Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud peaminister, austatud regionaal- ja põllumajandusminister, austatud terviseminister! Alustame Riigikogu infotundi. Esmalt kohaloleku kontroll, palun! See on Riigikogu liikmetele.

Kohalolijaks registreerus 20 Riigikogu liiget, puudub 81. 

(Sumin saalis.) Tahaks rääkida infotunni korrast. Kas ma võin selle ära rääkida või te soovite enne [sõna võtta]? Arvestades küsimuste hulka – küsimusi on 14 –, on ettepanek, et teeme nii nagu tavaliselt: kõigepealt esitab küsimuse [selle registreerija], siis on tal võimalus täpsustavaks küsimuseks ja seejärel [saab esitada keegi] saalist veel ühe küsimuse. 

Aga nüüd, Aleksandr Tšaplõgin, küsimus istungi juhatajale. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma näen, et siin saalis on Kristen Michal ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Ma teen ettepaneku, et lugupeetud peaminister vabandaks meie kolleegi ees, keda ta nimetas lolliks. Kas teie arvates vastab see Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele?

Päris täpselt isegi ei vasta, sellepärast et praegu on [esitatud] küsimus istungi juhatajale. Mina saaks vabandada, kui selline vajadus oleks. Aga selles mõttes on teil tõesti õigus, et saalis on nii Anastassia Kovalenko-Kõlvart kui ka Kristen Michal. 

Minu [arust] on peaminister avalikult vabandanud. Ta on kinnitanud avalikult, et see fraas ei puudutanud mitte ühtegi Riigikogu liiget. Aga kuna mõni kolleeg, sealhulgas ilmselt Anastassia, võis tunda ennast sellest siiski puudutatuna, siis on peaminister härrasmehelikult, avalikult ja korduvalt vabandanud. Aga ma arvan, et eks küsimuste käigus, kui te peate seda väga oluliseks … Ennekõike, ma arvan, võib see olla Anastassia jaoks oluline. Eks siis näeb, kuidas küsimuste käigus läheb. 

Aga siinkohal tänan teid, head kolleegid! Saamegi minna esimese küsimuse juurde. Esimese küsimuse esitab hea kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Sellest, mis eelmisel nädalal siin Riigikogu infotunnis toimus, on juba räägitud omajagu ning mul on ausalt öeldes kahju, et te ei ole leidnud endas piisavalt meelekindlust ja mehisust, et oma sõnakasutuse pärast päriselt vabandada. Aga eks meie arusaamad ongi erinevad. 

Õigupoolest plaanisin siin täna sel teemal teiega pikemat diskussiooni pidada, kuid varahommikul selgus meediast järjekordne väga muret tekitav asjaolu, mis paneb kahtluse alla teie sõnade usaldusväärsuse. Veel otsesemalt öeldes tekib põhjendatud küsimus, kas te olete teadlikult valetanud. Tänasest Eesti Ekspressist saame lugeda, kuidas ajal, mil te olite kliimaministri ametis, anti pankrotiseisus Nordicale juurde 1,5 miljonit eurot riigi raha. Ometi olete te korduvalt kinnitanud, et keeldusite maksumaksja raha Nordicale juurde andmast. Sellest tulenevalt küsin, miks te ütlesite, et maksumaksja raha ei ole Nordicale juurde antud. Kas te äkki ei teadnud, et Kredex toimetab samuti riigi rahaga, või valetasite teadlikult Eesti inimestele?

Aitäh! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma selgitasin juba valitsuse pressikonverentsil – möönan, et Riigikogu liikmed ei peagi seda vaatama –, millest minu ütlemine, et loll on raske olla ikkagi, oli tingitud. Tegemist on elulise ütlemisega, mis oli tingitud informatsioonist, mis oleks võinud varem teada olla nii mulle kui ka asjaosalistele. See oleks hoidnud ära hulga segadust, muu hulgas teadmatuse, et Keskerakond juba tegi Ratase valitsuse ajal sama ettepaneku, mida nüüd kangelaslikult trummipõrina saatel ründab. Seda esiteks. 

Teiseks, kuna ma ei soovi, et keegi tunneks ennast puudutatuna või pahasti või jääks mulje, et ma olen seda öelnud mikrofoni kellelegi isikuliselt või saali, siis ma vabandasin. Kordan seda. Loodan, et see on kuuldud ja aru saadud. 

Nüüd Nordica juurde. Mul on väga hea meel, et te annate mulle võimaluse ka seda selgitada. Nimelt vaatasin ilusti järgi valitsuse otsuse 15. oktoobrist 2020. Valitsuse korraldus 359, punkt 5: "Aktsiaseltsil Nordic Aviation Group ja Sihtasutusel KredEx alustada läbirääkimisi käibekapitalilaenu lepingu sõlmimiseks, et tagada tõrgeteta majandustegevus ja vajalikud käibevahendid summas 8 000 000 eurot tähtajaga 31. detsember 2026. a." MKM-i ja KredExi vahelise lepinguga anti sihtasutusele vahendid Nordicale edasilaenamiseks. Sihtasutuse KredEx nõukogu tegi 18. detsembril 2020 ühehäälse otsuse laenulepingu sõlmimiseks Nordic Aviation Group AS-iga summas 8 miljonit eurot. Sihtasutus tegi vastavalt sellele lepingule neli lepingujärgset väljamakset. 

Te küsisite, kas me andsime täiendavat raha. Minu sõnum oli – ütleme siis ilusti –, et ettevõttest raskuste ilmnemisel jooksu pannud ettevõtte juhatuse ainukene ettepanek oli anda sinna täiendavat maksumaksja raha ja vastus oli ei. Kas me vaatasime olemasolevaid lepinguid üle? Loomulikult ei tegele me igapäevaselt kõikide lepingute ülevaatamisega. Ettevõttel oli käibekrediidiliine, ettevõte läks erastamisele. Taristuminister Svet jõudis praktiliselt ettevõtte erastamiseni. Nii et informatsioon on väga täpne olnud. See oli aasta 2020 otsus. Selle otsuse, selle lepingu alusel on ettevõte raha ka saanud.

Täpsustav küsimus, hea kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh! [Lugedes] tänast Eesti Ekspressi lugu, [jäi] selline tunne, et see ajakirjanik oli kõikide nende otsuste juures, sellepärast et neid on päris hästi kajastatud. Ka see asjaolu oli välja toodud, et otsus tehti 2020. aastal. Aga nii nagu me siit loost saame lugeda, siis 2023. aastal, kui küsiti sama paketi raames lisarahastust, seda otsust ei tehtud. Nüüd, küsimus oli selles, et 2024. aasta kevadel käis seesama teema uuesti valitsuse laual ja nõusoleku, andmaks laenu summas 1,5 miljonit eurot, andis ikkagi valitsus. Te väitsite, et teie kliimaministrina tol ajal selle otsuse juures ei olnud, aga selle otsuse juures oli Keit Kasemets, keda te soovite riigikantsleriks tööle võtta. Mina tõlgendan, et teie puhul oli tegu ikkagi vassimisega ja nii-öelda salaraha juurdeandmisega Nordicale. 

Sellest lähtuvalt ma küsin, kas te arvate, et Keit Kasemets oli osaline selles protsessis, mille puhul te ütlesite, et te ei ole andnud raha Nordicale. Kas ta ikkagi väärib seda tulevast riigisekretäri ametit? Ja veel kord mainin ära, et 2023. aastal te kliimaministrina keeldusite andmast sealtsamast paketist raha, aga 2024. aastal, kui see [teema] oli valitsuse laual, siis te andsite oma nõusoleku, et KredEx selle raha välja annaks. See on siin Eesti Ekspressis. Ma väidan lihtsalt seda, mis on Eesti Ekspressis kirjas. Kas need väited vastavad tõele?

Aitäh! Mul seda lugu näpus ei ole, ma lugesin seda digitaalselt, mitte paberilt. Teil võib-olla on seal midagi muud. Aga ma [ütlen], et te ei olnud sõnakasutuses täpne. Ettekujutus, et valitsuse liikmed, sealhulgas kliimaminister, ja ministeeriumi inimesed ei ole otsuste juures – ma pole seda kordagi väitnud ja ei väida ka. Kindlasti olime otsuste juures. Ja ettevõttele laenu andmise otsuse juures oli EKREIKE valitsus. 8 miljoni euro laenu andmise Nordicale – rõhutan, laenu andmise – riigi abipaketi osana otsustas 2020. aastal EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus. Laen kanti KredExile üle juba 2020. aastal ja maksti [ettevõttele] välja osadena. Viimane osa [maksti] tavapärase majandustegevuse raames eelmise aasta kevadel. Ja viimase laenu osamaksega arvestas nii Palméri juhitav lennufirma kui ka uus juhatus. Uudist siin väga ei ole. 

Ja kui vaadata numbreid, siis [on näha, et] pärast Ratase valitsuse eraldatud laenu viimase osa väljamaksmist maksis Nordica riigile makse veidi alla 4 miljoni euro, 3,9 miljonit eurot. Graafikujärgselt maksti KredExile tagasi pool miljonit eurot. Samuti maksti riigile kuuluvale Transpordi Varahaldusele üle 2,5 miljoni euro ja Tallinna Lennujaamale renti üle 100 000 euro. Nii et sellel ajal püsis ettevõte püsti, tegutses ja ettevõte suundus erastamisele. 

Nii et ükskõik, kuidas te soovite neid asju moonutada, faktid on lihtsad. See laen otsustati [anda] aastal 2020. KredEx tegi lepingu ja selle alusel maksti seda laenu välja. Nii et pigem peate te endalt küsima, miks te otsustasite sellele ettevõttele laenu anda, kui 2019. aastal otsustasite, et ettevõte enam Tallinnast ei lenda. Selleks peate Keskerakonnas kogunemise tegema.

Ja veel küsimus saalist. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Poliitilisest kultuurist rääkides, eile tulite te välja sotsiaalmeedias mõnevõrra üllatusliku sõnavõtuga. Te ütlesite, et Eesti eesmärk peab olema kaitsekulud tõsta 5%-le SKP-st. Ma arvan, et tegu on tegelikult klassikalise poliittehnoloogilise võttega, mida Reformierakond oskab väga hästi kasutada. Me oleme aastate jooksul seda korduvalt näinud. Seda võib nimetada näiteks suitsukatteks, mille puhul üks skandaalne teema või mõned skandaalsed teemad, mis on aktuaalsed, üritatakse kuidagi summutada uue teemaga, mis on piisavalt aktuaalne, et rahvas hakkaks sellest rääkima ja ei räägiks teistel teemadel, mis ei ole nii mugavad. 

Selle argumendi kasuks räägib see asjaolu, et teil oli sellega nii kiire, et te panite üles selle teema oma sotsiaalmeediasse, rääkimata eelnevalt oma koalitsioonipartneritega, kes olid tegelikult väga üllatunud. Lugedes nende kommentaare võib ainult tõdeda seda, et nende jaoks oli see täielik uudis. Ja esimene küsimus on, kas see vastab poliitilisele kultuurile, kui üks koalitsioonipartner ja selle liider esineb nii tugeva sõnavõtuga ja ei konsulteeri eelnevalt koalitsioonipartneritega. Ja küsimus number kaks: kui vaatame [ettepaneku] sisu, siis [tekib küsimus,] kust me võtame need sajad miljonid praeguses olukorras, kus makse on mitu korda tõstetud, automaks on kehtestatud ja nii edasi? Olukord on hästi keeruline Eesti inimeste jaoks. Kust see raha tuleb?

Aitäh! Ma ütleks niimoodi, et kaitsekulude ja kaitsevõime kasvu vajadus saab tulla üllatusena ainult inimesele, kes ei tea, kus Eesti geograafiliselt asub, või kes ei ole märganud, mida Venemaa teeb. Ma saan aru, et meil on erinevaid arvamusi Keskerakonnaga selle kohta, kas Eestis peaksid näiteks agressorriikide kodanikud, Vene ja Valgevene kodanikud, valida saama. Meie [arvamused] debatis on selles mõttes täiesti eri suundades: teie arvate, et kindlasti peaks, mina arvan, et mitte. Meil on teiega eriarvamusi selle koha pealt, kas Eestis peaks olema eestikeelne haridus. Ma mäletan teie erakonna pikaajalist tööd selle vastu. Osa teist sai isegi Kaitsepolitsei aastaraamatusse sellega.

Me oleme erineval arvamusel, aga Eesti kaitsevõime kasvu [vajaduses] tänases olukorras, kus Ukrainas käib Teise maailmasõja järgselt suurim relvastatud konflikt, võiksime me küll olla ühel nõul. Te küsite, kuidas koalitsiooni sees neid asju arutatakse. See, et NATO-s tulevad uued väevõime eesmärgid, on juba pikemat aega teada olnud. Seda debatti, millised on need väevõime eesmärgid, on peetud ja peetakse ka edasi, peetakse erinevatel tasemetel, nii avalikul kui ka mitteavalikul tasemel. 

Ja mina ei häbene küll öelda, mida ka meie suurima julgeolekupartneri ehk Ameerika Ühendriikide uus president on välja öelnud: NATO kaitsekulutused peaks kasvama. Tõtt-öelda, kui minu käest küsiti selle kohta enne Ameerika valimisi, siis mina ütlesin, et see eesmärk kaitsekulutusi kasvatada on minu meelest mõistlik. See on mõistlik siht. Me teame, kes on meie vaenlane. Ja kui me vaatame ringi, siis me näeme, et Poola kasvatab oma kaitsekulutusi, varsti on 5% juures, Läti on seadnud sihi 5% peale, Leedu on seadnud sihi 5% peale. Ma arvan, et ka meil tuleb see siht seada ja aus on see välja öelda. 

Jah, maksude osas me oleme [ühel meelel]. Mina arvan ka, et maksurahu peaks aastani 2027 kehtima. Täiendavaid makse ei peaks kehtestama. Mis on allikad? Katteallikas saab olla [näiteks] Euroopa Liidu keskne rahastus. Veebruaris on Euroopa Ülemkogu, kus me kindlasti selle teema arutelu alustame. Ilmselt see debatt Euroopas jätkub, sest Eesti ei ole ainukene, kellel on eesmärk kaitsekulutusi kasvatada. NATO tippkohtumine Haagis on jaanipäeva kandis. Selleks ajaks on ehk selgem, millised täpselt need eesmärgid ja plaanid on ning milline see trajektoor on. 

