Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 26. veebruari infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 15 Riigikogu liiget, puudub 86. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja taristuminister Vladimir Svet. Tere päevast, lugupeetud ministrid! Ning meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu kõikidel varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab registreerunud küsija võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Täna on meil kokku kaheksa registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teemaks on energeetika. Priit Sibul, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatav peaminister! Kui varem jäi mulje, et energeetikas on kindel plaan ja arusaam, siis neljapäeval otsustati valitsuses käsipidurit tõmmata. See otsus puudutas meretuuleparkide võimalikku toetusmeedet 2,6 miljardi euro [ulatuses]. 

Ja siis rahandusminister Jürgen Ligi räägib, et käib arutelu indekseerimise üle, ehk me ei räägi sellest, et otsus oleks [seda meedet] mitte teha, vaid tundub, et on võetud mingi paus ja arutatakse turuosalistega. "Seda teemat arutatakse loomulikult ka turuosalistega," [ütles ta uudistes]. "Minu teada tuli indekseerimise mõte just sealt – idee on siduda taastuvenergia tasud inflatsiooniga. Toetuste ülempiir jääb paika. Nii me kokku leppisime. Teiseks, inflatsioon ei ole seotud ühegi konkreetse indeksiga, näiteks tarbijahinnaindeksiga. Seega on arutelu olnud sisuline ning kindlasti ei käi see ainult ühe ettevõtte, näiteks Utilitase ümber. See ei tähenda aga, et üks või teine firma ei ole püüdnud oma mõtteid esile tuua," rääkis Ligi. 

Mul ongi küsimus, kas [ja kui, siis] kes turuosalistest on nõudnud selle toetuse indekseerimist. Kas see on põhjus uue riigi[abi]loa taotlemiseks? Kas seda on teinud kõik turuosalised või ainult mõned neist? Ja kui on teada, siis kes ja millised? Ja milline saab siis olema nii-öelda tarbija jaoks see lõppkulu? See 2,6 miljardit – kas indekseerimine on läbi arvutatud ja milliseks see lõplik toetus siis võiks kujuneda?

Aitäh, hea küsija! Austatud parlamendi esimees! Head Riigikogu liikmed! Head vaatajad-kuulajad! Otsuse edasilükkamine või nii-öelda ülehindamine on minu meelest väga ratsionaalne. Mina energeetikadebatis pigem esindan seda majanduslikku ratsionaaliat. Me peaksime valima energeetikakomplekti sellise tasakaalu, mis on meile kui tarbijatele kõige kasulikum rahaliselt, julgeolekut pakkuvalt – nagu me teame, energeetika on oluline osa julgeolekust – ja, ütleme ka, miks mitte, [puhtana]. Kui ta on puhas, siis ta annab ka ekspordibaasi. Nii et kõigepealt see esimene osa [vastusest]. 

Miks [otsus] edasi lükati? Põhjus on just uus info, mis Euroopast nüüd tuleb. Ütleme nii, et see informatsioon, mis täna saab osaliselt ka avalikuks, puudutab "Puhta tööstuse teatist". Seda me oleme põgusalt kirjeldanud, eks ajakirjandus saab täpsemalt kirjeldada. See annab [eesmärgid] tööstuse valdkonnas, mida ka see valitsus on oluliseks pidanud. Meil on käimas vist Eesti ajaloo suurim tööstuste kasvatamise programm just seoses julgeolekuga. Kaitsetööstuse võimalused on toota igal aastal üle 100 miljoni eest tooteid, mida saab Ukrainasse saata. 

Ja selles "[Puhta] tööstuse teatises" – ma põgusalt seda mainin, ega ma kolme või kahe minutiga seda ette ei jõua lugeda – seotakse omavahel kokku erinevad kliimameetmed ehk energeetika tulevik ja tööstuse arengud. Ja üks, millele Euroopa Liit peaks oma tegevustes keskenduma, on energia hindade alandamine. See tähendab seda, et me saame tulevikus ehk ühendusi rajada. Kuidas see turg paraneb, kas selleks tuleb ka keskset finantseerimist, see selgub. Ehk poole aasta jooksul saame täpsema info. 

Investeeringud, riigiabi – kuidas neid reegleid täpselt tehakse? Riigiabi andmise reeglid muutuvad ilmselt lihtsamaks. See on ka Eesti jaoks oluline, kuidas tulevikus selles valdkonnas saab riigiabi anda. Kui te viitate sellele, et kas on vaja uut riigiabiluba, siis jah, on uut riigiabiluba vaja. Selles raamistikus, mis seni on kehtinud, enam ei jõua ära menetleda seda seadus[eelnõu], mis oleks tulnud parlamenti. Siin on ka turu loomine puhtale tehnoloogiale ja palju erinevaid asju, mis annavad selles valdkonnas kindlust. Ma hea meelega seda jätkan, te kindlasti küsite veel. 

Nüüd, mis indekseerimist puudutab, siis indekseerimine on üks võimalus, mida turuosalised on energeetikutele ja Kliimaministeeriumile pakkunud. Aga seda kõike nad peavad nüüd läbi arutama. Ma saan aru, et selle ainukene kasu meile kui riigi majandusele, maksumaksjatele, tarbijatele saab ikkagi olla see, et me saame energiat soodsama hinnaga, kui ettevõtjatel on kindlus seda toota. Aga ma ütleksin nii, et tempo mõttes kõigepealt tuleb edasi liikuda maismaa tuuleparkidega ja algatada tuumajaama eriplaneering. Ehk siis aasta lõpuks või järgmiseks aastaks saabub selgus, mis meil muuga saab.

Suur tänu! Ja Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No kuni neljapäevani jäi mulje, et ainult, ma ei tea, opositsioon või spetsialistid või avalikkus ei saa aru, aga valitsusel on selge visioon olemas, kust see 2,6 miljardit tuli ja mis nüüd saab. Aga nagu me pärast neljapäeva oleme näinud, siis selgus, et teie juhitava valitsuse majandusminister Keldo on saatnud Kliimaministeeriumile paberi koos hoiatusega. Ja siis lõpuks selgus, et tegelikult ei suudetagi seda numbrit mõistlikul kujul põhjendada. Täna kirjutas ka akadeemik Aaviksoo, et relevantseid arvutusi selle kohta, kuidas see 2,6 miljardit kujunes, polegi olemas. Ja te ise olete varasemalt öelnud, et ei tasu sellesse 2,6 miljardi numbrimaagiasse kinni jääda. Noh, ma arvan, et selle numbri osas pole paremat maagi kui teie ise, kes te, eks ju, koos Keit Kasemetsaga olete selle ju kokku rehkendanud. 

Ja mul ongi küsimus. Miks te avalikkusele olete valetanud? Tegelikkuses ju pole olemas siukseid arvutusi, mida oleks möödunud nädalal saanud mõistlikul kujul presenteerida või tutvustada avalikkusele. Miks te püüdsite valitsuses läbi suruda seda erakondade esimeeste kokkulepet, mille puhul tegelikult mõistlikke arvutusi pole?

Aitäh! Noh, ma ütleks nii, et poliitiline kokkulepe järgnes ikkagi korduvatele valitsuse aruteludele ja põhjalikele hinnangutele, mis puudutavad energiaturgu. Need hinnangud on tulnud erinevatelt osapooltelt: Kliimaministeeriumi ametnikelt, Tallinna Tehnikaülikoolilt audiitorfirma Aurora andmeid kasutades ja [arvestatud on] ka Eleringi erinevaid projektsioone. Uudistes on tõepoolest hästi palju erinevat numbrimaagiat tekitatud ja sellepärast ma seda ka numbrimaagiaks nimetan. Numbrimaagia lõppkokkuvõttes, kui aastate peale hinnata, lähtub ju sellest, et me [tahame] saada energia hinda allapoole, ütleme, sellestsamast nii-öelda hinnangust – ma rõhutan, et tegemist on hinnanguga – ja kui me midagi ei tee, siis elektri hind on nii palju kõrgem, et me majanduses kaotame 5 miljardit. Saada inimeste jaoks ja majanduse jaoks energia hinda 5 miljardit soodsamaks võib tähendada seda, et aastate peale [jaotatuna] tuleb maksta taastuvenergia tasu nende tootmiste saamise eest 2,6 miljardit. Sealt see numbrimaagia on tekkinud. 

Ja arvutused ja materjalid – minu soovitus alati on jagada neid nii palju, kui on võimalik. Mina olen [seda teinud] erinevate küsimuste puhul. Näiteks siinsamas infotunnis me oleme koos taristuminister Vladimir Svetiga ja [jutuks on] seesama Nordica erikontroll. Minu soovitus on sellised dokumendid alati avalikuks teha, nende üle saab debateerida. 

Ja kui on nüüd küsimusi mingite arvutuste aluste kohta, siis, noh, minagi nägin, et ajakirjanduses öeldi, et väga ootamatult on ära unustatud EstLink 3 rajamise kulud. EstLink 3 rajamine toimub võrgu ülekoormuse tasu eest ja samamoodi võib seda teha välisinvesteeringute rahaga, kui me tahame seda meie tarbija jaoks soodsamalt saada. 

Nii et selles debatis on ka palju suminat. Aga, ütleme, faktid on ikkagi olulised kompassid ja need on alljärgnevad. Kui me vaatame veebruarikuud ja jaanuarikuud ka, siis elektri hind oli kõrge. Miks ta kõrge oli? Sellepärast, et mõned ühendused on katki, teised on hõlmatud sageduse hoidmisega. Järelikult ühendusi on vaja. Ma meenutan, et meil on siin teatud koolkond, kes väidab, et ilma ühendusteta töötaks energiasüsteem üldse paremini, saartalitlus on eesmärk omaette. No see on vale. Ühendusi on vaja, nagu on selgunud. Seda esiteks. 

Teiseks, fossiilsed kütused – põlevkivi ja gaas –, kui need teevad hinda nagu praegu, siis on energia hind kõrge. Järelikult meil on vaja midagi muud. See muu, mis hinda alla toob, on taastuv[energia]. See tähendab seda, et taastuva [energia] tootmise [tekitamine] peab olema eesmärk, et me saaksime majandusele ja inimestele hinna alla. Ja maismaast alustame. Maismaa puhul, nagu me jälle teame, on teie selles nii-öelda EKREIKE kollektiivis väga organiseeritud vastasseis sellele. Seetõttu minu küsimus on, et milline see energeetika siis olema peab: kas ta peab olema selline ideoloogiline energeetika, nagu EKREIKE näeb – uued põlevkivijaamad ja kallis hind –, või taastuv, mis on soodsam. Eks te peate ise valima.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Selge on see, et kogu teie majanduse energiapoliitika on "eesmärk pühitseb abinõu" poliitika. On väga raske leida põhjendust, miks peaks tegema viis korda kallimaid meretuuleparke, kui on võimalik odavamalt ka seda teie enda väitel puhast energeetikat toota maismaa tuuleparkides. 

Ja te mainisite siin, et me majanduses kaotame 5 miljardit. Kas ma sain õigesti aru, et te nüüd tegite enesekriitilise märkuse, et kui me ehitame meretuuleparke, siis me kaotame majanduses 5 miljardit? Sel juhul olete õigel teel. Kui me vaatame näiteks ainuüksi Saaremaa meretuuleparki, mida sinna püütakse rajada, ja kui te soovite maksta sinna peale 2,6 miljardit ja seda veel indekseerida, siis ilmselgelt 20 aasta peale kerkib see summa juba 3,5–4 miljardini. Ja kui võtame veel nende elektriliinide ehituse, mis peaks läbi Saaremaa minema Lätti, siis Eleringi andmetel maksab see minimaalselt 1,3 miljardit. Kui te nüüd väidate, et seda on vaja Saaremaale ja Hiiumaale elektrivõrgu parandamiseks, siis see ei vasta tõele. Tuues üle Hiiumaa Leisi uue 110‑kilovoldise elektriliini, saaksime me kõik nende kahe saare mured lahendatud. See läheb maksma 50–100 miljonit. Kui teha Lätiga neljas ühendus mööda maismaad, siis see läheb maksma 200–300 miljonit. Nii et vaadake nüüd: 1,3 miljardit versus 300–350 miljonit, ja oleks meil kõik asjad lahendatud. 

Ehk kokku, tõesti, üle 5 miljardi läheb maksma ainuüksi ühe meretuulepargi ehitus. Ja kui te nüüd väidate, et see on odav, siis palun põhjendage!

Te küsisite kas-küsimuse. Vastan kindlasti: ei, te saite valesti aru. Seda esiteks.

Teiseks, seesama arvude maagia, millele teie ees istuv Priit Sibul viitas, on tegelikult hinnang, mis siis juhtub, kui midagi teha või mitte teha. Kui me midagi ei tee ja tugineme vanadele põlevkivijaamadele, mis on vajalikud reservi tagamiseks, siis lähema 20 aasta jooksul – Eesti Energia on nii hinnanud – nende jaamade ülalhoidmine maksab meile reservi tagamiseks 40–45 miljonit aastas. 20 aasta peale see on umbes 1 miljard. Ja energia, mis sealt tuleb, ei ole soodne, aga ta tagab reservi. Gaasijaamad on veidi soodsamad, neid uusi tuleb juurde. Elering on ka hanke välja kuulutanud hinnatippude allatoomiseks. Kiisa jaama loodetavasti saame ka ühel hetkel eraturule tuua, mis aitab samamoodi hinnatippe alla tuua. 

Nii et ma ütleksin nii, et energeetika ei ole ideoloogiline. Ma saan aru, et seda püütakse leida. Ja selle kriitika võin minagi omaks võtta, et Kliimaministeerium oleks pidanud needsamad arvutused ja kogu selle materjali jagama avalikkusele maksimaalselt kohe kui võimalik. Minu hoiak on alati olnud jagada materjal välja, nii et igaüks saab selle üle debateerida, muidu hakkavad elama mingisugused müüdid, nagu nad on elama hakanud. 

