Tere kaunist kevadpäeva, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! (Saalist räägitakse midagi.) Katkestan kohaloleku kontrolli. Üks pult ei tööta väidetavalt. Palun kontrollida Pipi-Liis Siemanni pulti. Ilmselt tuleb koolitus läbi viia. Head kolleegid, alustame uuesti. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis end registreerida 67 Riigikogu liiget, puudub 34 või natuke vähem.

Head kolleegid, nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole, saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: justiits‑ ja digiministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt justiits‑ ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Ministri ettekanne kuni 20 minutit. Igal [Riigikogu liikmel] on võimalus esitada üks küsimus ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele, võib osaleda ka minister.

Aitäh! Hea Riigikogu! Meil on suurepärane võimalus, mida pakub Eesti riigi arengukava "Eesti 2035". See on võimalus, et ministrid käivad järjest ja tutvustavad eelseisvaid suuremaid ülesandeid, et Riigikogu saaks kaasa mõelda parimatele võimalikele lahendustele. Ma arvan, et see on väga hea võimalus koos arutada neid asju, mis on plaanis, ja ka neid, kus häid lahendusi veel senimaani teada pole.

Ütlen kohe ära, et ma ei räägi täna kahest väga olulisest teemast. Ma ei räägi kriminaalpoliitikast, vägivallaennetusest, sest sellest tuleb meil pikemalt juttu kriminaalpoliitika aruande arutelul. Ja samuti ma ei räägi paremast õigusloomest, põhiseaduslikkuse järelevalvest ja bürokraatia vähendamisest, kuna sellest tuleb meil juttu õigusloomepoliitika aruandes. Mõlemad aruanded on plaanis teie ette tuua hiljemalt mai alguses.

Küll aga räägin ma täna vabadusest: inimeste vabadusest, meie riigi vabadusest. Me peame oma vabadusi hoidma, see on kõige tähtsam ülesanne 2035. aastaks ja sealt edasi: et meil oleks vabad inimesed vabal maal.

Mõtleme sellele, et kaks päeva tagasi, palmipuudepühal, siis kui kirikulised Ukraina oblastikeskuses Sumõs jumalateenistusele kogunesid ja linnarahvas pühapäevatoimetusi tegi, suunas Vene armee Sumõ kesklinna tapatööle kaks Iskander-tüüpi ballistilist raketti. Küllap need relvamonstrumid olid isegi patriarh Kirilli poolt õnnistatud. 34 tapetut, 117 haavatut – mis siin rääkida? Jõhkardid. Aga kui me vaatame Ukrainas toime pandud sõjakuritegusid ja nende täideviijate üle kohtumõistmist, on Sumõ juba varem läinud omal moel Ukraina õigusajaloo annaalidesse. Just Sumõ oblastis sooritatud sõjakuriteo [kohtuprotsess] oli esimene Venemaa sõjaväelase üle peetud sõjakuritegude protsess Ukrainas pärast 2022. aasta täiemahulise invasiooni algust. Seersant Šišimarin tappis automaadist relvastamata tsiviilisiku, kes rääkis telefoniga. See oli kogu tema süü. Kohus peeti mais 2022 Kiievis kõiki ettenähtud norme järgides. Miks see on oluline ja tähenduslik? Ukraina tõestas, et vaatamata agressioonisõjale õigusriik toimib. Toimus avalik kohtupidamine, kaitseõigus oli tagatud, tõendite esitamine toimus. Ukraina näitas selgelt, et ta ei kavatse vastata vägivallale omakohtuga, vaid kasutab rahvusvahelise õiguse ja siseriikliku õigussüsteemi vahendeid. Juhtum tõestas maailmale Ukraina ja Venemaa väga selget erinevust ja ka seda, et Ukraina on kaheldamatult suveräänne riik, mis püsib õiguskorral ja austab õiguskorda.

Ka "Eesti 2035" arengukava ülesanne on väga selgelt julgeoleku ja turvalisuse tagamine igas olukorras ning kriisideks valmisoleku parandamine, mille raames tagatakse kriitiliste teenuste toimepidevus, kerksus, varustuskindlus, hübriid‑ ja küberohtude maandamine, riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse üksuste, kogukondade ning elanikkonna valmisoleku suurendamine ja valmisoleku tagamine nii rahu ajal kui ka kriisiolukorras.

Justiits- ja Digiministeeriumil on selles vallas mitmeid ülesandeid. Meie ülesanne on ka kõige tõhusama riigi ehitamine, et maksumaksja raha ei oleks vaja juurde küsida, vaid et kõik kogutu läheks käiku võimalikult tõhusalt Eesti inimeste elu parandamiseks ja ka meie kõige tähtsamasse kindlustusse ehk riigikaitsesse.

Isegi vanglarent, millest ma olen siin Riigikogu puldis mitu korda rääkinud ja mille üle me peame läbirääkimisi praegu kahe riigiga, Rootsi ja Hollandiga, täidab tegelikult suurepäraselt "Eesti 2035" ühte tähtsat eesmärki, nimelt, töökohtade loomist väljapoole Harjumaad. Meil on see suurepärane olukord, kus seni valdavalt edukas kriminaalpoliitika on toonud kaasa selle, et meie väga moodsates kinnipidamisasutustes on täidetud ainult umbes pooled vanglakohad.

See on olnud meie seniste reformide suur edulugu – see, et meil on vanglateenistuse töö maailma tasemel nii vangistuse kui ka kriminaalhoolduse elluviimisel, seda näitavad ka meie globaalses mõttes madalad retsidiivsuse andmed. Aga me töötame selle nimel, et meil oleks Tartu piirkonnas umbes 400 kõrgelt tasustatud ja head haridust nõudvat töökohta, millest võidavad kõik – nii riik, Tartu linn kui ka kohalikud elanikud. Samuti võidab sellest tegelikult ka Jõhvi piirkond, sest Eesti enda kinnipeetavaid hoiaksime me edaspidi Viru ja Tallinna vanglas, mis tähendab ka Jõhvi piirkonnas töökohtade säilitamist ja juurdeloomist. Muuseas, Jõhvis on tühi ka terve Siseministeeriumile kuuluv arestimaja, mis on seal tühjana seisnud mitmed aastad. Põhimõtteliselt oleks ka seda võimalik välja rentida. See looks umbes 60 täiendavat töökohta Jõhvi piirkonda.

Meie vabaduste kaitse sõltumatu tagaja on Eesti kohus, põhiseaduslik institutsioon. Koostöös kohtutega ja vastavalt eelmise aasta sügisel vastu võetud kohtute arengukavale plaanime me laiaulatuslikku kohtureformi. See on vajalik mitmel põhjusel, sealhulgas riigikaitselisel põhjusel. Meil on võimaliku ulatusliku kriisi korral vajalik tagada kohtunike silmapaistev ja kiire mobiilsus ja õigusriigi kõikide tööriistade kasutamine ka sõjaolukorras.

Muudatused kohtusüsteemis on vajalikud aga ka seetõttu, et toimunud on põlvkonnavahetus. Noorem põlvkond hindab rohkem meeskonnatööd ja tunneb suuremat kollektiivset vastutust ka asutuse menetlusjäägi üle. Samuti on meil rohkem kirjalikku menetlust ja videosildade kasutamist. Kohtumenetlus on inimeste jaoks ka oluliselt muutunud.

Täna me näeme, et töökoormus kohtute vahel jaguneb väga ebaühtlaselt ja samuti jaguneb ta väga ebaühtlaselt piirkondade vahel. See kõik on tegelikult kaasa toonud töökoormuse olulise kasvu. Näiteks tsiviilasjades on töökoormus aastatel 2020–2024 kasvanud 10–16%, suurim koormuse erinevus tervelt neljandik; süüteoasjades 8–18%, suurim koormuse tõus üksnes nelja aasta jooksul 32%; ja ringkonnakohtutes on koormuse kasv olnud 4–26% aastas. Nii et me näeme, et koormus kasvab, ainult ta kasvab väga erinevalt. Samuti on, kui me räägime kohtunike endi töökoormusest. Kui keskmine töökoormus on aastas olnud 1691 õigusmõistmise töötundi, siis see vahemik jääb tegelikult 1400–2000 vahele.

Selline väga suur erinevus töökoormuses tegelikult tähendab inimeste jaoks pikenevaid menetlusaegu. Menetlusajad on kasvanud viimase nelja aasta jooksul keskmiselt 11%. Tsiviilasjades on keskmiselt menetlusajad kasvanud tervelt 27%, erinevate kohtute lõikes on kõige madalam kasv olnud 21%, kõige kõrgem 58%. Haldusasjades on menetlusajad kasvanud 62%. Nii et kui me räägime sellest, et meil on kohtuvaidlused keerulisemad, siis lahendus on kahtlemata see, et me peame võimaldama kohtunikel rohkem spetsialiseeruda, mis on ka tegelikult Euroopas laiem suund.

Meil on ka siiamaani olnud probleemiks vähene võimekus reageerida kiiresti muutustele. Ja see reageerimiskiirus on erinevatel kohtumajadel erinev. Samuti erineb väga palju ka kohtusaalide kasutus. Näiteks Jõhvi kohtumaja üheksa saali olid eelmisel aastal tundide arvu poolest kasutuses vähem kui Harju Maakohtu kaks saali. Lisaks on meil vajadus kasutusele võtta kaasaegsed töövahendid, sealhulgas ettevalmistavates töödes tehisaru.

Neid kõiki küsimusi me lahendame kohtureformiga, mis koosneb laias laastus neljast erinevast tööst. Esimene eelnõu jõuab loodetavasti neljapäeval valitsusse, sealtkaudu Riigikokku. See on kohtute haldamise mudeli muutmine. Sisuliselt tähendab see seda, et me anname kohtute haldamise Justiits‑ ja Digiministeeriumist, ministeeriumi tasemelt üle kohtutele endile. Meil on põhiseaduses kohtud [nimetatud] põhiseadusliku institutsioonina ja põhiseadus ei ütle, et põhiseaduslik institutsioon on üksnes Riigikohus, nagu see täna on, vaid kogu kohus on põhiseaduslik, iseseisev ja sõltumatu institutsioon. Selle muudatuse tahame me nüüd lõpuks ära teha teiega koos.

Menetluses on juba kriminaalmenetluse kiirendamine, aga tulevad ka tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse kiirendamised. Menetlusseadustike uuendamine on teine suur osa kohtumenetluste kiirendamisest. Kolmas suur osa on digiteerimine, tehisaru vahendite kasutamine ja ka selline tehnoloogia, mida me praegu hetkel siin kasutame. Meil ka praegu tehisaru transkribeerib seda, mida mina räägin, ja teeb seda täiesti edukalt. Kohtutes on meil veel veidi maad selleni minna.

Aga lisaks me vaatame ka üle, mida kõike on võimalik kohtutest välja viia, mis seal enam kaasajal olema ei peaks. Alates näiteks abielu lahutusest kui sellisest – kohus mitte kunagi ei ole abielu lahutamisest keeldunud, sest meil puudub õiguslik alus sellest keeldumiseks. Viimati oli see õiguslik alus olemas enne Eesti Vabariigi moodustamist. Me räägime eelmise sajandi algusest.

Ja lõpuks siis kohtute enda struktuuri tõhustamine ehk palju mõistlikum kohtute juhtimine ka kohtuastmete endi sees, vähendades seal regionaalseid piiranguid ja suurendades spetsialiseerumise võimalusi, et inimesed saaksid endale kõige lähemas kohas kõige parema, kõige asjatundlikuma kohtuotsuse kõige kiiremini.

See kohtute ja õigusriigi teema on otsapidi seotud ka ühe "Eesti 2035" väga tähtsa ülesandega, selleks on rahvastik ja sündimus. Nüüd te võite imestades küsida, et miks ma sündimusest räägin kohtute juures. Me näeme kohtutes kahjuks küllaltki õõvastavaks kiskuvaid vaidlusi lapsevanemate vahel laste elatise üle, lastega suhtlemise korra üle. Nendesamade tülidega tullakse üha ja üha tagasi ja kahjuks on selliste tülide arv olnud ajas drastiliselt kasvav.

Me peame midagi põhimõtteliselt muutma oma põhihariduses, pöörates seal rohkem tähelepanu perekonnas elamisele, laste kasvatamisele ja sellele, kuidas lahendada ka keerulisi olukordi. Vaatasin mõni aasta tagasi üle meie 12-aastase õppekava koolis ja leidsin, et 12 aasta jooksul kulutab õpilane 1,5 tundi sellele, [et õppida], kuidas lapsi saada ja kuidas neid kasvatada. Ma ei ütle, et sellel on lineaarne seos hüppeliselt kasvanud perekonnavaidlustega kohtutes, aga kohtunikud ise ütlevad, et see ei ole õigusemõistmine, mida nad kohtus teevad. See on rohkem psühholoogiline abi, see on rohkem lepitusmenetlus, mida oleks palju otstarbekam pakkuda mujal kui kohtutes.

Ja me teame ka tõenduspõhistest teadusuuringutest, et selline kohtuvaidlus, kus üks lapsevanem läheb teise lapsevanema vastu kohtus tõendama, et see teine lapsevanem on nii kohutav ja nii õudne inimene, et temale ei saa usaldada isegi mitte lapsega koos viibimist, mõjub halvasti lapse nii psühholoogilisele, vaimsele tervisele kui ka füüsilisele tervisele. Selle tulemuseks on ka füüsilise tervise haigused lastel.

Meil on umbes 120-miljoniline elatisrahavõlg. Kohtud on kulutanud tunde ja tunde selleks, et vaielda 40 euro suuruste vahede üle igakuistes maksetes. Aga võlg muudkui kasvab. Me ei ole suutnud ühiskonnana seda lahendada. Me tegelikult päris häid lahendusi sellele ei tea tänase päevani. Palun mõelge kaasa! Me tuleme teie ette ettepanekuga muuta ka elatise osaline tasumine elatisvõlglasele tasuvaks. Praegu on nii, et kui sa kogu summat ära ei maksa, siis puudub motivatsioon ka osalist makset teha. Laps võidaks sellest osalisestki üht-teist.

Sündimuse ja iibe küsimuste juurest on mul põhjust edasi liikuda tegelikult positiivsele. Meil on koolides tulemas TI-Hüpe. Me oleme see riik maailmas, kus elab üks väike, aga väga äge digirahvas, kes on suutnud teha maailma tasemel ägedaid asju. Meie väike äge digirahvas siin Eestis suudab juhtida kogu maailmas ka hariduse moderniseerimist tehisaru abil. Meie õpilastest, meie lastest saavad maailma kõige paremad tehisaru kasutajad ja see toob kaasa meie majanduse elavnemise ja see toob kaasa selle, et meie riigisektor, avalik sektor saab toimetada võimalikult õhukeselt, tagades siiski kõik inimlikud ja südamlikud inimestele vajalikud personaalsed teenused kõigile.

Me vaatame tehisaru kui võimalust andmepõhiselt inimesi paremini aidata ja tõhusamalt toimetada. Olgu selleks digikriminalistika, mis võimaldab tõenditest leida ka uusi seoseid, mida võib-olla inimese silm ei märkagi, ja lõpetades automatiseeritud haldusmenetluse laiendamisega, selleks et inimesed saaks võimalikult lihtsalt oma asjad riigi ja kohaliku omavalitsusega aetud. Meil on selleks kõik võimalused olemas, sest me oleme küberturvaline riik. Me näeme, et juba aastaks 2030 võiks tõhususe kasv olla vähemalt 425 miljonit eurot võrreldes tänavusega ja seda tulenevalt tehisaru kasutamisest.

Tehisaru kasutamiseks on meil vaja lahendada kaks suurt ülesannet. Esimene nendest on eesti keele ja kultuuri säilitamine üle aegade. Tuletan teile meelde, kui Gutenberg oli erinevad leiutised kokku pannud ja trükipress suutis enneolematul kiirusel raamatuid trükkida, siis kadusid väga kiiresti Euroopast paljud väikesed keeled. Kadusid need keeled, mis raamatute kaante vahele ei jõudnud.

Täpselt samas olukorras oleme meie täna. Kui eesti keel, meie keele ilu, meie grammatika, meie kultuuritekstid ei ole tehisarus inimestele kättesaadavad, siis eesti keel ja kultuur satub kõhklusteta ohtu. See on ülesanne, mille lahendamisega ma järelejätmatult tegelen. Oleme võtnud eesmärgiks, et eesti keele ühendkorpuses oleks juba tänavuse aasta lõpuks 8 miljardit sõna ja 2026. aasta lõpuks 15 miljardit sõna. Me lahendame ka autoriõiguse küsimused nii, et autorite väärikus on kaitstud ja et meil on võimalik ikkagi keelemudelites näha kaasaegseid tekste, kaasaegseid andmekogusid, ka kogu seda tööd, mida on teinud näiteks ülikoolide magistrandid. Me ei lepi sellega, et tehisaru kasutaks üksnes veebi kommentaariumides leiduvat.

Selleks, et me saaksime Eesti inimeste andmeid väga turvaliselt kasutada tehisarus, peame me treenima välja Eesti riigipõhise suure keelemudeli. Meil on mitmeid eeskujusid selleks olemas, näiteks kas või Poola, kes hiljuti oma PLLuM-i presenteeris. Nad liiguvad kiiresti edasi, me ei ole neist palju maas. Ka meie ülikoolid on teinud fantastilist tööd ja kogu vajalik ettevalmistus on meil tegelikult olemas. Siit saab minna ainult edasi ja ainult paremaks. Ja kui te pole veel meie LLama-st vaadanud, siis soovitan sellega tutvuda.

Digiriigi puhul on mul jälle põhjust korraks tagasi pöörduda Ukraina õuduste juurde. Venemaa agressioonisõda Ukrainas on kestnud juba enam kui 11 aastat, laiamahulisena sellest viimased kolm. Terve riik on sõjas, ent riik toimib. Toimib ka demokraatia üsna maksimaalses mahus. Eriti, kui me arvestame seda, et tegemist on sõjaolukorraga. Selleks, et ka Eestis saaks digiriigi teenused toimida mis tahes olukorras, peame me neid viima valmisolekusse, et Eesti digiriigis tõuseb päike mis tahes olukorras. Ka selleks on meil põhjalik tööplaan olemas.

Sellega praegu lõpetan ja võtan hea meelega vastu küsimusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Te ei pea muretsema, küsimusi on väga palju. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahaks küsida inimeste toimetuleku kohta. Valitsus on saatnud parlamenti eelnõu, mille järgi tulevikus tööandja võib ühepoolselt otsustada, kui palju inimene palka saab. Kui täna on nii, et [tööandja] peab pakkuma inimesele 40 tundi tööd nädalas, siis [eelnõu kohaselt] on see vähemalt 10 tundi ja ülejäänu otsustab tööandja. See tähendab, et inimesel kaob ära igasugune kindlus, kui palju on tal järgmisel kuul palk, kuidas ta oma lapsi üleval peab, mismoodi ta pangalaenu saab tagasi maksta – no suure tõenäosusega selliste lepingute puhul pangad ei hakkagi enam inimesele laenu andma, kui ta kodu tahab soetada. Ja kõik muud probleemid: kui suur ta pension on, vanemahüvitis, need asjad. Ja selle eelnõu puhul ei konsulteeritud, ei arutatud läbi tööturu osapooltega. Teie vastutate hea seadusloome eest. Öelge mulle, kuidas ta üldse lasite sellise seaduse valitsusest läbi ja mis põhjusel te seda tegite.

Aitäh! Teie küsimuses sisaldus eksitusse viimist. Ma kinnitan teile, et Eesti põhiseadus on loodud selleks, et Eesti inimesed oleksid vabad, nad oleksid ka vabad lepinguid sõlmima. Ei vasta tõele see, et kõikidel inimestel [kindlus] kaob, kõikidel inimestel on jätkuvalt võimalik sõlmida kindel ja neile 40 tundi tööd pakkuv või ka õpetajatele 35 tundi tööd pakkuv tööleping, mis tagab neile palga vastavalt sellele sõlmitud töölepingule. See paindlikkus, mida valitsus Riigikokku on toonud, puudutab neid inimesi, kes ise soovivad – ja üksnes ise soovivad – paindlikumat töösuhet. Mina emana toetan seda väga. Kui minu laps kooli kõrvalt teeb tööd, siis mulle emana on äärmiselt oluline see, et ta saaks ise valida, et näiteks enne kontrolltöö tegemist saab ta teha vähem tunde ja sellel ajal, kui tal on suvel rohkem aega, saab ta teha rohkem töötunde, ja et ta saab seda teha ausalt ja tööandjaga kokku leppides, nii nagu temale on kasulikum. Loomulikult, selline tööleping ei sobi näiteks sellele inimesele, kes tõesti soovib teha 40 tundi nädalas tööd ja saada iga kuu kindlat palka. Inimesed on erinevad. Austagem inimeste vabadust sõlmida just selline leping, nagu talle on vaja, ja see on igati põhiseaduspärane.

Ei vasta ka tõele see, et tööturu osapooltega ei ole konsulteeritud. Meenutagem kas või ühiselt valitsuses veedetud aega ja ametiühingute protesti, mille nad sellesama eelnõu peale esitasid, ehk et loogiliselt võttes said nad need protestid kõik esitada üksnes selle tõttu, et nendega oli konsulteeritud. Nii et veel kord rõhutan, me loome juurde vabaduse võimaluse nendele, kes seda vabadust tööturusuhetes vajavad. Need inimesed on täiesti olemas: peamiselt õppurid, gümnaasiumiõpilased, miks mitte ka põhikooli viimaste klasside õpilased, tudengid, aga ka näiteks noored lapsevanemad. Võin emana taas kinnitada, et teatud vanuseni on lapse puhul väga efektiivne töö tegemise viis sõlmida just selline tööleping, mille puhul saab ise vabalt neid töötunde valida.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab identiteedivargust. Mina ise ja väga paljud minu kolleegid, eksperdid on kokku puutunud sellega, et meie identiteet on internetis varastatud ja kuskilt abi ei saa. Kõige kaugemale jõudis "Pealtnägija", kes jõudis [otsingutega] Rumeeniasse välja. Kuidas me saaksime digiriigina ja õigusriigina võidelda selle vastu, et inimeste identiteeti ei varastataks, neid ei pandaks tegema asju, milleks nad ei ole kvalifitseeritud ja mida nad kunagi teinud ei ole?

Aitäh! See on tõesti äärmiselt oluline küsimus, sest nii nagu me teame, tehisaru vahendeid ei kasuta maailmas mitte ainult head inimesed, vaid kahjuks kasutavad neid ka halvad inimesed ja kasutavad neid nii üksikute inimeste inimväärikuse vastu kui ka tegelikult tervete riikide, demokraatiate vastu. Kui me räägime näiteks süvavõltsingutest valimiste perioodil, siis see on kahtlemata asi, mis minu hinnangul tuleks kriminaliseerida, kuna selle ühiskondlik kahju võib olla täiesti kohutav. Aga loomulikult on inimese jaoks, kelle inimväärikust on [riivatud] süvavõltsingu abil, ka see individuaalselt äärmiselt oluline küsimus.

Vaadates üle neid karistusi [selle pilguga], et nad tõesti oleksid heidutavad, saame me seda olukorda vast paremaks teha. Aga kindlasti on väga oluline ka muutus hariduses, et me juba põhikooli esimesse astmesse viiksime õppeaine, mis aitab lastel toime tulla kogu selle tehnoloogilise maailmaga, kus me oleme, aitab täpsemini aru saada küberkiusust ja võltsingutest nii somes kui ka laiemalt. Ja me oleme tagasi selles ajas, kus lastele tuleb selgitada, noortele tuleb selgitada, aga ka kõigis vanuses inimestele tuleb selgitada seda, kuidas eristada tõde ja valet. Inimesed saavad ka ise selleks väga palju ära teha. Loomulikult, inimesel on väga raske uskuda [pettust], kui tal on hääl ja pilt, kõik läheb kokku sellega, mida ta on harjunud nägema. Karistustega heidutamist me kindlasti siin vaatame.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Jätkan kolleegi alustatud teemat. Infotehnoloogia arengul on kindlasti positiivne pool: see on kiire info saamine, ligipääsetavus, bürokraatia vähenemine, parem kommunikatsioon. Aga igal asjal on kaks poolt. Ja teine pool on privaatsuse vähenemine, küberkuritegevuse kasv ja varieerumine. Tehnoloogia arengust hoolimata peab riik suutma tagada turvalisuse. Küberintsidentide arv kasvab. Siin on toodud näide, et kahe aastaga kahekordistus küberintsidentide arv, selle alla käivad tõenäoliselt need, mis on teada. Miks me loeme uudistest, kui palju inimesed on kahju saanud nendest intsidentidest, aga mitte seda, kui palju küberpätte on kinni võetud ja kes need on?

