Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu uut istunginädalat. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29. 

Nüüd, head kolleegid, jõuame päevakorra kinnitamise juurde. Esmalt annan teile teada, et tehtud päevakorras on toimunud üks muudatus. Nimelt, Riigikogu esimees on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 3 alusel täiendanud selle töönädala päevakorda Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse (570 UA) uuesti arutamisega. Arutelu toimub kolmapäevase istungi neljanda päevakorrapunktina. Head kolleegid, kas ma saan aru, et me saame minna saalikutsungi juurde, et minna päevakorra hääletamise juurde? Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, kordan veel kord, et kolmapäevase istungi päevakorda on Riigikogu esimehe ettepanekul täiendatud neljanda päevakorrapunktiga, milleks on kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse (570 UA) uuesti arutamine. Saalis oli vähe kahinat, et juba on see jõudnud ka siia kollase lehe peale kirja. Tõepoolest, nii see on. Täpsustuseks: mina vestlesin Riigikogu esimehega täpselt pool tundi tagasi või nüüdseks 34 minutit tagasi ja siis tema selle otsuse langetamisest mulle teada andis. Nii et see täiendamine on Riigikogu esimehe pädevus ja tunnustan ja kiidan istungiosakonda, kes on selle väga kiirelt ka siia kollase paberi peale juba ära trükkida jõudnud. 

Aga vaatamata sellele on ikkagi üks küsimus. Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, aitäh! Aga minu küsimus …

Äkki on päevakorraga seotud, ma ei saa seda selles mõttes … Kuigi see oleks pidanud varem olema sellisel juhul loomulikult. Aga palun!

Küsimus on protseduuri kohta. Kuna tegu on päris erakordse asjaga, see ei ole tavaline eelnõu, mis viimasel hetkel nagu järsku kuidagi päevakorda maandub, siis kas te saaksite natuke rohkem rääkida sellest, kuidas see niimoodi juhtus? Te juba mainisite seda, aga [rääkige] natuke laiemalt. Kuidas siis sellega edasi minnakse: [kas toimub] esimene lugemine, teine lugemine, kolmas lugemine ja nii edasi?

Aitäh, hea kolleeg! Teil juba kogemust peaks tegelikult olema Riigikogus. Teiseks oleks tõepoolest palve [esitada] sarnased küsimused enne saalikutsungit. Nüüd tekib küsimus, kas me peame uue saalikutsungi tegema või mitte. Kollane raamat ütleb, et see tuleb võtta arutlusele esimesel võimalusel. Nii et see on väga üheselt öeldud. Meie seisukoht, [nagu me] eelmisel nädalal juba juhatuses koos kolleeg Arvo Alleri ja Lauri Hussariga [arutasime] oli see, et kui komisjon on valmis nii-öelda seda sel istunginädalal menetlema, siis sellisel juhul Riigikogu esimees, kelle pädevuses on selle päevakorra täiendamine, antud juhul selle täienduse ka teeb, ja Riigikogu esimees, nagu ma ütlesin, andis mulle sellest teada 14.30, et tõepoolest, ta on otsustanud päevakorda täiendada selle küsimusega. 

Ja nüüd ma loodan, et ma siin ei eksi: minu teada on nüüd Riigikogul kaks võimalust, kas võtta vastu see muutmata kujul või nii-öelda minna seda seadust muutma, ja kui minnakse seda seaduseelnõu muutma, siis sellisel juhul on tegemist minu teada teise lugemisega, mis tähendab, et on uuesti võimalus esitada muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta.

Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, aitäh võimaluse eest! Kas juhatuse koosolekul ei olnud infot, mis võimaldaks seda päevakorrapunkti päevakorda panna, ja kas Riigikogu esimees sai selle info mingisugust enda kanalit pidi täna? Mis on muutunud juhatuse koosoleku ja praeguse hetke vahel? Aitäh!

Ei midagi muud, kui et kui sa mind tähelepanelikult [kuulanuks], siis sa oleks pannud tähele, et nimelt, me oleme kogu aeg rõhutanud komisjonide olulisust nende protseduuride juures, ja antud juhul ka, meil ei olnud tolleks hetkeks teada vastava juhtivkomisjoni seisukoht ja valmisolek seda menetleda. Nüüd on see seisukoht olemas, komisjon on igati päri, et selle küsimuse arutelu toimub. Ma ütlen veel kord, et see oli korra arutusel ka meie juhatuse koosolekul neljapäeval, mis on korraline. Aga kuna meil ei olnud komisjoni seisukoht teada, siis me eeldasime, et komisjon on sellega kursis ja väljendab oma valmisolekut seda arutada või mitte. Komisjon on igati päri sellega, et seda sellel istunginädalal arutada. See on põhjus, miks Riigikogu esimees otsustas päevakorda täiendada. See on igal juhul tema pädevus, tema õigus seda teha. Siin kellelgi õigust sekkuda ei ole. (Saalis on sumin.) Head kolleegid, natukene läheb laadaks küll, mulle tundub. Suht lihtsad asjad, ei ole nii keerulised. 

Varro Vooglaid, palun!

Mina ei taha küll mingi laada korraldamisse siin panustada, aga mind hakkas täitsa huvitama, kuulates teie selgitusi, kuidas te tõlgendate seda "esimesel võimalusel". Mina oleks mõelnud selle peale, et ka täna on meil istung ja homme on meil istung. Nüüd on tulnud ettepanek panna see alles kolmapäevase istungi päevakorda. Kui "esimesel võimalusel", siis … Mingit pidi võiks öelda, et eelmisel nädalal arutas küsimust põhiseaduskomisjon, sel nädalal täna hommikul õiguskomisjon. "Esimene võimalus" tunduks mulle, et kohe praegu. [Mul on] lihtsalt tehniline huvi selle vastu, kuidas te seda "esimesel võimalusel" tõlgendate. Kui te lõdvalt tõlgendate, (Saalist öeldakse midagi.) siis võib see olla järgmisel või ülejärgmisel nädalal, kus võib kas või fraktsioonide vahelisi läbirääkimisi pidada ja ei pea kiirustama. Aitäh!

Ma arvan, et see sõna "võimalus" filoloogiliselt ise juba räägib sellest, et see annab teatud sellise tolerantsi [selles suhtes], mis päeval seda konkreetselt teha. Ma arvan, et ei oleks mingi patt olnud see, kui see oleks ka võib-olla nädala võrra edasi [nihkunud], nagu sa viitasid täna. Õiguskomisjon arutas – vabandan, ma ei olnud ise sellega kursis … On väga loomulik tegelikult ära oodata ka õiguskomisjoni seisukoht. Kuna nende valmisolek oli olemas, siis ma arvan, et on igati loogiline, et ka Riigikogu esimees täiendas. See ei ole tõepoolest üksüheselt öeldud, kas see [arutelu peaks toimuma] nüüd esmaspäeval, teisipäeval või kolmapäeval.

Ma arvan, et see nõue on igal juhul täidetud, et seda on esimesel võimalusel tehtud, kui ka selle arutelu toimub kolmapäeval. Ja teine [asi], millest juhatus on lähtunud ja millest ka Riigikogu esimees tõenäoliselt lähtus, [on see], et me oleme ikkagi püüdnud hoida esmaspäeva arupärimiste jaoks, et inimesed teaksid, oleksid sellega kursis. Siin on olnud erandeid, oleme arutanud ka eelnõusid, aga üldjuhul me ei taha sinna tulla valitsuse eelnõudega väga vahele. Muidu me tuleme [oma aruteludega] teie asjade ette ja siis tekib probleeme. 

Teisipäevane päevakord oli piisavalt tihe selleks. Noh, me eeldame, et me teisipäevase päevakorra suudame ära menetleda. Me ei ole täna isegi kindlad selle kolme punkti juures, kui ma ei eksi, et me suudame seda teha, panna selle neljandaks [päevakorrapunktiks], see oleks jäänud poole peale. See on põhjus, miks teha see juba kolmapäeval, mis, ma arvan, kindlasti vastab sellele nõudele "esimesel võimalusel". Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, kas ma saan ikka täpselt ja ühemõtteliselt aru, kuidas see kolmapäeval kulgema hakkab? Kas kolmapäeval toimub lihtsalt hääletus [selle üle], kas võtta see muutmata kujul vastu, ja see läheb uuesti presidendi lauale? Või hääletatakse selle poolt, et viia sisse mingisugused muudatused, ja siis läheb see uuesti komisjonidesse ja seal hakatakse muudatusettepanekuid tegema või kuidas? Aitäh!

Veel kord: seal on minu teada kahe komisjoni ettekanded. On vist õiguskomisjon, peaks olema ka põhiseaduskomisjon, on küsimuste-vastuste [voor], nii nagu ikka. Lõppotsus [tehakse] ikkagi selle üle, kas võtta [seadus] muutmata kujul vastu või mitte. Kui [seadus] võetakse vastu muutmata kujul, siis see seadus jääb sellisena [kehtima], nagu see on, ja siis on Vabariigi Presidendil võimalus otsustada, kas ta pöördub sellega kohtusse või mitte. Kui [ollakse] seda meelt, et minna seda seadust muutma, siis muid täiendavaid ettepanekuid selle eelnõu kohta ei tehta. Muudatusettepanekuteks tuleb aeg peale seda. 

Viimane küsimus, Andrei Korobeinik, palun!

Sa mõtled, ma saan aru, et antud olukorras on juhtivkomisjon ikkagi põhiseaduskomisjon, kelle päevakorras oli see eelnõu eelmisel nädalal, ja õiguskomisjon oli selle eelnõu juhtivkomisjon siis, kui selle eelnõu menetlus käis. Aga kui president saadab [seaduse] tagasi, viidates vastuolule, siis juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Ehk siis miks te ootasite ära õiguskomisjoni istungi, kui see info oli teil juhatuse koosolekuks tegelikult olemas?

Küsimised küsimise pärast. Juhtivkomisjon on jätkuvalt õiguskomisjon selle [eelnõu menetlemise] juures ja kuna on vastuolu põhiseadusega, siis sellisel juhul on ka põhiseaduskomisjonipoolne ettekandja, kes omalt poolt hindab, kas see on kooskõlas põhiseadusega või mitte. Ei muutu selle eelnõu juhtivkomisjon, see jääb jätkuvalt õiguskomisjoniks. 

Martin Helmel ei ole nüüd protseduuriline küsimus. (Hääl saalist.) Kuidas? (Saalist täpsustatakse.) Enne hääletust on õigus seda nõuda. Kui palju te soovite siis vaheaega? 

Aitäh! Noh, ma ei vaidle vastu, et ongi õigus [päevakorrapunkte juurde] panna, [päevakorda] täiendada ja kõike [muud] veel, aga kuna on uus päevakord, siis meie fraktsioon vajab arupidamist, mida me teeme nüüd päevakorra hääletusel. Palun 10 minutit.

Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni poolt palutud vaheaeg on lõppenud. Kordan veel kord, et võrreldes neljapäeval välja saadetud elektroonilise päevakorraga ja juhatuse poolt kinnitatud päevakorra eelnõuga on Riigikogu esimees täiendanud selle nädala päevakorda kolmapäeval neljanda päevakorrapunktiga, milleks on kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse (570 UA) uuesti arutamine. See muudatus on juba teie laual oleval kollasel paberil päevakorda juba sisse viidud. Nii et koos selle muudatusega, head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 1. Selle töönädala päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Esmalt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson.

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse, julgeolekumaksu seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Eelnõu on edastatud elektrooniliselt.

Suur tänu teile! Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lubage väliskomisjoni poolt üle anda Balti Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamise [otsuse] muutmise eelnõu. Tegemist on eelnõuga, kus meie endine hea kolleeg Hele Everaus asendusliikmena lahkus Riigikogust ja tema asemele on sotsiaalkomisjon pakkunud uue delegatsiooni liikme. (Saalist öeldakse midagi.) Ja see on üle antud elektrooniliselt. 

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on arupärimine haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, mille teemaks on koolitoit, ja mitte ainult kooli-, vaid ka lasteaiatoit. Eelmisel nädalal sai üldsus teada, et Sotsiaalministeeriumil on plaanis uuendada koolide ja lasteaedade menüüde põhimõtteid. Nimelt, alates selle aasta septembrist peavad Eesti õppeasutused ministeeriumi plaani järgi pöörama rohkem tähelepanu köögiviljadele, marjadele ja kalale ning vähendama soola, lisatud suhkru ja töödeldud toidu osakaalu. 

Iseenesest on loomulikult tegu väga tervitatava initsiatiiviga ja ka Keskerakonna fraktsioon on nii siin saalis kui ka väljaspool väga palju rääkinud sellest, et meie laste – koolilaste ja lasteaialaste – toit peab olema kvaliteetne, tervislik, rikkalik, maitsev. Aga probleem on selles, et juba aastast 2018 pole riigi panus koolitoidu katmisel suurenenud. See on jätkuvalt 1 euro päevas ühe kooliõpilase kohta. Kui rääkida lasteaedadest, siis riik pole siiamaani üldse ühtegi senti panustanud. 

Nii et me palume ministril vastata küsimustele, kuidas tema hindab seda Sotsiaalministeeriumi plaani. Kas tema arvates ei peaks selliste muudatustega koos käima ka riigipoolse panuse suurendamine lasteaia- ja koolitoidu maksumuse kompenseerimisega? Kas ministri arvates ei peaks riik hakkama kompenseerima toitlustamist ka Eesti lasteaedades? Kas tema arvates on aastal 2018 kehtestatud riigipoolne panus koolitoidu kompenseerimisel piisav? Tuletan meelde, 1 euro päevas! Kas see vastab ka tänase päeva reaalsusele või peab valitsus seda ikkagi suurendama? Ja on veel mõni küsimus. Keskfraktsiooni kuus liiget on selle allkirjastanud. Aitäh!

16?

Kuus! Meil ei ole nii palju liikmeid.

Ma vaatasin ka, et [kuidas] 16! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Meil on korraga kaks arupärimist peaminister Kristen Michalile. Ma alustaks võib-olla sellest, et Eesti Vabariigis on selline mees nagu Jaak Pihlak, kes [oli] Viljandi muuseumi direktor. Ma olin kunagi keskmuuseumi direktor ja ta [oli direktor] sellest ajast, selline nagu üks mäluasutuse juht peaks olema. Mõni aeg tagasi sunniti ta oma kohalt lahkuma, kus ta oli ligi 34 aastat olnud. Formaalselt on kõik kena, keegi talle kinga ei andnud, aga reaalselt on see kestnud juba 16–17 aastat erinevate ministritega. Kuna Jaak Pihlak on sellise kindla pilguga ja tõeline muuseumijuht ja teadlane, siis ta ei ole nõus olnud nende mängudega, mida ministeeriumist on Eesti muuseumidele peale käidud nii-öelda nende sihtasutuseks muutmiseks. Mälu ei ole kõige olulisem, oluline on tsirkus, võin ma endise keskmuuseumi direktorina öelda. 

Nüüd, Kertu Saks, kes oli Eesti Rahva Muuseumi direktor umbes kolm aastat, minnes tülli oma kollektiiviga, sai premeeritud 5000 euroga. Kui Jaak Pihlak veidi hiljem lahkus, siis öeldi, et tore on. Sai tänukirja, ei ühtegi senti. Sellest tulenevalt on meil mõned küsimused peaministrile. Kas see kuulub nii-öelda normaalse asjaajamise hulka ja kas ei peaks äkki Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi liitma Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kuna see on niigi muutunud marginaalseks, eelarves kusagil 1,8% ainult, ja tuult oleks vaja sellesse asutusse?

Aitäh! Ja teine ka.

Ja teine [arupärimine] on ka peaministrile, aga see on nagu magusroog juba. Arupärimise pealkiri on "Topeltstandardite kohta Venemaaga suhtlemisel". Hiljuti oli kaitseminister Pevkur Maalehe kaane peal sellise jutuga, et sääsk võtab ka elevandi maha. Jutt oli Venemaast. Nüüd, eelmisel nädalal Eesti piiripunktidesse Luhamaale ja Koidulasse visiiti tehes tuli mul see meelde. Kes on käinud seal, minge vaadake, käib selline tõeline laulupidu, LNG või vedelgaasi tsisternid, 40 tonni või palju seal on sees, voorivad vahetpidamata Venemaa vahel. Siis ma mõtlesin: võib-olla ongi see salaplaan, et imeda Venemaa vedelgaasist tühjaks, siis kukub pikali. Aga asi on tegelikult tõsine. 

Kaja Kallase ajal puhkes skandaal, kus tema abikaasa oli väidetavalt seotud ühe firmaga, kes Venemaal äri ajas. Selles valguses, mida mina oma silmaga olen näinud, ütlevad inimesed, kes iga päev nendes piiripunktides viibivad, et see on lapsemäng selle kõrval. Peaminister Michali ajal käib Venemaa sõjamasina või Putini sõjamasina toitmine eriti võimsal kujul. Äri peaks ajama ja suhted naabritega, ka ärilised, peaksid olema, aga retoorika ei tohiks olla selline, et ühelt poolt käib intensiivne gaasiäri, mille kohta on ka praegune Ameerika administratsioon öelnud, et kui see asi jätkub, siis tulevad karmid sanktsioonid naftale ja gaasile. Nii et see on väike mure meil, mida see Eestile võib tähendada ja nii edasi. Aga teiselt poolt võiks nagu ausalt rääkida, et jah …

Aitäh!

… see on odav gaas. Küsimused on jah … Peaminister, ootan vastust. Aitäh!

Lihtsalt kolleegidele info, et kolleeg Peeter Ernitsa üle antud esimese arupärimise esitajad on Peeter Ernits ja Riina Solman, ja [teise] arupärimise – mille äsja Peeter Ernits üle andis –, on esitanud Peeter Ernits ja Lauri Laats. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile ja teema on "Probleemide kohta pensionide väljamaksmisel". Ajakirjanduses on põhjalikult kirjeldatud probleeme pensionide väljamaksmisel, mis on tingitud Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi vananemisest ning selle süsteemi jõudmisest kriitilisse seisu.

Sotsiaalkindlustusameti juhi sõnul esines 2024. aastal pensionide väljamaksmisel tõrkeid 11 kuul ning just tõrgete likvideerimiseks makstakse pensione teatud juhtudel 5. kuupäeva asemel paar päeva hiljem. Ameti negatiivsema prognoosi kohaselt võib süsteem lakata töötamast sellises mahus, mis on vaja, ja väljamaksete sooritamine on häiritud pikema aja jooksul.

Eeltoodust, sellest infost [tulenevalt] sooviksime küsida, kas seda teemat on valitsuse istungil arutatud, mis puudutab seda olukorda, kus meil [2024. aastal] 11 kuul ei olnud võimalik õigeaegselt pensioni meie inimestele välja maksta, kas nende tõrgetega on tegeldud ja mis on selle süsteemi tulevik. Nii nagu ka Sotsiaalkindlustusameti juht ütles, et see ei tööta meil pikka aega, ja see võib tuua meile veelgi suuremaid kahjusid, eriti, mis puudutab loomulikult pensionide väljamaksmist 5. [kuupäeval], iga kuu. See on loomulikult meie pensionäridele väga vajalik ja kui see ei toimuks, siis see lööks neid väga valusalt. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu, ühe otsuse eelnõu ja neli arupärimist.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 7. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine NATO liikmesriikide teavitamise kohta seoses valimisõiguse kaotamisega Eesti kohalikel valimistel, arupärimine nr 744. Palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea välisminister, kes on samuti siin Riigikogu saalis! Käesoleva aasta 7. aprillil edastasime me arupärimise NATO liikmesriikide teavitamise kohta seoses valimisõiguse kaotamisega Eesti kohalikel valimistel. 

Nagu me teame, siis 26. märtsil otsustas Riigikogu muuta kiirendatud korras põhiseadust, millega jäeti Eesti kohalikel valimistel hääleõigus alles vaid Eesti ja Euroopa Liidu kodanikele. Hääletamisõiguse kaotasid Eestis elavad kõigi teiste riikide kodanikud, ka teatud NATO liikmesriikide kodanikud, näiteks Island, Norra, USA ja Kanada ja teisedki. 

Eelnõu vastava muudatusettepaneku seletuskirjas ja põhiseaduskomisjoni aruteludes tsiteeriti Välisministeeriumi seisukohta, mille kohaselt ei ole NATO liikmesriikidel ootust, et nende kodanikud peaksid saama Eesti kohalike omavalitsuste volikogu valimistel hääletada. Tsiteerin: "Nii Välisministeerium kui ka väliskomisjon on kinnitanud, et NATO liikmesriikidel, mis ei ole EL-i liikmesriigid, ei ole ootust, et nende kodanikud peaksid saama Eesti kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel hääletada, ning seetõttu ei ole Eestil keeruline sellist põhiseaduse muudatust selgitada." 

Eeltoodud väide ei pruugi aga tõele vastata. Riigikogu poole on pöördunud Islandi suursaatkond selgitustaotlusega, saamaks infot, mis põhjusel Eestis alaliselt elavatelt Islandi kodanikelt on võetud õigus kohalikel valimistel hääletada. Sellest tulenevalt on tekkinud kahtlus, et Välisministeeriumi hinnang ei tuginenud tegelikule diplomaatilisele tagasisidele liitlastelt. Seoses sellega esitasimegi 7. aprillil välisministrile seitse küsimust. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi auväärt välisminister Margus Tsahkna kord vastata arupärijate küsimustele.

Austatud juhataja! Head arupärijad! Tõepoolest, arupärimine on jõudnud kohale ja ma olen täna siin selleks, et nendele küsimustele vastata.

Esimene küsimus: "Kuidas tegi Välisministeerium kindlaks, et NATO liikmesriikidel, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, ei ole ootust, et nende kodanikud saaksid Eesti kohalikel valimistel hääletada?" Nüüd, vastus on selline, et ühelgi riigil, kellega Eestil ei ole asjaomasel lepingul põhinevat õiguslikku alust – välja arvatud Euroopa Liit, kellega meil on vastav alusleping –,  mis tagaks nende kodanikele õiguse Eesti kohalikel valimistel valida. Ja laiemalt üldse, valimistel osalemise õigus välisriigi kodanikel ei ole maailma kontekstis üldse nii tavapärane, kui meie aruteludes tundub. Pigem vastupidi. Sellise õiguse andmine on tegelikult erakordne privileeg, mida Eesti on kunagi [andnud].

Kui me vaatame Eesti kodanike õigusi, siis enamikus liitlasriikides, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid, ei saa Eesti kodanikud valida, kui neil ei ole selleks elukohariigi kodakondsust. See, mida Eesti Riigikogu otsustas oma põhiseaduse muudatusega nende liitlaste suhtes – seal pole mingit õiguspärast ootust, et nendel peaks olema õigus valida. On Riigikogu või seadusandja tahe [kindlaks määrata], kes saavad vastavalt Eesti põhiseadusele meil kohalikel valimistel valida. Välja on arvatud need riigid või organisatsioonid, kellega meil on sõlmitud vastavad erilepingud, ja selleks on Euroopa Liit. 

Teine küsimus: "Milliste riikide esindajatega suhtles Välisministeerium enne mainitud seisukoha kujundamist?" Meie suhtleme pidevalt oma liitlastega. See informatsioon, et Riigikogu planeerib põhiseaduse muudatust, oli avalik, kõigile kättesaadav ja [põhines] samadel alustel, mis minu vastus esimesele küsimusele. Kui keegi ka meie inimestest [selle muudatuse kohta] küsis, siis me ütlesime, et see on seadusandja tahe, ja vaadates rahvusvahelist tava ja ka väljakujunenud õiguslikke regulatsioone, siis kellelgi ei olnud ootust, et nende kodanikud meie kohalikel valimistel valida saaksid.

Kolmas küsimus: "Kui suhtlus toimus, siis millised olid liitlaste vastused või seisukohad? Palume lisada olemasolevad kirjalikud vastused või nende kokkuvõtted." Tõepoolest, nii nagu ka küsija mainis, ainuke riik, riigi esindus, kes küsis, kas valimisõigus [nende kodanikele] laieneb või mitte, oli Island. Kuna tegemist on Riigikogu algatatud eelnõuga, siis sai sama päringu ka Riigikogu ja suhtlus sel teemal jätkus Riigikogus.

Ma tuletaksin veel meelde, et Island küsis väga täpselt. Ta soovis täpsustust, kas seadusemuudatuse järgselt valimisõigus nende kodanikele laieneb või mitte. Ei küsitud absoluutset põhjendust, miks nende kodanikud ei saa enam valida. Samuti ei ole palutud mitte mingit erandit. Tegelikult küsiti informatsiooni ja seda ka saadi. See päring tuli tegelikult hoopis Riigikogule.

Neljas küsimus: "Kas Välisministeerium on pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist Riigikogus olnud ühenduses nende liitlasriikidega, kelle kodanikud hääleõiguse kaotasid?" Vastus on viitega eelmisele vastusele, et Island on ainukene, kes on infot küsinud. Me oleme selle edastanud. Ülejäänud liitlastega me suhtleme tavapärasel viisil igapäevaselt ja kogu see informatsioon on olnud avalik, kõigile kättesaadav. Nii et siin ei ole mingisugust erisuhtlust olnud vaja, pole ka selle vastu olnud huvi, teiste poolte poolt meie suhtes.

Viies küsimus: "Millal ja millisel kujul edastas Välisministeerium muudatuse kohta ametliku info liitlasriikide diplomaatilistele esindustele Eestis või nende välisministeeriumitele?" Diplomaatilised esindused said info avalike kanalite kaudu. Ma tuletan jätkuvalt meelde Riigikogu liikmetele, kes selle arupärimise on esitanud, et tegu on Riigikogus algatatud seaduseelnõuga. Välisministeerium ei ole osalenud selle ettevalmistamisel, meie käest ei küsitud eelnevalt kooskõlastust, nii nagu tavaliselt tehakse, vaid see on Riigikogu eelnõu. Seetõttu on Riigikogu seda menetlust juhtinud.

Kuues punkt: "Kas Välisministeerium informeeris enne seaduse lõpphääletust muudatuse mõjust liitlastele ka teisi ministeeriume (sealhulgas Justiits- ja Siseministeeriumit) ning Riigikogu komisjone?" Ma ütlen veel kord, et tegemist on Riigikogu algatatud eelnõuga, mille ettevalmistamisel meil rolli ei olnud. Aga me elame ju avatud inforuumis ja kogu seda debatti järgisime ka meie ja seega kõik meie enda liitlaste ja partnerite esindused siin Eestis.

Seitsmes küsimus: "Kas Välisministeeriumis on Islandi saatkonna pöördumist arutatud?" Vastus on, et kuna Island pöördus Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, siis konsulteeris komisjon sel teemal Välisministeeriumi asjaomase osakonnaga, milleks on Euroopa osakond, ja selle kohta me ka eelmiste küsimuste juures juba vastused andsime.

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused lisaks. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma saan vastustest aru, et teie Välisministeeriumi rolli siin ei näe, ka suhtlemisel meie liitlastega selles küsimuses, mis puudutab põhiseaduse muutmist sellisel viisil. Tegelikult võeti hääletusõigus NATO liikmesriikide kodanikelt kohalikul tasandil ära ehk kitsendati nende õigusi siin. Tegelikult olid ju eelnevalt need õigused olemas. Ma saaks veel aru, et Välisministeerium ei suhtle meie liitlastega, kui antakse mingisuguseid õigusi või hüvesid juurde, aga siin on ju tegemist vastupidise [olukorraga], kitsendustega. Sellest lähtuvalt ma küsin: kas on olnud kogemusi, kus meie kodanike õigusi on kitsendatud meie liitlasriikides ja meie liitlased ei ole meile andnud teada, et teate, me teeme mingisuguseid seadusemuudatusi, aga …

Aitäh!

… [muudetakse] mingit osa mingisugusest teenusest või muudetakse seadusandlust sellisel viisil, et just nimelt meie kodanike õigusi kitsendatakse?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägime NATO-liitlastest, siis me suhtleme nendega igapäevaselt. Ka täna tulen ma otse Välisministeeriumist, kuhu kõik meie liitlaste suursaadikud, saadikud ja esindajad olid kutsutud. Selles mõttes informatsiooni edastamine toimub täiesti tavapärasel viisil. Kui kellelgi on olnud küsimusi, näiteks Islandil, kes küsis täpsustavat informatsiooni [selle kohta], kas nende kodanikke see põhiseaduse muudatus puudutab, siis muidugi need vastused tulevad. Informatsioonipuudust ei ole. Ei ole see ka tava, et me peaksime kuidagi kooskõlastama Riigikogu algatatud, Riigikogus olevat menetlust. See ei ole Välisministeeriumi otsene ülesanne. Meil on informatsioon, me jagame seda, me selgitame, kui on küsimusi, edastame küsimused. Ma tuletan veel kord meelde, et selle konkreetse põhiseaduse muudatuse algatas Riigikogu ise, Riigikogu vedas seda menetlust. Mitte kellelgi meie liitlastest ei ole olnud probleemi informatsiooni saamisega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Loomulikult Riigikogu võttis [põhiseaduse muudatuse] vastu, algatas [selle] ja nii edasi. Aga Välisministeerium peab tahes-tahtmata meie liitlastega sel teemal suhtlema. Minu küsimus on, kuidas teile kui välisministrile tundub, kas see oli adekvaatne käitumine. Seda just sellest vaatevinklist, et võeti valimisõigus [ära] inimestelt, kes on meie liitlasriikide kodanikud. Paljud neist on siin aastaid ja aastakümneid elanud. Me oleme lugenud vastavaid postitusi. Need inimesed on tegelikult parimal juhul hämmingus, kui mitte öelda, et pettunud. Kas seda [põhiseaduse muudatust] oli vaja päriselt sellisel kujul vastu võtta? Miks teie arvates ei olnud võimalik lihtsalt reserveerida nendele NATO liikmesriikide kodanikele see õigus, et nad saaksid ka edaspidi hääletada kohalikel valimistel, täpselt nagu nad on teinud siiamaani? Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Olles [olnud] pikalt poliitikas, ma ei usu ausalt öeldes teie siirust meie NATO liitlasriikide kodanike suhtes. Teil on mingi muu mure, eelkõige nende inimeste pärast, keda eelkõige see põhiseaduse muudatus tabas. Kuid täna esindan ma siin valitsust ja ma ütlen veel korra, et see oli see otsus, mille Riigikogu saal langetas, ma ütlen peast, 94 Riigikogu liikme toel. See oli põhiseaduse muudatus, milles jõuti nii suurele konsensusele. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi … Oleks, aga üle ühe küsimuse antud juhul küsida ei saa. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te unustasite oma töövahendi siia. (Naerab. Hääl saalist.) Aga portfelli võib ka loovutada.

Nii. Nüüd, kui töövahendid on ministrile tagastatud, saab minister tööd teha, aga meie saame oma aruteluga edasi minna. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tegelikult see mure, mis puudutab NATO liikmesriikide teavitust, on ju siiras. Minu arust loodi sellega pretsedent, et vaatamata sellele, et me arutasime tegelikult põhiseaduse muutmist päris pikalt erinevates komisjonides, erineval viisil, kitsendasid viimased parandused, mis puudutasid muudatusettepanekuid, just nimelt meie liitlaste võimalusi Eesti kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel hääleõiguse [mõttes], see piirang tuli sisse. 

Seda ei olnud arutelu all kohe alguses, kui hakati muutma põhiseadust. Nüüd, kuskil lõpusirgel viidi need muudatused sisse ja lähtuti just sellest infost. Olin ise põhiseaduskomisjonis, kui seda arutati, ja sellisel viisil seda esitati, et Välisministeerium ja väliskomisjon kinnitab, et NATO-liitlastega on kõik hästi, neil ei ole mitte mingisuguseid ootusi. Järelikult said tegelikult kõik põhiseaduskomisjoni liikmed ka sellisel viisil sellest aru, et Välisministeerium on suhelnud meie liitlastega. Nüüd saime me saime ministrilt tegelikult teada, et seda ei toimunudki! Ja ta ei näe, et seal oleks olnud mingisugune probleem. Kahju. 

Ma arvan, et kui põhiseadust muudetakse sellisel viisil, et kitsendatakse õigusi ka meie liikmesriikide kodanikel, kellel oli tegelikult võimalus valida kohalikul tasandil, siis igal juhul oleks me pidanud vähemalt viisakusest teada andma, enne kui see otsus vastu võeti, et meil on seda plaanis teha. See oleks [olnud] elementaarne viisakus meie liitlaste suhtes. Seda ei tehtud ja seda siinsamas puldis kinnitati. 