Aga, jah, ma arvan, et Euroopa Liit peab tõenäoliselt oma eelarvereegleid muutma, nagu on teatud aegadel tehtud, et kaitseinvesteeringute tegemine näiteks laenu abil ei mõjutaks meie võimet mahtuda eelarveraamide sisse. Nii et erinevaid samme tuleb astuda ja tuleb jätkata ka avaliku sektori kärpeid. Selle plaani me oleme nii või teisiti võtnud ja see on möödapääsmatu. Ma arvan, et ehkki see on raske, tuleb riiki trimmi tõmmata ja ebavajalikku ballasti maha võtta. Nii et ma kutsuks teid üles mitte kritiseerima, vaid pigem kiitma seda eesmärki ja kaasa mõtlema.

Aitäh, head kolleegid! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Jõuame teise küsimuse juurde. Ka see on peaminister Kristen Michalile. Küsimuse esitaja on hea kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Esmaspäev, meie kõige suurema ja olulisema liitlase, nagu te olete ise jõudnud ka sedastada, USA presidendi Donald Trumpi esimene tööpäev tõi kaasa terve rea märgilisi otsuseid. Trump kavatseb tugevdada sõnavabaduse kaitset ja loobuda taastuvenergeetika toetustest, astuda välja WHO-st ning lõpetada ametiasutustes igasugune niinimetatud mitmekesisuse poliitika. Samuti peatas Trump avamere tuuleparkide planeeringud, põhjendades seda asjaoluga, et need on kallid ja elusloodust kahjustavad, mida nad ka on. Seda oleme ka meie siin Eestis kogu aeg rääkinud. Ta viis koheselt Ameerika välja Pariisi kliimaleppest, sest see kahjustab riigi majandust ning inimeste toimetulekut ja heaolu. See on kõigile normaalselt mõtlevatele inimestele, mitte väärideoloogiate viljelejatele, kogu aeg selge olnud. 

Samuti tühistas ta Bideni jampsliku korralduse, mille kohaselt pooled uutest sõidukitest pidanuks 2030. aastaks olema elektrimootoriga. Igaüks võib osta endale täpselt sellise auto, nagu ta soovib, ütles ta oma kõnes ja rahvas juubeldas. Ameerikast äsja naasnuna võin kinnitada, et seal tõepoolest ei kiusata inimest selle alusel, kas ja millise autoga ta sõidab. Autokasutajaid ei diskrimineerita mitte mingil moel. Ühiskond on selle võrra vägagi elutervem ning sõbralikum. Igasuguste sooidentiteetide kohta ütles Trump oma kõnes, et tema juhitav valitsus kavatseb tunnustada vaid kahte sugu: mehi ja naisi. See sai kõige suurema ja kõige pikema aplausi osaliseks, mis omakorda näitab, et rahval on ebanormaalsustest kõrini. 

Need on need väärtused ja väärtusruum, kus meie suurim liitlane hakkab toimetama järgmised neli aastat, ja ma olen kindel, et ka kauem. Kas ja millal kavatseb Eesti praegune valitsus, kes on ennastunustavalt põhjendanud iga oma tegevust sellega, et me peame tegutsema suurima liitlase väärtusruumiga sünkroonis, hakata ümber hindama oma tegevust energeetikas, aga ka immigratsiooni …

Aitäh! 

… ja eriti muidugi ebamoraalsete ja ebanormaalsete sooideoloogiate osas?

Aitäh! Teie reportaaž on muidugi kahtlemata huvitav. Ma arvan, et seda tasub täitsa jagada, sest see kirjeldab hästi, mismoodi me maailma arengut näeme. Ja eks me näeme seda vist veidi erinevalt. Mis puudutab meie julgeolekupartnerit Ameerika Ühendriike, siis ta on meie partner, olenemata sellest, kes on administratsioonis. Needsamad sõnumid pingete kasvust, mis puudutavad Venemaad, Venemaa ohust ja kaitsekulude kasvu vajadusest – ma arvan, et kui ajas tagasi kerida, siis leiate teiegi, et minu soovitus oli kaitsekulude kasvu trajektoori arvestada ka tulevikus [kõrgemana], sellepärast et ega Venemaa ei muutu kuidagi pehmemaks. 

Mis puudutab erinevaid otsuseid energeetikas, siis mina ütleksin, et me peaksime lähtuma sellest, mis on meie majandusele ja tarbijatele vajalik. Eesti majandus on teadupärast eksportiv majandus, mis tähendab seda, et kui sa tahad tooteid oma peamistele turgudele Euroopas eksportida, siis energia peab olema selline, millega sa saad seda eksporti teha. 

Aga sellest mitte vähem oluline ei ole soov, et energia hind, elektri hind oleks võimalikult taskukohane, lisaks sellele, et see on olemas ja puhas. Selleks sobivad kõige paremini uued taastuvenergeetikavõimalused. Need on oluliselt soodsamad ja nagu teame, siis sedasama kriteeriumit on hinna poolest ka järgi proovitud. Enefit Power, kes meile reserve tagab täna ja tulevikus samamoodi, kirjeldab kenasti, et oma toodetega selle hinnaga nemad energiaturule täna ei pääse. Juba eelmisel aastal tõi energia tuuleparkidest, nagu ilmselt ka energia päikeseparkidest, keskmist energia hinda allapoole ja toob ka tulevikus. 

Ma arvan, et selles me vist jääme eri [arvamustele], mismoodi see energeetika tulevik peaks välja nägema. Olen minagi aimu saanud nii uudistest, ajakirjanduse vahendusel kui ka muudest debattidest, et EKRE ja EKRE-st eraldunud killuke, mis minu arvates, samamoodi nagu teiegi vist arvate, kaob poliitikamaastikult kiiresti, üritavad luua fooni taastuvenergia arenduste vastu. Mina olen teisel poolel ja arvan, et meie huvi peab olema puhas ja soodne energia. Seda on vaja nii kodumajapidamistel kui ka tööstusel. Eks me saame seda debatti siis pidada. Tuul, päike ja kõik sellised ressursid toovad hinda alla ja annavad võimalusi. Järgmised arendused lisaks sellele, et meil on reservid põlevkivikatelde näol, mida Enefit Power hoiab kenasti korras, hooldatuna ja valmis igasugusteks sündmusteks, muu hulgas Venemaast lahti ühendamiseks, on ilmselt gaasi- ja vesinikujaamad ning tulevikus ilmselt on oma koht ka tuumajaamal.

Täpsustav küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

No ma mõistan, et teil on aeg-ajalt raske olla. Aga üleüldises mõttes te üritate jäärapäiselt ikka elada teises universumis, kuigi maailma üks suurimaid majandusi kavatseb hakata elama. Ja eriti nüüd, kui president Trump on pidanud oma kõne, mis kohati oli justnagu EKRE programmist maha kirjutatud. Ta on konservatiiv nagu meie ja on eelkõige oma riigi patrioot nagu meie. 

Teie vastusest hoolimata ma ikkagi sooviksin teada, kuidas Eesti teie kui peaministri juhtimisel hakkab nüüd selles uues maailmas edasi liikuma. Ameerikas näiteks ennistatakse tööle kõik sõjaväelased, kes täiesti ebaõiglaselt vabastati töölt, kuna nad keeldusid end vaktsineerimast ainetega, mis ei olnud läbinud senini vaktsiinide puhul nõutud teadusuuringuid. Nad ennistatakse tööle ja neile makstakse välja ka kogu saamata jäänud palk selle aja eest. Ma küsin, kas meil kavatsetakse sama teha ja see taevani kisendav ebaõiglus hüvitada inimestele, kes oma põhiseaduslikke õigusi järgides keeldusid end süstimast ning seetõttu vallandati – kaitseväelased, aga ka politseinikud, õpetajad, meedikud ja paljud teised, kelle senine elu ja teenistus hävitati riiklikul tasemel. Ja selle terrori läbiviijaid premeeriti, näiteks tolleaegset Kaitseväe juhatajat Heremit kohaga relvatööstuses, kuhu praegu ka riik plaanib suunata ja suunab tohutult maksumaksja raha. 

Ja lõpuks, te olete haaranud kinni sellest ainsast õlekõrrest, mis võiks kuidagi sobituda USA presidendi Trumpi plaanidega, ja selleks on julgeolek. Räägite 5% SKP-st kulutamisest julgeolekule. Samas, Eesti on kogu aeg täitnud neid kriteeriume, mida NATO liikmelisus nõuab, erinevalt teistest Euroopa riikidest. See siiski ei ole takistanud näiteks president Ilvest kindlas kõneviisis väitmast, et kui me vikerkaarelippu vardasse ei tõmba ja homoabielu ei seadusta, siis NATO meid ei kaitse. Kuidas sellega siis on? Kas hakkame ka nüüd lähtuma poliitikast, et on ainult kaks sugu, sest muidu NATO meid ei kaitse? Astume WHO-st ja Pariisi kliimaleppest välja, sest muidu ameeriklased meid ei kaitse, või kuidas? Meie muidugi teeksime seda kõike, aga teie?

Aitäh! Teie seisukohad on ju selged, see on väga hea. Mina ei jaga teiega seda vaktsineerimisvastasust, eriti kui vaadata seda, mis praegu uudistes on, kuidas Eestis on erinevad haigused levima hakanud. Seda esiteks. 

Teiseks, Eesti õiguskorda muudatusi ju ei tehta selle pärast, et meil mõnel liitlasel tekib uus juhtkond [või tehakse] uut poliitikat. Aga kaitsekulutuste osas mina arvan, et kaitsekulutustesse panustamine, hoolimata maailmavaatest, võiks olla üleväljaeesmärk, sest selles me oleme ilmselt kõik koos. Kui me ei suuda tagada Eesti iseseisvust, siis mida me õigupoolest tagada suudame? Nii et olenemata sellest, et ma ei jaga neid väärtusi, mille kohta te ütlesite, et tundub nagu EKRE programmist maha kirjutatud, ma arvan, et see sõnum julgeoleku kohta, et Euroopa kui jõukas ja tugev piirkond peabki ise rohkem kaitsesse panustama, on minu meeles mõistlik. 

Eesti on ju – ma ei tea, kas see on õige väljend – peaaegu ninast veri väljas pingutanud, et tõsta kaitsekulutusi. Me oleme makse kasvatanud, me oleme tõmmanud kokku erinevaid valdkondi. Me teeme seda veel, kõik koos. Ja ma olen väga tänulik ja hindan kõigi panust, kes sellesse panustavad. Tuleviku võimalused peaksid olema eeskätt seotud sellega, et me saame Euroopast keskset rahastust selle jaoks ja saame kasutada laenu tingimusel, et see Euroopa Liidu eelarvereegleid [ei riku]. Ja kärpeid [tuleks] loomulikult jätkata. 

Eriti meeldis mulle see teie lause, et igaüks võib osta sellise auto, mis ta tahab, ja inimesed aplodeerisid. Eestis on sama lugu.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus saalist. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Tõesti, nagu minu kolleeg Lauri Laats mainis, olete te Nordica teemal mitu korda öelnud, et te pole täiendavalt maksumaksja [raha] Nordicale andnud, et kõik need otsused on tulnud eelnevatelt valitsustelt. Aga probleem on selles – mida ka [Eesti] Ekspress eraldi rõhutab –, et 2024. aastal poleks KredEx pooleteise miljoni suurust väljamakset saanud teha ilma valitsuse täiendava nõusolekuta. Ehk te oleksite saanud laenu [väljamakset] mitte lubada ja juba siis leppida pankrotiga. Kahjuks otsustati Nordicat edasi üleval hoida ja maksumaksja raha edasi põletada. 

Aga mul on siit tulenevalt teine küsimus, millele ma püüdsin vastust saada juba eelmises infotunnis. Kuidas on võimalik, et pärast eelmise tegevjuhi ootamatut lahkumist alustas Nordica koostööd konsultatsioonifirmaga, mis on Itaalias kriminaaluurimise all petturliku pankroti eest, ja koostöö nendega maksis iga kuu 190 000 eurot? Ja jätkuvalt on arusaamatu, kust see leping tuli! Hanget ei olnud. Ja mis kõige olulisem, seda surus läbi üks Nordica nõukogu liige, kes oli ühtlasi selle konsultatsioonifirma partner, ehk siis tal olid isiklikud huvid seal mängus.

Ja mul ongi küsimus. Sel hetkel, kui te saite teada – see oli oktoober 2023 – selle konsultatsioonifirma taustast, et see on kriminaaluurimise all, miks te siis koheselt ei reageerinud ega palunud, et see leping lõpetataks? Miks need inimesed jätkasid Nordica juhtimist? Nordica peale kulutati veel maksumaksja raha ja hoiti teda kunstlikult elus edasi. Lõpuks lõppes kõik ikkagi pankrotiga.

Aitäh! Väga hea, et ma saan teile neid asju kirjeldada, ja ma teen seda hea meelega. Vaatan jälle valitsuse korralduse 359 punkti 5, mida ma enne tsiteerisin kolleegidele. Valitsus tegi aastal 2020 otsuse Nordic Aviation Groupile KredExi [kaudu] eraldada 8 miljoni euro ulatuses käibevahendeid kuni aastani 2026. Selle lepingu alusel seda raha eraldati. Valitsus täiendavat otsust selle lepingu sõlmimise [kohta], täiendava raha andmise kohta ei ole ju teinud. Nii et see on esimene faktitäpsustus. Sihtasutus on teinud need väljamaksed aastate peale ja selle otsuse alusel, mille valitsus tegi aastal 2020. 

See raha, see küsitud raha, millele ma viitasin, läheb väga hästi kokku selle küsimusega. Minu ettekujutus on, nagu ma olen siin infotunnis kirjeldanud … Meenutan, et mina tellisin erikontrolli – väga hea, et see on nüüd avalikkusele täies ulatuses kättesaadav –, mis kirjeldab väga hästi ja täpselt, mis seal ettevõttes toimus, ja mille alusel prokuratuur alustas käimasolevat kriminaalasja. Ma meenutan, et käimas on kriminaalmenetlus uurimaks, mis seal täpselt toimus. 

Algselt ütles juhatus, et ettevõtte seis on päikseline, kõik on kena, [aga siis] tuli üldkoosoleku juurde, nõukogu juurde ja andis teada, et see seda ei ole. Ja nende ainukene ettepanek oli anda täiendavalt raha ettevõttesse. Seda me otsustasime mitte teha. Mina ütlesin, et mina seda ei poolda, ja selle juurde ma jään. Ma ei poolda seda. Täiendava raha me andsime hoopis Tallinna Lennujaamale investeeringute tegemiseks. Ja tõenäoliselt antakse sinna ka tulevikus lisaraha, et Eesti jaoks vajalikke ühendusi hoida. 