Aitäh! Väga hea, et te juhtisite tähelepanu sellele, kui oluline on Eestis küberturvalisuse tagamine. Ja tõepoolest, ma oleks pidanud sellele ka kõnes kindlasti rohkem tähelepanu pöörama. Mõneti tundub see enesestmõistetav, küberhügieen on midagi sellist (Telefon heliseb.), mida tuleks [võtta] samamoodi nagu hommikust kätepesemist. Aga küberkuritegevuse kasv on tõesti võimalik selle tõttu, et ettevõtted, organisatsioonid, avalik sektor, aga ka inimesed ei oska piisavalt tähelepanu pöörata küberohtudele või jätavad sageli ka otse antud nõuanded kasutamata. Ja samal ajal kasutavad kõiki neid võimalusi küberrünnakute intensiivistamiseks tõepoolest need, kes on halvad, need, kes on meie suhtes vaenulikud, või need, kes on kuritegelikud. Mõjuga küberintsidentide arvu kasv on olnud tõesti suur, on aastaga kahekordistunud. Ja see tähendab seda, et me peame oluliselt tõstma teadlikkust. See on kõige tõhusam vahend küberintsidentide ärahoidmiseks.

Nüüd, mis puudutab pettusi, näiteks telefonipettusi, siis see on sajaprotsendiliselt ärahoitav kuritegevus. Ehk jällegi, teadlikkuse tõstmine. Kasutame ka seda pulti siin, et inimestele meelde tuletada, et kahjuks on tehnoloogilised vahendid jõudnud sinnamaani, et teile võib helistada teie lapselapse telefoninumbrilt teie lapselapse häälega kurjategija, kes räägib tohutusse õnnetusse sattumisest. Muidugi teeb see iga vanaisa või vanaema emotsionaalse taseme ärevaks ja ta tahab kohe aidata. Aga tõesti, soovitus on see, et küsige sellelt helistajalt mingi küsimus, millele teab vastust ainsana teie tegelik lapselaps, et kontrollida, kas see helistaja üleüldse on teie lapselaps. Juba näiteks sellisest turvameetmest on väga palju kasu.

Nüüd, mis puudutab küberkuritegevusega tegelemist õiguskaitseorganite poolt, siis Riigiprokuratuur on selle uue riigi peaprokuröri Astrid Asi eestvõttel käsile võtnud, ja see oli ka üks põhjus, miks Astrid Asi oli just see kandidaat, kes riigi peaprokuröriks asus, tulenevalt tema põhjalikest IT-teadmistest. Tal on tõesti plaanis prokuratuuri tegevuses küberkuritegevus, aga ka masskuritegevus – näiteks vargused, jalgrattavargused, mobiiltelefonide vargused, kõik selline – prioriteediks seada ja ma igati toetan teda selles. Väga raske on rahvusvahelistes võrgustikes neid tegelikke kurjategijaid kätte saada, aga koostöös teiste riikidega me sellega kõhklusteta tegeleme.

(Mikrofon on välja lülitatud.) Vabandust! Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin teilt ühe lõigu kohta, äkki te oskate öelda, millises üleriigilises strateegias on selline suund meie seadusloomele antud. "Seadusesse lisatakse tingimus, et riik ei omanda kinnisasja, mille puhul oli isikule juba omandamise hetkel teada, et see kavandatakse looduskaitse alla võtta. Kui aga kaitsekord läheb hiljem rangemaks, siis kinnisasi omandatakse, aga hüvitis on pool selle väärtusest." Ma olen ülimalt segaduses. Omandipoliitika on üks riigi aluspoliitikatest. Ja meil on sellel nädalal jõudnud valitsusest Riigikokku eelnõu, kus on täpselt need laused kirjas. See on seaduseelnõu numbriga 612. Milline strateegia on sellise poliitilise väljundi Eestis kehtestanud, et sellise eelnõuga peab siin saalis hakkama tegelema? Kuidas te sellesse suhtute? 

Aitäh! Omandipõhiõigus on kahtlemata selline õigus, mis on üks meie põhiseaduse aluseid. Omandipõhiõigus ei ole täiesti piiritu, seal tuleb arvestada ka teiste põhiõigustega. Ma saan aru, et konkreetne eelnõu on püüdnud leida tasakaalu omandipõhiõiguse ja õiguse puhtale keskkonnale ja tervislikule keskkonnale vahel, laveerides selle olukorra juures sellega, kui palju on riigil tegelikult raha, et hüvitada kinnistuomanikele keskkonnapiirangutest tulenevaid kulutusi või ka omandi vaba kasutamise piiranguid. Täpselt samasugune probleem on näiteks muinsuskaitses, mitte ainult keskkonnakaitses: kui palju riik piirab ja kui palju ta nende piirangute pealt hüvitab. Üldine põhimõte Eesti Vabariigis on ikkagi see, et riik, seades piiranguid, hüvitab omanikule nendest piirangutest tuleneva kahju. Seda, kuidas see täpselt konkreetses eelnõus on lahendatud, on kindlasti mõistlik Riigikogus detailselt vaadata ja leida siis kõige paremad lahendused. Sellised mitme erineva õiguse vahel kaalumised ongi väga keerulised ja seal ongi rahvaesindajatel väga kaalukas roll leida see õige tasakaalupunkt.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ma vabandan, ei pannud tähele, kui suur oli see elatisvõlg, mida te korra mainisite, mis see maksumaksjale maksma läheb. Teine osa küsimusest on seotud sellega, et te viitasite, et kahe riigiga peetakse läbirääkimisi seoses vabade vanglakohtadega. Iseenesest see suund, et selles "haridusasutuses" oleks meil enda kodanikke vähem, on ilmselt jätkusuutlikum ja mõistlikum, arvestades seda, mis haridust nendes kohtades antakse. Aga ühiskonnas on tekkinud teatud hirm, et kui see asi peaks realiseeruma, siis … Kas te saate kinnitada, et nende inimeste õigus imbuda meie ühiskonda on välistatud? Ja kas meie partnerid seda meie võimalikku soovi ka mõistavad, kui nad teiega läbirääkimisi peavad?

Aitäh! Elatisvõla summa on praeguseks umbes 120 miljonit eurot. Ja see ei sisalda neid kulusid, mida on maksumaksja pidanud kandma seoses kohtumenetluste või täitemenetlustega. Tõsi, täitemenetluses maksab osa tasu võlgnik kinni, aga siiski, kui me vaatame kohtuasjade hulka, mis seal ümber on, siis see on tegelikult massiivne. Me räägime ikkagi sellest rahast, mis ei ole lasteni jõudnud. Me räägime sellest, et lapsel on kaks vanemat, ja me räägime sellest, et elatis kuulub maksmisele üksnes juhul, kui lapsevanemad ei ole omavahel kokku leppinud ja nad on selleks pöördunud kohtu poole. Me räägime sellest võlasummast, mis kohtu poolt on välja mõistetud juba tülitsevatelt lapsevanematelt ja mida võlglasest lapsevanem ei ole tasunud. Seal on edu üsna vähe olnud.

Ma kordan, et ega me häid lahendusi seal ei tea. Elatisvõla taga on kaks V-tähega algavat asja: vaesus ja viha, või mõnikord, kõige hullemal juhul mõlemad korraga. Ja mõlemal juhul, nii vaesuse kui ka viha vastu on paragrahvid üsna jõuetud. Pigem me peame vaatama, kuidas me saame seda asja tervikuna riigis paremini korraldada.

Väga hea küsimus oli selle kohta, kuidas võtta ühiskonnas hirme maha, kui me peaks minema võimaliku välislepinguni vanglakohtade väljarentimise puhul. Saan kinnitada, et meil on siin väga selged punased jooned, kust me üle ei lähe. Meie kõige tähtsam ülesanne on tagada Eesti inimeste turvalisus. Tartus ja Tartu piirkonnas saame tagada senisest kõrgemagi turvalisuse taseme, tulenevalt sellest, et seal kasvab nende inimeste hulk, kes on tööl just turvalisuse tagajana.

Üks punane joon on näiteks see, et mitte ükski kinnipeetav ei vabane Eestisse. Kõik kinnipeetavad läheksid mõistlikul ajal enne vabanemist asukohariiki tagasi ja ka nende sotsialiseerimisega ühiskonda naasmiseks tegeleks ikkagi see lähetajariik. Teiseks, me ei võta vastu mitte ühtegi kinnipeetavat, kellel on võimalus [saada] linnaluba. Ehk mitte ükski kinnipeetav ei välju sealt vanglakompleksist. Kolmandaks, me ei võta vastu mitte ühtegi võrgustunud kurjategijat. Te küsisite, kas teine riik mõistab meie muret – mõistab isegi paremini, kui me ise suudame väljendada, sest tegelikult, kui me räägime võrgustunud kurjategijatest, siis nende puhul on lähetajariigil esmane huvi saada kätte see ülejäänud võrgustik. Ehk meie ei võta võrgustunud kurjategijaid ja lähetajariik ei saada võrgustunud kurjategijaid, ja seda sellepärast, et meil mõlemal on, küll nüanssides erinev, huvi – lähetajariik soovib jälgida ise väga täpselt, kes neid [kurjategijaid] külastavad, ja meie ei soovi ühtegi võrgustunud kurjategija külastajat siia Eestisse.

Nii et need on vaid mõned näited nendest punastest joontest, mille puhul meil on üksteisemõistmine täiesti olemas. Ja eesmärk on ainult ühene: tagada mitte lihtsalt turvalisus, vaid tagada Eestile senisest kõrgem turvalisuse tase, Eesti inimestele senisest kõrgem turvalisuse tase.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te oma ettekandes puudutasite ka suhtluskorra küsimusi ja vaidlusi vanemate vahel ja tõepoolest, me oleme seda kahjuks näinud, et suhtluskorra täitmise tagamise puhul on tegelikult viimasel ajal õigusemõistmine kolinud pigem virtuaalsele turuplatsile ja laste õigused on minu arvates tihtipeale kaitsmata. Kui üks vanem ikkagi otsustab enda hooldusõigust kuritarvitada või vaidlevad vanemad omavahel, siis minu arvates jääb tagaplaanile tõesti see, et lapse õigused on kaitsmata või siis kasutatakse nagu kurjasti oma vanemakohustusi ja ‑õigusi. Kuidas me saaksime ikkagi tagada, et vanemad oma lapsi sellisel viisil ei kohtleks ja oleks tagatud see, et neil on turvaline kasvukeskkond? Ehk kuidas me saame selle praegu olemasoleva hooldusõiguse otsustusõiguse relvana kasutamise ära lõpetada?

Aitäh! Kui ma teaksin seda täpset vastust, ma kannaksin selle teile siin ette rõõmu ja suure kergendustundega, sest tõesti see laste mure on üüratu. Kahjuks me ei tea siin väga häid lahendusi. Saan öelda seda, mida on teinud võib-olla meist veidi edukamad riigid ja millest meil oleks õppida. Kui me räägime suhtluskorra vaidlustest, siis ma tuletan meelde, et me räägime sellisest olukorrast, kus lapsevanemad omavahel vaidlevad, kui mitu tundi veedab laps ühe vanema juures ja kui mitu tundi veedab ta teise vanema juures. Selline vaidlus juba olemuslikult on õõvastav. Vanemad ei ole suutnud kokku leppida, et tagada lapsele tema nii rahvusvahelises õiguses kui Eesti õiguses kui ka üldinimlikult arusaadavana tagatud õigus, et lapsel peaks säilima lähedane suhe, lähedane isiklik suhe mõlema vanemaga. Lapse jaoks on oluline nii isa kui ka ema ja lapse jaoks on tõesti oluline lähedane suhe nii oma isa kui ka emaga. See on äärmiselt oluline, et me riigina tuleme lastele appi selle tagamisel.

Kui üks lapsevanem on mures selle pärast, et teine lapsevanem on vägivaldne, siis üleskutse on anda otsekohe, juba vägivalla toimumise ajal sellest riigile teada, otsida abi. Riik ei karista kohe kedagi, vaid eesmärk on ikkagi leida lapsele turvaline kasvukeskkond. Riigil on väga palju meetodeid ja võimalusi, kuidas peresid selles toetada. Kui on selline olukord, et see suhtluskord on siiski juba kohtu poolt määratud, siis minu harras palve on, et seda täidaksid mõlemad vanemad.

Meil on mõlemat pidi väga traagilisi juhtumeid. Meil on nii sedapidi traagilisi juhtumeid, kus üks vanem on hommikul vastavalt suhtluskorrale lapsele kotikese kaasa pakkinud, ta ootab lapsega maja uksel – ja keda ei tule, on see teine lapsevanem, kuigi suhtluskord näeb ette, et ta peaks lapsele järgi tulema. Nüüd kujutage ette, mida selle väikese lapse süda võib tunda sellel hetkel. Ta ootab oma vanemat, kes talle kohtu määratud korras peaks sellel kellaajal järgi tulema, aga sellel vanemal on lapsest niivõrd ükskõik, et ta ei ilmugi välja, ta ei anna isegi teada, et ta ei tule. Minu arust on lihtsalt kohutav mõelda, mida see laps tunneb. Ja teistpidi, see vanem siis tuleb, tal on kohtu poolt ette nähtud suhtluskorra täitmine, aga teine lapsevanem teatab, et ta ei anna seda last üle ja ta ei luba teisel lapsevanemal lapsega kohtuda. Ka nendel hetkedel on lihtsalt kohutav mõelda, mida see laps tegelikult tunneb. Me teame ka tõenduspõhiselt sellisest nähtusest nagu võõrandamine, kus üks lapsevanem ässitab last teise lapsevanema vastu üles. Ka see mõjub täiesti halvavalt nii lapse vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.

Nii et siin saab loota haridusele, inimeste mõistlikkusele, inimeste valmisolekule mõelda eeskätt lapse heaolule kui kõige tähtsamale kogu selles asjas. [Tuleb] jätta oma emotsioonid, tunded ja kired selja taha ja palun mitte üles näidata äärmist ükskõiksust oma lapse suhtes.

Aga millised õiguslikud lahendused siin võiksid olla? Kindlasti aitab, kui on rohkem perelepitust, rohkem kohalike omavalitsuste kaasatust. Kohtusse pöördumise lävend on mitmel pool palju kõrgem kui Eestis. Kohus peaks tõesti olema äärmuslik, viimane instants. Kohtus, veel kord ma tuletan meelde, hakkavad vanemad kohut veenma selles, miks teine vanem on halb, ja sellisena juba olemuslikult kohtumenetlus ei ole sobiv selliste asjade lahendamiseks. Tuletan meelde, et lapsed loevad neid kohtutoimikuid hiljem, kui nad suuremaks saavad.

Marek Reinaas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud digi‑ ja justiitsminister! Teie ministrinimes on selline üsna kummaline kombinatsioon, aga kui hakata järgi mõtlema, siis tegelikult on see üks väga mõistlik kombinatsioon, eriti teemal, mis vilksatas ka teie ettekandest läbi. Ma pean silmas eelkõige personaalset riiki, ehk siis teemat, kus, ma arvan, nii õigusküsimused kui ka digiteemad omavahel täpselt kokku saavad. Aga peab ka tunnistama seda, et personaalse riigi mõiste on jäänud väga paljudele inimestele võib-olla arusaamatuks. Hea minister, palun selgitage see mõiste lõpuks selgelt ja arusaadavalt lahti. Mida see personaalne riik siiski tähendab, millega seda süüakse ja kuidas see igapäevaelus inimesteni jõuab?

Aitäh! Tõenäoliselt on enamik inimesi saanud ettevõtetelt juba personaalseid teenuseid. Ehk ettevõte on näinud teie kohta mingeid eelnevaid andmeid – olgu selleks teie senine tarbijakäitumine, olgu selleks teie vanus ja sugu – ja on teinud teile siis personaalse pakkumise kogu selles massiivses pakkumiste hulgas, mis kasutada on. Riigina, eriti Eesti riigina me suudame seda tegelikult samamoodi teha. Me suudame inimestele pakkuda just neile vajalikke teenuseid just siis, kui inimene neid vajab. See ongi personaalne riik. Ja see on ühtlasi ka maksumaksjale kõige soodsam riik: pakkudes ühtepidi kõige paremaid ja kõige tõhusamaid teenuseid, teeb ta seda kõige otstarbekamalt ja kõige väiksema bürokraatiaga, mis eales võimalik.

Toon ühe näite, mis meil on ka töös või ettevalmistamisel: toimetulekutoetus. Me tahame aidata neid inimesi, kellel Eestis on kõige raskem ja kes saavad toimetulekutoetust. See on tegelikult puhas andmepõhine otsus. Me oleme näinud, kuidas Riigikogu Kantselei juures olev Arenguseire Keskus on analüüsinud erinevaid personaalse riigi teenuste pakkumise võimalusi ja on sealt välja toonud, et just toimetulekutoetus võiks olla see, kus ühiskondlik personaalse teenuse osutamine võiks olla kõige efektiivsem. Sest me räägime inimestest, kes on sedavõrd kehvas majanduslikus olukorras, et neil on raske iseennast aidata, iseendaga toime tulla, ja tõenäoliselt võib olla neil ka raske vajalikke taotlusi riigile esitada. See on üks näide sellest, kuidas riik saab inimestele paremini appi tulla ja aidata kõige nõrgemaid personaalsete pakkumistega toimetulekutoetuse saamise puhul, kui inimene ise näiteks ei ole ka taibanud seda taotleda. Me näeme analüüsidest, et tegelikult neid inimesi, kes kvalifitseeruksid toimetulekutoetusele, on tõenäoliselt rohkem kui neid inimesi, kes on seda taotlenud. Aga see tähendab seda, et meil on Eestis lapsi, meil on Eestis eakaid inimesi, kes peaksid riigilt abi saama, aga seda ühel või teisel põhjusel praegu ei saa. Ja siin saab personaalne riik inimestele päriselt appi tulla.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Te mitu korda mainisite, et meil on siin Eestis väike äge digirahvas. Aga probleem on selles, et see väike äge digirahvas maksab internetiteenuste eest võib-olla kõige rohkem Euroopas või vähemalt meie internetiteenused on ühed kallimatest. Ja minu küsimus ongi see, me oleme siin sel teemal päris palju rääkinud, et kuidas see asi siis edeneb teil. Kas aastaks 2035 on lootust, et see olukord muutub ja me ei pea enam kõige rohkem Euroopas selle eest maksma? Või ikkagi see kuidagi ei liigu?

Aitäh! Väga hea küsimus. Jaa, kindlasti on aastaks 2035, tegelikult isegi oluliselt varem olukord parem. Ja ma väga tänan, et te olete järelejätmatult seda teemat fookuses hoidnud.

Peaks olema Riigikogu poole liikumas moel või teisel näiteks numbriliikuvuse kiirendamise eelnõu. Lühidalt tähendab see seda, et kui Eesti inimene täna oma mobiilsideoperaatorile ütleb, et talle see pakett enam ei sobi ja ta soovib liikuda teise teenusepakkuja juurde, siis vast kõik, kes seda on teinud või proovinud, on kogenud, et senine teenusepakkuja teeb teile oluliselt odavama hinnapakkumise, kui te seni olete maksnud. Järelikult see on see tegelik turuhind. Ja selleks, et teenusepakkujad pakuks kohe tegelikku turuhinda, me lühendame seda aega, mis jääb ühe teenusepakkuja juurest teise teenusepakkuja juurde liikumiseks, mis survestab telekommunikatsiooniettevõtteid pakkuma kohe seda odavamat hinda.

Teiseks, me vaatame üle kaablite riigipoolse toetamise rahastuse, selleks et tagada, et tõesti neid liitumisi oleks. Me täna näeme, et kaableid on küll palju paigaldatud, aga liitumisi on vähe. See on osalt tulenenud ka sellest, et seal ei ole selget vastutust pandud kaablite paigaldajatele, et nad tegelikult tagaks, et need liitumised oleksid olemas.

Kolmandaks, me vaatame üle konkurentsireeglid, et need kehtiksid kõikidele telekomiturul toimetajatele. Me vaatame üle ka need nõuded näiteks kaablite paigaldamisel, et oleks tagatud mitte ainult kanalisatsioonitoru ja veetoru piisav läbilaskevõime, vaid sõna otseses mõttes ka sidetoru piisav läbilaskevõime, et erinevad teenusepakkujad saaks sinna liituda, ja nii edasi ja nii edasi. Nii et seal on käimas terve rida tegevusi, mis peaks neid hindu alla tooma ja konkurentsiolukorda parandama.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud digiminister! Te mainisite vabadust ja mina tahaksin küsida. Kuidas saab Eesti kaitsta oma riiki ja oma inimesi digimaailmas erinevatel digiplatvormidel, kus käib tõeline infosõda, mis on hästi planeeritud ja juhitud meie naaberriigist, nimelt Venemaalt? Ja mul on ka mõnevõrra filosoofiline küsimus: kust jookseb piir sõnavabaduse ja inimese vastutuse vahel?

Aitäh! Äärmiselt olulised, põhimõtteliselt olulised küsimused. Infosõjaga on hädas olnud kõik riigid, nii kaua kui me kirjalikke allikaid teame. Isegi Pompei varemetest on ju välja kaevatud infosõja elemente, nagu me teame. Infosõja täpsemat strateegiat saab kindlasti paremini tutvustada peaminister, sest selle lahendamise keskne koht on Riigikantselei, kes tegeleb strateegilise kommunikatsiooniga.

Mis puudutab Justiits- ja Digiministeeriumit, siis sõnavabaduse küsimus on meil ikkagi äärmiselt oluline. Sõnavabaduse kaitse on äärmiselt oluline põhiseaduslik väärtus. Ja me oleme uues koalitsioonis kokku leppinud selle, et Euroopa Nõukogu raamdirektiivi 2009. aastast, mis räägib meile eriti ohtlikus vormis üleskutsetest, nimetame seda muu hulgas infosõjaks, vägivallale usutunnistuse või rahvuse või nahavärvi alusel – mida kõike, me kahjuks praktikast teame, on maailmas juhtunud, kui pahalaste oskuslik tegutsemine inimmasside suunas on olnud edukas –, selle raamotsuse, mille poolt oli terve Riigikogu 2009. aastal, me võtame samal kitsal kujul üle, nagu ta 2009. aastal kõikide erakondade toetuse sai. Me ei lähe seal laiemaks.

Ja kui on soovi laiemalt lahendada sõnavabaduse või siis ka vaenukõne küsimusi, siis me vaatame seda ikkagi mõistlikult ja kaalutletult, me vaatame seda nii, nagu õigusloomeprotsess ette näeb: väljatöötamiskavatsus, probleemi täpne kirjeldus ja siis erinevate alternatiivide kaalumine, mis oleks kõige õigem või vajalikum teha.

Küll aga me näeme väga olulist muret küberkiusamises. Me näeme, kuidas see toob kaasa laste vaimse tervise kannatusi. Õpetajad lahkuvad töölt. Äärmiselt raskes olukorras on näiteks perevägivalla, lähisuhtevägivalla ohvrid. See kindlasti on üks selline valdkond.

Ma jõudsin infosõjast ja sõnavabadusest pisut kaugele, aga tõesti, sõnavabaduse piir läheb sealt, kus piltlikult öeldes algab teise inimese nina. Ehk sul on õigus rusikatega vehelda, aga mitte lüüa teist inimest. See on see koht, kus sõnavabaduse piir läheb, ja sõnavabadust me selle piirini kõhklusteta kaitseme, ent me kaitseme ka võimalikke ohvreid, näiteks küberkiusamise eest, paremini.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Mul on ka tõsine mure selle töölepingu seaduse teemal, mille kohta siin mu hea kolleeg juba küsis. Algselt oli see eelnõu mõeldud väidetavalt kitsastele sihtrühmadele, mida ka teie olete siin käsitlenud – on nad siis õpilased või üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed, eakad –, ja tegelikult ka sellel teemal ei saavutatud kokkulepet ametiühingute ja teiste organisatsioonidega. Ja nüüd selle asemel, et seda tagasisidet arvesse võtta, neid murekohti ja kriitilist hoiakut, on valitsus keeranud veel vinti peale ja mulle teadaolevalt just teie ettepanekul on sellest eelnõust välja võetud kõik need erinevad kitsendused, et [see on mõeldud] ainult piiritletud sihtrühmadele, vaid seda juhupalgalepingut on võimalik laiendada põhimõtteliselt kõikidele Eesti töötajatele. Selle vastu on juba sõna võtnud lisaks ametiühingutele arstide liit, Eesti haridustöötajate kutseliit, selle vastu on sõna võtnud puuetega inimeste koda, loomulikult Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ja ma küsin, et miks te niimoodi poliitikat teete. Te enne kirjeldasite ka, et on siin konsulteeritud, kaasatud, et võetakse see kriitika, aga selle asemel, et seda ka arvestada, keeratakse vinti veel peale vastupidises suunas. Mis kaasamine see on?

