Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis end registreerida 65 Riigikogu liiget, puudub 36.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole.

Nüüd on kaks ettekandja täpsustust. Nimelt, tänases teises päevakorrapunktis, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Arvo Alleri, Mart Helme, Varro Vooglaiu ja Rene Koka algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Rene Kokk. Ja tänases neljandas päevakorrapunktis, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Kert Kingo ja Arvo Alleri algatatud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Kert Kingo.

Ja nüüd … Urmas Reinsalu, meil on eelnõude ja arupärimiste üleandmise aeg läbi. Kas ma saan [õigesti] aru, et teil on üle anda eelnõu või arupärimine? (Saalist vastatakse.) Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Lugupeetav rahvaesindus! Täna vastas peaminister parlamendi liikmete küsimustele, mis puudutasid kaost energeetikas ja seda, mis on seotud valitsuse läbipaistmatu käpardliku tegevusega meretuuleparkide oksjoni puhul. Vastuseid me ei saanud, tuli ainult kõlavat ja õõnest retoorikat.

Niisuguses olukorras on Isamaa veendumus, et parlament peab täielikult tuvastama nii korruptsiooniriskide, professionaalsuse kui ka kompetentsuse aspektist need tehiolud, mis puudutavad nende otsuste kujunemist, mille mõju on miljardites eurodes. Energeetikute sõnul tähendavad [need otsused] jõustumise korral Eestis subsideeritud energiamajanduse kujundamist, mis fikseerib terveks inimpõlveks elektrienergia kõrge hinna ja varustuskindluse riskid. Nii on osundanud teaduste akadeemia energeetikakomisjon.

Isamaa paneb ette moodustada vastav parlamendi uurimiskomisjon ja anda sellele [uurimiseks] lühike aeg vastavalt kokkuleppele kõigi poliitiliste jõududega – kuni mai alguseni. Me peame oluliseks selles otsuse eelnõus rõhutada, et valitsus ei tohiks kujundada ühtegi rahalise mõjuga pikaajalist energiapoliitilist otsust enne, esiteks, kui ei ole selged selle uurimiskomisjoni [töö] tulemused, ning teiseks, nagu on ka tööandjate keskliit nõudnud, ei ole riigis nõuetekohaselt lõpule viidud energiamajanduse arengukava väljatöötamine ja see koostatud. Mis puudutab nende otsuste mõju puhtalt nominaalses rahalises maksumuses, siis on see olukord pretsedenditu. Eesti ajaloo suurimad otsused langetatakse või jäetakse langetamata sellisel moel, et see avaliku ressursiga toimetamine … 

Aitäh! 

… ei kannata minimaalsetki kriitikat. Loodan kõigi jõudude koostööd selles küsimuses.

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu. Nüüd, kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandusloomade aretuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 551 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse. Ta on jätkuvalt maaelukomisjoni esimees.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid täiskogu istungil! Head kuulajad ekraanide taga! Täiskogu arutas seda eelnõu esimesel lugemisel 29. jaanuaril ja otsustas selle [lugemise] lõpetada. Anti tähtaeg muudatusettepanekute tegemiseks, aga ühtegi ettepanekut ei laekunud. Küsiti ka arvamust erinevatelt organisatsioonidelt, neilt samuti ühtegi ettepanekut ei laekunud. Nagu te eelnõu tekstist märkasite, toimus ühe sõna keeleline korrektuur, see on alla joonitud.

Maaelukomisjon arutas seda seadust teiseks lugemiseks ettevalmistamisel 17. veebruaril ja otsustas saata selle täiskogule eilse kuupäevaga. Nagu me teame, täiskogu otsustas päevakorda muuta ja [see eelnõu on] teie ees täna. Tegime ka menetluslikud otsused: ettepaneku teine lugemine lõpetada ning juhul kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi eelnõu kolmas lugemine 12. märtsil ja panna 551 SE lõpphääletusele. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ka seda soovi ei ole. Nagu ettekandja mainis, selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 551 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Teine päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Rain Epleri, Arvo Alleri, Mart Helme, Varro Vooglaiu ja Rene Koka algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 567 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme, hea kolleegi Rene Koka. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja tubades! Ja kõik, kes meid vaatavad! Olen teie ees jahiseaduse muutmise [seaduse] eelnõuga, mille number on 567.

Miks me selle eelnõuga välja tulime? See on tingitud sellest, et Eestis valitseb olukord, kus suurkiskjate arvukus on juba mõnda aega kasvanud. [See on kasvanud] nii suureks, et nende tegevus toob kaasa suurt majanduslikku kahju erinevatele põllumajandusvaldkondadele, näiteks lambakasvatajatele. Ka muid nooremaid loomi murtakse ja mesinikud on väga hädas sellega, et karud käivad nende mesipuid lõhkumas. Tõsi on ka see, et neid kulusid, mida ettevõtlusega tegelevad inimesed on seetõttu teinud, tegelikult ei korvata. Midagi tuleb ette võtta.

Käesoleva eelnõu kohaselt muudetakse jahiseadust. Eesmärk on anda Eesti põllumeestele, loomakasvatajatele ja mesinikele õigus tappa ulukeid, kes ründavad nende vara või on otseselt ohuks inimeste elule ja tervisele. Ma loen ette selle täpse muudatuse, ettepaneku, kuidas seadust muuta: "Jahiseaduse § 40 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses: "(1¹) Ilma jahiloa olemasoluta võib jahitunnistust omav isik surmata nuhtlusisendi ja uluki, kes kahjustab isiku omandis olevat vara või ohustab otseselt isiku ja tema lähedaste elu ja tervist.""

Ma juhin tähelepanu, et siin on väga selgelt välja toodud, kes võiks lasta ulukit, kui see tema vara kallale tuleb. See on jahitunnistust omav isik. Jahitunnistust omav isik! Jahitunnistuse saab Eesti Vabariigis isik, kes on läbinud vastava koolituse, teinud ära vastavad eksamid ja võib jahil käia. Vahe ongi sisuliselt selles, et selleks et oma vara kaitsta, ei peaks tal olema tol hetkel jahiluba, küll aga jahitunnistus. Siis võib ta oma vara kaitsta. Ma arvan, et see on igati mõistlik ja seda on vaja reguleerida, sest kahjuks ei ole nüüd Kliimaministeeriumi haldusalas olev Keskkonnaamet minu hinnangul sellega ikkagi päris hästi toime tulnud. Need kahjud, mida viimastel aastatel on [kantud], ja ma olen mitmete inimestega isiklikult kohtunud ja käinud neid ka vaatamas – see pilt on ikka päris kurb.

Need inimesed, kes siin väidavad, et üldse ei tohiks lasta, ja võitlevad kangesti selle [eelnõu] vastu, ma arvan, ei suuda tegelikult päris täpselt mõista, millest jutt käib. Eesmärk ei ole ju hakata hunte või karusid ära küttima, vaid eesmärk on saada just nimelt nuhtlusisendid kontrolli alla. Ma arvan, et lõpptulemusena on see nende loomade populatsioonile võib-olla isegi kasulik, kui lastakse just neid, kes tekitavad probleeme. Ja loomulikult, nende arvukus peab olema optimaalne. Hundid näiteks täidavad siis oma rolli ökosüsteemi tasakaalustajatena, aga samas ei hävita ega tekita meie majandusele ja inimestele vastuvõetamatut kahju.

Kindlasti ei ole vähetähtis ka see, et ühiskonna turvatunne oleks tagatud. Ma arvan, et suur hulk meist on täheldanud, et ühiskonna turvatunne on saanud viimastel aastatel päris tugeva põntsu, kui inimestel viiakse koduõue pealt koeri ära – ja mitte ainult üks, vaid mõnel perel ka kolm. Ma arvan, et on tore küll, kui keegi räägib, et huntide heaolu eest tuleb seista. Aga kui sa reaalselt näed, kuidas su majapidamise ümbert su koerad lihtsalt ära viiakse, sulle jääb ainult kaelarihm keti otsa, ja siis öeldakse, et saage hakkama, ning küttimiseks lubasid ka juurde ei anta, siis ma arvan, et antud ettepanek on igati mõistlik. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Mart Helme, palun!

Aitäh! On sul ka mingid numbrid olemas, kui palju meil neid murdjaid loomi üldse on? Me loeme ju meediast kogu aeg, kuidas on mesilaid rüüstatud ja kuidas on koeri murtud. On olnud juba uudiseid isegi sellest, kuidas hundid on mitte just otseselt jälitanud koolilapsi, aga kõndinud teega paralleelselt, kui koolilapsed on läinud bussipeatusse. Mis need numbrid võivad olla? Palju sadu või tuhandeid on karusid, hunte ja võib-olla ka šaakaleid, selliseid murdjaid elukaid?

Aitäh küsimuse eest! Peamiselt peetakse nuhtlusisenditeks selliseid hunte – kui me huntidest räägime –, kes on mingil põhjusel kas karjast maha jäänud või kuidagi [teisiti] üksi tegutsema jäänud. Eestis peetakse optimaalseks 25 pesakonda hunte. On tuvastatud, et eelmisel aastal võis see arv olla 39–40. Eks see arvukuse number ole mõnes mõttes tinglik. Meil seirab seda Keskkonnaagentuur jahimeeste tagasiside põhjal, mis baseerub ka jälgede vaatamisel ja loendamisel. Noh, hinnanguliselt on välja toodud, et 25 pesakonda hunte võiks olla optimaalne Eesti territooriumil, aga arvatakse, et neid on 39–40.

Ka karudega oleme läbi aastate erinevaid probleeme näinud. Karud tulevad juba lausa majapidamiste juurde. Need probleemid on natuke suuremad. Eks siin on kindlasti vaja inimestel ka peeglisse vaadata, sest inimesed kipuvad leitud karupoegi teinekord väga kergekäeliselt toitma hakkama, aga alati ei anta teada, kui need on võetud enda juurde ja pärast loodusesse lahti lastud. Siis hakkavad nad tekitama meile probleeme. Eks see probleemistik ole suurem.

Aga ma mäletan sellest ajast, kui ma ise keskkonnaminister olin 2019–2020, et tegelikult me siis ka Keskkonnaametiga väga tõsiselt vaatasime seda pilti. Ma pean tunnistama, et mina oleksin juba siis lasknud rohkem küttida, sest tegelikult aasta-aastalt ei kütitud ära neid hunte, mis loaga lubati lasta. Ja kui järgmine aasta antakse sisuliselt sama [arv] lubasid, mitte rohkem, siis on ju arusaadav, et huntide populatsioon suureneb, kui me aastast aastasse ei lase hunte [piisavalt].

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Olen väga nõus, et see on [tähtis] teema. Olen ka ise kohtunud nende inimestega, kes on kahju kannatanud, eriti [kannatavad] karjapidajad. Eks see probleem ole kindlasti laiem. Ma mäletan, et üks mure oli see, et kui ei leita looma korjust, siis riik ei hüvita seda [kahju]. Kas see eelnõu tegeleb ka selle poolega? Ja teine küsimus. Ma tean, et Isamaa tegeleb sarnase eelnõuga. Mille poolest on EKRE eelnõu parem kui Isamaa oma? Äkki teed väikese võrdluse, et aru saaks.

Aitäh! Ei, see eelnõu ei tegele selle küsimusega, mis puudutab kulude hüvitamist ettevõtjatele või talunikele, kelle loomi on murtud. Ma tõtt-öelda ei ole Isamaa eelnõuga seda sisu võrrelnud, pean ütlema. Selle eelnõu eesmärk on, nagu ma enne ütlesin, anda maal elavatele ettevõtjatele, inimestele, kes omavad jahitunnistust, on ise jahimehed, võimalus olukorras, kus on selgelt tegemist nende vara kahjustamisega, nuhtlusisend maha lasta. Ja ma arvan, et see on igati mõistlik ettepanek.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mõtleme nüüd natuke tõsisemalt selle asja peale. Nuhtlusisendeid on mitmeid. On hundid ja karud, millest sa praegu põhiliselt rääkisid. Kuid täpselt samuti võib nuhtlusisend olla ilves, kes murrab kas lambaid või kanu, ja nuhtlusisend võib olla ka hirv, kes lõhub heinapalle või silorulle nagu karugi. Kas kõiki loomi, kes sinu vara kallale kipuvad, [võib] siis lasta või on silmas peetud ainult karusid ja hunte?

Aitäh! Hea küsimus. Vastab tõele – põllumehed teavad seda väga hästi – see kurb tõsiasi, et aeg-ajalt on kas karud või hirved silorullid katki teinud, ära rappinud. Aga põhiliselt on selle seaduseelnõu ettepanek tulenenud ikkagi sellest, et huntide käitumine on jõudnud sellele tasemele, et see puudutab juba selgelt inimeste õiglustunnet või ohutunnet. See tuleneb sellest. Aga kindlasti on see arutelu koht, mismoodi reguleerida seda ka teiste loomade puhul ja kas peaks midagi juurde panema. Kui selle seaduseelnõuga saab edasi mindud, siis on menetluse käigus kindlasti kõik ettepanekud oodatud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kas te oskate anda hinnangut sellele – me ju teame seda –, et mitmete aastate jooksul on õnnestunud kohtu kaudu teatud perioodil jaht peatada? Kas võib eeldada, et kui kõik oleks käinud klassikalist rada pidi, siis oleks nuhtlusisendite arv või nende juhtumite arv olnud väiksem? Kas teatud ajaks jahi peatamine andis võimaluse kasvada sellel probleemil natukene üle pea? Mõned näited ettevõtjate kohta olid ikkagi väga drastilised ja ka suure majandusliku kahjuga.

Aitäh! Väga hea küsimus. Tõsi, minu isiklik arvamus ja hinnang on küll selline, et kui oleks saanud tavapäraselt jahti pidada, kui ei oleks seda [peatatud], siis meil see probleem täna nii suur ei oleks. Ma isegi väidan, et võib-olla tehakse huntidele mõnes mõttes karuteene. Kõik said aru, et ma ütlesin nimelt "karuteene", meil on eesti keeles sihuke tore sõna. Aga ega ei ole haruldane … Mõned jahimehed on tegelikult tunnistanud, omavahel öelnud, et kui hunt ikka ette jääb, siis ma lasen ta maha, on mul luba või ei ole. Küsimus on selles, et kui me mingisuguse regulatsiooniga üle piiri läheme, keegi saab kergekäeliselt mingi looma küttimise [peatada] ja see ei võimalda meil seda populatsiooni ohjata, siis võib juhtuda, et see inimgrupp võib teha karudele ja huntidele hoopis rohkem kahju. Jahimehed lihtsalt näevad, et midagi niikuinii ei tehta, ja hakkab pihta omakohus: lastakse nad ilma loata maha.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jahikauge inimesena olen ma siiski kursis inimkonna ajalooga ja tean, et jahipidamine on inimkonna ajaloo lahutamatu osa. Kuna kõik ei ole jahil käijad ega selle asjaga väga hästi kursis, siis ma küsin, kas te annaksite mingi statistilise ülevaate, kui palju hundi või karu jahtimise lubasid meil antakse või on antud aegade jooksul. Kas see arv jääb alla kümne või üle kümne? Ja mis see võiks olla?

Eelmisel aastal andis minu teada Keskkonnaamet viimane kord 90 luba. Aga ma jään praegu täpse arvu võlgu. Me räägime ikkagi sadadest, mitte ei räägi ühest ega kümnest. Me räägime sadadest. Aga neid ei ole aastaid ja aastaid [nii palju] lastud. See on olnud üks [probleem]: hunte ei ole lihtsalt aastaid [nii palju] lastud ja lubade arv on jäänud suhteliselt samaks. On ju kõigile arusaadav, et kui isendeid aastaid-aastaid ära ei lasta ja arv on sama, siis hundipopulatsioon kasvab. Seda on täna näha ka sellest, et tegelikult meil on kitsi oluliselt vähem. Kitsepopulatsioon ja ka põdrad on kohe löögi all, kui hunte ja karusid on rohkem. Eks see looduse tasakaal ole teinekord õhkõrn.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mait Klaassen puudutas ühte olulist teemat: ka hirved ja kitsed tekitavad põllumajanduskahjusid. Tegelikult me ju teame, et tuhanded rändlinnuparved hävitavad samuti põllumeeste saaki igal aastal. Siin on ka õhus suur diskussioon, mida me siis tohime teha ja mida ei tohi.

