Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame 15. jaanuari Riigikogu infotundi, see on käesoleval aastal esimene. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli.

Tänasesse infotundi on end registreerinud 18 Riigikogu liiget, puudub 83.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo ja taristuminister Vladimir Svet. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Pärast küsimuse esitamist saan ma registreeritud küsijale anda veel ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada selle konkreetse küsimuse raames lisaküsimuse.

Aga enne, kui me asume tänase infotunni küsimuste juurde, on käsi püsti Riigikogu liikmel Aleksandr Tšaplõginil. Ma tutvustasin Riigikogu infotunni reegleid. Kas teile on midagi jäänud veel arusaamatuks?

Mikrofon on sees või?

Jaa, teie mikrofon on sees. Palun!

See ei ole päris protseduuriline küsimus, aga Riigikogu reeglid ei näe ette, et ma saan esitada teile avalikult mingi küsimuse. Nii et ma palun teid kuulata seda küsimust ja vastata. Olge nii lahke!

Kui see on protseduuriline küsimus, siis ma saan vastata. Kui see ei ole protseduuriline küsimus, siis ma ei saa vastata.

Vaadake ise! See puudutab teie nõunikku. Teie nõunik Indrek Tarand kutsub üles sulgema kõik Moskva patriarhaadile alluvad …

Aleksandr Tšaplõgin! Aleksandr Tšlaplõgin, see ei ole küsimus tänase infotunni reeglite kohta.

Aga kus ma saan seda küsimust esitada?

Te võite saata mulle kirja või pöörduda minu poole küsimusega, aga kindlasti see ei ole tänase infotunni formaat.

Me läheme tänase esimese küsimuse juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Aastal 2020 ma andsin Soome ajakirjanikele intervjuu. Siis ma mainisin, et lisaks sellele, et me oleme NATO-s, oleks meile vaja ka plaani B. Tol ajal sain ma selle eest muidugi vastu päid ja jalgu, [öeldi, et see on] liitlassuhete rikkumine ja kõike muud, mis selle juurde käis. Tüüpiline propagandistlik laim.

Aga nüüd me [näeme], et mul oli tol ajal ikkagi väga selge ja ettenägev pilk. Kui me võtame arvesse seda, mida Donald Trump räägib praegu Gröönimaast, mis on Taani hooldusalune territoorium, ja Kanadast, siis on selge, et me oleme sisenenud täiesti uude jõupoliitika ajastusse. Ja NATO kui niisugune ei ole hetkel sedavõrd relevantne ja usaldusväärne formaat, et me ainult selle peale – ma rõhutan: ainult selle peale! – saaksime loota. Ja tol ajal oli päevakorral muide ka niisugune projekt nagu Intermarium, mis nägi ette, et NATO liikmesriikidest moodustuks NATO sees tihedamat koostööd tegev ja konkreetselt Venemaa piiririikidest koosnev koostöövorm. See [hõlmaks riike] alates Soomest ja lõpetades Rumeeniaga, tiheda koostöö vorm, mis oleks nii-öelda esimene kaitseliin Venemaa agressiooni korral. Minu küsimus on: kas te olete valitsuses ka ümber mõtestamas meie senist küllaltki kitsapiirilist ja ühekülgset lähenemist julgeolekule ja panustamist ainult NATO-le? Või jätkub kõik täpselt samamoodi mugavustsoonis?

Aitäh! Ilusat aasta algust kõigile siin saalis ja heale küsijale ka! Minu hinnang muidugi on – eile just meil toimus Helsingis Eesti, Soome ja NATO poolt korraldatud kohtumine Läänemere turvalisuse ja kriitilise infrastruktuuri kaitseks –, et NATO on väga hästi ja ladusalt toimiv organisatsioon.

Kui vaadata seda kriitilise taristu viimast sabotaaži Estlink 2-ga, siis [näeme, et] NATO reageerimine NATO ülemjuhataja, peasekretäri, planeerijate, staabi tasemel on olnud kiire ja operatiivne. Nad on olnud kättesaadavad, kaasamõtlevad. NATO nüüd alustab ka sedasama Läänemere vahimehe operatsiooni, millest ajakirjanduses eile palju juttu oli ja ilmselt tuleb veel. See tähendab seda, et Läänemerel on nii meie kriitilise taristu kaitseks kui ka teiste kriitilise taristu kaitseks väljas laevad ja kasutatakse ka teisi tehnilisi võimalusi.

Kui te küsite, kas meil peaks olema plaan B Euroopa Liidu ja NATO kõrval, siis mina ütleksin nii, et NATO toimib väga kenasti. Ka viidatud ametisse astuv president Donald Trump on öelnud, et NATO liikmesriigid peaksid panustama rohkem oma kaitsesse. See ei ole kuidagi ju vastuolus Eesti poliitikaga, ma loodan, läbi aegade ja valitsuste. Eesti riik on [suurendanud] oma kaitsekulutusi ja me [suurendame] tulevastel aastatel neid kaitsekulutusi veel – mitte sellepärast, et see iseenesest oleks tore, aga me teame, kes on meie vaenlane. Meie vaenlane on Venemaa. Ja Venemaa on oht nii Euroopa Liidule, Balti riikidele, Põhjamaadele kui ka NATO riikidele, kõigile, kogu demokraatlikule maailmale.

Ma nüüd täpselt seda koostööformaati ei tea, millele te viitasite, aga saan hiljem järgi vaadata. Need piirkondlikud koostööd, nagu näiteks ühendekspeditsioonivägi, mis oli siinsamas Eestis koos detsembri lõpus, või kas või eilne kohtumine Helsingis, kus Läänemere-äärsete riikide riigijuhid olid koos ja arutasid NATO tegevusi ja meie tegevusi merel ja kaitseoperatsioone, kõik panustavad siiski NATO kui terviku võimetesse. NATO töötab koos, mitte eraldi, ja kõik need sellised alloperatsioonid, piirkondlikud ettevõtmised, kiiremad reageerimised käivad NATO raames. Ja NATO minu hinnangul töötab väga hästi ja on meie julgeoleku tagatis.

Suur tänu! Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ega ma ei tahtnudki NATO-t kui niisugust küsimärgi alla panna. Ma tahtsin küsimärgi alla panna selle, et NATO arengud võivad ühel hetkel minna väga ootamatusse suunda. Kui ikkagi Ameerika Ühendriigid tõepoolest otsustavad, et Gröönimaa on neile vajalikum kui liitlassuhe Taaniga, siis võivad sellel olla ettearvamatud tagajärjed. Või teine NATO liikmesriik Kanada, et kui Kanada peaministrist saab kuberner – no sellel saavad ka olema ilmselt ettearvamatud tagajärjed. Ma tahtsin juhtida lihtsalt tähelepanu sellele, et me ei saa puhtalt ja ainult NATO-le loota. Ja muidugi on mul hea meel, et NATO toimib, selge see, et meil on kõigil selle üle hea meel. Aga mu küsimus on nüüd, et missugused saavad olema Eesti panused nendesse ühistesse ettevõtmistesse. Kui me vaatame neidsamu kaableid, siis näeme, et Eestil ei ole tegelikult merevõimekust, arvestatavat merevõimekust võrreldes Rootsi ja Soomega, et seda kaabliturvet teha. Jah, seiret me võime teha.

Ma meenutan siinkohal, et kui meie olime valitsuses, siis oli valitsuses kokku lepitud, et me tellime piirivalvele uue suure, tõeliselt suure laeva, kopterivõimekusega. Aga kahjuks meie valitsus kukutati ja see plaan jäi õhku rippuma ning ei ole tänaseni realiseerunud. Ja täna ma loen, et Eesti on hädas kopteritega. Tuleb hakata analüüsima. Vabandust! Needsamad ametnikud, kelle suust ma raadiost seda juttu kuulsin, olid osalised, kui meil oli töögrupp, kes töötas välja umbes 20-leheküljelise kopterivõimekuse ja kopterivajaduste analüüsi. Otsigu see üles! Andke neile korraldus, otsige üles see analüüs, mis omal ajal tehti, ja vaadake, kuivõrd see tänapäevale vastab hindade, kopterimarkide ja kõige muu poolest. Ja langetage otsus! On tõepoolest äärmiselt vajalik, et me oma kopteriparki suurendaksime ja uuendaksime. Ja minu küsimus teile on: kas valitsus praegu tegeleb aktiivselt sellega, sest see on väga selgelt seostatav ka meie esmase kaitsevõimega?

Jah. Lühike vastus on jah, loomulikult. Kui on puudujääke võimetes, avastatakse lünki või toimub mis tahes teine tähelepanu vajav sündmus, ma lihtsalt võib-olla veidi laiendan, ka taristu kaitse, energeetika, kübervaldkond, milles me oleme väga tugevad. Tihtipeale on ju nii, et iga meetrit, iga arvutit, iga seadet ei suudeta kaitsta, ja vahel ründajal õnnestub [kurja teha]. Vahel on see hooletus, mis viib tagajärjeni. Soome-Rootsi vaheline sidekaabel näiteks katkes, ja soomlased ütlesid minu meelest väga kenasti, et üheksal juhul kümnest on [süüdi] kopamees. Sel korral oli kopamees. Aga alati ei ole kopamees. Nii et kui on puudujääke tehnikas, olgu see siis kopter, laevad, siis meie kaitseplaneerijad, needsamad ametnikud, kelle käes peaks olema need analüüsid, millele te viitate, saavad need ministeeriumide vahel ja ministeeriumi sees läbi [arutada] ja tulla vastava ministeeriumi kaudu ka valitsusse seda debatti pidama. Ma olen peaaegu kindel, et valitsus ei kukkunud selle pärast, et ta planeeris uusi koptereid juurde osta, nagu te viitasite, aga see vist ei olnud ka mõte. Mõte oli see, et on täiendavat tehnikat vaja ja Eesti, loomulikult oma võimete piires, peab seda tehnikat juurde hankima, selles pole kahtlust. Kui me korjame lisaraha julgeolekumaksuga, siis peavad meie võimed ka kasvama. Praegu on prioriteediks seatud kaugemale ja täpsemalt laskmise moon ehk erinevad pikamaavõimekused. Kui on muid võimekusi vaja, siis Kaitsevägi peab ise rahastuse piires hindama, kas midagi on juurde vaja, ja tulema valitsusse seda debatti pidama.

Mis puudutab NATO operatsioone, siis jah, ma arvan, et ma siin ei üllata teid ega kedagi teist. NATO operatsioonidesse ikkagi liikmesriigid panustavad igaüks sellega, mis tal on, oma võimetega. Mõne puhul on need võimed informatsioon, asukoht, teadmine, ülevaade, mõne puhul on need laevad, mõne puhul lennukid. Meil endal pole neid lennukeid, mis meie taevas meie õhuruumi turvalisust tagavad. Seda tagavad meile ikkagi meie NATO-liitlased. Ja kui keegi tahaks öelda, et meil võiks olla suur lennuvägi, siis kes siin saalis ometi vastu vaidleks – [puudub] lihtsalt maksumaksja võimekus.

Suur tänu! Rain Epler, lisaküsimus, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Mina tulen otsese sõjalise julgeoleku juurest teiste julgeolekuaspektide juurde ja puudutan nii energiajulgeoleku [teemat] kui ka seda julgeolekuaspekti, mis tõusetub, ütleme, elanikkonna usaldusest riigivõimu vastu.

Valitsus on ju pikalt, eks ole, hoidnud fookust sellel, et juhuelektri [tootmist] tuleb kiiresti arendada ja selle arendamist soodustada. Elering oma viimases varustuskindluse aruandes ütleb, et tegelikult probleemid ootavad ees seoses juhitavate võimsustega. Ka Riigikontroll on sellele tähelepanu juhtinud. Ja kui me võtame veel ka pikema vaate sellele, siis kui me arvestame juhuelektri, tuulest ja päikesest elektrit tootvate võimsuste eluiga, siis 15–20 aasta pärast nad enam meile elektrit ei tooda. Kas valitsus on juba arutanud või kaalumas, et ka valitsusest tulevad sõnumid ja see eesmärgi seadmine, et me liigutaks fookuse juhuelektri tootmiselt ikkagi sellele, et esmalt lahendaks ära mured juhitavate võimsustega ja siis igaüks vabatahtlikult ja ilma valitsuse toeta võib sinna juurde arendada ka tuule- ja päikeseenergia tootmist, kui ta maksab ka kinni täiendavad võrguarendused? See on üks pool küsimusest. 

Teine pool seondub sellesama tuuleenergeetikaga. Kuidagi on valitsuse sõnumid tekitanud arendajatele tunde, et neil on õigustatud ootus tuuleparki arendada. Nüüd on näiteks meil Eestis kaasus, kus demokraatlikult valitud vallavolikogu on otsustanud detailplaneeringut mitte algatada ja on selle eest kohtusse kaevatud. Ma ka selle küsimuse puhul küsiks teie isiklikku arvamust, et kas see on loogiline. Mulle tundub see sellise justiits… – ma ei taha siin roppe sõnu kasutada – ebakorrektsusena. Ja kuidas see mõjub elanikele, kui demokraatlikult on valitud nende eest seisev kogu, kes teeb otsuse, et ärme arendame tuuleparke, ja siis see asi jõuab tagurpidi kohtusse?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust, aga õnneks aega on ja jõudumööda püüan ka vastata. 

Kõigepealt usaldusväärsus – ma arvan, usaldusväärsuse osa on kindlasti ka etteaimatavus ja arusaadavad toimetamisviisid. Energeetikas kindlasti peab avalikkusele selgitama, ja mitte ainult poliitiliselt tasandilt, siit saalist, kus see debatt toimub, või valitsuse tasandilt, vaid eeskätt [peavad seda tegema] ikkagi need, kes energeetikas iga päev praktilisi samme ja otsuseid teevad, ehk meie energeetikaettevõtjad, süsteemioperaatorid, võrguhaldurid – neilt me ootame seda informatsiooni. Ja minu hinnangul on nad väga avatud, jagavad seda informatsiooni, eriti kui arvestada, et meil seisab ees ju energeetikas väga suur ettevõtmine – desünkroniseerimine ehk lahtiühendamine Venemaa sagedusalast ja sünkroniseerimine ehk ühendamine Mandri-Euroopa sagedusalaga. Seda tuleb teha nii või teisiti, sest Venemaa ei ole usaldusväärne partner ja võib igal suvalisel ajahetkel ka selle ühenduse piltlikult öeldes lahti ühendada, Baltimaad desünkroniseerida ja siis me oleks veel suuremas hädas, kui meil ei oleks teist võrku. Nii et see kahjuks on möödapääsmatu ja tuleb ära teha. Eesti erinevad energeetikaettevõtted ja süsteemioperaatorid on põhjalikult valmistunud, nagu ka Balti riigid tervikuna, vastuvõttev võrk Poola poolel ja Kesk-Euroopa samamoodi.

