Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 13. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll kõigepealt.

Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55.

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Siis läheme tänase, neljapäevase, 8. mai päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on justiits‑ ja digiministri 2025. aasta ettekanne "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Enne kui ma annan sõna ettekandjale, justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, natuke ka menetlemisest. Ettekanne on kuni 20 minutit, igal Riigikogu liikmel on üks küsimus ja läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid ning vajadusel ja soovi korral minister. Palun!

Suur tänu! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Üks kord aastas me arutame siin ühiselt, mida me saame Eestis teha paremini selleks, et Eestis ei toimuks mitte ühtegi kurja ega väärat tegu. Selle arutelu sissejuhatuseks peatun ma mõningatel eelmise aasta näitajatel, mis võiksid arutelu elavdada.

Alustuseks ma rõhutan, et me oleme tegelikult maailmas väga edukas riik, ehkki iga kuritegu ja iga väärtegu on üleliia. Suuremas pildis oleme me heal tasemel, meie inimesed saavad õnneks tunda ennast turvaliselt. Ainult 2% Eesti inimestest tajub muret kuritegevuse pärast kui suuremat muret. Euroopa Liidus on selline taju 10% ringis. Ja kui me vaatame näiteks Rootsit, siis seal tunnetab tervelt 41% inimestest, et kuritegevus on väga oluline probleem. Aga veel kord: ka üksainukene inimene, kes on kannatanud kuriteo või väärteo tõttu kahju või tundnud ohtu, või mis veel hullem, [saanud] tervise[kahju] või kaotanud isegi elu, on igal juhul liiga palju.

Kui me vaatame suurt pilti, siis negatiivse poole pealt me kahjuks näeme, et ka eelmisel aastal meil võrreldes üle-eelmise aastaga registreeritud kuritegude arv kasvas. Tõsi, selle kasvu [tempo] on veidi aeglustunud. Eelmine kord siin puldis käies ma pidin rääkima 7%-lisest tõusust, nüüd oli tõus 3%. Aga ma ei hakka kordama, et ka üks [juhtum] on halb. Kõige fataalsemat liiki kuriteod ehk tapmised ja mõrvad on 2023. aastaga [võrreldes] samuti kasvanud: koos katsetega oli neid eelmisel aastal 33. Aga hukkunute arv jäi samaks – 18 kummalgi aastal. Me paistame äärmiselt traagiliselt silma narkootikumide üledoosidest põhjustatud surmade poolest, aga seal on olukord enam-vähem stabiilne. Eelmisel aastal kaotasime narkootikumide üledoosi tõttu 92 enamasti noore inimese elu.

Vaatame, mis need kõige enam registreeritud kuriteoliigid eelmisel aastal olid. Esikohal troonivad – halvas mõttes – vargused, oli üle 10 000 varguse, teisel kohal on kehaline väärkohtlemine ja kolmandal mootorsõiduki joobes juhtimine.

Kahjuks näeme, et alaealiste puhul on meid saatnud viimastel aegadel raskete kuritegude pilti tulek. Üldiselt alaealiste süütegude arv eelmisel aastal langes veidi üle 5% võrreldes üle-eelmise aastaga. Tähelepanuväärne on see, et tervelt veerandi kuritegudest pani toime 17 alaealist. Alaealiste seas on levinuimad kuriteod kehaline väärkohtlemine ning vargused, enamasti vargused poodidest. Levinuim väärtegu on alkoholi tarbimine. Ja ka alaealiste seas kasvas eelmisel aastal kõige rohkem arvutikelmuste ja üldse kelmuste arv.

Suures pildis on kelmuste kasv olnud viimastel aastatel kõige silmatorkavam. Kelmuste 14%-line kasv eelmisel aastal võrreldes üle-eelmise aastaga – vähemalt 16 miljonit eurot sisuliselt varastati inimestelt kelmustega – näitab seda, et me peame seal palju rohkem ennetusele mõtlema. Kelmus on sellist liiki kuritegu, mis on täies ulatuses, sajaprotsendiliselt ennetatav. Kui inimene ei [lange] kelmuse ohvriks, siis seda kelmusest tulenevat kuritegu ei saa toimuda. 

Täna hommikul tuli minu telefonile üks telefonikõne, kus üritati telefonipettust toime panna. Eile sain selliseid telefonikõnesid kolm. Raporteerin neist, tänahommikusest ei ole veel jõudnud. Aga see näitab selle ulatust, mis tegelikult toimub. Ja veel kord: vähemalt 16 miljonit eurot – kõik inimesed kahjuks valehäbi tõttu ei anna sellest tõenäoliselt ka teada – Eesti inimestelt võeti. Eesti inimesed ei jää ilma mitte ainult rahast ja varast oma pangakontodel või eluasemest, vaid kahjuks võetakse mõtlematult ära antud PIN-idega inimeste nimel ka terve ports kiirlaenusid.

Nii et see on tõesti üks probleemide pundar, millega me tegeleme ja kus me vaatame, mida saab veel kinni panna. Aga kuna kurjategijad kasutavad ära inimeste psühholoogiliselt nõrkasid kohtasid, siis on väga keeruline üksnes paragrahvidega see olukord lahendada.

Mis on veel kasvutrendis olnud? Liikluskuriteod. Joobes juhtimine on kahjuks kasvanud ja ka süstemaatiline juhiloata sõitmine on kasvanud. Jätkuvalt on väga oluline probleem süstemaatilised vargused, eriti kauplustest. See on paraku ka selline mure, mis on aasta-aastalt siin teie ees korduvalt [kõlanud].

Nüüd, ma nimetasin alaealiste kuritegevust. Positiivne on see, et meil on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis kasutusele võetud digivahendid ja uued seadmed. [See instituut] teeb üleüldiselt väga head tööd ja arendab väga hästi ka teaduspõhiseid lähenemisi. Toon välja, et näiteks Tammiste alaealiste tapjate juhtumis sai väga suur hulk ekspertiise Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis valmis kõigest ühe kuuga. See võimaldas prokuröril asi kohtusse saada kahekuulise vahistamistähtaja jooksul, ilma et oleks vaja tõkendit pikendada. See, et me suudame Eesti riigis alaealiste kuritegevust prioriteetsena kiiresti menetleda, on kindlasti väga oluline. Ja kõiki spetsialiste, kes on sellesse panustanud, soovin ma siinkohal väga tänada.

Ma toon veel näiteid, kuidas digiteerimine ja uute tehnoloogiliste vahendite kasutamine on inimesi päriselt aidanud. Vägistamisjuhtumite puhul on tehisarupõhise spermarakkude leidmise tehnoloogia tulemusena töö kiirus ja tulemuslikkus kordades kasvanud. Samuti on meil juba mitu aastat DNA-ekspertiisid ja tulemused saame kätte alla kolme nädalaga. Ja ka narkootiliste ainete ekspertiisid on läinud oluliselt kiiremaks, [lühenenud] kahelt kuult kahele nädalale.

Kui me vaatame poliitilist [käsitlust], siis ma tahan rõhutada seda, et Eestis on üldse teaduspõhine ja tõenduspõhine lähenemine kuritegevuse ennetusele olnud aastaid erakondadeülene kokkulepe ja see on tõesti väga tulemuslik olnud. Kindlasti me seda jätkame. Sellisele tõenduspõhisusele, teaduspõhisusele ja andmepõhisusele tähelepanu pöörates saame me ühiselt efektiivsemalt paremaid tulemusi.

Näiteks üks tõenduspõhisuse efekt on veremarkeri kontroll. Ma enne ütlesin, et kahjuks on roolijoodikute hulk kasvanud. Lähisuhtevägivalla puhul küll kasvu ei ole, registreeritud [juhtumite] kasvu ei ole, aga me kasutame veremarkeri kontrolli. Tegelikult 90% õigusrikkujatest, kes annavad [verd] veremarkerite kontrolliks, alkoholi[tarbimise] ja käitumuslikuks kontrolliks, vähendas kontrollperioodil alkoholi tarbimist 90%. See on äärmiselt suur hulk.

Kuna ma näen, et on väga palju küsimusi, ja selline faktiline materjal on teile ka kättesaadav olnud, siis ma võtan vast selle ettekande kokku. Vastan pikemalt hea meelega küsimustele.

Aga toon veel esile ühe suure probleemi, mis on sotsiaalvaldkonnas ja kuritegevuse ennetamises ühine. Ehk te panite tähele, et hiljuti avaldas Tervise Arengu Instituut värske uuringu nikotiinitarbimise kohta noorte hulgas. Me kahjuks oleme noorte hulgas nikotiini kasutamise kasvu poolest maailmas juhtiv riik. Sisuliselt iga kolmas koolitüdruk on viimase 12 kuu jooksul veipi vähemalt proovinud. Kui ma olen prokuröridega rääkinud, siis [on selgunud, et] nad näevad väga suure murekohana seda, et tubakaseadus küll keelab Eestisse posti teel pakkides tubakatoodete [saatmise], sellise müügi, ent Eestis ei ole see kuidagi sanktsioneeritud. Ehk juhul, kui toimub pakkide läbivalgustamine, mis on küllaltki kulukas, ja leitakse, et näiteks alaealine on tõepoolest tellinud kastitäie veipe, ja ta töötab koolis diilerina, müües neid edasi, siis selle eest ühtegi sanktsiooni meil õigusruumis ette nähtud ei ole.

See on ka üks nendest küsimustest, mida me vaatame. Tõesti, arvestades seda plahvatuslikku kasvu ja seda mustrit, et nikotiini juurest liigutakse väga suure tõenäosusega edasi kangemate, ajutegevust mõjutavate ainete juurde, ja arvestades ka seda kahju, mida avaldab noorele inimesele see, kui ta saab diilerina töötamisest mingisuguse positiivse kogemuse, tuleb kindlasti midagi ette võtta.

See viib meid järgmise küsimuseni, millega ma ka lõpetan. See on korruptsioon. Kui me vaatame rahvusvahelist hinnangut, siis me oleme korruptsiooni poolest rahvusvaheliselt heal tasemel. Me oleme liikunud korruptsioonivabaduse näitajates ka väga palju ülespoole. Samal ajal väga palju inimesi Eestis tajub, et Eesti riik ei toimi õiglaselt. Neile inimestele tundub, et ametnikud ja poliitikud ei ole piisavalt avatud selle kohta, milliste lobistidega nad kohtuvad. Enam kui 70% Eesti inimestest leiab, et see on mure. Riigikogu menetluses on korruptsioonivastase seaduse uuendamine ja on olnud väga positiivne, et põhiseaduskomisjon on avanud arutelud, kuidas seal saaks veel rohkem asju ära teha. Justiits- ja Digiministeerium on kindlasti valmis igati toetama.

Aga ma toon lõpetuseks esile ühe murekoha. Tõesti, me oleme liitunud rahvusvahelise tubaka vastu võitlemise konventsiooniga. Kuna tubakalobis kasutatakse meeletuid summasid, siis see rahvusvaheline tubaka vastu võitlemise konventsioon näeb ette, et kõikidel poliitikatasanditel tuleb kõik kohtumised tubakalobistidega avalikuks teha, ja me oleme seda lubanud. Palun väga Riigikogu, et see muudatus saaks nüüd ikkagi seadusesse sisse viidud. Veel kord, see on esiteks seotud Eesti inimeste tajuga. Me tahame kõik ühiselt, et nad usuksid, et poliitikud ja ametnikud on ausad ja järgivad lobistidega kohtumisel kõiki nõudeid. Ja teiseks, nagu ma ütlesin, meil on tõesti massiivne probleem alaealiste hulgas nikotiini tarbimisega, just veipimisega. See on palve Riigikogule kõikide muude palvete hulgas. Aga hea meelega vastan küsimustele.

Tõepoolest, teile on hulk küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Lobitöö osas on praegu ka korruptsioonivastane erikomisjon uuendamas Riigikogu liikmete head tava. Loodame, et leiame siin konsensuse, et Riigikogu liikmed hakkaksid oma lobikohtumisi registreerima.

Aga mul on eraldi küsimus Pihlakodu vägistamisjuhtumi kaasuse kohta. Paar päeva tagasi tuli uudis, et prokuratuur siiski ei alusta juriidilise isiku kohta menetlust. Peaprokurör kohtus esmaspäeval ka korruptsioonivastase erikomisjoniga. Ma küsisin eraldi selle kohta ja peaprokurör ütles, et see säte juriidilise isiku vastutuse kohta on väga uus, seda on raske tõlgendada ja pole ka kohtupraktikat. Ma muidugi isiklikult arvan, et just selle kaasuse kaudu oleks saanud luua pretsedendi, kohtupraktika, anda see tõlgendamisruum. Mis on teie hinnang sellele olukorrale, et ikkagi ei algatatud menetlust? Mis on see signaal ühiskonnale? Ja kas te näete, et seadusandja on võtnud vastu sellise sätte, mille rakendamise [võimalust] järelikult täna ei leitagi?

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh! Ma väga tänan selle algatuse eest korruptsiooni vastu võitlemisel, et lobistidega suhtlemisse läbipaistvust juurde luua. Lisan siia veel ühe statistilise näitaja: ainult 40% Eesti inimestest usub, et riigi otsused sünnivad ausalt, ilma altkäemaksu, kingituste või erakondlike annetusteta. See faktiline asjaolu, et meie enda rahvas kahtleb selles, kas mäng käib reeglite vastu, [näitab, et see] on kindlasti üks teema, kus on vaja meie kõigi ühist pingutust.

Nüüd konkreetselt Pihlakodu kaasusest. See säte on 2023. aasta lõpust. Ma arvan, et võib-olla on liiga vara võtta seisukoht, et seda sätet ennast tuleks uuendada. Püüan selgitada, mis on selle sätte mõte ja mis olid prokuratuuri selgitused. Sätte mõte on selles, et tööandjat saab vastutusele võtta juhul, kui tööandja oleks pidanud midagi tegema, aga jättis tegemata. Rõhuasetus on sellel, et kui ta oleks pidanud midagi tegema, aga jättis tegemata. Pihlakodu näitel – veel kord, tõesti sügav kaastunne kõikidele kuriteoohvritele ja nende lähedastele – prokuratuuri uurimine näitas, et konkreetne ettevõte oli teinud kõik mõistlikud kontrollid ega oleks saanud otseselt midagi rohkem teha, et seda kuritegu ära hoida.

[Mis juhtuks], kui me läheksime sellise sätte [tõlgendamisega] väga laiaks? Ütleme piltlikult, et meil on Eestis väike tubli saekaater, mis teeb tublisti tööd, kõik tervisekaitsenõuded on täidetud, kõik reeglid on täidetud. Hommikul kontrollib tööandja kõikide töötajate joovet, kõik tulevad tööle kainelt. Tööandja on kõik õigesti teinud, aga ütleme, et juhtub selline kahetsusväärne lugu, et poole päeva peal üks töötaja tarbib alkoholi ja satub pärast seda tööõnnetusse. Kas me peaksime seda tööandjat asja pärast, mida ta ei saanud ette näha ja mida ta ei saanud rohkem kontrollida, ikkagi karistama? See on tegelikult see küsimus, mis on võib-olla ühiskondliku arutelu keskmes: kui suure koorma me paneme Eestis ettevõtjatele ja ka asutustele või laiemalt tööandjatele? Jah, me tahame, et tööandjad kasutaks mõistlikke viise töötajate kontrollimiseks, aga nii nagu ka peaprokurör välja tõi, me tegelikult vist sellises ühiskonnas ka ei taha elada, kus tööandja paneb kõikidele töötajatele kaamera kaasa ja kontrollib töötaja iga liigutust või käitumist.