Nüüd, mis puudutab neid ühendusi, siis ma saan aru, et te võitlete väga aktiivselt erinevate ühenduste vastu. Mina ei võitle. Selles mõttes, et energeetikas teatud hulka ühendusi on vaja ja Eesti jaoks on tugevamad välisühendused vajalikud, kui me tahame kasutada soodsama hinnaga energiat. EstLink 2 puhul näiteks saame kasutada Soome tuumaenergiat. Uusi täiendavaid ühendusi on meil vaja samamoodi siis, kui me tulevikus, 10, 15 või 20 aasta pärast rajame tuumajaamad. Selline võimalus võib tekkida. Ja siis on võimalik elektrit ka regionaalsele turule või väljapoole müüa. Samamoodi, kui kuskil on merepark, me saaksime soodsamat energiat. Kui [olemasolevad] ühendused ei tööta või on sageduse hoidmisega hõivatud, siis meie hind siin regioonis, Baltikumis on kõrgem. 

Nii et energeetikadebatis, jah, ütleme nii, et kui midagi hukka mõista, siis seda, et kõik arvutused ei ole alati ühel moel lihtsalt arusaadavad. Arusaadavuse] poole peab pürgima ja ma kindlasti selle soovituse olen alati andnud, kui on küsitud. Aga energeetika ei ole ideoloogiline, nagu teie üritate seda muuta, see on pigem ratsionaalne. Energeetika ei ole ideoloogiline, seal loeb … (Saalist hõigatakse midagi.) No kuulge! Aitäh! Rääkige saalile.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Sellega me lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te tahate küll seda teemat siin vaiba alla pühkida, aga ikkagi see 2,6 miljardi euro jagamine tuuleenergia ärimeestele tekitab küsimusi selle kohta, kas see ikka oli läbipaistev ja kas see teenib avalikku huvi või pigem konkreetsete ettevõtjate huve. Ka sotsiaaldemokraatidele eraldi lubatud 260 miljonit maismaa tuuleparkide jaoks viitab poliitilistele kokkulepetele, mis võivad olla seotud erakondade rahastamise või valitsuspartnerite äraostmisega.

[On kõlanud] süüdistusi, et 2,6 miljardit eurot avalikke vahendeid on eraldatud kitsale ringile tuuleenergiaettevõtjatele. Ning teie ise olite kliimaminister ajal, mil valmis see 2,6 miljardi euro jaotamise plaan – see ei ole ju eile sündinud –, ja praegune riigisekretär Keit Kasemets oli siis Kliimaministeeriumi kantsler. Te kõik olite sel näppu pidi sees. Seda enam ei ole avalikkusel põhjust usaldada teie valitsust, kui 2,6 miljardi euro jagamise skeemi juures on olnud kõik needsamad inimesed, kes täna võtmetähtsusega kohtadel jätkavad. Ja tegelikult te kõik koos ministeeriumis vastutate nende arvutuste koostamise eest, mida te nimetate kõigest numbrimaagiaks, aga mille alusel sündis 2,6 miljardi euro jagamise plaan. Seejuures on märkimisväärt, et meile ei ole teada ka seda, milline oli ministeeriumi ametnike konkreetne roll nende eksitavate arvutuste koostamisel, mis õigustasid seda 2,6 miljardi euro jagamise skeemi. 

Aga läheme siit edasi ikkagi selle juurde, kes meil on praegu valitsuses kliimaminister. Ma küsingi, kas teie hinnangul peaks kliimaminister Yoko Alender tagasi astuma seoses kriitikaga [meretuule]sektorile 2,6 miljardi euro jagamise läbipaistvuse ja õiguspärasuse kohta. 

Aitäh! Minu vastus küsimusele on, et kliimaministri ülesanne on jagada informatsiooni, mis ministeeriumil on, teha seda korrektselt, võimalikult avalikult. Ja järgmised sammud, mida mina kliimaministrilt ootan, on maismaa tuuleparkide vähempakkumistega edasiminek. 

Teiseks, kliima- ja majandusministeeriumilt ootan ma ka, et saame algatada tuumaenergeetika debati asukoha valiku üle ja tuumaseadusandluse üle, et me jõuaksime tuumale [lähemale]. Ja ootan ka seda, et Kliimaministeeriumi vastutavad ametnikud, asjassepuutuvad inimesed võtavad kokku kõik osapooled, kaasa arvatud need, kellel on kriitilisi küsimusi, ja hindavad erinevad võimalused üle, muu hulgas ka võimalused, mis meile nüüd juurde tulevad tänu "Puhta tööstuse teatisele", mida ma teile kirjeldasin. See loodetavasti loob meile, Eestile, päris häid uusi võimalusi, mis aitavad meil tarbijatena ja majanduse vaatest energiat soodsamalt saada ja tagavad meie energiajulgeoleku. Seda ma ootan kliimaministrilt ja ootan teistelt asjassepuutuvatelt inimestelt. 

Ma saan aru, et te tahate seda kuidagi brändida 2,6 miljardi jagamise skeemiks. Ma vastan sellele numbrimaagiaga, et maksumaksjale ja tarbijatele oleks see 5 miljardit kokku hoidnud. 

Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, no tore on. Probleem on ju tegelikult selles, et ministeeriumist läks välja valeinformatsioon. See on puhtalt praeguse kliimaministri vastutada. Pole ju välistatud, et ta teeb seda ka maismaa tuuleparkide puhul. Kui vaatame, kuidas riigieelarvest ja ka Euroopa Liidu fondidest tulevaid rahasid rohepöördetoetuste näol suunatakse ikkagi kindlatele ärigruppidele, kuidas valitsuserakonnad ja nende toetajad ilmselgelt saavad sellest rahast kaudselt kasu, siis me näeme, et see on nüüd juba fakt, et avalikkusele esitatakse valeandmeid, et seda rahajagamist õigustada. 

Me kuulsime siin vastuseks esimesele küsimusele, kuidas järjekordne plaan on hakata ära jagama seda juba riigieelarvest eraldatud mitutsadat miljonit, mis peab minema, nagu ette nähtud, Ukraina toetamiseks, jällegi kindlatele relvaärimeeste gruppidele. Ühesõnaga, teie valitsus millegi muuga enam ei tegelegi kui sellega, et kui üks uks läheb kinni oma sõprade rahastamisel, siis leitakse kohe teine uks. 

Ja näiteks täna hommikul oli uudis, et riigi osalusega tahetakse Paldiskisse rajada ühte kaevandust. Ka see projekt on sattunud skandaali keskmesse, ja jälle valeandmete esitamise pärast. Väidetavalt koostasid TalTechi teadlased ettevõtte tellimusel analüüsi, mis sisaldas väärandmeid, valeandmeid, et oleks nagu põhjust seda kaevanduse rajamise plaani toetada. See on muuseas tekitanud ka avalikkuses ja ekspertide seas tõsiseid küsimusi nii teadustöö eetika kui ka projektide läbipaistvuse kohta üldse. See ongi väga kurb, et kui me kogu aeg räägime, et usaldame teadlasi, siis te olete tõmmanud oma petuskeemidesse sisse ka tõsised teadlased. Kriitikud just nimelt rõhutavad, et sellised juhtumid õõnestavad usaldust teadusasutuste vastu ja kui see kaevandus läheb käiku, siis võib see avaldada negatiivset mõju keskkonnale ja kohalikele kogukondadele. 

Ma ikkagi küsin: mis teil seal toimub? Keegi peab ikkagi lõpuks selle vastutuse võtma. Skeemid, millest me iga päev kuuleme, lähevad aina suuremaks ja suuremaks. Ja noh, te tõusete siin jälle püsti ja hakkate meile rääkima mingisugust muinasjuttu, kuidas tuuleenergia on odav. Me teame, et on odav, sellepärast et seda doteeritakse ja plaanitakse doteerida miljardite ulatuses rahva rahaga. Ja fossiilenergia on kallis, sellepärast et [selle hinna sisse] te olete pannud meeletud keskkonna[tasud] ja need napakad CO₂-maksud. Need on just nimelt müüdid, mida te siin räägite ja mille kohta te ütlete, et meie levitame neid. Ei, teie teete seda kõike!

Nii, aitäh! Teil oli väga pikk küsimus. Siin on päris mitu asja. See vist ei ole saladus, et EKREIKE-ga me oleme erineval arvamusel sellest, milline maailm tulevikus peaks olema: kas energia peaks olema puhas või ei peaks. Ma saan aru, et teile võib-olla ei meeldi see mõte, aga praktiline elu on siiski mõneti ka nagu faktidena tõe kriteerium. Nagu on kirjeldatud, seal, kus turgu teevad ilma teatud ühendusteta fossiilsed allikad ehk põlevkivi ja gaas, on energia hind tarbijate jaoks kõrgem. Kui turgu teevad, ütleme, mittefossiilsed kütused, vaid taastuvad allikad, siis on hind keskmisena madalam. See kas meeldib või ei meeldi.

Ma kahtlustan, et küllap ka konservatiivsed inimesed on oma majadele pannud päikesepaneele, ehkki omal ajal toetati ka päikesepaneelide kui uue tehnoloogia turule tulemist samamoodi. Täna seda vaja enam ei ole, selleni on jõutud. Tuuleenergiat tekib kindlasti juurde. Hoolimata EKREIKE vihasest võitlusest, ükskõik kus te selle parajasti ette võtate, loodame, et see võitlus on teil mõõdukalt edutu ja et tuuleparke tuleb juurde. 

Nüüd, see asi, mida te mainisite, et järgmisena on valitsus Ukraina aitamise puhul [soovinud] tööstuste aitamisel rahastada, kuidas te ütlesite, kindlaid relvaärimehi, oma sõpru. Vaadake, see on ju tõsine süüdistus. Kui te suudate seda tõestada, siis olge head, minge ajakirjanduse ette. Tegelikult see mehhanism on ju selline, et [mis puutub] Eesti tööstustesse, siis Ukrainalt küsitakse nimekirja, mida nad vajavad, ja pärast siis selle nimekirja ja tagasiside alusel antakse Ukrainale abi. 

Mulle väga ei meeldi see teie hoiak, et me ei peaks Ukrainat aitama. Vastupidi! Ma just tulin sealt tagasi ja Eesti suurendas eelmisel nädalal enda antavat abi veerandi võrra. Ma saan aru, et teie maailmavaade on teistsugune: peaks käega lööma Ukrainale ja tema vabadusele. Sellega ma ei nõustu. Ja kui see aitamine on teie arvates sõpradest relvaärimeeste aitamine, siis ma arvan küll, et te olete ikka hoopis teise režiimi esindajad.

Suur tänu! Mart Helme, lisaküsimus, palun! 

Aitäh! No mis me siis kuulsime? Kuulsime jälle tüüpilist ülbet Reformierakonna rünnakut küsija pihta: teile ei sobi ja teie ei taha ja teie nii ja teie naa. Aga teie nii ja teie naa, kulla sõber, teie peaksite praegu uurimise all olema, sest juba see, mis ajakirjanduses on ilmunud seoses nende tuuleparkidega, maismaaparkidega ja Nordicaga, on piisav selleks, et tõestada, et teie valitsus on selgelt korruptiivne valitsus, mis tegeleb Eesti maksumaksjate raha laialijagamisega täiesti vastutustundetult. Isegi kui mitte omadele, siis lihtsalt täiesti vastutustundetult, raisates miljardeid, ajades pankrotti ettevõtjaid, ajades sisuliselt eraisiku pankrotti Eesti rahva esindajaid, kodanikke. See on kuritegu! Normaalses riigis – te armastate korrutada, et meil on õigusriik –, normaalses õigusriigis oleksite te juba uurimise all. Aga meil ei ole kahjuks normaalne õigusriik, meil on Reformierakonna ja tema satelliitide režiim. 

Nüüd, mis puutub sellesse, et meil on tarvis odavat energeetikat – vaadake, te olete poisike minuga võrreldes. Ma mäletan, kuidas meil olid põlevkivielektrijaamad ja meil töötasid Voltad ja Ilmarised ja Põhjalad ja ma ei tea veel mis. Olid tohutud tööstusettevõtted ja meil ei olnud kunagi energiapuudust. Energia oli odav, ja seda tänu sellele, et meil põlevkivijaamad töötasid, polnud mingeid lisamakse ja kiusamist. Need põlevkivijaamad võiksid töötada tänase päevani, kui teie oma rohehulluses ei oleks sellele hakanud kaikaid kodaratesse loopima. 

Ja nüüd te tahate meile selgeks teha, et miljardite kulutamine tuuleenergeetikale teeb elektri odavaks! No kuulge, tulge mõistusele! Kui te saia küpsetamisele otsustate kulutada hiiglaslikke summasid, siis see sai saab olema väga-väga kallis. Ja minu küsimus ongi, millal see teie vassimine, valetamine ja riigi rahaga vastutustundetu ümberkäimine lõpeb vähemalt poliitilise vastutuse võtmisega ja tagasiastumisega. Varem või hiljem jõuab see asi ikkagi ka õiguskaitseorganiteni. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Poliitiliselt on meil lubatud olla erimeelsusel või eriarvamusel. "Kulla sõber" on väga kena [väljend]. Ma siis kasutan teie puhul ka sõnu "kulla sõber", kui me siin juba sõpradeks oleme muutunud. Minu hinnangul teie ettekujutus, et põlevkivienergeetikat täna ei kasutata, on muidugi ekslik. Aga kui te tutvuksite sellega, kuidas see võrku pääseb. See pääseb ja tagab meile reserve, aga ma just kirjeldasin, et kui me ainult põlevkivireservidele toetuksime, siis me järgmise 20 aasta jooksul, kulla sõber, maksaks tarbijatena miljardi selle reservi tagamiseks. See on reservide hind, kui me räägime rahast. 

Mis puudutab [eri liiki energiate] vahekorda, siis mina ütlen, et kui te vaatate energia hindu, siis faktid kahjuks, ükskõik, kuidas me neid moonutada püüame, ükskõik, millist juttu räägime, räägivad fossiilsete kahjuks. Fossiilne on kallim ja saastavam, ükskõik, kuidas me seda moonutame. 

Jah, tasakaal peab olema, taastuvatel peab olema tasakaal juhitavatega, aga mida väiksema jalajäljega need on, seda parem. Mida madalama hinnaga, seda parem. Tõenäoliselt tulevased juhitavad jaamad on gaasijaamad, eks me sealt vaatame edasi. 

