Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 3. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll kõigepealt. 

Kohalolijaks registreerus 51 Riigikogu liiget, puudub 50. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Selleks palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Teiseks, kiirgusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kliimaminister. Mõlemad eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem soove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras Riigikogu liikme Leo Kunnase algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 5 täiendamise seaduse eelnõu 530 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnetooli Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun! 

Härrased, kui te seda pulti seal taga vaatate, siis vaadake kätega, ilma sõnadeta. Laseme Leol ettekannet pidada. Aitäh!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt pean teie ees vabandama eelmise kolmapäeva pärast. Minu pulti tulemata jäämine ei olnud tahtlik, ma tegin lihtsalt valearvestuse, ma ei eeldanud, et teie kõned on nii lühikesed. Minagi püüan teie aega võimalikult säästa ja rääkida vähem. Vene kodanike valimisõiguse teema on kahe põhiseaduse paranduse kaudu nagunii meil siin tiheda debati teemaks olnud ja jääb üles ka edaspidi. 

Aga paari sõnaga sellest eelnõust. Ma algatasin selle 24. oktoobril eelmisel aastal, enne seda, kui esitati mõlemad põhiseaduse parandused, nii opositsiooni kui ka koalitsiooni oma. Lihtsalt see, et [eelnõu] siia saali jõuaks, on võtnud nii palju aega. 

Selle eelnõu mõte on iseenesest väga lihtne: siduda kohalike omavalitsuste [volikogude] valimise õigus meie Riigikogu deklaratsiooniga, millega me oleme tunnistanud terroristlikuks ühe riigi, Venemaa. See ei tähenda, et edaspidi me ei võiks printsiibis kuulutada veel mõnda totalitaarset riiki terroristlikuks, kui see riik niiviisi käitub. (Juhataja helistab kella.)

Vabandust! Härrased, laseme ettekandjal lõpetada!

Seletuskiri on pikk ja põhjalik. Valdavalt tegi siin töö ära Lavly Perling Erakonnast Parempoolsed. Ta on endine riigi peaprokurör. 

Loomulikult võib vaielda, kas selline lahendus on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Mina ei ole jurist, ma ei hakka seda tegema. 

Aga ma toonitan siiski üht aspekti kogu selle küsimuse puhul. See puudutab nimelt kodanike lojaalsust oma riigile. Kui mina näiteks läheksin sõja ajal üle Vene föderatsiooni poolele, kes ma siis oleksin? Ma oleksin riigireetur, on ju nii? Väga selge. Aga kui seda teeb Vene kodanik, kes siin elab, siis ta on lihtsalt oma riigi lojaalne kodanik. Me ei saa teda mitte mingil juhul riigireetmises süüdistada, sest tal ei ole Eesti riigi ees lojaalsuskohustust. 

Samas võib küsida, kuidas see puudutab enamikku inimesi, kes ei ole sõjaväekohustuslased, nii meie riigi kodanikke kui ka Vene riigi kodanikke. Ma toon lihtsa näite. Te ju näete Ukraina sõjas, kuidas üks telefonikõne, mille võib teha kas 70‑aastane vanainimene või 12‑aastane laps teatud momendil teatud kohta, võib otsustada ühe üksuse saatuse, kuna tegemist on kõnega, mis teostab praktilise tulejuhtimise ja sihitab näiteks vastase suurtükiväe tulelöögi või raketi täpselt sinna kohta. Seepärast on lojaalsuse küsimus tähtis. 

Loomulikult, me loodame seda – ma ise loodan ka –, et võimalikult paljud Vene kodanikud jääksid võimaliku sõjalise konflikti puhul siin vähemalt neutraalseks ehk nad ei läheks üle Vene föderatsiooni poolele. Aga mul ei ole iseenesest mingit kindlust, et see lootus sajaprotsendiliselt täituks. 

Kuna seda teemat on palju käsitletud, siis ma siinkohal lõpetan. Toonitan vaid veel seda, et kui põhiseaduse muutmiseks on hääled koos, siis ei oma see eelnõu enam tähtsust. Aga kui see nii ei ole ja mingil põhjusel ei peaks põhiseaduse parandust teostatama, siis mis olukorras me oleme sügisel kohalike valimiste ajal? Võite seda iseenda käest küsida. Aga siinkohal ma lõpetan, kuna ma lubasin, et ma ei kuluta teie aega liiga palju.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Seda küsimust esitades käitun ma rahvasaadikuna. Meil siin on see privileeg, et oleme saanud tutvuda selle seaduseelnõuga ning ka üsna pika ja põhjaliku seletuskirjaga, meid praegu mitmeti jälgivad inimesed aga mitte. Sellepärast ma küsin.