Kahjuks on selliseid juhtumeid olnud tõesti üle terve maailma väga erinevate õiguskordadega riikides. Tööandja vastu on senises kohtupraktikas mindud siis, kui tööandja on olnud rämedalt hoolimatu või ta on otseselt rikkunud reegleid, mille tulemusena on kuritegu võimalikuks saanud. Antud juhul prokuratuuri kogutud andmed seda ei näidanud. Ma saan aru sellest diskussioonist ühiskonnas, sellest, et see riivab inimeste õiglustunnet. Aga ma usun ka, et see on natukene rohkem seotud selle väga ebaõnnestunud sõnastusega, millest see lugu alguse sai. Kui me mõtleme tervikpildile, siis on tasakaalupunkti otsimine tõesti äärmiselt oluline. Kui Riigikogu liikmetel tekib mõte, et midagi peaks õigus[korras] muutma, siis me oleme kindlasti valmis kaasa mõtlema.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Avalikus meedias on erinevatel aegadel arutatud selle üle, kas ja millises faasis peaks prokuratuurist teatud andmed avalikkusele lekkima lähtuvalt sellest, millises faasis on uurimine. Selle kõige suurem negatiivne mõju, mida kirjeldatakse, on see, et võib-olla inimesed mõistetakse [avalikkuses] süüdi enne, kui jõutakse üldse kohtulahendini, kui üldse kohtusse jõutakse. Kas te näete selles menetluses või sellises kultuuris mingit probleemi ja kas seal võiks oodata muutusi ka lähtuvalt sellest, et tavakeeles nimetatakse seda inimeste kustutamiseks? Selline mulje jääb inimestele. Ja teiseks, kas te oskate öelda, et kui menetlus on kestnud kolm, neli või viis aastat ja siis selgub, et kohtule esitatud materjalid on nii nõrgad, et kohtus ei saagi seda menetleda, kohus saadab selle tagasi, kuidas see süsteem seda siis analüüsib ja sellest õpib? Mis nende asjade taga võiks olla?

Aitäh! Ühiskonna õiglustunde vaatest kahtlemata äärmiselt oluline küsimus. Te kasutasite väljendit "lekkima", mis näitab seda, et süsteemi [kavatsus] ja tegelikkus ei pruugi alati kokku minna. Prokuratuuri vaade on olnud see, et kui neile tuleb tõsiselt võetav signaal, et midagi võiks olla kuskil valesti, siis – me saame ju kõik aru – nad peavad seda signaali kontrollima. Aga sellel hetkel puudub igasugune teadmine, kas midagi üleüldse võib valesti olla. Ja see on see põhjus, miks prokuratuur on hoidunud sellistest kommentaaridest, kui pole veel üldse mingit kindlust, et üleüldse võiks midagi valesti olla.

Nüüd, meie vaba ajakirjandus sai just väga kõrgele pjedestaalile, vist teisele kohale maailmas. Tõepoolest, meie üldine hoiak on olnud selline, et kõik, mida on eetiliselt vähegi võimalik ajakirjandusega jagada, me Eesti riigis ajakirjandusega jagame. Ehk ajakirjandusel on väga laialdane ligipääs kohtumenetlustele ja nad väga tublisti küsivad ka prokuratuuri käest erinevat informatsiooni.

Küsimus puudutas just seda etappi, kus pole veel üldse aimdust, kas midagi on valesti. Ma arvan, et prokuratuuri hoiak mitte anda kommentaare [on õige], sest kui nad ütlevad, et me vaatame asja, siis osale inimestele ju tõesti tundub, et juba peaks keegi praktiliselt vangi minema. Ja ajakirjandus on võimeline tegema siis selliseid pealkirju, mida enam mitte kuskile purki tagasi ei topi. Võib-olla me peaksime ikkagi üksteist rohkem hoidma. Ja ka ajakirjanduses võiks klikkide ja inimväärikuse kaitse vahel kaalumine nii mõnigi kord olla veidi teistmoodi. Ma usun, et siin saaliski on väga palju inimesi [seda kogenud], poliitikud on kõrgendatud huvi objektid. Ja loomulikult on ka niisugused eetilised nõuded poliitikute suhtes tavapärasest palju kõrgemad. Olen ka ise kogenud selliseid olukordi, kus mitte midagi ei ole valesti tehtud, aga [olukorda võimendavad] pealkirjad on juba ilmunud. Hiljem selgub, et kõik oli täiesti õige. Või siis oleks tasakaalukam see, et samas formaadis, nagu algselt ilmus see peaaegu süüdistav või vähemalt kahtlusi väga olulisel määral üles tõstev lugu, ilmuks ka see [info], et seekord ei olnud midagi valesti, mitte kaks pisikest rida kuskil üheksandal leheküljel.

Nüüd prokuratuuri enda töö kohta. Prokuratuuri järelevalveosakond peaks esitama kirjaliku ülevaate selle kohta, kuidas see töö on läinud ja kas selles saab midagi paremaks teha. See kirjalik ülevaade veel valmis ei ole, aga ma ootan seda. Siis saab seda põhjalikumalt edasi vaadata. Prokuratuur on tõesti ka ise seda murelikult vaatama hakanud ja sellist kirjalikku ülevaadet koostab.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahan küsida vangistuspoliitika ja vangide arvu kohta. Ma mäletan veel seda aega, kui Eestis oli vangide arv umbes 3500. Praegu on see vähenenud tänu edukale poliitikale, mida on aastate jooksul rakendatud. Küsimus on pigem selles, et iga vang on ju kulu ja mida vähem meil vange on, seda väiksem on ka kulu. Et inimesed saaksid aru, kui palju ühe vangi ülalpidamine riigile kuus maksab, siis äkki te oskate mingi numbri öelda?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, äärmiselt oluline on tõenduspõhine lähenemine. Ehk kui me võtame inimeselt vabaduse kõikide teiste maksumaksjate rahalise toega, siis me peaksime olema kindlad, et see on tegevus, millest meil on ühiskonnas tervikuna kasu. Eestis on 100 000 elaniku kohta – võib-olla nii on kõige lihtsam seda võrrelda – 117 kinnipeetavat. Võrdluseks: Türgis on 471 ja Soomes 52. Soomega võrreldes on meil 100 000 elaniku kohta rohkem kui kaks korda rohkem kinnipeetavaid. 

Samal ajal me näeme, et vangla eesmärk peaks olema see, et inimene kasvab ümber ja jätkab [elu] õiguskuuleka kodanikuna. Nendest kinnipeetavatest, kes on aja ära istunud ja panevad vanglast vabanedes ukse selja taga kinni, kahe järgmise aasta jooksul praktiliselt pooled sooritavad uue kuriteo. Meil on ka teine viis vanglast vabaneda, see on astmeline vabanemine. Ehk siis kinnipeetav kannab kõigepealt karistust kinnises vanglas ja siis liigub kriminaalhooldusega koostöös aste-astmelt, väga selge ja kindla käitumiskontrolli ja abistamisega vabaduse suunas. Sellistel juhtudel on tõenäosus, et inimene kahe aasta jooksul uue kuriteo sooritab, rohkem kui kaks korda väiksem. Me kindlasti soovime selles suunas liikuda. See on vast poliitikasuuna muutus ja sellise [eelnõu] väljatöötamiskavatsus käib praegu ka ringi.

Kulu maksumaksjale on tegelikult väga suur. Otsene kulu ühe kinnipeetava kohta on 3500 eurot kuus ja sellele lisanduvad veel kõik muud kulud. Kokku võib kulu ühe kinnipeetava kohta olla kuskil 6000 eurot kuus, kui me lisame sinna tõesti kõikvõimalikud muud kulud, mis meil kinnipidamisega seonduvalt on. Ehk kui keegi soovib väga, et me paneks rohkem inimesi vangi, siis see tähendab tegelikult, et maksumaksjatel [tuleb] palju suurem panus anda. Veel kord, meie eesmärk on ju see, et kuritegusid ei oleks, ja meie eesmärk on see, et kui me kellegi vanglasse määrame, siis sellel oleks mõte ja me saaks sellega ikkagi tulemuse, et see inimene pärast vanglast vabanemist enam rohkem kuritegusid ei tee, vaid asub ühiskonda teenima.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Eile saime teada, et Justiits‑ ja Digiministeerium plaanib seadusemuudatust, mille tulemusena väheneks vanglas kinnipeetavate arv. Prognoosi kohaselt vabaneksid vanglast enne tähtaega ligikaudu pooled tulevastest kinnipeetavatest, kes praeguse korra järgi vabaneksid vanglast pärast karistuse kandmist. Ehk lühidalt, mõte seisneb selles, et siis hakatakse vange ennetähtaegselt vabaks laskma ilma kohtuotsuseta. Ühiskonnas on meil praegu päris palju selliseid meeleolusid, et öeldakse, et karistused on liiga leebed. Tegelikult tahes-tahtmata tekib selline tunne, et riik tahab raha säästa. Nagu te ise ütlesite, kinnipeetavad on riigile suur kulu. Kas see ongi meie uus suund, uus reaalsus tulevikus?

Aitäh! Kui te lubate, siis ma selles küsimuses parandan ühe väga olulise koha. Kindlasti ei lasta mitte kedagi vanglast välja ilma kohtuotsuseta. See ei vasta tõele. Sellist plaani absoluutselt ei ole, et kedagi ilma kohtuotsuseta vanglast välja lastaks.

See [eelnõu], mis praegu väljas on, lähtub väga mitmest uuringust ja väga mitmest statistikaanalüüsist, mis me Eestis oleme teinud. Need näitavad seda, et kui inimene, kes on kandnud vanglakaristuse lõpuni, paneb ukse selja taga kinni ja läheb ühiskonda, siis me ei tea, kuhu ta läheb, me ei tea, mida ta teeb, aga pooled sellistest inimestest sooritavad järgmise kahe aasta jooksul uue kuriteo.

Meie eesmärk on see, et neid [uusi] kuritegusid ei tehtaks. Meie eesmärk on see, et vanglast vabanenud inimene käituks õiguskuulekalt, teeks tööd ega sooritaks uusi kuritegusid. Ja ma usun, et seda eesmärki me kõik jagame. Võtame kõrvale need, kes meil juba täna vabanevad vanglast astmeliselt ehk ei vabane kohe. Neil see ei ole must ja valge – vangistus ja vabadus –, vaid on vangistus ning siis osaline vabadus, liikudes koos kriminaalhoolduse, selge käitumiskontrolli, alkoholi mõõtmise ja kõikide selliste asjadega edasi üha rohkema vabaduse suunas. Nende puhul on retsidiivsuse näitaja ehk siis tõenäosus, et inimene järgmise kahe aasta jooksul [paneb toime] uue kuriteo, rohkem kui kaks korda väiksem võrreldes nendega, kes otse vabanevad. 

Mõte on vähendada kuritegusid Eesti ühiskonnas niimoodi, et kohus saab õiguse algusest peale, inimesele karistust määrates, otsustada, et inimene vabaneb astmeliselt. Järelikult on tegemist ikkagi kohtuotsusega. Kohus teeb karistust määrates kohe otsuse, et nii mitu aastat on ta kinnises vanglas ja sealt edasi on osaline vabadus koos kriminaalhooldusega, näiteks kahe või kolme aasta jooksul. Sealt edasi saabub alles tegelik vabadus. See toimuks ikkagi kohtuotsuse alusel ja ka selge hädapiduriga. Kui kas vangla või prokuratuur leiab, et see ei ole põhjendatud, siis saab sellele kohe pidurit tõmmata. Ehk siis on äärmiselt oluline, et see kõik toimub kohtuotsuse alusel. Seal on hädapidurimehhanism ette nähtud. Ja selle tulemus peaks olema see, et aastas see puudutaks kokku umbes 400 inimest, kellest tõenäoliselt umbes 200-le rakenduks astmeline vabanemine – sellisel juhul, kui Riigikogu selle seadusemuudatuse vastu võtab ja kohtud saavad õiguse hakata sedasi karistusi määrama. See ehk rahustab seda tunnetust. Tegelikult on tegemist karistuse liigiga, millest osa kinnipeetavaid ise absoluutselt huvitatud ei ole, seda väga mitmetel põhjustel. Nii et juba see näitab, et tegemist on ikkagi karmi karistusega.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Pihlakodu hooldekodus aset leidnud seksuaalse väärkohtlemise juhtumid on tõstatanud tõsiseid küsimusi Eesti õigussüsteemi ja hooldusasutuste järelevalve kohta. Kas ja kuidas kavatseb ministeerium teha koostööd näiteks sotsministeeriumi, aga ka politsei ja prokuratuuriga, et tagada tulevikus kiire reageerimine sarnastele juhtumitele ja neid ära hoida?

Aitäh! Väga hea küsimus. Sotsiaalministeeriumi eestvõttel on juba töörühm moodustatud ja me oleme politsei ja prokuratuuriga sealt nii-öelda oma osa üle vaadanud. Me tõesti tuleme siia ühe seadusemuudatuse ettepanekuga. See on selline, et kui prokuratuuril on meditsiinilise ekspertiisi tulemusena menetluse all inimene, kes on ravimatult haige, vaimse tervise [murega], ent kelle puhul on ilmselge, et tegu on toime pandud, siis sellisel juhul me näeme ette, et prokuratuur saaks taotleda prokuratuuri kinnipidamiselt isiku saatmist otse kinnisesse erihooldekodusse.

Teie küsisite konkreetselt Pihlakodu juhtumi kohta. Peamised küsimused, mida seal lahendada, on Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Jah, oleks kindlasti olnud abiks, kui sealt oleks pöördumine prokuratuuri tulnud kiiremini. Aga veel kord, ka psühholoogiliselt tuleks inimesest aru saada. Ma ei süüdistaks seda inimest, et miks tal võttis paar päeva aega, et toibuda sellest, mis ta nägi, ja sellest Pihlakodus teada anda. Nii nagu on ka avalikult välja [öeldud], tegelikult selle pöördumise ja menetluse kiirus oli ikkagi mõistlik. 

Mis puudutab teadaandmist, et teha politseiga vägistamisjuhtumite puhul paremat koostööd, siis siin on tehnoloogilised vahendid neid asju juba oluliselt kiiremaks muutnud ja muudavad ka edaspidi.

Ma loodan, et sellest vastusest oli abi. Töögrupi [tegevus] on laiem, me vaatame asju palju laiemalt. Hooldekodude teema on üldse palju laiemalt meil fookuses.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kaks fakti teie esitlusmaterjalis ärgitasid mind küsima: kõigepealt narkootikumide üledoosidest põhjustatud surmade [arv] 92 ja küberkelmuste tagajärjel kaotatud rahasumma, 16 miljonit eurot. Kui palju me oleme kätte saanud narkovahendajaid ja ‑müüjaid, kui palju nende kelmuste autoreid? Teatavasti on neil võrgustikud ja nende töö ulatub üle Eesti riigi piiride. Kui palju me teeme siin rahvusvahelist koostööd?

