Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt või ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 14. mai infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ning sotsiaalminister Karmen Joller. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab Riigikogu liige võimaluse, see, kes küsis, esitada täpsustav küsimus. Ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada selle küsimuse raames ka lisaküsimus. Kokku on meil täna 14 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on maarahva röövimine kaitsealadel. Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Kõigepealt, küsimuse pealkiri vist sunnib soojendusdressi seljast võtma. Aga kui nüüd veidi tõsisemalt [rääkida], siis kujutage ette olukorda, et te tulete töölt koju ja te võite küll oma köögist läbi kõndida, aga seal köögis enam midagi teha ei või. Riik on võtnud teie köögi kaitse alla. Täpselt niimoodi on juhtunud Eesti maaomanike, metsaomanikega, kelle varasemalt lihtsalt piiranguvööndis olnud mets – näiteks raieküps mets, mille kohta on ka Keskkonnaamet juba väljastanud metsakorralduskava, nad on selle kinnitanud – on võetud inimese selja taga, ilma läbi rääkimata ja teavitamata kaitse alla. Sisuliselt on sellel osal metsast majanduslik väärtus kadunud. 

Ja lisaks sellele saadab riik peale seda toimingut väga segase kirja, kus ta ütleb, et kuule, ole hea, vaata ühest portaalist, kus see täpselt sul asub, ja teisest portaalist, mis kaitse-eesmärgi sisu on. Täpselt niimoodi on juhtunud. Ja minu arvates on sisuliselt toime pandud rööv ühe riigi kõige nõrgemas seisus oleva ühiskonnagrupi – maainimeste – peal. 

Ja siit on minu küsimus: kas te kiidate jätkuvalt heaks teie kliimaministriks olemise ajal Keskkonnaametis alguse saanud ja rakendatud praktika? Ja kui ei, siis millise suunise peaministrina annate õigluse jalule seadmiseks ja kuidas kavandate maainimeste vara röövimise heastada, hüvitada?

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt mind muidugi üllatab see küsimuse laad, kuigi infotunnis see ometi ei peaks üllatama. Sotsiaaldemokraadid – ma loodan, et ma ei eksi – endiselt teevad endale reklaami sellega, et nemad toetavad kõige rangemaid piiranguid mis tahes maa-aladel ja võitlevad metsade raiumise vastu. Kui ma eksin, siis saame ehk koos internetist pärast järele vaadata. Aga sellega teie partei ennast reklaamib. Kahte seisukohta on justkui väga veider ühildada, et te võitlete piirangute vastu, mida te ise kangesti tahtsite parteina kehtestada. Jah, te kuulute sotsiaaldemokraatlikusse parteisse. Kas ma eksin? Ilmselt ei eksi. Nii et seetõttu küsimuse püstitus on kaunis äraspidine, minu hinnangul. See on minu isiklik hinnang. Seda esiteks. 

Teiseks, loomulikult, mis tahes piirangute seadmine peab olema täpselt samamoodi läbi mõeldud, läbi [räägitud] ja teadvustatud nagu kõik muud riigi ja avaliku võimu otsused. Selles pole mingit kahtlust. Ma olen ka varem öelnud, et väga oluline oleks saada paika majandatava ja kaitstava metsa vahekord. Me oleme suhelnud päris palju selle valdkonna ettevõtjate, huvirühmade, huvigruppidega. Ja võin juba veidi sündmustest ette rutata [ja öelda, et] sellel neljapäeval – kuna valitsusse on tulnud hulk erinevaid ettevõtjate ettepanekuid – tuleb energeetika- ja keskkonnaministri vedamisel valitsuses arutelule see punkt, et saada paika [vahekord], et Eestis on kaitse all 30% metsa ja 70% metsast on majandatav. See printsiip peab tähendama ka seda, et tulevikus, kui midagi kaitse alla võetakse, siis [seda tehakse] riigimaadel, ja kui kaitse määr on täis, siis uute alade või uute piirkondade kaitse alla võtmisel tuleb midagi kaitse alt välja arvata. Sellest printsiibist me oleme metsandusvaldkonnaga rääkinud. Ja ma isegi ei varja, et pärast seda, kui sotsiaaldemokraadid on valitsusest välja arvatud, erinevate piirangute hulk kindlasti väheneb. See saab selgemaks. Lisaks saab selgemaks see, kuidas metsas toimetada tuleb. Nii et te peate pigem oma partei sees seda debatti pidama, mulle tundub.

Suur tänu! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma siiski sooviksin konkreetset vastust. Metsaomanike vara väärtus on viimase pooleteise aasta jooksul reaalselt läinud nulli. Kas teil on plaan see protsess tagasi pöörata? Kui ei ole, siis kuidas on plaanis hüvitada kahju, mis inimesed on sisuliselt saanud? Kui nad on näiteks kavandanud metsa müügist saadud vahendeid kasutada oma lapse koolitamiseks, siis kust nad peaks need vahendid võtma? Mis on konkreetselt plaanis?

Aitäh! Vastan. Riigil on selleks erinevad mehhanismid. Kui te vaatate erametsatoetuste eelarvet, siis viimastel aastatel, näiteks võtame aasta 2020 – mul on siin hea graafik ees, ma kahjuks ei saa seda teile näidata, hiljem võin –, on erametsatoetuste eelarve [maht suurenenud] päris kiiresti. Prognoosida võib, et küllap see suureneb ka tulevikus. See tähendab seda, et toetusi nende piirangute eest makstakse, seda esiteks. Teiseks on võimalik piirangutega alad ka ära müüa, riik omandab need alad. See on teiseks. 

Ja kolmandaks, nüüd selle valitsusega, kus sotsiaaldemokraate ei ole, me tõenäoliselt astume samme, mis teevad inimestele oma metsa kasutamise lihtsamaks. Aga veel kord, seda peate te oma partei sees arutama, sest teie positsioon on olnud varasemalt pigem – võin valitsuse [kogemusest] kinnitada, kliimaministrina, ka peaministrina – täiendavate piirangute eest seismine ja nende piirangute kehtestamine, mitte vastupidi.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on veidi laiemalt seotud selle teemaga, et omanikel on looduskaitseliste piirangutega maade eest maamaksusoodustus. Aga pikalt on probleem olnud selles, et kuna maamaks ju laekub 100% omavalitsustele, aga soodustusi annab maaomanikele riik, siis selle võrra jääb omavalitsustele seda maksuraha laekumata. Ja neid soodustusi tehakse juurde, kui looduskaitselisi alasid tuleb juurde. 

Jah, koos me suutsime eelmise valitsuskoalitsiooni ajal ära teha pool ülesannet, nagu Toots tavaliselt õpetajaga kokku leppis. Varem said tasandusfondi valemi järgi kompensatsiooni need omavalitsused, kes tasandusfondist raha said, aga see valem ei töötanud ja ei kohelnud kõiki võrdselt. Ja oli neid, kes ei saanud üldse kompensatsiooni, näiteks Harjumaal Kuusalu ja mõned veel. Nüüd koheldakse neid võrdselt 50% ulatuses. Nii et siis omavalitsustele kompenseeritakse maamaksusoodustusi, mis lähtuvad looduskaitselistest maa-aladest, mille puhul omanik saab soodustust poole võrra. 

Kas on plaanis omavalitsustele kompenseerimisega edasi minna? Sest tookord, kui me sellise kokkuleppe tegime – raha on vähe nagu alati –, siis me otsustasime, et teeme pool ära ja ülejäänud poole juurde tuleme järgmistel aastatel tagasi. Kas see on ka praegu arutelul olnud, et kohalikud omavalitsused saaksid maamaksusoodustuste eest riigilt kompensatsiooni?

Aitäh! Ma ütleks viisakalt, et kolleeg Anti Allase küsimus "Maarahva röövimine kaitsealadel" on veidi teisest valdkonnast ja ma arvan, et ta sai vastuse [küsimusele] piirangute kohta. Eeskätt peab ta sotsiaaldemokraatide seas üle vaatama selle hoiaku piirangutesse, sest meenutan, et varasematel aastatel, ka siis, kui ma olin kliimaminister, oli hoiak ikkagi selles suunas, et kaitse alla võetakse riigimaid, mitte eramaid. Ja uue valitsusega nüüd saavad reeglid selgeks, mis on majandatava ja kaitstava metsa vahekord. See on väga oluline, ma arvan, nii puidutööstusele, mis on suur tööandja, kui ka inimestele. Selged reeglid, nagu hea aed, teeb head naabrid. 

Teiseks, mis puudutab omavalitsuste tulubaasi, siis seda me kindlasti arutame sügisel, kui meil tulevad eelarveprognoos ja eelarvearutelud. Siis saab arutada, mis on sammud omavalitsuste tuludega seoses. Ma eeldan, et ilmselt ka kohalike valimiste käigus saavad kõik esitada oma parimaid nägemusi. Ma tean, et ka sotsiaaldemokraatidel – ma ei taha liiga palju mainida parteilist vaadet, aga siiski – on oma ettekujutus, millised täiendavad maksud võiks tulla. Ilmselt teate ka, et mina neid väga ei poolda. Seda debatti me saame kohalike valimiste käigus pidada.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on kärped. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Räägime nendest [suunistest], mida te olete praegu Rahandusministeeriumi kaudu teistele ministeeriumidele andnud, ehk see kärpeplaan 200 miljonit, mis peaks olema tulevikus suunatud kaitsesse. Ja nii nagu ma sain aru, otsustas valitsus suunata 200 miljonit eurot Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika [fondi] toetustest kaitsevaldkonda. Tegemist on selle rahaga, mille taha veel ei ole kindlat tegevust kirjutatud. Ja sellest lähtuvalt peaks Kliimaministeerium kärpima ja edastama kaitsekuludeks 85 miljonit, Haridus- ja Teadusministeerium 38 miljonit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 24 miljonit, Sotsiaalministeerium 17 miljonit, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 16 miljonit, Justiits- ja Digiministeerium 14 miljonit ning Kultuuriministeerium ja Riigikantselei kumbki 3 miljonit. 

Sellest lähtuvalt ma küsingi, et kui vaadata Kliimaministeeriumi [eelarvet], siis [selgub, et] see 85 miljonit on see summa, mis puudutab tegelikult kortermajade renoveerimist ehk siis energiatõhususe küsimust. Kui Kliimaministeerium peaks tegema ettepaneku, et see on ainuke koht, kust oleks võimalik kärpida, et 85 miljonit suunata kaitsekuludeks – teie kui endine kliimaminister kindlasti teate seda murekohta, mis puudutab meie korterelamute renoveerimist –, kas te oleksite selle otsusega päri? See on esimene küsimus. Või siis ütleksite, et ei, tegelikult oleks vaja raha ministeeriumist kuskilt mujalt leida, kui selline võimalus on?

Ja teine pool [küsimusest] puudutab Justiits- ja Digiministeeriumit. Selles olukorras, kus meil tegelikult pensionide väljamaksmine on ohu all, süsteem lihtsalt ei toimi, kas me ei võiks sealt ikkagi suunata raha selleks, et teha süsteem korda sellisel viisil, et pensionärid oleks kindlad, et viiendaks kuupäevaks see pension ka laekub, mitte nii, nagu see oli eelmine aasta, kus 11 korral terve aasta jooksul oli see väga suure küsi[märgi] all?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt see, mis puudutab pensionide väljamaksmise printsiipe ja selle digitaalset lahendust, et viies kuupäev oleks viies kuupäev ja kõik asjad saaks õigel ajal tehtud. Ma olen ka kirjeldanud oma vaadet siin, et kui me oleme digiriik ja me oleme öelnud, et pensionide väljamaksmine peab viiendal toimuma, siis ta peab toimuma. See tähendab seda, et tuleb investeeringud ära teha, selleks et see nii toimuks. Selles pole mingit kahtlust. 

Teie kolleeg Helmen Kütt on seda mitmel korral minult küsinud. Minu meelest on see väga õigustatud küsimus ja minu positsioon on olnud muutumatu. See tähendab seda, et need investeeringud tuleb ära teha, et õigel ajal oleks pension välja makstud. See peab olema klaar. Ja sotsiaalminister Karmen Joller süsteemi seest juba selleks raha otsib. Kui ta seda piisavalt ei leia, leiame eelarvest juurde, et see investeering saaks tehtud ja asjad saaks korda. Aga loomulikult tuleb arvestada, et IT-investeeringud võtavad aega. See ei ole mingi õigustus ega vabandus, need asjad tuleb korda saada. Eriti sellest vaatest, et kui me oleme tubli, eeskujulik digiriik, kelle teenused on pea sada protsenti online'is kättesaadavad, siis peavad ka sellised asjad meil korras olema. Seda esiteks.

Teiseks küsisite 200 miljoni [euro mahus] ümbertõstmiste kohta. Võib-olla sellise mõtteharjutusena – ma ei tea, kas ta on hea mõtteharjutus, aga ma siiski pakun selle välja – [ma soovitan mõelda nii, et] nendel eelarveridadel ehk kasutamata rahal siiski otseseid kulutusi veel taha ei ole võetud. Nii et tasub sellest ettekujutusest lahti lasta, et miski on millegi või kellegi oma. 500 miljonit on võimalik euroreeglite järgi ringi tõsta. Seda ERR-i uudis minu meelest ka väga hästi kirjeldas. Vaatan, võib-olla leian pärast sellegi üles. 200 miljonit ringi tõsta, jah, on tõesti suur otsus. [See on] suur summa, pole kahtlust. See mõjutab läbivalt pea kõiki valdkondi. Me peame tegema tuleviku programmide arvelt – aga ma rõhutan: [rahale] ei ole kulutusi veel taha kirjutatud – ümbertõstmisi.

