv tööleping. See inimene saab tulla ainult siis, kui julgeolekuasutused on taustakontrolli teinud ja on andnud loa siia tulla. Ja see inimene on kohustatud ära minema see hetk, kui tal see tööleping lõpeb. Ja Politsei- ja Piirivalveamet seda ka väga efektiivselt teeb. Ja isegi veel see, et nendelsamadel isikutel, siin enne oli, ma unustasin vastata, mainiti, et kümneid ja kahekümneid inimesi võtab kaasa. Ei, pole võimalik, see inimene saab kaasa võtta ainult oma abikaasa ja lapse seaduse alusel. Me ei saa venna lellepoegi, kedagi muud võtta. Ja viimase … (Saalist räägitakse.) Ei saa. Ja viimase viie aasta ametlik statistika, mida Politsei- ja Piirivalveamet on pidanud, et needsamad oskustega töötajad just pigem võtavad vähem, see on 10–20% esimestel aastatel. Me räägime reaalselt võib-olla, ma ütlen, üks kümnest, üks viiest võtab kaasa kas abikaasa või lapse. Ehk et ei ole mingit massimigratsiooni. Teisele küsimusele vastates, jah, nagu ma ütlesin, uuesti rõhutanud, iga ettevõtja, ma väga loodan, ka iga valitsuse esimene eesmärk alati on eestlaste enda maksimaalne tööhõive, kvalifikatsiooni kasv. Ja mida rohkem me saame oma inimestega majanduse toimetatud, kasvu peetud, siis seda parem on selles mõttes. 

Ja küsimus, kas seda on liiga palju. Noh, eks ta oleneb vaatenurgast. Kuna meil on ka Euroopa Liit, meil on vaba liikumine Euroopa Liidu siseturul, selles mõttes mina ütlen, et erinevus rikastab, aga kõik ilmselgelt, kes siia tahavad tulla, peavad meie keelt, kultuuri, seadusandlust austama.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kulutasite märkimisväärse jõupingutuse selleks, et anda meile ülevaade Eesti majanduse poliitilist, või tähendab, positiivsetest arengutest. Märksõnad olid innovatsioon, kõrgtehnoloogia, automatiseerimine, robotiseerimine. Seda kõike on hea kuulda, aga kuidas on sel juhul võimalik, et statistika räägib sellele vastu? Meie tööjõu tootlikkus 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest, aga kaks aastat hiljem, 2023, see oli kõigest 77,5%. Ehk siis langus on mitte 1 või 2, vaid koguni 7%. Ja rahvusvahelise konkurentsivõime indeksis oleme langenud nendelsamadel aastatel 22. kohalt 33.-le. Kuidas need kaks asja omavahel kokku sobivad?

Aitäh! Enne, kui lühidalt vastasin, et tulenevalt sellestsamast väga keerulisest perioodist nendel aegadel, kus Eesti majanduses väga mitmed olulised odavad tootmissisendid tulenevalt täiemahuliselt sõjast Ukrainas lõppesid sõna otseses mõttes mõne päeva, nädala pealt. Ja teistpidiselt see, et kuna, tõesti, meie välisnõudlus on väga palju seotud Skandinaaviaga, kus tarbijakindlus on madal, siis tulenevalt sellest, et pigem ettevõtete kasumid, käibed langesid, aga ettevõtjad oma häid inimesi tahtsid tööl hoida, ka juba sellest tuleb päris mitme protsendipunktine näiline tootlikkuse langus. Küll aga selles mõttes ongi, et me majandusministeeriumis ka väga süstemaatiliselt vaatame, millised on meetmed, tegevused, kuidas motiveerida, et ettevõtjad mõtleksid rohkem kõrgema lisandväärtuse peale, mõtleks rohkem automatiseerimise, digitaliseerimise peale, targa tööstuse peale. Need need raamid on ja see on, ütleme, ettevõtluse konkurentsivõime, mida me saame majandusministeeriumi või valitsuse poolt pakkuda. Aga nagu ma enne rõhutasin, riik ise majandust ei juhi, minu arust ei peakski. Me peaks konkurentsivõimelise keskkonna looma.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin ka selle sissetuleku nõude vähendamise juurde. Poolteist palka tundub tegelikult väga mõistlik, arvestades, et inimene tuleb teisest riigist, tal on kolimisega seotud kulud ja tal Eestis puudub täiesti tugivõrgustik – vanaema ei päranda korterit või ema ei hoia lapsi. Nii et kulud on tulijal kõrgemad. Ja nüüd me ütleme, et tegelikult keskmise palgaga saab ilusti hakkama. 

Kas selle kõrval, arvestades tugivõrgustiku puudumist, inimene jõuab ka keelekursuste eest maksta, ennast eesti kultuurieluga kurssi viia või koos oskustööjõu jaoks tõesti keskmise palga nõude langetamisega, et neid madala sissetulekuga inimesi, kes siia tulevad, toetada, nende kohanemist, valitsus näeb ette ka keeleõppe ja kohanemisprogrammide laiendamist ja nendega seotud täiendavaid kulusid riigieelarves?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ka rõhutasin, et kellelgi ei jääks valesti, ei, keegi ei too siia odava või madala palgaga töötajaid. Ka oskustöötajate erandil jääb kehtima, kui see tulevikus tuleb, palganõue. Arutasime seda, et oleks võimalikult selge, arusaadav, et ei tekiks küsimusi. 

On kaks varianti, mida on arutatud. Üks on see, kas ta võiks olla maakondliku keskmine, kuna et me ei paneks maakondi ebavõrdsesse olukorda, aga veel parem ja loogilisem oleks amet, isegi ameti, väga konkreetselt on näha, meil õnneks on digiriik, meil on andmed olemas. Kui sul on vaja masinaoperaatorit, mis on masinaoperaatori, kui sul on vaja konstruktsioonide kokkupanijat, eks, selles mõttes. Aga jah, täiendavalt me kuidagi mingeid keeleõppeid ega sihukest täiendavat integratsiooni, nendele selles mõttes rahalisi vahendeid ette ei näe. Väga tihti sellised, nagu öeldud on, oskustega töötajad mingi ajahetke töötavad siin, järgmine hetk lähevad ja leiavad uue koha. 

Ehk pikemas vaates, me oleme ka rääkinud, mida täna me siin ei ole puudutanud, et sellised inimesed puhtalt statistiliselt on ka riigi vaates netosissemaksjad, ehk siis nad maksavad läbi maksude palju rohkem sisse, kuna nad tulevikus kunagi siin ei hakka ju pensionit küsima. Neil on minimaalselt tervishoiuteenused kui üldse. Ehk nad igas mõttes on netosissemaksjad. Sihuke nagu väga laia pintsliga tehtud arvutus on, et kui me räägime sellestsamast kuni 1300-st täiendavast oskustöötajast, siis see võiks olla kuskil suurusjärk 50–60 miljonit täiendavat maksutulu, mida saaks kasutada haridusse suunamiseks, tervishoidu suunamiseks, riigikaitsesse, sisejulgeolekusse. Need on poliitilised valikukohad.

Anti Poolamets, palun!

Muidugi saaks raha juurde suunata, kui tootlikkust tõsta, aga tootlikkus ju kahaneb. Ja mis kõige hullem, et me oleme ka Lätist ja Leedust maha jäänud, kellega on meid ju väga hea võrrelda. Ja selle loogika alusel teie jutt ju ei klapi. Ehk järelikult on nad midagi paremini teinud kui meie, et oma tootlikkust tõsta. Lätiga võrreldes on meile tulnud üle kahe korra rohkem võõraid sisse siin viimastel aastatel ja näed, ennäe imet, Läti läheb tootlikkuses Eestist ette. Ikkagi olete teinud panuse odavtööjõule. Ja te räägite, et riik ei tohiks reguleerida. Aga seda te ju teete, rohepööre on kõik üks vaat, et totalitaristlik reguleerimine ja ettevõtete kinnipanek roheeesmärkide nimel. See ei lähe kokku. Ja palungi selgitust, kuidas me siis Läti ja Leeduga oleme maha jäänud, mis meid eristab.

Aitäh! Ma lihtsalt viisakusest kolleegide ees, üldse mitte halva pärast, ma nägin, te ju alles jõudsite, aga ma olen seda neli korda, need, kes on algusest peale siin, ma olen neli korda sellele küsimusele vastanud. Viisakusest teiste kolleegide ees. See on viisakam, mul ei ole probleemi, lihtsalt alguses olnud inimesed on päriselt neli või viis korda sellele küsimusele vastust kuulnud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd läheme läbirääkimiste juurde ja kõigepealt arupärijate esindajana Jaak Valge. Ja siis saab Lauri Laats.

Aitäh jälle, head Eesti mehed ja naised! Katsun ruttu rääkida. Ühe levinud klišee järgi arvestatakse eri valdkondade tööjõuvajadus tööjõuturult lahkuvate ja tööturule sisenenud inimeste vahe järgi ja jõudes tavaliselt järeldusele, et vot nii palju meil on inimesi puudu ja vahe katmiseks on vaja kusagilt juurde saada. Ma ise ka väga hindan neid OSKA raporteid, aga tööjõuvaldkonnale lähenemine või metoodika ei ole nendel korrektne, see on ettevõtjate poolt peale surutud ja see ei arvesta turumajanduse põhimõtetega. Loomulikult tahab iga ettevõtja, et töötajad oleksid ukse taga järjekorras. Siin ma tõesti rohkem ei peatu, sellepärast et ma nendest tootmisteguritest juba rääkisin. 

Nii, teiseks defektseks lähenemiseks meie majanduspoliitikas on see, et kõik välisinvesteeringud on ühtemoodi head. Aga vaadake, kui me meelitame siia välisraha, millega luuakse selliseid madala või keskmise palgaga töökohti, nõuabki ettevõtja järgmiseks odavaid töökäsi, aga ega siis Eesti ühiskond sellest ju kasu ei saa, sellepärast et keskmine jõukus ühe isiku kohta ei kasva. Ja kui lugupeetud minister tänases Äripäeva raadios – tänan korrektuuri eest, et Äripäeva raadios – rääkis seda, et kaks meie ettevõtet ei peaks konkureerima tööjõu pärast, siis ma ei oska muud järeldust teha, minu arvates tähendab see, et ka austatud minister ei saa sellest turumajanduse põhimõttest aru, et nad just peavadki konkureerima omavahel. See konkureerimine tagabki innovatsiooni ja palgakasvu, elatustaseme kasvu ja see on see, mille poolest turumajandus käsumajandusest parem on. 

Nii, riigi eesmärk peab olema madalama lisandväärtusega töökohtade asendamine kõrgema tasemega töökohtadega, mida ei ole tehtud. Seda ei tee ka välistööjõu sektoriaalne jaotus, mis kivistab sellise erineva keskmise palgaga jaotuse, aga riigi eesmärk peaks just olema see, et madala tootlikkusega sektoritest liiguks tööjõud kõrgema tootlikkusega sektoritesse. Ja selle plaani teokstegemine ei tähenda mitte midagi muud kui majandusstagnatsiooni. Eesti eesmärgiks peaks olema tootlikkuse kasv, mis tagab ka heaolu kasvu. Kui me suudaksime oma tootlikkuse tõsta isegi mitte 110%-ni Euroopa Liidu keskmisest, mida see Eesti 2035 strateegia nõuab, vaid 100%-ni ehk viiendiku võrra, tähendaks see seda, et me saaksime justkui umbes 200 000 uut tööinimest juurde. Ja siin ei ole tõesti mõtet Euroopa Liidu riikidest eeskuju võtta, küll aga mujalt, näiteks Taiwanis on sündimus olnud aastakümneid Eestist madalam ja immigratsioon on olnud nullilähedane, aga SKP isiku kohta ja jõukus edetabelites pidevalt kasvab. Ja eelkõige seetõttu, et majandus on keskendatud suure lisandväärtusega valdkondadesse, kus on võimalik ka eakate tööhõive. See on täpselt vastupidi sellele, mis on Eestis toimunud. Ja kahjuks minister tahab seda jätkata ja ei taha seda väga kuulda, mis on talle arupärijatel öelda. 

Nüüd ma lähen vastuste kommentaaride juurde: minu numbrid ei ole ebaõiged. See ajalooline 1956–1960 number ei sisaldanud eestlasi, sestap on see viimase viie aasta ränne ikkagi suurim. Ja tõesti, ministri vanaisa sellest suuremat ei ole näinud. Võrdlused aga Soome ja Lätiga olid minul proportsioonis elanikkonnaga, arvestades rahvaarvu mitteabsoluutarvudes. Absoluutarvudes on mõttetu võrrelda, eks ole. Seda tuleb ikka vaadata, kuidas ta on suhtes püsielanikkonnaga. Ja ka nende riikide arvudes on sees Ukraina põgenikud, mitte ainult meie omades. Ukraina põgenikud tulid ju igale poole. Sassis ei ole siin mitte midagi, mina olen võrrelnud neid võrreldavaid andmeid. Paika ei pea ka see arvamus, et inimesed lähevad tagasi. 

Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Euroopa Liidu statistika näitab, et tagasi saadetutest lahkub – mis te arvate? – iga neljas, iga neljas nendest, kellele on määratud tagasisaatmine. Miks minister arvab, et vot nüüd Eesti on nii haldussuutlik ja suudab puha tagasi saata. 

Nii, keerulistest perioodidest, millest jälle minister räägib, ei ole mõtet rääkida, sest ega siis Eesti üksi ei elanud neid keerulisi aegu üle, teised elasid ka. Ja just nimelt need võrdlevad andmed näitavad seda, et meil on kõige halvemini läinud. 

Nüüd minister vaidles vastu sellele, et Eesti majandus on orienteeritud suhteliselt madala lisandväärtusega pigem odavale tööjõule. Minule veenvaid andmeid ta ei esitanud, mina aga võin esitada küll. Esiteks on OSKA raporti järgi meil välistööjõust ainult 4% need, kes on tulnud Eestisse tippspetsialisti klausliga – 4%. Teiseks, alates 2022. aasta maist on ajutise kaitse saanute lubatud palgamäär 0,8 Eesti keskmist, neid on mõnikümmend tuhat töötajat, nad on palgad alla löönud. 

Ja nüüd vaatame tootlikkust, võtame lahti need värsked OECD andmed, tänased. OECD ka korrigeerib oma andmeid. Kui me nüüd neid värskeid vaatame, siis Eesti seis on veel halvem, kui ta varem, mittekorrigeerituna oli. Vaatame tootlikkust töötunnis ostujõu pariteedi alusel konstantsetes hindades. See oli Eestis kõigi aegade kõige kõrgem 2020. aastal, 51,8 dollarit, edasi igal aastal alanenud ja nüüd kuni 2023 on 46,8 dollarit ehk siis 90% kolme aasta tagusest ajast. Euroopa Liidust siis meie tootlikkus moodustas 2020. aastal 77%, nüüd 70%. Nii et ma ei oska kuidagimoodi öelda, et see oleks midagi muud kui liikumine madala lisandväärtusega odavama tööjõu suunas. 

Nii. Paika ei pea kindlasti ka see ministri väide, et õpiränne ei ole töörändega seotud. Vastupidi, suurem osa välistudengitest töötab ja töötab just odava, madala palgaga kohtadel. Jah, eks ma pean lõpetama. Vaadake, see rahvastiku koosseisu muutmine on väga tõsine asi. Majanduse me suudame ära parandada sellest Reformierakonna valitsemise ajal tehtud vigadest, aga rahvastiku koosseisu tagasi muuta on ülimal määral raske. Mina ei taha, et minu lastele langeks see maksukoormus, mida nad ei suuda kanda, kuna ei ole suudetud nendele rumalatele plaanidele vastu seista. Nagu te teate, on nende riikide immigrantide, kes meile tulevad, sündimus madalam kui meie oma, nii et meie, ka minu lapsed peaksid hakkama välistöötajatele pensioni maksma. Ma ei usu, et keegi seda tahaks. Ma lõpetan akadeemik Jaak Aaviksoo mõttega: mitte ühtegi välistöötajat enne, kui meie tootlikkus on tõusnud Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Aitäh!

Järgmisena Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head arupärijad! Ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! See teema on kindlasti väga oluline, mida head arupärijad tõstatasid. Tegelikult see väärib ka OTRK vormis arutamist. 

Siin on ministri poolt hästi palju välja käidud loosungeid, kuidas me teeme suuremaks, ilusamaks ja nii edasi. Aga tegelikult kõikide nende sõnade taga väga sisu ei olnud. Ja mida minister kindlasti ei soovinud lahata, on probleemide sisu, juur. Tegelikult me oleme väga suure probleemi juures ja mul on kurb tõdeda, et riik ei juhi majandust. Tegelikult "riik ei juhi majandust" oli ministri välja öeldud. Mida ta selle all mõtles, on see, et valitsus ei juhi majandust. Aga tegelikult meie valitsus ei juhi rohkem mitte midagi. Ja need probleemid, mis meid ootavad ees, on tunduvalt suuremad, kui me täna neid tajume. Probleem on selles, et praegune valitsus küll näeb neid probleeme, aga ei soovi või ei ole oskust nendega tegeleda, ei ole seda pikka vaadet ja arusaama, kuidas need probleemid lahendada, ja tegelikult läbi oma tegevuse ja mõnes mõttes ka tegevusetuse süvendab neid probleeme. 

Räägime faktidest. Rahvaarv kahaneb. Kui me vaatame selle aasta või eelmise aasta andmeid, siis sündis meil 9646 last, suri 15 596, iive on negatiivne ja tegelikult rahvaarv vähenes 5402 inimese võrra. See tendents jätkub, on ju. Vahepeal päästsid meie statistikat rändearvud, mis puudutas just nimelt Ukraina poolt sisse rännanud inimesi. Nende arv on ka tegelikult meie Eesti riigis väga suur. Võib öelda, et nad on mingil viisil suutnud seda tööjõuturgu päästa. Ja kui võtta aluseks, et praegu on ukrainlasi siin Eestis 65 000 inimest, siis umbes 44 000 või isegi rohkem on tööjõuturul, ja kui peaks juhtuma, et iga neljas lahkub või rohkem, me seda ei tea, siis tegelikult üks suuremaid kriise tööjõuturul on veel ees. Lisaks sellele, et meil sündivus väheneb, lisaks sellele tänu sellele iga aasta tööjõuturule siseneb aina vähem ja vähem uusi töötajaid. Kui vaadata jällegi prognoose, siis 10 aasta jooksul see arv on umbes 30 000 inimest, 30 000 inimese võrra on meil vähem töötajaid. On väga suured probleemid.

Vaadates seda teist poolt, et kuidas see on väljendunud majandusele, loomulikult me räägime praegu ka tööjõu tootlikkusest. Tööjõu tootlikkus on väga oluline, sellepärast et see on märk sellest, kas meie majandusel läheb hästi või mitte. Tegelikult need arvud on kõik negatiivsed ja sellest Jaak Valge juba rääkis ka. Ja see on jällegi see teine pool, mida ma ka märkisin, et tegelikult praegusel valitsusel ei ole teadmisi ja oskusi, kuidas seda olukorda parandada, vaid vastupidi, läbi erinevate maksutõusude antakse malakat juurde. 

Ja nüüd on see päästerõngas. Noh, inimesi on vähem, demograafiline pilt on murettekitav, on arvatavasti olukord, kui Ukrainas läheb kõik plaanipäraselt ja hästi ja see lõpeb positiivselt, siis Ukraina tööjõud siit ka lahkub. Ja siis tööandjad on murelikud. Tööandjad on murelikud! Nad näevad seda pilti, et tegelikult see olukord mõjub meie majandusele praegu ja tulevikus veelgi rohkem negatiivselt. Nad on pakkunud välja lahenduse ja nad on müünud selle lahenduse maha ja Reformierakond koos Eesti 200-ga on selle võtnud kiiresti käsile ja on hakanud sellega tööd tegema. Ma täiesti saan tööandjatest isegi aru, see on põhjendatud mure. Aga juurprobleem on see, et me ei ole tegelenud tegelikult juurpõhjustega ja see valitsus ei tegelegi sellega ja siis nad otsivad seda kergemat pääsu, et kuidas siis ikkagi nii teha, kuidas vähegi majandust päästa. See on ju tegelikult see vastus, mida me soovisime ka Erkki Keldolt kätte saada, aga ei saanud. Ei tegele probleemiga, läheme lihtsamat teed pidi, võtame võõrtööjõu sisse. Aga me teame väga hästi tegelikult, mis tähendab võõrtööjõu sissetoomine. Samas me näeme, et lisaks sellele, et meil ei jagu kvalifitseeritud tööjõudu, on meil töötuse määr tõusnud. 

Kui me vaatame 2024. aasta neljandat kvartalit ja võrdleme 2025., käesoleva aasta esimese kvartaliga, siis on juurde tulnud kuskil 10 000 inimest, kes kaotasid tööd. Ja vaatamata sellele ikkagi ei kao see jutt ära, et me peaksime tooma juurde võõrtööjõudu. No kuidas seda olukorda lahendada, kuidas tootlikkust tõsta? Tuleb inimesed ümberõppesse saata, tuleb haridussüsteem üle vaadata, täiendõpe ja kõik nii edasi, tuleb eakamad inimesed meelitada uuesti tööle. Kuigi me teame ka seda, et meil eakate inimeste arv, kes on juba pensionieas, on päris suur, kes on tööjõuturul. Varud on ka juba kasutuses. 

Demograafiline pilt: sündimust ei ole. Esimene asi, mis tuldi, tehti, oli see – koos sotside abiga loomulikult –, et võtame need lastetoetused ära. Vaat see ongi see, millest ma tegelikult räägin. Pikk vaade puudub, juurpõhjusi ei lahendata, meil on kriisid igas valdkonnas. Ja siis me võtame lastetoetuse ära, me võtame kindlustunde ära, me võtame ettevõtjatelt kindlustunde ära, inimestelt kindlustunde ära. Siis ütleme: aga miks meil nii vähe lapsi on? Makse tõstame: käibemaksu tõstame, tulumaksu tõstame, aktsiisimakse tõstame. Huvitav, aga miks inimestel kaob kindlustunne ära? Ja siis ongi see küsimus, et tuleb tööjõupuudus, inimeste arv väheneb, tootlikkus kahaneb, majandusnäitajad langevad.

Ja siin ministri suust me ei kuulnud mitte ühtegi vastust, et nad kuidagiviisi tegelikult püüaks või vähemalt saavad aru, et tuleks hakata neid probleeme lahendama. Mitte mingisuguseid lahendusi! Ei, kuidas mitte mingisugune lahendus? Lahendus on võõrtööjõud. See on see, mis on esimene kõige kergem lahendus, mis on andnud nendele läbi tööandjate väljapääsu olukorrast. Ja me hakkame varsti nägema, kuidas hakatakse seda kõike juurutama siin. See ei ole see, mida me tahame. Me ei taha seda valitsust. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Alustame kõige lihtsamast asjast, millest võib-olla isegi …Keldo aru saab. Ainus ränne, mida Eesti vajab, on eestlaste tagasiränne. Igasugune sisseränne, mis ei ole eestlaste tagasiränne, on Eesti aeglase hävitamise poliitika. 

12 aasta kõrgeim tööpuudus Statistikaameti kohaselt – ja mis on ministri vastus? Aga see on vale statistika. See ei ole see statistika, mis praegu sobib Reformierakonna propaganda tegemiseks. Muidu, kui on vaja statistikat kasutada, siis meile võidakse viidata siin 2010. aastat või 1956. aastat. Siis, kui statistika teenib nende jutupunkte, siis võib statistikast rääkida, aga kui me ütleme, et Eestis on 12 aasta kõige kõrgem tööpuudus ja te tahate veel juurde tuua välismaalasi tööturule, siis see statistika ei ole tõsi. 

Ilmse läbinähtava valelikkusega esitati meile argumente, miks on Eestis vaja tööjõudu juurde. Ja väidetakse kogu aeg: ei, me ei taha odavtööjõudu, me tahame spetsialiste. Loomulikult tahetakse odavtööjõudu! Selle jaoks, et varjata, et tahetakse odavtööjõudu, selle jaoks tegeldakse meil retooriliste silmamoondustega. Meil on juba tänasel päeval välismaalaste seaduses terve rida erandeid, mis lubavad Eestisse tuua tööjõudu kvoodiväliselt. See 1300 inimest aastas on absoluutne fiktsioon, sellest ei pea mitte keegi kinni, sellel ei ole mitte mingit tähtsust päriselus. Päriselus tuuakse Eestisse aastas kümneid tuhandeid inimesi tööjõuna, kas tähtajaliste elamislubadega, pluss sinna juurde veel absoluutselt kontrollimatu number renditööjõudu. Ja sellele lisandub veel loomulikult see, mida meil nimetatakse pagulasteks või sõjapõgenikeks, kes tegelikult on ka meie tööturul. 

Nüüd nendest eranditest ei piisa, sellepärast et tahetakse odavtööjõudu, sest need erandid võimaldavad tänasel päeval Eestisse tuua praktiliselt ükskõik mida ja ükskõik keda. Meil on erandid IT-sektorile, meil on erandid teadustööle, meil on erand, mis ütleb, et kui sa maksad palka rohkem kui 1,5 korda Eesti keskmisest, siis too tööjõudu nii palju, kui tahad. Lisaks sellele ärme unusta, et meile tuleb, mitte mingisugust piiri ei ole peal, sellele 450 miljonile inimesele, kes elavad Euroopa Liidus. Mingit piiri ei ole meil peal Ameerika Ühendriikide 320-le või 350-le või kui palju neid seal on, oleneb, kas sa loed illegaalid sisse või mitte. Meil ei ole piiranguid peal Jaapanile. Too palju tahad, mingit piiri ees ei ole! Aga ei, ei, sellest ei piisa. Sellepärast et me kõik teame, mis on probleem. Keegi ei taha maksta neile inimestele 1,5-kordset palka või 2,5-kordselt palka, tahetakse maksta alla meie keskmise palga ja sellepärast meid, avalikkust eksitatakse, räägitakse spetsialistidest. Kõige tavalisemad labidamehed nimetatakse ka spetsialistideks. No näed, meil on vaja spetsialiste ehitusele juurde! Siis räägitakse valdkonna keskmisest palgast. Valdkonna keskmine palk on loomulikult väiksem kui Eesti keskmine palk. Siis räägitakse sellest, et meil on veel – vastavalt sellele, kui ausad ollakse – kas kolm või seitse või üheksa erandvaldkonda, mis on üldse kogu kupatusest jälle erandina väljas ehk seal ei ole üldse mingeid muid piiranguid. 

Selle kõigega üritatakse meile muljet jätta, et ei, me ei taha tuua odavtööjõudu. Loomulikult tuuakse või plaanitakse tuua piiramatult odavtööjõudu, sest täpselt nii on. Tööandjad – ja me võisime need tööandjad ju siin ära kuulda, loeti meile ette mingi hulk firmasid – soovivad Reformierakonnalt saada odavamat tootmissisendit. Tootmissisendit odavamaks teha ei saa, kui on jutt elektri hinnast. No seda ei saa teha. See on turuhind, see on börs, siin ei ole midagi teha. Elektri hind saabki ainult kasvada, seda sisendit me madalamaks teha ei saa. Tootmissisendid maksudena – ei, seda me madalamaks teha ei saa, sellepärast et kuskilt peab riik raha saama. See tootmissisend läheb ainult ülespoole. No mingisugused toorainematerjalid – ei saa odavamaks teha, rohepööret tuleb teha, majandus peab mahtuma looduse keskkonda, nagu meil öeldakse. 