Väga hea küsimus. Rahvusvaheline koostöö on see, mis on mõlema esile toodud [kuritegude] iseloomu arvestades läinud kogu aeg tihedamaks ja läheb üha tihedamaks. Näiteks on meil praegu Lätiga, kust peamine osa narkootikume tegelikult meile tuleb, loodud täiesti online infovahetuskeskkond. Saame koos lätlastega loodetavasti kätte ikkagi kõik, kes selle kuritegevusega tegelevad ning kelle teod ja sammud on selle taga, et narkootikumide üledoosidest põhjustatud surmad kahjuks inimesi meie hulgast ära võtavad. Sama lugu on ka kelmustega, [mida korraldavad] enamasti rahvusvahelised võrgustikud.

Mõlemal juhul ma tahan siiski rõhutada, et üksnes rahvusvaheline koostöö ei ole see, mis meid aitab. Äärmiselt oluline on iga inimese, iga Eesti kodaniku ja iga Eestis viibiva inimese tähelepanelikkus ja valmisolek teavitada politseid. Toon näite. Üks kelmuse juhtum avastati tänu sellele, et täiesti juhuslik möödakäija pani tähele telefonikõnet ühele vanemale prouale, kes käitus imelikult ja oli pakiautomaadi juures hädas. Tema käitumine tundus täiesti juhuslikult möödujale imelik ja ta andis sellest politseile teada. Politsei reageeris kohe ja niimoodi saadi üks rahamuul kätte. Rahamuul on inimene, kes sellelt vanainimeselt raha ära võttis. Ja tema kaudu saadi tegelikult kätte terve võrgustik.

Aga see kõik sai alguse tänu sellele, et täiesti juhuslik möödakäija oli tähelepanelik, teavitas politseid ja politsei kohe reageeris. Niimoodi saadi [kurjategija] kätte. Üldine üleskutse kõigile on teavitada võimalikult palju politseid võimalikest kelmustest, anda võimalikult palju teada kõikidest asjaoludest, ka numbritest, millelt teile helistatakse ja hakatakse rääkima, et keegi on kuskil hädas või kontrollige oma, ma ei tea, panga PIN-e või mis iganes muid asju.

Narkootikumide puhul on teavitamine üks niisuguseid küsimusi, kus me vaatame – ma loodan, et kõik ühiselt –, mida me saame veel paremaks teha selleks, et eriti alaealistele oleks see teavitamine turvalisem ja oleks julgust [seda teha], et inimesed ei kardaks karistamist, vaid pigem annaks võimalikest juhtumitest teada. [Soovime], et ka noored ise oleks valmis teavitama, kui nad näevad, et näiteks nende eakaaslasel on mingisugune probleem. Sageli jäetakse need teavitused tegemata, kartes karistust. Aga tõesti, kordan üle: alaealiste puhul on esmane [eesmärk] leida need lahendused. Me tahame sellega veel edasi minna, et neil oleks julgus teavitada.

Täpset numbrit, kui mitu [narko]kurjategijat konkreetselt eelmisel aastal [kätte saadi], mul hetkel käepärast ei ole. Aga võin tuua sellise näite, et 70% meil vanglas kinnipeetavatest on kas peamise kuriteo või vähemalt kaasuva kuriteo kaudu narkootikumidega seotud. Tegelikult juba see siiski näitab narkootikumide osas [kurjategijate] kättesaamise edukust. Mis puudutab kelmusi, siis seal on kättesaamise hulk äärmiselt väike, kuna need võrgustikud on väga keerulised, organiseerunud rahvusvaheliselt. Aga jällegi, riikide omavaheline koostöö, kõige olulisemana inimeste enda tähelepanelikkus, lähedaste informeerimine ja kindlasti ka politsei teavitamine aitavad kindlasti sellele kaasa, et rohkem inimesi, kes on süüdi on, saaks karistuse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas ma sain õigesti aru, et kelmid helistasid teile eile kolm korda ja täna juba üks kord mingite ettepanekutega? Kui tihti teid sellised kelmid üldse tülitavad? Mind nad millegipärast ei taha. Kas see on seotud sellega, et valdavalt pöördutakse naisterahvaste poole, et nemad on äkki kergem saak? Kirjeldage enda kui justiitsministri praktikat kodanikuna. Kes teile helistab või mis ettepanekuid teile tehakse, [palutakse] PIN-koode näidata või midagi muud?

Ma nii kaugele ei ole ühegi kõnega jõudnud. Kõigile soovitus: katkestage kohe iga kahtlane kõne. See on lihtsalt kõige-kõige turvalisem ja mõjusam tee. Ja seejärel edastage see telefoninumber politseile. Meil ei ole ausalt öeldes päris head teadmist selle kohta, kas profileeritakse neid inimesi, kellele helistatakse, või mitte. Tõenäoliselt on osa kõnesid täiesti juhunumbritele ja võib olla, et osa kõnede puhul on profileeritud. Ma arvan, et mulle ei helistata profiili järgi. Aga jah, ma ei oska teile kirjeldada neid kõnesid, kuna ma ei lasku nendesse.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Jätkan siit. Tõepoolest, inimeste petmine on paha, aga eakate ja nõrgemate inimeste petmine on eriliselt põlastusväärne. Me loeme iga päev politseiteadetest nii noortest kui ka vanadest, kes on väga suuri rahasummasid kaotanud. Ma tegin siin ettepaneku, et me võiksime teha ühe tegevuskava. Nii nagu meil on korruptsioonivastane tegevuskava, võiks meil tegelikult ju olla ka pettustevastane tegevuskava, kuhu koondame kõik head praktikad. Leiame mingisugused instrumendid ja [teeme] võib-olla ka seadusemuudatused, mis näiteks nendesamade muulade elu natukene karmimaks teeks. Mis te sellest arvate? Ja millised on ministeeriumi mõtted sellest, kuidas me pettusi võiksime vähendada ja milliseid instrumente luua?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, tegemist on globaalse nähtusega. Tehisaru halval [eesmärgil] kasutamise tõttu on osutunud [kelmused] tavapärasest edukamaks. Ma igaks juhuks rõhutan üle, et ohustatud ei ole ainult eakad inimesed, vaid kahjuks me näeme, et ka noored. Sageli püütakse mõjutada isegi lapsi näiteks midagi oma telefoni alla laadima. Nii et mitte ükski vanusegrupp ei ole kuidagi kaitstud ja nagu me näeme, ei ole kaitstud ka mitte ükski sotsiaalne grupp. Kõige tõhusam on selles asjas teavitus, teavitus, rääkimine, rääkimine. Veel kord, kõik on täiesti, sajaprotsendiliselt ennetatav, juhul kui inimene ei [lange] ohvriks, kui ta ei lähe pettuse või kelmuse õnge. 

Karistuslikud meetmed on kindlasti ka väga olulised, ent peamine probleem on ikkagi nende kurjategijate kättesaamisel. Tegemist on küberruumis toimuva kuritegevusega, mille puhul kättesaamine on üldiselt väga keeruline ja tegevuskava peamine osa on tehnoloogilise võimekuse parandamine. Politsei ja prokuratuur, samuti kriminaalpoliitika ennetus, sellega tegeleb. Jällegi, meil on rahvusvaheline koostöö. Kas peaks nüüd nende sammude põhjal moodustama mingisuguse avaliku tegevuskava? Seda võib kindlasti kaaluda. Ma arvan, et kõige tõhusam oleks see, kui me suudaksime, ma ei tea, iga inimese postkasti [nõuanded saata], nii nagu Päästeamet [saatis] väga edukalt iga inimese postkasti vihiku selle kohta, kuidas ennast keerulistes olukordades ise aidata. Tõenäoliselt me peaks koos teiste riigiasutustega sellise postituse tegema.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus läheb just noorte õigusrikkumiste ennetamise ja selle keerukuse poole. Kuigi me oleme püüdnud noorte õigusrikkumisi ennetada, on see ikkagi väga keeruline ülesanne. Noored tahes-tahtmata satuvad kuidagi kuritegevuse teele. Perekond, mis võib-olla ei ole piisavalt toetav, või keskkond, koolivägivald, sotsiaalne tõrjutus ja nii edasi mõjutavad seda. Mu küsimus puudutabki seda, kuidas plaanitakse tugevdada kohaliku tasandi tegevusi noorte õigusrikkumiste ennetamiseks.

Aitäh! Tõesti äärmiselt oluline küsimus. Te tõite juba küsimuses ka mitu olulist aspekti välja. Kohalikul omavalitsusel on kindlasti väga suur roll, sest õigusrikkumistega noorte taust näitab seda, et neil on seljas üks raske seljakott, kus sees on vägivallakogemus, hüljatuse kogemus või tõrjutuse kogemus, ka kiusamise kogemus. Ühesõnaga selliseid asju, millega tegelikult me kõik ühiskonnas oleks pidanud enne tegelema. Ja seal on mitu asja, mida kohalik omavalitsus saab teha, alates lastekaitse ja kooli lähemast koostööst. Kool ei tea sageli siiski selle noore inimese tausta ja lastekaitse võib-olla ei tea alati väga hästi, mis koolis toimub. Kogu see võrgustikutöö on olnud näiteks minister Signe Riisalo üks prioriteet laste ja noorte aitamisel ja kindlasti läheb see ka edasi. Aga me teame, et alati see kuigi hästi ei toimi.

[Mis on] kõige kiiremad asjad, mida saaks teha? Tõesti, me näeme, et meil on puudus otsesest abist. Ehk isegi kui kohalik omavalitsus näeb, et on mingisugune puudujääk, noorel on mingisugune vajadus, siis [on takistusi], alates sellest, et mõnikord tekib küsimus, miks me talle näiteks tasuta jalgpallitrenni pakume, aga sellele noorele, kes on korralikult käitunud, ei paku, ja lõpetades sellega, et tõesti võib olla probleem psühhiaatriteenusele ligipääsuga või sellega, et vanem ei tee koostööd. Paraku on nii, et kui vanem lausaliselt õigustab oma last, siis ta teeb sellega lapsele karuteene. Tegelikult on ikkagi kohaliku omavalitsuse, kooli, politsei ja pere koostöö see, mis tulemusi annab.

Praegu on meil töös ka alaealistele töötamiseks parema võimaluse loomine. Tööharjumuse roll on see, mis tõenduspõhisena sageli välja tuuakse. Ka noore sattumine hea tööandja juurde juba näiteks 13. eluaastast võib olla täiesti elupäästev. Malevatesse registreerimine oli vist eile – ka kindlasti äärmiselt oluline. 

Sport. Ma tõin selle jalgpallitrenni näite. Tõenduspõhiselt on meil teada, et tõsi, trenn võib olla üks koht, kus satutakse halba seltskonda, aga reeglina on see ikkagi koht, kus satutakse heasse seltskonda. Väga palju on teinud Eesti Olümpiakomitee ja teised organisatsioonid treenerite koolitamisel, et treenerid teeks rohkem laste õigele teele aitamiseks, ka laste trennis hoidmiseks, kui on näha, et noorel tekib mingisugune keeruline olukord. Kindlasti on kohalike omavalitsuste võimalus trennis [käimist] toetada äärmiselt-äärmiselt oluline. Näiteks Soomes kohalik omavalitsus ka rahaliselt vastutab selle eest, et ei tekiks NEET-noori ehk selliseid noori, kes ei ole haridus[süsteemis] ega tööl. Ma arvan, et see on üks asi, mille peale me Eestis võiksime mõelda.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Vabandust, mul on nüüd kaheosaline küsimus, sest ma saan ainult ühe küsida. Mulle tundus, et seal Pihlakodus oli siiski nii, et lepinguliselt ei tohtinud meeshooldajat palgata [seda hoolealust] teenindama. Ja sellega seostub järelevalve küsimus: kes siis peaks tegelikult personali puhul järelevalvet tegema?

Teine küsimus puudutab Riigikohtu otsust, mis ühiskonda kergelt jahmatas. Mina ei ole lugenud kommentaare, mis puudutavad Paul Tammerti ümberkäimist gaasiseadmega. Kas sellele on antud eetiline või moraalne hinnang? Mulle tundub see väga imelik, et ta sai justkui legitiimsuse praegu. Aga ma ei ole neid Riigikohtu materjale muidugi lugenud. Palun kommenteerige seda, mida Riigikohus silmas pidas. Kas ta soovib, et seda reguleeritaks, ja kuhu suunas?

Pihlakodu küsimus on tõesti äärmiselt õigustatud. Kui omaksed panevad selle eraldi lepingusse, et meeshooldajat kasutada ei tohiks, siis on tegemist rikkumisega, kui seda ei täideta. Aga küsimus on selles, kas see rikkumine viis konkreetse kuriteoni. Ja prokuratuur hindas [selle põhjal], mis järelevalve käigus tuvastati, et seda mõnikord rikuti, aga otsene seos sellisel määral, et tööandjalt seda kahju sisse nõuda, prokuratuuri hinnangul puudus.

Tõsi on see, et soost tingitud väärikuse [säilitamise] vajadus hooldekodudes on laiem teema. Ma arvan, et me ühiskonnas peaksime sellele palju tõsisemalt otsa vaatama. See tegelikult puudutab nii mehi kui ka naisi väga erinevates olukordades, abitus seisus. Inimväärikuse põhimõtte tagamine on selline küsimus, mida me peaks terves ühiskonnas just abitus olukorras olevate inimeste puhul märksa põhjalikumalt vaatama. Ma ei hakka detailidesse minema, see on rohkem tervishoiu ja sotsiaalhoolekande teema, aga ma lihtsalt kodanikuna pean seda äärmiselt oluliseks.

Nüüd, Riigikohtu otsus, mis puudutab suitsiidi võimaldava seadme rentimist, oli selle kohta, kas tegemist on tervishoiuteenusega või mitte, ja otsustati, et ilmselgelt ei ole tervishoiuteenusega tegemist. Järelikult see ei pidanud olema registreeritud. See on ainuke asi, mida Riigikohus vaatas.

Mõtleme laiemalt. Jah, maailmas on vist kaheksa riiki, kes on legaliseerinud abistatud enesetapu meditsiinilise järelevalve all, nõustamise tulemusena ja nii edasi. See tegelikult ei ole otseselt seotud seadme või vahendiga, millega on võimalik iseendalt elu võtta. Ma veelgi lihtsustan: nuga on mõeldud selleks, et leiba lõigata, aga me teame, et sellega on ka võimalik iseendalt elu võtta. Me ei reguleeri ühiskonnas täiendavalt noa [kasutamist] tulenevalt sellest, et sellega on võimalik mitte ainult iseendalt, vaid, oh õudust, ka kelleltki teiselt elu võtta.

Küsimus on äärmiselt mitmetahuline. Me oleme ühiskonnas selgelt kokku leppinud, et inimesel on õigus iseenda üle otsustada ja iseendalt elu võtta, ning vahendite osas ei lähe õiguslik raamistus siit ka palju kaugemale. Päris selge õiguslik raamistus selle kohta, mis puudutab endalt elu võtmisele kaasaaitamist, on meil olemas. Aga seda konkreetse Riigikohtu otsuse puhul ei vaadatud. Samuti ei vaadanud Riigikohus seda, kas see seade piltlikult öeldes vastas toote ohutuse nõuetele või kas see tarbijakaitse vaatest oli selline seade, mis võiks turul olla.

