Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25. 

Nüüd on eelnõude ja arupärimiste [üleandmise] aeg. Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan kuue EKRE saadiku nimel üle arupärimise peaminister Kristen Michalile seoses venekeelse Delfi ja ETV+ rahastamisega. Valitsus pooldab Eestis elavate Vene föderatsiooni kodanike valimisõiguse äravõtmist, põhjendades seda asjaoluga, et tegemist on agressorriigi kodanikega. Samal ajal eraldab valitsus igal aastal vahendeid venekeelse Delfi toetamiseks, mille peatoimetaja Andrei Šumakov on Vene föderatsiooni kodanik. Samuti on avalik-õigusliku ETV+ peatoimetajal Ekaterina Taklajal Vene kodakondsus. Seoses sellega esitame peaministrile mõned küsimused, millele soovime vastuseid saada. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Kultuurikomisjoni algatatud Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu 514 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 514 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni algatatud Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu 514. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 514 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ja söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 546 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 546 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ja söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 546. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu oli 21, erapooletuid 0. Eelnõu 546 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on õiguskantsleri ettepanek tööstusheite seaduse § 48 lõike 2 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Enne kui palun Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri, tutvustan natukene selle [ettepaneku] menetlemise korda. 

(Saalist hüütakse: "Ei kuule.") Head kolleegid, ma palun saalis vaikust! Kui on midagi põnevamat arutada, siis võib seda teha saalist väljas.

Head kolleegid, kuna selline menetlus ei ole igapäevane, siis esmalt tutvustan menetlemise korda. Kõigepealt on auväärt õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on põhiseaduskomisjoni esimehe ettekanne kuni 20 minutit ja seejärel on keskkonnakomisjoni esimehe ettekanne kuni 20 minutit. Igale ettekandjale saab Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimised on avatud kõigile, nii Riigikogu liikmetele kui ka komisjonide esindajatele – mõistagi eeldusel, et neil on volitus – ja fraktsioonide esindajatele. Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised rõdudel! Vastavalt põhiseaduse § 142 lõikele 1 ja õiguskantsleri seaduse §‑le 17 teen teile, austatud rahvaesindus, ettepaneku viia tööstusheite seaduse § 48 lõige 2 kooskõlla Eesti põhiseadusega. Alates 15. jaanuarist 2024 võib ametnik keerulistele tööstustele ja tehastele sisuliselt suvaotsusega anda tähtajalise keskkonnakompleksloa. 

Milles on asja sisu? Selle ajani anti tähtajatud load. Tähtajatu loa keskkonda kahjustada võivaks tegevuseks saab üksnes siis, kui juba selle loa taotluses näidatakse, et kasutatud on keskkonda kõige rohkem säästvat tehnikat. Tehnika hõlmab siin tehnoloogiat, ehitamise viise ja palju muud. Ja seda luba saab hoida nii, et seda kehtetuks ei tunnistata, kui pidevalt töötatakse selle nimel, et uute keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate ja ehitusviiside kättesaadavaks muutumisel muudetakse vastavalt ka oma tehast, tööstust muudkui keskkonnasõbralikumaks.

Nii nagu põhiseaduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni arutelus välja tuli, tasub üle korrata see, et vastupidiselt tavaloogikale kaitseb õigusteaduses tähtajaline luba selle loa omanikku loa kehtetuks tunnistamise eest tugevamini kui tähtajatu luba. Pärast selle määratlemata normi kehtestamist ei ole selge ka see, kas juhul, kui ametniku, rõhutan veel kord, suvaotsusega – sest seadus ei ütle, millisel juhul tohib loale panna tähtaja või millest lähtudes otsustada, kui pikk selle [kehtivus] peaks olema – on tähtajaline luba antud, tohib selle loa kehtivuse ajal nõuda investeeringute tegemist, et muuta tootmist keskkonnasõbralikumaks. Seadus seda ei ütle. Üldloogikast lähtudes tuleks öelda, et ei tohi.

Põhiseaduse § 13 kohustab meid kõiki kaitsma igaühte riigivõimu omavoli eest, § 3 ütleb, et riigivõimu tohib teostada üksnes seaduse alusel, ja § 31 kaitseb ettevõtlusvabadust. See on põhjus, miks leiame, et tööstusheite seaduse § 48 lõige 2 on vastuolus Eesti põhiseadusega, ja palume teil see põhiseadusega kooskõlla viia. See on sissejuhatuseks kõik. Tänan põhiseaduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni põhjaliku ja huvitava arutelu eest.

Suur tänu teile! Sissejuhatus oli väga efektiivne ja põhjalik, teile küsimusi ei ole. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tänan õiguskantslerit selle probleemi meie ette toomise eest. Komisjon arutas seda ettepanekut 20. jaanuaril. Komisjonis arutati mõtet, et kui seadusandja sätestaks ise seaduse tasemel väga selged kriteeriumid ja võimaldaks seadusest tulenevalt tähtajalisi komplekslubasid välja anda, siis kas see oleks põhiseadusega kooskõlas või mitte. Siis ei oleks ametniku kaalutlusõigust, vaid otse seadusest tulenev luba. Õiguskantsleri seisukoht oli järgmine: on võimalik näha ette see, et loale määratakse tähtaeg. Nende hinnangul peaks seaduses olema kriteeriumid, mille alusel saab kohus otsustada, kas ametnik tegi õige otsuse. "Loomulikult ei ole võimalik kirjutada tulevast Eesti elu ja ettevõtluskeskkonda üksikasjalikult seadusesse. Küll aga saab märkida piirjooned, mille alusel saab ametnik otsustada, kas luba on tähtajaline või tähtajatu." Komisjoni jaoks olid õiguskantsleri argumendid veenvad ning komisjon otsustas õiguskantsleri ettepanekut toetada. Aitäh!

Suur tänu! Ka teie olite tõhus ja täpne, ka teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro.

Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Õiguskantsler! Külalised! Räägin nüüd otse ja ausalt oma sõnadega ära, miks seda normi tarvis oli. Kõik Riigikogu liikmed ilmselt mäletavad Enefit 282 õlitehase ümber tekkinud olukorda, kus juba püsti oleva käitise ehitusloa kehtivus peatati kohtu kaudu keskkonnaaktivistide pöördumise järel. Me olime sel hetkel valiku ees, kas lasta sel mitmesaja miljonilisel investeeringul ära roostetada, viia see vanametalli või anda selge õiguslik alus ühe konkreetse ettevõtte, ühe konkreetse käitise käikulaskmiseks, et see teeniks vähemasti ühiskonna juba kantud rahalise kulutuse tagasi ja võib-olla veel midagi lisaks.

Valitsuses jäi peale arvamus, et Enefit 282 on mõistlik käiku lasta, kuna see on muu hulgas oluliselt keskkonnasõbralikum tehnoloogia kui tegutsevad Enefit 140 tüüpi tehased, kus töödeldakse põlevkivi õliks. Antud eesmärgi tööstusheite seaduse muudatus täitis. Kuid selle normiga võib kaasneda laiem õiguslik mõju ka valdkonna muudele ettevõtetele, millega seadust muutes kiirustamise tõttu ehk piisava põhjalikkusega ei arvestatud.

Kõnealuse tööstusheite seaduse normi kehtestas Riigikogu 2023. aastal ning see võeti vastu seotuna valitsuse usalduse küsimusega. Seetõttu muudatuse üle täiskogu saalis poliitilist debatti ei peetud. Kuid keskkonnakomisjonis oli selle muudatuse üle sisuline arutelu teise lugemise ettevalmistamise istungitel ülemöödunud aasta novembrikuus. Tööstusheite seaduse muutmine oli lisatud Kliimaministeeriumi ettepanekul keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõusse nr 300. Kokku esitati toona selle kohta üle 200 muudatusettepaneku, millest valdav osa käsitles saastetasude määrasid sendi täpsusega. 

Kõnealuse normi vajadust põhjendas Kliimaministeeriumi esindaja järgmiselt, tsiteerin: "Sellisel juhul on aru saada, et luba võib anda nii tähtajatult kui tähtaegselt, kui selleks on keskkonnakaitse seisukohalt oluline põhjus. Seonduvalt õlitehase juhtumiga tagab rakenduv põhimõte ettevõtjale kindluse, et seni, kuni ettevõtte tegevus jääb kliimaeesmärkide piiridesse, saab ettevõte tegutseda. Kui loa tähtaeg on läbi, siis ei ole õigustatud ootus, et [ettevõte] saaks edasi tegutseda samadel tingimustel." Niisiis pidi tähtajaline luba andma [ühelt poolt] kindluse ettevõtjale ning teiselt poolt kindluse riigile ja avalikkusele, et kui käitleja tegevus ei vasta enam seaduse nõuetele, siis tähtaja möödumisel ei pea loa kehtetuks tunnistamist enam kaaluma, vaid tähtaja saabumisel luba muutub kehtetuks.

Eelnõu kaasamisistungi käigus, kus huvigruppidena osalesid nii tööstusettevõtete esindajad kui ka esindusorganisatsioonid, esitasid oma vastuväiteid antud muudatustele keskkonnaühendused. Loen ette ühe lõigu keskkonnaühenduste pöördumisest komisjoni poole. "Kui väljastada Eesti Energia uuele õlitehasele tähtajaline kompleksluba 2035. aastani, siis on küsitav, kuidas saab seda muuta, kui lähitulevikus muudetakse kliimaeesmärke karmimaks. Kui luba muuta ei õnnestu, tekib olukord, et õlitehas saab plaanitud mahus kasvuhoonegaaside heidet tekitada, samas kui kogu ülejäänud ühiskond ja muud majandusharud peavad selle arvelt enda tegevust ennaktempos piirama." Samuti tõid keskkonnaühendused välja, et ministeerium on teinud ettepaneku üksnes komplekslubade tähtaja regulatsiooni muutmiseks, et võimaldada ka tähtajaliste lubade väljastamist, kuid ei ole analüüsinud vajadust muuta kogu ülejäänud tööstusheite seadust. "See ebaselgus võib anda põhjust keerukateks õiguslikeks vaidlusteks." Ja praegu tuleb tunnistada, et keerukateks õiguslikeks vaidlusteks ongi seoses õiguskantsleri pöördumisega põhjus tekkinud.

