Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ester Karuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma esitan täna arupärimise regionaal‑ ja põllumajandusministrile, väga konkreetse ja minu arvates tõsise regionaalprobleemi kohta. Nimelt ei ole Valgas ega terves Valga maakonnas, samuti Põlva maakonnas mitte ühtegi pangakontorit. See tähendab, et tegelikult kümned tuhanded inimesed on jäetud ilma igasugusest võimalusest kasutada pangateenuseid füüsilisel kujul. (Juhataja helistab kella, sest saalis on lärm.) Näiteks Valga linnas, kus elab 12 000 inimest, mis on ühtlasi Valga maakonna keskus, suleti eelmisel aastal Swedbanki ja sel aastal SEB kontor. Sama on juhtunud Põlvamaal. 

Me ei räägi siin ainult mugavusest, me räägime tegelikult ju inimestest, kellel puudub ligipääs digiteenustele, näiteks eakad või need, kellel on liikumisraskused. Minu arvates on täiesti mõistlik ja õiglane ootus, et vähemalt maakonnakeskustes säiliks pangakontor. Pangateenus on ühiskondlikult vajalik teenus. Kui riik soovib, et ka elu väljaspool Tallinna püsiks elujõuline, siis me ei saa lubada, et kõik teenused lihtsalt järjest ära kaovad, nagu tänaseks on tegelikult juba juhtunud. 

Ma täiesti mõistan, et pangad on eraettevõtted ja neil on oma äriloogika. Aga ma siiralt usun, et riigil on siin siiski oma roll. Riik saab pankadega suhelda, neid suunata ja otsida lahendusi, et säilitada elutähtsate teenuste kättesaadavus ka väiksemates piirkondades. 

Nädal tagasi oli mul võimalus sellelsamal teemal siin ministrilt küsida ja mulle tundus, et sisuliselt ei ole probleemiga tegeldud. Ma siiralt loodan, et see arupärimine annabki tõuke selleks, et hoida seda teemat fookuses, ja kui see vastus siia saali jõuab, siis on ka need kohtumised juba toimunud ja me saame olukorrast põhjalikuma ülevaate. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie arupärimine on ühel tuttaval teemal ehk Kopli komando teemal ja see on suunatud siseminister Igor Tarole. Mäletatavasti 2024. aasta riigieelarve koostamise käigus otsustas tollane siseminister Lauri Läänemets kulude kärpimise sildi all panna kinni mitu päästekomandot üle Eesti. Kõige rohkem küsimusi tekitas Kopli komando sulgemine Põhja-Tallinnas, mis on kiiresti arenev ja uute elanikega täituv piirkond. Selle sammuga taheti säästa 800 000 eurot aastas. Vaatamata sellele, et tollane Tallinna Linnavalitsus oli valmis komando säilimise nimel poole sellest summast katma, pandi komando ikkagi kinni. Ei pidanud kaua ootama, kuni juhtus esimene õnnetus: 25. detsembril 2024 läks Põhja-Tallinnas Uus-Maleva tänaval põlema kortermaja, kaks inimest sai surma ja neli päästjat sai vigastada, mõni ka raskelt. See oli järjekordne meeldetuletus, mis selles piirkonnas toimuda võib, ja pani uuesti rääkima Kopli komando sulgemise tagajärgedest. 

Aga vahetult enne seda käis siin Riigikogus ka elav debatt ja tollane rahandusminister Mart Võrklaev tuli välja infoga, mille järgi jäi Siseministeeriumi eelarverealt "Päästmine maismaal ja siseveekogudel" kasutamata ligi 3,5 miljonit eurot. Ja siis ütles Mart Võrklaev järgmist: "Nüüd on faktina tõestatud, et raha oli [---] järelikult rahapuudus ei saanud olla Kopli komando sulgemise põhjus, vaid midagi muud."

Nii et meie küsimus Igor Tarole on umbes selline: mis on tema arvamus Kopli komando sulgemise saagast? Kas tema arvates oli see samm õigustatud või pigem mitte? Kas 800 000 eurot aastas on piisavalt suur kokkuhoid selle arvel, et oluliselt halvendada Põhja-Tallinna elanike turvatunnet? Ja kas ei peaks ikkagi Kopli komandot uuesti avama? Aitäh!

Lauri Laats, palun! Kõigepealt esimene arupärimine.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovivad Keskerakonna fraktsiooni Riigikogu liikmed üle anda arupärimise energeetika- ja keskkonnaministrile Andres Sutile. Teema on Uikala prügila. Päästeamet ning Keskkonnaamet on avalikult väljendanud muret Uikala prügilaga seonduvate probleemide üle. Käesoleval aastal on Uikala prügilas toimunud juba 11 tulekahju. See kurnab päästjate ressurssi. 

Väärib meenutamist, et 2024. aasta maikuus toimus Uikalas suurpõleng, mille kustutamine vältas 200 päästja osalusel üheksa päeva ning tööde käigus sai neli päästjat viga. Kuigi prügilaid opereeriv ettevõtte kinnitab, et asjad on kontrolli all, leiab Päästeamet, et sagedaste põlengute näol on tegu regulaarse osaga ettevõtte [igapäevast]. Samuti on väljendatud muret, et keskkonna- ja tuleohutusnõuete täitmata jätmine võib tuleneda sellest, et prügilat opereerival ettevõttel on rahalised raskused. Selle kahtluse põhjendust ilmestavad asjaolud, et ettevõtte maksuvõlg on ületanud 2,3 miljonit eurot, millest 800 000 eurot on maksmata saastetasu ning 600 000 eurot maksmata käibemaks. Rahvusringhäälingu andmetel on Keskkonnaamet edastanud Uikala prügilale ettekirjutuse eelnõu tuleohutusnõuete täitmiseks, samuti kurdab amet, et ettevõtte kontrollimisele ja järelevalvetööle kulub ebaproportsionaalselt suur [osa] ametnike tööajast. 

Sellest lähtuvalt on meil püstitatud [arupärimise] küsimused. Need on väga muret tekitavad asjaolud, mis puudutavad Uikala prügilat. Küsimusi on lausa kuus. Loodame, et saame lugupeetud ministrilt oma küsimustele vastused. 

Aitäh! Ja teine arupärimine.

Teine arupärimine on samuti Uikala prügila probleemide teemal. Seekord on küsimused suunatud taristuminister Kuldar Leisile, kuna taristuminister vastutab jäätmekäitluspoliitika eest. Asjaolud on samad ehk Uikala prügilas toimuvad põlengud. Nagu ma ennist ütlesin, on seal sellel aastal olnud 11 tulekahju. Eelmisel aastal oli väga suur põleng, mille kustutamisel osales 200 päästjat. Kustutamine toimus üheksa päeva. See koormab kogu Päästeameti süsteemi. Samuti tekitab muret asjaolu, et ettevõttel on riigi ees päris suured võlgnevused, nii maksuvõlg kui ka maksmata saastetasu võlg.

Sellest lähtuvalt on meil küsimused, mis käsitlevad jäätmekäitluspoliitikat. Millisel viisil saab seda tegevust reguleerida – ma mõtlen Uikala prügila tegevust –, et see, esiteks, ei koormaks süsteemi; teiseks, et põlenguid ei oleks; ja kolmandaks, loomulikult, ettevõte tuleb üle vaadata, kas ta on üldse jätkusuutlik, kui riigile on maksmata juba päris suures ulatuses makse. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu neli arupärimist. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtute haldamise tõhustamine) eelnõu 632 esimene lugemine. Ja juba on liikumas Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Austatud Riigikogu! Ma väga loodan, et hiljem, tagantjärele vaadates on see eelnõu, mida me nüüd siin arutama hakkame, ajaloolise tähtsusega. 

Pärast seda, kui Eestis on põhiseaduse järgi põhiseaduslikuks institutsiooniks loetud Riigikohus, on Riigikogu mitmel korral arutanud, et põhiseaduse tekstis on ju põhiseadusliku institutsioonina ette nähtud kogu meie kohtusüsteem, kõik kolm kohtuastet. On arutatud, kuidas peaks see olema õigesti lahendatud. Korduvalt on tagasi pöördutud selle juurde, kas 1995. aastal valitud tee – põhiseaduslik institutsioon on üksnes Riigikohus ja kaks esimese astme kohut seda ei ole – on ikka õige. Näiteks Uno Lõhmus on Riigikogu poole pöördunud viitega, et seni kehtinud lahendus ei ole põhiseaduspärane. 

See eelnõu, mis siin teie ees on, lahendab selle küsimuse ja viib meie kohtusüsteemi ühemõtteliselt põhiseaduslikuks institutsiooniks, nii nagu põhiseaduse tekstis tegelikult ette nähtud on. Eelnõu on üks osa laiemast kohtureformist. 

Kui te lubate, ma korraks kirjeldan kohtureformi tervikpilti, kuna ka põhiseaduskomisjonis esitatud küsimused ei käinud valdavas osas mitte konkreetse eelnõu kohta, vaid selle kohta, mida kohtureform tervikuna tähendab. 

See konkreetne eelnõu on üks neljast sambast ehk kohtuhalduse muutmine selliselt, et kohtute haldamine liigub Justiits‑ ja Digiministeeriumist kohtute enda kätte. Ent nagu öeldud, see on vaid üks neljast sambast. 

Teine sammas on kohtumenetluse tõhustamine ja suurel määral ka õiguslike aluste loomine laiemalt digiteerimise ja tehisaru võimaluste kasutamiseks. Teie käes juba on ja liigub väga edukalt edasi kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise eelnõu. Kohe on tulemas tsiviilkohtumenetluse seadustik ja halduskohtumenetluse seadustik. Kõik need seadustikud näevad samuti ette lahendusi kohtumenetluse kiiremaks ja tõhusamaks tegemiseks. Ja ees ootab veel terve hulk eelnõusid, mis puudutavad õiguslike aluste loomist tehisaru kasutamiseks, ajakohasemaks kohtuasjade jagamise süsteemiks või ka näiteks elatise kui andmepõhise otsuse tegemiseks. 

Kolmas sammas on kohtute töökoormuse ühtlustamine, struktuurimuudatused, samuti kohtumenetluse kiirendamise huvides, aga ka kohtunikuameti ajakohastamiseks. 

Ja neljas sammas on arutelu selle üle, millised asjad ei peaks üleüldse kohtu arutada olema. Korduvalt olen toonud seda näidet, et lahutuse kui sellise üle otsustamine ei peaks kohtu käes olema.

Nüüd pöördun aga tagasi konkreetse eelnõu juurde. Kõik need algatused on alguse saanud tegelikult ju kohtutest. 2023. aastal oktoobris lõi Riigikohtu esimees, kes ühtlasi vastutab kohtukorralduse tõhususe ja kiiruse eest, töögrupi kohtute ees seisvate muudatuste tegemiseks. See eelnõu, mis teie ees on, mis viib kohtute halduse täitevvõimu käest kohtute enda kätte ja muudab oluliselt lihtsamaks seni äärmiselt killustunud kohtute juhtimise. Ma ei hakka seda ette lugema, aga seletuskirja leheküljelt nr 5 leiate keerukad tabelid, mis näitlikustavad, kui killustunud, mitmeastmeline ja hajutatud kohtute juhtimine praegu on. Selle eelnõu tulemusena muudetakse see oluliselt lihtsamaks ja selgemaks ning kohtu haldusülesanded antakse Justiits‑ ja Digiministeeriumilt üle kohtusüsteemile endale. Selleks luuakse strateegilise tasandi otsustuskogu, kohtute arendus‑ ja haldusnõukogu. 

Riigikogu roll kogu selles protsessis kasvab. Alles jääb senine süsteem, mille järgi kohtute haldamise nõukogu kaudu otseselt osaleb kaks Riigikogu liiget. Kõige suurem või olulisem muudatus Riigikogu jaoks, aga ka kohtute jaoks või ühiskonna jaoks tervikuna on vast see, et põhiseadusliku institutsioonina hakkavad kohtud oma eelarvet kaitsma otse Riigikogus. Me eeldame, et see muudab kohtute rahakasutuse tuntavalt läbipaistvamaks ja viib Riigikogu liikmete tähelepanu sellele, mida kogu süsteemis saaks veel paremini teha ning kuidas ühiskond ja kohtusüsteem saaksid veel paremini ühte jalga käia. 

Kohtute kätte liigub ka näiteks digilahenduste juhtimine. See on tegelikult üks osa laiemast lahendusest, mida me digipoolelt juhime. Ehk olete ka ajakirjandusest saanud lugeda arvukalt tähelepanekuid selle kohta, et kõige efektiivsem on ikkagi selline digilahenduste juhtimine, kus on tsentraliseeritud üldjuhtimine, standardite tegemine, kvaliteedireeglite seadmine, küberturvalisuse reeglite seadmine, ent see, milline on otseselt teenuse kasutaja jaoks kõige parem lahendus, peaks olema ikkagi võimalikult palju kohtades, kus seda teenust kasutatakse või praktikas arendatakse.

Kohtusüsteemi eraldiseisev teenistus kohtute igapäevase tegevuse arendamiseks ja tugiteenuste ühetaoliselt heal tasemel pakkumiseks hõlmab tegelikult ka kommunikatsiooni ja turvalisust. Mõlemad küsimused [on aktuaalsed], me ei saa alahinnata [kummagi] tähtsust ühiskonna jaoks. 

Tulen veel kord tagasi selle juurde, et tuumülesanne on meil siiski tagada põhiseaduslik institutsioon terves kohtusüsteemis selliselt, et kohtute iseseisvus ja sõltumatus oleks täiesti ühemõtteliselt tagatud. Sellest lausest ei saa kuidagi välja lugeda seda, et see praegu nii ei oleks, kuid ka nüanssideni välja kohtute iseseisvuse tagamine põhiseadusliku institutsioonina on meie arvates äärmiselt oluline. Samal ajal muidugi loomulikult suureneb kohtute enda vastutus, otsustusõigus kohtute haldamisel ja arendamisel, kindlasti ka arenemisel. 

Loomulikult, me kõik jälgime, kuidas see täpselt läheb, kas on vaja jooksvalt veel mingeid muudatusi teha, aga praegu on kohtusüsteem selle lahenduse ise ka põhjalikult läbi vaadanud ja olnud sellega päri. Kohtute iseseisvus ja iseotsustamine oluliselt kasvab ja ma loodan, et Riigikogu seda toetab. 

Lõpetuseks, kulude pool. Muudatus on planeeritud kuluneutraalsena. Justiits‑ ja Digiministeeriumist piltlikult öeldes antakse töökohad üle kohtutele endile, lisaks, arvestades seda, et me tõesti eeldame ka arenguhüppeid, anname juurde veel 350 000 eurot võrreldes seniste halduskuludega. Aga nüüd ma oma tutvustuse lõpetan ja hea meelega vastan küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Teile on terve rida küsimusi. Alustab Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! See natukene siiski kõlab nii, et poliitikud lükkavad teatud vastutust enda õlgadelt ära. Mida ma selle all mõtlen, on see, et kui nüüd kitsastes eelarvetingimustes otsustatakse mõni kohtumaja näiteks kinni panna – sellest on meil ju ka avalikkuses palju juttu olnud ja loomulikult mõjutab see regionaalseid piirkondi väga tugevalt –, siis saab poliitik alati öelda, et see ei olnud poliitiline otsus, see oli kohtunike endi otsus. 

Sellest tulenevalt ma küsingi, millised on poliitilised hoovad. Te küll mainisite, et kaks Riigikogu liiget saab edasi olla, kuid see ei ole loomulikult piisav jõuõlg. Millised on need poliitilised hoovad, et me ikkagi ka regionaalpoliitikat ja kõiki muid valdkondi [arvestades] vaatame, et kohtumajad ning õigus ja õiglus ikkagi meie maakondadesse alles jääks?

Aitäh! Kõigepealt, ma pean siiski küsimuse asetuses korrigeerima seda, et ka praegu ei ole ju võimalik selline olukord, kus poliitik otsustab ise kohtumaja sulgemise üle. Juba praegu on selline süsteem, et mõne hoone sulgemiseks või seal suurte muudatuste tegemiseks peab olema ikkagi kohtute haldamise nõukoja nõusolek. Ehk selles mõttes pööratakse laud teistpidi. Tõesti, kohtutele endile jääb suurem vastutus ja otsustusõigus. Kindlasti on ju ette teada, et tõenäoliselt mingeid muudatusi seal veel tuleb. 

Meil on ju olemas kohtute arengukava aastani 2030, mille nii kohtud kui ka Riigikogu liikmed üksmeelselt heaks kiitsid – seal osales ka teie erakonnakaaslane –, ja seal on kirjas, et tõesti, arvestades kõiki neid muutusi, mis ühiskonnas toimuvad, mingisugused kohtumajade paiknemise efektiivsemaks muutmise asjad tuleb läbi vaadata. Ent kohtute arengukavas on ette nähtud, et vähemalt kohtuga suhtlemise punkt peaks igas maakonnas alles jääma. [Iseasi,] kas seal on vaja terviklikku kohtumaja, aga kohtuga suhtlemise punkt peaks alles jääma. Kuna kohtud on ise selle otsustanud ja oma arengukavasse niimoodi kirja pannud, siis ma usun, et see regionaalpoliitiline mõõde, et inimesel on ka füüsiliselt võimalik kohtuga suhelda igas maakonnas, jääb kindlasti alles.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mind ärgitas küsima see üks sammas, mis puudutab tehisaru laiemat rakendamist kohtusüsteemis. Teatavasti praegu on üks selline näide olemas, et kohtuotsus tehakse tehisaru abil ehk robotlikult, nimelt liiklustrahvid kiirusmõõtjate andmete põhjal. Kas teil on juba võimalik öelda, millised kohtuotsused lähimal ajal võiksid veel minna tehisaru otsustamisele?

Aitäh selle küsimuse eest! See otseselt ei ole selle eelnõuga seotud. Aga kuna ma oma tutvustuses tõesti kogu seda tervikpaketti nimetasin, siis ma rõhutan kõigepealt alustuseks üle, et nii praegu kui ka sellel ajal, kui meie head kuulajad rõdul on ise kohtunikeks saanud, jääb kohtutes otsustamine ikkagi inimese kätte. See on nii ja see jääb nii, ja ma usun, et see jääb nii igavesti. Ehk otsuse teeb kohtus ikkagi inimene. 

Tehisarus nähakse laialdaselt maailmas ja ka Eestis võimalusi mitmete tehniliste ettevalmistavate tööde kiirendamisel. Ent ka selleks on sageli vaja seadusemuudatusi, mis kohtumenetlust sätivad niimoodi, et tehisaru kasutamine on täiesti õigusselgelt võimalik kohtuotsuste paremal ettevalmistamisel. Aga on usk ja tegelikult ka senise maailmapraktika põhjal kindlus, et see kohtumenetlusi oluliselt kiirendab, kuid võimaldab näiteks ka kiiremini tabada kurjategijaid või siis ka paremini tõendada kuritegusid. Kõigeks selleks need võimalused kindlasti tuleb Eestis ka paremini luua. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh! Lugupeetud minister! Hea eesistuja! Mul oli samamoodi küsimus selle kohta: on selge, et osa sellest kohtureformist on ikkagi kulude kokkuhoid ja optimeerimine. Hiljuti Rakvere kohtus käies küsisime samamoodi, kuidas võiks näiteks tehisaru abil vähendada koormust ja ka kulusid, kui kas või transkriptsiooni tehtaks tehisaru abil, nii nagu Riigikogu seda teeb. Saime vastuseks, et seda ei peeta õigeks ja see ei ole ikkagi usaldusväärne. Samamoodi on räägitud kohtujuristide puudusest ja nende töö asendamisest. 

Kuidas praegu teie tunnetus on kohtute inimeste endiga rääkides, kas nad on valmis tehisaru niisugust kasutust lubama või mitte?

Aitäh! Meil on Eestis ümmarguselt 250 kohtunikku ja kõik nad on ju eluaegsed kohtunikud ja väga targad inimesed, läbinud põhjaliku eelkontrolli, kõrgelt haritud. Nad on väga erinevate elukogemustega ja väga erinevad isiksused. Ja loomulikult, kui me räägime kogu kohtureformist ja nendest muudatustest, siis on eri isiksuste hulgas väga erinevaid lähenemisi sellele, kuidas oleks õige või parem teha. Kohtunikud on ju Eesti, ma loodan, kõige paremad argumenteerijad ka oma seisukohtade selgitamiseks. Ma väga tervitan igasugust arutelu. Ja loomulikult, kohus on üldse üks Eesti riigi püsimise alusfunktsioone. Nii et ka need arutelud on väga vajalikud mis tahes muudatuse puhul.

Küll aga on kohtunike hulgas tõesti erinevaid arvamusi, milliseid tehnoloogilisi muudatusi ollakse valmis tegema. Ka siis, kui Riigikogu läks üle transkriptsioonile, mida me nüüd tehisaru abil teeme, oli kõhklejaid ja kahtlejaid. Täna me ometi näeme, et see kvaliteet on väga hea. Näeme ka teiste riikide kohtutest, kus seda kasutatakse, et kvaliteet on hea.

See, kas inimene usub või ei usu tehnoloogia kasutamisse ja selle headesse või halbadesse külgedesse, on täiesti omaette teema. Nagu öeldakse, mitte keegi ega mitte miski ei ole perfektne. Liikudes kogu aeg paremuse ja suurema efektiivsuse poole, tuleb tehisaru puhul loomulikult tegeleda ikkagi ka kõikide negatiivsete pooltega. Toon lihtsa näite: auto teeb liikumise kiiremaks, aga sellega võib ka õnnetus juhtuda. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Selles eelnõus torkab silma selline kummaline viide, et nüüd me oleme otsustanud hakata käsitama esimest ja teist kohtuastet põhiseadusliku institutsioonina. Minu teadmist mööda Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1992. aasta rahvahääletuse teel. Kuidas me siis nüüd, 23 aastat hiljem – või mitte 23, vaid 33 aastat hiljem – oleme jõudnud järeldusele, et me oleme seni kogu aeg justkui põhiseaduse mõtet eiranud või lausa seda rikkunud. Äkki aitate korra seda avada, kuidas see mõistmine niivõrd kaua võttis? Ja äkki me saame hoopis praegu valesti aru ja oleme varasemad 33 aastat õigesti aru saanud? Seda esiteks. 