Me ei ela ju vaakumis. Kuidas sa iseloomustaksid seda ja vastaksid sellele küsimusele, kuidas on see probleem – juhul, kui see on nende arvates olnud probleem – lahendatud meiega väga sarnastes riikides Lätis ja Leedumaal?

Seletuskirjas on toodud välja, et riigid on lahendanud seda probleemi erinevalt. Paljudes riikides, paljudes Euroopa Liidu riikides, Läti on kõige lähem näide, lihtsalt ei olegi teiste riikide kodanikele üldse valimisõigust antud, ka kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistel mitte. Loomulikult on meil Euroopa Liidu liikmena teatud kohustused selle alliansi ees, seetõttu Euroopa Liidu riikide kodanikud meil omavad seda õigust ja see ei ole üldse küsimus. Aga jah, meil on see võib-olla osalt kujunenud probleemiks ka seetõttu, et see lahendus, mille me pärast taasiseseisvumist [valisime], oli lihtsalt teistsugune. Me võib-olla ei näinud ette, et poliitiline olukord võiks kolme aastakümnega muutuda selliseks, nagu see on praeguseks muutunud. Ega siis keegi ei ole sellist situatsiooni, kus me praegu julgeolekupoliitiliselt oleme, soovinud. See situatsioon on tekkinud meie tahtest sõltumatult.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ennu küsimus oli asjalik ja ma tahaksin ka tunnustada sind, Leo, selle initsiatiivi eest, mis oli [esitatud] oma kontekstis, alles hiljem hakkasid liikuma need põhiseaduse muutmise initsiatiivid. 

Aga ma küsin sinult, võib-olla veidikene väljudes [eelnõu teemast] ja igati tunnustades selle eelnõu strateegilist kavatsust. Kui meil tuleb nüüd ette poleemiline valikute tegemine ka muudatusettepanekute hääletamisel kodakondsuseta isikute valimisõiguse puhul põhiseaduse muutmise kontekstis, siis milline on sinu vaade? Kas me peaksime suutma parlamendina leida tervikliku lahenduse põhiseaduse muutmisel, mis puudutab nii kolmandate riikide kodanikke kui ka kodakondsuseta isikuid?

Minu vaade on suhteliselt lihtne ja selge. Loomulikult, kui seda juba teha, siis on mõistlik seda teha täielikult, ehk see puudutaks sel juhul ka kodakondsuseta isikuid. See oleks ideaalne lahendus. Kui mingil põhjusel see ideaalne lahendus läbi ei läheks, siis praegune lahendus häda korral käib kah, kui paremat ei ole. See on ka põhjus, miks ma ise toetasin opositsiooni algatust. Aga nagu ma välja tõin, ka selline lahendus on parem kui mitte midagi, kuid see võib lõppeda praeguses olukorras ju sellega, et lihtsalt ei koguta kokku neid 81 häält, mida sellekski vaja on. See ei ole minu teha või minu otsustada. Minu isiklik seisukoht on loomulikult, et kohalikel valimistel ei peaks olema valimisõigust kellelgi muul kui Eesti Vabariigi kodanikel ja tulenevalt Euroopa Liidu aluslepingust ka Euroopa Liidu riikide kodanikel. Mitte kellelgi teisel.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, selge see, mina arvan ka, et ainult kodanikud peavad saama kõikidel valimistel hääletada. Siiski on see natuke sinu teha ka, sest saali hääletusele tuleb muudatusettepanek, mida sa saad toetada, et see põhiseaduse muudatus selliselt lõpphääletusele läheks. 

Aga mul on ka küsimus. Üks põhjus, miks siin hakati põhiseaduse muutmisega üldse mässama, oli see, et on mingi hulk juriste, kes väidavad, et taolisel viisil, nagu see praegune eelnõu ette näeb – esiteks, üksikuid riike välja valides, teiseks, seda asja ajutiselt tehes, ja kolmandaks, ainult seaduse tasemel tehes –, jookseb see vastuollu põhiseadusega. Mis see teie vastuväide seal on siis?

Ega tegelikult mul isiklikult ei olegi pädevat vastuväidet, sest ma ise ei ole jurist. See on üsna keeruline juriidiline küsimus. See võib ka täiesti nii olla, ma ei hakka üldse ise vaidlema selle üle, kui täpselt põhiseadusega kooskõlas on see lahendus, mille ma välja pakun. Ma lihtsalt pakun selle välja. Juriidilistes küsimustes on kindlasti minust pädevamaid inimesi, kes suudavad selle üle otsustada. Ma ei ürita võidelda rindelõigul, kus mul ei ole piisavat pädevust seda teha, ütleks nii.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Valdav osa riigiõiguse spetsialiste on öelnud, et valimisõigust ei ole Eestis võimalik piirata ilma põhiseadust muutmata. Siiski esitled sa seda eelnõu siin kui mingisugust hädavarianti. Miks sa seda teed, kui on sisuliselt teada, et kui põhiseaduse muutmine läbi ei lähe, siis selle eelnõu tähendus tegelikkuses lõpeb siin ja praegu siin saalis ära ning mitte mingit hädalahendust sellest ei tule?