Aga jah, ma kindlasti arvan, et on väga oluline, et ühiskond peaks sellel teemal eetilisi arutelusid laiemalt. Ja kindlasti olen ma seda meelt, et kui me oleme ühiskonnana kokku leppinud, et inimene saab ise otsustada oma elu lõpetamise üle, siis ta peaks saama ise otsustada ka oma elu lõpu väärikuse üle. See on äärmiselt oluline.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eesti on pressi‑, sõna‑ ja arvamusvabaduse poolest maailmas esirinnas. Samas saame lugeda Postimehest intervjuud peaprokurör Astrid Asiga, kus küsitakse, miks ei ole Varro Vooglaiu suhtes kriminaalmenetlust algatatud, kuna ta on väljendanud oma välispoliitilistes analüüsides valesid seisukohti. Minu küsimus ongi: kui hästi on meil päriselt lood sõnavabadusega ja kas me liigume olukorra poole, kus sõnavabadus sõltub sellest, kas kellegi vaated meeldivad või mitte? Ja palun kommenteerige ka, milline areng on toimunud vihakõneseaduse väljatöötamisel.

Aitäh! Lühike vastus esimesele küsimusele on, et ei, me ei liigu selles suunas. Eestis on sõnavabadus põhiseaduslik väärtus ja me hoiame seda kõhklusteta. Mis puudutab Euroopa Liidu 2009. aasta raamotsust vaenukõne kohta, mille, ma tuletan meelde, kõik Riigikogus esindatud erakonnad üksmeelselt heaks kiitsid, siis selle raamotsuse me võtame üle kitsalt ehk täpselt sellisel kujul, nagu Riigikogu kõikide erakondade osavõtul üksmeelselt heaks kiitis.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seksuaalkuritegusid. Tavalise kodanikuna, jälgides meediat ja olles Eesti eluga kursis, on mulle alati tundunud, et seksuaalkuriteod justkui poleks sama kaaluga, mis mõned teised räiged kuriteod. Mida ma sellega mõtlen? Vägistajad, ahistajad, pedofiilid ja nii edasi saavad ebaproportsionaalselt vähe karistada nende räigete kuritegude eest, mis nad on toime pannud. Küll leitakse, et süütõendeid pole piisavalt – siin saab viidata näiteks nõusolekuseaduse vajadusele, eks –, või võib kohtuotsusest lugeda, et ohvrid on ise kuidagi süüdi, sest nad pole suutnud end kaitsta ja nii edasi. Üleüldse pole harv juhus, et Eestis seksuaalkuritegusid ka naeruvääristatakse. Ka viimase paari aasta jooksul on mitu sellist juhtumit väga suurelt avalikkuse ette jõudnud, ma ei hakka neid siin detailsemalt lahkama. Aga minu küsimus on, et mida te võtate ette selleks, et seksuaalkuriteod saaksid senisest palju rangemalt karistatud.

Aitäh! Meil on tegelikult seksuaalkuritegude karistused Euroopa mõttes väga karmid. Kuna need on teiste riikidega võrreldes juba väga ranged, siis karistusi karmimaks muuta kavas ei ole. Ent kavas on äärmiselt oluline muudatus selleks, et ohvrite olukorda parandada ja seksuaalkuritegusid ennetada, ja see on tuntud nõusolekuseaduse nime all. Selle väljatöötamiskavatsus oli eelmisel aastal ühiskonnas arutelu all ja täiesti ülekaalukalt oldi seda meelt, et õigusruumis tuleb teha selline korrektuur, et oleks ühemõtteliselt selge, et ilma teise poole nõusoleku väljenduseta seksuaalakt ei ole lubatav. See muudaks just nimelt seda, kui turvaliselt tunneb inimene ennast kohtusse pöördudes või menetluse alustamise puhul, [mõeldes sellele], kui palju ta peab tõendama seda, kas talle see sobis või ei sobinud. Me näeme teiste riikide praktikast, kes on sedasama jah-mudelit rakendanud, et karistamine iseenesest ei muutu – Eestis kehtib endiselt ja jääb kehtima süütuse presumptsioon, see kehtib ka teistes Euroopa riikides –, aga oluliselt paremaks on muutunud just ohvrite psühholoogiline valmisolek end kaitsta ja samal ajal ka teisi kaitsta, sest kahjuks me teame, et sellise kuritegevuse puhul võib sama kurjategija ka teisi ohvreid rünnata. See läheb kindlasti paremaks ja sellega me tänavu Riigikokku jõuame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Hea Hanah küsis tegelikult väga õige küsimuse, vägistamisjuhtumite käsitlus on meil vahel väga kummaliselt kahetine. Me teame, et laste suguelundite pildistamise juhtum ei jõudnud üldse kriminaliseerimise skoopi, ja Pihlakodu juhtumit me oleme ka siin juba käsitlenud.

Aga ma tulen tegelikult Evelin Poolametsa küsimuse juurde tagasi, natuke teise nurga alt. Teie tõite selle peaprokuröri kandidaadi, nüüdse peaprokuröri meile Riigikogu fraktsiooni tutvustamiseks. Väga selgelt oli näha, et Astrid Asi on teie poolt väga soovitud kandidaat. Ja kui nüüd – võtame hüpoteetiliselt – prokuratuuri algatatud poliitilised protsessid peaksid tulevikus Postimehe ajakirjaniku tõstatatud põhjustel ja viisil tõeks saama, kas siis Eesti kriminaalpoliitika on saanud uue suuna? Ja kas teid võib siis lugeda selle olukorra eest vastutavaks, kui sellised sõnavabadust piiravad kriminaliseeritud poliitilised protsessid hakkavad Eestis juhtuma?

Ma ei saa teie hüpoteesist mitte ühegi osaga mitte kuidagi nõustuda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Jaanus Karilaid, eeldusel, et volitusega ja Isamaa fraktsiooni nimel.

Sinu eeldus on väga täpne. (Ulatab juhatajale volituse.)

Head kolleegid! Kui võtta aluseks, baasaastaks 2022, siis on kuritegevus kasvanud juba üle 10%. Ja see ei ole mingi juhuslik tuuleiil, mis neid numbreid muudab, vaid on mingi poliitika, mis on selleni viinud. See on see, et tänane Reformierakonna valitsus ei tegele üldse sotsiaal-majanduslike probleemidega. Mis puudutab huvihariduse rahastuse vähendamist, siis Eesti 200 ja Reformierakond täiesti külmalt sellega tegelesid. Laste huvihariduse raha vähendamine, peretoetuste vähendamine, maksude tõstmine – see kõik ongi tegelikult selle poliitika tagajärg, mida Reformierakonna vapral juhtimisel meil viljeletakse.

Vaatame kriminaalpoliitika rakendamist. Kui ma vaataksin seda prokuröri vaatevinklist, siis ma muidugi kiidaksin kogu kriminaalpoliitika kujundamist ja rakendamist, sest prokuratuuri autonoomia ja tegutsemisruum on piisavalt kaitstud ja turvaline. Kui ma vaataksin kohtuniku vaatevinklist, siis võiks tulla juba kriitikat, et kas see kohtureform, mida tehakse – sellest me veel räägime –, ikkagi teenib kodanike huve. Aga kõige tähtsam aspekt on see, kuidas me vaatame kriminaalpoliitika rakendamist just kodaniku vaatevinklist, kodaniku aspektist, ja seal kahjuks saab teha ainult kriitikat.

Me räägime riigi mõttes kaitsevõimest, aga kodaniku vaatevinklist me peaksime rääkima inimese kaitsevõimest, võimest mõnes protsessis vaielda ja enda õigusi kaitsta. Kui me vaatame rahalist aspekti, siis on näha, et tegelikult paljud ei jaksa kohtus käia. Aga see ei lähe tänasele Reformierakonna valitsusele korda. See on tegelikult ka põhjus, miks väga paljud juhtumid viiakse lõpuni kokkuleppel ja siis jääb kohtuprotsessis õigluse kaalumine, tõendite kaalumine ära. Inimesel on väga keeruline esimeses, teises ja kolmandas astmes enda vahenditega [enda eest] seista, kui ta ei ole just jõukas. [Sageli tuleb] leppida riigi poolt antava kaitsega, aga tegelikult ei ole selle õiguskaitse kvaliteet võrreldav sellega, mida annavad tippadvokaadibürood.

Kui me räägime sellest pikast habemega probleemist, et protsessid on kohmakad ja pikad, siis rehmatakse käega, öeldakse, et ah need on üksikud juhtumid, pole hullu, vaata üldist statistikat, Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on ju kõik hästi. Nii väikese riigi puhul nii ükskõikselt ja nii külmalt suhtuda – ma ei pea seda õigeks. Me räägime juhtumitest, mis on väga pikad, kestavad seitse, kaheksa, üheksa aastat, ja neid on üle viieteistkümne. Seal taga on ju perekonnad – emad, isad, lapsed –, kes kõik saavad tegelikult pihta. Mõni protsess kestab kaheksa, üheksa aastat ja siis inimene mõistetakse õigeks, aga temalt on võetud au ja väärikus, rahalised vahendid, kogu perekond on pihta saanud. Ja meie vaatame neid kui numbreid, statistikat. Ah juhtus nii! Juhtus nii! Ei lähe meile korda see, mil määral [kohtu]protsess kui selline on Eestis juba iseenesest karistamine. Kõik see, kuidas veetakse inimesi ajakirjanduse ja pressiteadete vahendusel läbi erinevate protsesside. Ja keegi ei pane pärast tähele, kui kolmandas astmes [leitakse], et inimene on süütu, ta ei ole tegelikult seda kuritegu toime pannud. Milline on siis riigi vastutus, kas riik kompenseerib selle valu mingilgi määral? Ei. Mille peale riik tegelikult peaks mõtlema kogu kriminaalpoliitika rakendamisel?

Palun paar minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Sellele, milline on riigi vastutus nende protsesside puhul, kus nui neljaks minnakse edasi ja võetakse inimeste eludest pikad aastad. Kuidas seda siis kompenseerida? 

Teine on dekriminaliseerimise suund. 100 000 elaniku kohta on meil väga palju kriminaalselt karistatud inimesi. Kas aitaks ennetustöö, kas aitaks koolitus, hoiatus? Kas peab inimest ilmtingimata kriminaalselt karistama? Ma arvan, et selles suunas peaks palju kiiremini edasi liikuma. Ja see kokkulepete massiivne [hulk] – mida see näitab, kui minnakse nii massiivselt kokkulepetele? Ka see on üks aspekt, mille peale peaks mõtlema. Kohtu mõte on tõendite kaalumine, õigluse [jalule seadmine] ja õigusemõistmine, aga kokkulepetele minek näitab tegelikult seda, et sellest millegipärast loobutakse. Kui see nii massiivne on, siis ma pigem arvan, et seal on muud põhjused kui see, et ilmtingimata võtab üks pool süü omaks ja ei vaidle.

Kriminaalpoliitika. Kui me vaatame neid andmeid ja näeme, et kuritegude [arv] on tõusnud, siis seda on küll siin osal koalitsioonipoliitikutel, ‑saadikutel valus kuulata, aga see on teie poliitika tagajärg. See, et te võtate raha ära laste huvihariduselt. See, et te vähendate peretoetusi. See, et te majanduskriisis panete makse inimeste ja ettevõtete turjale. See, et te tegelikult ei tegele majandusega, te ei tegele töökohtade loomisega, vaid toodate vaesust ja kitsikust, kuigi parlamendi liikme palk on muidugi nii-öelda turvatud. Aga see, mis ühiskonnas toimub, teile väga korda ei lähe. Oluline on olla võimul, oluline on oma võim kindlustada, ja sellepärast vaatab ka selline kurb statistika meile otsa.

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma soovin kasutada seda päevakorrapunkti, et rääkida Pihlakodu kaasusest, sest minu hinnangul on tegemist ühe süngeima ja jõhkraima looga, mis on viimase aja jooksul avalikuks tulnud. Riik on tegelikult saatnud väga vale signaali nii ühiskonnale kui ka vägistamisohvritele. Kui me räägime siin kriminaalmenetluse alustest, siis see ongi see kaasus, millele me peame tähelepanu pöörama. Mis on läinud valesti?

Alustame Pihlakodust endast. Paljud muidugi juba teavad seda kaasust. Meeshooldaja on tänaseks süüdistatav. Kui ta asus tööle, hakkasid mingi aja pärast tekkima kaebused. Ta jäi vahele ahistamisjuhtumitega, aga need olukorrad vaikiti maha, Pihlakodu juhtkond ei võtnud midagi ette. Veelgi enam, mingil hetkel pärast seda, kui ta töötas tavalises osakonnas, sattus see meeshooldaja äkitselt osakonda, kus on dementsed inimesed ja kuhu ta tegelikult ei oleks tohtinud sattuda. Kuidas on võimalik, et ta sinna lasti? Ohvri sugulased palusid eraldi – see oli eraldi ka sõlmitud lepingus –, et nende emaga tegeleks ainult naissoost hooldaja. Aga sellele palvele, lepingule vilistati.

Tänaseks on süüdistatav tunnistanud oma süüd kaheksa naisterahva vägistamises. Aga riigilt tulnud sõnumid kuriteoohvritele olid sellised, mida tegelikult mitte ükski vägistamisohver ei tohiks kuulda. Esiteks, prokuröri sõnum, väljaütlemine, et kuna inimene oli dementne, siis vägistamine ei saanud talle kahju tekitada, on muidugi vastuvõetamatu. Tänaseks on prokurör õnneks ohvrite ja avalikkuse ees vabandanud. Teiseks, oluline on küsimus, miks prokuratuur ei algatanud menetlust juriidilise isiku ehk Pihlakodu enda vastu. Muide, riigi määratud kaitsja andis ohvri sugulastele vastuolulist nõu ja ütles, et pole vaja kriminaalmenetluse raames juriidilise isiku vastu kohtusse pöörduda. 

Korruptsioonivastane erikomisjon käsitles seda teemat sel nädalal. Istungile oli kutsutud ka peaprokurör, kelle käest ma küsisin, miks prokuratuur ei algatanud Pihlakodu kohta menetlust ja kas plaanitakse seda teha. Tol hetkel peaprokurör vastas, et juriidilise isiku vastutuse puhul on tegemist väga uue sättega, see jõustus 2023. aasta lõpus ning seda on keeruline tõlgendada ja puudub kohtupraktika. Selle peale ma muidugi ütlesin peaprokurörile, et selle Pihlakodu kaasusega ongi võimalik luua pretsedent, väga oluline pretsedent, ja kohtu kaudu saada aru selle uue sätte tõlgendamisruumist ja toimimisest ehk niinimetatud testida selle piire. See oleks tegelikult väga oluline samm ja ennetusmeede tulevikuks sarnaste kaasuste puhul. Selle jaoks ju Riigikogu, seadusandja selle sätte vastu võttis. On täiesti mõistetamatu, miks prokuratuur seda menetlust ei algatanud. 