Teiseks, inimesi enamasti ei huvita mitte see, kuidas on teenus korraldatud, vaid huvitab pigem, kuidas see toimib. Ma arvan, et kohtu puhul [on tähtis], et see oleks kiire ja ka õiglane. Ma saan aru, et kohtureformi laiem eesmärk on kahtlemata ka [menetluse] kiiruse ja efektiivsuse tõstmine. Kas ka konkreetsed muudatused praeguses eelnõus aitavad teie hinnangul muuta kohtumenetlust inimeste jaoks kiiremaks, tagades selle õiguse?

Aitäh! Jaa, väga olulised küsimused. Tõepoolest, see küsimus, esimese ja teise astme kohtu mittepõhiseaduslikuks institutsiooniks loomine ja nende erinev staatus võrreldes Riigikohtuga, on olnud tegelikult arutuse all alates esimestest eelnõudest kohe pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Mitu korda on Riigikogus sellega tegeldud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vist 2009. aastal – vabandust, ma võin aastaarvuga eksida, mul ei ole seda hetkel käepärast –, on Riigikogus olnud arutusel sarnane eelnõu: [muuta] kõik kohtuastmed põhiseaduslikuks institutsiooniks. Justiitsministeerium selle toona ette valmistas, aga Riigikogu koosseisu lõppemisega selle eelnõu menetlus lõppes. 

Nii et ei saa öelda, et selle teemaga ei oleks varem tegeldud või et see oleks kuidagi nüüd alles avastatud. Vastupidi, sellega on tegelikult kogu aeg tegeletud ja leitud üha paremaid lahendusi. Ka see eelnõu, mis on praegu teie ees, on minu arvates parem kui varasem eelnõu. Varasemast eelnõust tekkinud mõningatest eriarvamustest on õpitud ja nüüd on [leitud] selline lahendus, mis on ka kohtuastmetele endile sobiv ja meelepärane. Nii et kaua tehtud kaunikene ta siin on, aga ei saa kuidagi öelda, et see oleks alles nüüd avastatud. Vastupidi, nüüd me tahame selle [muudatuse] ära teha. Ja ma loodan, et me tahame seda kõik koos ära teha.

Loomulikult, inimesi huvitab kindlasti kohtumenetluse kiirus, eelkõige selle tõttu, et viimastel aastatel on kohtumenetlus läinud oluliselt aeglasemaks. Kõikides kohtuastmetes ja kõikides kohtuliikides me näeme seda, et kohtumenetlus on aeglustunud, ja see on kahjuks aeglustunud väga kiires tempos. See eelnõu, mis on praegu teie ees ühe osana kohtureformist, mõjutab kohtumenetluse kiirust suhteliselt vähe, ent siiski.

Kohtumenetluse kiirust muudavad rohkem ülejäänud kolm sammast. See kohtuhalduse sammas, üks neljast kohtureformi sambast, mõjutab kõige rohkem seda, et otsused kohtute enda haldamise kohta lähevad kiiremaks. See eelnõu puudutab inimest, kes kohtusse pöördub, neist neljast sambast kõige vähem.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kahtlemata, kohtu tegevuse puhul on väga oluline õigus ja õiglus ning see, kuidas ühiskond ja inimesed seda tajuvad. Ma pean muidugi ütlema, et seda seaduseelnõu selle reklaamtekstiga mulle maha ei müü, et halduskorraldus läheb selgemaks ja tõhusamaks. Siin võib vabalt juhtuda nii, et konsolideerimisega muutub kohtumõistmine lõpuks, kuidas ma ütlen, ühekülgsemaks ja võib-olla on seal vähem eri osapoolte vaadet. 

Aga ma küsin nii. Kuidas toetab ühiskonna õigus- ja õiglustunnet üks teie reformi osa, mis puudutab seda palju räägitud vangide kiiremat vabastamist, kui seejuures võetakse väiksemaks kohtu rolli? Ühiskonna või inimeste tagasiside on küll selline, et see riivab väga tugevalt õiglustunnet. Kui oma aega istuma minev inimene teab juba ette, et ta saab kindlalt lahti lühema ajaga ja nii edasi, siis kuidas see aitab teie arvates ühiskonnas sidusust ja õiglustunnet kasvatada?

Aitäh! Kõigepealt ma rõhutan üle, et konkreetne eelnõu ei tegele konsolideerimisega, vaid vastupidi, see viib täitevvõimu alt kohtutele kohapeal otsustamise lähemale ehk kasutab seda, mis ei ole seotud mitte konsolideerimisega, vaid on seotud sellega, et me rakendame lähimuse põhimõtet kui ühte väga olulist põhiseaduslikku väärtust. Selle konkreetse eelnõuga, mis on praegu teie ees, muutub kohtute haldus selliselt, et oluliselt väheneb Justiits- ja Digiministeeriumi ehk täitevvõimu roll ja kasvab kohtute enda otsustusõigus, aga ka otsustusvastutus. 

Te küsisite vangide vabastamise kohta. See ei ole seotud kohtureformiga. Tõsi, sellel on tõenäoliselt pikas perspektiivis väike mõju kohtute töökoormusele. Aga äärmiselt olulisena tuleb siin rõhutada kõikidele inimestele, kes selle üle muretsevad, et kohtu otsus on ikkagi ainukene otsus, mille alusel inimene kinni mõistetakse ja mille alusel inimene kohtust vabaneb. Seda otsustab nüüd ja jääb edaspidi otsustama üksnes kohus. 

See väljatöötamiskavatsus, mis praegu ühiskonnas arutusel on – vangide vabastamise kohta, astmelise vabastamise kohta –, lähtub mitmetest Eestis tehtud uuringutest, mis näitavad seda, et kui inimene vabaneb vanglast niimoodi, et ta paneb ukse oma selja taga kinni, astub vanglast välja, vabadusse ja keegi ei tea, mis temast edasi saab, siis on tõenäosus, et see inimene sooritab uue kuriteo, ligi 50%. Ehk siis retsidiivsuse määr – see, kui suure tõenäosusega inimene sooritab uue kuriteo kahe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist – on vanglast vabanemise korral ilma kriminaalhoolduseta väga kõrge. 

Mida me soovime? Me soovime Eesti ühiskonnas vähendada kuritegusid. Ja selleks, et vähendada Eestis kuritegusid, on uuringute järgi palju parem kasutada astmelist vanglast vabanemise teekonda, nii et inimene, kes on vanglas ennast korralikult üleval pidanud ja kelle kohta kohus on teinud otsuse, vabaneb vanglast astmeliselt. Kõigepealt saab ta osalise vabaduse vastavalt konkreetsetele tingimustele, aga igal juhul hakkab ta kriminaalhoolduse järelevalve all samm-sammult ühiskonda tagasi sulanduma, tööd otsima, elukohta otsima ja kõike seda tegema riigi range kontrolli all. 

Sellise astmelise vabanemise puhul on retsidiivsuse määr üle poole võrra väiksem kui lihtsalt vanglaukse selja taga kinni panemise korral. Kui ma nüüd õigesti mäletan, üksnes 16%, mitte pool vanglast vabanenutest, astmeliselt vabanenutest sooritab uue kuriteo kahe aasta jooksul. Nii et vanglast vabanemise astmeliseks muutmise peamine eesmärk on ikkagi kuritegude arvu vähendamine ja Eesti inimeste suurem turvalisus. Ja veel kord rõhutan: kõik otsused teeb – ja neid jääb tegema – kohus.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Küsimusi, mida tahaks esitada, on tegelikult terve rida. Aga võimalus nende esitamiseks on piiratud, mistõttu küsin teilt kõigepealt selle kohta, mis puudutab Riigikogu liikmeid kohtute haldamise ja arengu nõukojas või nõukogus, kumb ta oligi. 

Ma loen seletuskirja, seal on väga selgelt esile toodud, et parlamendiliikmete nimetamist selle nõukogu liikmeteks on soovitatud võimaluse korral küll vältida, kuid arvestades võimudevahelise koostöö vajadust, on põhjendatud kahe Riigikogu liikme nimetamine KHAN‑i ehk sellesse nõukogusse. Seejuures selgeid põhjendusi, miks see on vajalik, ei ole esitatud, see on selline üsna loosunglik, et no koostöövajadus ja nii edasi. Mina ei saa sellest aru. Kui me rõhutame selle eelnõu puhul võimude lahususe olulisust, siis miks kohtute eneseregulatsiooniorganisse peaksid kuuluma Riigikogu liikmed? 

Sellega seonduvalt küsiksin ka, millisel alusel nad sinna määratakse. Seadusest ega eelnõust ma ei leia selgitust selle kohta, kuidas valitakse need Riigikogu liikmed. Ja lisaks: kas seal on siis üks opositsiooni esindaja ja üks koalitsiooni oma või on mõlemad koalitsiooni esindajad?

Aitäh! Jaa, see küsimus on täiesti õigustatud. Tõepoolest on erinevaid õigusfilosoofilisi vaateid sellele, et kui me räägime kohtute iseseisvumisest, iseseisvusest, siis kuidas me seda täpselt näeme. Kui me mõtleme terve Euroopa arengule, siis tegelikult meenutame, et meil oli Eesti Vabariigi tekkimise järel lausa kohtuministeerium, täitevvõimu roll kohtute juhtimisel oli väga suur. Ja kui me vaatame tervet Euroopat, kohtute iseseisvumise ajajoont, siis me näeme, et mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas on liigutud selles suunas, et täitevvõimu rolli on kogu aeg vähendatud ja kohtute iseseisvust on kogu aeg suurendatud. See on selline üldine õiguslik arusaam kohtute iseseisvusest, mida meie eurooplastena ka siin vastavalt meie enda põhiseadusele täna soovime veel paremaks teha. 

Ja tõepoolest on niimoodi, et on esitatud ka arvamusi selle kohta, et kuna kohus on põhiseaduslik institutsioon, nii nagu õiguskantsleril on nõuandev nõukogu ja erineval moel on siin neid asju korraldatud, siis sellisel juhul ei peaks Riigikogu liikmed rohkem osalema kohtute haldamises kui eelarve läbivaatamisel. Samal ajal on siiski aruteludes peetud tõesti otstarbekaks – ilma, et sellel oleks taga 20-leheküljeline analüüs või ka lühem analüüs – parema sidususe hoidmiseks Riigikoguga, et need kaks Riigikogu liiget seal jätkuvalt oleks. Seda on peetud väärtuslikuks, et senimaani on see side Riigikoguga siiski olnud. 

Praegu on teie ees selline lahendusvariant. Loomulikult võib Riigikogu oma menetluse käigus seda muuta. Pidades läbirääkimisi selle eelnõu puhul ja korraldades kaasamisringe, jäi ministeeriumis praegu peale selline lähenemine, et kaks Riigikogu liiget võiksid seal olla. 

Veel kord: ma ütleksin, et see on selline õigusfilosoofiline lähenemine, kus on palju õigeid vastuseid ja mitte ühtegi otseselt valet vastust. See on tunnetuse küsimus, kuidas seda lahendada soovitakse. Selle üle, kuidas Riigikogu oma liikmed määrab, valitsus ei otsusta, see on Riigikogu enesekorralduslik küsimus. (Hääl saalist.) Ka see on Riigikogu enesekorralduslik küsimus – küsimus oli selle kohta, kas seda seadusesse panna või mitte panna. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen alati lugenud huviga ettepanekuid nende institutsioonide kohta, kelle kohta seadust tehakse. See on oluline seadus, ma arvan. Ja ma vaatan, et selle on teinud kolm kena naisterahvast: Mari‑Liis Mikli, Marilin [Reintamm] ja Mari Kirs. Aga kui vaadata, kelle arvamusi kui palju on arvestatud ja lugeda kõik läbi, siis tuleb välja selline kummaline asi: kõige vähem on arvestatud Pärnu Maakohtu arvamisi, nii-öelda null, ja ka Riigikohus, kes peaks ju lõplikku tõde teadma, on tagasihoidliku [esindatusega], 20% ainult. Harju Maakohus on suur kohtumaja. Aga kõige paremini on esindatud millegipärast Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus, need on ülekaalukalt. Millest see vahe tuleb? Kolm sellist kena naisterahvast on seaduse kokku kirjutanud, aga institutsioonid, kelle tegevust see puudutab, nende arvamuse arvestamine on väga-väga erinev.

Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile selle statistika tegemise eest! Päris huvitav, ma ise sellise pilguga ei olegi seda kooskõlastustabelit vaadanud. 

Näiteks Riigikohus on kindlasti kõige olulisem tagasiside andja, vaatan kooskõlastustabelit ja näen, et Riigikohus on tähelepanu juhtinud sellele, et kohtud üldiselt vajavad rohkem eelarvet. Sellele on vastatud, et tõesti eelarveläbirääkimised liiguvad otse Riigikokku, lihtsalt vajalikke kokkuleppeid saab edaspidi teha veidi teistmoodi kui siiamaani. Aga eelnõu tõesti ei tegele rohkemal määral kui selle 350 000 euro ulatuses kohtute eelarve tõstmisega.

Teine Riigikohtu tähelepanek on see, et näiteks kohtud vajavad olulisi arendusi IT-süsteemides, aga ka selleks ei ole eelnõus eelarvet ette nähtud. Saan täiesti nõustuda Riigikohtuga. Nagu ma ütlesin, kogu digiteerimine on täiesti eraldiseisvalt töös. Meil on IT-projektide rahastamine siiamaani olnud Eestis korraldatud väga suuresti Euroopa Liidu rahastuse toel, projektide taotlemisena. Ka praegu vaatame, et ikkagi oleks piisavalt selliseid võimalusi, kust rahastust taotleda saaks. Aga ka see küsimus ei ole otseselt, ütleme, konkreetse eelnõuga seotud.

Lisaks on Riigikohus soovinud, et kohtureformi eri osad oleksid käsitletud terviklikult. Ma loodan, et ma sellele natuke aitasin kaasa, kui ma siin alguses tutvustasin tervikpilti. Aga tõsi on see, et kohtute haldamise muutmise eelnõu kohta on mitmed Riigikogu liikmed juba väga õigesti küsinud, et kuidas see aitab kaasa kohtumenetluste kiirenemisele. Oleks vast olnud hea, kui ta oleks koos esitatud kompleksse eelnõuna nende eelnõudega, mis tegelikult kohtumenetlust kiirendavad. Sellisel juhul oleks tervikpilt kohe ees ja tegemist oleks siis ka väga suure eelnõuga. 

Kui te olete avalikku debatti tähele pannud, siis teate, et selle konkreetse küsimuse üle, mis selles eelnõus on, on debatt sama hästi kui puudunud, kuigi tegemist on väga põhimõttelise muutusega. Avalik debatt on olnud selle küsimuse üle kas liita ühe kohtuastme sees samaliigilisi kohtuid, mille mõju inimestele ja menetluste kiirusele on suurem, aga mille põhimõtteline tähendus on oluliselt väiksem kui selles eelnõus, mis siin on. Tõsi, see mõjutab otsesemalt osa kohtunike töökohti.

Nii et üldiselt saab väga paljude nende märkuste ja tähelepanekutega, mis on kooskõlastustabelis esitatud, igati nõustuda. Lihtsalt eelnõusid on rohkem. Ja rahastuse küsimusi lahendab tõesti see eelnõu üksnes osaliselt. Loomulikult, kohtud ei oleks saanud jätta ütlemata, et raha on rohkem vaja.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Jaa, teil on õige osundus, et see on ajaloolise tähtsusega eelnõu siin. Tuletan meelde. Aastaarv 2009 on õigesti teil meeles. Mina mäletan aastat 2008, kui tollane minister Rein Lang tegi töögrupi, ja 2009, kui mu mälu mind ei peta, siis oli see detsembrikuus, kui see eelnõu siia Riigikokku jõudis. Kahjuks see langes välja 2011, kuna Riigikogul said volitused läbi. Aga see on nii pika habemega lugu. Veel, kui mu mälu mind alt ei vea, siis juba 1994. aastal kirjutas Rait Maruste, tolleaegne Riigikohtu esimees, Juridicas artikli selle kohta. Aga see selleks. Ma arvan, et see on õige asi teha. 

Aga ma küsin võib-olla ühe tehnilise küsimuse. Te rääkisite eelarve kaitsmisest Riigikogus. See hirm seisnes kunagi selles, et siis tulevad kõik kohtumaja esimehed koos siia seda kaitsma. Kuidas see tehniliselt käib, kas tulevad kõik kohtumaja esimehed või Riigikohtu esimees?

Aitäh! Ja suur tänu selle ajaloolise tagasivaate eest! Ma tõesti soovin veel rõhutada, et tegelikult selle küsimusega on ilmselt tegelenud peaaegu kõik varasemad justiitsministrid. 

Võrreldes 2009. aasta eelnõuga, mille järgi oleks kõik kolm kohtuastet liidetud terviklikuks kohtuks, on see eelnõu lähtunud sellest, et Riigikohus on eraldiseisev põhiseaduslik institutsioon ning esimese ja teise astme kohus on eraldiseisev, ent põhiseaduslik institutsioon. Kohtute enda juhtimiseks loodav kohtu juures asuv haldusorgan on see, kes eelarveläbirääkimisi esimese ja teise astme kohtu jaoks korraldab, ning Riigikohus peab oma eelarve läbirääkimisi Riigikogu rahanduskomisjoniga eraldiseisvalt. See oli ka üks nendest küsimustest, mis nüüd üle 15 aasta tagasi suuri arutelusid tekitas. 

Ja tõesti, nüüd, kus tuhk on langenud ja uuesti on väga põhjalikult ettevalmistustöid tehtud, tundub, et selline lahendus võiks olla otstarbekohasem, kui lähtuda sellest, et Riigikohtul on järelevalvefunktsioonid esimese ja teise astme kohtu üle. Selles mõttes on ka riigikorralduslikult loogilisem, et sellel kohtuastmel, kes valvab esimese ja teise astme kohtunike töö üle, on eelarveläbirääkimised eraldi, ning esimesel ja teisel kohtuastmel on eelarveläbirääkimised eraldi.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh! Hea minister! Hea aseesimees! Vastupidi kolleegile ma arvan, et poliitiline roll ja vastutus peaks ikkagi säilima ja olema, seda enam, et me räägime haldamisest, mitte õigusemõistmisest. 

Aga minu küsimus läheb ka sedasama teed ehk siis eelarveteed. Nüüd jääb vastutus eelarve kohta küsida kohtutele endale. Varem oli seal ikkagi poliitiline vahemees, nüüdse nimetusega justiits- ja digiminister. Kuidas teie hindate, kas te saate selle hirmu maha võtta, et kui nüüd see poliitiline roll sealt vahelt ära kaob – ja me teame, et eelarve puhul on ju paljuski ka poliitilised kokkulepped –, et eelarve saamine ja selle kohta küsimine ei muutu keerulisemaks, vaid läheb, vastupidi, võib-olla isegi kergemaks?

Aitäh! Ma alustaksin oma vastust sellest, et Euroopas siiski mõistetakse kohtute haldamise mudelit ja kohtute rahastamist kui ühte hooba, millega on võimalik kohtute iseseisvust mõjutada. Ütleme, kohtutele majanduslike tingimuste loomine selleks, et kohtud saaksid õigusemõistmisega tegeleda, on ikkagi üks osa kohtute iseseisvusest ja sõltumatusest. 

See on kindlasti oluline küsimus, mida te eelarve kohta ka ju tõenäoliselt sellessamas valguses esitate. Riigikogu on ikkagi Eesti rahva poliitiline esindatus. Kõik 101 Riigikogu liiget on rahvaesindajatena need poliitikud, kes oma igapäevase tööna peavadki vaatama, et Eesti rahva huvid oleksid kõige paremini esindatud. Täitevvõim, minister on ikkagi Riigikogu ja ministeeriumi vaheline sidemees, kes võtab Riigikogust kaasa soovid ja ülesanded.  

Ma usun küll, et kohtute eelarve arutelu Riigikogu rahanduskomisjonis, kus kogu protokoll, kogu see arutelu käik on Eesti rahvale näha, jälgitav ja igavesest ajast igavesti kirjas, muudab kohtute eelarveläbirääkimised palju läbipaistvamaks ja selgemaks. See võimaldab Riigikogu liikmetel kui poliitikutel rahva tahet ja rahva ootusi palju paremini väljendada. Senised põhiseaduslike institutsioonide eelarveläbirääkimised Riigikogus on olnud põhiseaduslikele institutsioonidele rahalises mõttes soodsamad kui eelarvete ajamine läbi täitevvõimu. Ehk ka senise praktika põhjal saab öelda, et kohtute olukord peaks pigem paranema. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Senise kohtute haldamise nõukogu asemel luuakse uus struktuur, kohtute haldus- ja arendusnõukogu. Lisaks moodustatakse kohtuhaldusteenistus. Minu küsimus: kust tuli selleks reformiks sisend? Kas me võtsime eeskuju naaberriikidest, Põhjamaadest, tuli see kohtutelt või soovitas seda teie paljukiidetud tehisaru? Ja teine küsimus: kas me vähendame nende reformidega ka bürokraatiat?

Suur aitäh! Nii nagu ma eelnõu tutvustades ütlesin, need eelnõud on ette valmistanud ikkagi Riigikohtu esimehe moodustatud kohtute töögrupp. Selline töögrupp loodi 2023. aasta oktoobris. Ka praeguses üldises kohtukorralduses on just Riigikohtu esimees see, kes vastutab kohtute kaasaegse ja efektiivse toimimise eest. 

Õige on teie küsimuses igati ka see, et terve Euroopa, sealhulgas Põhjamaad, on liikunud selles suunas, et üha suurendada kohtute iseseisvust ja sõltumatust täitevvõimust. Ja tõepoolest, näiteks Soome kogemust on ametnikud eraldi käinud vaatamas. Soome tegi samasuunalisi muudatusi üsna hiljuti. Oleme õppinud nende reformi õnnestumistest, aga ka nendest asjadest, mida soomlased on öelnud, et nad nüüd teeksid paremini või teistmoodi.  