Aga tegelikult minu küsimus on hoopis see, kuidas meie ümberkaudsetes riikides või lähiriikides jahiseadustega on. Hunt on ju tark loom ja riigipiire tema ei tunne, karu samuti mitte. Kui meil on jahiseadus liiga leebe, siis loomulikult nad liiguvad siia, sest nad tajuvad ära, kus neil on ellujäämisvõimalus suurem. Hunt ja karu ei tea poliitikast midagi, aga poliitikute ülesanne ja vastutus on loomulikult korraldada riigielu nii, et erinevates sektorites sünniks võimalikult vähe kahju. Oskad sa öelda, millised meie lähiriikide jahiseadused on, kas need on karmimad või pigem mitte?

Aitäh küsimuse eest! Euroopas on erinevaid lähenemisi. On hulk riike, kus hunti üldse lasta ei tohi. Aga Eesti omapära on see, et meil on piir suure Venemaaga, kust kipuvad liikuma nii karud kui ka hundid siia ja tagasi. Selles mõttes on Eesti loomapopulatsiooni puhul üks plusse see, et loomadel on võimalik liikuda siia ja siit ära. Minu hinnangul me ei saa kinni jääda sellesse, et kuskil Euroopa Liidu riigis on hunt väga haruldane loom. Kui meil ta teeb palju kahju, siis me peame ikkagi leidma optimaalse lahenduse, et Eestis oleks võimalik ettevõtlusega tegeleda ja elada nii, et me ei peaks kartma enda ja oma pereliikmete pärast.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on see. Eelnõu kohaselt peaks iga jahitunnistuse omanik saama lasta nuhtlusisendit. Kas sa oskad öelda, kui palju on Eestis jahitunnistusega inimesi, ja lühidalt, kuidas oleks siis tagatud järelevalve ja ohutus?

Aitäh! Jään sulle võlgu täpse numbri, kui palju neid hetkel on. Aga ma arvan, et nii hea küsija kui me kõik [ülejäänud] siin saame aru, et ei teki mingit massilist huntide mahalaskmist. Kui on olnud lumevaesed talved, on jahimeestel olnud varasemalt üsna keeruline hunte isegi nii palju lasta, kui on lube antud. Rääkimata sellest, et kui me peaks selle seaduse vastu võtma, siis pärast seda lastakse järsku kõik hundid maha – seda ei juhtu. Ja me räägime ikkagi nuhtlusisenditest.

Noh, lõppkokkuvõttes, kui me oleme inimestele jahitunnistuse kätte andnud ehk nad on eksami ära teinud, me usaldame neid koos teiste jahimeestega jahil käima, kui nad on hoidnud kogu aeg oma jahitunnistuse värskena ja see vastab tingimustele, siis me ei peaks mõnes mõttes ette muretsema, et jahimehed ei ole meil seaduskuulekad inimesed, kes hakkavad nüüd selle võimaluse andmise puhul kuidagi kuritahtlikult hunti laskma. Ma sellepärast ei muretseks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle seadus[eelnõu] sõnastuses on kaks [erandit]: nuhtlusisendi, uluki võib surmata, kui see kahjustab vara või ohustab tervist. Teatavasti on põllumehed väga tõsises hädas kevadiste rändlindude parvedega, kes – ma ei mäleta nüüd seda protsenti – söövad väga palju külvatud seemet. Nii nad tekitavad kahju, mis üldiselt hüvitamisele ei kuulu. Kas see muudatus hõlmaks ka seda? Noh, kevadel, ma võin öelda, on [need linnud] nuhtlusisendid, eks ju. Kas see seadus reguleeriks ka seda?

Aitäh, hea küsija! Otseselt seda ei ole selle seaduseelnõu ettepanekus mõeldud. Lähtutud on ikkagi, nagu ma alguses rääkisin, neist probleemidest, mis meil on, kui hommikul karjakasvataja näeb, et tal on rohkem kui 40 lammast karjast maha murtud või koerad on keti otsast ära viidud või just parasjagu koera murtakse. Ei, see ei ole tehtud selle eesmärgiga, et reguleerida rändlindude rännet, nende võimalikku heidutusjahti või hirmutamist. See eelnõu, see regulatsioon ei ole selleks tehtud.

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kui me võrdleme enda huntide populatsiooni, territooriumi suurust ja rahvaarvu Soome ja Rootsiga, siis mulle tundub küll, et me oleme neist tublisti ees. Näiteks on siin välja toodud, et Soomes on huntide arv tõusnud 500 isendi ja Rootsis 300 isendi kanti [selleks ajaks], kui alustatakse jahti. Meie oma ka mitmesaja hundiga oleme neil ikkagi vägagi kannul. Miks meie siin oleme siis see hundireservaat, kus neid justkui poputatakse? Ei ole mingit märki, et nad välja sureksid.

Aitäh! Tõsi ta on, et looduse tasakaalu hoidmine ongi väga keeruline. Oli ju aastaid, kus meil ilvest praktiliselt ei olnud. Ilvest ei ole siin [mõned] põlvkonnad vahepeal isegi näinud. Nüüd isiklikult olen ilvest näinud lihtsalt tee ääres jalutamas, juba päris majade lähedal. Eks see ongi nii, nagu siin enne juttu oli, et kui on aastaid pandud peale kohtulik tõkend, et hunte ei tohi jahtida, siis tekibki olukord, kus me nende populatsiooni ei reguleeri. Täna on meil hunte ilmselgelt liiga palju. Meil on vaja huntide arvukust vähendada, tõsi ta on. Ja nagu ma enne ütlesin, ega see ei ole populatsioonile ka hea, kui vint üle keeratakse. Lõpuks ongi nii, et kui hunt ette satub, laseb jahimees selle maha lihtsalt sellepärast, et tal oleks oma jahimaal [küttimiseks] teisi ulukeid, kitsi ja hirvi. Muidu lihtsalt ongi see valik, et hunti ei lase, aga lõpuks pole midagi jahtida.

Toomas Uibo, teine küsimus, palun!

Aitäh! Korra tulen veel tagasi järelevalve juurde. Ma olen nõus, et inimesi tuleb rohkem usaldada, mitte igasuguseid asju ette kirjutada. Aga siiski, seletuskirjast ma ei leidnud seda, mismoodi täpselt tekib siis õigus hunti surmata. Kas enne peab olema tuvastatud majanduskahju või piisab sellest, et sa näed hunti oma kodukoha lähedal? Kuidas see on reguleeritud? Ma ei leidnud selle kohta midagi.

Aitäh! Täpse regulatsiooni saab ju seaduseelnõu menetluses välja töötada. Aga nagu ma enne ütlesin, see eelnõu ei ole tehtud, sest tahaks minna kangesti hunti laskma. Ei. Hunti võib ju laskma minna, kui sa oled jahimees ja omad jahiluba, jahi jaoks luba antakse. See seaduseelnõu on kantud just eesmärgist, et kui hunt on su karjas ja murrab karja või on parasjagu su koera ära viimas, murrab su koera, siis on sul õigus see hunt maha lasta.

Ma väga vabandan, Helle-Moonika, et ma viipasin Martin Helmele. Ma ei näinud, kas tema küsimise [soov] on jäänud sisse. Helle-Moonika Helme, küsimus, palun!

Aitäh! Igale poole, kus on mingi artikkel seoses hunditeemaga, sellest, et kusagil on hundid kurja teinud, tulevad inimesed alati rääkima: "Oi-oi-oi, näed, kurjad jahimehed!" [Öeldakse], et hundid teevad seda sellepärast, et kurjad jahimehed on suurest ahnusest kõik kitsed-hirved juba ära tapnud. Kuidas sellega siis on? Tõesti, sellest on olnud juttu, et kitsepopulatsioon on drastiliselt vähenenud. Kinnita või lükka see nüüd ümber. Sa juba mainisid loodusliku valiku printsiipi. Aga see võib olla ikkagi pigem põhjuse-tagajärje seos: suureks paisunud hundikarjad on oma loodusliku toidubaasi kõik juba ära [söönud] ja siis käivad ja vaatavad, kust veel lisaks saab. Kitsi tõepoolest enam ei ole ning [hundid] käivadki vaatamas, kus on lambad, kus on koerad, kus on kassid, ja tulevad inimasustuse lähedale.

Aitäh! 

Kuidas sellega võiks päriselt olla?

Aitäh! Eks see olegi nii, et looduse tasakaal läheb aeg-ajalt paigast ära. Ega see ei ole esimene kord inimkonna ajaloos. Ja nii ongi, et kui karusid on rohkem, kui meie metsad taluvad, siis hakkavad karud [rohkem] murdma nii põtru kui ka kitsi ja nende järeltulijaid ja siis jälle väheneb [hirvlaste] populatsioon. Samamoodi on huntide puhul. Nagu ma enne välja tõin, 2024. aastal peeti optimaalseks 25 pesakonda, aga oli hinnanguliselt 39 pesakonda. Me saame aru, et see on ikkagi päris [palju] rohkem, kui spetsialistid optimaalseks peavad. Selge on see, et süüa ju tahetakse ja võetakse sealt, kust saab. Sealt tuleb ka kergema vastupanu teed minek, nii et meie majapidamiste õuelt võetakse ka koeri keti otsast ära.

Martin Helme, palun!

See on tegelikult lihtne väike seadus, aga nüüd on terve maailm korraga lahti võetud siin.

Väga hea!

Tegelt ma tahan küsida mesinduse kohta. Siin on sees punkt mesinduse kohta. Eks me kõik tea, et karud tulevad ja võtavad mesitarud pikali ja söövad tühjaks. Kui suur see probleem karudega Eesti mesinduses on?

Jaa, ikka igal aastal on hulga juhtumeid, kus karud tulevad ja lammutavad mesitarud täitsa laiali. Ka artiklites mesinikud sellest kirjutavad. See probleem on täiesti aktuaalne. Karude populatsioon on viimastel aastatel kasvanud nii suureks, et nad enam sisuliselt ei mahu meie metsadesse ära ja karusid nähakse ka päris palju. 2024. aastal lasti Eestis 100 karu. No kui meil antakse juba 100 karu laskmise luba, siis me võime arvata, et karusid Eesti metsas ikka on. Puht inimeste vaatest ei pea Euroopa Liidus olema Eesti see riik, kus me kõiki karusid kasvatame. On ikka vaja hoida karupopulatsioon selline, et meil on võimalik siin julgelt liikuda ja ka ettevõtlusega tegeleda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Möödunud jahihooajal jäi 15 luba realiseerimata. Kas te näete selle seadusemuudatuse valguses, et see aitab põllumeestel ja tootjatel just probleemsete hundikarjadega paremini tegeleda? Kuidas te seda kommenteeriksite?

Aitäh! Hea küsimus. Siin on juttu just nuhtlusisenditest, kes on peamised kurjajuured – sellepärast me selle eelnõu ka tegime – ja kes [karjaloomi] murravad. Ega siis need isendid, [keda puudutab] selle seaduseelnõuga antav luba, ei ole väljaspool Keskkonnaameti antavat hundi laskmise luba või kvooti. Ma arvan, et see mõjub selles mõttes hästi, et lastakse maha konkreetselt just need isendid, kes kahju tekitavad. Tihti ongi nii, et karjadest lastakse maha alfaisased. Siis jäävad need karjad teinekord nõrgaks ja tekivad sellised pooläbarikud nuhtlusisendid, kes käivad ja kimbutavad inimesi. Ma arvan, et see on väga mõistlik, sest selle võimaluse andmise puhul lastakse esmajärjekorras just neid, kes tegelikult kõige rohkem probleeme tekitavad, ega võeta karjast ära terveid loomi. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Minu meelest on see väga mõistlik eelnõu. Aga ma ei taha küsida mitte huntide ega karude, vaid hoopistükkis kormoranide kohta. Teatavasti söövad nad tänapäeval juba märksa enam kala, kui meie rannakalurid suudavad välja püüda, ja kalateadlased on öelnud, et kui me kormoranide arvukust ei piira, kaovad mitmed kalaliigid sootuks. Äkki oskate ka seda teemat kommenteerida ja äkki saaks ka nende arvukuse piiramise seadusesse raiuda?

Aitäh, hea küsija! Jah, kormoranid selle konkreetse eelnõuga tõesti kuidagi seotud ei ole, aga see probleemipüstitus on absoluutselt väga õige. See kahju, mida kormoranid on meile teinud viimaste aastatega, on läinud juba nii suureks, et ma täitsa tõsiselt imestan, et Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet ei ole siiamaani konkreetseid samme ette võtnud. Need arvud on ikkagi muljet avaldavad: üks kormoran võib süüa ööpäevas vist, kui ma õigesti mäletan, circa 400 grammi kala. Nii et korrutame selle läbi nende tuhandetega, kes meil siin on. See ei ole selle seaduseelnõu reguleerimisvaldkonna teema, aga selle teemaga tuleb kindlasti siin saalis edasi tegeleda. See on pannud viimasel ajal meie kalandussektori ja ka hobikalanduse tõsise löögi alla. Teemapüstitus on väga õige.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa rääkisid siin nuhtlusisenditest: huntidest, karudest. Kõik nad on ju toredad ja armsad loomad, aga võivad ka palju kurja teha. Ajakirjanduses oli juttu ka oravatest, kes pidavat tegema palju kurja kotkapesadele. Kuidas sinu tunnetus on: kas oravate populatsioon on kontrolli all ja kas nad ka meie riigis kurja teevad?

Jah, oleneb, missuguseid oravaid sa täpsemalt mõtled. Aga see konkreetne eelnõu oravate regulatsiooniga praegu ei tegele. Nii et ma ei ole selleks ette valmistanud, et seda vastust anda.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd saame minna kaasettekande juurde, mille teeb juhtivkomisjoni esindajana keskkonnakomisjoni liige Tiit Maran.

Ja ülekande jälgija [ütleb], et nuhtlusisendid ei ole ilmselt kõik hundid ja see termin vist kehtib ainult loomariigis, mitte laiemalt.

Jaa, aitäh! Mulle on siis antud see roll, et anda ülevaade 10. veebruaril sellel aastal toimunud keskkonnakomisjoni istungi selle ühe teema [arutelust], mis puudutas jahiseaduse muutmise [seaduse] eelnõu 573.

567.

Vabandust! 567, jah.

Loen [eelnõu] sisu ette, sest see on väga lühikene: ilma jahiloa olemasoluta võib jahitunnistust omav isik surmata nuhtlusisendi ja uluki, kes kahjustab isiku omandis olevat vara või ohustab otseselt isiku ja tema lähedaste elu ja tervist. Nende paari rea üle toimus meil siis arutelu.

Eelnõu ettekandja ütles, et see tuleneb suurelt määralt Keskkonnaameti arusaamast, et kuna relvaseaduse põhjal on inimesel õigus oma vara ja tervist kaitsta, siis oleks hea, kui selline juhus juhtuks, sest siis on näha, kuidas see kohtus lõpeb.

Talle [öeldi], et muudatuses on sellised terminid, mida seadusruumis ei eksisteeri, näiteks nuhtlusisend – pole paika pandud, mis asi see on. Selle peale väitis ettekandja, et kaalutud [ei ole] Rootsi praktikat. Aga ei saadudki täpset vastust, mis sellega edasi saab. Siis tekkis veel küsimus selle kohta, et seadus[eelnõus] on räägitud nuhtlusisendite kõrval ka ulukitest. [Õigusaktides] on määratletud väike‑ ja suurulukid. Uluk tähendab tegelikult suvalist looduses elavat lindu ja looma. Küsimus oli, kuidas antud kontekstis ulukit ikkagi käsitletakse. Ja vastus oli, et uluki mõistet tõlgendatakse laialt ja et seda ei oleks vaja kitsendada. Selles mõttes läheks sinna alla ka kormoranid, oravad ja kõik muud loomad – tagasiviide eelnenud arutelule.

Siis oli veel küsimus, kuidas nüüd selle olukorraga on, kui keegi kutsub endale appi relvaloaga jahimehe, aga selles jahipiirkonnas puudub tal jahipidamise õigus. Ettekandja ütles, et paljudel põllumeestel on häda ning et seda asja võiks teha sellisel kujul, et eelnõu ei sea jahipiirkondade alusel kitsendavaid piiranguid.

