Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid taas näha. Alustame kolmapäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mõne nädala eest pidasime erakonna kongressi, kus ma ütlesin oma kõnes, et kõikenägev kuri silm tuleb välja torgata. See totaalne jälgimisühiskond, mis Eestis on, on ammu üle piiri läinud ja see tuleb tagasi pöörata. No täiesti oodatavalt tuleb meile siis elust enesest teateid sellest kõikenägevast kurjast silmast. Põhja prefektuur tunnistab meile, et politsei, PPA käsutuses on 250 numbrituvastuskaamerat, millest töökorras on 228 ja need teevad enam kui 20 miljonit pilti ühes kuus, jälgides siis täiesti seaduskuulekate autode liiklemist Eestis, üle terve riigi, kõikides maakondades. 

Ja mis on oluline? Sellist politsei käsutuses olevat kaamerate võrgustikku, mis registreerib auto lahkumise näiteks Tallinnast ja jõudmise näiteks Tartusse või ka mõnda teise riiki, pole Riigikogus või laiemalt ühiskondlikul tasandil Eestis kunagi arutatud ega ka üheski seaduses lubatud. Rääkimata sellest, et Riigikogu oleks langetanud sellise otsuse, mis lubaks väga tõsiselt eraelu puutumatuse põhiõigust riivavad süsteemid rajada. Meil puudub seega üldse igasugune regulatsioon, millega oleks kehtestatud taolise süsteemi opereerimise andmete kogumine, andmete kasutamine või selle piirangud. 

Nüüd peaminister, siseminister ja justiitsminister, kõik ütlevad, et nemad ei tea asjast mitte midagi ja nemad ei ole seda kunagi heaks kiitnud ja neile see ei meeldi. Nüüd meile jääb mulje, kaks varianti on: kas poliitikud, valitsuspoliitikud valetavad, mis ei oleks ju kuidagi üllatav Eestis, või valitsuspoliitikud tõepoolest ei tea, mida jõustruktuurid meil teevad, ja need toimetavad omasoodu, (Juhataja helistab kella.) ilma poliitilise juhtimiseta, mis ei oleks ka meil Eestis üllatav. Igatahes on meil selle kohta peaministrile terve hulk küsimusi arupärimise vormis.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis ja need, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Meil on Isamaa fraktsiooni poolt üle anda arupärimine ja me ei tee seda sugugi mitte rõõmsal meelel, sest tegemist on arupärimisega seoses vaesuse levikuga Eestis. Nimelt, hiljuti on ajakirjanduses avaldatud sünged andmed ja tulevikuprognoosid, mille järgi neljandik Eesti inimesi vaesub ja enim saavad pihta noored pered.

Samas on juba 2015. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsioon seadnud eesmärgi kaotada kõikjal vaesus ning tagada väärikus ja hea elukvaliteet kõigile ja pannud ka saavutamise tähtaja: 2030. aasta. Selle sihini jõudmiseks on Eesti koostanud tegevuskava ja püstitanud mõõdetavad indikaatorid, mille saavutamist hindab Riigikantselei koos Statistikaametiga. Ja ülearu positiivseid tulemusi vaesuse kaotamise osas ei ole, seatud sihtideni ei ole jõutud absoluutse ega ka suhtelise vaesuse vähenemise osas.

Nüüd edasi. Reformierakond nimetab madalapalgaliste tulumaksusoodustuste süsteemi maksuküüruks ja on asunud seda väljamõeldud maksuküüru kangelaslikult kaotama, tekitades sellega iga aasta riigieelarvesse kahju üle 500 miljoni euro ulatuses. Tegelikult sai Reformierakond sellest ise ka aru ja lükkas niinimetatud maksuküüru kaotamise aasta võrra edasi. Mis takistab aga Reformierakonnal loobuda niinimetatud maksuküüru kaotamisest, mille tulemusena oleks vabanev raha hulk juba järgmisel aastal üle 500 miljoni euro, mis aitaks muuseas väga oluliselt lahendada inimeste vaesusprobleeme? Miks te tahate tekitada riigieelarvele üle 500 miljoni euro miinust juurde ja süvendada vaesust? Aitäh! Annan üle arupärimise peaminister Kristen Michalile.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni Riigikogu liikmete poolt üle anda kaks arupärimist. Mõlemad teemad on hästi aktuaalsed. 

Esimene arupärimine puudutab rahvastiku vähenemist ja arupärimine on suunatud peaminister Kristen Michalile. Eesti rahvaarv pöördus langusesse ja Statistikaameti andmetel vähenes Eesti rahvaarv 2024. aastal 5402 inimese võrra. Languse peamiseks põhjuseks oli sündide arvu järsk vähenemine. Mullu sündis vaid 9646 last, mis on rohkem kui 1000 võrra vähem kui eelmisel aastal. Loomulik iive oli tugevalt negatiivne ning ka positiivne rändesaldo ei suutnud rahvaarvu vähenemist tasakaalustada. Negatiivne iive on Eestis olnud juba kümmekond aastat, kuid seni on positiivne rändesaldo selle ära katnud. Eesti riigi kestlikkus ja areng sõltub otseselt meie rahvastiku jätkusuutlikkusest. Vastavalt sellele me loomulikult juhime tähelepanu, et see peab olema prioriteet nr 1 valitsusel, ja vastavalt sellele on ka esitatud rida küsimusi. 

Teine arupärimine puudutab tervishoiusüsteemi kestlikkust ja kättesaadavust. Siinsamas täna peaminister infotunnis sõnas järgnevat: "Peame riiki koos üleval! Sedasama imearmsat Eestit peame koos üleval!" See on stenogramm. "Selle jaoks on seda sotsiaalsüsteemi vaja. Eesti meditsiini- ja tervishoiusüsteem on üliefektiivne. Inimesed teevad väga head tööd. Arstid, tervishoiutöötajad, kõik teevad väga head tööd." See oli täna infotunnis peaministri välja öeldud.

Nüüd, kui me vaatame arvudesse sisse ja vaatame, mis siis tegelikult olukord on. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaates hoiatatakse, et kui tervishoiusüsteemis ei tehta sisulisi muudatusi, siis võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluskulud tervishoius kahekordistuda, ravijärjekorrad veelgi pikeneda ning Tervisekassa eelarve puudujääk ulatuda lausa 900 miljonit euroni. 

Euroopa Komisjoni 2023. aasta andmeil oli Eestis Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus. 12,9% Eesti elanikest teatas, et nad on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, kuna see oli kas liiga kallis, eeldas liigset sõidukaugust või olid väga pikad ootejärjekorrad. Tuletan meelde, et Euroopa Liidu keskmine näitaja on 2,4%, Leedus on 3,8%, Lätis 7,8%, Tšehhis vaid 0,4%. Meil on nende inimeste arv 12,9%, kes loobusid tegelikult tervishoiuteenusest nendel põhjustel, mis ma välja tõin. Ja siinsamas peaminister räägib, et meil on kõik hästi. 

Ja siin on loomulikult ka muud asjaolud kõik välja toodud. Lisaks loomulikult on meil ka tervishoiutöötajate nappus, seda me teame, ja ka selles osas on Eesti näitaja üks kõrgemaid. Võrreldes meie naabritega väga palju asju on tervishoius tegemata lihtsalt. Ja loomulikult üheks põhjuseks on rahapuudus, millest ma ka rääkisin. Ja vastavalt sellele on meil jällegi koostatud küsimused, selle arupärimise esitame sotsiaalminister Karmen Jollerile. Aitäh!

Aitüma! Head kolleegid, üks väike täpsustus. Lauri Laats oli väga korrektne. Aga edaspidi on palve, et kui on mitu arupärimist korraga üle anda, neid on võimalik järjestikku üle anda, aga teeme ikkagi arupärimine ja kaks minutit, arupärimine ja kaks minutit. Aga veel kord, mul ei ole ühtegi märkust Lauri Laatsile, kõik oli väga korrektne. Aga veel kord, kui edaspidi on mitu arupärimist korraga üle anda, siis me ei pane nelja minutit kokku. Meil siin üks selline mitte kõige parem praktika on sellest ka meeles, veel mul peas, seetõttu ikka arupärimine – kaks minutit, arupärimine – kaks minutit. Nii et võib korraga mitu tükki järjestikku üle anda. 

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Juba kaks aastat tagasi moodustatud valitsuskoalitsiooni partnererakonnad etendavad meile siin kaks kuud kestvaid koalitsiooniläbirääkimisi. Küllap selleks, et kõik hüüatused, mis sealt kinnisest toast välja kostuvad, saaksid ka laiemat kõlapinda ja et avalikkus neile reageeriks, ja nii meiegi. 

Sellega seoses Isamaa fraktsiooni grupi liikmete poolt annan ma üle arupärimise. Kuna me eeldame, et analüüsid koalitsioonileppe muutmiseks on tehtud, siis küsime konkreetselt selle kohta, et on plaan gümnaasiumid lahutada põhikoolidest, see tähendab gümnaasiumid anda riigi omandisse ja põhikoolid jätta omavalitsuse omandisse. Küsime, millisele tulemusele on jõutud gümnaasiumihariduse korralduses omavalitsustega läbi rääkides; millise muutuse toob gümnaasiumi- ja põhikooliastme planeeritav lahutamine nii gümnaasiumi- kui ka põhikoolivõrgule; millised kulud kaasnevad riigieelarvele seoses seni kohalike omavalitsuste pidada olnud gümnaasiumide riigi hallata võtmisega; kuidas kavatseb valitsus lahendada gümnaasiumihoonete omandi ja koolipidamiskohustuse ülevõtmise juriidilised küsimused, ka juhul, kui seni on gümnaasiumi- ja põhikooliaste olnud samas koolimajas; kuidas lahendab gümnaasiumide riigi vastutusele võtmine praeguse valitsuse poolt täitmata jäänud õpetajate palgatõusu lubaduse täitmise ja seega ka õpetajate järelkasvu küsimuse; mis saab maapiirkondades neist põhikoolidest, kus praegu on õpetajate koormus ja kvalifikatsiooni tase olnud konkurentsivõimeline just gümnaasiumi- ja põhikooliastme koosmõjus. Loodame haridus- ja teadusminister (Juhataja: "Aitäh!") Kristina Kallaselt neile küsimustele vastust.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Näib, et Reformierakonna juhitav valitsus on plaaniks võtnud, et peale neid ei jääks Eestis kivi kivi peale. Nüüd on asutud kallale väikemesinikele, neilt on ära võetud sellest aastast toetused. Toetuste kaotamine toob kaasa selle, et väikemesinikud ei registreeri enam ennast PRIA‑sse, ja see võib põhjustada probleeme mesilaste kaitsega ja haiguste leviku tõkestamise osas, kuna mesilate asukohti ei kajastata selles registris. Ja sellega seonduvalt on rida küsimusi regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Aitäh!

Head kolleegid, ma loodan, et minu rehkendus on õige, et olen vastu võtnud Riigikogu juhatuse nimel kokku kuus arupärimist. 

Teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Intermariumi toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja Anti Poolamets. 

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1: Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 223 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Me saime teisel lugemisel komisjoni esindaja poolt ka väga hea ülevaate sellest, kuidas on eelnõu menetlemine kahe aasta jooksul siin Riigikogus välja näinud. Ma toon välja neli asja. 

Ühelt poolt kuumutatud tubakatoodete puhul me keelame maitsed. Miks nende maitsetega tuleb tegeleda? Näiteks ka Eesti noored küsitlusuuringu andmetel vastavad ligi kahe kolmandiku ulatuses, et kui nemad teevad valikut, millist toodet tarbida, nende jaoks on tähtis maitse. Keegi ei taha seda suitsumaitset või ‑lõhna või midagi kanget ja imelikku. Noored tahavad atraktiivset maitset. See on see, mis neid tarbima paneb ja rohkem tarbima paneb. Nii et maitsetega tegelemine on tähtis, kui me mõtleme noorte sõltuvuse vähendamisele ja nende tervise parandamisele. 

Teiseks, tegemist on direktiivi ülevõtmisega ja ongi mõistlik tegeleda selliste regulatiivsete sammudega Euroopa Liidu tasandil. Siseriiklikult oleme meie proovinud, on teised riigid proovinud, aga kuna tubakas ja nikotiinitooted on selline kerge kaup, mis liigub üle piiride autopagasnikus, kotis, kohvris, siis on väga keeruline ühel riigil vabal turul reguleerida sõltuvust tekitavate toodete tarbimist. Nii et see, et me võtame üle direktiivi, küll pea kaheaastase hilinemisega, see on ainumõeldav viis turu reguleerimiseks. 

Ja ma loodan, et, kolmandaks, ka uute toodete puhul. See kaks aastat, mis eelnõu me oleme siin menetlenud, on tulnud meil tuhandeid nikotiinisõltuvuses noori juurde. On uued tooted, tootegrupid. Võib-olla me ei saa peale vaadates arugi, millega tegemist on, aga ükskõik kui palju turundusmaterjalides räägitakse väikesest tervisekahjust ja sellest, et tuleb toetada sigarettidest või klassikalistest tubakatoodetest loobumist, siis ma kinnitan, et, ma ei tea, Käsna Kalle pildiga maasikamaitselised veibid või Super Mario Tutti Frutti maitselised mingisugused pulgad või padjakesed, need ei ole mõeldud minule või mõnele täiskasvanud inimesele suitsetamisest loobumiseks. Need on uute tarbijate kasvatamiseks ja noored, kelle jaoks on maitse tähtis, kes närivad seda maasikamaitselist nätsu, ja nüüd on sama maitsega nikotiinipadjake või veip olemas, see on sihilikult uute tarbijate kasvatamine.

Ja viimaseks, see ongi meie ülesanne ja vastutus. Kui me räägime ennetusest, siis tubaka ja nikotiinitoodete turu reguleerimine on oluline samm, et ennetada sõltuvust ja tervisekahjusid noorte seas, et uus põlvkond kasvaks sõltuvusest vabamana kui meie oma. 

Nii et loodan, et nüüd see ei jää viimaseks tubakaseaduse muutmiseks. Nii nagu terviseministrid Euroopa Liidus on volinikule kirjutanud, et tubakatoodete direktiivist tuleks teha nikotiinitoodete direktiiv ja kõik need innovaatilised multikategelastega magusad tooted tuleks ka regulatsiooni alla viia, et kui tarbija näeb neid alternatiividena, siis tuleks ühtemoodi nii pakendit, müügikohtasid reguleerida ja tegelikult ka aktsiisiga maksustada. Nii et aitäh, kolleegid, toetage seda direktiivi ülevõtmist Eestisse nüüd kolmandal lugemisel ja jätkame arutelusid selle üle, kuidas meie noorte tervist paremini kaitsta. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 223 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 223 SE. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu oli 7, erapooletuid 1. Eelnõu 223 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu 583 teine lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seadusega. 

Komisjon on arutanud seda kahel korral. Kõigepealt enne esimest lugemist ettevalmistamisel 10. märtsil, kui mina komisjoni liige veel ei olnud. Selle ülevaate te olete Madis Timpsonilt saanud. Ja nende arutelude juurde ma täna täpsustavalt ei tuleks rohkem, kui et jäi üles küsimus komisjonis enne esimest lugemist, mis puudutas küsimust kõigepealt, kas ka meeste diskrimineerimise osas on plaanis konventsioone rahvusvahelisi. Sellele küsimusele vastas kirjalikult Välisministeerium, öeldes, et teadaolevalt selliseid konventsioone rahvusvaheliselt algatatud praegu ei ole. 

Samuti oli küsimus, mis oli seotud andmetega, et kui palju siis on sootunnustega seotud kaebusi meil siin Eestis, ja saime sellise vastuse, et koos sootunnusega, mis siis on perekondlikud kohustused, rasedus-sünnitus, lapsevanemaks olemine, sooline ja seksuaalne ahistamine – nende kaebuste hulk võrdõiguslikkuse volinikule oli aastal 2921 kokku 98, aastal 2022 kokku 66 ja aastal 2023 kokku 51. Samamoodi siis töövaidluskomisjoni, kuhu on samuti võimalus kaebusi esitada, esitati 2021. aastal 3, 2022. aastal 1 sooga seotud diskrimineerimise vaidlus ja 2023. aastal muutus metoodika, mistõttu ei ole ka need andmed võrreldavad, kuid 2023. aastal oli vastavalt 3 sarnast kaasust voliniku töölaual. 

Nüüd, teise lugemise ettevalmistamine toimus sotsiaalkomisjonis, kui mina olin juba komisjoni liige, 14. aprillil. Ja sellel arutelul oli küsimus komisjoni liikmel, kes küsis, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb kõigi inimeste õiguste eest seismiseks jõupingutusi, sealhulgas meeste õiguste. Fakultatiivprotokollis võiks käsitleda kõiki inimesi või tuleks koostada mõni täiendav eelnõu või direktiivi täiendus, mis on olemuslikult ja sisult sarnane küsimus, mis esimese lugemise ettevalmistusel. 

Ministeeriumi esindaja andis selgituse et kõnealune lisaprotokoll puudutab naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ja on pärit aastast 1979, millega Eesti liitus 1991. aastal. See oli aeg, kui Eesti taasiseseisvus ja ühines samal aastal väga paljude oluliste inimõiguste konventsioonidega. See ei ole ainus ÜRO konventsioon, mis puudutab inimõigusi. 

Nii, ja jõudsime siis ka otsustuspunktideni. Kuivõrd komisjoni koosseis oli muutunud, siis tehti ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja – konsensuslikult –, teha ka ettepanek eelnõu täiskogu päevakorda võtmiseks tänaseks, 23. aprilliks – samamoodi konsensus – ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus – samamoodi konsensus – ja kiita heaks teise lugemise menetlusdokumendid, mis oli samamoodi konsensus. 

Selline on olnud arutelude käik sotsiaalkomisjonis enne mind ja minu ajal. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernitsal on teile küsimus. Palun!

Aitäh, juhataja! Ettekandja! Palju neid lisasid, fakultatiivprotokolle või kuidas neid nimetatakse, võib veel seal paunas olla? Ja sain ma aru praegu, et selle eesmärk on, et naised saaksid nüüd kaebusi esitada nii-öelda väljapoole piiri ja sealtpoolt saaks hakata algatada ka uurimisi.

Suur aitäh! Nii nagu ma juba ütlesin, meil on päris mitmed ÜRO inimõigusi puudutavad konventsioonid. Kõnealune puudutab naisi, meil on ka lapse õiguste konventsioon, meil on puuetega inimeste õiguste konventsioon. Ja nende konventsioonide puhul ei ole kunagi teada, millal otsustatakse rahvusvaheliselt riikidega ühiselt luua veel mõni täiendav lisaprotokoll. Kõnealusel konventsioonil täiendavaid protokolle minule teadaolevalt hetkel arutelu all ei ole. Ja hiljuti me oleme üsna sarnase fakultatiivprotokolliga ühinenud, mis puudutas laste õigusi, mis oli täiendus ÜRO lapse õiguste konventsioonile, kus samuti, nagu selle kõnealuse konventsiooni puhul, anti õigus kindlale sihtrühmale rahvusvaheliselt kaebeid esitada, kui Eesti kohtuinstantsid, kõik kolm astet, on läbi käidud ja on inimesed või inimene – sest seda saab teha üksi ja kollektiivselt – jätkuvalt seisukohal, et tema õigusi on riivatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma sooviksin teada, millistes sektorites ei ole võimalik esitada kaebust naiste õiguse rikkumise osas. Ma eeldasin, kõige rohkem võib-olla on töölepingu seadus, võib-olla ka mingid muud asjad veel, eks ju. Kogu see fakultatiivprotokoll on kuidagi kummaline. Teatavasti on ju, meie põhiseadus ütleb, et kohtusüsteem on meil kolmeastmeline ja Riigikohtu otsus on lõplik. See tähendab tegelikult seda, et sellesama fakultatiivprotokolli alusel on põhimõtteliselt asutud seisukohale, et Riigikohus ei olegi kõige kõrgem organ. Kuidas see võimalik on?

Suur aitäh küsimuse eest, aga komisjonis seda ei arutatud. Et oleks olnud teil võimalik komisjonis neid küsimusi küsida, siis Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide või ministri käest. Aga mul ei ole teile midagi ette kanda, sest seda arutelu komisjonis ei toimunud.

Peeter Ernits, palun, teine küsimus!

Hea juhataja! Ettekandja! Kui nüüd Eesti-suguseid riike vaadata, kes on selle fakultatiivprotokolliga ühinenud, kui palju neid kaebusi nendest riikidest reaalselt on tulnud? Kas neid on üldse tulnud ja kui mõttekas sellest tulenevalt see fakultatiivprotokoll reaalselt on?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et te soovite sisulist diskussiooni ja informatsiooni saada. Tõesti, teise lugemise ettevalmistamise eel komisjon neid küsimusi ei arutanud.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh! See on nüüd naiste õiguste fakultatiivprotokoll, mis annab kaebeõiguse neil kaevata ÜRO-sse, kui mingisugused nende õiguste rikkumise toimub. Mingi aeg tagasi oli meil laual ka laste õiguste konventsioon, kaebeprotokoll, kus anti lastele õigusi kaevata, kui on midagi nende suhtes halvasti tehtud ja siinne süsteem seda ei lahenda. 

Aga mu küsimus on see, mis siis vaestest meestest saab. Kas nende õigusi ei kaitse siis mitte keegi või? Ja see on täiesti kummaline. Kas te kavatsete selle teema ka sotsiaalkomisjonis üles tõsta või vähemalt teha mingeid liigutusi selles osas, et ka meeste õigused saaksid kaitstud ja neil oleks kaebeõigus?

Suur aitäh! See kindlasti on huvitav küsimus. Seda on võimalik kõikidel sotsiaalkomisjoni liikmetele ettepanekuna teha ja me võime arutada ühiselt, kas võtta seda päevakorda. Aga jätkuvalt, komisjonis arutati seda küsimust, saadeti ka hiljem lisaks suulisele vastusele kirjalik vastus. Seda küsimust küsiti ka teise lugemise ettevalmistamisel ja seda ma olen täna teile siin juba tutvustanud.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu liikmed! Mul on kodus kasvamas kaks tütart. Nagu iga isa soovin ma neile head tulevikku, sellist, kus nende võimalused ei ole piiratud nende soo tõttu, kus nende töö ja panus ühiskonda on väärtustatud sarnaselt kõigi teistega, kus nad ei peaks iialgi tundma soovimatut puudutamist, seksuaalset ahistamist ega taluma onuheinolike seksuaalse alatooniga nalju. 

Ühinemine ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga annab Eesti naistele täiendava kaitsemehhanismi rahvusvahelisel tasandil. Mida see tähendab? Kui Eesti naiste õigusi rikutakse ja meie kohtud ei suuda neid piisavalt kaitsta, saab ohver pöörduda ÜRO poole abi saamiseks. Seni ei ole olnud see võimalik, samas näiteks Rootsis on naised saanud seda võimalust kasutada juba üle 20 aasta. Meil Eestis on naised pidanud lootma ainult siseriiklikele mehhanismidele. Siseriiklikult mehhanismid toimivad, aga mis saab siis, kui ei toimitud ebaõiglaselt? On aeg, et ka Eesti naised saaksid sama kaitse ja tugeva sõnumi, et igaühe õigusi võetakse tõsiselt. 

Kuidas täpselt Eesti naised sellest kasu saavad? Näiteks kui vägivalla ohver pöördub politseisse, sotsiaalkaitseasutusse või kohtusse, kuid tema õigusi ei kaitsta korralikult, kas juhtum lõpetatakse või kohtlemine on ebaõiglane, saab ohver esitada ametliku kaebuse ÜRO-le. Seejärel vaatab komitee kaebuse üle ja otsustab, kas Eesti riik on rikkunud tema õigusi vastavalt ÜRO konventsioonile. Kui rikkumine tuvastatakse, teeb komitee soovitusi, et parandada konkreetse isiku olukorda või muuta vajalikke seadusi. 

Samuti viiakse sisse muudatus, mis annab ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komiteele suurema vabaduse otsustada, millal ja kuidas nad oma tööd teevad. See muudab naiste õiguste kaitsmise kiiremaks ja tõhusamaks. Hetkel käivad nad koos kaks korda aastas ja töökoormuse tõttu on see komitee ebaefektiivne, sest kaebusi on loomulikult palju. 

Mina sain diskrimineerimisest päriselt aru alles siis, kui kuulsin oma abikaasa kogemusi, lugusid sellest, kuidas ta pidi erinevatel töökohtadel taluma lausahistamist või diskrimineerimist. Peamiselt lubavad endale sellist käitumist mehed, küll aga leidub ka naisi. Minu lootus on, et uus põlvkond teab ja käitub paremini. Julgus rääkida on toonud palju näiteid, millest õppida. Eesti mees peab muutuma, hoolimata sellest eelnõust, kui ei, siis vähemalt kartma oma käitumise tagajärgi. Mina olen juba algust teinud, olen pidanud ümber hindama oma tegematajätmisi antud teemal. 

Head kolleegid, tahan veel hetkeks peatuda sellel, milleks see teema on Eestile ja meie tulevikule oluline. Eesti on viimastel kümnenditel olnud riik, mis püüdleb vabaduse, võrdsuse ja inimõiguste poole. Me tahame olla riik, kuhu tahavad tulla targad ja ettevõtlikud inimesed, riik, kus igaühel, sõltumata soost, on võimalus oma potentsiaali täielikult realiseerida. Sellise riigi loomiseks ei piisa ainult ilusatest sõnadest põhiseaduses. See nõuab ka reaalseid tegusid ja kindlat sõnumit, et meil ei ole kohta diskrimineerimisel ega vägivallal. 

Ühinemine selle protokolliga ongi üks selline samm. See ei ole ainult juriidiline muudatus, see on moraalne seisukohavõtt nii meie naiste kui ka kogu ühiskonna kaitseks. Me saadame oma tütardele ja poegadele sõnumi, et õiglus on päriselt oluline, et kui süsteem ei toimi nii, nagu peaks, siis on veel üks tee, veel üks võimalus abi otsida ja saada. See lisab usaldust mitte ainult õigussüsteemi vastu, vaid ka Eesti vastu laiemalt, näidates, et me hoolime, kuuleme ja reageerime. 

Ma usun, et igaüks meist siit saalist tahab, et nende pereliikmed, sõbrad ja kolleegid saaksid elada keskkonnas, kus neid austatakse ja kus nende õigused on kaitstud. Täna on meil võimalus seda toetada ja ma kutsun teid üles seda võimalust kasutama. Me ei saa olla riik, kus tüdrukud ja naised kasvavad üles teadmisega, et nende töö ja panus on väärt vähem, sest seda ta ei ole. Me oleme riik, kus kõigil on võrdsed võimalused. Eesti peab muutma oma meelestatust ning võtma inimõigusi tõsiselt. Just sellepärast on oluline toetada seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Reili Rand, palun! Kaheksa minutit. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui keegi teist ikka veel küsib, miks me selle eelnõuga siin tegeleme, siis vastus on lihtne: sest Eestis on naiste õiguste kaitsmisel veel pikk tee minna. Mitte selleks, et bürokraatiat toota, mitte selleks, et midagi välismaist pimesi kopeerida, vaid selleks, et Eesti naine ei jääks üksi, kui kõik muud õiguskaitse võimalused on ammendunud. 

Ja kui siin saalis öeldakse, et meil on tähtsamaid probleeme, siis küsin vastu: kas 41% naistest, kes on oma elu jooksul kogenud lähisuhtevägivalda ei ole päris probleem? Kas sooline palgalõhe, mis 2023. aastal – olgu vahemärkusena öeldud, et homme saame ka möödunud aasta numbrid – oli taas veidi üle 13%, ei ole päris probleem? Või on need probleemid lihtsalt liiga ebamugavad, et nendega päriselt tegeleda? 

Head kolleegid konservatiivsetest fraktsioonidest! Ma kuulasin huviga teie esimesel lugemisel esitatud küsimusi. Kui palju see maksab, kas mehed siis ei tohi pöörduda ja kes neid kaitseb? Kas konventsioon ei ole ajale jalgu jäänud? Ja isegi, kas me räägime ikka ainult kahest soost? Ma mõistan, et soovite debatti. Aga ma palun: tehke seda tõsiselt, sest kui me räägime rahvusvahelisest inimõiguste mehhanismist, ei ole aeg ironiseerida 150 eri soo teemal ega naeruvääristada naiste õigust rahvusvahelisele kaitsele kui täiendavat bürokraatiat.

CEDAW lisaprotokoll ei loo bürokraatiat, see annab täiendava kaitse. See on ventiil nendel juhtudel, kus riigisisesed võimalused on ammendunud. See on hoob, mille kaudu riik peab vastutama. Ma meenutan: mehhanism ei hakka kohe tööle homme ja iga päev, see rakendub vaid erandjuhtudel. Ja kui see rakendub, võib see muuta õiglasemaks ühe inimese elu või tuua süsteemse muutuse tervele ühiskonnale. 

Korduvalt on tõstatunud küsimus, miks see just nüüd esitatakse. Vastus on, sest on viimane aeg. Eesti ratifitseeris CEDAW konventsiooni 34 aastat tagasi. Oleme Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Nõukogu liige, Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni all. Me oleme tugev õigusriik ja meie tugevus seisneb ka selles, et anname oma kodanikele usaldusväärse võimaluse kaitset otsida. 

Võrdsem ühiskond ei ole majandusele takistuseks, vaid eeldus selleks. On kümneid uuringud, alates … kuni Euroopa Komisjoni enda analüüsideni, mis näitavad, et sooline võrdõiguslikkus parandab ettevõtete konkurentsivõimet, tõstab tootlikkust ja suurendab innovatsiooni. Niisiis, ei, see ei ole pseudoteema, see ei ole kõrvalepõige, see on otsus Eesti tulevikust, kas me kaitseme oma kodanikke, eriti neid, kes vajavad kaitset rohkem kui teised, või mitte. 

Lõpetuseks. Kui me Riigikogus räägime moraalsest kompassist, vastutustundest ja eestluse väärtustest, siis see ei saa käia ainult sümbolite ja loosungite tasandil. Meil on vastutus ka nende Eesti naiste ees, kes ei saa täna õiglust. CEDAW lisaprotokoll ei lahenda kõiki probleeme, aga see on konkreetne samm edasi. Samm, mis ütleb, et me ei vaata kõrvale. 

Sotsiaaldemokraadid kutsuvad teid toetama selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kena oli kuulda kahe kolleegi selliste rõõmsat ja reibast üleskutset. Mina hääletan selle konventsiooni poolt. 

Aga mul on natukene piinlik, millega me oma aega sisustame siin. Kui Reili ütles siin, et jah, et ükski naine ei jääks üksi. Aga ma küsin, et me oleme jätnud ju suure osa Eesti inimesi üksi. Millal see oli, eelmisel sügisel, kui oli see, küsitleti, et kas riik, Eesti riik kurnab oma rahvast ja valitsus vihkab. 80% oli seal, kui ma mäletan, ma vaatasin järgi, ja 70% ütles, et isiklikult tunnevad seda. Siis ma küsin, et jah, Reili, nõus, ei tohi jätta naisi üksi, kedagi ei tohi üksi jätta. Peab olema võimalik kaevata igale poole ja peab ausalt ka neid asju lahendama. Aga samas, kui suur osa rahvast on jäetud üksi? 

Kui vaadata, alles see oli, kui kaupmeeste liit tutvustas praegust olukorda. Mingisugune, et keegi valiks sobilikumat ja tervislikumat toitu. See on null. Praegu valitakse ainult hinda, üle poole kaubast, toidukaubast, võetakse seda, mis on võimalikult odav. Ja need on ka meie inimesed, mitte ka, vaid need ongi need. See tegelikult ju näitab seda, mis olukorras on Eesti riik, ja ka meie vastutus on siin viinud oma inimesed kellest paljud tunnevad, et riik kurnab neid ja valitsus vihkab neid.

Uuemat uuringut ei ole tehtud, aga ma arvan, et ega oluliselt paremaks ei ole läinud. Kaja Kallase ajal oli asi muidugi täitsa hull. Kristen on natukene mõistlikum ja võib-olla on natuke protsent paranenud, see on minu isiklik arvamine. Aga huvitav oleks teada. 

Ja palju asju neid on. Minu meelest fookus on natuke eemal, siit. Ma olen siin vaadanud paar nädalat, noh, meie tegevust, asendustegevust on liiga palju. Samas, ma saan aru, et parteiline hääletamine ja kuidas on ja kõik muu, aga eelkõige me peaksime vaatama reaalselt, kuidas me Eesti inimeste elu paremaks teeme. 