Kas te küsite, kas see muudab meie suhteid liitlastega? Suures plaanis tõenäoliselt mitte. Aga mingisuguse kiilu ta lööb ikka sisse. Minu arust üks kiri, mis tuli ka Riigikokku, kinnitas seda, et Islandi saatkond ei teadnud sellest tegelikult mitte midagi. Küsiti, mis meil toimub, kas nende kodanikud, kes paikselt siin Eestis elavad, ei saa tõesti rohkem kohalikul tasandil hääletada. 

Aga miks on vaja üldse kohalikul tasandil hääletada ja miks selline eeldus kunagi loodi? Väga lihtsal põhjusel: sellepärast et see inimene, kes siin juba pikemat aega elab, võiks tegelikult ka kaasa rääkida, mis kohalikus kogukonnas toimub, ja see on oluline. Kuhu pink panna, [kuhu] prügikast, kus muru niita, kuidas niita? Anda oma seisukoht hoone kohta, mingite teenuste kohta, mida parasjagu ühes kohalikus omavalitsuses kas ehitatakse või tahetakse teenuse näol rakendada. Neid võimalusi rohkem ei ole. Meie liitlastel neid võimalusi ka rohkem ei ole. Minu arust on need väga olulised aspektid. Ja tõesti kahju, et minister … Tal oleks see võimalus ju olnud välisministrina. Oleks teinud viisaka teate, viisaka kirja, vajadusel alustanud konsultatsioone. Seda ei tehtud, seda ei tehtud lihtsalt ja nii on. See oli see vastus, mille me tegelikult ministrilt täna saime. 

Meie arvame, et see on vale: niimoodi ei tohi käituda meie liitlastega, eriti, mis puudutab nii olulist küsimust nagu valimisõigus. See on jällegi üks selline musternäide praegusest valitsuse tegevusest, ministrite tegevusest, kus ei arvestata mitte ainult meie elanikega, vaid ei arvestata ka meie liitlastega. See on ehe näide sellest, mis praegu Eesti riigis toimub selle valitsuse töö osas. Seetõttu meie inimesed seda valitsust ju ka ei usalda. Kui vaadata ka viimaseid reitinguid, küsitlusi, siis see on allapoole igasugust arvestust, lihtsalt ei usaldata. Ja miks ei usaldata? Sellepärast et ei osata tööd teha, ei osata isegi meie liitlastega suhelda, rääkimata meie inimestest. Aitäh!

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Välisministri vastuse puhul nägin ma mitut probleemi ja tahakski sellest nüüd natuke rääkida. Esiteks, see suhtumine, et võeti ära valimisõigus inimestelt ja tegelikult ei ole see üldse Välisministeeriumi asi, et põhimõtteliselt Riigikogu algatas, Riigikogu menetles, Riigikogu võttis vastu ja siis Välisministeeriumile jääb ainult informeerimise ülesanne. No see ei ole tegelikult väga õige ja õiglane ausalt öeldes, sellepärast et ikkagi Välisministeerium [loob] suhteid meie liitlastega, Välisministeerium hoiab neid suhteid ja Välisministeeriumi ülesanne ongi see, et meil oleksid meie liitlastega head suhted. Kahjuks selline distantseerumine sellest teemast ei näi väga õige ja õiglane olevat. 

Teiseks, välisminister ütles konkreetselt minu küsimusele vastates, et tema vana kalana poliitikas ei näe, et minul oleks nagu selline siiras mure nende inimeste pärast, kes on NATO liikmesriikide kodanikud ja kes elavad püsivalt siin Eestis ja kes nüüd jäid järsku oma valimisõigusest kohalikel valimistel ilma, [väites], et minu mure on teiste inimeste pärast. Jah, minu mure on ka teiste inimeste pärast, sellepärast et mina muretsen kõikide Eesti elanike pärast, eelkõige kõigi nende inimeste pärast, kes elavad siin Eestis püsivalt aastaid, aastakümneid, sõltumata nende niinimetatud passi värvist. Ma arvan, et tegelikult seesama eelnõu, mis võttis nendelt inimestelt valimisõiguse ära, oligi vale, oligi ebaadekvaatne. See oli nii-öelda topelt ebaadekvaatne ka selle pärast, et võeti valimisõigus ära meie liikmesriikide kodanikelt, kes on püsielanikud Eestis, olgu siis USA, Suurbritannia, Šveitsi, Norra, Islandi jne kodanikud. Neid riike on tegelikult päris palju, kes siin ühel hetkel järsku valimisõigusest ilma jäid. Me oleme lugenud artikleid, me oleme lugenud postitusi, mis on kirjutatud erinevate inimeste poolt, kes on ühe või teise meie liikmesriigi kodanikud ja kes olid pettunud. Neile tundus kuidagi, et Eesti riik neid enam ei usalda millegipärast, sest võttis neilt valimisõiguse ära. 

Mis puudutab veel ühte asja, mida välisminister mainis… Et see on privileeg, et teise kodakondsusega inimene saab Eestis või sai Eestis hääletada. Jaa, ma olen nõus, et iga riik ei pea seda kehtestama. Samas, kui ta nimetab seda erakordseks – no ei ole päris erakordne, kui me vaatame, et Euroopa Liidus põhimõtteliselt ühel või teisel kujul iga teine riik pakub seda võimalust, et püsiv elanik, kes ei ole selle riigi kodanik, aga kes on just nimelt püsiv elanik, saab kohalikel valimistel hääletada. See ei ole mingi saladus. Loomulikult üks asi on see, kui seda privileegi antakse või ei anta, aga teine asi on see, kui see privileeg on juba aastaid ja aastakümneid olnud inimestel ja see nüüd järsku neilt ära võetakse. Kusjuures selgitada seda nendele inimestele, miks seda tehakse, on üliraske, sest need inimesed absoluutselt ei saa sellest aru, mida nad on valesti teinud. Ei olegi midagi valesti teinud! Lihtsalt siin Riigikogus niimoodi otsustati.

Nii et sellised märkused. Tõepoolest on natukene kahju, et meie välisminister niimoodi distantseerus sellest probleemist ja ajas kõik Riigikogu kaela, et just Riigikogu tegi selle ära ja meile jäi ainult informeerimise funktsioon. Minu meelest on Välisministeerium ikka midagi rohkemat kui mingi informatsiooniagentuur, kes informeerib. Võiks minu meelest ikkagi suuremat rolli meie Välisministeerium ka selles küsimuses mängida. Aitäh!

Suur tänu teile! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Oleme sellega esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud teise punkti juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi ja Vadim Belobrovtsevi 13. veebruaril 2025. aastal esitatud arupärimine hooldusreformi kohta. Arupärimine numbriga 719. Ja palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli ettekandeks hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid. Head kuulajad, kes meid interneti vahendusel näevad ja kuulevad! Ja loomulikult, hea sotsiaalminister! Käesoleva aasta 13. veebruaril esitasime tollasele sotsiaalkaitseministrile Signe Riisalole arupärimise hooldusreformi kohta. Ja mis meile muret tegi? Seoses Riigikontrolli avaldatud auditiga, mis hindab hooldusreformi rakendamist ja selle jätkusuutlikkust, palume selgitusi ning tegevuskava, kuidas ministeerium kavatseb tekkinud probleemidele lahendusi leida. 

Riik seadis hooldusreformi eesmärgi, et hooldekodukoht peab olema inimesele keskmise pensioni eest kättesaadav. Nagu me teame, siis keskmise pensioni eest kindlasti hooldekodukohta me praegu ei saa. Riigikontrolli auditi järeldused viitavad [sellele], et eesmärk on muutumas üha ebarealistlikumaks ning hooldekoduteenuse rahastamist tuleks muuta. Samal ajal on paljud hooldekodud tõstnud hindu prognoositust oluliselt rohkem, mis on suurendanud nii teenuse saajate kui ka omavalitsuste kulusid. 

Loodame [kuulda] täpsustavaid vastuseid ja konkreetseid samme, mida ministeerium on valmis [astuma], et reform töötaks ettenähtud viisil ning et hoolekandeteenus oleks inimestele reaalselt kättesaadav.

Oleme esitanud seitse küsimust ja loen mõned küsimused ette. Küsimus nr 1: "Milliseid meetmeid on ministeerium ette näinud, et takistada hooldekoduteenuse hindade kontrollimatut tõusu, mis vähendab reformi eesmärgi täitmist?" Küsimus nr 2: "Kas on plaanis muuta hooldekoduteenuse rahastamismudelit nii, et see oleks hinnakasvu suhtes kindlam ja väldiks avaliku sektori rahaliste kohustuste piiramata suurenemist?" Küsimus nr 3: "Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et hooldekodude hinnakujundus oleks läbipaistvam ning välditaks olukorda, kus kasumimarginaalide kasv toimub hooldusvajadusega inimeste arvelt?" 

Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Loodame, et kõikidele nendele [küsimustele] saame me täna uuelt sotsiaalministrilt ka vastuse. Aitäh! 

Suur tänu! Enne kui palun ministrit, on Anastassial märkus ilmselt istungi juhatajale. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tavaliselt pärast läbirääkimisi arupärimiste juures küsitakse, kas minister soovib ka lõppsõna. Ma panin tähele, et te seda ei küsinud, aga võib-olla on põhjus ka selles, et ministrit enam ei olnud. Kui tavapärane on see, et kui ministrile on esitatud arupärimine, Riigikogu liikmed osalevad ka läbirääkimistel, aga minister seejuures ei osale? Meil oli alles hiljuti [olukord] – see oli vist eelmisel nädalal –, kus Jürgen Ligi jalutas ka saalist minema läbirääkimiste käigus pärast seda, kui ta oli esitanud oma punkti, mis puudutas Eesti rahanduspoliitikat ja strateegiat aastani 2035. Kas see on nüüd saanud tavapäraseks, et meil ministrid tulevad Riigikokku, aga läbirääkimiste käigus isegi ei soovi kuulata seda, mida Riigikogu liikmetel öelda on? Miks me siis neid arupärimisi esitame?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et arupärimisi esitate te selleks, et saada ministrilt vastuseid. Need vastused te saite. Kas need rahuldasid teid või mitte, see on teine teema. Aga küsimuste-vastuste vooru mõte ongi esmalt ikkagi see, et saada küsimustele vastuseid. Mina istungi juhatajana ei küsi tavapäraselt, kas minister soovib sõna või mitte. Ma ei ole sellega andnud hinnangut, kas minister oli saalis või mitte, ma ei pannud seda hetke tähele. Aga mina seda küsinud ei ole. Aga Anastassia, see on tegelikult eelmise päevakorrapunkti teema ja minister ootab. 

Nii et, Karmen Joller, palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Annan vastused. Loen ette küsimuse ja seejärel vastuse. Milliseid meetmeid on ministeerium ette näinud, et takistada hooldekoduteenuse hindade kontrollimatut tõusu, mis vähendab reformi eesmärkide täitmist? Tuletame kõigepealt meelde, miks me hooldereformi üldse läbi viisime ja kuidas seni läinud on, ehk ma tuletan meelde hooldereformi kolme peamist eesmärki. 

Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamisel. Inimese kulu üldhooldusteenusele oli 81% aastal 2022 ja 51% aastal 2024. See on oluline rahaline leevendus eakatele ja nende peredele. Enne reformi tuli inimesel tasuda kuni 100% hooldekodu kohatasust, kuid nüüd jaguneb see kohaliku omavalitsuse ja teenuse saaja vahel. Keskmine pension, mis on 817 eurot, katab nüüd suure osa hooldekodu kohatasust, mis teeb teenusele pääsemise reaalselt võimalikuks ka väiksema sissetulekuga inimestele. Seda näitas ka see, et umbes 1000 inimest on nüüd meil hooldekoduteenusel rohkem, kui oli seda enne hooldereformi, ehk et teenus on inimestele jõukohasemaks muutunud. 

Teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Siin oli suureks murekohaks hooldajate ebapiisavus. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud ligi 400 töötajat. See on enam kui kümnendiku võrra. Hooldustöötaja palk on kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Hooldustöötaja brutopalk on nüüd keskmiselt 1623 eurot, abihooldustöötaja [brutopalk] 1293 eurot. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajatele suhtarvunõuded. 

Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid. Koduteenuste arendamiseks on suunatud 33,3 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha. On avatud taotlusvoorud kohalikele omavalitsustele ja juba rahastatud 24 projekti, menetluses on veel kolm projekti. Avame sel aastal ka täiendava taotlusvooru Kagu-Eesti piirkonnale. Lisaks toetame 14 omavalitsuses kogukonnapõhise elamise projekte. 

Samas on ilmne, et üldine hinnatõus ühiskonnas mõjutab ka hooldekodude kulubaasi ja mõistetavalt võib hooldekodude kohatasu hinnatõus tekitada inimestes muret. Ministeerium on sellest murest teadlik ja me oleme astunud mitmeid samme, et hinnakasv ei muutuks kontrollimatuks. Toon mõned näited. Sotsiaalkindlustusamet töötab välja hinnakujunduse järelevalvemetoodikat ja juhendmaterjale teenuse hinna läbipaistvuse ja põhjendatuse kontrollimiseks. Ministeerium toetab KOV-e hinnaläbirääkimistel, pakkudes analüütilist tuge ja abivahendeid, et nad oskaksid küsida teenusepakkujatelt sisulisi küsimusi hinna kujunemise kohta. Kasutame soovituslikke hinnamudeleid, et hinnad ei kujuneks pelgalt turupõhiselt, vaid lähtuksid teenuse sisulisest maksumusest. 

Tuleb teine küsimus. Kas on plaanis muuta hooldekoduteenuse rahastamismudelit nii, et see oleks hinnakasvu suhtes kindlam ja väldiks avaliku sektori rahaliste kohustuste piiramata suurenemist? Reformi rahastamismudelit oleme üles ehitanud keskmistatud kulumudelile, mis tagab võrdsed alused, säilitades samal ajal omavalitsuste autonoomia. Keskmistatud kulumudel on Rahandusministeeriumi koostatud arvutusmetoodika, mis aitab määrata, kui palju peaks kohalik omavalitsus hooldusteenuse eest maksma. Me jälgime koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga pidevalt omavalitsuste koormust ning vajadusel planeerime koos täiendavaid sekkumisi või muudatusi. 2026. aasta lõpuks valmib hooldereformi põhjalik mõjuanalüüs, mis annab ülevaate sellest, kuidas reform on mõjutanud teenuse kättesaadavust, kvaliteeti ja rahastamist üle Eesti. 

Suure reformi mõju ei saa hinnata üleöö. Analüüs annabki hinnangu, kuivõrd on muudatused parandanud teenuse kvaliteeti, korrastanud teenusepakkujate turgu, sealhulgas pannes paika hinna ja kvaliteedi suhte, parandanud teenuseosutajate tööjõu, palga- ja töötingimusi, tõstnud kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Kaardistuse raames antakse hinnang, kas riigi rahastus on piisav või ei ole. 

Kolmas küsimus. Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et hooldekodude hinnakujundus oleks läbipaistvam ning välditaks olukorda, kus kasumimarginaalide kasv toimub hooldusvajadusega inimeste arvelt? Me peame hooldekodude hinnakujunduse läbipaistvust oluliseks ja siin on mitu asja töös. Näiteks töötab Sotsiaalkindlustusamet järgmise aasta alguseks välja hinnakujunduse järelevalvemetoodika ja juhendid, et kohatasude kujunemine oleks selge ja põhjendatud. Julgustame kohalikke omavalitsusi olema hinnaläbirääkimistel aktiivsemad ning toetame neid küsimuste esitamisel ja hinnakomponentide analüüsimisel. Soovitame neil kasutada olemasolevaid hinnamudeleid ning hinnatõusu korral nõuda teenuseosutajate põhjendusi. 2026. aastaks on planeeritud ka juba varem mainitud mõjuanalüüs, mille põhjal saame vajadusel hinnaregulatsiooni täpsustada ja seadusemuudatusi algatada. 

Nii, siis neljas küsimus. Milliseid samme on plaanis astuda, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem võimalusi teenuse hindade kujunemist prognoosida ja mõjutada? KOV-idel on hinnaläbirääkimistes oluline roll. Ministeerium pakub nõustamist ja tehnilist tuge, et nad saaksid teenusepakkujatega aktiivselt hinna kujunemise üle arutleda. Selleks oleme tänavu läbi viinud seminarid teenuseosutajatele ja kohalikele omavalitsustele. Samuti toimub nõustamine läbi Sotsiaalkindlustusameti. Tuletan ka meelde, et 2025. aastal on KOV-ide rahastamiseks üldhooldusse suunatud 66,1 miljonit eurot. See on tasandusfond ja tulumaks, mis on 12% rohkem kui 2024. aastal. 

Viies küsimus. Kas ministeerium peab vajalikuks kehtestada hooldekodude hinnakujundusele riiklikke piirmäärasid või muid regulatsioone, et vähendada ebamõistlikku hinnakasvu? Ministeerium ei pea praegu vajalikuks kehtestada hooldekodude hindadele riiklikke piirmäärasid, kuid jälgib hinna kujunemist ning toetab omavalitsusi hinnaläbirääkimistel. Töös on hinnajärelevalvemetoodika ja juhendid ning 2026. aastaks on plaanis juba mitu korda mainitud mõjuanalüüs, mille põhjal otsustatakse vajadusel regulatiivsete muudatuste üle. 

Kuues küsimus. Kuidas selgitate asjaolu, et hooldekoduteenuseosutajate kasumlikkus on kasvanud, samal ajal kui teenusesaajatel on raskusi omaosaluse katmisega? Esiteks, ma tuletan meelde, et pärast reformi jõustumist on märkimisväärselt vähenenud inimeste omaosalus kogukulude tasumisel. See oli 2022. aastal 81% ja eelmisel, 2024. aastal on inimeste omaosalus 51%, see on päris suur vahe. 

Üldhoolduse kättesaadavus on paranenud. 14. jaanuaril selle aasta seisuga oli teenusel 11 444 isikut, mis, nagu juba mainitud, on 1000 inimest enam, kelle lähedastel on vähenenud hoolduskoormus. Kohatasude tõus ei tähenda, et see läheb tingimata teenuseosutaja kasumiks. Me soovime, et hooldekodud saaksid pakkuda kvaliteetset teenust, mis oli ka üks reformi eesmärkidest. Suureks murekohaks oli varem hooldajate ebapiisavus. Olukord on oluliselt paranenud. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud ligi 400 töötajat, see on enam kui kümnendiku võrra [rohkem]. Hooldustöötaja palk on kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Abihooldustöötajal on see 1293 eurot 2023. aasta seisuga ja hooldustöötaja brutopalk on 1623 [eurot]. 2024. aasta andmed selguvad selle aasta juuliks. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajate suhtarvu nõuded. See tähendab, et on piiratud, mitu hooldatavat on ühe töötaja hooldada. 

Seitsmes küsimus. Milliseid täiendavaid meetmeid plaanitakse rakendada, et reformi eesmärk – hooldekodukoha kättesaadavus keskmise pensioni eest – ei libiseks käest? Hooldereform on alles noor. Reform käivitus 2023. aasta juulis. Ühe aasta andmete pealt ei ole praegu võimalik hinnata kogu reformi mõju. Enne kui saab otsustada täiendavate meetmete või muudatuste üle, viime läbi reformi mõjude analüüsi, mis, tuletan meelde, valmib järgmise aasta lõpuks. Selle analüüsi põhjal selgub, millised on suurimad kitsaskohad, ja siis saame hinnata, kas ja milliseid muudatusi on vaja. Analüüsi lõpptulemuses esitatakse konkreetsed ettepanekud, sealhulgas tuginetakse Euroopa Liidu liikmesriikide praktikale, kuidas tagada piiratud ressursside juures suuremas mahus ja kvaliteetsemat kodus elamist toetavad teenused, et ennetada hooldusvajaduse süvenemist ning asutusepõhist hooldust, samuti, kuidas vähendada lähedaste hoolduskoormust ja toetada lähedaste tööelus püsimist. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Me ju kõik teame, et see reform tehti ära enne seda, kui teist sai Riigikogu liige ja minister. Me näeme, kuidas see reform ikka tekitab probleeme juurde. Sellest meie arupärimine tingitud ongi. Kuidas oleks teie arvates võinud selle reformi ikkagi niimoodi läbi viia, et neid probleeme poleks tekkinud, või kas oli üldse vaja sellist reformi sellisel kujul rakendada? Või oleks võinud seda kuidagi teistmoodi, paremini lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Minu meelest see ei tekita probleeme. Vastupidi, probleeme on vähemaks jäänud. Just lugesin ette, et umbes 1000 inimest rohkem on meil hooldekoduteenusel. Meil on rohkem hooldustöötajaid ja nende palk on kõrgem. Palk on lausa kasvanud kiiremini kui riigi keskmine palk, mis tähendab seda, et hooldereform on andnud oma panuse ka siia. Mina arvan, et see reform on küll asja ette läinud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kui me vaatame, mis oli eesmärk, mille [seadis] omal ajal valitsus, kus oli Reformierakond – hooldekodukoht peab olema inimesele kättesaadav keskmise pensioni eest –, siis seda eesmärki ei ole täidetud. See on punkt üks. Minu arust sellest te nagu üldse ei taha rääkida. Punkt kaks, te räägite kvaliteedi tõusust. Andke andeks, need viimased juhtumid, mis on olnud hooldekodudes, ei näita, et kvaliteet on tõusnud. Te räägite, et hooldajate arv on tõusnud – on küll tõusnud, aga mille arvelt? Just nimelt kvaliteedi arvelt, sellepärast et need inimesed, kes tööle võetakse, ei ole kvalifitseeritud. Iseenesest see eesmärk, et teha hooldekodud keskmise pensioni eest kättesaadavaks, on läbi kukkunud. Seda te ei taha meile öelda ja sellest on kahju. Küsimus. Kohtade puudus on, kvalifitseeritud tööjõupuudus on. Kuidas te lahendate kvalifitseeritud tööjõu probleemi?

Aitäh! Tuletan meelde, et eesmärke oli mitu. Tuletan meelde, et reform on alles noor, nagu ma ka mainisin teile antud vastuses. Tuletan meelde veel korra eesmärgid. 

Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringses hooldusteenuses. See tähendab seda, et kui me ei oleks seda reformi ellu viinud ja kui inimeste omaosalus oleks endiselt 81% praeguse 51% asemel, siis oleksid need kulud oluliselt-oluliselt suuremad ja tõenäoliselt hooldekodus olevate inimeste hulk oleks langenud, mitte tõusnud, nagu praegu. Me oleme ju teinud hooldekodukoha inimesele oluliselt kättesaadavamaks. Ei ole välistatud, et saabub ka see päev, mil keskmine pension katab ka selle kulu. 

Teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Me kõik teame seda, et kui ühe hooldaja kohta on liiga palju hooldatavaid, siis kvaliteet langeb. Kuid meil on, nagu ma mainisin, nii töötajate sissetulek kui ka töötajate hulk tõusnud. Ka seda võimaldas seesama hooldereform. Seda ei oleks saanud ilma [selleta]. Pluss hooldekodudes, kus mina olen käinud, kasutatakse väga palju töökohapõhist õpet, mis tähendab, et inimesel on võimalik õppida ja koolitada ennast tööl olles ja käia vahepeal ennast ka koolis koolitamas. Üha enam on meil neid hooldekodusid, mis panevad järjest [enam] rõhku kvaliteedile ja suurendavad oma töötajate oskusi ja teadmisi.

Mis puutub nendesse väga-väga kurbadesse ja hirmsatesse juhtumitesse, siis tegelikult see, et need juhtumid on välja tulnud, on ka üks osa kvaliteedist. Vähemalt üks nendest hooldekodudest on ise tuvastanud kuritöö, on pöördunud politseisse, ja see ei ole enam mitte kvaliteedi küsimus, vaid see on ikkagi kriminaalkuritegu ja seda ka vastavad organid uurivad. 

Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid. See tähendab seda, et me püüame ennetada inimeste hooldusvajaduse süvenemist. Me teame seda, et Eestis on hooldekoduelanike arv üldse üks suuremaid Euroopas, kui võrrelda proportsionaalselt. Inimene ei taha elada hooldekodus, ta tahab elada oma kodus, ja me püüame riigi poolt teha võimalikult palju, et ta saaks olla võimalikult kaua oma kodus ja nii, et see ei koormaks lähedasi. 

Need kolm eesmärki suunduvad järjest paremuse poole. Täiuslikku maailma ei saavuta me vist kunagi, sest me elame keerulises maailmas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jutu jätkuks: hooldusreformi kõige suurem võitja on ikkagi ettevõtja, kes seda teenust pakub. Aga küsimus on mul järgmine. Te mainisite oma vastuses, et KOV-idele eraldati hooldereformiks 12% rohkem kui eelmisel aastal, ja see summa oli ligi 60 miljonit, teie väidate. Kas see summa on juba läinud kohalikele omavalitsustele? Sest olles ka omavalitsuses, mina sellest summast ei tea veel mitte midagi. Kas see on juba realiseeritud või on tulemas? Selline on praegu küsimus.

Üldiselt on selliste teenustega nii, et kohalik omavalitsus peab ka näitama, kuhu ta selle raha paneb. Ma ausalt öeldes ei tea täpselt, kui palju ühes või teises omavalitsuses on seda välja makstud. Kui teil on mõne omavalitsuse kohta küsimus, siis me saame sellele vastuse saata kirjalikult, kui on [küsimus] konkreetse omavalitsuse kohta. Aga kui te olete omavalitsuses, siis võib-olla tuleb eelarve uuesti üle vaadata ja võib-olla tuleb ka arutada, kas on mõni teenus, mida saaks veel osutada, aga te ei ole seda [eelarvesse] planeerinud, või need inimesed, kes peaksid sellega tegelema, ei ole sellega võib-olla tegelenud. Ma väga soovitan seda teha.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt, ma siin kõrval Keskerakonna kolleegidega ei saa küll nõustuda, et 4800 [eurot] kuni 8000–9000 eurot aastas oleks väike summa. Aga ma saan aru, Tallinnas on tõenäoliselt harjutud suuremate rahadega. Meil Kagu-Eestis on see suur raha ja me oleme väga tänulikud. Aga üks probleem siiski kindlasti on. Kuna on [hooldekodu]kohtade defitsiit, siis see võimaldab küsida ulmelisi summasid, ja kasumid, näeme ka, on kohati ikka väga suured. Mida on ministeeriumil plaanis teha selleks, et konkurentsi või pakkumist suurendada?

Aitäh! Hooldekodude hinnastamiseks on olemas kulumudel. Ma väga soovitan kohalikel omavalitsustel vaadata sinna mudelisse sisse ja siis vaadata neid teenusepakkujaid ja küsida, milleks üks või teine kulu näiteks on või kuidas neil see hind üldse kujuneb. Sest võib-olla on pandud sisse mõned sellised teenused, mida inimesed otseselt ei vajagi, aga mis on niinimetatud nice to have [teenused] ehk oleks tore, kui need teenused olemas oleksid. Ja samas, kui mõelda, et samast rahast peab jätkuma võimalikult paljudele inimestele, siis me peame ikkagi leidma kompromissi. Mida inimene vajab hooldekodus ja mida vajab võib-olla vähem?

Ma väga soovitan kohalikel omavalitsustel suhelda ka Sotsiaalkindlustusameti inimestega ja Sotsiaalministeeriumi ametnikega, kes aitavad vajadusel ka seda kulumudelit üle vaadata ja võib-olla võimestavad [neid] natuke ka läbirääkimiste jaoks, et anda argumente juurde, kui ei ole piisavalt argumente. Hinna üle tasub kaubelda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja ja ettekandja! Nii nagu sotside eestvedamisel lubati, et pärast hooldusreformi võiks saada pensioni eest hooldekodukoha, see päris läinud ei ole. See on ainult üks osa probleemist.

Teine osa on see, et ka kohalikud omavalitsused, kes on seal osadel puhkudel teenuse vahendajad, ei ole olukorraga kaugeltki mitte rahul. Te ütlesite, et kohalikel omavalitsustel tasuks ka vaadata sinna [kulumudeli] sisse ja nii edasi. Kas Tartu linn on teie hinnangul seda piisavalt teinud? Ma saan aru, et nad läksid riigi vastu kohtusse, sest nad ei ole selle reformiga sugugi rahul. See koormus, mis ühele kohalikule omavalitsusele tuli, ei ole mõistlik. Mida te soovitate või mida ministeerium on Tartul soovitanud teha või miks nad ikkagi lõpuks kohtusse läksid? Miks seda mõistlikku lahendust ei tekkinud? Aitäh.

Aitäh! Esiteks, tuletan jällegi meelde selle tõiga, et reform on uus, noor. Ma loodan tõesti, et ühel päeval saab keskmise pensioni eest hooldekodukoha. See, et omaosalus on palju väiksem, on ka juba selle lühikese aja [kohta] väga hea sõnum.

Loomulikult ei olda muudatustega alati rahul. Tartu läks kohtusse, üks hetk, ma täpsustan. Tartu läks kohtusse küsimusega, kas hooldekodu ... Vabandust, ma pean ...

Jah, tõesti, nad pidasid rahastusmudelit ebapiisavaks ja koormavaks ja [ütlesid] seda, et riik on andnud kohustused kohalikele omavalitsustele. Aga kohus ütles seda, et omavalitsuse kohustus ongi hoolitseda oma inimeste eest. Vahendeid [selleks] Sotsiaalministeeriumist läks. Sotsiaalministeerium ei osanud hinnata seda, et nii palju rohkem inimesi tahab hooldekoduteenust, ja ei osatud ette näha ka seda, et hooldekodukohti nii palju juurde tekib, mistõttu, tõepoolest, kohalike omavalitsuste kulud osalt suurenesid ootamatult. 

Praegu on kohtuotsus tehtud ministeeriumi kasuks, aga kas ja kuidas see vaidlus jätkub, seda näitab aeg. Aga meie oleme valmis tegema koostööd. Järgmisel aastal vaatame kindlasti üle need osad reformist, mida on vaja muuta.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on küsimus, mis kõlas juba eelmisel nädalal, aga võib-olla on mingeid arenguid olnud. Just [küsimus selle kohta], mida kolleeg Lauri Laats mainis, et meil on olnud erinevaid juhtumeid hooldekodudes, ja just nimelt see järelevalve küsimus. Mainisite eelmine kord, et täna teostab Sotsiaalkindlustusamet järelevalvet ja te ise ei näe, et peaks midagi selles suhtes muutuma. Vahepeal tuli uudis, et prokuratuur ei alusta eraldi menetlust juriidilise isiku ehk Pihlakodu vastu. Ma ei tea, kas vahepeal on seda teemat ministeeriumis uuesti arutatud, kas peaks tõhustama järelevalvet, arvestades, et neid kaasuseid on päris mitmeid olnud. Või te näete veel mingisuguseid teisi järelevalvemehhanisme?

Aitäh! Juhtumid, millest me kõneleme, on väga-väga kahetsusväärsed, ja nagu ma mainisin, ei ole need selles mõttes ka järelevalveobjektid, need on kriminaalkuriteod. SKA-l ei ole seda rolli, et ta saaks kriminaalkuritegude suhtes järelevalvet teha. Me räägime siin ikkagi kurjategijast. Millist järelevalvet SKA teeb, on see, et ta vaatab, milline on teenuste kvaliteet: kas näiteks hooldatavale on kõik õigused tagatud, kas hooldajaid on piisavalt, kas on dokumenteeritud adekvaatselt – see on SKA roll. Aga SKA roll ei ole kindlasti teostada järelevalvet olukorras, kus on toimunud kriminaalkuritegu. Seal peab vaatama selle asja üle ikkagi vastav õigusorgan.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma jätkan sedasama küsimust, sest tegelikult sellessamas juhtumis – ma saan aru, et te vastasite just Pihlakodu teemal – oli ju Pihlakodul [sõlmitud] teenusleping, mis pidi välistama meestöötaja hooldajana konkreetsele inimesele, keda kuritarvitati. Kas hooldekodul ei olegi mingit vastutust või kuidas tuleks see [seaduse tasandil] sätestada? See ju tegelikult hoiaks ära edasised ideed kurjadel inimestel toimida näiteks samamoodi. [Kellele] seejuures vastutus langeb? Kas ei võiks olla ministeeriumil voli luua mingisugune kord või määrus ehk seaduse tasandil ikkagi sätestada, mida tohib ja mida ei tohi või kes tohib töötada? [Kellele] see vastutus jääb, kas see jääb Sotsiaalministeeriumile või, nagu te praegu ütlesite, pigem siis neile, kes tegelevad kurjategijatega, ehk justiitsvaldkonda?