Siis esitati küsimus selle kohta, et on defineerimata, mida kujutab endast oht isikule ja tema lähedaste elule ja tervisele. Seda võib tõlgendada väga erinevalt ja see annab suure vabaduse tõlgendada, mis olukorras võiks looma surmata. Aga arvesse peaks võtma ka loomade heaolu. Selle peale vastati, et [küsija] käsitlus lähtub sellest, et inimestele peab palju piiranguid seadma ja et usutakse, et inimesed ei ole vastutustundlikud. Aga ettekandjale meeldib rohkem Ameerika Ühendriikide mudel, et kui riik käitub inimese suhtes vägivaldselt, siis on inimesel õigus ennast kaitsta, sealhulgas relvaga. Kontekst jäi natukene arusaamatuks.

Esitati veel küsimusi, kuna seadusemuudatuses on väga palju termineid, mis ei ole määratletud, nagu see ulukiteema ja surmamise viis. Antud juhul on võimalik surmata ükskõik mis viisil, see pole määratletud. Nuhtlus[isendi] mõiste ei ole paigas ja samuti ei ole paigas, mida täpselt määratletakse vara kahjustamisena. Selle peale vastati, et hädakaitse on defineeritud relvaseaduses.

Veel uuriti sellist asja, mis roll on ikkagi jahitunnistuse olemasolul. Selle peale väideti, et jahitunnistus tagab, et inimene oskab relva käsitseda. Tekkis küsimus, kas sellisel juhul teised legaalsed relvaomanikud ei oska siis relva käsitseda. Vastus oli, et tõlgendus ei ole selline.

Siis küsiti, et kui metsaomanik, kellel on jahi‑ ja relvaluba, näeb, et kits või põder sööb tema maal istikute latvu, kas ta siis võib seda küttida. Vastus oli jah, sellisel juhul võib selle kitse või põdra maha lasta. Selle peale küsiti, kas see tähendab, et jahtida võiks ka tiineid loomi, mida jahimehed teha ei taha. Vastus oli, et kodanikke tuleb usaldada.

Kliimaministeeriumi [esindaja] ütles, et nad ei poolda seda eelnõu. Fookuses peaks olema varakahjude ärahoidmine. Looduskaitseseadus annab võimaluse tõrjuda inimese elu ja tervist ohustavat loomarünnakut. Ja 80%‑l juhtudel, kus on vara kahjustatud, ei ole tegelikult ennetusmeetmeid rakendatud. Looma surmamine kahjude [ärahoidmise eesmärgil] peaks olema viimane abinõu.

Siis öeldi veel ministeeriumi poolt, et Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on esitanud suhteliselt sarnase eelnõu ettepaneku ja et sellel on jumet, aga seda peaks enne arutama suurkiskjate koostöö[kogus], ning on võimalus lahendada seda probleemi teistel viisidel. Väideti ka, et riik loomulikult usaldab oma [kodanikke], aga paraku tuleb ette ka usalduse kuritarvitamist ja rikkumisi. Selline seaduseelnõu võib võimaldada [elada] viha suurkiskjate peal välja.

Küsiti, kui palju ennetusmeetmeid on siiani rakendatud. [Vastati], et 80% hundikahjude ja 86% karu[kahjude] puhul ei ole ennetusmeetmeid rakendatud. Samuti selgus, et riigi antud summasid ennetusmeetodite paikapanemiseks ei ole tegelikult ära kasutatud.

Siis uuriti, kas on äkki mõtet viia see seaduseelnõu kooskõlla teise seaduseelnõuga, mis on juba tehtud ja mis puudutab kahju tekitamisel isendite surmamise võimalust ka jahiajal. Vastus oli ministeeriumi poolt, et suurkiskjate koostöö[kogu] on kindlasti asjakohane koht, kus seda arutada. Samas on seaduseelnõu 553 suhteliselt kompaktne ja ilmselt ei ole väga mõttekas panna sinna juurde praegust, mis eeldaks väga mahukat analüüsi. Märgiti ära, et seaduseelnõu 553 kontekstis võiks kaaluda kiirendatud eriõiguse andmist ohjamis[aladele]. Ministeeriumi esindaja ütles, et see on mõte, mille ta võtab arutamiseks kaasa suurkiskjate koostöökogusse.

Ja eelnõu esindaja lõppsõna oli, et riik peaks inimesi usaldama.

Siis mindi menetluslike otsuste juurde. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 25. veebruaril ehk tegelikult eilsel päeval, see oli konsensuslik. Siis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle vastu oli 1 inimene, poolt oli 7 ja 1 ei hääletanud. Ja juhtivkomisjoni esindajaks määrati Tiit Maran ehk see, kes teile praegu [selle ülevaate] esitas. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Läbi aasta me saame lugeda iga natukese aja tagant uudiseid, et hunt on murdnud kellegi lambakarjast maha suure osa või on hunt murdnud maha lemmikloomad, kodukoerad või on mesikäpp mesitarusid laastanud. Inimesed on jäänud abita ja elavadki hirmus, kuni jälle midagi juhtub. Keegi neid ei aita. Kuulasin teie kokkuvõtet sellest, mis komisjonis toimus. Teie olete koalitsiooni esindaja siin saalis. Kas teie siis leiate, et see ei ole probleem? See ei oleks nagu üldse mingi probleem, kui te sellist juttu räägite ja sellisele otsusele jõuti.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan suurepäraselt teie murest aru, ainult et minu vastused on limiteeritud komisjoni aruteluga. Nii et ma ei saa selle piires teile rohkem vastata.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et küllap te vastate mulle samamoodi nagu Kert Kingole, aga ma siiski teen katse. Minu arust olete te oma erakonnakaaslase Raimond Kaljulaiuga tegelenud eelnõuga tapjakoertest, kes inimesi ründavad. Need on natuke sarnase iseloomuga asjad, mitte küll päris [sama], aga siiski. Seal te leiate, et inimesed vajavad kaitset ründavate nii-öelda kiskjaloomade eest. Aga antud juhul, kui loomapidajad on hädas kiskjatega, te nii ei leia. Kas te võiksite natuke selgitada, kas siin on teie jaoks vahe, või jääte te Kert Kingole öeldu juurde?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühelt poolt on mu vastused tõesti limiteeritud sellega, mis komisjonis arutati. Aga see annab mulle võimaluse selle kohta vastata, sest tegelikult teema olulisus leidis seal kajastamist ja tänu sellele peeti vajalikuks viia see suurkiskjate koostöökogusse arutelule. Keegi ei ole ütelnud, et nuhtlusisendite nii-öelda reguleerimine kohapeal ei ole oluline teema. Sellega peab edasi minema. Ministeerium mitte mingil kujul ei ütelnud, et see ei ole teema, millega peaks tegelema.

Kert Kingo, teine küsimus, palun!

Aitäh! Teie kokkuvõttest sain ma aru, et Kliimaministeeriumi esindajad – ma ei tea, kes teil seal komisjonis olid – leidsid mis iganes põhjendusi ja õigustusi, miks ei saa inimestele, kes kiskjate agressiivsuse käes kannatavad, appi tulla. Näiteks käis siin läbi selline lause, et see võib kutsuda esile viha ulukite suhtes. See on lihtsalt naeruväärne väide. Lihtsalt naeruväärne väide! Korrigeerige nüüd. Kas ma sain õigesti aru, et nende ametnike arvates, kes seal komisjonis olid, ei ole vaja anda inimestele võimalust oma vara kaitsta ja näiteks võimalust seista omaenda loomade eest?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et te olete väga valesti aru saanud. Just pigem, vastupidi, oli [seisukoht], et tuleb leida võimalused, aga tapmine, nagu ma ka enne ütlesin, peab olema neist viimane.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tegelikult on Riigikogu tööpraktika selline, et kui tuleb välja väärt idee nagu ka praegu, kuid sellel esineb võib-olla teatud juriidilisi puudusi … Võib-olla natukene [esineb], ma möönan seda. Aga kas siis ei peaks tegema ikkagi niimoodi, et seda ideed ei tapeta maha, sest probleem huntidega on olnud ja jääb ka edasi kestma? Et seda eelnõu lihvitakse paremuse poole, et see hea idee lihtsalt kaduma ei läheks – ma arvan, et see oleks hea parlamentaarne tava. Kõik ei ole juristid ja kõik ei ole ka õigusspetsialistid. Teeme selle siis nii-öelda kõlbulikuks. Kas sellist mõttekäiku selles komisjonis ei olnud ja mis on teie isiklik arvamus sellest?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, ma räägin ainult sellest, mida räägiti komisjonis. Pärast kohvikus ma võin kindlasti oma isiklikke arvamusi teile ka esitada. Ma ei saa aru, kust te olete võtnud seda, et see idee oleks nagu tapetud. Kliimaministeeriumi esindajad üsna sõnaselgelt ütlesid, et nad võtavad paljud asjad siit kaasa. See läheb suurkiskjate [koostöö]kogus arutelule ja sealt edasi tuleb ka lahendus.

Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma nimetan teid siin Riigikogus kõige suuremaks eksperdiks loomade alal. Mul on küsimus. Eelnevalt juba puudutati seda teemat, et jahimehed lasevad hundikarjast maha alfaisase ja sealt algabki kogu see probleem põllumajanduses. Kuidas teie hindate, kas selline huntide laskmine üldse õigustab ennast või tekitab pigem probleeme juurde?

Aitäh küsimuse eest! Mul on kange kiusatus vastata, aga ma pean jääma selle rolli juurde, mis mul on, et ma annan ülevaate komisjonis toimunust. Ma hea meelega räägin nendest teemadest teile pärast eraldi.

Riina Solman, palun!

Suur tänu veel kord sõna andmast, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma siiski täpsustan nüüd seda, mis puudutab hunte kui kiskjaloomi. Nimelt, ühes maapiirkonnas – mul ei tule selle maapiirkonna nimi meelde – läks kooli üks laps, kes kohtas tee peal hunte, ja ta ei julenudki kooli minna. See puudutab nüüd ministeeriumi, kes teie sõnul on öelnud, et see on oluline teema. Mõtleme nüüd sellele perele, sellele lapsele ja [üldse kõigile] inimestele. Me ei taha ju, et hundid inimeste kallale läheksid, me ei taha, et nad ka koduloomade kallale läheksid. Kui pikka ajavälpa te prognoosite, kuni see eelnõu hakkab edasi liikuma ja inimestele kindlus‑ ja turvatunnet pakkuma? Praegu, ma saan aru, käivad arutelud, peetakse seda vajalikuks, aga tulemustest oleme veel kaugel.

Aitäh küsimuse eest! Ma väga hindan teie arvamust minust, nagu mina võiksin mingeid ajavälpasid anda. Kahjuks ei ole ma selleks suuteline, sest see lihtsalt ei ole minu positsiooni osa. Nii palju, kui ma tean, suurkiskjate koostöö[kogu] peaks enne suve kokku saama. Ma oletan, et seal siis seda tõesti arutatakse. Nii vähemalt tuli praegu komisjonis sellest jutust välja. Ja ma ka isiklikult väga loodan, et see toimub. Aga seda komisjonis ei räägitud, ma ei oska seda teile rohkem lahti seletada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik muud! No karu tuli koopast, vaatas kuud, sügas ennast vastu mesipuud.

Natuke arusaamatu on see koalitsiooni hoiak ja otsus mitte seda eelnõu toetada. Kui see eelnõu tegelikult on sisuline, kui see eelnõu käsitleb tegelikult kahjude kompenseerimist inimestele, kes tegutsevad põllumajanduses, või tekitatavate kahjude ärahoidmist, siis peaks ju omalt poolt panema õla alla, mitte poliitilisest armukadedusest või, ma ei oska öelda, eluvõõrusest lihtsalt ütlema, et ei, seda pole vaja, lükkame tagasi. Tehke paremaks. Tehke paremaks! Alati on võimalik paremaks teha. Aga ei, paremaks ei tehta, lükatakse tagasi.

Ma olen olnud põllumees, olen pidanud loomi ja olen kandnud kiskjate tõttu kahju. Pidasin hanesid ja rebased murdsid hanesid, kes olid rohusööma peal. Ilusal suveajal murdsid ära. Ma olin teinud investeeringu: ostnud tibud, vastavad ruumid välja ehitanud, vastavad söödaasjad välja ehitanud. Ma olin arvestanud sellega, et sügisel ma need linnud realiseerin ära, teenin teatud tulu ja investeerin selle uuesti oma majapidamisse. See läks ära.

Oli ka teine juhtum nendesamade hanedega, kui ühe külamehe koer murdis mõned ära. Tol ajal oli muide selline solidaarsus külameeste vahel, et külamees maksis mulle need kaks hane kinni, mis tema koer ära murdis. Ta leidis, et see on täiesti õiglane, ja ega ma ei keeldunud ka. Loomulikult ma võtsin selle raha vastu, sest mina kandsin ju kahju ja tema lasi oma koeral ringi joosta. No vaat hundile me ei saa panna kaela mingisugust haukumisvastast või muud taolist rihma, et me saaksime kontrollida, kus ta käis ja keda ta murdis.

Nüüd ongi huntide ja teiste kiskjatega selline moment, et meil on maa-asustus ja põllumajandus koomale tõmbunud ja tõmbuvad järjest rohkem koomale. Me taastame küll rabasid ja igasuguseid muid asju, aga see tähendab ühtlasi seda, et meil teatud loomade, eriti kiskjate elupaigad sõna otseses mõttes laienevad. Ja see tähendab ka seda, et need üksikud metsatalud, kus võib olla ka väikseid lapsi, võivad ühel hetkel olla olukorras, kus ei ole mitte enam koer see, kes ära murtakse, vaid täiesti rahuliku südamega õue mängima lastud nelja-viieaastane laps murtakse ära mõne üksiku hundi poolt. Võib-olla see on haige loom. Ta ei saa enam metsasaaki kätte ja tuleb õue koera vaatama, aga koera pole, on laps – murrab selle lapse ära.

Vaat siis me oleme selles olukorras, nagu me Eestis alalõpmata oleme. Oi missugune ajakirjanduslik huilgamine läheb siis lahti! Oi missugune süüdlaste otsimine läheb siis lahti! Aga kui siin on eelnõu, mis püüab seda olukorda juba ette lahendada, leida võimalusi nende võimalike õnnetuste vältimiseks, siis me lihtsalt lükkame selle tagasi.

On absurdne, et meil on üleüldse niisugune mõistusevastane asi nagu Kliimaministeerium. Jumal hoidku küll, tulge mõistusele, inimesed! Kliimaministeerium, taevakene küll! Kliima oli enne meid ja on pärast meid, sõltumata sellest, kas meil on Kliimaministeerium, majandusministeerium, keskkonnaministeerium või veel mingi kolmas-neljas-viies ministeerium. Ja ministeeriumis ametnikud otsustavad, et nemad teavad, et meil ei ole tarvis muretseda, meil ei ole vaja muretseda selle pärast, et kellegi lambakari murtakse maha. Aga nad ei hakka seda kompenseerima ka, sest neil on ju selline hoiak, et ise oled süüdi. "Aga mis sa üldse pead koera? Aga mis sa pead koera? Sa ei pea koera pidama, kui koer ära murtakse. Mis sa pead neid lambaid? Tule ära linna! Sul ei ole vaja lambaid pidada, kui neid murtakse. Ise oled süüdi!"

Teie ettepanek see tagasi lükata on ju täpselt selle hoiaku kinnitus: te olete ise süüdi, et te olemas olete; te olete ise süüdi, et te lambaid peate; te olete ise süüdi, et teil on mesitarud; te olete ise süüdi, et teil on koer. Ma saan aru, te lükkate selle niikuinii tagasi. See tuima panemine, mis selle Riigikogu koosseisu ajal on üle igasuguse mõistuse läinud, kodu- ja töökorra rikkumisega koos loomulikult, on enneolematu ja see ennustab midagi väga-väga halba. See ennustab, et see riik ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Ja selle eest olete vastutavad muu hulgas ka teie, lugupeetud koalitsioonisaadikud. Ega mul muud teile öelda ei olegi. Lõppude lõpuks sööme muidugi kõik koos, terve Eesti rahvas, seda suppi, mida teie kokkadena keedate. Ja noh, nagu ütleb vanasõna: kuidas kokk, nõnda rokk.

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised, rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 567 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 567 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 34 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 567 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu 554 esimene lugemine. Ettekandjaks palun haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust, lühidalt TAIKS‑i, mis annab teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni valdkonnale tervikliku raamistuse. See seadus määratleb, kes selles süsteemis tegutsevad, millised on nende rollid ja kuidas toimub rahastamine. Samuti seab see Eestis teadustöö kvaliteedi hindamise ja teaduseetika korraldamise alused.