Nüüd, mis puudutab usaldusväärsust veel märksõnana, siis ma ei oska, jah, öelda, mis on usaldusväärsuse kasvu põhjus. Midagi ilmselt valitsus ja parlament ja ilmselt ka president on aasta lõpus teinud sellist, mis inimestele meeldib. Ma arvan, ärge häbenege, kirjutage osa enda nimele. Riigikogu ja valitsuse usaldusväärsus on kõvasti tõusnud, presidendi usaldusväärsus ka. "Kõvasti" – ma nüüd võib-olla liialdan, aga vahepealsest madalseisust me oleme üle saanud. Nii et tunnustan samamoodi parlamenti. Mida usaldusväärsem on kõige kõrgem kogu riigis ehk parlament, seda paremini läheb poliitilisel süsteemil tervikuna ja inimeste usaldusel ka riigi vastu. Nii et eks nende põhjuste üle saate juurelda, aga kindlasti igaüks mõtleb erineva põhjuse välja, mille sees on siis tema erakonna nimi.

Nüüd [tulen] energeetika ja õigusriigi juurde. Õigusriik … Vaadake, kohtusse kaebamine erinevate tegevuste puhul, tegemiste ja tegematajätmiste puhul – ma arvan, et me ei ole selles siiski nii erineval arvamusel üksteisest. Õigusriigis peab sul olema võimalik vaidlustada mis tahes otsuseid. Kui omavalitsus teeb mingi otsuse, siis sa [saad] tegelikult riigi kodanikuna seda vaidlustada, kui tahad. Samamoodi, kui jäetakse mõned otsused tegemata, siis sul on õigus seda vaidlustada. Kohus on see, mis mõistab siis õigust ja otsustab, kuidas igas konkreetses juhtumis edasi minnakse. Nii et mulle küll tundub, et õigusriiki me võiksime kõik kaitsta, isegi kui konkreetne vaidlus meile tingimata ei meeldi.

Suur tänu! Enne kui me selle küsimuse käsitlemise lõpetame, [ütlen, et] ma pean tõepoolest nõustuma sellega, et arutelukultuur siin saalis on eriti just viimastel kuudel oluliselt paranenud.

Läheme edasi tänase teise küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Eesti Vabariigi riigieelarve. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Räägime täna riigieelarve läbipaistmatusest. Selle aasta riigieelarve esitatigi läbi suurte raskuste. Rahandusminister ja ka rahanduskomisjoni esinaine tunnistasid, et ega ta väga läbipaistev ei ole, ei ole ka arusaadav. Seda tunnistasid ka väga paljud Riigikogu liikmed.

Nüüd selgus, et selle aasta eelarves on järsku ikkagi olemas 100 miljonit gaasijaamade väljaehituseks, kuigi oli selge teadmine, vähemalt Lauri Läänemetsa sõnul, et sellist raha ei olnud. Tema teadis, sellel arvamusel olid ka Eesti 200 ministrid, et seda raha ei ole. Ta väljendas, et see on – kuidas seda teisiti nimetada – kõva rahanduse juhtimine. Need on tema sõnad, mille peale siis Jürgen Ligi vastas, et Lauri Läänemets on seda vahtu kloppinud ja peaminister on sellest nakatunud. "See tuleb Läänemetsa taju puudumisest," põrutas Ligi.

Mul on küsimus: kas te olete nakatunud ja klopite vahtu? Kas tõesti on teil taju puudumise probleem, nii nagu Jürgen Ligi seda väidab, või milles ikkagi küsimus on? Kas kohe alguses oli riigieelarve menetlemisel teada, et see raha, 100 miljonit, on ikkagi olemas või see tuli üllatusena nii sotsidele kui Eesti 200 ministritele? Ehk siis kummal on nüüd õigus? Või kui tõesti nad ei saanudki aru, aga see raha oli eelarves sees, siis mina küsin teie kui peaministri käest, kui kaua te saate nende ebapädevate ministritega koos tööd teha, kui Läänemets selgelt ütleb, et ei sotsid ega Eesti 200 ministrid sellest mitte midagi ei teadnud.

Aitäh! Iseenesest pentsik küsimus muidugi. Tavaliselt on Jürgen Ligil alati õigus ja tema teab ette seda, mida teised tagantjärgi. See on ka valitsuses tihtipeale selge. Aga selle 100 miljoni lugu iseenesest on palju lihtsam, ja ma arvan, et ka ajakirjanduses võib-olla veidi üle müstifitseeritud. Eelarve seletuskiri, mille teie kindlasti lugesite ju põhjalikult läbi, ma isegi ei kahtle, ütleb leheküljel 9 kenasti, et Rahandusministeerium kavandab 100 miljonit eurot Eesti Energia aktsiakapitali suurendamiseks.

Aga see debatt tekkis valitsuses sellest, et mõned aastad varem oli Eesti Energia täiendavaks rahastamiseks või kapitali sissemakseks ette nähtud 100 miljonit. Selle üle toimus debatt eelmises valitsuses, seda otsust ei langetatud, seda sissemakset ei tehtud. Seetõttu valitsuse osalistel oli mulje, et seda raha ei saa uuesti kasutada, ja täpselt nii ka oli: ei saanudki. Uues eelarves 100 miljonit on ette nähtud täpselt selle jaoks ja selleks seda siis saab kasutada. Loomulikult, projekt peab olema äri baasil, äri alustel, ja Eesti Energia selle otsuse teeb. Seejärel tuleb rahandusminister valitsusse ja valitsus teeb oma otsuse, annab selle korralduse ja mandaadi. Nii et see lugu iseenesest on lihtsam. Aga tõepoolest, kui on mitu asja sama nimega erinevatel aastatel, siis võib tekkida segadust. Ütleme nii, et siis tuleb usaldada vanemat kolleegi. Kui nooremad on segaduses, siis tuleb ikka kuulata, mis Jürgen Ligi ütleb, ja selle järgi elada.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Teie vastusest saab järeldada, et järelikult ikkagi sotside ja Eesti 200 ministrid ei saa eelarvest aru. Aga ma ei süüdista neid ausalt öeldes. Ega ei saa öelda, et ka Jürgen Ligi sellest eelarvest väga palju aru sai. Esimesel lugemisel, kui ta seda siin esitles, siis selle asemel, et sisulistele küsimustele vastata, ta hakkas solvama Riigikogu liikmeid, kaasa arvatud Riigikogu naisliikmeid.

Aga võib-olla küsimus on selles, et eelarve on meil tegevuspõhine. Eesti Keskerakond on esitanud vastava seaduseelnõu, et seda muuta. Mis teie arvamus on, kas meie riigieelarve võiks olla rohkem läbipaistvam, arusaadavam, et ka sotsidest ministrid ja Eesti 200 ministrid lõpuks saaks sellest aru, rääkimata rahandusministrist? Mis on teie nägemus, millisel viisil meie riigieelarve võiks üles ehitatud olla?

Aitäh! Mulle tundub, et ma olen teie küsimusega täiesti ühel nõul. Minu arvates peaks ka eelarve olema lihtsamalt jälgitav, aastatevahelised numbrite suurused omavahel paremini võrreldavad. Minu enda maitse järgi võiks see olla digitaalne, kus näpuga järge ajada, võib-olla mõnele meeldib rohkem paberil seda teha, ükskõik. Aga see mõte peaks olema ikkagi selline, et kõik, kes tunnevad huvi, leiavad selle informatsiooni, mida nad tahavad, aastate vahel erinevate ridade, lõigete, kasutajate koha pealt. See on minu arvamus. Ja mitte ainult arvamus, ka koalitsiooni sõlmimisel seda valitsust moodustades panime selle kirja. Õnneks olid ka teised selle koalitsiooni moodustamisel samal arvamusel, et eelarve peab olema paremini jälgitav ja loetav. Ja me leppisimegi kokku, et 2025. aasta eelarve on kirjeldatud kahel erineval viisil ja seda muudetakse juba arusaadavamaks selle nimel. Rahandusministeerium on ka pingutusi teinud. Ma meenutan kas või neidsamu alguses küll veidi segadust tekitanud ükslehti, mis nad tegid erinevate valdkondade kohta ja mis olid avalikkusele kättesaadavad, samamoodi erinevaid selliseid digitaalseid võimalusi eelarvet lahti võtta. Ja järgmise aasta eelarvet ette võttes sellel aastal võiks see samm juba minna selles suunas küll, et eelarve oleks veel paremini ülevaadatav, igaüks saaks täpselt näpuga järge ajada, võrrelda aastatevahelisi kulutusi. Sinna suunas peaks liikuma. Nendel aastatel, kus liiguti selle tegevuspõhise eelarve suunas, küllap see kavatsus oli hea, tundus mõistlik mõte olevat, aga tänaseks ikkagi mulle tundub, et võib-olla peame valima selle tee, mille mõned riigid on valinud – on kahel viisil ära kirjeldatud, igaüks ise saab näpuga järge ajada.

Aga olgu siia lõppu öeldud selline, kuidas öelda, klausel, nagu juristid lepingute alla panevad, et me kõik saaks ühtemoodi aru: isegi kui eelarve on paremini ja võrreldavalt kirjeldatud, ei too see ühtegi eurot juurde, aga me saame jälgida, kuhu raha läheb. Nii et see on päris oluline.

Ja lisaküsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tervitan ka inimesi rõdul. Väga meeldiv, et Eesti inimesed tunnevad huvi Riigikogu töö vastu.

Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et loomulikult on hea, et eelarve muutub arusaadavamaks. Minu meelest küll see võiks olla arusaadav kõigile, ka Eesti rahvale. Ja ma väga loodan – järgmise aasta eelarve koostamiseni on jäänud päris palju aega, kohe mitu kuud –, et võib-olla võtaks juba eesmärgiks selle, et järgmise aasta eelarve oleks just kulupõhine, mitte tegevuspõhine, ja oleks kõigile arusaadav. See, ma arvan, oleks väga ilus eesmärk ja väga õige eesmärk.

Minu küsimus on selle kohta, et me kuidagi viimasel ajal oleme hakanud avastama eelarvest raha, nagu see oleks mingi – tsiteerides ajakirjanikke – lotovõit. Viimane uudis, et valitsus avastas 100 miljonit eurot kasutamata raha oma eelarves. Siis novembris oli suurepärane lugu, kuidas haridusminister Kristina Kallas järsku oma nii-öelda tagataskust avastas 10 miljonit eurot kasutamata raha – olles öelnud õpetajatele, et raha nende palgatõusuks kahjuks ei ole, siis järsku 10 miljonit kuskilt tekkis. Eelmise aasta juunikuus avastas Mart Võrklaev, toonane rahandusminister, et põhimõtteliselt 900 miljonit olid kasutamata raha aastast – kui mälu mind ei peta – 2022. Ei, 2023 – vabandust! Minu küsimus on see: kas teie arvates on see normaalne praktika või on ikkagi midagi väga valesti meie eelarve koostamisel ja nende vahendite kasutamisel?

Aitäh! Ma tegelikult Lauri Laatsile juba oma vaadet kirjeldasin. Minu isiklik arvamus on, et eelarve peaks olema paremini jälgitav kõigile soovijatele. Tihtipeale on ju ka nii, et avalikkuse tähelepanu, ka valdkonna inimeste vaade mingites küsimustes annab parema selguse. Kui sa saad vaadata ja küsida, miks ühel real on nii, mõnel aastal teisiti – see annab just võimaluse võrrelda erinevaid aastaid, erinevaid kulutusi ja tihtipeale annab ka avalikkusele selle signaali, mis on õige ja õiglane, mis mitte. Nii et minu vaade on, jah, et see peaks olema võimalikult jälgitav, võimalikult lihtne.

Aga need pealkirjad on jälle veidi sellised, kuidas öelda … "Avastas" – noh, see ei ole päris 3.50, mille sa dressipluusi taskust avastad. Küllap see raha ikkagi seal on olemas olnud. Pigem on see ikkagi ümbertõstmine ühe valdkonna [rea] pealt teisele. Ja meil on ka kärpeaeg, mis tähendab seda, et ministrid ja valdkonnad peavad päris palju koomale tõmbama erinevate prioriteetide vahel. Võib-olla vahel see saab ka pealkirja "avastas", aga näiteks, nagu ma kirjeldasin, riigieelarve seletuskirjas oli ilusti kirjas 100 miljonit eurot Eesti Energia aktsiakapitali sissemakseks. Nii et avastus saaks see olla juhul, kui seda seal ei oleks olnud ja keegi oleks selle kuskilt mujalt leidnud. Nii et ilmselt need asjad päris nii hullud ei ole, kui võib-olla vahel paistavad.

Aitäh! Ja lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on KredExi laen Nordicale 2024. aasta kevadel. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetav peaminister! Mullu novembris ütlesite te siinsamas infotunnis: "Mul on hea meel, et mina olen nende hulgas, kes sinna lisaraha ei andnud." Tegelikkus on aga selline, eks ju, et teie ametisoleku ajal on Nordica saanud KredExist laenu 3,5 miljonit eurot. Tõsi, kaks esimest miljonit tõenäoliselt olid Sikkuti poolt sokutatud, sellepärast et te olite ainult kaks nädalat ametis olnud, kui see raha läks, aga selle poolteise miljoniga on teine lugu.

