Suur aitäh! Ja suur tänu selle võimaluse eest arutada koos teiega õiguspoliitilisi arenguid ja küsimusi! See on ju siit saalist absoluutselt igaühe, iga Riigikogu liikme igapäevase töö vaates äärmiselt oluline küsimus. Ja äärmiselt oluline on ka küsimus, kuidas meie kõige kallim vara, meie demokraatia, ja meie riik vaba riigina saaks võimalikult hästi edasi minna.
Alustuseks saan öelda, et värskelt avaldatud OECD uuringu kohaselt, mis võrdleb õigusloomepoliitikat erinevates OECD riikides, on Eestil päris mitmes asjas väga head tulemused. Näiteks on esile toodud, et Eestis on seaduseelnõude mõju hindamine võrreldes teiste riikidega väga hea, et meil on õigusloome võrreldes teiste riikidega läbipaistev ja huvirühmade kaasamine hea. Mõju hindamise ja õigusloome läbipaistvuse poolest oleme 36 riigi hulgas neljandal kohal ja kaasamist iseloomustava näitaja poolest üheksandal kohal. See on vast selles mõttes oluline välja tuua, et meile endile tundub, et needsamad asjad peaks minema palju paremini ja et me saame siin veel palju paremini teha. Aga sissejuhatuseks, rahvusvaheliselt paistab, et on juba päris hästi.
Eelmisel ehk 2024. aastal me vaatasime põhjalikumalt eelnõusid, mis Justiits‑ ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks esitati. Neid eelnõusid oli kokku 124, kuigi see eelnõude arv ei ole vast oluline näitaja. See näitab ainult mingil määral töömahtu ja inimeste õiguskindluse mõjutamist. Osa eelnõude kohaselt ju muudetakse ainult mingeid nimetusi või tehnilisi asjaolusid sätetes. Aga positiivne on kindlasti see, et äärmuslikult kiireloomulisi eelnõusid oli eelmisel aastal vähem ja rohkem oli selliseid eelnõusid, mis tegelesid mingi valdkonna arendamisega ja pakkusid võimalusi või lahendusi suurematele muredele. Näiteks kosmosetegevus oli eelmisel aastal selline asi, mida Riigikogu tublisti arendas, ka jäätmekorraldus, ja nüüd siis otsapidi kohtute haldamine, mille puhul me oleme terve suure paki eelnõudega [tööd] alustanud ja liigume edasi.
Euroopa Liidu õigust tuli eelmisel aastal võrreldes mitme muu aastaga üle võtta mõnevõrra vähem. See tuleneb sellest, et valimisaastal on see aktiivsus alati pisut väiksem. 23% seaduseelnõudest olid sellega seotud.
Meeldetuletuseks, meil oli Eestis eelmise aasta lõpu seisuga 392 riigisisest seadust, millest eelmisel aastal muudeti 47% ehk 186 seadust. Tõesti, eesmärk võiks olla ju see, et meil kujuneb välja stabiilne õiguskord, et muudatused ei tabaks nii eraisikuid kui ka ettevõtteid liiga sageli, aga samal ajal jällegi, kui me tahame midagi paremaks teha, siis [ei tohiks see] jääda numbri kartuses tegemata.
Üks oluline küsimus, mida me iga aasta siin ühiselt vaatame, on see, kas need muudatused, mis tehti, ikkagi väärisid tegemist selles vaates, et kas me oleme põhiseaduse vaimu Eestis õigesti hoidnud. Meeldetuletuseks, põhiseaduse vaimu hoidmine [tähendab seda], et iga eelnõu puhul tuleks hinnata, kas eelnõu piirab kellegi õigusi või vabadusi, juhul kui eelnõu kellegi õigusi või vabadusi piirab, kas see piirang on ilmtingimata tarvilik ning kas see probleem või murekoht, mille tõttu kellegi õigusi riivatakse, üleüldse on sellisel kujul olemas, et selle pärast peaks hakkama kellegi õigusi või vabadusi piirama. Juhul, kui probleem või murekoht on tõepoolest olemas, [tuleb hinnata], kas see piirang või inimeste põhiõiguste riive on proportsionaalne, kas see on väikseim võimalik riive, mida me saame ette kujutada, või on eelnõus väljapakutud lahendus selline, millega võrreldes saaks riivet ikkagi veel tugevalt [leevendada]. See on see, mida me põhiseaduspärasuse hindamisel ootame: et me hindaksime selgelt, kas mure on olemas, kas see mure on olemas sellisena, nagu eelnõus on kirjeldatud, ja kas selle mure lahenduse puhul on riive määr kõige väiksem võimalik. Niisiis, iga eelnõu, mis õiguste ja vabaduse riive [kaasa toob], peaks tingimata sellist analüüsi sisaldama.