Eelnõu arvestab põhiseaduses sätestatud olulisi põhimõtteid, mis kaitsevad teadlaste akadeemilist vabadust ja teadusasutuste autonoomiat. Samuti on meile jätkuvalt oluline rahvusteaduste toetamine. Selleks eraldatakse ka edaspidi vähemalt 5% teadus‑ ja arendustegevuse toetuse kogumahust. 

Eelnõu ettevalmistamine on kestnud peaaegu viis aastat ja see esindab laiapõhjalist kompromissi, kus on arvestatud kõigi oluliste siht‑ ja sidusrühmade huve. Toon oma ettekandes välja olulisimad muudatused, selle, mida oleme eelnõusse lisanud ja täpsustanud võrreldes kehtiva teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seadusega.

Eelnõus sätestatakse esmakordselt teadus‑ ja arendustegevuse üldised põhimõtted. Nende kohaselt tuleb teadus‑ ja arendustegevuse korraldamisel ja elluviimisel lähtuda akadeemilisest vabadusest, teaduseetika normidest ning põhimõttest, et avalikest vahenditest rahastatud teadustöö tulemused tehakse võimalusel avalikkusele kättesaadavaks. Need põhimõtted kehtivad kõigile, kes on seotud teadus‑ ja arendustegevuse korraldamise või läbiviimisega. Oleme selles peatükis defineerinud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni, samuti olulisimad teadus‑ ja arendustegevuse osalistega ja teaduseetikaga seotud mõisted, lähtudes üldjuhul rahvusvaheliselt tunnustatud definitsioonidest.

Eesmärgiga muuta teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiline juhtimine selgemaks ja [selgitada] kõigi selle korraldamisega seotud osapoolte rolle kirjeldame kõigi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni riiklikus korraldamises osalejate ülesandeid. Regulatsiooni on seejuures võimalusel vähendatud, jättes seadusesse vaid minimaalne vajalik.

Esmakordselt reguleeritakse teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni juhtimist koos. See aitab tagada nende parema integreerimise ja tõhusama juhtimise. Seni valitsusele nõu andva Teadus‑ ja Arendusnõukogu fookus laieneb, hõlmates selgemalt ka innovatsioonipoliitikat. Uue nimega Teadus‑ ja Arendustegevuse ning Innovatsiooni Poliitika Nõukogu mõju suureneb ja keskendutakse rohkem strateegilistele küsimustele.

Kahe eraldi teadus‑ ja innovatsioonipoliitika komisjoni asemele luuakse üks komisjon, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni juhtkomisjon, mis tagab valdkonna ühtsema koordineerimise ja juhtimise.

Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ja teadusagentuuri ülesannete hulka lisatakse teaduseetikaga tegelemine ja selle edendamine. Kui seni oli rakendusasutustest seaduses käsitletud vaid Eesti Teadusagentuuri, siis nüüd lisatakse ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ning rakendusuuringute keskuse rollid ja ülesanded.

Eelnõus täpsustatakse teadus‑ ja arendustegevuse välishindamise regulatsiooni ning evalveeritud asutuste ülesandeid ja kohustusi. Võrreldes kehtiva seadusega ei muutu evalveerimise korraldus oluliselt nende jaoks, kellele see on kohustuslik. Protsess toimub endiselt voorudena iga seitsme aasta järel ning seda viib läbi Eesti Teadusagentuur.

Olulisimad muudatused. Ülikoolides ja evalveeritud rakenduskõrgkoolides lihtsustatakse teaduse kvaliteedi hindamist. Teadus‑ ja arendustegevuse välishindamine viiakse kõrgkoolides edaspidi läbi institutsionaalse akrediteerimise raames. Ehk siis viiakse kokku kaks erinevat hindamisprotsess ning ülikoolid ja evalveeritud rakenduskõrgkoolid ei pea läbima enam kahte protsessi. See aitab vähendada bürokraatiat ja leevendada kõrgkoolide koormust erinevate hindamiste läbiviimisel. Samuti võimaldab see tulevikus hinnata ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide kõrghariduse ning teadus‑ ja arendustegevuse kvaliteeti tervikuna.

Selleks täiendatakse senist institutsionaalse akrediteerimise protsessi, et see hõlmaks põhjalikumalt teadus- ja arendustegevuse hindamist. Evalveeritud asutustele seab riik selged ootused ja ülesanded, mis on seotud avaliku hüve loomisega. Nende hulka kuuluvad teaduse edendamine, ühiskonna teenimine ja teaduseetika põhimõtete järgimine. Kõrgkoolide ülesanded on jätkuvalt sätestatud kõrgharidusseaduses.

Eelnõus käsitletakse teadus‑, arendus- ja innovatsioonitegevuse rahastamise korraldust. Täpsustatakse rahastamise üldpõhimõtteid ning kirjeldatakse viit peamist rahastusinstrumenti: esiteks, asutuse teadus‑ ja arendustegevuse toetus; teiseks, riiklik uurimistoetus; kolmandaks, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni sihttoetus; neljandaks, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteemitoetus; ja viiendaks, ettevõtja toetus.

Olulisimad muudatused rahastamissüsteemis on järgmised. Eelnõu kohaselt täpsustatakse, mis on teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni riigipoolse rahastamise eesmärk. Selleks on tagada teadus‑ ja arendustegevuse järjepidevus ja kvaliteet, maandada teadus‑ ja arendustegevusega kaasnevaid riske ettevõtjatele ning ületada turutõrked.

Asutuste teadus‑ ja arendustegevuse toetus, mida varem tunti baasfinantseerimisena, muutub püsivamaks. Edaspidi on sarnaselt kõrghariduse rahastamise mudeliga tulemuspõhine vaid 30% tegevustoetusest ja 70% on tegevustoetuse baasosa, mis kujuneb eelnevate aastate rahastuse mahu põhjal.

Erasektori teadusasutuste püsitoetuse maksmine läheb haridusministeeriumist üle Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumisse. Eelnõus sätestatakse peamised rahastusinstrumendid, nende eesmärgid ning sihtrühmad. See korrastab rahastussüsteemi ning annab võimaluse toetusmeetmete ühtlasemaks rakendamiseks ja bürokraatia vähendamiseks.

Olulisima muudatusena eelnõus reguleeritakse teaduseetika korraldust. Esmakordselt sätestatakse Eesti õigusruumis teaduseetika põhimõtted, mida peavad järgima kõik teadus‑ ja arendustegevust läbi viivad isikud ja asutused. Eesti Teadusagentuuri juurde moodustatakse keskne teaduseetika komitee, mis võtab üle seniste eri asutuste juures tegutsenud eetikakomiteede ülesanded. Lisaks luuakse teadusagentuuri juurde teaduseetika väärkäitumise juhtumite menetlemise komisjon, kelle ülesanne on tegeleda võimalike teaduseetika rikkumistega ning toetada asutusi ja juhtumi osapooli lahenduste leidmisel.

Esmakordselt täpsustatakse seaduses, kuidas alaealisi saab teadusuuringutesse kaasata. 7–17-aastaste laste puhul on vaja nende teadlikku nõusolekut, samas kui 15–17-aastased võivad ise otsustada osalemise üle uuringutes, mis ei ole füüsiliselt sekkuvad. Regulatsioon lähtub lapse õiguste konventsioonist, mille kohaselt tuleb lapse otsustele anda suurem kaal vastavalt tema vanusele ja kogemusele.

Lõpetuseks. Eelnõus sätestatakse järelevalve üldised alused ning viimases peatükis on toodud seaduse rakendussätted. Meile on oluline, et seadus jõustuks käesoleva aasta 1. septembril. Vabariigi Valitsuse nimel teen ettepaneku toetada seaduseelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Küsin tõesti. Nimelt, nii sise‑ kui väliseksperdid on üldiselt hinnanud, et Eesti teadustegevuse süsteemi põhidefekt on mittevastavus Eesti vajadustele, millest tõukub omakorda see, et eraraha investeeritakse Eesti teadusse ikka äärmiselt vähe. Lisaks on probleemiks vohav bürokraatia, rahastuse ebastabiilsus ja teadlaskarjääri vähene atraktiivsus. Praegu on raske öelda, kuidas need eelnõust tulenevad muudatused seda olukorda parandavad. Ja mina ei taha ka ette negatiivne olla, küll aga näen ma selgelt, et mitte kusagilt otsast ei parane rahvusteaduste olukord, olenemata sellest, et seletuskirjas väidetakse, et tähelepanu on sellele pööratud, ja teie ka väitsite seda. Seda on peetud väga suureks puuduseks, et rahvusteaduste olukord Eestis nii nigel on. Ja küsin, miks te olete sellele eelnõus nii vähe tähelepanu pööranud.

Aitäh! Ma püüan nüüd neile küsimustele kuidagi järgemööda [vastata], järge hoida. (Saalist öeldakse midagi.) Mis see ainuke küsimus siis oli? (Jaak Valge täpsustab saalist.) 

Rahvusteaduste olukord on selles mõttes juba mõni aasta tagasi paranenud, et rahvusteadustele eraldatakse tervelt 5% kogu teadus‑ ja arendustegevuse rahast. Lisaks sellele on Tartu Ülikoolil rahvusprofessuurid, mida halduslepingutega täiendavalt rahastatakse. Nii et ma arvan, et meil ei ole ilmselt alust väita, et rahvusteaduste olukord on halvemaks läinud. Vastupidi, rahvusteaduste olukord on viimastel aastatel siiski oluliselt paremaks läinud.

Külastasin ise hiljuti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust, kellel on mitu rahvusteaduslikku granti, kui neid võib niimoodi nimetada. Need ei ole küll rahvusteaduste alt saadud grandid, aga tegeletakse Eesti humani[taarteaduste] ajaloo uurimisega väga süvitsi, rahvusvaheliselt väga kõrgel tasemel. Nii et lisaks sellele, et meil on rahvusteaduste erarahastus ja rahvusprofessuurid, on meil tegelikult ka tugevad teadusgrandid, mida on saadud teadusagentuurilt rahvusteaduste uurimusteks. Ma ei julgeks väita, et meil on rahvusteadustega olukord Eestis halb või läheb sugugi halvemaks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister, aitäh ettekande eest! See on väga vajalik seadus. Partneritelt on tulnud ka mitmesuguseid ettepanekuid, aga küll me jõuame esimese ja teise lugemise vahepeal neid kultuurikomisjonis vaagida.

Küsin ühe senise kokkuleppe kohta. Kui neli aastat tagasi toimus muudatus ja eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused hakkaksid ka saama baasfinantseerimise raha – nüüd on see baasrahastus –, siis oli see tegelikult [teiste] teadus- ja arendusasutuste arvelt ja neile mõnes mõttes halb üllatus, sest nende eelarved vähenesid. Leppisime mõni aeg tagasi MKM-iga kokku, et need võtab edaspidi rahastada MKM. Seaduses on ka, et innovatsiooni valdkonna eest vastutav ministeerium hakkab seda eraõiguslikele [asutustele] maksma. Aga kas ma olen õigesti aru saanud, et Haridus- ja Teadusministeerium annab neile selleks enda eelarvest vastava raha ja see ei too Haridus- ja Teadusministeeriumile …

Teie aeg!

… valdkonnaraha tegelikult üldse juurde?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest on kokku lepitud, et äriühingutena tegutsevatele eraõiguslikele teadus‑ ja arendusasutustele tegevustoetuse eraldamine liigub Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Sinna liigub ka tänane baasfinantseerimise raha, mida nendele haridusministeeriumist eraldatakse. Kuid siin on hästi suur aga: on kokku lepitud ka see, et tulevase tegevustoetuse arvutamisel ei võeta erasektori puhul arvesse ettevõtluslepingute osakaalu. See ei ole lihtsalt asjakohane, kui me arvestame erasektori teadus- ja arendustegevuste alusel tegevustoetuste väljamaksmist. Selle võrra tegelikult tõenäoliselt väheneb erasektorile antava teadus- ja arendustegevuse baasfinantseeringu summa.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma kõigepealt ütlen kolleeg Jaak Valgele, et meie ettevõtted siiski panustavad teadus- ja arendustegevusse rekordiliselt, rohkem kui riik kokku, ja see on kasvav trend. Aga minu küsimus. Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik on tõstatanud ettepaneku, et teadusrahastus peaks olema rohkem seotud kõrghariduse rahastamisega. Te natukene viitasite ka oma ettekandes, et see seadus seda teemat puudutab. Aga tooge palun konkreetsemalt välja, kuidas meie ees olev TAIKS parandab kõrghariduse ja teaduse omavahelist sidusust.

Jaa. Olemasolev TAIKS seda olukorda, kus me kõrgharidust rahastame [ühe] seadusloogikaga ning teadus- ja arendustegevust eraldi, siiski ei muuda. Need on siiski erinevad potid. On tõesti olnud ettepanekuid – selle ettepaneku on teinud nii Tõnu Viik kui ka Jaak Aaviksoo –, et me viiksime need riigieelarve vaatest ühte potti kokku ja kehtestaksime seal osakaalud: mis on teaduse osakaal, mis on kõrghariduse osakaal. Ülikoolile antaks lihtsalt see tervikpott üle ja ülikool juba ise siis otsustaks, milline osa sellest läheb teadusesse ja milline osa läheb kõrgharidusse. See on selline Soome mudel, kus antakse ülikoolile üle tervikrahastus, mitte niimoodi, et räägitakse läbi teadus- ja arendustegevuse baasfinantseerimise – tulevase tegevustoetuse – summad ja eraldi räägitakse läbi kõrghariduse tegevustoetus.

Ülikoolid on sellest tegelikult eriarvamusel. Tallinna Ülikool väga toetab seda. See suurendab kindlasti ülikoolide finantsautonoomiat. Eestis on ülikoolide finantsautonoomia nõrgakene, sellepärast et riik väga tugevasti nii-öelda [tõmbab] nööre, juhib raha kasutamist. Tartu Ülikool, kes on teadus- ja arendustegevuse rahast kõige suurem tegevustoetuse saaja, selles suhtes väga optimistlik ei ole. Siin on ülikoolidel erinevad huvid.

Aga haridusministeerium on võtnud endale ülesandeks ikkagi see variant või mudel läbi analüüsida. Kui me rakendaksime mudelit, kus kõrghariduse tegevustoetus ja teaduse tegevustoetus on ühes eelarvepotis ja seal on ka kriteeriumid, mille alusel kellelegi seda raha jaotatakse – nii teaduslikud mõõdikud kui ka kõrghariduse mõõdikud –, siis antaks ülikoolidele see üle tervikpotina. Ülikool saaks oma eelarvet [tehes] ise kujundada teaduse ja kõrghariduse [rahastuse] osakaalu. Mis mõju sellel potentsiaalselt Eesti kõrgharidusele ja teadusele oleks, seda analüüsi me täna haridusministeeriumis teeme.

Anti Poolamets, palun!

Jaa. Te ütlesite tabavalt, et nöörikeste kaudu, raha kaudu juhitakse kõrgharidust. Autonoomia on tihtipeale sõnakõlks selle kõrval, sest rahaga juhitakse kõike. Mulle valmistab siin eelnõus muret see, et Vabariigi Valitsuse juurde tuleb innovatsioonipoliitika nõukogu. Kas see mitte ei hakka hoopis järjekordselt ideologiseerima, nii et [hakatakse] ideoloogiliselt suunatud teadust tegema? Kogu ülikoolide suund antakse puhtideoloogiliselt ette. Rohepööre – sinna panete raha. Uurite õigusteaduses ainult seda, kuidas Euroopa Liit föderatsiooniks areneb, ja kiidate takka, või siis seda ebateadust, mida te ise esindate teadusministrina 150 soo olemasolu [jutuga]. Võib-olla see on teie arvates innovatsioon, sest inimkonna ajaloos pole kunagi 150 sugu leiutatud. Mis siis juhtuma hakkab, kas hakkate oma 150 soo asja ajama selle kaudu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean ilmselt fakte täpsustama. Täna on olemas Teadus- ja Arendusnõukogu, mis on peaministrit nõustav organ või komitee. Selle [soovitused] ei ole mitte kellelegi otseselt siduvad. See on selline komitee, mis annab peaministrile teadus‑ ja arendustegevuse kohta nõu. Otsused tehakse siiski muul tasandil. Seadusest tulenevalt on teadus- ja arendustegevuse puhul suurem osa otsustusõigusest ülikoolidel ja teadusasutustel endil. Ehk siis siin ei ole tegelikult poliitilist sekkumist, seda Eestis praktiliselt olla ei saa.