Esmaspäeval korruptsioonivastases erikomisjonis kantsler Keit Kasemets ütles, et 17. juulil 2023. aastal toimus teie kohalolekul, ma ei tea, kas kriisikoosolek, aga koosolek, kus Nordica teemat põhjalikult arutati ja te saite Nordica väga kehvast käekäigust teadlikuks. Ja nõukogu 28. märts 2024. aasta [istungi] protokollis ministeeriumi asekantsler Salmu sõnab – kusjuures kahes järjestikuses lauses –, et raha põleb ja riigiabi reeglite tõttu saab riik Nordicat toetada vaid Kredexi kaudu. Mul on küsimus, et miks otsustati 2024. aasta aprillis siiski poolteise miljoniga veel Nordicat reanimeerida ja kelle otsus see täpselt oli?

Aitäh, hea küsija! Ma võin kinnitada, et valitsuses see siiski päris nii ei käi, et üks minister sokutab mõne miljoni kuskile. Nagu me ka enne arutasime, raha ei avastata ja raha ei sokutata. Võtame selle kahtlusevarju Riina Sikkuti pealt maha.

Kui te küsite Nordica käekäigu kohta, siis selle üle me oleme siin palju arutanud ja minu tellitud erikontrolli tulemusena ja otsusena tõi see pärast seda, kui juhtkond otsustas kiiresti lahkuda, kaasa ka prokuratuuri uurimise. Ma loodan, et prokuratuur selgitab välja, kes seal täpselt mida toimetas. See on vähemalt minu ootus. Riigikogu liikmetele tegin ma ka piiranguteta kättesaadavaks kogu erikontrolli raporti. See on olemas nii korruptsioonivastase erikomisjoni kui ka teise erikomisjoni, riigieelarve kontrolli erikomisjoni arvutis, kus on võimalik sellega tutvuda, kus igaüks saab tutvuda. Avalikkusele on sellest ka oluline osa kättesaadavaks tehtud, mitte küll kogu see erikontroll. Ja praegu, nagu öeldud, käib prokuratuuri poolt veetav kriminaalasi. Kuhu see jõuab, ei tea, aga prokuratuur on sõltumatu valitsusest.

Nüüd konkreetsest KredExi laenust. Vaatan järgi, õnneks need kuupäevad on kenasti fikseeritud. See on valitsuse 15. oktoobri 2020 korraldus 359 punkt 5. Ehk aasta oli 2020. Te peate küsima, kes tollal oli valitsuses. Saate kindlasti järgi kontrollida, Vikipeediast vaadata, kui kohe meelde ei tule. Valitsus otsustas, et "Aktsiaseltsil Nordic Aviation Group ja Sihtasutusel KredEx alustada läbirääkimisi käibekapitalilaenu lepingu sõlmimiseks, et tagada tõrgeteta majandustegevus ja vajalikud käibevahendid summas 8 000 000 eurot tähtajaga 31. detsember 2026. a." See tähendab seda, et otsus seesama käibekapitalilaen sõlmida tehti valitsuse poolt aastal 2020. Edasi – ma arvan, et kindlasti erinevates komisjonides, igal pool mujal asjaosalised on selgitanud – MKM-i ja KredExi vahelise lepinguga anti sihtasutusele vahendid Nordicale edasilaenamiseks. Ja lepingu järgi kuulus laenuraha riigituludesse tagastamisele pärast laenukahjumite ja sihtasutuse tegevuskulude mahaarvamist. KredExi nõukogu tegi siis järgnevalt 18. detsembril 2020 ühehäälse otsuse laenulepingu sõlmimiseks Nordic Aviation Groupiga summas 8 miljonit eurot. See tähendab seda, et selle lepingu alusel järjepidevalt erinevate aastate vältel – kui te küsisite, kus see otsus tehti – maksti seda laenu ka välja.

Suur tänu! Priit Sibul, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No te vallatlete siin peaaegu nagu Kreisiraadio sketšis. Ma mäletan, et see otsus tehti COVID-i ajal Jüri Ratase valitsuse poolt, täpselt nii, nagu te õigesti kirjeldate nende kuupäevade kontekstis. Aga minu küsimus on see, et kui teie 17. juunil 2023 saite teadlikuks KredExi väga kehvast seisust, kas siis seda enam kordagi ei arutatud. Kas teie veetavas ministeeriumis või mõnel valitsuse istungil, kus te osalesite, nende viimaste osamaksete üle – nagu ma ütlesin, see esimene tõesti oli siis, kui uus valitsus oli vaevalt kaks nädalat tagasi paika saanud –, näiteks sellesama poolteise miljoni eurose laenu viimase osamakse kontekstis, mitte ühtegi arutelu ei peetud? Kas see toimuski teie teadmise järgi sellesama Nordica ja KredExi vahelise lepingu järgi, mida te tsiteerisite, ja see mitte kuidagimoodi Kliimaministeeriumisse, teisse, kantsler Kasemetsa, mitte kellessegi ei puutunud? Sest nii nagu te ütlesite: poolteist miljonit ei ole päris 3.50 dressipluusi taskus.

Nii. Tuleme nüüd jälle selle juurde tagasi, et kõigepealt te vist vääratasite, et ma oleksin pidanud teadma KredExi kehvast seisust. Mõtlesite ilmselt Nordicat ikka? (Hääl saalist.) Just! KredEx, olgu siis avalikkusele kinnitatud, ei ole kuidagi kehvas seisus, et inimesed ei satuks segadusse ega ärevusse ja hiljem me ei saaks tsiteerida üksteist. Seda esiteks. Teiseks, te küsite, kas valitsus arutas. Valitsus arutas korduvalt erinevaid küsimusi, mis Nordicasse puutuvad. Samamoodi oli see informatsioon avalikkusele teada. Samamoodi arutati seda erinevates ministeeriumides, tele- ja raadiosaadetes, igal pool mujal. See ei olnud saladus, et Nordica seis ei ole teab mis hiilgav. Eesmärk, kui Nordica kunagi asutati, ma meenutan, oli tagada Tallinnast lendamine. Ja tingimus oli, et nad saavad ise majanduslikult hakkama. 2019. aastal otsustati Tallinnast lendamine lõpetada. Selle kohta on lennundusekspert Sven Kukemelk ja paljud teised öelnud, et see oleks olnud see hetk, kus ettevõte oleks tulnud erastada. Tegemist ei olnud enam strateegilise ettevõtmisega. Seda ometi ei tehtud, ettevõte jätkas [tegevust]. Nagu te kirjeldasite, Jüri Ratase valitsus andis sinna täiendava rahastuse, tegi ka KredExi kohta otsuse ja nii edasi. Ja need viimased summad, selle vana laenu väljamaksed langesid tõesti sellesse aega, kui Nordica juhtkond lahkus pärast kehvasid majandustulemusi ainukese ettepanekuga, et maksumaksja raha võiks sinna juurde panna. Mina ütlesin, et mina ei ole nõus sinna maksumaksja raha juurde panema. Kui me kuhugi panustame, siis lennujaama, kust me tagame Eesti inimestele ühendused. Ja nii me ka tegime: lennujaam sai ligi 15 miljonit, 14,5 miljonit täiendavateks investeeringuteks. Ja tõenäoliselt saab tulevikus veel.

Nordica kehva olukorda arvestades see plaan, mida valitsuses arutati, oli ettevõtte enda püsti püsimine, mida ka avalikkusele kirjeldati. Mina ütlesin ju üsna alguses kohe välja, pärast seda, kui Nordica juhtkond lahkus ja ma pärast neid viletsaid tulemusi erikontrolli käivitasin, et mõlemad stsenaariumid on päris tõenäolised: nii pankrotti minek kui ka ettevõtte erastamine. Ja mul on hea meel, et valitsus ja ettevõtte nõukogu, ettevõtte juhtkond peaaegu jõudsid selleni, et see ettevõte erastada. Need riskid osutusid liiga suureks – eks seda võib minu kolleeg Vladimir Svet siin täpsemalt kommenteerida –, aga me jõudsime peaaegu erastamiseni. Õnneks asutamisel jätkus tarkust opereerimise ja varade pool lahku viia. See tähendab, et isegi kui opereerimise pool läheb pankrotti, ei tähenda see seda, et me varade müügist raha tagasi ei saaks. Me saame varade müügist raha tagasi. Ja kui te vaatate üldist lennundusturgu ja eestlaste jaoks väga olulist ettevõtet airBaltic, siis [näete, et] see ongi keeruline turg. Ma loodan, et prokuratuur, vastavalt sellele erikontrollile ja infole, mis nad kokku koguvad, annab meile ühel hetkel ka ülevaate, mis seal ettevõttes toimus, mida juhtkond ikkagi toimetas, mis olid need otsused, mis selleni viisid.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud peaminister! Teie vastustest nähtub, et te soovite justkui seda vastutust mujale veeretada. Ma soovin samuti uurida 2023. aasta kohta, mida erikontroll ei puudutanud. See on siis selle aja kohta, kui te olite kliimaminister. Nimelt, kui eelmine tegevjuht Jan Palmér juulis 2023 kõigile päris ootamatult päevapealt lahkus, tegi nõukogu kohe otsuse, et juhatus allkirjastaks lepingu konsultatsioonifirmaga Knighthood Global, mis maksis 190 000 eurot kuus. Iga kuu. Põhimõtteliselt kahe päevaga tehti selline otsus, toodi sisse uued inimesed. See leping oli väidetavalt sõlmitud kuueks kuuks. Ehk siis need inimesed said palka selle lepingu alusel, mis maksis 190 000 eurot kuus, ja paralleelselt need inimesed said ka suuri juhtimistasusid juhatuses olemise eest.

Vahepeal jõudis nii ministeeriumi kui ka teieni, kui te olite kliimaminister, info, et antud konsultatsioonifirma on kriminaaluurimise all Itaalias petturliku pankroti eest. Te olite sellest teadlik oktoobris 2023, aga te ei teinud mitte midagi. Veelgi enam, te ei reageerinud. Kui meile siiamaani must valgel väideti, et oli ainult kuueks kuuks leping, alates veebruarist 2024 polnud mitte mingit kontakti, polnud mitte mingit suhtlust selle firmaga, siis tänaseks on ilmnenud uued faktid: veebruaris 2023 andis nõukogu juhatusele loa seda lepingut pikendada. Kuidas on võimalik, et see hetk, kui te saite teada selle firma kahtlasest taustast, te kohe ei palunud seda lepingut lõpetada, vaid lubasite nende inimestega koostööd jätkata? Inimesed jätkasid seal töötamist, kuni nad viisid Nordica pankrotti.

Ja teiseks on siiamaani arusaamatu, kust üldse see firma tekkis, kes selle lõi. Tänaseks on ilmnenud asjaolu, et üks Nordica nõukogu liige on selle konsultatsioonifirma partner. Kuidas teie selles huvide konflikti ei näinud? Ja ma ei saa aru, mida Vladimir Svet seal kommenteerib. See oli siiski sel ajal, kui Kristen Michal oli kliimaminister.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Ma ütleks, et te kuidagi üritate seda püramiidi tipule seisma panna, ja täiesti ebaõnnestunult. Ettevõtte pankrotti minemise selliseid üksikasju erikontroll – mida, ma loodan, te olete lugenud, see ei ole keeruline dokument, soovitan läbi töötada – kindlasti kirjeldab. Seesama erikontroll, mille mina tellisin ja mille alusel prokuratuur on algatanud kriminaalmenetluse, selgitab ka välja, kes täpselt mida tegi, mis olid põhjused, miks ettevõte sinna jõudis.

Noh, see on teie ettekujutus, et kui juhtkond jooksis sisuliselt minema, ainukese ettepanekuna ukselt hüüdes – see on veidi värvikas kirjeldus, nagu te mõistate –, et andke maksumaksja raha peale, see on ainukene viis, kuidas me edasi toimetada saame, siis nõukogu ja ettevõte ei peaks otsima endale uut juhtimist ja püüdma vee peale jääda. Ettevõtte nõukogu ja ettevõte tegid pingutusi, et püüda vee peale jääda. Need pingutused olid igati korralikud, ja ettevõte isegi sai oma nina vee peale. Erastamiseni kahjuks ei jõutud juba kirjeldatud põhjustel, aga see oli väga lähedal. Ja kõik! Vahepealsel ajal maksti samamoodi tööjõumakse, ettevõte teenindas kliente, nii et ma arvan, et te olete igati valel teel, justkui probleem oleks selles ettevõtte hilisemas etapis. Ettevõtte probleemid on ikkagi selles, et juhtimist ei teostatud hoolikalt. See, mis sealt erikontrollist vastu vaatab, ja ka avalikust osast – ma ühtegi ärisaladust siin loodetavasti ei reeda –, on üsna hooletu suhtumine riskidesse, riskide mittemaandamine, ja nagu ajakirjandusest oleme teada saanud, võib-olla mõningate risthuvide ignoreerimine.

Nii et jah, ma arvan, et te [püüate] siin konstrueerida sihukest poliitilist faabulat, üritades tõestada, et Nordica juhtimine on poliitiline ja hilisemas faasis problemaatiline. Kahjuks oleks pidanud otsuse erastada tegema juba 2019. aastal ja seesama ettekujutus kogu universumit haaravatest operatsioonidest võib-olla oli ettevõttele üle jõu käiv. Võeti ette riske, mida ei hallatud ära. See kõik on seal erikontrollis kirjas ja mina ootan huviga prokuratuuri uurimise tulemusi. Ma loodan sealt saada vastuseid, mis seal ettevõttes täpselt juhtus ja kes mille eest vastutab.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Neljas küsimus on ka Nordica-teemaline, aga enne, kui me saame selle juurde asuda, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Küsimus oli selgelt selle kohta, kuidas firma, mis oli kriminaaluurimise all, sai teostada konsultatsiooni Nordicale ja miks kliimaminister too hetk ei reageerinud, kui ta oli sellest teadlik. Ja see etteheide, justkui mina teen siin poliitilist spinni ja ei räägi sellest, et ka aastal 2022 või enne seda olid probleemid – ma pole kordagi seda öelnud. Probleemid olid ka varem, probleemid olid pikemaajaliselt, aga see, mis toimus aastal 2023 …

Aitäh!

… ja see, et maksti iga kuu 190 000 kriminaaluurimise all …

Aitäh!

… olevale konsultatsioonifirmale, see, et seda püütakse lihtsalt ignoreerida – see on probleem.

