Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Suur rõõm on teid kõiki täna näha. Nagu ikka, alustame kohaloleku kontrolliga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 60 Riigikogu liiget, puudub 41. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Eestis on relvavägivalda väga vähe, osaliselt tänu sellele, et meil on tugevad regulatsioonid ja reeglid. Välismaa praktika näitab – ja see on ka loogiline –, et mida rohkem on relvi, seda rohkem toimub nendega õnnetusi, seda rohkem on relvadega [toimepandud] kuritegusid ja paraku ka enesetappe. 

Viimasel ajal on meil järjest rohkem räägitud relvaseaduse muudatustest. Kui ühelt poolt on see arusaadav, sest dubleerimist ja ka erinevat bürokraatiat saab ja võib vähendada, siis teiselt poolt on jäänud justkui mulje, et julgeoleku tugevdamise varjus on meie eesmärk suurendada relvade hulka tsiviilkäibes. See tekitab päris mitmeid küsimusi. Kas tuleb põhimõtteline muudatus Eesti relvapoliitikas ja mida see endaga kaasa toob? Seda me tahamegi teada siseminister Igor Tarolt. Seetõttu esitame me arupärimise, milles on kuus küsimust. Nende sisu on üks: me tahame teada, kas ministeeriumi ja ministri hinnangul on Eestis vaja relvade hulka suurendada, kas see on mõistlik, miks need muudatused on vajalikud ja kuidas tagada, et relvadega seotud kuritegevust ja õnnetusjuhtumeid oleks Eestis jätkuvalt [vähe]. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. 

Teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad siin istungisaalis Eesti-Tšiili parlamendirühma moodustamise koosolek, mille kokkukutsuja on Helmen Kütt, ja riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma moodustamise koosolek, mille kokkukutsuja on Peeter Ernits. 

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1: kultuuriministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest (sealhulgas "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest). Ettekandja on auväärt kultuuriminister Heidy Purga. Niikaua kui Heidy siia saabub, kahe sõnaga selle punkti menetlemise korrast. Ettekanne on kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Tänan teid võimaluse eest tutvustada Kultuuriministeeriumi valitsemisala eesmärke ja tegevusi kolme arengukava raames. Need on "Kultuur 2030", "Sidusa Eesti arengukava 2021–2030" ja "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030", ning nad kõik panustavad riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" sihtide saavutamisse. 

Kultuuriministeeriumi panus meie riigi arengusse on lühidalt kokku võetav nelja eesmärgina. Esiteks, Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed. Teiseks, Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud. Kolmandaks, Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne ja vastutustundlik. Neljandaks, Eestis on kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne elukeskkond. 

Miks ja kuidas Kultuuriministeerium nende nelja eesmärgi saavutamisse panustab? Esmalt, kultuur on meie olemise alus. Kultuuri abil edasiantavad teadmised ja vaimsed väärtused aitavad meil säilida elujõulise ning ärksa rahvana, rääkimata sellest, et investeeringud kultuuri ja sporti tugevdavad nii meie rahvusvahelist mainet kui ka riigi julgeolekut.

Tsiteerin siinkohal üht mõtet äsja Eesti Rahvusringhäälingu portaalis avaldatud Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni professori Indrek Ibruse artiklist "Kultuur veab majanduse arengut", kus ta ütles: "Kui kultuur on andnud laiale hulgale inimestele võime maailma ette kujutada, teadmisi kombineerida, siis ei ole see kultuur lihtsa[l]t üksikisikuid võimestav. See on kogu ühiskonna arengu võti." Kirjutan sellele mõttele täielikult alla ning olen sellest lähtunud ka kultuuriministri ametis. 

Head kultuuris osalejad ja kultuuri loojad! Meid rõõmustab eestlaste aktiivne kultuurielu. Seda ilmestavad nii see, et laulu‑ ja tantsupeopääsmeid haaratakse lennult, et on teatrietendusi ja spordivõistlusi, kuhu pileti saamiseks toimub pöörane võidujooks, ning et on filme, kunstinäitusi ja spordisündmusi, mida kogevad kümned tuhanded inimesed. Lisaks tähistame tänavu Arvo Pärdi 90. [sünnipäeva]. See on sündmus, mis ületab suurelt meie keele‑ ja kultuuriruumi piire, sest [seda tähistatakse] aasta jooksul kõikjal maailmas. Meil on küllaga põhjust olla õnnelik ja uhke rahvas. Me võime kindlalt väita, et meie kultuur pakub killustunud maailmas siiski väga suuri inimhulki koondavaid tähendusvälju, mis annab meile rahvana võime arutleda ja rääkida samas keeles samadest asjadest. Ja see on suur asi. 

Eelmisel aastal jõudsid Statistikaametist meieni viimase kultuuris osalemise uuringu tulemused. Selgus, et 2023. aastal osales kultuurielus lausa 79% elanikest. See tähendab, et me oleme taastunud koroonaga alanud kriiside ajastu tagasilöökidest ja jõudnud tagasi 2017. aasta tugevale tasemele. Kultuurist sai osa enam kui 891 000 vähemalt 15‑aastast inimest. Kõige enam külastati kinosid – 52%, kontserte – 47%, muuseume – 44% ja teatreid – 40%. See tähendab, et kinno, kontserdile, muuseumisse või teatrisse jõudis ligikaudu iga teine Eesti elanik. 

Mõttekoht selle üldise aktiivsuse juures on see, et maakondade vahel endiselt püsib küll kahanev, kuid siiski märgatav erinevus. Kui Tartumaal on osalusprotsent 84, siis Ida-Virumaal 66. Kõige kõrgema ja kõige madalama maakondliku kultuurielus osalemise vahe on 18 protsendipunkti. 

Mööda ei saa vaadata ka laste ja noorte kaasamisest kultuuriellu, sest tulemused näitavad meile, et murelikkuseks on põhjust. Kultuuris osalemise uuringu andmetel on viimase kümnendi jooksul 5–14‑aastaste laste kultuurikülastused vähenenud. Selleks, et kultuuriasutused saaksid täita järjest olulisemat rolli hariduspartnerina, lõime aastal 2022 Kultuuriranitsa algatuse. Kultuuriranitsa mõju on selge: selle toel jõuavad eesti kultuuri ja meie lugude juurde näiteks ka need lapsed ja noored, kel muidu on see teekond pikem või puudub üldse. Näiteks vene emakeelega lapsed ja noored, kelle teadmiste‑ ja mänguväljas ei pruugi olla Sipsikut või naksitralle, kuid koos etendust vaadates luuakse mälestusi ka ühistest ja päris oma Eesti lapsepõlvetegelastest. Kultuuriranits tõi eelmisel aastal kultuuri juurde ligi 140 000 õpilast, kuid senine, keskmiselt 11 euro suurune toetus õpilase kohta aastas on selgelt ebapiisav. Siin on peidus üks hea võimalus, et tuua veel rohkem lapsi kvaliteetse kultuurielamuse juurde. 

Kultuur ei sünni iseenesest. Seda loob inimene, kelle loomingulisust ja tööd tuleb väärtustada. Oleme astunud olulisi samme loovisikute toimetuleku tagamiseks. Näiteks muutsime seadust nii, et kultuurkapitali kaudu oleks võimalik maksta sotsiaalsete garantiidega kaasnevat loometöötasu. Seda võimalust on ka väga palju kasutatud. Kõigest ühe aastaga on kultuurkapitali abil saanud endale seni puudunud sotsiaalsed garantiid ja ravikindlustuse ligi 100 loovisikut. Teise olulise sammuna tegime 2024. aastal otsuse suurendada ka Autorihüvitusfondi toetust 1 miljoni euro võrra, et väärtustada veelgi meie autorite loomingut. Selle meetme mahu tõstmise tõttu jõuab nüüdsest 1,4 miljoni euro jagu tuge otse meie kirjasõna hoidjateni: kirjanike, illustraatorite ja tõlkijateni. 

Et sõnast võrsunud rahvana hoida kirjakeelt ja selle tarkust, jäi kirjandusvaldkond ka viimatistest kärbetest puutumata. Ma usun, et kirjandusel on kultuuris keskne roll, ja me peame kaasa aitama, et see nii ka jääks. 2024. aastal valmistusime väärikalt eesti raamatu 500. sünnipäeva tähistamiseks. Selle jaoks leidsime koosmeeles opositsiooniga lisavahendeid ning valmistusime selleks, et Bolognas toimunud maailma suurimal lastekirjanduse messil oli fookuses Eesti. 

Investeeringud kultuuri‑ ja spordivaldkonda on samavõrd olulised nagu toetused loojatele. Lisavahendid võimaldavad väärikalt lõpuni renoveerida ja sisustada meie rahvusraamatukogu. Valdkondlikult märgilise tähendusega oli ka otsus alustada [Tallinna] Kunstihoone renoveerimist: ehitustööd algasid 2025. aasta alguses ning juba 2026. aasta lõpus avaneb taas uks publikule. Kunstihoone on oluline kultuurikeskus kogu Eesti kunstiväljal, kus aidatakse kaasa kvaliteetsele rahvusvahelisele koostööle. Lisaks sai kultuurkapitali vahenditest rahastuse väga kaua oodatud uus telemaja, mille ehitus on tänaseks samuti alanud ning mis võimaldab ka audiovisuaalsisu tootmises tunduvalt kvaliteeti [parandada]. 

Ka Eesti filmitööstus näitas 2024. aastal häid tulemusi. Meie viimase aja mängufilmid ja dokumentaalfilmid on pälvinud publiku tähelepanu. Eesti filme käis 2024. aastal kinodes vaatamas üle 300 000 inimese. Jätkuvalt on edukas tagasimaksefond Film Estonia, mis toob Eestisse välistootjaid ja loob töökohti. 2023. aastal oli selle netomõju Eesti majandusele 8,67 miljonit eurot. Tuletan meelde, et eelmisel aastal lisasime miljon eurot omamaise ja ‑keelse filmikultuuri toetamise meetmesse Eesti Filmi Instituudi juures ja 2 miljonit eurot Film Estonia tagasimakseprogrammi. Need on pikaaegse mõjuga otsused, mis aitavad nii meie kultuuriloojaid kui elavdavad ka riigi majandust.

Töös on voogedastusplatvormide regulatsiooni uuendamine, et tagada Eestis [toodetud] sisu nähtavus ning tugevdada audiovisuaaltööstust. Samuti jätkub Eesti Rahvusringhäälingu seaduse ajakohastamine, et ERR saaks olla mitmekülgne ja kaasaegne avalik meedia[teenuse] pakkuja kõigil platvormidel. 

Oleme jätkanud vene‑ ja ingliskeelse elanikkonna paremat kaasamist meediaruumi. 2024. aastal avaldatud Eesti integratsiooni monitooring ütleb, et muust rahvusest inimeste jaoks on olulisemate infoallikate pingereas Venemaa telemeedia asemel aina kõrgemale kohale jõudnud kohalik venekeelne meedia. 

2024. aastal jätkati rahvaraamatukogude reformi ettevalmistust, mis lähtuvalt kasutajamugavusest korrastab raamatukoguvõrku ning ajakohastab rahvaraamatukogude üldist juhtimismudelit. Seaduseelnõu jõuab teie kätte, head riigikogulased, juba käesoleva aasta septembrikuus. 

Samuti on taas hoogustunud muuseumivõrgu korrastamine, millega oleme lõpusirgel. Eelmisel aastal alustasid sihtasutustena tegevust Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Tarbekunsti‑ ja Disainimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum ning valmistuti Sihtasutuse Viljandi Muuseum loomiseks. Ministeeriumi kogemus kinnitab, et sihtasutusena tegutsemine võimaldab muuseumide paremat juhtimist ja suuremat omatulu, säilitades sisulise väärtuse. 

Head kuulajad! Riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" oluline siht on tugeva ja uuendusmeelse majanduse kujundamine. Kultuuri jõudu nii ühiskondliku heaolu kui ka majandusarengu vedurina ei saa alahinnata. Kultuuril on tähtis osa mõlema edendamisel. Kultuur saab riigile olla selge ja oluline tuluallikas. 

On hea meel tõdeda, et viimastel aastatel on märksa olulisemale ja nähtavamale kohale tõusnud loomemajanduse edendamine. Koostöös Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusega korraldasime 2024. aastal loomeettevõtjatele meistriklasse, tulevikutrende avavaid seminare ja häkatone. Suurtel rahvusvahelistel sündmustel oli esindatud ka Eesti mängutööstus. Meie disainivaldkond säras New Yorgi disaininädalal. On hea kinnitada, et loomemajanduse arendamise meetmete tulemusnäitajate vahe-eesmärgid on mitte üksnes täidetud, vaid osalt juba ka ületatud. Oleme võrreldes prognoosituga suutnud toetada oluliselt rohkemaid loomeettevõtjaid, eelkõige neid, kes tegevust alles alustavad. Näiteks arvestasime, et saame pakkuda tuge 60 alustavale loomeettevõtjale, kuid juba eelmise aasta lõpu seisuga oli inkubatsiooni‑ ja kiirendiprogrammides osalenud 94 ettevõtjat. 

Kultuuriministeerium on asunud süsteemselt toetama ka kultuuri teadus- ja arendustegevust. Aastani 2027 ulatub kultuuri teadus‑ ja arendusprogrammi kogumaht 6,4 miljoni euroni. Toetust saavad looverialade uurimisprojektid ja teadustöö haldusala asutustes, olgu näiteks toodud käsikirjalise muusikapärandi uurimine või merearheoloogia areng meremuuseumis. 

Eelmisel aastal alustasime ka kultuuripärandi uue digitegevuskava rakendamist, mille raames tehakse 2029. aastaks digitaalsena kättesaadavaks üle poole meie pärandist. Sellega tagame meie pärandi säilimise tulevastele põlvedele, olenemata kriisidest maailmas. 

Elaval Eesti kultuuril on tugev rahvusvaheline nähtavus. Eesti kultuurisündmused jõuavad kõige mainekamatele lavadele ja festivalidele üle maailma ning maailma tippartistid soovivad tulla Eestisse. Nii sai palju positiivset vastukaja Edith Karlsoni näitus Veneetsia 60. kunstibiennaalil. Väga menukalt juhatas Paavo Järvi Erkki-Sven Tüüri loomingu maailma esiettekannet. Publikumenu sai osaks nii Ryoji Ikeda isikunäitusele ERM-is kui ka [Eesti] Filharmoonia Kammerkoori turneele Põhja-Ameerikas ja Euroopas. 

2024. aastal oli Tartul ja Lõuna-Eestil täita ajalooline roll Euroopa kultuuripealinnana. Enam kui 1600 sündmust liitsid kogukondi ja andsid majandusele uue hingamise. Ainuüksi Tartus toimunud suurkontsertide publik jättis piirkonda hinnanguliselt ligi 5,1 miljonit eurot. 

Äsjane kultuuri elutööpreemia laureaat Tõnu Kaljuste on tabavalt öelnud, et rahvusvahelises kultuurielus osalemine ei ole nagu spordivõistlus, oluline ei ole saavutada aina enam, vaid tähtis on loomulik ja pidev kulgemine. Meie kultuuri järgi tuntakse Eestit ja avastatakse seda, mis on meis olulist. See loob sageli eelduse soovile tulla meie riigiga lähemalt tutvuma. 

Eesti kultuuripärand on maailmas väga hinnatud. UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja lisandusid 2024. aastal mulgi pudru valmistamine ja söömine ning praegusesse ülestõusmispüha nädalasse sobivalt põssanka lihavõttemunade kaunistamine. Viimast taotlesime ühiselt Ukrainaga. 

Eesti rahvusvahelise koostöö keskmes ongi jätkuv toetus Ukraina kultuuri‑ ja pärandisektorile. Seisame selle eest, et Ukraina ülesehitamiseks eraldatavates Euroopa Liidu vahendites ja toetusfondides oleks kultuuril vääriline koht. Toetame Ukraina kultuuri‑ ja spordiprojekte, osaleme ülesehitustöös koos Eesti arengukoostöö partneritega ning seisame rahvusvaheliselt Ukraina kultuuripärandi igakülgsel kaitsel. Samuti blokeerime kultuuri‑ ja spordikoostööd Venemaa ja Valgevenega ning nende propagandat. 

Head saalis viibijad! 2024. aasta oli tegus nii sportlastele ja treeneritele kui ka spordijuhtidele. Koostöös valdkonnaga koostasime ülevaate aasta olulisematest tegevustest ja saavutustest. See on teile välja jagatud ja sellega saab tutvuda ka veebis. 

Lühidalt aga olulisemast. Aastal 2024 oli Pariisi olümpia ja paralümpiamängude aasta. Suveolümpial osales 25 Eesti sportlast 13 alal. Medalit ei tulnud, kuid saavutati kümme esikümnekohta seitsmel spordialal. See näitab meie mitmekülgsust. Paralümpiamängudel esindas Eestit viis sportlast. 

Tippsport on üks konkurentsitihedamaid valdkondi, kus osalevad kõik maailma riigid ja mida jälgivad miljardid inimesed. Et olla konkurentsis, arendab Eesti Olümpiakomitee Team Estonia programmi. [Minu] poliitilise otsuse tõttu ei kärbitud aastal 2025 Team Estonia toetust, kuid 7,7 miljonit eurot on saavutusspordi arendamiseks siiski tagasihoidlik summa. Medalite hind on üleilmses konkurentsis läinud aina kallimaks. 