Aitäh! Ma alustan vast ühe näitliku looga, millega ma tegelesin siis, kui ma töötasin võrdsete võimaluste volinikuna. Minu poole pöördus üks ema, kes kasvatas üksinda, ütleme, vaimse tervise erivajadusega last. Ja tal läks hästi: ta töötas kenasti täiskohaga, kuni laps oli lasteaias, kus laps oli hoitud terve selle aja jooksul, kui tema ema oli tööl. Ja nüüd, kui laps läks esimesse klassi, siis kool ei pakkunud piisavalt teenuseid nii-öelda pikapäevarühma osas, kuna lapse vaimse tervise erivajadus oli tõesti kooli jaoks üsna keeruline lahendada. Lapsel oli kooliga kohanemine väga keeruline. See ema ei leidnud ka tööandjaga kokkulepet, et töötada sellel perioodil paindliku tööajaga, ja ta oli sunnitud töölt lahkuma. Te võite ette kujutada, kui raske on uuesti leida töökohta emal, kes üksinda kasvatab raskema erivajadusega last. Loomulikult, ka tollel hetkel leidsin ma puudujääke kooli töös, aga ka see tööandja oleks pidanud juba kehtiva seaduse alusel olema vastutulelikum.

Aga kui me mõtleme selle peale, et seaduseelnõus olid ära toodud väga kitsad sihtrühmad, kellele see eelnõu oleks laienenud, näiteks kuni 7-aastaste laste vanemad, siis tekib tõepoolest küsimus, et miks üksnes kuni 7-aastaste laste vanemad, kui samasugust töölepingut võiks minna vaja ka 8-aastase lapse vanemal, eriti olukorras, kus me teame, et meil [on võimalik koolimineku iga] ametlikult pikendada kaheksanda eluaastani, juhul kui laps vajab täiendavat abi. Eestis on võrdse kohtlemise põhimõte. Sellel juhul ei olnud kitsas piiritlemine kooskõlas võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste põhimõttega.

Veel kord ma rõhutan: sellist paindlikku töölepingut saavad kasutada üksnes need töötajad, kes seda ise soovivad ja kes ise soovivad sellist töölepingut sõlmida. Ei ole õige jätta muljet, justkui halveneks kõikide töötajate tööalane olukord – see on vale. Paraneb selliste töötajate olukord, kes ise soovivad paindlikku töölepingut sõlmida. Nüüd on lihtne muidugi vastu väita, et aga töötaja on nõrgemas olukorras ja teda sunnitakse sellist lepingut sõlmima. Meil on siiski Eestis üsna tagasihoidlik tööpuudus. Kui kedagi sunnitakse sõlmima töölepingut, millega inimene ei ole nõus, on minu üleskutse sellele inimesele kohe pöörduda ikkagi õiguskaitseorganite poole ja oma õigus jalule seada. Sellise lepingu pealesundimine on ühemõtteliselt keelatud.

Madis Timpson, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Suur tänu ettekande eest! Elatisvõlgnike teema on loomulikult väga oluline ja ma julgustaksin küll edaspidi selles suunas julgelt tegutsema. Võib-olla aitaks esimese sammuna veidi kaasa, kui võimaldada elatisvõlgnikel osade kaupa maksta. Aga küsimus ka. Te rääkisite erinevatest menetlusliikidest. Minevikus on olnud jutte ja mõtteid ja ideid nõndanimetatud ühtsest menetlusseadustikust kõikidele kohtumenetlustele. Kas see mõte on teie hinnangul ka momendil aktuaalne ja kas on plaane selles suunas liikumisel?

Aitäh! Ideaalis võiks ta muidugi olla lihtsam ja selgem ja ühtsem ja konsolideeritum, aga praegu, ütlen ausalt ära, et arvestades seda ressurssi, mis meil on – seda ei ole palju, Eesti riik on õhuke, meil on ametnikke vähe –, liigume edasi nende konkreetsete valukohtade lahendamisega tsiviilkohtu‑, halduskohtu‑ ja ka kriminaalmenetluste osas, mille puhul meil on juba teada, et need tuleks lahendada. Selleks on ka eelnevad ministrid teinud vajalikku eeltööd, katsume need asjad ära lahendada siin ühiselt Riigikoguga. Ja kui need otsused on vastu võetud ja kui riigil tekib ressurssi juurde – näiteks kas või järgmisest Euroopa Liidu rahastusperioodist, ka senised konsolideerimised või õigusaktide läbivaatamised on toimunud tänuväärselt Euroopa Liidu rahastusel –, siis kindlasti see oleks üks valdkond, kus vaadata modernsemalt ja kaasaegseid võimalusi [kaaludes] need asjad üle.

Menetluste kiirendamise puhul me ju räägime muu hulgas ka sellest, kuidas menetlustesse ikkagi see digipool ja need digivõimalused, tehisaru võimalused väga selgelt sisse tuua. Justiitsvaldkonna digiteerimine on ka praeguse Euroopa Liidu komisjoni üks prioriteete. Eesti on kindlalt esirinnas ja ma usun, et mitte küll võib-olla lähima paari aasta jooksul, aga kindlasti lähemate aastate jooksul saab see asi paremini ja lihtsamini inimeste ja kohtunike ja kogu ühiskonna jaoks lahendatud. 

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! No kinnisvara ostmisel on saanud varjatud puuduste arvelt teenimine vaat et eraldi majandusharuks. Erinevad asjatundjad, sealhulgas kohtunikud, notarid, aga loomulikult ka müüjad ise on päris mures, et see trend on hakanud levima. Ma küsin, kas te näete, et on vajalikud ja võimalikud mingisugused muudatused, mis jätkuvalt kaitseksid ostjaid, loomulikult, aga kaitseksid ka müüjaid.

Aitäh! Tõepoolest, praktika on kohati [olnud selline, mida] seaduslooja mõistliku lahendusena ilmselt ette ei näinud, aga kehtiv õiguse tekst sisuliselt võimaldab seda tegelikult ju väärkasutust. Olen kuulnud ka sellistest juhtumitest, kus kohtusse pöördutakse – ma ei taha nüüd kellelegi halba nõu anda – isegi sellega, et ostsin maja koos kinnistuga ja leidsin kinnistust mulla alt mingit prügi ja seetõttu on kõik jube halvasti.

Teisest küljest, meil on tarbijakaitse – ehk kuidas siis tõesti ostjat varjatud puuduste ja nende hilisema ilmnemise eest kaitsta. Nendele, kes praegu maja või korterit müüvad, on mul üks lihtne soovitus: kirjutage lepingusse sisse, et kõik on jube halvasti, täiesti elamiskõlbmatu, ja sellel kinnisvaral on olemas kõikvõimalikud varjatud puudused, mida eales võite ette kujutada. Võib-olla ostu-müügi hind läheb sellest natukene alla, aga vähemalt teie hilisem õigusrahu on tagatud ja see müük ka sellisel kujul lõplikult jõustub. Olles seda nüüd siin öelnud ja nähes teie osaliselt mõistvat naeratust selle peale – loomulikult, see ei ole viis, kuidas me tahaksime, et Eesti riigis asjad on.

Me vaatame seda kinnisvara ostu-müüki üle mitmest aspektist. Me vaatame näiteks üle seda, kuidas muuta inimestele lihtsamaks kodulaenu maksmine, kuidas muuta see odavamaks, kuidas parandada konkurentsiolukorda, kuidas inimesed saaksid kergemini liikuda erinevate pankade vahel. Seda on ka Eesti Pank väga hästi oma analüüsides esile toonud. Aga me vaatame tõesti ka seda, kuidas [leida] õiglane tasakaalupunkt tarbijakaitse ja kinnisvaramüüjate jaoks. Senikaua, kuni neid seadusemuudatusi veel ei ole, olen ma kahjuks sunnitud selle nõuande juurde jääma, et kirjutage oma notariaalsetesse lepingutesse sisse see, et kõikvõimalikud puudused on seal olemas, et neid ei saaks hiljem millegi uue ja üllatuslikuna välja tuua.

Kiidan siinkohal väga ka Eesti notareid. Notarid teevad väga head nõustamist. Paljudel inimestel on ekslik arusaam, et maakler teeb nende eest kogu õigustöö ära. Tegelikult turul on see ikka notar, kes seda tööd teeb. Ja notar on see, kes ka juhendab õige ja õiglase lepingu sõlmimist. Paraku maakleritest on elulises praktikas vähe kasu. Kui me aga vaatame notaritasude ja maakleritasude erinevust, siis see on kolossaalselt suur. Ma kindlasti sooviksin, et notarid saaks üle Eesti õiglasemat tasu oma raske töö eest.

Liina Kersna, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud minister! Meil on tõesti põhiseadusest tulenev kohustus hoolitseda selle eest, et tehisaru hakkaks rääkima väga head eesti keelt. Te ütlesite oma kõnes, et juba lähiajal on plaanis eesti keele korpust kahekordistada ja tulevikus jõuda 15 miljardi sõnani. Ma küsin, mida te olete juba teinud ja mida te plaanite teha selleks, et see hea plaan saaks reaalsuseks.

Aitäh! Justiits‑ ja Digiministeeriumis käib regulaarselt koos töögrupp, kes vaatab nii meediaorganisatsioonide, autoriõiguste, aga ka erinevate ministeeriumite [seisukohast], kuidas seda võimalikult paremini korraldada ja mis on erinevad võimalikud lahendused. [Kaasamisringile jõuab peagi väljatöötamiskavatsus], mis täpsustab seda, et tehisaru näol on meil ikkagi teadus‑ ja arendus[tegevuse] erandi kasutamise võimalus. Tehisaru on süsteem, mis analüüsib, ja sellest tulenevalt on üleeuroopalises õigusruumis pakutud ka lahendus selleks, et tõesti, kui ei ole tehtud andmete või tekstide omanike poolt seda nii-öelda väljaastumismärget, et ma ei soovi, et minu andmeid kasutataks, siis sellisel juhul on teadus- ja arendus[tegevuse] erandiga tehisarul õigusselgemalt võimalik neid tekste kasutada.

Sellest õiguslikust vaidlusest ilmselt me veel kuuleme. Oluline on see, et me leiaksime sellise lahenduse, kus eesti keel, eesti kultuur on hästi kaitstud, aga samal ajal loojad on motiveeritud ka edasi looma ja saavad oma loomingu eest õiglast tasu. See on see koht, kus me neid lahendusi täpsemalt otsime. Aga üldine lähenemine on meil selles, et on teadus- ja arendus[tegevuse] erand koos väljaastumise võimalusega kõikidele tekstide valdajatele ja selle pealt me saaksime edasi liikuda, nii nagu see on Euroopa Liidus ka üldisem lähenemine.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Te ütlesite algul, et te ei räägi kriminaalpoliitikast, ei räägi õigusriigist, aga tegelikult lubasite endale rääkida mõlemal teemal. Vihjasite algul, et küsimusi te sel teemal justkui ei oota, aga ma ei allu sellele ja ma küsin. Kuidas te suhtute reformierakondlastele kuuluvas Pihlakodus toimunud räigesse inimõiguste rikkumisse, kus dementsete vanainimeste, naiste vägistamise uurimist juhtinud prokurör jõudis järeldusele ja hiljem kinnitas selle üle Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör, et tegelikult vanainimestele ei põhjustatudki vaimset ja füüsilist tervisekahju, sest nad ei saanud aru, mis tegelikult toimus? Ohvriteks olid inimesed, kes ei suutnud isegi mitte rääkida, keerata, pöörata, naeratada, nad olid kõige abitumad inimesed, ja nende lähedased, kellele teile alluv Eesti õigussüsteem kõige räigemal moel just hiljuti selja keeras. Kas tahate või ei taha, kommenteerige seda juhtumit, sest te enne tegite väga suuri ja õilsaid sõnu eakate, kõige nõrgemate ja haavatavamate õiguste teemal.

Aitäh! Ma igaks juhuks korrigeerin, et ma ei ole kuidagi vihjanud, et ma ei oota küsimusi sellel teemal. Ma ütlesin üksnes seda, et ma oma ettekandes ei käsitle seda teemat. Pihlakodu juhtum on kindlasti see, mis tõesti vajab ühiskonnas laiemat selgitamist. Üldiselt ma tänan selle küsimuse eest.

Kõigepealt ma parandan [teie väite]. Prokuratuur on ühemõtteliselt jõudnud seisukohale, et toimus raskendavatel asjaoludel vägistamine, ja tegemist on praegu käimas oleva kohtumenetlusega. Äärmiselt oluline õigusriigi printsiip on selles, et minister ei sekku käimasolevatesse kohtumenetlustesse. Seetõttu, kuna tegemist on käimasoleva kohtumenetlusega, ma kommenteerin neid asjaolusid, mis on avalikus meedias ilmunud. Kinnitan üle, et prokuratuur on vastavalt karistusseadustikule esitanud kohtule raskendavatel asjaoludel vägistamise süüdistuse [juhtumi]. Raskendavaks asjaoluks on see, et tegemist oli usaldusisikuga ehk hooldajaga, ja teine raskendav asjaolu on kõhklematult see, et tegemist oli abitus olukorras olevate inimestega. Mõlemad on üldtunnustatult raskendavad asjaolud vägistamise puhul. Ei ole mingisugust kõhklust selles, et raskendavatel asjaoludel vägistamine liigub kohtus õiglase karistuse suunas.

Avalikkuses tekitas segadust ja vaidlust prokuratuuri sõnastus ja ma olen seda meelt, et see oli äärmiselt ebaõnnestunud. Aga ma olen teinud ka sammu teises suunas, mis on võib-olla vähe tähelepanu saanud. Ma selgitan, kus see probleem on. Meil on Eestis väga hästi korraldatud see, et inimesel on ohvrina [võimalik] enda õigusi kaitsta kriminaalmenetluses ja sama menetluse käigus on võimalik taotleda ka tsiviilkahjude hüvitamist. See on igati mõistlik ja igati asjakohane asjade korraldus. Selle hagi tsiviilkahjude hüvitamiseks ehk siis nõude muude kannatuste eest raha saamiseks hüvitisena oleks pidanud esitama riigi poolt rahastatud advokaat, keda riik pakkus appi kannatanu poolele. Riik pakkus enda poolt kannatanutele abi, maksis kinni advokaadi ja selle advokaadi ülesanne oli selline hagi tsiviilkahjude kohta esitada. Advokaat sellist hagi ei esitanud. Minu hinnangul nõuab advokaadi selline käitumine igal juhul uurimist. Ma olen selle kohta teinud kirjaliku avalduse advokatuurile, nõudes advokatuurilt nende asjaolude põhjalikku uurimist ja vastavalt siis selle advokaadi suhtes õiglaste otsuste langetamist. Eestis on õigusriik niimoodi korraldatud, et advokaadi üle sellistel juhtudel õigust ja õiglust mõistab advokatuuri aukohus vastavalt seadusele.

Veel kord: ei ole ka senise kohtupraktika valguses mitte mingisugust kõhklust, et täiendavad kannatused, mille alusel seda tsiviilkahju nõuda, igal juhul olemas olid – seda kinnitab ka kogu senine kohtupraktika – ja see hagi oleks tulnud esitada sama menetluse raames. Prokuröril kehtiva õiguse järgi puudub isegi õigus sellist hagi tagasi lükata. Kui see hagi oleks advokaadi poolt esitatud siis, kui ta pidi selle esitama – veel kord rõhutan –, ei oleks prokuröril, ükskõik, mida ta oleks arvanud, kehtiva õiguskorra järgi olnud mingil moel võimalik seda kuidagi takistada. Advokaat mingil põhjusel jättis selle esitamata ja minu arust oli see vale. Ma olen palunud neid asjaolusid põhjalikult uurida.

Nii et ma loodan, et õiglase karistuse saab see kurjategija, keda me enne süüdimõistvat kohtuotsust kurjategijaks süütuse presumptsiooni alusel nimetada küll ei saa, ja ma loodan, et jõutakse õiglase lahenduseni ka tsiviilkahjude osas. Ja ma loodan, et omad selged järeldused nii sõnastuse, empaatiavõime kui ka ohvrite kaitse osas teevad advokatuur ja prokuratuur mõlemad.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Austatud minister! See juhtum on tõepoolest täiesti õõvastav: olukord, kus inimesed usaldavad oma lähedased hooldusasutuse hoolde, aga selle asemel, et nende eest head hoolt kanda, neid hoopiski vägistatakse. See on lihtsalt rõve ja jälk! Antud küsimuses lasub teil ministrina vastutus nii prokuratuuri moraalse ja õiguskuuleka käitumise eest kui ka Eesti inimeste usalduse hoidmise eest riigi ja õiguskaitsesüsteemi vastu.

Öelge palun, kas teie hinnangul saab selline prokurör, kes on öelnud, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju, oma ametis üldse edaspidi jätkata. Ja palun öelge, milliseid muudatusi olete te planeerimas, et edaspidi oleks kannatanute õigused ja väärikus paremini kaitstud, ning mida konkreetset olete ette võtmas, et enam mitte ükski prokurör Eestis ei kahtleks, et vägistamine põhjustab vaimset ja füüsilist tervisekahju ka neile, kes seda alati väljendada ei saa.

Aitäh! Ehkki ma nõustun paljuski teie küsimuses toodud hinnangutega, ma siiski möönan, et meil on maailmavaateline eriarvamus. Ja meie maailmavaateline eriarvamus on selle koha peal, et kas me Eesti riigis vallandame neid inimesi, kes on oma sõna kasutanud kuidagi ebaõnnestunult. Jah, selle prokuröri vastus küsimusele oli selgelt ebaõnnestunud. Ja juristina ma ütleksin, et ta tõenäoliselt sai ajakirjaniku küsimusest valesti aru. Kui ta esimest korda vastas valesti või eksitavalt, ebakohaselt, siis ebaõnnestunud oli prokuratuuri teistkordne kinnitus viitega õigusaktile. Aga prokuratuur on nüüd mitu korda avalikult seda kahetsenud ja öelnud, et see oli ebaõnnestunud kommunikatsioon.

Selles, kas Eesti Vabariigis sõnavabaduse kasutamine lõpeb raevukate karistustega või sõnavabadust hinnatakse millegi sellisena, mida Eesti Vabariigis on võimalik inimestel kasutada ilma karistuse kandmist kartmata, ilmselt seisneb meie maailmavaateline eriarvamus.

Ühiskonnas on nii neid inimesi, kes leiavad, et sõna vaba kasutamise eest tuleb inimesi tingimata karistada – nii nagu teiegi nõudsite minu käest [küsides], kas ma ei kavatse seda inimest vallandada –, kui ka neid inimesi, kes seisavad sõnavabaduse kaitsel ka siis, kui öeldu on ebamugav või ebameeldiv. Mina kõhklematult kuulun nende inimeste hulka, kes kaitsevad sõnavabadust ka siis, kui öeldu on ebameeldiv või isegi vale. Ja selles on meie maailmavaateline eriarvamus.

Nüüd, mis puudutab ministri sekkumist käimasolevasse kohtumenetlusse, siis ka siin pean ma õigusriigile äärmiselt oluliseks seda, et kõik ülejäänud inimesed Eesti Vabariigis saaksid vabalt suud pruukida ja öelda, mida nad sellest kohtuasjast arvavad. Ent minister, justiits‑ ja digiminister käimasolevatesse kohtuasjadesse ei tohiks minu hinnangul mitte kunagi sekkuda, ammugi mitte menetlusosalist prokuröri vallandades. Ehk ma olen mõnes mõttes kahvlis: pöörad vasakule – surm, pöörad paremale – hukkumine. Aga see on see õigusriigi olukord, kus me oleme. Sõnavabaduse kaitsmine ei ole liiga lihtne ja ka kohtumenetluse sõltumatuse kaitsmine ei ole kunagi liiga lihtne. Vaatamata sellele, et see mõnikord on ebapopulaarne, kaitsen ma kohtumenetluse sõltumatust ja kaitsen sõnavabadust.

Olles seda kõike öelnud, kordan üle: minu hinnangul väljendas Õhtulehes advokaat Paul Keres sõna-sõnalt ja kõikide kirjavahemärkidega seda, mis on ka minu isiklik arvamus. Ma ei hakka seda lugu siin ette lugema, soovitan kõigil lugeda, see oli väga hea kokkuvõte kõigest toimunust, mis läks valesti ja mida oleks tulnud teha teisiti.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Jah, ma jätkan samal teemal, millega Pipi-Liis Siemann alustas, see puudutab hooldusõigust laste suhtes. Ja ma peatuksin väga konkreetsel juhtumil. Me oleme näinud, et viimasel aastal on Facebooki haaranud Kristiina Heinmetsa tütre hooldusõiguse lugu, pigem saaga juba. Ja nüüd, kuna ta on ise avalikustanud kõik need dokumendid, mis puudutavad nii prokuratuuri, kohtu kui ka advokaatide ütlemisi, kirju ja nii edasi, nägin ka seda, et ta on pöördunud teie kui ministri poole. Mida teie arvates peaks antud olukorras tegema? Kuidas te vastaksite talle ja milles näeksite lahendust, et tütar ja ema saaksid rahus edasi elada?

Aitäh! Ma ei ole jõudnud sellele saabunud kirjale veel vastata, aga teen siis vastusega siinkohal algust. Minu arust oleks päris jube, kui Eesti Vabariik toimiks niimoodi, et minister isiklikult lahendab kohtuasju ja ütleb, kuidas neid tuleb lahendada ja mismoodi tuleb otsuseid teha. Õigusemõistmisega tegelevad meil ikkagi sõltumatud kohtud ja nagu ma eespool tutvustasin, tegutsen ma selle nimel, et veelgi tõsta kohtute sõltumatust, vähendada täitevvõimu võimalusi kohtutegevustesse sekkuda. Minu eesmärgiks on tagada kohtute kui põhiseadusliku institutsiooni täielik sõltumatus õigusemõistmiseks. Edasikaebamise õigus ja kõik see on paraku kasutatav juhul, kui üks või teine kohtuotsus ei sobi inimestele. Kahjuks pean ma ka seda ütlema, et sotsiaalmeedia ehk some ei ole kõige parem koht õigusemõistmiseks ja ammugi mitte õigluse [jaluleseadmiseks] nende inimeste puhul, kes iseennast kuidagi kaitsta ei saa, olgu selleks alaealised, piisavalt väikesed lapsed.

Selles loos, konkreetses loos, mille kohta te küsisite, ei ole ma tutvunud kinniste kohtuasjade materjalidega ja ma ei tea täit tõde või täit pilti, et anda mingisuguseid hinnanguid. Mul puudub ka õigus nende kohtuasjade materjalidega tutvuda, kuna seal sisalduvad delikaatsed isikuandmed, ja ma ei kavatse seda õigusetust kuidagi ebaõiglaselt või õigust rikkudes muuta. Minu arvates on äärmiselt oluline, et ühiskond arutleks nende teemade üle: kuidas me tagame lapse lähedase suhtlemise mõlema vanemaga, nii ema kui isaga; kuidas me tagame selle, et nii emadel kui isadel on julgust pöörduda kohe õiguskaitseorganite poole, kui peres on vägivalda; kuidas me tagame selle, et perelepitus toimiks paremini; kuidas me tagame selle, et ei toimuks sisuliselt lasterööve; kuidas me tagame selle, et kohtutäiturid ei peaks elusate, luust ja lihast armsate laste suhtes langetatud kohtuotsuste sundtäitmisel [sattuma] sellistesse olukordadesse, kus nad peavad kasutama politsei jõudu. Need on need küsimused, kus ma arvan, et terve ühiskond peab kaasa mõtlema ja kaasa rääkima, et mis on need õiged ja õiglased lahendused.

Konkreetsesse kohtuasja ma ministrina ei saa kuidagi rohkem sekkuda kui tavakodanik. Ja tavakodanikuna on minu positsioon alati olnud selline, et lapsevanemad peaksid tegema kõik endast oleneva, et vältida kohtuvaidlusi, leppida omavahel kokku laste kasvatamine, ja kui see ei õnnestu, otsida lahendusi lepitusest. Lapsevanemad peaks pöörduma õiguskaitseorganite poole otsekohe, kui peres on vägivalda, ja otsima abi, riigi abi selle vägivalla vastu. Ja antud juhul on avalik ka see, et on kasutatud võõrandamist selle lapse suhtes. Paljudes riikides on see võõrandamine eraldi karistatav, aga Eestis see eraldi karistatav veel päris sellisel kujul ei ole – ka see on üks ühiskondliku arutelu teemasid. Mul ei ole kahjuks mitte midagi head öelda sellele lapsele, kes on sellesse olukorda sattunud. Ma väga loodan, et vanemad lepivad kokku ja jõuavad omavahel selliste lahendusteni, kus selle konkreetse tüdruku kasvukeskkond on lõpuks ometi normaalne ja mõlema vanemaga lähedast suhtlust toetav.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Täna hommikul me kohtusime fraktsioonis Eesti Panga juhtkonnaga ja arutasime Eesti majanduse olukorda ja kasvupotentsiaali. Ja sellel kohtumisel me ühiselt tõdesime, et majanduskasvu toetamiseks ja liiga kiire inflatsiooni allatoomiseks on väga oluline võrdsema ühiskonna loomine ja õiglase konkurentsi tagamine. Aga minu arvates paraku teie eestvedamisel surutakse läbi konkurentsiseadust, mis teenib selgelt vastupidist eesmärki. Ja siit ka minu küsimus. Miks praegune valitsus eelistab selgelt ja järjepidevalt üksikute ettevõtete ärihuvisid laiematele ühiskonna huvidele?