Keskkonnakomisjon arutas õiguskantsleri pöördumist 20. jaanuaril ning istungile olid kutsutud ka Kliimaministeeriumi esindajad. Ministeeriumi esindajad meenutasid taas, et tööstusheite seaduse muutmise eesmärk oli vältida olulise keskkonna‑ ja kliimamõjuga tööstuse laienemisega kaasnevat olulist keskkonnamõju avaldumist ning tagada kliimaeesmärkide täitmine. "Muudatuse kohaselt on võimalik anda tähtajaline keskkonnakompleksluba olulise keskkonna‑ ja kliimamõjuga käitistele. Keskkonnakompleksloa alusel saab Enefit 282 käitis tänase tehnoloogiaga tegutseda 2035. aastani, sest lisanduva käitise heitkogusega ei täidetaks Eesti 2035. aasta eesmärki. Seetõttu polnud võimalik väljastada tähtajatut luba koos tingimusega muuta täielikult tootmistehnoloogiat. Loa tähtajatus kaotaks sellisel juhul mõtte. Tähtajatute lubade puhul saab arvestada parima võimaliku tehnoloogiaga, kuid ka see ei mahu riiklikesse kliimaeesmärkidesse. Pärast kliimakindla majanduse seaduse jõustumist saaks sätestada täiendavad normid lubade menetlemisele, sest sektoritele kehtestatakse heitkoguste piirid." Siiski märkis ka ministeeriumi esindaja, et tööstusheite seaduse sätteid ollakse valmis täpsustama viitega riiklikele kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkidele.

Komisjonis toimus põhjalik arutelu ka tähtajaliste ja tähtajatute lubade olemuse ja nende erinevusega kaasnevate kohustuste üle. Õiguskantsleri hinnang oli, et tähtajaline luba annab iseenesest rohkem õiguskindlust antud loa piirides. Nii et algselt tahtsime ikka parimat, kuid välja tuli nii, et õiguskantsler on taas Riigikogus. See ei ole tingimata halb. Eelnevat arvesse võttes jõudis keskkonnakomisjon ühisele arusaamale ja tegi muu hulgas menetlusliku otsuse toetada õiguskantsleri ettepanekut. Aitäh!

Suur tänu teile! Ka teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Metsoja, palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Tõepoolest ei ole läinud selle seaduseelnõuga kõige paremini, taas kord. Alles hiljuti arutasime siin saalis maapõueseaduse muutmist ja ka sellega ei läinud kõige paremini, president ei kuulutanud seda välja. Seal olid huvigrupid mõneti samamoodi skeptilised, kuigi see oli palju leebem eelnõu, mis puudutas uute kaevanduste avamist. Aga selle seletuskiri viitas tegelikult olematule kliimaseadusele.

Me osaliselt oleme ju tüüritud sellesse pantvangidraamasse, kus me tahame muutuda, tahame keskkonda säästa, ka oma tervist säästa, aga alati ei tule kõige paremini välja. No mis siis ikka, vigu tuleb parandada. Aga nende vigade käigus kahtlemata tekitatakse ühiskonnas päris palju meelehärmi ja teistpidi ka rahaline kaotus, täiendavad kulud, et saavutada lõpuks õiglane ja põhiseadusega kooskõlas olev tulem.

Keskkonnakomisjonis arutasime teemat erinevate nurkade alt. Komisjoni esimees Igor Taro juba andis sellest ülevaate. Küll tõstatasin ma selles arutelus ka ühe laiema teema. Nimelt, kogu energiamajanduse kontekstis, mis on antud teemaga ju otseselt seotud, me teame, et planeeringumenetluste käigus on tekkinud Eestis päris suur vastuseis tuuleparkidele. Osalt on teadlik hirmu külvamine, aga teisalt võib-olla mitte just väga teadlik. Inimestel on hirmud, kogukondadel on hirmud, otsitakse tasakaalukohta, tahetakse [hoida] oma senist elukeskkonda. Ja probleemid omavalitsuste planeeringute menetlemisel aina kuhjuvad.

Tõstatasin küsimuse selle nurga alt, et teadupärast on kompleksluba lähtudes tööstusheite seadusest välja töötatud nõnda, et kompleksluba peab [taotlema], kui on sekkumine vee, õhu ja pinnase puhtusesse ehk keskkonna kvaliteeti. Küsisin istungil, kas neid rohetehnoloogia ehk taastuvenergeetika [rajatisi], mida me võtame kasutusele ja mida me paigutame avalikku ruumi – küll metsa, põldudele, merre –, ei peaks allutama samale regulatsioonile. Vastuse sain ministeeriumi esindajatelt sellise, et need tegelikult justkui ei reosta ega oma sellega kokkupuudet. Aga kui nüüd tõsisemalt mõelda, siis äkki ikkagi omavad, sest planeeringute käigus väga selgelt ju hinnatakse mõjusid.

Me teame, et kui põllumees tahab ehitada maapiirkonda lauta, sõnnikuhoidlat või lägahoidlat, siis kõik need allutatakse kompleksloa menetlusele ja iga kolme aasta tagant vaadatakse see üle just sellel põhimõttel, et oleks kasutusel parim võimalik tehnoloogia. Ja siis sätestatakse normid, et seda parimat võimalikku tehnoloogiat juurutada. Nelja aasta pärast vaadatakse uuesti üle, kas see on ellu viidud. Sellel on ju väga selge mõte: et Keskkonnaamet sekkuks ja vaataks investeeringuid, mis on juba tehtud, seda, kuidas need mõjutavad nii loodus- kui elukeskkonda. Kuna täna räägitakse hästi palju näiteks infrahelist, varjutamisest või mürast, kumuleeruvast mõjust, siis ma arvan, et tegelikult on parlamendil päris tõsine mõttekoht, kas need ei peaks samamoodi olema allutatud sellele menetlusnormile.

Ja veelgi enam, mõtleme taastuvenergeetikale selles võtmes, et kui seda tööstusala soovitakse utiliseerida ehk lammutada, siis see justkui on allutatud nendele reeglitele. Tekib väike ebakõla: kuidas see siis rajamise hetkel ei ole [neile allutatud], aga jäätmekäitluse hetkel on? Kogu selle investeeringu eluea, kui investeering peab tootma omanikule kasu, [ettevõtlus]keskkonnale tulu, majandusele samuti, on see justkui sellest regulatsioonist väljas. Isamaa on ka fraktsioonis arutanud selles mõttelaadis ja leidnud, et võib-olla tõesti peaks selle testi siin parlamendisaalis ära tegema, pidama maha selle debati, kas see nii on või ei ole. Me tihti tegeleme ikkagi mineviku tehnoloogiaga, sellise tehnoloogia parima võimaliku kasutamise kontekstis. 

Lihtsalt toon teile ilmestamiseks veel ühe väikse näite. Tõepoolest, arutelu all oli suuresti Enefit 282 õlitehas, aga me käsitlesime ka vanu plokke. Nagu te kõik teate, Eesti riigifirma osas on algatatud järelevalve ja järelevalve tulemus on [pakkunud] palju kõneainet. Aga vastutavad isikud juhatuses ütlevad väga selgelt, et noh, vabandust, nendes vanades põlevkiviplokkides tegelikult ei olegi võimalik kasutada parimat võimalikku tehnoloogiat, sest seda lihtsalt ei ole olemas. Ometi kehtib nõue, et seda peab tegema. Seireseadmed paigaldatakse sinna korstendesse, mis tahmavad, ja [seadmed] on lubjatolmu nii kiiresti täis, et iga päev peab luuamees kõrval olema seal korstna otsas, et nendega oleks võimalik midagi seirata, mingeid andmeid saada.

Ka see on minu meelest mõttekoht. Kui me tahame ehitada paremat tulevikku, siis me samal ajal ei saa nende organisatsioonide mainet rumalate regulatsioonide tõttu mutta tampida. Paratamatult tekib ju kohe ebakõla, kui keegi on kuskil esitanud mingeid valeandmeid. Aga mis andmeid sa siis lõpuks esitad, kui andmeid ei ole? Ja siis toimub suur arutelu selle üle, kuidas olukorrast kommunikatiivsete vahenditega välja tulla. Aga sellest saavad sageli jõudu just need, kes on heitlikud kas uue tehnoloogia või muutuste suhtes, et vana tehnoloogia turult välja tõrjuda.

Nii et Isamaa oli juba siis seda meelt, et tegelikult me ei liigu õigel teel. Selles mõttes on tore, et õiguskantsler on kinnitanud, et me ei eksinud. Küllap siis püüame nüüd leida siin parlamendis kiire ja mõistliku lahenduse. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Enne kui ma oma hinnangu annan sellele ettepanekule, tahan ma rääkida natukene Eesti Vabariigi põhiseaduse printsiipidest. Eesti on demokraatlik ja iseseisev vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Kahjuks aga oleme me sellest printsiibist üha rohkem ja rohkem eemaldunud. Rahvas, kes on kõrgeima võimu kandja, ei saa enam võimu teostamisel kaasa rääkida rohkem kui ainult Riigikogu liikmete tasandil. Kadunud on rahvahääletused, mille kalmukünkale on juba paks muru kasvanud.

See, et me liigume üha rohkem ja rohkem ametnike riigi suunas, ilmneb üha rohkem ja rohkem. Aastal 2007 kaotati karistusseadustikust ära kaks minu meelest väga olulist normi, need on ametiseisundi kuritarvitamine ja ameti[alane] lohakus. Ja kuigi algselt ei olnud nende normide kadumine väga hoomatav, siis käesolevaks hetkeks, kui on toimunud ametnike hulgas põlvkondade vahetus, on ametnike seas minu hinnangul levinud selline karistamatuse tunne, et nad võivad teha kõike, mis nad tahavad. Mingit regulatsiooni või karistusõiguslikku heidutust neile peale distsiplinaarmenetluse suurt ei olegi.