Põhimõtteliselt loodi sellega ju negatiivne pretsedent, negatiivne näide. Põhimõtteliselt on nüüd tehtud selline pretsedent, et tegelikult ettevõte ei peagi vastutama selle eest, mis tema juures toimub, isegi kui mõni inimene hakkab toime panema veel süngemaid kuritegusid. 

Kui mina loen sedasama seadusesätet, siis ma näen kindlaid aluseid menetluse algatamiseks. Selles sättes on kirjas väga konkreetselt: juriidiline isik vastutab teo eest, kui selle on toime pannud töötaja, ja seda juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Nagu minister enne selgitas, [küsimus on], kas juriidiline isik pidi midagi tegema, aga jättis tegemata või oli rämedalt hoolimatu. Ja Pihlakodu kaasuses ilmselt kõik need asjad aset leidsid: oli puudulik töökorraldus, oli puudulik järelevalve. Sest nagu ma juba alguses rääkisin, oli teada, et olid kaebused, olid eraldi palved, oli isegi eraldi leping, et [ohvrit] hooldaksid just naissoost töötajad, aga kõikidele nendele asjadele järjest ja järjest vilistati. Ja veel oli see olukord, mida ma juba kirjeldasin, et meessoost hooldaja sattus üldse osakonda, kus ta ei oleks pidanud olema. 

On sellised tõendid, faktid ja konkreetsed asjaolud, aga selle sättega ei soovitud minna looma pretsedenti kohtupraktikas. See säte on meil seadusandja, Riigikogu poolt vastu võetud just selleks, täpselt selliseks juhtumiks, et kaitsta inimesi sellistes olukordades ja selliste olukordade eest. Ehk siis see oli ka ennetav meede. Mul ongi küsimus, mille jaoks me selle siin vastu võtsime, kui nüüd tuleb välja, et seda isegi ei rakendata.

Samal ajal on meil näiteks toimingupiirangu säte, mis, ma nõustun, on väga segane, väga laia tõlgendamisruumiga. See on täna kusjuures korruptsioonivastase seaduse raames muutmisel. Selle sätte puhul on prokuratuur pidevalt olnud valmis piire testima, uut kohtupraktikat looma. Üks hea näide on Kajar Lemberi juukselõikuse kaasus, mis kestis kaheksa aastat, läks maksumaksjale maksma 1,5 miljonit eurot ja lõppes õigeksmõistva kohtuotsusega. Siis oldi valmis kõik kohtuastmed läbi käima, looma pretsedenti, et testida, kui lai see tõlgendamisruum ikkagi on, kus on selle toimingupiirangu sätte piirid.

Samal ajal on paralleelselt olukord, kus on vanemaealist inimest vägistatud, tekitatud talle füüsilist ja vaimset valu, juriidiline isik ei teostanud järelevalvet ja oli hooletu oma töö korraldamisel, kuid prokuratuur ütleb: "Teate, meie pigem tõlgendame sätet kitsalt ega hakka seda testima, ei hakka looma kohtupraktikat, ei hakka algatama menetlust." Kahjuks on sellega vägistamisohvritele saadetud signaal, et riik ei ole valmis neid kaitsma. Kui me räägime üldse kriminaalmenetluse alustest, kus on probleemid, ma ütlen, et me peamegi alustama sellest kaasusest.

Mul on täna siin seistes tõesti väga valus ja kurb, et riik on kuriteoohvreid, vägistamisohvreid alt vedanud, on saatnud valesid signaale. Riik pole teinud kõike võimalikku, et teid kaitsta. Seadusandjana me pole järelikult teinud kõike võimalikku, et teid kaitsta. Aga ma tänan kõiki julguse eest rääkida enda kaasustest, enda eest seista. Ja meie töö on tagada teile – kõikidele ohvritele – parem kaitse ja kindlustunne. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Austatud saadikud! Neid äpardusi, mis on meie justiitssüsteemi tabanud, ei klaariks ka poole tunniga mitte kuidagi ära. Mõned teemad toodi siin välja, mille üle mul on hea meel. Kas või see, et ei ole tehtud järeldusi sellest, kui inimesi solgutatakse seitse, kaheksa aastat 7–8-eurose juukselõikuse pärast ja sellest nagu ei sünni mitte midagi. Keegi peaks ju ometigi vastutama. Aga vastutamatus ongi see märksõna, millest ma tahan rääkida.

Ma vaatasin kriminaalpoliitika põhialuste ettekande teksti, milles kiidetakse, et rahvusvahelise koostöö valdkonnas oleme jätkuvalt olulisteks koostööpartneriteks, sealhulgas tunnustas meid tõhusa koostöö eest korduvalt USA. Ei teagi, kuidas küll nii juhtus. Ma mäletan, et kui Kaja Kallase esimene valitsus tuli [võimule], siis esimese kirgliku kiire ülesandena lõpetati momentaalselt rahapesu uurimises koostöö FBI endise juhi Louis Freeh’ga. Kuhu siis rahapesu uurimine lõpuks jõudis? Mitte kuhugi. Ka praegu oleks võimalik seda tööd jätkata, aga huvi puudub. See ei jõua mitte kuhugi. Ja me ei räägi pisikuritegudest, me räägime tollel ajal hinnanguliselt maailma suurimatest musta raha voogudest.

Kes vastutab? Jah, Danske Bank vastutas, maksis trahvi. Rootsis mõisteti isegi üks pangajuht süüdi. Aga Eestis? Nagu te kuulete – vaikus. Üks maailma suurimaid rahapesujuhtumeid, ja siingi lükatakse ülimalt tähtis abikäsi eemale. See, et Eesti sai pisut raha USA-st, oli USA lahkuse tunnus. Kui Eesti oleks teinud tegelikku koostööd, oleks tõenäoliselt summad olnud kordades suuremad. Aga keegi ju ei vastuta. Vähemalt tunnustan ma USA õigussüsteemi, kes ilmselgelt andis selle raha selleks, et Eesti mingilgi määral rahapesuga tegeleks – sest see läks rahapesuvastaseks võitluseks – ja et see asi ei oleks nii katastroofiline nagu seni.

Pihlakodu juhtum. Kas tõesti see inimene, prokurör Arika Lepp, töötab prokuratuuris edasi? [Tema sõnul] pole prokuratuuri hinnangul piisavalt tõendeid, et seksuaalkuritegu tõi dementsetele hoolealustele kaasa tervisekahju, ja ta ütles Eesti Ekspressile järgmist: "Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju." Ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju!? Kas tõesti see ebaprofessionaalne kodanik töötab seal edasi? Kes vastutab? Mitte keegi ei vastuta.

Läheme edasi. Lehtme juhtum. See oli kõrge profiiliga juhtum: parlamendi liige, rahvusvaheline dimensioon, tohutu eetiline kahju, tohutu rahvusvaheline kahju Eesti püüdlustele Ukrainat aidata. Ja mõelge nendele miljonitele, mis jäid kogumata. Mitme Ukraina tsiviilisiku või sõduri elu oleks sellega võinud päästa? Tol ajal oli annetamine tipus ja siis kukkus see kolinal. Kas see ei ole üks rängemaid eetilisi rikkumisi? Teie erakonna endine esimees ainult kaitses teda. Vaadake, on ka eetiline dimensioon. Alati on võimalik näha ka eetilist dimensiooni. Lehtme on teinud midagi, mida teised ei ole suutnud. Ta on niivõrd palju kahju tekitanud Ukrainale, aga ometi miski ei liigu. Kes vastutab? Isegi kui minister kinnitab vastupidist – "mina ei saa sekkuda", "mina ei tea" –, näeb see väga halb välja. Ta on teie erakonnale tekitanud sellist kahju. Miski ei liigu, keegi ei vastuta.

Te mainisite telefonipätte, kes teile kui ministrile helistavad. Teile kui ministrile! Teile ei ole see teema võõras ja te ütlete: "Ma viskan telefoni kohe ära." Ja siis te kirjeldate, et kui me saadaksime sajale protsendile inimestele, kuidas te ütlesitegi … Et see telefonipättus oleks sada protsenti ennetatav, [tuleb] inimesi ainult teavitada ja saata kõigile paber koju. Ei ole sada protsenti ennetatav! Inimesed on naiivsed, inimesed on väsinud pärast tööpäeva, kui neile keegi helistab, inimesed on hirmul, kui neile räägitakse, et lapselaps jäi auto alla, kandke raha üle. Ei [piisa] ainult kirjakeste saatmisest, vaid tuleb need võrgustikud purustada. See oli alles hiljuti, kui Tšehhis avastati selline keskus. See on ju Euroopa Liidus, kus pidi olema väga tihe koostöö kõigiga, kõik on ainult ühe kirja või telefonikõne kaugusel, et ühendust saada. Lõhkuge siis ära need võrgustikud, nii palju kui võimalik. See on võimalik! Telefonikõnedest jääb jälg. Kes vastutab? Te peaksite eraldi ametnikud tööle võtma, sest see kahju on üüratu, mis just ühiskonna nõrgematele sellest sünnib, kuna tihtipeale on ohvriks eakad. 

Nii et mõelge preventsioonile, sest ennekõike aitab preventsioon. Te rääkisite alkoholist, aga miks te ei tee teiste ministritega koostööd? Alkohol on paljude hädade põhjus. Narkootikumid on paljude hädade põhjus. Ehk siis narkokuritegevuse ennetamine – muidugi, veipimine on ka oluline teema – koolides ja mujal peaks olema A ja O, sest [narkootikumid] viivad paljude suurte õnnetusteni. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib [sõna]? Jah, palun, minister!

Suur aitäh fraktsioonidele sõnavõtu eest! Päris paljuga, mida öeldi, ma saan nõustuda, aga mõned faktilised asjaolud on siiski oluline välja tuua või ümber lükata.

Esiteks, Isamaa fraktsioonile ma siiski pean meelde tuletama, et kuritegevus käib üles-alla. Eelmised kuritegevuse tõusu lained olid meil, meenutame, 2008–2009 ja seejärel 2015–2017. Ja tõesti, 2023. aasta alguses algas praegune tõusulaine. Aga ma olen igati nõus sellega, et kohtuasjade kiirem menetlus on äärmiselt oluline. Meil on juba Riigikogus menetluses eelnõud, mis seda kiirendavad, ja tulemas on [veel] eelnõusid, mis seda kiirendavad. Vaatame otsa tervele kohtusüsteemi toimimisele, sellele, kuidas saada juurde paindlikkust ja kiirust, kuidas saada juurde spetsialiseerumist ning kuidas viia kohtust välja asju, mis seal ei peaks olema, et olulised asjad liiguks kiiremini. Nii et ma loodan, et me ühisel nõul ja meelel saame need asjad tehtud ja et Isamaa fraktsioon ka toetab neid kohtumenetluse kiirendamise ettepanekuid.

Keskerakonnaga ma nõustun selles, et Pihlakodu juhtum on ühiskonna õigustunnet riivanud, ja olen täiesti nõus ka sellega, et riigi poolt kannatanutele pakutud ja makstud advokaat oleks pidanud selle tsiviilnõude puhul ohvritele rohkem toeks olema. See on minu hinnang. Olen selles osas advokatuuri poole pöördunud ja ootan sealt otsust, kas see käitumine oli õige või mitte. Rõhutan kindlasti üle selle, et riik karistab vägistajat täie karmusega ja ka prokuratuuril ei ole ühtegi kõhklust ega kahtlust selles, et selline jälk kuritegu peab saama täie karmusega karistatud. Kõik sellised materjalid on prokuratuur kohtusse esitanud. Ja olen nõus ka sellega, et nii mõnigi kord võib jääda mulje, et prokuratuuri tegevus ei ole proportsionaalne. On väga põhjendatud seda kogu aeg esile tuua ja seda küsimust esitada, aga rõhutan siinjuures, et vägistamine kuriteona on prokuratuuri poolt täie karmusega kohtu ette viidud.

EKRE fraktsiooni puhul ma pean siiski olulist faktiviga parandama. Ei vasta absoluutselt tõele, et prokuratuur rahapesu uurimisega ei tegelenud ja et see mitte kuskile välja ei viinud. Vastupidi, prokuratuur tegeles sellega täie tõsidusega, esitas materjalid kohtule ja kohtus toimus avaistung juba 2023. aasta novembris. See protsess läheb kohtus edasi, prokuratuur on esitanud kõik materjalid ja tõendid koos kuuele inimesele süüdistuse esitamisega. Nii et kindlasti ei vasta tõele, et seda ei uurita või see kuhugi ei vii. Kindlasti on oluline, et me ei jätaks inimestele, ka siin saalis, eksitavat muljet, et riik inimeste õigusi ei kaitse, millegagi ei tegele ja mitte miski kuskile ei vii. Samuti on peaprokurör kinnitanud, et Johanna-Maria Lehtme kaasus liigub edasi, ja siin ka mingisugust kõhklust ei ole, õiguskaitseorganid teevad oma tööd. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meie esimene päevakorrapunkt on läbitud. Aga enne teise päevakorrapunkti juurde minekut on tulnud Riigikogu juhatusele Eesti 200 fraktsiooni ettepanek pikendada tänast [istungit] kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14-ni. Seda ettepanekut me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti 200 fraktsiooni ettepaneku 8. mai Riigikogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud kuni kella 14-ni või päevakorra ammendumiseni.

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on justiits‑ ja digiministri 2025. aasta ettekanne "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Ettekandja justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur aitäh! Ja suur tänu selle võimaluse eest arutada koos teiega õiguspoliitilisi arenguid ja küsimusi! See on ju siit saalist absoluutselt igaühe, iga Riigikogu liikme igapäevase töö vaates äärmiselt oluline küsimus. Ja äärmiselt oluline on ka küsimus, kuidas meie kõige kallim vara, meie demokraatia, ja meie riik vaba riigina saaks võimalikult hästi edasi minna.

Alustuseks saan öelda, et värskelt avaldatud OECD uuringu kohaselt, mis võrdleb õigusloomepoliitikat erinevates OECD riikides, on Eestil päris mitmes asjas väga head tulemused. Näiteks on esile toodud, et Eestis on seaduseelnõude mõju hindamine võrreldes teiste riikidega väga hea, et meil on õigusloome võrreldes teiste riikidega läbipaistev ja huvirühmade kaasamine hea. Mõju hindamise ja õigusloome läbipaistvuse poolest oleme 36 riigi hulgas neljandal kohal ja kaasamist iseloomustava näitaja poolest üheksandal kohal. See on vast selles mõttes oluline välja tuua, et meile endile tundub, et needsamad asjad peaks minema palju paremini ja et me saame siin veel palju paremini teha. Aga sissejuhatuseks, rahvusvaheliselt paistab, et on juba päris hästi.