Tuumajaamal on oma tulevik, aga selleni läheb 10 kuni 15 või kuni 20 aastat. Siis on tuumajaam see, mis katab meil baaskoormuse, seal kõrval saab olla ka muud energiat. See ettekujutus või kirjeldus, mille te andsite, et küll omal ajal oli hea elu, põlevkivijaamad muudkui töötasid ja Voltad ja mis iganes tehased töötasid – kuulge, kulla sõber, nagu te mulle ütlesite, see oli hoopis teine režiim. Siis anti teada ka, milline on energia tarbimise režiim, nii palju ma mäletan, ja erinevad muud võimalused olid. Täna, turu tingimustes meie eesmärk peaks olema turule saada just neid uusi tootmisi, mis tagavad inimestele soodsama hinna, energiajulgeoleku ja aitavad meil tulevikus kasvada, mitte kahaneda. Ajas ei saa tagasi minna, tuleb edasi minna. 

Suur tänu, kulla sõbrad! Lõpetan meie teise küsimuse käsitlemise. 

Ja läheme edasi kolmanda küsimuse juurde, mis on taristuminister Vladimir Svetile. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on lennundus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, pean rääkima ühest kurvast teemast ehk lennundusest. Ja miks see kurb on? Sellepärast et viimasel ajal on kahjuks juhtunud nii, et firmad panevad aina rohkem kinni oma liine ja sihtkohti ja hinnad lähevad aina kallimaks. Hiljuti saime teada, et lennufirma Ryanair sulgeb kohe aprillist kuus Tallinnast väljuvat liini. Ettevõtte kinnitusel on ainsaks põhjuseks lennujaamatasude tõstmine Tallinna Lennujaama poolt. 

Ma arvan, et selline samm on suur probleem, kuna see puudutab otseselt kuni 80 000 Eesti inimest, kes tahtsid selle firma lennukitega lennata. Ja Ryanairi teatel ei ole tõenäoline, et need liinid avatakse peatselt uuesti. Vastupidi, firma kommertsjuht Jason McGuinness kommenteeris seda päris reljeefselt, öeldes, et pigem pannakse veel rohkem liine kinni. Tema ütles ka, et lõppkokkuvõttes peaks Eesti valitsus sellesse sekkuma, sest lennujaama juhatus on näidanud, et nad ei saa oma tööga hakkama. 70%-line tasude tõus on paralleeluniversumist. Selline tasude tõus on täpselt vastupidine sellele, mis toimub praegu Euroopas. 

Lisaks sellele on oma plaanidest kärpida lende Tallinnast teavitanud Wizz Air, kes loobus Khuthaisi ja Milano liinist, ja Aegean Airlines, kes loobus Tallinna–Ateena liinist. AirBaltic hiljuti loobus Horvaatia suunast ja vähendas lende Kopenhaagenisse, kuigi lubatakse lendude arvu hoopis suurendada. Ja pikalt reklaamitud liin Tallinn–Dubai on siiamaani kahjuks paberi peale jäänud. Me muutume lennunduse valdkonnas aina rohkem Euroopa perifeeriaks.

Ja minu küsimus on see: kas Eesti riigile see teie arvates sobibki? Kas te näete, et meid ootab lennunduses pilvitu tulevik? Ja kas siit saabki edaspidi lennata väga piiratud arvu sihtkohtadesse ja seda enamasti kõrgete hindadega? 

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud härra Belobrovtsev! Lubage mul siiski parandada mõned faktiväited, mida te olete paraku valesti esitanud. Esiteks, meie lennujaamatasude tõus ei ole kaugeltki 70%. See on selge valeväide. Teiseks, AirBaltic lisab sellel aastal Tallinnasse kolm uut suunda: Barcelona, mida on hakatud opereerima alates vist eelmisest nädalast, ja tulevad ka Reykjavik ja Tirana. Ja kolmel suunal plaanitakse lende tihendada. Ühtlasi on AirBaltic teada andnud, et ta plaanib aastaks 2030 suurendada Tallinnas nii-öelda ööbivate lennukite arvu umbes poole võrra. See on oluline aspekt, sest just sellest sõltub, kui palju lende stardib Tallinnast varahommikul. 

Millele see kõik viitab? See kõik viitab tegelikult sellele, et lennunduses meil toimib ikka turg, toimib ettevõtete konkurents. Ja Tallinna Lennujaam on konkurentsis teiste lennujaamadega päris tugeval positsioonil. Seda kinnitavad kas või need reisijate arvu numbrid, mida me nägime eelmisel aastal, kui Tallinna Lennujaam lõi kõigi aegade reisijate arvu rekordi. 

Nüüd, kui me vaatame neid konkreetseid valeväiteid, mida te olete täna siin [esitanud], siis need sisaldasid ka ühte väga spetsiifilist üleskutset, et Eesti valitsus sekkuks Tallinna Lennujaama ja ühe konkreetse lennufirma omavahelistesse läbirääkimistesse. Mina olen seisukohal, et see oleks üks põhimõtteliselt vale asi, kui poliitikud hakkaksid ronima äriläbirääkimistesse, mis toimuvad turutingimustel, ja oma poliitiliste punktide võitmise nimel segama päris asjatundjatel nende tööd tegemast. 

Me oleme näinud, et Tallinna Lennujaama strateegia töötab. Me oleme näinud, et nad suudavad tuua siia liine, et nad suudavad meelitada rohkem reisijaid. Ja kõige halvem asi, mida meie poliitikutena võime teha, on sekkuda nende töösse, segades neil oma tööd teha.

Suur tänu, härra minister! Ja Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Ma tsiteerisin nagu Ryanairi esindajat, need ei olnud minu välja mõeldud numbrid ja faktid. Võib-olla siis teie tahate öelda, et Ryanair valetab. Mina ei oska öelda. Aga põhimõtteliselt me räägime siin AirBalticust ja sellest, kuidas nemad hakkavad siin midagi suurendama. No esiteks ma arvan, et on väga positiivne, et AirBaltic tahab siin midagi lisaks avada. Aga praegu on see lihtsalt plaan, mitte reaalsus. Ja me teame, et AirBalticul on plaan minna börsile ja hakata IPO-t kasutama. See pidi toimuma eelmise aasta teisel poolel. Seda ei toimunud, sellel aastal ei toimu arvatavasti ka. Nii et mitte kõik, mida AirBaltic plaanib, ei saa reaalsuseks. Seega ma oleks natuke ettevaatlik nende prognoosidega ja nende väidetega, et meil kõik läheb väga ilusti tänu sellele, et AirBaltic avab siin veel kolm-neli liini. Kui avatakse, siis loomulikult me saame sellest rääkida. 

Aga küsimus pole mitte selles, mida teeb AirBaltic tulevikus, vaid mida teeb Eesti valitsus selle nimel, et me lennunduse valdkonnas ei jääks nagu perifeeriasse, et liinid oleksid olemas ja oleks võimalik lennata ka odavamalt. Praegu me näeme, et odavlennufirmad pigem loobuvad reisidest. Ryanair on ehe näide sellest. 

Ma siis küsin üle, kas teie arvates on meil lennunduse valdkonnas kõik hästi. Kas me jätkame samas vaimus ja kas valitsus ei plaani üldse midagi ette võtma hakata? Kas kõik läheb sujuvalt ja meie eesmärgid on täidetud?

Aitäh, härra Belobrovtsev! Ma siiski julgen pöörata teie tähelepanu sellele, et need uued sihtkohad, mida AirBaltic on avamas Tallinnast – see ei ole lihtsalt plaan, vaid üks nendest saigi avatud eelmisel nädalal. Veel üks tuleb mais ja veel üks tuleb juunis. Ma saan aru, et teile poliitiliselt ei ole mugav uskuda sellesse, aga ma soovitan teil minna veebilehele airbaltic.com ja kontrollida, kas on võimalik need piletid osta. Kindlasti on võimalik. 

Nüüd, kui te küsite, mis on meie plaan ja mis on meie järgmised sammud, siis need sammud on ammu välja öeldud. Tegelikult praegu me tegeleme sellega, et müüa need lennukid, mis praegu kuuluvad ettevõttele Transpordi Varahaldus ja millega on lennanud Nordica. Kui see müük on edukas ja kui me suudame leida õiged mudelid, siis minu lootus on see, et meil õnnestub vähemalt osa sellest teenitud rahast suunata meie lennuühenduste parandamiseks, investeerida lennujaama.

Tuletan teile meelde, et vaatamata sellele, et EKREIKE valitsus andis Nordicale 2020. aastal 20 miljonit eurot dotatsiooni ja 8 miljonit eurot laenu, ei toetanud see umbes sellest ajast kuidagi meie ühenduste kvaliteeti. Just seetõttu on see lugu meie jaoks lõppenud ja me keskendume just sellele, et toetada Tallinna Lennujaama, mille strateegia on olnud õige.  

Ja ma igaks juhuks tulen veel tagasi teie väidete ja selle juurde, mida te siin tsiteerisite. Võib-olla tuleb siiski teile meelde tuletada, et Ryanair ei ole ainult odavlennufirma, vaid on üks väga tõhus ettevõte, mis oskab väga agressiivselt oma partneritega läbi rääkida. See on nende tavapärane taktika: karistada erinevaid riike, survestada erinevaid riike, lennujaamu, igasuguseid riiklikke regulaatoreid. Ma julgen väita, et tegelikult meie riigi huvides ei ole sellele survestamisele kaasa aidata, vaid tuleb lasta lennujaama professionaalsel meeskonnal rahulikult oma tööd teha. See meie poliitiline debatt ei anna tegelikult lennujaamale kuidagi juurde võimalusi, et Eestist saaks kusagile täiendavalt lennata. Küll aga annab see, kui me saame Nordica lennukid maha müüdud ja osa rahast lennujaamale suuname.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Hea minister! Mulle tegelikult jääb natukene arusaamatuks, mille üle te rõõmustate, kui meil odavad lennuliinid asenduvad kallimatega. Inimeste jaoks on ikkagi päris suur vahe, kas nad lendavad 50 euroga või 150-ga. Viimasel ajal ongi kõigi maksutõusude valguses inimeste jaoks reisimine muutumas luksuseks. Aga võib-olla ka see on teie ideoloogia, et reisida võiksidki ainult jõukamad inimesed. Kui nii, siis selle võiks ka otse välja öelda. 

Ma korra ütlen märkusena, et näiteks julgestustasud Riia ja Vilniuse lennujaamas on madalamad. See on fakt. 

Pärast seda, kui järjekordne riiklik lennufirma läks pankrotti, te rääkisite, et on vaja kõige rohkem panustada Tallinna Lennujaama, investeerida sinna, ehitada suuremad terminalid. Praegu te ka just ütlesite, et aitate lennujaama, panustate sinna. No vaatame, kuidas see strateegia praegu tegelikult välja näeb. Te vähendasite Tallinna Lennujaamas sihtfinantseeringuid ja nüüd nõuate ka dividende. Aastal 2025 te soovite, et Tallinna Lennujaam maksaks 5,6 miljonit eurot dividendidena välja, 2026. aastal 7,2 miljonit eurot, ja nii edasi. 

Lennujaama juhid on otse välja öelnud – see on nende tsitaat –, et just selle tõttu, kuna see sööb kogu nende kasumi ära, on nemad sunnitud julgestustasu tõstma, rääkimata sellest, et kuidas nad saaksid veel lisainvesteeringuid teha. See järjekordne näide näitab, milline on riiklik strateegia. Täpselt samamoodi on muidugi ka Eesti Energiaga: omaniku ootustena nõuti dividende, uusi investeeringuid, rohepööret, CO₂ uute normide järgimist. Sõnagi polnud tarbija lõpphinna kohta. Ja see omanikupoliitika viiski selleni, et energia hinnad olid laes. Ja täpselt samasugune omanikupoliitika ka Tallinna Lennujaama puhul viib selleni, et meil ka piletihinnad hakkavad kasvama. 

Te ütlete, et poliitikud ei peaks sekkuma, aga ma näen, et teie olete alati valmis sekkuma ja ka praegune valitsus, kui on vaja mõnest riigiettevõttest täiendavalt raha eelarvesse saada. Öelge palun, kas te plaanite omanikupoliitikat muuta? Kas te jätkuvalt nõuate dividende? Kuidas te plaanite ikkagi tagada, et me suudame hoida ka odavamatest lennufirmadest partnereid ja tagada reisimisvõimaluse kõigile, sõltumata sissetulekust?

Suur tänu! Härra minister, palun!

Tänan selle küsimuse eest, proua Kovalenko! Ma pean siiski teid parandama. Vähemalt minu informatsiooni järgi on Riia Lennujaama julgestustasu väljuva reisija kohta praegu 7,55 eurot ja Tallinnas 2,87 eurot. Nii et ei pea paika see väide, et meil on julgestustasu kuidagi oluliselt kõrgem. 

Ma tuletan teile meelde, et kui me räägime lennundusest, siis ükski lennuk ei lenda tasuta. Lõppkokkuvõttes see on teenus, mille eest tuleb maksta. Ja me nägime, et lõppkokkuvõttes see hind, mis on tekkinud, nagu teie ütlete, lõpptarbijale … Ma saan aru, et teid vist minu vastus ei huvita, te ei kuula mind. Aga kui huvitaks, siis te saaksite teada, et eelmisel aastal on meie lennujaama kaudu lennanud rekordpalju inimesi, kes siin Eestis elavad ja kes ongi needsamad lõpptarbijad, kellest te räägite. Ja nad on lennanud mitte seetõttu, et EKREIKE valitsus pani omal ajal Nordicasse täiendavalt 20 miljonit, vaid seetõttu, et Tallinna Lennujaama juhtkond on teinud oma tööd hästi. 

Mina arvan, et meie poliitikutena peame arutama strateegilisi küsimusi, aga me ei pea olema need, kes hakkavad kaasa minema ühe teises riigis baseeruva ettevõtte müügistrateegiaga ja müügikommunikatsiooniga. Laskem spetsialistidel nende tööd teha.

Ja nüüd ma lihtsalt toon ühe väikese näite selle kohta, kui tõesed on ühed või teised argumendid. Te korduvalt viitasite, et Ryanair on sulgenud näiteks Tallinna–Billundi liini seetõttu, et meil on kõrged lennujaamatasud. Aga kui te avate korraks rahvusvahelise meedia [uudised], siis te avastate, et kogu Ryanairi lennubaas Billundis pandi kinni. Ja pandi kinni, sest Ryanair tahtis karistada Taani valitsust seetõttu, et Taani valitsus julges samuti mingit tasu või mingit maksu tõsta. 