Teadus- ja Arendusnõukogu nii-öelda mandaati, mille kohta see peaministrile nõu annab, selle seadusega laiendatakse. Sellesse mandaati tuuakse ühtlasi sisse innovatsiooni valdkond. [See ei piirdu] mitte ainult teadus- ja arendustegevusega, vaid on ka innovatsiooni valdkond. Tõenäoliselt lihtsalt selle komitee, nõukogu mandaat laieneb. Aga veel kord, tegemist ei ole siduvaid otsuseid tegeva organiga, kus toimub mingi hääletus. See on nõuandev kogu, kus tehakse otsuseid peaministrile ja ka teistele valitsuse liikmetele nõu andmiseks.

Lisaks sellele on olemas teaduspoliitika komisjon ja innovatsioonipoliitika komisjon. Teaduspoliitika komisjon koguneb haridusministri juures ja innovatsioonipoliitika komisjon koguneb majandusministri juures. Need kaks komisjoni juhivad teadus- ja arendustegevuse riiklikke strateegiaid ning nende strateegiate elluviimist ja täitmist. Nüüd tekib nende kahe komisjoni asemele üks komisjon ehk teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni [juht]komisjon. Siis ei ole kaks erinevat komisjoni, kuna meil on ka üks strateegia: teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia. Meil ei ole kahte erinevat strateegiat. Nii et tegelikult komisjonide arv selle seaduse tulemusena väheneb.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt palju õnne, et see seadus on nüüd pärast pikka ootamist meie ees! Muidugi on rõõm, et teaduseetika valdkonna korraldamine saab seaduse tasemel lahendatud.

Minu küsimus on see, kas see tagab, et kõik Eestis tehtavad teadusuuringud läbiksid teaduseetilise kooskõlastuse. Praegu vajavad näiteks ministeeriumide tehtavad uuringud Andmekaitse Inspektsiooni kooskõlastust. See tähendab, et pädevus on eelkõige just andmetöötlemises, kuigi nad peaksid vaatama ka eetilisi aspekte. Kas see on teie mure? Kas me peaksime selle peale edasi mõtlema ning koostööd Andmekaitse Inspektsiooni ja rakendusüksuse, Eesti Teadusagentuuri vahel tihendama? Missugused mõtted selle kohta on?

Ja kiire [lisa]küsimus: kas on mõistlik ikkagi seadusesse rahastamise kohta summa 3000 eurot sisse panna? Inflatsioon võib …

Teie aeg!

… selle ju vägagi ära süüa.

Teaduseetika komitee kohta: tõesti, teadusagentuuri juurde moodustatav teaduseetika komitee võtab üle kõik täna teiste asutuste juures tegutsevate eetikakomiteede ülesanded. See ei võta üle Andmekaitse Inspektsiooni ülesannet tegeleda andmekaitsega. Kui on tegemist uuringutega, kus kasutatakse elanikkonna andmeid ja elanikkonna andmeid rahvastikuregistrist või kuskilt välja nõutakse, siis see eeldab Andmekaitse Inspektsioonilt loa saamist nende andmete kasutamiseks uuringute tegemisel. Teaduseetika komitee lähtub sellest, kas neid andmeid on kasutatud eetiliselt, kas on järgitud teaduseetika reegleid uuringute läbiviimisel.

Seaduseelnõu ettevalmistamise ajal oli väga suur arutelu selle üle, et on huvirühmad, kes soovivad, et teaduseetika komitee nõusolek uuringu läbiviimiseks oleks kohustuslik, et see sätestataks inimuuringute puhul kohustusena. Siin jäid tegelikult erinevad huvigrupid eriarvamusele. Praeguses seaduseelnõus on siiski Riigikogule välja pakutud lahendus, et teaduseetika reeglite rakendamine on teaduseetika põhimõtetest endast lähtuv tegevus. See on teaduseetika kokkuleppe osa ja seda nõuavad tegelikult ka rahastajad. Rahastaja paneb ju paika reegli, et tema raha andmise tingimuseks on eetikakomitee nõusoleku saamine uuringute tegemiseks. Ja see jääb kehtima.

Me kõikide uuringute puhul kohustuslikku teaduseetika komiteest läbikäimist hetkel seaduses ei sätesta. Meile tundus see natuke ülereguleerimisena. Siis tekib väga kiiresti vaidlus selle üle, milline on selle kohustuse ulatus või piir, kust alates peaks tegema selle kohustuslikuks. Aga teaduseetika reeglistik minu arust siiski väga hästi reguleerib seda, millisel hetkel on vaja teaduseetika komitee nõusolek saada, ja grandirahade rahastaja reguleerib seda tegelikult täpselt samamoodi.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul tekkis selline küsimus, et kuidas see teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus hakkab mõjutama rahvusvahelist koostööd. Teatavasti ei tehta teadust ju mitte ainult ühe riigi piiride sees. Kas see mõjutab kuidagi rahaliselt, teeb igasugused organisatsioonilised asjad lihtsamaks, või kas üldse?

Aitäh! Tegelikult rahvusvahelist koostööd see otseselt kuidagi ei mõjuta. See reguleerib seda, kes on Eestis teaduse, arenduse ja innovatsiooni süsteemi osapooled, ja nende osapoolte vastutust. See defineerib, mis asi on teadus‑ ja arendustegevuse asutus, defineerib, kes on Eesti mõistes teadlane. Kusjuures me oleme kasutanud rahvusvahelisi definitsioone, me ei ole leiutanud ise mingeid muid definitsioone, nii et need ühtivad nendega väga selgelt. See, keda OECD Frascati käsiraamatus käsitletakse teadlasena, on ka Eestis defineeritud teadlasena. Kui on ikkagi "teadlane" juurde märgitud, siis ei tohiks rahvusvaheliselt tekkida vaidlust, kas need kriteeriumid, mille alusel teadlast määratletakse, on Eestis kuidagi teistsugused kui rahvusvaheliselt. Ei ole. Me rakendame siin rahvusvahelisi määratlusi. See reguleerib ära ka rahastamise, selle, kuidas Eesti riigieelarve rahaga rahastatakse teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korraldust. Samuti reguleerib see eetikapõhimõtteid. Aga see ei reguleeri rahvusvahelist koostööd, mis on teaduses valdavalt väga tugevalt autonoomne, teadlaste enda otsus.

Liina Kersna, palun! 

Suur tänu! Mul on tõesti väga hea meel, et ministeerium analüüsib, kuidas teaduse ja kõrghariduse rahastust omavahel paremini siduda. Kindlasti võivad ülikoolidel olla erinevad seisukohad ja riik peab vaatama, mis oleks siis riigi või süsteemi seisukohalt kõige parem. Ülikoolide finantsautonoomia on minu meelest oluline väärtus, mille eest seista. Ja ma küsin üle: kas ma sain õigesti aru, et TAIKS‑is vähendatakse ülikoolide hindamisi ehk teaduse ja kõrghariduse evalveerimine viiakse kokku? Me [näeme] seaduseelnõu tagasisidest, et selles ei olda ülemäära kindlad, et need kokku viiakse. Kas te kinnitate, et need viiakse kokku, [tehakse] üks hindamine?

Jaa, ma kinnitan, et [tehakse] üks hindamine. Ehk siis ülikoolide ja evalveeritud rakenduskõrgkoolide teaduse evalveerimine viiakse tulevikus läbi institutsionaalse akrediteerimise raames. See ei tähenda seda, et teaduse evalveerimist läbi ei viida. Need on lihtsalt ühe protsessi sees, need muutuvad ühe protsessi osaks, ei ole kaht erinevat protsessi. See vähendab oluliselt ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide bürokraatiat, et ei pea kahte protsessi samal ajal tegema. Tegelikult need ei ole isegi samal ajal, on niimoodi, et ühel aastal lõpeb institutsionaalne akrediteerimine ära ja järgmisel aastal algab teaduse evalveerimine. See ei ole lihtsalt ka selles mõttes loogiline, et kõrghariduse institutsionaalse akrediteerimise puhul on teadus- ja arendustegevuse kvaliteet väga oluline sisend selleks, et hinnata kõrghariduse kvaliteeti. Nii et see on loogiline, et institutsionaalse akrediteerimise protsessi raames me ühtlasi evalveerime teadus- ja arendustegevust. Aga see ei kehti teadus- ja arendustegevusasutuste puhul, kellel ei ole kõrghariduse andmise kohustust.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Riigikogu kultuurikomisjon on saanud eelnõu kohta juba tagasisidet, mõni märkus siit. Eesti Teaduste Akadeemia on toonud välja, et teaduseetika hindamise ülereguleerimine võib muuta protsessi bürokraatlikuks ja aeglaseks, ning ei poolda eetikakomitee teenuste muutmist tasuliseks. Sisekaitseakadeemia märgib, et evalveerimise kriteeriumid ei ole selged, eriti teadlaste järelkasvu näitajate osas. Kuidas te neid kahte seisukohta või arvamust kommenteerite?

Õigus küsida raha puudutab seda juhtu, kui teaduseetika komitee poole pöördutakse ülesannete puhul, mis ei ole teaduseetika komitee põhimääruses selle ülesannetena otseselt sätestatud. Ei ole välistatud, et teaduseetika komitee saab ka teisi hinnanguid anda, aga sel juhul ei saa eeldada, et see tuleb teadus- ja arendustegevuse rahastuse eest.

Teine küsimus … Vabandust, kas [küsija] tohib teist küsimust täpsustada? (Saalist öeldakse midagi.)

Ei, mitu küsimust ei ole. Ta saab uuesti küsimise [soovi] sisse panna.

Et evalveerimise küsimused ei ole selged teadlaste järelkasvu osas. Aga evalveerimise küsimused ei ole TAIKS-i osa ehk evalveerimise süsteemi loomise kohta on hoopis eraldi dokument. Selles mõttes, et TAIKS-is ei ole lahti seletatud, mis on evalveerimise küsimused, hindamisküsimused.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, juhataja! Aitäh, ettekandja! Suur asi on tõesti ära tehtud. Viis aastat on oodatud, võib aasta veel oodata. Aga sa oled olnud teadlane, mina olen ka olnud teadlane. Teadlase elukutse ei ole praegusel ajal väga populaarne ei Eestis ega kuskil mujal maailmas. Üks põhjus on kindlasti määramatus, väga suur määramatus: sa sõltud väga palju grantidest, sa ei tea, mis sinust viie aasta pärast saab, ja sa pead kogu aeg võitlema olemasolu eest. Kuidas sina näed, kas TAIKS annab ka sellele teadlasele, kes on pingis ja teeb teadust, suurema kindlustunde, nii et ta otsustab karjääri teha Eestis? Või ta peab ikkagi vaatama, silmad lahti, maailmas ringi, kus on parem elu?

Jaa. Eesti teaduse rahastamise süsteemi tugevus – tänaseks on see võib-olla kujunenud natuke takistuseks – on olnud see, et suur osa raha [jagamisest] on konkurentsipõhine ehk seda jagatakse grandipõhiselt või on konkurentsipõhiselt tehtud sihttoetused. Baasraha on olnud 40% ja 60% rahast jagatakse konkursi alusel. See on olnud meil üheksakümnendatel ja kahetuhandendatel või viimase 30 aasta jooksul tegelikult õige otsus, sellepärast et see on – kuidas ma nüüd ütlen? – puhastanud meie teadussüsteemi. Selle tulemusena on nii-öelda ellu jäänud parimatest parimad. Meil on täna absoluutselt tugevaim, maailma tipptasemel teadussüsteem.

Ja nüüd tuleb aga: selle teadussüsteemi järgmises arengufaasis ei saa see püsida nii kõrgel tasemel enam samasuguse rahastusmudeliga, nagu see oli viimased 30 aastat. See seadus, TAIKS seda teistmoodi ei reguleeri, välja arvatud see, et baasfinantseerimise osa muudetakse suuremaks: 70% rahast on garanteeritud, see ei ole muutuv osa. Iga aasta ei arvutata ülikoolide baasfinantseerimise summasid ümber, vaid see on enam-vähem prognoositav, et 70% ulatuses nad järgnevatel aastatel teaduse rahastust saavad. 30% on siis see nii-öelda muutuv osa, mis tuleneb tulemusnäitajatest.

Teine stabiilsuse element on nooremteadurite palgareform, mis veel käib: kui sa alustad teadlaskarjääri, oled nooremteaduri kohal ja sul on doktorikraadi tegemine käsil, siis on sulle siiski sissetulek garanteeritud. Vanasti oli ka see kohutavalt ebakindel, suur osa doktorante tegelikult töötas kuskil mujal ja tegi doktorikraadi põhitöö kõrvalt. Täna on ikkagi loodud süsteem, kus sa saad pühenduda teadlaskarjääri algusetapis karjääri ehitamisele.

Aga nüüd on küsimus selles proportsioonis, et 60% on konkurentsipõhine ja 40% nii-öelda püsiv raha. Meil on teaduspoliitika töörühmas käsil selle süsteemi ülevaatamine. Ma tegelikult olen seda meelt, et see rahastussüsteem, mis tõi meid sellesse heasse teadussüsteemi, kus meil on tipptasemel teadus, ei ole enam see, mis meid siit edasi viib. Konks on selles, et selle 1% kokkuleppe osas otsustati ju ära, et 20% sellest kasvurahast antakse teistele valdkondlikele ministeeriumidele. Meil on tunne, et tegelikult see raha kõnnib teadussüsteemist välja, [õigemini,] et see ei liigu teadussüsteemi, 20% rahast ei jõuagi teadussüsteemi. Ma arvan, et me peame sellele otsa vaatama ja ausalt ütlema, et see 40 : 40 kokkulepe, mis omal ajal sõlmiti, vajab ülevaatamist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Antud seadus toob sisse teaduseetika väärkäitumisjuhtumite menetlemise komisjoni, mis võib määrata tasulisi teenuseid kuni 3000 euro ulatuses. Kuidas on välistatud, et selline tasuline mehhanism ei loo huvide konflikti või ei muuda teadlaste jaoks eetiliste küsimuste lahendamist ebavõrdselt kättesaadavaks?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, teenus on tasuline juhul, kui tegemist on teenusega, mis ei ole otseselt teaduseetika komitee põhiülesanne. Teaduseetika komiteel on lubatud lahendada ka neid konflikte, mis on väljaspool teaduseetika komitee põhiülesandeid, aga seda siis põhimõtteliselt raha eest. Suurt osa teaduseetika komitee põhiülesannetest teeb teaduseetika komitee teadlastele tasuta. Ei ole nii, et iga teenuse eest küsitakse raha.

Margit Sutrop. 

Minu teine küsimus puudutab autonoomiat ja seekord mitte ülikoolide, vaid rakendusüksuse, see tähendab Eesti Teadusagentuuri autonoomsust määrata, nagu täna on, uurimistoetuse taotlemise, taotluse hindamise, toetuse määramise ja toetuse tagasinõudmise täpsemad tingimused. Siin on § 22 lõige 3. Ma küsin seda just selles valguses, mis praegu USA-s toimub ning kuidas seal sõidetakse teadusasutuste ja teaduse hindamise paneelide autonoomiasse räigelt sisse ja sekkutakse poliitiliselt. Ma ei kahtlusta üldse, et praegune minister hakkab seda tegema. Aga kui me võtame arvesse kõikvõimalikke olukordi, kuidas me teeme selle siis kuulikindlaks, vettpidavaks? Kuuleme siin ju korduvalt ka ühe kolleegi arvamust, et me suuname toetusi üldse valede teemade [uurimiseks] ja me võiksime teatud asjad lõpetada. See erakond võib sarnaselt Ameerika kogemusele siin tegutsema hakata. Mis me teeme selleks, et see ei oleks poliitilise ministri pädevus, vaid oleks just nimelt teadlastest ekspertide käes?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga oluline küsimus. Ega see välja pakutud lahendus ei muuda seda, et paneelid on oma hindamises sõltumatud, ja ka tänane lahendus ei garanteeri seda, et minister ei sekku paneeli otsustesse. Ehk siis kumbagi pidi, ükski lahendus ei ole tegelikult kuulikindel. Ka täna on võimalik ministril inimesi teadusagentuuris välja vahetada. Kui ei sobi, siis tuleb ja vahetab välja: "Küll ma selleks lahenduse leian, kui mul seda teha on vaja." Nagu me Ameerika näitel näeme, selleks ei pea isegi õigusriigi reeglitest kinni pidama, võib lihtsalt inimesi päevapealt meiliga vallandada, kusjuures suvalise inimese otsuse alusel. Ma tahan lihtsalt öelda, et kuulikindlaks ei ole võimalik kummalgi juhul seda olukorda teha.