Elame meie sportlastele kaasa. Hingame ühes rütmis ujujate Eneli Jefimova ja Matz Topkiniga või vehkleja Nelli Differtiga ning plaksutame kümnevõistlejatele, ikka lootuses, et tuleks ka medalid. Oleme õnnelikud kõikide heade sportlike tulemuste üle. Möödunudsuvist Pariisi meenutades on märgiline, et esmakordselt oli otseülekandes jälgitav ka paralümpia ava‑ ja lõputseremoonia. Sport liidab. 

Rahvusvahelised spordisündmused on saavutusspordi oluline osa. Kultuuriministeerium pakub selliste sündmuste Eestis korraldamise toetamiseks kahte väga tulemuslikku meedet. 2024. aastal alustasime rahvusvaheliste spordi suurvõistluste korraldamise toetusmeedet, 3 miljonit eurot aastas, seda lisaks juba 2018. aastal alustatud rahvusvaheliste kultuuri‑ ja spordiürituste korraldamise meetmele mahuga keskmiselt 5,5 miljonit eurot aastas. Rahvusvahelised sündmused toovad Eestisse välisraha ja suurendavad meie rahvusvahelist tuntust. Näiteks Rally Estoniat vahendab 110 telejaama 155 riigis ja sõnum Eestist jõuab nii enam kui 800 miljoni inimeseni. 

Rahvusvaheliste kultuuri‑ ja spordiürituste korraldamiseks investeeringu saamise tingimus on, et väliskülaliste Eestis tehtud kulutustelt laekuv käibemaks katab vähemalt 1,2‑kordselt toetuseks antud summa. Oleme olnud edukad. Siiani on iga investeeritud euro toonud tagasi keskmiselt 1,32 eurot ja kokku on alates 2018. aastast toetatud sündmusi umbes 10 miljoni euroga, teenides Eesti riigile käibemaksuna tagasi 13,3 miljonit eurot. 

Spordis on põhjust rõõmustada, sest spordiorganisatsioonides ja ‑koolides harrastajate arv tõusis eelmisel aastal 7% ehk 241 295 inimeseni. Samas kurvastab fakt, et jätkuvalt liigub 75% meie noortest päevas vähem kui üks tund. Meil on riigina seatud eesmärk, et kaks kolmandikku elanikkonnast liiguks nädalas vähemalt kaks korda 30 minutit, kuid viimased mõõtmistulemused ütlevad, et vaid 45% inimestest liigub nii palju. 

Me tegeleme aktiivselt ministeeriumideülese liikumisaktiivsuse tegevuskava elluviimisega, kuid vajame liikuvuse suurendamiseks riiklikku tuge. Sealjuures on parim eeskuju igaüks üksikisiku ja lapsevanemana. 

Laste spordiarmastuse a ja o on peale isikliku perekondliku eeskuju professionaalsed ja tasemel treenerid. Eelmise aasta lõpuks oli kehtivaid treeneritunnistusi 4253 ehk 53 võrra rohkem kui aasta varem. Riik eraldas treenerite tööjõukulu toetuseks 12,2 miljonit eurot, mis jagunes 440 organisatsioonis 1484 treeneri vahel, kes töötasid ligi 47 000 lapse ja noorega. 

Vaadates tulevikku, on selge, et liikumisharrastuse eesmärkide saavutamiseks on ilmselgelt vaja rohkem kvalifitseeritud treenereid. Noorte treenerite järelkasv ei ole kaugeltki piisav. Selle üheks põhjuseks on ka liiga madal palk. 

Sport on küll mäng, kuid see mäng on seotud raha ja saavutustega. Seega peab mängus osaleja olema aus ja eetiline. Spordieetika on üks sõlmpunkte, mis seob spordi ja kultuuri üheks tervikuks. Ausa spordi tagamine on nii riigi kui ka spordivaldkonna ühine huvi. Eesti Olümpiakomitee on võtnud vastu spordieetika reeglid, mis 2026. aasta 1. juunist kehtestavad ühtse lähenemise kogu valdkonnas. Valitsus on kiitnud heaks spordiseaduse muudatused, millega täpsustatakse dopinguvastaste reeglite järgimist ja luuakse regulatsioon toetuste tagasinõudmiseks nende reeglite rikkumise korral. Me lähtume põhimõttest, et sügava kultuuritajuga ja oma kodumaad väärikalt esindada tahtev sportlane või treener ei mõtle kunagi sellele, kuidas oma saavutusi ebaausalt suurendada. 

Lugupeetud rahvasaadikud! Ka keerulisematel aegadel peame süsteemselt tegelema ühiskondliku sidususe [tugevdamise] ja võrdsete võimaluste suurendamisega nii hariduses kui ka tööturul. Needki on väga olulised riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" sihid. 

2024. aastal tähistasime teema-aastana Eesti kultuuririkkust. Eesti ühiskond on mitmekesisem kui kunagi varem, siin elab rohkem kui 200 rahvuse esindajaid. Nii arvukad teema-aasta sündmused, mida toimus üle riigi ligi 1000, kui ka samal aastal avaldatud Eesti integratsiooni monitooring näitasid sama. Sõltumata keele‑ ja kultuuritaustast, on meil ühiseid väärtusi, millele saame toetuda ühtsema ühiskonna kujundamisel. Erinevustele vaatamata on Eesti meie kõigi ühine kodu. 

Praeguseks on selge, et suurem osa Eestisse jäänud Ukraina sõjapõgenikest näevad edaspidi oma koduna Eestit. Enamus neist on osalenud kohanemisprogrammi ajutise kaitse mooduli koolitusel ning 63% kõigist Ukraina sõjapõgenikest hindab enda Eestis kohanemist heaks. Ka teiste uussisserändajate kohanemine vajab tähelepanu. Keeleoskuse puudumine ja piirkondlikud eripärad suurendavad isolatsiooniohtu nii nende puhul, kes on hiljuti Eestisse saabunud, kui ka püsielanike puhul. Eri keeletaustaga inimeste erinev inforuum kujundab erinevaid hoiakuid ja väärtusi. Eestikeelsele haridusele üleminekul vajavad tuge nii õpetajad, lapsevanemad kui ka sõjapõgenikega tegelevad spetsialistid. 

Väljakutsete mitmekesisus ja läbipõimumine annavad kinnitust, et sidusa Eesti edendamine saab toimuda vaid valdkondadeüleselt. Lõimumispoliitikas tuleb arvestada ka turvalisuse aspektiga. Eri keele- ja kultuuritaustaga kogukondade puhul on tähtis lisaks keeleoskusele pidada silmas mentaliteeti ja kaitsetahet. Integratsiooni monitooring näitas, et teisest rahvusest elanike identiteedivalik Eesti ja lääne kultuuriruumi kasuks on varasemaga võrreldes tugevnenud, kuid selles suunas tuleb veelgi enam pingutusi teha. Ma usun, et ühtekuuluvustunnet ja jagatud väärtusruumi aitavad luua ja hoida just nimelt ka kultuuri‑ ja spordisündmused, mis toovad inimesed kokku, lõhuvad suhtlemisbarjääre ja pakuvad inimestele suhtluseks ühendavaid teemasid jalgpallist filmide ja muusikasündmusteni. 

Integratsiooni monitooringu järgi on Eesti elanikel suur ühisosa. Me kõik hoolime ühiskonnast, kus ei ole rahvustevahelisi konflikte, kus on vastastikune usaldus ja kus kõik panustavad kultuuri‑ ja majanduselu rikkusesse. Keerukatel aegadel ei tohi unustada ühiskondlike kontaktide olulisust kogukonnatunde tekitamisel, kus kultuuril on keskne roll. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lõpetuseks laenan taas mõtte professor Ibruselt: "Kultuur ei ole vaid tööriistade kogum, mis võimaldab ette kujutada alternatiivseid maailmu. Kultuur on tähenduste süsteem, mis on igasuguse mõtlemise eeldus. Mida rikkalikum see on, seda enamast saame mõelda. Kultuur kommunikeerib, kohandab ja tõlgib. Kultuur on üks rahvusliku innovatsioonisüsteemi hea toimimise eelduseid." Ja sellega haakub hästi tänavuse riigi kultuuri aastapreemia laureaadi, kirjanik Lilli Luugi humoorikas, kuid sügavasisuline mõte: "Kultuur ei ole ainult sündmus, kuhu minnakse lips ees ja lokid peas." 

Head riigikogulased! Meie kultuur on meie iseolemine, meie keel, meie ajalugu, meie lood, rahvusvahelised saavutused. Kultuur ühendab meid Eesti rahvaks, andes meelerahu, jõu ja sihi, et seista igasugustes tuultes ning luua iseendile ja maailmale uut väärtust. Meie kohustus ja võimalus on arendada ja kaitsta neid väärtusi, mis on meie ühiskonna alus ja meie igapäevaelu lahutamatu osa, meie iseoma, nagu ütleb tänavuse laulu‑ ja tantsupeo juhtmõte. Kõigile kultuuri‑ ja spordirikast aastat soovides tänan tähelepanu eest.

Aitäh teile! Teile on terve rida küsimusi. Alustab Anti Allas. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma ei tea, kui paljudel on olnud aega käia kohtumas kaugemate Eesti piirkondade kultuuriinimestega, aga omast kogemusest võin kinnitada, et olukord on kohati päris nukker. Sellest murest on kantud ka minu küsimus, mis tuleneb Võrumaa kultuuriinimestelt. Ma loen selle ette. 

Kultuurielu maapiirkondades ei ole jätkusuutlik, kui selle hoidmine jääb vaid vaeste kohalike omavalitsuste õlgadele. Neil ei ole lihtsalt piisavalt ressursse ega võimekust hoida üleval kogu süsteemi. Meil napib spetsialiste, palgad ei too uusi inimesi valdkonda ning näiteks muusikaõpetajate ja rahvatantsuõpetajate puudus tähendab, et pole enam koore ega rahvatantsurühmi, kuhu noored saaksid kuuluda. Siit ka küsimus: kas riik näeb siin oma rolli ning milliseid samme plaanitakse, et tagada kultuurielu püsimine ka väikestes maakogukondades?

Ma tänan väga. Ma hoolin väga sellest mureliku tooniga küsimusest. On täiesti selge, et riik peab olema kohal ka sellistes kohtades, mida te nimetasite, ja mitte ainult Kagu-Eestis, vaid ka Ida-Virumaal ja mujal, ka saartel. Üks garantii, mida riik on siiamaani saanud pakkuda, on olnud see, et riik munitsipaaletendusasutuste või muude organisatsioonide kaudu, kus ta on kohal, pakub oma teenuseid, pakub võimalusi saada kultuurielust osa. 

Aga on selge, et eriti praegusel ajal peame rohkem tähelepanu jagama ka nendele piirkondadele. Me kõik teame, et seoses riigieelarve pingelise olukorraga, seoses kokkuhoiuga erinevates ministeeriumides, ka Kultuuriministeeriumis, on need ülesanded olnud väga väljakutserikkad. Aga me töötame väsimatult, vaadates kas või üle seda, mida pakuvad ka väiksemad kultuurikorraldajad, mitte vaid suured asutused. [Me mõtleme sellele,] kuidas me saaksime pakkuda tuge nendele kultuurikorraldajatele, kes on visalt ja järjepidevalt teinud tööd selliste [kultuuri]sündmuste [korraldamisel], mis aitavad kogukondi liita, pakuvad sealsele rahvale seda tuttavat ja oma, mis praeguses olukorras on väga-väga oluline, selleks et meil säiliksid [meie] traditsioonid. Me tegeleme sellega. Praegu konkreetseid asju veel lubada ei oska, aga vähemalt sellega, mida riik seni on suutnud pakkuda ja on hästi pakkunud, me kindlasti jätkame.

Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite oma kõnes seda, et õnnestus tõsta teatud tasusid, laenutustasusid, [mida makstakse] autoritele. Need puudutavad kirjandust. See on väga tänuväärne ja ma väga loodan, et tulevikus on võimalik neid veel tõsta. Eesti autorite kindlustunne sõltub osaliselt või täielikult ka [nendest tasudest] ja see on väga tänuväärne tegevus. Mu jätkuküsimus selle [teema kohta] on see, mida meie raamatukogude laenutusstatistika üldiselt näitab, kas laenutuste arv on kasvamas.

Küsimuse teine pool puudutab Team Estonia tegevust. Väga palju on räägitud sellest, et kui gümnaasium lõpeb, siis kukuvad noored andekad sportlased pahatihti spordisüsteemist välja. Kas ja kui, siis mida saaks rohkem ette võtta, et ei juhtuks nii, et nende [noorte] potentsiaal jääb võib-olla täielikult avamata?

Aitäh nende küsimuste eest! Ma alustan esimesest: laenutused. Viimatisel kohtumisel Martin Ööveliga, kes juhib rahvusraamatukogu, rääkisime murest, mis puudutab just digitaalset laenutust. Raamatuid raamatukogudest laenutatakse, aga [peamine] fookus on sellel, mida näitab ka laenutuse igapäevane praktika, et inimesed otsivad laenutamiseks rohkem digitaalseid vorme. See osa on praegu kriitilise tähtsusega ka meie jaoks, et kuidas siin aidata ja panna rahvusraamatukogu teavikute laenutamise puhul õlg alla just sellele võimalusele, et saaks rohkem kui seni laenutada digitaalselt. See ei saa olla ainult ühepoolne tegevus, seal vahel on kirjastajad. See eeldab kindlasti ka nendega kokkuleppimist, aga tegelikult rohkem poliitilist suunavõttu. Me oleme kursis sellega ja me oleme uurinud seda, mida Soome on selles vallas teinud. Lihtsalt mugavam teosteni jõudmine käib praegu ikkagi digitaalsete tellimusvormide abil. 

Aga laenutuste arvu kohta ma praegu statistikat välja tuua ei oska. On näha, et raamatute kaanehinnad poodides on päris kõvasti tõusnud ja laenutused on seetõttu üha populaarsemad. Kas või lapsevanemad teavad, et kui laps läheb kooli kohustuslikku kirjandust laenutama, siis on mõnel teosel mõnikord järjekord ja lugemistähtajad on ikkagi üsna lühikesed, sest järjekorrad on pikad. See teeb rõõmu, et laenutatakse. Aga jah, see digitaalne osa on praegu meie jaoks olulisem arengusuund, mida võiks rohkem avada. 

Team Estonia. Siin me teeme koostööd Eesti Olümpiakomiteega. See probleem on sõnastatud ja lahendusi otsitakse. Me püüame ka koalitsiooniläbirääkimiste käigus neid murekohti avada. See on üks nendest, mis kindlasti mingil viisil ehk sõnastatud saab.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kaks aastat tagasi – ma rõhutan, et teid siis seal ruumis ei olnud – olid koalitsiooniläbirääkimised, kus üks Reformierakonna minister avaldas selle idee peale, et kultuuri tuleks raha panna, sellist arvamust, et kultuuriinimesed võiksid tootvale tööle minna. Ma tean, et teie nii ei mõtle. Küll aga ma [kuulen] kogu aeg juttu, et riigieelarvega on raske ja on rasked ajad. Teate, ma võin öelda, et aina raskemaks läheb, sest kui ühel hetkel tuleb seda laenu, mis praegu riigikaitsesse pannakse, tagasi maksma hakata, siis on meil veel vähem raha. Ehk ei ole võimalik Eesti kultuuri pausile panna. 

Minu küsimus teile on see: kas üldse on lootust, et te selle parempoolse valitsuse [liikmena] saate sügisel tulla ja kärbetest hoolimata ka öelda, et Eesti kultuuritöötajad, kes on näiteks näitlejad, kohalikud tantsujuhid või koorijuhid, saavad järgmisel aastal palgakõrgendust? Kas midagi sellist üldse tulemas on?

Eks aeg näitab, praegu me selles suunas tööd teeme. Ma ei ole kahtlemata sellise kõnepruugiga, et ma ütleksin, et ainult üle minu laiba. Ma tsiteerisin teie [sõnu, mida ma sain lugeda] ajalehe vahendusel. Ühesõnaga, palgad peavad tõusma, palgad peavad muidugi tõusma ja ma olen seda sõnastanud erinevates intervjuudes eesseisvate eelarveläbirääkimiste fookuses. See [teema] on küll oluline. Kultuuritöötajate [alam]palk, 1600 eurot, ei ole mõnda aega tõusnud. Ma ei räägi ainult kultuuritöötajatest, aga ka treeneritest, kelle [palk] püsib 1400 euro juures, ning tantsu‑ ja laulupeo kollektiivide juhendajatest. Me vaatleme [seda teemat] tervikuna.

Ma loodan, et see õnnestub. Ma ei oska ja ma ei saa praegu midagi konkreetset lubada, aga me teeme selles suunas tööd. Ma saan aru olukorra pingelisusest. Ma olen teiega koos ju valitsuses [olnud], me oleme näinud eelarve rasket olukorda. Aga kultuuri rohkem kokku tõmmata ja kultuuri enda seest veel vahendeid leida ei ole väga võimalik. See on fakt.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus läheb spordivaldkonda. Tippsport on tegelikult lihtne valdkond: kui on tulemused, siis sa väga lihtsasti kvalifitseerud toetust [saavaks sportlaseks]. Aga probleemiks on noorsportlased. 