Või seesama ähvardamine sõjaga kogu aeg, kohe on sõda siin. Lugesin Maalehe kaane pealt, kui kaitseminister ütleb, et paneme sääsena elevandi tõmbame maha. Ja selline ärplemine, et me oleme valmis sõjaks. Vaadake, mul on ka sõjameestest tuttavaid ja sõpru. Ja nende seas on ebausk üsna suur, igasugune ärplemine ei kuulu hea tooni hulka. Soomlased ei ärple, teevad, on teinud kogu aeg. Ja on mõelnud oma rahvale. Aga meie tõmbleme siin, tegeleme asendustegevusega sageli ja ärpleme. 

Aga mina hääletan selle fakultatiivprotokolli poolt. Ja kui Kalle siin muretses, et meeste puhul ei ole … Noh, ma ei tea, mind ei ole ahistatud, võib-olla Kallet on. Aga ka meestel oleks võimalik vaja seda. Nii et mina hääletan poolt.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud naised! See tänane eelnõu puudutab siis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemist ja sisuliselt tähendab see naiste kaebeõiguse laiendamist ÜRO-le. Kuigi esmapilgul, Peeter ütles siin, et see on asendustegevus, siis mina ütlen, et mõnes mõttes on see päris huvitav eelnõu, sest see annab naistele võimaluse oma kaebeõigust rakendada pärast seda, kui nende kaebus on tagasi lükatud Eesti Vabariigi kõigis kolmes kohtuastmes. 

Ja selle positiivne külg on tegelikult see. Me teame, et koalitsioon sõidab opositsioonist kogu aeg üle ja siin Riigikogus ei ole võimalik seda teerulli peatada, meil puuduvad selleks vahendid. Selle eelnõuga aga antakse tegelikult kõikidele naistele võimalus seda teerulli peatada. Mismoodi? Sellepärast, et kui nad esitavad kaebuse ÜRO-sse, öeldes, et näete, mul on paljulapseline pere ja Reformierakonna valitsus võttis ära nendelt toetusi või vähendas nende toetusi, siis piisab tegelikult ju sellest kaebuse esitamisest ÜRO-sse, et see nii-öelda masinavärk sealtpoolt hakkaks tööle ja kutsuks Reformierakonna korrale. Ma ei tea, kui tõhusad meetmed seal on või seal on mingisugune ainult lõualõksutamise klubi, aga teoreetiliselt peaks ta niimoodi käima. 

Mingi aeg tagasi me võtsime vastu laste kaebeõiguste konventsiooni. Juba seal ma rääkisin täpselt samasuguseid mõtteid, et kui lapsed leiavad, et nende õigusi on rikutud, siis on alati võimalus esitada kaebusi. Ja eile oli väga huvitav olukord, kus sotsiaalkomisjonis käis laste delegatsioon, kes olid oma õiguste osas esitatud raporti ÜRO-le. See oli väga põhjalik ja leidis ka väga kõva ja suurt kajastust selles ÜRO komisjonis. Ma küsisin nende käest: aga te olete oma raportis märkinud, et lapsed tahaksid käia oma kodu lähedal koolis, ja küsisin nende käest, et noh, näiteks Metsaküla kool pandi kinni, Tapa pannakse kinni, siin on veel neid maakoole. Et kui need lapsed pöörduksid ÜRO-sse laste kaebeõiguse korras, siis peaks ÜRO alustama menetlust tegelikult selle rikkumise osas, sest nende õigusi rikutakse. Ja ma loodan, et on selliseid lapsi, kes julgevad seda teekonda vanemate või esindajate kaasabil ette võtta.

Täpselt samad võimalused on olemas ka naistel: kui nad leiavad, et lastetoetusest, palgast või ükskõik millest ei jätku, on neil õigus esitada kaebus ÜRO-sse diskrimineerimise osas. Ja siin tegelikult ongi nüüd see olukord, kuigi meil Reformierakond sulgeb kõik võimalused, et opositsioon saaks midagi takistada, siis selle eelnõuga avatakse uued uksed. Ja head naised, head lapsed, kasutage seda võimalust, mis praegu teile anti! Teistmoodi me oma Eesti rahvast kaitsta ei saa. Aitäh!

Aitäh! Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tunnistan ausalt, et ma ei plaaninud siia tulla. Lihtsalt eelnevad arutelud ja tänased sõnavõtud oli see, mis mind ajendas paar mõtet kiiresti kirja panema. 

Kõigepealt, küpses ühiskonnas, demokraatlikus ühiskonnas on nii, et ei diskrimineerita mitte kedagi. Ja peagi seesama hääletusele tulev otsus näitabki meie väärtusruumi küpsust, meie ühiskonna arengut. Ma tunnistan, et mulle on teinud meelehärmi mitte kõigi, vaid need sõnavõtud, need küsimused, mis on oma olemuselt pisendanud naiste diskrimineerimisega kaasnevat. 

Ärme tee seda! Sest kui me vaatame Eestis ringi, vaatame naise rolli Eesti ühiskonnas, siis naiste õlul on suur vastutus emana, kolleegina, õena, lapsena, sõbrana, lähedasena ja nii edasi. See loetelu on väga pikk. Ja kui me räägime viimaste aastate kriisidest, siis need on olnud suuresti naiste nägu. Seda, ma arvan, me mõistame siin kõik ja seda on toodud ka siin korduvalt ja korduvalt välja. 

Kui me räägime lähisuhtevägivallast, siis valdav enamus kannatajatest on naised. Kui me räägime üksikvanematest, siis noh, sisuliselt kõik on naised, mõni üksik isa on ka üksikisa. Ja siin ma ei pea, igaks juhuks täpsustan, silmas mitte üksi last kasvatavat vanemat, vaid päriselt üksikvanemat, kelle lapse sünnitunnistusel on üks vanem kirjas. 

Ja nüüd siis, kui meil on siin üks arutelu, mis on pühendatud naiste hoidmisele, pöörab naistele rohkem tähelepanu, siis kohati püütakse seda pisendada oma sõnavõttudega, rääkides kõigest muust. Jah, öeldakse, ma toetan seda, naisi me ei tohi diskrimineerida, ja siis tuleb "aga": kõigest, mis hingel on, kõigest muust, aga mitte sellest teemast. See näitab seda, et see, mida me päriselt siin arutame, see, tähendab, ikkagi ei ole nii tähtis. Minu meelest see ei ole õige. 

Tahtmata üldse kedagi diskrimineerida, ma pöördun armsate meeskolleegide poole. Mõelge nüüd ise, kui teil ei oleks kodus kõrval naist, milline see elu teil siis oleks! See oleks ikka väga kurb ja väga värvita. Nii et, palun, hoiame naisi! Väärtustame naisi, nii nagu naised väärtustavad mehi! Ja toetame seda eelnõu!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Sellele eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 583 SE lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu (583 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 583 on seadusena vastu võetud.

Kaunis päev. Kolmas päevakorrapunkt: rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu (629 OE). Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas antud eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel oma 17. aprilli istungil. Eelnõu sisu on, et nimetada Eesti Panga nõukogu liikmeteks Riigikogu liikmed Tarmo Tamm ja Mart Võrklaev. Komisjon langetas konsensuslikud otsused: esitada antud otsuse eelnõu, see oli konsensuslik, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil 2025, see oli ka konsensuslik ettepanek, ja kolmandaks määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see oli ka konsensuslik. 

Ja ma lühidalt käsitlen ka arutelu komisjonis. Kõigepealt komisjoni esimees selgitas, et Andres Suti ja Igor Taro suundumisega Vabariigi Valitsuse liikmeks peatusid nende volitused Riigikogu liikmetena. Eesti Panga seadus sätestab, et Eesti Panga nõukogu liikmete hulka ei tohi kuuluda Vabariigi Valitsuse liikmed, ja Eesti Panga nõukogu liikmed nimetab Riigikogu rahanduskomisjoni ettepanekul. Eesti Panga seaduse § 8 lõike 7 kohaselt Eesti Panga nõukogu liikme nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetab Riigikogu talle asendusliikme. Riigikogu liikmest Eesti Panga nõukogu liikmele asendusliikme nimetamiseks esitab Riigikogu fraktsioon, kes tegi ettepaneku asendatava liikme nimetamiseks. 

Ja Eesti 200 fraktsioon tegi 10. aprillil rahanduskomisjonile ettepaneku nimetada Igor Taro asemele Eesti Panga nõukogu asendusliikmeks Riigikogu liige Tarmo Tamm ja Reformierakonna fraktsioon tegi 16. aprillil rahanduskomisjonile ettepaneku nimetada Andres Suti asemele panga nõukogu asendusliikmeks Riigikogu liikme Mart Võrklaeva. Tarmo Tamm ja Mart Võrklaev on esitanud kirjalikud kinnitused, et nad vastavad Eesti Panga seaduses Eesti Panga nõukogu liikmele sätestatud nõuetele, ja on andnud ka nõukogu liikmeks nimetamiseks nõusoleku. Ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõike 1 kohaselt arutatakse nõukogu liikme nimetamise otsuse eelnõu ühel lugemisel, muudatusettepanekuid ei esitata. Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja poolthäälte enamust ja otsus jõustub allakirjutamisel. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ettekanne oli põhjalik, aga vaatamata sellele on üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Tõesti, ülevaade oli põhjalik, aga siiski mõni nüanss jäi veel arusaamatuks ja mul on küsimus. Kolleegid siin saalis räägivad, et Mart Võrklaev saab selle koha Eesti Pangas tänutäheks, et ta automaksu kehtestas. Hea kolleeg, kas see vastab tõele? Lükkad ümber või kinnitad? Aitäh!

Hea kolleeg, vaat seda asja me küll rahanduskomisjonis ei arutanud.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised.  Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud käesolevale eelnõule muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 629 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Saalikutsung! 

Head kolleegid, juhin esmalt teie tähelepanu sellele, et käesolev hääletus on salajane, mis tähendab seda, et te ei pea muretsema selle pärast, et teie poolt tehtud valik ei jäädvustu ekraanile graafiliselt.

Panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 629. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Küsin igaks juhuks enne üle, ega kellelgi ei olnud probleeme hääletusega. (Saalist  vastatakse eitavalt.) Head kolleegid, selle poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 629 on otsusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt: Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 544 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma annan teile ülevaate põhiseaduskomisjoni istungist 14. aprillist, kus käsitleti Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 544 teise lugemise ettevalmistamist ja tehti ka menetlusotsused. Kõigepealt kuulati ära huvigruppide arvamused, hääletati muudatusettepanekuid ja tehti siis lõpuks ka menetlusotsused. 

Olid kutsutud kohale Siseministeeriumi nõunik Erik Salumäe, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Vilver Oras, Vabariigi Valimiskomisjoni liige Olari Koppel, riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe, Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad, Tallinna linnasekretär Priit Lello ja Tallinna Linnavalitsuse õigusteenistuse jurist Aljona Kallaste ja Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna kommunikatsioonijuht Karin Kangro.

Eelnõule on esitatud rida muudatusettepanekuid, mida komisjon arutas. Kõigepealt oli ettepanek muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt: kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus. Ja tulenes see sellest, et seoses meil jõustunud põhiseaduse muutmisega, mille kohaselt edaspidi saavad kohalikel valimistel hääletada üksnes Eesti Vabariigi kodanikud, see üleminekuperiood tuli samuti valada ka seadusesse. Ja kuivõrd 1993. aastast pärit kirikute ja koguduste seaduses oli eraldi välja toodud, et kohalikel valimistel saavad hääletada ka vaimulikud, siis seegi tänaseks ebavajalikuks muutunud säte oli vaja ära parandada. Nii et siis korraga muudeti kahte seadust.

Nii, nüüd seaduste muudatusettepanekutest ka. Kõigepealt ma loen selle muudatusettepaneku ette. Usulise ühenduse vaimulik võib olla täisealine teovõimeline isik, kellel on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Eestis viibimiseks seadusliku aluse olemasolu nõuet ei kohaldata usuliste ühenduste vaimuliku juhi või vaimulike suhtes, kelle tegutsemiskoht asub selle usulise ühenduse põhikirjaga seonduvalt väljaspool Eestit. Veel kord siis meenutan, et enne, varemalt kehtis veel täiendav klausel, et vaimulikul on ka õigus kohalikel valimistel hääletada. Nüüd see säte on ära kaotatud. Seda muudatusettepanekut arvestas juhtivkomisjon täielikult. Selle poolt olid Kalle Laanet, Timo Suslov, Peeter Tali, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Ando Kiviberg, Jaak Valge, vastu ei olnud keegi ja erapooletuid ei olnud ja hääletamata jätsid Lauri Laats, Ants Frosch, Evelin Poolamets ja Helir-Valdor Seeder. 

Nüüd, teine muudatusettepanek puudutab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmist ja see on seotud nende vajalike tähtaegade kehtestamisega, mis puudutavad käesoleva aasta sügisel toimuvaid kohalikke valimisi. Muudetakse § 5 lõiget 2 järgmiselt: hääletamisõigus on kodakondsuseta isikul, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele, elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Ja sellest tulenevad ka niinimetatud päikeseloojangu klauslid, kus see äsja nimetatud parandus kaotab kehtivuse 2026. aasta 1. aprillil. Ja siis lisaks täiendatakse seadust §-ga 70⁴ järgmises sõnastuses: valimisringkondade moodustamine nende vahel mandaatide jaotamine 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel; kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel moodustatakse valimisringkonnad hiljemalt 2025. aasta 11. augustil ja volikogu jaotab mandaadid valimisringkondade vahel, lähtudes valijate arvust rahvastikuregistri andmete põhjal 2025. aasta 15. juuli seisuga. Lisaks siia, et see konkreetne ettepanek oli linnade ja valdade liidu esindaja ettepanek ja sellega oli nõus ka Tallinna linna esindaja, et see sobis, ja sellega olid ka komisjoni liikmed päri.

Seaduse jõustumise paragrahv ka. Käesoleva seaduse § 1 punktid 1 ja 3 jõustuvad 2025. aasta 9. juulil. Käesoleva seaduse § 1 punktid 2, 4 ja 5 jõustuvad 2026. aasta 1. märtsil siiski. Vabandust, enne eksitavalt ütlesin 1. aprillil. 1. märtsil. Käesoleva seaduse § 1 punkt 6 jõustub järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 

Põhiseaduskomisjon arvestas muudatusettepanekuid täielikult ja konsensusega. Ja nüüd menetluslikud otsused: kõigepealt teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil, konsensusega; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult; ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, viia läbi lõpphääletus 6. mail 2025, samuti konsensuslik otsus; ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslik otsus. Sellega on minu ettekanne läbi.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun küsimus!

Aitäh! Austatud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma usun, et te mäletate, et te olite siis kui õiguskomisjoni liige, olite ka õiguskomisjoni istungil, kui ma esitasin Keskerakonna muudatusettepanekut, mis puudutas kirikute ja koguduste seadust, eks ole, mis oli meil menetluses. Üks muudatusettepanekutest kusjuures käsitles sedasama punkti, mida ka teie täna esitlete. Seaduses oli kirjas, et ühenduse vaimulik võib olla isik, kellel on hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel. Ja juba too hetk ma pöörasin tähelepanu, et kuna meil on tulemas põhiseaduse muudatused, tegelikult Siseministeeriumi ametnik ka viitas, et tegelikult see on probleemne säte, et seda tuleks muuta. Aga mul on küsimus, et miks, mis põhjusel too hetk ei olnud võimalik sedasama, samasisulist Keskerakonna muudatusettepanekut toetada, vaid siis tulla välja eraldi üldse teise seaduse raames sellesama muudatusega.

Suur tänu selle küsimuse eest! Muidugi ma kohe pean märkima, et ma väga täpselt seda arutelu õiguskomisjonis ei mäleta. Ma peaksin siis protokolli lugema ja meelde tuletama, kuidas see seal täpselt oli. Nüüd mis puutub sellesse konkreetsesse sättesse, siis tõesti, kui põhiseaduskomisjon seda märkas, me pöördusime Siseministeeriumi poole ja see lahendus on tegelikult Siseministeeriumi poolt väljapakutud lahendus. Aga mis põhjusel see täpselt niimoodi läks, ma kahjuks pean jääma vastuse võlgu, sest ma kardan, ma ei ole kõikide, kogu selle protseduuri nii-öelda ajalooga, üksikasjadega ei ole kursis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teine küsimus.

Jaa, aitäh! Mul on isegi pigem märkus, et vahel on isegi mõistlik toetada opositsiooni muudatusettepanekuid. Kui ikkagi olnud selline suurem konsensus ja tegelikult ka sellise menetlusliku ökonoomia mõttes, me ei pea siis eraldi teiste eelnõude raames, üldse muude eelnõudega seotud muudatustega välja tulema.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan teid! Avan läbirääkimised. Juku-Kalle Raid, palun! 

Head kolleegid! Ma teen väga lühidalt. Lihtsalt, Eesti 200 fraktsiooni poolt teen ettepaneku seda kõike toetada. Ja hea meel on tsiteerida ilukirjandust võib-olla üle tüki aja siit puldist. Teet Kallase raamatus "Kes tõttab öisele rongile" oi üks följetonist, kultuuritegelane, kes ütles vanale karjäärikommunismile: "See kõik on lihtne nagu püksinööp." Kutsun toetama! Lõpetame ära selle Eesti NSV, lihtsalt protokolli, ajaloo huvides! Ma tänan! 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma räägin ka lühidalt. Ja kui üks saadik kutsub kõiki hääletama poolt, siis mina kutsun kindlasti hääletama vastu. Ja eelkõige sellepärast, et minu meelest me oleme jälle olukorras, kus meil on väga kahtlane, kui mitte öelda vigane seadusandlus siin Riigikogus toimumas. 

Esiteks, tõepoolest, kui me rääkisime sellest, mis puudutab neid kirikuid ja kogudusi, siis me mäletame, et esialgu seda punkti, seda teemat selle eelnõu juures üldse ei olnudki. See oli täiesti teistsugune. Ja kui komisjonis minu kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart tõepoolest pakkus meie poolt kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõule muudatusettepanekuid, mis nüüd põhimõtteliselt enam-vähem samal kujul on leitavad selles tekstis, siis öeldi, et ei sobi. Tuleb eraldi eelnõu, me ei hakka praegu neid muudatusi siia sisse viima. 

Eraldi eelnõu ei tulnud. Muudatusettepanekuid, mis Keskerakond tegi, heaks ei kiidetud. Päris huvitav on see jällegi, et kui opositsioon pakub midagi, siis koalitsioon põhimõtteliselt isegi ei hakka seda menetlema. Isegi olukorras, kus ka koalitsioon on nõus sellega, et tuleb midagi muuta, aga kuna opositsioon seda pakkus, siis seda ei tehta. Ja siis tullakse välja mingisuguse väga huvitava tekstiga, kus on kaks teemat, mis on omavahel väga kaudselt seotud, kui mitte öelda, et üldse ei ole seotud. Ja siis öeldakse, et niisugune seadusandlus peabki olema. 

No ei pea selline olema! Mulle see tuletab meelde vana lugu. Kui mälu mind ei peta, siis see oli aastal 2008, kui hakati muutma Tallinna valimissüsteemi, valimiskorda. Kuna Keskerakond oli siis ainuüksi võimul ja paljudele erakondadele see ei sobinud – enam-vähem, nagu praegu oli selle põhiseaduse muudatusega –, siis otsustati, et on vaja valimiskorda muuta ja kehtestada selline valimiskord, mis kehtis ka Riigikogu tasandil – parlamendivalimistel, kaasa arvatud igasugused üleriigilised või Tallinna puhul ülelinnalised nimekirjad ja nii edasi. 

Enne seda sõda ei olnud. Kasvas ka saadikute arv Tallinna volikogus: oli 63, uus kord nägi ette, et tuleb 79 selle asemel. Sellega siis, ülejäänud erakonnad lootsid, saab Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas kukutada. See on ju tavapärane, et kui sa ausalt oma tööga ei saa valimisi võita, siis sa hakkad reegleid muutma. Jällegi täpselt samamoodi nagu siin põhiseaduse muutmise kujul. 

Asi lõppes sellega, et tõepoolest muudeti seda seadust, aga tehti seda, kuna aega oli väga vähe, niimoodi, et uut seaduseelnõu ei saanud enam menetlusse anda, kuna aega oli tõepoolest vähe valimisteni, siis pandi see sisse mingisugusesse eelnõusse, mis, ma praegu hästi, ei mäleta, aga põhimõtteliselt rääkis võrdõiguslikkusest. Naiste õigused, võrdõiguslikkus ja nii edasi, ja siis üheks punktiks järsku sai Tallinna valimissüsteem. Oli hästi absurdne ja koomiline olukord.

Ja natukene me oleme praegu samas samas seisus ka selle eelnõuga. Ühest küljest räägitakse siis valimiskorrast ja teisest küljest räägitakse sellest, kes saab siin Eestis kirikus töötada, kes ei saa. 

Ja mis puudutab seda eelnõu, mis oli esialgsel kujul, siis samamoodi on hästi naljakas, kui antakse sisse eelnõu, mis on seotud põhimõtteliselt põhiseaduse muutmise kavatsusega, kuna eelnõu ei olnud tol ajal üldse olemaski siin saalis, see oli koostamisel, ja siis pärast seda tahetakse praegu kehtestada, et see jõustuks kohe. Samal ajal kui põhiseaduse muudatus ei ole veel kehtestatud, ei ole veel jõustunud. 

Nii et selles mõttes me seda kindlasti ei toeta, sest meie arvates see on vigane seadusandlus. Meie sellist seadusandlust siin Riigikogus näha ei taha. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Nagu eelpool juba viidatud, siis käesolevale eelnõule on esitatud kaks muudatusettepanekut. Ja asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek number üks, selle on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek number kaks, selle on esitanud samuti põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Oleme sellega, head kolleegid, muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 544 SE teine lugemine lõpetada. Ja teine lugemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 555 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Antud juhul siis räägime eelnõust 555 teisel lugemisel. Eelnõu on peamiselt seotud tasakaaluvõimsuste ehk sagedusreservi hankimise ja arveldamisega ja saartalitlusega. 

Antud eelnõu esimene lugemine toimus 22. jaanuaril 2025. Muudatusettepanekute tähtajaks esitas ühe muudatusettepaneku Isamaa fraktsioon, seitse muudatusettepanekut siinkõneleja, seejuures ühe nendest võtsin ma komisjoni istungil 15. aprillil tagasi. 

Komisjon teavitas ka väga suures koguses huvirühmi ja turuosalisi. Tagasisidet laekus umbes kümmekonnalt, mida sai ka siis arutatud eraldi kaasamiskoosolekul. Oma seisukohad esitas arvamusele ka juhtivkomisjonile eelnõu algataja esindaja Kliimaministeerium, juhtivkomisjonile, jah, algataja Kliimaministeerium, ja need on kantud sinna eelnõu kaardile, sest neid on päris-päris palju. 

Majanduskomisjoni töörühm valmistas antud eelnõu ette oma nõupidamistel nii 12. märtsil kui 8. aprillil, kus osalesid ka Kliimaministeeriumi esindajad. Seal arutati neid laekunud muudatusettepanekuid ja nende vormistamist, laekunud ettepanekuid ja nende vormistamist muudatusettepanekuteks. 

Majanduskomisjon arutas seda kahel istungil: 24. märtsil ja 15. aprillil. 24. märts oli kaasamiskoosolek, kus olid bilansihaldurid, Elering, Kliimaministeerium, Konkurentsiamet kohal ning arutati peamiselt tasakaaluvõimsuse hankimise kulu rahastamist ehk siis seda, kellelt seda kogutakse, mis metoodikaga seda kogutakse, kuidas seda arveldatakse, kas see läheb arvel eraldi reana, kas see on maks või ei ole maks. 

Ja üks peamisi argumente oligi see, et kas antud tasu on avalik-õiguslik tasu ehk maks või ei ole. Selle osas oli väga selge arvamus Kliimaministeeriumil ja Konkurentsiametil, kes selgelt ütlesid, et tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga, tegemist on süsteemiteenuse pakkumise teenusega, mida vajab süsteem, kuna turul bilansihaldurid teevad möödapanekut oma algsest prognoosist. Seda igaks juhuks küsiti ka pärast antud istungit meie õigusosakonnalt ja sealt samamoodi tuli välja, et antud juhul ei ole tegemist avalik-õigusliku tasuga. 

Oli ka küsimusi arvelduse koha pealt, et kas seda kanda eraldi arvele või mitte. Selle peamine sisu tundus olevat selles, et osad bilansihaldurid ja elektrimüüjad on pikaaegsetes lepingutes ja kui nad seal hinda muudaksid, mitte et see oleks eraldi real sunniviisiliselt, vaid nad paneksid selle ise, siis seal võiks tekkida lepingute läbirääkimiste küsimusi, mida nad ei soovi avada. Aga ka praegune regulatsioon tegelikult lubab seda panna arvel eraldi reana, mistõttu me ei näinud eraldi vajadust, et seda peaks reguleerima antud eelnõus. 

15. aprilli istungil saadi siis konkreetne ülevaade komisjonis täpsetest muudatusettepanekutest, arutati ja hääletati neid. Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekut tutvustas Mart Maastik ja mina tutvustasin omaenda esitatud ettepanekuid. Kokku on 20 muudatusettepanekut, kaks on Riigikogu liikme, minu minu poolt esitatud, üks on Isamaa fraktsiooni ettepanek ning 17 on juhtivkomisjoni ettepanekud, mille valdavalt on esitanud Kliimaministeerium. Kirjalikud selgitused on eelnõu kaardil olemas loetelus. 

Minu ettepanekud on loetelus nr 3 ja 18. Nendest nõustus Kliimaministeeriumi muudatusettepanekuga nr 3, kuid mis on kokku veel seotud mitmete kaupa, aga kuna antud juhul esitas ka Kliimaministeerium oma muudatusettepanekud, mis muutsid numeratsiooni minu esitatud muudatusettepanekus, siis seetõttu on komisjon arvestanud seda sisuliselt ja selle asemel on muudatusettepanek nr 5, mis on parandatud numeratsiooniga. 

Muudatusettepanek nr 18 puudutas spetsiaalse mõõtevahendi järelevalvet, mille osas Kliimaministeerium ja TTJA ei jõudnud veel täies mahus järelevalve osas kokkuleppele, mistõttu ma nõustusin sellega, et antud muudatusettepanekut antud eelnõusse ei panda ja selle toob Kliimaministeerium ise mingis järgmises olukorras. 

Ja ma võtsin tagasi ühe ettepaneku, mis puudutas definitsioone, mis, selgus, et olid juba direktiivi otsekohaldamise kaudu olemas. 

Isamaa fraktsiooni ettepanek on muudatusettepanekute loetelus nr 7. Ettepanek nägi ette saartalitlusvõime tagamise teenuse rahastamise süsteemihalduri enda poolt. Selle üle toimus arutelu, aga siiski antud juhul on peamise võidu saajaks tarbijad selle tõttu, et me hoiame põlevkivireservi turul. Nad osalevad ka turul oma hinnapakkumistega, võttes sellega maha hinnapiike. Seetõttu on ka õiglane, et antud kulu selle süsteemi ülalpidamiseks ei kanna mitte niivõrd süsteemihaldur kuivõrd tarbijad. Nii et seetõttu seda ettepanekut komisjon ei toetanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanekud on ülejäänud ja komisjon arvestas neid ettepanekuid täielikult. Toodud on ka huvirühmade esitatud ettepanekud, mida ei kantud muudatusettepanekute nimekirja. Seda saab leida siis eelnõu kaardist. Ka tekst on läbinud keeletoimetuse, sellest tulenevalt on mõned muutused, mis on juba tekstis ära märgistatud. 

Juhtivkomisjon tegi ka mõned menetluslikud otsused, nimelt võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil ja viia läbi teine lugemine ja kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 7. mail ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Hea Mario! Sa vist küll mainisid seda oma esitluses, aga palun täpsusta veel kord. Seoses selle Euroopa elektrivõrkudega sünkroniseerimisega siis kaasnevad kulud saartalituse toimimiseks. Palun täpsusta, kes need kulud peaks katma, millised tasud ja millises suuruses lisanduvad elektritarbijatele alates 1. jaanuarist järgmisel aastal?

Aitäh! Siin on nüüd niimoodi, et selle eelnõu menetluse jooksul toimus selles osas mõningaid muutusi. Kui algselt oli plaan, et Elering katab ülekoormustasust kuni juulini, siis vahepeal on minister selle pikendanud kuni aasta lõpuni, ehk siis see aasta kaetakse sagedusservi tasu ülekoormustasust. Sealt edasi tuleb ta vastavalt Eleringi poolt kinnitatud metodoloogiale. 

Täna kehtiv metodoloogia on see, et see tasu jaotatakse pooleks tootjate ja tarbijate vahel. Ehk siis mõlemal juhul oli tegemist natuke üle viie euro megavatt-tund ehk pool senti umbes kilovatt-tunnist, mis lisanduks nii tarbijatele kui tootjatele nende arvele. Aga see metodoloogia on praegu arutlusel tulenevalt sellest, et bilansihalduritel oli mitmeid ettepanekuid selles osas. Ja nüüd, kuna meil on aasta lõpuni aega, siis seda vaadatakse üle, kas seal on mõttekas teha mingit muudatust või mitte. Aga see ei puuduta seaduse enda teksti, sellepärast et seaduses on selgelt ära öeldud, et see arveldamine käib vastavalt väljatöötatud ja Konkurentsiameti poolt kinnitatud metodoloogiale. Ehk siis seaduse sätted ei muutunud sellest printsipiaalselt.

Nüüd, mis osakaalus see jaotub tarbijale, mis osakaalus tootjale, seda otsustab Elering oma metodoloogia väljatöötamisel ja kinnitab Konkurentsiamet. Aga täna kehtiv metodoloogia oleks see, et see tasu jaotatakse pooleks ehk siis kumbki osapool saab umbes, vist oli, 5,39 senti kilovatt, 0,539 senti kilovatt-tundi. Täpsed numbrid, ma võin natuke eksida.

Urmas Reinsalu, palun!

Selle asja ümber on väga palju häma, härra Kivistik. Mu küsimus on nüüd selles, et kui palju 2026. aastal – sest seletuskirjas pole selle kohta ühtegi sõna – prognoositakse seda sagedusreservi tasu kogumist, arvestades seda, et see esialgne prognoos, 60 miljonit, ekspertide poolt on osutunud ebarealistlikult madalaks. Ainuüksi märtsikuus oli see 11 miljonit eurot, igaüks võib korrutada selle 12-ga. See jääb kindlasti üle 100 miljoni suurusjärku. Palun nimetage, komisjonis arutelu käigus, kui palju see summa on 2026. aastal. 

Ja teiseks, kui me kõneleme siin, et see ei ole maks ja see pole kohustus, mis inimestele ja ühiskonnale peale võetakse – ma ei saanud sellest mõttekäigust aru, Kliimaministeeriumi omast –, siis selgitage, kuidas see ühiskonna vahel siis jaotub. Mis põrsa kotis ostmine meil praegu käib? Parlament seaduse vastu võtma ja hiljem selgub, kuidas kohustused jaotuvad. 

Nii et minu küsimus on, kes maksab 2026. aasta algusest. Ja kui palju maksab ühiskond aastas, konsolideeritud summana, parima teadmise pinnalt?

Aitäh! Konkreetsetest numbritest ei olnud komisjonis juttu, aga metodoloogiast oli. Ka sellest 11-st miljonist on olnud komisjonis juttu. Selle sisu laias laastus on see, et praegu, kui turg käivitus, ei ole turul piisavalt palju ressursse, mis seda teenust pakuksid. Neid ressursse tuleb pea igapäevaselt juurde. Peamine küsimus on akudes. Ehk siis täna akude maht, mis seda turul pakub, sagedusreservi, akud on need, kes seda saab suhteliselt soodsalt pakkuda, aga kuna akude maht ei kata seda igal ajahetkel ära, siis peab süsteem käivitama suuri reserve, kas siis Leedus olevat või meil Kiisal, mis mõlemad on kallid. Sellest tulenevalt on see hind olnud kõrgem, kuna nende käivitusvajadus on olnud suurem, kui prognoositud. 