Mis ma tahan öelda: Ryanair on väga tubli ettevõte. See on ettevõte, mis pakub päris soodsat hinda teatud reisidel, aga millel on väga agressiivne müügistrateegia. Ja nendega läbirääkimine on selleks spetsiaalselt palgatud inimeste töö. Need inimesed töötavad lennujaamas. Ma saan aru, proua Kovalenko, teie jaoks, nagu te kunagi ütlesite, on lennujaam nagu bussipeatus. Aga paraku reaalsuses see nii lihtne ei ole.

Suur tänu, härra minister! Sellega ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me saame neljanda küsimuse juurde minna, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Täpsustuseks, et minu perekonnanimi on Kovalenko-Kõlvart. Ja lihtsalt protokolli mõttes: ma ajasin sassi: mitte julgestustasu, vaid lennujaamatasu. Lennujaamatasud on Tallinnas kõrgemad kui Riias ja Vilniuses. Ja minul oli küsimus siiski dividendipoliitika, omanikupoliitika kohta. Kahjuks selle osas ei tulnud mitte mingit vastust.

Aitäh, aga see ei olnud küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tõsi, stenogrammi on nüüd see teie täpsustus kirja läinud.

Läheme neljanda küsimuse juurde, see on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on energeetika. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Eesti avalikkus jälgib murega valitsuse käpardlikku tegevust meie majanduse jaoks strateegilise [tähtsusega] infrastruktuurivaldkonnas energeetikas. Hoiatasin teid juba loetud nädalad tagasi, härra peaminister, et te olete valel teel. Teie vastus mulle oli, et need, kes ei toeta kolme parteiesimehe energiadiili, soovivad Eestis kaost. See tähendab, [et seda soovivad] meie energiaeksperdid, meie ettevõtlusorganisatsioonide esindajad, meie avalikkuses õigustatult probleeme püstitanud inimesed. Toona te kinnitasite, et kolme parteijuhi diil oli tehtud suurepärasele ekspertiisile [toetudes] ja kõiki asjaolusid arvestades. Nüüd on sotsiaaldemokraatide juht härra Läänemets deklareerinud, et Kliimaministeeriumis valitseb korralagedus ja paraku on sisulise analüüsi poole pealt vajakajäämisi. Ja tegelikult ka proua Kristina Kallas on osundanud vajakajäämistele sisulise otsuse kvaliteedis, ometi loetud nädalad tagasi see energiapoliitiline otsus langetati. 

Härra peaminister! Nüüd on kõlanud seisukoht, et te kavatsete meretuuleparkide projektiga edasi minna, nagu on valitsuse esindajad väljendanud, kuid selleks tuleb, nagu härra Ligi viitas, pidada rohkem dialoogi võimalike ettevõtjatega, kes selle arendajad oleksid, ja indekseerida see toetus. Valitsuse tasemel on neid läbirääkimisi peetud. Ja minu küsimus on, kes konkreetselt ja kellega on valitsuse tasemel pidanud läbirääkimisi selle 2,6-miljardilise summa võimalikuks suurendamiseks indekseerimise teel. Avalikustage need andmed, härra peaminister, millele viitas rahandusminister Ligi eelmisel reedel ERR-i uudises.

Aitäh! Valitsus ei ole pidanud läbirääkimisi turuosalistega, aga ma südamest loodan, et Kliimaministeeriumi energeetikud suhtlevad kõigi turuosalistega pidevalt. Mina erinevates töökohtades – Riigikogus majanduskomisjonis, Kliimaministeeriumis, majandusministeeriumis majandusminister olles olen alati soovitanud kõigile ametnikele, kõigile osapooltele võimalikult palju ettevõtjatega suhelda, ükskõik, kas alaliitudega või konkreetsete ettevõtetega. Nii et ma loodan, et seal see suhtlus käib ja suhtlus jätkub. 

Mis puudutab energeetikas ehk sellessamas "Puhta tööstuse teatises" olevat uut informatsiooni – teid vist enne ei olnud saalis, kui ma teie kolleegidele sellest rääkisin –, siis kliimaministri ettepanek on mereparkide vähempakkumine selles valguses, et tingimused muutuvad, edasi lükata, küsida uus riigiabiluba, hinnata olukord üle ja vajadusel arvutused uuesti teha, kaasates ka kõiki osapooli, kes seda soovivad, kaasa arvatud ka neid, kes on avalikkuses kriitilisi küsimusi küsinud. Kriitikal on samamoodi oma koht. Debatis saavad asjad paremaks ja selle vastu ma ei ole. Aga üldjoontes ikkagi tuleb edasi minna maismaaparkidega, need ilmselt on esimesed, ja tuleb edasi minna ka tuumajaamaga, mis eeldab asukohavaliku debati algatamist. 

Uus informatsioon, mis vahepeal on lisandunud – kirjeldan siis teilegi seda lühidalt, kuna teid enne siin ei olnud –, on seesama "Puhta tööstuse teatis". Euroopast minu teada peaks täna tulema selle kohta informatsioon. Meie jaoks ja ma arvan, et kogu Euroopa jaoks muudab see energeetika ja tööstuse vahekorra uute reeglite alusel veidi teistsuguseks ja meie vaatest paremaks. See tähendab seda, et tulevad erinevad meetmed, mis puudutavad energia hindade alandamist. See kindlasti peaks olema meie energeetikadebati üks osa: energiajulgeolek, [energia] kättesaadavus, puhtus, et seda on võimalik eksportida, ja seesama soodne hind ka. 

"Puhta tööstuse teatise" alusel muutub tõenäoliselt riigiabi raamistik: millised need reeglid on, kuidas tulevikus saab erinevaid asju teha. See tähendab seda, et mis tahes otsuste puhul tuleb tulevikus seda arvesse võtta, ja see annabki ka Eestile ja Kliimaministeeriumi energeetikutele – või kes iganes seal osapooled on – aluse üle hinnata, mida ja millisel viisil tehakse. Tulevad erinevad sammud puhtale tehnoloogiale turu loomiseks, muutuvad erinevate suurte ühishuviprojektide tegemise reeglid ja palju muud. Muuseas, komisjonilt tuleb ka soovitus liikmesriikidele langetada elektri maksustamine miinimumini ja tuleb ka erinevaid suuniseid ettevaatavateks investeeringuteks elektrivõrkudesse. 

Nii et tulemas on väga palju erinevaid samme. Seetõttu pean mina igati mõistlikuks ja ratsionaalseks ettepanekut, et meretuuleparkide puhul hinnatakse ja arvutatakse [kõik] üle ning lükatakse see otsus edasi hetkeni, kuni on selge, mis sealt tuleb ja mis meie jaoks, tarbija jaoks olukorda soodsamaks muudab. Mina selles debatis esindan ratsionaalset koolkonda.

Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Härra peaminister, ma paraku pean nentima, et ma ei saanud teilt sisulist vastust. Ma küsisin konkreetselt, kes on pidanud läbirääkimisi indekseerimise üle, millele viitas rahandusminister ERR-i uudises. Ja ma paluksin teid täpsustada, sest see on väga oluline. Kõik saavad aru, et indekseerimine, millele on viidatud kui võimalikule ettevõtjate huvile, tähendab tegelikkuses, et see 2,6 miljardit eurot ajas muutub. Selle raha nominaalne väärtus muutub suuremaks ja see võib tähendada üle miljardi euro – sõltub sellest, millist inflatsiooni me prognoosime – täiendavat koormust selle projekti subsideerimisel, mida te olete kavandamas. 

Ja minu küsimus on teile see. Te ütlesite, et Kliimaministeeriumis võib-olla suheldakse. Ma küsin teilt üle. Kas Eesti Vabariigi valitsuses, kus te 18 korda olete energeetikaküsimusi arutanud, on keegi kas ametnikest või valitsuskabineti liikmetest pannud lauale idee indekseerimisest, kui [saadakse uus riigiabiluba] meretuuleparkide hanke korral? Mu küsimus on, kes see inimene oli ja millest lähtudes, kellega konsulteerinuna, mis investoritega konsulteerinuna ta selle teema lauale pani. Ja palun täpsustage eraldi, kas indekseerimisest oli juttu ka valitsuskabineti kuulsusrikkal koosolekul eelmisel neljapäeval. 

Aitäh! Kõigepealt ütlen ära, et valitsuskabineti koosolekud on alati kuulsusrikkad, olenemata sellest, kes valitsuses on. Aga nali naljaks. Ma muidugi vastasin küsimusele, et mina loodan, et turuosalistega suhtlevad erinevate võimaluste üle arutledes eeskätt Kliimaministeeriumi ametnikud, aga loodan, et ka kõik teised osapooled, kaasa arvatud valitsuse liikmed. Valitsuse liikmed ei pea läbirääkimisi indekseerimise üle. Seda informatsiooni, et indekseerimine on üks võimalus, olen minagi pressile ja avalikult [jaganud]. Küll olete te valesti aru saanud sellest ja ilmselt ei lugenud seda, mida Jürgen Ligi ütles, sest see ei tähenda selle 2,6 miljardi 20 aasta peale jaotatud võimaliku toetussumma kasvatamist, vaid see tähendab [eesmärki] turul pakutavat hinda indekseerimisega allapoole saada. Tootjatel on siis suurem kindlus seda toodet teha. Nii et te olete sellest kahjuks valetpidi aru saanud. Aga selle selgitamine võib-olla võtab veidi kauem aega, ent ma hea meelega seda kirjeldan. 

Indekseerimise ideed pakuvad turuosalised, ma eeldan, loomulikult suurema kindluse saamiseks. Kas riik on sellega päri? Kas avalikkus peaks sellega päri olema? Me võime ainult sellisel juhul niisuguseid garantiisid või täiendavat mehhanismi arutada, kui me saame vastu soodsama hinna. Noh, mina hindaks seda niimoodi, et kogumina oleks see hind meile odavam. 

Aga veel kord, selle tänane edasilükkamine Euroopast tulevate uute reeglite valguses on minu meelest mõistlik. See on ratsionaalne otsus. Vahepealsel ajal saab kõik arvutused üle vaadata. Need saab ka kriitiliste osapooltega koos üle hinnata, vajadusel mõned mudelid täpsustada ja seejärel saab otsuseid teha. Ilma parlamendi otsuseta ei sünni uut seadust, mille alusel need vähempakkumised võiksid kunagi tulla. Nii et kõigepealt maismaa tuulepargid ja samal ajal algatame ka tuumajaama debati ja siis sealt läheme edasi.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea peaminister! Minu eelmisele küsimusele vastates te mainisite kõige rohkem ideoloogiat ja numbrimaagiat. Ja ma saan aru, et te ütlesite, et justkui meie erakond oleks vastu välisühenduste tegemisele. Ma esitan teile siis hästi lihtsa numbrimaagia. Ainukese teie numbrimaagia, mida mina olen näinud, esitas Igor Taro "Esimeses stuudios". See on siin see skeem, eks ole (Näitab tahvelarvutilt pilti.), kus tekib teie hind 6 senti kilovatilt. 

Ma esitan teile väga lihtsa matemaatilise tehte ja nüüd öelge, kumb on odavam. Ma natuke kordan oma eelmist juttu. Kui neljas ühendus Lätti teha mööda maismaad, siis Eleringi andmetel läheb see maksma 200–300 miljonit. Kui parandada Saaremaa ja Hiiumaa elektriühendust üle Hiiumaa, viia Leisi 110-kilovoldine elektriliin, siis läheb see maksma 50–100 miljonit. Kui me need kokku lööme, siis saame, ütleme, 350 miljonit. Keskeltläbi nii palju läheb maksma see, et neljas ühendus Lätti on ära tehtud ja Saaremaa ja Hiiumaa võrk on ka paremaks saanud. Nüüd versus see, et te tahate üle Saaremaa ehitada nii-öelda neljandat ühendust Lätiga, mille puhul tuleb veel merekaablid [paigaldada], mis on ka julgeolekuoht, ja see läheb maksma 1,3–2 miljardit. Vaadake nüüd seda numbrimaagiat, eks ole: ühel pool on maksimum 350 miljonit ja teisel pool miinimum 1,3 miljardit. Ja nüüd öelge, [milles seisneb] see meiepoolne ideoloogia ja kelle pool on need maagilised arvutused. 

Jah, mulle endiselt jääb veidi segaseks, mille vastu te täpselt võitlete. Ühenduste rajamisel lähtutakse ju sellest, kus on tootmised ja kuhu neid ühendusi on vaja. Neid planeeritakse sel alusel ja Elering teeb need plaanid. Näiteks suurte parkide rajamisel maksab ühenduse eest arendaja, suuri riikidevahelisi ühendusi saame rajada ülekoormustasu ja välisvahendite eest. 

Ja nagu ma kirjeldasin, "Puhta tööstuse teatis" või puhta tööstuse nii-öelda programm annab meile tõenäoliselt – lõplikku dokumenti ju veel väljas ei ole – ka tulevikus võimalusi neid ühendusi Euroopas-keskselt rahastada, eriti kriitilise [tähtsusega] ühenduste puhul ja julgeolekuvajadusest lähtuvalt. 

Nii et mulle võib-olla jääb veidi segaseks, milliste ühenduste vastu te täpselt võitlete. Kui teie ettepanek on teha ühendusi võimalikult soodsalt, siis ma tunnen, et me oleme ühel meelel. Minagi olen päri, et energeetikamajanduse valdkonnas tuleb teha ratsionaalseid otsuseid. Ma ei ole kunagi teisel arvamusel olnud. Aga kui te ütlete, et ühendusi ei tule rajada – noh, ma arvan, et ühendusi siiski on vaja. Vastasel korral … Noh, seesama ettekujutus, et Eesti energeetika on inimestele kuidagi soodsam, kui me töötame saartalitlusrežiimis. No aga hinnad! Hinnad on kõige kindlam indikaator, selle peale tasub vaadata. Kui meil on välisühendus katki – EstLink 2 praegu on –, teised ühendused on hõivatud parajasti sageduse hoidmisega võrgus ja hinda teevad fossiilid, siis tulemus on ju kõrgem hind. Nii et jah, teie küsimusepüstituses jääb mulle veidi segaseks, mille vastu te ikkagi täpselt võitlete. Aga kui selles on ratsionaalne iva, küllap me saame kokkuleppele.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Rene Kokk ja teemaks on automaks. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on tingitud sellest uuest koormisest nimega "automaks", mille te olete kehtestanud ja mis, nagu näha on ja arvata oli, tekitab väga palju suurt segadust. 