Aitäh! Tegelikult see, mida tohib ja mida ei tohi, on meil ju seadustes sätestatud. Nagu ma mainisin, siis seda ka kontrollitakse, millised õigused on ka eakal inimesel, kes on hooldekodus. Peab säilima tema inimväärikus, peab säilima autonoomsus, privaatsus – kõik need vajalikud asjad. 

Mis puutub nüüd sellesse, milline oli teenuse osutamise leping, siis ma ei ole konkreetse lepinguga kursis. Aga kui ma toon paralleeli näiteks tervishoiuga, siis tervishoiu[asutuses] me ei vaata sugu. Nii naiste kui ka meestega tegelevad nii naised kui ka mehed vastavalt sellele, milline töötaja on parasjagu tööl ja olemas. Kui näiteks patsient tervishoiu[asutuses], ja ma arvan, et ka hooldekodus, ütleb, et ta soovib soopõhist lähenemist, siis võimalusel seda kindlasti lubatakse. Aga kui personali on näiteks vähe või kui see ei ole parasjagu võimalik või kui on olukord, mis nõuab kiiret sekkumist, siis ma arvan, et on õigustatud, kui seda [soovi] ei järgita.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teate, minu küsimus võib-olla päris vahetult selle arupärimisega ei seondu, aga temaatika igal juhul seondub. Ma mõtlesin lihtsalt huvi pärast küsida, milline on teie hinnang ministrina asjaolule, et Pihlakodu tegutsemine sellisel viisil, nagu nad on tegutsenud, on prokuratuuri poolt arvatud igati seaduspäraseks. Prokuratuur teatavasti ei näinud põhjust seal kriminaalmenetlust algatada. Kas see teis kui ministris tekitab selliseid mõtteid, et siin oleks tarvis võib-olla seadust täpsustada, kuna niisugune asi ei saa jääda ilma kohase reaktsioonita prokuratuurilt, või te leiate neid asjaolusid silmas pidades, et prokuratuur on talitanud igati õigesti ja siin ei ole põhjust näha midagi kriminaalset?

Ma kindlasti ei saa anda hinnanguid prokuratuuri tööle, selleks on teised organid. (Varro Vooglaid sekkub saalist.) Ei. Ei saa kahjuks, ma ei tea argumente.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Teatavasti on, võib öelda, sotsiaaldemokraatide eestvedamisel eraldatud kümneid miljoneid hooldekodukoha kättesaadavuse parandamiseks, aga elu näitab, et hinnad tõusevad kiiresti, palgaootus arusaadavalt sektoris samamoodi, ja vananeva rahvastiku tingimustes ei pruugi nüüd piisata sellest, mis on eraldatud viimastel aastatel tuleviku vaates kohalikele omavalitsustele hooldekodukoha ja ka koduteenuse paremaks pakkumiseks.

Ma küsin teilt, kas ja mida on praegune koalitsioon läbi rääkinud, plaanimas nendel kõnelustel, mis väidetavalt vist mai lõpuni kestavad. Ühest küljest parandada hooldekodukoha teenuse kättesaadavust, aga veel olulisem, ma arvan, koduteenuste kättesaadavust ja tegelikult ka erihoolekande valdkonnas, kus inimesed on teatavasti jätkuvalt ootejärjekordades väga keeruliste seisunditega ja tihtipeale ei ole ühelgi teenusel.

Koalitsioonileppes oleme me käsitlenud rohkem erihoolekandeteenust, mis on hetkel kehvemas seisus kui hooldekodude teema. Koalitsioonileppes me ikkagi tahame samamoodi toetuda sellele analüüsile, mis valmib 2026. aastal lõpuks, et saada adekvaatsed hinnangud, mida oleks vaja reformi juures muuta või kas see rahastus on piisav ja nii edasi. Kui ei ole piisav, siis kust me selle raha leiame – see on ka küsimus. Lihtsalt tuletan ka meelde, et veel sellel aastal – see on ka hooldereformi osa – on üks meie eesmärk toetada inimeste kojujäämist. Ka seal on hetkel veel plaanis 14 omavalitsuses teenust laiendada. Jah, me püüame teha seda, mis võimalik, aga täpsemad vastused annab meile oodatud analüüs järgmise aasta lõpus.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin me nüüd siis oleme, sotsiaalminister põrgatab teema justiitsministrile ja justiitsminister põrgatab [tagasi] sotsiaalministrile. Teie ütlete, et Sotsiaalkindlustusamet teeb järelevalvet teenuse kvaliteedi üle. Nüüd, kui me vaatame, et kõik on nagu arusaadav ja teenuse kvaliteediga on kõik korras, siis kas see tähendabki seda, et kui sul on lepingus kirjas, et hooldatavad on samast soost – kui on naisterahvas, siis naisterahvast hooldab naisterahvas –, siis Sotsiaalkindlustusameti järelevalve ütlebki, et kõik on korras ja see, mis seal vahepeal juhtus, on väike apsakas, ja nii edasi minna ei saa. Milline on siis teie kui ministri arvamus selle hooldusreformi edasise jätkusuutlikkuse kohta?

Aitäh küsimuse eest! Mitte keegi ei ole öelnud, et see oli väike apsakas. Ma arvan, et te olete esimene inimene, kelle suust me seda kuuleme. Tõesti, ma ei ole [seda] kuulnud. Vastupidi, me suhtume kuritegudesse väga tõsiselt ja seda on väljendanud nii Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeerium ja nii edasi ja nii edasi. See on väga pisendav, kui me nimetame apsakaks sellist olukorda, mis toimus.

Kvaliteet. Kvaliteeti tõepoolest SKA jälgib. Kui nüüd rääkida sellest, kas hooldab mees või naine, siis ma kordan: ma ei ole teadlik nendest konkreetsetest teenuselepingutest. Aga ma küsiksin, kumb on halvem, kas see, kui teisest soost hooldaja inimest aitab, eeldusel, et loomulikult kuritegu ei tehta, või [see, et] ta jääb üldse abita? Meil ei ole üheski valdkonnas väga palju töötajaid. Õnneks, kui nüüd oli küsimus reformi jätkusuutlikkuse kohta, see, et on kümnendik hooldajaid rohkem ehk üle 400 inimese, näitab juba ise, et jah, jätkusuutlikkust on. Ma arvan, et see reform ei ole veel oma täit nägu näidanud, positiivses mõttes.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea minister! Ma ei teagi, kust alustada, aga püüame siis alustada kuskilt kaugemalt natukene, hooldereformist. Aga räägime siis koduhooldusest. Selle märkis minister ka ära, et üks selle reformi eesmärk oli tagada kvaliteetne koduhooldus. Kas see on tehtud? Ei ole tehtud. Kas asjad on hullemaks läinud? Jah, asjad on hullemaks läinud, ja ma põhjendan, miks. 

See raha, mis on läinud kohalikele omavalitsustele selleks, et [koduhooldusteenust] rakendada, ei ole olnud lihtsalt piisav ja eks need põhjused on erinevad. Üks põhjus on see, et koduhoolduse või hooldekodu hinnad on läinud kallimaks ja üleüldiselt on kõik läinud kallimaks. Aga miks on läinud kallimaks? Sest elu on läinud kallimaks. Aga miks elu on läinud kallimaks? Sellepärast et makse tõstetakse. Väga lihtne. Kõik valitsuse otsused. Sotsid olid selles pundis. Kes tõstis makse? Sotsid tõstsid makse koos teiste partneritega. 

Nüüd, mis puudutab koduhooldusteenust, siis me ei saa kindlasti mingist kvaliteedist rääkida, sellepärast et … Ja see eesmärk, mille minister välja ütles, on tegelikult ju õige, et mida [kauem] saavad inimesed kodus olla, seda parem, mida hiljem nad hooldekodusse tulevad … See on samuti hea. See on mõistlik jutt. Aga nüüd, see küsimus, kas kohalikud omavalitsused suudavad koduhooldusteenust osutada sellises mahus ja sellisel määral, sellise kvaliteediga, mis tegelikult olema peaks. Ei saa! Sellepärast et väga suur raha läheb hooldekodudele ja see on fakt. Kui me räägime mingisugusest kvaliteedi järelevalvest ja vaatame, mis teenust tegelikult kohalikud omavalitsused suudavad pakkuda meie inimestele, siis me ei saa ka mingisugusest mõistlikust järelevalvest rääkida – see lihtsalt puudub. See lihtsalt puudub! Ja kui ma toon [näite] oma kogemusest, kui ma veel Mustamäel toimetasin, siis koduhooldusteenuse vajadus oli hästi suur, arusaadavalt suur. Meie elanikkond vananeb ja ka teenused on mitmekesised, erinevad. Aga selleks, et neid osutada, on vaja mehitada, on vaja inimesi, on vaja ressurssi ja loomulikult kogu see tegevus üles ehitada kõikides kohalikes omavalitsustes. 

Ma arvan, et Tallinnas on kõige parem olukord, aga kui ma üldistan, siis see olukord ei ole ikkagi kiita. Ja mitte seetõttu, et kohalikud omavalitsused ei soovi seda lihtsalt teha, vaid seetõttu, et ühelt poolt on antud kohustused neid teenuseid osutada, aga teiselt poolt ei ole antud vahendeid. Kui vahendid on antud, siis need on läinud praegu ka suurel määral hooldekodudesse, mis samuti ei ole tegelikult suutnud kvaliteeti tõsta. 

Siin on räägitud sellest, et hooldekodukohti on juurde tulnud – positiivne, arusaadav. Aga kui räägitakse, et kvaliteet on tõusnud, siis see ei ole usutav. Sellepärast et hooldajaid kui selliseid ei ole täpselt samamoodi suudetud kiiremas korras koolitada. Jah, palkasid on tõstetud, aga kas hooldekodud võtavad tänavatelt inimesi tööle? Võtavad küll. Mis puudutab Pihlakodu, siis see on ehe näide. See inimene, kes kasutas koduhoolde asukaid ära sellisel viisil, nagu ta seda tegi, ei olnud spetsialist. See inimene oli tänavalt võetud lihtsalt ja siis pandi linnukene, et meil on kõik hästi, meil on hooldaja olemas, teenus toimib. Siin on küsimus ministeeriumile: kus see järelevalve siis teil on? Kas te olete võtnud kõik hooldekodud ette ja vaadanud, kes kokkuvõttes seal töötab, kes tegutseb ja mille alusel? Kas te olete sellise üldkontrolli läbi viinud? "Ei ole" on kindlasti vastus, mis tuleb ministrilt. Minu arust see juhtum, mis leidis aset Pihlakodus, näitab seda, et te ei ole lihtsalt sellest õppinud. 

Nüüd, mis puudutab üleüldist suhtumist meie vanemasse põlvkonda, pensionäridesse … 

Ma sooviks kolm minutit [lisaks].

Kolm minutit lisaks, palun!

… siis tegelikult, kui me vaatame, mis tegevusi on veel valitsus ette võtnud lisaks puudulikule hooldereformile: on maksustanud pensionid – mitte kuskil selliseid lubadusi ei olnud, siis need näitavad tõelist hoolivust. Sotsid olid ka seal omajagu sees – valitsuses –, kui seda otsust tehti. Siis võeti ära üksiku pensionäri toetus. See oli ka täpselt samamoodi kolmikliidu tehtud. 2000 pensionärilt, kes asuvad ajutiselt hooldekodus, võeti üksiku pensionäri toetus ära. Põhjus oli väga lihtne, nii nagu minister ütles puldist: aga nad ei ole seal ju üksi. Sellise vastuse peale väga ei tuleks. 

Kõik need [asjaolud] – pensionide maksustamine, üksiku pensionäri toetuse äravõtmine, hooldereformi puudulik elluviimine, kontrolli puudumine, koduhoolduse teenuse kvaliteedi puudumine, kontrolli puudumine ministeeriumi poolt – [viitavad selgelt probleemidele], mis oleks pidanud juba praegu olema kaardistatud. Oleks pidanud olema arusaadav, kuidas edasi liikuda üldse. Meie seda uue ministri suust ei kuulnud. Jah, ma asusin ministriks. Jah, ma näen, et seal on probleemid. Jah, selleks, et probleeme lahendada, on mul vaja olukorda kaardistada. Ei ole sellist tegevusplaani! Ei ole, ja seda me ei kuulnud ka! See näitab jällegi praegust olukorda. 

Nii et mul on kahju, et minister ei andnud meile adekvaatseid ja tegevuspõhiseid vastuseid, mida tegelikult praegusel hetkel oleks vaja hooldereformi suhtes rakendada, mida oleks vaja teha selleks, et teenus tõesti muutuks paremaks, mida on vaja tagada kohalikele omavalitsustele, et kohalikud omavalitsused ei käiks kohtu kaudu raha välja nõudmas, nii nagu seda Tartu teeb, ja teised on järjekorras. Need on tegelikult need probleemid, kus võib öelda, et riik käib riigi vastu kohtus. Kohalik omavalitsus annab riigi kohtusse seetõttu, et ta ütlebki, et hooldereform ei ole sellisel viisil rakendunud, nagu oli eesmärk. 

Ma mäletan, et 2023. aastal, kui toimusid Riigikogu valimised ehk kampaania, siis me olime Keskerakonnaga Saaremaal Kuressaares päevakeskuses. Kõik pensionärid teadsid, et nüüd saab vastavalt sellele 2022. aasta otsusele kõik hooldekodukohad keskmise pensioni eest, mingeid muresid ei ole. Aga kui me hakkasime rääkima, kuidas tegelikult olukord on – juba 2022. aastal, kui eelarvet kinnitati, teati, et raha on puudu –, siis inimestel avanesid silmad. Ja ma palungi teid, head inimesed, avage silmad [selle suhtes], mis toimub. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid saalis ja oma kabinettides ning inimesed, kes te meid jälgite! Väga valus teema ja väga vajalik teema. Minister vastas nii palju, kui tema pädevuses oli, aga ma tahan ka eelkõnelejat väga tänada, see oli väga täpne hinnang olukorrale. Hooldekodude reformi [kohta], tõepoolest, ütleb koalitsioon, et nende arvates on see õnnestunud, kuna hooldekodukohti on juurde tekkinud, aga samas, kui me vaatame püstitatud eesmärke, siis kõigepealt lubati meile keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Seda ei ole juhtunud ja see eesmärk jääb järjest kaugemaks. Selle on toonud välja ka Riigikontrolli audit ja palunud tegelikult vaadata üle ka hinnastamismudel, kuidas seda kõike rahastatakse. Auditit [selle kohta], et neid [eesmärke] on nüüd kuidagi hakatud ellu viima või on tegevuskava koostatud, me ka ei näe. See on nüüd miinuspool. 

Aga ma räägin ka veidi Pihlakodu juhtumist. Nüüd, selle arutelu eesmärk peaks olema ühine: mitte neid valusaid aspekte kogu aeg meenutada, vaid ennetada uusi kuritarvitus[juhtumeid] ja minimeerida kahjusid, et teised ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema. Mina tavakodanikuna – õigemini, ma olen muidugi Riigikogu liige, aga tegelikult ka Eesti Vabariigi kodanik – tahaksin, et Eesti riigi õigusloome oleks selline, kus on selge vastutusahel määratletud – seda ma proovisin ka ministri käest küsida –, et ei oleks tõlgendusruumi selliselt, et ei tohi teha, ja sellega ongi kogu seadus ära sisustatud. Sest siis justkui vastutavadki kõik, et ei tohi teha, ja kes on süüdi, selgitatakse välja, aga tegelikult ei vastuta mitte keegi. Kas seadusloome ei peaks antud kurva juhtumi puhul, mida me Pihlakodus nägime, panema paika ka vastutaja, või on tõepoolest nii, et oleme abstraktselt ühiskonnana Pihlakodus toimunu asjas kõik süüdi?

Üks asi on hooldekodu kriminaalvastutus. Selle kohta prokuratuur on öelnud, et töökorralduslikke vigu ei ole. Kuid siiski, milline on hooldekodu juhtide vastutus, kui nad teadvalt lubavad töötama inimese, kes ei oleks tohtinud üksinda töötada, kellel ei olnud vastavat ettevalmistust, ja millise sõnumi me saadame Toompealt kõigile neile, kelle lähedased on praegu või lähitulevikus hooldekoduabi vajamas? Kas senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale, et on äärmiselt kahju, aga keegi tegelikult lõplikult toimunu eest ei peagi vastutama, anname me siiski hoopis signaali ja loome pinnase hoopiski sellise mitteametliku arengu ehk meelehea pakkumise levimiseks? Maksame kusagile kellelegi natukene lisaks, palun vaadake, et minu lähedasega oleks asjad korras ja keegi talle kahju ei teeks. Selline areng on ka antud juhul võimalik, kui me ise asju [paika] ei pane. 

Tegelikult tahame me näha õigusloomet, mis reageerib ühiskonna valupunktidele ja muredele. See Pihlakodu juhtum ei tohi ära ununeda nii lihtsalt, sest ka dementsusega inimeste probleemid ühiskonnas kasvavad. Kui raske on nendel peredel hakkama saada, keda see küsimus on tabanud. Paljudel lähedastel on dementsuse diagnoosiga inimesed hooldekodudes, mis tähendab seda, et õigusaktid tuleks üle vaadata. Kui on sõlmitud leping, mis ütleb, et sellel naispatsiendil ei tohtinud olla meessoost hooldajat, siis ei saa ka seadus öelda, et tegelikult võis olla mees hooldaja. Kindlasti ei ole õige see, et mitte keegi ei vastuta. 

Nüüd, justiitsministri jutt eelmisel nädalal samal teemal erines pisut [sotsiaalministri] vastusest soopõhisuse kohta. Sotsiaalminister rääkis meile, et soopõhist lähenemist hooldekodudes olla ei saa, hooldab see, kes hooldab, kes parasjagu tööl on, justiitsminister meile seda ei kinnitanud. Tema rääkis, et inimesele tuleb tagada tema väärikus ja kui ta soovib soopõhist hooldust, siis see tulebki talle tagada, sest see just ongi nimelt väärikuse küsimus. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Ka nendesamade kannatanute hulgast andis inimene hooldekodus märku sellest, et teda rünnatakse – neid märke ei osatud lugeda. Meile räägitakse ja [tahetakse näidata] siiamaani, et hooldekodu poolt tehti kõik. Ei tehtud ju! Äkki see ongi Sotsiaalministeeriumile reguleerimise koht, et konkreetne vastutusahel, kuidas asjad käivad, pannakse paika ministeeriumi poolt, muudetakse seadust niimoodi, et see ei oleks abstraktne ühiskonna vastutus. 

Ka seesama Pihlakodu juhtum tõstatab küsimuse, kas kolm aastat tagasi tehtud reform oma eesmärkides õnnestus. Need kommunikatsioonivead, mida tegi prokuratuur, on esile toonud väliselt väljapaistvad probleemid, aga sisu suhtes me ei saa seda kinni mätsida. Tuleks suunata silmad kvaliteedile, sisulisele kvaliteedile. Hooldustöötajad peavad olema koolitusega ja uusi kuritarvitus[juhtumeid] tuleb ennetada ning võimalikke kahjusid tuleb vähendada. Pärast seda õõvastavat vägistamisjuhtumit ei ole inimestel enam kindlust, et nende lähedased on hooldekodus kaitstud. Pihlakodu näitel palgati eakat hooldama isik, kelle pidi sõlmitud leping välistama. Samal ajal on põhieesmärk – hooldekodukoht keskmise pensioni eest – eakatele üha kättesaamatum. Võib-olla on ikkagi mõistlikum ministeeriumil kogu see süsteem pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna. 

Nüüd veidi veel sellest, mida on meile öelnud Riigikontroll, ehk rahastusmudelist. Hooldekodude reform lõi olukorra, kus riik andis hooldekoduteenuse jaoks lisaraha ja lubas seeläbi Sotsiaalministeeriumi suu kaudu keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Kohe kasvas vajadus hooldekodukohtade järele, see tõstis nende hinda ja paisutas hooldekodude haldajate kasumit. Hooldajate palgad tõusid samas pigem väheses mahus. Delfi Ärileht kirjutas möödunud aastal, et AS Pihlakodu kasum kasvas pärast 2022. aasta tulemit 34% ja ettevõte teenis 2023. aastal 1,2 miljonit eurot kasumit. Mitte ühelgi parempoolsel erakonnal ei ole [midagi] ühe firma kasumi ega müügitulu kasvatamise vastu, aga siinjuures tekib siiski küsimus, kas hooldekodude reformiga ellu viidud uuem süsteem teenib laiema ühiskonna huve, kus üha kallimad hooldekodukohad täidavad eelkõige haldusfirmade omanike taskuid. Töötajaid pole piisavalt ja ka nende palk ei taga, et me saaksime tööle koolitatud, turvalised spetsialistid. 

Riigikontroll näiteks leiab, et rahastamismudel tuleks ümber vaadata. Üle tuleks [vaadata] ka see, millisel alusel palgatakse hooldekodutöötajaid, kes on tööle võetud kõige nõrgemate abistamiseks. Ka mina usun, et enamik meie hooldekodutöötajaid teeb oma tööd südame ja hingega, kuid meie oma ühiskonnaga peame olema suutelised vältima [seda, et meie] vanemate põlvkonda kuritarvitatakse, sest juttu oli, et vägistatud on kaheksa inimest. Meie eakatest on praegu umbkaudu 10 000 hooldekodudes.

Aitäh teile!

Aitäh!

Tänan väga teid. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Teema on tegelikult hästi tõsine. Mul on muidugi kahju, et head kolleegid Keskerakonnast ei suuda seda kuidagi hoida väljaspool enda sellist päevapoliitiliste plusspunktide otsimist. Aga ma siiski räägin sisust, mitte sellest, mida üks erakond on teinud või tegemata jätnud, sest ma arvan, et siin võiks kaikaid loopida üksteisele kodaratesse õhtutundideni.  

Hooldereform on tegelikult samm väga selgelt õiges suunas. Seda näitavad numbrid, seda näitab statistika. Valdkonda suunati juurde üle 60 miljoni euro, iga-aastaselt see summa kasvab ja tegelikkuses on inimeste omaosalus vähenenud. Kunagi oli inimeste [omaosalus] väga pikalt suurusjärgus 80%, kohaliku omavalitsuse panus 20%, täna on keskmine omaosalus kuskil 50% juures. Vanasti oli see täiesti tavaline, valdava osa inimeste puhul oligi, et inimesel ja ta lähedastel tuli maksta 100% hooldekodukoha hinnast. Ehk [omaosaluse vähenemine] nende inimeste puhul ja nende perede puhul on olnud märkimisväärne ja see raha on võimaldanud paremini toime tulla muude muredega, kas või sellesama elukalliduse või hinnatõusuga. Nii et hooldusreform on kindlasti aidanud nii neid inimesi, kes hooldekodukohal juba on, või nende lähedasi, aga ka neid, kes täiendavaid kohti on taotlemas. 

On lisandunud uusi kohti hooldekodudes, on tegelikult paranenud ka koduteenuste kättesaadavus. See viimane, ma arvan, peakski olema edasine fookus. Ka reformi ajal sai räägitud sellest, et kõige olulisem – ja ma arvan, inimesele mugavam, inimlikum, aga ka riigi vaates ja kohaliku omavalitsuse vaates soodsam – on pakkuda inimesele vajalikku tuge, vajalikke teenuseid tema kodus. Ehk hooldekodukoht on alati, rääkimata erihoolekandest, kõige kallim viis inimest toetada, aidata, ja tihtipeale ka inimese vaates tegelikult ebamugavam. Kui inimene suudab tegelikult veel endaga enam-vähem hakkama saada, siis on õigem pakkuda talle vajalikku abi ta enda kodus, on see siis puude koju toomine, pesemine, toidutoomine ja muu taoline. Kõik me teame, et oma kodus vananemine, oma kodus elamine on eakate jaoks väga oluline ja valdav osa nendest tegelikult seda soovib ka võimalusel teha.  

Nüüd, mis on hooldusreformi puhul veel positiivne, on see, et tegelikult on hooldekodudes kasvanud ka töötajate hulk. Kui me vaatame numbreid, siis [on selge, et] üle 1000 inimese on lisandunud, mis on tegelikult positiivne märk. Vabandust, üle 15% on töötajate hulk kasvanud. See on positiivne märk selles valguses, et mida rohkem on hooldekodudes töötajaid, seda parem on, võib öelda, suure tõenäosusega. Alati ei saa tagada seda, aga parem on siiski teenus meie lähedaste jaoks, meie eakate jaoks, kes hooldekodukohal on. Ehk arusaadav on see, et mida vähem on töötajaid ühe hooldatava või ühe elaniku kohta hooldekodus, seda suurem on ka tõenäosus, et ei märgata õigeaegselt mingeid tervisemuresid, ei jõuta pakkuda piisavalt vajalikku tuge ja teenuseid. Mida suurem on töötajate hulk, seda suurem on siiski tõenäosus, et inimene saab vajalikku tuge, vajalikku teenust, vajalikku abi õigeaegselt. Ka see on olnud selle hooldusreformi positiivne tulem, lisaks inimeste omaosaluskoormuse vähenemisele.  

Nüüd, ma olen väga nõus ka nende murekohtadega, mida siin head kolleegid Isamaast välja tõid. Loomulikult, oluline on ka teenuse kvaliteet, turvalisus hooldekodudes. Mäletan, et kui ma ise olin sotsiaalminister, siis jõustusid tegelikult need hooldekodudele kehtivad esmased nõuded, mis puudutasid kvalifikatsiooni ja ka eraldi tegevusloa taotlemist. Vanasti sellist asja ei olnudki. Hooldekodu võis justkui igaüks pidada. Ehk tegelikkuses [need nõuded] jõustusid toona, tekkisid tegevusload, konkreetsed mõõdikud, konkreetsed kriteeriumid, mille alusel hooldekodu saab üldse tegutseda. Oli ka neid, kes tahtsid neid tagasi pöörata, arvasid, et pole vaja, et turg paneb ise paika. Ma arvan, et täna me näeme, et isegi nende kriteeriumide olemasolu, kvalifikatsiooninõuete olemasolu veel ei taga tegelikult, et see teenus oleks ka päriselt turvaline, päriselt inimlik. Meil tuleb siit minna veel sammu võrra edasi ja parandada kindlasti järelevalvet, tõhustada koolitusi ja tagada, et inimene, kes on usaldatud hooldekodu hoolde – ja mitte tasuta, vaid suhteliselt suure raha eest –, saaks seal väärikalt vananeda, suure tõenäosusega meie seast väärikalt lahkuda, aga mitte mingil juhul [ei tohiks] ta seal sattuda kuriteo, seksuaalse ärakasutamise ohvriks. Tegelikult on see inimlikult meie kõigi jaoks siin saalis, ja ma arvan, et ka kuulajate jaoks, mõeldamatu, et meie hulgas liigub inimesi – sealhulgas ka töötab hooldekodudes –, kes on võimelised kõige nõrgemas, hapramas seisus inimest seksuaalselt kuritarvitama. Loomulikult peab riik siin tegelikult reageerima oma, ma ütleks, seaduse ja oma õiguskaitseorganite täie tõsidusega. 

Ka minu jaoks oli päris kurvastav kuulda, et prokuratuur seda menetlust ei alustanud. Loomulikult võib öelda, et meil on õigusriik ja prokuratuur ise otsustab. Aga sellises olukorras öelda, et vastutus puudub, kui inimene on tegelikult lepingu teinud just nimelt hooldekoduga, tema on hooldekoduga kokku leppinud need tingimused, kuidas tema eakat tuleb hoida, tema lähedast tuleb hoida ... 

Paluks kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit.

Aga hooldekodus seda ei suudeta tagada. Ma arvan, et inimese jaoks ja laiema üldsuse, avalikkuse jaoks, jääb natuke väheseks sellest, kui me teame, et selle konkreetse töötaja suhtes on menetlus algatatud. Aga tegelikult tuleks kõik need etapid läbi käia ja selgeks teha. Ega menetluse alustamine ei tähenda alati süüdimõistmist. Aga [tuleks] teha täpselt selgeks, mis on hooldekodu enda sammud, mida oleks saanud täiendavalt astuda, et neidsamuseid intsidente vältida, [kas tegemist] on tegelikult laiema probleemiga ja kas hooldekodudes võib olla veelgi suurem kuritegude hulk. [Tuleks] tegelikult pilt selgeks teha ja tuua vajadusel kõikvõimalikud rikkujad, süüdlased kohtu ette, ja kui neid süüdlasi ei ole rohkem, kui on tõesti olnud tegemist üksikinimesega, siis [tuleks] ka see selgeks teha. Selgus on alati parem kui selgusetus. 

Öelda sellistes olukordades, et midagi väga teha ei saa, ei ole ausalt öeldes poliitikutel sobilik. Meil on Sotsiaalkindlustusamet, kes saab teha järelevalvet, meil on prokuratuur, kes saab algatada menetlusi, loomulikult, otsustades lõplikult seda ise. Aga kui me näeme, et meie seadusloome, seadus võimaldab sellist olukorda, kus on kurjategija, kus on väga selgelt ohvrid, aga pole justkui vastutajat institutsionaalses mõttes, siis ka see on tegelikult küsimuse koht nii ministritele, ministeeriumidele kui ka tegelikult Riigikogu saalile: milliseid seadusemuudatusi on vaja teha selleks, et sarnaseid olukordi vältida.

Inimestel peab olema kindlustunne, et kui ma mis tahes olukorras kas ise lähen hooldekodusse või saadavad mu sinna lähedased, sõltuvalt sellest, mis on mu enda otsustusvõime sel ajahetkel, on tagatud need esmased väärikad elutingimused, turvaline, hoitud keskkond, kus ma ei pea muretsema, kas minu lähedasega on kõik hästi, kus ei kasutata ära kellegi vaimset või ka füüsilist seisundit. Ehk siin on meil tegelikult väga kõvasti arenguruumi. Kahjuks näeme me, et Pihlakodu juhtum, millest on palju räägitud, ei ole olnud ainus. Rikkumisi on välja toonud õiguskantsler, avalik meedia. Sarnaselt [nende juhtumitega] võib öelda, et tegelikult on ka peredes toimuva vägivalla puhul hästi oluline, et kõik need juhtumid tuuakse välja. Tulebki selgeks teha kõigepealt, mis seal tegelik pilt on, mis on tegelik olukord, ja ühiskonnana [tuleks] võtta, ma arvan, väga selge seisukoht, sealhulgas poliitikutena, et selliste asjade suhtes kehtib täielik nulltolerants, et see on mõeldamatu. Meil tuleb tegelikult vajadusel vaadata üle kogu seadusruum. Kui me näeme, et sellised kuriteod võivad jääda karistuseta, võivad jääda asutuse vaates vastutuseta, siis see õõnestab usaldust kogu selle süsteemi vastu. 

Lõpetuseks tahan öelda, et ma olen siiski seda meelt, et valdav osa hooldekodutöötajaid ja seal sektoris töötavaid inimesi teeb oma tööd pühendumuse ja hoolega ning sellised üksikjuhtumid halvendavad ja kahjustavad ka nende mainet. Nii et see on ka nende inimeste huvides, kes sektoris töötavad, et riik võtaks selliseid juhtumeid, selliseid ebainimlikke tegevusi äärmiselt tõsiselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma tahaksin tegelikult ka korrata natukene üle neidsamu sõnumeid Pihlakodu kaasuse kohta, mida ma rääkisin ka juba eelmisel nädalal, kui meil oli justiitsministri ettekanne. Aga ma arvan, et kuna ka sotsiaalminister on saalis – ja ma olen tänulik selle eest, et sotsiaalminister kuulab ka läbirääkimisi, mis on pärast arupärimisi, seda erinevalt eelmisest ministrist, kes kohe minema jooksis –, siis tuleks lihtsalt sellised põhipõhisõnumid üle korrata.

