Tere kaunist kevadpäeva, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. Nüüd on aeg arupärimiste ja eelnõude üleandmiseks. Urmas … (Henn Põlluaas hüüab saalist midagi. Juhataja helistab kella. Naer saalis.) Te peate silmas kohaloleku kontrolli? Või jäite hiljaks äkki? Head kolleegid, siis tühistan eelneva kohaloleku kontrolli ja … Kuidas? Täpsustan, et Henn Põlluaas on süsteemi järgi kohal. Ei löönud teid välja. Kas teisi lõi ka välja? Ants Frosch? Nojah, kuna see on niivõrd oluline hääletus, mille järgi valija vaatab, kas Riigikogu liige üldse on kohal või mitte, siis me peame tegema uuesti kohaloleku kontrolli. Tõepoolest, süsteemis vähemalt paar kolleegi ei kajastu, kes tegelikult kohal on. Ehk veel kord: tühistan eelneva kohaloleku kontrolli ja teeme uue kohaloleku kontrolli. 

Kohaloleku kontroll, palun!

Saigi palju parem tulemus. Mitmed kolleegid on teile tänulikud. Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20. 

Ja nüüd, head kolleegid, on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Alustab Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav parlament! Neli kuud on möödunud automaksu kehtestamisest ja me oleme näinud seda, et automüüjate esindusorganisatsiooni hinnangul on aprillikuu seisuga uute sõiduautode müük selle aja jooksul ligi 50% kukkunud. Seda seadust põhjendanud argumendid on tegelikult osutunud mittevettpidavaks. Isamaa Erakond algatab seaduse, mis näeb ette mootorsõidukimaksu seaduse täies mahus kehtetuks tunnistamise. 

Valitsus on seda maksu põhjendanud eelkõige kliimaeesmärkidega. Kliimaseaduse [eelnõu] seletuskirjas on öeldud, et ehitatakse rattateid, ning küsimused, mis on tekkinud seoses sellega, et väiksema sissetulekuga inimestel on probleeme, mis puudutavad liikuvust, lahendatakse nii – valitsus rajaneb oma seisukohas teatud uuringule –, et vaesemad inimesed sõidavad rohkem rattaga. Seega siis on rattateede rajamine otsekui kompensatsioon sellele omandi täiendavale maksustamisele. Me leiame, Isamaa leiab, et see on täiesti irrelevantne argument.

Kliimaministeeriumi esindajad toovad välja, et ongi valitsuse poliitika selline, et kuni viiekilomeetrist trassi läbivad inimesed peaksid liikuma kas jala või kasutama ühistransporti. Me leiame, et ka see argument mootorsõidukimaksu kaitseks on täiesti irrelevantne. 

Nii et sellele maksule ei ole sisulisi põhjendusi. Kuna 15. juunil on inimestel selle maksu maksmise aeg, siis on mul palve rahanduskomisjonile, et komisjon aegsasti menetleks seda eelnõu, et me saaksime selle seaduse vastu võtta juba enne 15. juunit. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Austatud saadikud! Annan üle Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 169 põlis- ja hõimurahvaste kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu.

Põlisrahvad on nagu maakera kanaarilinnud, kes oskavad meid hoiatada ohtude eest, olgu see siis loodusrikkuste hävimine või rahvusliku rikkuse hävimine. Eelkõige oleks vaja sellist põlisrahvast [kaitsvat] deklaratsiooni eestlaste endi jaoks. Kui numbreid meelde tuletada, siis 1945. aastal oli eestlaste osakaal rahvastikus 97%, okupatsiooni ja kolonisatsiooni tulemusel jõudis see 1989. aastaks 61%-ni. Vahepeal olukord küll paranes, aga nüüd on see jälle järsult halvenemas. Nii et eks meid põlisrahvana [aina kehvemasse] staatusesse lükatakse praegu päris suure jõuga. Meil on vaja samuti kaitset.

Aga tuletame meelde, kui julmalt käib Venemaa ringi oma põlisrahvastega, millist keelelist genotsiidi korraldab ta maride, mordvalaste, komide ja teiste meie hõimurahvastest põlisrahvaste vastu. [Tuletame meelde], mis toimub Puna-Hiina kontrolli all olevas Tiibetis, kus hävitatakse põlisrahva keel, hävitatakse loodust. Ja sama toimub veel paljudes kohtades üle maailma. Ja meie kui kunagi karmilt rõhutud rahvas peaksime kaitsma ka teiste väiksemate rahvaste õigusi. Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Ka opositsioon püüab leida neid kohti, kus saaks halduskoormust vähendada meie elanikel ja ettevõtjatel ja teistpidi vähendada ka sellega seonduvat rahalist koormust. Meil on selline seadus nagu liikluskindlustuse seadus. Selles seaduses on kirjas, et kõik haagised, [ka need], mis seisavad kodus ja liikluses ei osale, tuleb kindlustada. Kui seda ise ei tee, siis tuleb Eesti Liikluskindlustuse Fondi kaudu peale sundkindlustus ja selle eest tuleb ilmtingimata tasuda. 

Isamaa fraktsiooni arvates ei ole see mõistlik. Punkt üks: et haagis kunagi ei liikle liikluses üksinda, eraldiseisvana, vaid on autorongi osa. Autorongil on liikluses osaledes kindlasti ees mootorsõiduk, millel peab liikluskindlustus olemas olema. Ja kui tekib mõni kahjujuhtum, siis ilmselgelt tuleb seda kahjujuhtumit käsitleda tervikuna. Ei pea ju olema sundkindlustust näiteks katuseboksil või jalgrattahoidjal, miks peaks siis haagisel eraldi kindlustus olemas olema? 

Nii et meie arvame laiemalt, et selline kindlustuse liik nagu kerghaagise O1- ja O2-kategooria puhul peaks liikluskindlustuse Eestis ära lõpetama. Seda edaspidi ei oleks vaja. Ja sellekohase ettepaneku me menetluseks esitame. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonda kuuluvate Riigikogu liikmete nimel üle anda arupärimise regionaal- ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele. Teemaks on KOV-ide otsustusõiguse suurendamine maamaksumäärade kehtestamisel.

Maamaksuseaduse muudatused, millega muudeti kohalike omavalitsuste õigusi maamaksumäärade kehtestamisel ja kaotati senine võimalus kehtestada erinev maksumäär põllumajanduslikus kasutuses olevale haritavale maale ja looduslikule rohumaale, on tekitanud päris palju probleeme. 2022. aastal Maa-ameti läbi viidud maa korralise hindamise tulemusel tõusis paljude katastriüksuste maksustamishind märkimisväärselt. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole omavalitsustel enam võimalik haritavat maad ja metsamaad maksustada erinevalt, kuigi nende sihtotstarve ja kasutuskoormus on olulisel määral erinev. Näiteks juhul, kui omavalitsus peab mõistlikuks, et põllumajandusmaa maamaks kasvaks aastas 10–15% võrra, võib ühtne määr tähendada samal ajal metsamaa maksu langust kuni 60%. Selline olukord ei ole tasakaalus ega arvesta omavalitsuse vajadust [pidada silmas] kohalikke eripärasid ning toetada maa tootlikku kasutust. 

Tulenevalt sellest soovimegi ministrilt oma küsimustele vastuseid. Ja küsimusi on kolm. Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähendamise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel? Kas te peate põhjendatuks, et omavalitsusel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Ja on ka kolmas küsimus, mida ma hetkel ei jõua ette lugeda, aga mis on ka väga vajalik. Loodame diskussiooni ja õige pea ka vastuseid. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti inimesed! Meil on arupärimine haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele ja küsimuseks on õpetajate palgad. 

Õpetajate palgad on Eestis ammu ajale jalgu jäänud ning seda probleemi peetakse õpetajate terava puuduse põhipõhjuseks. Õpetajate järelkasv on meie riigis selgelt ebapiisav ja olemasolevad palganumbrid potentsiaalseid kandidaate ei kõneta. Viimane tõsiselt võetav õpetajate palga alammäära tõus toimus mitu aastat tagasi. Alates 1. jaanuarist 2024 tõstis valitsus õpetaja brutopalga alammäära 54 euro võrra ehk 1803 euroni. Kui õpetajad alustasid selle peale streiki, lisas valitsus tagasiulatuvalt 1. jaanuarist veel 17 eurot bruto, mis paljudele tundus naeruväärsena. 

Ma tuletan meelde, et aastal 2023 sõlmiti koalitsioonileping, kus on selge lubadus, et aastaks 2027 jõuab õpetajate palk vähemalt 120%‑ni Eesti keskmisest palgast. Aga [on teada], et eelmise aasta detsembris oli see number 2269 eurot, minu poolt eelnevalt mainitud õpetajate palga alammäär aga 1820 eurot. Seega on näha, et õpetajate palk ei ole selle numbri lähedalgi. 

Nii et enne, kui valitsus hakkab arutama järgmise aasta eelarvet, me küsime ministrilt, kas tema hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetajate palgatingimused väärikad. Kas õpetajate palga alammäär 1820 eurot bruto on tema arvates piisav? Millised on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist 2026 nende palga alammäär kasvab? Kas see lubadus, mis on koalitsioonilepingus, on jätkuvalt kehtiv ja kas see on ka tõsiselt võetav? Nii et Keskerakonna fraktsioon pöördub nende küsimustega haridusministri poole.

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Number 1: Vabariigi Valitsuse algatatud töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun! Volitus kenasti olemas.  

Jaa. Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei toeta antud eelnõu kolmandal lugemisel. Seda eeskätt kahel peamisel põhjusel, kuid neid põhjuseid on muidugi rohkem. 

Esiteks, me näeme, et selle eelnõu menetluse käigus, menetluse ajal ei ole piisavalt läbi mõeldud ja maandatud neid riske, mis puudutavad seda osa tänastest töötutoetuse saajatest, kes ei kvalifitseeru tulevikus baasmääras töötuskindlustushüvitise saamisele. See puudutab eeskätt õpilasi ja üliõpilasi, teatud juhtudel ka lapsevanemaid, võib puudutada ka omastehooldajaid. Me näeme, et riskid on tegelikult lõpuni maandamata, kuigi seda oleks pidanud sellise suure reformi puhul kahtlemata tegema. (Juhataja helistab kella, sest saalis on lärm.) Ja vaadates tagasisidet erinevatelt osapooltelt, on see Eesti Puuetega Inimeste Koda, on see ametiühingute keskliit, tuleb kahjuks nentida, et kogu see kaasamine tervikuna ei ole vastanud meie hinnangul heale tavale ja sellisele poliitilisele kultuurile, mida niivõrd põhimõtteliste muudatuste tegemisel, nagu töötuskindlustushüvitiste valdkonnas tehakse, oleks mõistlik [rakendada]. 

Teine põhjus, miks me ei toeta seda eelnõu, on seotud laiemalt praeguse koalitsiooni poliitikaga. Me näeme, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus on algatamas ja jõustamas halvas mõttes uut poliitilist kultuuri, mille korral otsuseid tehakse pelgalt kahe partei ühisel, ma ei tea, fraktsioonide koosolekul või kuskil tagatubades, tegelikult sisuliselt huvitatud osapooli ja sihtrühmi kaasamata. See puudutab töölepingu seaduse muudatusi, mis parlamendis soovitakse läbi suruda, ja see puudutab tegelikult laiemalt kogu seda kärpepoliitikat. Me näeme, et pihta saavad sihtrühmad, kellega ei ole alternatiive piisavalt arutatudki – olgu need tudengiorganisatsioonid, olgu need mis tahes kohaliku tasandi esindajad. Meile ei sobi selline poliitiline kultuur. 

Tööturu valdkond, tööõiguse valdkond on üks selliseid, mis on seni suutnud sõltumata koalitsioonist – nii sel ajal, kui peaminister oli Jüri Ratas, kui ka sel ajal, kui peaminister oli Kaja Kallas – hoida taset ja standardit ja arusaama, et olulisi kokkuleppeid tehakse ametiühingute, tööandjate ja riigi vahel ehk kolmepoolsete läbirääkimiste käigus. Praegune koalitsioon on otsustanud sellest lõplikult – nende jaoks lõplikult, loodetavasti tuleviku vaates ikkagi tagasipööratavalt – loobuda, algatada eelnõusid, mis puudutavad väga laialdaselt tööõigust, töötuskindlustuse valdkonda, tööturupoliitikat, sealhulgas välisrändega seotud muudatusi, ilma tegelikult kokkulepet otsimata või siis seda näiliselt otsides, aga ilma seda tagasisidet, mida tööturu osapooled annavad, arvestamata.

Nendel põhjustel ei ole võimalik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonil seda eelnõu täna toetada. See on ka meie signaal ja sõnum valitsusele: palun võtke ennast heas mõttes kokku! Tööturu valdkond, tööõiguse valdkond ei ole valdkond, kus kogu kompetents asuks kahe erakonna tagatoas või Riigikogu fraktsioonides või ka valitsuses. See on valdkond, kus on seni olnud tavaline kultuur kaasata tööturu osapooli, kuulata nende tagasisidet nii-öelda otse põllult, arvestada mõlema osapoole ootusi, nii tööandjate kui ka ametiühingute omi. Meie hinnangul see kultuur on olnud tegelikult Eesti edu võti töövaldkonnas. Selle kergekäeline kõrvalelükkamine on väga lühinägelik, vastutustundetu ja meie hinnangul lubamatu. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Head rahvasaadikud! Head külalised! Väga hea kõne oli kolleeg Tanelilt. Sotsiaaldemokraadid, kes algatasid selle eelnõu, olles valitsuses, kes toetasid seda eelnõu esimesel lugemisel, kui keskfraktsioon tegi ettepaneku see tagasi lükata, on nüüd avastanud, et midagi on valesti. 

Midagi on tõepoolest väga valesti. Sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on eelmine koalitsioon rünnanud just neid kõige nõrgemaid. Automaksuga rünnati maal elavaid inimesi ja suurperesid, pensionäridelt hakati võtma tulumaksu pensionide pealt. Ja nüüd on järg noorte inimeste käes, kes jäävad töötutoetusest ja koolitustest ilma, üksikemade käes, kes jäävad lastega koju, puuetega inimeste käes ja nii edasi. Eelmine koalitsioon alustas sotsiaaldemokraatide eestvedamisel rünnakuid nende gruppide vastu ja nüüd Reformierakond koos Eesti 200-ga seda jätkab. 

Oli lootus, et kui sotsiaaldemokraadid lendavad koalitsioonist välja, siis võib-olla tuleb natukene tervet mõistust tagasi. Aga seda ei ole juhtunud. Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioon jätkab sedasama vana kurssi ja sellest on siiralt kahju. Ja kui me mõtleme, kuidas see nii on juhtunud, siis tegelikult praeguse koalitsiooni tulemus valimistel oli 44,5% ehk alla poole. Neil ei ole mandaati selleks, et rünnata Eesti inimesi. Tänane koalitsiooni reiting on umbes 20%. Selle reitingu pealt minnakse lammutama Eesti tööjõuturgu, Eesti majandust. Ja ma tuletan teile meelde, head kolleegid: rahvas ei ole selleks teile mandaati andnud. 

Mul on väga hea meel, et sotsiaaldemokraatide silmad on avanenud – küll väga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi. Ja ma väga loodan, et ka koalitsioonis on inimesi, kes mõtlevad Eesti inimeste peale. Need inimesed võiksid täna sellele eelnõule punast tuld näidata. Jõudu tööle!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Suur aitäh, istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma oleksin palju rohkem rahul, kui lugupeetud kolleegid süveneksid eelnõudesse, mida me vastu võtame, ja ei esineks siit puldist pooltõdedega. 

Me selle seadusega asendame töötutoetuse töötuskindlustuse baasmääras makstava toetusega. Töötuskindlustuse saajate hulk tõuseb 33%‑lt 64%-le kõikidest töötutest. Väide, et erivajadusega inimesed sattuvad halvemasse positsiooni, ei vasta tõele. Vastupidi: kui täna peavad erivajadusega inimesed tegema valiku, kas nad saavad vähenenud töövõime toetust või töötutoetust, sest kahte toetust samal eesmärgil samaaegselt riik ei maksa, siis tulevikus saavad nad vähenenud töövõime või ka puuduva töövõime toetust ja lisaks sellele baasmääras töötuskindlustust.

Nüüd need noored, kellele samamoodi viidati. Tõsi, meie noored on haavatavas positsioonis tööturule sisenedes eeskätt seetõttu, et paljudel juhtudel on õpingud katkenud. Kuid me selle seadusega anname perest lahus elavatele noortele paralleelselt täiendava õiguse saada toimetulekutoetust, mida nad seni ei ole saanud. Ja kui me vaatame noori, kes peale kooli lõpetamist suve hakul on ennast registreerinud töötuna – seda nad saavad ka tulevikus teha ja kõiki tööturuteenuseid, ümber‑ ja täiendõppeid saada, selleks et ennast tööturul paremini tunda –, siis tõsi, nad ei saa tulevikus baasmääras töötuskindlustust, aga ka täna ei saa nad esimesest päevast töötutoetust, vaid saavad seda kolme kuu möödumisel. Ja selleks hetkeks, kui neil tekib õigus toetusele, on enamus neist kas asunud õppima või läinud tööle ja see pilt on septembrikuus absoluutselt teistsugune kui juunis, kooli lõpetamise hetkel. 

Kui rääkida nendest inimestest, kellel tulevikus ei ole võimalik saada baasmääras töötuskindlustust, siis nende hulk hinnanguliselt on 600–700 täiendavat inimest. Tuletan meelde, et töötutoetuse ja töötuskindlustusega me püüame inimesi, kes on jäänud tööst ilma, saada tööturule tagasi. Nende kummagi eesmärk ei ole pakkuda sissetulekut, kui inimese valik on olnud mitte töötada. Selleks valikuks on inimestel ka õigus. 

Veel kord kaasamisest. Tehti etteheide, et valitsuse poolt, enne Riigikokku tulemist ei olnud kaasamine kõige paremini korraldatud. Püüdsime seda kompenseerida sotsiaalkomisjoni kahe ekstra kaasamisüritusega, kuhu olid kohale kutsutud kõik osapooled. Viimast üritust juhtisin mina ise ja ma pean küll tunnistama, et kõik need sotsiaalkomisjoni liikmed, kes kohal olid, ei saa teha järeldust, et sealt jäi üles olulisi erimeelsusi. 

Mina soovitan küll seda eelnõu toetada, arvestades, et selle kohaselt töötuskindlustuse saajate hulk tõuseb 33%‑lt 64%‑le kõikidest töötutest ja erivajadusega, vähenenud töövõimega inimesed hakkavad saama töötuskindlustuse baasmääras makset või kui nad varasemalt on töötanud, siis suuremas määras – kehtivat õigust selles mõttes ei muudeta – ja sellega paralleelselt samal ajal ka töövõimetoetust. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Need [osa]pooled, kellele te viitasite, teilt väga kommentaare ei saanud. Ma juhin tähelepanu, et noorte inimeste valik ei ole mittetöötamine. Nad tahavad tööle, nad tahavad väärikale tööle, aga nad jäävad sellest võimalusest ilma, sellepärast et … (Sumin saalis.) Kas on mingi mure või? Sellepärast et nemad lisaks sellele töötutoetusele jäävad ka teistest töötukassa teenustest ilma, nagu näiteks koolitused. Reformierakond peab seda väga hästi teadma. See on nende teadlik valik rünnata neid nõrgemaid gruppe, ja mul on sellest siiralt kahju. Muidugi ma väga loodan, et ka Reformierakonnas on mõistlikud inimesed, kes seda eelnõu südames ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Selgituseks kolleegile saalis, et vastusõnavõtu õigus ei teki üksnes selle tõttu … Signe Riisalu, selgitan teile ennekõike. Vastusõnavõtu õigus ei teki mitte üksnes nime nimetamisel, vaid ka siis, kui sõnavõtus puudutatakse kellegi seisukohti. Nii et ei pea ilmtingimata nime nimetama. Selles mõttes ei ole [protest] õigustatud. Ja veel kord rõhutan, et minu selge käsitlus on see, et vastusõnavõtt on fraktsiooni nimel antud juhul. 

Head kolleegid ... (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 519 lõpphääletus ja asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid 1. Eelnõu 519 on seadusena vastu võetud. 

Teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Palun toetage seda Isamaa head eelnõu, millest saaks jahiseaduse muutmise seadus. Pikka juttu ei aja. Jahimeestel on nii, et kui metsa minnakse, siis tuleb tegutseda. Ja meil siin saalis tuleb seda ka. Eelnõu läheb kohe hääletusele. Selle kohaselt on võimalik paremini ohjata suurkiskjaid, nüüd konkreetselt hunti. Hunti on Eestis liialt palju. Ja mitte ainult Eestis, vaid Euroopas tervikuna on tema seisund hea. Eks tema toidulaua teema on teise poole küsimus, võib-olla on tal metsas liiga vähe toitu ja nii tungib ta nendele aladele, kus inimene toimetab. 

Aga eks jahipidamine ju selleks ongi ellu kutsutud, et ühtpidi kõhtu täita, nagu omal ajal oli, ja täna tegeldakse sageli juba sellega, et inimeste eluruumi või majandusruumi kaitsta. Kui liiki on liiga palju, siis tuleb seda vajaduspõhiselt ohjata. Selleks antakse nüüd võimalus, mis ei sõltu sellest, mida kohus on otsustanud. Igal juhul seadusandja saab oma tahet selgelt väljendada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ilmselt on hunt, inimesest erinev pudulojus, teisel kohal nende seas, kellest selles auväärses saalis on nii palju räägitud. Ja miks mitte, kaks korda olen rääkinud, räägin kolmanda korra veel. Ja miks? Sellepärast, et mulle tundub, et me hakkame selle liigiga siin majas veel toimetama. 

Seekord ma räägiksin linnust või õigemini hundist kui kanaarilinnust. Teate küll seda lugu kanaarilinnust, kes annab märku millestki, mis hakkab väga paigast ära minema. 

Eesti suurkiskjate tegevuskavas on paika pandud hundi arvukuse vahemik 20–30 pesakonda. See on hästi mõistlikult paika pandud. 30 pesakonda on arv, millega oli võimalik hundikriisi ajal eelmise aasta lõpul ja tänavuse aasta alguses tegeleda. Tegemist on konfliktliigiga ja selleks, et ta oleks sotsiaalselt talutav, tuleb teda hoida mingis mõistlikus vahemikus ehk siis mitte üle 30 [pesakonna]. Alumine piir 20 [pesakonda] on see, mis on bioloogiliselt vajalik selleks, et hunt saaks oma rolli keskkonnas täita.

Siiani me oleme arvanud niimoodi, et jahipidamine ongi põhiline, kuidas me hundi arvukust mingis piiris hoiame. Aga tegelikult siin kõrval on ka üks teine faktor, mis tavaliselt kipub jääma kahe silma vahele. See on see, milline on meie keskkonna kandevõime: kui palju see hunte suudab üleval pidada, kui palju on hundil eluruumi ja kui palju on saakloomi. Seni arvasime, et see ei ole oluline, et sotsiaalse taluvuse piir on põhiline. Aga see viimane talv on tegelikult näidanud vastupidist: saakloomi pole, hundil pole metsas süüa, ja siis paratamatult tekib kõik see, mida me praegu näeme, et hunte tuleb meie maadele, inimeste juurde rohkem. 

Mis selle põhjus on, et saakloomi on nii vähe? Neid kütitakse liiga palju. Miks neid kütitakse liiga palju? Aga sellepärast, et meil on ääretult palju tekkinud noorendikke üleraiete tõttu ja loomulikult maaomanikud ei taha kahjustusi. Ja nii ühel hetkel võibki juhtuda, kui seesama mall edasi läheb, et ühel hetkel pole ruumi ka 20 pesakonnale mitte. Ja kuna neil pole seal ruumi, siis tulevad ka need vähesed inimese juurde matti võtma. 

Nii pole midagi teha, et hunditeemaga seostub paratamatult see, kuidas me haldame oma metsi, kui metsakestlikult, mitte kui puidukestlikult. Siin on väga põhimõtteline vahe. 

Selles mõttes ongi hunt üks kanaarilind. Kui midagi on valesti, hakkab ta meile tulevikus sellest märki andma samamoodi nagu ka metsa laululinnud. Ja see on märk sellest, et meie metsade haldamine peab muutuma ja seda tuleb suunata niimoodi, et see püsiks kestlikumatel radadel. Aga kui me vaatame praegust liikumist, mis lähtub nendest plaanidest, millest oleme kuulnud, ja metsatööstuse unistustest, et raievanuseid pole tarvis, et kogu 70% saab hallata ainult metsaseaduse alusel majandades, et unustame ära rohekoridorid, pluss veel istandused, kus üldse mingeid piiranguid ei ole, siis hundile seal kohta ei ole, vähemalt mitte küllaldaselt.

Ja see pole ainult hundi probleem, see on tegelikult meie elukeskkonna probleem. See on meie elurikkuse ja ka meie kohalike kogukondade probleem. See tähendab ainult ühte: tulevikus aina rohkem probleeme, mida hakkavad kandma kohalikud kogukonnad, ja rohkem vastandumist ühiskonnas. 

Ökoloogiliselt rumalad otsustused on liiga kõrge hind ühiskonnale ja elukeskkonnale. Seda enam, kui seda tehakse millegi nimel, mis on selle iseenda jätkusuutmatuse tekitanud. Pean silmas metsaseaduse seda osa, mis oma olemuselt [tähendab] jätkusuutmatust. Tuleviku nimel [tegutsedes] me ei tohiks teha ökoloogiliselt rumalaid otsustusi. Kui me neid teeme, on hunt selle tunnistajaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Yoko Alender, palun!

Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Nii sügava [sisuga] keskkonnahoidlikku kõnet ei ole minult täna tulemas. Küll aga tahan öelda paar sõna selle seaduse kohta. See on väikene muudatus, mis parandab ära kunagi seadusesse jäänud vea. Aga see on ka hea näide sellest, et koostöö opositsiooni ja koalitsiooni vahel on võimalik, kui tehakse mõistlikke ettepanekuid. Toetasin seda eelnõu ka ministriametis, sest see on oluline. Ja oluline on siin ka toonitada, et Eesti riigil on ülimalt hea koostöö jahimeestega, jahiseltsidega. Oleme selles eeskujuks tegelikult kogu Euroopas. 

Ja nii nagu ka eelkõnelejad mainisid, see on väga oluline selleks, et looduse ja inimese tasakaal oleks paigas. Tõepoolest, me ei saa endale lubada olukorda, kus meie rahvusloom saab inimeste viha objektiks – ta ei ole seda loomana kuidagi ära teeninud. Nii et tegelikult see seadus on ka hundi enda huvides. Reformierakond toetab seda. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 553 lõpphääletus. Asume hääletust ette valmistama. 

Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 83 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 553 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 556 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid, rõõm teid nii suurel hulgal siin näha! Ma olen nii selle eelnõu teemal kui ka energeetikateemadel siin päris palju rääkinud, aga mõtlesin, et lühidalt mõne asja markeerin ära.

Kõigepealt seda, et kui me tegeleksime Eestis mõistliku energeetikapoliitikaga, siis me selle eelnõuga ei peaks tegelema. Kõik see, millega siin tegeletakse – kõik need reservvõimsused, sagedusturg, võrgu ettearendamine selleks, et sinna saaks juhuenergia tootmisvõimsusi ühendada, või siis Eleringile trahvi maksmise kohustuse sätestamine juhuks, kui ta ei saa teatud tootmisvõimsusi võrku lisada –, no siin kolleegid ja ametnikud on püüdnud öelda, et tegelikult riski, et sealt mingid kulud tekivad, meil ei ole.

Noh, ma siin Eleringi arvutustele ja analüüsidele liialt ei tugineks. Neil on olnud ka analüüse selle kohta, kui palju see sageduse ja reservvõimsuste hoidmine maksta võiks, ja need on juba esimestel kuudel vastu taevast lennanud. Ja mulle tundub, et jätkuvalt koalitsioonipoliitikud, lisaks ka sotsid ja ametnikkond elavad selles maailmas, et see 100% taastuvatest allikatest elektri tootmise kohustus, mis meil seaduses on, et nad kavatsevad seda seadust täita. Sellisel juhul me peame kolme- kuni neljakordselt üle investeerima võimsustesse, et statistiliselt see Eesti tarbimise maht täis saada. Kusjuures nädal või kaks tagasi ametnikud väljendasid endiselt seda unistust, kuidas Eesti elektritarbimine kasvab praeguse 8,3 teravatt-tunni pealt ikkagi sinna 15 teravatt-tunni peale. Nad küll ei suutnud põhjendada, kust nad seda kasvu näevad. 

Noh, sellisel juhul küll meil need situatsioonid tekivad, kus tuulest või päikesest energia tootjatele tuleb öelda, et me ei lase teid võrku, sest elektrit on liiga palju. Ja seda tuleb mängida välja nii, et me teeme seda justkui selleks, et Eleringil on valik, kas arendada võrku või maksta trahvi. No see läheb juba päris naljakaks. Siis kellelgi laseme ehitada pargi, usutakse, et ta ehitabki, loomulikult keegi ehita. Ja siis Elering veel valib, kas ta võrgu viib sinna või ei vii. 

Nii et määramatust tuleb juurde. Reformierakond püüab siin [jätta muljet], et seaduseelnõu on nüüd suur põlevkivielektri tootmise kaitse eelnõu. Seda see kindlasti ei ole. Mina ütleks, et tegeleme Eestis ikka juhitavate võimsuste arendamisega. Seda on öelnud kõik eksperdid, et selle koha pealt on meil mure. Võtame selle esimeseks prioriteediks, tegeleme sellega! 

Ja mina olen jätkuvalt arvamusel, et kui me juhitavaid võimsusi piisavalt [kasutame], siis sinna kõrvale meil neid juhitamatuid vaja ei ole. Vastupidine valem ei kehti: kui sa juhitamatuid [rajad], siis sinna sa pead juhitavad kõrvale tegema. Muidu ei ole nii, et kogu aeg saab lülitist lambi põlema panna.

Nii et ma kutsun üles hääletama selle eelnõu vastu. Lisaks veel värske uudis Lätist: Läti just teatas, et riigimaadel tuuleparkide arendamine peatatakse. Lätlased on astunud mõistliku sammu, proovime ka meie arukamaid otsuseid teha. Aitäh!

Tänan väga teid! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Kõigepealt heale kolleegile lihtsalt kerge meeldetuletus, et see siin on eelnõu 556, mitte 555. Põlevkivist ja sagedusreservidest me rääkisime selle teise eelnõu puhul. Täna on meil ikkagi tegemist sellega, et me just vastupidi suurendame läbipaistvust ja varustuskindluse võimekust sellega, et me toome sisse fikseeritud liitumistasu. Eleringil tekib väga konkreetne kohustus omada selget plaani, kuhu ta kavatseb võrku arendada ja millises mahus. Sel juhul liitumisi tehes ei ole vaja muretseda selle pärast, et mis see liitumine maksab, see on konkreetne hind. 

Samamoodi tegelikult – meil juba see fantoomliitumiste teema kunagi oli – saab olema ka väga selge, mis on niinimetatud võrgu alakasutuse tasu. Kui keegi hoiab liitumisest kinni ja ei ehita sinna võimsusi, mida meil tegelikult riigina vaja on, siis ta peab selle eest maksma. See tekitab selge motivatsiooni. 

Kui nüüd tuua sisse ka tehnoloogiamuudatuse, mis võimaldab meil liikuda olukorda, kus taastuvenergiaparkide asemel rajatakse juhitavaid võimsusi, siis see peaks olema ka Rainil suur motivatsioon tegelikult poolt hääletada. Siis saab ju teoks ka tema soov, et mõne päikese‑ või tuulepargi asemele tuleb hoopis gaasijaam, ja kõik peaks väga hästi olema. Paraneb ka varustuskindlus ja kõik see saab meile boonus olema. 

Nii et üldiselt selle konkreetse eelnõu tulemusena pigem muutub investeerimiskeskkond selgemaks, konkreetsemaks, tuleb rohkem varustuskindlust, rohkem stabiilsust elektrisüsteemi. Mina küll ei näe, et siin oleks mingisuguseid suuri murekohti. Nii et igal juhul kutsun selle eelnõu poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid ja hea Eesti rahvas! Me oleme täna siin, et arutada ühte äärmiselt olulist küsimust, mis puudutab iga Eesti elanikku, meie energia tulevikku ja sellega kaasnevaid kulusid.

Elektriseaduse muutmise seaduse eelnõu toob meie hinnangul kaasa järjekordse lisakoormuse Eesti tarbijatele. Ja seda olukorras, kus elektri hind on niigi üks suuremaid murekohti meie rahvale. Valitsus esitleb seda eelnõu kui sammu taastuvenergia arendamise suunas. Kuid selle eelnõu kohaselt peavad just elektritarbijad hakkama tasuma poole elektrivõrguga liitumise kuludest, kui võrku soovivad liituda uued tootjad, peamiselt tuule- ja päikesepargid.

Ma küsin teilt, head kolleegid, ja teilt, hea Eesti rahvas, miks tehakse seda taas tavakodaniku rahakoti arvelt? See rahaline koorem tabab kõige valusamalt just meie eakaid ja väikese sissetulekuga inimesi, kes niigi iga kuu ots otsaga kokkutulemisega hädas on.

Valitsuse eesmärk on 100% taastuvelektri saavutamine aastaks 2030. Kas tõesti on ainus väljapääs koormata üha rohkem meie tarbijaid? Meile tundub, et valitsus on valinud kõige lihtsama, aga ühtlasi kõige ebaõiglasema tee. Paneme inimesed maksma ja loodame, et nad lihtsalt lepivad sellega. See ei ole vastutustundlik poliitika.

Teine oluline aspekt, mida me ei saa ignoreerida, on see, et tuule- ja päikeseenergia tootmine on katkendlik ning paratamatult sõltuv ilmastikutingimustest. Muidugi on oluline liikuda säästvamate lahenduste suunas, kuid see üleminek peab olema hoolikalt läbi mõeldud, tagades, et elektri hind ei tõuse, vaid langeb. Praegune eelnõu seda ei taga.

Head inimesed! Me ei saa rajada oma energiasüsteemi üksnes ebastabiilsetele allikatele. Põlevkivienergeetika on aastakümneid taganud Eestile energiajulgeoleku. See on meie oluline kohalik ressurss, mis on kindlustanud meid väliste šokkide ja importenergia hinna kõikumiste eest. Põlevkivielektrijaamad on pakkunud meile juhitavat võimsust, võimet toota elektrit siis, kui me seda vajame, sõltumata ilmast.

Põlevkivil võib endiselt olla oluline roll meie energiajulgeoleku ja stabiilsuse tagamisel. Selle asemel et hävitada olemasolev kindel tootmisvõimsus, peaksime keskenduma innovatsioonile ja investeeringutele uutesse tehnoloogiatesse. Siin peitubki võti. Neid tehnoloogiaid on võimalik kasutada ka meie olemasolevas põlevkivitööstuses. Kui me tõesti panustaksime süsinikdioksiidi püüdmise tehnoloogiate arendamisse ja juurutamisse, siis kaoks vajadus põlevkivienergeetika nii kiireks mahajätmiseks ja sellega kaasnevaks tarbijate koormamiseks.

On olemas Narva elektrijaama töötajate teade tööalase leiutise kohta, mis vähendab oluliselt CO₂ heitkoguseid. Ja see teade edastati juhtkonnale mitte eile ega üleeile, vaid 20 aastat tagasi. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist on samuti rõhutanud, et meil on olemas CO₂ püüdmise tehnoloogiad. Nende paigaldamine olemasolevatele elektrijaamadele maksaks suurusjärgus 200–300 miljonit eurot. See on kümneid kordi vähem kui see tohutu summa, mille valitsus soovis eraldada ainuüksi meretuuleparkidele.

Ma küsin teilt, austatud koalitsioonipoliitikud ja sotsiaaldemokraadid: miks te ei taha tõsiselt tegeleda CO₂ püüdmise tehnoloogiate juurutamisega ja seeläbi tõsta meie olulist põlevkivisektorit, tagada energiajulgeolek ja hoida ära tarbijate koormamine? Miks te nii tugevalt toetate roheenergeetikat, jättes vähem tähelepanu meie olemasolevatele ressurssidele ja soovile arendada põlevkivist elektri tootmist, kasutades CO₂ püüdmise tehnoloogiaid?

Meie kohus on kaitsta Eesti rahva huve. Meie kohus on tagada stabiilne ja taskukohane energia. Meie kohus on toetada lahendusi, mis tagavad meie energiajulgeoleku ja keskkonnasäästlikkuse, ilma et seejuures kannataksid meie inimesed. 

Seepärast kutsun ma teid üles, head kolleegid, olema kriitilised selle eelnõu suhtes ja kaaluma alternatiivseid lahendusi, mis tõeliselt teeniksid Eesti rahva huve. Me peame toetama põlevkivist elektri tootmist ja olema vastu sellele eelnõule, mis seab tarbijad ebaproportsionaalselt suure koorma alla. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Aprilli alguses me lugesime, kuidas Eleringi juht ütles, et energeetikas ei tohigi teha Eesti huvidest lähtuvaid otsuseid. 4. aprilli saates "Uudis+" ütles riigifirma Eleringi juht Kalle Kilk, et kui me teeme otsuseid Eesti huvidest lähtuvalt, siis me tulevikus Euroopa ühisturust kasu ei saa ja meil ongi kallim siin elada. Ta viitas, et vajadus kalleid välisühendusi välja ehitada tuleb pigem üleeuroopalisest plaanist, mitte tingimata Eesti enda hädavajadusest.  

Ja kui ma seda eelnõu vaatan, siis näen, et siin on üks väga oluline ja väga hea asi, mis oleks pidanud ammu tehtud olema. On arutatud, et ettevõtted on endale pannud kohad kinni ja võimsused kinni, aga tegelikult seal tootmist ei arendata. Minu arvates juba ammu on võimalik selle eest trahvida. Ma ei tea, kuidas sellesse seadusesse see trahvimise koht uuesti tuleb. 

Aga, head sõbrad majanduskomisjonis, te unustasite väga olulise asja ära. Mitte kõikidele ei peaks olema see nõue pandud. Eramajadel, korteriühistutel, kelle katusele läheb 7, 15, 30 kilovatti päikeseparke, on nüüd nõue, et kui nad täna selle liitumise ostnud, siis aasta pärast seda liitumist enam ei ole. Mis siis, et sinna on voolumõõtja pandud, nad võivad uuesti maksma hakata.  

See on unistuste plaan, kui keegi räägib, et 2030. aastaks meil on ainult juhitamatu elekter. Ma olen siin saalis öelnud, et kõige parem näide on see. Kui veebruarikuus on külm ja pime, siis kõik, kes sellest räägivad, võtke kodunt elekter nädalaks ära. Sest kui ei ole tuult ja ei ole päikest, siis ei ole ka elektrit.  

Praegu on ainuke võimalus Eestis ellu jääda kui meil on juhitav elekter. See võrkude jutt ja Eleringi tegevusetus, või vastupidi, tegevus on meie taskust ära võtnud miljardeid. Olgu see kolmas kõrgepingeliin Lätti, millest ma olen korduvalt rääkinud, või LNG terminali torpedeerimine. Ja nüüd me räägime, et jälle tuleb üks miljard võtta lõpptarbijate taskust ära, sest me hakkame kellegi arendaja arendusi kinni maksma.  

Väga selge seisukoht oli tol hetkel, kui räägiti, et 2030 võiks olla Eestis taastuvenergia tootmine 100% vajadusest. Kuid seal ei olnud öeldud seda, et muud ei võiks olla. Ei räägitud mitte ühtegi korda, et me hakkame sellele peale maksma. Meil oli väga selge teadmine, et 2025. aastaks on kõik taastuvenergia tasud makstud, välja arvatud üks tuulepark. 2017. aastal me teadsime, et tuleb kaks tuuleparki, aga Elering, Eesti Energia tuulepargiarendusele seda pikendust ei andnud. Ja rohkem ei oleks me täna selle pärast muretsenud.  

Kui keegi tahab arendada ja leiab kinnistu, kus keegi ümberringi vastu ei vaidle, siis jumala pärast, nii palju kui tahavad, ehitagu. Kui kohalikud on vastu, siis tuuleparki ei saa arendada. Kui keegi tahab oma maja katusele panna päikesepaneelid ja see ei riiva arhitektuuriliselt keskkonda, siis pangu nii palju, kui tahab.  

Aga lõpetame selle pealemaksmise! Ja peale makstakse, [kuigi teatakse], et ainukesele juhitavale elektrile, mis Eestis on, keevitatakse peale CO₂ tasu. Ma loodan, et enamus teist saalis ikka teab, et seesama CO₂ raha liigub tegelikult riigieelarvesse, mitte kuhugi mujale. On olnud aastaid, kus Eesti Energia maksis 50 miljonit kuus riigieelarvesse seda CO₂ tasu. Ja siis me tagurpidi räägime juhitamatust elektrist. Siis me räägime tuumaelektrist, mis, nagu nüüd on selgunud tänu näidispoomisele Kanadas, on tunduvalt kallim, kui on planeeritud. Ja kui Eesti saab heal juhul 10 aasta pärast [jaama] valmis, siis on ta veel kallim.  

Me peaks vaatama, mis on lõpptarbimise hind sellele, kes kodus või ettevõttes elektrit ostab. Ma olen siin ühe kaaskõnelejaga nõus, et tegelikult on meil olemas väga hea teadusteadmiste [baas] kas või tehnikaülikooli näol. Me peaksime täna tegelema sellega, kuidas see CO₂ Narvas kinni püüda. Aga niikaua, kui meil ei ole uut juhitava elektri lahendust, on [lahendus] põlevkivi. See gaasijutt on ka tore asi, aga see on kõige kallim. 

Siin kogu aeg näidatakse numbreid. Ma vaatasin ka, kui suur see tootmise hind on. Jõle huvitav on see, et üks mees saab põlevkivi tootmise omahinnaks 150 eurot megavatt-tund, aga mina saan 49,3 eurot megavatt-tund.

Hea kolleeg, ma korra segan.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit juurde, palun! 

See eelnõu mingis osas on mõistlik, aga väga palju on siin ka jama. Ja kuna siin on nii palju jama ja kahjulikkust meie lõpptarbijatele, mis viib majanduse peale üheksat kvartalit langust veel ka kümnendaks kvartaliks ja edaspidi langusesse, siis Isamaa Erakond ei saa mitte kuidagi seda rahva ja ettevõtete suhtes vaenulikku eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Peaasi et mul on mandaat rääkida, Helir. Lugupeetud Riigikogu! Jah, nii nagu nende elektrituruseaduste ja energeetika aruteludel on, ükskõik mis eelnõu on, ikka tahetakse rääkida kogu maailmast. Tuletan meelde, mis on need peamised muudatused, mida näeb ette see eelnõu, 556 SE. See suures osas puudutab just võrkudega liitumist, puudutab võrkude arendamist. Kindlasti need muudatused, mis siin sees on, parandavad Eestis olukorda nii tootjal kui tarbijal.

Nüüd, esimene suurem muudatus on see, et muudetakse liitumise tasustamise loogikat. Tänane kulupõhine süsteem on osutunud mõnel pool aeglaseks, kulukaks ja prognoosimatuks. Uue süsteemi kohaselt kehtestatakse fikseeritud hinnakiri, mis annab arendajatele parema kindluse, aga soosib ka suuremaid tarbijaid otseliitumistega fikseeritud hinnakirja järgi. Fikseeritud liitumistasu eest muidugi saab liituda piirkondades, kus on põhivõrk välja arendatud või kus Elering soovib oma arenguplaanide kohaselt võrku välja arendada. Tulevikus on see samuti seal võimalik. 

Teiseks laiendatakse elektrivõrguettevõtjate, eelkõige Eleringi arenduskohustust. See tähendab, et võrku tuleb arendada mitte üksnes tänaste liitujate järgi, vaid ka tulevikupotentsiaali silmas pidades. Ja need taastuvenergiavõimsuste arendamise vastased võiksid silmas pidada ka seda, et taastuvenergiavõimsused tekivad hajusalt, eri piirkondadesse. See on ka energiavarustuskindluse ja julgeoleku koha pealt väga oluline. Me võime rajada, ma ei tea, juurde ühe põlevkivijaama, mis asub jälle sealsamas Ida-Virumaal ega ole julgeoleku mõttes ega hajusa tootmise mõttes kuidagi mõistlik. Ja endiselt tuletan meelde ka nendele, kes täna siin on rääkinud, et põlevkivielekter on kõige odavam – no ei ole kõige odavam. Me oleme ise kokku leppinud sellistes reeglites, nii nagu nad on, ja põlevkivielekter lihtsalt ei pääse turule. Jah, ta on teeninud meid hästi ja teenib ka lähiajal, sest juhitavaid võimsusi on vaja, seda võimsusreservi on vaja. Kui aga tuleb uusi juhitavaid võimsusi juurde, siis võib-olla seda kõige kallimat elektrit enam tootma ei pea või toodetakse seda vähem. 

Siin on räägitud uutest tehnoloogiatest, et on võimalik süsinikku, CO₂ kinni püüda. No minu teada praegused prognoosid või arvutused näitavad, et seni, kuni see tehnoloogia on selline, nagu ta praegu on, on see kaks korda kallim kui CO₂ hind. Ja pole [tõenäoline], et lähiajal see tehnoloogia muutuks nii odavaks, et seda oleks võimalik rakendada ja pääseda CO₂ tasust põlevkivielektri tootmisel. Võib-olla pigem õlitööstuses, kus nii palju CO₂ ei eraldu, on tulevikus tõesti see tehnoloogia lähemal ajal või lähemas perspektiivis kasutatav.

Kolmandaks, eelnõu selgitab ja täpsustab võrgu alakasutuse korral tasu rakendamise põhimõtteid. See aitab ära hoida olukordi, kus tootjad broneerivad võimsust, kuid ei [lülita] seadmeid võrku. Lihtsalt kogu protsessi või protseduuri täpsustatakse. Ja endiselt, kui tootja on liitumisega broneerinud mingi osa võrgust, aga ta seda ei kasuta ehk siis vastavat tootmist võrku ei too, olgu see siis juhitamatu või juhitav võimsus, peab ta maksma alakasutustasu, ja see on mõistlik. See suunab elektrivõrkusid efektiivsemalt kasutama.

Kolm minutit lisa, palun.

Kolm minutit lisaks.

Üks muudatus, mis on toodud sisse ministeeriumi palvel, on järgmine. Varasemate vähempakkumiste korral oli vähempakkumine taastuvenergia [tootmiseks] tehnoloogianeutraalne. Kui kunagi lubatud tehnoloogia ei ole selles mahus nüüdseks välja arendatud, siis ei ole tõenäoliselt probleem, kui sinna liidetakse selle võimsuse ulatuses mingeid uusi tehnoloogiaid juurde. Küll aga tekitas ka komisjonis diskussiooni see, kas selle varasemalt lubatud tehnoloogia võib vahetada teise tehnoloogia vastu. Ja teatud mööndustega nüüd see muudatus siia sisse sai, et juhitava [elektri] ja ka salvestusseadmed on põhimõtteliselt võimalik [kasutusse võtta] selle tehnoloogia asemel, mis esialgse vähempakkumise järgi reeglina oli päikese- või tuuleenergia. Kindlasti mõningad arendajad ütlevad, et nemad vaidlevad seda kohtus edasi. Nad näevad, et tagantjärele tehnoloogia muutmine ei ole võrdne kohtlemine. Noh, eks siis tulevik annab vastuse, on see nii või mitte.

Nüüd, kindlasti kogu see positiivne suund, mis eelnõus on suuremas plaanis võetud võrkude liitumise, võrkude arendamise osas, on positiivne. Ja ma mainin siin kindlasti ära, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond seda kindlasti toetab. See aitab luua eeldused taastuvenergia arendamiseks, aga ka uute juhitavate võimsuste juurdetoomiseks. Selline hange või vähempakkumine on välja kuulutatud. 

Nii et õige vastus sellele, mis Eesti energiasüsteemis tuleb edaspidi teha, on erinevate võimsuste väljaarendamine. Ja ka salvestusvõimsuste arendamine – me nägime siin, et sagedusreservi on puudu. Aga erinevaid energiatootmisvõimsusi on juurde vaja, sealhulgas taastuvenergiat, mida on võimalik arendada. Suurte vaidluste peale küll, aga tõenäoliselt seda tuuleenergiat juurde tuleb, samuti päikseenergiat mingis mahus. Tuleb juurde teha juhitavaid [jaamu] ja seni, kui meil teisi juhitavaid [võimsusi] ei ole, ongi [lahendus] põlevkivi, ega midagi ei ole teha. See ülesanne ongi Eesti Energiale antud ja selle eest me alates uuest aastast tarbijatena ka tasume, et see võimsusreserv meil püsiks. Aga tuletan meelde, et see on ühe teise eelnõu teema. 

Igal juhul palun seda eelnõu toetada. Need on kindlasti sammud õiges suunas, et tagada energiavarustuskindlus, julgeolek ja nende muudatuste abil tulevikus ka odavam hind. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Rain Epler, palun!

Jaa, paari asja tahaksin kommenteerida. Kõigepealt hakkan Kadastikust pihta. Valetas kahes aspektis. Kõigepealt ütles, et suurendame läbipaistvust, tegelikult ei suurenda me läbipaistvust, vaid toome määramatust juurde ja tulevikuks ka võimaluse potentsiaalseteks suurteks kuludeks. Teine aspekt, kus ta valetas, oli see, et saame teha selle, mida Rain on soovinud: gaasijaama. Ei, Rain on mitu korda isegi siin kõnetoolis rääkinud, et gaasijaama tegemine ei ole mõistlik, ei iseseisvana ega ka taastuva toetuseks. 

Nüüd, see Jaagu jutt sellest, et oleme kokku leppinud, et põlevkivienergeetika on kallis – no ei saa päris nõus olla, et oleme selles kokku leppinud. Kunagi, kui süsinikukvoodi meede välja mõeldi, siis prognoosid olid sellised, et hind jõuab kusagile, ma ei tea, kümmekonna, võib-olla paarikümne euroni millalgi. Ideoloogia on surunud tegelikult põlevkivi välja, mitte energeetika ega füüsika ega matemaatika. Seda esiteks.

Teiseks, kui me vaatame praegu maailmas toimuvat ja mida suurriigid teevad, siis ka need asjad, milles isegi on kokku lepitud, [ei pruugi kehtida]. Tegelikult uuendatakse kokkuleppeid väga erinevates valdkondades. Mõni näide. Saksamaa, kes on suur rohevesiniku eestkõneleja olnud, ütles nüüd prantslastega energeetikakoostööd kokku leppides, et olgu vesinik mis värvi tahes, peaasi, et vesinik on. Ja nii edasi. 

Ja Aivarit aitaks ka natukene järje peale. See plaan, et teeksime põlevkivist elektrit ja püüaks CO₂ kinni ja küll siis saaks soodsalt head elektrit – ei, nii ei tööta. Et süsiniku püüdmiseks tekiks motivatsioon, peaks see kvoodihind tõusma kusagile 200 euro kanti. Siis muutuks süsiniku püüdmine justkui tasuvaks, aga elekter oleks ikka kallis.

Nii et ärme seda püüa. Teeme lühiperspektiivis põlevkivist elektrit, aga pikemas perspektiivis ikkagi sihime tuumaenergia poole. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma ei hakka siin Raini juttu enam ümber lükkama. Minu vastusõnavõtt on peamiselt Alekseile, kes väitis, et tuleb tohutu suur koormis peale Eesti rahvale, elanikele. Minu arust sai juba teisel lugemisel väga konkreetselt arvutatud, et fikseeritud tasu sotsialiseeritava osa puhul me räägime suurusjärgust 0,002–0,003 senti kilovatt-tunni kohta. See tähendab, et keskmisele elektriarvele ei lisandu isegi ühte senti. Ärme nagu selles mõttes sääsest kolossaalset elevanti tee, see ei ole siin küll mingisugune koormiste loomise eelnõu. 

Aivarile ütlen Kanada tuuma[jaama] kohta, et esimene reaktor ongi alati kallim. Teine reaktor on esimesest reaktorist oluliselt odavam, kolmas on teisest reaktorist oluliselt odavam. Eestisse ei ole keegi kunagi plaaninud esimest reaktorit ehitada. Teiseks, väga suure komponendi määrab maksumuse puhul tööjõu hind, mis on Kanadas kordi kõrgem kui Eestis. Nii et see ei tähenda, et siin oleks kohe kõik tohutult kallis. 

Aitaks tal ka meelde tuletada, et meil on aasta 2025. Majanduslangus sai 2024. aasta keskel läbi. Tõsi, me oleme umbes kaks kvartalit olnud majandustõusus, nii et kuidagi ei õnnestu seda majanduslangust pikendada kümnendasse või üheteistkümnendasse kvartalisse, nagu ta rääkis. Selle tahtsin ka ära korrigeerida. Tuletaksin meelde, et meil on tegelikult majandustõus juba mitu kvartalit järjest. Aitäh!

Suur tänu teile! Sellega, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 556 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 556. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 58 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuid 0. Eelnõu 556 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse [uuesti arutamine]. 

Head kolleegid, palun tähelepanu! (Saalis on sumin.) Ma selgitan selle punkti menetlemise korda. Kuna sellest oli ka esmaspäeval päris palju juttu, siis ma arvan, et see on igati asjakohane. Esmalt on põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne, mis on kuni 20 minutit. Seejärel on õiguskomisjoni esindaja ettekanne, mis on samuti kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. 

Seejärel on läbirääkimised. Läbirääkimistel on võimalik osaleda kõikidel Riigikogu liikmetel, samuti komisjonide ja fraktsioonide esindajatel. Ent, head kolleegid, väga oluline on selle sisu, läbirääkimiste sisu. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõige 2 ütleb, et selle sisuks on arvamuse avaldamine Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta. Ehk siis läbirääkimiste puhul ma ei eelda seda, et te hakkate seda eelnõu sisuliselt lahti võtma, vaid veel kord: Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõige 2 seab selle sisuks üksnes selle välja kuulutamata jätmise motiivide kohta arvamuse avaldamise. 

Ja seejärel, head kolleegid, on hääletus. Ja hääletusele pannakse see sarnasel kujul, et võtta see seadus muutmata kujul uuesti vastu. "Võtta see seadus muutmata kujul uuesti vastu" – just selline keeruline sõnastus on. Selgitan: need, kes leiavad, et Riigikogu on käitunud igati korrektselt ja see seadus muutmist ei vaja, võiksid hääletada poolt või peaksid hääletama poolt. Need, kes leiavad, et Vabariigi Presidendi argumendid on põhjendatud ja seadus tuleks uuesti lahti võtta, peaksid hääletama vastu. 

Selleks, et see seadus võtta vastu muutmata kujul, on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Kui seda häälteenamust ei saavutata, siis see seadus ei ole muutmata kujul vastu võetud, mis tähendab seda, et [eelnõu] on jõudnud sisuliselt esimese lugemise järgsesse faasi. Sellele järgneb muudatusettepanekute esitamine ja seejärel teine lugemine ja siis ühel hetkel ka kolmas lugemine. 

Nii palju minu poolt, head kolleegid, selgituseks. Hääletuse eel võib seda veel korrata, kui keegi peab seda vajalikuks. 

Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe, hea kolleegi Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik need inimesed, kes jälgivad seda otsustamist ülekande vahendusel! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas presidendi otsust oma istungil teisipäeval, 6. mail. Kutsutud olid Vabariigi Presidendi Kantselei siseosakonna juhataja asetäitja Mall Gramberg ja Siseministeeriumi nõunik Erik Salumäe eelnõu algataja esindajana. 

Kuulasime ära presidendi kantselei seisukohad. Muu hulgas toodi välja, et president on arvamusel, et Moskva patriarhaat õõnestab riikide suveräänsust ja demokraatiat. Aga ometi arvab president, et sellises sõnastuses, nagu muudatused vastu võetud kirikute ja koguduste seaduses on, ei saa need probleemi lahendada. Välissidemete keeld võib tema arvates hakata tekitama õigusvaidlusi, kuna on mitmetähenduslik, ka võib see hakata piirama kõigi ühingute, sealhulgas erakondade vabadusi. Igal piirangul peab olema legitiimne eesmärk. 

Siinkohal rõhutas esindaja muidugi, et eesmärk tagada Eesti julgeolek on kindlasti legitiimne. Samas piiratakse antud seaduses usuorganisatsioonide tegevust põhjendusega, et nad ei tohi juhinduda välisriigis asuva märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest ehk olla seotud erinevate sidemetega. Selles sõnastuses [keeld] on liiga üldine. 

President andis oma otsuses tegelikult ka vihje selle kohta, kuidas võiks praeguse olukorra ära lahendada. Nimelt, eelnõu teisel lugemisel tehti üks muudatusettepanek ja see ettepanek oli, et seadusega sätestatud piirang oleks määratletud kitsamalt, selliselt, et usulisel ühendusel oleks keelatud juhinduda välismaise isiku otsusest – seega mitte lihtsalt juhinduda isikust, vaid isiku otsusest, mis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale, toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. 

Siseministeeriumi esindaja teatas, et nad pooldavad seaduse teksti avamist muudatusteks. Komisjonid saavad teha oma ettepanekud ja Riigikogu täiskogu saab otsustada. Samas tõi Siseministeeriumi esindaja välja, et nemad ei näe hetkel kehtivat või vastuvõetud seadusemuudatust põhiseadusega vastuolus olevat. Kindlasti ei tolereerita seda, kui mõni Eesti erakond on seotud mingisuguse välisriigis oleva isiku või ühendusega, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või avalikule korrale. See juhindumine, millest on juttu, puudutab tegelikult islamiradikalismi, kus ei ole selliseid institutsionaalseid seoseid. Kui aga vaadata tulevikku ja plaanitakse seda teksti muuta, siis see on kindlasti üks koht, kus redaktsiooni võib muuta ja juhindumise osa ka välja jätta. See on kaetud vastuvõetud seaduse ühe teise sättega, kus on võimalik usulise ühenduse tegevus lõpetada või usulist ühendust mitte registreerida. Selline oli Siseministeeriumi esindaja seisukoht. 

Nii palju veel, et arutelu oli komisjonis küllaltki pikk ja põhjalik. Komisjoni liikmed siiski väga soovisid ka selle eelnõu sisusse tungida, kuid see ei olnud selle päevakorrapunkti käsitlemise eesmärk. Eesmärk oli teha otsus selle kohta, kas asuda antud seadust muutma või soovitada see vastu võtta muutmata kujul. 

Ja me tegime menetluslikud otsused. Kõigepealt tuli komisjoni liikmetele korduvalt selgitada, milline see sõnastus täpselt on. Tegemist on eituse eitusega ja võib-olla esmapilgul pisut segasevõitu sõnastusega, aga sellised need juriidilised formuleeringud tihtipeale on. Niisiis otsustati mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Seda komisjon otsustas konsensuslikult. Ja teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees Ando Kiviberg ehk siis mind. See on kõik minu poolt.

Suur tänu teile väga täpse ja ratsionaalse ettekande eest! Teile on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahtsin küsida, kuidas iguumenja Filareta ja tema nunnad ohustavad Eesti julgeolekut. Kas te arutasite seda ka?

Ei, seda sellel istungil ei arutatud ja ma ei pea kohaseks praegu enda isiklikku seisukohta antud küsimuses avaldada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! Võib nõustuda, et ettekanne tõesti oli ratsionaalne, aga üks mõte selles tundus mulle võrdlemisi ebaratsionaalne. Te ütlesite, et arutelus saadikud tahtsid arutada eelnõu sisu üle, aga see ei olnud eesmärk. Eesmärk oli otsustada, kas [heaks kiita] muutmata kujul või mitte. Aga ma ütleksin, et see otsus on üsna otseselt ikkagi sisulise aruteluga seotud. Millest selline vastuoluline mõttekäik, et sisu jäeti arutamata, sest eesmärk oli arutada lihtsalt seda, kas võtta lahti seadus või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui minu ettekandest jäi selline mulje, et ei tahetud arutada, siis ma parandan ennast ja ütlen selgemini. Arutati ja arutati ka võimalikke muudatusi, et millised need võiksid olla. Ja sellepärast olid ära kuulatud, eks ole, nii presidendi kantselei esindaja argumendid kui ka eelnõu autori või algataja Siseministeeriumi seisukohad. Ma võin nii palju veel öelda, lihtsalt taustainformatsiooniks, et enne seda kohtumist me pidasime nõu õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoniga, samuti presidendi kantselei juristidega, missugused võimalused edaspidiseks lahenduseks oleksid. Nii et tegelikult ma näen, et siin on võimalik üksmeelele jõuda, kui Riigikogu saab oma tööd edasi teha ja neid lahendusi arutada ja siis otsustada.

Aitäh! Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esiteks, ma saan kinnitada Rain Eplerile, et meil oli väga sisuline arutelu ja me läksime tegelikult väga süvitsi selle seaduseelnõu sisse. Aga ma tahan küsida, kas on juba teada, milline komisjon hakkab edaspidi arutama seda seaduseelnõu. Kas seda teeb põhiseaduskomisjon või õiguskomisjon või meie üheskoos mõlemad hakkame kuidagi menetlema edaspidi? 

Aitäh selle igati asjakohase küsimuse eest! Kuivõrd selle eelnõu juhtivkomisjon on õiguskomisjon, siis see langeb õiguskomisjoni lauale, kui täna täiskogu otsustab, et tuleb asuda muutmise juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kas te saaksite natuke rohkem rääkida sellest mõttest, mille käis välja presidendi nõunik, kes sellel koosolekul osales? See puudutas just seda, et kui oleks heaks kiidetud ja vastu võetud Keskerakonna muudatusettepanek, mis sai päeva lõpuks tagasi lükatud, siis võib-olla oleks olukord teistsugune. Võib-olla president oleks sel juhul seaduse välja kuulutanud.

Te peate nüüd täpsustama, mida ma peaksin rääkima. Ma tegelikult tõin selle muudatuse sõnastuse täiesti täpselt välja. Aga palun, mida te rohkem sooviksite teada? Ma tahan paremini küsimusest aru saada.

Kas oli tõepoolest niimoodi, nagu ma tsiteerisin presidendi nõuniku [arvamust]? Võib-olla mälu mind lihtsalt petab. Kas see oli nii, nagu ma ütlesin?

Ma selle tsitaadi, kuidas see muudatusettepanek kõlas, tegelikult lugesin protokollist ette. Ja tõepoolest, see oli Keskerakonna esitatud muudatusettepanek õiguskomisjonis, mitte põhiseaduskomisjonis. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu te teate, mina küll õiguskomisjoni liikmena tulin ja osalesin ka sellel põhiseaduskomisjoni istungil, mida te praegu vahendasite. Muidugi sõnaõiguseta, aga ma olin seal kohal ja nägin, mida seal arutati. Kuulasin ja mõtlesin kaasa. Ja asi, mis mulle pakkus sihukese huvitava üllatusmomendi ja pani kulmu kergitama, oli see, et ma nägin, et terve istungi käigus kõik seaduse vastuvõtmise poolt hääletanud saadikud vaidlesid presidendi kantselei esindajale vastu. Mitte keegi ei tunnistanud, et presidendil oleks õigus sellega seonduvalt, et see seadus on põhiseadusega vastuolus. Aga kui tuli aeg kujundada seisukoht ja teha täiskogule omapoolne soovitus, mida selle asjaga peale hakata, siis konsensuslikult ehk üksmeelselt otsustati mitte toetada [seaduse] muutmata kujul vastuvõtmist. Võib-olla te natuke avaksite seda vaadet, miks see nii on. Kui te olete endas nii kindlad, et te tegite kõik õigesti, ei kiitnud heaks põhiseadusega vastuolus olevat eelnõu, siis miks mitte võtta seda uuesti vastu ja anda Riigikohtule võimalus anda hinnang sellele seadusele? 

Jaa, nüüd on see koht, kus ma saan rääkida ainult iseenda eest. Teiste, oma kolleegide pähe ei ole ma võimeline nägema. Aga mina olen oma loomult inimene, kes püüab jõuda üksmeelele. See on esimene valik alati. Ja me näeme, et presidendi kantselei tegelikult on tulnud sammu vastu ja isegi andnud üsna selge nägemuse, missuguses versioonis nad oleksid selle seadusega leppinud. Minule isiklikult on see signaal, et kokkulepe on võimalik, ja sellepärast ma olen valmis selle sammu tegema. Ma nüüd veel kord rõhutan, et ma räägin isiklikus plaanis. Ma olen valmis selle sammu tegema. Mida teised komisjoni liikmed tunnevad, seda tuleb nende käest küsida. Protokollis ei kajastu selle kohta kahjuks midagi. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Meie fraktsioonina hääletasime selle eelnõu vastu selgelt sellel põhjusel, et ta on põhiseadusega vastuolus. Meie esimesest lugemisest saadik rääkisime, et see seadus oleks põhiseadusega vastuolus. See ei puuduta vaid vene kirikut, see puudutab kõiki kirikuid, kõiki usuühendusi ja kõiki MTÜ-sid, samuti näiteks erakondi lõppkokkuvõttes. Needsamad argumendid käisid lõpuks läbi ka presidendi vastuväidetest, niisamuti need argumendid, et kui on vaja siin midagi ette võtta Eesti iseseisvust või põhiseaduslikku korda ohustavate inimestega mõnes koguduses, siis selleks on olemas tööriistad meie julgeolekuasutustel ja on olemas seadused, et nendega midagi ette võtta. Selleks ei ole vaja seda seadust. 

See kõik käidi läbi siin saalis korduvalt ja korduvalt. Te tagusite vastu rinda, kogu koalitsioon tagus vastu rinda, et kõik on õige, põhiseadusega vastuolu ei ole. Ja siis president saadab selle tagasi ning teie ütlete, et kõik on õige ja mingeid probleeme ei ole, aga okei, hakkame muutma. Mul on selle peale küsimus, ma isegi ei küsi, miks te meelt muutsite, vaid ma küsin seda: mida te siis seal muuta plaanite, kui kõik on õige?

Aitäh! Põhiseaduskomisjon seda, mida me täpselt muutma hakkame, ei otsustanud. Veel kord: seal kõlasid mõned ettepanekud, kuidas võiks seadust muuta. Näiteks oli presidendi enda ettepanek, eks ole. Aga me ei arutanud seda seal sellisel kujul. Jälle, ma saan rääkida iseenda eest, kui see huvitab siin kedagi, mida [minu arvates] võiks muuta. Kui seadus on mitmeti tõlgendatav – ja selle tegelikult tõi president välja ühe [tõsiasjana], milles põhiseadusega vastuolu seisneb – ja kui seda on võimalik teha täpsemaks ja üheselt arusaadavamaks, siis mina isiklikult olen valmis kindlasti selle eest seisma.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma esitan niisuguse teoreetilise, spekulatiivse küsimuse. Teatavasti meil valiti just äsja uus paavst, katoliku kiriku uus paavst. Homme peaksid algama Istanbulis Venemaa ja Ukraina vahelised läbirääkimised, kus võib-olla osaleb ka Ameerika pool. Vähemalt mingis ulatuses ta osaleb seal, sest Marco Rubio, välisminister – õigemini nüüd ta on juba teises ametis –, on teatanud, et ta osaleb seal. Ja kujutame nüüd ette, et see uus paavst teeb selles kontekstis Venemaad toetava avalduse, mille me kvalifitseerime Venemaa agressiooni toetamiseks. Mis siis selle seaduse kontekstis, kui nüüd koalitsioon otsustab ta muutmata kujul vastu võtta, uuesti läbi suruda, saab? Keelame [meie] katoliku kiriku ära või?! Paneme ka sundlikvideerimisele, kuna kanooniline alluvus on selline, et kirikupea on toetanud agressorriiki? See on ju põhiküsimus praegu selle seaduse puhul, et nii ei saa olla. Me oleme nõus, et Venemaa on agressorriik …

Aitäh!

… ja peab saama karistada, aga see ei saa olla niisugune kummist seadus, mis võimaldab seda kasutada kõikide teiste vastu.

Aitäh!

Kas saite mu mõttest aru ja kas te lükkate ümber või kinnitate? Mis on teiepoolne vaade?