Ma ei saa kuidagi nõustuda teie küsimuses toodud süüdistustega. Vastupidi, me oleme esitanud konkurentsiseaduse sellise versiooni, mis jätkab Riigikogu õigustraditsiooni niisugusel kujul, nagu see direktiiv kunagi Eestis vastu võeti, niisugusel kujul nagu Euroopa Liidus hea konkurentsi tagamist ette nähakse. Me ei lähe Euroopa Liidu nõuetest oluliselt kaugemale. Me ei tee Eesti konkurentsiolukorda Eesti ettevõtetele oluliselt keerulisemaks. Ja me ei koorma kohtuid täiendavate uute menetlustega, vaid me tagame õiglase konkurentsi kõige lihtsamal, kõige kiiremal ja kõige tõhusamal moel, täpselt nii, nagu see on Euroopa Liidus kokku lepitud. Täiesti kohatu ja vale on süüdistada siin mingisuguste üksikute ettevõtete pilli järgi tantsimises, nagu teie küsimusest võis välja lugeda. Vastupidi. Veel kord rõhutan, me võtame üle täpselt Euroopa Liidus kokkulepitu.

Selle eelnõu puhul on teinud pöördumise Justiits- ja Digiministeeriumi, toonase justiitsministeeriumi poole praktiliselt kõik ettevõtlusorganisatsioonid. Neil ettevõtlusorganisatsioonidel on olnud mure, et [eelnõu kohaselt tekib] liiga lihtne Eesti senist õiguskindlust eirav karistamine, mis ei teeni tarbijate huve ja mis ammugi ei teeni töötajate huve, sest see võib välja lülitada terved majandussektorid Eesti majandusest, nii et nad on sunnitud oma töötajaid koondama, töölepingud lõpetama. See on see mure, mille me oleme uue eelnõuga hästi, õiguskindlalt ja vaba ja õiglast konkurentsi tagavalt lahendanud. Siin võib igasuguseid epiteete kasutada selle kohta, aga vast kõige kindlam on see, et Euroopa Liidus kokkulepitu on täpselt suunatud sellele, et konkurentsiolukorda tarbijate jaoks parandada, et tarbijatele tagada õiglasemad hinnad, paremad teenused vabas konkurentsis. Ja täpselt selle direktiivi me kenasti Eesti õigusesse üle võtame. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Pool aastat tagasi tehtud sotsioloogilise uuringu järgi tuli välja, et enamik eestimaalasi käsitleb valitsust oma vaenlasena. See tähendab seda, et ta kurnab oma rahvast ja nii edasi. Aga teatavasti, kui valitsus on vaenlane, siis ta on kas mingi okupatsioonirežiimi või kellegi teise teenistuses, eriti siis, kui ta kurnab. Järelikult see valitsus on võtnud vastu otsuseid ja seadusi, mis kurnavad oma rahvast, ja rahvas tunneb, et need on vaenlase tehtud.

Sina oled sellise olulise koha peal, kus sa vaatad, mis seadused tulevad ja kas neist saab elulooma. Sinu vastutus ühtpidi on osaline, et kas need seadused on üldse adekvaatsed, aga teise koha pealt, kas nendel on ka mõjuanalüüsid ja kas nad on sisuliselt läbi arutatud. Siin on sinu vastutus täielik. Miks selline olukord on tekkinud Eestis? Ja kui palju neid mõjuanalüüse reaalselt on või peaks olema?

Aitäh! No õiguse ja õigluse huvides tuleb muidugi nimetada, et sellist sotsioloogilist uuringut, mille tulemus [näitab, et] enamik Eesti inimestest käsitleb valitsust oma vaenlasena, tegelikult olnud ei ole. Mõõdetud on valitsuse populaarsust. Ja see, kui inimene ütleb, et ta ei toeta seda valitsust, ei tähenda veel tingimata seda, et ta näeks valitsust enda vaenlasena. Selles mõttes on võib-olla mõistlik olla terminites veidi täpsem.

Aga kahtlemata tuleb tunnistada seda, et praeguse valitsuse toetus ei ole liiga kõrge. Ja tuleb tunnistada ka seda, et "Eesti 2035" arengukava, mida me siin täna arutame, toob eraldi eesmärgina välja selle, et Eesti inimesed usaldaksid riiklikke institutsioone. See usaldus on äärmiselt oluline selleks, et püsiks Eesti inimeste kaitsetahe ja valmisolek oma riiki kaitsta. Nii et sellesse ülesandesse me peame kõik koos äärmiselt tõsiselt suhtuma. Ja ma arvan, et väga oluline roll üldise riigi usaldusväärsuse hoidmisel on ka opositsiooni tõhusal tööl Riigikogus, et tuua välja erinevate eelnõude puudused ja kuidas ühte või teist asja saaks paremini lahendada, nii nagu näiteks teie hea kolleeg Metsoja siin üsna alguses ühe konkreetse eelnõu puhul välja tõi.

Need teemad, mida ma täna teile tutvustasin, mis puudutavad laiemalt õigusriiki ja digiriiki, ideaalis peaksid olema poliitikaülesed teemad. Justiits‑ ja Digiministeerium on teisi ministeeriume teenindav ministeerium, avalikku sektorit ja ka Riigikogu teenindav ministeerium. Meie ülesanne on tagada, et asjad toimiksid süsteemselt ja digitaalselt, igal pool ka põhiseaduspäraselt.

Õige on see, et mitte kõikidel eelnõudel ei ole need mõjuhinnangud piisavalt põhjalikult tehtud. Seda ma käsitlesin eelmises õiguspoliitika ülevaates ja paraku samasuguse infoga tulen teie ette ka mai alguses, kui ma seda teemat põhjalikumalt käsitlen.

Me vaatame seda, kuidas teha õigusloomeprotsessi paindlikumaks, kiiremaks, ka seal võib-olla ebamõistlikke etappe vähendada, et rohkem oleks jõudu keskenduda olulisele ja rohkem oleks jõudu ja võimalusi keskenduda sellele, et ebamõistlikult koormav filtritest läbi ei läheks ja Eesti inimesed saaksid tegelda sellega, mis neile on isiklikult oluline, mis nende ettevõtetele on oluline, mis on oluline ka avalikus sektoris [töötavatele] inimestele, ja et nad peaksid vähem kannatama halduskoormuse all. See on äärmiselt oluline eesmärk.

Jaak Valge, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud proua minister! Ma alustuseks pöördun teie mõlema poole. Ma ütlen, et tänane debatt oleks märksa sisulisem siis, kui ministri ettekanne tervikuna oleks meile varem tutvumiseks ette saadetud. Aga selle asemel ilmutati see napp lisamaterjal alles täna hommikul. Ma ei ole see, kes nõuaks mingit austust parlamendi vastu, küll aga oleks mõistlik loota paremaid eeldusi kvaliteetsemaks aruteluks.

Nii. Aga küsimus puutub juuraharidusse. Ma nimelt arvan seda, et peale haridus‑ ja teadusministri ei ole palju neid inimesi, kes vaidleksid vastu, et meie kõrgharidusõppe kvaliteet on kiiresti alla käinud. Ma tsiteerin õiguskantslerit: "Ülikoolides saavad täna juristidiplomi inimesed, kelle õppekavadest puuduvad olulised juristi elukutseks vajalikud teadmised." Ja küsin: mida kavatsete teie oma võimaluste piirides ette võtta, et juuraõppe kvaliteeti parandada?

Aitäh! Kõigepealt tõesti minu siiras vabandus selle eest, et minul on see häda, et ma kõnet enamasti pean peast märksõnade järgi. Seetõttu on mul väga keeruline kirjutada kõne enne valmis. Ja kuna ma olen ka tugevalt lühinägelik, siis ma seda valmiskirjutatud teksti niikuinii hästi lugeda ei näeks. Kui ma oleks saatnud kõne teksti teile ette, siis oleks olnud teine mure, et tõenäoliselt ma räägin midagi muud või vähemalt teistmoodi, kui teile ette saadetakse. See on see erisus, mis, ma loodan, leiab mõistmist. Ja kindlasti olen ma valmis tulema kõikidesse fraktsioonidesse põhjalikumalt tutvustama neid teemasid, millest meil siin täna on juttu olnud, kuna, ma rõhutan veel kord seda, nii õigusküsimused kui ka digiküsimused, küberkaitseküsimused on kõik sellised, mis võiksid olla erakondadeüleses koosmeeles kokku lepitud, sõltumata sellest, kes on konkreetne minister. Me [peaksime] ka seal pidama põhiseadust oma tüvitekstiks ja põhilised lähenemised peaksid meil olema ühesugused. Need on kõik pikaajalised protsessid.

Teie küsimus kõrgharidusõppe kohta oli igati asjakohane. Selle õigushariduse miinuste või nõrkuste kohta on olnud palju sõnavõtte, aga haridus ise tõepoolest kuulub ikkagi Haridus‑ ja Teadusministeeriumi pädevusse. Praegu on kõrgharidusõpe õigusteaduses killustunud mitme erineva ülikooli vahel. Tõenäoliselt ei ole meil ressurssi siiski nii mitmes ülikoolis seda õpetada. Selle küsimuse peab lahendama haridus‑ ja teadusminister, arvestades sealjuures ülikoolide autonoomiat oma õppekavade kujundamisel. Juristi eksamit ei ole mul plaanis sisse viia.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Iga päev tehakse Eestis tuhandeid petukõnesid, millega inimestelt raha välja petetakse. Eelmisel aastal peteti inimestelt välja ligi 40 miljonit eurot. Teie annate siin Riigikogu puldis küll häid soovitusi, kuidas lapselapsed võiksid vanavanematega eelnevalt turvalisi suhtlusviise kokku leppida, kuid paraku ei jälgi kõik inimesed Riigikogu otseülekandeid. Minu küsimus on: kas teie ministrina üldse plaanite midagi tõsiselt ette võtta, et meie inimesi paremini kaitsta? Kas on kavas korraldada ulatuslikke teavituskampaaniaid, piirata tehisintellektil põhinevaid petukõnesid või jääbki selline suhtumine ministeeriumi poolt, et lihtsameelsetelt tulebki raha ära võtta?

Aitäh! Kõigepealt kinnitan küsimuse lõpuosa kohta, et mitte mingil juhul muidugi mingit sellist suhtumist ministeeriumil ei ole, järelikult ei saa see ka jääda. Jah, me oleme kasutanud kõiki võimalikke vahendeid, mis on praegu teada, alates sellest, et koostöös telefonioperaatoritega peaks olema tänaseks kinni pandud võimalus kolmandatest riikidest või väljastpoolt Eestit petukõnesid teha. Kahjuks me teame, et pahalased kasutavad seejärel Eesti-siseseid võimalusi.

Mis puudutab inimeste koolitamist, siis see on tõesti äärmiselt oluline. Miks ma seda üleskutset siin kogu aeg teen, on tõesti see, et me kasutame ära iga võimalikku kanalit selleks, sest need pettused on sajaprotsendiliselt ärahoitavad. See on üks kuriteoliike, kus inimene ise saab kuritegu ära hoida – mitte [langeda] selle pettuse ohvriks. Ja see tuleb tõesti ainult teadlikkusest, teadlikkuse kasvust, sest kahjuks pahalased kasutavad niivõrd hästi välja töötatud vahendeid, et tõesti ainult teadlikkusega saab sealt üle.

Ka teistes riikides on samasugune probleem. On tehtud teleseriaale inimeste harimiseks, on tehtud meediakampaaniaid. Mina tänan Eesti meediat, kes on seda teemat kogu aeg esil hoidnud ja püüdnud inimestele tutvustada. Sellest on ka koolides palju juttu olnud, et tõesti lapsed, lapselapsed leiaksid võimaluse oma vanemaid harida, mis on ilmselgelt üks kõige tõhusamaid viise.

Ja mis puudutab arendusi, mis meil laiemalt plaanis on, meil on Digiriigi Akadeemia, kuhu me koondame kõik sellised koolitusprogrammid, mis on elanikkonnale mõeldud, sealhulgas küberturvalisuse osas, mis on äärmiselt tõhus viis teadlikkuse parandamiseks. Näiteks, me vaatasime, et seda elanikkonnakaitse kursust, mis koostöös Siseministeeriumiga tuleb suve alguses välja ja on mõeldud kõikidele Eesti inimestele, on digiplatvormil pakkuda tõhus ja raha kokkuhoid on siis täiesti märkimisväärne.

Aga kõige tõhusam ikkagi on inimeselt inimesele [leviv teadmine]. Miks me ei ole plakatikampaania kasuks otsustanud? Uuringud näitavad, et selliste plakatikampaaniate mõju on kaunis vähene. Kõige mõjusam on ikkagi, kui inimesed inimestele räägivad, ja sellepärast ma kogu aeg üles kutsungi seda võimalikult palju kasutama. Ja kui mõni meediaväljaanne meid praegu vaatab, siis suur tänu kogu selle teadlikkuse tõstmise eest siiamaani. Ja tõesti, kui on midagi, millega me saame meediaväljaannete suunal aidata, et seda teadlikkuse tõstmist oleks rohkem … "Õnne 13" peaks ikkagi jätkama ka selle teema käsitlemist.

Toomas Uibo, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Keegi Taisto kirjutab mulle niimoodi: "Loen sinu hälbelisi postitusi ning püüan aru saada, kui mentaalselt haige sa oled." Järgneb hulk selliseid sõnu, mida pole paslik siin saalis välja tuua, aga ta arvab, et liberaalne hälbeline maailm saab jäädavalt otsa, kisa ja nuta, palju tahad. Ja lõpetab oma kirja: "Oluline on ikkagi rahvas ja vaimselt terve ühiskond." Sellega saab ju nõustuda. Kui ma võin öelda, et see käib võib-olla meie palga sisse, siis kuidas kaitsta neid kõige nõrgemaid ühiskonnas, kes sellist küberkiusamist taluma peavad, on need lapsed või lihtsalt nõrgemad inimesed? Kas seda on võimalik ka kuidagi ennetada ja mis selleks tegema peab?

Aitäh! Poliitiku puhul mitte lihtsalt see ei käi palga sisse, vaid meil on ka tegelikult inimõiguste kohtu otsuseid võimalik sirvida, kus on välja toodud, et poliitiku taluvusmäär solvangute osas või verbaalsete rünnakute osas ühiskonnas üldiselt peabki arusaadavalt olema kõrgem. See on ka ainukene grupp ühiskonnas, kus see taluvusmäär peab olema kõrgem. Kõikide muude inimeste suhtes peab riik appi tulema ja peab leidma need viisid, kuidas eriti haavatavas olukorras inimesi kaitsta.

Eesti 200 erakonna programmis, aga ka koalitsioonileppes on lause, mis ütleb, et me kolme sihtrühma puhul pingutame eriliselt. Esiteks on lapsed – et lapsed ei satuks küberkiusu ohvriks ja et nad oleksid selle eest kaitstud. Teiseks, kooliõpetajad, kelle puhul me näeme, et küberkiusu ohvriks sattumine on üks koolist töölt lahkumise põhjuseid. Ja kolmandaks, lähisuhtevägivalla ohvrid, kes on sunnitud taluma ka küberruumis ahistavat jälitamist.

Eelnõud kõigil nendel kolmel teemal on töös, lähisuhtevägivalla ohvrite puhul ka tegelikult üleeuroopalist lähenemist silmas pidades. Nüüd, mis puudutab lapsi ja õpetajaid, siis siin ma võin jällegi öelda, et tegelikult karistusseadustikuga, karmimate karistustega heidutamine on üks pool, aga see töö, mida pered ja koolid, õpetajad iga päev teevad laste kaitsmiseks ja harimiseks küberkiusamise osas, on äärmiselt-äärmiselt oluline.

Mul oli just reedel koolis arenguvestlus oma lapse õpetajaga. Ma väga tahan tänada avalikult oma lapse õpetajat. Ta tõesti umbes poole sellest arenguvestlusest suunas sellele, et ta käib läbi kõik õpilased [ja küsib], kas keegi on midagi kuulnud, kas keegi on midagi märganud, et kedagi küberkiusatakse, et kohe saada sabast kinni ja sellega tegelema hakata. See on äärmiselt-äärmiselt oluline, et ka õpetajate teadlikkus oleks suurem.

Aga tõepoolest, õigusruumi me vaatame ka, et karistuste kaudu heidutamine oleks palju selgem. Vastasel korral on meil ühiskond, kus täiesti ebaõiglaselt ja täiesti alusetult kannatavadki need, kes mitte mingil juhul ei peaks kannatama, eriti kõik need, kes selle küberkiusu ohvriks on sattunud. See on väga-väga valus ja väga oluline teema.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea justiitsminister! Mul on samuti küsimus Pihlakodu juhtumi kohta. Te ütlesite, et [hindate] Paul Kerese arvamuslugu, mis ilmus nädalavahetusel. Üks asi on muidugi prokuröri väljaütlemised ja põhjendused, mis on minu hinnangul vastuvõetamatud, aga mul on ka väga konkreetne juriidiline küsimus. Mis põhjusel ei alustatud kriminaalmenetlust juriidilise isiku ehk siis Pihlakodu vastu? Kõik spetsialistid ütlevad, et seda oleks pidanud tegema. Noh, meil on Kajar Lemberi 9-eurone juukselõikus, mida menetleti kaheksa aastat, aga siin väga olulises juhtumis millegipärast kriminaalmenetlust juriidilise isiku vastu ei alustatud. Ja muidugi igal kõrvalseisjal võib tekkida küsimus, miks prokuratuur ei kaitse vägistamisohvreid.

Mul on tegelikult sama küsimus, et miks juriidilise isiku vastu seda menetlust [algatatud] ei ole. Ja veel kord, tegemist on käimasoleva kohtumenetlusega, seetõttu ma ei saa ministrina sinna sekkuda ja minna kohut õpetama või prokuratuuri õpetama, kuidas nad täpselt peaksid käituma. See on äärmiselt oluline põhimõte, et just nimelt minister ei sekku käimasolevatesse menetlustesse. Vastasel korral oleks meil hoopis teist tüüpi riigiga tegemist. Küll aga ma väga kiidan kõiki, ka teid selle küsimuse eest ja veel kord soovitan lugeda advokaat Paul Kerese artiklit Õhtulehest, kus ta minu arust väga asjakohaselt toob välja kõik need asjaolud ja ka suhtumise, mida ma täiesti jagan kodanikuna. Aga ma ei saa sekkuda, ja ma pean seda äärmiselt oluliseks, et meie õigusriik püsiks sellel, et minister ei sekku käimasolevatesse kohtumenetlustesse. Nii et selle teema ühiskonnas üleval hoidmine on väga tänuväärne, aga palun saage selles mõttes aru minu konkreetsest rollist siin. See tõesti ei oleks see Eesti, kui poliitikud, kes vastutavad justiitsministrina selle valdkonna toimimise eest, hakkaksid isiklikult sekkuma kohtumenetlustesse, käimasolevatesse kohtumenetlustesse. Ma olen täiesti vaba oma arvamust avaldama alles siis, kui kohtuotsus on jõustunud.

Nüüd, mis puudutab seda väidet, et prokuratuur ei ole vägistamissüüdistust esitanud, siis see ei vasta tõele. Prokuratuur on täiel määral esitanud süüdistuse vägistamises. See vaidlus, mis on ühiskonnas tekitanud segadust, on tsiviilkahju üle. Konkreetselt selle kuriteo eest on potentsiaalse kurjategija vastu avalikult teadaolevate andmete põhjal süüdistus vägistamisasjas esitatud ja prokuratuur on mitu korda üle kinnitanud, et ta seal seisab – mitte ainult seal, vaid ta kõhklematult seisab kõikide vägistamisohvrite kaitsel. Loomulikult on mõistlik ja otstarbekas samas kriminaalmenetluses lahendada ära ka tsiviilkahjude hüvitamine. Miks seda selle juhtumi puhul ei tehtud piisavalt? Olen pöördunud kirjaliku järelepärimisega advokatuuri poole. Kuna kannatanute esindajaks oli riik määranud maksumaksja raha eest õigusabi korras advokaadi, siis miks konkreetne advokaat neid vastavaid taotlusi ei teinud? Seda ma olen palunud hinnata advokatuuri aukohtul, kes on seaduse järgi see organ, kes seda peab lahendama. Siin võib-olla on prokuratuur nagu sattunud – noh, tõsi, selle väljaütlemise tõttu ka igati põhjendatult – avaliku turmtule alla, aga mõistlik on vaadata läbi ka advokaadi roll selles asjas.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Riigikokku on jõudnud nüüd uus konkurentsiseaduse muutmise eelnõu. Ka seal seletuskirjas, nii nagu varasemas eelnõus, mis siin oli menetluses, on eesmärgina konkurentsijärelevalve tõhustamine, konkurentsiõiguse rikkumiste kiirem tuvastamine ehk siis need tööriistad, mida järelevalveametil ehk Konkurentsiametil vaja oleks. Hiljuti aga lugesime uudist, et Konkurentsiamet koondas kartellikokkuleppe üksuse ehk selle üksuse, kes uuris, menetles ja pidi tuvastama kartellikokkuleppeid – jah, kriminaalmenetluse raames, nii nagu praegune seadus ette näeb. Ja ka need kriminaalmenetlused lõpetati. Konkurentsiameti peadirektor põhjendas seda muutuva seadusega. Aga kuidas see seadus muutub, me ju veel ei tea. Kas seal taga oli ka mingi kärpenõue, nii nagu üritatakse seda bürokraatiat ja ameteid kärpida? Ja miks Konkurentsiamet tegi sellise otsuse juba enne seaduse muutmist? Oskate kommenteerida?

Aitäh! Mis puudutab konkreetset koondamisotsust Konkurentsiametis, siis ma olen ka varasemalt avalikult öelnud, et ma ei kiida seda otsust heaks. Ameti juht küll omab pädevust oma ameti tööd korraldada ja sealhulgas vastavaid koondamisi teha, nii nagu ta seda õigeks peab, aga ma ei ole saanud usutavaid selgitusi, miks koondamine tuli just uurijate hulgas teha.

Rõhutan siinkohal üle, et ükskõik millisel kujul me konkurentsiõigust täiendame, uurimisfunktsioon jääb ikka Konkurentsiametile alles, neid uurijaid on Konkurentsiametil ikkagi vaja. Pigem on olnud minu üleskutse seda kärpeülesannet täites vaadata üle, kas nii palju on remonti vaja teha, vaadata üle, kas nii palju ruutmeetreid on tööks tarvis, vaadata üle see, kas kõiki toetavaid teenuseid on tarvis. Toon võrdluseks, et Konkurentsiametis töötab täiskohaga ürituste juht, aga näiteks justiitsministeeriumis täiskohaga ürituste juhti polnud kunagi olnud. Nüüd me tõesti seda kavandame, aga seda tulenevalt sellest, et kaks ministeeriumi on liitunud. Ja kui me paneme kokku kõik tähtpäevade tähistamised, märtsiküüditamise ohvrite mälestamine, aga ka digiüritused, siis võib-olla nüüd tõesti on vaja täiskohaga ürituste juhti.

Ma isiklikult kodanikuna ja ka ministrina ei kiida heaks seda otsust, et just nimelt need uurijad koondati. Samuti jääb mulle arusaamatuks, miks kriminaalmenetlused lõpetati enne seaduse jõustumist. Seda, et kriminaalmenetlused lõppevad, ütleb meile Euroopa Liidu direktiiv, mis teatavasti võeti vastu 2018. aasta detsembris. Direktiiv ütleb seda, et konkurentsirikkumisi tuleb lahendada mõnes muus menetluses kui kriminaalmenetluses. Seega on Konkurentsiametil olnud pikalt teada, et kriminaalmenetlused lõppevad. Aga väärteomenetlused ometi jätkuvad. Ja ka kõik olemasolevad kriminaalmenetlused tuleb ükshaaval üle hinnata.

Ja see hindamisvajadus tuleb ikkagi siis, kui seadusemuudatused on jõustunud, kuigi seda võib muidugi ka enne teha. Sellisel juhul tuleb vaadata, kas need asjaolud on tõesti ära langenud. Ja kui neid asjaolusid ei ole, miks siis üldse seda kriminaalmenetlust [alustati]? Minule jääb siin väga palju arusaamatuks ja häid selgitusi ma ei ole selle kohta saanud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Päris huvitav, et nüüd võetakse ministeeriumisse tööle ürituste korraldaja, keda varem ei olnud. Nii et ministeerium tegeleb ürituste korraldamisega. Öeldakse ka, et üritus on läbi kukkunud sündmus. Mida me lõpuks teeme, kas seda üldse on vaja ja mida tavainimene näeb selles, et tuleb ürituste korraldaja? Aga te ütlesite, et poliitik ei sekku uurimistesse. Samas, oma haldusalas te poliitikuna määrasite ametisse peaprokuröri ja määrate ametisse kohtute juhte kindlasti ootusega, et asjad paranevad ja kiirenevad ja menetlused lähevad õiglasemaks ja praktiliselt rahvale nähtavaks. Ma küsin nüüd selle uue peaprokuröri ametisse asumisega seoses: kas on ka lootust, et kiireneb uurimine Slava Ukraini ja Johanna-Maria Lehtme tegevuse osas ja sellest lähtuvalt taastuks usaldus Ukrainale annetamise vastu?