Esiteks, mind natukene riivas ministri vastus küsimusele, kas on plaanis seadust muuta, et parandada natukene järelevalvemenetlust, millega täna Sotsiaalkindlustusamet juba tegeleb. Aga vastuseks tuli, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole õiguskaitseorgan. Mina ju ei palunud seda, et Sotsiaalkindlustusamet võtaks enda peale politsei või prokuratuuri rolli. Lihtsalt kõige arusaadavam asi: kuidas tagada see, et eakatel oleks kindlustunne hooldekodudes, et ei tuleks [uusi] kaasusi? 

Ma arvan, et oleks vaja ka analüüsida, kuidas on tekkinud olukord, et neid kaasusi järjest [juurde] tuleb. [Lisaks] Pihlakodu kaasusele oli veel üks teine vägivallajuhtum ühes teises hooldekodus. Peaks ka analüüsima, mille tulemusena me oleme sellesse olukorda jõudnud. Võib-olla on see ka hooldekodureformi tulemus, et ei olegi võimalik võtta neid spetsialiste [tööle]. 

Ma olen jätkuvalt seisukohal, et riik on saatnud väga valesid, väga ohtlikke signaale ühiskonnana kogu selle vägistamisjuhtumi kohta. Alustuseks muidugi see, mida ütles prokurör: ta ütles, et kuna inimene oli dementne, siis ei saanud ta mingit kahju tunda. See on selline sõnum, mida ei tohi mitte kunagi mitte ükski vägistamisohver kuulda. 

Teiseks, minu jaoks on siiamaani hämmastav, et ei algatatud kriminaalmenetlust Pihlakodu kui juriidilise isiku suhtes. Ma olen käsitlenud seda teemat ka korruptsioonivastases erikomisjonis, kus käis peaprokurör. Peaprokurör ütles, et tänane säte, mis puudutab juriidilise isiku vastutust, on liiga lai ja tegelikult ka raskesti tõlgendatav. Ja puudub ka kohtupraktika. See jõustus 2023. aasta lõpus. 

Minu hinnangul oli täna muidugi prokuratuuril võimalus leida see tõlgendamisruum, luua pretsedent, mis oleks tegelikult ka ennetav meede tuleviku mõttes. Nüüd, tegelikult täna on loodud negatiivne pretsedent. Ehk siis täna on meile saadetud selline sõnum, et hooldekodud ei vastuta tegelikult selliste olukordade eest. Põhimõtteliselt, kui juhtub midagi sarnast, kus on tõesti lepingulised suhted dokumenteeritud, kus on eraldi kirjas – nagu ka Pihlakodu kaasuses –, et kliendiga tohib tegeleda ainult naishooldaja. Seda rikuti. Isegi pärast selliseid väga jämedaid rikkumisi ei võetud Pihlakodu vastutusele ehk menetlust ei algatatud.

Muidugi siit tulenevalt oligi kohe minu järgmine küsimus: mida teeb Sotsiaalministeerium? Kas Sotsiaalkindlustusamet võtab enda peale palju olulisema rolli? Ja võib-olla tõesti, minister ütleb, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole õiguskaitseorgan, aga nagu näha, kuna õiguskaitseorganid meil ei tegele selliste kaasustega, ei saa minna juriidiliste isikute vastu [kohtusse], siis kas see on koht, kus järelevalve peab olema palju paremini tagatud juba Sotsiaalkindlustusameti puhul?

Mina näen, et see on olukord, kus me peame selle läbi debateerima kas Riigikogus või võiksid valitsuse liikmed seda omavahel arutada. Mina absoluutselt ei välista, et see on see koht, kus me peame seadusandjana uue seaduse tegema. 

Paluks kaks minutit lisaks. 

Kaks minutit lisaks. 

Kuna täna on seadusandja tegelikult saanud signaali, et seda karistussätet, mille me vastu võtsime, ei suuda prokuratuur põhimõtteliselt [rakendada], ei suuda seda tõlgendada, siis ongi küsimus seadusandjale: mida me siis teeme? Selles suhtes midagi vastu ei võeta, samme ei astuta, menetlust ei algatata. Kuidas me saame siis tagada parema kaitse? Ma ei räägi ainult hooldekodudest, vaid ka muudest asutustest. Mida me siis peame seadusandjana tegema? Täna oleme me saanud selle signaali, et põhimõtteliselt me oleme läbi kukkunud. Me võtsime vastu järelikult sellise seaduse, mis ei kaitse hooldekodus olevaid inimesi.

Ma tuletaks meelde seda, et kogu see tõlgendamise küsimuse teema – ma lähen nüüd natuke teemast välja, aga vaatame näiteks toimingupiirangu kaasuseid. See on väga huvitav, aga seal on näiteks prokuratuur alati valmis testima [neid kohti], kus on tõlgendamisruumi. Aga kui me räägime vägistamisjuhtumist, siis meile saadetakse signaal, et teate, seda seadust, mille te vastu võtsite, on võimatu tõlgendada, ja me ei taha ka kohtusse minna ja leida sellele vastust, kuidas peaks seda seadussätet [rakendama]. 

Ma arvan, et kui me seadusandjana oleme saanud sellise sõnumi prokuratuurilt, siis me peaksime koos arutama, mida me siis teeme, kuidas me saame selle seaduse paremaks kirjutada, et tagada parem kaitse vägivallaohvritele, vägistamisohvritele, aga ka teistele, kes satuvad selliste kuritegude ohvriteks. Aitäh!

Aitäh! Praegu rohkem kõnesoove ei näe. Kas minister soovib midagi lisada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja sellega oleme läbinud teise päevakorrapunkti.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi ja Aleksandr Tšaplõgini 26. märtsil 2025 esitatud arupärimine toimetulekupoliitika kohta, nr 736. Ettekandjaks Riigikogu liige Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud sotsiaalminister! Värskelt sõlmitud Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsiooni aluslepingus on sotsiaalvaldkond jäänud sootuks tähelepanuta. Ainsana on mainitud inimeste heaolu ja [seda, et] see tugineb tugevale riigile. Kahjuks ei ole aga ära toodud, kuidas ja kellele seda heaolu luuakse.

Iga aastaga muutub inimeste toimetulek järjest enam nende enda mureks, sest elukallidus on järsult tõusnud ja toetusmeetmed ei ole sellele järele tulnud. Toimetulekutoetuse määrad ei ole viimastel aastatel kasvanud, et elukallidusega ühte sammu astuda. Statistika näitab, et toimetulekutoetuse saajate arv on jätkuvalt suur ning paljud pered sõltuvad riiklikest toetustest, et katta oma igapäevaseid kulutusi. 

Inflatsioon ja kasvavad elamiskulud on suurendanud survet madalama sissetulekuga leibkondadele, mistõttu on üha olulisem, et riik astuks samme nende inimeste toetamiseks.

Eeltoodust tulenevalt palun teil vastata järgmistele küsimustele. 

Kuna koalitsiooni aluslepingusse ei ole sotsiaalvaldkonna teemad mahtunud, jääb mulje, nagu tänase koalitsiooni arvates on kõik korras ja see valdkond ei vajagi suuremat tähelepanu.

Millal on uuel valitsuskoalitsioonil plaanis lisaks koalitsiooni aluslepingule välja tulla ka sotsiaalvaldkonna prioriteetide tegevusplaaniga? Ja millised on esimesed tähtsamad sammud, et toetada täna raskustesse sattunud perede toimetulekut?

Ilmselt see kolmas punkt on vist kõige tähtsam selles kirjelduses: kas valitsus kaalub toimetulekutoetuse automaatset sidumist elukalliduse indekseerimisega, et vältida abivajajate elujärje pidevat halvenemist?

Kas on plaan lihtsustada toimetulekutoetuse taotlemist? Meil on digiriik, võiks digitaalselt ka neid taotlusi esitada. 

Millised on riigi võimalused võtta toimetulekutoetuse taotlemisel senisest rohkem arvesse inimese tegelikke vajadusi ja kulutusi?

Milliseid meetmeid plaanitakse rakendada pikaajaliste toimetulekutoetuste vähendamiseks, et inimesed ei jääks püsivalt toetustest sõltuvusse?

Aitäh! Palun arupärimisele vastama sotsiaalkaitseministri Karmen Jolleri. (Saalist kostub suminat.) Vabandust, sotsiaalminister.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Püüan vastata kõigile küsimustele nii hästi, kui ma oskan. Huvitav, et see arupärimine on antud sisse üks päev pärast seda, kui mina ametisse astusin. Aga juba küsitakse koalitsioonilepingu kohta. See on muidugi hea. 

Ma loen küsimused ette. "Kuna koalitsiooni aluslepingusse ei ole sotsiaalvaldkonna teemad mahtunud, siis jääb mulje, nagu tänase koalitsiooni arvates on kõik korras ja see valdkond ei vajagi suuremat tähelepanu. Kas tõesti ei ole ühtegi piisavalt prioriteetset teemat, mis oleks väärinud välja toomist ja esmatähtsana lahendamiseks välja tuua? Millal on uuel valitsuskoalitsioonil plaanis lisaks koalitsiooni aluslepingule välja tulla ka sotsiaalvaldkonna prioriteetide tegevusplaaniga? Ja millised on esimesed tähtsamad sammud, et toetada täna raskustesse sattunud perede toimetulekut?"

Aitäh küsimuste eest! Lõplik koalitsioonilepe kujuneb valdkonnapõhiste töögruppide arutelude tulemusel ja neid sisukaid arutelusid oleme Eesti 200‑ga pidanud tänaseks juba peaaegu seitse nädalat. Meie eesmärk on muuta sotsiaal- ja tervishoiuteenused kättesaadavamaks, kvaliteetsemaks ja inimkesksemaks. Koalitsioonilepe saab peagi valmis, ja kui see on valmis, siis on igaühel võimalus sellega tutvuda. 

Kolmas küsimus. Esimesed kaks lugesin koos, kuna need olid sarnased. "Kas valitsus kaalub toimetulekutoetuse automaatset sidumist elukalliduse indekseerimisega, et vältida abivajajate elujärje pidevat halvenemist?" Jah, see on meil arutlusel ja me oleme seisukohal, et mitte ükski inimene ei tohiks elada teadmatuses, kas järgmisel aastal abi jätkub. Seetõttu me arutame võimalust, kuidas siduda tulevikus toimetulekupiir elukalliduse muutustega, näiteks elatusmiinimumiga. Elatusmiinimum on väikseim summa, millega saab leibkond hakkama 30 päeva, kui tasuda toidu- ja eluasemekulud. Selline seos aitaks tagada, et abivajajad ei jää iga hinnatõusu järel hätta ja et abi liigub ajaga kaasas. See annaks inimestele kindlustunde ning aitaks vältida olukordi, kus riigi toetus jääb mitmeks aastaks ajale jalgu. Aga kõik täpsemad otsused selguvad siis, kui meil on sõlmitud koalitsioonileping. Loodan, et see on juba varsti. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nagu te ise ka möönsite, toimetulekupiir on jäänud ajale jalgu. Tõesti, vahepeal on tarbijahinnad väga kõvasti tõusnud, ka toiduainete ja esmatarbekaupade puhul, mis on just toimetulekutoetuse saajatele elus kõige olulisemad. Kas te kavatsete teha konkreetse ettepaneku toimetulekupiiri kohta, kui arutusele tuleb järgmise aasta riigieelarve, või te ootate koalitsiooni kokkulepet ja selle põhjal teete selle ettepaneku?

Jaa, koalitsiooni kokkulepe tuleb enne riigieelarvet, aga see piiri tõstmine tõenäoliselt tuleb ... Jaa, tähendab, ma kindlasti tahan seda tõsta, see on meil hetkel üks prioriteete, mitte ainult minu, vaid kogu koalitsiooni jaoks. Me praegu arutame, kuidas seda oleks võimalik [teha].

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen tagasi selle eelmise päevakorra[punkti] arutelu teema juurde, mis meil pooleli jäi. See 60 miljonit eurot, millest te rääkisite, eraldatakse kohalikele omavalitsustele hooldekodude ülalpidamiseks, see pidi olema omavalitsuste osa. Ma palun teil täpsustada, kas see 60 miljonit [tuleb] lihtsalt sellest, et üksikisiku tulumaksu protsent tõuseb ja omavalitsustele laekub rohkem [raha] eelmise aastaga võrreldes, või see on ikkagi eraldi summa. Kui te nii kena oleksite, võib-olla järgmine kord te teavitate meid sellest, kuidas see täpselt on.

Ma arvan, et jääme ikkagi teemasse.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Toimetulekupoliitika. Selge on see, et kõik need maksutõusud, aktsiisitõusud, teenuste tõusud, riigilõivude tõusud on kindlasti mõjutanud meie inimesi, eelkõige neid inimesi, kellel on väike või keskmine sissetulek, ja neid inimesi, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses. 

Sellest lähtuvalt ma küsingi kahte asja. Punkt üks. Ma arvan, et need inimesed vajavad soodsamaid toiduaineid, ja meie arvame, et me võiksime alandada käibemaksu. Küsimus: mis te arvate, kas me võiksime käibemaksu alandada selleks, et toit oleks inimestele kättesaadav? Ja teine pool [küsimusest] on automaksu kohta. Erisused nendele inimestele, kes autosid tegelikult vajavad. Me räägime eelkõige suurtest peredest, me räägime inimestest, kes elavad maal, ja nii edasi ja nii edasi. Kas me peaksime nendele inimestele kehtestama automaksu puhul erisusi või peaksime nad vabastama automaksust?

See koalitsioon on kokku leppinud, et ei tee rohkem maksumuudatusi kui need, mis on juba välja kuulutatud. Tuletan meelde, et näiteks tulumaksuvaba miinimum on nüüd jälle. Ja teiseks, uuest aastast kaob ära Isamaa eestvedamisel kehtestatud maksuküür. See tähendab seda, et umbes keskmise sissetulekuga inimesed saavad umbes [125] eurot kuus rohkem kätte. 

Maksukoormus on kahtlemata inimeste jaoks probleem, aga see koalitsioon on juba astunud samme, et inimestel oleks kergem. Rohkem maksumuudatusi hetkel riigieelarve ei võimalda.

Riina Solman, palun!

Mina eelmine kord teile, lugupeetud minister ja austatud Riigikogu aseesimees, ütlesin, et ärge muutuge ausast inimesest demagoogitsejaks ja jutupunktide esitajaks. Aga nüüd te juba lasite käiku selle [väite], et see on kellegi teise maksuküür. See on Reformierakonna maksuküür! Jätke see ära ja te saate eelarvesse 500 miljonit ja saate kohe parandada inimeste toimetulekut. Sest vaadake, Eesti majanduse väljavaated ja inimeste toimetulek on suure löögi all. Michal lubas maksurahu, kui ta ametisse asus. See on osutunud valeks. Te olete oma valitsusega tõstnud sel aastal inimeste makse ja ettevõtete maksukoormust üle miljardi euro: mais [tõusis] elektri, gaasi, diiselkütuse aktsiis, aasta alul tõusid tulumaks ja maamaks ning hakkas kehtima automaks, juulis rakenduvad bensiini aktsiisitõus ning käibemaksu tõus. Ka järgmistel aastatel on maksude osas tegelikult segadus. 

Minu küsimus on: mida teeb sotsiaalminister selleks, et inimeste toimetulek oleks selle maksutõusu, maksuralli ajal tagatud? Või kas valitsuses on olnud mingit plaani, juttu, kuidas tõkestada hinnatõusu, mis seab toimetuleku löögi alla?

Maksupoliitika ei olnud tegelikult meie tänase vestluse teema. Aga kui me räägime toimetulekust, siis toimetuleku jaoks on olulised nii inimese rahaline sissetulek kui ka teenused, mida inimene saab. Ja meil oli just siin eelmises punktis pikalt juttu näiteks hooldereformiga seotud erinevatest teenustest, mida me pakume. Sotsiaalvaldkond ongi loodud selleks, et inimeste toimetulekut tagada, alates sellest, et makstakse pensione – muide, need tõusid eelmine aasta ja ka see aasta –, ja lõpetades sellega, et on toimetulekutoetus, mida me tahame kindlasti kaasajastada, ja igasugused muud toetused. Ma olen nõus sellega, et ärme tõesti jää demagoogiasse kinni.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Siin enne oli korra selline [tähelepanek], naljaga pooleks, et meil ei ole enam sotsiaalkaitseminister, vaid on sotsiaalminister. Mingil määral see on tähenduslik, justkui enam ei tegelda sellega, kuidas meie inimesi sotsiaalselt kaitsta. Praegu võib-olla see toimetulekuküsimus ongi just selles kontekstis väga oluline. 

Mulle jäi kõrvu teie öeldud fraas, et olete teinud valitsusega otsuseid, kuidas parandada inimeste toimetulekut. Kui nüüd vaadata uudiseid, mis just eelmisel nädalal välja tulid – see oli ju teine vaatus sellest, et maksud ei tõuse, nagu rääkis Kaja Kallas. Samamoodi rääkis Kristen Michali valitsus, et käibemaksu tõus, tulumaksu tõus 24%‑ni on vaid ajutine. Aga nüüd on jälle sõnu söödud ja öeldud, et ei ole enam ajutine, vaid jääv. Kas see on teie arusaam sellest, kuidas on inimeste toimetulekut parandatud?

Aitäh küsimuse eest! Meie tänane teema on toimetulekutoetus ja me ei räägi täna automaksust ja muudest maksudest. Ma endiselt tuletan meelde, et inimesed hakkavad uuest aastast maksma tulumaksu vähem kui praegu, kui nad saavad teatud vahemikus palka, umbes keskmist palka, natuke alla, natuke peale. Ma arvan, et see on päris suur abi inimestele.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma küsin natuke laiemalt toimetuleku kohta, kuna see küsimus on ka toimetulekupoliitika kohta. 

Kui vaatame konjunktuuriinstituudi andmeid, siis näeme, et Eestis on inimeste usaldus ja kindlustunne, just majanduslikus vaates, märkimisväärselt väiksem kui näiteks teistes Euroopa Liidu [liikmes]riikides, sealhulgas ka meie naabritel, teistes Balti riikides, Põhjamaadest rääkimata. Teine probleem, mis sealt välja tuleb, on see, et me näeme, et see kindlustunde jaotus eri sissetulekugruppides on väga kihistunud ja hakanud omavahel lahknema. Ehk väiksema sissetulekuga inimesed tunnevad ennast ebakindlamalt, suurema sissetulekuga inimesed paremini või rohkem kindlalt, kuigi ka nende puhul on see alla pikaajalise keskmise. 

Kas te olete arutanud ja mis on teie isiklik seisukoht, kas ikkagi tuleks teha konkreetseid maksupoliitilisi otsuseid, näiteks langetada toiduainete käibemaksu, et parandada just nimelt madalapalgaliste inimeste, madalapalgaliste tarbijate kindlustunnet olukorras, kus numbrid näitavad, et see on probleem?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa sellele vastata, see on maksupoliitika.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Just selle maksutemaatika kohta ma ütleksin, et te ise selle maksudebati siin avasite. Kui te tulete ministrina siia kõnetooli ning avate ja laiendate debati teemat, siis võiks olla ka julgust sellel teemal arutelu edasi pidada. Nii et selles osas teie pareeringud, et te räägite täna toimetulekutoetustest, mitte maksudest, ei ole kuidagi adekvaatsed. Nii päris ei tohiks teha, et te avate mõne teema ja siis te sellest edasi ei räägi.

Seetõttu ma ikkagi küsin selle maksuteema kohta. Kui te nüüd ministrina peaksite inimeste toimetuleku eest võitlema, kas te olete sellele küsimusele vaadanud otsa ka selle nurga alt, et just nimelt see automaks ja just nimelt see kodus olevate emade haigekassa [ravikindlustuse] äravõtmine ja just nimelt muud maksumuudatused, käibemaks, mõjutavad väga negatiivselt inimesi, kes on madalama sissetulekutasemega, ja inimesi, kes elavad Tallinnast väljaspool, ja nii edasi. Kas te kannate valitsuses ka neid mõtteid, et võib-olla peakski just maksupoliitikas muudatusi tegema, sest siis ei peaks toimetulekutoetusi suurendama?

Toimetulekutoetust me suurendame. Ma arvan, et siin ei ole need asjad võrreldavad. Ja mis puutub maksupoliitika debati avamisse, siis ei, ma vastasin küsimusele. Kui mult küsiti, kas inimeste sissetulekuid mõjutavad tõusnud maksud, siis ma tõin välja, et on ka maksusid, mis langevad, ja inimeste sissetulekud kompensatoorselt suurenevad. Me näeme seda kõike uuest aastast. Väga ootame seda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõigepealt, Lauri Laats.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea minister! No nii kui läks toimetulekupoliitika arutamiseks, hakkas minister vastuste eest põiklema ja rohkem ei vastanud. Loomulikult me räägime toimetuleku [halvenemise] juurpõhjustest: maksud ja maksutõusud, teenuste [hindade] tõusud, riigilõivud ja nii edasi. See on see, mis otseselt mõjutab inimeste toimetulekut. Miskipärast läks [minister] sellest [teemast] kohe mööda ja ütles, et nendele küsimustele ta ei vasta. 2025. aasta maikuu, Riigikogu, sotsiaalminister. Siinsamas Riigikogus rahva ees me arutame inimeste toimetulekut. Ja kui on maksuküsimused, siis [öeldakse]: "Ei, seda me ei aruta." 

Aga mida me siis arutame? Mida me siin arutame, kui inimestel varsti ei ole jõudlust poes käia ega automaksu maksta, selleks et pidada autot, selleks et autoga vedada lapsi kooli, lasteaeda, trennidesse? Mida me siis üldse siin arutame? Pole ju mõtet, kui minister ütleb, et neid küsimusi me ei aruta. 

Jällegi tuletaks meelde, mis on vahepeal juhtunud ja kus asub Eesti oma ostujõudluse poolest võrreldes Euroopaga. Tegelikult on niimoodi, et kui 2020. ja 2021. aastal oli meil ostujõu tõus, mis moodustas Euroopa keskmisest umbes 85%, siis praegu on see number 78%. 78% keskmisest. Tuletan meelde, et aastatel 2020 ja 2021 oli see number 85%. See on ju selge tagasiminek aastasse 2014. 2014 see oligi 78%. Ehk siis tegelikult [sama seis, mis] kümme aastat tagasi. Kui vahepeal läks paremaks, ostujõudlus kasvas, siis tänu praegusele maksupoliitikale on see jälle samal tasemel, kus see oli 2014. Kui see ei ole mure, kui see ei ole see teema, mida arutada siitsamast puldist – kahju, et minister nii arvab. 

Ma arvan, et praegune valitsus on tõesti teinud kõik selleks, et inimeste toimetulek halveneks, eriti nende inimeste toimetulek, kes ei saa suurt tulu, keskmist, väikest. Ja kui me siin pakume välja lahendusi … Me kõik saame aru, et [praegu] on olukord natuke keerulisem kui aastatel 2020 ja 2021. Peale 2022. aasta 24. veebruari on väga palju muutunud ja olukord ongi keerulisemaks läinud.  

Aga teiselt poolt me näeme ka poliitilist tahet, kuidas seda asja vedada ja teha, ja pakume välja lahendusi, kuidas võiks seda teha nii, et inimeste toimetulek ei langeks.  

Meil võeti vastu otsus [kehtestada] automaks, sellest aastast rakendati automaks, aga me näeme, kuidas seda maksu tegelikult sellises mahus ei laeku, nagu oli planeeritud. Ja lisaks me näeme, et see on põhiseadusega vastuolus. Sellest tegelikult Keskerakond ka kohe rääkis ja juhtis tähelepanu nendele probleemidele. Õiguskantsler on seda kinnitanud. Ja me räägime ka sellest, et tegelikult on hästi suur hulk inimesi … 

Sooviks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

… kes ei saagi selle automaksuga hakkama, lihtsalt ei saa. Ja siis siinsamas minister, rahandusminister, ütles, et kui inimene ei saa hakkama, siis ta lähebki kohalikku omavalitsusse – see ongi see koht, mis puudutas ka arupärimist –, läheb kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda ja palub toimetulekutoetust. Ehk siis see valitsus saadab sunniviisiliselt inimesi sotsiaalosakonda toimetulekut, almust paluma, selle asemel, et teha erandeid nendele ühiskonnagruppidele, kes praegu juba saavad toimetulekutoetust. On näha, et rakendunud automaksu, registreerimismaksu, aastamaksu [tasumisega] nad ei saa hakkama. Selle asemel räägitakse: "Aga meie kaotame selle maksuküüru ära." Mida see tähendab, kui te maksuküüru ära kaotate? See tähendab seda, et riigieelarvest läheb veel välja oma pool miljardit eurot ja kuskilt hakatakse seda kompenseerima tagasi. Teiselt poolt öeldakse: "Aga mõned inimesed saavad tänu sellele liigutusele umbes 100 eurot juurde, pluss-miinus, natuke rohkem, natuke vähem." Aga miskipärast unustatakse mainida, et ka lugupeetud Riigikogu liikmed saavad kuskil 1400 eurot aastas juurde, lugupeetud valitsuse liikmed täpselt samamoodi saavad 1400 eurot aastas juurde. Ja siit tekib küsimus: kas see ongi see õiglane ühiskond, mille poole me tahame liikuda, või me ikkagi peaksime vaatama sellest vaatevinklist, et raha läheks tõesti sinna, kus seda on vaja, selleks et tõsta inimeste toimetulekut ja ostujõudlust? Aga nii-öelda helikopterilt selle kõige külvamine, nii nagu soovitakse teha maksuküüru ärakaotamisega, ei ole kindlasti see poliitika, mida Keskerakond toetab. Seda me kindlasti ei saa toetada. 

Toiduainete käibemaksu langetamine. See oleks kindlasti veel üks lahendus, mis [parandaks] inimeste toimetulekut ja mis vabastaks raha, mida saaks kulutada muudeks otstarveteks, teiste teenuste ostmiseks. Praegu jätab väga suur hulk inimesi oma teenitud raha valdavalt toidupoodi ja seetõttu teiste teenuste ostmiseks vahendeid ei piisa. Ehk siis selline elamiseks vajalik põhitegevus, toidupoes käimine, muutub ka veel kallimaks 1. juulist. Ja siin lugupeetud sotsiaalminister probleeme ei näe, seda teemat ta ei tahtnud käsitleda. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Head kolleegid! Täna peame rääkima millestki, mis puudutab otseselt tuhandeid Eesti inimesi: meie rahva toimetulekust. Hiljuti sõlmitud Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepingus on sotsiaalvaldkond jäetud tähelepanuta. Mainitakse küll inimeste heaolu, kuid see justkui peaks ise kuidagi tekkima, kui riik on tugev. Küsimus: kuidas ja kellele seda heaolu luuakse?

Viimastel aastatel on elukallidus hüppeliselt kasvanud. Energiahinnad, toidukorv ja eluasemekulud on teinud tohutu tõusu. Kahjuks ei ole toimetulekutoetused sellele tõusule järele jõudnud. Paljudel peredel ja eakatel on iga sent arvel. Riik peab pakkuma kindlustunnet, mitte jätma inimesi oma muredega üksi.

Suur probleem on toimetulekutoetuse ebapiisavus. Toimetulekutoetuse määrad ei ole viimastel aastatel üldse kasvanud, kuid kiiresti kasvab elukallidus. Samal ajal on toimetulekutoetuse saajate arv endiselt kõrge ning paljud pered sõltuvad riiklikest toetustest, et katta oma igapäevaseid kulutusi. Inflatsioon ja kasvavad elamiskulud on muutnud olukorra keeruliseks just madalama sissetulekuga leibkondadele. Küsimus oleks, kas valitsus kaalub toimetulekutoetuste sidumist elukalliduse indekseerimisega. Täna me kuulsime, et selline plaan on. See oleks ainus mõistlik lahendus, kuidas vältida abivajajate elujärje pidevat halvenemist. 

Lisaks sellele on toetuse taotlemine paljudele inimestele keeruline ja tihti on [toetuse mittetaotlemise] põhjus valehäbi või lihtsalt teadmatus. Me oleme digiriik, taotluse esitamiseks võiks ikkagi olla ka digivorm. Mida kurdavad omavalitsuste sotsiaaltöötajad? Et neil ei ole siiani võimalust teha väljavõtteid kõikidest pankadest. See oleks väga oluline, [sest siis saaks] muredele kiiremalt reageerida. 

Eriti haavatavad on üksikpensionärid, kelle elu on juba niigi keeruline. Ja nüüd veel eelmine koalitsioon otsustas üksi [elava] pensionäri toetuse ära võtta. See ei ole õiglane. Miks me jätame just kõige haavatavamad ilma abist, mida nad hädasti vajavad? Me räägime inimestest, kes on kogu elu töötanud, maksnud makse ja panustanud riigi arengusse. Nüüd, kui nad vajavad tuge, pöörab riik neile selja. Kas te teate, kuidas tunneb ennast üksik pensionär, kellel on juba kuu lõpus valida, kas maksta ravimite eest või osta süüa? Kuidas saab õigustada sellise toetuse äravõtmist? Kas tõesti keegi arvab, et selline kokkuhoid on õigustatud, kui samal ajal räägime tugevast ja hoolivast riigist? 

Head kolleegid! Pensionäride olukord on keeruline ka üldisemalt. Pensionitõusud ei ole olnud piisavad, et katta kiiret elukalliduse tõusu. Eriti murelikuks teeb see, et paljudel pensionäridel puudub lähedane tugivõrgustik. Kui üksi [elava] pensionäri toetus ära võetakse, jääb veel rohkem inimesi vaesusriski. Me ei tohi lubada, et meie eakad elavad vaesuses ja üksinduses. 

Lugupeetud minister!

Ma palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kus on koalitsiooni tegevusplaan sotsiaalvaldkonna osas? Kas valitsus üldse kavatseb võtta sotsiaalvaldkonda tõsiselt? Mida teete, et aidata meie pensionäre ja peresid, kes on raskustes? Me ei tohi unustada, et riik on olemas oma inimeste jaoks. Toetuse kärpimine ja abivajajatest möödavaatamine ei ole lahendus. Me vajame süsteemi, mis tagab, et abi jõuab õigel ajal ja piisavas mahus iga abivajajani. Riik peab hoolitsema nende eest, kes on oma elutööga panustanud ja kes nüüd vajavad tuge. 

Ma kutsun valitsust üles astuma konkreetseid samme. Esiteks taastage üksi [elava] pensionäri toetus. Teiseks siduge toimetulekutoetus elukalliduse indekseerimisega, et vältida toetuse väärtuse pidevat vähenemist. 

Kallid kolleegid! Meie kohus on seista oma rahva eest. Kui me täna jätame abivajajad kõrvale, siis milline on üldse meie moraalne õigus siin saalis olla? Me peame olema need, kes räägivad nende inimeste eest, kelle hääl tihti ei kosta kaugele. Ärme unustame, et meie kohustus on hoolitseda mitte ainult tugevate, edukate eest, vaid ka nende eest, kellel on elus raske. Me seisame Eesti inimeste, perede ja pensionäride eest. Soovitame seda ka valitsuskoalitsioonile. Aitäh! 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister ja saadikud saalis ning oma ekraani taga! Täna me kuulsime sotsiaalministrilt, et toimetulekuga seoses ministeeriumil mingi plaan on, et inimesi aidata. Aga see oli hägune. Sotsiaalkomisjoni liikmena ma pigem näen, et riigil on eriti viimased aastad küüned enda poole kogu sotsiaalpoliitikat puudutavas seadusloomes. Mulje jääb, et ministeeriumi ametnikele on antud käsk kokku hoida igalt poolt, kust saab. Ja siiani me oleme näinud, kuidas kärped on puudutanud kõige haavatavamaid sihtgruppe, kus kärbitakse vähesestki. Jääb mulje, et [seda tehakse] arvestusega: nemad vastu ei hakka. 

Ja veel. Eelmisel nädalal vastas meie küsimustele siin saalis justkui teise käekirjaga minister. Ministrit, paistab, on nädala jooksul nõustatud mitte vastama arupärijate küsimustele. Minister vastas kolmele saadikule kombel, justkui toimetulek ja maksud polekski omavahel seotud. Kui saadik ütleb, et toimunud maksutõusude tulemusel saab haavata inimeste toimetulek, siis minister vastab, et tema maksutõusude kohta vastuseid ei anna. Ometi on just maksud, täpsemalt praeguse koalitsiooni [kavandatud] maksutõusud pannud inimeste toimetuleku löögi alla.  