Ja nüüd tulen sellesama eelnõu juurde. Selle eelnõu loojad on ju tegelikult liikunud jälle ühe sammu selles suunas, et anda ametnikele üha rohkem ja rohkem piiramatut võimu ilma sellekohase kaalutlusruumita. Kui me loeme seda ettepanekut, siis [näeme, et] selles on väga konkreetselt öeldud, et seadus ei määra ühtegi sisulist kriteeriumi, mille alusel otsustada, kas kompleksluba peaks olema tähtajaline või tähtajatu, ja selle otsustab ainult ametnik. Sisuliselt oli selle tööstusheite seaduse [muudatuse] loojatel plaan anda ametnikele vaba voli otsustada, kellele sobib tähtajaline [luba] ja kellele sobib tähtajatu. Mul on väga hea meel praegu, et lugupeetud õiguskantsler tuli selle ettepanekuga välja ja nii-öelda vibutas näppu, et ametnike riik meil ikkagi ei tohiks olla. Seetõttu ma leian, et see ettepanek väärib toetamist, ametnike võimu tuleb hakata piirama. Aitäh!

Aitäh! Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Õiguskantsler! Saalisviibijad! Eesti 200 on alati olnud seisukohal, et riik vajab pikka plaani ja suurt pilti nii keskkonnakaitselistes kui ka majandusküsimustes. Kogu see olukord, mida me täna siin lahendame või mille lahenduse üle arutame, tulenebki ju sellest, et meil siiamaani ei ole pikka plaani ja suurt vaadet kusagil fikseeritud. Me oleme toppama jäänud oma kliimaseaduse algatusega, mis paneks paika, mismoodi jõuab Eesti riik majanduses 2050. aastal soovitud lõppeesmärgini ehk netonullheite eesmärgini, kuidas see liikumine toimub aastate kaupa – 2030, 2035, 2040 – ja kuidas see liikumine toimub ka valdkondade kaupa: tööstuses, põllumajanduses, transpordis ja nii edasi. Kuni meil seda pikka plaani ja suurt vaadet pole, jäämegi me siin kogu aeg pusima üksikküsimustega, mis saavad meid varem või hiljem kätte kas erinevate kohtuvaidluste või muude vaidluste protsessis.

Ma tahan siinkohal kliimaseaduse kriitikute käest küsida, mis on teie plaan Eesti majanduse seisukohast. Praegu on meil ju niisugune olukord, et praktiliselt igaüks võib minna ja siduda ennast kinni puu, mõne ehitatava tehase, käitise või millegi muu külge ja öelda, et see algatus ei ole kooskõlas pikaajaliste kliimaeesmärkidega, või vastupidi, mingil põhjusel see algatus Eesti tuleviku seisukohast ei sobi. Nii et meil on tegelikkuses vaja õigusselgust ja seda ei ole vaja [kõige] rohkem mitte Riigikogule, vaid õigusselgust on vaja eelkõige ettevõtjatele, kes investeeringuid teevad, pikki plaane paika panevad ja kes peavad ka pankadest investeerimiseks finantsotsuseid saama. Niisuguse õigusselgusetuse atmosfääris on seda suhteliselt keeruline teha. 

Ja ega pole ka juhus, et kolleeg Metsoja tõi ühe näitena selle maapõueseaduse muutmise seaduse, mille president tagasi lükkas. Ka see on osa sellest puslest, mis kliimaseadusega oleks tarvis lahendada. Lisaks kõigele, seesama erikontroll, mis Eesti Energia kohta tehti, tõi välja, et näiteks Enefit 140 tehased teatud norme ei olegi võimelised täitma, investeeringute vajadus on seal kümnetes miljonites ja läheneb sajale miljonile. See on jällegi üks väga oluline otsustuskoht Eesti ühiskonna jaoks – nii keskkonna mõttes kui ka ekspordi ja tööstuse mõttes –, et kas teha see investeering või mitte, kas jätkata selle tehnoloogiaga või see lahti võtta ja kuhugi ära saata.

Seetõttu on Eesti 200 ettepanek tõepoolest lõpetada selline lipp lipi peal ja lapp lapi peal õigusloome, kus me üritame paigata erinevaid auke, mis meie õigusselguse paadikeses tekivad. Üritame lekkeid ühekaupa likvideerida, aga neid tuleb aina juurde, neid tuleb ootamatutes kohtades ja täiesti ootamatu suurusega. Ühes kohas üritame parandada, teises kohas tekib uus. Nii et Eesti 200 toetab laiemat lahendust, et meil oleks suurem pilt ja et meil oleks pikk plaan olemas. Kõige mõistlikum oleks selleks kliimaseaduse menetlusega ühel hetkel Riigikokku jõuda, need asjad läbi arutada ja kindlaks määrata. Võib-olla siis saame ka need ebavajalikud normid tühistada. Aitäh!

Aitäh! Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt saalisolijad! Tegelikult mul ei olegi kõne, rohkem nagu repliik, mis on tõukunud eelmisest kõnelejast. Pikk plaan. Pikk plaan on alati väga oluline. Pikka plaani peab alati nägema. Pika plaaniga peab palju vaeva nägema, enne kui [saab] olla kindel, et see pikk plaan toimib õieti. Ma tegelikult juhtisin ka siis, kui me arutasime tuumateemat, tähelepanu sellele, et see auväärne kogu ei tohiks toimida põhimõttel, mis on vene keeles sõnastatud "davai, davai, potom posmotrim" ehk "kihku-kähku, eks pärast näe, mis saab". Nüüd on siin täpselt samamoodi. Kliimaseadus on ääretult oluline asi, aga me räägime kliimaseadusest praegu ainult kui sildist. Oluline on see, mis seal sees on. Ja seetõttu tuleb seda põhjalikult ette valmistada, et see oleks maksimaalselt hea. Kliimaseadus, ilma et me võiksime olla kindel, et selle sisu on mõistlik, ei ole väga mõistlik. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Ja olemegi, head kolleegid, jõudnud õiguskantsleri ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, palun nüüd tähelepanu! Nimelt, õiguskantsleri ettepanek on viia tööstusheite seaduse § 48 lõige 2 põhiseadusega kooskõlla. Siit tulenevalt panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. 

Teen Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 152 kohaselt keskkonnakomisjonile ülesandeks algatada eelnõu tööstusheite seaduse § 48 lõike 2 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud neljanda [päevakorrapunkti] juurde, milleks on õiguskantsleri ettepanek elektrituruseaduse § 59¹ lõike 2 punkti 8 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Palun taas kord Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud rahvaesindus! Suur aitäh eelmise ettepaneku üksmeelse toetamise ja väga heade kõnede eest! Loodan, et leiate põhjust toetada ka ettepanekut, mille nüüd ette kannan.

Palun teil viia põhiseadusega kooskõlla elektrituruseaduse § 59¹ lõike 2 punkt 8. Lihtsustatult öeldes, kui Eesti ei ole suutnud saavutada jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärki, siis selle [punkti] kohaselt ei maksta taastuvenergia toetust enam nendele tehastele, mis toodavad prügi põletamise teel elektrienergiat. Seda sätet hakati rakendama 1. jaanuarist käesoleval aastal ja sellega jäeti toetusest ilma ka Iru elektrijaam, kellele oli antud tähtajaline lubadus maksta seda toetust 2. juulini aastal 2025.

Taastuvenergia toetus mõeldi omal ajal välja selleks, et julgustada ettevõtjaid tegema investeeringuid, mida nad muidu ei oleks ehk teinud. Välja lubati tähtajaline toetus, millest ka eelmises punktis kõnelesime, ja lubati, et 12 aastat alates tootmise alustamisest, eeldusel, et ettevõtja täidab omalt poolt kõiki tingimusi, saab ta toetust. Euroopa Liidu mõistes on tegemist riigiabiga ja ka kehtiv Euroopa Liidu riigiabi luba jäätmetest elektri tootmiseks on Iru elektrijaamal olemas. See, et seda tähtajalist lubadust otsustati murda, tekitab Iru elektrijaamale hinnanguliselt 2,6 miljonit eurot kahju. Probleem aga on laiem, see ei puuduta vaid ühte ettevõtjat, vaid selline lähenemine õiguspärasele ootusele kahjustab paraku Eesti ettevõtluskeskkonna usaldatavust tervikuna.

Kuidas niisuguse normini jõuti? Jällegi kindlasti parimat tahtes. Nimelt, 2018. aastal võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mis ütlebki, et nii kaua, kui jäätmeid ei ole õnnestunud sortida ja taaskasutusse võtta sihiks seatud ulatuses, prügi põletamise eest peale ei maksta. Kui aga taaskasutusse võtmise eesmärgid on täidetud, tohib taastuvenergia toetuse abil toetada ka prügi põletamisest elektrienergia tootmist. See on direktiivi üks säte. Aga direktiivis on ka teine säte, mis kaitseb ettevõtjate õiguspärast ootust. See ütleb, et need, kellel riigiabi load on juba olemas ja kellele toetust makstakse, peavad seda toetust saama lõpuni, kui toetuse tingimustes pole ette nähtud, et olude muutudes on võimalik see toetus enne tähtaega ära võtta.

Majanduskomisjoni arutelus selgitasid asjaomased ametnikud, kuidas Euroopa Liidult saadi võib-olla eksitavaid signaale direktiivi erinevate artiklite tähenduse kohta. Aga fakt on see, et [õiguskantsleri ametkonna] hinnangul tuleb lähtuda Eesti põhiseadusest. Ka Euroopa Liidu direktiivi ei saa tõlgendada nõnda, et ettevõtjate õiguspärast ootust kaitsvad sätted tõlgendatakse tühjaks. Kui öelda, et õiguspärast ootust kaitsval sättel ei ole mõju, seda ei tule täita, et tuleb täita üksnes seda sätet, mis keelab prügi põletamisele peale maksta, siis muutub ju õiguspärase ootuse kohta käiv artikkel direktiivis sisutuks, siis ei oleks seda üldse vaja.