Aitäh! Ma kõigepealt kommenteerin seda sündmuste [korraldamisega tegelevat] inimest. Tegelikult on siiamaani sündmustega digipoolel tegelenud lausa kaks inimest. Digivaldkonnas on erinevaid sündmusi, kas või suure rahvusvahelise tähtsusega Tallinn Digital Summit, mis on globaalse tähendusega, rääkimata muudest, väiksematest üritustest. Justiitsvaldkonnas on meil ka juba väga pikki ja eelmisel sajandil alguse saanud traditsioone. Räägime siin kas või küüditamisega või muude kommunismi kuritegudega seonduvate tähtpäevade üleriigilisest tähistamisest riiklike tähtpäevadena kuni näiteks kodanikujulguse auhinna väljaandmise ja mitmete selliste oluliste asjadeni. Aga ma rõhutangi seda, et vajadus mitte kahe [korraldaja järele], nagu oli enne digipoolel, vaid üheainsa järele ja seda koos justiitsiga, on alles nüüd ilmnenud, samal ajal kui Konkurentsiametis on endiselt tööl – vähemalt nende kodulehelt on võimalik seda lugeda – täiskohaga ürituste korraldaja. Sellega ma kommenteerisin seda, et võib olla erinevaid viise, kuidas kärpeülesannet täita. Ka sündmuste korraldamise funktsiooni Justiits‑ ja Digiministeeriumis me oleme kärpinud olulisel määral ja alles jääb üks inimene.

Mis puudutab teie küsimust konkreetselt Slava Ukraini uurimise kohta ja seda, kuidas taastada Eesti inimeste usaldus Ukrainale annetamiste vastu, siis muidugi on oluline, et see uurimine saaks võimalikult kiiresti lõpule. Kodanikuna ma olen sellest äärmiselt huvitatud, et see uurimine kiiresti lõppeks ja õiglase tulemuseni jõutaks, aga jällegi, ministrina ma ei saa prokuratuuri sisse astuda ja öelda, et menetlege seda, aga ärge menetlege seda. See on poliitiline sekkumine prokuratuuri ja kohtute töösse, mis on õigusriigis vastuvõetamatu. Seda saab avalikkuse poolt survestada, seda saab rõhutada igal pool, aga oodata nüüd ministrilt, et ta läheks hakkaks poliitikuna juhtima seda, milliste menetlustega kui kiiresti peab täpselt töötama prokuratuur või kohus, see on mõeldamatu.

Tõsi on see, et ma olen andnud ülesande prokuratuurile töötada teatud tüüpi asjadega kiiremini või rohkem. Need ülesanded, mis ma olen andnud, on järgnevad. Esiteks, ma olen soovinud uuelt peaprokurörilt, et ta tegeleks seni kõrvale tõstetud asjadega, mis on masskuritegevuseks muutunud. Need on vargused: poevargused, jalgrattavargused, telefonivargused, sellised nagu väiksemat tüüpi vargused, mis on omandanud juba massilise iseloomu ja mille tõttu kannatab Eesti inimeste õiglustunne, aga mida on peetud siiamaani piisavalt väikesteks asjadeks, et nendega mitte tõsiselt tegeleda.

Teine asi, minu ootus on selles, et uus peaprokurör võtaks kasutusele rohkem digitaalseid töövahendeid ja samal ajal, kiirendades prokuratuuri tööd digivahenditega, tegeleks ka küberkuritegevuse [teemaga] ning [pööraks] rohkem tähelepanu küberkuritegevusele, millele kui äärmiselt olulisele teemale on tähelepanu juhtinud ka mitmed Riigikogu liikmed.

Ja kolmas suur ootus on selles, et menetlused üldiselt kiireneks – kiireneks läbi selle, et tehakse paremat koostööd nii politsei kui ka kohtutega ja seatakse prioriteete. Tõsi on see, et varasemalt on seatud ka Siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi poolt ühiselt poliitilisi prioriteete, et mis on need valdkonnad, millega rohkem tegeleda. Need valdkonnad suuresti ma nimetasin ära, lisaks loomulikult jätkuvalt lähisuhtevägivald ja sellised ühiskonnas äärmiselt olulised teemad. Ma arvan, et nüüd peab prokuratuur rohkem näitama ka oma erilist pühendumist vägistamisohvrite kaitsele ja puuetega inimeste kui ohvrite kaitsele.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kaks kommentaari, üks küsimus. Pihlakodu juhtumis näete te maailmavaatelist vastuolu sõnavabaduse küsimuses Zuzu Izmailovaga. See on nüüd küll häiriv, sest küsimus ei ole prokuröri sõnavabaduses, vaid erialases pädevuses, tema arusaamas inimõigustest ning rollist ohvrite kaitsel. Ja teiseks, sama vähe, kui Pihlakodu juhtum on seotud prokuröri sõnavabadusega, on valitsuse plaanitud töölepingu seaduse muudatused seotud teie kirjeldatud erivajadusega lapse vanema paindliku töötamisega. Lapsevanemal on võimalik kasutada summeeritud tööaega ja sissetulek püsib stabiilne, aga valitsus plaanib muuta juhuslikuks selle erivajadusega lapse vanema sissetuleku, mitte paindlikuks tööaja.

Küsin hoopis andmepoliitika kohta. Registripõhine rahvaloendus oli meil võimalik, aga registriandmete suurema kasutamise asemel me teeme küsitlusuuringuid, aimame, arvame, kuigi tegelikult on olemas meil tehnoloogia ja sõltumatud pädevad institutsioonid, näiteks Statistikaamet, et neid kogutud andmeid kasutada. Tuleks ilmselt muuta seadust ja AKI töökorraldust, et siis maksumaksja käest kogutud andmeid kasutada korduvalt uuesti, et teha paremaid otsuseid ja osutada paremaid teenuseid. Mida plaanite?

Aitäh! Ma täiesti nõustun selle küsimuse osaga, et arvestades seda, et meil on vaja tehisarule pakkuda standardiseeritud, hästikorrastatud andmeid, et tehisaru saaks olla väga hea tööriist inimeste aitamisel, oleks väga mõistlik Statistikaamet ümber kujundada andmeametiks. Selle üle esimesi arutelusid rahandusminister Jürgen Ligiga me oleme ka juba pidanud. Lisaks on äärmiselt oluline tagada õigusloome puhul selgem printsiip, et andmete esitamine on ainult üks kord, mitte seda ei kurnata mitmel moel. Kolmandaks, ma olen tõstatanud Euroopa Liidus need probleemid, kus Statistikaameti poolt konkreetselt kogutud andmestik on Euroopa Liidu enda nõude tõttu kasutatav ainult selle konkreetse Euroopa Liidu eesmärgi täitmiseks, aga mitte inimeste või ettevõtete laiemaks kasuks, et sellised piirangud ära võetaks. Nii et need tegevused on plaanis. Andmeõiguse laiemast ülevaatusest, nii nagu ma siin enne juba tutvustasin, üks osa on juba kooskõlastusringil, aga liigume sealt edasi. On äärmiselt oluline, et näiteks terviseandmed saaksid olla paremini inimeste tervise teenistuses, et ei oleks nii, et inimene oma terviseandmeid annab, aga neid kasulikul moel kasutada ei saa.

Nüüd, mis puudutab seda sõnavabadust ja Pihlakodu, ma rõhutan üle: see minu kommentaar puudutas teie kolleegi nõuet, et ma peaksin vallandama prokuröri selle tõlgenduse pärast, mis ta andis. Ja seal ma jäin selle juurde, et mulle maailmavaateliselt ei sobi see lähenemine, et kui keegi annab ebaõnnestunud sõnastuse või ka ebaõnnestunud või isegi vale õigusliku tõlgenduse – juristidel on see ütlus, et kui on kaks juristi, siis on vähemalt kolm või viis arvamust –, siis õiguslikus mõttes, puhtalt ainult õiguslikus vaates oleks väga keeruline öelda, et tegemist on sellisel määral süülise tegevusega, mis võimaldaks prokuröri ametist tagandada. Selline tõlgendus, nagu ta andis, on põhimõtteliselt võimalik. Tõsi, see oli ebaõnnestunud, ja tõsi, mina eelistaksin sellist õiguslikku tõlgendust, nagu ma mitu korda olen juba öelnud, mille advokaat Paul Keres väga selgelt välja tõi. Seda õiguslikku tõlgendust on toetanud ka senine kohtupraktika, mida ma olen meedias mitu korda esitlenud. Aga veel kord, väga ebapopulaarne on öelda, et inimesel on õigus öelda erakordselt ebaõnnestunud asju ja ta ei peaks sugugi alati kartma selle pärast nagu töökohast ilmajäämist. Seda, kuidas prokuröride kohad on mehitatud ja kuidas prokuratuur seda asja vaatab, otsustab prokuratuur ise.

Nüüd, mis puudutab seda summeeritud tööaega, siis summeeritud tööaeg ja paindliku tööaja leping on erinevad vabadused. Mitte kõikidel töökohtadel ei ole võimalik summeeritud tööajaga töötada ja summeeritud tööaeg reeglina tähendab seda, et sa pead ikkagi selle 40 tundi nädalas täis tegema või kuu tunnid täis tegema või kvartali töötunnid täis tegema. See vabadusi lisav vabatahtlikult [sõlmitava] töölepingu [liik] võimaldab inimesel, kes ise soovib sellist lepingut sõlmida, töötada sellise arvu töötunde, millega ta ise on nõustunud. See on vabadusi lisav võimalus, mis ei sobi tõenäoliselt kõigile, vaid sobibki tõenäoliselt ainult nendele inimestele, kellel seda ühel või teisel elukorralduslikul põhjusel [vaja on]. Tõin lapse näite siin, see on üks võimalus, võib-olla on ka lapsi, kes eelistavad töötada kindlate töötundide järgi ja nad ei häiru sellest, kui neil on järgmine päev test või oluline kontrolltöö.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Hooldekodudes on meil umbkaudu 10 000 inimest. Ja ka mina vaatan seda Pihlakodu kahetsusväärset juhtumit ja prokuröri ebasobivat sõnakasutust oleme ka vaadelnud siin saalis juba mitmest küljest. Ma ei tahaks liigset koormat panna ühelegi hooldustöötajale, kes teeb oma tööd südame ja hingega, aga see võigas vanurite vägistaja juhtum tuli päevakorrale ja selle üle tuleb olla tänulik, sest ehk hoiab see ära edaspidised kuritarvitused.

Riigikontrolli andmed näitasid, et hooldereformi järel tõusid hinnad hooldekodudes 75% ja teenuseosutajad tõstsid vähemalt … Ma nüüd eksisin, 75% teenuseosutajatest tõstis hinda keskmiselt 15% ja mitmes hooldekodus oli see 30–40% kõrgem. Kas teie olete algatanud rahastusmudeli üle järelevalve? Sest näha on, et Pihlakodu teenis pärast 2022. aastat 12 miljoniga kasumeid. (Juhataja annab märku, et aeg on täis.) Ja kas see palkade mitte järeleaitamine ei ole põhjustanud seda, et on palgatud mittekvalifitseeritud töötajaid? (Juhataja annab korduvalt märku, et aeg on täis.) Nagu me nägime ka selle vanuri juhtumi puhul, kui ei soovitud meestöötajat palgata, ometi Pihlakodu andis meestöötaja …

Jaa, ma saan sellest murest aru ja ma täiesti jagan seda muret, mida te oma küsimuses küsisite. Toon kohtupraktikast välja, et kui siin see ebaõnnestunud sõnastus puudutas konkreetselt vägistamisega seotud tervisekahju, siis tegelikult me näeme kohtupraktikas seda, et hüvitisi on välja mõistetud ka ühiskondliku kahju tekitamise eest. Hüvitisi on välja mõistetud ka selle eest, et hooldekodus, kuhu lapsed või lapselapsed on usaldanud oma ema, vanaema, isa, vanaisa või lähisugulase, [toimunud] sellised juhtumid kahjustavad terve ühiskonna turvatunnet hooldusasutuste puhul ja ka selle eest on välja mõistetud tsiviilkorras kahjuhüvitist. Lisaks on kahjuhüvitist välja mõistetud selle eest, et järeltulijad pidid kannatama süütunnet, nad pidid vaevlema selle pärast, et nad olid usaldanud oma lähedase inimese hooldekodu hoole alla, kes nende usaldust pettis ja lasi sellisel võikal kuriteol toimuda.

Aga kui ma siin juba räägin kohtupraktikast, siis ma räägin sellest kohtupraktikast seetõttu, et paraku me teame, et selliseid juhtumeid, kus just nimelt hooldekodudes just nimelt dementseid inimesi on vägistatud, on varemgi kohtutesse jõudnud. Ja igal pool on seda enesestmõistetavalt käsitletud raskendavatel asjaoludel toimunud kuriteona, kuna tegemist on usaldusisikuga, ehk ta on hooldatavale kui usaldusisik, ja tegemist on abitus olukorras inimeste ärakasutamisega. Ehk need raskendavad asjaolud on seal juba olemas.

Nii et seetõttu on eeldatud, et see tervisekahju on olemas, kuigi inimene ei suudaks seda nii ehk teisiti väljendada oma dementsuse tõttu. Ja seetõttu ei ole põhjendatud selle nii-öelda eraldiseisev uurimine. Ka mitmed tõenduspõhised uuringud näitavad seda, et vägistamisest alati tekib tervisekahju, vaimse tervise kahju või füüsilise tervise kahju või mõlemad korraga.

Nüüd, mis puudutab järelevalvet ja hindasid hooldekodudes, siis ma arvan, et loomulikult on see järelevalve äärmiselt vajalik, aga sellega tegeleb Sotsiaalministeerium, see on nende pädevusalas, ja need täpsemad küsimused tuleks esitada [sotsiaalministrile], kes saaks seda täpsemalt selgitada. Konkreetselt Justiits‑ ja Digiministeeriumil see järelevalveõigus puudub.

Tanel Tein, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Aitäh, hea minister! Minu küsimus on natuke teisest valdkonnast ja seotud meie Riigikogu töö efektiivsemaks muutmise teemaga. Nimelt, kas seoses AI tulekuga meil oleks võimalik kuidagi AI-le sisse sööta kõik, mis puudutab seadusloomet, seaduseelnõusid ja nii edasi? Meie õigusosakonnal on päris suur koormus. Kas see võiks vähendada nende koormust? Ja noh, ma mõtlen lihtsalt oma tööst lähtuvalt. Seadused muutuvad üpris tihti, protsendid, kõik, mis seal sees, muutub. Jube hea oleks kiiresti saada vastus, rääkimata sellest, et kui on keerulised teemad, mille puhul seaduseelnõu kokkupanemiseks endal jääb nagu võimu väheks, kasutataks sellist abi. Kas see suund võiks olla hea suund?

Aitäh! Õigusvaldkond on osutunud väga heaks sõbraks tehisarule. Ta on osutunud väga heaks sõbraks tehisarule sellel väga lihtsal põhjusel, et kõik paragrahvid, mis meil seadustes on, on inimese poolt loodud. Meil ei ole üheski paragrahvis midagi, mis oleks mõjutatud kuidagi, ma ei tea, loodusseaduste või meist sõltumatute asjaolude poolt, vaid kogu see töö, mis siit Riigikogust välja tuleb, on inimese poolt loodud normide süsteem, inimese poolt kirjutatud normide süsteem. Ja kuna see kõik on inimtekkeline, inimese enda poolt loodud, siis on tehisarul väga lihtne paragrahvidega toimetada ja väga lihtne sealt omapoolseid arvamusi, järeldusi ja ettepanekuid teha.

Seda ka laialdaselt tegelikult kasutatakse. Kuna tegemist on inimese poolt loodud normide süsteemiga, siis tehisaru puhul me oleme ka vaadanud, et me peaks tegema mõned olulised kohendused. Me peaksime näiteks üle vaatama selle, et samade asjade kohta kasutataks meil erinevates seadustes samu termineid, mis nii ehk teisiti on õigusloome puhul äärmiselt oluline. Me peaksime Riigi Teatajast selgemini eemaldama kehtivuse kaotanud õigusaktid. Ja me peaksime treenima riigipõhist, Eesti riigi põhist tehisarumudelit selliselt, et me saaksime kasutada seal täiesti turvaliselt ja kindlalt ka üksnes ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumente. Samuti võib teatud mõjuhinnangute puhul olla tegemist isikuandmetega, mille puhul me ei soovi kindlasti, et need kuskile maailma rändama lähevad või kuskilt mujalt välja tulevad. Nii et see lahendus on suuremas osas ikkagi seotud sellega, et me teeme selle riigipõhise tehisarumudeli.

Nüüd, kui te küsite tänase päeva ja konkreetse töö kohta, siis ma ei taha siin reklaami teha, seetõttu jätan konkreetsed ettevõtted nimetamata, ka Eesti ettevõtted, kes on teinud väga häid algatusi just õigustekstidega töötamiseks. Aga tõepoolest, kuna tegemist on inimese poolt loodud normide süsteemiga, mis on tehisarule üldiselt lihtsasti arusaadav, siis kindlasti sellist ettevalmistavat tööd võib kasutada ka Riigikogu liige väga edukalt. Riigikogu liikmel on lihtne tehisaru vahendite abil võrrelda näiteks teiste riikide õigusega neid lahendusi või siis leida kohti, kus sama asja on juba ka Eesti õiguses reguleeritud. Meil ei ole ju sugugi harvad need juhtumid, kus tullakse mingisuguse seaduse uuendusega, mis on tegelikult kuskil mujal juba, ka Eesti enda õiguses ära lahendatud. Nii et siin kindlasti tööd efektiivsemaks teha saab.

Aga nüüd tuleb see suur silt: kasutada vastutustundlikult ja kasutada eetiliselt. See tehisaru lähenemine, mille me oleme Euroopas kokku leppinud ja mida me Eestis igati aktsepteerime, on selline, et tehisaru kasutamine peab olema tehtud turvaliseks, peab olema tehtud läbipaistvaks. Mõistlik oleks Riigikogu liikmetel, kes kasutavad tehisaru poolt koostatud kõnesid, seda näiteks kõne eel öelda, et ta kasutas tehisaru poolt koostatud kõnet. Sellist läbipaistvuse suurendamist ja usalduse tõstmist tehisaru vastu saavad Riigikogu liikmed ka ise teha.

Ester Karuse, palun! 

Aitäh! Hea aseesimees! Hea ettekandja! Te rääkisite ennist personaalsest riigist ja see jutt oli muidugi väga ilus, et õigel ajal õiged teenused õigetele inimestele. Jah, ma olen nõus, et alati saab teha süsteeme paremaks, aga ma toon ühe näite meie riigist, kus erivajadusega noor poiss sai kutse Kaitseressursside Ametilt, et ta on nüüd kantud kutsealusena kaitseväekohustuslaste registrisse. Igaks juhuks ma mainin, et tegemist on suure hooldusvajadusega lapsega. Vanematel ei jäänudki muud üle kui küsida, et kas mähkmed tuleb kaasa panna või on need kohapeal tasuta. Selline juhtum tegelikult näitab, et erinevad ametkonnad või siis nende süsteemid ju ei suhtle omavahel. Minu [arvates] puudub isegi nagu selline elementaarne tase. Kuidas siis veel selle personaalse riigini jõuda? Kas see on realistlik?

Aitäh! Ma alustan selle koha pealt, et on küll realistlik. Senised haldusmenetluse automatiseerimised, mida me juba oleme Eestis teinud, või need tegelikult üle 150 konkreetse kasutusjuhu, kus me avalikus sektoris tehisaru juba kasutame, näitavad seda, et vajadus inimeste järgi ei ole kiire vähenema. Ja vajadus ei ole kiire vähenema just selle tõttu, et meil on andmebaasides vigu, ehk me vajame inimesi, kes aitavad neid vigu parandada. Nüüd, need vead on seal olemas, sõltumata tehisarust ja sõltumata personaalsest riigist, ja need vead tuleb ära parandada, sõltumata tehisarust ja sõltumata personaalsest riigist. Nii et igal juhul see töö, mida andmete parandamise huvides tehakse, on äärmiselt oluline.

Mulle tundub, et ka selle näite puhul, mis te tõite, kus raske puudega noormees sai kutse Kaitseressursside Ametilt, on seal tõenäoliselt mingisugune andmebaasi viga. Sest üldiselt on see kutsete laialisaatmine Kaitseressursside Ameti poolt viidud andmepõhiseks, seal on kõvasti halduskoormust vähendatud, nii et need inimesed, kellel puudub perspektiiv ajateenistust läbida, seda kutset tegelikult ei saa. Ja oleks väga tänuväärne, kui te annaksite sellest konkreetsest juhtumist Kaitseressursside Ametile teada, et nad saaksid vaadata, kus see konkreetne viga seal sees oli. Muidu on tõesti niimoodi, ma vaatasin, et ka minu noorema poja puhul, kes praegu on ajateenistuses, kõik need andmed tegelikult väga ilusti jooksid. Kuna mul on võrdlus vanema pojaga, [siis on näha, et] see andmepõhine lähenemine on teinud protsessi sujuvamaks ka kutsealuste jaoks. Ta annab seal oma nõusoleku, et tema terviseandmeid võib vaadata. Võib-olla sellel noormehel oli andmata nõusolek või perel oli andmata nõusolek, et Kaitseressursside Amet võib neid terviseandmeid vaadata. See võib olla üks asi, mida ma lihtsalt praegu mõtlen, et mis seal võis olla.

Aga põhimõtteliselt ikkagi me ehitame seda personaalset riiki niimoodi, et me kogu aeg tegeleme andmete kvaliteedi parandamisega, me kogu aeg tegeleme küberturbe kvaliteedi parandamisega ja me kogu aeg tegeleme sellega, et inimesel endal on ikkagi kontroll selle üle, kes tema andmeid kasutab või vaatab, et see on kõik läbipaistvalt korraldatud.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab taas kord AI-d, tehisaru. Pärimuskultuuri ja folkloristika ning eesti keele ja tema tuleviku, tema hea tervise eest seisjana on mul jäänud viimasel ajal meediat jälgides mulje, et just nimelt seoses eesti keele digitaalsete arengute väljavaadetega on autorikaitse küsimused Eesti ühiskonna jaoks tähtsamad kui eesti keele tulevik ja hea tervis. Kuidas oleks võimalik seda autorikaitse ja eesti keele tuleviku, eesti keele arendamise vahelist vastuolu just digiplatvormidel lahendada?

Aitäh! Sügav tunnustus eesti pärimuskultuuri hoidmise eest – mitte ainult sulle, vaid ka kogu su meeskonnale. Tõesti, mõtleme ajas natuke tagasi. Meil on järjepidevalt ilmunud mitu köidet "Vana kannelt", kus on rahvalaulud üles kirjutatud. Ja kui meil kunagi oleks need rahvalaulude üleskirjutajad ja kogujad olnud probleemi ees, et nad ei tohi neid laule üles kirjutada seoses autoriõiguste piirangutega ja nad ei tohi neid raamatusse panna ja trükkida, siis meil ei oleks seda rahvaluulepärandit, rahvalaulude pärandit täna sellisel kujul [võimalik] kasutada. See on kahtlemata valdkond, kus ma saan aru meediamajade murest ja mõistan seda, sest nende majandusmudel ju muutub ja on juba muutunud. Ja see mure on laiem kui ainult Eestis. Mis täpselt juhtub tehisaru ajastul? Mis juhtub tekstidega, mis ei ole ainult sõnad, vaid sisaldavad ka uudislugusid, jutustusi meie inimestest, jutustusi meie kultuurist ja sellest, kuidas meie siin asju teeme, kuidas meie asju käsitleme, kuidas meie asjadest aru saame? Need inimesed kõik tahavad ju palka edasi saada ja nad teevad väga väärtuslikku tööd. Ilma meedia tekstideta meil kõhklusteta ei oleks seda kultuuripärandit, mis meil täna on.

Ja veel kord, meie kõige suurem eesmärk on säilitada eesti keel, säilitada eesti kultuur ja säilitada see kvaliteetselt, mitte nii, et seal on netikommentaarid, millest ühe Toomas Uibo siin ennist ette luges. Me ei taha mitte sellist eesti keelt ja eesti kultuuri pärandada oma lastele, lastelastele ja kõikidele järeltulevatele põlvedele, vaid me tahame eesti keelt ja kultuuri kogu rikkuses pärandada oma lastele ja lastelastele. Ja sellepärast tuleb neid küsimusi lahendada.