Tunnistan üles, et tehisaruga ma ei ole selle eelnõuga seoses kuidagi suhelnud ega pidanud seda vajalikuks. Ma rõhutan üle, et Eesti kohtunikkonna üle on meil põhjust ikkagi uhke olla. Meie kohtute rahvusvahelised näitajad on tegelikult päris head. Kohtunikud on meil kõrgelt haritud, väga head argumenteerijad, põhjalikud oma analüüsides ja kaalumistes. Ma usun, et kohtunikke, kellelt see ettepanek on tulnud muude ettepanekute hulgas, ei ületa tehisaru niipea. Siin ei ole ju tegemist sellise materjaliga, mis vajaks tehnilist ettevalmistust, milleks tehisaru on väga hea.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Jätkates sealt, kus enne pooleli jäime, mina ütlen küll, et ma ei näe mitte mingisugust sisulist põhjust, miks Riigikogu liikmed peaksid kuuluma kohtute haldamise ja arengu nõukotta, lähtudes võimude lahususe printsiibist. Te oma ettekandes ütlesite ka, et see on ajalooline eelnõu, me siin ikkagi jõustame seda võimude lahususe printsiipi, käsitleme kohtuid põhiseadusliku institutsioonina, eraldiseisva võimuharuna, aga siis jätkame samamoodi, et parlamendi esindajad kuuluvad sellesse organisse, millest jutt käib. Selleks pole mitte mingit sisulist põhjust. Kui tahetakse koostööd teha, vastastikku informeeritud olla, saab suhelda, käia rääkimas, kohtute esimees saab tulla põhiseaduskomisjoni või õiguskomisjoni. Ei pea kuuluma parlamendi esindajad sinna. 

Ja muidugi te oma vastuse lõpus läksite väga uduseks, jätsite nimetamata, et tegelikult on ju praegu selline süsteem – ja te soovite, et see süsteem jätkuks –, et koalitsioon nimetab lihtsalt kaks oma esindajat sinna, ilma igasuguse valimisprotseduurita. Praegu on seal õiguskomisjoni esimees Timpson ja põhiseaduskomisjoni esimees Kiviberg, teie parteikaaslane. Minu meelest see pole õige. Miks seal peaksid olema koalitsiooni esindajad? Võiks olla üks opositsioonist ja teine koalitsioonist, siis ei tekiks sellist muljet, et valitsus tahab ikkagi oma kontrollifunktsiooni säilitada.

Kõik, mis te oma küsimuses või seisukohas esitasite, on kahtlemata õige. Nii nagu ma enne ütlesin, see on üks selliseid küsimusi, kus on palju õigeid vastuseid või võimalusi. Kindlasti Riigikogu peabki seda eelnõu arutades tegema otsuse, mis Riigikogu jaoks tundub kõige õigem. Täitevvõimu ehk valitsuse nimel seda eelnõu siin esitledes on need kaks Riigikogu liiget jäetud kohtusüsteemi strateegilisse arendusnõukotta ja parema sideme hoidmiseks. Aga veel kord: kuna tegemist on ikkagi väga suures osas, ütleme, peamiselt Riigikogu enda enesekorraldusliku küsimusega, siis ma usun, et on kõige parem, kui Riigikogu ise täpsemalt arutab ja kaalub. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jätkates Varro küsimust, tõepoolest, kaks Riigikogu liiget, kes on praegu nimetatud, on kohtute nõukogus. See haldus- ja arendusnõukogu võiks olla laiapindsem, nii nagu te ütlesite, ja seal võiksid olla kõikide parlamendis esindatud erakondade esindajad. Aga selleks tahet ei ole. Mina näen küll siin sellist kavalat trikki, et nüüd viiakse kõik sinna kohtute haldus- ja arendusnõukokku ja siis on lihtsam kinni panna regionaalseid kohtumaju, sest eelarves raha ei ole, töötajaid ei ole. Siis on lihtsam ajada kõik selle haldus- ja arendusnõukoja kaela. Nemad siis otsustavad, minister ei otsusta midagi, ehkki minister on ka nõukojas esindatud. Kust siis tuleb ikkagi eesmärk viia haldamine hoopis praegu ministri [haldusala] alt välja ja teha täiesti eraldi struktuuriüksus?

Aitäh! Siin enne oli küsimus selle kohta, milliseid kohtute muresid on täpsemalt arvestatud ja milliseid mitte. Kui te seda kooskõlastustabelit vaatate, siis näete, et tegelikult on kohtud olnud mures sellepärast, et ka 11-liikmeline strateegiline nõukoda on liiga suur. Selles mõttes on olnud kaalumisel tõesti eelnõu ette valmistades ka see, et näiteks Riigikogu liikmeid oleks seal üks, kuna see välistaks ühemõtteliselt koalitsiooni ja opositsiooni teoreetilise esindatuse. Kohtute haldamise nõukojas oleme suurendanud seda [arvu] kaheni, seega teoreetiliselt võimaldaks see nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindatuse kohtute haldamise nõukojas pariteetsel alusel. 

Te küsisite, kas tegemist on kavala trikiga. Sellele vastus on selgelt ei. Veel kord: pikki aastaid on ette valmistatud kohtute uut arengukava. Selliste arenduste ettevalmistamist on toetanud eri ministrid, ka teie erakonnakaaslasest minister. Nii et pikka aega ette valmistatud eelnõudena on need kohtureformi asjad teie ees. Ja kui seal on mingisuguseid detaile või nüansse, mida Riigikogu otsustab, et saaks paremini lahendada, siis kindlasti Riigikogul see võimalus on. 

Konkreetselt see eelnõu ühegi üksikkohtumajaga ei tegele. Tõsi on see, mis te oma küsimust esitades ütlesite, et kuna lihtsustub senine väga killustunud kohtute juhtimise süsteem, siis on kindlasti õige väita, et lihtsustuvad ka muud halduslikud eluks vajalikud ümberkorraldused. Samal ajal on kohtutel endal vastutus oma töö eest, et tagada õigusemõistmise kättesaadavus üle Eesti. Ka praegu on killustunud juhtimismudel korraldatud selliselt, et minister ei saa ilma kohtute haldamise nõukojata ühtegi kohtumaja puudutavat otsust teha. 

Nii et Riigikogu liikmete kaasatus peaks kindlasti olema üks osa sellest, et arutada, kuidas oleks kõige otstarbekam kohtute kättesaadavust üle Eesti korraldada. Ja kindlasti on selliseks kohaks ka eelarve läbirääkimine Riigikogu rahanduskomisjonis. 

Tõsi on see, et inimesed on väga palju ümber kolinud Eestis, väga palju on kohtumenetlused läinud ka kirjalikku menetlusse, üha rohkem kasutatakse videosilla kaudu osalemist. Kui te vaatate uudiseid, siis näete, seal on järjest fotod, kust on näha, et üks menetlusosaline osaleb videosilla kaudu. Mingisugused kohtuhooneid puudutavad muudatused on kõige sellega kaasas käivana ilmselt vajalikud. Ja kordan üle: kohtute arengukavas on ette nähtud see, et igasse maakonda jääb inimese võimalus füüsiliselt kohtuga suhelda alles.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Eelmine kord te rääkisite, kui palju Riigikohtu arvamust on arvestatud, aga te ei rääkinud sellest, kui palju ei ole arvestatud. Enamikku pole arvestatud. Aga mu küsimus: kas on arvestatud või kasutatud ka AI-d selle puhul? Tegemist on tegelikult modelleerimise ülesandega, mitte eriti keerulisega: kokku 240 kohtunikku, 1000 ametnikku ja regionaalne aspekt ka veel, kes kusagil on. Kui lugeda neid parandusettepanekuid, siis inimajul on väga keeruline neid kõiki arvestada ja teha seda süsteemselt. On seda tehtud või kavatsetakse teha? See ei ole eriti keeruline ülesanne. Ma rõhutan, et seadus on oluline. Aga kas on kasutatud kõiki võimalusi, et ei peaks ametnikud, need kolm Marit, vaatama, kuidas nad hakkama saavad.

Aitäh! Minule teadaolevalt ei ole kasutatud. Leidmisfunktsiooniga saab seletuskirjast selle kiiresti üle kontrollida, mul hetkel ei ole arvutit käepärast. Me peame eetiliseks ja vajalikuks seda, et juhul kui mõnes riigidokumendis, analüüsis või eelnõus on kasutatud tehisaru, siis sellele ka viidatakse. Mulle ei meenu praegu seletuskirja lugemisest, et sellele viidatud oleks, järelikult saab öelda, et siin ei ole kasutatud tehisaru. 

Tõsi on see, et ma päriselt näen eri riikide kogemustest ja ka analüüsidest, mis teadlased on teinud, et tehisaru saab just nimelt õigussüsteemis meid aidata. Õigussüsteemis selle tõttu, et õigus on puhtalt inimeste loodud – teie kõikide, kes te siin Riigikogus olete. Inimesed loovad seaduste paragrahve ja seaduste sätteid. Mitte miski loodusseadustest neid sätteid ei mõjuta. Ehk õigus on inimese enda loodud tehislik süsteem, mida ei mõjuta välised asjaolud. Ja see võimaldab paragrahvides orienteerumist või õigusvaldkonnas tehisaru väga edukalt kasutada, kuna tegemist on piltlikult öeldes kahe tehisliku süsteemi koostööga. 

Selle juures siiski, kui me teeme selliseid riiklikke põhimõttelisi otsuseid, mida see eelnõu siiski on, ja suurendame oluliselt kohtute põhiseaduspärasust, siis ma päriselt usun – vaatamata sellele, et ka tehisaru saab olla meile suureks abiks –, et selliste suurte põhimõtteliste poliitiliste otsuste puhul on kindel: inimene on parem kui tehisaru. Ja see kohtunike endi töögrupp, kes on kõiki neid asju ette valmistanud, ja kõik need kohtunikud, kes on kaasa mõelnud – ma olen täiesti kindel, et nende panus on olnud väga palju väärtuslikum. Seda ei saa kuidagi alahinnata. Tehisaru siin juurde modelleerimiseks minu hinnangul ei ole vaja läinud. 

Kui on kohtute statistika pealt andmepõhisteks otsusteks edaspidi tehisarust abi, siis seda saab juba kohtusüsteem ise korraldada. Meil on kohtute statistikat päris palju. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Tulles oma eelmise küsimuse juurde tagasi, ma siiski jään seisukohale, et tegelete praegu kohtute halduskorraldusega konsolideerimisega, sellepärast et ministeeriumi rolli tahate ju vähendada. Nii et tegelikult muutustega tegelete. 

Aga nüüd, tulles kolleeg Varro Vooglaiu küsimuse juurde tagasi, küsin, kas siis oli ikkagi ministeeriumis arutelu ka selle üle, et kui Riigikogu liikmed on esindatud haldus- ja arendusnõukogus, siis seal peaks olema nii opositsiooni kui ka koalitsiooni pool. Teil on alati hästi mugav öelda, siis kui te vastata ei taha või ei oska, et Riigikogu ise otsustab ja tehku me ettepanekuid. Aga kas see selle arutelu käigus ministeeriumis ka kõne all oli? Ma olen täiesti kindel, et te oleksite ise tagajalgadel, kui te oleksite siin saalis ja näiteks EKRE ja Keskerakonna saadikud oleksid seal. Siis oleks see teile, ma arvan, päris suur probleem. Miks siis mitte kohe tulla välja eelnõuga, mis oleks selles mõttes selgelt ära jaganud, et Riigikogust on selles nõukogus nii opositsiooni kui ka koalitsiooni esindaja?

Aitäh! No ma siiski alustan sellest, et ka praegu on kohtute haldamise nõukojas kaks Riigikogu liiget. Kui EKRE oli valitsuses, siis te kuidagi seda ei vastustanud, ei seadnud küsimuse alla ega soovinud ühelgi moel muuta. Selles mõttes saab öelda, et kaks Riigikogu liiget on senimaani olnud erakondadeülene lähenemine. Ja see on ka üks põhjusi, miks on see eelnõu täna sellisel kujul siin teie ees. 

Jah, nii nagu ma ka teie kolleegile vastasin, ministeeriumis oli selle üle arutelu. Ja laias laastus tuli valida erinevate arvamuste vahel. Arvamus nr 1: Riigikogu liikmeid üldse kohtute haldamise nõukojas ei ole. Arvamus nr 2: nõukogus on üks Riigikogu liige. Ja arvamus nr 3: seal on kaks Riigikogu liiget. Nende kolme variandi vahel valides pakkusime me Riigikogule variandi nr 2, nii et on kaks Riigikogu liiget. Nagu ma enne selgitasin, selle üks argumente on see, et nii on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et kohtute haldamise nõukojas on esindatud nii koalitsioon kui ka opositsioon. See oli peamine argument ühe Riigikogu liikme asemel kahe Riigikogu liikme väljapakkumiseks. 

Kui te vaatate seda kooskõlastustabelit, siis mure selle üle, et see haldamise nõukoda on liiga suur, see võiks olla näiteks kahe Riigikogu liikme võrra väiksem. Selles mõttes on Riigikogul seda eelnõu menetledes tõepoolest võimalik oma otsust teistmoodi kujundada. Ja see ei ole kuidagi vastusest kõrvalehiilimine. Vastupidi, ma vastan sedasama juba mitmendat korda.

Jään siiski endiselt eriarvamusele selles, et üks ministeerium tavaliselt on see, mida me mõistame millegi konsolideerimise all. Nüüd liigub juhtimine ikkagi selgelt Eestit katva kohtusüsteemi enda kätte. Konsolideerimisest selle konkreetse eelnõu puhul rääkida ei saa. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma jään ikkagi oma arvamuse juurde, et see annab tööriista kohtute kinnipanekuks regioonides. Minister saab ennast viisakalt taandada, et tema seda ei ole teinud. Nii nagu toimub praegu väikeste maakoolide kinnipanek – minister ütleb, et seda teeb kohalik omavalitsus. Praegu käsitletakse seda siin samamoodi ja otsustustasand liigub kuskile mujale. 

Aga nüüd ma tahtsin seaduse jõustumise juurde tulla. Osa paragrahve jõustub 1. juunil 2025 ehk circa kahe nädala pärast. Just see kohtute haldamise nõukoda hakkab siis toimetama ning teeb 1. oktoobriks ettepaneku eelarveliste vahendite vähendamiseks ja ka kohtumajade kinnipanekuks. Ma olen selles kindel praegu, see tuleb sealtkaudu.

Miks siis ikkagi on nii kiiresti, kolme nädalaga vaja see läbi lasta? Järgmine nädal on istunginädal, ülejärgmine nädal on istungivaba nädal. Kuidas siis nüüd ikkagi minister mõtleb selle kiirendatud korras jõustada?

Aitäh! Ma olen selles mõttes teie küsimuseasetusega jällegi nõus, et väljend "minister saab ennast viisakalt taandada" on tõepoolest ju üks osa sellest eelnõust. Nüüd on küsimus selles, kuidas me seda fakti kui sellist hindame. Me oleme üldiselt ikkagi ette näinud, et põhiseaduslik institutsioon on – Eesti rahvas hääletas meie põhiseaduse poolt – täitevvõimust sõltumatu. Ja see on tõepoolest viisakalt taandumise eelnõu. Veel kord: Eesti rahvas on hääletanud põhiseaduse poolt, kõik kolm kohtuastet on põhiseaduslikud, sõltumatud ja iseseisvad institutsioonid.

Seaduse jõustumine. Selle üle otsustab ikkagi Riigikogu, mis need täpsed kuupäevad seal on. Aga tõesti, kui me mõtleme inimestena, et tegemist on ju kaunis olulise ja põhimõttelise muudatusega, mis peaks järgmise aasta eelarvet juba teistmoodi ette valmistama, siis kindlasti on meil kõigil, ma loodan, see huvi, et kohtud saavad võimalikult kiiresti selguse, mismoodi täpselt see eelarve ettevalmistamise protsess [edaspidi välja näeb]. Ma väga loodan, et kohtud selle selguse võimalikult kiiresti saavad.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, see eelnõu on oluline ja põhimõtteline. Ma vaatan siin selle eelnõu seletuskirja lehekülgi 40 ja 41, kus räägitakse mõjudest nii ministeeriumile kui ka kohtutele. Siin on välja toodud, et kohtule on mõju ulatus suur, kuna kohtusüsteemi senine haldus- ja arendustegevus muutub oluliselt ning see eeldab kohtusüsteemilt sihiteadlikku kohanemist. Sellest lähtuvalt siin ka kolleegid on kirjutanud, ma saan aru, et poliitilist mõõdet soovitakse vähendada ja see hakkab edaspidi puudutama ka üleüldiselt regionaalpoliitikat. Toome näiteks Jõhvi kohtumaja sulgemise. Tegelikult tahes-tahtmata, kui on poliitiline soov, siis poliitikud ütlevad regionaalpoliitika lähtuvalt, et ei, me ikkagi kohtud jätame, anname kohtule rohkem raha ja nii edasi. Nüüd see pool võetakse ära ja kohtule jääbki nagu selline iseseisev institutsioon …

Aitäh!

… kus ta ise otsustab, kuidas ta oma eelarvet juhib.

Aitäh! Kõigepealt, Jõhvi kohtumaja puhul on arutluse all, kas vähendada senist kohtupinda, kuna seal on praegu üheksa kohtusaali, aga nende kohtusaalide kasutatavate tundide arv oli eelmisel aastal väiksem kui Harju kohtumajas kahe istungisaali kasutus. Kordan veel üle: Jõhvi kohtumaja üheksa kohtusaali kasutus tundidena oli väiksem kui Harju kohtumajas kahe kohtusaali kasutus tundidena. Ilmselgelt päris hea võimalus on seal muuta rahakasutust optimaalsemaks, hoides alles kohtumõistmisega tegelevad inimesed ja kasutades kohtusaale üksnes nii palju, kui neid õigusemõistmiseks vaja on. 

Riigikogu rahanduskomisjon, kus eelarvearutelu hakkab avalikult toimuma ja kus on esindatud kõik parlamendierakonnad, kindlasti saab hoida seda regionaalset mõõdet silme ees. Samal ajal ma veel kord rõhutan, et kohtute arengukava aastani 2030 toob välja kõik need muutused, mis ühiskonnas on toimunud. Siiski päris samasuguseks, nii nagu kohtusüsteem on pikka aega olnud, ei ole seda lihtsalt mõistlik jätta. Kohus ju töötab maksumaksja raha eest ja see raha peab olema õigusemõistmiseks võimalikult otstarbekalt kasutatud. Kohtute arengukava näeb ette, et igas maakonnakeskuses igal juhul säilib inimesel füüsiline võimalus kohtuga suhelda.

Suur tänu teile, justiits… Aa, Lauri Laats, palun, hilinenud teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vabandust natukene hilinenud nupuvajutuse pärast! Ma ikkagi küsin, vaadates kogu seda menetlust: äkki te kirjeldaksite, kui pikalt te olete läbirääkimisi pidanud? Ma saan aru, et kohtud suhtuvad pigem positiivselt sellesse eelnõusse. Aga kus te nende läbirääkimiste käigus kohtusüsteemiga tegite mööndusi või kompromisse mõlemalt poolt? Äkki saaksite need kohad välja tuua, kus olid sellised põhimõttelised küsimused, mis olid laual, ja käisid ka sellised arutelud, kuidas saaks ühele või teisele poole liikuda?

Need arutelud on tõesti olnud pikad ja käinud erinevate tööetappidena. Ma olen siin mitu korda nimetanud kohtute arengukava kui ülddokumenti ja olen mitu korda juhtinud tähelepanu ka sellele, et see kohtureform koosneb eri osadest. 

Ma ei ole kindel, et ma suudan peast kõigi arutelude sisu nii kiiresti välja tuua, aga nimetan vast mõned olulised kohad. Kohtute haldus- ja arendusnõukogu koosseis on olnud kindlasti üks küsimusi, mille üle on arutelud käinud. Seal tõesti on Riigikogu liikmete osalus olnud, nii nagu ma olen juba vastanud, üks arutelukohti. Nii nagu te ka kooskõlastustabelist näete, on see olnud üks neid valdkondi või neid küsimusi, kus kohtud on kaasa mõelnud. 

Teine äärmiselt oluline arutelukoht on olnud eelarve. Kui te loete seda eelnõu, siis näete, et tõesti, riigieelarvest täiendavat suurt rahavoogu kohtutele ei ole ette näha. Justiits- ja Digiministeerium paneb kinni need ametikohad, mis praegu kohtute haldamisega ministeeriumis tegelevad, ja annab nende töökohtade ressursi üle kohtutele ning lisaks sellele veel 350 000 eurot, mille me tegelikult ikkagi Justiits- ja Digiministeeriumis ümber tõstame, see ei ole täiendav riigieelarveline eraldis. Ehk kuluneutraalsus on selle eelnõu puhul tagatud.

Kolmas, vast kõige suurem arutelukoht, on olnud see, kas kohtute haldamise eelnõu üldse tuleks menetleda eraldiseisvalt kohtute efektiivsemaks muutmise eelnõust või kohtumenetluse kiirendamise eelnõust. Väga palju on olnud sellist soovi, et kohtuhalduse muutmine, kohtute iseseisvuse muutmine ja kohtuastmete liitmine oleks käsitletud koos. Tõepoolest, loogilise terviku see ju moodustab. Need olid vast kõige põhimõttelisemas arutelud.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Arutelu põhipunkte ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate teisipäeval, 6. mail toimunud Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil selle eelnõu üle toimunud arutelust. Ka meil oli külaliseks kutsutud justiits‑ ja digiminister, kes nii nagu siin andis ka meil komisjonis väga põhjaliku ülevaate. Ja lisaks, temaga oli kaasas ministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli, kes samuti aitas selgitusi jagada.  

Ja kuna siinne arutelu on olnud pikk ja põhjalik, selgitusi on antud, küsimusi on küsitud, siis ma midagi kordama ei hakka, samad teemad olid meil ka komisjonis arutusel. Nii põhiseaduslikkusega kooskõla kui ka killustumist ja võimude lahususe põhimõtteid me seal käsitlesime.  