Aitäh! Ma sain teie mõttest aru. Ja muidugi, kui nüüd rääkida paavsti seisukohtadest, siis eelmine paavst tegi, ütleme, pehmes vormis, aga siiski nii mõnegi Venemaad toetava avalduse. Aga on väga suur vahe, kas sa toetad konkreetselt agressori kuritegu ja annad ka juhiseid endale alluva konfessiooni liikmetele selles osas või mitte. Ma arvan, et me jääme nendes küsimustes pisut eriarvamusele. Ma laseksin nüüd asjatundjatel vajaliku eeltöö ära teha ja siis me saame juba vaadata, milles need seadusemuudatused täpselt seisnevad, ja otsustada, millisele seisukohale igaüks meist asub.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni – milleks on jätkuvalt, rõhutan, antud juhul õiguskomisjon – esindaja. Õiguskomisjoni liige, hea kolleeg Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Püüan sama edukalt esineda nagu härra Kiviberg. Tõsi, 14 lehekülge seda protokolli on, nii et kindlasti on ka küsimusi. Aga lühidalt siis. 

Arutasime seda küsimust esmaspäeval ja põhilised teemad olid samad mis põhiseaduskomisjonis. Kõigepealt Mall Gramberg, kes oli presidendi esindaja, andis ülevaate presidendi nägemusest. Tõepoolest, suures pildis võib seda küsimust vaadelda kahest aspektist. Üks on vastuolu põhiseadusega sellel moel, et tegemist on usuvabaduse piiramisega, millele on ühed poliitilised jõud oma fookuse suunanud. Ja teisalt nähakse probleemina mõistete piisavat defineerimata jätmist. See puudutab sõna "juhinduma" ja [mõistet] "märkimisväärne isik" – need on liiga laiad. 

Meil oli arutelu sellesama Keskerakonna muudatusettepaneku üle, mille tõepoolest ka president on välja toonud. Selle point on lühidalt see, et ei tohiks juhinduda ilmselgest käsust, mis on kuritegelik või avalikku korda või julgeolekut ohustav. Selle peale mina komisjoni liikmena tuletasin meelde, et seda ei või teha nii või naa, selle jaoks ei ole meil vaja eraldi seadust. Just see on põhjus, miks see muudatusettepanek toona juhtivkomisjoni toetust ei leidnud. Ei ole mõtet kirjutada [keeldu], mis on ilmselge ja mujal seadustes juba kirjas. 

Komisjoni vaidlustes prevaleeris suures plaanis arutelu, kas tegemist on usuvabaduse piiramisega või mitte. Seal toodi välja sellised aspektid. Härra Vooglaid ja ka teised püüdsid aru saada, kas presidendi mure eeskätt on see, et kanoonilist sidet ei saa riik kuidagi omal moel piirata või takistada. Kas selles seisneb usuvabaduse küsimus? Ja põhimõtteliselt presidendi esindaja ütles, et jah, see ongi peamine probleem. Teisalt oli presidendi vastuses kirjas see, et selle seaduse eesmärgi vastu ei vaielda ja tegelikult julgeolekuaspektist lähtuvalt on riigil õigus siiski neid otsuseid teha, mis ka seda administratiivpoolt puudutab. 

Tõsi, veel kord, see seadus ei käi konkreetselt vaid Moskva patriarhaadi kohta, aga kuna see küsimus on tõstatunud, siis asi jah on selles, kas julgeolekuaspektist on selline [otsus] võimalik. Ja sellele justkui oli vastus, et ikkagi on võimalik. Mille peale mina ütlesin, et lõppkokkuvõttes on ju küsimus selles, et kui on otsus, et minnakse siseministri [käsul] seda seadust rakendama, siis on vaja ka tõestada, et selline julgeolekuküsimus on. Ja tegelikult teeb selle otsuse lõppkokkuvõttes kohus. Nii et selline [teema] ka. Siseministeeriumi fookus oli sellel, et päris nii ei ole, et selle seaduse peale kohe hakkavad mingisugused asjad juhtuma. Vastupidi, seadus annab siseministrile võimaluse sellele seadusele tuginedes ja tõenditele tuginedes minna kohtusse ja kohus teeb oma otsuse. 

Vaat selle üle oligi põhimõtteline vaidlus, et kas me räägime seadusest kui sellisest või me räägime hüpoteetilisest kohtumenetlusest. Selles oli Riigikogu õiguskomisjoni liikmetel ja siseministri esindajal väga teistsugune lähenemine. Presidendi otsus keskendus justkui liialt palju sellele, mis võiks juhtuda teoreetilises menetluses, mitte seaduse tekstile. 

Lisaks oli ka erinevaid põhjendusi, miks seda seadust siiski vaja on, ja teiselt poolt põhjendusi, miks seda seadust ei ole vaja. Aga neid ma ei hakka siin uuesti ette lugema. Kui seda seaduseelnõu menetleti, siis me rääkisime nendest asjadest piisavalt. 

Lühidalt: ma arvan, see ongi kõige olulisem, et me leidsime, et president ja tema õigusnõunik tegelikult ju ei vaidlusta selle [seaduse] eesmärki. Ja kui selle [seaduse] puhul on küsimus nendes mõistetes, nende defineerimises, siis loomulikult õiguskomisjon leidis, et selles osas me saame seda seadust paremaks teha, paremini sõnastada. Kui aga jutt on sellest, et riigil üldse ei ole võimalik kanoonilist või teiste sõnadega sisuliselt administratiivset sidet Moskva patriarhaadiga [keelata], sest põhiseadus [sätestab] usuvabaduse kaitse, siis seal jäid mitmed või ma ütleksin, jäi enamus õiguskomisjoni liikmetest teisele arvamusele, et on küll võimalik.

Ja võtsime vastu ka menetluslikud otsused. Otsustasime teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. mail – selle poolt oli 6 inimest, vastu 0 ja erapooletuid 1 – ja mitte toetada Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Selle poolt oli 8, vastu 0 ja erapooletuid 0. Ja komisjonipoolseks ettekandjaks määrati konsensuslikult mind. 

Ma arvan, et oli väga pikk ja põhjalik jutt, aga ma püüdsin põhituuma siin ära esitada. (Saalist öeldakse midagi.) Komisjonis oli pikk ja põhjalik jutt, ma püüdsin siin lühidalt teha.

Suur tänu teile! Ma igal juhul tunnustan: väga asjatundlik, selge ja konkreetne. Teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mulle küll tundub praegu, et sa täiesti risti vastupidiselt esitled seda, mida president väitis. Kui komisjon ei saanud mingit eraldi kirja ja kui komisjoni arutelul ei olnud presidendi kantseleil mingit eraldi seisukohta, siis president just selgelt ütles, et julgeolekuaspektist on Eesti riigis julgeolekuasutustel olemas kõik vahendid, et seda julgeolekuprobleemi lahendada. Sellist seadust vaja ei ole ja sellisel viisil sellist seadust teha ei tohi. Nii et minu meelest sa praegu väga selgelt omistad presidendi kantseleile mingeid seisukohti, mida sealt tulnud ei ole. See on, ütleme niimoodi, parimal juhul demagoogiline. 

Aga mina tahaks uuesti ikkagi küsida sama asja, mida ma küsisin ka põhiseaduskomisjoni esindajalt. Kui kõik arvasid, et see seadus on üks tore ja tubli seadus, mis ei riiva ega riku [põhiseadust], ei ole vastuolus põhiseadusega, miks te siis avate ta muudatuste tegemiseks? Te ju arvate, et ta on tegelikult õige seadus. Ja teiseks, millised need muudatused siis ikkagi olema peavad? Ma saan aru, et te tahate hakata siin semantikaga tegelema, aga sellega te ju ei kõrvalda põhiseadusega vastuolu.

Aitäh! Ma kordan veel kord, et president ju ei vaidlustanud selle [seaduse] eesmärki, mis on julgeolek. Taust on julgeolekuküsimus. Nii teil on õigus kui ka mul on õigus. On küll hämmastav, et ma sellise lause ütlesin, aga nii see on.  

Mis puudutab seda, kuidas seda küsimust lahendada, siis mina täna seda lahenduskäiku teile öelda ei saa. Täna me otsustame alles, kas me jätame teksti muutmata või muudame seda. Teeme selle otsuse ära ja seejärel kindlasti õiguskomisjon hakkab seda küsimust arutama.  

Nüüd, teie küsimus selle kohta, et kõik arvasid, et tegemist on väga hea [seadusega], ja miks me siis üldse seda muuta tahame. See käis ka komisjonist läbi teie erakonnakaaslase [tõstatatuna], ta küsis täpselt sama küsimuse. Vastus on see, mis ma ennist ka oma ettekandes ütlesin. Kui asi on õigusselguses, kui mõned mõisted või sõnastused on murekohaks, siis vaatame need kohad üle ja teeme [ringi]. Tegelikult kellelgi ei ole ju mingisugust põhimõttelist soovi hakata presidendiga vaidlema. Kui vähemalt osa Riigikogust arvab, et neid kohti, millele president juhtis tähelepanu, tuleks parandada, siis tuleb Riigikogule see võimalus anda. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on kaks küsimust ühes. Kuna siin rohkem kui ühte küsimust küsida ei tohi, siis ma teen seda niimoodi, loodetavasti see teile sobib. Esiteks te ütlesite, et presidendi nõunik andis mõista, et presidendile selle [seaduse] eesmärk sobib. Ma paluksin täpsustada, mis see konkreetne eesmärk siis on. Ja teine küsimus on see. Te mainisite seda muudatusettepanekut, mis oli tehtud Keskerakonna poolt ja millele viidates ütles presidendi nõunik, et oleks see muudatusettepanek omal ajal heaks kiidetud, võib-olla president oleks selle seaduse välja kuulutanud. Siis te ütlesite, et kõik need asjad on juba teistes seadustes olemas, nii et seda ei ole vaja eraldi vastu võtta. Kas siis üldse on seda [seadust] vaja? Milleks seda on vaja, kui tegelikult see muudatusettepanek kõigile sobib, aga see on niikuinii juba teistes seadustes reguleeritud?

Aitäh! Siin oli muidugi juba kolm küsimust. Esimene küsimus oli, kas mulle sobib, et on veel kaks küsimust. Aga veel kord: komisjonis ei kõlanud seda mõtet, et president vaidlustaks selle seaduse eesmärki. President vaidlustas, tõsi, selle, kas eelnõu eesmärgi saavutamine sellises sõnastuses on õige tee. Ja nii nagu ma ka oma ettekandes välja tõin, murekohti oli sisuliselt kaks: usuvabaduse küsimus ja see, kas neid eesmärke saab saavutada ka muul moel. Ja see "muu mood" oli näiteks seesama Keskerakonna muudatusettepanek, et ei tohiks täita käske, mis on ilmselgelt julgeolekule ohuks. Aga [kõlas ka mõte], et selline sõnastus võiks viia palju intensiivsemale [põhiseaduse] rikkumisele. Selles mõttes, et kuidas see siis hakkaks välja nägema – kas igasugune käsk, põhikirja muudatus või mis iganes muu [otsus] käib siis kusagilt julgeolekuasutustest läbi või mis moel see praktikas välja hakkab nägema. See oli üks probleem, et kui me seda teed läheme, siis see võib olla palju intensiivsem põhiseaduse riive. 

Ja teiseks: me räägime praegu sellest, et ei tohi olla usuühendusel või kogudustel sidet välismaal [tegutseva] märkimisväärse isikuga, kes ohustab Eesti julgeolekut. Kui see seadus uuesti vastu võetakse, siis annab see siseministrile võimaluse minna kohtusse ja kohus saab otsustada, kas konkreetne isik ja side temaga on julgeolekule ohuks või mitte. See annab sellise võimaluse juurde. See, et ei tohi täita käsku, mis on niikuinii seadusega vastuolus, on ilmselge. Aga julgeolek päris selline must-valge alati ei ole. Me saame öelda, et see on nii või see on naa. Seal on tegu ka pikaajalise mõjutustegevuse ja muuga. See on natukene laiem temaatika. 

Maria  Jufereva-Skuratovski.

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahtsin küsida: juhul kui Riigikogu võtab vastu otsuse, et seadust on vaja muuta, kas teil õiguskomisjonis on juba olemas mingisugune plaan, kuidas te kavatsete seda menetleda? Kas jälle kohtute kiriku esindajate ja kaitsjatega või kuidagi saate ise hakkama, kui hakkate välja mõtlema neid muudatusi?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole sellist teadmist ja plaani. Ma nägin ka, et avalikkuses oli juba uudis, et on võimalik uus eelnõu. See vist tulenes härra Vooglaiu sõnastusest. Ma eeldan, et mõte oli võtta välja need problemaatilised ja üldise [tähendusega] sõnad, nagu "juhinduma" ja "märkimisväärne isik". Tegelikult sellist arutelu veel loomulikult olnud ei ole. Lõppkokkuvõttes aga me peame komisjonis sel juhul kindlasti arutama, kas meil tuleb jälle eksperte kaasata, nii nagu me seadus[eelnõu] menetledes tegime. Kui see on vajalik, siis ma usun, et komisjoni esimees seda kindlasti teeb.

Head kolleegid! Kuna debatt on väga sisukas ja asjalik, siis ma võtan vahele ühe küsimuse istungi juhatajale. Vadim Belobrovtsev, palun! Äkki saab veel paremaks minna. 

Aitäh! Ega ma ei hakka seda võimalust kuritarvitama, tahaksin lihtsalt täpsustada, et tegelikult ma esiteks ei küsinud ettekandjalt, ega ta ei ole sellele vastu. Ma ütlesin, et ma loodan, et ta ei ole sellele vastu. See ei ole küsimus. Aga palju olulisem on see, et ma küsisin konkreetse küsimuse, millele ta ei vastanud. Ma küsisin konkreetselt, mis on selle eelnõu eesmärk, millega on väidetavalt president ja tema nõunik päri. Kahjuks vastust sellele küsimusele ma ei saanud. Äkki te pöördute ettekandja poole ja saate uuesti seda tema käest küsida. 

Hea kolleeg! Ma arvan, et te võtate kõik arvestatava riski, kui te ühe minuti sees küsite rohkem kui ühe küsimuse. Teil oli kolm küsimust. Me oleme võtnud seisukoha, et kodukord ju ütleb, et saab esitada ühe küsimuse. Tegelikult ettekandjal on isegi õigus valida, millisele ta vastab. Aga ettekandjad on ikkagi olnud väga selliseid koostööaltid ja püüdnud vastata kõikidele. Võib-olla jäi [tal midagi] märkamata. Kui ettekandja peab vajalikuks, siis mõnele järgmisele küsimusele vastamise käigus on tal võimalik täpsustada. Aga antud juhul eraldi formaati talle uuesti sõna andmiseks, et teie küsimusele vastata, ei ole. 

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mul on selline reaalne küsimus, millele ma tahaksin vastust saada. Kuidas iguumenja Filareta ja tema 170 nunnast koosnev kompanii, kelle vanus on 20–87 aastat, ohustab Eesti julgeolekut ja põhiseaduslikku korda? 

Aitäh! Sõna "kompanii" kõlas kuidagi väga huvitavalt. Aga ma saan aru, kuhu te pidevalt tahate seda teravikku suunata: et riik võitleb nunnadega. Ja ma saan sellest poliitilisest retoorikast väga hästi aru. See on selline küsimus, millele ilmselgelt ei ole väga kerge [vastata], tuleb vaielda. Võib-olla see ongi teie eesmärk. Aga selle [seaduse] eesmärk ei ole võidelda nunnadega. Sellest eesmärgist oleme me seda eelnõu menetledes küll ja veel rääkinud. Meil oli ka avalik istung, kui seda eelnõu menetleti, ja ma soovitan seda kindlasti järele vaadata. Kohal olid erinevad teoloogid, kes rääkisid laiemalt ajaloost, ka kirikuajaloost Eestis. Vaatame seda siiski tervikuna siiski, ärme palun kogu aeg lähme Pühtitsa kloostri nunnade juurde.

Aga mis on seaduse eesmärk … Ja aitäh, see [veidi vale viide] ei olnud mul taotluslik, hea kolleeg Belobrovtsev! Kuna te tõesti küsite väga palju – see on teie õigus ja te olete selles väga hea –, siis mul läks [täpne sõnastus] lihtsalt meelest. Seaduse eesmärk on väga kenasti sõnastatud ka seaduses endas, mitte ainult seletuskirjas. Seaduse eesmärk on takistada mõjutustegevust välismaalt, mis võib osaks saada meie kirikutele ja kogudustele, samuti takistada mõjutustegevust, mis on ohuks meie avalikule korrale ja julgeolekule. See on selle [seaduse] eesmärk.

No näed, kõik sai kenasti vastatud, korda. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis arutati ainult juriidilisi küsimusi, mis on seotud selle seaduse puhul põhiseaduses tagatud õiguste ja vabaduste rikkumise või mitterikkumisega? Kas arvestati ka emotsionaalse poolega: suur kogukond, õigeusklike kogukond, mille suurus on 150 000 inimest, peab seda usuvabadust piiravaks. Ja seda arvamust jagab ka suur osa muust maailmast.

Jaa, aitäh! Me seda eraldi ei käsitlenud, aga loomulikult on see murekoht ja ma saan sellest aru. Kui me menetlesime seda eelnõu siin Riigikogu saalis, siis mina korduvalt juhtivmenetlejana rõhutasin, et tegemist ei ole rünnakuga ei õigeusklike vastu, ei nunnade vastu, ei vene keelt rääkivate inimeste või eesti keelt rääkivate inimeste või mis iganes keelt rääkivate inimeste vastu. Usuvabadus minu hinnangul on ka pärast seda seadust tagatud. Ja nii nagu ma korduvalt siit puldist olen öelnud ja ka komisjonis me oleme arutanud: seda, et inimene saab oma usku praktiseerida, keegi ära ei keela. Me räägime administratiivsest seosest. Keegi, ükski julgeolekuasutus ei ütle teile, millist jumalat te võite uskuda või teenida. See ei ole selle seaduse eesmärk.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma kuulasin nüüd seda teie ülevaadet ja mulle tundub, et kaks kõige olulisemat momenti – minu vaatest kõige olulisemat momenti – jäid teil kas mainimata või te libisesite nendest üle sellisel viisil, et mina neid ei märganud. Ja selle tõttu ma juhiksin teie tähelepanu, paluksin, et te vaataksite korra, kas protokollis on selle kohta midagi kirjutatud. 

Esimene aspekt, mis oli ülimalt oluline minu meelest, oli presidendi kantselei esindaja osutus põhiseaduse §-le 130, mis ütleb, et usuvabadust ei tohi piirata isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal. Nii et rääkimata olukorrast, kus ei ole ei erakorralist ega sõjaseisukorda, peaks sellest tegema väga olulised praktilised järeldused. Ja teine asi oli see, et ma küsisin spetsiifiliselt presidendi kantselei esindaja käest, kas presidendi kriitika on põhimõtteline või puudutab ainult detaile ja sõnastusi. Ja ta kinnitas, et see on põhimõtteline. Ehk kui säilib see nõudmine, kategooriline nõudmine, et kanoonilised sidemed tuleb katkestada, siis säilib ka põhiseadusvastasus. Kas ma eksin või ma räägin tõtt? Ehk saate neid asju laiendada protokollile tuginedes.

Jaa, ma seda teist poolt kindlasti mainisin oma ettekandes, võib-olla mitte nii detailselt, nagu teie seda tegite. Aga põhituum selles küsimuses oligi, kas see on põhimõtteline ja kas kanooniline side üldse on võimalik lõpetada või ei ole. Sellele ma ka keskendusin. Jah, ka mina tegelikult jõudsin lõpuks küsimuseni, kas see on või ei ole põhimõtteline. Ma pean tunnistama, et ka teie viidatud põhiseaduse § 130 meie komisjoni arutelust läbi käis. 

Aga teiselt poolt olid jätkuvalt ka argumendid, et julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks on need muudatused nii Siseministeeriumi arvates kui ka väga paljude õiguskomisjoni liikmete arvates võimalikud. Arutelu kese tegelikult lõppkokkuvõttes ongi küsimuses, kas me üleüldse mitte mingil juhul ei tohi kanoonilist või administratiivset sidet lõhkuda, kuna see oleks automaatselt usuvabaduse piiramine. Teiselt poolt on jällegi argument, et avaliku korra ja Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks on see muudatus võimalik ja vajalik. Ja lõppkokkuvõttes see saal saab täna otsustada, kuidas edasi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No president kohe oma otsuse alguseosas ütleb: "Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste vahenditega." Ja pisut hiljem [selgub], et president tõepoolest jälgis, mis Riigikogus toimus, ja ta ütlebki, et Riigikogus teisele lugemisele esitatud seletuskirja kohaselt on seaduse üks peamisi eesmärke … Ja siis ta loeb selle esitatud eesmärgi üles.

Te väitsite, sihukeses kindlas kõneviisis väitsite, et president nõustub seaduse peamise eesmärgiga. Äkki te saate välja tuua selle tsitaadi või selle koha, kus president nõustub selle eesmärgiga. Mina nii tõsikindlalt seda küll ei leidnud presidendi otsusest. 

Aitäh! Mul ei ole hetkel käepärast presidendi vastust, ma saan teile ette lugeda ainult, mis õiguskomisjonis arutati. See on ka minu roll täna siin. Õiguskomisjonis protokolli järgi just sellised arutelud olid. Võib-olla ma sõnastasin valesti, aga mõte on ikkagi selles, et ma sügavalt kahtlen, et Vabariigi Presidendil on põhimõtteline vastuseis sellele, et Riigikogu menetleks [eelnõusid], mille eesmärk on Eesti julgeoleku ja avaliku korra tagamine. Sellele kindlasti president vastu ei vaidle. Ta vaidleb [teemal], kas sedasama eesmärki saab täita teie poolt välja toodud [moel] ehk siis kasutades tänaseid seaduseid või [tuleb] veel mingisugune kontroll lisaks [kehtestada]. 

Seda ka arutati. Aga võiks ju öelda, et sel juhul [põhiseaduse] riive oleks veelgi intensiivsem. Ka see mõte käis komisjoni koosolekul läbi. Lõppkokkuvõttes ongi küsimus, mispidi see riive on suurem. Eks siis komisjon saab seda arutada, kui Riigikogu arvab, et me võiks [seadust] muuta.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja neid alustab hea kolleeg Lauri Läänemets. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed ja Eesti inimesed! Ma alustaksin sellest, et selle seaduse eesmärk ei ole piirata usuvabadust ja see ei piira usuvabadust. Siin saalis on tõesti konservatiivseid jõude, kes püüavad seda väita, ja loomulikult oma poliitilistes huvides, mitte Eesti julgeoleku huvides. Selle seaduse eesmärk ei ole piirata usuvabadust. Ja kui tõesti seal peaks midagi sellist olema, siis see tuleb ära parandada. Ma arvan, et mitte keegi siin saalis ei arva, et usuvabadust oleks vaja põhjendamatult piirata. 

Teiseks, see seadus ei puuduta otseselt kanooniliste sidemete katkestamist ja seadus ei ütle, kuhu poole õigeusklikel või mõne teise usu esindajatel – see ei puuduta ainult õigeusku ja Moskvale alluvust – tuleb kummardada ja millised need kanoonilised sidemed peavad olema. Seda seadus ei ütle, millised peavad olema kanoonilised sidemed. Ta ütleb, mida ei tohi olla. Ja see seadus ütleb, et tõesti ei tohi olla seda, et Kremlist on võimalik määrata Eestis usuelu, Kremlist on võimalik mõjutada Eesti riiki ja ohustada Eesti julgeolekut. Sellele on see seadus suunatud. 

Presidendi tähelepanekuid tuleb loomulikult võtta äärmiselt tõsiselt. Presidendi institutsioon selle jaoks on, et selliseid tähelepanekuid teha. Ja kui presidendil on tähelepanekuid, siis loomulikult parlament peab neid arutama, sest meie kõigi huvides on, et parlamendis ei võetaks vastu seadust, mis ühte‑ või teistmoodi, ka kogemata, [põhiseadust mingil moel] riivab. 

Selles mõttes sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad selle seaduse lahtiharutamist, arutelu ja parimate muudatuste leidmist. Aga põhieesmärgi muutmist me ei toeta. Põhieesmärk peab ikka jääma. Ja selle seaduse põhieesmärk on tagada Eesti Vabariigis julgeolek ja juriidiliselt – rõhutan, juriidiliselt – alluvussuhe Kremliga kaotada. 

Kui me mõtleme, siis põhimõtteliselt on ju iga kogudus, kirik juriidiliselt üks MTÜ. Ja kujutage ette, et siin kaitstakse nüüd seda loogikat, et ühel MTÜ‑l on juhatus ja on üldkoosolek ja kõik muud organid, nagu peab, ja siis tal on veel üks organ: selle nimi sisuliselt on Vladimir Putin. Ja selle kaitsele on siin inimesed viskunud. Minu arvates see ei ole kuidagi kohane ega loogiline. Vladimir Putin läbi patriarh Kirilli on selle MTÜ kõige tähtsam otsustaja, mitte ei ole siinsed usuinimesed kõige tähtsamad otsustajad. Neil inimestel ei ole nii suurt sõnaõigust, kui on patriarh Kirillil ehk Kremlil ehk Vladimir Putinil. Ja see on ju probleem. Me teame, et Venemaa ajab usu kaudu poliitikat ja need inimesed ei saa pühenduda oma usule. See usk ei ole poliitikast vaba. Ta tuleb Venemaa poliitikast vabaks teha. See on selle asja mõte, et inimesed, õigeusklikud saaksid rahulikult pühenduda oma usule. 

Nüüd, presidendi osunduses olid mõned küsitavused. President on rääkinud, et kui tegu pannakse toime, siis meil on karistusseadustikus piisavalt võimalusi reageerida. On küll, aga seaduse mõte ei ole ju tagantjärgi reageerida. Minu soovitus komisjoni esimeestele on tutvuda Siseministeeriumi valduses oleva materjaliga, mis Ukraina on Eestile andnud. Õigeusu kirik valmistas sõja tulekut ette, valmistas ühiskonda sõjaks ette. Vaadake, sellel hetkel, kui on kolm nädalat jäänud sõjani, siis on täiesti rumal ette kujutada, et nüüd on võimalik midagi muuta. Siis on hilja. Lahing võib olla kaotatud, sellepärast et õigel ajal ei tegutsetud. 

Siin väidetakse ja püütakse väita, et meil on etteheide siinsetele õigeusklikele. Ei, seda ei ole. Etteheide on Venemaale, etteheide on patriarh Kirillile ja sellele, et tal on mõju ja võim siin midagi muuta. Kogu selle seaduse loogika on selles, et me peaksime ennetama seda, mida võidakse teha, mitte reageerima tagantjärgi, mille võimalusele president viitas. 

Vaadake, mure on ju selles, et Venemaa on muutnud maailma loogikaid. Ka Eesti põhiseadust me peame hindama tänases kontekstis. Sellel hetkel, kui Eesti põhiseadust tehti,[oli olukord] teine. Muideks, siin saab kõrvale tuua hea näite. Piiblit tõlgitakse iga mingi teatud aja tagant ümber, sellepärast et kontekst on muutnud. Et inimesed saaksid piibli tähendusest aru ja mõte jõuaks kohale, tuleb piiblit ümber tõlkida. Sama loogika on meil täna. Venemaa nägemuses õigeusu kirik ei ole organisatsioon, mis tegeleb ainult usuga. Tegemist on organisatsiooniga, mis tegeleb Vene riigi poliitika, eriteenistuste ülesannete elluviimisega. Ta on muudetud osaliselt Venemaa riigiaparaadi mõjutustegevuse osaks. 

Ja vot see on nagu hübriidolukord, kus kohas usk ja selline julgeolekut ähvardav funktsioon on kokku pandud. See on probleem. See on uus probleem, sellist asja ei olnud siis, kui me põhiseadust tegime. Me ei osanud seda ette näha, nii nagu me ei osanud ette näha, et ühel hetkel ilmuvad Krimmi rohelised mehikesed, kelle [mundritel] ei ole peal embleeme, ei tea, kes nad on, ei ole rahvusvahelist kokkulepet, kuidas nendega käituda. Täpselt samamoodi on Venemaa muutnud kogu seda loogikat. Selles mõttes meil on vaja ajaga kaasas käia ja reageerida.

Kui me räägime mõjutustegevusest, siis vaadake, mõjutustegevus on keeruline asi. Ma toon ühe näite, milline ta umbes välja näeb. Päris peenelt tehakse seda ja ma tõin ka komisjonis selle näite. Kõigepealt on vaja pisendada Venemaa rolli selles agressioonis. Meile Riigikokku tuli kloostrist kiri, kus ei räägitud sellest, et Venemaal oli Ukrainale kallale minekul mingi roll. Räägiti, et Ukrainas lahvatas sõda – minu arvates oli umbes selline sõnastus. Aga kuidas see sõda lahvatas? Tegelikult ju keegi läks kellelegi kallale, mitte ei lahvatanud lihtsalt. 

Aga kui sa kõigepealt pisendad ära Venemaa rolli, siis inimene on vastuvõtlik juba järgmisele nii-öelda mõjutuskihile. Siis sa paned peale selle kihi, et vaadake, kui ebaõiglane, miks me kõik siin Euroopas ja NATO-s seda Venemaad kiusame, teeme Venemaa vastu sanktsioone. Tekitatakse teine kiht, ebaõigluse tunne. Ja sinna on võimalik istutada peale kolmas kiht. See on see, et öeldakse, et vaadake, nüüd on ebaõiglus saavutanud viimase piiri, aeg on meeleavaldustele minna, aeg on tegutseda. Niimoodi käib mõjutustegevus. Üksinda Venemaa rolli pisendamine ei ole mitte midagi halba, seda ei ole võimalik kaitsepolitseil hinnata ja sellega ei ole võimalik kohtusse minna, inimest vastutusele võtta. Aga tegemist on mõjutustegevusega. Sellise peene mõjutustegevuse mõju ja julgeolekuohu vähendamisele on see seadus suunatud. 

Nii et loomulikult võtame selle seaduseelnõu lahti. Aga peab jääma kindlasti see, mis puudutab Kremliga ja patriarh Kirilliga juriidilise alluvussuhte lõpetamist. Tuleb kaitsta siinseid inimesi, kes tahavad õigeusule pühenduda. Ja ma rõhutan, et keegi pole öelnud, et nemad milleski süüdi on. Küsimus ja probleem on Venemaas. Aitäh teile! 

Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Jah, algusest saadik oli selge, et see seadus on põhiseadusvastane. Argumendid käidi läbi, nämmutati komisjonis, nämmutati esimesel lugemisel siin saalis, teisel lugemisel siin saalis. Pidasime veel kõne kolmanda lugemise eel, ütlesime, et see on põhiseadusvastane. 

Ja küsimus ei ole – ei ole! – vene kirikus, vaid küsimus on kõikides kirikutes, mille kallale Eestis minnakse. Ja isegi mitte ainult kirikutes, vaid küsimus on kodanikuühiskonnas, kodanikuühendustes, mille kallale minnakse selgelt põhiseadust rikkudes. Ja mitte lihtsalt ühte punkti põhiseaduses rikkudes, vaid mitut olulist aluspõhimõtet rikkudes. Aga sõit läheb edasi. Vaja on teha! 

Vaadake, ei saa nii olla, et meilt tullakse ära võtma meie vabadusi. Aga meilt tullakse ära võtma ka näiteks meie raha. Meil tallatakse teadlikult põhiseaduse peal ja selle jaoks, et tasalülitada kriitikat, karjutakse: "Putin! Putin! Putin!" Kõik, kes vastu on, on Kremli agendid. "Kõik! Argumendid on lõpetatud! Läheme edasi! Vait olla! Muidu olete Kremli agendid!" 

Nii ei saa. Nii ei saa! Sellise manipulatsiooniga ei saa kaasa minna. Ei ole mingisugust juttugi sellest, et näiteks katoliiklased on putinistid või mingid vabakogudused on putinistid või mingisuguseid täiesti muud suvalised mittetulundusühingud. Aga see seaduse versioon, mis võeti siin vastu, kõiki neid kahjustab, kõigi nende põhiseaduslikke õigusi kahjustab. 

See on selgelt vastuolus põhiseadusega. Ja selle jaoks, et seda ei saaks välja öelda, selle jaoks, et sellele ei saaks vastu olla, selle jaoks, et ei saaks seista Eestis vabaduse ja põhiseaduse kaitsel, lahmitakse: "Putin! Putin! Putin! Putin!" Aga ma ei ole nõus sellega! Te ei tee meile sellega midagi enam! Te olete karjunud oma Putini-juttu nii kaua, et enam ei jõua mäletatagi. See on naeruväärseks muutunud! See on piinlik mula, mida te ajate! 

Nüüd, eraldi tuleb öelda, et kogu see seaduseelnõu on ju veel kontekstis, mis on meile selge nii Eesti kui Euroopa üldistest poliitilistest trendidest. Ja see kontekst on see, millest me täna rääkisime infotunnis, et meil on suure venna riik tekkinud. Politsei ilma seadusliku aluseta filmib kõiki inimesi, salvestab kõiki, sobrab mingites andmebaasides. 

Kontekst on see, et Saksamaal julgeolekuasutused ilma ühegi tegeliku argumendita kuulutavad kõige suurema ja kõige olulisema opositsioonierakonna sisuliselt terroristlikuks organisatsiooniks, et teda keelustama saaks hakata. See on see kontekst. 

Me liigume totalitaarse ühiskonnakorra poole. Ja siin tuleb teil nina sisse pista: teie, kes te seda seadust läbi surute, tahate teha Eestist samasuguse riigi, nagu ongi Venemaa, kus võmmid saavad suvaliselt tänaval inimesi kinni noppida, sest v õ i b - o l l a tulevikus hakkavad nad režiimi kritiseerima. Teie ehitate sellist ühiskonda Eestis sellise seadusega, mille te võtsite vastu, teades, et see on põhiseadusega vastuolus. 

Nüüd, muidugi me hääletame selle poolt, et seadus muutmata kujul ei läheks uuesti presidendi juurde. Loomulikult seda seadust tuleb muuta. Aga ma ikkagi tahaksin kõigile siin saalis öelda, et president ütles väga selge sõnaga välja: ei ole sellist asja Eestis, et meie riigivõimul puuduvad seaduslikud vahendid Eesti julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitsmiseks ka nende probleemide puhul, mida seaduse esitlejad või seaduse pooldajad välja toovad. 

Kui on vaja, võtame kinni need batjuškad, saadame piiri taha. Kui on nad inimesed, keda ei saa välja saata, siis on olemas meil paragrahvid, mille alusel nad kinni võtta ja põhiseadusliku korra vastases tegevuses süüdi mõista. Meil on praegu Eestis näide sellest, kuidas meil on üks erakond nimega KOOS, kelle juhtide suhtes täpselt seda tehakse. Kohtuprotsess kerib, vaatame, kuhu ta välja kerib. 

Aga ärge tulge rääkima, et meil on vaja seda seadust, sest me muidu midagi teha ei saa! Saab küll! Saab küll, kõik vahendid on olemas. President ütleb selle spetsiifiliselt välja: selleks, et teha seda, mida te väidate, et te tahate teha, on teil kõik vahendid olemas, seda seadust ei ole vaja niisugusel kujul. 

Küll aga on seda seadust vaja, kui te tahate totalitarismi ehitada, meilt vabaduse ära võtta, meilt raha ära võtta, meie põhiseadust jalge alla trampida. Vot siis on teil seda seadust vaja, karjudes: "Putin tuleb muidu!" See ei lähe läbi!

Järgmisena kutsun kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Esiteks tahaks tänada põhiseaduskomisjoni esimeest, kes täna ütles väga konkreetselt välja seda, mida Keskerakond on siin rääkinud juba väga pikalt, kuigi selle eelnõu algatajad kogu aeg seda eitasid. See eelnõu on suunatud ühe konkreetse kiriku vastu ehk Eesti õigeusu kiriku vastu, mis enne oli Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, aga nüüd on Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Õiguskomisjoni esimees iseenesest seda ka kinnitas oma etteaste ajal. Kõige suurem eelnõu [kaitsja], Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets, kes, tol ajal, kui ta selle algatas, oli siseminister, põhimõtteliselt andis mõista, et tegu on eelnõuga, mis on suunatud ühe konkreetse kiriku vastu. Kõik muu üldse ei puutu asjasse. Hea, et vähemalt selles küsimuses on selgus saavutatud. 

Õiguskomisjoni esimees samamoodi – tänan teda tema esinemise eest – andis mõista, et seda seadust polegi vaja. Võib-olla see juhtus tahtmatult, aga niimoodi see välja tuli. Ta  ütles, et põhimõtteliselt president andis mõista, et kui Keskerakonna muudatusettepanek nr 1 oleks omal ajal heaks kiidetud ja vastu võetud, siis võib-olla oleks president selle seaduse välja kuulutatud. Ja kuna õiguskomisjoni esimees ütles, et see, mida Keskerakond pakkus, niikuinii on olemas teistes seadustes, siis ei ole seda eraldi vaja välja tuua ja heaks kiita. Tuleb välja, et seda seadust ei olegi vaja, sellepärast et teistes seadustes on kõik juba olemas. Nii et eesmärk on sellega saavutatud.

Loomulikult juhul, kui eesmärk on see, millest räägitakse. Sest paistab, et presidendil ja selle eelnõu algatajatel ja toetajatel on väga erinev arusaam sellest, mis see eesmärk on olema. Selles ma veendusin veel kord, kui äsja esines siin jälle Lauri Läänemets, üks [põhilistest] algatajatest ja toetajatest. Ta rääkis sellest, et president on väga austatud inimene ja loomulikult me peame kuulama, mida ta räägib, ja tegutsema vastavalt ja nii edasi. Aga iseenesest andis ta mõista, et president ei saa aru, milleks seda seadust vaja on. Mina arvan, et meie president saab väga hästi aru, millega tegemist on. Sellepärast ta seda välja ei kuulutanudki. Kes aga ei saa aru, on sotside esimees: ta ei saa siiamaani aru, et see seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus. Keskerakond on sellest rääkinud siin saalis korduvalt.

Ma olen andnud kümneid, kui mitte sadu intervjuusid sel teemal. Ma olen rääkinud, et see seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus, see on usuvabaduse põhimõtte rikkumine. See võeti vastu ja saadeti presidendi lauale. President ütles, et see on põhiseadusega vastuolus. Aga Lauri Läänemets arvab, et ei ole. Tema ikka arvab, et peab olema just niisugusel kujul vastu võetud ja ilmselt võib vaid kosmeetilisi muudatusi sisse viia. 

See põhimõte, et juriidilised suhted peavad lõppema – see on tsitaat tema esinemisest –, ongi see, millele viitas president. Just needsamad juriidilised suhted või kanoonilised suhted. Mina küll ei arva, et need on üks ja sama asi, aga sotsid arvavad, et täpselt niimoodi on. Ja sellele viitas president, et see tegelikult ongi põhiseadusega vastuolus. 

Palun kolm minutit aega juurde.

Kolm minutit lisaks!

Paistab, et eelnõu põhiline algataja ei saa sellest aru ja arvab ikka, et see on põhiseadusega kooskõlas. Ei ole, president on väga konkreetselt välja öelnud, et ei ole. 

Jällegi, härra Läänemetsa esinemise puhul pani hämmastama see, et mida rohkem sa kasutad selliseid sõnu nagu Kreml, Putin, Venemaa, patriarh Kirill ja nii edasi, ja nii edasi, siis äkki oledki veenvam. Tegelikult ei ole. President näitas, et ei ole. 

Ma mäletan, et kui siin oli kolmas lugemine, enne kui see seadus jõudis presidendini, siis samamoodi kõlasid siin väga sellised, noh, kuidas ma seda nimetan, valjud sõnad. Jällegi Putin, Kreml, patriarh, sõda ja nii edasi, ja nii edasi. Aga kui asi on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus, siis sa võid nii palju karjuda, kui tahad, ja nii palju neid sõnu kasutada, kui tahad, aga see on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus. Ja mul on väga hea meel, et Eesti Vabariigis on põhiseadus ikkagi selline dokument, mis on ülioluline, ja tegelikult sa ei saa sellest kuidagi niimoodi mööda hiilida.

Nii et mul on tungiv soovitus. Ma arvan, et seda seadust ei ole vaja. Kui kõik on juba teiste seadustega reguleeritud selles valdkonnas, nagu õiguskomisjoni esimees andis mõista, siis milleks seda seadust üldse on vaja siin saalis arutada? Kõik on kontrolli all põhimõtteliselt. President on iseenesest päris otse selle ka välja öelnud: meil on olemas seadused, mis seda olukorda reguleerivad, ja ei ole vaja midagi uut juurde tuua, mis on veel lisaks põhiseadusega vastuolus. Nii et soovitus on see lihtsalt kuskile kalevi alla panna, kui mitte prügikasti visata.

Aga kui tuleb hääletus, siis meie kindlasti hääletame selle poolt, et see ei jõuaks muutmata kujul veel kord presidendi lauale. Sellepärast et see on põhiseadusega vastuolus. Me oleme sellest rääkinud, president on meiega selles küsimus nõus. Ja me ei arva, et seda on võimalik kuidagi muuta niimoodi, et see oleks põhiseadusega kooskõlas, aga samal ajal see esialgne mõte või eesmärk, millest siin nii palju räägiti, jääks kehtima. Meie arvates üks välistab teist. Aga vaatame, mida eelnõu algatajad muudatusettepanekute näol pakkuma hakkavad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Vladimir Arhipov, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eesti rahvas! Pole just tavapärane, et president jätab Riigikogus vastu võetud seaduse välja kuulutamata. Ju siis olid nii juriidilised põhjused kui ka võib-olla arusaam, et nii see seadus kui ka mõned väljaütlemised annavad viite, et algab mingisugune rünnak Eestis kristluse vastu. President Alar Karis jättis 9. aprillil Riigikogu poolthäälte enamusega vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse välja kuulutamata, kuna see pole tema hinnangul kooskõlas põhiseadusega, ähvardades ebaproportsionaalse usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piiranguga.

Kanooniline seos Moskva patriarhaadiga, mida käremeelsed poliitikud välja toovad, seisneb kohaliku kiriku täiskogul valitud metropoliidi ametisse määramises patriarhi poolt. Siiski ei anna see põhjust nimetada Eesti 150 000 usklikku ühendavat iseseisvat kirikut Eesti riikluse vastase tegevuse teostajaks. Kui riigivaenulik tegevus peaks mõnes kogukonnas või koguduses ilmnema, siis on olemas seadused, mis võimaldavad süüdi olevad isikud kriminaalkorras vastutusele võtta. Miks siis eraldi seadus? Vaid ähmaste kahtluste ajel ei saa õigusriigis kirikut represseerida. Taoline tagaselja süüdimõistmine tuletab meelde 50 võõravõimu aastat, kui kirikuvastased rünnakud olid selle võimu poliitika. 

Meie meedias on leidnud vähe kajastamist õigeusklike püüdlused kõrvaldada kahtlused, mida tekitas varasema nime kasutus, samuti võtta alus spekulatsioonidelt, otsekui poleks tegemist iseseisva ja oma tegevuses vaba usuühinguga, vaid mingi müütilise Moskva tööriistaga. 2024. aasta augustis kiitis kiriku nõukogu heaks uue põhikirja, mis selgelt sätestab, et Eestis tegutsev kirik on administratiivselt, majanduslikult ja hariduslikult sõltumatu, olles samuti iseseisev tsiviilküsimustes. 

Käesoleva aasta jaanuaris toimunud Eesti õigeusu kiriku sinodi istungil arutati täiendavaid põhikirja muudatusi ning valiti kirikule uus nimi: Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Kas see pole piisav tõestus, et kirik ei soovi vastanduda Eesti riigile, vaid otsib koostöökohti ja tahab ka edaspidi lähtuda kristlikus õpetuses sisalduvatest humanitaarsest väärtustest? Milleks siis õhutada usuvabadust piirava seaduse abil vastandumist, mis lõhestab niigi äreval ajal ühiskonda? Kas mõnede poliitikute kirikuvastases võitluses avaldunud ego, soov silma paista on piisav põhjus kehtestada seadust, mida suur osa muust maailmast peab usuvabadust piiravaks? 

Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku tegevust kritiseerides tuuakse välja patriarh Kirilli sidemeid Venemaa võimuladvikuga ning kirikupea sõda toetavad väljaütlemised. Jääb arusaamatuks, kuidas need seostuvad iseseisva Eesti kirikuga, mille vaimulikkonna ja liikmete seas pole täheldatud riigivastaseid meeleolusid. Pole mõistlik panna ühe inimese ekslike seisukohtade eest vastutama terve õigeusklike kogukond. Kas patriarhi sõnavõttude pärast peab riik seadusloomes kaugenema seni kehtivast põhiseadusest? Ei pea. Ja seda ütleb ka president. 

Eesti rahvas on end läbi ajaloo positsioneerinud usuleigena. Selleks on andnud põhjust sajandid võõra võimu all, üle elatud raskused. Praegune rünnak kristluse vastu aga ei väljendu üksnes õhinas, millega püütakse suruda läbi kirikute ja koguduste seadus, mis ei võimaldaks tulevikus kontrollida üksnes Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut, vaid teistegi Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate usuühenduste tegevust. Siinkohas tuleks neile meelde tuletada, et Eesti kirikute ja usuühenduste oikumeenilist koostööd edendav ühendus loodi 1989. aastal samas Pühtitsa kloostris, mida nüüd üritatakse seaduse abil tasalülitada. 

Eestis on riik ja kirik lahutatud, ent võitlevad poliitikud soovivad enamat. Kuuldused Riigikantselei sümboolikanõuniku poolt ettevalmistatavast pühasid ja tähtpäevi puudutavast reformist, mis eemaldaks kõigi pühade hulgast kõik religioosse taustaga pidupäevad ehk suure reede, nelipühad, jaanipäeva ja jõulud, kinnitab veel kord, et kristluse tühistamine on Eestis alanud, kulgedes mitte vähema entusiasmiga kui kunagises NSV Liidus. 

Nii lihtne ja ohutu on tühistada usku, mis ei ähvarda uskmatuid füüsilise arveteõiendamisega nagu mõned muud maailmas miljoneid jälgijaid leidnud vägivaldsed õpetused, mille riiki imbumise tõkestamiseks ei tunne meie seadusloojad ja õiguskaitsjad mingit vajadust. Pole midagi uut siin päikese all! Peale eelmise sajandi revolutsiooni lasti õhku kirikuid ja piinati jumalasulaseid. 1950. aasta teisel poolel ägenesid usuvastased aktsioonid Nõukogude Liidus taas, jõudes ka Eestisse. Kõne all oli Nevski katedraali lammutamine, vähem radikaalsema variandina sinna planetaariumi rajamine. Jutuks oli ka Pühtitsa kloostri sulgemine ning nunnade minemakihutamine. 

Aastal 2025 oleme jõudnud taas võitleva ateismini: end patriootideks pidavad tühikargajad ässitavad lammutama Nevski katedraali ja sulgema Pühtitsa kloostrit. Mil määral see parandab ühiskonna sidusust, millest me nii vaimustunult räägime, on muidugi iseasi. Eesti on väike riik ja kuigi meie valitsuse liikmete sõnavõtud kõlavad sageli otsekui maailmavalitsejate praalimine, peaksime eelkõige mõtlema, kuidas hoida rahu, ka jumala rahu, oma kaunil ja nii haavataval isamaal. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kui ma nüüd Riigikogus tagasi olen, siis tabas mind ootamatult, et ma pean otsustama selle kirikuseaduse üle. Ma konsulteerisin pädevate organitega, ja mitte ainult sellest. Ja ma hääletasin vastu. Mu ema oli väga usklik inimene. Ma mäletan, kui ta mulle mu lapsepõlvest peale rääkis – ma ise ei ole selline kirikuinimene –, kuidas tuleb suhtuda aupaklikkusega kirikusse ja usklikesse inimestesse. Seejuures on ükskõik, millist jumalat nad kummardavad. Ja midagi pole teha – mida sa oled juba poisina kuulnud, see on veres. Kuigi ma rõhutan, et erinevalt oma emast ei ole ma mingi kirikuinimene. Ja see oli üks põhjus, miks ma hääletasin vastu.  

Aga tegelikult on ka palju teisi momente, mis mind tänases Eestis murelikuks teevad. Esiteks, ajastatus. Kõigepealt põhiseaduse muutmine ja siis desserdina kirikuseadus. Kui vaadata aegruumi, kus me oleme, siis me oleme väga suure ja agressiivse naabri kõrval, väikene nagu kirp, aga väga aktiivne kirp. Ja me võtame sellisel ajal sellised sammud ette! Minu meelest oli see ajastus nii vale, kui üldse olla saab. Kõik need asjad, näiteks põhiseaduse muutmine, mis siin vastu võeti ... Jah, oleks pidanud ammu tegema, aga nüüd tehti hoogtöö korras, kiiresti, ülepeakaela. 

Kirikuseadusele andis ka riigipea oma selge hinnangu. Ja ma ei hakka ümber jutustama, mida Martin Helme siin rääkis ja mitmed teised enne mind. See on põhimõtteline küsimus, see ei puuduta mitte ainult vene kirikut, vaid ka teisi kirikuid ja muid ühendusi.  

Jah, tõepoolest, ma olen Saksamaal käinud ja ilmselt ainsana siin saalis olen ka ühe partei nii-öelda üritusel osalenud. Pean silmas Alternative für Deutschland. Kindlasti on seal ka terroriste ja ohtlikke inimesi. Aga minu kogemus ütleb, et olid samasugused toredad inimesed nagu siin saalis. Ma küll ei tea, mis nende peas toimub, mis Peeter Tali peas toimub või kellegi, Anti Poolametsa või Varro Vooglaiu peas. Iga inimene on suveräänne [otsustama], mis tema peas toimub, mida ta mõtleb. Nii et minu hinnang on see, et ajastus oli ja on kõige ebasobivam üldse.  

Ja vaadakem ka laiemat tausta. Meie kõige suurem liitlane on Ameerika Ühendriigid, kelle praegust riigipead siin häbenemata naeruvääristatakse. Ma arvan, et Ühendriikide Tallinna saatkonnas ja Valges Majas on failid meie juhtivate poliitikute arvamusavaldustest meie suurima liitlase kohta. Ka see teeb mind murelikuks. Ma arvan, et niimoodi ei tohiks käituda. Igaühel on omad mõtted, omad plaanid, aga niimoodi käituda ei tohiks. Mina ei ole sellega nõus. See on nüüd järgmine selline moment: naeruvääristamine, ja siis rääkimine, kas meid jäetakse üksi selle suure vihase ja kurja karu kätte.  

Oma naabritega peab oskama suhelda. Peab rääkima ka nendega, kelle mõtteid me ei jaga. Ma olen seda kogu elu teinud, see ei tähenda nendega nõustumist. Mulle väga meeldib – ja mida ma kordan seda uuesti – meie põhjanaabrite soomlaste käitumine. Nende president mängis pool päeva Ameerika presidendiga golfi ja ta sai julgeolekugarantii. 1000 kilomeetrit on nende piir. Aga vähe sellest, ta sai ka hiiglasliku investeeringu jäälõhkujate [ehitamiseks]. Nii et oli ka rahaline kasu. Üks päev või õigemini pool päeva golfi! Ja peale selle, soomlaste välisminister …

Soovid lisaaega?

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit, palun!

Ma arvan, et nii palju pole vajagi. Nende välisminister ütles selges soome keeles, et Venemaa ei ole nende vaenlane, kuigi Venemaa praeguse režiimi puhul on mitmeid asju, millega Soome ei saa nõustuda. Ma kirjutaksin sellele kahe käega alla. 

Miks meie niimoodi ei tee? Me ainult korjame siin punkte, nagu vabariigi president on öelnud, aga ei mõtle oma tulevikule pikemas plaanis. Ja see on arusaamatu. Ma vaatan seda saali, siin on palju arukaid inimesi, ükskõik mis lipu all nad tegutsevad. Aga me käitume lollilt, agressiivselt ja provokatiivselt. Selle asemel et võiks käituda nii nagu soomlased: ehitada varjendeid, relvastuda vaikselt, aga mitte lällata, nagu maal öeldakse.  

Kokkuvõtteks. Julgeolekugarantiisid on meil vaja. Naaber tõesti on agressiivne ja nii edasi. Aga vaadake, paljudel võib olla ja ongi agressiivne naaber nende kodus. Kõige lollim tegevus on naabriga kogu aeg tüli norida, olgu ta siis teine riik või kõrvalkinnistu [omanik]. Midagi head see ei tähenda. Samas see ei tähenda ka nõusolekut oma agressiivse naabriga.  

Nii et selle seaduse nii-öelda taas läbikoputamine, ilma igasuguste muutusteta – mina sellega nõus ei ole. Ja tõsiselt paluks mõelda, mida siin teha, [mõeldes] Filaretale ja tema 170 nunnale vanuses 20–87 aastat. Noh, võib naeruvääristada, et ma püüan naeruvääristada selle eelnõu esitajaid. Ei püüa naeruvääristada. Aga see on üks märk ja sellega ma nõus ei ole. Nagu ma ütlesin, mu ema ütles: kirikut ei maksa näppida, [torkida] usklikke inimesi, ükskõik millist jumalat nad kummardavad. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena Lauri Laats, palun! Võtad maha või? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Ikka vilgub. Siis Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu minu poolt ka! Teate, mina tahan oma sõnavõtus alustuseks peatuda sellel, et meil on tegemist tõsise häbilooga siin parlamendis. Sellepärast et 9. aprillil 2025. aastal 60 parlamendi liiget tegelikult täies teadmises hääletas seaduseelnõu poolt, mis on põhiseadusvastane. Mitte keegi ei saa öelda, et aga me ei teadnud või et kuidagi kogemata juhtus, et vaat kus lops, et sellise tõlgenduse peale ei osanud küll tulla, nagu president siin esile tõi, et siin on põhiseadusvastasus.

Mina isiklikult käisin siin puldis nii esimesel lugemisel, teisel lugemisel kui ka kolmandal lugemisel. Selgitasin kõikides peetud kõnedes just nimelt seda aspekti, et see eelnõu on ilmselgelt põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõttega vastuolus. Sellepärast et otsustamine oma kanoonilise sidemete üle on osa usuühingute enesekorraldusõigusest, mis omakorda on lahutamatu osa usuvabadusest. Sellest ei ole raske aru saada. 

Ja ma arvan, et siin saalis ei olegi inimesi, kes ei ole võimelised sellest aru saama. Ometi, nagu öeldud, täies teadmises, selleks et suruda läbi eesmärgiks seatud poliitiline ja ideoloogiline projekt, rammiti see eelnõu lõpuni, pigistades põhiseadusvastasuse suhtes silma kinni. 

See väljendab lugupidamatust põhiseaduse vastu. See on põhimõtteline, fundamentaalne probleem, mis kaugelt ületab selle eelnõu problemaatika. Kui meil on kujunenud välja selline hoiak ja see hoiak on saanud osaks meie poliitilisest kultuurist, et kui ikkagi eesmärki peetakse piisavalt oluliseks ja õilsaks ja üllaks, siis võib põhiseadusest üle lasta küll, siis see näitab, et meil on tõsine poliitilise kultuuri puudus. Meil puudub austus õigusriikluse põhimõtte vastu. 

Nii ei tohi! Õigusriigis täpselt nii ongi, et ükskõik kui heaks, ükskõik kui vajalikuks, ükskõik kui ihaldusväärseks me mingisugust poliitilist eesmärki ja selle eesmärgi teenistusse rakendatud poliitilist projekti ka ei pea – kui see on vastuolus põhiseadusega, siis seda läbi ei suruta. Ei suruta, tõstetakse käed üles ja öeldakse: ei, me oleme õigusriik, me nii ei tee. 

Me oleme näinud, millise häbiväärse lausvalelikkusega näiteks endine siseminister Lauri Läänemets käis siseministrina seda eelnõu kaitsmas, millise nahaalse valelikkusega ta käib ka praegu siin puldis rääkimas, et see ei ole üldse kuidagi vastuolus usuvabadusega, mingit usuvabaduse riivet ei ole, kellelgi ei ole mitte mingisugust eesmärki sundida mõnda konkreetset organisatsiooni kanoonilisi sidemeid katkestama. Üks vale on laotud teise otsa ja häbi ei ole. Nii et me järjekordselt näeme, et meil on riigis midagi väga valesti. Selline inimene, kes võib nahaalselt avala näoga lausvaletada, võib rahulikult olla meil isegi siseminister, kes kontrollib jõustruktuure. See on suur ja tõsine probleem. 

Ja see eelnõu, mis toodi Läänemetsa juhtimisel siia parlamenti, ei sisaldanud elementaarselgi tasemel rahuldavat põhiseaduslikkuse analüüsi. Kõik, kes vähekenegi ausa pilguga sellele seletuskirjale vaatavad, kes midagigi põhiseaduse dogmaatikast teavad, peavad nõustuma sellega, et see oli nali. See põhiseaduslikkuse analüüs, mis sinna oli kirjutatud, oli nali. Mingit reaalset analüüsi ei ole, lihtsalt on ennast õigustades deklareeritud, et kõik on kooskõlas põhiseadusega. Samas kõik vähekenegi kompetentsed inimesed saavad aru, et loomulikult ei ole. 

Kuidas me oleme nii kaugele jõudnud, et meil on riigivõimu teostamisel selline lausvalelikkus muutunud niivõrd aktsepteeritavaks? Ja nüüd on tulemus käes.

Ma palun lisaaega kolm minutit.  

Kolm minutit lisaks. 

Tulemus on käes. President ei läinud selle valega kaasa, ei aidanud lõpuni seda valetamist läbi suruda, lõpule viia. Ta ütles, et niimoodi ei saa. Ma ei tea, mis põhjusest lähtuvalt. Võib-olla ta tõesti ütles täitsa siiralt, et minu isiklik väärikus ei luba panna oma pitsatit alla asjale, mis on nii valelik, ja selle tõttu ma pean ütlema välja, et teil võib küll olla nii-öelda toetusväärne poliitiline eesmärk, aga eesmärk ei pühitse iga abinõu. Ja ma ei kuuluta seda asja välja. 

Nüüd, mis edasi saab? Olles käinud kuulamas põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelusid, olles osalenud õiguskomisjoni istungil toimunud aruteludel, ma näen – ja see on mu mulje, keegi seda otseselt välja pole öelnud, aga ma näen seda –, et ilmselt tahetakse seadus avada muudatusteks, et see siis vastu võtta muudetud kujul. Aga muudatused ei ole põhimõttelised, ei kõrvalda seda põhiseadusvastasust, vaid on kosmeetilised. 

Loodetakse, et äkki niimoodi läheb asi läbi. President saatis tagasi, ütles, et tuleb muuta, me ju muutsime, ja äkki nüüd president kuulutab selle välja, olgugi et täpselt see tuumne osa põhiseadusvastasusest, mis on siis see, et sunnitakse katkestama kanoonilised sidemed, on endiselt eelnõus sees. See näitaks, et valelikkusest tagasitõmbumise asemel kirjutatakse veel uus kihistus valelikkust sinna peale. Ja asi läheb muudkui piinlikumaks ja piinlikumaks. 

Ja mis siis edasi saab? Kas president saadab selle uuesti meile uueks aruteluks tagasi? Kas siis teeme uuesti, kolmandat korda mingid kosmeetilised muudatused ja saadame presidendile, et ta saadaks selle neljandat korda tagasi? Kas häbi ei ole?! Missuguseks farsiks me kujundame töö Eesti Vabariigi parlamendis niimoodi käitudes!? 

Kui rääkida presidendi motiividest, siis on ju nii, et ei ole nendest üldse raske aru saada. President on öelnud: kehtivas õiguses on olemas kõik vajalikud instrumendid, tagamaks seda, et olemasolevaid kanoonilisi sidemeid ja neist juhinduvaid ettekirjutusi ei saa kasutada viisil, mis on vastuolus Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamise taotlusega. Kui kanoonilisi sidemeid kasutatakse selleks, et ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis karistusseadustikus olemasolevatele normidele tuginedes saab algatada isikute suhtes kriminaalmenetluse ja mõista nad süüdi ja panna nad vangi. 

Sellel loomulikult on tugev preventatiivne mõju, mida saab üle rõhutada ka vastava muudatusega kirikute ja koguduste seaduses. Kui soovite, võite kirjutada sinna sisse täpselt sellise regulatsiooni, mis on ette pandud Keskerakonna esitatud seaduse muutmise ettepanekus. Et kui kanoonilistest sidemetest lähtuvalt antakse juhiseid, mis seavad ohtu Eesti julgeoleku ja põhiseadusliku korra, siis neid ei tohi järgida. Kellelgi pole selle vastu midagi. Mina olen ka nõus aktsepteerima sellist muudatust. Aga riik ei saa nõuda üheltki usuühenduselt, et katkestataks kanoonilised sidemed. 

Ma lõpetan osutusega sellele, millest rääkis presidendi kantselei esindaja Mall Gramberg õiguskomisjoni esmaspäeval toimunud istungil. Ta osutas põhiseaduse §-le 130, mis on vägagi oluline. Mõelge selle peale! Võtke lahti põhiseaduse § 130: see ütleb, et on teatud vabadused, mida ei saa piirata isegi erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Ja nende vabaduste hulka kuulub muu hulgas põhiseaduse §-s 40 sätestatud usuvabadus. Ehk siis isegi erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei saaks nõuda üheltki kirikult ega kloostrilt kanooniliste sidemete katkestamist, rääkimata selle tegemisest rahuajal. Ei ole ju raske aru saada sellest! 

Minu sõbralik soovitus on mitte selle häbiväärse projekti rammimist jätkata või kui soovite nägu päästa, siis võtta eelnõu vastu sellisel viisil, kust päriselt ka on põhiseadusvastasus kõrvaldatud. Vastasel juhul läheb asi järjest piinlikumaks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mina olen olnud ja olen jätkuvalt arvamusel, et see eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Mingit vastuolu põhiseadusega ei ole. Ja ma ei ole nõus eelkõnelejaga, kes ütles, et 60 saadikut on teadlikult hääletanud põhiseadusega vastuolus oleva seaduse poolt. Mina olen oma parima arusaamise kohaselt hääletanud varasemalt selle seaduse poolt teadmisega, et see on kooskõlas põhiseadusega. Ja minul ei ole tekkinud üleöö usku, et presidendil on kõikides küsimustes alati õigus. 

Ma kuulasin täna neid kõnesid. Neil saadikuil, kes varasemalt on olnud väga kriitilised presidendi suhtes, on tekkinud nüüd üllatavalt suur usk presidendi õigusesse ja tema õiglusesse. Samas arvan, et see ei ole midagi erakordset, kui parlament ja president omavahel ühe seaduseelnõu üle vaidlevad ja on ka eriarvamusel. Seda juhtub küll väga harva, aga seda on siiski ka varem ette tulnud, see ei ole midagi erakorralist. 

Nüüd, ma arvan ka seda, et Eesti riigi julgeoleku seisukohalt on selle seaduse vastuvõtmine ääretult vajalik. Ma ei lasku selle sisusse, kuna siinse arutelu eesmärk on [lahendada] eelkõige protseduurilised küsimused. Valdavalt ongi siin keskendutud protseduurilistele küsimustele nende etteheidete puhul, mis küsimuste kaudu siin on tehtud. 

Ma tunnen ka ennast puudutatuna kui põhiseaduskomisjoni liige. On ju küsitud, miks põhiseaduskomisjonis – konsensuslikult, juhin tähelepanu – kõik hääletasid selle poolt, et seda presidendi poolt parlamendile tagasi saadetud seadust muutmata kujul mitte vastu võtta, vaid asuda seda menetlema ja muutma, olles samal ajal arvamusel, et [seadus] on kooskõlas põhiseadusega. 

Ma ütlen, et ega õigusriigi põhimõte ei ole iga hinna eest vaielda. Ka Siseministeeriumi esindajad komisjonis kinnitasid, et nemad on sama meelt, et see eelnõu on kooskõlas põhiseadusega, aga neil on omad ettepanekud, kuidas sõnastust täpsustada ja teha see ühemõttelisemaks ja selgemaks ning sellega vältida täiendavaid vaidlusi. Ka mina parlamendi liikmena täiesti heas usus arvan, et see on mõistlikum tee: menetleda ja teha seaduse paragrahve selgemaks, sõnastust selgemaks ja üheselt mõistetavamaks. Seda on president ette heitnud parlamendis heaks kiidetud [seadusele]. Ja kui selline võimalus on olemas – see peaks nüüd selguma õiguskomisjoni kui juhtivkomisjoni aruteludel, mitte enam põhiseaduskomisjonis – siis on loogiline, et ma sellele annan rohelise tee. Nii et ma leian, et ma olen täiesti mõistusepäraselt ja heauskselt käitunud. 

Ma ei ole sugugi nõus nende süüdistustega, et siin on teadlikult ja pahatahtlikult käitutud. Ja kui meil on usk presidenti nii suur, siis ma olen jätkuvalt arvamusel, et kui me siin võtame vastu ka muudetud kujul sellise eelnõu, mis on [nagu] jätkuvalt põhiseadusega vastuolus, siis president ei kuuluta seda välja ja see lähebki Riigikohtusse ja Riigikohus mõistab õigust. 

Lisaks sellele on veel teinegi sõel ehk järelevalveinstants, kes teostab järelevalvet põhiseadusega vastuolus olevate seaduste puhul. See on õiguskantsler. Ka tema saab sel juhul sõna sekka öelda ja peabki seda tegema. Seega meil on mitu järelevalveinstitutsiooni, kes saavad seda kontrollida ja meie vaidlusi nii-öelda õigusriigile kohaselt lahendada. 

Nii et ma nii äärmuslikult ja reljeefselt ei julgeks küll väljenduda. Ma ei süüdista kolleege massiliselt põhiseaduse vastu minekus ja kultuuritus käitumises ja hääletuses. Aga ma jätkuvalt kordan: minu sügav veendumus on, et Eesti riigi julgeoleku seisukohalt …

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

… et Eesti riigi julgeoleku seisukohalt on see seadus vaja vastu võtta. Ja ma ei ole nõus või siis, ütleme nii, ma ei saanud küll varasematest komisjoni ettekandjatest aru, et see on kindlalt suunatud ainult ühe konkreetse organisatsiooni vastu. 

Sellega ma olen nõus, et selle tähendus on laiem. See on kõikide – potentsiaalselt, nii nagu ka Martin Helme ütles –, mitte ainult usuühingute, vaid ka kodanikuühenduste puhul kasutatav seadusesäte, kui need organisatsioonid ohustavad Eesti riigi julgeolekut. Ainult sellisel tingimusel. Ainult sellisel tingimusel! Nii et see ei ole minu arvates suunatud ühe konkreetse organisatsiooni vastu, vaid seda saab kasutada ja peabki kasutama laiemalt meie õigusruumis. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nüüd me peame seda hääletama ja alustame selle ettevalmistamisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et seaduse muutmata kujul vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3 panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 0 Riigikogu liiget, vastu oli 85 ja erapooletuid 0. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. Määran kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadusele muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 28. mai kell 17.15. Tänane neljas päevakorrapunkt on läbitud.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Demokraatia ja Valimisabi Instituudi põhikirjaga ühinemise seaduse eelnõu 559 teine lugemine. Ettekandja on väliskomisjoni liige Ester Karuse. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on eelnõu nr 559 teine lugemine. Ma annan ülevaate menetluse käigust juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. 

Vabariigi Valitsuse 13. jaanuaril algatatud eelnõu esimene lugemine lõpetati 9. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 24. aprill. Selleks ajaks ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Keeletoimetaja ettepanekul on tehtud keeleline korrektuur, siia on lisatud sõna "ning". Selline väike keeleline korrektuur. Muid ettepanekuid ei tulnud.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused olid, et väliskomisjon otsustas 5. mail toimunud istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks täna ehk 14. mail, kinnitada eelnõu tekst ja seletuskiri teiseks lugemiseks ning teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia läbi lõpphääletus. Selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. Muid tähelepanekuid ei ole. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Need tulevad hiljem natuke.

Jaa, suur tänu! Ega ma ei näe siin mõtet pikalt rääkida, sellepärast et eks me ju ühelt poolt teame, et see eelnõu leiab koalitsiooni häältega toetust ja kedagi me siin ümber ei veena. Aga võib üle korrata seda, mida sai öeldud ka esimesel lugemisel: tegemist on täiesti mõttetu organisatsiooniga, millega liitumine ei anna Eesti Vabariigile reaalselt mitte midagi. 