Euroopas on kasutatud erinevaid lahendusi. On lahendusi, kus on öeldud, et avalikes huvides, kuna keele ja kultuuri säilimine on niivõrd olulised eesmärgid, on see kasutamine palju vabam. On kasutatud seda teadus‑ ja arendus[tegevuse] erandit ja on kasutatud ka konkreetseid kokkuleppeid. Me jätkame läbirääkimisi meediamajade endiga, et leida vastastikku sobivad lahendused nendele asjadele. Näiteks tõesti, kuna nende majandusmudel muutub – me oleme üldiselt Eestis toetanud ettevõtteid, kelle majandusmudel muutub –, siis me peaksime kindlasti ka meediamajasid toetama. Ja me kindlasti oleme valmis toetama ka innovatiivseid lahendusi, kus meediamajadel endil on võita sellest tehisaru kasutamisest. Kõige üllam ja kõige suurem eesmärk on ikkagi eesti keel ja kultuur üle aegade säilitada ja selle nimel lihtsalt tuleb teoks teha need lahendused, millest paljud meil juba silmapiiril on ja mida ma siin ka lühidalt nimetasin.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Ma kasutan võimalust ja jätkan teemat. Eesti keele õppe jaoks on lahendusi tänapäeval üsna vähe, umbes sama vähe, nagu neid oli ka, ma ei tea, 15 aastat tagasi. Ja kui me vaatame seda maastikku, siis olukord on tingitud sellest, et kõige populaarsemates keeleõpperakendustes, nagu Duolingo, mis omab üle poole kogu turust, ja siis järgmised kaks, Rosetta Stone ja Babbel, tegelikult eesti keelt ei ole. Duolingos saab õppida näiteks klingoni keelt ja navaho keelt, mis on indiaanlaste üsna vähe levinud keel, aga eesti keelt ei saa. Kas sa oskad öelda, kas Eesti riigil on mingi plaan ikkagi võimaldada ka teistel inimestel eesti keelt õppida?

Aitäh! See on väga-väga hea küsimus ja ma olen ise täpselt sama asja pärast palju muret tundnud. Selline äpi kaudu keele õppimine on väga tõhus, olen seda ka ise kasutanud. Teie nimetatud platvormil läbisin näiteks ukraina keele kursuse. Jätkan prantsuse keele kursust. Ja tervitan ka siin saalis olevaid keeleõppe partnereid. Seal on vastastikku võimalik üksteist inspireerida ja palju selliseid positiivseid võimalusi kasutada keele õppimiseks või kinnistamiseks.

Haridus- ja Teadusministeerium on see ministeerium, kes eeskätt peaks seda korraldama. Miks see ei ole senimaani õnnestunud, ma ei oska vastata. Aga tõepoolest, ma arvan, et sellel oleks väga suur positiivne külg, kui eesti keelt saaks nendes rakendustes õppida. See aitaks eesti keele õppijaid nii siin kohapeal kui ka näiteks eesti diasporaad, et ka nendel lastel ja lastelastel, kes on sündinud väljaspool Eestit, aga kes eesti keelt soovivad elus hoida, oleks palju lihtsam seda keelt õppida.

Kindlasti vaatame ka, kas arendades Digiriigi Akadeemiat, kuhu me ootame kokku kõiki riigi pakutavaid kvaliteetseid digikursuseid, on võimalik midagi teha. Kindlasti kõige lihtsam oleks seda tõesti nende äppide baasilt lahendada, aga ma konkreetselt ei oska vastata. Muretsen sama asja pärast nagu teiegi ja pean seda väga oluliseks.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Kinnitan, et need keele õppimise äpid töötavad väga hästi, see on kommentaariks teie eelmisele vastusele. Mul on küsimus tehisaru ja digitaliseerimise kohta. Kuidas neid kahte tööriista saab kasutada keskkonna‑ ja kliimaprobleemide lahendamisel? Kas te näete mingisuguseid uusi võimalusi, kuidas me Eestis saaksime selles valdkonnas ka midagi teha paremini, edukamalt, olla eeskujuks teistele?

Aitäh! Äärmiselt oluline küsimus. Ma vastaks lühidalt, kuigi tahaks vastata hästi pikalt, aga vastan lühidalt. Seal on kaks suunda, mida me silmas peame. Üks on see, et tegelikult see digiareng ise peaks olema roheline. Kogu rohedigi temaatika on mulle väga südamelähedane, sest see on täiesti tervemõistuslik. See on täiesti tervemõistuslik sedapidi, et ei ole mõtet ilmaasjata kulutada energiat seal, kus seda ei ole vaja kulutada, kus asju saaks teha palju ökonoomsemalt. Või kui näiteks serveriparkide puhul see täiendav soojusenergia jahutusest juba tekib, siis kasutada see ka näiteks kütteks ära, selliseid lahendusi me oleme ka Eestis kasutusele võtnud. Ehk need rohedigi võimalused on minu arust äärmiselt mõistlikud, tervemõistuslikud ja neid tuleb kogu aeg silme ees hoida, et mitte teha liigseid, liiga koormavaid asju. Nii nagu ei ole vaja sõita ühtegi üleliigset kilomeetrit autoga, ei ole vaja üleliigset energiakulu [nõudvaid lahendusi] digivaldkonnas teha, ja seda tuleb kogu aeg meeles hoida.

Nüüd teine osa, mis puudutab tehisaru võimalusi keskkonna‑ ja kliimaeesmärkide täitmisel. No võimalused on lõputud. Ja [eestlastel] kui väikesel, ent väga tublil ja ägedal digirahval, ma arvan, tasub siin olla maailmas ikkagi eeskujulik ja rohkem teha, alates automatiseeritud kontrollidest, ma ei tea, vee või õhu kvaliteedi puhul kuni erisuste märkamiseni, mis võib ära hoida suured looduskatastroofid. Siin on väga palju võimalusi.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Proua minister! Aitäh teile ettekande eest ja tänu küsimustele vastamise eest! Kuulasin väga tähelepanelikult teie vastuseid, mis puudutasid eriti neid võikaid vägistamisjuhtumeid ja käimasolevat uurimist, samuti töölepingu seadust. Aga lisaks sellele, et meie saadikutena siin saalis või kabinettides kuulame, vaatavad ja jälgivad meid telesilla vahendusel Eestimaa inimesed. Vastates väga erinevatele küsimustele, esitasite te [oma seisukohti] ministrina, aga samas rääkisite endast kui kodanikust. Mul on ausalt öeldes ükskõik, millisest positsioonist te sellele küsimusele vastate, sest ma esitan selle küsimuse, mida mulle helistanu palus teilt küsida. Te tõite välja, et riigi poolt maksumaksja raha eest määratud kaitsja jättis midagi tegemata. Küsimus on selles, et kas ongi nii, et riigi poolt määratud kaitsjad ongi tavaliselt nõrgemad kui need, kes suure raha eest teisele poolele ostetakse. See küsimus on kuulajalt, vaatajalt ja selle tõttu ma teile selle edastan.

Aitäh! Me oleme riigis midagi teinud valesti, kui sellised küsimused üleüldse tekivad. Tegelikult me ju tahame seda, et mõlemad pooled on kohtus väga hästi kaitstud. Kaitseõigus on äärmiselt oluline õigus ja me oleme riigi poolt seda püüdnud tagada niimoodi, et neidsamu advokaate, kes on advokatuuri liikmed, me riigi poolt tasustatuna pakume abiks ohvritele. Selle tõttu, et ka seal on võimalik usaldusküsimus, et kas kõik on hästi, kas kõik on õigesti ja kas advokaat tegi kõike, mida ta pidi tegema selle raha eest, mida ta sai – me ei maksa üldse mitte vähe advokatuurile iga-aastaselt –, ma olengi saatnud kirjaliku taotluse Eesti Advokatuurile, et nad selgitaksid välja, kas antud juhul advokaat käitus õiguspäraselt ja kas seal on midagi, mida saaks teha paremaks.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! Vaatame asju pikemas, laiemas perspektiivis. "Eesti 2035" näeb ette teatud baaseesmärgid ühiskonnas, mille poole avalik võim peaks püüdlema. Muu hulgas on märgitud seal seda, et Eestis peaks maksukoormus langema läbi selle, et kuna SKP kasvab kiiremini kui kaudsete maksude koormus, siis kaudsete maksude suhteline osakaal sisemajanduse koguproduktis väheneb. Proua minister, mis on selle "Eesti 2035" mõte teie jaoks, kui tegelik valitsuse poliitiline agenda liigub radikaalselt vastassuunas nende ilusate üldiste eesmärkidega, mis selles raamdokumendis on formuleeritud? Miks me toodame näivust?

"Eesti 2035" kõige suurem eesmärk on see, et meil oleks 2035. aastal vaba ja iseseisev riik vabade inimestega ja me otsustaksime ise oma riigis, kuidas me asju teeme, ja vastavalt sellele, nagu on olnud valijate tahe valimistel. Ja "Eesti 2035" sellest eesmärgist, mis on meie julgeoleku tagamine, meie vabaduste tagamine, ühtegi tähtsamat eesmärki ei ole. Ilmselt ei ole mitte kellelegi uudis, et julgeolekuolukord on muutunud. Julgeolekuolukord on muutunud selliseks, et võrreldes ajaga, kui "Eesti 2035" arengukava tehti, oleme me võtnud vastu otsuse ja suuna, mida on ka teie erakond toetanud, et kaitsekulud peavad olema vähemalt 5%. Kaitsekulude tõstmine sellisel määral loomulikult tähendab kokkutõmbamist avalikus sektoris muudest kohtadest – ma tutvustasin alguses ka seda, kuidas me teeme asju ökonoomsemaks – ja teisest küljest tähendab see seda, et on olnud vajadust siiski teatud makse üle vaadata. See kindlustus, mida me Eesti inimestele tagame julgeolekuga, riigikaitsega, tagab selle, et kõige tähtsam – vabadus ja iseseisvus – on kaitstud.

Nii, aitäh! Teile on küll veel küsimusi, kuid kodukord annab võimaluse ainult ühe küsimuse esitamiseks. Aitäh ministrile! Rohkem küsimusi ei ole.

Enne läbirääkimiste avamist on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek tänast, 15. aprilli 2025. aasta täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda ettepanekut me peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku 15. aprilli 2025. aasta täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 52 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. Seega on istung pikendatud.

Ja nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

"Eesti 2035" näeb ühiskonnale ette teatud baaseesmärgid, millega valitsused peaksid tegelema, ka valimistejärgses perspektiivis. Kahjuks me näeme seda, et põhibaasküsimustes valitsus mitte ei ole loid, vaid töötab risti vastupidiselt ja toodab näivust. Kuna tegelikkuses ei ole võimalik nende baasülesannete elluviimisel sisulist lahendusteed, mida praktikas soovitakse ellu viia, pakkuda, tegeletakse kõrvaliste küsimuste formuleerimisega, mida [nimetatakse] siis "Eesti 2035" elluviimiseks.

"Eesti 2035" elluviimisel on meie jaoks oluline keskne küsimus, mis puudutab meie rahvastiku tulevikku, mis puudutab seda, milline on sündimus. Tõsiasi on, et nii nagu Kaja Kallase valitsuse programm ei sisaldanud ühtegi sõna rahvastikukriisist, ei sisaldanud seda ka Kristen Michali valitsuse programm. Täielik probleemi ignoreerimine! Oleks see vaid seda. Kahjuks on selles olukorras, kus meil on viimasel kolmel aastal dateeritud sündimuse statistika puhul sajandi jooksul madalaim sündimuse tase Eestis, me näeme hoopis seda, et laias perimeetris on asutud süstemaatiliselt perede kindlustunnet lõhkuma. Teod on vastuolus riigi deklareeritud eesmärkidega.

Sama puudutab "Eesti 2035" vaadet Eesti majanduse arengule. Eesmärk "Eesti 2035" kavas on maksukoormuse laiendamine, seda just seeläbi, et kui kasvab kiiremini SKP, siis suhtena SKP-sse vähenevad kaudsed maksud. See on "Eesti 2035" eesmärk. Mida me näeme tegelikkuses? Me näeme kiiret kaudsete maksude tõstmist, mis toob Eesti Panga hinnangul kaasa Euroopa kõrgeima hinnatõusu, 6%. Ja 1. mail seisavad ees elektriaktsiisi 45%-line tõus, gaasiaktsiisi 18%-line tõus, diislikütuse 7%-line hinnatõus, 1. juulil lisanduvad bensiiniaktsiisi tõus ja 2%-line käibemaksu tõus. Jällegi, sõnad ja teod, mis puudutavad seda "Eesti 2035" arengukava, ei lähe kokku.

"Eesti 2035" arengukava seab eesmärgiks meie rahvusvahelise konkurentsivõime huvides selle, et Eesti tööjõu tootlikkus suhteliselt kasvaks. Tegelikult – ja selles on suur osa ka regulatiivselt esile kutsutud hinnatõususpiraalil – Eesti tööjõu tootlikkus langeb. Swedbanki hinnangul eelmise aasta kevadest – ja need trendid on aastaga süvenenud – oleme me viimase 28 aasta kõige pikemas tööjõu tootlikkuse languse faasis.

Milline on valitsuse vastus, seda me täna tegelikkuses ei kuulnud. Siin eelkõneleja valitsusliikmena osundas riigivalitsemiskulude ökonomiseerimisele, kokkuhoiule, tõhususele. Jällegi, sõnad ja teod ei lähe kokku. Valitsus lubas 5% valitsemiskulusid vähendada sellel eelarveaastal. Tegelikkus on selline, et valitsemiskulud hoopis kasvavad 155 miljonit eurot aastas.

Ja nüüd, nende eesmärkide puhul me peame loomulikult vaatama ka julgeolekut, mis peab olema meie rahvusliku konsensuse objektiks, kuid tõsiasi on, et kui me vaatame nende "Eesti 2035" baaseesmärkide elluviimist, siis paraku tuleb tunnistada, et suures osas nende eesmärkide puhul me seatud mõõdikutest kaugeneme, mitte ei liigu nende saavutamise suunas. Ja see on näivuse tootmine. Väga põhimõtteline probleem.

Usalduskriis ühiskonnas võimendub sellest, mitte ei vähene, kui riigi poliitiline juhtkond teadlikult opereerib pidulike ilusate eesmärkidega meie rahva kestmise, meie rahva ainelise arengu teemadel, kuid paraku tegelik agenda töötab süstemaatiliselt inimeste toimetuleku, majanduse väljavaadete habrastamise ja meie sündimuskriisist väljumise vastu. Tegelikkus ja näivus on dramaatilises vastuolus. See on väga põhimõtteline probleem.

Mõistlikum oleks valitsusel mitte tegeleda silmakirjalikkusega, vaid anda siiski objektiivne hinnang, et need [arengukavas] "Eesti 2035" püstitatud eesmärgid ei ole valitsuse poliitika eesmärkide nimistus. Nii nagu ei ole seda sündimuskriisi probleemi, nii nagu ei ole Eesti majanduse konkurentsivõime taastamise, inimeste toimetuleku parandamise ja hinnatõusu tõkestamise probleemi markeeritud, ammugi veel nende lahendamisse panustatud.

Ja vaadake, mida tähendab näivuse ja tegelikkuse vastuolu. Mis siis olid Eesti riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" eesmärgid 2024. aastal, millega justiitsministeeriumi poolt vaadates Eesti Vabariigi valitsus tegeles Eesti majanduse [arendamiseks], Eesti julgeoleku [tagamiseks], Eesti demograafilise kriisi lahendamisks?

2024. aasta tegevused. Esimene teema ilmselt peegeldab prioriteetsust. Vanglarent – toimusid eelkonsultatsioonid välisriikidega vangla[kohtade] rentimise üle, mis võimaldaks luua täiendavaid töökohti ja suurendada riigi tulusid. Ma arvan, et ei ole veenev käsitlus toppida nende baaseesmärkide alla suvalisi probleemipüstitusi.

Kui parlament neli aastat tagasi võttis vastu selle kava "Eesti 2035", siis vaevalt kujutas keegi rahvaesinduses ette, et selle realiseerimise prioriteetne tegevus on vanglarendi initsiatiiv, et me muutume teatud riikidele nii-öelda allhankeriigiks vanglateenuse pakkumisel. Ja see ei olegi eraldi võetuna tulude küsimus, vaid see on riigi brändi, riigi imago, riigi maine küsimus.

Kahjuks tuleb tunnistada, et ettekanne peegeldas valitsuse suutmatust just nimelt riigi pikaajaliste probleemidega tegeleda. Sellest loomulikult ainult võimendub lõhe tegelikkuse ja näivuse vahel. Ja seda ei saa aktsepteerida. Proua minister, need olid minu küll nõudlikud, aga heatahtlikud märkused. Aitäh!

Järgmisena Andre Hanimägi ja eeldatavalt volitusega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel.

Teie eeldus on korrektne. Lugupeetud Riigikogu [ase]esimees! Minister! Head kolleegid! Minister tõi esile mitmeid olulisi töösuundi, mida "Eesti 2035" raames ellu viiakse – kohtureform, andmeõiguste uuendamine, tehisaru kasutuselevõtt riigikorralduses –, ja on kahtlemata tervitatav, et planeeritakse vajadusel lahendada lihtsamaid vaidlusi efektiivsemate digitaalsete tööriistadega. Samuti on positiivne, et tehakse väga konkreetseid samme erinevate kohtumenetluste kiirendamiseks: andmeõiguse kaasajastamine, tehisaru integreerimine kohtumenetlustesse, ja plaan luua Eesti riiklik keelemudel – need on kahtlemata vajalikud sammud, et meie digiriigi positsiooni sõnadest tegudeni viia.

Aga enne, kui jõuame aastasse 2035, peame arutama ka ausalt tänaseid probleeme. Kõigepealt töölepingu seaduse muudatused. Õiguskomisjoni laual on eelnõu, mis ei ole piisavalt läbi arutatud ega kooskõlas osapoolte ootustega. Eelnõu viimane versioon koostati tööturu osapooltega läbi rääkimata ning saadeti parlamenti sisuliselt meedia kaudu. See õõnestab usaldust ametiühingute, töötajate ja valitsuse vahel ja rikub sotsiaaldialoogi põhimõtteid. Kõik olulisemad muudatused tööõiguses tuleb tööandjate ja ametiühingutega läbi rääkida. Tööinspektsioon on lausa juhtinud tähelepanu sellele, et eelnõus on vastuolu Euroopa Kohtu lahendiga. Sellist olukorda ei tohiks juhtuda. Tööõiguses, mis puudutab inimesi otseselt ja igapäevaselt, peab olema kaasamine põhjalik, mitte formaalne.

Teiseks, Pihlakodu juhtum, millest on siin saalis väga palju täna kõneldud. Loomulikult ei saa me poliitikutena ega inimestena minna mööda inimõiguste rikkumisest. Inimese haavatavus suurendab kõigi vastutust tema eest. Kuigi inimene on haavatav, ei kao tema väärikus ega õigused. Ma kordan siin üle, et küsimus ei ole loomulikult olnud selles, kas tegemist on vägistamisega – on, seda ka tänase seaduse mõistes väga selgelt. Ja nii nagu ka minister välja tõi, on prokuratuur sellega läinud edasi, ja loomulikult ma väga loodan, et süüdlane saab kohase karistuse. Küll aga tuleb ikkagi küsida, miks kõlasid riigilt sõnad, mis ei riivanud ainult kannatajate, vaid kogu ühiskonna õiglustunnet. See on arusaamatu nii inimlikult kui ka juriidiliselt. Me oleme esitanud ka arupärimise ja soovime siiralt aru saada, mis läks valesti. Kui on probleem suhtumises, tuleb seda muuta, kui on probleem seadustes, tuleb neid muuta. Olen teinud õiguskomisjonis ettepaneku, et me võiksime ära kuulata peaprokuröri ja aru saada ka tema ettepanekutest ja murekohtadest seoses selle ja paljude teiste teemadega.

Kolmandaks, konkurentsiseadus. Eesti on ainus Euroopa [Liidu] riik, kes pole siiani konkurentsidirektiivi üle võtnud, ja me kõik teame, et need vaidlused on [kestnud] siin saalis ja mujalgi päris pikalt. Meid on trahvitud väga suurte summadega ja trahv tiksub edasi. Nüüd on tõepoolest meil see venitamine lõppenud seaduseelnõuga, mis erinevalt meie naabritest viib kartellikahtlusega ettevõtted korraga kahte kohtusse – haldus- ja maakohtusse – ja erinevatesse menetlustesse, mis ei ole tõhus ega loogiline. Konkurentsiamet on oodanud tööriistu, mida see direktiiv peaks andma, aga nüüd loodi süsteem, kus menetlused killustuvad ja aeglustuvad. Mujal saab konkurentsiamet määrata trahvi otse, meie läksime vastassuunas. See pole õigusriigi tugevdamine, see on selle killustamine.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Neljandaks, eurobürokraatia. Me just äsja, kui ühiskond ja poed olid saanud teada, et tuleb hakata parklaid kaabeldama, arutasime selle üle, kuidas see kõik ikkagi niimoodi juhtuda sai. Bürokraatiaga võitlemiseks on minister välja pakkunud põhimõtte, mida Euroopa Parlamendi õiguskomisjon on hinnanud õigusloome kvaliteedi tõstmiseks sobimatuks – ehk see "üks seadus sisse, üks välja" põhimõte. Riigikontrolör on toonud välja, et ametnikel pole piisavalt aega ega ressurssi, et kõiki direktiive ja eelnõusid sisuliselt läbi töötada, ja selle tagajärjel libisevad olulised punktid meist lihtsalt mööda, nii nagu selle kaabeldamise juhtumiga oligi. Selle asemel tuleb meil mõelda, kuidas asju teha paremini. [Selle asemel et] nõuda, et ametnikud otsivad miskit, mida tühistada, tuleks neil oma nappi aega pühendada sisulisele analüüsile ja osapoolte kaasamisele. Nii on suurem tõenäosus, et keegi märkab jama eelnõus enne, kui on hilja. Kuigi vigu jääbki muidugi juhtuma ja see on inimlik, võiks nappi ressurssi kasutada nende vigade ennetamiseks, mitte juurde loomiseks.

Lisaks eelmainitule tahan rõhutada veel ühte murekohta, mis siin ka natukene kajastust leidis: pettused. Eesti inimesed kaotavad igal aastal miljoneid eurosid petuskeemide ohvriks langemise tõttu, olgu nendeks investeerimiskelmused, libakõned, identiteedivargused või armupettused. Ja me peame tunnistama, et AI levikuga on kõne, heli, hääl, pilt väga ehtsaks muutunud ja pettuste arv tõenäoliselt suureneb veelgi. Seega, ohvriks ei lange mitte ainult eakad, vaid ka väga digiteadlikud noored satuvad järjest keerukamate skeemide võrku. See ei ole ainult politsei või finantsasutuste probleem, see on ka õiguskeskkonna probleem ja peaks olema justiitsministeeriumi selge fookus. Teen ettepaneku luua justiitsministeeriumil koostöös Siseministeeriumi, politsei, Finantsinspektsiooni, aga ka telekomiettevõtete ja pankadega pettustevastane tegevuskava, mis tugevdaks karistusõiguslikke võimalusi pettuste ennetamisel ja menetlemisel, otsiks võimalusi lihtsustada ohvritele kahju hüvitamise võimalusi ning parandaks petuskeemide kiiret äratundmist tehisaru ja andmeanalüüsi kasutamise abil.

Ja pettuste juures ma tulen ka selle juurde, mida ma ennist ministrilt küsisin: varjatud puudused. Jah, tõepoolest, notariaalselt on võimalus ostu‑ ja müügitehingu puhul panna erinevaid asju kirja, aga võib-olla ei ole see päris mõistlik, et me kõik kirjutaksime sinna, et see kinnisvara ei ole elamiskõlblik või sellel on väga palju puudusi. Seega, ma kutsun üles justiitsministeeriumit selle lahendusega tegelema ja vaatama sisse sellesse seadusesse, kas midagi annaks muuta. Ma usun, et annab muuta. Pettuste ennetamine on osa õigusriigi usaldusväärsusest ja kui me sellega ei tegele, murendame usku Eesti riiki. "Eesti 2035" ei saa olla arengukava, kus räägime vaid tulevikutehnoloogiatest. See peab hõlmama ka väga reaalseid ohte, mis juba täna meie inimeste turvalisust, vara ja heaolu otseselt mõjutavad. Aitäh ja jõudu tööle!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head külalised, tere tulemast Riigikokku! Täna räägin siin Eesti 200 nimel, et selgitada meie tulevikuvisiooni, kus tehisaru ei ole pelgalt tehnoloogiline moesõna, vaid strateegiline tööriist, mis aitab Eestil saavutada uue taseme majanduses, õiguskorras ja ka kodanike heaolus. Eesti 200 on alati seisnud pika plaani eest. Meie eesmärk on ehitada just sellist Eestit, mis on valmis mitte ainult tänaseks, vaid ka homseteks väljakutseteks. Me usume, et tehisaru teadlik ja eetiline kasutamine on võtmetähtsusega selle eesmärgi saavutamisel.

Õiguskorras saab tehisaru aidata muuta kohtusüsteemi efektiivsemaks ja läbipaistvamaks. Näiteks saab selle abil analüüsida suurt hulka kohtulahendeid, et tuvastada mustreid ja tagada õigusemõistmise ühtsus. Samuti saab tehisaru toetada prokuröre ja kohtunikke, pakkudes neile kiiret ligipääsu asjakohasele seadusandlusele ja varasematele otsustele. Aga ärgem muretsegem! Kohut hakkab lõpuks mõistma ikkagi inimene, masin on tööriist ja abimees.