Ja nüüd on minu poole pöördunud päris mitmed eraisikud ja autode müügiga tegelevad ettevõtjad, kes on palunud peaministril ikkagi seletada, kuidas see loogika siis on. Kui me võtame näiteks ühe konkreetse automudeli aastast 2016: Mercedes-Benz, V-klass, kaubik. Ühe auto puhul võib olla nii, et aastamaks on 51 eurot ja 77 senti ja registreerimistasu 413.88. Ja võib juhtuda nii, et teise samasuguse auto puhul, mis on sisuliselt identne auto, on sedasi, et aastamaks on 480 eurot ehk siis üle 400 euro suurem ja registreerimistasu on 1434 eurot. 

Võiks tunduda, et see küsimus on üksikjuhtumi kohta ja mis me sellest siin räägime, aga see ei ole kahjuks üksikjuhtum. Sellist segadust on täna riigis väga-väga palju, kus piltlikult öeldes naabrimeestel või naabriperedel on auto maksustamine niivõrd erinev, et inimesed lihtsalt ei saa aru.

Äkki te räägite lahti, millest see tingitud on. Me teame väga hästi, et maksusüsteem peaks ikkagi olema ühetaoline, kõiki tuleks võrdselt kohelda, aga kahjuks praegu seda küll kuidagi öelda ei saa, sest neid erisusi on väga palju, mida välja tuuakse. Ja äkki te oskate öelda ka, kui palju on praegu menetluses vaidlusi, mis puudutavad automaksu. 

Aitäh! Ma ausalt öeldes ei tea, kui palju neid vaidlusi menetluses võiks olla. Aga ma saan selle teile kas kirjalikult saata, et seda infot jagada, või hiljem täpsustada ja järgmises infotunnis [teada anda]. 

Ja no minu puhul on teada, et mina ei ole mootorsõidukimaksu eestkõneleja või fänn olnud. Ma olin alguses pigem kriitiline teatud elementide suhtes. Kui öelda, et tal on mingi positiivne mõju olnud, kui otsida üldse selles midagi positiivset, siis võib-olla see, mis on seotud minu varasema tööväljaga, kus ma viimati pool aastat tagasi töötasin: romud saab kergemini kokku korjata ja inimesed saavad oma vanad romud ka kergemini registrist maha võtta. Selle muudatuse me tegime päris kenasti ära ja see on, mulle tundub, positiivselt läinud. Aga eks elame-näeme, kas sellel väljal on ka midagi vaja paremaks teha. 

Mootorsõidukimaksu puhul lepiti suvel koalitsioonis kokku, et selle rakendumine oodatakse ära ja pärast seda hinnatakse, millised osad kuidas toimivad. 

Minu hinnangul, jah, tegemist on varamaksu ja keskkonnamaksu omavahelise suhtega, aga ütleme nii, et selgem ja lihtsam maksusüsteem ja üldiselt ka madalam maksutase oleks mulle südamelähedasem. 

Ega ma rohkem seda seletada kuidagi ei võta, sest maksukalkulaator ja kogu see maksumehhanism on teile sama hästi kättesaadav kui mulle. Mis ma sellest üle räägin.

Nii, läheme selle küsimuse käsitlemisega edasi. Rene Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, tänan! Ma ei saa kuidagi selle vastusega selles mõttes rahule jääda, et tegelikult meid vaatavad ka ilmselt need inimesed, kes selle küsimuse on minule edastanud. Vähim, mis te teha saate, on lasta saata kellelgi mulle ülevaate, miks ühe ja sama massiga, mootori võimsusega ja [väljalaske]aastaga autodel saab olla kardinaalselt erinev nii aastamaks kui ka registreerimistasu. See vajab selget lahtikirjutamist ja inimestele selgitamist, sellepärast et see ei ole lihtsalt mitte kuidagi loogiline. Ma arvan, et te ise saate ka sellest aru. Kui teil on naabrimehega täpselt identsed autod ja te maksate oma perega üle 1000 euro rohkem täpselt samasuguse auto kasutamise eest, siis ilmselt te seda väga õiglaseks ei pea. Ma arvan, et sellest me saame vast ühtemoodi aru. 

Aga kuidas te suhtute sellesse, et me toetame kuni viie aasta vanuseid elektriautosid. See on sama teema, automaksu teema. Omal ajal, kui tuli elektriautotoetus, oli sel ilmselt oma koht. Me hakkasime toetama uusi autosid. Kas te peate tõesti mõistlikuks seda, et me täna toetame, sisuliselt anname turul toetust kasutatud elektriautodele? Kuidas see teile tundub, eriti kui me näeme, kui ebaõiglane on minu hinnangul automaks, kogu see maksustamine? Elektriautode ostjad teadupärast on pigem jõukad inimesed, nemad jõuavad osta elektriautosid. Elektriautod on keskmisest autost kallimad ja nüüd me anname nendele inimestele veel toetust. Kas teile ei tundu, et see on ka ebaõige lähenemine ja komponent kogu selle automaksu juures?

Aitäh! Kõigepealt selle esimese küsimuse kohta. Tõepoolest, kui te annate mulle need konkreetsed näited, millest juttu on, siis ma palun vastuse teha ja te kindlasti selle vastuse saate. Selles ei ole mingit kahtlust. Reeglid on igal pool samad: ühesuguseid tuleb kohelda ühetaoliselt ja erinevaid erinevalt. See pilt peaks olema selge. Ma eeldan, et seal on mingid nüansid, mida me siin omavahel suheldes ei saa üksteisele edasi öelda, vahest [teil mingi info on, aga mul ei ole]. Aga täpsustame ja siis me mõlemad saame targemaks, kas on ühetaolisi koheldud erinevalt või erinevaid erinevalt, nagu peaks olema. Selle saame omavahel selgeks ja ma hea meelega aitan. 

Elektriautode puhul, ütleme, üldiselt ma ei ole päris sellega nõus, mida te ütlete, et elektriauto on ainult nagu ühiskonna kõige jõukama osa tulevik. Ma väidan ikkagi, et kui elektriautode puhul vaadata [keskmist] kilomeetri hinda, siis kui sul on palju sõitmist – ma ei tea, mis see tänane optimum on, ei ole uut arvutust teinud –, ma aasta tagasi vaatasin, et 15 000 – 20 000 kilomeetri puhul tegelikult on juba mõistlikum osta soodsama hinnaga või mõistliku hinnaga elektriauto. See tasub ära. Aga eks iga tarbija teeb ise need otsused. Ilmselt tulevikus [elektriautosid] tuleb järjest juurde. 

Nüüd, mis puutub erinevatesse toetustesse, siis üldjoontes muidugi maailm oleks parem, kui ei peaks uute tehnoloogiate turule toomist toetama ja turg ise toimiks, inimesed hakkaksid neid tarvitama. Aga nagu me ennegi energeetikadebatis oleme arutanud, olukord on selline, et kunagi toetati päikesepaneelide panemist majade katustele. Päikeseenergeetikat me selleks, et seda turule saada, enam ei toeta. Täna me ilmselt niigi peame mõistlikuks, et meie majadel on päikesepaneelid, nende tasuvus omatarbimise puhul on 7–10 aastat. Meile tundub see mõistlik, [päikeseenergia] muutub meie kliimas veel tasuvamaks ja mõistlikumaks. Aga kunagi see oli kurioosum. Ma mäletan aega, kus inimesed ütlesid, et päikesepaneel maja peal on midagi naeruväärset, see sobib ainult väikese taskukalkulaatori kasutamiseks, ega ta rohkem välja ei anna ja tasuvaks ei muutu. Nüüd on muutunud. Samamoodi on energeetikas: tulevad maismaapargid, tulevad erinevad lahendused. Turule on ideaalselt vastu tulnud ju seesama Mandri-Euroopa suurim akupark, mis Eestisse tuleb. Nii et uusi lahendusi sünnib pidevalt.

Aga elektriautode puhul meil oleks ilmselt vaja suuremat kasutatud elektriautode turgu. Ma ei ole viimasel ajal vaadanud, kas see on kasvanud. Soomes aasta tagasi rõõmustati, öeldi, et neil on nüüd tegelikult juba enam-vähem korralik kasutatud elektriautode turg. Kui see teisene turg tekib, siis on võimalik ka mõistlikuma hinnaga elektriauto soetada, [arvestades], millised need kulud on, millised need võimalused on. 

Ma arvan, et me jõuamegi ühel hetkel sinna, et me ei pea enam, nagu te [ütlesite] ja nagu ka mulle meeldiks, sellele uuele tehnoloogiale peale maksma, et see turule tuleks, vaid see ongi normaalne uus tehnoloogia, mida inimesed kasutavad. Ja siis me hakkame järgmise tulevikutehnoloogia poole vaatama.

Anti Poolamets, lisaküsimus, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Te räägite endale väga selgelt vastu. Te justkui ei taha toetada konkurentsivõimetuid tehnoloogiaid, aga alles teil oli laual, mõni päev tagasi, 2,6 miljardit 20 aastaks konkurentsiprobleemidega elektrile. Mõelge nüüd hoolega, mis sellest kõigest saab, ja samamoodi peaksite ümber mõtlema ka, [kui tegu on] maismaa[parkide] teemaga. 

Aga ma jätkan automaksuga. See on selgelt seotud ka energeetika ja kõige muuga. Te lihtsalt kraabite raha kokku erinevatest kohtadest, ka kõige enam hädas olevatelt inimestelt, selleks et suuta kõiki neid subsiidiume maksta maailma suurkorporatsioonidele, kes näiteks Liivi lahes tahavad oma äri püsti panna. 

Aga üks praktiline näide, mille eest me hoiatasime: puudega inimesed ja need kõige vaesemad inimesed saavad automaksuga kõvasti pihta. Need tagasihoidlikud toetused, mida siin anti, ei kompenseeri kuidagi nende kaotusi. Üks praktiline näide [esitatud kaebustest]. Maapiirkonnas [elav] lasterikas pere, kes vajab iga päev mootorsõidukit tööle ja kooli sõitmiseks, ja sügava puudega lapse pensionärist isa, kelle sissetulekuks on pension, aga mootorsõiduki eest peab maksma 864 eurot aastas. Ta [ei tule] kuidagi sellest olukorrast välja. Ta peab sisuliselt oma lapse väikebussiga sõidutamisest loobuma. 

Ärme unustame, et põhiseadusest tulenevalt on kohustus hoolitseda lasterikaste perede eest. Õiguskantslergi on kirjutanud, et varamaksud ei tohiks sundida inimest autost, kodust või muust talle olulisest varast loobuma. On oht, et see realiseerub, kas või selle üle 800-eurose maksu tõttu. Mida teha nende inimestega, kes ongi pihta saanud?

Jaa, aitäh! Ma olen seda ju siin infotunnis ka varem öelnud, et ma arvan, et sellised juhtumid tuleb üle vaadata. Saan aru, et parlamendile esitati tegelikult automaksu [eelnõu] sellisena, et teatud kujul seal olid lahendused sees, kuidas arvestada puudega inimeste huve paremini. Presidendi õigushinnang oli, et see lahendus ei sobinud. Ja seetõttu leiti teine lahendus, mis kompenseerib seda automaksu mõju. Kui see lahendus ei tööta või see lahendus ei ole piisav või on piirjuhtumid, kus lahendus ei saabu inimeste jaoks mõistlikul kujul või arusaadaval kujul, siis tuleb leida parem lahendus. Ma ei ole kuidagi erineval arvamusel. 

Kahjuks see nii on jah, et rakendumise korral kõik detailid, eriti selliste suure mõjuga [seaduste] puhul, ei ole alati kaetud. Seetõttu tulebki [seadust] rakendades hinnata, kas tuleb mingid asjad paremaks teha. Kui on juhtumeid, kus inimesi koheldakse ebaõiglaselt, siis tuleb need ära parandada. Automaksuga on samamoodi.

Suur tänu! Lõpetame meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teemaks on haldusjärelevalve Narva linna ja tema hallatavate munitsipaalkoolide üle. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! 25. veebruaril oli teie poolt algatatud haldusjärelevalve Narva linna ja tema hallatavate üldhariduskoolide üle. Järelevalve teostajad on Haridus- ja Teadusministeeriumi õigus- ja personalipoliitika osakonna ning Keeleameti järelevalveosakonna teenistujad. Järelevalve kestab kaks kuud ja teenistujad külastavad tunde ette teatamata. On märkimisväärne, et kontrolli alla sattunud koolide hulgast puudub riigile kuuluv Narva Vanalinna Põhikool. Lugupeetud minister, kas antud järelevalve on korraldatud ainult Narva munitsipaalkoolide [kontrollimiseks? Kui jah, siis] mis põhjustel ja mis on tegevuse lõppeesmärk?

Aitäh selle küsimuse eest, lugupeetud rahvasaadik! Selgitan. Seoses eestikeelsele õppele üleminekuga, mis teadupärast algas 1. septembril 2024 – üle läksid kõik lasteaiarühmad, esimesed ja neljandad klassid –, on Haridus- ja Teadusministeeriumil kohustus tagada seaduses sätestatud eesti keeles toimuv õpe. 

Tallinna linnaga on meil tegelikult koostöökokkulepe, kus Tallinna linn monitoorib ja teeb järelevalvet ise. Tallinna linn on üles ehitanud oma metoodikakeskuse. Selle metoodikakeskuse inimesed on tänaseks läbi käinud kõik lasteaiarühmad, kõik Tallinna esimesed ja neljandad klassid ja andnud ka haridusministeeriumile ülevaate sellest, mis toimub eestikeelsele õppele üleminekul esimestes ja neljandates klassides ja lasteaiarühmades. 