Miks me oleme teinud seadus[eelnõus] ettepaneku muuta senist praktikat just nimelt Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuse taotlemise ja andmise tingimuste reguleerimisel? See tuleneb juristide väga pikaaegsest vaidlusest selle üle, et seni kehtinud praktika ei lähtu põhiseaduses ette nähtud reeglistikust või õigusriigi põhimõtetest. Põhiseaduslikest riigi raha kasutamise kaalutlustest tulenevalt peab riigi raha jaotamine toimuma seaduse või üldaktiga, kas seaduse või ministri määrusega. Seega ei saa eraõiguslik sihtasutus Eesti Teadusagentuur kehtestada rahastamise tingimusi ja korda. Ehk see, mida ministri määruses reguleeritakse tulevikus, on rahastamise tingimused: kellel on õigus sellele rahale ligi pääseda ja millised on selle raha jaotamise tingimused. Aga selle raha jaotamise korra rakendajaks jääb ka tulevikus jätkuvalt teadusagentuur. Loomulikult on ülioluline, et säilitatakse väga tugev autonoomia, ehk ministri õigus paneelide tulemustesse sekkuda tuleb selles protsessis välistada.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Kõik, mida teie valitsus siia saali toob, on praktikas hoopis teine kui see, mis te siin kokku räägite. Räägite ilusa muinasjutu, aga tegelikkuses hakkab asi teistmoodi olema. Iseenesest juba asjaolu, et kahe komisjoni asemele tehakse üks komisjon, tähendab seda, et te hakkate juhtimist tsentraliseerima. Selle võrra on kergem tsentraliseerida, ükskõik mida te autonoomsuse kohta räägite. Me nägime ju COVID‑i terrori, koroonaterrori ajal, kuidas need asjad käisid. Valitsuse jaoks olid aktsepteeritavad ainult need teadlased ja need uuringud, mis nende poliitikaga sobisid, ja teiste teadlaste uuringuid lihtsalt ei aktsepteeritud. Ja täpselt nii hakkab ka sellega nüüd olema. Täpsustage see asi ära: te rääkisite, et ainuülesanne on nõu andmine, aga kuidas selle järgi siis rahastamise otsustamine toimub? Kes siis rahastamist otsustab? Valitsus?

Aitäh selle küsimuse eest! Rahastusotsused on järgmised. Kõigepealt otsustab valitsus riigieelarves teadus‑ ja arendustegevuse jaoks eraldatud vahendite mahu, selle [summa] suuruse, mis eraldatakse. Seejärel teeb haridusministeerium otsuse, milline osa sellest rahast liigub sihtfinantseeringuks, milline sihttoetusteks, milline baasfinantseerimiseks ja milline grantideks. Need proportsioonid on paika pandud. Nende proportsioonide üldine põhimõte on kokku lepitud Teadus‑ ja Arendusnõukogus, aga Teadus‑ ja Arendusnõukogul on nõuandev roll, selle otsused pole kohustuslikud. Need on proportsioonid: 50% rahast läheb baasfinantseerimiseks ja 50% uurimisgrantideks. See otsus tehakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumis selle raha kohta, mis on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi all. Lõpuks eraldatakse see raha, mis läheb teadusgrantideks, täpselt samamoodi teadusagentuurile, kes korraldab paneelide kaudu uurimisgrantide konkursid, mida hindavad rahvusvahelised teaduspaneelid. Sinna minister enam ei sekku ja tal ei olegi õigust sekkuda. Minister ei otsusta, kes saab teadusgrandi ja kes ei saa teadusgranti. Selle otsuse teevad [teadlased] autonoomselt, poliitikutest sõltumata.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Loen siit: "Eelnõuga (lõikega 4) täpsustatakse, et vähemalt 15‑aastane noor on piisavalt küps, et otsustada iseseisvalt teaduslikes uuringutes osalemise üle […]" Ehk siis ta võib osaleda ilma, et ta saaks vanematelt nõusoleku. Kas on ka mingid piirangud seoses teaduslikes uuringutes osalemisega? Kas see hõlmab ravimiuuringuid või sotsiaalseid uuringuid? Ja kuidas on jõutud just selle vanuseni, [seisukohale], et 15‑aastane noor on piisavalt küps?

Aitäh küsimuse eest! Ravimiuuringus noor ilma vanema nõusolekuta osaleda ei saa, sest tegemist on füüsiliselt sekkuva uuringuga. See kehtib ainult nende uuringute puhul, mis ei ole füüsiliselt sekkuvad: küsitlused, näiteks sotsioloogilised küsitlused, tänavaküsitlused, üliõpilaste tööd. Seal ei oleks enam vaja lapsevanema nõusolekut ja 15‑aastane saaks ise otsustada, kas ta Tartu Ülikooli doktorandilt tulnud küsitlusuuringule vastab või ei vasta. Välja on arvatud juhud, kus tegemist on füüsiliselt sekkuva uuringuga.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Ma tulen näidetes ikka selle koroona sundvaktsineerimise aja juurde, kui käsitleti selektiivselt [vaktsiinide] mõju ja teadusuuringuid. Siis oli ka Teadus- ja Arendusnõukogu ja teatavasti meedia võttis nõukogu liikmetelt või esimeestelt intervjuusid. Me nägime seda, et kui enam ei sobinud need sõnumid, mida nõukogu esimees ütles, siis vahetas peaminister ta lihtsalt välja inimese vastu, kes edastas tema jaoks sobivaid sõnumeid. Mul tekibki küsimus, kas see nõuanne on selektiivne. Kuidas te välistate selle, et hakkab toimuma täpselt sama stsenaarium, mida me kõik – terve Eesti riik – oleme näinud, et ainult valitsusele sobivaid sõnumeid võib edastada ja nõu andmine võib olla ka ainult selline, mis valitsusele sobib? Kuidas see eelnõu selle välistab?

Aitäh küsimuse eest! Te nüüd ajasite omavahel segamini teadusnõukogu ning Teadus- ja Arendusnõukogu. Teadusnõukogu oli koroonaajaks toonase peaministri Jüri Ratase ehk sellesama valitsuse, kus te ise olite, kokku kutsutud nõukogu. Minul ei ole mingit mandaati selgitada, millega tegemist oli. Teie valitsus, EKREIKE valitsus, selle nõukogu kokku kutsus. Mina arvan, et see nõukogu tegi head tööd ja ma ei näe mingit põhjust selle tööd kritiseerida.

Teadus- ja Arendusnõukogu on püsiv komitee, mis on olnud aastast 1997, kui ma ei eksi, peaministrile nõu andev kogu. See on kogu aeg olemas olnud, oli teie ajal ja on meie ajal. Selle paneb kokku peaminister ja see on peaministrile nõu andev kogu. Need on kaks erinevat asja. Teadus- ja Arendusnõukogu ei tegelenud koroonanõustamisega. Need asjad on natuke segi läinud. Igal peaministril, ka teie peaministril, kui te kunagi valitsuses olete, on õigus Teadus- ja Arendusnõukogu koosseis kokku panna.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Vot nii! Nojah, tõepoolest, te ütlesite, et meil on ka õigus. Aga Margit Sutrop tõstis tõesti väga kallutatult selle teema poliitilisse fookusesse. Kõigepealt ta süüdistas meie kõige suuremat liitlast USA‑d, justkui toimuks seal midagi äärmiselt taunitavat. Minu teada seal üritatakse riigi raha kokku hoida ja see pole meie kritiseerida. Ja kui USA‑s on teaduse tegemise sildi all raha palju vasakule liigutatud ja ära raisatud, no siis nad teevadki õiget asja. Teadust saab tänapäeval teha ainult rahaga, ja olgem ausad, päris suure rahaga. Sutropi küsimusest tuli väga selgelt välja, et ta küsis teilt avalikult, et kui see rahajagamissüsteem ja kontroll praegu nii üles ehitatakse, siis kas see ei peaks jääma igavesest ajast igavesti ainult Reformierakonna kätte. Ta tegelikult andis mõista, et praegune valitsus kavatsebki selle niimoodi üles ehitada, et nad saavad teaduse oma kontrolli alla võtta. Ja jumal hoidku, kui peaks juhtuma, et keegi teine võimule saab, äkki siis saaks keegi seda kuidagi nende meelest valesti ära kasutada. Sain ma õieti aru?

Teie küsimus! Aitäh!

Ma ei saa olla Margit Sutropi suuvooder, aga mina sain Margit Sutropi küsimusest väga hästi aru. Küsimus ei olnud selles, kas Reformierakond saab kontrollida teadlaste jagatavat raha. Küsimus on selles, kas säilib teadlase autonoomia teha teadust, mida teadlane oma uurimisküsimuste põhjal õigeks peab, sõltumata sellest, kas poliitik kirjutab talle ette, mida ta teadlasena uurima peab. Meil on üks naaberriik, kes kirjutab teadlastele väga selgelt ette, mida tohib ja mida ei tohi teadlane uurida, mida tohib ja mida ei tohi teadlane kirjutada. Ja see ei ole teadus. See ei ole teadus!

Teadus on see, kui teadlane omaenda teadmise soovist lähtuvalt defineerib uurimisküsimused ja nendele vastuseid otsib. Teised teadlased on tema hindajad. Nad hindavad, kas nendele uurimisküsimustele vastuste otsimine on olnud korrektne, lähtub teaduseetikast ja teadusmetoodikast ehk kas järeldused, mida teadlane teeb, on teaduskogukonnas aktsepteeritavad lähtuvalt üldistest metoodilistest ja eetilistest põhimõtetest. See on see, kuidas teadus toimib. Ja kui poliitikud sinna käe topivad, on see äärmiselt halb, sest see viib tegelikult halva teaduseni, valede teadmisteni. Meie seda ei tee, me püüamegi ausalt öeldes teile praegu väga selgeks teha, miks me ei tohiks seda teha ja miks me teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduses reguleerime seda nõnda, et poliitikud kätt sinna ei [pistaks].

Laseme ettekandjal küsimusele vastata. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, nüüd me siin siis oleme: teie sõnad on ühed, aga teod on teised. Võib-olla tõesti naaberriik kirjutab teadlastele ette. Võib-olla kirjutab, võib-olla mitte, seda me ei tea. Noh, las nad teevad, mis nad tahavad.

Aga mis Eestisse puutub, siis me just nägime, kuidas poliitikud tormasid kallale Mart Saarmale, teaduste akadeemia presidendile, ja hakkasid talle ette heitma, miks ta räägib seda, mida ta räägib. Kusjuures ta rääkis ainult seda, et teadlastel ongi ülesanne kahelda kõiges, teadlastel on kõigil eriarvamus. Ja siis tulid poliitikud, kes ütlesid, et nii ei tohi rääkida, teadlastel peab olema ainult üks arvamus, kuidas niimoodi tohib ja kuidas niimoodi üldse saab. Me väga selgelt nägime, kuidas poliitikud just nimelt toppisidki oma nina teadusesse ja teadlaste tegevusse ja hakkasid neile kõike ette kirjutama. Vabandust, see jutt, mida te räägite, ja teod ei lähe absoluutselt kokku!

Aitäh! Võtan korra lahti selle, mis olukord Mart Saarmaga oli. Esiteks, mitte ükski poliitik ei ole teinud otsust, mis on keelanud Mart Saarmal uurida seda, mida Mart Saarma uurida tahab. Ükski poliitik … (Saalist öeldakse midagi.) Las ma vastan küsimusele. Te esitasite küsimuse, aga te ei lase mul vastata. Mitte keegi ei ole takistanud Eestis uurida kliimaga seotud küsimusi, mitte ükski poliitik ei ole keelanud seda teha. Teadlasel on autonoomne õigus seda teha. Ainukesed, kes võivad öelda, et uuring, mis on tehtud, ei ole teaduse mõttes adekvaatne, on teised teadlased. Seda ei saa öelda poliitik. Nüüd … Kas ma võin küsimusele vastata?

Kuulame vastuse lõpuni!

Küll aga on poliitikul õigus teadlasega avalikus ruumis vaielda. Absoluutselt, see õigus on! See õigus on teil, see õigus on Irja Lutsaril. Kusjuures Irja Lutsar esines teadlasena selles olukorras, kui ta vastas Mart Saarmale, mitte poliitikuna. See õigus on Jevgeni Ossinovskil, kes muuseas tõi arutelus Mart Saarmaga välja teaduslikud argumendid, mitte isikliku arvamuse selle asja kohta. Ta tõi ka tõendid, ta viitas teadustöödele. See on väga tervitatav, kui me sellist debatti peame. [Ei ole] nii, et me ei tohi üldse teadlastega ühiskondlikku debatti pidada. Kuidas me teadlastega ühiskondlikku debatti peame, kui me arvame, et poliitikud ei tohi nendega ühiskondlikku debatti pidada? Küll aga ei tohi poliitikud teadlasele öelda, mida ta tohib ja mida ta ei tohi uurida. Mart Saarmal ei ole keelatud uurida seda, mida Mart Saarma uurida tahab.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Möödunud nädalal laekus info, et üks Kanada osariikidest tunnistas COVID-i pandeemias tehtud otsused teadusvastasteks ja samuti oli poliitik poliitiliselt kallutatud. Kuidas me saame siis ainult usaldada teadust, kui ühel hetkel leitakse, et see teadus, mida on populariseeritud, antud juhul COVID-i puhul, on osutunud valeks?

Ei oska kommenteerida, mis juhtum oli Kanadas. Ei oska kommenteerida!

Kalle Grünthal, palun!

Selge see, et te ei oska Kanada asja kommenteerida, sest see on ebamugav teema. Küsin siis niimoodi. Aga mis siis saab, kui ühel hetkel selgub, et see teadus, mida siin nõndanimetatud teadlased propageerisid, osutub hiljem teistsuguseks ehk selgub, et [tegemist] oli libateadusega? Jälle COVID-i näide.

Aitäh küsimuse eest! Okei, nüüd me jõuame teaduse olemuse arutelu juurde, mis ei puuduta, ma saan aru, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust. Teaduses muudetakse teadmisi kogu aeg. Teaduse loogika on see, et seda ehitatakse nagu tellistest müüri. On ühed teadlased, kes laovad müüri esimese kihi, nad teevad sellega 20 aastat tööd. Kui esimene teadmistekiht on laotud, siis kasutavad järgmised teadlased seda uue teadmistekihi ehitamiseks, ehitatakse tellisemüüri järgmine kiht. Selles protsessis võib juhtuda, et teise kihi ladujad, kes kasutavad eelmiste teadlaste teadmisi, avastavad oma uurimistöö käigus, et eelnevad eeldused on tänaseks muutunud ehk selle alusmüüri tellistest ei saa enam lähtuda, ja võib-olla muudetakse tellise kuju. See ongi tegelikult kogu teaduse mõte, et kogu aeg peab kahtlema selles teadmises, mis sul on, ja otsima vastuseid küsimustele, miks, kus, kes ja kuidas. Peamine kriteerium on tõe kriteerium. See on see, millest sa lähtud, mitte see, mida üks poliitik sulle ütles või mida sa isiklikult asjast arvad. Selleks on olemas spetsiifilised teadusmeetodid ja nende teadusmeetodite järgimist jälgivad teised teadlased.

Ma toon teile näite. Minu enda teadusvaldkonnas on tänaseks ümber lükatud viiekümnendatel aastatel kehtinud teaduskonsensus mitmekeelsuse teemal. See teaduskonsensus on tänaseks ümber lükatud. See on teaduses täiesti normaalne, et uusi teadmisi genereerides ja luues lükatakse ümber teadmine, mis enne seda oli. Teadusele ei saa ette heita seda, et seal teatakse tuhandeid aastaid ainult ühte ja sama asja. Sel juhul ei oleks tänapäeval teadust üldse vaja, sest me oleme tuhat aastat tagasi midagi teada saanud ja selle tuhat aastat tagasi saadud teadmisega me purjetame järgmised sajandid edasi. Teaduses pannakse tänane teadmine kogu aeg küsimärgi alla ja küsitakse, kust ma tean, et ma seda tean.