Veel täpsustuseks: seadus ütleb, et tootjale makstakse see toetus tagantjärele siiski välja, kui 2026. aastal avaldatav Keskkonnaagentuuri ülevaade näitab, et 2025. aastal on taaskasutuse eesmärk täidetud. Selle aasta alguses jõustus aga uus metoodika jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärgi [täitmise] hindamiseks ja selle metoodika kohaselt on Eesti eesmärgi täitmisest päris kaugel. Ei ole väga tõenäoline, et aastal 2025 see eesmärk suudetakse täita. See tähendab, et ettevõtja on talle tähtajaliselt lubatud taastuvenergia toetusest, sellest 2,6 miljonist ilma. Tootja ehk Iru elektrijaam ei saa ka mitte midagi teha, et Eesti suudaks sellel aastal jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärgi täita, sest ta ei saa asuda riigi ja kohaliku omavalitsuse asemele, ta ei saa asuda ka nende inimeste asemele, kes peaksid prügi sorteerima. Ta ei saa kohaliku omavalitsuse ega ühistute asemel muuta jäätmete sorteerimist inimeste jaoks mugavaks ja mõistlikuks. Ja ta ei saa mitte kuidagi ka püsti panna sellist tootmist ja jäätmete transporti ja kõike muud, mis on tarvis, et taastuvenergia toetuse tingimuseks seatud jäätmete taaskasutamise eesmärgid saaks täidetud.

Seda kõike arvestades leiame kolleegidega, et elektrituruseaduse viidatud norm on vastuolus põhiseaduse §‑ga 10, mis kaitseb õiguskindlust, ja §‑ga 31, mis kaitseb ettevõtlusvabadust. Majanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni aruteludes arutasime ka seda, kuidas praktikas oleks võimalik seda ettepanekut [järgida], kui Riigikogu nõustub seda [tegema]. Üks võimalus ettepanekut [järgida] on selline: saab täiendada vaidlustatud normi nõnda, et on selge, et seda rakendatakse vaid uute toetuste andmisel. Aitäh teile!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Tegelikult on selle Iru põletusjaama kontekstis hästi palju räägitud keskkonnakomisjonis ka sellest, et see tuhk, mis põletamisel tekib, on vabastatud ladestustasust, või noh, saastetasust. Alati on ka viidatud sellele, et see toasoe või muu energia, mis tuleb sellest jaamast, on tegelikult subsideeritud energia, sest kui ladestuspaika viiakse prügi, siis tuleb ladestustasu maksta, aga kui viiakse tuhk, siis kasutatakse seda Euroopa õigusruumis saadud erisuse alusel kui ehitusmaterjali jäätmete eraldamiseks vahekihtidega. Kas see võiks ka olla lahendus, et ütlemegi, et nüüd on see erisus kaotatud ja tuha eest tuleb maksta? See iseenesest peaks automaatselt seda olukorda muutma.

Ma tänan! Tunnustan veel kord majanduskomisjoni äärmiselt huvitava arutelu eest. See on jälle üks hea näide, mida [saab] ka kohtumistel inimestega tuua selle kohta, et Riigikogus tegelikult mõistetakse ja arutatakse olulisi ja keerulisi küsimusi väga sisuliselt. Pean ütlema, et sellele küsimusele vastamiseks minul piisavalt head teadmised puuduvad. 

Ma oskan öelda seda, et kui on antud tähtajaline lubadus, siis seda ennetähtaegselt minu hinnangul murda ei tohi. Kui küsimus peaks jõudma Riigikohtusse, siis loomulikult saab Riigikohus anda oma hinnangu. Aga üldiselt on õigusteaduse klassikaline vaade see, et kui sa ütled ettevõtjale, et talle makstakse 12 aastat toetust, kui ta teeb mõned riigi hinnangul väga vajalikud investeeringud, siis ettevõtjal on õigus oma äriplaan teha nii, et ta arvestab selle 12 aasta jooksul saadava toetusega. Mäletatavasti pani niisugusele lähenemisele aluse Riigikohus kohe esimestel aastatel selle taastamise järel niinimetatud taluseaduse kaasuses.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua õiguskantsler! Väga asjalik ja konkreetne ettepanek. Mu küsimus on laiem, energeetikast, õiguskindlusest ja õigusriiklusest. Riigi strateegiline planeerimisdokument on energiamajanduse arengukava. Selle projekti on valitsus koostanud, aga see on saanud hävitava hinnangu ettevõtjatelt ja osalistelt. Seda ei ole jõustatud, see ei ole jõudnud parlamenti arutusele ja seda ei ole kinnitanud ka valitsus. Sellele vaatamata on laekunud informatsioon, et valitsus kavatseb homme hakata selle energiamajanduse arengukava – selle baasväite või lähtekoha – alusel langetama miljarditesse eurodesse puutuvaid otsuseid, mis puudutavad taastuvenergia tootmise mahtu. Kas see on teie meelest kooskõlas hea halduse, parlamentaarse riigi strateegiliste juhtimisdokumentide loogika ning õiguskindluse ja õigusriikluse põhimõtetega?

Suur tänu! Selle Riigikogu [koosseisu] esimestel tööpäevadel tõin teie ette ettekande, mille põhitees oligi see, et kui küsimus on ettevõtjatele teatud toetuste väljalubamises või kellegi, olgu ettevõtjate või üksikisikute õiguste piiramises, siis need otsused tuleb minu parima arusaama kohaselt teha Riigikogus vastu võetud seadusega. Arengukavad, eelarvestrateegiad ja muud ilujutud kehtiva põhiseaduse raamesse siduvate dokumentidena minu arvates tegelikult ei mahu.

Jah, ka majanduskomisjonis ja põhiseaduskomisjonis viidati aruteludes sellele, et olemas on kaks Riigikohtu otsust – need ei ole üldkogu otsused, ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve otsused –, kus arengukavale on teatud tähendus omistatud. Riigikohtunikud on minule kinnitanud, et nad ei pea silmas seda, et Riigikogus vastu võetud õigusnormi saaks asendada arengukava. Nii et võimalik, et need küsimused, nii arengukavade tähendus Eesti riigi juhtimisel kui ka seesama tegevuspõhine eelarve, mis on nende arengukavadega justkui mõeldud koos eksisteerima, vajavadki põhjalikku põhiseaduspärasuse analüüsi, sest minu parima – võimalik, et vanamoelise – arusaama kohaselt need Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemile rajatud, koalitsioonivalitsusega riiki ei sobi.

Kui on aega, kui on raha, kui on võimalik nii palju ametnikke üleval pidada – palun väga, võib kirjutada neid ilujutte. Aga põhiseaduse järgi saab otsused, mille järgi Eestis elu käib, ja ka pikemad plaanid teha üksnes Riigikogu ja üksnes seadusega. Need seadused kuulutab või ei kuuluta välja Vabariigi President. Ja kui on põhjust, siis normaalse riigielu käigus jõuavad need põhiseaduslikkuse järelevalvesse, vajaduse korral Riigikohtu üldkoguni välja. Arengukavad läbivad hoopis teistsuguse arutelu kui seadused ja arengukavade põhiseaduslikkuse järelevalve ei ole võimalik.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja, aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Ei ole just tüüpiline, et õiguskantsler on siin parlamendi ees korraga kahe seaduse muutmise ettepanekuga: on ettepanek tööstusheite seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks ja jäätmetest elektrienergia tootmise toetamise tingimuste muutmiseks. Millest see räägib? Kas see räägib sellest, et õigusvaldkond on läinud väga keeruliseks, et need sõnastused ei ole alati naelapea pihta? Iseenesest ma saan aru, et mis hullusti, see uuesti. Aga on sel mingisugune objektiivne põhjus ka, et peab neid parandusi tegema?

Kui me leiame … Ma mõtlen [selle all] ennast ja oma häid kolleege. Ma väga tahan rõhutada nende panust, mina üksinda ei tee mitte midagi. Meie parimad spetsialistid on minu hinnangul ikkagi head kolleegid meie ametkonnas. 

Kui me leiame, et mõni norm on põhiseadusega vastuolus – tavaliselt on selle leiu aluseks kaebus –, siis ma ettepanekuga teie ette tulen. Lihtsalt juhtus nõnda, et vahepeal olid jõulud ja aastavahetus, muidu oleks saanud need siia ehk eraldi tuua. Üldiselt on nii, et meie majja jõuab kogu Eesti elu ja kord on rohkem ühe valdkonna teemasid, siis jälle teise valdkonna teemasid. Aga eriti praegu, kui räägitakse vajadusest luua Eesti majanduses tugevamat kindlust, ma arvan, et need õiguskindluse arvestamisele suunatud ettepanekud on omal kohal. Suur aitäh, veel kord, küsimast! Suur aitäh arutamast ja toetamast!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud õiguskantsler! Istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut 21. jaanuaril. Proua Madise on juba päris suurt osa [räägitust] katnud, ma ei hakka seda kordama – viidati siin ka põhiseaduskomisjoni arutelule –, aga ma toon aruteludest välja paar nüanssi.

Nimelt, kõigepealt selgitati välja, et tegemist on ainult Iru elektrijaamaga, selle ühe kaasusega, ja 12‑aastasest [toetusest] kuue kuu toetussummaga 2,6 miljonit eurot. Sellest me räägime. Arutati selle üle, kas õigus keelduda väljamaksest tingimuste mittetäitmisel tekib hetkel, kui toetus kinnitatakse, või iga väljamakse eel. Nagu ka õiguskantsler viitas, selgus majanduskomisjoni aruteludes samuti, et Kliimaministeerium on suhelnud Euroopa Komisjoniga ja selget vastust sealt saanud ei ole. Ka õiguskantsler on hinnanud, et Euroopa Liidu õigusest on keeruline välja lugeda, missugusest artiklist lähtuda, ning sellises olukorras on kõige õigem lähtuda Eesti põhiseadusest. Selle kohaselt on Iru elektrijaamal õiguspärane ootus seda toetust saada ning see tuleks neile tagada.