See ministeeriumi[hoone], kus sotsiaalminister töötab, ehitati omal ajal selleks, et Eestis oleks vähem silotorne ja et erinevad ministeeriumid saaksid aru, et kõik teemad on omavahel seotud, eriti maksutõusud, toimetulek ja vaesus. Kui ministeeriumi ametnikud töötavad ühes majas, siis tehakse omavahel koostööd ja vahetatakse infot. Ministeeriume kutsuti varem silotornideks, kes ainult enda valdkonna eest võitlesid. Ja nüüd me oleme jõudnud Reformierakonna juhtimisel sinnamaani, et minister tegeleb Sotsiaalministeeriumis kitsalt toimetulekuga, aga samal ajal teine silotorn tõstab röögatult makse ja paneb inimeste toimetuleku löögi alla. 

Sotsiaalvaldkonnas ongi olnud viimased aastad nii, et käib tihe reformimine, mis peaks sellest valdkonnast veel miljoneid välja pigistama. Ja üks nendest jutupunktidest, mida nii minister kui ametnikud kasutavad, on see, et inimesed kipuvad süsteemi kuritarvitama. Järelikult tuleb kõik avaused kinni toppida. Ja tegelikult me ka kuulsime – [seda tõi välja ka] Rain Epler –, et minister ise alustas tulumaksureformist ehk maksudest rääkimist. Seega, mina soovitan ministril jääda ehedaks ja vastata arupärijatele seda, mida nad on küsinud.

Ma veel kord küsin üle: kas teil on valitsuses olnud juttu, plaani või tegevuskava hinnatõusu tõkestamiseks? Mida täpselt teeb sotsiaalminister selleks, et inimeste toimetulek ei halveneks veelgi? See halveneb tema enda vastutusvaldkonnas. Tema enda erakonna juhtimisel öeldi pärast 2023. aasta Riigikogu valimisi, et maksud ei tõuse. Ometi tõsteti neid kohe pärast valimisi. Toonane peaminister Kaja Kallas lausa ütles, et kui nad oleks rääkinud tõtt, siis ei oleks nende poolt hääletatud ja nad ei olekski valitsusse saanud. 

Ja mida te tegite toonase valitsusega? Esimene asi oli ära võtta suur osa lasterikaste perede toetusest. Pisarsilmil paluti seda ometi mitte teha, seda palusid ka rahvastikuteadlased. Reformierakond on tihedalt kasutanud kõneisikuna rahvastikupoliitika grand old lady'it Ene-Margit Tiitu. Ka tema pani teile südamele, et kõige kahjulikum laste saamise seisukohalt on juba lubatud õiguste ja toetuste äravõtmine. Ja miks? Sest see annab signaali, et riik ei hooli. Riigi poliitika on signaalide kunst. Aga seda te tegite, andsite vastakaid signaale. 

Ent sellest oli veel vähe. Mõne kuu pärast, sügisel võtsite te ära ka lasterikaste perede huviringitoetuse, mis aitas eriti maapiirkondade lastel huviringidesse pääseda. Te kärpisite treenerite hüvesid. Te võtsite ära kõikidele peredele mõeldud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni ja tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest.

Ja nüüd rääkida, et Eesti majanduse väljavaated ja inimeste toimetulek ei ole justkui jätkuva löögi all ja paraneb – see on lihtsalt küüniline. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh!

Kordan veel kord: peaminister Kristen Michal lubas ametisse astudes lõpetada maksuralli ja lubas maksurahu. Kaja Kallas ütles üht ja tegi teist. Kristen Michal ütles üht ja tegi teist. Need lubadused osutusid valeks. Palun ärge petke inimesi! 

Reformierakonna juhitav valitsus on tõstnud inimeste ja ettevõtete maksukoormust ja sel aastal võetakse inimeste taskutest üle miljardi euro. See haavab otseselt inimeste toimetulekut. Maksutõusud haavavad inimeste toimetulekut! 

Aasta algul tõusid tulumaks ja maamaks ning hakkas kehtima automaks, mais [tõusis] elektri, gaasi ja diiselkütuse aktsiis. Juulis rakenduvad bensiiniaktsiisi ja käibemaksu tõus. Järgmisel aastal jõustuvate uute maksude osas valitseb täielik segadus. Makse kehtestades lubati nende ajutisust: konkreetselt lubas Reformierakond, et käibemaksu tõus on ajutine. Kuid nüüd deklareerivad kõik valitsuse esindajad, kuhu ka teie kuulute, et käibemaksu ja tulumaksu tõus plaanitakse jätta kehtima püsivalt. 

Käibemaksu tõus seab inimeste toimetuleku otseselt kahtluse alla. Inimesed, kes hakkavad peamiselt esmatarbekaupade pealt rohkem maksma, kuuluvadki vaesemasse ühiskonnakihti. Te teete inimeste toimetuleku maksutõusudega raskemaks, proua Joller. See ei ole nii, et teie ei pea nendele küsimustele vastama, nendele vastaku teine silotorn. 

Eesti kaudsete maksude koormus tõuseb Euroopa Liidu arvestuses üheks kõrgemaks. Maksutõusud toovad omakorda kaasa hinnatõusu. Nii veebruaris kui märtsis oli Eesti hinnatõus Euroopa Liidu suurim. Aasta kokkuvõttes prognoosib Eesti Pank inflatsiooniks 6%, toidukaupadel 7%. See kõik mõjutab neid sihtgruppe, kellele teeb poliitikat sotsiaalminister ja Sotsiaalministeerium. Samal ajal prognoositakse Läti ja Leedu hinnatõusu 2025. aastal üle kahe korra väiksemaks.

Ma saan aru, et minister läks ära, aga võib-olla ta pärast loeb stenogrammi, mistõttu ma räägin veidi vaesusest. Kui inimene ei saa asju osta, siis ta on sunnitud olema leidlik. Ta peab mingisugused lahendused välja mõtlema. Leidlikuks sunnib näiteks see, kui külmkapis olemasolevast kesisest toiduvaru valikust tuleb uusi retsepte leiutada. Samuti sunnib nappus leidma innovaatilisi viise kodu remondiks ja odavaid alternatiive lastele meelelahutuse pakkumiseks. Tasuta lõunasööke ju ei ole. Selgub, et toimetulekuraskustes inimesed on tegelenud oma tarbimise vähendamise, taaskasutamise ja asjade parandamisega ammu enne, kui meie hakkame neile rääkima, et taaskasutus ja roheline eluviis ongi trendikas. 

Toimetulekuraskustes inimesed tunnevad sageli häbi ja piinlikkust oma olukorra pärast, kuna ühiskond suhtub vaestesse kui vähem väärtuslikesse või ebaõnnestunud inimestesse. Varjatud vaesuse uuringus osalejad on kogenud teiste inimeste poolt eelarvamuslikke ja negatiivseid hinnanguid, häbimärgistamist, süüdistamist ja hukkamõistu. Ilmselt tuleb küll selline suhtumine inimeste teadmatusest, aga nendel, kes ei ole vaesust omal nahal kogenud, on keeruline mõista, kuidas toimetulekuraskustesse satutakse … 

Teie aeg!

… milliseid kannatusi see endaga kaasa toob ja miks vaesuse ringist on väga raske välja saada. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma vist olin natuke ennatlik siin oma kommentaaridega, kus ma tänasin sotsiaalministrit, et ta kuulab arupärimiste raames ka seda, mida parlamendisaadikud soovivad läbirääkimistel öelda. Ju siis täna on selline päev, kus ministrid lahkuvad varem. 

Ma kunagi kirjutasin loo, mille pealkiri oli "Kaja Kallase valede päevik". Nüüd saaks kirjutada veel ühe sarnase pealkirjaga loo, aga lihtsalt teine nimi [tuleks] sinna panna: "Kristen Michali valede päevik". Jääb mulje, et Reformierakonna jaoks ongi rahvale valetamine tava.

Tuletame meelde, mis meil on toimunud. Vahetult enne Riigikogu valimisi jagati raha paremale ja vasakule, jagati toetusi, tõsteti palka. Kaja Kallas ütles kuulsa fraasi: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse!" Ja mis siis juhtus kohe pärast valimisi? Kohe vähendati lastetoetusi, tõsteti käibemaksu 22%-ni, tulumaksu 22%-ni. Siis avastati, et Exceli tabelis olid valesti arvutused tehtud, kaks pluss kahte ei suudetud kokku liita, ja öeldi: "Aga teate, me nüüd tõstame veel käibemaksu ja tulumaksu, 24%-ni." Siis väideti meile kõigile: "Aga teate, see on vaid ajutine. See on vaid ajutine! See on julgeolekuks." Tänaseks on see kõik osutunud valeks. Kristen Michal valetas meile! Jürgen Ligi valetas meile siit Riigikogu puldist, valitsuse liikmed valetasid. 

Kas te mäletate seda, kuidas Kristen Michal rääkis infotunnis, rääkis meedias, rääkis siit Riigikogu puldist, et maksufestival tuleb lõpetada ja et nemad panevad pausile selle maksufestivali, makse hakatakse langetama? Aga nagu näha, maksufestival on alles algamas. Ma arvan, et õige on selle kohta [öelda] "maksupõrgu". Ja varsti meile siia tuuaksegi eelnõu, kus tulumaksu ja käibemaksu [määr] pole enam ajutiselt 24%, vaid ongi muutunud püsivaks. Mina arvan, et pärast selliseid valesid peaks valitsus tagasi astuma. Rääkimata sellest, et sellel valitsusel oma 18% toetusega pole isegi mandaati selliseid otsuseid vastu võtta. Keskerakond teeb omalt poolt kõik, et nende jäädavate maksutõusude vastu võidelda ja selle valitsuse valede vastu võidelda. 

Tuletan uuesti meelde, et alles oli uudis, et me oleme jällegi suurima hinnatõusuga riik Euroopas, seda kolmandat aastat järjest. Kuhu edasi? Isegi Rahandusministeerium tunnistab oma prognoosis, et see aasta ei saa olema Eesti tarbijale lihtne. Seda Jürgen Ligi muidugi ei tsiteeri. Kaupmeeste liidult täpselt samad sõnumid. Valitsus on pannud iga kord oma prognoosidega mööda. Meile on pidevalt lubatud majanduslikku tõusu, aga seda pole tulnud. Mida toob kaupmeeste liit eraldi välja? Kuu teises pooles on ostukorvid väiksemad. See viitab sellele, et inimestel hakkab kuu lõpus raha otsa saama. Meil on pered, meil on pensionärid, kellel polegi kuu lõpus midagi lauale panna. 

Ja nüüd, kui meil tõuseb käibemaks 24%-ni, hakkab meie ja Soome vahel olema juba 10%-ne [erinevus] toiduainete käibemaksus, sest Soomes on erisoodustus toiduainetele, neil on 14%. Kujutage ette, me oleme varsti jõudmas olukorda, kus isegi Soomes on kaubad odavamad. Aga Soome turistid juba sõidavadki tihti Eestist mööda, sõidavadki otse Lätti, sest seal ongi kõik odavam. Iga kord, kui me oleme toiduainete käibemaksu langetamiseks eelnõusid sisse andnud – me oleme seda teinud mitu korda, et inimeste toimetulekut parandada –, on need maha hääletatud valitsuse liikmete poolt, sotsiaaldemokraatide poolt samamoodi. 

Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt on kõlanud väga kurb sõnum: neljandik neist inimestest, kes meile tänaval vastu tulevad, ei tule toime jooksvatest sissetulekutest enda kulude katmisega. Nad peavad kas elama võlgu või kasutama säästusid. Ja tagajärg on see, et üks osa inimestest lihtsalt vaesub. Pihta saavad noored pered, ebavõrdsus kasvab. 

Lisaks on meil kasvamas vargused. Ma ei tea, miks sellest räägitakse nii vähe. Meil on 15 aastat järjest olnud varguste [arv] langustrendis ja nüüd on varguste [arv] kasvamas. Kasvanud on nende inimeste hulk, kes ütlevad, et nemad varastavad, sest neil lihtsalt ei ole raha, et süüa ja esmatarbekaupasid osta.

Noortel peredel ei ole kindlustunnet. Noortel on aina keerulisem jaole saada, panna raha kõrvale, osta endale elamine, luua pere. Noored ei julge lapsi saada. Isegi auto ostmine on juba saamas paljude noorte jaoks luksuseks. Ja siis imestatakse, miks meil on demograafiline kriis ja jällegi on meil negatiivne rekord. 

Kui küsida ministri käest, mida peaksid tegema need inimesed, kellel on keeruline hakkama saada, siis öeldakse: "Aga mingu küsigu toimetulekutoetust kohalike omavalitsuste käest." Valitsust isegi ei huvita, vastutus veeretatakse mujale, justkui valitsuse kohustus ei ole oma inimeste kaitsmine, neile toimetuleku tagamine. See ongi selline suhtumine. 

Aga inimeste toimetulek on ka julgeolek. Inimeste kaitsetahe langeb, kui neil on igapäevaeluga raske toime tulla, kui iga päev on niigi võitlus ellujäämise nimel. Kui meil on pered, kes võitlevad, et kuidagi hakkama saada, et lastele oleks midagi lauale panna, siis kuidas need inimesed, kes on täna sellises olukorras, saavad olla motiveeritud riiki kaitsma? Kui riik ei kaitse neid, kui riik on nad üksi jätnud. Kui rahandusminister ütleb puldist, et see, kuidas saab konkreetne pere hakkama, on kolmandajärguline võrreldes sellega, kuidas saab hakkama riik. Ei, see on esmajärguline, sest ilma inimesteta, ilma nende peredeta meil ei olegi riiki. Inimeste toimetulek on riigi toimetulek ja riigi julgeolek. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja ministrit ka saalis ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Priit Sibula ja Rain Epleri 27. märtsil 2025 esitatud arupärimine Võru lasketiiru kohta, nr 737. Kõigepealt [teeb] ettekande Riigikogu liige Priit Sibul ja peale seda on ministril võimalus vastata.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Esmalt ma tahan väga tänada Põlva spordiveterani Ilmar Tagelit, kes vaatamata oma kõrgele eale, mida on rohkem kui 82 aastat, tunneb muret selle pärast, mis saab Põlva lasketiirust. Ta on teinud seda pikka aega ja pöördunud erinevate poliitikute, nii rahvasaadikute kui ministrite poole, aga vastuseid pole saanud. Ja me Rainiga arvasime, et ega paremat hetke kui praegu tõenäoliselt ei saabu Eesti poliitilises ajaloos, sest uus minister Igor Taro tunneb väga hästi nii Võrumaad, kust ta pärit on, kui ka Põlvamaad, kus ta praegu elab, ja [teab], mis seisus need asjad on. 

Ühelt poolt väga konkreetsed küsimused, mis puudutavad Põlva ja Võru lasketiiru, aga teiselt poolt ka märksa laiemad küsimused, mis puudutavad Soome eeskujul võimalike lasketiirude rajamist ja [neis] toimetamist. Aga väga konkreetse objektina [huvitab] ka see, kuidas on võimalik – kui sellised aktiivsed inimesed nagu Ilmar tahavad teatavat asja ja pöörduvad – üks objekt kuhugi Siseministeeriumi arengukava reale või mingisse projekti kirja saada, millise summaga täpselt ja mis ajal, ja kuna siis võivad need asjad sündima ja juhtuma hakata. Sellest loodame õige pea ministrilt kuulda. 

Aga veidi täpsemalt. See lugu on ju huvitavam, kui pealtnäha tundub. 25. septembril hea kolleeg Anti Allas kirjutas oma sotsiaalmeedialeheküljel: "Hea meel on teatada ülipositiivsest otsusest Võrumaale – tegelikult Kagu‑ ja Lõuna-Eestile laiemalt. Tänan südamest tulihingelist oma valdkonna head spetsialisti – Anti Paapu, kes olulist sisendit koondas ja igas suunas jagas. Tänu sellele oli ka minul võimalik konkreetse objekti eest seista. Nimelt – Võru saab lähiaastatel kaasaegse siselasketiiru ja taktikahoone. Tiir võimaldab laskmist 270 kraadi, ehk see saab olema moodsaim politsei tiir Eestis, kus saab mitte lihtsalt otse tulistada, vaid teha harjutusi liikumisega ja erinevas suunas lasta. Nii püstol kui automaat. Taktikamaja on aga selleks, et politsei saaks harjutada oma taktikalist liikumist erinevates situatsioonides hoones sees. Samuti hakkab seda maja kasutama Päästeamet, kes samuti peab hoones läbiviidavaid päästetöid harjutama. Taristut hakkavad kasutama Lõuna-Eestis paiknevad politseinikud, päästjad ja abipolitseinikud. See on aga eriti oluline piiri ääres paiknevatele kiirreageerijatele ja piirivalvuritele ning loodavale 1000‑mehelisele politsei kriisireservile. See on osa Eesti idapiiri tugevdamise võimest, lisaks relvale ja piirirajatistele on selle osaks ka väljaõpe. See investeering lisab elujõudu meie piirkonnale. Just selle eest ma Toompeal seisan. Hoone eskiisi lisada ei olnud – seetõttu panin praeguse politsei- ja päästemaja pildi." Nii kirjutas siis hea kolleeg Anti Allas 25. septembril 2024, sel ajal kui keegi teine siin majas sellest objektist veel mitte midagi ei teadnud.  

Huvitav nüanss on veel see, et Anti õigesti räägib, et üks lasketiir aitab kaasa ju sisejulgeolekule ja relvade käsitsemisega toimetamisele, aga seesama hea minister Igor Taro peab täna vastama sotside arupärimisele, kas Eestis on ikka mõistlik inimestele relvi kätte jagada. Seal Anti on veidi skeptilisem, et võib-olla ikkagi igaühele relva ei pea andma, [et sellega] harjutada ja toimetada. Väike vastuolu selles on. 

Aga erinevate arutelude käigus parlamendis tekkis vist Antil endalgi ühel hetkel küsimus, et äkki on tegemist katuserahaga. Kui oli minister Jürgen Ligi umbusaldamine, siis ta uuris Ligilt, et mis hirmus asi see katuseraha on. Et kui ta käib kuskil piirkonnas ringi ja näiteks mõni riigi allasutus tahab investeeringuid ja tema seda näeb ja jagab ja toimetab ja kui ta seda siis nii-öelda mõistlikul kujul edasi annab, siis kas on ikkagi võimalik, et riik iseendale katust saab panna. Igati loogiline ja mõistlik arutelu. Minister Ligi ütles, et tal on väga vähe liitlasi olnud katuserahade jagamisel ja peamine probleem on alati see, kui poliitikud ennast nende sulgedega ehivad, kui nad riigieelarvet kusagile tahavad sättida.  

Ja sellest konkreetsest kaasusest tulenevalt on minul ja Rain Epleril mõned väga konkreetsed küsimused, mis puudutavad seda, mis aastal ja millisesse projekti see Võru lasketiir Siseministeeriumi haldusalas eelarvesse tekkis. Kas see investeering on endiselt päevakorras? Millises staadiumis see täna ettevalmistamise kontekstis on? Kas kaaluti ka Põlva lasketiiru korrastamist samal otstarbel ja samadel eesmärkidel?

Teie aeg!

Kas Siseministeerium plaanib Soome eeskujul täiendavate tiirude rajamist ja kas on plaan Põlva tiiru uuendada? Suur tänu teile!

Aitäh! Vastab siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati tõesti arupärimine Võru lasketiiru kohta ning esitati viis küsimust. Alustan vastamisega. 

Kõigepealt esimene küsimus: "Mis perioodil ja millisesse programmi see Võru lasketiir Siseministeeriumi haldusalas eelarvesse tekkis?" Politsei- ja Piirivalveamet kinnitas 2022. aasta märtsis eriettevalmistuse arendamise kontseptsiooni, milles muu hulgas määrati kindlaks vajadus rajada nelja prefektuuri taktikatreeningukeskus. Oluline on esile tuua, et eesmärk ei ole pelgalt lasketiiru rajamine või korrastamine, vaid multifunktsionaalse ja politsei ülesannete treenimiseks mõeldud kompleksi loomine. See sisaldab taktikalise laskmise tiiru, matisaali, ruume ja eri taktikate harjutamise ala ning harjutamiseks vajalike tingimuste loomist. 2024. aasta sügisel planeeriti laiapindse riigikaitse investeeringute kava rahastuse toel idapiiri tugevdamiseks esimese prioriteedina treeningukeskuse loomine PPA Võru kinnistule. Need investeeringud tuleb riigil teha kiirkorras ning [hoone peab] olema valmis 2027. aasta lõpuks. 

Teine küsimus: "Kas see investeering on endiselt päevakorras? Millises staadiumis on ettevalmistused?" Võru taktikahoone arenduse protsess on töös. Eelteade läks riigihangete registrisse üles 3. aprillil ja turu-uuring toimus 15. aprillil. Osales kümme ettevõtet. Selle tulemusena on täiustatud hankedokumente, mis on juba põhiosas valmis. Hanke väljakuulutamine on hetkeseisuga planeeritud lähiajale ning hanke ettevalmistamise meeskond kohtub selles küsimuses homme ehk 13. mail. Ma lisaks enda poolt veel, et enne siia tulekut ma edastasin PPA peadirektorile sõnumi, et enne hanke väljakuulutamist soovime saada täiendavat infot, ja palusin selle hanke väljakuulutamisega homme mitte kiirustada. 

Kolmas küsimus: "Kas kaaluti ka Põlva lasketiiru korrastamist samal otstarbel?" Ma siin tuletaks meelde esmalt esimese küsimuse juures öeldut, et lisanduvad laiapindse [riigikaitse] investeeringute kava vahendid tuleb riigil ära kasutada 2027. aasta lõpuks. Põlvas puudub paraku taristu kiire arenguvalmidus. Rahaeraldus on selge ajapiiriga, mis piirab oluliselt ettevalmistusi. Põlvas eeldaks esmalt maa omandamist, seejärel sobivat planeeringut ja muid lisanduvaid tegevusi. Vana lasketiiru renoveerimine ei vasta paraku PPA vajadustele. PPA vajab treeningukompleksi, tiiru koos taktikatreeningualaga. Võrus on selleks vajalik krunt ja valmis detailplaneering, mis võimaldab püsida seatud ajaraamis. Täiendavalt konsulteerisime ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga. Palusime neil hinnata projekti ehituslikust, rahalisest ja teostatavuse vaatest. Kokkuvõtlikult leidsid nad, et iseenesest on võimalik ka Põlvasse kompleks rajada, aga see oleks läinud veidi kallimaks ja kindlasti ei saaks 2027. aastaks valmis. 

Ma lisaks veel siia juurde, et möödunud nädala kolmapäeval käisin Põlva Spordihoone lasketiirus ning kohtusin vallavanema Martti Rõigase ja spordikooli juhiga. Seda teemat arutades tuli välja, et sellisel kujul, nagu PPA seda objekti planeerib, ehk siis sellise suletud treeningukeskusena, mis on mõeldud ainult PPA‑le kasutamiseks, see objekt Põlvasse praeguse spordihoone asemele ei sobiks, kuna kogukonna ja PPA soovid on erinevad. Kogukond soovib avatud objekti, kus lapsed saaksid sporti teha, kaitseliitlased harjutada ja muu hulgas saaks ka PPA oma asju teha, näiteks lasta. Aga need objektid, see, mida PPA planeerib Võrru, ja see, mida vajab Põlva kogukond, on oma olemuselt täiesti erinevad. Seda kinnitas vallavanem ja kinnitasid ka teised inimesed, kes seal laskespordiga tegelevad. 

Neljas küsimus: "Kas Siseministeerium plaanib Soome eeskujul täiendavate lasketiirude rajamist?" Kõigepealt kitsamalt meie Politsei- ja Piirivalveameti vaatest. Vastavalt aastal 2022 kinnitatud PPA eriettevalmistuse kontseptsioonile planeeritakse prefektuuride ja eriettevalmistuse taristu arendamist, sealhulgas lasketiirude arendamist. PPA eriettevalmistuse taristu on planeeritud kaheastmelisena: igas prefektuuris taktikatreeningu komplekshoone ning suuremates keskustes siselasketiir ja matisaal eriettevalmistuse läbiviimiseks. PPA on esitanud täiendava lisavajaduse taotluse eriettevalmistuse taristu rajamiseks Pärnusse ja Tallinnasse. Laiemas kontekstis otsime kindlasti võimalusi, et Eestis oleks võimalik lisanduvalt lasketiire rajada. Selle tarbeks vaatame peale ka teiste riikide kogemusele ja praktikale. Juba homme [lähen] planeeritud visiidile Soome, kus muu hulgas soovingi Soome siseministriga arutada, kuidas nende süsteem on üles ehitatud ning mida oleks meil neilt täiendavate lasketiirude rajamise kohta õppida. Ka mina soovin teada, kuidas nemad näevad tulevikus oma toetusmehhanisme lasketiirude võimestamiseks. Loomulikult uurin selle kohta, kas lasketiirude puhul on mingid murekohad või mõttekohad, millega ka meie arvestama peaksime. Samuti arutleme selle üle, millised on nende plaanid tsiviilrelvade valdkonnas ja kas neil on häid mõtteid või muresid, mida meiega jagada. Nii et peaksime sealt parima praktika Eestisse üle võtma. 

Viies küsimus: "Millal on plaan Põlva lasketiir uuendada?" Põlva lasketiir ei ole riigile kuuluv vara, Põlva lasketiir kuulub kohalikule omavalitsusele. Ma tean põlvakana väga hästi, kui tugev lasketraditsioon seal kohapeal on, te ise ka mainisite seda. Minu üks laps käib seal treeningul, kõikvõimalikel aegadel on ta seal tiirus [treenimas] ja nooremad [lapsed] juba küsivad, millal ka nemad saaksid minna. Selles suhtes tajun päris hästi, et me peaksime kohalikul tasandil võimaluste piires panustama. Kui me vähegi suudame riigina panustada kohalike lasketiirude arendamisse või renoveerimisse, oleks suurepärane. Ma arvan, et me vaatame seda teemat igal juhul laiapindse riigikaitse järgnevate programmide või rahastusvoorude raames konkreetsemalt ja kindlasti teeme ka koostööd kaitseministriga. Kaitseministeeriumil on selles osas kindlasti oma huvi seoses Kaitseliidu treeninguvõimalustega. 

Nii et hetkel ma tänan. See oleks praegu vastus nendele viiele küsimusele. Aga tegelikult ma tahaksin ühe lisanduse veel teha. Vabandust! Mina tahaks lisaks Ilmar Tagelile tänada ka Anne Vasarikku, kes on alati seal lasketiirus kohal. Nii palju kui mina olen sattunud kas treeningule või olen lastel järel käinud või nüüd, kui ma ise seal käisin, siis Anne oli jällegi kohal. Ta on üks meie raudvara, kes on praktiliselt kogu oma elu lasketiirus veetnud. Kui ta kodus ei ole, siis on ta kindla peale lasketiirus. Ja Anne oli ka kohal, kui me kolmapäeval seda asja arutasime. Aitäh!

Ja nüüd veel lisaküsimused. Priit Sibul, palun!

Muidugi on Anne tänusõnad ära teeninud, sest ma arvan, et lasketiirus veedab ta märksa rohkem aega kui kodus, ja lapsi treenides. Minu küsimus on selle 2022. aasta arengukava kohta, millele te viitasite ja mille järgi neid tiire tehakse. Minu küsimus on see: kas te peate mõistlikuks, et me lähtume – te küll viitate PPA‑le, aga mina räägin lasketiirust laiemalt, Soome [näitel] – sellest, et need ongi piltlikult öeldes nišitooted, nagu te kirjeldasite? Aga kas meil on ühiskonnas nii palju ressurssi? Te ütlete, et Põlva asi pole riigi asi, aga samal ajal me paneme maksumaksja raha nii-öelda nišitoodetesse. Te ütlete, et neid on vaja neli tükki ja see on ainuõige ja keegi muu sinna ligi ei tohi pääseda. Samas Kagu-Eestis räägitakse meile, et kui jamaks läheb, siis me peame kõik Pärnusse või Pärnumaale ära minema. Kas need lasketiirud ja need kohad on kõik õiged teie hinnangul?

Aitäh! Selles osas, mis PPA vajadusi puudutab, ma arvan, et ma pigem usaldaksin PPA enda inimesi, kes on väljendanud seda soovi ja mõtet, et igas prefektuuris võiks olla üks selline multifunktsionaalne treeningukeskus. Ma arvan, et see on väga mõistlik. Ma arvan, et iseenesest on väga tore ja tervitatav, et näiteks Lõuna prefektuuri treeningukeskust ei ole planeeritud mitte Tartusse, vaid tegelikkuses on see planeeritud Kagu-Eestisse, piirile lähemale. Ja ka regionaalpoliitiliselt on siis see tunnetus olemas, et asju ka suurematest linnadest väljapool arendatakse. Ma arvan, et see on Kagu politseijaoskonnale kindlasti väga palju toeks. 

Piirivalvuritel, kes teenivad Piusa kordonis, Luhamaa kordonis, Saatse kordonis, Värska piirkonnas – neil on kindlasti lihtsam käia Võrus treenimas kui Tartus. Selles mõttes ei saa PPA valikut vähemalt Kagu-Eesti puhul kuidagi valeks pidada. Tundub, et see on täiesti loogiline. 

Pärnu puhul on samuti omad argumendid. Pärnus on sellised teemad, mis seonduvad Paikuse politseikooliga ja selle tulevikuga. Seal on vaja samamoodi need treeninguvõimalused tagada. Tõesti, kogu see laiem teema on selline riigiressursi küsimus ja igal juhul on meil vaja PPA väljaõpe tagada. Aga nagu ma ütlesin, kogu selles laiapindse riigikaitse kontseptsioonis peaks seda teemat tõesti vaatama laiemalt kui ainult PPA asjad. Meil on tõepoolest see sporditeema, mis on Põlvas väga pika ajalooga, aga kogu see, ütleme, riigikaitse laiapindne käsitlus eeldab seda, et selle teemaga tegeldakse laiemalt kui ainult PPA väljaõpe.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No ma ei olnud siin, kui te oma ettekannet alustasite, nii et võib-olla ma ei kuulnud kõike. Aga üks asi, millele ma teid kuulates praegu mõtlema jäin, on see, et miks üldse on tarvis luua mingit võrgustikku lasketiirudest, kuhu on ligipääs ainult PPA‑l. Eesti on sedavõrd väike, et kas niimoodi ei saaks teha, et maapiirkondades, maakonnakeskustes oleks tiir, mis on kasutatav nii PPA poolt kui ka kõigi teiste relvaomanike poolt, kes soovivad oma laskeoskusi lihvida ja värskena hoida. Ja sellega seonduvalt küsin ma seda. Kas praegu on kõikides maakonnakeskustes olemas lasketiir, kus kõik relvaomanikud saavad käia harjutamas, ja kui ei ole, kas on kavas selle poole pürgida, et oleks? See on esimene aspekt. Ja teine aspekt on see, et lisaks tiirudele, mida on kallim ehitada, saaks ju ilmselt palju kiiremini astuda samme selleks, et rajada laskepaikasid, mis on teatavasti välisõhus. See võiks küll üks riigikaitseline prioriteet olla, et oleks kõikidel inimestel kodulähedane koht olemas.

Aitäh! Ma jään vastuse võlgu, kas kõigis maakonnakeskustes on need võimalused olemas, sellepärast et, ütleme, selle info saamiseks oleks võib-olla pidanud mingisuguse päringu tegema ja selle info ekstra välja [otsima] kõikide maakondade kohta. Ma tean lihtsalt tänu oma kogemusele, et on mõned kohad, kus on olemas suurepärased tiirud, aga mis ei ole maakonnakeskused. Näiteks Ülenurmel ja Elvas on laskespordiala hästi arenenud. Kaitseliiduga olen käinud mitmetes välitiirudes: Viljandimaal, Ida-Virumaal, Tallinnas Männikul loomulikult. Põhimõtteliselt selliseid tiirusid on. Mõned neist on eraomanike käes ja neis saab ka laskmas käia, aga siis on teistpidi, nagu eratiirus see käib, et paned aja kirja ja maksad raha ja lähed. 

Sellega ma olen täiesti nõus, et sellise üldise laskeoskuse parandamiseks tulekski otsida igasuguseid võimalusi. Seesama laskepaikade rajamise regulatsioon on meie tähelepanu pälvinud seoses relvaseaduse võimaliku muutmisega. Meil on kohe selle kohta üks arupärimine siin [tulemas], siis saab sellest võib-olla ka pikemalt rääkida. See on üks teema, mis on ka huvigruppide poolt välja toodud, ja ma julgen öelda, et ka ministeeriumis mõistmist leidnud. 