Majade renoveerimise printsiip pole muutunud. Majade renoveerimise tegevusliin peab olema stabiilne läbi aastate ja ma arvan, et ükskõik, kes parajasti valitsuses on, peab selle printsiibi põhjal jätkama. Nii et eks Kliimaministeerium ise peab pakkuma, mille arvelt nad seda kokku tõmbavad – neil on ka enim välisrahastust –, et saaks need sammud astuda. Umbes kahe nädala jooksul tulevad need ettepanekud ja seejärel saame hinnata, mida täpselt me kaitsevõimes selle 200 miljoniga teha saame, on see siis kaitsetööstuses tööstusparkide arendamine, on see mingi muu taristu arendamine, mistahes võimete arendamine. Ainuke piirang, mis seal on, [on see, et] relvi ja laskemoona selle eest osta ei saa. Kõike muud saab teha.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Te mainisite ERR-i uudist. Tegelikult ERR-i portaalis oligi üksipulgi kogu see temaatika lahti kirjutatud ja sellest uudisest lähtuvalt ma selle küsimuse ka koostasin. Need numbrid, mis ma ka välja tõin ministeeriumide lõikes, olid ka täpselt sellest uudisest pärit. Samas uudises oli tegelikult ka kirjas Kliimaministeeriumi [eelarvest] võimalik [rida], kust raha kaitsekuludesse suunata. See oli 85 miljonit ja see oligi kortermajade renoveerimise toetuse fond. 

Nüüd, kui vaadata majandusministeeriumi poolt välja öeldut ja seda, kust nad võiksid kokku kraapida selle raha, siis majandusministeerium kaalub ümber suunata vahendid, mis olid planeeritud ettevõtluse, innovatsiooni ja digitaliseerimise toetuseks. Ehk siis väga oluline punkt, millele ka te juhtisite tähelepanu. Digitaliseerimine ja innovatsioon on väga olulised. 

Ma tõin need kohad tegelikult välja [selleks, et küsida,] kas need on ainukesed kohad, kust on võimalik kärpida. Pigem see on minu küsimus. Kui me kuskilt kärbime ja [raha kuhugi] suuname, siis mingisugused valdkonnad jäävad rahata ja see on arusaadav. Aga teine pool: teil on ju plaanis muuta tulumaksusüsteemi ehk maksuküür ära kaotada. Me teame, et maksuküüru [kaotamisest] tulenev kulu riigieelarvele on peaaegu pool miljardit ja vastavalt aastatele ta muutub. Kas te ikkagi ei arva, et selle asemel, et praegu anda ministeeriumidele ülesanne, et nad peaksid kärpima ja suunama raha teisele eelarvereale, võiks ikkagi mõelda hoopis suuremalt? Lisaks ma räägin bürokraatia kärpimisest. Kuidas sellega üldse lood praegu on?

Aitäh! Küsimuse lõpp jäi veidi segaseks, seal oli palju erinevaid mõtteid, aga ma püüan jõudumööda vastata. Jah, te ei eksi. Tõepoolest, olukord on selline, et kui kaitse on prioriteet, siis kaitsevõime kasvatamiseks tuleb teistes valdkondades tegevusi koomale tõmmata. Ma arvan, et te saate õigesti aru. Ma arvan, et see on olnud ka Eesti ühiskonna ootus valitsusele, et kui me peame kaitsevaldkonda prioriteediks, siis me astume samme, mis ka rahaliselt tagavad selle prioriteedi täitmise. Nii et seetõttu tõmmatakse kokku erinevate valdkondade pealt ja [tõstetakse raha] ümber, et me suudaks kaitsevõimet tõsta. See on igal juhul kooskõlas Eesti pikaajaliste huvidega ja strateegiliste huvidega. Seetõttu eri ministeeriumid vaatavadki oma tulevikuprogrammid üle. Vaatame, mida saame tõsta kaitsevõimesse.

Kaitsevõimet ma siiski mõtestaks veidi laiemalt, nagu Euroopas on tehtud. Selle hulka kindlasti võiks käia ka kaitsetööstuse areng, sest me tahame Eestis oma tööstuse kasvu. Me tahame seda võimet, mida Ukrainast õpituna ju võiks kõik riigid ideaalis tahta, et kui olukord muutub kriitilisemaks, siis on neid tootmisi, neid tööstusi, neid ettevõtteid, neid inimesi, kelle peale loota ja kes sellel hetkel seal teevad seda, mida on vaja. Ukrainas on innovatsioon kaitsevaldkonnas tohutult kiiresti läinud. Nii et jah, tõstame [raha] kaitsevõimesse ja ilmselt laiemalt võivad selle alla kuuluda ka erinevad military mobility projektid ja nii edasi. Hindame üle, mis on Kaitseministeeriumi plaan. 

Teiseks küsisite maksude kohta. Teil on õigus, me kaotame sellesama Keskerakonna-Isamaa, Isamaa-Keskerakonna ühise maksuküüru. Urmas Reinsalu jonnakalt räägib eetris sellest kui Reformierakonna maksuküürust ja mulle see väga meeldib. See on väga südamelähedane, et ta sellest räägib. Aga siiski lapsevanemad võiks oma lapse omaks võtta, ei maksa teil ega Isamaal seda häbeneda. See on teie tehtud maksuküür, mis inimesi koormab, ja selle me kaotame. See tähendab seda, et 2026. aastast kõigi inimeste tulumaksuvaba miinimum on 700 eurot, välja arvatud pensionärid, kellel see on kõrgem. Keskmist palka teenivale inimesele jääb aastas umbkaudu 1500 eurot rohkem raha kätte. See kindlasti aitab inimestel paremini toime tulla, tulevikus paremini toimetada, oma tuleviku kindluseks investeerida. Nii et tõsi, seda me teeme.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Selle niinimetatud maksuküüru kaotamise hinnaks on muidugi see, et te tõstate kõikvõimalikke makse, ajutised maksud teete püsivaks, mis kokkuvõttes viib inimeste taskust palju rohkem raha minema. 

Aga küsin seoses kärbetega. Meil järjest kärbitakse teehoiukava, teed lagunevad, neljarealisi maanteid ei ehitata, aga samal ajal on valitsus valmis tellima 70 miljoni euro eest ronge Rail Balticu jaoks, kuigi meil ei ole kindlust, kust me leiame puuduoleva raha raudtee valmis ehitamiseks. Riigikontroll on hinnanud, et see on 1,8 miljardit, mida meil on veel vaja. Samuti pole meil kindlust, et Läti omalt poolt oma osa ehitab. 

Esmaspäeval oli korruptsioonivastase erikomisjoni istungil see teema arutlusel. Osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes [tõi välja] ka vastava analüüsi ja arvutused, ja tema omalt poolt kinnitas, et enne 2035. aastat ei tule Lätist mingit raudteed meie poole. Põhimõtteliselt täna me oleme mitme miljardi eest ehitamas raudteed ja tellime 70 miljoni euro eest ronge [ainult selleks], et sõita Tallinnast Läti piirini. Nagu ma naljaga pooleks ütlen, on Rail Balticust meil saanud Tallinna-Häädemeeste ekspress. Lisaks hakkab igal aastal kuluma 50 miljonit eurot selle ülalpidamiseks. See on kusjuures rohkem, kui Elroni kõigi praeguste liinide kulu kokku, mis on 30 miljonit. 

Kahjuks Kliimaministeeriumil täna puudub riskianalüüs ja varuplaan olukorraks, kus me oleme väga tublid, ehitame kõik valmis, aga lätlased jätavad oma osa tegemata. Mis on teie nägemus tulenevalt tänasest majanduslikust ja kärpepoliitika [olukorrast], kus meil ei ole raha, et neljarealisi maanteid ehitada, ja vajame raha ka kaitsekuludeks? Kas meil on tõesti täna mõtet panna miljardeid sellesse, et sõita Tallinnast Häädemeesteni? Kuidas te näete, et saaks tagada parema koostöö Lätiga, et need valmimistähtajad kuidagigi saaksid sünkroniseeritud?

Aitäh! Mulle meeldis see Päevalehe juhtkiri, kus oli sellel teemal viisakalt öeldud – seal ei olnud päris otse öeldud –, et eks see kohtumine teil seal komisjonis oli selline, nagu Reinsalu oleks kohtunud Reinsaluga. Hästi palju erinevaid selliseid, kuidas öelda, laetud mõtteid ja tegelikkusega üsna vähe pistmist. 

Ma mõistan, et ühendus Euroopaga on küll enamiku Eesti inimeste huvides, aga mitte võib-olla vähemuse huvides. Eestis on aastaid tehtud Kremlist tulevat vastutööd Rail Balticule, ma arvan, et Baltimaades samamoodi. Seda ei ole ju varjatud. Nende vaates tegelikult see, et Eesti on Euroopaga ühenduses, mida, ma meenutan, tahtis juba Lennart Meri, on nende jaoks ju mõjuvõimu kaotus. Siis ei ole enam idast tulevat õnne ja transiiti, vaid on põhja-lõuna kaubandus ja põhja-lõuna ühendus, mis tegelikult seob Eestit Euroopa südamikuga ja Euroopa südamikku seob Eesti ja miks mitte ka Soome ja Põhjamaadega. Seda esiteks, üldise vaatena. 

Teiseks, Eesti on tõepoolest kõige tublim Rail Balticu ehitamisel ja mul on selle üle ainult hea meel. Ma arvan, et selle üle tuleks uhkust tunda. Eesti Rail Balticu hangetega töö käib. Alati me võime oma nõudlikkuses tahta paremat ja öelda, et asjad peaksid [minema] kiiremini. Aga ometigi me oleme selles kõige tublimad, tegutseme. Ja üsna peatselt, lähiaastail, ma arvan, on suur osa trassist, kui mitte kogu [trass], juba ehituses. See on väga hea ja tugev sõnum. Läti poolele oleme me täpselt samamoodi positiivset toetust avaldanud, sest me taotleme Euroopast koos täiendavat rahastust Rail Balticule, loomulikult, valmisolekuga ka enda vajak katta. Ma meenutan, et selgi aastal me leidsime eelarvest hulga raha, sadu miljoneid tegelikult, Rail Balticu kiiremaks arendamiseks. See oli keeruline. Seal saavad tööd meie taristuehitajad. 

Ja kui te [ütlete], et maanteed ei ehitata, siis ma siiski veidi korrigeeriks seda. Lähiaastatel läheb ka maantee ehitusse, loomulikult [lühem osa], kui tahaks. Tahaks rohkem. Teedeehitus tahaks kindlasti rohkem, pole kahtlust. Aga taristuehitus siiski hoiab seda turgu tasakaalus, nii palju kui on võimalik. 

Nii et selliste laetud väidete segamine, et Rail Baltic on midagi pisikest ja vastuolus Eesti tulevikuhuvidega – võib-olla Eesti parlamendierakonnal ei maksa asuda sellesse ritta, kes kujutavad Eestit ette isoleeritud saarekesena, mitte Euroopaga ühenduses oleva riigina. Ja ma veel kord meenutan, et Eesti riigil on strateegiline eesmärk ennast julgeoleku ja majanduse mõttes ühendada Euroopaga paremini, mitte halvemini. Selle jaoks ongi Rail Balticut vaja ja Eesti on selles väga tubli olnud. Aitame ka Lätit nii palju kui võimalik ideedega ja Euroopas läbirääkimistel, et oleks täiendavat rahastust ja ühendus tuleks võimalikult kiiresti.

Suur tänu! Ja ma lõpetan meie teise küsimuse käsitlemise. Aga enne, kui me saame kolmanda küsimuse juurde minna, on siin küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma tunnen, et tegelikult ei olnud see absoluutselt kohane peaministrilt, et kui mina räägin Rail Balticuga seotud muredest ja Eesti inimeste muredest, siis ta toob koheselt paralleeli Kremli jutupunktidega. Ja see oli suunatud ju ka Läti kolleegile, kes töötab Lätis ja tuli külla, rääkis korruptsioonivastases erikomisjonis oma murest. Ma palun tulevikus sellistest väljaütlemistest pigem hoiduda! See kindlasti ei ole kohane.

Aitäh! Ma saan seda lugeda ainult osaliselt protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et mina kuulsin peaministri vastuses pigem palvet selle teemaga tegeleda viisil, mis aitaks projekti eest vedada. Seetõttu mul on väga keeruline seda kuidagi protseduuriliseks küsimuseks lugeda. 

Aga Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on teile küsimus. Kas tõesti on kohane sildistada? Selle palve juures oli tegelikult ka ju sildistamine ja mingisugune väide, mis ei vasta tõele. Väide oli see, et üks erakond, kelle [liige] parasjagu küsis, ehk siis Keskerakond on Rail Balticu vastu. Ei ole! Meil on lihtsalt mure, sest see projekt on väga suuremahuline. Me oleme jälginud, et see projekt tegelikult ei edene. Seda projekti on ju tegelikult lükatud kogu aeg edasi. Ma kõike seda ajalugu ei hakka praegu rääkima. 

Ja nüüd on selline olukord, et tegelikult Keskerakond juba aasta aega tagasi juhtis tähelepanu, et kuna lätlastel ei ole jõudlust – see tuligi välja –, peaksime siinsamas Riigikogus moodustame erikomisjoni nagu lätlased. Seda Riigikogu ei toetanud. Et ei jääks valet muljet, [siis ütlen, et] me tahame lihtsalt juhtida peaministri tähelepanu, et meil on probleem ja selle probleemiga tuleb väga konstruktiivselt tegeleda. Kui vaja, siis tuleb ka läbirääkimisi pidada lätlaste ja leedulastega, et saada mõistlik lahendus sellele projektile. Vastasel juhul, nagu eile taristuminister ütles, ostame rongid ja niikaua, kuni lätlased seda asja valmis ei ole ehitanud, hakkame sõitma Läti piirini. Vaat seda me ei taha!