Ma vastasin Martini küsimusele, et ma ei hakka põhiseaduslikkuse küsimuses vaidlema. Aga siin on juristidel olnud pooldavaid ja vastuolevaid seisukohti. Kindlasti on mingit lahendust praegu vaja. See sõltub ka sellest, kui kaalukaks me iseennast siin peame. Me võtame vastu mitmesuguseid avaldusi. Kui me põhiseaduskomisjonis seda asja käsitlesime, siis minu käest ka küsiti sama küsimust, et kui vastuolus see siis võiks olla või [kas see võiks seda] mitte olla ja mis kaal üldse on mingil meie avaldusel, kas üldse on juriidilist kaalu mingil avaldusel, mis me oleme teinud. Kas sellel avaldusel, millega me oleme Venemaa tunnistanud terroristlikuks režiimiks, on üldse mingit juriidilist kaalu? Sellele ma vastaks nii, et kui nendel avaldustel ei ole mingit kaalu, miks me neid siis üldse vastu võtame. Igal meie sammul, ma arvan, on kaal ja see kaal on täpselt selline, millise kaalu me sellele anname. Kui me ise arvame, et meie avaldused mitte midagi ei maksa, siis on mu edaspidine soovitus, et ärme neid enam vastu võtame ja jätame kõik selle üldse meie tegevusvaldkonnast välja. See on parim vastus, mis ma praegu saan anda. Meil on õiguskantsler, Riigikohus, presidendi kantselei, kes peavad suutma kõike seda hinnata. Mina ei hakka nende tööd praegu ära tegema ja ma ei ole selleks ka võimeline.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! See diskussioon on siin läinud huvitavaks, sellest eelnõust märksa laiemaks. Seetõttu ma küsin ka laiemalt. 

Ma korjasin teie vastusest üles sellise seisukoha, et te arvate, et kohalikel valimistel võiksid osaleda Eesti kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud. Kas teie arvates ei peaks seal osalema või sealt peaksid eemale jääma, ütleme, teiste samameelsete riikide või riikide ühenduste, näiteks NATO [riikide kodanikud]? Mis seisukohal te näiteks selles suhtes olete, kas NATO riikide kodanikud, kui kaasatud oleks Ameerika Ühendriigid, Kanada ja nii edasi, võiksid olla kaasatud kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistesse?

See on delikaatne küsimus. Eesti ja Euroopa Liidu puhul on asi suhteliselt selge. Kui me läheme edasi, siis muutub ähmasemaks, kuhu me selle piiri tõmbame. Loomulikult, NATO riigid – üks kildkond riike, ütleks nii –, ka Šveits näiteks, kes ei kuulu ei NATO‑sse ega Euroopa Liitu, ka Aasia demokraatlikud riigid, näiteks Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan. Mida me nende kõigiga teeme? Kuskile tuleb see piir tõmmata. Mul isiklikult ei ole meie liitlaste ja teiste demokraatlike riikide kodanike vastu loomulikult mitte midagi, aga on selge, et kuskile tuleb see piir tõmmata. Eesti ja Euroopa Liidu kodanike puhul on see piir lihtsalt kõige selgem. Ma ei väidagi, et see on sada protsenti kõige mõistlikum, aga see on lihtsalt kõige selgem. Seda selgust on meile vaja. Loomulikult, kõikide nende riikide puhul, mida ma loetlesin, tuleks hinnata, kui palju nende kodanikke üldse Eestis on, kui palju Eestis näiteks alaliselt elab Šveitsi või Ameerika Ühendriikide või Jaapani või Lõuna-Korea kodanikke. Need arvud on kindlasti suhteliselt väikesed. Ma ei ole statistikat teinud ega seda täpselt uurinud, aga kindlasti me siin tuhandetest, ammugi kümnetest tuhandetest ei räägi.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Olen teiega väga nõus, et agressorriigi kodanikud ei tohiks saada Eestis valida. 