Võib-olla lihtsalt täpsustamiseks, kuna te ei kuulnud arupärimisele vastamise esimest osa. Võru ja nende PPA objektide puhul me ei räägi tegelikult lasketiirudest, vaid me räägime sellistest kompleksobjektidest ehk taktikamajadest, mis on multifunktsionaalsed, kus on palju rohkem muid funktsioone. Seal ei ole lihtsalt 25‑meetrine tiir nelja rajaga, nii nagu meil tihti siin ametiasutustes ja mõnikord ka koolimajades on olnud, vaid seal on palju muid funktsioone. Tiir võib olla laiema nurgaga, näiteks Võrru on planeeritud 270‑kraadine laskesektor. Lisaks on ka muid harjutusvõimalusi, näiteks [saab] harjutada hoonesse sisenemist, ka mitmekorruselisse hoonesse sisenemist, harjutada treppidel liikumist ja selliseid asju. See on oluliselt komplekssem objekt kui lihtsalt üks lasketiir.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Selle koalitsiooni puhul on ka varasemalt ilmnenud [olukordi], mida ma nimetaksin nõrga poliitilise juhtimise probleemiks. [Nüüd] me oleme jälle [sellise olukorraga] silmitsi. Minu hinnangul see ilmnes ka selles kaamerate skandaalis, mis jätkuvalt uusi tahke juurde saab. Te olite vaevu ministriks saanud ja pidite paar päeva hiljem vastuseid andma, [aga] vastused olid sellised ametnike jutupunkte edastavad. Ja nüüd siin ka. Kolleegid on juba juhtinud tähelepanu, et miks me ei võiks vaadata ikkagi neid asju kompleksselt. Ka Euroopas räägitakse kaitsevõime tugevdamise puhul kahesest kasutusest väga palju. Lasketiir oleks selles mõttes üks väga konkreetne objekt, kus kasutus võiks olla kahene, nii et jõustruktuurid saaksid harjutada ja ka inimesed saaksid käia laskmist harjutamas. Ja kogu see taktika osa võiks seal ikkagi juures olla.

Aga mu küsimus on konkreetne. Te ütlesite oma ühes vastuses või ettekandes, et Põlva taristul puudub arengupotentsiaal. Saate seda mõtet natuke laiendada? Mis te sellega öelda tahtsite?

Aitäh selle küsimuse eest! Parandan: kindlasti ma niimoodi ei öelnud, et arengupotentsiaal puudub. Ma arvan, et ma mainisin seda, et seal puudub võimalus teha kiirkorras investeeringuid ja et seal ei ole arenguvalmidus selline, et seal saaks kiirelt teatud otsuseid teha. Sellepärast et seal on need omandiküsimused teistmoodi.

Aga see, mida me näeme PPA arenduskontseptsiooni puhul, näitab just nimelt tugevat juhtimist, kuna tegu on sõna otseses mõttes piirivalve tugevdamisega. Siin on tehtud väga konkreetne otsus. Seda otsust ei tehtud mitte suurte keskuste kasuks, kus on väga palju inimesi, vaid see tehti just nimelt Kagu-Eestile mõeldes ja meie kõige olulisemale prioriteedile, piirikaitsele, mõeldes. On suudetud eristada olulist ebaolulisest. See on pigem tugeva juhtimise näide, kus prioriteet on seatud piirikaitse poole ja see objekt on sinna ka suunatud. Sellepärast, et kui me tahame, et piiril politseinik oskaks erivarustust kasutada, siis tuleb seda [oskust] treenida, ja seda tuleb treenida seal lähedal. Meie eesmärk on see, et politseinik ja piirivalvur suudaks vajaduse korral ka olulistele hübriidohtudele ja märkimisväärsele tulejõule ja tegevusele vastu seista. Veel enne sõjalise konflikti puhkemist.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Arupärijate poolt Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Suur tänu, hea minister, sisuliste vastuste eest! Kahjuks Põlva inimestele ehk Ilmar Tagelile ja Anne Vasarikule peale tänusõnade mingit perspektiivi ja kindlust see tänane arutelu ei andnud. Eks Põlvas, nii nagu minister ütles, tuleb endil edasi mõelda, mis Põlva tiirust saab. 

Sellest, millele arupärijad ehk mina ja Rain mõtlesime, ka eeskuju näitena Soome kontekstis, ja mida hea kolleeg Varro Vooglaid veel oma küsimusega toetas, ehk sellest, kas Eestis võiks laialdasemalt tiire rajada või ka laskekohti, nagu ta ütles, minister ei rääkinud. Meie mõte oli tegelikult ka see, et kui me räägime laiapindsest riigikaitsest, siis ilmselgelt on vaja neid kohti, et inimesed oskaksid relvadega ringi käia. Kui me neid kohti ja võimalusi ei loo, siis seda teadmist kusagilt ka ei teki. 

Nii et ma väga loodan, et see, mida kuulda on, [teades, et] minister aktiivselt [seisab] ka relvaseaduse muutmise eest, saab tõeks, sest see, mida minister Taro praegu relvaseaduse muudatuste osas nügib, näikse küll õige suund olevat, ja ma loodan, et sellest saab ka tegelikkus. 

Ma absoluutselt ei kahtle Politsei‑ ja Piirivalveameti pädevuses ja loogikas, et see taktikamaja ja kontseptsioon, mida nad on välja pakkunud, on hea ja äge ja vajalik. Küsimus on selles, et kas me maksumaksjatena suudame seda kinni maksta. Kahjuks ei ole mul võimalik teist küsimust [esitada], aga ma loodan, et vähemalt siis abipolitseinikud ja piirivalvurid, kes abiks käivad piiri peal, ja ka vabatahtlikud saavad seda tiiru kasutada, mitte ainult vormikandjad. See oleks küll oluline, et need inimesed, kes panustavad, sellest osa saavad. 

Aga ma küll soovitan mõelda ja Politsei‑ ja Piirivalveameti juhiga uuesti läbi rääkida, et ehk on võimalik seda Võrru rajatavat tiiru ikkagi laialdasemalt kasutada. Ma arvan, et meie kõigi jaoks on oluline, et kui see tiir sinna Võrru rajatakse, et sellest võimalikult paljudel inimestel kasu oleks. [Olenemata sellest,] kellel see hea mõte tekkis, oli see Anti Allas, Lauri Läänemets või Egert Belitšev, igal juhul on tõesti väga mõistlik, et see koht ei ole Tartu. Seekord suudeti mõelda regionaalpoliitiliselt ja see tiir ei saa sinna, kus prefekt nii-öelda istub, vaid mõeldakse laiemalt. 

Aga veel kord: loodan, et minister lisaks relvaseaduse muutmisele vaatab korra üle ka nõuded tiirudele ja laskekohtadele ja me saame ka siin edenemise. Suur tänu!

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Ühtpidi jah, kui niimoodi lihtsalt sellele asjale otsa vaadata, siis täna mina ka esindan Võru linna ja võiks kolleeg Allasele plaksutada ja öelda hurraa. Aga sellel arutelul on mõned tahud veel. 

Ma vaatasin, et sotsiaalmeedias oli üsna elav arutelu. Üks Põlva endine linnapea ütles midagi sellist: "Mis te, Lõuna-Eesti mehed, kaklete. Koostööd tuleb teha!" Täiesti nõus, kirjutan alla sada protsenti. Lihtsalt, jällegi peab siin vaatama otsa sellele, et milles see koostöö võiks väljenduda. 

Sotside arusaamine koostööst on liiga tihti selline, et koostööd [tehakse] parteiliini pidi: mingi kandi mees oma ministriga. Meenub, kuidas Läänemets tahtis Siseministeeriumi raha eest Värskas kooli remontida või ehitada. Jälle ikka sellepärast, et vallavanem tal parteikaaslane on. Eks Antigi on selle lasketiiru ehituse otsuse puhul ka ju rahandusministrilt küsinud – ma täpselt ei tsiteeri –, et mis selles halba on, kui tal on tuttav minister ja tema tuleb sealtkandist ja kui ta sellele ministrile räägib, mida teha võiks, ja mis ta valesti tegi.

Minu arust see koostöö võiks käia niimoodi. See kagunukk on Tallinnast kaugel ja selles osas meil ei Anti ega Priiduga mingit vaidlust ei ole, eks seda kiputakse ära ka unustama. Aga me ise võiks selles osas koostööd teha, et kui Põlva on see laskmise kants olnud, siis võiks näiteks lasketiiru asja seal arendada. Politseinikel Võrust Põlvasse on sama palju maad kui Põlvast Võrru. Siin räägiti ka Piusa kordonist ja kõigest muust, ega seal ka distantsid väga erinevad ei ole. Tegelikult võiks sedapidi seda koostöö asja vaadata, et lepime omavahel üheskoos kokku, mitte ei lähtu sellest, kelle tuttav või sõber positsioonil on, ja siis piltlikult öeldes unustame valgakad ja põlvakad Võrus või vastupidi. Tont teab, mis nüüd saama hakkab, ministrid Leis ja Taro on Põlvast. Võib olla, Anti, ühel päeval loeme uudistest, kuidas kõik head asjad tehakse hoopis Põlvasse, kui see koostöömudel selliseks viia. Minu arust see ei ole õige. Tegelikult peaks kagunukas omavahel läbi arutama ja mõistlikke otsuseid tegema. 

Paljudel kolleegidel esimese lahendusena kargab kohe pähe see, et teeme igasse maakonnakeskusesse lasketiiru. Iseenesest ilus mõte, aga midagi ei ole teha, raha on alati mõistlik lugeda. Kui raha nii palju ei ole, et igale poole teha, siis jällegi vaatame, milline oleks Kagu-Eestis kõige mõistlikum koht. Ma arvan, et me oleks saanud, kui parafraseerida eesti kõnekäändu, lasta kaks kärbest ühe kuuliga, tehes Põlvas korda võimalused laskmise treenimiseks, vabatahtlikuks harjutamiseks ja samas andes PPA‑le võimaluse oma harjutustingimusi parandada. 

Ma oma küsimuses ka mainisin sõnapaari "kahene kasutus". See on muutunud väga populaarseks nii Eestis kui Euroopas. Kaitsekulutused kasvavad, aga objektid peaksid olema sellised, et neid saab kasutada nii tsiviilotstarbeks kui ka otseselt julgeoleku huvides. Lasketiiru puhul ma isegi ütleksin, et see niinimetatud tsiviilkasutus ehk siis see, et inimesed saavad ise käia harjutamas, tegelikult üsna otseselt toetab julgeolekut. 

Mina kutsuks üles koostööle vaatama sellise veidi avarama pilguga ja vaatama Kagu-Eestit kui ühtset kantsi, mitte proovima üksteiselt tekki sikutada. Sest kui asi selle peale läheb, siis küll need Tallinna mehed välja mõtlevad, kuidas selle sikutamise käigus ise sealt nurgast kinni hakata ja see kõik sootuks Kagu-Eestist ära tirida. Soovin jõudu nii ministrile kui ka kolleegidele! Aitäh!

Anti Allas, palun!

Hea aseesimees! Austatud kolleegid! No mis ma oskan selle peale öelda. Tegelikult valdavalt Kagu-Eesti mehed praegu siin saalis istuvad. Eks me siis peame hoogu andma, et need investeeringud sinna kagusse jõuaksid. Nagu me teame, on kaitsevaldkonda vaja lähiaastatel väga palju panustada, ja üks osa sellest on sisekaitse. Kui me [vaatame], mis täna Ukrainas toimub, [siis näeme], et nii politseinikel kui ka päästjatel on selles sõjas ülioluline roll. 

Ma arvan, et piirkonna huvide eest on vaja seista. Mina küll ei leia, et ma oleks midagi valesti teinud. Kui ma olin Võru linnapea, siis siseminister külastas politseid ja piirivalvet ja päästjaid. Kohtusime, nad andsid edasi selle soovi, küllaltki detailse plaani sellel kohtumisel. Üks kohtumine toimus ka hiljem, täpselt sama soov. Ja kui eelmine aasta tekkis see võimalus, siis nad tõesti ütlesid, et ma ütleksin hea sõna selle eest, et see [soov] jõuaks [otsustajateni]. Võib-olla oleks jõudnud ka muidu, aga igal juhul mul on hea meel, et olen saanud kasulik olla, et meie piirkond tugevneb. 

Siin oli küsimus, et miks me kakleme. Me ju ei kakle, absoluutselt mitte. Mina olen sellel seisukohal, et kui Võru linnas ühes majas asuvad nii piirivalvurid, politseinikud kui päästjad ja nad on ise näinud reaalset vajadust selle järele ja vastav asi on ka arengukavadesse pandud, [arvestades], et tänane julgeolekupoliitiline olukord on täpselt selline, nagu ta on, siis võib-olla võiks veel mõelda selle peale, kui funktsionaalne see hoone võiks olla. Ma olen mõelnud, et tegelikult võiks see toimida ka varjendina, sellepärast et kui need sihukesed väiksemad kriisid on olnud, nagu oli see Võru torm ja teised, siis me kasutame seda politsei ja piirivalve ja pääste maja ka piirkondliku kriisikeskusena. Näiteks mingi konflikti korral, sõjalise konflikti korral oleks võimalik mingis olukorras ka tegevused sinna koondada. See ainult toetab seda, et meie kaitsevõime laiemalt tugevneb. 

Sellest, mis puudutab Põlvat. Ma olen absoluutselt veendunud, et koostöökoht on selles, et meie, Kagu-Eesti esindajad, suudame veenda nii Siseministeeriumit kui ka teisi kolleege siin saalis, et kohalikule omavalitsusele [tuleb] anda tuge, kui ta selle projekti võtab ja lasketiiru korda soovib teha. Mina näen, et see on igal juhul täielikult vajalik. Nii et seal on meil koostöökohti küll. Ma arvan, et see on vajalik objekt ja töötame selle nimel, et asi saaks tehtud. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mina küll Kagu-Eesti mees ei ole, aga elan siiski täielikult kaasa ka Kagu-Eesti inimeste muredele. Ja kui mureks on see, et Põlvas olev lasketiir läheb kas sulgemisele või ollakse lihtsalt raskustes selle rekonstrueerimise, korrashoidmisega, siis see tekitas minul küll selliseid mõtteid, et peab ka paar sõna ütlema. 

Minule on ausalt öeldes arusaamatu selline suhtumine, mis meil on pikki aastaid Eestis valitsenud, et ühelt poolt räägitakse, kui kohutavalt oluline on riigikaitsesse rohkem panustada, aga teiselt poolt ei usaldata oma kodanikke piisavalt, et taluda seda, et nende käes on relvad. Ma olen oma positiivseks üllatuseks kuulnud, et uue siseministri hoiak selles küsimuses olevat teistsugune. Kui see kuuldus vastab tõele, siis ma tervitan seda kahtlemata. Aga sotsidest siseministri, sotside pealikust siseministri Lauri Läänemetsa ajal kuulsime väga palju halbu uudiseid selle kohta, kuidas pidevalt [kõlasid] suunised, et inimestele [tuleks] võimalikult vähe anda relvalubasid ja relvade soetamise lubasid ning võimalikult vähe [tuleks] pikendada relvalubasid. No kuulge, sellise fooni loomise korral muutuvad ju kõik jutud sellest, kuidas pingutatakse riigikaitsevõimekuse tõstmise nimel, täiesti naeruväärseks, sest mitte mingit tõsiselt võetavat riigikaitse kontseptsiooni ei saa olla ilma usalduseta omaenda kodanike vastu. Kui see järeldus või see positsioon on õige, siis praktiline järeldus peaks olema see, et soosida [tuleks] võimalikult laialdast relvade omamist ja ka selle taustaks olevat relvakultuuri arengut. See tähendab seda, et juba maast madalast peaks poistele ennekõike pakkuma võimalusi relvadega tutvumiseks, relvade käsitsemiseks ja arusaamise kujunemiseks selle kohta, kuidas relvi vastutustundlikult käsitseda. 

Ja nüüd jõuame tiirude ja laskepaikade temaatika juurde. Küsisin ennist ministri käest, kas kõikides maakonnakeskustes on olemas lasketiir, kus inimesed saavad käia oma laskeharjutusi parendamas, lihvimas ja värskena hoidmas. Minister ütles, et ta ei oska sellele küsimusele vastata. Aga ma arvan, et tasuks järgi vaadata. Ja kui ei ole [igas maakonnas lasketiiru], siis see võiks olla üks selliseid esimesi prioriteete. Kuulge, ma ei tea, kui palju maksab näiteks üks HIMARS-i rakett, aga ma kujutan ette, et selle hind on selline, et ühe raketi eest saab ühe lasketiiru valmis ehitada küll ja laskepaikasid kohe päris mitu, eks ole. Minu meelest võiksime prioriteediks seada, et kõikides maakondades oleks vähemalt üks lasketiir. Ja seejärel võiks seista ka selle eest, et laskepaikasid palju rohkem loodaks. 

Te, härra minister, ütlesite, et te lähete lähiajal või lähinädalatel Soome visiidile. Võib-olla võiks lasta neil endale ära selgitada, milline see [nende] kehtiv kord on, ja miks mitte seda kas või kopeerida. Ma olen kuulnud, et see on seal väga laskmiskultuuri soosiv. Võib-olla ei olegi tarvis siin jalgratast leiutada, vaid veidikene seda korda kohendada ja siis üle võtta. Ise olen mõelnud näiteks selle peale, et [arusaadav], kui ei taheta, et mingis kohalikus omavalitsuses mingis laskepaigas on pidevalt paugutamine – no ma saan aru, inimesed elavad seal lähedal ja nii edasi. Aga kui inimestele näiteks öelda, et kord kuus avatakse mingi vana karjäär selleks, et relvaomanikud saaksid tulla ja oma relva käsitsemise oskusi lihvida, värskendada, siis ma küll ei usu, et väga paljud inimesed selle vastu on. Meil on riigikaitseline prioriteet, et inimesed omaksid relvi, oskaksid neid kasutada ja et need oskused oleksid värsked. Näiteks kord kuus ühel laupäeval, ma ei tea, kella üheksast kella üheni selles vanas karjääris siin kohalikus vallas saavad kõik relvaomanikud tulla ja oma laskeoskusi värskendada. Igati tervitatav! Ja ma arvan, et see ei ole ka selline mürakoormus või midagi muud nii suurt, mille kohta kohalikud inimesed ütleksid, et ei-ei, sellega nad küll nõus ei ole. Üks praktiline idee, mida võiks täitsa kaaluda.

Ma arvan, et suhteliselt lihtsate muudatuste kaudu võiks selliseid ajutiselt kasutatavaid laskepaiku Eestis tekkida aasta jooksul juba kui mitte sadu, siis vähemalt mitmeid-mitmeid kümneid. Ja igati väärt samm oleks astutud. Aitäh!

Aitäh! Kas vastusõnavõtu tahad kohe teha või peale ministri [sõnavõttu]? Minister soovis ka läbirääkimistel osaleda. Teeme siis kohe. Anti Allas, palun vastusõnavõtt, sest sotsiaaldemokraate tõesti mainiti.

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Eelmise väitega, Varro Vooglaiu väitega ei saa mina nõus olla, sellepärast et sotsiaaldemokraadid igati toetavad, et Eestis oleks neid inimesi rohkem, kes oskavad professionaalselt relva käsitseda, ja kui nad seda oskavad, siis võiks ka rohkematel inimestel relv olla. Aga me ei pea õigeks seda ameerikalikku vormi, kus relvad väga-väga lihtsalt satuvad inimeste kätte, kes ei oma vastavat ettevalmistust. See on toonud kaasa koolitulistamisi ja muid pahandusi. Aga veel kord olgu öeldud: toetame igati, et näiteks Kaitseliidu väljaõppe ja abipolitseinikuks olemise kaudu oleks Eesti riigis rohkem neid inimesi, kes suudaksid professionaalselt ennast ja oma riiki kaitsta. Aitäh!

Lõpusõna tahtis ka minister. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ühe asja tahaksin ära mainida. Põlva lasketiiru küsimus laheneb siis, kui omanik ehk omavalitsus tõstab selle oma prioriteetide sekka. Hetkel ehitatakse Põlvasse suurt vallamaja suurusjärgus 4 miljoni euro eest, millega oleks olnud võimalik Põlva spordihoone ja lasketiir ammu korda teha. Aga see on kõik minevik. 

Kui me vaatame tulevikku, siis ma mõtlen kindlasti igal juhul kaasa, kuidas see lasketiiru kordategemine teoks saaks, ja teen omalt poolt kõik, mis selles ametis võimalik. Kindlasti see vastandamine Võru ja Põlva vahel ei ole asjakohane, sellepärast et tegu on eriotstarbeliste, väga erinevate objektidega. Ja hoolimata kogu meie varasemast ajaloost Põlva omavalitsuse tasandil, olen ma pärast valla esindajatega kohtumist optimistlik.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Meie tänane neljas päevakorrapunkt on läbitud.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Rain Epleri ja Siim Pohlaku 17. aprillil 2025 esitatud arupärimine rahvastikuregistri kannete kohta, nr 754. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Tõesti, minister Tarol on täna võimalik väga eripalgalistele küsimustele vastata.

Vaatame maailmas ringi. Ameerika Ühendriikides on kogu see ideoloogia, mis ütleb, et sugusid on lugematul hulgal, saanud nüüd õnneks tugeva tagasilöögi. Ka Suurbritannia ülemkohtus tuli tagasilöök. Aga Euroopa Liidus marss jätkub ja ega Eestiski ei ole veel peatumise märke näha. Me mäletame, kui minister Pakosta oli Riigikogus ja me ratifitseerisime siin ühe ÜRO tööorganisatsiooni hartat, mis defineeris, et sooline diskrimineerimine ei ole sooline mitte ainult selles klassikalises mõttes, et peetakse silmas mehi ja naisi, vaid öeldakse, et on olemas ka sotsiaalne sugu ja sellepõhine diskrimineerimine ning sellega tuleks tegeleda. Jürgen Ligi surub meil Riigikogus seda projekti, mis ilmselt ka koalitsiooni hääled taha saab, et ettevõtete nõukogudes ja juhatustes peaks olema alaesindatud sugude esindajaid mingisugune kindel protsent. Nii et ongi ainult EKRE-s – ja loodetavasti on ka Isamaa meiega koos – need, kes sellele marsile stoppi püüavad panna.

Sellega seoses oleme me aprilli keskpaigas esitanud arupärimise siseministrile. Nimelt on meieni jõudnud info, et Siseministeeriumist on perekonnaseisuameti töötajatele antud suunis, et nad viiksid läbi inimeste nime vahetamist soole mittevastavaks, mida nimeseadus tegelikult keelab. Ilma mõjuva põhjuseta ei tohi soole mittevastavat nime inimesele panna. Ministeeriumist on antud juhtnöör, et kui tuuakse põhjuseks, et inimene on transsooline, siis ta võib oma nime muuta selliseks, mis nimeseaduse alusel justkui on keelatud.

Sellega seoses oleme ministrile esitanud neli küsimust. Küsimused puudutavad peamiselt seda, kui palju selliseid nimevahetusi tehtud on, mis need põhjused on ja kuidas see seadus neid mõjuvaid põhjuseid reguleerib. Nii et ootame huviga, mida ministril meile pajatada on.

Ja nüüd palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine seoses rahvastikuregistri kannetega ning esitati neli küsimust. Hakkan kohe vastama.

Esimene küsimus: "Mitu nimeõiguslikku muudatust on aastatel 2020-2025 (k.a) tehtud sellise avalduse alusel, milles isik toob nimevahetuse põhjuseks "transsooline" ilma, et oleks alusdokumenti ehk arstliku ekspertiisikomisjoni otsust soo muutmise kohta?" Esmalt selgitan, et rahvastikuregistris sooandmete muutmisel eesnime muutmine ja isiku soovil uue eesnime andmine on eri protsessid ning neil on erinevad tulemused. Isiku sooandmete muutmine rahvastikuregistris on võimalik, kui isik seda taotleb ja esitab arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. Selles menetluses märgitakse isiku sugu vastavalt otsuses märgitule ning isikule antakse uus isikukood. Selles menetluses on võimalik isiku avalduse alusel anda talle ka uus eesnimi ja muuta muukeelset perekonnanime, kui sugu kajastub vastavalt isiku rahvuslikule tavale perekonnanimes.

Isiku soovil uue eesnime andmine on võimalik ka ilma sooandmete muutmiseta. Uue nime andmise otsusele märgitakse õiguslik alus, kuid ei märgita avalduse esitamise põhjuseid. Haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldatakse ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata.

Seega oleks võimalik välja selgitada, mitu uue eesnime andmise otsust on tehtud nimeseaduse § 19 lõike 1 punkti 9 alusel ehk muul mõjuval põhjusel. Kuna nimeseadus ei nimeta soolist [düsfooriat] uue eesnime andmisel eraldi alusena, siis sellel põhjusel tehtud otsuste üle eraldi arvestust ei saa pidada. Kuna soole mittevastava eesnime andmise kordade väljaselgitamiseks tuleks ükshaaval avada kõik toimikud, oleks tegemist isikuandmete liiasusega töötlemisega. Seepärast ei esita me andmeid küsitud perioodi kohta. Seega ma paraku teie küsitud statistikat siin esitada ei saa.

Selgitasime siiski kitsamalt välja 2025. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi andmed. Eesnime muutis 118 isikut, neist soole mittevastava eesnime sai 12 isikut. Tähele tuleb panna, et paljud nimed, mis Eestis on kasutusel kas ainult naisenimena või ainult mehenimena, on mujal maailmas kasutusel mõlemal sool ning eesnime soole mittevastavus võib-olla suhteline. Samuti on Eestis kasutusel nimed, mis võivad olla nii mehe kui ka naise nimeks, näiteks Kert, Kristen, Keit, Elis.

Teine küsimus: "Millisel õiguslikul alusel on ametiisikud/ametnikud teinud eesnime muudatuse kandeid, milles on soole mittevastava nime muudatuse põhjuseks toodud "transsooline"?" Isiku eesnime muutmine on võimalik, kui isik seda taotleb. Taotlemise põhjused on loetletud nimeseaduses. Üheks uue eesnime andmise põhjuseks võib olla soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel. Mõiste "muul mõjuval põhjusel" annab avaldust menetlevale ametnikule õiguse hinnata uue eesnime taotleja põhjuseid ning mõjuva põhjuse olemasolul anda ka soole mittevastav eesnimi. Nimeseaduse kohaselt ei või eesnimeks ilma mõjuva põhjuseta anda isiku soole mittevastavat nime, aga soolist [düsfooriat] saab lugeda nimeseaduse mõttes mõjuvaks põhjuseks.

Kolmas küsimus: "Vastavalt NS § 19 lg 1 p-le 9 on uue eesnime taotlemise põhjusena nimetatud soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel. Milliseid asjaolusid loetakse mõjuvaks ja milliseid mitte mõjuvaks? Millises õigusaktis on loetletud põhjused, mida loetakse mõjuvaks?" Nimeseaduse sõnastus "soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel" sisaldab kaalutlusõigust. Haldusorganile on sellega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust teostatakse kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse eesmärk on anda haldusorganile võimalus leida ainulaadsel ja kordumatul üksikjuhtumil sobivaim lahendus. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan püsima seadusandja antud volituste piirides ning leidma taotleja eesmärgile ja tegelikele asjaoludele vastava sobivaima lahenduse. Arvestama peab olulisi asjaolusid ning kaaluma põhjendatud huve. Üheski õigusaktis ei ole loetletud põhjuseid, mida võiks nimeseaduse mõttes lugeda mõjuvaks. Põhjuse mõjuvust vaadatakse iga avalduse puhul tegelikest asjaoludest lähtuvalt. 

Seega on seadusandja näinud ette, et isik võib kanda soole mittevastavat nime. Nimeseadus ei keela kanda soole mittevastavat nime. Ametnik, otsustades anda isikule tema taotluse alusel rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastava nime, jääb seaduses lubatud võimaluste piiresse. Uue isikunime andmise avalduse saab esitada täisealine teovõimeline isik. Seega juhul, kui isik soovib saada rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastavat nime ning selgitab oma soovi arusaadaval viisil, puudub ametnikul võimalus keelduda uue eesnime andmisest. Uue eesnime taotleja vastutab ise oma tegude eest ning peab mõistma tagajärgi, mida rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastava eesnime kandmine võib kaasa tuua.

Neljas küsimus: "Millele tuginedes arvestavad ametiisikud/ametnikud "transsoolisust" ametlikuks sooks, kui Eesti Vabariigi seadustes on ametlikult määratletud kaks sooidentiteedi vormi – mees ja naine (rahvastikuregistri seadus, isikukoodide moodustamise ja andmise kord)?" Isiku sugu määratakse sünnil ning kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja antud andmete alusel. Rahvastikuregistri andmetesse saab kanda kaht sugu: mees ja naine. Isiku soovil soole mittevastava eesnime andmine ei too kaasa rahvastikuregistrisse kantud sooandmete muutmist ning selliseid otsuseid tehes ei määrata uue eesnime taotlejale muud sugu. Sookande muudatust selgitasin juba küsimuse nr 1 juures. Tänan!

Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No nüüd te tulite siia pulti ja kinnitasite meile tuima näoga, et ministeerium, täpsemalt siis perekonnaseisuamet, lihtsalt rikub seadust. Rahulikult räägite, et te tegelikult teetegi inimeste nimede muudatusi, kui inimesed ütlevad, et neil on – mis see sõna oli? – sooline düsfooria või sooline ebakõla. Aga seadus ei luba seda. Seadus näeb ette väga selge protseduuri. Kui inimene arvab, et tal on sooline ebakõla, siis on selge protseduur, seal on omad sammud, mis tuleb läbida, ja siis saab teha muudatuse. Mitte enne. Aga te teete seda ja põhjendate siis sellega, et ametnikul on kaalutlusõigus. Ei ole. Selge sõnaga on keelatud seda teha, nimeseaduse § 7 lõike 3 punkt 2 keelab seda teha. Aga teie tulete ja ütlete, et on kaalutlusõigus ja võib küll. Ei või. Te rikute seadust. Mida te ette kavatsete võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma korduvalt mainisin, nimeseaduse § 19 lõike 1 punkti 9 alusel on võimalik seda muutust teha muul mõjuval põhjusel. See annabki ametnikule selle kaalutlusõiguse. Ta ei tohi seda teha ilma mõjuva põhjuseta. Kui on olemas mõjuv põhjus, mille ametnik selle taotluse alusel välja selgitab, siis ta võib seda siiski teha. 

Ma lisan juurde ka selle mõiste seletuse. Sooline düsfooria on stress, mida kogetakse vastukõla korral soolise identiteedi – isikliku tunnetuse oma soost – ja sünnil määratud soo vahel. See on see mõiste.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, härra minister, huvitava vastuse eest! Aga mina mõtlen, et te olete ju kutsutud meie turvalisust kaitsma, mitte segaste inimeste segaseid ideid ametnike tahtel ellu viima. Nüüd mõtlen, et teie haridus- ja teadusminister räägib ju alatasa, et on teaduslik konsensus sotsiaalsete sugude osas. Tegelikult võib mõjuva põhjuse taga olla nõudlik kodanik kuskilt LGBT-ühingust, kes ütleb, et ta on vulasooline, ja aasta-paari tagant vahetab sugu. Muudkui vahetab oma nime ja sugu ja nime ja sugu, lihtsalt mõnitab tervet mõistust, Eesti riiki ja kõiki. Ja ametnik lihtsalt kirjutab alla. Läheb aina hullemaks kätte, nüüd on ju 150 sugu. Kuidas me kogu selle hullusega hakkama saame? Äkki võtate oma teadusministri appi? Andke meile nõu.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, rahvastikuregistri andmetesse saab kanda kaht sugu: mees ja naine. Nii on see endiselt. Te mainisite siin turvalisust ja [küsisite], kuidas me hakkama saame. Ma arvan, et turvalisust igal juhul suurendab see, kui iga kodaniku vaimne tasakaal on tagatud. Kui tal on tõesti vajadus millegipärast nime muuta, muul mõjuval põhjusel, siis on väga mõistlik, kui ametnik saab selle kaalutluse ära teha, nime ära muuta ja kodanik saab rahus edasi elada. 