Ettevõtte muud otsused, juhtimisotsused pärast seda, kui juhtkond raskuste ilmnemisel, nende räägitud jutu ja tegelikkuse mittevastavuse ilmnemisel päevapealt lahkus … Pidi võtma uue üleminekujuhtkonna. Seda, kas seal huvide konflikt on, on sisekontroll ka kajastanud. See on ka leheloos, millele Lauri Laats viitab, kenasti kirjas. Kõik need võimalikud huvide konfliktid on avalikud ja see ongi see viis, kuidas riske maandada. 

Ja nagu ma kirjeldasin, ülemineku[juhatuse] juhtimine suutis seda ettevõtet hoida pinnal, tuua maksumaksjale rohkem raha tagasi kui selle ettevõtte pankrot. Ja ettevõttega jõudis taristuminister Vladimir Svet ka erastamiseni, kuid kahjuks seda erastamist [lõpuni ei viidud]. Aga nüüd – õnneks meil jätkus asutamisel tarkust operatsioonid ja varad eraldi hoida – me erastame ettevõtte varad ehk siis lennukid ja saame maksumaksja raha tagasi.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ja oleme jõudnud kolmanda küsimuseni. Ka see on peaminister Kristen Michalile. Küsimuse esitaja on Urmas Reinsalu. Palun!

Härra peaminister! Valitsus saab alati arvestada Isamaa toetusega, kui [asi] puudutab kriitilises situatsioonis vajalikke riigikaitsealaseid otsuseid, mis lähtuvad Kaitseväe juhataja nõuandest. 2023. aasta suvel kahjuks valitsus ei võtnud arvesse vajadust hankida täiendavat moona. Protestiks valitsuse otsustamatuse peale oli Kaitseministeeriumi kantsler, nagu ta ise on osundanud, sunnitud ameti maha panema. Ka 2024. aastal ei langetanud valitsus vajalikke otsuseid, mis puudutasid moona hankimise rahastamist võimalikult kiiresti, vaid lükkas need edasi seitsmeaastasse perimeetrisse. 

Eelmise aasta sügisel andis Kaitseväe juhataja teile sõjalise nõuande, millest lähtuvat või peegelduvat kommentaari te olete jaganud, tõsta riigikaitsekulud 5%-le. Kuid mul tekib põhimõtteline küsimus, miks see nõuanne ei sisaldu 2025–2028. aasta riigi eelarvestrateegias, samuti 2025. aasta eelarves, mille järgi me praegu elame. Tegelikkuses me oleme sisuliselt avanud [debati] mitu kuud pärast Kaitseväe juhataja nõuande esitamist. See jätab mulje, ma ütlen avameelselt, rabedast juhtimisest nii kriitilises küsimuses, nagu seda on riigikaitse täiendavate kriitiliste võimevajaduste toetamine. 

Miks tegelikkuses seda ei sisaldanud 2025. aasta eelarve ja 2025–2028 riigi eelarvestrateegia? Palun selgitage seda, härra peaminister. Ja teiseks, mu küsimus on, kas see Kaitseväe juhataja nõuanne sisaldab ka vajadust hankida kiiremini täiendavat moona.

Jaa, kõigepealt ma tänan selle toetussõnumi eest. Ma arvan, et see on väga hea sõnum, et on võimalik koostöö valitsuse ja opositsiooni vahel nii olulistes küsimustes, nagu seda on riigikaitse. Ja ma arvan, et see toetus on kindlasti hinnatud. Ma loodan, et teised erakonnad võtavad sellesama hoiaku. Seda esiteks. 

Teiseks, ma nüüd püüan siiski argumenteerida ikkagi selle poolt, millesse ma ise ka usun, et kaitsevaldkonnas on pingutatud. Meie kaitsekulud, kui me võrdleme neid teiste riikide [kuludega], kaasa arvatud meie saatusekaaslaste [kuludega], on kasvanud päris kiiresti. Eks need täpsed numbrid võime ka välja võtta ja vaadata neid, küllap need on olemas, on mulgi tõenäoliselt siin olemas. Kaitsekulutused on kasvanud päris kiiresti ja Eesti on päris hea tempoga neid kasvatanud. Järgmisel aastal meie kaitsekulutuste plaan on 3,7% SKP-st. Eelmisel aastal me olime NATO topp kolmes oma kaitsekulutustelt, mis ilmselt ei üllata teid ega mind ka. Poola oli esimene, teine Eesti ja kolmas oli Ameerika Ühendriigid. Eks see sõltub aastast, kuidas kellelgi see tase on. 

Aga kui küsida, mis edasi, siis ma väidaks küll, et julgeolekuolukord on ikkagi, noh, ma ei ütle, et ta sünge on, aga ega ta palju paremaks siin vahepealsel ajal pole läinud. Venemaa on ikkagi agressiivne Ukrainas, [korraldab] hübriidtegevusi erinevates valdkondades. Me teame, et Eesti on aastast 2007 pidevate küberrünnakute all. See ei ole kuidagi muutunud. Venemaa tegeleb veel väga aktiivselt erinevatel väljadel Euroopas, Baltimaades, Põhjamaades, igal pool. Isegi Ühendriikides ju on valimisi mõjutada püütud. Nii et see tähendab seda, et me peame lisama [kaitsekulutusi]. 

Teiseks tulevad ka NATO väevõime eesmärgid, mida ei arutata avalikus ruumis, vaid arutatakse selleks ettenähtud ruumides vastava loa olemasolul nende inimestega, kes seda planeerivad. Seda, ma arvan, teatud ulatuses saab ju Kaitseväe juhataja või keegi valdkonna inimene ka teie fraktsioonile tutvustada. Riigikogu liikmetel ilmselt see juurdepääsuvõimalus on. Sellest tulenevalt me peame oma kaitsekulutusi suurendama. 

Ja praktikas tähendabki see seda, et me peame osa oma kaitsehangetest tooma ajas ettepoole, mis on ikkagi üsna [vaeva]nõudev ettevõtmine. See ei ole nii lihtne, sellepärast et paljusid asju, vahendeid või võimeid, mida me tahame, ei ole nii lihtne nii kiiresti saada. Aga see tähendab seda, et me peame Kaitseministeeriumi tasandil, kaitseplaneerijate tasandil tegema samme ja hindama, mida me saame 2026., 2027. ja 2028. aastal tuua ettepoole, vastavalt sellele, mida Kaitsevägi vajab, ning võtma sihi tõsta kaitsekulutuste tase 5%-ni.

Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Härra peaminister! Ma ei saanud nüüd täpselt aru. Te ütlesite, et järgmisel aastal on kaitsekulude tase 3,7%. Samas olete te valitsusjuhina püstitanud sihiseade 5%-ni. Seda on möönnud ka teised valitsuse liikmed. Mis aega kaitsekulude sihiseade teie hinnangul peaks hõlmama, on minu esimene küsimus. 

Minu konkreetne küsimus, mille ma teile esitasin, seisnes selles, et kui Kaitseväe juhataja teile eelmisel sügisel – ja oleks hea, kui te täpsustate, millal te täpselt selle saite – sellise nõuande andis kaitsekulude tõstmise kohta, siis miks ei leidnud see kajastamist 2025. aasta eelarves ja eelarve perspektiivis aastatel 2025–2028. Veelgi enam, kui Isamaa tegi ettepaneku 2025. aasta eelarve menetlemisel tuua moona teema ettepoole, siis valitsusliit hääletas selle maha. Argument oli, et see on kooskõlas Kaitseväe juhataja nõuandega. Lupus in fabula, eile hommikul arutas parlament Isamaa otsuse eelnõu, mille kohaselt oleks moona, vajaliku kriitilise võime varu soetamine toodud ettepoole. Valitsuse seisukoht, mis on kirjalikult mul olemas valitsuse esindajalt, oli, et see ei ole kooskõlas Euroopa majandusjuhtimise määrusega ja seetõttu valitsus seda ei saa toetada. Eurovahendeid ei kavatsegi valitsus taotleda selleks, et suunata neid täiendavalt riigikaitsesse. 

Nii et minu küsimus konkreetselt on, mis põhjustel ei asutud seda Kaitseväe juhataja nõuannet realiseerima juba eelmisel sügisel, kui see teie käsutusse sai. Millal, äkki oskate te mulle praegu vastates täpsustada?

Ma nüüd ei tea, kas ma sain päris õigesti pihta. Kui ma ei saanud, eks me jõuame siis seda veel täpsustada. Kaitseväe juhataja nõuanne on valitsusele antud, Kaitseministeeriumi kaitseplaneerijad sellest lähtuvalt kaitsevõimete kasvu ka planeerivad. Seesama 1,6 miljardit on täna jaotatud plaanitud hangeteks aastatel 2025–2031. See on avalik informatsioon. Ja lähtuvalt sellest, et võib-olla meil on vaja tempot tõsta, peavad kaitseplaneerijad ilmselt hindama, mida nad saavad ajas ettepoole tuua ja millise tempoga on võimalik neid hankeid korraldada, nii et me saame need võimed, mida meil on vaja. Nii et Kaitseväe juhataja nõuanne on edasi antud, seda on arvestatud ning Kaitseministeerium ja kaitseplaneerijad sellest lähtuvalt loomulikult tegutsevad.

Ja üks lisaküsimus saalist. Hea kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma jätkan ikkagi Nordica lainel. Vaadates seda Eesti Ekspressi lugu, on nende väide, et te bluffisite ja valetasite. Kas te plaanite siis Eesti Ekspressi selle väite eest kohtusse anda, kuna see ei vasta tõele? Aga ma tsiteerin teie välja öeldut, mis on ka avaldatud siin loos. ""Sel ajal, kui mina kliimaministriks sain ja probleemid paljastusid, oli ettevõtte juhtkonna ainukene ettepanek anda täiendavalt sinna maksumaksja raha, millest mina keeldusin," kuulutas Michal 2024. aasta 9. oktoobril riigikogu infotunnis. "Valitsus minu positsiooni ka toetas ning me täiendavalt maksumaksja raha sinna ei andnud." Veidi üle kuu hiljem, 20. novembril keeras Michal oma väitele veelgi vinti peale: "Nordicast – ma loodan südamest – me veel räägime, sest mul on hea meel, et mina olen nende hulgas, kes sinna lisaraha ei andnud."" 

Te väitsite, et 2020. aastal võeti see otsus vastu. Arusaadav, seda on ka siin kirjeldatud. Küsimus on sama summa kohta, mille kohta te ütlesite, et iga-aastaselt seda laenu planeeriti anda. 2023. aastal, kui Jan Palmér tuli raha küsima, otsustas valitsus seda Nordicale mitte anda. 2024. aasta 19. aprillil laen suuruses 1,5 miljonit ikkagi anti. Nüüd on küsimus. See on igal juhul riigi raha, maksumaksja raha, mida anti KredExi kaudu 19. aprillil 2024. Teie siin 9. ja 20. oktoobril infotunnis väitsite, et riik ei ole sinna raha andnud ja teie kindlasti olete see minister, kes seda protsessi takistas. Vaat sellele küsimusele ma tahangi vastust saada.

Jaa, väga hea, ma selgitan veel ja püüan teha seda nii selgelt, kui ma suudan. Esiteks, ettevõtte juhtkonnal, kes raskuste ilmnemisel kiiresti lahkus, oli ainuke ettepanek, et tehke valitsuses otsus ja andke sinna täiendavalt maksumaksja raha. Ma ei mäleta, kui palju selle ettepaneku suurus oli, aga 10–20 miljonit oli minimaalne suurusjärk, mida nad siis pakkusid ideena. Mina ütlesin, et mina sellega nõus ei ole, meil on kärpeaeg, me kindlasti ei anna sinna täiendavat raha. 

2019. aastast see ettevõte ei lennanud enam Tallinnast, aga ettevõtte asutamisel oli mõte, et esiteks ta lendab Tallinnast ja teiseks saab ta ise majanduslikult hakkama. Ta ei saanud ka majanduslikult ise hakkama. Nii et see oli see otsuse alus, miks täiendavat raha valitsus otsustas mitte anda, ja see on igati korrektne. 2020. aastal [tegi] valitsus otsuse ja selle otsuse alusel KredExi nõukogu tegi lepingu, mille alusel ta on teinud laenumakseid sellesse ettevõttesse. 

[Täiendava] raha andmine ja laenu andmine KredExist on täiesti erinevad asjad. Ma ei tea, millised nende laenulepingud pankadega kuskil mujal olid. [Täiendava] raha andmist mina ei pooldanud ja selle ma ütlesin ka selgelt välja. Keegi ehk arvab, et KredExi rahastus on midagi üllatavat, midagi väga salajast, aga seda me oleme siin infotundides, komisjonides igal pool selgitanud, see ei saanud kuidagi saladus olla. 

Ja kui te küsite, kas ma plaanin Eesti Ekspressi kohtusse kaevata, [siis ma vastan, et] ei, ma ei plaani. Ma lähen reedel hoopis Delfi juubelile, kus ma saan selle asja ära õiendada. Ma saan aru, et minu nimega saab palju klikke müüa, nii et jõudu!

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgmine küsimus on terviseminister Riina Sikkutile. Enne, kui ma annan sõna Vladimir Arhipovile, ma repliigi korras tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes on taganud, et küsimusi on kõikidele infotunnis osalevatele ministritele. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud terviseminister! Räägime jälle Eesti inimeste tervisest. Eestis on terav arstide puudus, eriti perearstide seas. Pensioniealiste perearstide osakaal on viimasel ajal pidevalt kasvanud. Samas on eriarstide vastuvõtule pääsemise ooteajad sageli pikemad, kui inimene talub oodata, mis viitab jällegi spetsialistide puudusele. Tervishoiuteenuste tsentraliseerimine on viinud selleni, et maapiirkondades on teenuste kättesaadavus vähenenud, mis on eriti problemaatiline eakate inimeste jaoks, kes ei saa kergesti liikuda tervisekeskusesse, mis asub sageli 20 kilomeetri kaugusel. Eriarsti vastuvõtu pikad ooteajad võivad ulatuda kuni poole aastani. See sunnib patsiente pöörduma erakorralise meditsiini osakonda, mis suurendab sealset koormust. 

Palun vastake, milliseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada, et parandada arstiabi kättesaadavust ja vähendada ooteaegu eriarstide vastuvõtule. Kuidas plaanitakse lahendada perearstide järelkasvu probleemi, arvestades [perearstide] kõrget keskmist vanust ja pensioniealiste [perearstide] arvu kasvu? Kas on kavas võtta meetmeid, et parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust maapiirkondades, et eakad ei peaks reisima pikki vahemaid elementaarse tervishoiuteenuse saamiseks?