Ma mäletan, et esimesel lugemisel ma küsisin eelnõu esitlejalt, mida see päriselt Eesti Vabariigile annab, kui me selle organisatsiooniga ühineme. Vastus oligi selline, et ega ta otseselt midagi ei anna, lihtsalt võimaldab meil nagu näidata, et me oleme kuidagi samameelsed. Selline üldine pehme mingi kuvandi moment. Reaalselt pole kasu absoluutselt mitte midagi.

Minule teeb niisuguste asjade puhul meelehärmi see, et selle asemel, et tegeleda päriselt demokraatliku ühiskonnakorralduse aluseks olevate põhimõtete jõustamisega, tegeleme me siin mingisuguste pseudoasjadega, millega loome muljet, et näete, kui oluline demokraatia meile on, liitume IDEA-ga, eks, Rahvusvahelise Demokraatia ja Valimisabi Instituudiga. Vaatad peale, siis tundub ju küll, et tõesti, ega me muidu ei liituks, kui me demokraatiat oluliseks ei peaks. Ometi ei anna sellega liitumine absoluutselt mitte midagi. 

Ma loen teile ette eelnõu seletuskirjast, mida on kirjutatud selle seaduse mõjude kohta. Kuulake, tsiteerin: "Eestile on välispoliitiliselt oluline olla üleilmselt tuntud kui edumeelne riik, kes toetab demokraatiat ja inimõigusi. IDEA-s osalemine on hea vahend selle kuvandi edendamiseks, kuna IDEA on rahvusvaheliselt üks tuntumaid ja hinnatumaid demokraatia eest seisjaid. Samameelsus tugevate lääneriikidega suurendab ka Eesti julgeolekut, edendades suhteid ja kinnistades Eesti samameelse partnerina." No täielik iba ju. [Tahetakse] kinnistada Eesti kuvandit samameelse partnerina. Aga kuidas oleks sellega, head kolleegid, kui me üritaksime kinnistada kuvandit Eestist kui demokraatlikust riigist sel moel, et me hakkame päriselt meie ühiskonnakorraldust demokraatlikumaks tegema? Kuidas oleks, kui ehitaks kuvandit, millel on ka tõepõhi all? Mitte et on lihtsalt kuvand, mis on kuidagi üles blufitud nagu mingi fassaad, mille taga on lagunev maja? Kuidas oleks sellega, kui võtaks kasutusele valimissüsteemi, mis on reaalselt usaldusväärne ja läbipaistev, nagu teistes Euroopa riikides on? Selline valimissüsteem on jälgitav ja vaadeldav tavaliste inimeste poolt nende tavaliste teadmiste pinnalt. Kuidas sellega oleks, kui soovite ehitada kuvandit Eestist kui demokraatlikust riigist? 

Kuidas sellega oleks, kui taastaks rahvaalgatuse õiguse, mis oli ette nähtud 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadusega? Rahvas sai algatada parlamendis eelnõusid nii vastuvõetud seaduste tühistamiseks kui ka uute seaduste vastuvõtmiseks. Kusjuures, kui parlament ei toetanud rahva algatatud eelnõu, siis läks eelnõu automaatselt rahvahääletusele ja kui rahvas ise seda toetas, siis see oli ühtlasi umbusaldusavaldus parlamendile. Oli võimalus reaalselt kutsuda esile erakorralised valimised, kui parlamendi enamus oli minetanud rahva enamuse toetuse. Kuidas sellega oleks? Ehitame äkki niimoodi kuvandit Eestist kui demokraatlikust riigist? 

Või kuidas oleks sellega, kui ühe korra 22 aasta jooksul annaks ka rahvale võimaluse rahvahääletusel osaledes üheainsagi küsimuse üle otsustada? Näiteks selle üle, kas hakata fosforiiti kaevandama või mitte, näiteks selle üle, kas rajada suuri sõjaväebaase kusagile või mitte. Kuidas sellega oleks? Siis öeldakse, et ei-ei-ei-ei, me ei saa niimoodi anda rahvale õigust otsustada selliseid asju. 

Või kuidas oleks sellega, kui annaks rahvale tagasi võimaluse valida endale ise riigipead? Mitte nii, et riigipea määratakse koalitsioonierakondade tagatubades. Vot ühtegi nendest asjadest ju tegelikult koalitsioon ei toeta. Ka oluline osa opositsioonist ei toeta, sotsid kindlasti ühtegi nendest asjadest ei toeta, eks. Selle asemel minnakse edasi näiteks selliste muudatustega, et võtta kohalikelt inimestelt võimalus seista vastu näiteks tuuleparkide rajamisele. Minnakse, eks ole, demokraatiast eemale. Selle asemel soositakse üha enam Euroopa föderaliseerumist, mis jätab meile kohalikule tasandile järjest vähem võimu. 

Nii et see on suitsukate, head sõbrad, aga see suitsukate on läbinähtav. Te loote illusioone, tegelikult austus demokraatia ideaali vastu puudub. Tegelikult austus, nagu eelnevalt sai räägitud, ka põhiseaduse ideaali vastu puudub. Aga lõputult ei saa neid valesid ehitada ja üleval hoida. Veel kord: igal juhul sellel konkreetsel eelnõul, mis näeb ette selle organisatsiooniga liitumise, ei ole mitte mingit sisulist mõtet. Mõttetu jutuklubi, mis tekitab meile lihtsalt kulusid juurde. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 559 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Demokraatia ja Valimisabi Instituudi põhikirjaga ühinemise seaduse eelnõu 559. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 1. Eelnõu 559 on seadusena vastu võetud.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunktiga, milleks on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 643 esimene lugemine. Ettekandjaks on kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Suur rõõm on olla teie ees Riigikogu otsuse eelnõuga, et määrata rahvusringhäälingu nõukogusse kaks uut valdkondlikult tunnustatud eksperti. 

Riigikogu kultuurikomisjon otsustas oma 6. mai istungil esitada Riigikogu otsuse eelnõu Eesti Rahvusringhäälingu nõukogusse uute tunnustatud asjatundjatest liikmete nimetamiseks. 

Tuletan teile meelde, et rahvusringhäälingu seaduse järgi koosneb rahvusringhäälingu nõukogu Riigikogu liikmetest ja rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest. Riigikogu nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul nõukokku ühe esindaja igast Riigikogu fraktsioonist Riigikogu koosseisu volituste lõppemiseni ning neli asjatundjat Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjate hulgast, kelle volitused kestavad viis aastat. 

Täna oleme selle eelnõuga siin seetõttu, et kahe eksperdi lepingud lõppevad käesoleva aasta 26. mail. Peeter Espaki ja Viktor Trasbergi volitused lõppevad ja seetõttu on meil kohustus valida kaks uut nõukogu liiget. Lisaks Peeter Espakile ja Viktor Trasbergile on täna tunnustatud ekspertidena nõukogus ka Sulev Valner ja nõukogu esimees Rein Veidemann, nende volitused kestavad 2027. aastani. 

15. aprilli kultuurikomisjoni istungil otsustas komisjon välja kuulutada konkursi, et valdkondlikke eksperte leida. 15. aprillil kuulutati see välja ja 29. aprilliks ootasime kandidaate. Kultuurikomisjonile laekus 13 kandidaadi valdust. 

Olgu öeldud, et Riigikogule ettepaneku tegemisel peab kultuurikomisjon lähtuma Eesti Rahvusringhäälingu seadusest, mille kohaselt ei või ringhäälingu nõukogu liige olla rahvusringhäälingu juhatuse liige, prokurist ega audiitor. Ta ei tohi olla meediateenuse osutaja juhtorgani liige, füüsilisest isikust ettevõtja meediateenuse osutaja tähenduses, mis on omaette seaduses defineeritud, lepingulistes suhetes mis tahes meediateenuse osutajaga ja ta ei tohi olla meediateenuse osutaja osanik, aktsionär ega liige. Ka ei tohi ta olla Vabariigi Valitsuse liige. 

6. mail toimus kultuurikomisjonis 13 kandidaadi vahel valides hääletus. Komisjon otsustas teha Riigikogule ettepaneku nimetada uuteks rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest nõukogu liikmeteks Paavo Nõgene ja Raul Rebane. Komisjoni ettepaneku kohaselt algaksid uute Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete volitused 2025. aasta 27. mail. 

Oluline on öelda ka seda, et Paavo Nõgene ja Raul Rebane on esitanud komisjonile kirjaliku nõusoleku nõukogusse nimetamiseks ning kinnitanud, et neil puuduvad seaduses nimetatud vastuolud nõukogu liikmeks nimetamisel. Raul Rebane on kinnitanud, et valituks osutumise korral loobub ta lepingulisest suhtest Vikerraadioga, mille alusel on ta seni teinud iga kuu ühe neljaminutilise päevakommentaari aktuaalsel teemal. 

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele arutatakse käesolevat eelnõu Riigikogu otsuse eelnõuna ühel lugemisel ja eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Aitäh teile!

Aitäh! Ja teile on ka küsimus. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olgu alustuseks öeldud, et kindlasti pole esitatud kandidaatide sobivuses või kompetentsis põhjust kahelda. Küll huvitab mind asjaolu, et te mainisite, et kultuurikomisjonil oli võimalus 13 kandidaadi hulgast valida. Me menetleme siin mõne punkti pärast seaduseelnõu, millega me paneme börsiettevõtetele kohustuse hoolitseda soolise tasakaalu eest. ERR-i nõukogu on üks koht, kus riigil oleks võimalus eeskuju näidata. Teatavasti hetkel ei ole nõukogus ühtegi naissoo esindajat. Kuidas te seda teemat kommenteerite? Kas tõesti ühtegi kompetentset [nais]kandidaati ei olnud, keda kultuurikomisjon võinuks kaaluda?Miks me taas näeme ainult meeste esindatust?

Aitäh selle väga põhjendatud küsimuse eest! Ma arvan, et selle küsimuse me võiksime ka iseendale esitada. Nii nagu ma oma ettekandes viitasin, kõigi parlamendis olevate fraktsioonide esindajad on rahvusringhäälingu nõukogus olemas. Meie ise oleme saanud valida endi seast need nõukogu liikmed ja meie ise oleme otsustanud esitada sinna mehed. Siiski, ekspertide valimise puhul me tõesti arutasime ka seda, aga kui vaadata, mida me ootame rahvusringhäälingu nõukogult, ja kui võrrelda kandidaatide ekspertsust, siis tänu pikaajalisele ja mitmekesisele tööle olid need kaks eksperti meie hinnangul kõige tugevamad. 

Poliitilisel tasandil on meie õigus ja vastutus teha valikuid mitmekesisemalt. Tõesti, hämmastaval kombel kõik fraktsioonid on otsustanud suunata rahvusringhäälingu nõukogusse mehed. Ja ma ei vaata mitte ainult teile otsa, vaid iseendale ka. Me tegelikult kõik võiksime kaaluda, kas meil oleks võimalik vahetada enne koosseisu lõppu mõni nõukogu liige välja eksperdist naise vastu. Sest me teame, et meil siin saalis on ka väga palju valdkonnaeksperte, kes sobiksid imehästi rahvusringhäälingu nõukogusse. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina toetun Reili Ranna küsimusele, arvestades, millises suunas me oleme liikunud. Me tahame anda rohkem juhtivaid kohti naistele, aga nii kõrgele kohale oleme esitanud ainult mehed. See ju ei lähe kokku selle poliitikaga, mida on Reformierakond ajanud, et oleks sooline võrdsus, et kõrgetel kohtadel oleks selline [koosseis], kus oleks eri sood võrdselt esindatud. Kas siis tõesti ei kaalutud kordagi ka naiskandidaadi valikut?

Aitäh! Meil oli nii-öelda pimehääletus, oli salajane hääletus, ja hääli [andes] valiti Raul Rebane ja Paavo Nõgene.

Anti Poolamets, palun!

No tõesti-tõesti! Me just arutame Riigikogus börsiettevõtete, äriettevõtete [juhtkondade] soolist tasakaalu: [vähemalt] 40% nõukogu liikmetest või vähemalt 33% juhatuse ja nõukogu liikmetest peavad kuuluma vähem esindatud soo hulka. Miks te ei järgi omaenda ideid ja miks te üldse ei räägi sellest? See vabandamine praegu ei mõju veenvalt, tegelikult peaks vähemalt üks vulasooline olema. Minu meelest ERR-i juhatuse arvu puhul peaks üks või mitu sellist seal olema. Kas te seda küsimust komisjonis ka arutasite, kus on vähem esindatud sood ja mitu neid üldse on?

Aitäh küsimuse eest! Jah, me arutasime seda, et tõesti rahvusringhäälingu nõukogu on väga maskuliinne. Aga see on meie endi kätes. Meie oleme iga fraktsiooni poolt esitanud sinna ka oma kandidaadid ja me ise oleme esitanud kõik need mehed. Ma veel kord kutsun üles mõtlema, kas meil oleks võimalus teha seal mõned vahetused, et oleks ka naisi. Nüüd me valisime eksperte ja hindasime kandidaate ekspertsuse alusel. Vähemalt ma loodan, et kultuurikomisjoni liikmed, kes selle valiku tegid, hindasid ekspertsust, sest meie ülesanne oli valdkonna tunnustatud eksperdi valimine. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, vaat siin me nüüd oleme, Liinakene! Sina räägid iseendale täiesti vastu. Eks ole, sa siin viibutad näppu kuidagi kellegi teise suunas, fraktsioonide suunas, et miks siis nii. Nagu Reili Rand rääkis, peaks ikka naisi ka olema. Mina ei arva, et valik peaks toimuma soopõhiselt, no ikkagi ekspertsusepõhiselt. Ja sina ka ütlesid, et just selline valik nagu oli. Aga samal ajal sa ütlesid, et peaks ikka naisi ka toetama. Nimekirjas oli tegelikult päris mitu naist, minu meelest on nad päris head eksperdid, olgem ausad. Ma nimesid ei nimeta, aga mina hääletasin naise poolt. Sellepärast ma küsin, et kuna sina siin niimoodi keerutad ja keerutad ja vibutad näppu maskuliinsuse peale, siis kuidas sina hääletasid. Ma ei küsi nime, ma küsin, kas meest või naist. Näita, kui siiras sa olid! Ma tean, et koalitsiooni häältega valitigi lõpuks ära mehed. Jah, sina oled koalitsioonis, räägi siis! 

Aitäh küsimuse eest! Mina valisin 13 kandidaadi seast väga kindlal meelel kaks inimest, kelle puhul ma olen veendunud, et nad on väga head eksperdid. Oleks kultuurikomisjonil olnud võimalus valida neli eksperti, siis kindlasti oleks nende hulka jõudnud ka mõni naine. Ma väga loodan, et need naised, kes kandideerisid, kandideerivad ka kahe aasta pärast. 

Reili Rand, palun! Reili Rand, mikrofon, palun!

Ei tööta mikrofon. 

Kohe! (Saalist öeldakse midagi.) Ei ole, kaks küsimust on.

Nii, aitäh! Mikrofon vist nüüd töötab. Absoluutselt, ma olen nõus, et valik ei pea olema soopõhine ja sellest ju ei olegi jutt. Küsimus on see, et kui aluseks on kompetents, siis kas selle olemasolu korral võiks eelistada, et oleks mõlema soo esindajaid. Aga ma küsin: kas ma sain eelnevast vastusest õigesti aru, et meil oli 13 kandidaadi hulgas ka naissoost kandidaate, aga komisjoni hinnangul lihtsalt mitte ükski neist ei olnud piisavalt kompetentne? Kas ma sain õigesti aru või kuidas te seda kommenteeriksite?

Aitäh! Komisjonis toimus hääletus ja kuna me valisime kahte eksperti, siis iga komisjoni liige sai 13 kandidaadi seast valida kaks kandidaati. Häälte [kokkulugemisel] osutusid valituks need kaks kandidaati, kelle me praegu siia esitame.

Nii, Evelin Poolamets. Kui Reili Rand juba sai teise küsimuse, siis Evelin Poolamets, palun!

Kas muidu ei saaks või?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas te ei leia, et kandidaatidele esitatavad nõuded peaks üle vaatama ja ikkagi lähtuma ka sellest, et naised oma soo esindajatena annaksid ERR-i nõukogule väga palju juurde? Kui me tuletame meelde, mis toimus ETV aastavahetuse programmis, kus mõnitati emadust, paljulapselisust – see ongi võib-olla selle tagajärg, et nõukogus ei ole piisavalt naisi.

Aitäh! Ma teie järeldusega ei nõustu, aga eeldusega, et juhtorganites, kus on nii mehi kui ka naisi, tehakse tasakaalukamaid, paremaid otsuseid, ma olen nõus. Aga selle järeldusega ma ei nõustu.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul ei olnud tegelikult plaanis üldse siin praegu sõna võtta, aga nüüd me näeme, kui jaburasse olukorda me tegelikult oleme ennast mänginud, õigemini on seda teinud koalitsioon. Sellepärast et eraettevõtete nõukogude puhul te näete ette, et väga mõistlik on jõuga määrata tasakaal, kui palju ühte või teist sugu on. Aga nüüd me oleme siin Riigikogu saadikutena teinud teistmoodi. See on ju tegelikult topeltmoraal.

Minu arust tuleks praegu uuesti hakata hääletama või mismoodi sellest välja tulla? Ei saa olla niimoodi, et meil on jõud ja me kehtestame eraettevõtjale seaduse jõuga, mismoodi, kellega peab olema tema juhtorgan mehitatud. Aga praegu me nagu tagurdame siin välja, et näed, meil ei olnud piisavalt naiseksperte. Mina ka ei arva, et kedagi peab tegelikult (Saalist hõigatakse: "Salajane hääletus on!") valima selle järgi, kas keegi on naine või mees, peabki parimad spetsialistid valima. (Saalis räägitakse.) Aga ei saa ju olla niimoodi, sest samasugune salajane hääletamine, nagu siin just öeldi, võib-olla on ka eraettevõtetes. Miks me teeme niimoodi? See on topeltmoraal.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, see on meie teha, kui palju selles nõukogus on Riigikogu fraktsioonide esindajate seas naisi. Hetkel ei ole see ka minu teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Nii armas, et selle debati fookus nüüd on sinna läinud, kuhu ta on läinud. Nii tore on vaadata, kuidas sa pead seal keerutama ja põhjendama. Sa kogu aeg valikut põhjendad ekspertsusega. Aga ma ütlen, et tegelikult kõik naised, kes seekord kandideerisid, teavad, kes nad on, eks ju: kõik praegu said sinu suu läbi ja põhimõtteliselt ka Reili suu läbi teada, et nad ei ole eksperdid.

Ma saan aru, et see oli kommentaar. Aga ma, vastupidi, just rõhutasin, et kõik nad olid eksperdid, nad kvalifitseerusid. Kui me oleksime saanud rohkem esindajaid valida, siis tõenäoliselt oleks selles valikus olnud ka naisi. Aga täna oli meil võimalik välja vahetada kaks eksperti ja hääletuse tulemusel valiti kaks asjatundlikku valdkonnaeksperti. Keegi ei vaidlusta, et tegemist on väga tunnustatud valdkondlike ekspertidega. Raul Rebane on pikaaegne kommunikatsioonivaldkonna ekspert. Ta on töötanud rahvusringhäälingus, olnud Eesti Televisiooni programmijuht. Ta on töötanud ka erameediaväljaandes programmijuhina. Paavo Nõgesel on lisaks sellele, et ta väga hästi mõistab, kuidas toimib rahvusringhääling, pikaaegne suure ettevõtte juhtimise kogemus, mis kindlasti tuleb oluliselt kasuks rahvusringhäälingu juhtimisel. Seekord oli otsus hääletuse tulemusel selline. Aga ütlen veel kord, et minu meelest me ei peaks leppima olukorraga, et rahvusringhäälingu nõukogus on ainult mehed. Ja meie võimuses on [kooseisu] muuta vähemalt mõne fraktsiooni esindaja osas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! No Liina, ma jätkan sellelsamal teemal. Huvitava kokkusattumusena täna mõne punkti pärast ongi [päevakorras] just see väärtpaberituru seaduse muudatus, et nõukogudes peab olema vähemalt 40% vähem esindatud soo esindajaid. Ehk siis räägitakse ka nõukogudest. Ma lihtsalt küsin sellise hüpoteetilise küsimuse. Kui eraettevõtte nõukogus viiest kaks uut on vaja nimetada ja kolm on seal mehed, siis justkui kaks uut peaksid olema naised. Kui see eelnõu nüüd siin paari punkti edasi seaduseks saab, siis äkki juhtub nii, et mees[kandidaadid] lüüakse enne hääletamist listist minema ja hakatakse ainult naiste üle hääletama, eks ole. Eraettevõtetele nüüd pannakse selline raamistik ette. Miks ikkagi on nii, et riigiinstitutsioonides toimetades samu põhimõtteid te ei taha rakendada? Ja mina arvan, et me ei peaks seadusena jõustama seda, kui suur see kvoot on. Praegu ma mõtlen, et kuna sina ilmselt hääletad hiljem poolt, miks sa siis ei leia, et oleks pidanud selle nimekirja meestest tühjaks tegema. Siis Paavo Nõgesel ja Raul Rebasel polekski tegelikult hääletusele enam asja olnud.

Aitäh, härra Epler, hea kolleeg! Ma väga loodan, et sellele eelnõule tuleb ka teie poolthääl, sest tegemist on väga tugevate ekspertidega. Praegu me räägime rahvusringhäälingu nõukogust, me ei räägi eraettevõtte nõukogust. Praegu on küsimus rahvusringhäälingu nõukogus, mille määramisel on omad reeglid. Ja nendest reeglitest ma oma sissejuhatuses ka tegin ülevaate, millistele tingimustele peavad täna seaduse kohaselt rahvusringhäälingu nõukogu liikmed vastama. Nendele tingimustele need kaks kandidaati selgelt vastavad.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No me nägime siin väga toredat etendust praegu. Reformierakondlik arrogants, üleolek, veendumus, et meie teeme kõike õigesti ja teil pole isegi õigust seda kahtluse alla seada. Meie tõlgendame seadusi nii, nagu meie tõlgendame. Meil on alati õigus. 

Aga milles on tegelikult küsimus? Tunnustatud eksperdid? No ei vaidlusta, et Raul Rebane on tunnustatud ekspert Reformierakonna suuvoodrina. Reformierakonna suuvoodrina! Aastate vältel on ta sõimanud EKRE-t, aastate vältel on ta valeinformatsiooni levitanud ka minu persooni kohta, libauudiseid tekitanud sellest, kuidas mingeid skandaale üles puhuda, mida kõike on Helme öelnud või noor Helme öelnud või EKRE-s keegi öelnud. 

Selles on küsimus: tarvis oli sellesse nõukokku kahte Reformierakonna suuvoodrit. Ka Paavo Nõgene, kellest ma pean väga sügavalt lugu, on tegelikult ju pikaajaline Reformierakonna liige. Enam ei ole. Enam ei ole, mõtleks! Sellega on minevik kustutatud? Sellega on teie meelest minevik kustutatud, jah? Enam ei ole, astus välja. Aga on olnud. Ja on ka jätkuvalt ju mõttekaaslane. Selles on ju küsimus, mitte selles, kas tegemist on ekspertidega või mitteekspertidega.

Ja kogu see kogu see reformierakondlik silmakirjalikkus! Me oleme täna arutanud mitut eelnõu, kus päevakorral on seaduste rikkumine, reformierakondlik seaduste rikkumine – nii kaameratega kui ka mingite muude asjadega. Pole probleemi! Seaduseid tulebki tõlgendada! Ei tule! Seadusi tuleb üheselt mõista. Ja Reformierakonnal ei ole õigust tekitada riigis olukorda, kus nemad mõistavad [seadusi] ühtemoodi ja see õigustab seaduste rikkumist, ja teised mõistavad teistmoodi. Aga teistel ei ole õigus, sest Reformierakond on nii otsustanud. 

Ja no eriti odioosne tüüp on muidugi Raul Rebane. Meenutame, et 1980. aastate teisel poolel, kui perestroika juba käis, astus tema komparteisse ja agressiivselt püüdis veenda ka oma töökaaslasi komparteiga liituma. Ja nii mõnigi saatis ta sinna, kus päike ei paista, sest oli selge, et kompartei režiim ei jää enam pikalt püsima. Ja mida ta on siis nüüd teinud? Nüüd on ta teinud täpselt sedasama, mida ta tegi siis, kui ta oli kompartei liige: propagandat. Propagandat! Vääritut, valelikku, moonutavat, süüdistavat, demoniseerivat propagandat nende vastu, kes ei ole peavooluideoloogiaga nõus, kes ei ole Reformierakonna diktaadiga nõus, kes ei ole liberaalse demokraatia perverteerivate ettevõtmistega nõus. Neid on ta mõnitanud, süüdistanud ja selle eest on ta nüüd saanud lugupeetud eksperdi tiitli teie käest. 

Kusjuures, tuletan meelde, tõepoolest, seal oli naisterahvaid. Ja ei olnud konsensuslikud otsused. Ei olnud niimoodi, et kogu komisjon oli poolt. Keegi ei vaidlustanud, aga hääletati mitte ainult nende kandidaatide poolt, keda teie praegu meile esitlete, vaid hääletati ka teiste kandidaatide poolt. Nii et need ei olnud sugugi üksmeelsed otsused. 

Ja kõik see on nii piinlik. Kõik see on nii piinlik! Siinsamas alles oli kultuurikomisjoni istung, kus päevakorras oli Varro Vooglaidi väljaviskamine ERR-i nõukogust. No jumal tänatud, esialgu on veel seadused niisugused ja tavad niisugused, et see on ikkagi fraktsiooni otsustada. 

Aga see kõik näitab, kuivõrd perverteerunud on meie see reformierakondlik režiim. See on nii perverteerunud, et see ei saa enam kaua kesta. Teate, 1985. aastal algas perestroika Nõukogude Liidus. Võttis kuus aastat aega, enne kui see perversne ja jälk riik kokku kukkus. Kuus aastat võttis aega! 

Nüüd on toimunud uus globaalne perestroika: Donald Trump on valitud presidendiks. Ma arvan, et läheb kõige rohkem kaks-kolm aastat, kui ka meie perversne režiim kokku kukub. Uskuge mind! Ja noh, see muidugi tühistab ära ka kõik need Rebased ja muud eksperdid. Nii et kannatame. 

Lugupeetud, kes te praegu hääletate vastu nendele ekspertidele, sest nad ei ole eksperdid, nad on propagandistid, Reformierakonnale lojaalsed propagandistid, Reformierakonna võimu, Reformierakonna diktaadi kindlustamiseks kohale määratud propagandistid, kõik, kes te hääletate ….

Soovite lisaaega? 

… nende propagandistide vastu, teadke, et see kõik ei kesta enam kaua. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Arutlusel oleva otsusega nimetatakse ERR-i nõukogusse kaks uut liiget. Ja ikka on mõlemad mehed. Nagu ma enda küsimust alustades ütlesin, pole põhjust kahelda konkreetsete kandidaatide professionaalsuses ega panuses avalik-õigusliku meedia arengusse. Küll aga peame küsima, miks jälle ainult mehed. 

Me teame, et Eestis on rohkelt kvalifitseeritud ja kogenud naisi, kelle pädevus kultuuri, ajakirjanduse ja meedia vallas ei jää kellelegi alla. Ometi ei peegeldu see esitatud kandidaatides. See ei ole juhuslik, vaid osa korduvast mustrist. 

Mäletame, kuidas valitsuse moodustamisel vähenes naiste osakaal märkimisväärselt. Meile öeldi, et otsustavaks sai kompetents, mitte sugu. Aga kui see nii oleks, siis ei peaks sooline tasakaal korduvalt kalduma ühe suuna poole. Kui kompetents tähendab alati meest ja harva naist, siis ei ole probleem naistes, vaid süsteemis, mis naisi ei märka. 

Tõde on lihtne, aga vajalik ka kõva häälega välja öelda. Mees ei võrdu automaatselt tarkuse ja pädevusega ja naine ei võrdu vaikimisi emotsionaalsuse või sobimatusega. Kompetents ei jookse mööda sugusid, vaid mööda teadmisi, kogemusi ja väärtusi. 

Rahvusringhääling on meie ühine väärtus, mille mitmekesisus peab kajastuma ka selle juhtimises. Nõukogu liikmed kujundavad meie avalik-õigusliku meedia strateegilist suunda. Kui selles ei kajastu ühiskonna sooline tasakaal, siis ei kajastu seal ka kogu ühiskonna hääl. 

Lõpetuseks olgu tänase valitsuse [esindajana] kõigile naistele lohutuseks ettekandja poolt öeldu, et naiste võimalus tekib siis, kui nõukogudes on esindajaid rohkem. 

Sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole võrdsed võimalused pelgalt formaalsus. Seega, hoolimata väärikatest kandidaatidest ei saa me toetada eelnõu, mis kinnistab nähtamatut ebaõiglust ja ignoreerib võimekate naiste rolli avalikus elus. Me seisame väärtuste eest, mis eeldavad võrdseid võimalusi ja kaasamist, mitte vaikivat nõustumist vana mustriga. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma mehena naisküsimusel ei tahaks väga pikalt peatuda, aga ma usun, et kindlasti on väga palju väärikaid eksperte, kes naistena võiksid ka sellessamas Eesti Rahvusringhäälingu nõukogus olla. Ma vähemalt mitut näen siin: Liina Kersnat ja Margit Sutropit võime pidada [ekspertideks]. Jah, mis meid seob? Me võime pidada ennast Juhan Peegli õpilasteks ühel või teisel moel.

Ja seepärast ma siia pulti tulingi, et kaitsta Raul Rebast, kes kahtlemata on kommunikatsiooni- ja meediaekspert. Ta ise siin saalis ei ole, ennast kaitsta ei saa, aga ma pean oma kohuseks teda kaitsta, sest ülekohus ei ole mitte kunagi hea. See ei tohi kõlama jääda. Raul Rebase kõige suurem teene võib-olla meediaeksperdina selle kõrval, et ta on teinud väga palju huvitavaid saateid, aidanud väga palju tugevaid sportlasi ja oskab välja pakkuda suurepäraseid lahendusi, on see: ta on vähemalt kaks aastakümmet järjekindlalt paljastanud Kremli vaenulikku mõjutustegevust ja toonud välja värvikalt selle tehnikaid ja taktikaid ja kirjeldanud seda. 

Kui ma kuulasin enne tähelepanelikult ka arutelu koguduste ja kirikute seaduse muutmise üle, siis ma ei saanud kõike nagu puhta kullana võtta. Kõiki krokodillipisaraid ma lihtsalt ei usu. Isegi ilma prillideta näeb silm peidetud agendat. Kui kuidagi resümeerida või kokku tõmmata, mis on kõige suurem vahe, mis on Dmitri Peskovil ja Varro Vooglaiul, siis kahtlemata see, et Varro Vooglaid räägib eesti keeles. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Mul on väga hea meel, et kultuurikomisjon on leidnud nii suurepärased eksperdid, ja kindlasti me kõik toetame neid kahte eksperti. Ja Raul Rebast eriti on väga vaja just praegu Eesti Rahvusringhäälingu nõukokku. Tänan väga!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud antud eelnõu kohta muudatusi esitada. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 643 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 643. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid on 0. Eelnõu 643 on otsusena vastu võetud. 

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2025. aastal" eelnõu 608 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Valitsuse läbi surutud kaudsete maksude tõusud toovad kaasa sellel aastal hinnatõusu, mille valitsus ise prognoosib olevat 5% ja Eesti Panga analüüs ütleb, et inflatsioon Eestis on 6%. Euroopa prognoositult suurim hinnatõus! Eesti on Euroopa hinnatõusu tšempion. 

Ja Isamaa seisukoht on, et sellises olukorras valitsusel peab olema relevantne käsitlus hinnatõusudest. Praegu valitsusel puudub inflatsiooni tõrjumise poliitika. Vastupidi: valitsuse enda poliitika sammud võimendavad inflatsiooni. Ja see on viga. 

Selles perspektiivis esitas Isamaa parlamendi menetlusse maksurahu seaduse. Maksurahu seadus näeb ette jätta ära viidatud kaudsete maksude tõus, ennekõike käibemaksu 2% võrra tõus 2025. aasta 1. juulist, ning samuti jätta ära maksutõusud, mida valitsus kehtiva õiguse järgi on plaaninud niinimetatud julgeolekumaksu nime all rakendada ja jõustada 1. jaanuarist 2026. 

Valitsuse rabe poliitika maksude puhul on jätkunud. Valitsus on asunud seisukohale ja esitanud meie eelnõu menetlemise ajal parlamendi menetlusse ettepaneku muuta täiendava maksumuudatusega käibemaksu tõus 24%-le püsivaks. Seda esiteks. Teiseks, muuta Eestis püsivaks füüsilise isiku tulumaksu tõus 24%-le ja kolmandaks, muuta püsivaks juriidilise isiku tulumaksu tõus. Sellega me muutume juriidilise isiku tulumaksu poolest piirkonna suurima tulumaksuga riigiks, nii nagu me käibemaksu tõusu tõttu oleme Euroopas üks suurima kaudsete maksude osakaaluga riike. Järgmisena suurendatakse ettevõtluskontole [laekuva tulu] maksukoormust ning erisoodustuste [puhul kehtivat] maksukoormust. 

Kogu selles maksude tõusu loogikas on Isamaa ettepanek ja lähenemisnurk põhimõtteliselt teistsugune. Me peaksime maksutõusude asemel tagama ühiskonnas minimaalse lävendina maksurahu. Et tõrjuda inflatsiooni, mis otseselt puudutab Eesti inimeste toimetulekut – nii palka saavate inimeste toimetulekut kui ka pensionäride toimetulekut, sest tõepoolest, aasta algusega võrreldes inimeste reaalsed sissetulekud aasta lõpuks seoses hinnatõusuga [vähenevad] ehk tegelikult elustandard on madalam kui selle aasta alul –, paneb Isamaa ette kehtestada maksurahu. 

Ühe katteallikana näeme ette negatiivse lisaeelarve tegemist selleks, et tegelikkuses vähendada valitsemiskulusid. Valitsus, tänast Eesti riiki juhtivad mehed ja naised, on paraku osutunud valelikuks – nii poliitika tegemise kui ka poliitiliste lubaduste ja tegude mittekokkulangemise osas. 

Nii teatas meile ametis olev peaminister loetud kuud tagasi, et Vabariigi Valitsuse poliitika [eesmärk] on vähendada 2025. aastal valitsemiskulusid – valitsuse enda metoodika järgi määratletuna on need personalikulud, majandamiskulud ning seadusest mittetulenevad toetused ja eraldised – 5%, mis valitsuse kalkulatsiooni järgi oleks tähendanud 132 miljonit eurot. 

Tegelikkus on sõna otseses mõttes risti vastupidine. Nimelt on Riigikontroll tuvastanud, et 2025. aasta eelarves valitsemiskulud mitte ei vähene, vaid hoopis kasvavad, ja paradoksina samas suurusjärgus, kui on valitsuse lubatud valitsemiskulude vähendamine. Ehk siis 155 miljonit eurot. 

Me liitsime need kaks summat kokku ja meie ülesandepüstitus valitsusele on väga lihtne. Tehke seda, mida te olete ise avalikult lubanud! 300 miljoni euro ulatuses valitsemiskulude vähendamise negatiivne eelarve, mille Isamaa ette paneb, sisuliselt tähendab seda, et valitsemiskulud reaalselt vähenevadki selles mahus, mida valitsus on deklareerinud. Kuid valitsuse samm on hoopis neid valitsemiskulusid samas mahus tõsta. 

Eriti küüniline on see, et valitsemiskulude vähendamise alla see valitsus liigitab ka moona hankimise vähendamise 2025. aasta eelarves võrrelduna 2024. aastaga. Kaitseministeeriumi majanduskulude real "Kaitseotstarbeline erivarustus" see summa väheneb 96 miljoni euro võrra. 

Meie ettepanek on lihtne. Et valitsus ei tegeleks riigivalitsemises mitte loosungitega, vaid astuks oma valitsemisajal kahe aasta jooksul esimese reaalse sammu ja võtaks vastu konkreetse negatiivse lisaeelarve, mille kohaselt 300 miljonit eurot jäetakse kulutamata ja see raha suunatakse meie nägemuse järgi maksutõusude vähendamisest tekkiva [puudujäägi] katteallikaks riigieelarves. 

Sümptomaatiline on see, et retoorika ja tegelikkus kaugenevad üksteisest ülehelikiirusel. Kui 2024. aastal kõnelesid riigi juhtkonna liikmed 5%-lisest valitsemiskulude vähendamisest, siis mõned nädalad tagasi seadsid kaks parteid, Eesti 200 ja Reformierakond, lati heaks kiidetud koalitsiooni aluslepingus palju kõrgemale. Ambitsioon on suurem. Nimelt on must valgel kirjas, et valitsusliit plaanib vähendada riigiametites töötajate arvu 20% ja riigiametite kulusid 20%. Mida mõeldakse nende riigiametite arvu all, seda avalikkus täpselt ei tea. Ma arvan, et kui me võtame tekstilise tõlgendamise, siis riigiametid on vastavalt riigiameti staatuses olevad asutused ning järelevalveasutused samas staatuses. Nende töötajate arv on suurusjärgus 20 000 inimest, nagu Rahandusministeerium kinnitas. 

Ma küsisin rahandusministrilt loetud nädalad tagasi selle kohta, et kui te ei suutnud täita seda 5%-list kärbet ja vastupidi, kasvatasite valitsemiskulusid 5%, siis nüüd tuima näoga deklareerite, et te kavatsete ametite töötajaid vähendada 20% Minu küsimus oli, kuidas te defineerite ameteid, ja teiseks oli minu küsimus selles, kuidas sisustatakse kulusid: kas kulude alla läheb kogu nende ametite eelarve või peetakse silmas tegevuskulusid ehk halduskulusid, kui jutt on valitsemiskuludest. 

Ja mida vastas Jürgen Ligi? Jürgen Ligi vastas seda, et see ei ole tema koalitsioonileping, ja põgenes parlamendisaalist pärast seda vägagi dramaatiliselt. Teda otsiti taga, kahjuks ta ei naasnud siia parlamendisaali hilisemas arutelus. 

Ja see tähendab seda, et niisugune valesignaalide andmine ühiskonnas tekitab umbusku. Ja teiseks, see asetab täiesti ebaproportsionaalselt praeguse koormuse ühiskonnas, ka täiendava koormuse ühiskonna liikmete õlgadele. 

Milline on proportsioon? Proportsioon on selline, et sellel aastal on Eesti inimesed ja ettevõtted saanud miljard eurot pluss uusi makse. Ja valitsemiskulusid, armas rahvas, ei ole mitte vähendatud, vaid valitsemiskulusid on 5% võrra hoopis tõstetud. See ei ole õiglane. See ei ole ka ratsionaalselt mõistlik, sest selles olukorras, ma juhin tähelepanu, maksutõusud toovad kaasa inflatsiooni. Ja nagu Rahandusministeeriumi enda analüüs näitab, see inflatsioon, mis pikemas vaates tekib, muudab ka raha hinda, avalikud teenused lähevad ka valitsemissektorile endale kallimaks. Päeva lõpuks selles valitsuse enda poliitika sammudega esile kutsutud inflatsioonispiraalis võitjaid ei ole. 

Meie ettepanek on lihtne ja loogiline. Esiteks, jätta meie esitatud seaduseelnõu kohaselt ära kaudsete maksude tõusud 2025. aastal. Sellega me vähendame inflatsioonilist koormust. Ja teiseks, vähendada valitsemiskulusid, mis tegelikkuses toob samuti kaasa inflatsioonilise koormuse vähendamise. Kaks konkreetset ettepanekut selleks, et Eesti riigis hinnatõuse vähendada. Valitsuse poliitika loogika on vastupidine: suurendada valitsemiskulusid ja suurendada makse, ennekõike kaudseid makse, mis kasvatab inflatsiooni. 

Milline on inflatsiooni mõju? Inflatsiooni mõju on selline, et see muudab meie taskus oleva raha hinda, muudab nii pensionäride igakuiselt saadava pensioni kui ka palka saavate inimeste palga ostujõu madalamaks. Ja ta teeb seda paraku sellisel moel, et inimeste tegelik ostujõud võrreldes ka prognostilise keskmise palga tõusuga jääb madalamaks. 

Ja nendest asjaoludest tulenevalt on meie ettepanek, et parlament annab poliitilise signaali, et me ei ole rahul valetava poliitikaga, mis on oma sisult osutunud läbikukkunuks. Ja teiseks: valitsus peab esitama parlamendile negatiivse eelarve eelnõu, millel on sisuline mõju valitsemiskulude vähendamisele. 

Ilmselt sellele reageeris täna, ma vaatasin, ajakirjanduses Kristina Kallas, kes jutu peale kärbetest [ütles nii]. Et mitte valesti tõlgendada, ma osundan tema [sõnadele], millega ta vastas ajakirjaniku küsimusele selle kohta, kas on võimalik veel kuskilt kärpida. Tsitaadi algus: "Mina küll ei [saa aru], kust me veel kärpida võiksime. Ministeeriumid on tõmmatud väga puhtaks. See kokkuhoid, millest Isamaa räägib, tähendaks teise samba lõplikku lammutamist, aga see oleks järjekordne kuritegu Eesti riigi suhtes." 

Nii et sama inimene, kes ministrina kõneles meile loetud nädalad tagasi sellest, et Keskkonnaamet tuleb sulgeda – mis osutuks valeks –, kes kirjutas alla paberile, et 20% riigiametite töötajaist tuleb vallandada ja 20% kulusid tuleb riigiametitel vähendada, teatab ilma silma pilgutamata Eesti rahvale täna, et tema küll ei näe, kuidas ministeeriumides on võimalik kulusid vähendada, see oleks kuritegu Eesti riigi suhtes. 

Näete, kuhu me oleme jõudnud! Ühe käega öeldakse rahvale, kes on saanud sellel aastal miljard eurot maksutõususid, et jah, me oleme teiega solidaarsed, me vähendame valitsemiskulusid. Tegelikkuses neid valitsemiskulusid tõstetakse, ja tõstetakse samas suurusjärgus, ma juhin tähelepanu, kui on mis: kui on automaks! Automaksuga need numbrid on lausa maagilised. Nii et sama palju, kui lubati vähendada, tegelikult hoopis tõstetakse, ja auto aastamaksuga samas suurusjärgus. 

Meie ettepanek on väga lihtne: valitsemiskulusid tuleb vähendada! See ei ole kuritegu Eesti riigi suhtes, nagu valitsuse esindaja diagnoosib. Ja teiseks on meil ettepanek inflatsiooni mõju vähendamiseks: jätta ära ka eelseisvad selle aasta kaudsete maksude tõusud. 

Seda eelnõu on parlamendi rahanduskomisjonis mulle teadmata põhjustel jupp aega marineeritud. Ma loodan, et komisjonipoolne ettekandja annab selgituse. Kuid kui me kõneleme sellest, et mitte kuskilt ei anna enam valitsemiskulusid vähendada, siis ma asetan selle olukorra õigesse perspektiivi jutuga sellest, kas meil on võimalik ka negatiivne eelarve aasta keskel. Ilmselt valitsusliidu esindaja on tahtlikult seda kinni hoidnud, nii et ta on jõudnud alles maikuus arutusele, kuigi me esitasime selle märtsikuus. 

Esialgsetel hinnangutel 2024. aastal riigi tasemel valitsusele kulutamiseks ette nähtud vahenditest valitsus ei kulutanud ära summat suuruses 1,7 miljardit eurot. 1,7 miljardit eurot! Nii et küsimus on selles, kas valitsemiskulusid on võimalik vähendada. Jah, neid on võimalik vähendada. Valitsus, kes kinnitab, et ta tegi seda, teatab samal ajal ühe hingetõmbega, et seda ei ole võimalik teha, sest see on kuritegu Eesti riigi suhtes. 

Paralleelselt valetamist on liiga palju ja meie ülesanne siin parlamendisaalis on anda valitsusele signaal rahulolematuse kohta ja teiseks, juhtimissuunis. Nii et ma palun kõiki parlamendi liikmeid seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No on vähe lootust muidugi, et koalitsioon seda mõistlikku eelnõu toetama hakkab. Siiski mul on küsimus tulenevalt sinu ettekandest ja kuna ma täna küsisin infotunnis ka peaministrilt, keda siis kavatsetakse koondada või mille arvelt kavatsetakse kärpida. Pean silmas 20%‑list kärbet, mis koalitsioonis väidetavalt on kokku lepitud. Ja peaminister luges mulle ette, kust ei kärbita. Õpetajate palka ei kärbita – suur saavutus, eks ole, et see aasta enam ei kärbita, eelmisel aastal see palk sisuliselt ju vähenes, ostujõud vähenes –, riigikaitsevaldkonnas tegutsevate ametnike arvu ei kärbita ja nii edasi. Ühesõnaga, ma sain teada, kust ei kärbita. Nii nagu nüüd selgub, et ka haridusminister ei kärbi. Aga kas sul on aimu ja mingisugunegi indikatsioon, kust siis kavatsetakse kärpida – millistes valdkondades, kelle arvelt ja kust?

Paraku praktika on tõe kriteerium. Räägime vastutustundlikult sellest, et kui valitsus on kõnelenud kärpimisest, siis on tulemus olnud valitsemiskulude suurendamine. Kui lubadus 5% võrra valitsemiskulusid vähendada tõi kaasa 5% võrra valitsemiskulude suurendamise, siis ma kardan, et sama saatus võib tabada ka lubadust [vähendada personali] 20% võrra. Me ei ole kuidagi kaitstud selle eest, et 20% võrra see hoopis kasvab. Valitsuse esindajad on oma sõnadega selgelt andnud signaali, et nad ise ei võta sekundiks tõeselt seda oma vekslit ega ei ole suutnud ka sekundikski ümber lükata väidet, et nende eelmise aasta sügisel antud lubadus 5%‑lisest valitsemiskulude vähendamisest on osutunud valeks. Objektiivsed andmed selle kohta on olemas, numbrid on olemas, kvantitatiivnäitajad on olemas, kuid me ei ole kuulnud mitte mingisugust vastust sellele. Lihtsalt tuima näoga mõeldakse, et [eelmist] valet plaasterdatakse uue valega.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. 

Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun! Aega on, Annely.

Tere pealelõunat, head kolleegid! Võtsin kaasa üksnes selle targa eelnõu, mille Isamaa esitas ja mida [täna] ka väga hästi selgitati. Isamaa esimees Urmas Reinsalu andis eelnõu sisust väga põhjaliku ülevaate. Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist 2025. aasta 6. mail. Ma räägiks siis, kuidas komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused, sest eelnõu komisjoni istungil ei tutvustatud. Sellel päeval miskipärast Isamaa esindaja rahanduskomisjoni istungil ei saanud viibida. Komisjon langetas konsensuslikult järgmised menetlusotsused: võtta eelnõu päevakorda täna, kolmapäeval, 14. mail ja määrata ettekandjaks siinkõneleja. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi … Ikka on, üks küsimus siiski on, küll viimasel hetkel, aga on. Urmas Reinsalu, palun!

No ei ole kunagi viimane, mis sa nii dramaatiliselt nüüd, Lauri, et viimane.

Annely oli juba peaaegu lahkunud kõnetoolist, kui sa nupule vajutasid, aga palun.

Ma arvan, et olukord ei ole nii fatalistlik. Ma arvan, et ühtegi lahingut ei võida pessimistid, on öelnud ju meie eelkäijad. Aga minu küsimus on seotud sellega, et valitsus kavatseb esitada homme lisaeelarve eelnõu. Proua Akkermann, teie rahanduskomisjoni esinaisena kindlasti võite võimuliidu poolt meile ülevaate anda. Isamaa on esitanud oma ettepaneku. Mis küsimusi siis valitsuse lisaeelarve puudutab?

Selle kohta on veel vara midagi öelda, kuna lõplikul kujul eelnõu pole Riigikogule üle antud ja ma ei oska seda enne kommenteerida.

Aitäh! Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! [Ma ei küsi] otseselt selle eelnõu kohta, vaid riigieelarve kohta. Ma mäletan, et kui siin riigieelarve arutelud olid, siis mul oli terve rida ettepanekuid. Te ise puldist ütlesite, et need olid väga head ettepanekud ja on suur tõenäosus, et neid hakatakse koalitsiooni ettepanekutena ühel hetkel ellu viima. Ma ei ole seda märganud. On sul mingit infot, millal neid häid ettepanekuid siis hakatakse käisile võtma? Muu hulgas oli seal selguse parandamise ettepanek ja oli ka kulude kokkuhoiu kohti ja nii edasi. On sul mingit infot selle kohta, millal me hakkame nende asjade kallal tööle?

Hea Rain, hea kolleeg! Me tõesti oleme nüüd pool aastat – ehk võib öelda, et ka sinu näpunäidete järgi – arutanud eelarve läbipaistvust. Me oleme läbi käinud ükshaaval kõikide ministeeriumide eelarvete jäägid. Heidy Purga ja Hendrik Terras veel tulevad. Ja kõik see teenib ikkagi eesmärki, et kulud oleks kokku hoitud ja kulud oleks kontrolli all ja riigieelarve järgmine eelnõu oleks selgem ja lihtsamini arusaadav. Vastav baaseelarve, nii-öelda baasseaduse muudatus loodetavasti antakse üle ühel esimesel sügisistungjärgu istungil.

Suur tänu! Hea kolleeg Urmas Reinsalu, ma saan lubada vaid ühe küsimuse kummalegi ettekandjale ehk siis ma ei saa seda teist küsimust võtta. Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta esitatud ei ole, mis tähendab seda, et me saame asuda lõpphääletuse juurde. Austatud ametikaaslased, juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2025. aastal" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu 608 on tagasi lükatud. 

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada taotlus Euroopa Komisjonile energiatootmisettevõtete vabastamiseks CO2 kvootide ostmise kohustusest" eelnõu 619. See on selle esimene lugemine. Ja palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kuna eelnõu tutvustamiseks on aega piisavalt, siis ma mõtlesin, et ma räägin laiemat tausta ka.

2023. aastal tarbiti Euroopa Liidus energiat 60 eksadžauli ja sellest kaks kolmandikku ehk 40 eksadžauli tuli fossiilsetest allikatest – naftast, gaasist ja kivisöest. Väikese panuse andis kindlasti ka meie põlevkivi. Ja pange tähele: ainult 6 eksadžauli jagu sellest suutis Euroopa Liit ise toota, ülejäänu imporditi. Ehk siis kaks kolmandikku energiast, mis tarbitakse, tuleb fossiilsetest allikatest ja 85% sellest fossiilsest allikast imporditakse.

Võrdleme seda teiste maailma suurtega. Näiteks Hiina, keda siin juhuenergeetika arendajad armastavad esile tuua kui väga suurt päikese- ja tuuleenergia arendajat – seda nad kahtlemata teevad, kas või juba selleks, et testida kõike seda, millest Euroopa suures osas sõltuvuses on, kogu meie juhuelektri arendus, nii materjalide kui ka seadmete mõttes, tuleb Hiinast –, toodab kivisütt mahus, mis on tema enda tarbimisvajadus, aga lisaks impordib veel teist sama palju. Analüütikud arvavad, et ilmselt nad varuvad, et oleks pidevalt olemas stabiilne energiaallikas. Hiina arendab tuumajaamu sellise kiiruse ja hinnaga, millele kellelgi suurt midagi vastu panna ei ole. Võib-olla Lõuna-Korea suudab kiiruse ja hinnaga neile enam-vähem konkurentsi pakkuda. Hiinas on üüratud hüdroenergia ressursid ja neil on maailmas suuruselt neljandad gaasivarud – väga hästi energiaga varustatud regioon. Ainus asi, mille defitsiit neil on, on nafta, aga nad kompenseerivad seda muude allikatega. 

Nagu me teame, USA-st on saanud maailma suurim naftatootja. Lisaks sellele on neist saanud väga suur gaasitootja ja näiteks kivisütt on ameeriklastel ka üüratus koguses. Seda nad praegu isegi ei kasuta, aga need reservid on neil olemas. Neil on olemas ka suur tuumaenergia tootmise võimekus. Ehk ka Ameerikas on olemas väga ohtralt väga hea hinnaga kättesaadavat energiat.

Nüüd, selles kontekstis räägitakse Euroopa Liidus hästi palju ja valjuhäälselt tööstusliku võimsuse taastamisest, viimasel ajal kaitsetööstuse arendamisest, konkurentsivõimest, majanduskasvust. Tohutult kõlavaid loosungeid, paraku on nendel õõnes kõla. Ka meie koalitsioonipoliitikud kajavad nende loosungitega aktiivselt kaasa. Tegelikult ei Eestis ega [mujal] Euroopas reaalses elus toimivaid lahendusi välja ei pakuta. 

Reaalne elu on see, et kui ei ole piisavalt taskukohast sisendenergiat, siis ei ole ka tööstust, ei ole majanduskasvu, ei ole konkurentsivõimet. Ja see tähendab, et heaolu ei saa kasvada. Vastupidi. Geopoliitilises mõttes tähendab see seda, et sa muutud tähtsusetuks mängijaks. Ja seda me näeme ka viimasel ajal, et kui läbirääkimisi peetakse, siis kohati öeldakse eurooplastele üsna otsesõnu, et isegi kui asi puudutab Euroopat, siis teid me läbirääkimiste laua taha ei oota, sest teil ei ole midagi asjalikku seal öelda. See ei ole hea koht, kus olla. Nii et kui me võrdleme Euroopat Hiina ja USA-ga, siis selleks ei pea olema pikaajalise kogemusega ja palju õppinud analüütik, et saada aru, et me elame regioonis, mis on oma olulisuse kaotanud.

Kui me tuleme kodule lähemale, siis Eesti on tegelikult väiksusele vaatamata unikaalses positsioonis: meil on tohutud põlevkivivarud, meil on endal olemas tohutu energiaallikas, millega me võiksime varustada nii iseennast kui ka aidata häid naabreid. Miks me seda oma eelist ei kasuta, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Veel 2018 oli Eesti elektri netoeksport 1,9 teravatt-tundi, peaaegu neljandik sellest mahust, mida me ise tarbime. Me olime, kui ingliskeelset terminit kasutada, Baltikumi powerhouse. Aga sealt oleme nüüd liikunud sinna, et me sõltume tugevalt impordist.

Ja nüüd ma jõuangi eelnõu juurde, mille eesmärk on peatada CO₂-kvootide ostmise kohustus meie energiatootmisettevõtete jaoks. Ütlen ka seda, et võimaluse annab selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122. Tegemist on otsuse eelnõuga, mis teeb Vabariigi Valitsusele ülesandeks alustada koos meie naabritega läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, et meile tehtaks see erand. Ja miks naabritega? Sest ka Läti ja Leedu jaoks oleks väga oluline ja tervitatav, kui Eesti muutuks taas selliseks elektritootjaks, kes suudaks seda suures koguses eksportida. See mõjuks hästi ka Läti ja Leedu elektri hinna tasemele. Ja kui me vaatame Poolat, siis nendel on kivisüsi, mille puhul ka kvoodiostukohustusest vabastamine aitaks kindlasti konkurentsivõimet parandada ja tööstust arendada.

Eelnõu ongi tehtud selles vaimus, et kõigepealt valitsus räägiks läbi naabritega, et jõuda selleni, et me teeksime ühise ettepaneku Euroopa Komisjonile meile erandi tegemiseks, ja kui see ei õnnestu, siis läheks ise Euroopa Komisjoniga läbi rääkima. Kusjuures eelnõus on antud ka soovitus selle kohta, mis puudutab – kuidas ma ütlen? – võimalikku ebastabiilsust CO₂‑kvootidega kauplemise turul, sest teatavasti see CO₂-kvoodi instrument on muutunud finantsturgudel oluliseks riiklikult tagatud stabiilseks elemendiks pankurite portfellides. Ja pankuritega ei ole mõtet tüli kiskuda, see teeb kindlasti läbirääkimised raskemaks. Seetõttu on eelnõu seletuskirjas antud soovitus, et selles mahus, milles täna Eesti energiatootmisettevõtted kvooti ostavad, võiks kogu müüdava kvoodi hulka Euroopas vähendada. Siis ei oleks meie energiatootmisettevõtete ostukohustuse kadumisel negatiivset mõju kvoodi hinnale. Nii et minu arust on see igati – kuidas ma ütlen? – Euroopa Liidu raamistikus ja euroopalikus vaimus eelnõu, mida võiks valitsus tõsiselt kaaluda ja millega võiks edasi minna.

Aga kui ma mõtlen tagasi sellele, milline oli selle eelnõu arutelu keskkonnakomisjonis, siis jällegi peab ütlema, et ega suurt usku sellesse ei ole, et koalitsioonist poolthääli tuleb. Kohale olid kutsutud Kliimaministeeriumi ametnikud, kes rääkisid põhiliselt asjasse mittepuutuvat juttu või suisa eksitavat juttu. Pikalt räägiti sellest, kuidas omal ajal oli tõepoolest võimalik ETS-direktiivi raames erandeid teha, oli artikkel 10c, aga seda juba alates 2019. aastast kasutada ei saa. Ma vastasin sellele, et tõepoolest ei saa, see on ammu teada ja sellepärast ka minu, meie fraktsiooni eelnõu seda ei puuduta.

Siis rääkisid ametnikud pikalt sellest, kuidas riik saab kvoodimüügi tuludega palju häid asju teha: majasid soojustada, Rail Balticut ehitada ja mida kõike veel. Esiteks, kõik need asjad, kuhu raha maetakse, ei ole ilmtingimata head. Aga teiseks, ka see oli asjasse puutumatu jutt, sellepärast et eelnõu ei puuduta kuidagi Eesti riigi tulusid, sest Eesti riik ei müü enda kvoodiühikuid oma energiatootmisettevõtetele, vaid Eesti riik müüb kvoodiühikuid üleeuroopalisel turul. Nii et minu eelnõu kuidagi ei puuduta seda, et me peaksime ise loobuma kvoodiühikute müümisest, sest kui hispaanlased, hollandlased ja sakslased tahavad neid edasi osta, siis me oleme valmis neile hea meelega müüma ja saame maju edasi soojustada.

Lisaks, energeetikavaldkonna ametnik Rein Vaks ütles, et seda pole mõtet teha, sest fossiilsetest allikatest elektri tootmine moodustab Eesti elektritootmisest ainult 25%. No vaat see oli nüüd selline argument, et me oleme siin subsiidiumide toel, maksuraha eest arendanud kõvasti juhuenergeetikat, samal ajal kägistanud põlevkivienergeetikat, ja siis ütleme: "Näe, nüüd on põlevkivi ainult veerand meie portfellist. Ei olegi nii suur [osa], pole enam mõtet soodustada." Seda oli lihtne pareerida. Ma ütlesin: "Kulla Rein, kui me nüüd selle kvoodiostukohustuse ära võtame, siis põlevkivielektri osakaal hüppab, sest siis see muutub turul nii konkurentsivõimeliseks, et võib-olla meil tuule‑ ja päikese‑ ja kõigi muude allikatega elektritootjad kaovad turult ära."

Nii et mis ma oskan öelda? Ajad on maailmas sellised, kui me vaatame taas näiteks Hiina või USA poole, et sellist terminit nagu "CO₂-heide" seal kuigi parketikõlbulikuks ei peeta, keegi sellel teemal ei arutle. Arutletakse ikkagi selle üle, kuidas oma riiki tugevana ja majandust konkurentsivõimelisena hoida ning kuidas tagada see, et energiat oleks piisavalt, et tänapäevane heaoluühiskond saaks kesta.

Ma olen üsna veendunud ja märgid sellest on tegelikult juba õhus … Vaatame näiteks seda, et sakslased tegid hiljuti prantslastega energeetikaalase koostööleppe või kokkuleppe. Nende uus kantsler kohtus president Macroniga ja lepiti kokku, kuidas üksteist energeetika alal aidatakse. Sakslastel on kindlasti vaja prantslaste tuge, sest prantslased toodavad palju tuumaenergiat ja sakslased on tugevas energiadefitsiidis. See on üks pool. Aga muu hulgas on teine asi näiteks see, et sakslased, kes muidu rõhusid kõvasti rohevesinikule – tuleb rohevesinik, tuulest teeme, ja siis oleme kõik rohelised ja teeme rohelist Saksa tööstust –, nüüd prantslastega kokku leppides ütlesid, et peaasi et vesinik on, ei ole tähtis, millest see tehtud on ja kui roheline see on.

Me teame kõik, mis diskussioonid käivad selle nii-öelda ETS2 reeglistiku üle. Seal on Eestigi minu suureks rõõmuks käinud välja ettepaneku see jama ära lõpetada. Ja lisaks vaatame seda, millised sõnumid tulevad Brüsselist selle kohta, mis puudutab Euroopa Liidu kliimaeesmärke. Eks see poliitiline žargoon olegi selline, et kui tahad [midagi] sahtlisse lükata, ega siis ju kohe ei ütle, et lõpetame pulli ära, vaid ütled, et lisame paindlikkust. Lisame selle 2040 eesmärgi puhul paindlikkust ja küll me siis võib-olla 2050 midagi teeme. Minu ennustus on, et see asi laguneb kõik koost ja varsti näemegi, kuidas fossiilkütused tõusevad jälle au sisse ja elu saab edasi minna.

Euroopa on muidugi viimasel kümnel või rohkemal aastal teinud energeetikas nii palju valeotsuseid, et meie mahajäämus konkurentsivõimes – ja seda suuresti energeetikapoliitika tõttu – on nii suur, et liialt optimistlik ma ei julge olla selles osas, et me suudame selle vahe USA või Hiinaga tasa teha. Ja kui me arvestame sealjuures ka demograafilist olukorda, siis pilt kuigi roosiline ei ole.

Aga ikkagi, siin väikses Eestis me võiksime püüda lähtuda eelkõige enda huvidest. Mina ei ole üldse nõus sellega, mida ütles hiljaaegu Eleringi juht, et Eesti huvidest ei tuleks lähtuda, vaid lähtuda tuleks suurtest Euroopa huvidest. See jutt meenutab jälle seda va Nõukogude Liitu. Seal oli ka jutt selline, et kommunismi tuleb ikka koos ehitada, muidu me ei saa selle viljastavatest tingimustest piisavalt kasu.

Ja et see ei jääks minu hüpoteesiks, nii et järgmisena tuleb reformierakondlane ja hakkab rääkima midagi sellest, kuidas mina tahaksin, et punalipp oleks Pika Hermanni tornis, [siis kinnitan, et] ei, otse vastupidi. Ei taha seda! Aga teeneline reformierakondlane härra Kallas on öelnud, et see Euroopa värk meenutab aina rohkem Nõukogude Liitu. Nii et kuulakem kogenud inimesi. Kallas on seestpoolt näinud mõlemat liitu, küll tema juba teab, mis mida meenutab.

Ma kutsun üles, et teeme Eestist [jälle] Baltikumi ja lähiregiooni powerhouse'i, toodame energiat sellest, mis meil on. Tänaste tehnoloogiatega on seda võimalik teha väga efektiivselt. Tänaste tehnoloogiatega on võimalik ära lahendada ka heitmete probleem, mis põlevkivist elektri tootmisega kaasneb. Ja ma loodan, et ka koalitsioonisaadikutel on olnud aega asja üle mõelda ja et täna me siis lõpuks näeme seda hetke, kui tuleb palju poolthääli ja valitsus saab ülesande hakata seda asja läbi rääkima. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti väga vajalik eelnõu. Selle ülesande oleks võinud valitsus endale ise võtta, kui ta hoolib oma rahvast, Eesti inimestest, ja nende toimetulekust. CO₂ on üks oluline komponent energia hinnast. Aga nüüd lähen edasi, meil on energias üks suur pirukas veel: elektribörs. Börsikaubana CO₂ väljaviimine kvoodikaubanduse kaudu on üks asi. Kas oleks võimalik sealt börsilt ära minna, kuna me tarbime [energia] ise omaenda vajadusteks ära siis, kui põlevkivi osakaal suureneb? Ajalugu meenutades, kunagi olid Euroopa Liidus piimakvoodid. Siis saadi ükskord aru, et tegelikult see ei toimi, sest hoopis kvoodikauplejad said palju rohkem raha kui piimatootjad, ja see lõpetati ära. Äkki siin on sama teema: vaadatakse, et kvoodikauplejad saavad väga palju raha ja tuleks see ära lõpetada.

Jaa, kaks küsimust. Üks puudutas kvoodikaubandust. Selle kohta kunagi üks energeetikaanalüütik ütles – ja mõnes mõttes selle piimakvoodiga seondub see ka, mis ta ütles –, et energiatootjad on nagu põllumehed, nemad vaatavad, palju kütet on vaja, et turbiin ringi käiks ja ahi köeks, ja nendel on sellised laias joones kalkulatsioonid. Põllumeeste kalkulatsioon on tihti selline laias joones: märtsis hakkab soojemaks minema, aprillis saab külvama hakata ja sügise poole proovib kuidagi saagi kätte saada. Aga pankuritel on mudelid oluliselt kallimad, oluliselt peenemad ja pankurid oskavad palju paremini prognoosida nii tootmist kui tarbimist, ka ilmastikuolusid arvesse võtta ja nii edasi. See tähendab, et nii nagu juhtus piimanduses – ka seal pankurid teenisid, riisusid koore piimalt –, ka kvoodikaubanduses on see muutunud täitsa oma elu elavaks finantsinstrumendiks ja kindlasti finantsinstitutsioonid teenivad seal raha. Energiatootjate jaoks on see üks sisendkuludest.

Mis puudutab börsilt äraminekut, siis ma olen ka seda analüüsinud. Otseselt ei ole vaja hakata suure aplombiga kellegagi tüli kiskuma, nii et me lahkume börsilt, sest börsil tegelikult osalevad ettevõtted ja börsile nad saavad müüa nii palju, kui nad tahavad. Põhimõtteliselt võib [teha] nii, et ehitame paar uut põlevkiviplokki juurde ja omaniku ootustes Eesti Energiale ütleme, et kõige sellega, mis jääb üle taskukohase energia pakkumisest oma riigi ettevõtjatele ja inimestele, võite börsil kaubelda. Aga jällegi ei ole välistatud, et võib ka Läti ja Leedu ettevõttetega teha otselepingud ja elektri otse maha müüa. See oleks juba äriline otsus. Aga mõnes mõttes, kui omaniku ootus defineeriks selgelt, et meie enda inimestele ja ettevõtetele peab olema elekter soodsalt, mõistliku hinnaga kättesaadav, siis see juba ilmselt selle suuna kätte annaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Rain! Vaata, CO₂ moodustab teatavasti atmosfäärist 0,004%, ja seda isegi praegu, mil CO₂-le on üles ehitatud terve räkit väitega, et see on midagi väga halba ja selle [hulga] suurenemine atmosfääriõhus on samuti midagi väga halba. Tegelikult on see kõik üks suur-suur vale, mille eesmärk on üks ja ainus: kui enam midagi müüa ei saa, siis müü õhku. Ja et inimesed ja terved rahvad siis nurisema ei hakkaks, et mis jama te ajate, on tegeldud paralleelselt väga mastaapse hirmutamisega. Selle kuritegeliku manipulatsiooni rakkesse on kahetsusväärselt rakendatud ka noored. Nemad on tegelikult riikide majanduste ja heaolu kõrval veel kahekordsed ohvrid: nad on manipulatsiooni ja hirmutamise ohvrid. Aga räägi nüüd lihtsas keeles rahvale ära, et CO₂ ei ole mingi mürk ja kõik, mis on sellele väitele üles ehitatud, on üks suur-suur vale.

Jaa, aitäh! No ma sellest võimalusest hakata rahvale CO₂-st põhjalikumalt rääkima hea meelega loobun. (Naerab.) Aga ma nii palju kommentaariks ütlen, et tegelikult kogu see suur kliimahüsteeria on suures osas valedele üles ehitatud. Ainuüksi juba väide – kuidas see sõnapaar on? –, [et on] teaduslik konsensus, meil on otsustatud ära, milline teadus on rahastatud ja kuidas peab mõtlema, et teadlasena ellu jääda, peaks mingisuguse ohulambi igal inimesel põlema panema, eks ole. 