Nii, Kalle Grünthal, ma ei saa teile kolmandaks küsimuseks aega anda, sest kaks küsimust on. Aitäh ministrile! Rohkem … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, protseduuriline küll, selle ma tahangi anda. Kuna kolmandat [küsimust] ma ei saa anda, siis ma lasen ministri kohale. Aitäh! Ja siis ma saan anda Kallele protseduurilise küsimuse istungi juhatajale. Kalle Grünthal, protseduuriline.

Aitäh! Lasite praegu ministri lõa otsast lahti, aga tegelikult ta jättis ühele mu küsimusele vastamata. Alles siis, kui teine küsimus tuli, ta natukene avas ennast ja leidis jälle oma päästerõnga üles. Ma tahtsin tegelt küsida tema käest selle kohta, et COVID-i ajal ju keelati kõik muud teaduslikud analüüsid ära ja ka praegu ollakse selles suhtes eitavad. Mismoodi me saame rääkida siis mingist teaduse alusmüürist, kui sealt võetakse kivi ära ja asendatakse teisega? Palun kutsuge … Kas on võimalik kutsuda ta siia pulti tagasi, et ma saaks talle uuesti selle küsimuse esitada?

Kahjuks ma ei saa ministrit tagasi kutsuda, aga läbirääkimiste ajal saab minister pärast vastata. Praegusel juhul oli protseduuriline küsimus istungi juhatajale ja selle protseduuri käigus sai teie sõnum ka stenogrammi [kirja].

Helle-Moonika Helme, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea istungi juhataja! Tulen ikkagi tagasi ministri sõnavõtu juurde. Ma küsisin tema käest teadlaste ja teaduse ründamise kohta poliitikute poolt. Siis ta väitis, et hea kolleeg Irja Lutsar, kes põhimõtteliselt kritiseeris teaduste akadeemia presidenti, ei olegi poliitik. Ma tõin just selle välja, et poliitikud ründasid, [näiteks] Jevgeni Ossinovski ründas. Teatavasti ta on ju ka poliitik. Ma ei tea, sellest juttu küll ei tulnud, aga võib-olla [minister] oleks öelnud ka: "Ei, ta on kõigest Tallinna linnapea, ta ei olegi poliitik." Noh, me teame, et ta on, ja samamoodi Irja Lutsar. Öelge nüüd, kas ma sain õieti aru, et Irja Lutsari näol ei ole tegemist poliitikuga. Ja kui tema näol ei ole tegemist poliitikuga, siis mul on küsimus, mis ta üldse siin teeb.

Protseduurikaga ma ei oska küll siin seost leida. Pigem on nii, et see sõnum jääb stenogrammi. Aga [küsimus] istungi juhatajale, Heljo Pikhof, palun!

Ma väga vabandan, aga need eelmised küsimused ei olnud kuidagi protseduurilised.

Just, ma mainisingi, et see ei ole protseduurikaga seotud. Aga Irja Lutsar, sõnavõttu ma ei saa teile anda. Praegu tuleb komisjoni ettekanne ja praegu ei saa küsida kellegi käest siin puldis. Juhtivkomisjoni ettekandeks palun siia kultuurikomisjoni esindaja Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud siin ja ekraanide taga! Ja kõik teaduse sõbrad ja huvilised! Mul on hea meel rääkida sellest, mis on toimunud kultuurikomisjonis. Me oleme selle teemaga tegelenud neli korda, neist ühe korra väga sisuliselt. Nimelt, komisjoni 20. jaanuari istungil tutvustas minister eelnõu ja vastas küsimustele. Ülejäänud kordadel [tehti] menetluslikud otsused. Seetõttu ma pikemalt peatungi just sellel, mis toimus 20. jaanuaril.

Kohal olid komisjoni juhataja Heljo Pikhof, komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Liina Kersna, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein ning Mario Kadastik Signe Kivi asendusliikmena. Haridusministeeriumist olid kutsutud minister Kristina Kallas, teadus- ja arendustegevuse ning kõrg- ja kutsehariduse poliitika asekantsler Renno Veinthal, teadus‑ ja arendustegevuse poliitika osakonna nõunik Mariann Saaliste, õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik Kirke Treial ning teadus‑ ja arendustegevuse poliitika osakonna nõunik Kairi Värv, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist innovatsiooni ja tehnoloogia osakonna arendusvaldkonna juht Mikk Vahtrus.

Kõigepealt sai sõna minister, kes tutvustas seda protsessi. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima. Põhimõtteliselt ütles ta, et see protsess sai alguse juba 2020. aastal ja neli aastat on seda põhjalikult arutatud. Teatavasti jäi eelmisel Riigikogul see [pooleli], see kukkus menetlusest välja ja seda protsessi alustati peale Riigikogu valimisi uuesti. Kõike seda, mis on siin uut, tutvustas minister täna siin saalis isegi põhjalikumalt kui komisjonis. Ja lähen kohe küsimuste juurde. Küsimusi oli päris palju ja arutelu oli pikk, ma võtan peamised teemad kokku.

Kõigepealt juhtis Mario Kadastik tähelepanu sellele, et selle rahastusmeetme puhul – see on 4. peatükis, kus räägitakse, millised meetmed on, üks meede on tegevustoetuse eraldamine – on osakaalud delegeeritud määrusesse. Ta arvas, et see võiks olla seaduse tasemel. Need tulemusnäidikud, mille järgi seda raha eraldatakse, on praegu jäetud seadusest välja ja määruse tasemele. Kadastik tõi välja ka selle, et raha eraldatakse lepinguga, aga seaduses pole täpsustatud, millise lepinguga, mis on selle lepingu sisu ja kuidas selleni jõutakse. Kadastiku sõnul tuleks aluseks võtta asutusega sõlmitavad halduslepingud, kust saab üle tuua vastavad protseduurid ja rakendussätted.

Tema teine küsimus puudutas infrastruktuuri. Võib-olla just sellele vastas minister pikemalt. Praegu ei ole Kadastiku sõnul eelnõus kirjeldatud infrastruktuuri kulude katmist ja see element on kadunud, kuigi varasemalt see oli. Võiks tuua tagasi infrastruktuuritoetused, mida ei saa katta muude toetustega. Näiteks ülikoolide puhul on see kõrgharidusseaduses muude tegevuste all. 2019. aastal toodi teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seadusesse 85% garantii, et tagada teadusasutuste finantsiline jätkusuutlikkus. Kui see langeb alla 80%, siis selleks võiks olla mingid erimeetmed. Tegelikult see omal ajal tulenes ka sellest, et teaduse baasfinantseerimise tingimustes võeti arvesse projektiraha, ja kui sa projekte ei saanud, siis see summa järjest vähenes. Järgmise toetuse puhul juba arvestati, et sa tegelikult ei ole seda raha saanud. [Võiks] olla stabiilsusmehhanism. Ministri sõnul on soov liikuda sellise rahastussüsteemi poole, kus eraldi silte ei oleks. Ta ei toeta ka seda, et nii-öelda karbiraha sinna sisse kirjutatakse, kuna see peaks tegelikult olema üldise investeeringuvõimekuse [osa] ning teadus‑ ja arendusasutus peab planeerima nii-öelda karbiraha jätkuvalt tegevustoetusest. Ei ole plaanis lisada eraldi sildiga [rahastust] majade ehitamiseks ja õppetegevuseks, ainult andmebaase ja laboreid rahastatakse eraldi. Seega jäi tegelikult õhku küsimus, kuidas siis ikkagi tagatakse jätkusuutlikkus. Eks seda saame hiljem arutada.

Minister lisas, et finantsautonoomia tagamine just ülikoolidele on oluline, ning puudutas neid osakaale ja mõõdikuid – neid võiks täpsemalt sõnastada. Aga osakaalude fikseerimine omakorda võtab paindlikkuse. See on tegelikult olnud otsustamise koht. [Minister] tõi näiteks, et Helsingi Ülikooli rahastuse osakaalud räägitakse läbi halduslepingutes. Kui panna need väga detailselt paika, siis need võivad hakata mingit arenguprotsessi pärssima. Eelistus on luua seaduslik raamistik, mis annab teadus‑ ja arendusasutustele aina rohkem finantsautonoomiat.

Võib-olla on oluline ka see, et üheksakümnendatest pärinev poliitika, et reformida teadus‑ ja arendussüsteemi rahastussüsteemi kaudu, ei ole ministri meelest enam õige ja tuleb usaldada süsteemi ennast. See on päris oluline väide, ma arvan. Võib-olla saame arutelude käigus arutada, et kui süsteem ei toimi, siis kas usaldusest endast piisab.

Mario Kadastik sõnas, et sellisel juhul tuleks seadusesse tuua ka halduslepingud, see võimaldaks komponente läbi rääkida. Ta juhtis tähelepanu näiteks üleminekusätetele ja sellele, et KBFI ei ole ainsana saanud infrastruktuuritoetust. Kui üleminekusättega muudetakse senise baastoetuse nime, kuid summa jääb samaks, siis nõutakse teadusasutuselt lihtsalt sama raha eest rohkem. See jäi ka natuke õhku, mis sellega siis teha.

Tõnis Lukas küsis, kus asub eelnõus kokkulepe, mille alusel läheb baasfinantseerimise raha era[õiguslikele] teadus‑ ja arendusasutustele Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest. Sellele minister vastas, et kokkulepe era[õiguslike] teadus- ja arendusasutuste rahastamiseks on eelnõus õiguslikult formuleeritud.

Lisaks küsis Tõnis Lukas rahvusteaduste loetelu kohta. Ta küsis, kuidas see tekkis ning kas eelnõus toodud loetelu on avatud. Selle peale selgitas asekantsler Renno Veinthal, et rahvusteadused katavad Eesti ajalugu, folkloristikat, keeleteadust, kunstiteadust, sealhulgas muusika‑ ja teatriteadust, kirjandusteadust ja teisi teadusi, mille uurimistulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele. Mariann Saaliste selgitas, et rahvusteaduste definitsioon on samas sõnastuses ka kehtiva teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel [kehtestatud] baasfinantseerimise määruses. Kuigi HTM soovis seda definitsiooni eelnõu varasemas versioonis muuta, siis jäi just tollase kultuurikomisjoni ettepanekust lähtuvalt definitsioon muutmata ja on täna meie ees nii, nagu see praegu kehtib.

Liina Kersna toetab TAIKS‑iga regulatsioonide vähendamist ja tundis huvi, kas on läbi viidud analüüs, kui palju siis teadusvaldkonna regulatsioonid vähenevad, ja kas ülikoolide autonoomia [küsimus] on leidnud lahenduse. Kristina Kallas vastas, et autonoomia teema leidis lahenduse. Eelnõust on välja võetud HTM-i õigus reguleerida tegevustoetuse kasutamist ning Haridus‑ ja Teadusministeerium saab nüüd reguleerida ainult sihttoetusi. Regulatsioonide küllus tuleb üle vaadata ka rakendussätetes. Teadlaste murekoht on olnud, et teaduse 1% rahastamise kokkuleppe puhul [kaasati] sinna ka teised ministeeriumid, raha taotlemine muutus palju bürokraatlikumaks ja igal ministeeriumil on oma reglement, kuidas teadusraha taotleda. Ministri sõnul käib töö ka rakendussätete tasandil, et projektide kirjutamine ja teadusraha taotlemine toimuks alati ühesuguste reeglite järgi.

Margit Sutrop sõnas, et eelnõu §‑s 10 nimetatakse Eesti Teadusagentuuri asemel rakendusüksust, ja küsis, miks see ei võiks seal olla oma nimega. Kuigi ETAG on HTM-i sihtasutus, kes jagab uurimistoetusi ja nõustab teisi ministeeriume, ei saa ta samas seada teadusraha jagamise standardeid. Seetõttu on täna olukord, kus iga ministeerium saab jätkuvalt tegutseda oma äranägemise järgi, mis teeb selle maastiku ebaselgeks. Oli küsimus, mida saaks teha selle probleemi lahendamiseks. Seda on ammu teadvustatud, aga eelnõu järgi jääb kõik ikka samaks. 

Kristina Kallas sõnas, et küsija tõstatas teema, mis on TAIKS‑i eelnõu ettevalmistamisel olnud üks tõsisemaid vaidluskohti. Ministri sõnul oli soov, et HTM‑ile tekiks võimalus reguleerida teaduse rahastamisel nii teaduse kvaliteedi küsimusi kui ka teaduseetikat, aga teised ministeeriumid tunnevad, et HTM-il ei ole põhiseaduslikku õigust sekkuda teiste ministeeriumide haldusalasse. Kompromiss on see, et see kohustus läheb Riigikantseleile, kes aga tegelikult ei soovi välja arendada paralleelset teadussüsteemi kompetentsi, see ei ole ka mõistlik. Minister sõnas, et selle konflikti saab eelnõu menetlemise käigus lahendada Riigikogu, kuna ministeeriumid omavahel seda lahendada ei saa. See on siis Riigikogu vastutus. Kuna HTM peab vastutama teaduse kvaliteedi eest, võiks olla tema ka see, kes juhib, kuidasmoodi ministeeriumide teadusprojektides kvaliteedikriteeriumeid ja ka eetilisi põhimõtteid järgitakse. 

Kirke Treial selgitas, miks kasutatakse eelnõus nimetust rakendusüksus ega öelda Eesti Teadusagentuur. Tegemist on Justiitsministeeriumi soovitusega. Nende seisukoht on, et seadustes ei nimetata konkreetseid asutusi nimeliselt, kuna nimed võivad muutuda.

Helle-Moonika Helme küsis, kui palju luuakse uusi struktuure ning kui sõltumatu saab olema teadus‑ ja innovatsiooniprotsess. Helme avaldas arvamust, et teadlased tahavad teha teadust, soovivad raha, aga ei soovi, et neile igasuguseid asju veel ette kirjutatakse. Minister siis selgitas, et ei looda uusi struktuure, välja arvatud teaduseetika komitee, mille tööd hakkab korraldama Eesti Teadusagentuur. Täna sellist riiklikku komiteed ei ole. Seda funktsiooni täidab praegu peamiselt Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee. Aga eetikapõhimõtete sõltumatuse pärast ei pea muretsema ja [eelnõu] üldsätetes on hästi välja toodud teadus‑ ja arendusasutuse definitsioon. Minister selgitas ka, et riigi teadussüsteemi finantssõltumatus suureneb, mitte ei vähene, ja et tegelikult on selles seaduseelnõus ka positiivseid uudiseid.

Margit Sutropi küsimusele, kuidas toimub rahvusteaduste baasfinantseerimise raha jagamine, kelle määrata see on, vastas Mariann Saaliste, et rahvusteaduste baasfinantseerimine tuleb HTM-i eelarvest nagu seni. Aga uus on see, et kui seni on TAKS‑is fikseeritud, et 5% läheb rahvusteadustele, siis nüüd TAIKS‑i eelnõus on see vähemalt 5%, mis tähendab, et seda on võimalik suurendada.

Siis arutasime erinevate definitsioonide üle: kuidas on defineeritud teadlane, kuidas on defineeritud teadmussiire. Neid küsimusi saame kaasamisprotsessi käigus enne teist lugemist kindlasti veel arutada.

Liina Kersna küsis, kas eelnõu aitab jõuda selgusele ja [kindlaks määrata], kui palju raha teadusesse üldse suunatakse. Kristina Kallas vastas, et vaatamata kahele valitsuskabineti otsusele ei ole Rahandusministeerium tulnud välja ettepanekuga, kuidas mõõta teadusraha, ja seaduseelnõu seda teemat ei käsitle. Kairi Värvi sõnul ei võimalda töös olev riigieelarve infosüsteem märgistada eraldi teadus‑ ja arendustegevuse kulusid. Rahandusministeerium viib läbi täiendavat analüüsi, kuidas neid eraldi märgistada, ja analüüsi valmimise tähtaeg on veebruaris.