Ausalt öeldes tundub see nime ja soo kokkuviimine olevat natuke uuema aja teema. Kui ma oma lastele nimesid panin, siis ma uurisin, kuidas maarahvas, vanad eestlased omal ajal seda tegid, kuidas nad nimesid panid. Ja selgus, et vanade eestlaste nimed on väga suures osas sooneutraalsed ehk siis ei ole vahet, kas sa paned selle nime tüdrukule või poisile, näiteks Pikne või Päiv. Võtame need kaunid muinaseesti nimed – seal ei ole tegelikkuses sellist ranget liigitust, sama nime võib panna nii tüdrukule kui poisile. Mina panin oma lastele just nimelt sellised nimed, mis on vastavuses sellise vana rahvusliku traditsiooniga. Vanimale tüdrukule panin nime Pääsu, poisile Kaaren – Kaaren võib olla nii tüdruk kui poiss –, kaksikutele Kippen ja Leevi. Leevi võib samamoodi olla nii poiss kui ka tüdruk, mul on tüdruk, ja Kippen on poiss. Need on vanad eesti nimed, maakeelsed omad nimed, ja neil ei ole mitte midagi häda.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, teie laste nimedel kahtlemata pole midagi viga, need on väga ilusad nimed. Sellega saab ainult nõustuda. 

Aga kui me hakkame sellest sooideoloogiast rääkima, siis jookseb küll juhe kiiresti kokku, ja pole ka ime, sellepärast et kogu see projekt on totaalselt mõistusevastane. See asi, mille üle me siin praegu arutame, on ju põhimõtteliselt väga lihtne. Nimeseaduse järgi – § 7 lõike 3 punkt 2 – ei või isiku eesnimeks ilma mõjuva põhjuseta, nagu te õigesti osutasite, anda isiku soole mittevastavat nime. Küsimus ongi selles, mis see mõjuv põhjus on või ei ole ja kust tuletatakse see järeldus, et mõjuvaks põhjuseks on see, et inimene lihtsalt ütleb, et ta tunneb ennast mingisuguse teise soo esindajana. See ongi see vaidluse objekt. See ei ole tegelikult ju mõjuv põhjus. 

Vastasel juhul tekiks küsimus. Kui me loogilist järjepidevust praktiseeriksime, siis ma võiksin öelda, et ma olen 44-aastane, varsti 45, aga kuidagi tundub see natukene palju. Ise tunnen ennast palju nooremana, näiteks kolmekümnesena. Ja siis esitan avalduse, et palun korrigeerida isikutunnistusel minu isikukoodi sellisel viisil, et nähtuks, et ma olen 30-aastane. Küsitakse: "Vabandust, mis alusel?" Siis ma ütlen: "Muu mõjuv põhjus …"

Teie aeg! 

… minu isiklik identiteedi määratlus. Liiga vana olemine põhjustab mulle stressi."

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu eelnevalt sai siin vastatud, nime muutmine ja sooandmete muutmine rahvastikuregistris on täiesti erinevad asjad. Te tõite näiteks, et te sooviksite isikukoodi muuta. Aga näiteks sooandmete muutmine ja ka isikukoodi muutmine on võimalik ainult siis, kui isik seda taotleb ja esitab arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. See ei ole niimoodi, et lähen ja lihtsalt muudan.  

Nagu te õigesti mainisite, seaduses on kirjas, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi soole mittevastavat nime anda. Aga muul mõjuval põhjusel võib ja see ongi ametniku kaalutlusotsus. Mingis mõttes ongi see ametniku töö, selleks ta seal tööl on, et võtta neid taotlusi vastu ja kaaluda, kas muu mõjuv põhjus on seal taotluses välja toodud, on see olemas või seda ei ole. Ja kui see on, siis ei ole tal alust sellest keelduda. Nii elamegi! Jah, nii saame ka edaspidi hakkama. Kui inimesel on muu mõjuv põhjus olemas, siis ta saab seda teha. Aga nagu te mainisite, isikukoodi lihtsalt kergekäeliselt keegi muuta ei saa.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! See ametnike kaalutlusõigus selles küsimuses, ma ütleks, on päris laialdane. Üldiselt Eestis kipub olema nii, et kaalutlusõigus on [lai], kui see on nagu ideoloogiliselt õige. Ütleme, kui ma vaatan praegu näiteks rohepööret ja kuidas ametnikud saavad üsna lihtsasti inimeste varale kasutamise piiranguid seada, sest tuleb maailm päästa ja loodust kaitsta, siis seal on see laialdane. Ja nüüd siis tuleb välja, et siin on ka, kuigi seadus ütleb, et peab olema mõjuv põhjus, et panna soole mittevastav nimi. Et seadus seda ütleb, juba iseenesest näitab, et on siiski olemas soole vastavad nimed. Nii et see teie rännak ajalukku ja välismaale ei olnud selles mõttes asjakohane. Miks just siin kaalutlusõigus nii suur on? Ma küsin, kas mõnes muus valdkonnas on ka. Kas mõjuv põhjus on ainult soost tulenev põhjus või on ka mingi muu põhjus nii mõjuv, et ametnikud otsustavad, et sellele annan nime muutmise õiguse või ei anna?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see muu mõjuv põhjus peab ikka olema väga isiklik. Ametnik peabki selle loo sisse vaatama, selle inimese lugu ja seda põhjendust hindama. Mulle tundub, et sellise maailmakäsitluse korral, kus me tahaksime oma kodanikke mingil määral usaldada, on ametnikule kaalutlusõiguse andmine pigem põhjendatud. Me ei kirjuta kogu elu väga rangetes seaduse raamides väga rangelt ette. Kui inimesel tekib mingisugune vajadus, siis ta saab minna ja pöörduda oma riigi poole selle ametniku kaudu, ja kui see vajadus on tõesti väga mõjuval põhjusel, siis see vajadus saab ka rahuldatud. Ma arvan, et see on väga inimlik, kui me seda teeme.

Noh, ma ei kujuta ette, et kui keegi näiteks sooviks oma eesnime Rain muuta eesnimeks Kert, kas siis tuleks seda klauslit rakendada või mitte, kas see on siis soole vastav või mittevastav nimi. Mulle tundub, et siin seda probleemi nagu ei ole. Nii nagu siin seda probleemi ei ole, tundub, et kogu see temaatika võib-olla ongi rohkem üksikisiku tasandil mure lahendamine. Me ei peaks riigina hakkama võtma väga täpselt, väga piiritletult ja raamistatult seisukohta, millist nime inimene võib endale võtta, kuidas ta tunneb ja oma isikut tunnetab, tajub ja kuidas mitte. Pigem on mõistlik selle kaalutlusõiguse piires tulla inimesele vastu ja tagada tema turvatunne ja võib-olla ka vaimne tasakaal. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie viimasest vastusest jäi kõlama, et tegelikult nime võtmine on suhteliselt suvaline, vastavalt inimese enesetundele. Samas on meil [nimeseaduse] §‑s 7 ette nähtud eesnimele esitatavad nõuded: "Eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda: 1) tavatut eesnime, mis oma keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv [---]". Nähtavasti oli teil ka mõjuv põhjus, et te saite oma lastele sellised tavatud ja ilusad nimed [panna]. Aga me teame ka juhtumit Rakveres, kus ema ei saanud lapsele panna nimeks Nelery, kuna ametnik ei leidnud, et see on õige. Kas nimepanek jääbki ametniku justkui suvaõiguse taha või on ikkagi mingi nimekiri nendest mõjuvatest põhjustest?

Aitäh! Ma seda Rakvere juhtumit ei oska kommenteerida, ei ole sellega detailselt kursis. Küll on mul tunne, et Eesti vanematel on võimalus olla nime valides üsna-üsna loominguline. Nagu ma ütlesin, ma ei oska selle konkreetse juhtumi puhul kommenteerida, milles seal asi oli ja kuidas see lõpuks lahenes. Aga nagu te märkisite, tõesti, ilma muu mõjuva põhjuseta ei olegi võimalik tavatuid nimesid anda. Ja selleks et tavatut nime [lapsele] saada, tuleb esitada põhjendatud taotlus, kus on see muu mõjuv põhjus välja toodud. Kui ametnik saab oma kaalutlusõiguse põhjal selle otsuse teha ja inimesele vastu tulla, küll ta siis seda teeb. Ja silmanähtavalt seda aeg-ajalt ka tehakse, muidu seda arupärimist siin ei oleks. Ma pean tunnistama, et kui ma lastele nimesid panin, siis ametnik mitte midagi ei küsinud, lihtsalt kirjutasin paberile, kuidas on, ja kohe registreeriti ära.

Ma tänan teid, härra minister! Ma loodan, et olen õigel teel, et nüüd on küsimuste-vastuste voor läbi ja oleme jõudnud läbirääkimisteni. Martin Helme, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Arupärijate esindajal on loomulikult eesõigus. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, teid ei ole kahjuks selles nimekirjas seekord. Nii et Rain Epler, palun! Arupärijate nimel on alati eesõigus rääkida.

Aitäh, härra istungi juhataja! Ühtpidi, jah, võib ju öelda, et ei ole ilus niimoodi, aga teisipidi on oluline ikkagi testida, kas istungi juhataja vahetumisel tuleb siia inimene, kes on diskussiooniga hästi kursis ja ennast ette valmistanud. Aga see selleks, see ei ole võib-olla kõige olulisem. 

Ma tahtsin paarile asjale meie vestlusest siin tähelepanu juhtida. Minister endise ajakirjanikuna on osav demagoog. Seadus ütleb, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi panna soole mittevastavat nime. Kui ma seda seadust loen, siis see ütleb, et järelikult on olemas terve rida soole mittevastavaid nimesid. Kui minister siin juttu keerutades toob esile nimed – ja me teame, et Eestis on tõepoolest selliseid nimesid, mis on kasutuses mõlema soo puhul, Kert on hea näide –, siis see täidab aega ja mõnda inimest ka eksitab, võib-olla koguni paljusid, aga tegelikult see asjasse ei puutu. Minister oleks võinud selle jutu püüda punuda ümber nimede Mari ja Jüri näiteks, siis oleks asi vastanud võib-olla rohkem selle arupärimise sisule. 

Teine asi on see kaalutlusõigus. Väga ilusasti minister rääkis, et me võiksime usaldada oma inimesi ja anda ametnikele rohkem kaalutlusõigust, et nad saaksid inimesi usaldada. Väga ilus, kuulad. Aga kui sa paned selle jälle konteksti, siis mõtled, et kaamerate küsimuses, mis Eestis praegu avalikkuses kõva debati all on, anti ka ametnikele kaalutlusõigus ja nad otsustasid siis inimesi mitte usaldada. Alguses meile räägiti, et see jälgimine puudutab autonumbreid, nüüd ilmneb, et vist puudutab ikkagi ka näotuvastust ja nii edasi. Nii et see jällegi ei ole minu arust päris õige jutt.

Ma kutsun ministrit üles vaatama sellesse teemasse sisse just selle nurga alt, et miks meile sellise progressiivse ideoloogia jaoks olulise samba puhul, nagu on transsoolisus ja see sugude mitmekesisus ja paljusus, on antud ametnikele selline oluline kaalutlusõigus, et, nagu me kuulsime, selle aasta esimese viie kuuga on 12 inimest saanud soole mittevastava nime. Küll aga, nagu siin kolleegid esile tõid, sellise – kuidas ma ütlen? – tavapärase nime paneku juhtumil, kus inimene soovis lapsele panna nimeks Nelery, otsustas ametnik, et see nimi talle ei meeldi, ja ei lubanud seda panna. Nii et minu arust ikkagi, nagu ka eelmises punktis, tuli tõdeda, et jälle oleme silmitsi nõrga poliitilise juhtimise küsimusega. Kutsun üles ennast parandama ja kui see ei õnnestu, siis loomulikult tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on Martin Helme kord. Palun!

Teate, siin Riigikogu saalis on üsna mustriks [saanud], et meil istub seal akna all terve hulk selliseid muhedaid, ennast maameestena esitlevaid punaseid, kes käivad oma valimisringkonnas seal Lõuna-Eestis ringi [ja räägivad]: "Ei noh, mina olen sihuke normaalne inimene, ega mina seda homoasja ei aja. Mina olen normaalne. Mina olen normaalne! Mulle ka see automaks ei meeldi, usu, vaata, mul on omal ka džiip, näe. Ja teate, ma olen selline normaalne, ma seda transuvärki üldse ei aja. Mina siin, tead, olen maamees, võtan teiega koos õuhkat." Aga siis, kurat, tuled siia ja hääletad automaksu poolt, hääletad homoseaduse poolt, hääletad transideoloogia poolt, istud ministriametis ja lased ametnikel teha seda transuasja. Mingi normaalne mees sa ei ole, valetaja oled lihtsalt! 

Lisaks sellele lased oma ministeeriumis seadust rikkuda. Selge sõnaga on kirjas, et ei tohi nii teha. Aga sa hakkad meile mingit udu ajama: ei noh, tuleb teha vahet soo muutmisel ja nime muutmisel. Me teemegi vahet. Sina ei tee vahet, kurat! Sina ei tee vahet sellel, mis on üks ja mis on teine!

Soo muutmiseks on Eestis ranged reeglid. Tegelikult ei tohiks seda [võimalust] üldse olemas olla, aga noh, on tehtud reeglid: peab olema arstlik protseduur läbitud ja mis kõik veel, siis saab isikukoodi muuta. Nii. Aga nupumehed on välja mõelnud, kuidas sellest mööda minna. Lõppkokkuvõttes, keda ikka see isikukood huvitab, lähen ja muudan ära, enne olin Lauri, nüüd olen Laura, enne olin Jüri, nüüd olen Mari. Ja ongi tehtud! Nagu poolest saadik on kohale jõutud, see transvärk edeneb ilusti – ilusti! –, kuigi seadus ütleb, et nii ei tohi teha. 

Ja siis hakatakse meile rääkima, et noh, mõjuval põhjusel [võib], ametnikule on antud kaalutlusõigus. Ei ole! Loe edasi seda paragrahvi, § 7 lõiget 3. Me tsiteerisime siin enne punkti 2, aga loeme edasi, ka punkti 4. Mis on siis see mõjuv põhjus? Mõjuvad põhjused on seal tegelikult ära toodud. Need on seotud peresuhete ja rahvuskuuluvusega. Kui on mingisugused abiellumised, midagi taolist, vot siis võib muuta. Mitte siis, kui sul on moodne ajuhaigus ehk, nii nagu öeldi, soodüsfooria. No Varro ütles väga ilusti: mõnel inimesel on võib-olla vanuseline düsfooria.

Mul tekib ka nimeline düsfooria. Ma mõtlen, et ma tahaksin rohkem hääli saada, eriti tahaks rohkem e-hääli saada. On mõjuv põhjus, ma palun, et pange mulle nimeks – no hea küll, ma ei tee seda soolist hüpet, ma ei taha Kaja Kallase nime saada, aga ma tahaks Jürgen Ligi nime endale saada. Siis saaks paremini hääli, e-hääli vähemalt. Mõjuv põhjus on, ametnikul kaalutlusõigus, teeme ära!

See on ju iba, mis te ajate, täielik iba, mis te ajate! Te lammutate normaalsust kogu oma tegevusega ja rikute seadust! Mina küll ei arva, et poliitiline juhtimine on nõrk. Väga selge poliitiline juhtimine on: äärmusideoloogid on valitsuses, ajavad valitsuses oma äärmusideoloogiat. Aga siis lähed sinna oma Põlvasse või Võrru, ütled, et sa oled normaalne. Ei ole!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Nüüd saite korralikult nahutada, ma omalt poolt enam lisa ei pane, ma võtan rahulikult. Aga ma tahan peatuda ühel lihtsal tõdemusel. Minu meelest on siin tegemist järjekordse näitega sellest, kuidas on kujunenud välja selline praktika Eesti Vabariigis, et ega tegelikult kehtivast õigusest eriti kinni pidama ei pea. Kui ikkagi on mingisugune ideoloogiline sügelus, kihelus, et tahaks mingisuguses suunas liikuda, aga seadus seda otseselt ei luba, siis noh, pigistame silma kinni ja teeme lihtsalt ära. Mis seal ikka!

Näiteid selle kohta on palju. Ma ei hakka siin praegu erinevaid näiteid esile tooma, aga põhjendan paari sõnaga, miks meil siin on tegemist järjekordse sellise näitega. Nimeseaduse § 7 lõike 3 punkt 2 ütleb selgesõnaliselt: eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda isiku soole mittevastavat nime. Aga nüüd kuulsime ministri käest, et selle aasta esimese viie kuuga on juba 12 korral antud inimestele võimalus vahetada nime nii, et nad on saanud eesnimeks võtta soole mittevastava nime. Mõjuvaks põhjuseks on seejuures arvatud asjaolu, et inimesed ise tunnevad ennast teise soo esindajana. 

Näiteks Kaarel tuleb ja ütleb, et ta tahab, et tema eesnimeks pandaks Mari, olgugi et ta ei ole seda niinimetatud soovahetust läbinud. Sugu küll ei saagi keegi reaalselt vahetada, aga ka formaalselt on see protsess tal läbimata. Siis küsitakse: "Aga miks me peaks teile [nimeks] Mari panema?" – "Sellepärast, et ma tunnen ennast naisena." Ja ongi mõjuv põhjus olemas.

Aga tõepoolest, kui me loeme lõpuni sellesama paragrahvi, § 7 "Eesnimele esitatavad nõuded", siis me näeme, et lõikes 4 on antud tõlgendusvõti sellele, mida tähendab see võimalik muu mõjuv põhjus soole mittevastava eesnime panemiseks. 

Muuseas, enne kui ma ise selle normi lõpuni lugesin, ma mõtlesin, et no mis see mõjuv põhjus võiks olla. Millisel mõjuval põhjusel võiks panna inimesele tema soole mittevastava eesnime? Ma jäin mõtlema sellise võimaluse peale. Kujutame ette, et näiteks eesti naine abiellub portugali mehega. Portugali mees on katoliiklane ja ütleb, et ma tahan, et meie poja eesnimeks saaks Francesco Maria. [Perekonnanimi on] näiteks Sanchez või mis iganes portugali nimi. See vist on küll pigem hispaania [nimi], aga see pole antud juhul oluline. Tõesti, katoliiklikus traditsioonis on see aktsepteeritud, et poisil võib olla ka kaitsepühaku Maria nimi. Tõesti on nii, see on kultuuritraditsioon. Ja kui sellise põhjendusega minna ametniku juurde, selgitada asi ära, siis ma arvan, et see võiks kvalifitseeruda mõjuva põhjusena, miks võiks olla poisslapsel teine eesnimi Maria.

Ja tegelikult, vaadates seadust nähtub, et umbes sellisele lähenemisele ongi seadusandja osutanud. Lõige 4 ütleb: "Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatust võib teha erandi, kui lapsel või lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja taotletav nimi on sellele vastav." Tõesti, näete, täpselt selline olukord meil siin [näites] ongi. On tegemist – kuidas see ongi? – sellega, et lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga. Just sellist nimetraditsiooni ma kirjeldasin.

Nii et seadusandja on andnud väga selge tõlgendusvõtme sellele, millistel väga erandlikel juhtudel võib panna inimese soole mittevastava eesnime. Mitte kusagil ei ole seadusandja andnud sellist indikatsiooni, et muu mõjuva põhjusena võiks kvalifitseeruda see, et keegi lihtsalt tunneb ennast teise soo esindajana. Ja see on igati loogiline.

Nagu ma küsimust esitades osutasin, vastasel juhul me jõuaksime totaalse absurdi olukorrani, et reaalsus ei maksa midagi, lihtsalt on isiku enda tundmus ja see on määravaks põhjenduseks. Siis võiks tõesti [olla nii], et mina ütlen, et ma olen praegu 44, varsti saan 45, aga kuidagi ei tunne ennast vanana, hingelt olen täitsa nagu noor inimene, tunnen ennast 25-aastasena. Ja siis võiksin taotleda, et muutke mu isikukood ära, sest ma ei taha, et mu isikukood viitab sellele, et ma olen 44-, varsti 45-aastane. No siis öeldakse: "Kuulge, see ei ole mingisugune muu mõjuv põhjus! Te olete välja mõelnud, et te olete noorem, kui te tegelikult olete." Aga just samuti ei ole mõjuv põhjus see, et te olete mõelnud ennast teise soo esindajaks, kui te reaalselt olete.

Kokkuvõttes tuleb lihtsalt öelda, et tuleks visata kogu see transideoloogia prügikasti, sest see on täiesti mõistusevastane ja loomuvastane, ning naasta terve mõistuse juurde. Paljud asjad saaksid selgemaks. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Poolamets, palun!

Täna on vaba mikrofon ka, aga ma kasutan kohe võimalust huvitava informatsiooni edastamiseks, kui juba nimede teema juurde kõik läks. Esmalt muidugi [tuli] ministri [jutust] välja huvitav joon, mis kordub siin puldis selle valitsuse ajal ikka ja jälle: kui on vaja midagi ära teha, mida tavaliselt ei tehta, siis nimetame selle mingiks tungivaks eriolukorraks.

Niimoodi kaaperdati meilt maksuõigus Brüsseli poolt. Öeldi, et CO₂ on üks paha asi ja meil on vaja maailma päästa. Tegelikult Brüsselil ei ole õigust liikmesriikidele makse kehtestada, aga väänati supermaks. Supermaks, mis hõlmab kõiki eluvaldkondi, veondusest, toitlustuse ja kõikide [teiste] valdkondadeni välja – loomulikult ka energiateema.

Sellestsamast nimeteemast [paistis] läbi eriolukord: no inimesel on vaja, tal on tungiv vajadus. Me teame, mis vajadus tal on. Teadus- ja haridusminister kehtestab ennast siin sellega, et meil on miinimum 20 sugu – see on miinimum – õpikus kirjas. Tegelikult ministri uskumuste järgi [on neid] palju rohkem. Kui nii tähtis minister on juba paika pannud, et meil on eriolukord, ja tema ütleb, mis siin majas teadus on või mis Eestis üldse teadus on, siis võib kõike teha. Ja see konkreetne asi on lihtsalt teie haridus- ja teadusministri suurte ideede väljendus registrites, ministeeriumis ja ka hullumajades. Need on ühendatud anumad. Kui inimesel on psüühikahäire või imelik tunne, mis teda hommikul või õhtul tabab, siis ametnik noogutab, kirjutab alla, ütleb, et teil oli täna paha päev, muudame nime ära. Miks mitte näiteks E-valimisteks? Inimene ütleb: ma tahan nimeks E-valimised, Kliimaministeerium, Sotsmin. Ja ma ei tee nalja. Mul on siin terve nimekiri nõukogulikke nimesid. Pärast revolutsiooni läks suureks tuhinaks, kui neid nimesid tehti. Ja ennäe imet, nendel oli Nõukogude folklooris hiljem ka suur roll. Hakkasid tulema sellised nimed nagu näiteks Vilen – Vladimir Iljitš Lenini nimetähtedest –, Kombain, kõikvõimalikud traktorite [nimed], Komitern kommunistliku internatsionaali järgi, Komissar, Marx Enn, Marx Engels, Dresiin ja nii edasi.

Aga ärge tehke nii, ärge olge revolutsiooniline madrus, ei ole vaja. Ärge tehke järgi neid sovetlikke hulluseid! Ärge lubage lastele Dresiin nimeks panna! Ärge andke järele soopropagandistidele ja ärge tooge seda riiki sisse, sest transideoloogia on üks kõige mürgisemaid ideoloogiaid, mille peale inimfantaasia üldse saab tulla. Miks te peate seda kaasa tegema oma parteiga? Kui te seda teete ja meie ka teie sõnumit levitame … Te ju täna ütlesite, et tuleme inimestele vastu, et neil oleks psühholoogiliselt hea olla, tuleme vastu, anname neile selle vulasoolise nime. Minu meelest on teil siis probleem. Teie niigi olematu toetus variseb veel olematumaks, nagu liivaterad pudenevad laiali. Ärgake üles ja tegelege oma valijate tegelike muredega, mitte transsooliste, vulasooliste, ärasoolistega. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Vabariigi nimeseadus ütleb selgelt: eesnimi peab vastama isiku soole. See ei ole suvaline bürokraatlik reegel, vaid osa meie õiguskorrast, mis toetub ühiskondlikule kokkuleppele, et isiku nimi väljendab objektiivset reaalsust, sealhulgas tema bioloogilist sugu. Kui see piir kaob, laguneb õigusselgus ja tekib kaos.

Hiljuti levinud arusaamad soosüsteemist, [soost] kui ujuvast või vulasoolisest nähtusest on ideoloogilised. Feministlik ja postmodernne vaade, mille kohaselt sugu on pelgalt ühiskondlik konstruktsioon, meenutab marksistlikku klassiteooriat, katset asendada reaalsus ideoloogiaskeemiga. Selline lähenemine ei toetu ei teadusele, ei tervemõistuslikkusele ega arusaamale inimeseks olemisest. Kui riik annab transsoolisele õiguse vahetada oma nime, ilma et sugu oleks ametlikult ja meditsiiniliselt määratud, loob see ohtliku pretsedendi. See tähendab, et igaüks võib oma äranägemise järgi muuta dokumente ja identiteeti, sõltumata tegelikkusest. Tekib küsimus, kui palju on ühel isikul õigus nõuda, et teised teda tema valitud nime või soo järgi kohtleksid, eriti kui see ei vasta rahvastikuregistris märgitule. 

Me ei tohi alahinnata selle ideoloogia mõju lastele ja noortele. Kui ühiskond kaotab normid, mille järgi sugu ja nimi on seotud, kaotame ka orientiiri, mille alusel laps saab oma identiteeti üles ehitada. Nimi on midagi enamat kui isiklik valik. See on kultuuriline, keeleline ja ühiskondlik kokkulepe.

Õigus enesemääratlusele ei tohi saada õiguseks määratleda ümber ka ühiskond ise. Nimeõigus ei ole identiteedimäng, vaid osa riigi toimimisest, sealhulgas õigusest, tervishoiust ja avalikust korrast. Siseministeerium peab seadma piiri: nimi peab vastama soole, mis on tuvastatud meditsiiniliselt ja ametlikult. Mitte iga enesetunne ei saa olla aluseks juriidilistele muudatustele. Kui me soovime hoida Eesti õigusriiki, perekonda ja selget ühiskondlikku korda, peame vastu seisma ideoloogiale, mis hajutab piire mehe ja naise, tõe ja tunde, isiku ja ühiskonna vahel. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmed on kõnelenud ja sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja saame minna kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on tänasel päeval viimane, aga otse loomulikult sellele järgneb vaba mikrofon. Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Tanel Kiige, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Riina Sikkuti ja Anti Allase 22. aprillil 2025 esitatud arupärimine relvaseaduse võimalike muudatuste kohta, nr 755. Palun ettekandeks arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andre Hanimäe.

Lugupeetud aseesimees! Hea minister! Siit, nüüd küll juba üle-eelmisest punktist, mis puudutas lasketiire, on hea edasi minna. Tõepoolest, relvaseaduse võimalike muudatuste kohta on avalikkuses olnud päris palju juttu. Ühelt poolt on juttu sellest, et [tuleb] vähendada bürokraatiat ning mõelda selle peale, kuidas julgeolekut veelgi tugevdada ja millisel moel oleks kõige otstarbekam relvaseadust muuta, nii et need, kellel võiksid olla relvad, tunneksid ennast võimalikult vähe riigi poolt ahistatuna. Kuid teisalt räägime me minu hinnangul nii nurga tagant kui ka päris otse sellest, et Eesti ühiskonnas laiemalt võiks olla inimestel rohkem relvi ja seda siis väidetavalt julgeoleku paremaks tagamiseks. See võib nii olla, võib nii mitte olla, kuid me peame aru saama, et rohkem relvi võrdub ka rohkem võimalikke õnnetusi, enesetappe, aga ka näiteks relvadega seotud kuritegevust.

Ja selleks, et pidada seda debatti mitte ainult avalikkuses, aga ka siin Riigikogu saalis, tegimegi siseminister Igor Tarole arupärimise, kus me soovime teada konkreetselt, mis on tänase valitsuse poliitika ja ministri poliitika. Kas ta näeb, et Eestis võiks olla ja peaks olema rohkem relvi? Kas need tagaksid paremini Eesti ühiskonna turvalisuse? Ja miks ja millised muudatused on relvaseadusesse vaja sisse viia? Loomulikult peame relvadest ja relvaseadusest rääkides rääkima ka turvalisusest. Kuidas siseminister ja Siseministeerium laiemalt näevad seda, et Eestis oleks relvadega [seotud] kuritegevuse ning õnnetusjuhtumite tase jätkuvalt madal? Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine relvaseaduse võimalike muudatuste kohta ning esitati kuus küsimust. Esmalt teen lühikese sissejuhatuse ja siis asun konkreetsete küsimuste juurde.

Asjaolu, et relvaseadus on ajale jalgu jäänud ja vajab muutmist, ei ole uudis. Relvaseaduse tervikteksti ülevaatamine ja täiesti uue relvaseaduse koostamine on Siseministeeriumi tööplaanis olnud juba mõnda aega. Tänaseks on seadust enam kui 60 korda parandatud või täiendatud ning isegi kogenud juristidele on normtehniliselt selle seaduse lugemine muutunud väga raskeks. Uue tervikteksti väljatöötamiskavatsuse koostamiseks on kaardistatud peamised murekohad ja muutmisvajadused. Koostöökohtumised neil teemadel juba käivad. Uue tervikteksti loomise eesmärk on uuendada seaduse ülesehituse loogikat ja kasutatavaid termineid selliselt, et sätestatud nõuetest arusaamine on tänapäeva vajadusi ja tehnoloogilist arengut arvestav, mõistlik ning üheselt arusaadav kõikidele osapooltele. Loodame väljatöötamiskavatsusega välja tulla juba sel suvel ja järgmisel aastal kirjutada valmis uue seaduse. Arvestades, et õigusloomeprotsess on ajamahukas, plaanime paralleelselt teha mõningaid kiiremaid muudatusi veel käesoleva aasta lõpuks. Milliseid täpsemalt, selgub töö käigus. Ja rõhutan kohe alguses ära, et plaan ei ole piltlikult inimestele relvad kätte suruda. Jätkuvalt pooldame igati tervemõistuslikult seda, et relvaomanik peab olema pädev relva kasutama ning vastutama relva käsitsemise eest.

Järgnevalt vastan konkreetsemalt esitatud küsimustele. Esimene küsimus: "Kas Teie hinnangul võiks Eesti kodudes ja ühiskonnas laiemalt olla rohkem relvi?" Lähtume laiapindse julgeoleku käsitlusest, mille eesmärgiks on, et iga Eesti inimene teaks, millised on tema rollid kriisi ja sõja korral, ning suudaks neid ka täita. Juba kehtiva seaduse kohaselt saavad Eestis seaduskuulekad ja nõuetele vastavad inimesed relva omada, kui see on vajalik ja põhjendatud. Ka edaspidi on see siht, et kvalifitseeritud ja lojaalsed kodanikud saaksid Eesti turvalisemaks muutmisesse panustada võimalikult tõhusalt. Küll vajab seadusandlus ajakohastamist, et paremini arvestada muutuva julgeolekuolukorra, tehnoloogiliste arengute ja praktikas ilmnenud kitsaskohtadega. See eeldab enamate seaduste muutmist ja ministeeriumide koostööd. Selleks, et suurendada inimeste turvalisust ja kaitsetahet, peaks rohkem panustama meie noorte kaitsetahte kasvatamisse, kaasates neid senisest enam juba koolipingis olles riigikaitselisse väljaõppesse, sealhulgas relva käsitsemise oskuste harjutamisse. Kui see peaks tooma kaasa relvaomanike arvu suurenemise, on see lihtsalt kaasnev mõju. 