Aga mu küsimus puudutab meie ühiskonnasaadetes kõlanud väiteid. Viimases "Impulsi" saates ERR‑i kanalil anti meile pigem nõu [olla] leplikumad, kuna meil on ikkagi Vene passiga [elanike] hulgas, eriti aga halli passiga [elanike] hulgas väga palju Eesti patrioote ja me teame ka, et osa Vene kodanikke ei saa sellest kodakondsusest lahti, nad ei saa ka Eesti kodakondsuse eksamit sooritada. Milliseid lahendusi te nendel puhkudel näete? Ma ei mõtle selle eelnõu raames, aga üldisemalt. Kuidas te suhtute sellesse väitesse, et hoopis meie nüüdne käsitlus siin tõukab [eemale neid] või tekitab trotsi nendes, kes tahaksid olla Eesti patrioodid? Andke ka selle kohta palun oma kommentaar.

Kindlasti võib Venemaa kodanike hulgas olla Eesti patrioote, sellele ei saa vastu vaielda, samamoodi nagu Eesti kodanike hulgas võib leiduda mõni riigireetur, ka sellele ei saa me kuidagi vastu vaielda. Aga ma rõhutan siiski veel kord seda lojaalsuse aspekti, millest ma rääkisin: iga riigi kodanik on eelkõige oma riigis ehk selles riigis, kelle kodanik ta on, sõjaväekohustuslane. Meie kodanikud peaksid meie riiki laiapindse riigikaitse mõttes toetama väga erinevates valdkondades, aga ma kardan, et Venemaa kui agressorriik võib siin [elavate] Vene kodanikega käituda samamoodi, nagu ta on käitunud Venemaa kodanikega Ukrainas ja ka võib-olla venemeelsete Ukraina kodanikega: need inimesed kaasatakse ühel, teisel või kolmandal viisil Eesti Vabariigi vastasesse tegevusse ja ka otsesesse sõjategevusse. Ma tõin näite, et 70‑aastane tädi Maali või 12‑aastane Kevin võib võtta telefoni ja helistada ning ühe telefonikõnega hävitada jao või rühma suuruse üksuse, mitte füüsiliselt oma kätega, aga aidates täpselt sihitada tulelööki. Samamoodi kehtib see ka ju teise poole kohta. Mul ei ole mingit võimalust [hinnata], ma kardan, et isegi meie julgeolekuasutustel ei ole [võimalust] hinnata seda laiemas plaanis, ammugi aga iga konkreetse isiku puhul – võib-olla teatud isikute puhul on see lihtsam, kui nad on juba silma torganud Eesti Vabariigi vastase tegevusega –, kes neist jääb lojaalseks ja kes ei jää. Ma lihtsalt loodan, et Eestis elavad Venemaa kodanikud jääksid sõja puhul, võimaliku sõja puhul vähemalt neutraalseks ehk nad ei läheks Venemaa poolele. Kui osa neist on valmis toetama Eesti Vabariiki, siis see on väga hea. Aga nagu ma ütlesin, mul puudub igasugune alus uskuda, et nad sada protsenti on kas Eesti Vabariigi poolt või jäävad neutraalseks. Ma ei ole väga valmistunud nendele küsimustele vastamiseks, nii et see on parim, mida ma suudan praegu nii lühikese mõtlemisajaga sulle vastata.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena palun juhtivkomisjonis toimunud arutelu tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas siin juba [tutvustatud] eelnõu teisipäeval, 14. jaanuaril. Ettekandjaks oli samamoodi eelnõu algataja Leo Kunnas, kes andis ka komisjonis sama põhjaliku ülevaate, nagu ta seda tegi siin. 

Toimus lühike arutelu. Räägiti ka sellest nüansist, kas see arvamus, nagu Riigikogu oleks kuulutanud Venemaa terroristliku režiimiga riigiks, on juriidiliselt päris korrektne, kas avaldus on samasuguse kaaluga kui otsus. Arvati, et avaldus ei ole õigusakt ehk sellise eelnõu rakendumise korral tekiks kindlasti vajadus täpsustada, mil viisil Riigikogu riike terroristliku režiimiga riikideks kuulutab. Aga ma usun, et komisjon mõistis eelnõu algataja eesmärki, mis tal eelnõu koostades oli. 

Komisjonis viibis ka Vabariigi Valitsust esindanud Mariko Jõeorg-Jurtšenko, kes andis edasi valitsuse seisukoha mitte eelnõu toetada. Põhjuseks ikka seesama, et põhiseaduse muutmiseks on praegu eelnõud algatatud ning valimis[õiguse] piiramine praeguse valdava teadmise kohaselt nõuab siiski põhiseaduse muutmist ja selleks ei piisa kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmisest. 

Komisjonis pikemat arutelu ei tekkinud, kõik liikmed said aru [eelnõu] eesmärgist ja tegelikult seda [seisukohta] ilmselt jagavad. Komisjon tegi sellised menetlusotsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. jaanuaril ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 6 ja vastu 2 komisjoni liiget, 1 liige jäi erapooletuks. Juhtivkomisjon määras oma esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan fraktsioonide läbirääkimised. Henn Põlluaas, kas teil on volitus? Jah. Siis kõne Isamaa fraktsiooni nimel.