Aga mida me saame teha odavamaks? Loomulikult tööjõudu! Me aitame teil saada odavamat tööjõudu, kallid ettevõtjad. Meil ei ole vaja, et inimesed saavad sama palju palka kui Soomes või Saksamaal. Toome siia, ma ei tea, Ukrainast, toome Valgevenest, toome Usbekistanist inimesi, palju vähem nõudlikumad. Vietnamlased, srilankalased ei taha midagi. Mitte midagi ei taha õieti! 

Mida toob kaasa see, kui riiki tuuakse odavtööjõudu? Toob kaasa selle, et Eesti inimeste palk ei tõuse, pigem väheneb. Isegi kui palk inflatsiooniliselt tõuseb, siis tegelikult palga ostujõud ei tõuse, sest kõrvalt on võtta inimesed, kes on nõus väiksema palgaga. Toob kaasa selle, et Eesti inimeste töökoha kindlus kaob ära. Väga lihtne! Kui sul on võtta kõrvalt umbkeelne ukrainlane, kes on nõus palju väiksema raha eest tööle tulema – aga mis sa sest eestlasest pead? Võtad odavamalt ukrainlase ja tuleb saata ta töötukassasse, see eestlane. 

Toob kaasa kuritegevuse kasvu. Absoluutselt vältimatult alati toob kaasa, immigratsioon toob kaasa kuritegevuse kasvu. Toob kaasa kinnisvara puuduse, sest kui inimesi tuleb nii palju juurde, nagu meil praegu tuleb, siis ei ole meil enam elamispinda. Järelikult Eesti noored pered ei saa enam oma kodu, sest nõudlus on nii suureks läinud, et hinnad lähevad eest ära. Sa ei saa üüridagi, rääkimata ostmisest. Toob kaasa pikenevad järjekorrad arstiabi saamiseks. Kui sa võtad süsteemi, kus on kindel arv arste, kus on kindel summa seda raha, mida me tervisekassale anname, ja lükkad sinna juurde 30 000 inimest või 50 000 inimest või 100 000 inimest, nagu meie valitsus viimase mõne aasta jooksul on lükanud, siis loomulikult tervishoiusüsteem ei pea vastu. Loomulikult eestlane enam arstiaega ei saa või kui saab, saab neli kuud hiljem. Toob kaasa koolisüsteemi halvemaks minemise. Meil on piirkondi, kus meil nii-öelda eestikeelsele haridusele ülemineku tagajärjel on Eesti lapsed jäänud emakeelsest koolisüsteemist täielikult ilma. Istuvad õnnetult klassis vähemuses juba, on piirkondi, kus eestikeelsed lapsed on vähemuses, ja noh, üritavad seal mitte silma jääda, sest teisest kultuuriruumist keevaverelisemad, temperamentsemad inimesed võivad muidu pahaseks saada. 

Seda kõike toob kaasa. Rääkimata sellest üldisest kultuurilisest keskkonnast, kus me elame, kus viimase paari aasta jooksul on lihtsalt tänavapilt kas või Tallinnas läinud lihtsalt palju-palju vastikumaks. Maha sülitavaid inimesi on rohkem, punasega või lihtsalt suvalises kohas üle tee minevaid inimesi on rohkem. Mingisugust sellist degenerantlikku elementi, kes on ohtlik ja teeb tänavapildi vastikuks, on lihtsalt rohkem. Ja jõuab meieni ka see, mis on Rootsis või Saksamaal: igapäevaselt pussitatakse, igapäevaselt lendavad granaadid. Jõuab, jõuab! Ilusti jõuab, kui jätkata reformierakondlikku nii-öelda tööjõu maaletoomist. 

Keldo siin viskas hea killu, et tema ei vastandu Eesti ettevõtjatele. Nalja teed või?! Need ei ole Eesti ettevõtjad, need on hiinlased. Nüüd, nalja tegi see ka, et nii nagu meil on valitsus, kes räägib, et nad on jube parempoolsed – parempoolsuse tunnuseks on see, et nad tõstavad makse –, siis tuleb välja, et meil on ka konservatiivne valitsus. Meil on kõige konservatiivsema immigratsioonipoliitikaga valitsus terves Euroopas. Meil on parempoolne konservatiivne valitsus. Juhhuu! Ainult millegipärast teeb täpselt seda, mida teevad globalistid, satanistid, vasakpoolsed on teinud 30, 40, 50 aastat – hukka ajavad selle riigi. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Koka. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid jälgivad! Siin me nüüd oleme, arutame Eesti konkurentsivõimet ja odavtööjõu teemasid. Ja minister siin ütles mitmel korral, et temale ei meeldi, kui saadikud küsivad siit saalist sarnaseid küsimusi ja tema ei taha vastata sarnastele küsimustele, talle see ei meeldi. Aga ma pean tunnistama, et meil on üks komme siin saalis, et ministrid kuulavad ära oma punkti lõpuni, istuvad ilusti siin. Ja seda ministrit, kes võttis vaevaks manitseda oma tööandjaid, 101 tööandjat, kes siin saalis on ja kes on teda ametisse nimetanud, ei pea tema vääriliseks istuda siin ja kuulata see punkt lõpuni ilusti ära. Nii et selles mõttes ma noomin ministrit, see on väga ebaviisakas, seda enam, et tuleb siin mingeid märkusi tegema Riigikogu liikmetele küsimuste osas. Nii see asi ei käi. Riigikogu liige küsib ja minister vastab.

Aga nüüd tuleme teema juurde. Minister vastas, et töötute arv, mis Statistikaameti andmetel on viimase 12 aasta suurim, ei vasta tõele, et see on vale. Hea minister, kui sa kuuled või kui sinu nõunikud kuulevad, siis palun saatke see info, kus Statistikaamet kinnitab, et teil on õigus ja Statistikaametil ei ole õigus. Ja tahame ka pressikat või seda tagasisidet, et minister on pädevam kui Statistikaamet, ja et see ei vasta tõele, nad eksisid. Sellele peab olema ka mingisugune selge selgitus, mitte lihtsalt nii, et kui ministrile numbrid ei meeldi, mida siin käsitletakse, siis ta ütleb, et see on vale ja see ei sobi talle.

Nüüd teema, millest siin üsna vähe on räägitud, tegelikult on see, et kui palju viib tegelikult välistööjõud raha välja riigist. Seesama palgaraha, mida meie Eesti ettevõtjad maksavad meie välistööjõule, need on sajad miljonid – sajad miljonid, mis viiakse aastas Eesti riigist välja, mis läheb puhtalt meie majandusest välja, mis siia ringlusesse ei tule. Sellest ei taheta midagi rääkida.

Nüüd, omaette teema on veel see,  mis väga hästi tegelikult tänase valitsuse tegevust iseloomustab ja kogu seda valitsuse juhtimist. Me teame väga hästi, me oleme siin saalis kordi ja kordi arutanud seda, mis toimub täna meie koolidega ja eriti just koolid, mis õpetavad meile, erinevad tööstuskoolid, õpetavad meile tööjõudu. Ja kogu aeg on räägitud elukestvast õppest. Ja nüüd järsku on elukestev õpe halb. Nüüd on võetud selline suund, et elukestev õpe on halb, et ei ole hea, kui inimene õpib mitu korda elu jooksul ja muudab oma haridust ja õpib uue eriala. Väga hea, see on täpselt ju näha selle valitsuse poliitika, et lõpetame ära ka inimestele võimaluse ümber õppida ja põhjendame sellega seda, miks me peame tooma sisse välistööjõudu. See on täpselt jälle üks kivikene kogu selles ahelas.

Kui selle pildi kokku paned, siis saad aru, et see tegelikult on süstemaatiline sihilik tegevus, millega liigutatakse meid samas suunas, nagu täna on Rootsi. Siin oli ka väga hea küsimus saalist, et minister, kas te tahate samasugust rändeprobleemi, nagu on Rootsis. Noh, vastust ei tulnud, aga me saame ju aru, et me liigume sinnapoole. Ja me kogu aeg räägime, kuidas me võtame Põhjamaadest palju eeskuju ja võtame Euroopast eeskuju. Miks me siis ei võta eeskuju ja ei jäta seda sammu vahele ja ei tee neid valesid otsuseid, mida on tehtud ja mida ka Rootsi tunnistab, et asi on käest ära läinud.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Oli viimati, hiljuti oli üks hea saade "Täistund", mis on leitav internetis YouTube'is. Soovitan kõigil ära vaadata. Ka kõnealune minister, kes siin puldis oli ja rääkis kangesti, kuidas välistööjõudu on vaja sisse hakata vedama, sai seal sõna ja oli väga ebaveenev. Seevastu endine kaitsepolitseiametnik ja veel mitmed inimesed, kes seal sõna said, andsid päris hea ülevaate sellest, mida ootab meid ees minister Keldo suur plaan, kui hakatakse sisse tooma meile erinevatest riikidest odavtööjõudu. Soovitan kõigil see saade "Täistund" üles otsida ja ära vaadata.

Nüüd me peaksime tegelikult üleüldse selgelt riigis andma sõnumi, et me tahame, et meie oma inimesed koju tagasi tuleksid. Meil on Eestist läinud ära kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes töötavad väljaspool Eestit ja on ära läinud just sellepärast, et Eestis ei ole võimaldanud palk hakkama saada ja nii edasi. Meil tuleb need inimesed tagasi tuua. Ka mina mõistan seda, et ettevõtjatel on vaja tööjõudu, selleks et hakkama saada ja oma teenuseid ja tooteid toota, arusaadav, aga selleks, et me saaksime parema tootlikkuse ja kõrgema lisandväärtuse, tuleb meil toetada neid ettevõtteid sellega, et luua võimalused, esiteks, inimestele ümberõppeks, nagu ma enne ütlesin, ja tuleb toetada tehnilist ja innovatiivset arengut, et võimalikult vähe oleks selliseid odavaid või odavapoolseid töökohti ja tööjõudu nõudvaid ametikohti, mida me praegu just selle lükkega ju soosime, et toome sisse mujalt odavat tööjõudu.

Ei, tegelikult tuleb toetada ettevõtteid just innovatsiooni poole pealt ja automatiseerimise poole pealt. Ja ei saa tegelikult, meil täna natukene valesti on minu arust see ka, et me erinevate toetuspakettide juures räägime sellest, et ettevõtja peab looma nii ja nii palju töökohti. Võib-olla just ei pea, võib-olla peab just automatiseerima ja looma võimalused ümberõppeks nendele inimestele, kes meil siin on. Et me ei peaks tooma sisse odavat tööjõudu kuskilt mujalt, vaid meie oma inimesed rakendama ja tagasi tooma meie riiki. Aga praegu oleme küll selles suunas, et kipume vägisi kopeerima seda Rootsi mudelit, kus ühel päeval imestame jälle, et kuidas me sinna jõudnud oleme. Kuidas me oleme sinna jõudnud, et kuritegevus on nii suur, probleemid on, me ei saa hakkama enam?

Ja me lihtsalt ei kuula, me lihtsalt ei kuula oma eriteenistusi ka. Kaitsepolitsei on ju väga hästi välja toonud ja rääkinud nendestsamadest ohuhinnangutest. Aga nagu ma alustasin oma küsimust enne, siis ma pean tunnistama, et see ei ole uus asi, aga mulle pikemat aega juba tundub et meil ilmselt enam valitsuse liikmed ei lähtu üldse sellest sisendist, mida neile antakse erinevate osapoolte poolt, kes briifivad valitsuskabineti liikmeid. Tõenäoliselt sellega enam vaeva ei nähta, et neid memosid loetakse või kuulatakse. Neid otsuseid tõenäoliselt võetakse vastu iseenese tarkusest, omast peast või ma ei oskagi öelda, võib-olla mida parasjagu minister hommikul ärgates arvab. Rohkem on vaja kuulata neid meie spetsialiste, kes tegelikult on meie ettevõtjad, meie erinevad koolid, meie eriteenistused, tuleb ka nendega nõu pidada, mitte lihtsalt tulla ja arvata oma kõhutunde pealt, et me tahaks tuua nii ja nii palju sisse võõrtööjõudu. Ja nii me pikalt ei purjeta.

Aga tõmban otsad kokku ja veel kord tahan ära mainida, et minister Keldo, kui sa kuuled, siis ole hea ja tulevikus istu oma punkti lõpuni siin saalis. Ole viisakas ja ära mine siit ära. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lisaks eelmainitud probleemidele on ootamas meid ees veel suurem probleem, sest Eesti valitsus valmistub muutma senist välistööjõupoliitikat, lubades tulevikus tuua siia veel rohkem madalapalgalist tööjõudu kolmandatest riikidest, mitte enam riigi keskmise palga, vaid konkreetse sektori või piirkonna palgataseme alusel. 

Odav tööjõu massiline sissetoomine ei suurenda tootlikkust ega innovatsiooni. See lükkab need edasi. Kui ettevõtjal on lihtsam tuua Usbekistanist töötaja 1200-eurose palgaga kui investeerida tootmisliini moderniseerimisse või maksta Eesti töötajale väärilist tasu, siis valib ta alati odavama tee. 

Eesti Tööandjate Keskliit ja valitsus räägivad, et tööjõupuudus on suur, kuid see puudus kehtib just odavalt töötada soovivate inimeste puhul. Tööjõupuudus ei tähenda, et inimesi pole. See tähendab, et tööandjad ei soovi maksta töö eest väärikat hinda. Tulemuseks on Eesti tööinimese väljatõrjumine tema enda turult. 

Odavtööjõud tuuakse tihti renditööjõuna või alltöövõtu kaudu, kus töölepingud ja maksukohustused jäävad ähmaseks. Paljud töötajad on deklareeritud Lätis, Poolas või üldse mitte Euroopa Liidus, kuigi töö käib Eestis. Riik jääb maksutulust ilma, sotsiaalkaitsesüsteem saab vähem sisendit ja ausalt tegutsev Eesti ettevõtja on konkurentsis kehvemas olukorras. Tööjõud, kes ei ole püsivalt seotud Eesti sotsiaalsüsteemiga, ei kanna samaväärset solidaarsuskoormust. Kui nad jäävad haigeks või saavad vigastada, koormavad nad kohalikke tervishoiuteenuseid. Aga nende panus süsteemi on olematu. 

Ajutiselt saabunud tööjõud ei lõimu, sest nad ei tule siia kodu looma, vaid raha teenima. Harvad pole juhud, kus kümned võõrtöölised elavad ühiselt üürikorterites, suhtlevad vaid oma keeles ja kogukonnas ning lahkuvad esimese võimaluse avanedes edasi mõnda teise Euroopa Liidu riiki. Eriti kriitiline on olukord Tallinnas, kus suur osa ehitus- ja teenindussektori töökohtadest on täidetud venekeelse või kolmandatest riikidest pärit tööjõuga. See tähendab, et eesti keele positsioon nõrgeneb just seal, kus see peaks olema kõige nähtavam – avalikus ruumis ja teeninduses. 

Mitmed kolmandatest riikidest pärit tööjõu allikad, nagu Valgevene, Usbekistan ja Bangladesh ei võimalda riigil teha põhjalikku taustakontrolli, kuigi minister viitas, et seda tehakse igal juhul ja kõigile. Samuti pole tagatud, et need inimesed lahkuvad Eestist, kui nende tööleping lõpeb. On teada juhtumeid, kus ajutise tööloaga saabunu ei lahkugi, vaid kaob halli tsooni. Ametlik statistika ei peegelda nende tegelikku arvu, kuid tagajärjed on reaalsetes kuludes kohalikele omavalitsustele, politseile ja tervishoiule. 

Kui Eesti tuleviku majandusmudel põhineb võõrtööjõul, siis muutub ka meie rahvastiku koosseis. Meie rahvaarvu ei kasvatata mitte eestlaste, vaid sisserändajate arvel. See on aeglane, ent kindel tee rahvusriigi sisulise hävinguni. Eesti ei saa lubada endale odavtööjõupoliitikat, mille eesmärk on hoida palgataset all ja majandust kunstlikult kasvus. See on lühinägelik ja kahjulik.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meie vajame majandusmudelit, mis hindab omaenda inimesi, investeerib nende oskustesse ja loob tingimused, kus Eesti tööline saab väärikat palka väärika töö eest. Seepärast peame me ütlema selge ei odavtööjõule, mis kahjustab meie tööturgu. Me peame ütlema ka ei massilisele sisserändele kolmandatest riikidest. Me peame kaitsma eesti keelt, kultuuri ja rahva julgeolekut. 

Viimastel aastatel on moslemi kogukond Eestis plahvatuslikult kasvanud. Kui 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli islamiusulisi Eestis alla 1000, siis praeguseks on erinevatel andmetel püsielanike ja ajutise tööloaga siin viibivate moslemite hulk mitmekordistunud. Hinnanguliselt ulatub see juba 10 000 inimeseni. See kasv ei ole juhuslik ega mööduv. Me näeme, mis on juhtunud Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Neis riikides usuti aastakümneid, et integratsioon töötab ise, kuni moslemi noorte hulgas plahvatas rahutuste laine, nõudmised eraldi koolidele, sotsiaaltoetustele, mošeedele ja usulistele eranditele. 

Me ei tohi korrata Lääne-Euroopa vigu. Me ei tohi lubada, et meie rahvuslik identiteet lahustatakse odavtööjõuga üleujutamise kaudu. Eesti ei vaja rohkem inimesi, Eesti vajab rohkem eestlasi. Tänan!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis, ekraanide taga! Head inimesed, kes te jälgite seda! Praegune arupärimine ministrile oli igati asjakohane ja asjakohasus on olnud kogu aeg, ma arvan, viimased kümme aastat. Muidugi kurb on see, et minister ei ole valmis ka läbirääkimiste käigus neid mõtteid vastu võtma, mis siin räägitakse, ning hiljem ka võib-olla omapoolset kokkuvõtet tegema. 

Aga kolmandatest riikidest sissetoodava odavtööjõu osas on praegu välismaalaste seaduses tõepoolest nii palju erandeid, et selle seaduse raames võib tuua sisse, ma ei taha küll öelda, et nii palju kui jaksad, aga erisused ka mitte seda poolteistkordset palka maksta on praktiliselt kõikidele elualadele pandud. Olles ise kokku puutunud omal ajal ministriametis hooajatöölistega, siis tegelikult see alla pooleteisekordse palga maksmine, ütleme nii, tootlikkust ei kasvatanud, pigem andis võimaluse põllumajanduses saak ära korjata. Küsimus on selles, kui legaalselt või mittelegaalselt nad Eestis olid. Väga paljud olid ka renditööjõuna ja ei olnud lihtsalt hooajatöölistena Eestis vormistatud. 

Nüüd, minister siin arupärimisele vastates ütles, et kõik saab kontrollitud, taustakontroll tehtud. Aga mingeid kriteeriume ei ole. Öeldakse lihtsalt, et meil on vaja oskustöölisi. No mis asi on oskustööline? Kas tal on mingi haridustase või on tal mingi kutsetase? Inimene, kes oskab automaatikat või labidat käes hoida, kas tema on oskustööline? Selles osas on need ministri vastused selgelt piiratud sellega, et kindlale sihtgrupile. Ning oskustööliste toomine Eestisse Eesti tööjõu olukorda kindlasti ei paranda.

Minister ütles, et tuleb võrrelda Statistikaametit ja võtta reaalsed töötukassa andmed. Aprilli lõpuga oli Eesti töötute arv töötukassa andmetel 54 000 inimest. 54 000 inimese töötuna arvel olemine näitab seda, et inimesed on töölt lahti läinud või neid on lahti lastud millegipärast ja nad peavad ennast hoidma arvel, et saaks mingigi sissetuleku tulenevalt eelmisest töökohast.

Aga Martin Helme väga ilusti ütles, et valitsus ei ole valmis tegema teisi ettevõtjate jaoks olulisi vastutulekuid, on ta tööjõumaksude alandamine, on ta käibemaksu alandamine, on ta aktsiiside alandamine, on ta tulumaksu alandamine. See kõik mõjutab ettevõtete hakkamasaamist ja lähtuvalt sellest ettevõtjad peavad käituma. Kui tõstetakse kõiki muid makse, siis paraku tuleb oma ettevõtted – ja ettevõtjad on väga leidlikud –, oma majandustegevus ka ümber korraldada. Nüüd, kui vaadata, mismoodi on tehtud, siis osad ettevõtted on oma tööaja viinud neljapäevaseks. Neljapäevane töönädal on see, mis aitab kulusid kokku hoida. Siis osad ettevõtted on saanud kokkuleppele, et palgata puhkusele lähevad töötajad. Jah, tõepoolest hoitakse oma inimesi, aga mingi hetk saab jaks otsa tänu sellele, et teiselt poolt on riik pannud maksusid juurde. Leidlikkuse osas. 

Üks eelkõneleja …

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eelkõneleja rääkis, et ei tegeleta juurpõhjustega. Jah, tõepoolest, me peame hakkama maast madalast juba tegelema sellega, et meil oleks tööjõuturul järelkasv, mis tähendab seda, et meil peab sündimus suurenema, meil peab noorte haridustase, kutsetase paranema. Ja praegune valitsus teeb kõik selleks, et tööjõuturul järelkasvu ei oleks. Sisse tuues odavat tööjõudu saabki hakata välja vahetama Eesti rahvast. Nii kaua kui me juurpõhjustega ei tegele ja noortele ei õpeta töökogemust või töötegemise oskuseid, siis peale tulevat põlvkonda meie Eesti tööturul on väga raske rakendada ja pigem nad otsivadki võimalust, kuidas minna välja ja leida omale rakendus väljaspool. Selge on see, et kõiki asju äpimajandusega teha ei saa, inimesed peavad ka füüsiliselt kohal olema. Ja sealt ongi vaja seda, et noortele tuleb õpetada tööoskuseid ja töö tegemise harjumust, et sa harjud tegema tööd, et see toob sulle lisandväärtust ja sa näed oma töö tulemust ka lõpuks. 

Nii et kindlasti see arupärimine on asjakohane ja tulevikku vaadates on väga kurb, et praegune valitsus ei näe muid lahendusi kui ainult odavtööjõu sissetoomist. Sellega tuleb meil surve nii haridusele, kultuurile kui ka arstiabile. See ummistab ära kõik meie arstiteenused ning oma Eesti inimesed jäävad selle võrra raskemasse osasse. Nende kohustuseks, Eesti inimeste kohustuseks, jääb ainult makse maksta. Aga meie seda ei taha. Ja selles mõttes tuleb ka praegune valitsus tuua maa peale, et sellega ei tohi kaasa minna. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame ka meie seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Anti Allase, Ester Karuse, Andre Hanimäe ja Helmen Küti 27. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine loodusobjektide kaitsekorra ebaseadusliku muutmise kohta. Ja arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase, palun! Viis minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Austatud energeetika- ja keskkonnaminister! Selle teema alustuseks võin ma küll kohe öelda, et see teema paneb mind tõesti ohkama. Oleme seda teemat hiljem, peale arupärimise sisseandmist siin saalis mitmeid kordi arutanud, kuid kuna need küsimused on jätkuvalt õhku jäänud ega ole vastuseid leidnud, siis on igati asjakohane see siin uuesti esitada. 

Sisu on järgmine. 27. märtsil andsime koos kolleegidega erakonnast sisse arupärimise loodusobjektide kaitsekorra ebaseadusliku muutmise kohta. Protsess on kestnud ligi poolteist aastat, kaks ministrit, endist kliimaministrit on seda protsessi juhtinud ja sellel protsessil on selgelt negatiivsed tagajärjed. Ja minu arvates kokkuvõttes ei kannata see mingit kriitikat. 

Aga mis on siis arupärimise sisu? Euroopa Komisjon algatas 2021. aastal väga saladuses hoitud rikkumismenetluse raiete osas Eesti kaitsealadel, õigemini metsaelupaikades. Miks ma ütlesin, et saladuses hoitud? Tõesti, selle rikkumismenetluse sisuga on võimalik ainult nagu, ütleme, järelevalve all siin Riigikogus Riigikogu liikmel tutvuda. 

Ja see rikkumismenetlus kestab juba ligi neli aastat. Vastuseid jätkuvalt pole, kuid paralleelselt sellega on riik asunud seadust rikkudes kaitsealade kaitsekorda muutma, tehes seda metsaomanike seljataga, eelnevalt teavitamata, läbi rääkimata ja kaitsekorda oluliselt rangemaks seejuures muutes. Ja selle muutuse avastavad metsaomanikud metsaregistrist, et nende majandamist võimaldavas piiranguvööndis olevast metsast on saanud sisuliselt majanduslikult väärtuseta sihtkaitsevöönd. 

Ja paradoksaalne on olukord sellepärast, et samas jätkuvalt kehtivad nendelesamadele aladele, sellele uuele sihtkaitsealale Keskkonnaameti poolt kinnitatud metsakorralduskavad. Alles peale selle arupärimise esitamist ja õiguskantsleri tähelepanu juhtimist on algatatud sisuliselt 1,5 aastat hiljem vastavate kaitsealade kaitsekorra muutmine. Loogiliselt oleks see pidanud toimuma kohe alguses. Maaomanikud ja metsaomanikud on jäetud teadmatusse, eriti just selles osas, kas riik soovib seda kompenseerida. 

Aga konkreetsemad küsimused on järgmised. Miks on asutud õigusvastaselt maaomanike seadusest tulenevaid õigusi piirama? Millistel kaalutlustel on Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet jätnud looduskaitseseadusega sätestatud menetluse algatamata? Ma mõtlen seda kaitserežiimide muutmist. Mida on plaanis ette võtta kujunenud olukorra lahendamiseks? Kuidas täpsemalt kavandatakse maaomanikele hüvitada tekkinud kahju – metsa väärtuse kadu või langus? Ja millal eeldatavalt saabub selgus Euroopa Komisjoni poolt 2021. aastal algatatud Eesti rikkumismenetluse osas? Millal saab see avalikuks?

Ja mis väga oluline on selle asja juures, palume ministril selgitada, mis olid rikkumismenetluse algatamise ajendid. Millised on võimalikud rikkumismenetluse tagajärjed Eesti riigile? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli nüüd energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete Anti Allase, Ester Karuse, Andre Hanimägi, Helmen Küti arupärimisele. Võtan küsimuste järjekorras. 

Esimene küsimus: "Palun selgitage, miks on asutud õigusvastaselt maaomanike seadusest tulenevaid õiguseid piirama?" Õigusvastaselt maaomanike õigusi ei piirata, kaitsealade kaitsekordasid ei ole rangemaks muudetud ja omanike teadmata piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse tsoneeritud. Küll aga on Keskkonnaamet looduskaitseseaduse alusel teinud Kliimaministeeriumile ettepaneku Natura 2000 aladega kattuvates kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvööndites ja hoiualadel kehtivate kaitsekordade muutmiseks ja loodusdirektiivi metsaelupaiga tüüpides range kaitse tagamiseks. Looduskaitseseaduse § 8 lõike 6 alusel peatatakse haldusakte, kui kavandatav tegevus võib mõjutada ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit. Need on olnud siis kaalutlused. 