Me teame, et on Corsica Sole'i suur akupark tulemas, sügiseks. On teisi akuparke, mis on väljaehitamisel veel see aasta. Ehk tõenäoliselt see summa ajas on järjest kahanev, sellepärast et mida vähem me peame aktiveerima neid ülikalleid ressursse, seda väiksemaks läheb ka see kulu. Lihtsalt täna ei ole see turg veel … Ühe kuuga ei ole see turg piisavalt aktiviseerunud, seal ei olnud piisavalt palju neid ressursse ennast pakkumas. Ma tean, et see aktiveerimine toimub regulaarselt, juurde kvalifitseerimine, ja seda tehakse. Raske on öelda täpset numbrit, selle 60 miljoni arvestuse korral oli selleks numbriks 5,39 eurot megavatt-tund nii tootjale kui ka tarbijale. Ehk siis, kui me võtaksime selle täpselt sama metodoloogiaga – no ta ei ole päris kaks korda suurem number, ta on 50% suurem number –, siis ta oleks kuskil 7–8 eurot megavatt-tundi. 

See, et me paneme siia kirja, et selline tasu rakendub, tasu kogutakse ja metodoloogia töötab välja Elering, mida kinnitab Konkurentsiamet, on täpselt sama nagu Elektrilevi muudab regulaarselt oma tariifi, vastavalt sellele, kuidas on tegelikud kulud. Ehk siis me ei saa kirjutada seadusesse konkreetset numbrit, see peab käima vastavalt kooskõlas reaalse olukorraga. 

Üldiselt muu maailma ilming on olnud see, et süsteemi käivitamisel on olnud ta kallis ja ajas ta järjest kahaneb. Mida rohkem sinna ressursse lisandub, sellele turule, seda optimaalsemaks see hind läheb. Ehk siis tegelikult on see ajas kahanev olnud kõikides teistes riikides, kus see rakendunud on. 

Ja teine pool küsimusest oli ... (Urmas Reinsalu vastab saalist.) Jaa. Kuidas see jaotub? Jaotubki täpselt niimoodi, et ta on praegu kehtiv metodoloogia, mis on Konkurentsiameti poolt kinnitatud, on pooleks. Ehk tootjatele pool ja tarbijatele poolt. Selle mõttega, et seda ebabilanssi tegelikult täna tekitavad rohkem tootjad. Ebabilanssi tekitavad proportsionaalselt rohkem tootjad, mitte tarbijad. Aga kui me paneme selle kõik tootjatele, siis tootjad lähevad ebavõrdsesse konkurentsi turul ja meie enda tootjad ei saa turule, sest teistele, nagu ütleme, naaberturgudel, kes ka on meiega ühises elektrivõrgus, selline asi ei rakendu samas moes, ja sellisel juhul pärsiks meie enda tootmisvõimsust ja summa summarum oleks elekter kallim, kaasa arvatud selle süsteemi hoidmine oleks kallim. Ehk siis meil tegelikult sellepärast on ta jaotatud, pooleks, mitte proportsioonis. See on summa summarum tarbijale odavam, sest seda modelleeris Elering oma arvutustes. Neid konkreetseid arvutusi mul ei ole. 

Peeter Ernits, palun järgmine küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen nagu rongi peale poole pealt tulnud ja ei ole jõudnud süveneda, aga ma küsin kaks küsimust. Kas mõjuanalüüse on sellele asjale tehtud? Ja teine, et kas see on hea seadus Eesti rahvale? Sinu vastus läheb protokolli.

Aitäh! No mõjuanalüüs selles mõttes saab öelda, et on tehtud. Konkreetse metodoloogia väljatöötamisel analüüsis Elering erinevaid stsenaariume, kaasa arvatud sellega kaasnevaid mõjusid. Ja see, mis välja pakuti, on komisjonile esitatult optimaalseim, mis annab väikseima soovitusliku kulu tarbijale lõpuks, sest ega ka tootjale antav kulu kandub üle läbi elektri hinna tarbijale. Selles mõttes see oli vähemalt väidet … seal modelleeriti läbi erinevaid stsenaariume ja see sellisel kujul tehtuna peaks olema tarbijale soodsam. Läti ja Leedu kasutasid teistsugust metodoloogiat. Läti tohutult alahindas ja on väga hädas, Leedu teistmoodi alahindas ja pani selle omale tariifi. Ja nüüd mõnes mõttes, noh, võiks öelda, kaudselt, et röövib omaenda elektrifirmasid, võttes neilt ära kasumid, mida nad on teeninud sagedusturul, sellepärast et nad alaprognoosisid oma seda vajadust.  

Kas see on hea seadus? See on selles mõttes … seda on raske öelda iga seaduse kohta nagu konkreetselt ja niimoodi objektiivselt, aga see on vajalik seadus. Sellepärast et kui me oleme ennast sellest Venemaa turust lahti ühendanud, siis meil on sagedust vaja hoida. Ja küsimus on, et tegemist on süsteemiteenusega, meil on teisigi süsteemiteenuseid. Ja see on süsteemiteenus, süsteemiteenuseid peab keegi tasustama. Ja nüüd lihtsalt siin ongi see koht, et kes täpselt peaks antud juhul seda tasustama. Ja siin ongi tehtud kaalutlus, et see läheb nii tarbija kui tootja poolele, sest ebabilanssi tekib mõlemalt, proportsioonid küll ei ole päris täpselt nii, nagu on seal, aga see ongi sellesama mõjuanalüüsi tulemusel niimoodi pandud. Saartalitus on konkreetse mõjuga selleks, et hoida meie põlevkivienergeetika elus. Ehk, noh, jällegi küsimus onju, kas see on hea või halb, see on alati vaatenurga küsimus. Aga ta annab meile selle üleminekuperioodi, kuni meil on mingi muu juhitav alternatiiv.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! No Mario, kõigepealt remargi korras, mida ma olen paar korda öelnud ka: see "õigluse" sõna kuritarvitamine tuleks ära lõpetada. Sa räägid, et ei ole õiglane, et Elering kannab või ei kanna seda tasu. Minu arust sõna "õiglus" ei ole üldse siin relevantne. Me võiks rääkida õiglusest võib-olla ühiskonna laiemas mõttes, aga kas miski on Eleringi suhtes õiglane või mitte – noh, mõni inimene arvab, et see, et nad ei pane ülekoormustasu võrgutasu alandamisse, on ebaõiglane. Selle võiks ära kaotada. 

Aga kas energeetika juhtimises on mõistlik, et kui otsustati, et kulu kantakse üht- või teistpidi, siis seoses KOV-valimistega aasta lõpuni minister otsustas, et Elering kannab selle kulu? Kas see on energeetikat juhtides mõistlik aluslähtekoht, et ajutiselt mitte panna ühiskonnale seda kulu? See on üks küsimus. Ja teine: kas sa nõustud minuga, et see sagedusreservi või selle tasakaalustusvõimsuse vajadus kasvab koos sellega, kui kasvavad juhuelektri tootmisvõimsused? Kas sa selles osas oled minuga nõus?

Jaa, aitäh! Esiteks, selle õigluse koha pealt: see võis olla ka minu keelevääratus. Ma mõtlesin nagu õigus, mitte õiglane, vaid õige. Selles mõttes see oli pigem, ma arvan, minu keelevääratus. 

Nüüd, mis puudutab seda, kas on õiglane või mitte … Tegelikult see on kusjuures, ma igaks juhuks klaarin selle ära siin, et see on täielik väärarusaam, et ülekoormustasu ei ole kasutatud tariifi alandamiseks. Ma olen korduvalt rääkinud Eleringi juhiga sellest. Ka eelmine kord, kui meil oli sihuke istung siin, siis oli meil vahetult enne olnud. Elering on kasutanud seda selleks, et mitte võtta laenu, on kasutanud seda omakapitalina, ja selle tulemusena, kuna laen läheks otse tariifi, siis selle kasutamine ei ole läinud. Ehk Eleringi tariif on madalam tänu sellele, et ülekoormustasu on kasutatud selleks. See on nagu väike väärarusaam, mis on tekkinud millegipärast. 

Mis puudutab seda edasilükkamist – see ei olnud seotud KOV-valimistega. See edasilükkamine oli konkreetselt selle 555 eelnõu menetluse tulemusena. Kuna ma ise tean sellest, Andresega suhtlesin ja ministeeriumiga, siis tänu sellele, et bilansihalduritelt tuli jõuliselt ettepanekuid ja arutelu metodoloogia üle, seetõttu otsustas minister selle lükata aasta lõpuni. Ehk see on antud eelnõu arutelust ja tagasisidest tulenevalt toimunud. Siin ei ole mitte mingit pistmist KOV-valimistega. See, kas ta kasvab koos juhuvõimsustega, selle sageduse hoidmise vajadus – tõenäoliselt küll jah, olen nõus.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kivastik! Meil oli 2024. aasta elektriturg, palju meie tarbijad ostsid elektrit Eestis, kusagil 700. Suurusjärgus 700 miljonit eurot pluss. Öelge nüüd oma parema äranägemise järgi, nende kahe tasu rakendumisel selle 700 miljoni euroga võrreldes, palju raha täiendavalt Eesti turult elektrienergia eest  selle 700 miljoni euro suurusjärgu puhul peaks teie parema arusaamise järgi – parlament hakkab seda sisuliselt hääletama – tarbijad juurde maksma. Konkreetne küsimus. 

Ja teine küsimus. Kui te kõnelesite praegu sellest, me oleme rääkinud kevadel sellest sagedusreservi või bilansireservi toimimisest, kas vastab tõele see, et seesama Kiisa jaam, praegu ... omanduses olev Kiisa jaam, tegelikult, kui me räägime nendest sagedusreservi kuludest või nendest tuludest, mida siis reservteenuse pakkuja loob, maksab praegu 4000 eurot megavati eest? On see relevantne informatsioon?

Nüüd, sellest, kui me võtame konkreetselt selles eelnõus olevad kaks asja – saartalitlus ja sagedusreserv –, siis saartalitluse hinnanguks on 30 miljonit ja sagedusreserviks 60 miljonit. Mis ta täpselt kujuneb, sagedusreserv, sõltub sellest, kuidas see reaalne sagedusturg kujuneb. Alguses kallim, hiljem madalam. Kui need kaks numbrit kokku liita, on see 90 miljonit. 

Siin on jällegi tegemist sellega, et need on kaks asja, mis on uued asjad, mida on vaja. Sellepärast et sagedusreservi meil ei olnud enne vaja. Sagedust meil hoiti aktiivselt osaliselt ka läbi Venemaa võrgu, mis tegelikult on geopoliitiliselt asi, mis oli vaja väga pikalt ette ära otsustada, et tuleb väljuda. Oli teada, et sellega kaasneb kulu, me peame hakkama ise seda sagedust rohkem hoidma.

Seetõttu me võime rääkida, mis see täpne number on, me loodame selle loomulikult saada paremaks. Mida paremini turg töötab, seda väiksem see number on. Teistes riikides on see üldiselt kukkunud kordades pärast seda, kui see turg on rakendanud. Alguses on kindlasti palju oportunismi ja vähe ressursse. Kui väike turg on, siis sul ongi keerukas. 

Selle kõrge hinna kusjuures põhjustab suuresti see, mis seal tuleb teise poole juurde, mis on see Kiisa. Sagedusreservi turg on 15 minuti turg. Ja see tähendab seda, et kui sa pead kogu selle jaama käivitama 15 minuti pärast, siis sellega kaasnevad kaaskulud pead sa kõik mahutama selle 15 minuti sisse. Ja seetõttu see on kallis. 

Tegelikult näiteks selle saartalitluse tulemusena, kui meie põlevkivijaamad saavad olla konkurentsivõimelisemad ja rohkem turul, saavad ka nemad teha pakkumise sagedusreservide turule väga hea hinnaga. Sest kui jaam on juba töös, saab ta hoida seda päris odavalt. Kui jaam ei ole töös, siis me peame kinni maksma terve käivitamise. 

Ehk see on nagu probleemi üheks allikaks, et neid odavaid pakkujaid, kes on …, ei ole aeg-ajalt piisavalt, et katta ära. Ja siis nad peavad aktiveerima selle suure ploki ja suure ploki aktiveerimise tõttu nad seda odavat otsa, neil ei ole mõtet sinna juurde maksta. Ehk siis, kui neid väikseid tuleb juurde – mis need väiksed on, 100 või 200 megavatti, osa, mis siin plaanitud on, ei ole üldse väiksed –, kui need tulevad juurde, siis on meil vaja Kiisat ja neid teisi palju vähem rakendada. Ehk see saartalitlus võiks ka ise mingil määral aidata sagedusturgu pikas perspektiivis.

Züleyxa Izmailova, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Hea Mario! Tahaks tegelikult teada, kas komisjonis oli täpsemalt juttu ka selle kohta, kuidas kaetakse saartalitlusega seotud kulusid meie naaberriikides Lätis, Leedus ja Soomes ning kas eelnõu protsessi olid huvirühmana kuidagi kaasatud ka tarbijate esindusorganisatsioonid, sest ma saan aru, et tarbijatele tuleb siin ka päris suuri kohustusi.

Aitäh! Saartalitluses, antud juhul, noh me võime seda niimoodi ilmutatud kujul öelda, see on selleks, et hoida põlevkivijaamad töös, see on põlevkivijaamade jooksva kapitalikulu katmine, et nad ei pandaks kinni. Eesti Energia paneks nad muidu kinni, täiesti, lõpetaks ära, dekomisjoneeriks. Kui meil neid ei ole, oleks meil päris kallis nendel hetkedel elekter, kui meil tuul ei puhu ja päike ei paista ja import ei ole piisav. See tähendab, et antud juhul see võit on palju suurem, aga see on Eesti spetsiifiline probleem. Teistel riikidel on teist sorti meetodid selle püsiva võimsuse tagamiseks. Lätil on see hüdro, Leedul oli vist ka hüdro ja midagi veel. Ausalt, peast ei mäleta, gaasijaamad vist ka osaliselt. Leedus ei ole tuumajaama enam, aga Põhjamaades on selleks tuumajaamad, kes tagavad selle saartalitluse, ehk siis, kui nad peaks jääma saareks, kes tagavad selle põhibaaskoormuse. Seetõttu see konkreetne on natukene unikaalne Eesti jaoks. Kui Eesti jääb täielikku isolatsiooni, siis see on see kaalutlus, miks me seda saartalitlustasuna saame teha. Aga see on selleks, et hoida põlevkivijaamad elus senikaua, kuni me saame midagi alternatiivi. See alternatiiv on kas palju gaasi, tuumajaam, midagi muud juhitavat, millega me saame asendada selle umbes 1000 megavatti, mis on hinnang, et meil on vajalik juhuks, kui me läheme saartalitlusse.  

Tarbijate poole pealt, saartalitluse kontekstis, pean üle vaatama kõik need, kellele me saatsime selle kooskõlastuseks, see loetelu oli päris muljet avaldav. Kõige peamised siin on kaubandus-tööstuskoda, tööandjate keskliit. Nad selles mõttes olid ikkagi kaasatud ja minu mäletamist mööda saartalitluse kohta ei tulnud eriti sisulist tagasisidet. See on võetud faktina. See on põlevkivijaamade elushoidmine ehk nende elushoidmise pikendamine selleks perioodiks, et tagada tipuhindade mahavõtmist.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eelkõneleja natukene küsis sama, mida ma tahtsin. Aga sa viitasid, et Lätis ja Leedus oli, nagu ma aru sain, kuidagi probleemsem. Saad sa natukene tutvustada seda Läti ja Leedu lähenemist? See, mida sa eelnevalt rääkisid praegu, et meil on põlevkivi ja neil ei ole – mida sa silmas pidasid?

Seda, mis ma pidasin probleemina silmas, on see metodoloogia sagedusreservi hoidmiseks. Siin on kaks asja koos: saartalitus ja sagedusreserv. Eelkõneleja küsis saartalituse kohta, see probleem puudutas rohkem sagedusreservi. 

Läti ja Leedu tegid metodoloogia teistmoodi, hinnastamise teistmoodi ja hindasid rohkem mööda kui Elering. Elering prognoosis … Jah, tõesti, kulu on olnud suurem, aga üldjoontes Eleringi prognoos oli enam-vähem paigas. Lihtsalt Kiisa aktiveerimiste arv on olnud suurem, kui nad prognoosisid. See metodoloogia oli erinevalt seal. Ausalt öeldes ma praegu peast ei mäleta. Komisjonis arutati küll mingil määral seda, ministeerium tutvustas Läti ja Leedu kontseptsiooni. Ühel juhul pani, vist Leedus pani nendepoolne Elering selle vist tariifi, aga ta pani tariifi liiga väikese hinna ehk nad tõenäoliselt peavad oma tariifi mingi hetk korrigeerima. Vahepeal seda osa nad üritavad mingi muu meetodiga katta. Aga Lätis pandi vist teistsuguse proportsiooniga tarbija ja tootja vahel see. Ja nemad hindasid selle üldse kõvasti mööda. See kogukulu, mis nad arvasid, oli palju väiksem. Ja vahepeal on selgunud ka, et Läti kahjuks ei saa sagedusreservide turul päris selles mahus osaleda, mis nad plaanisid, nende jaamad ei suuda piisavalt kiirelt aktiveerida. Ehk Lätiga on siin laiemalt vaja koostööd arutada, kuidas nad selle probleemi endal lahendavad. Aga see on ka üks osa, miks on nii Eesti kui Leedu pidanud keskmisest rohkem aktiveerima suuri ressursse, et osa, mida plaaniti Lätist, ei ole materialiseerunud.

Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh! No mul on hea meel, Mario, et sa küll natuke looritatult ja ümber nurga ütlesid välja selle, et kui tuul ja päike on, siis seal kõrval peab olema kas põlevkivi või gaas või tuum. Aga vastupidist tegelikult vaja ei ole, et kui sul on tuumajaam või põlevkivivõimsust piisavalt, siis, noh, ei ole vaja tuulikuid ega päikeseparke. See oli tore. Aga nüüd asja juurde. Kunagi meil oli üks asekantsler, kes töötab nüüd ühe siin naaberriigi energeetikafirmas, ja siis tema minu arust sedasama seadust timmides lõi olukorra, kus ainult justkui 50-megavatised päikesepargid saaks toetust. Noh, siis tehti 500-ste tasemel sellised 10 korda 50-sed ja siis asekantsleriga mul oli isegi sellel teemal vestlus. Tema arusaam oli, et ettevõtjad olid küll pahasti käitusid, ja nii edasi. Ja selle käsitlusega mina nõus ei ole: loodi seadusandlik raamistik ja ettevõtjad seda niimoodi kasutasid. Kas nüüd siin selle seaduse muudatuste ja selle skeemiga, kus me Kiisa jaama ka ära müüme, ei või tekkida olukord, et sagedusreservi turule pakutakse seda kallist gaasijaama? Nii-öelda ooteloleku tasuga makstakse, selle ostuhind sisuliselt saadakse tagasi Eleringi käest, akusid kasutatakse arbitraažiks ja marginaal äriettevõtluse mõttes läheb heaks, aga elektri hind pluss seonduvad kulud Eesti inimeste jaoks lähevad üles. Kas on võimalik selline asi?

Aitäh!

No ütleme niimoodi, et siis peab olema ikkagi tugevalt turgu domineeriv ja kuidagistviisi suutma turult välja puksida teisi, sest ütleme niimoodi, et sagedustes … ei, sagedusreservide turul saavad osaleda ka koduakudega inimesed. Mina osalen näiteks, ütlen jah ausalt ära, et mina osalen sellel. Ma tean palju inimesi, kes veel osalevad oma koduakudega sellel turul. Ja sellessuhtes, mida rohkem sellist ressurssi seal on, seda rohkem saab see sagedus kaetud nende ressurssidega. Ehk siis, sa võid tulla … seal enamasti ei ole see ebabilanss sul 500 megavatti või midagi siukest, bilanss varieerub seal 0 ja 200 megavati vahel umbes, ütleme suurusjärgus. Ehk siis näiteks ka see suur akupank, mis Kiisa äärde tuleb, nemad oma 200-ga peaks tegelikult selle lõviosas tähendama, et Kiisa on turult väljas. (Rain Epler: "Aga nad ei kasuta seda selleks.") Kasutavad küll, see on üks põhieesmärk, mille jaoks nad seda ehitavad. Aga küsimus, et kas nad seda peaks kasutama ka päev ette turul ja kõik nii edasi, onju, et eks seda saab olema näha. Aga siin ma arvan küll, et see on tõesti vaba turg. Siin saab igaüks sellega liituda, seal tõesti miinimummaht on 1 megavatt, aga selleks on agregaatorid, sellepärast ka väikesed saavad liituda. Ja tegelikult mina seda … noh, see risk, loomulikult, turu manipulatsiooniks eksisteerib alati iga turuga. Aga küsimus on selles, et kui vaba see turg on. Tavaelektriturg on väga reguleeritud, see turg on palju-palju vabam turg. Et siia turule sa saad palju lihtsamatel tingimustel ja ka väikestest tuleb see maht kokku, siin on mahud väiksemad. Siit tuleb see maht kokku. Ma arvan, et siin see turg optimeerib ennast ise ära, pigem võib juhtuda see, et see ei ole akude jaoks ühel hetkel enam nii profitaabel, kui ta täna on. Aga täna teeb selle profitaabliks suuresti Kiisa.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Mina küsiksin selle laiema pildi kohta, mida komisjonis on kindlasti ka arutatud. Praegu meil tulevad eelnõud, on sagedusreserv, saartalitlus, väga erinevad detailsed küsimused, mida me siin õigusruumi sisse paneme. Kuidas selle suure pildiga on? ENMAK või see energiamajanduse arengukava on koostamisel aastast 2021. Kas teil komisjoni esindajana on informatsiooni selle kohta, millal võiks ENMAK jõuda Riigikokku arutamisele?

Aitäh! See konkreetse eelnõuga selles mõttes tõesti otseselt ei ole seotud, seda selle raames ei arutatud. Aga minu teada peaks see olema siiski lähikuudel, niipalju kui mina tean, peaks ta valitsusse minema, siis ma eeldan, et ta tuleb ka siia. ENMAK on ju lõppkooskõlastamisel minu teada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Mario! Antud eelnõu on tegelikult väga tehniline ja need muidugi sisulised asjad, mis hakkavad puudutama meid tarbijana, said ka siin täna käsitletud. Aga võib-olla eelkõneleja küsimusest lähtudes: mis sa arvad? Desünkroniseerimine oli ette teada. Et see mõjutab teatud võimsuste olemasolu või puudumist, seda me ka teadsime. Oluliselt on siin öeldud ka, et põlevkivijaamasid sellesama reservi tagamiseks meil on vaja ülal hoida, seda me teadsime kõik. Aga küll ta mõjutab ka teisi tootmisvõimsuste arendamisi, salvestuste arendamisi ja nii edasi. Kõik need muudatused ju midagi mõjutavad ja suunavad. Kas ei oleks pidanud ikkagi olema nii, et me selle üldpildi oleks nagu ennem ära kehtestanud ja siis oleks hakanud neid juppe tegema? Ehk siis: kas energiamajanduse arengukava, mis seab alused, oleks võinud ikkagi ka Riigikogu poolt olla üle vaadatud ja heaks kiidetud enne, kui neid erinevaid juppe siin teeme?

No siin selles kontekstis energiamajanduse arengukava on tehtud korduvalt ju ka varem, seda uuendatakse iga mingi arvu aastate tagant. See, et me Venemaa võrgust ennast lahti ühendame, on ju ka pikalt ette olnud teada. Ehk seda konkreetset elementi peaks olema käsitletud varasemates, ma eeldan, et ka on. Tuleb tunnistada, ma ei ole seda konkreetset fakti kontrollinud. Selles suhtes ma arvan, et selle konkreetse eelnõu ja ENMAK-i vahel nii ühest seost otseselt ei ole. Need on süsteemiteenused, mis on vaja. Tõsi, põlevkivi ülalhoidmine on tõesti element, mis on mingil määral ENMAK-iga seotud. Aga ka see, põlevkivist väljumine, see, et ta ei ole kasumlik, see, et Eesti Energia tahab ta maha müüa või kinni panna, see on olnud pikalt teada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun!

See eelnõu peegeldab selgelt käpardlikkust valitsuse energiapoliitikas. Ma tuletan meelde, et kui jaanuari alul meid tabas Estlink 2 terrorisabotaaži, siis mida valitsuse liikmed kõnelesid meile. Proua Alender … Muide, kus ta on? Miks ta ei aruta energeetikaküsimusi, meie suurim ekspert? Tooge proua Alender saali! Ta teatas, et elektri hind sellel aastal langeb, oli tema ekspertiis. Härra Michal, meie ametis oleva peaminister, teatas, et elektrienergia hind pärast seda nii desünkroniseerimisest kui ka Estlink 2 purunemist saab olema 1,4 senti kilovatt tõuseb. Mis tegelikkus oli? Veebruarikuus me nägime, üle 100% kõrgem võrreldes 2004. aasta veebruariga. 

Mida siis valitsus kõneles meile jaanuaris? Esiteks rääkis sellest, et Kiisa jaam tuleks viia turule. Ja ka härra Michal täna arupärimisele vastates, minu küsimusele vastates ütles, et see tooks 30 eurot megavatt alla. Mis tegelikult on, jaanuarikuu otsustajate valitsus? Lubage naerda! Tegelikkuses on see, et otsustati, et enne 2028. aastat me ei tee midagi. Näete, kui vahvad mehed ja naised meil riiki juhivad! Mitte midagi ei tee enne 2028. aastat. Siis vaatame. 

Teine: samamoodi küsimus, mis puudutab finantseerimisraha eraldist, mida parlament andis seaduseelnõuga või riigieelarve seadusega Eesti Energiale 100 miljonit eurot. Seda pole siiamaani tehtud valitsuse poolt. Mis tulemus on? Rämpsreitinguks kukkus Eesti Energia reiting valitsuse suutmatuse tõttu jaanuarikuus! Näete, kui kõvad mehed meil otsustamas on!? Kui otsuseid on vaja mitte teha, suudetakse küll. 

Intressikulu, palju tõusis raha teenindamise hind? Miljonites eurodes Eesti Energiale seetõttu, et ei olda võimelised otsustama. Aga kus ollakse võimelised otsustama, on uued maksud ja uued tasud. See on hämajutt, mida me praegu Eesti rahvale räägitakse, mida siin minu eelkõneleja koalitsiooni poolt rääkis, et mingeid uusi avalik-õiguslike makse ja tasusid ei kehtestata. Loomulikult kehtestatakse! Milline on nende mõju? 2024. aastal kogu Eesti elektriturg oli suurusjärgus 700 miljonit eurot. Ja nüüd tahetakse 2026. aasta algusest selle koalitsiooni manöövriga lisada juurde suurusjärgus 40 miljonit eurot niinimetatud saartalitluse tasu ning lisaks see sagedusreservi tasu, mille puhul jäi eelnõu seletuskiri ja ka ettekandja üliähmaseks. Kust meie teame, palju see maksab! Võib-olla maksab nii, maksab naa. Aga kes maksab? Mida ütles valitsuse esindaja, koalitsiooni esindaja: aga seda me ka ei tea. Küll tullakse kokku, kuskil kontoris kirjutatakse mingi paber, öeldakse nii, öeldakse naa. 

Eesti riiki nii ei saa juhtida! Kaua see korralagedus kestab?! Tegelikkus on selline, et märtsikuust selleks niinimetatud sagedusreservi tasuks läks juba üle 11 miljoni euro. Sama Kiisa jaam töötab ja saab 4000-euroseid müügitulusid megavati pealt selles olukorras. 

Prognoos, ja ma kõnelesin täna elektrituru ekspertidega, ütleb seda, et meie tagasihoidlik arvestus on, kui me kõneleme tulevikku vaadates, see hind kujuneb välja sagedusreservidele 120 miljonit eurot pluss. Liidame sinna juurde selle saartalitluse tasu 40 miljonit eurot: 160 miljonit eurot. Lihtsalt ühe paragrahviga! Härra Kivistik põgeneb! 

Küsimus on selles, et 160 miljonit eurot ja võrdlusena kogu meie elektrienergiaturg 700 miljonit eurot, ja sinna tahetakse panna ühe paragrahviga 160 miljonit eurot lisakulu baasinfrastruktuurile! Olukorras, kus te olete suutnud juba, kokad kitlites, toota Eestis inflatsiooni Euroopa kõrgeima! Nagu ütleb Eesti Pank: 6% aastas. Kas sellest on veel vähe?! Tahate maailmarekordit inflatsioonis tekitada 2026. aastal?! 

Valetada ei tohi! See, et sellel ei ole mõju sellist, seda, et tegelikkuses see ei lange tarbijatele, ja seda, et tegelikkuses selle mõju on loomulikult osakaaluna, protsendi osakaaluna SKP-st elektrienergia hinnale, on täiesti vastutustundetu poliitiline käsitlus.

Sotsiaaldemokraadid – Saulusest saab Paulus – kõnelevad nüüd, et tuleb välja töötada energiamajanduse arengukava, enne kui tehakse otsuseid, mis võtavad selektiivseid kohustusi meile, tarbijatele, peale. Väga õige seisukoht! Kahjuks, et n-ö Maa külgetõmbejõuga eemalduda Stenbocki majast, on see teadmine tekkinud, aga väga õige. Loomulikult! Me vajame põhimõttelist käsitlust energiapoliitilistest valikutest, mille fookuses on elektrienergia hind ja varustuskindlus. 

Loomulikult koalitsiooni ettekandjad teavad seda, et juhuelektri osakaal ja juhuelektri osakaalu kasv tekitab vajaduse selle tasakaalustamiseks, et süsteem üldse toimiks ja kokku ei kukuks. Ja loomulikult see on korrelatsioonis mõlema selle tasu kehtestamisega. Ja selles olukorras te räägite sellest, et meil tegelikkuses võiks see tulevikus langeda! 

Aga mida peame uskuma? Siin seaduses pole paragrahvi, palju see maksab, mida see endas sisaldab, kes seda maksma hakkab. Ainult turuosalised teavad seda, ettevõtjad kõnelevad sellest, on protestinud selliste asjade kehtestamise peale üle. Üle 100 miljoni euro! Näete, kui kanged mehed ja naised tulid kokku, tahavad siin kolmveerand 4 kolmapäeval kehtestada aprillikuus, mööda minnes üle 100 miljoni euro täiendavat tasu Eestit kodutarbijatele ja Eesti ettevõtetele! 

 Me ei ole sellega nõus, see ei ole mõistlik. See ei ole vastutustundlik. Ja loomulikult me teeme ettepaneku. Millise ettepaneku? See võib kõlada ehmatavana. Aga me paneme ette lükata see seadus selles mõttes tagasi, et katkestada teine lugemine sellel seadusel. Sellisel kujul, läbipaistmatult, peale pressituna neid asju ei tehta. 

Mida peaminister mulle täna siin ütles? Ma küsisin selle kohta ja tema ütles, et tema pole kuulnudki. Mis ülekoormustasu? Mehed räägivad kuskil, mingid eksperdid arutavad – ei, tema ei tea midagi. Ei-ei! Nii ütleb mulle riigi peaminister, kõneledes sadadest miljonitest eurodest! Endine kliimaminister! Näete, kui lühikese mäluga mees meil on, riiki juhib! Temasse ei puutu! 

Kui on otsuseid seal, kus on vaja langetada, energeetikas, see, mis puudutas Kiisa jaama, see, mis puudutas, et Eesti Energia ei kukuks rämpsvõlakirjaks Eesti Energia reiting, see, mis puudutab, et tagada tegelikkuses Narva jaamade täismahus töö – seal ollakse puu otsas. Paugu otsas, kui puu käis, või kuidas öeldi seal Peeter Võsa saates. Ja nüüd korraga ollakse küll mehed väljas, siin vassides ja ühiskonnale sellist koormust peale võtmas! 

Täiesti käpardlik ja vastutustundetu agenda! Tuleb aeg, ja loomulikult nende otsuseid revideeritakse. Aga see on jällegi, täiendava negatiivse signaali Eesti turule, Eesti majanduskeskkonnale olete sellega andnud. Ja nüüd sellega seoses ma lõpetan oma kõne. Ma loodan, et ma veenasin vähemalt sotsiaaldemokraate: toetage Isamaa ettepanekut, toetage katkestamisettepanekut! Saame niigi palju sellest asjast kasu! Aga ma annan nüüd, toon oma laua pealt ära katkestamisettepaneku. Aitäh!

Jah, aitäh! Ja niikaua saan ma vahepeal öelda, et Mario perekonnanimi on jätkuvalt Kadastik, mitte … Nii et ühe vea ma siiski tuvastasin, mida ma saan siit puldist välja öelda. (Hääled saalis.)