Mu küsimus on järgmine. Milliseid võimalusi pakub spordipoliitika selleks, et noorsportlased, kellel on nii võimekus kui ka sisemine tahe jõuda tippsporti, saaksid oma arenguteel vajalikku tuge just eriti hariduse, treeningute ja sotsiaalse kindlustunde tasakaalustamiseks?

Aitäh teile selle väga hea küsimuse eest! Ma alustan gümnasistidest. On olemas Audentese spordigümnaasium, kus on igal aastal 200 andekale noorsportlasele tagatud nii kvaliteetne haridus, majutus, toitlustus kui ka treeningtegevus. Riik toetab seda 2,4 miljoni euroga aastas. [Summa] võiks olla [suurem], ma tean, seal on raskusi. 

Teiseks, Team Estonia raames on loodud noorsportlase toetus 18–22‑aastastele noortele ja selle toetuse suurus on alates 2024. aastast 500 eurot kuus, treeneritoetus on 300 eurot kuus. Seda määrab Eesti Olümpiakomitee tippspordikomisjon, võttes arvesse nii spordialaliidu hinnangut, sportlase saavutatud tulemusi kui ka tulevikupotentsiaali. Selle toetuse raames on toetatud 70–80 sportlast. 

Kultuuriministeeriumist on võimalik ühekordselt taotleda riigi spordistipendiumi, mis on 900 eurot poolaastas. Eesti Kultuurkapitalist on võimalik taotleda sportlasestipendiumi, mis on 1000 eurot aastas, ja stipendiumi "Noor ja andekas", mis on 650 eurot aastas. Võimalusi on. 

Ka treeneri tööjõukulu toetuse meetmest, mis on Kultuuriministeeriumi kõige mahukam toetusmeede kogumahuga 12 miljonit eurot, on võimalik taotleda meisterlikkuse astme treeningrühmas kuni 23‑aastaseid noori treenivale treenerile tööjõukulu toetust. On olemas ka terve rida eraalgatuslikke projekte, näiteks sihtasutus Noored Olümpiale. 

Lõpetuseks veel sellest, et sel suvel on Eesti Olümpiakomiteel plaanis käivitada eraraha tippsporti kaasamise pilootprojekt, kuhu kaasatakse ka andekaid noorsportlasi. Sellest kuuleme loodetavasti juba lähikuudel.

Kersti Sarapuu, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Teame, et Eesti julgeoleku üheks tagatiseks on aktiivne sportlik noor. Viimastel aastatel on kokkuhoiupoliitika tõttu jäänud spordi rahastamisest vajaka. Kuidas olete mõelnud tõsta treenerite töötasusid – muide, te ise ka tunnistasite, et need on madalad –, ringijuhtide motivatsiooni ja treeninglaagritesse panustamist? Viimastel aastatel on nendele valdkondadele küllaltki vähe kulutatud ja ka omavalitsustel tihtipeale vahendeid ei piisa.

Aitäh teile selle küsimuse eest, väga õige tähelepanek! Ma ka oma kõnes tõin välja treeneri tööjõukulu toetuse. Põhjus, miks [treenereid] on vähe, on kindlasti väike palk, mis on praegu 1400 euro juures. Riigi panus, nagu te teate, treeneri tööjõukulu toetusesse, on ju ainult osa sellest, teise osa peab panema kas KOV või spordiklubide kaudu üles ehitatud süsteem. 1400 eurot – soov on seda tõsta. Nagu ma eelmisele küsijale mainisin, treeneri tööjõukulu toetamise meetme tõstmine on üks prioriteete. Seda ei ole ammu tõstetud. 

Siin ei ole [kõne all] lihtsalt palk, nagu me mõlemad mõistame ja kõik siin saalis viibijad väga hästi mõistavad, vaid see on alus kõigele sellele – tervelt elatud aastad terve elukaare jooksul –, et hiljem tekitataks vähem koormust riigi sotsiaalsüsteemile, sest inimene on näiteks vähem haige. Seetõttu ei saa me seda ainult puhtalt arvuna vaadata, selle sisu ja tähendusväli on märksa mõjusam. Me seisame selle eest, et tööjõukulumeede saaks riigilt suurema toetuse, nii et me saaksime rohkem treenereid sellesse valdkonda juurde tuua, eriti noortega tegelema.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tehisintellekt võtab võimu üle – see lause on juba mitu aastakümmet kõlanud erinevate tehnoloogiaprofessionaalide suust. Tuleb meelde näiteks Bill Gates, ka John McCarthy. Kultuurielu korraldamisel on üheks suureks väljakutseks see, et tuleb leida tasakaal kiirelt arenevate tehnoloogiate ja kultuuri vahel, just noorema põlvkonna jaoks. Kuidas teie, lugupeetud minister, hindate meie võimekust kasutada tehnoloogilisi võimalusi, ehitamaks tulevikus tehisintellekti abil sildu suurepärase Eesti kultuuri ja kasvava põlvkonna vahel?

Ma tänan selle olulise küsimuse eest. Kultuuriministeeriumi, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ning Justiits‑ ja Digiministeeriumi inimesed on [moodustanud] mitmeid töörühmi, et seda väljakutset kuidagi paremini sõnastada ehk ennekõike teha ära kõige lihtsam. Tuleb liikuda sammude kaupa, kuna me teame, et tehisintellekt ja tema erinevad vormid erinevates mudelites ei muutu mitte ainult poole aasta või aasta jooksul, vaid need võivad muutuda ja areneda lausa päevadega. Nii et me tegeleme sellega, et tuua kultuur ja eesti keel tehisintellekti erinevate võimaluste ja mudelite abil ennekõike meie noortele lähemale, et nad ei kaotaks kontakti enda kultuuriruumi, väärtuste ja keelega. 

Valitsuses on kokku lepitud, et järgmise aasta alguseks sõnastatakse tegevuskava kolme ministeeriumi tegevuskavade [baasil]: mida me täpselt teeme ja kellel on millised õigused nende tegevuste puhul. Kui me näiteks räägime keelemudelitest ja [tehisintellekti] treenimisest Eesti Keele Instituudi loodud keelemudelite abil, siis see materjal, mida nemad nendes keelemudelites kasutavad, on vabalt saadaval vaba andmekaeve kaudu. Aga teosed kuuluvad autoritele [ja on kaitstud] autoriõigusega. Need küsimused vajavad veel lahendamist. 

See on tõesti uus teema, mis paljuski on juba maailma muutnud. Ka meie noored kasutavad tehisintellekti järjest enam, nii et me peame neile järele võtma, nagu öeldakse, et mitte rongist täiesti maha jääda.

Signe Kivi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Puudutasite oma kõnes ka kultuuriehitisi. Ma küsin otse. Kes ikkagi otsustab Eesti pikaajaliste kultuuristrateegiate, ja teid täna tsiteerides, meie iseolemise üle? On see ICOMOS, UNESCO, on need ministeeriumi haldusala ametkonnad? Jutt on kahes Riigikogu koosseisus otsustatud Estonia juurdeehitisest. Riigikogu kultuurikomisjoni 10. märtsi koosolekul me leppisime nagu kokku, et te võtate tagasi pärandimõju hindamise dokumendi projekti, mis kummalisel kombel suursaadik Pallumi poolt 13. märtsil UNESCO‑le edastati, ning edastate korrektse ja täiendatud ametliku dokumendi. Seda ei juhtunud. Miks? Nüüd oleme saanud negatiivse – seda võiski arvata – tagasiside, aga ma rõhutan: tagasiside mitteametlikule dokumendile. Minu küsimus: millised on ministri ja ministeeriumi edasised plaanid?

Tänan selle küsimuse eest. Plaanid on järgmised. Homme, kolmapäeval kohtun Estonia juhi Ott Maateniga. Me arutame erinevaid võimalusi arhitektuurikonkursi väljakuulutamiseks. Kui me oleme kokku leppinud, millise stsenaariumi alusel me edasi liigume – ma loodan ning olen mõistnud ning aru saanud, et kokkulepet on võimalik saavutada, kuna me oleme Estonia juhiga ühel meelel, me lihtsalt peame leidma edasiliikumiseks sobiliku versiooni –, siis tulen ma 5. mail kultuurikomisjoni, et seda jutuajamist Ott Maateniga kultuurikomisjoni liikmetega arutada ning leppida kokku edasistes sammudes. Nii et meil on tegevuskava ja mõtted, kuidas edasi liikuda. 

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! No ma ei tea, kui paljud mind nüüd veidralt vaatavad, aga spordi ja filmide kõrval on ka e‑sport ja mängutööstus. Meil ei ole mitte ainult head mängijad, nagu näiteks Robin Kool, meil on ka täitsa tõsised mängutegijad. Viimati oli näiteks Buckshot Roulette, mis tõi väga suure raha sisse, ja loomulikult on ka Disco Elysium. Need on minu hinnangul tõesti Eestit tutvustavad ja eksporti soodustavad asjad. 

Tänases arutelus ei ole need teemad üleüldse esile kerkinud. Kas Kultuuriministeeriumil ja teil endal on mingisuguseid mõtteid, kuidas seda sektorit toetada ja aidata neid, kes tahavad Eestit virtuaalselt suureks teha?

Ma tänan teid väga õige küsimuse eest. Väga hea tähelepanek! On tõesti nii, teie andmed vastavad tõele. Me teame, et mängutööstuse käibed on maailmas üüratult suured. See valdkond liidab inimesi, liidab ka näiteks erinevaid kultuurivaldkonnas tegutsevaid loovisikuid, mitte ainult majandusinimesi. 

Mängutööstus on siiamaani olnud EIS‑i kaudu Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Me oleme seda uurinud Kultuuriministeeriumis, just otsides sisendit enda valdkonnas tegutsevatele loomeinimestele, loovisikutele: kujundajatele, kirjanikele, illustraatoritele ja muudele loominguga tegelevatele inimestele, ka heliloojatele näiteks, produtsentidele, isegi näitlejatele, kes saaksid anda kasutada oma häält. Me oleme neid võimalusi kaardistanud. Märtsis San Franciscos aset leidnud maailma suurimal mängukonverentsil ma käisin Eesti ettevõtteid esindamas, et neile uksi avada, aidata neil erinevaid kokkuleppeid sõlmida. Me tegeleme sellega edasi, meil on vaja lihtsalt leida koostöökoht EIS‑iga, [et selgitada,] kelle haldusalasse mis täpsemalt jääb. Selge on, et seal on suur potentsiaal peidus ja me ei ole riigina osanud seda siiamaani võib-olla nii hästi ära kasutada. Aga algus on juba tehtud. See tähelepanek on väga õige. 

Kohtumiselt Eesti mängutööstuse esindajatega on selline info, et siin hakkab ikkagi Eestil välja kujunema mingisugune teatav oma kompetents. Ehk me ei pea mängutööstuses võistlema suurte riikidega nende parameetrite järgi, mille puhul on suurtel riikidel väikese Eesti ees niikuinii eelis, aga me peame üles leidma just selle enda asja, enda kompetentsi, [me peame teadma,] kus võiks selles tööstuses asetseda see meie osa või töölõik, võimalikult efektiivne töölõik, see, mida me saame Eestis sellele tööstusele pakkuda.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Loodan, et te nõustute väitega, et kultuur ei tohi olla privileeg, millest [osasaamine] sõltub elukohast. Igal Eesti inimesel peab olema võimalus kultuurist osa saada oma kodukandis. See tähendab, et peavad olema loodud tingimused, ja selle nimel peaksid riik, omavalitsused ja kogukond ühiselt tegutsema.  

Hiiumaa on teatavasti Eesti kultuurilukku oma sügava jälje jätnud. See on Rudolf Tobiase sünnipaik ning Erkki-Sven Tüüri ja paljude teiste Eesti kultuuriinimeste loominguline kodu. Ma usun, et te juba aimate, kuhu minu küsimus tüürib. Hiiumaal on kaks objekti, mille tähtsus on suurem kui vaid kogukonna vajaduse [katmine]. Hiiumaa kultuurikeskus ootab pikisilmi riigi tuge. Samuti ootab Hiiumaal riiklikku panust vabadussõjas langenute mälestusmärk. Seda lisaks sellele, mida vald ja kogukond juba sinna panustanud on. Seega küsingi, milline on teie kui kultuuriministri visioon ja sõnum Hiiumaa inimestele. Kas nad võivad loota, et ka väiksemad kogukonnad on riigi kultuuripoliitika keskmes, mitte vaid ääremärkuste seas? 

Aitäh!

Ja kas riik on tulemas näiteks nende kahe objekti juures appi?

Ma tänan teid selle küsimuse eest. Mõned nädalad tagasi me rääkisime siin sellest, kui ma olin infotunnis ja andsin vastuseid vabadussamba koha pealt. Riik on seda projekti toetanud. Alguses lubas toonane valitsus rohkem, siis otsustati rahanduskomisjonis siiski osa sellest rahast, mis oli mõeldud vabadussamba jaoks, suunata kirikule. Ma ei tea, kes nende otsuste taga seal olid. Aga riigi panus on olnud üsna märkimisväärne. Kiita tuleb ka kohalikku omavalitsust, kes on oma osa andnud, kuid nüüd on siiski sellest summast, mida küsiti, umbes 300 000 eurot puudu. See on hinnanguline suurusjärk, ma võin praegu numbritega eksida, mul ei ole siin konkreetseid andmeid.

Me hetkel, selles eelarve olukorras kohe olukorra parandamiseks võimalust ei näe. Aga see küsimus ja see teema on meil laual, nagu öeldakse. Me ei saa sellest mööda vaadata. Me oleme sellega tegelenud Muinsuskaitseameti kaudu, püüame vahendeid leida. Hetkel ma ei saa öelda tähtaega, millal see võiks õnnestuda. 

Mis puudutab Hiiumaa kultuurikeskust, siis vaadake, Kultuuriministeeriumil on teiste ministeeriumidega võrreldes selline probleem, pehmelt öeldes, et meil ei ole eelarves oma investeeringute rida. Meil on investeeringute prioriteetide järjekord, mille me esitame riigieelarve läbirääkimiste ajal otsustamiseks. Tuleb vaadata võimalusi, seda, millised need on. Vastavalt sellele, kuidas riigieelarve investeeringute maht ja investeerimisvõimalused võimaldavad meil seda otsust teha, saab see tehtud. Aga praegu on see üpris keeruline.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teeme lahti ülevaate "Eesti spordipoliitika põhialuste aastani 2030" [elluviimisest] ja vaatame sektsiooni "Kultuuriministeeriumi toetused spordile". Siin on kirjas, et tegevus‑ ja projektitoetustest suurema osa moodustavad toetused spordialaliitudele ja Eesti Olümpiakomiteele, treenerite tööjõukulu toetus ja rahvusvaheliste võistluste korraldamise toetus. Need kolm eelarverida moodustavad 70% Kultuuriministeeriumi spordivaldkonna eelarvest. Kui me vaatame detailselt, siis me näeme, et spordialaliidud ja Eesti Olümpiakomitee said 2023. aastal 14,1 miljonit, aga 2024. aastal 13,7 miljonit ehk 400 000 eurot [vähem]. Rahvusvaheliste võistluste korraldamine sai 2022. aastal 6,4 miljonit, 2023. aastal 5,2 miljonit ja 2024. aastal 4,2 miljonit ehk 2,2 miljonit eurot [vähem]. Kas see tendents jätkub või lähiaastatel midagi muutub?

Küsimusi oli justkui palju. Spordivaldkonna toetuseks ettenähtud raha tuleb riigieelarvest, nagu me mõlemad hästi teame. Kultuuriministeerium toetab sporti 40 miljoni euroga aastas, mis on jah 13% Kultuuriministeeriumi eelarvest. See jaguneb nõnda, et 13,1 miljonit läheb EOK‑le ja alaliitudele, sealhulgas 7,7 miljonit Team Estoniale. Team Estoniat me otsustasime kärpest säästa. Mis puudutab kõiki teisi alaliike, mida te nimetasite või mida te ka ei jõudnud nimetada, siis meie eesmärk on ikkagi praegu säilitada vähemalt see eelarveline olukord, mis meil täna on. Kuidas see õnnestub, selgub riigieelarve läbirääkimiste ajal.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh väga hea ülevaate eest! Mina küsin ka tehisintellekti kohta, mis toob kaasa tohutuid võimalusi, aga ka ohte. Küsin, kuidas teie hinnangul Kultuuriministeerium nende ohtude ja võimalustega praegu tegeleb ja kas me oleme rohkem võimaluste või ohtude poolel. Näiteks võimalused [kultuuri]pärandi säilitamiseks: AI saab digiteerida, tõlkida ajaloolisi tekste, taastada kahjustatud kunstiteoseid või muuta arhiivid ligipääsetavaks suuremale publikule. Ta saab toimida ka loovpartnerina: ise luua muusikat, kujundada visuaale, genereerida tekste. Aga samas on sellega seotud ka ohud. Näiteks, kui AI loob kunsti, kellele siis kuuluvad [autori]õigused ja kas see on tõeline kunst? Ja ka see, et kui AI saab nii kiiresti ja odavalt kunstiteoseid luua, siis see võib vähendada inimkunstnike väärtust ja töövõimalusi. Näiteks on isegi ehtekunstnike seas praegu suur masendus selle pärast. AI võib tõlgendada või esitada kultuurilist sisu ekslikult, tugevdada stereotüüpe ja vääritimõistmisi. Mis on teie hinnangul praegu see pool, millega me rohkem peame tegelema, kas võimaluste või ohtudega või mõlemaga?