Üldjuhul on esinduslikud metsaelupaigad arvatud sihtkaitsevööndisse. Piiranguvööndisse on jäetud elupaigatüübid, mis olid eraldi ega moodustanud ühtset kompaktset tervikut. Nende tsoneerimine sihtkaitsevööndisse vööndi piiritlemise põhimõtteid järgides oleks tähendanud selliste metsaosade hõlmamist, mille väärtus ei ole suur või ei ole nii suur, see tähendab, oleks põhjustanud omandile põhjendamatuid piiranguid ega oleks olnud ka proportsionaalne. Kuna seire tulemused näitavad, et metsaelupaikade seisund ei ole hea, ja selleks, et nende seisund Natura 2000 alal kokkuvõttes ei halveneks, on oluline tagada ka piiranguvööndisse jäävate elupaikade säilimine. Majanduslikul eesmärgil tehtav raie metsaelupaiga tüüpides kahjustab igal juhul elupaiga struktuuri ja funktsioone ja seega mõjutab ka ala kaitse-eesmärki, milleks on panustada vastava elupaigatüübi soodsa seisundi saavutamisse ja tagada seeläbi ala terviklikkus. 

Teisele ja kolmandale küsimusele ma vastan koos. Teine küsimus oli siis: "Millistel kaalutlustel on Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet jätnud looduskaitseseadusega sätestatud menetluse algatamata?" Ja kolmas küsimus: "Mida on plaanis ette võtta kujunenud olukorra lahendamiseks?" Kliimaministeerium on ette valmistanud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, et tagada Natura 2000 alade metsaelupaiga tüüpide range kaitse seaduse alusel. Ja nii nagu head küsijad teavad, siis see eelnõu on praegu Riigikogus menetluses, kannab numbrit 610. Looduskaitseseaduse muudatuse eelnõu järgi keelatakse majanduslikust kaalutlusest lähtuvad raied Natura 2000 võrgustiku kaitseala ja püsielupaiga piiranguvööndis ja hoiualal loodusdirektiivi esimese lisa metsaelupaiga tüüpides, et tagada nende säilimine. Erandina on lubatud küttepuude võtmine kaitseala ja püsielupaiga piiranguvööndisse jäävates metsaelupaikades. Ja metsateatist esitamata võib raiuda kuni viis tihumeetrit puitu hektarilt, kuid mitte rohkem kui 20 tihumeetrit puitu kinnistu kohta aastas. Ja me peame siin silmas siis küttepuid. 

Praegu on algatatud nende alade kaitse-eeskirjade muutmine, mille puhul tekiks seadusemuudatuse jõustumisel vastuolu alal kehtiva kaitsekorraga. Ja sellele järgneb muudatuse avalikustamine ja kohaliku omavalitsuse ja maaomanike teavitamine. Ainult kaitse-eeskirjade muutmine tähendaks circa 400 kaitse-eeskirja menetlust ja senise tsoneerimispõhimõtete muutmist, et ei seaks põhjendamatuid piiranguid elupaigast väljaspool. Seadusemuudatusega hakkavad piirangud metsaelupaigas aga kohe kehtima. Planeeritavast seadusemuudatusest ja muudatusega kaasnevatest täiendavatest piirangutest Natura alade loodusdirektiivi metsaelupaikades teavitas Keskkonnaamet 2024. aasta detsembris e-kirjaga kõiki maaomanikke, keda see muudatus puudutas. Kui seadusemuudatus on vastuolus kehtiva kaitse-eeskirjaga, siis viiakse eeskiri muutunud seadusega kooskõlla ja selle menetluses viiakse läbi eelnõu avalikustamine ja puudutatud huvigruppide teavitamine. 

Neljas küsimus oli siis: "Kuidas täpsemalt kavandatakse hüvitada tekkinud kahjud maaomanikele?" Natura ala piiranguvööndisse jäävas metsaelupaiga tüübis on võimalik alates 2023. aastast taotleda sihtkaitsevööndiga sama kõrget metsatoetust. 2025. aastast alates on see 160 eurot hektari kohta. Selle toetuse suurus on kooskõlas Eesti Maaülikooli poolt tehtud analüüsis leitud keskmise aastas saamata jäänud tuluga sihtkaitsevööndites ja selleks on aluseks võetud 2020.–2023. aasta keskmised puiduhinnad. Peale looduskaitseseaduse muudatuse jõustumist on võimalus taotleda riigilt elupaigaga maa omandamist. Samuti hakkab kehtima sajaprotsendiline maamaksusoodustus. Eesmärk on saavutada täiendavate piirangute seadmisel sihtkaitsevööndi piirangutega võrreldes võrdne kohtlemine ja õiglase kompenseerimise tagamine. Selliste kompensatsioonimeetmete rakendamine on võimalik peale konkreetse piirangu kehtestamist või rakendamist. Mõju hindamise kaudu on piirang abstraktne, kuigi tulemuseks olev raiekeeld oleks oma sisult sama. 

Ja viies küsimus: "Millal eeldatavalt saabub selgus Euroopa Komisjoni poolt 2021.a algatatud Eesti rikkumismenetluse osas?" Rikkumismenetlus on jõudnud teise etappi ehk põhjendatud arvamuse faasi. Selgus saabub siis, kui oleme ära teinud kõik, mis Eesti oma vastustes komisjonile on lubanud teha. 2024. aasta kevadest alates hinnatakse kavandatava tegevuse, sealhulgas metsateatiste mõju Natura 2000 kaitse-eesmärkidele ja ala terviklikkusele. Et seda ei peaks tegema, keskkonnamõjude hindamist, muudame looduskaitseseadust ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust ning võimaldame keskkonnamõjude hindamist eraldiseisvat Natura hindamistegevustele, kus laiem keskkonnamõju puudub, ehk siis eelnõu, mis siin Riigikogu menetluses ka praegu on. Et igale metsateatisele ei peaks tulevikus mõju hindama, on Keskkonnaamet koostamas Natura 2000 alade ühist metsakava, Natura 2000 võrgustiku alade metsaelupaikade ja -liikide administratiivsete kaitsemeetmete rakendamise kava, millele tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine. Selles dokumendis kirjeldatakse ära võimalikud juhtumid ning antakse hinnang, millised raied millistes kohtades võib lubada, nii et see ei mõjutaks Natura 2000 kaitse-eesmärke ega ala terviklikust. Keskkonnamõju strateegilise hindamise kava valmib 2026. aasta ehk järgmise aasta sügiseks. 

Ja viimane, kuues küsimus: "Palun selgitage, mis olid rikkumismenetluse algatamise ajendid? Millised on võimalikud rikkumismenetluse tagajärjed Eesti riigile?" Euroopa Komisjon algatas rikkumismenetluse, milles heidetakse Eestile ette, et Eestis ei hinnata loodusdirektiivi nõuete kohaselt sellise kavandatava majandustegevuse, milleks näiteks võib olla metsaraie, mõju, mis võib negatiivselt mõjutada Natura 2000 loodusväärtusi. Kui Euroopa Komisjon ei jää rahule meie poolt rikkumismenetluse lahendamiseks astutud sammudega, siis järgmisena saab komisjon pöörduda Euroopa Kohtusse rikkumise tuvastamiseks. Kui liikmesriik ei täida kohustust, mis tuvastas rikkumise, siis algatatakse uus rikkumismenetlus. Koostatakse ametlik kiri, millele liikmesriik saab esitada oma märkused. Kui komisjon ei jää vastusega rahule, pöördub komisjon Euroopa Kohtusse, kus tulemuseks on trahvi määramine, mis koosneb põhisummast ja/või karistusmaksest. Juhul kui asi läheb nii kaugele, et peame hakkama trahvi tasuma, võib kulu riigile olla mõnesajast tuhandest eurost mitmeteistkümne miljoni euroni. Selle vältimiseks olemegi viimas ellu mainitud seadusemuudatused ehk needsamad seadused, millest me siin Riigikogus oleme rääkinud ja mis on menetluses. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina valdkonda täpselt ei tunne, aga eeldan, et teie seda teate ja tunnete, ja sellepärast on mul selline lihtne küsimus. Nimelt, kes ja mida tegi valesti, et Eesti suhtes algatati selline rikkumismenetlus? Ja kui te sellele vastate, siis ka seda: kas on sellele ka vastutuse võtmine järgnenud ja milline on see kulu tegelikult Eesti riigile?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen seda usku, et kõik seadused, mis vastu võetakse, on tehtud heast tahtest ja parimas teadmises. Kui 2021. aastal komisjon selle rikkumismenetluse algatas, siis meil üht-teist järelikult ei olnud tehtud nii, nagu oleks olnud kohane, ja sellepärast me praegu neid puudusi parandame. Ja ma arvan, et see on täiesti loomulik protsess. Need asjad on keerulised ja kui kellelegi kunagi jäi midagi tegemata või läks viltu, siis nüüd teeme korda, ja me saame ka selle rikkumismenetluse lõpetatud Eesti jaoks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma jätkan sealt, kus me nädala eest kolmapäeval pooleli jäime. Lubasite tol hetkel kirjalikult vastata, aga kuna te olete sama teemaga meie ees, siis lähen ma tagasi selle Natura hindamise avaliku kaasamise juurde. Võib-olla olete vahepeal saanud lisainfot, kuidas selles protsessis on planeeritud avalikkust kaasata.

Jaa, protsess on ju avalik ja kaasatakse kõik asjasse puutuvad osalised, nii et ühtegi asja salaja teha ei saa. Me räägime siin omavalitsustest ja kõigist teistest. Ma usun, et siin ei jää asjad katki.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Minu jaoks on sihuke tuumküsimus, et miks peab selle kahju nüüd sisuliselt ikkagi või valed otsused või otsustamatajätmised kinni maksma see kõige nõrgemas seisus olev kohalik talumees või metsamees, kellele see mets kuulub. Minu küsimus on see: mis takistab selgelt välja öelda, et kõik selle väärtuse languse me ühiskonnana ühiselt korvame õiglase hinna eest? Seda sõnumit siiani ei ole tulnud. Kas te annate selle?

Nii nagu ma siin ju teie küsimusele ka vastasin, meil on ette nähtud hüvitise määrad, mille aluseks on Maaülikooli rehkendused, mille tulemusel on saadud see 160 eurot hektari kohta, mis on saamata jäänud tulu, kui see mets oleks olnud sihtkaitsevööndis. 

Kui nüüd kellelgi oli see maatükk omandatud enne ja see on läinud rangema kaitse alla, eks ole, ja see omandaja ei saanudki seda teada, siis on tal loomulikult õigus pöörduda riigi poole, et riik selle maa ära ostaks. Selles mõttes ma arvan, et see kompensatsioonimehhanism on olemas. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Arupärimises endas ju viidati õiguskantsleri märgukirjale, kus nenditi, et uute sihtkaitsevööndite määramist alustati ebaseaduslikult, ilma eelnevalt kaitsekorda muutmata. Kaitsekordade muutmiseks aluse loomiseni seaduse näol on jõutud praegu ja seda me menetleme Riigikogus. Mis kaalutlustel alustati sihtkaitsevööndite määramist ilma eelnevalt seadust muutmata ja kaitsekordadele sellist alust loomata?

Aitäh! No ma arvan, et siin see vastus on ju enam-vähem sama, mida ma juba korra ütlesin. Komisjonil ei olnud ju meile etteheiteid sisu osas. Nii nagu me siin ka eelmine kolmapäev, ma arvan, debateerisime, siis juhul, kui sinna näiteks Natura hindamise puhul teha täiemahuline keskkonnamõjude hinnang, siis tulemuseks oleks ikkagi see, et selles konkreetses metsatükis raiet teha ei saa. Ja sellepärast on ka Natura hindamine. Ja kuna see puudus oli ennekõike, ma julgeks öelda, protsessi kirjelduse osas, siis seda seadust või õiguslikku alust, millele ka õiguskantsler on viidanud, me ju praegu parandamegi, et see oleks olemas.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Eks te olete keerulises olukorras, sest te peate tegelema asjaga, mille juured on aastas 2004 ehk siis palju aega enne seda, kui teil oli põhjust keskkonnateemadega kokku puutuda. Sest midagi ei ole öelda, elupaik, tähendab elurikkuse, loodusdirektiivis on väga täpselt § 6.3 sõnastatud, et Natura hindamisi tuleb teha. Seda ei saanud kaksiti mõista, seda viga. Nii et sellesse tasuks igal juhul sisse vaadata. Aga selle tulemus on see, nagu te ütlesite ilusasti, et inimesi tuleb võrdselt kohelda. Nüüd viimasel hetkel nende muudatuste tegemine, kus inimesed teadsid, et nad saavad ühtemoodi oma maa-alasid kasutada ja metsa, ootamatult kõik muutus, see on ilmselge ebaebaõiglus ja see tavapärane kompensatsioon ilmselt ei ole küllaldane. Kas te näete ette ka siiski suuremat kompensatsiooni nendele inimestele, kellele see keerukus on kaela tulnud?

Aitäh! Nii nagu te ise ütlesite ka, see teema läheb tagasi meie Euroopa Liidu liikmeks saamise aega. Ja seal ma lihtsalt arvan, et eks siis tulebki iga kaasust üksikult hinnata. Ega siin muud, teistsugust lahendust väga ei saa olla.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti on juhtunud niimoodi, et Natura aladel metsa majandamise võimaluste piiramine on tulnud inimestele ootamatult, see tegelikult on nende suhtes ebaõiglane. Need kompensatsioonimeetmed, mis on praegu plaanis riigil, on ebapiisavad. Mul on teile küsimus. Tegelikult oleks võimalik teha ka nii, et laiendada inimeste metsa majandamise võimalusi ja õigusi nendel aladel ja teha erinevus ettevõttetega. Inimese jaoks on metsa majandamine oluline, see on, ta oskab seda heaperemehelikult teha, ilmselgelt tal on vaja seda äraelamiseks, vastupidiselt suurtele tööstustele, kes võivad seda tooret vabalt saada kuskilt mujalt ka. Kas te jagate minuga seda arvamust, et me võiksime teha seal erandid, inimestele ja ettevõtetele erikohtlemise ja anda inimestele võimaluse normaalselt metsaga koos elada ja seda majandada?

Aitäh küsimuse eest! Mis iganes piirang on seatud, on ju seatud sellel põhjusel, et loodus selles konkreetses kohas vajab kaitsmist. Ja ma arvan, et selle piirangu seadmine ei saa ju kuidagipidi sõltuda sellest, kes on selle maatüki omanik. Ja nii nagu siin ka eelnõus on ette pandud, siis küttepuid inimestel on õigus jätkuvalt teha kuni 5 tihumeetrit hektarilt ja kuni 20 tihumeetrit kinnistult aastas. Ja samamoodi on ette nähtud hüvitis 160 eurot hektari kohta, kui need piirangud on võrreldavad sihtkaitsevööndiga, ja samamoodi 100% maamaksuvabastus, kui see seadus saab ükskord vastu võetud. Need leevendused on seal olemas.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma võtaksin sellest sõnasabast kinni, et kui te rääkisite kaasamisest, et see kaasamine toimub justkui nagu tavapärase protsessi järgi ja nii edasi, aga kui me vaatame, kuidas praegune valitsus on asunud tegutsema ja kas või sellesama metsaraie küsimuses võtnud seisukoha, et 70% kogu metsamaast saab olema raiutud, siis ma, või mitte ainult mina, vaid väga paljud teised inimesed Eestis on lihtsalt hämmingus sellepärast, et kust selline otsus tuleb. On ju selge, et see otsus ei ole tulnud laia kaasamise kaudu. Ja te panete justkui fakti ette, et me peame sellega edasi elama. Aga mis, kuidas te näete, et need otsused saavad päriselt kaasatud, kuidas inimesed saavad kaasatud nendesse küsimustesse ja ka eksperdid?

Aitäh, hea küsija! Mis me oleme ette pannud, on ju kaks numbrit. Esimene number ütleb seda, et 70% metsamaast on majandusmets vastavalt metsaseadusele ja metsaseaduse alusel kehtivad reeglid, kuidas seda metsa võib majandada, et keegi ei saa minna omatahtsi ja teha päris ükskõik mida seal metsas. Ja samamoodi, selle võrrandi teine pool on see, et 30% maismaast ja merest on kaitse all. Ja minu meelest need kaks tervikuna loovad olukorra, kus meil on kindlus nii selles osas, kui palju saab metsa majandada, kui selles osas, kui palju me loodust kaitseme. Ja looduskaitse üle, ma arvan, Eestis on põhjust igatpidi uhke olla, et me ei ole kuidagi sabassörkija, vaid pigem mitmes valdkonnas eesotsas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Esmalt, mul on hea meel, et meil on taas tablool sõna "keskkonnaminister", mis vahepeal ei olnud. Mäletan ka oma keskkonnavaldkonna teenimise ajast ministrina, et tegelikult keskkonnateemad on olulised ja nende eest peab kindlasti seisma. Esmalt jõudu ja edu teile selles vastutusrikkas ametis! 

Aga mul on küsimus sellest vaatest just, et me teame, et Euroopas on päris palju erinevaid mudeleid, mismoodi ja kuidas erineva kaitseliigiga metsi kaitstakse, missuguseid mehhanisme seal pakutakse kodanikele, kes mingil moel jäävad oma hüvedest võib-olla ilma. Kas te olete arutanud seda ka oma kolleegidega näiteks erinevates formaatides Euroopas, mismoodi nendel see korraldatud on?

Aitäh! Ja kõigepealt muidugi aitäh jõudu soovimise eest! Ma arvan, et lisaks jõule on siin vaja ka väga palju tasakaalukust, mida ma püüan välja näidata ja teha ja sellest lähtuda. 

Oma kolleegidega ei ole olnud veel mahti metsakaitse ja metsahoiu teemadel vestelda, aga need võimalused kindlasti avanevad. Juba juunikuus on ka keskkonnanõukogu. Tegelikult esimesel keskkonnanõukogul oli meil ka volinikuga juttu metsa ja looduse teemadest laiemalt. Nii et see teema läheb mulle korda. Ma pean seda väga oluliseks ja sellepärast ma eelmisele küsimusele ka vastasin, et 70 ja 30 on ühe mündi kaks külge. Aga kindlasti on tähtis ka see, mida tehakse siin meil naaberriikides või ka kaugemal, kus on sihukesed edumeelsed riigid. Aga nii palju, kui ma olen selle lühikese aja jooksul jõudnud õppida, on meil väga mitmeid valdkondi, kus me tegelikult pigem oleme eeskujuks, kui peame kellelegi järgi jooksma.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, need protsendid on siin maha lõigatud. Neid muutusi võib-olla iga inimene ei taju, et mis see siis tähendab, 70, või mis tähendab 30. Muidugi ma loodan, et Eestis nii ministrid kui ka inimesed soovivad, et kui seda metsa majandatakse, siis tehakse seda mõistlikult. Ja kahjuks tundub küll, et palju andmeid näitab seda, et raiemahud on olnud ehk viimastel aastatel liiga kõrged. Ja kas ei peaks ikkagi mõtlema selle peale, et nii meie metsa majandamine kui ka puidutööstus, mis võiks olla kõrgema lisandväärtusega – sellest räägime ka kogu aeg –, kas selle jätkusuutlikkuse tagamiseks ei võiks olla sellised parameetrid, mis keelavad nagu liiga noore metsa mahavõtmist lihtsalt, olgu see siis puu vanus, diameeter ja nii edasi? Mis teie arvate?

Seda, mis puudutab raiemahtude dünaamikat, ma arvan, tuleb vaadata laiemas kontekstis. Eriti kui me räägime aastast 2022 ja mingis ulatuses ka 2023, eks ole, kui Venemaa ja Valgevene importkanalitena kukkusid ära. Selles mõttes see oligi õige otsus, et agressoriga me kaupa ei tee. Ja see kindlasti oli üks mõjuritest. 

Nüüd see teine küsimuse pool … Jaa, eelmise aasta andmed peaks nüüd kohe varsti välja tulema, siis me saame vaadata, kuidas eelmise aasta muutus oli. Aga sellest kohapealsest väärindamisest, selle jaoks ongi see 70% vajalik, et metsandussektoril oleks investeerimiskindlus, sest viimastel aastatel on pigem oldud ettevaatlikud ja ei ole investeeritud. Kui me soovime – ja ma arvan, et see on mõistlik soov –, et siin kohapeal rohkem väärindataks, siis see tarnekindlus peab olema olemas. Ja kindlasti vähemalt jällegi selle lühikese aja jooksul on minul küll see arusaam, et ka metsasektor soovib metsa majandada pikaajaliselt ehk siis üle inimpõlvede, sest nii on see väärtus kõige suurem.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Mina ei ole selle valdkonna ekspert, aga me vist kumbki ei ole.

Ei ole.

Selles mõttes ma võib-olla peegeldan, kuidas see nii-öelda tavainimese seisukohast välja on näinud viimastel aastatel. Vähemalt mina olen üle Eesti seda signaali inimestelt saanud, et inimesele kuulub maad, tal on sellega mingid plaanid ja siis ühel hetkel antakse teada, et nüüd on nii, nüüd on teistsugused plaanid. Mis on paha lugu, on see, et need on need inimesed, kes elavad üle Eesti, ka hajaasustusega piirkondades, kellelt me loodame, et nad kaitseliitlastena oleksid valmis iga kell panustama Eesti iseseisvusesse ja kaitsma Eesti riiki. Kas te sellest nagu ministri ja valitsuse liikmena saate aru, et selle protsessi korraldus on tegelikult päris arvestatava osa Eesti inimeste puhul vähendanud nende usaldust ja arusaamist sellest, et riik on usaldusväärne? Kas te seda möönate, kui tohib küsida?

Tuleb selgitada ja nendele küsimustele vastata ja kui usaldus on mingitpidi kõikuma löönud, ega seda teistmoodi tagasi ei saa, kui tegudega. Selles mõttes on ministeerium valmis, olen mina valmis. Ütleme, needsamad metsaseaduse muudatused, millega me siia sügisel tuleme, peavad andma kindluse, selguse nii metsasektorile kui looduskaitsele, et me tegelikult oleme ühel pool lauda. See ei ole koht, kus vastanduda. Ma arvan, et sellest oleks tegelikult väga palju abi, kui me ka ühiskonnas laiemalt kuulame ja kui mingit asja on vaja natukene timmida, siis timmime ja teeme selle paremaks. Ma arvan, et keegi ei võida sellest, kui me vastandume ja ütleme, et metsameest ei huvita looduskaitse või looduskaitset ei huvita metsandus. Ma arvan, et me siin oleme ikkagi ühel pool lauda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on natuke laiem küsimus, vaadates kogu seda segadust, mis valitseb nii teie valitsemisalas kui ka tegelikult tundub, et valitsuse tegevuses laiemalt. Ehk loodi see Kliimaministeerium suurte ootuste, suurte lootuste, suurte kavatsuste ja plaanidega, algatati kliimaseaduse koostamine, kohe pidi tulema metsaseadus, looduskaitseseadus. Reaalselt oleme seisus täna, kus meil pole ei kliimaministrit, ei kliimaseadust, ei metsanduse mingeid selgeid kokkuleppeid, rääkimata siis metsanduse arengukavast 2030-ni, mida aastaid koostati, huvirühmadega arutati, aga tegelikult ka kokkulepeteni ei jõutud. Ehk öelge nüüd ausalt, nüüd te olete natuke aega saanud sinna ametisse sisse elada ja kindlasti teete seda tööd heade kavatsuste ja loodetavasti selge visiooniga. Kas tegelikult kogu see Kliimaministeeriumi loomise projekt on läbi kukkunud? Me näeme, et sellel valitsusel polegi mingit tegevusplaani kliima- või keskkonnavaldkonnas, pigem tehakse, nagu öeldakse, majandust, kuidagi püütakse loodust mahutada majanduse piiridesse.

Jaa. Aitäh selle küsimuse eest! Mida ma julgen küll päris kindlalt väita ka oma eelmisest ministrikogemusest, kus keskkond ja majandus eksisteerisid lahus, et kui need kaks väga olulist poolt on ühes ministeeriumis, siis on neid kokkuleppeid võimalik tasakaalukamalt teha. Sellesse ma usun küll. Ja eks te saate minu tegevusi ja tegusid hinnata, nii nagu me siin Riigikogus edasi liigume ja nende eelnõudega, mis me tuleme, kaasa arvatud kliimakindla majanduse seadus, kaasa arvatud metsanduse arengukava 2035. Samamoodi energiamajanduse arengukava 2035, mis kõik siia arutusele jõuavad. Ma usun, et me saame neid teemasid ilusti edasi viia. Riigikogus on alati debatt, alati me ei ole ühel meelel ja ma olekski väga mures, kui kõik oleksid ühel meelel, et pigem selles debatis sündiv parem tulemus.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Küsimus puudutab seda 70% ja 30% vahekorda. Mis juhtub näiteks siis, kui omanik otsustab 50 hektarit oma metsast põlluks teha? Kas siis peab vähendama sama palju ka looduskaitsealust maad? Mis on teie seisukoht?

Aitäh! 50 hektarit oli see mõõdik? Minu isiklik arvamus … Ja no eks me saame kõiki neid asju debateerida, kui me tuleme nende seadusemuudatusettepanekutega, kus tegelikult täpselt sellised juhtumid peabki selgeks rääkima. Ma arvan, et 50 hektari pärast, kui midagi muutub metsamaast põllumaaks, vist oli see näide, ma arvan, et metsamaast põllumaaks niikuinii 50 hektarit on väga keeruline teha, raadamist me ju ei soosi. Aga ütleme nii, et kui 50 hektarit ei ole enam seal metsamaa või majandatava metsa osa, siis ma arvan, et ühe 50 pärast ei peaks tingimata hakkama midagi ümber tõstma, välja arvatud juhul, kui selleks tekib kuskil mingi päris vajadus. Mina olen väga tugevalt seda usku, et kõiki selliseid näiteid tulebki hinnata kaasusepõhiselt, arvestades siis seda üldist 70% piirmäära, sest 1% majandatavast või metsamaast on 23 000–24 000 hektarit ja 50 23 000-st või 24 000-st moodustab imeväikese osa. Ma arvan, et oluline on see, et me need küsimused lahendame õiglaselt ja sarnase praktika järgi, sest kahte ühesugust maatükki või metsatükki pole olemas. Alati on niikuinii mingisugune erisus sealjuures ja mina arvan, et seda tuleb arvestada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Anti Allase. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Võib-olla lühidalt üritan selle teema kokku võtta, ja siis ka sellest läbirääkimisest mõned mõtted minu poolt. Kõigepealt on mul muidugi kahju, et me Eesti riigis ei julge tunnistada vigu. Kolleeg Raimond Kaljulaid küsis ministrilt, et tegelikult peaksite tunnistama ja ütlema, et me oleme vigu teinud, et see on ainuke võimalus, kuidas selle kohaliku inimesega, kes on jäänud hammasrataste vahele ja väga ebaõiglasse olukorda, saaks rahu sõlmida. Selles protsessis, mis on toimunud, on tehtud ridamisi vigu, ja see puudutab kaasamist, suhtlemist. Te kujutate olukorda, kus siis … Kuidas need väärtused sinna metsa on tekkinud? Need on ju tekkinud niimoodi, et inimene, see metsaomanik, on elanud koos nende väärtustega. Ja teistpidi on jälle see, et kui need Natura alad moodustati, siis mis sõnum anti Eesti rahvale? Päris suure hooga, päris laia pintsliga tõmmati neid alasid ja öeldi, et selline normaalne majandustegevus, ma rõhutan veel kord, lubab või võib seal säilida, normaalne majandustegevus võib säilida. Ja me näeme, et kui ta on säilinud, siis ka need väärtused on sinna metsa tekkinud, mida on võimalik nüüd kaitsta. 