Et debatt oleks õige debatt, siis ma, Kalle Grünthal, hetke vabandan, annan vastusõnavõtuks Riina Sikkutile.

Aitäh!  Urmas Reinsalu ei ole viimased kaks aastat valitsuse liige olnud. See on võimaldanud tal tõusta muidugi Eesti populaarsemaks poliitikuks, aga see ühtlasi on jätnud ta teadmatusse selles osas, mida sotsiaaldemokraadid valitsuskabineti laua taga on küsinud või arvanud. 

Ja minu küsimus tehnilise eelnõu arutelu kohaselt, kus on see suur pilt ja millal see Riigikokku arutlusele jõuab, on täielikus kooskõlas sellega, mida ma olen küsinud valitsuskabineti laua ääres. Nii mina kui teised sotsiaaldemokraatide saadikud on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et üksikotsuseid energeetikas, mis on kaalukad, aga mis on seotud teiste otsustega, ei saa teha enne, kui tervikpilt on olemas. See on olnud ka meie ootus nii kliimaministritele, kes järjest neis ametites on olnud, kui ka praegusele valitsusele. Seega see küsimus oli loogiline, kooskõlas selle seisukohaga, mida sotsiaaldemokraadid on esitanud nii valitsuse laua taga kui tegelikult ka avalikult ajakirjanduse vahendusel. Aitäh!

Suur tänu teile! (Urmas Reinsalu hüüab midagi saalist.) Urmas Reinsalu, neid jutte saab väljas jätkata, mitte saalis. Aga jätkame sõnavõttudega. Kalle Grünthal, palun!

Kui te nüüd aega saate, ma paluksin kaheksa minutit.

Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Siin minu paremal käel asetsevas pingereas istuvad EKRE fraktsiooni saadikud ja nende hulgas istub üks väga tähelepanuväärne mees, kelle nimi on Rain Epler. (Saalis räägitakse.) Hurraa! Väga hea! See mees ei paista silma mitte sellepärast, et tal on huvitav soeng, vaid sellepärast, et ta on Riigikogu liikmetest üks teravama mõistusega inimesi. Ta pani tähele väga olulist asja, mis tegelikult tähendab seda, et Eesti poliitikat ei juhita mitte siit saalist, vaid Brüsselist. 

Nimelt, 14. aprill oli siinsamas saalis energeetikaküsimuste arutelu ja meie peaminister ütles otse välja, Kristen Michal – asi puudutas siin tuuleparkide teemasid –, et tema juhib Eesti riiki, lähtudes mitte Eesti huvidest ja vajadustest, vaid ootab Brüsselist käsku meretuuleparkide rajamise kohta, kas see on Eesti tarbijale vastuvõetav või mitte. Ehk siis peaminister tegeleb Eesti riigi ressursside mahamüümisega. Sest kui peaminister ei käitu riigijuhi, vaid Brüsseli käsutäitjana, siis ei maksa oodatagi, et siia tuleksid mingisugused head eelnõud nagu see praegunegi. Ja mitte ükski – mitte ükski! – peavoolu häälekandja ei pööranud sellele tähelepanu ja ainuke, kes sellele tähelepanu juhtis, oli Rain Epler. Müts maha selle ees, sest ta paljastas tegelikult, millist poliitikat Eestis aetakse.

Nii nagu meretuulepargid on Eesti loodusressurss, mille kasum peaks kuuluma Eestile, see lükatakse kõrvale. Nii nagu on Eestil veel häid loodusvarasid, võtame siin haruldased muldmetallid – fosforiit –, ja mis kõige tähtsam, meie puhas põhjavesi. Seda kõike tahab seesama valitsus, Reformierakonna valitsus, lihtsalt maha müüa. Ainukene takistav tegur on praegu rahvas. Aga kes on rahvas? Põhiseaduse järgi on ta kõrgeima võimu kandja. Aga tegelikkuses on see vaid hüüdlause paberil. Kõrgeim võim kuulub kellele? Valitsusele, tema ametnikele, kelle hulk on pidevalt kasvanud, pankadele, suurkorporatsioonidele, kellel on oma tööjõud. Ja kõik ülejäänu on ballast, millest tuleb vabaneda. Ega muidu ei tõsteta neid makse: tulumaksud, käibemaksud, automaksud, aktsiisid. See nimekiri on lõputu. Milleks on vaja pensionäre meil? Nad on kulu ainult äritegemise juures, keda on vaja ülal pidada. Neid pole vaja. Lasterikkad pered – võtame toetused vähemaks, selleks et neid pole vaja. Ja praegune valitsuse poliitika liigubki sinna suunda, et Eesti rahvas siit maalt välja süüa, kas siis rahapuuduse tõttu on sunnitud ära minema või kes surevad lihtsalt nälga. See on taktika. 

Ma ei hakka rääkima praegu ühtegi varasemat põhiseadusvastast teemat, vaid puudutan viimast, mis puudutas siin, rääkis siin tuuleparkidest, kus minister Erkki Keldo ütles, et kui kohalikud omavalitsused ei nõustu tuuleparkidega, siis me võtame nende otsustusõiguse ära. Saate aru? Põhiseadus ütleb, et kohalikel omavalitsustel on iseseisev õigus otsustada kohaliku elu küsimusi. Ja kas see ei ole siis põhiseadusvastane tegevus? On. 

Minu meelest me oleme jõudnud praegu sellisesse olukorda, kus, rahvas, sina, sina ja ka sina peate otsustama, kas meil on praegu oht põhiseaduslikule korrale, ja reageerima nii, nagu ütleb põhiseadus: osutada omaalgatuslikku vastupanu. Me ei saa leppida sellega, et meie riiki juhitakse kuskilt Brüsselist, kus on salajaste otsustega meie maavarad pandud turgu, ja ainuke segav faktor on praegu ainult Eesti rahvas veel siin. See on nüüd see koht, kus meil enam pole vaja, kus me ei saa enam taganeda, me peame võtma vastu mingisuguse otsuse. Rahvas, see on praegu teie teha! Seesama eelnõu, mis siit praegu tuli, kanti ilusasti ette, see on järjekordne rahaline koormis teile. Ehk te lähete minema siit, et siin saaks rahulikult Reformierakonna ametnike poolt ja liikmete poolt äri ajada, kus liiguvad miljonid ja miljardid.

Me ei tahtnud sellist Eestit. Me lubasime küll kunagi laulva revolutsiooni aeg süüa kartulikoori, kuid mitte lõputult. See asi tuleb katkestada. On vaja rahva omaalgatuslikku vastupanu sellele jõhkrusele, mis Eesti Vabariigis toimub.

Aitäh! Järgmisena Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! No kõigepealt aitäh kolleegile hea sõna eest! Ma ise muidugi tagasihoidliku inimesena nii uhkelt ennast esile ei tõstaks, aga kahtlemata ma pingutan päevast päeva, et anda oma panus, et asjad liiguks paremas suunas. 

Enne kui ma eelnõu juurde jõuan, ma peatuksin tänasel debatil veel ühes aspektis. Täna oli siis kolleeg Sikkut see, kes kandis ette selle sotside mantra, et me olime valitsuses ja tegime küll neid halbu otsuseid, aga me ei tahtnud neid üldse teha, me tegelikult olime kogu aeg vastu. See on see, valitsuses olles juba sotsid rääkisid, et nad tegelikult tahtsid head, aga nad pidid ikkagi hääletama nende maksutõusude, peredelt toetuse äravõtmise ja ka energeetika valeotsuste poolt, aga nad tegelikult väidavad, et nad ei tahtnud seda teha. Ja ma olen kindel, et Riina, no kindel ei ole, aga näen ette, et Riina võib kasutada võimalust vastulauseks ja veel kord selle mantra meile siin täna ette kanda. Aga seda ei maksa uskuda, selles mõttes, et kui sa tegelikult mingis asjas kindel ikkagi oled endas, siis sul on võimalik koalitsioonist ära tulla, mingile teemale vastu hääletada ja nii edasi. Teod ikkagi on nende heade mõtete mõõdupuuks ja sotside puhul see realiseerunud. Niipalju veel ütlen, et Riina on tegelikult energeetikaga tegelenud küll omal ajal, ta üsna meelevaldselt ja päris pikalt takistas ühel Eesti energeetikaettevõttel elektrivõrguga ühenduse saamist, aga lõpuks, kui Riina asus teisele tööle, tervist vist edendama, siis sai jälle energiatootmine edasi minna. Nii et kogemust on. 

Nüüd selle tänase eelnõu ja sellega seotud debati juurde. Mis puudutab saartalitlust, siis ma arvan, et see on peaaegu nagu see julgeolekuküsimus, kus tegelikult suuri sisulisi vaidlusi erakondade vahel ei ole. Noh, julgeoleku puhul muidugi on vaidlus selles, et meil koalitsioon räägib sõnades sellest, kuidas julgeolekusse pannakse raha, aga siis kui hakkad näpuga järge ajama, siis selgub, et raha on läinud igale poole. Aga et saartalitlus ju, eks ole, tekkis sellest, et me lõime valmisoleku ja ühendasime ennast Venemaa võrgust lahti. Ja see minu arvates julgeoleku mõttes on oluline, et see ei oleks saanud juhtuda meile halval, ebamugaval ja ootamatul hetkel. Nii et sellega suurt vaidlust ei ole.  

Mis puudutab kogu seda sagedusreservi ja tasakaalustamisvõimsuste temaatikat, siis nagu ka kolleeg Kadastik minu rõõmuks lasi kõlada siin mõnel mõttel, mis isegi tõele vastavad. Kinnitas, et kui meil oleks, noh olgu siis tuumaenergiavõimsused, aga kuni selle saamiseni fossiilkütustel põhinevad energiatootmisvõimsused, siis meil tegelikult tuule‑ ja päikesevõimsusi vaja ei oleks. Vastupidine juhus, pane sa seda tuulikut ja päikeseparki nii palju, kui tahad, sa ei saa ilma hakkama, et sa pead sinna kõrvale tegema mingisuguse võimsuse, mis katab ära hetked, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Täna üle maailma üldiselt vaadatakse seal gaasi poole. Eesti puhul on lihtsalt küsimus selles, et nii hinna poolest oleks soodsam põlevkivi kasutada gaasi asemel ja kui meil siin mõned inimesed kipuvad hirmus tähtsaks seda CO₂ heidet pidama, siis kui teha elektrit gaasist, mis on Eestisse toodud kas USA-st, Katarist, siis kui arvestada gaasile juurde ka transpordi, veeldamise ja taasgaasistamise kulud ja kogu see ahel, siis tegelikult ka heitme mõttes põlevkivi ja gaas on praktiliselt võrdsed. Ja ma ütlen veel kord: tegelikult kui me oleme teinud piisavalt põlevkivivõimsusi, siis tuult ja päikest ei ole vaja. Nii et olgu see asi siin ära öeldud. Ja noh, seda kinnitas samuti kolleeg Kadastik siit puldist, et vajadust selle tasakaalustamisvõimsuste või sagedusreservi järgi tekitabki võrku lisanduv juhuelektritootmisvõimsus. See, et Mario enne rääkis, kuidas tema aitab ka Eesti riigil sagedust hoida ja võimsust tasakaalustada, on väga tore, aga teiselt poolt ta oma päikesepaneelidega ajab seda ka paigast ära, tekitab vajadust tasakaalustamise järgi. 

Nii et mina ütleks, ja siis viimase asjana. Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Viimase asjana siin debatis tuletasin ka meelde kuulsusrikast ja pikaaegset asekantslerit, kes energeetikaga tegeles ja kes nüüd ka energeetikaga tegeleb, aga ühes välismaises suures energiaettevõttes, lõi kunagi seadusraamistiku, mille kohta talle öeldi, et kui sa nii teed, siis sul pärast see asi ei tööta hästi. Aga ta arvas, et tal on õigus. Ja siis tekkis Eestis see olukord, kus toetust pidid saama ainult 50-megavatised päikesepargid kantsleri arvates, aga hiljem said toetust 500-sed, mis olid lihtsalt tehtud 10 × 50. Kantsleri käsitlus selles olukorras oli see, et mitte tema ei teinud midagi valesti, vaid ettevõtjad, va kurinahad, käitusid halvasti. Ja vot sellise käsitlusega nõus ei saa olla, sest ettevõtjad peavadki käituma nii, nagu seadusandlik raamistik ette näeb. Ja ettevõtjad ka täpselt nii käitusid. 

Nüüd kõigi nende uute toodete ja teenustega, mida kutsutakse süsteemiteenusteks, mis meil järjest juurde tekivad nagu seened pärast vihma, need tekivad sellepärast, et ikka seda juhuenergeetikat arendatakse. Ja kui neid asju rabedalt korraldatakse, siis me võime leida ennast aasta või kahe pärast olukorras, kus saab näiteks Kadastikult küsida: Mario, oli siin saalis ju juttu, et võib-olla see asi ei ole päris läbi mõeldud. Ja Mario on selline, mõneti naiivne ja siiras inimene, ta ütleb: "Ma ei usu, et keegi hakkab siin neid auke ära kasutama." Elame, näeme. Mõnikord läheb nii, et hakkavad, mõnikord, et ei hakka, aga ei maksa luua kiusatust ja võimalusi seda teha. Aitäh!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! See on ikka päris huvitav jälle, kui energeetika siin saalis üles kerkib, siis on seinast seina. Ja lõppude lõpuks ma arvan, et see tavainimene, kes seda debatti jälgib, ei saa enam üldse mitte millestki aru. See on nagu Kört-Pärtli särk, segamini kõik. Ja, noh, ma arvan, et põhjust peeglisse vaadata on kõigil, kes viimasel ajal on valitsustes olnud, kes on energia või energeetika arendamise eest vastutanud. Ja tuletan ikka meelde Riigikogule, et tegelikult üks oluline sündmus, mis praegust just ka eelnõu sisu mõjutab ja mis ka seda olukorda mõjutab, oli desünkroniseerimine. Selle poolt me olime kõik, sest selles julgeolekuolukorras ei oleks olnud ka võimalik midagi muud teha. Ja seda tehti ka, ütleme siis nii, et peaaegu ennetähtaegselt, sest esialgu oli veidi pikem tähtaeg mõeldud sellele.  

Küll aga sedasama tuhka tuleb pähe raputada selles mõttes, et ega neid protsesse oleks saanud ju mõned aastad tagasi ikka ette näha. Ja see energiamajanduse arengukava uuendamine, mis tegelikult otsus valitsuses vastu võeti 2021 november, kui ma mäletan, ka selle protsessi raames oleks saanud ette näha erinevaid stsenaariume, mida selline muutus meie elektrisüsteemis põhjustab, ja motiveerida siis kas teatud energiavõimsuste juurdetoomist, salvestuste juurdetoomist, mis praegu … mille puudus, mingi osa puudus. Ma just Marioga rääkisin ja on jutt, et tegelikult praegune see tasakaalustus ongi nii kallis, kuna ei ole näiteks kohapeal saada salvestusvõimsusi, mis kõvasti neid kõikumisi ära hoiaks ja tippusid maha tõmbaks. Need on tulemas, Eestis, jah, on planeeritud, aga vahepeal on niisugune tühimik, kus me maksame päris kõrget tasu selle eest, et neid võimsusi jälle siin ei ole. Nii et rääkida, et ainult põlevkivi päästab meid või ainult tuuleenergia päästab meid, ainult salvestus päästab meid, ei ole õige. See ongi energiakokteil, mida oleks pidanud erinevate stsenaariumide puhul ette nägema, mida oleks siis võinud läbi vaielda ja ka riik oma otsustes seadusandlikus raamis oleks pidanud arvestama. Ja tegevusest siis Kliimaministeerium, Elering ja nii edasi, kõigest, millest siin juttu on olnud.  

Jah, tõenäoliselt Urmas armastab alati käia lauale suuri numbreid ja niimoodi inimesi ehk ärevile ajada. Ma usun ka, et kõik need suuremad numbrid, mis siin on täna ka räägitud, ei realiseeru, sest kas või ühe suure akupargi mõju näiteks nendesamade tippude tasandamisele ja seda tasakaalustamise kallite lahenduste ostmisele kõvasti vähendama – kohe kõvasti! Ja midagi teha ei ole. Kui me selle desünkroniseerimise poolt olime, siis need tehnilised järelmid on siin meil laual. Ja praegu momendil ei ole meil teist lahendust, kui need seadustada, ja need süsteemid ka tagavad meile nii saartalituse võime kui süsteemi tasakaalu. Ilma nendeta me ei saa siin eksisteerida. 

Küll aga peab tõsiselt mõtlema selle peale, et võimalikult kiiresti tõesti näeks seda energiamajanduse arengukava, kus need erinevad aspektid on arvestatud ja kus riik peab ka tegema järgmised otsused: milliseid energiatootmisvõimsusi on juurde vaja; seda, et neid üldse juurde on vaja. Me teame, meie energiatootmise bilanss on defitsiidis pea 40%-ga, nii vist väitis energeetika- ja majandusminister ise. Ja ega lähemal ajal muud kiiret võimalust ei ole. Hirmutada nüüd tuuleenergiaga inimesi ei ole ka mõtet. Lihtsalt tuuleenergiavõimsuste kõrvale, taastuvenergiavõimsuste kõrvale peab tulema nii salvesta… kui juhitavaid tootmisvõimsusi. Siis on see süsteem tasakaalus ja lõpuks kindlustab meile ka normaalse hinna.  

Nüüd, kuidas need tasud kõik kinni makstakse? Siin on erinevad lahendused tõesti olnud ja ka teiste riikide poolt. Sotsiaaldemokraatide poolt ma ütlen ka Urmasele, et me selle eelnõu katkestamist ei toeta – on ka ajakriitilisi tehnilisi lahendusi, mis siin sees on –, aga küll toetame Isamaa ettepanekut, et seni, kui saabub nagu selgus, või ka need tasud enam tarbijat nii kõvasti ei lööks, võiks kaaluda seda, et Elering võiks lähemal paaril aastal …

Soovid lisaaega?

… see tasu kinni. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Nagu ikka, ei olnud plaanis pulti tulla, aga siis hakati ajama sihukest juttu, et peab tulema. 

Kõigepealt, Urmas, sinu väide, et tehakse metoodika kuskil, keegi ei tea, mis see on, palju see maksma hakkab ja see on kõik ilgelt salajane. Ei ole. See on Eleringi välja töötatud metoodika selleks, et katta see konkreetne kulu võimalikult mõistlikult, võimalikult tarbijale soodsalt, ja selle kinnitab Konkurentsiamet. Kui sa muidugi leiad, et kõik need ametid on mõttetud, see on omaette küsimus. Väita lampi, et 120 miljonit on see kulu aastas, on selline võib-olla hinnang, mida võiks anda esimese klassi matemaatikat õppinud inimene, kes ei tea kunagi midagi sellest, et sa ei saa ekstrapoleerida ühe kuu andmetest järgnevaid aastaid, kui kogu süsteem selle käigus muudab. Ma ei tea, kes oli see ekspert, kellega sa rääkisid. See 120 miljonit tuleb sellest, kui sa märtsikuu 11 miljonit korrutad umbes 12-ga, siis sa saad sinna kanti numbri, aga see eeldab seda, et turg jääb täpselt selleks, mis ta märtsis oli. Mis on täiesti jama, arvestades seda, et me teame, et sadades megavattides on akusid tulemas turule ja keskmine aktiveerimine on umbes sarnases suurusjärgus. Nii et see on, nagu arvestada, et Kiisa jääb uhama oma kalli hinnaga kogu aeg, nii nagu märtsis, on sihuke vägivaldne vale või tahtlik vale, ma isegi ei tea, mis seal täpselt on. Aga igatahes ma ei saanud jätta seda mainimata, (Hääl saalist.) sest see on põhiline osa sinu argumendist, mis on, noh, vale ja seda tuleb ümber lükata. 

Samamoodi jällegi matemaatikaküsimus, kuidas ümardatakse 34 miljonit. Klassikalised ümardusreeglid ütleksid, kas 35 või 30 miljonit, Urmas ümardas 40-ks. Ma saan aru, sa tahad näidata suuremat numbrit, selleks et saaks rohkem taguda valitsust, et saaks oma populaarsust üles, aga see ei ole see koht. 

Ehk siis tegelikult see saartalitluse reserv oli asi, mis on seotud väga selgelt meie energiajulgeolekuga, see oli lahtisünkroniseerimise puhul vajalik, seda oli pikalt ette teada, et  sagedusreserv on vaja luua. Ehk siis meil on vaja hakata seda ise hoidma, me ei saa istuda Venemaa õla peal selle koha pealt. Ehk siis see on nüüd koht, kus leida, et see on nüüd väga halb asi, see, et esimene kuu oli kallim, kui prognoositi, selle pealt teha mingeid kõrgeid avaldusi, no see ongi selline populismi sisu … (Hääl saalist.) Tššš, mina räägin praegu!

Teine asi, ausalt öeldes on märgiline, et Isamaa, kes kogu aeg räägib, kuidas on vaja põlevkivi hoida, esitab katkestamise ettepaneku eelnõule, mis üritab põlevkivi elus hoida. Märgiline, tuleb ära markeerida. 

Ja nüüd Raini kommentaaride juurde. Rain läks küll ise ära. Aga ma ei öelnud, et põlevkivi ja tuum versus tuul, et tulekski teha põlevkivi ja tuuma, ta võttis mu selle teise osa kommentaarile vastuse, seda interpreteeris kõigeks. Aga siin ta unustab ära markeerida hinna. Loomulikult me võiksime põlevkiviga istuda kogu aeg, aga siis me oleksime maksnud eelmisel aastal pea kaks korda rohkem elektri eest, kui me maksime. Ei, rohkem isegi, sest kui me võtame CO₂ kvoodi ka arvesse, siis oli kolm korda rohkem. Isegi kui me CO₂ kvoodi kuidagistviisi mingi imenipiga kuidagi suudaksime välja jätta, oleks olnud kaks korda rohkem. Ma ei saa aru, miks ta tahab rohkem maksta või miks ta tahab, et Eesti rahvas maksaks rohkem. Mina ei soovi. Seetõttu ma ikkagi leian, et seda tuult on ka vaja, et saaks hinda alla. Senikaua kuni tuum tuleb, meil lihtsalt ei ole muid häid alternatiive. Päike on ennast ammendanud, tõesti, seda ei ole mõttekas suurte maaparkidena ehitada, seda on mõttekas oma koju panna. 

Ja siit ma saan ka ilusti vastata tema kommentaarile, et mina olen ka see, kes ajab võrgu sassi. Ei ole. Mul on akud. Minu tootmine läheb akusse, läheb oma tarbimisse ja ainult üksikutel juhtudel müün ma seda võrku, enamasti kusjuures selleks, et stabiliseerida sagedust. 

Vaat need olidki need asjad, mis ma tahtsin ära markeerida, et lihtsalt ei jääks eetrisse selline totaalne populism. Aitäh!

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh! Paluks ka alustuseks, et saaks rääkida ilma vahele hõigeteta Isamaa fraktsiooni pingist, see oleks viisakas. Aitäh teile! Väga kena.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tegemist on tõesti ülimalt olulise eelnõuga. Ja siin on kaks teemat: saartalitlus, mille puhul vajame mõlemat selleks, et meie elektrivarustus oleks kindel, taskukohane ja puhas üha enam, mida enam me saame juurde uusi puhtaid tootmisvõimsusi.

Kõigepealt põlevkivi reservi hoidmisest. See eelnõu tagab selle, et meie põlevkivijaamad, mis tagavad meile reservi igal ajahetkel, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, kui muid tootmisvõimsusi ei ole piisavalt või ei tule neid ka välisühenduste kaudu, siis see eelnõu aitab tagada selle, et kõik me põlevkivijaamad saavad olla töövalmis. Ilma selle eelnõuta see ei ole võimalik. Tõepoolest, see on märgiline, et erakond, mis võtab sõna väga tihti põlevkivi teemal, Isamaa Erakond, oma esioraatori suu läbi tegi katkestamise ettepaneku sellele eelnõule. Väga märgiline.

Küll aga, tõepoolest, milline on selle põlevkivireservi hoidmise kulu tarbijale? Kui seda reservi ei oleks, oleksid meie tipuhinnad tõepoolest veel kolm korda kõrgemad, ehk siis tegelikkuses on see ka majanduslikult mõistlik. See kulu on keskmisele kodutarbijale 13 eurot aastas – et anda siin summasid, mida inimesed suudavad ka oma tarbimisega, oma kuludega, oma pere kuludega arvestada, siis 13 eurot aastas. 

Nüüd, mis puudutab desünkroniseerimist, see oli aastakümnete kõige olulisem samm selleks, et tagada Balti riikide, ka Eesti energiajulgeolek. Seda valmistati ette umbes 15 aastat. Väga paljud inimesed alates toonasest peaministrist Andrus Ansipist, kes oli esimene, kes Euroopas allkirjastas kokkuleppe selle sammu läbiviimiseks, lõpetades kõikide nende energeetikutega, kes veebruarikuus olid valvel ööd ja päevad, et see protsess sujuks tõrgeteta, nii et tarbija seda ei märganudki, ehkki paluti valmis olla erinevateks sündmusteks. Loomulikult, valmisolek on alati hea, aga nii, nagu riik lubas, et see sujub tõrgeteta, ka oli. 

Siinkohal kasutan võimalust tänada kõiki neid, kes sellesse panustasid, eesotsas ühe aasta eurooplase tiitli kandidaadi Kalle Kilgiga, kes on Eleringi juht. Tahan kiita ka Eleringi samamoodi selle koostöö eest, mida nad tegid kõikide osapooltega kogu desünkroniseerimise protsessi vältel. 

Loomulikult on meie enda poolt sageduse hoidmisega seotud kulud. Ent me peame siin vaatama ka seda, mida me oleme selle protsessi käigus juba teeninud, mida me oleme saanud. 1,6 miljardi euro eest on tugevdatud Eesti-Läti-Leedu elektrivõrke. Need on täna paremad tänu sellele, et me desünkroniseerisime end ja sünkroniseerisime Mandri-Euroopa sagedusalaga. Me ei sõltu enam Venemaa ega Valgevene tegudest energeetikas. Ülioluline. Ja loomulikult tuleb selle eest ka teatud tasu maksta. 

Seda kulu tõepoolest prognoositakse, kuna see on turupõhine. Ja nii nagu siin ka komisjonipoolne ettekandja andis ülevaate, see võib jääda siis circa kuni 0,8 senti kilovatt-tunni juurde tarbija jaoks. Aga mida enam tekib turule uusi akusid, uusi kiirelt juhitavaid võimsusi, turg optimeerib, seda madalam see kulu saab olla. 

Kallid kolleegid! mitte keegi meist ei kahtle ei põlevkivireservi vajalikkuses ega ka selles, et liitumine Mandri-Euroopa sagedusalaga, see energiaiseseisvuse päev 9. veebruaril oli seda väärt. Aitäh!

Aitäh! Kas Rain Epler tahab vastusõnavõttu või kuulab Lauri Laatsi ka ära, et äkki mainitakse siis ka veel sind? Võtad kohe? Anname kohe siis. Rain Epler, vastusõnavõtt.

Kui Lauri mind mainib, ilmselt ta kiidab, nii et siis ma ei pea sellele vastama. Ma vastaks Mariole, mis puudutab hinda, et USA-s – ja see on Texase piirkonna kohta tehtud analüüs, mis ei ole … mudel, vaid võtab arvesse ka muid kulusid kui kütus, ja hästi lühike, seal mingit kasutusaega ja nii edasi – … ütleb, et kõige odavam on maagaas, sellest umbes 50% kallim on kombinatsioon tuul, päike pluss maa … noh, mida siis toetab maagaas, ja sellest veel 50% kallim on tuul, päike, mida toetatakse akudega. Lihtsalt, et oleks see gradatsioon paigas. 

Ja nüüd, teine asi, mis puudutab seda põlevkivi. Esiteks ma markeeriks ära selle, et Reformierakond, kes on siin pikki aastaid põlevkivi tugevasti vaenanud, ma mäletan, kui Kaja Kallas ja Mailis Reps veel koalitsioonilepingut arutasid, siis nad iga õhtu tulid, rääkisid ilmarahvale AK-s, mis nad täna arutasid, siis üks teemasid oli see, et põlevkivist tuleb ikka ruttu energiatootmises lahti saada. Nüüd Reformierakond on võtnud uue jutu – ilmselt mõtlevad suure hulga valijate, noh, eksitamise peale –, ja nad on võtnud uue jutu, et Eesti Energia tahab põlevkivijaamad kinni panna, meie neid kaitseme. See on jälle selline poliittehnoloogiline häma. 

Aga ma ühe võrdluse tooks veel, et seesama gaas versus põlevkivi ja nendest energia tootmise hind. Vaatasin eile, ühe megavatt-tunni tootmiseks vajalik gaas Rotterdamis maksab 34 eurot – kütus, mida on vaja megavatt-tunni energia tootmiseks, mitte megavatti. Uurisin järgi, põlevkivi megavatt-tunni tootmiseks läheb umbes tonn, Auveres tegelikult läheb vähem. Tonn põlevkivi maa peal, kui ta on kütmiseks valmis ja sisaldab ka keskkonnatasusid, on 20 eurot, ligi kaks korda … ilma keskkonnatasudeta on ta kaks korda väiksem kui gaasi hind. Ja noh, jaamade ehituskulu on selline, et võib-olla põlevkivijaama ehituskulu on natuke kallim, aga gaasi eluiga on jälle palju lühem. Nii et, kui me võtame selle umbes võrdseks, siis on põlevkivist elektri tootmine poole odavam kui gaasist. Aitäh!

Aitäh! Ja Lauri Laats, palun nüüd.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes te jälgite interneti vahendusel! Täna me käsitleme siin seaduseelnõu 555. Meile on toodud siin väike tükike kogu sellest temaatikast, energiapoliitikast. Tegelikult me ei saa seda teemat käsitleda ainult selle eelnõu põhiselt. 

Siin on välja toodud erinevad aspektid ja nii nagu me kuulsime, on siin kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Aga kui selle asja nagu lühidalt kokku võtta, siis võib öelda nii, et keerati üks asi kokku ja nüüd püütakse asi paremaks teha.

Ja just nimelt see 555 SE seda ka ütleb meile. Hea kolleeg mainis ära, et see eelnõu räägib sellest, et jääks põlevkivireserv, et see oleks tagatud. Mina ütlen, et kuidas on võimalik tagada põlevkivireservi? Paberi peal kindlasti on. Aga kui me vaatame, kuidas seda on võimalik reaalselt, füüsiliselt teha, siis needsamad spetsialistid ütlevad, et head poliitikud, seda lihtsalt ei ole võimalik teha. Need katlad peavad olema kogu aeg töös. Ja ka Eesti Energia juhid on pidevalt öelnud, et kui te laseksite meil rohkem põlevkivi põletada, kui meil põletusjaamad oleks pidevalt töös, siis me suudaksime selle elektri hinna alla tuua. 

Ja mis nad on veel öelnud, on see, et põletuskambrid, mis ei ole töös, nende käivitamine on praktiliselt võimatu. Nad amortiseeruvad ja seal tekivad keskkonnaprobleemid. Ka see raport on tegelikult olemas ja need asjaolud on meile teada.

Nüüd on siis tullakse ja öeldakse, et meil on siin seaduseelnõu 555 ja see eelnõu näeb ette, et meil säiliks reservid 1000 megavati ulatuses, mis töötaks põlevkivi peal. Veel kord: teoorias, võib-olla paberi peal jah, aga praktikas peaaegu võimatu. Ja sellest miskipärast ei taheta rääkida. 

Ja veel mainiti ära hea kolleegi poolt, et kui meil neid reserve ei oleks tagatud – need on tema sõnad –, siis tipuaegadel oleks elekter olnud kolm korda kallim. Need ei ole minu sõnad. See veel kord tõestab seda, et põlevkivi on energeetikas meile selgelt vajalik, aga mitte sellisel viisil, nagu ta siia on sisse kirjutatud selle rohepöörde raames. 

Siin keegi ei vaidle ju selle vastu, et desünkroniseerimine ja saartalitlus olid vajalikud. Loomulikult tänu sellele tekkis täiesti uus olukord, mille osas me oleme ühiskonnana selle otsuse võtnud. Siin tegelikult väga suuri vaidlusi ei ole. Küsimus on selles, kuidas me selle eest maksame, kas on olemas võimalus efektiivsemalt sellega läbi käia ja väiksemate kuludega. On küll! On küll!