Eesti majanduse konkurentsivõime sõltub meie võimest tõsta tootlikkust. Masinatööstuses saab tehisaru optimeerida tootmisprotsesse, ennustada seadmete hooldusvajadusi ja vähendada seeläbi seisakuid. Puidutööstuses saab selle abil maksimeerida toormaterjali kasutust, tuvastada defekte ja parandada toodete kvaliteeti. Tehisaru suudab prognoosida ka tarneahela katkestusi, optimeerida energiakasutust ja aidata meil liikuda ressursitargema tootmise poole. See on eriti oluline Eesti ettevõtetele, kes peavad konkureerima riikidega, kus on madalamad palgad ja odavam energia.

Eesti 200 visioonis peame liikuma isikupärastatud riigi poole, kus avalikud teenused on kohandatud iga kodaniku vajadustele, ehk personaalsema riigi poole. Kui täna valitsetakse kodanikke nii, nagu riigil on mugavam, siis see mõtteviis tuleb pöörata 180 kraadi ümber ja asetada kodanik valitsemissüsteemi keskmesse. Elu tuleks korraldada ümber nõnda, et just inimesel oleks asjaajamistes mugavam ja riigil ebamugavam. Tehisaru saab siin mängida olulist rolli, analüüsides kodanike andmeid, et pakkuda neile just neid teenuseid, mida nad vajavad, olgu nendeks siis sotsiaaltoetused, hariduspakkumised või tervishoiuteenused, või ka lihtsustada protsesse erinevates planeeringutes, mis on praegu meie majanduse arengut tugevalt ahistamas.

Lennunduses suudab tehisintellekt teha midagi erakordset, muuta kogu reisikogemuse inimese jaoks isikupäraseks ja tõhusaks. Kujutage ette lennujaama, kus tehisintellekt juhib turva‑ ja reisidokumendikontrolli, nii et järjekorrad kaovad, ja kus iga reisija saab lennukis personaalse teeninduse vastavalt oma vajadustele. Või kujutage ette lennuplaani, mis muutub reaalajas sõltuvalt ilmast või liiklustihedusest, säästes nõnda kõigi aega, raha ja ka närve.

Või mõtleme mehitamata lennunduse peale, mis täna plahvatuslikult areneb. Tulevikku vaatava erakonnana soovime, et me kiirendaksime juba homsest seadusraamistiku väljatöötamist, mis võimaldaks juba lähiaastatel droonidega kaubavedu tuhandete kilomeetrite taha. Ei, need ei ole stseenid ulmefilmist, need on võimalused, mida Eesti 200 soovib kasutada. Ja miks mitte muuta jõude seisev Pärnu lennujaam Põhja-Euroopa suurimaks droonide testlaboriks.

Tehisaru kasutuselevõtt peab toimuma õiglaselt ja läbipaistvalt. Peame tagama, et see [ei] suurendaks ebavõrdsust ega diskrimineeriks kedagi. Selleks on vaja tugevat regulatiivset raamistikku, mis tagab andmekaitse läbipaistvuse ja määrab ka vastutuse.

Ja nüüd, head kolleegid, tahan olla aus. Liiga paljud poliitilised jõud Eestis piidlevad uusi tehnoloogiaid kui ohte, mitte kui võimalusi. Nad klammerduvad mineviku mudelitesse ja kardavad muutusi, sest need seavad küsimärgi alla senise status quo. On erakondi, kes arvavad, et Eesti ei saagi olla rohkemat kui lihtne allhankijamaa, et me ei peaks püüdlema maailma tippu, sest oleme liiga väike või liiga hiljaks jäänud. Siinkohal meenub Eesti kosmosetööstuse käimatõmbamine, mida irvhambad naeruvääristasid: "Eesti ja kosmos? Lubage naerda!" Aga fakt on see, et Eesti tehnoloogiad on Maa orbiidil juba esindatud. Kõik on võimalik!

Nii et Eesti 200 ei usu sellist juttu, et me oleme riigina liiga väike, et olla mitmes valdkonnas liider. Me usume, et Eesti saab olla maailmas esirinnas, kui me teeme tarku otsuseid, investeerime inimestesse ja tehnoloogiasse ning julgeme teha vajalikke ja võib-olla alguses ka ebamugavaid reforme. Me kindlasti ei vali vaikimist, kui on vaja muutusi. Me kindlasti ei vali mugavust, kui on vaja visiooni. Me ei ütle inimestele, et nad peaksid leppima sellega, mis on. Me ütleme, et nad võivad unistada millestki suuremast ja et riik peab neid selles toetama.

Kokkuvõtteks. Tehisaru ei ole tulevikumuusika, vaid tänane reaalsus. Eesti 200 kutsub üles kõiki erakondi ja Riigikogu liikmeid tegema koostööd, et luua strateegiline raamistik tehisaru kasutuselevõtuks, mis toetab meie majandust, õiguskorda ja kodanike heaolu. Ainult nii saame tagada, et Eesti jääb innovatsiooni esirinda ja pakub oma kodanikele parimat võimalikku elu. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Mul on väga hea meel jätkata sealt, kus Eesti 200 esindaja lõpetas. Reaalsus on paraku see, et kui me räägime "Eesti 2035" strateegiast, siis tegemist ei ole pelgalt visiooniga, tegemist on dokumendiga, kus on lahti kirjutatud konkreetsed tegevused. Ja probleemiks on see, et need tegevused paraku lükatakse aastast aastasse [edasi] just selle tõttu, et tänane Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus tegudeni ei jõua. Pikk plaan on väga tore, aga kui see pikk plaan püsib muutmata kujul aastaid, siis see muutub varem või hiljem farsiks.

Ja meil ongi käes olukord, kus reaalsus on see, et Eesti majandus langeb juba aastaid. Me oleme kolm aastat järjest Euroopa Liidu kõige kehvem majandus. Eelmisel aastal suurenes riigi palgal olevate inimeste arv 10 000 võrra – olukorras, kus suured firmad koondavad inimesi ja asendavad neid automaatikal põhinevate lahendustega, võtab Eesti riik inimesed tööle.

Loomulikult see, mida rääkis justiits‑ ja digiminister, on kõik täiesti õige. Probleem on vaid selles, et nende pika plaani osadega seotud tegevused läksid eelmisest aastast selle aasta peale, sel aastal lähevad järgmise aasta peale. Siis tulevad valimised ja me oleme ikkagi sealsamas, kus me praegu oleme.

Ja siis minister rääkis, et kohtusüsteem on väga raskes seisus. Meil veerandi võrra suurenes tsiviilmenetluse keskmine aeg. Ja meil on olukorrad, kus inimesed, kes nõuavad näiteks 1000 eurot kahjutasu, ootavad esimest kohtuistungit üle kahe aasta. Meil on olukorrad, kus lapse suhtlus‑ või hoolduskorra vaidlus algab kolm aastat peale seda, kui inimene oma hagi sisse andis. Ta kutsutakse kohtusse ja siis ta peab meenutama, mis ta seal kolm aastat tagasi tegelikult tahtis. Laps on juba suhteliselt täiskasvanu, olukord on võib-olla täiesti muutunud, aga elu on selline, et ta peab sinna tulema ja tõestama seda, mida ta siis kolm aastat tagasi tahtis.

Tõsi, tehisintellekti abil oleks võimalik saavutada päris palju. Selleks on vaja kompetentsi ja Justiits‑ ja Digiministeerium tegelikult võiks olla see koht, kus see kompetents sünnib ja areneb. Seda paraku tänaseks pole juhtunud. Aega on valimisteni reaalselt väga vähe ja tõenäosus, et see juhtub kahe aastaga, on minu arust kaduvväike.

Meil rahanduskomisjonis käis Töötukassa esindaja. Ja see on selline hea ice breaker näiteks, kui te olete kusagil seltskonnas, saate sõprade käest küsida, et mis te arvate, kui palju inimesi töötab Töötukassas. Vastused võivad olla erinevad, kompetentsed inimesed pakuvad võib-olla 100, 200, 300, 500. Reaalsus on see, et Töötukassas töötab peaaegu 1000 inimest. Neil on 50 000 klienti ehk töötut inimest, tänases majandusolukorras natuke rohkem.

Võtaks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Ja nende seisukoht on see, et tehisintellekti nad oma töös kliendiandmetega kasutada ei kavatse. Aga see reaalselt mõjutab väga paljude inimeste elukvaliteeti, sellepärast et kui sul töö leidmine, selline ideaaltöö leidmine võtab rohkem aega ja annab kehvema tulemuse, siis sellest kaotavad kõik: sina ja ka riik kahtlemata.

Meil toimus aastaid tagasi, kümme aastat tagasi, kui ma ei eksi, üheksa aastat tagasi, geenide kaardistamiseks pilootprojekt, milles osales paarsada tuhat inimest – selle tulemus on ümmargune null. Need andmed, mida saaks kasutada inimeste tervise parandamiseks, elu päästmiseks, sisuliselt jäid riigi jaoks kättesaamatuks. Meil on olukord, kus tehisintellekt väga kerge vaevaga oleks võinud parandada meditsiiniteenuseid, ilma et see riivaks patsiendi privaatsust, aga selles suunas ei ole tehtud praegu ühtegi sammu. Selle üle meil oli arutelu perearstide esindajatega ja Terviseametiga.

Meil on olukord, kus kõik needsamad regulatsioonid, millele viitas eelmine ettekandja, ei ole mitte lihtsalt tegemata jäetud, vaid nad ei ole ministeeriumide laual, nad ei ole Riigikogu komisjonide laual. Droonidest ma ei räägigi. Kui me räägime näiteks isejuhtivate autode testimisest, siis Eesti riik ei ole teinud ühtegi sammu selleks, et lahendada kindlustuse probleemi. Ja see tähendab seda, et neid teste Eestis teha ei saa.

Tõepoolest, personaalne riik on see, mille pärast, ma arvan, Eesti 200 sai natukene hääli juurde eelmistel valimistel. Personaalset riiki paraku ei ole tulnud. Neli kuud tagasi arutasime ministriga siinsamas seda, mis on eesti.ee keskkonna probleem. See on see koht, mis peaks pakkuma meile kõigile personaalteenust. Selle asemel, et pakkuda midagi innovaatilist, midagi kaasaegset, kas või seda, mida ukrainlased tegid, me saime sellise eelmise sajandi vaibiga teenuse. Ja täna, aprillis, me näeme, et mitte ühtegi sammu selle teenuse paranemise suunas tehtud ei ole.

See on see pikk plaan, mis viib selleni, et neid teese korratakse aastast aastasse, aga ühtegi reaalset sammu koalitsioon teha ei suuda, sellepärast et tänane koalitsioon on lihtsalt ebakompetentne. Sellega peab Eesti elama veel kaks aastat. Meil on kõigil sellest väga kahju, välja arvatud 52 Riigikogu saadikul, kes mängivad kaasa. Aitäh ja ilusat päeva jätku!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere. Ja Isamaa fraktsiooni nimel pidas kõne härra Reinsalu, nii et Riina ei saa. (Saalis räägitakse midagi.) Ei saa, sest see on kõnede aeg.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt mina tahaksin alustada sellega, et ma tänan justiitsministrit väga sisuka ja väga huvitava ettekande eest.

Ma vabandan korraks, hea ettekandja! Rõdul paluks vaikust. Kui soovite diskuteerida, minge koridori. Aitäh!

Aitäh! Lisaks sellele muidugi Liisa näitas üles täitsa ebainimlikku kannatlikkust, vastates kõigile neile küsimustele. Iseenesest see teema oli meeldivalt, minu jaoks üllatavalt huvitav ja tõesti küsimusi oli palju. Ma isiklikult võib-olla ei oleks viitsinud nii põhjalikult kõigile vastata, eriti kuna paljud küsimused kordusid. Paraku korduvad ka paljud sõnavõtud siin läbirääkimiste käigus. Kõik on paha-paha, seda me ei taha, aga ma kardan, et mõnelgi, kes tuli siia läbi rääkima, läks meelest ära enne kontrollida, millest jutt käib üldse. Ma nüüd räägin teile kõigepealt sissejuhatuseks, mis asi on "Eesti 2035" strateegia.

"Eesti 2035" on strateegilise juhtimise tööriist, mis võimaldab koordineerida riigi pikaajalist strateegilist planeerimist ja finantsjuhtimist, arvestades riigi rahanduse võimalusi. See on Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse koostööd toetav Eesti arengu tervikliku juhtimise strateegia, mis tugevdab eri liiki strateegiliste poliitikadokumentide omavahelisi seoseid. Eesti strateegilisi sihte on võimalik saavutada, kui Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse otsustusprotsessides ning ressursiotsustes arvestatakse strateegias "Eesti 2035" tehtud kokkuleppeid. Nii, ja selle strateegiadokumendi …

Ma palun kolm minutit panna juurde, mul läheb juba sissejuhatuse peale viis ära.

Kolm minutit lisaks.

Selle strateegiadokumendi huvitav osa on see, et tegelikult selle koostamine algas Jüri Ratase esimese valitsuse ajal aastal 2018. Nagu me kõik hästi mäletame, see oli aeg, kus raha voolas ojadena. Probleeme ei olnud. Eks umbes sellest meeleolust kandudes oli ka see dokument alguses sellises vormis tehtud, et põhimõtteliselt limiidiks oli taevas. Kuigi siin eelkõnelejad kuulates tundus, et sel ajal tehti ka midagi – ega suurt ei tehtud. Ütleme, kahe aastaga jõuti nii kaugele, et see esimene ideepoeg jõudis eelnõu näol Riigikokku, ja siis oli juba tegemist Jüri Ratase teise valitsusega ehk EKREIKE valitsusega.

Ja üsna selle EKREIKE valitsuse valitsusperioodi lõpus, 2020. aasta lõpus arutati seda strateegiadokumenti, kusjuures juhtivkomisjoniks oli rahanduskomisjon. Ja ma vaatasin huvi pärast protokollist järgi, kuna siin heideti ette, et täna ei räägitud jälle midagi ei demograafiast ega käibemaksudest. Iseenesest ei peagi rääkima. Selle asja mõte on see, et selle "Eesti 2035" strateegilise dokumendi alusel käib iga minister kord aastas aru andmas oma valdkonnast. Ja kui te tahate kedagi kiruda, siis kiruge seda ministrit selle valdkonna eest, kas tegemiste või tegematajätmiste eest, aga ärge tulge siia üldiselt rääkima käibemaksust ja aktsiisidest ja ma ei tea, millest veel. Kusjuures demograafiast oli sellel komisjoni istungil, kus esimest korda arutati selle saali saatmist, ainukene, kes võttis teema üles, Reformierakonna esindaja, ütles, et näed, demograafiaküsimusi siin ei ole, kuidas me saavutame need majanduslikud eesmärgid. (Hüüe saalist: "Lõpuks ometi!") Ja muidugi selle dokumendi võttis vastu lõplikult juba Kaja Kallase esimene valitsus 2021. aasta kevadel. Nii et tundub, et sinnamaani oli täielik üksmeel, mis valitses siin kõigi erakondade vahel – peaaegu.

Aga vaadates tänast pilti, on see üksmeel kuhugi kadunud. Ma nüüd võib-olla ei hakkagi väga üksikasjalikult lahkama justiitsministri tegemisi, aga üks teema, mis kindlasti väärib meeldetuletust, on see, mis jooksis läbi küsimustes ja jooksis läbi läbirääkimistel: sotside suur mure selle üle, et tööõigust hakatakse muutma. Ja see tuletas mulle meelde aasta 2012, kui me muutsime Riigikogus kollektiivlepingu seadust. Ka üks osa tööõigusest, võlaõigusseadusest. Ja siis oli sotside argument see, et kui me muudame seda kollektiivlepingu seadust … Sinnamaani oli nii, et kui kollektiivleping oli sõlmitud, siis tegelikult, kui üks pool tahtis, et see kollektiivleping kehtiks, siis seda ei saanudki tühistada, kui ühele see meeldis. Kui majanduslangus oli suur, tööandja ei suutnud enam maksta ega garanteerida neid palgatõuse, aga teisele poolele see siiski meeldis väga – ja oligi nii: kollektiivleping kehtis igavesti. See põhimõtteliselt oli vastuolus ka põhiseadusega garanteeritud lepinguvabaduse põhimõttega.

Aga kui me seda muutma hakkasime, siis tõusis sellest [niisugune] kisa-kära. Sotsid ei [kohkunud] isegi sammu ees, et nad tõid Ida-Virumaalt kohale busside kaupa Eesti Energia töötajaid, kes eesti keelest palju aru saamata käisid ringi neile kätte pistetud plakatitega ja Riigikogu liikmete piltidega ja ähvardasid tõmmata elektri seinast välja, juhul kui kollektiivlepingu seadust muudetakse. Ja ma ütlesin siis – mina olin üks, kes kaitses seda või vedas seda eelnõu –, ma ütlesin juba siis, et uskuge mind, kui me selle seaduse muudame nii, et [lepingut] saab muuta ja uuesti sõlmida ja ka ühe poole soovil saab seda lõpetada, siis see tegelikult toob kaasa selle, et neid sõlmitakse rohkem. Ja täpselt nii läks! Täpselt nii läks, ükski sotside ähvardustest sel hetkel ei ole osutunud tõeks. Vastupidi, see on olnud meie tööturule väga hea meede. Ja täpselt sama asi juhtub nüüd selle tööõiguse muutmisega. Jälle te maalite seina peale mingeid kolle, et inimeste palgad on 10% sellest, mis on lubatud, või põhimõtteliselt kerjakott ja kepp kätte ja mine Balti jaama juurde laulma, aga tegelikkuses te ei arvesta sellega, et ajad muutuvad, Eesti muutub, tööjõuturg muutub.

Ja see on see, mida mina hindan väga ka tänase justiitsministri juures või justiits‑ ja digiministri juures, et tegelikult tema ettekanne käsitles väga palju ka seda, mida me praegu koalitsiooniläbirääkimistel alles arutame, mida me tegema hakkame. See käsitles Eestit muutuvas maailmas. Nii, kuidas meie muutume, kuidas me peame kohanema, kuidas me peame ennast kohandama nende oludega, mis annavad meile võimaluse nii majanduslikuks õitsenguks kui heaoluks kui vabaduseks, turvatundeks ja õigluseks. Õiglus peab olema kättesaadav kõigile, täpselt nii nagu vabadus ja õigus. Aitäh teile!

Aitäh! Ja fraktsioonidest viimasena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Anti Poolamets, palun!

Mulle meenutas, lugupeetud kolleegid, ministri kõne tehisaru ilmetut, tehislikku ja kahjuks eksitavat teksti. 

Mida me võime rääkida 2035. aasta suure strateegia kohta? Üks asi on see, mis ta peaks olema, aga teine asi on see, mis on tegelikkus. Ja Eestis eristub tegelikkus kohati juba sama palju kirja pandud materjalidest, kui see oli nõukogude korra ajal ja režiimi ajal.

Kolm aastat majanduslangust – tehtud. Ajaloo madalaim sündimus – tehtud. Uustotalitarismi edendamine rohepöörde sildi all – tehtud. Juhuelekter – tehtud. Lähiajaloo kõige massilisemad maksutõusud – tehtud. Suveräänsuse vähendamine – tehtud. Plaanimajanduse edendamine – tehtud. 1,6%-lise toetusega erakonna valitsusse jätmine, viie ministrikoha andmine – tehtud. Demokraatia!? Tehnilisest progressist rääkimine tähendab tänapäeval tegelikult mitte AI-d, vaid tuhande Tallinna Teletorni kõrguse monstrumi püstitamist looduskaunitesse kohtadesse. Rohepööre – tehtud. Välispoliitika, teiste riikide siseasjadesse sekkumine, võtmeliitlase räige sõimamine – tehtud.

Härra Randpere, teie rääkisite ju sellest, et mingid inimesed tahtsid elektrit välja lülitada. Vot teie lülitate elektri välja, teie teete juhuelektrit, teie lammutate energiasüsteemi. Peaaegu tehtud. Põlevkivitööstusele on vaja veel mõni hoop anda.

Tegelikult jah, selles strateegias ei olnud ju sellest juttu. See ongi tegelikkuse ja dokumentide karjuv vastuolu. No nii nagu me räägime, et Reformierakond on liberaalne partei – karjuv vastuolu! Tegelikult on see vasakäärmuslike ideede vabrik. Küll te kunagi minu juttu kinnitate, sest tuul puhub, muutub ka Reformierakond.

Minister rääkis, et me peame usaldama tehisaru. Aga mina küsin, kuidas Eesti inimesed usaldaksid valitsust ja õigussüsteemi. Ma ei kuulnud digiministrilt ühtegi sõna selle kohta, kuidas radikaalselt parandada igast otsast lekkivat digiriiki, kui alles 2024. aastal tehti kindlaks, et Apotheka süsteemist [lekkis] 400 000 e‑posti [aadressi], 60 000 koduaadressi, 30 000 telefoninumbrit, meditsiiniandmed, ülidelikaatsed meditsiiniandmed ostude kohta. Aga minister teeb õhinapõhist riiki, ta ei rääkinud isegi valitsuse liikmetega, kui ta tahtis eesti keele korpuse lihtsalt ära kinkida, ilma kellegagi rääkimata.

Ja vanglasaarte ehitamine – kas see pole õhinapõhise riigi tunnus? Sel ajal, kui inimestel ei ole raha kohtus käimiseks ja oma õiguste kaitsmiseks. Nad jäävad hätta, sellepärast et te olete nad vaesemaks teinud. Aga ei, vanglasaari tuleb ehitada. [Toome] Rootsist islamiterroriste, Hollandist islamiterroriste ja paneme nad ilusasse Tartusse. Kas ma pean tõesti uskuma, et nad ei lähe linna peale, kui [isegi] sarimõrvareid lastakse praegu lahti? Nad olevat eluaegse ära istunud. Kas see siis tähendaski eluaegset?

Justiitssüsteemi sümboliks on 9-eurose juukselõikuse menetlemine seitse-kaheksa aastat, 500 000 eurot uputati selle peale. Naiste õiguste kaitse – Pihlakodu juhtumi näitel on prokuratuur päris karikatuurne oma võimekuses.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kuhu me siis naiste õiguste kaitsmisega jõudnud oleme? Prokurör Arika Lepp ütles Eesti Ekspressile, et vägistamine ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju. Vaat nii!

Tsiteerin vandeadvokaat Paul Kerest. Need näited illustreerivad laiemat probleemi, vajadust inimlikuma, empaatilisema ja seaduste tegelikku eesmärki järgiva õiguse tõlgendamise järele. Pihlakodu juhtumist vaatab meile vastu empaatiavõimetu ja ennastõigustav suva.

Ja minister põhjendab vanglakohtadega äritsemist, et see tõstab meie julgeoleku taset NATO riikidega suheldes. Vabandage, aga seda ei suudaks Orwell ka välja mõelda, et terrorismikurjategijate siia toomine … See ei ole mingi sulnis eine murul. See on selge julgeolekuoht Eestile, millega te tegelete.

Eestist ei pea saama mingisugune moslemiterroristide ja kurjategijate vanglasaar, mingi Euroopa Guantánamo. See, millega te peaksite tegelema, on inimeste parem ligipääs õigussüsteemile. Tõepoolest, te peaksite kaitsma paremini meie andmeid.

Aga tuletame siis korraks veel meelde, kui õiglane ja erapooletu on meie riik, õigussüsteem ja prokuratuur. Kui oli vaja valitsus maha joosta, siis mida tehti Marti Kuusikuga? Üks päev sai ta minister olla. Prokuratuuri töötaja kaebuse peale korraldati riikliku tähtsusega operatsioon. Selles PPA peadirektori Elmar Vaheri kindla käega juhitud suuroperatsioonis osales vähemalt 50 politseinikku, kes Marti Kuusiku lapsepõlvesõpradelt ülestunnistusi jahtisid. Aga ei olnud probleemi naiste kaitsmise sildi all valitsuse mahajooksmiseks ruineerida inimese maine, ruineerida teda rahaliselt, ruineerida tema tervist.

Aga siis on meil Johanna-Maria Lehtme [juhtum], mille kohta minister ütles: "Ei, me ei saa kuidagi sekkuda." Ja järgmises lauses ütles: "Meie eesmärk on pisikuritegude menetlemine." Järgmises lauses! AI ei annaks nii rumalaid vastuseid. AI-l on teatud algoritmid, loogika. Teil ei ole seda. Siiamaani on Lehtme jooksus ja see on häbiplekk Eesti õigussüsteemile. Ja see on tahtlik venitamine, see on tahtlik õiglustundele sülitamine. Sellepärast ongi teie toetus 1,6%. Inimesed ei usalda teid enam ka seetõttu, et selliseid asju ei menetleta, ka seetõttu, et minister Tsahkna on alati Lehtmet kaitsnud. Sellepärast ongi nii. Nii kergelt hajub maine ja väärikus. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonide kõned on lõppenud ja vastusõnavõtu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel, sest sotsiaaldemokraate nimetati, saab Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Tõepoolest, suur rõõm, et meil on nii pika staažiga Riigikogu liikmeid, kes saavad meenutada seda, mis toimus ka eelmistel kümnenditel. Teisalt on kahju, et needsamad inimesed on töölepingu seaduses järjepidevalt õõnestanud seda kaitset, mida töötajatele pakutakse. Mainin ära kaks aspekti. Kollektiivleping sõlmitakse teatud perioodiks, see ei kehti lõputult. Seega, selleks perioodiks kokkuleppe sõlmimisel on oma väärtus, nii nagu tööleping sõlmitakse tähtajaliselt. Ja sellel on õigusruumis oma tähendus. Kui lepingut võib igal ajal üles öelda, siis ei ole mõtet ju kokku leppida. Ja teisalt, ka töölepingu seadusesse planeeritud muudatused muudavad sissetuleku meie seni kasvanud ebavõrdsusega ühiskonnas juhuslikuks töötaja jaoks. Äririskide lükkamine töötajate kaela on midagi, mis sotsiaaldemokraatidele ei ole vastuvõetav, ja kui vaja, võitleme ka sellel korral.