Hea eesistuja! Austatud Riigikogu! Lõpuks ometi arutame me Riigikogus kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Kurb tõdeda, kuid ilma Ukraina sündmuste ja Venemaa algatatud agressioonisõjata ei oleks me selleni ilmselt jõudnud. Haarakem hetkest! 

Erinevalt enamikust riikidest, sealhulgas Lätist, on Eestis kohalikel valimistel valimisõigus kõikidel siin alaliselt elavatel mittekodanikel. Seega saavad teiste riikide kodanikud ja kodakondsust mitteomavad isikud kaasa rääkida Eesti riigielus ja seda mõjutada ning osaleda kaudselt ka presidendivalimistel, seda sõltumata oma meelsusest või lojaalsusest. Eriti tänases geopoliitilises olukorras on viimane aeg sellele kriips peale tõmmata. 

Lähtudes põhiseadusest, mille järgi Eesti riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks, on lahendus lihtne: valimisõigus saab olla vaid Eesti kodanikel. Euroopa Liitu kuulumise tõttu lisanduvad nendele veel Euroopa Liidu riikide kodanikud. Riigikogus saaks säärane põhiseaduse muudatus vajalikud poolthääled kohe kätte ja muudatus kiireloomulisena tehtud. 

Aga koalitsioon soovib jätta hallipassimeestele ehk kodakondsust mitteomavatele isikutele valimisõiguse alles ja sätestada see isegi põhiseaduses. Reformierakond ja Eesti 200 seda algul ei toetanud, kuid allusid arusaamatul põhjusel sotside selgelt venemeelsele väljapressimisele. Täpselt sama toimus muuseas mittekodanikele relvalubade allesjätmisega, võib-olla mäletate. 

Erakondadeülest lahendust ei ole koalitsioon üritanud leida ja opositsioonierakondadega pole vaevutud seda arutamagi. Tegemist on tüüpilise reformierakondliku teerullipoliitikaga, mis peaks niivõrd olulises riiklikus küsimuses olema välistatud. Selliseid otsuseid peab tegema ühel meelel ja üheskoos. 

Tegemist on äärmiselt vastuolulise sammuga, mis toob kaasa hulga negatiivseid tagajärgi. Sotside ning nüüd ka Reformierakonna ja Eesti 200 väide, justkui puuduks kodakondsust mitteomavatel isikutel muu kuuluvus, ei vasta tõele. Esiteks on neil rahvuskuuluvus, mis seob neid Venemaaga, teiseks kuulutas Vene föderatsioon nad 1994. aastal enda kodanikeks. See on neil lihtsalt vormistamata. 

Kaitseministeeriumi uuringu põhjal jagavad nad samasuguseid meile vastuvõetamatuid hoiakuid kui Vene kodanikud. Enamik hallipassimeestest toetab Putinit ja Venemaa agressiooni Ukrainas, valdav osa leiab, et meie kaitsekulutusi tuleb alandada, ja nad ei kavatse sõja korral Eestit kaitsta. Suur osa neist on meie NATO‑liikmesuse vastu ja kuuendik ei tea, mida sellest arvata. Tõenäoliselt ei julge see kuuendik lihtsalt öelda, et nad on NATO vastu. Pole kahtlustki, et taolised hoiakud kujutavad endast selget ohtu Eestile. Ka see, et nad seni on Eesti kodakondsuse taotlemata jätnud, näitab juba nende tehtud valikut.

Koalitsioon aga soovib, eeskätt soovivad seda sotsid, jätta taolistele isikutele õiguse valida ja otsustada Eesti asjade üle. Me küsime, miks. 

Palun kolm minutit lisaaega.  

Kolm minutit lisaks.

Kuid see pole kõik. Oht peitub ka selles, et Nõukogude kuritegeliku okupatsiooni tagajärjel tekkinud anomaalia, kodakondsust mitteomavate isikute kategooria, saaks endale põhiseadusliku staatuse ja põlistataks Eesti põhiseaduses. See on absurdne ja pretsedenditu samm. Mitte üheski Euroopa riigis pole kodakondsust mitteomavatel isikutel valimisõigust. 

Loodav norm muudab oluliselt põhiseaduse paradigmat, töötab põhiseaduse põhieesmärgile vastu ning nõrgestab Eesti riikluse alustalasid. Pikemas perspektiivis võib see põhjustada hoopiski ootamatuid tagajärgi. 