Ja see üllatus ja see uudis, mis puudutab Kiisa jaama müümist – no see ei mahu mitte mingitesse raamidesse. Selliseid asju lihtsalt ei tohi Eesti riigis lubada, et meie müüme väga strateegilise elektrijaama lihtsalt maha. No kuidas üldse on mõeldav seda arutada?! 

Ja samal ajal, kui me seda kõike arutame, mul on selline tunne, et meie valitsusel, kellel ei olegi usaldust – 21% rahvast usaldab –, ja see on tegelikult väga suur probleem, nagu ma aru saan, ükskõik, mis eelnõuga nad tulevad, siis tegelikult, nii kui nad siia pullidena astuvad, on väga raske neid tõsiselt võtta, kui ei ole usaldust. See on veel suurem ja laiem probleem, see ei puuduta ainult ju energeetikat.

Samal ajal unustatakse jälgida, mis toimub teistes riikides. Ja kui vaadata, mis toimub rohepöördega teistes riikides, siis ma toon välja mõningad sellised asjaolud ja faktid. Näiteks, mis puudutab meie lähinaabrit Rootsit, siis tegelikult Rootsis kogu tuulepargid juba seitsmendat aastat toodavad lihtsalt kahjumit. Kahjumi suurus aastas on 35%. Ettevõtmine, mis on tegelikult üles ehitatud ka toetuste peal, täpselt samamoodi, nagu taheti rakendada ka siin toetuste mehhanismi, vaatamata sellele toodab Rootsis kogu tuuleenergiasektor seitse aastat järjest kahjumit.  Suurbritannia pani arendused kinni, Saksamaal on omad probleemid. Soomes päikesepaneelide üks suurim valdaja Valoe läks pankrotti. Pankrotimenetlus on alustatud. See on see rohepoliitika.

Soovid sa lisaaega? 

Jaa, oleks tore küll. 

Kolm minutit lisaks. 

Vaatamata sellele, et meile selged signaalid tulevad erinevatest riikidest, et selle rohepöördega on probleemid, ettevõtted on suurtes kahjumites, meile öeldakse, et aga paneme edasi. Las roheratas sõidab! Alustame veel uute projektidega ja loomulikult kõike tuleb doteerida ka. 

Mul on tunne, et me oleme ära kapseldanud ennast ja me ei näe üldse väljapoole, mis toimub. Rääkimata kõikidest signaalidest, mis puudutab Poolat, Saksamaad, Prantsusmaad, Itaaliat, kust kogu aeg signaalid tulevad, et tegelikult me peaksime kogu selle rohepoliitika üle vaatama ja lähenema sellele asjale teise nurga alt, vähemalt pidurdama kogu seda protsessi, aga mitte nii hoogsalt. 

Aga meie oleme seadnud endale veelgi suuremad eesmärgid, veelgi ambitsioonikamad eesmärgid, me tahame kõike seda tunduvalt kiiremini ära teha kui kõik teised Euroopa Liidu liikmed. 2035. aastaks olgu Kiisa müüdud, olgu kõik, mis on toodetav ja tarbitav, samas mahus roheenergia. Ja see ei lähe üldse korda, et Rootsi tuuleenergiasektor on juba seitsmendat aastat kahjumis. Aga kes selle kahjumi siin kinni maksab? Sellel väiksel turul, kus me oleme? See kõik tuleb tegelikult jällegi hiljem maksumaksja õlale. 

Nii et veel kord: me ei saa lähtuda ainult ühest või teisest tükikesest seaduseelnõus, mis siia pidevalt meie juurde tuuakse ja öeldakse, et aga see eelnõu parandab ühte või teist või kolmandat probleemi. Me peame seda asja vaatama tervikuna ja tegelikult tervikuna see asi lihtsalt ei toimi. See ei toimi, see on kallis ja see loomulikult hakkab koormama meie inimesi ja meie riiki ka edaspidi. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena on siin Urmas Reinsalu. Kas teil on fraktsiooni nimel? Fraktsiooni esimees on nõusoleku andnud, jah? (Saalist öeldakse: "Reformierakonna fraktsiooni nimel.") Saab ainult Isamaa fraktsiooni.

Ainult Isamaa … ? Ära nüüd nii ka. Võtaks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Enne mind kõneles siin proua Alender endise kliimaministrina. Püstitas siin väiteid, kõneles odavast elektrist, mida see seaduseelnõu toob kaasa. Loomulikult on tegemist vale ja avalikkuse eksitamisega. See seaduseelnõu kehtestab uued tasud Eesti elektritarbijatele ning kodutarbijatele, tööstustarbijatele ja tootjatele summas 34 miljonit eurot, et olla täpne, prognostiliselt, puudutavalt seda saartalitustasu, ja reservvõimsustasu puhul suurusjärgus 120 miljonit eurot. 

Härra Kadastik raputab pead, kuid mina olen kõnelenud rahvusvaheliste energiakauplejatega, sõltumatutega, nii ka turuosalistega. Nii et minu ekspertiis, ma arvan, on relevantsem, arvestades ka seda, et praktika viitab sellele, et minu esitatud arvestuslikud numbrid on pigem paraku pädevamad, kui on olnud valitsuse eeldus. Ja ma juhin tähelepanu, et seaduseelnõus ei ole mitte mingisugust sotsiaal-majanduslikku või arvestuslikku materjali välja toodud. Nii et see toob kaasa meile, kui meil kogu elektriturg Eestis oli eelmisel aastal 700 miljonit eurot pluss, suurusjärgus – kui möödaminnes parlament võtab vastu – 120 miljonit pluss 34 miljonit eurot täiendavat tasu, mis on loomulikult maks, mis on loomulikult avalik-õigusliku sisuga. Nii et see Kliimaministeeriumi häma, et tegemist on mingi eraõigusliku suhtega ja seda sellepärast seaduses ei saakski sisuliselt reguleerida, ei ole relevantne. Ja see muudab selle seaduse lisaks sisulisele kvaliteedi puudumisele ka põhiseaduslikult mitte vettpidavaks. 

Proua Alenderi väited on, et see toob kaasa odava elektri. Aga vaatame proua Alenderi varasemaid väiteid. Ta ennustas meile 7. jaanuaril ERR-is, et elektri hind 2035 on 14,9 senti – mäletate? – kilovatt-tunni kohta. Me kõik kuulsime seda. Avalikkus näitas, et see oli täiesti mitte ekspertiisil rajanev mõttekäik. Ammugi, ma arvan, ei sisaldanud see 2035. aasta ennustus neid täiendavaid tasusid, millest me praegu kõneleme. Proua Alender kõneles, et see eelnõu on mõeldud põlevkivienergeetika kaitsmiseks. Naljanumber! Proua Alender koostöös tema kolleegi, eelmise kliimaministri härra Michaliga on valmistanud ette ju kliimaseaduse. Kliimaseaduse, mis näeb ette, et aastast 2035 lõpetatakse Eestis põlevkivielekter, selline valdkond. Ja selle nimel on võetud lausa Euroopa Liidu tasemel saasterahastu raha saamiseks, ka Eesti Vabariigi nimel on antud välja vastavasisuline kohustus, mida ei ole samuti ametnikud kuidagi eitanud. Nii et väide selle kohta, mis oli vägagi huvitav, et kui me põlevkivienergeetikas, kui energiajulgeoleku huvides oleks võimalik saavutada ka dialoogis Euroopa Liiduga EETS- süsteemi selline ümberdisainimine, et meil oma juhitavatel võimsustel teatud mahus oleks võimalik CO₂-emissiooni kvoot maha saada, et see toob kaasa kaks korda kallima elektri hinna, see on loomulikult täielik vale. Selles mõttes, et kui meil CO₂-kvoodiraha, kui kujutame ette, juhitavast võimsusest, teoreetilise ettekujutusena, et seda ei ole, siis loomulikult see toob kaasa pöördvõrdelise hinnalanguse Eesti turul. 

Proua Alender, juhin tähelepanu, mulle meenub november – mäletate? –, november eelmisest aastast, kui oli erikontrolli raport, mille tulemusena ähvardati lausa prokuratuuri minna seoses sellega, et kas vanemad katlad ja energiaplokid täidavad heitmenõudeid või keskkonnareegleid, et seda tuleks uurida prokuratuuris. Kuidas vastas börsiettevõte Enefit Power? Andis teate välja börsil, et ta lahkub nende võimsustega börsilt. See oli – näete, kui palju – poliitiline signaal, läbimõtlematu samm ja kui palju tegelikult tõi kaasa väga selge energiajulgeolekuliselt ebakindla olukorra. Hiljem see naasmine toimus siis juba jällegi poliitikute oma seisukohtadest taganemise tõttu. Hea, et siis vähemalt vigu korrigeeriti või vale retoorikat korrigeeriti. 

Juttu ei ole, siin kõnele… Meile püütakse kõneleda, et jutt on mingist paarist eurost ühe kodutarbija kohta. Suurusjärgud on sellised, ma ütlesin: 160 miljonit eurot ühel pool ja 700 miljonit eurot, kogu turg, teisel pool. Igaüks võib protsentarvutuse teha. Isegi see protsentarvutus, mida valitsuse retoorika väidab, et 34 miljonit eurot pluss 60 miljonit eurot, mis teeb 94 miljonit eurot meie valitsuse rehkenduse järgi, siis tegelikkuses, vabandust, kui me võrdleme 700 miljoni euroga ja võtame siit protsendi, see on tuntavalt üle 10%. Siin ei ole juttu mingist mõnest sendist või ammugi veel, kõneleti siin kümnest eurost ühe tarbija kohta, tarbijapunkti kohta kodutarbijate puhul. 

Nii et Isamaa ettepanek on lihtne. Jah, see saartalituse kulu sellisel moel praegu täiesti ebanormaalseks muutunud turul – kui seda turuks üldse nimetada, mis meil praegu energeetikas valitseb –, see tuleb loomulikult ülekoormustasust katta. Pole küsimustki selles. Olukorra ebanormaalsust iseloomustab see, et praegu töötavad, reaalajas praegu töötavad täisvõimsusel kõik Enefit Poweri katlad, ka põlevkivikatlad, müüvad turule null euroga, sisuliselt annavad selle elektri ära, keskmist elektri hinda, see Eestis toob kaasa languse, ja siis selleks, et see asi oleks äriliselt jätkusuutlik, selle äri kogu mõte on siis, ja ühtlasi osaletakse ka sagedusreservi turul, kus saadakse röögatu kasumiosakaal.

Andke andeks, see ei ole loomulik turg. Mis turust me kõneleme? See on täiesti ebanormaalne kolme- või neljakorruseline plaanimajanduse süsteem, mis toimub. Jah, see põhineb kokkuleppelistel reeglitel Nord Poolis, see põhineb Euroopa Liidu reeglitel, aga see põhineb enesest ja ennekõike meie enda siseriikliku regulatsiooni ja ka riigi, omaniku käitumisel. Ja energiamajanduse pikk plaan, mida me oleme, Isamaa on korduvalt nende aastate jooksul taotlenud, et välja töötatakse – me näemegi selle ette, et meil oleks enda arusaam mõistlikust energiapoliitilisest juhtimisest, mis tagaks meile pikaajalise varustuskindluse ja konkurentsivõimelise hinna. Ainsad otsused, mida see valitsus või nende viimaste aastate valitsus on olnud võimeline langetama energeetikas, on olnud energeetika hindu tõstvad otsused. Sellega kahjuks me ei kavatse leppida. Ei kavatse leppida! See ei vasta Eesti inimeste ja Eesti majanduse huvidele. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, tahad kohe vastusõnavõttu või kuulad Lauri Läänemetsa ära, ta äkki mainib ka sind? Ei soovi. Mario Kadastik, vastusõnavõtt.

Aitäh! No ei saa ikkagi jälle. Kui Urmas järjekordselt tuli ja rääkis sellest 120 miljonist, siis ei saa seda jätta niimoodi. Ma vahepeal uurisin järgi, et keskmiselt on sagedusturul aktiveeritud 20 megavatti, 20 megavatti on seda võimsust, tänu millele sagedusturul need hinnad kujunevad. 20 megavatti on suhteliselt lihtne ära katta akudega, eriti arvestades seda Harju-Ristile plaanitud akut, mis küll tõesti pidi kevadel käivituma, tundub, nüüd käivitub sügisel, on 100 megavatti, mis tähendab, et ainuüksi see üks suudab selle ilusti rahulikult akuna ära katta, mis tähendab, et suure tõenäosusega sügisest võib Kiisa minna jalga puhkama. Nii et prognoosida selle info valguses, et see summa on 120 miljonit, on, vabandust väga, ma ei kujuta ette, kes need energiakauplejad on, aga ma ei soovitaks nende teenuseid siis kasutada. 

Põlevkivi CO₂ suur hinnalangus, soovitan lugeda seda Enefit Poweri artiklit, seal on öeldud, palju põlevkivielekter maksab. Koos CO₂ kvoodiga 200 eurot või peale, ilma … Saad sa sealt ise arvutuse teha, täna see kvoot on umbes 70, see on 130 eurot megavatt-tund. Sealt ei tule mingit suurt dramaatilist langust, arvestades, et eelmise aasta keskmine elektri hind oli 84 eurot megavatt-tund. Järelikult, kui me laseksime põlevkivil puhtalt üksinda turul istuda ilma CO₂ kvoodita, mingi maagilise süsteemiga, siis me maksaksime pea kaks korda rohkem, kui me maksime eelmine aasta elektri eest. Nii et ikkagi numbrid on olulised, Urmas. Numbrid on olulised. (Urmas Reinsalu protesteerib saalist.)

Aitäh! Ja järgmisena Lauri Läänemets, palun! Diskussiooni saate suurest saalist väljaspool, puldi kaudu on teine.

Lugupeetud istungi juhataja! Head parlamendisaadikud! Ma tahaks kahest teemast rääkida. 

Kõigepealt, selles energeetikadebatis on mingisugune imelik loogika, mida siin räägitakse. Esiteks, see loogika on selline, et kui arendada taastuvenergiat, siis see maksab maksumaksjale palju, aga kõigi teiste energialiikide, nagu tuumaenergia ja põlevkivi energia arendamine, vaat see on tasuta. See on põhimõtteliselt vale lähtekoht ja väga suur viga. Sest täpselt nii nagu taastuvenergia arendamisel peab keegi selle kinni maksma, vahet ei ole, kas sa maksad seda pärast elektri hinnas või alguses toetustega või mingisuguses muus skeemis, loomulikult seal teatud nüansid on, kui me räägime üldiselt, siis kinni ta tuleb maksta. 

Põlevkivienergiast. Ma mäletan, kui küsisin Eesti Energia juhi käest, kuidas siis oleks võimalik seda põlevkivienergiat arendada. Ja me ju kõik teame, eriti teab Keskerakond, kes siin püüab näidata, et see kuidagi tasuta kätte tuleb ja tuleb odavam, põlevkivienergias esiteks on vaja vanu katlaid hoida, aastas umbes 40 miljonit eurot kulu. 

Teiseks on vaja ehitada uued energiaplokid, kui me tahame järgmiseks 20 aastaks teha, me räägime ikkagist lõpuks summadest, mis ulatuvad kenasti üle miljardi euro. Läheb umbes sinna kanti, arvatavasti rohkem, kui tegelikult lõpuks tuuleparkidele taastuvenergia tasude maksmine. No tegelikult läheb. Kui te natukene võtate, arvutate, ei ole vaja tuuleparkidele nii ja nii palju maksta, see 2,6 miljardit, mida siin kogu aeg on keerutatud, me ju teame, et sellisel juhul tuleb seda maksta, kui elektri hind oleks null. Aga kui elektri … (Keegi räägib saalist.) Jah. See oligi viga, selles mõttes, et seda ka sotsiaaldemokraadid valitsuses mitu korda ütlesid, et miks te näitate meile seda, te ju teate, et mitte kunagi seda ei tule välja maksta, sest vaevalt et Eestis tuleb terve aasta sellist perioodi, kus elektri hind on kogu aeg null eurot. 

Ja kui me saame aru, et elektri hind on null eurot, siis ilmselgelt natuke taastuvenergia tasu maksta on palju odavam, kui maksta palju elektrienergia eest ja vähe taastuvenergia tasu. See on jälle matemaatika küsimus. Nii Urmas Reinsalu kui ka teised võiks ju … Kindlasti nad ei olnud seda matemaatikat teinud, aga tuleb see ka välja öelda, kuidas see tegelikult on, on ju.

Ja nüüd siis tuumaenergia. Millegipärast on see tuumaenergia puhul ka selline tohutu entusiasm. Esiteks, tuumaenergia esimene probleem on see, et ta ju ei valmi aastaks 2032, 2033, 2035 ega suure tõenäosusega mitte ka aastaks 2040. Valitsuses, ma mäletan, viimases valitsuses siis, meie head koostööpartnerid Reformierakonnast vähemalt valitsuse tasandil ise seda ei uskunud, kui me oma omavahel rääkisime, aga loomulikult, selles suures mängus tuleb seda teha, sellepärast et siis on osa valijaid rahul. Esiteks, ta ei valmi. Ja küsimus on, et mis me siis teeme. Ootame 15 või 20 aastat, kuna energiat üldse tuleb või odavat elektrit tuleb. Mis mõju sellel tuumajaama ootamisel majandusele on, sellest mitte keegi ei räägi. 

Ja lõppkokkuvõttes tuumaenergia maksab ka, investeering. Me teame, et üle miljardi maksab selle tuumajaama ehitus, nende võimsuste ehitus, mida siin Fermi Energia on viimastel aastatel rääkinud, see on juba üle miljardi. Ja kui te vaatate, siis ka Fermi Energia on seda ise kinnitanud ja Kliimaministeerium, et lõpuks tuleb maksta taastuvenergia tasu ka tuumajaamale peale. See on huvitav asi, et kui tuulepargi puhul tuleks ainult taastuvenergia tasu maksta, siis tuumajaama puhul tuleks kõigepealt investeeringuraha leida kuskilt või tagasi saada ja siis veel taastuvenergia tasu ka sinna juurde maksta. 

Ei ole tasuta ei tuumaenergia arendus, ei ole tasuta põlevkivi arendus, ei ole tasuta ka taastuvenergia arendused. Need kõik maksavad ja seal on loomulikult selline keeruline arvutustehe vaja teha, kuidas ja kui palju miskit.

Palun mulle kolm minutit veel. 

Kolm minutit lisaks.

Ehk siis see on väga vildakas ja väga kallutatud jutt kogu aeg, justkui taastuvenergia on ainuke, kuhu raha tuleb panna. Kuskil ei tasu üle pingutada. Ja minu arvates see nägemus, et Eestis on nii-öelda kombineeritud süsteem, kus on reservis põlevkivi ja taastuvenergiat kasutame ja kõiki muid võimalusi, on väga mõistlik. Ta on energiajulgeoleku mõistes ja kõige muu mõttes mõistlik. 

Siis on debatt olnud selles, et mis siis valitsuses tehti ja mida sotsiaaldemokraadid tegid. Ma seda võin öelda, et see küsimus, mida siin on nüüd parlamendisaalis küsitud, ma ei tea, neli kuud või kolm kuud, neid küsimusi me küsisime aasta aega või rohkem valitsuses. Aus on öelda, et me oleme ju seda ka valitsuses olles välja öelnud, et ei saanud Kliimaministeeriumilt ju lõpuks neid numbreid, ammendavaid vastuseid. Ja see oli see, lihtne põhjus, miks pool aastat, mida me vaidlesime valitsuses, ainult üks oli see, et toodi meile lauale numbrid, et tohutult tuleb tuuleparke, tohutult tuleb tuuleenergiat. See, mida sotsiaaldemokraadid küsisid, oli see, kust üldse energia tuleb, sest me saime aru, et ei tule neid tuuleparke nii palju. See kõik, mida esitati, kuidas RMK aladele ehitatakse, sealt saame nii palju ja siis muud planeeringud – me teadsime juba sellel hetkel, et arendajad on Kliimaministeeriumile öelnud, et ka viimane vähempakkumine ei teostu tuuleenergial, mis oli maismaal. Ja kogu aeg tõi Reformierakonna minister, vabandust, portfell oli tema käes, ühte ja sama asja. Lõpuks me olime sunnitud nõudma, et valitsusse tuleks arendajate esindajad ja panga esindajad ning nad räägiksid, kuidas siis tegelikult on. 

Ja täpselt samamoodi nagu meie mure oli, et kust tuleb üldse energia tulevikus, oli see, et arendajate esindaja ehk tuuleenergia assotsiatsiooni juht – ta on Enefit Greeni juht tänasel hetkel, kõiki arendajaid seal ei ole, paar on puudu suuremat –, tema sõnum oli väga lihtne: 500 mega, kui tulevad meretuulepargid, 1000 mega, kui meretuuleparke ei tule. Kõik. Ilmselgelt lihtne matemaatika ütleb, et mingit energiat ei tule. 

Põhiprobleem on selles, et terviknägemust ei olnud valitsuses, kui me arutasime, ei ole täna. Lihtsalt ei ole, seda ei ole. Ja see, et me oleme jupikaupa arendusi teinud, on see põhjus, miks me täna maksame kõrgemat hinda. Ja vabandust, võite siin, Isamaa võib siin naeratada ja süüdistada Reformierakonda, aga ega ka taastuvenergia arendusi on Isamaa ikka väga hoogsalt pidurdanud läbi aegade. 

Ega me ju seda mäletame, kui me valitsuses olime. Täpselt samamoodi. Selles mõttes need otsused on tegemata jäänud. Ei ole midagi. Kui Reinsalu ütles, et sotsid, mis te siin räägite, siis ma saan samamoodi öelda, et mis sa siin, Urmas, räägid, te ise olite superpidurdajad viimased 10 aastat taastuvenergia arendusele Eesti Vabariigis. Loomulikult, hind on selle pärast kallis. Ja me maksamegi täna nii tasakaalustustasu ja sünkroniseerimise tasusid oluliselt suuremaid. Võib-olla neid täiesti ära ei oleks saanud jätta, aga nad oleksid oluliselt väiksemad olnud. 

Terviknägemuse puudumine on kõige suurem mure kogu Eesti energeetika arendamise juures. Ja ma kahtlen selles sügavalt, et oleks valitsusel täna see pädevus olemas, et seda kõike teha. Seda ei olnud. Ma nägin seda ise isiklikult paar aastat kõrvalt, kuidas me kogu aeg komistasime ühtlaselt samades ämbrites, ei suudetud seda terviknägemust meile pakkuda. Ja kahjuks see läheb edasi. Seda pole siiamaani kuulda. Rääkida tuumajaamast ja et igalt poolt tuleb energia – no me teame, et järgmise 20 aasta jooksul ei tule. 

Tegelikult põhiküsimus on, kust üldse elekter 10 aasta pärast tuleb. Kallid inimesed, see läheb majandusele ja inimestele väga kalliks maksma. Ja selle eest tõesti, vastab tõele, vastutab valitsus. Aitäh!

Aitäh! Meil käivad praegu läbirääkimised, eelnõu 555 SE teine lugemine ja elektrituruseaduse muutmise seadus. Ja nüüd Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Ma tänan siin saalis Eesti avalikkuse nimel Lauri Läänemetsa, kes andis relevantse hinnangu sellele, milline on valitsuse, need viimased aastat Eesti riiki juhtinud valitsuse sisuline kompetents energeetikaküsimustes. Esiteks, härra Läänemets, te ütlesite, et pädevust ei ole nendel riigijuhtidel, kes väga keerulises objektiivses olukorras me riigi baasinfrastruktuuri ja energeetikavalikuid langetavad. Pädevust ei ole. Ja teiseks, need mehed ja naised, kes Stenbocki majas on viimased aastad otsuseid langetanud, ei teagi, kust elekter tuleb. See on tegelikkuses täiesti vastamata küsimus riigijuhtide tasemel. Ja see ei ole takistanud ka härra Läänemetsa, härra Michalit ja proua Kallast – Eesti avalikkus mäletab – loetud nädalad tagasi ühel nädalavahetusel Stenbocki majast välja tulemast ja ütlemast, et me oleme sõlminud energeetika pika plaani, mis näeb ette möödaminnes 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide subsideerimiseks. Vaatamata sellele, et need inimesed teadsid, vähemalt osa neist, et neil ei ole ei pädevust ega nad ei tea, kust elekter tuleb. Ja küsimus sellest, et kas see 2,6 miljardit eurot on allahinnatud või mitte, siis ma juhin tähelepanu, et tõepoolest, ministrid on pidanud läbirääkimisi ka teatud meretuuleparkide arendajatega selleks, et saavutada ju selle raha indekseerimine, ehk tegelikult raha, selle nominaalsumma veel kasvatamine. See on ju tegelikkuses laual, milleks ka ministrite endi sõnul taotletakse uut Euroopa Liidu riigiabi luba. Nüüd härra Läänemets andis valitsuse energiapoliitikale nii täna kui eile, ma arvan, relevantse hinnangu – nüüd, kus ta ei ole enam koalitsiooni liige –, ja selle eest tuleb talle öelda aitäh. See on murelik ….

Aitäh teile! Jaa.

… kuid võimaldab meil edasi liikuda ka kriitilisema pilguga tänase eelnõu puhul.

Jah, aitäh! Teie aeg!

Kuid teistes küsimustes me ei saa usaldada valitsust. Miks me siis selles küsimuses peame neid usaldama, härra eesistuja? Vastake.

Aitäh vastusõnavõtu eest! See oli kaks minutit. Nüüd Lauri Laats, vastusõnavõtt, kaks minutit.

Jaa, aitäh! Ka mina peaksin tänama Lauri Läänemetsa, kes tegelikult paljastas asjaolu, et tõesti sellel valitsusel, kus ka sotsiaaldemokraadid olid päris pikalt ju koalitsioonipartnerid, erinevate valitsustel ajal lausa kolm aastat, et kolme aasta jooksul ei ole nad suutnudki välja tulla sellise energiapoliitikaga, mis tagaks meile energiajulgeoleku ja ka odavama siis elektri. Ja loomulikult hästi kummastav, et kui Lauri Läänemets, nagu ta ütles, et ta teadis väga hästi, mis on nagu valitsuse arusaam, et arusaama polegi ja ei olegi korralikku poliitikat selles valdkonnas, siis vaatamata sellele veebruarikuus tulid kokku koalitsioonipartnerid, erakonnaesimehed, kes tol ajal koalitsiooni koos hoidsid, ja otsustasid ära, et vaatamata sellele, vastavalt Lauri Läänemetsa sõnadele, neil ei olnud mingisugust teadmist, kust isegi elekter tuleb ja kuidas seda nii-öelda peaks siis soodsamatel tingimustel saama, siis tehti otsus kabinetivaikuses, et hakatakse doteerima tuuleparke merel. Ja vaatamata sellele, nii nagu ma juba oma kõnes ütlesin, vaadates Rootsi näidet, kogemust, seitse aastat järjest Rootsi tuuleparkide ettevõtted teenivad kahjumit. Kõik need asjaolud oleks pidanud tegelikult teada olema, või nii nagu ka Lauri Läänemets tunnistas, mitte midagi ei ole teada. See on probleem ja ma arvan, et ka ilma sotsideta, selles praeguses uues koalitsioonis ei ole seda teadmist ja see teebki väga ettevaatlikuks kogu selle temaatika käsitlemisel. Aitäh!

Aitäh! Läheme edasi läbirääkimistega ja palun kõnetooli Andres Metsoja.

Ma tänan, austatud aseesimees! Head kolleegid! Siin kõnetoolis on peetud läbi aegade kõnesid sellest, et Põxit on vajalik kiiremas korras. Siin on räägitud sellest, et igaüks peaks ennast aitama energia tootmises ise. Me oleme energiakriisis ja pange enda kodudele lahendusi, mis aitavad meie energiavõrku. Räägime sagedusreservist ja kõigest muust jätkuvalt. Aga tundub, et need põlevkivikatlad ikka tuksuvad ja ilma nendeta saa. 

Ja kui vaadata taastuvenergia temaatikat, hoolimata sellest, et see lugupeetud saal on otsustanud, et see taastuvenergeetika on riigi kõrgendatud avaliku huvi objekt, ikkagi neid tootmisi ei tule selles tempos, nagu me sooviks. 

Võib-olla tõesti viimased suurimad võidud on see Baltikumi suurim, Tootsi-Sopi park, mille ajalugu ulatub aastasse 2012. Õnneks tänaseks on ta valmis. Ja üldiselt Pärnu maakond ongi kogu taastuvenergeetika epitsenter, olgu see siis maal või merel.  

Minul oli ka hea kogemus ühel hetkel, kui siit räägiti, et iga majapidamine peaks ennast ise aitama ja võib-olla mõned seadmed välja lülitama, panema endale päikeseparke, kui on võimalik. Ja ma arvan, et minu näide on selles mõttes väga markantne, et ma mõtlesin ka, et teeks ühe väikese tootmise, 25 kilovatti, mis minu majapidamise vajadus on. See oli umbes kolm aastat tagasi ja arvake, mis ma sain selle liitumise hinnaks. Tavaliselt liitumiskilbi vahetus on 2000–4000 eurot, et saaks ka võrku müüa. Mina sain pakkumise peale üle pooleaastast menetlust Eleringilt. Minu liitumine maksaks 8,6 miljonit, pluss käibemaks. 8,6 miljonit pluss käibemaks! Eurodes, ei olnud mingid teised vääringud! Ja tõepoolest toona ma küsisin lisaaega, nad andsid 14 päeva vastamiseks, kas nad hakkaks seda võimalust mulle justkui kalkuleerima täpsemalt, sest ma palusin hinnapakkumist. Nad ütlesid, et menetlustasu, see oli vist 4000 eurot, tuleks ära maksta, siis nad näitavad hinnapakkumist, millest see 8,6 miljonit eurot koosneb. Ja ega ma ei osanud muud öelda, et ma palun lisaaega. Ma ei palu mitte hetkel siin kõnetoolis lisaaega, vaid palusin lisaaega, et seda peab perega arutama, et see on suur otsus. Aga nad ei saanud naljast aru.

Ma arvan, et kõikidel eestlastel on mingeid selliseid lugusid, mis muudabki kogu selle energeetika teema kuidagi hoomamatuks, käsitlematuks, monopoolseks ja justkui sundvalikuks. See on muret tekitav. Ma saan aru, et energeetikateema on väga nüansirohke, väike detailirohke, aga kui ma oma jutuga siirdun ikkagi sellele, mis puudutab taastuvenergeetikat, meie energiaportfelli, kus ka taastuvenergeetikal kindlasti on oma osa, siis me kogu aeg räägime suuri sõnu, et kiirendatult on kõike seda vaja teha. Tulemuseks on strateegiline segadus. 

Ja miks see nii on? Sellepärast et kui riik räägib, et me oleme nagu kuidagi kindlalt hoitud ja me peame poliitiliselt olema kindlates kätes, siis need piirkonnad, kuhu taastuvenergeetikat saab toota, see on hajaasustus: seal, kus elab vähe inimesi. Paraku ei saa Eestis toota ja panna üles tuulikuid ka sinna, kus on looduskaitseline mingisugune objekt, kus võib-olla ongi looduskaitseline piiranguvöönd, kuhu tegelikult võiks selle tuuliku panna, kus kedagi ei ela ja ilmselt ka mingit suurt häiringut nendele liikidele ei tekiks. Aga see on sisuliselt välistatud.  Täna saab tuulikuid panna sinna, kus on vähe elanikke. Ja see loob selle paradoksi, et … 

Nüüd ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

See loob selle paradoksi, et seal, kus on kliendid ja võrk, seal ei saa toota, ja seal, kus ei ole klienti ja ei ole võrku, seal tuleks seda teha. Ometi on välja käidud mitu korda, et riik peaks siis väga selgelt ütlema välja ka nendele omavalitsustele, nendele piirkondadele, kuhu see tuulepark tuleb. Punkt üks. Vabastame mõjualas olevad inimesed, majapidamised, ettevõtted taastuvenergeetika tasust. See on sümboolne käik, ülimalt sümboolne käik! Alles käisin majanduskomisjonis seda eelnõu tutvustamas – no ei olda valmis selleks! Öeldakse, et näed, keegi teine peab selle kinni maksma. Ja peabki! Elu ongi selline, et keegi maksab selle kinni. 