Aitäh, hea küsimuse esitaja! Mõne minutiga vastuse andmine on erakordselt keeruline, aga proovin [sisu]tihedalt vastata. Perearstide puudus, millest te alustasite, on tõesti kõige suurem mure, sest perearstid ja pereõed on need, kelle poole inimene esmajärjekorras pöördub. Viimased, ma ütleksin, kuus-seitse aastat on eraldi tähelepanu pööratud esmatasandile, on pikendatud perearstide õpet kolmelt aastalt neljale aastale, et nad tuleksid toime laiema ringi tervisemuredega, ja on suurendatud koolitustellimust, ka sellel aastal. 

Viimasel sügisel alustas 35 noort perearsti. Kümne aastaga, kui me suudame neid kõiki Eesti tervishoius hoida, on 350 noort perearsti. Selline maht võimaldab asendada pensionile siirduvaid perearste. Inkubatsiooniperiood, et pensionile siirduv arst saaks sujuvalt nimistu üle anda noorele. Mentorlusprogrammid, sest tõepoolest, noorena, eriti maapiirkonnas, alustada on raske. Et [arste] motiveerida, on tegelikult asendajatasud suhteliselt kõrged, lisaks kaugusetasu, [mida makstakse], kui perearst töötab kohalikust haiglast eemal. Kaugusetasu oluliselt tõusis, et motiveerida maapiirkondades töötamist. 

Järjest on astutud samme, et perearsti amet oleks atraktiivne ja perearstid saaksid oskused, et laia ringi tervisemuredega toime tulla. [Tehakse] investeeringuid tervisekeskustesse, et kaasaegne töökeskkond luua ja et esmatasandil saaks järjest suurem meeskond koos perearstiga töötada. Tasustame kolmanda õe ehk täiendava õe palkamist tervisekeskustes ka sellel aastal. Koolitame toitumisnõustajaid ja sõltuvusnõustajaid, kes saaksid tervisekeskustesse tööle minna, et perearsti koormust vähendada. Selliseid samme on astutud. 

Ja õdedest saaks täiesti eraldi rääkida. See, et meil on õdede iseseisvad vastuvõtud, meil on eriõed, meil on õdedel retseptiõigus, mida plaanime laiendada, kõik võimaldab perearstidelt koormust maha võtta. 

Kokku on meil ligi 800 perearsti nimistut ja asendusarst on umbes 70‑l ehk tõepoolest, 10%-l Eesti inimestest on kas pensionile siirdunud või valdkonda vahetanud perearst ja nad peavad toime tulema asendamise tingimustes. 

Selleks, et eriarsti juurde jõuaksid ainult inimesed, kellel on päriselt eriarstiabi vaja, on vaja meediku otsust. Meediast on läbi käinud ettepanek, et e-konsultatsioon võiks olla põhiline viis, kuidas patsiendid perearsti kaudu jõuavad eriarsti vastuvõtule. Ka mina toetan seda, et perearst ei anna patsiendile saatekirja ja ei saada teda registratuuridele helistama, vaid ise vormistab konsultatsiooni eriarstiga. Eriarst saab anda kas ravisoovitusi, kuidas patsiendi [ravimist] jätkata esmatasandil, või võtab patsiendi üle ja patsiendile pakutakse vastuvõtuaega eriarsti juurde.

Aitäh! Vladimir Arhipov, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle vastuse eest! EMO-des on ju järjekorrad kuni 10 tundi! Kas sellega on teha midagi kiiremas korras, sest see on inimestel väga suur mure?

Aitäh! EMO-d tõepoolest tajuvad seda kõige esimesena, kui inimesed ei saa kas perearsti või eriarsti vastuvõtule, sest ega tervisemure kuidagi ära ei kao. Nüüd, EMO-de järjekorrad on probleem Tallinnas. Ülejäänud Eesti inimeste jaoks on EMO tegelikult see koht, kus saab suhteliselt kiiresti oma tervisemurele lahenduse. Võib-olla suure ürituse puhul või hooajati, näiteks Pärnus või Saaremaal, võib esineda teistsugust olukorda, aga kui me räägime EMO järjekordadest, siis me [üldiselt] räägime Tallinna murest, kus ongi väga palju inimesi, kes soovivad nädalavahetusel või töövälisel ajal arsti poole pöörduda. 

Tallinnas me rahastame EMO-s täiendava triaažiõe vastuvõttu, et oleks tuge välja valida patsiente, kes peavad abi saama kiiremini, ja anda nõu neile, kes saavad kodus hakkama või peaksid pöörduma perearsti juurde. Perearsti nõuandetelefon töötab. Ja tõesti, üldarsti või perearsti kasutamist EMO-s, valveperearsti teenust on pikalt arutatud. Järgmise aasta jooksul plaanime leida lahenduse, aga ka siin me räägime pigem Tallinnast, võib-olla ka Tartust, et EMO-le lisajõudu anda, mitte ülejäänud Eestist. 

Aga ülejäänud Eesti inimeste puhul, kes tunnevad, et arsti juurde ei saa, haiglavõrgu arengusuunad, mida ma käisin ka teie fraktsioonis tutvustamas, tegelikult adresseerivad seda muret. Kui praegu on see pigem haigla enda, ma ei tea, vastutus või [otsus], kui palju eriarsti vastuvõtte mitmel päeval nädalas kohalikele inimestele võimaldada, siis järgmise aasta lõpuks saame palju selgemalt selle paika. Tervisekassa hakkab ostma eriarsti vastuvõtte vastavalt piirkonna inimeste vajadusele. Kui me näeme, et on eakaid patsiente, kellel on vaja kardioloogi vastuvõttu, siis tekib haiglal kohustus näiteks kolmel päeval nädalas pakkuda kardioloogi vastuvõtu [teenust] oma piirkonna inimestele. Eriarsti vastuvõtud kohalikes haiglates peaks olema palju selgemalt juhitud ja pigem peaks neid olema rohkem, kui neid seni on olnud.

Ja üks lisaküsimus saalist, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 17. jaanuaril ilmus Kärt Anveltilt üks lugu jällegi Eesti Ekspressis: "Rahapuuduse tõttu ei saa südamekirurgid tööd teha ja tipptehnoloogiaga operatsioonitoad seisavad tühjalt". Ma loodan ja tean, et ministrina olete te kindlasti selle looga tutvunud. Tegelikult on see ju muret tekitav olukord. Palun selgitage. Siin loos on välja toodud, et meil on olemas tipptehnoloogia, meil on olemas operatsiooniruumid, mis seisavad tühjana, meil on arstid, kel piltlikult öeldes näpud sügelevad, kes tahaks lõigata, aga miskipärast seda teha ei saa, ja inimesed on järjekorras seetõttu, et operatsioon maksab. 

Nüüd, nii-öelda talupoja mõistusega [küsiks, et] kui kõik asjad on olemas ja ainult [raha]numbri taga seisab see asi, siis milles on küsimus. Me oleme siin pikalt ehitanud süsteemi, moodustanud meie riigi süsteemis eraettevõtluse. Need haiglad on ju aktsiaseltsid, nemad tõenäoliselt toimetavad oma hinnakirja järgi, mis on kooskõlastatud ja mille järgi peaks Tervisekassa seda raha ka väljastama. Kas te näete, et süsteemis on viga? Arstid ütlevad, et nemad on valmis, tehnoloogia on olemas, süsteem on olemas, ruumid on olemas, nad tahavad lõigata, aga nad ei saa luba seda [teha], kuna ei ole rahastust tagatud. Kuidas teie seda olukorda praegu lahendaksite? Kaalul on ju inimeste elud.

Aitäh! See oli tõepoolest väga hea lugu, mis viis inimeste teadvusesse kohale olukorra, mis meie tervishoius on ja on olnud aastakümneid: me ei suuda rahastada 100% inimeste tervise vajadusi. Tervisekassa prognoosib vastavalt vanusestruktuuri muutusele, ravivõimalustele ja diagnoosidele, mis inimestel on, milline on ravivajadus näiteks südamekirurgias või ka, ma ei tea, endokrinoloogi vastuvõttude puhul. Me eelmisel aastal suutsime ja sel aastal suudame ligi 95% ravivajadusest katta. Olenevalt aastast see kõigub vahemikus 94%–96%. See tähendab, et iga 20. inimene aasta jooksul ravi ei saa. 

See on olukord, mis meil tervishoius on olnud eelnevatel aastatel, on sel aastal ja on ka järgmistel aastatel. See on ka põhjus, miks mina räägin palju lisarahast. Lisaraha ei lahenda kõiki muresid. Aga nagu seal kirjeldatud juhtumis oli, on meil enamikul erialadel olemas koolitatud arstid. Kui me suuname sinna lisaraha, siis on võimalik vastuvõttude, protseduuride või operatsioonide arvu suurendada 100%-ni hinnatud vajadusest aasta jooksul, lühendada ravijärjekordi ja tõepoolest katta see vajadus, mis inimestel on. 

Nüüd, kõigil erialadel rahast ei piisa. Näiteks psühhiaatrias, eriti lastepsühhiaatrias on meil spetsialiste puudu. Me võime küll raha juurde panna, aga vastuvõttude arvu suurendada ei saa. Nii et erialati on seis erinev. Jah, on terve hulk erialasid, kus on võimalik lihtsalt mahtu tõsta, aga on erialasid, kus tuleb spetsialiste juurde koolitada. 

Selle kõige kõrval ei saa ära unustada, et maksumaksja raha tuleb kulutada vastutustundlikult ja iga täiendava raha[summa andmine] peab hõlmama ka süsteemi ülevaatamist, et raha kasutataks tõhusalt, et abi saaksid need patsiendid, kes seda eelkõige vajavad, et arstid oleksid optimaalselt hõivatud oma erialase tööga ja tugiteenuste puhul saavutataks hea tulemus või head hinnad. Nii et maksumaksja raha kohta saame kindlalt öelda, et see läheb õigesse kohta. (Keegi kõneleb saalist.) Selline seis oli meil Eesti arstiabis eelmisel aastal, on sel aastal ja on järgmisel aastal: 100% hinnatud vajadusest ei ole me suutnud rahastada 13%-ga sotsiaalmaksust.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Jõuame viienda küsimuse juurde. See on regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartmanile ja küsimuse esitaja on hea kolleeg Siim Pohlak. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Viimaste aastate jooksul on toiduained Eestis läinud absoluutselt ebamõistlikult kalliks. Ja tänase valitsuse tegemiste ja tegematajätmiste tagajärjel on tegelikult ka teised esmatarbekaubad, nagu energia või nüüd ka sõidukite omamine, tehtud oluliselt kallimaks. See tähendab seda, et inimestel on tõsine probleem nende hinnatõusudega. 

Ja nüüd on Reformierakonna eestvedamisel ja sotsiaaldemokraatide kaasabil vastu võetud käibemaksu tõus, mis juulist jõustub ja viib Eesti Euroopa kahe kõige kõrgema toiduainete käibemaksu määraga riigi sekka. Meist eespool on siis ainult Taani ja seejärel Eesti oma 24%-ga. Ka kaupmehed, toidutootjad, rääkimata Eesti elanikest, on väljendanud muret, et toiduainete käibemaks on nii kõrge. Tegelikult oodatakse toiduainete käibemaksu langetamist ning ka kaupmehed on valmis kaasa tulema, et hindu alandada. 

Minu küsimus on järgmine. Juba paari tunni pärast on siin Riigikogus hääletusel EKRE esitatud väga hea eelnõu, millega me langetaksime toiduainete käibemaksu määra 5%-le. Ja minu küsimus on see, kas teie erakond plaanib täna seda head eelnõu toetada. Või on teil vähemalt mingisuguseidki plaane, et toiduainete käibemaks alla tuua, sellepärast et need hinnad on praegu ebaõiglaselt kõrged? Toiduained on ilmselgelt sundkaup, mille puhul inimesed ei saa valida, kas tarbida või mitte. Millised on teie plaanid?

Lugupeetud eesistuja! Aitäh esitatud küsimuse eest! Teema on tõesti väga muret tekitav. Toon fakte veel juurde. Eesti toidukorv on 9% kõrgem, kui on Euroopa Liidu keskmine. Toiduainete hinnad on viimaste aastate jooksul tõusnud pea 40%. 

Olles olnud päris tükk aega avalikus sektoris ja nüüd ka valitsuses, [saan öelda, et] ega see tänane olukord ei ole kindlasti viimase aasta küsimus, vaid see on kahjuks kujunenud välja väga pika perioodi jooksul erinevate valitsuste ja poliitikute otsuste tulemusel. Aga täna me otsime Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis lahendusi, kuidas tagada toiduainetele mõistlik hind, sest eriti muret tekitav fakt on see, et Eesti inimeste valmisolek tarbida kohalikku toitu on kahanenud viimastel aastatel.

Toiduainete käibemaks on üks võimalik lahendus. Praegu on meil käimas koostöö Maaelu Edendamise Sihtasutusega, et analüüsida, kas käibemaksu alandamisel tegelikult oleks mõju, kellele see mõju on, milline on see mõju esmatootjatele ja kas oleks mõju ka hindadele. Selles mõttes hetkel põhjalik töö käib. Vaatame ka üle, milline on rahvusvaheline kogemus. Tõesti, õige on see, et kolm riiki Euroopa Liidu riikidest ei ole kehtestanud soodsamaid määrasid toiduainetele.

Miks me ei saa kohe kindlasti hetkel toetada EKRE esitatud seaduseelnõu? [Põhjus] on see, et te esitate ettepaneku viia toiduainete käibemaks 5%-le. Meil on võimalik viia see kas 13%-le või 9%-le, juhul kui see valmisolek on olemas. Sellest tulenevalt ei ole võimalik seda eelnõu toetada. Ja teisest küljest me vajame põhjalikumat analüüsi, milline on selle mõju riigieelarvele ja kuidas ta lõpuks lõpphinda mõjutab. Hetkel on see analüüs meil töös.

Siim Pohlak, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Selle osaga võib nõus olla, et tegelikult mitte ainult tänane valitsus, vaid ka eelmine, Kaja Kallase valitsus on ilmselgelt selle hinnatõusu põhjustanud. Kaks viimast valitsust, ütleme siis niimoodi, parandan ennast. Aga ma arvan, et inimesed tahaksid analüüside, igasuguse arvutamise ja pöidlakeerutamise asemel ikkagi tulemusi, et tuleks mingeid häid uudiseid ka vahepeal Eesti poliitikast. Praegu tulevad järjest ainult halvad uudised: hinnad tõusevad, maksud tõusevad, riigilõivud tõusevad, elekter kallineb. Ühtegi head uudist ei ole. 