Ma tänan! Te mainisite väga palju nüansse, vastates juba ära enda esitatud küsimusele. Ma arvan, et me oleme ikkagi võimaluste poole kaldu. Milles on inimaju tehisintellektist targem? Ta ehk otsib enne rohkem võimalusi ja suudab ohte ennetada, juba eeldades seda, milline võib olla tehisintellekti käitumismudel. 

Aga ma toon siin veel ühe ohukoha. Te rääkisite loomingust ja teostest, nende loomise võimalustest, interpretatsioonidest. Aga siin on tegelikult ka see oht, et selles valdkonnas kaotavad [inimesed] töö. Näiteks on teada, et väga paljud suured muusikaorganisatsioonid ja ‑ettevõtted kasutavad AI‑d, et plaadikaasi kujundada. See tähendab, et kujundaja jääb sellest tööst ilma. Selliseid näiteid on teisigi ja erinevates loovvaldkondades. See on ehk kõige suurem oht, et mis sellest valdkonnast edaspidi saab, sest ei ole mitte ainult võimalused, mis võivad muutuda või ühest vormist teise liikuda, [vaid on ka küsimus,] mis saab nendest inimestest. Sellele meil veel küll vastust ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministriproua, aitäh ettekande eest! Küsida võiks siin lõputult palju ja peakski küsima, see on ülioluline valdkond. Aga kui palju te üldse arvestate seda, mida meie, Riigikogu liikmed, siin küsime, või on see lihtsalt selline auru väljalaskmine, et kuulame ja järgmine aasta kordame uuesti?  

Konkreetne küsimus on see, et Toomas Lepp tegi filmi Eesti kõige populaarsemast presidendist, kes meil on olnud, Arnold Rüütlist. Ma kuulsin üllatusega, et kultuurkapital ei leidnud neljal korral [võimalust] anda sellele filmile 5850 eurot toetust. Ma olen seda täpsustanud: tegelikult on sama mees, kes on Eesti Televisiooni juhtinud, 12 korda kultuurkapitalist pikalt saadetud. Minu küsimus teile on see, et kas te peate seda normaalseks, et Eesti kõige populaarsemast presidendist filmi tegemiseks ei suudeta leida 5850 eurot ja korduvalt. Konkreetne näide.

Aitäh!

Teie arvamus, lugupeetud ministriproua!

Hea küsija! Alustan algusest. Võib-olla teile tundub see töö siin auru väljalaskmisena, aga minule mitte. Nende hetkede jooksul, mis ma olen viibinud nii siin puldis kui ka seal [valitsuse loožis], vastates Riigikogu liikmete küsimustele, on ikkagi hakanud välja kujunema teatavad mustrid, mis näitavad, et kui korduvalt peatutakse ühtedel ja samadel teemadel, siis see tähendab, et need on olulised. Ma saan nendest [teemadest] väga hästi aru ja olen ka oma kõnes nendele erinevatel kordadel viidanud. Nii et mulle on see tähtis, mina ei käi siin auru välja laskmas.  

Mis puudutab kultuurkapitali otsust, audiovisuaalse [kunsti] sihtkapitali otsust, siis tegemist on ikkagi sõltumatu ekspertiisiga. Ma ei oska anda kommentaare, miks antud film toetusest ilma jäi. Ma ei kuulu selle sihtkapitali koosseisu ega oska teile siin praegu aru anda. 

Luisa Rõivas, palun!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Kultuuriministeerium ja valitsus on juba ligi 15 aastat hinnanud suurte kultuuri‑ ja spordisündmuste sotsiaal-majanduslikku mõju. Meie ühises kodukandis on selliseks ürituseks kindlasti Rally Estonia ja mullu olid sellised ka Tartu kui [Euroopa] kultuuripealinna sündmused. Milliseks sa hindad ministeeriumi ja kogu valitsuse võimalusi selliste suurte ürituste korraldajaid ka riigieelarvest toetada, et see sotsiaal-majanduslik mõju maapiirkondadele ja kogu Eestile oleks maksimaalne? 

Minu teine küsimus puudutab filmivaldkonda. Nagu sa ettekandes mainisid, statistika ütleb, et kultuuri erinevatest väljendusvormidest on kõige populaarsem kinokülastamine, mis teatavasti on teistest žanridest kordades soodsam. Samal ajal on filmitootmine üks aja‑ ja rahakulukamaid [valdkondi]. Sa mainisid seda, mida me eelmistel aastatel oleme Eesti filmi arenguks teinud. Kuid minu küsimus on, mil moel on uues arengustrateegias mõeldud sellele, et Eesti filmitootmine, investeeringud sellesse ja ühisprojektid siin jätkuks. 

Ma tänan selle küsimuse eest. Väga õiged tähelepanekud. Spordi suursündmused on väga olulised. Ettepanek on tõsta selle toetus[meetme] mahtu, kuna see on pidevalt ületaotletud. Ma ei räägi ainult Rally Estoniast, mis on rahvusvaheline spordi suursündmus, meil on ka kultuurisündmused ja teised spordisündmused. Seal on kaks meedet. Üks on 3 miljonit aastas, teine on 2 miljonit. See teine, mille alla käib ka Tartu maraton, mis kahetsusväärselt sel korral küll Lõuna-Eestis ei toimunud, aitab ka regioonidesse viia väga olulisi spordi‑ ja kultuurisündmusi. 

Sellel meetmel on eelarveneutraalne mõju. Ma olen neid meetmeid käinud tutvustamas ka – esimest korda, muide – valitsuse majanduskabinetis. Nüüd lõpuks on siis kultuuri‑ ja sporditeemad saanud ka majanduskabineti vääriliseks. Loomulikult võivad korraldajad pihku itsitada, et nemad on seda kõike ju juba ammu teinud, aga poliitika kujundamine võtab teadupärast aega. See on tunnistatud oluliseks meetmeks. Nii et ma loodan, et nendele korraldajatele, kes siiamaani on pidanud võib-olla natukene kartuses värelema, et meetme [maht] saab täis või lagi tuleb ette, uks läheb kinni ja nemad sellesse nimekirja ei pääse, tuleb see leevendusena. Eesti korraldajad on tõestanud ennast professionaalsete ja heade korraldajatena. Jah, lootust on, et see maht suureneb.

Filmivaldkonnas on täpselt samamoodi. Me peame muidugi Film Estonia tagasimaksefondi eraldi vaatama. Me ei saa enda kohalikku filmitootmist ka päris unarusse jätta, kuidagimoodi tuleb seda tasakaalu leida. Aga lihtsalt jah, Film Estonia [töötab] täpselt samamoodi nendelsamadel alustel, mida ma enne nimetasin spordi‑ ja kultuurisündmuste korraldamise poolest [rääkides]. 

Meil on professionaalsed inimesed ja meil on riik, kes peab oma leppest valdkonnaga kinni. See on osutunud väga oluliseks momendiks, mis võib-olla mõnele on olnud üllatus. On väga palju näiteid, et Eesti poole on hakatud pöörduma erinevatest Euroopa riikidest, kus korraldajad on alt ära hüpanud, murdnud kokkuleppeid, riik on otsustanud poole päeva pealt teisiti ega ole kokkulepetest kinni pidanud. See on midagi, mida rahas isegi ei saa mõõta, aga see on väga palju kasvatanud meie riigi ja meie korraldajate usaldusväärsust. Nii et riik on jätkuvalt oma partnerite taga nendes valdkondades, mida te nimetasite. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Armas minister! Minul on küsimus riiklikult tähtsate kultuuriobjektide kohta. Omal ajal tegi parlament siin prioriteetide nimekirja. Siis me muutsime seda, nii et see projekt, mis on selleks valmis, võiks rahastust saada. Siis pani parlament sinna veel ühe objekti juurde. Me kuuleme aeg-ajalt, kuidas käivad endiselt arutelud Süku üle, et kui suur ja kas on olemas omafinantseerimine. Kas ja mis saab Estonia majast? Narvas ei suudeta kokku leppida kohaliku omavalitsusega. 

Kas teil oleks võimalik anda praegu väike ülevaade, mis seisus need objektid on ja milline on see järjekord täna? Millal võiks parlament teie arvates tegeleda uue nimekirjaga? Te olete olnud parlamendis ja nüüd olete täitevvõimu juures. Milline võiks olla see uus kord?

Väga palju küsimusi ühes küsimuses. Ma tänan teid kõigepealt selle vaatenurga andmise eest. Kultuuriobjektid, mida te nimetasite, on põhimõtteliselt kõik töös, välja arvatud Narva [projekt], mille [seis] on keeruline ja mis on justkui pandud mõttelisele pausile, oma aega ootama, kuni sünnib otsus, milline see kultuuriobjekt oma olemuses on ja millist eesmärki ta täidab. Riigikogu otsust tagasi ei võeta. Narva Kreenholm on nimekirjas ja selleks, et see sealt välja arvata, peaks Riigikogu uue otsuse tegema. Seega, Narva Kreenholm on üks nendest objektidest, mis lihtsalt praegu ei ole töös. 

Ma võin öelda, et kõik teised on siiski teatavas arenguetapis. Kõige kaugemal on neist kindlasti Rakvere [muusikamaja]. Ka Süku edeneb. Lihtsalt nii suurte projektide puhul me teame, et alguses ettevalmistuse jaoks eeldatavad investeeringud on väiksemad, aga kui ehitustööde planeerimise ja ettevalmistamise käigus on need ära tehtud ning ehituseks läheb, siis muutuvad ka investeeringud suuremamahuliseks. 

Estonia kohta ma vastasin siin kolleegi küsimusele, millises järgus see on. On ilmnenud teatavaid küsimusi ja on olnud teatavat emotsionaalset laengut. Me peame nägema siiski võimalusi selle teemaga edasiminemiseks. Nii et Estoniaga liigume samuti edasi. 

Kindlasti olete Tallinna kesklinnas sõites näinud või näinud sotsiaalmeediaplatvormidel jagatavaid fotosid selle kohta, kuidas [edeneb] Eesti Rahvusringhäälingu telekompleksi rajamine. Ka seal on tööd väga hästi käima läinud.

Ja ütleme niimoodi, et praegu planeeritakse lõpuks ka filmilinnakut. Seal vahetusid lihtsalt vedajad. See [projekt] on liikunud Tallinnfilmi alla, osaühing Tallinnfilm on Eesti Filmi Instituudi tütarettevõte. See on see olukord. 

Millal vabanevad vahendid, et uus ehitus sellesse nimekirja lisada? Oleneb sellest, kui kiiresti [teised objektid] valmis saadakse või nad nimekirjas eest ära liiguvad. Praeguse tempo järgi võib öelda, et võib-olla saaks uue objekti lisada 2030. aasta paiku.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Regionaalne tasakaal kollitab meid igast nurgast. Me näeme, et Eestis on sellega väga suur probleem. 

Käesolev aasta on ka kohalike valimiste aasta. Õigupoolest on spordi‑ ja kultuurivaldkond olulises osas kohaliku omavalitsuse eelarves ja vastutusalas. Kas teil on ka nendele kohalike omavalitsuste juhtidele, võimalikele kandidaatidele ning inimestele, kes lähevad valima, sõnum, et mis ootab ees kohalikke omavalitsusi kogu selles kultuuri‑ ja spordivaldkonnas? Millises faasis on tegelikult sihtasutuste teema? Me teame, et riik ja omavalitsused ühel hetkel tegid nii teatritest kui ka erinevatest spordiobjektidest sihtasutused. Kas see jätkub? Kuidas on riik lähenemas sellele, et meil on terve hulk spordiklubisid, huviringe, kus osalejate arv järjest kahaneb, sest ei jõuta kanda omaosaluse koormat ja ringis [osalemise] hind ei muutu?

Ma alustan sihtasutustest. Ma ei tea, kas te mu kõne ajal saalis viibisite. Ma andsin oma kõnes ülevaate, millised riigiasutused me oleme ühe aasta jooksul suutnud sihtasutuseks muuta. Need on ennekõike muuseumid. Mul on tunne, et ega meil väga palju rohkem enam [selliseid] ülesandeid ei ole, võib-olla mõne üksiku [asutusega] tuleks tegeleda. Sihtasutuse vorm võimaldab nendel asutustel kindlasti paindlikumalt oma väljal tegutseda kui nii-öelda riigi rea peal olemine. 

Hea meel on, muide, kui nüüd uudistest rääkida, selle üle, et ERM sai endale eile uue juhi valitud. Kahjuks ei saa ma veel nime välja öelda, teil tuleb pinevalt meediat jälgida. Seda on kaua oodatud selles muuseumis ja tegelikult kogu muuseumivaldkonnas, aga ka üle Eesti, sest ERM‑il on ka riiklikult väga oluline roll kanda. 

Mis puutub kohaliku omavalitsuse juhtidele edasiantavasse infosse, siis ma paljut juba mainisin. Olulised on muidugi need asutused, kus me [riigina] kohal oleme. See on miinimum, millega me saame jätkata. Aga valimislubadusi näiteks jalgpallihallide rajamiseks praegu ette näha väga ei ole. 

Me saame eelolevatel eelarveläbirääkimistel keskenduda kollektiivide juhtide palga teemale, see puudutab tantsu‑ ja laulupidu, treenereid, ka erinevaid omavalitsusi ja kultuuritöötajaid, kes töötavad nendes regioonides. Ma tean, et see võib olla väljakutseks just kohaliku omavalitsuse kultuuritöötajate poolt vaadates, sest kui riik tõstab enda haldusala inimeste palka, siis käärid [lähevad] järjest suuremaks. Aga olen ka rõhutanud, sekkumata nende töösse, sest seda õigust mul ju ei ole, kohalikul omavalitsusel on ikkagi oma valitsemine, oma autonoomia ja omad otsused, et seda tuleks siiski ka kohalikes omavalitsustes tähele panna. Tihtipeale kipub kultuur lihtsalt üle lauaserva põrandale veerema. See on asi, mille puhul tundub, et sellist otsust on justkui kõige lihtsam teha, et need inimesed ei ole olulised. Aga vastupidi, nad on vägagi olulised. Ma saan lihtsalt sõnadega toetades seda [mõtet] siin edasi anda.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! 29. detsembril spordiaasta tähtede galal te lubasite spordirahva ees, et treenerite palga tõstmine on tänavu teie prioriteet. Täna kordasite üle, et see on prioriteet. Viimase kuu jooksul on kaks aastat võimul olnud valitsuse poliitikud hakanud läbi rääkima, kuidas riiki peaks tegelikult juhtima. Koalitsioonilepingut või selle sisu alles arutatakse. Me oleme juba kuulnud haridusministrilt, et õpetajate palka tuleb järgmisel aastal tõsta, siseministrilt oleme kuulnud, et politseinike ja päästjate palka tuleb järgmisel aastal tõsta. Kuna teie lubasite, et treenerite palk on teie prioriteet, siis palun andke meile aru, kuidas teil läbirääkimistel selle prioriteedi eest seismine edeneb. 

Tänan selle küsimuse eest! Mitte ainult treenerite, aga ka kollektiivide juhendajate ja kultuuritöötajate palk. Need kolm väga olulist ametit [kuuluvad] meil Eestis Kultuuriministeeriumi vaates ikkagi ühtsesse tervikusse. Me ei saa eraldada ega maha jätta kedagi neist kolmest, kui me palgaläbirääkimistele läheme.

Kuidas läheb? Me ei ole veel numbriteni jõudnud. Me oleme sõnastanud selle, et palgaküsimus on oluline. Kuidas läheb, see selgub septembri alguses.

 Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et kultuur on meie olemise alus ja et see ühendab meid Eesti rahvaks, Eesti kultuuripärand on maailmas väga hinnatud, kuid see kultuur ei sünni iseenesest, seda loob inimene. See on nii ilus, sellega saab ainult nõus olla. Seda, kuidas me käsitleme midagi, mis on meie olemise ja kestmise tuum, sellise tavalise eelarvereana, millega on võimalik teha jagamis- ja lahutamistehteid, ongi keeruline selgitada.

Kolleeg just enne küsis palgaläbirääkimiste kohta. Võib-olla peaks panema teised prillid ette. Vaatame seda konkurentsientusiastide ja edumeelsete tulemusjuhtidena. Meil on valdkond, kus riigi strateegiline siht, kultuurielus osalemine aastaks 2030, on praktiliselt saavutatud seitse aastat enne tähtaega. Seda on teinud inimesed, kes töötavad näiteks kõrgharidusega kultuuritöötaja 1600‑eurose alampalga eest, aga veel rohkem on nende seas vabakutselisi või neid, kes saavad ebakindlat projektirahastust ja on sotsiaalsete garantiideta. 

Aitäh, Riina! 

Samuti paistavad nad rahvusvaheliselt silma. Kas need inimesed ei vääri tulemustasu?