Eelmisel ehk 2024. aastal me vaatasime põhjalikumalt eelnõusid, mis Justiits‑ ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks esitati. Neid eelnõusid oli kokku 124, kuigi see eelnõude arv ei ole vast oluline näitaja. See näitab ainult mingil määral töömahtu ja inimeste õiguskindluse mõjutamist. Osa eelnõude kohaselt ju muudetakse ainult mingeid nimetusi või tehnilisi asjaolusid sätetes. Aga positiivne on kindlasti see, et äärmuslikult kiireloomulisi eelnõusid oli eelmisel aastal vähem ja rohkem oli selliseid eelnõusid, mis tegelesid mingi valdkonna arendamisega ja pakkusid võimalusi või lahendusi suurematele muredele. Näiteks kosmosetegevus oli eelmisel aastal selline asi, mida Riigikogu tublisti arendas, ka jäätmekorraldus, ja nüüd siis otsapidi kohtute haldamine, mille puhul me oleme terve suure paki eelnõudega [tööd] alustanud ja liigume edasi. 

Euroopa Liidu õigust tuli eelmisel aastal võrreldes mitme muu aastaga üle võtta mõnevõrra vähem. See tuleneb sellest, et valimisaastal on see aktiivsus alati pisut väiksem. 23% seaduseelnõudest olid sellega seotud.

Meeldetuletuseks, meil oli Eestis eelmise aasta lõpu seisuga 392 riigisisest seadust, millest eelmisel aastal muudeti 47% ehk 186 seadust. Tõesti, eesmärk võiks olla ju see, et meil kujuneb välja stabiilne õiguskord, et muudatused ei tabaks nii eraisikuid kui ka ettevõtteid liiga sageli, aga samal ajal jällegi, kui me tahame midagi paremaks teha, siis [ei tohiks see] jääda numbri kartuses tegemata.

Üks oluline küsimus, mida me iga aasta siin ühiselt vaatame, on see, kas need muudatused, mis tehti, ikkagi väärisid tegemist selles vaates, et kas me oleme põhiseaduse vaimu Eestis õigesti hoidnud. Meeldetuletuseks, põhiseaduse vaimu hoidmine [tähendab seda], et iga eelnõu puhul tuleks hinnata, kas eelnõu piirab kellegi õigusi või vabadusi, juhul kui eelnõu kellegi õigusi või vabadusi piirab, kas see piirang on ilmtingimata tarvilik ning kas see probleem või murekoht, mille tõttu kellegi õigusi riivatakse, üleüldse on sellisel kujul olemas, et selle pärast peaks hakkama kellegi õigusi või vabadusi piirama. Juhul, kui probleem või murekoht on tõepoolest olemas, [tuleb hinnata], kas see piirang või inimeste põhiõiguste riive on proportsionaalne, kas see on väikseim võimalik riive, mida me saame ette kujutada, või on eelnõus väljapakutud lahendus selline, millega võrreldes saaks riivet ikkagi veel tugevalt [leevendada]. See on see, mida me põhiseaduspärasuse hindamisel ootame: et me hindaksime selgelt, kas mure on olemas, kas see mure on olemas sellisena, nagu eelnõus on kirjeldatud, ja kas selle mure lahenduse puhul on riive määr kõige väiksem võimalik. Niisiis, iga eelnõu, mis õiguste ja vabaduse riive [kaasa toob], peaks tingimata sellist analüüsi sisaldama. 

Õiguspoliitika ülevaate juures on alati ka eksperthinnang. Seekordse ekspertarvamuse esitas Eesti Teaduste Akadeemia vahendusel justiitsministeeriumile ja Riigikogule vandeadvokaat Hannes Vallikivi. Oma analüüsis toob ta välja ettepaneku, et oleks mõistlik muuta eelnõude seletuskirja ülesehitust niimoodi, et põhiseaduslikkuse analüüs oleks alati eraldi peatükis selgelt välja toodud. Sellisel juhul oleks lihtsam anda kiirelt mustvalget hinnangut, kas põhiseaduslikkuse analüüs üleüldse on olemas või ei ole. Ma arvan, et see on Hannes Vallikivil väga hea ettepanek. Me kindlasti võtame selle ette, et selline muudatus teha, et selle jälgimine oleks lihtsam.

Põhiseaduslikkuse analüüs ja põhiseaduspärasuse hindamine on aasta-aastalt läinud nii sõltumatute hinnangute kohaselt kui ka Justiits- ja Digiministeeriumi enda hinnangul siiski paremaks, aga see ei ole hea. Nii teile ette saadetud justiitsministeeriumi kirjalikus ülevaates kui ka Hannes Vallikivi eksperthinnangus on toodud välja erinevaid kohti, kus see on väga hästi lahendatud ja kus seda oleks saanud oluliselt paremini lahendada, ning ka eelnõusid, kus selline analüüs oli vähemalt justiitsministeeriumile esitamise hetkel veel puudu. Tõsi on see, et osale eelnõudele on see lisatud hiljem. Ja tõepoolest, Riigikogu saab oma töös sellele alati tähelepanu pöörata ja leida selleks võimalusi kas koos täitevvõimuga või ise põhiseaduslikkuse analüüs sinna otse lisada või seda täiendada.

On esitatud ka mõtet põhiseaduspärasuse analüüsi vähendada. Kinnitan, nii nagu eelminegi aasta, et ma ise pean põhiseaduslikkuse analüüsi äärmiselt oluliseks just selle tõttu, et see on üks neid tööriistu, mida me saame kasutada selleks, et ülemäärast koormust ja ülemäärast vabaduste piiramist eelnõudes ei oleks. Nii meie enda sihiseade kui ka eksperthinnangu puhul on vaadatud laiemalt bürokraatia või ülemäärase halduskoormuse vähendamist. Ja siin, ma usun, me oleme kõik ühel meelel, et ülemäärane halduskoormus on jõudnud sinnamaani, kus see ei ole enam talutav. Samasuguse tulemuseni on jõudnud ka Euroopa Liit tervikuna: ülereguleerimine [halvendab] ettevõtete konkurentsivõimet ja võtab tegelikult liiga palju aega ka eraisikutelt, seda aega, mida võiks palju meeldivamalt mööda saata. 

Valitsus on alustanud praegu väga jõuliselt eelnõude ja määruste kaudu tööd bürokraatia ja ülemäärase halduskoormuse vähendamiseks. Just täna sai valitsuses toetuse üks muudatus, mis on tekitanud äärmiselt palju küsimusi ja arutelusid. See on see niinimetatud üks-sisse-üks-välja-lähenemine ehk vabatahtlikkuse printsiibist loobumine. [Plaanime] hea õigusloome tava muuta selliselt, et juhul, kui ametkond esitab mõne täiendava halduskoormuse algatuse, siis tuleb sellega koos teele panna ka eelnõu, mis halduskoormust vähendab, ja seda loomulikult lisaks üldisele halduskoormuse vähendamisele. 

Me usume, et selline meetod suunab ja nügib ametkonda veel rohkem läbi mõtlema, kas kavandatud uus halduskoormus ikkagi on vajalik. See on mõnes mõttes täiendus põhiseaduslikkuse analüüsile, mis peaks täitma sedasama eesmärki, et halduskoormus ei oleks ülemäärane. Parem põhiseaduslikkuse analüüs koos selle nõudega, et halduskoormuse suurendamisel tuleb kaasa panna ka eelnõu, mis halduskoormust – kas siis ettevõtjatele, avalikule sektorile endale või eraisikutele – vähendab, peaks pöörama seda laeva väga palju selles suunas, et me ei tooda halduskoormust juurde ning samal ajal ikkagi süstemaatiliselt ja kõhklematult vähendame olemasolevat. 

Loomulikult on olnud palju küsimusi ja ka avalik sektor ise on olnud mõneti murelik, et kuidas see kõik hakkab välja nägema. Ka Riigikogu liikmed kindlasti tunnetavad seda riski, see tuli ka eelmises päevakorrapunktis tegelikult esile. Näiteks, kui me räägime mõne asja dekriminaliseerimisest, siis jah, see võtab kindlasti prokuratuurilt ja kohtult koormust vähemaks, aga see võib tekitada ka teatud ahvatluse mõningaid väärtegusid rohkem ja julgemalt toime panema, sest vangistuse kartust enam ei ole.

Kõiki seniseid nõudeid, mis on inimestele või ettevõtetele pandud, on alati sillutanud mõte, et äkki see teeb ühiskonnas midagi paremaks. Sageli on nende nõudmiste taga olnud poliitikud ise, kes on soovinud, et ühte või teist asja ühiskonnas parandataks. Ja isegi kui me teame, et tegelik parandus nõuab väga [palju] aega, raha ja ressursse, on poliitikutele mõnigi kord tundunud, et palju lihtsam on teha mingi säte ja hakata seda kontrollima, selle asemel et tegeleda mure juurte endiga ja asju põhjalikumalt lahendada. 

See on see väärtushinnang, hoiak, mida me tervikuna tahame Eestis muuta. Võtame rahulikumalt ette juurpõhjused, võtame põhjalikumalt ette raskete küsimuste lahendamise, ärme lubame nii kergesti kiireid ja lihtsaid lahendusi, sest me teame, et paljudele asjadele ei ole kiireid ja lihtsaid lahendusi olemas. Me teame ka seda, et bürokraatliku nõude ja siis sellele kontrollimehhanismi juurde tegemine ei ole see, mis ühiskondlikke muresid lahendab.

Eelmises päevakorrapunktis oli juttu ka alaealiste tööharjumuste kujundamisest. Kui me vaatame näiteks pankade tehtud varasemat statistikat, siis me näeme, et Eestis töötavad alaealised vähem kui teistes, näiteks Põhjamaade riikides. Kas see on seotud sellega, et meie tootlikkus on madalam, vaatamata sellele, et meil on head PISA tulemused? Ma ei oska öelda. Aga tõenduspõhiselt me näeme kindlasti seda, et alaealiste töötamise reeglid on meil karmimad kui näiteks Põhjamaades. Kas see on põhjendatud? Minu hinnangul ei ole. Kas me saame teha seda halduskoormust ettevõtjatele kergemaks? Jah, saame. Kas me saame peresid rohkem usaldada? Jah, saame.

See on vaid üks näide nendest asjadest, kus me koormust vähendame. Iga ülemäärase halduskoormuse vähendamise [juhtum] tegelikult näitab, et me usaldame Eestis inimesi rohkem. Ja me oleme valmis võtma koormust vähemaks ka avalikult sektorilt endalt. See peaks kaasa tooma selle, et avalik sektor saab ebamõistlikes kohtades kokku tõmmata või siis tegelda nende asjadega, mis meie ees seisavad ja on äärmiselt olulised.

Tahan korraks puudutada tehisaru. Tehisaru on Eestis kohal, on kogu maailmas kohal. Me peame ka õigusloomepoliitikas vaatama, mis on need mõistlikud piirid ja lahendused, kuidas tehisaru paremini ja efektiivsemalt kasutada, ilma et me loobuks senistest õigustest ja vabadustest, millega me oleme ühiskonnas harjunud ja mida me peame oluliseks. See on kindlasti üks teema, kus meil seisavad ka õigusloomepoliitika vaates, ma usun, koos Riigikoguga ees väga sisukad ja põhimõttelised arutelud.

Bürokraatia vähendamiseks on Justiits‑ ja Digiministeeriumis praegu käsil näiteks määruste ülevaatamine. Meil on Eestis umbes 4000 erinevat määrust, millest osa puhul on ära langenud paragrahv, mille alusel see määrus on tehtud, või on määrus muutunud mõttetuks. Me ootame kõikide ministeeriumide koostööd määruste hulga vähendamisel ja määruste mõttekuse ülevaatamisel, et me saaks inimestel, kes peavad neid määrusi täitma ja nendega arvestama, koormust tõesti vähendada. Seal me saame juba kasutada tehisaru, kuna need on avalikud dokumendid, tehnilise kontrolli läbiviimisel. Aga kui me jõuame õigusloomes delikaatsemaid isikuandmeid puudutavate küsimusteni, näiteks uuringute või ettevalmistavate materjalide puhul, või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumentideni, siis tuleb tehisaru õiguslikke küsimusi kindlasti täie tõsiduse ja põhjalikkusega vaadata. Ja kinnitan teile, et me seda teeme.

Nii et kokku võttes ma loodan, et me hoiame oma kõrget rahvusvahelist taset, aga vastame edaspidi veel paremini Eesti inimeste ootustele; et meie õigusloome on kvaliteetne, läbipaistev, kiire, ja mis kõige olulisem, vastab Eestis kehtivale põhiseadusele, meie põhiseaduse aadetele ja väärtustele ega pane inimestele sellist koormust, mida ilmtingimata vaja ei ole. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Madis Timpson, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Seekord keskendus teie ettekanne eelkõige kahele teemale: põhiseaduspärasuse analüüs ja halduskoormus. Ma ei ütleks, et see on hirmutav, aga alarmeeriv on küll see fakt, et 25 eelnõu puhul ettevõtjate halduskoormus suurenes ja kaheksa puhul vähenes. Ettevõtlusorganisatsioonid on sellele tähelepanu [juhtinud], probleemile viidanud ja neid tasuks kindlasti kuulda võtta. Võib-olla miinus üks on vähe, siin on mõttekoht. 

Aga küsimus on hoopis põhiseaduspärasuse analüüsi või selle hindamise kohta. 13 eelnõul see puudus. Ma pole eriti kindel, et seda alati peaks vaja olema, aga iseenesest seal ju midagi keerulist ei ole. Ja siit küsimus ka. Kas te olete seal õigusloomejuristide ümarlaual, või mis ta nimi praegu on, ma ei tea, selle teema ka tõstatanud ja kokku leppinud selle struktuuri, et kõik oleks ühtlane?

Aitäh! Jaa, täpselt nii. Me oleme ette valmistanud juhendi, kuidas seda paremini teha. Põhiseaduslikkuse analüüsi juhendi mustandtekst on kõikidele õigusloojatele laiali saadetud. Kogu selles protsessis on olnud väga pikk ja põhjalik kaasamine. Alustasime eelmise aasta septembris ja oleme tõesti kaasanud kõiki ministeeriume, kõiki õigusloomega tegelevaid ametnikke. On toimunud väga palju koosolekuid ja arutelusid. Ma usun, et lähiajal saab sellest põhiseaduspärasuse [analüüsi] juhendi mustandist valmis juhend. Selleks, et juhendi kvaliteet saaks võimalikult hea ja et inimesed seda ka päriselt täidaksid, on see kaasamine olnud minu hinnangul vajalik ja asjakohane. Ja veel kord rõhutan, et seal on olnud väga palju eriarvamusi. Me oleme kõikide nende eriarvamustega tegelenud, kõiki vaadanud ja osa mitte arvestanud.

Suund on ikkagi see, et igal pool, kus see on vähegi sisuliselt põhjendatud, peaks põhiseaduslikkuse analüüs juures olema. Kui tegemist on äärmiselt tehnilise muudatusega, mis kellegi õigusi ja vabadusi ei riiva, siis tuleks selle [puudumise] põhjus lihtsalt välja öelda, et sellel põhjusel jäi see tegemata. Niisugust täiesti formaalset, sisutühja [analüüsi] ei ole ka mõtet teha. Nagu öeldud, meil on eelnõusid, kus muudetakse üksnes asutuse nime või mõnda muud täiesti tehnilist üksikasja.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nende halduskoormust tõstvate eelnõude seas on ka seadus küberturvalisuse kohta ja see on seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. Aastaks 2025, see tähendab praeguseks aastaks, prognoosivad asjatundjad sellist asja, et küberkuritegevuse kahjud kasvavad maailmas 10,5 triljoni dollarini. Me teame, et küberkuritegevus ohustab ettevõtteid, valitsusi, eraisikuid, ametiasutusi. See tähendab, et küberturvalisuse regulatsioonide vajadust ei ole lihtsalt võimalik ignoreerida. Ma oletan, et see ülevõtmise eelnõu on praktilisema mõjuga kui see kestlikkusaruanne, mis on kõvasti kriitikat saanud – ja võib-olla ka asja eest. Kas ma saan õigesti aru, et see on oluline asi?