Aitäh! Aga ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Te kasutasite seda protseduurilist küsimust praegu ikkagi vastulause esitamiseks ja meie formaat ei näe ette vastulause esitamist. Seega liigume edasi.

Neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Rene Kokk ja teema on Nordica erikontrolli lõppraport. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea esimees! Lugupeetud peaminister, siit on kohe hea jätkata. Kahjuks nüüd Nordica pankrotimenetlus käib ja ilmselt saab maksumaksja siit jälle päris kopsaka rahalise tšeki, mis tuulde läheb. Aga tahtsin küsida selle kohta, et te tellisite selle Nordica erikontrolli auditi, selle kättesaadav osa on paarkümmend lehekülge ja see täispikk [audit], mis kõigile kättesaadav ei ole veel, on natuke üle 120 lehekülje [pikkune]. (Keegi kommenteerib.) Ei, see ei ole, see 120 lehekülje [pikkune] ei ole kättesaadav osa. Küll, jah, Riigikogu liikmetele on, aga mitte avalikkusele. Selles mõttes küll, jah. Ja ausalt öeldes see on väga masendav lugemine. Kui keegi seda lugenud on, ma arvan, et te olete nõus, et see on väga masendav lugemine. Soovitan lugeda seda kõigil Riigikogu liikmetel.

Ja siitkohalt ongi küsimus, et tegelikult ma ei saanud aru, miks peaks see dokument olema täna veel üldsuse eest salajas. Te alguses ütlesite, et te ei tahtnud seda välja tuua või ei tahetud teha avalikuks, kuna Nordica erastamine või müük oli alles pooleli. Siis oli see veel kuidagi arusaadav, aga täna ei näe ma küll põhjust, miks peaks seda dokumenti veel salajas hoidma. Ja ma arvan, et on väga oluline ühiskonnal näha ja tegelikult ka teiste riigiettevõtete juhtorganitel tutvuda sellega täies mahus, et saada aru, missuguseid juhtimisvigu seal tehti. Tegelikult ei tegeletud paljuski juhtimisega.

Riigikogu on ka paaril korral komisjonides seda arutanud. On hulk küsimusi, mis on tegelikult ka õhku jäänud. Ehk saame vastused nendele kunagi hiljem. Aga teie kolleeg minister Svet oli põhimõtteliselt seda meelt, et võiks küll selle avalikustada. Milline teie seisukoht on, mis ajahetkel võiks olla see dokument kättesaadav kogu Eesti üldsusele, et kõik saaksid sellega tutvuda?

Aitäh! Täna on kuidagi sihuke päev, et ma olen päris paljude küsijatega ühel meelel. Ei tea, [miks]. Teiega ka. Minu meelest ongi see, mis sealt vastu vaatab, masendav – "masendav" on [liiga] pehme sõna. Niimoodi ei peaks riigivara valitsetud ja ettevõtted juhitud olema. Minu ettekujutus inimestest, kes Nordicas toimetasid tollal, ka lahkunud juhtkonnast, oli hoopis teistsugune. Ma eeldasin nendest inimestest hoopis teisi asju, kui seda, mis sealt erikontrollist vastu vaatas.

Minu soovitus oli samamoodi jagada see laiali Riigikogu liikmetele just sellepärast, et kõik – Riigikogu liikmed, Riigikontroll, prokuratuur – teaksid tegelikult, mis seal toimunud on, saaksid oma hoiaku võtta. Ja mina ise ka pooldan, et see raport esimesel võimalusel – taristuminister oskab öelda, millal see pankroti, ma ei tea, ärinüansside kaitse ära kaob – võiks olla avalikkusele kättesaadav, sest see on väga õpetlik materjal ka tulevikus. Kui mõni Riigikogu liige satub mõnda nõukogusse või tuleb uus valitsus, kes vaatab, kuidas maksumaksja vara on juhitud, siis see on väga hea materjal ka näiteks nominatsioonikomiteele näppu anda, et vaadata, kuidas mitte toimetada, kuidas ettevõtte sees kriitilised valukohad, probleemid, riskide maandus jõuaks tegelikult üldkoosolekuni.

Nii et minu enda soovitus oleks täpselt sama nagu teil, et mida avalikumaks sellised asjad saavad, [seda parem]. Ja samamoodi ma loodan, et prokuratuur oma uurimise viib läbi ja siis me saame lisainfo selle kohta, mis seal täpselt toimus ja mida see erikontroll siis kinnitada suutis.

Suur tänu! Rene Kokk, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Mul on hea meel, et me oleme selles osas ühel meelel. Aga võib-olla, kui on võimalik, taristuminister saadab kirjalikult [info selle kohta], millele tuginedes seda kohe teha ei saa, millistele paragrahvidele tuginedes seda praegu teha ei saa ja mis selle välistab selle pankrotimenetluse juures. Siis on see ka selge.

Aga kas on plaanis teha audit ka selle perioodi kohta, mis [tuli pärast seda erikontrolli, mis] te eelmine kord teha lasite? See erikontroll, mis te eelmine kord teha lasite, [hõlmas perioodi] 2020. aasta algusest, jaanuarist, kuni 2023. aasta juuli lõpuni. Tegelikult on väga oluline teada saada, mis seal pärast seda [erikontrolli] kuni nüüd selle kahetsusväärse lõpuni toimus. Ja küsimus on selline. Meil on veel terve hulk, suurusjärgus 25 riigiettevõtet või riigi äriühingut. Kas kuskil neis on pooleli analoogseid auditeid või on plaanis teha erikontrolli? Sest paraku me teame erinevaid juhtumeid [varasemast] ajast, nagu Tallinna Sadama puhul, samuti on suure riskiga ettevõtmine Rail Baltic, nagu me näeme ka muudest Balti riikidest, kus on uurimised õhus. Ja on ka uudised sellest, kuidas kärpe ajal ERR siiski maksab välja päris kopsakaid preemiaid olukorras, kus lastakse lahti või valdkonnas koondatakse korrespondente kuskilt piirkondadest. Ehk tundub, et materjali [uurimiseks] on. Võib-olla tuleks läbi viia veel terves hulgas riigi äriühingutes samasugune erikontroll. Kas on mingid plaanid juba olemas, on midagi töös? Äkki oskate sellele vastata?

Aitäh! Mulle on teada seesama, mis on praegu avalikkusele teada. Nordicas lasin mina erikontrolli läbi viia, Eesti Energias algatas selle tollane rahandusminister ja praeguse valitsuse ajal on erikontrolli tulemused tulnud, needki on avalikkuse ees olnud samamoodi. Ja ma ei kõhkleks, kui kuskil on küsimusi, millele vastuseid ei leia, või tundub, et maksumaksja vara on viletsalt valvatud või valitsetud, et seda tuleb läbi viia. Kui küsida, mida sellised erikontrolli tulemused ja üldisemalt sellised juhtumid indikeerivad, siis nad indikeerivad seda, et ettevõtete seest peaksid sellised kriitilised küsimused ja erinevad valupunktid jõudma ikkagi pidurdamatult ja kiiremini ka üldkoosolekuni ehk ministeeriumidesse ja ministriteni. See, kes üldkoosoleku rolli täidab, saab siis ka selle pildi ette. Needsamad näited, nagu Eesti Energia puhul, kus selgub hiljem, et keegi justkui on keskkonnanäitajatele või saastenäitajatele pannud piiraja ette. Noh, oma autos me ei pane ju kütusepaagi näitajale piirajat ette, et [paak] paistaks täis olevat, aga keegi ometi Eesti Energias justkui midagi sellist toimetas, vähemalt selle ülevaate põhjal, mis meile anti. No ei ole tervemõistuslik!

Nii et selline informatsioon peaks muidugi olema nii avalikkusele, valitsusele kui ka parlamendile kättesaadav. Sellega ma olen nõus. Rail Balticu kohta ma lihtsalt teen selle märkuse. Ma tean, et me oleme teiega eri meelt selles küsimuses, kas Eestile on vaja kiiret rongiühendust Euroopaga ja Rail Balticut. Ilmselt jääme eri meelele, ma ei ürita teid siin ringi veenda. Ma arvan, et on vaja. Aga seal ei toimu uurimine mitte seoses Rail Balticuga, vaid ettevõttega, kes on Rail Balticu hankel osalenud. Olgu seegi kahtlus maha võetud. Ja kui tuleb vihjeid, sõnumeid, küsimusi, kahtlusi, mille põhjal sellist erikontrolli või auditit tellida, tasub teada anda valitsevale ministeeriumile ja üldkoosoleku õigustes olevale ministrile või siis juba õiguskaitseorganitele, et on küsimusi, millele ei ole adekvaatseid vastuseid. Ja siis tuleb neid vastuseid otsida.

Suur tänu! Lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Härra peaminister! Ma pean kõigepealt algatuseks nõustuma teiega selles osas, et te tundsite rõõmu, et te olete täna paljude küsijatega nõus. Ma pean isegi laiendama seda teemat. Juba esmaspäeval oli märgata, et te olete hakanud lugema seda, mida ma olen viimaste aastate jooksul kirjutanud. Olete ka sellega nõus. Siis jooksvalt nõustusite sellega, mida ma ütlesin Riigikogu kõnetoolist. Nii et ma ütleks, et aasta on tõesti alanud paljulubavalt.

Nüüd, mis puudutab seda raportit. Mul on täna ka järjekorras küsimus, kus me saaksime käsitleda riigijuhtimist, et kuidas seda tehakse ja kes seda teeb, aga me võime selleni mitte jõuda ja seetõttu ma võib-olla annaksingi teile soovituse: te ärge küsige Svetilt, mis ta arvab, et kas avalikustada või mitte, te öelge Svetile, et on vaja avalikustada. Sest muidu me peame siin sellist diskussiooni, kus me oleme üksteisega nõus, et tõepoolest, seal avaldub igasuguseid asjaolusid, mis ei näe head välja ja nii edasi, aga tegelikult ettevõte on tänaseks pankrotimenetluses. Me mõlemad oleme seda raportit lugenud ja me teame, et ega sellele pankrotimenetluses ettevõttele suurt kahju see raport, ma ütleks, üldse ei saa teha. Ta võib, tõepoolest, ütleme, tekitada piltlikult öeldes pleki mõne inimese kuuereväärile, aga ma ütleks, et need inimesed on selle ära teeninud. Nii nagu maailma kliimat me üritame kaitsta globaalselt – meie selles mõttes, et mitte mina, aga teie –, kas me ei võiks siis ka seda demokraatiat ja läbipaistvat riigivalitsemist kaitsta selles mõttes globaalselt, et need inimesed ei plumpsaks äkki välja kusagil mõnes teises riigis, meie liitlasriigis, ja ei hakkaks seal mõnda ettevõtet juhtima, mis lõpetab samamoodi kui meie Nordica? Nii et ma kutsun teid üles pisut jõulisemale juhtimisele: lõpetame infotunni ära, annate Svetile korralduse, Svet läheb ministeeriumisse ja kõik saavad hakata raportit lugema.

Aitäh! (Naerab.) No nagu te ütlete, aasta on alanud paljulubavalt. Aasta on alles ees ja ma olen kindel, et Vladimir Svet teeb oma tööd südamega. Minu juhtimisstiil on ikkagi selline, et iga minister oma valdkonnas on ise otsustaja. Aga nagu taristuminister siin noogutas, tema teeb need pingutused, et raport oleks avalik, ja vaatab üle, kas seal on midagi, mida on veel pankrotimenetluse huvides vaja kinni katta. Siin Riigikogu saalis on see ju tegelikult kõigile kättesaadav. Seda esiteks.

Teiseks, kliimat me ikka kaitsme koos, seda ei maksa häbeneda. Nagu erinevad debatid siin loodetavasti toovad uut informatsiooni mulle, toovad nad ehk ka sellele saalile, nii et eks me siis seda vahetame. Sellega ma olen nõus, jah, et selle erikontrolli ja uurimise mõte, mida prokuratuur praegu [teeb], ju ongi saada arusaamine, kes täpselt mida toimetas, mis võib olla vastutus, ja anda ka signaal hiljem avalikkusele, et kes need toimetajad siis olid. Kõik vead ei ole alati ju kuidagi karistusõiguses määratletavad. Vahel on tegemist halva planeerimise, halva õnne, halbade kokkulangevustega, aga vahel on seal ka hooletust või täitsa teadlikku ükskõiksust riskide võtmisel teise rahaga. Nii et las see selgitatakse välja, milline vastutus kellelgi mingis protsessis on. Mul on hea meel, et selle erikontrolli [materjalid] on kõigil olemas. See kirjeldab väga hästi selle protsessi ära ja prokuratuuri uurimine võtab kogu selle saaga kenasti kokku, saab selle pildi ette, et kes täpselt mida seal toimetas.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane viies küsimus on taristuminister Vladimir Svetile. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov. Teema on Tallinna-Vilniuse äsja avatud rongiliiklus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Anname siis peaministrile [võimaluse] hinge tõmmata pikal teel.

Lugupeetud taristuminister! Jutt on praegu suurest PR-kampaaniast, mille nimetus on Tallinna-Vilniuse rongiliiklus. See, mida oli oodatud vähemalt 20 aastat, lõpuks mingil moel juhtus, aga mitte kõige paremal moel. 60 aastat tagasi tehti sama liin, aga natuke kaugemale, Minskisse, rongiga Tšaika. See oli väga mugav. Me ei jõudnud isegi sellele järgi nüüd, 60 aastat hiljem. Küsimus on selline: kas see liin on doteeritav riigi poolt? Ja kas need mugavused, niinimetatud mugavused, mis praegu on ainult esimese klassi vagunis, mida on ainult üks, minu meelest, Tallinnast Valgani, annavad inimestele tahtmist sõita selle liiniga, kuna bussiga saab kiiremini, bussiga saab odavamini? Mis mõttega see liin avati ja kas maksumaksja raha on ka siin seotud selle liini käivitamisega sellisel raskel ajal, nagu meil praegu majanduses on?