Aitäh! Jälle te lähete sisusse ja eeldate, et ma peaksin hakkama nüüd siin mingisuguseid sisulisi kommentaare andma. Kui te tahate sisulist kommentaari, siis palun, ma võin selle teile anda. Ma tunnen Andris Kulbergsi isiklikult väga hästi ja ta on väga tugev Rail Balticu toetaja. Tema huvi on see, et Rail Baltic ehitataks õigeaegselt valmis. Ehk siis selles mõttes ma usun, et me kõik oleme seda meelt, et see projekt on Eestile vajalik. 

Ja peaminister ei sildistanud minu hinnangul oma vastuses mitte kedagi, vaid ta esitas palve, et kui me seda teemat käsitleme, me käsitleksime seda tõesti viisil, mis aitaks seda projekti edendada. Ühtlasi on see ju kolme Balti riigi projekt. Aga nagu ma ütlesin, veel kord, et kui te soovite mult saada sisulisi vastuseid, siis ma ei saa teile neid anda. 

Head sõbrad! Tõepoolest, protseduuriline küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, teeme selle siinkohal selgeks ja läheme edasi, sellepärast et meil on infotunnis veel 14 küsimust. [Protseduurilisi] küsimusi selliselt kasutades me ei jõua küll mitte kuskile. Helle-Moonika Helme, ma ei võtaks teie protseduurilist küsimust lihtsal põhjusel, et siin on Helir-Valdor Seeder, Varro Vooglaid, Raimond Kaljulaid ja kõik järjekorras. Meil on 14 küsimust. Mida me siin teeme? Katsume küsida siis, kui on tõesti protseduuriline küsimus. 

Helir-Valdor Seeder on järgmine küsija. Küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema on sõnastatud selliselt: "Ligi ja lambad". Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ütlen kohe alguses ära, et mina pean väga oluliseks professionaalsete ametnike tegevust ja olemasolu Eestis, ja õnneks neid professionaalseid ametnikke on Eesti riigis palju. Aga väga halb on see, kui me hakkame vastandama ametnikke ja poliitikuid. Ja ma tsiteerin "kaitseingel" Jürgen Ligit, kes on öelnud: "Riigiametnikke ministeeriumides ja muudes asutustes on umbes 3000, kes tegelikult hoiavad seda riigi kvaliteeti üleval, sõltumata sellest, missugused lambad valitakse lõpuks riigikokku ja pannakse valitsusse." Ma ei ole kuulnud teie hinnangut selle väljaütlemise kohta.  

Ja mul on küsimus, kas teile on teada, kes on need lambad, kes on pandud valitsusse. Need saavad olla ainult Eesti 200 ja Reformierakonna ridadest, sest ainult need kaks erakonda moodustavad valitsuskoalitsiooni. Olge hea, avalikustage. Või on see hinnang valijatele, et nad on valinud lambad Riigikokku, või midagi muud? Mina mäletan, et teie olite üks aktiivsetest hindajatest, kui siin ühe teise erakonna liikmed andsid tunduvalt vähem reljeefseid hinnanguid naaberriigi poliitikute kohta. Aga te olete jätnud nüüd oma parteikaaslase [arvamusele] oma riigi erinevate poliitikute ja valitsuseliikmete kohta hinnangu andmata. Teil on võimalus nüüd siin parlamendi ees seda teha. 

Aitäh! Ma korra kasutan 20 sekundit teile vastamise ajast. Ma lihtsalt vaatasin vahepeal järgi, et ka näiteks Tunne Kelam on viisakalt kirjutanud, et vastuseis Rail Balticule on vesi Kremli veskile. Nii et ma soovitan vaadata seda järgi. Ja ei pea tõlgendama, mida ma olen öelnud. Ma olen palunud mitte sellesse vankrisse istuda. Igaüks ise otsustab. 

Ja sellest Rail Balticu ehitamise entusiasmist – ma siiski meenutan, et keskerakondlasest taristuminister Taavi Aasa ajal sai järsku aastast neli. Nii et saate temaga vestelda.

Härra peaminister, vastake nüüd palun Helir-Valdor Seedri küsimusele! 

Aitäh! Ja nüüd tulen Helir-Valdor Seedri küsimuse juurde. Jürgeni väljaütlemisi saab kommenteerida Jürgen ise. Seda esiteks. Teiseks, – ma loodan, et ma ei eksi, aga ma arvan –, ta vist on enim [kordi parlamenti] valitud saadik, kõige pikema staažiga siin saalis. Meil võib olla siin veel mõni, kellel on seda staaži piisavalt, et me jõuame talle ühel päeval kannule. Aga küllap ta oskab ise kommenteerida, mida ta sellega mõtles. 

Mina isiklikult arvan ka, et sõnakasutus peab olema korrektne. Ametnike ja poliitikute vastandamine on minu meelest kulunud, lame ja kindlasti ajast ja arust mõtteviis. Liiga palju on neid, kes ilmuvad ekraanile ja kelle ainukene sõnum on see, et Eesti riik on milleski süüdi või poliitikud on milleski süüdi, suutmata isikustatult öelda, mida keegi täpselt kuskil tegi. Ja ka Jürgenile [ütlen] samamoodi, et kui tal on etteheide kellelegi tema vaimsete võimete, käitumisviisi või sõnastuse osas, siis ta peaks tegema seda otse ja nimeliselt. Nii on kõige parem.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ega ma nüüd vastust ei saanud, aga ma loodan, et te kuluaarides avaldate need nimed. Huvitav on see, et teiste erakondade poliitikute väljaütlemisi olete valmis kommenteerima, aga enda erakonna poliitikute oma mitte. Loomulikult me suhtleme ka Jürgen Ligiga otse.

Aga mu teine küsimus puudutab ka ametnikke. Ma vaatan päevakorda, kus on valitsuse algatatud eelnõud, mida Riigikogu arutab. Kõik see on läinud väga loosunglikuks. Loen, et seletuskirjad algavad järgmiste lausetega: "Eelnõuga vähendatakse bürokraatiat ja halduskoormust." Ja nii edasi. Järgmine eelnõu: "Eelnõu eesmärk on vähendada nii ettevõtjate kui ka eraisikute halduskoormust." Ja nii edasi. Järgmine seaduseelnõu: "Seadusemuudatusega vähendatakse looduskaitse bürokraatiat ja halduskoormust." Ja nii edasi. Seda loetelu võib väga pikalt jätkata. 

Nüüd lähen riigikontrolöri hinnangute juurde. Ta ütleb, et kui algul kärbitakse ja pärast antakse raha juurde, on ebaselge, kas kärbe tegelikult leidis aset või mitte. Jällegi loosunglikkus. Me teame, kuidas riik või praegune valitsus seda kärbet ellu viib: kuskilt midagi kärbitakse, seda võimendatakse meedias ja ajakirjanduses ja pärast tegelikult pannakse suurem summa asemele. Riigikontroll on juhtinud veel tähelepanu, et kui kõrvutada selle aasta riigieelarve seaduse lisa, milles on lahti kirjutatud tööjõukulud, majanduskulud ja muud toetused, mille [vähendamine] oli kärpe eesmärgina seatud, ning võrrelda neid kärpebaasiga, siis oli kärbitud eelarve nende kulude osas 155 miljoni euro võrra suurem kui eelnev eelarve. 

Ja nüüd selles kontekstis, kus te olete kokku leppimas või kokku leppinud, et te vähendate ametnike arvu 20% võrra, on minu küsimus, kas see ka tegelikult toimub. Ja mida tähendab 20% ametnikest? Kas see on sellest 3000-st, millest Jürgen Ligi räägib, või ka töölepingu seaduse järgi ametnikest, kümnetest tuhandetest, või veel millestki muust? [Küsin,] et oleks selge, keda te tegelikult kärpima hakkate ja kus see riigi kärpekoht siis tegelikult on.

Aitäh! Mitu päris erinevat küsimust. Esiteks kehtib kokku lepitud avaliku sektori kärbe 10% kolme aasta peale. Erand on pensionid, mida me ei kärbi. Seda ma olen korduvalt öelnud. Teiseks õpetajad, kolmandaks kaitsevõime ja neljandaks sisejulgeolek. Aastatel 2025–2028 kärbime kokku 1,4 miljardit, mille sees on ka juba eelmiste valitsuste tehtud otsused. 

2025. aasta eelarves tööjõu-, majandamiskulud vähenesid 1%, veidi peale. Võib-olla on võrdlusena hea hinnata, et eelarve kasv on väiksem kui majanduskasv. Riigikaitsekulud on kasvanud 9,3% ja sotsiaalkulud 7,6%. See tähendab, et ülejäänud riigieelarve kasvas vaid 1,9%, alla 2%. Võrrelge seda siis majandusega ja majanduse mahu kasvuga. Valitsemiskulud, olgu öeldud, esimest korda pärast suurt majanduskriisi, finantskriisi lähevad allapoole. Vahepealsetel aastatel on need numbrid olnud ainult positiivsed. Meenutan, et ka teie olete vahepeal valitsuses olnud. 

Nüüd avaliku sektori töötajaskonna muudatused. Siin on tõepoolest levinud erinevaid veidraid müüte. Raul Eamets kirjutas, kuidas avaliku sektori kasv oli 10 000 inimest. Selle on valeks tunnistanud nii Delfi kui ka Äripäev. See ei vasta tõele. See kasvas kokku 155 teenistuja võrra, neist kohalikes omavalitsustes 117 ja riigiasutustes 38. Politsei- ja Piirivalveametisse lisandus 55, Kaitseväe koosseisu 138. See tähendab seda, et mujal riigiasutustes vähendati [töötajaskonda] 155 teenistuja võrra. Nii et kahjuks ei läbinud see [väide] faktikontrolli ei ühes, teises ega kolmandas kohas. 

Ja nüüd edasi. Meie eesmärk, nagu te lugesite eelnõude sissejuhatusest väga õigesti – aitäh teile selle eest! –, on täpselt see, et vähendada halduskoormust nii era- kui ka avalikus sektoris. Me oleme seda tööd koos Eesti riigi tippettevõtjatega alustanud. Valitsus.ee leheküljel saate seda juba vaadata, seal on jooksev loendur, milliseid norme, kontrolle, bürokraatiavälju me maha võtame selleks, et oleks vähem inimesi vaja ametitesse neid [asju] kontrollima. Eesmärk ongi jõuda selleni – ma tean, et see on kõrge eesmärk, hea, kui poolgi sellest saavutame, aga eesmärk peab kõrge olema –, et umbes viiendiku võrra vähem inimesi on ametites sellega tegelema vaja. See kõik sõltub sellest, kui edukad ja kui kiired me oleme nende normide vähendamisel, nii et ma loodan ka teilt sellele tuge. 

Ja veel kord, kui on rohkem huvi selle teema vastu, siis valitsus.ee leheküljel on see loendur ilusti olemas. Sealt saab vaadata, mis täpselt on torus, mis on tulemas ja millega tegeleme. Ja anname hoogu juurde.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Härra eesistuja! Austatud peaminister! Mina puudutan oma pinginaabri esitatud küsimuse teist poolt ehk siis lambaid. Teatavasti on Saaremaal üks suuremaid lambakasvatuspiirkondi. Ühtlasi on seal lambakogu, mida ma siinkohal kutsun ka teid külastama. Ehk saaksite sealt võib-olla nii mõndagi head tarkust, kuidas riigijuhtimise juures paremaid otsuseid teha. 

Praegu on valitsuses ringlemas haridusministri määrus, kus soovitakse kooliaja algust, õppetöö algust viia kella üheksale hommikul. Praeguse määruse kohaselt on nii, et [algus] on kell kaheksa, aga võib ka hiljem. Uues määruses on kell üheksa, aga võib ka varem. 

Ja jääb täiesti arusaamatuks, miks sellise asendustegevusega tegeletakse. See toob kaasa küllaltki suuri probleeme, eriti just maapiirkondades, arvestades seda, et koolidel on vaja need õpilased kuidagi kooli saada. Busside ja transpordi ümberkorraldamine on seotud väga suurte kulutustega. 

Lisaks kujutage ette, et maal õppiv laps peab minema tund aega hiljem kooli, mitte kell kaheksa, vaid kell üheksa, ja siis peab minema kuskil kaugemal keskuses olevasse huvialaringi. Kõik see rikub ära praegu kehtivad ajalised graafikud. Ma võin oma tütarde pealt öelda, et kui nad [praegu] jõuavad koju kella seitsme, poole kaheksa ajal, siis nad jõuaksid veel pool tundi või tund aega hiljem. 

Küsimus ongi, mis on selle seadusemuudatuse või määruse mõte. Miks te tegelete seal valitsuses asendustegevusega, tekitate juurde bürokraatiat ja probleeme?

Aitäh! Noh, nagu teie pinginaaber ütles – te ilmselt ei kuulnud küsimuse algust, võib-olla kuulsite –, tegeleb valitsus vastupidisega, elu lihtsamaks muutmisega. Haridusministeeriumi määrus, mille haridusminister saatis välja, on ju praegu arutelul ja kooskõlastusel. Eks nad siis tagasiside alusel toimetavad.

Mina saan aru, et see kellaaeg puudutab seda, mis kell vaikimisi algavad koolitunnid, aga iga kool, nagu te täpselt küsimuses osutasite, on ju vaba seda otsust tegema. Ja kool teebki selle otsuse. Väga paljud ühiskonnas tervitavad, et kool algab vaikimisi kell üheksa, mitte kell kaheksa. On koole, kus on vastupidi otsustatud juba praegu, et vaikimisi peaksid kell kaheksa tunnid algama.

Nii et, veel kord, me jõuame tagasi sinna, et iga kool saab selle otsuse ise teha. Haridusvaldkonnas nende ministeeriumi välja pakutud reeglid … Ka minu soovitus neile on, et kõik asjad peavad olema võimalikult lihtsad. Koolid on ise pädevad otsustama. Nii et seda saate ehk haridusministri käest täpsemalt küsida. 