Margit Sutrop küsis ka selle kohta, kuidas toimub teaduseetika komitee rahastamine – see on see uus struktuur – ja kuidas toimub lisaks selle töö korraldamisele selle tasustamine, kui koormus suureneb. Kairi Värv selgitas seda rahastamist [ja ütles], et positiivselt evalveeritud teadus‑ ja arendusasutustele ei osutata tasulisi teenuseid, vaid see tuleneb HTM-i eelarvest. Ilmselt vajab täpsustamist, kuidas see liigub Eesti Teadusagentuuri ja kas arvestatakse suurenevat töökoormust. Arutamisel on ka näiteks üliõpilastööde läbivaatamine teaduseetika komitees – kas meil on selleks tegelikult rahalised võimalused üldse olemas? Tasulisi teenuseid on võimalik osutada väljaspool evalveeritud teadusasutuste ja kõrgkoolide ringi ning teaduseetika komitee moodustamise eesmärk on luua keskne komitee, kuhu kõik saavad pöörduda, aga ei pea pöörduma. Sai selgeks ka see, et teadusasutuste alakomiteede rahastamine jääb asutuste [endi teha]. Kui nad ei soovi viia oma teadusprojekte hindamiseks ja kooskõlastamiseks kesksesse komiteesse ja teevad näiteks oma institutsionaalse komitee, siis nad vastutavad ka selle rahastamise eest.

Heljo Pikhof tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. veebruaril, mitmete koosolekute käigus see muutus. [Pärast] 10. veebruari [istungit] otsustati 18. veebruari koosolekul lõpuks võtta see päevakorda 26. veebruaril, see on täna. Selle ettepaneku puhul, et see üldse võtta täiskogu päevakorda, oli konsensus, kõik hääletasid selle poolt. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – oli jällegi konsensus. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop – oli samuti konsensus. Nii me oleme tänasesse päeva jõudnud. Aitäh teile!

Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu väga põhjaliku ettekande eest! Kaasamisringilt on tulnud kultuurikomisjonile eelnõu kohta juba terve rida arvamusi, 20 oli viimati, kui ma neid lugesin. Tallinna Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool soovitavad fikseerida eelnõus teadus- ja arendustegevuse rahastamise tasemeks vähemalt 1% SKT-st. Kuidas sa sellesse suhtud?

Ma vastan sellele kõigepealt nii, et tõepoolest on väga palju arvamusi tulnud. Me küsisime arvamusi 31. jaanuariks ja neid on tõesti nii palju laekunud. Aga me ei ole komisjonis neid ettepanekuid veel arutanud, nagu sa ise komisjoni juhina väga hästi tead. Kuna minu ülesanne on siin tutvustada seda, mis komisjonis toimus, siis ma saan ainult vastata, et me ei ole seda arutanud. Aga see on oluline ettepanek ja ma arvan, et me saame selle teemaga tegelda. Meil on selleks loodetavasti piisavalt aega, sest need ettepanekud puudutavad tõesti väga erinevaid asju. Haridus- ja Teadusministeerium on juba paljudele oma vastused andnud. Kindlasti on see 1% kokkulepe hästi oluline.

Aga ma ütlen, et see ettepanek fikseerida protsent – kui sa küsid ka minu arvamust, siis ma lihtsalt ütlen oma kogemuse järgi – ja protsendi fikseerimine üksi ei taga tegelikult seda, et teadusasutusteni selline rahahulk jõuab, kui me ei tea, kuidas me teaduskulusid arvestame. Ja sellepärast on väga oluline küsimus, mille ka komisjonis Liina Kersna tõstatas, et kas meil on see süsteem. Kuni ei ole Rahandusministeerium välja töötanud süsteemi, kuidas mõõta teadusraha, me tegelikult täpselt [seda summat] ei tea. See puudutab eriti näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, aga ka teistes ministeeriumides teadus-arendustegevusele läinud [summasid]. Põhimõtteliselt nad võivad deklareerida mida iganes. Praegu on niimoodi, et kuna see on nii ebamäärane, siis tegelikult väga suur osa teadusrahast, mille nad on saanud, on deklareerimata. See on kümnetes miljonites eurodes. Selles mõttes tundub, et investeeringud teadusesse suurenevad. Aga mis see tähendab, et teadusesse? See hakkab sõltuma nii teaduse definitsioonist kui ka sellest, kuidas me teadusraha kulutamist arvestame.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Margit, väga põhjaliku ettekande eest! Sain selge pildi ette. Aga mul on üks küsimus ja ma tahan küsida, kas selle komisjonis keegi tõstatas. Tänapäeval ilmselt [sõltub palju] ja tulevikus hakkab veel rohkem sõltuma sellest, kellel on andmed. Teaduses koguneb väga-väga palju andmeid, neid andmeid tuleb säilitada ja hiljem ka analüüsida. Kas oli arutelu ka selle üle, et [võiks] andmeid ristkasutada, et meil ei tekiks 50 andmeaita? Kas me ei peaks Eestis andmeid kuhugi ühtekokku koondama? Ja kuidas seda üldse hakatakse edasi reguleerima, niisugust andmete analüüsi? Kas see peaks ka seaduses juba kajastatud olema, tulevikku vaadates?

Väga suur aitäh selle väga olulise küsimuse eest! See ei olnud komisjoni selle arutelu teema, aga komisjon on arutanud seda väljaspool TAIKS-i arutelu. Näiteks kas või eile kultuurikomisjon kuulas Arenguseire Keskuse ülevaadet õpetajate järelkasvust ning vanemate ja perede sotsiaalmajanduslike näitajate seosest sellega, milline on laste juurdepääs haridusele ja üldharidusele ning nende liikuvus ja võimalused saada head haridust. Tegelikult nii nagu paljudel muudel juhtudel tõdeti, et andmete kättesaamine on väga raske. Mille alusel siis üldse seda uuringut teha?

Meil on teadmispõhise poliitika jaoks täiesti olemas võime selliseid analüüse teha, et täna on meil probleem, me tahaksime saada homseks andmeid, et ülehomme saaksime juba tõlgendama hakata ja teha poliitikasoovitusi, aga see süsteem tegelikult ei toimi. Seal võib olla palju ebakindlust andmekaitse üldmääruse rakendamisel: keegi ei julge vastutust võtta või on keegi võtnud väga suure vastutuse ja väga muretseb. Tegelikult on meil praegu juhtumeid, kus Andmekaitse Inspektsioon või mõni ministeerium ei anna luba või andmeid isegi siis, kui eetikakomitee on uuringuks loa andnud. Selles mõttes on ühelt poolt [küsimus], kuidas andmeid hoitakse ja kuidas neile juurde pääsetakse, aga ka andmekaitsereeglite tõlgendamise küsimused. Ja tegelikult võib riskide maandamise küsimus olla niivõrd suur teema, et ma arvan, et Haridus- ja Teadusministeerium üksi seda ära seletada ega lahendada ei saaks. See nõuaks kindlasti koostööd Justiitsministeeriumiga ja võib-olla üldse valitsuse tasemel otsust, kas me tahame andmetepõhist poliitikanõustamist. Kas teadus tegelikult saab teha piisavalt neid uuringuid, mida riigi juhtimiseks, aga ka eluvaldkondade arendamiseks oleks vaja?

See, mida see seadus siin reguleerib, on uuringute tegemise küsimus, näiteks millistel juhtudel on vaja eetikakomitee luba või kooskõlastust ja mis on inimuuring. Selleks oli terve komisjon, kes seda aitas teha. Ja sellegipoolest võib öelda, et siin on ikka veel ebaselgust. Nii et need on teemad, mis teadlasi muretsema panevad, ja teadlaste muretsemine tähendab, et ka ühiskond ei saa kätte seda teadmist, mis tal võib-olla vaja oleks.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuulates teie ülevaadet arutelust, mis komisjonis toimus, ei jäänud mulle kõrva sellist teemat, et kui hea tasakaalu tagab see seadus, kui hakatakse valima sotsiaal‑ ja humanitaarteaduste ning reaal‑ ja loodusteaduste vahel. Kas see aspekt on üldse selle seaduseelnõu teema? Teie kui eetikateadlane võib-olla oskate vastata sellele.

Suur aitäh! See on väga hea küsimus. Ütleme niimoodi, et humanitaarteadustest üks väga suur osa on rahvusteadused. Ma olen olnud seitse aastat humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan. Rahvusteaduste professuuride rahastamine tekitas seal pingeid teistel humanitaarteadlastel. Ühed olid rõõmsad, aga teised leidsid, et neil ei ole sellist kindlust. Et tagada, et kõik humanitaarteadused saaksid panustada teadmuse kogumisse, peaks tegelikult olema neile garantii, et piisavalt rahastatakse ka alusteadusi.

Selles mõttes ei ole see küsimus, mis sa küsisid, mitte ainult humanitaar- ja sotsiaalteaduste kohta, vaid ka näiteks teoreetilise füüsika kohta. Sest kui me paneme kõik ainult rakenduse ja innovatsiooni jaoks, siis ühel hetkel võib rakendust ja innovatsiooni mitte tulla või me ei taga terviklikku süsteemi. Seaduse tasemel on tegelikult alusteaduste, alusuuringu mõiste sisse toodud, rakendusuuringu mõiste on ka sisse toodud. Ja on ka siin seletuskirjas öeldud, et alusuuringute tagamine on tähtis. Aga jällegi on küsimus proportsioonides – neid ei ole toodud. Kõik need osakaalud on ikkagi sellised, mis on konkreetse rahajagamise kohta, ja seetõttu ma ütleksin, et garantiisid pole. Kindlasti võivad samamoodi muretseda need, kes arvavad, et rakendusuuringute osa peaks suurem olema. Nad muretsevad, et äkki antakse liiga palju raha alusuuringutele. Ma ütlen, et see jällegi läheb välja komisjonis arutatust, sest meie keskendusime just rahvusteaduste teemale. Aga ma olen täiesti nõus, et õige tasakaalu leidmine on [tähtis] teema. 

Ma lisan siia veel ühe märkuse. Meil on praegu [seaduses] olemas alusuuring, mida defineeritakse nii, et see ei sea eesmärgiks teadmiste rakendamist praktikas. Rakendusuuring selle eesmärgi seab. Tegelikult on olemas veel kolmas, selline vaheaste: alusuuring, mis ei sea eesmärgiks kohest rakendamist, aga näeb väga selgelt ette, et ühel hetkel keegi võib seda rakendada. Teadusfilosoofia järgi peaks meil veel kolmas kategooria olema. Ma arvan, et võib-olla peaks nendes diskussioonides arvestama ka seda poolt, kus potentsiaal on olemas, aga kus me seda praegu ei näe. Ja see, kuidas nende osakaalud oleks korraldatud, on hästi oluline.

Mäletan teadusfilosoof Ilkka Niiniluoto – ta oli Helsingi Ülikooli rektor – kena ütlemist selle kohta: kui me teaksime ette, millises kohas on innovatsioon, siis kõik teeksid ju seda. Ja siis tegelikult oleks see lihtsalt raha raiskamine, kui üks selle innovatsiooni juba leiab. Tema ütles, et Soome teadus sai pikka aega just sellepärast hästi hakkama, et kasteti kogu lillepeenart, kuna ei teatud ette, milline taim osutub võimekaks. Kui me teadusesse niisugusel viisil [suhtuksime], siis [rahastuse] paljusus peaks olema tagatud. Aga on ka need, kes arvavad, et tuleb ühte välja valitud tugevat taime kasta, ja sellel on hoopis teistsugune mõju. Nii et ma arvan, et see seadus ei aita meid nendes aruteludes praegu edasi, aga teema on väga oluline. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! On selge, et teadus- ja arendustegevuse korraldus vajab tervikuna korrastamist. Kehtiv seadus võeti vastu 1997. aastal ning kuigi seda on muudetud rohkem kui 20 korda, pole see enam piisavalt tõhus ega terviklik. Lappimine ja täiendamine ei ole andnud soovitud tulemust. Oleme jõudnud olukorda, kus teaduse ja innovatsiooni juhtimine on killustunud, rahastamine jäänud ebapiisavaks ja ebaselgeks ning teadusasutuste autonoomia on sattumas ohtu.

Arutluse all olev teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu on kujunenud üheks viimaste aastate olulisimaks teaduspoliitika reformiks. Sellest peaks saama raamistik, mis määrab ära Eesti teaduse, innovatsiooni ja arendustegevuse tuleviku. 

Head ametikaaslased! Eesti teadus on rahvusvaheliselt tunnustatud, meie teadlased on teinud olulisi avastusi ja teadusasutused teevad maailmatasemel tööd. Kuid selleks, et see jätkuks ja meie teadussüsteem suudaks ajaga sammu pidada, on vaja selgeid ja jätkusuutlikke lahendusi. Seetõttu on oluline, et uus seadus looks teaduse ja innovatsiooni valdkonna jaoks ühtse, loogilise ja hästi toimiva raamistiku.

Eelnõu eesmärk on üllas: tugevdada Eesti teadussüsteemi, tagada selle rahastamise stabiilsus ning muuta see veelgi mõjusamaks ja sidusamaks meie ühiskonna ja majanduse arenguga. Aga siiski peame endilt küsima, kas see seadus tagab teadlastele piisava kindluse ja teadusasutustele vajaliku paindlikkuse. Teadusasutused ja ülikoolid on väljendanud muret, et liigne riiklik sekkumine võib piirata akadeemilist vabadust ning muuta teadlaste töökoormuse peamiselt bürokraatlikuks aruandluseks. Nad on avaldanud arvamust, et teadust ei tohiks juhtida halduslike ettekirjutuste või liigse reguleerimise kaudu. Teadus vajab vabadust, loovust ja kindlat rahalist tuge. Teaduse rahastamine peab olema läbipaistev ja pikaajalise vaatega, rahastus ei saa olla juhuslik ega sõltuda poliitilistest meeleoludest. Teadusrahastus ei tohi muutuda poliitiliseks mõjutusvahendiks. Seepärast on vaja fikseerida teadus- ja arendustegevuse rahastamise määraks vähemalt 1% SKP‑st. Seda on soovinud ka Tallinna Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool.

Üks murekoht, millele on juhtinud tähelepanu Eesti Maaülikool ja teaduste akadeemia, on see, et ülikoolide ja teadusasutuste tegevustoetuse määramise tingimused võivad muutuda poliitiliseks mõjutusvahendiks. Selle vältimiseks on tarvis tagada, et teadusrahastus tugineks kvaliteedikriteeriumidele ja teadlaste endi seatud prioriteetidele, mitte poliitilistele suunistele. Ja kordan veel kord üle, et meie teadlased ja teadusasutused on korduvalt rõhutanud, et nad vajavad stabiilset ja prognoositavat rahastust, mis võimaldab teha pikaajalist uurimistööd.

Ülikoolid ja teadusasutused on juhtinud tähelepanu ka sellele, et senine teadusrahastuse mehhanism tagas vähemalt 85% nende eelarvest. Kuna eelnõus soovitakse sellest loobuda, siis võib tekkida küsimus, kas see pole mitte riskikoht. Minister on küll komisjonis väitnud, et ei ole. Usume, et see nii on, aga selline on hirm.

Teaduse rahastamise põhimõtetes peab olema tagatud ka järjepidevus. Ei saa olla nii, et ühel hetkel on toetused ja mehhanismid paigas, kuid järgmisel hetkel muudetakse neid ilma teadusasutusi ja eksperte sisuliselt kaasamata.

Nüüd teaduseetikast. Teaduseetika ja teaduse kvaliteedi tagamine on samuti valdkond, mille tähtsust ei saa alahinnata. On vägagi tervitatav, et uue seadusega soovitakse teaduseetika korraldust tugevdada, kuid tuleb ka tagada, et loodavad struktuurid oleksid sõltumatud ja suudaksid täita oma ülesandeid erapooletult …

Palun paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaiks.

… ning teadusvabadust toetavalt. 

Huvigruppide kaasamine esimese ja teise lugemise vahelisel ajal annab meile selgema pildi arvamustest ja hinnangutest ning [võimaluse] eelnõuga tööd edasi teha, seda vajadusel parandada ja täpsustada, et see vastaks meie teadus- ja innovatsioonisüsteemi vajadustele ning et me saavutaksime sellise tulemuse, mis reaalselt töötab teadlaste, teadusasutuste ja kogu ühiskonna huvides. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 554 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. märts kell 17.15.

Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud neljandani: Riigikogu liikmete Rain Epleri, Kert Kingo ja Arvo Alleri algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 552 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kert Kingo. Teist korda: Kert Kingo. Head kolleegid, kuna ettekandjat saalis ei ole, siis on tegemist arutelu võimatusega ja selle päevakorrapunkti menetlemist ei ole võimalik avada.

Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile kõigile, kes te lõpuni vastu pidasite!