Järgmine samm seisneb võrgutasudes. Kui me ütleme, et vaadake, inimesed, seal maapiirkonnas teid on vähe, siia sobiks tuulepark. Aga meil on riigiettevõte Elektrilevi, kes tegelikult viib selle elektri majapidamisteni. Äkki siis ütleks, et see soodustus selles mõjualas võrgutasudesse võiks olla kuni null, kui meil on tõesti seda vaja, kui meil tõesti on vaja neid võimsusi turule tuua, et kõigi meie turvalisus, meie suveräänsus tagada. No kuidagi ei lenda see ettepanek, kui me räägime sellest, et et äkki nagu astuks samme! 

Näiteks seesama Tootsi-Sopi näide, kus tänaseks on astutud võidukas samm, et hakkame infraheli mõõtma, kui park on valmis saanud. Aga äkki kirjutamise siis tööstusheitme seadusesse sisse selle nüansi, selle olulise nüansi, et ka taastuvenergeetika ehk tööstus on allutatud kompleksloa menetlusele, et võimalikke parimaid tehnoloogiaid võetakse üle taastuvenergia tootmisel? 

Me teame, et lehmalauda puhul on see elementaarne, et täna, kui sa tees lägahoidla, siis sa pead vaatama selle mõju, eks ole, õhule, veekeskkonnale, maismaale, aga tuulepargi puhul ütleme, et kui on kasutusluba käes, siis las huugab. Huugab, noh, ma ei tea, mis amortisatsiooniiga on seal, 45 aastat. Ja seal me ei ütle, et parimaid võimalikke tehnoloogiat peab kasutama. Ei pea! 

Kui on vaja midagi mõõta, siis teeme mingi erikohtumise ja anname kellelegi eriülesande. Aga see ei paku ju kuidagi sellele kogukonnale mingit kindlustunnet. Pigem näevad kõik seda, et nad on ühiskonnale üks suur probleem, ja siin saalis räägitakse, et inimesed seal maal või nii, nagu alles eile keskkonnakomisjonis räägiti ühte uuringut tutvustades, et paraku hajaasustuses, kuhu need tuulikud peaks tulema, on inimesed sageli madalama haridustaseme ja informeeritusega. Väga ilus lükke nende inimeste suunas! Suurepärane! Ja siis me järgmisel päeval võitleme selle eest, et kullakesed, ehitataks need tuulikud teile sinna ikkagi valmis. 

Strateegiliselt seda asja nii ei saavutata. Ma arvan, et me kõik tajume, et neid eesmärke, võetud eesmärke, olgu ta siis kas või see slõuganlik "100% taastuvenergeetikat", mis iseenesest on ju tühi tünn, mis ei taga meile mitte midagi eraldiseisvana. Ei ole suunda! On üks suur läbikukkumine ja see ei olnud üllatus, et sotsid ütlesid, et nad on ka sellest nüüd aru saanud. Aitäh!

Aitäh, rohkem kõnesoove ei ole! Sulgen läbirääkimised. 

Nüüd, antud eelnõule on tehtud 20 muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamisega. Muudatusettepanek nr 1, on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, on teinud Riigikogu liige Mario Kadastik, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 4, on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, on teinud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda muudatusettepanekut hää… Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 47. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Läheme edasi kaheksanda muudatusettepanekuga, mille on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, on esitanud Riigikogu liige Mario Kadastik, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 19, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 555 teine lugemine lõpetada ja samas on meil Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 555 teisel lugemisel katkestada. Seda ettepanekut me peame hääletama. Ja alustame ettevalmistamisega. Või olete te valmis? Kas Isamaa on valmis hääletama? (Saalist vastatakse.) Hästi. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 555 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on eelnõu 555 teine lugemine lõpetatud.

Läheme edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse (liidu piiravate meetmete direktiiv) eelnõu 584 teine lugemine. Ja ettekandjaks õiguskomisjoni liige Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Jätkame samas hea hoos nagu eelmise eelnõuga. 584 SE teine lugemine ja siis see on tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seadus, mida me arutasime 14. aprillil õiguskomisjonis. Seal väga pikka arutelu meil enam ei olnud. Lihtsalt küsiti komisjoni liikmete poolt, kas me juba teame, kuidas meil eelmisel aastal vastuvõetud õiguste kaitse praktikas on tööle hakanud, see on siis see niinimetatud vilepuhuja seadus, et kuidas see on tööle hakanud. Ja kuna toodi välja, et see on alles 1. jaanuarist käivitunud, siis selle kohta meil väga palju infot ei ole. 

Komisjoni liige Priit Sibul palus täpsustada, kas tegemist on uue direktiivi või sellesama direktiiviga, millest ma juba rääkisin, ehk siis see niinimetatud vilepuhuja, ja mis siis juhtub, kui me 20. maiks seda direktiivi üle ei võta, mis oli see eesmärk. Siis öeldi, et ei, see on teine direktiiv, millega määratletakse EL piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegevus, ja selle ülevõtmisega muudetakse Eesti õiguses esialgset kohaldamise ala loetelu rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumise teavitamise kaitsega.

Ja me tegime ka muudatusettepaneku õiguskomisjonis, kuna seal alguses esialgu oli eesmärk, nagu ma ütlesin, 20 mai jõustada seda seadust, siis see ei tundunud väga realistlik, mistõttu tegi õiguskomisjon konsensusliku otsuse teha muudatusettepanek ja võtta see kuupäev sealt välja ja et see jõustuks nii-öelda tavapärases korras. Ja tegime lõpus ka muud menetluslikud otsused, mis oli teha ettepanek võtta täiskogu päevakorda 22. aprillil, selles oli konsensus, siis tegime ettepaneku teine lugemine lõpetada, seal oli ka vastuhääli ehk poolt 7 ja vastu 3, ja me võtsime siis ka selle menetlusliku otsuse, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia läbi ka kolmas lugemine. Nii et meie esimene mõte oli see, et teha need kaks lugemist ühel nädalal, aga see mõte, ma saan aru, ei ole töös, nii et kolmas lugemine tuleb veidi hiljem, mitte siis, kui komisjon arvas, et võiks olla. See ongi lühidalt kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Tegemist on ausalt öeldes stalinistliku lehaga eelnõuga. See lehkab stalinismi järele, see lehkab koputamise järele, see lehkab selle järele, et noorem põlvkond ei tea, ei mäleta. Aga mina tean ja mäletan, kuidas töökollektiivides arutati selle üle, kes meie koputaja on; kes meil on see, kes kannab ette, millest siin räägitakse ja kes mida arvab. See oli väga ebameeldiv õhkkond, see ei olnud meeldiv. Aga see oli ja see oli kõikides töökollektiivides. Ja nüüd soovitakse sedasama tagasi. 

Ja mida tuuakse põhjenduseks? Põhjenduseks tuuakse sanktsioonidest kõrvalehiilimise või sanktsioonidest rikkumise teavitamine. Just nagu jälle õilis eesmärk – mõtle, kurjategijaid, kes veristavad kedagi kusagil, neid tuleb ju kuidagimoodi piirata, karistada ja nende puhul tuleb ju keelt kanda, kes kuidagi soodsalt või hea pilguga vaatavad selle peale või kaasa aitavad, et sanktsioonidest oleks võimalik mööda hiilida. Kulla sõbrad! Paneks kõigepealt Kaja Kallase ja tema perekonna kinni sanktsioonidest möödahiilimise eest ja siis hakkaks rääkima alles sellest, et seame sisse koputajate võrgustiku. Ise ka aru saate või? Ei, te ei saa aru. Te lihtsalt keeldute aru saamast. 

Ja kuna see on sellise stalinistliku lehaga, ja kõigele lisaks, mitte ükski sõda ei kesta igavesti, mitte ükski sanktsioonide pakett ei ole igavene. Seda enam on see kohatu, eriti olukorras, kus me ei tea, kui kaua see sõda seal Ukrainas kestab, millega ta täpselt lõpeb, kas ameeriklased otsustavad ühepoolsed sanktsioonid lõpetada ja panevad sellega teised siis sundseisukorda. Mitte midagi ei tea, aga muudkui tormame jälle mingit direktiivi täitma ja räägime sellest, kuidas, kui meie seda ei tee, siis me saame karistada. No mis te nalja teete? Ma istusin kooli ajal tihtipeale nurgas ja sain karistada. Mind üldse ei loksuta. Kasvasin hoopiski kõvemaks meheks, kui ei oleks siis olnud, kui ei oleks lasknud ennast karistada. 

Nii et, sõbrad, ma saan aru, meil siin ei ole ju iseseisvat riiki enam. Meie riik on ju europrovintsikene ja truualamlikult loeb nagu koer peremehe silmades tema soove. Aga meil on veel mõningaid, kes ei ole leppinud sellega, et Eesti on nukuvabariik, mis peremehe silmist soove loeb koera moodi, ja seetõttu me teeme ettepaneku selle seaduse teine lugemine katkestada. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Antud eelnõule on tehtud üks muudatusettepanek. Asume seda muudatusettepanekut läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1 on esitatud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 584 teine lugemine lõpetada. Samas on tulnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 584 teisel lugemisel katkestada. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 584 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 9 Riigikogu liiget, vastu 52 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on teine lugemine lõpetatud ja lõpetatud on kuues päevakorrapunkt täna.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 589 teine lugemine. Ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Jätkame hea tempoga. Selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 10. märtsil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati käesoleva aasta 25. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõule ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 14. aprilli ja 21. aprillil istungitel. 

Riigikaitsekomisjoni selle aasta 14. aprilli istungil osalesid lisaks eelnõu algataja esindajatena Justiits‑ ja Digiministeeriumi küberturvalisuse õigusnõunik Guido Pääsuke, Riigikantselei nõunik ja kaasatute esindajatena olid kohal Eesti Panga õigusteenistuse juhataja Marek Feldman, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar ja Eesti Haiglate Liidu tegevjuht Epp-Triin Võsu. 

Keeletoimetaja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajaga kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mõned keelelised ja normitehnilised täpsustused. Eelnõu teksti viidud keelelised ja normitehnilised täpsustused on siis alla joonitud ilusti eelnõus. 

Käesoleva aasta 21. aprilli istungil kiitis riigikaitsekomisjon häältega 7 poolt ja 1 erapooletu heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. 

Märgin siinkohal ka meeldetuletuseks eelnõu kitsa eesmärgi, mille kohaselt peab elutähtsa teenuse osutaja, kelle osutatava elutähtsa teenuse toimimiseks vältimatult vajalikud andmed või seadmed asuvad välisriigis, teenuse toimimiseks ette nägema vähemalt kaks tehnoloogiliselt erinevat elektroonilise side teenust, et oleks tagatud ühendus välisriigiga. Teiseks kaotatakse eelnõuga siis Riigi Infosüsteemi Ameti ülesanne teha järelevalvet elutähtsa teenuse toimimist tagavate infosüsteemide toimimise viiside ja vahendite üle, kui infosüsteemid asuvad välisriigis.

Ja nüüd menetluslikest otsustest ja ettepanekutest. Riigikaitsekomisjon otsustas 14. aprilli istungil konsensuslikult teha ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 23. aprillil. Veel otsustas riigikaitsekomisjon samal istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Ja on ka küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vabandust, ma ei ole olnud selle menetluse juures, aga ma küsin, mis asjad need on, need elutähtsad teenused, mis on väljamaal. Kas see tähendab, et Eestit valitsetakse väljamaalt või? Räägi natuke maakeeles, mis need elutähtsad teenused on, mida tuleb dubleerida, mis on välismaal?

Aitäh, hea küsija! Elutähtsad teenused on väga laialdane mõiste. Sinna alla kuulub, kui mu mälu mind ei peta, siis 108 erinevat ettevõtet Eestis. Lisaks eelmisel aastal Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega ka kohalikud omavalitsused, Eesti Pank, erinevad asutused, kes pakuvad erinevaid teenuseid. Ja need võivad olla nii toidu tootmisest kuni veepuhastusjaamani, mis on ilmselgelt elutähtsa eluks vajalik tegevus. Või ka samamoodi näiteks Tallinna lennujaam ja muud asjad, mis on ilmselgelt vaja, et ühiskond saaks toimida. 

Kui puudutada seda eelnõu ja te viitasite, kuidas see välisriik sinna sisse tuleb, siis me teame, et väga paljudel tänastel nii ettevõtetel kui ka avaliku sektori asutustel mingeid andmeid või seadmeid vahest hoitakse välisriigis, eriti kui on mingi ettevõte, kes näiteks toodab toitu Eestis, võib-olla ta on mingi suurema kontserni osa, kontserni peakontor või peajaam on kuskil teises riigis. Ilmselgelt tooraine tuleb sealt ja siis ta saab selle info sealt välisriigist. Ja nüüd ongi selle eelnõu ettepanek see, et kui tal on oma teenuse osutamiseks vajalikud andmed välisriigis, et tal oleks vähemalt üks täiendav elektrooniline side selles välisriigis asuvate andmetega, et tagada selle teenuse toimepidevus. Kui üks elektrooniline side kaob ära, et tal oleks olemas tagavaravõimalus, et selle teenuse toimepidevuse jätkuks ja et Eesti inimeste elu oleks võimalikult vähe häiritud. See on võimalikult lihtsalt ja maakeeli kokku võttev.

Veel täpsustav küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Jaa, aitäh! Sa rääkisid … lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sa rääkisid viimati, et mingi toidu mingi tööstuse kontsernis või kusagil välismaal. Ja loomulikult on. Aga mis see puutub siis riigikaitsekomisjoni? Kas ta … kus see link on? Kuidas lihakombinaat või šokolaadi värk on riigikaitsekomisjoniga seotud?

Aitäh! Nagu te olete võib-olla näinud, siis laiapindne riigikaitse on … või noh, selline mentaliteet on väga selgelt juurdunud ka riigikaitseteemasse. See ei ole, riigikaitsekomisjon ei tegele ainult puhtalt sõjaliste küsimustega. Aga sellega, nagu ka vaadates meie hea liitlase Ukraina olukorda – ega sõjaolukorras kõik sektorid on löögi all ja mingid sektorid peavad edasi liikuma. Ehk siis see laiapindne riigikaitse on ilmselgelt riigikaitsekomisjoni ja komisjoni juhtide fookuses. Ja ka eelmisel aastal, kui hädaolukorra seaduse muudatused tulid, siis lepiti kokku, et hädaolukorra seadus, kuna see on laiapindse riigikaitse osa, et neid muudatusi menetleb riigikaitsekomisjon. Kunagi eelnevalt on vist olnud, et seda on menetlenud põhiseaduskomisjon, aga selles Riigikogus on tehtud selline otsus juhatuse tasemel, ma saan aru, et hädaolukorra seaduse muudatused tulevad riigikaitse teemal. Ma arvan, et see on igati õige.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on tegelikult laiem küsimus. Võib-olla seda mõnevõrra juba käsitleti ka varasematel lugemistel, aga äkki värskendate minu ja teiste kolleegide mälu. Kas selle konkreetse eelnõu algatamise põhjus ja juurloogika on lihtsalt selline potentsiaalseks kriisiks, potentsiaalseteks probleemideks valmistumine, toimepidevuse suurendamine või on välja tulnud kas olemasolevate Eesti riigiettevõtete või riigiasutuste vaates või ka mõne muu riigi praktikast reaalseid probleeme, kus on olnud needsamad toimepidevuseks vajalikud mingisugused elektroonilised andmed või kanalid välisriikides ja on tekkinud reaalne probleem selle elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuses?

Aitäh! Nii palju, kui me komisjonis oleme seda teemat käsitlenud ja ka erinevate elutähtsat teenust korraldavate asutustega, aga ka elutähtsate teenuste osutajatega suheldes, siis konkreetselt selliseid juhtumeid mina ei tea, et meil oleks olnud elutähtsa teenuse osutaja viimastel aastatel, kellel on tänu sellele, et meil ei ole seda täiendavat ühendust, mingi teenus ära katkenud mingiks ajaks. Sellist teadmist minul ei ole. 

Aga mis on näha? Tehakse üleriigilist riskianalüüsi ja siis nüüd tehakse ka kõikidele elutähtsate teenuste osutajatele riskianalüüsi. Ja seda nähakse väga suure riski osana, et kui aina rohkematel ettevõtetel, ja see on täiesti normaalne ja väga õige, et sa ei hoia oma andmeid ainult geograafiliselt ühes asukohas, aga sa hoiad neid erinevates kohtades – sealt tulenevalt võib juhtuda, et kriisiolukorras, kus on mingi sideliik maas, sa ei saa välisriigis olevatele andmetele ligi. Ja selle tõttu on näha see kõikides nendes tehtavates riskianalüüsides, ka Riigi Infosüsteemi Ameti poolt nähakse seda suure ohukohana ja seda tahetakse nüüd adresseerida. Ma arvan, et me riigikaitsekomisjoniga seda eelnõu menetledes nägime, et see ilmselgelt aitab kaasa sellele, et mingi teenus ei kukuks meil ohuolukorras või kriisiolukorras maha, just need, mis asuvad ka välisriigis. Need teenused või teenuse osutajad, kelle kogu andmestik on siseriiklikult, peavad ilmselgelt ka kõiki muid nii-öelda riskifaktoreid vaatama: mida teha, kui elektrit ei ole, ja kõike muud. Aga see oli ühe konkreetse teema adresseerimiseks, see muudatus.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt ma tahaks siit puldist tänada Eesti veterane, neid vapraid mehi ja naisi, kes seisid meie riigi heaolu eest, olles kaugel-kaugel kodumaalt. Aitäh teile kõikidele!

Täna me arutame hädaolukorra seaduse muutmist, kus soovitakse täpsustada elutähtsa teenuse korraldajate kohustusi, eriti küberturvalisuse ja riskijuhtimise osas. Tuleb aga tõdeda, kehtiv seadus juba võimaldab neid nõudmisi esitada. Paragrahv 38 lubab määrata elutähtsa teenuse osutaja haldusaktiga ning kehtestada sealjuures ka küberturvalisuse nõuded. Samuti annab § 37 lõige 2 selge kohustuse koostada toimepidevuse määrus. Seega ei ole tegelikult õiguslikku tühimikku, mida tingimata peaks täitma seadusmuudatustega. 

Lisaks tekitab uus eelnõu järelevalvekohustuse ametkondadele, kellel tihti puudub vastav pädevus. Nii tekib oht, et kontroll on kas pealiskaudne ja seega mõttetu või tuleb see sisse osta, milleks ei ole ei raha ega aega. Eestis on vaid tegelikult üks käputäis spetsialiste, kellel on vastav pädevus ja kelle koormus niigi suur. 

Kuid vaatamata sellele Keskerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu, mitte seetõttu, et see oleks ainus lahendus, vaid seetõttu, et seadusandluse selgus on oluline, eriti kui räägime elutähtsast teenusest. Rahvas peab aru saama, kes mille eest vastutab. Kui selguse toob seaduse tasand, mitte määrused või ametkondlikud ringkirjad, siis see on samm õiguse suunas. 

Kahjuks peab siin saalis aga meenutama, et reservväelaste kompensatsioonide seadus, mis puudutab meie inimeste otsest ja õiglast kohtlemist, jäeti samas parlamendis hääletamata ja delegeeriti otsustama kitsa ringi inimestele. See tekitab küsimuse, mille puhul me otsustame, et rahvas väärib selgust, ja mille puhul me seda neilt ära võtame. 

Aga samas veel kord kinnitan, et hea meel tegelikult, mida rohkem seadusi on inimestele arusaadavad ja on siin esinduskogus, seda parem on. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 589 teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud ja läbitud tänane seitsmes päevakorrapunkt. 

Läheme tänase kaheksanda ja viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (patsiendi elu lõpu tahteavaldus) eelnõu 604. See on eelnõu esimene lugemine ja ettekandjaks on sotsiaalminister Karmen Joller. Palun!

Tervist, head kolleegid! Tervist ka Riigikogu aseesimehele! Ja ka mina tervitan veteranide lähedasi ja tunnustan väga seda panust, mida need inimesed on andnud meie riigile ja meie rahvale. Teen siis ülevaate seadusest, seaduseelnõust hetkel veel, mida on väga kaua oodanud nii arstid kui ka patsiendid. Eesmärk, väga suur eesmärk on sellel seadusel vähendada inimeste kannatusi ja anda arstidele paremad võimalused inimeste kannatuste leevendamiseks. Ja seda siis läbi selle, et me anname inimesele õiguse ise otsustada, milline on talle antav meditsiiniline abi tema elu viimastel aegadel. Me teame kõik, et tervishoid on tänapäeval väga võimekas ja me suudame elus hoida inimest, kes veel võib-olla isegi viis aastat tagasi oleks meie seast lahkunud. Sageli aga me näeme ka seda, et selline elu pikendamine on inimese jaoks kannatus ja mõnigi inimene ei soovi elada edasi nii, nagu tervishoid seda võimaldab. 

Ja põhimõtteliselt on patsiendi elulõpu tahteavalduse näol tegemist inimese juhisega, mida ta annab meedikutele, arstidele, eelkõige aga ka brigaadijuhtidele kiirabis selle kohta, milline võiks olla, millist elu lõppu tema soovib ja mida ta kohe kindlasti ei soovi. Tahteavaldus on väga konkreetne ja ta sisaldab väga selgeid juhiseid, et tervishoiutöötajad saaksid seda üheselt mõista ja rakendada. Ja see regulatsioon, mida patsient, inimene on ette näinud, peab olema nähtav igal ajahetkel igale meedikule digiloos. 

Lisaks on see tahteavaldus vabatahtlik: mitte kedagi mitte kunagi ei survestata selleks, vaid inimene ise otsustab, kui tema soovib selle vormistada. Ja selle saab alati ka tagasi võtta ja selleks ei pea tingimata minema Tervise Infosüsteemi, vaid seda võib teha ka suuliselt. Näiteks, kui inimene on otsustanud elu lõpus või mingis keerulises olukorras, et ta ikkagi soovib abi, siis piisab ka sellest, kui ta vaikselt seda sosistab ja keegi seda kuuleb. Samamoodi ka selle avalduse, tahteavalduse vormistamine ei eelda digipädevust, vaid see eeldab seda, et inimene soovib, ja siis leitakse võimalus ka paberil ja skaneerituna see viia digilukku. 

Ja seda ei rakendata, kui inimese tahteavalduses kirjeldatud olukord ei ühti selle olukorraga, mida meedik kohapeal näeb. Näiteks, kui inimene on kirjeldanud ühte terviseseisundit, sellisel juhul … no näiteks vähi korral ma ei soovi ühte ja teist elu pikendavat ravimit, siis ta ei pea seda saama. Toon veel välja ka selle, et tahteavaldus on vajalik ainult sellisel juhul, kui inimene ei ole võimeline ise oma tahet väljendama. Sellisel juhul, kui inimene on võimeline tahet väljendama, kui ta on teadvusel, suudab suhelda, siis tahteavaldust ei rakendu. 

Et oleks täpselt aru saada, mida inimene tahab, mida ei taha ja et ka inimene ise mõistaks, mida üks või teine protseduur tähendab – näiteks neerudialüüs või intubatsioon –, need on keerulised sõnad. Isegi kui me ju üldjoontes teame, et neerudialüüs on neeruasendusravi, siis inimesed reeglina ei tea seda, mida praktikas tähendab see, kui seda rakendatakse: milline on elukvaliteet, milline on enesetunne, milliste tegevustega ta tuleb toime igapäevaselt või millega mitte. Ja seetõttu on kohustuslik enne seda tahteavalduse kirjutamist käia arsti juures konsulteerimas ja arstiga nõu pidada. See võib olla ükskõik milline arst: see võib olla perearst, aga võib olla ka raviarst, kellega inimene vahetult kokku puutub. Inimene saab, nagu ma juba ütlesin, seda igal ajal muuta ja igal ajal tühistada, nii kirjalikult kui suuliselt. Soovi korral saab inimene kaasata konsultatsioonidele ka usaldusisiku, kes kaitseb tema huve ka siis, kui ta ise enam seda kunagi tulevikus ei suuda teha. 

Ja toon veel välja selle, et see tahteavaldus tavaliselt koostatakse enne, kui inimene on raskes olukorras, ja soovitatakse seda isegi teha juba päris noortel inimestel. Mõte on selles, et me selle avalduse, kui mina olen näiteks see inimene, kes soovib seda koostada, et ma olen seda tehes täie mõistuse ja täie teadvuse juures, et see ei juhtu siis, kui minuga on juba halvasti, siis ei saa seda avaldust enam teha. Sest näiteks, kui me räägime sellisest haigusest nagu dementsus, siis selle puhul inimene ei ole enam sageli otsustusvõimeline ja sellisel juhul avaldust teha ei saa, tahteavaldust.

Nii. Tahteavaldus sisaldab hästi selgeid juhiseid sellisteks olukordadeks, mida inimene soovib reguleerida. Mainisin näiteks vähki, aga võib olla ka õnnetusi või mis iganes muud olukorda. Ja ma toonitan ka seda, et see tahteavaldus ei ole mitte mingil moel seotud abistatud enesetapuga või eutanaasiaga, kus aidatakse inimese surmale aktiivselt kaasa. Tegemist on siis sellise olukorraga, kus inimese elu lõpp saabuks nii või teisiti, lihtsalt meditsiin ei pikenda seda, selle elu lõpu saabumist. 

Rakendada saab siis seda, nagu ma juba mainisin, arst, kes puutub kokku inimesega, kes on sattunud olukorda, kus ta enam suhelda ei saa, või siis kiirabibrigaadi juht, kelleks võib olla ka õde. Aga mul on tunne, et ma põhilise olengi ära rääkinud, ja ma arvan, et teil võib olla ka küsimusi või soove seda kommenteerida. Sest nagu ma mainisin, seda on arutatud aastaid ja see tegelikult on nii patsientide kui arstide seas väga oodatud seadus.

See on kõik?

Jah.

Aitäh! Ja tõepoolest, teile on küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sellele eelnõule on lisatud materjalid, kus räägitakse ka Euroopa riikide praktikast selles valdkonnas. Ja need materjalid pärinevad, tõsi, Läti Seimi analüütikaosakonnalt siin mõned aastad tagasi. Aga minu küsimus on selline teile: kas on mõni riik, kellelt me oleme siin selles eelnõus nagu rohkem eeskuju võtnud?

Jaa, me oleme järginud Saksamaa eeskuju. Ka need materjalid on lisatud sellele eelnõule. Ja tegelikult on sarnast praktikat väga mitmetes Euroopa riikides, näiteks Taani, Austria. Ühesõnaga, neid on palju. Aga meie oleme lähtunud hästi palju Saksamaa praktikast just sellepärast, et Saksamaa näeb ette, esiteks, kohustusliku konsultatsiooni arsti juures, ja teiseks, detailse arutelu selle üle, mida inimene tahab või mida mitte. Näiteks Soomes ei ole arsti konsultatsioon kohustuslik ja seetõttu inimene kirjutab sageli selle avalduse omakäeliselt, mis ei pruugi olla meedikutele üheselt mõistetav, ja see võib olla liiga umbmäärane. Näiteks ta võib öelda, et palun teha mitte elu pikendava ravi. Aga seal jällegi: mis meetodit täpselt kasutatakse? Võib-olla tegelikult sellele inimesele ei oleks see vastumeelne. Kuna Saksamaa mudel oli detailne, siis me otsustasime selle kasuks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Väga delikaatne teema. Ja tavaliselt on niimoodi, et sünnist me armastame kõik rääkida, aga kui tuleb see hetk, kui hakatakse surmast rääkima, siis see kõige parem teema ei ole, tihtipeale loetakse tabuteemaks, me teame seda.

Nüüd on see küsimus lihtsalt selle eelnõuga, see patsiendi elu lõpu tahteavaldus, et kui te arutasite seda, kas ei olnud paremat viisi seda kirjeldada. Ehk siis kas see oli kõige parem selline nimetus "elu lõpu tahteavaldus"? Sellepärast, et teised riigid kasutavad erinevaid variante.

Ja teine pool, miks just praegusel hetkel, kuna tõesti seda seaduseelnõu või seda mõtet on siin arutatud ja arendatud päris pikka aega. 

Ja kolmandaks, kõik need muud aspektid, mis puudutavad ealist iseärasust, miks ta ei võinud olla mitte 18‑aastast, vaid vanemaealisest alates …

Teie aeg!

… ja miks ei ole tähtaegu seatud, nii nagu paljudes riikides on? 

Esiteks, see nimetus. Näiteks on olnud, tegelikult sellel eelnõul oli ka, esialgne tööversioon oli patsiendi testament. See on paljudes riikides kasutusel. Aga testament meie õigusruumis tähendab midagi, mis räägib sellest, mis juhtub pärast surma. Aga see avaldus räägib olukorrast enne surma. Ja terminoloogiline mõte on siin just see, et just see termin oli valitud selleks, et ta ei läheks segamini pärast surma toimuva tegevusega. Ja tahteavaldus viitab sellele, et inimene avaldab ise soovi, see on vabatahtlik. Me ei räägi siin näiteks nõusolekust, mis on teinekord ikkagi, ta on nagu teisest positsioonist. Siin on, see eeldab inimese enda aktiivset soovi. See on esimene küsimus. 

Miks nüüd? See sai nüüd valmis. Seda algatati aastal … Tegelikult on seda räägitud aastakümneid. Aga see konkreetne protsess sai alguse aastal 2020 ja selle algatasid arstlikud erialaühendused ja Sotsiaalministeerium tuli kaasa. Seda on menetlenud mitmed ministrid, siin istub Tanel Kiik, oli Riina Solman ja mina olen siis see nüüd, kes seda nii-öelda vormistab, aga tegelikult väga suure töö on teinud ära eelnevad ministrid, ja Peep Peterson oli vahepeal, eks ole? See lihtsalt sai valmis, me jõudsime aruteludega sinnamaani, kus jõudsime konsensusele. Tegelikult selle seaduseelnõu pani kokku väga väärikas töörühm, kuhu kuulusid eetikud, teadlased, arstid, poliitikud, huvigruppide esindajad ja nii edasi ja nii edasi. Väga lai kaasatus on olnud sellel. 

Vanus. Sellepärast, et esiteks, mis see vanus on, kui inimene võiks hakata surema? See on selline filosoofiline küsimus. Kui mina räägin perearstina, mida ma nüüd kahjuks enam ei ole, vähemalt ma ei saa töötada, kui ma räägin näiteks noorte inimestega tervislikest eluviisidest, siis nad tavaliselt ütlevad, et nad ei tahagi vanaks elada. Ja kui ma küsin, mis see vanus siis võiks olla, kui nad tahavad ära surra, nad ütlevad, et maksimaalselt 60. Meie, kes me oleme juba keskeas, ja mõned ka juba hakkavad lähenema üle keskea piirile, siis me teame, et 60-aastane inimene on täiselujõuline ja võib-olla naudib elu täiel rinnal. Me ei saa panna, ja ma olen ka näinud 100-aastast inimest, kes naudib elu. Me ei saa öelda, et see on vanusest sõltuv, millal peaks hakkama mõtlema surmaga. Lisaks, surm võib tulla igal hetkel või ka õnnetus võib juhtuda igal hetkel, ka noore inimesega. Ja meil on neid noori inimesi, kes on liiklusõnnetuse tagajärjel näiteks täiesti halvatud, kaelast altpoolt, ja ta elab ja ta kannatab tegelikult. Kui nüüd teda hoitakse elus meditsiiniliste vahenditega ja kui sellisel inimesel on olemas seesama tahteavaldus, siis on selle inimese soov olnud see, et teda ei hoitaks elus. Aga meil elavad need inimesed tihti ka ilma meditsiinilise abita, neid see seadus ei puuduta. 

Ja tähtajad. Tähtaeg õiguskantsleri hinnangul piiraks inimese vabadust ja õigust otsustada omaenda tervise, oma elu üle ja see piiraks tema enesemääramisõigust. Ja seetõttu me ei piira tähtaegadega. Küll aga me saame luua süsteemi, kus näiteks iga teatud perioodi järel tuleb inimesele meeldetuletus, et äkki sa soovid muuta ja uuesti läbi mõelda selle tahteavalduse. Sest nagu ma juba rääkisin, noore inimese vaade elule on üks, aga kui ta saab vanemaks, siis on see teine. Ma arvan, et see on mõistlik mõte, vaadata üle.