Teema on kahtlemata äärmiselt oluline. Küberturvalisus mõjutab tõesti kõiki Eesti ettevõtteid, kõiki Eesti inimesi, ja see on ka elutähtis küsimus. Küberrünnakuga on võimalik võtta väga külmal talvepäeval ära küte, küberrünnakuga on võimalik inimesed veest ilma jätta, küberrünnakuga on võimalik lennuohutust rikkuda ja nii edasi. Nii et tegemist on äärmiselt olulise teemaga. Küberrünnakutega on võimalik ka haiglate tööd häirida. Tõesti, äärmiselt-äärmiselt oluline teema. 

Aga küberturvalisuse reegleid saab teha niimoodi, et nendega [kaasnev] halduskoormus on minimaalne. See eelnõu, jaa, oli vajalik, aga tegelikult praegu me ikkagi vaatame üle seda, et teha see reeglistik jõukohasemaks ja lihtsamaks juba näiteks väikeettevõtjatele, et küberründe mõju neile oleks väiksem. Me ei pea näiteks suurhaiglat ja pisiettevõtet, kes võib-olla elutähtsaid teenuseid üldse ei osutagi, täpselt ühtemoodi reguleerima.

Riigi Infosüsteemi Amet on näiteks välja töötanud automatiseeritud tööriista, mis võimaldab senise kahe nädala asemel ülikiiresti kontrollida, kas ettevõte vastab küberturvalisuse reeglitele. Tõesti, selle abil on võimalik saavutada [vastavus] Eesti kõrgetele küberturvalisuse standarditele, mis on maailmakuulsad, heas mõttes. Meil on need standardid väga kõrged ja see on meie inimesi ja ettevõtteid üldjuhul päris hästi hoidnud. Aga nende rakendamist me saame teha oluliselt lihtsamaks. Mõned küberturvalisuse reeglistikud on tõesti näiteks 700 lehekülge pikad. No me saame aru, et nii pikka dokumenti ei ole inimlikult võimalik väikesel ettevõttel [järgida]. Seal tulebki appi tehnoloogiline tööriist, halduskoormuse vähendamine.

Me tahame tulla Riigikokku ka selliste küberturvalisuse seaduse muudatustega – loodetavasti juba selle aasta sügisistungjärguks –, mis lihtsustavad ettevõtete jaoks nende reeglite täitmist, ent ei vii küberturvalisuse standardit alla. Ka väga-väga olulisi teemasid reguleerides me peame hoiaku, väärtushinnangu ja ka päris tegudega näitama, et me oleme alati valinud kõige lihtsama ja kõige vähem koormava tee. Aga see on äärmiselt oluline küsimus, mille te esile tõite.

Veel kord rõhutan seda, et ma südamest usun, et mitte ühtegi eelnõu ei ole keegi Riigikokku toonud sooviga ja ükski eelnõu ei alga sõnadega, et me tahame ülemääraselt reguleerida, vaid alati on olnud ikkagi terve rida häid kavatsusi. Oluline ongi see, et me neid häid kavatsusi [ära ei unusta], et me iga kord hoiame meeles, et vabadus on väärtus, väike halduskoormus on äärmiselt oluline väärtus, meie ettevõtete konkurentsivõime on äärmiselt oluline väärtus. Kui me kõiki neid häid asju silmas peame, siis leiame ka õiglase ja hea tasakaalupunkti. Ja [tuleb] võtta selleks aega, et selle üle iga kord mõelda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsida oleks nii mõndagi, aga on ainult üks küsimus ja 60 sekundit, nii et ei jõua. Seetõttu tahan peatuda kahel asjal. Esiteks on tore kuulda, et justiitsministrina veate eest selle juhendi koostamist, mille alusel saaks läbi viia põhiseaduslikkuse analüüsi. Veel toredam on kuulda, et mustand on juba valminud. Ja sellega seoses palun, et ehk te saaksite jagada seda ka meiega, Riigikogu liikmetega, kes on sellest huvitatud, ehk saame sinna samuti oma sisendi anda.

Aga nüüd küsimus. Mul on kummaline kuulata seda suhtumist, mida te väljendate, rääkides sellest, et teie hinnangul põhiseaduse analüüsi Vabariigi Valitsuse eelnõude puhul alati ei peagi tegema, kui kellegi õigusi ei riivata ja nii edasi. Ma mõtlen, et oleks huvitav, kui tavakodanikud võtaksid omaks samasuguse suhtumise. HÕNTE § 43 lõige 1 punkt 5 ütleb teatavasti täiesti ühemõtteliselt, et põhiseaduslikkuse analüüs peab sisalduma kõigis Vabariigi Valitsuse koostatud eelnõudes. Huvitav, [mis juhtuks], kui ma näiteks liikluses võtaksin samasuguse suhtumise. Tallinnas on palju kohti, kus minu meelest see 30 [km/h] märk ei ole põhjendatud. Kui tänav on tühi, autosid pole, siis sõidan natukene kiiremini. Kui politsei tuleb, peab kinni, siis ütlen, et teate, mulle ei tundu, et see on praegu põhjendatud. Kuidas mulle siis vastatakse?

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt, väga hea ettepanek. Tõepoolest, seda mustandit me jagame hea meelega ja Riigikogu liikmete kaasamõtlemine selles on kindlasti väga väärtuslik.

Teine küsimus. Jaa, minu hinnangul on mõistlik arutada, missugustel eelnõudel peab põhiseadus[likkuse] analüüs olema selline, et see tõepoolest on analüüs. Mõistest "analüüs" saame ju aru ikkagi niimoodi, et see on [tõesti] analüüs, mitte lihtsalt sõnade rida. Ja ma ütlesin selle välja, et eelnõude puhul, kus on ainult täiesti tehniline muudatus, näiteks muudetakse üksnes asutuse nimetust, peaks põhiseaduslikkuse analüüs olema, aga seda ei ole mõtet tühisõnalisena teha, vaid siis tulekski kirjutada lause, et sellel põhjusel, et me muudame siin üksnes asutuse nime, ei ole midagi rohkemat analüüsida. See lause peaks seal ikkagi olemas olema, siis me näeme, et inimene on selle läbi mõelnud, riik pöörab põhiseadusele tähelepanu iga eelnõu puhul. Ent selline lause ei moodusta ju analüüsi, eks ole, sellest me saame ka aru. See on kindlasti äärmiselt oluline. 

Tegelikult ma usun, et see hoiak tasub läbi rääkida ja seda hoiakut tasub igal käigul analüüsida. Ma usun ka, et autoga tühjal tänaval sõites peaks siiski liiklusreeglitest kinni pidama. Aga me teame, et eri riikides on erinevad reeglid selle kohta, kas jalakäija võib ületada tänavat selleks mitte ette nähtud kohas, juhul kui tänaval ühtegi autot silmapiiril ei ole. Eestis see ei ole lubatud. Mina päris ausalt tunnistan üles, et olen seda pattu mõnikord teinud, et olen läinud üle tänava selleks mitte ette nähtud kohas, juhul kui ühtegi autot kuskil silmapiiril ei ole. Osas riikides on see lubatud, sest see ei tekita mingisugust ühiskondlikku ohtu. Kas see piirang on põhjendatud? 

Iga piirang, iga halduskoormus, mille me seame ka avalikus sektoris, peab olema põhjendatud ja niisamuti peab see olema põhjendatud põhiseaduslikkuse analüüsi puhul. Veel kord rõhutan: ei ole olnud mõtet seda HÕNTE paragrahvi muuta niimoodi, et ainult olulise riive puhul peaks see analüüs olema, vaid peaks ikkagi jääma see põhimõte, et juhul kui eelnõu on puhtalt tehnilist laadi, see tõesti ei tegele ühegi vabaduse ega õigusega, vaid tegeleb üksnes tehniliste asjaoludega, näiteks asutuse nime muutmisega, siis piisab lausest, mis analüüsi ei moodusta, aga ütleb, et kuna eelnõu on üksnes tehnilist laadi, siis põhiseaduslikkuse analüüsi siin ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) Nojah, see nüüd ongi vaidluse koht, kas selline lause on analüüs või ei ole. Oluline on, ma usun – mulle tundub, et me oleme selles asjas ühel meelel –, et me ei oota sellistel puhkudel tühisõnalist sõnamulinat, vaid piisab sellest ühest lausest.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Süda valutab endiselt Pihlakodu juhtumi pärast, sest tundub, et ühiskond hakkab seda juba unustama. Aga me ei tohiks seda teha, sest õigusloome võiks olla selline, kus on selge vastutusahel ära määratletud. Kui jätta tõlgendusruumi, siis vastutavad ju kõik ja ei vastuta keegi. Kas seadusloomes peaks paika panema ka vastutaja või on nii, et abstraktselt oleme me kõik Pihlakodu juhtumis süüdi? Üks asi on hooldekodu kriminaalvastutus, mille kohta prokuratuur ütles, et seal ei leitud vigu. Kuid milline on hooldekodu juhtide vastutus, kui nad teadvalt lubasid töötama inimese, kes ei oleks tohtinud üksi töötada? Ja milline on sõnum ühiskonnale ja neile, kelle lähedased praegu või lähitulevikus hooldekodu abi vajavad? Ja kas senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale vaid, et on äärmiselt kahju ja keegi ei vastuta, anname me hoopis signaali ja loome pinnase mitteametliku meelehea pakkumise jaoks? [Mõeldakse,] et pigem siis maksan natuke lisaks, kui et minu lähedane on ohus, peaasi et temaga oleks kõik korras.

See on kindlasti äärmiselt oluline küsimus ja kindlasti puudutab ka õigusloomepoliitikat laiemalt. Ma usun, et me kõik tahame näha sellist õigusloomet, kus reageeritakse ühiskonna valupunktidele ja muredele. Kui me vaatame statistikat, siis me näeme, kui kiiresti meil kasvab dementsuse diagnoosiga inimeste hulk ühiskonnas ja milline on see prognoos. Ma usun, et me teame, kui raske on nendel peredel, kelle lähedast see diagnoos on tabanud, ja me suudame kõik ette kujutada seda hingevalu, mis inimestel ühiskonnas nüüd tõesti on. Paljude dementsuse diagnoosiga lähedased on hooldekodudes. Meil on just hiljaaegu olnud hooldekodudes dementsete inimestega mitu erineva raskusega väga keerulist juhtumit. See kindlasti on väga oluline sisend selleks, et õigusaktid üle vaadata ja leida need kohad, mida saab teha paremaks. Selles ma olen teiega täiesti nõus. Sotsiaalministeeriumi juhtimisel on kokku kutsutud töögrupp, mis vaatab laiemalt hooldekodude hoolealuste vaimse tervise erinevate aspektidega seotud küsimusi. Neid küsimusi on kahjuks rohkem kui see konkreetne, mille kohta teie küsisite.

Nüüd ma rõhutan üle olulised asjad ka selles Pihlakodu juhtumis. Esiteks, kindlasti ei ole õige see, et keegi ei vastuta. Prokuratuur on täie rangusega nõudnud selle inimese karistamist, kes need vägistamised toime pani. Teiseks, riik pakkus ohvri lähedastele advokaadi näol õigusabi ja ka rahastas selle advokaadi õigusabi. Me oleme loonud sellise minu arust väga õige ja hea lahenduse, et prokuratuuri poolt uuritava kuriteoga koos saab ohvrit võimalikult vähe riivaval ja koormaval moel kohe ka tsiviilnõude esitada. Ehk meil on õigusruum, mis võimaldab kriminaalasjas tsiviilnõude kohe kaasa panna, näiteks rahalise nõude sellesama Pihlakodu vastu, ja me oleme teinud niimoodi, et prokuratuuril ei ole isegi võimalust sellele kuidagi vastu astuda või seda kuidagi takistada, kui selline tsiviilnõue kuriteo uurimisega kaasa läheb. 

Miks selles konkreetses asjas riigi poolt ehk meie kõigi, maksumaksjate poolt rahaliselt toetatud advokaat ei aidanud seda nõuet kaasa panna? Olen pöördunud kirjaliku palvega advokatuuri poole, et nad seda analüüsiksid. Ja see on praegu niimoodi reguleeritud, et advokatuuri aukohus tõesti selle hinnangu annab. Advokatuur on vastanud, et nad tegelevad sellega ja hinnang tuleb. Aga ma arvan, et see õigusloome on olnud hea ja paljudel juhtudel ka edukas. Miks selles konkreetses juhtumis teistmoodi läks? Seda tõesti uuritakse ja vaadatakse.

Teie küsimus puudutas ka hooldekodu enda karistamist. Veel kord igaks juhuks selgitan, et hooldekodu vastutus on selles asjas võimalik kahte moodi ette võtta. See on võimalik lihtsustatult ette võtta niimoodi, et hooldekodu maksab raha ohvrile või tema lähedastele kannatuste eest, mida tema tegevus on tekitanud. Teine võimalus on see, et seda hooldekodu kui ettevõtjat karistatakse selle eest, et ta jättis tegemata ennetuse, mida ta oleks pidanud tegema või mida ta oleks ilmselgelt saanud teha, ehk ta jättis selle kuriteo ärahoidmiseks midagi väga olulist tegemata. See oli nüüd see asi, mida prokuratuur täiendavalt vaatas. Jah, tõsi, ta oleks võinud seda vaadata kohe alguses, aga prokuratuur võttis selle eraldiseisvalt ette ja vaatas seda [nüüd]. Ja nii nagu peaprokurör on avalikult selgitanud – minul puudub võimalus neid tõendeid vaadata ja hinnata –, prokuratuur hindas tõendeid ja jõudis [järeldusele], et hooldekodu oli siiski teinud selliste kuritegude ennetamiseks mõistlikul määral samme.

Kahjuks me teame, et seda tüüpi kuritegude juhtumeid, kus vaimse tervise häiretega inimesed satuvad hooldekodus enamasti meessoost kurjategija seksuaalkuriteo ohvriks ja kus rikutakse tõesti seda usaldussuhet, on maailmas mitmel pool. Ja me oleme näinud, et, ütleme, tsiviilõiguslikku kahjutasu omastele on välja mõistetud. Aga see on väga raskesti ennetatav kuriteo liik. Ja me tõesti, kasutan siin peaprokuröri sõnu, võib-olla ei soovi ka sellist ühiskonda, kus kõiki töötajaid igal sammul kaameraga jälgitakse. Seal õige [tasakaalu]punkti leidmine oli praegu prokuratuuri hinnangul selline, et nende tõendite põhjal, mis nad kogusid, ei olnud sellist räiget rikkumist, mis oleks andnud aluse ka kriminaalmenetluseks.