Aitäh, härra Arhipov, selle küsimuse eest! Rõõm on tõdeda, et oma teisel infotunnil lõpuks olen saanud võimaluse ka teie küsimustele vastata. Mul on hea meel, et Riigikogu liikmetele taristu teemad pakuvad huvi. Loodan, et tulevikus minu kolleeg majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo samuti pääseb löögile. (Naer.)

Aga vastates teie küsimusele, siis ei. Selleks, et praegu sünkroniseerida kolme ettevõtte – Elron, Vivi ja LTG Link – graafikud, mingeid olulisi täiendavaid kulutusi teha ei olnud vaja. Nagu te õigesti olete ise ka märkinud, et see, mida me nimetame võimaluseks sõita rongiga Tallinnast Vilniusesse, on sõit kolme erineva ettevõtjaga kolmes erinevas riigis. Ja kolleegid meie rongikompaniidest on kooskõlastanud nende rongide graafikud, mis võimaldavad mugavamat ümberistumist ühelt rongilt teisele. Need ümberistumised jäävad umbes veerand tunni sisse, mis võimaldab tõesti inimestel, kes sellist teekonda ette võtta soovivad, seda teha.

Seetõttu ma arvan, et see on igati positiivne samm, et graafikut uuendati. Ma arvan, et seda oleks võinud teha varem, aga ma usun, et tegelikult kogu see kontekst, et meil on vaja paremaid ühendusi meie lõunanaabritega, paremaid ühendusi Euroopaga, on tekitanud nõudlust inimestes selliste ühenduste järele ja erinevate rongiettevõtete analüüsidega on ka [jõutud järeldusele], et selliste projektidega on mõistlik eksperimenteerida. Ma tuletan meelde – võib-olla keegi ei ole neid Leedu ja Läti uudiseid väga tähelepanelikult jälginud, näiteks keelebarjääri tõttu –, et Leedu vedaja LTG Link on juba varem käivitanud Vilniuse-Riia ühenduse ja see on osutunud üpris populaarseks. Ja praegu nad plaanivad ühendada, või pikendada täpsemalt, seda rongi[liini] kuni Valgani välja. Nii et tulevikus isegi ilma meie täiendavate kuludeta on võimalik Eesti inimestel jõuda Vilniusesse veelgi kiiremini ja ühe ümberistumisega. Ja olgu siin mainitud, et teeme praegu ka tööd selle nimel, et tulevikus käivitataks ka Tartu-Riia rongiühendus täpselt samasuguse loogikaga, sest näeme inimeste nõudlust selliste välisühenduste järele.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Eks see liin tehti ju selleks ajaks, kuni Rail Baltic ei ole veel käivitatud. Rail Baltic, nagu teada, on ju lubatud [käivitada] aastal 2030. Kui see tõesti saab teoks, et aastal 2030 me rahumeelega põrutame rongiga Euroopasse, mis siis sellest liinist saab? Kas see oli siis sellisel juhul ka õigustatud?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Arhipov! Mul on tegelikult hea meel, et me oleme hakanud vaatama siin laiemat konteksti. Aga seda konteksti vaadata ilma kaardile vaatamata on natuke keeruline. Mul endal on see kaart siin silme ees, paraku ma ei saa seda kuskile kuvada. Aga ma olen kindel, et te sama hästi kui mina teate seda, et Rail Balticu marsruut ei kattu praeguste Eesti, Läti ja Leedu olemasolevate 1520 [millimeetri laiuste] raudteede marsruudiga. Kaardi peal see praegune marsruut kujutab piltlikult öeldes S-tähte, kus rong Tallinnast sõidab natuke ida poole Tartusse, siis jälle lääne poole Riia suunas, sealt edasi lõuna suunas ja jälle ida suunas Vilniuse poole. Selline nii-öelda S-täht mööda Baltimaid.

Aga Rail Baltic ei [tähenda] meie jaoks tegelikult ühendust Vilniusega. Rail Baltic on raudtee, mille eesmärk on ühendada meid Varssaviga, mitte Minskiga, nagu seesama Tšaika, millest te siin rääkisite ja mida eeskujuks tõite. Mina olen kindel, et need asjad lõppkokkuvõttes üksteist kuidagimoodi ei välista, sest, veel kord, ei ole olemas mingit konkreetset rongi, mida doteeriksid Eesti, Läti või Leedu maksumaksjad ja mis sõidaks Tallinnast Vilniusesse. Need on praegu kolm, tulevikus kaks erinevat rongi, mida opereerivad erinevad operaatorid ja mille graafikud on omavahel kooskõlastatud.

Ja olgu siin ka meelde tuletatud, et Rail Baltic meil hakkab sõitma kõige sirgemat, otsemat teed pidi Euroopa poole ehk läbi Pärnu. See tähendab seda, et Tartu inimestel ikka säilib vajadus kuidagimoodi jõuda selle suure trassi peale, kui nad tahavad kiiresti Euroopa poole sõita. Neile jääb siis võimalus seda teha Riia kandis või Tallinna kandis. Rääkimata sellest, et alati jääb neile võimalus ka bussiga minna Pärnusse.

Ühtlasi ma tuletan meelde, et Leedu territooriumil sellelsamal põhjusel, et see uus raudtee oleks võimalikult kiire, ei läbita Vilniust, vaid Kaunast. Aga kui keegi tahab sõita Vilniusesse, siis [tuleb arvestada, et] see Vilniuse ühendus on Rail Balticu arendamise mingi järgmine etapp, mida loodetavasti Leedu kolleegid saavad ette võtta juba järgmisel kümnendil, kui Rail Balticu põhitrass on valmis.

Suur tänu! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus, palun!

Austatud taristuminister Vladimir Svet! Ma jätkan taristu ja transpordi teemal. Esmaspäeval te osalesite majanduskomisjoni ja korruptsioonivastase erikomisjoni ühisistungil, kus te koos Kliimaministeeriumi esindajatega tutvustasite pankrotimenetluse viimaseid arenguid, ja teil olid ette valmistatud ka slaidid. Te tõite välja, et olete lennukid tagasi toonud. Eraldi mainisite, et 20. novembril toodi tagasi ka Nordica opereerimise all olev lennuk, mis oli Vietnamis. Ma tuletan meelde, et selle lennuki tagasitoomine oli ka põhjus, miks 20. novembril Nordica juhatuse liikmed korruptsioonivastase erikomisjoni istungile jätsid tulemata. Te väitsite esmaspäevasel istungil, et see lennuk on ilusti tagasi toodud, see oli eraldi ka esitluse slaidis kirjas.

Aga see on vale! Viimased andmed näitavad, et lennuk on jätkuvalt Vietnamis, seda pole õnnestunud tagasi tuua. Nordical pole õnnestunud seda kätte saada, sest lennufirma Bamboo, kellele see lennuk renditi, kohe alates esimesest päevast, kui Nordica kuulutas pankroti välja, pole lasknud seda lennukit riigist [lahkuda]. Ja kuni lennuk seal seisab, pole võimalik seda ka tagastada liisinguandjale. See kõik on päris krõbe lisakulu maksumaksjale, sest lennukit on vaja pidevalt hooldada. Aga probleem polegi selles – noh, arusaadav, et on lisakulu. Probleem on selles, et kuidas on võimalik, et te valmistate ette slaidid, tulete komisjoni istungile ja lihtsalt valetate selle kohta, kus need lennukid asuvad. Lennukit pole siiamaani Vietnamist tagasi toodud. Oletame, et midagi läks sassi, aga kuidas on võimalik lihtsalt varjata seda asjaolu? Aastaid on muidugi Nordicas maksumaksja raha põletatud, on näha, et seda jätkatakse ka praegu, aga kui selline asjaajamine siiamaani on olnud, siis pole ime, et meil kümne aasta jooksul juba teine riiklik lennuettevõte läheb pankrotti.

Aitäh! Enne, kui härra minister vastab, täpsustan niipalju, et kuna viies küsimus on Tallinna–Vilniuse äsja avatud rongiliikluse kohta, siis, härra minister, on teil võimalik valida, kas te vastate praegu sellele küsimusele või mitte, kuna teema on teine. Palun, Vladimir Svet!

Austatud Riigikogu esimees, ma tänan selle võimaluse eest! Kuigi ilmselt sisuliselt tõlgendades võiks väita, et need küsimused üksteisesse ei puutu, saan mina taristuministrina väga hästi aru, miks Riigikogu liikmetele välisühendused kui selline laiem vastutusvaldkond nii suurt huvi pakuvad. Ma saan aru, miks proua Kovalenko-Kõlvarti jaoks lennukid Vietnamis on otseselt seotud rongidega Vilniuses. Hea meelega vastan sellele küsimusele, kui on võimalik.

Proua Kovalenko-Kõlvart! Esiteks, mul on kahju, et te ei küsinud seda küsimust minu käest esmaspäeval komisjonis. Teatavasti siis te ütlesite, et te üldse ei taha, et ma seal eriti sõna võtaks. Võib-olla, kui te oleksite selle küsimuse toona esitanud, saaksite ka rohkem selgust, aga mul on hea meel, et lõpuks küsimused on jõudnud sinna, kus saab ka vastused. Nüüd selgitan, mis toimub ja on toimunud erinevate lennukitega.

Esiteks, need lennukid, mis kuuluvad Eesti riigile, juriidiliselt ettevõttele Transpordi Varahaldus, võiksime öelda, et Eesti maksumaksjatele, need on ilusti tagasi toodud, nende üle ei ole mingit vaidlust ja nende müügiga me praegu tegeleme. Seega ei vasta tõele väide, et riigile kuuluv lennuk oleks kuskil Vietnamis kinni. Nende lennukite üle, mida me müüme, meil on kontroll. Loetud päevade pärast peaksime saama esimesed ostupakkumised ning siis saame vaadata, kuidas nendega edasi läheb.

Lennuk, mis on Vietnamis kinni, ei kuulu tegelikult ei Nordicale, ei TVH-le ega Eesti riigile. See kuulub ühele kolmandale ettevõttele, oli liisitud Nordica poolt ja seal käib ärivaidlus selle kohta, mis tingimustel see lennuk saab lennata tagasi – mitte siia Eestisse, mitte Nordic Aviation Groupi omandisse, vaid selle liisingu andnud firma poole. See on ärivaidlus, mis tegelikult lõppkokkuvõttes Eesti maksumaksjatele mitte mingit mõju ei avalda ja mitte kuidagi ei mõjuta seda protsessi, kuidas Transpordi Varahaldus lennukeid müüb. Aga nii nagu ma olen rääkinud korduvalt komisjonis nii ütlen ka praegu, et küsige, täpsustage, mida te tahate teada, milliseid dokumente tahate, ja me väljastame need. Ja samamoodi, me kohe avalikustame raporti, millest siin oli juttu, kui me oleme [teinud] kindlaks, mis on need riskid, mida ajutine pankrotihaldur näeb andmete avalikustamise puhul. Meie soov on pidada kõiki oma menetlusi nii avalikult kui võimalik. Lihtsalt, kui mõni inimene, kes vastutab protsessi eest, ütleb, et mõned andmed, mingid lepingumahud võivad kahjustada kohtumenetlust, siis peame sellega arvestama ja vastavalt riskid maandama.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on valitsuse tegevus. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Segadust on erinevates valdkondades, kuid ma arvan, et kriitilisel ajal segadusest kehvem on argus. Esmaspäeval rahvusringhääling andis teada, et koalitsioon on saavutanud võimukokkuleppe selles, et mittekodanike valimisõiguse küsimuses säilitatakse kodakondsuseta isikutele valimisõigus.

Olukord on selline, et te isiklikult olete pidanud vajalikuks langetada sisuline otsus mittekodanikelt valimisõigus ära võtta. [See otsus] vastab Eesti julgeolekuhuvidele. Sama on avalikes seisukohtades väljendanud Eesti 200 esindajad ning ka koalitsioonis on selgelt Reformierakonna esindajad seda väljendanud.

Opositsiooni esindajad on esitanud muudatusettepaneku, millega sisuliselt oleks võimalik selle eesmärgini jõuda. Üle nelja viiendiku parlamendi koosseisust ja ülekaalukas Eesti ühiskonna avalik arvamus toetab selle sammu langetamist, mis vastab Eesti julgeolekuhuvidele. Kuid võimuliit on jätkuvalt sotsiaaldemokraatide [pantvangis] ja koalitsioonipoliitikud ütlevad, et sotsiaaldemokraatidest ei tohi üle sõita, muidu laguneb valitsus ära. See on näiline hirm. Ma kutsun teid üles loobuma sellisest võimuloogikast põhiseaduse ja Eesti julgeoleku küsimustes ja langetama sisulise kvaliteediga otsuse, mida te ise peate asjakohaseks, nagu te olete mitu korda rõhutanud, ja mille kohta on meil olemas nii uuringud kui ka julgeolekuasutuse hinnang, mis puudutab tegutsemise vajadust.

Härra peaminister, kuidas on võimalik parlament sellest pantvangikriisist vabastada ja saavutada sisulise kvaliteediga otsus?

Aitäh! Hea küsimus. Ma ütleks nii, et parlamendis põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks, nagu te teate – ei ole saladus, me oleme seda debatti siin eelmisel aastal pidanud, küllap peetakse seda igal pool mujalgi, ka avalikkuses –, on vaja suurt üksmeelt. See suur üksmeel on ainukene viis, kuidas parlamendis saavutada põhiseaduse muutmine kiireloomulisena. Ja kui seda suurt üksmeelt ei ole, siis tuleb seda teha kahes koosseisus, mis iseenesest pole ka midagi traagilist, nagu ma olen öelnud, aga see on aeglasem ja minu isiklik eelistus oleks kiirem [viis].

Nüüd tuleme selle olulise juurde. Veel natuke aega tagasi ei olnud me selles kohas või selle võimaluse juures, et me lõpetame agressorriikide kodanike ehk Vene ja Valgevene kodanike kaasarääkimise meie asjades. Venemaa Föderatsiooni kodanikke on Eestis ligi 80 000, Valgevene kodanikke veidi alla 3000. Kui me võrdleme neid halli passi omanikega, lihtsustatult öeldes, siis neid on tänaseks juba oluliselt vähem. Eelmise aasta lõpu seisuga on neid 57 000. Vanuselist gruppi vaadates pea pooled ehk 46% neist on vanemad kui 60 aastat. Ja võib-olla pole ilus nii öelda, aga tegemist on ajas paratamatult väheneva grupiga.