Ja erinevate lammaste kasutamine – jah, olge ettevaatlik, teie pinginaaber on väga mures selle pärast, kui kuskil Riigikogus keegi kedagi lambaks nimetab.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on kaamerate võrgustik. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te kindlasti olete kursis, lugupeetud peaminister, et 23. aprillil avaldati Eesti Ekspressis Madis Hindre artikkel, mis kannab pealkirja "Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit". Raske on uskuda, et te peaministrina sellest ei teadnud, just nagu on raske uskuda, et sellest ei teadnud siseminister Lauri Läänemets või ka justiitsminister Liisa Pakosta. Aga tõsiasi on see, et tõesti, juba aastaid tagasi selline võrgustik üles ehitati, seda on aastaid opereeritud, ja nagu öeldud, 20 miljonit pilti tehakse keskmiselt kuus Eesti teedel liiklevatest autodest. Jutt ei käi siin õiguserikkujate ülespildistamisest ja nende autonumbrite andmebaasi salvestamisest, vaid lausalisest salvestamisest: kõik inimesed, kes kaamera alt läbi liiguvad. Ja väidetavalt on neid kaameraid kokku 175. 

Eilsel õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisistungil kinnitasid nii Õiguskantsleri Kantselei kui ka Andmekaitse Inspektsiooni esindajad, et selliseks praktikaks puudub õiguslik alus. Andmekaitse põhimõtetest lähtuvalt peaks see olema seadusesse kirjutatud, et niisugust asja tohib teha ja et sellisel viisil tohib andmeid koguda. Seaduse tasemel peaks olema sätestatud mitte ainult alus, miks pildistatakse, vaid ka isikuandmete koosseis, mida kogutakse, võimalus kogutud andmetega tutvuda ja hoiustamise aeg ehk [aeg], millal need hävitatakse. Mitte midagi sellist seaduses sätestatud ei ole. 

Nüüd, teie valitsuse tunnustuseks – nagu öeldakse: give credit where credit is due – tuleb öelda, et siseminister Taro täna teatas, et kaamerate võrgustiku kasutamine peatatakse vähemalt seni, kuni on loodud selleks õiguslik alus. Aga mina tahaksin teie käest küsida, kas sellega asi piirdubki, kuigi ühiskonnas pole mingit arutelu olnud selle üle, kas me üldse tahame sellist ühiskonda. Lihtsalt nüüd hakatakse asja seadustama. Või peaksime me ka sisuliselt vaatama otsa küsimusele, kas on üleüldse hea mõte sellist süsteemi rajada?

Aitäh, hea küsija! Ma meenutan, et jah, päev või paar päeva pärast seda, kui küsiti selle andmebaasi kohta, ütlesime sama, mida Andmekaitse Inspektsioon oma järeldustes või vähemalt esialgses positsioonis on öelnud, ehk et peab olema selge pilt, milliseid andmeid avalikus ruumis kogutakse, kes pääseb neile juurde, kuidas see on reglementeeritud, kuidas jääb juurdepääsudest jälg maha, kuidas seda hiljem kustutatakse, kes teostab kontrolli selle üle ja väga palju muud. Eesti politsei usaldusväärsus on väga kõrge, ja põhjendatult. Nad teevad head tööd. Selleks et selliste kaamerate kasutus avalikus ruumis oleks selge, otsustas siseminister, et numbrituvastuskaamerate kasutamine peatatakse ja sellele luuakse selge õiguslik alus ja [peetakse] debatti. Ma arvan, et see on mõistlik. 

Vastus sellele, millist viisi, kui palju, mille jaoks ja kuidas me tehnoloogilisi lahendusi saame kasutada – sest meil ei ole mõtet salata, et need on igapäevaselt praktikas kasutuses nii raskete kuritegude puhul kui ka kuskile parklasse sõites ja nii edasi –, saabubki sellesama õigusliku raamistiku debati käigus. Jah, Madis Hindre loos on ka kirjas, et seesama kaamerate võrgustik on meil juba aastast 2009, kui ma ei eksi. Mälu järgi ütlen, loodan, et ei eksi aastaga. Läbi aastate ilmselt ei ole valitsust või siseministreid kuidagi sellest teavitatud. Eks te peate oma pinginaabri Martin Helme või Mart Helme käest küsima, kas neid teavitati sellest. Aga jah, peaministri tasemel selliseid projekte või süsteemi ei ole arutatud. 

Aga ma arvan, et ongi väga õige, et parlamendis nüüd tuleb debatt selle üle, millised reeglid selliste andmebaaside jaoks peavad olema. Ja ma arvan, et eesmärk on ühiskonna mõttes legitiimne. Kui juba kasutatakse olemasolevaid tehnilisi vahendeid, ütleme, maja küljes olevat kaamerat selleks, et tuvastada, kes mida tegi, eriti kui tegemist on raske kuriteoga, siis ma arvan, et ühiskond seda mõistab. Aga selle jaoks peavad olema reeglid, et on selge, kes saab milliseid andmeid, kuidas neid kasutatakse, kuidas on tagatud privaatsus, kuidas jääb jälg maha ja kuidas hiljem need andmed kustutatakse, kui tegemist ei ole sellele koosseisule vastava teoga. 

Nii et see on nüüd Siseministeeriumi ja AKI ehk Andmekaitse Inspektsiooni välja pakkuda ja siis juba seadusandja – täitevvõim teeb eeltöö – debateerida. Seejärel saame seadusliku baasi, ühiskondliku debati selle kohta. On selge, et me kasutame elektroonilisi vahendeid iga päev järjest rohkem ja jätame maha andmeid ja jälgi. See lihtsalt peab olema reguleeritud.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud, et ma rääkisin Mart Helmega sellest küsimusest ja tema ütles, et kui tema oli siseminister, siis PPA käis talle rääkimas võrgustiku ülesehitamise plaanist, aga väga selgelt räägiti sellest, et fikseeritakse ainult õigusrikkumisi ehk kiiruse ületamist. Jutt käis sellistest kaameratest ja sellisest praktikast. Ja tema ütles väga selgelt, et tema tunneb ennast petetuna, et talle ei räägitud asjadest ausalt, olgugi et sel ajal juba ehitati sellist süsteemi üles. Ei olnud juttu sellest, et on lausaline salvestamine, et kõik autod, mis kaamera alt läbi liiguvad, pildistatakse üles. See on iseenesest juba väga tõsine küsimus. 

Aga edasi. Minu arvates on selline olukord täiesti kohatu õigusriigi põhimõtte vaatepunktist, et kõigepealt aastaid avalikkuse eest varjatuna ehitatakse sellist süsteemi üles, hakatakse seda kasutama, kogutakse selle kaudu massiliselt, kümneid ja sadu miljoneid pilte Eesti teedel liikuvatest autodest ja kui see lõpuks avalikkuse ette tuleb, siis selle asemel, et hakata arutama, kes vastutab selle eest ja kuidas, et ilma õigusliku aluseta on sellist asja avalikkuse eest varjatuna tehtud, ainuke küsimus, mis lauale justkui jääb, on see, et noh, mis seal siis ikka, eks kirjutame seadustesse kohase õigusliku aluse ja liigume sama asjaga edasi. Minu meelest see ei ole kohane! 

Ja kui ma Igor Taro käest küsisin õiguskomisjonis päev enne seda, kui ta kinnitati siseministriks, selle võrgustiku kohta, siis tema ütles, et temale teadaolevalt ei ole niisugust kaamerate võrgustikku ja tema seda ei toetaks, kui ka sellist asja kavandataks. Nüüd selgub, et see on olemas, see on aastaid olnud töös ja sellega on massiliselt infot kogutud. Ja siis võiksime öelda, et kui tema seda ei toetaks siseministrina, siis tuleks hakata seda süsteemi lammutama. 

Siit on minu küsimus teile kui peaministrile. Loomulikult, küsimus lõpuks taandub sellele, millise õigusliku aluse siis Riigikogu kavatseb sellele asjale luua või mitte luua. Aga mis on teie enda seisukoht? Kas me peaksime liikuma edasi jälgimisühiskonna mustrite süvendamisega või peaksime keskenduma praegu küsimusele, kes vastutab selle eest, et niisugune massiline jälitussüsteem, jälgimissüsteem on ilma õigusliku aluseta üles ehitatud?

Ma arvan, et mõlemale küsimusele saame vastuse. Täna ju Andmekaitse Inspektsioon, kelle vaatest või hoiakust riik saab lähtuda, teeb oma raportit. See raport, ma loodan, jõuab varsti valitsuseni ja ka parlamendini. 

Hilisemas debatis meil ei ole mõtet panna pead liiva alla ja öelda, et me ei pea reguleerima seda, kuidas parklates andmeid kogutakse, kes kellega kuhu parkima läks, kes millise poe juurde läks, kuidas avalikus ruumis on kaamerad paigutatud või kuidas andmeid kogutakse. Eestis on kümneid, sadu ja tuhandeid andmebaase, mis kogu aeg reaalajas töötavad, sest, veel kord, moodsamasse bensiinijaamagi minnes juba kaamera [tuvastab] numbri ning saab arve makstud ja edasi sõita. Kõik need süsteemid peavad olema reeglite alusel kirjas: kes, kuidas haldab neid süsteeme, milline on nendele süsteemidele juurdepääs, kuidas andmeid kasutatakse. Kas keegi saab neid huvi pärast vaadata? Seda ei tohi olla! Peab olema põhjendatud juurdepääs. Ja hiljem need andmed peavad kustuma.

Samamoodi on ka politsei käsutuses olevate numbrituvastuskaameratega. Kas nende [kasutamist] jätkatakse sellisel kujul? Kas neid kasutatakse raskete kuritegude jaoks, nagu öeldud? Need näited, mis politsei on toonud, on ikkagi kas organiseeritud kuritegevuse või lastevastase kuritegevuse avastamise jaoks olnud. Ja ma arvan, et ühiskonna jaoks raske kuritegevuse puhul selline moodsate andmete kogumine ja kasutamine on mõistetav. Aga see ei ole mõistetav, kui ei ole selge, mille alusel keegi pääseb neile juurde. Ja ma ei väida, et täna ei ole, ma ootan ära selle lõppraporti. 

Ma arvan, et siseminister käitus praegu õigesti selle peatades. Ja seejärel, kui on selge, millised alused tulevikus peavad olema, mina soovitaks küll nii valitsusel kui ka parlamendil seada reeglid, millisel kujul avalikus ruumis on võimalik andmeid koguda ja jälgida, nii palju kui võimalik. [Oluline on,] et vabadus oleks tagatud, inimeste privaatsus kui tähtis õigus oleks tagatud ja tasakaal oleks ka olemas, et [oleks võimalik] raskeid kuritegusid avastada.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse võimaluse saab samuti Varro Vooglaid. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile, esimees! Teate, ma kordan mingis mõttes oma eelnevat küsimust just seonduvalt selle vastutuse aspektiga. Te olete sageli kasutanud võimalust minu küsimustele vastates rõhutada, et meil on ikkagi erinevad väärtused – ja eks see nii olegi – ja nii edasi.

Vahel on jah.

Jaa. Aga ma usun või vähemalt tahan loota, et selles küsimuses meil ei ole erinevad väärtused, et õigusriikluse põhimõte on ikkagi oluline. Ehk et riigivõimu, nagu põhiseaduse § 3 ütleb, tohib teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ainult nende alusel: põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. 

Nüüd, kui on selgunud nii Õiguskantsleri Kantselei kui ka Andmekaitse Inspektsiooni kinnitusel, et see kaamerate võrgustik on üles ehitatud ja seda on opereeritud massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogumiseks, salvestamiseks ja töötlemiseks ilma õigusliku aluseta ehk ebaseaduslikult, siis see on ju õigusriikluse põhimõttega selgelt vastuolus. Teie olete jurist, mina olen jurist ja ma väga tahaksin eeldada, et me mõlemad jagame seda väärtust, et õigusriikluse põhimõte on oluline. Kui me seda mõlemad jagame, siis oleks ju elementaarne, et tõstataksime ka küsimuse, kes vastutab selle massiivse ulatusega õigusrikkumise eest. Kes ja kuidas vastutab? 

Sellepärast et kui reaalset vastutust niisuguste massiivse ulatusega õigusrikkumiste eest ei järgne, siis pole ju bürokraatidel mitte mingisugust sellist, kuidas öelda, motivatsiooni kehtivast õigusest kinni pidada. Jah, rikkusime seadust, tegime, mis tahtsime, ja tuli välja, mis siis ikka. Siis ütleme, et teeme õigusliku aluse, teeme asja korda. Senine praktika, senine ebaseaduslik praktika jääb sisulise hinnangu, tähelepanu ja sanktsioonita. 

Nii et minu küsimus nüüd veel kord teile on see, kas te leiate nagu minagi, et PPA-st peaks keegi võtma selle eest vastutuse. Kas Siseministeeriumist peaks keegi võtma selle eest vastutuse, et sellist praktikat on aastaid seadusliku aluseta edendatud?

Aitäh! Nojah, meie vaated on väga tihti erinevad, see on küll tõsi. Seda me ei ole kumbki ka eriliselt varjanud. Ja selles me oleme vist, jah, ma arvan, kaunikesti ühel arvamusel, et mis puudutab inimeste põhiõigusi, siis need peavad Eestis olema tagatud. Vabadus privaatsusele on kindlasti põhiõigus, või õigus privaatsusele on põhiõigus. 