Teine küsimus: "Kas ja milliseid muudatusi on plaanis relvaseadusesse viia?" Me soovime muuta nõuded kaasaegseks ja eesmärgipäraseks. Seaduse ülesehitus ja selles esitatavad nõuded peavad olema lihtsalt ja üheselt arusaadavad nii inimestele kui ametiasutustele. Ma usun, et me kõik tajume, et relvaseadusega seotud kohtumenetluses on olnud liigselt palju jahvatamist väikeste ja arusaamatute nüansside üle. See on ebaotstarbekas vaidluskulu riigile ja tarbetu ajakulu meie relvaomanikele. Juba plaanis olevatest asjadest saan nimetada relva omamise otstarvete laiendamist, lisades sinna näiteks laskeharrastuse. Lisaks plaanime kaotada relvasoetamisloa ja võõrandamisloa nõude ning leiame, et relva ostmiseks ja müümiseks piisaks vaid kehtiva relvaloa omamisest. Relva ostu ja müüki saaks vormistada selleks vastavat tegevusluba omavad juriidilised isikud. Samuti analüüsime, kas relvaloa omaja või taotleja tervisekontrolli peab kohustuslikus korras olema kaasatud psühhiaater inimese vaimse tervise seisundi hindamiseks või on olemas alternatiivseid ja tõhusamaid meetmeid. Muide, psühhiaatrite seltsi esindaja huvigruppide kaasamisel ise nimetas seda nõuet liigseks ja ei pidanud seda mõistlikuks. Vajalikuks peame ka kehtiva tervisetõendi kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise võimaluse loomist ning tervisetõendi kehtivuse ajal erakorralisele tervisekontrollile suunamise võimaluse sätestamist. 

Kolmas küsimus: "Miks Teie hinnangul need muudatused on vajalikud?" Nimetatud muudatused ja ka muud muudatused, mida kavandame, on kantud eesmärgist muuta relvaseaduse nõuded kaasaegseks ja eesmärgipäraseks. Näiteks, relvasoetamisloa ja võõrandamisloa kaotamisel vähendame tarbetut bürokraatiat ja anname relvaluba omavale isikule vabaduse relvaloale kantud liiki ja otstarbekohaseid relvi lubatud määra ületamata soetada ja soovi korral võõrandada, ilma et selleks tuleks esitada taotlus Politsei‑ ja Piirivalveametile. Lisaks sellele, et protseduur muutub mugavamaks inimesele, hoiab see kokku PPA ressurssi ning vabanenud ressurssi saab suunata järelevalvesse.

Neljas küsimus: "Kas plaanitavad võimalikud muudatused suurendaksid relvade hulka Eestis?" Nagu juba öeldud, see ei ole eesmärk, kuid suurenev relvade arv võib osutuda muudatuste kõrvalmõjuks. Eesmärk on relvaseaduse kaasajastamine ja tarbetu bürokraatia vähendamine, see aga ei vähenda järelevalve tähtsust. Relvaomanikuks saamise eeldus on siiski see, et relvaluba võivad omada vaid kontrollitud ja Eestile lojaalsed kodanikud.

Viies küsimus: "Kuidas suurendaks relvaseaduse muudatused Eesti julgeolekut?" Ainuüksi relvaseaduse muutmisega Eesti julgeolek ei suurene. Eesti julgeolek sõltub eelkõige Eesti inimeste kaitsetahtest ja teadlikust panustamisest riigikaitsesse. Kui Eestis on rohkem inimesi, kes tahavad ja saavad riigikaitsesse panustada, ning neid suudetakse kaasata riigikaitselisse väljaõppesse liigselt koormavaid kohustusi lisamata, kasvab Eesti inimeste turvatunne ja kaitsetahe. See omakorda panustaks laiemalt Eesti julgeolekusse nii kriisi kui ka sõja korral. Kui kodanik tunneb, et riik usaldab teda, siis tema motivatsioon seda riiki kaitsta kindlasti tõuseb.

Kuues küsimus: "Kuidas tagada, et relvadega seotud kuritegevus ja õnnetusjuhtumid oleksid Eestis jätkuvalt madalal tasemel?" Mõningaste leevenduste ja muganduste kõrval vaatame üle ka neid valdkondi, mis kehtiva relvaseadusega selgelt või piisavalt reguleeritud ei ole. Näiteks on sagenenud juhtumid relvataoliste esemetega, nagu signaalrelvad või ka airsoft'i relvad, seda eelkõige põhjusel, et need on kergesti kättesaadavad ja paraku puudub tõhus järelevalve. Lisaks on need äravahetamiseni sarnased tulirelvaga ja kui neid avalikus kohas nähtavalt käsitseda, võib see tekitada läheduses olevates inimestes põhjendamatut hirmu. Politsei reageerib kõikidele sellistele juhtumitele, arvestades, et tegemist võib olla tulirelvaga, kuni pole tõestatud vastupidist. Tagajärjed võivad olla soovimatud. Eeltoodust tulenevalt leiame, et relvadega seotud kuritegevuse ja õnnetusjuhtumite jätkuvalt madalal tasemel hoidmiseks on vaja tõhustada järelevalvet. Tarbetu bürokraatia vähendamisest vabanevat ressurssi saabki selleks kasutada. Relvad tohivad jätkuvalt olla vaid sobiliku eluviisi ja käitumisega õiguskuulekate inimeste käes, kes oskavad ja suudavad relva ohutult ja eesmärgipäraselt käsitseda. 

Võin siia veel lisada, et kuritegude arv legaalses käibes olevate tsiviilrelvadega seoses on äärmiselt väike, on mõned üksikjuhtumid. Valdavalt on need rikkumised seotud relvade hoiustamise tingimustega. Seda, et keegi läheks oma tsiviilkäibes relvaga kuhugi vehkima, Eestis naljalt ei juhtu. Vehitakse ikkagi kas õhkrelvaga või signaalrelvaga. Need juhtumid on paraku tavapärasemad ja võtavad küllaltki palju PPA ressurssi, kuna nendele tuleb alati reageerida. Tänan!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Jaak Aab alustab. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Üldiselt on olnud – vähemalt seni, ka just viimastel aastatel – suundumus see, et riik on suunanud neid inimesi, kes soovivad riigikaitsesse panustada, osalema Kaitseliidus, kus inimesed õpivad siis paremini ka seda, kuidas relva käsitseda, kuidas sellega riigikaitses paremini osaleda ja nii edasi. Samas on soov, te räägite, et rohkem inimesi saaks julgeolekuolukorras riigikaitsesse panustada. Kas praegu on mingi takistus? Kas momendil relvaloa taotlusi jäetakse nii palju rahuldamata, et kõik soovijad ei saa vastavalt tingimustele relva muretseda?

Aitäh! Üldiselt ei jää palju taotlusi rahuldamata. See hulk on üpris väike, minu arust vist umbes 4% jääb rahuldamata. Kogu see riigikaitsesse kaasamise teema on pigem niisuguses võtmes, et riigikaitsesse on võimalik kaasata muid organiseeritud isikuid, kes on juba relvakandjad. Näiteks [võiks] läbi mõelda teatud koostöövõimalused jahimeestega. Jahimeeste liidu esindaja oli meil ministeeriumis sellel kaasamiskoosolekul, mis relvaseaduse muutmist puudutas. Võib-olla [võiks] kaaluda ka teatud koostööd turvaettevõtetega. Ega riigikaitsesse panustamine ei ole ainult sõjaline panustamine. Kui me täna räägime riigikaitsest, siis me lähtume järjest rohkem ikkagi laiapindse riigikaitse käsitlusest, mis hõlmab ka neid olukordi, kus riik ei ole otseselt sõjaolukorras. Meil on hübriidohtude võimalik risk pigem tõusutrendis. Näiteks seesama teema, mis puudutas desünkroniseerimise ajal elutähtsa taristu kaitsmist. Kindlasti see vajadus tulevikus kuhugi ei kao, pigem suureneb.  

Üks selline kaasamisvõimalus on tõesti võib-olla nende relvakandjate puhul, kes kuuluvad mõnedesse muudesse struktuuridesse. Need ei pea olema kindla peale Kaitseliidu liikmed. Aga ma olen teiega selles mõttes nõus, ma siit puldist tahan ka kinnitada, et kes vähegi soovib Eesti riigikaitsesse mõtestatult ja professionaalselt panustada, võiks kaaluda esmajärjekorras Kaitseliiduga liitumist. Kaitseliidul on kõigile Eesti inimestele sõltumata vanusest, soost ja kõigest muust, näiteks asukohast, väga erinevaid rolle ja ülesandeid välja pakkuda ning väga palju head, sisukat väljaõpet, ja täiesti tasuta. 

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Tõepoolest, kui me räägime bürokraatia vähendamisest või mingitest topeltkontrollidest ja millestki muust, mis relvaomanikke ebaproportsionaalselt ahistab, siis ma tahan kinnitada, et selles ei ole loomulikult küsimust, bürokraatiat selle koha pealt saab kindlasti arutada ja vähendada. Küll on aga küsimusi tekitanud seesama, et meil tegelikult taotlejaid, kellele relvaluba ei anta, on ju väga vähe, nagu te ise ka kinnitasite. Teiselt poolt on näiteks ka teie erakonnakaaslane Tarmo Tamm öelnud Päevalehe veergudel, et inimesi tuleks rohkem usaldada ja inimestele võiks rohkem relvi anda. Siis tekib küsimus, mis see muudatus oleks, mis ka sellele 4%-le, kes täna ukse taha saadetakse, relva annaks. Te rääkisite relvaharrastuse otstarbest. Äkki te avate seda, kuidas te laiendate relvasaajate võimalikku hulka?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et siin on toimunud väike valestimõistmine, ja kohe katsun selgust tuua. See bürokraatia ja topeltkontrollide vähendamine ei ole kindlasti mõeldud selleks, et neid 4%, kes välja praagitakse, kuidagi nagu tagasi tuua. Kui nad nõuetele ei vasta, siis nad ei vasta. Küsimus on selles, kas seda ülejäänud 96% peab nii palju vintsutama, nagu praegu vintsutatakse. Pigem on eesmärk muuta selle 96% elu natukene lihtsamaks, see vabastaks ka riiklikku ressurssi.

Laskeharrastuse teema selgituseks nii palju, et praegu tõepoolest ei ole võimalust soetada endale relva laskeharrastuseks, et näiteks käia tiirus kord kuus enda jaoks harjutamas. Praegu on niimoodi, et sa pead ennast registreerima laskesportlaseks ja käima võistlustel. Tundub, et see on ka selline tarbetu [nõue]. Üks täiendav [võimalus] võiks olla ka pärimine, et kui sa saad pärandina relva, siis see võiks olla mõjuv põhjus, miks relva omada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te ka mainisite [seda teemat] ja võin kinnitada, et kergejõustikuvõistlustel kasutatakse stardipüstolit. Ka teie [ütlesite], et need on äärmiselt sarnased päris relvadega. Ja kui neid kasutada, siis see hääl, mis sealt välja tuleb, on päris hirmuäratav. Me teame näiteid, kus avalikus ruumis on kasutatud stardipüstoleid ja tegelikult politseil puudub sel hetkel teadmine, kas tegu on päris püstoli või mitte päris püstoliga.

Mul on küsimus. Kas te oskate kommenteerida, kui laialdane on relvataoliste esemete kasutamine aastate võrdluses? Kas olukord on läinud hullemaks või pigem mitte, ja kuidas seda saab vaadata just noorte relvakasutamise vaates? Kas seal on mingisuguseid tendentse näha?

Aitäh! Praegu väga täpseid arve mul teile välja tuua ei ole. Võin öelda selle tunnetuse pealt, mis on tekkinud ministeeriumis inimestega suheldes, et tundub, et see probleem on pigem tõusutrendis. Olen ka ministriametis saanud mõnikord sõnumeid selle kohta, et nooruk on saabunud kooli õhkrelvaga ja politseipatrull on pidanud reageerima. Kindlasti see eriti mõistlik ei ole.

Naljaga pooleks öeldakse, et arvestades seda, kui palju signaalrelvi Eestis müüakse, tundub, et kõik on jube suured sportlased ja tulevased olümpialased. See ei ole proportsioonis inimeste spordiharrastusega. Ilmselgelt soetatakse neid mingisugusel muul otstarbel. Ja siin on küsimus, kas see peaks olema niivõrd vaba ja kontrollimatu, nagu ta praegu on, sellepärast et signaalrelva üheks eripäraks on see, et seda on võimalik suhteliselt lihtsa vaevaga ümber ehitada ühelasuliseks tulirelvaks, surmavaks relvaks. Meil alles oli kurb juhtum, kus õhkrelvaga pihta saanud inimene siit ilmast lahkus. 

See on kindlasti tõsine teema, millele tähelepanu pöörata. Kogu relvaseaduse muutmine ei ole käsitletav selliselt, et me läheme mingisuguse lausalise kaose teed, vaid ikkagi selles suunas, et neil inimestel, kes on kvalifitseeritud ja kes on lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud, peaks olema see võimalus mõnevõrra lihtsam, ja kõiki muid selliseid kasutusi, mis ei vasta Eesti turvalisuse tõstmise eesmärgile, pigem välistada ja piirata.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Mulle kahjuks tundub seda debatti jälgides, et neid kaasnevaid riske ei ole ülearu tõsiselt võetud. Eestis on inimestel teadaolevalt päris palju probleeme ka vaimse tervisega. Meil on igal aastal umbes 200 inimest, kes lahkuvad meie hulgast enda käe läbi. Ja tegelikult on meil olnud ka väga traagilisi juhtumeid [relvadega]. On viidatud Lihula tulistamisele, aga näiteks kümmekonna aasta eest Viljandis koolis õpetajat tulistanud noormees kasutas selleks ka igati legaalset relva.

Kas te ei näe, et laiem relvade kättesaadavus, millele olete viidanud nii teie kui teie enda erakonnakaaslased – et see ongi vajalik suund, rohkem relvi [tähendab] justkui rohkem julgeolekut –, tegelikkuses suurendab seda riski, et neidsamu relvi kasutatakse endale või teistele viga tegemiseks? Tegelikkuses me võime saavutada soovitule vastupidise [tagajärje]: ei saa turvalisemat ühiskonda, vaid saame ebaturvalisema ühiskonna.

Aitäh selle küsimuse eest! Olete juhtinud tähelepanu väga õigele aspektile. Me oleme neid riske loomulikult hinnanud ja hindame ka nende muudatuste ettevalmistamisel. Üks selle tõestusi on see, et meil on mõttes tervisetõendi regulatsiooni muutmine. Ühtepidi ei pea võib-olla tulevikus igal juhul kahtlemata kaasama psühhiaatrit, sellepärast et need viie- kuni kümneminutilised psühhiaatrite sessioonid, mis tihtipeale piirnevad mõne küsimuse esitamise ja siis raha ja kviitungi vahetusega, ei pruugi anda paremat pilti kui perearsti konsultatsioon. 

Aga küsimus on selles, et ka see hinnang, mille perearst annab, kehtib ainult sel hetkel, kui inimene on selles kabinetis. Kui ta kabinetist välja läheb ja midagi juhtub – see võib olla ka ootamatu terviserike –, siis tegelikkuses see inimene ei pruugi olla enam relvakandmiskõlbulik. Siin tuleb ette näha regulatsioon, et teatud elusündmuste puhul, näiteks kui inimene satub erakorralise meditsiini osakonda teatud diagnoosiga, teatud põhjustel, peaks tema tervisetõendi kehtivus peatuma. Või siis on mingid muud elusündmused või näitajad, mis automaatselt selle tervisetõendi peatavad, ütleme, kui inimese elustiil on radikaalselt, kardinaalselt muutunud.

Tõepoolest, neid tervisetõendeid on siiamaani välja antud mitmeks aastaks. Aga see, et inimesel rahvakeeli öeldes katus ära sõidab, võib juhtuda väga vabalt juba aasta pärast. Seda ei juhtu õnneks tihti ja tavaliselt sellele eelneb ka see, et inimese elus, käitumismustris, terviseandmetes võib-olla muutuvad mingisugused näitajad. Nii et seda riski me tõepoolest oleme arvesse võtnud.

Üksikjuhtumeid ei saa üle kanda selliselt, et need ongi reeglid. Need traagilised sündmused on olnud pigem erandid, mille vastu ei kaitsnud ka olemasolevad reeglid. Need ongi pigem väga unikaalsed juhtumid. Me peame vaatama seda pilti laiemalt ja kaaluma ning kui riske on võimalik maandada, siis nii tuleb tegutseda.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt arupärijate nimel Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Head kuulajad! Kõigepealt suured tänud ministrile, et ta tuli ja vastas meie küsimustele. Tõepoolest, need küsimused on tekkinud sellesama arutelu tõttu, mis on avalikkuses seoses väljatöötamiskavatsusega tekkinud. Ma pean tunnistama, et mõned kohad jäid siiski jätkuvalt hinge kriipima.

Ma alustan sellest, et siin ennist arutati, et just Sotsiaaldemokraatlik Erakond tahab kuidagi hirmsaid bürokraatlikke takistusi inimestele teha või relvaomanikke eriliselt ahistada ja selleks on siseminister kunagi lausa käsu andnud. Loomulikult need jutud on kõik valed. See ei vasta tõele, kunagi ei ole olnud eesmärki relvaomanikke kuidagi eriliselt ahistada. Ja tegelikult, vaatame nüüd sedasama, mida härra minister kinnitas, et 96% relvataotlejatest on politseist saanud rohelise tule ja ainult 4% ei saa endale relvaluba. Järelikult ei saa nad seda väga mõjuvatel põhjustel.

Me tegelikult räägimegi võib-olla tõesti kahest erinevast asjast. Üks on see, mil moel parandada nende 96% olusid. Tõepoolest, me oleme ka rääkinud jahimeeste ja kaitseliitlastega sellest, kas seal on mingisuguseid reegleid, mis ei vasta võib-olla tänasele julgeolekuolukorrale, kas või näiteks padrunite arv jahimehel, see, kui palju padruneid tal võib olla. Need on kõik sellised küsimused, mida me oleme igati valmis arutama, ja väga konstruktiivselt seda tegema. 

Teisalt ikkagi kõlas siseministri vastustes selline [võimalus], et relvade hulk võib siiski suureneda. Ja nüüd, kui me vaatame seda, kuidas see võiks suureneda, kuidas see 4% võiks veel väiksemaks minna, siis vot seal need küsimused tekivadki. Ka härra Taro erakonnakaaslane kirjutas pikalt sellest, et inimesi peaks rohkem usaldama. Aga siis tekib küsimus, kuidas siis veel rohkem inimesi usaldada, kui ainult 4% taotlejatest relva omale ei saa. 

Siin minister avas natukene plaane. Loomulikult siis, kui väljatöötamiskavatsus on väljas, saab neid plaane paremini hinnata. Aga rääkides näiteks tänasest seadusest, relva saab taotleda kolmel põhjusel: jahindus, sport ning enese ja vara kaitse. Nii jahinduse kui ka spordi puhul – rääkimata sellest, et kui te lähete Kaitseliitu, siis saate endale relva taotleda – ma ei ole kordagi kuulnud, et oleks mingisuguseid bürokraatlikke takistusi. Kui oled vähegi normaalne inimene, kellele riik võiks relva anda, siis relv ka antakse. 

Tõsi, enese ja vara kaitse puhul on tõesti tekkinud politseil rohkem küsimusi: millisel moel ja miks seda relva vaja on. Seda enam, et kuritegevuse [tase] ei ole Eestis selline, et igal inimesel peaks olema padja all püstol. Vastupidi. Tegelikult me siin natukene puudutasime õhkrelvade ja airsoft'i relvade küsimust. Täna oli väga huvitav artikkel Pärnu Postimehes, kus sel teemal peatuti. Seal ütles politsei, et selliste mulaažide või relvade puhul on isegi lausa riskitud, sest on teadmine, et on väga suur tõenäosus, õigemini sisuliselt sada protsenti, et relv, mis inimesel käes on – ja neid väljakutseid oli igal aastal üle 400 –, on mulaaž. Juhul kui relvade hulk Eesti ühiskonnas suureneb, siis loomulikult sellist hinnangut politsei enam anda ei saa ehk ohutase võib selle tulemusena tõusta.

Palun lisaaega.

Jaa, otse loomulikult, kolm minutit lisaks.

Nüüd me jõuamegi selle põhiküsimuseni. Kui selle seaduse eesmärk on bürokraatiat [vähendada], siis teeme seda. Teeme seda üheskoos, räägime ühiskonnas erinevate sidusrühmadega ja mõtleme, kuidas seda asja paremini teha. Kui me aga jõuame jätkuvalt igatepidi, ka ministri vastustes, sinna, et need asjad on omavahel siiski nii palju seotud, et rohkem inimesi saab siis ka endale relvi, siis ma arvan, et on ühiskonnas aus palju rohkem keskenduda sellele, mida rohkem relvi Eestis kaasa toob. Ja see ei ole ainult välisjulgeoleku parandamine, sest me oleme siis ühiselt kõik piisavalt hästi relvastatud, et hoida [tagasi] meie idanaabrit.

Kõik inimesed peaksid olema valmis ja oskama relvi käsitseda nii palju, kui see on võimalik. Ja ennist oli ka lasketiiru küsimus. Loomulikult lasketiiru on Eestis vaja. Aga et meie põhimõte relvaloogikas peaks olema, et rohkem relvi võrdub rohkem turvalisust – see ei saa nii olla. See ei ole niimoodi ka välis[riikide kogemust] vaadates üldiselt, jättes kõrvale väga ilmekad näited, à la Ühendriigid. Tegelikult ka mujal. Kui me räägime näiteks Soomest, siis ka Soome on teinud pärast koolitulistamisi relvaseaduse hoopis karmimaks. Eestis ei ole ülemäära karmi relvaseadust, me kindlasti ei tohiks sellist muljet Eesti inimestele jätta.

Nii et ma kutsun kindlasti üles avatud koostööle. Arutame relvaseadust, aga arutame väga ausalt ka seda, mida tähendab rohkem relvi Eesti kodudes. See ei ole ainult julgeolek, see tähendab ka rohkem õnnetusi, rohkem relvadega seotud kuritegevust ja paraku ka rohkem enesetappe. See on välismaa praktika ja uuringute [põhjal] üldjuhul tõene väide. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme ka kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Tänu ministrile ja kõikidele, kes osalesid!

Ja nüüd, head kolleegid, peale haamrilööki on võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Täna oli korruptsioonivastase erikomisjoni istungil arutlusel Rail Balticu küsimus. Osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes omalt poolt kinnitas, et enne 2035. aastat ei tule Lätis mitte mingit raudteed. Samal ajal soovib meie valitsus tellida Rail Balticu jaoks 75 miljoni euro väärtuses uusi ronge, omamata kindlust, et me ise leiame puuduoleva raha ja Läti ehitab oma osa valmis. Elron ja Rail Baltic Estonia kinnitasid täna istungil, et nende rongidega hakatakse sõitma vaid Eestis ning pole kindlust, et need hakkavad sõitma Eesti piirist kaugemale. Põhimõtteliselt me oleme ehitamas mitme miljardi eest raudteed, tellime 70 miljoni eest ronge, et sõita Tallinnast Läti piirini. Põhimõtteliselt on Rail Balticust saanud Tallinna-Häädemeeste ekspress. Lisaks, iga aasta hakkab kuluma 50 miljonit eurot selle ülalpidamiseks. Ma toon võrdluseks, et see on suurem kui Elroni kõigi praeguste liinide kulu kokku, mis on 30 miljonit. Ja selle Tallinna-Häädemeeste liini jaoks läheb 50 miljonit.

Kuna meil on ka jätkuvalt teadmata, kust tuleb puuduolev raha, umbes 1,8 miljardit eurot, Eesti lõigu ehitamiseks, võib see omakorda tähendada, et rongid jäävad meil üldse seisma. Selline olukord on praegu Tallinna-Tartu rongidega. Rongid telliti, aga praegu need lihtsalt seisavad depoos, sest turvangusüsteemi paigaldamine raudteel ei saanud õigeks ajaks valmis. See on kahju maksumaksjale.

Läti parlamendi uurimiskomisjoni esimees tegelikult avaldas imestust, et miks tellib Eesti rongid juba praegu, tellib need eraldi, mitte ei soovi korraldada ühishanget teiste riikidega. Tõesti, praeguse eraldi hanke korraldamine võib tähendada tulevikus palju suuremaid kulusid, sest meil on vaja pärast kohandada signalisatsiooni, tehnoloogilisi lahendusi. See on kõik täiendav kulu maksumaksjale. 

Ma tuletan meelde, et Keit Kasemets juba varem tunnistas, et mingit riskide analüüsi Rail Balticu projekti kohta tehtud ei ole. Ja täna me saime kinnituse, et Kliimaministeerium jätkuvalt elab omas mullis, paralleelmaailmas, ei soovita näha reaalset olukorda. Ministeeriumil jätkuvalt puudub analüüs ja varuplaan olukorraks, kus Eesti omalt poolt ehitab taristu valmis, teeb kõik ilusti ära, kuid naaberriigid jäävad ajagraafikust maha. Kõik riskid jäetakse maksumaksja õlule ega ole arvutatud, mis on siis see võimalik kahju. Samuti, Kliimaministeerium ei ole jätkuvalt analüüsinud kaasvastutuse küsimust olukorras, kus üks riikidest ei täida oma kohustusi tähtajaliselt, et mida see tähendab. Kliimaministeeriumi esindaja tegi täna lihtsalt nägu, et ta ei saa küsimusest aru.

Veel üks asi, mis täna tõstatati: kilomeetri hind, mida meile Eestis näidatakse. Läti parlamendi esindaja hinnangul näidatakse Eestis kilomeetri [raudtee] ehituse hinda liiga madalana ja see ei pruugi üldse vastata reaalsele turuolukorrale. Tekibki küsimus, kui Euroopas on kiirraudtee ehitamise keskmine hind vähemalt 15 miljonit eurot ühe kilomeetri kohta, aga Eestis näidatakse selleks 8 miljonit eurot. Kas see siis tähendab, et ühel hetkel lisanduvad veel täiendavad kulud, mida pole siiamaani sisse arvestatud? Lisaks avaldas Läti uurimiskomisjoni esimees muret, et tema ei ole kindel, et Läti ehitussektor üldse kannab lähiaastatel Rail Balticu projekti välja. Paralleelselt on käsil teised väga suured projektid. Kas jätkub insenere, arhitekte, tööjõudu, materjale? See võib tekitada ehitussektoris ülekuumenemise ja inflatsiooni ning võib mõjutada ka Eestit. Eesti poolt jällegi kõik, kes olid täna komisjonis esindatud, mitte mingit probleemi selles ei näinud.

Ma soovitan kõigil vaadata see tänane istung järele, see on YouTube'is üleval. On viimane aeg üles ärgata ja avada silmad. Läti poolt ei tule lähiaastatel meie poole raudteed. Miks me täna jookseme rongist ees, või täpsemini, raudteest ees, teeme mitmemiljardilisi investeeringuid, tellime 70 miljoni eest ronge, mis võib-olla isegi ei hakka sõitma või siis sõidavad maksimaalselt Läti piirini? Samal ajal meie teed igal pool lagunevad, meie neid ei ehita, ei ehita neljarealisi maanteid. Aga paneme samas mitu miljardit eurot projekti, mille puhul me isegi ei tea, kas see saab valmis või mis sellest saab. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja kes te jälgite meid interneti vahendusel! Suur tänu ka Anastassia Kovalenko-Kõlvartile selle hea ette ettekande eest! See on oluline probleem, elan kaasa.

Aga ma peatun natukene helgematel toonidel. Meie elus on siiski veel palju ilusat. Nii oli ka eile, kui oli emadepäev. Ma veel tagantjärele tervitan kõiki emasid, kõiki tulevasi emasid, kõiki vanaemasid, vanavanaemasid! Usun, et see oli [teile] kõikidele ja ka perekondadele laiemalt ilus päev.

Sellega seoses: miks ma selle teema tõstatasin? Me oleme täna siin saalis väga palju peatunud sotsiaalpoliitikal ja rääkinud lastega perede toimetulekust. Nimelt, mina sotsiaalkomisjoni aseesimehena olin varasemas elus oma erakonna naiskogu juht ja viisin läbi sellist konkurssi ja tunnustusüritust, milleks oli aasta ema tiitli väljaandmine. Nagu väga paljud teavad, kuni Alar Karise presidendiks nimetamiseni toimusid Estonia kontserdisaalis suured ilusad tunnustusüritused, kus osalesid ka meie tippkoorid ning tunnustati ühte aasta ema ja novembrikuus aasta isa väga ilusate tiitlitega.

Ja nüüd, kui see traditsioon lakkas, väga paljud kirjutasid, et väga hea, et teie, Riina, ikka seda aasta ema ja aasta isa vähemalt Isamaas valisite, tahaks väga, et see ilus kontsertüritus ja emade tunnustamine presidendi juuresolekul kunagi jätkuks. Meie mõtlesime siis kolleegide Gerli Lehe, Lea Nilsoni ja Lea Danilson-Järgiga, et kui selle pärast muret tuntakse või soovitakse selle ürituse jätkumist, siis me kuulutame oma konkursi ülemaaliseks. Ja seda me ka eile, emadepäeval tegime. Otsisime endale partnereid, rääkisime läbi lasterikaste perede liiduga, rääkisime läbi naisliiduga. Ma pean ütlema, et ühe naisorganisatsiooniga veel, aga inimesed väga jälgivad, mida juhtpoliitikud teevad, mida juhtpartei ütleb, mida president ütleb. Kui enam seda tunnustusüritust ei ole, ega siis kohe ei julgeta poliitiliste algatustega kaasa minna. Aga nad ütlesid, et kui meil see esimene kord õnnestub, siis nad tulevad ka paati.

Aga leidus julgeid MTÜ-sid, kes olid nõus koos Isamaa naiskogu ja perede ühendusega aasta ema valimisele ikkagi käe külge panema. Nendeks on Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, kes tahab panustada meie järelkasvu, ja teiseks sihtasutus, mille nimi on – ma kohe ütlen – Sihtasutus Väärtustades Elu. Nemad korraldasid eelmisel nädalal siin Riigikogu konverentsisaalis toreda emadepäeva konverentsi "Kuhu küll need mehed jäid?". Selle juhatuse liige Kaia Kapsta-Forrester ütles, et nende sihtasutus on nagunii tegutsenud juba aastaid vanemluse ning turvaliste ja õnnelikke peresuhete väärtustamise nimel. Kui ühiskond ja eriti selle liidrid hakkavad rohkem esile tõstma vanemlust, häid peresuhteid, tunnustama ja toetama vanemate tööd laste kasvatamisel, siis sünnib kindlasti ka rohkem lapsi, mis on oluline Eesti riigi jätkusuutlikkusele. Aasta ema ja edaspidi ka aasta isa konkursside laiendamine ülemaaliseks ettevõtmiseks on üks võimalus sellele kaasa aidata ja kindlasti tuleb selleks teha palju muudki, et lastega peresid ning lasterikkust ühiskonnas toetada ja väärtustada.

Pensionäride ühenduste liidu esimees Andres Ergma kinnitab, et aasta ema ja aasta isa tiitli andmise eesmärk jääb samaks, nagu see on [olnud] varasematel aastatel. Aasta ema aunimetuse eesmärk on tunnustada ja tänada lasterikka pere tublisid emasid, kes on pühendunud oma perele ja kes on panustanud laste kasvatamise kaudu Eesti tulevikku. Nimelt on pensionäride ühendus veendunud, et õnnelikud, tugevad ja suured pered on vundament Eesti edule ja kestmisele. Seeniorid panid aasta ema valimisele õla alla, sest nad tunnevad kohustust panustada oma laste ja lastelaste paremasse tulevikku ja nad tahavad, et pärast neid tuleks veel väga palju põlvkondi eestlasi. Andres Ergma ütleb: "Oleme ju oma põhiseaduses lubanud rahvana üle aegade kesta."

Aasta ema nominendiks saab esitada kõiki emasid, kes on Eesti Vabariigi kodanikud ja kelle peres kasvab või kes on üles kasvatanud neli või enam last. Kandidaate võivad esitada kõik, ainult iseenda kandidatuuri esitamine pole lubatud. Aunimetuse andmiseks tuleb täita statuudis sätestatud kriteeriumidele vastav vormikohane avaldus ja saata see manuses aadressil kaiakapstaforrester@save.ee. Aasta ema laureaadi väljakuulutamine toimub avalikul tunnustamisüritusel 1. juunil 2025, kus antakse üle ka preemia 10 000 eurot.

Kas mul veel aega on?

Ei ole enam aega, see ongi probleem. Ja kuulajaid ka ei ole enam saali jäänud.

Finaali! No selge, igal juhul sellise helge sõnumiga ma oma kõne lõpetan. Ja suur tänu selle lisaaja ja tähelepanu eest!

Aitäh teile! Igal juhul kena mõte! Aga head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile kõigile!