Aitäh vastusõnavõtu eest! Kas ma saan [õigesti] aru, et Valdo Randpere tahab vastusõnavõtule vastusõnavõttu teha, või te tahate … (Hääl saalist.) Reformierakonda nimetati tõepoolest. Valdo Randpere, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh! Nüüd ma isegi ei hakka Poolametsaga vaidlema, pole mõtet, aga Riinaga küll. Sellepärast et, vaata, Riina, sa unustad ära selle – kas unustad või ei taha meelde tuletada –, et see kollektiivlepingu seadus, mida me muutsime, nägi ette olukorra, kus tähtaeg oli läbi, aga kui üks pool soovis seda jätkata forever, eesti keeles igavesti, siis see nii oligi. See leping ei lõppenud kunagi ära, juhul kui mõlemad pooled ei olnud sellega nõus. Nii lihtne oli see asi. Ja see oli põhiseadusega vastuolus. See oli tegelikult igasuguse mõistliku lepingu sõlmimise mõttega vastuolus. Me lõpetasime selle ära, tööturg sai paremaks ja nüüd saab tööturg veel paremaks, kui me muudame tööseadusandlust, nii nagu me oleme planeerinud. Aitäh! Aga enam sa vastu sõna võtta ei saa. (Keegi kommenteerib saalist.)

Aitäh! Sotsiaaldemokraatidele: ühe vastusõnavõtu te saite. Puldis öeldi ja sellele vastusõnavõtu saite. Nii, Andrei Korobeinik, Keskerakonna fraktsiooni vastusõnavõtt.

Tõepoolest mainiti seal Jüri Ratase teist valitsust ja ma mõtlesin, et ma kasutan seda võimalust. (Naerab.) Ma tahan, Valdo, lihtsalt seda öelda, et vaata, ei ole nii, et kui Reformierakond ütleb, et midagi on põhiseadusega vastuolus, siis nii on. Meil on selleks konkreetsed institutsioonid. Kiita seda, et tööjõuturg hakkab paranema Reformierakonna juhtimisel – me näeme ju seda, et majandus langeb. Meil on olnud majanduslangus, millest pikem on olnud vaid Haitil, ja see kõik on toimunud Reformierakonna ja Eesti 200 juhtimisel. Just sellepärast, et Reformierakond jättis endale õiguse otsustada, mis on õige, mis on vale. Seda mandaati nad tegelikult valimistel ei saanud ja mul on siiralt kahju, et Eestiga läks just sedasi.

Aitäh vastusõnavõtu eest! Kas minister soovib osaleda läbirääkimistel? Ei soovi. Läbirääkimised on lõpetatud. Oleme läbinud esimese päevakorrapunkti.

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 578 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Olen esitanud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, selleks et viia nii-öelda seadusega ja põhiseadusega kooskõlla ühistranspordiseaduse taksonduse alalõik. Kõigepealt on [oluline] asjaolu see, et taksojuht on aegadest aegadesse olnud vägagi soliidne inimene: siinsamas Eestis on ta valge särgiga sõitnud, kandnud lipsu, on kõrgemate juhtimisoskustega. Ta on teenindaja, kes vastutab inimeste elude eest, muidugi tunneb ka linna. Ja kui välismaalt võrdlus tuua, siis Inglismaal näiteks on taksojuhiks saamine väga keeruline. Sa pead tervet Londonit, kõige väiksematki tänavat teadma, valdama keelt perfektselt ja nii edasi ja nii edasi.

Aeg teeb aga oma töö ja Eesti taksondusse on tulnud teistsugused tuuled. Tavataksode asemele on tulnud nii-öelda – kuidas nad nimetavad seda? – sellised taksod, mis on nagu taksod, aga tegelikult ei ole ka taksod. Ja seal ei ole praktiliselt mitte mingisuguseid selliseid nõudeid, mis, ütleme, kvalifitseeruksid sellisele tasemele, mis annaks nendele taksojuhtidele ja taksoteenusele usaldusväärsuse – mitte kõigile, aga osale kindlasti.

Enne selle eelnõu esitamist ma suhtlesin paljude Foruse taksojuhtidega ja nad tõid välja väga tõsiseid momente. Kõigepealt, need mehed ei oska keelt: täielikult umbkeelsed, ei räägi vene, inglise, [vaid] mingisugust ugri-mugri keelt, mida võib-olla räägitakse kuskil bantu suguharus või kuskil mujal. Aga selline inimene ei saa olla taksojuht. Teiseks oli probleem nende hinnangul ka selles, et kui päris taksod peavad regulaarselt käima tehnilisel ülevaatusel, siis need masinad, mida kasutab näiteks Bolt, ei pea seda tegema, vaid nad käivad tavaautodega [võrdselt] tehnilisel ülevaatusel. Ehk siis ebavõrdne kohtlemine. Muidugi on ebavõrdne kohtlemine ka selles, et kui päris taksodelt nõutakse taksomeetreid ja printereid, siis nii-öelda infoühiskonna taksode puhul seda nõuet ei ole. Ja kuna, ütleme, siin on nagu ühes ärisektoris erinevad nõuded, siis ma leian, et need on põhiseadusega vastuolus, sest kõiki osapooli peaks [ühes] ärisektoris võtma ja käsitlema võrdsetel alustel.

Kõige suurem probleem ongi just seesama keeleprobleem. Teatavasti taksojuht on teenindaja, kes peab oskama eesti keelt B1 tasemel, olles selle tõenduseks läbinud ka vastava eksami. Praegusel hetkel on see nõue täielikult ära narritud. Kuskil lennujaama juures on võimalus, kus ükskõik milline suvaline tegelane kuskilt Kasahhist või Mongooliast tuleb siia ja teeb selle eksami nagu naksti ära. Sellepärast – see asjaolu tuli nüüd välja ka komisjoni istungil –, et on sellised inimesed, kes vahendavad eksami tegemisel küsimusi ja tõlgivad, ja tegelikult ei ole teada, kas nad [ütlevad] sellele eksamineeritavale ette õigeid vastuseid või ainult tõlgivad juttu. Nii et selline business käib, raha eest muidugi.

Ja mida see toob kaasa teenuse saajale ehk inimesele? Küsimus on selles, et kui ma istun taksosse, siis ma eeldan seda, et juht on spetsialist, et mul on turvatunne, kindel tunne. Aga pole absoluutselt kindlust selles osas, kuigi ta esitab mingisugused load, mis on kuskil välisriigis välja antud, kas see inimene tõesti vastab sellisele kategooriale, nagu ta väidab. Teiseks, nad ei tunne linna. Olen ise olnud olukorras, kus ma palusin sõita kesklinnast TalTechi, ja enne TalTechi keeras vend ära hoopis paremale, sõitis kuskilt Õismäe kaudu ringi. Minu küsimuse peale ütles, et tema sõidab kõige otsemat teed pidi.

Nii et põhimõtteliselt ma ei hakka seadust ümber jutustama siin täpselt, aga taksonduses tuleks kord majja lüüa.

Sellel komisjoni istungil tõusetus minu küsimuse peale ka selline [probleem]: mis asi on see infoühiskonna teenuse vahendamise sisu? Ühistranspordiseaduses seda väljendit ei ole, küll aga mõne aja pärast selgus ikkagi, et see mõiste on olemas, ja see mõiste on "infoühiskonna [teenuse] seadus". Ja selle viite [alusel] on siis näiteks Bolt seda taksoteenust osutanud. Aga nüüd on küsimus selles, et minu hinnangul ei vasta praegu need taksod tegelikult nendele nõuetele, sellepärast et infoühiskonna teenuse [seaduse] § 2 esimene punkt sätestab ära, et see teenus [peab olema] täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud elektrooniliste sidevahendite abil. Aga Bolti taksos näiteks on võimalik maksta ka sularahas, tehakse vastav tärn peale, maksin sularahas. Järelikult see ei korreleeru selle mõistega, mida infoühiskonna [teenuse] seaduse § 2 punktis 1 välja tuuakse. Siin on tõsised puudujäägid.

Ja mis siis valitsus vastas selle peale? Valitsus ütles niimoodi, et eelnõu pole kooskõlas taksoturu arengu ja vajadustega ja kasutajate ootustega. Aga mitte keegi ei tea, mis on see ootus, mis on see vajadus, sest mingit dokumenti selle kohta pole. Tähendab, kuskilt laest võetud asi. Kas siis taksoturu areng ongi selline, et päris taksod välja süüa ja järgi jäävad ainult näiteks Bolti taksod? See on juba isegi toimunud: Tallinki taksod on ju praegu kadunud liiklusest.

Edasi. Nende seisukoht oli ka see, et ma ei ole eelnõus loetlenud, milline dokument tõendab eesti keele oskust. Siin ei ole vaja midagi tõendada, sellepärast et keeleseaduse § 27 lõige 1 ütleb selgelt ära, et eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule väljastab Haridus‑ ja Noorteamet eesti keele tasemetunnistuse. See on dokument, mis tõendab, et see taksojuht on B1 kategooria vääriline, mitte mingisugune kuskil punkris mingisuguse ebaselge eksamineerija poolt tehtud eksam. Ja siis muidugi tõusetus probleem, et kuidas teha kindlaks, kas see isik on läbinud [keeleõppe]. No ütleme, dokument on kadunud ja võib siis ükskõik kus, kutseõppehariduses, mille ta on omandanud … Kes Eesti kooli on läbinud, siis seda ei ole vaja, see ei ole üldse probleem, sest eesti keele oskust tõendavad erisused on toodud ära jällegi keeleseaduse §-s 26. Ja siin on kõik asjaolud olemas, nii et topelt tegemist pole vaja.

Ja kolmandaks oli asjaolu, et ma tahtsin tõsta selle kontrollimehhanismi ka ühisteenuse seadusesse sisse, sellepärast et ainult Keeleamet saab kontrollida keeleseaduse täitmist. Aga milline on tema võimekus kontrollida, sest ei ole väga palju neid kontrollijaid ja, ütleme, praktiliselt nad ei oma mingit ülevaadet, millised on need autojuhid, sest taksojuhid nimetavad neid Bolti juhte mitte taksojuhtideks, vaid just autojuhtideks. Nad ei ole võimelised kontrollima. Tõstes selle nüüd ümber ühistranspordiseadusesse, avaks see uksed nii mupole kui ka politseile ja tooks rikkumiste korral täiendavat tulu riigikassasse või siis kohaliku omavalitsuse kassasse. Nii et mul on ettepanek toetada seda eelnõu ja lüüa Eesti taksonduses kord uuesti majja. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kalle! No me arutame siin ühistranspordiseaduse muutmise seadust, et tagada võrdne kohtlemine ühistranspordiseaduse kaheksandas peatükis "Nõuded taksoveol". Me teame ju tegelikult, kellest me räägime. Me räägime selle eelnõu kontekstis inimestest, kes massiliselt sõidavad, aga ei osuta taksoteenust, vaid ametlikult osutavad sõidujagamisteenust ehk siis jagavad lihtsalt ruumi oma autos, kui sõidavad ise punktist A punkti B. Ja see ongi probleem, sest nagu sa ütlesid, see on ühistranspordiseaduse mõttes kõlvatu konkurents. Täiesti kindel, et seda peab hakkama reguleerima. Ja lisaks sellele sa tõid välja keeleteema, sest selle seaduse kohaselt taksojuht, kes sõidab päris taksoga, peab oskama eesti keelt, aga sõidujagaja justkui ei pea. Vahet pole, kelle autos sa sõidad, eks ju. Ma siiski küsin, et mis tunne sul on, miks koalitsioonipoliitikud ja ametnikud selle seaduse muutmise seadusele vastu on. Mis sa arvad, kelle huvides nad tegelikult tegutsevad?

No me teame täpselt, kes on tegelikult Bolti omanikud ja mismoodi see arendus käib. See on minu hinnang, mis ei pruugi vastata tõele. Aga ma arvan, et nende poolt on tehtud väga hea lobitöö selles mõttes, et muud taksod, tavataksod linnaruumist ja ka Eestist välja süüa. Muidugi on inimestelt tulnud ka kaebusi. Näiteks Rakvere taksojuhid kirjutasid, et inimene oli hädas, oli vaja sõita haiglasse, aga ühtegi Bolti taksot ei olnud, sest keegi ei viitsinud sel ajal tööd teha. Õnneks ta sai siis päris takso, kes ta ära viis. Ja muidugi seda, et ma olen Boltile konnasilmale astunud, näitab ka see, et kui ma selle eelnõu esitasin, siis tuli mulle üks väga vihane sõimukiri väga robustsete väljenditega, mida ma siit puldist ei hakka kordama, kus öeldi niimoodi, et edaspidi sõida parem kastijalgrattaga. Jah, see on reageering sellele, kui tahetakse seadust [tegelikkusega] kooskõlla viia. Ehk lõppkokkuvõtteks, hea küsija, ma arvan seda, et siin toimub teatud määral seaduse kohaldamine ühe turuosalise [soovidega] selliselt, et ta saavutaks selles turuosas ainuvõimu.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin lihtsalt natuke tähelepanu juhtida, et siin on hästi palju valeinfot edastatud. Nimelt, olles ise tegutsenud taksoturul, omanud ettevõtet, kes seda tegi, kasutades infoühiskonna teenust, võin ma kinnitada, et infoühiskonna teenuse kaudu ametlikult [taksoteenust] osutades on endiselt vaja sõitjateveo luba. Ehk juhil on vaja seda luba, ja teiseks, sõidukil peab olema sõidukikaart. Sõidukikaardi puhul, mida küll on võimalik elektrooniliselt taotleda, on automaatselt kindlustus teistsugune ja ülevaatuse kohustus kord aastas. Ehk ma soovitan teinekord mitte võtta oma primaarseks infoallikaks Foruse taksojuhte, vaid siiski võib-olla lugeda seadust ja regulatsiooni.

Aitäh! Ma ei vaidle sellele viimasele väitele vastu, see võib olla tõesti niimoodi. Aga nüüd ma asun ümber lükkama teie seisukohta. Tähendab, te lugesite praegu üles hulga dokumente. Üks selline väga nõrk dokument on teenindajakaart, mida antakse konkreetselt autojuhile. Ütleme, minu ja sinu vahe, me saame aru, sul on habe, mul ei ole habet. Aga ütlen, et isegi kui sul habet ei oleks, me suudame oma rassi eraldada. Kui aga [on tegemist] kuskilt lõunamaalt [tulnud] tumedat värvi inimestega, Indiast või ma ei tea, kust kohast, siis ma ütlen sulle, et sina nendel vahet ei tee, ja see teenindajakaart käib käest kätte. Ega siis muidu ei oleks siin viimase reidi ajal igavene hunnik neid libataksojuhte maha võetud. Nii et probleem on olemas. Ma möönan, et sinul on mingis osas õigus, ja mul on väga hea meel, et sa tõid välja selle erilise kitsaskoha, mis teeb selle teenindajakaardi kasutamise väga problemaatiliseks. Ja üks asi on veel see, lugupeetud Mario, et tegelikult Eestimaal räägitakse eesti keelt. Taksojuht, kes on teenindaja, peab rääkima tasemel B1. Seda ütleb ju keeleseadus ja me ei saa siin mingeid mööndusi teha.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selle lobitöö puhul on teil tõesti mingil määral õigus. Kusjuures eile oli meil korruptsioonivastases erikomisjonis ka Bolti teema arutlusel ja see lobitöö, mis küll puudutas kergliikureid. Meil võeti [nimelt] vastu selline seadus, et tõukeratastel peab olema liikluskindlustus, aga ainsad, kes sellest välja jäid, olid Bolti tõukerattad, sest nad kaaluvad vähem kui 25 kilogrammi. Ma ei tea, kas teil on meeles ka see, et hiljuti – no mitte hiljuti, aga mingi aeg tagasi – oli artikkel sellest, kuidas üldse tekkis seadusesse sõidujagamise teenuse küsimus, seal oli Uberi lobitöö ja olid Reformierakonna poliitikud mängus. Ja ma ei tea, kui paljudel on meeles, ka see hiljutine Eesti 200 lobitöö Bolti kasuks, kus torpedeeriti Euroopa Liidu direktiivi, mis oleks pakkunud sotsiaalseid lisagarantiisid just nendele sõidujagamisplatvormide töötajatele.

Ma olen nõus sellega, et tegemist on ikkagi lobitööga. Aga kui me tahame olla õigusriik, demokraatlik riik, nii nagu siin valitsuse esindajad iga päev räägivad, siis neid seadusi ei saa ega tohi luua selliselt, et need ainult teatud huvigruppide huve teenivad. Nii et aitäh, hea küsija! Ma ausalt öelda hea meelega [näeksin] – te olete korruptsiooni[vastase eri]komisjoni esinaine –, et te võtaksite ka selle teema oma pädevusse. Ma tean, et teil on tööd väga palju, aga ma arvan, et see mäng väärib küünlaid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa. Siin oli juttu nendest nii-öelda vajalikest paberitest, mis kõik võib-olla ikkagi aitavad seda turgu, sõidujagamisturgu kuidagi kontrollida. Aga Tallinnas sõitvad sõidujagajad – Tallinn on ju neile põhiturg, eks ole  – saavad selle [dokumendi] praeguse seaduse kohaselt, vähemalt mulle teadaolevalt, ükskõik kust. Nad sõidavad Tallinnas, aga saavad selle kergelt Maardust või lähevad sinna, kus see neile välja antakse. Seda keegi ei kontrolli.

Ja mis puutub nendesse sõidujagamisteenuse osutajatesse, kes on meil täielikult väga eksootilistest riikidest pärit, siis mõne aasta taguse info järgi ei saagi nende juhilubasid Eestis keegi kontrollida või kahtluse alla seada, me ei tea, kuidas nad on saanud need juhiload, kas nad üldse sõita oskavad. Ja see on tegelikult väga suur turvalisuse probleem Eesti inimestele. Meie seadused peaksid ju Eesti inimesi kaitsma. On nii?

Absoluutselt õigus. Ma mainisin oma avakõnes täpselt sama asjaolu, et me ei tea nende juhilubade tegelikku staatust, et kas nad on omandatud legaalsel või mittelegaalsel teel. Ei ole mingi saladus, et autojuhiluba on võimalik järgi teha.

Aga siin ongi see probleem. Ja minu meelest oli täiesti ainetu Vabariigi Valitsuse seisukoht, et seda keeleeksamit ei peaks niikuinii kõrgendatud mahus tegema. Ma loen selle vastuse ette. Meile teadaolevalt ei toimu eesti keele kursuseid ja tasemeeksameid piisavas mahus, et kõik soovijad saaksid kiirelt tasemeeksami sooritada. Tuginedes PPA analüüsile, on iga kolmas teenindajakaart antud välismaalasele. Iga kolmas teenindajakaart on välismaalasele antud, kusjuures "välismaalane" ei pruugi tähendada, et kõigist neist sada protsenti ei oska eesti keelt. See on nende seisukoht, eks ju.

Aga mida näitas see, ütleme, reid, mis siin tehti? Võeti maha igavene trobikond neid libaautojuhte, kes osutasid taksoteenust. Ja kõige tähtsam on ikkagi see, et igasugused piirangud mingis sektoris on ellu viidud selleks, et kaitsta tarbijat – kaitsta tarbijat selles mõttes, et isik, kes istub autosse, teab, et ta on turvalises autos, et juht oskab sõita, et ta saab suhelda temaga oma emakeeles, mitte ei pea kirjutama paberi peale seda, kuhu ta sõita tahab, ja siis viiakse hoopis kuskile Saku asemel Sauele.

Need on küsimused, millele ei saa niisama lihtsalt läbi sõrmede vaadata. Ma arvan, et seda eelnõu tuleks toetada. Möönan, et siin võib teha mingisuguseid parandusi, asja saab alati paremaks teha. Nii et minu poolt on kõik. Ja ma palun seda eelnõu toetada kõigil.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd annab ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head parlamendiliikmetest taksohuvilised! Majanduskomisjon kogunes kõigepealt 7. aprillil 2025. aastal ja tegi otsuse määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas. Kõik olid sellega nõus. Teisipäeval, 8. aprillil läks sisuliseks aruteluks. Majanduskomisjoni istungist võtsid osa ka sinna kutsutud Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi ühistranspordi osakonna juhataja Andres Ruubas ja Kliimaministeeriumi teede‑ ja raudteeosakonna nõunik Hindrek Allvee. Komisjoni istungil härra Grünthal tutvustas seda eelnõu, nagu ta ka siin saalis tegi. Ja kõigepealt Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi osakonnajuhataja Andres Ruubas kommenteeris juhtivkomisjonile antud seisukohta eelnõu suhtes ja selgitas, et ei toetata eelnõu, sest taksoturg on selliseks arenenud ja taksoteenuse kasutajad on need muudatused omaks võtnud. Lihtsalt väike kommentaar, et Eestis on välja antud 23 349 teenindajakaarti ja nendest 17 664 kasutab nii-öelda platvormi oma teenuse osutamiseks ehk siis üle 80% taksodest tegelikult kasutab seda teenust. Nii et ei saa öelda, et see oleks marginaalne.

Siis arutati ka taksojuhtide eesti keele oskuse küsimust ja Kliimaministeeriumi nõunik Hindrek Allvee mainis, et tõepoolest, keeleseaduses on juba need keelenõuded tegevusalade üleselt kehtestatud, mistõttu ei ole mingit põhjust neidsamu nõudeid kehtestada mingites muudes seadustes.

Härra Grünthal kirjeldas samuti neid elulisi olukordi, mida ka siit puldist ja mis on täiesti arusaadavad. Tõepoolest, ka taksonduses võib ette tulla erinevaid probleeme. Aga komisjonis nenditi, et ega see ei ole pahatihti nii väga seaduse probleem, vaid see on just nimelt järelevalve probleem, mida seadusega teadupärast ei paranda, kuna teenindajakaarte ja sõidukikaarte väljastavad KOV-id ja järelevalvet peaksid teostama ka kohalikud omavalitsused. Ja arutasimegi neid probleeme. Kõik komisjonis osalejad nentisid, et tõepoolest, muresid on. Andres Ruubas sõnas siis võib-olla kokkuvõtvalt, et ministeeriumis on ettevalmistamisel ühistranspordiseaduse muudatused ja need puudutavadki näiteks sedasama välismaalaste taksojuhtidena [tegutsemise] teemat, mis on [ülevaatamisel], ja ka karistusi puudutavat [osa]. Ehk siis iseenesest needsamad teemad, mida käsitleb härra Grünthali esitatud seaduseelnõu, on töös.

Ja seejärel otsustati järgmist. Kõigepealt teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil ehk siis täna, mida me olemegi teinud, ja teiseks teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Esimene otsus võeti vastu konsensuslikult, teise otsuse koha pealt tehti hääletus ja tagasilükkamise poolt oli 5 ja vastu 3 majanduskomisjoni liiget. Sellised lood juhtusid majanduskomisjonis. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Vabandust! Jaak Valge, järgmine kord kiiremini. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Mul on lühiküsimus. Ma sain sellest referaadist nii palju aru, et ikkagi ka majanduskomisjon tunnustas selle probleemi olemasolu.

Jaa.

Kui majanduskomisjon nägi, et seda eelnõu saaks parandada, siis mis mõttega [tuleks] see eelnõu välja hääletada? Kui probleem on olemas, siis seda [eelnõu] tuleks menetluse käigus ju parandada ja teha niimoodi selliseks, mis sobib. Miks see nii toimus?

Tänan küsimuse eest! Probleemid on tõepoolest taksoteenuse osutamisega, aga eelkõige neid probleeme saab lahendada järelevalvemeetodite abil, mitte seaduse abil. Kui seaduses uuesti korrata seesama asi üle, näiteks, et keele[oskus] peab olema – [keelenõue] on juba keeleseaduses olemas –, siis ega keegi eesti keelt tänu sellele paremini rääkima ei hakka seal taksoroolis. Aga tõsi ta on, et järelevalvet selle üle, kas taksojuhid vastavad keeleseaduse nõuetele, tuleb kindlasti tõhustada. Ja sama oli paljude teiste probleemidega, et nad on tegelikult järelevalveküsimused, neid ei saa üldse lahendada selle konkreetse seaduseelnõuga, mille härra Grünthal on Riigikokku toonud.

Aitäh! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 578 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 578 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 45 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 578 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud ka tänase teise päevakorrapunkti ja istung on lõppenud.