Pole saladus, et maailmas, eriti läänemaailmas, kasvab ebaseaduslikult [riiki] saabunud ja kodakondsuseta isikute arv. Illegaalsete immigrantide hulgas, olgu nad siis Aafrikast, Aasiast, Araabiast või mujalt, on tavapärane dokumentide hävitamine ja enda kodakondsuse varjamine, et välistada päritoluriiki tagasisaatmise võimalus. 

Euroopa Liidu reeglite järgi peame meie – kõik riigid, kaasa arvatud Eesti – sellisele kontingendile isikutunnistused andma. Teisisõnu, neist saavad uued kodakondsust mitteomavad isikud. Põhimõtteliselt avab see igale illegaalsele immigrandile võimaluse saada peale teatud aja Eestis viibimist valimisõigus ning hakata mõjutama meie elu ja olu, sest me oleme selle põhiseadusesse sisse kirjutanud – kui koalitsiooni tahe läbi läheb.

Ma ei tea, kas koalitsioon pole sellele tähelepanu pööranud kogemata või meelega. Kodakondsust mitteomavate isikute kategooria ei kao sellisel juhul kunagi.

Valimisõiguse asjus on laual mitu kontseptsiooni. Tulen eelnõu 530 juurde, mis võtab valimisõiguse ära Riigikogu poolt terroristlikuks kuulutatud riigi ehk Venemaa kodanikelt. Jah, loomulikult ei tohi neil valimisõigust olla, kuid see on poolik lahendus. See jätaks valimisõiguse teistele kolmandate riikide kodanikele ja hallipassimeestele. Oleme seisukohal, et valimisõigus võib kohalikel valimistel olla vaid Eesti kodanikel. 

Isamaa ei toeta eelnõus pakutud lahendust, kuid lähtudes lootusest, et arutelu jätkub, õigemini tekib diskussioon koalitsiooni ja opositsiooni vahel ning meil õnnestub ühiselt leida lahendus, mis on vaba politikaanlusest ning kasulik Eestile, me toetame eelnõu 530 edasist menetlemist. Seda [eelnõu] saab ju muuta. 

Lõpetuseks. Ei tohi unustada, et põhiseaduse muutmiseks on vaja opositsiooni hääli. Kui koalitsioon erakondadeülese koostöö välistab ning kavatseb jätta hallipassimeestele valimisõiguse, siis kerkib küsimus, kas kogu nende jutt kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmisest ei ole mitte järjekordne poliitiline spinn, à la maksud ei tõuse. Äkki ongi koalitsiooni eesmärk, et põhiseaduse muutmine ebaõnnestuks ning Vene ja Valgevene kodanikele jääks valimisõigus alles? Siis saaks selles ju süüdistada opositsioonierakondi. Taolisi absurdseid süüdistusi on koalitsioonisaadikutelt juba kuulda olnud. 

Sestap kordan veel kord: Isamaa seisukoht on, et valimisõigus Eesti Vabariigis peab olema vaid Eesti kodanikel. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Eesti 200 toetab agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmist kohalikel valimistel. Meie hinnangul peaksime praegu fookust hoidma just sellel, kuidas Venemaa ja Valgevene kodanikke juba järgmistel kohalikel valimistel hääleõigusest ilma jätta. 

Mul on selline tunnetus, et kui siin Riigikogu saalis püstitada küsimus, kas te toetate agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmist kohalikel valimistel, siis enam kui 81 saadikut vastaksid, et nad toetavad seda. Sellisel juhul on põhiseaduse muutmine võimalik. 

Küll aga ei toeta seda eesmärki antud eelnõu. Põhjus on selles, et Riigikogu avaldusel ja seaduseelnõul on väga erinev kaal, need ei ole samasugused asjad. Me ei saa võtta naiivset positsiooni, et me ei anna siin saalis hinnangut eelnõu põhiseaduslikkusele, ja teha nägu, nagu meist keegi ei oleks aru saanud, et valdav osa riigi õigusteadlasi, põhiseaduse eksperte, põhiseaduse loojaid – riigiõiguse ekspertide hulgas on ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liikmeid – on öelnud, et valimisõigust ilma põhiseadust muutmata ära võtta ei saa. 

Meist oleks väga naiivne minna selle eelnõuga edasi ja teha nägu, et see on mingisugune töötav hädavariant. Ei ole. Ei ole mõtet sellist nägu teha ega jätta siin kuidagi üles lootust, et seda küsimust on võimalik lahendada ilma põhiseadust muutmata. Me peaksime hoidma fookust just nimelt sellel peamisel eesmärgil, mis tuleb saavutada igal juhul, ja me ei või ohverdada seda mingitele muudele sisepoliitiliste kemplustele, et saaks öelda, et koalitsioon on süüdi või opositsioon on süüdi. Tuleb hoida fookust peamisel eesmärgil. Ma usun, et härra Leo Kunnasel endise kaitseväelasena on see kontseptsioon täiesti selge: kui sul on olemas kindel eesmärk, siis sa pead sellele pühenduma, hoidma pilku sellel ja mitte laskma ennast segada mingitest muudest, kõrvaleesmärkidest. See on miinimumprogramm, mis tuleb saavutada. 