Muidugi väärivad! Loomulikult vääriksid nad kõik suuremat tasu. Seesama sihtasutuste teema, eks ole. Sihtasutustes töötab ikkagi enamik neist inimestest. Mul on väga hea meel, et erinevad sihtasutused on loonud võimalusi ka nendele loovisikutele, kellel ei ole alalist lepingulist töökohta. Näiteks etendusasutused võtavad tööle vabakutselisi. See on see vorm, mille poole valdkond ise on liikumas, ja see on väga tänuväärne. Neid võimalused saab sihtasutus ise luua oma juhtimismudeliga ja selle juhtimismudeli võimalustega, just sellepärast, et see on sihtasutus. Need inimesed on väga nutikad. Kogu austus kuulub neile selle eest, mis nad on teinud! Nad saavad võimaldada ka terviklikumaid lahendusi nendele inimestele, kes rohkem abi vajavad. 

Muidugi on riik heaks partneriks ja monitoorib pidevalt seda olukorda, mis kultuuriväljal on, kas või külastuste [arv] või piletihinnad või millises trendis mingisugused liikumised on. Mul on väga hea meel selle järjepideva suhtluse üle. 

Nii et ma tänan teid selle kena viite eest! Lihtsalt südame rahustamiseks võin teile öelda, et ehk on kätte jõudnud see aeg, kui me hakkame kultuurist pisut teise nurga alt mõtlema ja seda ka teise nurga alt vaatlema. Kas või selle pealkirja all, et kultuur tõesti ei ole ühiskonnale kulu, tema väärtus ja ülesanded on hoopis laiemad. Mõned paradigmad, nagu te ise väga hästi teate, jõuavad poliitikasse pisukese hilinemisega.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister, ma tänan põhjaliku ettekande eest ja loomulikult ka väga sisukate vastuste eest, mis siin on olnud. Ma luban endale siiski väljendada pettumust selles, et erinevalt aastatetagusest [tavast] tuleb kultuuriminister siia kahte suurt ja olulist valdkonda ühiselt ette kandma. Tegelikult on ju Riigikogu saadikutel nende kahe valdkonna peale võimalik esitada ainult üks küsimus, kuigi mõlemad valdkonnad vajaks eraldi põhjalikumat tähelepanu. Spordivaldkond jääb kultuurivaldkonna kõrval vaeslapseks. Siin on palju küsimusi, kas või näiteks see spordiklubide tulumaksusoodustuse kõverteede [teema] või see, kas treenerite palgad peavad olema madalamad kui kultuuri[töötajate] omad, kas või spordialade piiratus Audenteses või mis iganes spordiobjektide fondid – teemasid jagub spordis kui palju. Küsimus lõpuks ka: kas ei oleks mõistlik taastada olukord, kus kultuuriminister korra aastas ikkagi arutaks neid teemasid siin eraldi?

Ma tänan selle küsimuse ja ettepaneku eest. Teie Riigikogu liikme ja rahvaesindajana, kellele mina käin aru andmas, saate ju selle ettepaneku teha. See võimalus on olemas. Me oleme ka erakonnakaaslased, olen igati kättesaadav. Korraldage konverents Riigikogu [konverentsi]saalis või töögrupp väiksemas või suuremas vormis. Mina olen ettepanekutele avatud.

Mihkel Lees, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te oma kõnes puudutasite tänuväärselt ka laste ja noorte liikumisaktiivsust. Tõepoolest, väljakutse on siin suur, sest vaid vähem kui pooled Eesti lastest ja noortest liiguvad piisavalt, mis tähendab vähemalt 60 minutit aktiivset liikumist päevas. Muide, ka need noored, kes osalevad ühel või teisel treeningul, ei pruugi vajalikku liikumisaktiivsust tegelikult kätte saada. Nagu me teame, vähesel liikumisaktiivsusel on väga suur mõju nii laste kui ka noorte vaimsele ja füüsilise tervisele. Ma palun, et te koondaksite ühte vastusesse need teie valdkonna tegevused, aga ehk ka valitsuse koordineeritud pingutused laiemalt. Mida te teete, et suurendada laste ja noorte liikumisaktiivsust ja liikumisrõõmu?

Tänan selle küsimuse eest. Lihtsalt taustainfoks, et ma oma kõnes ka mainisin, et täiskasvanutel on soovitatud liikuda nädalas vähemalt 2,5–5 tundi või 1,5–2,5 tundi tugeva intensiivsusega ja lapsed peaksid olema keskmiselt tund aega päevas aktiivsed.  

Mida me teeme? Meil on liikumisaktiivsuse tegevuskava, mis on 2024. aasta suvest leitav veebi[aadressilt] liigume.ee/tegevuskava/. Liikumisharrastuse olulisust ilmestab ka see fakt, et nii Kaitseministeerium kui ka Siseministeerium on avaldanud huvi selle projektiga kaasumise vastu, mis tähendab, et üsna pea on ligikaudu pooled ministeeriumid Eestis seljad kokku pannud, et liikumisaktiivsuse kaudu meie inimesi hoida ja väärtustada. Eesmärk on kaasata ka Kliimaministeerium, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ning Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium, muide.  

Mis me oleme veel teinud? Liikumisretsepti. Ilmselt olete sellega tuttav? Noogutate. Mis see on? Alates aastast 2025 otsustati Riigikantselei innovatsioonifondist toetada liikumisretsepti sekkumise väljatöötamist ja katsetamist. Selle retseptiga antakse perearsti poolt kirjalik liikumissoovitus terviseseisundi parandamiseks või haigussümptomite leevendamiseks. Selle käigus katsetatakse näiteks kolme lahendussuunda: patsiendid saavad liikumisaktiivsuse tõstmiseks üldised juhised, neid suunatakse kasutama liikumisharjumust toetavat digitaalset lahendust ning nad viiakse kokku vastava kutse omandanud liikumisharrastustreeneriga. Projektiks on planeeritud 38 kuud, elluviimise eelarve on suurusjärgus 1 miljon eurot. Oleme seda Kultuuriministeeriumis teinud koostöös Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa ja Sihtasutusega Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus. Need on sellised nii-öelda suuremad, uuemad asjad, mis mõjutavad tegelikult ka nagu allapoole seda käitumisnormi ja ‑vormi.  

Aga on veel terve rida tegevusi, mis on väga-väga edukad olnud, näiteks Liikuma Kutsuv Kool. Te teate ise väga hästi oma endiselt töökohalt saadud kogemuste tõttu, kui head on need tulemused olnud koolides selliste erinevate projektide tõttu. Tegevusi on veel palju. See laieneb, ma ei tea, näiteks eeskujudeni, keda lapsed ja noored märkavad meie spordivaldkonnas: edukad sportlased, kangelased, kelle moodi ja kelle sarnased soovitakse olla. See on väga inimlik aspekt, mis puudutab otse ja lähedalt, kui keegi mind inspireerib ja ma tahan olla tema sarnane. Me teame lugusid, kuidas mõne sportlase edukas sooritus on toonud terve grupi noori samasse valdkonda harjutama, et saada samasuguseks. Nii et eeskujude abil saab seda samuti saavutada.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Tahan küsida keelepoliitika teemal. Vabariigi Valitsuse seadus ütleb, et keelepoliitika kujundamise eest vastutab Haridus‑ ja Teadusministeerium. Samal ajal korraldavad lausa kuus ministeeriumi moel või teisel täiskasvanute keeleõpet. Kõige suurem roll on selles kindlasti Kultuuriministeeriumil. Kuidas teile tundub, kas oleks efektiivsem ja asjakohasem, kui keelepoliitikat kujundataks ja juhitaks ühest ministeeriumist ehk Haridus‑ ja Teadusministeeriumist, või on sellel horisontaalsel vastutusel kuidagi parem roll ja suurem efektiivsus?

Tänan selle väga olulise küsimuse eest. See on, nagu te ise teate, aegade jooksul poliitiliste otsuste tulemusel nõnda välja kujunenud. Need on nendel hetkedel olnud aegruumis need lahendused, mida erinevad valitsuskoosseisud on õigeks pidanud. Täna, kui me eestikeelsele haridusele üle läheme, ja arvestades asjaolu, et meil on vaja õpetada eesti keelt mitte ainult lastele ja noortele, vaid ka tervele hulgale õpetajatele, kes haridust andma hakkavad, ma vastan, et see ei ole hea olukord, kus see [töö] on killustunud eri ministeeriumide vahel. Valitsuses ollakse, nagu te ise ka teate, sellega lahenduste otsimise teel. Me oleme ühisel seisukohal, et see võiks [toimuda] kesksemalt ja seda võiks juhtida ikkagi Haridus‑ ja Teadusministeerium. 

Tulen tagasi Kultuuriministeeriumi vaatesse, miks Kultuuriministeerium nii mahukat rolli täidab. See on nii seetõttu, et selles ministeeriumis on seda tööd just [rahvusvahelise] kaitse saajate ja siia sisse rännanud inimeste seas niivõrd hästi ja väga efektiivselt tehtud ning see paistab silma. Integratsiooni Sihtasutus ja eesti keele majad, mis on Kultuuriministeeriumi haldusalas, on samuti seda ülesannet väga hästi täitnud. Nüüd tuleb edasi vaadata, mis on need järgmised võimalused.

Madis Timpson, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu selle ettekande eest! Siin saalis küsiti väga palju kultuuriobjektide kohta. Osundan siinkohal eelkõige Signe Kivi ja Reili Ranna [küsimusele]. Te viitasite minu arvates väga õigesti, et sport liidab inimesi. Ma võin kinnitada, et näiteks Viljandi jalkahall on raudselt edulugu. Keegi aga ei küsinud siin saalis kaasaegse korvpallihalli kohta, mida oleks väga vaja, et tuua siia suursündmusi, ja mida väga oodatakse. Ma küsin konkreetse küsimuse: kas on mingi plaan selle korvpallihalliga edasi liikuda?

Meie koostööpartner on Eesti Olümpiakomitee, kes alaliitude haldusalast kogub kokku informatsiooni, millised on vajadused sporditaristu arendamiseks ja rajamiseks. Seda tehakse koostöös Riigikoguga ja siin töötavate rahvasaadikutega, kellega neid [teemasid] arutada saab. See on universaalhall, nimetame seda nii, mitte ainult korvpallihall. See on tõesti üks nendest taristuobjektidest, millest me oleme rääkinud, ja me otsime võimalusi selle [küsimuse] lahendamiseks. Riigieelarvest seda raha kohe võtta ei ole. Meie ülesanne on leida alternatiivsed võimalused, kuidas saaks spordivaldkonnas taristut üldse arendada.

Kristo Enn Vaga, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud minister, esiteks väga suur tänu väga põhjaliku ja tulevikku vaatava ettekande eest! Hea kolleeg härra Timpson juba alustas seda sporditaristu [teemat]. Minu küsimus täiendab seda. Meil on riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekiri, mis on Riigikogus kehtestatud. Aga kuidas te näete just sporditaristu vaates, kes peaks siin kehtestama sellise prioriteetide järjekorra? Kas see peaks teie arvates olema Riigikogu või Kultuuriministeerium, või nagu te ka eelnevalt viitasite, Eesti Olümpiakomitee, mille alla kuulub ka selline asi nagu taristukomisjon? Kes võiks sellise riikliku tellimuse anda, need prioriteedid [paika panna]? Mis teie arvamus on, kus selline prioriteetide sättimine [võiks toimuda], mis majas või millise konsortsiumi poolt võiks selle kokku kirjutada?

Esiteks tuletan ma meelde, et me oleme niivõrd väike riik. Üksteisele suhteliselt lähedal asuvatel inimestel Riigikogus, Eesti Olümpiakomitees ja Kultuuriministeeriumis ei ole vaja üksiti erinevaid nimekirju teha, vaid tuleks ühe laua taha istuda ja otsustada. Aga need vajadused peaksid olema ikkagi märgitud suunaga altpoolt üles, mitte ülevaltpoolt alla. Meie usaldame oma valdkonna inimesi ja nende ekspertiisi, nende nägemust, milline on olukord erinevates regioonides ja milline on see vajadus. Siis saame seda nendega koos arutada. Nii see peaks sündima. Aga jah, Eesti Olümpiakomitee juures asuv nii-öelda laudkond on siin kindlasti meie üks olulisemaid partnereid.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile ülevaate eest ja nende materjalide eest, millega oli võimalik tutvuda juba enne tänast kuulamist, muidugi ka küsimustele vastamise eest! Minu küsimus puudutab erivajadustega inimeste juurdepääsu kultuurile. Spordi kohta on välja antud kena raamat, on räägitud paralümpiamängudest, mis on suurt au ja rõõmu toonud kõigile meile. Aga sellega, mis puudutab erivajadustega inimeste juurdepääsu kultuurisündmustele, näitustele, üritustele, ei ole asjad päris korras. Ma möönan, et järjest-järjest [olukorda] parendatakse, aga seal on veel probleeme.

Teine mure on rahvaraamatukogureform, millega näiteks väga tugevatest raamatukogudest, olgu või Viljandi Linnaraamatukogu, kaovad riigi toetatud töökohad, on olnud toetus palkade maksmiseks, ja omavalitsustele tuleb seetõttu täiendavalt [kohustusi] juurde. Samas, tõsi, riigi teatud ülesanded ka kaovad. Järsku te kommenteerite seda üldist pilti, aga eelkõige just puuetega inimeste, erivajadustega inimeste juurdepääsu kultuurile?

Aitäh küsimuse eest! Ligipääsetavus on meil koostöös erinevate sihtasutustega fookusesse võetud. Esimene samm, mille me oleme oma sihtasutustele [ülesandeks teinud], on erinevates küsitlustes ära märkida näiteks see, mida saab teha praegu, et ligipääsetavust paremaks muuta. See teema on üsna uudne ja avaldub väga erinevates vormides. Tihtipeale on olnud asutustel ka see küsimus, mida ligipääsetavus üldse endas sisaldab, sest see ei tähenda ainult ratastooli kaldteed, vaid see on palju enamat. Nii et selle teadvustamisega, kaardistamisega enda haldusala asutustes me tegeleme, ja ehk ka asutaja ootustesse tulevikus selle aspekti sisseseadmisega. Meil on [tööl] konkreetselt ligipääsetavusega tegelev inimene, see näitab, et me oleme võtnud selle üheks oma südameasjaks. Me liigume sellega visalt, aga siiski edasi.

Mis puudutab rahvaraamatukogude reformi, siis jah, tõepoolest, mõned asjad selle seadusemuudatuse juures te mainisite ära, aga seal on ka väga palju teisi aspekte. Soovitan tulla kultuurikomisjoni, kui seda seadust uuesti arutama hakatakse, et te saaksite detailsema ülevaate. Olen nõus teile ka seda ise jagama.

Tanel Tein, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister, oli hea ettekanne! Ma peegeldan veel kord kümneid ja kümneid kordi küsitud küsimust. Ütleme, kultuur ja sport koos on tugev jõud. Aga nagu siin eelnevalt on [mainitud], paraku tundub, et selle ühe mütsi all olemise korral teatud asjad ei liigu õige kiirusega. Kas Kultuuriministeeriumis on mõeldud ka kultuuri ja spordi eraldamisele, [et oleks ka] spordiminister? Mulle tundub, et sporditeemadel on väga tugevaid ideid, inimesed on valmis eest vedama, aga me kogu aeg oleme nagu paisu taga. Kas aastate jooksul on olnud teemaks, mille taha see on jäänud, või mis teie arvate, kas oleks vaja neid niipidi lahku lüüa?

Aitäh selle küsimuse eest! Äkki täpsustate hiljem mulle, mis see "paisu taga" tähendab? Millise paisu taga? Ma ei näe mitte mingit paisu ausalt öeldes enda maja spordiosakonnas. Uus kantsler, spordi asekantsler on valitud, Raido Mitt alustab hoogsalt tööd, uue energiaga, valdkond toetab teda. Ainukene paisu taga olemise nii-öelda ekvivalent võib olla eelarve, et kuidas rohkem paremaid võimalusi luua. Seda ma oskan praegu vastata, muud ma ei näe. 

Kas kahe või ühe mütsi all? Ma leian, et meie riigi suuruses riigis, selles ühiskonnas, selle rahvaarvu juures piisab hetkel sellest, et meil on sport ja kultuur koos, mitte eraldi.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Pean nii spordist kui ka kultuurist väga lugu. Nagu ikka, kui tahad asju teha, on ju raha vaja. Täna on siin saalis mitu korda jutuks olnud, et raha on vähe. Raha ongi vähe, riigieelarve on keerulises olukorras. Seda enam on oluline seda nappi raha, mis meil on, võimalikult targalt kasutada. 

Võtsin välja mõned numbrid. Me teame, et kärpeajal üks valdkond, kes on maksutõusudest raha juurde saanud, on [riigi]kaitse, ja teine ongi kultuur, sest aktsiisist ja hasartmängumaksust osa läheb otse kultuurkapitali ja [sealt edasi] kultuuri. Tõus on olnud märkimisväärne: 2023–2024 oli 4,5 miljonit, 2025.–2026. aastal ka [umbes] pool miljonit. Küsimus ongi, et kui raha tuleb juurde, siis kas selle jagamine on kuidagi valesti korraldatud, või milles see probleem on, kui raha küll tuleb, aga seda ikkagi justkui ei ole.