Ja nüüd te otsite ka põhjust, miks ei saa ikkagi EKRE 5%-lise [käibemaksu] eelnõu toetada. Miks te siis ei võitle Eesti inimeste eest? Euroopas on riike, kus see käibemaks on 0%, kus see on 5%, nemad on mingil põhjusel saanud seda teha. Miks teie vaatate ikkagi seda poolt, miks ei saa, mitte ei otsi [võimalust], kuidas saaks? 

Seega ma kutsun veel kord üles, et kaaluge juba täna EKRE eelnõuga kaasatulemist, sellepärast et selge on see, et vastasel juhul Reformierakond eesotsas rahandusminister Jürgen Ligiga surub teid ära. Ma võin ennustada, et valitsuse poolt toiduainete käibemaksu langetamist järgmise kolme aasta jooksul ei tule. Seega veel kord [ütlen, et] teil on väga hea võimalus! 

Ja ma küsin, millal täpselt on see tähtaeg või kuupäev, mis ajaks need analüüsid valmis saavad, mis ajaks [tehakse] konkreetne otsus, kas langetatakse toiduainete käibemaksu ja kui palju. Kui me lihtsalt analüüsime ilma tähtajata, ilma eesmärgita, siis on see unistamine. Mis see konkreetne tähtaeg on, millal tulevad vastused? Äkki te ikkagi kaalute täna EKRE väga hea eelnõu toetamist?

Aitäh selle täiendava küsimuse eest! Meil on planeeritud see analüüs valmis saada aprilliks, konkreetne tähtaeg on kolleegidele seatud ja töö käib. Nii et omalt poolt me kuidagi ei venita. Oleme ka erinevate partneritega meie sektorist kokku leppinud, et nad annavad meile sisendit, ka sellist, mis puudutab rahvusvahelist poolt. 

Kas me meie toidukaupade ja üldse meie toidutootjatega tegeleme ja mõtleme pidevalt läbi, kuidas neid toetada? Jah, seda me teeme. Kindlasti võib olla oluline mõju käibemaksumuudatustel, aga loomulikult on ka teisi mõjutegureid, mis hindasid ja kogu toidutootmist mõjutavad. Näiteks teeme me tegelikult nendel aastatel üle miljardi euro eest investeeringuid põllumajandussektorisse, sealhulgas toidutootmisesse, selleks et ettevõtjal oleks võimalik mõistliku hinnaga toiduaineid toota. Me jätkame nende investeeringumeetmetega ka sellel perioodil ja teeme juba hetkel kõik selleks, et ka järgmisel Euroopa Liidu [toetuste] perioodil [saaks] me piisavalt vahendeid Euroopast, et oma põllumehi ja toidutootjaid toetada. 

Lisaks on käimas arutelud Euroopa Liidu tasandil. Esmaspäeval sõidan Euroopa Liidu põllumajandusministritega kohtuma, kus me räägime kogu tarneahela toimimisest. Me täna näeme, et tegelikult esmatootjad võivad olla kõige keerulisemas seisus. Aga kuidas tagada õiglane tasu ja õiglane kohtlemine kogu selle toidutarneahela puhul? Nii et olulised arutelud käivad ka siin. Loomulikult, me näeme, et kogu toidutootmise konkurentsivõimet tõstab tegelikult ekspordivõimekuse tõstmine, et meie tootjatel tekiks rohkem turgusid. Just üleeile kohtusime Saudi Araabia suure delegatsiooniga, kes on väga huvitatud Eesti toodete eksportimisest sinna, aga ka meie põllumajanduses ja toidutootmises [kasutatavast] tehnoloogiast.

Nii et me teeme kõiki samme selleks, et hoida ja toetada meie põllumajandusettevõtjaid ja toidutootjaid, et nad oleksid konkurentsivõimelised ja suudaksid hoida hinna võimalikult mõistlikuna.

Ja üks lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Nagu te ütlesite, on teil pikaaegne avalikus sektoris töötamise kogemus. Ja eks see paistab välja. Sõnad, nagu "analüüs", "töögrupp" ja "olulised arutelud", on avalikus sektoris levinud ja neid tavaliselt kasutatakse siis, kui mingi algatus tahetakse surmata, et see ei jõuakski kunagi tulemuseni. Siis tehakse analüüse, töögruppe ja muud. 

Sotsid on siin viimasel ajal aktiveerunud. Ma olen vaadanud teie kolleege, erakonnakaaslasi – mängitakse [koalitsioonis] siseopositsiooni, tehakse torkeid Reformierakonna suunas ja nii edasi. Aga tegelikkuses ikka ju joostakse kaasa selle poliitikaga, nii nagu see on, hääled saalis peavad ja nii edasi. Ma kutsuks teid üles olema julge. Kui te olete mures selle pärast, et Eesti inimeste toimetulek on raskenenud, siis tehke midagi päriselt ka ära, et seda parandada. Muidu see ongi selline mäng. 

Veel sissejuhatuseks [räägin sellest] kahtlusest, mida alati õhku visatakse nende maksulangetuste juures, et võib-olla kaupmehed hakkavad hoopis suuremat kasumit teenima ja maksulangetus ei jõua inimesteni. Ma tooks paralleeli aktsiiside langetusega, [mis tehti] siin mõned aastad tagasi. Sotsid ka tegelikult ei pooldanud seda ja arvasid, et näiteks kütusemüüjad hakkavad hirmsaid kasumeid teenima. Aga kui seda toetab valitsuse ministri sõnum, et asja eesmärk on, et ka hinnad langeksid ning et me jälgime ja võtame vastavaid meetmeid, kui te kaasa ei tule, siis see mõjub väga hästi. Postil oligi kütuse hind pikka aega väga hea.

Aga mu küsimus tegelikult on nüüd see – kui siin tsiteerida meie peaministrit, kes hiljaaegu sellise üldelulise fakti Eesti rahvale meelde tuletas, et loll on raske olla ikka –, et kuna suur osa Euroopa riikide valitsusi on toiduainete käibemaksu alandanud, kas teil on mingi kahtlus, et äkki ollakse lollid seal teiste riikide juhtkondades, või miks te selle analüüsiga aega raiskate ja tegusid ei taha teha? 

Aitäh esitatud küsimuse eest! Julgusest puudu ei tule. Ja ma arvan, et siin ei ole ka kindlasti põhjus see, et me proovime mõne töögrupi või analüüsi varju jääda või tuua seda nii-öelda põhjuseks, miks me edasi ei liigu. Aga selge on see, et need otsused, mida me valitsuses ja ka ministeeriumis teeme, peavad olema põhjendatud, läbikaalutud ja analüüsitud. Rahandusministeerium on teinud analüüsi Läti kohta, aga nagu te nimetasite, on meil veel väga palju riike, kes tegelikult seda meedet on rakendanud. Aga nagu ma ka nimetasin, on väga palju teisi mõjusid veel, mis toiduainete hinda lõppkokkuvõttes mõjutavad. Seega me peame vaatama üle, mis tegelikult Eestis juhtuks, juhul kui me seda teed läheksime. 

Ja rääkides valitsuse tegevusest, siis eri osapooltel on erinevad arvamused. Kui me suudame ja soovime valitsusega teatud otsuseid teha, siis tuleb neid kokkuleppeid teha ja seda debatti pidada. Kindlasti me seda ka teeme, aga selle aluseks peavad olema argumendid, peavad olema põhjalikud põhjendused. Nii et see on see, mida me ette valmistame ja millega kevadel välja tuleme. Niikuinii tehakse põhjalikumad muudatused riigieelarvesse sügiseste riigieelarve läbirääkimiste [tulemusel]. Nii et juhul kui on soov, siis selleks ajaks oleme me omalt poolt kõik materjalid valmis [teinud]. Aga nii nagu ma eelnevalt ütlesin ka, otsime me loomulikult samamoodi kõiki teisi võimalusi, et mõistlikku toidu hinda tagada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgmine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsimuse esitaja on hea kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Eelmise nädala infotunnis vastasite Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimustele ja poetasite kõrvalistunud taristuminister Vladimir Svetile mõttetera, et loll on raske olla. Ei hakka siin polemiseerima, kas see oli enesekriitiline äratundmine, naabrile hinnangu andmine või saalis oleva kolleegi nahutamine. Teie ütlus leidis tugevat vastukaja nii ajakirjanduses kui ka omavahelistes vestlustes, millest võiks järeldada, et te tõstatasite riiklikult tähtsa küsimuse. Eilses Postimehes lahkas Loretta Kruusimäe oma artiklis "Loll on lihtne olla" just sama teemat ja jõudis järelduseni, et tänases maailmas on see erakordselt lihtne. Tsiteerin: "Süüdimatu on olla igati lihtsam, kui tunnistada, et inimene on teadlik sellest, mida ta teinud on. Lollil endal on vägagi lihtne ja hea elu. Ka lolli mängida on mugav." Samuti tekitas teie püstitatud teema elavat arutelu esmaspäeval Tallinna bridžiklubis, kus sõber Paul jäi eriarvamusele, väites, et vastupidi, loll on raske olla, sest nii palju on konkurente. Kuidas teile, härra peaminister, tundub, arvestades tugevat konkurentsi poliitmaastikul, kuid reeglina mitte vastutades valede otsuste põhjustatud tagajärgede eest, kas loll on raske või siiski kerge olla?

Aitäh selle väga humoorika sissejuhatuse eest! See on selline riskantne arutelu, hiljem tuleb meil mõlemal seletusi anda, mida me täpselt mõtlesime ja kelle kohta. Olgu siis ette ära öeldud – ma seda juba kirjeldasin esimesele [küsimusele] vastates –, et see oli mõeldud elulise fakti nentimisena ja edaspidi ma kindlasti kasutan väljendit, et tark on parem olla. 

Aga minagi panin tähele, et see oli Eesti ühiskonnas väga aktuaalne küsimus sel hetkel. Ma vaatasin Postimehe [küsitlust], kus oli ligi 17 000 vastajat. Sellel hetkel, kui ma viimati vaatasin, vastasid küsimusele "Kas loll on raske olla?" jah 26%, ei 30%, nii ja naa 18% ning 26% [vastasid, et] tark on parem olla. Kui eeldada, et see on küsitluse vastus, siis ilmselt enim levinud vastus on ei, kui me seda nii-ja-naad kuhugi ära ei jaga. 

Nii et kui te küsite, kas see on eneseirooniline, siis jah, küllap on. Ma hea meelega oleksin teadnud seda varem, et Keskerakond on [kunagi] esitanud selle ettepaneku, mille vastu nad nüüd kangelaslikult trummi taovad. Siis oleks mul olnud palju lihtsam sellele [küsimusele] juba varem vastata ja see debatt kindlasti varem lõpetada. Võiks öelda vanasõna siia lõppu – rõhutades, et see ei käi kellegi kohta, ei teie, minu ega ühegi kolleegi kohta –, et loll pidavat ka kirikus peksa saama. Nii et ilmselt ei ole ikka päris lihtne olla.

Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle hea ülevaate eest! Natukene tõsisem küsimus ka. 2020. aastal otsustas toonane valitsus anda Nordicale, nagu te täna ütlesite, tõrgeteta majandustegevuseks KredExi kaudu laenu. Osa sellest maksti välja ja viimane, teie valitsuse poolt 2024. aastal heaks kiidetud otsusena 1,5 miljoni eurone väljamakse tehti eelmisel kevadel juba selleks ajaks maksejõuetule Nordicale. Kas teie selline otsus oli teadlik või siis lauslollus, kuigi piinlik on seda nii nimetada, arvestades meie eelnevat kõnelust? Või lähtus otsus sellest, et Nordica pankrot ei jääks teie hingele kliimaministrina ja saaksite rahus peaministriks hakata?

Aitäh! Vot kui hea, et ma saan seda siin mitu korda selgitada. Vaatasin, et Postimehes on juba pealkiri, et ma ei kaeba Delfit kohtusse, vaid lähen hoopis nende juubelile. Täiesti vastab tõele. Infotund on jälle asja ette läinud, me oleme siin uudiseid teinud. 

Aga nüüd Nordica laenu juurde. Hästi lihtsalt kirjeldan. See 8 miljonit tõepoolest otsustati [anda] aastal 2020. See raha anti KredExile ja KredEx tegi lepingu, mille alusel teostas väljamaksed. Valitsus ei otsustanud teha täiendavaid väljamakseid. Kui minu juurde tuli juhtkond, kes pani kiiruga plagama pärast ettevõtte raskustesse sattumist, ja nende ainukene ettepanek oli anda sinna lisaraha, siis ma muidugi ütlesin, et me ei anna, sest meil on kärpeaeg. Ettevõte, mis 2019. aastal lõpetas Tallinnast lendamise, ei ole kuidagi [Eesti jaoks] strateegiline ettevõte. 

Seda ettevõtet asutades me leppisime kokku, nagu ma ka enne kirjeldasin, et selle ettevõtte mõte on Tallinnast lennata või Tallinnast lendamine tagada ja ise majanduslikult hakkama saada. Kui Tallinnast enam ei lennatud aastast 2019, siis oleks tegelikult tulnud see ettevõte aastal 2019 erastada. Selle soovituse on andnud erinevad eksperdid, näiteks lennundusekspert Sven Kukemelk, kes kommenteerib neid uudiseid. Nii et ma ei tea, võib-olla te peate seda küsima nende käest, kes aastal 2020 selle otsuse tegid, pärast seda, kui juba 2019. aastal oli otsustatud Tallinnast lendamine lõpetada. Ma arvan, et teie fraktsioonis on ka neid, kes oskavad vastata.

Ja üks lisaküsimus saalist. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ootasin teid esmaspäeval korruptsioonivastase erikomisjoni istungile. Kahjuks te ei soovinud tulla. Kui on võimalik, siis ma sooviks esitada siin ühe olulise küsimuse riigisekretäri juriidilise hariduse nõude teemal. Kui ma valmistusin istungiks, siis ma lugesin ka põhiseaduse kommentaare. See nõue pole ajalooliselt niisama kujunenud. Põhiseaduse kommentaarid toovad välja, et riigisekretär oma allkirjaga [kinnitab] ning vastutab ja tagab, et valitsuse õigusaktid oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Ja eraldi toonitatakse, et riigisekretär peab keelduma oma allkirja andmisest, kui ta leiab vastuolu põhiseaduse või muude seadustega. Ja need ülesanded on ju ka siiamaani jäänud [samaks], ega neid ülesandeid ei ole muudetud.