Jah, kui te küsite minu arvamust – minu arvamus on samamoodi, et kõik, kes tahavad meie asjades kaasa rääkida, võiksid oma valiku kodakondsuse suhtes teha. Sama hoiaku on tõepoolest võtnud ka Eesti 200. Sotsiaaldemokraatidel on koalitsioonis ja siin parlamendis teistsugune vaade, nagu ka Keskerakonnal on teistsugune vaade. Selleks on igal poliitilisel erakonnal õigus. Positiivne on see, et Riigikogu liikmed ühiselt algatasid eelnõu, mille üle ka parlamendis debatt käib. Ma tean, et Reformierakonna fraktsioonis käiakse koos. Ma loodan, teiegi olete sellesse tegevusse kaasatud, kus arutatakse erinevaid võimalusi, kuidas neid muudatusi teha.

Aga seda debatti pidades ma soovitaks siiski mitte unustada peamist. Peamine selle juures on lõpetada agressorriikide ehk Venemaa ja Valgevene kodanike kaasarääkimine Eesti asjades. Kõik muu seal juures on, nagu ütlevad britid, nice to have, aga kõige olulisem on selle kõige suurema rühma ja kodakondsuse kaudu agressorriikidega lojaalsusega seotud inimeste kaasarääkimise lõpetamine Eesti asjades. Peame seda meeles!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus, palun!

Eesti Vabariigi julgeolekuhuvid ei ole nice to have. Teie enda Riigikantselei uuring detsembrikuust juhib tähelepanu sellele, mis puudutab teise emakeelega inimeste toetust Venemaa Föderatsiooni sõjale Ukraina vastu, ülekaalukalt eitavat suhtumist sanktsioonipoliitikasse ning paraku enamiku eitavat ja vähemiku toetavat seisukohta Eesti kuulumisele NATO-sse. Venemaa Föderatsiooni strateegiline huvi on poliitiliselt kasutada ära Vene kogukonnaga manipuleerimist, et õõnestada Euroopa riike, sealhulgas Eestit.

Te viitasite, et parlamendis tuleb saavutada ülekaal kiirkorras põhiseaduse muutmiseks. Kui ma tõlgendan teie sõnu, siis te ametisoleva peaministri ja Reformierakonna juhina ütlete, et peate seda tarvilikuks, kuid samas ei ole seda võimalik teha. Üle nelja viiendiku parlamendi koosseisust sellisel juhul, kui ma tõlgendan teie kui Reformierakonna esimehe seisukohta ka Reformierakonna poliitilise seisukohana, on avaldanud toetust sellele, et mittekodanike valimisõigus ära võtta. See ei ole nice-to-have‑küsimus.

Minu küsimus on konkreetne. Erinevatel parteidel on erinevad seisukohad, mis puudutavad selle küsimuse lahendamist. Paraku koalitsiooniga meil ei ole tekkinud dialoogi. Te viitasite, et Reformierakonnas töö käib ja meid on sinna kaasatud. Ei, ei ole kaasatud! Me oleme avalikest allikatest – nagu viimati ERR-i esmaspäevasest uudisest – saanud nende koalitsiooni seisukohtade kujunemisest teada. Minu [küsimus] on: kas teie kutsute üles Reformierakonna fraktsiooni töötama selle nimel, et mittekodanike valimisõigus Eestis põhiseaduse muutmise kaudu lõpetada?

Aitäh! Loomulikult, julgeolek ei ole nice to have. Ma meenutan siiski teele asudes, et kõige olulisem – millest see debatt algas, mida mina ka parlamendis ütlesin ja mis on ka koalitsiooni printsiipides sõnastatud – on agressorriikide kodanike hääleõiguse lõpetamine meie siseasjades. Kõike sinna juurde, seda sõnasalatit lisades, dramaatikat luues, me võime teha. Minu isiklik arvamus on samamoodi, et mittekodanikud ei peaks omama valimisõigust. Absoluutselt sama! Aga kui mul on valida, kas ma suudan võtta agressorriikide kodanikelt hääleõiguse või me tammume kohapeal ja räägime kangelaslikult üksteisele sellest, kui kangelt me tegutseks, aga meil ei ole parlamendi koosseisus [piisavalt] hääli, et teha ühiselt see otsus, siis see jääb ainult sõnamulinaks. Täna me oleme esimesel korral selle koha peal, kus parlamendis on olemas hääled. Teie peate otsustama. Teie peate siin saalis tegema otsuse, kas te toetate agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmist või mitte. See on teie jaoks väga kaalukas otsus.

Ja noh, eraldi lapsus linguae oli tõepoolest "teie enda Riigikantselei". Riigikantselei ei ole minu enda oma, see on Eesti riigi oma.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on lisaküsimus, palun!

Aitäh! Siin tekib loomulikult mitu küsimust. Kolleeg Urmas Reinsalu ütleb, et neli viiendikku parlamendist toetab tema ideed. Kui see oleks nii, siis poleks vaja üldse sellest rääkida, siis oleks neli viiendikku koos ja nii palju ongi vaja selleks, et põhiseadust muuta. Mis puudutab pantvangikriisi, siis kuna ühtegi sotsiaaldemokraati praegu saalis ei ole, ütlen mina nende eest, et [ei ole õige] nimetada [pantvangikriisiks] olukorda, kus üks fraktsioon või üks erakond käitub oma veendumuste või põhimõtete järgi – nii palju, kui neid on sotsiaaldemokraatidel üldse alles jäänud –, see on ikkagi täiesti tavapärane ja tervitatav tegevus. Mul on kuidagi keeruline aru saada, kuidas see tähendab, et meie parlament siin on pantvangiks võetud. Mina küll ei tunne ennast pantvangina siin parlamendis.

Mis puudutab seda, kuidas seaduseelnõu peaks edasi minema. Esmaspäeval oli meil siin Riigikogus põhiseaduskomisjoni istung, avalik istung, ja erinevad osapooled olid seal esindatud, kaasa arvatud õiguskantsler, Eesti Juristide Liidu esindajad, Tartu Ülikooli politoloog ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult peab ütlema, et nende suhtumine ideesse võtta ära valimisõigus Eestis inimestelt, kellel on see olemas olnud rohkem kui 30 aastat, oli, et see on tegelikult vale. Nad olid kriitilised selle suhtes, sest mitte mingit julgeolekuohtu nemad selles õiguses ei näe. Õiguskantsler on mitu korda seda väljendanud ka eelnevalt ja juristide liit ütles, et kuna ei ole mitte mingit analüüsi läbi viidud, kuidas see mõjutab olukorda, kui selline samm tehakse, siis ei ole see väga hea idee. Mis teie sellest positsioonist arvate? Kuidas teie suhtute sellesse hoiakusse?

Aitäh! Mina olen oma arvamuse korduvalt öelnud. Minu soovitus oleks, et Eesti asjades räägivad kaasa Eesti riigi kodanikud. Vabal maal vabad kodanikud teevad otsuseid. Selline on minu ettekujutus, kuidas Eestis asjad peaksid käima. Kogu see protsess on mõneti ju võrreldav eestikeelsele haridusele üleminekuga. Ma meenutan, et 2017. aastal, kui ma selle debati kevadel Tallinnas tõstatasin, ma kahtlustan, et Keskerakonnast öeldi, et see on märatsev rahvustevaheline vaen. Isamaast öeldi, et see peaks olema vabatahtlik. Neid arvamusi on väga palju. Hääletati vahepeal vastu, räägiti suure sõnavahuga igasuguseid asju, aga nüüd me läheme eestikeelsele haridusele üle. Mul oleks hea meel, kui parlament ühes koosseisus suudaks põhiseaduse muudatuse ära teha – see on minu arvamus – ja agressorriikide kodanikelt hääleõiguse ära võtta. See on kõige olulisem selle juures. See on ka kõige suurem grupp, kes on identifitseeritav lojaalsuse kaudu teisele riigile teise riigi kodanikuna.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Siim Pohlak ja teema on elektrienergiaga varustamine. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Minu küsimus on – ja see on tegelikult paljude Eesti inimeste küsimus olnud –, miks on võetud asjatu risk elektrivõrgu ümbersünkroniseerimise tegemisega südatalvel Eestis? See Venemaa küljest lahtiühendamine loomulikult on vajalik, siin pole küsimustki, aga kes ja mis kaalutlustel valis selleks kuupäevaks terve mõistuse vastaselt kõige külmema ja väga suure elektritarbimisega aja? Palun konkreetseid vastuseid! Kes tegi selle otsuse, et see kuupäev on veebruari alguses, mitte näiteks mais või juunis, kui tarbimine on madalam, riskid väiksemad rahva jaoks? Eesti rahvas ei ole mängukann, mida asjatult ohtu panna! Seega palun konkreetset vastust, kas desünkroniseerimiseks valitud kuupäevale anti heakskiit valitsuse või ministri tasandil? Kuidas see protsess täpselt käis?

Aitäh! Ma kindlasti saan selle kronoloogia teile täiendavalt teha, kui soovite. Aga kindlasti on see heakskiit antud nii valitsuse tasemel, nii süsteemioperaatorite töö tulemusena kui ka erinevate riikide debattide [tulemusena]. Ma arvan, et ka parlamendis on informatsioon desünkroniseerimise kohta olemas olnud, mäletan isegi [tollase] parlamendiliikmena. Nii et see info on laialt levinud ja valitsus kindlasti on need otsused teinud. Seda esiteks.

Teiseks, veebruar on ajaliselt esimene võimalus. Kui sellest lahtiütlemisest või Venemaa võrgust desünkroniseerimisest teada anda – tähtaeg saabki veebruaris täis –, siis toimub Vene võrgust lahtiühendamine. Nagu te ütlete, on see vajalik. See on lausa möödapääsmatu, sellepärast et Venemaa ei ole usaldusväärne partner ükskõik mis asjus. Kogu selle aja on meie operaatorid teinud erinevaid tegevusi, valmistunud desünkroniseerimiseks ja sünkroniseerimiseks Mandri-Euroopa võrguga, mis on suurem kui Venemaa võrk ja kindlasti usaldusväärsem, ja samal ajal kindlustanud ka meid selle vastu, et Venemaa pahatahtlik käitumine võib Balti riigid erakorraliselt desünkroniseerida. See valmisolek on ka kogu aeg olnud. Selleks tuleb olla valmis. See võib iga hetk kätte jõuda, kui Venemaa otsustab käituda meelevaldselt. Ja midagi head meil neilt ju ometi oodata ei ole.

Miks see vajalik on? Paari lausega selgitan, ega ma vist ei peagi teid veenma. Kui sul on energiaühendus suurema ja kindlama võrguga, see on energiakaubanduse jaoks, hindade, kõige muu jaoks vajalik, ja kui sinu taristut keegi ohustab – nagu merel on juhtunud – või kusagil mujal ühendusi, siis sul on vaja seda ühendust. Nii et seetõttu tuleb meid sünkroniseerida Mandri-Euroopa võrguga võimalikult kiiresti. Ja aja valik tuleb sellest, mis ajahetkest selle lepingu ülesütlemise järel esimene võimalik kuupäev on. Seda arutasid Balti riigid, Euroopa Liit, vastuvõttev võrk Kesk-Euroopa võrk, Poola, Saksa, ja nii edasi.

Suur tänu! Siim Pohlak, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Jätkan samal teemal. Oletame ja loodame, et see sünkroniseerimine läheb hästi ja tõrgeteta. Järgmine inimeste jaoks oluline teema on kindlasti elektri hind, et mis see elekter hakkab maksma nüüd peale 8. veebruari. Kaks väga külma ja suure tarbimisega kuud on ees. Kas teil on olemas prognoosid, erinevad stsenaariumid, mis selle elektri hinnaga juhtub? Sest te teate ju isegi väga hästi, et see niinimetatud elektribörs tegelikult ei toimi. Kas te saate täna kinnitada, et teie käsutuses olevad mudelid või prognoosid ei näita, et meil näiteks keskmine elektri megavati hind on siin veebruaris-märtsis 300 või 500 või 1000 eurot? Paluks teie käest seda hinnaprognoosi ka, et mis teie näete. Ja kas valitsus on valmis kohe tegutsema ja mingeid meetmeid võtma, kui mittetoimiva elektribörsi tagajärjel need hinnad veelgi kõrgemale tõusevad, kui nad juba praegu on?

Aitäh! Hinnaprognoose ma tegema ei hakka. Kui te küsite börsi toimimise kohta, siis ma olen nõus, et Nord Pool peaks teatud küsimustes parem olema, ja õnneks seal ka reforme läbi viiakse. Ja kui te küsite, kas valitsus on valmis samme astuma Eesti majanduse konkurentsivõime tagamiseks või mingite anomaaliate kõrvaldamiseks, siis vastus on jah, valitsus arutab neid samme vajaduse korral. Esimesi arutelusid on juba peetud. Aga meie tegevuse eesmärk on suunatud ikkagi sellele, et anda süsteemioperaatoritele see kindlus, et mis tahes hetkel desünkroniseerimise järel on varustuskindlus Eesti inimestele tagatud. Ja süsteemioperaatorid – Eestis siis Elering, Lätis-Leedus teised – on kinnitanud, et nii nende põhiplaanid kui ka varuplaanid on paigas, nad on valmis desünkroniseerimiseks ja Mandri-Euroopaga sünkroniseerimiseks mis tahes olukorras. Ja on olemas ka energeetikareservid, mille kohta näiteks Enefit Power on avalikult öelnud, et needsamad põlevkivijaamad ligi 1200 megavatise [võimsusega] on hooldatud ja valmis siis energiat tootma, kui peaks tekkima vajadus või puudujääk.

Nii et see on see positsioon. Loomulikult, julgeolekuvaatest me astume kõik sammud, mis on võimalik, mõtleme läbi kõik, mis on võimalik, ja töötame koos operaatorite ja julgeolekuasutustega, et see läheks tarbijate jaoks nii, et ei tekiks ühtegi katkestust või tõrget. Aga ütleme siiski selle ära, et nagu Estlink 2-ga juhtunu näitab, võib samasuguseid pahatahtlikke või hooletusest tingitud ründeid toimuda, nii et sellekski tuleb valmis olla Eesti riigil ja Eesti riigi energeetika eest vastutavatel asutustel ja inimestel – eeskätt on see Elering, suuremad tootjad, ja nii edasi. 