Kui vaadata seda graafikut, seda nii-öelda hokikepigraafikut, mille "kuulus" kliimateadlane Michael Mann omal ajal tegi andmeid manipuleerides, siis see on suur pettus. See on nüüd kohtus ka tõendatud, et see on pettus. Kes ei jälginud kohtuasja Mann versus Steyn, siis selle kohta on olemas kohtuistungite lavastus, mis on tõesti hea kvaliteediga tehtud. Soovitan väga neile, kes inglise keelt valdavad, tasub kuulata. Seal tuleb välja, kuivõrd jõuline ja halastamatu on see seltskond, kes on selle pettuse taga. Tegelikult ei ole inimestel probleemi hävitada nende teadlaste karjäär ja elud, kes on olnud skeptilised, kes on öelnud, et kuulge, sõbrad, ma vaatasin andmed üle, teil ei klapi siin see asi. Need rünnakud, mis selliste inimeste vastu on tehtud, on päris õudsed. See on päris õudne jälgimine. Aga õnneks on juhtunud nii, et Mannile sattus vastaseks inimene, kellel oli ressurssi sellele vastu seista. Ja nüüd on siis bumerang, kui nii võib öelda, Manni enda otsaette maandunud. Tal tuleb nüüd endal kahjusid [kinni] maksta. Sellega, et tema graafik on vale, keegi enam ei vaidle.

Jah, ärimees Al Gore on omal ajal pannud ikkagi kõva bisnessi üles ja ta pani selle üles üsna vahetult peale seda, kui oli lõppenud paanika selle pärast, et me kohe külmume surnuks. Enne seda, kui me hakkasime ära keema, olid pealkirjad ärakülmumisest. Nii et eks see on poliitiline võte, et hoida rahvast hirmu all, siis on neid lihtsam valitseda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tegelikult võib seda CO₂-turgu ka ümberjagamisturuks nimetada. Ühed korjavad, teised maksavad ja kolmandad suunavad, nii nagu see protsess praegu käib. CO₂ on maksustatud, tarbija maksab selle kinni ja tarbijalt saadud raha suunatakse uuesti rohemajandusse ja niimoodi see ringi käib. Tõesti, ega see ju jätkusuutlik ei ole. Ja arvestades, et muu maailm seda ei tee – Euroopa on esirinnas –, konkurentsivõime langeb. Aga nüüd lisaks sellele on tegelikult ka üks paralleelturg, GO‑de turg, kus siis müüakse statistikat. Näiteks, kui on olemas roheenergiatootja, on ta [allikas] siis päike või tuul, siis mõõdetakse, kui palju ta kokkuvõttes CO₂ kokku hoiab. Ja siis need tootjad, kellel on seda [GO-d] hirmsasti vaja, näiteks saapatootjad, kes tahaks rohelist saabast toota, aga ei saa, vilkalt turul ostavad neid. Kui ta selle sertifikaadi ostab, siis on saabas roheline. Kuidas sa seda seletad?

No vot, üks asi on, täpselt, nende sertifikaatide turg energeetikas, aga siis on maailmas veel erinevaid skeeme, kus keegi, ma ütlen, väidetavalt istutab kusagil kaugel maal metsa ja siis keegi teine ütleb, et minu mingi teine tegevus on üliroheline. Minu arust on viimase kuu jooksul kõigi Riigikogu liikmete meilboksidesse saabunud need raportid Euroopa Kontrollikojast, mis juba sissejuhatuses ütlevad, et tõepoolest, rohestamiseks on raha palju läinud, aga tegelikult aru ei saa, kuhu läinud. Kogu see asenduste või vahetuste turg muudab selle asja veel eriti hämaraks. 

Kui nüüd veel suuremat pilti vaadata, siis tegelikult see, mida need vooruspoosetavad eurooplased ja ka liberaalne tiib Ameerikas on teinud, on ju viinud kogu reostuse, heite ja muu sellise näiteks Hiinasse või Indiasse. Globaalselt mingisugust heite vähenemist tegelikult olulisel määral ei ole toimunud, küll aga on tõepoolest heide vähenenud progressiivses läänes. Aga see on omakorda kasvanud näiteks Hiinas.

Nii et kõik need, kes muretsevad selle pärast, kuidas maailm ära päästa, tegelikult petavad nii ennast kui teisi. Ei ole välistatud, et minu järel siia pulti tulev ettekandja ütleb, et jajah, aga Eesti soojeneb kiiremini kui muu maailm, või midagi taolist, et kogu maailma pilt ei olegi oluline. Eks seda demagoogiat korrigeeritakse vastavalt sellele, mis küsimus või teemaarendus parajasti on.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil oli siin juba korra juttu ka, et põlevkivist elektri tootmine on langenud 24% peale. Aga vaatamata sellele on tänu põlevkivielektrile olnud siin regioonis elektri hind 17% madalam. Me väga tihti võime ju lugeda, et Eestis on elektri hind jälle Euroopa kõige kõrgem. Kui nüüd võetakse vastu see otsus loobuda CO₂-kvootide ostmise kohustusest, siis milline on teie hinnang, kui palju peaks elektri hind langema? Ja kui palju peaks sellisel juhul tõusma põlevkivielektri tootmise maht?

Hea küsimus! Ma julgeks panna selle märgi kusagile 30 euro peale megavatt-tunni eest. Selle [hinnaga] võiksid meie põlevkivijaamad meile elektrit anda, arvestades nende eluiga, arvestades seda, et tooraine on kohalik, meil on oskused seda kätte saada ja kasutada. Ja no kui see jõuab 30 peale ja kui tootmisvõimsusi on piisavalt … Täna neid ei ole piisavalt, aga mängime mõttega, et selle asemel et üüratut meretuuleparki 15 aastat ehitada, ehitame viie aastaga uue põlevkiviploki, nii et [võimsusi] oleks piisavalt. Ma arvan, et siis see moodustaks väga suure enamuse meie elektritarbest. Ei ole välistatud, et kui need õnnetud päikesepargi omanikud, kes täna kahjumiga võitlevad ja mõtlevad, kas pankrotiavaldus juba saata või mitte, siis veel elus on, siis nad vahel ikka võib-olla nulliga oma elektrienergiat pakuksid.

Aga teisipidi, kui siis seadusandlikku raamistikku veel muuta, [saaks] öelda, et kallid sõbrad, teie [kanda] on ka elektrisüsteemi stabiilsuse tagamise kulu, sest ebastabiilsust tekitate teie ise oma päikesepargi või tuulepargiga – reservvõimsused ja kõik muu. Ja kui see läheks ka sinna hinda, siis, ma arvan, see matemaatika läheks õigeks. Siis selguks, et ongi õigus nendel, kes ütlevad, et ei ole kahte süsteemi ühe asja tegemiseks vaja. Ja kui sa teed elektrit stabiilsest allikast, siis ebastabiilset sinna kõrvale ei ole vaja. Kui sa teed ebastabiilsest, siis loomulikult on kõrvale midagi stabiliseerivat vaja.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Mina oleksin küll väga vaimustuses, kui see doktriin tõele vastaks, et Eesti soojeneb kiiremini. Soovitan kõigil ikkagi saunaust kauem lahti hoida, äkki see õnnestub. Sellele filosoofiale ju CO₂-ideoloogia tuginebki, et saunaust hoitakse liiga kaua lahti ja lehmad teevad hirmsasti pahandust, söövad liiga palju ja eritavad metaani. Aga vaatame nüüd selle eelnõu punkti 2. Siin on eraldi välja toodud idapiiririikide julgeolekuolukord ja energiadefitsiit. Eelnõu on esitatud ju aprilli alguses, aga vahepeal toimus Hispaania ja Portugali võrkude mahakukkumine, täielik pimendumine. Kuidas nüüd seesama mõte siin uute sündmuste valguses tundub? Äsja ma märkasin, et ka Suurbritanniale anti hoiatus, et tuled võivad ära minna.

Ma olen, hea küsija, sinuga nõus, et Hispaania näide oli väga hoiatav. Ja väga ennustatav oli see, et nüüd hakkab massiliselt ilmuma igasuguseid artikleid, mis räägivad meile sellest, et taastuvenergiaga polnud sellel katkestusel mitte mingit seost. See muidugi absoluutselt tõele ei vasta. Ma siin, ma arvan, eelmine nädal ka juba esitasin retoorilise küsimuse. Kuni selle Hispaania ja Portugali suure katkestuseni olid energeetikaeksperdid lihtsalt öelnud, et kui juhuelektri tootmisvõimsuste osakaal võrgus läheb liialt suureks, siis võrgu stabiilsus aina kahaneb ja riskid aina suurenevad ja ühel päeval need riskid realiseeruvad. Sellele vastu juhuelektri arendajad ütlesid, et see on kõik jama jutt ja tegelikult kõik on hästi stabiilne ja hea. Aga huvitav on see, et ka nüüd, kui need riskid ongi realiseerunud, ja on väga suures mahus realiseerunud, ikkagi hoitakse oma jutust kinni.

Aga siin võib-olla ei ole väheoluline ühe energeetikaanalüütiku mõte, mida ma lugesin. Ta võrdles kogu seda juhuelektri arendamist lõssenkismiga. Ta ütles, et isegi siis, kui juba saadi aru, et Lõssenko on olnud valel teel, läks veel paarkümmend aastat, et need ideed ajaloo prügikasti saadetaks. See oli seotud sellega, et need inimesed, kes olid vastu rinda tagunud ja loosungeid kõvasti öelnud, pidid pensionile ära minema enne, sest toonase eliidi hulgas, nii nagu, ma arvan, ka tänase Euroopa eliidi hulgas ei ole inimesi, kes ütleksid, et head sõbrad, eksisime või, ma ei tea, meid on petetud andmetega või midagi sellist ja et valime nüüd mõistliku suuna. Seda uskumust ei ole. Nii et ma arvan, et oma joru aetakse edasi niikaua, kui mingisugune suurem kataklüsmiline sündmus valu lihtsalt nii suureks ajab (Lapsekisa saalis.), et me hakkame kõik sihukest häält tegema. Siis ilmselt ka energiapoliitikas valitakse parem tee.

Aga läheme edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kes vähegi majandusega on kokku puutunud või natuke seda õppinud, saab aru, et energia hind on üks olulisemaid komponente majanduses ja selleks, et üks riik oleks üldse majanduses konkurentsivõimeline võrreldes teiste riikidega. Minul on kahtlus ja ma tahtsin küsida, kuidas sina seda näed. Kas võib olla, et Riigikogu liikmed ja tegelikult ka valitsuse liikmed ja ametnikud ei saa paljuski üldse aru, et CO₂-regulatsioon ja see kvoot on Euroopa Liidus vastu võetud inimeste poolt? Inimeste poolt! See ei ole vääramatu jõud või nagu selline fakt, et päike tõuseb idast ja loojub läände. Minu arust on täiesti mõistlik see ettepanek – selleks et Eesti majandusele vastu tulla, hingamisruumi anda – rääkida meie partneritega läbi, et teha Euroopa Liidule ettepanek sellest välja tulla. Kusjuures siin on öeldud ka veel "ajutiselt". Me tegelikult EKRE-s oleme isegi väga tagasihoidlikud, sest me tahaks üldse sellest välja tulla. Äkki lihtsalt ei saada aru sellest?

Jaa, ma olen sinuga selles mõttes nõus, et tihtilugu need inimesed, kes siin käivad heietamas lugusid odavast juhuelektrist, ütlevad, et põlevkivi on kallis, räägivadki nii, justkui see CO₂-kvoodi hind on tõesti nagu jumalast antud, et see lihtsalt on seal. Nad kuidagi ignoreerivad võimalust, et inimeste kehtestatud reeglid on võimalik inimestel ümber vaadata ja neid [saab] muuta. Nii et jah, see on sul tegelikult hea osundus. Võib-olla see mõte ei torma siin koalitsioonipoliitikute peadest läbigi, et Euroopas tihtilugu tõesti räägitakse igasuguseid asju läbi, muudetakse neid ja nii edasi. Miks mitte ka seda.

Mis puudutab seda ajutisust, siis tõepoolest, ma selle eelnõu valmistasin ette ja ajutisuse sidusin keerulise geopoliitilise olukorraga ja ka keerulise konkurentsivõime olukorraga. Kui see mure on lahenenud, siis me võime jälle hakata fantaseerima igasugustest muudest võimalustest. Aga ma tegelikult seal taustal loomulikult mõtlesin, et [ehk] me saaks selle ajutiselt, aastaks-paariks maha, sest ma arvan, et aasta-paari pärast see süsteem lendab kogu Euroopas niikuinii laiali.

Aga ma pean siin tunnustama Hanah Lahet, sest ka tema komisjonis küsis, et Rain, miks ajutiselt, miks mitte lõplikult ära kaotada. Selles mõttes ma nägin, et Hanah noore inimesena ikkagi mõtleb kaasa ja kohati isegi õiges suunas. 

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me mõtleme küll samadele teemadele, aga kindlasti väga erinevas suunas. See, mida mõtled sina, mis puudutab kliimapoliitikat, on minu arvates suures osas rumalus. Aga selle üle me oleme päriselus väidelnud juba mitu korda, ilmselt kahe aasta jooksul jõuame seda veel teha. 

Sa juba vastasid korraks sellele, aga ma küsin ka selle sinu suure plaani kohta, mis seda eelnõu puudutab. Sa mainid, oma kõnes ka täna mainisid odavat energiat, konkurentsivõimelist majandust ja nii edasi. Aga kuhu selles kõiges mahub ikkagi kliimamuutus või siis keskkonnapoliitika laiemalt? Ma saan aru, et need ei ole sinu jaoks väga olulised teemad, aga sa oled keskkonnakomisjoni liige ja ma arvan, et sellest tulenevalt on sinu kohustus, tegelikult ka Eesti kodanikuna, keskkonda kaitsta ja seeläbi ka kliimamuutusi [silmas pidada]. Mis on selle eelnõu seos kliima ja keskkonnaga, kui üldse on mingit seost?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma pean kohe korrigeerima, et kahtlemata on nii maakera kliima kui keskkond minu jaoks üliolulised. 

Mis puudutab kliimat, siis me võiksime hetkeks rahuneda ja mõelda sellele, et läbi kogu maakera ajaloo on kliima alati muutumises olnud. Seda ei ole ma kuidagi vastustanud. Aga suur osa neist faktoritest, mis kliimat mõjutavad – kuidas ma ütlen? –, on palju võimsamad kui inimene, kes on ikkagi üks väikene osa kogu sellest tervikust, kes siin maakeral toimetab. Minu arust on väga upsakad need inimesed, kes natuke mõtlevad ennast juba sellisesse jumala rolli, et krutiks nuppe ja hakkaks maailma kliimat kuidagi ühes või teises suunas muutma. Nii et, ütleme, kliima pärast ma selles mõttes väga ei muretse, sest need on protsessid, mis liiguvad meist sõltumatult niikuinii. Tegeleda tuleks asjadega, mille puhul me näeme, et meil on võimekus midagi teha.

Jõuan keskkonnakaitseni. See demagoogia, mida meile räägitakse, et päikesepaneelid ja suurte alade katmine tuulikutega ning selleks tohutute ressursside, sealhulgas fossiilsete ressursside kulutamine kaitseb keskkonda, on tegelikult lihtsalt piinlik jutt. Ei ta kaitse keskkonda. Nii et hooligem Eesti keskkonnast, hooligem sealhulgas ka meie inimeste heaolust! Vaata, kui sul on ohtralt taskukohast energiat, siis saavad õitseda ka kõik sellised valdkonnad nagu näiteks haridus ja kaunid kunstid. See omakorda toob kaasa selle, et inimesed töötavad välja paremaid ja efektiivsemaid tehnoloogiaid, mis säästavad ressursse. Ja teisipidi saavad inimesed ka hästi elada.

Nii et mul on kurb kuulda, kui sa ütled, et me mõtleme erinevalt. Mina tõsimeeli mõtlen, kuidas hoida emakest Maad, kuidas kaitsta tema keskkonda ja kuidas inimesed, kes on terviklik osa sellest süsteemist, ka siin hästi elaksid.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Rain, aitäh sulle muidugi väga ilusa pika ja põhjaliku selgituse eest! Nagu ise oleks rääkinud, kuigi nii hästi ei oska nagu sina. Aitäh sulle selle eest! Aga küsimus on selles, et kui meil sellised debatid käivad ka majanduskomisjonis, on meil alati majanduskomisjoni liige Mario Kadastik see, kes hakkab kohe väitma, et tuuleenergia on odavam kui põlevkivienergia, isegi kui võtta ära see CO₂[-kvoot]. Äkki sa selgitad meile, kas see vastab tõele?

Ei vasta [tõele], on lühike vastus. Pikem vastus on see. Kui me vaatame ehitushindasid ja räägime meretuuleparkidest, siis on hea konkreetne näide. Poola kuulutas, ma arvan, paar kuud tagasi, et nad teevad hirmus suure meretuulepargi, ehitushind on 4,5 miljonit 1 megavati võimsuse kohta. Noh, me saaksime põlevkivijaama püsti poole odavamalt. Kui me vaatame tootmisvõimsuste eluiga, siis põlevkivijaamas me võiksime 80 aastat elektrit toota. Ja hooldust vajavad nad kõik, selles mõttes võib selle [kulu] välja taandada. Nii nagu tuulik nii vajab ka fossiilkütusel töötav jaam hooldust.

Vaatame seda, mis on kasutegur, aga mitte kasutegur selles mõttes, kui palju muundab üks masin mingisugust energialiiki teiseks, vaid kasutegur selles mõttes, kui palju oma nimivõimsusest, teoreetilisest energiatoodangust annab mingi tootmisseade välja. Meretuulikute puhul me räägime maksimaalselt 40%-st, maismaal vähem. Eesti statistika, ma vist ülemöödunud nädalal need numbrid ütlesin ka, [järgi on see] 30% juures, ma julgen pakkuda. Aga fossiilkütuste jaamade puhul me räägime ikkagi 90%-st, tuuma puhul räägime juba 97% või 98%-st. Ehk selleks, et saavutada sama elektritoodang 1-gigavatise põlevkivijaamaga versus tuulikupargiga või, veel enam, päikesepargiga meie geograafilises asukohas, tuleb tuule- ja päikesevõimsusi mitmekordselt rohkem installeerida. On ehituskulu suurem, on eluiga lühem.

Jah, nagu Mario siin möödunud nädalal väga tabavalt ütles, kütuse hind ei ole oluline. Tõepoolest, kui vaatad tuumajaama elektritoodangut, seda, kui suur osa on tuumakütusel elektri hinnas, siis ei ole kuigi suur, on paar protsenti. Põlevkivijaamal on ta tõenäoliselt natuke suurem, aga jällegi ebaoluline.

Ma ütleksin, et võtame siis selle argumendi tagurpidi, selle, et tuul ja päike on tasuta, nagu Kaja Kallas meile on öelnud. Ja Annely Akkermann eelmisel nädalal läks üldse rändama kusagile taevalikesse kõrgustesse, rääkis meile päikesest. See tegelikult ka ei ole relevantne. Siis me peaksimegi vaatama seda, mis on ressursikulu, mis sa ehitusse sisse paned, kui palju territooriumi sellega ära katab, mis on eluiga ja nii edasi. Ja siis me jõuamegi punkti, [et kui võrrelda] seda moonutust, mis on CO₂-kvoodi kulu põlevkivist elektri tootmisel, ning toetusi tuulest ja päikesest energia tootmisele – kusjuures varjatud toetus on veel kõik see, mis tuleb võrku lisada selleks, et tuulest ja päikesest elektri tootmine kuidagigi stabiilne oleks, see on varjatud maksudesse –, siis ei saa kuidagi Marioga nõustuda, et [tuuleenergia] on odavam.

Aitäh! Head kolleegid Evelin Poolamets ja Hanah Lahe, ma ei saa teile kahjuks teist küsimust anda, sellepärast et selle menetlusformaadi puhul võib iga Riigikogu liige esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Seetõttu ma ei saa teist küsimust teile anda. Küll aga saan küsimuse anda kolleeg Jüri Jaansonile. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ühele kolleegile vastates rääkisite siin pikalt-laialt kliimamuutustest. Aga millest te ei rääkinud? Et kliimamuutused jaotuvad kindlasti üldisteks ja inimtekkelisteks. See on vägagi teaduslikult ära tõestatud, et on olemas ka inimtekkeline kliimamuutus. Kahtlemata on süsinikukvootide süsteem ehitatud üles eelkõige just sellesama inimtekkelise süsinikusaaste vähendamise motiveerimiseks. Minu küsimus lihtsalt on teile, kas te kuulute nende leeri, kes eitavad inimtekkelisi kliimamuutusi, arvestades, et te rääkisite pikad jutud, kuidas maailmas kliima tegelikult muutub. Või milline on teie lähtepunkt selles plaanis? Kas süsinikuheite kvootidel tegelikult on mingi mõte või ei ole? Mis on teie seisukoht?

Hea küsimus! Jaa, ma viitasin sellele, et kindlasti maailma kliimat mõjutavad väga oluliselt eelkõige päike, geoloogilised protsessid ja nii edasi. Ma ei ütle, et inimese mõju on null, aga ma ütleksin, et see mõju … Noh, mina usun neid teadlasi, kes ütlevad, et see mõju on piisavalt väike, et jääb vea piiresse, seda võid arvestada, võid mitte arvestada.

Mis puudutab kogu CO₂-kvoodi süsteemi ja teie arvamust, et see on suunatud sellele, et seda soojenemist pidurdada ja heidet vähendada ja mida kõike muud – loosung on ilus nagu liberaalsetel jõududel ikka. Aga kui tulemust vaatad, siis ju soojeneb ikka. Keskkonnaorganisatsioonid ei väsi regulaarselt karjatamast, et issand jumal, kui me nüüd veel rohkem midagi ei tee lisaks sellele, mis me juba teinud oleme, siis soojeneb veel kiiremini. Nii et mõju ei ole olnud. Nagu ma juba ütlesin, heide on kolinud läänest Hiina, Indiasse, Pakistani ja mujale, aga globaalses mõttes mõju ei ole olnud.

Mulle õudsalt meeldib see sõna, mis hiljaaegu Eestis käibesse tuli: vooruspoosetamine. Meil aasta sõnasid Eestis tihti valitakse, ma sellele annaks küll hääle. Vooruspoosetamise – see on läänes olnud populaarne. Tehakse nägu, et küll me oleme head ja päästame maailma, aga siis minnakse pannakse maja ees Land Cruiser käima, et koju sõita, ja öeldakse, et ei noh, mina pean ikka koju saama, sest ma ju päästan maailma.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga enne, kui me saame edasi minna, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mul on tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Me siin praegu menetleme OE-d. OE kohta on kodu- ja töökorra seaduses väga selgelt kirjas, et kummaltki ettekandjalt saab küsida ühe küsimuse. Hea kolleeg Hanah Lahe tahtis küsida teist küsimust, aga te ei andnud talle teist küsimust. Aga kuidas ta saab oma õigust kasutada kodu‑ ja töökorra järgi? Ta läheb nüüd ise kaasettekandjana pulti. Kas ta peab küsima siis iseenda käest või te oleksite pidanud andma talle võimaluse teiseks küsimuseks? Ta ei saa oma õigust ju kasutada.

Jah, hea kolleeg, see ei ole esimene kord. Me olime eelmises päevakorrapunktis silmitsi sama olukorraga, et taheti esitada teine küsimus. Aga Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse järgi seda võimalust ei ole. Tõesti, kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Ma saan aru teie siirast murest Hanah Lahe pärast, aga kahjuks ma ei saa erandeid teha ei Evelin Poolametsale ega Hanah Lahele, sest sellisel juhul pean ma erandi tegema kõikidele kolleegidele. See ei ole kahjuks vastavuses meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega.

Aga järgnevalt ongi mul hea meel paluda siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjonis toimunud arutelu tutvustama keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Loomulikult on minul ka hea meel, et Helle-Moonika Helme muretseb minu õiguste pärast, see on väga kena temast. 

Tutvustan teile komisjonis toimunud arutelu, eelkõneleja tegelikult põgusalt tegi seda ka. Komisjoni istung toimus esmaspäeval, 5. mail. Osa võtsid kõik liikmed, välja arvatud üks. Kutsutud olid Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks ja kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas.

Arutlesime sellesama otsuse eelnõu üle ja arutelu oli huvitav. Küsisime eelnõu algatajalt erinevaid küsimusi, aga paljudele minu hinnangul väga head vastust ei saanud. Meie arvates ei olnud tehtud selle kohta – kui ütlen "meie arvates", siis ma räägin nendest, kes kuuluvad koalitsiooni – piisavat mõjuanalüüsi, erinevaid hinnanguid. Näiteks, nagu ka eelkõneleja enne rääkis, mina küsisin tulu kohta ja selgus, et tulu see eelnõu kuidagi ikkagi ei puuduta. Siis on eelnõus mainitud, et Eesti võiks paluda seda erandit mingisuguseks ajutiseks ajaks. Kui ma küsisin, mis aeg see ajutine aeg on, siis mulle selle kohta ka vastust ei antud.

Erinevalt eelkõnelejast, kes kahjuks seadis Kliimaministeeriumi eksperdid kahtluse alla, on minu hinnang, et nad andsid väga asjatundlikku infot ja vastuseid. Näiteks [öeldi, et] erandit, millest eelnõus räägitakse, sai küsida aastal 2019, aga hetkel ei saa. Ja tegelikult me oleme saanud HKS-ist väga palju tulu, sellest ka eelkõneleja rääkis. Oleme saanud selle toel ehitada palju taristut, teha olulisi investeeringuid. Sinna kuulumine ja seal kauplemine on Eesti jaoks kindlasti väga oluline.

Väga kokkuvõtvalt võiks öelda, et Kliimaministeeriumi ametnikud leidsid, et eelnõu muudatusega kaasneks rohkem kahju, kui see tooks kasu. See ettepanek ei mõjutaks oluliselt elektri börsihinda, aga elektriturule ja investeeringutele tekitatud kahju oleks märkimisväärne. Komisjoni juht lisas, et tegelikult on investeerimiskindlus Eestis väga oluline. Kui me soovime selliseid erandeid hakata järjest küsima, siis ettevõtjatel tekib küsimus, mis riigi suund tegelikult ikkagi on. Väga palju pikemalt ma seda arutelu ei tutvusta, sest eelkõneleja käis [siin juba] paljud oma argumendid üle, mis me komisjonis kõik ära kuulasime. Komisjoni ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ehk 14. mail ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Seda toetati konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Nii nagu ma ütlesin, kokkuvõttes see CO₂-turg meenutab sellist rahalist ringmajandust ehk siis ühelt poolt pumbatakse, teisalt võetakse ja kolmandas kohas tarbitakse. [Küsin] seoses nendesamade objektidega, mida te [mainisite], öeldes, et see on Eesti majandusele ka kasulik olnud. Noh, see on see tarbimise moment, on ju. Meie raha, mida meie käest on kokku korjatud, on siis antud mingisugustele roheobjektidele. Aga lisaks sellele toimib see varjatud turg, on ju. Nii nagu ma oma küsimuses ettekandjale ka märkisin, meil on selline turg: kui teie ostate pastaka teadmises, et see on rohepastakas ehk siis roheenergiaga toodetud, siis tegelikult ei pruugi see nii olla, sellepärast et need ettevõtted ostavad CO₂-kvoote, GO‑sid. Kas see on ka normaalne, mis toimub?

Aitäh küsimuse eest! No normaalsus on subjektiivne mõiste. Aga Kliimaministeeriumi ekspert märkis tegelikult ka, et HKS‑i süsteem ei ole loodud otseses mõttes riigile kasu teenimiseks, vaid see on ülemineku rahastamiseks. Ja nagu ma ütlesin, seda tulu kasutatakse süsteemselt investeeringuteks, mis vähendavad tulevasi kulusid. Hetkel on olukord paratamatult selline, et maailm paraku sõltub veel fossiilkütustest, aga see ei tähenda, et see nii jääks. Me liigume ikkagi puhtama ja rohelisema majanduse suunas.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea Hanah! Sa ühes oma esinemises väitsid, et need riigid, kes kasutavad fossiilkütuseid ja fossiilenergeetikat, ei ole demokraatlikud ja me ei taha ometi sellistes riikides elada. Ometigi kasutab enamik demokraatlikke riike oma energiasüsteemides fossiilkütuseid. Siin on mõned näited. Ameerika Ühendriigid – tugev liberaalne demokraatia, kasutab endiselt palju fossiilkütuseid. Austraalia – parlamentaarne demokraatia, suur kivisöe eksportija ja kasutaja. India – suurim liberaalne demokraatia rahvaarvult, fossiilkütused, kivisüsi on endiselt peamine elektri tootmise allikas. Norra – suur nafta ja gaasi tootja ja eksportija. Jaapan – pärast Fukushima tuumaõnnetust suurendati nafta ja gaasi kasutust. Kas sa jääd endiselt väite juurde, et need riigid a) pole demokraatlikud või b) neis elada me ei tahaks? Või siis mõlemat? Ja kas demokraatia ja fossiilenergeetika seost ka komisjonis arutati?

Aitäh küsimuse eest! Ei, seda seost me ei arutanud. Aga ma pean märkima, et te tõlgendate minu öeldut natuke valesti. (Saalist öeldakse midagi.) Ma saan aru, et te kuulasite, aga te ikkagi tõlgendate seda valesti. Ma pidasin peamiselt silmas Hiinat, mida teie ja teie erakonnakaaslased väga tihti välja toovad selles debatis, et kuna Hiina sõltub nii palju fossiilkütustest ja ka ekspordib neid, siis järelikult see on maailma majanduses nii märkimisväärne ja selline suund, mille meie ka endale peaksime võtma. Tegelikult see nii ei ole.

Kui te vaatate Hiina kliimaeesmärke, siis Hiina on võtnud eesmärgiks saada kliimaneutraalseks aastaks 2060. See on küll hilisem aeg kui Euroopa Liidus, aga aastaarv iseenesest ei määra midagi, tähtis on see suund ja poliitika, mis on ette võetud. See suur energiamaht nende riigis, ma arvan, lihtsalt ongi oluline kuidagi täita. Nad ongi praegu sõltuvuses fossiilkütustest, nagu te mainisite, ka paljud teised riigid on, aga see üleminek toimub tegelikult igal pool. Kui te räägite Ameerika Ühendriikidest, siis kahjuks on nii, et selle president on inimene, kes eitab inimtekkelisi kliimamuutusi. Pikas plaanis on tema kliima- ja keskkonnapoliitika jätkusuutmatu ja väga tagurlik. Nii et see ei oleks koht, kust eeskuju võtta, kindlasti mitte. Aga väga kahju, et teie seda soovite teha.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt, üllatav oli märgata teatavat sarnasust sinu ja Ameerika Ühendriikide presidendi vahel. Tema kohta öeldakse, teda tuleb võtta tõsiselt, aga mitte otsesõnu. Vastates Helle-Moonikale, kuigi ta tsiteeris, mida sa oled öelnud, sa ütlesid ka, et seda ei tohi päris nii mõelda, nagu sa ütlesid, vaid kuidagi teisiti. See oli huvitav.

Nüüd teine asi. Sa tõid esile, et ametnikud ütlesid, et ETS-direktiivi artiklit 10c ei saa enam kasutada. Jah, ma tean, ma ütlesin seda ka keskkonnakomisjonis. Minu eelnõu tugineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 122. Ja nagu sa mäletad, ametnikud seda ei kommenteerinud, sest neil ei olnud midagi öelda. Nad teavad, et seda artiklit saaks kasutada.

Aga mu küsimus sulle on võib-olla natukene filosoofilisem. Kui sa paned kaalukausile selle, et Euroopas hakkavad inimesed elama tunduvalt vaesemalt, meditsiini tase langeb, haridust saab anda vähematele inimestele, paljud ei tule toime endale söögi hankimisega, ning selle, et majanduslikult läheb hästi ja kasutame fossiilkütuseid edasi, kumma sa siis esimeseks paneksid?

Aitäh selle küsimuse või mõtteavalduse eest! Mis puudutab seda minu tsitaati, siis te võite üle vaadata selle saate, kus ma selle ütlesin. Ma arvan, et te mõlemad tõlgendate mind valesti. Aga ma lisaks veel palun seda, et te ei võrdleks mind Ameerika Ühendriikide presidendiga. See ei ole väga kena teist. 

Aga see kaalukauss, millest te räägite. Muidugi me ühtegi nendest teemadest komisjonis ei puudutanud, neid teie filosoofilisi mõtteavaldusi. Aga kaalukausil on tegelikult kliimamuutus samamoodi ja see, kui palju kahju see põhjustab majandusele, inimestele, meie elurikkusele. Seda ei saa kuidagi valemist välja jätta, sellel on väga suur majanduslik kahju ka, millest te otsustate oma sõnavõttudes kahjuks mitte rääkida.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Päris julged avaldused siin Ameerika presidendi kohta. Ta on olnud ametis suurusjärgus neli kuud ja lahmimine käib praegu Eesti riigis igal pool. Aga ma tulen selle eelnõu juurde CO₂-[süsteemist] väljumise kohta. Te kiitsite Kliimaministeeriumi ametnikke, et nad olid hästi põhjalikud ja teie jaoks arusaadavad. Aga sellest nad aru ei saanud, et kui tugineda artiklile 122, siis on võimalik välja minna sellest CO₂-[süsteemist] või taotleda erisust. Kas oli ka juttu sellest, et võtta lahti see Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122 ja selle alusel ikkagi proovida seoses meie julgeolekuolukorraga, võttes naabrid appi, leida see erisus CO₂-komponendi välja saamiseks meie energia hinnast?

Aitäh! Nii otseselt me seda ei arutanud komisjonis, kas see konkreetne artikkel lahti võtta. Küll aga ütlesid Kliimaministeeriumi ametnikud, nagu te ise ka rääkisite, et tuleks võtta teised riigid kampa, mingisugune konsensus võib-olla leida ja ühiselt see pöördumine teha. Aga sellist soovi teistel riikidel ei ole. Ja kui te räägite julgeolekust, siis taastuvenergia ja puhas majandus on julgeoleku väga suur osa.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu või kriitikat CO₂-kaubanduse kohta, et see ei täida oma eesmärke ja et CO₂-kvootidest on saanud spekulatiivsed finantsinstrumendid, mille kaudu suurkorporatsioonid ja rikkamad riigid ostavad vaesematelt heitkoguseid? Tegelikult see ju ei aita keskkonda säästa. Kas sellest oli juttu teil?

Aitäh! Sellest ei olnud juttu. Ja teil ei ole õigus, et see süsteem on kuidagi halb või ebaefektiivne. Loomulikult, iga süsteem võiks parem olla. HKS-i kauplemise süsteem on saanud palju kriitikat eri aegadel, aga praegu on see parim instrument, mis meil on, ja tegelikult end väga hästi tõestanud. Nagu ma mainisin, Eesti on sellest väga palju tulu saanud, et oma jätkusuutlikku üleminekut ja arengut rahastada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli selline suurema plaani arutelu ka, pika plaani arutelu? Te ütlesite, et CO₂-kvoot on andnud Eesti riigile raha. Kahtlemata on. Ja Eesti on saanud ka Euroopa Liidult raha, praeguseks veel natuke rohkem, kui sisse oleme pannud. Aga me oleme viimase 20 aasta jooksul maksnud Euroopa Liidule miljardeid ja tõenäoliselt 2028.–2029. aastast hakkame netomaksjaks. Kas te arutasite ka seda, et võib-olla ikkagi ei ole see CO₂-süsteem pikas plaanis Eesti riigile kasulik ja ühel päeval oleme netomaksja, maksame oluliselt rohkem sisse? Võib-olla ei ole see ainult edulugu, nagu te püüate rääkida või nagu see kuvand on. Kas te pikka plaani ka arutasite, seda, et ühel päeval Eesti maksab netomaksjana miljardeid ja saab palju vähem tagasi? Võib-olla see polegi kõige õigem valik.

Aitäh! Seda konkreetset küsimust me komisjonis ei arutanud. Eesti on Euroopa Liitu kuulumisest saanud väga palju head. Ma ei saa öelda, et see on edulugu, see oleks vale sõna, aga me oleme Euroopa Liitu kuulumisest saanud väga palju kasu. Mulle tundub, et teie sõnavõtu taga võib olla selline filosoofiline mõttekäik, et võib-olla ka Euroopa Liit ei ole Eesti jaoks päris õige. Ma ei saa teiega kuidagi nõustuda. See on üldsegi väga lai arutelu ja ma arvan, et keskkonnakomisjon ei ole õige koht, kus seda pidada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Praegu me arutame siin CO₂-kvootide ja [-komponendi] võimalikku mahavõtmist energia hindadest. Ma saan aru, et te tahate väga kuidagi maailma ja kliimat päästa. Küsimus ongi selline. Teatavasti CO₂-kvoodiraha laekub riigieelarvesse ja selle eest ehitatakse siis näiteks Rail Balticut. Aga minu küsimus on see, võtame puhtfilosoofiliselt, et kuidasmoodi teie hinnangul me nüüd päästame maailma, kui me võtame selle raha maksumaksjalt või tarbijalt ära, suuname selle riigieelarvesse ja selle eest teeme midagi muud. Kuidas planeet siis vähem soojeneb teie arvates või kuidasmoodi see mõjutab kliima soojenemist?

Aitäh! Mul on väga hea meel, et te soovite minuga siin filosofeerida. Me seda küsimust komisjonis ei puudutanud. Aga Rail Baltic kindlasti on rohelise ja jätkusuutliku arengu osa, see ühendab meid teiste Euroopa riikidega. Ja paraku on nii, et … (Saalis räägitakse.) Ma hea meelega jätkaks oma vastust, aga seal EKRE poolel saalis on mingisugune sumin. Paraku on nii, et igasugune inimtegevus jätab keskkonnale ja laiemalt ka planeedile jälje. Ei ole ideaalset süsteemi, ei ole ideaalset energiasüsteemi, transpordivahendit, valikuid tuleb teha. Rail Balticul kahtlemata on keskkonnamõjusid, mis ei ole positiivsed, aga mina arvan, et need positiivsed mõjud kaaluvad negatiivsed üles.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Arvestades seda, et USA on lahkunud uuesti Pariisi kliimaleppest, lõpetanud igasugused subsiidiumid, näiteks meretuuleparkidele, ning alustab söetootmise suurendamist, kas komisjonis oli selle eelnõu puhul juttu sellest, et USA ju mõjutab kogu kliimapoliitikat ja kas see ka Eestit mõjutab? Ja lisaks, mis ta teie arvates siis nii valesti teeb? Te olete tema kallal päris kõvasti võtnud. Söejaamad on USA terasetootmise jaoks hädavajalikud.

Aitäh! Seda teemat tõi küll esile Rain Epler, mitte päris teie sõnastuses, aga kui ma ei eksi, siis ta küll mainis seal Ameerikas toimuvat ja ka Ameerika presidendi poliitilist agendat. Aga laiemalt me seda ei arutanud.

Te küsisite, mida ta teeb valesti. Minu hinnangul on väga jätkusuutmatu lihtsalt kliimapoliitika kustutada või selle ajamine lõpetada ideoloogilistel kaalutlustel. Nagu ma ütlesin, inimene, kes on täna Ameerika Ühendriikide president, eitab kliimamuutuste inimtekkelisust. Paraku on nii, et kliimamuutuste mõjud on ka Ameerika Ühendriikides väga hästi näha ja väga hästi näha ka nende majanduses. Siin enne räägiti pikast plaanist. Pikas plaanis see on väga jätkusuutmatu.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja inimesed, kes vaatavad seda debatti siin! Kõigepealt ma tahan tänada Rain Eplerit, kes tegi väga hea ja põhjaliku ülevaate. Kui Rain oli enne majanduskomisjoni liige, siis ka seal oli tal alati arukaid ettepanekuid. Mingil hetkel kadus ta ära ja ma küsisin Raini käest: "Miks sa siis enam majandusega ei taha tegeleda? Sa oled ju majanduses väga tugev ja pädev." Nüüd ma saan aru, miks ta läks keskkonnakomisjoni. Sellepärast et tundub, et Eesti parlamendis tegeleb majandusküsimustega kahjuks keskkonnakomisjon. Ja vaat see ongi teema, mis paneb mõtlema.

Tegelikult on tekkinud maailma tuleviku pärast südame valutamine ja niisugused teemad ju heaoluriikides. See iseenesest ei ole vale, see on väga tore, me peamegi keskkonda hoidma. Aga siis kummalisel moel ei mõelda enam selle peale, kuidas me ellu saaksime jääda. Väga palju valet kuuleb järjest rohkem, kuigi on väga palju argumente, mis tegelikult kliimamuutust selgitavad. Sellise põhjenduse baasil on keegi üles seadnud väga suure äri. Ja kahjuks see äri lõpeb Euroopa Liidule, kaasa arvatud Eestile, väga halvasti, sellepärast et me ei ole tegelikult konkurentsivõimelised, millest ka Rain juba siin rääkis.

Ma toon mõned näited. Tihti räägitakse sellest, et juhuenergia ehk tuule- ja päikeseenergia on hästi odav. Sellest räägib tihti Mario Kadastik meil majanduskomisjonis, et see on väga odav, tuuliku jalami juures on energia hind umbes 20 eurot megavatt. Aga alati jäetakse rääkimata kõigepealt see, kuidas tuuliku jalami juurest energia jõuab tarbijateni, ja see, et me hakkame ümber ehitama kogu energiavarustussüsteemi. Teatavasti on meil see juba aastakümneid tagasi üles ehitatud nii, et idast lääne poole lähevad juhtmed järjest kitsamaks ehk siis sinna ei mahu eriti palju energiat. Seda [kulu] kunagi juurde ei liideta energiatootmise omahinnale. Aga selle me maksame kõik kinni järjest uute tasudega: on võrgutasud, on roheenergia tasu ehk taastuvenergia tasu. Nüüd on meil vaja sageduse hoidmise tasu juurde panna, sellepärast et juhuenergia ei suuda meile tagada sagedust. Siis on saartalitlustasu – kui meil oleks kogu aeg olemas juhitav energia, siis samamoodi ka seda probleemi ei oleks. Kui me need kõik juurde liidame, siis kindlasti ei ole see energia kaugeltki odav.

Ja miks ka mitte, loomulikult, turg paneb asja paika. Kui meil on tuuleenergia ja päikeseenergia väidetavalt odav ja kõik on vabas konkurentsis, siis palun väga, iga tootja las toodab ja kui ta suudab seda mõistliku hinna eest toota ja müüa, siis nii ongi. Aga paraku käib see doteerimise peal ja võrgutasu hindamata.

Halb on kogu sellise poliitika juures see, et see väga paljuski mõjutab maailmas igasuguseid rumalaid otsuseid. Tegelikult oleme süüdi meie ehk poliitikud. Ma ei pea silmas kõiki meid siin, vaid kui võtta [näiteid] laiast maailmast. Kogu aeg üritatakse leida ühte nišši juurde, et [keegi veel] sinu poolt hääletaks. Nii otsitaksegi selliseid inimesi, keda saab hästi mõjutada. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja nii ongi seesama kliimahüsteeria üles puhutud. Tegelikult Al Gore alustas seda üheksakümnendatel ja oligi ilus tulemus. Ta saavutas selle, et ta sai Valgesse Majja asepresidendiks.

Ma mõistan tegelikult väga hästi ka noori inimesi, nagu meil siin on Hanah Lahe, kes valutab südant, [tahab] päästa maailma. Kahju on sellest, et nii palju me oleme neid debatte pidanud, aga ükskõik kui palju argumente siin välja tuuakse, need lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja kui me esitame siin küsimusi, et kuidas me peaksime olema jätkusuutlikud, kuidas meie majandus jääks ellu globaalses konkurentsis, siis seda millegipärast ei taheta kuulata.

Oleme ausad, kui sa oled ikkagi Riigikogu liige, sa saad korralikku palka ja sul palju kulusid ei ole, siis võib-olla ongi väga hea mõelda igasuguste utoopiliste asjade peale. Aga suurem osa elanikkonnast Eestis ja mujal maailmas ei ela nii roosilist elu. Ja meie põhiülesanne on saada energia hind selliseks, et me oleme konkurentsivõimelised, et meil üldse oleks siin midagi teha. Halb on see, et kui üks koalitsioon neli aastat siin valitseb, siis selle aja jooksul paratamatult jõutakse teha halbu otsuseid, mis kahjuks mõjutavad meie energiapoliitikat mitte ainult neli aastat, vaid 40–80 aastat. See on kurb!

Kui me oleme juba andnud mingisugused lubadused välja, näiteks ka nende meretuuleparkide puhul, millele me peaksime dotatsioone maksma hakkama – ja ettevõtjatele tahetakse praegu ka maatuuleparkidele peale maksma hakata –, siis me seome ennast pikaks ajaks. Ja nii ei saa ka hilisemad valitsused, kui peaks tulema arukad inimesed võimule, teha normaalseid otsuseid. Kui nad teevad, siis nad on seotud, neil on käed seotud, sellepärast et siis tulevad trahvid ja muud sellised asjad.

Kahjuks ma pean tunnistama, et ükskõik kui palju me räägime, see ei ole selle kahe aasta jooksul, mis mina siin olen olnud, koalitsiooni mõttelaadis midagi muutnud. Välja arvatud üks asi: see meretuuleparkide teema on praegu kalevi alla pandud. Ja Mario Kadastik, kes majanduskomisjonis kogu aeg tuliselt toetas meretuuleparke, nüüd ütleb, et see oli hoopis sotside teema, see nagu enam ei mängi. Aga samas jätkuvad tegelikult eriplaneeringud Saaremaal, ülikallid eriplaneeringud, et meretuulepargi juurde liine viia. Liivi lahe meretuulepargi puhul käib praegu täpselt samamoodi eriplaneering ja arutatakse, kuhu trassikoridore teha.

Nii et me kulutame kogu aeg, aga täna oleks vaja teha uusi otsuseid. Ja just see eelnõu, mis praegu on EKRE poolt [tehtud] ja Raini ette kantud, on väga mõistlik. Vähim, mis me teha saame, on see, et me pöördume tõesti Euroopa [Liidu] poole ja katsume vähemalt sellest hullusest [väljuda], sellelt kihutavalt rongilt, mis kuristiku poole läheb, esimesena maha astuda. Aitäh!

Aitäh! Keskfraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ma proovin seda teemat lahata mõningate näidetega, mis siis kokkuvõttes toimub. Rain ütles, et globaalselt ei ole ju tegelikult midagi muutunud, viidates sellele, et Euroopa üksi ei suudagi midagi teha. Aga on küll muutunud. Globaalselt on muutunud Euroopa koht maailmas ja konkurentsivõime. Rohepöörde tõttu me oleme turul ikka päris tublisti kaotanud ja meie inimestele ja nende toimetulekule on see mõjunud.

Ma toon mõningad näited. Eelmisel aastal külastasin Ameerika Ühendriike. Floridas Miami külje all on hästi suur elektritootmisjaam, mis toodab elektrit suhkruroost. Suhkur võetakse välja, roog pannakse ahju, saadaksegi roheenergia. Kui me hakkasime vaatama ja küsima, mis see roheenergia kokkuvõttes on ja kas see tõesti on roheline, siis hakkas tõde välja ujuma. No esiteks, me vaatasime neid põlde, neid põlde oli väga palju. Põlde on vaja kasta, selle jaoks on vaja jõudu ja põlde on vaja ju harida ja saak ära korjata. Aga selle jaoks on vaja masinaid, mis töötavad diislil. Rekkate arv oli seal meeletult suur, need töötasid diislil ja vurasid 24/7. Siis jõudsime põletusjaama. Selgus, et kõik need põletusjaamad käivituvad diislil. Ja kuna need jaamad tõrkusid, siis diisli kasutus oli seal peaaegu igapäevane. Aga sildiks oli "Green Energy". See on ehe näide sellest, mis see roheenergia tegelikult on.

Nüüd elektriauto, roheline auto. Me oleme jälginud, kuidas Tesla aktsia vahepeal kolinal kukkus, Musk kaotas populaarsust. Aga vaatame seda lugu, mida ta elektriauto all müüs ja kuidas ta seda müüs. Ta müüs tegelikult unistust, roheunistust, et tema auto on roheline, hea. Ja reeglina see turg oli [mõeldud] ikkagi sellise rohevaatega inimestele, liberaalidele. Aga kui selgus, et Tesla taga on tegelikult üks inimene, kes on konservatiiv, siis see turg nagu kukkus ära.

Aga [räägime] nüüd sellest autost [lähemalt]. Ma ei ole elektriauto vastu, pigem vastupidi, mulle elektriauto väga meeldib, aga ma ei ütle, et see on roheline. Vaatame kogu elektriauto ülesehitust. See on raske auto, mõnus raske auto, kulgeb teedel hästi. Aga kui auto on raske, siis on pidurdusmaa pikem, klotsid kuluvad kiiremini ära, rehvid on tugevamad, rehvid maksavad rohkem ja neisse pannakse hästi palju materjali. Ja lisaks loomulikult on akud toodetud valdavalt Hiinas ja kasutatud on Aafrika tooret. Tihtipeale on toore kaevandatud lapstööjõu abil ja selleks on kasutatud hästi palju magevett. Rohelised autod, me räägime.

Millele ma tahaks juhtida tähelepanu? Ma toon veel ühe näite. Me lähme kuskile ilusasse sooja kohta puhkama ja reeglina võtame hotelli[toa]. Hotellis sees ja hotelli territooriumil on kõik väga ilus ja puhas, kõik on tarastatud, roheline muru. Aga kui satud hotellist väljapoole, siis seal on laga. Ja minu arust on sama [lugu sellega], mida Euroopa teeb CO₂-kaubandusega, kogu selle rohepöördega. See on tegelikult juba ammu rohepaplus ehk siis roheline ei ole roheline ja globaalses mõttes me ei päästa maailma, vaid teeme oma elu tunduvalt raskemaks ja keerulisemaks.

Ja lisaks on süsteemi hakatud ka ära kasutama. Sama näite tõin mina ja tõi ka EKRE saadik. On vilgas sertifikaatide turg, mis tähendab piltlikult seda, et kui ühel tootjal, kes toodab mingisugust toodet, näiteks pastakat, on klient, kes soovib pastakat, mis oleks roheenergiaga toodetud, siis ta ostab selle sertifikaadi, paneb sinna kõrvale ja ütleb, et minu pastakas on sertifitseeritud ja roheenergiaga toodetud. Tegelikult ju ei ole. See on kogu see teine pool.

Vaatame veel suuremat pilti. Tuleb ju konstateerida, et meil rahvaarv on langustrendis, ja see ei ole ainult Eesti probleem, vaid ülemaailmne probleem – ja kas see on üldse probleem, on omaette küsimus. Kõik arenevad turud on langustrendis, on see siis Hiina, on see USA, Euroopast rääkimata. See olukord, mis tekib tulevikus, on midagi muud. Kui 2019. aastal tehti otsuseid, mis puudutasid roheenergiale üleminekut, ja erinevad kokkulepped, siis situatsioon oli hoopis teistsugune, kui praegu on. Hästi palju muutujaid on juurde tulnud ja tegelikult ka hästi palju uut teavet selle kohta, kui puhas see roheenergia on, kui roheline on elektriauto ja nii edasi, rääkimata kõikidest julgeolekuaspektidest. Sellest lähtuvalt me tegelikult peaksime kõik need otsused üle vaatama. Ja nii ma ütlesin vist juba ka eile, kui me arutasime põlevkivi kasutust, seda, kas me peaksime referendumi välja kuulutama selle kohta, kas Eesti peaks põlevkivi kasutamist jätkama või mitte või järgima valitsuse otsust. Ma tegelikult tõin välja ka julgeolekuaspekti.

Nüüd ma jõuan tagasi Eestisse. See rohepoliitika ja CO₂-kvoodindus selgelt pärsib põlevkivisektori arengut ja suunabki selle kinnipanemisele. Ainuke viis seda päästa lisaks moderniseerimisele ongi tegelikult CO₂-turu ülevaatamine, nii nagu Rain Epler täna oma eelnõuga välja pakkus. See on väga tõsine teema. Maailmas on palju muutunud, Euroopa üksi ei suuda maailma muuta. See on seesama näide, et sa oled hotellis, kus on kõik ilus, aga ümberringi on laga. Ainuke vahe on selles, et selles hotellis meie elutase muutub aina halvemaks. Vaat seda taju inimestel vist veel ei ole, eriti nendel inimestel, kes siiamaani, vaatamata kõikidele nüanssidele ja uutele asjadele, mis on välja tulnud, ikkagi soovivad seda rohepaplust propageerida. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun!

Ma võtan igaks juhuks kolm minutit lisaaega.

 Kolm minutit lisaaega, palun!

Nii, ma pean alati alustama lihtsatest asjadest. Tuleb uskuda teadust. Uskuge nüüd teadust, palun! Teaduslik fakt on see, et CO₂ ei ole mürk, vaid rohelise planeedi toimimiseks vajalik komponent atmosfääris. Ei ole mürk, sellega ei ole vaja võidelda! Teine teaduslik fakt on see, et CO₂ ei ole praegu atmosfääris liiga palju. Vastupidi, ajalooliselt on sedasi, et planeedi Maa ajaloos – viimased 500 miljonit aastat – on see praktiliselt kõige madalamal tasemel üldse. Ja kui see tase läheb veel madalamaks, siis hakkab kogu roheline loodus maakera peal välja surema ja sellega seoses kogu elu maakeral välja surema. Atmosfäärist moodustab CO₂ 0,04% ja nii-öelda inimtekkeline osa sellest on 0,002%, ja see on ümardatud ülespoole.

Teaduslik fakt on see, et maailm ei upu. Ei ole niimoodi, et saared jäävad vee alla ja rannikualadelt inimesed paanilise kisaga põgenevad. Seda ei eksisteeri, seda pole! Teaduslik fakt on ka see, et kõrbed ei laiene. Vastupidi, viimased 30–40 aastat on kõrbealad vähenenud kõikides nendes piirkondades, kus inimtegevuse tagajärjel ei ole toimunud üleraiumist või ülekarjatamist. Loomulikus olekus kõrbed vähenevad, sest CO₂ on taimede toit ja taimede kasv on sellest soodustatud. Ja ei sula poolused – ka see on teaduslik fakt. Ei sula poolused! Vastupidi, lõunapoolusel on jälle rekordkogused jääd.

Mitte ükski, mitte ainuski kliimapanikööride ehk ennast nii-öelda kliimateadlasteks nimetavate šarlatanide prognoos viimase 30 aasta jooksul ei ole ligilähedalegi tõeks osutunud. Kõik on vale! Nii see, kui kiiresti me liigume, kui see, kus suunas me liigume, kui see, missuguses mahus me üldse kuhugi liigume. Kõik on vale! Nii kliimapaneeli [seisukohad] ÜRO-s kui eraldi erinevad nii-öelda uuringud – kõik on valeks osutunud. Täielik pula! Mitte midagi sellist, millega meid kogu aeg on hirmutatud, ei ole juhtunud, ehkki oleks pidanud juba ammu juhtuma, eks ole. Me kõik teame neid lugusid, kuidas Greta meile karjus, et meil on veel 15 kuud aega, et planeet päästa. No ja siis läks 15 kuud mööda ja veel 15 kuud mööda, aga mitte midagi ei ole juhtunud. Me mäletame, kuidas tollane prints Charles ütles, et üldse ainult aastani 1997 on aega, et planeet päästa. Tuli aasta 1997, tuli aasta 2007 ja nüüd on varsti 2027, see on käega katsuda – mitte mingit paanikat! Mitte midagi sellest, mida ta ennustas 1997. aastaks, ei ole juhtunud.

Miks siis seda juttu räägitakse? Sellepärast, et meile müüakse suurt valet. Ja meile müüakse suurt valet selle jaoks, et meilt ära võtta suur raha. Anna raha, muidu kõik surevad, muidu sina sured, loomad surevad, nunnud jääkarud surevad ära, nunnud hülged surevad ära, pärismaalased kuskil väikestel saartel Vaikses ookeanis, kõik surevad ära. Anna kähku raha! Nii nagu Lehtme meile siit puldist ütles: anna raha, ära küsi, anna raha. Ja väga paljud inimesed kardavadki, ongi hüsteerias. Järgmine kõneleja siin, noor inimene, on aetud täielikku eksistentsiaalsesse ängi. Ahastab, muretseb, mis meist saab. Ei ole vaja! Ei ole vaja üldse muretseda, mis meist saab. Kõik on hästi, planeediga on hästi, CO₂-ga on kõik hästi. Kõik on hästi!

Miks ma seda räägin? Seepärast, et püstitatud eesmärk võidelda CO₂-ga on vale. Ja seepärast ma alati kritiseerin kõiki neid inimesi, kes hakkavad rääkima, et muidugi me tahame vähendada CO₂ ja muidugi me peame neid kliimaeesmärke täitma, aga praegu on see liiga kalliks läinud ja inimestele on sotsiaal-majanduslikud mõjud liiga rasked, lükkame natuke edasi ja teeme laugemalt. Ei! Ei ole üldse vaja teha. Ei ole vaja võidelda CO₂-ga, sest see on võitlus elu kestmisega planeedil Maa. See tuleb ära lõpetada. Selles mõttes on see eelnõu väga selge. Lõpetame selle CO₂ tagakiusamise ja väljajuurimise ära, see on ohtlik tegevus. Lisaks sellele ajab see meid pankrotti, see teeb meid vaeseks. See ongi ju olnud asja eesmärk, meilt kõigilt raha äravõtmine ongi olnud asja eesmärk.

Nüüd, eelnõu iseenesest on lihtne. Täiesti kooskõlas Euroopa Liidu enda regulatsiooniga on võimalik lõpetada ära CO₂-trahv meie majandusele, meie inimeste rahakotile. Siin ei ole midagi keerulist, see ei ole, ma ei tea, nii et saame Brüsselist ettekirjutused ja trahvid kaela. Ei-ei-ei, see on kõik kooskõlas Euroopa Liidu enda reeglitega. Kui Euroopa Liit peaks meile ütlema, et ei saa, makske edasi ennast vaeseks, no siis tuleb edasi mõelda, kas me lihtsalt otsustame eirata nende reegleid või astume Euroopa Liidust välja. Igal juhul on see mõistlikum, kui ennast vaeseks maksta asja pärast, millel puudub igasugune põhjus. Nii et minu meelest on siin asi väga lihtne: tuleb toetada eelnõu.

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! No see eksistentsiaalne äng, millest Martin Helme rääkis, on mul ikka EKRE, Isamaa ja Keskerakonna kolleegide levitatavate valede tõttu, mitte kliimapoliitika või kliimaeesmärkide tõttu. Minu jaoks on täiesti mõistetav, et energiaküsimused ja elukallidus on inimeste jaoks tundlikud teemad, aga just seetõttu peame rääkima neist ausalt, faktidele tuginedes ja vaadates laiemat pilti.

Viimasel ajal on EKRE välja tulnud uue mõistega "juhuenergia", mis sobitub hästi nende mantraga, et kliimapoliitika on meie majanduse ja julgeoleku suurim takistus. Ma hea meelega kõneleks edasi, aga … (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei vingu, sa segad vahele ja teed nägusid …

Head kolleegid!

… Helle-Moonika.

Kuulame nüüd ettekandja Hanah Lahe seisukohad ära. Pärast seda on võimalik veel siin sõnavõttudega esineda. Kui te vahele räägite, siis ta ei saa oma kõnet lõpetada. Palun, Hanah Lahe, jätkake.

Aitäh! Ma loodan, et need sekundid ei läinud minu kõne[ajast] maha, aga ma siis jätkan. 

Kõik, mis on eesliitega "kliima-", "keskkonna-" või "rohe-", võrdub nende jaoks rohepöörde ideoloogilise hulluse ja rumalusega. Ühelt poolt on mul piinlik, et aastal 2025 arutleme siin Riigikogus kliimamuutuste inimtekkelisuse ja taastuvenergia vajalikkuse üle, aga teiselt poolt on mul kahju – kahju inimestest, kes EKRE ja Isamaa poliitikute vandenõuteooriaid uskuma jäävad, ja kahju ka nendest poliitikutest endist. Sest olenemata parimast kättesaadavast teaduslikust infost otsustavad nemad siiski uskuda neidsamu vandenõuteooriaid, et kliimapoliitika on suur äri ja et kõikidel kliimamuutustest rääkivatel teadlastel on mingisugune "vandenõu" muu maailma vastu. Minu arvates on suur rumalus sulgeda silmad selle ees, kuhu maailm tegelikult liigub, ja seeläbi ka eksitada oma valijaid. 

Maailma majandus liigub pöördumatult puhtuse ja kliimakindluse suunas ja seda mitte sellepärast, et kellelgi on roheline kinnisidee, vaid sellepärast, et kliimamuutused koguvad hoogu ja mõjutavad meie igapäevaelu ja majandust aina enam. Turg nõuab puhtust ja investeering fossiilkütustesse on üha ebamõistlikum. 

Energiateemalises debatis tuuakse pidevalt esile Hiinat ja USA-d kui suunanäitajaid maailma majanduses. Hiina, olenemata suurest fossiilkütuste sõltuvusest ja ekspordist, on siiski seadnud eesmärgiks saada kliimaneutraalseks. Küll aastaks 2060, aga siiski. Ja Hiina investeerib meeletult ka taastuvenergiasse. Fossiilkütustega katavad nad ajutiselt oma suurt energiavajadust, ent tulevikusuund on siiski puhas ja roheline. Ameerika Ühendriikide praegusest kliimapoliitikast me varem siin juba rääkisime. Paraku on nende praeguse presidendi juhtimisel riik juba teist korda välja astumas Pariisi kliimaleppest, aga mitte ainult. Presidendi eestvedamisel eemaldatakse kliimamuutustega seotud informatsiooni riigi ametlikest kanalitest ning isegi keelatakse ülikoolidel kasutada kliimaga seotud mõisteid.

Nüüd sellest argumendist – ei tea, kas see on argument, aga väide küll –, et kliima on alati muutumises. Hea küll, oletame, et praegu toimuv ei ole inimtekkeline. Aga elurikkuse kadu, sagenenud looduskatastroofid ja kõik muu selline kliimamuutustega seonduv, mis toimub, on reaalselt käegakatsutavad ja põhjustavad meie planeedile ja inimestele juba täna palju kahju. Kolleegid EKRE-st, Isamaast ja Keskerakonnast paraku nendest ei räägi. Ehk siis mina näen, et nende lahendus on sulgeda silmad ja eirata, sest siis lakkavad probleemid eksisteerimast.

Heitekaubandussüsteem ei ole Eesti jaoks probleem, vaid vahend jätkusuutlikuks arenguks. Eesti saab HKS-süsteemist keskmiselt 200 miljonit eurot aastas, millega me toetame hoonete rekonstrueerimist, energiatõhusust, taastuvenergialahendusi ja säästvat liikuvust. See raha ei lähe Brüsselisse, see raha tuleb siia meie inimestele, meie majandusse ja [investeeritakse] meie tulevikku. Need investeeringud suurendavad meie riigi kliimakindlust, parendavad meie taristut, arendavad majandust.

Ja põlevkivist ka. Öelda, et me peaksime toetama süsinikumahukat tootmist, sest see on meie oma – kas see on mõistlik argument? Paljudes edukates maailma riikides on maa sees suur fossiilkütuste varu, aga ometigi on nad teinud otsuse liikuda taastuv‑ või tuumaenergia poole. Fakt on see, et põlevkivielekter on kallis. Selle turule pääsemine eeldab väga kallist börsihinda, nagu ütles keskkonnakomisjonis ka Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juht. Seega ei ole põlevkivi kasutamine majanduslikult mõistlik.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ning kui me räägime investeerimiskindlusest, siis mis sõnumi me anname ettevõtjatele, kui soovime ajutist vabastust – täpsustamata isegi, mida ajutine meie jaoks tähendab –, kas CO₂-kvootide ostmisest, rahvusvahelisest või Euroopa Liidu kliimapoliitikast? Mis see sõnum siis on? Et me pole kindlad, kas tahame ehitada jätkusuutlikku tulevikku või arendada jätkusuutlikku majandust?

Head kolleegid! Eesti tugevus on nutikus, paindlikkus ja usaldusväärsus. Me ei ole riik, kes jookseb esimese kriisi peale tagasi eilsesse päeva. Me oleme riik, kes investeerib targalt, liigub koos maailmaga edasi ja hoiab silme ees suuremat pilti. Mul on kolleegidele, kes antud eelnõu toetavad, palve mitte lehvitada lihtsustatud loosungeid ja lubada lihtsaid lahendusi, vaid jääda kursile, mis toob Eestile tugevama majanduse ja rahvusvahelise usaldusväärsuse. Ühtlasi loodan ma väga, et nad lõpetavad vandenõuteooriate uskumise ja saavad aru, et ilma elamisväärse planeedita ei ole ka meid endid. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd rohkem kõnesoove ei ole, aga meie kodu- ja töökorra seaduse § 70 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Mart Maastik esines siin Isamaa fraktsiooni nimel ja tema seisukohti tõepoolest mainiti. Nii et Mart Maastik, teil on võimalus vastusõnavõtuks.

Suur tänu, härra eesistuja! Just nimelt, tänan selle võimaluse eest. Hanah Lahe siin mainis, et Isamaa justkui ei olevat kordagi maininud, et kliima soojeneb. Kliimamuutused ja kliima soojenemine toimuvad, sellega ma olen täiesti päri. Küll aga on küsimärgi all inimtekkeline kliimamuutus, see, kui palju inimene seda suudab mõjutada. Seda enam, et Hanah Lahele ma olen korduvalt öelnud, et CO₂ sisaldus atmosfääris on 0,035–0,04%, millest inimtekkeline on 5%. Ainuüksi ühe vulkaanipurske [käigus] välja purskunud CO₂ hulk on niivõrd suur, et kui me nüüd räägime sellest, et see mõjutab meie kliimat – no igaüks võib ise kaasa mõelda.

Peale selle Hanah Lahe väitis, et heitekaubandus on jätkusuutlik lahendus ja et CO₂-raha laekub riigieelarvesse. Ma küsisin seda tema käest enne, kui ta siin küsimustele vastas, kuidasmoodi selle maksumaksja või tarbija taskust raha võtmisega ja panemisega riigikassasse, et kulutada seda hoopis teistel eesmärkidel, [takistatakse] väidetavat kliima soojenemist. Siis sellele ta vastata ei osanud.

Kordan üle: Isamaa seisukoht on selline, et tuleb teha arukat majandust, CO₂-kvootidega kauplemine tuleb lõpetada. Vähemalt [tuleb] püüda, nii nagu ütles ka Martin Helme siin oma sõnavõtus, seda Euroopa Liidult taotleda. Ja see ongi kogu selle eelnõu sisu, mitte arutelu, kas maailm lõpeb kohe või ei lõpe.

Me peame kolleeg Arvo Alleriga siin pisut arutama. Nimelt, § 70 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja – võib! – anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Arvo, kogu lugupidamise juures, ma ei kuulnud Hanah Lahe esinemises sinu nime mainitavat ja sinu seisukohti ma ei kuulnud ka mainitavat. (Arvo Aller ütleb midagi saalist.) Jaa, seda küll, aga § 70 ütleb: Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti. Sel juhul oli kõne fraktsiooni nimel Martin Helme oma, nii et Martin Helme võiks saada võimaluse vastusõnavõtuks. Aga kui ma nüüd tõlgendan päris otseselt seda § 70, siis ma ei saa võimalust vastusõnavõtuks [sulle] anda.

Küll saan ma anda vastusõnavõtuks võimaluse kolleeg Lauri Laatsile.

Aitäh! No tõesti, ega vaidlus ei käi selle üle, kas kliimamuutus on inimtekkeline või mitte. Selge on see, et kliimamuutus on toimunud ja toimumas. Küsimus on selles, kas me saame ka enda poolt midagi teha selleks, et seda pidurdada või muuta. See on küsimärgi all. Aga kindlasti ma kutsun inimesi üles olema säästlikum ja käituma vastavalt. Ent küsimus on ju selles, mida selle [eelnõu kohaselt] tahetakse [saavutada]. See on see, et seda probleemi, mis puudutab suuremat keskkonnajalajälge CO₂ tõttu, suudab muuta just nimelt CO₂-kvoodikaubandus. Selles meil on kindlasti väga suur erimeelsus Hanah Lahega ja praeguse koalitsiooni ja valitsusega. Me ei arva, et see lahendus, mis päästab meie maailma, on CO₂-kaubandus. See on täpselt samasugune [olukord], et kui sa lähed arsti juurde ja ütled, et sul varvas valutab, siis ta hakkab ravima näppu. Ega varvas sellest paremaks ei lähe, aga näpp võib hullemaks minna. Siin on küsimus selles.