Irja Lutsar, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Mu küsimus tegelikult eelkõnelejaga läheb enam-vähem kokku. Ma räägin ka sellest, et see on tähtajatu, nii nagu eelkõnelejagi ütles. Ja seda ma ei lugenud kuskilt välja, et see vaadatakse ümber. Ma sellepärast küsin. Ma arvutasin välja, et kui selle teeb praegu 20-aastane inimene, siis ta tegelikult kasutab seda võib-olla 60 või 70 aasta pärast. Jumal ise teab, missugune ravi on siis. Seal on väga spetsiifilised protseduurid või ravivõtted, millest me võime keelduda. Jumal teab, missugune keemiaravi siis on või kes teab, missugused ravivõtted on. Ja meil on igasuguseid pabereid kodus. Ma ei mäletagi, mis ma olen täitnud. Nii et selles mõttes ma väga pooldan seda, et inimesele tuletatakse meelde, et vaatame nüüd selle nimekirja üle, kas sa endiselt loobud sellest, millest sa tookord loobusid. 

Mina pooldan ka seda. 

Riina Solman, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Aitäh, et te võite selle vajaliku teema siia saali aruteluks. Ma tean, et te kindlasti kõrge vastutustundega neid diskussioone siin läbi viite. Minu soov on kuulda veel kord seda osa, mis puudutab noori inimesi, kes on teinud elu lõpu tahteavalduse. Siin eelpool kõneleja juba ütles, et elu lõpp – kuidas me saame rääkida noore inimese puhul elu lõpust, kui ta on terve. Aga kui juhtub õnnetus ja ta on vormistanud elu lõpu tahteavalduse ja ta ei ole tegelikult seda olukorda seal tahteavalduses ette näinud. Aga tahteavaldus digiloos ütleb, et mingisugusel juhul palun mind mitte elustada või ühesõnaga, torude külge jätta. Kuidas arstid peavad käituma sellisel puhul? Tegelikult me teame küll näiteid, et on tuldud koomast välja, on tuldud tegelikult elule tagasi täiesti tervena.

Noore inimese vigastused ja kannatused on miski, mis arste ka väga käivitab just inimest aitama. Ja me teame, kui võimas on inimese organism. Me teame, mil moel suudavad noored paraneda. See on väga imeline teinekord. Nad on vahel kas vigastuste või haiguste tõttu päris surmasuus ja nad tulevad sealt välja. Ja selle tõttu kindlasti arstid hindavad prognoosi teistmoodi kui juba väga väärikas eas inimestel. Siin on tegemist, seal on kindlasti arstlik kaalutlusotsus ja kui mingitki paranemisvõimalust nähakse ja nähakse, et selle noore inimese elukvaliteet tulevikus on selline, nagu ta ise soovib, siis seda kindlasti ei rakendata. 

Siin arstieetika põhimõtted lähevad käiku, mida me õpime ülikoolis esimesest päevast peale. See on nii automaatne. See on umbes sama automaatne, et kui mulle räägitakse tervisest, siis ma ei räägi seda edasi. Samamoodi me alati kaitseme patsienti. Alati! Kui on tõesti näha, ütleme, noore inimese puhul oleks see võib-olla selline olukord, kus tema aju enam ei reageeri, ta on näiteks ajusurmas. Ja siis ei ole enam tagasiteed. 

On olemas arstidel hindamiskriteeriumid, mille järgi nad otsustavad, et ei ole enam võimalik tagada seda elukvaliteeti, ei ole enam sellest koomast väljatulemise võimalust. Ka koomal on tegelikult väga mitmed astmed. Ajusurm on see kindel koht, kus enam ei ole tagasiteed.

Aitäh! Eero Merilind, palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea minister! Väga oluline seadus. Öelge palun veel kord, kas inimene võib juba ise koostatud tahteavaldust uuendada või tühistada.

Loomulikult, igal ajal. Igal ajal, nii suuliselt kui kirjalikult. Ta võib minna ka uuesti arsti juurde ja öelda, et ma mõtlesin, et mida see ikkagi täpsemalt tähendab, see üks või teine protseduur või termin. Ta võib minna ja küsida üle, see ei ole mitte mingil moel piiratud. Ja ta võib minna ka küsima teiste arvamust teise arsti käest.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust. Esiteks, milliseid meetmeid plaanitakse teavitustööks, et inimesed oleksid teadlikud oma võimalusest koostada elulõpu tahteavaldus? Ja teine puudutab tervishoiutöötajaid. Kuidas neid kõiki koolitatakse, et nad saaksid sellise tegelikult emotsionaalselt raske ülesandega hakkama?

Teavitustöö ja koolitused on ette planeeritud küll, on ette nähtud, aga väga konkreetseid plaane ei ole tehtud, sellepärast et see jõustub 2027 jaanuarist. Ja koolitus kindlasti on vajalik, juba selleks, eriti meedikutele, et nad saaksid aru, milles see täpselt seisneb. Sest ma arvan, et meedikute seas on ka segadust kohati. 

Kõigega ei jõua alati kursis olla, aga kui me hakkame sellest avalikkuses rohkem rääkima, kasutame klassikalisi kommunikatsioonivõtteid, et inimesteni viia, siis samu võtteid kasutame ka meedikute peale, et informeerida. Meil on näiteks hästi populaarsed erinevad e-koolitused, millel meedik saab osaleda siis, kui ta soovib, ja sealt, kust ta soovib. Ma arvan, et see on üks hea lahendus. Aga ma usun, et kõiki neid võimalusi kasutatakse. Kindlasti koolitust on vaja ja teavitust ka.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu arust see näide, mis te tõite selle nooruki puhul, 20-aastase nooruki puhul, kes ütles teile, et ta võib-olla tahabki 60-aastaseni elada, no see ju näitab tegelikult seda olukorda, et noorest peast sa mõtled ühtemoodi ja kui saad vanemaks, hoopis teistmoodi. Sellest lähtuvalt võib-olla on kindlasti mõistlik vaadata see ajaline pool üle, mis vanusest siis tõesti võib sellist avaldust teha. See on kindlasti väga oluline. Ja teine pool on jällegi need tähtajad. Me teame väga hästi, kuidas mõnikord sa lihtsalt unustad. Aga teine pool on see, et see võib päris kibedasti kätte maksta. Aga kas teil on olemas tunnetus, ühiskonna tunnetus selle seaduseelnõu osas, ja kas on olemas nagu arvud, mingisugune selline ülevaade, kui palju see võiks, oleks minevikus võinud puudutada patsiente? Ja kas on olemas mingi uuring, mida tegelikult inimesed arvavad sellest?

Seda statistikat meil ei ole, sest seda on võimatu teha. Sellised oleks- ja poleks-hinnangud on alati väga ebatäpsed. Seda ei ole. Arvamusküsitlust minu teada ei ole tehtud. Aga see probleem on tõstatatud arstide endi poolt. Ja seda on arutatud läbi mitmete patsiendiorganisatsioonidega ja lisaks on seda arutatud läbi väga mitmete arstlike organisatsioonidega ja kõik on näinud selle vajalikkust. (Saalist öeldakse midagi.) Ma arvan, et välisriikides on uuringuid tehtud, aga hetkel ma ei oska sellele küsimusele vastata.

Suur tänu! Kolleeg Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma julgen küll arvata, et selle eelnõu vastuvõtmisel on ühiskond astunud väga-väga selge sammu oma arengus edasi. Aga ma kõigepealt küsiksin puhttehniliselt, et selle eelnõu jõustumise ajaks on märgitud 1. jaanuar 2027. Miks nii kaua sellega aega läheb? See on üks asi. 

Aga sisulisest poolest ma täpsustavalt küsiksin üle, et see eelnõu käsitleb ju ikkagi eelkõige inimese teadvuseta olekut ja tema soovi just sellises seisundis. Täpsustan üle selle, et teadvusel olles peale õnnetust saab inimene ka ju tegelikult praegu öelda meditsiini- või tervishoiutöötajatele oma tegeliku soovi, et kuidas temaga käituda tuleks. On see õige niiviisi?

Jah, see on õige. Ja kui inimene on teadvusel ja võimeline suhtlema, isegi käemärkide abil või miimika abil, siis tegelikult … ja kui see on arusaadav meedikutele, siis tegelikult see ei rakendu. Ja teadvuseta oleku kohta toon veel lihtsalt selle, mida ma ka ütlesin, et teadvuseta olek on selline … teadvusel on meil erinevad sügavused või astmed. Inimene võib olla teadvuseta … noh, minestades me oleme ka teadvuseta, see on ainult mõneks sekundiks. Siin me ikkagi räägime inimestest, kellega ei ole üldse võimalik suhelda, et jah. Ja põhimõtteliselt, kui inimene on võimeline suhtlema, siis isegi, kui ta on natuke teadvusel, siis me ei rakenda seda. 

Tähtaeg, jõustumistähtaeg. Jaa, sellepärast, et digilahendused on vaja arendada ja koolitused on vaja teha.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on tõeliselt hea meel, et see seaduseelnõu täna on meie ees, ja kindlasti on see õigel teel. Ma küsiksin sellise küsimuse. On selge, et selle oma tahteavaldusega tegelikult patsient nagu ütleb, et ma ei, et soovi sekkutaks minu loomuliku suremise protsessi. Aga see ju ei tähenda, et ta jäetakse üksi. Tal on võimalus saada palliatiivset ravi, see tähendab valu vaigistamist ja ebamugavustunde vähendamist, isegi omastega suhtlemise võimalust, aga see palliatiivravi peab talle kättesaadav olema. Noor minister, kuidas meil on täna lood palliatiivravi pakkumise võimalustega? Ja kas võiks olla, et nüüd suuremat ressurssi suunatakse ka just palliatiivravi võimaldamisele, et need, kes oma otsuse teevad, võiksid kindlad olla, et neid siiski toetatakse ka sellel raskel teekonnal elu lõpu poole?

Jaa. Kolleeg Sutrop teab hästi kogu seda sisu, kuna sa olid ka seal meeskonnas. Tõesti, aitäh selle tohutu töö eest! 

Palliatiivne ravi on hetkel kättesaadav ja ka mina perearstina oskan rakendada palliatiivset ravi. Palliatiivne ravi ei ole mõeldud ainult inimesele, kes on päris elu lõpus, vaid teinekord ka inimesele, kes on mingiks teatud perioodiks "rivist väljas" ehk haige. Võib-olla me mõtleme ka parimat toetavat ravi. 

Nii parima toetava ravi kui ka palliatiivravi osas meil on plaanis ikkagi tõsta kompetentsi, luua kompetentsikeskused ja alustada ka arstide parema koolitamisega ja õdede parema koolitamisega. Mina oma perearstipraksises rakendasin mõlemat, nii palliatiiv- kui ka parimat toetavat ravi. Aga võib-olla on kolleege, kes seda ei oska. Neil peavad olema võimalused neid teadmisi omandada.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me jõudsimegi praegu proua Sutropi küsimusega teie vastusega sinna punkti, et ideaalis seaduse järgi peab see palliatiivravi olemas olema, aga tegelikult seda ei ole kõigile abivajajatele, et seda on veel vaja korraldada ja koolitada. Selles osas jõudu tööle, see on väga vajalik. 

Aga mina küsin teie käest nüüd rakendamise kohta. Te ennist ütlesite, et arstid, kes on andnud Hippokratese vande, nad peavad igal juhul elustama. Siis me oleme andmas selle eelnõuga ka õigust rakendada kiirabibrigaadi juhile. Ja kas te olete kindel, et kiirabibrigaadi juht on alati arst?

Ei ole, tähendab, selles mõttes ta ongi õde, ma isegi mainisin seda enne. Tõepoolest, see õigus on antud nendele arstidele või õigemini nendele arstidele ja õdedele, kellel on õigus konstateerida inimese surma ehk kes on koolitatud, arstid on kõik koolitatud, aga ka kiirabibrigaadi juhtidest õed on koolitatud, et hinnata suremise protsessi või surma. Ja kui nüüd õde või arst, kes kiirabis võib-olla tõesti ei näegi seda inimest piisavalt, siis mitte keegi ega mitte miski ei keela tal ka võtta see inimene kaasa, viia haiglasse, kus on võib-olla rohkem aega tegeleda inimese läbivaatuse ja seisundi tuvastamisega, sellepärast et alati ei olegi võimalik öelda, mis seisus see inimene parasjagu on. Seda rakendatakse ikkagi ainult nendes olukordades, kus on väga selge, näiteks inimesel on pikaajaline raske haigus, mis on jõudnud finaalstaadiumisse. Sel ajal, kui kiirabi sõidab inimese juurde, tal on aega tavaliselt tutvuda dokumentidega. Ja kui ta on jõudnud tutvuda ja kui ta saab aru, et see on just see olukord, siis tal on õigus seda põhimõtet rakendada. Ja kui me räägime inimestest, kes ongi pikaajalise raske haigusega või näiteks ka lihtsalt kõrge vanuse tõttu jõudnud agooniasse, agoonia on see protsess, mis viib lõpuks, seda nimetatakse, seal on teatud etapid, mis viib lõpuks surmani, see on surmaeelne protsess. Ja kui see inimene on, see võib kesta teinekord ka päevi. Ja kui see inimene on selgelt väljendanud, et ta ei soovi, näiteks ta soovib kodus surra või ta ei soovi elu pikendavat ravi ja see olukord langeb kokku, siis praegu, kui meil seda tahteavaldust ei ole, siis sageli viiakse see inimene veel oma raskeimal eluhetkel näiteks EMO‑sse, kus tehakse veel võib-olla lisauuringuid, mis põhjustavad talle kannatusi. Tegelikult me teame kõik, kui halb on, kui sind transporditakse olukorras, kus sa juba niigi ennast halvasti tunned ja ei ole ka lootust, et paremaks läheb. Sellisel juhul ma arvan, et need inimesed saaksid abi, saaksid kasu sellest, kui kohale tulnud kiirabimeedik, kui ta on ka õde, seda tahteavaldust siis rakendab, aga seda ainult nendes olukordades, kus ta saab olla täiesti kindel, et see on just see olukord.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! See on jah selles mõttes raske teema, aga sellepärast peavad kõik asjad üheselt selged olema, et kõik ühtemoodi aru saame. Loen seda seadust ja siin: esmakordselt elulõpu tahteavaldus on õigus koostada tingimusel, et arst on isikut nõustanud – kui esmakordselt minnakse. Ja siis järgmine paragrahv ütleb seda, et kui isik ei saa elulõpu tahteavaldust ise allkirjastada ei omakäeliselt ega digiallkirjaga, annab allkirja tunnistaja arsti juuresolekul. Ma küsin seda, et kuidas on, kes saab selle esimese nõustamise arsti juuresolekul, kas tunnistaja, kes annab allkirja, või isik, kes ei saa ise oma tahteavaldust allkirjastada ei digitaalselt ega elektrooniliselt. Keda siis lõpuks nõustatakse?

Ikka inimest, nõustatakse ikka inimest. See tunnistaja peab olema juures ja siis nägema, et see inimene saab aru. Ja otsustab ikka inimene ise. (Saalist öeldakse midagi.) Allkirjastada näiteks ei saa inimene, kellel ei ole, käed näiteks ei liigu. Aga see ei tähenda, et ta ei kuule ja ei näe ja ei saa aru. Ikka inimene ise otsustab. Tunnistaja võib olla näiteks ka meedik, kes on juures, teine meedik, või ükskõik kes. Aga see inimene peab selgelt väljendama, et ta saab aru et ta on kindel selles.

Riina Sikkut, palun!

Jaa, aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tänan selle väga tähtsa eelnõu tutvustamise eest. Ja ühelt poolt on tegemist väga olulise muudatusega meie õigusruumis, teisalt tehnilise küsimusega. Ja kuna siin saalis on väga palju põhimõttelisi küsimusi kõlanud, siis küsin üle, et kas olete minuga nõus, et tegelikult kõik need õigused on inimesel juba olemas: see kehaline autonoomia, õigus olla nõus või mitte olla nõus raviga, keelduda ravi saamisest. Lihtsalt teatud olukordades ei ole sageli eakal inimesel võimalik oma õigusi rakendada. Ja nüüd teie tutvustatud eelnõu tegelikult muudab need õigused, mis seaduses meil kõigil olemas on, rakendatavaks ka nende inimeste puhul, kes ei ole võimelised oma tahet väljendama.

Absoluutselt. Endine minister on väga hästi kursis, kuna ma olen olnud väga palju laual. Jah, ja me ei räägi lihtsalt õigustest, me räägime põhiõigustest: enesemääramisõigus, õigus elule, õigus tervisele. Ütleme siis teistpidi: õigus otsustada oma elu üle, õigus otsustada oma tervise üle, õigus otsustada selle üle, mida ma tahan, et minuga tehakse või ei tehta. Ja see on tõepoolest … see annab … see jõustab inimese põhiõigusi ja see annab õigusi tegelikult juurde.

Urve Tiidus, palun!

 Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu teine küsimus puudutab seda, et tegemist on tulevikku suunatud eksistentsiaalse valikuga iseenda suhtes. Paljud olulised otsused tehakse kusagil notaris tunnistajate juuresolekul. Mismoodi see tehniliselt välja näeb? Mis on pädev elulõpu tahteavaldus?

Tehniliselt näeb see välja niimoodi, et inimene läheb arsti juurde ja ta enne seda tegelikult on ise täitnud ära ankeedi. Ankeet kehtib täpselt 60 päeva ja selle 60 päeva jooksul ta peaks külastama arsti. Kui ta ei külasta, siis see ankeet küll jääb alles, aga ta kaotab kehtivuse. Ja kui ta siis jõuab arsti juurde, siis koos arstiga täidetakse see digitaalne dokument, kus on kindlad küsimused, kindlad vastused ja on vabakäelise vastuse võimalus olemas. Kui inimene soovib lisada midagi, mis ei ole otseselt tema tervisega seotud, näiteks kirikute nõukogu tõi välja, et võib-olla inimene soovib lisada, millise vaimulikuga pärast ühendust võetakse. Jällegi, nagu juba Riina Sikkut tõi välja, see aitab jõustada inimese õigusi olukorras, kus inimene ei ole enam suuteline oma tahet väljendama. Aga tehniliselt teine võimalus on see, kui inimene ei ole digipädev, ta näiteks ei suuda ankeeti täita internetis, siis ta saab seda teha paberil. Kõik dokumendid saab allkirjastada ja teha paberil, see viiakse tervise infosüsteemi.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ma veel kord püüan selgeks teha olukorda enne selle seaduse rakendamist ja pärast seda, seda just teadvuseta olekus inimesel. Kui te seda kirjeldaksite? Kui mul on näiteks praegu valmis kirjutatud tahteavaldus paberina taskus või isegi käe peale või kuidagi märgitud, mis minuga õnnetuse või millegi tagajärjel võiks juhtuda ja kuidas käituda, kas siis praegu ei ole arstil ja tervishoiutöötajal, kes käsitleb, kas talle ei ole see kohustuslik, kui ta selle leiab? Või mis on erisus selles, mis on enne ja peale selle seaduseelnõu vastuvõtmist? Kui te tooksite need erisused välja, erinevuse enne ja pärast välja.

Jah, teil on õigus. Kui meil praegu võib olla selline avaldus kirjutatud isegi notari juures ja olla notariaalselt kinnitatud, siis esiteks, kui inimene läheb notari juurde seda avaldust tegema, siis kindlasti on hoopis teine kvaliteet. Notar ei tea, mis on neerudialüüs, intubatsioon või kopsude kunstlik ventilatsioon. Notari juures saab teha tõesti sellise umbmäärase avalduse. Ja nagu ma mainisin, Soomes on kasutusel see süsteem, kus inimene hästi vabalt kirjutab. Aga see toob kaasa selle, et arst ei pruugi aru saada, mida inimene täpselt tahab, või ta ei saa olla alati kindel, kas inimene täpselt ikkagi sai aru, mida toob kaasa see, kui ma jätan näiteks abi andmata, sellise abi. Praegu tõesti arstil ei ole kohustust järgida seda notariaalset dokumenti. Aga tahteavaldust tegelikult on arstil kohustus järgida ja kui arst ise tunneb, et ta ei taha seda teha, see on vastuolus näiteks tema isiklike veendumuste ja südametunnistusega, siis arst võib paluda teisel arstil võtta see patsient üle ja tegeleda patsiendiga edasi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin selle juurde, et te ütlesite, et eelnevalt, enne esimest nõustamist on vaja teha, see tähendab, on ankeet vaja täita, mis kehtib 60 päeva. Nüüd käiakse, tahteavalduse tegija käib esmasel nõustamisel, aga tahteavaldust ei tee. Ma küsin selliselt, et mis saab sellest esmasest nõustamisest, kas see jääb jõusse või see kaotab ka kehtivuse, kas jääb see arsti märge kuskile, linnuke üles, et on selle esmase nõustamise teinud ja läheb näiteks seda tahteavaldust tegema mingi 15–20 aasta pärast, mitte antud hetkel, kui toimus esmane nõustamine, või kas peale esmast nõustamist on selline aeg, mille jooksul tuleb tahteavaldus ära teha.

60 päeva on see aeg, mille jooksul võiks tahteavaldus olla vormistatud siis või siis ka mitte vormistatud, nii nagu inimene ise soovib. Ja see, et esmane nõustamine on tehtud, seal ei tehta sellist linnukest. Seal on konkreetsed küsimused, kus inimene annab vastused küsimustele, kas sa soovid, et sulle tehakse seda-teist protseduuri või ei soovi, kirjutabki inimene, vastabki: ei soovi, soovin, ja nii edasi. Ja kui need küsimused on täidetud, ja selleks võib kuluda mitu visiiti või isegi mitu arsti, nagu ma mainisin enne, siis võib-olla küsib inimene näiteks teiste arvamust, teise eriala arstilt või teiselt sama eriala arstilt. Ja see avaldus, tahteavaldus, jõustub sellest hetkest, kui inimene on ise digiallkirja pannud või omakäelise allkirja ja see on jõudnud tervise infosüsteemi.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister, minu küsimus on natuke seotud nii Jaansoni kui härra Alleri poolt. Nagu me teame, siis õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et inimeste vaba võimalus oma tahet väljendada, seda ei tohi piirata. Ja ma küsingi siis nende inimeste kohta, kes on juba momendil notari juures käinud ja selle tahteavalduse teinud. Mis neist siis saab, kas need tahte avaldused jäävad kehtima?

Kehtib ikka. Aga nagu ma ütlesin, meedik ei pruugi sellest aru saada nii ja ta ei pruugi olla kindel, kas inimene sellest aru sai. Ikka kehtib. Meedik ei ole kohustatud seda järgima. Minu soovitus on, kui see ükskord jõustub, sellisel inimesel kindlasti teha see ära koos arstiga ja mõelda palju paremini läbi selle, mida ta tahab ja mida ta ei taha.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma mõtlesin pikalt, kas ma küsin seda või ei küsi. Te ise ka mainisite, et arste juba esimesel kursusel koolitatakse, sa oled inimese päästja ja sa oled inimese päästja. Ma ikkagi mõtlen seda, et kuidas ikkagi see arst teeb oma mõttemaailmas nii suure pöörde ja teeb selle otsuse.

Me ei kannata kannatusi ja kui me näeme, et me pikendame kannatusi, siis me ei päästa inimest ja me päästame inimese kannatustest. See on see mõttemaailm. On võib-olla meedikuid, kes mõtlevad teistmoodi, või võib-olla on mõnel meedikul näiteks ka kas religioossed põhimõtted ei luba abi sel moel andmata jätta, siis ta saab anda selle inimese üle teisele arstile. Arsti kohustus on alati järgida patsiendi autonoomiat, seda nii seaduses kui ka Hippokratese vande mõttes. Ka tänapäeval on võimalik inimesel ju keelduda ravist, keelduda abist ja kõikidest protseduuridest. Ja me alati austame seda. Me ei sunni inimesi näiteks keemiaravi saama, kui ta ei soovi seda, ta ei ole valmis selleks. Me näeme seda palju. Isegi kui me näeme, et see kahjustab inimest, ja see teeb arstile teinekord väga haiget, kui inimene keeldub elupäästvast ravist. Aga me ikkagi oleme nõus selle inimesega, me aktsepteerime inimese tahet, sest see on arsti jaoks ülimuslik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, väga hästi kirjeldasite, kuidas arstid on koolitatud selliste aspektide peale mõtlema, mis valikud elu lõpus on või kuidas patsiendile tuge pakkuda. Kas te näete, et tegelikult muutus võiks tulla ka nii-öelda tavaliste inimeste puhul nagu mina? Kui tahteavaldust allkirjastada või koostada, siis inimene peaks need valikud lähedastega läbi rääkima, ise selgeks mõtlema, nii et see elu lõpu ja surma teema, mida me tavaliselt vältida tahame, võib-olla tuleb meile lähemale. Aga see ei ole tegelikult halb, kui me selle peale varem mõtleme. Seda tüüpi arutelud ühiskonnas ja nende valikute kirjapanek, millel ei ole seaduse jõudu, nagu te ütlesite, et kui inimene tahab konkreetse näiteks kirikuõpetaja juures viibimist või soovib üksi toas olla või tahab, et muusika mängiks või hingehoidja tema juures käiks. Ka selliste aspektide kirjapanek võtab koorma südamelt ära: soovid on kirja pandud, need on kõigile nähtavad. Suur osa inimesi ikkagi elust lahkuja soove ju soovib täita. Kas te näete, et see seadusemuudatus võimaldab sellist laiemat ühiskondlikku muutust saavutada?

Absoluutselt! Ja tegelikult surmale tuleb hakata mõtlema päris varakult. Nagu ma mainisin, kui ma noori inimesi olen arstina nõustanud, siis surmateema on päris sage meie vastuvõttudel. Noored inimesed toovad ise selle välja ja väljendavad hirmu vanaduse ees. Me ei peaks ju vananemist kartma. Me kõik tahaksime surra kiiresti ja valutult, võib-olla une pealt. Aga tänapäeval suremine võib kesta aastaid või isegi aastakümneid. Meil võib olla väga raske haigus, aga me suudame inimese hoida elus ja me suudame hoida täiesti mõistlikku elukvaliteeti päris pikka aega. Tänapäeval me näiteks vähki ei nimeta surmahaiguseks, vaid nimetame krooniliseks haiguseks. Ma olen näinud, kuidas inimene peab aastate jooksul tükk tüki haaval oma unistustest, elukvaliteedist võib-olla loobuma ja see kohanemine on valus nii talle endale kui lähedastele.

Surma peale kindlasti peab mõtlema varakult. Aga see ei tähenda, et elamine tuleb ära lõpetada. Ja kui me teeme need plaanid, nagu Riina Sikkut ütles, kui me teeme need varakult valmis, siis tõesti see annab kindluse. Ühtlasi soovitan valmis teha ka näiteks pensioniplaanid, juba noorena hakata investeerima, koguma, sest pension on samamoodi oluline. Isegi kui noor inimene arvab, et ta pensionini ei ela, siis mina arvan, et kogumine on ikka hea ja hea on ennast kindlustada nii materiaalselt kui ka vaimselt surma puhuks.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma jätkaks Riina Sikkuti küsimust. Ma arvan, et see on väga asjakohane, et oma kohustused ja võimalused tekivad ka patsientidele endale ja omastele. Aga kuidas neid toetada? Seda seaduseelnõu arutades kohe alguses selles töögrupis, me siin juba viis aastat tagasi alustades arutasime, et tegelikult oleks vaja selliseid infolehti mitte ainult arstidele, vaid ka näiteks omastele või patsientidele endale. Ja kõige olulisem võib-olla ongi see, et seal on ju ka see B-osa nii-öelda, mis me tegelikult Läti pealt selle idee saime. Te enne ütlesite, et see on Saksamaa järgi tehtud, aga Lätis on see idee, et sa võid ka vabas vormis kirjeldada, mida sinu jaoks hea surm tähendab. Ilmselt tuleb neid informeerida selles, et nad ei pea nii-öelda materiaalset testamenti, ei saa nii-öelda raha jagada, küll aga saavad läbi mõelda, mida nende jaoks hea surm tähendab. Aga kuidas inimesi toetada selles? Kas ministeeriumil võiks ka olla vahendeid näiteks mingisuguste videote tegemiseks või võib-olla mingisuguste telesaatesarja jaoks, et see teema ei oleks enam inimeste jaoks nii hirmutav?

Jaa, no materiaalset testamenti saab teha teises kohas, see ongi nüüd see notariküsimus. See ka tuleks varakult ära teha, eks ole. Meil on selline väga morbiidne teema täna. Aga hea, kui me siin seda arutame, ja ma loodan, et ka inimesed kodudes arutavad ja arutavad oma lähedastega. Kindlasti me kasutame kõikvõimalikke kommunikatsioonivahendeid, on see video või on ta infoleht. Inimesed tarbivad infot väga erineval moel. Ja nagu ma ütlesin, siis tegelikult väga erinevad eagrupid võiksid mõelda sellele. 

Ma usun, et kui me nüüd selle seaduse siin ühel päeval vastu võtame ja võib-olla ka pärast tänast esimest lugemist kindlasti tekib arutelu jälle ühiskonnas, on ta siis meedias, aga miks mitte ka võib-olla mõnes TikToki videos, ja ka kõik Riigikogu liikmed, kes leiavad, et see on oluline teema, võiksid rääkida sellest oma inimestega, kes neid kuulavad. Meil on väga erinevad, erinevas vanuses erinevad sihtgrupid. See on, ma arvan, väga universaalne teema, mida me kõik võiksime rääkida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid, kes te olete õhtul jäänud siia saali, need, kes on oma tubades, ja inimesed! Tõepoolest, viimane tund on olnud väga keerulistel ja rasketel teemadel, selleks et me saaksime siit koju minna siiski mõistlikus meeleolus. Teen väga pragmaatilise kokkuvõtte komisjonis toimunust. Kõigepealt, komisjon arutas 14. aprillil eelnõu. Kõigepealt kuulasime ära ministri ettekande ja seejärel said küsimusi küsida komisjoni liikmed. 

Millised olid peamised murekohad või huvi? Näiteks tunti huvi, kas elulõpu tahteavaldust, milline on sisestatud Tervise Infosüsteemi, saab kasutada ainult siseriiklikult või ka mõnes teises riigis. Vastuseks saime, et erinevate riikide seadusandlus on erinev ja kõnealune elulõpu tahteavaldus on eeskätt kasutamiseks Eestis. Tunti huvi ka potentsiaalselt sellise olukorra vastu, kui noor, täisealine, teovõimeline, otsustusvõimeline inimene on teinud elulõpu tahteavalduse, milles ta on märkinud, et ta ei soovi elustamist, aga satub ootamatult autoavariisse. Kas sellisel juhul automaatselt rakendatakse tema elulõpu tahteavalduses märgitut ehk loobutakse elustamisest? Ja tegelikult saime vastuse, et liiklusõnnetuse korral sagedasti pole ka isik teada ehk ka tahteavaldus ei ole teada. Kiirabibrigaad tuleb kohale, alustab inimese elustamist, ta viiakse kiiresti haiglasse, talle antakse vajalikku abi, kui ta on stabiliseeritud ja kui talle on võimalik olnud teha diagnoos, prognoos, ja siis selgub, et tema seisund vastab tema tahteavalduses kirjeldatud seisundile, alles siis saab ja peab rakendama elulõpu tahteavaldust. Ehk et tegemist ei ole automaatse tegevusega igas ootamatus olukorras, vaid tuleb veenduda, et tegemist on inimese tekkinud seisundiga, mis on tahteavalduses kirjeldatud, ja siis järgida tema arvamust. Küsiti ka, et fraktsioonides eelnõu tutvustamas ei ole käidud, ja minister andis nõusoleku, et ta käib erinevates fraktsioonides eelnõu tutvustamas. Ja minule teadaolevalt neid kokkuleppeid juba on sõlmitud või on nad igatahes sõlmimisel, mis on minu meelest igati mõistlik, et kõik fraktsioonid saavad põhjalikult tutvuda ja arutada. Siis oli küsimus koolituse kohta, aga ka koolituse kohta täna minister selgitusi andis. Tõepoolest, tervishoiuteenuse osutajad peavad koolitust saama selleks, et tulevikus pakkuda elulõpu tahteavalduse nõustamist. 

Võib-olla on oluline veel välja tuua ka selline nüanss, et komisjonis me arutasime, et kas elulõpu tahteavaldus võiks anda ühiskonnale vale signaali. Meil on olnud palju kriise, inimesed pruugivad olla haavatavad ja kas ei või elulõpu tahteavaldus tõugata inimesi tundma, et nad on kohustatud, noh, nii-öelda tegema ruumi noorematele. Ja sellele küsimusele ka minister vastas, aga lühidalt on see vastus siis see, et tegemist ei ole tõepoolest eutanaasiaga, tegemist ei ole abistatud enesetapuga. Esimesel juhul on eeldus, et arst vahetult sekkub inimese lahkumise protsessi, teisel juhul luuakse turvalises keskkonnas inimesele vahendid, et ta saab seda ise teha. Täna siin selle eelnõuga, mida ka komisjonis tutvustati, me räägime elulõpu tahteavaldusest, kust täisealine, teovõimeline, otsustusvõimeline inimene arstinõustamise tulemusena saab Tervise Infosüsteemi sisestada oma soovi, oma tahte selleks puhuks, kui on saabunud seisund, mida ta ei soovi pikalt kannatada. 