Ja avalikus ruumis peavad avaliku võimu tegevused olema selgelt reglementeeritud. Andmekaitse Inspektsiooni ülevaade, hilisem raport sellest või järeldused annavad meile pildi ette, kes millal mille alusel mingid otsused tegi. Nagu öeldud, seda kaamerate võrku – ma tuginen siin veel kord Madis Hindre kirjeldatule, mul ei ole täpsemat teadmist hetkel, ma ootan seda raportit – 2009. aastal püsti pandi. Piiril olevad kaamerad tõenäoliselt on seotud Schengeni alaga, mille vastu ilmselt keegi ei ole. Arusaadav. Kohalikule omavalitsusele kuuluvad kaamerad on seotud kellegi teisega. Millised kaamerad selles võrgustikus on? Kuidas neid kasutatakse? Kes on kasutaja? Kes on nendele juurde pääsenud? Kuidas see on reguleeritud? Ma tahaksin kõigile neile küsimustele ise ka vastust saada. Ja seejärel tuleb pidada mitu debatti. 

Mina isiklikult olen tavaliselt paljudes küsimustes [selle poolt, et pidada] tulevikku orienteeritud debatti, nagu te olete tähele pannud, et mitte jääda kinni sellesse, mis on olnud, vaid [arutada,] mis me nüüd edasi teeme. Meil ei ole mõtet panna pead liiva alla. Elektrooniliste vahenditega kogutakse avalikus ruumis – veel kord, poes, bensiinijaamas, eramute juures, kortermajade juures – tegelikult neid andmeid kogu aeg. Meil peavad olema selged reeglid, mille alusel ja millistel tingimustel neid kogutakse, kes pääseb neile juurde ja milline on see kuriteo raskusaste[, mille puhul andmeid kogutakse.] Näiteks sellesama üle-eestilise numbrituvastuskaamerate võrgustikuga – ja veel kord, teadmata täpselt, millised kaamerad sinna kuuluvad – tuvastatakse kuritegude puhul kahtlusaluseid või otsitakse võimalikke lahendeid. 

Nii et [lähme] samm sammu haaval. Saame selgeks, millal täpselt midagi toimus, kes mida otsustas, mille alusel see on toimunud. Siis saame pidada seda debatti, kuidas tulevikus see on reguleeritud, ja küsida, miks omal ajal need otsused nii tehti, kas siis privaatsus oli vähem tähtsam, kas muud eesmärgid olid tähtsamad. Aga veel kord, minu jaoks on tulevikku vaatav debatt olulisem, sest minu jaoks üldiselt on politsei Eestis siiski usaldusväärne. Ja ma arvan, et nad käituvad sellisel viisil ka ise teenistuslikku juurdlust alustades, et saada see asi selgeks.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka järgmine vastaja on peaminister Kristen Michal. Küsib Riigikogu liige Raimond Kaljulaid ja teema on Kaitseministeeriumi juhtimisest. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Nagu praegusele valitsusele nii ka opositsioonile on Eesti kaitsetööstuse areng erakordselt oluline. Ja ma tean, et te olete ka isiklikult valitsusjuhina sellesse oma aega pühendanud, mille eest me teid kindlasti tunnustame. 

Ma küsin teie käest olukorra kohta, millest sai riigikaitsekomisjon teadlikuks möödunud nädalal. Nimelt, eelmise aasta lõpus võttis Riigikogu vastu kaitsetööstusele vajalikud relvaseaduse muudatused ja need jõustusid 1. jaanuaril käesoleval aastal. Nüüd on ilmnenud, et selle seaduse kasutamiseks on vajalikud rakendusaktid kaitseministril endiselt kinnitamata. Tõsi, ta on need saatnud nüüd, pärast seda, kui Riigikogust tema poole pöörduti, kiirelt kooskõlastamisele, aga kooskõlastamise tähtaeg on alles maikuu lõpupoole. Nii et alates seaduse vastuvõtmisest siin majas on kaitseminister ligi kuus kuud viivitanud rakendusaktidega. Kuus kuud viivitanud nende rakendusaktidega!

Mu küsimus on see. Ma tean, et hiljuti suunati ka teie vastu teatud kriitikat seoses meie abiga Ukrainale, mis samuti on seotud Eesti kaitsetööstuse arendamisega. Ma tean, et te pidasite seda kriitikat väga ebaõiglaseks. See on teie õigus. Aga ma ütleksin nii, et antud juhul võib rääkida sellest, et Kaitseministeerium, kaitseminister on oma uimerdamisega vedanud teid alt. 

Minu küsimus on see, kui palju kollaseid kaarte on meie austatud kaitseministrile kogunenud erinevate teemadega seoses. Ma isegi ei oska neid siin praegu kokku lugeda. Millal näitab peaminister kaitseministrile punast kaarti ja küsib temalt kas lahkumisavaldust või viib tema ametist vabastamise avalduse Kadriorgu presidendile?

Aitäh! Algas sümpaatselt ja siis lõppes dramaatiliselt nagu ikka. Hästi konstrueeritud, õnnitlen! Aitäh kõigepealt komplimendi eest! Ma teen komplimendi vastu, et kõik, kes tunnevad huvi Eesti kaitsevõime vastu ja tahavad seda tugevdada, olenemata, kas nad on parajasti opositsioonis või koalitsioonis, teevad minu meelest õigesti. Seda huvi tuleb [hoida] ja kui nööpnõel on õigesse kohta torgatud, on sellest kindlasti kasu. Seda esiteks. Minu hoiak on selline, et valitsus, mille eest ma saan ise vastutada ja milles ma olen ise osaline, peab liigutama võimalikult kiiresti sellistes asjades, milles me saame seda teha. Sellega ma olen nõus. 

Relvaseaduse rakendusaktid on õnneks nüüd kooskõlastusringil – see on hea hoiak! Kaitseminister on ka ise selgitanud, et tegemist on õigusaktidega, mis venisid ametkonna tõttu. Ka ametnikud ise on avalikult kirjeldanud, et nende tõttu lükkus [rakendusaktide kooskõlastusringile saatmine] edasi või venis see veidi rohkem, kui peaks, kuna nende väljatöötamine nõudis väga spetsiifilisi tehnilisi teadmisi, täpsemalt inseneriteadmisi. Näiteks [läks rohkem aega] relvatehasele nõuete kehtestamisega, kaitsetööstuse toodete arenduse käitlemisega [seonduvaga] ja relvaliikide komponentide, relva oluliste osade määratlemisega. Ma arvan, et nad otsisid korrektsust. Aga korrektsuse otsimine, mis ei ole iseenesest halb, käis aja arvelt ja kindlasti oleks võinud seda teha kiiremini. Kui sellele on tähelepanu juhitud ja asjad on liikuma hakanud, võime seda lugeda igal juhul heaks tulemuseks. 

Küsimuse teise osa kohta: jah, ma pidasin ebaõiglaseks, et suur meediaväljaanne pani pealkirjaks "Null eurot ja Eesti on käpuli", või kuidas iganes, midagi sellist. Ma ütleksin ilusti, võin viidata iseendale, et isegi kui peaminister on parajasti oinas või lammas, ükskõik mis, ei tähenda see seda, et Eesti on käpuli. Ma ei ole kunagi nõus pealkirjaga "Eesti on käpuli". Eesti on Ukraina kõige suurem aitaja inimese kohta. Eesti inimesed on suure südamega, Eesti ei ole kunagi käpuli. Ja seetõttu ma ei pidanud seda kirjeldust õiglaseks, isegi kui mõned sammud on astutud nii, et need kellelegi ei meeldi. 

Ma saan aru, et selle loo alltekst oli, et miks Eesti aitab Ukrainal vabadusvõitlust pidada Eesti kaitsetööstuse toodangu kaudu. Aga see on poliitiline valik. Seda võib kritiseerida, võib kirjutada juhtkirja või pealkirja "Peaminister eksib, et Eestis on vaja kaitsetööstust arendada selleks, et Ukrainat aidata ja oma kaitsevõimet tõsta". Ma olen selle kõigega nõus, aga pealkirja "Eesti on käpuli, midagi tehtud ei ole", jah, ma pean Eesti rahvast solvavaks.

Suur tänu! Ja, Raimond Kaljulaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Härra peaminister! See kompliment oli siiras selles mõttes, et ma arvan, et see ongi õige, et me paneme erakondadeüleselt oma energiat ja aega kaitsetööstusesse. Ma arvan, et see on tähtis valdkond. Eks mul on elus olnud au tunda mitut peaministrit ja ma natuke saan aru, kuidas see info jõuab teieni. Ja praegusel juhul on see hea näide sellest, kuidas teile on seda viivitust selgitatud. Peaminister ei peagi kõiki detaile teadma, aga ma lihtsalt tutvustan teile kõige olulisemat.

Nimelt, kui valitsus eelmise aasta suvel tõi selle eelnõu siia Riigikokku, siis lisas ta sinna juurde rakendusaktide kavandid. Tõsi, need olid täielikud visandid, seal sisu praktiliselt ei olnud, aga valitsus ise ja kaitseminister olid endale seadnud rakendusaktide jõustumise tähtaja. Ja selleks tähtajaks oli pandud Riigikogule esitatud infos – läbi kõigi lugemiste seda ei muudetud – 1. jaanuar käesoleval aastal. Ehk siis tegelikult tõi ministeerium selle eelnõu siia teadmisega, et need rakendusaktid jõustuvad samal ajal seadusega. Veel enam, see teema ei tekkinud ju mitte eelmisel suvel, vaid väljatöötamiskavatsus [tehti] jaanuaris 2024. Tegelikult on praegusel hetkel kujunenud olukord, kus kaitsetööstusele ülikriitiliste kiirete muudatuste menetlemiseks on kaitseminister võtnud poolteist aastat aega. Poolteist aastat!

Te teate väga hästi – te viitasite siin Ukrainale –, et Ukraina näiteks uuendab oma droonitootmises droonitehnoloogiat praktiliselt iga paari kuu tagant. Need ei ole kusjuures tegelikult nii keerulised asjad. Kui te loete neid rakendusaktide kavandeid, mis on teil eelnõude infosüsteemis, siis [keerukuse] taha ei ole võimalik pugeda. Aga mis kõige olulisem, kaitseminister on ise endale seadnud tähtaja 1. jaanuar ja on sellest praeguse seisuga [läinud] üle 133 päeva. 133 päeva! See on lubamatu. Mis te teete, härra peaminister?

Aitäh! Selle informatsiooniga varustatuna pean õppekasvatusliku vestluse oma kaitseministriga. Mina olen tegelikult samal positsioonil, et aeg on piiratud. Aeg on inimeste ja valitsuste praktiliselt kõige kallim vara. Mitte sellepärast, et tulevad valimised ja valitsused vahetuvad. Seda ka. Aga see [on oluline], mida sa selle ajaga teed. Ja kõige olulisem ongi kõige tähtsam. 

Ja kaitsetööstuse arendamine – tegemist on ju praegu Eestis ühe kõige kiiremini uusi võimalusi otsiva tööstusharuga – on kogu valitsuse pingutus, nagu me pingutame selle nimel, et me saaks paika, kuhu tulevad kaitsetööstuspargid, nagu me otsime rahastust majandus-tööstusministri valdkonnas, nagu me muudame reegleid selleks, et kaitsetööstus saaks kiiremini kasvada. Me oleme valitsuses ka korduvalt seadnud tähtaegu. Ise pean ühendust kaitsetööstuse liiduga, pean ühendust kaitsetööstuse ettevõtetega just sellesama asja jaoks, et see selline, kuidas öelda, nööpnõel oleks selles kohas, et asjad saaks tehtud. 

Ja loomulikult ei tee minule [juhtunu] vähimatki rõõmu, ma ei otsi ka õigustust sellele. Kui asjad ei ole õigel ajal tehtud, siis tuleb öelda, et nad ei ole õigel ajal tehtud. Teinekord tuleb kiiremini teha. Nii et me kindlasti vestleme sellest ja selgitame [asjaolud] välja. Praegu on ametnikud ise öelnud, et see on nende viga, nad on avalikult ka seda tunnistanud. Sellest võiks siis nii palju õppida, et järgmine kord sellist viga ei tehta, vaid tehakse asju kiiresti.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma ikka ei saa hästi aru. Te heale kolleegile Raimond Kaljulaidile vastasite, et valitsus peab võimalikult kiiresti liigutama, mis puudutab meie riigikaitse tugevdamist. Relvaseaduses kaitsetööstuse võimestamiseks vajalike muudatuste tegemiseks ja [seaduse] jõustamiseks on kaitseministril kokku vaja olnud vähemalt poolteist aastat ja ma saan aru, et sellega läheb veel aega. 

See on ilmselgelt liiga pikk aeg, arvestades nii julgeoleku olukorda kui ka seda, mis tempoga liiguvad näiteks meie naaberriigid. Võtame Leedu siin eeskujuks. Ja see pole ainus küsimus, mille puhul on kaitseminister viivitanud ja protsessid on võtnud väga kaua aega. Muidugi, vahepeal on ju valitsus vahetunud, aga kaitseminister on sama ja tema selle valdkonna eest ju selgelt vastutab. Minu küsimus ongi, et kas kaitsevaldkonnas on teie teada õigeks ajaks tegemata veel midagi olulist, mis võib välja tulla, või on kõnealune relvaseaduse muudatus, sellega lubamatult kaua viivitamine ja veel mõned varasemalt ilmsiks tulnud viivitamised ja tegematajätmised siiski vaid erandiks.