Suur tänu! Hea kolleeg Helle-Moonika Helme, praegu on pisut sarnane protseduur nagu Arvoga. (Saalis räägitakse.) Oli Helle [nimi]? Ei, mina kuulsin Martin Helme [nime]. (Saalis räägitakse.) Ütleme nii, et stenogramm ei ole veel väljas, ettekandja ise raputab pead, ütleb, et pole maininud. Ettekandja ise raputab pead. Sellisel juhul mul on väga keeruline teile sõna anda, kui ettekandja ka ütleb, et ta ei ole teie nime maininud. Mina kuulsin Martin Helme [nime]. (Jutt saalis jätkub.) Hästi, olgu peale, sisulises mõttes ei mainitud. Ma ise ka mainisin, muuseas, head kolleegid, et lubame Hanah Lahel lõpetada. Tõepoolest, see märkus võis sealt eest kostuda, mina seda nii hästi ei kuulnud, sellepärast et sellel hetkel te ettekandjat pisut segasite oma vahelerääkimisega. 

Aga mis me siis teeme? Hästi, Helle-Moonika Helme, ma annan teile kaks minutit. Aga mul on palve, et edaspidi palun teeme niimoodi, et me ettekandjale vahele ei sega. Ma usun, et see on kõikide suhtes lugupidav. Ärme sega ettekandjale vahele, sest sellisel juhul tekivadki meil sellised segadused, nagu praegu on. Tegelikult sisuliselt mainis Hanah Lahe kõnes ainult Martin Helme seisukohta. Ma annan teile selle kaks minutit, me peame istungiga edasi liikuma. Palun!

Aitäh, hea eesistuja, mulle sõna ja eetrit võimaldamast! Ma tõesti kõigepealt siis pean vabandama, et ma võib-olla segasin, aga ma oma meelest ei seganud tegelikult. Noh, ta ise lasi ennast segada. Ta oleks võinud täiesti vabalt edasi rääkida, see lärm tegelikult ei olnud nii suur. Aga me teame, et see on alati liberaalide taktika, Kaja Kallas kasutas seda ka. Nii kui keegi midagi siin korraks kas või sosistas, siis ta ütles sealt eest: "Ärge karjuge palun, ärge karjuge!", et see läheks stenogrammi.

Aga teie vastusõnavõtt, palun!

Minu vastusõnavõtt on see. Ettekandja ütles, et meie siin räägime mingeid vandenõuteooriaid. No vaadake, Rain Epler on väga targalt ja matemaatiliselt ära põhjendanud, miks taastuvenergeetika arendamine on kallis. Martin Helme ju rääkis ka sellest, kuidas taastuvenergia, tuulikute arendamine – mitte ainult Martin Helme ei ole rääkinud, seda on rääkinud ka Keskerakond ja Isamaa – ei ole tegelikult mitte kusagilt otsast keskkonnasõbralik ega ammugi mitte roheline.

Ja kui me räägime sellest, kes toob mingisuguseid tõsiteaduslikke argumente ja kes räägib vandenõuteooriaid, siis teate, sellega on nii, et kord on Vestmann all ja siis on Piibeleht peal ja siis jälle vastupidi. Kõik, mis ühel hetkel on justkui tõsiteaduslikult ära tõestatud, võib järgmisel hetkel olla täiesti laua pealt maas ja öeldakse, et sellel ei ole teadusega midagi pistmist. Ja ka mingisuguste muude asjade puhul [on nii, et] enne kui see muutub päris teaduseks, sõimatakse, laimatakse, nimetatakse seda uhhuuks. Selles mõttes ei ole selline siltide kleepimine ja loopimine selles debatis asjakohane. Meie ju tegelikult räägime väga otseselt sellest, kuidas CO₂-nimeline õhu müümine – see on puhtalt õhu müümine, raha liigutamine, raha pööritamine, sel ei ole reaalse eluga tegelikult mitte midagi pistmist – teeb riike vaeseks … 

Nüüd on aeg.

… ja teeb rahvaid vaeseks. See lõpeb ühel hetkel niikuinii ära. Olgu siis ajalugu selle tõestuseks, et see nii ka läheb. Lõpuks näeme, kellel oli õigus.

Aitäh! Nii, rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Enne kui me saame edasi liikuda, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Hanah Lahe, palun!

Aitäh! Ma soovin lihtsalt enda poolt täpsustada, nagu te ise ka ütlesite, et sisuliselt ma ei maininud Helle-Moonika Helmet, ma mainisin Martin Helmet. Aga Helle-Moonika Helme paraku kahjuks tõesti väga tihti segab vahele kõnelejatele, kes seal puldis on, ja sellepärast ma juhtisin … Ka praegu minu sõnavõtu ajal ta midagi mulle maigutab. Tõsiselt raske on keskenduda sellele, kes seal puldis on, või mingile eelnõule, [või sellele], mida iganes ma siin arvutis näiteks teen.

Aitäh!

Tõsiselt! Ehk saaks kuidagi kaamerapildis praegu teda näidata, see on lihtsalt inetu. Kas sellega ei saa midagi ette võtta?

Aitäh!

Siin saalis on praegu ka Arvo Aller, kes kahjuks mitte kunagi ei võta selle osas midagi ette. Mul on lihtsalt palve: kas me võiks siin saalis olla viisakad?

Aitäh! Nagu te [kuulsite], ma just äsja rääkisin selle konkreetse teema selgeks ja esitasin väga selge istungi juhataja palve edaspidi selliste olukordade vältimiseks.

Nii, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 619 lõpphääletus ja me alustame selle hääletuse ettevalmistamist.

Austatud kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole ja selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada taotlus Euroopa Komisjonile energiatootmisettevõtete vabastamiseks CO2 kvootide ostmise kohustusest" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 619 on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561. See on selle teine lugemine. Ja palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Helmen Küti. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Annan teile ülevaate puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisest.

Natuke lihtsalt meenutuseks, et selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus 13. jaanuaril 2025. Riigikogu määras juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni ja eelnõu esimene lugemine toimus 29. jaanuaril käesoleval aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, mis oli määratud 12. veebruariks kella 17.15-ks, muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjon pöördus eelnõu kohta arvamuse saamiseks eelnõu väljatöötamisse kaasatud organisatsioonide ja huvirühmade poole. Meile saatsid arvamuse Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon ning Eesti Puuetega Inimeste Koda.

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas nimetatud eelnõu peale esimese lugemise lõpetamist neljal istungil. Olid tõesti väga pingelised, väga olulised, väga sisulised arutelud. Esimene arutelu toimus 25. märtsil. Siis juhtis sotsiaalkomisjoni [istungit] Madis Timpson ning kutsutud olid ja osalesid Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets, sama osakonna nõunik Elen Preimann, Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik Kristi Kähär ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Mailiis Kaljula.

Madis Timpson andis sõna puuetega inimeste koja [esindajale], kes ütles, et ta väga toetab puudega lapse ea[piiri] muutmist, mis on eelnõu eesmärk, seda, et puudega lapse vanuse ülempiir viia 16 eluaastalt 18 eluaastale ja seeläbi tagada laste võrdne kohtlemine. See on ühtlasi arusaadav vanemate jaoks. Lastekaitseseaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja ka töövõimetoetuse seaduse mõistes on laps alla 18-aastane isik.

Aga nii puuetega inimeste koja kui ka linnade ja valdade liidu esindaja avaldasid muret just nimelt selle teema pärast, et erihoolekandeteenuse järjekorda [sai] seni [panna alates] 16. eluaastast, aga nüüd [taheti] tõsta see iga 18 eluaastale. Muretseti ka selle tõttu, et kohalikud omavalitsused ei ole valmis pakkuma teenust, mis võib siis vahepealsesse perioodi jääda. Täna esitatakse 16-aastaselt järjekorda lisamise [avaldus], see võimalus on olemas, ja võib juhtuda, et tekib juurde omastehooldajaid, kui seda [tehakse] 18-aastaselt. Teadupärast ollakse 16-aastaselt veel seotud hariduse omandamisega ja avaldust varem esitades saab juba vaadata, millist teenust konkreetselt vaja on. Need teemad kerkisid üles.

Sotsiaalministeeriumi poolt selgitati selle põhimõtet ja toodi välja ka see, et see oleks vajalik, sest erihoolekande taotlus esitatakse [praegu varem] ja tegelik teenuse kasutus hakkab hoopis hiljem. Toodi ka statistikat. Sotsiaalkomisjoni liikmed esitasid mitmeid küsimusi, ka järjekorra pikkuse kohta. Tõstatati ka küsimus, kas oleks võimalik saada täiendavaid andmeid, ja seda Sotsiaalministeerium meile lubas.

Riina Solman tõi välja probleemi, et maapiirkonnast kirjutas talle üks ema, kes kasvatab autismispektri häirega last, et selle pereni vajalikud teenused ei jõua. Üldse on teenuste kättesaadavus üle Eesti väga erinev. Muretseti ka selle pärast, et kui selline muudatus teha – selle tõi [esile] Eesti Linnade ja Valdade Liit –, siis probleem on just nimelt teenuse järjekorra tingimuste muutmine. Kõik kohalikud omavalitsused ei ole valmis pakkuma koha ootamise ajal vajalikke teenuseid. 

Arutelu oli pikk ja põhjalik. Tõepoolest, neil, kes tahavad väga sügavuti [kõike teada], soovitan lugeda protokolli, sest protokoll on väga hästi koostatud. Suur tunnustus komisjoni töötajatele, kes seda on teinud. Ja sellel komisjoni istungil langetati otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. aprillil, teine ettepanek oli [teine] lugemine lõpetada ja kui lugemine lõpetatakse, siis minna kolmandale lugemisele 23. aprillil. See oli see, mis puudutas 25. märtsi istungit.

Järgmine istung toimus 14. aprillil. Seda juhtis juba komisjoni uus esimees Signe Riisalo. Kutsutud oli Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets, just nimelt selleks, et uuesti kajastada seda teemat, mis puudutab seda järjekorda.

Signe Riisalo tähendas, et eelnõu läbis keelelise toimetamise, tehtud on väikseid muudatusi, mis on ka Sotsiaalministeeriumi esindajatega läbi räägitud. Ja küsimused, mis esitati, olid väga konkreetsed. Need puudutasid ikka sedasama muret, mida olid esimesel komisjoni istungil adresseerinud Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Selle pika ja põhjaliku arutluse tulemusena, olles saanud ka ministeeriumilt vastuseid, tegin ettepaneku hääletada selle üle, et eelnõu võetaks täiskogu 16. aprilli [istungi] päevakorrast välja, sest see annaks Sotsiaalministeeriumile võimaluse nii Eesti Linnade ja Valdade Liidu kui Eesti Puuetega Inimeste Kojaga veel läbi rääkida. Minu ettepanekut toetas ka Riina Solman. Toimus hääletus ja ettepaneku poolt võtta see eelnõu täiskogu päevakorrast välja oli 4 [komisjoni liiget] ja vastu oli 3. Nii et selle nädala päevakorrast võeti see eelnõu häältega 4 : 3 välja.

Järgmine komisjoni istung toimus 5. mail ja siis osalesid seal Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets, hoolekande osakonna nõunik Elen Preimann, hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liidia Soontak, õigusosakonna nõunik Reet Kodu ning puuetega inimeste koja toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik Kristi Kähär.

Eelmisel komisjoni [istungil] peale seda, kui ettepanek, et see päevakorda ei läheks, leidis toetust, me palusime Sotsiaalministeeriumil läbi rääkida ja ette valmistada vajalikud muudatused. Siin ma tahan kindlasti tunnustada Sotsiaalministeeriumi selle eest, et muudatus oli ette valmistatud. Nii nagu ka esimesel komisjoni [istungil], mida juhtis Madis Timpson, ühtegi muudatusettepanekut ühegi erakonna poolt ei esitatud. Aga [ministeeriumi] esitatud muudatusettepanek jätab kehtima selle korra, et pere saab jätkuvalt esitada 16-aastase lapse eest avalduse erihoolekandeteenuse järjekorda panemiseks.

Sotsiaalministeerium oli esitanud väga mitmeid meie küsitud andmeid, mis puudutasid järjekorra pikkust, mis puudutasid ka seda, kuidas järjekord liigub, kuidas pakutakse kohta, kas [mingil juhul] keeldutakse ja kuidas järjekorraga edasi tegeletakse. Need andmed tulid väga hästi kõigile komisjoni liikmetele. Selles mõttes leidsid meie küsimused ka vastused.

Ja nüüd see teema, mis puudutab punkti, mille Sotsiaalministeerium tõi lauale lisaks sellele muudatusettepanekule, mida komisjon pöördumises palus. Sellega lahendatakse ära probleem, mis on tekkinud. See on siis selgitus § 61²³ muudatuse kohta, mis puudutab edasilükatud vanaduspensioni regulatsiooni ja uue paindliku vanaduspensioni regulatsiooni. Ehk siis varasem säte tunnistatakse kehtetuks.

Üldiselt kõik muudatusettepanekud, millega sotsiaalkomisjoni täiendavalt tuldi, selle kohta, et juba 16-aastaselt saab jätkuvalt avaldust esitada, leidsid konsensusliku toetuse. Ja sotsiaalkomisjon võttis vastu järgmised otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 14. mail – konsensus –, teha ettepanek teine lugemine lõpetada – konsensus – ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21. mail, ka see oli konsensuslik otsus. Viimane komisjoni istung toimus 12. mail ja seal kinnitati eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid, seda samuti konsensusliku otsuse alusel. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on üks küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul oligi tegelikult küsimus selle kitsaskoha kohta, mis puudutab 16-aastaste võtmist erihooldeteenuse järjekorda. Ma saan aru, et see probleem on lahendatud, see ei ole rohkem teema ja selles osas on kindlus olemas. Ehk siis teie sõnum meile on, et Riigikogu võiks selle seaduseelnõu kindlasti vastu võtta, muudetud kujul küll, ja kõik osapooled, kes on vahepealsetes etappides esitanud oma eri seisukohti, on ka rahuldatud selle näol, et need on lisatud eelnõusse?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Ma ütlen, et tõepoolest, häältega 4 : 3 see päevakorrast väljavõtmine sai teoks. Mõnikord võiks ka ilma hääletamata võtta aega, et asja paremini arutada, huvigruppe kuulata ja lahendusi otsida. Ja tõepoolest, need Sotsiaalministeeriumi ettepanekud, mis puudutavad ka paindlikku ja edasilükatud pensioni, leidsid toetuse nii huvigruppide seas kui ka komisjonis. Mul on hea meel selle üle, et kolmandal arutelul ja kolmandal sotsiaalkomisjoni istungil me saime ikkagi väga hea ja väärt tulemuse, rääkimata neljandast, kus [kinnitati] menetlusdokumendid.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad! Minu sotsiaalkomisjonikaaslased, aitäh, et saime selle eelnõu menetlemisel sotsiaalkomisjonis muudatused läbi viia! [Saime] vastu tulla nii Eesti Linnade ja Valdade Liidu kui ka Eesti Puuetega Inimeste Koja ettepanekutele, mis puudutasid lapseea piiri nihutamist 16 eluaastalt 18 eluaastale.

Kuna esimesel komisjoni istungil sai see eelnõu suurde saali hääletatud, siis edaspidistes aruteludes, nagu Helmen Kütt enne ette kandis, tegi ta ettepaneku, et me siiski peataksime menetluse ja teeksime kõik konsensuslikult muudatusettepaneku, nii nagu puuetega inimeste koda ette nägi ja palus. See võimaldaks panna juba 16-aastased lapsed erihoolekandeteenuse järjekorda. Arvestades meie järjekordade pikkust ning puuetega ja erihoolekandeteenust vajavate laste olukorda, on see ooteaeg neil nagunii aastatepikkune. Mida hilisemaks see lükkub, seda väiksema tõenäosusega nad teenust saavad, aga teenust nad väga vajavad.

Ja nüüd oleme taas saalis. Nagu Helmen Kütt enne ette kandis, täpselt nii oli. Hääletuse tulemusena me võtsime selle eelnõu osas aja maha ja pärast otsustasime [ellu viia] selle ettepaneku, mida puuetega inimesed ja puuetega inimeste koda soovisid, nagu soovis ka linnade ja valdade liit. Nii et nüüd saavad puuetega laste pered nad juba 16 aasta vanuselt teenuse järjekorda lülitada.

Vaatame nüüd seda küsimust laiemalt. Viimastel kuudel, aga ka eelarve läbirääkimiste perioodil, kui ministriks oli veel hea sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo, on hooldusreformi taustal hästi palju räägitud ka puuetega inimeste erihoolekandeteenuste rahastamisest. Ja ka sellest, kuidas tulevad toime need pered ja lähedased, kes peavad hooldama kogu elu oma sügava puudega pereliiget kodustes tingimustes. Pole kahtlust, kes Eestis on kõige raskemas olukorras – just need inimesed, kelle lähedane on raske puudega ning vajab ööpäevaringset tuge ja hoolt.

Selles vallas oli alles teisipäeval sotsiaalkomisjonis arutelu, nimelt hoolekandeasutuste ja üldhooldusega seotud Pihlakodu juhtumite [teemal]. Nende küsimuste arutelul [tehti] meile erihoolekandeteenuse kohta Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti poolt ettekanne. Tuleb tunnistada, et riik on tõesti jätnud isad-emad üksinda, kui perre sünnib sügava puudega laps. Need teenused, nii nagu ka Helmen Kütt enne märkis, on inimestele raskesti kättesaadavad, eriti maapiirkonnas. See tähendab, et üks vanem peab sellisel puhul loobuma töökohast ja pühendama kogu oma aja haige lapse eest hoolitsemisele. Siis võidakse tihti jääda ka sotsiaalsesse isolatsiooni, kuna lapse hooldamise kõrvalt pole võimalik aega mujale jagada. Kurb tõsiasi on see, et tihti tähendab raske puudega lapse sünd perre ka pere lagunemist. Ilma kõrvalise psühholoogilise abita sellest kriisist välja tulla on väga keeruline. Sellised pered vajavad riigilt ja kohalikult omavalitsuselt loomulikult vaimset ja ka materiaalset abi, ja seda enam, kui neile seni on pakutud. Eesti on väike riik, meil on inimesi vähe ja iga inimene on väärtuslik. Me ei saa endale lubada, et lapsevanem lihtsalt murdub selle raske koorma all.  

Meil on Eestis olnud väga mitmeid südantlõhestavaid juhtumeid, kus ka vanem on võtnud sellisel puhul vastu otsuse elust lahkuda, kui ta ei ole enam saanud vaimselt ega füüsiliselt piisavalt tuge ja ta ei pea vastu. Teisipäeval me komisjonis kuulsime, et erihoolekande sektorist on puudu circa 50 miljonit eurot. Me oleme jätnud selle sektori tõesti tähelepanuta. Aga keegi ju ei kahtle, et sellised inimesed vajaksid enam abi.  

Ma palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Riigile ei ole see olnud prioriteetne valdkond, seda tuleb paraku tõdeda – see, kuidas inimesed hakkama saavad. Sageli ka see, et kohalikel omavalitsustel ei ole kõigi murede lahendamiseks teenuseid või võimekust, jätab need inimesed muredega üksinda. Puuetega laste vanemad saadavad meile kirju ja nende kogemus näitab, et nad peavad kogu aeg võitlema selle nimel, et oma lapsele ühte või teist teenust või koolikohtagi saada. Ja see on kõige haavatavam ühiskonnaosa, mis kõigub vaesumise piiril. Kõik nendest inimestest ei suuda enda eest seista ega võidelda.

Eesti Puuetega Inimeste Koda on toonud välja, et üks nende poole pöördumise sagedasim põhjus on see, et puudega laps vajab tugiisikut, kuid kahjuks ei ole kohalik omavalitsus pakkunud piisavat abi tugiisikuteenuse rahastamisel ega leidmisel. Samuti on probleem tugiisikute kehvades sotsiaalsetes garantiides ja rolli mängib siin ka madal töötasu. Sotsiaalhoolekande seadus ütleb selgesõnaliselt, et abivajaduse korral on inimesel õigus teenustele, kuid reaalsuses see kahjuks nii ei toimi ning pered on sageli meeleheitel ja väga raskes olukorras. Puudega last kasvatavatel vanematel on suur mure ka selle pärast, mis saab nende lapsest siis, kui ema-isa ükskord kaovad. Loomulikult on usaldust õõnestanud ka erihoolekandeasutustes toimunud ja päevavalgele tulnud kurvad lood sellest, kui halvasti on mõnedes neist lapsi või vanureid koheldud.

Aga loomulikult ei tohi nende üksikute juhtumite [põhjal hinnata] kõiki erihooldekodusid. Kui me Pihlakodust räägime, siis me ei saa ka kõiki ühe mütsiga lüüa. Need juhtumid on õõvastavad, aga ma usun, et enamik meie erihooldekodude ja üldhooldekodude töötajatest on väga [suure] südamega inimesed. Kuid kokkuvõttes on kurb tõdeda, et kogu riigis on suhtumine sarnane. Need, kes sotsiaalvaldkonnaga ei tegele, pigistavad silmad kinni ja teevad näo, et probleemi pole. Puuetega inimeste eest hoolitsemine on ühiskondliku turvatunde küsimus laiemalt. See ei ole oluline ainult puudega inimesele ja tema perele. Kui abivajajad on hoitud, siis toodab see ühiskonnas tervikuna turvatunnet. Samas, kui terve inimene näeb, kui pealiskaudne on suhtumine puuetega inimeste eest hoolitsemisse, siis see vähendab kõigi turvatunnet. Väga positiivne on, et meil on tekkinud tugevad organisatsioonid, kes seisavad puuetega inimeste eest ja pakuvad mitmekülgset abi, nagu Eesti Puuetega Inimeste Koda. 

Aga muretsemise kõrval: mis on siis lahendus? Lahendus peab olema erasektori kaasamine. Kuid ma vaatan, et mu aeg saab kohe-kohe otsa ja sellest ma pikalt rääkida ei saa. Igal juhul oleks erasektori kaasalöömine tervitatav ja sellest oleks suur abi, mis võimaldaks nii riigil kui kohalikel omavalitsustel investeeringukulusid kokku hoida. Aga ma ei ole kindel, et meie seadusandluses ei ole erasektori kaasalöömisele takistusi. 

Aitäh!

Aitäh! Siin ma lõpetan. Kõike head!

Tänan väga teid. Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Täna teisel lugemisel olev puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on läbinud esimese ja teise lugemise vahel pikad arutelud. Julgen kinnitada, et see on saanud tänaseks paremaks, võttes ära selle mure, mis oli nii Eesti Puuetega Inimeste Kojal kui ka Eesti Linnade ja Valdade Liidul seoses punktiga, mille kohaselt ei oleks enam [saanud] panna 16-aastast erihoolekandeteenuse järjekorda. Rääkimata vanemate murekoorma vähendamisest, kellel erihoolekandeteenust vajav laps peres kasvab. Täna, nelja sotsiaalkomisjoni istungi järel, oleme saalis eelnõuga, mis erineb esimesel lugemisel olnust just kirjeldatu poolest ja jätab võimaluse esitada erihoolekandeteenuse saamiseks avaldus jätkuvalt 16-aastaselt.

Tänan häid ametikaaslasi, kes toetasid sotsiaalkomisjonis minu ettepanekut eelnõu teisele lugemisele mineku eel päevakorrast välja võtta. Aitäh, Irja, Riina ja Aleksandr, sest just häältega 4 : 3 see õnnestus! 

Soovin tänada sotsiaalkomisjoni tublisid töötajaid, kes koostasid suurepärased ja väga täpsed protokollid, mida neilt soovisime. Neil, kellele pakub sotsiaalkomisjoni istungitel toimunu sügavamat huvi, soovitan neid protokolle lugeda.

Aitäh ka Sotsiaalministeeriumi ametnikele, kes valmistasid komisjoni palvel ette muudatused, mis puudutavad erihoolekandeteenusele avalduse esitamist ja mida siis komisjon konsensuslikult toetada sai, ning kes saatsid kõik meie komisjoni liikmete palutud lisamaterjalid, andmed ja selgitused!

Seega, head ametikaaslased, saate rahuliku südamega järgmisel nädalal kolmandale lugemisele tulevat eelnõu toetada, sest selles on võrreldes tänasega mitmed olulised ja vajalikud muudatused, mida on kaasatutest toetanud Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Aitäh ka neile inimestele ja lastevanematele, kes vahepeal meile kirjutasid, aga ka ajakirjanikele, kes selle teema tugevalt päevakorda võtsid!

Nüüd aga tegelikust murest. See eelnõu ei too ühtegi erihoolekandeteenuse kohta juurde ega võta neid ka vähemaks. Tegelik probleem on nende kohtade vähesus ja riikliku teenuse, nagu erihoolekandeteenus on, kohtade rahastamise ebapiisavus. Need on olulised mured, mis vajavad sotsiaalministri tähelepanu ning tegutsemist. Kuna valitsus on kärpimisrežiimil, siis on suur oht, et olukord ei parane. Küsimusi tekitab ka see, kas see jääb samaks või hoopis halveneb, ja kas kärped puudutavad jälle kõige haavatavamaid ja nõrgemaid, kellel juba on raske hakkama saada. Muresid on ju sotsiaalvaldkonnas teisigi, aga ka tervishoius, kus on probleeme ravi kättesaadavusega.

Täna teame ka seda, et 25 miljonit oleks vaja, tagamaks selle süsteemi töökindlus, mis iga kuu 800 000 inimesele toetusi, hüvitisi ja pensioneid arvele kannab. Alles hiljuti saime lugeda, et sotsiaalkindlustuse 12 kuust on 11 kuul olnud probleeme, millega siis nõndanimetatud näputöö põhimõttel tegeldakse, et need lahendada.

Loodan sotsiaalministrilt aktiivset tegutsemist, valdkonna eest seismist ka eelarve läbirääkimistel ja ikka meelespidamist, et ka sotsiaalvaldkond on tema portfellis ning vajab asjatundlikku tegutsemist, huvirühmade kaasamist ja kuulamist ning nende vajaduste arvestamist. Aitäh!

Aitäh! Signe Riisalo, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Head kolleegid! Ma täiesti siiralt tänan kolleege sotsiaalkomisjonist nii eelnõu ettekandmise kui ka kõnede eest, sellepärast et mured, mis on erivajadustega inimestele teenuste osutamisega, on tegelikult suured ja see on väljakutse kogu ühiskonnale. See näitab ühiskonna arengutaset, seda, kui palju me suudame hoolida, ja mitte lihtsalt sõnades, vaid tegudes ka aidata.

Mul on hästi hea meel, et viimastel aastatel just erihoolekandevaldkond, kus meil on tohutu ressursipuudus, ei ole kärpekääride alla läinud. 2023. aastal sai seda eelarvet suurendatud 15% võrra ja tegelikult ka hiljutise muudatuse puhul, et erihoolekandes läheb õendusteenus üle Tervisekassasse, me tegelikult selle teenuse baasrahastusest ressursse ei võtnud, vaid need leiti eraldi.

Nüüd lihtsalt kommentaariks, et erasektori ning innovatsiooni ja tehnoloogia tulek sotsiaalvaldkonda on võtmeküsimused, millele ka kolleeg siin viitas. Üldhoolekandes osutab meil circa 50% teenustest erasektor ja ka erihoolekandes on tegelikult päris suur erasektori [osalus], aga see on veel ekstra spetsiifiline, sest seal on erasektori asutused, mille on ellu kutsunud erivajadustega laste vanemad, nähes oma lapsi erikoolides ja mõeldes selle peale, mis nende lastest täisealiseks saades saab. On mitmeid taolisi kohti: Maarja küla, Haraka Kodu, aga mitte ainult, neid on tegelikult veel.

Hea on selle eelnõu puhul veel tõsiasi, et meil nende toetuste maksmise loogikast lähtudes arusaadavalt teatud ressurss vabaneb ning see ressurss läheb just sinna, kus vajadus on kõige suurem, ehk lastele pakutavatesse teenustesse. Teenuseid meil on nii riigi kui kohaliku omavalitsuse korraldatavaid. 

Tulen nüüd mitte erihoolekande, vaid puuetega inimestele pakutavate teenuste ja lasteealiste juurde. Riik pakub rehabilitatsiooniteenust. Tegelikult on kogu haridussüsteem oma kaasava hariduse loogikaga üles ehitatud [nii, et] puuetega või erivajadustega lapsi koos hariduse tugiteenustega vastu võtta. Aga sellele lisanduvad kohaliku omavalitsuse tugiteenused, mis peaasjalikult on lapsehoid, tugiisik ja sotsiaaltransport teenusteni jõudmiseks. Kohalikud omavalitsused tõepoolest kahetsusväärselt [eraldavad] seda ressurssi erineval määral. Näitena ma võin tuua, et kuus aastat järjest, kui need teenused olid Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest rahastatud, oli see sõltuvalt aastast kuskil 6–7 miljonit, mis me kohalikele omavalitsustele toetuseks andsime. Aga nüüd nad peavad ise hakkama saama ja see on selgelt keeruline ja väljakutseterohke. 

Erihoolekannet vajavate ehk psüühikahäirega ja vaimupuudega noorte puhul on keeruline just see tõsiasi, et kui hariduse [omandamine] lõpeb, siis üleminek täiskasvanute süsteemi on väga-väga keeruline. Seni on see olnud võimalik 16. eluaastast, tulevikus siis lapse täisealiseks saamisel. Ja siit ka see erihoolekande järjekorda panemine. Aga ma väga loodan, et koostöös ministeeriumi ekspertidega me suudame leida veel paremaid lahendusi, et paindlikult ja vajaduspõhiselt järjekorda teenindada, nii et just need noored saaksid sujuvalt [üle minna], et vanemad saaksid tööd jätkata ja noorte arenguprotsess ei pidurduks.

Ma väga tänan oma kolleege. Ma usun, et see on hea seadus[eelnõu], mis ei tähenda kaugeltki mitte seda, et meie tööpõld ei oleks lai. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut, kõik need on esitatud juhtivkomisjoni poolt. Muudatusettepanek nr 1, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 561 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme 10. päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 588 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Rahanduskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette 5. mai istungil, kus külalistena osalesid Rahandusministeeriumist finantsteenuste poliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja sama osakonna nõunik Valner Lille.

Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eesmärk on üle võtta direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute juhtorganite liikmete seas ja sellega seotud meetmeid. Miks me seda teeme? Selleks, et edendada soolist võrdõiguslikkust, parandada aktsiaemitentide juhtorganite soolist tasakaalu ja vähendada soolist ebavõrdsust juhtimistasandil. Eelnõuga nähakse ette, et aktsiaemitendid avaldavad teavet oma juhtorgani soolise koosseisu kohta oma veebilehel ja Finantsinspektsioon avaldab samuti sellekohase ülevaate oma kodulehel.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 8. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 23. aprillil kell 17.15, kuid muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Eelnõu kohta küsiti arvamust mitmekümnelt huvigrupilt, kes eelnõu ettevalmistamises olid osalenud. Arvamused laekusid kolmelt osapoolelt: advokatuurilt, Tallinna Sadamalt ja kaubandus-tööstuskojalt. Kõik eelnimetatud esitasid ettepaneku muuta eelnõu selliselt, et Finantsinspektsioonile tuleks esitada teave soolise tasakaalu saavutamise eesmärkide seadmise ja täitmise kohta samaks tähtajaks ehk esimest korda 2026. aasta 30. juuniks. Lisaks tegi advokatuur ettepaneku määratleda eelnõus täpselt organ, kes peab seadma individuaalse kvantitatiivse eesmärgi soolise tasakaalu parandamiseks ettevõtte juhatuses. Kaubandus-tööstuskoja arvamuses esitati ettepanek jätta eelnõust välja niinimetatud negatiivne soolise tasakaalu eesmärgi täitmise nimekiri ja Tallinna Sadama arvamuses esitati täiendavalt ettepanek täpsustada eelnõus soolise tasakaalu saavutamisega seonduvaid asjaolusid.

Rahandusministeerium eelnõu algataja esindajana esitas laekunud arvamuste pinnalt oma ettepanekud eelnõu muutmiseks. Need on sõnastatud muudatusettepanekuna, mis koosneb kolmest osast. Kõik nad on sisult selgust loovad ja põhinevad osapoolte avaldatud arvamustel.

Esimeses osas täpsustatakse, et individuaalse kvantitatiivse eesmärgi peab seadma aktsiaemitendi üldkoosolek.

Teises osas sätestatakse täpsemalt, et lõike 4 kohane teavitus tuleb teha enne, kui üldkoosolek hakkab valima nõukogu liikmeid. Teiseks on täpsustatud, millest teavitada tuleb, ehk senine viide jaole on asendatud täpsete viidetega paragrahvidele.

Kolmandaks, tõesti, Finantsinspektsiooni tuleb esmakordselt teavitada soolise tasakaalu saavutamise eesmärkide seadmise ja saavutamise kohta 2026. aasta 30. juuniks.

Rahanduskomisjoni 5. mai istungi arutelu puudutaski peamiselt selle muudatusettepaneku kolmandat osa ehk seatavat tähtaega. Rahandusministeeriumi esialgne ettepanek oli nihutada tähtaeg 2025. aasta 1. juulilt 2025. aasta 1. detsembrile. Komisjonis oli sellel teemal arutelu, sest oli vaja arvestada, millal üldkoosolekud kokku kutsutakse, kui koormav see [nõue] ettevõtete jaoks on ja kas 1. detsembriks on vaja teavitust ja eesmärkide täitmist 2026. aasta 30. juuniks. Komisjon konsensuslikult toetas rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni ettepanekut, et teave Finantsinspektsioonile tuleks esimest korda esitada 2026. aasta 30. juunil. 

Lisaks sellele, et konsensuslikult toetati esimehe ettepanekut, langetas komisjon järgmised otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. mail, teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21. mail 2025. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu! Oleme saanud tempo kenasti ülesse. Rain Epler, palun!

Härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kas sa kuulasid seda debatti, mis meil oli siin ERR‑i nõukogu liikmete nimetamise teemal. See debatt kaldus natuke ka selle eelnõu [teema poole]. Me siin Riigikogus seame nüüd eraettevõtetele kohustuse nii-öelda kvoodi järgi nõukogu või juhatuse liikmeid määrata, aga ometi ise ERR‑i nõukogusse liikmeid määrates me neid kvoote ei arvesta. Kusjuures mina ei peagi õigeks sellist kvootide järgi juhtorganite moodustamist. 

Aga mu küsimus puudutab seda, et kuidas sina sellesse suhtud. Kas see ei ole pisut kahepalgeline riigi poolt? Kolleeg Kersna siin põhjendas, et seadus seab ERR‑i nõukogu puhul ühed ja teised piirid, aga selles ei olnud küsimus, et mida seadus ütleb, vaid sellises kahepalgelisuses, kui me eraettevõtetele ütleme, et kohustus on kvoodi järgi teha, aga riigis ise käitume teistmoodi. Kas sa näed siin vastuolu ja kuidas sa sellesse suhtud?

Tänan küsimuse eest! Tõesti, erinevalt teist mina väga toetan seda tüüpi soolise tasakaalu parandamise meetmeid. Eesti paistab Euroopa Liidus ikka silma sellega, et meil on naised erakordselt kehvasti esindatud juhtorganites, on need siis poliitilised esinduskogud, riigiettevõtete juhtkonnad või börsiettevõtete juhtkonnad. Tegelikult ka praegu arutlusel oleva direktiivi ülevõtmiseks ei oleks meil tarvis ühtegi lisaliigutust teha, kui progress oleks loomulikult toimunud ja meil oleks [naiste osakaal] juhtorganites jõudnud umbes veerandini. Me oleme 10–11% peal ja erilist edenemist ei ole näha. Tõepoolest, direktiiv näeb siis ette sellise nõude kehtestamist. 

Olukord on huvitav. Kui me valitsuses seda eelnõu arutasime, siis mina isiklikult olin ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond oli seda meelt, et kui me erasektorile sellised kohustused kehtestame, siis miinimum oleks see, et me laiendame sarnaseid nõudeid riigiettevõtetele. Kui erasektor peab suutma, siis riik tegelikult ei saa ka teisiti käituda. Lõpuks läks kompromissina sisse riigi osaluspoliitika dokumenti, kus sätestatakse, milliseid kriteeriume silmas peetakse näiteks nõukogu liikmete valimisel, riigiettevõtete nõukogude kohta sarnane tingimus ka kvantitatiivselt, see 60 : 40 eesmärgi poole liikumine jäi kirja ka riigiettevõtete jaoks. Aga tõepoolest, riigil on erinevaid sihtasutusi, avalik-õiguslikke institutsioone. Isegi olukorras, kus osaluspoliitika põhimõtetes või seaduses ei ole rakendatud nõuet soolise tasakaalu parandamiseks, pean mina elementaarseks, et riik seda aspekti silmas peab, arvestades suurt soolist ebavõrdsust juhtorganites. Nii et vaatamata sellele, et me oleme eri meelt, ma tõesti antud juhul hindan, et riik peaks suutma paremini, nii ERR‑i nõukogu liikmeid määrates kui ka riigiettevõtete või riigi sihtasutuste juhtorganitesse liikmeid valides.

Martin Helme, palun!

No Raini küsimusele sa tegelikult ei vastanud, aga ma küsin teise nurga alt. Riina, sina oled sotsialist, järelikult pead ennast feministiks. Mina tahaks küll aru saada. Kui me siin esimest lugemist tegime, siis Jürgen Ligi ei suutnud meile ära seletada, kuidas see "vähem esindatud sugu" tegelikult klapib selle transideoloogiaga. Me näeme päriselus, kuidas transideoloogia võtab süstemaatiliselt ära viimase poole sajandi jooksul naisõiguslaste poolt naistele välja võideldud saavutusi ja lihtsalt lükkab naisi kõrvale küll spordis, küll nõukogudes. See seaduseelnõu räägib vähem esindatud sugudest, ja need ei pruugi üldse olla naised. Need ei pruugi üldse olla naised! Valitsuse liige ütleb meile, et sugusid on vähemalt 20, võib-olla 40, täpselt ei tea, number on vulav või virdav. Kuidas sina feministina saad veel takka kiita, et jõle hea seadus? Sa ju tead, et päriselu on hulluks läinud lääneriikides näidanud, et see transideoloogia käib naiste arvel.

Tänan küsimuse eest! Tõepoolest, ma olen sotsiaaldemokraat ja olen feminist. Aga antud küsimusele vastas rahandusminister minu meelest väga hästi. Ta ütles, et kui meil peaks tekkima selline erakordne olukord, et inimene, kes näiteks nõukogu liikmeks saab, ütleb, et ta ei defineeri ennast naise ega mehena, siis tuleb selle küsimusega tegeleda, ja tuleb tegeleda delikaatselt. See oli vist see sõna, mida rahandusminister kasutas. 

Mina arvan, et soolise tasakaalu nõude kehtestamine seaduses, arvestades bioloogilist sugu, on see samm, mis tuleb teha. See ei ole kuidagi piirav või koormav ega liiguta meid mingisuguse 7 või 27 soo suunas. Me räägime bioloogilistest sugudest. Me räägime sellest, et naiste esindatus otsustamisprotsessis ja juhtivatel kohtadel on Eestis erakordselt madal. See ei ole kooskõlas [naiste] haridustasemega, kõrghariduse omandanud naiste osakaaluga. Kahtlemata on see selline muudatus, mida on vaja teha börsiettevõtete nõukogudes, aga ka riigiettevõtetes, sihtasutustes ja avalik-õiguslikes organisatsioonides.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina olen ka feminist ja väga toetan seda eelnõu. Aga ma olin oma kabinetis, kui te, kui ma õigesti kuulsin, mainisite kvoote või vähemalt mingit sellist tehislikku võimalust, mis seda soolist tasakaalu [parandaks]. Minu küsimus on, kas te leiate, et on ka mõni teine viis peale kvootide, kuidas soolist tasakaalu näiteks ettevõtete nõukogudes suurendada. Mis need variandid ja lahendused võiksid olla? Miks need ei ole seni töötanud? Kas see eelnõu toob selle soovitud muutuse, võib-olla mitte ainult nende nõukogude tasandil, vaid üldises mõtteviisis, et ka riigiettevõtted võiksid sarnase teekonna ette võtta?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, ilmselt on see võimalik kuidagi pehmemalt, tuues avalikult esile, ma ei tea, positiivseid eeskujusid, selliseid tšempione või näidiseid. Eestis ei ole paarikümne aasta jooksul see muutus iseenesest toimunud. Ma arvan, et on ebaõige oodata sellise muutuse iseenesest tekkimist veel paarikümne aasta jooksul. Kvoot, mis on meil kuidagi negatiivse kõlaga, on mõistlik, tuttav, tegelikult lihtsalt rakendatav meede, mis ei võta kelleltki midagi ära, aga võimaldab saavutada soolise tasakaalu paranemist.  

Aga jah, tõepoolest, kuna meil on börsiettevõtteid vähe, see [eelnõu] puudutab praegu 12 ettevõtet, siis muudatuse kiiremaks saavutamiseks, ma arvan, oleks oluline, et riik oma sihtasutuste, ettevõtete, avalik-õiguslike organisatsioonide kaudu seda muudatust tagant tõukaks. Ma näen, et sellise muudatuse saavutamine on vajalik ühiskonnas laiemalt, see võimaldab meil teha paremaid otsuseid ja pidada ka laiemat arutelu. Nii et tänan, et toetate selle eelnõu menetlust. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No Riina, ma vaidlen sulle vastu selles, nagu rahandusminister oleks andnud häid vastuseid seda eelnõu [tutvustades]. Nii see kindlasti ei olnud. 

Teine asi, ma vabandan otsekohesuse pärast, aga minu arust oled sa natuke naiivne, kui sa arvad, et see eelnõu kuidagi naiste õigusi ja positsiooni parandab. 

Aga ma küsin sama küsimuse, mille ma rahandusministrilt küsisin. Ta jättis sellele vastamata. Alaesindatud sugu, eks ole, räägitakse seaduses. Kas see arvestus käib iga ettevõtte kohaselt, üksiku ettevõtte kaupa, et näiteks kui on viis liiget, siis kaks peavad olema alaesindatud soost, või on see selline üleriigilise statistika põhine, et otsustatakse ära, milline sugu on alaesindatud, ja siis kõikide ettevõtete nõukogus tuleb [lähtuda] nagu sellest üleriigilisest [arvestusest]? Kas see on üksiku ettevõtte põhine või mingi suurema statistika põhine?

Tänan küsimuse eest! Tõepoolest, minu kohta on korduvalt nenditud, et ma olen naiivne. Ise pean ma ennast idealistlikuks. Kuna konservatiivseid küünikuid on meil väga palju, siis ma arvan, et tasakaalu huvides on meil idealiste vaja. 

Aga see konkreetne alaesindatud soo sisustamine kehtib konkreetse ettevõtte kohta. Tõepoolest, kui juhtub, et nõukogus on ainult naised, siis on vaja meil … (Hääl saalist.) Täpselt, siis on alaesindatud sugu meessugu, kahtlemata. Sellepärast me ei räägigi naissoost, vaid alaesindatud soost. Tasakaal tähendab, et mehed ei saa naiste kõrvalt nõukogudest kuidagi ära kaduda. Nii et see on ettevõttepõhine, jah.

Martin Helme, palun!

Ma arvan, et meil on oluliselt rohkem end liberaalideks nimetavaid poliitikuid, kes on küünikud, kui on konservatiive. Aga vaata, kui lapsed on naiivsed, siis see on nunnu, kuid kui täiskasvanud inimesed on naiivsed, siis see on ohtlik.

Sa ütlesid, et me ei räägi siin millestki muust kui bioloogilisest soost. Meie siin võime või sina seal puldis võid ju rääkida, aga eelnõu ei räägi bioloogilisest soost, eelnõu räägib alaesindatud soost. Jürgen Ligi ütles, et tema lahendaks asja delikaatselt. No Jürgen Ligi ei ole elus ühtegi asja delikaatselt lahendanud, aga jätame selle praegu kõrvale. Vaat see seadus motiveerib freak show'd, friikide paraadi. Me toome näite, sest me näeme seda mujal maailmas. Sellepärast ma ütlengi, et ei tohi olla naiivne. Ameerika Ühendriikides lõi Bideni režiim sõjaväes nii-öelda rohelise raja transsoolistele ja üleöö tekkis kümneid transsoolisi inimesi, kes said kohe admiraliks, sest neile oli loodud motivatsioon hakata seda transsoolisust endas tundma. 

Aitäh!

Täpselt samamoodi ütlesid sina, et aga äkki on mehed alaesindatud. Kohe tekivad täiesti kummalised asjad. No 20 soo hulgast leiad sa igasuguseid, kes peavad sinna nõukogusse saama. Mismoodi sa seda delikaatselt lahendad?

Aitäh!

Tänan selle küsimuse eest! Teie ei pea delikaatseks rahandusministrit, mina ei pea teid. Noh, selline see elu on. Aga tõepoolest, eelnõu räägib alaesindatud soost, mõeldes enamasti ikkagi seda, et kui peaks juhtuma, et nõukogus on rohkem naisi, siis tuleb tasakaalu parandada ja tuua nõukogusse juurde mehi. Meil on kõige rohkem segregeerunud tööturg kogu Euroopas. Sageli on tervishoius ja haridusvaldkonnas tööl rohkem naisi, võib juhtuda, et ka mõnes nõukogus on rohkem naisi, ja siis tähendab soolise tasakaalu parandamine meeste lisandumist nõukogudesse. Me tõepoolest selle eelnõu raames räägime naistest ja meestest, aga kasutatakse terminit "alaesindatud sugu". Mina ei tea, et mõnes liikmesriigis oleks plaane sisustada seda muudatust kuidagi teistmoodi, neid ei ole ka Eestis. See 40 : 60 reegel käib naiste ja meeste kohta.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei saa aru, miks on vaja äriühinguid seksualiseerida. Nii-öelda seksi, seksuaalsuse toomine igale poole, et kas mees või naine – kas ei peaks seda tegema siis ka näiteks omavalitsuste volikogudes, võiks mingisuguse eelnõuga välja tulla või otsida mõnest direktiivist, või erakonnaseaduses [määrata], kui palju peab olema ühte või teist, või haridusseaduses võiks mingite haridusasutuste jaoks olla selliseid normatiive ja vanglates või kus iganes. Kui juba seksualiseerida Eesti elu, siis võiks ju minna kuidagi laiemale pinnale ja selle kõikjale viia. Miks ainult äriühingute juhatuste puhul see seksualiseerimine käib?

Tänan küsimuse eest! Seksiga see eelnõu absoluutselt ei tegele. Aga tõepoolest, see on direktiiv, mida ka Euroopa tasandil valmistati ette erakordselt pikalt. Küsimus on selles, et meil on väga suur sooline ebavõrdsus just otsustamistasanditel. Kuidas seda muuta? Kompromiss, milleni jõuti, oli teha seda võimalikult vähe, ma ei tea, riivavalt või sekkuvalt, ja teha seda börsiettevõtete kaudu. Börsiettevõtetel on väga [ranged] läbipaistvuse nõuded, avalikult info jagamise, edastamise nõuded. Kuna tegemist on suurte ettevõtetega ja ka praegu on nende tegevus väga reguleeritud, siis see oleks see koht, kus nii-öelda sümbolina võiks selle muudatuse teha. See sümbol võiks ühiskonnas kaasa tuua suurema muutuse. Nii et ei ole plaanis kehtestada samalaadseid nõudeid Euroopa tasandil vanglatele või koolidele või ühelegi teisele töökeskkonnale. Küsimus oli soolise tasakaalu parandamises, et kus on see hea või mõistlik koht sekkumiseks. Kompromissina leiti, et see koht on börsiettevõtted.

Anti Poolamets, palun!

No see oli küll suur saavutus, trügida ärivaldkonda reguleerima. Miski võiks ju erasektorile jääda, millele riik oma küüsi taha ei aja. Selle asemel me täna nägime, et ERR-i nõukogu [liikmete määramise] puhul tuli teie kolleeg siia ja ütles, et jaa, eksperte on vaja, eksperte vaja, oluline on inimeste asjatundlikkus, mitte sugu. Kuulsime kogemata päris mõistlikku juttu, sellepärast et nii oli juhtunud. Aga vabandage, miks kõigepealt ei tegeleta mingite teiste organisatsioonidega? Näiteks teie oma partei on minu meelest täitsa segaduses, mehed on seal pidevalt alaesindatud. Miks te seal korda majja ei löö?

Minu küsimus on selles, miks te lähete ärisektori kallale ja miks see üldse lubatav on. Neil on autonoomia, nad peavad ise otsustama, kuidas nad oma äri juhivad, kuidas kasumit saavad. Riigile maksu maksmine on niikuinii raske kohustus. Miks te seda üldse teete koos Euroopa Liiduga?

Tänan küsimuse eest! See küsimus, nii nagu te selle sõnastasite, lähtus eeldusest, justkui meil ei oleks pädevaid naisi. See ei kehti, see kindlasti ei kehti Eesti puhul, kus aastakümneid on kõrghariduse omandajate, [kõrgkooli]lõpetajate seas olnud naised ülekaalus. Ma ütlen, et see on 70% : 30% naiste kasuks. Meil on targad naised. Mina väga julgelt ütlen, et absoluutselt iga ametikoha täitmiseks on Eestis sobiv naine olemas, eriti kui me räägime börsiettevõtete nõukogudest. Siin ei ole kuidagi tegemist ebapädevusele, ma ei tea, mingisuguse eelise andmisega, vaid sellega, et pädevad naised saaksid võrdse võimaluse.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et see on sotsiaaldemokraatidele väga oluline eelnõu ja sellepärast on pandud teid ka seda ette kandma, ehkki tavaliselt kannavad komisjoni asju ette koalitsiooni esindajad. Aga ju siis arvati koalitsioonis, et see on teile oluline eelnõu. 

Ma küsin selliselt. Esimesel lugemisel rahandusminister ütles, et mingeid trahviühikuid ei tule. Aga mina loen siin teise lugemise ajal teist korda seda seadust, kus on kirjas, et kui sellise [teo] on toime pannud juriidiline isik, siis karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Veel on siin ka 400 000 ja 300 trahviühikut. Ma küsin, kas see trahviühik on seal ikka endiselt sees ja seda hakatakse rakendama või ka teie kui komisjoni esindaja ütlete, et seda trahviühikut pärast ei tule.

Aitäh! Vahetult enne arutasime sotsiaalkomisjoni eelnõu, mida tutvustas komisjoni poolt Helmen Kütt. Minu meelest on see pigem positiivne praktika, kui komisjonis menetletavate eelnõudega tegelemise koormus jagatakse komisjoni kõigi liikmete vahel. 

Tõesti, esimesel lugemisel suur osa arutelust keskendus sellele, kes ja mille eest trahve hakkab saama või välja kirjutama. Lõpuks ju selgus tõde, et eesmärgi täitmata jätmise eest 1. juuliks 2026 ei hakata kedagi trahvima. Küsimus on selles, et börsiettevõtetel on terve rida kohustusi teavitada Finantsinspektsiooni. Kui need [teavitused] on korrektselt tehtud ja nähtud ette meetmed soolise tasakaalu parandamiseks, siis ei ole mingisugust põhjust trahvima hakata. Nii nagu on ka teiste andmetega, on need siis, ma ei tea, seotud rahapesureeglitega või ühinemiste ja ülevõtmistega seotud asjadega: kui infot ei esitata Finantsinspektsioonile korrektselt, ei tehta seda õigel ajal, siis on võimalik trahvida. Soolise tasakaalu olukord juhtorganites ja sammud soolise tasakaalu parandamiseks on nagu igasugused teisedki kohustused, mis börsiettevõtetel on. Nende puhul on mitteteavitamine sanktsioneeritud täpselt samamoodi, nagu teiste asjade puhul. Aga see, et soolise tasakaalu eesmärk ei ole mingil kuupäeval saavutatud, automaatselt trahvi ei tingi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Riina! Jah, sooline tasakaal, igasugune tasakaal on hea. Sa ütlesid, et kõige olulisemad on äriühingute juhatused. Aga ka erakondade juhatused on sama mõjukad. Näiteks prokuratuuris on valdavalt naisterahvad, aga kaitsepolitseis on rohkem mehed. Teaduste akadeemia on väga mõjukas. Kui selle tasakaalupõhimõtte kohta direktiivi ei ole, siis kas erakond ei tahaks välja tulla laiemate eelnõudega, mida kõike võiks teha, sest tasakaal on kõikjal oluline? Vanglates on see ka oluline, mehi on seal rohkem, aga kodurahu huvides võiks olla rohkem naisi. See oli küll väike nali, aga ikkagi.

Tänan küsimuse eest! Tasakaal on tõesti oluline ka selles mõttes, kus ja millisel määral riik sekkub. See, mida mina tutvustan, see muudatus on kompromiss, mis Euroopas saavutati. Suurematel ettevõtetel on niikuinii tegevusvaldkond suhteliselt reguleeritud, samas on seal suur läbipaistvus, juhtkondade liikmed on avalikud, see on märgiline, kes seal on. Kompromiss, et alustada börsiettevõtetest, ma arvan, on väga mõistlik. 

Ei, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei valmista ette muudatusettepanekuid, et rakendada soolist tasakaalu vanglas või mõnes teises asutuses. Samas, osundus, et meie tööturg on väga segregeerunud, on kahtlemata õige, nagu ma olen ka viidanud, kõige segregeerunum kogu Euroopas. Selle tasakaalu parandamine, et meil oleks [rohkem] meessoost õpetajaid ja naissoost vangivalvureid, on kahtlemata mõistlik, aga loodetavasti me ka selle saali abiga sinnapoole liigume. Eraldi ettepanekute paketti meil erakonnas ettevalmistamisel ei ole.

Tundub, et sellest eelnõust saab tänase päeva eelnõu. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt mõtlesin, et selleks, et see diskussioon ei jääks selliseks väga ühekülgseks ja natukene tobedaks, ma sekkun siit mõistlike inimeste poolelt. (Elevus saalis.) Kõigepealt tahtsin öelda, et mina isiklikult seda eelnõu muidugi väga mõistlikuks ei pea, aga kuulates seda debatti, ma mõtlesin, et äkki, Riina, sa igaks juhuks rõhutad üle stenogrammi huvides, et transsoolistest admiralidest seal eelnõus ega seletuskirjas juttu ei ole ja arveldatakse ikkagi nende kahe soo piires, mis Eestis juriidilises mõistes eksisteerivad. Olen ma õigesti aru saanud või on mul kuidagi kahe silma vahele jäänud see, et kusagil oli juttu ka transsoolistest admiralidest või muudest taolistest asjadest?

Aitäh! Tõepoolest, see eelnõu räägib meestest ja naistest ning alaesindatud soo jaoks võrdsete tingimuste loomisest börsiettevõtete juhtkondades. Transsoolisust komisjoni aruteludes ei käsitletud, ükski osapool seda välja ei toonud. Tõesti, nii nagu mitmed tuliseid vaidlusi põhjustanud teemad siin saalis, eks ka see ole ookeani tagant imporditud teema, millel on väga vähe seost Eestis toimuvate protsesside, või ma ei tea, admiralide karjääriteekondadega Eestis.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma ei tea, kuidas teil, aga minul on nii, et mul ei ole väga palju aega ega mõtteruumi, mida kulutada selle peale, et mõelda, mis soost keegi on, mis soo [esindajana] keegi end määratleb ehk mis on tema sotsiaalne sugu, või kes on transsooline ja kes ei ole. Aga mõned kolleegid meil siin on kõikide nende teemade pärast kuidagi väga murelikud. Vaenulikkus on eraldi asi, nad on pigem murelikud, mulle tundub. Kas komisjonis on selle eelnõuga seoses üles kerkinud see põhjus, mille pärast nad siis muret tunnevad? On nad kuidagi ohustatud, on neil, ma ei tea, oma identiteedi suhtes mingisuguseid küsimusi, kas nad näevad, et see on suur probleem, millega me peaksime tegelema? Mis see nende mure on, oskate te öelda?

Tänan! Taas väga hea küsimus. Selle eelnõu menetluse raames tõepoolest absoluutselt mitte ühtegi aspekti, mis oleks seotud transsoolisusega, niimoodi esile ei tulnud. Ma ei tea, et see oleks seotud ka ühegi teise Riigikogu menetluses oleva eelnõuga. Nii et seda, miks selliseid teemasid süstemaatiliselt tõstatada, kes sellest võidab, on minul keeruline mõista.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Kuulan teie ettekannet ja mõtlen, et te ikkagi väga vabalt tõlgendate seda, et jutt on meestest ja naistest. Ei ole. Jutt on soolisest tasakaalust. Samas ma vaatan, et rahvastikus on mehi vähem kui naisi, järelikult tuleb see sooline tasakaal leida ettevõtte sees. Kui me tõesti oleme juba ühiskonnas leppinud sellega, et on rohkem sugusid kui kaks, kas või mõtleme sellele, et mõned küsitlusfirmad küsivad, kas on tegu mehe, naise või muusoolisega, siis järelikult, kui me seda eelnõu vaatame, tuleb see sooline tasakaal leida selles ettevõttes ja kui seal ettevõttes tõesti on see üks muusooline, siis tuleb ka seda arvestada. Kas ma saan õigesti aru?

Tänan! Ei saa. See eelnõu tõesti räägib meestest ja naistest. Samas me tunnistame, et ühiskonnas on meil noored ja eakad, erivajadustega inimesed ja tõepoolest ka inimesed, kes ei identifitseeri ennast mehe ega naisena. Nende esindatus on oluline, aga selle küsimusega ei ole tegeldud ei Euroopa tasandil ega Eestis. Direktiiv räägib naiste esindatuse parandamisest ja seeläbi soolise tasakaalu saavutamisest börsiettevõtete nõukogudes. Aga me räägime alaesindatud soost, sest tõepoolest, nõukogus võib juhtuda, et mehed on vähemuses, ja me kuidagi ei soovi, et naised oma kõrge haridusega siin Eestis tõrjuks mehed nõukogudest välja. Seega me räägime alaesindatud soost ja sellest, et 60 : 40 printsiip võiks kehtida nii naiste kui ka meeste kohta.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kummaline on kuulata seda, kuidas koalitsioon tegeleb soolise tasakaalu otsimisega, kui te ise esimese asjana, kui te koalitsiooni läksite omal ajal – sotsid olid ka selles koalitsioonis –, lammutasite ära kõige parema soolise tasakaalu ehk perekonnamudeli, kus on üks mees ja üks naine.

Siin öeldi teie erakonna inimese poolt, et mõistlike inimeste poolelt ka midagi. Kas te tahaksite pakkuda välja ka seda, et Riigikogus peaksid olema mõistlikud inimesed ja tasakaaluks ka ebamõistlikud inimesed? Või kust tuleb selline arusaam, et ettevõtte juhtkonnas on oluline sugu, mitte see, mis inimesel peas on, ehk siis ajud?

Tänan küsimuse eest! Tõesti, olid head ajad, kui sotsid olid koalitsioonis. Ka Riigikogu saalis, kahtlemata, naiste esindatuse parandamine aitaks meid kõiki: kvaliteetsem arutelu, näiteks ühiskonnas rohkem hoolduskoormust kandva osapoole kogemuste toomine siia saali, nende murede lahendamise prioriteetseks pidamine. Soolise tasakaalu parandamine Riigikogus on tähtis ja sellepärast Sotsiaaldemokraatlik Erakond ongi rakendanud triibulisi nimekirju, et kindlustada, et siia saali jõuab naisi sama palju kui mehi. Soovitan seda lähenemist kõigile erakondadele. Seni ei ole keegi teine sellist printsiipi valimisnimekirju koostades rakendanud. 

Nüüd sellest, et süstemaatiliselt jääb üks sugu kõrvale. Asi ei ole soos, kahtlemata ongi tähtis see, mis on inimese peas, ja see, milline on tema elukogemus, milline on tema haridus, millised on tema jaoks prioriteetsed teemad. Kuna süstemaatiliselt on olnud alaesindatud naised, siis mõistlik viis selle muutmiseks on kehtestada reegel soolise tasakaalu parandamiseks, antud juhul börsiettevõtete nõukogudes. See on seotud sellega, mis on naistel peas ja milline on olnud nende elukogemus, ja sellega, et tuua see kogemus suurte otsuste tegemise juurde.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tegelikult tahaksin ma küsida selle saali konservatiivselt plokilt. Aga kuna ma seda teha ei saa, siis ma küsin teilt, te olete seda debatti nendega nüüd mõnda aega pidanud. Kuidas teile tundub, kas meie hulgas, ka siin parlamendis, on omajagu neid, kes arvavad, et Eesti naised ongi kuidagi niivõrd palju rumalamad või võimetumad või et see ongi õiglane olukord, kus näiteks parlamendis, juhtivatel kohtadel riigi tasandil, erasektoris ja mujal on naisi märkimisväärselt vähem? Või mis on see põhjendus olukorras, kus, nagu te viitasite, haridusnäitajad [osutavad millelegi muule] ja trend – kui oleks, võib öelda, õiglane ja võrdne konkurents – oleks objektiivselt võttes pidanud viima vastupidise olukorrani ehk naiste domineerimiseni. Ilmselgelt on tegemist olnud selliste ühiskondlike ja kultuuriliste, ütleme, halvas mõttes normide või tavadega, mis on seni takistanud naiste edenemist juhtivatele kohtadele. Kas te olete aru saanud, kas saali teatud [osa] hinnangul ongi tänane olukord õiglane ja kõik muutused ongi problemaatilised või?

Aitäh!

Tänan küsimuse eest! Ka minu [arvates] inimesed, kes ei toeta kvoote või ei toeta konkreetse direktiivi rakendamist või ülevõtmist Eestis, peavad naisi väga sageli vähem pädevaks. (Hääl saalist.) [Nad arvavad, et] põhjus, miks [naised] ei ole nõukogudes esindatud, on selles, et tehakse ratsionaalne otsus ja nõukogusse võetakse tark mees. See tõepoolest ei ole ühiskonna, ma ei tea, kogemust või haridustasandit peegeldava ühegi näitajaga kooskõlas. Ma isiklikult olen neid vaidlusi väga palju pidanud. Seetõttu ma väidangi nii julgelt, et iga ametikoha täitmiseks on Eestis olemas pädev naine. Sageli ei saa ta lihtsalt õiglast võimalust, sest suhtumine on eelarvamuslik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Riina! Martinile vastuseks ja ka pärast sa ütlesid, et selle seaduse kontekstis me räägime ainult meestest ja naistest. No selle peale haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas kindlasti karjataks: "How dare you!" ehk "Kuidas te julgete!" Tema ütles siitsamast puldist otse välja, et teaduses on konsensus, et meil on 20 ja rohkem sugu, ja seda tuleb juba koolis ka lastele õpetada, tuleb usaldada teadlasi. Ma siis küsin, kas vastusest Martin Helmele ja ka pärastisest debatist järeldub, et sa ei usalda sama teadust, mida usaldab haridus‑ ja teadusminister, või oled sama meelt USA presidendiga, kes ütles, et on ainult kaks sugu: mees ja naine. Või kas siis varjatakse teadlikult ja ka sina varjad, eks ole, mingeid tegelikke plaane edasise kohta, nii et kui me selle eelnõu vastu võtame, siis "alaesindatud sood" saavad edaspidi olema ka need väljamõeldud niinimetatud sotsiaalsed sood, ehk kas te müüte meile ja ka börsiettevõtetele tegelikult praegu sellist Trooja hobust maha ja tulevikus peavad nad kõiki vulasoolisi ka hakkama pardale võtma? Selles mõttes, et kuidas see tulevik on?

Tänan küsimuse eest! Ma ei ole soolisusega tegelevate kaasaegsete teadustöödega absoluutselt kursis. Seda vaidlust võite pidada haridusminister Kristina Kallasega. Mina saan öelda, et see eelnõu räägib soolise tasakaalu parandamisest ja eesmärk on tuua rohkem naisi juhtivatele positsioonidele. Kuna sooline tasakaal on enamasti naiste kahjuks, siis peaks tulema see muutus, et naised oleksid rohkem esindatud. Aga see väljend "alaesindatud sugu" kehtib ka meeste kohta, ka mehed ei tohiks jääda nõukogudest välja. Antud direktiivi kontekstis me räägime meestest ja naistest. 

Juhuks, kui minu seletus ei kõla usutavana, vastan matemaatiliselt. Nõukogudes on sageli viis või seitse või üheksa liiget, nõukogud on suhteliselt väikesed. Mis iganes see arv oli, mida te sugude kohta väitsite, [sellist arvu sugusid] ei oleks mitte kuidagi võimalik 60 : 40 printsiipi järgides juhtkondadesse mahutada. Nii et tõepoolest on Euroopa Komisjon silmas pidanud mehi ja naisi. Kui see ei ole teie jaoks piisav, siis te võite teha muudatusettepanekud, et Euroopas võiks seda teemat käsitleda kuidagi teistmoodi. Antud eelnõu startis aastaid tagasi, siis algas selle ettevalmistus ja eesmärk oli naiste esindatuse parandamine. Ja kasutatav väljend on "alaesindatud sugu", nii et mehed ei pea juhtimisest sugugi kõrvale jääma.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui sotsid olid valitsuses, siis see kindlasti ei olnud hea. Võib-olla teie ministrihüved olid head, see võib-olla meelitab teid sinna. 

Aga uussots Tanel Kiik ütles, et me tahame naisi alavääristada. Ei, kindlasti ei taha. Me ei ole kunagi öelnud, et naised ei ole pädevad juhtima. Me tahame teada, kes või mis on alaesindatud sugu. Ma võtan lahti Eesti statistika: Eestis on mehi 70 000 võrra vähem kui naisi. Kui me võtame lahti seaduse alaesindatud soo kohta, siis selle järgi näeme, et mehed on alaesindatud sugu. Kust tuleb teie nägemus, et alaesindatud sugu on meil naised? Sellest lähtuvalt te seote väärtpaberituru seaduse muutmise naiste saamisega nõukogudesse. Me teame, et ka naised on pädevad neid nõukogusid juhtima.

Aitäh! No seda rumalat ma tahaks näha, kes ministritööd hüvede pärast teeb. Aga need olid head ajad, kui sotsid olid valitsuses, me tegime progressiivseid otsuseid. 

Konkreetsest eelnõust rääkides, teie küsimus ju väga selgelt toobki probleemi välja. Ühiskonnas on mehi 70 000 võrra vähem. Igal aastal langeb umbes 1000 noort üldharidusest välja, sageli põhikooli järel, ja need on enamasti noormehed. Kõrg[koolide] lõpetajate seas on naiste osakaal juba 70%. Naisi on arvuliselt rohkem, nad on paremini haritud, aga samas on börsiettevõtete ja mujal juhtkondades mehi 89%. Seega, ühiskonnas alaesindatud ja vähem haritud sugu on juhtorganites absoluutselt ülekaalukalt esindatud. See konkreetne eelnõu tegeleb soolise tasakaalu parandamisega juhtorganites. Alaesindatud sugu defineeritakse ettevõtte kontekstis, mitte rahvastiku lõikes.

Mart Maastik, palun, teine küsimus!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! No ma ei jõua ära imestada, kuidas te kogu aeg püüate naisi alavääristada. Mina pean väga lugu naistest, kes ettevõtteid juhivad, eriti aga neist, kes on emad ja kasvatavad lapsi. Teie kogu aeg alavääristate naisi, et nad ei saa võrdses konkurentsis väidetavalt kohta mingisuguses nõukogus. Sellepärast peate te looma eritingimused, väidetavalt küll [mitte ainult naistele] ja ka eelnõus ei ole kirjas, et just naistele, aga te ise ütlesite, et naistele, selleks et naistel oleks eelis. Miks te seda teete, miks te naisi alavääristate? Te ütlesite, et naised on kõrgemini haritud, nad saavad hästi hakkama, aga samas te alavääristate neid. Te ütlete, et teate, tegelikult me loome neile paremad tingimused, sest nad niisama vist ei saa sinna [juhtkonda], võib-olla nad ei saa hakkama. See on täielik vasturääkivus teie jutus. Palun põhjendage.