Ja tahaksingi teie nägemust nende põhiseaduse kommentaaride kohta. Kuidas me saame tagada neid nõudeid, et riigisekretäril on vastav pädevus ja vastav autonoomsus, kui ametikoht muutub poliitiliseks? Teie argument on, et nüüd on riigisekretär pigem mänedžer, tippjuht, ja analüüse hakkavad tegema juristid. Siis võib ju sammu edasi teha ja öelda, et ka õiguskantsleril ei ole varsti vaja juuraharidust, kuna tal on büroos hästi palju juriste, juuraharidusega abilisi ja nemad võivad kõiki neid analüüse teha. 

Ma ei tea, äkki ma võin teid paluda, et ärge [kasutage] vastuses seda 2018. aasta koalitsiooni eelnõu ja ärge rääkige Keskerakonnast. Esiteks, see eelnõu polnud tehtud kindla inimese tarbeks, ja teiseks, mis on veel olulisem, seda ei võetud ka vastu. Ja lõppude lõpuks, te ei pea vastama 2018. aastal toimunu kohta, te ei vastuta selle eest. Sooviks ikkagi teie nägemust ja teie vastust põhiseaduse kommentaaride kohta just tänase muudatuse valguses, mille teie algatasite.

Jaa, ega me ei saa sellest üle ega ümber, et Ratase valitsus – Jüri Ratas on ka hiljem kirjeldanud seda, ka hiljuti Delfis, kui ma õigesti mäletan, et tema peabki seda printsiipi õigeks, et riigisekretäri töökoht ei ole piiratud juriidilise haridusega, kuna see roll on ammu laiemaks läinud –, Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid, esitasid eelnõu, mida te praegu – minu meelest asjatult – rünnata võtate. Aga olgu.

Põhiseaduse kommentaarides on ka kommenteeritud, et riigisekretäri töö iseloom ei nõua juriidilist haridust, mistõttu oleks mõistlik sellest piiravast nõudest loobuda. Riigisekretäri rolli puhul – ma ütleks niimoodi, vaadates ka lähiriike – juriidilise hariduse nõuet ei ole üheski meie naaberriigis, ei ole Soomes, Lätis ega Rootsis.

Nüüd tulen tagasi sellesama Ratase ja Keskerakonna fraktsiooni eelnõu juurde. Ma seda ka ei teadnud, jälle sain targemaks –  ja tark on parem olla – Meelis Oidsalu Postimehe loost, et see konkreetne muudatus jäi selle pärast tegemata, et Ratase valitsuse eelnõu ettepanek oli loobuda mis tahes kõrghariduse nõudest riigisekretärile. Nii et seal tehti sellesama eelnõuga viga. Ja põhiseaduse kommentaarides on välja toodud, et riigisekretäri töö iseloom ei nõua juriidilist haridust, mistõttu oleks mõistlik sellest piiravast nõudest loobuda. 

Riigisekretäri roll minu hinnangul ja Keskerakonna esitatud eelnõu kohaselt, Isamaa esitatud eelnõu kohaselt, on ajas muutunud. Kui ma vaatan ajas tagasi, siis ütleme nii, et Eesti iseseisvuse taastamise järel esimene riigisekretär oli Tartu Ülikooli lõpetanud füüsik, teoreetik ja teadusfilosoof Ülo Kaevats. Ehkki ta oli füüsik, aitas tema ju kaasa iseseisva Eesti riigi haldusstruktuuride loomisele. 

Nii et kui te küsite, kas tulevane riigisekretär Keit Kasemets selle töö jaoks on pädev ja kriitikameelega, siis ma kinnitan, et on. Ta on töötanud koos nelja erineva peaministriga Riigikantseleis. Tema erinevad oskused nii Riigikantseleist, Euroopa struktuuridest kui ka rahvusvahelistest organisatsioonidest kindlasti annavad talle laiema pildi, mida me vajame reformide läbiviimiseks. Selle järgi on minu hinnangul vajadus, muudatusi tuleb teha, samamoodi riigijuhtimises. Riigis on liiga palju dubleerivat toimetamist, ja arvestades seda, et on kärpeaeg, tuleb koomale tõmmata. Aga Riigikantselei loomulikult ei võta üle ministeeriumite rolli. 

Nii et arvestades muutunud olusid, ajastut, kõike muud, mina nõustun Keskerakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega, kes esitasid selle eelnõu, mida parlament, muuseas, mitte mina …

Aitäh! 

… muutis, et riigisekretäriks võib olla kõrgharidusega inimene.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Oleme jõudnud seitsmenda küsimuseni. See on terviseminister Riina Sikkutile, küsimuse esitab kolleeg Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt tahaksin teha teile ühe märkuse, et te kutsuksite korrale Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma, kes ütles "Reporteritunnis" Vikerraadios infraheli kohta, et kui üldine kuuldav müra on normi piires, siis on infraheli ka normi piires. See on ilmselge füüsikaseadustele vastu käiv valeinfo ja sellist asja ei tohi levitada. Tartu Ülikooli füüsikadoktorandid hoidsid kahe käega peast kinni selle pärast. 

Nüüd ma lähen küsimuse juurde. [Probleem] on selles, et tegelikult Eestil puudub teadmine infraheli kahjulike mõjude kohta. See tuli välja 2. detsembri sotsiaalkomisjoni istungil, sest rahvatervishoiu seaduses ei olnud mitte ühtegi viidet tuulikute tekitatud infraheli ja üldse müra kohta. Seal olid diskosaalid, ventilatsioon, klubid, katlamajad ja kõik, aga [tuulikuid] ei olnud. Nüüd on tekkinud olukord, nagu Aive Telling ütles, kus Eestil puudub [selle kohta] teadmine.

Praegu on probleem selles, et Saarde tuulepargi kohta, mis on püsti olnud üks aasta ja kuus kuud, on 20 inimest esitanud kaebuse, sest need tuulikud tekitavad neile tervisehäired. Utilitas on tellinud Saarde tuulepargi kohta Terviseametilt uuringu. Minu küsimus on, kuidas me saame üldse neid uuringuid teha, kui Eestil puudub teadmine selle kohta. Ja ma tahaksin teada, millise aparaadiga seda mõõdetakse ja mismoodi seda mõõdetakse. Sest siin on ka [oluline see], kus asetseb mikrofon, kus suunas tuul puhub ja nii edasi. Andke selle kohta palun täpsemat teavet.

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalministeerium tõesti kehtestab igasuguste füüsikaliste ohutegurite piirväärtused, näiteks müra, ultra- ja infraheli, vibratsioon, ka mitteioniseeriv kiirgus. Tuulikute puhul räägitakse ka varjutamise mõjust. Kui tuulikud on päikese suhtes teatud nurga all, siis vilkuv päikesevalguses võib inimest häirida. Kõigi nende aspektide puhul nii Kliimaministeerium kui ka Sotsiaalministeerium võtavad inimeste muresid tõsiselt. 

Müra on näiteks midagi sellist, mis on tuttavam ja mille kohta on kaebusi sagedamini, ka liiklusest tuleneva müra puhul. [Müra mõõtmiseks] on Eestis seadmed olemas, teadmised on olemas, mõõtmispraktika on olemas. Nii et selle puhul on lihtsam kinnitada, et jäädakse normi piiresse. Koos Kliimaministeeriumiga [teeme] tuulikute keskkonnamõju hindamise analüüsi ja juhendmaterjali teiste riikide – Saksamaa, Soome, Taani, Läti ja Leedu – praktika põhjal. [See saab] valmis esimeses kvartalis sel aastal. See hõlmab nii müra kui ka infraheli, aga ka vibratsiooni ja varjutust. Selle saab võtta aluseks tulevasel piirnormide seadmisel ja hindamismetoodika väljakujundamisel. 

See, et järelevalvet teeb Terviseamet, on tõsi. Neil on erinevad seadmed. Kui on teemad, millega on sagedamini tegeletud ja mille kohta on rohkem kaebusi, siis seal on olemas akrediteeritud seadmed ja väljakoolitatud inimesed. Infraheli mõõtmiseks on seade olemas, akrediteeringu saamisega tegeletakse. Sisse on tulnud kolm kaebust. Nii et on võimalik teha esialgseid mõõtmisi, aga seadme akrediteeringu jaoks ja mõõtmistulemuste kaitsmiseks kohtus on vaja teha täiendavaid pingutusi. Kuna akrediteeringu andmine on pikk protsess, siis ma ei oska hinnata, millal see valmis saab. Aga me räägime umbes aastasest protsessist. 

Lisaks, Terviseamet teeb riiklikku järelevalvet ja tegeleb pöördujatega. Kahjuks selle aasta või, ma ei tea, paari jooksul tulebki arvestada, et Eesti võimekusel on piirid. Aga see ei tähenda, et me ei võtaks pöördumisi või kaebusi tõsiselt. Koostöös Kliimaministeeriumiga [kogutakse] järjest kerkinud küsimusi ja antakse neile tõenduspõhiseid vastuseid. Esimeses kvartalis tellitakse teadlastelt ka kokkuvõte viimastest tuuleparkide tervisemõju ja häiringute kohta tehtud uuringutest, et meil oleks olemas ülevaade kõige viimasest teadmisest. Ning samal ajal on võimalik mõõta Eestis reaalseid tulemusi. Sotsiaalministeerium ajakohastab infra- ja ultraheli piirnorme, need on rahvatervishoiu seaduse rakendusaktis. See läheb kooskõlastamisele esimese poolaasta jooksul. See sisaldab ka kehtivate piirnormide asjakohasuse analüüsi ja vajadusel ettepanekuid piirnormide muutmiseks, arvestades viimast teadmist.

Kalle Grünthal, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Te lugesite üles siin erinevad probleemid seoses kahjulike mõjudega. Minu meelest jäi veel nimetamata üks väga oluline asi: see on jääheide. Ehk siis kui tuuliku tiivad jäätuvad ja ühel hetkel [pannakse] tööle, siis ohuraadius on kaks tuuliku pikkust. Sellest pole te veel sõnagi rääkinud. Küsimus on ikkagi selles, mis saab nendest. Jah, oli kolm kaebust, põhimõtteliselt te ütlesite õigesti. Kuigi üks kaebus on kollektiivne, selle on esitanud kümme inimest, nii et see probleem ei ole ainult paaril inimesel. 

Edasi, ma ei saa aru praegu teie lähenemisest asjale. Rahvatervishoiu seaduses, mis peab tagama inimese ohutu elu igas Eestimaa nurgas, ei ole tuulikutest mitte sõnagi. Need uuringud alles tulevad, teie alles valmistate neid materjale ette, aga tuulikuid pannakse püsti, kogu aeg pannakse püsti, ehitatakse. Niimoodi ei saa ju inimestega käituda! Me ei ole teinud kindlaks ohu allikat ega ohu suurust. Ega see, et infraheli ei ole nähtav, ei tähenda, et ohtu ei ole. Radioaktiivne kiirgus täpselt samamoodi ei ole nähtav, aga ometi on ta tappev. Miks te rakendate sellist poliitikat, kus te tegelikult reaalselt inimeste tervishoiust ega Eesti loodusest ei hooli? See on üks küsimus. Ja juhin tähelepanu, et teie mõõteseadmed – mul on mingid andmed olemas – ei mõõda alla kümne hertsist infraheli sagedust. Mis kuramuse seade see on, millega te hakkate mõõtma neid sagedusi, mis on allpool kümmet hertsi?

Aitäh! Teil on õigus, et on vaja ka uut seadet. Miks me läheme edasi tuulikute rajamisega? Neid tõepoolest rajatakse Euroopas mitmes kohas. Küsimused on üleval, mõõtmiseid on tehtud, meil ei ole infot, et neil oleks tegelikult tervisele ohtlikku mõju. Uuemad tuulikud on võimsamad, aga väga selgelt tegeldakse sellega, et müra oleks vähem. 

Eestis on liiklusmüra, ma ei tea, piirnormi lähedal või üle selle 84% Tallinna elanike ja 70% Tartu elanike jaoks. Liiklusmüra on enamiku inimeste jaoks tugevam ja häirivam kui tuulikute müra. Tuulikust kahe kilomeetri kaugusel elava inimese jaoks on tuuliku müra väiksem kui [inimesel] liikluses 100 meetri kaugusel autoteest. 

Infraheli puhul on tegelikult olukord veel, noh, ma ei taha öelda, et positiivsem, aga infraheli tekitab tuul, merelained, autod, südamelöögid, verevool organismis ja muidugi ka erinevad seadmed. 25 meetri kaugusel merepiirist või 70 meetri kaugusel autoteest on infraheli umbes samasugune nagu turbiinist, ma ei tea, 70 meetri kuni kilomeetri kaugusel. [Võrreldes seda] suurusjärkudega, millist infraheli tekitavad teised meie ühiskonnas [olevad] seadmed, organismid või loodusnähtused, seal erinevust ei ole. Tugeval infrahelil võib tõepoolest olla pearinglust, iiveldust või peavalu tekitav mõju, aga selline helitugevus ei ole tuulikute puhul realistlik. 

Nüüd, teised mured, näiteks vibratsioon. Vibratsiooni mure on eelkõige tuuliku rajamisel, sest tugev vibratsioon ei võimalda tuulikul selle kasuliku eluaja jooksul püsti olla. See kahjustab konstruktsiooni ja pinnast ning tuulik ei pea aastakümneid elektritootjana vastu. Vibratsioon on raudteel, autoteel ja maanteel tugevam kui tuulikute puhul, sest see on ehituslik küsimus. See tuleb ära lahendada. Kui keegi tunneb rongi möödudes, et maja rapub, siis tuuliku lähedal sellist olukorda tegelikult olla ei saa. 

Elektromagnetväli on sageli üles kerkiv probleem, aga elektrit tootva seadme kõrval umbes ühe meetri raadiuses võib olla elektromagnetväli üle piirnormi. Aga see on ühe meetri raadiuses, mõnesaja meetri kaugusel on mõju juba olematu. Kui sa tuuliku turbiinist oled mõnesaja meetri kaugusel, [siis on mõju], aga eluasemeid tavaliselt mõnesaja meetri raadiuses turbiinist ei ole. (Hääl saalist.) 

Samuti varjutamist ja teisi küsimusi tuleb keskkonnamõju hindamisel arvesse võtta. Neid tuleb võtta tõsiselt …

Aitäh!

… ja tuleb tõsiselt võtta ka seda, et inimese mure oma tervise pärast tekitab stressi.