Lisaks arutati Iru elektrijaama sisendi üle, nimelt selle üle, kas seal kasutatakse ka välismaist prügi. Selgus, et Enefit Green kasutab lisaks Eesti prügile sisendina seda prügi, mille põletamise eest meile peale makstakse. Seda sisendit riik ei kontrolli, küll aga haldavad ametnikud lube. Ja seda kõike arvestades tundusid õiguskantsleri põhjendused taas kord asjakohased ja komisjon otsustas toetada õiguskantsleri ettepanekut. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Kolmanda ettekandjana majanduskomisjoni liige Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Hea õiguskantsler! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda ka 21. jaanuaril. Õiguskantsler juhatas teema sisse ning Kliimaministeeriumi [esindaja] selgitas, et nad olid selle teemaga tõepoolest silmitsi juba siis, kui nad selle esialgse eelnõu siia tõid. Kuigi nad arutasid seda erinevate turuosalistega, jäi lõpuks ikkagi kehtima [seisukoht], et Euroopa Liidu direktiiv keelas selle [toetuse] väga selgelt ära. Nad tol hetkel ei tundnud, et neil oleks õiguslikku kaitset, et jätta see toetus ikkagi kehtima, ja seetõttu tollal niimoodi läks. Tänaseks on nad [tänu] konsultatsioonidele õiguskantsleri bürooga, vaadates ka ise ja konsulteerides Euroopa Komisjoniga, leidnud, et neil siiski on piisav alus, et nõustuda sellega, et see on põhiseadusvastane, ja et õiguskantsleri ettepaneku kohaselt see muudatus sisse viia.

Arutelude käigus oli ka [küsimus], kas Euroopa Komisjon on oma arvamust muutnud. Vastus oli, et ei ole. Tegelikult on seal endiselt nende kahe punkti kohta vaidlus, kumb on siis ülemuslik. Ja praegu on Euroopa Komisjonil endiselt seisukoht, et ei tohiks seda toetust maksta. Aga antud juhul me läheme ikkagi sellega edasi, kuna põhiseaduse riive on olemas ja seda toetust on jäänud ainult loetud kuud, mitte enam väga pikk periood. Eesti on ka veidi erandlik selles [mõttes], et me oleme üks väheseid, kes kasutab sellist ajaterminit, mitte mingit tingimuslikkust. 

Ka ministeerium pooldab ikkagi selle muutmist. Ministeeriumil on tegelikult ettepanek [teha] meil menetluses oleva elektrituruseaduse muutmise [seaduse eelnõu] 555 kohta muudatusettepanek ja see ära parandada. Selle kohta avaldas protesti Mart Maastik, kes soovis, et neid menetletaks eraldi, sellepärast et nad seda muudatust tahaksid toetada, aga 555 [SE‑d] ei taha. Mil moel seda nüüd täpselt edasi tehakse, see selgub.

Igal juhul otsustas Riigikogu majanduskomisjon üksmeelselt toetada õiguskantsleri ettepanekut ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Õiguskantsleri ettepanek on õiglane nagu alati. Kui riik toetab taastuvenergia tootmist, peavad reeglid olema kõigi jaoks ühesugused. Kuid see on vaid osa probleemist. Peamine probleem seisneb selles, et riik ei peaks üldse taastuvenergia tootmist toetama. Riigi ülesanne on tagada tarbijatele piisavas koguses energiat võimalikult madala hinnaga. Antud juhul seda põhimõtet ei järgita, kuna tarbijat sunnitakse tootjatele peale maksma. Samal ajal maksustatakse põlevkivist energia tootmist suurte tasudega. See ei ole aus konkurents. Me peame lõpuks otsustama, kas Eestis toimub turumajandus või me ehitame sotsialismi ja plaanimajandust. Kui meil on turumajandus, peavad tingimused olema kõigile tootjatele võrdsed ja tarbijal peab olema võimalus valida, kellelt ta energiat ostab. Kui teda sunnitakse esmalt tootjale maksma ja seejärel sama tootja käest energiat ostma, on see absurdne. Seda olukorda tuleb muuta ning kosmeetilised meetmed siin ei aita. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Aleksandr Tšaplõgin tabas üsna naelapea pihta oma kõnega, sellega saab ainult nõustuda. Aga ma lisan veel mõned mõtted.

Täna on meil probleem sisuliselt ühe ettevõttega ehk Iru [elektrijaamaga], aga see teema on tegelikult ju palju laiem. Siin on öeldud, et Eesti ei suuda täita jäätmete taaskasutusse võtmise eesmärki. Minu arvates on see ehe näide sellest, kas on vaja püstitada ebareaalseid ja mittetäidetavaid eesmärke, eks ole. Ja see on selle olulisem pool. Härra Tšaplõgin ütles siin, et just taastuvenergia tasud üldse tekitavad ebatervet konkurentsi, ja sellega saab ainult nõustuda.

Ma võin tuua ühe näite sellesama prügi sorteerimise kohta. Kust tekivad sellised küsitavad protsendid ja eesmärgid? Proua õiguskantsler mainis siin, et tuli uus metoodika. Vabandust, see ei olnud vist õiguskantsler, see oli vist keskkonnakomisjoni esimees, kes mainis, et on uus metoodika nende eesmärkide täitmise [hindamiseks]. Vaadake, kui keeruline tänapäeval on: ühel päeval otsustame nii, aga järgmisel päeval tuleb uus metoodika ja kõik lendab pea peale. Nüüd vaatame seda, kuidas toimub prügi sorteerimine näiteks Inglismaal. Meile tõi Argo Luude päris hea näite, ta käis seal kahes tehases. Ühes maakonnas sorteeriti prügi automaatliinil, see viidi sorteerimiseks ühele liinile, ja teises korjati seda liigiti nagu meilgi tihtipeale [tehakse]. Korjati prügi kokku erinevate kilekottidega erinevates prügikastides. See on selgelt palju kulukam ja sisuliselt tuleb nii ka CO₂-heidet rohkem, kuna veoautod peavad vedama väikseid kilekotte. Ta ütles, et sellel, kas prügi sorteerimiseks koguti seda liigiti või sorteeriti suures tehases, oli maksimum 10% vahet. See näitab ka seda, kuivõrd rumalad eesmärgid on seatud.

Nii et muidugi – ma jõuan nüüd tänase teema juurde – on arusaadav, et kui on antud ettevõttele sisuliselt riiklik garantii või lubadus, et makstakse taastuvenergia toetust, siis seda tuleb täita, olenemata sellest, et me oleme millegipärast andnud kõik oma õigused ära Euroopa Liidule. Minu arvates me sisuliselt ei eksisteeri enam iseseisva riigina, kui me ei suuda teha ka selliseid otsuseid, millega me peame tagama oma põhiseaduses öeldu.

Ja hullem lugu on see, et me võtame järjest rumalaid, täiesti ebareaalseid eesmärke. Praegu toimub see samamoodi energiamajanduses, kus me nagu hurraakorras teatame, et aastaks 2040 me täidame 90% mingist müstilisest kliimaneutraalsuse või CO₂‑neutraalsuse [sihist]. Vot selliste eesmärkide seadmine toob meile tulevikus veel hullemaid probleeme kui praegusel juhul see 2,6 miljonit, sellepärast et siis me maksame lõivu juba miljardites.

Ettepanek on loomulikult toetada õiguskantsleri ettepanekut, kuid klausliga, et kogu taastuvenergia toetuste metoodika ja mõtestatus tuleb kindlasti Eesti riigis korralikult üle vaadata. [Tuleb] hakata lõpuks mõtlema terve peaga ja mõistusega ning majandama nii, et meie riik jääks püsima. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

No nii, kallid kolleegid, kas natuke piinlik ei ole? Ei ole? (Saalist öeldakse: "Ei ole.") Sinul muidugi ei ole. Aga kujutage ette, see ei ole ju tavapärane, et õiguskantsler peab tulema siia ja juhtima ühel ja samal päeval tähelepanu meie praagile kahes õigusloome küsimuses. See on piinlik! Kui sinul ei ole, siis minul on. Meie, kes me peame siin tegutsema kvaliteetse õigusloomega, arutama läbi kõik küsimused, mis seonduvad selle normi rakendamisega või mitterakendamisega, oleme nagu koolipoisid ja ‑tüdrukud, kes on tabatud pahateolt ja nüüd pannakse nurka. Ja nurgas sa seisad praegu.

Hea kolleeg Urve Tiidus küsis väga huvitava küsimuse: kas need normid on läinud nii keeruliseks? Ei ole normid läinud keeruliseks. Sellesama menetluse käigus on küsimus õiguse üldpõhimõttes, milleks on see, et reeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat mõju. See on ju elementaarne. Ma toon väga lihtsa näite karistusõigusest. Kui tegu, mida selle [toimepanemise] hetkel ei ole tunnistatud kuriteoks või väärteoks, muutub seaduse muutmisel kuriteoks, siis sel [seadusel] tagasiulatuvat jõudu ei ole. Võib-olla see ei ole kõige parem näide, aga see on minu meelest kõige lihtsam näide. 

Meie komisjonid ei suuda hakkama saada sellise asjaga, et võrrelda seda põhiseadusega ja ka Riigikohtu lahenditega, mille kohaselt on õiguse üheks üldpõhimõtteks õiguspärane ootus. Igaüks peab saama talle seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul, antud juhul 12 aasta jooksul. Ja seaduses tehtava muudatuse puhul ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. 

Minu meelest ei ole siin normi keerukusega mitte midagi pistmist. Pistmist on hoopis sellega, et koalitsioonisaadikud eiravad lihtsalt tahtlikult norme, et viia ellu neid koalitsiooni lubadusi, milles nad on kokku leppinud. Aga lubadused ei saa olla põhiseadusega vastuolus. Nii et ma kutsun veel kord toetama õiguskantsleri ettepanekut. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Et saada siit edasi minna, on meil vaja seda õiguskantsleri ettepanekut hääletada. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Head kolleegid, õiguskantsleri ettepanek on viia elektrituruseaduse § 59¹ lõike 2 punkt 8 põhiseadusega kooskõlla. Panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 60 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust.