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Tõepoolest, see võib vajada selgitust. Kui meil on kaks võrdset kandidaati, siis võib ju pidada olukorda selliseks, et on võrdne konkurents. Aga see, mis on kirjas CV‑s, või see, mida üks või teine kandidaat [enda kohta] väidab, langeb väga erinevale pinnasele. Kui CV‑d on ühesugused, siis hoiakuliselt nähakse meest juhina. Kui on uuritud ühiskonna arvamusi, ka noorte arvamusi, siis on selgunud, et enamus näeb juhina mehi, usaldab mehi. (Hääl saalist.) Ei, ma räägin, et need on aja jooksul kujunenud hoiakud, mis ei ole seotud inimeste tegeliku pädevuse, kogemuse või haridusega. Need hoiakud toetavad meeste valimist juhtivatele kohtadele ja see takistab pädevate naiste neile kohtadele jõudmist. Hoiakute muutmine on väga keeruline. Seega on riigil võimalik rakendada meetmeid. Euroopas leiti kompromiss, et soolise tasakaalu võiks seada eesmärgiks börsiettevõtete juhtorganites. See on muudatus, mille me Eestis üle võtame ja mida mina sisuliselt toetan.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Riina! Ma ikkagi jätkan seda teemat. Sa ütlesid, et börsiettevõtetele [kehtivad ranged] nõuded ja kõik on ülereguleeritud. Viimase aja tõdemused ikkagi ütlevad, et regulatsioone peaks vähendama, mitte [juurde tekitama]. Aga kui nüüd hakatakse reguleerima soolist tasakaalu börsiettevõtte nõukogus, siis see on selgelt ülereguleerimine. Ma küsin, et kuidas see aitab börsiettevõtet tema töös.

Teiseks, kui ühte sugupoolt kvoteeritakse, siis kuidas see aitab tal tunda end kuidagi paremini, on see siis mees või naine, on need mehed või naised? Sa siin räägid küll, et me teeme seda naiste jaoks, aga samas räägid ka meestest. Kui keegi on kvoodi alusel pääsenud kusagile nõukogusse, siis kuidas see aitab tal edasi elada, kui ta teab, et ta pole saanud seda kohta mitte seetõttu, et ta päriselt kvalifitseerub selleks tööks, vaid seetõttu, et ta [kuulub alaesindatud soo hulka], ehk lihtsalt nagu halastusest?

Tänan küsimuse eest! Taas erakordselt tavapärane lähenemine, justkui oleks naine just selle rakendatud kvoodi tõttu nõukogusse saanud. Täiesti huvitav, et nõukogudes või mujal juhtivatel kohtadel olevad mehed ei taju, et nad oleks saanud ebaõige eelise oma soo tõttu. See peaks ka alandav olema, aga millegipärast me seda arusaama ühiskonnas ei jaga. Lõpuks on sooline tasakaal meie kõigi huvides. Eeskujud börsiettevõtete juhtkondade näitel tulevad. Ma loodan, et see käivitab suurema muutuse ühiskonnas ja me näeme, et nii poliitilise otsustamise juures kui ka ettevõtete juhtkondades on naised tulevikus tõepoolest paremini esindatud.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Läheme ikkagi asja juurde tagasi. Te trügite ärivaldkonda ja hakkate oma ideoloogilisi luulusid kaela suruma. Luulusid! Miks ma ütlen, et luulusid? Homme tulete te LGBT nõudmistega, et üks homo peab kuskil olema, siis [kvoodid] mitmekesisuse järgi, rassilise mitmekesisuse järgi. Kõik see on juba siit läbi käinud, neid konventsioone olete te siin juba massiliselt vastu võtnud, et sellega peab tegelema. Nii et kõik on vale, mida te räägite. Te lähete homme järgmise ja veel pöörasema asja juurde.

Praegu te valetate meile, kui ütlete, et igale tööle sobib naine ka sada protsenti. Küsimus ei ole töös, vaid valdkonnas. Igas valdkonnas ei ole näiteks pädevaid mehi, sest nad on seal nii alaesindatud. No lasteaianduses, teate ise väga hästi, on nad suhteliselt alaesindatud. Kas pole? Aga mäenduses või mujal [on alaesindatud naised]. Te tegelikult võtate vähemaks nii meeste kui ka naiste hulgast eksperte, kes suudaksid suuri rahasid juhtida, ühiskondlikult olulisi protsesse juhtida. Te olete nii-öelda ärijuhiks hakanud oma sotsialistlike ideedega. See ei ole hea.

Tänan küsimuse eest! See tuletas mulle meelde, et ma jätsin vastamata Helle‑Moonika Helme küsimuse osale regulatsioonide teemal. Ma arvan ka, et tuleb bürokraatiat vähendada. Aga see ei tähenda, et kõik regulatsioonid tuleb kaotada. Kahtlemata on regulatsioone, mis on vajalikud ja mille puhul me oleme ka üksmeelel, et nendest ei saa loobuda. Bürokraatia vähendamist tuleb alustada regulatsioonidest, mis on aegunud, millel ei ole enam rolli. Aga arvestada tuleb seda, et sooline tasakaal ei ole meil ettevõtete juhtorganites iseenesest paranenud. See on regulatsioon, mida on vaja. Aga see ei välista kuidagi, et on ka samu ettevõtteid puudutavaid regulatsioone, mis tuleks kaotada.

Nüüd Anti küsimusele vastuseks: tõesti, ka mina ei toeta mustanahaliste homode kvoote. Kellelgi ei ole plaani Eestis neid rakendada, ei ole ka Euroopas plaani neid rakendada. Me räägime praegu naiste õiglasest esindatusest äriettevõtete ja börsiettevõtete juhtkondades, aga ma pean oluliseks, et ka riigiettevõtete juhtkondades ja poliitikas oleksid naised [meestega] võrdselt esindatud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te räägite küll naistest, aga kui mina kuulan teie juttu ja loen seda eelnõu, siis mulle tundub, et me räägime kahest erinevast asjast. Siin pole ühtegi korda mainitud, et peaks olema meeste ja naiste vahel tasakaal, ei ole kordagi mainitud, et naised on alaesindatud sugu. See, millest teie räägite, justkui ei puudutagi seda eelnõu. Siin on öeldud, et on vaja leida tasakaal alaesindatud soo suhtes. Palun siis öeldagi, kes on alaesindatud sugu. Kuidas te eeldate, et alaesindatud sugu tähendab naist? See võib tähendada ka transsoolist. See, millest te räägite, ei vasta ju sellele eelnõule, siin ei ole ühtegi korda mainitud sõna "naine" ega ühtegi korda mainitud sõna "mees", ei selles eelnõus endas ega seletuskirjas.

Tänan! Tõepoolest, me räägime alaesindatud soost. Juhul kui nõukogus praegu on valdavalt naised, on see siis, ma ei tea, haridus‑ või tervishoiuvaldkonnas, kus võib juhtuda selline olukord, siis tuleks soolist tasakaalu parandada ja oleks vaja tuua nõukokku mehi. Kui nõukogus on valdavalt mehed, siis soolise tasakaalu parandamiseks tuleks tuua nõukokku naisi. Korduvalt on küsitud [ja ma vastan, et] see alaesindatus käib konkreetse ettevõtte kohta, mitte ühiskonna kohta tervikuna, selle kohta, kui palju meil rahvastikus on ühte ja teist sugu. Siin on ettevõttepõhine vaade juhtorganitele, nii nõukogu kui ka juhatuse koosseisule.

Palju õnne, tänane sünnipäevalaps Siim Pohlak! Teie kord on küsida.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi lähen tagasi selle juurde, miks te nagu jõuga või vägisi tahate antud juhul naisi neisse nõukogudesse suruda. Kindlasti on valdkondi või alasid, kus naised ei soovigi nii väga tegutseda ja karjääri teha, olgu selleks raudtee või mingi muu valdkond, millel lihtsalt ei ole seda tõmmet [naiste jaoks]. Enne toodi näide, et meestel on samamoodi lasteaiavaldkonnaga. Miks te ikkagi vägisi tahate suruda inimesi valdkondadesse, kus nad võib-olla isegi ei taha tegutseda? Miks ei võiks see toimuda ikkagi loomuliku protsessina, et eelkõige on oluline pädevus ja teadmised ning alles seejärel on olulised muud asjad? Miks te tahate nagu vägisi seda protsessi läbi viia?

Tänan küsimuse eest! Samuti palju õnne! Taas standardküsimus. Enamasti küsitakse, et aga kust me võtame need raudteelastest naised või energeetikutest naised Eesti Energia juhtkonda. See on kitsas ja tegelikkusele mittevastav vaade. Juhtkondades ei ole meil valdkondliku spetsiifilise eriharidusega inimesi. Võib-olla vahel on, aga lisaks sellele, et [raudteefirma] juhtorganites on raudteelased, on meil vaja sinna finantsjuhte, on vaja arendusjuhte. Minu arust on keskkonnaõigus ja konkurentsiõigus see kompetents, mis peab olema nõukogu tasandil börsiettevõttes, mis võib olla tuhandeid inimesi palkav ettevõte, suurettevõte. Seal me ei räägi sellest, et nõukogu liige peab lahendama spetsialisti tasandi küsimusi, midagi projekteerima või hankedokumente koostama. Me räägime palju laiemast ühiskondlikust vaatest. Raudtee-ettevõtte juhtorganites võib-olla logistik, seal võib olla valdkondliku eriharidusega inimene, aga tema kompetents ei võrdu spetsiifiliselt selles ettevõttes mingit palgalist töökohta täitva inimese kompetentsiga.

Siim Pohlak, teine küsimus, palun!

Aitäh! Aga milline see teie vaade on? Esialgu räägitakse küll börsiettevõtetest, aga sellistel "toredatel" ideedel on ju kombeks levima või laienema hakata ja varsti jõuame äkki sinna, et tullakse lihtsalt tavaliste osaühingute juurde. Ühtpidi seda [ideed] laiendatakse, teistpidi hakatakse liikuma püramiidi tipust allapoole, keskastme juhtideni, kuni lõpuks jõuamegi välja sinna, et kogu värbamisprotsess käib soo järgi. Kas te ise toetate seda, et tulevikus oleks tavalistes osaühingutes, aktsiaseltsides vähemalt pooled juhid naised? Kuidas teile see perspektiiv tundub? Kas te olete valmis ka sellise plaaniga edasi liikuma?

Tänan küsimuse eest! Eks komisjoni esindaja isiklik arvamus ole alati huvitav. Ma tutvustan praegu Euroopa tasandi kompromissi. Jah, kuna see on Euroopa tasandi kompromiss, siis ma sisuliselt toetan seda. Aga kui ma saaks täiesti ise otsustada, siis ma alustaks avalikust sektorist, selle asemel et kehtestada selline nõue börsiettevõtetele. Jah, see [teema] on Eesti ühiskonnas vastuolusid tekitav, nii nagu [näitab] ka see arutelu siin saalis. Mina arvan, et eeskuju peaks näitama avalik sektor, me peaksime alustama riigiettevõtetest või ka riigiametnikest, tippjuhtkonnast. See on koht, kus eeskuju näidata. Euroopa kompromiss puudutab börsiettevõtteid. Ma ei ole sellele vastu, aga Eestit silmas pidades oleks ma alustanud teistmoodi. 

Aga ma arvan, et minna ettevõtete puhul kaugemale kui need börsiettevõtted tegelikult ei ole vaja. Seda muudatust, mida oleks esmajärjekorras vaja, on ikkagi vaja siin saalis ja valitsuses. Seda, et poliitilise otsustamise juurde rohkem naisi tuua näiteks triibuliste nimekirjade abil, ma toetan. Aga see on iga erakonna enda otsustada ja reguleerida. Sotsiaaldemokraadid on selle otsuse [erakonna sees] teinud. Ma väga loodan, et teised erakonnad järgivad meie eeskuju. Triibuliste nimekirjadega on võimalik tuua siia saali võrdselt mehi ja naisi. Meil oli vist eelmiste Riigikogu valimiste järel viis meest ja viis naist Riigikogus. See on muudatus, mille me peaksime ära tegema. Aga OÜ‑dele, väikeettevõtele sellise kvoodi seadmist ma ei toeta. Ma arvan, et see ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. Ma arvan, et see ei ole see koht, kus eeskuju näidata või seda tulemust saavutada.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on tunne, et sa tegelikult jõudsid viimases vastuses selle tuumprobleemini, miks siin saalis selline debatt toimub. Kiirelt tegin ka väikese arvutuse: nendel kahel kõige kriitilisemal fraktsioonil, minu vaates vasakut kätt, sinu vaates paremat kätt, on selline sooline koosseis, juhuslikult loomulikult, eks ole, valija tahtel kujunenud selliseks, et seal on kahe peale 15 meest ja siis kolm naisterahvast. Kui võtta juurde nii-öelda täiendavad leegionärid, siis läheb see tasakaal veel [rohkem paigast ära]. Paralleelselt vaadates: fraktsioonis, kuhu sina kuulud, on ametlikult neli naist ja viis meest (Hääl saalist.) ehk see täidab seda 40% : 60% loogikat, ka siis, kui võtta uued liikmed juurde. 

Äkki sa aitad natukene rahustada meie kaaslasi, et tegelikult ei ole nii keeruline teha sellist valimisnimekirja, (Juhataja helistab kella.) viia ellu sellist poliitikat ja laiemalt julgustada naisi poliitikas osalema nii, et naiste ja meeste tasakaal oleks suhteliselt paigas ning fraktsiooni siseelu ja sellised debatid, [sise]kliima ja ka arutelude mitmekesisus oleks tegelikult paremas tasakaalus kui sellise natuke üheülbalise koosseisu puhul.

Tänan! Tõesti, see on praeguse arutelu parim küsimus. Ma arvan, et see ongi nii. Väga oluline on see tasakaal siia saali tuua. Võib-olla oleks siis ka selle konkreetse eelnõu arutelu hoopis teistsugune, esitataks teistsuguseid küsimusi, selle mure lahendamist peetaks tähtsamaks kui praegu. See on iga erakonna enda korraldada. 

Tõesti on väga kahju, et me aastal 2025 peame veel arutama selle üle, kas meil on pädevaid naisi, kes Riigikogu saalis võivad arutelu pidada või poliitilise otsustamise juures osaleda. See peaks olema elementaarne. 

On võimalik ka see miinimum, 40% : 60%, järgmiste valimiste järel saavutada. See nõuab erakondadelt teadlikku nimekirjade koostamist. Kõigis erakondades on liikmete seas minu meelest rohkem naisi. Ka erakondades, mille puhul on sooline tasakaal siin Riigikogu saalis väga kehvake, liikmete seas naisi on. Naised on ühiskondlikult aktiivsed, nad soovivad enda jaoks olulisi ühiskondlikke muresid lahendada. Nad soovivad osaleda, nad kandideerivad. Aga kui [pannakse paika] esinumbreid ja esikolmikuid ning moodustatakse üldnimekirju, siis eelise saavad mehed, kes on, ma ei tea, pikalt poliitikas olnud või mingil teisel põhjusel saavutavad kokkuleppe, et nad üldnimekirjas kõrgele kohale tõusevad. See jätab pädevad naised poliitilisest otsustamisest kõrvale.

Suur aitäh, hea Riina! Viimase vastusega tegid mõnele mehele natukene kindlasti ka liiga, aga tasakaalu otsides ma mõistan sind ja saan sellest aru. Aitäh sulle, Riina! Rohkem sulle küsimusi ei ole.

Aga Rain Epler on oma kaks küsimust ära kasutanud. Ega sa ei kasuta musta käe abi, et küsida kolmandat, või on sul tõesti küsimus istungi juhatajale?

Ma tõepoolest ei kavatse midagi kommenteerida, täiesti protseduuriline [küsimus], ma ütleks, et pigem märkus. Enne kui ma selle juurde lähen, ma lihtsalt markeerin stenogrammi jaoks: kulmu pani kergitama, kui ettekandja ütles puldist, et tema ei poolda mustanahaliste homode kvooti. 

Sa lubasid, et sa sisusse ei lähe, aga nüüd selgub, et sa tegelikult lähed. 

Ma lähen oma märkuse juurde. Kolleeg Kaljulaid enne ütles, et ta võtab sõna mõistlike inimeste poolelt. Vaatasin siin saalis ringi. Sellega, et kui EKRE inimeste pihta siin mingeid mürgiseid märkusi loobitakse, siis juhataja tavaliselt ei sekku, ei kutsu kolleege korrale, me oleme harjunud. Kasvatame paksu naha. Ma [märkasin], et kui seda saali vaadata ja jagada see ristipidi või pikkupidi pooleks, siis nende ebamõistlike poolele jääb ka kolleeg Lahe, kes on muuseas, vähe sellest, et naisterahvas, ka teie erakonnakaaslane. Pikkupidi jagades võib isegi öelda, et ta jääb meie poolele. Minu arust oleks olnud juhatajal asjakohane sekkuda. Kaljulaidist ei olnud viisakas niimoodi kolleegide pihta lajatada.

Ma võtan selle märkuse vastu, et ma ei kaitsnud Hanah Lahet selle rünnaku eest. Aga võtke seda palun hetkel huumoriga. Ma pidin repliigi ütlema, aga [siis ma mõtlesin,] et äkki keegi küsib, ja kuna sa küsisid, siis ütlen, et tõepoolest, ma ei pea õigeks Riigikogu liikmete jagamist mõistlikeks ja mittemõistlikeks Riigikogu liikmete endi poolt. Kui seda teeb ajakirjandus või keegi teine, siis sinna me ei saa vahele segada ega sellesse sekkuda. Aga ma arvan, et selliseid eristusi võiks püüda vältida. 

Aga, head kolleegid, oleme jõudnud läbirääkimisteni. Me oleme parimal juhul alles poolel teel. Alustab Reili Rand. (Hääl saalist, juhataja naerab.) No te ei saa kõik sõna võtta, sellega võib tekkida probleem.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma lootsin, et täna ei pea jälle kord siin puldis rääkima soolise tasakaalu tähtsusest, aga alles mõned päevakorrapunktid tagasi kõlas siit saalist valus näide silmakirjalikkuse kohta. Sel korral ei pea ma silmas isegi mitte konservatiivide küünilisust, kes räägivad mitmekümnest soost või soovivad üldise soolise tasakaalu vajadust pisendada. 

Me kuulsime Reformierakonna esindajalt, et rahvusringhäälingu nõukogusse oleks olnud küll võimalik valida kompetentseid naisi, aga kohti jäi lihtsalt väheks. Justkui oleks sooline tasakaal tore mõte ainult siis, kui see tegelikult midagi ei muuda. Kui kompetents tähendab ikka ja jälle meest, aga naist nähakse valituna harva, siis ei ole küsimus naiste võimekuses. Probleem on süsteemis ja hoiakutes, mille tõttu ei märgata ega hinnata neid sama mõõdupuuga [kui mehi]. Meile öeldakse, et oluline on pädevus, mitte sugu. Olen nõus, aga see tähendab ka seda, et me ei tohi lasta kinnistuda arusaamal, justkui pädevus oleks midagi, mis on pigem meeste pärusmaa. 

Nagu varem öeldud, mees ei võrdu vaikimisi tarkuse ja juhtimisvõimega ning naine ei võrdu vaikimisi emotsionaalsuse või sobimatusega. Sama vastuolu jookseb läbi ka valitsuskoalitsiooni soolistest valikutest. End liberaalseks ja naisi võimestavaks nimetav valitsuskoalitsioon astus valitsuse liikmeid [nimetades] soolise tasakaalu mõttes suure sammu tagasi. Kui me nõuame ettevõtetelt läbipaistvust ja tasakaalu, siis peab riik ise olema eeskujuks. Seda enam, et torkame Euroopas silma ääretult madala naiste esindatusega juhtorganites. Muidu jääb kõik see, mida me siin saalis täna arutame, vaid sisutühjaks fassaadiks.

Sotsiaaldemokraadid toetavad soolist tasakaalu taotlevaid meetmeid. Iga samm, mis aitab luua võrdseid võimalusi, on vajalik ja oluline. Aga me peame tunnistama, et pelgalt kümnele ettevõttele normide kehtestamisest ei piisa, kui riik ise samal ajal tasakaalu ei taga. Muutus ei sünni käsu korras, see saab alguse eeskujust, see saab alguse kas või meist siinsamas saalis. Aitäh!

Suur tänu teile! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid, austatud naised ja härrad, mehed! On väga kurb, et jälle oleme siin, ma ei tea, mitukümmend minutit arutanud teemadel, mille peale ei peaks Riigikogu oma aega tegelikult üldse raiskama. Meil on palju olulisemaid asju. Kell on juba pool kümme ja me arutame asju, mis kuidagi ei vii meie riiki edasi ega aita mitte kuidagi ühtegi sugu, ei mehi ega naisi. See on väga populaarne, selline ilmselt läänest peale tulnud poliitiline ideoloogia, mille abil üritavad erakonnad leida endale hääletajaid ning siis otsitakse igasuguseid nišše, kuidas saada rohkem valijate [hääli]. Siis me räägime sellest, kuidas kedagi ahistatakse, ja need ahistatud, kes vähegi nii tunnevad ja kes on läinud selle propagandaga kaasa, tulevad ja valivad neid poliitikuid. 

Ma ei tea, katsuks nagu mõelda mõistlikult. Kaks aastat tagasi oli debatt pereväärtuste üle ja selle üle, milline võiks olla perekonnamudel. Aastasadu ja ‑tuhandeid on olnud üks mudel, eks ole, et perekond on mees ja naine ning loomulikult seal siis armastusest või millestki muust, aga igatahes tulevad ka lapsed, tulevad elu edasiviijad. Siis on ka riigis järelkasv, on ka maksumaksjaid ja riik on jätkusuutlik. 

Nüüd me räägime sellest, kuidas ahistatakse väidetavalt just naisi. Millest me räägime? Me räägime praegu sellest, et börsiettevõtetes tuleks sookvoodid kehtestada. Kui palju on Eestis börsiettevõtteid? 32, nendest 20 on põhinimekirjas. Nii nagu ettekandja ütles, tavaliselt on iga sellise ettevõtte nõukogus kolm kuni viis inimest. Nüüd mõtleme, et kui see kvoot peab olema 40 : 60 ja kui [nõukogus] on viis [liiget], siis peaks olema kaks meest ja kolm naist või vastupidi. See on nagu reglement, emb-kumb, vähem ei saa olla. 

Vaatame praeguseid börsiettevõtteid. Paljudes neist on juba praegu vähemalt üks või kaks naist. Nad ei ole sinna saanud mitte mingi kvoodi alusel, kuidagi erikohtlemise tõttu, vaid sellepärast, et nad on võimekad, nad suudavad seda ettevõtet juhtida, nad on sinna valitud sellepärast, et neil on teadmised ja kogemused, nagu ettekandja siin rääkis. 

Aga mida me nüüd tahame saada? Selle asemel, et praegu on kuskil 20 naist, me saame nüüd 30 või 40. Me arutame tundide kaupa seda, kuidas me sellega parandame soolist võrdõiguslikkust. Aga me unustame ära, et me oleme väljasurev [rahvas]. Meie iive on tohutus languses, aga kogu aeg käib selline propaganda, juba pikemat aega, millega tegelikult alavääristatakse naisi, just nimelt alavääristatakse naisi kui emasid. Ei ole enam oluline olla ema, karjäär on palju olulisem. 

Mina näiteks hindan naiste juures kõige rohkem just seda, et nemad on meie rahvuse ja rahvusriigi edasiviijad. Me peame palju rohkem väärtustama seda, et meil on olemas emad, kes kasvatavad lapsi, loodetavasti muidugi koos isaga korralikus perekonnas. 

Aga ei, meie arutame siin 10–20 naise üle, et nad saaksid endale soodsa koha, kusjuures mitte mõeldes sellele, kas nad tahavad seda saada või kas neil on olemas vastavad teadmised – need neil kindlasti ka on –, vaid me loome eritingimused. Mis selle asja mõte on? Ma ei ole siiamaani aru saanud, mida me siin arutame. 

See kõik tuleb, eks ole, läänest. Tõesti väga palju igasugust sõna otseses mõttes jaburust tuleb läänest, eks ole. Me oleme rääkinud siin teadlaste konsensusest, nagu siin juba on öeldud, jutumärkides teadlaste konsensusest, kuidas sugusid on, ma olen lugenud, 72. Sest see on ka sugu, kui sa oled hommikul naine, lõuna ajal mees, õhtul jälle vastupidi. See on sugu. See on mingi ... Vaat sellest räägib näiteks praegune valitsuse esindaja Kristina Kallas. Ja eelmine minister oli ka … Kes ta nüüd oli, mul ei tule nimi meelde.

Hea kolleeg, mulle tundub, et te olete poole peal. Kas annan kolm minutit juurde?

No andke mulle juurde, jah.  

Kolm minutit juurde. 

Ma kutsun ikkagi kõiki üles natukene rohkem mõtlema. Ma ei tea, kui keegi mind kuulab siin läbi taevakanalite, eriti naisterahvad, siis ma ütlen teile, et tõesti, see, mida siin räägitakse, ei ole kuidagi võitlus teie eest, vaid see on poliitiline huvi saada mingisuguse grupi hääli. Halb on see, et noortele tehakse sellist ajupesu juba pidevalt. Ei väärtustata just seda, mis on oluline, vaid räägitakse, et kõige tähtsam on sinu karjäärimudel, see, kuidas su karjäär edasi läheb. 

Väärtustagem emaks olemist ja väärtustagem oma naisi. Aga me kõik oleme turul võrdsed. Me ei saa ju nõuda, et näiteks kaevandustes oleks sama palju naisi [kui mehi]. Me saame ju väga hästi aru, et mehed on natuke teistmoodi loodud, teistmoodi üles ehitatud kui naised. Küll aga me tahame millegipärast naisi börsiettevõtete [juhtkonda] sundida. Juhin tähelepanu, et börsiettevõte on ikkagi eraettevõtlus, aga nüüd me sunnime eraettevõtjale peale kvoote. See ei ole enam turumajanduslik võte, vaid see on selline just nimelt sotsialistlik võte. Sellega tegelevad meie sotsiaaldemokraadid ja nendega kaasajooksjad. 

Nii et kindlasti ei saa selliseid rumalaid eelnõusid toetada. Müts maha kõigi emade ees ja kõigi naiste ees! Kindlasti ei toeta ma seda eelnõu.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mart ütles ära väga palju sellest, mida minagi tahtsin öelda. Piinlik on siin istuda. Samas on kõige olulisem rõhutada, et see on kaugel sellest, et naisi alavääristada, see teema, et kas naised on olulised ja et äriühingute juhatuses neid oleks rohkem. Naisi on ühiskonnas laias laastus poole võrra ja nad elavad kauem kui meie, mehed. Nad on tublimad ja ettevõtlikud ja kõik muu, aga hakata kvoodiga korraldama – see on piinlik. Piinlik, piinlik, hoolimata kogu lugupidamisest naiste vastu.  

Aga veel piinlikum on see, millise asendustegevusega me nüüd siin õhtul tegeleme. Kõigepealt see direktiiv. Sotsid millegipärast ei taha tulla välja sellise eelnõuga, et kuna erakondade juhatused on ka väga mõjukad, siis võiks sinna määrata kvoodi, prokuratuuris võiks olla kvoot, sest seal on liiga palju naisi, aga võiks olla rohkem meesprokuröre, kaitsepolitseis on jälle liiga palju mehi, võiks naisi rohkem olla, ja nii edasi ja nii edasi.

Aga samas ootab oma etteastet siin juba teist tundi taristuminister Kuldar Leis, Eesti Vabariigi taristuminister. Aga mida ta meile esitab? Tule taevas appi, järjekordset konventsiooni, Tokyo konventsiooni Montreali protokolli, mille sisu on see, kohe Kuldar sellest räägib, et tuleks võtta vastutusele inimesed, kes lennukikempsus suitsetavad või lennukis turvavööd ei kinnita. Siis oleks nagu alus neid karistada. Ja eelnõus, mille ma läbi lugesin …

Hea kolleeg, selleni me jõuame veel!

Jaa, see on väheolulise mõjuga. Aga taristuminister peab siin kaks tundi istuma! See on ka oluline. 

Kas see ei ole asendustegevus Eesti Vabariigi parlamendis? Meil on kõige kõrgem inflatsioon, majandus seisab, teed lagunevad, pole raha, ei ole 200 miljonit, ei ole aega ega paljusid muid asju, haigekassal ei ole raha. Ja me arutame siin seda ja paneme Eesti Vabariigi ministrid ootama, raiskame aega. Piinlik, piinlik on sellise asendustegevusega Eesti Vabariigi parlamendis tegeleda. Aga see on elu. Minu arust võiks selle peale mõelda. Ma ei ütle, et ei peaks võtma üle neid konventsioone, direktiive ja nii edasi, aga see aja mõttetu raiskamine, raha mõttetu raiskamine ei ole ilus. Piinlik on, kolleegid! Aitäh!

Aitäh! Tõepoolest on võimalik ka lühemalt rääkida. See ei olnud etteheide teile, kindlasti mitte. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Viskame pilgu sellele olukorrale, mis praegu valitseb USA‑s. Aastakümneid arendati seal välja nõndanimetatud diskrimineerimisvastaseid seadusi. See tundus Ameerika valijatele sedavõrd ebaõiglane. Tegelikult loobuti inimeste kvalifikatsiooni hindamisest, kvalifitseeritud, pädevate, targemate, õppinumate inimeste värbamisest paljudesse institutsioonidesse ja ettevõtetesse. See kahjustas ühiskonna õiglustunnet nii tugevalt, et presidendiks valiti mees, kes leidis, et see on olnud täiesti vale. Ja nii on ka USA õigussüsteem leidnud, et see on tegelikult olnud vale.

Samamoodi võib öelda, et USA‑s käsitleti seda kui põhiseaduse rikkumist. Ehk siis niinimetatud diskrimineerimisvastased seadused toimisid igal pool, küll haridusasutustes, kus pidi värbama rassilisi vähemusi, puudega inimesi, naisi ja nii edasi. Kas tõesti on naised juba loomu poolest puudega? Vabandage väga! Aga seda te ju ajate! Te meelega tõestate, et naistel oleks nagu mingi puue, nad ei ole konkurentsis võimelised oma pädevuse alusel saavutama samu tulemusi nagu mehed. Seda peab tegema käsu korras, käte väänamisega. Paraku läksid USA haridusasutustes ja teistes institutsioonides asjad lappama. Mitte oskuste järgi ei valitud [töötajaid] ja tulemuseks olid pinged organisatsioonides, pinged haridusasutustes, pinged äriettevõtetes. 

Muide, rassiline diskrimineerimine käis ka näiteks Aasia päritolu tudengite suhtes, sest nad olid kõige töökamad ja usinamad ning saavutasid paremaid tulemusi. Neidki ei lastud ülikooli nii palju, [kui nende seas oleks sobivaid kandidaate olnud]. Pidi võtma vastu vähem kvalifitseerituid, kes tegid eksameid halvema tulemusega.

Sellisest ebaõiglusest tüdines USA ühiskond ära. Ärme unustame, et sellele andsid toetuse ka USA valijad nii kongressi valimistel kui ka mitme muu institutsiooni puhul. Nii et on Ameerika rahva tahe selline jama ära lõpetada, sest see on ebaaus, ebaõiglane ja ei tugine inimeste oskustele ega heale tahtele. 

Aga Euroopa Liit ongi kõiges maha jäänud, ta teeb veel kuus-seitse aastat siin rohepööret, kukkudes oma konkurentsivõimega varsti ka Hiinast allapoole. See ongi euromarksismi ülim rumalus, et tema teeb edasi neid lollusi, mis on mujal juba lõppenud. Kõik see tõi kaasa ebaprofessionaalsete inimeste värbamise väga olulistesse riigiinstitutsioonidesse, sest käsk ju tuli, et peab olema sellest või sellest rassist, peab olema see‑ või toosugune, peab olema sellise puudega. Vabandage, aga sellel olid tagajärjed.

Vaatame, kuidas diskrimineerimise vastu tegelikult võidelda. Selleks tuleb ju inimestele võimalusi anda, neid harida. Lõppude lõpuks, ülikoolis [peavad otsustavaks olema] ikkagi eksami[tulemused], mitte diskrimineerimisvastane seadus. Niimoodi ei saa asju ajada, minu mõistes küll mitte. Kui ülikooli võetakse mingi muu kriteeriumi alusel kui taibukuse ja töökuse põhjal, siis me oleme midagi ühiskonnas väga valesti teinud ja me alustame nende inimeste diskrimineerimist – mis on ebaseaduslik –, kes on teinud parema soorituse. USA‑s on leitud, et see tõi kaasa massilise diskrimineerimise laine näiteks valgenahaliste suhtes, kes ei saanud parematest tulemustest hoolimata neid ametikohti, mida nad väärisid. Ja nii ei ole õiglane. Aitäh!

Tänud, et saite viie minutiga hakkama! Helle-Moonika Helme, palun! Ma rõhutan seda sellepärast, et meil on veel pikk tee minna, meil on kaheksa päevakorrapunkti veel. See ei ole küll ettekirjutus kellelegi, aga oleks väga kena, kui [kõnelejad] mahuks viie minuti sisse.

Aitäh, hea eesistuja! Kuigi meil on pikk tee veel minna, ma ikkagi võtaksin kohe lisaaja ära, sest ma arvan, et ma räägin ikka oma kaheksa minutit täis.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Hea eesistuja! Head kolleegid ja kõik, kes meid hilisel õhtutunnil ekraani tagant jälgivad! Tegelikult ei ole sellel eelnõul ju midagi pistmist reaalse eluga. See on puhtalt ideoloogiline eelnõu. Juba tutvustuses on öeldud, kuidas kõik suured börsiettevõtted peavad hakkama oma tegevust reguleerima, ja on ette kirjutatud, kui paljud nõukogu või juhatuse liikmetest peavad kuuluma vähem esindatud soo hulka. Siin on ka tähtaeg ette antud, millal see kõik peab olema ellu viidud. Kuidas see kõlab? Ma arvan, et see kõlab väga regulatiivselt ja väga bürokraatlikult. 

Siin ka täna räägiti sellest, kuidas suured börsiettevõtted juba ägavad rohkete nõuete all, kõik on juba väga ülereguleeritud. Me oleme ju rääkinud siin sellest, eriti viimasel ajal, kuidas regulatsioone peaks hakkama vähendama, mitte [juurde looma]. See on isegi nii huvitav ja naljakas, kuidas siis, kui on vaja ideoloogilist asja läbi suruda, tullakse rääkima ja põhimõtteliselt pakkuma meile mingit asja, mille sisu on see, et bürokraatiat tuleb vähendada, seda suurendades. Eesmärk on ju nii õilis! Täna on siin räägitud sellest, et see õilis eesmärk on naiste osaluse õiglane suurendamine. Õiglane suurendamine! Teate, õiglust ei ole maailmas tegelikult olemas ega tule ka. Mehed ja naised on erinevad bioloogiliselt ja evolutsiooniliselt, lisaks on mehed omavahel ebavõrdsed ja naised on samuti omavahel ebavõrdsed. Võrdsust ei ole, ei ole ega tule. 

Me teame ajaloost, kuhu on viinud võrdsuse ja õigluse esialgu regulatiivne kehtestamine. Üks samm viib teiseni ja lõpuks hakatakse võrdsust ja õiglust kehtestama türanlike ja diktaatorlike võtetega. Lõpuks sõditakse selle eest ja sõditakse veriselt. Tuhanded, isegi sajad tuhanded võivad selles võitluses elu kaotada, mitte ainult väärikuse, vaid isegi elu. 

Siin saalis kõlas muuseas selline etteheide paarile erakonnale, et ei ole nagu lähtutud, juba nimekirjade koostamise protsessi ja mille kõige ajal, soolisest tasakaalust, et meil on Riigikogus naised seetõttu kuidagi alaesindatud. Kuulge, liberaalid, alles te peksite just ühe väga targa ja pädeva naise siit Riigikogust minema! Panite püsti poliitilise protsessi Kert Kingo suhtes, täiesti ebaõiglase ja kiusliku! Muuseas, sotsid algatasid selle protsessi. Riina, sina ise korrukomisjoni juhina algatasid selle. Kert ei teinud midagi ebaseaduslikku. Sa lihtsalt läksid ja viisid mingisuguse teabe kaposse ja ütlesid, et näete, vaadake siia, siin vist toimub midagi ebaseaduslikku.

Hea kolleeg, ma hetkeks segan. Õigust mõistab Eesti Vabariigis ikkagi kohus. Selles mõttes ei ole põhjust ühtegi Riigikogu liiget süüdistada.

Ma jõuan selleni, hea eesistuja, ma jõuan ka meie õigusriigi juurde. Täiesti ebaõiglaselt algatati protsess ja ainult selle pärast, et [see inimene] oli konservatiiv. 

Nüüd tulete te meie kallale tänitama, miks meil siin Riigikogus nii vähe naisi on. Häbi teil olgu! Kui kolleegid, kui inimesed oleksite te pidanud Kerti kaitsma, mitte kiusama, Riigikogust välja kiusama, sest te teate ise väga hästi, et ta ei olnud midagi valesti teinud. Te ise teete sedasama kogu aeg. Aga nii tore oli ühele naiskolleegile nõiajahti pidada, talle kätte maksta. Mille eest? Kert on tark ja tubli ja oli väga pädev Riigikogu töös. Te ei kaitsnud teda, vaid andsite kollektiivselt jalaga, pugedes õigusriigi praeguseks väga plekilise fassaadi taha. Ja mida te nüüd saite? Saite selle, mille vastu siin pead väristades võitlete: saite ühe naise Riigikogust vähemaks ja ühe mehe asemele. Nii et ärge vaadake meie otsa, vaadake peeglisse! 

Ettekandja ütles, et bürokraatiat vähendatakse, ajale jalgu jäänud regulatsioone ära kaotades. Heakene küll. Tuleb ükskord aeg ja ka see tobe ja ideoloogiline regulatsioon, mis siin täna vastu võetakse, mis ei tee mitte kedagi õnnelikuks, ei loo võrdsust ega õiglust, vaid tegelikult piirab vabadusi, kogu see asi kaob ajaloo prügikasti. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Päris kirglik debatt on täna siin puhkenud suhteliselt tagasihoidliku eelnõu üle. Aga mõnes mõttes on see ka mõistetav, sest alati, kui me arutame siin saalis kuidagimoodi võrdsema ühiskonna loomise küsimusi, soolise tasakaalu küsimusi, siis teatud saaliosa erutub sellest väga märkimisväärselt ja peab vajalikuks väga kummalisi küsimusi, konstruktsioone, lausa vandenõuteoreetilisi ettepanekuid välja pakkuda. Ma arvan, et peamine probleem seisnebki selles, et meil on kahjuks Eesti riigis inimesi, poliitikuid, valijaid ja ka erakondi, kelle arusaam tasakaalus ühiskonnast, sealhulgas soolise tasakaalu olulisusest, on minu hinnangul ausalt öeldes ajale jalgu jäänud. 

Vaatame lihtsalt matemaatikat. Võtame sama eelnõu konteksti, kus eesmärgiks on tõesti pandud, eks ole, börsiettevõtete nõukogudele tasakaal suurusjärgus 60 : 40 ühes või teises suunas. Nagu enne viitasin, on erakondi, näiteks Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mille puhul see eesmärk on iseenesest täitunud. Selle nimel ei ole pidanud mingeid seadusraame vastu võtma, erakond on ise otsustanud, et see on mõistlik. Meeste ja naiste parem tasakaal poliitikas – kas siis linnavolikogus, parlamendis, valitsuses, juhtorganites – annab tegelikult parema tulemuse: kvaliteetsema arutelu, mitmekesisema debati ja lõppkokkuvõttes ühiskonnale tervikuna mõistlikumad otsused. 

Toon konkreetsed numbrid. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonis on viis meest ja neli naist. Kui võtta juurde ka vahepeal liitunud inimesed, on [see vahekord] kaheksa ja kuus, tõesti. Aga mõlemal juhul moodustavad naisterahvad üle 40%, mis tagab päris hea tasakaalu. Mõnes koosseisus on võib-olla olnud ka teistpidi, natuke rohkem naisi, vähem mehi, aga igal juhul on see mõistlik telg tagatud. Vaatasin ka EKRE ja Isamaa puhul samu näitajaid, samu numbreid. EKRE ametlikus fraktsioonis on saldo 8 : 2. Algses koosseisus oli see veel halvem. Isamaal on see 7 : 1. Kahe peale kokku on neis kahes fraktsioonis suudetud tagada olukord 15 : 3. Naisi on seal alla 20%, kaks korda vähem, kui [näeb ette] see eesmärk, mida me praeguse eelnõuga börsiettevõtete nõukogudele seame. Loomulikult võib öelda, et valijad ise valisid ja me pole selles süüdi, küllap siis nii oligi, või pädevaid naisi kuskilt ei leitud või nad ei kandideerinud. 

Aga vaatasin erakondade üldnimekirju, mis on erakonna vaates kõige kindlam ja lihtsam viis tagada, et teatud poliitikud jõuaksid või ei jõuaks parlamenti, või siis on võimalik vähemalt märkimisväärselt suurendada tõenäosust, et neil õnnestub [sinna jõuda]. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldnimekirja esimeses kümnes oli viis naist ja viis meest – tasakaalus. Võtsin EKRE ja Isamaa samad numbrid ette. Kahe peale kokku oli esikümnes 16 meest ja 4 naist. Tõele au andes, EKRE tasakaal oli isegi parem, neil oli 7 : 3, Isamaal oli 9 : 1. 

Kui sa ehitad üles erakonnas, ka ühiskonnas laiemalt, ettevõtetes ja mujal, sellise poliitilise süsteemi, kus mehed ongi juba automaatselt paremal positsioonil, paremal stardipositsioonil, nad on esile tõstetud, pigem esinumbrid, pigem üldnimekirja tipus, aga naised on kuskil tagapool, toetavas rollis, tagalas, nagu siin on öeldud, siis sa ka saad selle tulemuse, et mis tahes juhtorganites, kas Riigikogu koosseisus, tulevase valitsuse koosseisus, mingis valla‑ või linnavalitsuses või ka börsiettevõttes, naised jäävad alaesindatuks, meeste [osalus aga] on selgelt proportsioonist väljas. Kogu see debatt, see arutelu on siis ka üheülbalisem ja kitsam. Mis seal salata, seal on tihtipeale sellist teatud mõttes … Ma ei taha öelda, et konservatiivsust, ma arvan, et see ei ole ilmtingimata konservatiivsus, vaid just teatud mõttes midagi sellist olevikupositsiooni kinnistavat. Miks minu arvates EKRE ja Isamaa ärrituvad ka selle eelnõu peale, hoolimata sellest, et see on kõigest soovituslik? Põhjus on just see risk, et äkki tekib mingil hetkel surve või pinge, et peab hakkama ka enda erakonnas natuke demokraatlikumalt, paremas tasakaalus neid asju korraldama. 

Täna sellist ettepanekut ei ole. Ma arvan, et seda ei ole ka vaja, ütlen ausalt, ja rahustan teid. Aga tegelikult Eesti demokraatiale ja ma arvan, et ka teie enda erakonnale ja valijatele tuleks see kasuks, kui vaadatakse mehi ja naisi mitte selle järgi, kes on mis soost, või selle järgi, kellel on paremad sõbrad või tutvused erakonna sees, vaid pädevuse järgi. Ma olen täiesti kindel, et iga erakond suudab leida samasuguse tasakaalu meeste ja naiste vahel, nagu on leidnud sotsiaaldemokraadid, nagu on leidnud tegelikult ilmselt ka teised parlamendierakonnad. Ehk selline seis, kus on tõesti, nagu öeldud, kahe erakonna peale meeste ja naiste tasakaal 16 : 4 üldnimekirja esikahekümnes, pole tegelikult väga adekvaatne. Saldo on 80 : 20 olukorras, kus teisel erakonnal, Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal, mis on muideks märkimisväärselt väiksem, on leitud see 5 : 5 tasakaal. 

Soovitan natuke mõistmist ja võib-olla korra tegelemist enesekaemusega. Võiks mõelda, et võib-olla on ikkagi midagi valesti teinud nii meie erakonnad kui ka ettevõtted, et me oleme sellises olukorras, kus juhtkohtadel Riigikogus, valitsuses, börsiettevõtete nõukogudes kipuvad mehed domineerima. Aitäh!

Suur tänu teile! Riina Sikkut, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Helle-Moonika Helmele vastuseks. Tõesti, kui börsiettevõtete juhtorganite [liikmetele] on kehtestatud nõuded juhtimiskogemuse ja hariduse kohta, siis neid peavad täitma nii mehed kui ka naised. Erandit me ei tee. Täpselt samamoodi peavad siin saalis kõik seadust täitma, me ei tee soo järgi erandit. Kas tõesti Helle-Moonika Helme arvab, et naised peaks olema kriminaalvastutusest vabastatud – ka olukorras, kui nad rikuvad seadust–, sest nad on siin saalis alaesindatud sugu? Õigusriigis oleme me kõik seaduse ees võrdsed ja vastutame oma tegude eest. See kehtib nii meeste kui ka naiste kohta, kehtib ka Riigikogu liikmete kohta. 

Nüüd konkreetselt Kert Kingo kaasusest. Ma olen nõus, et kollegiaalsus on siin majas olemas. Mina korruptsioonikomisjoni esimehena oleks võinud kuude kaupa seda juhtumit menetleda ja avalikke istungeid teha. Ma ei pidanud seda õigeks, sest kolleegiga niimoodi ei käituta. Korruptsioonivastane erikomisjon arutas Kert Kingo juhtumit minu mäletamist mööda ühel korral. Ta ise oli istungile palutud, see ei olnud avalik istung. Me suhteliselt kiiresti üksmeelselt otsustasime, et komisjon mingisuguse iseseisva uurimistegevusega tegelema ei hakka. Kui julgeolekuasutused ja kohus leiavad, et oli seadusrikkumine, siis nemad tegelevad sellega oma pädevuse piirides. Kohus on otsuse teinud. Mina seda ei vaidlusta. Aga tõepoolest, kolleegide kena kohtlemine hõlmab ka seda, et avalikkuse ette mina oma poliitilise kasu eesmärgil sellist juhtumit ei tiri. Kogu komisjon oli selles üksmeelne. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 588 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Saame minna 11. päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud õhusõiduki pardal toimepandud õigusrikkumisi ja teatavaid teisi tegusid käsitleva konventsiooni muutmise protokolliga ühinemise seaduse eelnõu 587 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt taristuministri Kuldar Leisi. Vabandan, et pidite paar tundi või rohkemgi ootama. Aga demokraatia käib eespool.

Muidugi. Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu eesmärk on luua selge raamistik, õiguslik raamistik, mis annab riigile õiguse tegeleda õhusõidukite pardal korda rikkuvate reisijatega. 

Eesti ei ole seni liitunud 1963. aastal vastu võetud Tokyo konventsiooni täpsustava Montreali protokolliga, mistõttu puudubki selgus, kes ja kuidas saab üldse rikkujaid vastutusele võtta. See tähendab, et paljusid korrarikkujaid ei saagi vastutusele võtta, mis omakorda õõnestab avalikku korda, kahjustab lennumeeskondade töötingimusi, ja mis kõige tähtsam, kaasreisijate turvalisust. 

Rahvusvahelise Lennutranspordi Assotsiatsiooni statistika kohaselt ei võeta ligikaudu 60% õhusõiduki pardal toimunud juhtumitest menetlussegi. Ka Eesti statistika näitab muret tekitavat trendi: korda rikkuvate ja häirivate reisijatega seotud juhtumite arv kasvas 2022. aastal 32% ja 2023. aastal 15,5%. Möödunud aastal oli Eesti reisijatega seotud juhtumeid kokku 132, millest 41 puhul oleks saanud Montreali protokolli rakendada. Selliste reisijate osakaal reisijate koguarvus on küll võrdlemisi väike, kuid siiski on nende käitumisel ebaproportsionaalselt suur mõju teistele reisijatele ning ka salongipersonalile, samuti kogu lennuohutusele. 

Toon mõned näited. Esinemissageduse poolest on suurim probleem suitsetamine tualettruumis, millele järgnevad e‑sigareti suitsetamine, turvavöö kinnitamata jätmine ning kaasatoodud alkoholi tarvitamine. Sellised tegevused pole mitte ainult ebaviisakad, vaid need on otseselt ohtlikud. Näiteks võib suitsetamine õhusõiduki tualettruumis põhjustada pardal tulekahju, alkoholi liigtarbimine ja raske joove võivad põhjustada nii terviserikkeid kui ka agressiivset käitumist, millega võib kaasneda kaasreisijate verbaalne või füüsiline väärkohtlemine. Sellistes olukordades peab lennumeeskond suutma kiiresti ja tõhusalt sekkuda, kuni korrarikkuja saab sihtriigi ametivõimudele üle antud. 

Montreali protokolliga liitumine annabki meile võimaluse neid korrarikkujaid vastutusele võtta. [Protokolliga ühinemine] koos teadlikkuse tõusuga soodustab ohutumat reisimist ning reisijate ja lennumeeskondade heaolu kasvu. Sisuliselt toob see eelnõu kaasa täpsustused jurisdiktsioonis ja eeluurimise tingimustes, loetleb lubamatud teod, täpsustab reisijate üleandmise tingimused ja õhusõiduki kapteni kohustused. Samuti täpsustatakse reegleid selle kohta, kuidas lennufirma saab kahjusid sisse nõuda ja kuidas kaitstakse lennumeeskonna õigusi, sõltumata sellest, kus riigis on lennuk registreeritud. 

Tegeleda tuleb juhtumitega, kui reisija käitumine võib seada ohtu õhusõiduki enda, inimesed või vara selle pardal, või kui häiritakse avalikku korda lennu ajal. Eesti näitel tähendab see, et korrakaitseüksustel tuleb reageerida ja rikkumist menetleda juhul, kui õhusõiduk maandub Eestis ning korrarikkuja on veel pardal. Lisaks kohustab protokoll tegema koostööd teiste juhtumiga seotud riikidega, olgu see näiteks reisija [päritoluriik] või õhusõiduki registrikohane riik, et vältida topeltmenetlusi sama teo eest. 

Selle eelnõu [seadusena] vastuvõtmine ei nõua riigisiseste õigusaktide muutmist ega too kaasa riigieelarvelisi lisatulusid ega lisakulusid. Kuigi Eesti roll juhtumite menetlemisel võib jääda väikeseks, on see liitumine valdkondlikult siiski oluline. See annab meie lennundussektorile selgemad reeglid, toetab ohutust ning aitab tagada korda õhusõiduki pardal. 

Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle kiire menetlemine, et saaksime liituda nende 48 riigiga, kes Montreali protokolli juba ratifitseerinud on. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See on kindlasti väga vajalik ja hea eelnõu selles mõttes, et me kõik oleme ju palju reisinud ja teame, mis võib lennuki pardal juhtuda. Lugesite ette kõik juhtumid, või vähemalt suurema osa nendest, mis tõepoolest päevakohased on. 

Ma küsin lihtsalt selle kohta, et natuke aega tagasi, see käis ka uudistest läbi, oli juhtum, kui Reformierakonna endine peaminister ja endine Riigikogu liige Taavi Rõivas tõsteti Helsingis lennuki pardalt maha. Ühesõnaga, ju ta siis oli ohtlik nii lennuki pardameeskonnale kui ka teistele reisijatele. See oli Helsingis. Kas selle eelnõu kohaselt oleks pidanud Rõivasega kuidagi teisiti käituma või tehti kõik õigesti?

Aitäh küsimuse eest! Jah, see Montreali konventsioon käsitleb juhtumeid, kui reisija on lennuki pardal. See, mis toimub lennuväljal, ei puutu asjasse. Aga kui on rikkumine lennuki pardal, siis seda käsitlebki Montreali konventsioon. Kui Eesti sellega ühineb, siis ka Eesti kodanikele laieneb selliste rikkumiste menetlemine.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Sellised konkreetsed kaasused aitavad teinekord inimestel seadusandlikku raamistikku paremini mõista. Ma jätkan sealt, kus eelmine küsija pooleli jäi. 

Mina saan aru, et Taavi Rõivas tõsteti maha Helsingi–Jaapani lennult. Kas see võiski olla põhjustatud sellest, et Soome oli liitunud Montreali [protokolliga], aga meie veel ei olnud? Kui meie oleksime olnud liitunud, siis oleks saanud ta juba Tallinnas maha tõsta ja oleks see rahvusvaheline skandaal olemata jäänud. Oskate te selle nurga alt kommenteerida, kas Soome on enne meid liitunud ja kas see suhestub selle kaasusega?

Aitäh! Minu teada Soome on liitunud, aga ma seda konkreetset juhtumit ei oska nii täpselt kirjeldada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tuletan teile ka meelde sedasama juhtumit, millest eelkõnelejad rääkisid: Taavi Rõivas tõsteti Helsingis laupäeva õhtul lennult maha, Delfile ja Postimehele teadaolevalt oli Rõivas purjus. Helsingi on Euroopa Liidu riik, aga see reis suundus Jaapanisse. Kuidas kohaldub [see protokoll] sellistel puhkudel, kui need lennureisid [suunduvad] kolmandatesse riikidesse?

Aitäh küsimuse eest! Kohaldubki nii, et kui Soome on liitunud – [jutt on ju] Helsingist –, siis seal on võimalik seda rakendada. Kui Eesti ei ole liitunud või kui Jaapan ei ole liitunud, siis ei saa rakendada. Ehk maha tõsta ikka saab, aga karistada ei saa.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu tutvustamisega. Selleks palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ütlen juba ette, et minu ettekanne läheb veel kiiremini kui Kuldar Leisi oma, sest ega mingit väga põnevat diskussiooni komisjonis eriti ei tekkinud. No olid umbes samad küsimused, nagu siin oli Rain Epleri küsimus, kust paistis läbi, et ta usub, et juhul kui keegi midagi lennukis toime paneb, siis visatakse ta keset lendu välja, et Helsingi ja Tallinna vahel oleks keegi pidanud lennukist välja kukkuma. Nii see ei ole, ka peale selle konventsiooniga ühinemist.

Asi on lihtsalt selles, teadmiseks teile kõigile – ma väga kokkuvõtvalt seda komisjoni diskussiooni teile esitan –, kõik need eestlased, kes te siiamaani olete arvestanud sellega, et lennuki peal saab pulli teha, suitsu teha ja juua ning võib turvavööd mitte kinni panna, et te võite ka edaspidi seda teha, aga te saate selle eest vastutusele võetud. Siiamaani ei ole saanud [teid vastutusele võtta]. Nii et mõnes mõttes kurvad uudised. 

Aga komisjonis oli kõigil mingi oma mälestus, [meenutati] erinevaid kaasuseid. Kõik muutusid pisut nostalgiliseks. Aga peale seda, kui nostalgitsemine oli läbi saanud, tehti komisjonis järgmised otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. mail, see oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, jälle täielik konsensus, üksmeel. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati mind ja ka see oli konsensuslik, kusjuures see ei põhinenud mingitel kvootidel või millelgi, lihtsalt leiti, et ma olen kõige kompetentsem selle küsimuse täna teile siin ettekandmiseks. Aitäh! Oi, küsimusi on ka veel.

Tõepoolest, teile on küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te tõite ka juba välja, et komisjonis oli jutuks Taavi Rõivase juhtum. Ta ei käitunud lennureisil seisusekohaselt ja tõsteti Helsingis lennukist välja. Kas selle eelnõu vastuvõtmine on ka kuidagi seotud meie endise peaministri käitumisega või kas see nagu kiirendas eelnõu siia saali tulekut?

Aitäh! No esiteks, hea Evelin, sa eksid. Mina ei öelnud midagi selle kohta, et Taavi Rõivase küsimust komisjonis arutati. Teiseks, kindlasti ei lähtu me Eesti õigusloomes mingist üksiknähtusest või üksikjuhust, selleks et viia sisse mingeid muudatusi või ühineda mingite konventsioonidega.

Anti Poolamets, palun!

Mulle jättis see nüüd küll väga ebaviisaka mulje, kui te siin ironiseerisite, kuidas meie ei saa enam lahtise turvavööga lennukis sõita ja ei saa enam napsutada. No ma ei tea, millest te räägite. Me tuletasime meelde tõsist juhtumit, kui endine peaminister visati lennukist välja ja teda süüdistati, et ta oli purupurjus ja laamendas. Ärge siis häbenege seda konstateerida. Selle mahavaikimine ei ole ka midagi väärikat.  

Esiteks, mul on küsimus, kas komisjonis selline [küsimus] tõsteti üles, et kunagi on endine peaminister meile nii palju häbi teinud sellel teemal, et me peamegi nüüd korralikult vaatama, et selliseid asju enam ei juhtuks ja igasugused Eesti kodumaised vurled ei laamendaks lennukites. Olen minagi kuulnud hirmsaid lugusid, kui arreteeritakse mingi kodumaine joodik, kes on terve reisi [teisi] seganud. Aga meil on peaministri tasemel selline karikatuurne käitumine …

Teie aeg! 

… olnud nähtav. Kuidas sa kommenteerid?

Aitäh! Ma kommenteeringi nii, et libamisi oli, tunnistan ausalt, Taavi Rõivase juhtumist komisjonis juttu. Aga põhimõtteliselt ikkagi selles valguses, et oli just see küsimus, kas lennule mittelubamine on võrreldav sellega, kui sa lennu ajal paned midagi toime ja siis pärast sinuga hakatakse toimetama ja sind vastutusele võtma. 

Selle kohta, et sa tunned ennast puudutatuna sellest, et mina teen nalja, ütlen, et asi on naljast kaugel. Nagu ma ütlesin, need inimesed, kes varem said karistamatult lennukis teha mida tahes – juua, suitsetada, turvavööga mängida –, Eesti kodanikena peale Eesti selle konventsiooniga ühinemist seda enam teha ei saa, sest nad võetakse selle eest vastutusele. Aga see, mis juhtub enne lennukile minekut, on meil ammu reguleeritud igasuguste korrakaitseseaduste ja muude asjadega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, Valdo, meid hoiatamast, et see seadus on selline ja selline, et ärge kunagi midagi sellist tehke! Ma võin kinnitada, et ei tee, sest konservatiivid on ikka korralikud inimesed, erinevalt liberaalidest. Seda hoiatust kohalda ikka oma fraktsioonis, sest selle seaduse subjekt, mille kohta siin näiteid toodi, on teie erakonnast. Tõepoolest, õnneks tõsteti Taavi Rõivas välja mittestartinud lennukist, sest muidu, jumal hoidku, mis seal pardal oleks veel võinud kõik juhtuda! Selles mõttes ma ütlen, et on hea, et siis veel seda seadust ei olnud, muidu istuks ta võib-olla hoopis kinnimajas, eks ole. Aga sa vaata ikka oma fraktsioonikaaslastele otsa ja räägi neile seda juttu, mitte ära siiapoole vaata.

Aitäh! Kas küsimus ka oli? (Hääl saalist.) Aga põhimõtteliselt, Helle-Moonika, mind alati üllatab see, kuidas sina ja su aatekaaslased suudate kõiki neid asju näha läbi maailmavaatelise prisma. Ma võin sind lohutada, sest juhul kui nüüd tõesti [läheb nii], nagu sa ütlesid, et jumal teab, mis veel kõik oleks võinud lennukis juhtuda, siis vaata, kui me ühineme selle konventsiooniga ja kui see oh-jumal-teab-mis-veel tõesti juhtub, siis see inimene saab vastutusele võetud. Praegu, veel täna on nii, et see inimene, kes paneb toime selle oh-jumal-teab-mis-veel-võib-juhtuda, jalutab järgmises lennujaamas lihtsalt vabalt minema, sest teda ei saa vastutusele võtta, kuna ta [on] Eesti kodanik ja Eesti ei ole selle konventsiooniga ühinenud. Kuna sulle väga meeldib see mõte, et ta saab vastutusele võetud, siis ma eeldan, et ka teie hääletate täiel rinnal selle [eelnõu] poolt.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Äkki minister tahab [kõnelda]? Läbirääkimiste ajal ei taha. Aitäh!

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 587 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. mai kell 17.

Läheme edasi tänase 12. päevakorrapunktiga: Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Natura hindamine) eelnõu 610 esimene lugemine. Ettekandja on energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Natura hindamine) eelnõu. 

Antud eelnõuga muudetakse lisaks looduskaitseseadusele ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust, metsaseadust ja maamaksuseadust. Seaduste muutmise eesmärk on laiendada võimalust viia läbi keskkonnamõju hindamisest eraldi Natura hindamist kõikide tegevuste suhtes, millel võib olla mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele, kuid millel puudub laiem keskkonnamõju. 

Kehtiva seaduse alusel saab eraldi Natura hindamist teha tegevuste suhtes, mille ainus eesmärk on riigi julgeoleku tagamine. Lisaks keelatakse majanduslikel eesmärkidel tehtavad raied Natura 2000 võrgustikku jäävates loodusdirektiivi metsaelupaikades, vähendades seeläbi nii ametnike kui ka metsaomanike halduskoormust. Ära jääb seega aega ja raha nõudev Natura hindamise menetlus, mille tulemuseks oleks see, et raiet poleks ikkagi võimalik teha.

Seadusemuudatus on seotud Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlusega, mis on jõudnud teise etappi ehk põhjendatud arvamuse etappi. Järgmine etapp oleks Euroopa Kohus, juba rikkumise tuvastamine. Rikkumismenetluse raames on Euroopa Komisjon öelnud, et raietegevuseks loa andmine eelneva Natura hindamiseta, mida nõutakse looduskaitsedirektiivi artikli 6 lõikes 3, kujutab endast rikkumist.

Seetõttu alustas Keskkonnaamet 2024. aasta märtsis Natura 2000 kaitse-eesmärke mõjutada võivate metsateatiste keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohast eelhindamist. 

Natura hindamine on olnud integreeritud keskkonnamõju hindamisse. 2023. aastal jõustunud seadusemuudatuse alusel saab eraldi Natura hindamist teha julgeolekuga seotud tegevuste suhtes. Võiks ka jätkata senist praktikat ja teha edaspidi Natura hindamist osana keskkonnamõju hindamisest, kuid väiksemate tegevuste korral, näiteks metsateatised, toob see kaasa ebavajaliku ja ebamõistliku bürokraatia. 

Keskkonnamõju hindamine on mõeldud rohkem suuremate objektide jaoks ja mõju tuleb hinnata keskkonnale laiemalt, sealhulgas välisõhule ja kliimale, veele, maahõivele, mullale, maastikule ja looduslikule mitmekesisusele. Lisaks tuleb keskkonnamõju hindamise käigus hinnata mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. 

Natura hindamine kestab tavaliselt neli kuni seitse kuud ja selle maksumus algab umbes 2000 eurost. Keskkonnamõju hindamine võib kesta aga poolteist kuni kolm aastat ja selle maksumus algab 10 000 eurost. Seega saab siis, kui keskkonnamõju hindamise asemel on Natura hindamine, hoida kokku nii aega kui ka raha.

Seadusesse lisatakse nõuded mõju hindamise ekspertidele ja sätestatakse kohustus viia läbi avalikustamised mõju hindamise kõikides etappides. Kõik avalikustamise teated tuleb avaldada Ametlikes Teadaannetes, välja arvatud metsateatise hindamise korral, kui teade avalikustatakse metsaregistris. 

Samuti lisatakse seadusesse protseduur, kuidas toimub hüvitusmeetmete määramine Natura erandi menetluses. Vastavalt Euroopa Komisjoni loodusdirektiivi juhendmaterjalile on hüvitusmeetmete määramine pädevate asutuste ülesanne. Vastav pädev asutus Eestis on Keskkonnaamet, kes hakkab Natura erandi tegemisel hüvitusmeetmeid määrama. Natura erandit saab teha väga erandlikel põhjustel, kui puuduvad alternatiivsed lahendused, tegevus on vajalik esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel ning loodusväärtuste kahjustamist on võimalik hüvitada vähemalt sajaprotsendiliselt. 

Metsaelupaikade täiendav kaitse puudutab Natura 2000 võrgustikus erametsaomanikke kokku 11 700 hektaril piiranguvööndites ja hoiualadel. Riigimetsades on see pindala 37 700 hektarit ja seal lõpetati raied metsaelupaikades juba aastal 2018. Keskkonnaameti nõusolekul on nendel aladel lubatud kujundusraie kaitse-eesmärgi saavutamiseks, samuti raie, selleks et vältida otsest ohtu inimese elule ja varale, ning mõningatel juhtudel ka raie metsakahjustuse leviku tõkestamiseks. 

Piiranguvööndi metsaelupaiga tüüpides lubatakse metsateatist esitamata raiuda kuni 5 tihumeetrit puitu hektarilt, kuid mitte enam kui 20 tihumeetrit puitu kinnistult aastas. See on mõeldud selleks, et inimesel oleks võimalik võtta küttepuid ja tarbepuitu oma metsast ka juhul, kui kogu tema mets jääb alale, kus metsaraie on keelatud. Viis tihumeetrit on kompromiss, arvestades metsade keskmist aastast juurdekasvu. Enam kui 5 tihumeetrit hektari kohta aastas lubada ei saaks, sest nii poleks võimalik tagada metsaelupaiga säilimist. 

Pisut ka kompensatsioonidest. Seaduse jõustumisel saavad metsaomanikud piirangutega maa vajaduse korral riigile müüa. Piiranguvööndi ja hoiualade erametsa omanikud, kelle maal asuvad metsaelupaigad, saavad juba praegu sama suurt toetust kui sihtkaitsevööndisse jääva metsa omanikud. See toetus on 160 eurot hektari kohta aastas. Võrdluseks, et mujal piiranguvööndis ja hoiualal on see kuni 60 eurot hektari kohta aastas. 

Seadusemuudatusega lisatakse maamaksuseadusesse ka säte, mille alusel vabastatakse metsaelupaikadega alad maamaksust. Hetkel on nende maade maksuvabastus sama kui mujal piiranguvööndis ja hoiualal ehk 50%. 

Kokku võttes võib öelda, et seaduse muutmisega võimaldame keskkonnamõju hindamisest eraldiseisvat Natura hindamist nendeks juhtumiteks, kus puudub laiem keskkonnamõju. Muudatus vähendab halduskoormust nii ametiasutustel kui ka metsaomanikel ja teistel, kes plaanivad oma tegevusi Natura 2000 aladel või nende vahetus läheduses. Samuti tagatakse Natura 2000 aladel olevate metsaelupaikade kaitse, millega tagatakse kaitsekorra selgus. 

Palun seda eelnõu toetada. Aitäh! Ja hea meelega vastan küsimustele, mida, ma näen, on kogunenud.

Tõepoolest näete õigesti. Esimene küsimus, Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tundub, et Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus on arenemas edasi põhiseaduse rikkumiseks meie oma riigi valitsuse ja ka parlamendi sekkumise abil. 

Minu esimene küsimus tulebki sellest, et väga oluline roll on just nimelt sellel Euroopa Liidu Natura elupaikade rikkumismenetlusel, millega ma täna sain tutvuda. Ma tean, et väga paljud keskkonnakomisjoni liikmed ei ole siiamaani saanud seda teha, Riigikogu liikmed vist ka mitte. See [dokument] on siin majas olemas, aga see on kuulutatud avaliku kasutuse piiranguga dokumendiks, nii et avalikkus ei tea sellest mitte midagi. Tegelikult on selle sisu see, et mõjud nendel Natura aladel on hindamata, ja seal ei ole ühtegi sõna sellest, et metsa ei tohiks raiuda. Miks valitsus on tulnud sellisele järeldusele ja andnud sellised seisukohad, et me peame oma inimesi sanktsioneerima, selle asemel et mõjusid hinnata?

Aitäh! Ka selles eelnõus on ju ette nähtud võimalus nendel elupaigaaladel oma tarbeks puitu raiuda 5 tihumeetrit hektari kohta või 20 tihumeetrit kokku kogu kinnistu kohta. Selle seadusemuudatusega me seadustame ka selle praktika, mis on olnud, nii et me saame selle rikkumismenetlusega ühele poole. Nii nagu te ise ütlesite, need dokumendid on kõik siin Riigikogus olemas, kõigil Riigikogu liikmetel on võimalik nendega tutvuda.