Esitati ka küsimusi, millest võib-olla mõne ma siin välja tooksin, sest need ei olnud päris sarnased täna kõlanutega. Küsimus oli loomulikult ka selle kohta, kuidas toimub edasikaebamine kohtuotsustega mitte rahulolu korral. Selles ministri sõnul muutusi ei ole.

Auväärt ettekandja, ma vabandan. Kui on võimalik, natukene kõvemini. Saalist antakse märku, et ole hästi kuulda. 

Jaa, vabandust! Lisaks oli meil küsimus järelevalve kohta. Ehk kes nimetab kohtunikke ametisse, kes neid ametist vabastab, kes teostab kohtunike üles järelevalvet. See on üsna põhimõtteline küsimus. Minister selgitas, et selline olukord, kus praegu poliitikud on kaudselt seotud kohtute järelevalve ja juhtimisega, ongi juba konflikti koht. Euroopalik arusaam ongi selline, et täitevvõimu osa, mida juhib poliitik, tuleks maksimaalselt vähendada. Siin on juba viidatud Soome näidetele ja Euroopa praktikale. Mari-Liis Mikli lisas, et järelevalve on ja jääb kohtusüsteemis jätkuvalt oluliseks, ka praegu on järelevalve kohtuniku ja tema tegevuse üle piiratud. Kohtunik on oma tegevuses sõltumatu ja nii jääb see ka edaspidi. Kohtunike otsuste üle teeb järelevalvet järgmise astme kohus. Konkreetse kohtuniku üle, kui on vajadus, teeb järelevalvet kohtuesimees. Kohtu esimehe üle teeb järelevalvet justiits‑ ja digiminister, aga kuna eesmärk on poliitilist sidet sellisel kujul vähendada, siis edaspidi teeks seda haldus‑ ja arendusnõukogu. See on võib-olla üks suurem muudatus. 

Oli ka küsimusi eelnõu ajendite kohta, kas selleks on pigem juhtimisküsimused või on eesmärk ka kulude kokkuhoid. Minister selgitas meile, et tegelikkuses ikkagi ei ole tegu otseselt kulude kokkuhoiu, küll aga optimeerimisega. Kohtute juhtimine peaks muutuma kaasaegsemaks ja paindlikumaks ning vastutus jääb kohtusüsteemile endale. 

Sama teemat puudutas Jaak Valge, kes ütles ka, et põhiliselt ongi meil kaks muret: kohtus oma õiguste kaitsmine on kallis ja kohtumenetlus on väga pikk. Aga nii nagu siin kõlanud, kõnealune eelnõu ühe sambana praegu otseselt neid probleeme ei lahenda. 

Lisaks oli küsimusi kohtute eelarve ja selle protsessi kohta, mida on siin juba pikalt kirjeldatud. Ka komisjonis me selle üle päris põhjalikult arutasime. 

Veel kõlas küsimus, kas muudatustele on ka kohtute tugev poolehoid. Nii nagu siin pikalt arutatud, tõepoolest, poolehoidu ja muidugi arvamusi ja soovitusi on küsitud, neid on esitatud ja nendega on vajalikul määral arvestatud. Loodetavasti saab enamik probleemkohti lahenduse uutes seaduslikes lahendustes ehk järgmises kolmes sambas.

Komisjon oma arutelu lõpetas, tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu tänasesse päevakorda, konsensuslikult, tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka siin oli meil konsensus, ning juhtivkomisjon määras oma esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Minister jättis enne vastamata, kuivõrd see eelnõu toob kaasa bürokraatia vähendamise. Praegune koalitsioon on seadnud eesmärgiks igal sammul, igal võimalusel vähendada bürokraatiat ja pannud selle kirja isegi koalitsioonilepingusse. Kuidas teile tundub, kas selle eelnõuga kaasneb bürokraatia vähenemine? Ja kui palju sellest komisjonis juttu oli?

Jah. Me otseselt seda ei arutanud, küll aga tõi minister oma ettekandes meile välja praeguse killustatuse. Ja ma usun, et siin on ka seesama bürokraatlikkuse vähendamise moment olemas, sest praegu on minister, ministeerium, siis on kohtute haldamise nõukoda, on kohtudirektor ja kohtujuht. Väga sageli on vaja kõigepealt järge ajada, kes üleüldse on volitatud üht või teist otsust tegema. Näiteks on terve rida asju, mida minister reguleerib määruste ja käskkirjadega, aga ei saa seda teha ilma kohtute haldamise nõukoja loata. On palju erinevaid osapooli, nii et otsustamine on selle võrra võib-olla bürokraatlikum, pikem ja ebaselgem. Ehk siis selge vastutus peaks liikuma tõepoolest kohtutele endile.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid, palun!

Jaa, tänan! Ütlen kohe algatuseks ära, et kuulasin täna huviga justiitsministri ettekannet, et saada parem ülevaade selle eelnõu sisust. Olles ise õiguskomisjoni liige, ei ole mul olnud võimalust seda tutvustust kuulata komisjonis. Selle tõttu see kõne siin ei ole selline süstemaatiline kommentaar, vaid pigem erilist tähelepanu pälvinud aspektide markeerimine.

Esiteks mainin ära selle, millele ma küsimust esitadeski osutasin. Minu hinnangul ei ole põhjendatud, et kohtute haldamise ja arengu nõukogusse peaksid kuuluma ka parlamendi esindajad. Tõepoolest, mina arvan, et kui me tahaksime sellist kontseptuaalselt selget ja puhast lähenemist siin praktiseerida, öeldes, et selle eelnõuga me edendame võimude lahususe põhimõtet Eesti Vabariigis, siis võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt oleks ju elementaarne, et parlamendiliikmed ei tüki kohtute halduse ja arengu nõukogusse. Mis see parlamendi asi on, kui me räägime kohtute enesekorralduse õiguse teostamisest selle eelnõu kaudu? Täpselt samamoodi oleks ju imelik, kui kohtutel oleksid oma esindajaid parlamendis, valitsuses või kusagil mujal. Ei! Riigikogu on seadusandlikku võimu teostav kogu, mitte õigust mõistev kogu, siin ei ole tarvis mingeid kohtute esindajaid. Seda esiteks.

Nüüd, veel seondub selle aspektiga see: me ju näeme, et need ei ole lihtsalt kaks Riigikogu liiget, kes on silmapaistvad õigusvaldkonna asjatundjad, vaid nad on lihtsalt koalitsiooni esindajad. Sedapidi võib tegelikult öelda isegi, et nad ei ole niivõrd Riigikogu esindajad, kuivõrd nad on valitsuse esindajad. Praegu kuuluvad kohtute haldamise nõukotta põhiseaduskomisjoni esimees ja õiguskomisjoni esimees, üks on reformierakondlane ja teine on kahesajalane. Mina ütleksin küll, et pigem on meil tegemist koalitsiooni esindusega, mitte Riigikogu esindusega rangelt võttes. Vastasel juhul peaks see esindatus olema ikkagi laiem.

Nüüd, mis eelnõusse üldiselt puutub – meile öeldakse, et see juhindub kohtusüsteemi enda huvidest –, siis minu meelest on siit on üks väga oluline asi puudu, nimelt kohtusüsteemi esindajate endi üldine hinnang eelnõule. Ma mõtlesin, et võib-olla oli Riigikohtu esimees põhiseaduskomisjoni istungil, kus eelnõu tutvustati. Aga nagu ma kuulsin kolleeg Siemanni esitlusest, ei olnud seal põhiseaduskomisjoni istungil üldse kohtu esindajaid. Kui ma vaatan kirjalikke dokumente, siis siin ka ei ole. Ma mõtlen, et kui mina oleksin selle eelnõu eestvedaja ja eestkõneleja, siis ma Riigikogu liikmete ette tulles varustaksin Riigikogu liikmeid ka vähemalt minimaalselt Riigikohtu esimehe arvamusega. See võiks olla kas või paaril leheküljel on kirjutatud selline üldine hinnang, mida tema kohtusüsteemi kõige kõrgema eestkõnelejana sellest kohtureformi aspektist arvab.

Aga veelgi parem: tegelikult võiks ju küsida – ja siit tuleb ka minu konkreetne ettepanek teile, proua minister –, kas äkki saaks eelnõu menetlemise käigus küsida mitte ainult Riigikohtult, vaid ka teistel kohtutelt Riigikogu liikmete jaoks hinnangut sellele eelnõule. Kui Riigikogu liikmed peavad kujundama seisukoha eelnõu suhtes, mis väidetavalt lähtub kohtusüsteemi enda huvidest enesereformiks, siis meil oleks ka kinnitus selle kohta, et meile mitte ei öelda, et kohtutele õudselt see eelnõu meeldib, vaid kohtunikud ise kinnitavad: "Jah, ongi hea eelnõu. Meie arvamusi on arvesse võetud ja tehtud nii, nagu me oleme palunud teha. Ja probleemid reaalselt saavadki lahendatud.!

Nüüd paar üldisemat märkust siia lõppu. Mulle ei meeldi see kohtureformi elluviimine niimoodi jupiti: natuke siit, natuke sealt, siis natukene jälle juurde. Tegelikult võiks sellise pideva menetlemise asemel korraks aja maha võtta, kas või paariks aastaks aja maha võtta, kui vaja, ja töötada välja tervikliku kohtureformi, kus kõik aspektid oleks ära käsitletud, kus kõiki aspekte on võimalik süsteemselt vaadelda ja nendele terviklikult ka hinnang anda. See oleks minu meelest palju parem lähenemine. Seda enam, et tegelikult ühe aspekti lahendamine sõltub ju teise aspekti lahendamisest, ja neid aspekte, mida peaks läbi mõtlema, on ju tunduvalt rohkem kui need neli sammast, millele teie, proua minister, osutasite.

Mina ise võiksin ühe näitena tuua esile selle, et minu arvates oleks vägagi põhjendatud arutleda ka selle üle, kas Eestis ei tuleks samamoodi nagu paljudes teistes riikides lüüa lahku Riigikohus ja konstitutsioonikohus. Need on sisuliselt kaks erinevat kohut: üks on kassatsioonikohus, teine on konstitutsioonikohus. Ja konstitutsioonikohus paljuski tegutseb ka ju parlamendi ülemkojana, sest temast sõltub see, kas parlamendis vastu võetud seadused jäävad kehtima või ei jää. Ja tegelikult on täiesti põhjendatud küsida ka seda, kas konstitutsioonikohtu kohtunikud ei peaks üleüldse olema demokraatlikult valitud. Nii et ehk selline terviklikum lähenemine oleks põhjendatud. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu fraktsioonide esindajad on rääkinud. Läbirääkimiste käigus on palunud sõna ka minister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Ma tänan eelkõnelejat selle ettekande eest. Aga rõhutan üle, et kohtute arengukava aastateks 2024–2030, millele ma oma ettekandes ka korduvalt viitasin, on just see dokument, mille kohtud on ise teinud ja peaaegu üksmeelselt heaks [kiitnud]. Kohtute arengukava tasuks läbi vaadata, sest see algab sellega: kõige esimene eesmärk, mida kohus võtab, ongi see, et kohtute juhtimise ja haldamise eest vastutab kohtuvõim ise ning ühtlaselt kõrge kvaliteediga kohtuhaldusteenus on tagatud kõikide kohtute jaoks. 

Nii et kui küsimus on selles, et justkui on puudu kohtute enda seisukoht. Aga see kohtute seisukoht, millest see eelnõu lähtub, on ikkagi kohtute enda koostatud kohtute arengukavas aastateks 2024–2030 väga selgelt olemas. Ministeeriumina me oleme lähtunud kohtute enda soovist ja arengukavast ning peaaegu et täitnud täitevvõimule antud ülesande, kuna kohtu arengukava tõesti selle konkreetse ülesande niivõrd selgesti ette näeb.

Ja teine asi. Tõepoolest, ideaalmaailmas oleks väga ideaalne, kui meil oleks üks tervikeelnõu, mis lahendab kõik küsimused. Aga meie õhukeses riigis, kus ametnikke on vähe, ei ole sellise mammuteelnõu koostamine paraku meile jõukohane. Palun mõistmist, et me läheme vähese ametnike arvuga edasi ikkagi eelnõudega tükiti. Samal ajal hindame vast kõik koos kõrgelt seda, et need õiguslikud arutelud, mis kohtusüsteemi üle käivad ja mida oleks erakordselt palju, kui me kõike vaataksime ühe tervikuna, ongi väga huvitavad, väga väärtuslikud, ja me saame neid nüüd pidada iga eelnõu juures. Aitäh!

Aitäh teile!  Koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 632 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna teise punkti juurde. Maaelukomisjoni algatatud alusharidusseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) muutmise seaduse eelnõu 644 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli ettekandjaks on juba jõudnud maaelukomisjoni esimees, hea kolleeg Urmas Kruuse. Palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Head kuulajad rõdudel ja teisel pool ekraani! Tõepoolest, alushariduse seaduse ja Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) muutmise seaduse eelnõu on teie ees ühel väga konkreetsel põhjusel. See põhjus on nimelt seotud seadusemuudatusega, mis tehti jaanuarikuus 2025. aastal, ja sellest tulenevalt ka toitlustamisega lastehoidudes. 

Eelnõu peamine eesmärk on jätta välja toiduseadusest tulenev loakohustus lastehoidudele, kus tegeletakse toitlustamisega. Riigikogu taaskehtestas seaduse vastuvõtmisel, mis jõustub 1. septembril 2025. aastal ja millega muudeti ka toiduseadust, tegevusloakohustuse nõude ka lastehoidudele. Tegevusloakohustus nimetatud ettevõtetele kehtis kuni 2021. aasta 1. aprillini, mil see halduskoormuse vähendamiseks kaotati ja loobuti sellest nõudest.

Kehtiva seaduse kohaselt tuleb lapsehoiuteenuse osutajal, kes tegeleb toitlustamisega, esitada Põllumajandus- ja Toiduametile majandustegevusteade. See on ühelt poolt üks osa bürokraatiast ja selle vähendamisest, aga teiselt poolt annab see ettevõtjatele ja teenusekorraldajatele võimaluse korraldada oma [asju ja pakkuda] teenuseid väiksema bürokraatiaga. 

See eelnõu muudatus, mis on teie ees, on tehtud koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning maaelukomisjoniga. Selle arutelu tulemusena maaelukomisjon selle 7. mail algatas ja kahel istungil ka need otsused tegi, et see eelnõu muudatus teieni jõudis.  

Tõsi on see, et Haridus- ja Teadusministeerium on siia lisanud mõned normitehnilised muudatused, [sest siin oli vaja parandada teatud asju,] nimetame neid kas või näpuvigadeks, mis menetluse käigus tulid, ilmselt selle tõttu, et menetleti paralleelselt kahte seadust. Siin on, nagu te seletuskirjast kenasti saate lugeda, vaja muuta mõningaid viiteid, mis on ebatäpsed, ja ka mõisteid, mis peaksid olema seaduse eri paragrahvides ühesugused, näiteks see, mis puudutab koolijuhte või haridusasutuste juhte. Need mõisted on siin sõna otseses mõttes harmoniseeritud.

Arutelu toimus meil, nagu ma korra juba mainisin, kahel istungil. Tõsi on see, et esimesel istungil, mille me korraldasime erakorraliselt 7. mail, said vastu võetud ka konsensuslikud otsused ja siis määrati ettekandjaks mind, kes ma täna siin puldis olen. Loomulikult sooviti olla ka selle eelnõu muudatuste põhimenetleja, sest põhiline muudatus, mis see on siia teie ette toodud, tuleneb toiduseadusest, mis kuulub Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse. Juhatus otsustas ka menetleja määramise oma istungil ja nii ongi maaelukomisjoni esindaja siin teie ees.  

Loomulikult otsustas komisjon konsensuslikult ka seda, et esimene lugemine tuleks lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtaeg vastavalt meie töö- ja kodukorrale 10 tööpäeva. Selle aja jooksul on võimalik teha täpsustusi või täiendusi. Aga rõhutan veel kord üle: selle muudatuste paketi eesmärk ei ole hakata põhjalikumalt muutma juba olemasolevat seadust, vaid konkreetselt ühte põhimõttelist sätet ja parandada teatud normitehnilised viited. Nii et palun auväärsel Riigikogul esimene lugemise lõpetamist [toetada]. Aitäh! 

Aitäh! Teile on ka üks küsimus. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt, see on väga positiivne, et me järgemööda selliseid ebamõistlikke regulatsioone vähendame, mis selle vastu olla saab. Aga kuna ettekandja on ühtlasi maaelukomisjoni esimees, siis ma küsin selle kohta, kas maaelukomisjonist on oodata ka eelnõusid või algatusi seoses koolitoidutoetuse muutmisega. Meediast saame lugeda, kuidas positiivsed algatused selle nimel, et muuta koolitoitu tervislikumaks, takerduvad rahapuuduse tõttu. Teatavasti on sellel kaks kõige suuremat mõju. Esimene on perede rahakotile. Kui see puudujääk suunatakse eelkõige lapsevanemate omaosaluseks, siis selle tagajärjel võivad mõned söögikorrad vahele jääda mitte seetõttu, et noor ei sooviks koolitoitu, vaid sellepärast, et raha ei võimalda. Ja teine oluline aspekt on meie kohalikele toidutootjatele. Me teame, millised tulevad valikud, kui kaalukeeleks saab hinnasilt, mitte see, kas tooraine on võimalikult lähedalt ja mis selle kvaliteet on.

Aitäh!

Ehk küsimus lihtsalt: kas ja milliseid algatusi maaelukomisjon sellel teemal planeerib?

Aitäh! Kui ma jääksin väga konservatiivseks, siis ma ütleksin, seda me komisjoni istungil ei arutanud. Aga ma võin paari sõnaga lihtsalt [kommenteerida] seda, millele te viitate. Meil on Eestis kohalikes omavalitsustes väga erinevaid näiteid. Väga palju on neid kohti, kus lastevanematel on juba omaosalus, seda selle tõttu, et nii saab tõsta koolitoidu kvaliteeti sõna otseses mõttes. 

Meil on tegelikult ka algatus, mis puudutab teatud toetust kooli- ja lasteaialõunale, kui kasutatakse mahetoitu. Seal on olemas teatud kriteeriumid, näiteks peab mahetoidu osakaal olema 20% ja 50%, ja see on oma alguspäevadest alates mõne aasta jooksul kasvanud kahe-kolmekordseks. See näitab, et see on üsna positiivne. 

Ja kolmas algatus, mis ühel hetkel kindlasti siia saali võib ühte‑ või teistpidi jõuda, vähemalt komisjoni kindlasti, on seotud sellega, kas ja kuidas saaks eelistada ja riigihangete kaudu rohkem hankida Eesti kohalikku toitu. See on minu arvates ääretult oluline asi, mis tuleb tõsiselt läbi arutada, ja minu teada Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium sellega ka tegeleb. Oleme soovinud maaelukomisjonina kindlasti selles protsessis osaleda ja kavatseme jälgida, et meie praeguse Riigikogu koosseisu ajal tuleksid selged vastused ja lahendused. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh eesistujale ja lugupeetud kolleegile sõna võtmast! Protokolli huvides ma küsin. Me võtsime alles üsna hiljuti selle seaduse vastu. Kas praegune muudatus on tingitud sellest, et me jätsime midagi tähelepanuta, või on tegemist just meie uue algatusega vähendada bürokraatiat? Kas sa oleksid nii kena ja selgitaksid, mis selle taga on?

Aitäh, austatud küsija! Ma julgeksin vastata teile, esmapilgul, et tegemist on mõlemaga. Ühelt poolt on tegemist sellega, mida me aeg-ajalt siin saalis kogeme – ja minu arvates seda ei peaks häbenema –, et menetluse ajal võivad sisse tulla teatud vead või otsused, mis ei pruugi olla kooskõlas asja tegeliku sisu ja eesmärkidega, mida me oleme mingil hetkel mõelnud. Ja nii nagu ma viitasin, see üks viga võiski tekkida seoses sellega, et oli paralleelselt kahe seaduse menetlus ja seda ei pandud tähele. Aga kui me mingit viga märkame, siis minu arust on õige tulla siia saali ja seda tunnistada või teha vajalikud parandused, et asjad saaksid edasi minna. Nagu ma viitasin, seadus ei ole veel kehtima hakanud ja meil on veel võimalus muudatusi teha. Ja nagu te seletuskirjast märkasite, me peame neid muudatusi tegema, sest tegelikult on meil puudu üks vaheetapp, mis puudutas Euroopa Komisjoni teavitamist teatud menetlusprotsessis, just toiduohutusest lähtuvalt. 

Rõhutangi üle: me püüame selle kiiresti ära parandada, ja väga loodan, et Riigikogu seda toetab. Loomulikult, me kavatseme menetluse käigus nende päevade jooksul, mis on antud muudatusettepanekute jaoks, küsida arvamust ka kultuurikomisjonilt, kes tegelikult oli selle seaduse peamenetleja nondel hetkedel, kui see seadusemuudatus vastu võeti.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Teie vastustest tõugatuna jätkuküsimus. Esmalt väga tunnustan teie kui ministri eestvedamisel või juhtimisel kunagi loodud mahetoidutoetust. See on kindlasti üks väga positiivne algatus. Loomulikult ootame pikisilmi ka neid hankereegleid, millest on samuti juba aastaid räägitud.  Aga minu küsimus tõukub sellest, mis te esimesena oma vastuses välja tõite. Me ju teame, et meil Eestis on Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvavad toidu hinnad. See tähendab seda, et see mõjutab juba perede igapäevaseid valikuid. 

Aga te oma vastuses ütlesite, et koolitoidu puhul meil on praegu erinev olukord, kus vanemad [mõnel pool] juba oma osalust maksavad, just kvaliteedi suurendamiseks. Ma siis küsin: kas teie vaates on see siis okei, et meie lapsed saavad koolides erineva kvaliteediga toitu, vastavalt sellele, kui paks on pere rahakott? Kas me peaksimegi siis sellist olukorda süvendama või võiks see koolitoit olla selline ühtlustav meede, et …

Aitäh! 

… iga laps saab kõhu täis, olenemata pere rahakotist?