Jah, Eesti 200 on olnud seisukohal, et hääleõigust ei peaks samal ajal jätma kodakondsuseta isikutele ehk määratlemata staatusega isikutele, hääleõigus peab olema neil, kes on Eesti Vabariigi kodanikud, ning tulenevalt aluslepingutest ka meie liitlasriikide kodanikel valdavas osas. Selle eest me seisame. Oleme pakkunud konstruktiivseid lahendusi, oleme soovinud selle üle läbi rääkida ja lahendusi leida. Aga me ei pööra oma pilku kõrvale põhieesmärgilt, milleks on see, et agressorriikide kodanikud tuleb kohalikel valimistel hääleõigusest ilma jätta. Nii et Eesti 200 annab endast parima, et see eesmärk saaks täidetud. Paraku ei ole antud eelnõuga seda võimalik teha. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Vadim Belobrovtsev küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Siin teie ees sõna võtma ajendas mind Põhiseaduse Assamblee liikme, meie põhiseaduse ühe autori Liia Hänni hiljutine arvamusartikkel meedias, kui ta järjekordselt avaldas rahulolematust kavatsuse üle muuta põhiseadust ja võtta kolmandate riikide kodanikelt ära valimisõigus. Tsiteerin tema kahte mõtet. 

Esiteks: "Põhiseaduse püsivusel on eriti keerulistel aegadel suur väärtus. Põhiseaduse muutmisele asumine keset Euroopas lõõmavat sõda on ohtlik ja vastutustundetu ettevõtmine. Tavaliselt vastutab riigi stabiilsuse eest eelkõige valitsus, kes peaks suutma maandada sisepoliitikas üles kerkivaid taotlusi hakata riiki ümber kujundama. Seekord on teisiti, kuna Reformierakond peaministri juhtimisel on asunud põhiseaduse muutmist tagant tõukama." Selle mõttega ma olen täiesti nõus. Järgmise mõttega paraku mitte: "Eestis nagu polekski erakonda, mis asuks kaitsma Eesti põhiseaduse senist vaba ja demokraatlikku väärtusruumi. Keskerakond on küll põhiseaduse muutmise vastu (See on tõsi. – V. B.), aga selle erakonna positsiooni seostatakse pigem poliitilise omakasuga, mitte selge poliitilise maailmavaatega."

Austatud Põhiseaduse Assamblee liige võib olla täiesti kindel, et Keskerakond on põhiseaduse sellise muutmise vastu põhimõtteliselt, sest me arvame, et selline samm ei ole demokraatlikule õigusriigile sobiv. Poliitilisest omakasust on siin asi kaugel, sellest peaks mõtlema pigem selle algatuse autorite motiivide kontekstis. Juba mitu eksperti politoloogia ja sotsioloogia valdkonnas on avaldanud arvamust, et Keskerakonnale tooks selline põhiseaduse muudatus valimistel pigem kasu, kuna see mobiliseeriks valimisõiguslikke [inimesi]. Nii et tegu ei ole poliitilise kasuga, vaid põhimõttelise hoiakuga.

Tegelikult on raske uskuda, et samal ajal, kui meie riigis on terve rida probleeme, mis puudutavad põhimõtteliselt kõiki Eesti elanikke, meie siin kulutame nii palju poliitilist ja parlamentaarset ressurssi sellele, et võtta kohalikel valimistel valimisõigus ära inimestelt, kes ei ole mitte midagi valesti teinud. Lihtsalt niisuguse initsiatiivi autorite arvates on neil vale kodakondsus või siis pole seda kodakondsust üldse. Nende poliitikute arvates sellest juba täiesti piisab, et jätta need inimesed ilma ühest põhiõigusest, mis on neile Eesti põhiseadusega tagatud. 

Enamgi veel, needsamad poliitikud on valmis lausa kiirkorras põhiseadust muutma, et elimineerida kohalikelt valimistelt need Eesti elanikud, kellest väga paljud on Eestis sündinud, terve oma elu siin elanud, kes on lojaalsed Eesti riigi maksumaksjad, kasvatavad siin lapsi ja lapselapsi. Ei pea olema selgeltnägija, et ennustada, mis suunas muutub nende inimeste suhtumine Eesti riiki, kui see riik teatud poliitikute kätega võtab neilt ära põhimõtteliselt ainsa võimaluse kohalikus poliitilises ja ühiskondlikus elus kaasa rääkida. Ilma Eesti Vabariigi kodakondsuseta ei ole neil võimalik ühegi erakonna liige olla, nad ei saa kandideerida ei kohalikel ega parlamendivalimistel. Aga tänu põhiseadusele saavad nad oma sõna sekka öelda selles kontekstis, kes hakkab kohalikul tasandil juhtima linna või valla asju, mis on tegelikult oluline. Selline [võimalus] on Euroopa Liidu riikides väga laialt levinud. Euroopas on lausa 16 riiki, kus kolmandate riikide kodanikud saavad kohalikel valimistel hääletada, ning on terve rida riike, kus need inimesed saavad lausa kandideerida kohalike omavalitsuste juhtorganitesse.