Kas kellelgi on telefon sisse jäänud, kõlarist kostab midagi? Palun vaikseks panna. Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Mu küsimus tuleneb suurel määral huvigruppide arutelust. Seal jäi üsnagi arusaamatuks, kuidas ikkagi otsustatakse, millistel juhtudel see Natura mõju hindamine algatatakse ja millal mitte. Sellega kaasneb ka teine küsimus: kuidas ikkagi käib selle tagamine, et sellesse protsessi oleks kaasatud küllaldaselt eksperte, ja [kuidas tagatakse] nende sõltumatus? Hindajad ise ju praegu ütlevad, et neid eksperte lihtsalt napib.

Jaa, see, mis puudutab eksperte, on igati õigustatud küsimus. Need eksperdid olid kohal ka kaasamisistungil komisjonis. Eks see mingis ulatuses võib kindlasti väljakutse olla, et neid eksperte oleks piisavalt palju ja nad saaksid oma tööd piisavalt kiiresti teha. 

Mis puudutab seda, kuidas seda Natura hindamist tehakse, siis Keskkonnaamet on juba algatanud Natura 2000 alade metsakava koostamise, mille raames tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine. See kõik peaks kogu seda protsessi lihtsustama ja sellele kaasa aitama. Tegelikult peaks asjad metsaomanike jaoks minema lihtsamaks ja selgemaks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Kui ma lugesin uudist, et sa vähemasti panid pausile selle metsade soodeks muutmise, siis ma mõtlesin, et oled hoogsalt ja mõistlikus suunas minema pannud. Kui sa täna ütlesid, et keelame raied ära ja see vähendab bürokraatiat kõigi jaoks, siis ma mõtlesin, et äkki liiga hoogsalt. Kui ehitusega paralleel tuua: keelaks ehitamise ära, siis ei oleks vaja lube menetleda ei ettevõtjatel ega ka ametnikel, bürokraatia väheneks. Aga kas me ikkagi liiga kaugele ei lähe sellega, et keelame ära? Eriti arvestades asjaolu, et selle rikkumismenetluse dokumentides ei ole kuskil ühtegi soovitust, et raied peaks Natura aladel ära keelama.

Nii nagu ma kõnes mainisin, kui Natura hindamist ei oleks, tuleks ju hindamine ikkagi läbi viia ja selle hindamise tulemus oleks see, et seda metsa raiuda sellises mahus ei saaks. Meil ei ole minu meelest mõtet panna inimesi olukorda, kus nad peavad tegema midagi, mille lõpptulemus on ette teada. Nii nagu ma ütlesin, 20 tihumeetrit kinnistult aastas ja 5 tihumeetrit hektarilt on inimesel ka selle seaduse järgi võimalik oma tarbeks puitu varuda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Siin on üks paras tohuvabohu. Ausalt, ma tahan aru saada, mis asi on piiranguvööndi metsaelupaik. Kas seda siis ei vormistatagi lõpuks sihtkaitsevööndina või? See on üks pool. 

Aga võib-olla mõne sõnaga sellest, et kui te olete nüüd Kliimaministeeriumi ametnikega rääkinud sellest, mis siiani on toimunud, siis kuidas te ise seda hindate. Kas see on ikka päris normaalne, et poolteist aastat on olnud tohutu segadus ja alles mõni nädal tagasi on alustatud nende kaitsealade kaitsekorralduskava muutmist, aga piirangut on juba poolteist aastat inimeste peal rakendatud? Lisaks sellele kehtivad jätkuvalt nii-ütelda metsakorralduskavad, mille Keskkonnaamet on kooskõlastanud. See on nagu suur juriidiline rägastik. Palun kommenteerige seda, mida ametnikud selle senise, minu arust täiesti vales suunas [liikunud] protsessi kohta ütlevad.

Ma alustan esimesest küsimusest, mis puudutas seda, kas metsaelupaik on sama (Hääl saalist.), jah, mis sihtkaitsevöönd. Metsaelupaik ei ole päris sama mis sihtkaitsevöönd. Kokku on see pindala [erametsaomanike maal] 11 700 hektarit, kus Natura alal need täiendavad piirangud tulevad. Aga taas kord, kui see fookus ja küsimus on, kas inimene saab oma metsa seal majandada, siis jah, need piirangud on, aga need piirangud olid ka enne, Natura ala regulatsioonide tõttu. Nüüd see lihtsalt muutub selgemaks.

Nüüd sellest, millal Keskkonnaamet on tegevusi alustanud. Näiteks juba märtsis sai valmis metsaregistri arendus, mille tulemusel on metsaomanikel võimalik teatist esitada, lähtudes konkreetse asukoha looduskaitselistest kitsendustest koos kavandatavale raiele seatavate tingimustega. Ehk see valik, mis on ette antud, on selles mõttes selge. Neid arendusi on tehtud ju pikemalt ja ka kaitsepraktika mõttes. Kindlasti võtab aega, kuni kõik asjad päris ideaalselt tööle hakkavad, aga ametnike poole pealt oleme me seda küsinud ja sellest rääkinud ning need asjad liiguvad. Kas kõik on rahul? Alati kõik kindlasti rahul ei ole.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on teile natuke laiem küsimus. Te olete täna siin meie ees mitme eelnõuga ja nende kõigi puhul on oluline roll Keskkonnaametil ja sealsetel spetsialistidel: juhendite koostamine, nõustamine, menetlused, otsuste langetamine. Olen aru saanud, et kui seda regulatsiooni looma hakati, siis paralleelselt tekkis selline mõte, et pole neid ameteid vajagi, võiks kõik kiirmeetodil nagu mootorsaega kokku tõmmata, ameteid võiks kärpida, liita, lahutada, koondada, konsolideerida ja muid asju teha. 

Kas te saate natuke rahustada tervemõistuslikke inimesi, [ja öelda, et] valitsus on nendest esialgsetest rutakatest plaanidest loobunud ja on aru saanud, et Keskkonnaametil on ka oma roll, need spetsialistid teevad kohati päris olulist tööd ning et laiemalt loodushoiuküsimused ning tasakaalu otsimine majanduse ja keskkonna vahel on nüüd jõudmas ka valitsuse liikmeteni, võib-olla näiteks ka teie enda eestvedamisel?

Aitäh! Keskkonnaamet on väga vajalik organisatsioon. Ei ole olnud ühtegi arutelu selle üle, et võiks selle organisatsiooni ära koondada või likvideerida. See, kuidas Keskkonnaamet oma tööd korraldab, ma arvan, ka nende kolme eelnõu kontekstis, millest me siin räägime, eriti pidades silmas järgmist eelnõu, vähendab ka Keskkonnaameti enda töökoormust ja võimaldab palju rohkem keskenduda järelevalve teostamisele riskipõhiselt. Ma arvan, et see ongi paljude teemade puhul lahenduseks, et me ei pea kõiki asju mitte lauskontrollima, vaid kontrolli teraviku suunamisel tuleb lähtuda riskipõhisusest. 

Kas Keskkonnaametil on vähe tööd? Kindlasti ei ole tal vähe tööd. Selle eest ma kindlasti ka seisan, et Keskkonnaamet saaks täita neid ülesandeid, mis talle pandud on.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! No te kirjeldate seda protsessi muretult ja kerglevalt. Lugesite ette selle eelnõu eesmärke ja kehastate justkui mingit õnnistegijat, räägite, et saabub selgus ja asjad lähevad paremaks. Ma käisin möödunud nädalal arhiivis ja vaatasin 1944. aasta dokumente. Ka siis said kõik asjad selgeks: vara natsionaliseeriti, inimesed panid tuima näoga templi alla, segadus kadus ära, omanike vara võeti riigile. Te teete selle eelnõuga täpselt sama. 

Kui inimese vara, küll teatud piirangutega, on rohkem kui 100 000 eurot väärt, ja tuleb sihtkaitsevöönd, siis teie ütlete, et nüüd saabub selgus, ta saab võtta hektarilt maha kaks puud, aga kui seal on rohkem hektareid, siis kuni kaheksa puud saab ta aastas maha võtta ja tuleva aasta märtsis saab 200 eurot hektari kohta toetust. Ja see on see mõistlik lahendus, selgus, mis selle eelnõuga saabub! Kas te nagu päriselt ka annate endale aru, mis toimub? Kas see ongi nagu mõistlik või on see kaasaegne natsionaliseerimine?

Meil on praegu aasta 2025 ja Eesti Vabariik, selles mõttes mina selle võrdlusega kindlasti nõus ei ole. Ma arvan, et küsimuses oli ka üks ebatäpsus. Me ei räägi ju sihtkaitsevööndist, me räägime metsaelupaikade täiendavast kaitsest. Need on erinevad asjad. Nii nagu ma ütlesin, metsaelupaikade puhul on see toetusmäär hektari kohta 160 eurot aastas. See on hinnatud õiglaseks hüvitiseks nende piirangute eest. Mets on ju lõppkokkuvõttes vara ja kui seda metsa majandada, siis majandamine ei seisne ju selles, et kogu see mets võetakse ühel aastal korraga maha. Samamoodi on täielik maamaksuvabastus. Ma arvan, et need kompenseerimisettepanekud on õiglased.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Ma oma hinnangutes küll nii karm ei ole, aga tõsi on see, et see muudatus või seadus toob ikkagi kaasa päris mitmeid piiranguid. Metsaomanikud on põhjusega, ma arvan, mures, nad olid juba varem mures, aga pärast seda eelnõu on nad tõenäoliselt veel rohkem mures. Kas te saate seda murepilve mingilgi määral vähendada ja tuua välja, mis tegelikult metsaomaniku jaoks pärast selle seaduse vastuvõtmist muutub? Kuidas on asi tema jaoks praegu ja kuidas saab olema pärast selle seaduse vastuvõtmist? Jätkuvalt [tahan küsida] ka selle kompensatsioonimehhanismi kohta, millest te rääkisite. See on, ma saan aru, suures pildis veel töös. Või kuidas sellega on?

Ma alustan lõpust. See kompensatsioonimehhanism hakkab tööle sellel hetkel, kui see seadus kehtima hakkab. Veel kord, nii nagu siin korra sai öeldud: kui praegu Natura alal, kus kehtivad piirangud, keegi soovib oma metsa majandada, siis ta peab tegema keskkonnamõjude hindamise. Vastus tuleks negatiivne, et seal püsielupaigas või metsaelupaigas ei ole võimalik suuremat raiet teostada. Praegu tõuseb hüvitusmäär ja tuleb ka 100%‑line maamaksuvabastus. Nii et tegelikult lähevad asjad paremaks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma lähen oma teise küsimusega selle juurde, mis puudutab teie väidet ning tegelikult ka eelnõu seletuskirjas kirjeldatut ja Euroopa Komisjonile antud lubadust, et täielik Natura alade mõjude hindamine viiakse tervikuna Eestis läbi. See otsus võeti vastu aastal 2021, nüüd me oleme jõudnud aga sinnamaani, et seda tegelikult ikka veel tehakse. Samal ajal on laual seadusi muutvad ettepanekud. Meil seda terviklikku mõjude hindamist ei ole tehtud või see on töös, ma ei tea, millal see valmib, erinevaid hinnanguid on selle kohta. Näinud me seda dokumenti ei ole, aga me läheme muutma seadust ja metsamajandust tegevusena ära keelama. Ehk ütleme väga selgelt, et me enam ei väljasta metsateatisi selle range kaitse alla võetud alade kontekstis, vaid võib 5 tihumeetrit ilma metsateatiseta raiuda. Seda me serveerime suure halduskoormuse vähendamisena. Midagi on pildil nagu väga valesti. Või ei ole?

Natura aladel, nagu hea küsija, ma arvan, teab vähemalt niisama hästi kui mina, tõenäoliselt isegi paremini, on piirangud kehtinud kogu aeg. Nii nagu ma juba korduvalt olen vastanud, kui praegu oleks tehtud keskkonnamõjude hinnang Natura aladel nendes kohtades, kus on näiteks metsaelupaik, siis ei oleks täielikku raiet keskkonnamõjude hindamise tulemusel lubatud. Natura hindamine on palju lühem, palju kiirem tee, kuidas need vajalikud otsused saab langetada. Keskkonnaamet on üldise Natura alade metsade kava strateegilise hindamisega toimetanud ja saab selle ka valmis, eks ole. Nii nagu ma ütlesin, mis kuupäevaks saab valmis, selle ma täpsustan üle, saan kirjalikult vastata. Nii nagu ma ka ütlesin, kuna tööd on päris palju tehtud, siis selle aasta märtsist on võimalik metsateatise esitamisel juba lähtuda nendest asukohapiirangutest, mis konkreetses asukohas kehtivad. See tuleb kõik ilusti rippmenüüst välja, nii et on ka kasutaja jaoks sõbralik.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina ei ole kindlasti selle valdkonna asjatundja ja sellepärast küsingi teilt, sest eeldan, et teie oskate sellele küsimusele vastata. Lugesin seda ajakirjandusest ja nüüd tahangi küsida, kas vastab tõele, et rikkumismenetluse sisu on salajane ja isegi saadikutel ei ole olnud võimalik sellega tutvuda.

Kuna see rikkumismenetluse protsess on pooleli, siis need dokumendid ei ole avalikud. Aga nii nagu ütles siin ka kolleeg, Riigikogu liikmetel on võimalik Riigikogu Kantseleis selle rikkumismenetluse dokumentatsiooniga tutvuda. Teie jaoks ei ole midagi salajast.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Märkustega arvestamise tabelis on erametsaliit toonud välja, et ta on teinud Kliimaministeeriumile ettepanekuid mitmel korral ja ka selle seaduseelnõu juures, et piirangute kehtestamise puhul tuleks koheselt pakkuda õiglased hüvitised välja nendele, kellele piiranguid sätestatakse. Äkki te oskate täpselt öelda, millised võivad olla need hüvitised rahalises mastaabis ühe hektari Natura ala kohta, mis seda omanikku tulevikus saatma hakkavad? Te olete siin kirjutanud, et väljatöötamisel on täiendavad hüvitismeetmed.

Mulle tuleb meelde üks markantne juhus. Ühe Rail Balticu viadukti juures pidi maaomanik enne oma maa peale saamiseks sõitma 300–400 meetrit, nüüd peab ta selleks sõitma kolm-neli kilomeetrit, ja riik [määras] talle tohutult suuremeelse hüvitise: natuke alla 40 euro makstakse talle kümne aasta vältel. Mitte aastas, vaid kümne aasta peale 40 eurot selle eest, et ta peab sõitma nüüd 5 kilomeetrit 300 meetri asemel. 

Teie aeg!

Kas te oskate öelda, missuguseid valikuid teie pakute siin Natura alade maaomanikele?

Aitäh! Kordan veel kord üle, et sihtkaitsevööndis olevate metsade puhul juba on hüvitis, 160 eurot hektari kohta aastas. Mitte nii, nagu toodud näites oli. Samasugune hüvitise määr, 160 eurot hektari kohta, hakkab kehtima ka metsaelupaikade puhul. Lisaks, maamaksuvabastus, mis praegu piiranguvööndis ja hoiualal on 50%, saab olema 100%. 

Vastan ära ka selle, millal saab Keskkonnaamet valmis metsakava Natura 2000 alade kohta. See valmib 2026. aasta lõpuks, järgmise aasta lõpuks, koos strateegilise hindamisega.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Auväärt minister! Te mainisite enne ilusasti Keskkonnaametit ja seda, et tööst seal puudu ei tule. Kui me vaatame seda eelnõu, siis paratamatult näeme, et seetõttu tööülesanded suurenevad. Mind huvitab, kas on analüüsitud, kui palju see töömaht tegelikult suureneb. Kas on ette nähtud rahaline lisa selleks, et saaks selle töö korralikult tehtud? Eriti ju, kui mõelda selle peale, kui halvasti senini on kogu kommunikatsioon toimunud, mis on tekitanud kohutava vastasseisu maaomanike ja riigi vahel.

Jaa, see küsimus on õige, kindlasti tuleb siit tööd juurde. Ma arvan, et üks osa tööst on täpselt see, mida ma eelmise küsimuse vastuses mainisin, sellesama Natura 2000 alade metsade kava koostamine. On tehtud erinevaid IT‑arendusi. 

Laiemalt ma arvan ka seda, et eks me peame koos Keskkonnaametiga vaatama, mis on need tegevused, mida on võimalik viia rohkem riskipõhiseks, nii et me saaksime kusagil vähem kontrollida. Kui kuskil mingid asjad käivad üle jõu, siis tuleb vaadata, kuidas saada sinna jõudu juurde. Selles mõttes on minu huvi, et Keskkonnaamet töötaks, mitte see, et ta ei töötaks. Ma arvan, et see on kõigi ühine huvi. Laiemalt olen ma öelnud välja ootuse kõikide ametite suhtes: amet on eelkõige inimese ja ettevõtja partner ja nõustaja. Loomulikult, neid, kes rikuvad reegleid, seadust, peab olema ka võimalik karistada, aga ennekõike on ta nõustaja ja partner.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Käesoleva aasta detsembrikuus jõustub täies ulatuses Euroopa Liidu raadamismäärus. Selle eesmärk on minimeerida Euroopa Liidu panust metsade hävitamises ja vähendada metsade degradeerumist kogu maailmas. Aga samal ajal on selge eesmärk ka see, et kaitstaks põlisrahvaste kogukondade õigusi. On ju tegelikult pikalt teada olnud, et Eesti puiduvarud on otsakorral. Nüüd räägivad sellest õnneks ka puidutööstuse esindajad. Kas Eesti ja Kliimaministeerium on selleks üldse valmis? Kuidas plaanitakse hakata 2026. aastal kontrolle teostama? Kas ettevõtjaid on teavitatud karmistuvatest nõuetest?

Eks me 2026. aastal teostame neid kontrolle niisama hästi kui 2025. aastal või nagu neid on eelnevalt teostatud. Väikse riigi puhul on mõnede ülesannete täitmine selles mõttes nagu nõudlikum, et meil lihtsalt objektiivselt ongi inimesi vähem. Mis puudutab kõiki uusi regulatsioone, mis on tulemas, siis loomulikult, me suhtleme pidevalt nii ettevõtjate kui ka huvirühmadega. Vähemalt suuremad ettevõtted suudavad juba ka ise jälgida, mis ühes või teises pooles toimub. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Millal võiks saada selgeks selle rikkumismenetluse lõpptulemus, millal võiks see saada Riigikogu liikmetele nagu briifitud? Kas selle seaduse menetlemine ei võiks jääda sellesse [aega], kui on teada see seis, mis sellest rikkumismenetlusest tuleb? Teiselt poolt tahaks väga teada, või tegelikult on ettepanek, et äkki peaks ikkagi need kompensatsioonimehhanismid väga selgelt välja ütlema. Erametsaliit on ju pakkunud välja kolme-nelja liiki ja nende suurused ka. Mis on teie arvamus?

No selle seaduseelnõu vastuvõtmisega me peaksime saama sellest rikkumismenetlusest vabaks. See on üks põhjus, miks me seda teeme. Te küsisite ka, mida me veel saame teha. Eks me nendele metsatoetustele vaatame ka sisse, millised võimalused on teha neid täpsemaks ja diferentseerida mingeid asju, sest metsal ja metsal on vahe, eks ole, nii turuhinnas kui ka muus. Niipalju kui vähegi võimalik me ikkagi püüame erinevate regulatsioonide rakendusi lahendada IT‑süsteemide abil, et klientidel ja ettevõtetel oleks lihtsam toimetada. Jah, see on pidev igapäevane töö, mida teeb nii Keskkonnaamet kui teeb ka ministeerium. 

Rain Epler, palun!

Esimene küsimus on mul selle kohta, et sa ütlesid, et kui Natura hindamise menetlus jääks, siis tulemus oleks ikkagi see, et raiuda ei saa. Võib-olla [kaotame] siis juba menetluse ka ära ja keelame kohe raied ära. Võib-olla sa põhistad natuke seda, kust see mõte tuleb, et kui on Natura ala, siis seal tuleb raie kindlasti ära keelata. Algne mõte oli ikkagi see, et seal jätkub inimtegevus nii-öelda koostöös loodusega. Saad sa seda põhistada? 

Ma teise lühikese küsimuse küsin veel. Sa oled äkki kolmas minister järjest, aga üks nõunik on sinna [ministeeriumisse] maru kauaks pidama jäänud. Oled sa sellele brigaadile ka otsa vaadanud? Seal on võib-olla vaja muudatusi teha ja värsket mõtlemist enda nõustajate hulka tuua.

Ma alustan viimasest küsimusest. Ma olen üldiselt kogu oma töökarjääri vältel püüdnud töötada koos inimestega, kellega ma klapin. Ma saan öelda, et nende inimestega, kes on ministeeriumis, on klapp täiesti olemas. Ma pean oluliseks ka seda, et vaatenurkade paljusus aitab jõuda paremate tulemusteni. 

Küsimuse esimene pool oli, kui palju oleks olnud kehtiva seaduse järgi võimalik Natura alal metsa majandada, kui ei oleks Natura hindamist. Siis oleks pidanud tegema läbi kogu keskkonnamõjude hindamise protsessi ja tulemus oleks olnud see, et suuremat metsamajandamist seal olla ei saaks. Sellest ebavajalikust protsessist nii pikkuse kui ka raha mõttes me täpselt selle seaduseelnõuga vabaneme. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma loen siit, et eelnõu seletuskirja ühes ettepanekus soovib erametsaliit raiuda kaitsealustes metsaelupaikades sellise juurdekasvu alusel, nagu ministeerium igal pool esitleb, ehk 6,7 tihumeetrit [hektari kohta]. Aga ministeerium, ma loen, vastuses väidab, et selle numbri alusel metsa tegelikult juurde ei kasva, et on olemas mingi likviidne juurdekasv. Kui suur siis see likviidne juurdekasv on? Selle kohta ei ole mingeid numbreid, seda ei ole selgitatud sektorile, ei ole selgitatud seadusandjale. Kas te saate selgitada, mis see niinimetatud likviidne juurdekasv on ja kas selle kohta saaks ministeerium reaalsed numbrid saata?

Täiendavaid numbreid saame alati saata. Aga metsad on erinevad ja kasvavad ka erineva kiirusega. See on osa vastusest. Selsamal põhjusel on [tehtud] ka see 5 tihumeetri piirangu ettepanek hektari kohta ja 20 tihumeetrit on maksimum, kui palju võib kinnistult aastas oma tarbeks [puitu varuda]. Need on need kaalutlused.  

Natura alade mõte ning ka loodushoiu ja elurikkuse mõte on ju ideaalis see, et me hoiame, parandame ja kaitseme seda, mis on, ja seal, kus on vaja taastada, me seda ka taastame. Aga teistpidi on oluline ka see, et metsa saab majandada. See on ka üks oluline põhimõte, et me defineerime ära majandusmetsa mahu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma olen ise ka erametsaomanik ja olen väga mures asjade arengu pärast. Ma kasutan siin samuti sedasama väljendit, mida kasutas hea kolleeg Priit Sibul, et see on tegelikult riiklike regulatsioonide ja keeldude abil eraomandi natsionaliseerimine, rääkige nii ilusti, kui tahate. Riik lisab eramaadele jätkuvalt looduskaitselisi piiranguid ja teeb seda ilma maaomaniku nõusolekuta. See on erametsaomanike õiguste süvenev piiramine ja sellega ei saa kuidagi nõus olla.  

Põhiseaduse § 32 ütleb ka, et igaühe omand on püha. Selle kallale te nende ühepoolselt kehtestatavate piirangutega ju lähete. Põhiseaduse § 32 ütleb muidugi ka seda, et igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse. Aga see on järjekordne eraomanike ebavõrdne kohtlemine, sest riigiga kohut käimise kulu, kui oma põhiseaduslike õiguste eest võidelda, ei jaksa keegi kanda, eriti kui riik protsessib sinu vastu sinu enda, sinu kui maksumaksja raha eest. Seda [raha] on riigil erinevalt eraomanikust palju.  

Arvestades, et pool Eesti metsadest …

Teie aeg!

… on riigi hallata, oleks seda kaitset võimalik korraldada ainult riigimetsa baasil. See hoiaks kokku bürokraatiat ja riigi raha ega rikuks kodanike ja eraomanike õigusi.

Aitäh!

Mis vaade teil sellele oleks?

Aga eks siin ongi kaalumise kohad erahuvi ja laiema ühiskondliku huvi vahel. Põhiseadus ütleb meile ka ju väga selgelt, et looduse hoidmine on meist igaühe kohustus. Ka antud juhul, kui me räägime metsaelupaikade täiendavast kaitsest, mis on piirang, siis selle piirangu puhul on ette nähtud ka hüvitis, mida ma olen siin korduvalt maininud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Nagu te õigesti ütlesite, põhiseadus paneb looduse kaitsmise meie kõigi õlule. Aga praegu on niiviisi, et nendelt, kellel metsa on, võetakse, ja ülejäänud looduse kaitsmise seisukoht jääb veidi hämaraks. Kuivõrd õiglane see on, et novembris eelmine minister kinnitas, et õiglane tasu on 200 eurot, aga praeguseks on eelnõusse jäänud 160? Kuhu see 40 vahepeal kadus? Kui kõik muu on teie valitsemisajal kallimaks läinud, siis mismoodi see 40 eurot teil sealt kaduma läks? Mis rehkendus see oli, et see, mida eelmine minister pidas 200 euro vääriliseks, on teil eelnõu tutvustuses jäänud 160 euro peale? 

Teine küsimus on mul täiendava hindamise kohta. Kui keskkonnainspektorid seda teevad, siis kas oleks mõistlik, et nad teavitaksid ka eraomanikku, et [tema maa peal] käiakse? Ma tean, et näiteks veebruaris saadeti inimesele teade, et seal on mingeid varasid täiendava kaitse alla võetud, ilma et oleks tulnud teavitust, et keegi seal maa peal oleks käinud ja midagi avastanud. Kui mõistlik see on?

See, mis puudutab teavitust, on hästi õige. Sellest, kui keegi Keskkonnaametist läheb eramaale hindama, mida seal on või ei ole, tuleb kindlasti omanikku teavitada. Kui seda ei ole tehtud, siis, ma arvan, ongi kohane märku anda, et see on tegemata jäänud.

160 euro kohta saan ma lihtsalt öelda seda, et see on see hüvitise määr, mida me oleme kaalunud, ja leidnud, et see on õiglane.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Looduskaitsealuse erametsa omanikule on ette nähtud kompensatsioon, on niisugune kompensatsioonimehhanism. 

Aga on ka looduslikud pühapaigad. Looduslike pühapaikade toetusrühma esimees ma olen ja seda ma siin esindan. Selle toetusrühma poolt tegime Kliimaministeeriumile juba mõni aeg tagasi ühe kirja. See Kliimaministeerium on ikka olemas ju? Kliimaministeerium on olemas.

Täna tulin sealt. 

Adressaat on olemas. Tegime kirja ja selle kirja sisu on, et ka looduslike pühapaikade nagu näiteks Maardu hiiemetsa omanikule ja analoogiliste kinnistute omanikele võiks olla sellesamuse vastava mehhanismi alusel kompensatsioon [ette nähtud]. Mis te sellest arvate?

Selle kohta saan siit puldist öelda, et lähen homme sinna ministeeriumisse, mis ilusti eksisteerib, küsin, kus see kiri on ja mis me sellega oleme teinud, ning siis me kindlasti vastame.

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja, te võiksite juba ära õppida, kuidas minu nime õigesti hääldada. Aga hea küll. Hea minister! Selle loodusdirektiivi artikkel 6 ja sellest tulenev kohustab Natura aladel kahjulike tegevuste mõju hindama. See oli teada juba 2004. aastal, kui me Euroopa Liiduga ühinesime. Miks seda pole siis rakendatud? Miks on lastud Reformierakonna juhtimisel olukorral nii hulluks minna, et praegu peab väga imelikke käike rakendades rikkumismenetluse vältimisega tegelema?

Aitäh! Ma olen reeglina vastanud sellistele tagasivaatavatele küsimustele, et kella me tagasi pöörata ei saa, me saame muuta neid asju, mis juhtuvad tulevikus. Kuna küsimus oli selle nurga alt, et mida meie oleme teinud, siis hetkel on olukord küll selline, et kõik Riigikogus esindatud kuus erakonda on pärast 2004. aastat valitsuses olnud. Nii et eks me kõik ole jõudumööda püüdnud Eesti elu edasi viia.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Eks ta niimoodi on, et kõik on valitsuses olnud, loomulikult. Aga fakt on see, et Reformierakond on ainult kitsaste ärihuvide rakendamiseks mingisuguseid asju edasi lükanud ja nüüd me olemegi [olukorras], kus inimesed jäävad jälle hammasrataste vahele, sest õigeid asju õigel ajal ei tehta või ei lasta teha. 

Aga mul on teile küsimus. Haanja looduspark on Natura alal. Varasemalt olid sellel alal lubatud kõik raieliigid, sealhulgas uuendusraie. Kui Kristen Michal oli kliimaminister, siis ta keelas need raieliigid ära. Mul ongi teile küsimus: kas siis väljaspool metsaelupaiku, mis ka tõesti sellel Natura alal asuvad, on tulevikus uuendusraie lubatud? Kas te saate inimestele öelda, et nad saavad mingisugusegi elulise tegevusega seal jätkata?

Kindlasti on mingisuguse tegevusega võimalik ka Natura aladel toimetada. Sellepärast me seda Natura hindamist ju teemegi, et oleks selge, mis ühes või teises kohas konkreetselt võimalik on.

Helle-Moonika Helme.

Aitäh! Ma ütlesin, et ma olen erametsaomanik, ja siin räägiti, et põhiseaduse kohaselt on mul ka kohustus loodust hoida. Ma kindlasti hoiaksin oma metsas loodust, ma hea meelega teeksin seda, aga riik paneb mulle minuga läbi rääkimata peale sunni ja piirangud. Ma kirjeldan nüüd neid tundeid, mida see minus tekitab. Mina väga armastan oma metsa ja tahaksingi seda hoida ja majandada, võib-olla ma tahaks seda hoida ja majandada kui oma pensionisammast. Aga mul jäävad kaks hektarit üle tee, sellelesamale Haanja kaitsealale, mis on juba piirangute all ehk natsionaliseeritud ja seal ma oma omandit käsutada ei tohi.

Vaadates, kuidas asjad arenevad, kuidas natsionaliseerimine looduskaitse sildi all muudkui käib, sest Euroopale tuleb ju midagi ette näidata, riigimetsast peab selle puidu kätte saama ja selle tõttu peab eraomanik kannatama, on mul lihtsalt selline tunne, et mis ma siis teen. Enne kui te jõuate minu ülejäänud metsamaani oma piirangutega, kuna ma lihtsalt praegu veel saan minna, siis ma lähen, kuigi ma ei taha, mu süda tilgub verd …

Aitäh!

… aga ma lähen ja tõmban selle metsa maha ja võtan praegu selle tulu sealt välja!

Aitäh!

Pärast olete te selle minu käest ära võtnud, ma ei saa üldse enam midagi teha.

Teie aeg!

Aitäh, hea küsija! Eesti riik ei natsionaliseeri mitte mingit maad, mitte mingit maad ei natsionaliseerita viisil, nagu siin enne viidati, et riik tuleb ja võtab ja ei hüvita. Nii. Seda esiteks.

Eestis on ju väga palju erametsaomanikke. Ma usun, et neile kõigile läheb oma mets väga korda. Ma arvan, et ei ole võib-olla mõistlik vastandada siin omanikku ja riiki. Minu meelest saame me neid asju kõik koos ja ühiselt teha.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on teile väga konkreetne küsimus, loodan, et saan vähemalt niisama konkreetse vastuse ka. Kas ja kuidas on tagatud avalikkuse kaasamine Natura hindamisse?

Jaa, vaat nüüd … (Naerab.) Et mitte eksida vastusega, ma juhul, kui lugupeetud küsija lubab, vastan sellele küsimusele kirjalikult.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teil jäävad need vastused väga lühikeseks, ega parlament väga midagi teada kahjuks ei saa. Mind paneb muretsema see, et see on tüüpiline tegevus, mis iseloomustab ka varasemaid kliimaotsuseid: kõike on edasi lükatud võimalikult kaua ja siis järsku, kui tehakse, on kõigil valus. Mõnes mõttes need inimesed, kes on tublilt metsa majandanud, jäävad oma väikse metsaga hammasrataste vahele. 

Aga äkki te saate kirjeldada kõige selle hindamise ja tagajärje juures neid kompensatsiooniliike, mida inimestele [pakutakse]? Mis need summad on, kuidas need suurenevad, kuidas neid inimesi toetatakse? Lõppkokkuvõttes on selline normaalne keskmine Eesti inimene, tubli metsaperemees, oma metsa hoidnud ja heaperemehelikult majandanud ning kui me lihtsalt jõuga talle kallale läheme ja teiste patte tema turjal nuhtleme, siis see tekitab trotsi ja lõppkokkuvõttes me saame vastupidise tulemuse. Aga äkki need kompensatsiooniliigid ja mida te plaanite?

No seda ma olen siit juba õige mitu korda öelnud, aga kordan hea meelega üle. Kui me räägime konkreetselt nendest metsaelupaikadest, millest siin jutt käib, mille kohta tulevad rangemad reeglid, siis seal see hüvitis on 160 eurot hektari kohta aastas, ja lisaks on 100% maamaksuvabastust. Võib-olla ma pääsen sellest kirjalikust vastamisest ka, [kui ütlen,] et Natura hindamisel avalikustatakse kõik etapid: eelhindamine, algatamine, aruanne. Nii et avalikkus saab kõike teada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud aruteluga. Ettekandjaks palun keskkonnakomisjoni liikme Tiit Marani. See on juhtivkomisjoni ettekanne. Ettekandja Tiit Maran, palun!

Aitäh! Mul on võimalus teha teile ülevaade keskkonnakomisjoni 14. aprilli istungist ja seal [arutlusel olnud] teisest punktist. See on sõnastatud nii: Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Natura hindamine) eelnõu (610 SE) esimese lugemise ettevalmistamine. 

Igaks juhuks ütlen ka seda, et kohal olid komisjoni liikmed Rain Epler, Züleyxa Izmailova, Zuzu ühesõnaga, Jüri Jaanson, Hanah Lahe, Tiit Maran, Andres Metsoja, Andrus Seeme, kes asendas Mait Klaassenit, ja Tarmo Tamm. Kutsutud olid energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Sutt, ministri nõunik Mattias Tammet, elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler Antti Tooming, elurikkuse kaitse osakonna juhataja asetäitja Taimo Aasma, keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna nõunik Hanna Vahter, Riigikogu Kantselei pressinõunik Gunnar Paal ja Riigikogu aseesimehe nõunik Andrus Toss. 

Nüüd siis arutelu juurde. Sissejuhatuseks tegi ettekande auväärt minister Andres Sutt, kes ütles, et eelnõu võimaldab keskkonnamõjude hindamisest eraldiseisvat Natura hindamist juhtudeks, kui puudub laiem keskkonnamõju. Natura hindamisega vähendatakse bürokraatiat ja halduskoormust – sellest sai ka siin räägitud –, aga nii, et hindamise standardid ei lange. Samal ajal sätestab eelnõu, et metsateatist esitamata võib raiuda kuni 5 tihumeetrit küttepuid hektarilt, aga mitte rohkem kui 20 tihumeetrit puitu kinnistu kohta aastas. Küttepuid ei tohi raiuda hoiualal ja sihtkaitsevööndis. 

Veel rääkis Antti Tooming, et eelnõu on ajendatud [Euroopa] Komisjoni algatatud rikkumismenetlusest. (Sumin saalis.)

Vabandust korraks, ettekandja! Palun saalis vaikust! Aitäh!

Aitäh! Selle sisu on see, et Eesti ei hinda Natura mõjusid erinevate majandustegevuste puhul piisavalt. Keskkonnaamet on ajutiselt muutnud oma praktikat ja tehakse metsateatiste eelhindamisi. Seadusemuudatus on vajalik, et olukord oleks õiguslikult korrektne ja antaks õigus eraldiseisva Natura hindamise tegemiseks. 

Rain Epler küsis, kas Natura hindamine tuleb muudele keskkonnamõju hindamistele lisaks ja kas see tegevus peaks vähendama bürokraatiat. Taimo Aasma vastas, et praegu peab Natura aladega seotud tegevuste puhul läbi viima täismahus keskkonnahindamise, seni kuni Eesti õiguses pole eraldi Natura hindamise võimalust. See on üks viis, kuidas seda rikkumismenetlust lahendada. 

Selle peale teatas auväärt minister Andres Sutt, et Natura hindamine kestab neli kuni seitse kuud, võrreldes täismahus keskkonnamõjude hindamisega, mis võib võtta kaks kuni kolm aastat. Yoko Alender teatas selle peale, et aja‑ ja ressursikulu on umbes viis korda väiksem. 

Ise ma [ütlesin], et eelnõukohased muudatused on vajalikud – ma ka siiamaani nii arvan –, kuid täheldasin, et maaomanikke ei informeerita nende maade kaitsestaatuse muudatusest ja selline olukord, mis on tekkinud, kahjustab looduskaitse enda mainet. Tundsin huvi selle vastu, miks Eesti suhtes on rikkumismenetlus algatatud ja kuidas see kõrge standard ikkagi tagatakse, kui samal ajal meetodit lihtsustatakse. Taimo Aasma vastas selle peale, et 2000. aastate alguses ei nähtud Natura aladele ette eraldi mõjude hindamise protseduuri. Sisulised otsused tehti kaitsealade ja Keskkonnaameti kaalutlusotsustuste baasil, mis, nagu Euroopa Liit on nentinud, võis küll olla õige sisuliselt, kuid protseduuriliselt kindlasti mitte. Teised riigid on Natura alade hindamise menetluse ette näinud, aga ka neil on probleeme. Eelmisest aastast teavitab Keskkonnaamet maaomanikke nende maad puudutavatest kitsendustest ja seal olevatest väärtustest. Andres Sutt ütles, et omanike teavitamise süsteem vajab läbivaatamist ja see [mõte] võetakse komisjoni istungilt kaasa. 

Nii, vaatame edasi. Tarmo Tamm tundis huvi, kuidas ikkagi on selle 5 tihumeetri raiumisega. Mis juhtub siis, kui maatüki suurus on näiteks ainult 0,9 hektarit? Taimo Aasma vastas, et kehtiva metsaseaduse regulatsioon on 20 tihumeetri [puidu] kohta ja et eelnõuga reguleeritakse, et tarbepuitu võib metsaelupaigast võtta, aga see ei tohi seda paika kahjustada. Nii et kui metsaelupaiga suurus on 0,9 hektarit, siis sealt võib võtta 4,5 tihumeetrit puitu. See 5 tihumeetrit, selgitas Antti Tooming, on see muudatus, mis viidi sisse tulenevalt erametsaomanike [soovist], et tekiks teatud balanss kahe poole vahel. Andres Metsoja arvas, et see on vastuolus eelnõu loogikaga. Sellele vaidles vastu Taimo Aasma, [väites,] et see tegelikult ei ole nii, vaid et sellega otsitakse tasakaalu keskkonnakaitse ja metsamajandamise vajaduste vahel. 

Oli juttu sellest, et Keskkonnaamet koostab Natura alade metsakava, mille kohta tehakse keskkonnamõjude strateegiline hindamine. See võimaldab tulevikus vähendada metsateatiste menetlemise tõttu tekkivat halduskoormust. 

Vist on oluline ka mainida, et hetkel on inventeeritud elupaikadele kehtestatud range kaitse ja nende suurus on 11 700 hektarit. 

Rain Epler küsis ühiskondliku tasakaalu otsimise kohta. Ta tahtis teada, kas neljahektarilisel maatükil saab lagedaks raiuda ühe hektari. Ta uuris, kuidas on sätestatud selle viie hektari raie arvutuskäik. Selle peale ütles Taimo Aasma, et Keskkonnaamet koostab kava – ma saan aru, et alles koostab, praegu pole seda olemas –, kuidas läheneda nendele raietele. Oluline on see, et elupaigad säiliksid ja raied ei koonduks ühte punkti.

Lõpuks, olles ära kuulanud erinevad seisukohad, tehti konsensuslikult ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. mail, see on täna, tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, jälle konsensuslikult, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tiit Maran, kes praegu siin seda ettekannet teeb, see otsustati jälle konsensuslikult. 

Mainin veel, et hiljem toimus osapoolte ärakuulamine, kust võtsid osa erinevad osapooled ja avaldasid oma arvamust, sealhulgas olid õiguskantsler, erametsaselts, põllumajandus-kaubanduskoda ja keskkonnaühenduste esindus. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh väga sisuka ettekande eest! Pidevalt te rõhutasite, et metsa, seda viit tihu[meetrit] võib raiuda. Räägiks selle lahti. Tänapäeval saab kirvega raiuda. Aga kuidas on, kas harvesteriga võib metsa minna või ei või, kas saega võib mind metsas näha või peab metsa minema kirvega? Või peaks täpsustama, millega neid puid võib raiuda, seda väikest kogust, mis siin seaduseelnõus kirjas on?

Aitäh! Seda küsimust me kahjuks seal koosolekul ei arutanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja need on fraktsioonidele. (Hääl saalist.) Rääkima Isamaa fraktsiooni nimel tuleb Andres Metsoja. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Saalis on meid vähe, aga teema on ülimalt oluline. Ma isegi ütleksin, et väga-väga oluline. Natura alade kaasus sai alguse aastal 2004, kui hakati võtma alasid Natura koosseisu. Natura oli algselt väga selgelt sõnastatud Euroopa väärtusruumi küsimusena, et majandustegevus ja looduskaitse saaksid käsikäes toimetada. See oli algne põhimõte, millest lähtuti. 

Tegelikult käis kõik see nii ühe hetkeni, kui algatati rikkumismenetlus. Rikkumismenetluse sisu oli kindlasti ajendatud ka Eesti inimeste poolt siit kohapealt. Erinevad kohtukaasused on läbi vaadatud ja kui rikkumismenetlus algatati, siis põhimõtteliselt jõustati ka olukord, kus metsateatiste väljastamine Natura aladel peatati. Ehk tegelikult see jutt, et inimesed saaks täna minna ja kiirkorras midagi tühjaks raiuda, [ei ole õige,] see ei ole võimalik, sest metsateatisi nendele aladele niikuinii juba mitu aastat ei väljastata. 

Selle käigus andis Eesti riik oma signaliseeringud. Jutt käis suuresti just nimelt metsaraiest elupaikades erinevate Natura alade koosseisus. Nimelt on mõistlik ära mainida see, mida paljud võib-olla ei tea, et Eestis on nelja liiki Natura võrgustiku alasid: kaitsealad, püsielupaigad, hoiualad ja kaitstavad looduse üksikobjektid. Need on kõik selle koosseisus. Oluline on mainida ka seda, et kui kogu aeg öeldakse, et seal saab ju asju teha ja ei ole mingeid piiranguid, siis me suuresti räägime siin täna tegelikult kitsalt raietegevusest, sest Euroopa Komisjon on andnud hinnangu, et mõjud ei ole hinnatud. Mõjud ei ole hinnatud ja mõjusid tuleb hinnata. Ei öelda, et ei tohi raiuda, vaid mõjusid peab hindama, et Natura väärtused säiliksid. 

Aga üldised kitsendused on sellised, et kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta teha järgmisi asju: muuta katastri[üksuse] kõlviku piire, koostada maakorralduskava ja teostada maakorralduslikke toiminguid, kehtestada detailplaneeringut, anda [nõusolekut väikeehitise] ehitamiseks, anda projekteerimistingimusi, anda ehitusluba, rajada uut veekogu, pakkuda jahiulukitele lisasööta. Need on kõik üldtingimused, millele maaomanik peab alluma. Selleks et üldse mingisuguseid tegevusi näiteks ehitusvaldkonnas läbi viia, tuleb ilmtingimata teha Natura eelmõjude hindamine. Kui eelmõjude hindamine Keskkonnaameti loastatud tegevusena annab hinnangu, et tuleb minna Natura asjakohase hindamise juurde, siis maksab iga maaomanik selle kulu oma taskust kinni. Siin toodi juba välja, et see kulu kõikide nende ehituslike tegevuste puhul algab 10 000 eurost. Kui kaitseala valitseja põhimõtteliselt nii otsustab, siis see kohustus on omaniku kanda. 

Selle kompenseerimise kohta ju suuresti räägitakse, et mis te hädaldate, riik maksab maaomanikule hüvitist. Algul oli see hinnatud 180 eurole, asjakohaselt peaks see olema 200 eurot hektari kohta pluss maamaksuvabastus. Aga me jätame millegipärast mängust välja proportsionaalsuse. Riik paneb kohustusi omaniku rahakotile ja samal ajal ütleb, et kui sa tahad hüvitist saada, siis esita õigeaegselt riigile taotlus ja esita see taotlus vastavas keskkonnas. Aga äkki oleksime suuremeelsed ja pakuksime riigi poolt välja lahenduse, et kõik need alad saavad selle toetuse automaatselt? Miks peab inimene püsipiirangu alal toetust taotlema? Kui ta õigeks ajaks ei jõua või unustab, siis iga päeva eest, mille võrra ta hilineb, toetust proportsionaalselt vähendatakse. Mis loogika see on? Vabandust! Ja siis me räägime, et looduskaitse on põhiseaduse järgi iga Eesti inimese õigus ja kohustus! Midagi on minu meelest sellel pildil valesti.

Olgem ausad selles suhtes, mida on tehtud omanikuga, kui talle on pandud peale piirang igasuguse majandustegevuse, metsamajandamise kontekstis, ja metsateatist ei väljastata. See 20 tihumeetrit kinnistu kohta kehtib tema kohta nii ehk naa. Täna võib ta seda 20 tihumeetrit raiuda ühelt hektarilt. Me ütleme seda eelnõu [menetledes], et asi läheb paremaks. Kus ta siis paremaks läheb? Nüüd tekib olukord, et ta võib ühe hektari kohta 5 tihumeetrit raiuda. Veelgi hullem, kui tal on see kinnistu jaotatud elupaigaks, hoiualaks, mingiks üksikobjektiks ja osa on majandustegevuse loaga ala, kus ei ole piiranguid, siis kui ta selle 20 tihumeetrit sealt ära raiub, siis mujalt ei võta ta enam mitte midagi. Olgem ausad, kuidas seda kõike päriselus kokku viiakse? Mees läheb saega metsa, vaatab kahte haavapuud, mis on seest mädad, et äkki võtaks maha, natuke ohtlikud ka. Kas ta märgib siis looduses selle ala maha või? Kas tõmbab lindid [ümber], kus on see hektariline ala, et kaitsta ennast hiljem selle eest, et keegi tuleb, loeb kännud üle ja teeb talle trahvi? 

Kõik need looduskaitselised nii-öelda rikkumised on siinsamas saalis väga kõrgelt hinnastatud. Uskuge mind, sellega kaasneb olukord, kus metsas on inimesed, kes hakkavad kände lugema, ja lõpuks on need inimesed veel kurjategijad ka, oma maal. 

See ei ole ju veel kõik. Õige pea liigume edasi eelnõu juurde, mis kannab numbrit 612. Selle eelnõuga luuakse olukord, kus sisuliselt majandusvõimalused ja metsateatiste väljastamine [kaotatakse] range kaitserežiimiga aladel ära, metsateatisi ei väljastata, riik vähendab halduskoormust ja ütleb, et tegele selle 5 tihumeetriga, me ootame seda Natura alade üldist hindamist. Esiteks, see on proportsiooni mõttes täiesti vale lähenemine. Teeme selle hindamise ära ja siis hakkame tegema mingisuguseid tegevusi, hindame ära ka rahalise mõju, mille see endaga kaasa toob. Aga täna on meil seaduseelnõu laual ja me ütleme, et pärast vaatame, mis saab. Kuulge, kuidagi väga vastutustundetu! 

Paraku peab nõustuma, et see meenutab natuke natsionaliseerimist, eriti selles olukorras, kus me [selle eelnõuga] keelame kasvava väärtuse metsamaal majandamise ja ütleme, et see on looduskaitseliselt vajalik, fine!, ja siis liigume eelnõu 612 juurde, mis ütleb üheselt, et kui omanikule kuuluval alal on kaitserežiimi muudetud rangemaks, siis riik võib selle ala tagasi osta, kui riigil on see kohustus, sest mingist ajast oli see kaitserežiim peal, notariaalne tehing oli seal taga, et riik võib selle tagasi osta, aga poole hinnaga. Riik hakkab dikteerima looduskaitseliste alade ümberhindamist ettevõtete bilansis ja ütlema ette kaitsealade turuhinda. Mis asi see on, kui see ei ole nagu natsionaliseerimine? 

Minu meelest on see uskumatu, kuidas me siia oleme jõudnud. Isamaa ei saa kuidagi selle asjaga edasi minna. Isamaa fraktsioon esitab eelnõu 610 tagasilükkamise ettepaneku.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun!

Aitäh! Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Me menetleme ühte väga pakilist eelnõu, äärmiselt pakilist eelnõu, mille tekkimise vajadus peegeldab paljut, mis on olnud lubamatu ja samas ka üsna õpetlik. Me tegeleme tegematajätmiste lahendamisega, millegagi, millel on paari aastakümne pikkune ajalugu.

Kui nüüd tulla Natura hindamiste juurde, siis miks on praegune seadusemuudatus selline, mis tundub paljudele uskumatult ebaõiglane? Teisiti ei saa ju nimetada olukorda, kus Natura alal maad omavad maaomanikud saavad ühtäkki jahmatuse osaliseks. Nad on kogu aeg teadnud, et neil on võimalik Natura alal oma metsa seadusega etteantud piirides raiuda, sest nii on olnud ja naabrid on nii saanud [teha]. Ühtäkki hakatakse nende maad üleöö käsitlema sihtkaitsevööndina, kus igasugune raie on keelatud, ilma seletuseta, lihtsalt. Rõhutan, et ma räägin siin kohalikest metsaomanikest, maainimestest, mitte metsafirmadest, kes hoopis teistel kaalutlustel on Natura alal metsamaad ostnud. Nende tegevusel on hoopis teine tagamaa. 

Milline on tulemus? Ilmselt üks suuremaid kohaliku metsaomaniku ja riigi vahelisi konflikte ning üks suuremaid konflikte, mis teeb suurt kahju looduskaitsele. Kohalik inimene on oluline, kui me räägime looduskaitsest. Veelgi enam, metsatööstuse esindajad on ootamatult leidnud võimaluse lasta käiku retoorika, et looduskaitse kasvab kui vähkkasvaja. Seda on suurepärane ära kasutada poliitilistes debattides. Jällegi, milline kahju looduskaitsele!

Selge on see, et põlise maaelaniku ja metsaomaniku usaldust riigi vastu on kõigutatud. Ilmselt pole looduskaitset kunagi [varem] diskrediteeritud sellisele tasemele, peaaegu vihkamiseni välja. 

Selle kõige kõrval ununeb ära küsimus, kuidas me üldse sellisesse olukorda sattusime. Sellele [vastamiseks] peame minema sellesse aega, kui me liitusime Euroopa Liiduga. Kõige alus on Euroopa Liidu direktiiv looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta. Selle alusel määratakse iga liikmesriigi panus oluliste elupaikade kaitsesse. Eesti ühines, nagu te teate, Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Sellest [päevast] pidime me olema valmis üle võtma kõik direktiivi sätted, selle sisu pidi olema selge ja tegelikult oligi. Tegelesin sellel ajal üsnagi palju analüüsidega ja konsultatsioonidega just nendel teemadel. Selles direktiivis on artikkel 6, mis sätestab Natura kaitsealade loomise, ja selle alapunkt 6.3 määratleb väga üheselt, et igale kavale ja projektile, mida teostatakse Natura alal ja mis võib mõjutada Natura väärtusi negatiivselt, on vaja teha hindamine. Luba tegevuseks antakse siis, kui ollakse veendunud, et negatiivne mõju väärtustele puudub. Arvesse tuleb võtta ka avalikku arvamust.

Hindamise vajadus oli teada ja ometi seda [sätet] ei rakendatud, see unustati ära, nagu seda ei oleks olnud. Unustati ära, et raied, et ükskõik, kuidas neid tehakse, aga eriti lageraied, on suure mõjuga. Seda ignoreeriti, vaatamata sellele, et nii looduskaitseorganisatsioonid kui ka hindajad meenutasid sagedasti, et hindamist on vaja. See oli elementaarne teadmine varasematel aegadel. Seda ignoreeriti, kuni 2021. aastal tuli esimene teade, et Eesti on teinud vea, metsaraiete loa andmisel pole mõju hinnatud. Kui 2023. aastal tuli märgukiri Euroopa Komisjonist, et alustatakse rikkumismenetlust, mis oli juba natukene varem teada, siis läks lahti paanika. Midagi tuli ju ometigi teha.

Tagasi põhiteema juurde. Miks siis ikkagi tekkis selline olukord, nagu praegu on, ja miks seda ei ole lahendatud? Kui seda oleks tehtud varasemal ajal, oleks see ammu lahendatud, ja õiglaselt. Meil ei oleks seda probleemi, mis praegu meie ees on. 

Tahaks ju kangesti selle miks-küsimuse teraviku ja kogu tähelepanu pöörata ametnike peale ja öelda, et neetud ametnikud, vaadake, mida nad jälle tegid. Aga see ei päde, sest reaametnik teeb seda, mida talle öeldakse, mida öeldakse kantslerite tasemel ja poliitikute tasemel. 

Tasub vaadata, millise taustaga olid [toonase] Keskkonnaministeeriumi kantslerid, just looduskaitsega [tegelenud] kantslerid, et aru saada, kelle huvisid teenisid toonased arvestused ja see, mida siis väiksemad ametnikud tohtisid või ei tohtinud teha. Toona oleks olnud palju lihtsam lahendada kõike seda, mida me praegu lahendama peame ja mis praegu tekitab usaldamatust riigi ja looduskaitse vastu ning konflikte inimeste vahel maakohtades. 

Kuis siis edasi? Kui varasematel aegadel oleks saanud seda mõistlikult lahendada, siis nüüd on kõik see, mis on tulnud paarikümneaastase hilinemisega, paraku käsitletav ülima ebaõiglusena, mis tuleb hüvitada. Teisiti ei saa ja ei tohi. Kunagine tegematajätmine läheb maksumaksjale kalliks maksma. Aga see on oluline, selleks et kaoks see vastasseis, võõrandumine riigist, elukeskkonnast ja selle kaitsest. 

Kuniks eelnõus pole ikkagi selgelt kirjas see, kuidas hüvitatakse see ebaõiglus, ei saa seda eelnõu heaks kiita. Ma tunnistan, et ma kogen väga sügavat [sisemist] konflikti, sest ühelt poolt ma saan aru, et seda muutust on väga tarvis, just selleks, et me saaksime Natura ala hindamised korda. Aga teise poole peal on maamees, kes on oma metsaga hästi ringi käinud ja kes vaatab, mis neetud tobe asi on see looduskaitse, mis praeguses olukorras niimoodi toimetab.

Niikaua kui seda ebaõiglust ei ole suudetud [kaotada], ei saa paraku seda seaduseelnõu heaks kiita. Ka meie teeme ettepaneku katkestada selle [eelnõu] menetlemine. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Paneme igaks juhuks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Nädalakese või paar tagasi jagas üks endine kolleeg sotsiaalmeedias Jaan Lõo luuletust "Kodumaa metsad" tema ainsast, 1916. aasta luulekogust. See luuletus väärib ettekandmist: "Kodumaa metsades kewade algus, / kodumaa metsades – häwitaw talgus: / heliseb kirwes ja wihiseb saag, / nende ees murdub wiimne kui raag. / Ohkawal hoigel langewad kased, / kui surmani haawatud kangelased, / maapinnale, / emarinnale. / Mahl ülesse keeb kändudest, / kui weri wärskeist haawadest. / Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna, / punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna / püsiwam poeg – / nemadki waowad, / kohades kaowad. / Kõrgele tõuswad süllad ja riidad, / lõpmata woorid neid kaugele wiiwad. / Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt, / ei leia metsa enam eest. / Nad lendawad kaebades minema, / et kõrbeks muutub mu kodumaa."

Kas pole dramaatiline? Ja see endine kolleeg jagas seda oma kommentaariga: "Uskumatu. Loed nagu päris täna kirjutatut." Ja mina lugesin ja mõtlesin, et tõepoolest, loed luuletaja traagilist hüüet nagu tänaste luuletajate omi. Vaatasin veel, et kes see Jaan Lõo oli. Riigikohtunik ja luuletaja. Jälle paralleel tänase päevaga. Eks meilgi ole kohtutest tulnud neid esialgse õiguskaitse otsuseid küll jahipidamise, küll õlitehase kohta ja nii edasi. Neil kohtunikel ja luuletajatel on mingisugust draamat ja traagikat hinges. 

Aga kui nüüd sellele luuletusele niimoodi rahulikult otsa vaadata, mida me siis teada saame? 1916 muudkui raiuti, raiuti ja raiuti. Täna on metsa palju rohkem. Me elame metsavööndis, me elame kohas, kus, nagu eestlaste vanasõna ütleb, aja metsa või hanguga tagasi, mets tuleb ikka tagasi. Nii et 1916 arvas luuletaja, et maa muutub kõrbeks. 2016 me võisime tunnistada, et metsa on tunduvalt rohkem, kui oli 1916. Ma arvan, et vaatamata sellele, et ka tänased luuletajad traagilisi värsse vorbivad ja kohtunikud nende kaeblike hüüete peale tihtilugu erinevaid majandustegevuse peatamisi teevad, on nad valel teel. 

Eks ikka ole nii, et kui sa, ütleme, tänasel päeval jalutad Telliskivist esimest korda kuskile metsa ja seal juhtub raietöö toimuma, siis see tundub kõik äärmiselt šokeeriv. Kui sa elad metsade keskel, siis sa näed, et see ongi selline ring: kusagil raiutakse, kusagil kasvab noor mets, kusagil käiakse seenel ja nii edasi ja nii edasi. Nii et me peaksime, ma arvan, metsanduse asjas vähem kuulama linnakeskkonnast pärit luuletajaid, kes asju võib-olla õigetes värvides ei näe. 

Nüüd lühidalt eelnõu juurde ka. Keelame raied, sest on rikkumismenetlus ja nüüd tuleb raied ära keelata. Lisaks peidame avalikkuse eest selle rikkumismenetluse ära, sest teate, mida avalikkus sellest rikkumismenetluse dokumentatsioonist teada saaks? Seal ei ole kusagil öeldud, et keelake raied ära. Seal on öeldud, et kuna Natura eesmärk on, et oleksid alad, kus toimub inimtegevus käsikäes loodusega, nii nagu Eestis on see alati toimunud, siis pange seal mingid reeglid paika. Meil on otsustatud, et keelame ära. Ministri interpretatsioon muidugi tänases ettekandes oli, ma ütleks, šokeeriv, pehmelt öeldes. Minister ütles: keelame ära, kõigil bürokraatiat vähem, ettevõtjatel ja ametnikel, sest on teada, et kõik on keelatud, ja midagi ei ole vaja teha. Mõnes mõttes, eks ole, raudne loogika. Siis ei ole bürokraatiat ka. Mina ei arva, et see siiski hea mõte on. 

Nii et EKRE fraktsiooni poolt annan üle selle eelnõu tagasilükkamise ettepaneku ja kutsun kõiki üles seda toetama. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed, kes te siin hilisel öötunnil nii tähtsal teemal arutelu peate ja veel sellises kaunis luulelises vormis. Sellest eelkõneleja repliigist, et tõepoolest, Eestis on niivõrd palju metsa, et siia mahub nii mõndagi, on väga hea jätkata. 

Kusagil raiutakse, kusagil kasvab uus noor mets ja kusagil toimetab hästi palju erinevaid liike lisaks meile: Eestis 40 000 lisaks meile, kahejalgsetele. Ehk siis see ala, metsaelupaigad, millest me räägime, [mille pindala on,] kuna siin on eelkõige olnud täna juttu just erametsaomanike maast, umbes 11 000 hektarit, see on 0,5% Eesti suurest metsapindalast. 0,5%‑l on nende 40 000 liigi heaks teatud piirangud. 

Looduse kaitsmist näeb ette tõepoolest ka meie põhiseadus. Ma arvan, et see on väga õige printsiip igas mõttes. Kui vaadata ka väärtusuuringuid, siis Eesti inimeste jaoks, elagu nad maal või linnas – ma arvan, et see ei ole oluline ja ei ole vaja teha sellist vastandamist –, on loodus väärtuste top'is, tõepoolest, kõige tipus, vabaduse kõrval. Ehk see on ülimalt oluline. 

Küll aga mõned puhtpraktilised aspektid veel selle eelnõu kohta. On palju räägitud sellest Euroopa rikkumismenetlusest. Tegelikult juhtis meie oma Riigikontroll tähelepanu probleemidele raietega Natura aladel ja tegi samamoodi väga põhjaliku ülevaate. Mäletan, olin ka ise komisjoni liige 2023. aastal, kui seal põhjalikult kirjeldati seda, et see, kuidas metsaelupaikades, piiranguvööndites raieid lubati, ei erinenud palju majandusmetsas toimuvast. See oli see viga, mis toona tehti. Loomulikult tekitas see ka metsaomanikes teatud ootuse. Kui ühel hetkel need raied peatati, siis tekitas see suurt pahameelt ja arusaamatust. Selle pahameele ja arusaamatuse lepitamine ongi väga keeruline, nagu siin paljud eelkõnelejad on välja toonud. Aga sellele vaatamata ei saa me jätta seda tegemata. Me peame püüdlema ju parema poole.

Ma arvan, et tõepoolest oleks olemas võimalus sedasama lihtsamat, kiiremat ja odavamat Natura menetlust, mõjude hindamist teha igal pool Natura aladel, ka nendes metsaelupaikades. Aga kui eksperdid on aastaid kaalunud [ja leidnud], et ulatuslikud raied nendel 11 000 hektaril põhjustaksid niivõrd tugevat mõju, miks me siis eksitame erametsaomanikke ja laseme neil seda mõjude hindamise teekonda ette võtta? Selles mõttes mina praegu pakutud lahendust toetan. Aga juhul, kui soovitakse minna [seda teist] teed, siis loomulikult järgmistel lugemistel on meil võimalik ka selliseid ettepanekuid arutada.

Nii et oleme esimesel lugemisel. Ma arvan, et selles eelnõus on väga palju mõistlikke, selgust toovaid põhimõtteid. Sellest tulenevalt ma arvan, et see eelnõu väärib toetust. Kindlasti saame me seda teha veel paremaks, kuigi seda on juba päris pikalt menetletud ja väga põhjalikult kaalutud. 

Kinnitan veel kord üle, et ka seda rikkumismenetluse protsessi on Riigikogu liikmetel olnud võimalus jälgida ja nende dokumentidega tutvuda. Me oleme ka komisjonis seda teemat väga-väga mitu korda käsitlenud, ka just nimelt selle Riigikontrolli aruande põhjal. Paljud nendest parandustest toovad rohkem selgust nii maaomanikele kui ka neile, kes muretsevad selle pärast, kas metsaelupaikade kaitse on tagatud. Ma soovitan eelnõu hoopiski toetada. 

Ja lõpetuseks: kahetsusväärsed on olnud need paralleelid neljakümnendate aastatega. See ei peaks olema selles saalis kohane. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. (Hääl saalist.) Kas minister tahtis midagi öelda? Ei tahtnud. Siis läks hästi.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 610 esimene lugemine lõpetada. Kuid on tulnud Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulised ettepanekud: eelnõu 610 esimesel lugemisel tagasi lükata. Neid ettepanekuid me peame hääletama. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni samasisulised ettepanekud, et eelnõu 610 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. mai kell 17.15. Tänane 12. päevakorrapunkt on läbitud. 

Läheme 13. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 611 esimene lugemine. Ja ettekandja on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. See on osa Kliimaministeeriumi eesmärgist korrastada ja kaasajastada keskkonnakaitselubade taotlemise korda ja süsteemi, et muuta lubade taotlemine ja kohustuste täitmine selgemaks, lihtsamaks ja kiiremaks, tagades samas tulemusliku keskkonnakaitse. 

Eelnõu eesmärk on vähendada nii ettevõtjate kui ka eraisikute halduskoormust, seda eelkõige jäätmekäitluse, veekasutuse, sinimajanduse, maavarade kaevandamise ja tööstusheite valdkonnas. Muudatustega lihtsustatakse loa taotlemist väiksema keskkonnariskiga tegevuste puhul, et keskkonnamõju ja loa taotlemise protsess oleks paremini tasakaalus. 

Ka Keskkonnaameti jaoks on koormus lubade menetlemisel kasvanud aja jooksul ebamõistlikult suureks. Plaanitavad muudatused lihtsustavad lubade menetlemist ning aitavad Keskkonnaametil oma piiratud ressursse paremini kasutada. Samas on keskkonnakaitse seisukohast vaja suunata enam tähelepanu just olulise keskkonnamõjuga tegevuste hindamisele. Muudatused võimaldavad ametnikel pühendada rohkem aega taotlustele, mille puhul riskid on suuremad. 

Eelnõu hõlmab muudatusi, millega tõstame nii keskkonnaluba nõudvate tegevuste künnisvõimsuseid ja koguseid kui ka loobume mõnel juhul registreerimiskohustustest. Näiteks ei pea taristuehitajad enam silla või truubi ehitamisel taotlema veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringut. Nii saab tegevusega alustada 30 päeva varem. 

Eelnõus on ka muudatus, mis toetab sinimajandust. Nimelt saab aastas kuni 100 tonni vetikaid ja karpe kasvatada veeloa asemel registreeringuga. Ka siin lüheneb menetlusaeg 90 päevalt 30 päevale. 

Lihtsustusi teeme ka jäätmekäitluse valdkonnas. Jäätmevedajad peavad edaspidi jäätmekoguste andmed esitama vaid aastaaruandes ehk kaotame topeltteavituse kohustuse registreeringu taotlemisel. Loobume kohaliku omavalitsuse [korraldatud] jäätmevedu teostavate ettevõtete puhul topeltregistreerimisest. Edaspidi saavad jäätmevedajad [kohaliku omavalitsuse korraldatud jäätmevedu] teha üldise jäätmeveo registreeringuga. 

Veel saavad ettevõtted kuni ühe tonni biojäätmeid edaspidi ringlusse võtta registreeringuta. See mõjutab näiteks lasteaedu, sööklaid ja väikeseid kohvikuid. Olulisima mõjuna kaob iga-aastane aruandluskohustus, kuid andmed tekkekohal ringlusse võetud biojäätmete koguste kohta ei kao. Kogume neid edaspidi kohtkompostimise uuringute ja metoodika alusel. 

Lihtsustame kaitsetööstusettevõtete aruandluskohustust. Loome erandi sõjalise otstarbega toodetele ja materjalidele. Näiteks side- ja radarisüsteemide, laskeplatvormide, laskemoona ja [relvade] tarnijad ei pea enam esitama andmeid Euroopa Kemikaaliameti väga ohtlike ainete andmebaasi. 

Ettevõtete tegevus lihtsustub ka seeläbi, et kaob vajadus taotleda õhusaasteluba enne ehitusloa saamist juhul, kui see on vajalik ehitise kasutamiseks. See kiirendab ehitustööde algust ja tegevuse alustamist. 

Lihtsustame loomakasvatusettevõtete tegevust. Loomakasvatusettevõtted saavad esitada sügavallapanusõnniku teatise, mis läbib automaatkontrolli, ning tegevusega saab alustada kohe. Varem tuli oodata kaks nädalat. 

Kokku võttes, need muudatused aitavad meil keskkonnariske terasemalt hinnata, vähendada bürokraatiat ning lihtsustada nii Eesti ettevõtjate kui ka kohalike omavalitsuste tööd. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, teil on ka küsimus. (Aivar Kokk räägib saalist.) Enne oli üleval küsimus. (Aivar Kokk: "Kõnet tahtsin.") Sõnavõtusoov oli üleval tõesti. Jah, Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Kui palju praegu Eestis veel on sügavallapanuga loomalautasid? Oskad sa meile öelda?