Ma saan ja ei saa teie küsimusest aru. Vastab tõele, et hasart[mängumaksust] laekuvad tulud on kultuurkapitalil suurenenud, aga ka valdkonna mured, või ütleme, valdkonna pöördumiste arv kultuurkapitali poole on oluliselt suurenenud. Taotluste täitmine ehk aktsepteerimine ja vastuvõtmine on ikkagi püsinud umbes samal tasemel, lihtsalt võib-olla on [antud] suuremaid võimalusi üksikutele projektidele. Aga juurde on tulnud ka näiteks loometöötasu, me oleme loonud uusi vorme kultuurkapitali juurde, mis on kultuuriväljal kitsikust või selliseid kitsaid olukordi, kriitilisi momente aidanud [leevendada]. 

Alates 2026. aastast jõustub kultuurkapitali seadus, kuhu me muudatuse viisime sisse üheskoos teiega valitsuses olles: betooni või ehitistele minev osa enam-vähem võrdsustatakse projektidele, loovtöödele, inimestele mõeldud osaga, mis tähendab, et sinna tuleb veel pisut raha juurde ja Kultuuriministeeriumil võib olla mingi avaram võimalus kultuurkapitali kaudu oma valdkonda toetada. Aga kultuurkapital on iseseisev, sõltumatu organisatsioon. See ei ole Kultuuriministeeriumi tütarettevõte, mida me saaksime suruda ja suunata. Seal on vabade ekspertidega sõltumatute sihtkapitalide koosseisud, kes teevad oma valdkonnas oma äranägemise järgi parimaid otsuseid. Jah, see on sellele valdkonnale võimalus rohkem pöördumisi kultuurkapitali poole teha, see vastab tõele ja seda on ka tehtud.

Toomas Uibo, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ühes oma vastuses ütlesite, et riik täidab oma lubadused alati. No filmilinnaku puhul see niimoodi ei läinud. Kui riik saatis ettevõtjatele lepingu, paludes see allkirjastada, siis ettevõtjad seda tegid, riik ei teinud. 

Aga minu küsimus on see. Ma olen nõus kolleeg Võrklaevaga, et raha tuleb targalt kasutada. Nüüd on siis riik olukorras, kus ta peab ettevõtjatele maksma umbes 1,2 miljonit, võib-olla pisut vähem. Kas te arvate, et see on hea rahakasutus ja kas igat senti on väärt see, et ettevõtjad nii-öelda sealt eemaldati, sellest projektist?

Aa, te räägite Tallinna filmilinnakust. (Hääl saalist.) Me oleme ju istunud koos ühes komisjonis, selle teema lausa pulkadeks võtnud ja suhteliselt emotsionaalselt. Minu meelest sai see asi tookord lahendatud. Selle lahendamise juures ja vastutuse võtmise juures oli ikkagi oluline osa Eesti Kultuurkapitali juhil Margus Allikmaal, kes ei saanud aasta jooksul Tallinn Film Wonderlandi liikmetega lepingusse minna. (Hääl saalist.) Seal olid teatud asjaolud, miks see otsus jäi sündimata. Me pidime lihtsalt sellega edasi liikuma.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Täna on päris palju räägitud kultuurivaldkonna kättesaadavusest ja ligipääsetavusest, seda nii sotsiaalvaldkonna vaates kui ka kahtlemata sissetulekute vaates. Minu küsimus teile ongi see, kas te vaatate valitsuse liikmena, ministrina ka natuke laiemalt selle valitsuse tegevust ja poliitikat, mis puudutab just nimelt kultuurivaldkonna ligipääsetavust ka elanikkonna sissetulekudetsiilide lõikes. Kui vaadata näiteks maksutõuse, sealhulgas neid otsuseid, mis on tehtud teistpidi, ehk maksuleevendusi, siis kipub olema nii, et jõukam osa ühiskonnast võidab neist maksumuudatustest rohkem ja madalapalgaline inimene tegelikult kaotab nii käibemaksu tõusust kui ka neist tulumaksumuudatustest ehk näiteks nii-öelda maksuküüru kaotamisest. Kas te selle pärast ka muret tunnete, et valitsuse maksupoliitika ja üldise hinnatõusu tagajärjel muutub kultuur üha elitaarsemaks ehk selle tõttu kaob selline universaalne ligipääsetavus?

Ma tänan selle küsimuse eest, aga teie esitatud väide ei vasta ju tõele. Te püüate seda trendi illustreerida. See on kahtlemata oluline [teema], mida vaadelda ja mida monitoorida. Me teeme seda pidevalt, oma sihtasutuste kaudu samamoodi. Kui me räägime näiteks etendusasutustest, siis piletihindade puhul peab olema väga erinevaid võimalusi, väga erinevatele ühiskonnagruppidele mõeldes. Nii et vaatan küll, on vastus, ja monitoorime pidevalt, on vastus. 

Aga väga suuri ohumärke hetkel küll näha ei ole. Palun lugege seda kokkuvõtet, mis on teile saadetud. Kultuuris osalemise kohta on seal elanikkonnagruppide ja vanuste kaupa kirjas, kes osaleb ja millistest asjadest osa võtab. Lihtsalt faktidele tuginedes võib öelda, et teie murel ei ole nii suurt alust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole.  

Head kolleegid, tagamaks, et tänane päevakord saab menetletud, on Eesti Reformierakonna fraktsioon teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida, teeme selle hääletuse nüüd, peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuks jäi 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni.

Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel tänane sünnipäevalaps – palju õnne! – Madis Kallas, palun!

Aitäh juhatajale heade soovide eest! Lugupeetud minister! Kolleegid! Head kuulajad! Esmalt sooviksin ma tänada ministrit, keda küll siin saalis enam ei ole, sisuka ülevaate ja ka väga heade vastuste eest. Mingid asjad jäid küll õhku, aga väga paljud asjad said ka vastatud. 

Marju Lauristin ütles kaks nädalat tagasi oma juubeliintervjuus: "Me ei kaitse ainult NATO territooriumi. Me kaitseme oma kultuuri, oma iseolemist." Ja ta lisas: "Meie suurim saavutus pole mitte SKP, vaid kultuuririkkus ja mitmekesisus, millist pole kunagi varem olnud. Seda peame hoidma ja kaitsma." 

Kultuur, mille osa on loomulikult ka sport, tundub tänases Eestis olevat midagi nii iseenesestmõistetavat, et sageli kiputakse isegi ära unustama, et tema eest tuleb täpselt samamoodi seista nagu riigikaitse, hariduse, tervishoiu, keskkonna või mõne teise valdkonna eest. Me oleme seda teinud, aga liiga vähe. Liiga sageli oleme jätnud kultuuri üksinda ning eeldanud, et küll ta saab hakkama, sest ta on ju alati hakkama saanud. Eesti kultuur on alati ületanud kõik raskused, sõltumata ümberringi toimuvast. 

Aga kas see on õige suhtumine, et nemad seal kultuuri sees ja ümber saavad ikka hakkama ning küll me homme tegeleme nendega? See on väga vale lähenemine. Ka kultuuri hüvanguks töötavad inimesed sooviksid võtta oma kodu parendamiseks laenu, käia vahel reisil ja nii edasi. Kultuuritöötajad vajavad samuti sotsiaalseid garantiisid ja konkurentsivõimelisemat palka. 

Ma ei väida, et kultuuris on kõigil igapäevaselt raske ja palgad mingit kriitikat ei kannata. Ma väidan seda, et me oleme surunud kultuuri meie tegevustes ja fookustes esimesest lainest sootuks tahapoole. See on mure, et kultuuriga me küll tegeleme, aga alati homme. 

Näitleja ja näitlejate liidu juht Reimo Sagor kommenteeris seda hiljuti järgmiselt. Ta ütles, et kultuur on alati jäänud justkui taustale, kultuur aga ei saa olla taustal ega saa olla homme. Ka meie riigi põhiseadus ütleb üheselt ja selgelt, et [riik] peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Me tegeleme sellega vähe, me tegeleme sellega liiga vaikselt. Me tegeleme, aga kusagil teiste teemade taustal. 

Kindlasti kultuur säilib, aga kes on need inimesed, kelle arvel [see toimub]? Motiveeritud kultuuritöötajad on Eestile vajalikud igas paigas, seda ennekõike rasketel aegadel. Sageli kaugemates piirkondades ettevõtted ja asutused kaovad, aga laulukoorid, kogukonnamuuseumid, traditsioonilised sündmused jäävad, palju muudki jääb. Just see hoiab elu igas Eesti paigas. 

Head kaasamõtlejad! Kultuuri lahutamatu osa on sport ja kehakultuur. Eesti sportlaste medalivõidud, meie rahvuskoondiste mängud, meie pikkade traditsioonidega harrastusspordi üritused – kõik need ühendavad Eesti rahvast, ja seda eriti keerulistel aegadel. 

Eesti spordipoliitika vaates tuntakse sporti nelja arengusuuna põhjal: sport kui liikumisharrastus, sport kui majandusharu ja tööandja, sport kui vaimsuse ja positiivsete väärtushinnangute kandja ning sportlased kui Eestit rahvusvahelisel tasemel väärikalt esindav kogukond. Kuidas meil nende kõigiga läheb, sõltub kõigist meist, sellest, kuhu me ennast selles pusles asetame. 

Kitsaskohana toon välja liikumisharrastuse kehva kättesaadavuse paljudele noortele ja selle kalliduse. Meil on liiga palju piirkondi, kus noorte osalemine liikumisega seotud huvihariduses jääb sageli perekonna sotsiaal-majanduslike võimaluste taha. Huvihariduse toetuse kasvatamine peab jätkuvalt olema üks prioriteete. 

Iga rahvas soovib ka medaleid ja eduelamusi. Eestis on paljud medalid tulnud aga pigem mitmete positiivsete juhuste kokkulangemise tõttu. Seega on riigi regulaarne toetus, seda eriti kriiside ajal, hindamatu väärtusega. Vaid nii saame juhuse ja õnne komponendi võimalikes medalivõitudes viia väiksemaks. 

Eraldi toon välja ka spordieetika teema. Sport peab olema puhas ja aus ning igaüks peab tundma ennast [spordiga tegeldes] turvaliselt. Liikumisharrastus peab üle Eesti muutuma veel enam kättesaadavaks. Meie medalinõudlejatele tänapäevaste baastingimuste loomine ja nende pidev arendamine, treenerite tööjõukulu toetuse kasv – me peame nende teemadega rohkem tegelema. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun kohe aega juurde.

Kaheksa minutit, palun! 

Head kolleegid ja teised inimesed! Lugupeetud minister, esiteks tahaks teid tänada väga hea ettekande eest. Kasutades võimalust, õnnitlen ka Madis Kallast ja Lauri Laatsi, neil mõlemal on täna sünnipäev. Nii et palju õnne neile!

Tulles teema juurde tagasi: kahjuks on meil nii kultuuri‑ kui ka spordivaldkonnas ikkagi hästi palju probleeme, aga ministri ettekanne neist väga palju ei rääkinud. Natuke me puudutasime neid küsimuste ja vastuste voorus, aga tahaks neile ikkagi rohkem tähelepanu pühendada. 

Alustan kõige põletavamast probleemist: kultuuritöötajate ja treenerite madal palk. Seda me väga hästi teame. Me kõik teame, et kultuur ei ole hooned ega mingid asutused, kultuur on inimesed. Eesti kultuuritöötajad, [töötagu] nad siis muuseumis, rahvamajas, raamatukogus või teatrilaval, annavad sisu meie kultuurilisele identiteedile. Aga ometi ei ole nende töö vääriliselt tasustatud. Nagu me teame, nende palga alammäär on 1600 eurot bruto. Ja nii juba aastast 2023. Ka meie kultuuriministri esitatud ülevaates jäi see probleem mugavalt kõrvale. Palgatõusust ei räägita otsesõnu. Me rääkisime sellest jällegi küsimuste-vastuste voorus. Aga kui hakatakse kokku panema eelarvet aastaks 2026 ja kultuuritöötajate palga alammäär jääb ikkagi samaks, siis, ma arvan, on tegemist juba katastroofiga. Ilma korraliku palgata ei püsi see süsteem elujõulisena. Me ei saa eeldada inimestelt professionaalsust, pühendumust ja loovust, kui nende palgatingimused on alla igasugust kriitikat. See tuletab meelde olukorda politseinikega, päästjatega, piirivalvuritega, õpetajatega, samamoodi ka treeneritega. Nende viimane palgatõus oli aastal 2023. Me saame aga aru, et inflatsioon ja hinnatõus on vahepeal olnud nii [kiired], et näiteks kaupade hinnad kasvasid kahe viimase aasta jooksul 40% võrra. See kasv jätkub. Me mäletame, et ka käibemaksumäär tõuseb. Nii et väga tahaks loota, et aastaks [2035], kui me räägime sellest pikaajalisest arengustrateegiast, on kultuuritöötajate töötasu ikkagi väärikas ja motiveeriv. Praeguse valitsusega me selles küsimuses vist eriti kaugele ei jõua, aga võib-olla tegelevad selle teemaga aktiivsemalt järgmised valitsused. 

Veel üks probleem on spetsialistide järelkasv ja tööjõu hoidmine. Ministri ettekandes käsitleti minu meelest vähe tööjõuprobleeme kultuuri‑ ja spordivaldkonnas. Me teame, et noored reeglina neid erialasid ei vali, sest madal palk, ebastabiilsus ja kõrged ootused peletavad neid eemale. Meil pole piisavalt noori treenereid, muuseumitöötajaid, kultuurikorraldajaid. Minu kolleeg Aleksei Jevgrafov oskab näiteks rääkida sellest, kuidas Narvas ja Ida-Virumaal laiemalt on nende treenerite osakaal, kes on juba pensionieas või varsti sinna jõudmas, ligi 80%, ja mis saab siis, kui nemad hakkavad valdkonnast lahkuma, seda keegi ei tea. See on selline vaikiv kriis, mida "Eesti 2035", pikaajaline arengustrateegia, ei tohi ignoreerida. 

Kultuuriehitiste rahastuse vähendamine. Siin toodi ühe sellise faktorina välja, et kultuuriehitiste hasartmängumaksust rahastatavat osa otsustati vähendada 60,6%‑lt 52% peale. Kuigi väidetavalt suunatakse vahendid sisuliste tegevuste toetamiseks, seab see tegelikult ohtu oluliste kultuuriobjektide renoveerimise ja rajamise. 

Kui kultuuriobjektidega riik vähemalt mingil määral tegeleb – viimane selline hea näide valitsuse ja Riigikogu tõhusa koostöö kohta selles valdkonnas on Eesti Rahvusringhäälingu uus maja, mille ehitus on juba käimas, samuti võib meelde tuletada kas või rahvusraamatukogu täisrenoveerimist –, siis spordiobjektidega on olukord minu meelest täiesti lootusetu. Viimased riigi osalusega suured spordiobjektid olid jalgpallihallid erinevates Eesti omavalitsustes, mille ehitamine sai teoks tänu Keskerakonna algatusele siis, kui meie erakond oli riigis võimul. Kui me vaatame aastaid 2024 ja 2025, siis näeme, et rohkem neid halle keegi ehitada ei kavatse. Samal ajal räägivad erinevad liidud ja spordiorganisatsioonid, et on hädasti vaja suurt spordihalli, kuhu mahuks 10 000 pealtvaatajat, ning et Eestis puudub korralik 50‑meetrine ehk niinimetatud olümpiaujula, kus saaksid treenida ja võistelda meie tippujujad, täisrenoveerimist vajab Pirita velodroom, on puudu jäähallidest ja pallimänguhallidest. See nimekiri on väga pikk. Riik pole aastaid spordiobjekte rahastanud. Tuleb meelde, kuidas Tallinn ja Vabariigi Valitsus rahastasid koos Kalevi staadioni renoveerimist, aga see oli aastaid tagasi ja sai teoks jälle paljuski tänu sellele, et see oli algatatud siis, kui Keskerakond oli peaministripartei. 

Nii et probleeme on päris palju, ka kultuurielus osalemisega. Ühest küljest räägitakse, et osaletakse päris korralikult, teisest küljest vaatame, mis on näiteks meie ambitsioon. Minister rääkis, et kultuurielus osalemise näitaja on kasvutrendis. Aga vaatame eesmärke ja võrdleme aastaga 2023. Ma tuletan meelde, et me oleme juba aastas 2025. Kultuuriministeerium plaanib seda näitajat aastaks 2030 parandada 1% võrra. Aastal 2023 oli 79%, aastal 2030 võiks siis olla 80%. Minu meelest on see hästi väheambitsioonikas eesmärk ja sellega peab kindlasti midagi ette võtma. 

Nagu statistika näitab, on kultuurielus osalemise [näitaja] üldiselt kõrge, aga siin on väga suured maakondlikud erinevused. Väiksemates omavalitsustes ei pruugi olla isegi ühtegi aktiivselt [tegutsevat] kultuuriasutust, rääkimata erialaspetsialistidest. See suurendab lõhet piirkondade vahel ja süvendab ääremaastumist. 