Aitäh! Kui ma tean, et millegagi viivitatakse või asjad on õigeks ajaks tegemata, siis küll ma seda kaitseministrile ütlen, meie läbisaamine on hea. Ma arvan, et eks ühiskonna, kuidas öelda, võib-olla keskmisest nõudlikum hoiak selle valdkonna suhtes tuleb sellest, et see valdkond on keskmisest olulisem praegu. Me ju kõik tahaksime, et kaitsevaldkonnas oleks kõik asjad tehtud, juba kaks aastat tagasi oleks olnud tehtud, mitte isegi eile, et relvad oleks kohal, varustus oleks kohal, sisevaldkonnas piir oleks välja ehitatud, varjendid ja ka varjumiskohad oleks kõikidel majadel. Ajas tagasi minna ei saa, iga asi tuleb samm sammu haaval. Loomulikult, kaitseminister mõistab kaitsevaldkonnas tempo vajalikkust ja ma arvan, et eeskätt vajab ta toetust, et kõik need asjad saaks õigeks ajaks tehtud. Kindlasti mina toetan nii kaitseministrit, Kaitseministeeriumi, Kaitseväge kui ka kaitsetööstust, et asjad saaksid õigel ajal korrektselt tehtud, ja kui võimalik, kiiremini kui kõigis teistes riikides.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Anname siinkohal peaministrile väikese hingetõmbepausi, ta on vastanud siin Riigikogu liikmete küsimustele juba rohkem kui tund ja kümme minutit. Järgmine küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teema on haiglate infosüsteemid ja Tervisekassa lepingud. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud proua minister! Tervishoiuteenuse osutajatel on praegu kasutusel kokku kaheksa erinevat haiglate ja perearstikeskuste infosüsteemi üle Eesti. Nende ülalpidamine on väga kulukas, süsteemid on eba[turvalised] ning mõned neist, nagu ESTER ja Watson, on juba üle 20 aasta vanad. Selline killustatus toob kaasa dubleerivaid tegevusi ning veelgi suuremaid arenduste kulutusi, sealhulgas riigi enda süsteemide pidevate arendusvajaduste [kulutusi].

Lisanduv E-ITS ehk elektroonilise integreeritud tervishoiuteenuste standardi nõue koormab alamehitatud IT-meeskondi ning ravimeeskonnad on oma põhitöö arvelt sunnitud kõikides haiglates olulise osa ajast [kulutama] rohkearvulistele testimistele. Sellist lisanduvat koormust ei suuda haiglad ega perearstid enam taluda. Kokkuvõttes on arstidele ja õdedele üleantav infosüsteem kasutajavaenulik, mistõttu võib kannatada raviasutuste töö kvaliteet ja küberjulgeolek. 

Tervisekassa analüüsi kohaselt oleks otstarbekas liikuda ühtse või koordineeritud lahenduse suunas, loobuda vananenud ligi 20 aasta vanustest süsteemidest ning vähendada märkimisväärselt kulutusi, mis ulatuvad kümnetesse miljonitesse eurodesse. Seetõttu küsin [järgmist]. Milline on Sotsiaalministeeriumi plaan haiglate ja perearstide infosüsteemide konsolideerimiseks? Kas ja millal on kavas vabaneda vananenud lahendustest? Kas on plaanis riiklikult koordineeritud ja rahastatud ühtne infosüsteem või keskne platvorm tervishoiuteenuste osutajatele? Ning millal lisatakse adekvaatne kulukomponent Tervisekassa hinnamudelisse?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen täiesti nõus, et probleem on reaalne. Aastal 2018 seisin siinsamas Riigikogu ees perearstide seltsi esindajana ja tõstatasin muu hulgas ka selle tarkvaraprobleemi. Meil on hetkel koalitsioonilepingus sees – ja tegelikult on ministeerium osa tööst ka alustanud – meditsiinitarkvara kas just konsolideerimine, aga üle vaatamine, [et aru saada,] mida peaks tegema riik ja mida peaks tegema mingi muu sektor. Hetkel on tarkvarasüsteemid kõik erasektoris ja on kohati suhteliselt killustunud. See näide Watson, mille te tõite, ma arvan, et sellel on kasutajaid veel üldse 15 perearsti üle Eesti. See on üks süsteeme, mis vajab esmajärjekorras asendamist adekvaatse ja normaalse IT-süsteemiga. 

Sellega, et IT-süsteemid põhjustavad praegu nii liigset kulu Tervisekassale tervishoiurahastuse mõttes kui ka ülekoormust meedikutele, olen samuti nõus. See on üks väga olulisi probleeme, mida me soovime lahendada. Hetkel on plaanis alustada perearstidest ja luua mingisugunegi tuumiktarkvara. Riigi tasandil on tegelikult üks osa juba olemas ja tõenäoliselt siis erasektorist ootame väikseid mooduleid või lisafunktsioone, mida me saame siis edasi anda. Jah, me oleme probleemist teadlikud ja tegeleme sellega. Raha on vähe ja peame ka vaatama, kust me need ressursid leiame ja mis on kõige prioriteetsem kõigepealt teha.

Suur tänu! Aleksei Jevgrafov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Hetkel on arstide ja õdede palgakindlus tagatud kuni 31. detsembrini 2026. aastal. Nüüd olen aga saanud teavet, et järgmisel aastal vähendatakse perearstide ja tervishoiuteenuse osutamise lepingute mahtu kuni 10% võrra. Ma arvan, et see otsus võib otseselt mõjutada esmatasandi tervishoiuteenuse kättesaadavust ning perearstikeskuste jätkusuutlikkust. 

Aga samuti on teada, et Tervisekassa eelarves on suur puudujääk ning et teie ametiajal tuleb katta kogu Tervisekassa defitsiit mahus 180 miljonit eurot. See tähendab, et ohus võivad olla ka haiglate lepingud Tervisekassaga. Arvestades, et ligikaudu 70% haiglate eelarvest moodustavad tööjõukulud, on põhjust muretseda, et Tervisekassa lepingute [mahu] vähenemise korral peavad haiglad paratamatult vähendama arstide ja õdede palgafondi. Meditsiinitöötajate jaoks on tegemist ebakindla ajaga, kui puudub selgus, milline on palk ja tööhõive tulevikus. 

Soovin küsida, mis saab edasi ajavahemikul alates 2027. aastast kuni järgmiste valimisteni, mil ametisse astub uus sotsiaalminister. Kas see tähendab, et alates 2027. aastast tuleb haiglatel vähendada arstide ja õdede palgafondi, kuna Tervisekassa lepingute mahu vähenemine toob kaasa haiglate rahastuse vähenemise?

Aitäh küsimuse eest! See on tegelikult küsimus, millele ma püüan vastuse leida oma ametiaja jooksul. See on kõige tähtsam küsimus üldse.Te tõite välja 10%-lise lepingumahtude vähenemise. Ma arvan, et see võib olla natukene möödarääkimine. Mina ise olen avalikult välja öelnud, et meil on puudu ravirahadest umbes 10%, kuna Tervisekassa selle aasta eelarve on 2,4 miljardit, natuke üle selle, ja puudujääk on erinevatel aastatel 150–250 miljonit eurot, mis on laias laastus 10%. 

Eesmärk on see, et me korraldame tervishoiu ümber nii, et arstidel ja õdedel oleks parem töötada, et nad saaksid teha tööd paremini ja et patsient ehk tavaline Eesti inimene jõuaks õige arsti juurde õigel ajal. Ja sealt peaks tulema juba teatud määral kokkuhoid. Ja minu eesmärk on see, et me ei peaks tegema nii-öelda pimesi kärpimisi, à la kõikidelt haiglatelt 10%. See oleks absurdne ja ma kindlasti ei ole nõus sellega. 

Kui rääkida töötamisest, siis OSKA raport, mis avaldati mõni aasta tagasi, näitas ka seda, miks tervishoiutöötajad lahkuvad töölt. Neil on kaks peamist põhjust ja nende kahe seas ei ole palk. Tervishoiutöötajad tegelikult on oma palgaga enam-vähem rahul, alati võib loomulikult rohkem olla ja alati on tervishoiutöötajad tänulikud, kui nende panust ja vastutust tunnustatakse kõrgema palga näol. Aga põhilised lahkumise põhjused on, number üks: toksiline töökeskkond, ja number kaks: kehv töökorraldus. 

Toksiline töökeskkond tähendab seda, et meil on mõned aastad, võib-olla isegi sadu aastaid, juurdunud traditsioonid, mis tekitavad või eeldavad hierarhiat tervishoiusüsteemis, näiteks et arst on kõrgemal kui õde. Üldiselt tänapäevase juhtimisega osakondades ja haiglates seda hierarhiat enam ei ole, me teame, et arstid ja õed töötavad kõik ühtse meeskonnana ja ühtsete eesmärkide nimel. Aga seal on ka muid asju, nagu konkurents osakonna sees ja nii edasi. Suured haiglad on võtnud tööle spetsiaalsed töötajad, kes tegelevad töökeskkonna turvalisemaks muutmisega. Ja me teame ka seda, et tervishoiutöötajate läbipõlemise risk on keskmisest kõrgem, kuna töö on emotsionaalne ja vastutusrikas. Otsitakse alati võimalusi paremaks vaimse tervise hoidmiseks. 

Ja teine, millest rääkisime, on töö korraldamatus. See on mure, mis on ka [patsientidel]. Näiteks inimene saab saatekirja ja satub vale tervishoiutöötaja juurde. Seda olukorda ma soovin lahendada e‑konsultatsioonide rakendamisega, mille puhul prioriseeritakse inimese tervisemure, et ta jõuaks õige abistaja juurde. Siis on rahul ka abistaja, sest ta tunneb, et ta saab päriselt aidata.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Väga paljude inimeste kindlustunne homses päevas on kadunud. Eakad ja toimetulekuraskustes inimesed lähevad poodi, vaatavad letti, näevad kas kollaseid või punaseid lipikuid, millele on hind peale joonistatud, ja mõtlevad, mida nad nüüd siis ostavad, kas jupi vorsti, aga tegelikult on neil vaja midagi ka apteegist osta, apteek on kõrval. Ja see ongi väga raske valik. See tühistabki selle kindlustunde. Mida saab riik teha kindlustunde taastamiseks? Sest väga paljud inimesed ja eriti eakad, pensionärid on selle riigi üles ehitanud ja seisavad nüüd olukorras, kus elukalliduse tõus sööb ära nende pensioniraha.

Aitäh küsimuse eest! Kindlustunne on üks olulisemaid näitajaid. See tagab ka meie riigi turvalisuse ja meie elanikkonnakaitse, see on üks meie elanikkonnakaitse alus. Meie kõigi eesmärk on kindlustunnet suurendada. 

Me teame, et kindlustunne on inimestel vähenenud, ja täiesti objektiivsetel põhjustel. Meie idanaaber ründas ühte teist riiki, Ukrainat aastal 2014 ja eskaleeris oma rünnaku täiemahuliseks sõjaks aastal 2022. Me selle foonil oleme näinud väga suurt kindlustunde langust. Sellele eelnesid ka muud põhjused. Meil oli energiakriis, samamoodi idanaabri algatatud, ja COVID-pandeemia, mis on pigem, ma usun, looduslikel põhjustel tekkinud. 

Ja ma mõistan inimeste hirmu, ma mõistan ebakindlust. Me kõik oleme näinud hindade tõusu. Aga eelmisel aastal tõusid näiteks ka pensionid umbes 10%. Meil on kavas vaadata üle toimetulekutoetuste arvutamine, et viia selle määr kooskõlla inimeste vajadustega. 

Kui rääkida veel eakatest inimestest, siis neid inimesi, kes enam ise hakkama ei saa, on aidanud hooldereform, mida me siinsamas saalis oleme korduvalt arutanud. Umbes 1000 inimest on saanud hooldekoduteenusele tänu sellele, et see teenus muutus inimestele finantsiliselt kättesaadavaks. Kui varem oli omaosalus üle 80% teenuse kogumaksumusest, siis nüüd on ta umbes 50%. Me teeme kõike selle nimel, et kindlustunnet parandada. Ja kui tuua juurde pered, siis ka peredele loodame tuua koalitsioonilepinguga häid uudiseid, aga seda me avalikustame siis, kui koalitsioonileping on saanud allkirjad.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on maksud. Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Härra peaminister! Läinud nädalal esitas valitsus maksutõusude paketi parlamendi menetlusse. See tähendab, et tulumaks [tahetakse] püsivalt tõsta 24%-le, käibemaks püsivalt 24%-le, juriidilise isiku tulumaksu määr 24%-le, [tahetakse] erisoodustusmaksu tõsta ja ettevõtluskonto maksustamist suurendada. Ja see oli, ma arvan, viimase kahe aasta jooksul suurim otsuste pakett, mis puudutas konkreetselt ühe päeva jooksul tehtud maksutõuse. Ja ma usun, et see, et te paarist lollusest, mida teie juhtimisel eelmisel aastal tehti, muu hulgas ettevõtte kasumi investeerimise maksustamine, loobusite, ei tähenda mitte maksukoormuse langetamist tulevikku vaadates, vaid tegelikkuses tähendab see seda, kui vaadata reaalset maksukoormust, et te paraku järgmisel aastal tõstate seda selles valguses. 

Aga mu küsimus puudutab automaksu. Nagu näha, on aprillikuu seisuga sõiduautode müük kukkunud 50%. Mulle näib, et need teie omistatud kliimaeesmärgid [maksule] ei ole kuidagi realiseerunud, kui vaadata autode ostmist sellel aastal, täpsemalt auto tüüpi, mida ostetakse. Kas ei oleks mõistlik loobuda sellest automaksust? 

Ma vaatasin teie seletust praegu. Kliimaministeeriumi esindajad on nendes kliimaeesmärkides, mis te olete seadnud, väga kinni. Teie kliimaseaduse eelnõu põhjendab, et vaesemad inimesed – on koostatud selline analüüs – sõidavad rohkem rattaga, et tuleks rohkem rattateid ehitada, see oleks alternatiiv väiksema sissetulekuga inimestele. Teate, ma arvan, et inimestel on praegu väga paljuski sundvalikud. Kas ei oleks mõtet võtta valitsusel kätte, kui ta nii kokku lepib, ja öelda, et see automaks tühistatakse? Mul on selline konkreetne ja selge ettepanek.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Teil on asjad veidi tagurpidi, aga ma loomulikult saan aru, et teie huvides on seda asja sedasi näidata. Tõde sedapidi siiski ei ole. Nende muudatustega, mis me parlamenti saadame, maksukoormus lähiaastatel väheneb, võrreldes kehtestatuga, ja raha[summa], mis inimesed [kätte] saavad, kasvab. 2026. aastal, kui me kaotame Isamaa juhtimisel, täpsemalt koostöös Keskerakonnaga loodud maksuküüru, tõuseb tulumaksuvaba miinimum 700 euroni. Kaotame ka ettevõtete kasumimaksu, mis oli sotsiaaldemokraatidele ideoloogiliselt südamelähedane, ja kaotame ka esimesest eurost tulumaksu, mis oleks rakendunud – see on praegu juba seaduses kehtiv – 2026. aastast. See annab hõlpu just väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestele. 