Ja enne, kui ma tulen otsuste juurde, annan ma ka teada, et meil olid külalised komisjoni istungil. Nimelt Priit Sibul ja Varro Vooglaid tulid komisjoni, mõlemale anti võimalus ka küsida. Ja küsis Priit Sibul selle kohta, kui palju võiks olla neid inimesi, või paljudele on siis ka seni koostatud. Vastas Pille Saar, et tegemist on olnud meil 16 riigi praktikaga, mida me oleme saanud analüüsida. Ja tegelikult jättis ta ütlemata selle, mis ma nüüd ütlen, et tõepoolest, 16 riigi praktika kohaselt 5–10% täisealisest elanikkonnast on need inimesed olnud, kes on elulõpu tahteavalduse teinud. Ehk et see ei ole liig suur hulk meie elanikkonnast. Ja härra Varro Vooglaid tõstatas samuti juriidilisest vaatevinklist äärmiselt olulise küsimuse, et kui inimene on teinud elulõpu tahteavalduse ja tervishoiuteenuse osutaja jätab selle täitmata, et millised on õiguslikud järelmid. Ja tõepoolest vastas siis ka ministeeriumi jurist, et õiguslik järelm on kohtuvaidlus, sellepärast et inimese tahet, inimese autonoomiat oma keha üle, väljendatud tahet läbi elulõpu tahteavalduse tuleb järgida. Ja enne veel siis, kui ma loen ette need pragmaatilised otsused, olen ma teinud ka ettepaneku õiguskomisjonile saata arvamuse avaldamiseks. Tänaseks me oleme õiguskomisjonilt saanud ka konsensusliku toetava seisukoha, tänan selle eest! Ja tavapärane 10 tööpäeva on muudatusettepanekuteks, loomulikult. 

Ja otsused on siis järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 23. aprillil. Siin oli meil hääletus, kus poolt oli neli ja vastu kaks sotsiaalkomisjoni liiget. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, selles küsimuses oli meil komisjonis konsensus. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Siin toimus hääletus: esimese lugemise lõpetamise poolt oli neli, vastu mitte ühtegi ja erapooletuid kolm saadikut. Ja lõpetasime siis ka komisjoni tõdemusega, et tuleb täpsustada ka patsiendi vaadet elulõpu tahteavaldusele, kaasata arutellu ka Eesti Kirikute Nõukogu veel täiendavalt, kes minule teadaolevalt kirjalikku arvamust eelnõule pole esitanud, ei poolt- ega vastuarvamust. Ja et me kutsume siis tõepoolest kõik sihtgrupid komisjoni veel kord arutelule, et nii delikaatne, tundlik, aga väga oluline teema saaks käsitletud põhjalikult ja ka kõik Riigikogu erinevate fraktsioonide liikmed saaksid oma küsimused ära küsida, oma seisukohad avaldada. Kutsun üles kõiki tegema muudatusettepanekuid, milleks on tavapärane aeg jäetud. Aitäh! Ja ootan küsimusi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Jüri Jaanson, ma ei saa teile seda kolmandat küsimust kahjuks anda, sest kokku, esimese lugemise puhul saab mõlemale ettekandjale esitada kokku kaks küsimust. Sama puudutab ka Riina Solmani. Ma ei saa kahjuks teile neid küsimusi anda. Seega, lugupeetud ettekandja, küsimusi teile ei ole.

Suur aitäh teile, kallid kolleegid!

Aga, head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimissoove tõepoolest on. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid ja arstid, patsiendid ja kõik huvilised, kes meid kuulavad! Reformierakond toetab seda eelnõu, sellepärast, et see on patsiendi parimates huvides. Selle ülesandeks on kaitsta patsiendi autonoomiat, tema võimet otsustada enda elu ja surma üle ka pärast seda, kui ta peaks olema otsustusvõimetus seisundis. See tähendab anda teada oma soovidest etteulatuvalt ja olla kindel, et neid soove ka järgitakse. 

Seni sai patsient elu pikendavast ravist keeldumise vormistada notari juures, nagu siin ka varem juttu oli. Ta võis kirjutada oma soovi paberile ja panna selle taskusse. Aga polnud mingit garantiid, et see kriitilisel hetkel jõuab arstideni, kes peavad tegema otsuse, kas elustada, kas paigaldada hingamisaparaat või toitmissond, määrata antibiootikumid või teha mõnda muud elu pikendavat protseduuri. 

Nüüd tekib see lootus, et kui patsient on teinud elulõpu tahteavalduse terviseportaalis ja on õiguslikult sätestatud, et patsiendi tahte järgimine on arstile kohustuslik, saab patsient olla kindel, et tema tahet järgitakse. 

Miks see oluline on? See on oluline, sellepärast, et me tahame kontrollida: me tahame elada, aga me teame, et surm on loomulik elu lõpp. Aga see on hirmutav, ja hirmutav ka sellepärast, et me ei saa kontrollida, kuidas me sureme. Kuni me oleme otsustusvõimelised, saame ise öelda, mida meiega võib teha ja mida mitte.

On oluline ka see, et meie omaksed ei pruugi teada meie soove. Praegu konsulteerivad arstid omastega. Olles olnud kahe suure haigla, kliinikumi ja PERH-i eetikakomitee liige, tean ma juhtumeid, kus arstidel on raske otsustada, sest omaksed omavahel kaklevad. Palliatiivravi arstid ütlevad, et pole harvad need juhud, kus inimesel polegi lähedasi, kes saaks öelda, mida patsient tegelikult tahab või võiks tahta, mis on tema arvatav tahe.  

Me teame, et tänases Eesti ühiskonnas on surm tabuteema, vähesed on lähedastega surmast ja elu lõpust rääkinud. Teame ka seda, et meditsiiniteaduse ja tehnoloogia areng on inimeste elu oluliselt pikendanud. Arstid, keda õpetati selles vaimus, et nad peavad hoidma ja säilitama elu, on täna olukorras, kus meditsiinitehnoloogia abiga nad saavadki seda pikendada, aga ei suuda tagada inimeste soovitud elukvaliteeti ja hoida ära elu pikendamisega seotud kannatusi. Seetõttu on kogu maailmas olukord selles mõttes teine ja ka arstide jaoks teine, et nad peavad mõtlema selle peale, mis on mõttetu ravi või milline elu pikendamine ei ole patsiendi parimates huvides, võib talle põhjustada valu või kannatusi. 

Patsiendi elulõpu tahteavaldusega arvestamise kohustus on suur muutus arstidele, keda on Vana-Kreeka filosoofi Hippokratese vaimus õpetatud: arst teab, mis on patsiendile hea, ja arsti peamine ülesanne on säilitada elu. Seetõttu on see suur väljakutse arstidele ja mul on hea meel kuulda, et arstide koolitamiseks ja nende toetamiseks kavatseb Sotsiaalministeerium ka ressurssi eraldada. Ma usun, et siin oleks vaja ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga koostöös leida need viisid, kuidas see toetamine käib. Meie viimases töögrupis Sotsiaalministeeriumi juures oli ka arstiteaduskonna esindaja professor Ruth Kalda, kes vastutab õppeprodekaanina arstide koolitamise eest. Nii et mul on usku, et see tuleb. 

Kavandatud muutus on kooskõlas kaasaegse meditsiinieetika printsiipidega, millest esimene nõuabki patsiendi autonoomia ehk enesemääramise õiguse austamist. Me oleme ikka veel Eestis tegelikult astumas sammu paternalistlikust meditsiinist patsiendi autonoomia ja usaldusliku vahekorra juurde.

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Teine printsiip on hea tegemine, kolmas mitte kahjustamine ja ka nende printsiipide keskselt mõtlemine on meie arstide jaoks, ma arvan, siiski veel päris suur väljakutse. Nüüd saab kõigil täisealistel otsustusvõimelistel inimestel olema võimalus panna kirja, millises olukorras olles ta ei soovi enda elu pikenevaid protseduure. 

Pärast pikki vaidlusi jõudsime sinnani, et see kirjapandu nõuab teatud olukordades ja kontekstides, kus tundub, et kliiniline kontekst ei vasta sellele, mida tegelikult see patsient sinna kirja on pannud, nõuab ka arsti interpretatsiooni. Ja see annabki võimaluse näiteks päästa noort enesetapjat või seda noort inimest, kes 20-aastaselt kirjutas, arvates, et ta jõuab sellesse olukorda kaheksakümneselt, aga satub näiteks otsustusvõimetus seisundisse, kus seda, et palun mitte elustada, arstid ei peaks arvestama.

Patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduseelnõu ettevalmistamine on olnud väga pikk protsess. See algas 18. septembril 2020 Eesti Arstide Liidu eetikakomitee korraldatud konverentsil "Patsiendi testament inimese autonoomia teenistuses", kus doktor Katrin Elmet rääkis vajadusest suurendada patsientide autonoomiat ja muuta võimalikuks keelata elu pikendavad protseduurid olukorras, kus ravi on mõttetu. 

Arstide liidu ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse töögruppi kutsusime osalema erinevate eetikakomiteede, arstide seltside ja organisatsioonide esindajad. Kokku pidasime 13 koosolekut, kus töötasime läbi kõik need küsimused, mida ka täna siin küsiti: kuidas tahteavaldust nimetada, mille kohta patsient saab juhiseid anda, kes tahteavaldust teha saab, kas on vajalik nõustamine, kust ta seda teha saab ja lõpuks, kas on vajalik muuta õigusruumi. 

Mul on väga hea meel, et Sotsiaalministeerium selle algatuse üle võttis ja 2024. aasta algusest nii-öelda uue töögrupiga pärast Riigikantselei Innotiimi läbi mängitud võimalusi on uuesti kõiki neid küsimusi kaalunud. 

Minu sooviks ja Reformierakonna sooviks on tänada kõiki inimesi ja organisatsioone ja Sotsiaalministeeriumi erinevaid ametnikke, kes on andnud oma panuse sellesse kokkuleppesse, mille alusel seaduseelnõu koostati. Oli palju vaidlusi, aga praeguse variandi suhtes on saavutatud suur konsensus. Läbirääkimistesse, küll mitte seaduseelnõu kaasamisse, aga läbirääkimistesse kaasati kindlasti ka kirikute nõukogu esindajad ja väga paljud erinevad organisatsioonid ja erinevate spetsialistide esindajad. 

Mul on suur usk, et see aitab meie patsiente kaitsta, nende tahet kaitsta. Ja see on suur samm edasi Eesti meditsiinis, paternalistlikust meditsiinist autonoomse, inimeste enda tahet väljendava ja seda austava meditsiini suunas. Aitäh teile!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. Palun! Kohe kolm minutit lisaaega ka.

Lugupeetud kuulajad! Austatud juhataja! Seda seaduseelnõu nr 604 on ette valmistatud aastaid ja mul on hea meel tõdeda, et oleme lõpuks jõudnud seaduse esimese lugemiseni. Tegemist on ennekõike ühiskonna vajadusest lähtunud seaduseelnõuga, nagu eelkõnelejagi mainis, milles on olulist osa mänginud teaduse areng ja eluea pikenemine. Kahjuks on areng alati etapiline. Praegu me suudame küll eluiga pikendada, kuid sellega kaasneb mõnikord paratamatult ka kannatuste pikendamine. Viimane pole olnud ei arstide ega haigete soov, kuid praeguses etapis see paraku nii on.

Patsiendi elulõpu tahteavalduse juures tuleb rõhutada, et see on ennekõike võimalus, mitte kohustus, on rangelt vabatahtlik ja kedagi ei tohi allutada survele. Tahteavaldust ehk PET-i saab igal ajal muuta või katkestada. Samuti on oluline aru saada, et tegemist pole eutanaasia ehk abistatud enesetapu seadustamisega. Viimaseks pole meie ühiskond veel valmis. Enne eutanaasia seadustamist vajavad lahendamist mitmed olulised probleemid, alustades palliatiivse ravi kättesaadavusest või ühiskondliku diskussiooni algatamisest. Eesti 200 kui liberaalne erakond leiab, et uus seadus on inimkeskne, arvestab isiku autonoomiat ja on kindlasti samm õiges suunas. 

Nagu eelpool mainitud, võimaldab seadus inimesel ise otsustada, missuguses mahus ravida ajal, mil ravimid ja haigus on võtnud temalt otsustusvõime, soovi saada. Kui otsustusvõime on säilinud, PET-i kasutada pole vaja, kuna siis saab inimene ise oma tahet avaldada, nii nagu ministergi korduvalt mainis. Seadus vähendab inimeste hirmu elu lõpus oma kehasse vangijäämise ees. Samas, kui inimene ei soovi tahteavaldust teha, pole temale osutatav ravi kuidagi piiratud ning temasse suhtumine PET-i puudumisest kuidagi mõjutatud. Erinevalt praegusest olukorrast on PET kergesti leitav tervise infosüsteemist ja seega meedikutele kättesaadav just siis, kui ravi mahu otsuseid tuleb teha. 

PET-i puuduseks on aga tema määramatu kehtivusaeg. See puudutab eri ravivõtete nimekirja, millest inimene loobuda soovib. Kui praegu 20-aastane inimene teeb PET-i, siis temal suure tõenäosusega läheb seda tarvis alles 60–70 aasta pärast. Meditsiini arengu mõttes on see tohutu pikk aeg. Olen ise meditsiiniga tihedalt seotud olnud enam kui 45 aastat ja sellel ajal toimunud muutused, eriti pahaloomuliste kasvajate ravis, on olnud hiiglaslikud. Kui arstina alustasin, siis oli lapseea leukeemia, rahvakeeli verevähk, kiire surmaga lõppev haigus. Diagnoosi panekul arutasime lapsevanematega, kuhu surnuaiale laps matta. Tänapäeval enamus lapsi paraneb ning vanematega arutame pigem seda, missugusesse ülikooli laps peaks minema. 

Mitte keegi ei oska ennustada, mis juhtub järgneval 60–70 aastal. Võib vaid oletada, et ravimeetodid, mida täna pole või on halvasti talutavad, võivad 60–70 aasta pärast haiguse kulgu oluliselt parandada ja samas ei põhjusta tõsiseid kõrvalnähte. Kui täna on inimene kuulnud, et keemiaravi on halvasti talutav ja otsustab sellest keelduda, ei tähenda see, et 60–70 aasta pärast keemiaravi hästi talutav poleks. Seega, inimene võib olla loobunud tema tervist oluliselt päästvast ravist. Kindlasti lisandub ka midagi uut, mida me praegu defineerida ei oska. Samuti võib elu jooksul inimese vaade elule ja surmale muutuda. 

Mina ja Eesti 200 eelistaksime, et PET-i hiljemalt … aasta järel korrigeeritakse, lähtudes teaduse ja meditsiini ja inimese enda arengust. Küsisin selle küsimuse ka sotsiaalkomisjonis ja mulle vastati, et PET-i võib igal ajal inimese soovil muuta. Täna aga on mul hea meel tõdeda, et me kuulsime, et ka minister ei poolda tähtajatut tahteavaldust. Nii et ma usun, et siin on sotsiaalkomisjonil mõtlemisainet. 

Kahtlemata ei lahenda PET kõiki elulõpuprobleeme. Esiteks, lähtuvalt riikidest, kus PET on juba seadustatud, teame, et sellega liitub umbes 5% elanikkonnast. Inimväärikas ja võimalikult kannatustevaba elulõpp peab olema tagatud aga kõigile, sõltumata, kas nad on või pole PET-iga liitunud. Meie riigina peame investeerima ja edasi arendama palliatiivset ravi nii, et see oleks oluliselt paremini kättesaadav kui praegu. Samuti peame pidevalt investeerima meditsiiniteadusesse, et täna veel ravimatud ja progresseeruvad haigused tulevikus ravitavaks muutuksid. 

Liiga palju oleme siiani alusuuringutes lootnud Ameerika Ühendriikidele. See, mis sealsetes tippülikoolides ja meditsiiniteaduse rahastuse mõttes praegu toimub, on ausalt öeldes hirmutav. Viimane aeg on Euroopal, sealhulgas ka Eestil, hakata oluliselt investeeringuid suurendama just meditsiiniteadustesse, saamaks aru haiguste tekkemehhanismidest ja sellest lähtuvalt püüdmaks leida vahendeid nende protsesside mõjutamiseks. Olen veendunud, et inimkond suudab seda teha kas või mõnele täna veel ravimatule haigusele ja 60–70 aasta pärast on ravi sellele olemas. 

Möönan, et meil tuleb aktsepteerida elu paratamatust ning sünd ja surm on elu osad. Seda arvestades kutsub Eesti 200 Riigikogu liikmeid austama inimeste autonoomiat ja nende õigust oma elu lõpu üle ise otsustada. Palun toetage patsiendi elulõpu tahteavalduse seadustamist. See annab paljudele ühiskonnaliikmetele lootust ning vähendab hirmu elu lõpu ees. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel, palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solman. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid siin saalis! Austatud minister ja ka kolleegid, kes te kuulate meid oma kabinettides, ning inimesed, kes jälgite meie ülekannet! Selle eelnõu eesmärk on ilmselt väga vajalik. Ja see on: tagada iga inimese väärikas elu lõpp, lähtudes tema soovidest ja veendumustest.  

Minu jaoks isiklikult on selle teema käsitlemise juures alati olnud kõige peamisem põhimõte praktika ehk oluline on välistada igasugune kuritarvitamise võimalus ning tagada patsiendi turvalisus. Sest eelnõu ise on idealistlik.  

Samuti ei tohiks meie arutelu anda signaali, justkui oleks osa inimesi ühiskonnale koormaks, nagu tõi ka välja meie sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Ma tänan ministrit selle arutelu saali toomise eest ja tänan kolleege väga sisulise arutelu eest, kus meil on küll erinevad vaated, kas liberaalsemad või konservatiivsemad, aga siiski me teeme seda väärikalt.  

Circa aasta tagasi, meie esimesel arutelul sotsiaalkomisjonis valdasid elu lõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsust kuulates siiski kahetised tunded. Üks Riigikantselei töötaja, kes kuulus sinna töögruppi, kuhu ka proua Margit Sutrop, kähvas kõigepealt küsijale, kui küsiti, mis on järgmised sammud, kui elu lõpu tahteavaldus saab seadustatud, kas sellele järgneb abistatud enesetapu ja eutanaasia seaduse menetlemine, kähvati selliselt, et pidi tundma, kui rumal ja naeruväärne on selline mõttekäik, et neid üldse ühte patta panna. Aga ma juhin tähelepanu, niimoodi käsitles ka teemat ETV saade "Impulss", pandi ühte patta nii elu lõpu tahteavaldus, abistatud enesetapp kui eutanaasia ja niimoodi annavad tagasisidet ka meie vanemad elanikud Riigikogu saadikutele, et kas te nüüd tõepoolest ütlete, et me oleme jalgu jäänud, me oleme koormaks, et hakkate selliseid asju menetlema. Seepärast me peame siin saalis kui ka avalikkuses käsitlema teemat ikkagi samasuguse delikaatsuse ja ettevaatlikkusega ja selgitamisega. 

Ja seepärast ma toon esile, et meil ei ole ju põhjapanevaid uuringuid, me ei ole justkui tegelikult laiemalt avalikkuselt küsinudki, kas ühiskond on küps. Meil on praegu juhterakonna arvamus, et ühiskond on küps, ja on meditsiinivaldkonna soov, mida ma sügavalt austan, ning ka patsiendiorganisatsioonide toetus, aga küsitlust, kas ühiskond on selleks valmis, me ei ole seda teostanud.  

Siin sai nagu ka korra mainitud, et poliitika on lõppude lõpuks signaalide kunst, siis võib-olla tasuks mõelda, et kõigepealt sotsiaalkomisjonile esitatud nimetus PET ehk patsiendi elu lõpu testament, mis muudeti ümber elu lõpu tahteavalduseks, kas see on ikka õige nimetus asjale, mida me rakendada soovime inimeste elude peal. Isamaa fraktsioon arvab, et see on vale signaali andmine, sest me räägime hoopis ravi lõpetamise tahteavaldusega, mitte elu lõpetamisest. Ravi lõpetamisest. Et poliitika on signaalide kunst ja võib-olla siin on järelemõtlemise kohta.  

Esimesel komisjoni arutelul rõhuti ka kahel korral kokkuhoiule, mida selle tahteavalduse käikuandmine tervishoiusüsteemile kaasa toob. Hetkel ei ole meil sellest enam juttu tehtud, aga me teame, et tervishoiusektori näol on tegemist nii ehk naa kasvava rahalise vajadusega sektoriga, kus, ma usun, see kokkuhoitud raha kasutatakse loodetavalt ravivõimaluste täiustamiseks.  Minister ütles ennist, et tahteavaldus on väga konkreetne ja seda saab üheselt rakendada, sest digiloos on patsiendi soovid arstile nähtavad. Ja siin tuleb ju tunnistada, et väga suur vastutus jääb arsti või siis kiirabibrigaadi juhi õlgadele, kes võib olla ka meditsiiniõde, kes vastavalt meile ettekantud ideaalnägemuses oskavad asjatundlikult patsiendi tahteavaldust rakendada. Ja ka mina usun, et on enamus missioonitundega arste, medõdesid, nagu ka meie hea sotsiaalkaitseminister ise. Aga meil on ka näiteid, kus hoolivust jääb meie meditsiinisüsteemis vajaka. Ja annaks jumal, et elu ja surma üle otsustamisel on see hool ja abi tõesti alati kättesaadavad. Ja me oleme aastaid rääkinud, et enne kui me ei ole võimelised pakkuma elementaarset turvatunnet ja palliatiivravi ...

Ma ei taha teid katkestada, hea kolleeg, aga kas soovite lisaaega?

Jah, soovin küll. 

Jah, kolm minutit lisaaega, palun.

Aitäh! Et enne, kui me ei ole palliatiivravi ja hospiitshaiglaid lõpuni välja arendanud, siis vabatahtliku suremise teema käsitlemine on alati seotud küsimusega, kas riik on teinud endast oleneva, et inimene tahaks edasi elada olukorras, kui valu ja piina ei oleks. Täna meil seda kindlust ei ole. Täna võivad inimesel olla elulõpu mõtted seotud raskete kompleksprobleemide ja haigusega seotud. Jah, kindlasti on neid pragmaatikuid, kes tahavad ise enda surma üle otsustada, aga nad ei ole täna valdavas enamuses. Seda me teame ka erinevatest uuringutest, mis on teistes riikides tehtud. 

Ja ilmselgelt on vaja meil ühiskonnas seda teemat veel selgeks rääkida ning ma usun, et menetlusprotsessi eesmärk on olnud üllas. Me keegi ei soovi inimese loomulikku suremist pikendada tema piinade korral, sest suremise puhul võib inimene kannatada väljakannatamatute valude või halva enesetunde käes. Aga see eelnõu vajab veel tööd ja lihvimist, sest küsimusi jagub. Eelnõu on üldine ja regulatsioone, kuidas täpselt rakendada, me näinud ei ole. Me oleme täna näinud ideaalnägemust, mis ju praktikas alati selliselt ei pruugi realiseeruda, nagu mõeldud.  

Meie leidsime pärast ministri külaskäiku Isamaa fraktsioonis, et tahaksime temaga veel kohtuda, kuna see seaduseelnõu tekitas küsimusi juurde. Eriti just seda, mis puudutab regulatsiooni rakendamist, mida ei ole täna plaanis üldise ja üldsõnalisema seadusega kaasa anda.  

Me teame, et arstivanne seab inimese abistamise ülimaks. Ma isiklikult loodan, et see vanne katab ka neid noori inimesi sel hetkel, kui nad on oma tahteavalduse vormistanuna sattunud õnnetusse ja kui rakendub varasem soov ilma võimaluse andmise võimaluseta jäämiseta. Nagu me kuulsime ministri poolt, kes on ise oma erialalt arst, noor inimene taastub ja paraneb kiiresti. Patsiendi testament ehk elu lõpu tahteavaldus võiks olla ainult selleks, et võimaldada pöördumatult rasketel haigetel oma elu lõppvaatus valida, loobudes ravi pikendamisest, kui see põhjustab kannatusi ja piina.  

Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan on öelnud, et tahteavaldus ei ole viimane soov. Nii ütles ka minister, viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem. 

Ja kordame siis üle. Tahteavaldust saavad tulevikus esitada täisealised teovõimelised inimesed. Aga mu aeg on läbi vist, ma saan aru. Ahah, veel on, jah!

Kakskümmend sekundit!

Vabandust, jah! Ma ei näinud kella, arvuti oli ees. Soovi korral saab seda tahteavaldust ka muuta või tühistada. Ma olen olnud tõesti konservatiivina valvel selle üle, kuidas see seadus praktikas rakenduma hakkab. Tõepoolest, 2017. aasta õiguskantsleri avalikus kirjas öeldi vastuseks, et kõiki kolme teemat, elu lõpu tahteavaldust, abistatud enesetappu ja eutanaasiat, saab käsitleda alles siis, kui esimene teema ehk palliatiivravi on lahendatud. Aga Sotsiaalministeerium on seda riiklikku suunist ja tegevuskava alles välja töötamas. Ja meile räägiti alles eelmisel aastal, et ka see tuleb rakendamisele.

Nüüd on aeg.

Jah, aitäh teile, elu lõpu tahteavaldus jõudis paraku enne. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. (Kõneleja palub lisaaega.) Ja kolm minutit lisaaega.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Elu on tähtis ja nii on mõneti loogiline, et meie tervishoid ja seadusandlus on väga keskendunud elu päästmisele. Aga keegi meist ei ela igavesti, kuigi meditsiini ja tehnoloogia areng võimaldab organite tööd asendada masinaga, teha väga agressiivset ravi ja pikendada elu niivõrd, et selle kvaliteet ei vasta inimese soovitule. Nii et kuigi elu on tähtis, peame tunnistama, et meie jaoks ei ole tähtsuseta ka see, milline on selle elu lõpp. Ja elu lõpus on samuti inimesel olemas tahe, tuleb küsida tema nõusolekut ja tal on kehaline autonoomia. Neid õigusi ei saa keegi temalt ära võtta. Aga nende õiguste rakendamist ei suuda me praegu tagada. 

22 aastat tagasi võeti Eestis vastu võlaõigusseadus, kus sätestati tegelikult juba patsiendi autonoomia. Arstid peavad arvesse võtma patsiendi varem avaldatud tahet, sealhulgas soovi teda mitte elustada. Nii et see õigus on olemas, meil kõigil on see olemas. Kehtiv õigus tagab selle enesemääramise õiguse, õiguse loobuda ravist, ja seda saavad kasutada praegu otsusevõimelised täiskasvanud. Aga need inimesed – eakad, keda viiakse kiirabiga kodust või hooldekodust haiglasse, elustatakse, ühendatakse masinatega, ja surm ei saabu neil mitte oma voodis, vaid intensiivravipalatis – või olukorrad, kus lapsed vaidlevad vanema edasise ravi või elushoidmise üle, need on olukorrad, millega näiteks anestesioloog-intensiivraviarstid ja teised tervishoius töötavad spetsialistid kokku puutuvad ja kus neil on keeruline neid lahendusi leida, sest seadus ütleb üht, aga selle inimese tahet rakendada, väljendada ka olukordades, kus ta ei ole ise enam otsusevõimeline, on praegu väga keeruline teha. 

Nüüd, mis see elulõpu tahteavaldus siis on? Ma näen, et see on justkui tulevikutehing tervishoius. Väga paljud inimesed meil siin investeerivad, tegelevad aktsiatega, seal tundub selliste tulevikutehingute tegemine loogiline. Sul on nagu mingi ootus, mis võiks juhtuda, ja sa astud sammud vastavalt sellele. Aga tegelikult seesama kehtib tervishoius, sul on mingi ootus oma elu kvaliteedile, sellele, kuidas sind elu lõpus tuleks kohelda. Ja sul on võimalus nüüd kirja panna, millist ravi sa soovid, milline on see väärikas elu lõpp. Ja inimestel on tunnetus erinev, soovid on erinevad, ja neid tuleb aktsepteerida. 

Ja patsiendi elulõpu tahteavaldusega saab lõpuks inimene kirja panna oma soovid, olles otsusevõimelises seisukorras, selleks ajaks, kui ta oma tahet väljendada ei soovi. Aga see tahe on sellegipoolest olemas. 

Margit Sutrop väga ilusti kirjeldas seda üle viie aasta kestnud arutelu ja ettevalmistavat tööd, et see eelnõu jõuaks siia saali arutamiseks. Mina samuti omalt poolt tänan kõiki neid arste, eetikud ja teisi spetsialiste ning ka ametnikke, kes on pidanud tuliseid vaidlusi, arutanud sõnastusi, kirjutanud tekste ümber, et see kompromiss jõuaks siia. Ja ma pean ütlema, et mina olen sellega väga rahul. Minu arust see on tugev lahendus. 

Detailid sellest autonoomia ulatusest, tunnistaja rollist, usaldusisiku rollist on olnud väga keerulised, aga mul on hea meel, et see töö on tehtud. Ja ausalt öeldes, see on selline hea näide, kuidas muutused meie õigusruumis peakski toimuma. Ekspertide algatatud ja pikalt ettevalmistatud väljatöötamiskavatsus on läbinud kooskõlastusringi, kõikidest tähtaegadest on kinni peetud, lai ring osapooli on saanud kaasa rääkida ja vastavalt saadud tagasisidele on eelnõu teksti muudetud ja seda on järjest paremaks saadud. Nii et pikk ja eeskujulik protsess ka õigusloome mõttes. 

Minu enda jaoks, nagu ma küsimuses väljendasin, see ongi selline paradoksaalne olukord, kus muutus on tegelikult väga oluline, aga sisus me lihtsalt muudame olemasolevad õigused rakendatavaks. Juba lihtsalt see tehniline rakendatavaks muutmine mõjutab väga paljude inimeste tööd tervishoius ja inimeste tahte väljendamise võimalusi elu lõpus. 

Nii et võib-olla tehniline eelnõu, millel on väga suur mõju inimeste eludele. See, et inimene mõtleb oma soovid selgeks, arutab neid lähedaste, sõprade, mõne usaldusisikuga, aga ka oma raviarstiga, on vajalik. See muutus, mida see eelnõu käivitab, jõuab väga palju kaugemale Riigikogu saalist või sotsiaalkomisjonist. 

Ja tahteavalduse ametlikule osale lisaks seal terviseportaalis on võimalik ka vabas vormis oma soovid kirja panna. Näiteks, kui inimene soovib enne elust lahkumist hingehoidjaga rääkida või olla üksi toas või on tal matustega seoses spetsiifilisi soove. Kui need on kirja pandud, need annavad inimesele südamerahu. Need on olemas. Ja nii nagu elu lõpus olevate inimestega kokku puutuvad hooldajad ja õed nendivad, tegelikult on hea, kui ka sellised soovid on kirja pandud, sest enamasti neid saab järgida ja neid soovitakse järgida. Nad ei ole küll õiguslikult siduvad, aga on suur tõenäosus, et neid saab täita, on siis inimene kodus või hooldekodus või haiglas, kus ta parasjagu lahkub. 

Nüüd, tahteavalduse jõustumine on alles 1. jaanuaril 2027. aastal. Ja selleks ajaks on olemas nii see IT-lahendus kui ka koolitused tervishoiutöötajatele ja infomaterjal inimestele, kes patsiendi tahteavaldust täitma hakkavad, sest olulise muutuse rakendamiseks tuleb see ettevalmistustöö ka korralikult ära teha. 

Nii et tänan kõiki neid, kes on eelnõu siia jõudmisesse oma panuse andnud. See on hea näide õigusloomest. Ma väga loodan, et kolleegid siin saalis toetavad selle eelnõu menetlemist ja me võime varsti siin pidada kõnesid kolmandal lugemisel ja tõesti nentida, et õigusruum on muudetud ja juba aastast 2027 me saame palju paremini väärika elulõpu kõigile inimestele tagada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna veel? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 604 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. mai kell 17.15. Sellega, head kolleegid, on meie tänane istung lõppenud. Rahulikku õhtut!