Nii et kui teil on huvi – ma tean, et avalikkust nad väga avatult ka teavitavad, kirjeldavad oma informatsiooni –, siis kutsuge nad kas majanduskomisjoni või kutsuge nad fraktsiooni, nad hea meelega kirjeldavad, millised need sammud on, milline on plaan üks, kaks ja kolm.

Suur tänu! Mart Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Äsja oli uudis, et valitsus leidis 100 miljonit, et gaasielektrijaam püsti panna. Minu küsimus on nüüd tegelikult mitmekihiline ja on päris mitu küsimust korraga. Esiteks: milline on see tööplaan, millal see jaam peaks valmis saama? Võimsusest vist on meedias juttu olnud, te võite selle ka üle kinnitada igaks juhuks, kui palju megavatte sealt tulema hakkab. Teine küsimus on see: kust tuleb gaas ja mis hinnaga tuleb gaas? Meil siin omal ajal suure kisaga tuli nii-öelda haalamiskai Paldiskisse. Minu teada ei ole sealt mingit gaasi siiani liikunud. Kust see gaas ikkagi tulema hakkab? Kus on see kindlus, et gaas meil kogu aeg olemas on? Kas meil on ka gaasireservuaaride väljaehitamise kavad? Ühesõnaga, palun selgitage seda gaasijaamaga seonduvat.

Aitäh! Ma selle 100 miljoni lugu siin juba enne kirjeldasin Lauri Laatsile vastates. Ma ei hakka seda üle rääkima, et mitte ei leitud, vaid see oli riigieelarve seletuskirjas leheküljel 9 kenasti kirjas. Ma isegi ei kahtle, et kõik Riigikogu liikmed lugesid selle seletuskirja ju põhjalikult läbi. Andres Metsoja noogutab, tema kindlasti luges. Nii et üllatust seal ei ole.

Nüüd, Eesti Energia jaama puhul või Eesti Energia võimaliku investeeringu puhul on protseduur selline, et riigieelarves on ette nähtud 100 miljonit Eesti Energia aktsiakapitali sissemakseks. Eesti Energia peab selle otsuse tegema ärilisel alusel, mis tähendab seda, et ta hindab selle projekti tasuvust, energia mahtu, võimsust – võimsuse kohta ta annab ka hinnangu, millisena ta näeb selle jaama võimsust potentsiaalsel turul, sest praegu on käimas ka Eleringi hange sarnaste jaamade hankimiseks, selle puhul ta selle hinnangu annab – ja milline see võimalik soojakoormus on, mida ta saab, näiteks kui ta selle Narva rajab, Narvas toota. Nii et äriprojekti täpsed parameetrid nad kirjeldavad ise. Seejärel nad pöörduvad rahandusministri poole, rahandusminister tuleb valitsusse ja valitsus siis annab korralduse sissemakse teha.

Gaasi puhul on nii, et gaas on meil kenasti tagatud. Sellist 2022. aasta situatsiooni, kus Venemaa energiamänge korraldas – gaasimahutid olid tühjad, hinnad väga volatiilsed –, enam ei ole olnud. Isegi on olnud gaasi hinna langust pärast Balticconnectori lõhkumist, sest gaasihoidla Inčukalnsis on ju tegelikult geograafiliselt meie poolel, mitte mujal. Paldiski kai oma olemuselt on varuks, nii-öelda reservkai. See on olemas, valmis, Eesti Varude Keskus haldab seda. On olemas isegi see legendaarne käpp, millele kogu Eesti kaasa elas, et kas ikka käpp on olemas. Käppki on olemas! Seda saab laeva külge ühendada, terminali külge. Kui mõnel eraoperaatoril on huvi seda kasutada, siis ka selleks on valmisolek olemas. Lätiga on meil koostöö väga hea: meie hoiame seal gaasi, nemad saavad vajaduse korral meie haalamiskaid kasutada. Nii et üldiselt see kõik on tagatud.

Gaasijaama enda tulevikust: siin tasub harivalt mainida, et tulevikus ilmselt on võimalik kasutada ka biogaasi, mis tuleb Eesti tootjatelt. See sõltub päris palju hinnast ja kogusest, mida suudetakse toota. Kogu jaam ilmselt biogaasi peal ei saa toimetada, aga see loob ka Eesti põllumajandustootjatele täiendava turuvõimaluse, eeldades, et ka näiteks transpordis ühel hetkel biogaas kui vahe-, üleminekukütus tõmbab koomale.

Aitäh! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kaheksanda juurde, on käsi püsti Kalle Grünthalil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mul on väga tõsine protest teie suhtes, Lauri Hussar! Sellepärast, et teatavasti kolmanda küsimuse esitamiseks toimub nõndanimetatud nobedate näppude voor ja selles nobedate näppude voorus ma saavutasin esimese koha. Aga teie kustutasite selle ära – täiesti nahaalselt! Seda on võimalik tuvastada pärast isegi video ülevaatusel. Ma loodan, härra Hussar, et see on viimane kord, kui te sellist tsirkust seal teete. Ja ma loodan, et te käsitlete [kõiki] võrdselt, [kuigi] ma saan aru, et te ei taha, et ma esitan Michalile küsimusi. See on tuvastatav!

Aitäh! Hea kolleeg, mina ei ole siin mitte ühtegi nime kustutanud. See nimekiri [kujuneb] teisiti. Ja antud juhul Mart Helme oli küsijana enne teid. (Kalle Grünthal  hõikab saalist: "Mina olin esimene!") Midagi ei ole teha, mina ei ole teie nime kustutanud ja ma ei saa kuidagi teie protesti sel moel rahuldada.

Me liigume infotunni küsimustega edasi. Kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on korruptsiooniohud valitsuse otsustes. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma tulen riigisekretäri teema juurde, ja ma väga loodan, et sellel teemal te osalete härra Keit Kasemetsaga ka järgmisel esmaspäeval toimuval korruptsioonivastase erikomisjoni istungil. Eelmisel nädalal [saadeti] teile ka kutsed välja.

Enne te puldist ütlesite väga olulise, väga tähtsa lause, millega ma nõustun sada protsenti, et õigusriik on see, mida me võiksime koos kaitsta. Aga kuidas aitab sellele kaasa see, kui te lasete muuta tervet seadust ühe inimese pärast? [Lasete] võtta välja juriidilise kõrghariduse nõude, kuna Keit Kasemetsal kahjuks seda [haridust] pole. Kahjuks selline käik mitte kuskilt poolt ei näe hea välja. Meedias, ka teie [suust], on kõlanud sõnumid, et riigisekretäri roll on ajaga muutunud, et seadus ongi ajale jalgu jäänud. Ja isegi kui see nii oleks, siis tegelikult oli 30 aastat aega muuta seda seadust. Aga teie muutsite seda seadust põhimõtteliselt kuu aega enne seda, kui tegite ettepaneku Keit Kasemetsale tulla riigisekretäriks.

Ja teine väide on, et riigisekretär ei olegi enam jurist, vaid on pigem tippjuht, on pigem mänedžer. Aga siin on küsimus, et miks te siis ei tulnud välja eraldi seadusemuudatusega, millega ka neid ülesandeid kehtivas Vabariigi Valitsuse seaduses muudetaks, sest kui ma vaatan kehtivat seadust, siis seal on selgelt kirjas, et riigisekretär jälgib, et valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. See ongi alati olnud üks põhiline roll ja see on ka põhjus, miks seda juriidilist haridust on nõutud. Tundub, et nüüd ongi võetud see suund, et riigisekretär on pigem poliitiline abi [peaministrile]. Keit Kasemets lõpetas ametnikuks olemise juba suvel, kui ta osales koos teiega koalitsiooniläbirääkimistel ja võttis selleks ka puhkuse. Mul on ka küsimus, mis rollis osales Keit Kasemets suvel koos teiega koalitsiooniläbirääkimistel, sest ilmselgelt ametnikuna ta siis ei osalenud.

Nii. Aitäh! Mul on teile nüüd veidi informatsiooni, mis on tore – selleks ju infotund ometi on. Kõigepealt, Keit Kasemets, nagu ka Sven Kirsipuu, päris mitu teist ametnikku, osales meie koalitsiooniläbirääkimistel. Ma loodan, et ma ei [reeda] ühtegi saladust. Kõikidel koalitsiooniläbirääkimistel ametnikud hoolitsevad selle eest, et koalitsiooni valitsemisprogramm, kärped, paljud muud sammud on ka reaalselt elluviidavad ja teostatavad. Suur hulk erinevaid ametnikke hindab seda, mida pannakse kirja – mõni kohapeal, mõni teeb seda oma kontoris. Nii see käib. See ei ole üllatus. Kui te koalitsiooniläbirääkimisi peate, siis proovige, nii see täpselt on. Seda esiteks.

See, kui keegi kohapeal on, mis tahes ametnik, ei tähenda erakonda kuulumist. Võib-olla on see Keskerakonna maailmas kuidagi nii, aga muudes maailmades ei ole.

Nüüd, te räägite riigisekretäri juriidilise hariduse nõudest. Tõepoolest, minulegi ei meenunud, aga mulle meenutati, et 2018. aastal oli valitsus. See oli Jüri Ratase juhitud, sinna kuulusid ka Isamaa ja sotsiaaldemokraadid. Valitsus, kus näiteks Urmas Reinsalu oli justiitsminister, igati väärikas, asjatundlik inimene. Rahandusminister oli sel hetkel Toomas Tõniste, ilmselt ka teile tuntud inimene. Nad esitasid parlamendile ühe eelnõu 2018. aasta juunis. Selle eelnõu link on ka olemas, ma kindlasti võin jagada, ja võin öelda, et selle eelnõu seletuskirjas on kenasti kirjas: "Vabariigi Valitsuse seaduses tunnistatakse lisaks kehtetuks regulatsioon, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik, sest Riigikantselei ülesanded ja tegevus on viimase 15 aasta jooksul oluliselt muutunud ning juriidilise kõrghariduse nõue ei ole riigisekretäri ametikohal enam tingimata vajalik." Ja pikem selgitus: "Lisaks tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse seaduse § 79 lõige 2. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Säte tunnistatakse kehtetuks, sest juriidilise kõrghariduse nõue ei ole enam tingimata vajalik. Riigikantselei ülesanded ja tegevus on viimase 15 aasta jooksul oluliselt muutunud. Riigikantselei peamiseks ülesandeks on saanud Vabariigi Valitsuse ja peaministri toetamine valitsuse poliitika planeerimisel, koordineerimisel ja kommunikeerimisel ning Riigikantseleile on lisandunud mitmeid uusi ülesandeid." Ma pärast jätkan, mul on see võimalus. Aga see on 2018. aasta, Keskerakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis on tulnud parlamenti.

Suur tänu! (Peaminister Kristen Michal: "Loll on raske olla ikka.") Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esiteks, täna me eelkõige arutame teie valitsuse otsuseid, mitte Jüri Ratase valitsuse otsuseid, ja te vist ei saa põhiteemast aru või te ei kuulanud mind. Ma ütlesin, et kui tõesti tekkis selline moment viimase 30 aasta jooksul, et ongi riigisekretäri roll muutunud, siis olekski pidanud tulema varem selle seaduseelnõuga. Miks seda pole siis varem tehtud? Ja tegelikult ongi probleem, et mul on küsimus, miks siis Jüri Ratase valitsus seda ei teinud, aga nüüd on ta teises erakonnas ja see on küsimus teisele erakonnale.

Aga probleem on praegu selles, et teie tulete seaduseelnõuga välja ja teete muudatuse kuu aega enne seda, kui te esitate ettepaneku oma poliitilisele kaaslasele. See on see probleem. See on see, mida me arutame. Ja see ju tekitab palju laiema probleemi, see tekitab usalduse küsimuse. Hiljuti Eestis avaldati korruptsiooniteemaline küsitlus, kus kahjuks üle poole vastanutest ütles, et nad jätkuvalt arvavad, et meil on onupojapoliitika ametkondades. Kahjuks sellised seaduseelnõud süvendavad seda [arvamust]. Paratamatult see kõik meenutab ka natukene Ungarit, kus täpselt samamoodi praegune võim võttis järjest vastu erinevaid seadusemuudatusi, millega muudeti riigiteenistuse nõudeid vastavalt valitseva partei soovidele. Ma usun, et te olete ise ka kriitiline selle suhtes, mis toimub Ungaris, aga praegu käitute päris sarnaselt.

Tegelikult me ju avame siin Pandora laeka. Üks asi on see, et riigi tippametnikud peavad olema sõltumatud, peavad kriitiliselt suhtuma erinevatesse seaduseelnõudesse, nägema vastuolusid. Kas või kliimaseadus on üks hea näide, mille puhul praegune riigisekretär on olnud väga kriitiline ja pole andnud sellele kinnitamiseks oma allkirja. Aga samas, Keit Kasemets, kes on ise olnud selle eestvedaja, kes on koos teiega Kliimaministeeriumis seda ette valmistanud, tema muidugi ei hakka seda kritiseerima. Ma saan aru, et see ongi see, mille poole te soovite liikuda.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Ma tulen siiski selle juurde tagasi, et ilmselgelt, ma saan aru, on tegemist poliitilise avantüüriga, aga tihtipeale poliitilised avantüürid on edukamad, kui sellel on ka mingi alus. Sellel ei ole alust. Ja enne selle avantüüri ettevõtmist ja süüdistuste tegemist – tõepoolest, ma tunnistan, ka mina ei lugenud seda, ei otsinud seda ajaloost – oleksite võinud kolleegide käest küsida. Keskerakonna, Isamaa, sotsiaaldemokraatide valitsus on teinud 2018. aasta juunis eelnõu. Eelnõu link on ilusti olemas. Siin on ka kenasti kirjas, nagu ma teile kirjeldasin, et kehtiva regulatsiooni kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik. Säte tunnistatakse kehtetuks, sest juriidilise kõrghariduse nõue ei ole enam tingimata vajalik. Siin on ka pikad põhjendused, miks see võiks nii olla, kuidas Riigikantselei [koordineerib] valitsuse Euroopa Liidu poliitikat, [on ära toodud] ülesanded riigi julgeoleku [planeerimisel] ja muud ülesanded. Väga adekvaatne tekst. Te heidate ette sedasama, mida Keskerakond ja Isamaa on pakkunud välja, mille üle parlamendis on debatti peetud, ja otsust, seadust, mis siinsamas saalis vastu on võetud. Ma arvan, et te ei ole oma kodutööd ära teinud, ja kui te üritate sellele kuidagi märki külge panna, siis vaadake see läbi. See, et Jüri Ratas on leidnud endas isamaalise vaimu – no kuulge, võib-olla leiate teiegi ühel hetkel, see ei tähenda seda, et teie erakond ei oleks seda algatust teinud.