Sellest lähtuvalt teen Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 152 kohaselt majanduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu elektrituruseaduse § 59¹ lõike 2 punkti 8 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Oleme tänase neljanda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Olen teie ees taas kord eelnõuga, mis sedakorda puudutab peaasjalikult puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust ja mille peamine eesmärk on puudega lapse vanuse [ülem]piiri tõstmine. Ühtlasi muudame selliseid seaduseid nagu muuseumiseadus, ravikindlustuse seadus, sotsiaalhoolekande seadus ja veel mõni seadus eesmärgiga viia kõik vanusepiirid kooskõlla. Tulevikus käsitleme puudega lapsena kõiki [puudega isikuid], kes on kuni 18-aastased, mitte kuni 16-aastased nagu täna, misjärel nad on sunnitud liikuma täisealistega ühte töövõime sihtrühma, kus nad kaotavad terve hulga hüvesid ja teenuseid, mis on ette nähtud just lastele. Kuivõrd ÜRO lapse õiguste konventsioon näeb ette, et me käsitleme [isikut] lapsena ning pakume talle lapsele sobivaid teenuseid ja soodustusi kuni 18-aastaseks saamiseni, me seda muudatust tegemas oleme. Taustaks saab öelda veel seda, et selle ettepaneku on teinud juba väga ammu puuetega laste vanemad, eri liiki puudega laste vanemate esindusorganisatsioonid, puuetega inimeste koda ning soovituses oleme toetust saanud ka Õiguskantsleri Kantseleilt.

Aga mida siis täpsemalt muudetakse? Täna määratletakse puudega lapsena [puudega isikut] sünnist kuni 16-aastaseks saamiseni ning 16-aastaseks saamise hetkest tuvastatakse tal tööealise puude raskusastet ja hinnatakse [töö]võimet. Erandiks on muutumatu või progresseeruva püsiva seisundiga lapsed, kellel on võimalik tuvastada puue kuni 16-aastaseks saamiseni ega ole iga kolme aasta tagant vaja uuesti puuet tuvastada. Tulevikus on see vanusepiir 18 [eluaastat] ja täpselt samamoodi muutub see, et kui on püsiv progresseeruv seisund, siis ei pea kuni 18-aastaseks saamiseni puude staatust värskendama.

Kuidas need sätted rakenduvad? Arusaadavalt on meil üleminekuperiood ja seaduse jõustumine on kavandatud 1. veebruariks 2027. aastal. Kui laps saab peale seda 16-aastaseks, siis me rakendame vana süsteemi ehk maksame toetusi välja selles ulatuses, mis talle varasemalt on ette nähtud. Kõigile, kes tulevad sellesse süsteemi vanusega peale, me maksame puudega lapse toetust nii, nagu nad seda seni on saanud. Kuni 16-aastase puudega lapse [kohta tehtud] otsuseid pikendatakse kahel juhul: kui 1. veebruaril 2027. aastal on lapsel puude tuvastamise otsus kestvusega kuni 16 aastat ja kui on otsus, mis lõpeb enne 18-aastaseks saamist. Sellisel juhul me pikendame neid otsuseid automaatselt, et ei peaks topelt taotlema ja noor millestki ilma ei jääks.

Ütlen ka kohe ära, millised on muutused 16–18-aastaste noorte jaoks. Riiklik toetus on 1. veebruarist 2027. aastal puudega lapsele 270 eurot. Hetkel on see 241 eurot, aga teadupärast koos mootorsõidukimaksuga me tõstsime ka toetusi, nii et 270 eurot saab olema sügava puude korral, raske puude korral 180 eurot ja keskmise puude korral 139 eurot. Tänase süsteemi kohaselt oleksid 16–18-aastased saanud osalise töövõime korral 351 eurot, nii et rahalises mõttes nad tulevikus tegelikult kaotavad. Aga olgu öeldud, et nendel, kellele on määratud vähenenud töövõime toetus, me üleminekuperioodil kuni nende 18 [elu]aasta täitumiseni seda toetust ei muuda ehk nad saavad positiivselt rohkem.

Me muudame ka muuseumiseadust, kus on ette nähtud soodustus ehk tasuta muuseumikülastus [puudega] kuni 16-aastasele lapsele ja tema saatjale. Tulevikus on riigimuuseumide [külastus] tasuta [puudega] kuni 18-aastasele lapsele ja tema saatjale. Ühistranspordiseadust [muudame] samamoodi. Täna on [tasuta sõidu õigus puudega isikul] kuni 16. eluaastani, sügava puudega 16‑aastasel ja vanemal isikul, raske nägemispuudega isikul ning raske või sügava nägemispuudega isiku saatjal või [puudega isiku] juht- või abikoeral. Tulevikus tõuseb tasuta transpordi õiguse vanusepiir samamoodi 18 eluaastale.

Ravimite soodustused. Kehtiva seaduse alusel on ministri määrusega kehtestatud loetelusse [märgitud] 75%‑lise soodustusega ravimite soodustus 4–16-aastastele lastele 90%. Muudatuste jõustumisel on see 90% kuni 18‑aastastele lastele.

Hooldushüvitised ja töövõime[tushüvitised], mis on ette nähtud. Töövõimetushüvitise maksmise ja hoolduslehel olemise korral, ka alla 3-aastase lapse puhul, me samamoodi nihutame vanusepiiri 18 aasta peale. Ehk hooldushüvitise ja töövõimetushüvitise maksmine hoolduslehel alla 3-aastase lapse või alla 18-aastase puudega lapse hooldamise puhul on tagatud.

Õigus rehabilitatsiooniteenusele on sotsiaalsüsteemi vaatest võib-olla kõige suurem muudatus. Taas kord, lapsele ette nähtud rehabilitatsiooniteenust on võimalik saada kuni täisealiseks ehk 18-aastaseks saamiseni. Erihoolekanne on ka keerukam teenus. Seni on meil olnud olukord, kus 16. eluaastast on olnud võimalik [isik] teenuse järjekorda panna, aga teenuse saamine on olnud võimalik alates 18. eluaastast. Seaduse jõustumisel on võimalik teenust saada jätkuvalt alates 18. eluaastast, aga järjekorda ei ole võimalik 16-aastaselt panna, vaid teenuse vajaduse hindamiseks kasutab Sotsiaalkindlustusamet töövõime hindamise andmeid. Puuduva töövõime hindamise otsus on vajalik ka ööpäevaringse erihoolekandeteenuse ja töötamise toetamise teenuse saamiseks. Töötukassa võtab töövõime hindamise taotluseid vastu kolm kuud enne lapse 18-aastaseks saamist, et kogu teenuste pakett, mis talle vajalik on, oleks võimalik selle aja jooksul korraldada.

Selles eelnõus on veel mõned muudatused. Esimene neist on seotud kohalikus omavalitsuses ja Sotsiaalkindlustusametis abivajaduse hindamise vahendi jätkurakendusega. See võimaldab Sotsiaalkindlustusametil kasutada hindamisel neid hindamisvahendeid, mis on STAR‑is ehk sotsiaalteenuste ja ‑toetuste andmeregistris – see on kohaliku omavalitsuse kasutada, aga täna tehakse seda sisuliselt Excelis –, ning tagada kohalikele omavalitsustele täpsemad andmed puude tuvastamise ja töövõime hindamise kohta.

Veel üks muudatus on puude raskusastmega seotud tegutsemise ja osalemise piirangute andmete vahetamine töötukassaga. See on olnud eeskätt isikuandmete kaitse taga, aga nüüd me sätestame ka selle võimaluse. Ma võin etteruttavalt öelda, et tegelikult hinnatakse juba täna 90%‑l juhtudest sama hindamisprotsessi käigus samade andmete alusel nii inimese töövõimet kui ka puuet. Aga selleks, et neid andmeid saaks nüüd korrektselt ja veel paremini vahetada, on tarvis muudatusi.

Ja sarnaselt teiste sotsiaalteenustega kehtestame rehabilitatsioonimeeskonna liikmete kehtiva karistuse kontrolli nõude. See on olnud selline seaduseauk või hall ala. Enamasti on sotsiaalhoolekande seadusega kõikidele teenuseosutajatele sätestatud ranged reeglid ja nüüd on ka rehabilitatsioonimeeskonna puhul täiendav kehtiva karistuse kontrolli nõue. Siinkohal tuleb muidugi kohe ära öelda, et mis puudutab alaealistele osutatavaid teenuseid, siis seal kehtivad rehabilitatsioonimeeskonnale nõuded, mis on lastekaitseseaduses. Lastekaitseseaduses on karistusregistrist karistatuse kontroll teatud paragrahvides juba ette nähtud, aga täiskasvanutega [töötavate inimeste] osas meil sellist nõuet seadusest tulenevalt seni ei ole olnud.

Nüüd eelarvest ka. Riigi eelarvestrateegias 2025–2028 eraldatakse lisavahendid Sotsiaalministeeriumi valitsemisalale, et katta puudega lapse vanuse [ülempiiri tõstmisega] seotud seaduste [muutmisega] kaasnevad kulutused, ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, et katta ühistranspordiseaduse muudatusega seotud kulud. Me räägime IT-arenduste kulust, summadest, mis on ühekordsed. 2027. aastal on tulenevalt sellest seadusest IT-arenduse kulu ainult 12 000 eurot. Kuigi tuleb öelda, et tegelikult on IT-süsteemi arenduste algus 2026. aastal, kui me [teeme] juba siin vastu võetud või menetluses olevate seaduste [alusel] põhjalikumalt muudatusi. Osa muudatusi saab selles raamistikus tehtud või see baas loodud.

Aga töövõimetoetuse muudatuste järel töötukassa kulu väheneb. Esimesel jõustumise aastal makstakse vähenenud töövõimega inimeste toetusi välja natuke üle 2 miljoni vähem ja aasta-aastalt see [kokkuhoid suureneb]. 2029. aastal, kui kõik need 16–18-aastased noored on jõudnud uude süsteemi, on kokkuhoid 11 miljonit. Arusaadavalt tekib küsimus, mida riik selle 11 miljoniga teeb. Valitsuses on saavutatud väga positiivne kokkulepe: me suurendame Sotsiaalkindlustusametis puudega lapse toetuse sihtgruppi. See on üks koht, [kuhu raha läheb], 2,2 miljonit kulub sinna. 