Madalast liikumisaktiivsusest on väga palju räägitud. Jällegi on eesmärgid võib-olla ambitsioonikad, aga me ei ole nende poole viimaste aastatega väga liikunud. Nii et peab kindlasti hästi palju mõtlema selle peale, kuidas tagada, et eelkõige meie lapsed ja noored, aga ka täiskasvanud inimesed liiguksid rohkem, sest sellest sõltub ju ka meie rahva tervis. 

Nii et olukord on paljuski kriitiline, aga loodame parimat ja vaatame tulevikku optimismiga. Aitäh!

Suur tänu! Palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Liina Kersna. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sõna "kultuur" tähendab oma algses tähenduses hoolt kandma, hoolitsema. See on väga täpne sõnastus, sest meie kultuuri ja keele hoidmine ning arendamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat. See nõuab pidevat hoolt. Selleks, et meie keel ja kultuur ehk Eesti oleks elujõuline, ei piisa üksnes olemasoleva hoidmisest ja kaitsmisest. Meie keel ja kultuur on elujõulised, kui lisaks olemasoleva hoidmisele suudame muuta uue enda omaks. Kui uus aitab vanal edasi elada, siis see aitab hoida meie kultuuri elujõulisust. Elu on pidevas muutumises ja kui me ei suuda neid muutusi kujundada enda omaks, siis me muutume nõrgemaks, mitte tugevamaks. 

Paar päeva tagasi avati 36. Jazzkaar pianist ja helilooja Kristjan Randalu kokkukutsutud kvinteti kontserdiga, kus esitati töötlus Jaan Räätsa miniatuuridest. Uus põlvkond suurepäraseid muusikuid lõi legendaarsest teosest uue terviku. See on ilmekas näide, kuidas uus aitab hoida elus vana ja luua seeläbi uut kvaliteeti.

Sarnane olukord on ka Estonia juurdeehitisega. Meil on võimalus, kui mitte öelda kohustus, kanda hoolt selle eest, et Rahvusooper Estonia, meie kõrgkultuuri maamärk, oleks elujõuline. Riigikogu kaks koosseisu on suure häälteenamusega veenvalt kinnitanud, et Estonia juurdeehitis on riiklikult tähtis kultuuriobjekt. Meil on selle ehitamiseks planeeritud ka rahalised vahendid. Oleme kultuurikomisjonis viimase poole aasta jooksul arutanud Estonia juurdeehitise teemat üheksal korral ja ma julgen kinnitada, et Estonia juurdeehitist saab teha olemasoleva seadusandluse raames. Seda saab teha kaalutlusõiguse [alusel], mida on [kasutatud] kõrvalkrundile [rajatava] reaalkooli juurdeehitise puhul. Jah, kaaluda tuleb erinevaid väärtusi ja nende väärtuste kaalumisel tuleb lähtuda sellest, mis loob tingimused meie kultuuri arenguks. UNESCO ei tee meie eest haldusotsuseid, neid teeme ikka meie ise. Selleks, et oleks võimalik realistlikult hinnata Estonia juurdeehitise mõju kaitstavale pärandile, on vaja arhitektuurset lahendust, geniaalset arhitektuurset lahendust, mis tooks avalikkuse ette [maa-alused] bastionid, avaks vaated meie vanalinnale, meie väärtuslikule vanalinnale, ja mis kõige tähtsam, looks tingimused meie ooperi‑ ja balletikultuuri arenguks. 

Mitte keegi teine ei saa meie kultuuri arendada ja selleks tingimusi luua. See on meie kohustus – kohustus kanda hoolt. Me kõik loome kultuuri oma igapäevaste otsuste ja tegevustega, sellega, kuidas me osaleme avalikus elus. Lisaks kujundab kultuurikeskkonda see, kuidas me mõtestame oma minevikku, kuidas suhtume uude ja kuidas kohaneme uue tehnoloogiaga. 

Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Meie keele elujõulisus sõltub hetkel just kõige enam uue tehnoloogiaga kohanemisest, uue enda omaks tegemisest. Meil on põhiseaduslik kohustus kanda hoolt, et tehisaru räägiks väga head eesti keelt. Hetkel on meie keelekorpuses 4 miljardit sõna, meie eesmärk on jõuda 15 miljardi sõnani. See nõuab ühiskondlikku mõistmist, kokkulepet ja pingutust, et meie keel oleks elujõuline ka tehisaruajastul.

Lõpetuseks tsiteerin oma ajakirjandusõpingute aegset lemmikõppejõudu, kultuurisemiootika professorit Peeter Toropit, kes on öelnud, et kultuur saab end mõista vaid pideva enesekirjeldamise ja lakkamatu enesemõtestamise kaudu. Head kolleegid, palju jõudu meile meie kultuuri pidevaks enesekirjeldamiseks ja lakkamatuks mõtestamiseks! Ikka selleks, et kanda hoolt. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Kadri Tali. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kallid kolleegid! Esmalt tänan kolleeg Liina Kersnat väga hea sõnavõtu eest, Estonia eest seismise eest! Kultuur on eestluse DNA, Eesti riigi olemise alus. Loov rahvas on vaimselt terve, elujõuline ja lahendusi leida suutev rahvas. Loovtegevus harrastusena toidab isiksust ning professionaalse tegevusena ühiskonda ja majandust. Kultuuri‑ ja spordivaldkond on lisaks eneseväljenduse ja ‑teostuse taimelavaks olemisele ka majandusharu, rahvusvaheline konkurentsieelis, tööandja, eksportija, noorte motiveerija, regionaalse elu elavdaja. 

Mis peab olema meie prioriteet ja eesmärk? Kultuuri‑ ja spordivaldkonda kasvupotentsiaali toomine, [tema muutmine] iseseisvaks, hakkama saavaks. Seetõttu julgen täna sõna võtta ja väita, et kuna kultuurivaldkond on sedavõrd mitmekihiline, siis vajadusi selle rahastamiseks on väga raske mõõta ja hinnata, liiatigi asjatundmatul neid vajadusi mõista. See on valdkond, mis püsib loovusel, andekusel, innovatsioonil ja oskustel, ning ta vajab arenemiseks ennekõike finantsilist mehhanismi, mis looks kasvuks vajalikud tingimused. Jaotamine ja ümberjaotamine neid tingimusi ei loo. 

Üleüldiselt jääb vahel mulje, et ekslikult peetakse kultuurivaldkonda Eestis hästi rahastatuks. Tihti ei aduta või alahinnatakse kultuuri erilist võimet riiki võimestada, seda nii kaitses, majanduses kui ka riigi diplomaatias. Selleks on isegi öeldud protsent riigieelarvest. Kui aga avada Kultuuriministeeriumi eelarve, siis näeme, et üsna kesine osa eelarvest jõuab tegelikult niinimetatud areenile. 

Täna peame küsima, kas me liigume õiges suunas ja piisava jõuga. Milline on näiteks spordi rahastuse seis ehk mida räägivad numbrid? Viimase viie aastaga on kohalike omavalitsuste sporditoetused jäänud sisuliselt samale tasemele: 25,3 miljonilt on jõutud 27,7 miljonile. Kultuuriministeeriumi kaudu sporti jõudvad toetused on isegi vähenenud: 55 miljonilt 43 miljonile eurole. Kui arvestada selle taustal 44%‑list tarbijahinnaindeksi kasvu, siis reaalsuses tähendab see tugevat langust spordi rahastamises. 

Kuigi treeneritoetused on kasvanud 7,5 miljonilt 12,25 miljonile, siis ka see ei kata kulude kasvu. Meie tippsport ja noortetöö jäävad järjest enam rahalise surve alla, võrreldes teiste riikide organisatsioonidega. Järjest enam surve alla jäävad lapsevanemad, kellele nende laste huvihariduse kulud käivad tihti selgelt üle jõu. Nii ei tohiks olla! 

2023. aastal kasvas klubide tulubaas rekordiliselt: 200,7 miljonini, millest üle 100 miljoni tuli eraisikutelt. Kümne aastaga on see summa neljakordistunud. Esmapilgul tundub igasugune kasv positiivne, kuid siiski. Inimeste ehk lapsevanemate valmisolek sporti panustada on kõrge, kuid riik ei ole nende panusega sammu pidanud. 

Niisiis, millist probleemi me soovime Eestis lahendada? Vastus on, et me soovime luua head mehhanismi, mudelit kultuuri ja spordi rahastuseks. Ainus võimalus selleks on riigi ja erasektori koostöö ehk eraraha kaasamine kultuuri‑ ja spordivaldkonna rahastamisse. Tänased võimalused ei motiveeri ettevõtjaid panustama. Riigi ja erasektori koostöö on tulevikutalentide, tervete ja vastutusvõimeliste inimeste kujundamisel võtmetähtsusega.

Kui me tahame, et aastal 2035 oleks valdav osa Eesti elanikest liikuvad ja terved, kui me tahame, et tulevikus oleks riigil kohapealset tööjõudu ehk me ei peaks liigselt välistööjõudu värbama, siis ei piisa ainult hetkeolukorra hoidmisest. Riik peab võtma ka kandva rolli, hakkama veduriks. Me peame tugevalt otsima uusi rahastusmudeleid, näiteks eraraha kaasama, aga vaatama ka globaalselt ringi, et mida annab meil riigina ära teha hasartmängumaksu disainimisel. Meil on vaja uusi mudeleid, mis ei keskendu ainult ellujäämisele, vaid tugevale arengule. 

Sport ja kultuur ei ole kulu. Sport ja kultuur on investeeringud: tervislikud ja kultuursed inimesed on tugeva Eesti ühiskonna alus. Mina tean, et kultuur ja sport on majandusharu. Esmakordselt soovime seda nii ka käsitleda ja Eesti riigi ja valitsuse prioriteediks tõsta. See on valdkond, mis väga selgelt loob lisandväärtust, mille otsene mõju majandusele on kergesti tõestatav. Jah, see on riiklikult tähtis küsimus, sest mõjutab otseselt meie uue põlvkonna tervist, majandust, riigi mainet ja ka kaitsetahet, kaitsevõimet. 

Spordi ja kultuuri tähtsustamine ja nende paigutamine prioriteetsete valdkondade hulka aitab meie riiki tulevikus tugevamaks, tervemaks ja nähtavamaks teha. Meie uudne rahastusmudel näitab, et spordi‑ ja kultuurivaldkonnale võib esimesel aastal tulla 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga ka 50 miljonit aastas, vastavalt meie ettevõtete käekäigule, aga ka riigi veendumusele, et on vaja panustada ja võimendada ettevõtete annetusi. 

Väikese riigina peame vaatama lisavõimaluste poole, mida annab meil ära teha globaalselt, kuidas olla edukad globaalsel turul. Toetame leidlikke ideid, mis aitavad Eestil areneda. Ma loodan, et me ühiselt tajume siin võimalust majanduse arenguks, võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugev majandusharu ja ehitada seeläbi uue põlvkonna Eestit. Tänan teid.

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel on kõnesoovi avaldanud kolleeg Anti Poolamets. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Tänan, juhataja! Minu üllatuseks olid tänased ettekanded optimismist pakatavad. Kas tõesti on selleks põhjust? Ma arvan, et põhjust ei ole ja seda ei tohiks ka koalitsioonil olla. Eriti, kui te kohtute näiteks tantsujuhtidega, koorijuhtidega, siis mis seal kiita on? 

Aga see on üldine pilt, et Eestis kahaneb väärtkultuuri rahastamine ning nagu pärmi peal kasvab palaganikultuurile raisatud raha. Olgu selle näiteks või Tartu kui Euroopa kultuuripealinn, mida püüti muuta labaseks ärklejate palaganiks. Palaganikultuuri pumbati miljoneid, loomulikult väärtkultuuri arvel. Miks ma ei imesta, et samal ajal jäi sinimustvalge lipu 140. aastapäev suuresti tähelepanuta?  

Kultuuriministeeriumi mahitatud palaganikultuuri ajastul kallatakse solgipang Eesti rahvale pähe otse aastavahetuse eetris, muidugi ärkleva kultuuriministri ja ERR‑i juhatuse vaikival heakskiidul. Samal ajal neelab üha rohkem palaganikultuuri vahendav ETV riigieelarvest 56 miljonit. Drag show' jahmatav naiste ja emaduse alandamine, beebide pildumine aastavahetuse otse-eetris jääb praeguse ajastu sümboliks. Praegusel julgeolekuohtude ajastul peab arutama, kes on naine ja kes on mees ning kas end transiks nimetav mees võib võistelda naiste aladel ja purustada naiste luid. See on liberaalse kultuuri tipp, see on spordieetika, millest minister ei räägi. Ta hoopis mahitab naiste alandamist ja spordist tõrjumist meestest petiste poolt, kes end naiste eest medalite noppimise huvides naisteks nimetavad.  

Transhullus, mida meie tublid liberaalid tahavad uueks normaalsuseks kujundada, otsib tegelikult maailmas juba endale sobivat prügikasti. Head vasakliberaalid, tuule suund on muutunud, aeg on ka oma vaateid muuta. Nii tegi Briti ülemkohus äsja otsuse, et üksnes bioloogilistel naistel on õigus tippspordis kaasa lüüa.  

Kuidas siis samal ajal, laulu‑ ja tantsupeo aastal, tantsuõpetajate ja koorijuhtide palkadega ikkagi on? Eesti Koorijuhtide Liit ning [Eesti] Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts viisid läbi kampaania "Koorijuht on elukutse / Tantsujuht on elukutse". Nad tahtsid just poliitikute südametunnistusele koputada, aga poliitilised juhid neid ei kuulanud.  

Eestis on pea 60 000 koorilaulu‑ ja rahvatantsuharrastajat, kuid juba 10 aasta pärast terendab eestvedajate puudus. Elukutse vähese väärtustamise ja haridusele mittevastava palga tõttu on aasta-aastalt vähenenud noorte huvi kõrgkoolis nendel erialadel õppida. See viib kiiresti koorimuusika‑ ja rahvatantsuvaldkonna hääbumiseni. Kui aastatel 1980–2000 lõpetas Eesti Muusika‑ ja Teatriakadeemia aastas keskmiselt 12 noort koorijuhti, siis viimase 10 aastaga on see number langenud vaid 2 lõpetajani aastas. Kui see ei ole signaal laulupeotraditsiooni jätkumise ohustatuse kohta, siis milline signaal üldse selleks kõlbab?  

Minister kiitles lõimumise teemal. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tegelikult lobises ta välja, et kõik, mida Ukraina pagulaste kohta on räägitud, on vale. Muidugi valetas minister, kui ta rääkis, et pagulasstaatus on midagi ajutist, nagu seadus ette näeb. Ei, minister kinnitas uhkusega, et enamik pagulastest kavatseb siia jääda ja see projekt edeneb väga hästi. Inimeste kaaperdamine riigist, kes soovib oma rahvast tagasi saada ja võitleb oma elu eest – vaat see on Ukraina reetmine. Teie jaoks on ukrainlased tööjõureservuaar, mitte rahvas, kes tahab säilitada oma keelt, kultuuri ja identiteeti. Muidugi, kui te ei mõista oma identiteeti ja teie energia kulub ärklemisele ja drag show'dele, siis te ei mõista ka teiste rahvaste hinge.  

Mis puudutab sporti, siis sporditulemuste ehitamine algab õpilasspordist. Aga valitsus küünitas esimesena käe huvihariduse raha järele. Selge on see, et spordipüramiidi põhi nõrgeneb. Kaitseressursside Amet hindab igal aastal 9000–9500 noore mehe tervist, kellest vast 40–45 vastavad nõuetele, et kaitseväkke astuda. Kui see ei ole signaal, et kõikvõimalikud projektid on poolikud ja asjad ei edene, siis mis veel signaal on? See on statistika. See on number, see ei ole propaganda. Probleemi sügavam põhjus on tõenäoliselt noorte liikumisharrastuse puudumises, mis on ülemaailmne pandeemia, aga mureks on ka vaimne tervis. Kui sellist hullu soopropagandat teha hommikul, õhtul ja lõunal, siis noorte inimeste aju variseb kokku. Jah, te teete seda juba õpikutes, 20 sotsiaalset sugu on 8. klassi õppematerjalides sees. See hulluse ajastu varsti lõpeb, aga te olete ilmselt viimased, kes tule kustutavad.  

Mida veel öelda? Rahvusraamatukogu nõukogu liikmena näen, et raamatute kättesaadavuse ja kultuuripärandi parema kättesaadavuse huvides on tähtis edendada kiiresti kultuuripärandi digitaliseerimist. Nii saab väärtuslikud dokumendid, tekstid ja raamatud ka koolitundides kasutusele võtta. Digiriigina on Eesti hoog ammu maha käinud.  