Nüüd, kaks teist väga suurt linna, kus üleminek toimub, on Narva ja Kohtla-Järve. Narva ja Kohtla-Järve osas puudub meil haridusministeeriumis igasugune informatsioon selle kohta, mis tegelikult üleminekuga klassides ja ka lasteaiarühmades toimumas on. Me teame, mis on toimumas meie riigikoolides. Me ei tea, mis on toimumas munitsipaalkoolides. Ja kuna meil ei ole jõudlust kõiki lasteaiarühmasid üle kontrollida, siis järelevalve on praegu algatatud Narvas ja tulevikus algatatakse ka Kohtla-Järve linna munitsipaalkoolide esimestes ja neljandates klassides toimuva õppe osas. 

Koolidele ei anta teada kindlat kuupäeva ja kellaaega, küll antakse teada, millal järelevalve algab. Järelevalve algab märtsi alguses ja kestab kaks kuud. Järelevalve eesmärk on üle vaadata esimestes ja neljandates klassides toimuv õpe, võimalusel toetada õpetajaid, kui on vajadus, et õpetajad vajavad näiteks metoodilist tuge, koolitusi või ka eesti keele oskuse parandamist. Teine osa järelevalvest puudutab kooli pidajat ja kooli juhtkonda: millised on olnud sammud, kuidas on mindud üle eestikeelsele õppele ja mida on kool teinud, selleks et tagada efektiivne eestikeelsele õppele üleminek. 

Me oleme Narva linnaga [maha pidanud] ka koosoleku, kus me oleme seda järelevalvet arutanud. Järelevalve lõppeesmärk on tegelikult see, et Narva linn kooli pidajana ise looks monitoorimise ja järelevalve võimekuse, et ta suudaks ise tagada selle, et ta teab, mis neil esimestes ja neljandates klassides ja tulevikus palju suuremas hulgas klassides toimub. Selleks on vaja Narva kolledžiga teha väga tihedat koostööd.

Nii et ma väga loodan, et selle järelevalveprojekti lõpuks on Narva linnas välja töötatud ka selle monitoorimise ja järelevalve metoodika, mida linn saab teha iseseisvalt kooli pidajana. 

Suur tänu! Ja Aleksei Jevgrafov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu jaoks on üllatus, et teil puudub info, mis toimub Narvas. Minu info kohaselt meie kultuuriosakond pidevalt suhtleb teie ministeeriumiga. 

Aga ma tuletan meelde, et aastal 2022 taastati ministeeriumi plaaniline kontroll Narva Kreenholmi Kooli, Narva 6. Kooli ja Narva Paju Kooli üle. Aastal 2023 kontrolliti Narva Keeltelütseumi ja Narva Kesklinna Kooli ning eelmisel aastal Narva Pähklimäe Kooli. Ja nüüd olete korraldanud nende koolide uue kontrolli, mis sarnaneb inkvisitsiooniga, mille eesmärk on kindlasti leida probleeme ja karistada süüdlasi. Ilmselt langes valik taas Narvale. Ma ei tea, kas peaksime seda seostama ka asjaoluga, et see kontroll sai võimalikuks pärast Katri Raigi ametisse astumist Narva linnapea kohale. Eelmised kontrollid toimusid just tema valitsemisajal. 

Kurb tõde on see, et meie õpetajad pingutavad ja õpivad, aga ministeeriumi sellise suhtumise korral võivad pidevad järelevalved ja erinevad kontrollid anda vastupidise reaktsiooni. Isegi need õpetajad, kes vastavad nõudmistele, võivad lihtsalt käega lüüa ja lahkuda, sest ministeeriumi tegutsemise tõttu nad elavad pidevas stressis. Ministeeriumi poolt kõlab pidev retoorika, et õpetajad ja direktorid ei tee piisavalt tööd eestikeelsele õppele üleminekul ja töötajate leidmisel. Kuidas on ministeerium aidanud õpetajatel säilitada töörahu ja tunda end vajalikena?

Aitäh! Ma siiski täpsustan: Narva linn ei ole meile kordagi andnud informatsiooni selle kohta, kuidas on neil läinud eestikeelsele õppele üleminek, kuidas toimub õpe, millist tuge vajaksid tegelikult õpetajad, millistel õpetajatel ja kui suurel arvul on vaja metoodilist tuge, millistel õpetajatel ja kui suurel arvul on vaja eraldi eesti keele õpet, täiendavat tuge selleks. Narva linn on meile teada andnud, millised õpetajad tal nõuetele ei vasta. Ehk siis küsimus ei ole mitte selles, kui palju on puudu õpetajaid teatud rühmades, vaid küsimus on selles, kuidas toimub tegelikult esimestes ja neljandates klassides eestikeelsele õppele üleminek, millist toetust õpetajad vajavad, milline on tänane seis klassides metoodiliselt ja keeleliselt. 

Tallinna linn on oma metoodikakeskuse välja arendanud ja teeb ise seda metoodilist järelevalvet ja pakub tuge õpetajatele. Sealt meie oleme saanud vajaliku informatsiooni, [kui suur] on õpetajate hulk, kes vajaksid täiendkoolitust. Selleks me saame ka Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooliga kokku leppida need koolitusgrupid. Narva linnast meie sellist informatsiooni ei saa. Ja see on põhjus, miks me tegelikult selle järelevalve algatasime. See ei ole inkvisitsioon! See on selleks, et me ei avastaks kolme või nelja aasta pärast, et tegelikult ei ole me suutnud nendele lastele tagada kvaliteetset eestikeelset õpet. 

Neljandas klassis hakatakse tegema tasemetöid nendele lastele, kes täna on esimeses klassis. Meil ei ole õigust oodata neli aastat ja arvata, et me neli aastat silmad kinni teeme seda eestikeelset õpet, aga tegelikult me ei tea, mis neis klassides toimub, kas mõni õpetaja vajab metoodilist tuge. Selleks me teeme täna seda järelevalvet, et me saaksime informatsiooni selle kohta, kui paljud õpetajad, kes täna juba eesti keeles õpetavad, vajaksid metoodilist tuge ja keele osas tuge. Kui me selle teada saame, mis olukord meil tegelikult on, siis saame õpetajate toe ka üles ehitada. Praegu me oleme arutanud just nimelt seda, et seda teha Narva kolledži baasil. Katri Raiki saamisega linnapeaks ei ole sellel mitte midagi pistmist. 

Me tagasime õpetajatele töörahu. 1. septembrist alates me mitu korda palusime ka ajakirjandusel mitte selle teemaga tegeleda, vaid lasta õpetajatel hakata pihta õpetamisega eesti keeles. Tänaseks on sellest möödunud varsti kuus kuud ja praegu, ma arvan, on õige aeg minna ja teha kindlaks, millist tuge õpetajad tegelikult vajavad. Ärge palun võtke seda mingisuguse inkvisitsioonina! Meil on vaja neid õpetajaid kogu aeg toetada. Me ei tohi neid õpetajaid jätta üksi selle koormaga, mis eestikeelsele õppele üleminek tegelikult on.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anti Poolamets. Palun!

Aitäh, juhataja! Jaa, õpetajad vajavad tuge, see on õige. Olukord on päris keeruline koolides, aga tuge vajaksid ka lapsed. Sellepärast et paljudes koolides ja ka lasteaedades on juhtunud nii, et eesti emakeelega lapsed on hoopistükkis vähemusse jäänud mitmetes klassides ja lasteaiarühmades. Ja siis sünnibki selliseid kurioosumeid, et mõni lasteaialaps läheb koju ja ütleb mõne kuu pärast, et Eesti pealinn on Moskva. Selline olukord tähendab, et eesti lapsed on mitmel pool emakeelse kasvukeskkonna kaotanud. 

Nüüd mul ongi suur palve, et te järelevalve käigus uuriksite seda ka, milline on päriselt keeleoskus klassides. Ja kas ei tuleks hakata tulevikus ikkagi klasside ja lasteaiarühmade komplekteerimisel arvestama keeleoskust? Vastasel juhul te muudate lihtsalt lapsed oma poolikute eksperimentide instrumentideks, kes peavad töö ära tegema. Lõpuks kannatavad kõik venekeelsed lapsed, ei saa korralikult eesti keelt selgeks, ja on ka väga ebaühtlase tasemega eesti lapsed, kes peavad lihtsalt igavlema, sest neil on ju keel selge. 

Kuidas ära hoida neid olukordi, kus on äärmiselt ebaühtlane laste keeleoskus nii lasteaedades kui koolis? Ehk võiks seda taset ühtlustada kas või testide-katsete abil, mille alusel rühmad moodustada?

Aitäh küsimuse eest! See, et eesti laps, kelle kodune keel on eesti keel ja kes käib koolis, kus õpitakse eesti keeles, hakkab rääkima vene keeles või ütleb, et Eesti pealinn on Moskva, on linnalegend. See ei baseeru mitte mingisugustel faktidel. Selleks et öelda, et me peame minema mingit probleemi lahendama, tuleb kõigepealt tõestada, et see probleem päriselt eksisteerib. Selline probleem, et Eesti koolis eesti keeles õppides eesti emakeelega laps ei räägi eesti keelt, vaid hakkab rääkima vene keeles ja ei suuda öelda, mis on Eesti Vabariigi pealinn, ei ole fakt. See on linnalegend, mis tegelikult ei vasta tõele. Järelikult ei ole vaja minna kohe seda probleemi lahendama. 

Küll aga on meil Eestis omajagu selliseid koole, kus õpivad koos nii need lapsed, kes eesti keelt oskavad, kui ka need lapsed, kes kooli tulles eesti keelt piisavalt ei oska. Seal ei ole küsimus rahvuses, seal ei ole küsimus selles, millises keeles räägib laps kodus. Ka kodus vene keeles või ukraina keeles rääkiv laps võib eestikeelsest lasteaiast tulles koolis väga hästi eesti keelt osata. Lapsi ei saa kindlasti rahvuse järgi rühmadesse jagada. 

Aga haridusministeeriumi soovitus on ja ka mina olen seda korduvalt öelnud, et pedagoogilises mõttes on keeleoskus erivajadus. See on selles mõttes erivajadus, et keel on õppevahend ja kui selle õppevahendi [mitte]omamine takistab õppetööd, siis on vaja seda [oskust] tagant aidata. Selle tõttu on tõesti oluline, et lapse õppeprotsess on üles ehitatud lähtuvalt sellest, kas tal keelelist tuge on vaja või ei ole vaja. Ja õpperühmadesse laste jagamine lähtuvalt sellest, milline on nende eesti keele oskus, on see meetod, kuidas seda teha.

Kiviõli Riigikoolis, kus me ühendasime esimesed klassid vanast vene koolist ja eesti koolist, on lapsed õpperühmadesse jaotatud keeleoskuse järgi. Mitte rahvuse järgi, vaid keeleoskuse järgi. See on soovitus ka kõikidele teistele koolipidajatele: laste vastuvõtul esimesse klassi võtta arvesse nende keeleoskust, sest ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et lapse õppeprotsess peab lähtuma lapse arenguvajadustest. Keeleoskuse arendamine on üks arenguvajadus ja seda tuleb arvesse võtta, kui komplekteeritakse esimesi klasse ja valitakse metoodikat, mille alusel laps õpib. See on kindlasti väga tugev soovitus nendes piirkondades, kus on erineva keeletasemega lapsed esimesse klassi tulemas: õpperühmi tuleks komplekteerida keeletaseme järgi. Kuna meil on riiklik toetus muu emakeelega lastele, kes ei oska piisavalt eesti keelt, siis see võimaldab ka neid ressursse kasutades tegelikult neid õpperühmi komplekteerida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetame meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teemaks on segane energiapoliitika. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Te saite peaministriks eelmise aasta juulis ja peab tunnistama, et saite poliitiliseks päranduseks korralageduse: hangunud majanduse ja väga puudulikud poliitikad. Vaatame meie energiaportfelli, mida kujundatakse lähima 10–15 aasta jooksul: me räägime tuulest, päikesest, maagaasist, biometaanist, EstLink 1-st, 2-st ja 3-st, mis on ka planeerimisel, räägime põlevkivist, räägime tuumajaamast, kuhu läheb üle miljardi. Maksumaksja raha läheb üle paarisaja miljoni. 

Ja vaatame seda hinnakujundust. Me räägime, et me soovime saada soodsamat elektri hinda. Praegu on kohati Soomes isegi 60 korda soodsam hind, tavaliselt neli-viis korda soodsam. Ja vaatame energiaeksperdi Arvi Hamburgi arvutusi ja Kliimaministeeriumi arvutusi – need on erinevad. Tunnistage vähemalt, et energiapoliitika kujundamine ei ole hästi välja tulnud. Siin oleks vaja mitte üle võtta Kaja Kallase valitsuse selline, noh, segane poliitika kujundamine, vaid midagi paremaks teha. Tunnistage, et midagi on viltu läinud energiaportfelli planeerimisel 10–15 aasta jooksul. Meil võib tekkida ka ületootmine, ja hind ikkagi ei ole tarbijasõbralik. Sellest tunnistamisest tegelikult juba piisab. Ja mida võiks siin paremaks teha, selgemaks teha, arusaadavamaks teha?

Aitäh! Siin on palju erinevaid nüansse koos. Tuumajaama rajamisele küll maksumaksja raha ei ole miljardit planeeritud. Võib-olla see lihtsalt oli kuidagi selles küsimuses millegi muuga koos mõeldud, seetõttu ma lihtsalt parandasin selle ära. 

Nüüd, mis puudutab energeetikat, siis ega küsija selles mõttes ju ei eksi, et meil oli erinevate taastuvenergia võimsuste rajamisel sisuliselt 10 aastat pluss paus. See tulenes eeskätt julgeolekuhuvidest. See ei ole saladus, et kui sul on radarid, millel on kuskile poole vaja vaadata ja eelhoiatus saada ja nii edasi, siis taastuvenergia[rajatised], nagu ka mis tahes teised inimtekkelised rajatised, võivad nende vaatevälja ahendada ja olla julgeoleku vaatest kahjulikud. Ja seetõttu [tegid] erinevad valitsused [teatud otsuseid]. Siin [taga] ei ole kuidagi ainult Reformierakond. Ka Keskerakond, kuhu te varem ju kuulusite, oli nende otsuste juures. Otsustati rajada kompensatsiooniradarid, mis tähendas seda, et oli võimalik edasi minna. Ja nüüd on tegelikult ikkagi suurem osa Eestist vaba uute, nii-öelda soodsama taastuvenergia [objektide] rajamiseks. 