Küsimus läks väga tehniliseks, aga minister on tubli. Ta oli pingutanud ja hästi valmistunud. See aga ei tähenda, et me kõiges ühte meelt oleme. Ja lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Infrahelist rääkides on ka teada, et seda on kasutatud või on uuritud kui sõjarelva. 1980. aastatel investeerisid Ameerika Ühendriigid tegelikult päris suuri summasid sellesse, et vastast, kes on vastaskaevikutes, saaks mõjutada infraheliga. Iseenesest oli see päris paljutõotav vahend, aga vastuseks öeldi, et mõju inimestele on liiga juhuslik. Mõned potentsiaalsed sihtmärgid olid tõsiselt nõrgestatud, teised mitte nii väga ja otsustati sellest loobuda. 

Ma laiendan kolleegi küsimust. Samas on ju teada, et meretuulikute puhul eraldub tuulikulabade pealt päris arvestatav kogus mikroplasti, mis on iseenesest ka väga suur probleem. Teadlased uurivad mikroplasti koguseid meres. See jõuab nende organismi, kes seda alla neelavad – kalad, krevetid või mis iganes –, ja nende kaudu lõpuks ka inimeste organismi. See on samamoodi probleem. 

Tegelikult kogu seda juttu räägitakse selle pärast, et tahetakse rajada Saaremaa lähistele meretuuleparki, mis on ilmselgelt hirmkallis ja majanduslikult täiesti põhjendamata, sest seda on kordades kallim ehitada kui maatuuleparki. Halb on ka see, et kuna need tuulikud asuvad rannikust ainult kümne kilomeetri kaugusel ja meri ei takista ei infraheli ega müra, siis on see rannikul elavatele inimestele tõsiselt ohuks. Katsejäneseks olemine, et äkki läheb õnneks, ei ole endiselt kellelegi meeltmööda. Siit ka küsimus: kas valitsus võiks mõelda selle peale, et tegeleks mõistlike asjadega, ei raiskaks riigi raha ega ajaks elektrienergia hinda nii kõrgeks? Loobume juba eos nendest …

Aitäh!  

… selle asemel, et jätkata kogu aeg nende protsessidega. Te ütlesite, et akrediteeringu saamine ainuüksi mõõteriistale on pikk protsess, vähemalt aasta … 

Aitäh, hea kolleeg! 

… aga samal ajal käib Saaremaal juba eriplaneering kõrgepingeliinide rajamiseks. 

Aitäh! Nii nagu ka teie küsimuses peegeldub, on inimestele, kes elavad [tuulikute rajamise] piirkonnas, oluline, kuhu tuulikuid rajatakse, on see siis maale või merre. Seega, inimeste osalemine, nende kaasamine, et nad saaksid tuulikute asukohta valida, on väga tähtis. Samas, kui me võrdleme praeguse info alusel tuulikute tekitatud müra, infraheli ja mikroplasti koguseid nende tegevustega, mis meil toimuvad mujal ühiskonnas –, on see siis vibratsioon raudtee ääres versus tuuliku kõrval, infraheli, ma ei tea, lennuväljal versus tuuliku kõrval, mikroplasti mõju, on see siis saastel või kummi- ja plastiosakeste keskkonda sattumisel, on need kingatallad, naastrehvid või tuulikulabad –, on tuulikute mõju igal pool hinnatud madalamaks.

Kahtlemata, igasugune täiendav saaste on midagi, mida tuleb tõsiselt võtta ja analüüsida. Me peame sellest mõjust aru saama. Aga tervisele ohtlikku ükskõik millist füüsikalist tegurit või saasteelementi, mis on seotud tuulikutega, ei ole mulle teada. Me võtame tõsiselt inimeste kaebusi, valeinfo levitamist ja seda, et tekitatakse stressi, mis on seotud uute tehaste või tuuleparkidega, mida rajatakse. Ka Eestis tuleb teha mõõtmised ja luua Eesti inimestele kindlus, et me teame, mis see tervisemõju on, ja me saame kindlusega öelda, et [ehitatu] on ohutu.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Oleme jõudnud kaheksanda küsimuseni, mis on peaminister Kristen Michalile. Küsimuse esitab hea kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Juba mitmendat aastat järjest teeme me aasta alguses kõik suured silmad, kui vaatame Statistikaameti avaldatud kõige värskemaid andmeid Eesti demograafia kohta. Juba mitmendat aastat me konstateerime, et olukord läheb aina hullemaks. Et konkreetsed numbrid oleksid ka kõigile [teada, siis kordan need üle]. Mullu sündis meil 9646 inimest ja suri 15 596 inimest. Eelkõige selle tõttu ja ka selle tõttu, et migratsioon enam seda kuidagi ei kompenseeri, on Eesti rahvaarv kahanenud 5402 inimese võrra, mis minu meelest on katastroofiline. Varem oli niimoodi, et migratsioon seda kompenseeris, nagu ma juba mainisin, sisserändajaid oli palju rohkem kui ärasõitjaid. Aga nüüd see vahe on peaaegu olematu, kuskil 500 inimest. 

Minu küsimus on põhimõtteliselt järgmine. Opositsioon on siin saalis järjepidevalt küsinud, kuhupoole me liigume ja mida kavatseb valitsus sellega teha. Ma küsisin siinsamas saalis teie eelkäijalt, Kaja Kallaselt, mida me sellega teeme. Tema lihtsalt rääkis sellest, kuidas praegu kogu Euroopas sündimus kahaneb, see on täiesti loomulik ja nii edasi. Ma loodan, et te ei hakka jälle seda siin rääkima. Tahaks aru saada kahest asjast. Esiteks, kas te olete nõus minuga, et see olukord on katastroofiline või kuskil seal lähedal, ja teiseks, mida kavatseb valitsus teha, kui üldse kavatseb [midagi teha]?

Aitäh! Ma arvan, et demograafia on väga oluline [teema]. Ilmselt me mõlemad suudame möönda, et meist ei alga ajalugu ja meiega ta ei lõpe. Demograafiast kui riskikohast väikesele riigile, väikesele rahvale on kirjutanud väga paljud rahvastikuteadlased. Läbi aegade on peetud seda debatti, millega me saame kaasa aidata, et Eestis rohkem lapsi sünniks. Mina arvan ka seda probleemiks olevat ja seetõttu loen alati huviga erinevaid tekste, mis otsivad sellele küsimusele lahendust. 

Tekste loen mitte ainult eesti keeles, vaid vaatan ka naabrite juurde, vaatan ka maailma. Seda, ma arvan, peaksite siiski ka teie tegema. Need trendid on kahjuks kehvapoolsed päris paljudes riikides. See trend ei ole tingimata hea. Ja kui mõelda edasi, siis suur probleem on ju selles, et isegi kõige heldemate või peaaegu kõige heldemate lastetoetustega riikides ei ole sündimus nendest kuidagi nagu nupule vajutades kasvule pööranud. Kui see seos oleks nii lihtne, siis me ju ometi saaksime astuda lihtsaid samme, mõõta seda rahas ja öeldagi, et meie tulevik on kindlustatud. Ilmselt on see probleem oluliselt komplekssem. 

Kui küsida, mida riik või avalik sektor saab teha, siis ma arvan, et eks neid retsepte ja arutelusid on kõigil erinevaid. Ma pigem ütleks nii, et sündimust toetab ühiskonna heaolu ja tajutud [turvaline] julgeolekuseis. Ma arvan, et tänane sõjamure, maailma muutumise mure, erinevate peremudelite ja toimetulekumudelite muutumine on kaasa toonud sündimuse vähenemise või laste saamise edasilükkamise. Seda kindlasti. 

Teine on kindlasti töö ja pereelu ühildamine. Ma küll ei laienda enda kogemust tingimata teistele, aga ma arvan, et päris paljude töötavate inimeste jaoks on esimene küsimus, millised on teenused ja kuidas need tagatud on. Kui sa tahad tööd teha ja samal ajal lastega toimetada, siis tihtipeale on see parasjagu keeruline. Olen minagi aastate jooksul veetnud [palju aega] liikluses, sõites ühest kohast teise, olnud sunnitud olema nagu bussijuht. Sellised asjad. Või näiteks teenused. Kui sa tahad minna lapsega mis tahes arsti juurde, spetsialisti juurde, siis kui kergelt see on kättesaadav. Kõik sellised infrastruktuuri osad toetavadki lastega perede toimetulekut ja hakkamasaamist. Aga ma saan seda juttu ilmselt jätkata.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! See teema on eriti aktuaalne täna, sellepärast et täna kell 10 toimus siin majas konverentsisaalis Riigikogu Toimetiste 50. numbri esitlus – selline väljaanne on meil siin Riigikogus olemas –, mille põhiosa oli pühendatud just sündimusele. Ja muuseas on selles raamatus kajastatud ka üht paneeldiskussiooni, kus kõigi kuue parlamendis oleva fraktsiooni esindajad rääkisid sel teemal, milline on Eestis olukord demograafiaga ja mida saab teha, et seda parandada. Mina olin ka üks nendest inimestest. Üks tubli ajakirjanik helistas mulle eile ja küsis, kuidas teil seal läks, mis seal oli huvitavat ja nii edasi. Ma ütlesin, et üks asi, millega me kõik oleme nõus, on see, et olukord on väga keeruline. Aga mille puhul me ei ole üksteisega nõus, on see, mida teha selleks, et seda olukorda lahendada. 

Mis te arvate, kas teie valitsuse ja eelmise valitsuse, Kaja Kallase valitsuse tegevus on olnud selline, mis soodustab sündimuse suurenemist? Kas igasuguste maksude tõusud, uute maksude kehtestamised, paljulapseliste perede toetuse vähendamine 200 euro võrra kuus ja nii edasi ikkagi parandavad meie demograafilist olukorda või peab midagi veel eraldi ette võtma? Valitsuse juurde sai moodustatud juba rohkem kui aasta tagasi spetsiaalne komisjon, mis tegeleb rahvastikuprobleemidega. Selle aasta jooksul on ta korra kokku saanud – sealt ei tulnud mitte midagi. Võib-olla me vajame midagi enamat kui üks komisjon?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab koostööd demograafiaprobleemides, siis siin ma arvan küll, et jah. Kaitsepoliitikas ja välispoliitikas ma eeldaks samasugust koostööd, sest väikse riigi, väikse rahva jaoks üldiselt on ikkagi nii, et Eesti lapsi saab ainult Eestist. Selle nimel tuleb igal juhul pingutada. Mina pean seda oluliseks ja kui kellelgi on häid ideid ja lahendusi, ma hea meelega kuulan. 

Ma saan aru, et opositsioonierakonnal on vaja igasse lausesse sisse tuua Nordica, maksupoliitika ja midagi veel. Riigisekretär ka, selle ma unustasin. Arusaadav! Aga ma ütleks ikkagi nii, et keskmine maksutase Euroopas on umbes 41–42%. Meie pärast laia julgeolekumaksu kehtestamist oleme umbes 36% juures. Sellegagi ei õnnestu seletada seda, kuidas mõnes riigis sünnib lapsi rohkem, teises vähem. 

Ma arvan, et see on komplekt erinevatest asjadest: kindlustundest laiemalt ühiskonnas, mida mõjutab ka sõda, loomulikult majanduslikust väljavaatest, eluaseme kättesaadavusest, aga nagu ma ka mainisin, sellest arusaamisest, millist peremudelit soovitakse, kuidas tulevikus oma elu nähakse. On riike, ka meie naabruses, kus täiesti teadlikult püütakse noortele anda [teavet], et peret tuleb hakata varem planeerima. Täitsa teadlik haridusvalik. Nii et neid erinevaid võimalusi on palju. 

Ja kui ma vaatan Eesti [seisu], siis [ma näen, et] Eestis on üldiselt ju rahalised toetused korralikud, paindlikud töötingimused on loodud, erinevad võimalused on olemas. Noh, ma ütleks nii, et eks me peame ikkagi koos otsima seda, mis see on, mis lastega peredele kindluse ja baasi annab. 

Ma vaataks ka seda, mis meil praegu selles valitsuses töös on: toitjakaotuspensioni lastele võrdsemaks muutmine, erivajadustega laste senisest parem toetamine ja tervishoiusüsteemi parandamine. Pannakse kokku lapse heaolu andmepilti, et mõista probleemide põhjust, tagajärge ja seoseid. Ja tegemisel on ka peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüs, et [mõista], mida me saame paremini teha. Nii et erinevaid tegevusi on. 

Ma arvan, et see on selline väga eluline ja väga lai probleem. Kui on häid ettepanekuid, siis ma kindlasti neid kuulan ja kindlasti neid kuulab kogu valitsus. Aga ma pigem ütleks seda, et kahjuks nii lihtsalt [see ei käi], et anname lisaraha ja lapsi tuleb juurde. See kahjuks päris nii ei ole.

Ja üks lisaküsimus, Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! See väljend, et [ajalugu] meiega ei alga ja meiega ei lõpe, võib ju kahtluse alla tulla, kui me jätkame selliste maksurallidega. Maksude kohta te juba vastasite mu kolleegile Vadim Belobrovtsevile. Ma küsiks niimoodi. Te kirjeldasite paljusid variante, kuidas saab seda olukorda paremaks teha. Kas valitsusel kuskil mingisugune strateegia, ütleme, paberi peal on ka olemas?

Jah, valitsusel on suur hulk erinevaid tegevusi. Kui te tahate ülevaadet, siis ma olen kindel, et me saame selle teile teha. Kindlasti saame teha. Ma ütleks niimoodi, et kui vaadata, mis on Eestis kindlasti osutunud edukaks, siis ma isiklikult pean üheks [heaks] otsuseks omal ajal [tehtud] vanemahüvitise sisseseadmist Eestis ja selle edasiarendamist. Samamoodi on väga tulemusrikas olnud kunstlik viljastamine, mille ajalugu on ka ajakirjanduses palju kirjeldatud. See on toonud oodatud laste sünde juurde. Samamoodi tuleb ära teha kõik need muud tegevused, mida ma kirjeldasin, ja mõelda, mida me saame veel teha, et noored tunneksid, et siin on kindel olla. Muu hulgas [on oluline] näiteks seesama debatt, kas me tõstame kaitsekulutusi. Eesti on Põhjamaade Iisrael või Lõuna-Korea või Soome oma olemuselt: teab, kes on vaenlane, ja piirid on kindlustatud. Nii et ma arvan, et seal see võti võib olla. Aga ma ei pretendeeri ainulahendusele ja valitsus kindlasti ka ei pretendeeri. Kui teil on häid ettepanekuid, siis kindlasti neid kuulame.