Samas teame ka ju protsessi, et kaitsealadel maksukorralduslikel ja muudel põhjustel on toimunud väga intensiivne maade kokkuost, metsade kokkuost, ja need kokkuostetud metsad on valdavalt läinud intensiivsesse kasutusse ja raidesse. Ehk valdavalt need kokkuostetud metsad on tänaseks raiutud, sealt on kasu saadud. Aga need inimesed, kes on olnud põliselanikud, kes on rahulikult seal kõrval elanud, majandanud ja mõelnud, et võib-olla ühte väikest tükikest, näiteks seda ühte hektarit täiskasvanud metsa, võiks kasutada lapse koolitamiseks, vot siis tema saab selle karistuse peale ja talle öeldakse, et sa saad 160 eurot hektari kohta aastas. No te saate ise ka aru, mis maksab. Täna ühe hektari raieküpse metsa hind on suurusjärk 25 000 kuni 30 000 eurot, ja siis 160 eurot. Aga see laps ei kannata oodata nii kaua.

Tegelikult, noh, ma ei näe küll siin mitte mingit muud võimalust kui ainult seda, et nüüd täiendavalt range kaitserežiimi alla võetavad metsad saavad õiglaselt nii-ütelda hüvitatud. Neid hüvitamisliike on ju erinevaid. Võib-olla kellelegi tõesti sobib see 160 eurot hektari kohta. Võib-olla keegi soovib asendusmetsa saada, kes soovib näiteks ka väikselt majandustegevusega edasi tegeleda. Või kolmas variant: kui keegi soovib, et riik õiglastel tingimustel selle välja ostaks. Need kolm varianti tuleks nagu välja ütelda, sellepärast et kõige nõrgemas seisus inimesed ei pea kogu ühiskondlikku väärtust üksinda kinni maksma, see oleks äärmiselt ebaõiglane ja lükkaks meid riigist kindlasti eemale ja tekitaks võõrandumist. 

Võib-olla pisut tasuks ka küsida, mis toimub meie ministeeriumides, kuidas saab selline asi toimuda. Olles ise ka üks nendest, kes on saanud selle kirja, et kui sinu maadele on määratud ära see sihtkaitsevöönd, siis hiljem tuleb kiri teavitamaks, et kuulge, teie maal on midagi kaitse alla võetud, aga kui suures suuruses ja mis tingimustel, seda vaadake ühest portaalist ja teisest portaalist. Ma isiklikult kaks tundi tutvusin nende asjadega. Ma olen korduvalt seda ütelnud Keskkonnaametile, ma olen palunud, et ärge tehke Eesti inimestega nii. See ei huvita mitte kedagi, ikka tehakse seda edasi. Kas siis ei ole võimalik saata lihtsat kirja, kus öeldakse koos väikese skeemiga, et palun, teie maal selles kohas sellel alal on selline tükk uut sihtkaitsevööndit, seal on sellised ja sellised väärtused. See oleks nagu miinimum lugupidamine nende inimeste vastu, kes maal elavad. Vot seda ka ei saa teha, kuskilt peab ikka kokku hoidma. Tegelikult meil on ikka äärmiselt palju arenemisruumi. Ja seetõttu ei oskagi midagi ütelda, tegelikult võtab sõnatuks. Aga see olukord tuleb lahendada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh! Auväärsed kuulajad! See, mis puudutab Naturat ja loodusdirektiivi, ma olen sellega oma elu jooksul üsna põhjalikult kokku puutunud, sest 2000. aastate alguses tegelesin ma suurel määral ka konsultatsioonitegevusega, analüüsiga, kuidas Eesti seadus vastab Euroopa Liidu seadusele, tegin ettekandeid, esinesin seminaridel. Nii et ma arvan, et ma üht-teist tean sellest, mida kujutab endast loodusdirektiiv. Selle artikkel 6 lõige 3 ütleb väga üheselt: Natura alal, kui on seal mingi tegevus, mis võib mõjutada väärtusi sellel ajal, siis tuleb teha selle mõju hindamine, ka siis, kui see on väljapool seda ala. Seda ei tehtud omal ajal ja praegusel hetkel oleme me väga keerulises olukorras, sest me peame lahendama ühe asja, ühe probleemipuntra, mis on käima pandud väga kaua aega. Mingitel põhjustel ei ole seda lahendatud. 

Osad inimesed on saanud oma maal tegutseda loomulikult nii, nagu nad arvasid, et võib. Siis äkki aastal 2023, kui selgus rikkumismenetlus, kõik muutus. Täiesti arusaamatult inimestele tuli peale koormus. Ja see on ebaõiglane. Võiksite ju öelda, et ma tegelen põhiliselt looduskaitsega ja miks ma nüüd siis järsku räägin maaomanike ja metsaomanike ebaõiglusest, aga ma räägin seda täiesti kindlal põhjusel – sellepärast et meie maainimesed võõranduvad järjest rohkem oma riigist, oma valitsusest, nad ei usalda seda. Ja see protsess on niivõrd suurel määral süvenev, et see hakkab ohtlikuks muutuma ühel hetkel meie riigile, aga samuti ka meie elukeskkonnale, sest tekib viha, millest inimesed ei saa aru isegi, miks see tekib, aga see tekib, sest kuskilt tulevad mingid asjad, mis on ebaõiglased ja arusaamatud. Seetõttu tulen ma tagasi täpselt sama asja juurde. Ma ei räägi hüvitamisest, õiglasest hüvitamisest mitte sellepärast ainult, et need inimesed saaks hüvitatud, aga selle pärast, et inimeste ja riigi vahel tekiks usaldus ja inimesed hakkaksid ka usaldama seda, kui neile räägitakse looduskaitsest. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! Loomulikult olukord tavalise tubli Eesti inimese jaoks on muret tekitav. Väga paljud meist on üle Eesti erinevates kohtades endale kuuluvat metsa heaperemehelikult majandanud ja minu arvates Anti Allas on seda siin saalis päris korduvalt väga hästi ka kirjeldanud. Heaperemehelik majandamine tähendab seda, et sa hoolitsed oma metsa eest, sa hoolid sellest ja sa teed seda nii, nagu tegid sinu isad ja vaarisad. Mets on sinu jaoks rohkem kui lihtsalt lihtsalt hunnik võimalikke palke, mille pealt raha saab teenida, vaid see on pakkunud sulle kaitset rasketel aegadel, see on pakkunud tuge majanduslikult rasketel aegadel, ja inimeste jaoks väga oluline teema. 

Nüüd tõesti, kui vaadata minevikku, siis probleem ju selles on, et väga pikalt on meil selline metsatööstuse poole kaudu poliitika Eestis olnud. See tähendas seda, et lubati kõigil rahulikult neil Natura aladel raiuda, hoolimata sellest, et oli teada, et oli teada aastast 2004, et tuleb ära hinnata, kus kohas seda teha võid, kus kohas mitte. Kuna seda ei tehtud, siis selle pärast, et teenida kitsaid ärihuve, selle pärast kannatavad nüüd paljud Eesti inimesed ja see on ebaõiglane. See on ebaõiglane nende inimeste suhtes. Aus oleks muidugi see, et need inimesed, kes sellel kõigel juhtuda lasid, juhtumisi enamus neist on Reformierakonnas sellist poliitikat ajanud, peaksid ka selle eest vastutust kandma. Aga minevikus ei ole mõtet sorkida, sellepärast et me seda muuta ei saa. 

Nüüd vaatame lähi möödunud aegadesse ja lähi möödunud aegades mitte rektsioon ei olnud olukorda parandada ja vaadata siis vastavalt vajadusele, kuidas on. Minu mäletamist mööda Kristen Michal oli sellel hetkel Kliimaministeeriumi eesotsas, lihtsalt tuimalt pandi peale kõigile piirangud, et nad saaksid oma metsa, omale kuuluvat metsa heaperemehelikult majandada. 

Küsisin ministri käest, et kas siis ei oleks võimalik teha niimoodi, et me teeme kaks erinevat lähenemist. Et need inimesed, just inimesed, kellele kuulub mets, et me laiendaks nende metsa majandamise võimalusi ja õigusi, ja ettevõtted, kes ei vaja metsa mitte millegi muu jaoks kui toormena, et seda tööstuslikult kasutada, neil ei ole seda ilmtingimata vaja Natura aladelt hankida, nad võivad seda kuskilt mujalt kokku osta. Ehk siis, me teeme nagu kaks erinevat lähenemist. Ühe sellise kogukondliku, inimesekeskse, kus kohas inimene tõesti oma metsa saab nendel aladel edasi majandada, ja siis teine pool on see, et ettevõtjatele jätame tänase reegli kehtima, sest sealt võetakse ainult toorme loogikast seda. Vastus oli: ei, seda ei saa. 

Küsimus minult oleks, et mis mõttes ei saa, kuidas ei saa. Küsimus on ju selles, mis viisil, mismoodi metsa majandatakse ja selle tavainimese, metsaomaniku majandamine ei pea olema lageraie. See võib olla palju mõistlikum lähenemine, sellepärast et inimese jaoks see mets ei ole eelkõige midagi sellist, mida lihtsalt maha müüa ja kus kohas ta palke näeb, vaid mets, tema enda mets, mis on kuulunud tema esiisadele, on oluliselt suurem vara ja väärtus ja ta seda loomulikult oskab teistmoodi hoida ka. 

Ehk siis minu hinnangul on ja peaks olema võimalik neid lahendusi leida, sest need kompenseerivad meetmed, mis on tehtud nii-öelda rahalised, see, et sa maamaksuvabastuse saad, need lihtsalt ei hüvita seda ebaõiglust, mis on tekitatud järsku – ma toonitan veel kord: Kristen Michal oli minister –, meie tänase peaministri otsustega järsku ja ootamatult neile inimestele. Mitte mingisugust kompensatsiooni, mitte mingisugust õiglust, mitte mingisugust võimalust ei ole. Minu üleskutse on küll valitsusele, et me peame leidma selliseid lahendusi, et Eesti inimesed saaksid oma metsa majandada ja saaksid ka toetada neid eesmärke, et väiksemad, üldiselt väiksemad raiemahud ei nende puupõldudele, mis tahetakse teha, ja seda võimaldab, sellist suhtumist see, kui me riigina suhtume mõistlikult nende muredesse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Palun Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma paari asja täpsustaks. Kõigepealt see, kas hüvitatakse või ei hüvitata. See arusaam ja kokkulepe on ju selgelt olemas, et hüvitatakse. Alati saab debateerida selle üle, mis on õiglase hüvitamise määr. Aga kui näiteks keegi oli omandanud sellesama Natura, praegu Natura maa alla kuuluva metsa või mingi muu maatüki ja tegi seda enne Natura ala kehtestamist, siis loomulikult on õigus saada 100% hüvitist vastavalt maa turuhinnale. Me räägime metsamaast. Metsamaa hind koosneb ju maa hinnast ja seal kasvava metsa hinnast. Ma arvan, et see lihtsalt ei ole faktiliselt korrektne, kui te ütlete, et ei hüvitata. Ja 160 eurot hektari kohta, nii nagu ma korduvalt rõhutasin, oli ikkagi, see tuleneb metsamaa keskmisest hinnast ja maaülikooli arvutustest. 

Ja mis mul jäi natuke hinge kriipima, oli see küsimus sellest, et kodanik või maaomanik tunneb, et ta ei ole õiglaselt koheldud või riik teda ei kuula. Kui seal selline tunne, siis ma arvan, et mina ja teised ministeeriumis ja Keskkonnaametis peavad rohkem vaeva nägema, et see tunne ära läheks. Riik on lõpuks ikkagi kodanike jaoks. 

Ja see, mida, Anti, sa enne ütlesid selle teavituse kohta. Kui teavitus suunab sind mingitesse infosüsteemidesse lisaandmeid otsima, siis see ei ole kõige kliendisõbralikum lähenemine. Ma arvan, et seda saab teha lihtsamini ja selgemini ja selle ma võtan siit ka kaasa. 

Ja kõige lõpuks, ma usun, et me kõik oleme siin siiski ühel pool lauda, et Eesti loodus oleks hoitud ja metsas saaks ka metsa pikaajalist väärtust ja loodushoidu arvestades majandada. See on see, millise põhimõttega mina seda tööd olen siiamaani teinud ja kavatsen jätkata.

Suur tänu! Sellega sulgen läbirääkimised, lõpetan kaheksanda punkti käsitlemise.

Tänane 10. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Madis Kallase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Reili Ranna ja Riina Sikkuti 7. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti keskkonnapoliitika kohta. Ja palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Tiit Marani. Palun!

Austatud Riigikogu! See arupärimine tuleneb ühest küsimusest siinsamas saalis austatud peaministrile. Kui ma küsisin, et kas Eestil üldse on olemas keskkonnastrateegia või arengukava, millest lähtutakse, siis austatud peaminister sellele ei vastanud. See kriipis natukene tugevalt mu hinge, sest tegelikult ma olen ühe sellise arengukava koostamise juures olnud, mille alus on 2019. aasta määrus "Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise muutmise kord", mille Vabariigi Valitsus 2021. aastal heaks kiitis ja kus moodustas keskkonnaminister valdkonna arengukava koostamise juhtkomisjoni. Kaasati palju ministeeriumeid, Riigikantselei huvirühmade esindajad, eksperdid ja teadlased. Ja praeguseks on see dokument Kliimaministeeriumi koduleheküljel eelnõuna, mustand number neli, see on mul siin käes ka, 73 lehekülge on dokument pikk. Selliseid huvitavaid punkte on siin nagu valdkonnaülesed poliitikad, elurikkus ja maastikud, kliimapoliitika, ringmajandus; sisuvaldkonnad, nagu looduskaitse, veekeskkond, merekeskkond, maavarad, välisõhk, kiirgusohutus, jäätmekäitlus, mullakaitse; tugivaldkonnad: keskkonnateadlikkus ja haridus, maakasutus ja maatoimingud, ruumiandmed, keskkonnakorraldus, keskkonnaseire ja andmed. Ja see on mustand. Sellega on väga paljud inimesed vaeva näinud. 

Ja siit siis nüüd küsimus auväärt energeetika- ja keskkonnaministrile. Miks siis pole peaaegu nüüdseks juba kahe aasta jooksul peetud vajalikuks seda keskkonnavaldkonna arengukava kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele saata? Mis sellel viga on? Või kas Kliimaministeerium kavatseb keskkonnavaldkonna arengukava mustandi vastuvõtmisega üldse edasi minna või peab ta seal muudatusi tegema või ta lihtsalt ühel hetkel kaob kuhugi sahtlisse? Kui ta ikkagi plaanib seal muudatusi teha, siis milles need muudatused seisnevad? Ja mis nende vajadused on? Aga kui ei, siis mis kombel Kliimaministeerium kavatseb lähiaegadel edasi minna keskkonnavaldkonna strateegilisel arendamisel? Mis on see viis, kuidas seda tehakse, eriti kui rääkida tänapäeval ootamatult tulnud 30%-st ja siis 70%-st järsku ootamatult? Kuidas on viimase kahe aasta jooksul kaasatud huvitatud osapooli keskkonnavaldkonna arendamisse üldse ja kuidas kavatsetakse seda teha edaspidi? Tegelikult tundub nii, et seda ei peeta eriti oluliseks, arvestades, et arengukava on Vabariigi Valitsuse poolt kinnitamata ja seega puudub Eestil laiapõhjaliselt kokku lepitud arusaam, mis suunas keskkonnavaldkond üldse peaks arenema. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele järjekorras. Ja lihtsalt, et oleks kõik arupärijad ka ilusti ära mainitud: arupärimise on esitanud ta Tiit Maran, Madis Kallas, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Reili Rand ja Riina Sikkut. 

Esimene küsimus: "Miks pole pooleteise aasta jooksul peetud vajalikuks esitada keskkonnavaldkonna arengukava kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele?" Vastus on selline, et seoses ministeeriumide töö ümberkorraldamisega ning Kliimaministeeriumi loomisega võeti ülesandeks korrastada ja ühtlustada ka Kliimaministeeriumi tulemusvaldkondade ja arengukavade süsteem terviklikult. Praeguseks on paika saanud tulemusvaldkonnad ning pooleli on strateegiliste dokumentide korrastamine. Seoses Kliimaministeeriumi moodustamisega kujundati ümber keskkonna- ja kliimateemade põhivaldkondade jaotus. Tugineme tegevustes riigi strateegilise juhtimise metoodikale ja arvestame Kliimaministeeriumi põhivaldkondi ja seatud strateegilisi eesmärke. Eelmisel aastal kujundati ümber tulemusvaldkonnad, mille raames ühtselt eesmärgistatavad poliitikavaldkonna toodi ühise tulemusvaldkonna alla. 29. veebruari 2024. aasta valitsuskabineti nõupidamisel kinnitati Kliimaministeeriumi tulemusvaldkondadeks, esimeseks "Kliima, energeetika ja elurikkus" ning teiseks valdkonnaks "Elukeskkond, liikuvus ja merendus". 

Varem tulemusvaldkonna "Keskkond" all olnud teemad jaotuvad nüüd kahe tulemusvaldkonna vahel. Sellest tulenevalt ei ole planeeritav "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" enam tulemusvaldkonnapõhine arengukava ning ei kata terviklikku vaadet keskkonna- ja kliimateemade vaates. Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks saab tulevikus olema pigem vähem ja kompaktsemad arengukavad. Plaanime koostöös Riigikantseleiga läbi mõtestada Kliimaministeeriumi strateegilise planeerimise dokumentide süsteemi ning alles seejärel saame hakata looma ja koostama uusi arengukavasid. Praegu on toimumas ka ministeeriumi sisemised arutelud parima võimaliku lahenduse leidmiseks, et kõik Kliimaministeeriumi valdkonnad saaksid arengukavade tasemega kaetud. Eesmärk on süsteemselt katta Kliimaministeeriumi kõik valdkonnad arengudokumentides ning vältida valdkondade dubleerimist erinevates arengukavades või dokumentidest. 

Ja tulemusvaldkonnas "Kliima, energeetika ja elurikkus", mis on see osa, mille eest mina vastutan, on hetkel koostamisel kaks arengukava. Esimene neist on "Energiamajanduse arengukava 2035" ja teine "Metsanduse arengukava 2035". Lisaks koostame Eesti looduse taastamise kava, mille kohustus on meil muu hulgas ka Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevalt. Peame selle esitama 2026. aasta septembris Euroopa Komisjonile. Sajandi keskpaigaks peaksid liikmesriigid rakendama taastamismeetmeid kõikides taastamist vajavates ökosüsteemides, et tagada elurikka ja vastupanuvõimelise looduse taastumine. Lisaks ohustatud elupaigatüüpide ja liikide elupaikade taastamisele, millega Eesti on juba aastaid liigi- ja elupaigakavade ja kaitsealade kaitsekorralduskavade alusel tegelenud, on vaja ellu viia ka taastamistegevused ja parandada seeläbi mitmeid elurikkuse näitajaid ka näiteks põllumajandusmaastikes, meres ning metsades tervikuna. Lisaks maismaa ja mere ökosüsteemidele puudutab määrus ka linnu, kus tuleb soosida rohealade loomist ja säilimist. Kava koostamise käigus hinnatakse planeeritud tegevuste sotsiaal-majanduslikke mõjusid, looduse taastamisega kaasnevat kasu ning kaardistatakse tegevused ja meetmed, mis eesmärkide saavutamist takistavad. 

Teine küsimus: "Kas Kliimaministeerium kavatseb keskkonnavaldkonna arengukava mustandi vastuvõtmisega edasi minna või näeb ta vajadust teha selles muudatusi?" Nii nagu ma mainisin, siis Kliimaministeeriumis uuendatakse arengukavade süsteemi ning uusi arengukavasid planeeritakse ühtse lähenemise alusel. Seetõttu ei pea me hetkel vajalikuks "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" kinnitada, vaid vaatame tervikpilti ning pärast strateegilise tasandi planeerimisdokumentide süsteemi läbimõtestamist selgub, mitu ja millised arengukavad Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks olema saab. Küll olen ma kindlasti seda meelt, et see töö, mis on 2030 arengukava tegemiseks tehtud, on kõik kasutatav ja leiab kasutust. Selles mõttes ei peaks muretsema. Ja needsamad materjalid on kättesaadavad ka Kliimaministeeriumi veebilehel ehk see arengukava, eelnõu ja mõjude hindamise materjalid. 

Kolmas küsimus: "Kui jah, siis millised muudatusi kavandatakse?" Kuna hetkel "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" eelnõus sisalduv tegevussuundade loetelu ei ole enam asjakohane, sest osad teemad on nüüd teistes tulemusvaldkondades, näiteks ringmajandus või jäätmed või ruumiandmed või maatoimingud, siis seetõttu sellisel kujul keskkonnavaldkonna arengukava eelnõu ühe tulemusvaldkonna põhine ei ole ning me ei pea vajalikuks arengukava sellisel killustatud kujul kinnitada. 

Neljas küsimus: "Kui ei, siis millest kavatseb Kliimaministeerium lähtuda tulemusvaldkonna strateegilisel arendamisel?" Seni – vastus siis –, kuni tulemusvaldkonnas ei koostata valdkonna arengukava, lähtutakse strateegiast "Eesti 2035" ja keskkonnastrateegiast aastani 2030, aga ka kitsamatest valdkondlikest arengudokumentidest, näiteks "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050", "Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050", riiklik energia- ja kliimakava, kliimamuutustega kohanemise arengukava, kiirgusohutuse riiklik arengukava, jäätmekava, Eesti merestrateegia, veemajanduskavad ja nii edasi. Nii nagu te näete, meil ikka neid arengukavasid on päris palju. Elurikkuse ja looduskaitse teemade peamiseks planeerimisdokumendiks saab olema Eesti looduse taastamise kava, mida ma just ennist vastuses kirjeldasin ja mille me peame Euroopa Komisjonile esitama järgmise aasta septembriks. 

Viies küsimus: "Kuidas on viimase kahe aasta jooksul kaasatud huvitatud osapooli keskkonnavaldkonna arendamisse ja kuidas kavatsetakse seda teha edaspidi, arvestades, et arengukava on Vabariigi Valitsuse poolt kinnitamata ja seega puudub Eestil laiapõhjaliselt kokkulepitud arusaam keskkonnavaldkonna arendamisest?" Laiapõhjalised kaasamised on toimunud "Energiamajanduse arengukava 2035" raames, metsanduse arengukava, jäätmekava ja keskkonnavaldkonna arengukava eelnõude koostamisel. Lisaks on toimunud kitsamad valdkondlikud ja temaatilised kaasamis- ja teavitusüritused kõigis Kliimaministeeriumi teemades. Ja me soovime laiapõhjalist huvirühmade kaasamist läbi viia ka Eesti looduse taastamise kava koostamise raames. Keskkonnavaldkonna arengukava eelnõu koostamise raames valminud materjalid, mis on saadaval, nii nagu mainitud, meie veebilehel, ning kogutud teadmisi kasutatakse edaspidi ja on juba kasutusel erinevates tööprotsessides, näiteks programmdokumentide koostamisel. Me kasutame saadud teadmisi ja parimaid praktikaid ka edaspidi. Ehk see töö, mis on tehtud, kindlasti leiab rakendust. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka terve rida küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Kui me vaatame, kuhu praegune valitsus tüürib, on näha teie kindel siht. Ja see seisneb selles, et valitsus plaanib muuta 70% Eesti metsadest puupõldudeks, mitte majandusmetsadeks, vaid kordan: 70% puupõldudeks. Ehk siis kavatsetakse muuta tingimusi selliselt, et raiutakse jätkuvalt palju, selleks alandataks lõpuks raie vanust, mis tähendab, et mingi aeg polegi meil enam vanemaid metsasid, vaid ainult noored metsad, mis siis ka noorelt maha võetakse. Kas teile ei tundu, et see suund on väär?

Aitäh! Selline suund oleks kindlasti väär ja sellist suunda ei ole ka valitsusel ega minul ministrina kavas. Nii nagu ma eelmisele arupärimisele vastates ütlesin ja olen öeldud ka korduvalt siin Riigikogu saalis ja erinevates intervjuudes, 70% metsa pindalast majandusmetsana on majandatav ju lähtudes metsa pikaajalise väärtuse kasvatamise põhimõttest. Metsaseadus reguleerib, kuidas metsa võib majandada, millised on piirangud. Selles mõttes ma ei saa kindlasti olla päri sellise rõhuasetusega, nagu te tegite. Ma arvan, et me peaksime otsima ikkagi rohkem ühisosa kui vastandumist.

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Me oleme päris huvitavas olukorras, et keskkond on meil üks ja siis, kui ministeerium muutub, peab ootamatult muutuma kogu arengukava, vaatamata sellele, et seal on palju tööd tehtud ja vaeva nähtud. Üks selline hüpoteetiline küsimus teile, et meil on järgmiste valimisteni, kui palju on aega, natukene alla kahe aasta ja kui nüüd ministeerium ära muudetakse, et kas siis see arengukava ka jälle muutub. Äkki ei olekski teil mõtet seda tegema hakata, sest nagunii läheb jälle muutumisele? Ja siis küsimus selle elurikkuse kohta, mida te mainisite, et selle põhidokumendiks jääb taastamise aspekt. No elurikkus on natukene laiem. Kas te arvate, et kõik asjad, mis on seotud elurikkuse alalhoidmisega, mitte ainult taastamisega, suudate te panna taastamise dokumendi alla või te arvategi, et raiskame, lõhume ja pärast taastame?

Aitäh! Kindlasti ei näe ma asju niipidi, et kõigepealt lõhume ja siis taastame. Kui palju me saame panna sinnasamasse Eesti looduse taastamise kavasse, noh, ma arvan, et seda me saamegi kogu selle kava ettevalmistamise protsessi käigus ühiselt teha. Ja samamoodi, metsanduse arengukava aastani 2035 saab ju kajastama sihukest strateegilist vaadet metsandusele. Ma ütlen ausalt, kui ma olen vaadanud seda arengukavade hulka, mis on Kliimaministeeriumis ja võib-olla laiemalt Eestis, siis ma usun, et meil on siin võib-olla ruumi, et me saaksime parema tulemuse väiksema arengukavade arvuga.