Rahas väljendatuna võib-olla kõige lihtsam võrdlus oleks selline, et keskmise palgaga, mis on veidi üle 2000 euro või 2000 euro kanti, [töötaja] võidab 2026. aastal umbkaudu 1500 eurot aastas rakendatavatest maksumuudatustest ehk siis juba seaduses olevast esimesest eurost tulumaksu kaotamisest ja tulumaksuvaba miinimumi tõusust 700 euroni. Pensionäridele jääb tulumaksuvaba miinimum kõrgemaks kui see 700 eurot, olgu seegi öeldud.

Nii et ma kordan teile üle, et te ei peaks elama eksituses. Ma ei tea, kas see muudab teie retoorikat. Ma seda veidi kahtlen, aga faktitäpsus on siiski oluline. Nende maksumuudatuste ja maksuvaba miinimumi tõusu ehk teie tehtud maksuküüru kaotamise tulemus on, et 2026. aastal saavad inimesed umbes 1500 eurot rohkem raha kätte. Ma olen kindel, et aja jooksul tulevad ka erinevad maksukalkulaatorid, kus igaüks saab vastavalt enda sissetulekule hinnata seda, mida see talle tähendab.

Maksumuudatuste puhul kindlasti on ka tähtis tähele panna, et nüüd, kui me kaotame kasumimaksu ja esimesest eurost tulumaksu, tulumaks ja käibemaks jäävad 24%-le. Jaa, see on tõsi. See on võib-olla kõrgem, kui meile meeldiks, aga kaitsekulud, mis on vähemalt 5% SKP-st, on ka kõrgemad. See tähendab seda, et kaitsekulusid, vähemalt osa neist, katame me nendest maksudest [tuleva rahaga]. Puudujäävaks osaks – ma juhin tähelepanu –, sest sellest üksiti ei piisa, võtame ka laenu, et osta neid võimeid, seda relvastust, mida Eestil vaja on. Kaitsekulud Eestis kasvavad samamoodi üle 5% SKP-st.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Kuulge, härra peaminister! Mul oli teile konkreetne ettepanek konkreetse küsimusega. Te rääkisite kõigest muust, aga mitte sellest, mis ma küsisin. Mu küsimus oli väga lihtne. See automaksueksperiment on esimestel kuudel osutunud läbikukkunuks. Minu küsimus teile oli, härra peaminister, kas ei oleks mõistlik [automaksust loobuda], nii nagu valitsus tunnistas, et julgeolekumaks on läbi kukkunud, ja tühistab selle, ainult paar lõiku jääb kehtima. Te ise paar kuud tagasi ütlesite, et ettevõtte kasumile tulumaksu kehtestamisele ei ole alternatiivi, surusite selle läbi, ja nüüd te ütlete, et te loobute sellest. Mõistlik on rumalustest taganeda. Mu küsimus on, et kas samamoodi ei peaks sellest automaksust taganema.

Jah, see kliimaeesmärkide retoorika, mille te olete ka kliimaseaduse eelnõusse [kirjutanud], et vaesemad inimesed kasutavad rohkem jalgratast, sõidavad rattaga, ja kui ehitada rattateid – ma saan aru, et mõttekäik on selline –, siis see kompenseerib selle automaksukoormuse väiksema sissetulekuga inimestele. Ma arvan, et see on täiesti irrelevantne ja elukauge mõttekäik. 

Ja mis puudutab seda, et te ütlete, et inimestel kas maksukoormus langeb või mitte, siis tõepoolest, teie maksutõusud on läinud ennekõike Reformierakonna maksuküüru projekti teenindamiseks. Seda tõepoolest tuleb tunnistada. Kuid reaalsus on selline, et kui me liidame kokku ükskõik millise sissetulekuga inimeste … Osal inimestel, väiksema sissetulekuga inimestel teie projekti tulemusena efektiivne tulumaksukoormus kasvab, nii kaudsete kui ka otseste maksude puhul loomulikult inimeste maksukoormus kasvab. Te ütlete, et te alandate makse, aga see tähendab seda, et te jätate enda tulevikus planeeritavaid makse osaliselt ära, kuid sellest ulatuslikumalt kehtestate neid juurde. 

Minu küsimus on teile, härra peaminister, esiteks, mis te arvate automaksu kaotamisest. Teine küsimus: palju siis aastal 2029 teie vaates …

Teie aeg!  

… täiendavat maksuraha kokku kogutakse riigi eelarvestrateegia perspektiivis? Öelge see number Eesti rahvale, et saada nelja aasta perspektiivi pilt.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ükskõik, mida ma teile räägin, teie huvi vist on lugeda enda küsimus ette. See infotund on muutunud selliseks kentsakaks loosungite vahetuseks.

Aga proovime jõuda ühiselt selleni, kes maksuküüru kehtestas. Maksuküüru, mis tegelikult inimesi koormab, kehtestas Isamaa, Keskerakonna ja vist sotside valitsus. Oleme siiski ausad, lappame ajaloos, vaatame hiljem järgi. See oli Isamaa, Keskerakonna ja sotside kehtestatud, nii et katse omistada seda kellelegi teisele on, noh, jäme faktide moonutamine. Täpselt samamoodi, kui me ei muudaks kehtivaid seadusi – rõhutan: kui me ei muudaks kehtivaid seadusi! –, siis ettevõtte tulumaks ehk seesama ettevõtte kasumimaks, täpsustan, ei kaoks. Ja jääks esimesest eurost inimeste tulu maksustamine, mille me ju ka kaotame. 

Teie soov, ma saan aru, on jätkata sellesama maksuküüruga, Isamaa, Keskerakonna, sotside ühise maksuküüruga, ehk mitte tõsta inimeste tulumaksuvaba miinimumi. Mina ei ole sellega nõus! Me ei lükka seda edasi, me ei jäta seda kaotamata. Tulumaksuvaba miinimum tõuseb 700 euroni, pensionäridel on see kõrgem. See tähendab seda, et järgmisest aastast keskmise palgaga inimene, keskmise palga teenija võrreldes selle aastaga saab umbes 1500 eurot rohkem raha kätte. 

Sellest isegi olulisem on see, et maksusüsteem saab jälle lihtsaks ja ühetaoliseks. Möönan, ma olen seda ka korduvalt avalikult öelnud, et maksukoormus võiks olla madalam. Me oleme siiski Euroopas, noh, ütleme nii, tagumises kolmandikus. Ma kahtlustan, et umbes seitsmendad-kaheksandad tagantpoolt. Meie naaber Soome on näiteks esimeses kolmandikus. Vahed on väga suured. Ja me jääme sinna tagumisse otsa, meie maksukoormus jääb madalamaks. Kaitsekulud omakorda kasvavad meil väga kõrgeks. Need on vähemalt 5%. Ja me võtame laenu veel selle juures, kuigi eelarve on defitsiidis. Järelikult me kulutame rohkem raha, kui meil sisse tuleb. 

Nii et püüdke sellest kuidagi aru saada, kui neid küsimusi konstrueerite. Esiteks tunnistage omaks maksuküür. See oleks juba algus faktide tunnistamisel. Ja teiseks, eelnõuga inimeste maksukoormus järgmisel aastal langeb.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Maksud on üks osa riigist, milleta kindlasti ei saa, aga vast veelgi olulisem osa on toimiv majandusruum. Just tulin kantseleist, lugesin rikkumismenetluse [dokumenti], mis on seotud meie keskkonnaga ja Natura aladega. Tean, et täna on saalis kaks sellekohast valitsuse algatatud eelnõu, 610 ja 612 SE. Paratamatult tekib küsimus seoses selle rikkumismenetluse dokumendiga, millele on tegelikult Välisministeerium pannud [märke] "avaliku kasutamise piiranguga", avalikkus sellega tutvuda ei saa. Seal on Vabariigi Valitsuse poolt välja pakutud lahendus üle 40 000 hektaril põhimõtteliselt igasugune metsa majandamine lõpetada ja lubada seda omanikel teha ainult küttepuude varumiseks. 

Ja tekib küsimus. Kui me ühelt poolt ütleme, et rahva käest on vaja riigi pidamiseks raha, ja see ressurss saab tulla majandustegevusest, ja me teiselt poolt ütleme sisuliselt ilma mõju hindamata, et sellise ressursi majandamine lihtsalt keelatakse ära, siis sellel on ilmselgelt mõju Eesti majandusele ja see võib olla õpetajate palgatõusu summa aastas. Kas nii saab selle riigi pidamisega edasi minna, et me tegelikult ühe käega tahame makse juurde [panna] ja teise käega paneme piiranguid selga? Ma saan aru, et loodust on vaja kaitsta. Rikkumismenetluse [dokumendis] on ka öeldud, et viiakse läbi kogu Natura ala mõju hinnang, keskkonnamõju hinnang, aga seda pole minule teadaolevalt tänaseni tehtud, vaid tulevad seadusesse piirangud. Miks nii? Oskate äkki kommenteerida? 

Aitäh! Kuidas te sõnastasite? Et paneme makse juurde? Ei, piirangud selga. Mul on teile hea uudis. See valitsus on võtnud hoiaku, nagu ma teie kolleeg Reinsalule just enne selgitasin, et selle eelnõuga, mis valitsusest tuleb, saab maksusüsteem mõistlikuks ja ühetaoliseks tagasi. Tulumaks, käibemaks 24% peale. Ma veel kord möönan, et see tase on kõrgem, kui meile meeldiks, aga sõjakulutused, kaitsekulutused on ka seda. See ei ole meie valik, vaid Putini valik tegelikult, olla agressiivne. Eesti peab ennast kindlustama. 

Nii et jah, maksukoormus langeb järgmisel aastal. Kaob ära ettevõtete kasumimaks, seda esiteks. Ma olen kindel, et ettevõtjatele on see väga positiivne sõnum, et me tühistame selle. Teiseks, esimesest eurost tulumaks, mis puudutab oluliselt vähem kindlustatud inimesi ja pensionäre. Ja kolmandaks tõuseb tulumaksuvaba miinimum kõigile 700 euroni, nagu ma kirjeldasin Urmas Reinsalule. Isamaa koostatud ja Keskerakonnaga ühiselt loodud poliitiline laps ehk seesama maksuküür – selle [kaotamine] annab ka inimestele suure hulga hõlpu. See tähendab seda, et keskmise palgaga inimesele lisaks sellele, et ta teab, et maksusüsteem on ühetaoline, jääb umbes poolteist tuhat eurot aasta peale selle tõttu rohkem raha kätte. Ja see on positiivne minu hinnangul. 

Piirangute osas, ma arvan, oleme me ka üsna ühel arvamusel: mida vähem piiranguid on, mida lihtsam [see süsteem] on, seda parem. See valitsus, kus ei ole sotsiaaldemokraate, mis on parempoolne, paremliberaalne valitsus, vaatab koos ettevõtjatega, muu hulgas metsandusettevõtjatega koos, [regulatsiooni] üle ja astub samme selleks, et metsanduses [muutuksid] asjad lihtsamaks ja piirangud arusaadavamaks. 

Euroopa rikkumismenetlused. Jah, see on päris keerukas küsimus, kuidas lahendada [olukord] nii, et see ei lõpeks meile trahviga. Millisel viisil me saame seda teha? Varasemalt on Eesti püüdnud seda teha kaunis automatiseeritult, et kõigil oleks lihtsam. See ei ole õnnestunud. Tuleb otsida teisi lahendusi, ilma täiendavat bürokraatiat ja ilma uusi bürokraatlikke reegleid loomata. 

Aga ruttan juba sündmustest ette ja ütlen, et homme toob energeetika- ja keskkonnaminister valitsusse metsandusvaldkonna päris olulise printsiibi, et 70% metsadest on majandatav. See tähendab seda, et kaitse all on 30%. Tulevikus lähevad kaitse alla ainult riigimaad, ja kui üle selle protsendi läheb, siis hakatakse neid kaitse alt välja võtma. Nii et selline printsiip tuleb. Ma arvan, et see on väga positiivne sõnum kogu Eestile, kes metsandussektorit oluliseks peab.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui läheme kaheksanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Teate, härra Riigikogu esimees! Siin me nüüd kahekesi oleme.

Meid on rohkem!

Ma esitasin parlamendi menetlusse kirjalikult oma küsimuse maksude kohta. Ma esitasin härra peaministrile kaks konkreetset küsimust, esimese küsimuse ja täpsustava küsimuse. Kas ei oleks mõtet tunnistada automaksueksperiment – sellele on härra Michal väga palju kliimaeesmärke ja kõike seda omistanud ja seda [tahetakse] kompenseerida rattasõitmisega valitsuse kliimaseaduse eelnõus – luhtunuks ja automaksuseadus tühistada? Peaministri vastuses mulle oli väga palju väga huvitavaid mõttekäike maksude kohta. Jäägu need tema südamele, ma ei hakka minema nende detailidesse. Aga ma ei saanud konkreetsele küsimusele vastust, jah- või ei-vormis vastust. Kuidas ma peaksin selle vastuse [saama], kuna infotund on informatsiooni hankimiseks? Minu küsimus oli konkreetne: mida peaminister arvab automaksu tühistamisest, sest esimese kvartali numbrid näitavad, sealhulgas Autoettevõtete Liidu poolt, et see eksperiment on luhtunud? Kuidas ma seda infot saaksin hankida, kuna infotund ongi parlamendiliikmete dialoogi formaat valitsusega, et saada [infot]?