Suur tänu! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Ja jõuame täna võtta ka üheksanda küsimuse. See on samuti peaminister Kristen Michalile ja küsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Mina vaatan murelikult, kuidas Euroopas levib selline tendents, et kui ühes või teises riigis jõuavad valimised niisuguse tulemuseni, mis ei ole Euroopa Liidu keskvõimule meelepärane, siis asutakse tegutsema kas nende valimistulemuste ümberpööramiseks või siis toimunud valimiste tühistamiseks. Hiljutiseks näiteks on ühelt poolt Gruusias toimuv, kus parlamendivalimised jõudsid tulemuseni, mis ei ole meelepärane, ja samal ajal Rumeenias toimuv, kus tühistati presidendivalimised pärast esimest vooru, kuna võitmas oli mees, kes ei ole piisavalt nii-öelda euromeelne. 

Ma ei taha, et siit jääks kõlama hoiak, justkui mina kutsuksin valitsust üles sekkuma teiste riikide siseasjadesse. Kindlasti mitte! Ma arvan, et teiste riikide siseasjadesse sekkumisest hoidumine on väga oluline printsiip, muu hulgas selle pärast, et kui Eesti Vabariik sellest kinni ei pea teiste suhtes, siis miks peaksid teised pidama kinni sellest Eesti Vabariigi suhtes. Küll aga huvitab mind see, miks on Eesti Vabariigi valitsuse, teie juhitud valitsuse sekkumine teiste riikide siseasjadesse valikuline. 

Kui näiteks Gruusia siseasjadesse on Margus Tsahkna eestvedamisel väga jõuliselt sekkutud, põhjendades seda demokraatia kaitseks väljaastumisega, siis tekib paratamatult küsimus, miks samal ajal ollakse täiesti vait näiteks Rumeenia suunal, kus tühistati presidendivalimised, ilma et mingi kohtuotsusega oleks leidnud kinnitust valimisseaduste rikkumine. Ülemkohus tühistas valimised, tuginedes luurestruktuuride hinnangutele, aga mitte mingit jõustunud kohtuotsust selle kohta, et tõesti oleks tõendatult rikutud valimisseadusi, pole olemas. 

Gruusia puhul on ju OSCE paljudele, tuhandetele vaatlejatele tuginedes kinnitanud, et põhimõtteliselt olid valimised ausad. Oli probleeme, aga mitte selliseid probleeme, mille tõttu peaks kuulutama valimised ebaausaks. Nüüd ma paluksingi teil selgitada, millistele kriteeriumidele tuginedes te otsustate, kus demokraatia kaitseks sekkuda ja kus seda mitte teha.

Aitäh! Ma ütleksin niimoodi, et valimistel on teatud hulk tingimusi ja Eesti hinnangul, ma arvan, Euroopa Liidu paljude riikide hinnangul, Gruusia valimistel siiski esines kahtlusi, mida Euroopa Liitu pürgimiseks reforme tegeva riigi puhul ei peaks esinema. Ja see küll indikeerib, et nende valimiste puhul on küsimusi, millele ei ole vastust. Vastusteta küsimused ei saa viia kindlasti Euroopa Liitu. Euroopa on öelnud, et sellega võimule tulnud režiim sisuliselt lõpetas Euroopasse tuleku. Ja seda, mis seal on järgnenud, ma ei usu, et teiegi kuidagi heaks kiidate. Ma isegi ei mõista, miks te peaksite seda ometi heaks kiitma. Vägivald meeleavaldajate vastu ja kõik see, mis on järgnenud, kindlasti ei ole kohane demokraatlikule riigile ega riigile, keda me oleme pidanud demokraatia teel [sammuvaks]. Seda esiteks. 

Teiseks, Rumeenia. Sellest andis päris huvitava ülevaate Rumeenia president ühel ülemkogul, kus ta kirjeldas erinevaid tegevusi nende valimiste mõjutamisel ja seda, kuidas valimiste mõjutamisel ei järgitud ausa mängu põhimõtteid. Mõnel kandidaadil oli hoopis eelis teiste ees. Ka hiljem, kui hakati fakte kontrollima, leiti sealt varjatud rahastamist. Ja viidati ka Vene mõjutustegevusele, nagu on ka viidatud Gruusia puhul. 

Te peate mureallikaks, et me ei peaks Eestis sellel teemal sõna võtma või [selle kohta midagi] arvama. Mina arvan, et me peame, sest meie kohus on hoida nii palju, kui see meist sõltub – ja ega see alati meist ei sõltu –, samade printsiipide alusel [toimivat] ausat mänguvälja igal pool. Rumeenia puhul tõepoolest oli otsus valimiste tulemused tühistada. Nii et kohus on oma otsuse teinud, protseduurid on tehtud ja seal otsustab riik ise, kuidas ta edasi läheb. Gruusias on järgnenud vägivald tänavatel ja selle kohta on ka Eesti oma arvamuse andnud, muu hulgas pannud nimekirja hulga inimesi, kes ei ole meile teretulnud. Nii et see on see positsioon.

Täpsustav küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mõtleme näiteks Gruusia olukorrale ja kujutame ette, et näiteks Eestis toimuvad Riigikogu valimised. OSCE vaatlejad on siin ja leiavad, et no oli pisikesi möödalaskmisi, siin-seal oleks saanud paremini, aga ei olnud mitte midagi sellist, mille tõttu peaks leidma, et valimised olid põhimõtteliselt ebademokraatlikud ja ei väljenda rahva enamuse tahet. Sellest hoolimata teised riigid hakkavad sekkuma Eesti siseasjadesse, nõudes, et need valimised tühistataks ja korraldataks uued valimised, sellepärast et pääses võimule erakond, kes ei ole piisavalt Euroopa-meelne. Ma ei tea, kas teile tundub selline asi kohane või mitte. Minu arvates see ei oleks kohane. Oleks täitsa huvitav kuulda teie hinnangut selle kohta.

Ja mis Rumeeniasse puutub, siis jällegi võime tõmmata ju paralleeli. Meil ei ole küll sarnast valimissüsteemi, aga oletame, et meil oleks sarnane presidendivalimiste süsteem ja inimesed saavad ise valida presidenti. Eestis teatavasti ei saa. Kujutagem ette, et esimene voor on ära ja selle järel nähtub, et võitma hakkab näiteks Mart Helme sugune mees, keda ei peeta keskvõimu poolt piisavalt euromeelseks, eks ole. Ja siis kapo mingisugustele hinnangutele tuginedes, [mis ütlevad, et] siin võisid olla ikkagi mingisugused välised mõjutused või rahastas keegi tema valimiskampaaniat sellisel viisil, mis ei olnud deklareeritud, Riigikohus otsustab tühistada valimiste esimese vooru ja üleüldse presidendivalimised. Ametis olev president jääb ametisse ja ei ole teada, millal [uued] presidendivalimised toimuvad. Ja seesama isik, kes võitis esimese vooru, diskvalifitseeritakse, tema ei saa üldse enam kandideerida, ilma et oleks mingit kohtuotsust, millega oleks kuidagi tõendatud, leidnud kinnitust mingi väline sekkumine. Kas te leiate, et selline praktika oleks Eesti kontekstis kohane ja aktsepteeritav?

Aitäh! Ei, selle hüpoteetilise mõttemänguga ma hästi ei saa kaasa minna, sellepärast et igas riigis on oma protseduurid, kuidas valimised läbi viiakse. Nende reeglite järgi on käitutud. Rumeenias on, nagu te ise viitasite, kohus, mitte keegi teine, tegelikult selle otsuse teinud. Ja Gruusia valimiste aususe suhtes on ka parlamendi erinevate komisjonide esimehed, kaasa arvatud Eestist, muret väljendanud koos oma kolleegidega. Nii et seda diskussiooni, ma eeldan, te olete parlamendis ja komisjonides samamoodi pidanud. Seal on küsimusi, ütleme nii, ausate valimiste kohta, mida Euroopa Liitu pürgival riigil ei tohiks olla. 

Nii et jah. Ja selle tõttu on see olukord täna selline, et Gruusia astus Euroopa teelt kõrvale. Rumeenia puhul, nagu ma juba kirjeldasin, kahtlustatakse valimiste mõjutamist eri platvormide kaudu. Kahtlustatakse kampaania varjatud rahastamist, niipalju kui mulle on avalikest allikatest teada. Nii et eks neid detaile saab igaüks ise hinnata. Aga ma isegi ei saa hästi aru, miks te arvate, et see peaks olema kuidagi seotud tingimata ühe maailmavaatega. Minu meelest on küsimus ju ausas mänguväljas. Reeglid peaksid olema ühetaolised kõigile. Kellelgi ei tohi olla eelist, kellelgi ei tohi olla pidurit, kõigil peab ühtemoodi olema, olenemata, milline maailmavaade on. See on vabas demokraatias kohane. Nii et sellisel viisil, ma arvan, me peaks oma ja teiste valimistele lähenema.

Ja lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Need vastused on täiesti ebapädevad. Rumeenia puhul on selgelt ära näidatud, et see oli hoopiski vasakpoolsete infooperatsioon, millega loodeti kahjustada Georgescu šansse. Selle läbiviijaks oli Briti luurega seotud just nagu eraorganisatsioon, tegelikult Briti luure variorganisatsioon. Siin ei ole üldse millestki rääkida, et Venemaa sekkus – ei sekkunud Venemaa! Ei sekkunud Venemaa, sekkusid euromeelsed jõud lootuses eelnevalt desinformatsiooniga kahjustada Georgescu head tulemust. See on avalikkusele teada, kuna see on rahvusvahelises meedias väga paljudes väljaannetes läbi jooksnud. Ei ole mõtet rääkida siin, kuidas mõjutati, kallutati ja Venemaa sekkus. Meil mõjutatakse ja kallutatakse kogu aeg. Kogu aeg mõjutatakse ja kallutatakse, e-valimiste kaudu veel eriti. 

Mis puutub Gruusiasse: kui ühel puhul OSCE hinnang nagu pädeb ja teisel puhul ei päde, siis miks me üldse OSCE vaatlejaid kusagil aktsepteerime. Pole vaja! Euroopa Komisjon otsustab, keda ta tahab. Ja kui me paneme siia kõrvale, et Saksamaal praegu parlament arutab AfD keelustamist – kujutate ette, ühe erakonna keelustamist, kes ei ole millegi kriminaalsega hakkama saanud, vaid lihtsalt esitab euroskeptilisi seisukohti – , siis me oleme Euroopas postdemokraatlikus ajajärgus. Ja on äärmiselt kahetsusväärne, et Eesti Vabariigi peaminister kiidab selle heaks. Teie sõnavõtud praegu kiidavad selle heaks, et me oleme postdemokraatlikus ajajärgus ja otsustame suvaliselt valimiste tulemuse üle. See ei ole vastuvõetav.  

Ja ma jõuan oma küsimuseni topeltstandarditest. 6. novembril kirjutas teie erakonnakaaslane Hanah Lahe oma Facebookis, kuidas Ameerikas valiti presidendiks …

Aitäh!

… süüdimõistetud kurjategija, kes on misogüün, kes on kliima[muutuste] eitaja ja kes on valetaja.

Aitäh!

Kas te jagate oma erakonnakaaslase seisukohta Donald Trumpi suhtes? Ja ma meenutan, et mina omal ajal ütlesin, et Ameerikas sai võimule Bidenite korrumpeerunud närakate kamp …

Aitäh, hea kolleeg Mart Helme!

… ja siis ma olin sunnitud tagasi astuma siseministri kohalt, sest see pidi kahjustama liitlassuhteid. Kas nüüd on ka liitlassuhteid kahjustatud ja missugune on teie hinnang oma erakonnakaaslase seisukohale?

Aitäh, hea kolleeg Mart Helme! On juba 30 sekundit üle [läinud], jätame peaministrile võimaluse vastata.

Aitäh! Siseministri kohalt, võin kinnitada, Hanah Lahe tagasi astuma ei pea. Eile veel oli ja täna on siseminister Lauri Läänemets ja ilmselt ka homme. Valitsusliige peab kindlasti oma sõnavõttudes olema partnerite suhtes täpne. (Hääl saalist.)

Hea kolleeg Mart Helme, katsume nüüd lõpuni [kuulata]. Me oleme väga viisakalt ja väärikalt seda infotundi saanud pidada, katsume need kaks minutit veel kenasti hakkama saada.

Saame hakkama, kindlasti. Hanah Lahe, jah, nagu öeldud, ei ole siseminister. Võib-olla ühel päeval on, eks siis saab tema seda kirjeldada. Mina olen liberaalsest, parempoolsest, rahvusliku joonega erakonnast. See tähendab seda, et iga inimene on vaba oma ütlemistes. Vabadusega käib kaasas ka vastutus. Sama kehtis ka teie puhul, hoolimata sellest, et te olete konservatiiv. 

Mis puudutab riikide siseasjadesse sekkumist, no vot, siin ongi selline lugu. Teie kolleeg Varro Vooglaid – kui ma sain õigesti aru, võib-olla ma ei saanud – arvab, et me ei peaks sekkuma. Teie jälle arvate, et peaks sekkuma. Teile meeldib Saksamaa AfD ja arvate, et Saksa parlamendis, mis iganes debatt seal toimub AfD teemal, [toimub] ülekohus ja Eesti peaks ütlema, et see on ülekohus ja seda ei peaks toimuma. Mina arvan, et iga riik on oma õiguskorra pädevuses vaba otsuseid tegema. Aga Euroopas on üldiselt selline tava, et jälgitakse valimisi. Valimisvaatlejad käivad [vaatlemas]. Ja kui valimiste kohta on küsimusi, millele ei ole vastuseid, eeskätt valimiste aususe ja läbiviimise koha pealt või nende mõjutamise koha pealt, siis kindlasti tuleb nendele tähelepanu juhtida. 

See kergus, kuidas te ütlesite, et meid kogu aeg mõjutatakse, loomulikult teeb mind murelikuks. Ma loodan, et Eesti erinevate asutuste ja ka Eesti rahva taju sellest, kuidas välisriikidest üritatakse meid mõjutada, on suhteliselt terav, et me ei laseks ennast mõjutada. Teile e-valimised ei meeldi, aga noh, ma arvan, et internetipangandust te kasutate. Ma arvan, et need kõik asjad on ikkagi Eesti rahva poolt hästi vastu võetud ja mõistlikud.

Aitäh, väga lugupeetud peaminister, aitäh, regionaal- ja põllumajandusminister, aitäh, terviseminister! Ja aitäh ka kõikidele kolleegidele! Ütlen veel kord, et vaatamata sisulistele eriarvamustele paljudes küsimustes, oli tänane infotund igati viisakas ja vastastikku lugupidav. Aitäh teile! Infotund on lõppenud.