Jah. Võib-olla ei ole päris kohane siit puldist pidada diskussiooni kvaliteedi üle, sellepärast et [toidu] kvaliteet võib vahel sõltuda ka koka tujust, kuigi toorained on kõik samad, mida me kasutame ja makstud on selle eest sama palju. Aga ma pidasin silmas seda, et kohalikud kogukonnad või kohalikud omavalitsused just otsustavadki – või koolipere otsustabki koostöös kohaliku omavalitsusega –, kui suurt valikut tahetakse pakkuda. 

Küsimus ei ole alati selles, et odav hind on seotud halvema tooraine või halvema kvaliteediga, see võib tähendada ka teatud valikute vabadust või rohkemate valikute vabadust. Selle tõttu minu vastus teile viitas pigem sellele, et meil on näiteid, kuidas tegelikult juba praegu lapsevanemad maksavad raha juurde. Ja see ei ole põhjustanud seda, et lapsed ei saa toidukorrast osa. Ma viitan siin sellele, et kui me vaatame kohalike omavalitsuste süsteemi ja toimimise printsiipe, siis me ju teame väga hästi, et nendel perekondadel, kellel ühel või teisel põhjusel on mingitel hetkedel sotsiaalselt keeruline näiteks toiduraha tasuda, kui see peaks osutuma vajalikuks, siis leitakse need võimalused sotsiaalhoolekandes selleks, et nad sel juhul toiduraha maksmisest vabastada. See puudutab ka lasteaedu ja lasteaedade kohatasu. Nii et need asjad on kõik omavahel seotud.  

Aga millele ma viitasin siin? Ma arvan, et teie viitasite küll inflatsioonile ja kõrgenenud toiduainete hindadele, nagu Eesti oleks Euroopa tipus. Aga Eesti ei ole kindlasti Euroopa tipus. Üksikute toodete võrdlemine ka meie põhjanaabritega ei aita kuidagi tuju paremaks teha, sellepärast et keskmiselt on need meie hinnad ikkagi odavamad. Aga tõsi on see, et Vene agressioonisõja algusest saati, arvestades ka COVID-it ja muid kriise, mis korraga tulid, muutus teatud tarneahelate kindlus ja see omakorda võis põhjustada hinnatõusu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Vaikselt, hiilivalt oleme muudkui kaugenenud sellest, et koolitoit oleks tasuta. Minu arvates see oli väga õige eesmärk, mis kunagi sai püstitatud. Aga ütleme niimoodi, et riik pole suutnud oma osa sellest eesmärgist täita. Vaikselt on omavalitsused seda kallinemist tasunud. Minu küsimus on konkreetne: kas me võiksime ükskord tagasi jõuda selle eesmärgi juurde, et koolitoit oleks tasuta?

Ma ei saa päris nõus olla teie faktitäpsusega selles küsimuses. Kui te meenutate, siis oli ju tegelikult nii, et me rääkisime koolilõuna toetusest, mitte tasuta koolitoidust. Jah, see oli poliitiline loosung, sinna kaasati tasuta toit. Aga sellel hetkel, kui see kehtestati, ei läinud kõik omavalitsused selle peale välja, et mängida kaasa seda poliitilist sõnumit: tasuta koolitoit.  

Teiseks, tõsi on see, et isegi kui riik on jätnud oma osa sama suureks, nagu see kunagi oli, et ole kõik omavalitsused, tuleb tunnistada, sinna täpselt ühepalju juurde pannud. Ehk kui ma vaataksin seda nagu head partnerlust, siis ma ütleksin niimoodi, et ka kohalikel omavalitsustel on võimalus ja minu arvates ka vajadus mõnel hetkel riigi rahale midagi juurde panna, et parimat teenust pakkuda. Ja ma olen kindel, et parima kvaliteedi me saavutaksime siis, kui kõik kolm osapoolt – lapsevanem, kohalik omavalitsus ja riik – panevad raha juurde ja tagavad [õpilastele] kvaliteetse koolilõuna või ka hommikupudru. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuidagi kummaline on kuulata Riigikogu liikmetelt, kelle erakond on olnud kolm aastat võimul – nüüd siis ärgati ülesse –, et oleks vaja tasuta koolitoit teha. Aga see selleks. 

Lihtsalt kogu sellest toidutemaatikast lähtuvalt ma arvan, et teil on see info olemas, et seoses maamaksuseaduse muutmisega muutus ka põllumaa kallimaks ehk siis põllumehed maksavad maamaksu kohalikele omavalitsustele rohkem. Ma tean, et teie komisjoni poole on samuti pöördutud selle teemaga. Kas te näete, et saaks kiiremas korras mingeid muudatusi teha? Selge on see, et kui midagi läheb kallimaks, kas või maamaks, siis see mõjutab otseselt ka toidu hinda.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Me läheme nüüd küll sellest seadusemuudatusest ja -eelnõust juba ääretult kaugele, aga mul ei ole kahju teile vastata. Tõsi on see, et maa hind on kasvanud. Võrreldes, ma ei tea, viie või kümne aasta taguse perioodiga on see kasvanud mitu korda. Aga see muuseas ei ole a priori olnud samas korrelatsioonis hinnatõusuga. Sellepärast, et hinnatõusu mõjutab sageli hoopis maailmaturu hind või [kauba] kättesaadavus, põud või hea saagikus – viimane mõjub tavaliselt vastupidi, hinnad lähevad alla. Nii et ma ei näe seal ühest seost. Aga tõesti, maa on töövahendina põllumehe jaoks ääretult oluline.

Mis puudutab maa maksustamist, siis see on ju jäetud selgelt kohaliku omavalitsuse vabaduseks. Tema peab otsustama, kas ja kui palju hinda või määra tõsta. Tõsi on see, et peale hindamist põllumaa ja metsamaa hinnavahe oli viiekordne – see oli vist umbes nii, et 1000 eurot metsastamata metsamaa kohta ja põllumaa puhul 5000 eurot. 

Aga tõsi on see, et maaelukomisjonis on seda teemat arutatud ja selle tõttu on esitatud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile palve, et nad analüüsiksid seda erinevust. Ehk küsimus on selles, et kuna metsamaa ja põllumaa liiguvad koos, kui me seda maksustame, siis me tahame saada selle aasta esimeseks pooleks analüüsi, kas on võimalik neid omavahel lahti siduda, et saaks mõistlikumalt neid tõuse kavandada. Ja see arutelu seisab meil veel ees, aga me oleme selle omavahel läbi arutanud. See palve on ministeeriumile teada ja nad on lubanud esimese poolaasta jooksul sellekohase analüüsi ära teha. See tähendab seda, et hiljemalt septembris peaks see olema meil komisjonis uuesti arutelul, kui me just ei tee suve jooksul komisjonis mõnda täiendavat [istungit]. Kui see analüüs on valmis, siis saab seda kõike edasi arutada.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paistab, et see on selline ideoloogiline lähenemine – keegi tahab, et koolitoit oleks ainult omavalitsuse või lapsevanema kanda ja riiklik toetus väga väike. Aga samas on ju nii omavalitsused kui ka lapsevanemad väga erinevad oma jõukuse poolest. Mina arvan küll, et peaks mingisugune riigi toetus olema, vähemalt baastoetus, [et oleks teada, kui] palju koolilõuna või hommikusöök maksab. Aga teie vastused tekitasid mulle natukene muret. Öelge, kas valitsusel sellist plaani ei ole, et üldse loobuda riigi toetusest.

Aitäh! Kuigi ma ei ole valitsuse liige ehk ei ole kordagi osalenud aruteludel, [tean, et] ei ole kavatsetud sellest loobuda. Meil on õnneks näiteid ka neid, kus mitte väga rikkad omavalitsused on saavutanud just kogukonnas kokkuleppeid. See ei tähenda alati seda, et kõike pakutakse tasuta, vaid lihtsalt leitakse meetodid ja võimalused, kuidas teha paremini. Aga tõsi on see, et iga kohalik kogukond otsustab selle üle ise.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, teatud bürokraatliku kohustuse kaotamine, mis varem oli ette nähtud … Kas teil oli arutusel ka see, kuidas, ütleme, lastehoius mõjutab toiduohutust? Kas see on endiselt tagatud? Sest minu arusaamise järgi lasteaias kui alusharidust pakkuvas asutuses ju neid nõudeid ei leevendata.

Jah, teil on selles mõttes absoluutselt õigus. See, kuidas ta siia seadusesse tuli, oli ju põhimõtteliselt läbi sotsiaalhoolekande seaduse, kus lastehoid oli eraldi käsitletud. Need riskid ja põhjused, miks see 2021. aastal aprillis ära kaotati, on läbi analüüsitud ja ära hinnatud, aga see ei tähenda seda, et nüüd võib ükskõik mismoodi toitu valmistada või serveerida või ettevõtjatelt hankida. Sellepärast, et seesama menetlusprotsess on ka nendel ettevõtjatel, kes neid võimalikke lastehoide näiteks teenindavad. See on bürokraatia mõttes ühesugune. 

Ja teiseks, üldiselt Põllumajandus- ja Toiduamet korraldab kontrolle riskipõhiselt. See tähendab tegelikult seda, et vähemalt üks kord kahe aasta jooksul kontrollitakse neid, vaadatakse, kuidas see on korraldatud. Põhierinevus on see, et lastehoiud – ja neid on väga erinevates vormides, ka väga väikestes, sõna otseses mõttes pisi- või mikroruumides – saavad kohe oma tegevust alustada ja hakata lapsi toitlustama, nad ei pea läbima seda pikka ja bürokraatlikku loamenetlusprotsessi. Aga igal juhul ühel või teisel hetkel nad alluvad järelevalvele, mis puudutab toiduhügieeni ja kõike sellega seonduvat.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ise osalesin seal [komisjoni istungil]. Ma ei tea, kas sa jõudsid sellest rääkida, et tegemist on kahe tugevalt bürokraatliku seadusega, need on nagu kaks laeva, mis teoreetiliselt võiksid tulevikus kohtuda ja seejuures mitte üksteist rammida. Võib-olla sa natuke avad seda atmosfääri, mida me seal komisjonis [kogesime koos] nende kenade ametnikega, kes olid teisel pool ekraani ja meile seda kõike tutvustasid. Minu meelest on need seadused just nagu kaks suurt laeva. Võib-olla siis, kui oleks AI‑d kasutatud, oleks varem [selle peale tuldud] –see on põhimõtteliselt meile siin [õpetuseks], et me peaksime väga tõsiselt vaatama, kuidas üks või teine seadus teisega haakub. Natukene võib-olla avad seda teemat kogu saalile.

Aitäh, austatud küsija! Nagu küsija ise märkis, meil oli seal väga positiivne atmosfäär. Seda väljendavad tegelikult ka meie konsensuslikud otsused. Minu arvates oli arutelu ka väga sisuline ja põhjalik. Komisjoni liikmed küsisid väga tähelepanelikult ametnike käest, miks nii võis juhtuda. Tõsi on see ja aus vastus on see, et me komisjonis ei menetlenud seda kuidagi sellisel viisil, et oleks hakatud otsima süüdlast. Nagu ma nimetasin, tegelikult tekkis viga menetluse käigus. Viide oli sellele, et see võis juhtuda selle tõttu, et kahte seadust menetleti paralleelselt ja mingis faasis jäeti see toiduseaduse muudatus ehk ühest seadusest mingite asjade ülekandmine ja uuesti produtseerimine tegemata. Sealt see viga sisse tuligi, nii juhtus. Võib-olla oli nii, et üks vastutaja ei saanud lihtsalt informatsiooni selle kohta, et tehti muudatus. Ja selliseid asju meil aeg-ajalt ikkagi on ju ka Riigikogus juhtunud. 

Aga nii nagu me komisjonis tõdesime, meile oli oluline see, et me saaksime selle muudatuse ära teha. Sellepärast me korraldasime erakorralise istungi. Selleks, et vältida komisjoni menetlust, mida me peaksime tegelikult seaduse järgi tegema, oli see istung vajalik, nüüd me saame selle muudatuse kevadsessiooni jooksul ära teha. Nii et kui seadus jõustub, siis see jõustub sellesama muudatuseta, et me saaksime normaalselt [selle teemaga] edasi minna. Vastasel juhul võib juhtuda, et mõned toitlustajad ei saa isegi selle aasta 1. septembril oma tegevust alustada. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma olen väga tänulik, et te vastasite eelmisele küsimusele, mis otseselt ei puudutanud tänast teemat. Aga lihtsalt, et see teema saaks ära lõpetatud minu peas, küsin, sest võib-olla on teistel kolleegidel on sama küsimus. Minu arvates praegu on sihuke ebaselgus koolitoidu maksumuse katmises. Olge hea, ütelge, mis on teie seisukoht. Kas te arvate, et riik peaks oma osalust tõstma ja selleks pingutusi tegema või me peame hakkama otsima mingit muud süsteemi? Mis on teie ja Reformierakonna arvamus?

Aitäh! Siin puldis ma praegu kindlasti ei pea mainima Reformierakonna arvamust, kuna seda teemat me ei ole käsitlenud. Ma võin teile lihtsalt vastata isiklikust arvamusest lähtuvalt. See, kuidas on toitlustamine tagatud, on iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. See on hoolekogude ja kogukondade vastutus sõna otseses mõttes. See, et riik ühel hetkel hakkas täiendavalt seda toetama, oli poliitiline otsus. Nii peab ka kohapeal olema otsus, kas toetatakse täielikult, pannakse raha juurde või leitakse mingid muud vahendid. 

Rahakott kohalikul omavalitsusel on üks ja minu arvates me teeme alati võib-olla sellise teatud tüüpi vea, kui me võtame sealt ainult ühe tüki välja. Mis puudutab laste haridust ja laste ettevalmistust kooliks, siis see on terviksüsteem. Kui me võtame siia juurde lasteaiakohad, kus lapsevanema osalus kõigub 10%-st kuni 15%-ni kogukuludest, siis seal peavadki kohalikud omavalitsused ise otsustama. 

Oluline on see, et sotsiaalhoolekande süsteem ka kohalikus omavalitsuses arvestab sellega, et leitakse üles võimalikud abivajajad, kes võib-olla ei ole võimelised ise seda [tasuma]. See näitab tegelikult kohaliku omavalitsuse võimaliku sotsiaalhoolekande või kogu toimimise kvaliteeti. Ei tohi juhtuda niimoodi, et mõned lapsed jäävad selle tõttu lõunast ilma. 

Aga see, kas [koolitoit] peaks olema tasuta, on puhas poliitiline otsus. Ja kui te tahate viidata koalitsioonilepingule, siis minu arvates on nii peaminister kui Rahandusministeeriumi esindajad, koalitsiooni esindajad välja öelnud, et teatud rahalise mõjuga otsused vaadatakse üle sügisel eelarvestrateegia ja eelarve menetluse käigus. Nii et siis on õige aeg seda debatti uuesti pidada. Ma olen absoluutselt kindel, et poliitilisel tasandil siin saalis seda debatti üht- või teistpidi kindlasti peetakse. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid! Vahepeal on laekunud juhataja lauale avaldus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Hääletame selle ettepaneku ära ja seejärel avame läbirääkimised.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast, 13. mai täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 52 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Seega on  ettepanek leidnud toetust.  

Läheme edasi, avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 644 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17.15. Oleme läbinud tänase teise päevakorrapunkti.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine põlevkivist elektri tootmise küsimuses" eelnõu 581 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Laatsi. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Täna esitab Eesti Keskkonna fraktsioon Riigikogu otsuse eelnõu "Rahvahääletuse korraldamine põlevkivist elektri tootmise küsimuses", millega küsitakse Eesti kodanikelt, kas Eestis tuleb loobuda põlevkivi kasutamisest energeetikas aastaks 2040. See on väga oluline ja põhimõtteline küsimus. See on tegelikult meie julgeoleku küsimus. 

Meil on olemas maavara, millest on võimalik elektrit toota, aga mille suhtes praegune valitsus on võtnud suuna ja teinud otsuse, et aastaks 2040 tuleb ära lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas. Lähtuvalt sellest ja vaadates valitsuse reitinguid, millest on selgelt näha, et rahvas valitsust ei usalda, me arvame, et nii põhimõttelises küsimuses, mis puudutab põlevkivi ja selle kasutamist, samuti meie julgeolekut, peab kindlasti oma sõna ütlema rahvas. Seetõttu tulebki korraldada rahvahääletus. 

Eesti on seadnud eesmärgiks lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt aastaks 2040. See siht on kirjas Eesti taaste‑ ja vastupidavuskavas, mis esitati Euroopa Komisjonile ning kinnitati 2024. aasta juunis. Kava kohaselt lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine hiljemalt aastaks 2035 ning kogu põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt 2040. 

Nagu ma mainisin, valitsuse otsus põlevkivist loobumise kohta tehti ilma laiaulatusliku avaliku aruteluta. Ettevõtja Raul Kirjanen ütles ühes intervjuus järgnevat: "Meie energiamajandust juhitakse praegu maailmavaate põhjal, mitte pragmaatiliselt." Ta kirjutas ka Eesti Päevalehes arvamusartikli, mille sisu võiks võtta kokku järgmise mõttega: kui Riigikogus ei peeta enam debatte niivõrd olulistel teemadel nagu riigi energeetika tulevik, siis pole riigi juhtimises Riigikogu järele enam mingisugust vajadust. See on väga suure ettevõtja arvamus. 

Kui me siinsamas ei suuda debatti pidada, kui me siinsamas ei suuda teha otsuseid, mis tegelikult viiksid selle debati veelgi laiema üldsuseni, kui me ei saa algatatud rahvaküsitlust, referendumit, no siis tegelikult pole meid siin vaja. Otsuseid võtab vastu väga kitsas ringkond, kes tegutseb maailmavaate põhjal ja ilma suurema ühiskondliku toetuseta. Selline on praegune olukord. 

Vaatame, mis lisaks julgeolekuaspektile muutub, kui 2035. aastaks lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. Väga paljud inimesed jäävad töötuks. Ja teine pool puudutab tehnilist poolt, elektripoolt – siis võib juhtuda täpselt sama, mis juhtus Hispaanias. Ehk kui roheenergiat tuleb rohkem kui juhitavaid võimsusi, siis süsteemi ülalpidamine muutub kallimaks ja hakkavad esinema tõrked. Need tõrked võivad muuta meie elu sellisel viisil, et hommikul me ei tea, kas õhtul on elekter, ja vastupidi. 

Neid tõrkeid on loomulikult võimalik vältida, aga selleks on vaja jällegi raha. Ja need on Eesti Energia inimeste seisukohad: kõike on võimalik teha, on võimalik sagedust hoida, on võimalik laiendada võrke, mahte, luua juurde tootmisüksusi, olgu päike või tuul. Praegu arutletakse väga tõsiselt selle üle, kas võiks gaasivõimsusi rakendada. Aga siinsamas unustatakse ära, et gaas on ju samuti fossiilne kütus, ja mis peamine, see ei ole meie oma.

Praegune valitsus tahab võtta kasutusse neid vahendeid, mida me ei oma, ja öelda selgelt ei maavarale, mis meil on täiesti olemas ja mida meil on oskus käsitleda. Meil on sellega oma ajalugu ja meil on olemas inimesed, kes tegelikult seda valdkonda väga hästi tunnevad. Sellest on kahju, et selline suund on võetud.

Mis see kõik meile maksma läheb, kui me ütleme põlevkivile ei? Siin on ilmunud erinevaid artikleid, on erinevaid arvamusi. Üks dokument on ENMAK ehk energiamajanduse arengukava. Aga teine pool on see, mida ka teadlased ja analüütikud ütlevad – mõni on prognoosinud tagasihoidlikult 14 miljardit pluss kõikide hoonete energiatõhusamaks muutmiseks 10 miljardit juurde, aga keegi on öelnud, et need summad on veelgi suuremad: 18 ja 12 miljardit. 

Mis puudutab ENMAK-is toodud lõpptulemust, mis hinnaga meie inimesed ja ettevõtjad tulevikus võiksid elektrit tarbida, siis on olemas kaks stsenaariumit: 15 senti kilovatt-tunni eest ja 17 senti kilovatt-tunni eest. Aga 15 senti kilovatt-tunni eest eeldab väga suuri investeeringuid, 17 senti vajab tunduvalt vähem investeeringuid. Tegelikult on ka need arvud pandud väga suure küsimärgi alla. Arvi Hamburg on öelnud, et need prognoosid ei ole tõesed. Ei ole tõesed ka meie tarbimisprognoosid. Praegu on valitsus küll arve korrigeerinud, aga ka need on tegelikult väga ülepaisutatud. 

Ja teine pool, mis me siis sellega saavutada tahame? Me näeme selgelt, et Euroopa Liidus – rääkimata muust maailmast – on suurriigid juba praegu pannud küsimärgi alla kogu selle rohepoliitika tegevuse. On näha, et need otsused, mis võeti vastu 2019. aastal, praeguses situatsioonis rohkem enam kuhugi ei päädi. Tookord oli teine situatsioon, teine olukord, teised andmed, teine info. Tänaseks on väga palju muutunud. Kui on toimunud muutusi, siis tuleb nendega kohaneda ja vaadata, kuidas teha uusi otsuseid lähtudes uuest olukorrast, aga loomulikult ka meie inimeste soovist ning meie inimeste ja meie riigi julgeolekust. 

Tulles tagasi, veel kord: sellest, kas me põlevkivi edaspidi kasutame või ei kasuta, oleneb väga palju ka meie julgeolek. Me oleme näinud, kuidas COVID‑i ajal tarneahelad katkesid ükskõik mis toodete puhul. Täpselt samamoodi võivad tarneahelad katkeda energeetikas. Me räägime gaasist ja me räägime loomulikult välisühendustest, EstLink 1‑st, EstLink 2‑st Läti liinil ja EstLink 3‑st, kui see tuleb. See süsteem on habras, aga meile vajalik. Kuid juhuks, kui sellised haprad hetked tekivad, peab meil endal olema kindlustunne ja siis peavad meil olemas olema enda võimsused, mille tagab põlevkivi. See tagabki meile energeetilise julgeoleku. 