Täpse vastuse sellele küsimusele ma jään siit puldist võlgu, aga me leiame selle [info], otsime selle välja. Vastan teile kirjalikult.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Siin selgituses on kirjutatud, et näiteks koolid ja lasteaiad ei pea enam taotlema jäätmekäitleja registreeringut, kui nad soovivad oma [bio]jäätmeid kohapeal komposteerida ja kui neid [jäätmeid] on kuni üks tonn. Kas sa ametnikega seda asja arutades tõstatasid ka küsimuse retrospektiivi seisukohast: mis meil juhtus, kuidas me selleni kunagi jõudsime, et nad pidid seda luba taotlema, mis nüüd on vaja tühistada? No lihtsalt, et aru saada, kuidas need protsessid on ajaloos toimunud, võib-olla saab neid edaspidi kohendada. Oli teil selline vaade ka või ei olnud?

Retrospektiivi vaadet ei olnud. Oluline on see, et kella me tagasi ei saa keerata – täpselt! –, aga tulevikku saame muuta paremaks.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kuna sa tõid selle sügavallapanu justkui võiduka võiduna, siis see on küll kurb, et sa ei oska siin pukis öelda [seda arvu], aga ma võin sulle öelda, et see on ääretult väike. Ma kuulsin siin, et Saaremaal mõned väikese lehma pidajad pidid seda veel tegema, aga vabapidamislautades ei tehta seda enam ammu, et pannakse põhku, selle jaoks on ikka matid. Aga see, kui mõnel laudapidajal läheb elu kergemaks, on, ma saan aru, suur Reformierakonna võit.

Ma arvan, et kõiki asju, mis aitavad meil regulatsioone ja elu lihtsamaks ja selgemaks teha, tuleb teha. Ja kui see aitab kas või ühte ettevõtet, siis, ma arvan, see on mõistlik asi.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Ma ei oleks muidu sõna võtnud, aga ma pean ikka saarlaste au kaitsma. Aitäh sõna [andmise] eest! Härra minister! Tegelikult Saaremaal lehmad siiski väikesed ei ole, meil on päris suured lehmad seal. Selles mõttes, et meil on umbes tuhat looma lautades ja me kasutame tõesti sügavat allapanu ehk põhku, kui seda on. Mõnes mõttes võib öelda, et see väga rumal eelnõu ei olegi: põhku on ikkagi vaja. Aga selleks peab olema vastav poliitika, et me seal teravilja saaksime kasvatada ja et meil seda põhku oleks. Nii et katsuge sinna ka natuke toetusi jagada, see oleks väga tore.

Nii. Ma saan aru, et küsimust vist väga ei olnud.

See oli konstateering. Aga aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Härrased, kuulame ka juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõtet. Selleks palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid!

(Helistab kella.) Vabandust! Härrased, kuulame ettekandja ära ja seejärel saame arutada küsimuste voorus või läbirääkimiste voorus.

Aitäh! Tutvustan teile keskkonnakomisjonis toimunud arutelu, mis leidis aset 14. aprillil. Kohal olid kõik liikmed, Mait Klaassenit asendas Andrus Seeme. Ja kuna me sellel istungil arutasime vist kolme seaduseelnõu, siis ma tutvustan seda osa, kus oli arutelu all käesolev eelnõu. 

Eelnõu tutvustasid meile Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna nõunik Hanna Vahter ja minister Andres Sutt. Arutelu oli suhteliselt lühike. Minister selgitas, mida täpsemalt muudetakse ja mis on selle seaduseelnõu eesmärk: peamiselt korrastada keskkonnakaitselubade süsteemi, vähendada bürokraatiat ja ettevõtjate halduskoormust. 

Küsiti kaks küsimust. Ühe küsis Andres Metsoja. Vabandust! See polnud küsimus, see oli pigem märkus, mis puudutas eelnõus nimetatud keskpolügooni ja Rail Balticu tegevuste lihtsustamist. Ta arvas, et seadus ei peaks olema projektipõhine, vaid vajaduspõhine. 

Mina küsisin eriasutuste menetluspädevuse reguleerimise kohta. Näiteks, kuna eelnõu sätestab, et alla ühe tonni jäävate biojäätmete kohtkompostimist ei pea enam registreerima, siis kuidas riik nende üle arvestust peab. Kliimaministeeriumi esindaja vastas, et edaspidi teostab selliste asjade üle järelevalvet kohalik omavalitsus, ka siis, kui on [toimunud] rikkumine. Mingisuguseid andmeid ei ole tarvis esitada – kui nende järele pole otsest vajadust, siis seda ei peaks tegema, see vähendab kõikide osapoolte halduskoormust. 

Ja mida otsustati? Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. mail ehk täna. Komisjon tegi konsensuslikult ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 611 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. mai kell 17.15. Oleme läbinud 13. punkti. 

Liigume 14. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 612 esimene lugemine. Ettekandja on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612. Selle eelnõu laiem eesmärk on tugevdada looduskaitse tõhusust, vähendada bürokraatiat ning parandada õigusselgust valdkonnas, kus elurikkuse kaitse ja ühiskonna arenguvajadus sageli põimuvad. Meie siht on leida tasakaal, mis võimaldaks säilitada loodust ja ellu viia riigile olulisi arendusi. See eelnõu on mahukas, sisaldades üle 70 muudatusettepaneku. Ma peatun olulisematel ja rohkem tähelepanu pälvinud punktidel.

Esiteks täpsustame loodusobjektide kaitse alla võtmise korda. Kui seni sai vastava ettepaneku esitada igaüks, siis edaspidi saab seda teha Keskkonnaamet ehk asutus, kellel on parim ülevaade looduskaitse praktilisest poolest ja kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalikest tegevustest. Inimesed saavad ka edaspidi oma ettepanekud esitada Keskkonnaameti kaudu. Nii vähendame bürokraatiat ja suuname menetlusse vaid sisuliselt läbianalüüsitud ettepanekud. Menetluse algatamise õigus jääb jätkuvalt Kliimaministeeriumile.

Teiseks loome võimaluse teha erandeid julgeolekukaalutlusel. Automaatselt ei moodustu liigi püsielupaik I kategooria kaitselinnu, nagu näiteks merikotkas, pesapuu ümber, kui tekkivad piirangud takistavad tegevust[, mis on vajalik] avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. Sellega välditakse oluliste arenduste, nagu näiteks Kaitseväe polügoonid, Rail Baltic, tuulepargid ja muu taoline, viibimist või peatumist. 

Kehtiv seadus ei näe ette meetmeid kohalikul tasandil kaitstava alaga seotud piirangute kompenseerimiseks, aga hüvitise saamise võimalus ei tohi sõltuda sellest, kas omandiõiguse piirangute kehtestajaks on riik või kohalik omavalitsus, sest see on vastuolus võrdsuspõhiõigusega. Selle eelnõu kohaselt antakse õiguslik alus ja kohustus kohalikule omavalitsusele omandada kinnisasi, kui kohalik omavalitsus seab enda kaitstaval loodusobjektil olulisi piiranguid. Muudatus tagab seega võrdse kohtlemise riigi ja kohaliku omavalitsuse piirangute hüvitamisel. 

Maade omandamise regulatsiooni lisatakse ka täiendus: kui inimesele oli juba maa omandamise hetkel teada, et see on kavas looduskaitse alla võtta, ei omanda riik seda hiljem maaomanikult. Seda, et riigil ei ole kohustust hüvitada neid piiranguid, millega isik saab otsuseid tehes arvestada, on selgitanud ka Riigikohus. Üks erand, mille puhul riik maa ära ostab, on olukord, kui kaitsekord muutub rangemaks. Küll aga ei ole põhjendatud sel juhul hüvitist [maksta] täies ulatuses. 

Samuti antakse kaitstaval looduskaitseobjektil asuva kinnisasja riigile omandamise üle otsustamise õigus Keskkonnaameti peadirektorile. Selle muudatusega on seotud ka eelnõus olev riigivaraseaduse muudatus, mis täiendab erandeid, et riigivara valitseja ülesandeid saaks täita ka Keskkonnaamet. Seda tegi seni vaid ministeerium.

Eelnõus nähakse ette ka mitmed muudatused hüvitusalade regulatsioonis. Kui planeeritava tegevusega kahjustatakse kaitseala kaitse-eesmärki ning on vaja hüvitada või leevendada looduskaitsealust liiki või elupaika kahjustava tegevuse mõju, määrab Keskkonnaamet edaspidi selleks piisavad hüvitus‑ või leevendus[alad] ja kirjeldab seal rakendatavaid meetmeid koos ala eesmärgi, põhjenduse ja piiridega. Praegu määravad hüvitus‑ ja leevendusalad keskkonnamõju hindamise ja Natura hindamise raames vastavad eksperdid. Selline hüvitusalade määramine on olnud vajalik näiteks Rail Balticu trassi planeerimisel, sest kavandatav trass mõjutab Natura alal olevaid metsise elupaiku. Samuti luuakse selgemad nõuded, sealhulgas näiteks kaardile kandmine, et tagada hüvitus‑ ja leevendusalade puhul võimalikult varane kaitse.

Eelnõuga muudetakse ka ehituskeeluvööndi ulatust üleujutatavatel aladel. Rannal koosneb ehituskeeluvöönd edaspidi üleujutatavast alast ja sellele liidetavast 50 meetrist. Praegu liidetakse üleujutatavale alale saartel 200 ja mandril 100 meetrit. Siseveekogude korral liitub tulevikus üleujutusalale 25 meetrit praeguse 50 meetri asemel. Aga peab rõhutama, et teistel aladel jäävad põhiregulatsioonid kehtima ja ka üleujutatavatel aladel ei saa ehituskeeluvöönd olla rannajoonele lähemal kui praegu. Kaitsealade puhul on endiselt õigus määrata ehituskeeluvööndi ulatus kaitse-eeskirjas ja muudatus ei too kaasa selle põhimõtte või olemasolevate kaitse-eeskirjade automaatset muutmist.

Muudatuse kohaselt [läheb] väljaspool kaitstavat ala tiheasustusalal paikneva ehituskeeluvööndi vähendamise üle otsustamine kohalikule omavalitsusele. Praegu teeb seda Keskkonnaamet. Seda muudatust on omavalitsused kaua oodanud, see suurendab nende autonoomiat kohaliku elu korraldamisel, kuid toob mõistagi kaasa ka suurema vastutuse. Lisaks ranna ja kalda kaitse eesmärgi arvestamisele peavad kohalikud omavalitsused ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel arvestama ka veetaseme muutusega ja hindama üleujutusega seotud riske.

Lõpetuseks. Teeme väiksemaid, kuid olulisi muudatusi ka jahiseaduses. Võimaldame väljastada elektroonilise jahiloa ja lisame Keskkonnaameti teenistusrelvade loetellu gaasirelvad. 

See eelnõu on samm edasi õigusraamistiku ajakohastamisel, et loodushoid ja arendusvajadused ei seisaks vastandlike poolustena, vaid toimiksid koos tarkade, läbimõeldud ja tasakaalus otsuste toel. Palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Minu küsimus tuleb hinna kujunemise loogika kohta. Kui piirang looduskaitsealusel maatükil on muutunud karmimaks ja riik on kohustatud selle omanikult omandama, siis ta omandab selle poole hinna eest selle kinnisasja [väärtusest]. Eelmise eelnõu, eelnõu 610 kontekstis te põhjendasite loodusvara kasutamist, [ütlesite], et 5 tihumeetrit on selline kogus, mis kasvab juurde, ja sellepärast võiks hektari kohta nii [palju] raiuda. Aga milline on põhjuse-tagajärje seos selle eelnõu kontekstis? Ühel hetkel muutub looduskaitsealune rangema režiimiga maatükk omanikule poole odavamaks ja tegelikult kujundab riik sellega ühtlasi turuhinna kõikidele sellistele maatükkidele. Mis see kujunemisloogika siin on?

Eks see kujundusloogika on ju selles mõttes lihtne. Seal piirangud niikuinii olid. Ka Riigikohus on öelnud, et hüvitise ulatus ei pea olema 100% turuhinnast. Selle 50%-ni on [jõutud] kaalutluse tulemusena ja see tundub õigena või õiglasena. Nii see loogika on. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh väga põhjaliku, sõna otseses mõttes väga põhjaliku ülevaate eest! Mu küsimus puudutab olukorda, kus omavalitsustele antakse tiheasustusalal praktiliselt blankoõigus ehituskeeluvööndit vähendada. Varasemal ajal oli Keskkonnaametil seal teatud kontrollifunktsioon. Kujutage end ette mingis suhteliselt vaeses omavalitsuses, tuleb keegi rikas arendaja ja teeb ettepaneku ehitus[keelu]vööndit vähendada, tänu millele tuleb vallale hästi palju raha sisse. Milline on võimalus, et vald teeb otsustuse, et ta ei vähenda ehituskeeluvööndit ka siis, kui see elukeskkonna enda mõttes on kahjulik? Kas teile ei tundu, et sellise sammuga võib tegelikult vastupidise tulemuse saavutada?

Kindlasti nõuab väiksematel omavalitsustel nende kaalutluste ja otsuste tegemine suuremat pingutust. Aga suures pildis, ma arvan, on oluline, et me kogumis ikkagi teeme selle süsteemi paindlikumaks. Ma olen väga seda meelt, et kohalik omavalitsus oskab kohalikke olusid kõige paremini hinnata. Väiksemal omavalitsusel on teie kirjeldatud olukorras võimalik ehk nõu küsida, kas või Keskkonnaametilt. Aga otsuse teeb lõpuks ikkagi omavalitsus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Minu teine küsimus [puudutab] võrdset kohtlemist, mis on siin saalis tihti kirglik teema. Meil on olemas kinnisasja avalikes huvides võõrandamise või omandamise seadus. See on täiesti legitiimne seadus, mille järgi riik toimetab, ostab endale kinnisasju turuhinnaga ja kui kokkuleppemenetlus on võimalik, maksab veel turuhinnale 20% peale. Looduskaitse on ka avalik huvi. Aga looduskaitse puhul me seda ei rakenda, sellist sätet siia seadusesse üle ei too, vaid ütleme, et looduskaitsealuse maa puhul on see [hind], millega riik selle [maa] omandab, tegelikust turuväärtusest poole odavam. Mis see loogika on, palun korrake üle. Miks me kohtleme omanikke ebavõrdselt: ühel juhul, kui on vaja maad avalikes huvides [näiteks] trassikoridoriks või kaitsepolügooniks, maksame 20% peale, aga kui omandame maa looduskaitse kontekstis, siis võtame pool hinnast maha?

Kui kaitsekord läheb rangemaks ja isik oli sellest teadlik, siis on ju olukord teistsugune. (Andres Metsoja räägib saalist.) Kui ta oli teadlik, kui ta ostis piirangutega, juba kehtivate piirangutega maa … (Andres Metsoja ütleb midagi.) Riik ostab sel juhul tagasi, kui piirangud tulid juurde ja ostja või, ütleme, omandaja või omanik ei olnud [piirangute] juurdetulekust teadlik. Ja kuna seal on niikuinii piirangud, siis selle maa väärtus on 50%. See on olnud see loogika.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan muidugi ettekande eest, aga ma ei kuulnud selles ettekandes ühte olulist asja. Kui see eelnõu muutub seaduseks, siis kas bürokraatia suureneb või väheneb? Kui suureneb, siis tahaks teada, mitu ametnikku võetakse juurde, ja kui väheneb, siis mitu ametnikku on järgmisel aastal pärast selle seaduse vastuvõtmist ametkondades vähem?

Aitäh küsimuse eest! Selle seaduse pärast kindlasti ühtegi ametnikku juurde ei võeta. See, kui otsustusprotsessid ja tegevused lähevad lihtsamaks, ei tähenda, et mõni ametnik peab tingimata ära minema. Me siin eelmiste eelnõude juures rääkisime täiendavatest ülesannetest, mis Keskkonnaametile tulevad. Ma arvan, et need asjad on kõik ilusti tasakaalus.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Teema jätkuks. Te ütlete, et kui piirangud suurenevad, siis makstakse pool hinnast ja väärtus on justkui väiksem. Minu arust on see absurdne, isegi natuke perversne loogika. Piirangud seatakse ju, nagu te ise olete selgitanud, sellepärast et on tohutult väärtuslik maa, seal on mingi elurikkus või mingi konkreetne isend, taim või loom. See on hästi väärtuslik maa ja sellepärast piirame eraomandi kasutamist. Aga nüüd tagasi ostes me ei lähtu sellest suurest ühiskondlikust kasust, vaid ütleme: kuna majandustegevust ei saa seal enam teha ja on piirangud, siis maksame sulle pool hinnast. Need kaks asja on omavahel vastuolus. Kas te ei nõustu minuga?

Need piirangud tehakse ju looduskaitselistel eesmärkidel. On selge, et piirangutega vara väärtus on [teistsugune] kui ilma piiranguteta varal. Nii et selles mõttes … (Rain Epler räägib saalist.) Ühiskondlik väärtus ongi looduskaitse. See on ju ühine asi. Kui see puudutab ... (Rain Epler ütleb midagi.) Veel kord, hüvitamine on ju ette nähtud, kui need tingimused on täidetud. Ja pool väärtusest on see optimaalne määr, mis arvestab nende vööndite puhul piirangute erinevust ja sellest saamata jäänud tulu. See on see loogika.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Teine teema, mis on huvitav: omanik teadis või pidi teadma, et on piirangud. Ma olen Keskkonnaametiga vahetanud mõtteid nii Haanja kui ka Lahemaa looduskaitsealadel tegelikus elus eksisteerivate piirangute üle. Need [piirangud] väljenduvad selles, et inimene saadab mingisuguse teate, et soovib seal majandustegevust teha, saadab metsateatise, aga näiteks raieks luba ei saa. Saatsin Keskkonnaametile terve nimekirja [sellistest juhtumitest], et [pärida], mis põhjusel seal inimtegevust on piiratud, ja valdavalt on olnud põhjus: projekteeritav metsaelupaikade looduskaitseala. Projekteeritav! Tegelikus menetluses majandustegevuseks luba ei anta ja kui inimesed tegid minu vahendusel järelepäringuid, miks ei anta, siis vastus oli: on projekteeritav [looduskaitseala]. Kas see ka kvalifitseerub selle alla, et inimene pidi teadma, et on piirangud, ning hüvitiste, ostmiskohustuse ja kõige muu puhul juba lähtutakse sellest?

Kui see maa-ala või maa oli juba enne looduskaitseliste piirangutega … Ei olnud looduskaitselisi piiranguid? Kui on konkreetsed juhtumid, siis tuleb neile otsa vaadata. Ma ühegi konkreetse juhtumi kohta siit mõistagi kommentaari või vastust ei saa anda. Kui neid piiranguid ei olnud ja piirangud kehtestati ning inimesel oli see maa käes enne, [kui piirangud kehtestati], siis selle hüvitamise kord on ju olemas. Jutt, millest me siin räägime, 50%-lisest hüvitamisest, [käib] sellise olukorra kohta, kus sellel maatükil olid juba looduskaitselised piirangud ja neid piiranguid muudeti. (Saalis räägitakse midagi.)

Läheme edasi. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan Rain Epleri esitatud küsimust, ma ei saanud sellele vastust. Oletame, et sa oled eraomanik ja sinu mingisuguse maatüki hind on 5000 eurot hektari kohta. Nüüd riik paneb sinna piirangu peale ja selle tõttu maa hind kukub. Te väidate, et riigi seatud piirangu tõttu maksab riik sellest hinnast ainult pool ehk 2500 eurot. Mis on selle põhjendus? Ma saan aru, et see on vajalik, nagu Rain Epler ütles, see on ühiskonnale vajalik, aga miks peab eraomanik ühiskonna huvi tõttu saama ainult pool hinnast? Äkki sa kordad selle üle?

Jah, kordan sedasama vastust, mis ma andsin eelmisele küsijale: kui tulevad täiendavad piirangud looduskaitse all olevale maale, siis looduskaitse all oleva maa omanik peab olema sellest teadlik ja arvestama sellega, et piirangud võivad ajas muutuda sõltuvalt vajadusest. See on see põhjus. Ja lisaks, siin oli jutt nendest projekteeritavatest aladest ja ka laiemalt: väga olulise täiendusena [pannakse] notaritele kohustus ostu-müügilepingus, kui toimub tehing, nendele aspektidele tähelepanu juhtida. Ehk tehingu poolte jaoks läheb see selgemaks. 

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei saa päris hästi aru. Eelmine koalitsioon rääkis ja ka praegune räägib sellest, kuidas riigi kulusid tuleks kokku hoida, bürokraatiat vähendada ja ametkonda vähendada. Nüüd ma kuulen sinu vastusest, et tööd tuleb juurde, kuna me teeme uusi seadusi. Ma saan aru, et ametkond peab endale tööd [tekitama], teebki uued seadused, aga need seadused on praegu väga selgelt omanikule kahjulikud. Selgelt omanikule kahjulikud. Eesti on üks väheseid riike, kus üle 50% maapinnast on metsaga kaetud. Millest me siin hommikust õhtuni räägime? Miks me kasvatame bürokraatiat? Miks me ei usalda omanikke. Miks me karistame neid? See, kellel on kodu looduskohas, ei saa isegi oma maja katust enam parandada, öeldakse, et äkki rikub midagi ära. Kuidas me seda bürokraatiat ja ametkondi 10% või 20% vähendame? Sa vastasid, et tegelikkuses tuleb inimesi juurde võtta, sest näed, mitu seadust on täna esimesel lugemisel, mitmesse ametkonda on vaja [inimesi] juurde võtta, sest ülesandeid tuleb juurde. Kumb siis on: kas me käime tegude järgi või sõnade järgi?

Ma ütlesin, et vastupidi, selle eelnõu tõttu ei tule mitte ühtegi inimest juurde võtta, esiteks. Teiseks, hea küsija ise on ju ka erinevaid ettevõtteid juhtinud, juhi rollis olnud. Ülesandeid saab, mitte ei saa, vaid tulebki järjestada sellel alusel, mis on hetkel oluline. Nii et kui me kuskilt mingi otsa saame tegemata või ära jätta, siis on loomulik, et kui tulevad mingid täiendavad regulatsioonid, tegevused või arendused, siis selleks ei pea inimesi juurde võtma, vaid seda saab teha olemasolevate inimestega. See on see loogika. 

Tulen veel kord tagasi kinnisasja väärtuse teema juurde. See, millest ma rääkisin, oli see, et juhul kui sellel kinnisasjal on juba looduskaitselised piirangud ja neid karmistatakse, siis on hüvitise määr pool [turuhinnast]. Kui sel kinnisasjal enne ei olnud mitte ühtegi piirangut, siis on hüvitise määr 100% turuhinnast. See on see loogika.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin me nüüd oleme. Lõpuks jõuame sinna, et riik natsionaliseerib eraomaniku maa. Aga [küsin] hüvitus‑ ja leevendusalade ja maa hüvitamise kohta. Kuidas see ikkagi lõpuks hakkab välja nägema? Nagu Mart Maastik ütles, näiteks maksab hektar 5000 eurot, tulevad looduskaitsepiirangud peale ja väärtus kukub 2500 peale. Mis on riigi kohustus või võimalus kompenseerida: kas sellest 5000-st 2500 või 2500-st 1250? Hindamist hakkavad tegema ju Keskkonnaamet või ministeeriumi koostööpartnerid, kes otsustavad, mis on selle [maatüki] õiglane hind, ja õiglasest hinnast kompenseeritakse pool.

Kui seal ei olnud mitte ühtegi piirangut, siis kompenseeritakse 100%. Kui isikule oli teada, et tema omandatav maa kavatsetakse kaitse alla võtta või on juba kaitse all, ja sellel maal muudetakse kaitsekord hiljem rangemaks ehk kehtiva korraga võrreldes läheb regulatsioon rangemaks, siis on hüvitise määr pool kinnisasja väärtusest. Kui mingeid piiranguid ei olnud, on [hüvitis] 100%.

Mart Maastik.

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Me oleme olnud tükk aega ühe ja sama punkti juures ja kuidagi edasi ei saa. Aga teie olete ju kindlates kätes Eesti. Öelge nüüd eraomanikule või ettevõtjale, kuidas ta saab olla ettevõtjana [tuleviku suhtes] kindel? Ta omandab mingi maatüki, seal on kindlad reeglid, piirangud, ta teab seda. Ja vastavalt sellele, mis need piirangud on, ta teab, [mis ulatuses] ta võib selle maatüki peal majandada. Ja nüüd riik loob lisapiirangud. Kuidas saab see ettevõtja või maaomanik üldse olla tuleviku suhtes kindel, sest mine tea, mis kellelegi jälle pähe tuleb? Okei, tuleb midagi pähe ja hirmsasti tahetakse teha, aga miks seda maaomanikule ei kompenseerita, et luua kindlustunne, et ta üldse julgeks midagi oma maaga ette võtta? Vastasel juhul jäävad ju kõik need maad lõpuks sööti, keegi ei julge ühtegi maad osta ega omandada, sellepärast et sa ei tea, mis siit [meie] majast tuleb.

Aitäh küsimuse eest! Selle seadusega ju muudetaksegi need reeglid selgemaks. Nagu ma korduvalt olen öelnud, kui eelnevalt ühtegi piirangut ei olnud ja piirangud kehtestatakse, siis on hüvitamise korral täishind. Kui isikule oli teada, et tema omandatav maa on kaitse all, ja hiljem muudetakse kaitsekord rangemaks, hüvitatakse pool. Praegu kehtivate reeglite järgi hüvitatakse ka siis täishind ja looduskaitseliste piirangute mõju arvesse ei võeta. Kui olid piirangud ja isikule oli see teada, siis on leitud, et sellisel juhul on pooles ulatuses ehk 50%-line hüvitamine õiglane.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Mõned hurjutasid siin, et minu poolt välja öeldud natsionaliseerimine oli ülepakutud, aga ma kuulan teid ja mida rohkem ma kuulan, seda rohkem olen veendud, et mul on õigus. Kui me mõtleme, mis aastas me praegu oleme, ja mõtleme [aastatele] 1992, 1993, 1994, kui Eestis viidi ellu omandireformi, mis arusaamised meil siis olid, ja [aastale] 1944, siis ma ütlen, et aastal 2025 me oleme kordades lähemal aastale 1944 ja toimetame risti vastupidi [sellega, mis toimus] 1990-ndate alguses. 

Nüüd kaasus. Võtame sellesama eelnõu 610. On Natura ala, inimene teab seda, see on tema omanduses. Nagu ma enne ütlesin, Keskkonnaamet käis inimese metsas ilma talle ütlemata, et ta seal käis, leidis sealt midagi täiendavalt ja pani [maatüki] täiendava kaitse alla. Veebruaris saatis inimesele kirja, et [see ala] on täiendava kaitse all. Ja nüüd, ma saan aru, on selle maatüki hind vähenenud poole võrra, sellepärast et riik käis seal kohal. Tegelikult me ei tea, kas ta käis kohal või ei käinud, aga inimene sai kirja, et maatükk on võetud täiendava kaitse alla. Ja selle väärtus on nüüd eelnõu 612 järgi poole väiksem. Saan ma sellest õigesti aru?

Nii nagu ma ka eelmine kord vastasin … Esiteks, Keskkonnaameti käimise kohta – kindlasti tuleb sellest teavitada. Nüüd, kui see oli looduskaitseliste piirangutega maa ja neid piiranguid karmistatakse, siis on õigus saada pool selle vara väärtusest. See on selles seaduses kirjas. 

Ühel juhul hüvitamist ei toimu: olukorras, kus see maa on ostetud teadlikult piirangutega, lihtsalt spekuleerimise eesmärgil. Sel juhul pole sel mõtet.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma jälgin täpselt samamoodi nagu Priit Sibul seda debatti väga murelikult. Ma ei tea, kas temal endal on isiklikku muret või isiklikku vara. Ma ütlen veel kord: mina olen erametsa omanik ja kuulan täiesti murelikult. Ma tean, kui palju minu vara praegu väärt on. Ma jälgin turgu kogu aeg ja ma põhimõtteliselt tean, et kui ma sealt praegu metsateatise alusel lubatud piires [puid] maha võtaks, siis ma saaksin kuskil 70 000–100 000 [eurot], ja see on päris suur raha. Ma ei taha seda praegu teha, aga ma hirmuga mõtlen, et äkki ühel päeval võtab keegi metsise käekõrvale ja viib minu metsa. Ja siis ongi kõik, siis võetakse see [mets] kaitse alla. 

Mul on küsimus. Siin räägitakse 50%-st ja 100%-st. Mis alusel seda arvutatakse? Kas on tõesti võimalik, et riik maksab mulle turuhinna, ma ei tea, 70 000–100 000 [eurot], mis mulle turul need metsafirmad pakuvad? Või mis alusel te seda [teete]? Pärast on nii, et ma saan mingi, ütleme, 20 000 [eurot ja öeldakse], et ole rahul. (Saalist räägitakse.) Ei, ma räägin seda, et ta ei ole praegu kaitse all. See on see, kus see 100% kehtib.

Teie aeg!

Aitäh! Hüvitamise aluseks on turuhind. Kui teil on metsatükk, mis ei ole kaitse all, siis te saate seal oma metsas majandada nii, nagu metsaseadus ütleb. Kui see [maatükk] võetakse looduskaitselistel põhjustel kaitse alla ja ta enne ei olnud piirangutega, siis hüvitatakse turuhind.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hüppaks selle maatüki pealt natuke teise teema peale: võõrliigid. On sätestatud nende edasikandmise, levitamise ja loodusesse laskmise [keeld]. See on punkt 56. Ma küsin selliselt: mis võõrliikidest on juttu? Siin on näitena toodud karuputk. Kuidas see sanktsioneerimine käib, kui seda levitatakse? Kas sanktsioneeritakse kinnistu omanikku, tööde tegijat või tööde tellijat? Siin on küll [esile toodud] karuputke, aga kui me räägime kibuvitsa või võõrliikide istutamisest eraaedadesse, siis kas see on ka loodus või see ei ole loodus? Mida siin selle võõrliikide istutamise ja külvamise ja selle piiramise all on mõeldud?

Jaa, see oli punkt 56. (Saalis kõneldakse.) Kui küsimus on sanktsioonide kohta … (Hääl saalist: "Kes selle eest vastutab?") Vastutab kindlasti see, kes selle teo korda saadab, see on selge. Aga sanktsioonide kohta ma täpsustan.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Eelnõus antakse võimalus või õigemini, ma ütleks, [pannakse] kohustus kohalikele omavalitsustele hakata rohkem tegelema erinevate piirangute vaagimise ja otsustega. Kas riik annab selleks ka rahalisi vahendeid omavalitsustele? Me teame, et riik on pannud omavalitsused väga raskesse [seisu], rääkimata inflatsioonist ja käibemaksu tõusust ja kõigest muust, mida te siin olete teinud, ka vahepealsel ajal pärast seda, kui eelarve on vastu võetud. Kahtlemata vajavad ka omavalitsused pädevaid ametnikke või pädevat ametnikku, kes suudaks volikogule selgeks teha, millest üldse jutt käib, enne kui otsused vastu võetakse. Kui te lisarahastust ette ei näe, siis läheb meil see elu siin Eestis lappama selle seadusemuudatuse tulemusel.

Selle muudatuse mõte on võrdsustada tingimusi. Kui riik kehtestab looduskaitselised piirangud, siis riik ka kompenseerib. Kui kohalik omavalitsus otsustab need piirangud kehtestada, siis omaniku vaatest on ju õiglane, et nende piirangute tõttu tuleb ka hüvitis. Ma olen üsna kindel, et kui kohalik omavalitsus vajab nõu, siis seda nõu talle Keskkonnaametist antakse, kui kohalik omavalitsus seda küsib.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teie jutt võrdsustamisest toob kananaha ihule. Aga ma käin korra veel üle sellesama näite, mida ma olen mitu korda toonud. Natura tekkis 2004 ja sellega kaasnesid teatud piirangud, aga mitte metsa majandamisele. Metsa majandamine ei ole Natura alal senimaani keelatud olnud. [Eelnõuga] 610 tehakse sihtkaitsevöönd ja pärast seda saad sealt oma kaks kuuske aastas võtta. Naaber – ma räägin inimestest, kelle perekonna omandis see oli, kui tekkisid Natura piirangud. Naabrimees müüs [metsa] metsaettevõttele, metsaettevõte võttis metsa maha ja sihtkaitsevööndit seal rajada ei saa, sest enam pole mitte midagi kaitsta. Käis keskkonnaametnik või ei käinud, me täpselt ei tea, aga ühesõnaga, inimene sai teate, et on täiendavad piirangud tekkinud. Ma saan aru, et nüüd eelnõuga 612 väheneb selle maa hind kaks korda, kui see eelnõu vastu võetakse. Saan ma õigesti aru?

Minul on seda konkreetset kaasust väga keeruline kommenteerida. Ma arvan, et mõistlik oleks, et kui on konkreetne kaasus, vaatame selle läbi ja siis saame vastata, kuidas see eelnõu mõjuks. (Saalist öeldakse midagi.) Seadust ma olen selgitanud juba korduvalt.

Evelin Poolamets, palun! (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, Evelin Poolamets küsib.

Aitäh! Küsin § 8¹ kohta, hüvitus- ja leevendusalad. [Lõike 1] punkt 2 [ütleb], et hüvitusalasid saab määrata planeeringu koostamise korraldaja või tegevuseks vajaliku loa taotleja. Kas siin ei või tekkida huvide konflikt, et näiteks tuulepargi arendaja saab ise määrata need leevendusalad? Mina näen siin küll teatud vastuolu. On loogiline, et Keskkonnaamet need leevendusalad määrab, aga et [seda saab teha] arendaja – tundub, et siin tekib huvide konflikt.

Kui on huvide konflikti risk, siis seda tuleb kindlasti maandada. Keskkonnaamet peab ju ikkagi nõusoleku andma. Sel juhul ei ole see teie toodud näite puhul üksnes arendaja otsustada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mulle tundub küll, et selle seaduseelnõuga te loote samasuguse [olukorra], nagu meil oli vääriselupaikade ja potentsiaalsete vääriselupaikade äramärkimisega. Metsaomanik oleks oma vääriselupaika hea meelega hoidnud, aga ühel hetkel hakkas ta arvestama võimalusega, et tulevad mingid tegelased, kes märgivad tema metsa potentsiaalseks VEP-iks ja pärast seda võib ta oma metsa majandamisest ainult und näha, kui ta tahab seda metsa alles hoida, ja siis hakkas massiline raiumine pihta. Mulle tundub, et te viite praegu selle eelnõuga selle asja sinnasamasse liini. Te enne ütlesite, et KOV-idele lisaraha juurde ei anta ja et nad võivad nõu pidada Keskkonnaametiga. Kus siin see bürokraatia vähendamine on? Me tekitame bürokraatiat juurde. Fakt on see, et igal pool üle Eestis pole KOV-idel pädevust, et sellega tegeleda, ja kui Keskkonnaametist küsima hakata, siis me tekitame bürokraatiat ainult juurde, selle asemel et vähendada.

Siin ma olen teist meelt. Kui Keskkonnaametilt nõu küsida, siis see on täpselt see tegevus, mida, ma arvan, kõik ametid peavad tegema: olema partner ja nõustaja. See ei ole bürokraatia juurde tekitamine, vaid see on lahenduste ja variantide pakkumine. Ja omaniku vaatest – seda me oleme siin täna palju rääkinud – on ju oluline, et sõltumata sellest, kas looduskaitselise piirangu seab riik või kohalik omavalitsus, koheldaks teda ühtemoodi. Minu meelest siin ei ole vastuolu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! No ma kuulan siin ja see tundub kuidagi liiga hea, et olla tõsi. Tõepoolest, riik ühel hetkel otsustab, et võtab minu maa kaitse alla ja maksab mulle 100 000 [eurot]. Ma mõtlen, et kuidas see riigi vaates hea on. Te seisate praegu siin riigi huvide eest. Kuidas see riigi vaates hea on? Riik peab hakkama [raha] välja käima kompensatsiooniks, riigil on tohutud kulud, ta peab mulle 100 000 välja käima. Normaalses [olukorras] ma saaksin eraomanikuna vaikselt ise seda metsa majandada ja majandamise käigus mingisugused äriühingud maksaksid mulle selle 100 000. Aga nüüd te tekitate olukorra, kus te võtate riigile sellised kohustused. Ma ei saa aru, mis teil viga on?! Te hakkate siin, ma ei tea … Natsionaliseerimisest Priit siin juba rääkis. Ühest otsast tegelete sellega, eks ole, teisest küljest … Ma mõtlen seda, et äkki ma võtan ise selle metsise käekõrvale ja viin sinna metsa. Nagu õudselt mõnus on. Mis asja ma tegelen üldse selle metsa majandamisega, mahavõtmisega …

Teie aeg!

… ja kõigega? Tulen kohe teie juurde, riigi juurde, [ja ütlen]: davai, sada tonni!

Aitäh! Riik on ju kodanike jaoks. Seda metsa saab teile hüvitada sel juhul, kui selle metsa kaitse alla võtmiseks on looduskaitselised vajadused või põhjused. Kui neid ei ole, siis saate te seal majandada metsaseaduse alusel nii nagu praegu. Riigil on kohustus loodust kaitsta. See on see loogika. Ja veel kord, kui keegi … (Saalis aetakse omavahel juttu.)

Head kolleegid, kas te tahate vastust kuulata või te tahate omavahel vestlust pidada? Siin on olemuslik vahe. Las härra minister vastab küsimusele, pärast saame pidada läbirääkimisi. Härra minister, palun lõpetage!

Jaa, aitäh! Kuna Natura alast on palju juttu olnud, [siis ütlen, et] kui isik on olnud maa omanik enne Natura ala kehtestamist ja sinna tulevad täiendavad piirangud ja asjad peale, siis hüvitatakse täies mahus. Täies mahus hüvitatakse, kui see inimene oli juba enne [selle maa] omanik. Kui see tehing on hiljem toimunud, siis on teine asi. See on kogu see loogika. Ja kui looduskaitselisi piiranguid ei ole, siis ei ole ka midagi hüvitada, kui me räägime mitte-Natura aladest.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kas ma saan õigesti aru, et kui isik omandab maa, millel ei ole piiranguid, aga millele kehtestatakse piirangud, siis talle hüvitatakse 100%? Kui ta omandab maa, millel juba on piirangud, aga need piirangud muudetakse rangemaks, siis hüvitatakse 50%. Aga mis metoodikat rakendatakse siis, kui kodanik omandab maa, millel juba on piirangud, aga piiranguid leevendatakse, kuid need jäävad alles? Mis metoodika alusel siis riik hüvitab?

Kui piirangud on ja neid leevendatakse, siis ma julgeks vastata nii, et siis ei ole ju miskit hüvitada, kui tehti leebemaks. Aga kontrollin üle ja kui eksisin, siis vastan kirjalikult, et [vastus] oleks täpne.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aitäh! 

Ja Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni aseesimehe Andres Metsoja. Palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! [Eelnõude] 610 ja 612 kontekstis olid meil arutelud ja küsimused teatud määral korduvad. Väga paljust on juba räägitud ja ma ei hakka üle kordama. Mainin ära ainult selle, mis ei ole täna diskussioonist läbi käinud. 

Teemaks oli ka see, miks ei eelnenud eelnõule väljatöötamiskavatsust, kuigi seda on väga pikka aega tehtud. Minister [vastas], et väljatöötamiskavatsus algatati 2017. aastal ja kuna vaidlusaluseid punkte oli palju, siis tõsteti käesolevasse eelnõusse vähem vaidlust tekitanud aspektid, millega oli võimalik edasi liikuda. 

Üleval oli ka teema, miks on ära võetud õigus, et igaüks võib teha ettepanekuid looduskaitseobjekti kaitse alla võtmiseks, selle eelnõuga on see antud Keskkonnaametile. See oli üks küsimus. Ja vastus oli: Keskkonnaamet peaks olema valdkonnas väga kompetentne, selle pärast. 

Samuti tõstatus küsimus ornitoloogia vaatenurgast. Lindude ja nahkhiirte rõngastamisel tõstetakse tasu kümnekordseks, see, et sa selle rõnga saad soetada. Nagu pandipakendisüsteem, et ostad selle välja. Selgusetuks jäi see, et kui sa leiad linnu ja selle [rõnga] Keskkonnaametisse tagasi viid, siis kas selle raha tagasi ka saad. Aga öeldi, et see on keskmine hind. Rõngastamine tuleb kinni maksta huvilistel ja riigi koormust sellega vähendada. 

Samuti räägiti palju metsaraie temaatikast ja metsamaa hinna kujunemise loogikast. 

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see oli konsensuslik otsus, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja ettekandjaks määrata mind. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh! Kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Tegeleme seaduste muutmise ettepanekuga. See on nuditud variant sellest, mis oli vaatluse all siis, kui sotsiaaldemokraadid olid veel koalitsioonis. Suur osa sätteid, mis praeguseks on alles jäänud … Mõte seda niimoodi lühemana teha on tegelikult väga mõistlik, see ei ole üldse halb: jätta vaidlusalused asjad välja ja teha ära see, mis on väga vajalik. Sellesama seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus pärineb juba aastast 2017 ja enamikku muudatusi on ametnikud väga pikka aega oodanud, need on vajalikud. Suur osa neist [muudatustest] loodeti saata Riigikogusse 2022. aasta lõpul enne [praeguse] Riigikogu koosseisu töölehakkamist. Aga mingitel arusaamatutel põhjustel toona peaminister seda ei teinud ja sellest on kahju, sest need on sellised muudatused, millest nii mõnigi oleks bürokraatiat lihtsustanud ja punnseisu lahendanud. Aga millegipärast jäeti see taustale, kuni tuli kliimamajanduse ministeerium ja kõik muutus hoopis teistsuguseks. 

Mul on selle seaduse suhtes nagu ka eelmise suhtes täiesti vastandlikud tunded. Ma tean, et ühelt poolt on seda seadust väga tarvis. On väga palju tehnilisi asju, mis on vaja lahendada, mis on looduskaitse ja toimetamise seisukohalt ülimalt vajalikud. Aga paraku on sellesse eelnõusse sisse kirjutatud kaks sätet, mis muudavad mul selle eelnõu toetamise võimatuks. Ma käsitlen neid.

Esimene neist, mis on vastuvõetamatu, puudutab muudatusi, mis on seotud niinimetatud hüvitus- ja leevendusaladega. Need on alad, millega kompenseeritakse looduskaitse all olevate alade minekut majandustegevusse. Ka varasemalt on seda [tehtud], aga siis on läinud tarvis eksperdihinnangut. Nüüd on aga tekkinud olukord, kus seda saab lahendada Keskkonnaamet ainu[isikuliselt], vaatamata sellele, et ta on alarahastatud ja suudab vaevu oma tööülesannetega hakkama saada. Aga mis kõige naljakam, talle ei ole seaduses ette antud mingeid [juhiseid], mida ta peab tegema, kuidas ta peab tegema. Ta peab need [alad] lihtsalt välja valima. Sisuliselt tähendab see seda – arvestades, et Keskkonnaamet kuulub selle uue ministeeriumi alla –, et on teoreetiline võimalus, et kui poliitiliselt survestada, siis ametil ei olegi mingit muud võimalust: kui Lahemaast oleks vaja saada tükk maad majanduse alla, siis võib seda asendada näiteks vana karjääriga. Loomulikult on see absurdne liialdus, aga praegune lahendus annab selleks põhimõtteliselt võimaluse. Seda ei ole võimalik aktsepteerida. 

Teine [säte] puudutab [loodusobjekti] kaitse alla võtmise ettepaneku tegemist. Seni sätestab [looduskaitseseaduse] § 8 seda niimoodi, et loodusobjekti kaitse alla [võtmise] ettepaneku võib teha igaüks, kui see vastab nendele nõuetele, mis on seaduses ette antud. See on olnud igati mõistlik, kodanikuühiskonna loomulik osa. Tehakse ettepanek, see arutatakse läbi, amet peab tegema ekspertiisi, analüüsid ja seejärel ministeerium otsustab, kas sellega edasi minna või mitte. Aga nüüd ootamatult väidetakse, et see on kallis ja selle tõttu tuleb kodanikuühiskonnalt see õigus ära võtta. Teisisõnu, kodanikuühiskond on kallis. Vabandage! Aga kui kodanikuühiskond on kallis, siis mis on parem ja odavam ja kellele? Ma leian, et kodanikuühiskonda peab arendama, tegema targemaks, aga mitte tasalülitama. 

Veel kord selle sätte sisust: sellelesamale Keskkonnaametile, kes on poliitiliselt otse alluv Kliimaministeeriumile või kliimamajanduse ministeeriumile, ei nähta seaduses ette mitte mingeid protseduure või seda, millest ta peab lähtuma, kuidas võtma mingeid eksperdihinnanguid. Ta lihtsalt peab tegema ettepaneku. See, et ta on sellesama ministeeriumi all, tähendab sisuliselt seda, et uute kaitsealade tegemine oleks ainult väikese ringkonna tippjuhtide, poliitikute otsustamise küsimus selles kummalises ministeeriumis. Arvestades, et piirangud on majandusele ebameeldivad, siis tõenäosus, et sellest ametist saab üldse tulla mingisuguseid ettepanekuid uute kaitsealade tegemiseks, on sisuliselt välistatud. 

Loomulikult väidetakse, et see kõik ei ole niimoodi, et igaüks võib teha ettepaneku ja kirja saata. Aga vabandage, kirja saatmine on midagi muud. See jutt lihtsalt ei päde. Kiri ametkonnale on vastamiseks, [sellega ei kaasne] protseduuri, kuidas kaitsealade ettepanekuid koostada. 

Nende kahe punkti tõttu ma leian, et see eelnõu ei ole aktsepteeritav, kuna see viib meid eemale kodanikuühiskonnast, kuhugi, kuhu absoluutne enamus eestimaalastest ei taha minna. Kokkuvõtvalt: vastuoluline olukord. Ühelt poolt on seda seadust väga tarvis väga paljude tehniliste külgede tõttu, [mis vajavad lahendamist], aga need kaks punkti muudavad selle eelnõu selliseks, et seda ei saa aktsepteerida. Ja seetõttu teen sotsiaaldemokraatide nimel järjekordselt ettepaneku eelnõu lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Selles eelnõus on kindlasti ka õigeid osundusi, aga see, et siin on ilmselge [omandipõhiõiguse] riive – sellest on siin eelnõu lugemise käigus ilmselt juba kõik Riigikogu liikmed aru saanud –, tekitab olukorra, et selle menetlemine sellisel kujul on võimatu. Isamaa teeb ettepaneku eelnõu 612 tagasi lükata.

Nüüd asjast täpsemalt. Teate, ma arvan, et te eksite siin saalis, kui te arvate, et see seadus muudab kaitsealuse maatüki omaniku vaates kaks korda odavamaks. Ma arvan, et tegelikult kolm korda või isegi rohkemgi, sest eelnõu 610 ütleb ju üheselt, et kasvava metsa väärtust, mis metsateatise või -kavaga on peale antud, ei saa enam arvestada, sellepärast et turuosalised, kes teevad hindamisakte, näevad ju, et seal ei ole enam võimalik metsa raiuda. Sellega võetakse kasvava metsa väärtus nulliks. Punkt üks. Järgmisena tellitakse kinnisvara hindamise akt sellelesamale omanikule, neid võib võtta üks, kaks või kolm, aga turuosalised näevad, et looduskaitselise ala hind on seadusest tulenevalt poole odavam ehk 50% võetakse sellest hinnast kohe maha ja sellest 50%-st saad sina veel omakorda 50%, sellepärast et turuhind on poole odavam. See on tegelikult katastroofiline lähenemine omandi kontekstis. 

Mina küll ei sooviks, et ükski Eesti kodanik peaks oma omandi suhtes sellist terrorit taluma, eriti olukorras, kus me räägime riigi avalikust huvist. Meil on olemas kinnisasja omandamise [kitsendamise] seadus ja seal on hoopis teistsugune kohtlemise printsiip. Kui riigil on vaja näiteks kaitsepolügooni, siis täpselt samamoodi: mis on selle maa väärtus inimese jaoks? Ta ise ilmselt ei hakka rakette laskma seal. Põhimõtteliselt, kui see ala võetakse ära polügooni otstarbeks, siis on tegemist riigi avaliku kõrgendatud huviga, mis tuleb tagada, ja see kompenseeritakse omanikule. Veelgi enam, [seaduses] öeldakse ju üheselt, et kui omanik on valmis minema riigiga kokkuleppemenetlusele, siis makstakse turuhinnale veel 20% peale. Täiesti arusaamatuks jääb, kuidas üldse saab [omanikke sel moel erinevalt] käsitleda ja kohelda, sest mõlemal juhul piiratakse omandi kasutamist kas oluliselt või [täielikult]. 

Täiesti arusaamatuks jääb ka see, miks ei minda maade asendamise peale. Riigil on sellist maad, majandusmetsa küll, mille vastu võiks vahetada. Kui sõna "vahetamine" ei taheta kasutada, kuna sellel on halb kõla, halb maine, siis asendamine on meie õigusruumis ju loogikana olemas. Miks ei tulda välja ettepanekuga, et sellesama ala puhul, mis täidab looduskaitselisi eesmärke, me selle omandi asendame. Hüvitamisest räägime ja leevendusaladest räägime, aga omandi asendamine on viimane tegevus, millega riik tahab tegeleda. Uskumatu, et me oma omanikku jälle sel moel [kohtleme]. 

Ma palun ka viis minutit või kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma arvan, et on vaja lahti rääkida ka seesama looduskaitseliste alade omandamise küsimus. Kehtivas õigusruumis on juba sätestatud, et riik ei pea ostma – ei pea ostma! – looduskaitselist ala tagasi, kui omanik oli teadlik looduskaitselisest piirangust. Ja üldiselt on see sätestatud notariaalses lepingus [vara] soetamise ajal. 

See tähendab tegelikult seda, et eelnõuga 610 luuakse olukord, kus kõik Natura alad, Natura ala eri liigid, neli positsiooni viiakse range kaitse alla ehk kaitserežiim nendel aladel muudetakse rangemaks. Selle 610-ga me loome olukorra, kus me ütleme: vabandust, see hind on poole odavam, sellepärast et riigil puudub üldse kohustus tagasi osta neid alasid, kus kaitsealasid, piiranguid ei ole. Jutt käibki ainult nendest aladest, kus need piirangud on. Rääkida siin sellist juttu, et uutel aladel … Uusi alasid, ma saan aru, juurde ei tehta. Mina saan aru, et härra Sutt läheb homme valitsuskabinetti, vähemalt peaminister täna nii ütles, ning seaduseelnõuga raiutakse kivisse printsiip 70 : 30, kus 30% on kaitstavaid alasid, nii nagu Euroopa Liit soovitab, ja 70% majandusalasid. See tähendab seda, et kui me vaatame Eestis kaitstavate metsade osakaalu, siis me juba olemegi sisuliselt seal. Kui me range režiimi alla ära viime või arvestame puhveralad juurde, mis seal ümber on, siis olemegi seal. Millest me veel räägime? 

Kumuleeruv mõju nende kahe eelnõu kontekstis on ülimalt suur. Kogu see rahaline pool, millised kulud sellega kaasnevad, milline tulu jääb majandusse tulemata, on hindamata, täielikult. Sellist mõjuanalüüsi ei ole tehtud. Küsisin komisjonis selle kohta, kas põhiseaduse kontekstis on omandipõhiõiguse riivet hinnatud. Öeldi, et kõik vajalikud dokumendid on [olemas]. Aga vaadake, ei ole ju nii, et kinnisasjad on nagu piimapakid riiulil, tahan ostan seda, tahan ostan teist. Need on tavaliselt seotud mingi omandiga, kellegi elukohaga, kellegi elulaadiga. See ei käi päris niimoodi, et ma olen nagu poes ja ma valin, kas ma võtan Alma piima või võtan mingisuguse teise piima. See on omand, mis on põhiseadusega kaitstud, ja riik peab tagama võrdse kohtlemise. Aga see, millega välja on tuldud, on sellest kõigest kaugel. 

Me kulutame täna siin saalis kõige rohkem aega sellele, et [arutada], kuidas luua börsifirmade ja ettevõtete nõukogudes võrdõiguslik tasakaal, võrdne kohtlemine. Ja samas, kui me räägime sellest teemast, siis ütleme, et see 14 000 hektarit või tegelikult 11 000 – 12 000 hektarit on omanike vaates marginaalne küsimus ja see ei oma mingit tähendust. Aga see on täpselt samamoodi võrdne kohtlemine, kõikide omanike võrdne kohtlemine, millest me peaksime lähtuma. Mis tähendab tühjaks raiumine? [Räägitakse], et metsad raiutakse tühjaks. Praegu on kõikidel piirangud peal, ühtegi metsateatist ei väljastata. Need inimesed, kes on oma metsa hoidnud, saavad selle eest karistada, ja need, kes on tühjaks raiunud, on õiged mehed. Ja see on Eesti looduskaitse ja keskkonnapoliitika! Äärmiselt jabur! Aitäh! Isamaa annab üle tagasilükkamise [ettepaneku].

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kõnelema Rain Epleri.

Aitäh, härra istungi juhataja! Minister selles mõttes – ma ei ütle, et rääkis ennast sisse, kuigi tema isik oli siin puldis, aga – rääkis Kliimaministeeriumi ametnike kamba sisse. Selles mõttes, et ühtpidi räägitakse meile liigirikkuse olulisusest, looduskaitse olulisusest ja kõigest muust, kui väärtuslik see kõik on ja kuidas ühiskond seda vajab, aga seadusega tehakse niimoodi, et selle olulisuse peab oma taskust kinni maksma see omanik, kelle maa peal see kaasus juhtub. 

Andres päris pikalt seletas selle loogika lahti, aga kui vaadata koosmõjus eelnõu 610, mis oli siin üle-eelmine eelnõu päevakorras, ja eelnõu 612, siis tõepoolest, kõigi nende Natura alade puhul, kus siiamaani oli majandustegevus võimalik – see kahtlemata mõjus positiivselt ka maa väärtusele –, ütleb riik omanikele, et me keelame majandustegevuse ära, ja seoses sellega, et me selle ära keelame, me ka hüvitame sulle vähem, me maksame sulle pool selle maa hinnast. Sa saad ju aru, et meil on vaja seda teha, aga kuna meil eelarve on keerulises seisus, siis ole hea ja maksa see ise kinni. 

Minu arust kolleeg Alenderi etteheide kolleeg Sibulale, kes tõi esile seda, mida ta oli arhiividest lugenud 1940. aastate kohta, kuidas siis inimeste vara natsionaliseeriti, ei olnud asjakohane. Ma ütleks, et mida rohkem sellelaadseid eelnõusid siin menetletakse ja vastu võetakse, seda enam see paralleel suureneb. 

Ka meie fraktsiooni nimel annan üle ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Halb eelnõu on, Andres! Aga sa alles alustasid ka. Võta tagasi, aruta ametnikega, proovite uuesti, tuleb teisele ringile ja kes teab, võib-olla saate aru. Tarmo on sul seal kõrval, ma imestan, et Tarmo neid kõiki asju siin toetab. Hinges on Tarmo kindlasti vastu, aga koalitsiooni hääli on napilt. Nii et, mehed, mõelge tõsiselt! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ma ei näe. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 612 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja kõik nad on identsed. Ettepanek on Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 612 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. (Unustab haamriga lüüa.) Eelnõu 612 esimene lugemine on lõpetatud. Ja muudatusettepanekute esitamise … Vabandust! Üks oluline täpsustus. Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. (Nüüd kõlab ka haamrilöök.) Oluline on, et haamer kõlaks. Aga meil on juba kell üks öösel. Eelnõu 612 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. mai kell 17.15.

Tänane 15. päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 580 esimene lugemine. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Isamaa Erakond ja fraktsioon on teeb ettepaneku riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Eelnõu eesmärk on riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimine. Sellega suurendatakse iga-aastase riigieelarve läbipaistvust ja arusaadavust ning Riigikogu rolli riigieelarve menetlemisel. 

Kahetsusväärselt on tegevuspõhine riigieelarve kujunenud nii üldiseks, et selle puhul on kuludest raske, kui mitte võimatu aru saada. Sellise üldistusastme juures puudub Riigikogu liikmel sageli võimalus konkreetsete muudatusettepanekute tegemiseks. Riigieelarve läbipaistmatust on teravalt kritiseerinud ka õiguskantsler Ülle Madise ja riigikontrolör Janar Holm. 

Vabariigi Valitsus on algatanud riigieelarve seaduse muutmise eelnõu, mis üksnes võimaldab riigieelarve arusaadavust parandada, aga ei kohusta mitte millekski. Selleks, et valitseks õigusselgus, algatab Isamaa fraktsioon riigieelarve seaduse muudatuse, mille kohaselt tuleks iga riigieelarve programmi kohta eraldi välja tuua tööjõukulud, majandamiskulud, sotsiaaltoetused, investeeringutoetused, muud toetused, finantskulud ja muud kulud, sealhulgas amortisatsioonikulu. Samasugune kulude liigendus kehtestatakse ka põhiseaduslike institutsioonide eelarvetele. 

Lisaks sätestab seadus, et toetused keskvalitsuse juriidilistele isikutele ja teistele juriidilistele isikutele liigendatakse riigieelarves iga juriidilise isiku kaupa eraldi, mis võimaldab täpselt tuvastada, kui palju ühele või teisele juriidilisele isikule riigieelarvega toetust määratakse. 

Selle eelnõuga tühistatakse ministri õigus muuta riigieelarvega kindlaks määratud piirmääraga vahendite liigendust riigieelarves, vastav õigus antakse üksnes Vabariigi Valitsusele kui kollektiivsele organile. 

Meie ettepanek on, et kõikides riigieelarve seaduses sätestatud programmides tuuakse eraldi välja – veel kord rõhutan – tööjõukulud, majandamiskulud, sotsiaaltoetused, investeeringutoetused, muud toetused, finantskulud ja muud kulud, sealhulgas amortisatsioonikulud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd küsimused. Rain Epler, palun!

Aivar, sa oled siin palju kogenum kui mina. Ma tahan sinu käest küsida, mis sinu arvates võib olla põhjus, et Reformierakonnale meeldib põhiseadusega mitte kooskõlas olev riigieelarve.

Mina saan aru, et nemad on koalitsioonis pika plaaniga ja pikk plaan on ei tea kui pikk. Aga ma olen aru saanud, et Rahandusministeeriumi ametnikud on käinud rahanduskomisjonis ja saanud ka aru, et tegelikult peaks need muudatused sisse viima. Aga nii nagu Riigikogus on kombeks, kui ettepanekud tulevad opositsiooni poolt, siis on need tavaliselt halvad ettepanekud. Kui sügisel tulevad koalitsiooni poolt täpselt samad ettepanekud, siis need on head ettepanekud. 

Nii et ootame ja loodame, et lõpuks saavad kõik Riigikogu liikmed aru, et need on head ettepanekud, sest oleme ausad, me kõik tahame, et riigieelarvet oleks võimalik lugeda, sellest aru saada, et ei tekiks sellist olukorda, nagu praegu on seadustatud, et me võtame Riigikogus vastu seaduse koos ridadega, aga minister võib need read ümber pöörata nii, nagu ta seda soovib. Praegu käivad meil rahanduskomisjonis esimest korda kõik põhiseaduslikud üksused ja ka ministeeriumid oma ülejäägirahadega. Me näeme positiivseid üllatusi, mida me aastaid oleme näinud: igas ministeeriumis on miljoneid, mida hoitakse igaks juhuks kuskil sahtlis, äkki tulevad halvad aastad või päevad ja tuleb need kasutusele võtta, aga väga täpselt ei teata, milleks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie olete ka kindlasti kuulnud õiguskantsler Ülle Madist rääkimas, kuidas meil on probleem, et riigieelarve ei ole põhiseadusega kooskõlas ja me tegelikult kinnitame siin Riigikogus seletuskirja. Milles see probleem siis on? Õiguskantsler on sellele tähelepanu juhtinud, aga teda ei võeta kuulda.

Aitäh! Tõesti, õiguskantsler Ülle Madise on toonitanud, et tõenäoliselt ei vasta 2025. aasta riigieelarve [seadus] põhiseadusele. Jah, sellise lause ta on välja öelnud. Ma veel kord ütlen, et ma väga tõsiselt loodan, et rahanduskomisjon suudab sügiseks koos Rahandusministeeriumiga selle eelnõu nii kaugele viia. Minu arvates on Isamaa Erakond vastu tulnud ja teinud [eelnõu] põhja valmis. Siin on väga selgelt välja toodud, mis kulud peavad olema eelarves näha, et kõik Riigikogu liikmed saaksid sõna sekka öelda. Oleme ausad, Riigikogu võtab riigieelarve vastu ja ta peaks aru saama – kõik Riigikogu liikmed peaksid aru saama –, mida ta vastu võtab ja kuidas ministeerium seda riigieelarvet täitma hakkab. Mitte nii, et järgmise aasta sügisel tullakse siia saali ja öeldakse, et enamus numbreid tuleb teistpidi keerata. Eks me oleme neid naljakaid nähtusi näinud. Kopli päästekomando pandi kinni, kuna ei olnud 800 000 eurot, aga eelmise aasta lõpus selgus, et ülejääk on ligi kaks miljonit. Nii et raha oli küll.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teen ülevaate selle eelnõu arutelust rahanduskomisjonis. See toimus [teisi]päeval, [15]. aprillil. Tutvustuse tegi komisjonis Aivar Kokk, lugedes ette eelnõu seletuskirja. Ja siis teatati, et valitsus ei toeta eelnõu. Osutati sellele, et praeguses seaduspildis on majandusliku sisu ülevaade olemas. Siis oli veel paar täpsustust. Tehti otsustused: võtta eelnõu päevakorda 23. aprillil, konsensuslikult, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maris Lauri, konsensuslikult, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, mille poolt oli 5 inimest ja vastu 1, erapooletuid ei olnud. Kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 580 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 580 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 45 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 580 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Järgnevalt tänane 16. päevakorrapunkt: Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine meretuuleparkide rajamise plaani teostamise asjaolude uurimiseks" eelnõu 586. Ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Kuna tegemist on äärmiselt olulise eelnõuga, siis ma palun 20 minutile viis minutit lisaaega. Head kolleegid!

Katsuge kõigepealt 20 minutit ära täita. Aga palun!

On küll väga hiline tund, aga tegemist on äärmiselt olulise eelnõuga. Tegemist on Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamisega meretuuleparkide rajamise plaani toetamise asjaolude uurimiseks. Räägin sellest lühidalt ja proovin 25 minutiga hakkama saada. 

Teadaolevalt kavandas peaminister Kristen Michali juhitud valitsus Eestis meretuuleparkide rajamist toetada 2,6 miljardi euroga, mis väidetavalt on nüüd küll komisjoni liikme Mario Kadastiku poolt kalevi alla pandud. Ta väitis, et see olla olnud sotside halb mõte. Aga paratamatult käivad praegu eriplaneeringud nende tuuleparkide rajamiseks edasi: Liivi lahe eriplaneering ja samamoodi Saaremaa eriplaneering. 

Ma loen ette ka mõtted, miks see komisjoni teha ja mis ülesanded ta saab. [Ülesanded] on: selgitada välja, millistel asjaoludel tekkis plaan toetada meretuuleparkide rajamist Eestis avalikest vahenditest 2,6 miljardi või enama euroga; selgitada välja, kas see plaan oli kooskõlas, esiteks, avalike huvidega, sealhulgas Eesti energiajulgeoleku suurendamise ja korruptsioonivastase võitluse reeglitega, teiseks, heade ettevõtlustavadega ja majanduses ausa konkurentsi edendamisega; selgitada välja poliitikute ja ametnike tegevus ja võimalik vastutus selle plaani koostamisel; teha vajadusel ettepanekud õigusaktide ja/või halduspraktika muutmiseks, et välistada tulevikus täitevvõimu poolt suurinvesteeringute kavandamine ja otsustamine ilma Riigikogu vastava juhtimissuuniseta. Komisjon esitab oma uurimistöö lõpparuande Riigikogule ja avalikkusele hiljemalt 2025. aasta 1. maiks. Nii on siin kirjas, aga noh, anname aega 1. juulini. 

Palun kõigil seda eelnõu toetada. Ja kuna ma nii lahke olin ja aega rohkem ei raiska, siis ma loodan väga tulist poolehoidu ka koalitsiooni poolt. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud kolleeg! Küsimusi teile ei ole.

Kahju!

Ja põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama kolleeg Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ettekandja juba andis ammendava ülevaate eelnõust. (Hääl saalist: "Ei-ei-ei.") Minu osa on teile kõneleda põhiseaduskomisjonis toimunud arutelust, mis toimus teisipäeval, 22. aprillil. Meile tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu Helir-Valdor Seeder. 

Ka meil ei olnud palju küsimusi. Küll aga mitu korda küsiti ja avaldati arvamust teemal, miks ei võiks sellist küsimust arutada olemasolevates komisjonides, nagu riigieelarve kontrolli erikomisjon või korruptsioonivastane erikomisjon, miks on vaja luua uus uurimiskomisjon, mille peale Helir-Valdor Seeder ka oma argumendid vastuseks andis. Juhtisime ka tähelepanu sellele, et moodustatavale uurimiskomisjonile kavandatud ülesanded on sisult väga mahukad ja mitmetahulised, peab olema väga suutlik komisjon, et ettenähtud [tähtpäevaks,] 1. maiks sellega toime tulla. Eelnõu esitajate esindaja vastas, et tõepoolest, asjad on veidi veninud ja lõppraporti [valmimise] kuupäeva peaks nihutama. 

Komisjoni esimees tänas ettekandjat ja tehti menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail, millest on tänaseks natukene aega edasi liikunud, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ning teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Tagasilükkamise poolt oli 6 liiget, vastu 1, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu esitaja, eelmine ettekandja läks siit kõnetoolist lipsti minema ja ma ei jõudnud tema käest küsida. Ma küsin teilt. Tõenäoliselt eelnõu esitaja valgustas juba, kui ta seda eelnõu komisjonis tutvustas, et siin on juttu sellest, et edaspidi peaksid suurinvesteeringud, selleks et valitsus saaks nende planeerimisega edasi tegeleda, saama Riigikogult heakskiidu. Mida eelnõu algataja on pidanud silmas suurinvesteeringute all? Kustmaalt algab – ma mõtlen, suuruse mõttes – suurinvesteering selle käsitluse järgi? Kas teil oli sellest komisjonis juttu?

Ei, komisjonis sellest juttu ei olnud ja eelnõu algatajate esindaja sellest ei kõnelenud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Milline mulje või arusaam teile seal põhiseaduskomisjonis jäi: kas need meretuuleparkide plaanid on nagu Mart ütles kusagil Mario kalevi all, on need peatatud või selgub tõde koalitsiooniläbirääkimiste käigus? On see teile teada? Ma olin see nädal ühes komisjonis, kus mingi suvalise arutelu käigus luges üks koalitsiooni liige mõned punktid ette, kuhu koalitsioon jõudnud on. Kas teile on teada, mis nendest meretuuleparkidest edasi saab? Kas me peame uurima seda, miks nad tulevad ja kuhu nad tulevad, või seda, miks neid ei tule?

Ilmselt sellise arvamuste vahetamisega me liiguksime kaugemale käesoleva eelnõu sisust. Sellest komisjonis juttu ei olnud ja sellist küsimust ei tekkinud ei eelnõu esitajal ega ka komisjoni liikmetel. Küll aga räägiti sellest, et kogu info, mis on olnud kättesaadav avalikus ruumis nende meretuuleparkide võimaliku kavandamise kohta, on [puudutanud] maksimaalseid toetussummasid ja ülempiire, mida üleüldse sellise toetusena võidakse käsitleda. Nii palju oli täiendavat infot.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kas teil komisjonis oli juttu ka sellest, et kui nüüd väidetavalt neid meretuuleparke ei tule, siis miks jätkatakse eriplaneeringuid elektriliinide rajamiseks nende potentsiaalsete tuuleparkide juurde?

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis me käsitlesime siiski erikomisjoni loomise vajalikkust või võimalikkust ja oma küsimuste-vastuste voorus püüdsime välja selgitada, kas see vajadus on olemas.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 586 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 586 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 8, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 586 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane 17. päevakorrapunkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse, erakonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 599 esimene lugemine. Aga vaatan saalis ringi ja tundub, et meil on tekkinud arutelu võimatus, sellepärast et ettekandjat Martin Helmet ei ole saalis. Kuna meil on tekkinud arutelu võimatus, siis selle päevakorrapunkti menetlemist me ei ava. 

Ühtlasi on meie tänane istung lõppenud. Rahulikku ööd!