Õiguspoliitika ülevaate juures on alati ka eksperthinnang. Seekordse ekspertarvamuse esitas Eesti Teaduste Akadeemia vahendusel justiitsministeeriumile ja Riigikogule vandeadvokaat Hannes Vallikivi. Oma analüüsis toob ta välja ettepaneku, et oleks mõistlik muuta eelnõude seletuskirja ülesehitust niimoodi, et põhiseaduslikkuse analüüs oleks alati eraldi peatükis selgelt välja toodud. Sellisel juhul oleks lihtsam anda kiirelt mustvalget hinnangut, kas põhiseaduslikkuse analüüs üleüldse on olemas või ei ole. Ma arvan, et see on Hannes Vallikivil väga hea ettepanek. Me kindlasti võtame selle ette, et selline muudatus teha, et selle jälgimine oleks lihtsam.
Põhiseaduslikkuse analüüs ja põhiseaduspärasuse hindamine on aasta-aastalt läinud nii sõltumatute hinnangute kohaselt kui ka Justiits- ja Digiministeeriumi enda hinnangul siiski paremaks, aga see ei ole hea. Nii teile ette saadetud justiitsministeeriumi kirjalikus ülevaates kui ka Hannes Vallikivi eksperthinnangus on toodud välja erinevaid kohti, kus see on väga hästi lahendatud ja kus seda oleks saanud oluliselt paremini lahendada, ning ka eelnõusid, kus selline analüüs oli vähemalt justiitsministeeriumile esitamise hetkel veel puudu. Tõsi on see, et osale eelnõudele on see lisatud hiljem. Ja tõepoolest, Riigikogu saab oma töös sellele alati tähelepanu pöörata ja leida selleks võimalusi kas koos täitevvõimuga või ise põhiseaduslikkuse analüüs sinna otse lisada või seda täiendada.
On esitatud ka mõtet põhiseaduspärasuse analüüsi vähendada. Kinnitan, nii nagu eelminegi aasta, et ma ise pean põhiseaduslikkuse analüüsi äärmiselt oluliseks just selle tõttu, et see on üks neid tööriistu, mida me saame kasutada selleks, et ülemäärast koormust ja ülemäärast vabaduste piiramist eelnõudes ei oleks. Nii meie enda sihiseade kui ka eksperthinnangu puhul on vaadatud laiemalt bürokraatia või ülemäärase halduskoormuse vähendamist. Ja siin, ma usun, me oleme kõik ühel meelel, et ülemäärane halduskoormus on jõudnud sinnamaani, kus see ei ole enam talutav. Samasuguse tulemuseni on jõudnud ka Euroopa Liit tervikuna: ülereguleerimine [halvendab] ettevõtete konkurentsivõimet ja võtab tegelikult liiga palju aega ka eraisikutelt, seda aega, mida võiks palju meeldivamalt mööda saata.
Valitsus on alustanud praegu väga jõuliselt eelnõude ja määruste kaudu tööd bürokraatia ja ülemäärase halduskoormuse vähendamiseks. Just täna sai valitsuses toetuse üks muudatus, mis on tekitanud äärmiselt palju küsimusi ja arutelusid. See on see niinimetatud üks-sisse-üks-välja-lähenemine ehk vabatahtlikkuse printsiibist loobumine. [Plaanime] hea õigusloome tava muuta selliselt, et juhul, kui ametkond esitab mõne täiendava halduskoormuse algatuse, siis tuleb sellega koos teele panna ka eelnõu, mis halduskoormust vähendab, ja seda loomulikult lisaks üldisele halduskoormuse vähendamisele.
Me usume, et selline meetod suunab ja nügib ametkonda veel rohkem läbi mõtlema, kas kavandatud uus halduskoormus ikkagi on vajalik. See on mõnes mõttes täiendus põhiseaduslikkuse analüüsile, mis peaks täitma sedasama eesmärki, et halduskoormus ei oleks ülemäärane. Parem põhiseaduslikkuse analüüs koos selle nõudega, et halduskoormuse suurendamisel tuleb kaasa panna ka eelnõu, mis halduskoormust – kas siis ettevõtjatele, avalikule sektorile endale või eraisikutele – vähendab, peaks pöörama seda laeva väga palju selles suunas, et me ei tooda halduskoormust juurde ning samal ajal ikkagi süstemaatiliselt ja kõhklematult vähendame olemasolevat.
Loomulikult on olnud palju küsimusi ja ka avalik sektor ise on olnud mõneti murelik, et kuidas see kõik hakkab välja nägema. Ka Riigikogu liikmed kindlasti tunnetavad seda riski, see tuli ka eelmises päevakorrapunktis tegelikult esile. Näiteks, kui me räägime mõne asja dekriminaliseerimisest, siis jah, see võtab kindlasti prokuratuurilt ja kohtult koormust vähemaks, aga see võib tekitada ka teatud ahvatluse mõningaid väärtegusid rohkem ja julgemalt toime panema, sest vangistuse kartust enam ei ole.