Aga veel kord, tsiviilasjas, jah, see nõue oleks ka minu hinnangul tulnud kohe esitada. Siin ma olen täiesti nõus advokaat Olavi-Jüri Luige seisukohtadega, kes on avalikkuses sõna võtnud ja ohvreid kaitsnud.

Suur tänu väga põhjaliku vastuse eest, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja läbirääkimiste puhul on oluline rõhutada, et sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Kõigepealt palun koos Isamaa fraktsiooni volitusega siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaiu. Korra küsin: kas kohe on lisaaega ka tarvis?

Vaatame jooksvalt.

Vaatame jooksvalt. Palun, Jaanus Karilaid!

Head kolleegid! Et kõigepealt natuke rääkida midagi positiivse poole pealt, siis nii palju, et tänan justiitsministrit selle eest, et ta eelnevas punktis igale fraktsioonile eraldi vastas. Aga kriitikat teeks ka: kui küsitakse, siis võiks [vastata] küsimuse piires, mitte kogu mikrokosmost ära rääkida. Niimoodi läheb see jutt lõputult pikale ja sisu läheb tegelikult kaduma. Aga selle poliitilise kultuuri eest, et igale sõnavõtjale eraldi vastatakse, tänan. 

Ja muidugi see ka, et te ütlesite, et loodate Isamaa toetusele kohtureformi läbiviimisel. Isamaa toetus tuleb siis, kui on näha, et kohtunike autonoomia selle käigus säilib. Kui me räägime spetsialiseerumisest erinevate kohtumajade puhul, siis me peame vaatama, et me ei teeks kohtunikest nii-öelda taksojuhte, kes peavad üle Eesti ühest kohtumajast teise sõitma, et neile jääks ikkagi võimalus keskenduda oma põhitööle. Spetsialiseerumisest on räägitud pikki aastaid, ega see ei ole uus märksõna. Nii et me peame vaatama, et säiliks kohtunike autonoomia, sõltumatus. Ja olukorras, kus me oleme kohtunikelt eripensioni ära võtnud, me tahame ikkagi, et kohtunikeks läheksid ka meie Tartu Ülikooli juurateaduskonna parimad õppurid. [Meie toetus] sõltub sellest, kui veenvalt suudetakse selle kohtureformi puhul Isamaale tõestada, et see teeb kodaniku vaatevinklist midagi paremaks, mitte et see tsentraliseerib ja teeb midagi lihtsalt mugavamaks kellegi jaoks, kes kohtusüsteemis töötab. Eelkõige peame kogu seda reformi vaatama kodaniku vaatevinklist.

Kui me räägime õigusloome kvaliteedist ja protsessist, siis jätkuvalt [on asjakohane] see vana teema, et milline on siin parlamendis, kus me oleme, õigusteenistuse võime ja kuidas me siin inimesi väärtustame. Praktikas on ministeeriumi tippjuristide ja osakonnajuhatajate palk kuskil 4500 eurot, siin majas tugeval õiguseksperdil 2500 eurot, aga advokaadibüroodes 7000–8000 eurot. Nii et me räägime, et kogu selles poliitrehkenduses, õigusloomekaares [peaks] olema parlamendi roll vääriliselt suur. Vaatame ka poliitilise rivaali Jürgen Ligi sõnavõttu, kes ütles, et parlamenti valitakse lambad. Aga kui need lambad, keda siia valitakse, ei suuda oma tugipersonali eest piisavalt seista ega neid kaitsta, siis on õigus[loome]kaares juba esimene [lüli] kõva löögi saanud. Sellest oleme siin puldis juba pikki aastaid rääkinud, kuidas me selle maja personali tegelikult hoiame või ei hoia. Ja see on muidugi parlamendi kätes, iga riigieelarve [koostamise] protsessi käigus me saaksime vaadata, kas keskvalitsuse ja parlamendi ressursside rõhuasetus ikkagi on õiges vahekorras või ei ole.

Teine teema on – muidugi ka selle eest tunnustus – julgus teha enesekriitikat. Reformierakonna valitsus on tootnud üle paarikümne eelnõu, millega ettevõtjate ja kodanike halduskoormust suurendatakse, bürokraatiat juurde luuakse. Selle tõttu läheb tegelikult kogu ühiskonna toimimine aeglasemaks, kohmakamaks ja selle võrra luuakse ka heaolu ja turvatunnet vähem juurde. Aga selle olukorra kirjeldamisest muidugi on vähe. Küsimus on ju selles, mis on see tegevuskava, kuidas halduskoormust, mõttetuid kontrolle, pidevat tõestamist, et sa midagi valesti ei tee, vähendatakse. Ettevõtja peab andma ülevaateid ühelt poolt Maksu‑ ja Tolliametile, teiselt poolt Statistikaametile, siis Eesti Pangale, tegema seda kvartaalselt ja siis jällegi aastapõhiselt, pidevalt kogu aeg tõestama, et aetakse õiget asja. Ütleme, ettevõtete kaudu tuleb ka see heaolu ja rikkus, mida kõik poliitikud rõõmsalt tahaksid ümber jagada.

Paar minutit lisaaega, palun.

Paneme kolm minutit juurde.

Ikkagi seda tegevuskava [on vaja], mitte seda, et me fikseerime ära selle probleemi, et määruste ja seaduste kaudu me paneme kogu aeg halduskoormust nii kodanikele kui ettevõtjatele juurde. Bürokraatiavastase võitluse märksõna oleme pikki aastaid kuulnud, aga me näeme, et tegelikkuses vaatab meile ikkagi vastu bürokraatiarägastik. Ja kui ettevõtjatega suhtled, siis sealt tuleb lauskriitikat, kuidas riik oma inimesi pidevalt umbusaldab, pidevalt kahtleb ja kontrollib, kas sa ikka ajad õiget asja või mitte. Siin ma ootaks kiiremat tegutsemist, mitte ainult seda, et suudetakse probleeme fikseerida.

Kuidagi terve mõistuse vastane on ka see, et me räägime põhiseaduspärasuse kontrollist. Minu arvates on meie juristide ettevalmistus nii heal tasemel, et see on elementaarne, et töötatakse välja, kujundatakse seadus, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Loomulikult on olemas ka veel presidendi filter. Kui ministeerium teeb sellise praagi ja isegi parlament teeb praagi ja poliitiliste debattide käigus ei suudeta seda praaki välja juurida, siis on olemas ka presidendi institutsioon, kes oma sisulise pädevuse ja poliitilise jõu raames suudab seda tagasi põrgatada. Aga minu arvates peaks see olema elementaarne, et parlament ja ka ministeeriumid töötavad välja ikkagi selliseid eelnõusid, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, ja see on erakordne juhtum, kui selline asi juhtub. Nii et sellised tähelepanekud. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu! Rääkides õigusloomepoliitika põhialustest, võiks muidugi peatuda mitmetel aspektidel, muu hulgas ülereguleerimise problemaatikal, samuti küsimusel, mis seondub halduskoormuse kasvatamisega. Aga mina soovin oma piiratud ajalisi ressursse silmas pidades peatuda ühel teisel küsimusel, mis on minu meelest peamine küsimus. See seondub eelnõude põhiseaduspärasuse ja selle hindamisega.

Teatavasti ütleb Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud määrus, hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, § 43 lõikes 1 punktis 5 täiesti ühemõtteliselt, et kõigi – absoluutselt kõigi, ilma eranditeta – Vabariigi Valitsuse poolt koostatud seaduseelnõude seletuskirjades peab sisalduma analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. See on kohustus, mis on absoluutse iseloomuga, erandeid ei ole. Ometi, kui me vaatame reaalsust, mis jätkub aastast aastasse, siis enam kui poolte Vabariigi Valitsusest tulnud seaduseelnõude puhul ei ole see nõue täidetud ehk eelnõu seletuskirjas ei ole selle põhiseaduspärasuse analüüsi.

Ma vaatan, et noored inimesed on praegusel hetkel rõdul. Mõelge, kui teie näiteks koolis või ülikoolis samamoodi toimetaksite. Öeldakse, et iga nädal peavad teatud asjad olema tehtud, aga pooltel kordadel jääb teil tegemata ja siis te ütlete: "Aga mulle tundus, et see ei olnud vajalik. Mulle tundus, et see ei olnud põhjendatud." Kuidas sellesse suhtutaks? Ma arvan, et mitte väga heakskiitvalt. Aga Vabariigi Valitsus seaduseelnõusid koostades just täpselt sellisel viisil tegutsebki.

Miks on see nõue kehtestatud? Miks see on oluline, et eelnõu põhiseaduspärasust seletuskirjas analüüsitaks? Sellepärast, et tagada Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑s 3 sätestatud õigusriikluse põhimõtte ja selle osana seaduslikkuse põhimõtte teostamine. Need põhimõtted näevad nimelt ette, et Eesti Vabariigis võib riigivõimu teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehk kui seadusi võetakse vastu, peab olema reaalselt tagatud, et need oleksid kooskõlas põhiseadusega. Ja selleks et see saaks tagatud, peakski ministeeriumid ja valitsus eelnõu ette valmistades tervikuna kirjutama eelnõu seletuskirja põhiseaduspärasuse analüüsi, millest nähtub, millist arutluskäiku pidi jõuti järelduseni, et eelnõu on tõesti põhiseadusega kooskõlas. Aga nagu öeldud, seda süsteemselt ei tehta.

Kui me vaatame selle aasta olukorda, siis mida me näeme? Toon mõned asjad esile. Eksperdi analüüsitud kümnest eelnõust kahes sisaldus eksperdi hinnangul eeskujulik põhiseaduslikkuse analüüs. Ja siin ka ma jääksin vähemalt ühe eelnõu osas eriarvamusele, aga see selleks. Valimisse kuulus 102 eelnõu, millest 44‑s oli analüüsitud eelnõus sisalduvate piirangute põhiseaduspärasust. Nii et 102‑st 44‑s. Kaheksa eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et kuigi seletuskirjas on põhiseaduspärasuse analüüs esitatud, tuleb analüüsi siiski täiendada, ehk see oli tehtud kehvalt. Ja 13 eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et põhiseaduspärasuse analüüs on puudu ja see tuleb kindlasti seletuskirja lisada.

Lahendus ei ole see, mida on pakkunud välja erinevad ministrid, et teeme põhiseaduslikkuse analüüsi koostamise valikuliseks, et teeme ainult siis, kui põhiseaduslike õiguste riive tundub eriti intensiivne. Absoluutselt ei ole ma sellega nõus ja sellega ei ole nõus ka Hannes Vallikivi, kes eksperdina seda küsimust hindas. Põhjus on väga lihtne: kui ei ole põhjust viia läbi põhjalikku analüüsi, siis, nagu minister ütles, võib piirduda lühikese selgitusega selle kohta, miks analüüsi ei ole põhjust teha: sellepärast et seal ei ole reaalselt põhiseaduslike õiguste riivet, näiteks muudetakse mingisuguse ametiasutuse nime või midagi muud sellist. Aga ei tohi vabastada kohustusest seda analüüsi teha, sel lihtsal põhjusel, et kui seda kohustust enam ei ole, siis võidakse see jätta mingile ettekäändele tuginedes tegemata ka siis, kui seda tegelikult peaks tegema. Suvaõigus hakkab siis toimima. 

Ja sellepärast ma tegingi mõne päeva eest Riigikogu juhatusele ettepaneku, et Riigikogu juhatus saaks astuda väga selgeid, jõulisi ja konkreetseid samme, selleks et anda oma panus probleemi ületamiseks. Ettepanek on sisuliselt lihtne, see seisneb selles: kui parlamenti saadetakse valitsuse poolt seaduseelnõud, mille seletuskirjas ei sisaldu kehtiva õigusega nõutud põhiseaduslikkuse analüüsi, siis juhatus lihtsalt ei pane neid eelnõusid täiskogu istungite päevakorda, ja ongi kõik. Saadetakse valitsusele kiri, kus öeldakse: paneme päevakorda, aga eeldusel, et te koostate põhiseaduslikkuse analüüsi, nagu kehtiv õigus nõuab. Sellise õiguse annavad minu hinnangul Riigikogu juhatusele selgelt kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punktid 10 ja 18, mis näevad ette, et Riigikogu juhatusel on õigus kehtestada eelnõude normitehnilised eeskirjad ja otsustada muude seadusega reguleerimata protseduuriküsimuste üle. 

Mul on veel mõned ettepanekud. Ma lihtsalt ei kritiseeri, vaid panen ette täiendavad sammud, mida saaks teha selleks, et tagada probleemi lahendamine. Esimene samm on see – ja see on sõnum ennekõike proua ministrile –, et leppige Vabariigi Valitsuse tasandil kokku, et ühestki ministeeriumist ei tule kooskõlastusringile seaduseelnõu, mille seletuskirjas põhiseaduslikkuse analüüsi ei sisaldu. See on esimene tasand.

Teine tasand: kui erinevatest ministeeriumidest siiski tulevad välja sellised eelnõud, mille [seletuskirjas] seda analüüsi ei ole, siis justiitsminister ei kooskõlasta neid eelnõusid. Lõppude lõpuks teie, proua minister, justiitsministrina hoolitsete ja vastutate selle eest, et hea õigusloome eeskirjad saaksid järgitud. Te ütlete, et ei pane oma templit alla, ja sellisena see konsensuslikku heakskiitu valitsuses ei saa.

Kolmas tasand on see, et kui ministeeriumidest ikkagi tuleb välja mittenõuetekohane eelnõu, justiitsminister pigistab ka selles suhtes silma kinni ja asi saadetakse parlamenti, siis parlamendis komisjonid ei tee juhatusele ettepanekut selliste eelnõude täiskogu päevakorda lülitamiseks. Ja isegi kui nad seda teevad, siis neljandal tasandil juba Riigikogu juhatus ütleb: "Aga meie ei pane selliseid eelnõusid päevakorda."

Vaadake, näete, on olemas konkreetsed sammud, mille astumise kaudu saab nädala aja jooksul kogu selle probleemi ära lahendada. Kõik. Probleemi, mis vältab aastast aastasse. Aga kui seda ei tehta, siis nähtub meile mis? Ei nähtu mitte see, et probleemi pole võimalik lahendada, et pole võimalik kõrvaldada probleemi põhjuseid ja sedakaudu luua eeldusi probleemi lahendamiseks, vaid et tegelikult ei võeta tõsiselt seda nõuet, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseadusega kooskõlas, ja selle tõttu ei võeta tõsiselt ka kohustust tagada, et see põhimõte reaalselt teostuks.

Ja mis on tagajärg? Tagajärg on see, et ikka ja jälle lastakse siit saalist läbi seaduseelnõu, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Muuseas, viimase asjana kiiresti nimetan ära, et on veel üks täiendav samm, mida saaks astuda, kui tahetakse olukorda parandada. Nimelt, Riigikogu võiks pakkuda kõigile Riigikogu liikmetele välja täienduskoolituse seonduvalt sellega, kuidas hinnata eelnõude põhiseaduspärasust. Ma julgen väita, et enamikul Riigikogu liikmetest puudub elementaarne võimekus selle ülesande täitmiseks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on ammendunud meie tänane päevakord ning lõppenud on ka tänane Riigikogu istung.