Aga veelgi olulisem, me saame pakkuda laste rehabilitatsiooniteenust oluliselt suuremas mahus, 8,7 miljoni eest rohkem. Kui vaadata üldse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste eelarvet, siis on see käesoleval aastal 59,6 miljonit ning lastele [mõeldud toetused] moodustavad sellest circa 17 miljonit. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele saame nüüd ka ressurssi oluliselt juurde. Sotsiaalse rehabilitatsiooni kogukulu käesoleval aastal on 22,2 miljonit ja laste osa sellest on pool. See on väga kõnekas, sellepärast et laste osakaal on puuetega inimeste seas suhtelise väike, kuivõrd enamuse moodustavad vanaduspensionieas olevad inimesed. Aga sotsiaalse rehabilitatsiooni [eelarvest] sisuliselt pool läheb laste toetamiseks, sest lastel, kes kasvavad ja on oma arengu väga olulises faasis, on kõige olulisem saada pidevalt vajalikke rehabilitatsiooniteenuseid, et oma potentsiaal maksimaalselt välja arendada. Aga ma olen nüüd valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Me siin infotunnis alustasime dialoogi ühe mureliku ema küsimusega. Ta arvab, et puudega [lapse] eapiiri tõstmise tõttu ta kaotab. Tõepoolest, vähemalt see sihtgrupp kaotab tulevikus, küll mitte järgmise aasta jooksul, töötukassast raha saamise võimaluse, mis aitab väga paljusid inimesi. Tegelikult on mure selles, et neid teenuseid, kuhu teie sõnul raha liigub – te tõite meile välja, et miljonites see [rahasumma] suureneb –, ei ole maakonna piirides võimalik kõigil saada. [Too ema] sellest enam osa ei saa ja tema lapsele ei ole ka erilist ravi. Autistlikele lastele ei ole erilist ravi. Tegelikult ta jääb, või ütleme, see sihtgrupp jääb tulevikus sellest ilma. Kui me suuname selle [raha] teenustesse, siis nende inimesteni, kes elavad maapiirkondades, see ei jõua. Kuidas me neid inimesi aitame?

Hästi põhjendatud küsimus. Aga ma igaks juhuks kordan üle, et kui 1. veebruarist 2027. aastal see seadus rakendub, siis need, kes on 16–17-aastased ja kellele on juba varasemalt määratud vähenenud töövõime, saavad kuni täisealiseks saamiseni seda suuremat summat edasi. Me kelleltki [toetust] vähemaks ei võta. Aga mis puudutab rehabilitatsiooniteenuse osutamise võimalikkust erinevates piirkondades, siis see on tõesti probleem. Sellega me tegeleme eraldi, meil on koostöös terviseministriga üsna mitu protsessi algatatud.

Me soovime, et esimeses järjekorras oleksid puuetega inimestele ette nähtud abivahendid kättesaadavad ühest süsteemist ehk Tervisekassast, et sinna oleks maksimaalselt konsolideeritud ka need abivahendid, mis on seotud töötukassaga ja inimese tööga – kõik see tervikuna ei ole võimalik, aga nii palju kui võimalik. Ja Eesti kaetus tervishoiuteenuse osutajatega on oluliselt parem kui sotsiaalse rehabilitatsiooni või muude teenuste puhul. Seetõttu me läheme ka rehabilitatsiooniteenust samal moel konsolideerima, et nii Sotsiaalkindlustusameti pakutav sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus, tervisevaldkonna taastusravi kui ka vajalikud ja võimalikud töötukassa pakutavad ning laste puhul, miks mitte, ka haridusvaldkonnas pakutavad teenused oleksid kättesaadavad tervishoiuteenuse osutaja juures. Me ju teame, et tegelikult sama füüsiline isik osutab lepingu alusel teenust reha[bilitatsiooni]meeskonnas, tervishoiusüsteemis ja võib-olla ka kohalikus koolis. Et seda vähest ekspertide ressurssi, mis meil on, paremini laste heaks tööle panna, me püüame neid süsteeme konsolideerida, et tagada teenuse kättesaadavus üle Eesti võimalikult ühtlaselt.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Jah, mul oli peaaegu sama valdkonna kohta küsimus. Põhimõtteliselt on väga tänuväärt see vanuse muutmine ja kokkuhoid, mis sealt lõpuks välja tuleb. Kui see suunatakse tõesti nüüd puudega laste sotsiaaltoetuste kasvu, siis on see tänuväärt. Aga ma tahan küsida seda: täpsustage üle, kuidas nende üle 16-aastaste laste, kellele on juba määratud vähenenud töövõime, sotsiaalse rehabilitatsiooniga on. Ehk täpsustaksite seda. Kas alates 2027. aasta veebruarist, kui see üleminek toimub, on ka neil lastel, kes on juba saanud [suuremat toetust] ehk kellele on määratud vähenenud töövõime, õigus ikkagi saada sotsiaalset rehabilitatsiooni kuni 18‑aastaseks saamiseni?

Jällegi väga õige küsimus ja vastus on jah. Loomulikult, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse me avame siis kohe ehk nii nagu seaduse rakendamisel tavaliselt käitutakse: ikkagi näoga inimeste poole ja inimestele soodsamate tingimustega. Ta saab riigilt kauem kõrgemat toetust, aga ta hakkab saama soodsamatel tingimustel ka neid teenuseid, mis siis on ette nähtud. Nii et jah.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena tuleb juhtivkomisjonis toimunud arutelu kajastama sotsiaalkomisjoni liige Helmen Kütt. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Riigikogu sotsiaalkomisjon tegeles esmaspäeval, 20. jaanuaril selle eelnõu aruteluga, Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561 esimeseks lugemiseks ettevalmistamisega. Nii nagu täna siin saalis, andis minister ka komisjonis eelnõust väga põhjaliku ja pika ülevaate. Eelnevalt olid meile saadetud ka väga head ja täpsustavad slaidid selle kohta, milliseid seadusi muudetakse ja mida need muudatused endaga kaasa toovad. Kui te lubate, siis seda ülevaadet ma edastama ei hakka, sest täpselt sama juttu [korrata], mida minister just põhjalikus tutvustuses rääkis, ei ole põhjust. Ma peatun küsimustel, mis meil komisjonis tekkisid, ja keskendun nendele.

Üks küsimus puudutas seda, miks nimetatud seaduseelnõu jõustub 1. veebruaril 2027, mitte näiteks 1. jaanuaril 2027. Selgitus oli see, et IT-arendusega seotud tegevuste tõttu ja ka Sotsiaalkindlustusameti palvel toimub see 1. veebruaril 2027, et tagada tõrgeteta üleminek. Kert Kingo rääkis sama eelnõu arutelul, puudutades teemat, mis oli just meedias avaldatud, amputeeritud jalaga mehe ja vähihaige naise kohta, kellel ei olnud [ameti] hinnangul puuet. Sotsiaalkindlustusamet võttis otsuse tegemisel aluseks küll arstide märkmed, aga tegelikult jättis inimesed abita. See on ka kohaliku omavalitsuse teema. Paljud kohalikud omavalitsused [ei hinda abi]vajadust või puuet mitte juhtumipõhiselt, vaid on oma kordadesse sisse kirjutanud sügava ja raske puude. Ja kui see on sisse kirjutatud, siis selle korral see määratakse. Minister selgitas, et kohalikele omavalitsustele tehakse selgitustööd, räägitakse, et tegelikult peab aluseks olema abivajadus, mitte niivõrd puue, ning diagnoosid ja kroonilised haigused ei ole puude tuvastamisel aluseks. [Ta rääkis] ka seda, et kindlasti peab seda tööd jätkama ja omavalitsuste kohta tehakse ülevaade või audit, kui paljudel omavalitsustel see siiski on sisse kirjutatud. Veel kord, kohalikud omavalitsused on oma otsustes autonoomsed ja vabad. Aga enamus siiski juba hindab tegelikku abivajadust.

Riina Solman tõdes, et eelnõu on väga vajalik, aga oluline on ka teada, kas Sotsiaalministeerium viib läbi auditi puuet määravate ametnike töö hindamiseks, sellepärast et inimeste tagasiside põhjal on olnud sellega seoses probleeme ja muresid. Minister vastas, et üldist auditit ei koostata, aga valideeritud hindamisinstrumendi kaudu koolitamine ja ka praktikate ühtlustamine on pidev protsess. Küsija tõi veel näite, et kui kohtus on ühel [pool] puuetega inimeste organisatsioon, siis nad on tegelikult alati nõrgemas positsioonis kui riik ja riigil on palju suuremad võimalused. Minister selgitas, nii nagu ka komisjoni liikmed mäletasid, et mitmeid aastaid rahastas riik Eesti Puuetega Inimeste Koja juristi nõustamisteenust. Seda projekti ei olnud kahjuks võimalik jätkata, aga Eesti Puuetega Inimeste Koda saab riigilt strateegilise partnerluse raha ja nad jätkavad juriidilise nõu andmist.

Küsimusi oli veel. Need puudutasid puuetega inimeste arvu, IT-kulusid ja eelnõu seletuskirja. Eelnõu ise koosneb ju ainult mõnest üksikust lehe[küljest], kuigi väga olulistest muudatustest, aga seletuskiri ja kooskõlastustabel on väga suur [osa] selle paketi mahust, millest me täna räägime. IT-arenduste kohta on kirjas, et 2027. aastal on nende kulu ainult 12 000 eurot. Seda selgitas nii minister kui ka temaga kaasas olnud ametnik. Ma täpsustan ära ka selle, mille jätsin alguses ütlemata: selle punkti arutelul osales sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, aga ka Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets. Ka ametnik selgitas, et väga palju IT‑alast tööd tehakse juba praegu ja hakatakse aastate jooksul pidevalt tegema. See kulu, mis on [seotud] otseselt selle eelnõuga, on 2027. aastal 12 000 eurot. Aga tegelikult muude tegevuste raames, kus on ka puuetega inimeste toetuse tõusud, valmistatakse ette ka selle eelnõu muudatusi.

Komisjoni esimees küsis veel, kas STAR peab vastu. STAR on arvutisüsteemi instrument, vahend, millega töötavad ka kohalikud omavalitsused. Minister vastas, et uusi mooduleid tehakse samm-sammult ja neid liidetakse STAR‑iga, aga tegelikult on see infosüsteem murelaps. Ja sellega põhimõtteliselt [lõppes] selline arutelu, mis puudutas eelnõu. Arutelu jätkus küll laiemalt sotsiaalvaldkonna teemadel, aga eelnõu puudutavaid küsimusi meil rohkem ei olnud.