Aga valitsuse praegune otsus on selline, et sellest tuleks loobuda. Tuletan meelde, et 2035. aastaks soovitakse lõpetada elektri tootmine põlevkivist ja 2040. aastaks soovitakse põlevkivisektor sisuliselt kinni panna. Töökohad, teadmised, julgeolek – need on kohad, kus tegelikult võetakse otsuseid vastu, aga negatiivseid otsuseid. Ja seda ilma igasuguse mandaadita. Mandaati selleks ei ole.

Kui me siin ei suuda kokku leppida, siis peab, nagu ma alguses ütlesin, selles olulises küsimuses sõna sekka ütlema rahvas. Seetõttu me Keskerakonna fraktsiooniga olemegi selle seaduseelnõuga siin. Ma siiralt loodan, et te mõtlete kaasa ja mõtlete suurelt kaasa. 

Kuulasin Kuku Raadio eetris olnud presidendi intervjuud. Ka tema juhtis tähelepanu sellele, et ei mõelda tuleviku peale ja toimuvad mingid kemplused. Aga praegu on veel võimalus seda kõike muuta. Vaatame tulevikku, vaatame suurelt. See on see väga oluline küsimus, mis muudab väga palju väga paljude inimeste jaoks ja meie riigi jaoks julgeoleku kontekstis. Nii et veel kord: ma siiralt loodan, et te mõtlete suurelt ja toetate meie algatatud eelnõu. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu mäletamist mööda meil eriti rahvahääletusi Eestis korraldatud viimastel aastatel – et mitte öelda aastakümnetel – ei ole. Neid ei ole olnud. Mis te arvate, miks Eesti valitsus – või pigem võiks öelda Eesti valitsused – ei taha ikkagi rahva käest arvamust küsida? Iseenesest oleks rahvahääletus ju igati loogiline, sest see on tõepoolest väga oluline teema, mis puudutab Eesti tulevikku. Selliseid teemasid on ju ka eelnevalt olnud, aga kordagi pole neid rahvahääletusele pandud.

Aitäh, hea kolleeg, väga hea küsimuse eest! Minu arust on sellele väga lihtne vastata. Mina arvan, et praegune valitsus ei usalda rahvast ja rahvas ei usalda valitsust. Nii see on. Patiseis. Meil on valitsus, kellel ei ole tegelikult rahva enamuse toetust. Vaatame ka erakondade reitinguid – see annab äkki 18% toetust kahe erakonna peale kokku. Või vaatame üleüldist valitsuse või Riigikogu usaldusprotsenti – see on umbes 30% ringis, natukene alla selle. Aga see ongi probleem. Kui valitsus ja Riigikogu sooviks usaldust tõsta, siis ma arvan, et see eelnõu oleks väga hea samm selleks, sest siis tekiks rahval uuesti usaldus, vähemalt Riigikogu vastu, valitsuse vastu ei ole seda pikalt olnud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, valitsusel sellise otsuse tegemiseks mandaati ei ole. Meil on selle mandaadi saavutamiseks kaks võimalust: üks on Riigikogus, kus sõnakuulelikud Riigikogu liikmed koalitsioonis hääletavad selle poolt, või siis me laseme inimestel otsustada. Inimestele see on väga oluline, kuna energia tootmine põlevkivist on otseselt seotud inimeste heaoluga, iga Eestis elava inimesega.

Küsimus on selline: kas põlevkivist elektri tootmise järsk lõpetamine võib kaasa tuua elektri hinna märkimisväärse tõusu, mis mõjutaks negatiivselt nii majapidamiste kui ka ettevõtete toimetulekut, vähendades samal ajal Eesti majanduslikku konkurentsivõimet ja suurendades energiasõltuvust välisriikidest?

Aitäh! Energiasõltuvust see kindlasti tõstab, konkurentsivõimes me kaotame. Vaadates seda poliitikat, mida praegu viljeletakse roheenergia vaates ja kõikide investeeringute vaates, on näha, et need summad [on ülisuured]. Nagu ma siin enne välja ütlesin, kui teha see rohepööre ära elektrisüsteemis, siis selle hind on tagasihoidlikult [hinnates] 14 miljardit. 14 miljardit! See on tagasihoidlik [arvestus]. Aga nagu me teame, hinnad tõusevad igapäevaselt, tõusevad ka 1. juulist, kui rakendub järjekordne käibemaksu tõus. Ehk siis sellest lähtuvalt see ongi tagasihoidlik hinnang. 

Nüüd on küsimus, kas meil on vaja paigutada sellesse sektorisse 14 miljardit ja enam või me saame seda raha kasutada seal, kus tegelikult on karjuv [vajadus] – tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, julgeolekus samuti. Me ei ole siiamaani oma piirigi kindlustanud. Nüüd plaanitakse veelgi [laenata] raha julgeoleku [tugevdamiseks]. Samas on meil olemas alternatiiv: võtame selle raha hoopis roheenergia korvist. See on prioriteetide küsimus. 

Aga lisaks sellele me tapame põlevkivivaldkonna ära. Meil on spetsialistid, meil on teadusinimesed, kes oskavad käsitleda põlevkivi, oskavad saada sellest lisandväärtust ning anda seda loomulikult ka meie majandusse ja riigieelarvesse. Kui ma nüüd peast öeldes ei eksi, siis kogu see sektor puhtalt maksude najal annab riigieelarvesse üle 300 miljoni. Suur raha! Ja siis me räägime, et me toetame Ida-Virumaad, ning meil on olemas fond, kuhu on töökohtade loomiseks eraldatud umbes 300 miljonit. Kuidagi ei klapi need asjad siin. Need asjad ei klapi lihtsalt.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Durejko, Eesti Energia [juht] on öelnud, et investeerimine on piiratud laenuvõimekuse tõttu keeruline ja suuremate projektide rahastamine algab ilmselt alles 2027. aasta lõpul või 2028. aastal. Eks siis see kinnitab asjaolu, et meie väidetavalt tagavaraks mõeldud süsteem vananeb ja kulub ega saa enam oma ülesannet täita. Tuulevõimsusi tuleb kogu aeg peale. Millal me võiksime sattuda sama hullu olukorda, mida me nägime Hispaanias ja Portugalis? Sellise alainvesteerimise tõttu võib see päris tõsine mure olla. Mis te arvate, mida teha selle vältimiseks?

Jaa, aitäh! See, et Eesti Energia on halvas olukorras – seal on mitu probleemi. Ja ma arvan, et üks probleem oli kindlasti Enefit Green. Enefit Green ei saanud hakkama roheenergia arendamisega, riigiettevõte, aktsiad läksid küll turule ja vahepeal oli aktsionäre ka – siiamaani on –, aga nüüd tehti otsus, et aktsiad ostetakse kõik tagasi. 

Tegelikult, kui ka riigi osalusega ettevõte ei suuda roheenergia tootmisel olla turul, teenida kasumit, siis see näitabki ju kogu süsteemi nõrkust. See näitabki, et selles süsteemis on suured anomaaliad. Need väljenduvad väga lihtsates asjades. Siis, kui päike paistab ja tuul puhub, on elektri [hind] madal. Vaatame praegust olukorda – me toodame praegu rohkem, kui tarbime, ja müüme oma toodangut Lätti. 

Lisaks sellele, riik maksab tootjatele toetust. Toetused on suuremad kui praegune hind. Praegune hind on 2 senti kilovati eest, 2 sendiga müüme Lätti. Samas, tootja, kes seda toodab, saab raha tunduvalt rohkem. Seal on erinevad skeemid, osa on üles ehitatud vastu turgu, osa on riigi toetusega. Aga mis see siis kokkuvõttes tähendab? Lätlased saavad odavat elektrit ja meie maksumaksja maksab [selle kinni]. Väga lihtne ju! Kahju, aga niimoodi see on. 

Ehk see süsteem ei toimi nii, nagu kujutati ette 2019. aastal. Ja seetõttu ma ütlengi, et kuna tollel ajal olid omad teadmised ja praegune situatsioon on muutunud – see ei ole ainult Eestis muutunud, see on ka teistes Euroopa riikides muutunud –, siis vastavalt sellele tulebki otsuseid teha. Sellest on juba väga palju rääkinud Poola, Prantsusmaa ja Saksamaa. Me näeme selgelt, et Rootsis on tuuleenergia valdkonnas tegutsevad ettevõtted teadlaste sõnul juba seitse aastat kahjumis olnud. 

See on Enefit Greeni kaasus ehk Enefit Green püüdis roheenergiat toota. Väga edukas ei olnud, turuvõnked. Rootsis kestab see juba seitse aastat, tõmmatakse investeeringuid tagasi. UK-s tõmmatakse investeeringuid tagasi. USA-s oli nii, et niipea kui Trump tuli, ütles ta kohe, et mitte ühtegi tuulikut merre ei tule. Lihtsalt nii. Lisaks, keskkonnaaspektid, mis ta välja tõi. Ja see tasuvusuuring, mis lihtsalt ei klappinud.

Miskipärast meil pannakse silmad kinni ja öeldakse, et anname veel 2,6 miljardit juurde, küll meie hakkama saame, lätlastel on ju vaja elektrit – piltlikult öeldes. Ja siis meie maksumaksjad maksavad selle kinni, kui neid edastusvõrke üldse sellisel määral ja sel viisil välja ehitatada saab. Aga selleks, et neid võrke välja ehitada, me teame, et on vaja läände ja Saaremaale viia kaablid, kus on samamoodi keskkonnaaspektid, [millega tuleb arvestada]. On hästi suured keskkonnaküsimused, kuidas see kõik meie keskkonnale, loodusele mõjub ja nii edasi. 

Nii et seoses sellega ma arvan, et meie kõige valutum viis elektrit toota, kõige soodsam, kõige vähem investeerimismahukas ja ka julgeoleku aspektist lähtuvalt kõige olulisem ongi põlevkivi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! EKRE kahtlemata toetab põlevkivi kui meie rahvusliku rikkuse väärindamist ja ka sellest elektri tootmist senikaua, kuni on tulnud tuumaenergia, millega edasi minna. Kahtlemata tuleb vahele jätta see tuulikuhullus, ei ole vaja miljardeid sinna panna. See on lihtsalt pahatahtlik. Praegu tuleb investeerida põlevkivienergeetikasse, tuleb tagada meie energiajulgeolek ja reservvõimsused. See on kahtlemata väga oluline ja sellega tuleb edasi minna. 

Aga kahjuks on meie põlevkivienergeetika lõpetamise otsuse teinud koalitsioon, kelle toetus on alla 20%, ja nemad juhivad meil riiki. Ma küsingi, kas äkki oleks otstarbekas liita siia juurde veel selline ettepanek, et teha ühekorraga ära mõlemad rahvahääletused – nii põlevkivielektri tootmise küsimus kui ka Riigikogu erakorralised valimised – ja lõpetada ära see alla 20%‑lise [toetusega] koalitsiooni otsuste vastuvõtmine siin riigis.

Aitäh! No erakorralistest valimistest me oleme ka siin väga palju rääkinud. Ja ma arvan, et see ei ole hea, arvestades meie riigi olukorda, kus kõik otsused on teinud praegune ja eelmine valitsus, kus olid ka sotsiaaldemokraadid võimul. Nende töö vili ongi praeguste reitingute tulemus – inimesed ei usalda ei valitsust, ei sellist institutsiooni nagu Riigikogu ega ka neid erakondi, kes moodustavad praegu koalitsiooni. Loomulikult on teil õigus selles, mis ka mina välja ütlesin, et nii olulist [otsust], mis puudutab põlevkivist loobumist, ei saa teha 20%‑lise toetusega valitsus. No ei saa! 

Ma arvan, et vanas Euroopas oleks see mõeldamatu. Ma arvan, et seal ei oleks küsimus selles, et rahvas oleks tänavatel. Ei-ei, rahvas oleks tänavatel niikuinii, kui ei oleks tehtud otsust, et valitsus astub tagasi. Me oleme väga palju näinud, kuidas vanas Euroopas on valitsused tagasi astunud, näiteks on peaminister öelnud, et tal ei ole mandaati teha otsuseid, sest olukord on muutunud, või siis sellepärast, et tema reiting on alla läinud ja valitsusel ei ole enamustoetust. Kui enamustoetust ei ole, siis on võetud ette julge samm ja mindud uuesti küsima toetust. Ja selleks ongi erakorralised valimised. 

Meie siin ei näe seda julgust. Kahjuks toetavad seda valitsust ka 52 Riigikogu liiget siinsamas saalis, kellel samuti puudub julgus minna küsida uuesti oma valijatelt mandaati. Mina julgen. Ja mina pooldan erakorralisi valimisi. Meie Keskerakonna fraktsioon pooldab erakorralisi valimisi. Ja ma arvan, et ka EKRE pooldab erakorralisi valimisi. On olemas julgeid inimesi, on olemas julgeid saadikuid, kes ütlevadki: "Aitab jamast, korraldame erakorralised valimised. Ja põlevkivi peab jääma."

Aga jõudes tagasi selle eelnõu juurde, ma arvan, et see on üks võimalus Riigikogul ja ka koalitsioonisaadikutel näidata, et tegelikult nad on rahvaga. Nii nagu peaminister ütles, väga palju asju siin juhtus ja valesid otsuseid tehti seetõttu, et sotsid olid pundis. Niimoodi ta ütles. Sest sotsid aeti [valitsusest] välja ja öeldi, et nüüd läheb paremaks. Kõikides nendes pattudes olid sotsid süüdi. Eks nad ise teavad, kas nad olid süüdi või ei olnud, kas neid otsuseid võeti vastu ainult sotside manitsusel: "Reformierakond, võta need otsused vastu, muidu me koos ei tööta." 

Nii et praegu on hea võimalus kaasa arvatud sotsidel öelda: "Jah, vot selles küsimuses tegelikult rahvas peab otsustama, kas põlevkivi jääb või ei jää."

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, tore küll, et valitsusel on 20% toetus ja nii edasi, rahvas peaks andma [oma] sõna. Aga me oleme siin Riigikogu ja ma vaatan, et päris lolle siin – ma ei oska öelda, aga ma arvan – ei ole. Aga ometi me oleme ju ausalt öeldes kummitempel, hästi triigitud ja lõhnastatud kummitempel, mille kohta Vabariigi President ütles alles hiljuti väga tabavalt. Tema ei öelnud, et me oleme kummitempel, aga ta ütles meie tegutsemise kohta, et tulevikule mõtlemise asemel me korjame siin poliitilisi punkte. Nii et ma ütlen, et me oleme kummitempel, mis tulevikule mõtlemise asemel korjab poliitilisi punkte. Ja nüüd selles valguses, olles kaine, võiks mõelda, mis võimalused meil siin tegelikult on. Ma rõhutan, et minu arvates enamik on arukad, ükskõik millise [erakonna] lipu all nad siin viibivad. Mida teha?

Aitäh, hea küsija! Riigikogus on 101 liiget. Me oleme kõik erinevad ja meil on ka maailmavaade erinev, vasakult paremale. Aga meid peab ühendama eesmärk viia Eesti edasi ja teha õigeid otsuseid. Ja vaat selle õige otsuste eesmärgi koha pealt on meil hästi suured kahtlused ja kõhklused – kas need eesmärgid, mis on seatud, on läbi mõeldud, kas need on pika vaatega? Või on tõesti nii, nagu ka president Kuku raadiole antud intervjuus ütles, et meil käib siin päevapoliitiline punktide võtmine.

Meie eelnõu ei ole punktide võtmine. Meie eelnõu ongi pikk vaade sellest, mida tegelikult peaks Eestis tegema. Ja me tahame, et sellele pikale vaatele annaks hinnangu rahvas, kes tuleks ja ütleks kas "Jah, me soovime põlevkivi" või: "Ei, me ei soovi põlevkivi". Aga see on siis rahva tahe. Ja kui on olemas rahva tahe, siis on olemas ka mandaat. 

Loomulikult, tänu sellele eelnõule tekib laiapindne diskussioon. Seda ei ole olnud. On olnud küll debatt eri erakondade vahel, poliitikute vahel, ning juurde on tulnud spetsialistid, kes on samuti oma arvamust avaldanud – ja mitte positiivset arvamust. Aga selleks, et viia see debatt laiemaks, massidesse, me peaksime selle seaduseelnõu, meie ettepaneku siinsamas Riigikogu vastu võtma. Siis saaks seda olulist küsimust ühiskonnas väga laiapindselt arutada ja meie inimesed saaksid võtta seisukoha.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan teid selle otsuse eelnõu esitamise eest. Aga ühtlasi kutsun teid ja teie erakonda üles tegema ka midagi sisulist nende erakorraliste valimiste saabumiseks. 

Aga nüüd, rahvahääletustel oleme me üks viimaseid riike Euroopas, erinevalt kahe maailmasõja vahelisest ajast, kui me olime üks esimesi. Ja Euroopa maades on just energeetikateemadel toimunud väga palju referendumeid. Aga nüüd ma küsin niimoodi. Ehkki on selge, et see otsuse eelnõu hääletatakse maha – see on ju kõigile selge, aga siiski –, kas teie arvates vajaks ka rahvahääletuse seadus täiendamist, nimelt selleks, et tagada referendumite eel kodanike tasakaalustatud teavitamine, nii nagu on rahvahääletuse kogemusega Šveitsis, Iirimaal või mujal?

Aitäh! Eks me oleme seda küsimust, hea kolleeg Jaak, natukene põrgatanud ka põhiseaduskomisjonis. Sa oled ise selle küsimuse tõstatanud. Ma arvan, et mis puudutab referendumeid, siis sul on õigus, me oleme viimasel kohal. Kui hinnataseme poolest me oleme seal kõrgemal, jagame esikohti, siis demokraatia mõttes me oleme viimased.

Ma arvan – ja sa oled ilmselt minu arvamusega päri, seetõttu sa ju selle küsimuse tõstatasid –, et me vajamegi laiapindset lähenemist ning rohkem sellist protsessi ja protseduuri, kus me saaksime kergemini kätte selle info, mida meie inimesed vaheetappides teatud küsimustest arvavad. Kas me liigume õiges suunas või mitte? Seda infot meil ei ole. Meil on küll peetud meie inimestega diskussiooni iga nelja aasta tagant, ja siis me eeldame, et kui neli aastat on möödas, siis meie valijad peavad ütlema, kas me saime hakkama või ei saanud, kas otsused olid õiged või valed, ja nii edasi. Aga see ei ole piisav. See ei ole piisav. Ja selles mõttes ma olen sinuga päri.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu käes on Narva elektrijaama töötjate teade tööalase leiutise kohta, mis vähendab CO₂ heitkoguseid. See teade edastati juhtkonnale 20 aastat tagasi: siin on kuupäev 22. märts 2005. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist räägib samuti sellest, et on olemas CO₂ püüde tehnoloogia. Kui see paigaldada olemasolevatele elektrijaamadele, oleks investeeringute suurusjärk umbes 200–300 miljonit eurot. See on kümneid kordi vähem kui see, mida valitsus soovib eraldada ainult meretuuleparkidele. Sina tead seda hästi. Hea Lauri, miks sinu arvates koalitsioonipoliitikud ja sotsid ei taha tegeleda CO₂ püüde tehnoloogia juurutamisega ja seeläbi päästa meie põlevkivisektorit?

Aitäh, hea küsija ja kolleeg! Ma vastan ettevõtja Raul Kirjaneni sõnadega: meie energiamajandust juhitakse praegu maailmavaate põhjal, mitte pragmaatiliselt. See ongi tegelikult vastus. Seda on tunda ju mitte ainult siin Eestis. Väga paljuski tuleneb see ikkagi Euroopast. Kui sa kõnnid Euroopa Parlamendi koridorides, siis sa näed ja tunned üleüldist hoiakut, maailmavaatelist lähenemist roheenergiale on seal hästi palju ja seda tahetakse juurutada ka siia, juba on juurutatud.  

Aga meie praegused poliitikud, koalitsioon … Peab küll tunnistama, et tegelikult ka need vaheotsused, see vahevalitsus, kus oli ka Keskerakond, aga siis olid teised ajad. Vastavalt infole ja andmetele, mis olid tol ajal, tehti ka rohepöörde otsuseid. Aga praeguseks on palju muutunud. Ja kuna olukord on muutunud, siis ei ole ju häbiasi öelda, et vaatame üle kõik eelnevate valitsuste otsused, mis puudutavad roheenergiat. See oleks õige. Vaatame üle, mis otsuseid tehti 2011. aastal, vaatame üle, mis otsused tehti 2019. aastal. 

Ma tuletan meelde, et suuresti hakati Eesti energiapoliitikat kujundama 2007. aastal. 2011. aastal hakati tegelema ENMAK-iga. Ja 2011. aastal ei räägitud ühtegi sõna sellest, et põlevkivisektorit tuleks hakata koomale tõmbama. Ei olnud! Need otsused tulid tunduvalt hiljem. Kogu Euroopa läks selles suunas. 

Ja mis on see põhiprobleem, mispärast ei ole 20 aastat põlevkivisektorisse ehk põletusjaamadesse investeeritud? No eks sellel on olnud erinevad põhjused, näiteks rahapuudus ja kindlasti viimastel aastatel ka see [hoiak], et aga mis me ikka sinna enam investeerime, me läheme niikuinii [roheenergiale] üle, ei ole vaja. Vot selliste otsuste ja selle tõttu, et on öeldud selgelt: "Ärme sinna investeerime," on hakanud tekkima probleemid põlevkivist elektri tootmisega. Põlevkivijaamad ütlevad tihti üles, nad ei ole keskkonnasõbralikud. Selle kohta on meil ka raport olemas. Me teame seda kõike. 

Aga kui oleks järjepidevalt sinna investeeritud, kui neid jaamu oleks hoitud töös, siis meil ei oleks keskkonnaprobleeme, siis meil oleks CO₂ suurel määral juba kinni püütud ja me oleksime saanud toota põlevkivielektrit nii palju, kui meil vaja on, nii palju kui me tarbime 24/7, ja see oleks ka mõistliku hinnaga. Siis see olekski mõistliku hinnaga. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, hea Lauri! Räägime asjadest nii, nagu nad on. Põlevkivist elektri tootmise lõpetamist Eestis aastaks 2035 ei ole kirjeldatud mitte üheski seaduses. Küll aga on see lubadus antud 2021. aastal, kui Euroopa Liidu taastekavas fikseeriti, et Eesti energiamajanduse arengukavasse pannakse kirja need meetmed ja tegevused, millega järk‑järgult põlevkivielektri tootmine lõpetatakse ja sellest väljutakse. 