Te tõite Soome näite. Ma arvan, et [kui pidada silmas] Põhjamaid tervikuna, siis me asume energeetika vaatest ikkagi kõige soodsama piirkonna kõrval. Põhjamaad oma olemuselt ongi kõige soodsama hinnaga piirkond. See on aastatepikkuse tegevuse tulemus. Põhjamaades on – mul on selle kohta väga head joonised, võin kunagi jagada ka – ikkagi väga palju rohkem seda, mida meil ei ole: hüdrot on ja seal on ka tuumaenergia. Kumbagi neist meil ei ole.

See tähendab seda, et kui me tahame tulevikus, ütleme, tänasest edasi minnes, et meil energia hinda ei teeks fossiilid ja hind ei oleks kallis, [siis tuleb midagi teha]. Praegune olukord on selline, et osa ühendusi on katki, osa on puudu ja hinda teevad Eestis fossiilid, mistõttu energia hind on kallis. Kui me tahame, et energia hind oleks soodsam, siis meil on vaja, nagu teie seda nimetate, juhitamatut või juhuelektrit – õige, EKREIKE leksikas oli see juhuelekter – ehk taastuvat energiat ja meil on vaja ka juhitavat. Ja juhitav tuleb tõenäoliselt reservidena: täna on see põlevkivi, tulevikus ehk gaas ja ehk 10 või 15 või 20 aasta pärast ka tuumaenergeetika, mis tagab selle baasi tegelikult. Majanduslikult mõttekuselt see üles-alla koormamine juhtimise mõttes võib-olla juhitava energiana ehk arvesse ei lähegi, aga ta tagab selle baasi. Ja kui ta on vähegi soodsam, siis ta toob keskmisena hinda alla ka. 

Nii et kui küsida, siis jah, selline sunnitud peatumine või sihuke paus on olnud julgeolekuhuvides 10 aastat. Nüüd, kus see kompensatsiooniradarite valik on tehtud, on paljud võimalused meie jaoks avatud, et saada hinda soodsamaks muuta.

–Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Loomulikult võiks meie eesmärk olla see, et me oleks ikkagi võrreldavad Põhjamaadega. Me tahame, et majandus elavneks, siia tuleksid investeeringud, tuleksid töökohad. 

Aga ma täpsustan, et tuumajaama investeering kokku on üle miljardi. Ja ma küsin ühe konkreetse küsimuse. Kui me panustame sinna maksumaksja raha – me veel ei tea, kui palju –, siis minu isiklik seisukoht on see, et riik peaks seal ikkagi olema enamusosanik, tuumajaama omanik. Kas te jagate minu seisukohta? Täna on tegelikult see otsus veel tegemata.

Nojah, üldiselt energeetika kohta lihtsalt ühe detaili veel lisan, enne kui vastan küsimusele. Üldjoontes see on niimoodi, et ehkki me elektri hinnast räägime palju, majanduse võtmes ka, siis keskmiselt tööstuste või majanduse vaatest on selle sisendi osakaal 2%, eks ju. 1,6% oli isegi mingil aastal. 2% – nii suur või nii väike ta täpselt on. 

Kõige olulisem majanduse vaatest on see, kuidas lõpeb Ukraina sõda, et seal tuleks õiglane ja püsiv rahu, samuti see, millised on meie eksporditurgude käekäigud Saksamaast alates, mis [omakorda] mõjub Skandinaaviale – Skandinaavia on meie jaoks oluline –, ja milline on raha hind. Euribori langemine on majanduse vaatest väga oluline. Kõik see kokku mõjutab meie majandustsüklit ja meie majanduse käekäiku palju rohkem kui mis tahes otsused, mis me siin ühte- või teistpidi valikuna teeme. 

Tuumajaamas osalust ei ole Vabariigi Valitsuses arutatud. Ei saa välistada, et seda tulevikus arutatakse. Ma kuidagi ei asu enne arutelu eitavale seisukohale. Aga ilmselt see arutelu saab olla tasemel, kas mõni riigile kuuluv energeetikaettevõte on mingi valiku puhul tuumajaamas osanik. Tasub meenutada, et Balti riikidel on olnud ka varem omavahel plaane ühise tuumaenergeetikavõimsuse rajamiseks, aga tollal see jäi toppama. Nagu tagantjärgi selgus, oli selles vastutegevuses [oma roll] juba siis ka Venemaa mõjutustegevusel. 

Samas ma ei looks illusiooni, et ka sel juhul, kui me tuumajaamaga edasi läheme – ja minu soov oleks minna edasi –, ei teki emotsionaalset debatti asukoha valiku, seadusandluse, riigi osaluse ja nii edasi teemal. Eks seda debatti tekib. 

Aga ma ei asuks eitavale seisukohale. Ma küll enne arutaks läbi, kas [riigi] osalus kuidagi garanteerib projekti paremini ellukutsumise või garanteerib, et see saab turult soodsama hinnaga laenu ja seetõttu tootmiskulud on väiksemad. Kogu selle energeetika numbrimaagia, nagu see juba elama on hakanud, mõte on ikkagi see, et tootjad saaksid teatava garantii, teatava kindluse, et pakkuda turule soodsama hinnaga energiat, mis on meile ja majandusele kasulik. See on selle asja üdi.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea peaminister! No te ei saanud aru, mille vastu me võitleme, kui ma selgitasin teile, et välisühendusi tegelikult on vaja, aga neid on võimalik viis korda odavamalt rajada. Te väitsite, et läbi Saaremaa viidav neljas ühendus Lätiga, mis maksab viis korda rohkem kui see, mis viidaks mööda maad, on vajalik selle jaoks, et sinna külge saaks ühendada meretuulepargi. 

Samas on meile teada ka see, et 1 megavati meretuuleenergia tootmine, kui [arvestada] kõiki mõjutegureid, ka seda, et merel on rohkem tuult ja maismaal vähem, versus maismaa tuuleenergia, on viis korda kallim. Meil on olemas eriplaneeringud ja oleks võimalik rajada riiklikult riigimaadele tuuleparke, ilma et me peaksime tegutsema nii, nagu Hiinas kunagi tehti. Selle jaoks, et võidelda [põllu]kahjurite vastu ja et [linnud] põldudel riisi ära ei sööks, aeti kõik hiinlased välja ja pandi laudu plaksutama, et varblasi eemale ajada. Ja kuhu see viis? See viis selleni, et, okei, varblased kukkusid surnult maha, nad ei jaksanud [kauem] lennata, aga järgmistel aastatel sõid sitikad ja satikad kogu saagi ära. 

Ja meil on umbes samasugune lugu. Nüüd me tahame igasse valda teha maismaatuulepargi inimeste elukohtadele lähedale. Samas meil on Sopi-Tootsi tuulepargi kõrval olemas Lavassaare, seal saaks teha täpselt sama suure pargi, mis kuulub riigile. Seal on olemas ka eriplaneering. Seda me millegipärast ei kasuta.

Ja nüüd ma küsin veel kord üle. 1 megavatt meretuuleenergiat versus 1 megavatt maismaa tuuleenergiat – hinnavahe on viis korda. Palun põhjendage väga lihtsa matemaatikaga, kuidas meretuul on odavam kui maismaatuul. 

Aitäh! Kõigepealt alustan sellega, et kui ma ei eksi, teie olete vist Hiina toetusgrupi liige. Selles mõttes on väga tore kuulda, kuidas te Hiina võitlust kahjuritega meeldivalt iroonilises võtmes kirjeldate. Väga tore! Ehk siis avate teisteski positsioonides veidi oma silmi ja kirjeldate avalikkusele, mismoodi tuleks suhtuda sõnavabadusse ja kõikidesse muudesse printsiipidesse. Jään huviga ootama. Seda esiteks. 

Teiseks, enne te küsisite mitu korda ühenduste kohta. Ma, jah, lõpuni ei saa aru, mille vastu te olete, aga veel kord, võib-olla ma ei saa aru. Ehk te lihtsalt selgitate pärast ja me kuidagi saame selle pildi ette. Isegi kui mereparke ei tule, meil on ikkagi Lätiga vaja neljas ühendus rajada. Ma üritan teile seda öelda. See ei tähenda seda, et me ühenduse rajamata jätaksime. Ja ühenduse viisi või selle rajamise nii-öelda suuna, kuhu see rajatakse, kuidas see rajatakse, selle valib ju süsteemioperaator võimalikult ratsionaalse. Ja see rajatakse ülekoormustasu ja eurovahendite abil. Ja nagu ma teile kirjeldasin, seesama "Puhta tööstuse teatis" annab selleks meile paremad võimalused. See ongi oluline informatsioon. 

Nüüd, mis puudutab maismaa- ja mereparkide vahekorda – ma ei tea, millist lahtist ust te siin nüüd jälle lahti [pressite]. Mina olen ka igal pool ju öelnud, et maismaapargi puhul on energiaühik soodsam kui merepargi puhul. Need tootmised ja karakteristikud on erinevad. 

Aga, ütleme nii, maismaaparkide puhul on ju üks suur probleem ikkagi seesama EKREIKE nii-öelda mõttekaaslaste võitlus maismaaparkide vastu. Seetõttu ongi üks võimalus, kui me ei saa neid parke maismaale rajada, aga meil siiski on taastuvat energiat vaja, rajada need merre. See on ju praegu arvutamisel ja arutamisel. Nii et seda te peate isekeskis arutama EKREIKEga, et kas siis võidelda maismaaparkidega või millega te parajasti võitlete. 

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Oleme jõudnud kaheksanda küsimuseni, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on julgeolek. Mart Helme, palun!

Kõigepealt ma muidugi ütlen, et alternatiiv on olemas: need pargid tuleb rajamata jätta. Ka täna on ajakirjanduses mitu väga teaduslikult põhjendatud artiklit, kus autoriteedid selgitavad, et need ei saa olla kasumlikud. Kui te ütlete, et nad on kasumlikud, siis te unustate ära selle sisendi, mis läheb betooni peale, metalli peale, plastiku peale, püstipanemise peale. Selle te olete arvestades välja jätnud. Te olete kõik välja arvestanud nii, et see just nagu ei [maksagi midagi]. Tegelikult on see väga suur maksumus. Nii et alternatiiv on olemas.

Aga tulles tagasi oma küsimuse juurde, mis puudutab julgeolekut, ma muidugi väljendan kõigepealt sügavat hämmastust, et Eesti Vabariigi aastapäeval Eesti Vabariigi peaminister lahkub Eesti Vabariigist, sõidab Ukrainasse ja käitub, nagu ta oleks Ukraina ametnik, aga mitte Eesti Vabariigi peaminister, kes peab olema oma riigi kõige tähtsamal päeval, oma riigi sünnipäeval oma rahva ees. 

Ja vaadake, te ütlete, et see on nii tähtis, Ukraina abistamine on tähtis. Ma vaatasin järele, kui palju seal oli inimesi füüsiliselt kohal ja kui palju seal osales neti teel või elektrooniliselt. 24 riigijuhti osales elektrooniliselt ja 13 oli kohal. Ka teil oleks olnud võimalik osaleda elektrooniliselt ja olla oma rahvaga sellel tähtsal päeval. Nii et ma teen ikkagi väga tõsise märkuse. Te olete Eesti Vabariigi peaminister, mitte Ukraina mingisugune, ma ei tea, ametnik. Aga tuleme julgeoleku juurde. Eile lugesin, et riigid, ja olulised riigid – Itaalia, Hispaania, Portugal, Ungari – on teatanud, et nemad ei osale järjekordses sõjalise abi paketis Ukrainale. Saksamaa ja Prantsusmaa – ja see on väga oluline – on võtnud mõtlemisaega, kuidas, millal, mis ulatuses osaleda. Ma võin teile öelda, miks need riigid nii teevad. Sellepärast, et seni 80% sõjalisest abist tuli Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa ei ole võimeline seda selles ulatuses kompenseerima.

Aga teie küsimus? 

Kohe-kohe lõpetan. Seetõttu on alternatiiv kas oma iseseisva kaitsevõime arendamine või Ukraina sõja toetamise jätkamine. Mis on Eesti seisukoht selles olukorras?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust ja saan kohe mõned asjad ära parandada. Kõigepealt, needsamad maismaa tuulepargid ja päiksepargid, mille vastu teie juhtimisel EKREIKE võitleb. Nende hinnas on loomulikult ka nende rajamise kulud. Ma ei tahaks, et jääks mulje, et nende hinna sees rajamise kulu ei ole. See kindlasti on. 

Ma endiselt ei saa aru, miks te sellega võitlete. Te ütlete, et on teaduslikult põhjendatud väited. No mina jälle ütlen niimoodi, et igaüks võib faktipõhiselt vaadata elektri hinda ja saada aru, et kui fossiilid on turul, mitte päikese- ja tuulepargid, siis hind on meile kallim: majandusele kindlasti koormavam ja inimestele majapidamistes ka. Seetõttu ma jään oma arvamuse juurde, et see, kes võitleb taastuvenergia tuleku vastu, võitleb pigem kallima hinna eest. Kahjuks see nii on. Aga see oli üks osa teie küsimusest. 

Teiseks, seesama etteheide, et Eesti Vabariigi aastapäeval Eesti Vabariigi peaminister on Ukrainas. No vot, siin me jääme väga-väga-väga suurele eriarvamusele. Loomulikult, ma oleksin tahtnud kindlasti olla Eesti Vabariigi sünnipäeval Eestis. Aga kui Eesti rahva jaoks on julgeolek Ukrainas ja see, kuidas Ukraina toetamine laheneb, väga tähtis, kui meie julgeoleku jaoks on see järgmised viis, kümme, viisteist või kakskümmend aastat lausa määrava tähtsusega, siis minu ülesanne Eesti Vabariigi peaministrina on toetada meie liitlast, näidata meie toetust ja hoolitseda selle eest, et see vähene või see palju, mida meie saame teha, et ka teised riigid ja rahvad toetaksid Ukrainat, saaks tehtud. 

Hea uudis on see, et vahetult enne seda valitsus tegi otsuse suurendada Ukrainale antavat relvaabi veerandi võrra. See lisandub sellele juba kokku lepitud või sihiks seatud 0,25%-le meie SKP-st igal aastal. See tähendab seda, et Eesti suurendas oma panust. 