Teatrid. Paide Muusika‑ ja Teatrimaja senisel kujul edasi ei [tegutse]. Tõsi, maakondadesse jõuab [kultuuriraha] ikka vähem, muuseumide alarahastamine jätkub, töökohad kaovad just maapiirkondades. Aga ma teen ühe üleskutse, kutsun päästma "Tõe ja õiguse" filmimiseks ülesehitatud võttekohta Rõuge vallas, kuhu saaks kodumaise filmikunsti jaoks pidepunkti säilitada ning Lõuna-Eestis turismi ja kultuuri edendada. Ja filmi tagasimaksefond, sellega on hästi läinud. Aga Eesti enda filmide rahastamine on kiduma jäänud. Nii et mõelge selle peale. Eesti film tahab rohkem tähelepanu. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Tõnis Lukase. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Head kolleegid! Lugupeetud kultuurihuvilised siin majas ja väljaspool seda! Eesti rahvas on kultuuriaktiivne, kuna kultuur teebki meid rahvaks. Käime teatris, loeme raamatuid, laulame, tantsime. Kõik see kaunistab riiklikku statistikat. Me oleme Euroopas ja statistika järgi loomulikult ka kogu maailmas kultuuris osalemise poolest küllalt heas kirjas. Aga asjad ei toimi iseenesest. Need initsiatiivid, mis ise ennast suudavad kanda ja mis on teinud meie kultuuri näo, kujundanud seda kaunis kaua ja mis on elujõulised ka tulevikus, vajavad kogu ühiskonna tuge. 

Kui me räägime selle statistika ühekordsusest, siis võib ütelda, et jah, teatris käiakse palju. Aga teatri‑ ja kontserdipiletite hinna kasv viimasel ajal näitab ühtepidi, et rahvas on valmis, rahvas on valmis kultuuriosaluseks, teistpidi süvendab see lõhet ja osa inimeste, kes ei käi [sageli] teatris ega kontsertidel, teadmist, et piletihindadest lähtuvalt see ei olegi neile, see ei ole kättesaadav. Pool rahvast on kultuurihuviline, aga pool rahvast jääb [kultuurist] järjest-järjest kaugemale. 

Selle tõttu on selge, et kui meil on midagi idusid või juuri ajanud, kui meil on riiklikud või riigi osalusega kultuuri‑ ja spordiorganisatsioonid, siis on riigil ka kohustus neid toetada. Kui sellest jääb väheseks, siis tuleb kahtlemata ka eraalgatust hästi tugevasti toetada. Meie väikese kõnelejaskonnaga ja lugejaskonnaga kultuur kõigis oma väljundites ei pruugi ilma riikliku toeta kanda. 

Selle tõttu on kummaline kuulda seda, mida aeg-ajalt öeldakse, et Kultuuriministeerium on kärpimise esirinnas. On tarvis esile tõsta, rohkem tunnustada ja väärtustada neid inimesi, kes kannavad seda rahvuslikku vaimustust, selleks et nad ei väsiks, ja anda tulevikuperspektiiv vähemalt eelarvestrateegias kui mitte mõne üksiku aasta eelarves. Kui me ütleme, et riik ei suuda oma eelarveliste vahenditega kogu kultuuripüramiidi püsti hoida, siis [tuletame meelde, et] metseenlust ja kultuuri eratoetamist on meil tegelikult suhteliselt vähe kasutatud ning need maksusoodustuste piirid ja tasemed, mis meil praegu on seadustatud, on ajale jalgu jäänud. Metseenluse maksusoodustuste suurendamine ja miks mitte ka kultuurkapitalile [tehtavate annetuste] maksusoodustustega katmine võiks tuua kultuuri ja sporti juurde sellist raha, mida me riigieelarvest konkreetselt juurde panna ei suuda. 

Kui rääkida tegijatele tähelepanu [osutamisest], siis tuleb öelda, et praktiliselt kõigis valdkondades rajaneb see kultuur, mille me oleme aastasadadega üles ehitanud, seltsiliikumisel. Eile algas muinsuskaitsekuu ja selle jooksul on väga palju omanäolisi ettevõtmisi, aga need ettevõtmised tulenevad just nimelt inimeste enda soovist midagi teha. 

Raamatuaasta algatust ma pean esile tõstma, raamatuaasta on päris hästi käima läinud. Mina selle 2021. aastal algatasin ja on kahju, et vahepeal ei võtnud kultuuriministrid või ministeeriumiametnikud asja tõsiselt. Kui tähtajad tulid juba nii lähedale, kui tuli lähedale 2025. aasta, mil me seda tähistame, siis oli kahtlemata elementaarne, et eelmisel aastal hakkas aktiivne ettevalmistustöö praeguse kultuuriministri Heidy Purga juhtimisel. Ma usun, et kuna seal on ka seltsiliikumise pool väga tugev, sest konkreetne rakendusüksus on seal Eesti Kirjanduse Selts, siis riigi ja eraalgatuse koostöös tuleb see raamatuaasta meil lõppkokkuvõttes hästi välja. 

See aasta on laulu‑ ja tantsupeo aasta. See on traditsioon, me oleme harjunud aeg-ajalt lauluväljakul ja tantsuplatsil kokku saama. Võib-olla ei ole piisavalt mõistetud, et see traditsioon püsib ainult siis, kui organisatsioon funktsioneerib kogu sellel perioodil, ka pidudevahelisel ajal, ja et see püramiid on tervik. Juba on nimetatud regionaalset [tasakaalustamatust], mis viib koori[laulu‑] ja rahvatantsutraditsiooni välja järjest suurematest piirkondadest. Isegi juba mõnes linnalises asulas ja alevis on raske leida kollektiivijuhte. 

Tegelikult me vajame laulu‑ ja tantsupeo seadust. Isamaa fraktsioon ongi laulu‑ ja tantsupeo seaduse [eelnõu] algatanud. Me tegime seda seadust väga hoolega, see on täismõõtmetes seadus, see ei ole lihtsalt mingi opositsiooni algatatud lühike otsuse eelnõu. Seal on arvesse võetud, selle laulu‑ ja tantsupeo seaduse tegemisel, nii lätlaste ja leedulaste seaduste tekste – neil on sellised seadused juba mõnda aega olemas – kui ka seniseid rakendamiskogemusi ning meie oma laulu‑ ja tantsupeoliikumise juhtide ideid. Samuti on see kooskõlastatud kahe kandva organisatsiooniga. Nii et seal on ettepanekuid, kuidas uuesti traditsiooni, püramiidi alus kindlustada: kõigis koolides peaks ka õppekava osana olema võimalik koorilaulu ja rahvatantsuga tegeleda, kollektiivijuhendajate palgatoetused peaksid olema seadustatud ja seal on veel palju muid asju. See kindlustab selle püramiidi aluse. 

Sport oli ka täna teema. Liikumine, noortesport, tippsport – need on väga selgelt seotud. Need on seotud ka tippsportlaste eeskujuga noortele ja tegelikult ka muudele liikujatele, ka rahvaspordiüritustest osavõtjatele. Kõiki neid püramiidi osi, ka spordi ja kehakultuuri puhul, tuleb toetada. Võtkem eeskuju Sloveeniast ja Islandist. Tehkem seda ja tunnustagem oma aktiivseid inimesi.

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma tänan lugupeetud ministrit. Ma tänan häid kolleege selle põneva ja põhjaliku arutelu eest. Sulgen läbirääkimised ja kuulutan esimese päevakorrapunkti käsitletuks.

Me läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 613 [esimene lugemine]. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kolleegid! Vajadus selle eelnõu järele tuleneb praktilisest elust. Ühelt poolt peavad pangad rahapesuriske maandama, teatud kahtlasi kliente tõrjudes. Teiselt poolt ei ole tänapäeval ühiskonnas ilma pangakontota lihtne hakkama saada. Sellepärast on olemas selline regulatsioon nagu põhimaksekonto regulatsioon. See põhineb Euroopa Liidu direktiivil 2014. aastast ja see peab tagama igale Euroopa Liidus seaduslikult elavale füüsilisele isikule juurdepääsu põhimaksekontole, mille kaudu saab raha üle kanda ja välja võtta ning teha kaardimakseid.

Eesti on selle direktiivi üle võtnud, kuid Riigikohus leidis 2023. aastal, et me ei ole neid ülesütlemise aluseid ammendavalt reguleerinud. Samale asjale on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Komisjon. Ka õiguskantsler on teada andnud, et temale on laekunud mitmeid selliseid kaebusi, et pangad on liiga kergekäeliselt kliente tõrjunud või nende kontosid sulgenud. Lisaks on probleemne olnud selle otsuse vaidlustamine. Kui ei ole kontot, siis on keeruline ülekandega lõivu maksta. Probleemi mahtu näitab see, et eraisikute põhimaksekontode avamisest keeldumisi on olnud 1681, sealhulgas 365 mitteresidendi puhul. 

Mida see regulatsioon või eelnõu ette näeb? See sätestab kõigepealt, et krediidiasutus ei või keelduda põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest isiku kõrgema rahapesuriski tõttu lihtsalt [asutuse] enda hinnangu järgi. See tähendab, et pank ei saa üldtingimustes sätestada, et ta keeldub näiteks teatud kolmandate riikide kodanike teenindamisest.

Eelnõu näeb pangale ette õiguse rakendada riskide maandamiseks meetmeid: määrata ühes kuus tehtavate maksete maksimumsumma, määrata ühe tehingu maksimumsumma, määrata kontol oleva raha maksimumsumma ja keelata sularaha väljavõtmist või piirata seda väljaspool Euroopa Liitu. 

Samuti näeb eelnõu ette, millised pangad peavad põhimakseteenust osutama. Siin on lähtutud olemasolevast olukorrast. Seitse panka: LHV, SEB, Coop, Luminor, Swedbank, Citadele Eesti filiaal ja TBB. Viimane on oma tegevust lõpetamas, tema nimi oli enne Tallinna Äripank. Kolm panka – Inbank, Bigbank ja Holm – ei paku põhimakseteenuseid üldse ja nendele seda kohustust seadusega ei panda. 

Finantsinspektsioonile antakse õigus edaspidi määrata, millised pangad peavad seda teenust osutama. Inspektsioon võib panga sellest kohustusest ka vabastada, näiteks kui panga turuosa on väga väike või ta ärimudel muutub, aga inspektsioon võib tunnistada vabastusi ka kehtetuks, kui turuolukord seda nõuab. Eesmärk on, et see vabastus ei halvendaks põhimakseteenuse üldist kättesaadavust üle Eesti.

Edasi muudatustest seoses põhimakseteenuse lõpetamisega. Pank saab lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt, see tähendab mõjuval põhjusel. Pank peab lepingu üles ütlema, kui ei suudeta täita vajalikke hooldusmeetmeid, kui on kahtlus, et tegu on rahapesu või terrorismi rahastamisega, või kui maksja konto sulgemise kohustus tuleneb rahvusvahelist või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavast õigusaktist rahvusvahelise sanktsiooni seaduse tähenduses. 

Pangal on õigus kaaluda, kas sulgeda [konto], juhul kui maksekontot kasutatakse ebaseaduslikul eesmärgil, kui maksekonto avamisel esitatakse ebaõiget teavet, kui tarbija ei ela enam Euroopa Liidus seaduslikult, kui maksekontol ei ole vähemalt 24 järjestikuse kuu jooksul tehinguid tehtud ja kui kontol ei ole vähemalt 6 järjestikuse kuu jooksul olnud rahalisi vahendeid teenustasude maksmiseks. 

Edasi, riigilõivu sularahas tasumine. Senine regulatsioon on leidnud sellist tõlgendust, justkui see oleks keelatud. Nüüd täpsustatakse seda sõnastust. Sularaha on kohustatud vastu võtma vähemalt kuni 10 eurot ehk praegusesse regulatsiooni lisatakse sõna "vähemalt". 

Edasi. Selle eelnõu järgi läheb täpsustamisele järelevalvepädevus. Praegu on Finantsinspektsioonil ja tarbijakaitseametil – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet tuleb öelda – makseteenuste ja tarbijakrediidi valdkonna väärteo‑ ja järelevalvemenetlustes kattuvaid pädevusi. Sellest võib tekkida segadusi. Näiteks erinevad seisukohad, erinev menetlus ja karistamine ning üldine järelevalvepoliitika tekitab segadusi. Nüüd antakse need pädevused Finantsinspektsioonile. FI‑l on neid tööriistu praktikas rohkem. 

Veel sätestatakse eelnõus võrguühenduseta kaardimaksete tegemine hädaolukorras. See [vajadus] võib reaalses elus tekkida, eriti selles geopoliitilises olukorras, mis on praegu. Sideühendus võib katkeda. Elutähtsa teenuse osutajatel ehk suurematel pankadel tekib kohustus seada kliendipõhiselt võrguühenduseta limiidid pangakaardikiibile ning nad peavad tagama makseterminalide võrguühenduseta kaardimakse võimekuse. Nii et inimesed saavad ilma võrguühenduseta siiski oma maksed ära teha, kui nad sisestavad PIN‑koodi. 

Muudatused peaksid jõustuma tänavu 1. juulil. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Tundub, et see on väga mõistlik ja oluline eelnõu. Mul on lihtsalt küsimus, mis puudutab makseid siis, kui kanalid ei toimi, ühesõnaga kaardimakseid. Näiteks meie naaberriigis Soomes on lausa kriisivarude soovituste seas teatud [summas] sularaha olemasolu kodus. Mis ajast see [muudatus] rakendub ja millal on seda vajaduse korral võimalik kasutada? Kas see nõuab mingisuguseid, ma ei tea, tehnilisi ümberehitusi, mingeid arvutiprogrammide seadistamisi, või on igal pool, kus on täna kaardimakseterminal, see võimalus, et kui sularaha ei ole, siis saab ka kaardiga makset teostada?

Selle võimaluse peavad tagama pangad. Iseenesest on ka meie kriisisoovitustes sularaha olemasolu olemas, see ei ole tingimata midagi ainult soomepärast. Iseasi on, et inimesed ei kipu seda soovitust väga täitma. Aga pangad peavad seadma võrguühenduseta limiidi kliendipõhiselt pangakaardikiibile ja tagama terminalide võrguühenduseta kaardimakse võimekuse. See ei tohiks olla liiga ka kallis. Jah. 

Suur tänu! Kolleeg Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Võlaõigusseadust täiendatakse § 710¹ lõikega 2¹ järgmises sõnastuses: "Põhjendatud huvi tõendamine ei tohi tarbija jaoks olla ebamõistlikult koormav." Ma soovin nüüd teada, kuna siin eelnõus ei ole seda kirjas, milline on see ebamõistlik koormus või koormus, mis jääb nii-öelda selle koormuse alla või ületab seda koormuse piiri. Kas see on lahti seletatud selles seaduses ka, mis on need kriteeriumid, mille järgi saab siis otsustada?

Aitäh! See ongi kaalutlusõigus ja seda saab ka kohtus vaidlustada. Kõiki detaile põhimõtteliselt seadusesse kirjutada ei saa.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Jah, ma saan aru, et te lähete väga libedale teele. See kaalutlusõigus annab siia-sinna seda nii-öelda varieerumisvõimalust. Kui on vaja kedagi, ütleme, koormata tõendamise huvides, põhjendatud huvi tõendamise huvides, siis on võimalus seda mitte teha. Kui see juhtub olema ebameeldiv isik, siis sellisel juhul on võimalik seda tõendamist jälle teostada. Minu hinnangul ei tohiks praegu sellist kaalutlusõigust sellisel kujul rakendada, sest see loob võimaluse selle seaduse rakendamisel isikuid erinevalt kohelda.

Aitäh selle arvamuse eest! Oleks küll väga libe tee lähtuda teie hinnangutest selles vallas. Selline kaalutlusvõimalus on paljudes seadustes ja paljudes olukordades.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas antud eelnõu 15. aprillil. Rahandusminister Jürgen Ligi andis ülevaate, nii nagu ka praegu. Põhiliselt arutati järgmisi teemasid. 

Põhimaksekonto regulatsioon. Kehtiv võlaõigusseaduses sisalduv regulatsioon sätestatakse eelnõu kohaselt detailsemalt, vähendades pankade kaalutlusõigust, ja enam hakatakse lähtuma direktiivi sõnastusest. Ettevõtete mured pangakontode avamise ja sulgemisega olid samamoodi teemaks. Euroopa Komisjon alles tegeleb ettevõtete põhimaksekonto regulatsiooni sätestamise võimaluste uurimisega. Jõudsime arutelu tulemusel ka selleni, et see [teema] on mõnevõrra keerulisem kui eraisikute puhul ja eeldab veel põhjalikku tööd, antud eelnõuga seda ei lahendata. 

Võrguühenduseta kaardimaksed on ka täna võimalikud, kuid küsimus reguleeritakse täpsemini seaduse tasemel, sealhulgas elutähtsa teenusena. Seda minister siin juba hetk tagasi selgitas.

Eelnõus pakutud jõustumise tähtaeg. Kuigi pangad on muudatusteks valmis, on ilmselt 1. juunini liiga napp aeg, siin tuleb muudatus teha, sest me ilmselt ei jõua seda Riigikogus [nii ruttu] ära menetleda. Aga eks vaatame seda töö käigus. 

Juhtivkomisjon tegi konsensuslikult ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Kuna oluliseks osaks on siin ka õiguskomisjoni valdkonda kuuluva võlaõigusseaduse muudatused, palusime arvamust selle eelnõu kohta õiguskomisjonilt. Rahanduskomisjon palus eelnõu ettevalmistamisse kaasata turuosalised, huvirühmad, institutsioonid, kelle märkusi ootame hiljemalt 7. maiks. 

Menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. aprillil ehk täna, see oli konsensuslik otsus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, siin oli konsensus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, seda komisjon toetas konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 613 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. mai kell 17.15. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud.