Tere päevast, auväärt Riigikogu liikmed, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna mul umbusaldus[avaldust] üle anda ei ole, aga on üle anda arupärimine justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Nimelt, selle teema puudutab Hiina luure ligipääsu Eesti elanike andmetele rakenduste ja tehnoloogia kaudu. Nagu me teame, Riigi Infosüsteemi Amet toob oma küberturvalisuse aastaraamatus esile just nimelt Hiina luure küsimuse, selle, kuidas Hiina luure pääseb päris hõlpsasti meie andmetele ligi. Loomulikult me peame omalt poolt rakendama kaitset. Millisel viisil on Eesti valmis kaitsma oma küberruumi, milliseid meetmeid tarvitusele võtma ja mis olukorras me selles küsimuses tegelikult oleme, selle kohta tahakski Liisa-Ly Pakostalt küsida ja loomulikult ka vastuseid saada. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: 29 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks peaminister Kristen Michalile. Enne kui palun umbusalduse algatajate esindaja härra Urmas Reinsalu ettekandeks kõnepulti, tutvustan mõne sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt, kollane raamat näeb sõnavõtuks ette 20 minutit, ent umbusalduse algatajate esindaja palus 5 minutit lisaks. Uurisime-puurisime, kollane raamat lubab tegelikult [anda] lisaks 3 minutit ja see loogika tuleneb sellest, et kui on sõnavõtt, siis sõnavõtule lisaks [saab] 3 minutit. Kommentaaris on öeldud, et on lubatud 3 minutit anda lisaks. Ma usun, et järgime kollast raamatut, ehk minu ettepanek on, et Urmas Reinsalu sõnavõtu pikkus on maksimaalselt 23 minutit. Siis on peaministril võimalus 20 minutit vastata, oma seisukohti väljendada, ja et olla õiglane, on ka temal loomulikult võimalus saada 3 minutit lisaks, kui ta seda soovib. Seejärel on küsimused peaministrile, kuni kaks küsimust. Siis on läbirääkimised, kus osalevad fraktsioonide esindajad ja see võimalus on tegelikult ka peaministril. Ja seejärel toimub lõpphääletus. Peaministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 häält.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minul on tõepoolest 110% protseduuriline küsimus. Ma tahaksin aru saada, kui suur loominguline vabadus on istungi juhatajal kodu‑ ja töökorra tõlgendamisel. Nimelt, peaministri umbusaldamine pidi meil olema päevakorras eile, nii me selle siin kinnitasime. Eile saatis Riigikantselei välja ka teate, et see umbusaldamine ja arutelu ja selle hääletus tulevad kindlasti eile. See oli Riigikantseleist välja saadetud informatsioon nii Riigikogu liikmetele kui ajakirjanikele. Juurde oli lisatud, et kommenteeritava paragrahvi lõikes 3 on sätestatud erand Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusalduse avaldamise nõude arutelu puhuks, ning viide Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 134. "Eelmainitud juhul on keelatud istungit lõpetada enne umbusaldamise küsimuses otsuse tegemist ning istung kestab kuni hääletustulemuse selgumiseni, vaatamata Riigikogu töö ajagraafikuga sätestatud ajaraamidele ja olenemata sellest, kas umbusalduse avaldamise nõude arutelu on töö ajagraafikus ette nähtud kellaaja saabumisel alanud või mitte." Isegi ka, kui ei ole alanud! Nii teatas Riigikogu Kantselei eile meile kõigile. Ja me olime loomulikult fraktsiooniga valmis eile seda arutama, aga oh üllatust, siis tõlgendati seda asja teistmoodi. Minu küsimus ongi, kuidas me seda kollast raamatut ikkagi tõlgendama peame ja mille puhul saadeti eile selline teade välja. Oli see eksitav teade? On juhatus sellega kooskõlas või ei ole?

Aitäh, hea kolleeg! Esmalt, mind mõnevõrra üllatab [see küsimus], sest eile sa olid minu seisukohaga nõus. Kohe peale kella 14 sa helistasid mulle ja siis ma selgitasin sulle seda ja sa olid sellega igati päri. Istungiosakonna loogika ja selgitus – ka mina osalesin selles [arutelus], ma ei taanda ennast kaugeltki sellest seisukohast –, oli see, et kuivõrd me ei jõudnud isegi alustada selle päevakorrapunkti menetlemist, siis ei olnud meil võimalik enam istungit jätkata, kuna istung kell 14 lõppes. Meie ootus ja lootus ja soov oli tõepoolest alustada selle päevakorrapunkti menetlemist enne kella 14. Kui me oleks alustanud seda enne kella 14, siis me oleks saanud selle menetleda lõpuni, sõltumata sellest, mis on kollases raamatus määratud istungi ajaks. Kui ma ei eksi, on see § 64 lõige 3, mis ütleb, et seda päevakorrapunkti menetletakse kuni otsuseni. Sellest Riigikogu [Kantselei] istungiosakond ja ka juhatus lähtusid. Ja seepärast meil ei olnud võimalik seda [menetleda], kuna te rääkisite sõnavõttudega [aja] täis. Me väga lootsime, et välispoliitika arutelu järele jääb ikkagi natukene ruumi, et saaks selle päevakorrapunkti [arutelu] alustada. Aga te ise hoolitsesite selle eest, et meil eile ei õnnestunud seda teha, soovides, et see jääks ikka üle öö kestma.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Et ei jääks valet arusaama: ega ma ei protesti sellepärast, et ma justkui oleks nõus või ei oleks nõus. Selles ei ole küsimus. Me olime valmis arutama seda eile, me oleme valmis arutama seda loomulikult ka täna. Aga küsimus on, kuidas me kodukorda tõlgendame ja käsitleme niivõrd olulises küsimuses kui peaministrile umbusalduse avaldamine. Kuna Riigikantselei – vabandust, Riigikogu Kantselei, mitte Riigikantselei – saatis ajakirjanikele ja ülejäänud avalikkusele ekstra välja teate, et see tuleb igal juhul arutelule, ja lisas ka veel kodukorraseaduse tõlgenduse juurde, siis on minu küsimus, et kuidas me seda tõlgendame.

Ma vaatasin natuke ajalugu. 2017. aastal – istungi stenogrammist vaatan – algas rahandusminister Sven Sesterile umbusalduse avaldamise arutelu kell 14.20. Ehk siis tõlgendati nii, et igal juhul [selle arutelu algab], kui see on päevakorda lülitatud. Seda alustati pärast seda, kui oli ka pikendatud istungi aeg lõppenud.

Me peaksime siin kuidagi aru saama ja kokku leppima, et me seda seadust tõlgendame alati ikka ühtemoodi. Kordan, et minu protesti puhul ei ole küsimus arutelu [ajas] – kas eile või täna –, vaid selles, kuidas me kodukorda tõlgendame. Ma tahan saada vastust, kuidas me seda siis tõlgendame. Kirjalik teade oli vastupidine tegelikule käitumisele.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei ole tutvunud selle kirjaliku teatega, mille Riigikogu Kantselei pressiteenistus tõenäoliselt välja saatis, ega seda näinud. Ma söandan arvata, et see oli tegelikult ebatäpne, erines mõnevõrra sellest, mida istungiosakond [otsustas]. Me olime sellel teemal väga palju arutlenud, mismoodi ühte või teist paragrahvi tõlgendada. Tõepoolest oli ka viide sellele ühele [juhtumile], kus tegelikkuses vist alustati [umbusalduse arutelu] peale kella 14. Aga ütlen veel kord, et juhatus ja istungiosakond on üheselt seda meelt, et kui ei õnnestu selle päevakorrapunkti menetlemist avada, nagu antud juhul oli peaminister Kristen Michalile umbusalduse avaldamise puhul, siis sellisel juhul see lükkub nii nagu tavapärane järgmisesse istungipäeva edasi. See on tõlgendus. Tegelikult seaduse tekst ei ütle üheselt ei ühte ega teist, ütleb seda, et kui alustatakse, siis tuleb minna lõpuni. Jah, need, millele sa viitad, on tõepoolest kommentaarid. Aga kommentaarid, te ütlete, ei kõlba mitte kuskile, nendele ei tohiks viidata. Nii et ma loodan, et sa neile siis rohkem ei viita. Mina küll arvan jätkuvalt, et ikkagi peaks ka kommentaare lugema ja koos arutama.

Veel kord, juhatuse ühene seisukoht on see, et kui ei õnnestu selle päevakorrapunkti menetlemist avada ja istungi aeg saab otsa, siis sellisel juhul ei ole võimalik sel päeval seda menetleda ja see lükkub järgmisele istungipäevale, nii nagu see praegusel juhul ka on.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Minul on märksa lihtsam protseduuriline küsimus. Härra juhataja, kui te tutvustasite seda tänast arutelu, siis ma justkui ei märganud … Te ütlesite, eks ole, et umbusaldajate esindaja [teeb] ettekande, siis on peaministril aeg ettekandeks, siis on läbirääkimised ja siis on hääletus. Ma ei märganud, et te oleks öelnud, et on ka võimalus küsimusi küsida. Ma tahan igaks juhuks täpsustust, kuna te olete selles koosseisus ikkagi interpreteerinud [kodu‑ ja töökorda] vabalt, kord kommentaaridega, kord ilma. Tahan teilt kinnitust, kas täna on küsimusi võimalik küsida. Ja mitu küsimust on igal saadikul võimalik küsida?

No ma eeldasin, et te olete nii kogenud, et seda elementaarset asja ei pea kordama. Vabandan, kui ma ei öelnud seda. Loomulikult on kaks küsimust igal Riigikogu liikmel õigus esitada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Tulen selle eelneva arutelu juurde tagasi. Minul on niisugune küsimus: kas meil Riigikogu juhatus töötab omal režiimil ja ametnikud töötavad omal režiimil ja neil omavahelist infovahetust ei ole? Muidu ei ole võimalik seletada seda, et ametnikud saadavad välja sellise kategoorilises sõnastuses teate nii ajakirjandusele kui ka kõigile [teistele], aga juhatus läheb hoopiski teist teed. Ma ka ei vaidlusta seda eilset juhatuse otsust, aga minu küsimus on lihtsalt see, et kas siin äkitselt on kommunikatsioonihäire kusagil.

Jah, ma olen teiega nõus, et see oli kommunikatsioonihäire. Võib-olla avalike suhete osakond lähtus eeldusest, et meil õnnestub [selle punkti arutelu] alustada, kuna diskussioon käis selle üle, kas me saame seda päevakorrapunkti menetleda lõpuni vaatamata sellele, et istungi aeg peaks kollase raamatu järgi lõppema kell 14. Kuna selle üle oli väga [suur] diskussioon, siis nad just nagu võtsid teadmiseks, et me igal juhul saame selle menetleda lõpuni. Aga meil ei olnud võimalik selle menetlemist üldse alustadagi. Nii et ma möönan, et siin on ebatäpsus, ja vabandan selle ebatäpsuse eest. Istungiosakond ja juhatus on kindlasti ühte meelt ja katsume edaspidi sellist ebatäpsust vältida. Aga tõepoolest, meile kellelegi ei olnud ette teada, kas meil õnnestub selle päevakorrapunkti menetlemine avada või mitte, see ei olnud koalitsiooni kontrollida. Seda kontrollis opositsioon, kes tegi seda väga edukalt eile.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ikkagi tahan märkida seda, kui kaugele te suudate minna selle vabas vormis tõlgendamisega, mis teile meeldib. Paragrahvi 134 lõige 1 ütleb selgelt, et umbusaldus võetakse päevakorda kõige varem ülejärgmisel päeval – kuid mööndusega –, kui Vabariigi Valitsus ei nõua kiiremat otsustamist. Seda väidet, sellist asja, et istungiosakond arutab, pole mitte kuskil kirjas. On kategooriline väide, et võetakse sellel päeval, ja kui Vabariigi Valitsus tahab seda kiiremalt lahendada, siis tuleb seda kohe lahendada. Äkki, hea Riigikogu istungi juhataja, jätaks selle seaduse omavolilise väänamise ja seaduse mõtte vastase käitumise?

Hea kolleeg, see on sul mõttetu tähelepanu otsimine. Veel kord: me oleme tõlgendanud seda just sellisena, nagu sisuliselt kõige õigem ja korrektsem on. Ja veel kord: mitte juhatus ei otsustanud seda panna päevakorda, vaid esmalt [tegi] otsuse Vabariigi Valitsus, kes soovis seda arutada kiireloomulisena, arutada seda eilsel istungil. Sellele järgnes Riigikogu esimehe otsus täiendada eilse istungi päevakorda päevakorrapunktiga nr 2, milleni me praegu oleme jõudnud ja mille [arutelu] tahame alustada.

Võtan viimase protseduurilise küsimuse, Helir-Valdor Seeder, ja siis saame minna päevakorra juurde. Palun, Helir!

Aitäh! Ma tahan siin kodurahu taastada. Me peaksime välja selgitama, kas see oli Riigikogu Kantselei või oli see Riigikantselei. Võib-olla see oli peaminister Michali temp hoopis ja sellest kantseleist tuli välja see informatsioon. Mulle tundub, et see võib täiesti nii olla. Nii et võib-olla need etteheited Riigikogu Kantseleile on asjatud, etteheited võib-olla kuuluvad hoopis peaministri büroole ja Riigikantseleile. Aga seda me saame töö korras täpsustada.

Just. Aitäh! Ma tänan sind, et sa ei pidanud vajalikuks võtta vaheaega, et see küsimus enne selgeks teha.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase istungi päevakorra juurde. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli umbusalduse avaldajate esindaja, Riigikogu liikme, hea kolleegi Urmas Reinsalu. Sõnavõtuks on aega kuni 23 minutit. Palun!

Hea parlament! Mäletate seda saali eelmisel suvel? Soe ilm, juulikuu, Kristen Michal sai parlamendi enamuselt volitused. Härra Michali asumisel peaministriametisse oli kindlasti paljudel heausksetel inimestel Kaja Kallase juhtimissegadusest tüdinult positiivne hoiak, nii poliitika muutuse kui ka parema juhtimise [ootus].

Peaministriamet ei ole kerge, eriti praegustel keerulistel aegadel. Kuid just keerulisel ajal tunnetavad Eesti inimesed kehva poliitikat ja selle tagajärgi kõige valusamalt. Allahindluse tegemine täna siin saalis oleks argus. Olete nõus, härra peaminister? Täna me hinnaalandust ei tee. Kahjuks oleme jõudnud teie juhtimisel Eesti riigi juhtimises poole aastaga sellesse tühjuspunkti, kuhu [jõudmiseks] Kaja Kallase valitsusel kulunuks aasta, seda nii peaministri poliitikavalikute kui ka paraku isikliku käitumise ja usaldusväärsuse osas.

Tänase umbusaldusavalduse teksti järgi on Kristen Michal valitsusjuhina kaotanud allakirjutanud opositsiooniliikmete usalduse. Asetame asja perspektiivi. Küsimus ei ole niivõrd allakirjutanud parlamendiliikmete ootustes. Esitatud etteheited teie aetava energeetika‑ ja majanduspoliitika kohta peegeldavad Eesti ühiskonna, ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide muret ning ekspertide rahulolematust. Inimesed, kes muidu poliitikasse ei sekku, väljendavad üha häälekamalt kriitikat, ainuüksi eile näiteks ettevõtjad Raul Kirjanen ja Ahti Asmann teie valitsuse energiapoliitika kohta ja Rimi juht Kristel Mets maksupoliitika kohta.

Ühiskonna enamus, sealhulgas ekspertlust kehastav enamus, ei usalda teie tehtud põhimõttelisi poliitikavalikuid just nende sisu tõttu. Demokraatias peab olema valitsusel lisaks õiguslikule legitiimsusele minimaalne usalduse legitiimsus. See on paraku rebenenud ja selle eest maksab ühiskond kallist hinda pessimismi ja sidususe mõranemisega.

Kõigepealt energeetikast. Hoiatasin teid, härra peaminister, et kui te lähete edasi parteiesimeeste läbipaistmatute energeetikaotsuste jõustamisega, siis tuleb teil parlamendi ees umbusaldusel aru anda. Läinud neljapäeval teie valitsus ebaõnnestus parteijuhtide energiaotsuste vormistamisel, kuna arvud ei läinud klappima. Püüate seda uuesti teha homme. Härra Michal, teie energiapoliitika ei vasta Eesti huvidele. 

Nagu peaminister on avalikkusele teada andnud, on tema juhtimisel koalitsiooniparteide juhid kokku leppinud ulatusliku subsideeritud energia projekti, mida kavatsetakse kiirkorras jõustuda. Selle projekti realiseerimine toob tarbijatele kaasa täiendava koormuse üle 2 miljardi euro mahus ning Teaduste Akadeemia energeetikakomisjoni hinnangul tekitab ulatusliku riski Eesti energeetilisele varustuskindlusele. Sisulisi arvestusi ja põhjendusi ühiskonnale esitatud ei ole. Kiirkorras soovitakse ühiskonnale terveks inimpõlveks peale suruda subsideeritud energia lahendused, millega kaasneb kõrge elektrienergia hind ning riskid varustuskindlusele ja energiajulgeolekule. 

Mul ei ole illusioone selle kohta, milline on tänase umbusaldusavalduse hääletuse tulemus. Täna on oluline muu. Kõik rahvaesindajad, kes hääletavad, võtavad vastutuse [ja otsustavad], kas toetada sellist energiapoliitika ajamise viisi, agendat või mitte.

Energeetika kõrval on teie valitsus tõusvas tempos jätkanud uute maksude [kehtestamist] ja koormiste tõstmist. Kui Kallase ajal oli laual uue maksulaine oht, siis Michali valitsus käivitas maksupalagani, nagu iseloomustas praegu toimuvat ettevõtja Ain Hanschmidt. See toob kaasa inimeste netosissetuleku kahanemise ning takistab Eesti majanduse taastumist. 1. jaanuaril jõustus automaks, mille kliimakomponendi kahekordistanud strateeg tänase peaministri isikus soovib kuidagi väga tagasihoidlikult sellest distantseeruda. 1. jaanuar tõi tulumaksu 2%‑lise tõusu, ajalehtede käibemaksu tõusu ja majutusasutuste käibemaksu tõusu. 1. mai toob elektriaktsiisi tõusu 45%, diislikütuse tõusu 7% ja maagaasiaktsiisi tõusu 18%. 1. juuli toob käibemaksu tõusu 2% ja bensiiniaktsiisi tõusu 5%. Ja 1. oktoobril tuleb täies mahus tasuda tõusnud maamaks. Kokku maksavad Eesti inimesed ja ettevõtted uusi makse ja koormisi üle miljardi euro. Maksutõusud toovad omakorda kaasa uue inflatsioonispiraali ning hinnad kallinevad sel aastal 5%. Kokku võtab see poliitika keskmist palka teenivalt Eesti inimeselt sel aastal ühe kuu sissetuleku.

Teie valem on, et loll olla ei ole kerge. Kellel siis Eestis on täna raske? Lastega peredel, väikeettevõtjatel, maainimestel, eakatel. Minister ei osanud mulle täna vastata, kuid Sotsiaalkindlustusameti direktori edastatud värskete andmete kohaselt oli netopension jaanuaris võrreldes detsembriga seoses maksutõusuga väiksem üle 146 000‑l Eesti pensionäril. Samal ajal pole ministeeriumide valitsemiskulud vähenenud, vaid on jätkanud kasvamist. Valitsemiskulude vähendamine on osutunud paraku järjekordseks valeks.

Maksude [teemalt] jõuame majanduse juurde. 2023. aastal oli Eesti majanduslangus Euroopa suurim ja majandus kukkus ka 2024. aastal. Valitsus kõneleb sellest, et korrastab kangelaslikult riigi rahandust. Tegelikkuses kasvas Eesti riigivõlg Euroopas kõige kiiremini. Kui Kallase ajal saatis 38 ettevõtlusorganisatsiooni peaministrile protestikirja valitsuse majandusvaenuliku poliitika kohta, siis teie ajal, härra Michal, tegi seda juba 40 ettevõtlusorganisatsiooni. Isegi Kaja Kallas, näete, teatas Brüsseli võlvide alt, et Kristen Michali läbisurutud ettevõtete tulumaksuvabastuse süsteemi muutus hävitab Eesti maksukeskkonda. Signaalid, mis saadetakse majandusele, on kõrgemad maksud, maksusüsteemi lõhkumine igas suunas ning ülereguleerimine. Tsiteerin eilset Raul Kirjaneni intervjuud: "Ma olen Eesti majanduspoliitikat vaadanud kõrvalt pikka aega ja nii masendav, kui see on praegu, pole see pikka aega olnud."

Kõneleme julgeolekust. Kahjuks te ei ole andnud ühiskonnale adekvaatset käsitlust, kuidas viiakse riigi sõjalise kaitse huvides ellu Kaitseväe juhataja nõuandest tulenevat võimearendust. Paraku olete enda partei poliitilistes huvides lubanud jätkuda segadusel riigikaitse valdkonna juhtimises ministritasemel. Läinud nädal tõi järjekordse uudise kaitsevaldkonna sõjaaegsete spetsialistide, Kaitseministeeriumi kahe asekantsleri erakorralisest lahkumisest. Teie valitsus paraku valetas, et [kiiremini] kui seitsme aastaga ei saa moona soetada. Kaitseminister tunnistas selle kaks nädalat tagasi üles, öeldes, et täiendava kaitse rahastamise puhul saaks moona soetada 1,6 miljardi euro eest tegelikult juba 2027. aasta lõpuks.

Kahetsusväärselt on Kristen Michali poliitikavalikute kõrval ilmnenud ka valitsusjuhile sobimatu isiklik käitumine. Te olete paraku valetanud oma rolli kohta seoses pankrotis oleva Nordica rahastamise otsustega. Avalikkusele on täna ametis olev peaminister seoses oma tegevusega kliimaministri ametis selgitanud, et kliimaministrina ei kiitnud tema või toonane valitsus heaks pankrotieelseid rahasüste Nordicale. Tegelikkuses just tema ametisoleku ajal tehti ettevõtluse sihtasutuse kaudu sellele ettevõttele möödunud aasta aprillis 1,5 miljoni eurone laenueraldis, mis sai teoks üksnes toonase kliimaministri juhitud ministeeriumi surve tõttu. See on tegelikkus! Selle kohta esitas sihtasutusele korduvalt kirjaliku nõudmise Kliimaministeeriumi toonane kantsler Keit Kasemets, kelle te nimetasite selle aasta jaanuaris riigisekretäriks. Nagu üleeile välja tuli, ettevõtluse sihtasutuse krediidikomitee märkis, et laenulepingu puhul, millele viitasin, on rikkumisi raha väljamaksmisel. See otsustati tavatult häälteenamusega kolm kahe vastu, viidates omakorda nõukogu otsusele. Aga nõukogu – panete tähele? – viitas raha väljamaksmise otsustamisel vastutuse hajutamiseks ja valitsuse surve all [olles] omakorda valitsuse otsusele. Näete, milline ring. Valitsusele esitatud memos, mis on meile teada, oli ühemõtteline viide selle raha maksmata jätmisel tekkivale pankrotiohule. Sihtasutus poleks ealeski teie juhitud ministeeriumi korraldatud surve puudumisel riske hindamata raha välja maksnud. Miks? Sest see teguviis on vastuolus riigivaraseaduse nõuetega, riigivara heaperemeheliku kasutamise miinimumlävendiga. 

Tänane peaminister initsieeris eelmise aasta suvel seadusemuudatuse, et luua võimalus siin varem nimetatud Keit Kasemetsa riigisekretäriks [nimetamiseks]. Riigisekretäri positsioon eeldab professionaalset sõltumatust, erapooletust ja vastavat kvalifikatsiooni. Viis, kuidas peaminister on endale sobiva riigisekretäri ametisse nimetanud, on kohatu ja seab kahtluse alla ka riigisekretäri ametikoha sõltumatuse. Eneseõigustamisel valis peaminister Riigikogu alandava kaitsetee, solvates Riigikogu ees isiklikult parlamendi naisliiget, kes oli talle samal teemal küsimuse esitanud. Kuid, härra peaminister, ma tunnustan teid selles küsimuses, sest pärast avalikku kriitikat te väljendasite kahetsust.

Kristen Michal on näidanud end poole aastaga peaministriametis paraku sobimatuna, nii sisuliste otsuste kui isikliku käitumisega. Umbusalduse avaldajad on erineva vaatega poliitilised jõud ja need kriitilised seisukohad väljendavad parlamendi liikmete rahulolematust teie asjade ajamise viisi ja sisuga. See ei ole mitte mingi opositsiooni ühine tegevusprogramm, nii et visake see EKREIKE plaat rahumeeles kõrvale oma jutupunktides. Te vastate järgnevas kõnes inimestele üle Eesti, kes ootavad, et riigi poliitilised juhid sisendaksid oma isikliku käitumisega kindlustunnet, mitte segadust, ning kes soovivad, et riigijuhtidel oleks arusaam, kuidas viia Eesti uuesti kasvule, mitte süvendada langust. See umbusaldusavaldus täna siin saalis on ühiskonna sõnumi edasiandmine teile isiklikult ja teie valitsusele: teie poliitika ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja vajadustele.

Te vastasite reedel, minu hoiatuse järel, teie ees seisva umbusaldusavalduse kohta, õigustades Eesti rahvale oma energeetikavalikuid muu hulgas nii, et need, kes ei toeta võimuparteide juhtide energiakokkulepet, tahavad kaost. Seega, teie valitsusega olete ühel pool ning ühiskonna ja ekspertide enamus on selles küsimuses teisel pool. Ühel pool on valitsus oma parteilise energiakokkuleppega ja teisel pool teie hinnangul kaost taotlev ühiskonna enamus koos ekspertidega. Mida me teeme selles olukorras? Parlament, härra peaminister, saab siiski arutada peaministri väljavahetamist, mitte teie sõnul kaost tahtva rahva väljavahetamist. See ongi demokraatia.

Rahva enamus ega eksperdid ei taha kaost. Ma reedan teile saladuse: tegelikkus on risti vastupidine. Määramatust on meie rahval puhtobjektiivselt liialt palju. Eesti inimesed on hoopis väsinud, kui nende oma valitsus segadust juurde tekitab, ja seda energeetikas paraku terveks inimpõlveks. 

Härra peaminister, pärast mind tulete teie oma seisukohtadega siia kõnetooli. Ma kutsun teid üles hoiduma, nagu ameeriklased ütlevad, oma vastuses whataboutism'ist. Rääkige asjast. Siit kõnetoolist te räägite Eesti rahvaga. Ma palun teid, andke ratsionaalsed seletused oma kavatsuste kohta energeetikavaldkonnas, majanduspoliitika kohta ning umbusaldusavalduse autorite esile toodud probleemide kohta, [mis puudutavad] teiega seotud skandaale. Vastake Eesti inimestele sisuliselt.

Pärast tänast arutelu on homne päev ja sellele järgneb ülehomne päev. Härra peaminister, ma hoiatan teid: te peate poliitikat muutma. Sama ütlesin ma teile eelmisel suvel, sama ütlesin ma teile ka läinud aasta lõpul ja teen seda nüüd [uuesti]: ükskord jõuab kätte vastutamise hetk. See hetk ei ole veel täna, tänane arutelu on meeldetuletus, et see päev tuleb. Ja nüüd on sõna peaministril härra Michalil. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Tervelt 7 minutit jäi üle, nii et te saite 20 [minutiga] kenasti hakkama. Aga nüüd tõepoolest on mul suur au ja rõõm paluda Riigikogu kõnetooli auväärt peaminister Kristen Michal. Ja ma ei kahtle, et ta räägib asjast.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head usaldajad oma kabinettides ja umbusaldajad siin saalis! Head vaatajad ja kuulajad! Tänaseks olen ma kandnud peaministri vastutust 16 päeva rohkem kui pool aastat, täpsemalt 198 päeva. Lühike aeg, aga oleme jõudnud teha väga palju olulisi otsuseid, mis aitavad kaasa Eesti majanduse kasvule. Hea meel on ka tõdeda, et valgus tunneli lõpus paistab juba palju selgemalt ja mitte ainult mulle. Majandusanalüütikud on öelnud Statistikaameti viimaste andmete põhjal, et Eesti pikk majanduslangus on läbi saamas, viimati näiteks Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik, 31. jaanuaril. Tänu sellele teadmisele lähen rahulikult vastu umbusaldusavaldusele, mille on esitanud EKRE, Isamaa ja Keskerakonna fraktsiooni liikmed.

EKREIKE koostöö pendel on taas avalikult leidnud ühised väärtused. Meenutan siinkohal Urmas Reinsalu sõnu pärast viimaseid Riigikogu valimisi, tsitaat: "Oleksime pidanud selgemalt ütlema, et EKRE pole praegu riigi juhtimiseks valmis." Eelmisel nädalal tulnud Riigikohtu otsuse valguses Keskerakonna kohta saab EKREIKE teemal retooriliselt veel küsida, mis liidab enam kui ühiselt sooritatud tegu, Porto Franco juhtumi puhul siis Keskerakonna kuritegu.

Alustuseks korruptsioonisüüdistustest. Seaduse alusel tehtud otsused, mis võivad olla poliitiliselt ebameeldivad, ei ole korruptiivsed. Hea uudis viimastest päevadest on, et Transparency Internationali avaldatud 2024. aasta korruptsioonitaju indeksis püsib Eesti kõrgel 13. kohal, Euroopa riikidest kõrgel 7. kohal. See selleks. 

Nüüd olulisema juurde. Minu juhitud valitsuse prioriteedid on julgeolek ja majanduskasv. Meie eesmärk on tagada kindlalt kaitstud riik ning turvaline keskkond igale kodanikule ja ettevõtjale. Samal ajal peame oluliseks majanduse konkurentsivõimet ja kasvu. Eestis saab pakkuda inimestele paremaid võimalusi ja kindlat tulevikku. Oleme otsustanud, et toome siia kõrgemat lisandväärtust loovaid töökohti ja suurendame seeläbi eksporti. Selleks toetame suuremahuliste investeeringute kaasamist Eestisse. See tähendab meie inimestele kõrgepalgalisi töökohti ja targemat majandust.

Loome puhast elektrit, mis on fossiilsest energiast soodsam. Sellele põhinedes saab tekkida uusi kõrgema lisandväärtusega ja ekspordivõimelisi tööstusi, [mis toetavad] meie kõigi ühise majanduse kasvu. Eesmärk on vähendada sõltuvust imporditud energiast ja fossiilkütustest, mis võivad olla julgeolekuohuks, sõltuvuseks ja on kallimad kui uued tehnoloogiad. Meie hea naabri Soome näitel on selge, et soodsama elektri saamiseks vajame tuumaenergiat. Tuuma[jaama] rajamine on pikk protsess ja vahepealsel ajal toodab meile soodsat ja puhast energiat tuul, seda nii merel kui maismaal. Seetõttu tuleb liikuma saada tuumajaama eriplaneering, nii maismaa- kui meretuuleparkide seadusandlus ja suuremahuline salvestus. Need kõik on osa tasakaalus süsteemist. Ja isegi kui mulle väga meeldib idee tuumajaamast nagu paljudele Eestis, võtab selleni jõudmine 10–15 aastat. Vahepealsel ajal, võiks isegi öelda põlvkonna [jooksul] energeetikas, saame soodsamat energiat päikesest ja tuulest ning kallimat fossiilsetest [allikatest], põlevkivist ja gaasist. Pole õigupoolest energeetikut, kes ei ütleks, et fossiilsetest allikatest – põlevkivist ja gaasist – saadav elekter on taastuvatest allikatest [saadavast elektrist] kordades kallim. Meie eesmärk aga peab olema mitte emotsioon, vaid soodne energia hind.

Arenguseire Keskuse hiljutise analüüsi järgi moodustas elektrikulu keskmise Eesti ettevõtte toodangu väärtusest alla 2%, isegi erakordselt kalli energiaga 2022. aastal. Seega, elektri hind on oluline, aga Eesti ettevõtlusele on üldiselt suurem mõju euriboril, sõja tulemusel, kindlustundel, Euroopa Liidu majandusolukorral, meie ekspordipartneritel ning sellel, millist majanduspoliitikat näiteks hakkab kujundama USA. Ükskõik kuidas me seda ei vaataks, soodsaim elekter on puhtamast allikast. Meile ei pea meeldima, et see on puhas, aga soodsamat tahame ikkagi.

Seega kordan üle: taastuvast allikast toodetud elekter on tarbijale kõige soodsama hinnaga. Võideldes tuulest toodetava energia vastu, võideldakse kalli elektrihinna poolt – ratsionaalne teadmine, ei sentigi niinimetatud rohehullust ega muud. Eesti inimesi ja majandust [aitab] soodsama hinnaga, mitte kallim elekter. Mõnele teisele tundub olulisem, peaasi see, et saaks tuulikute ja päikesepaneelidega võidelda.

Hinnamudelitest. Neid saab teha erinevaid. Tuuleenergiat puudutav seadus tuleb Riigikogusse ja just siin peetakse selle üle debatt. Kliimaministeerium on elektri hinna prognoose teinud koostöös Eleringiga ja kasutanud maailma ühe suurima energeetika[valdkonna] audiitorfirma Aurora andmeid. Analüüsidesse on kaasatud Tallinna Tehnikaülikooli teadlased. Alates 2033. aastast 20 aasta jooksul makstav maksimaalne taastuvenergia tasu, mida makstakse vaid tuuleenergia tarbimise eest, on ligikaudu 2,6 miljardit eurot. Ja seda makstakse juhul, kui elekter on väga odav ja kogu toetus tuleb välja maksta. Samal ajal on madalamast hinnast saadav kasu tarbijale 5 miljardit eurot. Seega, lihtne võrdlus: ühe euro paneme investeeringuna sisse, peaaegu kaks saame vastu.

Siin saab võib-olla tuua võrdluse europrojektidega, kus on omaosalus, et saada suuremat kasu. Heaks näiteks on kas või Balti elektrivõrgu sünkroniseerimine Mandri-Euroopa võrku, mille just edukalt lõpetasime. Elektrisüsteemi tugevdamiseks tegime Balti riikide peale kokku 1,6 miljardit eurot investeeringuid, millest 75% tuli Euroopa kaasrahastusest. 1,6 miljardit on tohutult suur summa, aga samas energeetikas tänapäeval ei ole.

Debatt selle üle, millises mahus millist tuult me vajame, ei ole lõppenud. Tuuledebatis on kandev roll parlamendil, kes seda alles hakkab pidama. Seda otsust ei ole tehtud kiirkorras. Arutelud Riigikogule esitatava kava ümber on kestnud enam kui poolteist aastat. Valitsuses on energia tulevikku arutatud 18 korda. Rõhutan üle: kui parlamendis on debatt peetud, alles siis tuleb vähempakkumine. Ja üks, mis kindel: ühe pakkujaga konkursil me ei lase toimuda. Ainult konkurentsi tulemusel saab tulla soodsam hind. Lisaks oleme valmis kaaluma kõiki arukaid samme, mis elektri hinda soodsamaks muudavad. Nagu olen öelnud, kuulame argumente, mitte emotsioone. Kus on inimestel reaalne mure, kas kellegi kodu kõrvale ehitatakse? Seda tuleb arutada ja analüüsida. Aga selle lendava tsirkusega, kes karjub inimeste muredest üle ja ähvardab kohalikke, meil ühist teed ei ole.

Nüüd julgeolekust. Lähiaastatel on Eesti kaitsekulu igal aastal vähemalt 3,3% SKP‑st, järgmisel ehk 2026. aastal 3,7% SKP‑st. Oleme NATO‑s kaitsekulude osakaalult Poola järel teisel kohal, kolmandal kohal on Ameerika Ühendriigid. Aga kui vaja, siis peame arvestama ka võimalusega, et riik võtab kaitsekulude eesmärgiks 5% SKP‑st. Eesti jätkab Ukraina abistamist 0,25%‑ga SKP-st, mis summana ületab 100 miljonit eurot aastas. Teeme seda valdavalt Eesti kaitsetööstuse toodete abil. See on seni suurim riikliku tööstuse kasvu plaan. Samuti oleme loonud 100 miljoni euro suuruse fondi kaitsetööstuse investeeringute toetamiseks. Investeeringuid hakkab tegema riigile kuuluv fondivalitseja ja raha hakkavad saama eeskätt idufirmad.

Lõpetuseks maksukoormusest. Olen öelnud, et aastani 2027 on maksurahu. See on see, mida soovivad Eesti elanikud, ettevõtjad ja uued võimalikud [investorid]. Kui me ühiselt suudame tagada maksurahu, siis on Eesti maksukoormus 2025. aastal 35,8% SKP‑st ja püsib järgmisel neljal aastal alla 36%. See on väiksem kui Euroopa Liidu keskmine, mis kõigub 40–41% juures. Jääme ikkagi tagumisse otsa.

Kokkuvõttes on pentsik olukord. Viitan Postimehe juhtkirjale. Postimehe juhtkiri on öelnud, et kriminaalne erakond – viidatud on siis ühele EKREIKE‑st – süüdistab valitsust korruptsioonis. Kriminaalse erakonna arvates on korruptiivsed otsused, mida nad ise ka langetasid, olgu selleks siis Nordicale raha eraldamine 2020. aasta lisaeelarvega või riigisekretäri haridusnõude muutmine, mille nad on ise parlamendile esitanud.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Umbusalduse avaldamine ja debatt on demokraatliku poliitika osa, aga täna esitatud väited ei vasta tõele. Meil tuleb ühiselt keskenduda Eesti tulevikule ja otsustele, mis tagavad Eesti omariikluse säilimise ning toovad Eestisse uusi välisinvesteeringuid, mis omakorda toovad meie elanike jõukuse tagava majanduskasvu. Aitäh!

Suur tänu, auväärt peaminister! Nüüd on aeg ja võimalus küsida. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Eesti energeetikapoliitika seisab silmitsi mitmete väljakutsetega, mille keskmes on energeetika sõltumatus ja julgeolek. Oluline küsimus on, milliste energiaallikatega suudame tagada stabiilse ja konkurentsivõimelise elektritootmise. Viimased aastad on näidanud, et ainult tuule‑ ja päikeseenergiale tuginemine ei paku kindlustunnet. Need [tootmised] ei ole juhitavad, sest ilmastik ei allu meie kontrollile. Veel kümme aastat tagasi tootsime ise piisavalt elektrit, et katta Eesti vajadus. Nüüd oleme aga sattunud sõltuvusse imporditud elektrist. Eestis on palju võimalusi rohelise energia tootmiseks. Meil on olemas tugev metsandussektor ja pelletitootmine. Seetõttu oleks täiesti loogiline kasutada hakkepuitu ja pelleteid osana meie elektritootmisest. Postimehe 7. veebruari [loos] te väidate: "Taastuvenergia on odav energia."

Suur tänu, hea kolleeg! Aeg on otsas.

"Kui põlevkivielektri tootmishind on ca 180 eurot MW/h […]" Tegelikult Auvere elektritoodangu omahind on ainult 48,4 eurot megavatt-tund.

Aitäh, hea kolleeg! Palun ikkagi keskenduda küsimusele. Hea minister …

Ma küsingi, kuidas te arvutasite välja [hinna] 180 eurot megavatt-tund, kui tegelikult on Auvere [elektri] hind 48,4. Kui sinna juurde panna CO₂ hind, siis oleks … 

Head kolleegid, Aivar, me loome väga halva praktika. Sa loed paberi pealt terve pika jutu ette ja küsimust hakkad vormistama alles siis, kui minut ja kümme [sekundit] on räägitud. See ei ole hea toon, teinekord alustame palun küsimusest. 

Härra peaminister, kui teil on võimalik sellele küsimusele vastata, siis palun vastake.

Ma ikka püüan. Aivar Kokaga me oleme varemgi debatti pidanud. Energeetikas, hea küsija, nagu sa tead, on eri tootmistel erinevad hinnad. Noh, seda võib kirjeldada ka nendessamades hinnamudelites, kui see tuuleenergiadebatt siia parlamenti tuleb. Nagu ma mainisin, neid hinnamudeleid on võimalik ükskõik mis vormis siis täpsemalt vaadata ja hinnata.

Aga üldjoontes oled sa küsijana kindlasti õigesti aru saanud, et taastuvenergia, jah, on odavam. Vaata, praegu on olukord selline, et meie energia hind on kõrge, sellepärast et tuult on võib-olla vähe, gaasi hind on kõrge ja põlevkivi‑ või mis iganes [energia], mis turule tuleb, ongi kõrgema hinnaga. Kui küsida Eesti inimeste käest … Ma ütleks küsitlusi vaadates niimoodi, et umbes 60–70% inimestest toetab taastuvenergiat. Ma arvan, et osa sellest ongi ratsionaalse arusaamise tõttu, et see on soodsam ja see jätab Eesti looduse ka puhtamaks, mis on meie jaoks kõrge väärtusega. Ma ei ole kunagi arvanud, et konservatiivide jaoks see väärtuslik ei peaks olema. Ma südamest loodan, et on.

Sa küsisid erinevate energeetikavalikute kohta. Noh, ma tean, et Isamaal on selline kontsept, et mitte ainult ühte Auvere [jaama ei ole vaja], vaid tuleks ehitada teine ja kolmas. Ma kunagi ütlesin, et Juhan Parts pakkus välja teise Auvere. Eksisin, ta pakkus välja teise ja kolmanda ehk kaks Auveret veel. Aga nende häda on see – nagu [on öelnud] Kalle Kilk Eleringist, teda te olete viimasel ajal kindlasti näinud teleka vahendusel ja mujal ka –, et selliste põlevkivijaamade ehitamise ja energiaühiku hind on viis korda kallim isegi gaasist, mis on veel omakorda kallim taastuvast. Nii et miks me ometi peaksime valima tee, et me pakume inimestele võimalikult kallist energiat? Selle saartalituse ettekujutuse puhul, et me isoleerime Eesti, sulgeme kõik liinid, tegutseme ainult siin ja toodame ainult oma [võrku], on kõik meile kallim. Meie eesmärk peab olema jätta emotsioonid kõrvale. Mõnele võib-olla ei meeldi tuulik, teisele ei meeldi päikesepark – arusaadav. Mõnele võib-olla ei meeldi tuumajaam, raske öelda. Aga meie eesmärk peab olema leida selline tasakaal, mis pakub Eesti inimestele ja majandusele kõige soodsama [energia]. Ja seda tasakaalu, ma arvan, me oleme pooleteise aasta jooksul debattides [püüdnud] leida. Me oleme majanduskomisjonis ka neid debatte pidanud, mäletan teidki sealt.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Tuleb tõdeda, et olukord ongi väga keeruline ja tõsine. Ma märkuse korras ütlen teile, et võib-olla ei maksaks erakondi siin natuke alavääristada. Oma repliikides te niiviisi kavatsete öelda. Aga kas te olete seda valitsuses arutanud või ise mõelnud luua ühtne amet, nimetame seda näiteks energiaministeeriumiks, kuhu koondatakse kogu Eesti energiasüsteem. Praeguses olukorras tundub, et kõik käiks nagu kampaaniate kaupa: täna tuulepargid merre, homme maismaale, paigutame vahendeid, [plaanime] gaasi‑ ja nüüd ka tuumajaama – seda ma ise küll väga pooldan. Kas poleks vaja teha koos analüüsidega ühtne energia arengukava, kus nähakse terviklahendust kõikide energiakandjate osas, et tõepoolest alla tuua neid tohutuid hindasid, mis käivad nii ettevõtjatele kui ka eraisikutele üle jõu?

Aitäh! Siin oli mitu küsimust. Kõigepealt see, kui ma viitasin kriminaalsele erakonnale: ma viitasin Postimehe juhtkirjale. Ärge palun pahandage, aga minu meelest see umbusaldusavaldus on küll selline EKREIKE taassünni algus. Ma ei oska öelda, kuhu nende teekond käsikäes viib. Mingites küsimustes me seisame vastakuti, ka poliitilistes vaadetes. Noh, ma arvan, et mul on õigus vähemalt öelda, et Keskerakonna vastasseis näiteks eestikeelsele haridusele mulle ei istu või EKRE vastasseis tuulikutele ja päikseparkidele mulle ei istu. Meil on vaba maa, me võime selliseid asju öelda, teie võite ka erinevaid asju öelda. Seda esiteks. Ja see ei olnud etteheide teile, vaid minu selgitus, miks ma sellele viitan.

Teiseks see, kas tuleks koondada need teadmised. Need teadmised loomulikult ongi koondatud. Energeetikateadmised on Eestis valdavalt Kliimaministeeriumis, kus on energeetika eest vastutavad ametnikud. Lisaks on süsteemioperaator Elering, kes tagab, et meie süsteem toimiks, see on omaette keha. Kuna kunagi Euroopa nõuetest tulenevalt jagati need erinevatesse ministeeriumitesse, siis Eesti Energia, mis on suurim riigile kuuluv ettevõte energeetikavaldkonnas ja kus on suur hulk teadmisi nagu erasektoris, on Rahandusministeeriumi hoida. Kõiki neid päris ühte kohta ei saa panna. Aga energeetikadebatis peavad olema kõik osad koos. Seal peavad olema sees ka erasektori ettevõtjad, sest erasektoris on siiski väga palju spetsiifilisi teadmisi. 

Näiteks tuumajaama – teie mainisite, et teile see meeldiks, mina olen maininud, et mulle ka võib-olla meeldiks – rajamisega tegeleb hoopis Fermi Energia, mis on eraettevõte, kes oskab prognoosida ja küsimise peale [vastata]. Kui küsida, mis on tuumaenergia tootmishind, ütlevad nad, et 60 eurot megavati kohta, müügihind on umbes pluss 20 või 30 eurot. Noh, raske hinnata, eks see on nende teadmine. Samas, näiteks Soomes müüvad vanad jaamad energiat börsile või võrku marginaalhinnaga 21 eurot ja uued 27 euroga.

Nii et tegelikult on eri lahendustel erinevad karakteristikud. Mina olen nendega kaua kokku puutunud, kõik ilmselt mitte. Aga energeetikasüsteem tervikuna peab olema tasakaalus. See tähendab seda, et on erinevate võimekustega tootmisi, mõni on odavam, mõni töötab ühel hetkel ja teine teisel hetkel.

Püüan seda kokku võtta. Need teadmised on Eestis tegelikult olemas ja vägagi kvaliteetsed. Võib-olla tasub ka parlamendis täiendavat debatti pidada. Mina olin näiteks majanduskomisjonis nii opositsiooni kui koalitsiooni [liikmena] ja minu meelest tol ajal küll majandusministeeriumi energeetikud [andsid] väga kvaliteetse sisendi, tõid meile informatsiooni selle kohta, milline see pilt on ja kuidas erinevad osapooled käituvad. Seal käisid samamoodi eraettevõtjad. Ja majanduskomisjoni esimehena ma tegin [kokkuvõtte]. Võib-olla peaks parlament majanduskomisjonis sellise foorumi korraldama, et arutada, millised valikud on. Mina erinevate seaduste muutmise ajal parlamendis selle kokkuvõtmise tegin. Valitsuselt need sisendid, arvandmed ja erinevad eelnõud tulevad. Nii et sellist avalikku arutelu mina pigem pooldan, see annab inimestele ülevaate. Kas kõik jaksavad kõiki detaile alati jälgida? Noh, seda ma ei eelda. 

Aga hinna saab soodsamaks ikkagi nii, kui on konkureerivaid tootmisi, millel on erinevad omadused. Ja täna numbrite järgi, ükskõik, kas meeldib või ei meeldi, nagu ma enne ütlesin, on kõige soodsam kõige puhtam. Praegu on nii, isegi kui see ei meeldi. Aga mina ei salga, et mulle meeldib. Ongi tore, kui energiatootmine on puhas. Ja tulevikus, 10–15 aasta pärast on võib-olla tuumajaam. Vaatame, kuhu me selle debatiga jõuame. Ma ei looks endale ühtegi illusiooni, et kui me alustame tuumajaama asukoha valimist ja toome seadus[eelnõu] parlamenti, siis meil ei ilmu välja grupp inimesi, kes omal ajal võitlesid 5G‑ga ja nüüd asuvad tuumajaamaga võitlema. Te võib-olla mäletate veel, kuidas 5G-antenne pildistati, osas riikides maha võeti ja põlema pandi. Ega selline vaimsus ei ole kuhugi kadunud.

Peaminister on hoos. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea peaminister! Lendav tsirkus – nii iseloomustasite neid inimesi, kes käivad koosolekutel ja arutavad tuuleenergia ja tuulikutega [seotud] võimalikke tulevasi probleeme. Lendav tsirkus. Ma tahan teile vastata, et lendav tsirkus on teie juhitav valitsus ja tõenäoliselt võib teid siis nimetada selle lendava tsirkuse direktoriks, kui te nimetate nii neid inimesi, kes tõsiselt muretsevad tuuleparkide ja nendega seonduva pärast. Kuidas muidu võtta seda, et te räägite, et kümne aasta pärast on tulemas odav energia, kui Eesti tuulikuid täis panna, [hinnaga] 14,9 senti kilovatt? Siin ei ole arvestatud seda, mis tuleb juurde ülekandetasudena. Kas te tõsimeeli julgete kinnitada, et teie arust on 14,9 senti pluss veel ülekandetasud odav energia [hind]? Ja kas teile on teada ka ettevõtteid, kes pärast sellise hinna väljakäimist – me üldse veel aru ei saa, mille pealt see välja mõeldi, ei ole tulnud ka neid alusmaterjale – tahaks Eestisse tulla ettevõtlust arendama?

Aitäh! No vot, see on hea, et te küsisite. Oma kõnes, sõnavõtus ma seda ka selgitasin. Minu meelest tuleb eristada kahte osapoolt selles tuulikute, päikse[parkide] või mis tahes rajatiste debatis. Ühed on need inimesed, kes elavad kohapeal ja kellel on päriselt mure, kes tahavad päriselt vastuseid ja kes tahavad päriselt arutada. Need on inimesed, kes peavad saama vastused. Nendele inimestele tuleb anda debatis vastused. Tuleb teha analüüs ja kui vaja, uurida ja mõõta seda, mida soovitakse mõõta. Need ongi minu meelest normaalsed, mõistlikud Eesti inimesed. Aga see teine seltskond, kes tuleb kohale, karjub debati umbe, ähvardab kohalikke, pärast seda istub suurde autosse ja sõidab järgmisele üritusele – vaat see ongi see lendav tsirkus. Ja noh, Monty Pythoni lendava tsirkuse direktor oleksin ma hea meelega, aga selle lendava tsirkusega mul küll ühist teed ei ole.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Kahju, et te täna oma valge kampsuni maha unustasite. Igal juhul on mul tunne, et teil on taak. Teil on taak sellel teemal, mida kunagi Silver Meikar põhjalikult kirjeldas ja politsei ka uuris. Teil on taak, sest tegelikult oleks pidanud teie enda erakond – minu hinnangul – olema kriminaalkorras süüdi mõistetud kõikide nende skeemide pärast, mille juhiks nimetas Silver Meikar teid, nende ämma kapi skeemide pärast. Tõepoolest, valge kampsun oleks hädavajalik praegu. Aga te jätkate ju sama joont. Nordica kohta me saime teada, et teie kolleeg Keit Kasemets on maha vaikinud olulisi andmeid, ka valetanud. Ja sama väidab Ekspress teie kohta. Palun kirjeldage, kuidas te lükkate tagasi neid süüdistusi, et te olete valetanud ja [midagi] maha vaikinud. Ja Keit Kasemetsa kohta [öelge] samamoodi, tema on teie parem käsi.

Aitäh! Ütlen hästi lihtsalt, et kõik kuulajad aru saaksid. Mulle tundub, et kes on tahtnud kuulata, on aru saanud. Elus on suhteliselt lihtne: sama raha kaks korda anda ei saa. See tähendab seda, et kui valitsus otsustas 2019. aastal, et Nordica Tallinnast ei lenda, oleks see ekspertide hinnangul võinud minna erastamisele, aga tollane valitsus otsustas seda mitte erastada. Ju siis oli selleks põhjust, peate küsima kolleegide käest. Rahandusminister oli tollal vist keegi teie erakonnast, ma kahtlustan. Aga raha otsustati eraldada 2020. aastal ja hiljem sama raha uuesti anda ei saa. Selles faktis me oleme nüüd selgusele jõudnud. Seda on kirjeldanud erinevad osapooled. Viimati kirjutas Mart Võrklaev sellest ühe terava loo. Allar Jõks on ka sellest Postimehes päris hästi kirjutanud. Nii et kui on huvi, saab lugeda.

Ja ma olen kindel, et Keit Kasemets nagu ka teised ametnikud hea meelega jagab kõiki materjale, mis tal on, aitab kaasa kõikide detailide selgitamisele, mida on vaja [selgitada]. Ma siiski meenutan, et pärast seda, kui ettevõtte juhtkonna ainukene pakkumine oli otsida 10 või 20 miljonit lisaraha Nordicale, mis enam Tallinnast ei lennanud – meenutan, et 2019. aastast –, ütlesin mina, et see kindlasti nii ei käi, kärpeajal on meil [vaja] muid otsuseid teha ja see raha eraldatakse Tallinna Lennujaamale ühenduste pidamiseks. Tallinna Lennujaam sai lisaraha ja ilmselt saab seda ka tulevikus nende ühenduste pidamiseks. Ja see ettevõte kindlasti ei vasta Eesti strateegilistele vajadustele. Algatasin ka erikontrolli, mille alusel algas kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetlus praegu käib ja ma südamest loodan, et see selgitab välja, kes täpselt mida tegi.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te vastasite Aivar Koka küsimusele, et Auvere [tüüpi jaama] ehitus on väga kallis, et põlevkivi on saatanast ja sellest elektri tootmine on ka ülikallis. No kui ei oleks CO₂-tasusid, siis ilmselgelt oleks põlevkivist saadud elekter väga odav. Aga samaväärse, ütleme, 300-megavatise meretuulepargi rajamine maksab umbes 1,5–3 miljardit eurot – see sõltub väga paljudest asjaoludest – ja samaväärse maismaatuulepargi rajamine 300–600 miljonit eurot ehk viis korda vähem kui meretuulepargi rajamine. Sealjuures tuleb näiteks Saaremaa puhul viia sinna juurde veel uus suur elektriliin, mis maksab hinnanguliselt ligi 2 miljardit. Lisaks plaanite te maksta 2,6 miljardit eurot subsiidiume, et meretuulest üldse hakataks [elektrit] tootma. Öelge mulle, kuidas on teie väitel meretuulest toodetud energia odav.

Siin oli päris mitu väidet, ma hakkasin endale kirja panema, aga kõike ei jõudnudki. Kui ma midagi ära unustan, eks te saate juurde küsida. 

Põlevkivi on saatanast? Mina pole öelnud, et põlevkivi on saatanast. Aga hea, et küsisite. Ma arvan, et põlevkivil on tulevik, kui leitakse tehnoloogia, mis võimaldab selle [tööstuse] saastet vähendada. Nii me oleme sõnastanud enda jaoks ka erinevates reeglites, et sellel valdkonnal saab olla tulevik näiteks peenkeemias, mida VKG ja Eesti Energia, selle valdkonna erinevad ettevõtted otsivad. Milline täpselt see tehnoloogiline protsess on, milline on lahendus, eks see on ettevõtjate enda pakkuda. Süsiniku püüdmisega on aastaid tegeletud. Maailma suurimad ettevõtted tegelevad sellega, aga nad ei ole leidnud lõpuni majanduslikult tasuvat protsessi. Võib-olla nad leiavad selle, võib-olla see on lahendus. Euroopas räägitakse sellest ka pikalt.

Aga põlevkivivaldkonna puhul, jah, on probleem ikkagi selle heites ja saastes, ka õhu[saastes]. Me ju teame seda. Ma olen seda ka varem [küsinud], miks ometi peab olema nii, et Ida-Virumaal sündiva lapse oodatav eluiga on viis aastat lühem kui Tallinnas või Tartus sündiva lapse oodatav eluiga. Millega see laps on selle ära teeninud? Elukeskkond peab olema puhtam, inimeste elu ja tulevik parem. Ja kui põlevkivil kui materjalil on mingeid võimalusi tulevikus, peenkeemiana või millegi muuna, siis kindlasti saab seda arutada. Seda ka erinevad kliimavaldkonna reeglid lubavad. Nii et kõige selle üle võib debateerida.

Mis puudutab erinevaid energeetikavalikuid, siis ma ütlen ausalt, et tasub olla hästi ratsionaalne. Mina vaataks pigem seda, millist energiat millises mahus me suudame hankida ja millises tempos. Ideaalis, kui me suudaksime panna üleöö püsti tuumajaama, me võiksime öelda, et me saaksime teatud hulga saastavast energia[tootmisest] kohe kokku pakkida. Aga üleöö tuumajaamu ei saa kokku panna – selles on asi. Selleks on vaja ära pidada asukohadebatt selle üle, kuhu see täpselt tuleb, kas see sinna sobib, vahepeal vastu võtta tuumaseadus, mis on parlamendi debati [küsimus], seejärel otsustada lõplikult rajamine [valitud] asukohas, seejärel teha veel erinevaid otsuseid ja nii edasi. See kõik võtab aega.

Vahepealsel ajal meil on siiski vaja energiat ja nagu me praegu näeme, meil on vaja soodsama hinnaga energiat, mis keskmist energia hinda alla tooks. Ja ükskõik kui vastikud tuulikud meile on, no kujutame ette, et me kõik jälestame neid tohutult – paha lugu, aga see on kõige soodsam energia praegu. See tähendab, et me vajame seda.

Seetõttu ma ei mõista seda võitlust: surume tuulikuid minema, ehkki need on soodsad. Ma mõistan seda, kui keegi ütleb, et konkreetses kohas teda see häirib või tema kodule on see liiga lähedal. Jah, seda debatti tuleb pidada, aga kindlasti mitte sellisel viisil, nagu seda püütakse organiseeritult teha. Sõidetakse erinevate gruppidega meeleavalduselt meeleavaldusele, on see siis ühe, teise või kolmanda objekti puhul – see ei erine kuidagi sellest suurepärasest 5G-vastasest võitlusest, mis omal ajal oli. Ma ei oska küll praegu öelda, kas siin on 5G või mitte, aga ma ei ole näinud selle mõju. Ma mäletan küll, kuidas me majanduskomisjonis, kus mina ka olin, pidime arutama 5G‑teemalist pöördumist. Me arutasime seda ja [5G] mõju täitsa tõsiselt, sellest saadeti ka pilte. Ja osa inimesi isegi kattub nendel ja [tuulikuvastastel] meeleavaldustel.

Ma kutsun nüüd ratsionaalset osa Eestist, kes minu hinnangul on enamuses, seda debatti pidama ratsionaalselt. Ja seda seltskonda, kes tegeleb ruumi täis lärmamisega, ja sellist ringi sõitvat seltskonda kutsun üles kindlalt nendest debattidest kõrvale jätma.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Ma oma küsimuses püüangi olla ratsionaalsusest kantud. Planeeringu menetlusprotsess on demokraatia proovikivi. Sellega pannakse proovile, kuidas me hakkama saame. Ja planeeringutest kinnipidamine on tegelikult valitsemise kullaproov.

Minu küsimus tüürib Pärnumaale, kus Tootsi-Sopi tuulepark on valmis. Sama teemaplaneeringuga menetleti [teist tuuleparki]. Riik kehtestas planeeringu Lavassaare alale, kuhu võiks panna üles täpselt sama suure või veelgi suurema tuulepargi. Ometi on riik teise käega andnud ELF‑ile õiguse taastada seal Euroopa toetuste abil soo. Sealsamas kõrval planeeritakse uusi omavalitsuse eriplaneeringuga tuuleparkide alasid. Konflikt on ilmselge. Miks me oleme sellisesse olukorda jõudnud? Mille taga see seisab, et me ei saa kohe hakata ehitama, sest ala on ju tegelikult olemas?

Aitäh! Ma arvan, et see on väga hea küsimus. Ma kindlasti küsin järgi, miks see nii on, ma konkreetse planeeringu kohta ei tea. Aga hästi püstitatud küsimus, kindlasti küsin üle.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Rahva poolt vihatud tuuleparkide rajamiseks suunatakse esialgsetel andmetel 2,6 miljardit eurot maksumaksja raha. Kokku lähevad need kulutused 15 miljardi suuruseks. Ilmselgelt see ei ole soodne. Kui me jagame selle summa ära inimeste vahel, elanike arvuga, siis see ei ole kuidagimoodi soodne ja kindlasti ei tule ka elektri hind madal. Küsimus on, kelle huvides te tuuleenergiat läbi surute. Mida te selle eest vastu saate? Sest inimeste huvides see kohe kindlasti ei ole.

See oli küsimus? Aitäh! Kui küsite, mille huvides, siis ma ütlen nii: soodsamat energiat tuleb läbi suruda just inimeste ja majanduse huvides. Ma olen korduvalt öelnud, et meie eesmärk, koalitsiooni ja opositsiooni ühine eesmärk – mina mäletan, et majanduskomisjonis me pidasime kvaliteetset debatti hoolimata kuuluvusest koalitsiooni või opositsiooni – on ikkagi saada parim võimalik energeetiline lahendus. Järgneva kümne-kahekümne aasta jooksul jõuab loodetavasti suur hulk siin olevaid erakondi veel olla valitsuses ja ka opositsioonis mitu korda, nii et debatti me peame omavahel pidama. Eesmärk on soodsaim võimalik lahendus. Minul ei ole [suurem] kiindumus ühte tootmisviisi kui teise. Puhtam on täna soodsaim. Tulevikus võib see olla tuumajaam, aga selleks on vaja tuumadebatiga edasi liikuda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Äkki te lõpetaksite selle Riigikogu saali valeinfoga täis lärmamise? Ministeeriumi esindaja ütles sotsiaalkomisjonis väga selgelt välja, et Eestil puudub teadmine tuulikute kahjulikkuse kohta ja see teadmine tuleb alles 1. septembril käesoleval aastal. Käisin täna Terviseametis ja selgus, et Eestil puuduvad seadmed, millega mõõta infraheli ohtlikkust. Puudub teadmine sellest, millised on põhjuslikud seosed tervisehäiretega. Aga sinna on laekunud hulgaliselt kaebusi. Te lihtsalt hävitate praegu Eesti rahvast ja surute maha nende inimeste vaba tahet ja voli, kes tahavad seista oma õiguste eest. Teie olete diktaator. Tavaelus nimetatakse seda maffiaks. Ma soovitan teil tagasi astuda enne, kui teid kinni pannakse.

Ahah, aitäh! Ütleme nii, et parlamendi mandaadiga valitsus on siiski igati legitiimne ja parlamendi enamus otsustab, kes valitsuse moodustab. Seadusi teeb parlament ja valitsus teeb täitevvõimu tegevusi. Ma ütlen nii, et ma saan aru, et teil on oma agenda, teie olete osa sellest ringirändavast meeleavaldustel osalevast seltskonnast. No mis seal ikka, eks me jää eriarvamusele.

Mina arvan, et Eestile on vaja soodsamat energiatootmist. Soodsaim on numbrite järgi puhtaim. See ei pea teile meeldima, aga numbrite kohaselt see nii on. Ja kui te võitlete puhtama energiatootmise vastu, siis te võitlete ka energia soodsama hinna vastu. Fossiilide eest võitlemine tähendab tihtipeale seda, et hinnad on kõrgemad, nagu need praegu on.

Ma arvan, et need küsimused, mida te küsite energia hinna kohta, vastavad endale ise. ERR‑ist saab Huko Aaspõllu eilsest loost, nagu ma infotunnis tsiteerisin, väga kenasti vastused, miks need hinnad praegu kõrged on. Sellepärast, et gaas on kallis, fossiilne [energia] on turul, ühendused on piiratud ja tuult on vähem. Nii lihtne see ongi. Aitäh kõikide nende suurepäraste mõtete eest!

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Te, kolm koalitsioonijuhti, olete hiljuti isekeskis otsustanud, milline saab olema Eestis energiavõimsuste ehitamise plaan. Aga teie enda rahandusminister Ligi on kritiseerinud seda kolmekesi langetatud otsust, sest ta arvab, et seda oleks pidanud tegema valitsuskabinetis. Ja parlamentaarse debati vääriliseks te kõiki inimesi puudutavaid energialahendusi ka ei pidanud, vaid otsustasite kolme peale ära. Nüüd, kui te hakkate meretuuleparke kuni 2,6 miljardi euroga ehitama, saavad valitud ettevõtjad subsideeritud tuuleenergialt kasumi, aga probleemid jäävad ühiskonna kanda. Eesti inimene maksab ennast vaeseks.

Minu küsimus puudutab haavatavust. Kas kaablite lõhkumine, nende parandamine ja taristu kaitsmine on arvestatud energia hinna sisse, mille maksumaksja nagunii kinni maksab lisaks subsiidiumidele? Ja teine küsimus puudutab meie tulevast põlvkonda. Te rääkisite puhtast energiast, puhtast majandusest. Aga mida vastata meie lastele, kui nad tulevikus küsivad, miks me ehitasime mere ja maismaa plastmassi täis?

Aitäh! Seal oli päris palju küsimusi, püüan jõudumööda vastata. Kõigepealt selle arutelu mehhanismist. Poliitiline kokkulepe ei asenda loomulikult valitsuse ega parlamendi tegevust, ma olen seda varem öelnud ja ütlen ka tulevikus, aga kuskil tuleb kokku leppida. Valitsuses, nagu ma olen ka öelnud, oleme me ilmselt – tunnetuslikult [hindan] – arutanud viimase pooleteise aasta vältel energeetikast rohkem ainult julgeolekuküsimusi. Energeetika arutelusid – selle on praegune kliimaminister kokku löönud, tuginen tema arvutusele, loodan, et see arvutus sobib – on valitsuskabinetis 18 korda olnud. Tean, et ka majanduskomisjonis on neid debatte olnud. Minu ajal [on neid] valitsuses olnud kümme ja Yoko Alenderi ajal kaheksa. Majanduskomisjonis on neid debatte olnud, fraktsioonidele on neid arve antud, erinevates foorumites on neid debatte peetud, ka ettevõtjate ja erinevate ühingutega on debatte peetud. Noh, pole vist praktiliselt kedagi, kellega neid debatte ei oleks peetud.

Ja ma ütlen nii, nagu maksude kohta ütles vabariigi president ühel hetkel, et ühiskonnas on ammu ootus, et mingi plaan või suund saadakse paika. See suund lähtub sellestsamast ratsionaaliast, mida ma kirjeldasin, et kogu tegevuse ja energeetikaplaani eesmärk peab olema soodsaim võimalik hind. Hetkel on soodsam puhtam, nagu ma juba ütlesin, ei hakka seda palju kordama. Tuumadebatt tuleb liikuma saada. Salvestuse kohta tuleb vastused saada, millisel viisil see võiks meile tekkida, kuidas hinnatippe maha lõigata. Sellestki kirjutas täna Delfi pikemalt. Ja [tuleb langetada] kõik muud vajalikud otsused, mis puudutavad juhitavat energiat. Elering on oma hanke välja kuulutanud. Tulevikus tuuakse Kiisa jaam turule, et see hinda alla tooks. Ja nii edasi. Põlevkivijaamu hoiame ka vahepeal korras. Seesama ligi 1200 megavatti tagab meile reservi juhuks, kui seda vaja on. See on tänane pilt ja see, kuhu me liigume. Nii et kui küsimus oli, milline plaan on, siis seda on nüüd kirjeldatud.

Laste ja tuleviku kohta mina küsin vastu tegelikult. Võib-olla see on retooriline küsimus, aga kuidas me vaatame lastele otsa ja ütleme neile, et kui meil oli energeetikas mitu valikut, siis me ei teinud otsuseid ära, vaid nägelesime isekeskis, kartsime otsuseid teha, ja majandus kidus? Ja tulemus on see, et ainukesed energiakandjad on meil fossiilsed, mille sade või saaste jääb meie laste kanda ja koristada. Ma ei oska öelda. Ma ei ole aru saanud, kuidas liberaalne ja konservatiivne väli siin erinevad. Mina olen arvanud, et Eesti puhtana hoidmine võiks olla üks konservatiivse maailmavaate osa. Ma olen endiselt üllatunud, et ei ole, aga võib-olla ma olen sellest maailmavaatest valesti aru saanud.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Jossif Vissarionovitš Stalinile omistatakse lauset "Kaadrid otsustavad kõik". Ma tulen selle lause valguses riigisekretäri teema juurde. See [riigisekretäri] vahetus, mis võib olla aus, aga ei näe välja aus, on tekitanud kõhklusi tõenäoliselt paljudes kõrgemates riigiametnikes. Viimased muutused ka ministeeriumide kantslerite [hulgas], kust Tõnis Saar lahkub – uut kantslerit Justiitsministeeriumis veel ei ole –, viitab sellele, et see ametnikega kabetamine läheb edasi. Minu küsimus ongi see: kas uuele riigisekretärile, kes on ka kõrgemate riigiametnike valiku komisjoni esimees …

Aitäh!

… on antud ülesanne konkreetselt sellist kaadrimängu ellu viia?

Aitäh! Kindlasti ei ole riigisekretäril ülesannet kaadrimängu ellu viia, nagu hea küsija küsis. Riigisekretäri ülesanne on toetada valitsuse otsuseid ja reforme. Minu ootus, nagu ma olen ka öelnud, Riigikantselei rollile on see, et me saame riigi efektiivsemaks muutmise reformid päriselt käima. Riigisekretäri vahetuse põhjus oli see, et eelmine riigisekretär Taimar Peterkop, kes minu meelest oli tubli riigisekretär, ütles mulle esimesel kohtumisel, et ta aitab valitsusel [vahetuda], aitab ära teha selle, mis on vaja, ja siis tõmbab joone alla, läheb uut tööd, uut elu, uut õnne otsima. See ei olnud minu initsiatiiv, vaid mulle teada antud fakt. Ma tänan Taimarit pühendunud teenistuse eest aastate vältel. Minu meelest on ta tubli eestimeelne mees. Aga tema tõmbas sellele tööle [joone] alla ja uut riigisekretäri on ju vaja.

Parlament on ka varem debateerinud, ka varasemate riigisekretäride ajal, selle üle, kas juriidiline haridus – noh, mina olen jurist –, on [vajalik] tööle saamise kriteerium. Juba ammu, 2018. aastal esitasid Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid – või kes iganes seal juures olid – eelnõu, mille kohaselt oleks kaotatud üldse kõik haridusnõuded, ka kõrghariduse nõue. Nüüd siis parlament otsustas, et kõrgharidus peab olema, see on tööle saamise kriteerium.

Kompetentsist. Keit Kasemets on Riigikantseleis töötanud kümne aasta vältel nelja peaministriga, mina olen viies. Ma arvan, et kompetentsi on küll, ka rahvusvahelistest organisatsioonidest on kompetentsi. Nii et mina pigem ühinen selle arvamusega, et meil on vedanud, kui me saame Eestis ametnikkonda ja olulistele vastutavatele ametikohtadele inimesi, kes näevad maailma laiemalt, kes oskavad meid võrrelda teiste riikidega, otsida kohti, kus tegevusi optimaalsemaks muuta, kes aitavad kaasa julgeoleku ja majanduse [kasvu] tagamisele. Tänane riigisekretär seda kindlasti teeb, see on minu ootus talle, ja kindlasti teeb ta seda ka järgmiste peaministritega. Aga ta on öelnud, et kui klappi ei peaks olema, siis ta lahkub.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Auväärt peaminister! Ma tulen tagasi elektri hinna küsimuse juurde. Kui me ehitame valmis meretuulepargi, nagu praegune valitsus planeerib, maismaatuulepargid ja vajalikud gaasijaamad, siis, ma saan aru, need toimivad elektrihäiringute süsteemis N-1. Kui me tahame ka tuuma kunagi süsteemi saada, siis peaks juba N-2 süsteem toimima. Kui ma eksin, siis parandage, aga ma olen niiviisi aru saanud. Mõnede arendajatega ma olen ka suhelnud ja mul on olnud üks küsimus. Kui me kõik need asjad ära teeme, siis millises riigis on aastal 2040 energia hind kallim kui Eestis? Nemad ei ole suutnud mulle öelda. Kas teie suudate öelda, millistes riikides on pärast kõikide nende võimekuste väljaehitamist elekter kallim kui Eestis?

Aitäh! No püüan teile tänasest pildist ülevaate anda. [Teen seda] mõne aasta taguste andmete põhjal, sest mul ei ole siin seda viimast võrdlust, aga saan hiljem otsida. Üldiselt on nii, et me asume hinnalt kõige soodsama piirkonna kõrval. Need on Põhjamaad. Ja nende profiil on väga tihti selline, kui vaadata nende riikide tootmisjooniseid – mul on needki olemas –, et nendes on sees just hüdro‑ ja tuuma[energia]. Meil on ilmselt võimalik tuum oma portfelli lisada. Aga tuuma[jaama], nagu ma ütlesin, ei suuda me enne kümmet-viitteist aastat teha, isegi kui me väga tahaksime. Isegi kui me väga tahaksime! See tähendab, et energeetika mõttes tuleb põlvkonna [energiavajadus] vahepeal kuidagi ära katta ja saada soodsamat energiat. Soodsamat energia saab täna tuulest, veidi päikesest, ehk lisandub sellele ka salvestus ja juhitav peab seda tasakaalustama. Ühendused samamoodi aitavad saada [elektrit] soodsamalt. Nii et ega see teab mis raketiteadus ei ole, lõpuks tuleb kokku.

Mis puudutab energia hinda Eestis, siis mõned aastad tagasi olime elektri hinna poolest umbes seitsmendad Euroopas ja kogu hinna poolest umbes üheksandad. Nii et me ei ole energeetikas kuidagi tagumises otsas, pigem ikkagi paremate hulgas. Aga meie konkurentsipiirkond on – me üritame Skandinaaviasse [müüa], meil väga palju eksporti läheb sinna ja majanduse mõttes me oleme ühendatud – on erineva energeetikaväljaga. Neil, nagu ma juba mainisin, ei ole see portfell täis mitte põlevkivi, mis on kallim, vaid on hüdro‑ ja tuuma[energiat]. Nii et see on veidi erinev.

Ütleme nii, kui energeetika vaates meie tulevikku kirjeldada, siis loome uusi tootmisvõimsusi, mis on soodsamad, ja tulevikus ka tuuma. Aga üksiti sellest ei piisa ainult Eesti võimsuse vastu, vaid ilmselt peab olema regionaalne turg. Seda ka tuumaenergeetika eestkõnelejad täna eeldavad, et meil on regionaalne energiaturg, kuhu nad oma toodet saavad müüa. See tähendab, et meie sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga ja võimalikult palju ühendusi annab neilegi võimaluse.

Nii et sellest see kõik kokku [tuleb]. Ja üks, mis kindel: ega ettevõtjad, eraettevõtjad, pangad, kes iganes, ei tee investeeringuid, kui nad ei näe neil tasuvust. Tasuvus tekib ikkagi siis, kui neil on võimalik turul konkureerida selle hinnaga. Mina näen seda pilti Eestis tulevikus soodsamana. Erinevad hinnamudelid on erinevad. Kui ma võtan aluseks selle, mida Kliimaministeerium on öelnud, siis see on tänasest odavam. Kriitikud on öelnud, et on mõni sent kallim tänasest. Elatustaseme [tõus] või hinna inflatsioon toimub nii või teisiti paratamatult. Kokku võttes ma arvan, et me suudame nii toimetada küll, et energia hind, mis keskmisena, nagu mainitud, on tööstuse [sisendist] ainult väike osa – 2% ettevõtluse sisendist –, on siiski soodsam, arvestades kogu maailma kallimaks muutumist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esiteks, te ei pea EKREIKE‑ga pidevalt hirmutama, nagu te täna juba mitu korda tegite, sest kuidagi on juhtunud nii, et nende erakondade toetus on palju kõrgem kui teie koalitsiooni toetus. Ja ma luban endal öelda, et ma arvan, et kokkuvõttes on oluline see, mida arvab rahvas, mitte mida arvate teie, sest rahvas annab lõppude lõpuks lõpphinnangu valimistel. Riigikogu on rahva hääl, mistõttu ma jätkan sealt, kus me infotunnis lõpetasime.

Ma saan aru, et te muretsete pankade pärast. Te täna kahjuks uuesti tõestasite, et te muretsete eelkõige nende inimeste pärast, kes on jõukamad. Kui ma tõin infotunnis välja konjunktuuriinstituudi andmed selle kohta, et kahjuks elavad meie pered aina rohkem tarbimislaenude peal ja on kulutanud säästud ära, siis teie väitsite, et vastupidi, säästud on ju suurenenud. Aga säästude maht on kasvanud rikastel, seda on toonud välja ka Swedbank. 70%‑l inimestel täna puuduvad säästud.

Aitäh! 

Ja tegelikult Eesti rahvas ootab, et te mõtleksite vahel ka tavaperede peale, selle peale, mis olukorras nad tegelikult on.

Aitäh!

Aitäh! Ma ütlen nii, nagu ma ju kirjeldasin teile ka infotunnis, et säästud on pigem kasvanud. Te üritate näidata, et säästud on vähenenud, aga säästud on kasvanud viimasel aastal 9% ja praktiliselt kogu selle aja jooksul, kui on majanduses keerulisem olnud. Te peate ikkagi faktidega opereerima.

Reitingute mõttes te ei eksi. Loomulikult, valitsuse keerulised otsused, ka maksuotsused aasta alguses mõjuvad. Seal pole mingit saladust ja meil tuleb seda koormat kanda. Võib-olla ühel hetkel, nagu ütles Mart Laar, öeldakse selle eest aitäh, aga võib-olla ei öelda.

Mis puudutab konjunktuuriinstituuti, millele te armastate [viidata], siis veel kord, mina ütlen, et ma tööandjatest või kaubanduskojast eeldaks siiski ka positiivsete lahenduste pakkumist ja otsimist. Kaubanduskoja kõige tuntum inimene Peeter Raudsepp kindlasti ei aita Eesti majanduse kasvule kaasa, ma jään endiselt selle juurde. Ma ei ole näiteks kuulnud [kedagi rääkimas] sellest, et konjunktuuriinstituudi baromeetrite aegridades on näiteks jaanuaris viimase 29 kuu kõrgeim üldine majandususalduse indeks ja teenindusettevõtete kindlustunde indikaator ning tööstusettevõtete kindlustunde indikaator viimase 27 kuu kõrgeim. Ei ole me sellest ju midagi kuulnud. Ei tea, miks.

Enne kui ma annan sõna heale kolleegile Helir-Valdor Seederile, saame ära klaarida selle, et ma võtsin teie märkust ebatäpse pressiteate kohta väga südamesse. Olen vahepeal teinud tööd ja nüüd on selgunud asjaolu, et ei Riigikogu Kantselei pressiteenistus ega ka Riigikantselei pole vastavat pressiteadet teinud. Mina, kes ma teid peaaegu alati usun, tegin siis natukene liiga Riigikogu Kantselei pressiteenistusele, nii et vabandan nende ees.

Aga nüüd on teil võimalus küsida. Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Ma pean nüüd küll aega kuritarvitama, et lühikese repliigiga vastata: ma olen ka sellest teadlik. Riigikogu esimees Hussar informeeris, et pressiteade siiski oli – et ei jääks nüüd ekslik arvamus, et pressiteadet ei olnudki –, aga seda ei teinud ei Riigikantselei ega Riigikogu Kantselei, vaid selle on ajakirjandus välja lasknud. Nii et meie saime selle ikka ja mina tsiteerisin seda infot, mis avalikkuses edasi anti.

Aga nüüd ma lähen oma küsimuse juurde. Auväärt peaminister, minu küsimus puudutab sisemist turvalisust, sõnumit liitlastele ja põhiseaduse muutmist. Te olete ise rõhutanud, et põhiseaduse muutmise peamine eesmärk praegu on agressorriigi kodanikelt hääleõiguse äravõtmine. Aga sellesama eelnõuga, mille te esitasite ja mida reformierakondlased tutvustavad kui agressorriigi kodanikelt hääleõiguse äravõtmise [eelnõu], võetakse hääleõigus ära ka šveitslastelt ning Austraalia, Uus-Meremaa ja Jaapani kodanikelt. See on väga ohtlik sõnum, kui te korrutate, et [võtate hääleõiguse] agressorriigi kodanikelt, sest Šveitsi riigi kodanikud ja teised demokraatlike riikide kodanikud on meie liitlased. Samal ajal põlistate sellesama põhiseaduse [muudatusega], kirjutate põhiseadusesse sisse kodakondsuseta isikute hääleõiguse. Minu küsimus on: kas see on tõepoolest mõistlik teie arvates ja mis sõnum see meie liitlastele on?

Aitäh! No me oleme seda debatti omavahel pidanud ja see debatt on praegu parlamendis, mitte valitsuse ja parlamendi vahel. Seda debatti saate pidada. Ma tean, et meie, Reformierakonna fraktsioon võtab ka aeg-ajalt koalitsiooni ja opositsiooni fraktsioonid kokku ja arutab seda. Põhiseaduskomisjonis need debatid käivad. Minu isiklik arvamus on see, et jah, me peaksime jõudma koos – ja see eeldab kõigi, nii koalitsiooni kui opositsiooni ühisosa, mitte mängulusti –, selleni, et võtame agressorriikide kodanikelt, Venemaa ja Valgevene kodanikelt – Vene kodanikud on ju siin tegelikult peamine grupp, kellest me räägime – õiguse rääkida kaasa meie asjades. Nii-öelda hallipassimeeste või halli passiga mittekodanike mainimine on suurima häälteenamusega kompromiss, mille parlamendifraktsioonid on praegu omavahel saavutanud. 

Ma julgustan teid seda debatti pidama. Aga ma kindlasti ei pea heaks sõnumiks Eesti inimestele seda, kui keegi mängulustist ütleb, et vot täpselt üks sõnastus või teine sõnastus ei sobi. Määratlemata kodakondsusega isikuid on nii või teisiti juba seitse korda põhiseaduses mainitud, see ei ole esimene ega viimane kord. Meie esimene eesmärk, millele me peame keskenduma, on ikkagi agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmine. Kui me suudame leida fraktsioonide vahel parema sõnastuse, siis me võime seda kindlasti [kasutada]. 

Oma arvamuse ma olen välja öelnud: agressorriikide kodanikud ei peaks kaasa rääkima ja halli passiga mittekodanikud peaksid ka lähitulevikus tegema ära valiku, mida nad siis tahavad, kaasa rääkida või mitte.

Helle-Moonika Helme, palun! Vabandust, teda ei ole hetkel kohal. Vadim Belobrovtsev, palun! Ma ei tea, kas ma pean juhataja vaheaja võtma, küsijate kirg on kadunud.

Belobrovtsevit ka pole.

Lauri Laatsi ka ei ole. Rene Kokk, palun, teine küsimus!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud peaminister! Räägime natukene korruptsioonist ka. Veel on õhus küsimused Nordica kohta, ehk ikkagi saame ka selles selgust, mis täpselt toimus ja kuidas raha on liikunud.

Aga teie valitsuse justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on suure suuga lubanud anda [eesti keele] korpuse andmed ja Eesti meedia andmed, mis salvestatud on – neli miljardit sõna –, Metale tasuta. Et anname tasuta ära. Teine teie valitsuse minister, kultuuriminister on öelnud, et Eesti andmebaase ei tohiks anda ära kergekäeliselt ja andmebaasid on kulla hinnaga. Ja kahtlemata need ongi kulla hinnaga. Siit ka küsimus: kas te olete algatanud mingisuguse järelevalvemenetluse minister Pakosta kohta, et saada aru, millest tingituna selline suur kingitus ühele meediaettevõttele oli plaanis teha? Mis on need tagamaad? Seda oleks vaja teada, sest kahtlemata tekib küsimus, kas siin ei või olla tegemist korruptsiooni või omakasuga.

Aitäh! Ei ole küll keegi seda tõstatanud, te olete nüüd esimene, kes arvab, et seal võib olla tegemist omakasu või korruptsiooniga. Asjaolude tuvastamisega tegeletakse küll. Erinevad ministeeriumid ja asutused, sihtasutused peavad omavahel nõu, täpselt millistel tingimustel mingeid andmeid ja kelle andmeid võib kasutada võtta. Minu isiklik seisukoht – ma olen seda öelnud ka valitsuse pressikonverentsil, ma kohtusin maakonnalehtede ja suurte meediaväljaannete peatoimetajatega – on Eesti ajakirjandusega [sama]. Kui meil on [eesti] keeles loodud arhiiv, millel on väärtus, siis me kindlasti ei pea seda esimesele küsijale puhttasuta ära andma. Pigem tuleb läbi arutada, milline on meie suhe muutuva maailmaga, kellele milliseid andmeid antakse, millistel tingimustel, mis on avalikult kasutamiseks ja mis mitte. See debatt tuleb. Valitsuskabinetis me seda varem arutasime ja jäi kokkulepe, et 2025. aastal tulevad selle kohta erinevad hinnangud ja vastused. Need vahepealsed sündmused tõid selle ettepoole ja nüüd üritame sellest pildi ette saada, mida täpselt tehti. Hetkel tundub, nagu ajakirjandus ise on öelnud, et Liisa-Ly Pakosta nii-öelda põhiline süü [seisneb] pressiteates, mille ta tegi. Midagi muud justkui ei ole sündinud. Aga me käime selle üle ja kindlasti teeme selgeks. Ma oma hoiakut juba kirjeldasin.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Palun vabandust, et eelnevalt ei olnud mind saalis. Andsin siin kõrval intervjuud ajakirjanikele, kellel on väga kiire. Nii et ei olnud ebaviisakas ega midagi.

Mul on kahju, et lugupeetud peaminister alustas just sellest, mille eest hoiatas teda oma sõnavõtus kolleeg Urmas Reinsalu, kes ütles, et ärge hakake whataboutism'iga tegelema ehk [ütlema, et] vaadake iseennast, vaid vastake küsimustele nii, nagu on. Kahjuks teie kõne põhimõtteliselt algaski sellega, et vaadake iseennast, kes te olete, EKREIKE ja nii edasi. Ma võin öelda, et EKREIKE‑t ei ole enam mõtet väga kasutada. Kunagi see võib-olla oli poliitikas hirmutav asi, aga praegu, vaadates reitingutele otsa, võib öelda, et EKREIKE saab kolme peale nii palju toetust rohkem kui olemasolev koalitsioon, nii et enam ei ole [mõtet] sellega kedagi hirmutada.

See oli küsimus? Nojah, aga kui te ütlete, et kõik on hästi ja seda ei ole vaja häbeneda, siis miks te häbenete? EKREIKE on reaalsus, ärge häbenege.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Vabandust, et mind vahepeal ei olnud, meil oli tõesti Rahvusooper Estonia toetusgrupi koosolek. Aga mul on hea meel, et ma jõudsin õigel ajal kohale. Minu küsimus on selle kohta, et te räägite siin korduvalt ja korduvalt … Ma ei tea, võib-olla te olete vahepeal rääkinud ka muud juttu, aga sel hetkel, kui ma siin olin, te rääkisite seda juttu, et taastuvenergia on odavam ja põlevkivienergeetika on kallis. Kordame siis uuesti üle, et taastuvenergia on odavam sellepärast, et sellele makstakse peale, maksumaksja maksab sellele peale, ja põlevkivienergeetika on maksumaksjale kallis, sest seal on kõrged CO₂-maksud ja ülikõrged keskkonnatasud. Räägime selle ikkagi veel kord üle. See on muuseas ka põhjus, miks meie toetame põlevkivienergeetikat ja seisame vastu tuulikutele. Meie erinevus tõesti ongi see, et EKRE tahaks seda tagurpidi maailma jälle tagasi jalgadele pöörata, et siis mahalöödud Eesti ning Eesti ettevõtlus ja majandus saaks jälle ükskord kõndima hakata.

Aga ma küsin siis seda. Teie juhtimisel on …

Aitäh!

Kuidas?

(Naerab.) Aeg on täis saanud, Helle-Moonika.

Okei. Ühesõnaga, mul on teine küsimus veel, nii et ma saan oma põhiküsimuse pärast ära küsida. Aga kinnitage või lükake ümber needsamad väited. Mis on odav, mis on kallis?

Ma olen päris pikalt seda juba käsitlenud, käsitlesime infotunnis ka, vahetasime mõtteid sellel teemal. Mis ma sellest ikka kõigest enam kordan. Ma lihtsalt ütlen, et minu jaoks on arusaamatu, miks EKRE on otsustanud võtta vedada poliitilise kampaania päikse‑ ja tuuleenergia vastu. Päikse[paneelide] puhul, kui sa paned need oma maja tarbimise või kodutarbimise jaoks, oli tasuvusaeg natuke aega tagasi seitse kuni kümme aastat, keegi sellele täiendavalt peale ei maksa. Ma millegipärast kahtlustan, et isegi konservatiivsema inimese maja katusel võib päiksepaneele märgata. Võib-olla on siiski kuidagi teisiti, nii, et EKRE liikmetel ei ole kellelgi ühtegi päiksepaneeli. Võib-olla on nii.

Aga üldjoontes on, nagu on. Ma siiski ütlen, et taastuvenergia on jah juhitamatu, aga üldiselt, kui seda on palju, surub see keskmist hinda alla. Selleks on meil uusi tootmisi vaja. Ja juhitav, mis on praegu fossiilne [energia], on tootmis‑ ja energiaühiku [hinna poolest] kallim. Viitasin siin sellelesamale Kalle Kilgi intervjuule Postimehes, mis on avalikult kättesaadav, lihtne leida. Ta [ütleb] seal, et põlevkivijaamast saadava energia ühiku [hind] on umbes viis korda kallim kui gaasi puhul ja gaas on kallim kui taastuv[elekter]. Mis ma sellest ikka rohkem kordan, kes on tahtnud [kuulata], on seda kuulnud. Nii see on.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma loodan, et te vaatasite eile "Esimest stuudiot". Me oleme sel teemal rääkinud, et see on väga hea saade. Väga head intervjueeritavad ja saatejuhid. Seal andis üks ettevõtja hinnangu praegusele olukorrale ja ka valitsusele ja see oli laastav. Ma arvan, et see väljendas ettevõtjate umbusaldust praeguse valitsuse vastu.

Aga ma tahan rääkida energeetikast, vaadates ENMAK-i ja teie otsust. ENMAK, mis tuli parandatud kujul novembrikuus välja, kindlasti ei lähe kokku selle otsusega, mille te tegite kolmekesi kabinetivaikuses. Te vähendaksite potentsiaalset tulevast tarbimist ning eraldaksite üüratud summad tuuleenergia tootmiseks ja selle subsideerimiseks. Ma toon lihtsalt välja, et kui Uiga 14. novembril ENMAK-i tutvustas, siis ta ütles, et tegelikult plaanitakse tuuleparkide toetuseks …

Aitäh! 

… 30 miljonit aastas, mitte 2,6 miljardit 20 aasta jooksul. Ehk siis tegelikult valitsus või kolm selle liiget …

Aitäh!  

… läksid lihtsalt ENMAK-ist mööda ja otsustasid midagi ära. Ja see ongi probleem. Palun põhjendage, miks te nii tegite.

Aitäh! No teil on asjad sassis, kõigepealt. Valitsus ei ole mingeid täiendavaid rahaeraldisi teinud. Kui te oleksite kuulanud seda kirjeldust, kuidas see protsess käib, siis [teaksite], et enne tuleb seadus[eelnõu] parlamenti ja parlament selle debati ära peab. Seejärel saab minna vähempakkumiste juurde. Nii et poliitiline kokkulepe ei asenda valitsuse ega parlamendi tööd. Sama on muude asjadega. Isegi kui me poliitiliselt lepime kokku, et Eestisse [võiks] tulla tuumajaam, ja ütleme, et me tahame seda, siis see eeldab siiski, et valitsuses peetakse ära see debatt, lepitakse kokku tuumajaama eriplaneeringu algatamises, tuumaseadusandluse algatamises, tuumaregulaatori loomises ja kõikides muudes nõuetes. Nii et igal asjal on mitu etappi.

Ma saan aru, et kuna umbusaldus on täna, siis te tahate näidata, et kõik on nüüd tehtud. Ei ole! Ka parlamendis peate te veel tööd tegema, opositsioonina peate tööd tegema, kritiseerima kogu seda plaani. Lõppkokkuvõttes kritiseerimine seda plaani kindlasti viletsamaks ei [tee]. Nii et kõik need debatid seisavad ka parlamendil ees.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Reformierakonna juhtimisel on meil kolm aastat olnud majanduslangus. See on ikkagi päris tõsine kukkumine. Näha on, et stagnatsioon jätkub, ja te teate, et maksutõusud midagi paremaks ei tee. Nüüd on vaja visiooni ja ma küsin teie visiooni kohta. Nimelt, USA lahkus kliimaleppest ja tõmbab rohepööret kokku, pakib kliimapoliitika kokku. Arvata on, et ka Euroopa Liit hakkab selle mõjul kliimapoliitikat taandama. Mind huvitab, kas te olete valmis jääma ikka selle kõige radikaalsema kliimapoliitika variandi juurde, mis praegu inimesi vaeseks teeb, külvama kõik vallad üle gigantsete kahjulike tuulikutega, millele me kõik peame peale maksma. Kas te olete valmis seda radikalismi tagasi tõmbama? Te olete valinud ülikiire ja üliradikaalse kliimapoliitika.

Aitäh! Kindlasti ei ole nii, et kõik vallad külvatakse üle tuulikutega, sest kui see nii oleks, siis meil oleks olukord ju sisuliselt selline, et me ei peaks siin ise liigselt enam pingutama, sest mõne aasta pärast oleks meil nii palju tuuleenergia tootmist, et keskmine hind oleks oluliselt madalam. Sest praegused kõrged hinnad on tingitud eeskätt sellest, et fossiilsed allikad ja gaas on kallid ja tuult on vähe, nagu te võite ka ERR‑ist vaadata. Nii et jah, ma kahtlustan, et te pigem olete ise ideoloogilise lähenemise otsimise, mitte ratsionaalsel teel.

Ma ikkagi kutsun Eestit ka majanduspoliitikas üles ratsionaalsele arutelule. Kui kellelgi on arvandmeid, numbreid, valikuid, mille üle vaielda, siis vaidleme, debateerime, hindame mudeleid, küsime juurde, kritiseerime – see kõik on arusaadav. Aga see võitlus soodsama energia vastu, mis on ka puhtam – see ei ole minu meelest miinus, see on tegelikult pluss, ma siiski arvan –, on ju tegelikult emotsionaalne hoiak ja plaan kohalike valimiste eel ja võib-olla ka edasi.

Ütlen veel kord, ma ei tea, võib-olla teie ei olnud nende hulgas, aga mina mäletan küll 5G-vastast võitlust. Ma ei tea, kus kõik need võitlejad täna on, aga osa neist peab nüüd tuuleparkidevastast võitlust, olen ma aru saanud. Mul on väga [hästi] meeles, kuidas teistes riikides tehti 5G-antennidest pilte, osa pandi põlema, mõni võeti maha, räägiti, kuidas see meie elukvaliteeti halvendab. Ma ei suuda isegi kõiki väiteid enam meenutada, võib-olla mõne suudan üles leida. Ega see kuidagi erinev ei ole sellest. Ütleme nii, et ma võin mõista inimest, kes ütleb, et tema juurde mõne tehisobjekti paigaldamine teda segab. See on arusaadav ja selles debatis ma olen nõus osalema ja julgustan seda. Tasub mõõta, tasub hinnata ja kui on võimalik, siis teha mujale, inimese elu ei pea häirima. Aga selle seltskonnaga, kes kasutab seda poliitika tegemiseks ja selleks, et Eestis oleks kallis elekter ja mitte midagi ei juhtuks – vot nende kõigevastastega mul ühist teed ei ole.

Mart Maastik, teine küsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma ei saanud küll eelmisele küsimusele vastust. Aga ma küsisin ja sain Kliimaministeeriumi käest natukene andmeid ja ma loen need teile ette. Päikeseparkide kogutoodang 1. veebruari seisuga on 1,3 teravatt-tundi aastas, tuuleparkide kogutoodang sama seisuga 2,15 teravatt-tundi, töös olevate detailplaneeringutega maismaatuuleparkidega on hõlmatud hinnanguliselt 1624 megavatti ja nende aastane kogutoodang on 5 teravatt-tundi, lisaks on eriplaneeringutega [pargid], mille kogutoodang oleks 7 teravatt-tundi aastas. Meil oleks 2030. aastaks, kui kõik need oleks juba realiseerunud, taastuvenergia kogumaht 15,5 teravatt-tundi aastas (Keegi ütleb kõrvalt: "Mis on poole rohkem."), mis on tänasest tarbimisest poole rohkem. Öelge mulle palun, mille jaoks me veel prognoosime või planeerime dotatsioonidele rajanevate meretuuleparkide rajamist, mis on ülikallis, ja lisaks tuumajaamasid ja kõike muud. Palun öelge.

Aitäh! Nagu on öeldud nende planeeringute kohta, ega paljud nendest ei realiseeru. Oleks tõesti kena, kui maismaal kõik need planeeringud realiseeruks, aga nagu me oleme aru saanud, mõnes kohas ei soovi neid inimesed enda lähedusse, teises kohas luuakse poliitiline foon ja [tehakse] kampaaniat nende vastu. Ühel hetkel me oleme olukorras, nagu ma olen juba kirjeldanud, et kui 10–15 aasta pärast võiks meil olla visiooni kohaselt tuumaenergia, siis meil ei ole selle vahepealse põlvkonna jaoks soodsamat energiat millestki toota. See kindlasti ei ole Eesti majanduse ega Eesti inimeste huvides. Ja mina siiski arvan, et tarbimine kasvab, mitte ei kahane.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Minu arust on eriti karm sildistada tuuleenergia aruteludes osalejaid ja minu arust on tuule[energia] esiletõstmine odava energiana täielik valetamine. Me ei saa ju öelda, et tuuleenergia on odav. Miks me [tuuleparke] siis lõppkokkuvõttes ikkagi koos toetustega ehitame? Praegu on küsimus selles: kolme erakonna juhi poolt 2,6 miljardi euro jagamine toetuseks tuuleenergia arendajatele ei ole minu arust üldse otstarbekas. Ja kui see on nii soodne, siis miks me lõpuks seda ikkagi toetame? Minu arust on ka eriti silmakirjalik tuua tuuleparkide õigustuseks see, et Ida-Virumaal on laste [oodatav] eluiga viis aastat lühem kui muudes piirkondades. Meil pole mitte midagi uuritudki. Ma ikkagi küsin, kuhu lähevad need 2,6 miljardit, mille erakondade juhid ära jagasid.

Aitäh! Püüan vastata, austatud umbusaldaja. Miks me seda toetame? Uute tehnoloogiatega on tihtipeale nii, et kui sa soovid tehnoloogia turule saada, siis sa pead selle künnise kuidagi ületama. Selleks on erinevates valdkondades investeerimistoetused, erinevad mehhanismid. Me toetame suurinvesteeringuid, me toetame erinevaid samme, mida Eestis tehakse. See vast ei tohiks olla uudis, seda teevad kõik.

Energiaturul ei ole Eesti selline üksik saar, kus me üksteisele müüme ja ainult sellest elatume. Tegemist on avatud turuga ja sellel turul peame panustama, et siia tuleksid uued tootmised, millest me siis kasu saame. Loomulikult, parempoolse liberaalina ma ütleks, et ka minu meelest oleks ideaalne, kui me saaksime seda laboratoorsetes tingimustes teha ja turg ei oleks kuidagi moonutatud muude osaliste poolt. Siis me saaksime öelda, et turule tuleb see, mis vaja – tootjad tulevad, kõik investeerivad, ettevõtjad tarbivad. Aga jah, nii see ei ole.

Teiseks, seda 2,6 miljardit ei ole kuhugi jagatud. Te peate jälgima debatti. Nagu ma ütlesin, seadus[eelnõu] selle kohta, millised on vähempakkumiste reeglid, muu hulgas meretuuleparkide puhul, tuleb parlamenti, seda debatti hakatakse siin pidama – teie peate, teie olete osaline selles debatis. Ja ütleme nii, et selle mehhanismi mõte on ju see, et tarbija võidab rahas. Kui hind on väga madal, siis neid tootmisi hoitakse käimas. See on tegelikult see, kuidas Euroopa on vähempakkumiste mehhanismi teinud. Meie ülesanne on igasuguse emotsioonita otsida soodsaim võimalik viis. Kui realiseerub teie või kellegi teise kirjeldatud kontsept, et Eesti majandus tõepoolest ei kasva, tarbimine ei kasva, siis ei investeeri ka keegi nendesse tootmisviisidesse, sest [elektrit] pole kellelegi müüa. Aga sel vahepealsel ajal, veel kord, enne kui me jõuame tuumajaamani – mulle tundub, et siin kõik juba toetavad seda –, on meil vaja ka uut tootmist, millega Eesti majandust püsti hoida ja mitte olla ainult importiv, vaid tulevikus energeetikas äkki jälle ka eksportiv majandus. Nii et seetõttu tulebki seda debatti hästi ratsionaalselt ja külma peaga pidada.

Aga mulle tundub, et hetkel käib võitlus päikeseparkide ja tuulikute vastu. Kui te ise ütlete, et te saate aru, et maismaal on see odavam kui merel, siis minu küsimus on, miks selle vastu niimoodi võidelda, nagu te võitlete. Ma saan väga hästi aru sellest, kui keegi ütleb, et tema kodu kõrval maal kuskil midagi teda segab. Selle inimese argumente tulebki austada. Aga neid inimesi tuleb eristada sellest seltskonnast, kes tuleb kõikidele üritustele kohale – on see trammi rajamine, on see tee rajamine, on see polügooni rajamine või 5G – ja asub organiseeritult protestima. See on mingi hoopis teine seltskond, see ei tegutse Eesti huvides. Ja kahjuks mulle tundub, et EKRE on selle seltskonnaga sama joone peal.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Riigikontroll tuvastas, et 2023. aasta riigieelarves ettenähtust oli kulutatud 2,4 miljardit eurot rohkem raha ja suunatud see – ma ei tea, mis alustel – mingitele ettevõtjatele ja füüsilistele isikutele. Lisaks olete te öelnud, et Nordica rahastamisest 1,5 miljoniga ei tea te midagi, ometigi oli teie võimuses seda kõike teha. Siis te suunate tuuleenergiasse riigi raha, maksumaksja raha, esialgu 2,6 miljardit, ja väga jõuliselt teete seda. Te tegite Keit Kasemetsa jaoks eraldi seadusemuudatuse ja seejärel kohe aitasite, upitasite ta riigisekretäri kohale. Tsiviliseeritud ja demokraatlikus riigis ja õigusriigis prokuratuur uuriks selliseid asju. Meil seda ei ole, meil uuritakse inimesi, kes juhivad tähelepanu rikkumistele. Lisaks olete te muidugi riigi juhtimisel igatepidi läbi kukkunud, seda näitab küsitlustes ka rahva hinnang, mis nad on andnud. Tahan küsida, kas erinevalt Kaja Kallasest on teil …

Aitäh!

… vähekenegi autunnet. Äkki võtate vastutuse ja astute tagasi?

No vot, see teie asjade esitlus oli küll selline – kuidas ma ütlen? – väga pessimistlik. Riigikontrollile viidates [öeldu] on saanud erinevates infotundides vastuse. Nordicale eraldas valitsus raha 2020. aastal, sama raha ei saa mitu korda anda ja oleks olnud uus riigiabi. Riigisekretäri protsessi käisime läbi nagu kõik muud energeetikaprotsessid. Nii et jah, ma ütleksin, et küsimused on saanud vastused, aga me kindlasti ei satu poliitikas niipea ühele poolele, kui üldse.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud peaminister! Delfi kirjutab, et Eesti väga kõrgete elektrihindade põhjuseks on ka gaasi hinna tõus. Praegu on elektri hind kõrge muu hulgas selle pärast, et turule on pääsenud gaasijaam. Maagaasi hind on tõusnud kahe aasta kõrgeimale tasemele. Ekspertide arvates tõuseb gaasi hind varsti nii palju, et odavam on käivitada kivisöejaamad. On vaja pöörata tähelepanu ka sellele, et Euroopa gaasivarud on puudulikud.

Te rõhutasite, et eesmärk on soodne elektri hind ja selleks tuleb vähendada sõltuvust imporditud energiast ja fossiilkütustest. Minu arvates on teie tegevused ja otsused selgelt vastuolus öeldu ja ekspertide arvamusega. Jaanuaris otsustas valitsus eraldada Eesti Energiale 100 miljonit eurot Narva gaasijaama kiiremaks rajamiseks. Tegemist on peamiselt imporditud maagaasi ehk imporditud fossiilkütust kasutava elektrijaamaga. Me ei tea, milline on aastal 2028 gaasi hind ja kas gaasivarusid on piisavas koguses. Miks te eelistate raisata maksumaksja raha küsitavate, saastavate ja ebasoodsate ideede realiseerimiseks?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Ma ei ole kindel, kas ma teie küsimuse kontseptist sain õigesti aru. Loodan, [et sain], ja vähemalt püüan vastata. Sellise investeeringu tulevasse jaama teeb siiski Eesti Energia, kes valib selleks kõige optimaalsema koha ja näeb selleks kõige paremaid võimalusi. Üks põhjus, miks seda [on vaja] Narva teha Eesti Energia hinnangul, kes peab tegema ärilise otsuse ja pöörduma seejärel Rahandusministeeriumi poole – rahandusminister tuleb selle korraldusega siis valitsusse –, on ikkagi Narvas toasoojavajaduse [rahuldamine]. Minu meelest oleks küll pentsik, kui te selle vastu võitleksite. Seda esiteks. Teiseks, praegu olemasolevaid jaamu käivitatakse ka, et hoida Narvas toasooja hinda madalamal, kui see oli eelmisel aastal. Nii et kõiki selliseid samme tehakse ja silmas peetakse inimeste heaolu. Ma kardan, et te siin nüüd midagi ajate sassi. Kui te nende sammudega nõus ei ole, siis see on küll väga imelik.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te oma kõnes ütlesite väga õieti, et kõikidel poliitilistel jõududel tuleb keskenduda riigi heale käekäigule. Igati kiidetav sõnum. Aga täna üle 70% elanikest toetab opositsiooni. Kas te kavatsete selle analüüsi alusel astuda samme, et opositsioonipoliitikuid otsustusprotsessi rohkem kaasata? Võib-olla oleks see kasulik nii teie erakondade reitingule kui ka loomulikult Eesti inimestele.

Aitäh! Mina olen võtnud selle hoiaku, et kui kellelgi on argumenteeritud sisulisi lahendusi, mis on paremad kui pakutud, siis me neid kindlasti kuulame. Ma olen erinevates rollides, erinevates valitsustes seda teinud ja sama soovituse andnud kõigile kolleegidele. Nii et kui teil on paremaid ideid mingis valdkonnas, siis saab kindlasti debateerida, aga see peab olema sisuline debatt. Meie oleme valmis sisulist koostööd tegema kogu parlamendi ulatuses. Küsimus ei ole kuidagi reitingus ja populaarsuses, vaid pigem selles, millised need otsused siis ajaproovil on, sest kvaliteetsed otsused vajavad mõlemaid, nii otsustajaid, kes teevad otsuseid, isegi kui need ei ole alati tingimata populaarsed, aga on vajalikud, ja kriitikuid, kes kritiseerivad, millest [lähtudes siis vaadatakse], kas otsuse iga detail on paigas. See roll on mõlemal, nii opositsioonil kui koalitsioonil.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma tulen tervisemurede juurde ikkagi tagasi. Saarde tuulepark on töötanud aasta ja sealsetelt kohalikelt elanikelt on laekunud Terviseametile 20 kaebust seoses sellega, et pärast tuulikute püstitamist on nende tervis oluliselt halvenenud. Täpselt sama muster kordub Tootsi-Sopi tuulepargi juures juba praegu. Ja need inimesed ei saa kuskilt abi. Mida on teil öelda selle kohta praegu nendele inimestele? Mida nad peaksid ette võtma? Te ajasite enne moka viltu selle peale, et ma nimetasin teid diktaatoriks. Samas ütlesite natuke aega tagasi seda, et te ei pea läbirääkimisi inimestega, kes on tuuleparkide vastu. See selleks. Mida teil on öelda enda õigustuseks ja kogu selle tegevuse kohta, mis halvendab inimeste tervist? Öelge, mida need inimesed peavad tegema!

Aitäh! Rõhutan vahet, see on päris oluline. Kui inimesel on kohapeal mure ja see on reaalne mure, aus mure, siis see tuleb ära kuulata. Sellele murele tuleb otsida vastuseid, olgu see müra, asukoht, valgus, mis iganes, nagu ehitusobjektide rajamisel alati on. Aga jah, selle teise seltskonnaga, kes organiseeritult erinevaid meeleavaldusi korraldab, mul tõepoolest hea klapp ei ole. Sellest olete täitsa õigesti aru saanud. 

Mis puudutab täiendavaid uuringuid, siis Terviseamet neid kindlasti teeb, tellib juurde, püüab vastata kõigile küsimustele nii teaduslikult, nii sisuliselt, nii lugupidavalt, kui vähegi on võimalik. Seda just nende inimeste huvides, kes seda päriselt küsivad, aga mitte selle seltskonna huvides, kes on välja mõelnud erinevaid uusi termineid, et korraldada meeleavaldusi, koguda annetusi ja oma elustiili finantseerida.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Eesti rahvaarv vähenes eelmisel aastal enam kui 5000 inimese võrra vaatamata sellele, et sisseränne ületas väljarännet. Kui aastas sünnib alla 10 000 lapse ja pooled neist on poisid, ei jätku meil varsti [noormehi] isegi kaitseväkke saatmiseks. Peaminister Kristen Michal on enne tema ametisse nimetamist öelnud: Eesti lapsi saab ainult Eestist. Eile Postimehe aasta inimeseks kuulutatud Ene-Margit Tiit on öelnud, et kõige halvem perepoliitika on perede kindlustunde haavamine neilt juba seadustatud meetmeid ära võttes. Seda tegi teie eelkäija Kaja Kallas koos oma sotsiaalkaitseministriga suure hooga, aga see ei puudutanud ainult lasterikkaid, vaid kõiki lastega peresid. Me kohe hakkame tulude deklareerimisel nägema, et puuduvad ühisdeklaratsiooni hüved, tulumaksuvabastus ja nii edasi. Rääkimata maksutõusudest. Soome on sellest juba aru saanud ja algatanud teatavad uuringud. Mida teeb Eesti, mida teete teie? Soome näiteks on teinud 20 ettepanekut lapsesaamise soovide toetamiseks ja uurimused.

Aitäh!

Aga mis on teie programm? Koalitsioonilepingus ei ole sellest küll sõnagi.

Aitäh! Ma olen endiselt veendumusel, et demograafia on väga oluline küsimus, eriti väikesele riigile, väikese rahvaarvuga riigile. Kuna Riigikogust helistati, et parlament soovib mulle usaldust avaldada, pidin ma tulema eile Postimehe ürituselt, arvamusliidrite lõunalt ära siia. Ma oleksin tegelikult tahtnud seal olla, kuulata, mida räägitakse. Istusin samas lauas mainitud rahvastikuteadlasega. Ma kuulsin, et ta kiitis vanemahüvitist, ja mina arvan ka, et see on üks Eesti riigi parimaid otsuseid, mis on Reformierakonna osalusel sündinud. (Aplaus.) Priit Sibul plaksutab. Näete, see on hea otsus. (Riina Solman räägib saalist.) Jaa, see on kindlasti hea otsus, aga see ei vähenda ühegi teise erakonna pingutusi ega [halvenda] nende ideid, mida me saame teha selleks, et perede kindlustunne oleks suurem. Ma arvan, et see on debatt, mida me peaksime siin parlamendis pidama kas komisjonis või erinevate erakondade vahel, sest see on reaalne probleem, mida me pallimänguga üksteise valdkonnas ära ei lahenda.

Ma ütlen nii: kui ma vaatan suurt pilti, siis suur pilt on tegelikult laiemalt kurvastav, Euroopa tervikuna on rahvastikukriisis. See ei ole kuidagi Eesti ainupära. Kui numbreid vaadata, siis isegi väga heldete lastetoetustega riigid on rahvastikukriisis. Nii et me peame otsima koos seda, mis annab peredele kindlustunde, kindlasti vaatama, kuidas saab pehmendada võib-olla majandusest, võib-olla sõjast tingitud ebakindlust, ja võib-olla on mingeid lahendusi veel. Oma elust tean, et väga palju on kinni ka selles, kuidas sa suudad tööelu ühendada pereeluga, lastega toimetamisega ja millised on teenused, kui kiiresti sa kuskile pääsed. See, kuidas sa oma elu sätid ja asju ajad, on tegelikult väga oluline kriteerium. Nii et siin ei ole me kindlasti eri poolel. Nagu ma olen varem öelnud – mõni kuu või kuu tagasi ütlesin infotunnis –, ütlen ka siin, et kui on häid mõtteid, häid lahendusi, kuidas sellega tegeleda, siis ma olen kindlasti avatud. Reformierakond on pidanud mõned arutelud sellel teemal ning kindlasti peame veel mõned arutelud ja pakume ka oma lahendusi.

Ants Frosch, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Pool aastat või natuke rohkem kui pool aastat tagasi, 23. juulil eelmise aasta suvel algas teie valitsuse [ameti]aeg. Samal ajal hakkas tiksuma ka võimalus vabastada kõrgemaid riigiametnikke, konkreetselt ministeeriumide kantslereid. Mõned neist on ka vabastatud, mitte kõik küll selle klausli alusel, et koostöö ministriga ei laabu. Samas mainisite vastuses seda, et üks uue riigisekretäri töödest on riigiaparaadi efektiivsuse tõstmine ja sisuliselt ka riigireformi alustamine või siis sellele uue vormi andmine. Aga minu küsimus on: kuna kaadrid otsustavad kõik, kas on teile teada järgmised kantslerid, kes peaksid hakkama kohvreid pakkima?

Aitäh! Te olete kuidagi väga kiindunud sellesse tsitaati. Üldiselt on ikkagi nii, et kõrgemad riigiteenistujad teevad oma tööd Eestis korralikult ja pühendunult. Ja kui peaks olema selline olukord, kus valimistel osalenud ja mandaadi saanud inimese klapp temaga koos töötava inimesega ei ole piisav, siis minnakse reeglite järgi lahku. Üldiselt ei lahku mitte see, kes on mandaadi saanud oma programmi teostamiseks, vaid vahetub ametnik selles rollis. Ja nii jääb see ka tulevikus. Selle tsitaadiga ma väga palju rohkem Eestis ei vehiks, küllap on inimesi, kes mäletavad, kust see pärineb.

Priit Sibul, kes plaksutas peaministrile. Hea meel on teile sõna anda. Palun!

Peaminister! Mul on mõned väga erinevad küsimused, kui juhataja lubab minuti sees ära küsida. Esiteks, ma püüan aru saada, kui tervemõistuslik [see on] või kuidas te seal valitsuses jõudsite seisukohale ja arusaamisele, et parlamenti tuleb eelnõu, mille kohaselt kolmandate riikide kodanikud saavad edaspidi kohalikel valimistel edasi hääleta, toimetada ja [kaasa] rääkida, ainult agressorriikide [kodanikud mitte], aga samas suutis siseminister teile selgeks teha, et kirikute ja koguduste seadust tuleb muuta, kuigi tegelikult ühtegi kogudust kinni ei panda. Tõenäoliselt üks MTÜ pannakse kinni, järgmisel päeval asutatakse uus, mitte mingit vahet ei ole, aga teile tundus see igavesti hea mõte, millega tegeleda. Ütleme, terve mõistusega see kooskõlas pole.

Nüüd on uuesti mõned küsimused energeetikast. Kas teie hinnangul on võimalik ja mõistlik põlevkivile Euroopast ikkagi mingit erandit taotleda? Ja kolmas on see, et kui me vaatame, et Poolas algatati suur meretuulepargi [projekt], kus osanik on Poola riik ja Taani ettevõte – Taani ettevõte on Taani riik –, siis ma mõtlen, et meretuuleparkide ja tuumaenergia puhul on raha hinna küsimus.

Aitäh, hea kolleeg! 

Kuidas me suudaksime nende suurte projektide puhul raha hinda odavamaks saada?

Väga head küsimused kõik. Andestage mu nali – Priit Sibul kindlasti andestab, me saame omavahel kenasti suheldud. Kunagi oli mul üks kolleeg, kellele ema saatis sõnumi: "Kuidas sul läheb? Kas tervis on korras? PS. Kas naelrehvid on alla pandud?" See oli täpselt samas stiilis küsimus, kus kõik olulised asjad said ära küsitud. Ma püüan neile jõudumööda vastata. Loodan, et kõik jäi meelde.

Kolmandate riikide kodanike [hääleõiguse tõttu] algatati põhiseaduse muudatus parlamendis. Seda esiteks. Teiseks, mina isiklikult arvan, et kirikute ja koguduste seaduse [muudatuse] puhul, mille üle ka siinsamas infotunnis debateeriti, on eesmärk mõistlik. Ma ei tea, miks te peaksite olema selle vastu. Usuorganisatsioonide [tegevus] ja usuvabadus peavad olema tagatud nii, et seda ei juhita kuskilt meile vaenulikust riigist. Ma ei tea, miks te peaksite olema teisel arvamusel. Ma ei saanud aru, kas te olete teisel arvamusel, aga [kui, siis] miks? 

Energeetikas põlevkivile erandid? Ma südamest kahtlen, arvan, et seda ei õnnestu saavutada. Ilmselt on seda debatti palju peetud. Me oleme saanud – seda konservatiivide poolt väga halvaks [peetud] Kliimaministeeriumi ja Rahandusministeeriumi koostöös – teatud vabaduse kasutada õiglase ülemineku fondi vahendeid teatud tehnoloogia jaoks Ida-Virumaal. See on avanud seal uusi võimalusi. See on aidanud seda üleminekut pehmemalt korraldada. Aga ilmselt põlevkivile – kui võtta perioodilisuse tabel ja saaste hulk, siis seal on nii palju erinevaid näitajaid – sellist täiserandit tervisemuredest ja loodusest lähtuvalt ei saaks, isegi kui me ei oleks Euroopa Liidus.

Küll, ma ütlen veel kord, mina arvan, et põlevkivi puhul ei ole küsimus ju selles materjalis. Kui seda materjali on võimalik kasutada, nagu on öelnud eri osapooled, peenkeemiana või milleks iganes, siis saab seda materjali kasutada. Ma olen ise suhelnud nagu teiegi ilmselt kõigi Eesti ettevõtjatega, kes sellega tegelevad. Tehnikaülikoolis olen käinud Alar Konisti juures vaatamas, kuidas erinevad plaanid on. Olen suhelnud isegi suurte ettevõtetega maailmast, mõni aasta tagasi näiteks Aramco kirjeldas, kuidas nemad süsiniku püüdmisega tegelevad. Ja tean Euroopast ka neid numbreid, tegelikult need ei ole tänaseks tasuvamaks muutunud. Selles on probleem. Saaste ja tasuvuse punkt veel ei kohtu. Nii et seetõttu ilmselt on see peenkeemia, aga vaatame, kuidas edasi läheb. Olen ka Eesti ettevõtjate suhtes optimistlik.

Jah, tõepoolest on õigus, et Poola teeb suuri investeeringuid ka mereparkidesse. Taani ettevõte ilmselt on seal osaline. Ma peast ei tea, aga kui te nii ütlete, siis küllap on. Kapitali hinda saabki alla tuua täpselt sellesama reeglistikuga, mida siin parlamendis arutama hakatakse. Kapitali hinna ja turule pakutava hinna saab tuua madalamaks sellega, kui sa vastavalt Euroopa reeglitele – nüüd me jõuame tagasi selle juurde, mida paljud teie kolleegid väga kalliks peavad – tagad minimaalse põranda sellel hetkel, kui turul on energia hind tarbijale nii madal, et seda ei ole mõtet muidu müüa või toota. Ja selleks ongi seesama suurepärane 2,6 miljardit, millega me loodame inimestele 5 miljardit säästu saada. See ongi tegelikult see meede, mille kohta te küsisite.

Tuuma puhul ei ole me seda arutanud. Tuuma puhul me teeme ju hästi palju kulutusi juba ette: seesama eriplaneering, sealt edasi seadusandluse regulaator ja nii edasi. Selle puhul me ei ole arutanud sellist kapitalikulu vähendamise meedet. Aga ma ei välistaks tulevikus debatti sellel teemal, sest tuumajaamu või tuumareaktoreid, mis töötavad, on maailmas praegu üle 400. Ma arvan, et riikide osalus või riikidele kuuluvate ettevõtete osalus võib olla üks osa sellest, mis vähendab riski ja kapitali hinda selliste asjade rajamisel.

Ma loodan, et ma sain kõik küsimused kirja ja vastatud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! "Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime 2024. Aastaraamat" kinnitab, et meie riik on langenud konkurentsivõime edetabelis 22. kohalt 26. kohale ning majanduse seisundi kategoorias lausa 54. kohale. See ei ole lihtsalt statistika, see on reaalne näitaja meie inimeste toimetuleku, ettevõtluskeskkonna halvenemise ja valitsuse tegemata töö kohta. Valitsuse majanduspoliitika on olnud suunatud ebaefektiivsetele lahendustele. Te lubasite bürokraatiat vähendada, aga hoopis kehtestasite suurettevõtetele kestlikkusaruanded, panite ettevõtetele kohustuse tegeleda soolise mitmekesistamise ja LGBT‑agendaga. Teie sõnad ja teod ei lähe kokku. Lisaks kõigele kõlab teie jutt nagu tuuleenergia müügimehe suust ehk te esindate väikest äriklikki. Tunnistage, et teie juhitud valitsus ei saa riigi juhtimisega hakkama ja te olete hoopis sobilik tuuleenergia müügimeheks.

(Naerab.) Aitäh! Jah, võib-olla ma ei ole suutnud ennast piisavalt selgeks teha, aga eks ma siis püüan [uuesti].

Mina ei ole ühegi valdkonna müügimees. Minu nägemus energeetikast on ikkagi pigem ratsionaalne. See, mis tagab meile piisaval hulgal soodsamat energiat, peab olema energeetika osa. Kui te kujutate ette, et näiteks tuumajaam, mille müügimeheks olemises te võite mind sama hästi süüdistada – miks mitte, palun väga –, võiks seda tagada, siis seda me ometi ei saa enne 10–15 aastat. Seetõttu on meil vaja ka vahepeal midagi teha. Ja kui vahepealne plaan oleks see, et meil tuleks – no jätame tuuleenergia kõrvale, et mitte jätta müügimehe muljet, ütleme, et see on väga halb ja seda me ei tee – see [aeg] üle elada imporditava energiaga, viia raha Eestist välja, mis on kallim, kuna gaas ja fossiil[energia] on kallimad, nagu praegu on, siis ma ütleks, et meie jaoks paistaks pilt energeetika mõttes ikkagi üsna-üsna vilets.

Nii et mina ei ole tuuleenergia müügimees, nagu ma ei ole ka päikseenergia ega tuumaenergia müügimees. Tulevikus, kui ma enam avalikus teenistuses ei tööta, võin ma igasuguseid asju müüa või osta, selleks on mul kindlasti vabadus. Aga mina pigem müün seda, et me peaksime energeetikas tegema need valikud, mis aitavad majanduse konkurentsivõimele kaasa. Ja Eesti majanduse puhul, nagu ma olen kirjeldanud, on väga palju erinevaid nüansse. Üks on sõda, mis on meie regioonile päris rängalt mõjunud, meile ka. Kaubavahetuses – ja siin, ma arvan, on põhjust Eesti üle uhkust tunda – käitus Eesti kõige printsipiaalsemalt. Isegi raha tootvad, kasumit tootvad ettevõtted müüdi maha, lõigati läbi nende ärid, et Eesti ei osaleks Venemaa kaubavahetuses. Eks see kindlasti mõjub. Samamoodi vähenes transiit, samamoodi vähenes erineva toorme liikumine ja väga palju muid asju. See mõjub ka [siiamaani] ja kindlustundele samamoodi. Investorid kindlasti hindavad selle regiooni üldist pilti.

Aga majanduse nii-öelda tusameelse talve põhiline marker kahel aastal on ikkagi olnud lähiturud ehk see, kuidas läheb Skandinaavial, Põhjamaadel, kuhu me oleme kuuluda tahtnud, ja euribor. Viitan siin Madis Müllerile, kes on Eesti Panga president, tema välja öeldud numbritele: Lätis ja Leedus on erasektori laenukoormus on umbes 60%, Eestis 110%. Te kujutate ette, mida see siis tähendab, kui mõelda arvude keeles. Mida see tähendab, kui euribor kasvab sellest ajast, kui rahal polnud hinda? Euribor kasvab, järelikult meie majanduse [seis] läheb keerulisemaks, eksport on keerulisem ja nii edasi. Nüüd, kui euribor langeb, tähendab see seda, et me oleme oma regioonikaaslastest tõenäoliselt paremas olukorras. Kui Skandinaavial läheb ekspordi mõttes paremini, siis hakkab meil ka paremini minema. Õnneks sellel aastal juba nii paistab.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tahtsin seda küsida täna infotunnis, aga kahjuks minuni [järg] ei jõudnud, ja küsin siis siin, kuna arvan, et teema on piisavalt aktuaalne. Te ise nägite infotunni käigus, et seesama kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu tekitab hästi palju reaktsioone ja on – noh, kuidas ma ütlen? – väga küsitav. Muuseas oli hästi kriitiline selles osas ka majandusministeerium, kui see oli kooskõlastusringil. Minu küsimus on see. Te kindlasti olete kursis selle teemaga ja [kuulsite] täna infotunnis, mis olid siseministri vastused küsimustele. Kuidas teie sellesse teemasse suhtute? Kas teie arvates on see initsiatiiv teretulnud, ei tekita probleeme, ei tekita vastuolu näiteks põhiseadusega ja on kasulik meie ühiskonnale?

Aitäh! Kuna me seda infotunnis ju käsitlesime, siis [ma mõtlen, et] palju siin nüüd ikka lisada on sellele, mida ma eelnevalt kolleegidele juba vastasin. On ettekujutus, et Eestis on usuvabadus tagatud, ja nii peab olema. See, et Eestis tegutsevaid organisatsioone ei juhita meie suhtes vaenulikest riikidest, peaks ka olema. Ja kui selle seadusega parlamendi menetluses see saavutatakse, on see hea tagajärg, ja ma arvan, et see aitab Eesti julgeoleku ja turvalisuse [tagamisel] kindlasti kaasa.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Halb peaminister! Te tõite vastuseks mu eelmisele küsimusele väga lapsikuid argumente. Me saame ise ka aru, et päikesepaneelid oma kodu katusel on midagi muud kui hiigeltuulikud kodumetsa asemel aia taga. Ja miks on EKRE võtnud vedada selle tuulikuvastase võitluse? No keegi peab ju seisma ka tavalise mures oleva inimese eest. Aga eelkõige muidugi sellepärast, et see taastuvenergeetika juurutamine teie juhtimisel on muutunud räigelt korruptiivseks. See on muuseas üks põhjus, miks te täna siin olete.

Te väidate, et juhite valitsust edukalt. Kui see on edu, siis milline oleks teie silmis ebaõnnestumine? Kui teie valitsus jätkab, siis kui palju kallimaks peab elekter veel minema, kui palju peab majandus veel langema, kui suureks peab minema korruptsioon ja kui suureks kilekotid ning kui palju peab rahvas veel kannatama, et te lõpuks tunnistaksite oma läbikukkumist?

Aitäh! Ma arvan, et see on tihti otsustajate saatus ja kui me midagi ei tee, siis on see pilt kindlasti kehvem. Teatud hulk otsuseid on vaja teha nii valitsusel kui ka parlamendil. Selles on ka teil oma roll. See puudutab seda, et ühel hetkel me peame tegema otsused nii tuuleenergia kui tuumaenergia kohta. Ja päikseparkidele tegin ma viite sellepärast, et olen näinud teie seisukohta, et tuleb organiseeritult mis tahes juriidiliste vahenditega ja poliitilises debatis – see on ka loogiline – võidelda päikese‑ ja tuuleenergia ja [nende rajatiste] vastu. Aga see on teie enda otsus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Te ütlesite, et te olete ratsionaalne inimene. Peab kahjuks nentima, et ei ole. Mul oleks väga hea meel, kui te oleksite. Aga miks ma nii arvan? Kui me räägime energeetikast, siis see ülesande püstitus on juba vale. Tegelikult see ei ole teie süü. Selle ülesande püstitasid valesti juba eelmised valitsused, kaasa arvatud meie erakonna kunagine pealik, kes oli ka peaminister. [See on] juba sellest ajast. Kui me räägime energeetikast, siis on väga oluline, tegelikult kõige põhilisem küsimus see, mis hinnaga tavatarbija saab elektri kätte, ja sellest lähtuvalt peaks kogu energiasüsteemi üles ehitama. Aga teie [juhtimisel], vastupidi, investeerime taristusse, investeerime jaamadesse ja siis vaatame, milliseks elektri hind kujuneb. ENMAK‑is on välja toodud, milliseks see kujuneb, ja see ei ole kindlasti hind, mis meelitaks siia suuri ettevõtteid. Me teame väga hästi, mis on suurtootjatele vastuvõetav hind.

Teie aeg! 

Vot see on probleem. Ja ma arvan, et see on koht, kus teie peaksite selle laeva [kaptenina] võtma hoopis teise suuna.

Küsimus!

Ehk siis tuleb hakata lahendama seda võrrandit õigest otsast. 

Jah, see oli üleskutse, mulle tundub, ja kindlasti mitte vales suunas. Energeetikas tulebki asju ratsionaalselt lahendada ja vaadata hinda. Päikese- ja tuule[energia] on täna soodsamad. Ma arvan, et päikse puhul olete teiegi sellega nõus, mitte ainult päikseparkide omaniku või osanikuna, vaid kindlasti ka energeetikaentusiastina. Seetõttu tuleb [kasutada] taastuvenergiat sellel vahepealsel ajal, enne kui meil tekivad tuumavõimsused. Ja kas need tekivad? See debatt on ju parlamendis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud peaminister! Nendest vastustest, mis ma olen täna teilt saanud, alustades infotunnist, ma kahjuks pean tegema järelduse, et inimesed ei ole teie jaoks prioriteet, te lihtsalt ei näe inimesi. Te räägite kõigest muust, te räägite muudest numbritest, aga te ei näe probleemi, te ei näe, mis olukorras inimesed on, mis olukorrani teie suursugune majandus‑ ja maksupoliitika pered viinud on. Probleem pole isegi selles, et inimeste hakkamasaamine on kolmandajärguline, nagu ütles teie kolleeg Ligi, vaid selles, et üldse kogu see teema läheb teie mõtteväljast välja, sest teie jaoks Eesti rahvas pole inimesed, vaid on maksumaksjad. Mul isegi pole lõpuks enam küsimust, sest ma reaalselt olen pettunud. Ma siiralt ootasin vastuseid, aga päeva lõpuks ma olen aru saanud, et te kas ei suuda või lihtsalt ei soovi nendele küsimustele vastata.

Aitäh! No vot, ma arvan, et see väite püstitus on vale. Kindlasti on Eesti edu [eeldus] jõukuse kasv – inimeste edu, jõukuse kasv ja hea käekäik. Minu valitsuse tegevused nagu ka fraktsioonide ja parlamendi tegevus peavad olema orienteeritud sellele, et Eesti inimeste tulevik oleks parem. Ma saan aru, et te ei taha tunnistada, et sellel aastal paistab see pilt juba parem, järgnevatel aastatel ka. Ma südamest loodan, et see nii läheb. Ja kui me saame midagi teha selleks, et see [taastumine] oleks kiirem, sisendhinnad soodsamad, siis me kindlasti seda teeme. See on inimeste huvides. Me ei tee seda kellegi teise huvides, ikka Eesti inimeste huvides.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Siin on kaldunud see vestlus teie ja parlamendi liikmete vahel kangesti energeetikateemale. Võib-olla jääb natuke selline mulje, nagu energeetikaga seonduv oleks ainuke probleem, mis on tinginud umbusaldusavalduse. Kahtlemata on see väga tõsine probleem. Ja mitte ainult meie opositsioonisaadikutena ju ei leia, et see, mis energeetika valdkonnas toimub, viitab juba kriminaalsele mustrile. Näiteks Samost ja Aaspõllu nädalavahetusel rääkisid sellest sellisel viisil.

Aga tegelikult on ju ka terve rida teisi küsimusi, mis viitavad vajadusele öelda teile, et teid ei saa peaministrina usaldada. Näiteks maksutõusud majanduslanguse ajal, mis tekitavad spiraalina järjest uut majanduslangust kas absoluutnumbrites või suhtes teiste riikidega, nagu konjunktuuriinstituudi juht on korduvalt toonitanud; olematu perepoliitika olukorras, kus meil on sügav demograafiline kriis; rünnakud usuvabaduse ja õigusriikluse põhimõtte vastu, nagu infotunnis täna rääkisime; ja nii edasi.

Lõpetuseks ma küsin teie käest. Küsimus ei ole ju selles, et parlamendi opositsioonisaadikud teid ei usalda, vaid selles, et reitingutest nähtuvalt Eesti rahvas, Eesti kodanikud ei usalda teie juhitavat valitsust. Kas see ei pane teid mõtlema, et äkki peaks tagasi astuma?

Aitäh! See, mida te jälle üritate siin kokku siduda … Maksude puhul kiputakse täitsa teadlikult unustama, miks makse on vaja. Sellepärast, et Eesti riiki me kas hoiame kõik koos või peab seda [üleval] keegi teine ja kellegi teise jaoks. See tähendab, et maksuraha – ja nagu me teame, seda tuleb vähem, kui on riigieelarves kulutused, sellepärast on riigieelarve defitsiidis ehk miinuses – kasutatakse väga palju sotsiaalsfääris, näiteks pensionide maksmiseks, mille kärpimisest mina olen keeldunud. Võib-olla see mõnele ei meeldi, võib-olla see ei ole populaarne, ma ei tea. Aga nii on, see on minu seisukoht. Kasutame seda ka kaitseks. Kaitsekulusid tuleb ilmselt tõsta ja mitte toredusest, vaid sellepärast, et meil on naaber, kelle olemasolu, mulle tundub, te tahate ka kangesti ära unustada. 

Euroopa keskmine maksukoormuse tase – räägime võrreldavatest numbritest – on 40–41%, Eesti maksukoormuse tase, nagu ma enne kirjeldasin, jõuab isegi kõige kõrgemal hetkel 36%‑ni. Ehk me oleme Euroopas maksukoormuselt endiselt tagumises pooles. Faktid on väga tähtsad.

Usuvabaduse üle saate te debatti jätkata. Mina ei saa täpselt aru, miks keegi peaks ütlema, et on hea, kui Eesti usuorganisatsioone kontrollitakse meile vaenulikest riikidest. See ei peaks nii olema. Ja ma südamest loodan, et sellele otsitakse parlamendis koos lahendust. Minu meelest on väga pentsik, kui seistakse selle eest, et see nii jääks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Lubage mul jääda viisakalt eriarvamusele. Agressorriigi kodanikelt hääleõiguse äravõtmise loosungi all võtame hääle ära Šveitsi, Austraalia ja Jaapani kodanikelt ja anname selle põhiseadusesse põlistatult kodakondsuseta isikutele. Ma ei pea seda mõistlikuks ei sisemise turvalisuse seisukohalt, pika perspektiivi seisukohalt ega sõnumina liitlastele. Ma olen nõus kolleeg Varroga, kes ütles, et täna on see arutelu võib-olla liiga energiateemakeskne. See on loomulikult strateegiline valdkond, aga korralagedus valitseb, ükskõik mis valdkonda vaatad praeguse valitsuse korraldamise seisukohalt – on see riigikaitse- või maksupoliitika, on see energeetikapoliitika või hariduspoliitika. Minu küsimus puudutab konkreetselt hariduspoliitikat. Hariduslepe kukkus läbi, riigi eelarvestrateegias selle jaoks finantse ei olnud. Kutsehariduse ümberkorraldamiseks ja neljale aastale üleviimiseks riigi eelarvestrateegias ka finantse pole. Hariduslike erivajadustega [laste] koolide ümberkorraldamine – seitse tükki ühise juhtimise …

Teie aeg!

… ehk Maarjamaa kooli alla liitmine – ilma asjaosalistega läbi rääkimata. Ja nii edasi ja nii edasi. Mis on teie kommentaar? Ma pean silmas hariduspoliitika vaadet. Mis on teie kommentaar selle segaduse kohta?

Aitäh! Mulle meeldib, et me suudame debatis jääda viisakalt eriarvamusele, minu meelest selline peabki parlamendi debatt olema. Väga hea! Kodakondsuse ja põhiseaduse muutmise küsimuses seisavad debatid ees. Pärast teist lugemist on isegi kolmas lugemine, mille käigus saab debatti pidada. Ma südamest loodan, et otsitakse kõige optimaalsem, parim lahendus. Ma siiski – viisakalt eriarvamusel jälle – kutsun üles mitte peituma nende väidete taha ja [mitte] jätma seetõttu Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõigust võtmata meie [valimistel]. Ma südamest loodan, et see nii ei lähe. Aga see vastutus on loomulikult parlamendi liikmetel.

Riigikaitse korralagedusega muidugi pole ma nõus. Ettekujutusega, et riigikaitses on korralagedus, ma kindlasti ei ole nõus. Ma arvan, et tegemist on julgeolekuvaatest ehk kõige olulisema valdkonnaga üldse Eesti elus viimastel aastatel. Seda on täiendavalt rahastatud. Seal tehakse erinevaid samme, et Eesti riik oleks hoitud ja kaitstud, nagu sisejulgeolekus. Nii et selle hinnanguga ma ei nõustu.

Haridusleppe puhul võin öelda, kui te küsite minu arvamust, et ka Reformierakonna omavalitsusjuhid, küll olles koalitsioonis, ütlesid, et rahastamisreeglid tuleb enne selgeks saada ja pärast seda otsustatakse haridusleppega liitumise või haridusleppe üle. Seal oli erinevaid poliitilisi arvamusi. Ja minu meelest on hea, et seda debatti peetakse. Seetõttu ma, ütleme nii, ei annaks väga negatiivseid hinnanguid, sest debatid eelarve üle seisavad alles ees. Need ei ole ju peetud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! No vot, peaminister, ma ei tea, kas keegi PR-nõustaja soovitas teile seda või te ise mõtlesite sellise plaani tänaseks välja, et tulete siia ja kas suisa valetate või räägite lihtsalt rumalat juttu. Ma kuulsin, et te siin ütlesite, et Eesti on lõpetanud igasuguse äritegevuse Venemaaga. Noh, meenutagem kas või Kaja Kallase pereliikme äri idasuunal ja tegelikult ka seda, et teie enda erakonnakaaslased kurdavad, kui koridoris nendega räägin, et nemad ka ei saa aru, miks valitsus äritegevust Venemaaga ei piira. Ja tänases infotunnis te naeruvääristasite seda küsimust, mis puudutas koalitsioonipartner Läänemetsa väljaütlemisi. Te justkui viisite jutu sinna, et Läänemets kurtvat justkui selle üle, et EKRE ja Isamaa saavad võib-olla kunagi võimule. Aga kui te seda Läänemetsa väljaütlemist vaatate, siis [näete, et] tegelikult on see väikeriigi seisukohalt väga ohtlik, kui meil on valitsuses selline inimene, kes meie suurimat liitlast ikkagi väga räigelt süüdistab. Ja peaministril võiks olla natuke julgust ja otsusekindlust. Noh, äkki te võtate kätte ja ütlete nüüd oma arvamuse selle kohta, et siseminister otsesõnu süüdistab meie suurimat liitlast asjades, mis on valed? Alusetud süüdistused.

Teie aeg!

Aitäh! No vot, koridorides teie fraktsioonikaaslased ütlevad mulle, et nad ei saa aru, miks see valitsus nii karm on Venemaa äri suhtes, nad tahaksid, et see oleks leebem – kui me siin üksteisele väljamõeldisi esitame.

Läänemetsa solvangu puhul ma ütlen nii, et tema postitus on ju sotsiaalmeedias olemas, me käsitlesime selle infotunnis ära. Ma ei naeruvääristanud seda kuidagi, ma kirjeldasin, mis seal postituses on. Ja ma jään eriarvamusele selles, kas seal on solvanguid. Seesama kirjeldus on kõik seal olemas ja ta saab selle kohta ise väga kenasti vastata.

Martin Helme, palun!

Ei jää te eriarvamusele, vaid jätkuvalt kahepalgeliseks. Täna ei toimu siin tegelikult energiadebatt, täna toimub siin arutelu selle üle, kas Kristen Michal sobib valitsust juhtima või kas Kristen Michali valitsus saab üldse hakkama Eesti juhtimisega. No meie vaade on selline, et absoluutselt ei sobi ja absoluutselt ei saa hakkama, sest vaadake, valetamine muudab valitsuses olemiseks kõlbmatuks. Ja te valetate meile siin juba mitmendat tundi lihtsalt tuimalt igasuguste asjade kohta, kõige rohkem selle kohta, et taastuvenergia on odav, aga ka selle kohta, et te ei ole selle müügimees. Ma olen sellega võib-olla isegi natuke nõus, sest te ei ole tegelikult mitte müügimees, vaid tankist.

Aga samamoodi muudab teid sobimatuks korruptsioon. [Võite] 2,6 miljardit kiirkorras oma sõpsidele kantida, et nad saaksid teeselda, et nad müüvad meile odavat energiat, ja samal ajal tõstate kõiki makse, et seda 2,6 miljardit kokku kraapida. See on korruptsioon. Ja ülbus! Noh, ülbus, valetamine ja korruptsioon – mis asi veel iseloomustab Reformierakonda? Nii et me ei aruta siin energia üle, me arutame teie sobimatuse üle, ja te olete tõestanud oma vastustega, et te ei sobi.

Teie aeg!

Noh, aitäh, hea Martin! Kinnitan, et ma ei ole tankist, aga teie võite arvata, mida tahate. Mul ei ole vähimatki selle vastu. Ma ei ole ka kunagi arvanud, et EKRE selle valitsuse püsimisele või minu tegemistele pöialt hoiab. Mul ei ole olnud sellist kahtlust. Ja selles mõttes jäämegi lugupidavalt eri pooltele. Kui tuleb mingi päev, kui te hakkate rääkima, et see valitsus on õigel teel, luban, muutun murelikuks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kolleeg Mart Maastikule vastates te ütlesite selle kohta, kuhu see 2,6 miljardit eurot läheb, et investeeringuteks ja erinevateks sammudeks. Kas te saaks kirjeldada, millised need erinevad sammud võiksid olla?

Jah, püüan kirjeldada. Mis puudutab taastuvenergia toetamist, siis erinevate sammude [hulgas] on seaduseelnõu, mis tuleb parlamenti. Parlamendis tuleb ära pidada debatt selle üle, milliste reeglite alusel Eestis taastuvenergia vähempakkumisi on võimalik korraldada. See siis puudutab tuult. Ja kui parlamendis on see debatt peetud, siis saab vastutaja, kes iganes seda korraldab, korraldada vähempakkumise. Pärast seda saab hinnata, kas see vähempakkumine on kvaliteetne, adekvaatne. Nagu ma ütlesin, ühe pakkujaga vähempakkumisi me ei aktsepteeri, ainukene viis on saada konkurentsis hinnad soodsamaks. Nii et need on need sammud.

Ja taastuvenergia tasu eripära, nagu ma Priit Sibulale ka kirjeldasin – see vigur on selline –, on see, et seda makstakse ikkagi siis, kui hind on madal. See tähendab seda, et kui tarbija jaoks on hind madalale surutud, siis on võimalik tootjatel saada taastuvenergia tasu. Vähempakkumise mõte Euroopa Liidus on [luua] teatud koridor, kus tootjad püsiksid püsti. Umbes selline see mehhanism on.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Me mõlemad olime Tootsi-Sopi tuulepargi nurgakivi asetamisel. Ja ma tahan tegelikult kutsuda teid Pärnumaale, esitada ametliku kutse, vaatame äkki koos üle, kuidas see protsess on läinud. Oma küsimusega ma tahan natuke tulla appi nendele, kes on tuuleparkide vihkajad või vähemalt töötavad selle nimel, et neid ei tuleks. Tegelikult selle protsessi käigus, mis Sopi-Tootsi tuulepargi ehitamisel aset leidis, vajas kogukond natukene riigi abi ühe bussijaama ja laste koolitee turvalisuse tagamiseks või ühes külapoe esises parklas ohu likvideerimiseks. Ma olin sellel koosolekul kohal. Ükski ministeeriumi esindaja sinna ei tulnud, aga politsei, Päästeamet ja kohalik omavalitsus olid kohal. Nad ütlesid, et palun aidake, need väikesed investeeringud tuleks selle 300 miljoni sees ära teha. Vastus oli, et meil selleks ei ole raha. See on oluline viga, see tekitab tegelikult vastuseisu, [tunde], et neid jäetakse maha.

Teie aeg!

Mis te arvate, äkki annaks teha midagi paremini?

Kindlasti saab! Ma ise arvan ka, et suure mõjuga objektide puhul – me oleme seda debatti ju pidanud ka – peaks lisaks tervele Eestile ikkagi sündima kasu ka kohapealsele kogukonnale. See tähendab seda, et kui on mingeid muresid, mida koos lahendada, või mured on tingitud sellest tehisobjektist, siis kindlasti peaks [need lahendama]: tuulepargid, tuumajaamad, mis iganes sinna juurde tulevad, tööstused, tootmised.

Mida me oleme debateerinud ja mis võiks ühel hetkel ka parlamenti tulla? Loodetavasti sellel aastal võiks see debatt siia tulla. Me koos tegime siin – mina olin vist parlamendi majanduskomisjonis sellel hetkel – selle reegli, et kui sa rajad maismaale tuulikuid, siis sa maksad inimestele ja ka omavalitsusele tasu. Mere[tuulepargi puhul] läheks samamoodi see raha omavalitsusele. Mina tollest ajast mäletan neid algatusi, kui me seda arutasime, mäletan ka ettevõtjate poolt. Sama [reegel] võiks olla ka päikseparkide puhul, sama [reegel] võiks olla ka näiteks karjääride ja kaevanduste puhul. See annaks võimaluse kogukonnaga läbi rääkida. Kui see põhjustab teatud ebamugavust, siis see aitab seda ebamugavust kompenseerida mingite reeglite alusel.

Nii et ma arvan, et küsimuse püstitus on õige. Sellesse ma usun, et kui keegi teeb kuskile piirkonda midagi, mis on suure mõjuga, siis ta kindlasti peaks pürgima selle poole, et selles piirkonnas tuntakse sellest ka kasu, nähakse seda kasu ja [saadakse] sellest osa. Osa eraettevõtjaid, nii palju kui olen aru saanud, pakub inimestele isegi soodsama hinnaga energiat nendes kohtades. Sellised kokkulepped on minu meelest igati mõistlikud. Ja kui [murekoht] on kas teeületus või bussipeatus – see kõik on ju loogiline. Tuleb lihtsalt ära hinnata, kuidas mida teha saab. Seal on koostöö kindlasti edu võti. Nagu naljaga pooleks on öeldud, inimesed leiavad armsamad olevat need tehisobjektid, mis neile raha ja kasu toovad, kui need, mis neile raha ja kasu ei too.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Kallid kolleegid on lasknud ennast siin lapsikult mingisse tuuleenergeetikadebatti tõmmata. Meil ei ole praegu tuuleenergeetikadebatt siin. Meil on umbusaldusavaldus korrumpeerunud ja täiesti sobimatu ja abitu peaministri umbusaldamiseks. Sõnad "sobimatu" ja "abitu" on täpselt need, mis teie puhul kehtivad. Te olete lasknud Eesti majandusel jätkuvalt langeda – kukub ja kukub ja ei tõusegi! 0,1% oli juhusliku statistilise vea piires mingit kasvukest kusagil näha. No see on ju naljanumber! Tuuleenergeetika ei ole odav energeetika, ärge ajage siin sellist vahtu meile. See on vale. Tuuleenergeetika on üks kõige kallimaid ja ebaefektiivsemaid energeetikaid.

Ja loomulikult, kui me vaatame nüüd seda, kuidas teie korruptiivne valitsus toimetab ja kuidas te valitsusliikmete, teiste ministrite vaoshoidmisega hakkama ei saa, siis ongi siin see moment: te olete sobimatu. Me tahame umbusaldada teid ja suur osa Eesti rahvast mitte ainult ei ole meiega nõus …

Teie aeg! 

… vaid sõna otseses mõttes vihkab teid.

Küsimus!

Nii et soovitan järgida seda, mida ütles Kalle Grünthal: enne kui trellide taha lähete, astuge tagasi.

No aitäh selle soovituse eest! Kui te panete kaks aastat majandus[langust] minu valitsuse arvele – see hakkas peale juba enne, kui see valitsus tuli ametisse –, siis pange palun tulev kasv ka meie arvele. Poole aasta pärast seda debatti peame ja ma loodan, et te siis võtate kiita meid selle kasvu eest.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tahan küsida kurikuulsa Nordica kohta. On teada, et teie oma süüd selles saagas ei näe, süüdistate kõiges oma eelkäijaid. Kuid probleem on endiselt üleval ja loodan, et kui teil ei ole midagi häbeneda või varjata, siis on teie huvides see ära lahendada. Tänases päevakorras on EKRE fraktsiooni esitatud otsuse eelnõu, mille eesmärk on moodustada Riigikogu uurimiskomisjon Nordica tegevuse lõpetamisega seonduvate asjaolude uurimiseks. Kas te isiklikult toetate seda initsiatiivi ja mis on teie sõnum Reformierakonna fraktsiooni liikmetele hääletamiseks? Me ju kõik oleme huvitatud sellest, et tõde saaks päevavalgele, eks ole nii?

Aitäh! Minu teada juba kaks komisjoni, kui mitte kaks-pool, sellega tegelevad. Ma ei usu, et ühe komisjoni lisandumine saaks probleem olla. Kui te soovite seda ettepanekut teha, tehke see ettepanek. Lisaks, minu tellitud erikontrolli alusel tegeleb sellega ka prokuratuur, keda ma pean väga võimekaks uurijaks. Nii et meil on [üks] erikomisjon, teine erikomisjon, mis sellega tegelevad, majanduskomisjon ja prokuratuur. Kui te arvate, et sinna juurde võiks veel ühe komisjoni moodustada, palun tehke see ettepanek. Ma kindlasti soovitan oma fraktsiooni liikmetel kuulata see arutelu ära ja küsida, mida see juurde annab. Aga ma loodan, et see ei ole umbusaldusavaldus sellelesamale komisjonile, mida juhib teie fraktsioonikaaslane Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Ma loodan, et te tema tööd siiski usaldate ja peate kvaliteetseks.

Varro Vooglaid, palun! 

Tänan! Mul on kaks küsimust. Esimese küsimuse tegelikult esitan kordusena, sellepärast et te eelnevalt ei vastanud mu küsimusele. Ma küsisin teie käest, et kui te vaatate praeguseks kujunenud reitinguid, mille kohaselt valitsuskoalitsiooni parteide toetus kokku on 30,6% ehk väiksem kui Isamaa toetus antud juhul, ja koalitsioonierakondade summaarne toetus ei ole alates 2019. aasta algusest kordagi olnud nii madal, kui see on praegu, isegi mitte väga ebapopulaarse peaministri Kaja Kallase ajal, siis kas teile ei tundu, et rahvas tegelikult selle kaudu saadab selge sõnumi, et nad ei usalda seda valitsust ega poolda valitsuse elluviidavat poliitikat. See on siis esimene küsimus.

Ja teine küsimus kiiresti. Te ütlesite eelnevalt Nordicaga seonduvalt, et Keit Kasemets on kindlasti nõus jagama lahkelt neid dokumente, mille vastu huvi tunti. Kas Keit Kasemets on lahkelt nõus jagama ka neid arvutusi, millele toetudes arvatakse, et peaks meretuuleparkide rajamist 2,6 miljardiga toetama? Ma saan aru, et siiani ei ole tahetud neid arvutusi jagada. Miks?

Esimesele küsimusele ma enda meelest juba vastasin. Meie arvamused on erinevad. Keerulistel aegadel on raskete otsuste puhul kaks [valikut]: kas jätad otsused tegemata, mõtled reitingule, või teed need otsused ära. Ütleme ausalt, aasta alguses, nagu erinevad hindajad on ka öelnud, on selge, et maksud, mis on vajalikud eelarve kordategemiseks, meie ühise Eesti [ülal]pidamiseks, haridus‑ ja sotsiaalvaldkonna või riigikaitsekulude katmiseks, ei ole kindlasti populaarsed. Ega ma ei eelda, et keegi tuleb kättpidi tänama, ütleb aitäh, et on maksud. Kui kogu seda struktuuri saab mõistlikumaks teha või meil oleks majanduses lihtsamad ajad ja võimalus seda teha, siis kindlasti teeks. Nagu kirjeldatud, Eesti maksukoormus on kõikide otsuste järel umbes 36%, Euroopa keskmine – rõhutan: keskmine – on umbes 40–41%. Nii et see on võib-olla vastus sellele reitinguküsimusele.

Nüüd teine pool, mis puudutab arvutusi. Minu arusaamist mööda needsamad hinnaarvutused on juba rahvusringhäälingus olnud. Kliimaministeerium saab neid kommenteerida, neil on need mudelid. Nagu ma kirjeldasin, need on tehtud koos Eleringiga, sisendit ja andmeid, mida on kasutatud, on saadud suurelt audiitorettevõttelt ja kaasatud on ka Tallinna Tehnikaülikooli teadlasi. Nii et kui see eelnõu tuleb parlamenti, siis selle eelnõu debatis, ma olen kindel, saab Kliimaministeerium neid arvutusi tutvustada. Aga nendes ei ole mingit salapära, vaid pigem [koosnevad] need erinevatest komponentidest ja on hinnang sellele. Aga ma siiski meenutan Einari Kiseli teksti. Ma ei taha teda kuidagi tõmmata valitsuse tegevusse, aga tema tekstis oli – sellessamas, mis Äripäevas oli – lõpus kirjutatud, mis mõjutab energia hinda palju rohkem kui mis tahes otsus, mida me teeme energeetikaturul. Tihti on see kinni ilmas nagu praegugi, erinevates konjunktuurides turul, majanduse olukorras, ühendustes ja muu hulgas ka selles, kuidas lõpeb siinses regioonis Ukraina sõda. Kõik need tegurid määravad, milline on meie tulevik julgeoleku, energia hinna ja [energia]varustatuse mõttes.

Martin Helme, palun!

Kas te selle peale ei ole kunagi mõelnud, et tegemist ei ole mitte raskete otsustega, vaid valede otsustega? Lihtsalt jube valede otsustega! Inimesed saavad sellest aru. 

Korduvalt oled rääkinud sellest, et peame siin lugupidavat debatti, ja siis järgmise hingetõmbega tuled ja solvad. Tuuleenergiavastaseid nimetad rändtsirkuseks, kalli elektri vastaseid või kõrgete maksude vastaseid nimetad riigivaenlasteks, usuvabaduse kaitsjaid nimetad siin Kremli käsilasteks. See ei ole lugupidav. Samal ajal on seal kõrval see käitumine, et keeldud hukka mõistmast Läänemetsa, kes ründab Trumpi, solvab meie liitlast. Lihtsalt ei võta seisukohta, pole sinu mure! Ei võtnud seisukohta ka Jürgen Ligi suhtes, kes solvab ja ründab naisi, või Sveti, sinu ministri, kes põhimõtteliselt ründab Eesti rahvusriiki. Seal ei ole mingisugust seisukohavõttu, seal lihtsalt ei olegi teemat, ei ole muret. Kus see lugupidamine on?

Aitäh! Ma enda meelest küll ei ole kedagi siin Kremli käsilaseks nimetanud. Aga küll jään ma arvamusele, et Eestis peab olema usuvabadus tagatud ja Eestis tegutsevaid usuorganisatsioone ei peaks juhitama vaenulikest riikidest. Ma ütlen ausalt, et ma ei mõista neid, kes on selles küsimuses teisel seisukohal, [arvamusel], et neid peaks juhitama meile vaenulikest riikidest. Aga seda debatti saame ju pidada. Ja see, et ma [ütlen], et EKREIKE on taas koos, mulle tundub hetkel juba, et energeetiliselt teie juhtimisel – no aga mida siin siis häbeneda on, kui kõik nii hästi on? Vaatame siis, kuidas see inimestele meeldib. Ja ma arvan, et te saate oma programmi tutvustada igal pool.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! No selles mõttes tuleb teiega nõustuda, et tõepoolest, riiki juhtides tuleb teinekord teha ebapopulaarseid otsuseid, mis hiljem toovad kasu. Te olete ise öelnud, et loll on raske olla – niimoodi üldiselt, mitte erakondlikult ega isiklikult, vaid üldise faktina. Aga teie otsuste kohta ma küll ütleks, et te olete teinud ikkagi selles mõttes lolle otsuseid, et need on teie reitingu alla viinud, ja kui nüüd vaadata, kas need võiksid perspektiivis kuidagi kasu tuua, siis seda ka ei ole. Noh, eelarve seis ju aina halveneb, seal ei ole mingeid paranemise märke. Ja kui me vaatame nüüd seda korruptiivse hõnguga 2,6 miljardi eurose toetuse otsust, et raha tuulde lasta – sõna otseses ja kaudses mõttes –, siis see ka teeb ju pikas perspektiivis Eesti veel vaesemaks. Ja majandus ei saagi kasvama hakata, kui me energeetikas asju korda ei tee. Aga mu küsimus on see. Rääkige nüüd lahti, et kui kõik eksperdid – majandusinimesed, energeetikaeksperdid, kõik – ütlevad, et see on vale otsus, ja lisaks ütlevad, et arutaks ikka need energeetikaasjad läbi, siis miks te otsustasite Läänemetsaga kiirustades sellise suure rahalise mõjuga otsuse teha?

Aitäh! Parandan teid: eelarve seis paraneb. (Keegi räägib saalis.) Eesti majandusväljavaated samamoodi paranevad. Ma saan aru, et see ei too rõõmu teile, aga Eesti inimestele, Eesti majandusele kindlasti toob. Seda esiteks.

Teiseks, nagu ma enne ütlesin, selles valitsuses on energeetikast rohkem debatte peetud ainult julgeolekuteemal, ma nii vaistlikult ütleks: 18 korda valitsuskabinetis. Hulk kordi veel majanduskomisjonis, fraktsioonides. Igal pool mujal [saab] seda debatti ka pidada. Ühel hetkel tuleb mingi kurss seada. Ja nagu ma ütlesin, isegi kui me väga tahaksime … Ma saan aru, et te olete vahepeal Mario Kadastikuga, kes on suur tuumaentusiast Reformierakonnast, käinud saates ja pealkiri oli, et Reformierakond ja EKRE on ühel seisukohal tuumajaama rajamise kohta. Aga isegi kui me kõik oleks väga ühel seisukohal, ei tule seda enne 10–15 aastat, ja vahepeal elada nii, et meil on ainult kallis energia, mis tuleb fossiilsetest kütustest, ei ole meie majandusele jõukohane. Järelikult on meil vaja uusi tootmisi ja hea uudis on see, et neid uusi tootmisi tuleb – juba praegu tuleb –, ja see toob meil keskmist hinda alla.

Mart Helme, palun!

Jaa, no ma saan aru, et nüüd on liberaalne front toibumas sellest šokist, mis Trumpi valimisvõiduga kaasnes, ja juhtnöör on tulnud alla: pange tuima! "Paneme neli aastat tuima ja küll me siis oma positsioonid taastame." Ja seda praegu Kristen Michal siin teebki: paneb lihtsalt tuima, valetab, vassib, süüdistab nii nagu Reformierakond ikka. Aga minu küsimus on konkreetne. Kas te olete mingi kohaliku administratsiooni satraap või olete te peaminister? Pakosta annab meie vanglad ära teiste riikide vangidele, kingib meie sõnad ära Metale, tuuleenergeetikast suur osa läheb Eestist välja Saksamaale ja täna loeme, et Tsahkna pakub maavarasid juba Ameerika Ühendriikidele. Kas meil on suveräänne riik ja kas meie rahval on ka mingi sõnaõigus oma varade ja poliitiliste otsuste osas või ongi see korruptiivselt ainult Kasemetsa, Michali …

Teie aeg!

… ja veel paari inimese otsustada, mida me kellelegi ära kingime?

Aitäh! Jah, muidugi meil on suveräänne riik. Jah, inimesed otsustavad selle üle, mida me täpselt teeme, nii valimistel kui avalikus debatis. Maavarade puhul ootame me ju tegelikult alles teadlaste ja geoloogide uuringut, millised need maavarad on. Pärast seda, kui 2025. aasta lõpus või 2026. aasta alguses on teaduslikud andmed olemas, on võimalik pidada debatti. Minu arvates tuleks pidada debatti selle üle, mida me täpselt teeme, parlamendi tasemel: kas me uurime oma haruldasi muldmetalle edasi, kas me saame nende aladega midagi teha? Uurimine on hädavajalik, sest praegu nendele aladele ei saa ju püstitada muud kui ajutisi taastuvenergiaobjekte, sellisel juhul on võimalik nendele aladele ka muid asju teha. Ja see uurimine tuleneb ikkagi Eesti oma huvidest.

Tõepoolest, selle algatamise juures olen olnud ka mina. Jah, see on tõsi. Mina olin majandus‑ ja taristuminister, kui me leppisime tollase keskkonnaministriga kokku, et maavarade uurimise majanduslikust poolest tuleb ülevaade majandusministeeriumi. Ja sellest sündis 2018. aastal riiklik Eesti Geoloogiateenistus, kes selle uurimisega tegeleb. Nagu ma korduvalt olen soovitanud, tasub sinna vaatama minna.

Ühendriikide huvi ja debatt sellel teemal on teada, aga me ju ei tea veel oma varade seisu, nii et hindame selle ära. Eestis on küll haruldaste muldmetallide töötlemise võimekus vist Euroopa suurim ja pea ainukene, nii et meil on olemas võimalus [seda ise teha].

Tuuleenergia müük teistesse riikidesse ekspordi mõttes ei ole tingimata halb. Kui selline võimalus või võimekus on, tasub seda teha. Saksamaa on meile Euroopas hea partner majandusküsimustes, eelarveküsimustes ja julgeolekuküsimustes ning Euroopas kindlasti oluline tegija.

Sõnade andmisest me juba rääkisime. Selgitame välja, mida täpselt oli kellelegi anda ja kas [anti]. Vanglaid te mainisite. Meil on võimalus võtta partnerriikide vange enda vanglatesse karistust kandma. Kui meil on väga spetsiifiline kinnisvara ja meil on võimalik tulla vastu partneritele, kes tulevad meile vastu julgeolekuküsimustes, ja võtta nende kinnipeetavaid ajutiselt siia pidada teatud reeglite alusel, siis seda tasub kindlasti kaaluda. Sest needsamad riigid, kellega need läbirääkimised käivad, turvavad näiteks meie taevas lennukitega või merel. Samad riigid on välja pannud NATO laevad, mis tagavad meie kriitilise taristu puutumatust. Nii et kui te küsite, keda mina esindan: mina esindan Eesti rahvast ja seisan Eesti rahva huvide eest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie valitsuse liikmed on korduvalt näidanud üles lugupidamatust naiste suhtes. Te ise olete solvanud naiskolleegi, andes mõista, et peate teda lolliks, minister Jürgen Ligi on väljendanud end naiste suhtes veelgi vulgaarsemalt ning teie erakonna auesimees Siim Kallas on võrrelnud palju lapsi sünnitanud naisi loomadega. Kui teie valitsuse väärtused ja moraalne kompass tõesti lubavad sellist suhtumist, kuidas te siis kavatsete tagada, et Eesti poliitiline kultuur põhineb austusel ja väärikusel, mitte seksismil ja alandamisel? Kuidas te arvate end suutvat juhtida riiki, kui te ei suuda oma erakonnas ja valitsuses tagada elementaarset lugupidamist naiste vastu?

Aitäh, hea küsija! Ma kardan, et te ajate mind sassi kellegi teisega või [minu] erakonda sassi näiteks enda omaga. Nagu teie kolleeg Rain Epler teie tagant ütles, minu ütlemine ei olnud ei isikuline ega sooline, vaid pigem elulise fakti nentimine. Ma olen seda korduvalt [öelnud]. Olen kindel, et nii Jürgen Ligi kui ka Siim Kallas suhtuvad naistesse lugupidavalt. Ja ma siiski meenutan ajaloolist fakti, et tänane valitsus on Eesti ajaloos esimene, kus naisi ja mehi on võrdselt.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma loodan, et tänane umbusaldus on edukas, sellepärast et teie valitsuse energiapoliitika on justkui Kaja Kallase oma vilets koopia ja järgmist Kaja Kallast meil küll vaja ei ole. Elektri hind on sellel nädalal kerkinud uutesse kõrgustesse. Minu küsimus on, kas teil ja valitsusel on varuplaan juhuks, kui see nüüd peakski nii jääma. Te ise küll korrutate, et elektri kõrge hind on praegu ilma süü, aga kas teil on mingisugune varuplaan? Sel nädalal on niinimetatud börsielekter maksnud juba 30–50 senti kilovatt-tunnist, homme on samasugused hinnatipud ja nädala alguses samamoodi. See on Eesti inimeste ja ettevõtete jaoks ilmselgelt liig. Meie majandus on niigi juba halvas seisus. Ja meie ettevõtted on konkurentsis siis, kui elektri hind on 4–5 sendi juures kilovatt-tunnist, mitte 40–50 sendi juures nagu praegu. Seega, kas teil on plaan, mis lähinädalatel käiku panna, kui see olukord ei parane, või ei ole?

Aitäh! Energia hinda, nagu me oleme nentinud, toovad alla toimivad ühendused ja taastuvenergia turule tulek. Täna on seda vähe. Ja [ainult] mina ei korruta seda, vaid ma soovitasin teil näiteks vaadata ERR-ist Huko Aaspõllu eilset uudist, kus kirjeldatakse neid põhjusi päris üksikasjalikult. Seal on erinevad eksperdid seda kommenteerinud. Kas energeetikas on teisi võimalusi hinda kompenseerida, kui hind püsivalt kõrgeks jääb? Lühike vastus on jah. Meil on erinevaid mõtteid, aga selleks tuleb hinnata, mis energiaturul lähiajal toimub. Me oleme valitsuses esialgu arutanud selliseid võimalusi juba varem ja kui vaja, arutame uuesti.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt, ma alustan sellega, et ma ei ole fossiilkütuse suur austaja ega teistpidi taastuvenergia vastane. Aga me oleme rääkinud sellest, et põlevkivikateldes oleks võimalik kasutada biomassi. Me teame, et Auveres on võimalik 50% biomassi kasutada. Ma küsin lihtsa küsimuse. Te kirjutasite 7. veebruaril Postimehes, et põlevkivielektri tootmishind on umbes 180 eurot megavatt-tunni kohta. Ma võtan välja Auvere elektrijaama toodangu omahinna, mis hõlmab kõiki elektri tootmisega seotud kulusid, sealhulgas keskkonnatasusid ja tuhaärastust, ja see on 48,4 eurot ehk teie pakutavast hinnast kordades väiksem. Kui me paneme sinna juurde CO₂-kvoodi, mis eelmine aasta oli keskmiselt 90 eurot, siis tuleb see 130 eurot. Kuidas tuli selle arvutuse [tulemuseks] 180 eurot megavatt-tundi? Te ütlesite …

Teie aeg!

Teie pakutav hind on tunduvalt kõrgem kui Eesti Energia ise väidab.

Aitäh!

No me võime vaadata, millised komponendid te oma arvutusest välja unustasite – selle me saame üle vaadata – või kas mina olen midagi juurde pannud, milles eksinud. Aga see on hea, et te ei ole taastuva vastu. Ja mis puudutab biomassi küsimust, siis me oleme seda debatti ju mitu korda pidanud. Ma olen selle [mõtte] edasi andnud ka turuosalistele. Teie ettepanek on olnud kasutada graanuleid või graanulitolmu erinevates kateldes. Tagasiside on olnud, et see ei ole majanduslikult nii tasuv kui [teised] võimalused, muidu seda kasutataks. See on tegelikult vastus, mis mulle on antud. Võib-olla on paremaid vastuseid, võib-olla midagi muutub ajas.

Urmas Reinsalu, palun!

Üks on kallim, teine odavam.

Aitäh! Härra peaminister! Mul on kaks informatiivset küsimust, kus ma palun parlamendile selgust tuua. Ka ametnikud on viidanud, et sellel valitsuse võimuparteide juhtide energiakokkuleppe sõlmimisel sel nädalavahetusel oli viis inimest: kaks inimest veel lisaks kolmele valitsuspartei juhile. Kui see vastab tõele, öelge, kes need kaks inimest olid. Ja mul on ka teine küsimus. Avalikkusele on tulnud informatsioon, et eelmisel nädalal teil ei õnnestunud valitsuses heaks kiita seda energiakokkulepet, et arvestused ei läinud kokku. Selgitage, milles seisnes see arvestuste mittekokkuminemine või probleem, mille taha see otsustamine eelmisel nädalal jäi.

Kolme valitsuserakonna juhi kohtumisel täiendavaid inimesi ei olnud. Aga isegi kui oleks olnud, ei oleks selles midagi ebatavalist, see on normaalne. Need otsused põhinevad siiski, nagu ma viitasin, viimase pooleteise aasta jooksul toimunud 18‑l valitsuskabineti nõupidamisel. Viimane nõupidamine sellel teemal [kestis] 3, võib-olla isegi 3,5–4 tundi ja selle osalised olid nii pankade esindajad, kes kirjeldasid finantsturul toimuvat, energeetikud, kes kirjeldasid oma valdkonda, kui ka ministeeriumide ametnikud, energeetikud, kes kirjeldasid seda pilti ja koondasid erinevaid andmeid. Lõppkokkuvõttes peab keegi otsuse tegema. Ja poliitiline suund on ikkagi valitud nende plaanide alusel, mida on valitsuses debateeritud, mudelite ja hindade alusel. See seaduseelnõu tuleb parlamenti ja siis saab seda debatti siin kenasti pidada.

Eelmisel nädalal palusin ma valitsuses täpsustada erinevaid arvandmeid ja ka seletuskirja, sest seal on nüansse, mida on vaja täpsustada. Võib-olla see võtab mõned nädalad. Eelnõu kvaliteet on kindlasti oluline, et kõik sellest ühtemoodi aru saaksid. Nii et see oli minu palve.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Näha on, et te olete võtnud üle Eesti 200 parima praktika, et plaan on teha plaan – see käib selle elektri hinna küsimuse ja vastuse kohta, mis te mulle enne andsite. Kuna teil ilmselgelt tegelikult plaani ei ole, siis ma küsin nüüd hoopis teistpidi: miks te jätsite erinevad stsenaariumid läbi mängimata ja võimalused kaalumata [juhuks], kui peale desünkroniseerimist viskab börsihinna lakke ja see jääbki sinna? Miks te jätsite selle tegemata? See kuupäev oli pikalt-pikalt ette teada. Kui te oleksite päriselt Eesti rahva eest väljas, nagu te olete siin täna mitu korda väitnud, siis oleks te kindlasti pidanud need stsenaariumid läbi mängima enda ja valitsuse jaoks, et oleksid need plaanid riiulist võtta. Praegu te ütlete, et plaan on teha plaane, et hakkame arutama või arutame. Aga lahendusi on vaja ja enam ei ole aega mitu kuud oodata. Kui elektri hind jääbki 300–500 euro juurde megavatt-tunnist, siis meie ettevõtted hakkavad taas kord järjest lihtsalt uksi kinni panema. Veel kord: miks te jätsite selle plaani õigel ajal tegemata?

Aitäh! Üldiselt ongi nii, et selleks, et mingi otsus langetada, on vaja erinevad võimalused läbi arutada. Need võimalused on olemas ja nende võimaluste alusel me saame otsused langetada. Desünkroniseerimist üksiti selles hinnatõusus kindlasti ei maksa süüdistada. Ma siiski soovitan … Ma saan aru, et ERR võib-olla ei ole teile armas, aga energeetikavaates siiski tasuks seda vaadata, nende käsitlus on kindlasti omasem pigem konservatiivsele maailmavaatele kui rohehullusele, nagu teie seda nimetate. Seal on kirjeldatud, mis on tegurid, mille tõttu see hind praegu kõrge on, miks turuosaliste [arvates] gaasi hind praegu kõrge on, mida eeldatakse gaasi hinnast tulevikus, mida eeldatakse ühendustest ja nii edasi.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Tõukuvalt ERR-ist ma siis küsin. ERR tegi eile päringu, nagu sai lugeda, ning koalitsiooni juhtpoliitikud viitasid algarvestuste või lähteandmetega arvestuste puhul, et tuleb küsida Kliimaministeeriumist, aga Kliimaministeerium eile keeldus neid väljastamast. Mis põhjusel ei olnud võimalik neid eile avalikkusele välja anda? Ja teiseks, te ütlesite, et teie andsite eelmisel nädalal valitsuse koosolekul, mis puudutas parteijuhtide energiakokkuleppe jõustamist, korralduse mingeid arvestusi kas täiendavalt teha või ümber teha – te oskate siis täpsustada seda. Täpsustage, mis arvestustest juttu oli, millele te viitasite, [öeldes], et te andsite korralduse kas täiendada mingeid arvestusi või ümber teha?

Jaa, andsin korralduse seletuskirja läbivalt täpsustada. Seda esiteks. Mitte korralduse, vaid palve. Teiseks, hinnaarvutused on ERR‑ile ju ometi antud ja kui on mingeid täiendavaid hinnamudeleid, mida Kliimaministeerium peaks jagama või saaks jagada, siis minu soovitus on neid ikkagi jagada. Nagu sellesama Nordica erikontrolli puhul, mille ümber oli tohutu salapära selle hetkeni, kui see avalikuks sai, oli minu soovitus anda see [info] võimalikult vara avalikkusele kätte, et kõik näeks, mis seal toimunud on. Teie komisjon on saanud juba päris mitu istungit [pidada], kindlasti saab tulevikus veel. Ja miks mitte?

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi läbirääkimistega, kus on võimalik esineda fraktsioonidel. Algatajate esindajana palun kõnetooli Lauri Laatsi Keskerakonna fraktsioonist. (Lauri Laats küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Peab esiteks ütlema, et kahju, et siin on niivõrd vähe koalitsiooni esindajaid. Reformierakonnast on lausa üks inimene. See näitab nii mõndagi, ka suhtumist praegusesse peaministrisse, oma erakonnakaaslasesse. Ja see on märgiline. Minu arust oli ka märgiline, kuidas eile esines siin valitsuse liige, välisminister Margus Tsahkna. Kogu diplomaatiline korpus jälgis pingsalt tema sõnavõttu ja küsimusi välispoliitika kohta, aga sel ajal, kui saadikud esinesid, ei olnud välisminister saalis. See minu arust näitabki kogu valitsuse ehk valitsuse liikmete suhtumist ja ka nende Riigikogu liikmete suhtumist, kes kuuluvad parasjagu koalitsiooni. See ei ole hea muster.

Ma alustan Andrus Kivirähki teose "Rehepapp ehk November" ühest osast, "1. novembrist". Loen siit ette mõned laused. "Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd ta siiski piilus pisut – nii minutit kümme – pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud tillukese pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi."

Minu arust see lõik Andrus Kivirähki teosest "November" on väga hea [kujund], seda võib tõlgendada, tuua tänapäeva, tuua siia Riigikokku, tuua valitsusse: Kaja Kallase valitsuse ajal polnud päikest, sadas vihma, oli hall ja siis, kui hakkas toimuma valitsuse vahetus, tuli päike korraks välja, kümneks minutiks, aga siis tulid pilved, päike kadus ja hakkas sadama lörtsi. Vaat see ongi nii, et praeguse valitsuse [ajal] eesotsas peaminister Kristen Michaliga sajabki kogu aeg lörtsi ja ilm on halb.

Lootus oli. Inimestel oli lootus, aga see kadus kümne minutiga. Arvati, et tulevad paremad otsused. Arvati, et tulevad paremad otsused kui Kaja Kallase valitsuse ajal. Aga tegelikult – vaadates olukorda – on asi läinud veelgi hullemaks. Nii ebapopulaarset valitsust, nii madala reitinguga ja nii madala reitinguga koalitsioonikaaslastega, ei ole olnud kuueaastase perioodi jooksul. See on hinnang. See on inimeste hinnang praegusele valitsusele, valitsuse liikmetele, praegusele koalitsioonile ja praegusele peaministrile.

Me arutame täna umbusaldust, aga see ei ole ainult Riigikogu liikmete umbusaldus, see on ka rahva umbusaldus. Neid on 70%, kes selgelt ütlevad: meie ei usalda seda valitsust. Siin oli lugupeetud kolleegil küsimus, et kui 70% usaldab opositsiooni ja ainult 30% koalitsiooni, kas siis ei ole aeg võtta kuulda opositsiooni. Ega head vastust ei tulnud. (Saalist öeldakse midagi.) Ja siis jääb rahast ilma ka, õige! 

Neid teemasid, mida on täna käsitletud ja mis on siin umbusaldusavalduses, on päris palju. Hakkame neid siis lahkama. 

Loomulikult, energeetika, ma arvan, on neist kõige olulisem teema, kuigi kõik on olulised. See, mis praegu energeetikas toimub, kindlasti mõjutab meie tulevikku, ja päris palju. See mõjutab meie majanduskeskkonda, see mõjutab inimeste toimetulekut, see mõjutab ettevõtjate võimekust areneda ja investeerida. [Sel teemal] on pidevalt räägitud ja debateeritud, ka täna on "Esimeses stuudios" energiateemal debatt. Aga minu arust need debatid ei ole edasi viinud ja kuulda ka ei taheta võtta. Lisaks sellele, et ei taheta kuulda võtta opositsiooni, keda toetab praegu 70% elanikkonnast, ei taheta kuulda võtta ka spetsialiste. Spetsialistid on selgelt öelnud, et see on vale poliitika, mida koalitsioon praegu ajab.

Eilset "Esimest stuudiot" soovitan kõigil vaadata – väga hea intervjuu. Minu arust see oli ettevõtjate esindajalt selge sõnum praegusele valitsusele, praegusele peaministrile. Ettevõtja ütles, et tema ei saa aru, millega nad [valitsuses] tegelevad, tema ei saa aru, mis on nende plaan majanduses ja energeetikas. Need on tegelikult inimesed, kes toovad ettevõtluse, oma ettevõtete kaudu riigieelarvesse raha, ja nad ütlevad, et nad ei saa enam valitsusest üldse aru. See on signaal.

Selle asemel, et püstitada endale eesmärk, milline võiks olla elektri hind, et see oleks soodne või vähemalt kannataks selle hinna ära, arvutatakse ja tehakse tehteid hoopis teiselt poolt. Alguses räägime rohepöördest, hävitame ära põlevkivisektori, investeerime palju taristusse ja siis teeme valmis süsteemi. Ja siis loed ühte dokumenti, mille nimetus on ENMAK ja kus nähakse ette, et kui praegune [elektri] hind on keskeltläbi 15 senti kilovati eest, siis tulevikus see hakkab maksma 17 senti. Aga miljardid investeeritakse!

No andke andeks, ma ei saa loogikale pihta. Ja me teame väga hästi, et räägitakse, et kui me suudame tagada suuremad mahud ja parema hinna – no 15 senti ei ole parem hind! –, siis tulevad siia suuremahulised ettevõtted, kes hakkavad arendama meie majandust. Me teame väga hästi, mis on ettevõtjate ootus elektri hinna suhtes: see on 5–8 senti kilovati eest.

Teie aeg!

See on eesmärk, mille poole tuleb pürgida. Loomulikult ma kutsun kõiki üles toetama peaministri umbusaldamist. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks.

Tuleb üle korrata, et ei ole täna siin mingisugune energeetikadebatt. See, et peaminister üritas kogu aeg viia juttu sellele, kuidas nemad tahavad rohelist, puhast ja odavat energiat, on loomulikult arusaadav poliittehnoloogiline võte ja iseloomustab väga selgelt kogu Reformierakonna olemust.

Reformierakonna raudsed tugisambad on valelikkus, korruptiivsus ja ülbus. Seda me nägime kogu selle debati käigus siin korduvalt. Valesid oli nii palju, et tahaks iga natukese aja tagant teha kena faktikontrolli ja vahele segada ja hüüda: "Järjekordne räige vale!" Aga markeerin lihtsalt ära need kesksed valed, mis siin olid. Neid on siin mitu korda korrutatud.

Esimene on see, et roheline energia on odav. Mõlemad aspektid on valed. Tuule‑ ja päikeseenergia ei ole roheline ehk keskkonnasõbralik, vaid vastupidi, väga-väga keskkonda rüüstav ja laastav energia. Aga veelgi enam, see on ühiskonnale kõige kallim energia üldse. Me võime ju valetada inimestele, et me saame elektri kilovati hinna arve peal väikeseks. Aga kui ühiskond peab sellel ajal maksma miljardeid ja miljardeid ja miljardeid – kümneid miljardeid! – küll subsiidiumide, küll maksutõusude, küll kallimate teenuste ja kaupade tõttu, siis see kogukulu ühiskonnale on nii pöörane, et seda ei ole võimalik lihtsalt kokku lugeda. See tähendab, et energia ei ole siis odav. Vähemalt 15 miljardit [kulub] valitsuse enda arvutuste kohaselt tuuleenergiale üleminekule. See võetakse meie kõigi taskust ja antakse mingisugusele väikesele kambale.

Siit me jõuame järgmise punktini: korruptsioon. Kas see on reaalselt konkreetse paragrahvi rikkumine, seda me täna ei saa öelda, sellepärast et meil on prokuratuur, mis on koopteeritud parteilisse toiduahelasse ning tegeleb ainult opositsiooniliste jõudude ja inimeste asjade uurimise ja kohtusse viimisega. Mitte kunagi ei juhtu seda, et reformierakondlaste asjas algatatakse kriminaalasi. Nii oli see meil testihankega haridusministeeriumis, nii oli see meil Keit Pentus-Rosimannusega, kes määras iseend kõrgesse ametisse, nii oli see meil siin kobarkäkkidega. Prokuratuur ei leia mitte kunagi mitte üheski küsimuses [alust uurimiseks], kui see puudutab Reformierakonda või liberaalset fronti. Nii et nende puhul on nii nagu ikka. 

Ja siit me jõuame ülbuse juurde. Kuna nad teavad, et neile on kõik lubatud, võib nende minister, nende valitsuses olev siseminister solvata liitlasi, võib solvata suurima liitlase presidenti – no problem, kedagi ei huvita, pole teema. Nende rahandusminister võib solvata kõiki naisi maailmas ja veel eraldi parlamendiliikmetest naisi – ka ei ole teema. Nende taristuminister võib kaitsta oma ihuga pronkssõdurit – ei ole Kremli-meelsus. Pole kunagi probleemi, neile on kõik lubatud. Aga vaat opositsioonile ei ole kõik lubatud.

Siit me jõuame sellise toreda über-valeni või kõrgpilotaaži valeni: kõik, mis Eestis on halvasti – kõik, mis Eestis on halvasti! –, on ju EKRE süü. See õnnetu 11 kuud ja, ma ei mäleta, 20 päeva, natuke vähem kui kaks aastat, kui me olime valitsuses, on see, mida nüüd on vaja sirgeks ajada. Mis siis, et alates 1995. aastast kuni 2025. aastani on Reformierakond olnud lakkamatult võimul, välja arvatud üks väike jupike vahepeal, kui oli neli aastat pausi, kui olid Jüri Ratase esimene ja teine valitsus. Aga vot selle nelja aasta jooksul keerati Eesti riik nii tuksi, et siiamaani peavad vaesekesed palehigis punnitama, et eelarve korda saada. Mis siis, et neli aastat on nad teinud ise eelarvet ja iga aastaga läheb eelarve seis halvemaks, igal aastal tuleb makse tõsta selle jaoks, et eelarve seisu parandada. Tuleb välja, et järgmisel aastal on eelarve seis halvem ja ka majanduse seis halvem. Nii et lihtsalt käib üks lakkamatu valetamine meile. Tuim valetamine!

Ma oleksin tahtnud, et me oleks jõudnud tänases debatis siiski natukene rohkem keskenduda Eesti lennundusele, alates sellest ajast, kui Estonian Air läks pankrotti, jätkates selle ajaga, kui Nordica loodi, ja jätkates sellega, kui Nordicale lisaraha anti. Siis valetati, et lisa[raha] nad andnud ei ole, see oli eelmine valitsus ehk loomulikult EKRE valitsus. Ja siis lõpetaks sellega, et see on pankrotis. Tegelikult on seal juures olnud kogu aeg Kristen Michal ja Keit Kasemets.

See kõik on lihtsalt nii kohutav. Me ei pea arutama energiapoliitikat, sest energiapoliitika üle, nagu öeldud, on debatti peetud palju. Jaa, debatti on peetud palju. Seda debatti on peetud loomulikult valelikult. Ja kui sa pead valelikku debatti, [saadad] kogu aeg välja mingisuguseid laest võetud arve, siis jõutakse ka valedele järeldustele ja loomulikult ka valedele otsustele. Ei, valitsus ei tee raskeid ebapopulaarseid otsuseid selleks, et Eesti elu läheks paremaks, valitsus teeb valesid otsuseid, et jagada laiali meie raha. Ja vaat kui kole lugu, rahvas on selle ära jaganud, rahvas on sellest aru saanud. Meil on parlamendis ja valitsuses partei, kelle populaarsus on kukkunud 2% peale. Valitsuse juhtpartei [toetus] on vähem kui pool sellest, mis nad valimistel väidetavalt said e-häältega. Avalik usaldus tänase valitsuse ja tema poliitika vastu on kokku varisenud. Aga tuimalt pannakse edasi, ilusti räägitakse edasi, et kõik on hästi.

Nii et korruptsioon, valed, solvangud ja selle kõige juures käpardlik valitsemine. Lihtsalt saamatu, käpardlik valitsemine! Eelarvekriis on ju majanduse saamatu juhtimise tulemus, maksunduse saamatu juhtimise tulemus. See, et meil lähevad pankrotti riiklikud lennuettevõtted, on saamatuse, käpardlikkuse ja korruptsiooni tulemus. See, et meil ei ole lennunduses välisühendusi ja neid kogu aeg kokku [pakitakse], on käpardlikkuse, saamatuse ja korruptsiooni tulemus. See, et meil ei tule investeeringuid, on samasuguse poliitika tulemus.

Me loomulikult ei saa täna valitsust maha võtta, aga küsimus, mida me tegelikult arutame siin, on see: kui kaua saab tänane valitsus veel Eestile kahju teha? Iga päev, mis see edasi [võimul] on, teeb Eestile rohkem kahju. Vähemalt meie näitame hääletusel, et me tahaksime kohe täna selle ära lõpetada.

Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Palun kaheksa minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Austatud juhataja! Valitsus ei usalda parlamenti, valitsus ei usalda ettevõtjaid, valitsus ei usalda eksperte, valitsus ei usalda ühiskonda tervikuna. Ja selles olukorras on loomulikult ühiskonna ja parlamendi reaktsioon normaalses demokraatlikus riigis [teist]pidi samasugune: ühiskond ja parlament ei usalda valitsust. Aga kahjuks tundub, et meil see nii ei ole, ja see sõnum on eelkõige mõeldud koalitsioonisaadikutele. 

Ka täna me saime siit puldist peaministrilt vastused, et kõigepealt otsused ja siis debatt. Aga milleks siis enam debatt, kui otsused on tehtud troika laadis? Tänane arutelu oli küll väga energeetikakeskne, aga see oli teatud indikatsioon, mis iseloomustab kõiki teisi valdkondi, mida praegune valitsus korraldab ja juhib. Kolm koalitsioonierakonna esimeest otsustavad aastakümneteks ära miljardite [eurode] ulatuses rahavood, mis puudutavad eranditult kõiki Eesti elanikke, kõiki Eesti maksumaksjaid, kõiki Eesti tarbijaid. Ja siis rahumeeli ütleb peaminister, et aga kliimaseadus, mis peaks olema nende otsuste üheks eelduseks ja aluseks, tuleb alles parlamenti, te saate debateerida; energeetika arengukava tuleb alles parlamenti, te saate debateerida; aga me oleme juba ära otsustanud, hanked kuulutame välja. Rahavood on ära otsustatud aastakümneteks, järgmistel valitsustelgi pole enam midagi tagasi pöörata. Vaat sellist demokraatiat Eesti rahvas ja riik kindlasti ei vääri.

Nii et see energeetika poole kaldu olnud arutelu oli tegelikult indikatsioon. See oleks võinud samasugusel kujul kajastada riigikaitsepoliitikat, mis puudutab riigikaitse rahastamist ja võimekuste väljaarendamist. See puudutab ka hariduspoliitikat: läbi kukkunud hariduslepet ja ümberkorraldusi kutsehariduses, mille kohta ei ole riigi eelarvestrateegia raames tulevastel aastatel mitte midagi kokku lepitud. Aga juba on otsustatud, et nelja-aastane õpe hakkab seal kindlasti olema. Hariduslike erivajadustega [laste] koolide liitmisse ei ole kaasatud neid peresid – lapsi, lapsevanemaid – ega seda kogukonda, keda see otseselt puudutab. Aga me [paneme] seitse kooli kokku, ühendame need koolid, teeme Maarjamaa kooli. Tegelikult me teame ju eesmärki: et tõmmata seda ringi kokku ja säästa, hoida kokku kõige nõrgemate arvelt. 

Umbusalduse ettekandmisel me ju kuulsime kurba statistikat. Tõdeme kahjuks, kust kokku tõmmatakse: pensionäride arvelt kõige esimesena. Pensionäride arvelt! Jaanuarikuus oli 146 000 pensionäri pension väiksem, kui see oli eelmise aasta detsembris. Vaat see on reaalsus olukorras, kus elukallidus kasvab, maksud tõusevad, inflatsioon hävitab raha väärtust. Vaat see on valitsuse sõnum ka pensionäridele.

Mis puudutab põhiseaduse muutmist, siis see on väga oluline teema. Minul ei ole selles küsimuses usaldust valitsuskoalitsiooni ega valitsuse vastu. On sõnum, et kõige olulisem on võtta ära hääleõigus agressorriikide kodanikelt ja samal ajal kirjutada põhiseadusesse sisse, et kodakondsuseta isikutele me jätame hääleõiguse püsivalt ja igavesti. See saab kirjutatud sisse põhiseadusesse. Ja selle loosungi varjus, et me võtame agressorriigi kodanikelt ära hääleõiguse, võtame me ära hääleõiguse ka Šveitsi, Jaapani, Austraalia ja Uus-Meremaa kodanikelt. Kas see on liitlastele sõnum, et te olete agressorriigid? Ja seda tehakse valitsuse, koalitsiooni ja parlamendi liikmete tasemel. Ma ei räägi sellest, et demokraatlik maailm jagatakse selle põhiseaduse muudatusega headeks ja halbadeks, nendeks, kellel on hääleõigus, ja nendeks, kellel ei ole hääleõigust. See on täiesti ebamõistlik meie välispoliitikas ja rahvusvahelises poliitikas. Ja niisugusel kujul kindlasti ei ole võimalik liitlasi meie ühise poliitika elluviimisse positiivselt [kaasata]. 

Praegusel valitsusel puudub ju täielikult perepoliitika ja [rahvastikupoliitika], seda olukorras, kus meil on rekordiliselt madal sündimus. Koalitsioonileping ei sätesta [midagi selle kohta] ega adresseeri mitte üheski aspektis seda kõige suuremat kriisi. Just nimelt Eesti laste, Eesti perede jaoks on meil vaja Eesti riiki, Eesti haridust, Eesti riigi kaitset. Kui meil ei sünni lapsi, kui siin ei ela Eesti peresid, kui siin ei kõla eesti keel ega [õitse eesti] kultuur, siis ei ole kõigel sellel ülejäänul mitte mingisugust mõtet. Aga koalitsioonilepingus ei ole ühtegi silpi selle valdkonna kohta. Ja vaatamata sellele, et me oleme juhtinud tähelepanu ja teinud ettepanekuid, ei ole mitte mingisuguseid täiendavaid kokkuleppeid selle kohta tehtud, mitte mingisuguseid initsiatiive ega algatusi valitsusest tulnud. Enamgi veel, vastava valitsusliikme koht on likvideeritud, kõik opositsiooni initsiatiivid on tagasi lükatud. Isegi parteiülese heatahtliku kokkuleppe ja arutelu [järel tehtud] üleskutse, et loome parlamendis demograafiaga tegeleva probleemkomisjoni, on tagasi lükatud. Ka see on tagasi lükatud! Ei ole seda diskussiooni või debatti, millele viitas peaminister, pärast oluliste otsuste tegemist. Ei ole isegi tahet otsida parlamendis ühist joont nendes küsimustes, mis on ülimalt olulised.

Kogu see riigi ja valitsuse juhtimise kvaliteet on tegelikult kohutav. See on ligadi-logadi, killadi-kolladi, nii nagu ma ütlesin, kõikides valdkondades. Olgu see näiteks maksupoliitika. Automaks on minu arvates kõige ebaõiglasem maks, mis peale iseseisvuse taastamist on kehtestatud. See on kõige ebaõiglasem maks, see lööb kõige rohkem lastega peresid ja maal hajaasustuses elavaid inimesi, kellel ei ole alternatiivi, kellel ei ole [võimalust] ühistransporti kasutada. Neil ei ole seda hüve, et [nad saavad] kasutada Tallinnas tasuta ühistransporti või kõndida jala autovabal tänaval. Vaat ei ole seda hüve maal elades!

Rääkimata siseministri imelikest avaldustest, solvangutest erinevate inimeste suunas. Jah, tõsi, peab tunnistama, et ta on vabandanud. Aga [on ka] justiits‑ ja digiministri imelikud, arusaamatud algatused, et hakkame importima Euroopast ja [mujalt] maailmast vange Eestisse, see ongi see Eesti Nokia, mis meid õnnelikuks ja rikkaks teeb või päästab ära sellest, et me peaksime hakkama kärpima ja viima oma pikaajalised kulud tuludega kooskõlla.

Nii et Isamaa erakonna ja fraktsiooni selge sõnum on see, et praegune valitsus väärib umbusaldust. Otsime ühiselt uut lahendust! Ka praegune parlamendikoosseis võimaldab parema koalitsiooni moodustada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Peaminister! Head kolleegid! Üle kuu aja kestnud poliitteatri järel on nüüd viimaks jõudnud menetlusse see umbusaldusavaldus. Avaldus, millel ju tegelikult kohe algul polnud tõsiseltvõetavust ning mille fookus on nädalate jooksul korduvalt ja korduvalt muutunud vastavalt sellele, mis parajasti opositsioonil pinnuks silmas on. 

Kui ma lugesin seda teksti ja neid peamisi etteheiteid, siis ausalt öeldes see oli kummastav, sest vaid loetud päevad tagasi korruptsioonis taas kord süüdi mõistetud erakond süüdistab valitsusjuhti nende enda pahandustes. Teiselt poolt on jälle omamoodi armas, kuidas vanad head liitlased EKRE ja Isamaa on leidnud ühise tee Keskerakonnaga ning aitavad juhtida nende korruptsiooniskandaalilt tähelepanu eemale. Midagi muud see umbusaldus ju ei ole kui lihtsalt pikalt eteldud poliitteater ja püüdlus oma probleeme avalikkuses hägustada. Selge on see, et peaminister ei pea kulutama oma tööaega sellises poliitpalaganis osalemisele.

Nüüd aga selle juurde, mida opositsioon täna on peaministrile ette heitnud. Rääkida sellest, kuidas valitsus asub ellu viima kahjulikku energiapoliitikat, on lihtsalt väär. Paistab, et EKREIKE on taas kord koondunud ja leidnud ühisosa: olla kõige ja kõigi vastu. Näiteks ehitamise vastu igal ajal ja igas Eestimaa paigas: trammiteed, tuulikud, peamiselt tuumajaam ja üldse igasugune tööstus, mis pole tuttav ja rikub vaadet põllule. Miski ei kõlba ega sobi EKREIKE‑le. Sobib jorisemine, kuidas kõik on pahasti, ja vastu olemine, sest see on poliitiliselt lihtne – mugav, võiks isegi öelda.

Kuid tasub uuesti meelde tuletada, et taastuvast allikast toodetud elekter on tarbijale kõige soodsama hinnaga. Võideldes tuulest toodetud energia vastu, võideldakse kalli elektri hinna poolt. Me kõik ju teame, et Eesti on väike riik, millel on piiratud sisetarbimine. Seega, rikkuse kasvatamises on eksporditurul äärmiselt oluline roll. Uute investeeringute siia meelitamiseks on vaja rohkem puhast ja elektri hinda alandavat energiatootmist. Vastasel korral on ühel hetkel majanduse kasvul lihtsalt piir ees.

Opositsiooni plaan jätkata sõltuvust ühestainsast maavarast, põlevkivist, ei ole jätkusuutlik, sest teatavasti ei ole põlevkivi lõputult. Põlevkivi pole kütteallikana kuigi efektiivne ning mürgitab Ida-Virumaa mulda ja põhjavett. Kuhu jääb talupojamõistus, härra Reinsalu, või teadmine, et mune ei tasu ühte korvi panna, kui me räägime energiajulgeolekust? Vanaviisi jätkates meie ekspordivõime kahaneks ja konkurentsivõime Euroopas väheneks.

Kõrvu on jäänud siin korduvalt ka see väide, et mastaapne otsus energia tuleviku kohta võeti vastu kitsas ringis, vaid kolme ministri poolt. Ka see ei vasta tõele. Debatt praeguse plaani üle on peaministri kinnitusel kestnud valitsuses enam kui poolteist aastat, mille jooksul on Eesti energia tulevikku arutatud 18 korral. On ju loogiline, et kui peamised küsimused on läbi arutatud, on aeg asuda tegudele. Ja nagu kinnitas siin ka peaminister, jõuavad olulised energeetikaarutelud peagi ka meile siia Riigikogusse. Tuletan meelde täna siitsamast peaministri öeldud sõnu: "[…] kui parlamendis on debatt peetud, alles siis tuleb vähempakkumine. Ja üks, mis kindel: ühe pakkujaga konkursil me ei lase toimuda. Ainult konkurentsi tulemusel saab tulla soodsam [elektri] hind."

Selleks, et hajutada julgeolekuriske, saada turul hind alla ja liituda tuumariikide võrgustikuga, peab Eestil olema mitmekesine energia tootmise plaan. See on olemas ja see saab teoks, kui Riigikogu enamus seda otsust õigeks peab.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid siin saalis ja ekraani taga! Samme tuleb teha, et suuta iseennast energiaga varustada. Need otsused on vaja teha selleks, et Eesti majandus saaks kasvule pöörata, et Eesti riik ja inimesed oleksid kaitstud ja vabad. Reformierakonna fraktsioon on alati olnud avatud arutama ja kaasa rääkima kõiges, mis Eestit ja Eesti inimeste elu paremaks teeb. Kuid see kuu aega eteldud poliitteater ei tee Eesti inimeste elu paremaks. Seetõttu meie fraktsioon selles ei osale ja ei osale ka selle umbusalduse hääletusel. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kolleegid, Riigikogu liikmed! Mis meil siin siis praegu toimub? Ma pean vist selles osas eelkõnelejaga mitte nõustuma: see ei ole mingi poliitteater, see on odav madalakvaliteediline külateater. Selles, et opositsioon esitab peaministrile umbusaldusavalduse selle tõttu, et ta teeb peaministri tööd, ei ole mitte midagi imelikku. See on normaalne, see on tavapärane praktika. Aga eriti imelik on see, et selle umbusaldusavalduse on [teiste seas] toonud siia kohtus kolm korda süüdi mõistetud organisatsiooni esindaja. Kolm korda süüdi mõistetud erakonna esindaja tuleb siia pulti nagu aus inimene, annab üle umbusaldusavalduse ja julgeb siin midagi ja kedagi kritiseerida.

Kas see on normaalne? Ma arvan, et see on ennekuulmatu pretsedent. Kolm korda kohtus süüdi mõistmine tähendab seda, et kogu see organisatsioon põhineb korruptsioonil ja kuritegevusel. Kõik teie väärtused Keskerakonnas põhinevad sellel, et teha kurja, olla korruptiivne. Kui oleks üks kohtuotsus, oleks see võib-olla juhus, keegi on ehk eksinud. Kui on kaks, on juba veider. Kui on kolm, siis on see süsteemne. See tähendab, et siin minu vasakul käel istub meil seltskond inimesi, kes kuuluvad sisuliselt kuritegelikku organisatsiooni. Eesti Vabariigi kohtusüsteem on seda korduvalt kinnitanud. Kolm korda kohtumõistmist kolmes astmes tähendab üheksat kohtuotsust. Mida teil veel vaja on? Kuidas see võimalik on, et kriminaalse karistusega organisatsiooni inimesed siin saalis istuvad, tulevad siia pulti ja käituvad nagu õiged mehed muiste? See ei ole normaalne.

Aga ma vaatan ka teisi kolleege, kes siin paremal käel istuvad. Kuidas nimetatakse inimesi, kes teevad koostööd kuritegelike organisatsioonidega? Need on ju kaasaaitajad, kaasosalised. Miks te lasete ennast tõmmata sellesse asja ja olete kuritegeliku organisatsiooni kaasosalised selles umbusalduse protsessis? Eks ole! Te oleks saanud need allkirjad kokku võib-olla ka ilma nendeta. Aga see oli teie vaba valik olla kohtus kolm korda süüdi mõistetud kriminaalkurjategijate kaasosalised. Me peaksime vaeva nägema selleks, et kriminaalid ei istuks Riigikogu saalis. Kriminaalid Riigikogust välja! Ma kordan: kriminaalid Riigikogust välja! See on meie pikk plaan. Aitäh!

Aitäh! Kas peaminister soovib ka [sõna]? (Saalist öeldakse midagi.) Peaministrile ka võimalus läbirääkimistel osaleda.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ainult mõned lõppmärkused, sest väga palju sai juba öeldud.

Aitäh selle kogemuse eest! Esimene umbusaldus siiski, loodetavasti ei jää viimaseks. Tore on näha, et EKREIKE on üksteist leidnud, Keskerakond ühes servas, EKRE teises, Isamaa nende kahe vahel. Näha on – kuidas Eestise öldakse? –, et vana arm ei roosteta. Eks näis, kuhu see koostöö teid siis viib.

Nüüd mõned märksõnad nende kõnede kohta. Mulle Keskerakonna [esindaja] kõne tundus alguses huvitav. Lauri Laats rääkis, et ta ootas millegi saabumist, ja siis viskas nalja, et ta jääb rahast ilma. Seda nalja mina Keskerakonna [liikme] asemel jupp aega ei teeks. Ja siis ütles, et energia hind peab olema ette määratud ja ta teab täpselt, milline see hind peab olema. Noh, sisulist debatti saab pidada sisuliste argumentidega, mitte meelevaldselt.

EKRE [esindaja] Martin Helme ütles, et eelarve kordategemine pole õnnestunud – jääme eriarvamusele, numbrid näitavad teist – ja et majanduse seis on halvem. Ei ole, ekspertide, erinevate institutsioonide ja hindajate [hinnangul] on see pilt parem. Aga ühes ma olen Martin Helmega küll nõus. Tema ütles, et debatti on juba peetud palju, väga palju. Sellega ma olen nõus, debatte sel teemal me oleme pidanud.

Siis libastus Helir-Valdor Seeder, kes ütles, et kliimaseadus tuleb parlamenti, aga kõik muud asjad on otsustatud. Võib-olla Helir ei kuulanud: tuule‑ ja [muu] taastuvenergia kohta otsuste tegemiseks tuleb ka seadus[eelnõu] parlamenti. Nii et selle üle debatt parlamendis alles algab. Helir lehvitab, sõnum on kohale jõudnud. Aitäh!

Ja nüüd see, et pensionäride arvelt tõmmatakse kokku, nagu Helir ütles. No vot sellega ma ei ole kategooriliselt nõus. Ma siiski viitan sellele, et tänu pensionide kasvule on 300 000 pensionäri keskmine sissetulek suurenenud 2023. aastal 17,6%, 2024. aastal 10,6% ja suvise prognoosi kohaselt kasvab 2025. aastal 6%. Keskmise netovanaduspensioni suhe keskmisesse netopalka tõusis 2024. aastal 49%‑ni, 2018. aastal oli see 39%. Faktid näitavad, et pensionäride ostujõud ja pensioni suhe keskmisesse netopalka on päris kiiresti kasvanud, ja minu hinnangul on see õigel teel.

Nii et kokkuvõttes aitüma EKRE‑le. Ma arvan, et Eesti rahvas vajas seda meenutust. Ütleme nii, et jääme siis ootama hääletust. Aitäh!

Aitäh! Kuna läbirääkimistel said sõna fraktsioonid, siis fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No mulle mingil määral pakub nalja see, et Eesti 200 [esindaja] tuleb ja räägib Keskerakonna kohta, et selle liikmed, meie siin oleme kuritegelikust ühendusest ja nii edasi. See tuleb selle erakonna poolt, kes on pettuse teel saanud Riigikokku, pettuse teel saanud valitsusse. Need inimesed teadsid juba enne valimisi, et nende üks põhiline häältemagnet petab inimesi. Nii Igor Taro kui ka suur osa [teistest] Eesti 200 liikmetest petsid oma valijaid, petsid inimesi, kes annetasid Ukrainale. Ja nüüd valijad annavad sellele ka oma hinnangu. Just vaatasin, Eesti 200 reiting on 2,2%. Ja kui Igor Taro ütleb, et meie ei pea siin saalis istuma, siis see on hääl ajaloo prügikastist, sest Igor Taro on see inimene, kes järgmises koosseisus siin kindlasti ei ole.

Nii. Isamaa fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu.

Jah, proua Pillak minu nime mainis ja kutsus üles talupojamõistusele energeetikas. Teate, ma võtan selle soovituse ja annan selle edasi just nimelt valitsusele. Just ratsionaalsest lähenemisnurgast on paraku energiapoliitiliste valikute puhul, mille langetasid, nagu ma sain aru – selline informatsioon oli –, kolm võimupartei juhti paar nädalat tagasi, tõsiselt puudu. Selle tulemus on milline? Selle tulemus, nagu hoiatavad meid eksperdid, tähendab inimpõlve perspektiivis kõrget elektrienergia hinda ning määramatuid riske meie varustuskindlusele ja seeläbi energiajulgeolekule. Subsideeritud energiamajanduse ülesehitamine tähendab ka seda, et me efektiivselt tõkestame tee uutele tehnoloogiatele.

Vaatasin, et täna härra Ossinovski kõneles energiaküsimustest. Ma olen tema oponent, kuid ma ühe asjaga olen nõus. Härra Ossinovski tunnistas, et teoreetilise tuumaenergia valiku käsitlemine ei ole aktuaalne, kui jõustatakse see kolme parteiesimehe energiakokkulepe, arvestades puhast ületootmisriski, mis sellega tekib. See on ühe võimupartei mõjuka esindaja avameelne ja aus tunnistus.

Minu üleskutse siit saalist valitsusele on: loobuge sellest energiapoliitilisest agendast ja võtke aluseks esmaspäeval Isamaa esitatud tegevuskava projekt, milles on piisav analüütiline käsitlus teie riskide kohta. Töötage sellises kavatsusahelas, nagu näeb ette kehtiv õigus ja varasem energiamajanduse arengukavaga [seotud] kultuur Eesti riigis, muu hulgas tooge see kava siia parlamendisaali ja kaasake sisuliselt huvirühmi. Selleks jõudu valitsusele! Aitäh!

Aitäh! Ja vastusõnavõtt, Mart Helme, palun!

Jaa, kuna siin mainis üks sõnavõtja seda, et meie pidime tegema koostööd kriminaalse erakonnaga, siis ma juhin tähelepanu, et nende kriminaalsed teod on jätkuvalt uurimise all ja veel ei tea, milleni see välja jõuab. Ma pean silmas Slava Ukraini afääri. Ja loomulikult on täiesti kriminaalne see, kuidas kolme erakonna juhid leppisid kokku 2,6 miljardi euro suunamises tuuleärisse, omamata selleks tegelikult vähimatki Riigikogu poolt antud mandaati. Vähimatki Riigikogu poolt antud mandaati! Seda teiseks. Ja kolmandaks, kuna valitsus ja konkreetselt see peaminister, keda me umbusaldame praegu siin, on – ütleme siis niimoodi – 90% ulatuses süüdi kõikides nendes kriisides, mis meil on majanduses, demograafias ja nii edasi, siis kõik need abirattad, sotsid ja Eesti 200, on kogu selles korruptiivses, Eesti riiklust hävitavas tegevuses kaasosalised. Nii et oma kriminaalsete tegevuste puhul peaksite te kõigepealt arved klaariks lööma. Kõige lihtsam viis selleks on praegu koos meiega Kristen Michalile umbusaldust avaldada.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Ja seda me peame hääletama. Asume hääletust ette valmistama. Lugupeetud kolleegid, enne hääletuse juurde asumist on Lauri Laatsil küsimus protseduuride kohta.

Jaa, aitäh! Just, protseduuriline küsimus. Ma vaatan, et siin enamikku koalitsioonisaadikuid ei ole. Kas sellisel juhul on ikkagi võimalik see hääletus läbi viia?

Hääletus on võimalik läbi viia ja alustame seda. Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Küsimus on selles, härra istungi juhataja, et minul on sõnum praegu siit parlamendisaalist, nii nagu ma [edastasin] selle sõnumi ka enne härra Sveti [umbusaldamise] hääletamist. Kui valitsusliidu esindajatel selle arutelu pinnalt ja vaadates neid etteheiteid – muu hulgas etteheiteid kolme võimupartei juhi kokkuleppe kohta – ei ole võimalik koalitsiooni distsipliini kohaselt poolt hääletada, siis ma kutsun koalitsiooni esindajaid üles vähemasti jätma hääletamata poliitilise vastutuse mõttes. See oleks pretsedent, et peaministri umbusaldusel koalitsioon ei anna toetushääli. Kuid minu üleskutse on selles sõnumis, et kunagi saabub ka vastutamise aeg. Jätke siis hääletamata.

Aitäh! Protseduuriliselt ei olnud see istungi [juhatamisega] seotud. Aga Helle-Moonika Helme, palun, [küsimus] istungi juhatajale.

Aitäh! (Saalis on sumin.) Kas ma saaksin vaikust? Mul on selline küsimus. Kui me praegu vaatame, et meil on käsil peaministri umbusalduse hääletus, aga teda ei ole tulnud toetama isegi tema enda erakonna liikmed, rääkimata koalitsioonikaaslastest, kas see siis on mingisugune märk õhus?

Protseduuriliselt ma ei oska öelda, aga mõnesid koalitsiooni liikmeid ma näen saalis. Aga Helir-Valdor Seeder, samuti protseduuriline küsimus.

Aitäh! Mul on tõepoolest protseduuriline küsimus nii nagu alati. Praegu me näeme, et koalitsioonisaadikud valdavalt ei ole saali tulnud. Kas minu mõttekäik on õige ja kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega? Kui nüüd parlamendi saadikud avaldavad lihthäälteenamusega sisuliselt umbusaldust peaministrile, siis nad on väljendanud lihthäälteenamusega parlamendi tahet, mis küll juriidiliselt ei ole veel umbusaldus. Kas mu mõttekäik on korrektne?

Selleks, et umbusaldus läbi läheks, on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk 51 poolthäält. Protseduuriline küsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh! No mina küll ei tahaks peaministri nahas olla, kui isegi koalitsioonikaaslased ei tule toetama umbusalduse avaldamisel. Ja mina teen ka üleskutse, nii nagu hea kolleeg: kui te tõesti ei usalda, aga ei julge praegu hääletada selle umbusalduse poolt, siis vähemalt jätke hääletamata.

Protseduurikaga ma istungi juhatajana ei leidnud seost. Aga Mart Helme, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma meenutan natukene ajalugu. Kui mind kui siseministrit umbusaldati siin niinimetatud EKREIKE valitsuse ajal – mingit iket loomulikult ei olnud, EKRE oli küll –, siis tegi meedia Reformierakonna dirigeerimisel, neile truu õukonnameedia, tohutu võidu-show sellest, kuidas Keskerakond jättis Helme toetamata ja ei hääletanud, vaid passis umbusaldusel. Et sisuliselt avaldasid ka keskerakondlased Helmele umbusaldust, ehkki jah, formaalselt jäi ta veel ametisse. Ma arvan, Kristen Michal, et praegu me käsitleme seda täpselt samamoodi: sinu erakond, sinu koalitsioonikaaslased ei toeta sind. Astu tagasi, enne kui on hilja.

Protseduuridega ma ei leia siin seost. Aga läheme edasi. Priit Sibul, tahate sõnavõttu või protseduurilist? Siis palun [vahetada. Jah, aitäh! Protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Mul on küsimus: kui parlamendis mitte keegi peaministrit ei usalda, siis kes teda üldse usaldab ja mille alusel ta edasi toimetab?

Parlament saab [avaldada] umbusaldust ainult siis, kui seda toetab 51 Riigikogu liiget, ja see ongi kogu otsus. 

Aga panen hääletusele. Kuna tegemist on peaministrile umbusalduse avaldamisega, siis selleks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja panen hääletusele umbusalduse avaldamise peaminister Kristen Michalile. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse poolt oli 28 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud peaminister Kristen Michalile umbusaldust.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on ammendunud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Raimond Kaljulaidi ja Tiit Marani algatatud [kohaliku] omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 537 esimene lugemine. Algatajate nimel ettekandeks palun kõnepulti Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma loodan väga, et see eelnõu saab lõpphääletusel rohkem poolthääli kui just lõppenud umbusalduse avaldamine.  

Selle eelnõu tutvustuseks tuleks öelda, et algatajad ehk siis mina ja Tiit Maran oleme teinud selle eelnõu esitamise eel küllalt põhjaliku eeltöö. Oleme pöördunud kõigi Eesti omavalitsuste poole, oleme pöördunud politsei, haiglate ja paljude teiste organisatsioonide ja institutsioonide poole, et koguda infot selle kohta, kas Eestis on probleem seoses ohtlike koertega, ohtlike koerte rünnakutega inimeste vastu. Selle eeltöö käigus oleme välja selgitanud, et tõepoolest üle-eestiliselt selline mure inimestel ja kohalikel kogukondadel on. Ja see mure on tõsine.  

Politsei‑ ja Piirivalveamet on meile teada andnud, et aastas on neil ohtlike koertega seoses suurusjärgus 600 väljakutset, mis tähendab, et sisuliselt rohkem kui üks päevas. Nendest väljakutsetest ligikaudu pooled on seotud lahtiselt ringi jooksvate koertega. Suur osa on ka ohtlikud koerad, kes tekitavad hirmu, ei lase inimestel seal piirkonnas liikuda, üritavad rünnata. Neljandik väljakutsetest on seotud sellega, et koer on kedagi rünnanud, peamiselt inimesi, aga vahel ka teisi koeri. Ainuüksi politseile on teada suurusjärgus 150 sellist juhtumit aastas.  

Aga me kõik ju mõistame, et suure tõenäosusega valdav enamus selliseid juhtumeid kunagi politseisse ei jõua. Seega tegelikult on tõenäoliselt see küsimus hulka ulatuslikum, kui ametlikust statistikast näeme. Ka loomade kiirabi on vastuses meile tõdenud, et nad näevad suhteliselt palju selliseid rünnakuid, mis on olnud teistele koertele fataalsed või eluohtlikud. Ja loomulikult on ka neid olukordi, kus viga saab oma koera päästa üritav koeraomanik. Talvel on loomade kiirabi andmetel selliseid juhtumeid umbes neli korda kuus, iga nädal mõni. Suvekuudel inimesed liiguvad rohkem ja ründeid on [keskmiselt] kaks korda nädalas, seitse kuni üheksa korda kuus.  

Õiguskantsler on teinud mõnda aega tagasi ettepaneku, et tuleks lõpetada olukord, kus õigusnormidest ei saa üheselt välja lugeda, kuidas saab kohalik omavalitsus eeskirja rikkuja korrale kutsuda enne, kui ta on toime pannud süüteo. See on antud kontekstis oluline, sellepärast et paljudes omavalitsustes kehtib loomade pidamist reguleeriv eeskiri ja väga paljudel nendel ohtlikel rünnakutel või [muudel] olukordadel on tegelikult pikk eellugu, kui kohalik kogukond, naabrid, kohalik politsei, kohalik omavalitsus on püüdnud hooletut koeraomanikku korrale kutsuda. Aga need katsed on jäänud edutuks, kuni siis ühel hetkel koerad kedagi ründavad, põhjustades kas tervise- või varakahju [või mõlemat]. Alles siis on ametivõimudel võimalik midagi teha, süüdlasi karistada ja olukorda parandada.  

Nüüd, selle eelnõu väljatöötamisel ei toetunud me Tiit Maraniga, kuigi oleme küll kaks tarka meest, [iseenda teadmistele]. Me leidsime siiski, et meil on selles küsimuses tarvis ekspertide abi, ja me tegime põhjalikult koostööd Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga. Suuresti sealsete ametnike kaasabil ongi see eelnõu kokku pandud. 

Selle eelnõu ja loodetavasti selle seaduse eesmärk, kui see vastu võetakse, ongi see, et täpsustatakse konkreetselt selles küsimuses kohalike omavalitsuste õigusi. Eelnõus, kui väga lühidalt kokku võtta, sätestatakse omavalitsusüksuse õigus teha riiklikku järelevalvet lemmikloomade pidamise eeskirjas sätestatud eeskirjade täitmise üle. See on must valgel seaduses kirjas, et omavalitsusel selline õigus on.  

Teiseks antakse omavalitsusele õigus määrata sunniraha, mille ülemmääraks on 6400 eurot. Selle mõte loomulikult on see, et kui on mõni kohalik inimene, kes eeskirju süstemaatiliselt eirab ja tegelikult häirib kogu kohalikku kogukonda, põhjustades seal näiteks sellise olukorra – me kõik teame, et eriti maapiirkondades inimesed seda väga hästi teavad –, et mööda mõnda külavaheteed ei saa minna, sest seal on kellegi koer, kes võib kallale tulla, siis edaspidi on võimalik seda inimest korrale kutsuda. Ja kui ta sellele korralekutsumisele kuidagi ei reageeri, on võimalik talle määrata sunniraha. Ja nendes olukordades, kus mõni koer on tõesti ohtlik ja kujutab endast vahetut ohtu, võib omavalitsusüksus selle vahetu ohu tõrjumiseks kohaldada ka teatud korrakaitseseaduse sätteid, nagu valdusesse sisenemine ja selle vallasasja – antud juhul koer ongi see vallasasi – hoiule võtmine. Maksab rõhutada seda, et see seadus ei anna omavalitsusele õigust vahetu sunni kohaldamiseks, kui see on vajalik. Sellist õigust omavalitsused ei saa. Sel juhul tuleb loomulikult kaasata politsei.  

See eelnõu on, ma julgen seda öelda, põhjalikult läbi töötatud. Ta tugineb korralikule eeltööle ja see võiks olla küsimus, kus erakonnad erakondadeüleselt seda põhimõtet toetavad ja me saame ühele murele lahenduse, muutes Eesti inimeste ja kohalike kogukondade elu turvalisemaks. Mingeid negatiivseid mõjusid selle seaduse puhul vähemalt seniste arutelude käigus välja tulnud ei ole. [Ei ole ka midagi], mis võiks seada kahtluse alla, kas seda eelnõu on üldse vaja. 

Ma tänan võimaluse eest seda eelnõu tutvustada ja olen hea meelega valmis vastama austatud ametikaaslaste küsimustele.

 Ja neid on. Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegemist on äärmiselt olulise teemaga. Ka minu koduvallas, Rae vallas Lagedil on üks koertega pere, kus koeraomanik on terroriseerinud elanikke, ma ütleksin, vist juba aastakümneid. Ka kannatajaid on. Ja kannatajad on eeskätt need, keda puretakse, aga kokkuvõttes ka needsamad koerad ja ka see omanik, kes on kogukonna surve all. Aga eeskätt muidugi on põhikannatajad need, kes saavad pureda. Mitmed lood on väga kurvad. Teema on oluline, aga seda ei ole suudetud seni lahendada. Ma tean, et valitsus on seda eelnõu toetanud, aga kuulen siit-sealt, et on eri lähenemisnurki, kas nüüd tuleb regionaalminister selle [teemaga] välja või läheb see eelnõu edasi, mis teil on. Ma tahaks teada, mis on teie teadmine või nägemus, kui kiiresti see eelnõu, mida me täna esimesel lugemisel arutame, seaduseks saab ja lahendused tulevad.

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult on minu ja Tiit Marani käest küsitud ka seda, kas see eelnõu ongi selle Lagedi juhtumiga seoses esitatud. Otseselt mitte, need protsessid on nagu paralleelselt kulgenud. Aga tõepoolest, see Lagedi juhtum on väga kõnekas ja selliseid juhtumeid on ju veel olnud. Ja kui me neid juhtumeid, mis on ka avalikkuse tähelepanu pälvinud, vaatame, siis tõesti, nii nagu te, hea Mart, kirjeldasite, inimesed, kohalik kogukond, politsei – kõik teevad pingutusi, aga olukorra lahendamiseks hoobasid napib. Ja see on ka tagasiside, mida me omavalitsustelt saime. Eestis on küll vaieldud. On neid, kes ütlevad, et ka tänases õiguses on kõik võimalused olemas, lihtsalt olemasolevat õigust ei rakendata piisavalt efektiivselt. Me Tiit Maraniga ei saa sellega nõustuda, sellepärast et üle Eesti omavalitsused üksteisest täiesti sõltumatult on andnud meile tagasisidet, et tegelikult meil on vaja seaduses seda konkreetsust.  

Nüüd, mis puudutab seda, mil viisil on kõige mõistlikum seda probleemi lahendada, siis, jah, on räägitud, et võib-olla jõuab parlamendi ette ühel hetkel mahukam kohaliku omavalitsuse korraldust puudutavate seadusemuudatuste kogum ja et selle sees võiks ka sellesama küsimuse ära lahendada. Noh, minu kogemus siin parlamendis on võrdlemisi väike, ma olen siin alles teist koosseisu, aga ma olen tähele pannud, et vahel öeldakse niimoodi, et oodake natuke, kohe tuleb üks hästi suur eelnõu ja siis kõik küsimused sellega lahenevad, aga teinekord päris kohe see eelnõu siiski siia saali ei jõua. Ja kui on tegemist mahuka, kompleksse eelnõuga, kus on palju erinevaid küsimusi, siis seda arutatakse ka siin majas pikalt ja selle vastuvõtmisega võib minna väga palju aega. 

Antud eelnõu puhul, kui me selle algatasime, siis me nägime ette, et see oleks võinud juba sellest aastast rakenduda. Loomulikult, nüüd komisjon peab arutama, mis uus jõustumise tähtaeg on, aga kuna see ei too kellelegi otseselt kaasa mingisuguseid üleminekukohustusi, et nüüd keegi peab hakkama midagi sellega seoses tegema, soetama, väljaõpet korraldama, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks tegelikult selle seaduse jõustumise tähtaeg ei võiks olla lühike. Me võiksime selle lahenduse saada esimesel võimalusel, niipea kui Riigikogu on seaduse vastu võtnud. Selles mõttes ma toetan seda mõtet, et seda lahendust on tegelikult inimestele vaja kohe. 

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Endise Narva linnapeana ma pean tõdema, et see on tõsine probleem, mis praegu toimub. Ja minu küsimus on selle kohta, kuidas kohalik omavalitsus võiks reaalselt täita seda seadust. Ressursid on piiratud, raha on puudu, ametnikke on puudu. Kes võiks seda järelevalvet teostada ja millise ressursi abil? Ja kas te usute, et see on reaalselt teostatav seadus?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Ja aitäh ka selle eest, et te pikaajalise kogemusega omavalitsusjuhina kinnitate, et see on päris probleem ja et see tuleb lahendada. Meie väide on see, et see seadus tegelikult peaks [võimaldama] omavalitsustel, vastupidi, ressurssi kokku hoida. Sest mida me täna praktikas näeme: kui selline probleem kas Narva linnas või Narva lähedal asuvas Narva-Jõesuus, mis on aedlinn, on, siis selle omanikuga suhtlusele ja selle probleemi lahendamise katsetele kulub arvestataval määral nii omavalitsuse esindajate aega, politsei aega kui ka naabrite aega. Kuna seadusest tulenevat konkreetset jõuõlga või piisavalt selget sekkumise võimalust täna ei ole, siis sageli need katsed on tulutud. Me loodame, et kui me selle ebaselguse seadusest kõrvaldame ja anname selged volitused omavalitsusele, siis, vastupidi, omavalitsuse ametnikel on võimalik kujunenud olukord kiirelt ja tõhusalt inimeste huvides lahendada. Ja nad ei pea selle juurde tagasi tulema.

Nagu ma ütlesin, see seadus annab võimaluse. Loomulikult, inimesega peab kõigepealt rääkima, see on täitsa selge, aga seadus annab võimaluse sunniraha rakendada ja kui see ei ole mõjus ja oht on olemas, siis on võimalik lihtsalt minna ja võtta see koer ära. Ja jutul lõpp. Enam ei pea selle küsimuse juurde tagasi tulema, kui see inimene just ei võta uut koera ja siis algab kõik otsast peale. Minu väide on see, et just nimelt, kui arvestada omavalitsuste piiratud ressurssi – inimressurssi ja rahalist ressurssi –, see eelnõu pigem hoiab vahendeid kokku kui nõuab lisavahendeid. Nii et selles mõttes see on kindlasti rakendatav. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus, mis puudutab eelkõige eelnõu vormi, ja teine, mis on juba sisuga seotud. Mis puudutab vormi, siis see initsiatiiv on igati teretulnud ja selles mõttes meie seda toetame. Aga küsimus on, miks see seaduseelnõu tuleb just nagu kahe saadiku initsiatiivil, mitte näiteks fraktsiooni initsiatiivil. Kas te tahtsite millegipärast just kahekesi seda sisse anda või teie fraktsioonikaaslased teid ei toetanud selle esitamisel? Ja mis puudutab sisu, siis kui me räägime kohalikest omavalitsustest, siis me teame, et Tallinnas on olemas munitsipaalpolitsei ja on lihtne vastus, kes konkreetselt hakkab selle teemaga tegelema: mupo. Aga kes hakkab sellega tegelema teistes omavalitsustes, kus mupot ei ole?

Aitäh teile! Ma kõigepealt taas tänan selle toetuse eest. Nagu näha, Narvast Põhja-Tallinnani on tõsise küsimusega tegemist. Miks kahekesi? Me lihtsalt oleme Tiiduga sellega tegelenud. Tiit, kes on ka praegu siin saalis, on inimene, kes minu arvates siin saalis ja meie kogus olijatest loomade käitumist ja seda maailma kõige paremini teab. Ma arvan, et eelnõu taga on head eksperdid. Me kirjutasime selle valmis ja andsime selle niimoodi üle, ma ei oska seda rohkem kommenteerida. Aga miks selline vorm on valitud? Eks meie eesmärk on ka see, et probleem saaks lahenduse kiiresti, et see ei sumbuks lõpututesse aruteludesse. Ma võin teile kinnitada, et sotsiaaldemokraatide fraktsioon toetab meie algatust.  

Nüüd, tõepoolest, Tallinnal on selle võrra loomulikult lihtsam, et Tallinnal on olemas konkreetne korrakaitseüksus. Nendel inimestel on väljaõpe, neil on vahendid. Aga omavalitsustes, kus ei ole sellist eraldi korrakaitseüksust, on ka praegu nii, et kui inimene pöördub sinna ja ütleb, et tal on selline mure, siis keegi omavalitsusest peab omavalitsuse juhtide ülesandel selle küsimusega tegelema, kas või vähemalt vastama inimesele, et meil kahjuks ei ole võimalik selle küsimusega tegeleda. Nii et igal juhul igas Eesti omavalitsuses kellegi töölauale see ülesanne jõuab. Ja asi ongi selles, et ka nendes omavalitsustes, kus korrakaitseüksust ei ole, on neil siis, kui see eelnõu seaduseks saab, vähemalt konkreetne õigus see probleem ära lahendada. Eks see praktika kujuneb omavalitsustes erinev vastavalt võimalustele.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Loomapidamise kultuur on kahtlemata tähtis. Me oleme kuulnud väga paljudest väärkoheldud loomadest ja selles kultuuris kõik algab tegelikult just nimelt omanikust. Tihti ei ole süüdi loom, vaid [põhjus on] just nimelt see, et loomaga ei ole tegeldud või on teda vääralt koheldud. Aga minu küsimus tüürib sinna, et te näete sanktsioonimeetmena ette trahvi, see on 6400 eurot maksimummääras. Miks just selline määr? 

Ja kust te olete saanud tagasisidet? Minu teada üldiselt tegelevad omavalitsustes lemmikloomade küsimustega kodutute loomade varjupaigad ehk valdavalt toimib partnerlus MTÜ sektoriga. Kui on kuskil mure, siis tegelikult omavalitsusel on leping ja selle lemmikloomaga, kas hulkuva või [muid] probleeme tekitava loomaga tegeleb koostööpartner. Kas sealt on ka tulnud tagasiside, et olukord on halb, või kuidas te üldse sellesse olete suhtunud?

Ma alustan lõpust. Me tagasisidet saimegi. Me pöördusime kõigi Eesti omavalitsuste poole ja omavalitsuse juht või omavalitsuse muu esindaja andis meile tagasisidet. See tagasiside tõepoolest puudutas ka seda, millest te alustasite, ehk loomapidamise kultuuri. Omavalitsused juhtisid tähelepanu sellele, et seadusandluses on praegu puudusi, mida see eelnõu püüab lahendada. Oleme ühe lahenduse välja pakkunud ja ma arvan, et see on hea lahendus. 

Aga jah, samamoodi paljud omavalitsused juhtisid tähelepanu, et tõepoolest see on ka loomapidamise kultuuri küsimus. Väga õigesti ütlesite, et tegelikult mingis mõttes iga agressiivne koer on selles olukorras ka ohver. Ta on väärkoheldud loom, temaga ei ole tegeldud, tema hoiutingimused ei ole talle ohutud. Kui koer pääseb oma territooriumilt välja, siis see tegelikult on ka temale ohtlik. Ta võib auto alla jääda, temaga võib mingi õnnetus juhtuda. Aga me Tiit Maraniga leidsime, et see on küsimus, mida on väga keeruline siin saalis seadusandjal lahendada. Seadusega kultuuri muuta on raske, aga loomulikult saab täitevvõim, saavad omavalitsused koolituste ja teadlikkuse tõstmise abil olukorda parandada. 

Teil oli ka küsimus, kust see trahvimäär tuleb. Seal taga on nii-öelda oma võrdlev analüüs, millised need sunnirahad on. Sellest saabki lähtuda. Lõpuks, kui teile tundub, et see on kõrge või see on madal, siis järgmises etapis, teise lugemise etapis on alati võimalik teha mingi ettepanek, mis on mõistlikum. Me oleme lihtsalt leidnud, et see [summa] peaks olema piisav heidutus. Omavalitsusel on võimalik viidata, et kui te ei võta aru pähe, kui te ei hakka korralikult käituma, ei vastuta oma looma eest, siis meil on võimalik kuni sellise määrani teile sunniraha määrata. See ei tähenda, et seda peab alati maksimummääras rakendama.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma küll teie ministri Pireti suhtes nii skeptiline ei ole. Ma arvan, et tal on piisavalt ambitsiooni kohaliku omavalitsuse korralduse seadust siin Riigikogus paremaks teha. 

Aga mu küsimus on seotud sellega, kas tegelikult on asi selles, et kohalikud omavalitsused tõlgendavad kehtivat seadust sellisena, mis annab neile võimaluse mitte reageerida. Samas on teised eksperdid öelnud, et kui me räägime mingist sunnirahast või sekkumisest, siis kui on kehtestatud kohaliku omavalitsuse territooriumil lemmikloomade pidamise kord, siis tegelikult on sekkumine võimalik, kaasa arvatud teatud tüüpi rahaline sanktsioon. Aga seda ei olda valmis tegema, sest see probleem on keeruline. Ja nüüd te soovite, et see seadus ütleks konkreetselt, et te peate sellega tegelema. Osa sellest murest on ju seotud sellega, kui tekivad ründed ehk koer läheb konkreetselt inimesele kallale.

Aitäh! Ma alustan lõpust. Meie hinnangul asi ei ole nende omavalitsuste tõlgenduses või soovimatuses selle probleemiga tegeleda. Ka ministeeriumi eksperdid on seisukohal, et Eesti õiguses ei ole see omavalitsuse õigus piisavalt selgelt määratletud. Ei ole tõhusat võimalust just nimelt ennetavalt sekkuda, enne kui kedagi on rünnatud. Kui kedagi on rünnatud, siis on juba teine asi. Aga enne seda, kui kedagi on rünnatud, enne, kui see oht on realiseerunud, seda õigust nagu täna ei ole. 

Ja minister Hartmanile oleme me tänulikud koostöö eest ka selle eelnõu koostamisel. Me oleme temaga sel teemal rääkinud ja talle alluva ministeeriumi ametnikud on meid selle eelnõu puhul aidanud. Aga veel kord, nagu ma ütlesin, kui ministeerium või valitsus peaks algatama eelnõu, siis tõenäoliselt see käsitleb väga paljusid küsimusi, otse loomulikult väga olulisi küsimusi, ja siin saalis tekitaksid need kindlasti palju arutelu. Aga selle üksikküsimuse puhul ei ole ühtegi põhjust, miks me ei võiks seda eraldi eelnõuna ära lahendada, ja asi on tehtud. See on vastus teile.

Järgmine küsija, Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma loen eelnõu seletuskirjast välja, et Politsei- ja Piirivalveameti andmete kohaselt on koertega seoses aastas suurusjärgus 600 väljakutset ja neljandik väljakutsetest on saadud seoses ohtliku koeraga. See tähendab, et koer võib ohustada ka järelevalvet teostavat ametnikku. Kuidas on teie arvates võimalik teostada väljaõpet, et ette valmistada ametnikke just selleks, et nemad oleksid valmis kokku puutuma ohtliku koeraga? Kuidas nemad võiksid tagada oma ohutuse sellisel juhul?

Jah, see on väga hea küsimus. Loomulikult on teatud olukordi, kus ilmselt on omavalitsusel vaja leida võib-olla väljastpoolt omavalitsust inimesed, kes appi tulevad. Ka avalikes debattides on viidatud sellele, et piltlikult öeldes on politseil õigus teenistusrelva kasutada. Aga kui me vaatame relva kasutamise reegleid, siis näeme, et see on väga äärmuslik meede. Seda kasutatakse ainult kõige viimase abinõuna, eks ole, juhul kui tõesti on kas politseiametniku või kõrvalseisjate elu ohus. Relva kasutamisega omakorda kaasneb oht. Kindlasti me ei soovi, et mingi olukord laheneks sellisel viisil, me soovime, et kõik laheneks inimlikult. 

Ja ma tahaks loota, et selle eelnõu tulemusel [väheneb] nende koeraomanike arv, kes praegu kogukonna palvetele ei reageeri, midagi ette ei võta. Kui on teada, et omavalitsuse ja lõpuks ka politsei abil on võimalik minna kuni selleni välja, et omanikult võetaksegi koer ära, et päriselt saabki selle olukorraga tegeleda, siis loodetavasti omanikud hakkavad rohkem vastu tulema eelkõige oma naabrite, aga ka kogu kohaliku kogukonna palvele hoolitseda oma lemmiklooma eest.

Ja Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Teise küsimusega ma küsin seda, kas te vaatasite kohtupraktikat ka. Õigupoolest kohtupraktika võtmes on lemmiklooma käsitletud kui eset ehk asja tänase seaduse tähenduses. Sageli on need väärkoheldud loomade menetlused jõudnud kohtupraktikas selleni, et omanikku ei karistata, sellepärast et tegemist on asjaga. Kui nüüd see kanda üle teie [pakutud] menetlusnormi, et põhimõtteliselt võiks hakata selle asja [omamise] eest inimesi trahvima, siis ma ei tea, kas see kohtupraktikas on kohaldatav samaväärselt või ei. Kas te seda natukene uurisite? Seda esiteks. 

Ja teiseks, ma saan aru, et kohalikul omavalitsusel on ülesanne [lahendada probleem] koos politseiga, aga omavalitsusele jäävad kulud. Mitte et trahvi peaks tegema sellepärast, et omavalitsusele tulu saada, aga ma saan aru, et kui see trahv või sunniraha määratakse, siis see laekub riigieelarvesse ja kohalik omavalitsus ei saa sellest sentigi.

Ma alustan lõpust. Ei, sunniraha määramise eesmärk ei ole kuidagi nagu eelarvet täita või et leida siit Eesti omavalitsustele lisatuluallikaid. Küllap see nõuaks omavalitsuste rahastamises süsteemsemaid muudatusi, kui see eelnõu pakub. See ei ole fiskaalpoliitiline eelnõu. 

Mis puudutab kohtupraktikat, siis me ei ole Tiit Maraniga otseselt sellesse süvenenud. Küll aga on olnud nii õiguskantslerilt kui ka seotud osapooltelt kuulda olnud arvamusi – ja tegelikult ka komisjonis seda küsimust käsitleti –, et tõepoolest, mõte ongi selles, et õigus oleks selge ja oleks need vaidluskohad kõrvaldatud. Et edaspidi, kui omavalitsus sekkub, ta oleks õiguslikult kindlal jääl. Ja sellele on ka õiguskantsler, nagu me seletuskirjas viitame, tähelepanu juhtinud, et tegelikult tuleks see ühemõtteliselt seadusesse kirja panna. Kui on õigus kehtestada mingid eeskirjad, siis peab olema ka õigus neid eeskirju jõustada, ja see õigus peab tulenema seadusest.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on kaks küsimust. Üks on see, et äkki te seletaksite veel hästi lihtsalt ära, mis õigused juurde tekivad nende tõsiste probleemide lahendamiseks ehk reaalselt sekkumiseks olukordades, kus lemmikloomad kedagi ründavad ja lahendusi pole. Siis saaks aru ja ehk võtta maha need väited, et ka praegu saab sekkuda, aga ei taheta. Mis juurde tuleb? 

Ja teine pool. Teema on tõsine ja sihuke poliitmängurlus mulle tõsiste teemade puhul ei meeldi: et kes jõudis ette, kes teeb või ei tee või mida me ootame või ei oota. Seega on ka küsimus, kas Piret Hartman tuleb oma eelnõuga või läheb see eelnõu edasi. Te olete ühest erakonnast ja ma tahaksin ikkagi selgust saada, millal see probleem lahendatud saab ja missuguse eelnõu kujul. [Tähtis on] just see, et probleem leiaks lahenduse, mitte see, kes selle ära teeb. 

See ei ole kuidagi olnud ei minu ega Tiit Marani eesmärk, et, ma ei tea, just meie peame olema [algatajad], et see peab olema just meie eelnõu. Küsimus on lihtsalt selles, et suure tõenäosusega Vabariigi Valitsus päris selle üksikküsimust käsitleva eelnõuga siia Riigikokku ei tule. Kui Vabariigi Valitsus algatab kohalike omavalitsuste korraldust puudutava seaduse muudatuse, siis küllap see on märksa mahukam, kaalukam ja strateegilisem vaade omavalitsuste arengule. Selle üksikküsimuse lahendamiseks, tõepoolest ma arvan, on see eelnõu kõige parem viis seda teha. See probleem on küllalt selgelt piiritletud, see ei ole kuidagi seotud mingite muude omavalitsuse elu küsimustega. See on küllalt selgelt piiritletud küsimus. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei või selle eelnõu menetlusega minna lõpuni, võtta ta vastu ja anda omavalitsustele need õigused. 

Nüüd, te küsisite, mis siis täpselt muutub. Tegelikult see eelnõu on tõesti hästi lihtne, seal ei ole nagu midagi keerulist. Punkt üks: seadusesse tuleb paragrahv, mis ütleb, et omavalitsusel on õigus teha riiklikku järelevalvet lemmikloomapidamise eeskirjade täitmise üle. Teine punkt on see, et kui ettekirjutus on täitmata, siis on õigus rakendada sunniraha. Selle ülemmäär on seadusesse kirjutatuna 6400 eurot. Ja siis saab omavalitsusüksus kohaldada korrakaitseseaduse teatud punkte, näiteks küsitlemist, dokumentide nõudmist, isikusamasuse tuvastamist. Vahetu ohu tõrjumiseks võib valdusesse siseneda, valdust läbi vaadata, vallasasja hoiule võtta, hoiule võetud vallasasja müüa või hävitada. 

Ja mis on väljas: korrakaitseseaduses on ka vahetu sund, seda õigust kohalik omavalitsus ei saa. Ehk siis piltlikult öeldes, kui tekib näiteks olukord, kus omanik ütleb, et ma ei anna seda koera, kuigi on konfliktne olukord, siis tuleb kaasata juba politsei. Seda õigust omavalitsus ei saa. Ei Tallinna korrakaitseüksus ega ükski teine Eesti omavalitsus ei saa õigust minna jõuga midagi sellist tegema. See on vastus. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Mul tekkis üks lisaküsimus teie vastuseid kuulates. Esimene küsimus on see, kas need 600 rünnet või probleemi on olnud kõik seotud väljakutsetega, mis puudutavad koerapidamist, või on seal ka see statistika, mis kajastab pöördumisi Põllumajandus‑ ja Toiduameti poole järelevalve tegemiseks, kas loomade heaolu on tagatud. Me räägime siin palju ründest, aga räägime ka heaolust. Nüüd te ütlesite, et kohalikud omavalitsused peaksid võtma üle riikliku järelevalve. Mida te sellega öelda tahtsite? Kas te tahate öelda seda, et kohalik omavalitsus hakkab Põllumajandus‑ ja Toiduameti asemel tegema ka seda järelevalvet? Miks ütlesid loomade heaolu eest seisvad esindusorganisatsioonid selle eelnõu väljatulemise peale – ma nüüd refereerin hästi laia pintsliga –, et see on nagu lahtisest uksest sissemurdmine ja see sellisel kombel probleemi päriselt ei lahenda? Siin tuli välja see, et peaks terviklikult vaatama probleeme, mitte ainult neid ründeid.

Aitäh! Alustan lõpust. Väide, et see on lahtisest uksest sissemurdmine, meie hinnangul ei ole päris täpne. On siiski kaks eri asja: üks puudutab looma enda heaolu, õigusi, tema huvide kaitset, kui nii võib öelda, ja teine puudutab, kuna me räägime kohaliku omavalitsuse korraldusest, kohaliku kogukonna, seal elavate inimeste huvide ja turvalisuse kaitset. Siin toodi ju näiteks see Lagedi juhtum. 

Ja siit ma jõuan selle juurde, millega te alustasite. Te küsisite, et kui me rääkisime nendest väljakutsetest, siis mis laadi väljakutsetest me räägime. Tõepoolest, me spetsiifiliselt uurisime PPA-lt just nimelt seda, kui palju on olnud väljakutseid, mis on seotud ohtlike koertega. Siin tuleb täpsustada, et see ei tähenda ainult seda, et mõni koer tingimata on kedagi rünnanud või üritanud rünnata. Peame silmas ka selliseid olukordi, kus koer käitub ähvardavalt, tekitab inimestes hirmu. Eriti juhtub seda maapiirkondades, aga tegelikult hiljuti oli samasugune juhtum Põhja-Tallinnas Kalamajas, kus inimesed ei julge mingil tänaval, mingil teel jalutada või ei julge sinna oma lastega minna või lapsed ei saa koolist koju tulla otseteed, peavad ringiga minema, sellepärast et kusagil tee peal on mõni koeraomanik, kelle koer pääseb välja või ongi lahtiselt ja käitub ähvardavalt ja tekitab inimestes hirmu. Sellisel juhul politsei peab reageerima. Need ei ole ainult juhtumid, kus juba on toimunud rünnak või midagi sellist. Seda laadi väljakutsetest räägime. 

Ma ütlen veel kord, et kui inimesed pöörduvad aastas sadu kordi, üle poole tuhande korra politsei poole, siis kujutage ette, kui palju neid olukordi tegelikult on. Tervisesportlasena – ma sõidan jalgrattaga väga palju – ma võin teile öelda, et see on väga tavaline Eestis, et kui kuskil maakohas sõidad, siis mõni koer ajab sind vahepeal taga. Siiamaani olen alati mina võitnud, ma olen olnud kiirem kui koer. Ja ma ei ole [neil kordadel] seisma jäänud, ma ei ole hakanud helistama politseisse, vaid olen trenni jätkanud. Tegelikult on neid juhtumeid Eestis aasta jooksul olnud palju-palju-palju-palju rohkem kui need 600, mis meile PPA teada andis.

Ja Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Raimond! Väga hea eelnõu, sest KOKS vajab juba ammu uuendamist, ootame seda pikisilmi. Samas, kes seda tööd hakkab tegema? Omavalitsuses, kus ei ole mupot, on selleks ametnik, kes on tihtipeale naisterahvas. Aga vahetevahel on ju mitte ainult koerad agressiivsed, vaid kahjuks ka koeraomanik on sama agressiivne. Kuidas see vaene naisterahvas, see ametnik saab hakkama, kui omavalitsustes enam politseid ei ole? Toon näiteks Maardu linna. Uuest aastast pidi meie politseijaoskond kolima Tallinna linna. Meie omavalitsus pakkus oma ruumid, me lahendasime selle küsimuse ja meil politsei, ikka mõni inimene, jäi linnas alles. Aga kuidas teised omavalitsused – ma ei tea, ükskõik milline omavalitsus – peaks sellega hakkama saama, kui seal ei ole politseinikke? Kuidas see vaene naisterahvas sellega peaks hakkama saama?

Aitäh! Olukordades, kus koeraomanik kuidagi ise ka on agressiivne, ei olegi teist võimalust. Tulebki omavalitsustel kaasata politsei. Ma tulen tagasi selle juurde, mida ma vastasin teie kolleegile. Tegelikult see probleem on juba olemas ja üle Eesti, me saame aru, kohalikud omavalitsused nagunii sellega tegelevad. Kui inimesed pöörduvad, siis omavalitsusel on kohustus neile vastata. Sellele küsimusele tuleb tähelepanu pöörata ka täna. Selle eelnõuga ei anta neile täiendavaid ülesandeid, vaid vastupidi, antakse neile selged õigused. Kui on eeskiri kehtestatud, siis eeskirja täitmise üle võib teostada järelevalvet. Ja kui inimene eeskirja ei täida, on võimalik teda mõjutada. See ongi asja mõte: olemasolevale tööle, mida täna nagunii juba tehakse, tuleb anda selge õiguslik vundament.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel näha, kui tõsiselt kolleegid seda küsimust arutavad. On palju küsimusi olnud, järelikult on see oluline teema. 

Komisjon arutas käesolevat eelnõu 20. jaanuaril. Kohalike omavalitsuste tagasiside võib kokku võtta nii, et nende jaoks on oluline õigusselgus, kus nad võivad sekkuda ja kus nad ei või sekkuda. Selleks, et muuta nende isikute loomapidamiskultuuri, kes ei võta tõsiselt ohtu, mida nende koduloom endast teistele kogukonna liikmetele kujutab, peavad olema seaduses selgelt määratletud sekkumise võimalused. 

Arutati probleemi, et KOV-id saavad kehtestada loomade pidamise eeskirjasid, aga ei saa kontrollida nende eeskirjade täitmist. Sellega seoses toodi välja, et inimeste põhiõigused on piiratud, kui mõnel tänaval on agressiivse loomuga loom, kelle tõttu ei julge inimesed seda teed kasutada. See piirab nende liikumisvabadust. 

Arutati, kas eelnõu peaks laienema rohkematele koduloomadele, näiteks ka krokodillidele, kes on samuti võimelised füüsilist kahju tekitama, kuid leiti, et peamised juhtumid on koertega ja harvem ka kassidega. Muude loomaliikidega probleeme laialt ei ole.

Arutati veel selle üle, kas peaks teatud koeratõugude puhul kehtestama loataotlused nende omamiseks. Nende koerte perre toomisel oleks kohustuslik läbida koolitus, et loom ei ohustaks omanikke ega ka teisi inimesi. 

Siin käis täna läbi teema, et vanasti koheldi seaduse mõttes looma kui asja. Nüüdseks on see praktika muutunud ja vastavalt loomakaitseseadusele loomad ei ole asjad, vaid tunnetavad olendid, ja loomadega seotud toimingud, näiteks nende äravõtmine, müümine ja hävitamine, mis siit läbi käis, peavad olema läbi viidud tulenevalt loomakaitseseadusest, mitte korrakaitseseadusest.

Komisjon otsustas esimese lugemise lõpetada. Ja muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt seadusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Aleksei Jevgrafov, ma kahjuks ei saa teile kolmandat küsimust anda, sellepärast et kokku saab esitada kaks küsimust (Naerab.), te olete oma õlekõrred juba ära kasutanud. Ma hea meelega annaks teile, aga ma ei saa seda erandit kahjuks teile lubada. Seega, lugupeetud ettekandja, küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised esimese lugemise puhul on fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Ja auväärt kolleegid! Teemat, mis puudutab seda ettepanekut, käsitles Raimond tegelikult nii pikalt, et mul ei ole mõtet hakata seda uuesti rääkima. Aga ma tooks natukene suurema, üldisema pildi sellesse juttu. 

See, millest me tegelikult räägime, on kahe looma – inimese ja koera – omavahelised suhted ja kuidas see mahutub meie kultuuri- ja sotsiaalsesse skeemi. See pikaajaline side, mis on inimese ja koera vahel, on vastastikuselt kasulik. Ja selle tekkimise alus on midagi taolist, mida bioloogias nimetatakse mutualismiks: see peab olema mõlemale liigile kasulik. Kui see ühele ei ole kasulik, siis nimetatakse seda parasitismiks. Aga seesama side, millest me praegu räägime, [pidades silmas] väikest detaili, side inimese ja koera vahel tekkis nii ammu, et sellist eluvormi nagu koer ei olnud olemas. Oli olemas hunt. Hundist koera saamise lugu on tegelikult äärmiselt pikk: arvatavalt üle 25 000 aasta. Ta on üks vanimaid koduloomi, inimkaaslejaid. Ja millal nüüd täpselt see muutus toimus, muidugi me ei saa öelda, sest muutused on järkjärgulised.  

Aga jagan teiega oma kogemust. Kui Rein Maran tegi filmi "Laanetaguse suvi", siis selle filmi tegemise ajal kasvatati üles kaks peategelast – hundikutsikat. Olen nendega mänginud siis, kui nad olid väikesed, ja siis, kui nad olid üsna suured. Nad olid üsna koeralised, aga mitte päris, sest midagi oli neis hoopis teistsugust: nad olid mängulised, tugevad, isepäised. Ega ilmaasjata ei öelda, et hunt vaatab ikka metsa poole, aga mis hetkest hunt enam ei vaata metsa poole ja muutub koeraks, kes vaatab kodu poole, seda on tõesti raske öelda. Selge pole seega see, millal hundist tegelikult koer sai, ega ka mitte see, kus kohas sai: kas Euroopas või Aasia idaosas. Teadlased pakuvad erinevaid variante. Ei ole ka teada, kas see tekkis mitmetel kordadel või ainult üks kord. Aga jäägu see kauge ajalugu meist eemale.  

Selle 25 000 aasta jooksul, kui inimene ja koer on koos eksisteerinud, on tekkinud hundist koera näol uskumatu mitmekesisus. Kodukoera vormide mitmekesisus on täiesti pöörane. No kui mõelda kas või mastifi peale, kes on üks raskeimaid koeri – kaalub kuni 90 kilo, on raskem kui mina –, või siis teise poole pealt imetilluke chihuahua, kelle pikkus on 12 cm ja kes mahuks ära 10-eurose peale. Nii vähemalt räägib Guinnessi rekordite raamat. Tõuge on palju, 400–500, keegi täpselt ei tea, aga neid on tõesti palju.  

Aga nüüd siis koera ja inimese suhete juurde, mis on oluline teema, et laiemalt mõista seda probleemi, mida me tahame lahendada. Nendel suhetel on kaks poolt. Esiteks see pool, mis on koera sees hundist. Koer on seltsinguline, hierarhiline. Talle on oluline see, kes on seltsingukarja juht ja kas ta saab seda karjajuhti usaldada ja tänu sellele aktsepteerida. Ja teine on kultuuriline pool, inimese kultuuriline pool, mis väljendub kahes asjas: inimese suhtumises looma ja looma mõistmises, aga ka selles, kuidas ta suudab koera paigutada meie kultuuri- ja sotsiaalses keskkonnas välja kujunenud normidesse. Need on seotud ja olulised. 

Meie tänases, lääne tüüpi heaoluühiskonnas, kuhu ka Eesti on sügavalt sisse läinud, on koera roll muutunud. Kunagi oli koer inimese abiline, mõlemad pooled said suhtest kasu. Tänasel päeval on see võib-olla säilinud ainult jahikoerte ja teenistuskoerte pidamisel. Meil on tekkinud uus vorm. Koer on lemmikloom. Nagu loomaarst Tiina Toomet ilusasti on sõnastanud: koer võetakse sõbraks ja kaaslaseks. Koera võtmine sõbraks ja kaaslaseks toob kaasa suure kohustuse. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See toob kohustuse. Inimene peab olema koerale vastutustundlik ja empaatiline juht, kes aitab koeral mõista, kuidas meie keerukas sotsiaalses keskkonnas tõrgetega hakkama saada. Ta peab aitama koeral mõista, mida tohib ja mida ei tohi. Koera intelligentsus võimaldab seda suurepäraselt. Küsimus on teinekord ainult selles, kas koera omanik, inimesest sõber ja kaaslane, sellest aru saab. Enamikul juhtudel loomulikult loomaomanikud saavad sellega suurepäraselt hakkama ja õpetavad nii pereliikmetele kui ka ühiskonnale tervikuna, kuidas teistesse eluvormidesse empaatiliselt suhtuda. Paraku on selle ülimalt positiivse pildi juures ka neid üksikuid, kes ei suuda mõista koera vajadusi ja paraku ka mitte sotsiaalseid norme, mille raamesse koer peab mahtuma. Ja seda peegeldavadki ajakirjanduses kajastatud koeraründed, milles ei ole süüdi koer, vaid eelkõige peremees, kes ei oska oma loomaga ringi käia. 

Seni on omavalitsused, nagu meie uuringud on näidanud, tõesti olnud üsna võimetud tekkinud õnnetusi ära hoidma. Lihtsalt neil ei ole seda jõuõlga, mille abil ennast kuuldavaks teha. Seda me tahame anda selle muudatusega. Esitatud seaduseelnõu, seaduse muutmise eelnõu, teeb selle võimalikuks, et me saame neid väheseid [mõistmatuid] koeraomanikke mõjutada, aga mis veel olulisem: võtta ära vari teistelt koeraomanikelt, et nad toimetavad kuidagi millegagi, mis ei ole aktsepteeritav. See lihtsalt ei ole tõsi. 

Ma loodan, et Riigikogu mõistab sellise seadusemuudatuse vajalikkust täpselt samamoodi kui need arvukad inimesed, kes minuga on ühendust võtnud ja ütelnud, et, Tiit, sa oled õigel teel, Raimond, sa oled õigel teel. Nii peab toimetama. 

Ja viimaks siis see küsimus, kas või miks sellega kiirustada. Tuleb ju ühel hetkel see seadus [niikuinii] välja. Ma arvan, et peab kiirustama. Kui me seda ei tee praegu, siis ühel hetkel me oleme kummalises olukorras, et seadus on [viimaks] tulnud, aga vahepeal on olnud rünnakud ja paratamatult tekib küsimus, miks me varem seda asja ei lahendanud. Aitäh!

Suur tänu! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuur on väga oluline ühiskonna toimimise element ja lemmikloomapidamise kultuur on kahtlemata lahutamatu osa sellest. Siin saalis me oleme väga palju rääkinud loomade heaolust, peaasjalikult sellest, et Euroopa direktiiv seda nõuab – küll on [silmas peetud] põllumajandusloomi, küll muid loomi. Aga lemmikloomapidamise kultuur algab mitte niivõrd seadusest, kuivõrd peremehest. Peremehest, kes otsustab endale lemmiku võtta. Ja tegelikult vastutus lemmiku võtmise eest ongi otsast lõpuni sellel peremehel, sellel perekonnal.

Häda on lihtsalt selles, et kui te, head töökaaslased, võtate lahti statistika, kui palju aastas satub loomi sinnasamma kodutute loomade varjupaika ja kui palju neist eutaneeritakse, kui palju neid sotsialiseeritakse, kui palju neid antakse kodudesse tagasi, siis me näeme selle probleemi ulatust. Ja just nimelt selles on see suur mure. Ma suhtun ebalevalt sellesse, et me saame ründeprobleemi lahendada kohaliku omavalitsuse [korralduse seaduse muudatuse] jõustamise abil. Olles olnud ka ühe omavalitsuse juht viis aastat, [ma tean,] et tõepoolest, ammustel aegadel oligi loomapidamise kultuur selline, et koeri peeti enamasti õues ketis. Nüüd see olukord on muutunud, aga ma arvan, et inimese jaoks on täpselt samaks jäänud küsimus, kuidas määrata vahetut ohtu.

Kuidas määrata vahetut ohtu? Me keskkonnakomisjonis alles rääkisime vahetu ohu hindamisest ohuolukorras metsloomade puhul. Metsloomade psüühika on teistsugune, nad ei ole inimesega harjunud ja vahetut ohtu on nende puhul lihtsam hinnata. Aga koduloomad ongi tegelikult harjutatud inimestega kokku elama ja nende puhul vahetut ohtu hinnata on märksa keerukam.

Võtame näiteks mõne situatsiooni ja püüame mõelda, mida see uus õigusruum annaks omavalitsusele, annaks sellele vahetu ohu tundjale. Kui on näiteks selline olukord, et iga päev, kui ma [naabri] aia tagant mööda lähen, koer haugub mu peale, ründab justkui aeda, on ärevas olekus, siis põhimõtteliselt see seadusemuudatus annab mulle õiguse, ma saan aru, pöörduda naabermaja elanikuna kohaliku omavalitsuse poole. Võin teha pöördumise, et palun võtke midagi ette, ma tunnen vahetut ohtu. Mida kohalik omavalitsus selle peale teeb? Ilmselt informeerib seda majapidamist: "Tere! Kuulge, palun võtke midagi ette, teie koer tundub mingile osale ühiskonnast ohtlik." Võimalik, et see pere ütlebki, et okei, me peame koera hakkama rohkem siseruumides pidama. Aga samal ajal teiselt poolt me teame, et looma elu lahutamatu osa on väljas liikumine. Ta peab saama liikuda, oma stressi maandada. Kui sa paned looma kinnisesse ruumi, siis tema stressitase kasvab veelgi. Ja tegelikult, kui ta haugub, lärmab seal aia taga, siis noh, ühe korra teed hoiatuse, teist korda teed hoiatuse, kolmandal korral põhimõtteliselt võiks hakata tegelema sunniga. 

Mulle tundub, et siin tekibki eriline olukord, et kohalik omavalitsus justkui peab probleemiga tegelema. Kuskil keegi tunneb vahetut ohtu, aga mis see lahendus on? Mulle tundub, et tegelikult me ei lähe lahendusele lähemale, vaid me tekitame võimaluse esitada kaebus, millele järgneb menetlus. Ja lõpptulemus on nagu ähvardus või siis selle pere ebameeldivasse olukorda panemine. Aga ma ei tea, mulle tundub, et me peaksime ühiskonnana liikuma rohkem selles suunas, et kui perre lemmikloom võetakse, siis [antakse endale päriselt aru], millised on [sellega kaasnevad] kohustused ja vastutus. Esimene asi on see, et sellele loomale pannakse kiip, ta pannakse lemmikloomaregistrisse, temaga käiakse koolitusel. Noh, see on vast see …

Ma ei tahaks teid katkestada, aga kas soovite lisaaega?

Palun üks minut.

Üks minut lisaaega, palun!

… millega peaks iga lemmikloomapidaja tegelema. Aga kuna ühiskonnas on probleem, teema on tõstatunud, arutame. Kindlasti arutamine toob mõningast selgust. Aga hetkel sellist täielikku kindlust minus isiklikult ei ole, et see pakuks lahendust. Pigem see näitab, et me tegeleme, aga ma ei usu, et see suudab tegelikku olukorda seadusandlikul tasemel ja praktikas muuta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, aga kuna Raimond Kaljulaidi seisukohti mainiti, siis teil on võimalus vastusõnavõtuks. Raimond Kaljulaid, palun! 

Jaa, aitäh teile! Kuna Tiit Maran isegi mainis mind nimeliselt, siis ma …  

Jah, põhimõtteliselt küll, aga teid ja teie seisukohti mainiti. 

Aga ma sooviksin vastata härra Metsojale. Kindlasti me jätkame menetluse käigus läbirääkimisi ja me hea meelega ka teie fraktsioonile kõike tutvustame. Aga just nimelt, selle eelnõu tugevus ongi selles, et kui me räägime, kuidas me teame, et koer on ohtlik – see tegelikult on defineeritud läbi nende eeskirjade. Eeskirjad kohalik omavalitsus kehtestabki muu hulgas ka selleks, et koerad ei häiriks naabreid ja ei oleks ohtlikud, et oleks välistatud nende lahkumine oma territooriumilt. Kui koeraomanik ei täida neid eeskirju, eriti punkte, mis on kehtestatud selleks, et tagada naabrite ja möödakäijate, teiste inimeste ohutus, siis tekibki ohtlik olukord. Lähtepunktiks on ikkagi omavalitsuse poolt tema autonoomia piires, tema volikogu poolt, tema juhtide poolt kehtestatud eeskirjad ja nende täitmise järelevalve. Seal ei ole sellist suurt subjektiivsust, kui härra Metsoja kardab. Kohalik omavalitsus hindab seda, kas tema eeskirju täidetakse või mitte. Ainult siis saab määrata sunniraha või midagi muud ette võtta. Kui eeskirjad ei keela mingeid tegevusi, siis järelikult need on lubatud ja siis ei ole ka sekkumise võimalust. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 537 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. veebruar kell 17.15. 

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 533. See on selle teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mihkel Leesi. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Nimetatud eelnõu algatas Vabariigi Valitsus eelmise aasta 4. novembril. Laias plaanis on eelnõul kaks eesmärki. Soovitakse tagada siseriikliku õiguse kooskõla Euroopa Liidu õigusega, tehes vastavad seadusemuudatused Euroopa Liidu üldise tooteohutuse määruse kontekstis. Ühtlasi ajakohastatakse akrediteerimistasude regulatsiooni, et kõik akrediteerimistegevused, mida tehakse, oleksid õiglaselt ja läbipaistvalt tasustatud. 

Esimene lugemine toimus eelmise aasta 12. detsembril. Muudatusettepanekuid tähtajaks ei esitatud ei Riigikogu liikmete, fraktsioonide ega ka teiste komisjonide poolt. Komisjon teavitas eelnõu menetlusest ka väga erinevaid huvirühmi, mida ma ei hakka praegu kõiki ükshaaval ette lugema. Tagasisidet saime kahelt huvirühmalt: Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt. Nemad ka eelnõu kohta vastuväiteid või täiendavaid kommentaare ei esitanud.

Komisjonist, tõsi, tuli eelnõu kohta viis muudatusettepanekut, mis kõik on, võiks öelda, äärmiselt tehnilist laadi. Lisati üks või teine täpsustav sõna vahele või siis muudeti punktide numeratsiooni. Ma neid ka eraldi ette kandma ei hakka, välja arvatud ehk viies muudatusettepanek, mille puhul me leidsime, et menetlustempost tulenevalt on vajalik akrediteerimist käsitlevate sätete jõustumise aega muuta. Kui alguses oli plaan, et need sätted jõustuvad käesoleva aasta 1. jaanuaril, siis arvestades menetlustempot, me jõustame need sätted 1. juulil 2025. See võiks olla piisav aeg selleks, et Eesti akrediteerimiskeskusel on võimalik teha vajalikud ettevalmistused ja klientidele neid taustareegleid tutvustada. Aga muidugi neid taustareegleid tegelikult on juba tutvustatud. 

Komisjon võttis teise lugemise ettevalmistamisel vastu kolm otsust. Esimene otsus: võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänasel päeval, konsensuslikult. Teine otsus: teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult. Kolmas otsus: juhul kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 19. veebruaril käesoleval aastal. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on esitatud, nagu me ettekandest kuulsime, viis muudatusettepanekut. Neist esimene on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine on esitatud samuti majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas, esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas, esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja viies, esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 533 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 533 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu 560. See on selle esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Hea Riigikogu! See on äärmiselt oluline eelnõu selle tõttu, et karistamine, karistamiseni jõudmine, selle põhimõtte tagamine, et süütut inimest kuidagi riigi jõuga süüdi ei tunnistataks, aga ka selle tagamine, et süüdi olev inimene saaks õiglase karistuse ja ohvrite jaoks oleks õiglus jalule seatud ja et me jõuaksime vajadust mööda heidutavate karistusteni, et inimesed kurja ei kavandaks või vähemalt seda täide ei viiks – kõik need on äärmiselt olulised küsimused Riigikogus arutamiseks.

Tegemist on ühe osaga kohtureformist, mis lisaks nendele põhimõttelistele väärtusküsimustele tegeleb sellega, et vähendada kohtute koormust. Ja kui me mõtleme, siis juba umbes 4000 aastat on meil kirjalike allikate järgi, alates Hammurapi seadustest Babüloonias, tegelikult süüdistatava mõistuspäraste õiguste tagamisega tegeletud. Ma väga loodan, et ka Riigikogus tuleb nendel teemadel pikk ja põhjalik arutelu. 

Ühtlasi soovin väga tänada Justiits- ja Digiministeeriumis karistuspoliitikaga [tegeleva] talituse ametnikke eesotsas talituse juhataja Andreas Kanguriga, kes on selle eelnõuga pikalt ja põhjalikult tööd teinud.

Sissejuhatuseks nimetan seda, et kuigi me räägime siin kriminaalasjade menetlemise kiirendamisest, siis tegelikult esimese astme kohtus oli eelmisel aastal keskmine kohtumenetluse kestus kriminaalasjade puhul 61 päeva. Maailma vaates on see väga hea näitaja. Rõhutada tasub vast sedagi, et umbes neli viiest kohtuasjast lahenes eelmisel aastal kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluses kulus otsuseni jõudmiseks keskmiselt vaid 33 päeva. Samal ajal me näeme seda, et tegelikult on meil viimasel ajal keskmine kohtumenetluse kestus tõusnud: 41 päevalt 2016. aastal on see pikenenud 66 päevani. Samal ajal aga on asjade üldine arv vähenenud 7786 asjalt 2016. aastal 3152-ni ehk rohkem kui poole vähemani. 

See ütleb meile seda, et kui asjade arv väheneb, aga menetluse pikkus samal ajal kasvab, siis menetlused on üha keerulisemad, üha rohkemate osalistega ja võtavadki ühelt poolt paratamatult rohkem aega. Teiselt poolt vast on kõik kursis niinimetatud Tallinna Sadama kaasusega, mille puhul inimeste õiglustunne sai selle pika venitamise tõttu riivatud. See eelnõu, mida teile esitlen, [võtab] ära terve rea seniseid võimalusi kohtuasju venitada.

Kahjuks mitte ainult Tallinna Sadama kaasuses, vaid ka muudes kaasustes on olnud peamine menetluse venitamise võimalus see, et kõigepealt ei ilmuta kohale ja esitatakse hiljem arstitõendeid, mis võivad olla tegelikult antud olukorras, kus arst pole patsienti üldse üle vaadanud. Ja kui me mõtleme seda, et Eestis on umbes 350 000 inimest, kes võtavad igal hommikul vererõhu alandamise ravimit, ja kui sa jätad selle hommikul võtmata, ongi sul kohe vererõhk nii kõrge, et sa saad jätta kohale ilmumata. Niimoodi on tõesti väga lihtne menetlust venitada ja aegumist oodata. 

Teine venitusviis on olnud kaitsjate poolt erinevate üllatustõendite esitamine kohtulikul uurimisel, samuti on süüdistatavad kasutanud võimalust kaitsjaid sageli vahetada. Kuna uus kaitsja peab alati ennast asjaga kurssi viima, siis ka see teeb menetluse pikaks. 

Tutvustangi teile peamisi muudatusi, mis teie ees on. Kuna eelnõu on pikk ja põhjalik, siis ma kõiki muudatusi ei käsitle, üksnes kõige olulisemaid. Üks probleem on olnud selles, et praegu kehtiva seaduse järgi tuleb kohtus uurida tõendeid absoluutselt kõige kohta, isegi selliste asjaolude või kuriteoepisoodide kohta, milles tegelikult vaidlust ei ole ja millele süüdistatav vastu ei vaidle. Eelnõuga seadustatakse omaksvõtt ja juhul, kui osapooled on kokku leppinud, et mõnes asjas vaidlust ei ole, siis saab oluliselt kiiremini sellest kohast edasi minna. 

No kaitsjate sagedase vahetamise abil kohtuasja venitamist ma juba nimetasin. Selle lahenduseks saab kohus võimaluse määrata riigi õigusabi korras asenduskaitsja paralleelselt põhikaitsjaga, kui kaitsja ei ole mingil põhjusel suuteline ebamõistlikult pika aja jooksul oma kalendrist näiteks leidma sobilikku aega kohtuistungiteks või ei saa muul põhjusel kohale tulla. Samuti pannakse kaitsjale kohustus kliendisuhte lõppemisest viivitamatult teada anda. Ka see aitab menetlustoimingute puhul vähendada seni praktikas ilmnenud üllatusi, kus isik küll ilmub kohtusse kohale, aga alles siis teatab, et tal kaitsjat ei ole, ja kaitsja määramiseks tuleb menetlustoiming edasi lükata. 

Probleeme on palju olnud ka sellega, et süüdistatav ei tule kohale. Teatavasti on üle maailma see põhimõte ja ka meie põhiseaduses loomulikult, et süüdistataval on õigus olla kohtus oma asja arutamise juures. See on üks õiglase kohtumenetluse alusgarantiisid. Aga nagu ma alguses nimetasin, meil lähevad kohtuasjad üha keerulisemaks ja korraga on üha rohkem süüdistatavaid kohtus, nii et kui üks süüdistatav ei ilmu kohale, mõjutab see ka ülejäänud süüdistatavate jaoks kohtu kriminaalmenetluse venimist. Ja kui on mitu süüdistatavat ja nad järjepanu puuduvad, siis võib viivitus venida nii pikaks, et satubki ohtu kriminaalasja arutamine mõistliku aja jooksul. 

Lahendusi on pakutud eelnõus mitu tükki. Näiteks selgemalt sätestatakse video vahendusel osalemine. Sellisel juhul loomulikult peab olema süüdistatava kaitse õigus tagatud, peab olema tagatud ka kaitsja turvaline ühendus süüdistatavaga ja süüdistatava võimalus pidada kogu kohtuliku arutamise vältel nõu oma kaitsega. Ja kui tegu on lihtmenetlusega, siis süüdistatava ja kaitsja omavaheline suhtlemine kohtuistungil kaasaegsete sidevahendite vahendusel peaks olema enamasti aktsepteeritav. 

Lisaks, kuna meil video vahendusel peetavad kohtuistungid, mis teatavasti koroonakriisi ajal laialdaselt kasutusele võeti, on osutunud paljudel juhtudel väga praktiliseks ja mõistlikuks, siis me vaatame ka seda, kuidas luua paremaid võimalusi kohtumajas ka pealtvaatajatele ja kuidas osaleda saab ka inimene, kellel endal videoseadet ei ole. 

Veel luuakse võimalus kriminaalasja arutada ka sellisel juhul, kui süüdistatav on täiesti sõnaselgelt, konkreetselt väljendanud seda, et ta ei ole mingil juhul huvitatud selle kohtuasja arutamise juures olema. Kohus peab ikkagi olema täiesti kindlalt veendunud, et süüdistatav ei ole kergekäeliselt oma võimalustest loobunud. 

Ja kolmandaks seadustatakse võimalus arstitõendi välja andnud arsti ülekuulamiseks. See võib esiotsa kõlada ehmatavalt, aga tõepoolest, seadusemuudatus näeb ette, et tervishoiutöötajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, kui ütlused puudutavad sellise isiku tervist, kes väidab, et tema vilets tervislik seisund on mõjuvaks põhjuseks kohtusse mitte ilmuda. Nii et kohtud saavad ka õiguse kontrollida ja täpsustada tervisetõendites sisalduvaid andmeid. Ja kõike seda ikka selle nimel, et pahatahtlik venitamine oleks senisest rohkem välistatud. Aga loomulikult, kui inimesel on tõesti tõsine tervisehäda, siis on igati asjakohane, et istungid edasi lükkuvad. 

Selle huvides, et kohtutes saaks asjad kiiremini just kannatanute jaoks lahendatud, on võimaldatud seda, et kriminaalmenetluse käigus saab samasse asja liita samaaegseks läbivaatamiseks ka tsiviilhagi. Sellega on mõeldud seda, et kuriteoga kahjustada saanud hüveolukord taastatakse. Samal ajal on see seaduse paragrahv praeguses kriminaalmenetluses jätnud lahti võimaluse esitada kõikvõimalikke nõudeid. Praktikas on ette tulnud selliseid olukordi, kus tegelikult esitatakse selliseid tsiviilhagisid, mis oma mahukuselt ja keerukuselt ületavad olulisel määral arutletavat kriminaalasja ja hakkavad tegelikult kriminaalasja menetlust takistama. Mõnikord esitatakse ka ilmselgelt ebarealistlikke haginõudeid, mis ei võimalda kohtuasja läbi vaadata lühimenetluses, kuigi tegelikult muus osas seda teha saaks.

Ja lisaks on meil veel selline mure, et kohtud näevad, et sageli on kannatanu sellises olukorras, et ta tegelikult võiks saada oma varalise seisundi poolest riigi õigusabi, aga ta seda õigusabi ise ei ole taibanud otsida. Kohtud näevad, et tegelikult inimesel oleks õigus riigi poolt rohkem abi saada, aga ta ei taipa või ei oska seda küsida. Kehtiv seadus aga ei võimalda kohtul määrata ega taotleda riigi õigusabi sellisele kannatanule, kelle puhul on näha, et tema huvid ja õigused ei ole tegelikult hästi kaitstud, kui tal kvalifitseeritud esindajat ei ole. 

Seega me pakume eelnõus välja mitmed lisavõimalused, et menetleja saab kriminaalmenetluses tsiviilhagi hinnata ja vajadusel ka mitte läbi vaadata, seda just olukorras, kus muidu satuks ohtu lühimenetlus ja järelikult oleks otstarbekam tsiviilhagi suunata ikkagi tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele. Ja lisaks saab riik laiendada võimalusi abistada neid inimesi, kes kannatanutena vajavad rohkem abi, aga ei ole taibanud või osanud seda küsida ja kes ise ei ole võimelised oma huvide eest seisma. Kuigi neile eestkostjat määratud ei ole, saab ikkagi riik seda rohkem teha. Sellisel juhul on kannatanute õigused kriminaalmenetluses ja ka tsiviilhagiavalduste esitamisel palju paremini kaitstud. See võib riigile loomulikult kaasa tuua mõningast lisakulu, aga meie eesmärk on ikkagi see, et kannatanute õigused oleksid senisest paremini kaitstud. 

Nüüd, üks suur probleem on olnud see, et esitatakse palju kumulatiivseid tõendeid. Lihtsustatult lahti seletades juhtub see niimoodi, et ühe ja sama asja kohta esitatakse võimalikult palju erinevaid tõendeid selles hirmus, et äkki kohus mõne tõendi kuulutab lubamatuks. Ja kahjuks seda kasutatakse ka nagu mugavuslahendusena, millest on ühtpidi küll võimalik aru saada, miks niimoodi tehakse, aga teistpidi mõjutab see kohtupraktikat ka selles suunas, mida ta ei tohiks teha. Kui kohtule esitatakse sama asja kohta väga palju erinevaid tõendeid, siis hakkavad ka mittelubatud tõendid tegelikult mõjutama kohtuniku siseveendumuse kujunemist. Ja selleks, et seda kuhjumist vältida ja selle tulemusena kohtu tööd kiirendada, on eelnõus [välja pakutud] lahendused, et tõendite lubatavuse hindamine tuuakse eelmenetluse faasi ja piiratakse samal ajal ka kohtu enda võimalust juba vastu võetud tõendeid hiljem lubamatuks tunnistada. 

Ja kui tõendite üle vaidlust ei ole, siis ei tohiks tõendite vaidlus ka üldmenetlusse üle kanduda. Jällegi, lühimenetlus, nagu nimigi ütleb, on oluliselt kiirem ja nähakse ette ka erinevaid võimalusi, kuidas lühimenetlusse saab niimoodi, et mõlema poole õigused on kaitstud, senisega võrreldes oluliselt lihtsamini minna. Muu hulgas muudetakse seda, et lühimenetlusest loobumise võimalus tuuakse ettepoole. Edaspidi peab süüdistatav kohtuliku uurimise alguseks olema lõplikult otsustanud, kas ta soovib asja läbivaatamist lühimenetluses või mitte. Kui süüdistatav lühimenetlusest loobub, ei liigu menetlus enam tagasi prokuratuuri, vaid asja saab kohtus kiiremini edasi vaadata. 

Nüüd, on terve hulk veel selliseid tehnilisemaid täiendusi ja parandusi, mille vajadus on välja tulnud praktika pealt. Näiteks täpsustatakse mitmeid kordasid, tõendite vastuvõtmise tingimusi. Olulisemana tooksin välja selle, et praegu kulub kohtutel tohutult palju aega näiteks ümberkirjutamisele. Tõepoolest, meil on ju selline olukord, kus praegune seadus nõuab, et kui kedagi soovitakse vahistada või mingit läbiotsimisluba on vaja, siis peab kohtunik ümber kirjutama kõik selles taotluses esitatud põhjendused, isegi kui ta nendega nõustub. Selline ümberjutustuse kirjutamine on tegelikult mõttetu ja seadusega lubatakse see lahendada nelja tähega ehk võib peale kirjutada näiteks "Nõus". Aga võib peale kirjutada ka "Luban", võib peale kirjutada ka "Taotlus rahuldatud". Ei pea seda kõike ümber kirjutama. 

Vahekaebused – kindlasti on paljud inimesed ajalehtedest lugenud, kui palju nendega õnnestub kohtumenetlust venitada, kui selleks huvi on. Ka selles osas tehakse mõistlikke, kõikide osapoolte õigusi arvestavaid täpsustusi ja parandusi. 

Aga ma lõpetan oma ettekande ühe küsimusega, mis kindlasti tekitab laiemat avalikku arutelu kui eelnevalt märgitud väga põhimõttelised ja väga olulised küsimused. Nimelt, põhiseaduse § 24 ütleb seda, et kohus kuulutab oma otsused avalikult, välja arvatud juhul, kui alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid seda nõuavad. Meil praegu on selline tragikoomiline olukord, et kohtulahendid kuulutatakse avalikult, aga seejärel peidetakse ära. Avalikud on alles jõustunud kohtuotsused. 

Tegelikult ikkagi põhiseaduse mõte on olnud see, et kohtuotsuste avalik kuulutamine tähendabki seda, et need ikka kuulutatakse avalikult ja pärast seda neid ära ei peideta. Kõikide kohtuotsuste avalikustamine ikkagi võimaldab paremini aru saada, kuidas kohtupraktika kujuneb, võimaldab kohtupraktikat analüüsida. Ja siinkohal ütlen kohe ära, et tegelikult Eestis kaevatakse edasi ainult umbes 8% maakohtutes kriminaalasjades tehtud otsustest. Ja omakorda nendest perioodil 2016–2022 apellatsiooniastmes tühistati ainult umbes 1,3%. Oleks tõesti palve, et kui ajakirjandus kajastab kohtuotsuseid, siis oleks selgelt kirjas, kas tegemist on jõustunud kohtuotsusega või alles näiteks esimese kohtuastme otsusega, mida võib-olla veel edasi kaevatakse. 

Avalikustamisega lõpetades [märgin], et ka siin on mitmed muudatused. Nimelt saavad kohtutoimikutele sõnaselgelt juurdepääsu kõik, kellel selleks on mingi põhjendatud huvi. See puudutab ajakirjanikke, aga puudutab ka näiteks õigusteadlasi või üliõpilasi, kes soovivad oma magistritöid teha. Kohtule jääb otsus sealt vajadust mööda mingeid andmeid kustutada, aga kohtutoimikutele ligipääs suureneb oluliselt. Ja samal ajal vähendatakse isikuandmete kogumist. Neid andmeid, mis otseselt vajalikud ei ole, ikkagi ei koguta. Nii et kui ajakirjanikud on soovinud kohtulahenditele ligi pääseda ja ka kohtu toimikutele ligi pääseda, siis nende töö Eesti kultuurile oluliste tekstide loomiseks muutub oluliselt tõhusamaks ja kohtuotsused muutuvad oluliselt paremini jälgitavaks. Suur aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud minister, põhjaliku ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul tekkis selline küsimus. Kõigi nende muudatustega tahetakse tõsta kohtuprotsessi tempot ja efektiivsust. Kas on ka mingi hinnang, kui palju need menetlused siis lühenevad?

Aitäh! Nagu ma alguses ütlesin, kahjuks see üldine suundumus on sinna, et menetluse keskmine aeg pikeneb. Pigem on ikkagi peamine eesmärk see, et asjad ei aeguks. Me oleme nüüd õppinud erinevate näidete pealt, sealhulgas Tallinna Sadama kaasuse pealt, mida saab teha selleks, et osapoolte õigused on endiselt kaitstud, aga venitamine ei ole võimalik sellises ulatuses, et kohtuasi lõpuks aegub. See ei tohi olla täiesti ebamõistlikult venitatav, pahatahtlikult venitatav. Mina ei anna lubadust, et kohtuasjade menetlemine tervikuna kiireneb, sest samal ajal, kui me tegeleme lühendamise ja lihtsustamisega, muutuvad kohtuasjad üha keerulisemaks. Näiteks digi-, küberkuritegevuse puhul on süüdistatavaid palju, asjad hästi keerulised. Pigem ma ütleks niimoodi, et [ühelt poolt] me tegeleme sellega, et asjad veel rohkem ei pikeneks. Teisalt me tegeleme sellega, et ikkagi jõutaks kohtuotsusteni, et asjad ei aeguks. Ja kolmandaks tegeleme tõepoolest sellega, et ebamõistliku töö tegemist kohtutes oluliselt vähendada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu tutvustama õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mul on suur rõõm täna siin teie ees hilisel õhtutunnil seista. See küll iseenesest vähendab natuke rõõmu, et õhtutund nii hiline on ja me oleme päeva ära raisanud või teie olete päeva ära raisanud, selleks et edutult peaministrile umbusaldust avaldada. Oleks võinud midagi sisukat teha, näiteks sedasama eelnõu arutada. Ma olen mitu korda varem ka siia pulti tulnud, et öelda, et see on üks väga hea eelnõu. Seekord ma pean tegelikult oma sõnadest taganema. Ma pean ütlema, et see on peaaegu parim eelnõu, mida mina oma aastate jooksul olen siin Riigikogus näinud. 

Ja ta on parim selles mõttes, et igal aastal käib Riigikohtu esimees meile esinemas. Ja enamasti on läbiv teema, mida ta meilt palub või mida ta meile südametunnistusele paneb, see, et me tegeleksime just selle asjaga, millega see eelnõu nüüd tegeleb: et me mingil viisil suudaksime menetlust efektiivistada, menetlusökonoomikat parandada, et me ei satuks sellesse olukorda, kus pidevalt selgub, lööd ajalehe lahti või kuulad inimeste arvamust, et [üldine] arusaam on, et Eestis menetlused venivad tohutult. Kedagi ei suudeta süüdi mõista, kõik pääsevad ilma karistuseta ja nii edasi ja nii edasi. 

Juba ülikoolis õppides sai meile ju selgeks tehtud üks oluline asi kriminaalõiguses: tähtis ei ole mitte karistuse rangus, vaid karistuse paratamatus. See eelnõu siin aitab kindlasti kaasa, et need, kes on mingi kuriteo toime pannud, saavad karistatud, enne kui kuritegu aegub kas selle tõttu, et uurimine venib, või selle tõttu, et kohtuprotsess venib või et seda venitatakse. 

Aga kui me nüüd läheme eelnõu juurde, siis Riigikogu õiguskomisjonis arutati seda 27. jaanuaril. Ja ma pean ütlema, et tundus, et see arusaam, mille mina teile siin edastasin – et see on võib-olla üks parimaid eelnõusid, mida siin kunagi või tüki aja jooksul nähtud on – oli kogu õiguskomisjonil. Kui aus olla, siis nii üksmeelset arutelu ja nii sisukat debatti õiguskomisjonis ma ei mäletagi. Nüüd ma saan aru, et Lauri Laatsil on seal mingi muu mure, aga see selleks, lahendame ka selle. Aga õiguskomisjonis oli tõepoolest täitsa harukordne näha, et nii need, kes kunagi on nõudnud kohtunike peade veeremist, kui ka need, kes on olnud väga skeptilised süvariigi olemasolu ja kohtute kallutatuse suhtes – kõik olid täielikul üksmeelel. 

See eelnõu on väga hea eelnõu. Ma vaatasin huvi pärast veel tagantjärgi üle, kes siis selle eelnõu tegemisel osalised on olnud. Esiteks muidugi võiks anda au ja kiituse Liisa-Ly Pakostale. Tubli töö! Aga ei ole kaugeltki nii, et meil on ainult üks inimene, kellele monument püsti panna. Tõepoolest, see nimekiri nendest inimestest – Justiitsministeeriumi töötajatest, Riigikohtu, kohtunike, prokuratuuri ja advokatuuri esindajatest, kõigist, kes on pannud oma käe siia alla, et see eelnõu saaks selline, nagu ta siia on toodud –, see nimekiri on pikk. Ma ei hakka teid vaevama. Nagu öeldud, on hiline õhtutund, aga need nimed kõik vääriksid väljatoomist, sest töö, mis on tehtud, on tõesti väga sisukas ja mahukas. 

Kokku on selle eelnõuga kavatsus teha 225 muudatust kehtivasse seadusesse. Ja nagu öeldud, õiguskomisjonis valitses täielik üksmeel. Lõpus, ma mäletan isegi – kui ma nüüd õigesti mäletan, ma loodan, et ma ei tee liiga Varro Vooglaiule –, Varro võttis isiklikult kiita nii ministrit kui ka selle eelnõu ettekandjat ja selgitajat Andreas Kangurit Justiitsministeeriumist. Ta ütles ka, et see oli super, mis õiguskomisjonis sel päeval toimus. Nagu ma ütlesin, ma loodan, et ma Varrole liiga ei teinud, äkki ta ei kiitnudki kedagi. 

Aga põhimõtteliselt oli nii, et meil oli minister kohal ja Andreas Kangur oli veebi teel meiega ühenduses Tartust ja selgitas kõiki neid muudatusi, millel ka minister äsja suhteliselt põhjalikult peatus. Ma ei hakka neid enam uuesti läbi käima. Ma lihtsalt nimetan mõned üksikud punktid, mille puhul debatt tekkis. Tegelikult, kui ausalt öelda, siis debati sisukust näitab ka see, et protokollis on väljavõte selle punkti [arutelust] kümme lehekülge pikk.

Nii et see oli väga-väga hea õiguskomisjoni istung. Aga seal tekkis, nagu Liisa-Ly oma kõnet lõpetades ütles, avalikustamise teema. Seal tekkis küsimus, et okei, põhiseaduse § 24 räägib kohtuotsuste avalikkusest, samas põhiseaduse § 22 räägib [süütuse] presumptsioonist. Kas siin äkki ei ole mingit kollisiooni? Jõudsime kokkuleppele, et ei ole. 

Oli üleval ka see küsimus – ma ei mäletagi, kes selle esitas, aga keegi, kes oli tõenäoliselt varemgi asja peale mõelnud, küsis –, et meil on ju aastaid [kõneks olnud], eriti Villu Kõve on viimastel aastatel sellest väga selge sõnaga rääkinud, mida tuleks teha selleks, et kohtumenetlus oleks kiirem ja efektiivsem. Kas Villu Kõvega, selle paketiga, mida ta on meile siin alati ette pannud, on kuidagi arvestatud? Kinnitati, et see on olnud, et tõesti, Riigikohtu inimesed olid täiesti asja juures ja andsid ka oma arvamuse. 

Nii et küsimusi oli palju, vastused olid sisukad ja ma ütlen, et lõpuks ei jätkunud kellelgi muud kui ainult kiidusõnu nii ministri kui ka Andreas Kanguri aadressil. 

Ja siis tuli teha menetluslikud otsused. Ja menetluslikud otsused olid sellised. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. veebruaril 2025. aastal, see on täna, ja see oli täiesti konsensuslik otsus. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslik otsus. Ja siis tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, ka see oli täielikult konsensuslik otsus. Ja viimane otsus, mis vastu võeti, oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, see oli ka konsensuslik, kuigi ma nägin ausalt öelda paljude kolleegide silmis kurbust. Ka nemad oleks tahtnud seda eelnõu siin esitleda. Seekord ei läinud neil õnneks, minule langes osaks see au ja rõõm. 

Tegelikult ka, ma ei tee nalja, mul on tõesti hea meel seda eelnõu täna siin esitleda. Kas või selles valguses, et just täna oli Eesti Ekspressis lugu sellest, kuidas üks välismaa kurjategija saadetakse Eesti [vanglast] minema, kuigi ta ei ole näidanud mingit paranemise märki. Aga iseenesest ma ausalt öelda Ekspressi kurbust, et ta minema saadetakse, päris ei jaga. Võib-olla ongi parem, las istub mujal või ei istu. Aga põhimõtteliselt oli artiklis just selline lause, et prokuratuur ei saanud midagi teha, et kohus ei saadaks meest Eestist minema, et ta istuks oma ülejäänud aja mujal. Tõenäoliselt ta mujal istuma ei peagi, kuigi ta on siin toime pannud päris korralikke kuritegusid, tõsiseid asju. Ka selle väikese detaili parandab see eelnõu ära. Nii et pärast seda, kui me sellest eelnõust oleme seaduse teinud, ei pea Eesti Ekspress enam kirjutama, et prokurörid kiristavad hambaid, kui kohtud saadavad kurjategijaid Eestist minema. 

Mina olen sellega lõpetanud. Kui teil küsimusi on, siis ma hea meelega vastan neile. Aga küsimusi ei ole, kõik on selge. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg, haruldaselt positiivse ettekande eest! Tõepoolest küsimusi ei ole, aga positiivne tunne on jääv. 

Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe, kes, ma saan aru, soovib kõneleda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh! Lugupeetud minister! Hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, kuna õiguskomisjonis langes liisk Valdo Randperele, kellel oli võimalus komisjoni esindajana kiita, siis ma soovin ka sotsiaaldemokraatide poolt avaldada tunnustust Justiitsministeeriumile ja ministritele, nii praegusele kui ka varasemale, kes on selle küsimusega tegelenud. Tõepoolest, nii nagu siin on juttu olnud, tegemist on sisulise reformiga, mis aitab muuta meie kohtusüsteemi kiiremaks, tõhusamaks ja loodetavasti ka veel õiglasemaks. 

Nüüd, nagu siin ennist oli juttu, Eesti kriminaalmenetlus tegelikult rahvusvahelises võrdluses on tõepoolest üks kõige kiiremaid ja tõhusamaid. Aga tuleb tunnistada, tõdeda, et on ka väga tuntud kehvasid näiteid. Ent see selleks. Murekoht on muidugi see, millest ka minister rääkis, et viimasel kümnendil menetluste pikkus on järk-järgult kasvanud. Tõepoolest, kui siin veel mõned aastad tagasi oli keskmine menetluse aeg 40 päeva, siis nüüd on see pikenenud 66 päevani, samal ajal kui kohtuasjade koguarv on oluliselt vähenenud. Muidugi, seal on erinevaid põhjuseid, põhjused on kindlasti ka menetluse sisus. Loodetavasti see eelnõu aitab neid ummikuid lahendada. 

Mis need ummikud siis on? Esiteks, pahatahtlik menetluse venitamine. See eelnõu proovib seda tõkestada. Menetluse venimist on sageli põhjustanud arstitõendite kuritarvitamine, kaitsja ootamatud tõendid või sage kaitsjate vahetamine. Eelnõu kohaselt antakse kohtutele võimalus paremini kontrollida arstitõendite usaldusväärsust, muuta tõendite esitamise protsess tõhusamaks ning määrata ka asenduskaitsja, kui see peaks vajalik olema. 

Teiseks, kohtumenetluse lihtsustamine ja tõendite ökonoomsem kasutamine. Eelnõu lisab kriminaalmenetlusse uue lahenduse, faktiliste asjaolude omaksvõtu. See tähendab, et kui pooled teatud asjaoludes vaidlust ei näe, siis ei pea kohtus nende tõendamist eraldi menetlema. See hoiab ka kindlasti menetlusaega kokku ja võimaldab kohtul keskenduda vaid neile küsimustele, mis tõepoolest vajavad lahendamist. 

Samuti reguleeritakse kohtulikku eelmenetlust, et vaidlused tõendite lubatavuse üle lahendataks enne põhimenetlust. See vähendab samuti olukordi, kus tõendite esitamine ja vaidlustamine venitavad protsessi kohtuistungil. 

Kolmandaks, väga palju on teada juhtumeid, kus süüdistatava puudumine on põhjustanud menetluse venimist. Senine praktika on näidanud, et kuigi süüdistatav teadlikult jätab istungitel [osalemata], võib see ikkagi kogu menetluse seisata. Eelnõu kohaselt antakse võimalus jätkata menetlust ka süüdistatava osaluseta, kui tema puudumine on ilmselgelt pahatahtlik. Kohus ei pea jääma teda lõputult ootama. 

Eriti oluline muudatus, mida siin ka komisjonipoolne ettekandja natukene puudutas, on minu hinnangul seotud välismaalastest kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamisega ja riigist väljasaatmisega selge analüüsita, kas see vastab ikkagi karistuse eesmärkidele. Ma olen olnud algusest peale väga kindlal ja selgel seisukohal, et rahaline kokkuhoid ei pruugi üles kaaluda ja enamasti ei kaalugi õiglustunde tugevat riivamist ja ohtu, mida võib kujutada inimese vabastamine ja riigist väljasaatmine. Jah, me hoiame raha kokku, aga tegu on ikkagi õiglustunde väga tugeva riivega. Eelnõu kohaselt kehtestatakse kohustuslik prokuratuuri ärakuulamine, et välistada olukorrad, kus ohtlik kurjategija võib vanglast kiiresti vabaneda ilma sisulise kontrollita. Lisaks peab kohus edaspidi otsustama, kas vabastamine ja väljasaatmine tõepoolest täidab õigusemõistmise eesmärke. See annab riigile suurema kindluse, et vabastamised ei ohusta avalikku korda ega julgeolekut. 

Puudutan nüüd natuke neid ettepanekuid, millest siin juba juttu oli ja mis tõepoolest komisjonis veidi arutelu tekitasid. Näiteks kohtulahendite avalikuks tegemine kohe pärast kohtuotsust. Jah, kuigi läbipaistvus on oluline, tekib väikene küsimus, kuidas tagada, et avalikkuses suudetakse eristada jõustumata otsuseid lõplikest lahenditest, nii et ei oleks mõjutamist, et süütuse presumptsioon ei satuks löögi alla ega tekiks valet lootust või segadust, kui lahend hiljem muutub. Seetõttu on oluline, et selle muudatuse rakendamisel oleksid selged juhised ja mehhanismid, mis aitaksid tagada, et avalikustamine ei kahjustaks õigusemõistmist. 

(Juhataja ütleb midagi, aga mikrofon on välja lülitatud.) Palun 30 sekundit juurde.

30 sekundit? No ma annan lausa minuti siis.

Aitäh! Tõepoolest, seda küsimust, ma arvan, võiks veel arutada ja mõelda, kuidas seda ikkagi kõige paremini teha. Loomulikult on vaja ka järgnevaid samme ja neidki on arutatud. Näiteks rahvakohtunike kaotamist pole käesolevas eelnõus ette nähtud, aga ka see teema on jätkuvalt arutluse all olnud nii komisjonis kui ka avalikkuses. Võib-olla tulevikus [tehakse] ka see järgmiste reformide puhul ära. Mäletatavasti Tallinna Sadama kohtuasi algas otsast peale pärast rahvakohtuniku taandumist.  

Nii et kindlasti on asju, mille poole veel püüelda, aga väga suur samm on selle eelnõuga tehtud. Ma väga tänan selle eest Justiitsministeeriumit ja õiguskomisjoni, samuti tänast saali, ma usun, selle eelnõu toetamise eest. Suur-suur aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Võrreldes siin enne toimunud suhteliselt halvakvaliteedilise rahvateatriga peaministri umbusaldamise teemal on selle eelnõu puhul tunne, et me teeme päriselt ka head tööd. Palju õnne meile kõigile selle toreda hetke puhul! Proua Pakosta ühes oma meeskonnaga on teinud minu arvates suurepärast tööd. Mul on siiralt hea meel siinkohal väljendada Eesti 200 fraktsiooni nimel rahulolu, et see eelnõu on väga heaks näiteks, et Eesti riiki on võimalik hea tahtmise ja tubli töö korral ikkagi tõhusamaks muuta. 

Me teame, et kohtupidamine on meie kodanike rahakotile küllalt kulukas asi. Muidugi pean ma siinkohal eelkõige silmas kohtute tööga seotud kulusid, mis maksumaksjal kanda tuleb. Käesoleva reformi elluviimine annab võimalusi neid kulutusi tulevikus oluliselt kahandada ja see on kindlasti meile kõigile hea uudis. Ma avaldan suurt lootust, et nende seadusemuudatuste jõustumisel ei ole sarnaste kohtuasjade puhul, nagu oli sajandi suurima ja nahaalseima riigivarguse juhtumi, Tallinna Sadama erakordselt piinlikuks kujunenud kaasuse menetlus, otsade vette laskmine enam nii lihtne. 

Ja lõpetuseks ütlen, et see eelnõu on tõesti üks nendest headest näidetest, mille puhul me saame oma valijatele otsa vaadata ja öelda neile, et hea tahtmise korral saame ikka küll teha koostööd ja häid asju. Aitäh, sõbrad!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga kuna siin sõnavõttudes mainiti Valdo Randpere nime, siis kolleeg Valdo Randperel on vastusõnavõtu õigus. Palun! Pigem, ma saan aru, vist toetav sõnavõtt, aga RKKTS-i järgi on see vastusõnavõtt. Nii et palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Sa oled täiesti õigel teel, kui arvad, et ega ma oma vastusõnavõtus ei kavatse ka kuidagi negatiivseks muutuda. Selle eelnõu puhul seda lihtsalt ei saa teha. Aga üks asi, mis mul ära ununes, või tegelikult, ütlen ausalt, ma ei teadnud seda, aga vahepeal minu teadmised täienesid ühe [fakti] võrra, mida ma oleks võinud juba puldist nimetada. Ma nimelt kiitsin praegust justiitsministrit ja ütlesin küll kaudselt, et tõenäoliselt ei olnud tema ainukene, kes selle eelnõu sündimise eest vastutab, aga ma ei teadnud, et saalis istuv endine justiitsminister Kalle Laanet tegelikult oli see inimene, kes algatas selle töörühma, kutsus selle kokku mõned aastad tagasi. Nii et tegelikult tänu ka talle. Aitäh!

Suur tänu! Oluline täpsustus. Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 560 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. veebruar kell 17. 

Ja oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Nordica tegevuse lõpetamisega seonduvate asjaolude uurimiseks" eelnõu 543. See on selle eelnõu esimene lugemine. Ja ettekandjana tahaksin nüüd paluda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelin Poolametsa, aga vaatan saalis ringi – ei ole ettekandjat saalis. Ma ei hakka teda siin rohkem hõikama, sest tõepoolest, ka teisi fraktsiooni liikmeid ei ole saalis. Sellega seoses on meil tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa.  

Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Kohtume homme Riigikogu täiskogu istungil kell 10 hommikul. Rahulikku õhtut kõigile!