Reili Rand, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Alustuseks kuulsime teilt küll üpriski tehnilist selgitust, miks keskkonnavaldkonnal puudub strateegiline ja laiapõhiselt kokku lepitud arengudokument. Samal ajal näeme aga järjest keskkonnavaldkonda mõjutavaid üksikotsuseid ning raske on aru saada, kust see tervikpilt siis tuleb, millest neid otsuseid tehakse. Küsin aga konkreetsemalt keskkonnahariduse kohta. Alustan sellestsamast arengudokumendist. Kas kõik, mis keskkonnavaldkonna arengukava koostamise käigus analüüsiti, sealhulgas keskkonnahariduse kohta, on nüüd lihtsalt riiulile pandud või mis sellest osast edasi saab? Ning miks on ministeerium vähendanud keskkonnahariduse rahastust, koondanud ka vastava osakonna Keskkonnaametist ja viinud hoopiski hariduskaugemasse Keskkonnainvesteeringute Keskusesse? Milles seisneb selle otsuse strateegiline loogika ja kuidas see toetab pikaajalist keskkonnateadlikkuse kasvu ühiskonnas? Või on keskkonnaharidus lihtsalt järjekordne tuima kärpekirve ohver?

Keskkonnaharidus on kindlasti valdkond, kuhu me ka edaspidi panustame. Muu hulgas on teatavasti meil valmimas loodusmaja, mille juures me soovime ka, et kogu keskkonnateadmiste võrgustik saaks jõudu juurde, mitte väiksemaks või vähemaks, et ta töötaks üle Eesti. Keskkonnainvesteeringute Keskus on ju oma 25 tegevusaasta jooksul väga palju olnud seotud erinevate keskkonnateemadega, nii et ma seal küll konflikti ei näe. Ma saan lihtsalt üle kinnitada, et keskkonnateadlikkuse, keskkonnahariduse teemad on olulised ja sinna me investeerime aega ja raha.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Juba tegelikult eelmises valitsuses, või oli see juba isegi üle-eelmises, ma nüüd enam ei mäleta, need vahetuvad nii kiiresti, võeti suund, üsna selge suund tuumaenergeetika arendamisele Eestis. Aga varasemates arengukavades pole seda ette nähtud. Minu küsimus ongi, et millisest arengukavast lähtub selle suuna arendamine praegu.

Aitäh! Kõigepealt lähtub tuumaenergeetika Riigikogu otsusest, mille seesama saal siin vastu võttis ja millega anti valitsusele mandaat tuumaenergeetikaga tegeleda. Kui vaadata tänast uudisruumi, siis tegelikult tuumaenergeetika taassünd on Euroopas kindlasti toimumas, sealhulgas Saksamaal, sealhulgas Taanis. On väga palju riike, kes väga tõsiselt kaaluvad sarnaste tuumaenergialahenduste nagu väikesed modulaarsed reaktorid kasutuselevõttu, nagu me siin Eestiski oleme arutanud. Aga selle seaduse väljatöötamiskavatsus on juba majast väljas. See seaduseelnõu saab kindlasti arutelu osaliseks ja ma arvan, et nii peabki olema. Nii et selles mõttes ma ei näe siin otse öeldes konflikti ja energiamajanduse arengukavas aastani 2035 kindlasti tuumaenergeetika saab olema üheks elemendiks.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kui räägime keskkonnavaldkonna arengukavast, siis me ei saa üle ega ümber ka meie põhjavee kvaliteedist. Tegelikkuses me näeme, et on viimasel ajal päris palju probleeme nitraatide, raua, mangaani sisaldusega, mure on nii hajaasustuses, väiksemates kohtades ja ka piirkondades, kus tihti puudub ühine veevärk. Vaadates neid uudiseid, mis on tulnud siin Viimsist näiteks seoses ka nende suviste põuaperioodidega, …. tiheda asustusega või ka viimati Tartu linna lähistelt kohaliku veevärgi riketega, siis mu küsimus teile on laiem. Mida Keskkonnaministeerium või täpsemalt nüüd siis Kliimaministeerium, allasutused on ära teinud selleks, et Eestis tagada puhta joogivee kättesaadavus nii põhjavee vaates kui laiemalt, nii väikeasulates kui ka suuremates keskustes?

Aitäh! Ma saan anda sihukese üldise vastuse ja kui on soov rohkema detaili järele, siis me seda saame kindlasti ka eraldi järgi saata. Aga kogu Eesti vee- ja heitveesüsteemidesse on läbi aastate või, isegi vist võib öelda, aastakümnete investeeritud väga palju just nimelt selleks, et puhas vesi oleks kättesaadaval mitte ainult suurtes linnades, vaid ka väiksemates paikades üle Eesti. Ja ma arvan, et see ongi olnud väga mõistlik asi. Ja see, mis te nüüd viitate, et meil on erinevates piirkondades veega kitsas, peegeldab ju tegelikult kahte asja. Üks põhjus on see, et on toimunud valglinnastumine. Ja ma arvan, et teine põhjus võib-olla otsapidi on seotud sellega, et meie kliima on muutuses. Vesi on kindlasti midagi, mille kvaliteedi ja varude olemasolu pärast me ka siin Eestis peame tegutsema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Arengukavadele ja nende vastuvõtmisele siin saalis eelneb väga kindel ja väga läbimõeldud protsess, kus kaasatakse osapooli, kus toimuvad arutelud nii siin saalis kui ka laiemalt komisjonides. Ja see kõik selleks toimuma saab, et oleks võimalikult lai kandepind ja kaasamisprotsess. Teie enda vist üle-eelmises vastuses mainisite, et metsanduse arengukava on plaanis teha. Võib-olla ma sain ka valesti aru. Mul ongi küsimus, kas siis metsanduse arengukava klassikalisel kujul, nagu arengukava olema peab, tuleb. Või see oli teil kogemata öeldud lause?

Aitäh! Ei, see ei olnud kogemata. Metsanduse arengukava 2035 me kindlasti valmistame ette ja selle üle saab kindlasti siin Riigikogus ka debateerida. Võib-olla, kui siin on olnud aeg-ajalt neid küsimusi, et midagi tehakse kuskil salaja – no mina ei ole veel näinud ühtegi arengukava ega seadust, mida siin Riigikogus on salaja arutatud või salaja vastu võetud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! See küsimus ei ole kuidagi poliitiline, aga sooviks väga ausat teie isiklikku arvamust. Maainimesed räägivad niimoodi ja ma ise ka tunnen täpselt samamoodi, et meil on kuidagi sihuke äraspidine keskkonnapoliitika üldse Euroopas. Ühtepidi üritame väga kõvasti kaitse alla võtta ja teiselt poolt tegelikult on suur ka ettevõtluse ja tootmise surve siis mingis osas väga intensiivselt majandada. Mis teha selleks, et äkki see õige tee oleks hoopis see, et rangelt kaitstavaid alasid oleks veidi vähem, aga ülejäänud metsas toimetaksime hästi niimoodi, et mitmekesisus säiliks ja väärtused säiliks ja see ilus Eesti mets, kus seenel käia, jääks alles?

Aitäh! Selles ma olen päris kindel, et ilus seenemets, ilus murakamets ja kõikide muude marjade metsad jäävad meil alles. Ja minu jaoks see tasakaalupunkt on sellessamas 70-s ja 30-s. Me oleme leppinud kokku need suured piirjooned ja nende raames toimetame. Ja nii palju, kui on inimesi, on arvamusi. Eks me saame selle üle kindlasti ka debateerida.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Väga palju räägitakse alati pikast plaanist, kindlast kavast, pikast vaatest. Vaadates ja kuulates neid vastuseid, jääb mulle ausalt öelda mulje – mitte ainult sellele arupärimisele, aga kogu keskkonnapoliitikat ja ka metsanduse arengukava puudutavalt –, et see plaan ei ole väga pikk, kui tuuakse raiutava metsa iga allapoole ja ühel hetkel hakkab see väga tõsiselt mõjutama ka meie tööstust. Kas see on ikka pikk plaan või peaks vaatama natuke jätkusuutlikumalt, nii et Eesti metsa jätkuks nii nendele inimestele, kes võtavad metsa kui marjul käimise kohta, kui nendele, kellele on ta töö ja sissetuleku [allikas], aga ka nendele, kellele on ta nõndanimetatud investeering?

Aitäh! Vaat mina ei tea, et on suur riiklik plaan tuua raiutava metsa iga allapoole. Küll ma tean seda, et me oleme koalitsioonileppes kirja pannud ühe väga olulise põhimõtte, mis on põlvkondadeülene metsamajandamine. Finantstaustaga inimesena ütlen ma, et mets on vara ja selle vara väärtus ajas kasvab, kui seda vara heaperemehelikult hoida ja majandada. Noh, ma lihtsalt ei pea õigeks, kui me ütleme või kui öeldakse, et 70% majandusmetsa tähendab seda, et kõik raiutakse maha. See ei ole niimoodi. On olemas metsaseadus, on olemas reeglid ja tark metsaomanik majandab oma metsa nii, et see on nagu põlvkondadeülene. Üheksakümnendatel olid asjad teistmoodi, aga me ei ole 90-ndates, me oleme praegu aastas 2025. Ja seesama strateegiline vaade on just nimelt see põlvkondadeülese majandamise põhimõte.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei tea, kui palju me teiega metsast teame, aga ettevõtlusest me vist mõlemad teame ühtteist. Te mainisite murakaid, minu lemmik murakatoode on murakamoos, mida Rõngu Mahla Aktsiaselts teeb. See pani mind mõtlema, teie vastuseid kuulates, tööstusele. Meil kõigil oli üks huvitav õppetund siis, kui oli koroonaviirus. Me saime aru, et sellised väga pikad tarneahelad ei pruugi olla usaldusväärsed. Teatud asjades, ja nüüd julgeoleku kontekstis me räägime toidujulgeolekust, meil peab olema oma tööstus, me peame suutma iseennast varustada ja see loomulikult tagab ka inimestele töökohad. 

Ja kui ma räägin mis tahes tööstuse, olgu siis tegemist toiduainetööstuse, kaitsetööstuse, mis tahes muu tööstusega, ettevõtjatega, nad kõik ütlevad, et teate, asi pole nõuetes, probleem on keskkonnapoliitika heitlikkuses. Kord on nii, kord on teisiti, siis on kolmandat moodi. Lubatakse ühte, tehakse teist, kõik muutub kogu aeg, pidevalt, väga kiiresti, pole nagu seda investeerimiskeskkonna stabiilsust. Kuidas te kommenteerite seda küsimust?

Nõuete heitlikkuse jaoks peaks minema mingite konkreetsemate näidete juurde. Aga investeerimiskindluse eesmärki, just sedasama 70%, teenib. Minu silmis on see nii-öelda vastuolu hästi palju hirmul põhinev: ühelt poolt hirm, et kogu mets võetakse kaitse alla, ja teiselt poolt hirm, et kogu mets võetakse raiumiseks. Mõlemal hirmul on teil suured silmad ja suur vari, eks ole. Ma arvan, et kui me oleme selle kokkuleppe teinud, et metsamaast 70% on majandatav majandusmetsana vastavalt metsaseadusele, siis see annabki selle investeerimiskindluse, mida on vaja. Ja ma olen väga kindel, et metsaomanikud – ja seal on ju väga erinevaid metsaomanikke –, neid on vist suurusjärgus 100 000 erametsaomanikku, kelle metsatükid on suhteliselt väikeste suurustega, on olemas metsandusettevõtted, kelle portfelli kuulub ka metsamaad. On olemas finantsinvestorid, kes on samamoodi ostnud metsamaad selleks, et selle vara väärtus tõuseks. Ma arvan, et mida rohkem me saame rääkida faktipõhiselt ja mida vähem emotsioonipõhiselt, seda paremini me saavutame ka selle tasakaalupunkti.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te küll ei olnud neil koalitsiooniläbirääkimistel, mida mina sain kolme suve järjest pidada, aga kõigil neil läbirääkimistel me rääkisime investeerimiskindlusest. Sotsiaaldemokraatide poolt tegime ettepaneku, et me peaksime Euroopa Liidu vahendeid, mis on ettevõtluse toetuseks mõeldud, suunama just metsandussektorisse, et lisandväärtust suurendada, arvestades, et raiemahud tegelikult peavad vähenema. Ja põhjus, mis teeb ettevõtjatel, suurettevõtjatel või lõpuks ka kõigil olukorra raskemaks, on see, et Vene turg kukkus ära, ligi miljon tihumeetrit jäi puudu. Seda me ei saa kompenseerida nüüd Eestis metsa rohkem raiudes. Tegelikkuses kõik numbrid näitavad, et me peaksime raiemahte vähendama, et ära hoida see, mida te plaanite teha, et 70% Eesti metsamaast muuta puupõldudeks. Minu küsimus on see: miks te proovite seda Venemaa ära kukkunud turgu kompenseerida suurema raiega Eesti metsades?

Siin oli mitu – aitäh! – ekslikku väidet. Kui soov oli ettevõtetele investeerimiskindlust anda, austatud küsija, siis ma arvan, on väga mõistlik toetada sedasama 70% majandusmetsa, metsa määra. See täpselt annabki. Ja mitte kuskilt ei tulene seda loogikat, et meil nüüd raiemahud peaksid hüppeliselt kasvama. Veel kord: mets on majandatav vastavalt metsaseadusele ja tark omanik vaatab ikkagi pikaajalist väärtust.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Te olete kasutanud korduvalt väidet, et mets on vara ja hirm on, et kogu mets võetakse kaitse alla. Mina tean küll ainult hirmu, et kogu mets raiutakse maha. Et 100% kaitse alla võetakse, sellist hirmu ma tegelikult ei ole kuulnud. Ja ma nendin, et lõpuks see on väärtushinnangute küsimus. Mets on tegelikult elukeskkond, ta on väärtuslik ka siis, kui teda puiduks ei tehta. Ja nüüd sellest lähtudes võiks strateegiline dokument, on ta arengukava, keskkonnavaldkonna oma või nimetame teistmoodi, tegelikult ju seda väärtust kanda ja sellest lähtudes strateegilised suunad seada. Tõepoolest, 70% piir, mille üle te olete väga uhke – oih, kokku lepitud valitsuses; tuumajaama eriplaneering – need on üksikotsused. Üksikotsuseid, mida tehakse poliitiliselt, isegi kui need lähtuvad Riigikogus vastuvõetud otsuse eelnõust. Strateegiline dokument on midagi sellist, mis räägitakse osapooltega kaasavalt läbi, mis on tervik, ja üksikotsused peaksid sellest strateegiadokumendist lähtuma. Praegu meil ei ole ühtegi valdkondlikku strateegiadokumenti, aga ometi hooga me üksikotsuseid vastu võtame. Kas te ei näe selles vastuolu?

Aitäh! Nende konkreetsete näidete puhul ei näe ja väga lihtsal põhjusel. Kui me alustame sellestsamast tuumaenergeetika küsimusest, siis see ei ole mingitpidi ideoloogiline, see on väga pragmaatiline ja selge arusaam, et mitmekesine puhas energiaportfell on see, mis on Eesti ühiskonnale, inimestele, majandusele hea. Ja samamoodi on metsanduse teema. Te kasutate siin … Vaatame, mis see sõna oligi. Puupõllud või? Ma ei tea, kust see mõte on tulnud. Mina kuulen seda siin esimest korda. Ja kindlasti ei saa sellise käsitlusega nõus olla. Kui ma rääkisin hirmust, siis hirm on midagi, mis reeglina tuleb teadmatusest. Mida rohkem me saame faktipõhiselt arutleda, selgitada, ma arvan, seda väiksem on see hirm ja seda rohkem suudame näha seda ühisosa ja olla ühel pool lauda, mida ma arvan, et endiselt me selles küsimuses oleme.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, ma ikkagi tulen nende raiemahtude juurde korraks tagasi. Ma ei tea, siin hea kolleeg Anti Allas, kes on Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogus, on näidanud neid graafikuid, mis lähiaastatel ees ootab riigimetsades, kui rääkida siis raiemahust. Jah, võib küll väita, et riigimetsadest on ka veidi suurem protsent kaitse all kui erametsadest. Ehk see sätib oma piirangud ja need kaitsealad on ka veidi ehk suurenenud. Aga siiski selline drastiline vähenemine siin viie-kuue aasta jooksul peaaegu vist kaks korda, kas see mitte ei suurenda veelgi suuremat raiesurvet erametsadele ja kas ei peaks ikkagi tegelema nende tingimuste etteandmisega, et seal ei raiutaks liiga ja liiga noort metsa?

Aitäh küsimuse eest! Millise vanusega metsa majandatakse, sõltub ju väga palju sellest, mis otstarbel seda puitu kasutatakse. Ja ma arvan, üks nagu, kui me räägime kohapeal suuremast väärindamisest, siis biorafineerimine on kindlasti valdkond, kus me saame senisega võrreldes rohkem seda teha. Ja kui enne oli juttu siin sellest, et Venemaa turg kukkus ära ja Valgevene turg importkanalitena, siis ega ju meie ettevõtjad leidsid ka alternatiivseid impordikanaleid. Ja eks elu näitab ja turg näitab, eks ole, kuidas need hinnad liiguvad, sest hinnad viimase nelja aasta jooksul on selgelt tulnud alla. Nad ei ole seal, kus nad olid pikema perioodi keskmisena, aga puidu hind on on vähenenud. Nii et ma ka siin, noh, RMK panus on olnud kolmandik, erasektori panus on olnud kaks kolmandikku väga jämedalt öeldes. Ja ma usun ka seal, et küll see erametsa omanik mõtleb ka peaga, mitte muud moodi. Ja ikkagi, kõik see peab mahtuma metsaseaduse raamidesse. Selles mõttes on oluline, et oleks olemas see pikaajaline investeerimiskindlus, ja just nimelt seda see 70% aitab tagada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt minister, küsimustele vastamisel! Ausalt öelda, teie vastused ei olnud minu jaoks eriti veenvad, kui nüüd mõelda, et see arengukava, mis on seisnud kaks aastat – kaks aastat, on mingeid asju tehtud ilma igasuguste arengudokumentideta. Vaatamata sellele, et see, mis siin kirjas on, on ju tore, kui me vaatame näiteks üldeesmärki: Eesti keskkonnavaldkonna visioon aastaks 2030 on kujutada puhta ja elurikka keskkonnaga Eesti. Lähtuvalt visioonist on arengukava üldeesmärk aastaks 2030: teadvustame keskkonna taluvuspiire, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist heaolu luuakse neid järgides, mitmekesist ja puhas looduskeskkonda käsitletakse väärtusena, kõik inimesed mõistavad oma rolli, keskkonnamõjutegurina ja seatud eesmärgid saavutatakse igaühe kaasabil. 

Suurepärane dokument, muuseas. Väga hea dokument! Paljud inimesed võtsid selle toimetamisel ja kokkupanemisel osa. Ja nüüd siis uues ministeeriumis öeldakse, et me hakkame uuesti dokumenti tegema. No see võtab siis jälle kaks aastat aega. Aga mis on need strateegilised põhimõtted, mis vahepeal saavad olema, mille põhjal me edasi liigume? Oleks huvitav teada.

Siin oli juttu sellest, et seadusi tehakse niimoodi, et on see kõik avalikkusega kooskõlastatud. Lubage teiega mitte nõustuda. See, kuidas väljatöötamiskavatsus, mis paika pandi aastal 2017, selle põhjal tuli ootamatult sisse 30%, kõik tehti teki all salaja ja vaikselt, kus keegi ei pääsenud juurde avaldama arvamust, kas see on mõistlik või ei ole mõistlik, mida see peaks sisaldama ja mis ta ei peaks sisaldama. Muidugi peab ütlema, et protsentide seadusesse panemine on iseenesest hästi jabur tegevus. Aga see selleks. 

Mulle meeldis väga teie ütlus, et metsa peab majandama nii, et see käib üle põlvkondade. Üks parimaid asju, mis teie vastuses oli. Aga ma tooksin siia juurde ühe teatud klausli. Seda peaks tegema vastavalt sellele, nagu metsaseaduses on metsa määratletud, defineeritud – kui ökosüsteemi. Metsaseadus on selles suhtes kummaline, et metsa on defineeritud läbi ökosüsteemi. Aga sellest alates, kui me hakkame sisu juurde minema, käsitletakse seda kui puitu, kui tooret, mis on põhimõtteliselt vale. On erinevad rollid metsal, on ökoloogiline roll, on majanduslik roll, on sotsiaalne roll. Ja arengukava puhul on oluline, et sellisel juhul saaks igal juhul sõna võtta kõik osapooled. Ega ta natukene jääb arusaamatuks, et nüüd räägitakse ikkagi järsku metsa arengukava või metsanduse arengukava tegemisest. Kas ta on üks ja sama asi? Vahepeal räägitakse metsapoliitikast hoopis. Mis see siis ikkagi on, mida tahetakse teha? 

Probleem on metsaga nii ehk naa, sest metsavarud vähenevad nii ehk naa. Ja sellest tulenevalt on küsimus, kuidas me läheme üldse metsatööstusega edasi. Sellisel kujul metsatööstus ei püsi. Meil on vaja põhimõttelist metsatööstuse muutmist, mis lihtsalt, loosunglikult võiks olla selline: vähem raiuda ja rohkem teenida – teenida nii, et see, mis me sealt välja võtame, on maksimum. 

Ja sealsamas kõrval on needsamad ökoloogilised rollid. Näiteks, kas me teame, kui palju me tegelikult saame loodusturismist raha? Meil ei ole isegi praegusel hetkel Statistikaametis võimekust seda välja võtta. Aga oleks oluline näha. See arv ei olegi nii väga väike. Nii et midagi ei ole teha, metsa nagu ka keskkonda peab tervikuna vaatama ja toimetama tervikuna. 

Ma väga loodan, et see, mis on arengukavas, jõuab mingisuguseski kujus – ma pean silmas kevadet – sellesse uude dokumenti. Aga vahepeal tahaks teada, kuidas asjad edasi toimuvad, kuidas toimuvad asjad edasi metsaseadusega, looduskaitseseadusega ja kõikide muude seadustega, mis on seotud keskkonnaga, aga mille jaoks meil praegu arengudokumenti ei ole. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena, Züleyxa Izmailova, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head Eesti inimesed! Tugevat riiki ei saa kasvatada selle juuri läbi raiudes. Mõned päevad tagasi kirjutas metsamees ja looduskaitsja Mati Sepp Saaremaal ja Ida-Virumaal nähtust. Ta ütles, et ühes servas möllavad harvesterid ja teises hävitab loodust meie oma valitsus. Mati silme ees laiusid lõputud raielangid, aga need polnud lihtsalt langenud puud ja pahupidi pööratud maa, need on tuhandete pesitsevate lindude ja teiste liikide purustatud kodud. Kuid jõhkrus, millega meie ühist vara, elusloodust, hävitatakse, sellega veel ei lõpe, sest Reformierakond on otsustanud 70% kogu metsamaast lagedaks raiuda.

Pole möödunud aastatki, kui tänane peaminister kliimaministrina avalikkusele kavalalt puru silma ajas, jättes mulje hoolimisest ja mõistmisest, justkui ta päriselt mõistaks inimkonna globaalset väljakutset kliimamuutuse pidurdamisest ja majanduse looduse piiridesse mahutamisest. Me kõik mäletame neid lauseid. Aga see oli kaval trikk. Lihtsalt kogenud mängurina oskas ta enne silma pilgutamist kokku keeratud käki nimega kliimaseadus edasi veeretada ja oma käed justkui puhtaks pühkida. Aga nüüd, kus see näitemäng on läbi, näeme väga selgelt, miks bürokraatia vähendamise ettekäändel Sotsiaaldemokraatlik Erakond valitsusest minema tuli saata. Sotse ei saadetud minema seepärast, et me ei soovinud riiki reformida. Meist tuli lahti saada, sest me ei olnud nõus demokraatiat ja vastutust oma riigi ja rahva tuleviku eest väärtusvabale majanduseliidile loovutama. Bürokraatia vähendamise loosungi all tegeletakse demokraatia vähendamisega. Sisuliselt toetatakse väikese seltskonna ettevõtjate jätkusuutmatuid ärimudeleid kogu ülejäänud ühiskonna huvide arvelt.

Nagu Arno Lauk Müürilehes tabavalt analüüsib, on valitsuse ja ettevõtjate koostöös õhema riigi loosungi all alustatud protsessi, mis ei tähenda mitte üksnes halduskoormuse vähendamist, vaid demokraatlike institutsioonide ja järelevalve nõrgestamist. See loob pinnase, kus kitsad ärihuvid saavad valitsuspoliitikaks, läbipaistvust asendab otseühendus seadusandjatega ja kaotajateks jäävad just needsamad inimesed, kelle hääl ühiskonnas on niigi vaiksem. Loodusest ma ei räägigi. Õhem riik võib tähendada paksemaid kasumeid, aga mitte tugevamat ja õiglasemat Eestit. Majanduskasvu nõukoja varjus on loodud uus varivalitsemise vorm, kus suurärimeeste, erakondade rahastajate ja poliitilise eliidi vahelised sidemed muudetakse seadusandlikuks mõjuks. Avalikkus ei näe, kuidas otsused sünnivad, ega seda, kes neid sisuliselt kujundab. Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaorganisatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte ühiskonna kui terviku hüvanguks. Kui ettevõtted, kes on seotud rikkumistega, hakkavad mõjutama keskkonnaseaduste sisu, siis ei ole see enam halduskorraldus. See on demokraatia põhialuste murendamine.

Michali valitsus, millel pole rahva usaldust, teeb otsuseid, milleks ta pole mandaati küsinud, kuid mille mõjud ulatuvad kaugele üle põlvkondade. Ja see pole niisama jutt, need on numbritega kaetud faktid. Riigikantselei avaliku arvamuse seireuuringu andmetel on Eesti valitsust usaldatavate elanike osakaal 2025. aasta märtsis, peale eelmise valitsusliidu lagunemist, vähenenud 29%-le, mis on viimaste aastate madalaim tulemus. Viimaste aastate madalaimal tasemel on ka Eesti elanike usk riigi turvalisusesse ning kuuluvustunne Eesti ühiskonda. Ühiskond, mis peab end välisvaenlase võimaliku rünnaku vastu kindlustama, saab omaenda valitsuselt ühe nätaka teise järel. See on radikalismi ja lootusetuse kasvulava, sest ka kõige kannatlikumal eestlasel saab ühel hetkel mõõt täis. Me ei saa ehitada tugevat riiki ja turvalist riiki, kui samal ajal raiume läbi selle juuri. 

Eesti mets ei ole pelgalt tooraine, see on meie julgeolek, meie aktiivselt süsinikku siduva mehhanismina toimiv kapital, meie kultuuri osa. Ja kui valitsus annab ära 70% sellest, siis tuleb küsida, kellele see on kasulik. Mitte ettevõtjatele, kes peavad konkureerima nendega, kes loodusvaradele ebaausa eelise saavad, ja kindlasti mitte Eesti riigi majandusele tervikuna, mis kaotab läbipaistmatuse tõttu nii välismaailma kui ka omaenda inimeste usu. Kindlasti ka mitte noortele, kelle tuleviku eest me peaksime seisma, mitte õpetajatele, mitte päästjatele, mitte looduskaitsjatele ega kohalikele kogukondadele. Mitte emadele, neile, kes iga päev muretsevad, kas nende lastel on turvaline kodumaa, puhas õhk ja elamisväärne tulevik. Ja mitte neile, kes südames kannavad lootust, et nende pingutus ei lähe tühja. Ja mitte inimestele, kes soovivad oma lastele ja lastelastele alles jätta midagi enamat kui roheline laik kaardil, aga tegelikkuses surnud maastik. 

Ma lihtsalt ütlen veel,  kellele see võib-olla on kasulik. Seesama autor, keda ma viitasin, Arno Lauk, tegi analüüsi selle kohta, kellele Reformierakond meie ühist vara, metsi ja seal elavat elusloodust, veeringute eest maha soovib parseldada. 70% metsa lageraiumise ettepaneku autoriks on Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, mille liikmed teenisid 2023. aastal kollektiivselt 235 miljonit eurot kasumit. Tulumaksu laekus neilt 13,7 miljonit. Seejuures teenisid kohalikest ettevõtetest – kuulake! –, kohalikest ettevõtetest kaks korda rohkem need firmad, mille omanikeks on välismaised emaettevõtted. Viimased moodustavad selles liidus liikmesorganisatsioonist ligi poole, aga tulumaksuna laekus neilt riigile 4,8 miljonit eurot.

Ma ei kutsu valitsust, Riigikogu ja rahvast ainult keskkonnakaitsele, ma kutsun üles aususele. Meie kõigi riik vajab arutelu, kus loodus pole see, millest me üle sõidame, vaid see, mille me alles hoiame. See ei ole tagurlus, vaid see on tarkus. Ja see ei ole valiku, vaid ellujäämise küsimus. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! Kogu see metsa ümber toimuv plaan siin 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks paneb loomulikult muretsema. Muretsema paneb ta kahel põhjusel. Esiteks see protsess, kuidas valitsus üldse selleni jõudnud on? Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda valitsuse juures kahtlemata vajalik asi, kahtlemata ettevõtjatel väga head ettepanekud, väga mõistlikud. Nüüd, viga ei ole mitte ettevõtjates, kes on teinud igasuguseid ettepanekuid ja kindlasti ka sellised, mis äriliselt ühele või teisele kasulikud on, vaid viga on valitsuses, et ettepanekute vahelt on avaliku huvi filter ära kadunud.

Kujutage ette olukorda, et praegu on kellelgi, ühel seltskonnal Eestis selline privileeg, et nad saavad valitsusele ettepaneku teha, valitsus noogutab ja siis nende nägemuses läheb see töösse määruse või seadusena. Ja kui tahate, siis võite avaliku arutelu hiljem metsanduse arengukava või mingisuguse muu versiooni läbi pidada. Aga ma kujutan ette, kui me paneks ametiühingud näiteks, oleks sotsid valitsuses ja ütleks, et ametiühingud saavad niimoodi ettepanekuid teha ja kohe hakkame nagu tegema ja ei tee mingit avaliku arvamuse küsimist ja avalikku huvi ei kaalu, noh milline seakisa tuleks Reformierakonna poolt.

Praegu ettevõtjad teevad väga häid ettepanekuid, kindlasti nende vaates vajalikud ja ka bürokraatia vähendamiseks mõistlikud, aga sealhulgas ettepanek 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks, valitsus leiab, et see on hea, kiidab selle heaks. Aga avalik huvi ei pruugi alati võrduda ärihuviga. Ja see on esimene põhimõtteline suur probleem ja lõppkokkuvõttes tundub, et Kristen Michalil on kapis läinud sassi nii kampsunid kui sidrunid seda olukorda siin lahendades.

Kõige huvitavam on see, et juhtumisi nende ettepanekute tegijate ja väljasortijate seas on, kui me räägime metsadest, suurettevõtja tööstur Raul Kirjanen. Juhtumisi on seal! Juhtumisi see ettepanek leidis toetust, juhtumisi on ka varasemalt Reformierakonnale annetatud. Kõik asjad juhtuvad huvitaval kombel ja sellepärast on, ma arvan, see Kristen Michali kampsunite ja sidrunite sassiminek ühes kapis või lauasahtlis minu arvates päris õige võrdlus.

Nüüd aga, rääkides sellest plaanist 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks, et miks see meile ei sobi. See ei sobi sellepärast, kuigi, härra Sutt, te olete geniaalselt hea, tasakaalukas, rahulik, rääkisite siin kõnepuldist, mitte mingisuguseid võimalusi ei anna saalis olijatele. Ma ei tea, kas te teate tegelikult, millest te räägite, või te ei taha sellest rääkida, aga kõik on selline tasa, kõik on tore, rahulikult, hiilimisi teeme neid asju, et olge teie kuss. Aga ei, me kindlasti sotsiaaldemokraadid siin kuss ei ole, sest see, mida te teete tegelikkuses on päris jõhker. Avalikku huvi me ei näe siin. Kus kohas on see avalik huvi peale ärihuvi? Kui tõesti ühel hetkel seoses sanktsioonidega Vene puitu enam ei tulnud umbes miljon tihumeetrit siia Eestisse, siis selge oli see, et metsatööstus oli ennast üledimensioneerinud. Vene puitu ei tule, see tähendab, et me ei saa oma puiduga kompenseerida seda, mis väljastpoolt ära jäi.

Täna on meie kõigi jaoks suur probleem, et lõpuks meile ei jää mitte midagi järgi Eestisse. Ei ole neid ilusaid seenemetsasid või marjametsasid või murakametsasid, millest me siin rääkisime – neid tegelikult ei ole. Me saavutame selle puupõldude olukorra, sellepärast et lihtsalt metsatööstusele selle plaani järgi, mis valitsusel on, on kogu aeg vaja ette lükata ikka seda puidumassi. Seda puidumassi on vaja ette lükata, see tähendab, et lõppkokkuvõttes, kui sul vanemad metsad on lõpuks ära töödeldud, siis sa saadki võtta oluliselt nooremaid metsasid ja see tähendab seda, et kogu see elurikkus, kõik need seened ja marjad sealt vahelt kaovad ära. Elementaarne asi. Muideks soovitan lugeda, et see viimane metsanduse arengukava versioon, lisa 1, kõike seda ka näitab numbrites. Selle jaoks ei pea olema eriline geenius. Teie enda ministeerium on selle kunagi kokku pannud, seal on see kõik kirjas.

Aga meie arvates, sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teha järgnevat. Kõigepealt: ei valitsuse plaanile 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks. Selle asemel me peaksime tegema järgnevat. Kindlasti vähendama raiemahte, mis täna on liiga suured, et lihtsalt puit saab ühel hetkel otsa ja sellelsamal metsatööstusel on keeruline ja raske. Me peame õigel ajal tegema need õiged sammud, sealjuures suurendama riiklikke ettevõtlustoetusi metsasektorile, et seda lisandväärtust suurendada, töökohad alles jätta ja ka SKP-sse panustamine alles jätta. Seda ettepanekut on sotsiaaldemokraadid Reformierakonnaga koalitsiooni, viimaseid koalitsiooniläbirääkimisi mitmeid kordi tehes teinud seda ettepanekut. Ei ole leidnud Reformierakonna poolt toetust see puidusektori või metsandussektori lisandväärtuse suurendamine.

Siis me peaksime tegelikult lubama eraisikule laiemates piirides metsa majandamist mõnedel kaitsealadel, just sellepärast eraisikutele. Me ei räägi sellest, et puidutööstusele, kes vajab seda toormena, vaid eraisikule, kes on metsaomanik, et tal säiliks võimalus oma metsa majandada, aga teisalt ta toetaks üldist raiemahtude alla viimist, selleks et meil lõpuks kõigil seda metsa oleks ja et ei tuleks neid puupõlde.

Ja neljandaks, tegelikult me peame raievanust tõstma, mitte minema kaasa selle plaaniga, mis koalitsioonis on, et tegelikult raievanust vähendada. Eesti 200 inimesed väga avalikult on rääkinud sellest, kuidas on koalitsioonil varsti plaan raievanust alandada. Vastupidi, tõstma peab. Tõstma peab! Me saame väiksema raiemahu juures ka püüelda suurema lisandväärtuse poole ja anda ka ettevõtjale ja sellise kindluse. Ja see on palju mõistlikum, võidab loodus, võidab tegelikult majandus, võidab Eesti inimene, võidavad kõik. Mitte see, et me teeme, muudame tänased 70% Eesti metsadest puupõldudeks. Kes võidab? Mitte keegi ei võida. Ühel hetkel on needsamad ettevõtjad, eriti neid on palju Lõuna-Eestis, ma olen seda kogu aeg rääkinud, väga raskes seisus. Väga raskes seisus, kui puid ei jätku, et me oleme suht kiiresti selle debati juures, kus kohas siis hakkame rääkima sellest, et nooremat metsa raiuda ja nii me need puupõllud saamegi.

Nii et selles mõttes see kitsas, väga kitsas ringis võib-olla kellegi üksiku ärihuve teenindav nagu valitsuse plaan muuta 70% Eesti metsadest puupõldudeks on väga ohtlik. Ma kutsun valitsust üles sellest loobuma ja tegema nii ettevõtjate, ühiskonna jaoks mõistlikke otsuseid ja avalikku huvi võiks ka kaaluda enne, kui väga kitsas ringis siis mõne üksiku ettevõtja ettepanekuid kuulutada riigile väga kasulikeks. Aitäh!

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Esmalt ma pöördun ministri kui keskkonnaministri poole ja jätan ministri esimese poole praegu välja, seda ta hakkab esindama järgmises punktis. Mul on tõesti siiralt hea meel, et meil on taas keskkonnaminister, kes peab vastutama keskkonnateemade eest. 

Me teame kõik, et tunnetuslikult on olukord Eestis vale. Küsimus ei ole selles, et mis kellelegi meeldib, küsimus on, mis on õige ja mis on vale. Loodus ja keskkond ei saa iseennast kaitsta. Ja tegelikult keskkond ja loodus ei vaja inimest, meie vajame loodust ja keskkonda. Me rääkisime täna pikalt strateegilisest pikast plaanist, mis on arengukava, ja mul on hea meel, et me täna kuulsime siin sõnumeid, et arengukavad erinevates vormides on kavas teha. Ükskõik kui palju neid Eestil on, kindlasti on üks oluline nendest loeteludest ka kõik need arengukavad, mis on seotud keskkonnaga, sest arengukava arvestab kõigiga, arengukavas kaasatakse kõiki ja arengukavadega ka kõnetatakse kõiki. 

Mul on veel kord soov panna tänasele ministrile südamele see, et Eesti Vabariigi valitsuses ei ole hetkel teist ministrit, kes peab vastutama keskkonna, looduse, meie ressursside kasutamise eest. See roll lasub just teil. Ja ma arvan, et see on väga suur roll ja see on väga suur vastutus. Lisaks on meil teada see, et keskkonna osas tehtavaid otsuseid me ei saa teha lühiajaliselt, me ei saa teha iga aasta uusi otsuseid, me ei saa teha iga valitsusega uusi otsuseid. Viimase kolme aasta jooksul on olnud keskkonna eest vastutavaid ministreid neli ja keskkonna eest vastutavaid ministeeriume erinevate nimedega kolm. See näitab, kui hüplik ja kui vale tegelikult olukord on niivõrd olulise teema puhul, mida kujutab endast keskkond. 

Ma ei kahtlegi, teid ka endise kolleegina siin tundes, et te olete aus ja siiras inimene. Ja minu palve on, et neid protsesse läbi viies te kaasaksite kõiki osapooli. Ma ei ütle, nii nagu ka Zuzu Izmailova ütles siin enne, et me ei räägi ainult looduskaitsest või loodushoiust, me räägime tegelikult inimeste kaasamisest. Ma ei ütle, et peab tegema seadused, kus on kaasatud ainult looduskaitsjad, kus on kaasatud ainult ühed või teised osapooled. Kõik osapooled tuleb kaasata, kõiki osapooli tuleb kuulata, siis me saame õiged ja tasakaalus arengukavad, õiged ja tasakaalus seadused, ükskõik kui rasked need läbirääkimised on, ükskõik kui keerulised need läbirääkimised on. 

Ja ma tean, et valitsuses need arutelud on kindlasti äärmiselt pingelised, nii nagu regionaal- ja põllumajandusminister peab vastutama regionaalarengu eest, nii nagu haridus- ja teadusminister peab vastutama hariduse ja teaduse eest, veel kord rõhutan üle, nii peate teie vastutama keskkonna ja kestliku loodushoiu eest. Ma soovin teile selles jõudu ja arvan, et te olete paljudest asjadest tegelikult ka nende vastuste põhjal täpselt nii aru saanud nagu meie, aga nüüd oleks vaja seda ka tegudega veel paremini tõestada. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Palun, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh nende sõnavõttude eest! Ma olin nagu vahepeal kimbatuses, õigemini vahepeal ei olnud kimbatuses, nüüd ma olen natuke rohkem kimbatuses. Ma olen väga nõus sellega, mida ütles Tiit Maran, et mets on ökosüsteem. Ja täpselt niimoodi olen mina seda vaadanud, olen päris kindel, et nii vaatab seda ministeerium ja ma arvan, et nii vaatame seda me ka valitsuses. 

Nüüd, mõnes kohas mul on siiski palve. Lihtsalt, kui meil on maailmavaatelised erisused, siis see on arusaadav. Ja ma arvan, et nii peabki olema. Aga palun, olgem siiski faktitäpsed. Me ei ole mitte kunagi öelnud, et 70% metsast raiutakse maha. Päriselt ei ole mitte kordagi öelnud. (Saalist räägitakse.) No nii siit kõlama jäi. Ja samamoodi ma leian, et see on ebaõiglane metsasektori vastu, kui te ütlete, et see on jätkusuutmatu. Eesti puitmajad näiteks on tunnustatud nii meil kui Põhjamaades ja laiemalt. Noh, ma lihtsalt ei näe, mida me võidame või kuidas meil see elu peaks paremaks minema, kui me lihtsalt püüame panna silti külge. 

Ja veel faktitäpsusest. Natura metsaelupaikades lubati enne rikkumismenetlust lageraieid väga väikestel aladel, kui kaitse-eeskiri seda võimaldas nagu ka mujal igasugustes teistes piiranguvööndites. Ehk siis Keskkonnaamet lubas, kui looduskaitse eesmärgid antud piirkonnas olid kaitstud. Seega mingit ohtrat ega lausalist lageraiet Natura aladel ei ole toimunud. 

Ma arvan, et me kuidagi ei saa edasi siin ühiskonnas, kui me ise nagu tõmbame seda lõhet suuremaks, kui ta tegelikult on. Kui meil on maailmavaatelised erinevused, ma aktsepteerin seda ja ma arvan, et see kõik on väga okei, aga olgem nendes algandmetes täpsed. Aitäh! Ja kaasamist kindlasti tuleb. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ka siin saalis ilma kaasamiseta neid asju arutada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on meie tänane kümnes päevakorrapunkt läbitud järjekorras, aga üks jäi vahelt ära, siis see on üheksas.

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige ja Madis Kallase 8. aprillil 2025 esitatud arupärimine elektrienergia tootmisvõimsuste kohta, nr 746. Arupärijate poolt palun ettekandjana Riigikogu liige Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, kolleegid, kes saalis on, ja nagu siin armastatakse öelda, kõik, kes meid jälgivad ka interneti vahendusel! Ja muidugi, austatud minister! Mul on au tutvustada arupärimist, mille mina ja üheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liiget esitasid 8. aprillil, nii nagu juhataja mainis. Arupärimise teema on elektrienergia tootmisvõimsustest energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. 

2024. aastal ehk eelmisel aastal tarbiti Eestis ligi 8 teravatt-tundi elektrienergiat. Sellest kogusest toodeti Eestis 5,4 teravatt-tundi. Juba mitu aastat on meil toodetud ja turule pääsev elektrienergia kogus olnud väiksem tarbimisest. AS Elering prognoosi kohaselt tõuseb tarbimine 2030. aastaks üle 10 teravatt-tunni. Uusi võrguühendusi naaberriikide elektrivõrkudega küll planeeritakse, aga enne 2033. aastat need tõenäoliselt ei valmi. 

Lähiaastate kõige suurema arengupotentsiaaliga tootmisvõimsused on ikkagi taastuvenergias. Need kindlasti suurendavad varustuskindlust, tagavad tarbijatele odavama elektri hinna. Uued võimsused on kriitilised ka majanduse konkurentsivõime kontekstis. Uute tootmisettevõtete loomine ja olemasolevate arendamine on võimalik vaid piirkondades, kus on piisavalt hea hinnaga ja puhast elektrit. Hajus elektritootmine on äärmiselt oluline ka energiajulgeoleku seisukohalt. Ja ma olen ka alati rõhutanud, et taastuvenergia on üks väga hea regionaalpoliitiline meede. Tallinna kesklinna ja Tartu kesklinna ühtegi tuulikut tõenäoliselt püsti ei panda, katustele päikesepaneele küll ja seda ka tehakse. Põlevkivielekter jah, on meid hästi teeninud, kui me räägime alternatiividest taastuvenergiale, eriti lähiaastate perspektiivis. Aga nii nagu ma ütlesin, on põlevkivielekter suhteliselt kallis ja turule pääseb siiski viimasel ajal suhteliselt harva, ainult siis, kui hinnad on suhteliselt kõrged, võib-olla talvel, aga mitte muidu. Nii et enamus päevadest põlevkivielekter meil turule ei pääse. Ta on oluline küll võimsusreservina ja sellisena me peame teda hoidma, seni kui meil muid juhitavaid võimsusi pole. 

Tuumajaam on pigem selline hele unistus. Nagu me hiljuti lugesime, siis ka Eestisse planeeritav nii-öelda uue põlvkonna reaktor on jälle mitu korda kallimaks läinud. Seda soovitakse arendada ja paigaldada Kanadas. Ka need projektid on veninud ja kallinenud päris tuntavat. Tuuleparkide arendamine maal ja merel aga ei edene, kuna planeeringud ja loamenetlused võtavad prognoositust palju kauem aega. Ja meie naaberriigid on viimastel aastatel taastuvenergia arendamisel tegutsenud oluliselt kiiremini. Näiteks Soomes on tuuleparkide tootmisvõimsus jõudnud üle 8000 megavati, Leedus 1500 megavati. Eesti kipub tuuleenergia arendamises selgelt maha jääma, meil on tuuleenergia võimsusi kuskil 700 megavatti. Sellega anname kindla konkurentsieelise teistele riikidele just nimelt selles, et kiirem taastuvenergia turule toomine aitab tõsiselt kaasa majanduse arengule ja majanduse konkurentsivõimele. 

Tootmisvõimsuste kiirem ehitamine eeldab aga ka muudatusi seadustes ja arengukavades, mida küll seaduseelnõude näol jupikaupa Riigikogusse järjest jõuab: elektrituruseaduse muudatused, planeerimisseaduse muudatused, aga kõik see on võtnud liialt kaua aega. Samuti tuleb mõelda ka nende meetmete peale, kuidas tagada investeerimiskindlus ettevõtjatele, kes uusi tootmisvõimsusi kavatsevad turule tuua. Lähtudes eeltoodust oleme sõnastanud kokku viis küsimust austatud ministrile ja ootame nendele küsimustele ka vastuseid.

Arupärimisele vastamiseks palun energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Vastan Jaak Aabi, Andre Hanimägi, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Randi, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige ja Madis Kallase arupärimisele ja võtan need küsimused ühekaupa. Esimene küsimus: milliseid seadusandlikke algatusi plaanite, et tagada kiirem elektrienergia tootmisvõimsuste arendamine? Elektrienergia tootmisvõimsuste arendamiseks on riik juba astunud õige mitu sammu. 

Esiteks planeerimis- ja loamenetluse lühendamine. Keskkonnamõju hindamise, detailplaneeringute ja ehituslubade protseduure on lühendatud nii maismaa- kui ka meretuuleparkide jaoks eesmärgiga säästa aega vähemalt 30–40%. Lisaks kavandame või kavandab riik uusi toetusmeetmeid taastuvelektritootjatele, samuti hinnatakse võimalike sammude loomist elektrienergia tootjate ja tarbijate vaheliste pikaajaliste elektri ostu-müügilepingute soodustamiseks. Turg, mida meil on väga vähe, aga millel on kindlasti potentsiaali ja mida peaks olema rohkem. 

Lisaks luuakse siis elektrituruseaduse muutmisega, mis on hetkel läbinud Riigikogus kolmanda lugemise, eelnõu 556, fikseeritud elektrivõrguga liitumise tasu, põhivõrgus ja arenduskohustuse laiendus, mis võimaldab uutele tootmisvõimsustele võrku ette arendada ja seeläbi kiirendada uute tootmiste võrku tulekut ning loob ka suurema selguse võrguga liitumise kulude osas. Mõistagi on see investoritele oluline.  Elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõuga 555, mis on samuti kolmanda lugemise läbinud, luuakse paremad eeldused salvestuse elektrisüsteemi tulekuks, kaotades näiteks salvestusvõimsustele topeltmaksustamise. Sama eelnõuga tutvustati ka uut meedet juhitavate tootmisvõimsuste tagamiseks ehk saartalitluse võimekuse meedet, mis aitab tagada piisavat juhitavate tootmisvõimsuste olemasolu juba järgmisest aastast. 

Juhitavate tootmisvõimsuste tagamiseks taotleme hetkel ka riigiabi luba Euroopa Komisjoni strateegilise reservi jaoks, mis on samuti abinõu, mis aitab piisavas mahus juhitavaid tootmisvõimsusi tagada. Strateegilise reservi võimalus võiks meil tekkida 2027. aastast. Otsus, kas minna seejärel saartalitluse meetmelt strateegilisele reservile, sõltub tegelikult, kumb meede on ühiskonnale odavam ja kasulikum. Ja seda hetkel on on veel raske öelda. 

Lisaks kavandame uut võimsusmehhanismi uue juhitava võimsuse juurde saamiseks alates aastast 2035 ja edasivaates. Selle jaoks Elering teeb veel sel aastal konsultandi hanke ja seejärel saab juba teha analüüsi uue võimsusmehhanismi disaini jaoks.  2024 elektrituru disaini direktiivi õnnestus Eestil koos Läti ja Leeduga saada sisse ka erand, mis sünkroniseerimise järgselt loodud uute sagedusreservide turu jaoks lubab erandkorras läbi viia pikemaajalisi hankeid. Ja selle erandi raames ongi Elering praegu hanget läbi viimas, kuni 500 megavatti kiirelt juhitava tootmisvõimsuse hankimiseks. Selle hanke tähtaeg on selle suve juulis, misjärel saame me näha, kui palju õnnestus antud meetmega uut tootmisvõimsust juurde saada. 

Teine küsimus. Kuidas kavatsete tagada energeetika arengu ja läbi selle ka majanduse konkurentsivõime ja millised on teie poliitilised algatused? Energeetika areng on konkurentsivõimelise majanduskeskkonna ja ühiskonna ostujõu alustala ja energeetika arengul lähtume kolmest lihtsast põhiprintsiibist. Tagada varustuskindlus igal ajahetkel, saavutada võimalikult kättesaadav ja jõukohane hind ning tagada sealjuures ka keskkonnahoid. Me toetame kütusevaba taastuvelektri osakaalu suurenemist tarbimises, et saavutada tänasest madalam elektrienergia börsihind aasta lõikes, kuna just taastuvelekter toob börsil madalaima hinna. Ja seda on tegelikult ka aprillikuu väga kenasti näidanud, kus meil on olnud üsna palju miinushinnaga tunde ja kus tegelikult on olnud ka väga palju päevi, kus Eesti vähemalt osal ajast on olnud elektrienergia eksportijaks. 

Samuti toetame ajakohase teabe jagamist uute tootmisvõimsuste ja planeeringute edenemisest ja ajakavast, et luua tööstusettevõtetele ja teistele turuosalistele elektrienergia tarbimisotsuseid toetav keskkond. Samuti soodustab riik salvestuse ja tarbimise juhtimise arengut, mis aitab tasakaalustada taastuvenergia suure osakaalu korral hindade volatiilsust ja muuta juhitamatuid taastuvaid energiaallikaid juhitavamaks. 

Teeme ka ettevalmistusi, et luua võimalusi tuumaenergia kasutuselevõtuks. Hetkel on juba välja saadetud tuumaenergia ja tuumaohutuse seaduse väljatöötamiskavatsus. Loomisel on tuumaregulaator ja eesmärk on, et see kõik oleks valmis 2027. aasta alguseks. Lisaks analüüsime ka uute välisühenduste, Estlink 3 ja Eesti-Läti neljanda ühenduse rajamist hiljemalt 2035. aastaks. See on analüüs, mis käib. Mõlema projekti korral on oluline, et sotsiaal-majandusliku kasu hinnang näitaks meie ühiskonnale tulu. Detailsemad sotsiaal-majanduslikud analüüsid on veel planeerimisel ja enne sotsiaal-majanduslike analüüside tulemuste saamist investeerimisotsuseid mõistagi ka ei tehta. Kuid suures plaanis tagavad välisühendused meile suurema varustuskindluse ja tugevama seotuse Euroopa ühise energiaturuga. Rohkem ühendusi Soomega annab ka meile kokkuvõttes madalama elektri hinna. 

Kolmas küsimus. Milliste meetmetega kavatseb teie juhitud ministeerium anda investeeringukindluse uute tootmisvõimsuste arendajatele? Investeerimiskindluse tagamiseks kavandame järgmisi samme. Kõigepealt energiamajanduse arengukava ettevalmistamine. Arengukava on kavas selle aasta lõpuks valitsuses heaks kiita. See sisaldab muu hulgas ka taastuvenergia lisandumise prognoose ühes poliitika soovitustega. Ja loomulikult on energiamajanduse arengukava arutelu ka siin, Riigikogus. 

Võrguliitumiste kiirendamine ja maksumuse vähenemine. Elektrituruseaduse muudatustega, mida ma just mainisin, luuakse eeldused ühtse võimsuspõhise liitumistasu metoodika kehtestamiseks põhivõrgus ja võimaldatakse võrguettevõtjal läbi arengukavade võrku nii-öelda ette rajada, mis aitab efektiivsemalt võrguressursse kasutada ja uutel tootmisvõimsustel kiiremini võrku tootma hakata. 

Kolmandaks, maismaa tuuleparkide rajamiseks korraldame lähiajal kuni 2 teravatt-tunni mahus vähempakkumise, et kiirendada taastuvenergia turuletulekut. Neljandaks, koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja turuosalistega otsime võimalusi pikaajaliste elektri otseostulepingute turu eraldamiseks, mida ma juba enne mainisin. Viiendaks, uute juhitavate tootmisvõimsuste turuletoomiseks oleme välja töötamas ka võimsusmehhanisme, mis rakenduvad plaanide kohaselt hiljemalt 2030. aastal ning annavad uute juhitavate võimsuste turuletoomiseks vajaliku pikaajalise kindluse. 

Neljas küsimus. On suur tõenäosus, et 2023. aastal toimunud taastuvenergia vähempakkumise tulemusena planeeritavad tuulepargid ei saa nõutud tähtajaks ehk esimeseks juuliks 2025 ehitusluba. Mida kavatseb teie juhitav ministeerium teha selle probleemi lahendamiseks? Oleme kohtunud kõnealuse vähempakkumise võitnud ettevõtjatega ning neljast kaks on seisukohal, et 2027. aasta keskpaigaks kätte jõudvaks tootmise alustamise tähtajaks ei pruugi nad oma projektidega valmis jõuda. Vähempakkumise läbiviija Elering teavitab käesoleva aasta juulis Vabariigi Valitsust juhul, kui ettenähtud tähtajaks ei ole vähempakkumise võitnud arendajad või arendaja ehitusluba saanud. Ja peale 1. juulit, mis on see tähtaeg, teeme Kliimaministeeriumi poolt Vabariigi Valitsusele ettepaneku otsustamiseks, milline on kõige otstarbekam tegutsemisviis järgmisteks sammudeks.

Viies ja viimane küsimus. Millal kavatsete tutvustada Riigikogule uut energiamajanduse arengukava? Nii nagu ma enne ütlesin, siis uue energiamajanduse arengukava kinnitamine on kavandatud käesoleva aasta lõppu. Enne seda on see aeg, kui Riigikogus saab neid arutelusid pidada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina küsin, kas ja kuidas on teie juhitud ministeerium toetanud kohalikke omavalitsusi siis taastuvenergia planeeringute koostamisel ja ka kogukondade kaasamisel.

Aitäh! Kohalike omavalitsustega on olnud päris aktiivne koostöö. Ja nii nagu te õigesti ütlesite, mitmes omavalitsuses, ja see on ka peamine põhjus, miks ehituslubadeni ei jõuta, on tekkinud vastuseis. On olnud erinevaid nõustamiskampaaniaid, väga palju üksühele suhtlemist. Oleme teinud ka infotelefoni 1247, võimaluse küsida tuulikuid puudutavaid küsimusi. Ja palju tegevusi veel, nii et see töö käib edasi. Erinevate omavalitsustega on siin ka erinevad lahendused ja kindlasti omalt poolt me energiat kokku ei hoia. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Küsin natuke laiemalt, milline on teie hinnang üldse Eesti energiajulgeolekule aastani 2030, arvestades meie elektrienergia tootmise defitsiiti ja väga suurt sõltuvust impordist, mida tegelikult näitab nii meie võimetus viimasel ajal taastuvenergiat välja arendada kui ka valitsuse võimetus selles küsimuses vajalikke otsuseid teha, mis tegelikult on ajakriitilised olnud. Kuidas te üldse kavatsete maandada riske, mis on tingitud Eesti energiasõltuvusest teistest riikidest, võttes arvesse ka olukorda, kus me oleme kahjuks näinud, et Läänemerel need intsidendid erinevate kaablitega seoses Vene varilaevastikuga mitte ei vähene, vaid vastupidi, võivad veelgi sageneda. Ehk milline on meie energiajulgeolek aastani 2030 ja mis on need valitsuse konkreetsed sammud ja miks seda on avalikkuse eest varjatud, mis seda olukorda parandaksid?

Aitäh! Avalikkuse eest ma küll ei tea, mida varjatud on. Ma ütleksin, et ei ole midagi varjatud. Te ise küsisite ka 2023. aasta vähempakkumise kohta, mis on ju väga selge meede või tööriist, millega suurendada Eestis kohalikku elektrienergia tootmist. Mõned projektid liiguvad, mõned on takerdunud ja nendest põhjustest oli meil juttu ka. Energiajulgeolekut kindlasti tugevdas lahtiühendamine Venemaa elektrivõrgust ja Valgevene elektrivõrgust ja sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga. Eraldi teemana oleme tõstatanud ka Euroopas kriitilise taristu kaitse küsimused, seda nii füüsilise turvalisuse kui tegelikult ka küberturvalisuse vaatest. Kaasa arvatud siis seesama järgmise vähempakkumise ettevalmistamine, et taastuvenergiat kiiremini turule tuua, samamoodi õigusruumi ja regulaatori loomine tuumaenergia kasutuselevõtuks, samamoodi Estlink 3, neljas ühendus Lätiga. Need sammud kõik kogumis kindlustavadki Eesti energiajulgeolekut. Nii nagu siit korra läbi käis, et hajatootmisel kindlasti on oma roll ja sinna suunda me liigume. Ja senikaua, kuni meil omal ei ole piisavalt alternatiivseid juhitavaid võimsusi, ei ole põhjust ka vana kaevu kinni ajada, ehk sellepärast on ka põlevkiviplokid meil varuks toimetada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus sellest vaatest, mis puudutab meie lähiriikide praktikaid. Kindlasti ministeerium on jälginud, aga konkreetsemalt: kas te olete analüüsinud Soome ja Leedu edukaid taastuvenergiaarenduse mudeleid? Ennekõike mind huvitaks just kodanike kaasamine, kodanike hirmudele ja erinevatele küsimustele vastuste andmine, olgu see läbi rahvakoosolekute või erinevate kirjalikele küsimustele vastamiste. Ja kui seda on tehtud, milliseid praktikaid te olete näinud, et tasuks Eestil üle võtta ja neid ka siin kasutada, et saaks erinevaid protsesse rahumeelsemalt edasi liigutada? 

Aitäh! Oleme vaadanud teisi riike ja oleme õppinud siit oma kohalikust kogemusest ka. Nii nagu te teate, ega energeetika ja taastuvenergeetika arendamine Eestis ei ole ju peatunud. Rajatakse tuuleparke, rajatakse kombineeritud parke, rajatakse salvestust ja erinevaid tootmisvõimsusi. Mida me oleme, ma arvan, kindlasti ka õppinud? Et eks igas omavalitsuses tuleb natuke seda ülikonda kohendada. Ja ka arendajad on õppinud selle protsessi käigus. On pakutud erinevaid soodustusi sellele kohalikule kogukonnale, kes selle elektri tootmise piirkonda jääb. Ma arvan, et need kõik kogumis ongi mõistlikud asjad, ja ma usun, et me jõuame siin ka edasi.

Jah, enne kohalike omavalitsuste valimisi loomulikult mõned protsessid ongi takerdunud, aga valimised saavad ühel hetkel tehtud. Ja siit on ju ka näiteid, kus tegelikult on planeeringutega edasi mindud, vaatamata sellele, et võib-olla vahepeal on olnud temperatuur üsna kõrge. Nii et ma arvan, et eks see omavalitsuse- ja inimesekeskne lähenemine on seal ka lahenduseks. Kui kohalikul inimesel on päris küsimus, päris mure, siis need peavad saama vastuse. Kui keegi tuleb kuskilt väljastpoolt trollima, siis see on hoopis teine teema. Ja võib-olla mingites olukordades ei ole see avalik koosolek nagu kõige parem ja kõige kiirem tee. Võib-olla kiiremini jõuab ühekaupa inimestega rääkides ja selgitades, sest paljud inimesed ei taha sinna kas üldse tulla või ei taha rääkida, kuna see õhustik on selline, mis ei soosi.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Mind huvitab selline küsimus, et süsteemi stabiilsus ja selleks vajalikud reguleeritavad reservvõimsused, kuidas need tagatakse tegelikult taastuvenergia arendamisel ja milline roll selles kontekstis on gaasi- ja salvestustehnoloogiatel.

Aitäh! Gaasi ja salvestus või siis, ütleme, gaasielektrijaamadel ja salvestustehnoloogiatel on kindlasti oluline roll. Gaasi puhul siis me räägime sellestsamast Eleringi hankest 500 megavatti, mis praegu on käimas. Juuli alguseks me saame need tulemused teada, kui suur see huvi on. Ja samamoodi on salvestusega, et lühiajalist salvestust on turule tulnud niisama. Pikaajalise salvestuse puhul on tegelikult küsimus selles, et kuidas pikaajalised salvestuseprojektid oleks pankade jaoks rahastatavad, kuna seal mahud on väga suured ja tasuvusaeg väga pikk, elektrienergia hind kõigub, siis seal nende erinevate finantsinstrumentide läbivaatamist me ka ette valmistame ja koostöös soovime seda teha nii Euroopa Investeerimispanga kui Põhjamaade Investeerimispangaga, et need võimalused ära kaardistada. Ja lõpuks siis on see juba investori otsus, kas sellisel kujul on see projekt neile atraktiivne ja kas sellisel kujul on pangad valmis seda ka rahastama. Jah, et seal vastu turgu praegu või ainult vastu nagu börsihinda on ikkagi keeruline, mitte keeruline, vaid ongi võimatu teha. Kui meil oleks seesama pikaajaline otse ostu-müügilepingute turg ja seal oleksid suured tarbijad, siis ma arvan, et nii mõnigi arendus saaks kiiremini edasi. Aga seda turgu meil hetkel veel ei ole. Seda tuleb tekitada ja see võtab aega. Nagu erinevate alternatiividega praegu töötame.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister. Minule teeb väga muret see, et energeetika valdkonnas nagu see suur pilt puudub. Ka siin saalis üritatakse seda teha usuküsimuseks ja kokkuvõttes see on kindlasti äärmiselt halb Eestile. Minu küsimus olekski: mis plaanis on? Kas on plaanis see asi nagu tõsiselt ette võtta, usuküsimuse asemel muuta ta selliseks majandusküsimuseks, füüsika ja matemaatika stsenaariumidena esitada, need lahendused? Millal see suur plaan võiks paika saada? Ja kas te teete pingutusi selle nimel?

Jaa. Aitäh! Ma olen väga nõus sellega, et energiapoliitilisi valikuid ei peaks tegema usupõhiselt. Ja see käib muu hulgas tuumaenergia kohta.  

Nüüd, see suur pilt tuleb strateegilises võtmes energiamajanduse arengukavva. Ja see on ka üks põhjus, miks me korra veel räägime ministeeriumis ja räägime ka erinevate osapooltega, mida me peame veel juurde kirjutama selleks, et just nimelt see suur pilt ja strateegiline vaade oleks selge. Siis, ma arvan, on kõigil siin saalis ja mujal arusaam, kuhu suunas me liigume, miks me sinna liigume ja mida me sellel teel peame tegema. Energiamajanduse arengukava on see koht, kus me selle suure pildi kokku paneme ja esitame. 

Heljo Pikhof.

Aitäh! Austatud minister! Milliseid muudatusi seadustes või arengukavades peate vältimatuks, et kiirendada uute taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamist? Ja kas olete viinud valitsusse ka konkreetsed ettepanekud?

Aitäh! Tegelikult Riigikogu on juba vastu võtnud kaks olulist seadust, seesama 555 ja 556. Üks seadus on veel ootel, mis puudutab planeeringuid ja ka mõningaid tehnilisi punkte vähempakkumiste korraldamiseks. Ma loodan, et see saab ka siin enne kevadistungjärgu lõppu vastu võetud. Ja nii nagu ma siin vastuses ka ütlesin, et tuumaseadusandlus, et sellega me oleme ette valmistamas, samamoodi siis võimsusmehhanismi temaatika ja veel mitmed teised eelnõud. Need meil on töös ja kui on õige aeg, siis me nendega siia ka tuleme. Aga selle suure pildi, nii nagu eelnevalt ma juba vastasin, peaksime me saame ilusti kokku energiamajanduse arengukavast ja selle põhjal on siis aru saada, miks üks või teine seadus tuleb sellisel kujul ja sellises tempos, nagu ta just parasjagu tuleb.

Züleyxa Izmailova.

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab planeeringuid. Kuidas te olete hinnanud seni, mis on olnud need peamised takistused, mis venitavad tuuleparkide planeeringute ja loamenetluste protsesse? Ja kas te olete algatanud mingeid konkreetseid tegevusi nende protsesside kiirendamiseks ja sisuliseks toetamiseks, näiteks omavalitsuste aitamiseks, kes tegelevad planeeringute ja loamenetlusega? Suheldes erinevate osapooltega, on küll olnud seda nurinat, et riik võiks rohkem toeks olla. Kas olete tegemas seda?

Aitäh! Ma tegelikult sellele küsimusele juba varasemalt vastasin, et me oma energiat ja aega kokku selle koha pealt ei hoia. Omavalitsusi oleme nõustanud. Omavalitsused on erineva suurusega, erinevate probleemidega. Teavituskampaaniad, muud asjad, kogemuste jagamine ka teiste omavalitsuste põhjalt, pluss siis need formaalsed küljed, et meil on planeerimis- ja loamenetlused lühemaks tehtud. See kõik loeb, aga ma arvan, et see võti … Pluss arendajatega suhtlemine, et ka nemad mõtleksid, mis konkreetses omavalitsuses oleks just sihuke kõige paremini kõnetav lahendus. Aga eks see kõik ikkagi päeva lõpuks taandub sellele, kui hästi õnnestub need mured, mis kohalikel inimestel on, vastatud saada, ja tegelikult ka see, millist kasu kohalikud inimesed selles arenduses näevad. Mida suuremat kasu nad näevad, kaasa arvatud materiaalset, seda rohkem on nad valmis toetama.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Möödunud nädal tõi uudiseid Kanadast, kus on rajatava väikse moodulreaktoriga uue tuumajaama – olgu öeldud, et tegemist on sama tehnoloogiaga, mida Fermi Energiagi Eestisse soovib tuua – ehituse maksumus kerkinud üle 13,5 miljardi euro, mis on rohkem kui kahekordne kasv varasemast hinnangust ja on loomulikult märksa kallim kui seni võrdluseks olnud tuumajaam Soomes. Eesti teatavasti ei ole tuumariik, meil puudub kogemus, ekspertiis kui ka taristu, mis tähendab, et rajamise kogukulu võib ulatuda mõne miljardi asemel vähemalt seitsme või enamgi euroni. Arvestades valitsuse samme riikliku eriplaneeringu ja tuumaseaduse suunas, küsingi, millistele majanduslikele ja tehnoloogilistele kaalutlustele tugineb valitsus tuumajaama rajamiseks eelduste loomisel ja kas ja milliseid järeldusi ollakse tehtud nende erinevate tuumaprojektide ebaõnnestumiste ja kulude ületamiste osas. Seda enam, et ütlesite just siin vastates, et energiapoliitilised valikud ei peaks olema usu küsimus. Seega jään ootama vastust.

Aitäh! Ei peaks olema usuküsimus, ei ole ka. Ma arvan, et Kanada näide on väga hea. Seda me hoolega jälgime, ma eeldan, et investorid ka jälgivad veel suurema hoolega, milliseks selle jaama lõpphind kujuneb. Riigi poolt me loome raamistiku. Kas ja milline tehnoloogiline lahendus tuleb, on lõpuks investori otsustada. Nii nagu varem korduvalt öeldud ja ma arvan, et see oli ka siin selle tuumaenergeetika debati juures, kui Riigikogu arutas, et me kindlasti ei ole uute tehnoloogiate esimene katsetaja. See on täitsa tavaline tehnoloogia valdkonnas, et esimene mudel on kallis. Sealt edasi protsess optimeeritakse ja need hinnad tulevad alla. Nii et meil on 10 pluss aastat või, ütleme, vähemalt kümmekond aastat rahulikult aega vaadata, kuidas see turg areneb ja liigub. Ja me ei ole ainsad huvilised, samamoodi on Suurbritannia, samamoodi on Tšehhi, ka taanlased vaatavad. Ma nagu selle koha pealt otse öeldes ei muretse, kui kõik on liiga kallis, siis seda investeeringut lihtsalt ei tule. Kui tehnoloogia ajas areneb, muutub odavamaks ka investori vaates, siis need investeeringud tulevad. Aga tuumaenergeetika üle maailma, kaasa arvatud eriti Euroopas, on selgelt kasvuteel.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea kolleeg Andres! Oleme seda olnud nii valitsuses kui siin Riigikogus majanduskomisjonis, aga ma pean sult ikkagi poliitiliselt küsima. Oli aasta 2016, Reformierakond oli pikalt olnud peaministri erakond. Ja mis me siis avastasime, kui lõpuks enam Reformierakonda ei olnud valitsuses? Mereala planeering oli koostamata, radarihangete peale polnud üldse mõeldud, rääkimata raha eraldamisest, aga ometi oli selge, et tuulikuid rajada ei saa, kui neid riigikaitselisi kompensatsioonimehhanisme kuidagi ei rajata. Ja mereala planeeringu me saime vastu võetud siis, kui me olime 2022 vist valitsus lõpus, meie valitsuse lõpus. Aga kuidagi iseloomustab Reformierakonna ikkagi natuke jalgade järele lohistamine, ka viimastel aastatel. Viimane tuulepargi ehitusluba anti välja 2020. Miks see niimoodi on, mis sa arvad, Andres? Ma ei saa sind selles süüdistada, aga kas sa oskad sellele vastata, miks see nii on läinud?

Mulle need ajalootunnid vahest meeldivad, vahest ma jälle ütlen, et me saame ikkagi mõjutada seda, mis ees on. Kui sa korra läksid tagasi sinna, ütleme, eelmise kümnendi keskpaika, seal on ikkagi väga mitu asja. Tehnoloogia või siis, ütleme, nii päikse- kui ka tuuleenergia, rääkimata salvestustest, ühikukulu selle ajaga võrreldes on oluliselt alla tulnud. Midagi, mis toona ei olnud kindlasti rahastatav, on täna, Excel töötab. See on üks asi. Teine, ma arvan, mis siin ka vahepeal oli, et oli väga palju kohtuvaidlusi, kui kiiresti edasi liikuda ja mis takistas kindlasti ka edasiliikumist. Nii et see oli võib-olla ka veel üks põhjus. Ja nüüd, kui me tuleme siia tänasele päevale lähemale, siis tegelikult ju asjad liiguvad. 2023 vähempakkumisest oli meil siin arupärimise raames juba juttu, tuleb see aasta ka vähempakkumine. Siis ka meretuulepargid tegelikult, Saare Wind Energy sai ju hoonestusloa, et ta saaks taotleda ehitusluba. Samamoodi ühenduste temaatika. Nii et ma arvan, et tegelikult me ikkagi liigume riigina ilusti edasi koos erainvestoritega. Ma arvan, et ju ajalooküsimusi, ehk siis kümne aasta pärast, kui keegi siin saalis küsib, saab vastata, et siis hakkasid asjad, ütleme, said asjad erilise hoo sisse.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et te olete minuga nõus, et mõttetut tööd pole riigil mõtet teha, kui seda tulevikus vaja ei lähe. Noh see on sama, mis bürokraatiat juurde toota, et ühiskonnale kulu, aga vaja ei ole. Teiseks, Kliimaministeerium on ju oma plaanides arvestanud, et tuumaelekter peaks tulema Eesti portfelli pärast aastat 2035, see on nendes plaanides sees, me oleme seda mõlemad näinud, aga mul on teile küsimus. Nii ….. Tallinn oma erinevates mudeldamistes kui ka rohetiiger tegelikult on jõudnud sinnamaale, et tuumaenergia pääseb turule väga vähe oma kalli hinna tõttu. Nüüd Kanada info ka, et kõik läheb kallimaks. Kui me teeme selliseid rahalisi kulutusi ja teeme ka riigi plaane selle peale, siis meil peab olema ju ettekujutus mingisugusest loogikast, et mis siis see energia umbes maksma läheb ja kuidas see tuumaenergia turule pääseb. Palun kirjeldage mulle siis põhimõtteliselt seda loogikat, et mis need hinnad on võrreldes taastuvenergiaga ja kuidas teie vaates ikka jätkuvalt see üldse majanduslikult võimalik on.

Aitäh! Hea meelega. Punkt number üks: riik ju ei hakka tuumajaama ehitama. Nii nagu riik ei ehita tuuleparke või päikseparke või akusalvestust. See on erainvestori otsus. Kas ta on valmis seda investeeringut tegema või mitte. Tuumajaama investeeringut ei ole võimalik teha, kui meil puudub seadusandlus, puudub ohutus, puudub regulaator. See on see, mida riigi poolt me ette valmistame.

Nüüd, kas tuumaenergia on konkurentsivõimeline? Soomes on tuumajaam? On. Kas Rootsis on tuumajaam? On. Prantsusmaal on tuumajaam? On. Selles mõttes, ma arvan, tuumaenergeetikal on väga selgelt koht ja tuumajaama puhul lihtsalt see viimane tükk selles vastuses. Kuna tuumajaam on ju eluealt väga pikk ja tema opereerimiskulu on väga väike, siis tegelikult investor teenib oma investeeringud tagasi seal kolmandast kümnest edasi minnes, eks ole, ja selles mõttes see Excel kindlasti töötab, muidu neid jaamu poleks rajatud ei Soomes, Rootsis ega mujal. Kas suured projektid on varem läinud üle eelarve ja üle tähtaja? On küll. Kas nad lähevad ka tulevikus üle eelarve ja üle tähtaja? Osad kindlasti lähevad, mõni võib-olla ei lähe, aga kui me räägime sellest Eesti-mastaapsest asjast, et see ikkagi on väiksem kui sihuke traditsiooniline suur tuumajaam. Ja veel kord, meil on sinna vähemalt kümme aastat rahulikult minna, investorid saavad mõelda, turg areneb, tehnoloogia areneb ja ma usun, et küll me siis teeme need õiged otsused ka. Aga oluline see, et me loome võimaluse. Kas seda võimalust siis kasutatakse, aeg näitab.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma tahtsin küsida sellise teema kohta nagu tuuleenergia ja meie riigikaitse. Nimelt, siin mõnda aega tagasi oli palju juttu sellest, et tuulikute rajamine merele võib segada Eesti riigikaitset. Hiljuti Riigikogule, riigikaitsekomisjonile ja majanduskomisjonile, ühisistungil tutvustati uuringut, mis näitas seda, mis keskendus sellele, kuidas see mõjutab meie radareid. Aga nagu ka selle uuringu läbiviijad möönsid, täielikult oli uurimata see, kuidas ta mõjutab rannikukaitseks vajaliku relvastuse kasutamist. Seda ei ole keegi uurinud, analüüsinud. Ja siis ma mäletan, et sellel komisjoni istungil tõdeti, et tegelikult see on oluline küsimus ja enne, kui me energeetikas edasi saame minna, tuleks kindlasti seda analüüsida, sellepärast et me ei saa ju endale ometi lubada tegevusi, mis Eesti riigikaitset olulisel määral takistaks või kahjustaks. Kuidas on selle uuringu, ma ei tea, kas teise etapiga või millal võetakse ette see küsimus, mis puudutab relvastuse kasutamist ja tuulikuid?

Aitäh! Küsimus täiesti kohane. Ma mäletan, et ka mina olin vähemalt ühel ühisel istungil (Saalist öeldakse midagi.) – okei –, kus selle uuringu tulemusi tutvustati. Ja võib-olla ka eelneva ühe küsimuse vastuseks, et mis taastuvenergia arendamist võib-olla tagasi hoidis, olid tegelikult ka riigikaitselised piirangud, mida nüüd on saanud vähendada, sellepärast et on loodud kompenseerimismeetmed läbi radarisüsteemide. Ega ilma riigikaitseliste aspektide arvestamiseta me ei saa ju tuulikuid kuskile püsti panna. Kui kuskil on tegemist, ma ei tea, rannakaitse teemaga, ju see peab ikka enne ehitusloa andmist saama paika loksutatud, et kõik teemad on lahendatud. Ja noh, eks seal tuleb ka avatult vaadata, kui üks lahendus ei sobi kaitsevaldkonnas. Maailmas pole kunagi ainult ühte lahendust, on erinevaid viise, kuidas neid piiranguid kompenseerida kaitse vaatest, ja ma usun, et nutikad inimesed need lahendused leiavad, sest energeetikat meil on vaja, kaitset on meil vaja. Ja mida tugevam on majandus, seda rohkem me saame investeerida kaitsesse, need kõik asjad, ja keskkonda samamoodi. Tegelikult on need kõik ju ühe ökosüsteemi osad.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mis argumentatsioon see on? Soomes on tuumajaam, Rootsis on tuumajaam – teeme ka? Soomes on astmeline tulumaks, Rootsis on astmeline tulumaks – teeme ka? Soomes on toiduainetele soodsam käibemaks, Rootsis on toiduainete soodsam käibe – teeme ka? Rakendame paketi. Kui valitsus näiteks maksuküüru või füüsilise isiku tulumaksuga seotud seadusandlust on suutnud viimase nelja aasta jooksul muuta rohkem, kui ma praegu siin oma minuti jooksul suudan ette lugeda, meil ei ole järjepidevust. Tuumajaama rajamine on selline küsimus, mille puhul öeldakse, et siin on selline poliitiline üksmeel, rahvahääletusel teema otsustamine oluline, seda ei saa teha Riigikogu poolt, kus lobikohtumised ei ole ka avalikud, kiirkorras, nii et see strateegilistes dokumentides ei kajastu. 

Aga ma küsin teema kohta, mis pole veel kajastust leidnud. Salvestusvõimsused, näiteks Paldiski hüdropumpla rajamine, kuidas te näete, mis see roll tulevikus energiasüsteemis olema saab?

Jaa, aitäh! Vot selline debatt mulle iseenesest meeldib, sest see on maailmavaatepõhine, mitte usupõhine. On riike, kus on astmeline tulumaks, on riike, kus ei ole astmeline tulumaks. Ja see, mida üks või teine erakond eelistab, on maailmavaateline. Ja kui sotsiaaldemokraadid erakonnana ei eelista maailmavaateliselt tuumajaama või tuumaenergeetikat – ma isiklikult seda aktsepteerin, mul sellega ei ole mingit tõrget –, lihtsalt senikaua, kui see kõik on faktipõhine, on minu meelest hästi.

Nüüd siis see küsimus. Jah, pikaajalise salvestuse üks võimalus on tõesti pump-hüdroelektrijaam. Pump-hüdroelektrijaamal on täpselt samasugune murekoht nagu meretuuleparkidel või ka mõnel teisel suuremahulisel investeeringul, mis on seotud elektrituruga, et pank oskab küll öelda, ma ei tea, mis on selle müüdava elektri kogus, aga puudub võimalus või kindlustunne, eks ole, mis on müüdava koguse hind. 

Sellepärast ongi need erinevad finantsinstrumendid, mida me soovime läbi rääkida ja kuulata ja analüüsida koos Euroopa Investeerimispanga ja Põhjamaade Investeerimispangaga, et seda laadi projektid võimalusel oleksid pankade poolt rahastatavad, sest muud varianti kui pangad või mingid fondid ma ausalt öeldes väga ei näe, kes seda raha võiks välja käia.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt arupärijate esindajana Jaak Aab.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Püüan lühidalt siiski teha, aga kui on aega juurde vaja, siis igaks juhuks kolm minutit palun juhatajalt.

Kolm minutit lisaks.

Sotsiaaldemokraatide poolt esitatud arupärimine puudutab valdkonda, mis on ühtaegu nii keskkonna, majandus- kui ka julgeoleku küsimus. See on küsimus Eesti energeetilisest tulevikust. Ma ei pea siin tõestama vist seda keerulist olukorda, mis meil geopoliitiliselt on, mis objektiivselt võib-olla on neid probleeme ka süvendanud, aga toonud ka eriti esile selle, kui õigel ajal on jäetud mingid otsused tegemata või otsused venivad. 

Faktid on lihtsad, aga muret tekitavad. Eesti tarbib rohkem elektrit, kui ise toodab. Ma tõin need numbrid välja. Tõesti, see puudujääk eelmisel aastal oli ligi 2,6 teravatt-tundi. Ja kahjuks see energiadefitsiit lähiaastatel ei vähene. Meie sõltuvus impordist suureneb, samal ajal kui tarbimine kasvab ning uued ühendused, mis võiksid meid piirkonna tootmisvõimsustega paremini liita, ei valmi enne 2033. aastat. See tähendab, et järgmised viis kuni kaheksa aastat peame ise oma elektritootmist oluliselt kasvatama või riskime kõrge hinna, katkendliku varustatuse ja majandusliku mahajäämusega. 

Usume, et taastuvenergia kiire arendamine ei ole pelgalt keskkonnateema. See on ka sotsiaalse õigluse teema. Kõrged elektri hinnad ei taba kõiki ühtemoodi. Nad löövad kõige valusamini keskmise ja sellest madalama sissetulekuga peresid, aga samuti ka ettevõtjaid ja see on otseselt meie majanduse konkurentsivõime küsimus. 

Samas näeme, et taastuvenergia arendajad tahavad investeerida, kuid neid tihtipeale hoiab tagasi aeglane ja takistusterohke menetlussüsteem. Kohalikud omavalitsused jäävad tihti üksi planeeringuprotsessides ja loamenetlustes esilekerkivate probleemidega. Me ei saa jääda paigal tammuma. Nagu ma siin mainisin, Soome on tõesti väga kiiresti viimastel aastatel jõudnud üle 8000 megavati võimsuse tuuleenergias, Leedu, mis tõsiselt oli meist taga, on jõudnud 1500 megavatini. Ja meie 700 megavatti selle valguses ei kõla just eriti hästi. Nii nagu ma siin mainisin, viimane tuulepargi ehitusluba väljastati 2020. aastal. Kaua tehtud kaunikene, Sopi-Tootsi tuulepark sai ikkagi valmis. 

Kuidas edasi? Ja kui nüüd ka täna mainitud teatud ka riigi poolt välja kuulutatud vähempakkumised, see 2023 oli tehnoloogianeutraalne, ehk siis selle vähempakkumise tulemusena arendatakse Eestis nii päikseparke kui tuuleparke, siis tegelikult on arendajate poolt kuuldunud juba päris tõsist muret. Seal on üks tähtaeg, mis …. vähempakkumise tingimustes on, on 1. juuli sellel aastal, kus peavad olema väljastatud ehitusload. Minister väitis, et kaks arendajat on graafikus. Ega mina ka täpselt ei tea, kes seal graafikus on või mitte, aga ka majanduskomisjonis on kõlanud mitu korda see, et on risk, et ka selle vähempakkumisega turule toodavatest võimsustest võib midagi ära kukkuda. Nagu te teate, on need arendajad vähempakkumisel pakkunud ka tagatisraha, millest nad võivad ilma jääda, rääkimata sellest, et nad kaotavad selle raha, mis nad on pannud kogu sellesse protsessi sisse. Ja samas meil neid tootmisvõimsusi on vaja. Võib-olla 2023. aastal ei osatud ette näha, millised pikad planeerimisprotsessid siin Eestis võivad lahti minna ja kui keeruline see kõik on, aga olles võib-olla veidi targem tol hetkel, oleks võinud seda arvestada. 

Ma tuletan meelde, et tõesti Eesti territoorium, maismaa eriti, on väga paljus ka keskkonnapiirangutega ja leida selliseid alasid, kus mingeid mõjusid ei ole, on väga keeruline. Neid mõjusid kindlasti tuleb hinnata, neid mõjusid tuleb kompenseerida ja samas tuleb saada kaasa ka kohalikud inimesed, kogukonnad. No taluvustasuga läks ka päris tükk aega, enne kui siin Riigikogus see sai ära otsustatud. See ehk natukene aitab, aga kõiki probleeme see ei lahenda. Nii nagu siin täna juttu oli, on arendajad muidugi väga palju kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele pakkunud lisamotivatsiooni erinevate projektide näol, odavama elektri näol ja nii edasi ja nii edasi. Aga siiski ma arvan, et riigi käes on oluline roll. Tuleks aidata vähemalt ka nendes protsessides omavalitsusi, võib-olla anda ka õigeid sõnumeid. 

Nagu me teame, on üks erakond võtnud eesmärgiks üldse tuuleenergia arendamise peatada. Ma kirjutasin sellest ka artikli, see tundub nagu selline, 19. sajandi alguses oli Inglismaal masinalõhkujate liikumine. Kui inimesed hakkasid kartma – inimestes võib olla hirm mingite uute tehnoloogiate arenduste ees –, siis kõige lihtsam on see kõik seisma panna. Aga see ei vii meid sellest kohast edasi. Me kaotame tõsiselt konkurentsis naaberriikidega, kogu maailmaga, sest nii nagu siin on mainitud, taastuvenergiavõimsusi maailmas on arendatud rekordiliselt kiiresti. See jutt, et kuskil kõik tossutavad, ei vasta tõele. Hiina on kõige kiirem taastuvenergia võimsuste arendaja. Nende vajadused on suured, jah, endiselt töötavad ka seal söejaamad, aga sellist progressi, tehnoloogia arengut ei suuda keegi pidurdada. Me peame sellega kaasa minema. 

Nii et elektrivarustuskindlus ja energiajulgeolek ei ole lihtsalt erakondlik küsimus. Ka minister ütles, et see on maailmavaate küsimus. Ma arvan, et ei ole maailmavaate küsimus. See on meie riigi rahvuslik huvi. Kas Eesti suudab olla energiapoliitikas iseseisev, õiglane, tulevikku vaatav või jääme loiduse ja otsustamatuse ohvriks? Sotsiaaldemokraadid seisavad kindlalt selle eest, et roheleppe täitmine ja kliimat säästev poliitika ei oleks ainult keskkonnaküsimus, vaid ka sotsiaalselt õiglane ja majandust tugevdav. Me usume, et riik saab ja peab aktiivne partner olema energeetikavõimsuste arendamises ja ka taastuvenergia arendamises. Selleks vajame selget plaani ja kiiret tegutsemist. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! 

Ei olnud minul plaanis tulla siia kõnelema, aga kuna ma ministrilt vastuseid ei saanud, paneb see mind muretsema, et põhiküsimus on, kust Eestil elekter tulevikus tuleb. Ja ma saan aru, härra Sutt on pärandiks saanud Yoko Alendri segaduse, mida Yoko Alender ei tekitanud, aga ta ei suutnud seda ka ära klaarida. Selle tekitas Kristen Michal koos oma Kaval-Antsuga – vabandust! Ei tulegi riigisekretäri nimi kohe meelde, aga –, koos härra Keit Kasemetsaga tekitas ta sellise suurema segaduse ja energeetikas pole see siiamaani vaibunud. Ma saan aru, et selgust pole teil ikka Kliimaministeeriumis majas. Ma mäletan, valitsuses üle poole aasta küsisime seda küsimust, kust tuleb elekter – ega ei suudetud vastata. 

Ma pean rääkima tuumaenergeetikast, mitte sellepärast, et sotsiaaldemokraadid tuumaenergeetika vastu on, vaid majanduslikel põhjustel. Ta ei ole usuküsimus, ta on puhtalt majanduslik küsimus. Ja ma pean natuke rääkima, sellepärast et need vastused, mis te andsite, et no teeme, planeerime ja äkki siis midagi tuleb, võrduvad minu arvates sellega, et esiteks, plaani ei ole, kuna Kliimaministeerium on arvestanud tuumaenergeetikaga pärast aastat 2035. See on plaanides sees, aga kui seda ei tule, siis on tegelikult mure selles, et teil ei ole täielikku plaani, kustkohast tuleb tuleviku elekter. 

Ja teiseks võiks võrrelda seda bürokraatiaga. Bürokraatia on selline asi, mõttetu bürokraatia on selline asi, mis kõigi aega raiskab, kulub kõigi ressurssi sinna palju. Ja teha mingisuguseid planeeringuid, ettevalmistavaid tegevusi, mis võtab tohutult Kliimaministeeriumi ametnike aega, tööaega ära ja mille peale kulub maksumaksja raha, on ka minu arvates mõttetu. 

Ja nüüd, kui tuumaenergeetika juurde minna, siis küsimus on ju puhtalt maksumuses. SEI Tallinn on teinud Eestis võimalikud energiapoliitika või energeetika mudelid, ta on mudeldanud erinevaid mudeleid, neid on üle kümne, ja nendes üheski … Mõnes mudelis ei olnud üldse tuumaenergiat, mõnes ta natukene oli, pääses natuke turule. Ehk siis see natuke kahjuks ei kata ära tervet seda investeeringumahtu ehk siis ta rahaliselt, majanduslikult ei ole mõistlik. 

Ettevõtjate kogu tarkus, Eesti ettevõtjate tarkus on koondatud energeetika valdkonnas Rohetiigrisse. Rohetiigri mudelid täpselt samamoodi ütlevad, et tuumaenergia lihtsalt majanduslikult ei tasu ära. Ja nüüd me kuuleme, et Kanadas see Fermi Energia lubatud uus ja odav ja tore tuumajaamakene läheb oluliselt kallimaks maksma. Ka see tähendab seda, et tuumaenergia kuidagi rahaliselt ei sobi arendada.

Ja lugupeetud härra minister, need võrdlused Soomega ei ole ju pädevad. Selles mõttes, et jah, kui me vaatame tänast hinda, siis teil on õigus. Aga kui me vaatame hinnakujundamise loogikat, miks see hind selline on, siis te ju olete natukene nagu ilustanud pilti. Esiteks, vanade reaktorite puhul on ju hind täna odavam sellepärast, et investeering on ära tasunud ennast mingi viimase 50 või 60 aasta jooksul. Ehk siis sinna ei pea peale maksma. Aga kui me täna Eestisse ehitataks tuumareaktori, siis me peame hakkama kohe kõrgemat hinda maksma. Ehk siis me ei saa tänast Soome hinda. Tähendab, me peame tagasi hakkama maksma seda investeeringut. Soome enam vanade reaktorite puhul tagasi ei pea maksma. Tänast Soome hinda vanade reaktorite tootmisel ja Eesti uue reaktori hinda ei ole võimalik võrrelda, sest meil on investeeringukomponent kohe vaja arendajal kätte saada. 

Teiseks, uus reaktor, mida Soomes on arendatud, seal juhtus ju niimoodi, et läksin ajast oluliselt üle, prantslased tegid oluliselt odavamalt Soomele selle reaktori. See on põhjus, miks sa saad väiksemat energia hinda küsida, kui sa 100 miljonit või rohkem kui 100 miljonit pead reaktori eest vähem maksma ja siis sa pead seda hiljem ka tarbijatelt vähem küsima. Ehk need ei ole võrreldavad asjad, mida te toote, ainult sellisel juhul tõesti, kui Eestisse ehitatakse ka tuumajaama, mis läheb üle aja, tuleb seal trahve maksta ja siis selle võrra saame võib-olla hinda odavamaks. 

Lisaks plaanitakse, Fermi Energia on seda ju öelnud ka, et taastuvenergia tasu tuleb ka lisaks sellele tuumajaamale maksma hakata. No kui me paneme kõik selle majanduslikult kokku, arvutame läbi – ta ei ole mõttekas, lihtsalt majanduslikult ei tasu ära. 

Ja see ei ole sotsiaaldemokraatide leiutis. Te võite selle võtta, vaadata. Lugege, ma soovitan: kõige paremad analüüsid ja mudelid on teinud tõesti SEI Tallinn, ehk siis sealt on võimalik seda vaadata. Soovitan ka Rohetiigri arvutustega tutvuda. Ja lõppkokkuvõttes, ega Kliimaministeeriumgi väga palju teist juttu ei räägi, aga poliitiline tahe on. 

Seega, ma olen mures, jätkuvalt, et miks me teeme, kulutame ametnike aega asjale, mida ei pruugi tänases loogikas tulla, sest seda lihtsalt majanduslikult täna ei ole näha. Jah, tulevikus võib-olla see on mõistlik, et teeme siis need inimeste ressursikulutused, teiseks, näiteks kaitsepolitseis tuleb inimesi tööle võtta juba täna, kui te planeeringutega, planeerimisprotsessiga tegelete. See on kaitsepolitsei hinnang, ma seda mäletan väga hästi. See tähendab, et me hakkame maksumaksja raha kulutama olukorras, kus ei pruugi midagi tulla. 

Aga sellest kõige suurem mure on selles, et kust tuleb siis ikka tulevikuenergia. Kui teil ei ole seda plaani – ma mäletan, et tuuleenergiaga oli see probleem, et ei klappinud lõpuks need Kliimaministeeriumi numbrid – ja kui nüüd on arvestatud tulevikku ka tuumajaam sisse, aga kust see elekter tuleb? See on minu arvates põhiküsimus: kust tuleb võimalikult soodne ja võimalikult roheline elekter? 

Ja ma arvan, et kõige olulisem on selle juures nii-öelda julgeoleku mõttes, et tootmine oleks hajutatud. Eestis meil ei ole mõtet korrata Ukraina vigu, kus me teeme tootmise ühte kohta või kahte kohta või kolme kohta. Ilmselgelt hajutatud tootmine ja me saame selle pigem rohkem tuuleenergiast ja päikeseenergiast, mida on üle Eesti võimalik laiali teha, salvestusvõimsused, mõned gaasijaamad sinna juurde. Kui meil on stsenaariumis igaks juhuks olemas põlevkivielekter, kui tõesti väga rasked olukorrad juhtuvad, jah, ta võib olla, pole hullu sõjalises loogikas ka, kui seal midagi peaks juhtuma ja see elektritootmisvõimsus ühel hetkel tuleb maha jätta või hüljata või see satub rünnaku alla. 

Ehk siis põhiküsimus ei ole mitte selles, kas tuumajaam ei ole usuküsimus. Üldse ei ole usuküsimus, see on puhtalt majanduslik küsimus. Majanduslikus plaanis ma ei saanud kahjuks vastust. Ma tean, me ei saanud pool aastat valitsuses seda vastust, nii et te pole suutnud seda segadust kahjuks ära klaarida. 

Ma soovin teile jõudu selles, sest ma tean, et Yoko Alender püüdis, me väga hindame tema tegevust. Aga uskuge mind, seda segadust, mille Keit Kasemets ja Kristen Michal Kliimaministeeriumis igas valdkonnas kokku keerasid, me ju – mitte, ainult teie, me kõik siin Eestis – helbime ja proovime seda parandada. Päris suur jama. Hea oleks, kui riigijuhtimise juures oleksid inimesed, kelle käe all ikka asjad nagu õnnestuks ja oleks mingisugune konkreetsus. Eks me seda tunneme teistes eluvaldkondades ka, et kui neid inimesi edutatakse, aga me teame, et edutatakse selle piirini, kus kohas nende pädevus otsa saab. Ja tundub, et piir on kätte jõudnud. Aitäh!

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma kindlasti ei saa ennast pidada energiavaldkonna spetsialistiks. Pigem võiks öelda, et ma seda valdkonda üldse ei tunne. Aga ma pean tunnistama, et selle aja jooksul, kui energiateemasid arutati, kui me koalitsioonis olime, siis põhiline mulje jäi, et see on üks lõputu jokutamine, et me ei jõua õigel ajal tulemusele. Aga ma tahaks nagu kahte olulist asja rõhutada, mis mind on jäänud selle temaatika juures häirima. 

Esiteks siis, kui taastuvenergiaplaane arutati sellesama kevade raames, siis üks minu põhiline kriitika, mis siis nende plaanide osas oli, on see, et, sõbrad, te räägite ainult tööstusest, te ei räägi inimesest. Ja seda kahest aspektist. Esiteks see, et need muutused, mis meie ees on niivõrd mastaapsed, et inimesi tuleb õigel ajal informeerida, neile selgeks teha, mis neid ees ootab, mis selle sisu on. Ja teine see, et taastuvenergiale tuleks läheneda eelkõige läbi inimeste ja alles siis sealt tööstuse peale minna, mitte vastupidiselt. 

Praegusel hetkel, mis ma näen tulemust, on kõik see lappama läinud fantaasiate virvarr, mis on maakohtades, ja inimesed on ära hirmutatud. Aga see on üks tegemata jäetud töö. Just see, et asjale ei ole lähtutud läbi inimeste. Ja praegu me rääkisime usust, on välja kujunenud usud, mida on ääretult raske lahendada ja inimestele selgeks teha. Isiklikult ma arvan, et tuuleenergia peaks olema võimalikult hajustatud ja võimalikult inimestele lähemal, et inimesed teaksid, kust tuleb enda energia. Ja see, mis puudutab tööstust, seda peab tööstus lahendama oma vajaduste jaoks. 

Teine küsimus, mis mind on selles valdkonnas häirinud, on, et kui ma Kristen Michalile esitasin küsimuse, et kui palju meil ikkagi seda taastuvenergiat tarvis on, siis vastas ta mulle, et nii palju, kui meil on majanduskasvuks tarvis, ehk siis lõputult. Aga paraku on nii, et taastuvenergia ei ole midagi, mis on 100% keskkonnasõbralik. Ka temal on olemas jalajälg ja see jalajälg avaldub kas siin meil või kuskil mujal maailmas. Ehk siis ka seal on piirid, kui palju me saame energiat toota. Ja me peame väga täpselt mõtlema, millised on maailma keskkonnapiirid ja mis on meie piirid. See oleks väga oluline kogu aeg välja mõelda, kui palju me saame majandust arendada, kui palju me saame energeetikat arendada. Aga selles osas on meil teatud hämu. 

Ja viimase punktina ma tahaks hüpata siit siiski tagasi Natura teema juurde ja Natura raiete juurde, sest paraku meie auväärt ministrit on eksitatud. See, et Natura aladel on minimaalselt tehtud raiet, see lihtsalt ei vasta tõele. Piisab teha pigem selline lühike sissevaade internetti, kui me leiame sealt hästi palju huvitavaid artikleid, kus räägitakse ka sellest, et Natura aladel tehtud raiete pealt isegi on makstud toetusi, Natura toetusi, sellised absurdid. Riigikontroll väidab, et alates aastast 2015 on hüppeliselt Natura aladel raied kasvanud. 

Ja viimaseks, kui seda ei oleks olnud, ei oleks olnud ka vabaühendustel põhjust kaevata seda teemat komisjoni, et asjad on Eestis väga paigast ära. Nii et ma tahtsin seda eksitust lihtsalt parandada. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Siis, palun, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt!

Aitäh, hea juhataja! Ma luban, et ma teen hästi lühidalt ja räägin ainult sellest, kas tuumaenergeetikasse investeerimine on majanduslikult mõttekas tegevus või mitte. Eelmine aasta siis Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel investeeriti uutesse tuumajaamadesse maailmas 65 miljardit ja see summa on prognoositud kasvama 70 miljardini aastas aastaks 2030. Neid investeeringuid ei tehtaks, kui see ei oleks majanduslikult tasuv. Ja kui siin natuke oli juttu ka sellest, et kas need väiksed modulaarsed reaktorid on midagi, mis on ainuomane ainult huvi mõttes meile, siis ka seal prognoositakse märkimisväärset kasvu tulevikus. Nii et sellises strateegilises vaates, ma arvan, on see kõik õige ja oluline ja me saame siin seda strateegilist energiamajanduse plaani ilusti debateerida koos energiamajanduse arengukavaga aastaks 2035. Aitäh küsimuste, kirjalike küsimuste ja saaliküsimuste eest ka! Kena õhtut! (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust, mul seda õigust enam ei ole.

Aitäh! Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja sellega on meil läbitud tänane viimane päevakorrapunkt.

Kuid esmaspäevane päev ja meil on võimalik vabas mikrofonis peale haamrilööki sõna võtta. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eduka riigi aluseks on haritud rahvas ja me teame, et hariduses väljakutseid on väga palju, aga ma keskenduksin täna kahele hetkel võib-olla kõige olulisemale. Meil räägitakse väga palju kõrghariduses tasulisest või tasuta kõrgharidusest. Ja kui ma seda juttu kuulan, siis jääb alati mul küsimus, et kes on need, kes saavad hetkel Eestis tasuta kõrgharidust. Kindlasti ei ole need inimesed, kelle kodukohaks on Saaremaa või Hiiumaa või mõni teine koht, kus ei ole ülikoole. Juba praegu peavad väga paljud lapsevanemad oma lapse üliõpilasaastate eest igakuiselt vähemalt 1000 eurot tasuma, sest just nii palju on vaja eluasemekulude jaoks, on vaja toidu jaoks, on vaja teiste eluks vajalike väljaminekute jaoks. Seega lõpetame jutu tasuta kõrgharidusest, juba praegu see on enamikule Eesti piirkondadele tasuline. Mis aga teha? Üliõpilaste enda poolt on välja pakutud, et kõrgemad õppetoetused, mis peaksid veel paremini olema sihistatud, oluliselt paremini reguleeritud üüriturg. Ja mis kõige tähtsam, kõrgharidusse ehk tarka rahvasse peame rohkem investeerima. See on võrdsema ühiskonna, turvalisema ühiskonna ja õnnelikuma ühiskonna alustala.

Teine oluline punkt on hariduslik ebavõrdsus. Vaadates viimaste aastate üldhariduskoolide ja gümnaasiumide erinevat statistikat, mis näitab ära, mismoodi ja kuidas joonistuvad välja eksamitulemused, kuidas joonistub välja see, kui paljud selle kooli üheksanda klassi õpilased saavad kolme või nelja järgmise aasta jooksul keskhariduse. Me näeme, et see lõhe on aina suurenemas. Koolide tasemevahed ei vähene, vaid vastupidi, Eestis on tekkimas üha rohkem juurde koole, kus väga paljud põhikoolijärgselt sealt koolist lahkuvad õpilased ei saa järgneva kolme või nelja aasta jooksul keskharidust. Lisaks on väga selgelt väljajoonistumas ka see, et väga palju sõltub sellest, missugune on lastevanemate sotsiaal-majanduslik olukord. Ehk lihtsustatult öeldes, kui suur on ema või isa sissetulek. Sellest sõltub, kui hea saab olema lapse haridus. Neid näiteid võib veel päris palju tuua ja see kaart, mis üle Eesti on meie ette lahti joonistatud, on päris kurb.

Ja võib-olla veel olulisem tendents, mis on Eestis pidevalt muutumas, on see, et iga-aastaselt läheb keskmiselt Eesti lapse koolitee aina pikemaks. Kindlasti on üheks põhjuseks see, et väga paljud maakoolid peavad uksed sulgema ja maalapsed peavad seetõttu kaugemale liikuma. Aga võib-olla veel olulisem põhjus on see, et lapsed viiakse lapsevanemate poolt kaugematesse koolidesse. Ja põhjused on needsamad, mis ma eespool nimetasin. Mingite koolide õppetulemused on paremad kui teistes koolides ja mingite koolide lastevanemate sissetulekud võimaldavad oma lapsele pikemaid kooliteid või paremaid elamistingimusi ka kodust eemal juba põhikooli lõpus või gümnaasiumis. Ma kutsun kõiki üles tegelema nende probleemidega ja mitte neid kusagile vaiba alla pühkima, sest need on pärisprobleemid, mis meil üha tugevamalt ja tugevamalt uksest sisse tulevad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eesti inimesele ei ole vaja igasugust majandust ja majanduskasvu. Eesti inimesel ei ole kasu majanduskasvust, millest ta osa ei saa. Eesti inimesel ei ole kasu majanduskasvust, kus kohas loodakse jõukust ja rikkust, aga tema pangakontole see ei jõua ja tema pereelu võimalusi see ei paranda. 

Me peame selle nimel pingutama, et iga Eesti tööinimene peab saama koos loodud jõukusest õiglase osa. Ja sotsiaaldemokraatide arvates tuleb selleks teha järgnevaid asju. Esiteks me peame tagama kõige olulisemad avalikud hüved ja nende kättesaamise. Selleks on haridus – seda nii üldhariduse, kutsehariduse kui ka kõrghariduse tasandil –, selleks on tervishoid ja selleks on kodu. Need kolm asja tegelikult määravad väga palju, kas noorena saavad inimeste anded arendatud, kas neil on elus võimalus olla edukas, kas neil on võimalus luua sellesse ühiskonda rohkem jõukust ja sellesse majandusse panustada. Ja loomulikult, kui inimene ei ole terve, ei saa ta seda teha, ja kui inimene ei ole oskuste ja heade teadmistega, ei saa ta seda teha. Ja täna on üheks kõige suuremaks probleemiks saamas selle kõige kõrval ka kodu kättesaadavus, kus üürihinnad kerkivad Euroopa kiiremini, kus kohas elamupinna ruutmeeter maksab järjest rohkem ja rohkem ja noored pered ja töörände mõttes Eesti inimesed ei saa enam omale kodu võimaldada. 

Teine asi on omamaine tootmine ja eksport. Eesti saab küll hiilata sellega, et majanduse kasv põhineb meil praegu ekspordi kasvul, aga ekspordime me hetkel, eksport kasvab kulla, autode ja gaasi najal. Ei ole ükski neist toodetud või tehtud Eestis. See tähendab seda, et kui maailma majandusega midagi juhtuma peaks, siis need suurepärased ekspordiartiklid kukuvad ära. Meil peab olema oma tööstuspoliitika, me peame tööstusesse panustama, peame tootmisesse panustama, loomulikult sealhulgas toiduainetootmisesse. See tagab selle, et Eesti majandus on tugevatel jalgadel. Meil ei ole vaja niisama lihtsalt avatud, globaalset majandust, mis iga majanduslanguse, värina peale kokku vajub. 

Ja kolmas asi, mida sotsiaaldemokraatide arvates on vaja selleks, et iga Eesti tööinimene saaks õiglase osa koos loodud rikkusest, on õiglane maksusüsteem. Selline maksusüsteem, mis jätab keskmisele Eesti perele ja väiksema sissetulekuga Eesti inimesele oluliselt suurema summa raha kätte. See tähendab astmelist tulumaksu. See tähendab seda, et need, kes on rikkamad – ja me räägime siin 10%-st kõige rikkamatest inimestest –, panustaksid maksude näol oluliselt rohkem. Ja tänu sellele saavad olla inimesed targemad, tervemad, õnnelikumad. Tänu sellele kasvab majandus kiiremini ja tänu sellele tegelikult kõige rikkamad inimesed, kellel on kõige rohkem kapitali, võidavad sellest investeeringust teistesse inimestesse. 

Nii et mina kutsun üles pingutama selle nimel, et iga Eesti tööinimene saaks koos, üheskoos loodud rikkusest ja jõukusest õiglase osa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sellega on tänane istung lõppenud. Turvalist koduteed!