Ja nüüd minu küsimus. Keskerakond oli võimul 23. novembrist 2016 kuni 18. juunini 2022. Sellesse perioodi jäi selle otsuse vastuvõtmine. Mu küsimus on, kust see valgustatus Keskerakonnale nüüd saabus. Miks te tol ajal õiget otsust ei teinud?

Jaa, hea kolleeg Anti, väga õigustatud küsimus. Väga õige küsimus! Aga nii nagu ma juba ütlesin, suuresti hakati Eesti energiapoliitikat kujundama 2007. aastal, ENMAK-i näol 2011. aastal, 2019. aastal tehti otsuseid juba Euroopa tasandil, Eesti oli Euroopa Liiduga liitunud. Aga kõik need otsused tehti lähtuvalt nendest teadmistest ja andmetest, mis tol ajal olid. Ja sellega läks ju terve Euroopa kaasa. Nüüd, kui on ilmnenud probleemid – aga probleemid on päris tõsised, tegelikult ka –, on hakatud protsessi pidurdama. Nendest pidurdamisprotsessidest ma juba rääkisin – UK, Rootsi, Prantsusmaa, Poola ja Saksamaa on kõik teadvustanud, et niimoodi edasi minna ei saa, tuleb midagi muuta. Seda häält on sealt kuulda aina valjemini ja valjemini. Ehk siis need muutused tulevad ka siia. Miskipärast praegune koalitsioon ei ole aru saanud, et probleemid jõuavad meieni kiiremini siis, kui me jätkame täpselt sama poliitikat, mida seni on viljeletud. Selle asemel, et samamoodi jätkata, tuleks tõmmata pidurit. 

Vot siin tekib küsimus, miks ei ole siiamaani sellest aru saadud. Ma olen oma arupärimistes ja ka infotundides küsinud: "Kas te lähtute ka teiste riikide kogemusest roheenergiapoliitika arendamisel?" Sellele ei ole tulnud seda vastust: "Jah, me jälgime, vaatame tendentse ja nii edasi." Ei ole tulnud. Ollakse kuidagi kinni oma saartalitluses. 

Aga kui sa panid tähele, siis AK-s oli üks uudis, mis käsitles Saaremaa elektrivarustust. Ja seal räägiti sellest, et võrku ei ole võimalik rohkem roheenergiat suunata, sellepärast et see moodustaks juba 50% tarbimisest. Saad aru, jah? Ehk siis volatiilset elektrit oleks suuremas mahus kui 50% ja juhitavad [võimsused] jääks alla selle. Ja see ongi see takistus. Elektrilevi spetsialist, kes Saaremaal selle intervjuu andis, saab sellest täiesti aru. Aga miskipärast mandril räägitakse: "Aga paneme sinna roheenergiat juurde, mitte midagi ei juhtu." No see ei ole ju tõsi! On olemas piirid, millest ei saa üle astuda. 

Seesama eesmärk, mis on seatud 2030. aastaks, et me hakkame tootma roheenergiat samas mahus, kui me tarbime – seda ei ole ka praktikas võimalik kätte saada, süsteem lihtsalt ei võimaldaks seda. Siis tekiksid veel suuremad tõrked, täpselt samasugused tõrked nagu Hispaanias, kus roheenergia osakaal on suurem kui juhitavate oma, sageduse hoidmine on seal keerulisem ja nii edasi. Tehnilisi nüansse on palju. Selleks, et hoida süsteemi töös, hakkabki meil kuluma rohkem raha. Juhitava elektriga on süsteemi tunduvalt lihtsam töös hoida. 

Nii et loomulikult, nii nagu ma ütlesin ka ühele teisele kolleegile vastates, me ei pea häbenema varem tehtud otsuseid, sest tänaseks on olukord muutunud, me peamegi kogu süsteemi ja ka kõik need otsused üle vaatama. Nüüd tuleb teha õiged otsused. Aga miskipärast ei ole neid suudetud teha kolme aasta jooksul. Ja need signaalid, mis on tulnud just viimase aasta jooksul, peaksid küll panema häirekella tööle. 

Ja seesama olukord, mis tekkis Hispaanias – praegu me peaksime tegelikult arutama, mis on roheenergia alternatiiv. Jah, see on põlevkivi. Nüüd, mida on vaja selleks, et põlevkivi toimiks normaalsel režiimil, et me saaksime ka korralikult katlad tööle panna ja korjata kokku CO₂? No selliseid arutelusid ei ole, aga tegelikult need peaksid praegu olema. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma arvan, et sa jätsid eelmisele küsijale mainimata ühe väga olulise osa: Keskerakond on praegu hoopis midagi muud kui mõned aastad tagasi. Praegused niinimetatud otsustajad istuvad meil teistes erakondades, kaasa arvatud sotsiaaldemokraatides, ja mul on suur kahtlus, et nad ei taha täna toetada meie väga olulist ettepanekut. 

Hiljuti tuli korruptsioonitaju indeksi uuringus välja, et korruptsiooniohtudest üks suurim on kliimakorruptsioon ehk rohetoetused ja kogu see valdkond. Ja seal oli ka eraldi nõuanne riikidele, et tuleb jälgida just sedasama rohepoliitikat, rohepööret, sest see on see koht, kuhu liigub korruptsioon. Selle valguses: mis on sinu hinnang – kui sa mäletad, otsus meretuulikute kohta oli samamoodi tagatoas tehtud –, kas ka meil on need ohud üleval?

Aitäh, hea küsija! No tõesti. Ma mõtlesin, et ma jään hea kolleegi suhtes viisakaks ega hakka mainima, et tõesti, endised Keskerakonna liikmed, kes rohepööret toetasid, toetavad seda nüüd Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Tõenäoliselt on see koht, kus ka sotsiaaldemokraadid mõtlevad nii nagu koalitsioon, nii nagu Reformierakond ja Eesti 200, et maha põlevkivi, tuulikud ja päikesepaneelid tulgu. See on jällegi, kasutades Raul Kirjaneni sõnu, maailmavaateline, aga mitte pragmaatiline lähenemine. See ei ole pragmaatiline lähenemine! 

Me tegelikult saaksime pragmaatilise lähenemise sellega, kui Riigikogu täna toetaks meie, Keskerakonna fraktsiooni eelnõu. Korraldame hääletuse, las rahvas otsustab, ja siis hakkame laiapindselt diskuteerima. Debatid tuleb viia võimalikult rahvale lähedale. Siis on kõigil 101-l Riigikogu liikmel võimalus osaleda, nii väikses alevikus, külas kui ka linnas, ja välja öelda oma seisukohad. Rahvas siis kuuleb ja otsustab.

Nüüd see korruptsioonioht. No ma arvan, et see läheb ajalukku – see veebruarikuu, kui "kolm tarka" läksid kabinetti ja tulid veel targemana tagasi, sellise otsusega, et nüüd eraldame 2,6 miljardit meretuuleparkide arendamisele. Selle otsuse taga ei olnud mitte ühtegi – mitte ühtegi! – arvutust. Miks selline summa? Miks just meretuuleparkidele? Mitte ühtegi arvutust!

Ja kuna ühiskonnas see tekitas päris suure resonantsi, siis tõmmati tagasi ka. Lihtsalt tõmmati tagasi, sest vaadati, et see asi läheb käest ära. No ja loomulikult tehti ka kiiresti valitsuse vahetus, sotsid visati välja ja vahetati välja ka kliimaminister. See oli selle tagajärg, et "kolm tarka" läksid kabinetti ja tulid targemana välja. 

Ei tundunud üldse ilus, ei tundunud üldse kena. Siiamaani tekitab see väga paljudes küsimärgi, miks nii tehti, mille alusel nii tehti ja millega üldse mõeldi. Kas seal tõesti ei olnud korruptsiooni ilminguid? Ma ei hakka ennustama ja ma ei hakka kindlasti ka midagi oletama, aga ma võin öelda, et see ei jätnud üldse head muljet.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mõned aastad tagasi käisid meil fraktsioonis teadlased, kes väga põhjalikult põhjendasid, mispärast me võiksime ikkagi kasutada põlevkivi, kuidas saab CO₂ jalajälge vähendada ja kuidas on võimalik kõrvalprodukte saada eri tootmisharudes, näiteks meditsiinis või olmekeemia ja nii edasi. Mis on sinu arvamus? Me teame, et põlevkivist saadud kütus on kallis ja see teeb ka elektri kallimaks kui mõned alternatiivsed lahendused. Aga kui nüüd panna kõik tootmisse või panna kogu tehnoloogia töösse, et saada selliseid kõrvalprodukte, millest on kõikidele kasu, ja ka CO₂ jalajälge vähendada, siis kas see viib kõik balanssi – sellesama põlevkivist saadava elektri kõrge hinna, pluss teised tooted? Ma ise millegipärast arvan, et see õigustab ennast.

Aitäh, hea küsija! Väga hea küsimus. Esiteks, minu isiklik arvamus selle kohta, millist energiakorvi peaks Eesti omama ja mis süsteemi me peaksime üles ehitama: selles energiakorvis on kindlasti koht nii tuulikutel kui ka päikese[paneelidel]. Ja kindlasti väga olulisel kohal ka põlevkivi. Küsimus on selles, et kui me ütleme põlevkivienergiale ei, siis me peame hakkama arendama rohkem roheenergia võimsusi. Aga sellest, et meil tekivad jaamad, kuskil seisab tuulik ja kuskil on päikesepaneelide pargid, üksi ei piisa. On vaja võrku. Aga selleks, et saaks kõik need võimsused võrku lasta, tuleb võrku tohutult palju edasi arendada. Ja sinna see raha väga suures mahus lähebki. Me räägime nendestsamadest numbritest, mis on siin juba välja toodud, tagasihoidlikult võttes 14 miljardit. 

Meil on alternatiiv olemas. Esiteks tuleks lasta võrku nii palju roheenergiat, kui palju praegused võrgud vastu võtavad – see tähendab võimalikult väikest investeeringut võrkudesse ja see on on mõistlik. Teiselt poolt tuleks välja arendada põlevkivivõimsused, juhitavad võimsused, moderniseerida kogu valdkond ja loomulikult ära kasutada ka CO₂, mida on vaja kinni püüda. Keegi ju selle vastu ei vaidle ega ütle, et põlevkivijaamad huugavad ja paiskavad CO₂, see ongi okei. Ei ole. Seda on võimalik korrastada sellisel viisil, et tootmine säästaks keskkonda ja kogu saadus, mis CO₂ näol tuleb, saaks ära kasutatud. 

Tõesti, selle kohta on teadlased välja käinud oma arvamuse. Meil on üks juhtivteadur, kes sellega tegeleb, professor Konist. Ja ma arvan, et arvestades meie põlevkivisektorit oleme me mõnes mõttes peaaegu ainulaadsed. Meil on põlevkivi olemas, me oleme osanud seda targasti kasutada. Ja ma arvan, et me peaksime ka edaspidi seda targasti kasutama, mitte nii, nagu on ENMAK-is – tõenäoliselt tuleb otsus, et me ikkagi lõpetame põlevkivi kasutamise.

Vot praegu mul on sõnum valitsuse esindajatele: kui te hakkate seda ENMAK-it kokku panema, siis mõelge sellele, et jääks ikkagi ka mingisugunegi väike tagauks, taganemisuks. Ärge ENMAK-isse kirjutage, et te väljute põlevkivisektorist, vaid kirjutage, et see on lubatud, aga CO₂ tuleb kinni püüda. See oleks mingisugunegi leevendus sektorile. Siis sektor saaks hakata investeerima ja sellega saaks arvestada. Praegu sektor ei investeeri, sellepärast et need otsused on juba siinsamas kirjeldatud, taaste- ja vastupidavuskavas, mis on allkirjastatud 2024. aastal, ja ka ENMAK-is on see kõik selgelt välja öeldud, vähemalt selles projektis, mis on esitatud – ENMAK on ju dokument, mis pidevalt areneb. Praegu ei ole põlevkivisektoril häid võimalusi edasiarenemiseks nii, et võetaks kasutusele uus tehnoloogia. 

Nii et saab olla ainult päri nende teadlastega, kes asja sellisel viisil ajavad ja kes on selgelt välja öelnud, et põlevkivil on tulevik ja CO₂ probleem on – mitte küll lihtsasti, aga siiski – lahendatav.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rahvusringhääling vahendas 28. veebruaril Eesti Energia juhi Andrus Durejko sõnu. Ta ütles, et põlevkivijaamade pidevalt töös hoidmisega on võimalik Balti regioonis saavutada Soomega sarnane elektri hind. Samas ei oleks selline tegevus regulatiivselt võimalik ja see kahjustab teisi elektritootjaid. Mis teie arvate, kas praegune olukord, kus elektri hind on väga kõrge, on tehtud tehislikult ja teenib pigem mingite ettevõtjate ärihuve? Ja mida tooks Eesti majandusele kaasa see, kui meil oleks Soomega võrdselt madal elektri hind?

Aitäh! No kahtlemata elektri hind tähendab väga palju, see määrab meie majanduse käekäigu. Ja mida odavam, seda rohkem tootmisüksusi siia tuleks. Kui me räägime üldisest olukorrast ja vaatame, mis sektor kõige rohkem areneb, siis see on loomulikult IT-sektor. Me räägime tehisintellektist, me räägime serveritest, me räägime andmeladudest, mis tegelikult tarbivad väga palju elektrit ja tahavad saada soodsat elektrit. Me oleme tegelikult jälginud ja pannud tähele – ma loodan, et seda paneb tähele ka meie valitsus –, et needsamad andmelaod on tekkinud nii Rootsis, Soomes kui ka Norras, kus ongi odavam elekter. 

Nüüd on küsimus, kas me suudame kunagi saavutada selle olukorra, et meil oleks sama odav elekter kui Põhjamaades? Tõenäoliselt mitte. Sellepärast, et meil ei ole hüdroenergiat. See on päris oluline komponent odavas elektris. 

Aga mis puudutab põlevkivijaamu, siis Eesti Energia juhiga saab ju ainult nõustuda. Ta võtab seda väga mõistlikult. Ja tegelikult andis ta sellega ju meile märku, et neist otsustest – kärbiti investeeringuid, ei lubatud rohkem teha selleks, et moderniseerida põlevkivipõletuskambreid – probleem pihta hakkabki. 

Esiteks, me kõik peaksime aru saama – ja ma loodan, et saame aru –, et ühe katlamaja käivitus ei käi kiiresti. Ja kui pidevalt käib selline protsess, et tõmmatakse võimsusi maha, ei käitata põletuskambreid, siis ei saa saavutada efektiivset ja odavat elektrit – see süsteem, mis meil praegu on, ei taga seda. Kui me oleksime ära moderniseerinud kogu Eesti Energia, siis me saaksime kindlasti kasutada elektrit, mida nad toodavad, 24/7 ja aastaringselt. Seda võimalust praegu ei ole. Ja see vastab ju ka tõele, et sel hetkel, kui nad käivitavad oma põletuskambrid, nad saavutavadki kallima elektri. See on fakt. Aga kui oleks efektiivsemad ahjud, mis pidevalt toimiksid, siis oleks hoopis teine olukord. 

Tuumajaamaga on ju enam-vähem sama asi. Vaatame üleüldiselt tuumajaama efektiivsust. Kui tuumajaam töötab poole võimsusega või väiksema võimsusega, siis elektri hind on kallis, ja kui ta töötab täismahus, siis ta suudab saavutada odavama elektri. Põlevkiviga on enam-vähem sama lugu. Mispärast me siis näeme, kuidas Soomes mõnikord hinnad hüppavad üles? See tähendabki ju seda, et Olkiluoto [tuumaelektrijaamaga] on mingid probleemid, ta ei tööta täisvõimsusel. Loomulikult, kõik muud nüansid ja aspektid, mis elektrivõrgustikus on: kas ei jagu hüdrot, ei jagu tuult või päikest. See mõjutab jällegi otseselt hinda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Me saime viimati siin ministrilt teada, et kliimaseadust oma esialgsel kujul vastu ei võeta, kuna see tekitab liiga suurt vastuseisu. Aga samas hakatakse seda vist kuidagi tükeldama ja tükkidena vastu võtma, või siis pannakse mõned selle eelnõu punktid teiste seaduste eelnõudesse. Kas selline praktika on üldse kooskõlas hea parlamentaarse poliitilise kultuuriga? Ja miks teie arvates üritatakse seda ikkagi nii tugevalt seda survestada?

Aitäh! Eks kliimaseaduse taga – on ta siis tükeldatud või terves tükis – on ju erinevad huvigrupid. Selge on see, et tegemist on väga keeruka dokumendiga, mis on tekitanud ühiskonnas vaidlusmomente. Aga ma arvan, et vaielda on tore ja hea, peaasi et jõutakse ühisele arusaamale.

Nüüd, kogu selle asja käivitaja on loomulikult rohesuund ja Euroopa direktiivid, mis on parasjagu käsile võetud ja mida tahetakse ka Eesti riigis rakendada. Eks praegu on veel vara selle kohta midagi öelda, kuidas see meieni jõuab, millises kuues, millistes tükkides, ja mida ta täpselt käsitleb. Ootan põnevusega. Keskerakonna fraktsioon võtab sellest debatist kindlasti väga tugevasti osa.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma vaatasin oma 2017. aasta elektriarvet ja see oli 5 senti kilovati eest, koos maksudega. See näitab, et põlevkivienergia on väga soodus. Aga paraku on kogu energeetikavaldkond mässitud valede võrku, põlevkivienergiale on külge keevitatud CO₂-kvoodid ning väidetakse, et see on hirmkallis ja et taastuvenergia on hirmodav, aga samas ei arvestata kõike seda, mis kaasneb – võrke tuleb ümber ehitada, alajaamu tuleb ehitada, teha paralleelselt juurde stabiilse energia jaamu ja nii edasi. Kõikn see teeb tegelikult taastuva energia oluliselt kallimaks. Loomulikult, ma toetan põlevkivienergeetikat, toetan rahvaküsitlust. Aga kuidas teha rahvale see selgeks nii, et nad näeksid läbi nendest valede võrkudest, ja kuidas tagada seda, et hinnad toodaks välja …

Teie aeg!

… ikkagi võrdlevalt, õiges summas ja mahus?

Aitäh, hea kolleeg! No eks see kvoodimajandus lihtsustatult võttes on ju ümberjagamise süsteem, kus tarbijalt võetakse CO₂-maksuraha ja suunatakse see rohemajandusse. No eesmärk oli, et see peaks stimuleerima kiiremat roheenergia juurutamist ja rohetoodete tekkimist. Teiselt poolt võimaldaks see hoonete energiaefektiivsemaks muutmist. Tundub nagu üllas eesmärk, aga ei toimi. Lihtsalt ei toimi. Seal on jälle hästi palju probleeme. Esiteks, me peame tunnistama, et me oleme üksi Euroopas. 

Kui mul õnnestus eelmisel aastal külastada Ameerika Ühendriike, siis ma käisin neljas osariigis. Mul õnnestus külastada nelja osariiki eri tasanditel: kohalik võim, föderaalvõim, osariigi tasandi võim. Ja just nimelt energeetika oli teemaks. Nad ei suutnud ära imestada, kuidas me selle kvoodimajandusega siin hakkama saame – see on ju kohutavalt kallis. Hästi palju oli juttu sellest, et tegelikult ju inimesed maksavad selle kõik kinni ja seoses sellega nende toimetulek langeb. Ameerika seda endale lubada ei saa. No see oli lõppjäreldus kogu selle asja juures, põhimõtteliselt iga kohtumise juures. Ameerika inimesed seda endale lubada ei saa, aga eurooplased – palun väga. 

Ma mäletan ühte jutuajamist Denveri linnapeaga, kes ei suutnud ära imestada, kuidas meil Euroopas on juba otsused vastu võetud, et 2040. aastal gaasi me ei hakka kasutama, gaasipõletid, mis meil on kodudes, neid ei saa vahetada, siis tuleb soetada muu energiaallikas, mis toimib elektril, reeglina on need õhk-vesi soojuspumbad või õhk-õhk pumbad. Ja siis ta küsis, kas tõesti Euroopa on nii rikas, et ta teeb selle programmi läbi ja maksabki kõik selle kinni. Tal oli ilmselt ettekujutus, et see on kuidagi nagu programmi raames ja siis Euroopa Liit tagabki selle muutuse. Ma ütlesin: "Ei, ei! Selle maksavad ikka omanikud ise kinni." Kui sa praegu saad sooja gaasi põletamisest, siis 2040. aastaks, kui see enam ei toimi, pead sa midagi muud, mingi alternatiivi leidma. Ja see tuleb ikkagi koduomanikult. Ja siis ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Ma ei saa nüüd üldse enam aru. Kui ma sellist asja räägiksin Denveri linna elanikele, siis ma kaua sellel positsioonil ei püsiks." See oli mõeldamatu. Ta ei kujutanud isegi ette, et selline asi võiks olla. Aga meil on see, palun väga, olemas. 

Ja kui vaadata Aasiat, kes samamoodi ajab oma asja, siis mis on tulemus? Tulemus on see, et Euroopa on kaotanud päris tugevasti konkurentsivõimes. Ja see on mõjutanud kogu Euroopa majandust, rohepoliitika. USA on ees, Hiina on kohe järel – mõnikord nii, mõnikord naa, aga üldiselt on ta ikkagi teisel kohal – ja siis Euroopa on kuskil tagapool, tunduvalt maas. See ongi [tagajärg].