On hästi sümptomaatiline, et aina rohkem inimesi, kellel puudub igasugune poliitiline huvi, avaldab kriitilist arvamust põhiseaduse muutmise ja valimisõiguse äravõtmise kohta. Paar nädalat tagasi võtsin osa Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungist, kuhu olid kutsutud külalised, kellel pole poliitikaga otsest sidet, alustades õiguskantslerist ja lõpetades Eesti Juristide Liidu esindajatega. Erinevate alade eksperdid väljendasid rahulolematust plaani üle muuta Eesti põhiseadust ja võtta kohalikel valimistel ära valimisõigus arvestatavalt Eesti elanikkonnagrupilt. 

Aina vähem usutavana kõlab julgeolekuargument. Nii õiguskantsler kui ka endine kapo juht näiteks väljendasid mitu korda hästi reljeefselt, et mingit julgeolekuohtu Eestis elavate kolmandate riikide kodanike või mittekodanike valimisõigus kohalikel valimistel endast ei kujuta. Küll aga ütles põhiseaduskomisjoni koosolekul Eesti politoloog, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Piret Ehin, minu küsimusele vastates, et valimisõiguse äravõtmine mõjub kindlasti halvasti lõimumisele, ühiskonna ühtsusele ja nende inimeste ühiskondlikku ellu kaasamisele, sest inimesed, kes pole mitte midagi valesti teinud, saavad järsku riigilt signaali, et riik näeb neis mingisugust ohtu ega taha, et nad kuidagi ühiskondlikus elus osaleksid.

Samal ajal, kui me juba mitmendat kuud tegeleme siin "olulise" probleemiga, on meie riigi majanduse seis väga halb ja keeruline. Konjunktuuriinstituudi juhi Peeter Raudsepa sõnul on majanduse tervis nigel: "Me ei näe majanduse madalseisust täna väljapääsu. Peamine probleem on, et ettevõtete tootlikkus on langenud, mahud kas langevad või kiratsevad, stiimulid investeeringuteks on oluliselt langenud." Maksutõusud süvendavad seda olukorda veelgi. Tarbimismaksude kiire tõus on suur probleem, me ei saa oma majandust niimoodi elavdada. Toidukaupade hinnad on kahe aastaga tõusnud keskmiselt 40% võrra ja inflatsioon jätkub. Suurte pankade analüütikud tõdevad, et inimesed kardavad töötuks jääda, mis on ka loogiline, sest töötus Eestis kasvab neljandat kuud järjest. Eelmise aasta lõpus viis Norstat Luminori panga tellimusel läbi uuringu, mis näitas, et vaid kolmandik Eesti ettevõtjatest ootab müügimahtude kasvu. Eesti majandus on kahanenud juba kümme kvartalit järjest ning lähiajal olulist kasvu ei ole ette näha. See seletab ka meie ettevõtjate pessimistlikke ootusi.

Selle kõige taustal tegeleme me inimestelt valimisõiguse äravõtmisega. Kas see lahendab meie majandusprobleeme? Kas kellegi elu Eestis muutub paremaks, kui mitukümmend tuhat inimest jäävad korraga kohalikel [valimistel] valimisõigusest ilma pelgalt selle alusel, et neil on vale pass? Isegi mitte vale kodakondsus, sest me räägime ka mittekodanikest, kellel ei ole üldse mitte mingit kodakondsust. 30 aastat ei olnud see mingi probleemi ja nüüd järsku on!

Ma loodan siiralt, et sellest algatusest ei tule mitte midagi välja. Keskerakond seda kindlasti ei toeta, nagu ta ei toeta ka eelnõu, mida siin äsja esitleti. Me seisame meie riigi demokraatliku korra eest, et siin riigis inimestelt ei võetaks niisama ära õigusi ja põhiseadus oleks väga oluline dokument, mille kallale ei minda poliitiliste hetkehuvide pärast. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 530 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettevalmistamist. 

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 530 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 41 Riigikogu liiget, vastu 5 ja erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 530 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Meie tänane päevakord on ammendatud ja istung lõppenud.