Aitäh, hea kolleeg! Ma nüüd täpsustan. Teie küsimuse lõpp kõlas nii, et teil on ettepanek. Te tegite sellekohase ettepaneku ja antud juhul on ka mittevastamine vastamine. Mina ei saa süveneda vastuse sisusse. Kui peaminister andis teile pika ja põhjaliku vastuse, millised on valitsuse positsioonid maksude küsimuses, siis see oli vastus teie küsimusele. Te küsisite selliselt, et te ütlesite, et teil on ettepanek või mis on teie arvamus. Kui peaminister vastab, mis on valitsuse arvamus selles küsimuses, siis see on vastus teie küsimusele. Mina ei saa mitte kuidagi sekkuda peaministri vastustesse. Kui ma seda sellisel juhul teeksin, siis vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele – te kasutasite väga ilusat sõna "irrelevantne" – oleks see irrelevantne. Ma ei saa seda teha, ma ei saa vastustesse sekkuda sellisel moel, nagu teie arvate, et ma peaks seda istungi juhatajana tegema. Mina ei saa seda teha. 

Aga läheme edasi. Kaheksas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teema on juriidilise isiku vastutus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kahetsusväärselt on viimasel ajal välja tulnud hooldekodudes toimuvad juhtumid. Riigikogu võttis 2023. aasta novembris vastu juriidilise isiku vastutust puudutava karistusseadustiku muudatuse, mis laiendas oluliselt juriidilise isiku vastutust. Alates novembrist 2023 võimaldab karistusseadustik võtta juriidilise isiku vastutusele muu hulgas juhul, kui juriidiline isik on oma kohustusi rikkunud ja puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu on isik toime pannud kuriteo. 

Tabasalu Pihlakodu juhtumi puhul [hoolde]kodu jäi igasugusest vastutusest välja, kuigi oli ilmselge, et hooldekodu juhtkonna tegematajätmised aitasid kaasa seal toimunud vägistamisele. Seal ei olnud tagatud hoolealustele turvaline elukeskkond. Prokurör põhjendas [kohtu]protsessi raames, et kannatanul ei olnud vägistamisest üleelamisi ega tervisekahjustust. Prokurör Arika Lepp ütles, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ega füüsilist tervisekahju. On väga kahetsusväärne, et prokurör sellist asja ütleb. Samas oli hooldataval lepingus [kirjas], et temaga võib tegeleda ainult naishooldaja. Mina küsin, milliseid soovitusi annab valdkonna eest vastutav minister ehk justiits- ja digiminister, kui prokuratuur ei järgi [seadusi] ega tegutse seaduste alusel, et võtta vastutusele asjaga seotud isikud.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui te lubate, siis ma siiski korrigeeriksin ühte asjaolu teie küsimuses, mida te ilmselt niimoodi ei mõelnud: kahetsusväärne ei ole ju mitte see, et need asjad on välja tulnud, vaid kahetsusväärne on see, et need teod toime pandi. Ma tahaksin julgustada alustuseks kõiki, et ükskõik kui piinlik või õudne mingi asi tundub, siis [tuleks] ikkagi alati sellest õiguskaitseorganitele teada anda, et mitte ükski kuritegu ei jääks karistuseta. 

Ka sellel juhtumil on vägistaja tänu kolleegi pealehakkamisele ja sellest asutuse juhtkonna teavitamisele viidud kohtu ette. Prokuratuur on täie rangusega nõudnud selle inimese karistamist. Prokuratuur on ka korduvalt vabandanud selle ebaõnnestunud kontekstis välja öeldud lause pärast ja olen ka ise mitu korda kinnitanud üle, et Eesti riigis on täiesti ühemõtteliselt see väärtushoiak, aga ka õiguslik alus, et vägistamine igal juhul ja alati kahju tekitab. Selles osas mingisugust vaidlust ei ole. 

Nüüd, teie küsimus puudutas karistusseadustiku täiendust, mis 1. novembril [2023] jõustus ja kuhu on lisatud juurde juriidilise isiku organisatsiooniline vastutus sellisel kujul, et juhul kui kuritegu toimus seetõttu, et ettevõtte töökorraldus või järelevalve oli puudulik, siis juriidiline isik vastutab selle eest. Selle seadusesätte mõte, mis auväärt Riigikogu saalil oli selle sätte [loomise] juures, oli see, et seal peab olema põhjuslik seos. Ehk et kuriteo toimumine peab olema selle tõttu võimalik, et ettevõtte töökorraldus või järelevalve oli puudulik. 

Seda küsimust arutas eile pikalt ja põhjalikult Riigikogu sotsiaalkomisjon. Komisjoni arutelus leidis veel kord kinnitust seesama, mida prokuratuur on avalikkusele tutvustanud, et tõsi, järelevalve tuvastas Pihlakodu tegevuses puudujääke, aga isegi kui järelevalvemenetluses tuvastatud puudujääke ei oleks olnud, ei oleks see kahjuks seda konkreetset kuritegu ära hoidnud. See on loomulikult ühiskondliku debati küsimus, kuhu see tasakaalupunkt panna. Tõenäoliselt oleks kuriteo ära hoidnud see, kui kõikidel hooldekodu töötajatel oleks kogu tööaja jooksul olnud näiteks rinnakaamera, mis kõiki tegevusi filmib. Kui me mõtleme oma lähedaste peale, kes hooldekodudes on … (Hääl saalist.) Vabandust, ma lõpetan oma lause ära! 

Teie aeg!  

… siis kas see oleks see tasakaalupunkt, mida me tahaksime?

Aitäh! Arvo Aller, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, tõepoolest, justiits- ja digiminister tahab, et kõik oleks jälgitav ja kaameratega kaetud, teed, tänavad, igal pool – nüüd paneme veel hooldekodudesse ka, et oleks võimalik kõike filmida. 

Aga minu küsimus oli ikkagi see, et mida siis tehakse selle juriidilise isikuga. Me ütleme, et kõik on õige, mitte midagi ei tuvastatud. Samas see ei toimunud mitte üks kord, vaid vägistamine toimus kaheksa korda seal erinevate inimestega. See on tõeliselt kahetsusväärne, et selline asi üldse toimus, ja see toimunu on fakt. Ja juriidilise isiku rikkumine ongi seotud inimeste töölevõtmisega. Sellel hetkel oleks pidanud olema tal abiline juures, ta ei oleks tohtinud üksinda nende hooldatavatega [tegeleda]. Tal pidi olema alati abihooldaja kõrval. Nii et see on juba selge märk, et juriidiline isik ei täitnud oma seadusest tulenevat ülesannet ja töökorraldus oli puudulik. 

Ja nüüd lähen siit edasi. Üks on see Pihlakodu. Ma saan aru, et sellega eriti midagi ette ei võeta, kuna [hooldekodu] on teie koalitsioonipartneri juhatada. Aga tulen nüüd maisemate asjade ja võib-olla ka reaalsemate asjade juurde – Slava Ukraini. See organisatsioon läks küll lõpetamisele, aga sealne juhataja Johanna-Maria Lehtme varastas ju Eesti rahvalt suurusjärgus 6 miljonit eurot, [öeldes], et see raha läheb Ukrainasse. Praegu on meil kõik sõjaga seotud, siis oli Ukrainaga. [Raha] varastati ära ja inimene on kadunud. Kas temal endise juhatuse liikmena on ka mingi personaalne vastutus, personaalne rahaline nõue [tema vastu]? Või kui kaugele on jõutud antud menetlusega, et võtta ka seal keegi vastutusele?

Aitäh! Esmalt kinnitan üle, et teie mulle omistatud seisukohad ei ole kuidagi õiged. Ma ei ole kuidagi soovinud täiendavalt kaamerate kasutamist hooldekodudes. Vastupidi, ma küsisin just, kas see oleks ühiskonnale vastuvõetav. Minu hinnangul see ei ole ühiskonnale vastuvõetav. 

Teiseks ei ole ma kuidagi öelnud, et kõik on õige. Juriidilise isiku vastu saaks esitada võlaõigusliku nõude tsiviilhagi korras. Ja ma olen pöördunud advokatuuri poole kirjaliku järelepärimisega, miks riigi määratud advokaat, kes pidi aitama ohvrit ja tema lähedasi selles menetluses ja oleks pidanud toetama perekonda tsiviilhagi esitamisel, seda ei teinud, miks seda tsiviilhagi ei esitatud. Sellele on advokatuur vastanud, et advokatuuri aukohus menetleb seda küsimust. Seaduse järgi on advokaadi üle järelevalve teostamine advokatuuri aukohtu ülesanne. Siis me saamegi teada, kas selle võimaluse puhul, mis perekonnal meil kehtiva seaduse järgi on kahjunõude esitamiseks, tehti kõik õigesti või oleks pidanud tegema midagi teistmoodi. Aga veel kord kinnitan, et ma ei ole kunagi öelnud, et kõik on õige.

Inimese tööle võtmise puhul leidis eilsel sotsiaalkomisjoni arutelul veel kord kinnitust see, et tööandja tegi kõikidest vajalikest registritest päringud. Jällegi eile toimunud sotsiaalkomisjoni istungi arutelul [leiti], et tööandjal polnud ühtegi signaali, et see inimene ei oleks võinud seal tööd teha. Eile sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu põhjal saan ka öelda, et lepingus ei olnud kirjas seda, et hoolealust peaks hooldama üksnes [nais]soost hooldaja. Saan tugineda siinkohal üksnes eile sotsiaalkomisjoni arutelul kõlanud väidetele. 

Ja nüüd teie küsimus prokuratuuri menetluskiiruse kohta Lehtme asjas. Prokuratuur on kinnitanud, et uurimine on lõppjärgus.

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh hea eesistuja! Hea minister! Vaat siin me nüüd siis oleme. Eesti inimesed maksavad lähedaste hooldusteenuse eest hooldekodudes rohkem kui kunagi varem. Hooldereform pidi inimestele rohkem raha kätte jätma, mida me peaministri suust täna korduvalt kuulsime. See on täielik vale, olgu see siinkohal ära öeldud. Ja tõestus propaganda ja reaalsuse vahel on just seesama hooldereform, et inimene pidi pensioni eest hooldekodukoha saama. Ja mida me näeme? Ei saa, ta maksab rohkem ja ka KOV-id maksavad rohkem. Ja kuhu inimeste raha ja riigi raha läheb? Reformierakondlastest hooldekoduärimeestele. Ja mida inimesed vastu saavad? Ülihalba teenust, näljutamist, vägistamist ja isegi surnukspeksmist.

Ja nüüd teie siin väristate pead ja ütlete, et "Oi, kole asi küll, kuidas need asjad kõik on juhtunud" ja palute kõigil juhtumitest teada anda. Aga karistusi ju ei järgne. Ja me ei räägi ju ainult teo toimepanija karistamisest. Ta ei tegutsenud vaakumis. Te keerutate siin hirmsasti, aga tulemus on, et kuigi hooldekodu tegevuses olid puudujäägid, neid justkui ei seotud hooldekodus pikka aega toimunud vägistamistega. See on ju tõestust leidnud. Ja teie haldusalas asuv prokuratuur ikkagi ei leia põhjust, et hooldekodu menetlema hakata. Terve Eesti rahva õiglustunne kannatab, rääkimata vägistatute lähedastest, aga teie probleemi ei näe. No kuidas ikkagi [saab] niimoodi?

Kõigepealt ma pean siiski selle faktilise asjaolu ära kohendama, et inimeste omaosalus hooldekoduteenusele on langenud 81%-lt 51%-le. Tänu sellele on üle 1000 pere leidnud võimaluse oma lähedane hooldekodusse viia. Kõik andmed hooldekodude töö kohta on äriregistris avalikud. 

Nüüd, Sotsiaalkindlustusamet teeb hooldekodudes järelevalvet, see ei ole Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas. Mis puudutab karistamist, siis ei vasta tõele see, et prokuratuur ei ole karistamist nõudnud. Vastupidi, nii nagu ma ka üle-eelmises vastuses kinnitasin, vägistamise eest on prokuratuur karistamist nõudnud täie rangusega. 

Nüüd, mis puudutab seda, kas oli põhjuslik seos hooldekodu tegevusel konkreetse vägistamisjuhtumiga. Kahjuks ei ole see esimene kord maailma ajaloos, kui selline tõesti väga kahetsusväärne asi juhtub. Vahetult pärast selle juhtumi ilmsikstulekut meedias ma andsin ka kommentaari, kus ma tõin välja, et senises maailma kohtupraktikas – mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides – on hooldekodud maksnud võlaõiguslikku hüvitist mittevaralise kahju eest. Meie seaduse teksti põhjal prokuratuur, kes vaatas põhjalikult üle kõik tõendid, jõudis selleni, et hooldekodu tegevuse ja konkreetse vägistamisjuhtumi vahel puudus põhjuslik seos. 

See ei välista võlaõigusliku hüvitise nõudmist sellelt hooldekodult. See ei välista absoluutselt seda, et hooldekodu maksaks tekitatud inimväärikuse rikkumise eest, kahju eest, aga aluseks saab olla ikkagi tsiviilõiguslik nõue. Ja ma ka kinnitasin seda, vastates Arvo Alleri küsimusele, et ma olen tegelenud sellega, et nõuda advokatuurilt selgitusi, miks see võlaõiguslik nõue jäi esitamata. Te võite ju aru saada, et kui ma olen sellise [küsimuse] advokatuurile esitanud, siis sellest ei saa kuidagi järeldada seda, et ma arvaksin, et kõik on õige. Palun lõpetage selline täiesti alusetu ja vale süüdistamine!

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Rohkemate küsimuste avamiseks meil täna aega napib, seega ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid. Tänan ka kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.