Nüüd, tulles veel teie küsimuse juurde – teil oli mitu küsimust –, kuidas me suudame inimesele selgeks teha, et üks asi on parem kui teine, et pragmaatiline lähenemine on parem kui maailmavaateline? Aga see ongi meie asi seletada. Meie asi ongi seda seletada. Ma arvan, et seesama eelnõu, mis meil praegu laual on, kui Riigikogu kinnitab selle ära, siis meil ongi võimalus viia see debatt, diskussioon, rahvani, seal me saame sellest edasi rääkida. Ja siis ongi eri erakondadel juba võimalik rahvale väga lähedal pidada debatti ja selgitada oma seisukohti. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Iseenesest on tunnustus, et tunnistate oma viga, mis sai omal ajal teie erakonna kaasosalemisel tehtud. Aga minu küsimus on see, miks te tahate seda teha nii keerulisel ning rahvale ja maksumaksjale nii kallil viisil. Nagu ma enne ette lugesin, piisab ju, kui sellessamas ENMAK-is kirjeldada seda protsessi, kuidas põlevkivi lähiaastatel või järgnevatel aastatel kasutatakse, kas siis vähenevas mahus või mis iganes. Miks ei piisa sellest, kui lihtsalt seda energiamajanduse arengukava muuta? Ja miks nii kallis viis?

No kui Riigikogu otsustaks võtta hoopis teise suuna, siis me seda praegu ei arutaks. See on väga põhimõtteline küsimus. Kui sotsid on praegu nõus toetama ettepanekut viia ENMAK‑isse sisse parandused, et põlevkivile ei öelda lihtsalt ei, vaid pannakse sinna juurde seletus, kuidas on võimalik põlevkivi jätta meie turule, siis see on midagi muud. Aga siiamaani ei ole sotsiaaldemokraadid selles mõttes üldse positiivsed olnud. Minu teada te viimati toetasite meretuuleparkidele väga suures mahus toetuse väljastamist, 26 miljardi ulatuses. Te ei ole kunagi rääkinud sellest, et te võiksite mõelda ka põlevkivisektori säilitamise peale. 

Kui on olemas Riigikogu tahe, kui me saame veel koalitsioonilt kaks saadikut juurde, no teeme selle ENMAK-i ümber. See on üks võimalus. Praegu mina sellist poliitilist tahet ei näe. Aga kui te ütlete, et teie erakonna juhtkond on valmis läbi rääkima, ja kui me siin kõik koos leiame veel koalitsioonist ka paar saadikut – paar saadikut koalitsioonist on täitsa siin olemas –, siis hakkame muutma ENMAK-it. See on oluline dokument.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Hea Lauri! Rääkides põlevkivist elektri tootmisest on oluline silmas pidada ka sotsiaalseid tagajärgi. Põlevkivisektor on Ida-Virumaal oluline tööandja. Tänu põlevkivile on Narvas alati olnud kõrge tööhõive ning madalad elektri ja soojuse hinnad. Aga paraku see on nüüdseks minevik. Tööpuudus on seal kandis üks kõrgeimaid Eestis, samas soojuse hind on tõusnud peaaegu kolm korda. On teada, et põlevkivist elektri tootmisest loobumise plaanide taga on suur roll Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal. Selle erakonna juhatuse liige on Narva linnapea Katri Raik, kes teoreetiliselt peaks seisma Narva elanike eest. Kas sotsid tõesti ei ole teadlikud Narva probleemidest või on asi milleski muus? Mis sa arvad?

Aitäh! Kui lühidalt vastata, siis ma ütleksin, et sotsid teavad küll Narva probleeme, kuid asi on milleski muus. Aga tead, mul on tegelikult väga hea meel, et meil on olemas siinsamas Riigikogus Ida-Virumaa ja Narva saadik, kes tegelikult saab aru, millega inimesed seal hingavad, kuidas ennast tunnevad. Sa seisad nende inimeste eest ja tood need probleemid siia saali. See on väga vajalik. See on väga vajalik, et aru saada, et ka teised Riigikogu liikmed saaksid aru, mis tegelikult Ida‑Virumaal ja Narvas toimub.

Kolm korda on tõstetud kütte hinda. Jah, see vastab tõele. Aga kujutage ette, kui Tallinnas tõstetaks kolm korda kütte hinda. Mida need inimesed siin tunneks? Aga miks seda tehti, miks Narvas tõsteti hinda? Seetõttu, et Eesti Energia sulges oma sealse põletusjaama. Riigiettevõte. Ja selle kõik maksavadki praegu kinni tavalised inimesed. Nende inimeste toimetulek, nii nagu ka Aleksei välja tõi, ei ole kiita, see on kaugelt alla keskmise, kui me vaatame statistikat. See tähendab seda, et see kõrge hind, mis kolm korda tõusis, mõjutab nende inimeste elu igapäevaselt rohkem, kui seda oleks isegi tehtud Tallinnas.

Need on probleemsed kohad. Ja loomulikult, kui me räägime kogu sektorist, siis selles sektoris on hästi palju inimesi, kes saavad seal igapäevast tööd. See alternatiivprogramm, mida valitsus on välja pakkunud, ei taga kaugeltki kõiki töökohti, mis on praegu selles sektoris olemas. Eks inimesed on erinevad  – kes suudab õppida, kes ei suuda, kellel on juba vanus selline ja nii edasi. Sotsiaalseid probleeme on erinevaid, sellesse teemasse ei ole mõtet isegi laskuda. Ehk siis, kui tappa põlevkivisektor, siis tegelikult see mitte ainult ei nõrgesta Eesti julgeolekut, vaid mõjub suures plaanis väga halvasti kogu Ida-Virumaa piirkonnale.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea ettekandja! Te mainisite seda 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide toetuseks. Ka see on mässitud valedesse, sest ühest küljest sotse süüdistades ja justkui loobudes ei ole praegune nii-öelda parempoolne valitsus sellest sugugi loobunud. See lihtsalt peatati. Eriplaneeringu tegemine jätkub ja oodatakse lihtsalt, et Euroopa Liidust tulevad varsti uued reeglid, mis võimaldavad veelgi suuremat toetust maksta. 

Ja me teame seda, et kõikides riikides, kus on väga suures mahus taastuvelektrit kasutusele võetud – Saksamaa, Taani ja nii edasi –, on ka kõige suurem elektri hind. Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas meie valitsus on läinud sellesama asja peale, nähes, et Soomes on mitukümmend korda odavam elekter. 

Teie aeg! 

Mis on selle eesmärk, et energia kõrge hinnaga püütakse lihtsalt riiki ja majandust sõna otseses mõttes hävitada?

Aitäh küsimuse eest! Tead, see ongi maailmavaateline. Lähtutakse hetkeemotsioonidest, hetkemõtetest, aga pikka vaadet ei ole. Vaat see on seesama, millest ka president täna Kuku Raadio saates intervjuud andes rääkis. Ei mõelda kaugemale, pikemat plaani ei ole. Kuidas tegelikult need otsused, mis me täna teeme, mõjuvad meid 2035. aastal? See on esimene etapp. Järgmine etapp on aastaks 2040. Aga mis siis edasi saab? Minu arust seda vaadet lihtsalt ei ole.

Mida see näitab? See näitab tegelikult seda, et meie riigi eesotsas on mikrojuhid, ilma pikema vaateta, osakonnajuhiks kõlbavad. Ei suudeta hoomata seda tervet pilti, luua seoseid ja ka väljundit – see ongi minu arust olukord, kus me Eestis praegu oleme. 

Ma ei tea, kui hea või halb näide see on, aga Kaja Kallas, peaminister, tugev naine, suutis vastu pidada. Kui jätta kõrvale kõik need negatiivsed otsused, mis ta vastu võttis ja mida ta läbi surus ja kuidas ta tegelikult, ütleme otse välja, valetas inimestele, kui ta ütles siitsamast puldist: "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse."

Ja seesama peaminister, kes juhtis Eesti riiki, läks Euroopasse juhtima tegelikult väga olulist välispoliitika suunda. Seal saadi kohe aru, et tegemist ei ole juhiga, tegemist on millegi muuga, ja ta on pildilt kadunud. Mõnikord ongi vaja selleks, et inimese tegelikku võimekust hinnata, panna teda kuskile mujale, mingisse teise rolli. Selge on see, et Euroopas ta seda rolli välja ei ole kandnud. 

Mul on selline tunne, et kui panna praegu peaminister või siis valitsuse liikmed olulisemasse rolli – ma ei ütle, et peaministri roll Eesti riigis ei ole oluline –, panna ta suurt masinat juhtima, kus on 500 miljonit, siis tegelikult näeb, kas ta suudab, hoomab ja oskab seoseid luua või ta ongi osakonnajuhataja, mikro-manager.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja andis väga põhjaliku ülevaate Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse eelnõust, mis hõlmas rahvahääletuse korraldamist põlevkivist elektri tootmise küsimuses. Lauri Laats vastas ka komisjonis väga põhjalikult eelnõu puudutavatele küsimustele, seetõttu piirdun mina lühiülevaatega põhiseaduskomisjonis toimunust.

Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 15. aprillil. Selle punkti arutelu juures osalesid ka Kliimaministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindaja. Kliimaministeeriumi esindaja Rein Vaks kinnitas, et Eestil ei ole rahvusvahelist kohustust põlevkivist loobuda konkreetse kuupäevaga, kuid on antud lubadusi ja energiamajanduse arengukavas on kirjeldatud visiooni, kuidas põlevkivienergeetikast järk-järgult väljuda. Euroopa Komisjoniga on kokku lepitud, et Eesti peab uuendatud energeetikamajanduse arengukava esitama 2026. aasta alguses. Rõhutati, et see arengukava ise ei ole mingil viisil siduv seadus, vaid see on pigem visioonidokument.

Arutelu käigus selgitati ka seda, et Euroopa Komisjoniga sõlmitud rahastuskokkulepped ei välista põlevkivi kasutamist ka pärast 2026. aastat, kui olukord peaks seda nõudma. Samuti käsitleti Euroopa Liidu toetustega seotud küsimusi. Ehk need 280 miljonit toetust, mis on seotud energiamajanduse arengukava esitamisega, täpselt samamoodi ei kohusta millekski. Tegemist on arengukavaga, suunadokumendiga. Rõhutan veel üle, et ühtegi kuupäeva ei ole kokku lepitud ja ühtegi otsust ei ole Eesti Vabariigi valitsus selles küsimuses langetanud.

Komisjon langetas järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt hääletas 6 komisjoni liiget, vastu oli 2 ja 2 liiget otsustas mitte hääletada. Ja kolmandaks, määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh teile!

Teile on vähemalt üks küsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma sain aru, et teile üldse ei meeldi see rahvahääletuse idee, ja mul on küsimus, miks. Kas teie ei usalda oma rahvast?

Olen siin komisjoni ettekandjana ja mitte kuidagimoodi ei saanud minu ettekandest välja lugeda seda, kas ma pooldan rahvahääletust või mitte. Pigem tekkis komisjonil küsimus selle kohta, kas see rahvahääletus on hetkel vajalik. Komisjoni istungi käigus põhjendati ja arutati – ja tegelikult ka eelnõu esitaja ise mingil hetkel nõustus sellega –, et äkki oleks õige korraldada see rahvaküsitlus näiteks pärast 2026. aastat.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No tegelikult seda, et kas keegi toetab või ei toeta seda eelnõu, võib vaadata protokollist. Kas te võiksite nimeliselt öelda, kes kuidas hääletas – kes hääletas selle poolt, et see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, ja kes hääletas vastu?

Jaa. Poolt hääletasid Anti Allas, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Andrus Seeme, Peeter Tali. Vastu hääletasid Lauri Laats ja Jaak Valge. Hääletamata jätsid Ants Frosch ja Helir-Valdor Seeder.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu moodustab roheline energia poole kogu Eestis toodetud energiast. Tarbijad subsideerisid selle tootmist eelmisel aastal 23 miljoni euro ulatuses. Kui kogu meie energeetika muutub roheliseks, siis kasvab see summa kahekordseks. Kas teil pole meie inimestest kahju?

Ma hea meelega diskuteeriksin sellel teemal. Hetkel ma olen aga komisjoni ettekandja ning ütlen, et seda konkreetset teemat ja neid numbreid me komisjonis ei arutanud.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et te olete sellega nõus, et senine energeetikateemaline debatt on Eestis olnud üsna primitiivne. Seal on kõlanud ühelt poolt üsna radikaalsed väited ja teiselt poolt päris samamoodi. Küllap olete nõus ka sellega, et igasugune debatt, mida rahvahääletus võimaldaks, võiks ka diskussiooni taset tõsta, eriti arvestades seda, et kui on korrektne rahvahääletus, siis teabematerjalid saadetakse igale kodanikule koju ette. 

Aga nüüd, mu küsimus on selline. Kui oli juttu, et võib-olla oleks see õigem aeg 2026, siis mis te arvate või kuidas te hindate – kas sel juhul oleksid need inimesed, kes komisjonis hääletasid selle praeguse rahvahääletuse korraldamise vastu, 2026. aastal sellega nõus?

Põhiseaduskomisjoni liikmena ma julgen väita, et tegelikult asi ei ole nii hull, et Eesti rahvas ei usalda valitsust ja valitsus ei usalda rahvast. Ma ei ole absoluutselt, kui te minu arvamust küsite, ühegi referendumi vastu, aga ma tõesti ei oska seda hinnata, kas 2026. aastal on pilt teistsugune või samasugune.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Lugesin selle protokolli läbi ja eks ta oli, nii nagu oli, ja hääletamine oli ka, nagu oli – see, mida oligi arvata. 

Aga ma jälgin pidevalt Šveitsi riigis toimuvaid rahvahääletusi, seal toimub neid vahetpidamata, kõigil teemadel. Šveits on ka suhteliselt demokraatlik riik. Ma ei tea, kumb demokraatlikum on, kas Eesti või Šveits. Aga me võiksime ehk Šveitsist õppust võtta. Ja ma ei pea silmas praegu ainult põlevkivi, kuigi teile vist võiks ju põlevkivi korda minna, te olete sealt Virumaalt kusagilt.

Jah, ma võib-olla nii hästi Šveitsi rahvahääletustega kursis ei ole, aga olen teiega nõus, et Eestis neid üleliia palju ei korraldata. Aga ma usun, et kui debatt on laiem ja see küsimus on tõesti selline, mida peaks Eesti rahvalt küsima, siis ei ole kahtlust, et referendum korraldatakse.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Evelin Poolamets, palun! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie senine rohepöörde kurss on rajatud lootusele, mitte teadmistele. Tänaseks on selge, et tuul ja päike, mida armastatakse nimetada taastuvaks ja puhtaks, ei ole majanduslikult jätkusuutlikud ilma massiivsete toetuste ja tasude süsteemideta. Tuule‑ ja päikesepargid ei suuda ise oma ebastabiilsust katta, nende tasakaalustamiseks tuleb teha lisakulutusi kuni 200 miljonit eurot aastas ja see jagatakse nii tarbijate kui ka tootjate vahel. 

Kui üks tootmisviis ei suuda ilma peidetud toetusteta turul püsida, tuleb ausalt öelda, et see ei tööta. Ei saa olla, et elektri hinna tõusu maksavad lõpuks kinni kõik Eesti inimesed ja ettevõtted ainult selleks, et poliitikud saaksid rääkida rohelisest energiast. Selline poliitika ei ole mitte roheline, vaid punane, miinuses majanduse ja miinuses loogika mõttes. 

Selle asemel, et lasta juhuelektril Eesti elektrisüsteemi lõhkuda, peaksime küsima, mis on meie huvid ja mis on meie kohustused rahva ees. Vastus on lihtne: energiajulgeolek, oma tootmine ja aus majanduskonkurents. Meil on olemas ressurss, see on põlevkivi. Enne kui keegi jõuab öelda, et see on must ja saastav, saan vastata, et on olemas tehnoloogia, mis võimaldab saastatuse ära hoida. 

Professor Alar Konist Tallinna Tehnikaülikoolist kinnitab: kui kasutada nüüdisaegset tehnoloogiat, saame CO₂ heitmeid oluliselt vähendada, isegi nulli või miinusmärgini viia, kui kombineerida biomassi ja keevkihttehnoloogiat. Lisaks sellele sünnib põlevkivist energiat tootes väärtuslik kõrvalprodukt – tuhk, mis ei ole jääde, vaid tooraine. Põlevkivituhka saab kasutada tsemenditootmises, ehituses, mulla parandamises ja isegi plastide täiteainena. See on ringmajanduse tegelik sisu: üks ressurss, mitu väljendit. 

Lisaks on põlevkivienergeetika oluline seetõttu, et see tagab meile energiajulgeoleku. Euroopa Liit ise impordib üle poole oma energiast kolmandatest riikidest. Ja meil on olemas kodumaine ressurss, mida saab hinnata oma kulu põhiselt, sõltumata maailmaturuhindadest ja nende kõikumisest. See on tõeline strateegiline ressurss. 

Meil on võimalus ehitada Narva uus keskkonnasõbralikum, keevkihttehnoloogial põhinev elektrijaam. See looks töökohti, tugevdaks julgeolekut ja annaks meile uuesti kontrolli oma energiasüsteemi üle. Selline investeering on küll kulukas, aga veel kallim on olla energeetiliselt sõltuv. Palju kallim on toetada süsteemi, mis laguneb pilvise ilma või tuulevaikse päeva peale. Põlevkivi on meie oma, see ei sõltu ilmast ega importijast. See võimaldab toota elektrit ja annab võimaluse rakendada Eesti insenerivõimekusi ja ‑teadmisi, et mitte importida Hiina päikesepaneele või Saksa akupankasid. 

Aeg on öelda tuulepropagandale ei. Aeg on minna tagasi tõe ja teadmiste juurde. Aeg on pöörata pilk jälle Eesti maapõue poole ja küsida, kas meil on julgust kasutada seda, mis meil on juba olemas. Lõpetades Andrei Durejko sõnadega, põlevkivijaamade pideva töös hoidmisega on võimalik Balti regioonis saavutada Soomega sarnane elektri hind, see annaks meie majandusele täiskäigu. Tänan!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Vabariigi Valitsus on seadnud eesmärgiks lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt aastaks 2040. See siht on kirjas Eesti taaste- ja vastupidavuskavas, mis esitati Euroopa Komisjonile ning kinnitati 2024. aasta juunis. Kava kohaselt lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine hiljemalt 2035. aastaks ning kogu põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt 2040. aastaks. See on konkreetne dokument, mis esitati Euroopa Komisjonile. Vastavalt sellele dokumendile on Eesti saanud ka raha. Kui see ei ole dokument, nii nagu lugupeetud kaasettekandja rääkis, ju siis ta ei ole dokument. Aga võib-olla valitsus mängibki topeltmängu, milles ma kahtlen. Ehk siis – ikkagi on sisuline dokument. Teine dokument, mis räägib sama asja, on ENMAK, energiamajanduskava, arengukava. Teed lahti esimese lehekülje, teise lehekülje. Siin on ära kaardistatud praegune olukord, kuhu tahetakse jõuda 2030. aastaks, kuhu tahetakse jõuda 2035. aastaks ja kuhu soovitakse jõuda 2040. aastaks. Täpselt samamoodi on kirjeldatud sama põhimõtted, mida on edastatud Euroopa Komisjonile. Tõsi, ENMAK on veel arutamisel. Tegelikult ma mäletan … Oli see infotunnis, kus valitsuse juht ütles, et maikuu lõpus, juuni alguses tullakse lõpliku ENMAK-iga välja? Meile teadaolevalt ka selles lõplikus ENMAK-is, mis tuleb valitsusest välja, on täpselt samamoodi kirjeldatud, kuidas 2035. aastal lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. 2040. aastast lõpetatakse põlevkivi kasutamine energeetikas. 

Aga mida see kokkuvõttes tähendab, kui 2040. aastal energeetikas rohkem põlevkivi ei tohi kasutada? See tähendab seda, et kõik energiaallikad hakkavad töötama toormel, mis pärineb väljaspool Eestit. Me räägime julgeolekust, me räägime energeetilisest julgeolekust. Me räägime loomulikult ka majandusvaatest väga olulistes küsimustes. Me räägime töökohtadest, me räägime piirkonnast, Ida-Virumaa piirkonnast, selle piirkonna jätkusuutlikkusest ja inimeste toimetulekust. Need otsused, mis on vastu võetud ja millega praegu edasi liigutakse, nendel ei ole laiapõhjalist toetust. Me näeme seda selgelt ka erinevatest küsitlustest, kus praegusel koalitsioonil on ainult 20%-line rahva toetus. Ja ka valitsust tervikuna ei usaldata. Peab ütlema, et ka Riigikogu osas puudub usaldus. Need on need küsimused ja probleemid.

Ja peab ainult nõustuma ettevõtja Raul Kirjaneniga, kes on selgelt välja öelnud, et selles küsimuses valitsus juhib Eestit maailmavaate põhjal, pragmaatika on kuskile kõrvale jäetud. Meie arvame, et kuna tegelikult praegusel valitsusel ei ole mandaati selliseid olulisi otsuseid vastu võtta ja need on väga pika vinnaga ja väga palju muudavad meie inimeste elus Eesti riigis, siis minu arust on kaks võimalust. Esimest võimalust ei taheta kasutada, see on tagasi astuda ja esile kutsuda erakorralised valimised, mida tegelikult Eesti praegu vajaks. Aga teine võimalus on, vähemalt selles osas, tulla mõistusele ja küsida rahvalt mandaati, kas ühes või teises suunas. See oleks õiglane ja see oleks aus, vähemalt selles küsimus. Aga seda julgust vist ei ole. 

Nii et ma veel kord kutsun üles Riigikogu liikmeid, häid kolleege, toetama meie poolt pakutud lahendust, selleks et välja kuulutada referendum.

Tahad sa lisaaega?

Jah. Juba olid lõpusõnad, aga minut aega.

Üks minut lisaks.

Aitäh! Tõesti, see referendum peaks toimuma, et inimesed saaksid sõna sekka öelda nii olulises küsimuses nagu energeetika ja selles, mis suunas me liigume. Kas me liigume selles suunas, et me tagame energia mitte meie oma maavarast lähtuvalt, vaid me toetame seeläbi ka teiste riikide majandust, kust me parasjagu gaasi või muid saadusi ostame, või siis me kasutame oma maavara, põlevkivi, ja tekitame sellega lisandväärtust meie inimestele?

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 581 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Koos selle päevakorrapunkti läbimisega on ka tänane istung lõppenud.