Komisjon langetas järgmised olulised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 29. jaanuaril käesoleval aastal, see oli konsensuslik; määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja, Helmen Kütt, ka konsensuslik; ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mõistagi on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest tulenevalt muudatusettepanekute [esitamise] tähtaeg kümme tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kuulajad! Eesti 200 kahtlemata seda seadust toetab ja kutsub teid ka toetama. Meie arvates on see seadus isegi hiljaks jäänud. Kui me vaatame definitsioone, siis täiskasvanuks loetakse Eestis inimest, kui ta on üle 18 aasta vanune, aga puuetega või raske puudega lapsi hakatakse lugema täiskasvanuks 16-aastaselt. Nii nagu ministergi ütles, see ei ole, esiteks, rahvusvaheliste definitsioonidega kooskõlas. Teiseks on puuetega laste vanemad juba ammu seda tahtnud, et puuetega laste täiskasvanuks lugemiseks oleks eapiir 18 aastat. Nagu te juba ministri kõnest kuulsite, terve rida teenuseid, mis võib-olla tunduvad mitte väga olulised, aga ühele puudega lapse perele seda on, laienevad nüüd kuni 18. eluaastani, mis on igati positiivne.

Antud juhul on veel oluline see, nagu igaüks teab, et lapse täiskasvanuks saamine on perele suur koormus, nii emotsionaalne, majanduslik kui ka muud[moodi], ja puudega lapse perele on see samasugune koormus. Puudega lapsest saab nüüd täiskasvanu. Jah, puudega laps võib teinekord vajada rohkem pere toetust, [tegelikult] just puudega laps vajabki võib-olla pere toetust kauem kui ilma puudeta laps.

Ja viimasena ma tahan öelda, mis mulle väga meeldis selle seaduseelnõu juures. On korduvalt öeldud, et IT-kulud on ainult 12 000 eurot. Ma olen sotsiaalkomisjonis harjunud kuulma, et IT-kulud on 1 või 2 miljonit või rohkemgi miljoneid, aga seekord saadakse neid [arendusi] teha 12 000 euro eest, et seda vanuse [ülempiiri tõsta], ja see puudutab tegelikult ka mitmeid teisi seadusi. See on igati positiivne. Ma usun, et see annab positiivse kogemuse, [eeskuju] järgnevate seaduste puhul, et me ei peaks iga kord väga suuri IT-kulusid arutama. Mina tänan teid.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 561 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud põllumajandusloomade aretuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 551 esimene lugemine. Ettekandjaks palun regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmani.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teie ees on põllumajandusloomade aretuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Põllumajandusloomade aretuse seaduse täiendamise eesmärk on taastada kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Eelnõu kohaselt täiendatakse põllumajandusloomade aretuse seadust vajalike sätetega nõukogu direktiivi 90/428/EMÜ uuesti ülevõtmiseks ning komisjoni otsuse 92/216/EMÜ ja komisjoni rakendusotsuse 2020/[388] rakendamiseks.

Eelnevate õigusaktide kohaselt ei tohi hobuslaste võistluste võistlustingimustes teha vahet Eestis sündinud või Eestist pärit hobustel ning teistes Euroopa Liidu liikmesriikides sündinud või sealt pärit hobustel. Eelnõu kohaselt kehtestatakse erandid nendele võistlustele ja üritustele, kus sellist vahet tegemise keeldu ei rakendata. Erandi kohaldamise tingimuseks on see, et korraldaja teavitab enne sellise võistluse korraldamist erandi vajadusest ja selle toimumise ajast pädevat asutust, kes on PTA. Pädev asutus avalikustab oma koduleheküljel selliste ürituste kohta teabe ürituse toimumisele eelneva aasta lõpuks. Seega, eelnõuga kavandatu kohaselt ei tohi hobuslaste võistlustel võistlustingimustes teha vahet Eestis registreeritud või siit pärit hobuslastel ning teistes Euroopa Liidu liikmesriikides registreeritud või sealt pärit hobuslastel.

Teiseks, vahet tegemise keeldu ei kohaldata järgmistele hobuslaste võistlustele või üritustele: tõuraamatusse kantud hobuslastele tõu parandamiseks korraldatav võistlus, hobuslaste valimiseks korraldatav piirkondlik võistlus ning ajalooline või traditsiooniline üritus. Korraldaja peab teavitama hiljemalt 15. detsembriks Põllumajandus‑ ja Toiduametit järgmisel aastal kavandatavatest võistlustest ja üritustest, mille võistlustingimustes tehakse vahet Eestis registreeritud või siit pärit hobuslasel ja teises Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud või sealt pärit hobuslasel.

Lühidalt ka mõjust. 2025. aasta alguse seisuga on Eestis seitse hobuste [aretusega] tegelevat aretusühingut, millel on tegevusluba. Samuti korraldavad erinevaid üritusi teised organisatsioonid või ettevõtjad. Teadaolevalt korraldab vaid üks aretusühing mõned sellised üritused aastas, millest on vaja eelnevalt teavitada pädevat asutust. Seaduse jõustumine on kavandatud üldises korras. Seaduseelnõu kohta laekusid ka erinevate partnerorganisatsioonide ettepanekud, millega me arvestasime ja eelnõu täiendasime. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on küsimus: kas selle direktiiviga, selle lisasätte ülevõtmisega me nüüd üle ei reguleeri? Mis siis nüüd [võrreldes sellega], kui meil seda ei olnud siin menetluses, nii väga teistmoodi [hakkab olema]?

Ja siis ma küsin veel. Ma usun, et võib-olla te oma partnerorganisatsioonidega, kes tõuaretusega tegelevad, olete rääkinud. Aga minule laekunud tagasiside kohaselt ei ole te rääkinud organisatsioonidega, kes hobuste võidusõite või üldse võistlusi korraldavad, näiteks ratsaliidu ja võib-olla ka Tori hobusekasvandusega. Neid te sellest tegelikult teavitanud ei ole. See on lisaregulatsioon, lisabürokraatia ja ma küsingi selle kohta. Miks te selle lisabürokraatia hobustega tegelejatele nüüd menetlusse tõite?

Aitäh esitatud küsimuste eest! Kõigepealt ütlen ära selle, et Eesti õiguses kehtisid tegelikult juba varem need load ja kohustused, mis Euroopa Liidus olid kokku lepitud, aga teatud õigusaktide ümberkorraldamisega võeti need ekslikult [seadusest] välja. Ehk siis me ei kehtesta täna midagi uut, vaid need olid kehtestatud juba varem, aga õigusaktide ümberkorraldamisel ja ‑vaatamisel kirjutati need ekslikult välja ja nüüd me kirjutame need seadusesse tagasi.

Tõesti, nii nagu ma ütlesin, me proovisime aru saada, kas sellel on kellelegi täiendav bürokraatlik mõju. Nagu ma ka oma kõnes ütlesin, on ainult üks korraldaja, kes peab eelnevalt teavitama PTA‑d sellest, et ta korraldab sellist üritust, kus tehakse vahet erinevatel hobustel või eri maadelt pärit hobustel. PTA‑le see liiga suur koormus ei ole, seal on teada inimene, kes selle töö eest vastutab ja siis teavituse kodulehele paneb. Aga see loomulikult ei ole tema ainukene tööülesanne.

Kui ma vaatan kooskõlastustabelit, siis ma arvan, et tegelikult on partneritele see info laiali läinud. Eesti Hobusekasvatajate Selts, Eesti Traaviliit ja Tori Hobuse Selts on oma ettepanekud esitanud ja neile on vastatud. Ja nagu ma siit tabelist loen, tegelikult on neil olnud väga asjakohased märkused ja nendega on [eelnõu] ka täiendatud. Nii et ma usun, et meie partneritega on need tegevused läbi räägitud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelust tuleb annab kokkuvõtva ülevaate maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärsed kuulajad! Minister andis päris korraliku ülevaate sellest seaduseelnõust. Nagu ta siin ka nentis, tõesti, üks oluline põhjus, miks täna see seaduseelnõu sellisel kujul teie ees on, on see, et kui põllumajandusloomade aretuse seaduse versioon aastani 2018 tunnistati kehtetuks, siis ekslikult tunnistati kehtetuks ka säte, millega need direktiivid olid Eesti õigusruumi üle võetud. Nii et me tõepoolest võime öelda, et tegemist on vigade parandusega. Meile komisjonis väideti, et selliseid juhtumeid oli ka teistes liikmesriikides, et me ei ole siin üksi. See ei ole öeldud õigustuseks, vaid lihtsalt statistiliseks teadmiseks. Aga nüüd saame selle vea sõna otseses mõttes parandada.

Minu arvates on see väga lugupidav nende inimeste ja ettevõtjate suhtes, kes hakkavad Euroopa ühest nurgast teise sõitma. Selle tõttu on teatud teavitus sellest, et nad tegelikult osaleda ei saa, vajalik, väga vajalik, arvestades ettevõtjate kulu ja nende suhtes lugupidavat seisukohta, ning ka loomade heaolu mõttes. Oleks üsna kurb, kui peaks ühest Euroopa otsast teise sõitma ja neid teavitusi ei oleks. Nii nagu siin kirjas on, tuleb aasta lõpuks, [detsembri] 15. kuupäevaks endast märku anda. Põllumajandus- ja Toiduamet paneb selle kodulehele üles, see läheb üleeuroopalisse infosüsteemi ja kõik need, kes sellega on ühte- või teistpidi seotud, on sellest teavitatud.

Tõepoolest oli ka üks küsimus, mida ma tahan siin lihtsalt täiendavalt markeerida. Küsiti, kas riik kuidagi vastutab nende võimalike sanktsioonide eest, kui ettevõtjate või korraldajate vahel midagi taolist juhtub. Riik ei ole siin otsene vastutaja, aga me väga loodame, et korraldajad ise on teineteise suhtes lugupidavad ja seal mingeid komplikatsioone ei tule. Seetõttu me saime minna komisjonis üsna kiiresti menetluslike otsuste juurde.

Komisjon võttis 20. jaanuaril vastu järgmised otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29. jaanuaril käesoleval aastal, see oli konsensuslik otsus, ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse ehk siinkõneleja. Ja tehti ka ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekud esitatakse üldises korras, kümne tööpäeva jooksul, nii nagu meil siin kombeks on. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 551 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15. Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung lõppenud.