Kõiki seniseid nõudeid, mis on inimestele või ettevõtetele pandud, on alati sillutanud mõte, et äkki see teeb ühiskonnas midagi paremaks. Sageli on nende nõudmiste taga olnud poliitikud ise, kes on soovinud, et ühte või teist asja ühiskonnas parandataks. Ja isegi kui me teame, et tegelik parandus nõuab väga [palju] aega, raha ja ressursse, on poliitikutele mõnigi kord tundunud, et palju lihtsam on teha mingi säte ja hakata seda kontrollima, selle asemel et tegeleda mure juurte endiga ja asju põhjalikumalt lahendada.
See on see väärtushinnang, hoiak, mida me tervikuna tahame Eestis muuta. Võtame rahulikumalt ette juurpõhjused, võtame põhjalikumalt ette raskete küsimuste lahendamise, ärme lubame nii kergesti kiireid ja lihtsaid lahendusi, sest me teame, et paljudele asjadele ei ole kiireid ja lihtsaid lahendusi olemas. Me teame ka seda, et bürokraatliku nõude ja siis sellele kontrollimehhanismi juurde tegemine ei ole see, mis ühiskondlikke muresid lahendab.
Eelmises päevakorrapunktis oli juttu ka alaealiste tööharjumuste kujundamisest. Kui me vaatame näiteks pankade tehtud varasemat statistikat, siis me näeme, et Eestis töötavad alaealised vähem kui teistes, näiteks Põhjamaade riikides. Kas see on seotud sellega, et meie tootlikkus on madalam, vaatamata sellele, et meil on head PISA tulemused? Ma ei oska öelda. Aga tõenduspõhiselt me näeme kindlasti seda, et alaealiste töötamise reeglid on meil karmimad kui näiteks Põhjamaades. Kas see on põhjendatud? Minu hinnangul ei ole. Kas me saame teha seda halduskoormust ettevõtjatele kergemaks? Jah, saame. Kas me saame peresid rohkem usaldada? Jah, saame.
See on vaid üks näide nendest asjadest, kus me koormust vähendame. Iga ülemäärase halduskoormuse vähendamise [juhtum] tegelikult näitab, et me usaldame Eestis inimesi rohkem. Ja me oleme valmis võtma koormust vähemaks ka avalikult sektorilt endalt. See peaks kaasa tooma selle, et avalik sektor saab ebamõistlikes kohtades kokku tõmmata või siis tegelda nende asjadega, mis meie ees seisavad ja on äärmiselt olulised.
Tahan korraks puudutada tehisaru. Tehisaru on Eestis kohal, on kogu maailmas kohal. Me peame ka õigusloomepoliitikas vaatama, mis on need mõistlikud piirid ja lahendused, kuidas tehisaru paremini ja efektiivsemalt kasutada, ilma et me loobuks senistest õigustest ja vabadustest, millega me oleme ühiskonnas harjunud ja mida me peame oluliseks. See on kindlasti üks teema, kus meil seisavad ka õigusloomepoliitika vaates, ma usun, koos Riigikoguga ees väga sisukad ja põhimõttelised arutelud.
Bürokraatia vähendamiseks on Justiits‑ ja Digiministeeriumis praegu käsil näiteks määruste ülevaatamine. Meil on Eestis umbes 4000 erinevat määrust, millest osa puhul on ära langenud paragrahv, mille alusel see määrus on tehtud, või on määrus muutunud mõttetuks. Me ootame kõikide ministeeriumide koostööd määruste hulga vähendamisel ja määruste mõttekuse ülevaatamisel, et me saaks inimestel, kes peavad neid määrusi täitma ja nendega arvestama, koormust tõesti vähendada. Seal me saame juba kasutada tehisaru, kuna need on avalikud dokumendid, tehnilise kontrolli läbiviimisel. Aga kui me jõuame õigusloomes delikaatsemaid isikuandmeid puudutavate küsimusteni, näiteks uuringute või ettevalmistavate materjalide puhul, või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumentideni, siis tuleb tehisaru õiguslikke küsimusi kindlasti täie tõsiduse ja põhjalikkusega vaadata. Ja kinnitan teile, et me seda teeme.
Nii et kokku võttes ma loodan, et me hoiame oma kõrget rahvusvahelist taset, aga vastame edaspidi veel paremini Eesti inimeste ootustele; et meie õigusloome on kvaliteetne, läbipaistev, kiire, ja mis kõige olulisem, vastab Eestis kehtivale põhiseadusele, meie põhiseaduse aadetele ja väärtustele ega pane inimestele sellist koormust, mida ilmtingimata vaja ei ole. Aitäh!