Aitäh! Rain Epler, lisaküsimus, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Sissejuhatuseks enne küsimuse juurde minekut haaran kinni sellest, mis te siin Anastassiale ütlesite, et proovige koalitsiooniläbirääkimisi pidada. Ma ütleksin, et sotsid on muutunud selgelt takistuseks Eesti riigi arengus. Saatke sotsid koalitsioonist minema ja proovime. Mulle teie sõnavõttudest ja teie erakonnakaaslaste sõnavõttudest viimasel ajal tundub, et te olete revideerimas oma ideoloogilisi seisukohti. Meil on kindlasti palju eriarvamusi, aga poliitika on kompromisside kunst. Nii et mõelge sellele. Sotsid on siin valimisõiguse küsimuses, energeetikas selline nagu raskus, mis on ketiga riigi arengu küljes. Mõelge sellele!

Aga nüüd küsimuse juurde. Te minu arust ei olnud päris täpne, kui te kirjeldasite seda, et ametnikud osalevad ja nii ka Kasemets. Tõepoolest, ametnikke kutsutakse koalitsiooniläbirääkimistele, et saada mingit vajalikku sisendinfot ja nii edasi. Kui ma õigesti mäletan, siis Kasemets just rõhutas, et ta võttis puhkuse ja ei osale ametnikuna. Parandage mind, kui ma selles osas eksisin. Minu arust Kasemetsa roll oli natuke teistsugune. Aga mu küsimus on see, klaariks selle ära, et avalikkuses prevaleerib selline seisukoht, et Michal tahab oma sõpra Kasemetsa riigisekretäriks panna. Minul ei ole põhjust selles veendunud olla ja loomulikult mul ei ole põhjust olla veendunud ka vastupidises, aga võib-olla te saate öelda, kes siis keda juhib. Ma siin esmaspäeval esitasin hüpoteesi, et äkki Kasemets ütles Michalile, et nüüd tuleb teha nii, et paned mind riigisekretäriks, ja te hakkasite kohe tegutsema. Vastake siis sellele küsimusele, et kumba pidi on: kas teie tahate Kasemetsa riigisekretäriks panna või Kasemets käskis teil ennast riigisekretäriks panna?

Aitäh! Teie küsimused on alati äärmiselt nauditavad. Mis puudutab ametnike osalemist koalitsiooniläbirääkimistel, siis nii kaua, kui mina mäletan, on olnud nii, et tehakse erinevaid arvutusi, palutakse erinevate programmide adekvaatsuse hinnangut, ja üldiselt need koalitsioonilepped tihtipeale on ka edukamad ja elu endaga paremini koos[kõlas], kui erialainimesed seda hindavad. Ma ei salga, vahel küsitakse ka erasektorilt hinnangut mõne koalitsiooniprogrammi kohta, ja ma arvan, et küllap see on teiegi vaatest normaalne. Seetõttu selliseid süüdistusi, et see oleks enneolematu, midagi ennenägematut, ma ei pea tõsiselt võetavaks. Neid ei ole esitanud mitte teie. Seetõttu ma ka lugesin ette, et 2018. aastal Ratase juhitav valitsus koos Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega esitas sama ettepaneku. Nüüd on parlament seaduse kohta otsuse teinud, aga ometi keegi otsustab selle ümber tolmupilve luua ja muuta seda kuidagi poliitiliseks küsimuseks. Ja kui te küsite, kes kelle ametisse nimetab, siis ikkagi üldiselt on nii, et peaminister teeb ettepaneku ja riigisekretär, kui ta nõustub seda tööd tegema, saab ametisse nimetatud, sedapidi on. Keit Kasemets, nagu te enne viitasite, on väga elegantselt öelnud, et kui töö valitud poliitikuga ei peaks laabuma, siis tuleb ikkagi ametnikul uus amet leida, nii et see on minu meelest väga ametnikueetikakohane väljend.

Suur tänu! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme üheksanda juurde, on käsi püsti Anastassia Kovalenko-Kõlvartil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Esiteks on muidugi eraldi tase see, kuidas meespoliitikud, valitsuse liikmed istuvad ja irvitavad siis, kui kolleegid esitavad küsimusi. Ma ei mõtle, et kas naiskolleegid või meeskolleegid, aga lihtsalt see suhtumine. See selleks.

Ja teiseks see. Isamaa ja Keskerakond on teinud eelnõu, aga kõige suurem vahe on see: esiteks, seda ei võetud vastu, ja teiseks, kuu aega hiljem ei Isamaa ega Keskerakond ei pannud oma poliitilisi sõpru riigisekretäriks, erinevalt praegusest peaministrist. See ongi see kõige suurem vahe.

Nii, aga küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta? (Kristen Michal: "Minu meelest ei olnud.") No ei, head kolleegid, ma ei saa kuidagi siin asuda otsustama selle üle, milline näoilme tohib kellelgi olla. Seda enam, et istungi juhataja ei saa siin kogu aeg kuidagi kõrvale vaadata. See ei ole kindlasti istungi juhataja roll. Me keskendume siin peaasjalikult ikkagi sisule ja sellele, et toimuks üksteisest lugupidav arutelu.

Läheme edasi üheksanda küsimuse juurde. See on taristuminister Vladimir Svetile, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on raudteeinvesteeringud. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Eelarve, 2025. aasta, liikumisreform. Leiame ilusa numbrikese: 20 miljonit. See on väike, aga ilus. Ja alustame positiivselt. Kõik kuus parlamendierakonda on lubanud Tallinna–Haapsalu–Rohuküla raudteed. Kõik kuus parlamendierakonda! Ka teie vasakul käel istuv peaminister Kristen Michal. 20 miljonit eurot – sellega saaks edasi minna Turbast kuni Ellamaani. Selleks, et jõuda Ristini, oleks vaja 45 miljonit. Aga sellega lõpeb ära see positiivne pool.

Ma ütleksin, et jutt küll liigub, aga tööd ei liigu. Kui kaugel siis ikkagi on selle 20 miljoni euro kulutamine? Kui kaugel on see debatt ja kui kaugel on reaalne tööde realiseerimine? Ootaks siin selgemat vastust, et saaks siis lõpetada ka selle teema kuidagi positiivselt.

Aitäh selle küsimuse eest, härra Karilaid! Mul on hea meel, et hetkel, kui me räägime Haapsalu raudteest, on saalis ka Riigikogu Haapsalu raudtee toetusrühma esinaine Reili Rand, kes on valitud ühtlasi ka Hiiu‑, Lääne‑ ja Saaremaa ringkonnast, ja ka mitmed teised Haapsalu raudtee sõbrad ja Eesti Raudtee sõbrad laiemalt. Selle üle on tõesti hea meel, et raudtee tulevik läheb Eesti inimestele ja nende väljavalitutele korda.

Nüüd, kui me räägime Haapsalu raudteest – tegelikult ma pean tunnistama, et mina arvan, et võib-olla õige oleks rääkida isegi Rohuküla või Hiiumaa raudteest, sest selle raudtee tähendus on just selles, et see jõuab mitte ainult Haapsalusse, vaid Rohukülasse. Seal tekib inimestel mugav ümberistumisvõimalus praami peale ja pärast teisel pool, Heltermaal tekib mugav võimalus sõita ühistranspordiga või jagatud sõiduteenusega ilusti koju.

Peab tunnistama, et seda vajalikku raha, mis jääb kuskil 150–180 miljoni ringi, hetkel riigieelarves ette nähtud ei ole. Fakt on see, et selle raudtee loomine on siiski riigi pikaajalistes plaanides ette nähtud. Näeme seda nii liikuvusreformi programmis kui ka selles asjaolus, et Elroni rongide soetamise hange tegelikult arvestas selle vajadusega, mis tekib siis, kui Haapsalu liin on rajatud.

Teie poolt mainitud 20 miljonit eurot ei ole minu teada pooleldi minu kureeritava Kliimaministeeriumi eelarves, vaid Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi eelarves liikuvusreformi vahendite all. Millal tekib võimalus ja millisel määral liikuda edasi ehitusega, on seega küsimus, mis jääb meil kahe ministeeriumi vaheliseks küsimuseks, aga selge on see, et raudtee Ellamaani ei ole raudtee Rohukülani. Ja ma arvan, et rohkem selgust selle üle, millal on võimalik teha järgmised otsustavad sammud selle projektiga edasiliikumiseks, saabuvad siis, kui järgmine kord hakkame vaatama meie pikaajalisi plaane riigi eelarvestrateegia arutamisel.

Ja fakt on muidugi see, et aastatega kõik investeeringud muutuvad kallimaks. Kes teab, võib-olla, kui ei oleks omal ajal, aastal 2022 ühel või teisel põhjusel toonane valitsus laiali läinud – teie muidugi teate paremini neid sündmusi –, oleks mingid investeeringud selles osas tehtud. Me peame elama sellega, mis meil on. Aga mina usun, et kindlasti varem või hiljem me selle raudteega Hiiumaale jõuame.

Aitäh! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma pean tunnistama, et see on puhtalt sooja õhu võngutamine, mis te teete. Olete ära õppinud küll retoorilise poole ja sõnavahu, aga see, mida tegelikult tahetakse poliitikas, on ikkagi reaalsed sammud ja otsused. Need rahad, mis on Rohuküla raudtee jaoks eraldatud, on [eraldatud] siis, kui peaminister oli Jüri Ratas. On tehtud ära see raudteelõik Riisiperest Turbani, on tehtud ära ehitusprojekt. Ehitusluba on Eesti Raudtee poolt välja antud, see on 2028. aastani. Ja teie töö ei ole mitte ainult korrata seda retoorilist poolt, mis on kõigi kuue erakonna programmis kirjas. Kõik kuus erakonda on lubanud seda! 

Kas te olete rääkinud peaministriga, kes istub teie vasakul käel, kes samuti on programmiliselt selle kirja pannud? Millal te viimati rääkisite Kristen Michaliga: "Näete, meil on olemas 20 miljonit, Eesti Raudtee on valmis rakendusüksusena tegutsema."? Ärge rääkige, et "me kunagi räägime", mingit Eesti 200 juttu, et "pikk plaan, kunagi arutame". Kas olete rääkinud viimase kuu jooksul, kahe kuu jooksul? Ootaks konkreetseid vastuseid, mitte seda, et "me kunagi tahame teha". Me kõik tahame kunagi teha! Kas te praegu teete või te ei tee?

Aitäh, härra Karilaid, meelde tuletamast, et tõesti Jüri Ratase valitsuse ajal oli esmakordselt viimaste aastate jooksul sinna raha ette nähtud! Võib-olla, kui ka teie pingutuste tulemusena ei oleks see valitsus kukkunud, oleks selle raudteega ka edasi liigutud. Nagu mainisin, me peame elama selles reaalsuses, milles me elame. Me oleme seda teemat puudutanud muu hulgas valitsuse aruteludes, kui minu hea kolleeg Piret Hartman, regionaal‑ ja põllumajandusminister, oli toonud valitsusse otsustamiseks liikuvusreformi. Seal ühe perspektiivse projektina on ka vajadus selle raudtee rajamiseks ette nähtud.

Aga teie kui kogenud Riigikogu [liige] teate, et lõppkokkuvõttes rahastamise otsused võetakse vastu mitte erinevate eelnõude menetlemise raames, vaid ainult ühe konkreetse dokumendi puhul. Selleks on riigieelarve ja sellest nii-öelda veel pikema plaaniga riigi eelarvestrateegia. Ja seetõttu ma vastan teile ausalt ja otse, et vastus küsimusele, kas järgmises perioodis on raha selleks, et ehitada see raudtee Ristini või Ristist edasi kuni Rohukülani, tekib siis, kui meil on menetluses riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia selle aasta augustis-septembris.

Ja ma arvan, et teil on õigus, numbrid kinnitavad seda, et see raudtee tegelikult ei ole kuidagi majanduslikult vähem tasuv kui teised olemasolevad Eesti raudteelõigud laiusega 1520 [millimeetrit]. Ja me ei ole mitte lihtsalt istunud nende plaanide najal, vaid tegelikult tööd selleks, et ette valmistada selle raudtee rajamist, on käinud veel eelmise aasta lõpus, kui tegeleti raadamise lõpuleviimisega. Nii et ma ütleks, et me oleme kursil, et seda rajada. Aga ma ei hakka taristuministrina varjama seda fakti, et me tahaks, et meil oleks rohkem raha investeerida meie teetaristusse, raudteetaristusse, kuid paraku olukord on selline, nagu ta on.

Tuleb siiski mainida, et Eesti Raudteesse me oleme lähiaastatel investeerimas kokku umbes 500 miljonit eurot, selleks et raudteed õgvendada, elektrifitseerida raudtee, et muuta raudtee turvaliseks, selleks et saaks sõita aastal 2027 Tartusse ja Narva rongiga 160 kilomeetrit tunnis. Ja tegelikult see elektrifitseerimine lõppkokkuvõttes mängib …

Teie aeg!

… kaasa ka Haapsalu inimeste ja Hiiumaa inimeste ühendustele, sest tulevikus on see elektrifitseeritud raudtee üks süsteem. Nii et me sinna kindlasti jõuame. Küsimus on …

Aitäh, härra minister, teie aeg! Nii, head kolleegid, kuna küsimuseks on ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkem küsimusi ma täna enam võtta ei saa. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.