Nüüd, see küsimus, et te ütlete, et riigid kuidagi loobuvad, taganevad, [tõmbuvad] eemale Ukraina aitamisest. Mina arvan, et te olete valesti aru saanud. Euroopa on Ukrainat rahaliselt aidanud palju rohkem, kui Ühendriigid on seda teinud. Ja Euroopa on kindlasti võimeline ja valmis seda ka tulevikus tegema. Ma selles ei kahtle, eriti olnuna äsja Ukrainas. Mõned päevad tagasi sai sellel teemal debatte peetud. Täna vahetult enne infotundi andis Prantsuse president erinevatele riikidele ülevaate, informatsiooni oma positsioonist. Samasuguseid positsioone kujundatakse paljudes pealinnades ja 6. märtsil on meil juba erakorraline ülemkogu sellest, kuidas toetada Ukrainat, kuidas oma kaitsevõimet kasvatada. 

Nii et ma arvan, et seda arvates, et Euroopa jaoks ei ole oluline Ukraina saatus ja meie jaoks ei ole oluline, te kindlasti eksite. Aga seda debatti me saame veel jätkata.

Saamegi jätkata seda debatti, sellepärast et Mart Helmel on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Me jätkame seda debatti. Ma vene keelt valdava inimesena loen ka Ukraina ja muid väljaandeid, loomulikult ka ingliskeelseid väljaandeid ja soomekeelseid väljaandeid. Ja sealt üheselt tuleb välja see, et kui nüüd ameeriklased lõpetavad oma Bradleyde ja Abramsite ja HIMARS-ite ja kõige muu andmise Ukrainale, siis tegelikult Euroopa ei ole võimeline seda kõike kompenseerima. Lihtsalt ei ole neid relvasüsteeme ja ei ole neid nii palju. Nii Prantsuse, Saksa kui ka Briti relvatootjad on kõik eri standardite peal, nad ei ole päris kokku klapitatavad ja selles mõttes tekib väga tõsine probleem. See ongi ilmselt see, mispärast on võtnud sakslased ja prantslased praegu nii-öelda mõtlemisaega, et mitte lihtsalt tormata loosungitega, et me toetame Ukrainat, vaid ikkagi mis on reaalne võimekus Ukraina toetamisel.

Ühtlasi on muidugi ka ikkagi väga skeptilisi hääli selles suhtes, et Ameerika toetuse äralangemisel tähendab sõjaline toetamine tegelikult väga suuri, kuidas ma ütlen, poliitilis-territoriaalseid riske Ukrainale. See tähendab seda, et kui me vaatame, kuidas iga päevaga Venemaa liigub edasi, siis kehvema relvastusega, kehvema sõjalise abiga Ukrainat ähvardab tunduvalt suuremate territooriumide kaotus, kui need praegu juba on kaotatud. Nii et siin ei ole küsimus ainult selles, kas me toetame, vaid küsimus on ka selle toetamise ratsionaalsuses.

Nagu ma esimese küsimuse puhul küsisin: mis on Eesti seisukoht? Kas esmatähtis on jätkata Ukraina toetamist meie oma iseseisva kaitsevõime arendamise arvel või peaksime keskenduma siiski sellele, et me peame prioriteediks iseseisvat kaitsevõimet, oma moonavarusid, oma relvade piisavat hulka, uusi relvaliike alates droonidest: õhudroonidest, maismaadroonidest, veedroonidest? Kas me oleme ikkagi valmis ennast praktiliselt desarmeerima, ja desarmeerima selles tähenduses, et anname oma relvad ja kõik Ukrainale ära? Mis on ikkagi praegu valitsuse seisukoht? Kaks asja korraga ilmselgelt käivad meile üle jõu.

Aitäh! Esiteks, ma arvan, et te eksite selles, et Saksamaa ja Prantsusmaa ei toeta Ukrainat. Toetavad! Ma võin kinnitada, et Kiievis eelmine kord käies ma kohtusin ka tõenäoliselt nüüd uueks kantsleriks saava Merziga, kes on Ukraina toetamises üsna selgel seisukohal, mis minule – ma siis seda ajakirjanduses ka kirjeldasin – andis vägagi lootust, et Saksamaa võtab tugevama hoiaku. Ja seda on vaja, see on väga positiivne. 

Teiseks, ka president Macron on kirjeldanud nii avalikult kui nõupidamistel Prantsuse positsiooni Ukraina toetamisel. Ka tema hinnangul on tegemist väärtusküsimusega, mis määrab Euroopa reeglitepärase maailma julgeoleku tulevikus. See on põhimõtteline küsimus. 

Võib-olla ma ei suuda teid kuidagi ümber veenda, kui te loete, nagu te väidate, venekeelset meediat. Loodame, et loete rohkem ka muukeelset: ingliskeelset ja nii edasi. (Mart Helme hõikab saalist, et ta jälgib Ukriana meediat.) Mina ütleks niimoodi, et tasub aru saada sellest – ma just käisin Ukrainas ja vestlesin president Zelenskõiga ka –, et nemad peavad vastu, nemad võitlevad edasi. Aga nad võitlevad ju mitte ainult meie eest, vaid ka meie asemel. Eesti inimeste jaoks see, kuidas Ukrainas jõutakse rahuni, kestva ja õiglase rahuni, on ülioluline. 

Ma saan aru, et te vastandate nagu kahte asja, üritate luua sellist kunstlikku vastandust. Kõike me peaksime Eestisse [hankima] ainult iseenda [jaoks]. Vaadake, Ukraina ju tegelikult võitleb Venemaaga, kes ei ole meie sõber, pigem on ta vaenlane. Pole ju saladus. Ta võitleb meie eest, meie asemel. Seetõttu ma kutsuks üles küll [mõistma]. Ma saan aru, et see on kuidagi sihuke EKREIKE positsioon, et Ukrainas, nagu te räägite, on idaslaavlased, me peame neist eemale hoidma. Parem, kui peaminister ei peaks seal käima, ega ta ametnik ei ole. 

Kõik see jutt, mida te räägite – minu meelest see jutt on, väga vabandan, aga häbiväärne. Ukraina võitleb meie eest ja meie asemel. Meie ülesanne on tagada, et seal tuleks õiglane ja kestev rahu, sest see määrab selle, kuidas Venemaa tulevikus oma asju ajada saab. Mina selle eest seisan ja teiega mingil juhul ei nõustu.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Peaminister jättis ikkagi Mart Helme küsimusele vastamata. Ja Mart Helme mitu korda toonitas, et ta loeb Ukraina venekeelset meediat, mida teie tõlgendasite hoopis teistmoodi, nii nagu teile oluline oli. 

Kui nüüd julgeoleku juurde tulla, siis energiajulgeolek on üks tähtsamaid. See, et lambid põleksid ja inimestel oleksid toad soojad, on energiajulgeoleku kontekstis väga oluline. 

Nüüd, te propageerite siin tuulikuid ja ütlete, et see on kõige odavam ja kõige parem energia tootmise viis. Meie ei saa sellega nõustuda, sest see ei ole esiteks roheenergia. Selle tootmiseks on vaja erinevaid fossiilseid maavarasid kasutada. Ja see roheenergia või, tähendab, tuuleenergia ei ole meile ka jõukohane. Rohepööre ei ole meile jõukohane. Tunnistage ükskord seda! Ja see 2,6 miljardit, mis jagati, ei ole ju tegelikult energia tootmiseks. 

Aga tulen nüüd Mart Helme küsimuse juurde, et milline on siis Eesti positsioon. Kas me anname oma relvad Ukrainale, sest meie jaoks on oluline, kuidas Ukrainal läheb, või me tahame ikkagi, et ka Eesti enda iseseisev kaitsevõime oleks tagatud ja meie enda kaitseväelased oleksid relvadega kindlustatud?

Aitäh! Kaitsevõime peab Eestil olema tagatud. Minu ettepanek, ma olen seda ka avalikult öelnud, on jõuda kaitsekulutustega 5% tasemele. Järgmisel aastal on planeeritud kaitsekulutused 3,7% [SKP-st]. Ja kaitseminister Hanno Pevkur on öelnud, et tema hinnangul – noh, me lähtume valitsuses kaitseministri hinnangust – see kasvab. See tähendab seda, et ilmselt järgmisel aastal need kulutused on pigem juba 4% või pluss. Ja see tuleneb sellest, millised on Eesti väevõime eesmärgid NATO-s. 

Ja ma loodan, et Euroopa Liidu uued reeglid, nagu ma olen ka siin kirjeldanud, annavad meile parema võimaluse neid investeeringuid teha. See tähendab seda, et Eestil on võimalik teha neid investeeringuid kiiremini, hankida moona ja varustust. Jah, see ei ole vastuolus Ukraina aitamisega. Me hangime varustust endale ja kindlasti ka Ukrainale. Ukraina võitlus on ka meie võitlus. 

Ma tõepoolest ei saa aru, millise riigi huvides võiks olla rääkida, et Eesti kaitsevõime ja Eesti või isegi Euroopa julgeolek on lahus Ukraina julgeolekust tulevikus. Pakkuge ise, millise riigi jaoks võiks olla kasulik seda rääkida.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Sellega on meie tänased registreeritud küsimused käsitletud. 

Aga, head kolleegid, meie infotund jätkub veel, sellepärast et vastavalt registreerimise järjekorrale on meil võimalik käsitleda veel ühte küsimust. Ja palun küsimust esitades öelda ka, millisele ministrile konkreetne küsimus läheb. Ma näen siin vähemalt ühte registreeritud küsimust, see on kolleeg Mart Helmelt. Mart Helme, palun! Teil on võimalik küsida täiendavalt. Palun!

Aitäh! Loomulikult esitan ma selle küsimuse diskussiooni jätkuks peaminister Michalile. 

Ega me ei vaidle keegi vastu, et Ukraina peab võitlust Venemaa agressiooni vastu. Me keegi ei seda absoluutselt ei vaidlusta. Küsimus on selles, nagu ma ütlesin, et minu hinnangul käib nii Euroopale kui ka Eestile üle jõu täita kaks ülesannet korraga. Need on Ukraina abistamine selles mahus, nagu see on olnud koos Ameerika Ühendriikidega, ja iseseisva kaitsevõime – mis on vahepeal Euroopas ja ka Eestis üsna käest ära lastud – ülesehitamine. Missugune on meie prioriteet? See oli mu küsimus. 

Kas me ikkagi loodame selle peale, et Ukraina sõdib veel kolm aastat ja me saame kolm aastat planeerida oma kaitsekulutusi? Või me ikkagi peame arvestama sellega, et seal on võib-olla paari kuu pärast juba rahu majas? Selle vastu ma ei vaidle, sest iga päev inimesed surevad. Aga see on väga lühike periood, mille jooksul me peame olema valmis ka ise olema nii relvastatud, et ükskõik, nagu venelased ütlevad, чем чёрт не шутит, millega kurat nalja ei tee, me oleksime ikkagi võimelised vastupanu osutama, kui see moment peaks tekkima. 

Kumb on meile prioriteetsem, kas Ukraina abistamise jätkamine meie oma iseseisva kaitsevõime arendamise arvel – ja see kehtib ka Euroopa puhul laiemalt – või me ikkagi ütleme, et nüüd on seis sealmaal, et enam me ei suuda tegelikult selle sõja tulemust oma abiga olulisel määral mõjutada ja keskendume oma iseseisvale kaitsevõimele? See on mu küsimuse tuum.

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mina jään selles mõttes võib-olla veidi teistsugusele arvamusele. Minu hinnang põhineb ka vestlustele Euroopa riigijuhtidega, sealhulgas Ukraina presidendiga ja nende peaministriga. Ukraina on võimeline võitlema ja ta vajab meie abi. See on selge. On erinevaid asju, mida me saame nende abistamiseks teha. Üks on täiendava moona saatmine, mille me täiendavalt otsustasime. Eesti suurendas oma abi veerandi võrra juba sellel aastal, aasta alguses. Seda just arvestades kriitilist aega, sest ega me ju ei tea, mida venelased selle justkui rahuteekonna või nende rahusiltide ajal plaanivad. Aga üks mis kindel: Venemaalt võib oodata praktiliselt kõike ja tõenäoliselt üritatakse sellelgi teekonnal erinevaid õudusi korda saata. See tähendab seda, et Ukraina peab olema võimalikult tugevas positsioonis, et suruda Venemaad järeleandmistele, mitte vastupidi. Seda esiteks. 

Teiseks, ei tasu nii allaheitlik olla [ja mõelda], et Eesti ja Euroopa ei suuda enda kaitsevõimet tõsta, aidates samal ajal Ukrainat. Ma olen nõus, et need on lausa lahutamatud, sest Ukraina võitlus on samamoodi võitlus meie julgeoleku eest ja Venemaa vastu. Venemaa on see vaenlane. 

Aga kui Euroopat tervikuna vaadata, siis Euroopa on 10–11 korda majanduslikult suurem. See tähendab seda, et Euroopa peab võtma jalad kõhu alt välja ja looma erinevad kaitsetööstused ja tootmised, et me oleksime selleks valmis. Ma arvan, me suudame seda. Täna, kui vaadata, kuidas erinevad riigid algatavad erinevaid programme, astuvad samme – ma arvan, et kolme või viie või seitsme aasta pärast meil on väga korralik kaitsetööstuse sektor. Eestiski on väga korralik kaitsetööstuse sektor. Eelmise aasta lõpus oli kaitsetööstuse valdkonnas, Kaitsetööstuse Liidus, juba 153 ettevõtet. Ja ma arvan, et see number ajas pigem kasvab. Korralikud Eesti ettevõtted, mis tulevikus võivad olla ükssarvikud, sealt tulevad. 

Ja mis puudutab vastupanu osutamist, siis Eesti Kaitseväel on vajalik olemas. See, mida ei ole veel, seda tellitakse juurde nii kiiresti, kui on võimalik. Me oleme võimelised vastupanu osutama ja vastupanu osutame igal juhul sada protsenti.

Suur tänu, härra peaminister! Ma tänan siinkohal kõiki kolleege ja valitsuse liikmeid tänases infotunnis osalemise eest ja väga sisuka debati eest. 

Tänane infotund on lõppenud ning me jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.